6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/1

1.1.1

Erasektoril võib olla esmatähtis osa vaesusevastases võitluses maailmas, kuna ta loob töökohti, toodab kaupu ja teenuseid, tekitab tulu ja hüvesid ning osaleb oma makstavate maksude kaudu avaliku sektori kulude rahastamisel, eeldusel et ta järgib arengukoostöö rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid ja et loodud töökohad on inimväärsed ja kvaliteetsed kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskavaga.

1.1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taotleb erasektori senisest tihedamat kaasamist 2015. aasta järgsesse arengukavva ja uude üleilmsesse partnerlusse. Erasektori osalemine eesmärkide seadmisel vaesuse kaotamiseks ning jätkusuutliku arengu ja õiglase, kaasava, nii kvantitatiivsete kui ka kvalitatiivsete aspektidega arvestava majanduskasvu tagamiseks võimaldab erasektoril täita oma osa kohustustest nimetatud eesmärkide saavutamisel.

1.1.3

Kodanikuühiskonna organisatsioonid ei viita mitte ainult erasektori tegevusega kaasnevatele eelistele, vaid ka sellega seotud ohtudele. Seetõttu peaks erasektorile antav abi arenguriikides põhinema läbipaistvuse, riigihangete avatuse, tõhususe ja tehtud investeeringute tulemuslikkuse põhimõtetel ning avaliku sektori osalejate vastutusel kõigi vastuvõetud arengustrateegia elluviimises osalevate poolte ees. Ametlikust arenguabist erasektori arendamisele suunatava osa suurenemine ei tohiks vähendada ametliku arenguabi raames kõige vaesematele arenguriikidele eraldatavaid rahastamisvahendeid.

1.2.1

Käesoleva arvamuse tähenduses hõlmab erasektor ka sotsiaalsektorit, ta koosneb FIE-dest, mikroettevõtetest, VKE-dest, rahvusvahelistest suurettevõtetest, ühistutest ja muudest sotsiaalmajanduse ettevõtetest ning hõlmab eraettevõtete töötajaid ja nende ametiühinguid ning erasektori projektides osalevaid valitsusväliseid organisatsioone. Erasektorile antava abi ja temaga tehtava koostöö puhul tuleks arvesse võtta iga sidusrühma erinevusi. Arenguriikides on ka väga suur mitteametlik erasektor ja arengukoostöö peaks aitama kaasa võitlusele ebaseadusliku töö ja seda soodustavate olukordade vastu.

1.2.2

Kodanikuühiskond tuleb aktiivselt kaasata erasektori rolli määratlemise ja näitajate väljatöötamise protsessi, et mõõta erasektori panust rahvusvahelisesse arengukoostöösse. Sellele võiks kaasa aidata ulatusliku ELi platvormi loomine kõigi sidusrühmade osalusel.

1.2.3

Ametlikku arenguabi tuleks kasutada mitmekordistavat mõju avaldava tegurina, et kaasata erakapitali arenguriikides tehtavatesse investeeringutesse, kasutades selleks innovatiivseid rahastamisvahendeid. Niiviisi osutatav abi peab tuginema selgelt määratletud eesmärkidele nagu inimväärsete ja kvaliteetsete töökohtade loomine, tootmiskvaliteedi parandamine, juhtimisalase oskusteabe siire erasektorile jne.

1.2.4

Avaliku ja erasektori partnerlused võiksid kujuneda arengustrateegiate elluviimise esmatähtsaks vahendiks, eeldusel, et eelnevalt on tagatud sidusrühmade sobiv tasakaal ja nõuetekohane teabevahetus nende vahel.

1.3.1

Selleks, et erasektor saaks täita oma ülesandeid arengu vallas, vajab ta arenguriikides soodsat ettevõtluskliimat, mis hõlmab üldtunnustatud demokraatlike põhimõtete austamist, lihtsustab ettevõtete asutamist ja kasvu, vähendab bürokraatia vohamist, suurendab läbipaistvust, pidurdab lokkavat korruptsiooni ning meelitab ligi välis- ja kohalikke investoreid.

1.3.2

Ettevõtjate sotsiaalset vastutust tuleks käsitada nende vabatahtliku algatusena ja eetilise ettevõtlusega liitumisena. Ettevõtjate sotsiaalse vastutuse jaoks tuleb välja pakkuda teatud raamistik arengu valdkonnas kooskõlas OECD suunistega rahvusvahelistele ettevõtetele ja muude ülemaailmselt tunnustatud põhimõtetega.

1.3.3

Uute töökohtade loomisel peab erasektor austama majanduslikke ja sotsiaalseid põhiõigusi, sh Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peamisi konventsioone. Uued töökohad tuleb luua kooskõlas ILO inimväärse töö tagamise suunistega.

1.4.1

Programmid riigiasutuste haldussuutlikkuse arendamiseks arenguriikides tuleb koostada tihedas koostöös sotsiaalpartnerite ja asjaomaste arenguabiga tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega ning parandada tuleb tingimusi, milles tegutsevad eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kuna just neis peitub suurim töökohtade loomise ja vaesuse vähendamise potentsiaal.

1.4.2

Arenguriikide ettevõtjate organisatsioonidel tuleb omandada vajalikud pädevused, et suurendada oma suutlikkust avaldada positiivset mõju ettevõtluskeskkonnale. Vaja on toetada nende suutlikkuse edasiarendamist, kasutades selleks arenenud riikide partnerorganisatsioonide aktiivset panust. Seega tuleb ELi välisabi programmidest rahastada ka tehnilist abi, mida Euroopa ettevõtjate organisatsioonid osutavad oma partneritele arenguriikides, ning suurendada nende motiveeritust.

1.4.3

Arenguabi kaudu tuleks senisest rohkem toetada innovatiivseid projekte ja ärimudeleid, millega soodustatakse kaasatust, sh tõketeta ühiskonna toetamist, mis aitaks kaotada vaesust selliste ohustatud kodanike rühmade seas nagu puudega inimesed, naised, eakad inimesed jne.

1.4.4

Asjakohane on toetada erasektori koostööd valitsusväliste organisatsioonidega, kasutades nt vabatahtlike abi, et anda kohalikele ettevõtjale edasi haldusalane ja tehnoloogiline oskusteave jne. Edukaks osutunud innovatiivsete ettevõtete projektid väärivad laialdast ja süstemaatilist propageerimist.

1.4.5

Erasektori areng eeldab, et senisest suuremal määral toetatakse koolitust ja teadmiste omandamist oluliste tehnoloogiate kohta. See kehtib iseäranis madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul.

1.4.6

Komitee soovitab laiendada programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” arenguriikidest pärit asjast huvitatud isikutele või luua sarnaste eesmärkidega programmi ja eraldada sellele vajalikud finantsvahendid.

1.4.7

Erilist tähelepanu tuleb pöörata kaevandus- ja toorainetööstusele, kus tuleb rangelt kohaldada keskkonnakaitsenõudeid, täita töötajate sotsiaalseid tingimusi ja tagada riigi majandusarengu jätkusuutlikkus.

1.4.8

Arenguriikides jääb sageli puudu strateegiatest VKEde arendamiseks ning ka arengukoostöö peaks senisest rohkem aitama seda puudust kõrvaldada. Euroopas VKEdele osutatava abi vallas saadud kogemused tuleks kohandatult ja asjakohaselt arenguriikidele edasi anda.

2.1

Euroopa Komisjoni volinik Maroš Šefčovič saatis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendile kirja, milles teatas, et komisjonis töötatakse välja ettepanekuid erasektori senisest tõhusamaks kaasamiseks ülemaailmsesse partnerlusse 2015. aasta järgse arengu edendamiseks, ning palus sellega seoses komiteel koostada ettevalmistava arvamuse erasektori rolli kohta aruka, jätkusuutliku ja kaasava arengu kiirendamisel kõnealusel perioodil, mille üle praegu ÜRO tasandil arutletakse.

2.2

Komitee võttis oma arvamuses REX/372 (1) komisjoni teatise kohta „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” vastu mitu soovitust kodanikuühiskonna kaasamiseks 2015. aasta järgsete üleilmsete säästva arengu eesmärkide koostamisse, elluviimisse ja jälgimisse.

2.3

Komitee on oma mitmete arvamuste (2) koostamise raames juba pikka aega käsitlenud arengukoostööd ja väliskoostööd ning on saanud palju kogemusi ja teadmisi tänu oma algatustele küsimuste kohta, mis puudutavad AKV-riike, Euroopa-Vahemere piirkonda, idapartnerlust, rahvusvahelisi kaubandusläbirääkimisi ja teisi arenguküsimustega seotud valdkondi. Komitee on kõike seda täiel määral kasutanud käesoleva arvamuse koostamisel.

3.1

Erasektoril võib olla ematähtis osa vaesusevastases võitluses maailmas, kuna ta loob töökohti, toodab kaupu ja teenuseid, tekitab tulu ja hüvesid ning osaleb oma makstavate maksude kaudu avaliku sektori kulude rahastamisel, eeldusel et ta järgib arengukoostöö rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid. Ka pärast 2015. aastat jääb ametlik arenguabi oluliseks arengumootoriks, ent sellest üksi ei piisa vaesuse kaotamiseks (3).

3.2

Aastatuhande arengueesmärkides ei määratletud selgelt, kuidas need tuleks saavutada, puudusid vastastikused seosed ja jäeti tähelepanuta erasektori roll arengus (4). Erasektor tuleb senisest palju tihedamini kaasata 2015. aasta järgsesse arenguraamistikku strateegilise partneri ja jätkusuutliku majanduskasvu mootorina. Erasektor peab osalema kõigis kolmes sambas, millele säästev areng tugineb – majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane sammas – ning mis ei põhine mitte ainult kvantitatiivsetel, vaid ka kvalitatiivsetel näitajatel.

3.3

Kodanikuühiskonna organisatsioonid (5) juhivad tähelepanu nii eelistele kui ka ohtudele, mis kaasnevad erasektori osalemisega arengukoostöös. Kõnealuste ohtude kõrvaldamiseks tuleb erasektorile arenguabi raames eraldatud vahendite puhul järgida läbipaistvuse, riigihangete avatuse, tõhususe ja tehtud investeeringute tulemuslikkuse põhimõtteid ning avaliku sektori osalejate vastutust kõigi vastuvõetud arengustrateegia elluviimises osalevate poolte ees.

3.4

Erasektor koosneb FIE-dest, mikroettevõtetest, VKE-dest, rahvusvahelistest suurettevõtetest, ühistutest ja sotsiaalmajanduse teistest ettevõtetest ning finantsasutustest. Laiemas mõttes hõlmab kõnealune sektor ka eraettevõtete töötajaid ja nende ametiühinguid ning erasektori projektides osalevaid valitsusväliseid organisatsioone. Lisaks seaduslikult tegutsevatele eraettevõtetele on eriti arenguriikides ka väga suur mitteametlik erasektor. Arenguabi andmisel tuleb eristada eraettevõtteid ja nende tegevuse mõju arengule vastavalt nende suurusele, tegevusvaldkonnale ja asjaomase riigi arengutasemele (vähem arenenud riik, keskmiselt arenenud riik, arenguriik või haavatavas olukorras riik).

3.5

Erasektor peaks koos kodanikuühiskonna esindajatega osalema iga riigi arenguvajaduste määratlemisel ja aitama seada uusi säästva arengu eesmärke 2015. aasta järgseks ajaks, et kanda oma osa vastutusest eesmärkide saavutamiselt. Kõnealused eesmärgid peavad olema jätkuks aastatuhande arengueesmärkidele, olema konkreetsed ja mõõdetavad ning hõlmama järgmiseid valdkondi: vesi, põllumajandus, toiduohutus, energia, transporditaristu, haridus, tervishoid, digimajandus, sooline võrdõiguslikkus ja sotsiaalne võrdõiguslikkus.

3.6

Erasektorit tuleb tunnistada säästva arengu uue ülemaailmse partnerluse ühe võtmeelemendina. On soovitav luua platvorm, mis koondaks Euroopa ettevõtjate esindajad ja tööandjad ning mis oleks avatud ka teistele sidusrühmadele, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele, et pidada dialoogi ELi institutsioonide ja finantsasutuste esindajatega erasektori osalemise üle rahvusvahelises arengukoostöös.

3.7

Doonorriikide erasektor osaleb arengukoostöös ametliku arenguabi vahenditest makstud teenuste osutaja ja seadmete tarnijana, arenguabi otsese osutajana heategevuslikel eesmärkidel, avaliku sektori ja valitsusväliste organisatsioonidega läbiviidavate ühisprojektide raames ning sellistesse projektidesse investeerijana, millel on lisaks ettevõttele pakutavale huvile ka oluline mõju arengule. Eelisjärjekorras tuleb toetada innovatsioonile suunatud projekte, luues abi saavates riikides innovatsioonisuutlikkust, nõustamisteenuseid ning ettevõtete inkubaatoreid ja klastreid. Arenguprojektide riigihanke menetlused peavad olema läbipaistvad ja avatud.

3.8

Erasektori panus arengusse peaks ka hõlmama toetust tõketeta ühiskonnale, mis aitaks kaotada vaesust selliste ohustatud kodanikurühmade seas nagu puudega inimesed, naised, eakad inimesed ja ajutiselt haavatavas olukorras olevad isikud. 2010. aasta märtsis Euroopa sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud raamlepingut kaasavate tööturgude kohta võib kasutada eeskujuna selle nõudmise lisamiseks tulevasesse arenguraamistikku.

3.9

Arenguriikide erasektor vajab süstemaatilist abi, et suuta täita oma rolli arengus. See selgitabki ametlikust arenguabist erasektori arengule eraldatava abi osakaalu suurenemist. Selline suundumus ei tohi siiski toimuda vähim arenenud riikidele antava ametliku arenguabi arvelt, kuna need riigid ei suudaks ilma abita toime tulla oma kõige pakilisemate probleemide lahendamisega.

3.10

Rahvusvaheliste suurettevõtete erainvesteeringud arenguprojektidesse pakuvad võimaluse kohalike olemasolevate ja uute VKEde kaasamiseks nende projektide elluviimisse, mis võimaldaks viimastel tänu koostööle arenenud riikidest pärit partneritega omandada tehnilist oskusteavet ja pääseda ligi asjakohasele arenenud tehnoloogiale. Rahvusvahelised ettevõtted peavad järgima ÜRO, OECD ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide tunnustatud põhimõtteid (6).

3.11

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad nii arenguriikides kui ka kõikjal mujal maailmas peamise arengupotentsiaali, mille vabastamisele peaksid eriti kaasa aitama mikrolaenud ning ELi ja rahvusvaheliste institutsioonide poolt arengukoostööks pakutavad soodsad laenud. Lisaks moodustavad olulise investeeringute allika ka väljarändajate säästude ja teiste finantsvahendite ülekandmised nende koduriikidesse ning need tuleb asjakohaste stiimulite abil senisest rohkem suunata nende riikide arenguvajadustele.

3.12

Komitee tunneb heameelt ideede üle, mille komisjon esitas oma teatises „Pärast aastat 2015: eesmärgiks ulatuslik ja terviklik lähenemisviis vaesuse kaotamise ja säästva arengu rahastamisele” (7), ning palub kaasata erasektori ja kodanikuühiskonna kavandatud arutellu tervikliku lähenemisviisi üle rahastamisele.

3.13

Ametlikku arenguabi tuleks kasutada peamise mitmekordistavat mõju avaldava tegurina, et kaasata erakapitali arenguriikides tehtavatesse investeeringutesse. Selleks võiks kasutada selliseid uuenduslikke vahendeid nagu eri allikatest ressursside kombineerimine („blending”), erinevad tagatismehhanismid ja vähendatud intressimäärad. Ametliku arenguabi summade arvutamisel tuleks arvesse võtta arenguriikides tehtavatele investeeringutele väljastatud riigitagatisi. Niiviisi erakapitalile osutatav abi peab tuginema selgelt määratletud tingimustele ja näitajatele, milles võetakse arvesse arengu jätkusuutlikkust, keskkonnakaitset, rohelist majandust, töökohtade loomist, tootmiskvaliteedi parandamist, juhtimisalase oskusteabe siiret erasektorile jne.

3.14

Senisest rohkem tuleb investeeringud suunata selliste teenuste sektori tugevdamisele nagu pangandus, kindlustus, sideteenused, transport ja teised ettevõtete tugiteenused, ilma milleta ei saaks tööstus ja põllumajandus korralikult areneda. Sellega seoses peab riik hoolitsema konkurentsikeskkonna järgimise eest ja tagama investeeringute asjakohase kaitse.

3.15

Avaliku ja erasektori partnerlused võiksid kujuneda arengustrateegiate elluviimise esmatähtsaks vahendiks, kuna neis ühendatakse avalike vahendite toetusmehhanism erainvesteeringute algatustega, et vastata lõplike kasusaajate arenguvajadustele. Kõnealuste projektide edu eeldab läbipaistvat teavet ja avatud teabevahetust huvitatud osapooltega.

4.1

Erasektor saab abi saavates arenguriikides täita oma ülesandeid arengu valdkonnas üksnes siis, kui on täidetud sektori olemasoluks ja tegutsemiseks vajalikud põhitingimused. Arengukoostöö tuleks seega senisest rohkem suunata ettevõtluskeskkonna pidevale täiustamisele, mis lihtsustaks ettevõtete asutamist ja kasvu, vähendaks bürokraatia vohamist, suurendaks läbipaistvust ja pidurdaks niiviisi lokkavat korruptsiooni. Õigusriigi tugevdamine meelitab ligi välis- ja kohalikke investoreid ja aitab kohalikku majandust mitmekesistada.

4.2

Terve ettevõtluskeskkonna loomine peab põhinema turumehhanismidel, sh majanduslikul konkurentsil, toimivatel finantsturgudel, kohtute sõltumatusel, kehtivate seaduste üldisel kohaldamisel, eelkõige kaubanduse vallas, rahvusvahelise kaubanduse eeskirjadest kinnipidamisel ning intellektuaalomandiõiguste järgimisel. Vaja on austada kohalikke kultuuritavasid ja kombeid, eeldusel et need ei takista majanduslikku konkurentsi ega tekita korruptsiooni või põhjendamatute toetuste jagamist.

4.3

Ettevõtjate sotsiaalset vastutust arengukoostöö raames tuleks käsitada nende vabatahtliku algatusena ja eetilise ettevõtlusega liitumisena. Ettevõtjad valivad ise üleilmselt tunnustatud põhimõtete (8) üldraamistikust lähtudes välja sätted, mis sobivad nende majandustegevusega. Sellise raamistiku määratlemine võimaldaks tagada ausa konkurentsi sektori ülejäänud ettevõtjatega.

4.4

Erasektor loob töökohti ja võib selle kaudu aidata kaasa vaesuse kaotamisele, ent sellegipoolest tuleb samal ajal austada ka majanduslikke ja sotsiaalseid põhiõigusi. ILO peamisi konventsioone (ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õigus, sunniviisilise ja laste töö keeld, töötajate mis tahes diskrimineerimise keeld) tuleb täpselt kohaldada.

4.5

Uued töökohad tuleb luua kooskõlas ILO inimväärse töö tagamise suunistega, milles on sätestatud, et töökoha valimine peab toimuma vabatahtlikult, töötajatel peab olema õigus sotsiaalkaitsele, tööandja peab austama töötajate põhiõigusi ning käivitada tuleb sotsiaaldialoog. On oluline, et kõik investorid ja eriti need, kes kasutavad ametlikku arenguabi, peaksid oma projektide elluviimisel kõnealustest põhimõtetest rangelt kinni ning avaldaksid oma partneritele nende küsimuste osas positiivset mõju.

4.6

Programmid riigiasutuste haldussuutlikkuse arendamiseks arenguriikides peavad tugevdama õigusriigi põhimõtteid ning aitama kaasa ettevõtluskeskkonna parandamisele ja suurendama kohalike ettevõtete suutlikkust abi vastu võtta. Kõnealused programmid tuleb koostada tihedas koostöös sotsiaalpartnerite ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega.

5.1

Sellised ettevõtjate organisatsioonid doonorriikides nagu kaubanduskojad, ettevõtete ühendused ja liidud, tööandjate liidud ja sotsiaalmajanduse organisatsioonid tuleb aktiivselt kaasata arenguriikide erasektori abistamise programmidesse projektitsükli kõigil etappidel. Selleks tuleb luua programm, millega toetataks VKEsid esindavaid kohalikke organisatsioone ja mis võimaldaks VKEdel omandada kogemusi iseäranis sellistes valdkondades nagu turundus, tarneahelatesse integreerimine, sertifitseerimine, logistika jmt.

5.2

Arenguriikide ettevõtete organisatsioonidel tuleb omandada pädevused ettevõtluskeskkonna parandamiseks, oma organite demokraatliku juhtimise tugevdamiseks, uute liikmete värbamiseks ja nendega aktiivseks suhtlemiseks. Nende suutlikkuse suurendamist on vaja toetada, kasutades selleks ELi samalaadsete partnerorganisatsioonide aktiivset panust. Seega tuleb ELi välisabi programmidest rahastada ka tehnilist abi, mida Euroopa ettevõtete organisatsioonid osutavad oma partneritele.

5.3

Erasektori edasiarendamine peaks hõlmama ettevõtjatele suunatud koolitusmooduleid, mis võivad sisaldada ka mõnes arenenud riigis läbitavat ametipraktikat. Komitee soovitab uurida võimalust laiendada programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” arenguriikidest pärit asjast huvitatud isikutele või töötada välja sarnaste eesmärkidega programmi ja eraldada selle elluviimiseks vastavad finantsvahendid.

5.4

Senisest suuremal määral tuleb toetada töötajate koolitamist ja teadmiste arendamist oluliste tehnoloogiate kohta. See kehtib iseäranis madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul. Kutseõppe programmid on juba pikka aega olnud puudulikud, kuna doonorriigid annavad stipendiume peamiselt kõrghariduse omandamiseks. Tööstuses ja teistes valdkondades vajab erasektor siiski üldiseid erialaoskuseid, mis omandatakse traditsioonilise väljaõppe jooksul, ning teatavaid vajalikke tööviise, mida nõutakse välisinvestori alluvuses või ühisettevõttes töötavatelt inimestelt.

5.5

Arenguabiga tuleks senisest rohkem toetada innovatiivseid projekte ja ärimudeleid, millega soodustatakse kaasatust ning mis pakuvad palju võimalusi erasektori koostööks valitsusväliste organisatsioonidega. Näiteks võiks siinkohal tuua vabatahtlike ekspertide lähetamise, kes aitavad arenguriikides ettevõtlust arendada (9). Edukaks osutunud innovatiivsete arengut soodustavate ettevõtlusprojektide senisest laialdasem propageerimine aitaks kaasa kogemuste jagamisele liikmesriikide vahel.

5.6

Erilist tähelepanu tuleb omistada kaevandustööstusele ja toorainesektorile. Investeerimisprojektides tuleb arvesse võtta selliseid aspekte nagu keskkonnakaitse, töötajate sotsiaalsed tingimused ja arengu jätkusuutlikkus. Abi saava riigi asutused ja kohalikud omavalitsused peavad iga tegevusvaldkonna jaoks kindlaks määrama asjakohase raamistiku ja jälgima sellest kinnipidamist, iseäranis maksukohustuste täitmise osas. Antav abi peaks võimaldama sellist süstemaatilist lähenemisviisi järgida, määrates seejuures kindlaks kõige sobivamad eeskirjad, millega piiratakse liigset halduskoormust ja ennetatakse korruptsiooni levimist.

5.7

Arenguabi kaudu tuleks samuti toetada säästvat põllumajandust ja kohalikku töötlevat tööstust, et tõhustada toiduainete ja toorainete töötlemist. Vaja on julgustada põllumajandustootjate ja põllumajandussaaduseid töötlevate väikeste ettevõtete ühenduste loomist ning kaasata nad tarneahelatesse.

6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/6

1.1

Euroopa Liit, selle liikmesriigid ja kodanikuühiskond on uskumatult rikas üleminekuprotsessides omandatud kogemuste poolest. Neid kogemusi tuleks paremini kasutada, et jõuda läbi muutuste stabiilsuseni Euroopas, ELi naaberriikides ja kogu maailmas.

1.2

EL on haaranud juhtohjad praegu ÜROs 2015. aasta järgse arengukava üle toimuvates aruteludes ning peab toetama konkreetseid, solidaarsusel ja sidusal poliitikal põhinevaid samme tuleviku suunas. Seejuures tuleb arvestada komitee käesolevat ja varasemaid arvamusi (1).

1.3

ELis olemasolevaid ja ELile kättesaadavaid üleminekuprotsessidega seotud kogemusi tuleb praktikas kasutada. EL peab paremini süstematiseerima oma üleminekuprotsesside raames omandatud positiivsed ja negatiivsed kogemused, olemasolevad toetusvahendid ja andmed asjaomaste osalejate kohta. Välja töötatakse tegevuskava üleminekuprotsessidega seotud kogemuste kasutamiseks programmitöö protsessis. Üleminekut käsitlev Euroopa andmebaas ja muud ELi hiljutistes dokumentides esitatud soovitused tuleb viivitamatult toimivaks muuta.

1.4

ELi välispoliitika peab muutuma tugevamaks, kaasavamaks, avatumaks, tõhusamaks ja sidusamaks. Poliitika tuleb suunata inimõiguste, põhivabaduste (sh ühinemise ja rahumeelse kogunemise vabadus) ja õigusriigi põhimõtte edendamisele ning see peaks aitama luua soodsa ja demokraatliku keskkonna, mis võimaldaks inimestel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel osaleda poliitika sõnastamisel ja selle ellurakendamise jälgimisel. Vaja on pikaajalist lähenemisviisi.

1.5

ELi kodanikuühiskonnal ja poliitilistel jõududel ning ELi partnerriikidel peab olema juhtiv roll. Kooskõlas ELi partnerluse põhimõttega ei tohiks partnerluslepinguid, toetusprogramme ega toetusi heaks kiita ilma kodanikuühiskonnaga, eelkõige organiseeritud kodanikuühiskonnaga, struktureeritud dialoogi pidamata. Erilist rõhku tuleks panna partnerriikides eri sotsiaalsete rühmadega (k.a vähemused ja äärepoolsemate piirkondade elanikud) peetavale dialoogile ja nende rühmade kaasamisele.

1.6

Praegu on paljud jätkusuutliku arengu potentsiaalsed toetajad jäänud ELi toetuse saamisest kõrvale diskrimineerivate haldusalaste või muude eeskirjade tõttu. Vajalik on positiivne diskrimineerimine (mis ei jätaks ruumi manipuleerimisele) ja nõue kaasata arenguprojektidesse hiljutise üleminekuprotsesside alase kogemusega partnerid, et anda võrdne lähepositsioon osalejatele, kelle tulemused on praeguses hindamises kehvemad. Kõige olulisem peab olema projektide ja tulemuste kvaliteet.

1.7

Algatada tuleb uued koostöömehhanismid ja laiendada olemasolevaid – vt eelkõige punkte 3.3.4., 3.3.6., 3.3.7. ja 3.3.8: nt üleilmne mestimine, TAIEX, Erasmus+, uus kogemuste vahetamise platvorm jne.

1.8

Toetusesaajate ridadest tuleks välja jätta autoritaarsetele režiimidele lähedalseisvad osalejad ja/või ebademokraatlike tavade kandjad (nt riiklikult organiseeritud valitsusvälised organisatsioonid, kollased ametiühingud jne).

1.9

Üldiselt võttes peaksid ulatuslikku toetust saama partnerriikide paljud ühiskonnakihid.

1.10

Demokraatlikke muutusi, jätkusuutlikku arengut, kaasavat majanduskasvu ja stabiilset turgu koos hoolekande ja tööhõive parandamisega saab kõige paremini toetada heade valitsemistavade ja tugeva, õigustel põhineva lähenemisviisiga. Praktika näitab, et edu parim garantii on tugev kodanikuühiskond, eelkõige kui see on organiseeritud.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab jätkusuutliku arengu laiapõhjalist käsitlemist. Nagu nõukogu järeldustes märgitud, on see suunatud selliste aspektide nagu „demokraatliku valitsemise, inimõiguste, õigusriigi, majandusliku ja sotsiaalse heaolu ning rahu ja stabiilsuse edendamisele” (2).

2.2

Üleminekut võib lühidalt määratleda kui stabiliseerimise, demokraatia toetamise, ametkondade ülesehitamise ja suutlikkuse suurendamise, parimate tavade levitamise ja reformide konsolideerimise protsessi, et muutused oleksid jätkusuutlikud. See põhineb eraisikute, kodanikuühiskonna organisatsioonide, valitsuse ja teiste sidusrühmade solidaarsusel ja tegevusel.

2.3

Komitee on oma arvamustes juba käsitlenud mitmeid üleminekuühiskondadega tehtavat koostööd puudutavaid aspekte (3). Käesoleva arvamuse eesmärk on minna kaugemale olemasolevatest allikatest ja kajastada ka ELi Nõukogu eesistujariigi Leedu erihuve ning Euroopa kodanikuühiskonna üldisi huve (sh panusena 2013. aasta novembris Vilniuses toimuvale idapartnerluse tippkohtumisele ja Euroopa arengupäevadele).

2.4

ELi partnerriikides vahepeal toimunud sündmused on samuti põhjus praeguse poliitika ajakohastamiseks. Komitee tunneb endiselt muret mõnes EList idapool asuvas naaberriigis, Vahemere piirkonna riigis ja teistes partnerriikides toimuvate sündmuste jätkusuutlikkuse pärast. Lääne-Balkani piirkonnas on võimalik täheldada mõningaid positiivseid muutusi (siinkohal tuleb märkida Horvaatia ELiga liitumise tähtsust).

3.1.1

Jätkusuutlike muutuste võimaldamiseks tuleks suurema koostoime loomiseks ja järjepidevuse säilitamiseks paremini kooskõlastada ELi eri valdkondade poliitikat, programme ja meetmeid, mis on suunatud ühtedele ja samadele piirkondadele või poliitikavaldkondadele. ELi välistegevuse suutlikkust tuleb jätkuvalt edasi arendada, et jõuda selleni, et Euroopa ühiseid väärtusi ja eesmärke saab tõhusalt toetada tõesti kogu Euroopas (4).

3.1.2

Tuleb tagada poliitikavaldkondade arengusidusus ja seda hoolikamalt jälgida. Poliitikavaldkondade arengusidususe kohustus, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 (selle Lissaboni lepinguga muudetud kujul), peaks olema poliitika kujundamise ja ellurakendamise keskmes kõigi liidu välistegevuse vahendeid käsitlevate määruste raames ning seepärast tuleks seda sõnaselgelt kohaldada kõigis ELi poliitikastrateegiates, programmides ja meetmetes. ELi uute algatuste järjepidevust tuleb hinnata 100 %-l juhtudest. Kõik programmid (nende hindamine ja eelarveread kaasa arvatud) peavad peegeldama ELi rahvusvahelisi kohustusi inimõiguste ja arengu valdkonnas (sh ÜRO vastastikuse mõistmise memorandum inimõigustel põhineva lähenemisviisi kohta) ning keskenduma maailmas kõige rohkem kõrvale jäetutele ja kõige haavatavamatele. Samuti on oluline jälgida, et ülemineku- ja ELi integratsiooni protsessis ei kaasneks positiivsete arengutega ühes valdkonnas negatiivseid arenguid teistes valdkondades.

3.1.3

Vaja on ühist platvormi, et anda kasutajasõbralik ülevaade ELi või selle liikmesriikide olemasolevatest vahenditest (nagu toetused, pakkumused, programmid jne), millel on otsene või kaudne välismõju. Kaaluda tuleks mõningaid paralleele/koostööd teabeportaaliga „Teie Euroopa”. Tuleb pingutada selle nimel, et anda teavet ka väiksematele (samuti piirkondlikust tasandist madalamal tegutsevatele) organisatsioonidele. Täiendavaks sihtrühmaks peaksid olema ELi liikmesriikide ja üleminekuühiskondade ametiasutused. Platvormi võiks näiteks toetada teabekirja avaldamisega või postitustega Twitteris.

3.1.4

EL peaks püüdma koondada, koordineerida ja luua koostoimet ELi ja selle liikmesriikide tegevuse vahel partnerriikides ning üritama vältida liigset sisekonkurentsi. Liikmesriigid võiksid kaaluda kohustuste jagamist, arendades välja ühise väliskoostöö vormid (üleminekukoordinaatorid, tõlkekeskused, õigusabikeskused, haridusasutused jne) kas oma riigis või partnerriikides.

3.2.1

ELi välistegevuse mehhanismid tuleb muuta nii kaasavaks ja läbipaistvaks kui võimalik, et tagada ühine vastutamine arengu ja koostöö eest. Praegu võib täheldada teatud vajakajäämisi. Tuleks uurida partnerluse põhimõtte potentsiaali kodanikuühiskonna ja avaliku sektori asutuste koostöö innustamisel, nt toetuste saamise eeltingimusena.

3.2.2

Kodanikuühiskonna ja poliitiliste jõudude esindajate aktiivne ja eelistatult struktureeritud osalemine on pikaajalise reformidele pühendumise eeltingimus. Vt ka punkt 1.5. Kodanikuühiskonna organisatsioonide, sh nii ELi riikide kui ka partnerriikide sotsiaalpartnerite kaasamine on vajalik igasuguse arengut ja koostööd puudutava tegevuse kavandamiseks ja ellu viimiseks. Tuleb tugevdada olemasolevaid partnerlusi ja edendada uusi.

3.2.3

Komitee on väga huvitatud oma panuse andmisest ning komitee partnerid üle kogu maailma, nagu ka olemasolevad regulaarsed foorumid, kujutavad endast väärtuslikku teabeallikat.

3.2.4

EL peab tugevdama oma jõupingutusi, et arendada nii ELi kui ka partnerriikide osalejate suutlikkust. Seda saab teha rahalise toetuse abil, kogemusi vahetades, haridus- ja koolitusprogramme võimaldades ning teiste vahendite või programmide vahendusel.

3.2.5

Eri valitsusasutustele ja valitsusvälistele osalejatele tuleks tagada võrdsed võimalused osalemiseks – seda nii ELis kui ka partnerriikides. Välistada tuleb igasugune püsiv otsene või kaudne diskrimineerimine (k.a liigselt piiravad abikõlblikkuse, projekti suuruse ja tehnilised nõuded), diskrimineerimine halduseeskirjade osas, k.a samale projektile kaastööd tegevate ekspertide erinev tasustamine ja/või maksustamine, kaasrahastamise nõuded (probleemid mitterahalise panuse aktsepteerimisega), moonutatud tulemusteni viiv riiklik lobitöö jne (5). Vt punkt 1.6.

3.2.6

Laiaulatuslikuma dialoogi ja osalemise soodustamiseks tuleks kasutada ja edendada 21. sajandi tehnilisi võimalusi, k.a e-valitsust. Välja võiks arendada spetsiaalse demokraatia toetamise programmi 2.0.

3.3.1

Praegust ELi poolse ja ELiga seotud rahastamise ja toetusvõimaluste süsteemi on tihti kritiseeritud, kuna see olevat liiga keeruline. Komitee tervitab plaane, millega kavandatakse alates 2014. aastast lihtsustada ja ratsionaliseerida EList väljapoole suunatud rahastamisvahendeid, sh Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendit, ning toetab vahendite koondamist.

3.3.2

Kvaliteet on kõige olulisem. Eriteadmised üleminekuprotsesside kohta ning võime mõista partnerriigi vajadusi ja nendega kohaneda tuleks muuta objektiivse hindamise põhiteemaks ning see peaks olema olulisem kui eelnevad kogemused ELi projektide rakendamise valdkonnas.

3.3.3

ELi välispoliitika (k.a arengupoliitika) arendamisel tuleks paremini kasutada ELi saadud kogemusi üleminekuprotsesside vallas (6). Nii saavutused kui ka saadud õppetunnid tuleks täielikult süstematiseerida ja neid peaks üksikasjalikult analüüsima. Järeldused tuleb kasutusele võtta, täielikult toimivaks muuta ja hõlmata programmitöö tsüklisse. Vaja on konkreetseid järelmeetmeid, muu hulgas tuleb nendele teadmistele tugineda rakenduskavade väljatöötamisel ning projektitoetuste ja nende suuruste hindamisel ja määramisel.

3.3.4

Üleminekut käsitlev Euroopa andmebaas tuleb muuta toimivaks, sh programmitöö eesmärgil, ja seda tuleb täiendada üleminekuprotsesside valdkonnas kogemusi omavate, nii valitsus- kui ka valitsusvälisest sektorist pärinevate ekspertide andmebaasiga. Ekspertide otsimise võimalus tuleks partnerite jaoks huvipakkuvaks muuta ja seda eeskätt partnerriikides laialdaselt propageerida. Euroopa Komisjon ja Euroopa välisteenistus peaksid ELi delegatsioonide jaoks ette valmistama kontrollnimekirja selle kohta, kuidas andmebaasi programmitöös kasutada (muu hulgas võib selle ELi meetmetes osalevate ekspertide jaoks sätestada siduva teabeallikana).

3.3.5

Euroopa Komisjon peaks ette valmistama tegevuskava selle kohta, kuidas ELi rikkalikke kogemusi üleminekuprotsessidega programmitöös paremini kasutada. See aitaks tagada kogemuste süstemaatilise kasutamise valdkondades, kus see on asjakohane. Euroopa Komisjon peaks pühendama rohkem haldusressursse ka sellise kava elluviimisele.

3.3.6

Arvestades asjaolu, et üleminekuprotsessidega seotud kogemuste vahetamiseks on juba olemas suur hulk vahendeid, oleks soovitav, et komisjon korraldaks valdkonnaülese juhtimise, et koguda kogemused ühte kohta kokku ja neid seal tutvustada, nt katusplatvorm või -struktuuri kaudu.

3.3.7

Tuleks kaaluda nõudlusel põhinevate ELi valdkondlike programmide, nt SOCIEUX või MIEUX, edasist laiendamist. Sellised programmid on suurepärased tööriistad kiireks reageerimiseks partnerriikide vajadustele. Olemasolevad, vajadustel põhinevad kogemuste vahetamise mehhanismid ja teised programmid, eelkõige TAIEX, mestimisprogrammid ja „Erasmus +”, tuleks muuta ülemaailmselt avatuks (eeskätt AKV riikide jaoks), vähendamata samas praegu programmi kuuluvate riikide projektidele kavandatud vahendeid.

3.3.8

Algatada tuleks kahe- või kolmepoolne valitsusväliste organisatsioonide mestimisprojekt, kuhu oleks kaasatud vähemalt üks partner 15 nn vanast ELi liikmesriigist, üks 13 nn uuest ELi liikmesriigist ja üks partner arengu- või üleminekuriigist (7). Samuti tuleks toetada erasektori esindajate vahelist kogemuste vahetamist.

3.3.9

Euroopa Arengufond tuleks muuta lahkemaks hiljuti ELiga liitunud liikmesriikide üleminekualaste kogemuste jagamisel.

3.3.10

Selleks, et muuta nende kogemused tõhusaks üleminekualaseks toetuseks, peavad EL ja selle liikmesriigid tagama asjakohase rahastamise ja avaliku toetuse. Lisaks tuletab komitee meelde, et üleminekuprotsessid ning üksikisikute, kodanikuühiskonna ja riigi roll peavad olema 2015. aasta Euroopa arenguaasta üheks aspektiks.

4.1.1

Jätkusuutliku arengu eeltingimus on partnerriikide ühiskonnas võimalikult laiapõhjalise konsensuse saavutamine. Väga oluline on demokraatia, hea valitsemistava, põhivabaduste (sh ühinemise ja rahumeelse kogunemise vabadus, sõnavabadus, sõltumatu meedia vabadus jne), kodanikuõpetuse ning mitteformaalse ja informaalse õppe, õiguse ning sotsiaalse õigluse toetamine kõikides valdkondades ja kõigil tasanditel.

4.1.2

Enam tuleks pöörata tähelepanu poliitika ja projektide tõhususele ja tulemustele. Projektidega peavad kaasnema haldus- ja rakenduskavad ning üksikisikutele mõeldud toetusmeetmed. Tõhusust ei ole võimalik saavutada ilma partnerriikides koordineerimist parandamata. Pakkuda tuleks toetust ja anda nõu kavandamisel.

4.1.3

Mittediskrimineerimine, võrdne kohtlemine ning ELi partnerite ja kõigi nende ühiskonnaliikmete (k.a sellised rühmad nagu naised, vähemused jne) proaktiivne kaasamine on keskse põhimõttena ülimalt olulised ja ELi usaldusväärsuse eeltingimus. Loomulikult on väga oluline ja vajab parandamist ka poliitika eristamine lähtuvalt partnerriigi vajadustest. Samas ei tohiks EL teha järeleandmisi nn strateegiliselt olulistele riikidele seoses teatud kitsaste huvidega, mis ei ole kuidagi seotud jätkusuutliku arenguga. Inimõiguste austamine on valdkond, milles EL ja tema partnerid peavad tegema koostööd.

4.1.4

ELi esindajad peavad tegutsema nii nn vahendajate/lihtsustajatena (analüüsides kohalikke vajadusi ja toetades/edendades dialoogi kohalike sidusrühmadega) kui ka ekspertidena (jagades oma varasemaid kogemusi ja tehes järeldusi üleminekuprotsesside raames tehtud tööst).

4.1.5

Partnerriikide paljud ühiskonnakihid peaksid saama ulatuslikku toetust. Praegu nähakse ELi toetuse peamiste sihtrühmadena valitsusasutusi ning mõnel juhul kodanikuühiskonna organisatsioone (sh sotsiaalpartnereid), noori ja teadlasi. Jätkusuutlik areng ja demokraatlik muutus nõuab ulatuslikku toetust ja tihedat koostööd kodanikuühiskonna nn saadikute, mootorite/juhtide ja püsiva muutuse loojatega, samuti kodanikuühiskonna juhtide ja võrgustikega, ent sellest tuleb minna veelgi kaugemale. Igal pool on vaja paljudele kättesaadavat ja laialt nähtavat toetust partneritele ja nende ühiskonnale. ELi integratsiooni naaberriikidega ja toetust neile ei tohiks pidada millekski, mis toob kasu vaid vähestele õnnelikele. Nähtav edasiminek sellistes valdkondades nagu haridus ja teadus (sh kutsehariduse- ja koolituse reformid, lastele suunatud meetmed jne (8)), vähese CO2-heitega majandus, infrastruktuur ja avalikud teenused (sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, tervishoid, mänguväljakud jne), inimväärne töö ja kvaliteetsed tööhõivevõimalused, sooline võrdõiguslikkus, sotsiaalselt ja majanduslikult vähekindlustatud isikute ja põlisrahvaste toetamine, sotsiaalsed liikumised ning ettevõtluse arengut võimaldavad tingimused (sh sotsiaalpartnerite tugevdamine ja kaasamine (9)) jne soodustab muutusi ja suuremat üksmeelt suunata oma tegevus Euroopale.

4.1.6

Demokraatia puudujäägiga riikides on võimalik, et rahastamisvahendid, mis on suunatud ametlikele institutsioonidele või toimub nende kaudu, kulutatakse mitte sotsiaalsetele eesmärkidele, vaid režiimi toetamisele ning tõeliselt demokraatia väärtusi esindavatele kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele ei anta võimalust rahastamist taotledagi. Euroopa demokraatia rahastu loomine on igal juhul oluline ja kauaoodatud samm. Ent neid mitmetahulisi probleeme ei saa lahendada ainuüksi Euroopa demokraatia rahastuga. Osa lahendusest on „üksikasjalikult kaardistada piirkonna kodanikuühiskonna organisatsioonid” ja teised abisaajad (10). Rohujuuretasandit, mitteformaalset kodanikuühiskonda ja vastavaid algatusi tuleb samuti rohkem toetada – mitmel ELi liikmesriigil on kogemusi projektide paindliku rahastamisega. Samal ajal peab suurenema kodanikuühiskonna kaudu levitatava abi osakaal, eelkõige autoritaarsete režiimide puhul.

4.1.7

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ka üleminekuolukordadele Vahemere lõuna- ja idapiirkonna riikides, kus demokraatia, inimõigused ja naiste õigused on tõsiselt ohustatud. Ka kodanikuühiskonna ja naiste organisatsioonide vajadus ELi jõulisema toetuse järele nõuab tähelepanu.

4.1.8

Üldiselt peab EL hoolikalt analüüsima partnerriikide erinevat abi vastuvõtmise suutlikkust ja erijooni ning nendega kohanduma.

4.1.9

EL peab jagama oma kogemusi, kuidas tagada arengule, sh kodanikuühiskonnale, jätkusuutlik sise- ja välisabi pärast esimeste üleminekuetappide läbimist ja suhtelise heaolu saavutamist.

4.2.1

Kaasav majanduskasv ja stabiilne turg, samuti parem hoolekanne, tööhõive ja arukas majanduse liberaliseerimine peavad üleminekuühiskonnas mängima olulist rolli (kooskõlas majanduse ümberkujundamise kontseptsiooniga 2015. aasta järgse arengukava aruteludes). Edendada tuleb turvalist ja soodsat investeerimiskeskkonda, kaitstes seda rahvusvaheliste lepingutega mitmepoolsetes raamistikes, nagu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) jt raames.

4.2.2

Jätkusuutlikkuse võti on õigusriik, sõltumatu õigussüsteem, mida ei saa moonutada korruptsiooni ega diktatuuriga. Iseseisvad kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes ei pea elama hirmu all, ligipääs teabele, sotsiaalkaitse ja inimväärse töö võimalused, teadusalane ja tehniline koostöö, energiatõhusus ja -sõltumatus ning keskkonnakaitse on kõik äärmiselt olulised.

4.2.3

Parandada tuleb kaubandustingimusi ning vajaduse korral kasutada põhjalikke ja laiaulatuslikke vabakaubanduslepinguid, mille eesmärk on minna ELi piiridest kaugemale, et tehnilistes normides järgitaks ja rakendataks üha enam ELi eeskirju, põhimõtteid ja standardeid. ELi partnerite eesmärk peaks olema tugev ja kaasav majandus, mis järk-järgult vähendab oma sõltuvust välisabist. See on veel üks valdkond, kus kogemustevahetus on väga tähtis.

4.2.4

Autoritaarsete režiimidega suheldes tuleb prioriteetseks pidada dialoogi sõltumatute ettevõtetega (samuti ametiühingute ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega) ja nende toetamist. Igal juhul tuleb VKEdele tagada tähtsam roll jätkusuutlikkuse, õigusriigi ja majandusarengu edasiviijatena. Välisinvestorite nõukogudel või muudel kodanikuühiskonna organsatsioonide partneritel võib olla täiendav roll.

4.3.1

Komitee ja muud institutsioonid on juba tähelepanu juhtinud vajadusele tiheda ja tõhusa koostöö järele ELi, ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide vahel 2015. aasta järgse arengukava raames.

4.3.2

Lisaks peab EL arvesse võtma teisi hiljutisi arengusuundi, sh avatud valitsuse partnerluse loomist (see algatus on komitee jaoks eriti oluline ja kajastab eelnimetatud partnerluspõhimõtet). Hoolikalt tuleb kavandada ja järgida plaanitud Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse ja teiste selliste kokkulepete mõju arengukoostööle ja üleminekule.

4.3.3

ELi väärtustega arvestavate globaalsete erasektori äri- ja välisinvestorite rolli ja potentsiaali tuleks paremini kasutada ja toetada, samuti majanduslike ja sotsiaalsete õiguste austamist silmas pidades.

4.3.4

Kavandada tuleks põhjalikku uuringut, mis analüüsiks globaalsete sihtasutuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide häid tavasid ja vahendeid, mida nad kasutavad üleminekuriikides.

6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/11

1.1

Komitee tervitab Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse ehk ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse loomist, kuna see võib soodustada Euroopa kodanike osalemist humanitaarküsimustes, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide kaudu.

1.2

Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus peab olema vahend, et soodustada nende liikmesriikide kaasamist, kus humanitaarülesannetes osalemise traditsioon on alles kujunemisjärgus. Seetõttu teeb komitee ettepaneku kaaluda konkreetsete meetmete võtmist, mis suurendaksid nende riikide vabatahtlike osalemist ning tugevdaks nende ühiskondlikke ja humanitaarseid organisatsioone.

1.3

Selleks, et suurendada kodanike toetust humanitaartegevusele ja vabatahtliku tegevuse rolli tunnustamisele, soovitab komitee kaaluda selleteemalise teabe levitamist ja üldsuse teavitamist.

1.4

Komitee jagab ja toetab seda, mida väljendatakse Euroopa humanitaarabikonsensuses humanitaartegevuse eesmärkide ja vahendite kohta, ning soovib avaldada oma veendumust, et humanitaarabi hõlmab humanitaarkriisi ohvrite ja nende väärikuse kaitsmist ning õiguste austamist.

1.5

Komitee rõhutab pelgalt abi andmisest kaugemale ulatuvat laiemat humaansuse käsitlust ja tuletab meelde humanitaarabi põhimõtete, nagu inimlikkus, erapooletus, neutraalsus ja sõltumatus ning humanitaarabi valitsevate õigusnormide vajalikku austamist kui midagi väga olulist.

1.6

Komitee soovib toonitada vabatahtliku tegevuse tegelikku olemust ja selle segamini ajamise ohtu teiste töist laadi tegevustega. See aspekt on eriti oluline praeguse majanduskriisi ajal, seda nii ELi siseasjades kui ka välistegevuses.

1.7

Komitee rõhutab, et liikmesriikide vabatahtlikku tegevust puudutavate õigusaktide erinevus võib ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust kahjulikult mõjutada.

1.8

Vabatahtlike kaasamine peab alati tuginema vajadusele ja sellele peab eelnema katastroofi või keerulise kriisi all kannatava elanikkonna olukorra ja vajaduste analüüs ja hindamine.

1.9

Ettepanekus võtta vastu määrus (1) rõhutatakse vajadust kehtestada vabatahtlike osalemise kõikide etappide jaoks standardid. Komitee jagab antud muret ja soovitab, et kõnealused standardid tugineksid humanitaarabi headele tavadele ja juba olemasolevatele korralikele algatustele.

1.10

Vabatahtlikud pakuvad oma koostööd ühiskondlike organisatsioonide ja vähemal määral avaliku sektori tsiviilasutuste kaudu. Nende töö õnnestumisel on eriti tähtis institutsioonide kvaliteet. Komitee nõustub, et vaja on liikuda organisatsioonide sertifitseerimismehhanismide suunas, mis tuginevad humanitaarvaldkonna kogemusele ja õigustikule. Sertifitseerimiskriteeriumid peavad lisaks olema kohaldatavad asjaomaste riikide abi saavatele organisatsioonidele, isegi kui neid tuleb selleks kohandada.

1.11

Komitee soovib väljendada oma veendumust, et sertifitseerimismehhanism tuleks rajada kõnealustele kogemustele ja selle rakendamisel tuleks kehtestada kõrgeimad läbipaistvuse, vaba konkurentsi ja võrdsete võimaluste kriteeriumid, nagu ka aruandekohustus. Algatusega peaksid saama liituda nende riikide valitsusvälised organisatsioonid, kellel on antud valdkonnas vähem kogemust.

1.12

Komitee soovib väljendada oma veendumust, et lisaks iseenesest mõistetavalt olulisele tehnilisele ametialasele väljaõppele tuleks suuremat rõhku panna väärtuste, asjaomase elanikkonna, kultuuridevahelise mõõtme, austuse, abi psühhosotsiaalsete aspektide ehk lühidalt paljude küsimuste tundmaõppimisele, mis on tehnilisest kaugemale ulatuva humanitaartegevuse osa, ning need väljaõppesse kaasata.

1.13

Komitee usub, et vabatahtliku tegevuse ja muud laadi kogemusega ettevõtete osalemise küsimust on vaja põhjalikult uurida, hinnates ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtete rolli.

2.1

Kuigi vabatahtlikkus ja vabatahtlik tegevus on saanud ELi õigustiku osaks ning Euroopa institutsioonid on juba aastakümneid mitmesuguseid vabatahtlike projekte ja programme algatanud, sisaldab Euroopa Liidu toimimise leping vaid üht konkreetset viidet vabatahtlikule tegevusele artikli 214 humanitaarabi käsitlevas lõikes 5. Selles tehakse ettepanek luua Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus, et soodustada Euroopa noorte kaasamist humanitaarabisse.

2.2

Kui kõrvale jätta, et antud sätte lisamine oli mitmel põhjusel üllatuslik, oli see ELi toimimise lepingus ainuke viide vabatahtlikule tegevusele. Humanitaarabi on arvatavasti koostöö professionaalseimaks muutunud vorm. Teistesse sektoritesse, kus Euroopal oli juba kogemus, nagu näiteks noorte, sotsiaal- jm valdkonda, ei lisatud viidet vabatahtlikule tegevusele, kuna alates Lissaboni lepingu jõustumisest on ELi institutsioonid tegelenud kõnealuse algatuse käivitamisega. Seetõttu algatas komisjon algatuse teostatavuse ja võimaliku mõju hindamiseks hulga uuringuid ja mitmesuguseid katseprojekte, et teha nende kohta järeldusi ja täpsustada algatuse rakendamist (2). Vastu võetud muudatuste hulgas on nime muutmine ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuseks, ja edasiminek arutelus määruse kohta, mis käsitleb kõnealuse algatuse käivitamist.

2.3

Komitee soovib meelde tuletada, et vabatahtlik tegevus on alati olnud paljude Euroopa ühiskondlike organisatsioonide tegevuse osa, ja seetõttu on komitee oma töös pööranud tähelepanu selle tugevdamisele, edendamisele jm.

2.4

Samal ajal on komitee kujundanud mitme arvamuse kaudu seisukohti liidu arengukoostöö ja välistegevuse kohta, rõhutades eelkõige oma pädevusega seotut, sealhulgas kodanikuühiskonna rolli, töö- ja sotsiaalseid õigusi.

2.5

Humanitaarabi on ELi välistegevuse osa ja üks nendest valdkondadest, kus Euroopa kodanikuühiskonna osalemine ja olulisus on kõige selgem. Enam kui 47 % Euroopa Komisjoni humanitaarabist suunatakse valitsusväliste organisatsioonide kaudu (3) ja see näitaja on sarnane enamikus liikmesriikides. Peale selle, nagu näitavad ka Eurobaromeetri uuringud, on sellel ELi poliitikavaldkonnal suurim Euroopa kodanike toetus (4).

2.6

Alates määruse (EÜ) nr 1275/1996 vastuvõtmisest 1996. aastal on Euroopa Komisjonil humanitaartöö läbiviimiseks kindel alus, mida täiendas 2007. aastal kolme institutsiooni (nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi) allkirjastatud humanitaarabikonsensus, mis moodustab humanitaarabi poliitika üldise raamistiku. See tekst määratleb ühise arusaama ELi humanitaarabist, selle poliitilised eesmärgid ja põhimõtted ning esitab nägemuse EList, mis vastab humanitaarvajadustele ühiselt ja tõhusamalt. Samuti määratleb see liikmesriikide ja ühiste institutsioonide rolli. Lõpetuseks kehtestab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 214 humanitaarabi kui sõltumatu poliitikavaldkonna.

2.7

Komitee jagab ja toetab seda, mida väljendatakse Euroopa humanitaarabikonsensuses selle kohta, et „ELi humanitaarabi eesmärk on igal ajal osutada vajadustel põhinevat hädaabi elude kaitsmiseks, inimkannatuste ennetamiseks ja leevendamiseks ning inimväärikuse säilitamiseks, kui valitsused ja kohalikud abiandjad on ülekoormatud, võimetud või ei soovi tegutseda. ELi humanitaarabi hõlmab abi-, pääste- ja kaitsemeetmeid, et päästa ja kaitsta elusid humanitaarkriisis või vahetult selle järel, kuid ka meetmeid, mille eesmärk on abivajajatele juurdepääsu ja abi takistusteta kohaletoimetamise hõlbustamine ja võimaldamine. ELi humanitaarabi antakse inimeste tekitatud katastroofide (sealhulgas keeruliste hädaolukordade) ja vajadusel looduskatastroofide korral (5).” Komitee tervitab viiteid ohvrite kaitsmisele ja inimväärikuse hoidmisele, kuna see on abi pelgalt assisteerivast ülesandest laiem käsitlus.

2.8

Komitee rõhutab, et peale rahvusvahelise humanitaarõiguse definitsioonide, mis määratlevad ohvrite õigused, või ülal tsiteeritud asjakohastele Euroopa õigusvahendite, on humanitaarabi mõnele tuntud humanitaarorganisatsioonidele nagu Piirideta Arstid „kodanikuühiskonna žest teise kodanikuühiskonna ees, inimese žest kaasinimese ees, mille eesmärk on kaitsta inimelu ja leevendada kannatusi. Erinevalt teistest abi liikidest ei ürita see ühiskonda muuta, vaid hakkama saada kriitilise perioodiga. Sel lasub kohustus inimeste, mitte riikide ees”. Kodanikuühiskonnal on humanitaarvaldkonnas keskne roll.

2.9

Komitee soovib rõhutada, et humanitaarabi käsitlus on viimaste aastakümnete jooksul arenenud ja sisaldab ennetavaid, riski vähendamise, abi, kaitse, katastroofi- või sõjajärgse rehabiliteerimise meetmeid. Euroopa Liit on Euroopa humanitaarabikonsensuse kaudu seda valdkonda juhtinud. Samas ei keskendu humanitaarabi pelgalt vajaduste täitmisele, vaid sisaldab ka õigustepõhise käsitluse elemente ja üritab inimeste väärikust taastada. Kõnealuses inimõigustepõhises lähenemisviisis võib komitee anda ainulaadse panuse.

2.10

Komitee soovib märkida, et Euroopa humanitaarabikonsensus või ELi humanitaarabi vabatahtlike algatus võivad aidata nendesse küsimustesse kaasata liikmesriike, kelle vabatahtliku tegevuse traditsioon on alles kujunemisjärgus, kuid kellel on potentsiaali pakkuda uusi arusaamu, energiat ja vabatahtlikke. ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse üks eesmärkidest ongi edendada kõikide Euroopa Liidu kodanike seas vabatahtlikku tegevust humanitaarvaldkonnas.

2.11

Seetõttu tervitab komitee ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust ning soovib kõnealust algatust käsitleva määruse väljatöötamisse lisada oma ideid, käsitledes ELi Euroopa kodanikuühiskonna konsulteerimisasutusena eelkõige neid aspekte, millega komitee on oma ülesannetes ja töökogemuse jooksul tihedamalt kokku puutunud.

3.1

Komitee on nõus vabatahtliku tegevuse määratlustega, mis on esitatud õigusakti ettepanekus ja mis on lisatud teistesse arvamustesse. Komitee soovib toonitada vabatahtliku tegevuse tegelikku olemust ja selle segamini ajamise ohtu teiste töist laadi tegevustega. See aspekt on eriti oluline praeguse majanduskriisi ajal, seda nii ELi siseasjades kui ka välistegevuses. Seetõttu teeb komitee ettepaneku hinnata teatud juhtudel Euroopa vabatahtliku tegevuse võimalikku majanduslikku mõju sihtriikidele.

3.2

Komitee soovib meelde tuletada vajadust kooskõlastada õigusakte, mis käsitlevad vabatahtlikku tegevust Euroopa Liidus ja eelkõige vabatahtlike rahvusvahelist rakendamist. Komitee rõhutab, et liikmesriikide vabatahtliku tegevuse õigusraamistike erinevus võib ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust kahjulikult mõjutada (6).

3.3

Komitee on veendunud, et taoline algatus on kasulik, et soodustada nende liikmesriikide kaasamist vabatahtliku tegevuse ja humanitaarabi küsimustesse, kellel on antud valdkonnas vähem kogemusi. Algatus peaks seisma hea selle eest, et võimaldada nende liikmesriikide organisatsioonidel osaleda ja soodustama vastavalt võrdsete võimaluste põhimõttele kõikide ELi vabatahtlike kaasamist. Komitee teeb ettepaneku võtta konkreetseid meetmeid, et soodustada nende liikmesriikide organisatsioonide ja vabatahtlike osalemist, kes senimaani on humanitaarülesannetes vähe osalenud.

3.4

Kuigi ELi toimimise lepingu esialgses ettepanekus piiratakse tegevusala humanitaarabi küsimustega, on tegelikkuses suur osa rahastatud pilootprojektidest ja vabatahtlikele määratud ülesannetest seotud arengukoostöö, katastroofiohu vähendamise, rehabiliteerimise ja taastamistööde, leevendamise, vastupanuvõimega jne. Komitee peab sellist kohanemist mõistetavaks ja teeb ettepaneku uurida, millises suunas võiks vabatahtlik tegevus ELi arengukoostöös tulevikus areneda.

3.5

Vabatahtlike töö Euroopa humanitaarabi valdkonnas ja arengukoostöös üldiselt peab olema ülejäänud ELi institutsioonide tegevusega kooskõlas, seda täiendama ja olema sellesse integreeritud. Komitee leiab, et vabatahtlik tegevus võib olla kasulik ka rahvusvahelise arengukoostöö teistes valdkondades, kuid vabatahtlike kaasamisel tuleks lähtuda mõistlikkuse, kahju mitte tekitamise (do no harm) ja ettevaatlikkuse põhimõttest, piirates nende olukordade arvu, kus vabatahtlikke rakendatakse.

3.6

Komitee nõustub seetõttu Euroopa Parlamendi otsusega piirata vabatahtlike osalemist konfliktsituatsioonis, julgeolekut ohustavas olukorras või keerulises hädaolukorras. Abisaajate, vabatahtlike ja üldisemalt personali turvalisus peab olema esmatähtis, eriti humanitaaroperatsioonide läbiviimisel.

3.7

Komitee teeb ettepaneku arendada edasi nende projektiliikide määratlust, kus vabatahtlikke sobib kõige paremini rakendada, või vähemalt täpsemalt määratleda nende tegevuste tüübid, kuhu algatuse vabatahtlikke kaasama ei peaks. Humanitaartöö on väga lai ja mitmekülgne tegevus, ning selle hulgast tuleb leida vabatahtlike jaoks kõige sobilikumad olukorrad.

3.8

Samuti on komiteel hea meel asjaolust, et ELi toimimise lepingust tulenevast noorte vabatahtliku tegevuse käsitlusest on liigutud realistlikuma käsitluse suunas, mis käsitleb erinevaid vabatahtliku tegevuse liike, vajalikke oskusi, erinevaid väärtusi jne. Komitee usub, et kõnealuse projekti sobiva soolise tasakaalu saavutamise kallal tuleb töötada.

4.1

ELi institutsioonid on ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse ellu viimiseks esitanud ettevaatliku lähenemisviisi. Selleks, et visandada ja lahendada mõningaid tulevikus ees ootavaid probleeme, on väga oluline hinnata senini täide viidud katseprojekte ja algatusi. Nende hinnangute tulemusi tuleks jagada kõigi huvitatud pooltega. Samuti tuleks arutleda selle üle, mida sellest õpiti.

4.2

Vabatahtlike kaasamine peab alati tuginema vajadustele ja nõudlustele ning sellele peab eelnema katastroofi või keerulise kriisi all kannatava elanikkonna olukorra ja vajaduste analüüs ja hindamine. Äärmiselt oluline on säilitada kooskõlastusmehhanismide vaheline seos nii Euroopa (nõukogu humanitaar- ja toiduabi töörühm, humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi mehhanismid) kui ka rahvusvahelisel tasandil ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo kaudu.

4.3

Samuti on vaja rajada selged mehhanismid humanitaarvaldkonnale spetsialiseerunud võrgustikega, milleks on (praegu) näiteks Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Rahvusvaheline Föderatsioon, VOICE (vabatahtlike organisatsioonide koostöö hädaolukordades) või ICVA (Vabatahtlike Organisatsioonide Rahvusvaheline Nõukogu).

4.4

Ettepanekus võtta vastu määrus rõhutatakse vajadust kehtestada kolmandates riikides vabatahtlike kasutamise kõikide etappide jaoks standardid. Komitee jagab antud muret ja soovitab, et kõnealused standardid tugineksid humanitaarabi headele tavadele ja juba olemasolevatele asjaomastele korralikele algatustele (7).

4.5

Nendes standardites tuleb erilist tähelepanu pöörata turvalisuse ja piisavate tingimuste tagamise küsimusele, mis võimaldab vabatahtlikel oma tegevust läbi viia ja humanitaarprojektidele lisaväärtuse anda.

4.6

Vabatahtlikud pakuvad oma koostööd ühiskondlike organisatsioonide ja vähemal määral avaliku sektori tsiviilasutuste kaudu. Nende tegevuse õnnestumisel on eriti tähtis institutsioonide kvaliteet. Komitee nõustub, et vaja on liikuda organisatsioonide sertifitseerimismehhanismide suunas, mis tuginevad humanitaarvaldkonna kogemusele ja õigustikule. Seetõttu teeb komitee ettepaneku analüüsida ja hinnata humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi partnerluse raamlepinguid valitsusväliste organisatsioonide ja ÜRO ametitega (8).

4.7

Komitee soovib väljendada oma veendumust, et sertifitseerimismehhanism tuleks rajada kõnealustele kogemustele ja selle rakendamisel tuleks kehtestada kõrgeimad läbipaistvuse, vaba konkurentsi ja võrdsete võimaluste kriteeriumid, nagu ka aruandekohustus. Algatusega peaksid saama liituda nende riikide valitsusvälised organisatsioonid, kellel on antud valdkonnas vähem kogemust. Seetõttu teeb komitee ettepaneku võtta konkreetseid meetmeid, et ELi humanitaarabi vabatahtlike algatust ja humanitaartegevust üldiselt kõnealustes liikmesriikides levitada.

4.8

Sertifitseerimiskriteeriumid peavad lisaks olema kohaldatavad asjaomaste riikide abi saavatele organisatsioonidele, isegi kui neid tuleb selleks kohandada. Abi saavate organisatsioonide suutlikkuse suurendamise meetmed peavad olema esmatähtsad ning neile tuleb projekti raames osutada tehnilist, logistilist ja rahalist abi. Kõnealune algatus võib olla abiks lõunapoolsetele partnerriikidele ja aidata kaasa abi saavate ühiskondade tugevdamisele. Komitee jaoks on see teema väga oluline ja ta on võtnud vastu mitmeid kõnealust küsimust käsitlevaid arvamusi (9).

4.9

Komitee rõhutab, et institutsioonid, kes lähetavad ja võtavad vastu vabatahtlikke, peavad olema tsiviilotstarbelised, et tagada humanitaarpõhimõtetest ja -väärtustest kinni pidamine ning asjaomaste kogukondade nõusolek.

4.10

Komitee usub, et vabatahtliku tegevuse ja muud laadi kogemusega ettevõtete osalemise küsimust on vaja põhjalikult uurida, et pakkuda välja mõningaid mehhanisme nende kaasamiseks. Komitee leiab, et igal juhul tuleb suurendada ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning mitte ainult – nagu aeg-ajalt juhtunud on – suurkorporatsioonide osatähtsust, kus on ettevõtte sotsiaalse vastustusega tegelevad või sarnased osakonnad.

4.11

ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuses osalevate kandidaatide väljaõpe on väga oluline, et meetmeid hästi ellu viia. Komitee soovib väljendada oma veendumust, et lisaks iseenesest mõistetavalt olulisele tehnilisele ametialasele väljaõppele tuleks suuremat rõhku panna väärtuste, asjaomase elanikkonna, kultuuridevahelise mõõtme, austuse, abi psühhosotsiaalsete aspektide ehk lühidalt paljude küsimuste tundmaõppimisele, mis on tehnilisest kaugemale ulatuva humanitaartegevuse osa, ning need väljaõppesse kaasata. Humanitaartegevuse üks iseloomulikumaid jooni ongi põhimõtete ja väärtuste rõhutamine, mis peavad olema vabatahtlike väljaõppes väga olulisel kohal.

4.12

Selle saavutamiseks on vaja toetuda organisatsioonidele, kellel on juba erinevates liikmesriikides vabatahtliku töö tegemise kogemus olemas, ning kogu ELi hõlmavatele koolituse võrgustikele. Koolituse võrgustike all ei mõelda tingimata ülikoole, vaid ka mittetulundusühenduste juurest võrsunud koolitusprogramme. Eelkõige tuleb arvesse võtta hinnanguid juba tehtud katseprojektides antavale väljaõppele. Komitee julgustab võimalikult kiiresti üle võtma kõnealuse valdkonna häid tavasid, et need oleksid teetähisteks (benchmarks) tulevastes ettepanekutes.

4.13

Ettepanekus võtta vastu määrus kaalutakse andmebaasi loomist, millesse lisatakse andmeid potentsiaalsete vabatahtlike kohta, keda hiljem rakendatakse akrediteeritud organisatsioonide või komisjoni talituste kaudu. Komitee soovib tähelepanu pöörata asjaolule, et vabatahtliku kaasamine organisatsiooni ei sõltu ainult tehnilistele nõudmistele vastamisest, vaid ka sellest, kas vabatahtlik jagab organisatsiooniga ühiseid väärtuseid, kas ta on organisatsiooni pädevuse ja missiooniga nõus jne. Komitee on veendunud, et arvestada tuleks ka eelmainitud aspektiga, hoolimata sellest, milliseks Euroopa Komisjoni rajatav vabatahtlike andmebaas lõpuks kujuneb.

4.14

ELi humanitaarabi vabatahtlike algatuse käivitamine annab võimaluse suurendada Euroopa kodanikele suunatud teavitus- ja harimistööd sellistel teemadel nagu solidaarsus, jätkuvalt abi osutamise vajadus ka majanduskriisi ajal ja universaalsete väärtuste edendamine. Nagu eelmistes arvamustes, nii soovib komitee ka selles arvamuses rõhutada, et peale silmaga nähtavate meetmete tuleks tugevdada sidet Euroopa kodanikega. Selles ülesande puhul mängivad kõige olulisemat rolli kodanikuühiskonna organisatsioonid, kellest paljud on esindatud ka komitees. Komitee toetab mõtet, et avalikkuse teavitamise tegevus keskenduks nendele liikmesriikidele, kelle kogemus humanitaarvaldkonnas ei ole veel nii suur.

6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/16

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et viimasel kümnel aastal on ELis astutud väga olulisi samme Euroopa kodakondsusega seotud õiguste, vabaduste ja tagatiste ühtlustamiseks, tähtsustades kodakondsuse kriteeriumiga võrreldes rohkem elukoha kriteeriumi. Euroopa kodakondsus areneb elukohal põhineva kodakondsuse suunas, mis on seotud Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning ELi toimimise lepingus sätestatud väärtuste ja põhimõtetega.

1.2

Komitee leiab, et nüüd on õige aeg hinnata ja analüüsida, millised on need lõpetamata ülesanded ja veel püsivad tõkked, mis takistavad seda, et kaasavam, suuremat osalust võimaldav ja kodanikusõbralikum Euroopa kodakondsus oleks avatud kõigile siin püsivalt elavatele inimestele.

1.3

21. sajandil peavad eurooplased tegelema ühe suure väljakutsega: tuleb laiendada meie ühiskonna demokraatlikke aluseid, kaasates uusi kodanikke, kellel oleksid samad õigused ja kohustused. Selleks tuleks liikmesriigi ja ELi kodakondsuse õigust kohaldada kõigile sisserände taustaga inimestele, kes toovad kaasa suure rahvusliku, etnilise, usulise ja kultuurilise mitmekesisuse. Komitee leiab, et Euroopa demokraatlikud ühiskonnad on vabad ja avatud ning peavad toetuma kõigi kodanike osalusele nende päritolust ja taustsüsteemist sõltumata.

1.4

Komitee teeb ettepaneku avada mõttevahetus selle üle, kas praegused õiguslikud ja poliitilised alused, millele Euroopa sisserände, kodakondsuse ja integratsiooni poliitika tugineb, on piisavad praeguse üha mitmetahulisema ja väga mitmekesise Euroopa ühiskonna jaoks.

1.5

Majanduskriis on põhiõiguste kaitse, integratsiooni ja diskrimineerimise vastase poliitika päevakorrast maha võtnud. Komitee hoiatab sisserändajate ja vähemuste vastu suunatud sallimatuse, rassismi ja ksenofoobia suurenemise ohu eest. Sellise käitumise vältimiseks peavad poliitikud, ühiskonna liidrid ja meedia tegutsema väga vastutustundlikult ning andma suurt poliitilist ja sotsiaalset eeskuju. Samuti peavad ELi institutsioonid kaitsma otsusekindlalt põhiõigusi.

1.6

Komitee soovib saata selge sõnumi neile, kes teisi välistavast natsionalismist lähtudes määratlevad riiklikku ja Euroopa identiteeti nii, et rahvusliku päritolu tõttu jäetakse kodanikuõigustest ilma miljonid inimesed, kelle õiguslik staatus on seetõttu nõrk. Tuleb parandada demokraatia kvaliteeti Euroopas, laiendades juurdepääsu liikmesriikide ja ELi kodakondsusele.

1.7

Arvestades, et paljudes liikmesriikide piiratakse õigusaktidega juurdepääsu kodakondsusele, siis soovitab komitee võtta vastu paindlikumaid õigusakte ja haldusmenetlusi, et pikaajalise elaniku staatusega kolmandate riikide kodanikud (1) võiksid saada kodakondsuse.

1.8

Komitee kutsub liikmesriike üles sõlmima sisserändajate päritoluriikidega kokkuleppeid, et võimaldada neile sisserändajatele topeltkodakondsust.

1.9

Liikmesriigid peaksid allkirjastama ja ratifitseerima 1997. aasta kodakondsuse Euroopa konventsiooni, 1992. aasta välismaalaste kohalikul tasandil avalikus elus osalemise konventsiooni ning austama oma kodakondsuse andmise ja äravõtmise poliitikas proportsionaalsuse, tõhusa õiguskaitsevahendi ja mittediskrimineerimise põhimõtteid.

1.10

Komitee võtab teadmiseks, et mitmes liikmesriigis on jätkuvalt takistusi järgmiste poliitiliste õiguste ees: valimis-, kogunemis- ja poliitikas osalemise õigus. Ta soovitab õigusakte muuta, et püsivalt riigis elavatel kolmandate riikide kodanikel oleksid poliitilised õigused.

1.11

Komitee teeb Euroopa Liidule ettepaneku muuta tulevikus ELi toimimise lepingu uue reformiprotsessi käigus artiklit 20 nii, et ELi kodanikeks loetaks ka need inimesed, kes kolmandate riikide kodanikena elavad püsivalt ELis ja kellel on pikaajalise elaniku staatus.

1.12

ELi kodakondsuse saamisel tuleks kasutada elukoha kriteeriumi. Nii nagu komitee ühes varasemas arvamuses ütles, (2) on elukoht ELi õiguses juba kriteerium, mille alusel antakse kolmandate riikide kodanikele mitmesuguseid õigusi ning majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja tsiviilvabadusi. Paljud neist õigustest on olemuselt sarnased ELi kodakondsusega, kuid praegu on nende hulgast välja jäetud mõned poliitilised õigused, nagu õigus hääletada. Komitee soovib korrata, et „püsiv seaduslik elamisluba peaks andma ka võimaluse taotleda Euroopa Liidu kodakondsust” (3).

1.13

ELi põhiõiguste harta on oma olemuselt siduv ja see loob ELi sisserände-, integratsiooni- ja kodakondsuspoliitikale uue raamistiku. Komisjon peab analüüsima, kuidas mõjutab harta kolmandate riikide kodanike staatust ja õigusi, et teha uusi algatusi, mis kohandaksid sisserännet reguleerivaid õigusakte hartaga antud tagatistega.

1.14

Hartaga luuakse kolmandate riikide kodanike jaoks üldine alus kodanikusõbraliku kodakondsuse uuele mõistele (põhilised ühised õigused ja kohustused). Komitee teeb ettepaneku lisada selle kodanikusõbraliku kodakondsuse arendamine Stockholmi programmile alates 2014. aastast järgneva uue poliitilise programmi prioriteetide hulka.

1.15

EL peab vastu võtma sisserände eeskirja, mis muudaks ELis elavate kolmandate riikide kodanike õigused ja vabadused läbipaistvamaks ja õiguslikult selgemaks. Komitee leiab, et sisserännet reguleerivates ELi õigusaktides tuleb tagada võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimise põhimõte.

1.16

Komisjon peab hindama probleeme, mis liikmesriikides tegelikult ikka püsivad, et kaitsta kolmandate riikide kodanike põhiõigusi ning eelkõige sotsiaalseid, liikuvuse ja tõhusa õiguskaitsevahendi kättesaadavusega seotud õigusi.

1.17

Komisjon peab uurima takistusi, mida mõnedes liikmesriikides pikaajalise elaniku staatuse ja sinise kaardi (4) taotlemisel jätkuvalt esineb, ning viima tõhusalt lõpuni rikkumismenetlused nende liikmesriikide vastu, kes ei täida ELi õigusakte.

1.18

Komisjon peab integratsiooni tegevuskava raames hindama liikmesriikide menetlusi ja seal esinevaid takistusi kodakondsuse saamisel ja äravõtmisel ning selle mõju ELi kodakondsusele.

1.19

Komitee palub Euroopa Komisjonil koostada aruanne ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse konventsiooni (5) käsitleva ELi arutelu edenemise kohta. Komisjon peab valmistama ette ratifitseerimise tingimused.

2.1

2013. aasta on kuulutatud Euroopa kodanike aastaks. ELi kodakondsus on üks tõhusamaid vahendeid kõigi eurooplaste ühise identiteedi kujundamiseks. Komitee peab tänapäeval väga asjakohaseks poliitikafilosoofiat, mis pärineb juba ELi algusaegadest, kui Jean Monnet ütles, et „me ei ühenda mitte riike, vaid inimesi”.

2.2

ELi kodakondsus ei ole sisutühi mõiste, vaid sellel on konkreetne õiguslik ja poliitiline staatus, mis koosneb õigustest ja vabadustest. Demokraatia, vabadus, õigusriik, võrdsus ja inimõigused on Euroopa Liidu lepingu artikli 2 järgi ELi põhiväärtused.

2.3

Komitee leiab, et sellistel rasketel aegadel nagu praegu, mil Euroopas valitseb raske majandus-, sotsiaal- ja poliitiline kriis, on vaja rakendada uuenduslikke strateegiaid, et edendada avatumat ja kaasavamat kodakondsust ning suurendada kõigi Euroopa Liidus elavate inimeste usaldust.

2.4

Euroopa Komisjon avaldas ELi kodakondsuse teise aruande „ELi kodanikud – teie õigused, teie tulevik”, milles analüüsitakse mõningaid praegu esinevaid takistusi ja probleeme. Komitee tervitab komisjoni aruannet, kuid juhib tähelepanu sellise poliitikameetme puudumisele, mis oleks suunatud kolmandate riikide kodanikele, kellel on ELis sarnased õigused ja vabadused, kuid mitte täielik kodakondsus.

2.5

Komitee on tegemas mitmeid algatusi ELi kodanikuaktiivsuse edendamiseks. Kuid komitee juhib tähelepanu tõsisele probleemile, et paljud teise või kolmanda põlvkonna sisserändajate lapsed puutuvad kokku tõsise diskrimineerimise ja väljatõrjutusega, mis nõrgendab märkimisväärselt ühiskonda kuuluvuse tunnet, sest neid peetakse selles ühiskonnas nö teisejärgulisteks kodanikeks.

3.1

Komitee tegi juba 10 aastat tagasi ettepaneku, et integratsioon moodustaks olulise osa ühisest sisserändepoliitikast, ning nõudis ELi tegevuskava koostamist. Nõukogu kiitis 2004. aastal heaks integratsioonipoliitika ühised aluspõhimõtted, mille hulgas on järgmine: „Sisserännanute juurdepääs institutsioonidele, samuti avalikele ja erakaupadele ja -teenustele võrdsetel alustel riigi kodanikega ja vahettegematult on parema integratsiooni oluline alus.” Samuti on nende seas järgmine põhimõte: „Sisserännanute osalemine demokraatlikus protsessis ja integratsioonipoliitika ja -meetmete väljatöötamises, eriti kohalikul tasandil, toetab nende integreerimist.”

3.2

Euroopa Komisjon töötab koostöös komiteega välja ELi integratsioonialast tegevuskava ja soodustab mitmeid liikmesriikide toetamise meetmeid. Komitee ja komisjon käivitasid Euroopa integratsioonifoorumi, (6) et hõlbustada sisserändajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist.

3.3

Komitee on andnud oma panuse integratsioonialasesse tegevuskavasse mitmete arvamuste (7) koostamisega.

3.4

Integratsioonifoorumil on analüüsitud, kui oluline on integratsiooni jaoks sisserändajate osalemine demokraatiaprotsessis ning leitud, et need liikmesriigid, mis lihtsustavad sisserändajate juurdepääsu kodakondsusega seotud õigustele, parandavad integratsiooni. Seepärast soovitab komitee liikmesriikidel võtta oma riigi õiguses vastu paindlikumaid õigusakte, et pikaajalise elaniku staatusega kolmandate riikide kodanikud võiksid saada oma elukohariigi kodakondsuse.

3.5

Komitee peab positiivseks, et ametiühingud, tööandjate organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid soovivad integratsiooni soodustada ning et nad võimaldavad sisserändajatel lihtsamini oma organisatsioonide demokraatlikus elus osaleda. Kodanikuühiskonna eesmärk on toetada kolmandate riikide kodanikke, et nad osaleksid aktiivselt nende organisatsioonide tegevuses.

3.6

Integratsioon on sisserändajate ja vastuvõtva ühiskonna vastastikuse kohanemise kahesuunaline sotsiaalne protsess, mida tuleb toetada hea juhtimisega Euroopa Liidu, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil. Ühine Euroopa eesmärk pakub suurt lisaväärtust, sest see seob integratsiooni aluslepingus sätestatud väärtuste ja põhimõtete, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtte, põhiõiguste harta, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa 2020. aasta tegevuskavaga.

3.7

Sisserännet reguleerivates ELi õigusaktides tuleb tagada võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimise põhimõte. Sellega seoses tasub mainida keele ja usutalitustega seotud õiguste ja võimaluste küsimust. Komitee peab väga positiivseks komisjoni vastu võetud algatust, millega ta tegi ettepaneku võtta vastu direktiiv, (8) et lihtsustada vaba liikumise kontekstis ELi töötajatele antud õiguste kasutamist.

3.8

Kuid komitee kutsus üles kohtlema kõiki ELis elavaid inimesi võrdselt, sõltumata nende sisserändaja staatusest või kodakondsusest, ning selleks tuleb ületada mõned praegu ELi kodakondsuse staatuse ees seisvad piirangud.

4.1

Komitee soovib ajakohastada mõttevahetust ELi kodakondsuse olemuse üle seoses kolmandate riikide kodanikega, kes elavad seaduslikult ja püsivalt ELis. Tuleks pöörduda tagasi käsitluse juurde, mis sätestati algselt Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustes (9). Tamperes sätestatud ELi ja kolmandate riikide kodanike õiglane ja võrdne kohtlemine (10) on jätkuvalt üks poliitilistest prioriteetidest, kuna 14 aasta jooksul, mil ühist sisserändepoliitikat on rakendatud, ei ole eesmärke veel saavutatud.

4.2

Liikmesriikide ülesanne on anda kodakondsus oma riigi seaduste järgi, sest aluslepinguga ei anta ELile mingeid õigusaktide ühtlustamise volitusi. Seega kuulub see küsimus riigi pädevusse.

4.3

Kuid kõigis liikmesriikides on sisserändajate organisatsioonid, ametiühingud ja valitsusvälised organisatsioonid teinud algatusi ja pidanud arutelusid tähtaegade lühendamiseks, naturalisatsiooniprotsessi ja sisserändajatele kodakondsuse andmise paindlikumaks muutmiseks ning integratsiooni soodustamiseks ning võtnud arvesse, et ühiskond ja liikmesriik, mis ei kohtle seal püsivalt elavaid inimesi võrdselt ega anna neile samu osalemise õigusi, ei soodusta integratsiooni.

4.4

ELi kodakondsuse mõiste on aluslepingutes, ühenduse õiguses ja põhiõiguste hartas kanda kinnitanud. ELi toimimise lepingu artiklis 20 öeldakse, et „Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.” Kodakondsus, nii nagu seda iga riigi õiguse järgi saadakse ja ära võetakse, on seega ELi kodakondsuse saamise nurgakivi (11).

4.5

ELi kodakondsuse ja liikmesriigi kodakondsuse tihe seos on alates sellest, kui 1992. aastal loodi Maastrichti lepinguga ELi kodakondsus, olnud rohkete arutelude ja hulgalise kriitika keskmes. See seos tähendab põhimõtteliselt seda, et ELis seaduslikult elavad kolmandate riikide kodanikud on ELi kodakondsusest ametlikult ilma jäetud ning seetõttu on nad ELi kodakondsuse teemalistes aruteludes ja poliitikas ja demokraatlikus elus osalemises kahe silma vahele jäänud.

4.6

ELi kodakondsuse piiratud tõlgendus on selline, milles öeldakse, et on olemas ühtne ja selgelt määratletav ELi kodanikest inimrühm ja teine rühm, kuhu kuuluvad kolmandate riikide kodanikud, keda ei peeta ELi kodanikeks.

4.7

Kuid kes on need ELi kodanikud? Kas on õige piirata ELi kodakondsuse isikulist kohaldamisala liikmesriigi kodakondsusega inimestele? Kas kolmandate riikide kodanikel on mingeid ELi kodanikega sarnaseid ja võrreldavaid õigusi ja vabadusi? Millised on ELi kodakondsuse praegused piirangud ja väljakutsed? Milline osa on selles kontekstis poliitikas osalemisel ja õigusel hääletada? Miks on paljud sisserändajate lapsed ikka nö teisejärgulised kodanikud? Kui sisserändajate osalemine demokraatlikus protsessis lihtsustab nende integratsiooni, siis miks nad on välja tõrjutud?

4.8

Praeguseni on olnud liikmesriigid need, kes kaudselt otsustavad selle üle, kes on ja kes ei ole ELi kodanik. See peab muutuma, et ELi kodakondsus oleks Euroopa integratsiooni keskmes.

5.1

Põhiõiguste hartas sätestatakse sellise kodanikusõbraliku, kaasava ja suuremat osalust võimaldava kodakondsuse uue mõiste üldised alused, mille arendamist peab komitee vajalikuks.

5.2

Komisjon märkis, et põhiõiguste harta on kolmandate riikide kodanike jaoks kodanikusõbraliku kodakondsuse (mis hõlmab põhilisi ühiseid õigusi ja kohustusi) arendamise alus.

5.3

ELi põhiõiguste harta on aluslepingutega sarnase juriidilise väärtusega siduv dokument. Harta on ELi kodakondsuse komponente muutnud ja tugevdanud. Selle isikuline kohaldamisala hõlmab nii ELi kui ka kolmandate riikide kodanikke. V jaotis on pühendatud kodanike õigustele, kuid artikkel 41 (õigus heale haldusele) ja artikli 45 lõige 2 (liikumis- ja elukohavabadus) hõlmavad ka kolmandate riikide kodanikke.

5.4

Komitee rõhutab, et ülejäänud harta sätted kehtivad kõigile inimestele, sõltumata nende kodakondsusest. Harta piirab liikmesriikide otsustamisvabadust elukoha kindluse, perekonna taasühinemise, väljasaatmise ning isegi kodakondsuse saamise ja äravõtmisega seotud küsimustes. Üks põhilistest aspektidest on VI jaotis õigusemõistmise kohta, mis hõlmab õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, juhul kui mõnda põhi- või kodanikuõigust on rikutud.

5.5

Komitee leiab, et ELi kodakondsus ja harta koos võivad avaldada ELi kodakondsuse isikulise kohaldamisala laiendamisele sügavat mõju. Üks suurimaid lahendamist ootavaid küsimusi on, kuidas tagada nendele kolmandate riikide kodanikele juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile, kelle põhiõiguste ja -vabaduste suhtes on liikmesriigid ja nende ametiasutused teinud ELi õiguses erandeid või neid rikkunud (12).

5.6

Euroopa konvendi ettevalmistustööde ajal võttis komitee vastu resolutsiooni, milles ta tegi järgmise ettepaneku: „Sisserändajate integratsiooni poliitikat tuleb parandada. Komitee kutsub konventi üles uurima võimalust anda ELi kodakondsus pikaajalise elaniku staatusega kolmandate riikide kodanikele. (13)”

5.7

Komisjon seadis ühenduse sisserändepoliitikat käsitlevas teatises (14) eesmärgi kujundada kolmandate riikide kodanike riiki lubamiseks ja seal elamiseks ELi õigusraamistik ning ühine õiguslik staatus, mis põhineks põhimõttel, et neile antakse ELi kodanikega võrdsetel alustel, kuid riigis viibimise pikkusest sõltuvalt erinevad õigused ja kohustused.

5.8

Kui sisserändajad võivad vähemalt viie aasta möödudes kodakondsust taotleda, siis võib see olla piisav tagatis, et paljud sisserändajad seaksid end ühiskonnas edukalt sisse, või olla esimene samm liikmesriigi kodakondsuse saamise suunas.

5.9

Komitee märkis oma arvamuses teemal „Juurdepääs Euroopa Liidu kodakondsusele”, et ELi kodakondsuse laiem mõiste vastab Euroopa Komisjonis vastu võetud mõistele „kodanikusõbralik kodakondsus”.

5.10

Komitee toetas seda, et kodanikusõbralikku kodakondsust peaks ELi tasandil mõistma kui kõigi liidu territooriumil püsivalt elavate inimeste suuremat osalust võimaldavat ja kaasavamat kodakondsust, mille puhul oleks üks keskne põhimõte see, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Komitee juba märkis oma arvamuses teemal „Juurdepääs Euroopa Liidu kodakondsusele”, et nii suurendataks „pühendumust võrdsele kohtlemisele, et edendada ja lihtsustada mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis püsivalt ja seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike ühiskonda integreerumist (võrdsus seaduse ees)” ja et oleks võimalik võidelda diskrimineerimisega, mille all kolmandate riikide kodanikud praegu kannatavad.

6.1

Viimasel kümnendil on Euroopa kohaldanud poliitikat, võtnud vastu õigusakte ja andnud välja kohtulahendeid, mis on nii ELi kodakondsusele kui ka kolmandate riikide kodanike staatusele väga olulised. Nende protsesside tulemusel on ELi kodakondsusega seotud õigused, vabadused ja tagatised elukohapõhiselt järk-järgult laienenud. Samas leiab komitee, et see laienemine on olnud poolik ja selles on liiga palju piiranguid.

6.2

Õigusvaldkonnas oli üks olulisemaid samme kodakondsuse teemalise direktiivi 2004/38 vastuvõtmine, millega koondati varasem laiali paisatud ja killustatud vaba liikumise ja elukoha valimise teemaline ELi õiguslik raamistik ühte õigusakti. EL on olnud eriti aktiivne nende kolmandate riikide kodanike õiguste ja diskrimineerimisvastaste sätete tunnustamisel, kes on ELi kodanike pereliikmed. Direktiivis tunnistatakse selgesõnaliselt nende kolmandate riikide kodanikest pereliikmete õigusi ja vabadusi, mis on olemuselt väga sarnased ELi kodanikele antud õiguste ja vabadustega.

6.2.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, et üks kõige suuremaid väljakutseid on see, kuidas teha direktiivis ette nähtud õigused kõigile igapäevaelus kättesaadavaks, kaotada mõned liikmesriikide halvad tavad ning pakkuda tõhusat õiguskaitsevahendit neile, kelle kodanikuvabadusi on piiratud.

6.2.2

Kuigi need kodakondsusega seotud õigused tulenevad otseselt perekondlikest sidemetest, saab neid kasutada ainult siis, kui ELi kodanikud ja nende pereliikmed kasutavad õigust liikuda või emigreeruda vabalt teise liikmesriiki. Euroopa-sisene liikuvus on jätkuvalt ELi kodakondsusega pereliikmete kaitsmise üks eeltingimustest (15). Direktiivis tunnistatakse ka nende pereliikmete õigust alalisele elamisloale, kes on riigis vähemalt viis aastat elanud.

6.2.3

Kuid komitee leiab, et liikmesriikide ametiasutustel on jätkuvalt õigusakte ja tavasid, mis takistavad ELi kodanike pereliikmete õigust vabalt liikuda ja elukohta valida. Samuti on jätkuvalt vastupidise diskrimineerimise juhtumeid, kus kannatavad ELi kodanike välismaalastest pereliikmed, ning need tuleks lahendada (16).

6.3

Euroopa Kohus on olnud väga aktiivne ja avaldanud positiivset mõju ELi kodakondsuse õiguslike piirjoonte ja individuaalsete õiguste kaitsmisel ja ennetaval tõlgendamisel (17). Euroopa Kohus on kinnitanud, et ELi kodakondsus peaks olema ELi kodanike põhistaatus (18).

6.3.1

Komitee tervitab Luxembourgi kohtu lahendit kodakondsuse kohta ja märgib, et direktiivi vastuvõtmisega lisati sellesse enamik Euroopa Kohtu lahendeid, kuna selles võeti üle kõige olulisemad 2004. aastani tehtud kohtuotsused vaba liikumise ja ELi kodakondsusega seotud asjades.

6.3.2

Euroopa Kohus on andnud välja ka mitmeid lahendeid ELi õiguse üldpõhimõtete kohta, (19) näiteks proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete kohta, mida kohaldatakse kõigile inimestele, keda ELi tegevus või õigus mõjutab, sõltumata kodakondsusest või sisserändaja staatusest. Kohtulahendid on puudutanud ka liikmesriikide otsustamisvabadust kodakondsuse saamise ja äravõtmise küsimustes ning nende küsimuste mõju ELi kodakondsusele ja sellega seotud õigustele.

6.3.3

Kohus on korduvalt öelnud, et liikmesriikidel on kodakondsuse vallas oma volituste kasutamisel kohustus pöörata eritähelepanu sellele, millist mõju avaldavad tema õigusaktid ja otsused kodakondsuse ja vaba liikumise teemalise ELi õiguse ning eelkõige ELi kodakondsusega seotud õiguste ja vabaduste täieliku austamise raames (20).

6.4

Alates 2003. aastast kehtib ELi sisserännet reguleeriva õiguse pakett koos kolmandate riikide kodanike liikmesriikide territooriumile sisenemist ja seal viibimist reguleerivate õigusvahenditega, mis pakuvad õigusi ja tagatisi, millest mõned on sarnased ELi kodakondsusega antavate õiguste ja tagatistega. Direktiiviga 2003/109  (21) pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta loodi neile kolmandate riikide kodanikele ühine õiguslik staatus, kes on liikmesriigi territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul.

6.4.1

Komitee sooviks rõhutada, et direktiivi idee oli lähendada ELi kodanike ja pikaajalise elamisloaga kolmandate riikide kodanike staatust ning kaitsta viimaste elukoha kindlust ELis. Ühine staatus ei paku neile inimestele kahtlemata ikka võrdsust ja täielikku kodakondsust, vaid on midagi võrdsuse lähedast või „peaaegu kolmandajärguline kodakondsus”, millele kehtivad mitmed tingimused (22). Nagu Euroopa Komisjoni oma aruandes direktiivi kohaldamise kohta (23) ütles, nähakse direktiivi artiklis 11 küll ette pikaajalise elamisloaga ja riigi kodakondsusega kodanike peaaegu võrdne kohtlemine, kuid täielikult puudub teave selle kohta, kuidas seda kohaldatakse, mis põhjustab selle praktilisel elluviimisel probleeme.

6.4.2

Teiselt poolt nähakse direktiiviga ette võimalus kasutada õigust liikuda vabalt teise liikmesriiki ja saada peaaegu võrdse kohtlemise osaliseks. See on direktiivi üks lisaväärtustest. Euroopa-sisese liikuvuse või vaba liikumise mõõtme lisamine meenutab samasugust ELi kodakondsuse mudelit, mis järgis kodakondsust reguleerivat ELi õigust Euroopa-sisese liikuvuse edendamisel.

6.5

Ka teistes sisserännet reguleerivasse ELi õigusesse kuuluvates direktiivides (näiteks direktiivis 2009/50 kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajatele sinise kaardi andmise kohta) oli Euroopa tööturgude atraktiivsemaks muutmise eesmärgil Euroopa-sisese liikuvuse käsitlus ja mõõde, mis oli sarnane pikaajalise elaniku staatusele.

6.6

Kuid komitee leiab, et kuna mõned liikmesriigid on direktiive vigaselt kohaldanud, siis ei ole kolmandate riikide kodanikele ja pereliikmetele neile ELi elamisloa andnud liikmesriigist erinevas liikmesriigis elamiseks ja töötamiseks kehtivad tingimused ja kriteeriumid kaugeltki võrreldavad ELi kodanike piiriülese liikumise vabadusega.

6.7

Pealegi ei soodusta seadusliku sisserände õigusliku raamistiku killustatus ja valdkondlikkus võrdset kohtlemist ega ELis elavate ja ELis vabalt liikuda soovivate kolmandate riikide kodanike õiguste ühtset raamistikku (24).

7.1

Komitee kutsus teistes arvamustes üles parandama Euroopasse tulevate sisserändajate päritoluriikidega poliitilist ja sotsiaalset dialoogi. Komitee tervitab seda, et on sõlmitud mitmeid kokkuleppeid.

7.2

Dialoogis tuleks käsitleda ka kodakondsusega seotud õigusi. Komitee leiab, et topeltkodakondsust lubavad riikidevahelised kokkulepped on väga head selleks, et kolmandate riikide kodanikel oleksid kodaniku-, sotsiaalsed ja poliitilised õigused.

7.3

Kuid mõned liikmesriigid on poliitilised õigused seadnud sõltuvusse vastastikkuse kriteeriumist. Komitee märgib, et kuigi see on positiivne vahend, toob see mõnel juhul kaasa inimeste õiguste piiramise, kui päritoluriigid ei jaga vastastikkuse kriteeriumi.

7.4

Komitee soovib, et ELi välispoliitikas võetaks tõsiseks kohuseks anda uut hoogu rahvusvahelise rände ülemaailmsele juhtimisele ÜRO raames, tuginedes muu hulgas kehtivatele rahvusvahelistele õigusaktidele, inimõiguste ülddeklaratsioonile, ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelisele konventsioonile (komitee tegi ELile ettepaneku (25) see ratifitseerida), kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktile ning ILO konventsioonidele.

6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/23

1.1

Kavandatud aegumine tundub olevat seotud tööstusliku tootmisviisiga, mis tugineb toodete minimaalsel väljavahetamismääral. Kuigi toodete väljavahetamine võib olla vajalik, tuleks võidelda teatud üle piiri minevate juhtudega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb selget vahet meelega sisseehitatud defektidel ja kiirenenud tarbimismudelitel. Kuigi suuri, kuid tihtipeale teisejärgulisi uuendusi edendavad turundusvõtted võivad olla küsitavad, on käesoleva arvamuse eesmärk saada kontrolli alla selle nähtuse kõige silmatorkavamaid näited ja parandada garantiid tarbijate jaoks. Eesmärk on aidata suurendada usaldust Euroopa ettevõtetesse. Ettepanekud puudutavad tehnoloogiat, kaubandust, eeskirju, harimist ja teavitamist. Need on osa strateegilisest raamistikust, millega püütakse saavutada tootmise, tarnimise ja tarbimise ahelas õiglasem ja asjakohasem tasakaal.

1.2

Komitee soovib selliste toodete, millele on toote kasutusea lühendamiseks defekt sisse ehitatud, täielikku keelustamist. Neid näiteid on küll vähe, kuid nad on markantsed, näiteks meedias palju kajastust leidnud printerite juhtum, kus printerid on ehitatud nii, et nad ei töötaks enam teatud arvu kasutuskordade järel. See võib vaid viia inimeste usalduse kaotuseni nendesse ettevõtetesse.

1.3

Komitee soovitab ettevõtetel oma toodete parandamist lihtsustada. Seda peaks tegema kolme moodi: esiteks on tehnilised võimalused (näiteks tahvelarvutites on aku aparaadi kere külge kinnitatud, et seda ei saaks parandada, sundides nii peale uue tahvelarvuti otsmise), teiseks peaks tarbijatel olema võimalus osta viis aastat pärast ostu varuosi. Kolmandaks tuleks toote ostmisel anda kaasa nimekiri parandusvõimalustest ja juhend nende teostamiseks. Üldisemalt soovib komitee käesoleva arvamusega pakkuda tugevat toetust sotsiaalsele mõõtmele ja remondiettevõtetele. Ettevõtete ja nende klientide vahelise usalduse taastamist tuleks käsitleda eelkõige sellest seisukohast, et see võib aidata kaasa töökohtade loomisele.

1.4

Komitee jätab kõrvale siduva määruse võimaluse ja toetab vabatahtlikku sertifitseerimist. Näiteks kodumasinate valdkonnas oli kindel müügiargument 10–20-aastane varuosade kättesaadavuse garantii. Seda garantiid võiks ELis standardiseerida kõigile toodetele, mida 28 liikmesriigi territooriumil tarbitakse, et mitte karistada Euroopa ettevõtteid. Samuti võiksid tootjad avaldada teavet kõige sagedamini esinevate rikete kohta, kuna nemad tunnevad neid. Nad võiksid ladustada ainult neid varuosi, toota neid tellimusel või leida allhankijaid, kes neid toodaksid. See näitaks mõnede ettevõtete suurt pühendumist sellele, et tagada oma toodete usaldusväärsus ja minna kaugemale lihtsast kliendisuhtest. See oleks kooskõlas vabatahtliku sertifitseerimise ideega, et pakkuda viise toodete hooldamiseks ja vastupidavaks muutmiseks.

1.5

Komitee kutsub liikmesriike üles võtma oma riigihanke poliitikas arvesse kavandatud aegumise vastu võitlemise parameetritega. Kuna riigihanked moodustavad Euroopa Liidus SKP-st suure osa (16 % SKP-st), siis on avaliku sektori asutustel siinkohal oluline roll. Nad peaksid olema teistele eeskujuks.

1.6

Komitee leiab, et toodete kvaliteedi ja vastupidavuse parandamine looks Euroopas püsivaid töökohti ning seetõttu tuleks seda ergutada. Kui sellega kaasneb asjakohane koolitus, siis aitaks see väljuda kriisist, mis on Euroopa töötajaid rängalt tabanud.

1.7

Komitee pooldab seda, et tootel näidataks ära selle oodatav kasutusiga aastates või kasutuse järgi, et tarbija saaks teha teadlikke ostuvalikuid. Komitee soovitab katsetada märgiseid, kus oleks esitatud toote kasutuseal põhinev hinnanguline hind ühe aasta kohta, et ergutada tarbijaid ostma vastupidavamaid tooteid. Seda kasutusiga tuleks hiljem kontrollida, et vältida kuritarvitusi, mille puhul tarbija kannataks. Tarbija võiks nii osta tooteid, mis on küll ostmise hetkel kallimad, aga mis tasuksid aja jooksul rohkem ära. See innustaks ettevõtteid tootma vastupidavamaid tooteid. Sellisel märgistusel tuleks keskenduda tarbija jaoks vajalikule põhiteabele ja see peaks olema tootekategooriate kaupa erinev, et vältida mõnedel pakenditel üleliigset teavet.

1.8

Komitee peab kasulikuks süsteemi loomist, millega tagatakse ostetud toodete minimaalne kasutusiga. Peale lambipirnide ei ole praegu ühtegi õigusakti toodete minimaalse kasutusea kohta ega ka Euroopa standardeid, mis võimaldaksid seda mõõta. Samas ökomärgise raames on hakatud selles suunas uusi algatusi tegema. Ettevõtted, kes toodavad või turustavad toodet, mille kasutusiga on vähem kui viis aastat, peavad võtma arvesse ringlussevõtu väliskulusid, eelkõige siis, kui tootes on kasutatud keskkonnale ohtlikke aineid.

1.9

Komitee teeb ettepaneku, et ostul antav garantii sisaldaks minimaalset toimimisaega, mille jooksul oleksid parandamiskulud tootja kanda.

1.10

Suur osa toodete kasutusea vähendamise kuludest ja selle ebapiisava parandatavusega seotud raskustest lasub tarbijal. Ta kannatab selle all, et ettevõtted nagu ka mõned tarnijad püüavad vahel müüa lisagarantiid esimese aasta järel, kuigi kaheaastane garantii on kohustuslik. Näib, et sageli ei ole tarbijaid nende õigustest piisavalt teavitatud. Parem teavitamine, näiteks veebilehtede ja suhtlusvõrgustike abil, võiks tarbijate teadlikkust suurendada. Kavandatud aegumise Euroopa vaatluskeskus võimaldaks tarbijatel saada tavadest parema ülevaate ja oma valikuid paremini teha.

1.11

Tarbijate teadlikkus on toodete asjakohase ja säästva tarbimise eeltingimus. Lisaks on oluline teavitada tarbijaid asjakohaselt toodete minimaalsest kasutuseast, mis on oluline toodete ostuotsuseid tehes. Selles kontekstis oleksid tervitatavad vabatahtlikud kaubanduslikud ja ärialgatused ja tegevused.

1.12

Tarbijatel on tihtipeale tunne, et nad hulbivad seadusterägastikus. Kuigi kavandatud aegumist käsitletakse mitmetes (kaubandustavade, jäätmete …) direktiivides, on selleteemalisi tekste vähe kooskõlastatud ja neid tuleks õigusaktide paketiga ühtlustada.

1.13

Komitee soovitab liikmesriikidel eelkõige hariduses ergutada vastutustundlikku tarbimist, et tarbijad kaaluksid toote olelusringi, ökoloogilise jalajälje ja kvaliteedi seisukohast mõju keskkonnale. Komitee soovitab tungivalt kaasata tarbijate esindajaid rohkem käimasolevasse arutellu selle olulise ja tundliku teema üle, kuna nende osalus tagaks terviklikuma lähenemisviisi.

1.14

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil viia sellel teemal läbi uuringuid, et tuua selgust paljudes tihtipeale vastuolulistes andmetes. See võimaldab saada kavandatud aegumisest ning eelkõige selle majanduslikust ja sotsiaalsest mõjust objektiivse pildi, ja seda mitte ainult lähtudes väidetavast kasust toote müüginumbrite jaoks, vaid ka lähtudes tööhõivest ja kaubanduse tasakaalust.

1.15

Komitee teeb ettepaneku korraldada sel teemal 2014. aastal suure Euroopa ümarlaua. Ümarlauale võiksid tulla kokku kõik sidusrühmad: tööstuse esindajad, finantssektor, tarnijad, ametiühingud, tarbijaühendused, valitsusvälised organisatsioonid, standardiagentuur ja eksperdid. See peaks hõlmama paljusid valdkondi, et mitte keskenduda ainult mõnele tööstussektorile. Sellele lisaks peaks võimalikult laia üldsuse kaasamist ergutavat lähenemisviisi järgides toimuma Euroopa Liidu kodanikele avatud foorum. Teine viis osaluse suurendamiseks on kasutada suhtlusvõrgustikke.

1.16

Üldisemalt soovitab komitee hoogustada teadusuuringuid ja tegevust kolmes valdkonnas, mis pidurdavad kavandatud aegumist.

1.17

Komitee edastab Euroopa tasandil selle sõnumi, millega ta loodab, et Euroopa astub uude majandusliku ülemineku etappi, minnes üle raiskavast ühiskonnast säästvale ühiskonnale, kus majanduskasv on selline, et see vastaks inimestele suunatud lähenemisviisi kaudu tarbijate vajadustele ega oleks mitte kunagi lihtsalt eesmärk iseenesest.

2.1

Kavandatud aegumine on mitmel põhjusel murettekitav. Vähendades tarbekaupade kasutusiga suurendab see ressursside kasutust ning toodete olelusringi lõpus käideldavate jäätmete hulka. Seda mitmel kujul esinevat nähtust kasutatakse müüginumbrite suurendamiseks ja majanduskasvu toetamiseks, luues tahtlikult pidevat vajadust ja tarbekaupu, mida ei saa parandada.

2.2

Selle tulemus on nii suur ressursside raiskamine ja reostus, et kodanikuühiskond ja mitmed selliste tavade suhtes kriitiliselt meelestatud poliitikud on võtmas meetmeid, et seda süsteemi ebakõla rõhutada ja selle vastu võidelda (ühishagid Ameerika Ühendriikides Apple'i vastu, Brasiilias esitatud kaebus ja 2013. aasta alguse seadusandlikud ettepanekud Belgias ja Prantsusmaal).

2.3

Tavaliselt tehakse vahet eri tüüpi kavandatud aegumisel, kuna aegumist võib määratleda kui materjali või seadme kasutuks muutmist enne selle ära kulumist (sõnaraamatu Le Petit Larousse järgi), nii et selle kasutuks muutumine või aegumine ei sõltu niivõrd selle ära kulumisest, kuivõrd tehnilisest progressist, käitumise muutumisest, moest jm.

2.4

Võib eristada eri tüüpi aegumist.

2.5

Sel teemal ei ole lõplikku üksmeelt. Need tähendusnüansid näitavad, kui vajalik on selle mõiste üldmääratlus ja kohaldada erinevaid meetmeid, sõltuvalt sellest, kas on tegemist aegumise objektiivsete (tehniliste) või subjektiivsete teguritega (moe mõju, uute toodete turule viimine). Mõnel juhul võib toote lühiajalisus olla keskkonnale kasulik. Pealegi sõltub aegumine ka tarbija käitumisest.

2.6

Komitee toetab diferentseeritud käsitlust. Eesmärk ei ole pikendada ühtlaselt kõigi toodete kasutusiga, vaid võtta arvesse toote kasutust. Samuti eelistatakse lähenemisviisi, kus kasutust optimeeritakse, isegi kui see ei too tingimata kaasa kasutusea pikenemist. Komitee soovib aidata parandada Euroopa ettevõtete toodete usaldusväärsuse mainet.

2.7

On palju põhjusi, miks Euroopa Liit peab tegelema kavandatud aegumise küsimusega. Need põhjused on seotud nii keskkonna, ühiskonna, rahva tervise, kultuuri kui ka majandusega. Kaaluda tuleb ka vähem materiaalseid, kuid komitee arvates sama olulisi sümboolseid ja eetilisi aspekte.

2.8

Kui vaadata keskkonna seisukohast, siis tarbime me praegu, kui aastas kasutatakse u 60 miljardit tonni toorainet, 50 % rohkem loodusvarasid kui 30 aastat tagasi. Eurooplane tarbib 43 kg loodusvarasid päevas, samas kui aafriklase kohta on sama näitaja 10 kg. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul saavad 1999. aasta tasemete põhjal praeguse esmatootmise iga-aastase 2 %lise kasvu juures vase-, plii-, nikli-, hõbeda-, tina- ja tsingivarud läbi 30 aasta ning alumiiniumi ja rauavarud 60–80 aasta jooksul. Seega napib üha rohkem materjale. Lisaks toodetakse igal aastal Euroopas 10 miljonit tonni elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid (2012. aasta andmetel) ning see arv peaks jõudma 2020. aastal 12 miljonini. Ringlussevõtu ja innovatsioonipoliitika kõrval tuleks võitluses kavandatud aegumisega toetada ELi uues, 13. augustil 2012. aastal jõustunud direktiivis sätestatud jäätmete toormekasutuse poliitikat.

2.9

Ühiskondlikult põhjustab kavandatud aegumine kolm probleemi. Esiteks on kriisi ajal tarbekaupade kavandatud aegumisest tulenev mõtteviis hoogustanud laenuga ostmist ja ennenägematuid võlakoormaid. Toodete aegumise all kannatavad kõige rohkem enim puudustkannatavad ühiskonnarühmad, kes ei saa osta kalleid jätkusuutlikke tooteid ja kes piirduvad sageli vähekvaliteetsete odavamate kaupadega. Seejärel võivad kavandatud aegumise negatiivse mõju all kannatada ka kõik remondiettevõtete töötajad. Keskkonna ja energia majandamise agentuuri (ADEME) (1) (2007. aasta) aruande andmed kinnitavad seda tendentsi: ainult 44 % rikkiläinud seadmetest parandatakse ära. Garantiiaja möödumisel parandatakse tarnijate hinnangul ainult 20 % seadmetest. ADEME (2010. aasta) uuringust tuli välja ka see, et 2006.–2009. aastal vähenesid Prantsusmaal remonditööd märkimisväärselt, eriti kodumasinate sektoris. Remonditööde sektori eelis on see, et seda ei saa mujale üle viia ja see pakub enamasti stabiilseid töökohti.

2.10

Samuti on sellel suur mõju rahva tervisele. Mõju on kahetine. Esiteks põletamise otsene mõju lähedal elavatele inimestele, sest elektroonikakomponendid on mürgised, ning teiseks rahvusvaheline mõju. Nimelt on IT-seadmete käitluse taristu nii puudulik, et paljud kasutuselt kõrvaldatud tooted eksporditakse ebaseaduslikult geograafilistele aladele, kus nende ladustamise tasu on väiksem, kuid kus nad avaldavad kohalikule elanikkonnale mitmesugust mõju (nt Ghanas, kus jäätmetest eraldatakse vanametall, et saata see Dubaisse ja Hiinasse. Suur osa nendest jäätmetest saadetakse lõunapoolsetesse riikidesse, kus nad tekitavad tervise- ja keskkonnaprobleeme).

2.11

On ka kultuurilisi tagajärgi. Mõningate uuringute järgi on kodumasina keskmine kasutusiga 6–8 aastat, samas kui 20 aasta tagasi oli see iga 10–12 aastat. Tarbijad võivad õigustatult küsida, miks on toodete kasutusiga vähenenud, kui kõikjal edendatakse innovatsiooni. Eurooplaste usaldust tööstusesse on kasvatatud pika aja jooksul ja kavandatud aegumisega on see kadumas. Ajal, mil peaaegu kõik arvamusküsitlused näitavad eurooplaste ja tööstuse vahelist tohutut lõhet, on selge, et kiire rikkiminek ja võimatu parandamine ei paranda tarbijate suhtumist ettevõtetesse. See selgitab, miks 92 % eurooplastest (2) soovivad, et toote kasutusiga (või kasutuskordade arv) oleks tootele märgitud. Euroopa ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks tuleb parandada ka tarbijate usaldust ettevõtetesse.

2.12

Lõpuks on ka majanduslikke tagajärgi. Suur osa süüdistatud ettevõtetest töötavad kõrgtehnoloogia sektorites, mille tooteid imporditakse tihtipeale Euroopasse. Selle küsimusega tegeledes pakub Euroopa Liit oma ettevõtetele variandi, kuidas jätkusuutlikkust tegelikult rakendades teistest esile tõusta.

2.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei unusta ka vähem materiaalseid, kuid võib-olla sama olulisi aspekte. Sümboolselt võib öelda, et kuigi kogu komitee Rio+20 suunas tehtud töö näitab, kui oluliseks komitee säästvat arengut peab, tunnistab komitee ka, et kavandatud aegumine kuulub selgelt komitee edendatava säästva arengu teemade alla. Komitee arusaama järgi eetikast ühiskonnas tundub problemaatiline, et insenerid kujundavad tooteid, mis aeguksid kiiremini või et reklaamijad korraldavad kampaaniaid, millega ergutatakse tarbijaid ostma tooteid, mille puhul nad teavad, et see ei suurenda tegelikult nende rahulolu.

6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/27

1.1

Õlu on jook, mida kogu Euroopa kogukondades on nauditud juba mitu tuhat aastat. Kuigi õllekultuur Euroopa ulatuses märkimisväärselt varieerub, erinedes õlle liikide ja tarbimisharjumuste poolest, on õllel kõigis Euroopa Liidu riikides tähtis roll ning see moodustab kultuuri, pärandi ja toitumise lahutamatu osa. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõstab esile selle sektori pidevat arengut ning kohanemis- ja vastupanuvõimet isegi praegustes probleemsetes tingimustes. Komitee märgib, et sektor vastab strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele mitmes prioriteetses valdkonnas, näiteks tööhõive, jätkusuutlikkus, innovatsioon, haridus ja sotsiaalne kaasatus.

1.2

Komitee juhib Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, nõukogu ja liikmesriikide tähelepanu kesksetele poliitikavaldkondadele, mis tuleks tõsiselt läbi kaaluda, et Euroopa õlletootmise sektor saaks oma kasvupotentsiaali täielikult realiseerida. Konkreetselt soovib komitee otsusetegijatelt järgmist.

1.3

Samamoodi julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmesriikide, piirkondlikul või kohalikul tasandil järgmistele eesmärkidele suunatud tegevust:

1.4

Komitee soovitab õlletootmisettevõtetel:

2.1

Euroopa Liit on üks suuremaid õlletootmisterritooriume maailmas. Toodangu maht oli 2011. aastal üle 380 miljoni hektoliitri (1), mis pruuliti kõikjal Euroopas asuvas umbkaudu 4 000 pruulikojas. Nende toodangut levitatakse kogu maailmas. Mahu poolest on EL oluline tootja, valmistades ühe neljandiku maailma toodangust. Hiina ületas selle mahu alles hiljuti, kuid EL edestab endiselt USAd, Venemaad, Brasiiliat ja Mehhikot (2).

2.2

Struktuuri poolest on Euroopa õlletööstus väga mitmekesine sektor. See koosneb peamiselt väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest ning hõlmab mikropruulikodadest alates kohalikul, piirkondlikul või riiklikul tasandil töötavaid pruulikodasid, samuti kuulub sinna ka neli Euroopas asuvat suurtootjat (3), kes oma valdkonnas on maailma liidrid. Uute väikeste ja mikropruulikodade esilekerkimine viimase kümne aasta jooksul on tähelepanuväärne märk kõnealuse sektori uuenduspotentsiaalist ning jätkusuutlikkuse eesmärgi seadmisest.

2.3

Õllepruulimissektoriga seotud varustusahel hõlmab kohalikke ettevõtjaid, aga ka maailma liidreid linnasetootmisettevõtete, seadmete valmistajate ja tehniliste teenuste pakkujate hulgas. Samuti levitavad Euroopa pruulimisettevõtted kogu maailmas oma teadmisi. Niisugused sündmused nagu organisatsiooni European Brewery Convention kongress või omaette õllekonverentsid meelitavad kohale külalisi kogu maailmast.

2.4

Õlu on keskse tähtsusega töödeldud põllumajandustoode, mida eksporditakse rohkem kui 2 miljardi euro väärtuses (4). See on hõlmatud ka ELi põllumajandustoodete kvaliteedi poliitikaga (5) KPN/KGT (6) skeemide kaudu, andes 23 geograafilise tähise kaudu 2,3 miljardit eurot müügiväärtust (7). Siiski on õllede geograafiline mitmekesisus neis skeemides piiratud, sest need pärinevad vähem kui ühest kolmandikust ELi riikidest.

2.5

Õlle peamised koostisosad on looduslikku päritolu ning hõlmavad vett, teravilja, humalaid ja pärmi. Vesi on kõige tähtsam õllepruulimissektoris kasutatav tooraine ja moodustab õllest keskmiselt 92 %. Sellepärast on põhjavee kaitse äärmiselt oluline. Kuna läheb tarvis ka teravilja (näiteks oder, nisu või muu), mis on õlle tähtis tärkliseallikas, on õlle- ja linnasetootjate jaoks äärmiselt olulised suhted põllumeestega.

2.6

Euroopa Liit on oluline osaline ka humala maailmaturul. Humalat kasvatatakse neljateistkümnes liikmesriigis (8) pindalal, mis moodustab maailma humalakasvatusalast umbes kolmandiku (9). Euroopa humalakasvatajate peamine klient on õllepruulimissektor. Humalakasvatajate vaheline konkurents ning eri liikmesriikide põllumajanduspoliitikast tulenevalt diferentseeritud kohtlemisviis võivad vajada läbivaatamist, kui on tarvis ära hoida turumoonutusi, mis võivad õlletootjatele pikema aja jooksul kahjulikku mõju avaldada.

2.7

Õlletootjate sõltuvus põllumajandussektorist tooraine osas tähendas viimastel aastatel, et tööstusharu pidi toime tulema õlle tootmiseks vajalike põllumajandussaaduste kõrgemate hindadega, mille põhjustasid saakide kvaliteedi- ja hinnakõikumised. Toorainete tarnijate ja õlletootjate vahelised suhted peaksid võimaluse ja vajaduse korral olema jätkusuutliku ja pikaajalise suunitlusega.

2.8

Õlle kogumüük ulatus 2010. aastal 106 miljardi euroni (sh käibemaks), mis moodustab 0,42 % Euroopa Liidu SKPst. Hinnanguliselt müüakse üle 63 % Euroopa õlletoodangust supermarketites ja muudes jaemüügipunktides (nn kaasamüük). Ülejäänud 37 % tarbitakse toitlustussektoris (nt baarid, pubid, restoranid – nn kohapeal tarbimine).

3.1

Euroopa õlleturg on viimase 15 aasta jooksul sõltunud mitmesugustest nähtustest, näiteks tehniline areng, investeeringud, ettevõtete ühinemised, uute ettevõtete loomine ja tarbijate hoiak. Tarbimise tugev vähenemine 2007. aastast alates on õlletootjate tegevusele otsest mõju avaldanud. Pärast aastatepikkust kasvu Euroopa Liidus vähenes õlletoodang 2011. aastal järsult 420 miljonilt hektoliitrilt 377 miljonile hektoliitrile. Siiski oodatakse eelolevatel aastatel taastumist ja kasvupotentsiaali suurenemist, kui majanduslikud ja õiguslikud olud soodsamaks muutuvad.

3.2

Majanduskriis ja tarbimise vähenemine on viinud Euroopas sektori ümberkorraldamiseni, mida mõjutavad tegevuse koondamine kontinendil ning suuremate rahvusvaheliste ja riiklike rühmituste investeeringud väljaspool ELi. Samal ajal on kõigis riikides kasvanud väiksemate pruulikodade hulk, mis suurendab tarbijaile pakutavat sortimenti ning tugevdab õlletootjate ettevõtlikkust kooskõlas tegevuskavaga „Ettevõtlus 2020” (10). See on positiivne areng ka jätkusuutlikkuse seisukohast, kuna piirkondlikus turismis ning sageli ka lähemas tootmis- ja tarbimiskeskkonnas esinevad tüüpilised tütarettevõtted, mis keskkondlikus mõttes on väga tervitatav.

3.3

Majandusolud on viinud ka selleni, et baaride või restoranide asemel juuakse nüüd õlut rohkem kodus, mille tagajärjel iga ELis tarbitud õlleliiter loob vähem töökohti, väiksemat lisandväärtust ja madalamaid riigitulusid (11). Seda suundumust mõjutas ka tugevam hinnasurve jaemüügi sektoris.

3.4

Pruulikodade hulga kasvamine ja tooteuuendused on viinud ka uute toodete tekkimisele, millest on kasu tarbijatel, ühiskonnal ja keskkonnal. Igas suuruses ettevõtjatele avanes võimalusi tänu madala alkoholisisaldusega ja alkoholivaba õlle sortimendi mitmekesistamisele, mis põhjustas läbimüügi suurenemist, samas tõuseb püsivalt ka orgaaniliste õllesortide kättesaadavus.

3.5

Fiskaalsest seisukohast pakub õllepruulimissektor riikide valitsustele märkimisväärset kasu. Tänu õlle tootmisele ja müügile saavad valitsused suuri summasid aktsiisimaksu, käibemaksu, sissetulekuga seotud makse ja sotsiaalkindlustusmakse, mida maksavad töötajad ja nende tööandjad õllepruulimissektoris, nagu ka muudes sellega seotud sektorites, kus töökohad on õllesektori tegevusega kaudselt seotud. 2010. aastal ulatusid need tulud umbkaudu 50,6 miljardi euroni (12).

3.6

Õllepruulimissektori vastupanuvõime praegustele majandusraskustele paneb proovile kasvav maksukoorem, peamiselt aktsiisimaks, aga ka käibemaksumäärad eelkõige toitlustussektoris. Need maksutõusud on süvendanud pruulikodade majanduslikku ebakindlust eelkõige sellistes riikides nagu Ungari, Soome, Prantsusmaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik (13). Aastatel 2008–2010 vähenes õlle tootmise ja müügi lisandväärtus ELis 10 % võrra (14) ja ELi õllepruulimissektorist saadud maksude kogusumma 3,4 miljardi euro võrra.

3.7

ELi ja liikmesriikide tasandi aktsiisimaksu süsteem peaks tunnistama õlle ainulaadseid eripärasid, sealhulgas selle üldiselt madalat alkoholisisaldust, pruulimisprotsessi ja pruulimissektori kohalikku panust ühiskonda, töökohtade loomisse ja majandusse laiemalt. Selleks tuleks õllele kui kääritatud joogile võimaldada võrdsed tingimused ning seega tuleks ELi aktsiisialastes õigusaktides sätestada ka õlle puhul null euro suurune miinimummäär, mida kohaldatakse veinile ja teistele kääritatud jookidele (15).

3.8

Tasakaalustatud aktsiisipoliitika riiklikul tasandil ja olemasolevate koostöömehhanismide parem kasutamine maksuhaldussüsteemis võivad anda vahendi maksudest juhitud kaubanduse ja sellega seotud kahjulike tavade vältimiseks, aidates seega säilitada õllepruulimissektori konkurentsivõimet eelkõige piirialadel.

3.9

Kohapeal tarbimise teguri tähtsuse tõttu õllemüügis (16) võib maksustamispoliitikal olla tähtis roll ka majanduskasvu soodustava meetmena kohapeal tarbimise ja õllepruulimise sektoritele, mis avaldaks positiivset mõju kohaliku tasandi tööhõivele.

3.10

Halbadele tingimustele vaatamata on Euroopa õlletööstus jätkuvalt elujõuline ja konkurentsivõimeline. Kohalikud õlletootjad püsivad endiselt väljaspool riikide ja ELi piire asuvatel turgudel. Kuigi enamik Euroopa õlletoodangust müüakse ELi ühtsel turul, on eksport maailma eri osadesse 2000. aastast alates pidevalt suurenenud ning 2007. aastast alates on kasv olnud 30 %. Suurimate ekspordi sihtkohtade hulka kuuluvad USA, Kanada, Angola, Hiina, Šveits, Taiwan, Venemaa ja Austraalia (17). Lisaks on Euroopa õlletootjad ka suurinvestorid kõigil kontinentidel ja osalevad mitmesugustes koostööalgatustes kohalike õlletootjate ja levitajatega.

3.11

Siiski võivad Euroopa õlle püsimajäämis- ja levimispotentsiaali kolmandates riikides ohtu seda kohalikud eeskirjad, mis sisaldavad õlle eksporti ja investeeringuid takistavaid kaubandustõkkeid. Lisaks tariifidele võivad need tõkked võtta õigusaktidega seotud meetmete kuju, nagu toote määratlus (nt Venemaal) või maksualased haldusmenetlused (nt Albaanias, Türgis). Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel on koostöös õllepruulimissektoriga keskne roll tegelemisel nende ja muudegi raskustega, mis välisturgudel aeg-ajalt tekivad.

3.12

Kuigi Euroopa Liit kohaldab vastavates kaubanduslepingutes õlle impordile null euro suurust tollitariifi, on mitmes riigis säilitatud tollimaks kui vahend, mille abil pidurdada konkureerivat importi ELi liikmesriikidest. Käimasolevatel vabakaubanduslepingute läbirääkimistel arutatakse ka seda aspekti ning kõige uuemates lepingutes (nt ELi leping Lõuna-Koreaga) on ette nähtud tollimaksu järkjärguline vähendamine; seda skeemi võiks veelgi laiendada.

3.13

Euroopa õlle kaubamärkide tulevast esindatust välisturgudel tugevdatakse ka reklaamiüritustega, näiteks näituste ja laatadega, ning kolmandates riikides esitatud Euroopa Komisjoni nõuandemudelitega. Õlletootjate kohalviibimine vastavatel üritustel on siiani olnud üsna vähene, põhjuseks piiratud teadlikkus potentsiaalsest kasust ja ebapiisav reklaam.

4.1

Õllepruulimissektor ulatub õlle tootmisest kui niisugusest kaugemale. See hõlmab mitmesuguseid tegevusi, alates põllumajanduslikest toorainetest, millel on pruulimisprotsessis keskne koht, ning lõpetades toitlustussektori ja jaemüügiga. Euroopa Liidu pruulikodades on ühtekokku üle 128 800 otsese töökoha. Lisaks on veel 2 miljonit töökohta, mida saab seostada õlle tootmise ja müügiga ning mis üksi ELis esindavad umbkaudu 1 % kõigist töökohtadest (18) erinevas tööhõivesuutlikkuses.

4.2

Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majandusega seotud ELi kasvustrateegia „Euroopa 2020” eesmärgid peegelduvad õllepruulimissektori iseärasustes. Õlletootjad on olemas kõigis Euroopa riikides, tagades toodete ja teenuste suure nõudluse tõttu üle 2 miljoni töökoha ning toitlustussektori ja jaemüügi märkimisväärse käibe. Üle 73 % õlle tõttu loodud töökohtadest on toitlustussektoris.

4.3

Kuna ka toitlustussektoril on tööhõive ja majanduskasvu tagamisel põhiline roll mitte ainult otseselt, seotud ettevõtjatena, vaid ka kaudselt suures osas Euroopa majandusest, siis on selle arendamismeetmed eelkõige noorte ja kvalifitseerimata töötajate tööga hõivamiseks väga olulised, jättes kasutamata ebakindlad töösuhted ja madala palga praktika.

4.4

Selline ainulaadne mitmekesisus hõlmab pärandit, kultuuri ja kaasaega, pakkudes erinevaid võimalusi tööoskuste kasutamiseks pruulikodades ja nende ümber. Varustus- ja tarneahela pakutavate töökohtade kõrval tuleks edasi arendada kulinaariaelamuste ja -turismi potentsiaali, et tõsta tööhõivet pruulikodade enda tegevuse kaudu, aga ka ELi ja liikmesriikide rahastamiskavade abil.

4.5

Õlletööstus on tunda saanud ülemaailmse majandusolukorra mõju, millega seoses ajavahemikus 2008–2010 vähenes toote vähenenud tarbimise tõttu otsene tööhõive 9 % võrra. Hoolimata Euroopa pingelisest majandusolukorrast põhjustatud tarbimise vähenemisest oli pruulikodade koguarv Euroopas (sealhulgas mikropruulikojad) 2010. aastal (3 638 pruulikoda) suurem kui 2008. aastal (3 071 pruulikoda) ning kasvab pidevalt, pakkudes seega jätkuvalt tööhõivepotentsiaali. Seda potentsiaali ei tohiks ohustada müüki kitsendavate või kahjulike fiskaalmeetmetega, vaid tuleks veelgi suurendada kutsehariduskoolituse ja isegi kõrgema astme hariduse kaudu, et luua sektoris kvaliteetsemaid töökohti.

5.1

Osana oma kohustustest säästlikkuse vallas peab Euroopa õlletööstus vastama erinevatele eesmärkidele seoses energiatõhususe, CO2-heite vähendamise ning ressursside kasutamisega. Viimastel aastatel tehtud investeeringud viivad loodusressursside kasutamise ja jäätmete tekitamise vähendamisele ning pruulimisprotsessi sekundaarmaterjalide järjepidevale taaskasutusele.

5.2

Õlletootjad on üles näidanud pühendumist keskkonnaküsimustele, astudes samme ja tehes investeeringuid, tänu millele vähenes energiakulu ja CO2-heide, reovee tootmine ja pakendi muutmine. Õllepruulimissektoris on välja töötatud ka suunised parima võimaliku tehnika kohta, milles rõhutatakse säästva juhtimise rolli ja mis keskkonnaeesmärkidele pühendumisel võivad toimida kontrollväärtustena. Tuleks innustada olelusringi hindamise kui eneseanalüüsivahendi kasutamist, et õlletööstust võimalikult ulatuslikult hõlmata, võttes samas arvesse väikeste ühele perekonnale kuuluvate pruulikodade vähesest võimsusest tekkivaid piiranguid.

5.3

Ajavahemikus 2008–2010 jätkas õllepruulimissektor halvenenud ettevõtlusolukorrale vaatamata oma jõupingutusi ning tulemuseks oli veetarbimise vähenemine 4,5 % ja energiatarbimise vähenemine 3.8 % iga hektoliitri toodetud õlle kohta. Ka CO2-heide vähenes hinnanguliselt 7,1 % (19).

5.4

Vee kvaliteet ja selle kasutamine on pruulimisprotsessi olulised tegurid. Seepärast on õlletootmise säästvuse tagamiseks vajalik vee-ettevõtjate ja õlletootjate nõuetekohane veemajandus. Sellega seoses tuleb võtta vajalikud ettevaatusabinõud tagamaks, et kildagaasiuuringutega ei reostaks põhjavett tarbijate, sealhulgas tööstuslike kasutajate veevarustuse jaoks. Komitee märgib konkreetselt seoses õlletööstusega, et Madalmaade ja Saksamaa õlletootjad juba jälgivad arenguid selles valdkonnas sügava murega

5.5

Õllevalmistamise toormaterjalidest tekib pruulimisprotsessi tulemusel veel mitmesuguseid muid väärtuslikke tooteid (mida nimetatakse sekundaartoodeteks). Need on kõrgelt hinnatud panustena teistesse tööstusprotsessidesse või materjalidena konkreetseks lõppkasutuseks, nt farmaatsiatooted, tervisetoidud, taastuvenergiaallikad, tööstusrakendused, loomasööt ja põllumajandussaadused (20), kosmeetika- või spaades kasutatavad tooted. Need materjalid vastavad karmidele kvaliteedistandarditele, täpsetele toidu- ja loomasöödaohutusnõuetele ning muudele õigusaktidele. Nende sekundaarmaterjalide tähtsuse ja väärtuse tõttu on pruulikodades kehtestatud pikaajaline tarnimiskord kaubandusettevõtjate ja lõpptarbijatega.

6.1

Aastate jooksul on õlletootmisettevõtted ja -ühingud kõigis Euroopa riikides teinud algatusi teadlikkuse tõstmiseks vastutustundlikust tarbimisest, tarbijate teadmiste suurendamiseks, vastutustundliku reklaamimise ja turustamise tagamiseks, ennetavate sõnumite edastamiseks ja tarbijate vastutustundetu käitumise takistamiseks. Mitmed neist kohalikest algatustest on käivitatud partnerluses, tunnistatud riikide valitsuste poolt ka oluliseks panuseks ühiskonda ning Euroopa alkoholi- ja tervisefoorumi raamistikus üle võetud Euroopa tasandile (21).

6.2

Sellele tegevusele tuginedes peaksid valitsused, õlletootjad, muud ettevõtjad ja kodanikuühiskonna rühmad tegema koostööd kampaaniates vastutustundliku õlletarbimise edendamiseks, mis oleks täielikus vastavuses täiskasvanute tervisliku eluviisiga, ning alkoholi väärkasutuse takistamiseks.

6.3

Õlle kohaliku iseloomu tõttu on Euroopa õlletootjad ka tugevasti juurdunud oma kohalikesse kogukondadesse, toetades seal väga mitmesuguseid tegevusi. Euroopa Liidu õllepruulimissektor kulutab aastas kogukondade toetuseks üle 900 miljoni euro (22) väga mitmesuguste tegevuste toetamise kaudu kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

6.4

Tööstusharu ja sidusrühmad on pühendunud ettevõtete ja institutsioonide vastutustundlikkusalgatuste rakendamise toetamisele, mille abil tegelda alkoholi kuritarvitamise kahjuliku mõjuga. Seda tegevust tuleks tunnustada tasakaalustatud raamistikus, mis käsitleb õlletootjate turundus- ja kommertsteadaandeid (23).

6.5

Võttes arvesse õlle rolli kultuuri, pärandi ja tarbimise valdkonnas, tuleks kaaluda ELi algatust rahalise toetuse pakkumiseks erikoolituste korraldamiseks kõigi tasandite õpetajatele ja haridustöötajatele, keskendudes kääritatud jookide tarbimise tervise-, sotsiaalsetele ja kultuurilistele aspektidele.

7.1

Hariduse ja teadusuuringute roll on oluline tegur sektori pühendumuse edasiseks säilitamiseks. Sellega tegeldakse ülikoolides, õllepruulimise kutsekoolides, toiduainete tehnoloogia instituutides ja muudes võrgustikes. Teadmiste vahetamise foorumite korraldamine peaks jätkuma, et Euroopa võiks jääda õlletootjate, nende partnerite, teadlaste ja huvitatud üksikisikute teostatavate uurimuste juhtivaks keskuseks.

7.2

Tuleks edendada teadustöö võimet ja võimalusi, kuna õlletootjatel on tööstuspartnerina tähtis roll mitmesugustes toiduainete- ja pruulimistehnoloogiatega, tervishoiuaspektidega või keskkonnategevusega seotud valdkondades. Suurem osalemine Euroopa teadusruumis, programmi „Horisont 2020” raamistikus ja muudes tehnoloogilistes platvormides võiks olemasolevat potentsiaali tugevdada (24).

7.3

Toetus õllepruulimissektori pingutustele edendada kõrgeimatele teaduslikele standarditele vastavat tipptaset seoses õlle omadustega ning selle mõjuga inimeste tervisele ja käitumisele võib samuti anda oma panuse teavitamise ja hariduse suurendamisse selles olulises valdkonnas. Suuremat osalemist ELi rahastamis- ja koostöökavades võiksid kaaluda kõik aktiivsed asjaosalised.

6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/32

1.1

Ebaseaduslik sisseränne on teema, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on käsitlenud palju kordi mitmest eri aspektist (1). Ebaseaduslik sisseränne on väga keerukas ja mitmetahuline nähtus ning nõuab nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi meetmeid. Käesolevas arvamuses keskendutakse järgmistele punktidele.

1.2

Sellega seoses tunneb komitee sügavat kurbust vähemalt 311 (tõenäoliselt veelgi enama) Aafrika sisserändaja surma üle Lampedusa ranniku lähedal kahes hiljutises laevahukujuhtumis. Kuigi sellel tragöödial ei ole ühest põhjendust, arvab komitee, et juhtumid iseloomustavad laiemat probleemi – meritsi toimuvat ebaseaduslikku sisserännet Euroopa Liitu – ning et need sündmused on põhjuslikult seotud ELi silmnähtava võimetusega ebaseaduslikku sisserännet käsitlevate rahuldavate ja sidusate, solidaarsusel põhinevate poliitikameetmete võtmiseks (sealhulgas otsingu-, pääste- ja laevast lahkumise meetmed). Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles suhtuma antud juhtumitesse kui märguandesse, et nüüd on aeg ärgata ja käesoleva arvamuse soovituste kohaselt tegutsema hakata, enne kui juhtub veel mõni kohutav õnnetus. Lampedusa tragöödiad tugevdavad absoluutset vajadust, et EL hakkaks ebaseaduslikku sisserändesse ja piiride valvamisse suhtuma kui üleeuroopalise tähtsusega probleemidesse.

1.3

Inimõigused. Komitee täheldab murelikult, et Euroopas kasvab sisserändajate, nn teistsuguste vastane sallimatus, rassism ja ksenofoobia, ning kardab, et finantskriisi sotsiaalsed mõjud võivad seda suurendada. Sellise käitumise vältimiseks peavad poliitikud, ühiskonna liidrid ja meedia tegutsema väga vastutustundlikult ning suure poliitilise ja sotsiaalse eeskujuna. Ebaseaduslike sisserändajate inimõigusi tuleb austada igal ajal: siis, kui sisserändajad päästetakse või kinni peetakse, samuti siis, kui neile kaitsestaatus antakse, nad on ilma dokumentideta ebaseaduslikus olukorras või nad saadetakse tagasi oma päritoluriiki. Elude päästmine merel.

1.4

Kõik merel või mis tahes muudes ohtlikes tingimustes või oludes ohus olevad inimesed, kaasa arvatud ebaseaduslikud sisserändajad, tuleb päästa.

1.5

Laevast lahkumine. EL peab vastu võtma laevast lahkumise poliitikameetmed, millega ei suureneks nende liikmesriikide koormus, keda juba niigi on tabanud ebaproportsionaalselt suur ebaseaduslike sisserändajate tulv. Laevast lahkumise küsimus tuleb lahendada lähimas turvalises paigas laevast lahkumise põhimõtte alusel, juhul kui kõnealune riik täidab täiel määral kõiki inimõigusi käsitlevaid konventsioone ning on inimõiguste organisatsioonide järelevalve all.

1.6

Õigus varjupaigale ja varjupaiga andmine. piirilt tagasisaatmise lubamatuse põhimõte peab olema tagatud ning kõigil rahvusvahelist kaitset vajavatel inimestel peab olema võimalus EL-le taotlus esitada. Neid taotlusi peavad menetlema pädevad riigiasutused. Selles kontekstis on vaja luua tõhusam varjupaigataotluste läbivaatamise süsteem. Komitee toetab koostööd kolmandate riikidega selleks, et nad tugevdaksid varjupaigasüsteeme ja rahvusvaheliste õigusnormide täitmist.

1.7

Ebaseaduslike sisserändajate repatrieerimine. Tagasisaatmise direktiiv (2) pakub kaitse õiguslike ja menetluslike tagatiste Euroopa raamistiku (3), mida komitee hindab, eelkõige näiteks reaalset õigust vaidlustada tagasisaatmisotsus pädevas kohtu- või haldusasutuses või muus sõltumatus pädevas organis; samuti võimalust saada tasuta õigusabi ja esindaja teenuseid, teatud tagatisi tagasisaatmise ootamisel ja kinnipidamistingimusi. Komitee teeb ettepaneku, et ELi tagasisaatmispoliitika peaks edendama vabatahtlikku lähenemisviisi ja põhinema võimalikul suurel austusel inimväärtuste vastu. Sellest sõltub ELi sisserändepoliitika õiguspärasus ja usaldusväärsus väljaspool Euroopat asuvate riikide silmis. Põhiõiguste harta artikliga 19 keelatakse sõnaselgelt kollektiivne väljasaatmine ja tagatakse see, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus. See on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte (harta artiklid 4 ja 19).

1.8

Solidaarsusel põhinev ebaseadusliku sisserände ühtne Euroopa poliitika. Komitee leiab, et põhiõiguste austamise tagamiseks tuleb parandada ELi solidaarsust liikmesriikidega, mis oma asukoha tõttu peavad tegelema suure hulga kuritegelike inimkaubanduse/sisserändajate ebaseaduslikult ülepiiri toimetamise võrgustike ohvritega, kes on riiki saabunud ebaseaduslikke teid pidi. ELi piirid, muu hulgas ka ELi liikmesriikide merepiirid Vahemeres, on kõigi ELi liikmesriikide piirid ja seega peaksid vastavalt aluslepingutele kõik liikmesriigid ühiselt kandma vastutust nende korraliku valve eest. See ei ole mitte ainult solidaarsuse küsimus, vaid tegemist on liikmesriikide kohustusega kanda vastutust ebaseaduslikust sisserändest tuleneva koormuse jagamise mehhanismide abil. Seetõttu tuleks ELi välispiiride ääres asuvate liikmesriikide vastu tuleks üles näidata solidaarsust ja toetust ka ELi-sisest varjupaigataotlejate ümberasustamist võimaldavate koormuse jagamise mehhanismide abil. Komitee toetab kindlalt Euroopa Parlamendi raportis „ELi-sisene tõhustatud solidaarsus varjupaigavaldkonnas” (2012/2032 INI) kirjeldatud Euroopa jaotusaluse rakendamist.

1.9

Kolmandate riikidega sõlmitavate lepingute koostamine. Kolmandate riikidega peetavate rände ja liikuvuse dialoogide põhieesmärk peab olema seadusliku ja nõuetekohase rände hõlbustamine, rahvusvahelise varjupaigaõiguse tagamine, ebaseadusliku sisserände vähendamine ja inimkaubandusega tegelevate kuritegelike võrgustike vastu võitlemine. Koostöö kolmandate riikidega on sageli repatrieerimismenetluste tõhusa rakendamise oluline eeltingimus. Seda koostööd tuleks paremate tulemuste saamiseks tõhustada. Samal ajal tuleks osutada abi teatud transiidiriikidele, et võimaldada neil paremini hallata oma piire ja suurendada suutlikkust anda kaitset neile, kes seda vajavad.

1.10

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur – Frontex. Frontexi ümberkujundamist tuleks jätkata, et muuta ta tõeliseks Euroopa välispiiride agentuuriks, millel oleks laiem koordineeriv roll ELi ühtsete meetmete puhul liikmesriikide välispiiridel. Sellega seoses tuleb teha rohkem tööd, et rakendada Euroopa piirivalverühmade kontseptsiooni, mida on rõhutatud Euroopa Parlamendi raportis Frontexi kohta (A7-0278/2011). Agentuuri tegevuse ulatust tuleks laiendada, et ta saaks rohkem rõhku pöörata ennetamisele. On selge, et kui agentuur etendab tõhusamat rolli, siis on ressursse vaja pigem rohkem kui vähem. Ameti koordineeritud ühisoperatsioonid (ja nende mõju piireeskirjades sätestatud põhiõigustele ja haldustagatistele) peavad alluma demokraatlikule kontrollile, mida teostavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. EASO.

1.11

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet hakkas tegutsema suhteliselt hiljuti. Seega oodatakse, et ta hakkab peagi täies mahus oma kohustusi täitma, eriti seoses oma rolliga jätkusuutlike lahenduste otsimises ja proaktiivses tegevuses ELi sisese solidaarsuse osas, kooskõlas EASO määruses sätestatud kohustustega. Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil peab olema võimalik selgelt kindlaks teha erinevusi nii liikmesriikide varjupaigatavades kui ka õigusaktides ning pakkuda välja vajalikke muudatusi.

1.12

Isikute ebaseadusliku üle piiri toimetamise ennetamine ja võitlus selle vastu. Komitee rõhutab samuti, et organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks tuleb innukalt teha kõikvõimalikke jõupingutusi. Isikute ebaseadusliku üle piiri toimetamisele kaasaaitajate avastamiseks ja vastutusele võtmiseks ei tohiks mingeid ressursse kokku hoida. Sellega seoses on oluline taotleda kolmandate riikide valitsuste kaasabi.

1.13

Rahastamine. Komitee rõhutab, et rändevoogude pidurdamise ja haldamise küsimus on ühtne kogu ELi jaoks tervikuna, ning et see peab kajastuma ka tõhusa poliitika rakendamiseks vajalike vahendite rahalise maksumuse jaotuses. Komitee on väljendanud toetust komisjoni ettepanekule, mille kohaselt tuleks Varjupaiga- ja Rändefondi ning Sisejulgeolekufondi alates 2014. aastast hallata senisest suurema paindlikkusega.

2.1

Ühises sisserändepoliitikas tuleb järgida üldist lähenemisviisi, milles arvestatakse erinevate aspektidega, nagu demograafiline ja tööturuolukord, inimõiguste austamine, võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine, uute sisserändajate riiki lubamist reguleerivad õigusnormid, ebaseaduslikult sisserännanute olukord, varjupaigataotlejate vastuvõtt ja kaitse, kuritegelike inimkaubitsemise võrgustike vastane võitlus, koostöö tegemine kolmandate riikidega, üleeuroopaline solidaarsus, sotsiaalpoliitika ja integratsioon.

2.2

Viimastel aastatel on aset leidnud mitmeid sündmusi ning tehtud on mitmeid avaldusi ja poliitilisi otsuseid, mis tekitavad komitees tõsist muret, sest taas on levimas eurooplaste vana ja tuntud haigus: ksenofoobia ja teisi välistav natsionalism. Rahvusvähemused ja sisserändajad peavad taluma alandamist, solvamist ning agressiivset ja diskrimineerivat poliitikat.

2.3

Ebaseaduslik sisseränne on väga tõsine ja keerukas teema, nagu nähtub dokumendi lisades olevatest tabelitest. Lisaks on see Euroopa Liidu kui terviku probleem ja sellisena tuleks seda ka käsitleda. Üle lõunapiiri ELi sisenevad sisserändajad soovivad alati elama asuda teistesse ELi riikidesse.

2.4

Kuna Schengeni alal ei ole sisepiire, mõjutab ebaseadusliku sisserände probleem Euroopat tervikuna ning sellega tuleb tegeleda tõhusate ühiste ELi poliitikameetmete abil.

2.5

Komitee on uurinud ebaseadusliku sisserände probleemi põhjalikult ning esitanud oma seisukohti mitmes suure häälteenamusega vastu võetud arvamuses.

2.6

Need arvamused hõlmavad ELi ebaseadusliku sisserände põhjuste analüüsi ning ebaseadusliku sisserände alase ühtse Euroopa poliitika puudumise tunnistamise kõrval märgitakse neis ära, et teel ELi ühise sisserände- ja varjupaigapoliitika ning kõrge ühtlustamistasemega õigusnormide poole tehakse väga aeglasi edusamme. Ulatuslikke viiteid on tehtud ka probleemi tagajärgedele ja pakutud terve rida lahendusi.

2.7

Tuhanded ebaseaduslikud sisserändajad sisenevad ELi meritsi. See tähendab seda, et meritsi toimuva ebaseadusliku sisserändega, mis Frontexi andmetel on koondunud peamiselt Euroopa–Vahemere piirkonda, tuleks võidelda erimeetmetega.

2.8

Käesoleva arvamuse peamine eesmärk on uurida meritsi toimuvat ebaseaduslikku sisserännet kui nähtust, viidates samas ka üldise ebaseadusliku sisserändega seotud peamistele küsimustele, et leida ühtseid lahendusi, mis tagaksid tõhusa, inimliku ja taskukohase sisserändepoliitika.

3.1.1

Ebaseaduslike sisserändajate inimõigusi tuleb austada igal ajal, alates hetkest, mil sisserändajad päästetakse või kinni peetakse, kuni hetkeni, mil neile antakse kaitsestaatus või nad saadetakse tagasi oma päritoluriiki. Meritsi toimuv ebaseaduslik sisseränne röövib sageli inimelusid. Sellega seoses rõhutab komitee peamiste inimõiguste austamise tähtsust igal ajal. Komitee on teinud ettepaneku, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet teostaks järelevalvet ka piirikontrollide ja Frontexi tegevuse üle. Komitee toetab Frontexi nõuandefoorumi tegevust ja rõhutab oma soovi koostööd teha.

3.2.1

Liikmesriigid ja eralaevad on kohustatud päästma igaühe, kes on merel ohus. See hõlmab ka sisserändajaid ja inimkaubitsejaid/sisserändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetajaid, kes ise teadlikult riskivad. Paljudel juhtudel seavad varjupaigataotlejate või ebaseaduslike sisserändajatega kauplevad/neid ebaseaduslikult üle piiri toimetavad kuritegelikud võrgustikud inimesi suurde ohtu. Agentuurid ja VVOd on tähelepanu juhtinud sellele, et igal aastal hukkub Vahemerel sellistes olukordades tuhandeid inimesi ning et mõningatel juhtudel ei ole lähedalt möödunud laevad hädasolijaid abistanud ega neid päästnud.

3.3.1

Viimastel aastatel on tekkinud mõningaid õiguslikke ja poliitilisi vaidlusi seoses rahvusvahelistes vetes aset leidnud päästeaktsioonidega, millega on paljude inimeste elud tarbetult ohtu seatud. Komitee rõhutab, et laevast lahkumise küsimus tuleb lahendada lähimas turvalises paigas laevast lahkumise põhimõtte alusel vaid juhul, kui kõnealune riik täidab kõiki inimõigusi käsitlevaid konventsioone ning on inimõiguste organisatsioonide järelevalve all. Frontexi missioonide puhul ei ole komitee sugugi nõus seisukohaga, et sisserändajad tuleb alati viia sellesse liikmesriiki, kes missiooni on lähetanud. Selline poliitika tekitab vähemalt kaks probleemi: i) liikmesriikidele, kes juba niigi kannatavad suurte rändevoogude koormuse all, tekitab see veelgi suurema koormuse, kuni selleni välja, et riigid, kes Frontexi abi kõige rohkem vajavad, ei ole enam suutelised Frontexi missioone korraldama; ii) see on kahjulik päästetud inimestele, kuna nad tuleb transportida kaugele riiki, kus toimub Frontexi missioon, selle asemel, et paigutada nad antud olukorras kõige sobivamasse kohta (tavaliselt lähimasse turvalisse kohta).

3.4.1

Komitee soovitab ELil tööd jätkata olulisel määral ühtlustatud õigusnormidele tugineva ühise varjupaigasüsteemi loomisel. Dublini määruses määrataks kindlaks iga liikmesriigi ülesanded asjaomaste varjupaigataotluste läbivaatamisel. Komitee on juba varem märkinud, et kõnealune süsteem tekitab paljusid probleeme. Varjupaigataotlejalt tuleks küsida, milline liikmesriik peaks tema soovi kohaselt taotluse läbi vaatama. Oma arvamuses rohelise raamatu kohta (4) tegi komitee ettepaneku, et „varjupaigataotlejad võiksid vabalt valida riigi, kellele nad oma taotluse esitavad, ja et liikmesriike kutsutaks sellega seoses üles juba rakendama määruse artikli 15 lõikes 1 sätestatud humanitaarklauslit”.

3.4.2

Liikmesriikide koostöö vallas on käivitatud mitmeid meetmeid, mis viiakse ellu riiklikest ekspertidest koosneva ja komisjoni juhitava rühma EURASIL raames. Euroopa Pagulasfondi loomise ja uuendamise näol on rajatud ka finantssolidaarsuse vahend. Alates 2014. aastast suureneb Varjupaiga- ja Rändefondi vahendite maht ja paindlikkus, et paremini hädaolukordadele reageerida.

3.4.3

Varjupaigataotlejate kaitsetaotlusi tuleb kaaluda, võttes arvesse ELi õigusakte varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse andmise valdkonnas. Need, kes tõeliselt kaitset vajavad, peaksid seda ka saama.

3.4.4

Komitee märgib taas, et riigipiiril varjupaika taotlevaid isikuid tuleb kohelda samamoodi ja anda neile samad tagatised kui neile, kes esitavad varjupaigataotluse liikmesriigi territooriumil.

3.4.5

Komitee kutsub ELi üles pühenduma enam võitlusele inimkaubitsejate kuritegelike võrgustikega, kuid leiab, et mõned ebaseadusliku sisserände vastu suunatud poliitilised meetmed põhjustavad ELis tõsise varjupaigakriisi. Komitee on mitmes oma arvamuses (5) öelnud, et võitlus ebaseadusliku sisserände vastu ei tohiks tekitada uusi probleeme seoses varjupaiga taotlemisega ning et piirikontrolliametnikud peaksid saama varjupaiga taotlemise õiguse alast koolitust.

3.4.6

Komitee toetab ÜRO pagulaste ülemvoliniku tehtud ettepanekuid moodustada varjupaigaekspertide rühmad, kes oleksid abiks kõigis ELi piirikontrollitoimingutes.

3.4.7

On eriti oluline märkida, et tuhanded ELi sisenejad ei taotle varjupaika, kuna nad on majanduslikel põhjustel väljarändajad ja nende peamine põhjus ELi sisenemiseks on pürgida teiste Euroopa riikide poole, mitte jääda riiki, kuhu nad kõigepealt jõuavad.

3.4.8

Liikuvuspartnerlused ei peaks tähendama seda, et partnerriigid on kohustatud kandma oma territooriumit läbivate inimeste varjupaigamenetluste kõik kulud. EL peaks näitama oma toetust varjupaigafondi kaudu. See fond peaks kaasa aitama mehhanismide ja struktuuride loomisele, mis võimaldaksid varjupaigataotluste läbivaatamist ja nende üle otsustamist mõistliku aja piirides ja rahvusvahelise õiguse tagatiste raames.

3.4.9

Komitee soovitab ELil tööd jätkata olulisel määral ühtlustatud õigusnormidele tugineva ühise varjupaigasüsteemi loomisel. Varjupaigataotlused tuleks läbi vaadata mitte ainult riikides, kuhu taotlejad on sisenenud, vaid ka teistes liikmesriikides. Varjupaigataotlejalt tuleks küsida, milline liikmesriik peaks tema soovi kohaselt taotluse läbi vaatama. Oma arvamuses rohelise raamatu kohta (6) tegi komitee ettepaneku, et „varjupaigataotlejad võiksid vabalt valida riigi, kellele nad oma taotluse esitavad, ja et liikmesriike kutsutaks sellega seoses üles juba rakendama määruse artikli 15 lõikes 1 sätestatud humanitaarklauslit”, mis kiirendaks taotluste läbivaatamist ja vähendades bürokraatiakoormust riikides, kuhu taotlejad algselt sisenesid. Komitee toetab ELi koostööd kolmandate riikidega, et parandada nende varjupaigasüsteeme ja viia need vastavusse rahvusvaheliste standarditega. Euroopa Pagulasfondi loomise ja uuendamise kaudu on rajatud ka finantssolidaarsuse vahend. Varjupaigaalases välistegevuses on tehtud edusamme näiteks suure pagulaste arvuga kolmandate riikide toetamisel (eriti olulised on siin piirkondlikud kaitseprogrammid) või pagulaste ümberasustamisel ELis.

3.5.1

ELi ebaseaduslikult sisenenud sisserändajate tagasisaatmine tuleb teostada väga hoolikalt. Sellega seoses on kolmandate riikidega tagasisaatmise kohta sõlmitud kokkulepetel määrav tähtsus, tagamaks välja saadetavate rändajate õiguste austamine täiel määral.

3.5.2

Liikuvuspartnerlused peaksid tagama tagasisaatmismenetlused, mis põhinevad peamiselt vabatahtlikul tagasipöördumisel ja tugisüsteemide loomisel (7). Kui rakendatakse sunniviisilise tagasisaatmise menetlust, tuleb see läbi viia ülima austusega repatrieeritavate inimõiguste vastu, võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitusi (8).

3.5.3

Komitee nõuab ELis ja väljaspool ELi asuvate kinnipidamiskeskustega seoses suuremat läbipaistvust, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti teavitamist kinnipeetavate isikute olukorrast ning seda, et valitsusvälised organisatsioonid saaksid neid nõuetekohaselt abistada. Komitee leiab, et rasedad naised ja alaealised lapsed peaksid kuuluma erilise kaitse alla ja nad tuleks paigutada sobivatesse, ELi rahalisel toel loodud rajatistesse.

3.6.1

Komitee rõhutab, et see on kogu Euroopa ja mitte ainult Vahemeremaade probleem; muu hulgas ka seetõttu, et Schengeni lepingu alusel tuleb Vahemere piirkonda toimuva sisserändega tegeleda ELi ühtsete meetmete abil. Siin ei ole tegemist mitte ainult ühenduse solidaarsuse ülesnäitamisega, vaid ka kõigi liikmesriikide kohustuste täitmisega ühtse ELi poliitika abil, mille peab algatama komisjon ning heaks kiitma nõukogu ja parlament.

3.6.2

ELi liikmesriikide piirid, muu hulgas ka Vahemere ääres asuvate ELi liikmesriikide merepiirid, on kõigi ELi liikmesriikide piirid ja kõik liikmesriigid peaksid ühiselt kandma vastutust nende korraliku valve eest.

3.6.3

Sellega seoses peaksid kõik liikmesriigid abistama ja osalema: i) tõhusaks mere päästeteenistuseks ja piirivalveks vajalike ressursside andmisel, ii) oma pädevuste piires varjupaigataotluste läbivaatamisel, iii) eriolukordades, repatrieerimis- ja väljasaatmismenetluste rakendamisel, iv) sisserändajate ümberpaigutamisel väikestest Vahemere äärsetest liikmesriikidest mujale, v) võitluses organiseeritud kuritegevuse ja inimkaubandusega.

3.6.4

Ümberpaigutamist tuleks teostada alalise ja kindla mehhanismi abil. Sellega seoses peaks komisjon esitama õigusakti ettepaneku alalise ja tõhusa ümberpaigutamismehhanismi kohta, toetudes varjupaigataotlejate ümberpaigutamise jaotusalusele, mida on kirjeldatud Euroopa Parlamendi raportis ELi-sisese tõhustatud solidaarsuse kohta varjupaigavaldkonnas (2012/2032 INI). Et tagada selle mehhanismi maksimaalset tõhusust, tuleks selle õigusakti ettepaneku juures arvesse võtta ka katseprojektis ELi-siseseks ümberpaigutamiseks Maltalt (EUREMA) saadud praktilisi kogemusi (9).

3.7.1

Euroopa Liit peaks kasutama kogu oma poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu, eelkõige ELi rahastutest märkimisväärset kasu saavate riikide suhtes, et veenda kolmandaid riike tegema koostööd sisserändajate valdkonnas. Komitee leiab, et liikuvuspartnerlus peaks sisaldama üldise lähenemisviisi nelja tugisammast, milleks on seadusliku rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine, ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine, rahvusvahelise kaitse edendamine, varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine ning rände ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine.

3.7.2

Lahendus probleemile peaks ulatuma kolmandates riikides võetavatest ennetavatest poliitikameetmetest kaugemale ja selles tuleks suuremat rõhku panna koostööprogrammide arendamisele, et toetada taime- ja loomakasvatust, VKEsid jne. EL peab näitama, et tal on poliitilist kaalu, et teha koostööd riikidega, kellega tal on partnerlussuhted ja kes saavad suuremahulist toetust, et teha koostööd julgeoleku, organiseeritud kuritegevuse ja ebaseadusliku sisserände vastase võitluse valdkonnas. Komitee tervitab hiljuti Maroko Kuningriigiga sõlmitud kokkulepet ja algatust luua liikuvuspartnerlused ELi ning Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa vahel. Siiski on vaja läbi viia sõltumatu uuring olemasolevate liikuvuspartnerluste tõhususe ja mõju kohta. Komitee toetab komisjoni algatust, mille eesmärk on tagada, et liikuvuspartnerlusi täiendaksid tõhusad hindamismehhanismid. Teisalt tuleks liikuvuspartnerlused, mis on osalevate riikide jaoks mittesiduvad poliitilised ühisavaldused, muuta rahvusvahelisteks kokkulepeteks. Komitee leiab, et EL ja liikmesriigid peaksid sõlmima uusi kokkuleppeid antud piirkonna muude riikidega. Võttes arvesse ELi erilisi suhteid Türgiga, tuleks rändeküsimusi riikide vahel rohkem arutada, eelkõige seoses võitlusega kuritegelike võrgustike vastu.

3.7.3

Haldus-ja õiguslike menetluste sujuvaks toimimiseks on määrava tähtsusega see, et EL peab kohustama ebaseaduslike sisserändajate päritoluriike kiiresti reisidokumente väljastama.

3.7.4

Seda teemat tuleks käsitleda Euroopa – Vahemere piirkonna konverentsi raames, kuna märkimisväärne hulk ebaseaduslikke sisserändajaid siseneb ELi Vahemere ääres asuvate kolmandate riikide kaudu.

3.7.5

Tuleks osutada abi teatud transiidiriikidele, et võimaldada neil oma piire paremini hallata, luua varjupaigastruktuure ja samuti võimaldada neil luua suutlikkust ise kaitset anda neile, kes seda vajavad.

3.8.1

Frontexi ümberkujundamist tuleks jätkata, et muuta ta tõeliseks Euroopa välispiiride agentuuriks, millel oleks laiem koordineeriv ja ennetav roll. Selleks otstarbeks tuleks ta varustada sobivas mahus rahaliste vahenditega, mis võimaldaksid tal pakkuda vajalikku toetust lõunapoolsetele liikmesriikidele, kellel on raske rändevoogudega toime tulla. Samal ajal tuleb suurendada personali (kaasa arvatud piirivalve) ning tõhustada elektroonilist järelevalvet ja salvestamist. Sellega seoses tuleb rohkem tööd teha, et tugevdada Euroopa piirivalverühmade kontseptsiooni rakendamist, mida on rõhutatud Euroopa Parlamendi raportis Frontexi kohta (A7-0278/2011). Lisaks tuleb tõsiselt kaaluda, kuidas Frontex peaks kasutama oma uusi võimsusi (nt varustuse ostmisel).

3.8.2

Euroopa patrullide võrku, kes tagab piirkondlike piiride kaitse, tuleks tugevdada, võimaldades riiklike ressursside ja Euroopa meetmete moderniseerimist ja tugevdades koostööd riiklikul ja Euroopa tasandil.

3.9.1

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil peab olema võimalik selgelt kindlaks teha erinevusi nii liikmesriikide varjupaigatavades kui ka õigusaktides ning pakkuda välja vajalikke muudatusi. Süsteemi raames peab saama ka töötada välja ELi varjupaigaõigustiku menetluslike ja materiaalsete aspektide tõlgendamise ja rakendamise ühised suunised, nagu komisjon oma rohelises raamatus välja pakkus.

3.9.2

Tugiametist võiks saada heade tavade vahetamise ning – eriti piirivalvuritele mõeldud – varjupaigaalaste koolituste väljatöötamise keskus. See võiks olla ka keskuseks, kus jälgitakse ja analüüsitakse ELi uute varjupaigaalaste meetmete tulemusi. Samuti võiks see olla kohaks, kus saaks moodustada ja juhtida ühiseid varjupaigaekspertide rühmi.

3.9.3

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet peab rakendama võrgukoostööd, koostööd EURASILiga ning säilitada tihedad sidemed ÜRO pagulaste ülemvolinikuga ja pagulastega tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega.

3.9.4

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet hakkas tegutsema suhteliselt hiljuti. Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet hakkas tegutsema suhteliselt hiljuti. Oodatakse, et ta hakkaks viivitamatult täies mahus oma kohustusi täitma, eriti seoses oma rolliga jätkusuutlike lahenduste otsimises ja liikmesriikide vahel kulude jaotamise tagamises, kooskõlas EASO määrusega. Samal ajal peab EASO olema proaktiivne ELi sisese solidaarsuse osas, kooskõlas EASO määruses sätestatud kohustustega.

3.10.1

Meritsi toimuv ebaseaduslik sisseränne on ohtlik ja paneb kaalule inimeste elud. Tuhanded inimesed on meresõiduks kõlbmatutel laevadel Vahemerd ületada püüdes elu jätnud. Neid ohtlikke merereise korraldavad kuritegelikud võrgustikud, kes topivad sajad inimesed (sealhulgas naised ja lapsed) ilma vajaliku varustuse ja tarvikuteta (isegi ilma päästevahenditeta-) paatidesse, millest suur enamus ei ole meresõiduks kõlbulikudki. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poolt vastu võetud resolutsioonis (resolutsioon 1872 (2012)) pealkirjaga „Kes vastutab Vahemerel kaotatud elude eest?” kirjeldatakse väga üksikasjalikult, millist rolli etendavad rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetajad ohtlike reiside korraldamises üle Vahemere, ja seda tuleks antud teema täie tõsiduse mõistmiseks arvesse võtta.

3.10.2

Liikmesriikidel tuleb kehtestada võimalikult karmid kriminaalmenetlused ja karistused kuni eluaegse vangituseni välja inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise eest. Inimkaubitsejate poolt ära kasutatud isikuid tuleb alati käsitada süütute ohvritena.

3.10.3

Inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine soodustab kuritegevust, kuna reise korraldavad kuritegelikud võrgustikud võtavad iga reisiva inimese eest tasu, sageli väljapressimist ja ebainimlikke meetodeid kasutades. Komitee rõhutab, et EL peaks tegema koostööd lähteriikide ja päritoluriikidega, et paljastada asjaomaseid kuritegelikke võrgustikke. Komitee rõhutab samuti, et EL peaks tegutsema nii jõuliselt kui võimalik, et peatada inimkaubandusega tegelejate tegutsemine ja inimeste elu ohtu seadmine.

3.10.4

EL peaks samuti kaaluma kolmandate riikidega kokkulepete sõlmimist sisserändajate vastuvõtukeskuste loomise ning nende asutamiseks ja haldamiseks rahalise toetuse andmise kohta. Neis riikides loodud keskused võivad tegutseda koostöös isikute tuvastamiseks ja hooldamiseks loodud muude keskustega. Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM), ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja pagulastega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid peavad teostama järelevalvet kõnealuste keskuste tegevuse üle.

3.10.5

Peale selle peab EL läbi viima teabealgatusi, et veenda potentsiaalseid ebaseaduslikke sisserändajaid ELi sisenemisest loobuma, teadvustades neile ebaseadusliku sisserändega kaasnevaid ohtusid ja probleeme. Potentsiaalseid ebaseaduslikke sisserändajaid tuleb teavitada ka tohututest raskustest seoses töökoha leidmisega Euroopas, sisenedes ELi ilma dokumentideta.

3.10.6

Moraalset ja rahalist toetust tuleb pakkuda organisatsioonidele, kes tegelevad lähteriikides avalikkuse teadlikkuse tõstmisega eelnimetatud küsimustes, et veenda potentsiaalseid sisserändajaid ohtlikest reisidest loobuma.

3.10.7

Komitee kutsub üles ka pöörama tähelepanu kõnealuse probleemi sügavamate, lähteriikides valitseva elatustasemega seotud põhjustega tegelemisele. Selleks tuleks algatada konkreetseid programme. See teema tervikuna peaks olema Euroopa ja Vahemere piirkonna konverentsi päevakorras.

3.11.1

Ebaseaduslike rändevoogude ennetamiseks ja pidurdamiseks on vaja rahalisi vahendeid. Kinnipidamiskeskuste kavandamisel tuleb olla hoolikas, tagades, et ebaseaduslikke sisserändajaid hoitaks varjupaika taotlevatest põgenikest eraldi. 15 päeva jooksul tuleb tagada eraldi majutus ka alaealistele ja kaitset vajavatele isikutele. Frontexi tehtud Itaalia-uurimuse kohaselt on ühe ebaseadusliku sisserändaja kulu päevas keskmiselt 48 eurot. Kui korrutada seda 100 000 sisserändajaga, kes igal aastal saabuvad (Frontexi andmete kohaselt (10)) ja 365 päevaga aastas, siis saame kogukulu üle 1,752 miljardi aasta kohta.

3.11.2

Komitee väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle lihtsustada rahastamisvahendeid, luues selleks kaks fondi: Varjupaiga- ja Rändefondi (11) ning Sisejulgeolekufondi (12), millega kaasneb horisontaalne määrus koos ühiste programmitöö, aruandluse, finantsjuhtimise, kontrolli ja hindamise eeskirjadega (13). Komitee toetab komisjoni ettepanekut kehtestada rahaliste vahendite liikmesriikide vahel jagamisel põhisumma ja muutuv- ehk paindlik summa. Paindliku summa puhul peab komitee väga oluliseks, et iga liikmesriik töötaks välja oma iga-aastase programmi, mis on seotud ELi prioriteetidega ja hõlmab koostööd teiste liikmesriikidega. Komitee toetab Varjupaiga- ja Rändefondi vahendite mahu suurendamist ja ka fondi paindlikumaks muutmist alates 2014. aastast, et reageerida paremini hädaolukordadele.

3.11.3

Kavandatud muudatused aitavad kaasa praeguste probleemide lahendamisele, kuna ELi rändevoogude haldamise ja kinnipidamiskeskuste loomise programme kavandatakse aasta kaupa. Sama kehtib rahastamise ja meetmete kohta. Samas on peaaegu võimatu paigaldada vastuvõtuks ja majutuseks vajalikku inventari ühe aasta pikkuse ajakava raames. Seetõttu tuleks asjaomaseid programme läbi viia paindlikumalt.

3.11.4

Algsest lähteriigist algava rändetee äärde jäävatele kolmandatele riikidele tuleks anda rahalisi vahendeid vastuvõtu- ja majutuskeskuste loomiseks.

Võttes arvesse eeltoodud kalkulatsiooni, tuleks ELi eelarves ette näha vahendid järelevalve- ja ennetusmeetmeteks (patrullpaadid, rannavalvepunktid, helikopterid) ja kanda hoolt selle eest, et Frontexil ja EASOl oleksid piisava mahuga iga-aastased eelarved, et nad saaksid täiel määral oma kohustusi täita. Tuleb tagada rahastamine, et võimaldada sihtriikidel tõhusalt võidelda asjaomaste kuritegelike võrgustikega, pakkudes samas sobivaid tingimusi saabuvatele sisserändajatele.

—

25. aprilli 2002. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile – avatud koordineerimismeetod ühenduse sisserändepoliitika jaoks”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castaños), (ELT C 221, 17.9.2002),

—

29. jaanuari 2004. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri loomist”, pearaportöör: Luis Miguel Pariza Castaños), (ELT C 108, 30.4.2004),

—

27. oktoobri 2004. aasta arvamus teemal „Ettepanek otsuse kohta nõukogu otsuse 2002/463/EÜ muutmiseks, millega võetakse vastu välispiiride ning viisa-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika alase halduskoostöö tegevusprogramm (ARGO-programm)”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castaños), (ELT C 120, 20.5.2005),

—

12. märtsi 2008. aasta arvamus teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière ((ELT C 204, 9.8.2008).