—

25.–27. novembril 2013. aastal Etioopias Addis Abebas toimunud kohtumine,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 1,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eelkõige selle artiklit 2 ja artikli 21 lõikeid 1 ja 2,

—

võttes arvesse Cotonou lepingut, eriti selle artikli 8 lõiget 4, artiklit 9, artikli 33 lõiget 1 ja artiklit 96,

—

võttes arvesse 30. jaanuaril 2007. aastal vastu võetud Aafrika hartat demokraatia, valimiste ja valitsemistava kohta, eriti selle artikli 2 lõikeid 2, 5, 6 ja 9, artikli 3 lõikeid 1, 2, 5, 7, 8 ja 9 ning artikleid 4, 10, 12, 15, 17, 27, 32 ja 33,

—

võttes arvesse Kariibi Ühenduse (CARICOM) 19. veebruari 1997. aasta kodanikuühiskonna hartat, eriti artiklit XVII,

—

võttes arvesse Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 8. juuli 2002. aasta deklaratsiooni demokraatia, poliitika, majanduse ja äriühingu üldjuhtimise kohta, eelkõige artikleid 7 ja 14,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu 11. juuli 2003. aasta konventsiooni korruptsiooni ennetamise ja korruptsioonivastase võitluse kohta, eelkõige artikleid 3 ja 17 (2),

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri 16. märtsi 2012. aasta aruannet „Õiguste tagamine: tegevusprogramm õigusriigi tugevdamiseks riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil”,

—

võttes arvesse ÜRO üldpõhimõtteid kohtunike sõltumatuse kohta,

—

võttes arvesse 21. detsembril 2001. aastal Dakaris vastu võetud Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) protokolli A/SP1/12/01 demokraatia ja hea valitsemistava kohta,

—

võttes arvesse poliitikakomisjoni raportit (AKV-EL/101.521/A/lõplik),

A.

arvestades, et õigusriigi põhimõtete austamine ja võimude tasakaal (täidesaatev, seadusandlik, kohtuvõim) on stabiilse demokraatia rakendamiseks ja toimimiseks vältimatu – ELi–AKV koostöö ühine eesmärk – ja oluline hea valitsemistava osa ning õiglase riigi edendamise ja jätkusuutliku poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse arengu eeltingimus, võimaldades parlamentaarsel demokraatial lihtsamini toimida;

B.

arvestades, et tõhus, kindel ja selge võimude lahusus on põhiline, et tagada tõeliselt erapooletu, sõltumatu ja kättesaadava kohtusüsteemi olemasolu;

C.

arvestades, et kehtestatud õiguslik struktuur peaks tagama tasakaalu kolme põhiseadusliku volituse vahel, mis peavad olema sõltumatud isikutest, kes konkreetseid ametikohti täidavad;

D.

arvestades, et vaba ja eetilise pressivõrgustiku olemasolu ning kodanikuühiskond, kelle õiguseid austatakse ja keda arvestatakse poliitiliste otsuste tegemisel, võib aidata tagada nõuetekohaste põhiseaduslike volituste tasakaalu;

E.

arvestades, et nii ELi kui ka AKV riigid on väga huvitatud demokraatia edasisest arendamisest ja õigesti toimivast põhiseaduslikust korrast;

F.

arvestades, et erapooletu, sõltumatu ja kättesaadava kohtusüsteemi olemasolu on kõikide riikide õigusriigi ülioluline aspekt, et tagada seaduste täitmine kõikide poolt, edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ja tugevdada inimeste usaldust valitsuste vastu, soodustades seeläbi poliitilist stabiilsust ja turvalisust;

G.

arvestades, et kohtusüsteemis rikub korruptsioon diskrimineerimise keeldu ja õiguskaitse kättesaadavuse põhimõtteid ning õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, kuid need põhimõtted on kõikide muude inimõiguste jõustamiseks äärmiselt olulised, ning arvestades, et korruptsioon moonutab oluliselt kohtusüsteemi ja riigi haldusstruktuuri sõltumatust, pädevust ja erapooletust, kuna soodustab umbusaldust riigiasutuste vastu, õõnestab õigusriigi põhimõtteid ja põhjustab vägivalda;

H.

arvestades, et piisavad, objektiivsel ja õiglasel alusel tööle võetud, hea koolitusega inimesed on vajalikud kohtusüsteemi ja politsei nõuetekohaseks toimimiseks;

I.

arvestades, et kodanike usaldus riikide õigussüsteemi ja kohtute õiguspärasus sõltuvad õiglasest, läbipaistavast, ausast ja tõhusast kohtusüsteemist;

J.

arvestades, et avalike suhete terviklikkus ja rahaliste vahendite juhtimine on hea valitsemistava ja õigusriigi keskmes ning neid peetakse korruptsiooni vähendamise teguriks; arvestades, et poliitilised juhid peavad kandma poliitilist ja kohtulikku vastutust avalike vahendite isikliku omastamise eest; arvestades, et laialt levinud korruptsioon ja läbipaistvuse, teabele juurdepääsu ja otsustuste tegemisse kaasamise puudumine takistab kodanikel nõudmast valitsuste ja poliitiliste esindajate aruandluskohustuse täitmist, et tagada vahenditega seotud tulu ja turu-uuringute kasutamine inimõiguste toetamiseks; arvestades, et valituste kohustus on teha kõik neist olenev, et võidelda korruptsiooniga riigi- ja eraettevõtetes;

K.

arvestades, et head valitsemistava, mis on ELi ja AKV riikide koostöö peamine põhimõte, määratletakse pikaajalise muutuva protsessina, mis tugineb üldistele eesmärkidele ja põhimõtetele ning jagatud püüdlustele, mis peavad teavitama valitsuse peamistest riigi valdkonna tegevustest ning avalike asutuste ja kodanike vastastikusest koostoimest (3);

L.

arvestades, et haridus, eelkõige kodanikuõpetus alates varasest noorusest, ning rahukultuuri, inimõiguste, demokraatia, õigusriigi ja kodanikuõiguste üldine teadlikkus on olulised ühtekuuluvustunde tugevdamiseks ja kodanike aktiivseks osalemiseks ühiskonnas ning võimaldavad juurduda austusel õigusriigi vastu;

M.

arvestades, et samad põhimõtted peavad olema kõikehõlmavad ega tohi alluda riiklikele või piirkondlikele „erinormidele”, isegi kui nende rakendamise viisid on riigiti erinevad;

1.

tuletab meelde, et mis tahes demokraatlik süsteem põhineb põhiõigustel ja seotud kohtusüsteemil, ning rõhutab sellega seoses kohtute sõltumatuse põhimõtte olulisust;

2.

nõuab õigusriigi asjakohaste artiklite tõhusat vastuvõtmist ja rakendamist, võimude lahusust ja rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO, Aafrika Liidu, ELi ja piirkondlike organisatsioonide lepingutes, hartades, kokkulepetes ja deklaratsioonides sisalduvate kohtusüsteemide sõltumatust;

3.

kutsub rahvusvahelisi ja piirkondlikke organisatsioone üles kasutama oma mõjujõudu, et aidata liikmesriikide parlamentidel rakendada oma järelevalve funktsiooni; julgustab sellega seoses AKL riikide parlamentide ja ELi liikmesriikide vahelist heade tavade vahetamist;

4.

tervitab piirkondlikke juhtimisalgatuste käivitamist, nagu Aafrika riikide vastastikuse järelevalve mehhanism, ning palub sarnaste vahendite arendamist õigusvaldkonnas;

5.

soovitab, et põhiseadused või põhiseaduslikud dokumendid määraksid selgelt võimude lahususe eekirjad ning täpsustaksid vastava institutsionaalse raamistiku; väljendab sellega seoses kahtlusi jälgitavate, põhiseaduslikult küsitavate tavade kohta, kusjuures otsustusvõimeline enamus põhiseaduse muutmiseks võib piirata vähemuste õigusi siseriiklike õigusaktide alusel, mis on kehtestatud poliitilise kontrolli eesmärgil; rõhutab, et põhiseaduste läbivaatamine peaks olema erand ning seda peaks kavandama pigem institutsionaalsetele kui poliitilistele nõuetele vastamiseks; julgustab seetõttu looma süsteemi, et institutsionaliseerida poliitiline kontroll ja põhiseaduslik järelevalve sõltumatu kohtu poolt enne mis tahes põhiseaduse muudatuse tegemist;

6.

nõuab, et parlamentaarsetele vähemustele kehtestatakse tõhusad õigused, koos poliitiliste erakondade rahastamise rangete reeglite rakendamisega, mis tagavad suure läbipaistvuse, see on vajalik, et võimaldada demokraatlikku kontrolli, võimude tasakaalu ja jätkusuutlikku demokraatiat;

7.

kordab, et kodanikuühiskonnal on positiivne ja ennetav osa riigivõimu, erakondade ja kodanike vahelises suhtluses ning riigipöörde või õigusriigi korra rikkumiste takistamisel;

8.

rõhutab vaba ja sõltumatu pluralistliku meedia olulisust, mis on võimeline soodustama demokraatlikku kontrolli ja riigivõimu tasakaalustamist, kaitstud õigustega infovabaduse õigusaktide raames; nõuab, et enam ei kiusataks taga ajakirjanikke, kes peaksid saama teha oma tööd sõltumatul moel, ilma vägivalla ja vastusüüdistuse hirmuta, ning oma töö tõttu vääralt vangistatud ajakirjanike ja blogijate kohest vabastamist; nõuab terrorismi- ja ekstremismivastaste õigusaktide ning rahvusliku julgeoleku, reetmise või kukutamise seaduste muutmist, mida on võimalik kasutada ajakirjanike vastutusele võtmiseks ja vangistamiseks;

9.

soovitab tungivalt riigistruktuuride ja -asutuste, eelkõige kohtutega seotud asutuste tugevdamist; nõuab, et riigiasutused eraldaksid selleks vajalikud vahendid; märgib, et kohtute otsuseid ja süüdimõistmisi ei saa täide viia ilma usaldusväärse karistussüsteemita, millele on eraldatud vajalikud vahendid ja mis austab inimõigusi;

10.

leiab, et EL peaks pöörama rohkem tähelepanu „läbikukkunud riikide” olukorrale kooskõlas OECD rahvusvahelise tegevuse põhimõtetega ebakindlates riikides ja olukordades;

11.

nõuab majandussfääris selget ja läbipaistvat õigusloomeprotsessi, mis koos sõltumatu kohtusüsteemiga tõstab investeerijate usaldust ning annab seega suure panuse jätkusuutliku majanduse arengusse; palub sellega seoses pöörata erilist tähelepanu kinnisvaraeeskirjadele ning rõhutab osalemisõiguse rakendamise ja teabele juurdepääsu õiguse ning avalike aruandekohustuse mehhanismide, nagu avalikud andmed, kui demokraatia kesksete põhimõtete olulisust;

12.

rõhutab vajadust tugevdada koolituste ja ümberõppe kaudu kohtusüsteemi eest vastutavate osalejate (põhiseaduskohus, sõltumatud riiklikud valimiskomisjonid, kohtunikud, prokurörid, eeluurimisosakonnad) sisemist võimekust ja institutsionaliseerida sisemise terviklikkuse kontrollimehhanismid;

13.

soovitab asutada kohtusüsteemi ametnikele distsiplinaarmenetluse vahekohus, et tagada kohtunike sõltumatus seoses karjääri edendamise võimalustega ja ametisse nimetamistega;

14.

rõhutab tugevat vajadust lahendada igapäevased probleemid, nagu vaesus, taskukohaste tervishoiuteenuste puudumine ja korruptsioon, mis tugevdavad avalikku arvamust, et demokraatia ei ole parandanud elutingimusi;

15.

leiab, et tugev ja piisavate ressurssidega kohtusüsteem on kaitsevall kohaliku korruptsiooni vastu; leiab sellega seoses, et kohtu- ja politseiametnikud peaksid olema piisavalt rahastatud ja kaitstud mis tahes surve eest, mis võiks ohustada nende ausust või takistada kohustuste täitmist;

16.

rõhutab kvaliteetse õigusalase ja politseikoolituse olulisust, mis põhineb väärtustel, humaansel eetikal, demokraatial, heal valitsemistava ja õigusriigi põhimõtetel;

17.

pooldab selliste parlamentaarsete institutsioonide ja mehhanismide loomist, mis käivitavad ühiskonna suhtumise muutumise, nii et tagatakse tõhus kaitse korruptsiooni ja eestkoste vastu; tervitab 2012. aasta novembri Jakarta deklaratsiooni korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste põhimõtete kohta; rõhutab vajadust tegeleda paljudes riikides loodud korruptsioonivastase võitluse eest vastutavate asutuste tõhususe puudumisega korruptsiooni ohjeldamisel, mis on peamiselt tingitud nende institutsionaalsest korrast, täidesaatva võimu tegevuse sõltumatuse puudumisest, poliitilise toetuse puudumisest, nende rahastamisallikatest, ametnike valimise ja ametisse määramise eeskirjadest ning nende täidetsaatvatest volitustest; nõuab korruptsioonivastase võitluse eest vastutavate asutuste sõltumatuse ja tõhususe rahvusvaheliste standardite väljatöötamist, mis on koostatud valitustevaheliselt eesmärgiga võtta need lõplikult vastu ÜRO peaassambleel ja mis on võrdväärsed ning sama jõulise ulatusega nagu Pariisi põhimõtted riiklikele inimõiguste institutsioonidele; rõhutab, et neid põhimõtteid peaks kasutama aruandekohustuse võrdlusalustena vastastikkuse järelevalve tulemuslikkuse aruande kaudu;

18.

toetab rahvusvahelise korruptsioonivastase komisjoni loomist ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni rahvusvahelise lepingu või protokolli abil, millega luuakse rahvusvaheline eeluurimise asutus, mille volitused on võrdväärsed riiklike õiguskaitseasutuste ja prokuratuuride volitustega, et uurida ja esitada süüdistus korruptsioonikuritegude eest allakirjutanud riikide territooriumidel, ja volitusega süüdistada isikuid riiklikes kriminaalkohtutes;

19.

rõhutab, et kohtusüsteemi hea valitsemistava põhimõtted ja tavad tuleb juurutada kohalikul tasandil, eelkõige kogu territooriumi ulatuses toimiva kvaliteetse kohtusüsteemi infrastruktuuri arendamise kaudu;

20.

julgustab kohtusüsteemi reformide algatusi ning leiab, et asjaomased Euroopa delegatsioonid, nende mitmesugused partnerid ja kodanikuühiskond peaksid selliste reformide läbiviimisel täielikult osalema;

21.

soovitab riiklikesse haridusprogrammidesse kaasata kodanikuõpetuse varasest east alates, et edendada vastutuse kultuuri, teadlikkust inimõigustest, demokraatiast ja õigusriigist, eelkõige eesmärgiga võidelda kohaliku korruptsiooni vastu;

22.

soovitab kaasata kohalikud elemendid kohtusüsteemidesse ja riikide demokraatlikku üldstruktuuri, et tagada tugevam omanikutunne kodanike seas, säilitades samal ajal demokraatlike eeskirjade ja põhimõtete austamine; rõhutab sellega seoses kohaliku tasandi dialoogi ja ühenduse poliitika olulisust, et ennetada kuritööd ning edendada ja kaitsta õigusriiki ning kohtusüsteemi kodanike poolt;

23.

rõhutab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu olulist osa tõhusate meetmete võtmisel võitluses karistamatuse vastu; märgib sellega seoses, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus ei asenda tõhusate riiklike kriminaalkohtute süsteemi; julgustab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja valitsuste vaheliste korrapäraste dialoogide institutsionaalse korra loomist, eelkõige Aafrika Liidu riigipeade ja valitsuste vahel, et parandada kohtu praegust toimimist ning võttes arvesse mitmete Rooma statuudi osapoole muret;

24.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu institutsioonidele, AKV nõukogule, Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendusele, Valitsustevahelisele Arenguametile, Lõuna-Aafrika Arenguühendusele ja ÜRO peasekretärile.

—

25.–27. novembril 2013. aastal Etioopias Addis Abebas toimunud kohtumine,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 1,

—

võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati 23. juunil 2000. aastal (5) Cotonous (Cotonou leping) ja mida muudeti esimest korda Luxembourgis 25. juunil 2005. aastal (6) ja teist korda Ouagadougous 22. juunil 2010. aastal (7),

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 208, milles sätestatakse, et arengukoostöö poliitika peamine eesmärk on vaesuse vähendamine ja pikaajalises perspektiivis selle kaotamine. Liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

—

võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt Budapestis (2011. aasta mais) vastu võetud deklaratsiooni Lõuna-Koreas Busanis 2011. aastal toimunud neljanda kõrgetasemelise abi tõhusust käsitleva foorumi kohta (8),

—

võttes arvesse Malabos toimunud valitsuste ja riigipeade seitsmenda tippkohtumise deklaratsiooni, eriti selle artiklit 18, milles kutsutakse üles pöörama erilist tähelepanu lõunapoolsete riikide koostööle ja kolmepoolsele koostööle, eesmärgiga lõpetada abisõltuvus (9),

—

võttes arvesse 1. detsembril 2011. aastal (10) kokku lepitud Busani tulemusliku arengukoostöö partnerlust,

—

võttes arvesse 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta ning 4. septembri 2008. aasta Accra tegevuskava (11),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu (välisasjade komisjon/arengukomisjon) 14. mai 2012. aasta 3166. kohtumise järeldusi „ELi arengupoliitika mõju suurendamine: muutuste kava” (12),

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 12. aprilli 2012. aasta (13) märkust tegevussuuniste raamistiku kohta, milles käsitletakse ÜRO toetust lõunapoolsete riikide koostööle ja kolmepoolsele koostööle (SSC/17/13),

—

võttes arvesse AKV–RFO sümpoosioni lõunapoolsete riikide koostöö tugevdamise kohta: „AKV ühenduse (14) väljakutsed ja võimalused”,

—

võttes arvesse 5. ja 6. märtsil 2012. aastal Brüsselis (15) toimunud lõunapoolsete riikide koostöö ja koolmepoolse koostöö aluspõhimõtteid käsitleva kohtumise lõplikku dokumenti,

—

võttes arvesse OECD ja Portugali valitsuse (16) poolt 16. ja 17. mail 2013. aastal Lissabonis korraldatud kolmepoolse koostööd käsitleva poliitdialoogi järeldusi,

—

võttes arvesse ÜRO kõrgetasemelisel konverentsil Nairobis vastu võetud lõppdokumenti (17) lõunapoolsete riikide koostöö kohta,

—

võttes arvesse UNDP/UNFPA/UNOPSi, UNICEFi, ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Kehami ja Maailma Toiduprogrammi juhatuste ühiskohtumist 4. veebruaril 2013. aastal New Yorgis lõunapoolsete riikide koostöö ja kolmepoolse koostöö tugevdamiseks (18),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule võtta vastu määrus, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (19),

võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni,

—

võttes arvesse majandusarengu, rahanduse ja kaubanduse komisjoni aruannet lõunapoolsete riikide koostöö ja kolmepoolse koostöö kohta: „AKV riikide võimalused ja väljakutsed” (AP101.516/13/lõplik),

A.

arvestades, et 21. sajandi esimest kümnendit iseloomustab kiire majanduskasv peamistes lõunapoolsetes arenguriikides (Hiina, India, Brasiilia, Argentiina, Indoneesia, Lõuna-Aafrika, jne), kes üha enam kehtestavad end oluliste arengu osalistena, moodustades OECD hinnangu kohaselt ligi 50 % maailma SKPst 2010. aastal, võrreldes 36 %ga kümme aastat tagasi;

B.

arvestades seoses sellega ja arenguga seotud väljakutsete valguses, et AKV riigid on üha enam vastu võtnud lõunapoolsete riikide koostööd kaasavaid lähenemisviise, mis lisaks rahavoogudele hõlmavad ka kogemuste, tehnoloogiasiirete, soodsa turulepääsu ja vastastikku rohkem toetavate kaubanduslike lähenemisviiside jagamist;

C.

arvestades, et lõunapoolsete riikide koostöö tulevik põhineb ühismeetmetel, mis panustavad kõikide osalevate riikide arengusse ja tagavad vastused ühistele probleemidele;

D.

arvestades, et AKV riikide ratifitseeritud majanduspartnerluslepingud peavad olema Euroopa partnerriikide arengu vedavaks jõuks, eelkõige nende majanduse mitmekesistamise ja AKV riikide koostöö tõhustamise kaudu;

E.

arvestades, et AKV riigid on üha enam pööranud tähelepanu vaesuse kaotamise eesmärkide saavutamise uute viiside järgimisele ja jätkusuutliku arengu saavutamisele piirkondlikumal tasandil ja horisontaalsete partnerlussuhete kaudu;

F.

arvestades, et kolmepoolne koostöö on protsess, mis hõlmab lõunapoolsete riikide koostööd, mida toetab põhjapoolne riik, mis erineb lihtsast tehnilise koostöö programmist selle poolest, et iga osaleja määrab oma panuse tema suhteliste eeliste põhjal, võttes seega oma osa vastutusest arengutulemuste eest;

G.

arvestades, et lõunapoolsete riikide koostöö peaks olema läbipaistvam ja suurendama kohaliku kodanikuühiskonna kaasatust;

H.

arvestades, et vaatamata märkimisväärsele edule aastatuhande arengueesmärkides seatud sihtide saavutamisel, on see edu olnud äärmiselt ebaühtlane;

I.

arvestades, et põhjapoolsetel riikidel on otsene huvi lõunapoolsete riikide ja kolmepoolse koostöö edukuse tagamisel;

J.

arvestades, et arenguriikidevahelised välismaised otseinvesteeringud moodustasid 2010. aastal kogu maailmas kokku 16 % (umbes 210 miljardit USA dollarit võrreldes 187 miljardi USA dollariga 2008. aastal) ning endiselt on kasutamata võimalusi lõunapoolsete riikide piiriülese majandusliku integratsiooni suurendamiseks;

K.

arvestades, et ÜRO peasekretäri aruande kohaselt on lõunapoolsete riikide arengukoostöö kiiresti kasvanud, ulatudes 16,2 miljardi USA dollarini 2008. aastal, mis tähendab 63 %-list tõusu võrreldes 2006. aastaga;

1.

usub, et lõunapoolsete riikide ja kolmepoolne koostöö, kuigi iseloomult ja ulatuselt erinevad, loovad mõlemad värske foorumi ja uued koostöövahendid, võimaldades lõunapoolsetel kiiremini arenevatel riikidel edasi anda vähem arenenud riikidele, eriti vähim arenenud riikidele, nende edu kogemusi ja ebaõnnestumiste õppetunde ning pakkuda neile arenguabi;

2.

märgib, et kiiresti arenevad riigid (Hiina, India, Brasiilia, Türgi, Maroko, Pärsia lahe riigid jne) investeerivad väga palju AKV riikidesse ning neid tuleks julgustada kasutama oma rolli peamiste rahvusvaheliste küsimuste käsitlemisel, alates majanduse taastamisest kuni toiduga kindlustatuse, inimõiguste ja kliimamuutusteni;

3.

tunnistab, et AKV riikidel on oma territooriumil olemas spetsiifiline oskusteave tänu geograafilisele lähedusele ja kasvavale piirkondlikule täiendavusele, vaatamata püsivale kaubanduse tasakaalustamatusele, nagu Hiinal Aafrikas;

4.

taunib AKV riikide ja kiiresti arenevate majanduste vahelist kaubavahetuse struktuuri, mis on kvalitatiivselt muutumatu, kus AKV riigid on endiselt tarbekaupade ja tooraine allikaks, et tugevdada muude riikide tööstuslikku kasvu; soovitab nendel riikidel näidata oma suutlikust uut tüüp arengumehhanismide ning vahendite kasutuselevõtu edendamisel, et majanduslikud suhted kiiresti arenevate riikidega toetaks majandusstruktuuride mitmekesistamist;

5.

palub olemasolevatel kaubanduspartneritel toetada väljaõpet ja investeeringuid tööstustesse, mis lisavad AKV riikide ja muude lõunapoolsete riikide toodetele väärtust, et arendada oskusi ja saada nende ressurssidest parimat väärtust tulevase jätkusuutliku kasvu jaoks;

6.

kutsub seetõttu Euroopa Liitu üles toetama lõunapoolsete riikide arengukoostööd, mis on kindlalt kooskõlas vastastikuse huvi ja võrdõiguslikkuse põhimõtetega, võttes arvesse olemasolevat tasakaalustamatust partnerluse kahe poole vahel; leiab, et tuleks vältida ainult tooraine müümist ja et toetada tuleb ressursside õiglast kaubandust, ning eriti aktiivset hariduse, teadmiste ja tehnoloogia siiret;

7.

usub, et kolmepoolsed koostööprojektid annavad Euroopa Liidule täiendavaid võimalusi jätkusuutliku partnerluse edendamiseks AKV riikidega;

8.

julgustab arendama uuenduslikku rahastamist, nagu süsinikdioksiidi maksu kehtestamise võimalus, mille aluseks on põhimõte, et saastaja maksab, võttes arvesse, et arenguriigid ja kiiresti arenevad riigid on oma kiire industrialiseerimise tulemusel sageli süsinikdioksiidi heite peamiseks, kuigi mitte ainukeseks allikaks; tunnustab sellega seoses ELi liikmesriike nende jõupingutuste eest lõpetada järk-järgult fossiilkütuste kasutamine, kooskõlas liidu rahvusvaheliste kohustustega kliimamuutustega võitlemisel, ning soovitab keskendada kolmepoolse koostöö taastuvenergia ja roheliste tehnoloogiate kasutamisele säästva energiasegu osana;

9.

palub komisjonil ja Euroopa Investeerimispangal suurendada kolmepoolse koostööalgatuste rahastamist, eelkõige ühist riigipiiri jagavate riikide vahel;

10.

ergutab kõiki sidusrühmi edendama AKV riikide pikaajalise võimekuse tugevdamist, rakendades kolmepoolset koostööd, mis kasutab ära erinevates arenguvaldkondades osalejate suhtelisi eeliseid ja vastastikust täiendavust, tuues riigid kokku ühise eesmärgi nimel kaotada vaesus kogu maailmas ja jätkusuutliku arengu edendamiseks;

11.

on arvamusel, et lõunapoolsete riikide koostöö ja kolmepoolses koostöös peaks tähelepanu suunama ka võitlusele rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu, eesmärgiga tagada õigusriigil põhinev jätkusuutlik majandusareng;

12.

on seiskohal, et lõunapoolsete riikide koostöö ja kolmepoolne koostöö peaks aitama kaasa loodusvarade ja tooraine säästlikule ning majanduslikult elujõulisele kasutamisele;

13.

tuletab meelde, et selleks, et lõunapoolsete riikide koostöö ja kolmepoolne koostöö tooks kodanikele käegakatsutavat kasu, tuleks täiendavalt arendada ennetavaid avalikke, era- ja ühisinvesteeringuid avalikesse teenustesse, nagu – kuid mitte ainult – transport, energia, eriti elektrivarustus ja juurdepääs elektrile, ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia taristu, ning millega kaasnevad riiklikud kasvu toetavad poliitikasuunad, muu hulgas piisav maksusüsteem ja piisava detsentraliseerimise tase, et anda õigused piirkondadele ja kohalikele kogukondadele;

14.

tunnistab, et võttes arvesse siseressursside puudulikku mobiliseerimist ja arenguabi vähenevat mahtu, on lõunapoolsete riikide koostööst saadud rahastamine elutähtis paljudele AKV riikidele, kus on tohutu rahastamisvajadus; peab siiski kahetsusväärseks, et sellisele rahastamisele on iseloomulik keskendumine loodus- ja maavarade kaevandamisele;

15.

usub, et arenguabi ja koostöö projektid peaksid rohkem keskenduma AKV riikide siseressursside parema kasutamise edendamisele;

16.

julgustab lõunapoolsete riikide ja kolmepoolse koostöö laiendamist valdkondades, mis soodustavad jätkusuutlikku arengut, nagu hea valitsemistava;

17.

rõhutab vajadust tugevdada AKV riikide võimekust kujundada ja rakendada vastastikku toetava arengu õigusaktid, mis tagavad inimõiguste, hea valitsemistava, sotsiaalsete õiguste, õigluse, demokraatia ja keskkonnakaitse austamise;

18.

usub, et AKV riigid peavad olema võimelised käsitlema keskkonnaprobleeme, nagu kliimamuutused, energia, keskkonna seisundi halvenemine ja bioloogilise mitmekesisuse kadu, eelkõige kasutades finantseerimist loodusvarade säästlikuks kasutamiseks;

19.

avaldab arvamust, et ülemaailmne partnerlus koostöö tõhusaks arenguks võib anda foorumi partneritele, kes jagavad samu põhimõtteid ning kelle kohustused on õigesti määratletud, et saavutada käegakatsutavaid arengutulemusi, uurides suhtelisi eeliseid ning täiendades ja parandades läbipaistvust seoses kõnealusesse protsessi kaasatud kohalike ja piirkondlike osalejate kulutuste, abisaajate ja aruandekohustustega;

20.

rõhutab, et tavapärased rahastajad on jätkuvalt AKV riikide ja kaubanduspartnerite peamised toetajad koos ELi ja selle liikmesriikidega, kes on kinnitanud oma kohustust panustada 0,7 % liikmesriigi kogurahvatulust, et kiirendada edasiminekut aastatuhande eesmärkide suunas 2015. aastaks ja pärast seda;

21.

julgustab looma partnerlust erivaldkondades ja võtma erimeetmeid, et saavutada rahvusvaheliste otsuste suurem mõju; palub sidusrühmadel kaaluda uusi jätkusuutlikke koostöövorme, pidades silmas teadmiste ja tehnoloogia siirde keskseid probleeme ja keskkonnakaitset nende piiridest väljaspool;

22.

leiab, et piirkondliku integratsiooni uued vormid nõuavad arenguprojektide üleandmist kohalikele ja piirkondlikele osalejatele;

23.

rõhutab vajadust anda märkimisväärne roll teadusuuringutele ja innovatsioonile, rääkides rahvusvaheliste suhete kontekstis läbi teadusuuringuid ja arengut soodustava korra;

24.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, ELi Nõukogu eesistujariigile, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile, piirkondlikele ja riikide parlamentidele ning AKV piirkondlikele organisatsioonidele.

—

25.–27. novembril 2013. aastal Etioopias Addis Abebas toimunud kohtumine,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 1,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu dokumenti „Aafrika karjakasvatuse poliitiline raamistik: karjakasvatajate kogukondade elu, eluolu ja õiguste kindlustamine, kaitsmine ja parandamine”, mis võeti vastu Aafrika põllumajandusministrite konverentsil 2010. aasta oktoobris ja kiideti heaks täitevnõukogu 18. korralisel istungil Addis Abebas 2011. aasta jaanuaris (dokument EX.CL/631/XVIII),

—

võttes arvesse N’djamena 29. mai 2013. aasta deklaratsiooni kariloomakasvatuse panuse kohta turvalisusesse ja arengusse,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu põllumajanduse, maa ja kariloomade ministrite ühiskonverentsil 2009. aastal heaks kiidetud maapoliitika raamistikku ja suuniseid Aafrikas,

—

võttes arvesse ECOWASi riigipeade otsust A/DEC.5/10/98, millega reguleeritakse rändkarjatamist ECOWASi riikide vahel,

—

võttes arvesse 19. jaanuaril 2005. aastal Abujas vastu võetud ECOWASi riikide põllumajanduspoliitikat,

—

võttes arvesse Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu 10. detsembril 2001. aastal vastu võetud põllumajanduspoliitika täiendavat akti nr 03/2001,

—

võttes arvesse Ida- ja Lõuna-Aafrika ühisturu karjakasvatajate piirkondade toiduga kindlustatuse poliitilise raamistiku 2009. aasta detsembri eelnõu,

—

võttes arvesse Valitsustevahelise Arenguameti loomatervishoiu ja kauplemise regionaalpoliitika raamistikku, mis võeti vastu 2009. aasta detsembris,

—

võttes arvesse AKV–ELi partnerluskokkulepet (Cotonou leping) ja eriti selle artikli 32 lõiget 1 keskkonna ja loodusvarade kohta, artiklit 32A kliimamuutuste kohta, soolise võrdõiguslikkuse küsimusi käsitlevat artiklit 31 ja artiklit 23 majandussektori arendamise kohta, mis hõlmavad maaelu strateegiaid ja põllumajanduslikku tootmist,

—

võttes arvesse komisjoni 2013. aasta märtsi teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Tõhusam välisabi emade ja laste toitumise parandamiseks: ELi poliitikaraamistik” (COM(2013)0141),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa nägemus reisijate hüvanguks: „ELi lähenemisviis vastupanuvõimele: õppetunnid toidukriisidest” (COM(2012)0586),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile ELi poliitilise raamistiku kohta, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel (COM(2010)0127),

—

võttes arvesse ELi juhitavaid algatusi AGIR ja SHARE toidu- ja toitumiskriisidega tegelemiseks,

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) aruannet „Maailma loomakasvatus 2011. aastal. Loomakasvatuse osa toiduga kindlustatusel” (Rooma, 2012),

—

võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 2007. aastal (A/RES/66/142),

—

võttes arvese Euroopa Ülemkogu 18. novembri 2002. aasta järeldusi põliselanike kohta (13466/02),

—

võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke, mille ÜRO 2000. aastal seadis,

—

võttes arvesse sotsiaal- ja keskkonnakomisjoni raportit (AKV-EL/101.526/13/lõplik),

A.

arvestades, et Aafrikas elab ligikaudu 268 miljonit karjakasvatajat ning mõnes piirkonnas on karjakasvatus peamine elatusallikas; arvestades, et karjakasvatuspiirkonnad moodustavad peaaegu 40 % kogu Aafrika mandrialast ning karjakasvatus on teatud piirkondade peamine tegevusala, näiteks Nigeerias on kariloomadesse paigutatud kapital hinnanguliselt 2 000 triljonit CFA franki, kusjuures sektori tulud moodustavad 21 % riigi ekspordivahenditest;

B.

arvestades, et karjakasvatajatel on väljakujunenud põlisteadmised ning nad kasutavad nii sotsiaalvõrgustikku kui ka uusi info- ja sidetehnoloogiaid kõige viljakamate karjamaade otsimisel kuivades ja poolkuivades piirkondades, viies oma karjad strateegiliselt sinna, kasutades seeläbi otstarbekalt ära harimata maa, mis on muuks otstarbeks sobimatu;

C.

arvestades, et statistiliselt on karjakasvatuse panus riikide majandusse vähe tuntud, vaatamata selle olulisusele kariloomade pakkumises ja seotud teenustevõrgustiku loomisel;

D.

arvestades, et kuivades ja poolkuivades piirkondades on karjakasvatus tootlikum kui paikne karjakasvatusettevõtlus, arvestades liha ja kalorite tootmist hektari kohta, aidates seega toita kogukondi ning suurendada toidu ja toiduainetega kindlustatust ja vastupanuvõimet;

E.

arvestades, et liikuval karjatamisel kuivades ja poolkuivades piirkondades koos karjakasvatuse rohumaade süsiniku sidumisega võivad olla positiivsed tagajärjed keskkonnale; arvestades, et teisest küljest viib karjatamine seal, kus karjad ei liigu ringi, ülekarjatamisele ja bioloogilise mitmekesisuse kadumiseni, kuna taimed ei ole võimelised piisavalt taastuma;

F.

arvestades, et kliimamuutus suurendab karjakasvatajate haavatavust toiduainete puuduse ja vaesuse suhtes, hoolimata asjaolust, et karjakasvatajate liikuvus tähendab, et nad kohanevad kergemini kliimamuutustega kui paiksed karjakasvatajad;

G.

arvestades, et rahvastiku kasv suurendab vajadust põllumajandusmaa järele ja linnastumist Aafrikas, need on asjaolud, mis võivad piirata loomade liikuvust, ning arvestades, et hoolikas juhtimine ja maakasutamise koodide ja plaanide loomine on seetõttu eriti oluline loomade liikuvuse säilitamiseks;

H.

arvestades, et piirülese liikuvuse juhtimise käsitlemine piirkondlikul tasandil võib lahendada kogukonnasisesed lahkhelid seoses juurdepääsuga veele ja maale;

I.

arvestades, et karjakasvatajad võivad läbi kaugemate piirkondade liikudes etendada positiivset turvarolli;

J.

arvestades, et tegevuste mitmekesistamise teel saab osa karjakasvatajaist suurendada oma sissetulekuid;

K.

arvestades, et karjakasvatajatel võib olla raskendatud juurdepääs asjakohasele, kvaliteetsele tervishoiule, haridusele, veele ja nende loomadel veterinaarabile, ning arvestades, et raskused nende kajastamisega rahvaloenduse andmetes võivad viia nende poliitilisele marginaliseerumisele;

L.

arvestades, et Aafrika Liidu karjakasvatuse poliitikaraamistik taotleb karjakasvatajate elatusvahendite kaitsmist, aitab neil tegeleda nende ees seisvate probleemidega, kaitsta nende õigusi ja tugevdada nende panust majandusse;

1.

kutsub AKV riike ja kohalikke asutusi üles ühtlustama riiklikke, kohalikke ja piirkondlikke poliitikasuundi Aafrika Liidu raamistikuga ning kaasama karjakasvatajad kasutusele võetavate strateegiate määratlemisse;

2.

palub ELil tunnustada karjakasvatust väärtusliku tootmissüsteemina ja toetada AKV riike raamistiku rakendamisel;

3.

juhib tähelepanu asjakohaste loomatervise ja hügieenimeetmete vajadusele, et vältida loomahaiguste levimist, säilitada karjakasvatust ja kaitsta rahvatervist; märgib, et on oluline, et karjakasvatajatel oleks teadmised loomahaiguste ärahoidmiseks ja ravimiseks;

4.

kutsub AKV riike üles looma ja rakendama kohalikke, riiklikke, kahepoolseid ja piirkondlikke algatusi, karjakasvatust, rändkarjakasvatust ja maakasutust käsitlevaid õigusakte ja eeskirju; palub AKV riikidel samuti välja töötada uuenduslikud tarnimist käsitlevad mõisted sellistes valdkondades nagu haridus ja rahvatervishoid, võimaldamaks liikuvaid elanikkonnarühmi paremini varustada;

5.

palub tungivalt avaliku ja erasektori sidusrühmadel tagada, et piirid ja piirangud ei mõjutaks karjakasvatajate turvalist liikumist ja vahenditele juurdepääsu negatiivelt ning et karjakasvatajad saaksid endiselt oma loomi erastatud maadel karjatada;

6.

soovitab AKV riikidel toetada ja nõustada naiskarjakasvatajaid seoses nende majanduslike võimaluste parandamisega;

7.

palub AKV riikidel tugevdada valitsemisstruktuuri, nii et tagatakse karjakasvatajate parem esindatus, muu hulgas tugevdades traditsioonilisi institutsioone ja kodanikuühiskonna organisatsioone, et tagada asjakohased vahendid alljärgnevate eesmärkide saavutamiseks:

8.

palub AKV riikidel pöörata erilist tähelepanu tüdrukute haridusele karjakasvatajate kogukondades ning luua võimalused nende juurdepääsuks haridusele;

9.

palub AKV riikidel ja ELil kaasata karjakasvatajad otsustamisprotsessi ning tagada karjakasvatajate toetamine konfliktide lahendamisel, kasutades tavapäraseid vahendeid vastavalt vajadusele ja võimalusele, parandamaks juurdepääsu õigusteenustele;

10.

palub AKV riikidel toetada ja nõustada karjakasvatajaid, kes loobuvad;

11.

soovitab AKV riikidel koguda karjakasvatajate kohta täiendavat teavet, et hinnata paremini nende panust majandusse, ning viia läbi sotsiaalmajanduslikke uuringud, et liigitada paremini karjakasvatajate haavatavust, näiteks kliimamuutuste, konflikti, maakasutuse muutmise või toiduainetepuuduse suhtes;

12.

palub ELil ja AKV riikidel teha kõik nendest olenev kliimamuutustega võitlemiseks, arvestades nende muutuste kahjulikku mõju karjakasvatajatest elanikkonnale; rõhutab sellega seoses, et oluline on toetada nii kliimamuutustega kohanemist ja parandada karjakasvatajate vastupanuvõimet AKV riikides kui ka ambitsioonika tegevuskava läbisurumine võitluses kasvuhoonegaaside heitkogustega nii ELis kui ka AKV riikides;

13.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, ELi Nõukogu eesistujariigile, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile, piirkondlikele ja riikide parlamentidele ning AKV piirkondlikele organisatsioonidele.

—

25.–27. novembril 2013. aastal Etioopias Addis Abebas toimunud kohtumine,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 18 lõiget 2,

—

võttes arvesse partnerluslepingut 2000/483/EÜ ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (AKV) rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele kirjutati alla 23. juunil 2000 Cotonous (Benin) ja mida on muudetud järjestikku 2005. ja 2010. aastal,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2098 (2013) Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta,

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsiooni ebastabiilsuse ja ebakindluse kohta Ida-Aafrika järvede piirkonnas, eriti Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas, mis võeti vastu assamblee kohtumisel 29. novembril 2012. aastal Paramaribos (Suriname),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 14. novembri 2013. aasta avaldust olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis,

—

võttes arvesse Ida-Aafrika järvede piirkonna julgeoleku, stabiilsuse ja arengu pakti, mille allkirjastasid Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi (ICGLR) liikmesriikide riigipead ja valitsusjuhid 2006. aasta detsembris Nairobis (Keenia),

—

võttes arvesse rahu, julgeoleku ja koostöö raamistikku Kongo Demokraatlikule Vabariigile ja piirkonnale, mille allkirjastasid ICGLRi ja Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC) liikmesriikide üksteist riigipead ja valitsusjuhti 24. veebruaril 2013. aastal Addis Abebas (Etioopia),

—

võttes arvesse liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide deklaratsiooni julgeoleku olukorra kohta Kongo Demokraatliku Vabariigi Põhja-Kivu provintsis ICGLRi kohtumisel Kampalas (Uganda) 5. septembril 2013. aastal,

—

võttes arvesse 4. novembril 2013. aastal Pretorias toimunud SADC ja ICGLRi tippkohtumise lõplikku kommünikeed,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 406. kohtumisel 14. novembril 2013. aastal vastu võetud otsust Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosa olukorra kohta,

—

võttes arvesse ELi, ÜRO, Aafrika Liidu ja USA erisaadikute ja esindajate 9. septembri, 4., 6. ja 11. novembri 2013. aasta ühisdeklaratsioone Ida-Aafrika järvede piirkonna kohta,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni avaldusi 30. augustil 2013. aastal Põhja-Kivu olukorra kohta ning 7. ja 10. juunil 2012. aastal Ida-Kongo olukorra kohta,

—

võttes arvesse eelnevaid Euroopa Parlamendi resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta, eelkõige 17. detsembri 2009. aasta, 13. detsembri 2012. aasta ja 12. septembri 2013. aasta resolutsioone,

—

võttes arvese ELi rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Kristalina Georgieva 26. juuni 2012. aasta avaldust Kongo Demokraatliku Vabariigi humanitaarolukorra halvenemise kohta,

—

võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsiooni (millega keelustatakse kohtuta hukkamine, vägistamine, sundvärbamine ja muud hirmuteod) artiklit 3 ja II protokolli,

—

võttes arvesse 20. novembri 1989. aasta rahvusvahelist lapse õiguste konventsiooni, mis eelkõige keelab laste kaasamise relvakonfliktidesse,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti (1966),

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Kongo DV ratifitseeris 1982. aastal,

A.

arvestades, et tunneb sügavat muret jätkuva vägivalla, inimõiguste raskete rikkumiste, mitmesuguste kuritegude (meelevaldsed vahistamised, väljapressimine, rüüstamine, sunnitöö, seksuaalne vägivald, laste sunnitud värbamine, piinamine ja hukkamine) ning Ida-Aafrika järvede piirkonna ebakindluse pärast;

B.

arvestades, et relvastatud rühmituste kohalolek ja tegevus Ida-Aafrika järvede piirkonnas üldiselt ja eriti ida Kongo Demokraatlikus Vabariigis on üks jätkuva julgeolekut puudumise algpõhjustest ning need kujutavad pidevat ohtu rahule, julgeolekule, stabiilsusele ning majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning piirkonna riikide koostööle;

C.

arvestades, et kestev Kongo Demokraatliku Vabariigi loodusvarade ja kaevandusressursside ebaseaduslik kasutamine ja rüüstamine, eelkõige riigi idaosas, on üks peamisi Ida-Aafrika järvede piirkonna kindlusetuse põhjusi; arvestades, et kasvav töötuse tase ja vaesus, toidukriis ja põhiliste sotsiaalteenuste puudulikkus aitavad samuti kaasa vägivalla taaselustumisele ja piirkonna ebastabiilsusele;

D.

arvestades, et möödunud aasta lahingute tõttu on ümber asustatud rohkem kui 100 000 inimest, teravdades jätkuvat humanitaarkriisi piirkonnas, kus umbes 2,6 miljonit inimest on riigisiseselt ümber asustatud ja 6,4 inimest vajavad toitu ja erakorralist abi, mis on olukord, mille on põhjustanud peamiselt M23 mäss ja muude relvastatud rühmituste kuritegevus Kongo DV idaosas;

E.

arvestades, et pärast 2013. aasta oktoobri lõpus alustatud sõjalist rünnakut sekkumisbrigaadi MONUSCO toetusel, lõpetasid Kongo Demokraatliku Vabariigi relvajõud M23 mässu ja võimaldasid territoriaalse riigivalitsuse järkjärgulist uuesti ametisse seadmist mässuliste poolt okupeeritud piirkondades;

F.

arvestades, et tuleb märkida M23 liidrite 5. novembri 2013. aasta deklaratsiooni, milles kuulutatakse välja mässu lõpp ja nende valmidus järgida liikumise eesmärke ainult poliitiliste vahenditega;

G.

arvestades, et vaatamata Kongo Demokraatliku Vabariigi relvajõudude (FARDC) võidule ning hoolimata rahvusvahelise üldsuse jõupingutustest ja vahenditest Ida-Aafrika järvede piirkonnas, eelkõige Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas, ei ole vägivald ja tõsised inimõiguste rikkumised, sõjakuriteod ja relvastatud rühmituste toime pandud inimsusevastased kuriteod ja Kongo Demokraatliku Vabariigi loodusvarade ebaseaduslik kasutamine ja rüüstamine kaugeltki lõppenud; arvestades, et seepärast on oluline jätkata jõudpingutusi rahu ja julgeoleku tugevdamiseks selles piirkonnas;

H.

arvestades, et taunib raskusi, mille tõi kaasa Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsuse ja M23 vaheliste kõneluste kiire järeldus, mille põhjustas lahkarvamus neid kõnelusi kinnitava lõpliku teksti laad ja pealkiri, vaatamata juba tehtud edusammudele;

I.

arvestades, et kõikidele teistele Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas tegutsevatele negatiivsetele jõududele tuleb teha kindel lõpp, muu hulgas Rwanda demokraatlikele vabastusjõududele (FDLR), Uganda Vabastamise Demokraatlikele Liitõududele/Rahvaarmeele (ADF/NALU) ning erinevatele Mai-Mai rühmadele, ja taastada kiirelt rahu ja julgeolek Ida-Aafrika järvede piirkonnas;

J.

arvestades, et on kahetsusväärne, et 24. veebruaril 2013. aastal Addis Abebas allkirjastatud eespool nimetatud raamlepinguga võetud kohustusi ei ole kõik seotud osapooled täitnud;

K.

arvestades, et 2013. aasta mais koos ÜRO peasekretäriga Ida-Aafrika järvede piirkonda tehtud ühisvisiidi ajal teatas Maailmapanga president, et Maailmapank panustab selle piirkonna arendusprojektidesse 1 miljard USA dollarit, kõrvuti rahvusvahelise üldsuse praeguste jõupingustega tuua Ida-Aafrika järvede piirkonda püsiv rahu;

1.

mõistab veel kord nii karmilt kui võimalik hukka vägivallaaktid, kuriteod, inimõiguste rikkumised, vägistamise ja laste värbamise sõduriteks, mida on ette tulnud, ning kordab oma toetust Ida-Aafrika järvede piirkonna inimestele, kes on kokku puutunud sõja hirmutegudega; julgustab riike sisekonfliktide lahendamisel edendama dialoogi, vahendamist ja läbirääkimisi selliste erimeelsuste põhjuste kõrvaldamise vahendina, mis viivad katseteni kõrvaldada võimult demokraatlikult valitud valitsus;

2.

palub Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsusel teostada täielikult oma võimu kogu Kongo Demokraatliku Vabariigi territooriumil ja parandada riigi üldist valitsemist, muu hulgas inimõiguste alal, ning tuvastada ja rakendada sobivad vahendid, et tagada kõikidele Kongo ühiskonnarühmadele samasugused õigused;

3.

palub Ida-Aafrika järvede piirkonna parlamentidel teha oma valitsuste ja poliitiliste erakondadega koostööd sotsiaalse õigluse edendamiseks, et tagada kestev rahu;

4.

palub parlamentidel ja valitsustel tagada kõikide ühiskonnarühmade, sealhulgas naiste ja noorte, vähemuste ja haavatavate rühmade võrdne osalus demokraatlikes protsessides ja valitsemises;

5.

palub rahvusvahelisel üldsusel, sealhulgas Aafrika Liit, EL ja ÜRO, jätkata kaaluka, kooskõlastatud ja tõhusama abi tagamist inimestele, keda Ida-Aafrika järvede piirkonna julgeoleku olukord on mõjutanud ja säilitada valmidus reageerida humanitaarkatastroofile piirkonnas;

6.

kordab oma vankumatut pühendumist suveräänsusele, sõltumatusele, territoriaalsele terviklikkusele ja riiklikule ühtsusele Ida-Aafrika järvede piirkonna riikides üldiselt, kuid eriti Kongo Demokraatlikus Vabariigis, ning rõhutab, et neid väärtusi tuleb austada, et edendada Ida-Aafrika järvede piirkonna rahu, julgeolekut ja arengut;

7.

kinnitab veel kord iga selle piirkonna inimese võõrandamatut ja pöördumatut õigust saada kasu oma riigi varadest ja kasutada neid täiesti suveräänsel viisil vastavalt nende oma seadustele;

8.

väljendab oma toetust Addis Abebas allkirjastatud Kongo Demokraatliku Vabariigi ja piirkondade rahu, julgeoleku ja koostöö raamistikule ning palub kõigil allakirjutanud pooltel täita oma kohustusi kiiresti ja heas usus; palub seetõttu ÜRO Julgeolekunõukogul võtta vastavalt oma resolutsiooni 2098 (2013) lõikele 6 asjakohaseid meetmeid kõikide osapoolte suhtes, kes ei ole täitnud raamistikus sätestatud kohustusi;

9.

peab tervitatavaks ELi toetust raamkokkuleppele ja julgustab teda tegema koos teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega kõiki jõupingutusi, edendamaks rahu ja parandamaks koostööd Kongo Demokraatliku Vabariigi, Uganda, Rwanda, Burundi ja Tansaania vahel;

10.

väljendab oma toetust kõikidele meetmetele, mille eesmärk on Ida-Aafrika järvede piirkonnas rahu ja julgeoleku taastamine, mille on algatatud ja mida viivad läbi ÜRO, Aafrika Liit, EL, ICGLR ja SADC, ning kutsub neid üles jätkama jõupingutusi ja eelkõige looma programmi piirkonna harmooniliseks arenguks, et pakkuda noortele ja Ida-Aafrika järvede piirkonna elanikkonnale sõja asemel üldist teist valikut, mis annab neile parema tuleviku;

11.

tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2098 (2013) Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta ja palub tungivalt Ida-Aafrika järvede piirkonna juhtidel ja rahvusvahelisel üldsusel tervikuna töötada selle nimel, et resolutsiooni nõuetekohaselt ja täielikult rakendataks;

12.

tervitab selle resolutsiooni kohaselt MONUSCO raames moodustatud sekkumisbrigaadi vägede kasutuselevõttu Põhja-Kivus; tervitab brigaadi aktiivset osalemist M23 mässu mahasurumisel ning palub sellel jätkata Kongo valitsusvägede toetamist, eesmärgiga saata laiali kõik teised relvastatud rühmitused Kongo Demokraatliku Vabariigi territooriumil ja lõpetada nende tegevus Ida-Aafrika järvede piirkonnas;

13.

nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus, eelkõige abiandjad, toetaks Kongo Demokraatliku Vabariigi ametiasutuste jõupingutusi, mis järgnevad M23 sõjalisele võidule, et teostada institutsionaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid struktuurireforme, eriti kaitse, julgeoleku ja õiguse valdkonnas, eesmärgiga tugevdada demokraatiat, õigusriiki ja head valitsemistava avaliku halduse kõikidel tasanditel;

14.

kutsub Kongo Demokraatlikku Vabariiki ja tema naabreid üles tegema tihedamat ja tõhusamat piirkondlikku koostööd, et ühiselt tegeleda korduvate piirkondlike konfliktide tagajärgedega, lisaks tegeleda julgeolekuga seotud ja poliitiliste küsimustega, edendada Ida-Aafrika järvede piirkonna majanduslikku arengut; palub rahvusvahelisel üldsusel, eelkõige ICGLRil Aafrika Liidul, ELil, ÜRO-l ja USA-l toetada sellist koostööd;

15.

rõhutab sellel eesmärgil vajadust taastada Ida-Aafrika järvede piirkonna majandusühendus ja anda talle vajalikud rahalised vahendid rahu, integratsiooni, majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamiseks, et pakkuda piirkonna inimestele paremat elu;

16.

tervitab Kampala läbirääkimistel ICGLRi egiidi all saavutatud edu ning innustab vahendajaid ja kõiki osapooli kõnelusi kiiresti lõpetama, et lahendada kiireloomulisi küsimusi, nagu nende endiste M23 mässajate väljaandmine, kes on põgenenud naaberriikidesse, ning sõjakuritegudes, inimsusevastastes kuritegudes ja tõsistes inimõigustevastastes väärtegudes süüdistatud inimeste väljaandmine;

17.

nõuab, et endiste mässuliste demobiliseerimist, desarmeerimist, taastusravi ja taasintegreerimist (DDRR) tuleb teha ranges kooskõlas nii rahvusvaheliste standarditega selles piirkonnas kui ka sõdurite konkreetsete nõuetega, nagu on viidatud AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsioonis sõjalisest riigipöördest tulenevate ohtude kohta demokraatiale ja poliitilisele stabiilsusele AKV riikides, ning rahvusvahelise üldsuse rolliga;

18.

võtab teadmiseks riiklikud konsultatsioonid Kongo Demokraatlikus Vabariigis presidentuuri, poliitilise opositsiooni ja presidendi Joseph Kabila poolt kokku kutsutud kodanikuühikkonna vahel ning julgustab Kongo Demokraatliku Vabariigi asutusi tegutsema nende konsultatsioonide järelduste ja soovituste kohaselt, eesmärgiga edendada rahvuslikku leppimist ja kõrvaldada lõpuks kõik korduvate poliitiliste kriiside tekkepõhjused Kongo Demokraatlikus Vabariigis;

19.

rõhutab vajadust ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Rahvusvahelise Punase Risti abiga tuvastada aega raiskamata endised M23 mässajad ja Kongo pagulased Rwandas ja Ugandas, nii et nad võiksid vabatahtlikult naasta kodumaale ja kõik, kes soovivad, saaksid osaleda DDRR programmis;

20.

rõhutab, et karistamatuse lõpetamine Ida-Aafrika järvede piirkonnas on rahu ja julgeoleku taastamise üheks eeltingimuseks, ning kordab oma üleskutset Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi (ICGLR) liikmesriikide õigusasutustele ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, et võtta vastutusele ja karistada kurjategijaid inimõiguste rikkumise, inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude, vägistamise ja lapssõdurite värbamise eest;

21.

nõuab tungivalt, et kõik Ida-Aafrika järvede piirkonnas rändavad relvastatud rühmitused, kes veel ei ole seda teinud, paneksid relvad viivitamata maha ja pöörduks normaalse tsiviilelu juurde oma riigis;

22.

nõuab tungivalt, et kõik Ida-Aafrika järvede piirkonna riigid, kes on vastu võtnud tsiviil- või sõjapõgenikke teistest riikidest, järgiksid rangelt 1951. aasta Genfi konventsiooni sätteid seoses pagulaste olukorraga ning Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni 1967. aasta Aafrika pagulasprobleemi erisuste reguleerimise konventsiooni sätteid, eelkõige nende isikute osalemise keeldu poliitilistes ja sõjalises tegevuses nende päritoluriigi vastu;

23.

kutsub Maailmapanka üles järgima oma presidendi 22. mail 2013. aastal Kinshasas antud lubadust investeerida Ida-Aafrika järvede piirkonna arendusprojektidesse 1 miljard USA dollarit ja soovitab, et seda raha tuleks esmajärjekorras eraldada konfliktidest mõjutatud piirkondadele;

24.

soovitab Aafrika Liidul, ICGLRil ja tema liikmesriikidel, ÜRO-l ja ELil võtta karme ja tõhusaid meetmeid võitluses Kongo Demokraatliku Vabariigi ja teiste Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide loodusvarade ebaseadusliku kasutamise ja kaubitsemise vastu, eelkõige määrata karistused ettevõtetele, kes on osalised sellises tegevuses, kooskõlas rahvusvahelisel tasandil vastu võetud läbipaistvuse põhimõtetega;

25.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Aafrika Liidule, AKV–ELi nõukogule, Euroopa Liidu Nõukogule ja Euroopa Komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO peasekretäri Ida-Aafrika järvede piirkonna erisaadikule, Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelise konverentsi liikmesriikidele ja kõnealuste riikide presidentidele, riigipeadele, valitsusjuhtidele ja parlamentidele.

a)

riigid, kellel on käimas koostöölepingu ratifitseerimisprotsess;

b)

AKV grupi liikmesriigid.

i)

alaliste komiteede esitatud raportid, mida võib istungjärgu kohta olla kuni kolm; raportites sisalduvate resolutsiooni ettepanekute pikkus on sätestatud töökorra II lisas;

ii)

alalise komitee või juhatuse esitatud kiireloomulised küsimused; kiireloomulisi küsimusi käsitletakse erandkorras ja neid võib istungjärgul olla kuni kaks; muud küsimused edastatakse vastutavale alalisele komiteele;

iii)

kõrgetasemelist arutelu nõudev oluline teema.

—

demokraatlike protsesside edendamine dialoogi ja koostöö kaudu;

—

majandus-, rahandus- ja kaubandusküsimused ning Euroopa Arengufondi rakendamine;

—

sotsiaal- ja keskkonnaküsimused.

I.

POLIITIKAKOMITEE

Komitee vastutab järgmiste valdkondade eest:

Vastavalt assamblee töökorra artiklile 28 korraldab poliitikakomitee teabekogumismissioonide tööd, sealhulgas valimistele saadetud vaatlejate tööd.

II.

MAJANDUSARENGU-, FINANTS- JA KAUBANDUSKOMITEE

Komitee vastutab järgmiste valdkondade eest:

III.

SOTSIAAL- JA KESKKONNAKOMITEE

Komitee vastutab järgmiste valdkondade eest:

—

seletuskirjad, ettevalmistatavad töödokumendid ja uurimismissioonide aruanded: kuus lehekülge;

—

resolutsiooni ettepanekud raportites ja kiireloomulised teemad: neli lehekülge, kaasa arvatud põhjendused, kuid välja arvatud volitused.

a)

Kõikidel Euroopa Parlamendi tavapärastes töökohtades toimuvatel koosolekutel

b)

Kõikidel väljaspool Euroopa Parlamendi tavapäraseid töökohti toimuvatel koosolekutel