22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/1

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/2

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/3

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/4

1.

2.

2.1.

2.1.1.

2.1.2.

2.1.3.

2.2.

2.3.

3.

3.1.

3.2.

3.2.1.

3.2.2.

3.3.

3.3.1.

a)

b)

c)

d)

e)

3.3.2.

a)

b)

c)

d)

3.4.

3.4.1.

3.4.2.

a)

b)

c)

3.4.3.

3.4.4.

3.5.

3.6.

3.6.1.

3.6.2.

3.6.3.

3.7.

3.8.

3.9.

4.

5.

5.1.

5.2.

5.3.

5.4.

5.5.

1.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel võib komisjon pidada siseturuga kokkusobivaks abi teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Käesolevates suunistes esitatud põhjustel on komisjon seisukohal, et riskifinantseerimisturu arendamine ning riskifinantseerimisele juurdepääsu parandamine väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (edaspidi „VKEd”), väikeste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate ja innovaatiliste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate jaoks on liidu majanduse kui terviku seisukohast väga oluline.

2.

Uute ettevõtete – eelkõige innovaatiliste ja suure kasvupotentsiaaliga ettevõtete – arendamise ja laiendamise soodustamisel võib olla suur töökohtade loomise potentsiaal. Sellepärast on tõhus riskifinantseerimisturg VKEde jaoks äärmiselt oluline, et ettevõtlikel ettevõtetel oleks võimalik ligi pääseda vajalikule rahastamisele nende arengu igas etapis.

3.

Kasvuväljavaadetest olenemata võivad VKEd seista rahastamisele juurdepääsul silmitsi raskustega ning seda eelkõige nende varajastes arenguetappides. Nende raskuste peamiseks põhjustajaks on asümmeetrilise teabe probleem: VKEd ei suuda sageli – eriti siis, kui tegemist on alustava ettevõttega – tõendada investoritele oma krediidivõimelisust või oma äriplaanide usaldusväärsust. Sel juhul ei pruugi seda liiki aktiivne sõelumine, mille investorid viivad ellu suurtele ettevõtjatele rahaliste vahendite pakkumiseks, olla investeeringut väärt selliseid VKEsid hõlmavate tehingute puhul, sest sõelumiskulud on liiga kõrged võrreldes investeeringu väärtusega. Sellepärast on tõenäoline, et oma projekti kvaliteedist ja kasvupotentsiaalist olenemata ei saa need VKEd juurdepääsu vajalikule rahastamisele seni, kuni nende varasema tegevuse kohta ei ole tõendatud andmeid ja neil puudub piisav tagatis. Sellise asümmeetrilise teabe tulemusel võib juhtuda, et ettevõtjate rahastamise turud ei suuda pakkuda vajalikku omakapitali või laenurahastamist uutele ja suure kasvupotentsiaaliga VKEdele, mille tulemuseks on jätkuv kapitalituru tõrge, mis ei võimalda pakkumisel vastata nõudlusele mõlemale poolele vastuvõetava hinnaga, ning see mõjutab negatiivselt nende VKEde kasvu. Väikesed keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad ja innovaatilised keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad võivad teatavatel juhtudel seista silmitsi samasuguse turutõrkega.

4.

Tagajärjed, mis kaasnevad sellega, kui ettevõtja ei saa rahalisi vahendeid, võivad ulatuda kaugemale sellest ühest ettevõttest ning seda eelkõige kasvu välismõjude tõttu. Paljudes edukates sektorites kasvab tootlikkus mitte sellepärast, et suureneks turul tegutsevate ettevõtjate tootlikkus, vaid sellepärast, et tõhusamad ja tehnoloogiliselt arenenumad ettevõtjad kasvavad vähemtõhusate ettevõtjate (või vananenud toodetega ettevõtjate) arvel. Mida enam mõjutab seda protsessi asjaolu, et potentsiaalselt edukad ettevõtjad ei saa rahastamist, seda suurem on tõenäoliselt tootlikkuse kasvule avalduv negatiivne mõju. Rohkemate ettevõtjate turule sisenemise võimaldamine võib seega kasvu hoogustada.

5.

Sellepärast võib VKEsid, väikeseid keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjaid ja innovaatilisi keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjaid mõjutava rahastamislünga olemasolu õigustada riiklike toetusmeetmete võtmist, sealhulgas riigiabi andmise kaudu teatavatel konkreetsetel juhtudel. Õigesti suunatuna võib neile ettevõtjatele riskifinantseerimise pakkumise toetamiseks ette nähtud riigiabi olla tõhus vahend, et leevendada kindlaksmääratud turutõrkeid ja võimendada erakapitali.

6.

VKEde juurdepääs rahastamisele on ühist huvi pakkuv eesmärk, mis on aluseks strateegiale „Euroopa 2020” (1). Eelkõige on juhtalgatuse „Innovaatiline liit” (2) eesmärk parandada raamtingimusi ja juurdepääsu teadusuuringuteks ja innovatsiooniks pakutavale rahastamisele eesmärgiga tagada, et innovaatilised ideed oleks võimalik muuta toodeteks ja teenusteks, millega kaasneb majanduskasv ja mis aitavad luua töökohti. Peale selle on välja töötatud juhtalgatus „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika”, (3) et parandada ärikeskkonda ning toetada tugeva ja jätkusuutliku ülemaailmselt konkurentsivõimelise tööstusbaasi arendamist. Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas (4) kutsutakse üles nägema ette raamtingimused eesmärgiga suurendada investorite kindlust ja tagada selliste äriühingute paremat ligipääsu rahale, kes teevad rohelisi investeeringuid, mida peetakse riskantsemateks või millel on pikem tasuvusaeg. Peale selle esitatakse väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” (5) mitmed juhtpõhimõtted sellise tervikliku poliitika väljatöötamiseks, mille eesmärk on toetada VKEde arengut. Üks neist põhimõtetest on hõlbustada VKEde juurdepääsu rahastamisvahenditele. See põhimõte leiab kajastamist ka ühtse turu aktis (6).

7.

Nimetatud tegevuskavasid arvesse võttes on 2011. aasta tegevuskavas VKEde rahastamisvõimaluste parandamiseks (7) ja 2013. aastal rohelise raamatuga algatatud arutelus Euroopa majanduse pikaajalise rahastamise kohta (8) on tunnustatud asjaolu, et liidu edu sõltub suures osas VKEde kasvust, samas kui VKEdel on rahastamisvõimaluste leidmisel märkimisväärseid raskusi. Kõnealuse probleemi käsitlemiseks on võetud vastu või kavandatud algatusi eesmärgiga muuta VKEd investoritele nähtavamaks ning finantsturud VKEde jaoks atraktiivsemaks ja juurdepääsetavamaks.

8.

Hiljuti on võetud vastu kaks investeerimisfondidega seotud algatust: 2013. aastal määrus Euroopa riskikapitalifondide kohta, (9) mis võimaldab liidus tegutsevatel riskikapitalifondidel turustada fonde ja kaasata kapitali kogu siseturult, ning ettepanek võtta vastu määrus Euroopa pikaajaliste investeerimisfondide kohta, (10) mille eesmärk on luua raamtingimused selliste erasektori investeerimisfondide tegevuse hõlbustamise kohta, mille investorid on võtnud pikaajalised kohustused.

9.

Lisaks neile temaatilistele määrustele on direktiivis alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta ette nähtud raamistik, mis reguleerib riskifinantseerimisega tegelevate investeerimisfondide, nagu börsivälise kapitali investeerimisfondid, juhtimist ja tegevust (11).

10.

Kooskõlas nende poliitiliste algatustega kavatseb komisjon kasutada liidu eelarvet, et hõlbustada VKEde juurdepääsu rahastamisvahenditele eesmärgiga käsitleda VKEde kasvu piiravaid struktuurseid turutõrkeid. Selleks on esitatud ettepanekud, (12) mis on koostatud eesmärgiga parandada uute finantsinstrumentide kasutamist aastaid 2014–2020 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku alusel. Eelkõige püütakse liidu rahastamisprogrammidega COSME (13) (ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm) ja Horisont 2020 (14) parandada riigi ressursside kasutamist riskijagamist hõlmavate rahastamismehhanismide kaudu VKEde kasuks nende alustamis-, kasvu- ja üleminekuetapis ning samuti väikeste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate ja innovaatiliste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate kasuks, pöörates erilist rõhku meetmetele, mis mõeldud ladusa toetuse pakkumiseks alates innovatsioonitegevusest kuni turustamiseni, mis hõlmab teadus- ja arendustegevuse tulemuste ärilist rakendamist (15).

11.

Ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas on ühissätete määruse (16) eesmärk hõlbustada meetmeid, mille abil võetakse kasutusele finantsinstrumendid, mida liikmesriigid rahastavad oma struktuurifondide eraldistest; selleks laiendatakse nimetatud määruse abil omakapitaliinstrumentide ja võlaväärtpaberite kasutamist ning muudetakse nende rakendamine lihtsamaks, paindlikumaks ja tõhusamaks (17).

12.

2012. aastal algatas komisjon avaliku konsultatsiooni (18) eesmärgiga koguda teavet selle kohta, milline on sellise turutõrke ulatus, mis mõjutab VKEde juurdepääsu laenu- ja omakapitalirahastamisele ning selle kohta, kas 2006. aasta suunised väikestesse ja keskmise suurusega ettevõtetesse tehtavatele riskikapitaliinvesteeringutele antava riigiabi kohta (19) on asjakohased. Avaliku konsultatsiooni tulemusel selgus, et nimetatud suunistes esitatud aluspõhimõtetega on loodud kindel alus liikmesriikide vahendite suunamiseks sihtrühma kuuluvatele VKEdele, piirates samas väljatõrjumise riske. Kuid avalik konsultatsioon näitas ka seda, et riskikapitalisuuniseid peeti sageli liiga piiravateks nii abikõlblike VKEde, rahastamisvormide, abiinstrumentide kui ka rahastamisstruktuuride suhtes.

13.

Teatises riigiabi ajakohastamise kohta (20) nägi komisjon ette kaugeleulatuva riigiabi ajakohastamise programmi, mis põhines järgmisel kolmel peamisel eesmärgil:

14.

Eespool öeldut silmas pidades peeti asjakohaseks vaadata olulisel määral läbi riskikapitalimeetmete suhtes kohaldatavad riigiabieeskirjad, sealhulgas grupierandi määruses (21) sätestatu, et edendada erinevate riskifinantseerimisvormide tõhusamat ja tulemuslikumat pakkumist laiemale abikõlblike ettevõtjate kategooriale. Nendest grupierandi määrusega hõlmatud meetmetest ei ole vaja teatada, sest eeldatakse, et nendega käsitletakse turutõrget asjakohasel ja proportsionaalsel viisil ning et need avaldavad samal ajal stimuleerivat mõju ja aitavad viia mis tahes konkurentsimoonutused minimaalsele tasemele.

15.

Komisjon kohaldab käesolevates suunistes esitatud põhimõtteid riskifinantseerimismeetmete suhtes, mis ei vasta kõikidele üldises grupierandi määruses sätestatud tingimustele. Asjaomane liikmesriik peab teavitama meetmest vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 ning komisjon hindab põhjalikult kokkusobivust siseturuga, nagu on ette nähtud käesolevate suuniste 3. jaos.

16.

Kuid liikmesriigid võivad samuti otsustada töötada riskifinantseerimismeetmed välja viisil, mis ei hõlma riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses – näiteks sellepärast, et need meetmed on kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega, või sellepärast, et need meetmed vastavad vähese tähtsusega abi käsitlevas määruses sätestatud tingimustele (22). Sellistest meetmetest ei pea komisjonile teatama.

17.

Miski käesolevates suunistes ei sea kahtluse alla selliste riigiabimeetmete kokkusobivust siseturuga, mis vastavad mis tahes muudes suunistes, raamistikes või määrustes ette nähtud kriteeriumidele. Komisjon pöörab erilist tähelepanu vajadusele vältida käesolevate suuniste kasutamist peamiselt muudes raamistikes, suunistes ja määrustes käsitletud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

18.

Käesolevad suunised ei piira nendega hõlmamata muud liiki finantsinstrumentide kohaldamist, nagu olemasolevate laenude väärtpaberistamist ette nägevad instrumendid, mida hinnatakse asjaomaste riigiabi käsitlevate õiguslike aluste põhjal.

19.

Komisjon kohaldab käesolevates suunistes esitatud põhimõtteid ainult riskifinantseerimiskavade suhtes. Neid põhimõtteid ei kohaldata ühekordsete meetmete suhtes, millega antakse riskifinantseerimisabi konkreetsetele ettevõtjatele, välja arvatud juhul, kui tegemist on meetmetega, millega soovitakse toetada konkreetset alternatiivset kauplemisplatvormi.

20.

On oluline meeles pidada, et riskifinantseerimisabi meetmed tuleb kasutusele võtta finantsvahendajate kaudu, välja arvatud abikõlblikesse ettevõtjatesse tehtavate otseinvesteeringutega seotud fiskaalstiimulite puhul. Sellepärast ei kuulu meetmed, millega liikmesriik või avaliku sektori asutus teeb otseinvesteeringu ettevõtjatesse finantsvahendajat kaasamata, üldise grupierandi määruse riskifinantseerimist käsitlevate riigiabieeskirjade ega käesolevate suuniste reguleerimisalasse.

21.

Pidades silmas asjaolu, et suurte ettevõtjate varasema tegevuse kohta on olemas rohkem andmeid ja neil on suuremad tagatised, ei ole komisjon seisukohal, et selliste ettevõtjate juurdepääsul rahastamisele esineb üldine turutõrge. Erandjuhul võib riskifinantseerimismeede olla suunatud väikestele keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele kooskõlas punkti 3.3.1 alapunktiga a või innovaatilistele keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele, kes viivad ellu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooniprojekte kooskõlas punkti 3.3.1 alapunktiga b.

22.

Riskifinantseerimisabi ei tohi anda äriühingutele, kes on noteeritud väärtpaberibörsi ametlikus nimekirjas või loetletud reguleeritud turgude nimekirjas, sest asjaolu, et nad on noteeritud või loetletud, näitab nende suutlikkust meelitada ligi erasektori rahalisi vahendeid.

23.

Erainvestorite täieliku puudumise korral ei tunnistata riskifinantseerimise abimeetmeid siseturuga kokkusobivaks. Sellisel juhul peab liikmesriik kaaluma alternatiivseid poliitikavalikuid, mis võivad olla asjakohasemad samade eesmärkide ja tulemuste saavutamiseks, näiteks üldise grupierandimäärusega ette nähtud regionaalset investeerimisabi või starditoetust.

24.

Siseturuga kokkusobivaks ei tunnistata selliseid riskifinantseerimise abimeetmeid, mille puhul erainvestorid ei võta selget riski ja/või kogu saadav kasu läheb täielikult erainvestoritele. Riskide ja tulude jagamine on tingimus, mis peab olema täidetud, et piirata riigi finantsriski ja tagada riigile õiglane tulu.

25.

Ilma et see piiraks riskifinantseerimisabi andmist asenduskapitali vormis, nagu on määratletud üldises grupierandi määruses, ei tohi riskifinantseerimisabi kasutada väljaostmise toetamiseks.

26.

Riskifinantseerimisabi ei käsitata siseturuga kokkusobivana, kui seda antakse:

27.

Komisjon ei kohalda käesolevaid suuniseid abi suhtes, mida antakse kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse toimuva ekspordiga seotud tegevuse toetamiseks, täpsemalt abi suhtes, mis on vahetult seotud eksporditavate kogustega, jaotusvõrgu loomise ja toimimisega või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega, ega abi suhtes, mille saamise tingimuseks on omamaiste toodete eelistamine importtoodetele.

28.

Komisjon ei kohalda käesolevaid suuniseid meetmete suhtes, mis iseenesest või neile lisatud tingimuste tõttu või nende rahastamismeetodi tõttu kujutavad endast liidu õiguse (24) mitteeristatavat rikkumist, eelkõige

29.

Riskifinantseerimismeetmed on sageli keerulise ülesehitusega ja nendega nähakse ette stiimulid ühele ettevõtjate rühmale (investorid), et nad pakuksid riskifinantseerimist teisele ettevõtjate rühmale (abikõlblikud ettevõtjad). Olenevalt meetme ülesehitusest – ja isegi juhul, kui riigiasutuste kavatsus võib olla tuua kasu pelgalt viimati nimetatud rühmale – võivad riigiabist kasu saada ühte või teise või ka mõlemasse rühma kuuluvad ettevõtjad. Peale selle hõlmavad riskifinantseerimismeetmed alati ühte või mitut finantsvahendajat, kelle staatus võib erineda investorite ja nende lõplike abisaajate staatusest, kellesse investeeritakse. Sellisel juhul tuleb samuti kaaluda, kas ka finantsvahendaja saab riigiabist kasu.

30.

Üldjuhul võib järeldada, et riigi sekkumine ei kujuta endast riigiabi – näiteks sellepärast, et see on kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega. Nimetatud põhimõtte kohaselt ei kujuta endast riigiabi sellised majandustehingud, mille avalik-õiguslik asutus või ettevõtja teeb tavapärastel turutingimustel ja millega ei anta tehingupartnerile eelist. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu Kohtu ülimat pädevust otsustada abi olemasolu üle, esitatakse käesolevas jaos täiendavad suunised turumajandusliku investori põhimõtte kohaldamise kohta riskifinantseerimise valdkonnas.

31.

Üldiselt leiab komisjon, et investeering on kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega ja seega ei kujuta endast riigiabi, kui asjaomane investeering toimub riiklike ja erainvestorite võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt (25). Leitakse, et investeering on tehtud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt siis, kui see toimub samadel tingimustel riiklike ja erainvestorite poolt, mõlemad investorite kategooriad sekkuvad samaaegselt ja erainvestori sekkumine on tõelise majandusliku tähtsusega.

32.

Tehing on eeldatavasti tehtud samadel tingimustel esiteks juhul, kui riiklike ja erainvestorite riskid ja tulud on samad ning neil on sama allutatuse tase seoses sama riskiklassiga. Kui riiklik investor on erainvestoriga võrreldes paremal positsioonil – näiteks sellepärast, et ta saab aja jooksul eelistulu võrreldes erainvestoriga –, võib samuti pidada meedet tavapäraste turutingimustega kooskõlas olevaks, tingimusel et erainvestor ei saa mingit eelist.

33.

Teiseks käsitatakse riiklike ja erainvestorite tehinguid riskifinantseerimise valdkonnas samaaegsetena, kui riiklikud ja erainvestorid kaasinvesteerivad lõplikesse abisaajatesse sama investeerimistehingu kaudu. Investeeringute puhul, mis tehakse avaliku ja erasektori partnerlusel loodud finantsvahendajate kaudu, leitakse, et riiklike ja erainvestorite investeeringud on tehtud samaaegselt.

34.

Kehtib lisatingimus, et rahastamine, mida pakuvad erainvestorid, kes on sõltumatud nendest ettevõtjatest, kellesse nad investeerivad, peab olema majanduslikus mõttes oluline, (26) pidades silmas investeeringu kogumahtu. Komisjon leiab, et riskifinantseerimismeetmete puhul võib majanduslikus mõttes oluliseks pidada olukorda, kus sõltumatud erainvesteeringud moodustavad 30 %.

35.

Juhul kui investeering on kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega, leiab komisjon, et ettevõtjad, kellesse investeeritakse, ei ole riigiabi saajad, sest neisse tehtav investeering loetakse tehtuks turutingimustel.

36.

Kui meetmega võimaldatakse erainvestoritel teha riskifinantseerimisinvesteeringuid ettevõtjatesse või ettevõtjate kogumisse soodsamatel tingimustel võrreldes samadesse ettevõtjatesse investeerivate riiklike investoritega, võivad need erainvestorid saada eelise (s.t tegemist ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tehtud investeeringutega). Selline eelis võib esineda erineval kujul, näiteks riiklike investoritega võrreldes soodsamatel tingimustel saadud tulu (kasumile suunatud stiimulid) või väiksem kahjukandmiserisk aluseks oleva tehingu ebaõnnestumise puhul (langusriski kaitse).

37.

Üldiselt leiab komisjon, et finantsvahendaja ise ei ole abisaaja, vaid abi vahendaja investoritele ja/või ettevõtjatele, kellesse investeeritakse, olenemata sellest, kas finantsvahendajal on juriidilise isiku staatus või kas tegemist on pelgalt varade kogumiga, mida haldab sõltumatu haldusettevõtja.

38.

Kuid meetmed, millega kaasnevad finantsvahendajale tehtavad otseülekanded või millega kaasneb finantsvahendaja poolne kaasinvesteering, võivad kujutada endast abi, välja arvatud juhul, kui sellised ülekanded või kaasinvesteeringud tehakse tingimustel, mis oleksid vastuvõetavad turumajanduse tingimustes tegutseva tavalise ettevõtja jaoks.

39.

Kui riskifinantseerimismeedet haldab volitatud üksus, ilma et see üksus pakuks kaasrahastamist koos liikmesriigiga, loetakse volitatud üksust rahastamise suunamise vahendiks ja mitte abisaajaks, tingimusel et kõnealune üksus ei saa liiga suurt hüvitist. Kuid juhul, kui volitatud üksus – finantsvahendajaga sarnasel viisil – rahastab meedet või kaasrahastab seda koos liikmesriigiga, peab komisjon hindama, kas volitatud üksus saab riigiabi.

40.

Kui finantsvahendaja valitseja või haldusettevõtja (edaspidi valitseja) on valitud avatud, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja objektiivse valikumenetluse abil või kui valitseja tasu peegeldab täiel määral hetkel turul võrreldavates olukordades makstavaid tasusid, siis eeldatakse, et need valitsejad ei saa riigiabi.

41.

Kui finantsvahendaja ja tema valitseja on avalik-õiguslikud üksused ning neid ei valitud avatud, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja objektiivse valikumenetluse abil, ei käsitata neid abisaajatena, kui nende haldustasu on piiristatud ja nende üldine tasustamine peegeldab tavapäraseid turutingimusi ja on seotud tulemustega. Peale selle peab avalik-õiguslike finantsvahendajate haldamine toimuma ärilistest kaalutlustest lähtuvalt ning nende valitsejad peavad investeerimisotsuseid vastu võtma kasumile orienteeritult ja riigist sõltumatult. Lisaks tuleb erainvestorid valida tehingupõhiselt ning avatud, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja objektiivse valikuprotsessi kaudu. Selleks et vältida riigi sekkumist avalik-õigusliku fondi igapäevasesse juhtimisse, peavad olema kehtestatud asjakohased mehhanismid.

42.

Kui riik investeerib finantsvahendaja kaudu laenude või garantiide, sealhulgas edasigarantiide kujul ning on täidetud vastavalt viitemäärasid käsitlevas teatisese (27) või garantiisid käsitlevas teatises (28) sätestatud tingimused, ei käsitata finantsvahendajat riigiabi saajana.

43.

Leitakse, et asjaolu, et finantsvahendajad võivad suurendada oma varasid ja nende valitsejad võivad saavutada suurema käibe oma vahendustasude kaudu, kujutab endast ainult abimeetme teisest majanduslikku mõju, mitte aga abi finantsvahendajatele ja/või nende valitsejatele. Kuid kui riskifinantseerimismeede on kavandatud nii, et selle eesmärk on suunata teisene mõju varem kindlaks määratud individuaalsetele finantsvahendajatele, siis leitakse, et need finantsvahendajad saavad kaudset abi.

44.

Kui abi antakse investorite, finantsvahendajate või nende valitsejate tasandil, leiab komisjon üldiselt, et see kandub vähemalt osaliselt edasi sihtettevõtjatele. Sellise olukorraga on tegemist isegi siis, kui finantsvahendaja valitsejad teevad investeerimisotsused ainult äriloogikast lähtudes.

45.

Kui sihtettevõtjatele riskifinantseerimismeetme alusel antud laenu või garantii puhul on täidetud viitemäärasid käsitlevas teatises või garantiisid käsitlevas teatises sätestatud tingimused, ei käsitata neid ettevõtjaid abisaajatena.

46.

ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid teavitama riskifinantseerimismeetmetest, mis kujutavad endast riigiabi artikli 107 lõike 1 tähenduses (eriti siis, kui need ei vasta turumajandusliku investori põhimõttele), või mis jäävad väljapoole vähese tähtsusega abi käsitlevas määruse reguleerimisala või mis ei vasta kõigile riskifinantseerimisabi käsitlevatele tingimustele, mis on sätestatud üldises grupierandi määruses. Komisjon hindab nende meetmete kokkusobivust siseturuga ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses. Käesolevates suunistes keskendutakse neile riskifinantseerimismeetmetele, mis kõige tõenäolisemalt tunnistatakse kokkusobivaks ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktiga c, tingimusel et täidetud on mitmed tingimused, mida selgitatakse üksikasjalikumalt käesolevate suuniste 3. jaos. Sellised meetmed kuuluvad järgmisse kolme kategooriasse.

47.

Esimene kategooria hõlmab riskifinantseerimismeetmeid, mis on suunatud ettevõtjatele, kes ei vasta kõikidele üldises grupierandi määruses riskifinantseerimisabiga seoses ette nähtud abikõlblikkusnõuetele. Nende meetmete puhul nõuab komisjon, et liikmesriik viiks ellu põhjaliku eelhindamise, sest enam ei saa eeldada, et turutõrge mõjutab abikõlblikke ettevõtjaid, nagu on sätestatud üldises grupierandi määruses. See kategooria hõlmab eelkõige meetmeid, mis on suunatud järgmistele ettevõtjatele:

48.

Teine kategooria koosneb sellistest meetmetest, mille ülesehituse parameetrid erinevad üldises grupierandi määruses sätestatud parameetritest, kuid mis on suunatud samadele abikõlblikele ettevõtjatele, kes on määratletud nimetatud määruses. Nende meetmete puhul tuleb turutõrke olemasolu tõendada ainult sel määral, mis on vajalik õigustamaks selliste parameetrite kasutamist, mis ulatuvad kaugemale üldises grupierandi määruses sätestatud piiridest. See kategooria hõlmab eelkõige järgmisi meetmeid:

49.

Kolmas kategooria hõlmab suuri kavasid, mis jäävad üldise grupierandi määruse reguleerimisalast välja oma suure eelarve tõttu. Selle hindamise elluviimisel kontrollib komisjon ka seda, kas on täidetud üldises grupierandi määruses sätestatud riskifinantseerimisabi tingimused; juhul kui need tingimused on täidetud, hindab komisjon, kas meetme ülesehitus on teavitamisega kaasnenud eelhindamist silmas pidades asjakohane. Kui suur kava ei vasta eelnimetatud sätetes kehtestatud abikõlblikkuse ja kokkusobivuse tingimustele, hindab komisjon nõuetekohaselt eelhindamise käigus esitatud tõendeid seoses nii turutõrke olemasolu kui ka meetme ülesehituse asjakohasuse kohta. Lisaks hindab komisjon põhjalikult võimalikku negatiivset mõju, mida sellised kavad võivad avaldada mõjutatud turule.

50.

Punktides 47 ja 49 kirjeldatud erinevaid tunnusjooned võivad olla ühe riskifinantseerimismeetme puhul omavahel kombineeritud, kui esitatakse asjakohased põhjendused, mida toetatakse täieliku turutõrke analüüsiga.

51.

Kui käesolevate suuniste kohaselt sõnaselgelt lubatud erandid välja arvata, lähtutakse eespool nimetatud teavitatavate meetmete kategooriate hindamisel kõikidest muudest üldises grupierandi määruses riskifinantseerimisabiga seoses ette nähtud tingimustest.

52.

Käesolevates suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:

i)   „alternatiivne kauplemisplatvorm”– direktiivi 2004/39/EÜ (30) artikli 4 lõike 1 punkti 15 kohane mitmepoolne kauplemissüsteem, mille puhul on enamiku kaubeldavaid finantsinstrumente emiteerinud VKEd;

ii)   „turutingimustele vastavuse põhimõte”– põhimõte, mille kohaselt ei tohi lepinguosaliste vahelise investeerimistehingu tingimused erineda sõltumatute ettevõtjate vahel tehtava tehingu tingimustest ning need tingimused ei tohi sisaldada riigi mõju elementi;

iii)   „väljaost”– ettevõtte omakapitalist vähemalt kontrollosa omandamine senistelt aktsionäridelt või osanikelt eesmärgiga võtta üle ettevõtte varad ja äritegevus;

iv)   „abikõlblikud ettevõtjad”– VKEd, väikesed keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad ja innovatiivsed keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad;

v)   „volitatud üksus”– Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond, rahvusvaheline finantseerimisasutus, mille aktsionär või osanik liikmesriik on, või liikmesriigis asutatud finantseerimisasutus, mille eesmärk on avaliku huvi täitmine ja mis tegutseb avaliku sektori kontrolli all, avaliku teenuse osutamise kohustusega avalik-õiguslik asutus või eraõiguslik asutus. Volitatud üksuse võib valida või määrata otse kooskõlas tingimustega, mis on sätestatud direktiivis 2004/18/EÜ (31) või mis tahes hilisemas õigusaktis, millega nimetatud direktiiv kas täielikult või osaliselt asendatakse;

vi)   „omakapitaliinvesteering”– ettevõtjale sellise kapitali pakkumine, mis investeeritakse otse või kaudselt vastava suurusega osaluse eest selles ettevõtjas;

vii)   „väljumine”– olukord, kus finantsvahendaja või investor likvideerib oma osaluse; see hõlmab müüki teisele ettevõtjale, mahakandmisi, aktsiate/laenude tagasimaksmist, müüki teisele finantsvahendajale või investorile, müüki finantseerimisasutusele ja müüki väärtpaberite avaliku pakkumise teel, sealhulgas esmast avalikku pakkumist (IPO);

viii)   „õiglane tulumäär”– eeldatav sisemine tulumäär, mis on võrdne riskiga korrigeeritud diskontomääraga ning mis kajastab investeeringu riskitaset ning selle kapitali laadi ja mahtu, mida erainvestorid investeerivad;

ix)   „lõplik abisaaja”– abikõlblik ettevõtja, kes on saanud riigiabimeetme kohase riskifinantseerimise raames tehtud investeeringu;

x)   „finantsvahendaja”– mis tahes finantseerimisasutus olenemata tema juriidilisest ja omandivormist, sealhulgas fondifondid, eraõiguslikud investeerimisfondid, avalik-õiguslikud investeerimisfondid, pangad, mikrokrediidiasutused ja garantiiühingud;

xi)   „esimene äritegevuse käigus toimunud müük”– ettevõtja esimene müük toote- või teenuseturul, välja arvatud piiratud müük turu testimiseks;

xii)   „esimese järjekoha kahju osa”– kõige madalama nõudeõiguse järguga positsioon, millel on kõige suurem kahjumi teenimise risk ning mis hõlmab sihtportfelli oodatavat kahjumit;

xiii)   „jätkuinvesteering”– ühele või mitmele varasemale riskifinantseerimisinvesteeringule järgnev täiendav investeering ettevõtjasse;

xiv)   „garantii”– kirjalik leping, mis kohustab võtma vastutust kolmanda isiku kõigi või osade riski finantseerimiseks algatatud selliste uute laenutehingute eest, nagu laenu- või liisinguinstrumendid ning samuti kvaasiomakapitali investeerimisvahendid;

xv)   „garantii ülemmäär”– riikliku investori maksimaalne risk väljendatuna protsendina tagatud portfelli tehtud koguinvesteeringutest;

xvi)   „garantiimäär”– riikliku investori riigiabimeetme kohase riskifinantseerimistehingu raames tehtud iga tehingu katmise protsendimäär;

xvii)   „sõltumatu erainvestor”– mis tahes erainvestor, kellele ei kuulu selle abikõlbliku ettevõtja aktsiaid või osakuid, kellesse ta investeerib, sealhulgas äriinglid ja finantseerimisasutused – olenemata nende omandisuhetest – sel määral, mil nad kannavad oma investeeringuga kaasneva kogu riski; uue ettevõtja asutamise korral loetakse, et kõik erainvestorid, sealhulgas asutajad, on sellest ettevõtjast sõltumatud;

xviii)   „innovaatiivne keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtja”– keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtja, kelle teadus- ja arendustegevusega seotud kulud, nagu on määratletud üldises grupierandi määruses, moodustavad a) vähemalt 15 % tema kõigist tegevuskuludest vähemalt ühel aastal esimesele riigiabimeetme kohase riskifinantseerimise raames tehtud investeeringule eelnenud kolme aasta jooksul või b) vähemalt 10 % aastas tema kõigist tegevuskuludest esimesele riigiabimeetme kohase riskifinantseerimise raames tehtud investeeringule eelnenud kolme aasta jooksul;

xix)   „laenuinstrument”– kokkulepe, mille kohaselt peab laenuandja tegema laenuvõtjale kättesaadavaks kokkulepitud summa kokkulepitud ajaks ning laenuvõtja peab summa tagasi maksma kokkulepitud aja jooksul. See võib esineda laenu või muu rahastamisinstrumendi, sealhulgas liisingu kujul, millega tagatakse laenuandjale miinimumtootluse põhiosa;

xx)   „keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtja”– käesolevate suuniste kohaldamisel ettevõtja, kelle töötajate arv ei ole suurem kui 1 500, arvutatuna vastavalt üldise grupierandi määruse II lisa artiklitele 3, 4 ja 5. Käesolevate suuniste kohaldamisel käsitatakse üksuseid ühe ettevõtjana, kui on täidetud üldise grupierandi määruse II lisa artikli 3 lõikes 3 loetletud mis tahes tingimus. Selle määratlusega ei piirata muid riigiabi mitte hõlmavate ELi programmide alusel kasutusele võetavate finantsinstrumentide määratlusi;

xxi)   „füüsiline isik”– muu kui juriidiline isik, kes ei ole ettevõtja ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses;

xxii)   „uus laen”– uus algatatud laenuinstrument, mille abil rahastatakse uusi investeeringuid või käibekapitali, välja arvatud olemasolevate laenude refinantseerimiseks algatatud tehing;

xxiii)   „asenduskapital”– ettevõtja olemasolevate aktsiate ostmine varasemalt investorilt või aktsionärilt;

xxiv)   „riskifinantseerimisinvesteering”– abikõlblikesse ettevõtjatesse tehtavad omakapitaliinvesteeringud ja kvaasiomakapitali investeeringud, neile antavad laenud (sealhulgas liisingud), garantiid või nende kombinatsioon;

xxv)   „kvaasiomakapitali investeering”– omakapitali ja võla vahepeale jääv rahastamisliik, mis on suurema riskiga kui kõrgema nõudeõiguse järguga võlad ja väiksema riskiga kui lihtaktsiakapital ning mille tulu omaniku jaoks põhineb peamiselt sihtettevõtja kasumil või kahjumil ning mis ei ole makseviivituse korral tagatud. Kvaasiomakapitali investeeringuid võib struktureerida tagatiseta ja allutatud laenudena, sealhulgas vahefinantseerimislaenudena, ning mõnel juhul omakapitaliks konverteeritava võlakohustusena või eelisaktsiakapitalina;

xxvi)   „väike ja keskmise suurusega ettevõtja (VKE)”– üldise grupierandi määruse I lisas määratletud ettevõtja;

xxvii)   „väike keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtja”– ettevõtja, kellel on kuni 499 töötajat (arvutatuna vastavalt üldise grupierandi määruse I lisa artiklitele 3–5) ning kelle aastakäive ei ületa 100 miljonit eurot või kelle aastabilanss ei ületa 86 miljonit eurot. Käesolevate suuniste kohaldamisel käsitatakse üksuseid ühe ettevõtjana, kui on täidetud üldise grupierandi määruse I lisa artikli 3 lõikes 3 loetletud mis tahes tingimus. Selle määratlusega ei piirata muid määratlusi, mida kasutatakse riigiabi mitte hõlmavate ELi programmide alusel kasutusele võetavate finantsinstrumentide puhul;

xxviii)   „kogurahastamine”– maksimaalne koguinvesteering, mis tehakse abikõlblikkusse ettevõtjasse ühe või mitme riskifinantseerimisinvesteeringuna, sealhulgas mis tahes riigiabimeetme kohaselt riskifinantseerimise raames tehtud jätkuinvesteeringu kujul, välja arvatud puhtalt erasektori investeeringud, mis tehakse turutingimustel ja mida riigiabimeetme kohane riskifinantseerimismeede ei hõlma;

xxix)   „börsil noteerimata ettevõtja”– ettevõtja, kes ei ole noteeritud ametlikus börsinimekirjas; noteerimist alternatiivsel kauplemisplatvormil ei loeta noteerimiseks ametlikus börsinimekirjas.

53.

Selleks et hinnata, kas teavitatud abimeedet võib pidada siseturuga kokkusobivaks, analüüsib komisjon üldiselt, kas abimeetme ülesehitusega on tagatud, et ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks antava abi positiivne mõju on suurem selle abi potentsiaalsest negatiivsest mõjust liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja konkurentsile.

54.

Riigiabi ajakohastamist käsitlevas 8. mai 2012. aasta teatises kutsuti üles tegema kindlaks ja määratlema ühised põhimõtted, mida komisjon kohaldab, kui ta hindab kõikide abimeetmete kokkusobivust siseturuga. Sel eesmärgil loeb komisjon abimeetme ELi toimimise lepinguga kokkusobivaks ainult juhul, kui see meede vastab kõigile järgmistele kriteeriumidele:

55.

Abikavade teatavate kategooriate suhtes võib täiendavalt kehtestada järelhindamise nõude, nagu on kirjeldatud allpool 4. jaos. Sellisel juhul võib komisjon piirata nende abikavade kehtivusaega võimalusega teavitada nende kehtivuse pikendamisest.

56.

Hinnates abi kokkusobivust siseturuga, võtab komisjon arvesse mis tahes menetlusi, mis käsitlevad ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumist ning mis võivad käsitleda abisaajat ja olla asjakohased ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 kohase hindamise elluviimisel (32).

57.

Riigiabi peaks aitama kaasa ühe või mitme ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 tähenduses. Riskifinantseerimisabi puhul on üldine poliitikaeesmärk parandada rahastamisvahendite pakkumist elujõulistele VKEdele alates nende varajasest arengujärgust kuni nende kasvuetappideni ning teatavatel tingimustel väikestele keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele ja innovaatilistele keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele, ning pikemas perspektiivis arendada liidus välja konkurentsivõimeline VKEde rahastamise turg, mis peaks kaasa aitama üldisele majanduskasvule.

58.

Meetmega tuleb määratleda konkreetsed poliitikaeesmärgid, pidades silmas üldiseid poliitikaeesmärke, nagu on märgitud punktis 57. Selleks peab liikmesriik ellu viima eelhindamise eesmärgiga määrata kindlaks poliitikaeesmärgid ja määrata kindlaks asjakohased tulemusnäitajad. Meetme ulatus ja kestus peaks olema poliitikaeesmärkide saavutamiseks piisav. Põhimõtteliselt võivad tulemusnäitajad hõlmata järgmist:

59.

Punktis 58 nimetatud näitajad on asjakohased meetme tulemuslikkuse hindamisel ja selle hindamisel, kas investeerimisstrateegiad, mille finantsvahendaja koostas valikuprotsessi raames, on usaldusväärsed.

60.

Selle tagamiseks, et riskifinantseerimismeetme puhul kaasatud finantsvahendajad täidavad asjaomaseid poliitikaeesmärke, peavad nad vastama punktides 61 ja 62 sätestatud tingimustele.

61.

Finantsvahendaja investeerimisstrateegia peab olema kooskõlas meetme poliitikaeesmärkidega. Valikuprotsessi käigus peavad finantsvahendajad näitama, kuidas nende kavandatud investeerimisstrateegia võib kaasa aidata poliitikaeesmärkide ja -sihtide saavutamisele.

62.

Liikmesriik peab tagama – näiteks asjakohaste järelevalve- ja aruandlusmehhanismide abil ning riiklike investorite esindajate osalemisega finantsvahendaja esindusorganites (näiteks nõukogus või nõuandvas kogus) –, et vahendajate investeerimisstrateegia on alati kooskõlas kokkulepitud poliitikaeesmärkidega. Asjakohase juhtimisstruktuuriga tuleb tagada, et investeerimisstrateegia oluliseks muutmiseks on vaja liikmesriigi eelnevat nõusolekut. Kahtluse vältimiseks ei tohi liikmesriik otseselt osaleda konkreetsete investeerimis- ja investeeringust väljumise otsuste tegemisel.

63.

Riigiabi andmine võib olla põhjendatud ainult siis, kui sellega soovitakse kõrvaldada konkreetseid turutõrkeid, mis mõjutavad ühise eesmärgi saavutamist. Komisjon leiab, et puudub üldine turutõrge seoses VKEde juurdepääsuga rahastamisvahenditele, vaid, sõltuvalt asjaomase liikmesriigi konkreetsest majanduslikust taustast, on olemas üksnes turutõrge, mis on seotud teatavate VKEde rühmadega. See on seotud eelkõige, kuid mitte ainult selliste VKEdega, kes on oma arengutee alguses ning kes olenemata oma kasvuväljavaadetest ei suuda investoritele tõendada oma krediidivõimelisust või oma äriplaanide usaldusväärsust Sellise turutõrke ulatus nii mõjutatud ettevõtjate kui ka nende kapitalivajaduse mõttes võib varieeruda olenevalt sektorist, milles nad tegutsevad. Teabe asümmeetria tõttu on turul raske hinnata selliste VKEde riskiprofiili/tootluse profiili ja nende suutlikkust teenida riskiga kohandatud tulu. Raskustega, mida need VKEd kogevad teabe jagamisel oma projekti kvaliteedi kohta, nende tajutava riskisusega ja nõrga krediidivõimelisusega kaasnevad kõrged tehingu- ja esinduskulud ning need võivad suurendada investori riskikartlikkust. Väikesed keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad ja innovaatilised keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad võivad seista silmitsi sarnaste raskustega ja neid võib sellest tulenevalt mõjutada samasugune turutõrge.

64.

Sellepärast tuleb riskifinantseerimismeetme väljatöötamisel võtta aluseks eelhinnang, milles leiab kinnitust sellise rahastamislünga olemasolu, mis mõjutab abikõlblikke ettevõtjaid asjaomases sihtarenguetapis, geograafilises piirkonnas ja vajaduse korral majandussektoris. Riskifinantseerimismeede peab olema välja töötatud nii, et sellega käsitletakse eelhinnangus kinnitust leidnud turutõrkeid.

65.

Analüüsida tuleb nii struktuurseid kui ka tsüklilisi (s.t kriisiga seotud) probleeme, mille tõttu on erasektori vahenditest rahastamise tase optimaalsest tasemest madalam. Eelkõige tuleb hinnangus esitada abikõlblikele ettevõtjatele kättesaadavate rahastamisallikate põhjalik analüüs, võttes arvesse geograafilises sihtpiirkonnas olemasolevate finantsvahendajate arvu, nende avalik-õiguslikku või eraõiguslikku vormi, asjaomasele turusegmendile suunatud investeeringute mahtu, potentsiaalselt abikõlblike ettevõtjate arvu ning individuaalsete tehingute keskmisi väärtusi. Selline analüüs peaks põhinema andmetel, mis hõlmavad riskifinantseerimismeetmest teavitamisele eelnevat viit aastat ning selle põhjal tuleks analüüsis hinnata rahastamislünga laadi ja suurust, s.t abikõlblike ettevõtjate täitmata rahastamisnõudluse taset.

66.

Eelhinnangu peaks eelistatavalt ellu viima sõltumatu üksus, tuginedes objektiivsetele ja ajakohastatud tõenditele. Liikmesriigid võivad esitada olemasolevaid hinnanguid, tingimusel et need on koostatud vähem kui kolm aastat enne riskifinantseerimismeetmest teavitamist. Kui riskifinantseerimismeedet rahastatakse osaliselt Euroopa struktuurifondidest või Euroopa Investeerimisfondist, võib liikmesriik esitada eelhinnangu, mis on koostatud kooskõlas ühissätete määruse (33) artikli 37 lõikega 2 ning mis loetakse vastavuses olevaks käesolevates suunistes esitatud nõuetega. Eelhinnangu järelduste kontrollimisel on komisjonil õigus kättesaadavaid tõendeid silmas pidades kontrollida andmete õigsust.

67.

Selle tagamiseks, et meetme rakendamisse kaasatud finantsvahendajad tegelevad kindlaks määratud turutõrgetega, tagatakse hoolsuskohustuse alusel, et ärilises mõttes usaldusväärne investeerimisstrateegia oleks suunatud poliitikaeesmärgi täitmisele ja sellega järgitaks kindlaks määratud abikõlblikkusnõudeid ja rahastamispiiranguid. Eelkõige peavad liikmesriigid välja valima sellised finantsvahendajad, kes suudavad tõendada, et nende kavandatud investeerimisstrateegia on ärilises mõttes usaldusväärne ja hõlmab sobivat riskide hajutamise poliitikat, mille eesmärk on saavutada majanduslik elujõulisus ning tõhus maht nii investeeringu suuruse kui ka territoriaalse ulatuse mõttes.

68.

Peale selle tuleb eelhinnangus arvesse võtta konkreetseid turutõrkeid, millega abikõlblikud sihtettevõtjad silmitsi seisavad, tuginedes punktides 69–88 esitatud täiendavatele suunistele.

69.

Üldise grupierandi määruse reguleerimisala on piiratud abikõlblike VKEdega. Teatavad ettevõtjad, kelle töötajate arv ja/või finantskünnised ületavad VKEde mõiste määratluse piirmäärasid, võivad seista siiski silmitsi samasuguste rahastamispiirangutega.

70.

Abikõlblike ettevõtjate ringi laiendamine riskifinantseerimismeetme kohaldamisel selliselt, et hõlmatud oleksid väikesed keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad, võib olla põhjendatud niivõrd, kui sellega antakse erasektori investoritele stiimul investeerida mitmekesisemasse portfelli, pakkudes paremaid sisenemis- ja väljumisvõimalusi. Väikeste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate kaasamine portfelli vähendab tõenäoliselt portfelli riskitaset ja sellest tulenevalt suurendab investeeringutelt saadavat tulu. Sellepärast võib see olla eriti tõhus viis institutsionaalsete investorite ligimeelitamiseks riskantsemate varajases arenguetapis olevate ettevõtete puhul.

71.

Eespool toodut silmas pidades ja tingimusel, et eelhinnang sisaldab selle kohta asjakohaseid majanduslikke tõendeid, võib väikeste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate toetamine olla põhjendatud. Komisjon võtab oma hinnangus arvesse sihtettevõtjate tööjõu- ja kapitalimahukust ning samuti muid kriteeriume, mis peegeldavad väikeseid keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjaid mõjutavaid konkreetseid rahastamispiiranguid (näiteks piisav tagatis suure laenu saamiseks).

72.

Teatavatel juhtudel võivad ka keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad seista silmitsi finantspiirangutega, mis on võrreldavad VKEsid mõjutavate piirangutega. Nii võib juhtuda keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate puhul, kes paralleelselt tootmisrajatistesse tehtavate alginvesteeringutega tegelevad teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooniga (sealhulgas turustamisprojektidega) ning kelle varasemat tegevust käsitlevad andmed ei võimalda potentsiaalsetel investoritel teha asjakohaseid järeldusi sellise tegevuse tulemusega seotud tulevaste turuväljavaadete kohta. Sel juhul võivad innovaatilised keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjad vajada riigiabi hõlmavat riskifinantseerimist eesmärgiga viia nende tootmisvõimsus sellisele jätkusuutlikule tasemele, et nad suudavad ise erasektori finantseeringut ligi meelitada. Nagu on märgitud punkti 3.3.1 alapunktis a, võib selliste innovaatiliste keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate kaasamine finantsvahendaja investeerimisportfelli olla tõhus viis, kuidas finantsvahendaja saab pakkuda mitmekesisemaid investeerimisvõimalusi, mis pakuvad huvi laiemale potentsiaalsete investorite ringile.

73.

Üldise grupierandi määruse reguleerimisala hõlmab VKEsid, kes saavad meetme kohase alginvesteeringu enne nende esimest äritegevuse käigus turul toimunud müüki või seitsme aasta jooksul pärast nende esimest äritegevuse käigus toimunud müüki. Pärast nimetatud seitsmeaastase perioodi möödumist on grupierandiga hõlmatud vaid jätkuinvesteeringud. Kuid teatavat liiki ettevõtjaid võib ikka veel vaadelda kui arenevaid või varajases arengujärgus olevaid ettevõtjaid, kui isegi pärast kõnealust seitsmeaastast perioodi ei ole nad piisavalt tõendanud oma potentsiaali teenida tulu ja/või nende varasema tegevuse kohta ei ole piisavalt kindlaid tõendeid ja neil ei ole tagatisi. See võib juhtuda eelkõige kõrge riskiga sektorites, näiteks biotehnoloogia-, kultuuri- ja loomesektoris, ja üldisemalt innovaatiliste VKEde puhul (34). Peale selle võivad ettevõtjad, kellel on piisavalt sisemist omakapitali oma esialgse tegevuse rahastamiseks, vajada ettevõttevälist rahastamist alles hilisemas etapis, näiteks selleks, et suurendada oma tootmisvõimsust väikesemahulisest äritegevusest suuremamahuliseks äritegevuseks. Selleks võib olla vaja suuremat investeeringut, kui nad suudavad enda vahenditest katta.

74.

Sellepärast võib osutuda võimalikuks lubada võtta meetmeid, mille kohaselt alginvesteering tehakse hiljem kui seitse aastat pärast sihtettevõtja esimest äritegevuse käigus toimunud müüki. Sellisel juhul võib komisjon nõuda, et meetmes oleksid selgelt määratletud abikõlblikud ettevõtjad, pidades silmas eelhinnangus esitatud tõendeid selliseid ettevõtjaid mõjutava konkreetse turutõrke olemasolu kohta.

75.

Üldise grupierandi määrusega on nähtud ette riskifinantseerimise maksimaalne kogusumma abikõlbliku ettevõtja kohta ning see hõlmab ka jätkuinvesteeringuid. Kuid teatavates tööstusharudes – näiteks bioteaduse või rohelise tehnoloogia või energia sektoris –, kus eelnevate teadusuuringute või investeeringutega kaasnevad kulud on suhteliselt suured, ei pruugi see summa olla piisav kõigi vajalike investeerimisvoorude tagamiseks ja ettevõtja jätkusuutliku kasvu toetamiseks. Sellepärast võib teatavatel tingimustel olla põhjendatud, et abikõlblikesse ettevõtjatesse lubatakse teha suuremaid koguinvesteeringuid.

76.

Sellest tulenevalt võib riskifinantseerimismeetmetega toetada maksimaalsest kogusummast suuremat investeeringut, tingimusel et ette nähtud rahaliste vahendite summa peegeldab selle rahastamislünga suurust ja laadi, mis on eelhinnangus sihtsektorite ja/või -territooriumidega seoses kindlaks määratud. Sellisel juhul võtab komisjon arvesse sihtsektorite kapitalimahukust ja/või teatavatesse geograafilistesse piirkondadesse tehtavate investeeringutega kaasnevaid suuremaid kulusid.

77.

Komisjon tunnistab, et alternatiivsed kauplemisplatvormid on VKEde rahastamise turu oluline osa, sest nad nii meelitavad VKEdesse uut kapitali kui ka hõlbustavad varasemate investorite väljumist (35). Üldises grupierandi määruses tunnistatakse nende tähtsust, hõlbustades nende tegevust kas fiskaalstiimulite kaudu, mis on mõeldud nendel platvormidel noteeritud ettevõtjatesse investeerivatele füüsilistele isikutele, või võimaldades starditoetuse andmist platvormi korraldajale, tingimusel et asjaomane kauplemisplatvormi korraldaja kvalifitseerub väikeettevõtjana ja toetuse summa ei ületa konkreetseid künniseid.

78.

Kuid alternatiivsete kauplemisplatvormide korraldajad ei pruugi tingimata olla asutamise ajal väikeettevõtjad. Samuti ei pruugi üldise grupierandi määruse kohaselt lubatava starditoetuse maksimaalne summa olla piisav, et toetada platvormi asutamist. Peale selle võib olla vaja pakkuda fiskaalstiimuleid juriidilisest isikust investoritele, et meelitada ligi piisavalt rahalisi vahendeid uute platvormide asutamiseks ja kasutuselevõtmiseks. Lisaks ei pruugi platvorm noteerida ainult VKEsid, vaid ka ettevõtjaid, kelle puhul on ületatud VKEde määratluse künnised.

79.

Sellepärast võib teatavatel tingimustel olla põhjendatud, et lubatakse anda fiskaalstiimuleid juriidilisest isikust investoritele eesmärgiga toetada kauplemisplatvormide korraldajaid, kes ei ole väikeettevõtjad, või teha alternatiivsete kauplemisplatvormide loomisesse investeeringuid, mis on suuremad üldises grupierandi määruses starditoetusele ette nähtud piirmääradest, või anda abi sellistele alternatiivsetele kauplemisplatvormidele, mille puhul on enamiku kaubeldavaid finantsinstrumente emiteerinud VKEd. See on kooskõlas poliitikaeesmärgiga toetada VKEde juurdepääsu rahastamisvahenditele ladusalt toimiva rahastamisahela kaudu. Sellepärast tuleb eelhinnangus tõendada sellise konkreetse turutõrke olemasolu, mis mõjutab kõnealuseid platvorme asjaomasel geograafilisel turul.

80.

Konkreetsetes piirkondades või liikmesriikides ettevõtjaid mõjutavad turutõrked võivad olla tuntavamad VKEde rahastamise turu suhtelise alaarengu tõttu neis piirkondades võrreldes muude piirkondadega samas liikmesriigis või teistes liikmesriikides. Nii võib see olla eelkõige liikmesriikides, kus puuduvad tunnustatud ametlikud riskikapitali pakkuvad investorid või äriinglid. Sellepärast ning pidades silmas eesmärki soodustada neis piirkondades tõhusa VKEde rahastamise turu kujunemist ja saada üle sellistest struktuuritõketest, mis võivad takistada VKEde tõhusat juurdepääsu riskifinantseerimisele, võib olla põhjendatud komisjoni leebem suhtumine meetmetesse, millega võimaldatakse erainvestoritel osaleda väiksemas mahus, kui on ette nähtud üldises grupierandi määruses.

81.

Peale selle võib komisjon asuda pooldavale seisukohale selliste riskifinantseerimismeetmete kasutamise suhtes, millega võimaldatakse erainvestorite osalemist üldises grupierandi määruses sätestatust väiksemas mahus eelkõige juhul, kui need meetmed on suunatud spetsiaalselt VKEdele enne nende esimest äritegevuse käigus toimunud müüki või idee teostatavuse tõendamise etapis – s.t ettevõtjatele, keda mõjutab märgatavam turutõrge –, tingimusel et osa investeeringuga kaasnevatest riskidest kannavad osalevad erainvestorid.

82.

Üldist grupierandi määrust võib kasutada meetmete puhul, mille kohaselt on võrdse kohtlemise põhimõtet mittejärgiv kahjumi jagamine riiklike ja erainvestorite vahel korraldatud nii, et piirata riiklike investorite esimese järjekoha kahju. Samamoodi piiratakse garantiide puhul grupierandiga garantiimäära ja riikliku investori kantavat kogukahju.

83.

Kuid teatavatel juhtudel võib riiklik rahastamine riskantsemaid finantseerimispositsioone võttes võimaldada erainvestoritel või erasektori laenuandjatel pakkuda täiendavat rahastamist. Hinnates meetmeid, mille ülesehituse finantsparameetrid ületavad üldise grupierandi määruse ülemmäärasid, võtab komisjon arvesse mitmeid tegureid, mis on esitatud käesolevate suuniste punktis 3.4.2.

84.

Üldise grupierandi määruse kohaselt peab finantsvahendajate, samuti investorite või fondivalitsejate valik toimuma avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva konkursikutse alusel, milles nähakse ette sõnaselged poliitikaeesmärgid, mida meetmega saavutada soovitakse, ning selliste eesmärkide saavutamiseks välja töötatud finantsparameetrite liik. See tähendab, et finantsvahendajad või nende valitsejad tuleb valida direktiiviga 2004/18/EÜ (36) ja seda asendavate hilisemate õigusaktidega kooskõlas oleva menetluse raames. Kui kõnealust direktiivi ei kohaldata, tuleb valikumenetlusega tagada suurim võimalik valik kvalifitseeritud finantsvahendajate või fondivalitsejate vahel. Eelkõige lubab selline menetlus asjaomasel liikmesriigil võrrelda finantsvahendajate või fondivalitsejate ja võimalike erainvestorite vahel läbiräägitavaid tingimusi selle tagamiseks, et riskifinantseerimismeetmega meelitatakse erainvestoreid ligi võimalikult väikese riigiabiga või et kõrvalekaldumine võrdse kohtlemise põhimõtte kohastest tingimustest oleks minimaalne, lähtudes realistlikust investeerimisstrateegiast.

85.

Üldise grupierandi määruse kohaselt peavad valitsejate valimise puhul kohaldatavad kriteeriumid hõlmama nõuet, mille kohaselt muude instrumentide puhul peale garantiide eelistatakse langusriski kaitsele kasumijagamist, et piirata valitseja kallutatust ülemäärase riskivõtmise suunas, kui ta valib ettevõtjaid, kellesse investeerida. Sellega soovitakse tagada, et olenemata sellest, milline finantsinstrumendi vorm meetmega valitakse, tuleb erainvestorite või erasektori laenuandjate mis tahes sooduskohtlemise hindamise puhul võtta arvesse avalikke huvisid, mis seisnevad kaasatud riikliku kapitali taaskasutamises ja meetme pikaajalises finantsilises jätkusuutlikkuses.

86.

Teatavatel juhtudel võib siiski olla vajalik eelistada langusriski kaitset, nimelt juhul, kui meede on suunatud teatavatele sektoritele, kus VKEde makseviivituse määr on kõrge. Nii võib juhtuda meetmete puhul, mis on suunatud VKEdele enne nende esimest äritegevuse käigus toimunud müüki või idee teostatavuse tõendamise etapis, oluliste tehnoloogiliste tõketega silmitsi seisvatele sektoritele või sellistele sektoritele, kus ettevõtjad sõltuvad suurel määral ühest projektist, mis vajab suuri eelnevaid investeeringuid ja millega kaasneb suur riskitase (näiteks kultuuri- ja loomesektorid). Langusriski kaitsemehhanismide eelistamine võib olla põhjendatud ka meetmete puhul, mida rakendatakse fondifondide kaudu ja mille eesmärk on meelitada ligi erainvestoreid sellel tasandil.

87.

Kuigi üldise grupierandi määrusega on hõlmatud fiskaalstiimulid, mida võimaldatakse sõltumatutele erainvestoritele, kes on füüsilised isikud ja pakuvad abikõlblikele VKEdele riskifinantseerimist otse või kaudselt, võivad liikmesriigid pidada asjakohaseks kehtestada meetmed, millega nähakse ette samalaadsed stiimulid juriidilisest isikust investoritele. Erinevus seisneb asjaolus, et juriidilisest isikust investorid on ettevõtjad ELi toimimise lepingu artikli 107 tähenduses. Sellepärast peab meetme suhtes kohaldama teatavaid piiranguid eesmärgiga tagada, et juriidilisest isikust investorite tasandil püsiks abi proportsionaalne ja et sellel oleks tegelik stimuleeriv mõju.

88.

Finantsvahendajad ja nende valitsejad võivad fiskaalstiimulist kasu saada ainult sel määral, mil nad tegutsevad kaasinvestorite või kaaslaenuandjatena. Finantsstiimuleid ei tohi võimaldada seoses teenustega, mida finantsvahendaja või selle valitsejad osutavad meetme rakendamiseks.

89.

Selleks et käsitleda kindlaks määratud turutõrkeid ja aidata kaasa meetmega taotletavate poliitikaeesmärkide saavutamisele, peab kavandatud riskifinantseerimismeede olema asjakohane vahend, olles samas instrument, mis moonutab konkurentsi kõige vähem. Riskifinantseerimismeetme konkreetse vormi valik peab olema eelhinnanguga nõuetekohaselt põhjendatud.

90.

Esimese sammuna kaalub komisjon, kas ja mil määral võib riskifinantseerimismeedet pidada asjakohaseks instrumendiks võrreldes muude poliitikainstrumentidega, mille eesmärk on soodustada riskifinantseerimisinvesteeringute tegemist abikõlblikesse ettevõtjatesse. Riigiabi ei ole ainus liikmesriikide käsutuses olev poliitikainstrument, millega hõlbustada riskifinantseerimise pakkumist abikõlblikele ettevõtjatele. Liikmesriigid võivad kasutada muid täiendavaid poliitikavahendeid nii pakkumise kui ka nõudluse poolel – näiteks regulatiivseid meetmeid finantsturgude toimimise hõlbustamiseks, ärikeskkonna parandamise meetmeid, nõuandeteenuseid investeerimisvalmiduseks või riiklikke investeeringuid kooskõlas turumajandusliku investori põhimõttega.

91.

Eelhinnangus tuleb analüüsida olemasolevaid ning võimaluse korral ka riigi ja Euroopa Liidu tasandil kavandatud poliitikameetmeid, mille eesmärk on samade kindlaksmääratud turutõrgete kõrvaldamine, võttes arvesse muude poliitikavahendite tulemuslikkust ja tõhusust. Eelhinnangu järeldustes tuleb näidata, et kindlaks määratud turutõrkeid ei ole võimalik piisaval määral käsitleda muude poliitikavahenditega, mis ei hõlma riigiabi. Peale selle peab kavandatud riskifinantseerimismeede olema kooskõlas asjaomase liikmesriigi üldise poliitikaga VKEde juurdepääsu kohta rahastamisele ning täiendama muid samasuguseid turu vajadusi käsitlevaid poliitikainstrumente.

92.

Teise sammuna kaalub komisjon, kas kavandatud meede on asjakohasem kui sama turutõrget käsitlevad alternatiivsed riigiabiinstrumendid. Sellega seoses eeldatakse üldiselt, et finantsinstrumendid moonutavad konkurentsi vähem kui otsetoetused ning sellepärast on need instrumendid asjakohasemad. Kuid riigiabi võib riskifinantseerimise pakkumise hõlbustamiseks anda eri kujul, näiteks valikuliste fiskaalinstrumentidena või soodustingimustel võimaldatavate finantsinstrumentidena, sealhulgas mitmete omakapitali-, laenu- või tagatisinstrumentidena, millel on erinevad riski-tulu karakteristikud, samuti erinevate pakkumisviiside ja rahastamisstruktuuride kaudu, mille asjakohasus sõltub sihtettevõtjate ja rahastamislünga laadist. Sellepärast hindab komisjon, kas meetme ülesehitusega nähakse ette tõhus rahastamisstruktuur, võttes arvesse fondi investeerimisstrateegiat, eemärgiga tagada jätkusuutlik toimimine.

93.

Sellega seoses peab komisjon positiivseks meetmeid, mis hõlmavad piisavalt suuri fonde portfelli suuruse, geograafilise katvuse (eelkõige kui fondid tegutsevad mitmes liikmesriigis) ja mitmekesistamise mõistes, kuna sellised fondid võivad olla tõhusamad ja seega ka atraktiivsemad erainvestorite jaoks võrreldes väiksemate fondidega. Neile tingimustele võivad vastata teatavad fondifondide struktuurid tingimusel, et saavutatav oluline tõhususe kasv tasakaalustab erinevatest vahendustasemetest tulenevad koguhalduskulud.

94.

Üldise grupierandi määruse reguleerimisalast väljapoole jäävate finantsinstrumentide puhul kaalub komisjon punktides 95 kuni 119 osutatud elemente.

95.

Esiteks tuleb meetmega kaasata turuosalistelt täiendavat rahastamist. Üldises grupierandi määruses sätestatust väiksemad erasektori finantseeringu miinimummäärad võivad olla põhjendatud ainult juhul, kui eelhinnangu kohaselt on tegemist märgatavamate turutõrgetega. Sellega seoses tuleb eelhinnangus mõistlikul määral hinnata soovitava erainvesteeringu taset – võttes arvesse turutõrget, mis mõjutab meetme sihtgrupiks olevate abikõlblike ettevõtjate konkreetset ringi – ehk hinnangulist potentsiaali kaasata portfelli- või tehingupõhiselt täiendavaid erasektori investeeringuid. Lisaks tuleb näidata, et meetmega võimendatakse täiendavat erasektori vahenditest rahastamist, mida ei oleks vastasel juhul pakutud või mida oleks pakutud erineval kujul, muus summas või teistsugustel tingimustel.

96.

Riskifinantseerimismeetmete puhul, mis on konkreetselt suunatud VKEdele enne nende esimest äritegevuse käigus toimunud müüki, võib komisjon nõustuda olukorraga, kus erasektori osaluse määr on nõutavatest määradest väiksem. Teise võimalusena võib komisjon selliste investeerimissihtide puhul nõustuda olukorraga, kus erasektori osalus ei ole sõltumatut laadi, s.t et erasektori vahenditest rahastamist pakub näiteks abisaava ettevõtja omanik. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon nõustuda erasektori osalusega, mille tase on madalam kui üldises grupierandi määruses sätestatu, ka abikõlblike ettevõtjate puhul, kes on turul olnud vähem kui seitse aastat alates esimesest äritegevuse käigus toimunud müügist, pidades silmas eelhinnangus esitatud majanduslikke tõendeid konkreetse turutõrke kohta.

97.

Riskifinantseerimismeede, mis on suunatud sellistele abikõlblikele ettevõtjatele, kes on turul olnud rohkem kui seitse aastat alates esimesest äritegevuse käigus toimunud müügist, peab sisaldama asjakohaseid ajalisi piiranguid (näiteks kümme aastat seitsme asemel) või muid objektiivseid kvalitatiivseid kriteeriume seoses sihtettevõtjate arenguetapiga. Selliste investeerimissihtide puhul nõuab komisjon tavaliselt, et erasektori osaluse määr oleks vähemalt 60 %.

98.

Teiseks võtab komisjon erasektori kavandatud osaluse taseme kõrval arvesse ka riskide ja tulude jagamist riiklike ja erainvestorite vahel. Sellega seoses peab komisjon positiivseks meetmeid, millega kahju jagatakse investorite vahel võrdse kohtlemise põhimõtte alusel ja erainvestorid saavad üksnes kasumile suunatud stiimuleid. Lähtutakse põhimõttest, et mida rohkem sarnaneb riskide ja tulude jagamine tegelikele äritavadele, seda tõenäolisem on, et komisjon nõustub erasektori osaluse madalama tasemega.

99.

Kolmandaks on oluline, millisel rahastamisstruktuuri tasandil soovitakse meetmega erasektori investeeringut võimendada. Fondifondide tasandil võib suutlikkus meelitada ligi erasektori vahenditest rahastamist sõltuda langusriski kaitse mehhanismide laialdasemast kasutamisest. Samas võib liigne toetumine sellistele mehhanismidele moonutada abikõlblike ettevõtjate valimist ja selle tulemused ei pruugi olla tõhusad, kui erainvestorid sekkuvad ettevõtetesse tehtavate investeeringute tasandil ja tehingupõhiselt.

100.

Hinnates vajadust meetme konkreetse ülesehituse järele, võib komisjon võtta arvesse valitud erainvestorite kantava jääkriski osatähtsust võrreldes riikliku investori kantava oodatava ja ootamatu kahjuga ning samuti oodatava tulu tasakaalu riikliku ja erainvestori vahel. Seega võib teistsugune riski- ja tuluprofiil olla aktsepteeritav, kui see maksimeerib erainvesteeringu suurust, kahjustamata samas investeerimisotsuste tõelist kasumile orienteeritud laadi.

101.

Neljandaks tuleb stiimulite konkreetne laad kindlaks määrata finantsvahendajate ja samuti fondivalitsejate või investorite avatud ja mittediskrimineeriva valikuprotsessi käigus. Ühtlasi tuleks nõuda, et fondifondide valitsejad võtaksid oma investeerimisvolituse osana õigusliku kohustuse määrata abikõlblike finantsvahendajate, fondivalitsejate või investorite valimise võistleva protsessi raames kindlaks eelistingimused, mida võidakse kohaldada allfondide tasandil.

102.

Meetme ülesehituse aluseks olevate konkreetsete finantstingimuste vajalikkuse tõendamiseks võidakse liikmesriikidelt nõuda tõendite esitamist selle kohta, et erainvestorite valimise protsessis taotlesid kõik protsessi osalised üldise grupierandi määrusega reguleerimata tingimuste kohaldamist, või selle kohta, et konkurss ebaõnnestus.

103.

Viiendaks võib finantsvahendaja või fondivalitseja kaasinvesteerida koos liikmesriigiga, tingimusel et ta väldib mis tahes potentsiaalset huvide konflikti. Finantsvahendaja peab investeerima vähemalt 10 % ulatuses esimese järjekoha kahju osasse. Selline kaasinvesteering võib kaasa aidata selle tagamisele, et investeerimisotsused oleksid kooskõlas asjakohaste poliitikaeesmärkidega. Üks valikukriteerium võib olla valitseja suutlikkus investeerida enda vahenditest.

104.

Lisaks tuleb võlainstrumente kasutavate riskifinantseerimismeetmetega näha ette mehhanism, millega tagatakse, et finantsvahendaja kannab kõik riigilt saadud eelised üle lõplikule abisaajale, näiteks madalamate intressimäärade ja leevendatud tagatisnõuete kujul või nende kahe kombineerimise kaudu. Finantsvahendaja võib eelise üle kanda ka investeerides ettevõtjatesse, kes finantsvahendaja sisemiste hindamiskriteeriumide kohaselt on küll potentsiaalselt elujõulised, kuid kes kuuluksid riskiklassi, kuhu vahendaja ei teeks investeeringut riskifinantseerimismeetme puudumise korral. Eelise edasikandmise mehhanism peab hõlmama asjakohaseid järelevalvekordasid, samuti tagasinõudemehhanismi.

105.

Liikmesriigid võivad riskifinantseerimismeetme osana kasutada erinevaid finantsinstrumente, näiteks omakapitali- ja kvaasiomakapitali investeeringuid, laenuinstrumente või võrdse kohtlemise põhimõttest mittelähtuvaid garantiisid. Allpool punktides 106 kuni 119 on esitatud elemendid, mida komisjon võtab arvesse selliste konkreetsete finantsinstrumentide hindamisel.

106.

Omakapitaliinvesteeringu instrumendid võivad esineda ettevõttesse tehtavate omakapitaliinvesteeringute või kvaasiomakapitali investeeringute kujul, millega investor ostab (osa) asjaomase ettevõtja omandiõigusest.

107.

Omakapitaliinstrumentidel võib olla erinevaid asümmeetrilisi tunnusjooni, mille alusel koheldakse investoreid erinevalt, sest mõned võivad osaleda riskide ja tulude jagamises suuremal määral kui teised. Selleks et leevendada erainvestorite riske, võib meetmega pakkuda kasumile suunatud kaitset (riiklik investor loobub osast tulust) või osalist kaitset kahjumi eest (piirates erainvestori kahjumit) või kasutada kahe variandi kombinatsiooni.

108.

Komisjon leiab, et kasumile suunatud stiimulid aitavad riiklike ja erainvestorite huve paremini tasakaalus hoida. Seevastu langusriski kaitse korral, mille puhul riiklik investor võib olla avatud kehvadest tulemustest tulenevale riskile, ei pruugi huvid olla tasakaalus ning sellega võib kaasneda sobimatute finantsvahendajate või investorite valimine.

109.

Komisjon leiab, et piiritletud tululaega, (37) ostuoptsiooniga (38) ja asümmeetrilise tulujagamisega omakapitaliinstrumendid (39) kujutavad endast head stiimulit eelkõige olukordades, mida iseloomustab leebem turutõrge.

110.

Omakapitaliinstrumendid, mille puhul ei järgita kahjumi jagamisel võrdse kohtlemise põhimõtet ja mis ulatuvad kaugemale üldises grupierandi määruses sätestatud piiridest, võivad olla õigustatud vaid meetmete puhul, mis käsitlevad eelhinnangus kindlaks määratud raskeid turutõrkeid, näiteks meetmete puhul, mis on suunatud peamiselt VKEdele enne nende esimest äritegevuse käigus toimunud müüki või idee teostatavuse tõendamise etapis. Selleks et vältida ülemäärast kaitset langusriski eest, peab riikliku investori esimese järjekoha kahju positsioon olema piiratud.

111.

Riskifinantseerimismeede võib hõlmata laenude andmist kas finantsvahendajate või lõplike abisaajate tasandil.

112.

Rahastatud võlainstrumendid võivad esineda erineval kujul, sealhulgas allutatud laenudena ja portfelli riskijagamislaenudena. Allutatud laene võib anda finantsvahendajatele eesmärgiga tugevdada nende kapitalistruktuuri, et pakkuda abikõlblikele ettevõtjatele täiendavat rahastamist. Portfelli riskijagamislaenud on mõeldud laenu andmiseks sellistele finantsvahendajatele, kes kohustuvad kaasrahastama abikõlblikele ettevõtjatele antavate uute laenude või liisingute portfelli teatava kaasrahastamismäärani koos portfelli krediidiriski laenupõhise (või liisingupõhise) jagamisega. Mõlemal juhul tegutseb finantsvahendaja abikõlblikesse ettevõtjatesse investeerimisel kaasinvestorina, kuid talle saab osaks eeliskohtlemine võrreldes riikliku investori/laenuandjaga, sest instrumendiga leevendatakse tema riskipositsiooni seoses aluseks olevast laenuportfellist tuleneva krediidiriskiga.

113.

Üldiselt võib öelda, et kui instrumendi riskileevendamise karakteristikud lubavad riiklikul investoril/laenuandjal asjaomase laenuportfelli puhul võtta esimese järjekoha kahju positsiooni, mis ületab üldises grupierandi määruses sätestatud ülempiiri, siis on meetme võtmine õigustatud ainult väga suure turutõrke korral, mis peab olema eelhinnangus sõnaselgelt kindlaks määratud. Komisjon suhtub soosivalt meetmetesse, millega nähakse ette riikliku investori esimese järjekoha kahju sõnaselge ülempiir, eelkõige juhul, kui selline ülempiir ei ole suurem kui 35 %.

114.

Portfelli riskijagamise laenuinstrumentidega tuleks tagada, et valitud finantsvahendaja suhtes kehtiks märkimisväärne kaasinvesteerimise määr. See nõue loetakse täidetuks juhul, kui asjaomane määr on vähemalt 30 % aluseks oleva laenuportfelli väärtusest.

115.

Kui rahastatud võlainstrumente kasutatakse olemasolevate laenude refinantseerimiseks, siis ei leita neil olevat stimuleerivat mõju ning selliste instrumentide mis tahes abielementi ei saa käsitada siseturuga kokkusobivana ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses.

116.

Riskifinantseerimismeede võib hõlmata garantiide või edasigarantiide andmist finantsvahendajatele ja/või garantiide andmist lõplikele abisaajatele. Garantiiga hõlmatud abikõlblikud tehingud peavad olema riski finantseerimiseks algatatud uued abikõlblikud laenutehingud, sealhulgas liisinguinstrumendid, samuti kvaasiomakapitali investeerimisinstrumendid, välja arvatud omakapitaliinstrumendid.

117.

Garantiisid tuleks anda portfellipõhiselt. Finantsvahendajad võivad valida tehingud, mida nad soovivad lisada garantiiga kaetud portfelli, tingimusel et portfelli lisatud tehingud vastavad riskifinantseerimismeetmes kindlaks määratud abikõlblikkuse kriteeriumidele. Garantiisid tuleks pakkuda sellise määraga, millega on tagatud asjakohane finantsvahendajatega riski ja tulu jagamise tase. Eelkõige võib garantiimäär olla nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ja eelhinnangu järeldustest tulenevalt kõrgem kui üldises grupierandi määruses sätestatud ülempiir, kuid see ei tohi ületada 90 %. See võib olla nii näiteks garantiide puhul, mis on antud laenudele või kvaasiomakapitali investeeringutele, mis on mõeldud VKEdele enne nende esimest äritegevuse käigus toimunud müüki.

118.

Piiristatud garantiide puhul peaks piirmäär põhimõtteliselt katma ainult oodatavat kahjumit. Juhul kui piirmäär katab ka ootamatut kahjumit, peaks viimane olema hinnastatud sellisel tasemel, mis kajastab täiendavat riskikatet. Piirmäär ei tohiks üldiselt olla suurem kui 35 %. Ülemmäärata garantiisid (garantiid, mille puhul on kindlaks määratud garantiimäär, kuid mitte piirmäär) võib pakkuda nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ning need peavad olema hinnastatud selliselt, et peegeldada garantiiga pakutud täiendavat riskikatet.

119.

Garantii kestus peaks olema ajaliselt piiratud, tavaliselt kuni 10 aastat, ilma et see mõjutaks garantiiga hõlmatud üksikute võlainstrumentide tähtaega, mis võib olla pikem. Garantiid vähendatakse, kui finantsvahendaja ei lisa portfelli konkreetse perioodi jooksul minimaalset investeeringusummat. Kasutamata summadelt nõutakse kohustistasu. Selleks et stimuleerida vahendajaid saavutama kokkulepitud mahte, saab kasutada meetodeid – näiteks kohustistasusid, käivitavaid sündmuseid või vahe-eesmärke.

120.

Nagu on märgitud punkti 3.3.2 alapunktis d, piirdub üldise grupierandi määruse reguleerimisala fiskaalstiimulitega, mis on suunatud investoritele, kes on füüsilised isikud. Sellepärast tuleb komisjoni teavitada meetmetest, mille puhul kasutatakse maksustiimuleid, et julgustada juriidilisest isikust investoreid pakkuma rahastamist abikõlblikele ettevõtjatele kas otse või kaudselt aktsiate soetamise näol sellises sihtfondis või muud liiki investeerimisvahendites, mis investeerivad sellistesse ettevõtjatesse.

121.

Üldiselt peavad liikmesriikide fiskaalmeetmed tuginema eelhinnangus turutõrget käsitlevatele järeldustele ning seetõttu peavad liikmesriigid suunama oma instrumendi selgelt määratletud abikõlblike ettevõtjate kategooriale.

122.

Juriidilisest isikust investoritele võidakse maksustiimuleid pakkuda tulumaksusoodustuste ja/või kapitali kasvutulu ja dividendidega seotud maksusoodustuste, sealhulgas maksukrediitide ja maksetähtaja edasilükkamise kujul. Praktikas on komisjon üldiselt pidanud siseturuga kokkusobivaks tulumaksusoodustusi, mis on kavandatud nii, et need sisaldavad konkreetseid ülempiire seoses sellega, kui suurelt osalt investeeritud summast võib investor maksusoodustust taotleda, ning samuti maksimaalset maksusoodustuse summat, mille võib investori maksukohustustest maha arvata. Peale selle, kapitali kasvutuluga seotud maksukohustuse, mis tekib aktsiate müümisel, võib edasi lükata, kui see summa reinvesteeritakse abikõlblikesse investeeringutesse teatava perioodi jooksul, samas võib selliste aktsiate müügiga kaasneva kahjumi maha arvata muudest aktsiatest saadavast kasumist, mida maksustatakse sama maksuga.

123.

Üldiselt leiab komisjon, et seda liiki fiskaalmeetmed on asjakohased ning seega on neil stimuleeriv mõju, kui liikmesriik suudab tõendada, et abikõlblike ettevõtjate valimine toimub hästi struktureeritud investeerimisnõuete kogumi alusel, mis on asjakohase kanali kaudu avaldatud ning milles esitatakse selliste abikõlblike ettevõtjate karakteristikud, kes seisavad silmitsi tõendatud turutõrkega.

124.

Fiskaalabikavade maksimaalne kehtivusaeg peab olema kümme aastat, ilma et see mõjutaks meetme pikendamise võimalust. Kui pärast kümne aasta möödumist abikava kehtivust pikendatakse, peab liikmesriik ellu viima uue eelhindamise, hinnates samal ajal ka abikava tõhusust selle rakendamisperioodil.

125.

Komisjon võtab oma analüüsis arvesse asjaomase riikliku fiskaalsüsteemi konkreetseid karakteristikuid ja liikmesriigis juba kehtestatud fiskaalstiimuleid, samuti nende stiimulite vastasmõju, võttes arvesse eesmärke, mis on esitatud tegevuskavas maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse tõhustamiseks, (40) ning kahte komisjoni soovitust, nimelt soovitust agressiivse maksuplaneerimise kohta (41) ning soovitust meetmete kohta, mille eesmärk on julgustada kolmandaid riike kohaldama hea maksuhaldustava miinimumnõudeid (42). Samuti tuleks tagada nende eeskirjade nõuetekohane kohaldamine, mis käsitlevad teabe vahetamist maksuasutuste vahel eesmärgiga ennetada maksupettust ja maksudest kõrvalehoidumist.

126.

Fiskaaleelist peab olema võimalik kasutada kõigil nõutud kriteeriumidele vastavatel investoritel, diskrimineerimata neid asutamiskohast lähtuvalt, ning tingimusel, et asjaomane liikmesriik järgib hea maksuhaldustava miinimumnõudeid. Sellepärast peaksid liikmesriigid tagama asjakohase meediakajastuse seoses meetme ulatuse ja tehniliste parameetritega. Need parameetrid peaksid sisaldama vajalikke ülempiire ja piirmäärasid, määratledes maksimaalse eelise, mida iga üksik investor võib meetme tulemusel saada, ning samuti maksimaalse investeeringu, mille võib konkreetsetesse abikõlblikesse ettevõtjatesse teha.

127.

Seoses alternatiivseid kauplemisplatvorme toetavate abimeetmetega, mis ulatuvad kaugemale üldises grupierandi määruses sätestatud piiridest, peab platvormi korraldaja esitama äriplaani, milles näidatakse, et abisaav platvorm suudab muutuda isemajandavaks vähem kui kümne aastaga. Peale selle tuleb teates esitada usutavad stsenaariumid, milles võrreldakse olukordi, millega kaubeldavad ettevõtjad seisaksid silmitsi platvormi puudumisel, et saada juurdepääs vajalikule rahastamisele.

128.

Komisjon suhtub soosivalt mitme liikmesriigi loodud ja mitmes liikmesriigis tegutsevatesse alternatiivsetesse kauplemisplatvormidesse, sest need võivad olla eriti tõhusad ja atraktiivsed erainvestorite, eelkõige institutsionaalsete investorite jaoks.

129.

Olemasolevate platvormide puhul tuleb platvormi kavandatud äristrateegias näidata, et kuna noteeringuid tehakse stabiilselt vähe ja sellest tulenevalt on puudu likviidsusest, tuleb asjaomast platvormi lühiajaliselt toetada olenemata selle pikaajalisest elujõulisusest. Komisjon suhtub soosivalt abisse, mida antakse alternatiivse kauplemisplatvormi loomiseks liikmesriigis, kus ühtegi sellist platvormi ei eksisteeri. Kui toetatava alternatiivse kauplemisplatvormi näol on tegemist olemasoleva börsi allplatvormi või tütarettevõtjaga, hindab komisjon eriti tähelepanelikult ebapiisavat rahastamist, millega selline allplatvorm silmitsi seisaks.

130.

Riigiabi võib pidada siseturuga kokkusobivaks ainult siis, kui sellel on stimuleeriv mõju, mis põhjustab abisaaja käitumise muutumist nii, et ta viib ellu tegevused, mida ta abi puudumisel ei teeks või mille ta viiks turutõrke olemasolu tõttu ellu piiratumal viisil. Abikõlblike ettevõtjate tasandil ilmneb stimuleeriv mõju siis, kui lõplik abisaaja suudab kaasata rahalised vahendid, mis vastasel juhul ei oleks tema jaoks kättesaadavad nende vormi, koguse või ajastuse mõttes.

131.

Riskifinantseerimismeetmega tuleb stimuleerida turul tegutsevaid investoreid pakkuma rahalisi vahendeid potentsiaalselt elujõulistele ettevõtjatele praegusest suuremal määral ja/või võtma lisariski. Leitakse, et riskifinantseerimismeetmel on stimuleeriv mõju siis, kui riskifinantseerimismeetmega kaasatakse turul olemasolevatest allikatest investeeringud nii, et abikõlblikele ettevõtjatele antav kogurahastamine ületab meetme eelarvet. Sellest tulenevalt peaks finantsvahendajate ja fondivalitsejate valimisel olema peamine tegur nende suutlikkus kaasata täiendavaid erasektori investeeringuid.

132.

Stimuleeriva mõju hindamine on tihedalt seotud turutõrke hindamisega, mida käsitletakse punktis 3.3. Peale selle, meetme sobivus saavutada finantsvõimendus sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kuidas on meetme ülesehituse raames ette nähtud riskide ja tulude jagamine avalik-õiguslike ja eraõiguslike finantseerijate vahel. See on tihedalt seotud ka küsimusega, kas riigiabimeetme kohase riskifinantseeringu ülesehitus on asjakohane (vt punkt 3.4). Seega kui turutõrge on nõuetekohaselt kindlaks määratud ja meetme ülesehitus on asjakohane, siis võib eeldada, et stimuleeriv mõju on olemas.

133.

Riigiabi peab olema proportsionaalne turutõrkega, mida käsitletakse asjakohaste poliitikaeesmärkide saavutamiseks. See peab olema üles ehitatud kulutõhusal viisil kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega. Selleks et abimeedet võiks pidada proportsionaalseks, peab abi piirduma pelgalt miinimumiga, mis on vajalik turult rahastamise ligimeelitamiseks, et kõrvaldada tuvastatud rahastamislünk põhjendamatuid eeliseid andmata.

134.

Üldiselt peetakse lõplike abisaajate tasandil riskifinantseerimisabi proportsionaalseks, kui riskifinantseerimismeetme kohaselt ette nähtud sündikaatrahastamise (avaliku ja erasektori rahalised vahendid) kogusumma piirdub eelhinnangus kindlaks määratud rahastamislünga suurusega. Investorite tasandil peab abi piirduma minimaalse summaga, mis on vajalik erakapitali ligimeelitamiseks eesmärgiga saavutada minimaalne finantsvõimendus ja kõrvaldada rahastamislünk.

135.

Meetmega tuleb tagada tasakaal eelistingimuste – mida finantsinstrumendiga pakutakse finantsvõimenduse maksimeerimiseks ja kindlaksmääratud turutõrke käsitlemiseks – ning vajaduse vahel tagada, et instrumendiga oleks võimalik teenida piisavalt finantstulu, et säiliks meetme elujõuline toimimine.

136.

Stiimulite konkreetne laad ja maht tuleb määrata kindlaks avatud ja mittediskrimineeriva valikuprotsessi käigus, mille raames finantsvahendajaid ning fondivalitsejaid ja investoreid kutsutakse üles esitama konkureerivaid pakkumusi. Komisjon leiab, et kui mis tahes asümmeetrilised riskiga kohandatud tulud või kahjumi jagamise kord määratakse kindlaks sellise protsessi tulemusena, siis tuleb finantsinstrumenti pidada proportsionaalseks ja õiglast tulumäära peegeldavaks. Kui fondivalitsejad valitakse avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva konkursi korras, mille raames peavad taotlejad valikuprotsessi osana tutvustama oma investoribaasi, siis leitakse, et erainvestorite valimine toimub nõuetekohaselt.

137.

Juhul kui avalik-õiguslik fond kaasinvesteerib koos tehingupõhiselt osalevate erainvestoritega, tuleks iga tehinguga seoses valida erainvestorid eraldi võistleva protsessi raames, mis on ka eelistatud viis õiglase tulumäära väljaselgitamiseks.

138.

Juhul kui erainvestoreid ei valita sellise protsessi raames (näiteks kuna valikuprotsess on osutunud ebatõhusaks või -õnnestunuks), siis investoritele ülemäärase hüvitise pakkumise vältimiseks peab õiglase tulumäära määrama kindlaks sõltumatu ekspert, tuginedes turu võrdlusnäitajatele ja tururiskile ning kasutades diskonteeritud rahavoogude väärtuse hindamise meetodit. Sõltumatu ekspert peab sellele tuginedes arvutama õiglase tulumäära miinimumtaseme ja lisama sellele asjakohase riskimarginaali.

139.

Sellisel juhul peavad olema sõltumatu eksperdi ametisse nimetamiseks kehtestatud asjakohased eeskirjad. Eksperdil peab olema vähemalt litsents sellise nõu andmiseks ning ta peab olema registreeritud asjakohastes kutseühendustes, järgima selliste ühenduste väljastatud deontoloogilisi ja kutsealaseid eeskirju, olema sõltumatu ja vastutama oma eksperdiarvamuse õigsuse eest. Põhimõtteliselt tuleb sõltumatud eksperdid valida avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva valikumenetluse abil. Sama sõltumatut eksperti ei tohi teist korda kasutada kolme aasta jooksul.

140.

Eespool toodut silmas pidades võib meede sisaldada erinevaid asümmeetrilist kasumijagamist hõlmavaid ja asümmeetriliselt ajastatud avaliku või erasektori investeeringuid, kui oodatav riskiga kohandatud tulu on erainvestori puhul piiratud õiglase tulumääraga.

141.

Üldiselt leiab komisjon, et liikmesriigi ning finantsvahendajate või vajaduse korral nende valitsejate huvide majanduslik tasakaalustamine võib abi vähendada. Huvid peavad olema kooskõlas nii konkreetsete poliitikaeesmärkide saavutamiseks kui ka instrumenti tehtud riikliku investeeringu finantsedukuse tagamiseks.

142.

Finantsvahendaja või fondivalitseja võib kaasinvesteerida koos liikmesriigiga, tingimusel et sellise kaasinvesteerimise tingimustega on välistatud mis tahes potentsiaalne huvide konflikt. Selline kaasinvesteering võib stimuleerida valitsejat kooskõlastama oma investeerimisotsuseid kindlaksmääratud poliitikaeesmärkidega. Üks valikukriteerium võib olla valitseja suutlikkus investeerida enda vahenditest.

143.

Finantsvahendajate või fondivalitsejate – olenevalt riskifinantseerimismeetme liigist – tasu peab hõlmama iga-aastast valitsemistasu, samuti tulemuspõhiseid stiimuleid, näiteks teenitud intressi.

144.

Tasu tulemuspõhine komponent peab olema olulise suurusega ja kujutama endast preemiat finantstulemuste eest, samuti eelnevalt kindlaks määratud konkreetsete poliitikaeesmärkide saavutamise eest. Poliitikaga seotud stiimuleid tuleb tasakaalustada finantstulemustega seotud stiimulitega, millega peab olema võimalik tagada nende abikõlblike ettevõtjate tõhus valimine, kellesse investeerida. Peale selle võtab komisjon arvesse võimalikke karistusi, mis on ette nähtud liikmesriigi ja finantsvahendaja vahelise rahastamiskokkuleppega ning mida kohaldatakse juhul, kui määratletud poliitikaeesmärke ei täideta.

145.

Tulemuspõhiste tasude tase peaks olema põhjendatud asjakohastest turutavadest lähtuvalt. Valitsejatele tuleks tasu maksta mitte ainult edukate väljamaksete ja kaasatud erakapitali eest, vaid ka investeeringutelt suure tulu teenimise eest, näiteks kui tulu või kapitali laekub üle teatava minimaalse tulumäära või taseme.

146.

Haldustasud kokku ei tohi ületada asjaomase finantsinstrumendi rakendamiseks vajalikke tegevus- ja halduskulusid, millele on lisatud mõistlik kasum kooskõlas turutavadega. Tasud ei tohi hõlmata investeerimiskulusid.

147.

Kuna finantsvahendajad või vajaduse korral nende valitsejad tuleb valida avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva konkursi kaudu, võib üldist tasustruktuuri hinnata selle valikuprotsessi kohase punktiarvestuse osana ning maksimaalse tasu summa võib kindlaks määrata sellise valiku tulemusel.

148.

Volitatud üksuse otsemääramise puhul leiab komisjon, et iga-aastane valitsemistasu ei tohiks moodustada põhimõtteliselt üle 3 % üksuse kaasatavast kapitalist, välja arvatud tulemuspõhiste stiimulite puhul.

149.

Koguinvesteering igasse abisaavasse ettevõtjasse ei tohi kokku olla suurem kui üldise grupierandi määruse riskifinantseerimissättes kindlaksmääratud maksimumsumma.

150.

Maksusoodustuse liigist olenemata peavad abikõlblikud aktsiad olema eelhinnangus kindlaks määratud abikõlbliku ettevõtja emiteeritud täisriskiga uued lihtaktsiad ning neid peab hoidma vähemalt kolm aastat. Maksusoodustust ei tohi anda investoritele, kes ei ole sõltumatud ettevõtjast, kellesse investeeritakse.

151.

Tulumaksusoodustuse puhul võib abikõlblikele ettevõtjatele rahalisi vahendeid pakkuv investor saada maksusoodustust kuni mõistliku protsentuaalse osa ulatuses abikõlblikesse ettevõtjatesse investeeritud summast, tingimusel et ei ületata investori kohta enne fiskaalabikava välja selgitatud maksimaalset tulumaksukohustust. Komisjoni kogemuste kohaselt peetakse mõistlikuks, kui maksusoodustus ei ületa 30 % investeeritud summast. Aktsiate müügist tuleneva kahju võib tulumaksuga tasaarveldada.

152.

Dividendidega seotud maksusoodustuse puhul võib kvalifitseeruvate aktsiatega seotud mis tahes dividendi täiel määral tulumaksuga maksustatavast tulust maha arvata. Samamoodi võib kapitali kasvutuluga seotud maksusoodustuse puhul maksustatavast kapitali kasvutulust täiel määral maha arvata mis tahes tulu, mis on saadud kvalifitseeruvate aktsiate müügist. Lisaks võib kapitali kasvutuluga seotud maksukohustuse kvalifitseeruvate aktsiate müügi korral edasi lükata, kui see summa reinvesteeritakse uutesse kvalifitseeruvatesse aktsiatesse ühe aasta jooksul.

153.

Selleks et oleks võimalik nõuetekohaselt analüüsida alternatiivse kauplemisplatvormi korraldajale antava abi proportsionaalsust, võib riigiabiga katta kuni 50 % sellise platvormi loomisega seotud investeerimiskuludest.

154.

Juriidilisest isikust investoritele antavate fiskaalstiimulitega seoses hindab komisjon meedet lähtuvalt tingimustest, mis on käesolevates suunistes fiskaalstiimulite jaoks ette nähtud.

155.

Riigiabimeede peab olema kavandatud selliselt, et sellega piiratakse siseturu konkurentsimoonutusi. Negatiivne mõju peab olema tasakaalus meetme üldise positiivse mõjuga. Riskifinantseerimismeetmete puhul tuleb potentsiaalset negatiivset mõju hinnata igal tasandil, kus abi olemasolu on võimalik: investorite, finantsvahendajate ja nende valitsejate ning lõplike abisaajate tasandil.

156.

Selleks et komisjonil oleks võimalik hinnata tõenäolist negatiivset mõju, võib liikmesriik eelhinnangu osana esitada mis tahes tema käsutuses oleva uuringu ning samuti järelhinnangud, mis on koostatud samalaadsete kavade jaoks seoses abikõlblike ettevõtjate, rahastamisstruktuuride või ülesehitusparameetrite ja geograafilise piirkonnaga.

157.

Esiteks, riskifinantseerimisturu tasandil võib riigiabi pakkumine põhjustada erainvestorite väljatõrjumise. See võib vähendada erainvestorite stiimuleid abikõlblike ettevõtjate rahastamiseks ja mõjutada neid ootama, kuni riik annab abi asjaomaste investeeringute tegemiseks. Selline risk muutub seda asjakohasemaks, mida suurem on lõplike abisaajate kogurahastamine, mida suuremad on need abisaavad ettevõtjad ning mida hilisemas arenguetapis nad on, sest erasektori rahalised vahendid muutuvad nende asjaolude süvenedes aina rohkem kättesaadavamaks. Peale selle ei tohiks riigiabiga asendada investeeringutega kaasnevat tavapärast äririski, mille investorid oleksid võtnud isegi riigiabi puudumise korral. Kuid sel määral, mil turutõrge on nõuetekohaselt kindlaks määratud, on vähem tõenäoline, et riskifinantseerimismeetme tulemusel selline väljatõrjumine aset leiab.

158.

Teiseks, finantsvahendajate tasandil võib abil olla konkurentsi moonutav mõju, sest sellega suurendatakse vahendaja turujõudu või aidatakse seda säilitada, näiteks konkreetse piirkonna turul. Isegi kui abiga ei tugevdata finantsvahendaja turujõudu otseselt, võidakse seda teha kaudselt, heidutades olemasolevaid konkurente laienemast, ajendades neid väljuma või hoides ära uute konkurentide sisenemise.

159.

Riskifinantseerimismeetmed peavad olema suunatud kasvule orienteeritud ettevõtjatele, kes ei suuda erasektorist saada piisaval hulgal rahastamist, kuid kes riigiabimeetme kohast riskifinantseerimist saades võivad muutuda elujõulisteks. Meede, millega nähakse ette sellise avalik-õigusliku fondi loomine, mille investeerimisstrateegiaga ei tõendata piisaval määral abikõlblike ettevõtjate potentsiaalset elujõulisust, ei vasta siiski tõenäoliselt tasakaalu põhimõttele, sest sellisel juhul võib riskifinantseerimisinvesteeringu näol olla pigem tegemist toetusega.

160.

Üldises grupierandi määruses sisalduvates riskifinantseerimist käsitlevates sätetes esitatud tingimused, mis käsitlevad ärijuhtimist ja kasumi teenimisele orienteeritud otsustusprotsessi, on väga olulised selle tagamiseks, et lõplikest abisaajatest ettevõtjate valimine põhineb äriloogikal, mistõttu ei saa käesolevates suunistes nendest tingimustest kõrvale kalduda, muu hulgas juhul, kui meede on seotud avalik-õiguslike finantsvahendajatega.

161.

Selleks et vältida mittetõhusate turustruktuuride säilitamise ohtu, analüüsitakse väikesemahulisi investeerimisfonde, millel on piiratud regionaalne mõju ja millel puudub asjakohane juhtimiskord. Regionaalsed riskifinantseerimiskavad ei pruugi olla piisava ulatuse ja mahuga tulenevalt mitmekesistamise puudumisest, mis on seotud asjaoluga, et puudub piisav hulk abikõlblikke ettevõtjaid, kellesse investeerida; see võib vähendada selliste fondide tõhusust ning tulemuseks võib olla abi andmine vähem elujõulistele ettevõtjatele. Need investeeringud võivad moonutada konkurentsi ja anda põhjendamatu eelise teatavatele ettevõtjatele. Peale selle võivad sellised fondid olla vähem atraktiivsed erainvestorite, eelkõige institutsionaalsete investorite jaoks, sest neid fonde võidakse käsitada pigem regionaalpoliitika eesmärkide saavutamise vahendina kui elujõulise ärivõimalusena, mis pakub investeeringult piisavat tulu.

162.

Kolmandaks, lõplike abisaajate tasandil hindab komisjon, kas meetmel on konkurentsi moonutav mõju tooteturgudel, kus need ettevõtjad konkureerivad. Näiteks võib meede moonutada konkurentsi, kui see on suunatud kehvade tulemustega sektorites tegutsevatele ettevõtjatele. Riigiabist ajendatud märkimisväärne tootmisvõimsuse laiendamine kehvade tulemustega turul võib eelkõige põhjendamatult moonutada konkurentsi, sest liigse tootmisvõimsuse loomise või säilitamisega võib kaasneda surve kasumimarginaalile ja konkurentide investeeringute vähendamine või isegi konkurentide turult lahkumine. Samuti võib see takistada ettevõtjate turuletulekut. Selle tulemuseks on ebatõhusad turustruktuurid, mis on pikas perspektiivis kahjulikud ka tarbijatele. Kui turg sihtsektorites kasvab, on tavaliselt vähem põhjust karta, et abi mõjutab negatiivselt dünaamilisi stiimuleid või takistab põhjendamatult turule sisenemist või sealt väljumist. Sellepärast analüüsib komisjon asjaomase sektori tootmisvõimsuse taset, võttes arvesse potentsiaalset nõudlust. Selleks et komisjon saaks sellise hindamise ellu viia, peab liikmesriik märkima, kas riskifinantseerimismeede on sektorispetsiifiline või antakse sellega teatavatele sektoritele eelis muude sektorite ees.

163.

Riigiabi võib takistada turumehhanismidel tõhusate tulemuste saavutamist, sest eelis antakse kõige tõhusamatele tootjatele ning kõige vähem tõhusatele ettevõtjatele avaldatakse survet, et nad parandaksid oma tegevust, restruktureeriksid ettevõtte või lahkuksid turult. Kui abi saavad mittetõhusad ettevõtjad, võib see takistada teistel ettevõtjatel turule sisenemist või turul laienemist ning võib vähendada konkurentide innovatsioonistiimuleid.

164.

Komisjon hindab ka mis tahes võimalikku negatiivset tegevuse üleviimise mõju. Sellega seoses analüüsib komisjon, kas regionaalsed fondid võivad soodustada tegevuse üleviimist siseturul. Kui finantsvahendaja tegevus on keskendatud abi mittesaanud piirkonnale, mis piirneb abi saanud piirkonnaga, või sellisele piirkonnale, kus piirkondliku abi osakaal on suurem võrreldes sihtpiirkonnaga, on sellise konkurentsimoonutuse risk suurem. Regionaalsel riskifinantseerimismeetmel, mis on keskendatud ainult teatavatele sektoritele, võib samuti olla negatiivne tegevuse üleviimisega seotud mõju.

165.

Kui meetmel on negatiivne mõju, peab liikmesriik kindlaks määrama viisid selliste moonutuste minimeerimiseks. Näiteks võib liikmesriik tõendada, et negatiivne mõju on minimaalne, võttes arvesse näiteks investeeringu kogusummat, abisaajate liiki ja arvu ning sihtsektorite karakteristikuid. Positiivse ja negatiivse mõju tasakaalustamisel võtab komisjon arvesse ka sellise mõju ulatust.

166.

Liikmesriigid peavad ülevaatlikul riigiabi veebisaidil avaldama riiklikul või piirkondlikul tasandil järgmise teabe:

Selline teave tuleb avaldada pärast seda, kui on tehtud otsus abi andmise kohta, ning seda teavet tuleb säilitada vähemalt kümme aastat ja see peab olema üldsusele piiranguteta kättesaadav (44).

167.

Riskifinantseerimisabi võib kumuleerida mis tahes muu riigiabimeetmega, mille puhul on abikõlblikud kulud võimalik kindlaks teha.

168.

Riskifinantseerimisabi võib kumuleerida muude riigiabimeetmetega, mille puhul ei ole abikõlblikke kulusid võimalik kindlaks teha, või vähese tähtsusega abiga kuni kogufinantseerimise kõrgeima asjakohase ülemmäärani, mis on iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes kindlaks määratud grupierandi määrusega või komisjoni vastu võetud otsusega.

169.

Liidu rahalised vahendid, mida keskselt haldavad liidu institutsioonid, asutused, ühisettevõtted või muud organid ja mis ei ole otseselt või kaudselt liikmesriikide kontrolli all, ei kujuta endast riigiabi. Selliste liidu rahaliste vahendite kombineerimisel riigiabiga võetakse arvesse ainult riigiabi, kui tehakse kindlaks, kas on kinni peetud teavitamiskünnistest ja maksimaalsetest abisummadest, tingimusel et samade abikõlblike kuludega seoses antud riikliku rahastamise kogusumma ei ületa kohaldatavates liidu õigusnormides sätestatud soodsaimat rahastamismäära.

170.

Selleks et täiendavalt tagada, et konkurentsi ja kaubanduse moonutamine oleks piiratud, võib komisjon nõuda, et teatavad kavad oleksid piiratud kestusega ja et nende kavade kohta koostatakse hinnang, milles tuleb käsitleda järgmisi küsimusi:

171.

Hindamist võib nõuda järgmiste abikavade puhul:

172.

Hindamise peab ellu viima riigiabi andnud asutusest sõltumatu ekspert, tuginedes ühtsele metoodikale, (45) ning hinnang tuleb avaldada. Hinnang tuleb esitada komisjonile piisavalt varakult, et komisjonil oleks võimalik hinnata abikava võimalikku pikendamist, ning igal juhul hiljemalt siis, kui kava kaotab kehtivuse. Läbiviidava hindamise täpne ulatus ja selleks kasutatav metoodika määratakse kindlaks abikava heakskiitmise otsuses. Samalaadse eesmärgiga mis tahes hilisema abimeetme puhul tuleb arvesse võtta selle hindamise tulemusi.

173.

Riskikapitalisuunised kehtivad 30. juunini 2014.

174.

Komisjon kohaldab käesolevates suunistes sätestatud põhimõtteid, kui hinnatakse alates 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2020 antava mis tahes riskifinantseerimisabi kokkusobivust siseturuga.

175.

Ebaseaduslikult antud riskikapitaliabi või enne 1. juulit 2014 antavat riskikapitaliabi hinnatakse vastavalt eeskirjadele, mis kehtivad abi andmise kuupäeval.

176.

Kui riskifinantseerimiskavaga nähakse ette riiklike rahaliste vahendite eraldamine börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatele fondidele, siis selleks et kaitsta erainvestorite õiguspäraseid ootuseid, määratakse eeskirjade kohaldatavus riskifinantseerimismeetme suhtes kindlaks kuupäeva alusel, mil riiklikud rahalised vahendid börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatele fondidele lubati, s.t rahastamiskokkuleppe allkirjastamise kuupäeva alusel.

177.

Komisjon leiab, et käesolevate suuniste rakendamisega kaasnevad märkimisväärsed muudatused liidus riskikapitaliabi hindamispõhimõtetes. Lisaks, pidades silmas muutunud majandus- ja sotsiaalseid tingimusi, tundub vajalik läbi vaadata, kas kõik riskikapitali abikavad on jätkuvalt põhjendatud ja tõhusad. Neil põhjustel teeb komisjon liikmesriikidele ettepaneku järgmiste asjakohaste meetmete võtmiseks vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikele 1:

178.

Erainvestorite õiguspäraste ootuste kaitsmiseks ei pea liikmesriigid võtma asjakohaseid meetmeid seoses VKEde jaoks ettenähtud riskikapitali abikavadega, kui riiklikud rahalised vahendid lubati börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatele fondidele, s.t rahastamiskokkulepe allkirjastati enne käesolevate suuniste avaldamise kuupäeva ja kõik rahastamiskokkuleppes sätestatud tingimused on endiselt samad. Need finantsvahendajad võivad seejärel jätkata oma tegevust ja investeerimist vastavalt oma esialgsetele investeerimisstrateegiale kuni rahastamiskokkuleppe kehtivusaja lõpuni.

179.

Kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 659/1999 (46) ja komisjoni määrusega (EÜ) nr 794/2004 (47) peavad liikmesriigid esitama komisjonile igal aastal aruanded.

180.

Liikmesriigid peavad säilitama üksikasjaliku dokumentatsiooni kõikide abimeetmete kohta. Selline dokumentatsioon peab sisaldama kogu teavet, mis on vajalik selleks, et kindlaks teha, kas abikõlblikkust ja maksimaalset investeeringut käsitlevad tingimused on täidetud. Neid dokumente tuleb säilitada kümme aastat alates abi andmise kuupäevast ning need tuleb esitada nõudmise korral komisjonile.

181.

Komisjon võib otsustada vaadata käesolevad suunised läbi või neid muuta igal ajal, kui see peaks osutuma vajalikuks konkurentsipoliitikaga seotud põhjustel või selleks, et võtta arvesse muid liidu poliitikaid ja rahvusvahelisi kohustusi ja turul toimuvaid arenguid, või mis tahes muudel põhjendatud juhtudel.

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/35

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/en/index.htm) dokumendinumbri 32013M6981 all. EUR-Lex pakub on-line juurdepääsu Euroopa õigusele.

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/35

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/en/index.htm) dokumendinumbri 32013M7092 all. EUR-Lex pakub on-line juurdepääsu Euroopa õigusele.

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/36

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/en/index.htm) dokumendinumbri 32013M7121 all. EUR-Lex pakub on-line juurdepääsu Euroopa õigusele.

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/36

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/en/index.htm) dokumendinumbri 32014M7072 all. EUR-Lex pakub on-line juurdepääsu Euroopa õigusele.

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/37

—

Euroopa konkurentsialasel veebisaidil (http://ec.europa.eu/competition/mergers/cases/). Veebisaidil pakutakse mitut võimalust otsida konkreetset ühinemisotsust, sealhulgas ettevõtja nime, juhtumi numbri, kuupäeva ja tegevusalade registri kaudu;

—

elektroonilises vormis EUR-Lex veebisaidil (http://eur-lex.europa.eu/en/index.htm) dokumendinumbri 32013M7097 all. EUR-Lex pakub on-line juurdepääsu Euroopa õigusele.

22.1.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/38