3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2, 3, 4, 6, 7 ja 21,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 2, 3, 4, 18 ja 19,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle juurde kuuluvaid protokolle,

—

võttes arvesse ÜRO asjaomaseid, inimõigusi käsitlevaid dokumente, eriti 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni ja selle asjaomaseid protokolle ning 20. detsembri 2006. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta,

—

võttes arvesse 1949. aasta Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5,

—

võttes arvesse nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks (1),

—

võttes arvesse Stockholmi programmi – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel (2) ning komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele: Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (COM(2010)0171),

—

võttes arvesse suuniseid kolmandatele riikidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist, ning ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses,

—

võttes arvesse 1. oktoobri 2010. aasta Brüsseli deklaratsiooni, mis võeti vastu Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide luure- ja julgeolekuteenistuste järelevalvekomisjonide kuuendal konverentsil,

—

võttes arvesse ÜRO ühisuuringut terrorismivastase võitlusega seotud salajase kinnipidamise ülemaailmsete tavade kohta, mille on koostanud Martin Scheinin (terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse eriraportöör), Manfred Nowak (piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside eriraportöör), omavolilise kinnipidamise töörühm, keda esindab selle aseesimees Shaheen Sardar Ali, ning sunniviisilise või tahtmatu kadumise töörühm, keda esindab selle esimees Jeremy Sarkin (3),

—

võttes arvesse ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside eriraportööri aruannet, milles keskendutakse uurimiskomisjonide tegevusele piinamise või muud laadi väärkohtlemise mooduste või tavade puhul (4),

—

võttes arvesse terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse eriraportööri Martin Scheinini aruannet „Compilation of good practices on legal and institutional frameworks and measures that ensure respect for human rights by intelligence agencies while countering terrorism, including on their oversight” (5),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu panust, eriti endise inimõiguste voliniku Thomas Hammarbergi ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee tööd, samuti Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asjakohaseid resolutsioone, eelkõige resolutsioone „Alleged secret detentions and unlawful inter-state transfers of detainees involving Council of Europe member states” (6) ja „Secret detentions and illegal transfers of detainees involving Council of Europe member states: second report” (7) ning parlamentaarse assamblee õigusküsimuste ja inimõiguste komitee aruannet „Abuse of state secrecy and national security: obstacles to parliamentary and judicial scrutiny of human rights violations” (8),

—

võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuasju al-Nashiri versus Poola, Abu Zubaydah versus Leedu, Abu Zubaydah versus Poola ja el-Masri versus endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, mida arutati suurkojas 16. mail 2012. aastal,

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm (9),

—

võttes arvesse oma 14. veebruari 2007. aasta (10) ja 19. veebruari 2009. aasta (11) resolutsiooni LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta,

—

võttes arvesse oma Guantánamot käsitlevaid resolutsioone, eriti 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni oodatava surmanuhtlusotsuse kohta Guantánamos (12), 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Guantánamo kinnipidamiskeskuse vangide tagasisaatmise ja ümberasustamise kohta (13) ning 13. juuni 2006. aasta resolutsiooni kinnipeetavate olukorra kohta Guantánamos (14) ning oma 10. märtsi 2004. aasta soovitust nõukogule Guantánamo kinnipeetavate õiguse kohta õiglasele kohtupidamisele (15),

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus (2009) ja institutsiooniliste aspektide kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist (16),

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi terrorismivastase võitluse poliitika peamiste saavutuste ja edasiste ülesannete kohta (17),

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi Jacques Barrot’ poolt 17. septembril 2008. aastal Strasbourgis peetud kõnet (18),

—

võttes arvesse komisjoni avaldusi asjaomaste liikmesriikide vajaduse kohta viia läbi uurimisi väidetava kaasatuse suhtes LKA üleviimise ja salajase kinnipidamise programmi ning komisjoni poolt raportöörile edastatud dokumente, sealhulgas ajavahemikus 2007–2010 neli Poolale, neli Rumeeniale ja kaks Leedule saadetud kirja,

—

võttes arvesse komisjoni 15. oktoobri 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohta: liidu aluseks olevate väärtuste austamine ja edendamine (COM(2003)0606),

—

võttes arvesse ELi eesistujariigi 29. novembri 2005. aasta kirja Ameerika Ühendriikide välisministrile Condaleezza Rice’ile, milles paluti „USA-poolset selgitust nende teadete kohta [mis käsitlevad väidetavat terrorismis kahtlustatavate kinnipidamist või transportimist mõningates ELi liikmeriikides või nende vahel] lootuses, et see leevendab parlamentide ja avalikkuse muret”,

—

võttes arvesse 15. septembril 2006. aastal toimunud üldasjade ja välissuhete nõukogu 2748. ja 2749. istungit, kus toimus arutelu teemal „Terrorismivastane võitlus – salajased kinnipidamiskohad”,

—

võttes arvesse ELi 7. märtsil 2011. aastal inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul tehtud avaldust eespool nimetatud salajast kinnipidamist käsitleva ÜRO ühisuuringu kohta,

—

võttes arvesse Villy Sovndali, Gilles de Kerchove’i ja Ben Emmersoni terrorismivastast võitlust ja inimõigusi käsitlevat artiklit „Counter-terrorism and human rights”, mis avaldati European Voice'i 19. märtsi 2012. aasta väljaandes,

—

võttes arvesse Ameerika Ühendriikide välisministri Condoleezza Rice’i 5. detsembril 2005. aastal saadetud vastust ELi eesistujariigi 29. novembri 2005. aasta kirjale, milles ta väitis, et „[…] üleviimine on terrorismiga võitlemisel tähtis vahend. Selle kasutamine ei piirdu üksnes Ameerika Ühendriikide või selle praeguse valitsusega.”, eitades väiteid, nagu oleks USA otseselt piinamisega seotud, ja rõhutades, et üleviimise „eesmärk” ei olevat üleviidava inimese piinamine, ning USA välisministri Condoleezza Rice’i avaldusi, milles kinnitatakse, et „me [Ameerika Ühendriigid] austame oma partnerite suveräänsust” (19),

—

võttes arvesse USA endise presidendi George W. Bushi 6. septembril 2006. aastal Valge Maja East Room'is peetud kõnet, milles ta tunnistas LKA juhitava üleviimise ja salajase kinnipidamise programmi, sealhulgas välisoperatsioonide olemasolu,

—

võttes arvesse George W. Bushi 9. novembril 2010. aastal avaldatud memuaare,

—

võttes arvesse 2009. aasta augustis avaldatud salastamata versiooni LKA peainspektori John Helgersoni 2004. aasta aruandest LKA Bushi-aegsete ülekuulamisoperatsioonide kohta,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Punase Risti Komitee 2007. aasta aruannet 14 tähtsa kinnipeetava kohtlemise kohta LKA eelvangistuses, mis tehti avalikult kättesaadavaks 2009. aastal,

—

võttes arvesse erinevaid riikliku tasandi algatusi liikmesriikide seotuse uurimiseks LKA üleviimise ja salajase kinnipidamise programmiga, sh käimasolevat uurimist Taanis ja läbi viidud uurimisi Rootsis, käimasolevaid kriminaaluurimisi Poolas ja Ühendkuningriigis, läbi viidud kriminaaluurimisi Itaalias, Saksamaal, Leedus, Portugalis ja Hispaanias, kõiki fraktsioone hõlmavat parlamentaarset uurimist Ühendkuningriigis ning läbi viidud parlamentaarseid uurimisi Saksamaal, Leedus, Poolas ja Rumeenias,

—

võttes arvesse kaks aastat kestnud Portugali kohtulikku uurimist, mis lõpetati ootamatult 2009. aastal,

—

võttes arvesse mõnes liikmesriigis juba läbi viidud riiklike uurimiste tulemusi,

—

võttes arvesse arvukaid meedias avaldatud teateid ja uuriva ajakirjanduse lugusid, eelkõige, kuid mitte ainult, ABC Newsi 2005. aasta (20) ja 2009. aasta (21) reportaaže ning Washington Posti 2005. aasta (22) artikleid, milleta oleksid üleviimise ja kinnipidamise juhtumid tõepoolest salajaseks jäänud,

—

võttes arvesse uurimistöid ja uurimisi ning aruandeid, mille on läbi viinud ja koostanud sõltumatud teadlased, kodanikuühiskonna organisatsioonid ning riiklikud ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid alates 2005. aastast, eriti Human Rights Watch  (23), Amnesty International ja Reprieve,

—

võttes arvesse 27. märtsil 2012. aastal toimunud kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni kuulamist ning selle inimõiguste allkomisjoni kuulamist, mis toimus 12. aprillil 2012. aastal, ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni delegatsiooni külaskäiku Leetu 25.–27. aprillil 2012. aastal, raportööri külaskäiku Poola 16. mail 2012. aastal ning kõiki kirjalikke ja suulisi avaldusi, mis on raportöörini jõudnud,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimehe ja raportööri poolt 16. aprillil 2012. aastal Euroopa Lennuliikluse Ohutuse Organisatsiooni (EUROCONTROL) direktorile esitatud lennuandmete ühistaotlust ning EUROCONTROLilt 26. aprillil 2012. aastal saadud põhjalikku vastust,

—

võttes arvesse liidu sisepoliitika peadirektoraadi märgukirja „The results of the inquiries into the CIA's programme of extraordinary rendition and secret prisons in European states in light of the new legal framework following the Lisbon Treaty”, milles käsitletakse Euroopa riikides LKA erakorralise üleviimise ja salavanglate programmi uurimiste tulemusi Lissaboni lepingu järgse uue õigusraamistiku valguses (PE 462.456),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 48 ja 50,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A7-0266/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Parlament on mõistnud hukka Ameerika Ühendriikide juhitud LKApoolse üleviimise ja salajase kinnipidamise programmi, millega on seotud mitmesugused inimõiguste rikkumised, kaasa arvatud ebaseaduslik ja meelevaldne kinnipidamine, piinamine ja muu väärkohtlemine, tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumised ning sundkadumine; arvestades, et LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutine komisjon (edaspidi „ajutine komisjon”) on dokumenteerinud Euroopa õhuruumi ja territooriumi kasutamise LKA poolt, ning arvestades, et Euroopa Parlament on sellest ajast korranud oma nõuet viia läbi täieulatuslikud uurimised riikide valitsuste ja ametite koostöö kohta LKA programmiga;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, et terrorismivastases võitluses austataks täiel määral inimväärikust, inimõigusi ja põhivabadusi (sealhulgas rahvusvahelise koostöö raames kõnealuses valdkonnas) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, ELi põhiõiguste harta ning riikide põhiseaduste ja põhiõigusi käsitlevate õigusaktide alusel, ning arvestades, et Euroopa Parlament kordas seda nõuet viimati oma raportis ELi terrorismivastase poliitika kohta, milles ta ühtlasi esitas, et inimõiguste austamine on poliitika tulemuslikkuse tagamise eeltingimus;

C.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt ja tugevalt mõistnud hukka ebaseadusliku tegevuse, mis hõlmab „erakorralist üleviimist”, inimrööve, kohtuliku arutamiseta kinnipidamist, kadumist, salavanglaid ja piinamist, ning on nõudnud täieulatuslikke uurimisi teatavate liikmesriikide väidetava osalemise kohta koostöös USA ametivõimudega, eelkõige LKAga, sealhulgas sellekohases tegevuses ELi territooriumil;

D.

arvestades, et käesoleva resolutsiooni eesmärk on „teostada ajutise komisjoni töö poliitilist järelkontrolli ning jälgida arenguid ja eriti juhul, kui nõukogu ja/või komisjon ei ole võtnud ühtegi asjakohast meedet, määrata kindlaks, kas on olemas selge oht Euroopa Liidu aluseks olevate põhimõtete ja väärtuste tõsiseks rikkumiseks, ja soovitada sellega seoses vajalike resolutsioonide vastuvõtmist, võttes aluseks Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7” (24);

E.

arvestades, et EL rajaneb mitte ainult oma sisepoliitikas, vaid ka oma välismõõtmes demokraatial, õigusriigi põhimõttel, inimõigustel ja põhivabadustel ning inimväärikuse ja rahvusvahelise õiguse austamisel; arvestades, et ELi pühendumine inimõigustele, mida tugevdab ELi põhiõiguste harta jõustumine ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise protsess, peab kajastuma kõigis poliitikavaldkondades, et muuta ELi inimõiguste poliitika tulemuslikuks ja usaldusväärseks;

F.

arvestades, et nõuetekohane vastutusprotsess on hädavajalik selleks, et säilitada kodanike usaldus ELi demokraatlike institutsioonide vastu, et tulemuslikult kaitsta ja edendada inimõigusi ELi sise- ja välispoliitikas ning tagada õigusriigi põhimõttel rajanev õiguspärane ja tulemuslik julgeolekupoliitika;

G.

arvestades, et ükski liikmesriik ei ole seni veel täitnud täies ulatuses oma kohustusi seoses rahvusvaheliste inimõiguste kaitsmise, säilitamise ja austamise ning nende rikkumiste tõkestamisega;

H.

arvestades, et ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) vahendid hõlmavad inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle kahte fakultatiivset protokolli, piinamisvastast konventsiooni ja selle fakultatiivset protokolli, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni, milles üheskoos ei nähta ette üksnes piinamise absoluutset keelustamist, vaid mis sisaldavad ka positiivset kohustust uurida väidetavaid piinamisjuhtumeid ning pakkuda parandusmeetmeid ja kahjutasu; arvestades, et suunised piinamist käsitleva ELi poliitika kohta pakuvad raamistiku ELi jõupingutustele „piinamise ja väärkohtlemise tõkestamiseks ja kaotamiseks kõigis maailma osades”;

I.

arvestades, et rahvusvahelise õiguse edendamise ja inimõiguste austamise tagamiseks sisaldavad kõik assotsieerimis-, kaubandus- ja koostöölepingud inimõiguste klausleid, ning arvestades, et EL peab ka poliitilist dialoogi kolmandate riikidega inimõigusi käsitlevate suuniste alusel, mis hõlmavad võitlust surmanuhtluse ja piinamise vastu; arvestades, et EL toetab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames kodanikuühiskonna organisatsioone, kes võitlevad piinamise vastu ja toetavad piinamisohvrite rehabiliteerimist;

J.

arvestades, et salajane kinnipidamine, mis on sundkadumise üks vorm, võib selle ulatusliku või süsteemse ellurakendamise korral muutuda inimsusvastaseks kuriteoks; arvestades, et erakorralised seisukorrad ja terrorismivastane võitlus kujutavad endast salajast kinnipidamist võimaldavat keskkonda;

K.

arvestades, et kuigi EL on näidanud üles oma pühendumust piinamisega seotud kokkumängu vältimisele nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (25) kaudu, mida on viimati muudetud 2011. aasta detsembris (26) ning millega keelatakse igasugune selliste kaupade eksport ja import, millel puudub muu praktiline kasutus kui kasutamine surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks, tuleb siiski teha veel rohkem tööd, et tagada igakülgne hõlmatus;

L.

arvestades, et ainuüksi diplomaatilistele tagatistele tuginemine selleks, et anda luba isiku väljaandmiseks või väljasaatmiseks riigile või riiki, mille puhul on alust arvata, et seda isikut ohustab piinamine või väärkohtlemine, ei ole kooskõlas piinamise täieliku keelustamisega vastavalt rahvusvahelisele õigusele, ELi õigusele ning liikmesriikide põhiseadustele ja seadustele (27);

M.

arvestades, et nõukogu tunnistas 15. septembril 2006. aastal, et „salajased kinnipidamiskohad, kus kinnipeetavaid hoitakse õiguslikus vaakumis, ei ole kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega ja rahvusvahelise kriminaalõigusega”, kuid ei ole siiani tunnistanud liikmesriikide seotust LKA programmiga ega ole seda hukka mõistnud, kuigi Euroopa õhuruumi ja territooriumi kasutamist LKA poolt on kinnitanud liikmesriikide poliitilised ja õigusasutused;

N.

arvestades, et LKA programmi tõttu esineb jätkuvalt inimõiguste rikkumisi, mida tõendab eelkõige Abu Zubaydahi ja Abd al-Rahim al-Nashiri jätkuv haldusarest Guantánamo Bays, kellele anti Poolas LKA salavanglate suhtes teostatud kriminaaluurimise käigus ohvristaatus;

O.

arvestades, et ÜRO, Euroopa Nõukogu, riikliku ja rahvusvahelise meedia, uurivate ajakirjanike ja kodanikuühiskonna uurimistöö tulemusena on toodud päevavalgele uut konkreetset teavet LKA salajaste kinnipidamisasutuste asukohtade kohta Euroopas, samuti üleviimislendude kohta läbi Euroopa õhuruumi ja transporditavate või kinnipeetavate isikute kohta;

P.

arvestades, et ebaseaduslike toimingute teostamine ELi territooriumil võis toimuda NATO mitme- või kahepoolsete kokkulepete raames;

Q.

arvestades, et riiklikud uurimised ja rahvusvaheline uurimistöö tõendavad, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) liikmed leppisid kokku terrorismivastase võitluse raames niisuguste meetmete võtmises, mis võimaldasid salajast lennuliiklust ja ELi liikmesriikide territooriumi kasutamist LKA juhitud üleviimise programmis, mis viitab sellele, et liikmesriigid, kes on ühtlasi NATO liikmed, olid sellest programmist kollektiivselt teadlikud;

R.

arvestades, et ÜRO ühisuuringus terrorismivastase võitlusega seotud salajase kinnipidamise ülemaailmsete tavade kohta (A/HRC/13/42), mille on koostanud terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse eriraportöör, piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside eriraportöör, omavolilise kinnipidamise töörühm ning sunniviisilise või tahtmatu kadumise töörühm, käsitleti üksikasjalikult salajaste kinnipidamiskohtade kasutamist ELi liikmesriikide territooriumil LKA programmi osana, ning arvestades, et liikmesriikidele saadeti järelkirjad, milles paluti lisateavet, nagu on täpsustatud erimenetluste teabearuannetes, sealhulgas 23. veebruari 2012. aasta aruanne (28);

S.

arvestades, et Euroopa Nõukogu 2011. aasta raportis on esitatud, et Poola ametitelt 2009. ja 2010. aastal saadud andmed tõendavad kindlalt, et Poolas maandus seitse LKAga seotud lennukit, ning arvestades, et Poola meedia on teatanud endiste Poola luureteenistuse juhtide vastu süüdistuste esitamisest ning toonud avalikkuse ette võimalikud kontaktid luureametnike ja Poola valitsuse vahel seoses Poola territooriumil asuva LKA kinnipidamisasutuse kasutamisega; arvestades, et endiste LKA töötajate esitatud andmete põhjal püüdsid Rumeenia uurivad ajakirjanikud 2011. aastal tõendada Rumeenia salastatud teabe riiklikus registriametis nn salajase koha (black site) olemasolu (29); arvestades, et Rumeenia ametivõimud on eitanud kõnealuse nn salajase koha olemasolu ning Rumeenia parlamendi teostatud uurimine ei tõestanud selle olemasolu; arvestades, et endised Liibüa dissidendid on algatanud kohtumenetluse Ühendkuningriigi vastu MI6 otsese osalemise tõttu nende endi ja nende pereliikmete üleviimises, salajases kinnipidamises ja piinamises;

T.

arvestades, et Leedu ametivõimud on püüdnud tuua selgust Leedu osalemisse LKA programmis, viies läbi parlamentaarseid ja kohtulikke uurimisi; arvestades, et seimi riikliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni teostatud parlamentaarne uurimine seoses LKA poolt Leedu territooriumil kinnipeetavate isikute väidetava transpordi ja kinnipidamisega kinnitas, et ajavahemikus 2003–2005 maandus Leedus viis LKAga seotud lennukit ning et LKA taotlusel seati Leedus sisse kaks kinnipeetavate hoidmiseks sobivat asutust (projektid nr 1 ja 2); arvestades, et kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni delegatsioon tänab Leedu ametivõime Euroopa Parlamendi liikmete vastuvõtmise eest 2012. aasta aprillis Vilniuses ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni delegatsioonile projektile nr 2 juurdepääsu võimaldamise eest; arvestades, et hoonete üldplaan ja sisemised paigaldised tunduvad sobivat vangide kinnipidamiseks; arvestades, et paljud küsimused, mis on seotud LKA operatsioonidega Leedus, on endiselt vastuseta, vaatamata hilisemale kohtulikule uurimisele, mis viidi läbi 2010. aastal ja lõpetati 2011. aasta jaanuaris; arvestades, et Leedu ametivõimud on väljendanud oma valmisolekut uurimiste taasalgatamiseks, kui tuleb avalikuks uut teavet, ning arvestades, et vastusena Euroopa Parlamendi kirjalikule taotlusele on prokuratuur pakkunud välja kriminaalmenetluse kohta täiendava teabe esitamist;

U.

arvestades, et Portugali ametivõimud peavad veel selgitama arvukaid asjaolusid, mis osutavad sellele, et paljusid lende, mis tuvastati muu hulgas ajutise komisjoni poolt, kasutati vangide üleviimiseks Bagrami, Diego Garcia, salavanglate ja Guantánamo vahel;

V.

arvestades, et uurimistöö ja kohtu järeldused nende ebaseaduslike operatsioonide varjamisega seotud logistika kohta, kaasa arvatud fiktiivsed lennuplaanid, tsiviil- ja sõjalennukitega tehtud riiklike lendudena klassifitseeritud lennud ning eralennuettevõtjate kasutamine LKApoolsete üleviimiste teostamiseks, on veelgi paljastanud Euroopa LKA programmis osalemise süsteemset olemust ja ulatust; arvestades, et EUROCONTROLi esitatud uute andmete analüüs toetab eelkõige väidet, et vangide üleviimiste alg- ja lõpp-punktide varjamiseks vahetasid üleviimisoperatsioonide teostajad lennumarsruudil lennukeid;

W.

arvestades, et EL on välja töötanud julgeolekualase ja terrorismivastase sisepoliitika, mis tugineb politsei- ja õiguskoostööle ning luureandmete jagamise edendamisele; arvestades, et selle poliitika aluseks peaks olema põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine ning tulemuslik demokraatlik parlamentaarne järelevalve luureteenistuste üle;

X.

arvestades, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee kohaselt on „LKA juhitavates välismaa kinnipidamisasutustes rakendatavad ülekuulamistehnikad põhjustanud kindlasti piinamise ja ebainimliku ja alandava kohtlemise keelu rikkumist” (30);

Y.

arvestades, et ELi ja USA suhted põhinevad tugeval partnerlusel ja koostööl paljudes valdkondades, tuginedes ühistele jagatud väärtustele – demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ja põhiõigustele; arvestades, et EL ja USA on alates 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakutest suurendanud oma jõupingutusi võitluses terrorismiga, eelkõige 3. juuni 2010. aasta terrorismivastase võitluse ühisdeklaratsiooni kaudu, kuid arvestades, et tuleb tagada väljakuulutatud kohustuste tegelik täitmine ning kaotada lahknevused ELi ja USA terrorismivastase võitluse poliitika vahel;

Z.

arvestades, et 2011. aasta detsembris võtsid USA ametivõimud vastu riigikaitse lubamise seaduse „National Defence Authorisation Act” (NDAA), millega kodifitseeritakse õiguses USAs terrorismis kahtlustatavate isikute tähtajatu kinnipidamine ning mis kahjustab õigust nõuetekohasele menetlusele ja õiglasele kohtulikule arutamisele; arvestades, et NDAA reguleerimisala on õiguslikult vaidlustatud;

AA.

arvestades, et 22. jaanuaril 2009. aastal kirjutas president Obama alla kolmele korraldusele, millega keelati piinamine ülekuulamiste ajal, loodi ametitevaheline töökond, et vaadata süsteemselt läbi kinnipidamispoliitika ja -kord ning vaadata läbi kõik üksikud juhtumid, ning anti korraldus Guantánamo Bay kinnipidamisasutuse sulgemiseks;

AB.

arvestades, et Guantánamo Bay kinnipidamisasutust ei ole USA Kongressi tugeva vastuseisu tõttu siiski siiani veel suletud; arvestades, et selle sulgemise kiirendamiseks on USA palunud ELi liikmesriikidel võtta vastu Guantánamo kinnipeetavaid; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik on väljendanud sügavat pettumust Guantánamo Bay kinnipidamisasutuse sulgemise ebaõnnestumise ning omavolilise kinnipidamise süsteemi juurdumise üle;

AC.

arvestades, et Guantánamo kinnipeetavate üle peetakse endiselt kohut sõjatribunalides, eelkõige pärast USA presidendi 7. märtsi 2011. aasta otsust kirjutada alla korraldusele, millega tühistati uute sõjaväekohtumenetluste külmutamine kaheks aastaks, ning 7. jaanuari 2012. aasta seadust, mis takistab Guantánamo kinnipeetavate viimist Ameerika Ühendriikidesse kohtulikule arutamisele;

1.

tuletab meelde, et terrorismivastase võitluse strateegiad saavad olla tulemuslikud ainult juhul, kui neid viiakse ellu nii, et järgitakse rangelt inimõigustealaseid kohustusi, eelkõige õigust nõuetekohasele menetlusele;

2.

kordab, et terrorismivastaste meetmete tulemuslikkus ja inimõiguste austamine ei ole omavahel vastuolus, vaid tegemist on teineteist vastastikku täiendavate ja tugevdavate eesmärkidega; juhib tähelepanu asjaolule, et põhiõiguste austamine on eduka terrorismivastase poliitika oluline osa;

3.

toonitab terrorismivastase võitluse poliitika äärmiselt tundlikku iseloomu; on veendunud, et salastamist õigustavad vaid tõeliselt riigi julgeolekuga seotud põhjused; tuletab siiski meelde, et mitte mingil juhul ei ole riigisaladus võõrandamatute põhiõiguste suhtes prioriteetne ning et seetõttu ei saa riigisaladusel põhinevaid argumente kasutada kunagi selleks, et piirata riikide juriidilisi kohustusi uurida tõsiseid inimõiguste rikkumisi; on seisukohal, et salastatud teabe ja riigisaladuse määratlused ei tohiks olla liiga laiad ning et riigisaladuse ja riigi julgeoleku kuritarvitamised kujutavad endast demokraatliku kontrolli tõsist takistust;

4.

rõhutab, et terrorismis kahtlustatavate isikute suhtes ei tohi kohaldada erimenetlusi; juhib tähelepanu asjaolule, et igal inimesel peab olema võimalik kasutada kõiki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõttest tulenevaid tagatisi;

5.

kordab, et mõistab hukka erakorralise üleviimise, salavanglate ja piinamise kasutamise, mis on keelatud inimõiguste austamist käsitlevate siseriiklike ja rahvusvaheliste õigusaktidega ning millega rikutakse muu hulgas õigust vabadusele, turvalisusele, inimlikule kohtlemisele, kaitsele piinamise eest, tagasi- ja väljasaatmise lubamatusele, süütuse presumptsioonile, õiglasele kohtulikule arutamisele, õigusnõustajale ja võrdsele kaitsele seaduse alusel;

6.

rõhutab vajadust näha ette tagatised, mis välistaksid tulevikus terrorismivastase poliitika rakendamisel igasuguse põhiõiguste rikkumise;

7.

on seisukohal, et liikmesriigid on küll teatanud oma valmisolekust järgida rahvusvahelist õigust, kuid ei ole seni nõuetekohaselt täitnud kõikide liikmesriikide suhtes kehtivat positiivset kohustust uurida LKA programmiga seotud tõsiseid inimõiguste rikkumisi, ning peab kahetsusväärseks viivitusi selle asja täielikul väljaselgitamisel, et tagada ohvritele võimalikult kiiresti täielik heastamine, sh vabandused ja hüvitised, kui need on asjakohased;

8.

on veendunud, et liikmesriikidel uurimiste teostamisel tekkinud raskuste tulemuseks on suutmatus täita täies ulatuses oma rahvusvahelisi kohustusi, mis kahjustab vastastikust usaldust põhiõiguste kaitse valdkonnas ning mille eest muutub seetõttu vastutavaks EL tervikuna;

9.

kordab, et liikmesriikide ja ELi võetud kohustus uurida Euroopa seotust LKA programmiga on kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega;

10.

väljendab muret takistuste pärast, mida on kogetud niisuguste riiklike parlamentaarsete ja kohtulike uurimiste käigus, mida on teostatud teatavate liikmesriikide seotuse suhtes LKA programmiga, nagu on üksikasjalikult dokumenteeritud Euroopa Nõukogu 2011. aasta raportis riigisaladuse ja riigi julgeoleku kuritarvitamise kohta, sh läbipaistvuse puudumine, dokumentide klassifitseerimine, riiklike ja poliitiliste huvide domineerimine, kitsad volitused uurimiste teostamiseks, ohvrite tulemusliku osalemise ja kaitse õiguse piiramine, rangete uurimistehnikate ja uurimisasutuste vahelise koostöö puudumine kogu ELis; kutsub liikmesriike üles vältima oma riiklike kriminaalmenetluste puhul tuginemist sellistele õiguslikele alustele, mis võimaldavad ja põhjustavad kriminaalmenetluse lõpetamist hagi aegumise klauslitele tuginemise kaudu ning mis põhjustavad karistamatust, ning austama rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtet, mille kohaselt hagi aegumist ei ole võimalik ega tohiks kohaldada tõsiste inimõiguste rikkumiste juhtumite suhtes;

11.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole täitnud oma positiivset kohustust, viiksid läbi sõltumatud ja tulemuslikud uurimised inimõiguste rikkumiste uurimisteks, võttes arvesse kõiki avalikuks tulnud uusi tõendeid; kutsub eelkõige liikmesriike üles uurima, kas nende territooriumil on salavanglaid või kas on läbi viidud operatsioone, mille käigus inimesi on hoitud LKA programmi raames nende territooriumil asuvates rajatistes;

12.

märgib, et Rumeenias teostatud parlamentaarse uurimise tulemusel jõuti järeldusele, et ei suudetud leida ühtegi tõendit, mis kinnitaks LKA salajase kinnipidamiskoha olemasolu Rumeenia territooriumil; kutsub õigusasutusi üles algatama sõltumatu uurimise väidetavate LKA salajaste kinnipidamisasutuste suhtes Rumeenias, eelkõige uute tõendite taustal Rumeenia ja Leedu vaheliste lennuühenduste kohta;

13.

julgustab Poolat jätkama oma salajaste kinnipidamiste alast kriminaaluurimist, kuid peab kahetsusväärseks ametliku teabevahetuse puudumist uurimise ulatuse, läbiviimise ja seisu kohta; kutsub Poola ametivõime üles viima läbi põhjaliku ja nõuetekohaselt läbipaistva uurimise, mis võimaldaks sellesse tulemuslikult kaasata ohvrid ja nende advokaadid;

14.

võtab teadmiseks, et Leedus ajavahemikus 2009–2011 aset leidnud parlamentaarsete ja kohtulike uurimiste käigus ei suudetud tõestada kinnipeetavate salajast hoidmist Leedus; kutsub Leedu ametivõime üles täitma oma kohustuse algatada taas kriminaaluurimine Leedu seotuse suhtes LKA programmiga, kui peaks tulema avalikuks uut teavet seoses uute tõenditega, mis tulenevad EUROCONTROLi andmetest, mis näitavad, et lennuk N787WH, mis väidetavalt transportis Abu Zubaydahi, peatus teel Rumeeniasse ja Leetu 18. veebruaril 2005. aastal Marokos; märgib, et EUROCONTROLi andmete analüüs on tuvastanud ka uut teavet lennuplaanide kaudu, mis hõlmasid lendu Rumeeniast Leetu lennuki vahetusega Tiranas (Albaania) 5. oktoobril 2005 ning lendu Leedust Afganistani Kairo (Egiptus) kaudu 26. märtsil 2006; peab oluliseks, et uued uurimised hõlmaksid peale riigiametnikepoolsete võimu kuritarvitamiste ka võimalikku ebaseaduslikku kinnipidamist ning isikute väärkohtlemist Leedu territooriumil; julgustab peaprokuratuuri tugevdama dokumentidega kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni delegatsiooni külastuse ajal esitatud väiteid, mille kohaselt on kohtuliku uurimise „kategooriline” järeldus see, et „Leedus ei ole projektide nr 1 ja 2 rajatistes peetud kinni ühtegi kinnipeetavat”;

15.

märgib Ühendkuningriigis algatatud kriminaaluurimist seoses Liibüasse üleviimisega ja tunneb heameelt otsuse üle jätkata laiemat uurimist Ühendkuningriigi vastutuse suhtes LKA programmiga seoses, kui kriminaaluurimine on lõpule viidud; kutsub Ühendkuningriiki üles teostama seda uurimist nõuetekohaselt läbipaistval viisil, võimaldades ohvrite ja kodanikuühiskonna tulemuslikku osalemist;

16.

tunnistab, et liikmesriikide uurimised peavad põhinema kindlatel kohtulikel asitõenditel ning riiklike kohtusüsteemide ja ELi õiguse austamisel, mitte ainult meedia ja avalikkuse spekulatsioonidel;

17.

kutsub niisuguseid liikmesriike nagu Soomet, Taanit, Portugali, Itaaliat, Ühendkuningriiki, Saksamaad, Hispaaniat, Iirimaad, Kreekat, Küprost, Rumeeniat ja Poolat, keda on mainitud ajutise komisjoni raportis, üles avaldama kogu vajaliku teabe LKA ja nende territooriumiga seotud kõikide kahtlaste lennukite kohta; kutsub kõiki liikmesriike üles austama teabevabadust ning reageerima asjakohaselt teabele juurdepääsu saamise taotlustele; väljendab sellega seoses muret asjaolu pärast, et enamik liikmesriike, v.a Taani, Soome, Saksamaa, Iirimaa ja Leedu, ei ole asjakohaselt reageerinud Reprieve’i ja Access Info Europe’i taotlustele teabele juurdepääsu saamiseks oma uurimiste läbiviimiseks erakorraliste üleviimiste juhtumite suhtes;

18.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid vaataksid läbi mis tahes sätted või tõlgendused, mis soosivad piinamist, nagu Michael Woodi õiguslik arvamus (millele on osutatud eespool mainitud Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2007. aasta resolutsioonis), milles väidetakse rahvusvahelise kohtupraktika vastaselt, et on õiguspärane võtta vastu ja kasutada piinamise abil saadud teavet, kui ei olda otseselt piinamise eest vastutav (mis seega ergutab ja õigustab piinamise väljastpoolt tellimist);

19.

kutsub kõiki liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;

20.

palub liikmesriikidel nende salaluure- ja julgeolekuagentuuride vahelise tihedama koostöö ja teabevahetuse taustal tagada kõnealuste teenistuste ja nende tegevuse täielik demokraatlik kontroll, teostades asjakohast sisest, rakenduslikku, kohtulikku ja sõltumatut parlamentaarset järelevalvet, eelistatavalt parlamendi erikomisjonide kaudu, millel on ulatuslikud volitused ja pädevused, sh teabe nõudmise õigus, ning piisavad uurimis- ja uuringuvahendid, mis võimaldavad uurida mitte ainult selliseid valdkondi nagu poliitika, haldamine ja finantsküsimused, vaid ka teenistuste operatiivtööd;

21.

peab väga oluliseks, et EL mõistaks hukka kõik kuritarvituslikud tavad terrorismivastases võitluses, sh mis tahes niisugused teod, mis pannakse toime selle territooriumil, mitte ainult selleks, et EL saaks toimida oma väärtuste kohaselt, vaid ka selleks, et ta saaks neid usutavalt kaitsta oma välispartnerlustes;

22.

tuletab meelde, et nõukogu ei ole kunagi palunud ametlikult vabandust aluslepingutes sätestatud liidu institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõtte rikkumise eest, kui ta püüdis vääralt eksitada Euroopa Parlamenti, esitades talle tahtlikult Põhja-Ameerika kõrgete ametnikega peetud rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma (COJUR) ja nõukogu transatlantiliste suhete töörühma (COTRA) koosolekute protokollide lühendatud versioone; ootab nõukogupoolseid vabandusi;

23.

ootab, et nõukogu avaldaks lõpuks deklaratsiooni, milles tunnistatakse liikmesriikide osalemist LKA programmis ja liikmesriikide poolt uurimiste käigus kogetavaid raskusi;

24.

kutsub nõukogu üles täielikult toetama tõe väljaselgitamise ja vastutusmenetlusi liikmesriikides, käsitledes neid küsimusi ametlikult justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungitel, jagades kogu olemasolevat teavet, pakkudes abi uurimistes ja eelkõige rahuldades dokumentidele juurdepääsu taotlusi;

25.

kutsub nõukogu üles korraldama kuulamisi asjaomaste ELi julgeolekuagentuuridega, eriti Europoli, Eurojusti ja ELi terrorismivastase võitluse koordinaatoriga, et selgitada välja nende teadmised liikmesriikide seotuse kohta LKA programmiga ning ELi reageering; palub ühtlasi nõukogul esitada ettepaneku kaitsemeetmete kohta eesmärgiga tagada luureandmete jagamisel inimõiguste austamine ning luure- ja õiguskaitsetegevuse vaheliste rollide range eraldatus selleks, et luureagentuuridel ei oleks lubatud kasutada vahistamise ja kinnipidamise volitusi, ning palub esitada Euroopa Parlamendile aasta jooksul sellekohase aruande;

26.

kutsub nõukogu üles julgustama liikmesriike jagama luureteenistuste üle teostatava parlamentaarse ja kohtuliku järelevalve alaseid parimaid tavasid, kaasates nendesse jõupingutustesse riikide parlamendid ja Euroopa Parlamendi;

27.

kordab oma nõukogule ja liikmesriikidele suunatud üleskutset mitte tugineda riigi julgeoleku seisukohast ohtlikeks peetavate isikute väljaandmise või väljasaatmise alusena jõustamatutele diplomaatilistele tagatistele, kui on tegelik oht, et nendele isikutele saab osaks piinamine või väärkohtlemine või nad viiakse selle tulemusel saadud tõendite alusel kohtu ette;

28.

palub, et asjaomased ametiasutused ei kasutaks rahvusvahelise luurealase koostöö puhul riigisaladust ettekäändena, et vältida vastutust ja hüvitamist, ning rõhutab kindlalt, et ainult tõelised riigi julgeolekust tingitud põhjused võivad salastamist õigustada, kuid igal juhul on sellest kaalukamad võõrandamatute põhiõigustega seotud kohustused, näiteks piinamise täielik keeld;

29.

nõuab tungivalt, et asjaomased ametiasutused tagaksid range vahetegemise ühest küljest luure- ja julgeolekuteenistuste ning teisest küljest õiguskaitseasutuste tegevuse vahel, et tagada üldpõhimõtte nemo iudex in sua causa järgimine;

30.

rõhutab, et ajutine komisjon, mis viis läbi uurimise, mis oli aluseks Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2007. aasta ja 19. veebruari 2009. aasta resolutsioonile, tõi välja, et loa andmise ja kontrollimenetlused tsiviillennukite suhtes, mis läbivad liikmesriikide õhuruumi või maanduvad nende territooriumil, olid ülimalt puudulikud ja võimaldasid seetõttu nende kuritarvitamist LKA nn erakorralisteks üleviimisteks, kuid võimaldasid ka neist hõlpsasti kõrvale hiilida organiseeritud kuritegevuse, sealhulgas terroristlike võrgustike liikmetel; tuletab ühtlasi meelde liidu pädevust transpordi turvalisuse ja ohutuse valdkonnas ning Euroopa Parlamendi soovitust komisjonile reguleerida ja kontrollida ELi õhuruumi, lennujaamade ja mittekommertslennunduse haldamist; palub seetõttu ELil ja selle liikmesriikidel mitte enam viivitada nendepoolse rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (Chicago konventsiooni) rakendamise põhjaliku läbivaatamisega seoses liikmesriikide õhuruumi läbivatele või nende territooriumil maanduvatele tsiviillennukitele loa andmise ja nende kontrollimisega, et tagada julgeoleku tõhustamine ja kontrollide süsteemne läbiviimine, mis eeldab reisijate ja meeskondade eelnevat tuvastamist ning selle tagamist, et nn riiklike lendudena klassifitseeritud lennud (mis ei kuulu Chicago konventsiooni kohaldamisalasse) saaksid eelneva ja nõuetekohase loa; tuletab samuti meelde Euroopa Parlamendi soovitust, et liikmesriigid jõustaksid tulemuslikult Tokyo konventsiooni kuritegude ja mõningate teiste tegude kohta õhusõiduki pardal;

31.

märgib komisjoni algatusi reageeringuna Euroopa Parlamendi esitatud soovitustele; peab siiski kahetsusväärseks, et need ei ole olnud osa laiemast tegevuskavast ja strateegiast, mille eesmärk on tagada LKA programmi raames toime pandud inimõiguste rikkumiste eest vastutusele võtmine ning vajalik heastamine ja hüvitiste pakkumine ohvritele;

32.

kutsub komisjoni üles uurima, kas LKA programmiga koostööd tehes on rikutud ELi norme, eelkõige varjupaiga- ja õigusalast koostööd käsitlevaid norme;

33.

kutsub komisjoni üles hõlbustama ja toetama inimõigustega kooskõlas olevat vastastikust õigusabi ja õigusalast koostööd uurimisasutuste vahel ning koostööd juristide vahel, kes on kaasatud vastutusalasesse töösse liikmesriikides, ning eelkõige tagama olulise teabe vahetamise ja edendama kõikide olemasolevate ELi vahendite ja ressursside tulemuslikku kasutamist;

34.

kutsub komisjoni üles võtma aasta jooksul vastu raamistiku, sealhulgas aruandlusega seotud nõuded liikmesriikide jaoks, mille eesmärk on jälgida ja toetada riiklikke vastutusmenetlusi, sealhulgas suunised inimõigustega kooskõlas olevate uurimiste kohta, mis tuginevad Euroopa Nõukogu ja ÜRO tasandil välja töötatud standarditele;

35.

kutsub LKA programmiga seoses ilmnenud institutsioonilisi puudusi silmas pidades komisjoni üles võtma meetmeid, mille eesmärk on suurendada ELi suutlikkust tõkestada ja heastada inimõiguste rikkumisi ELi tasandil ning tagada Euroopa Parlamendi rolli tugevdamine;

36.

palub komisjonil kaaluda meetmete esildamist Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide luure- ja julgeolekuteenistuste parlamentaarsete järelevalvekomisjonide vahelise püsiva koostöö ja teabevahetuse jaoks juhtudel, millest ilmneb, et liikmesriikide luure- ja julgeolekuteenistused on ELi territooriumil võtnud ühismeetmeid;

37.

palub komisjonil esitada ettepanekud ELi terrorismivastase poliitika kontekstis piiriülese luuretegevuse demokraatliku järelevalve korra väljatöötamiseks; kavatseb oma parlamentaarseid volitusi täielikult ära kasutada selleks, et kooskõlas Euroopa Parlamendi uuringute osakonna koostatud soovitustega (PE453.207) teostada järelevalvet terrorismivastase poliitika üle;

38.

palub Euroopa Ombudsmanil uurida komisjoni, nõukogu ja ELi julgeolekuagentuuride, eelkõige Europoli ja Eurojusti suutmatust austada põhiõigusi ning hea juhtimistava ja lojaalse koostöö põhimõtteid LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni soovitustele reageerimisel;

39.

palub ELil tagada, et tema enda rahvusvahelisi kohustusi täidetaks täielikult ning et ELi poliitikasuundi ja välispoliitika vahendeid, näiteks piinamist käsitlevaid suuniseid ja inimõigustealaseid dialooge, rakendataks täielikult, et ELil oleks tugevam positsioon nõuda inimõiguste klauslite ranget rakendamist kõikides liidu poolt allkirjastatavates rahvusvahelistes lepingutes ning nõuda tungivalt oma peamistelt liitlastelt, sealhulgas USA-lt, nende endi siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse järgimist;

40.

kinnitab veel kord, et rahvusvahelist terrorismivastast võitlust ja kahe- või mitmepoolset rahvusvahelist koostööd selles valdkonnas, sealhulgas NATO osana või luure- ja julgeolekuteenistuste vahel, tuleb ellu viia üksnes inimõigusi ja põhivabadusi täielikult järgides ning asjakohase demokraatliku ja kohtuliku järelevalve all; kutsub liikmesriike, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles tagama, et neid põhimõtteid kohaldatakse nende välissuhetes, ning nõuab kindlalt, et nad peaksid põhjalikult hindama inimõiguste olukorda oma partnerite juures enne mis tahes uue lepingu sõlmimist, eelkõige luurealase koostöö ja teabejagamise kohta, vaatama läbi kehtivad lepingud, kui need partnerid ei järgi inimõigusi, ning teavitama Euroopa Parlamenti selliste hindamiste ja läbivaatamiste järeldustest;

41.

nõuab tungivalt, et tulevikus ei korduks välisriigi eriteenistuste sekkumine suveräänsete ELi liikmesriikide asjadesse ning et terrorismi vastu võitlemisel tuleb täies ulatuses austada inimõigusi, põhivabadusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet;

42.

tuletab meelde, et piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivses protokollis nõutakse seiresüsteemide loomist, mis hõlmaksid kõiki vabadusekaotusega seotud olukordi, ning rõhutab asjaolu, et selle rahvusvahelise vahendi järgimine parandab kaitset; soovitab tungivalt ELi partnerriikidel ratifitseerida fakultatiivne protokoll, luua sõltumatud riiklikud tõkestamismehhanismid, mis on kooskõlas Pariisi põhimõtetega, ning ratifitseerida rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;

43.

kordab kooskõlas rahvusvahelise õiguse ning eelkõige piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni artikliga 12 oma nõuet, et kõik riigid, kelle suhtes on esitatud usaldusväärseid väited, teeksid kõik, mis võimalik, vajalike selgituste andmiseks ja juhul, kui viited jäävad püsima, teostaksid põhjalikke uurimisi ning juurdlusi kõikide väidetavate erakorraliste üleviimiste, salavanglate, piinamiste ja muude inimõiguste tõsiste rikkumiste kohta, et selgitada välja tõde ning vajaduse korral määrata kindlaks vastutus, tagada vastutuselevõtmine ja vältida karistamatust, tuues sealhulgas üksikisikud kohtu ette, kui on asitõendeid kriminaalvastutuse kohta; kutsub sellega seoses liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada terrorismivastase võitlusega seotud salajase kinnipidamise ülemaailmseid tavasid käsitleva ÜRO ühisuuringu nõuetekohased järelmeetmed, eelkõige seoses järelkirjaga, mille saatsid erimenetluste volitatud esindajad 21. oktoobril 2011. aastal 59 riigile ja milles paluti nende vastavatel valitsustel esitada ajakohastatud teavet kõnealuses uuringus sisaldunud soovituste rakendamise kohta;

44.

kutsub ELi üles tagama, et selle liikmesriigid, assotsieerunud riigid ja partnerid (eelkõige need, keda hõlmab Cotonou leping), kes on nõustunud võtma vastu Guantánamo kinnipeetavaid, võimaldavad neile ka tegelikult täielikku toetust seoses nende elamistingimustega, jõupingutustega, mille eesmärk on hõlbustada nende integreerumist ühiskonda, meditsiiniteenustega, sealhulgas psühholoogiline rehabilitatsioon, isikut tõendavate ja reisidokumentide kättesaadavusega, perekonna taasühinemise õiguse kasutamisega ja kõikide muude niisuguste põhiõiguste kasutamisega, mis on omistatud poliitilise varjupaiga staatusega inimestele;

45.

tunneb eriti muret menetluse pärast, mille USA sõjaväekomisjon viis läbi Abd al-Rahim al-Nashiri suhtes, kellele võidakse süüdimõistmise korral määrata surmanuhtlus; kutsub USA ametivõime üles välistama hr al-Nashirile surmanuhtluse määramise võimaluse ning kinnitab oma pikaajalist vastuseisu surmanuhtlusele kõikide juhtumite puhul ja mis tahes asjaoludel; märgib, et hr al-Nashiri kohtuasi on olnud Euroopa Inimõiguste Kohtus arutlusel alates 6. maist 2011; kutsub kõikide niisuguste riikide ametivõime, kus hr al-Nashirit kinni peeti, üles kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid selle tagamiseks, et talle ei määrataks surmanuhtlust; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident tõstataks al-Nashiri juhtumi USAga prioriteedina surmanuhtluse küsimust käsitlevaid ELi suuniseid kohaldades;

46.

kordab, et inimõiguste klausli täielik kohaldamine kolmandate riikidega sõlmitud lepingutes on ELi ja selle liikmesriikide ning kõnealuste riikide vahelistes suhetes olulise tähtsusega, ning on seisukohal, et on olemas tõeline ajend vaadata uuesti läbi, kuidas Euroopa valitsused on teinud koostööd diktatuuride repressiooniparaadiga terrorismiga võitlemise nimel; on sellega seoses seisukohal, et hiljuti läbi vaadatud Euroopa naabruspoliitika peab pakkuma tugevat toetust julgeolekusektori reformile, mis peab eelkõige tagama selge vahetegemise luure ja õiguskaitse ülesannete vahel; kutsub Euroopa välisteenistust, nõukogu ja komisjoni üles tugevdama oma koostööd piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komiteega ja muude asjaomaste Euroopa Nõukogu mehhanismidega kolmandates riikides elluviidavate terrorismivastase võitluse abiprojektide kavandamisel ja rakendamisel ning igas vormis peetavate terrorismivastase võitluse dialoogides kolmandate riikidega;

47.

kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi valitsust üles selgitama välja vastutuse ja tagama vastutusele võtmise ilmselt eksliku tuvastamise alusel Khaled el-Masri kinnivõtmise eest, millega kaasnes tema ebaseaduslik kinnipidamine ja väidetav piinamine; peab kahetsusväärseks Skopje prokuratuuri tegevusetust seoses kriminaaluurimise läbiviimisega hr el-Masri kaebuse alusel; märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus on võtnud kõnealuse juhtumi enda arutada ning suurkojas peeti esimene arutelu 16. mail 2012; on seisukohal, et endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi valitsuse väidetav tegevus selle juhtumi puhul ei ole kooskõlas ELi aluseks olevate põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtetega ning komisjon peab selle nõuetekohaselt tõstatama endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi ELiga ühinemise protsessi raames;

48.

palub, et NATO ja USA ametivõimud viiksid läbi omapoolseid uurimisi, teeksid tihedalt koostööd ELi ja liikmesriikide parlamentaarsete või kohtulike uurimiste käigus kõnealustes küsimustes (31), vastates sealhulgas vajaduse korral viivitamata vastastikuse õigusabi palvetele, avaldaksid teavet erakorralise üleviimise programmide ning muude inimõigusi ja põhivabadusi rikkuvate tavade kohta ning esitaksid kahtlustatavate esindajatele kogu teabe, mis on vajalik nende klientide kaitsmiseks; nõuab kinnitust, et kõikides NATO lepingutes ja NATO–ELi ning muudes Atlandi-ülestes lepingutes austatakse põhiõigusi;

49.

avaldab austust USA kodanikuühiskonna algatusele moodustada 2010. aastal sõltumatu kaheparteiline töökond, et uurida USA valitsuse poliitikat ja meetmeid, mis on seotud terrorismis kahtlustatavate vangistamise ja kinnipidamise ning neile süüdistuse esitamisega ning USAs vangistuses hoidmisega Clintoni, Bushi ja Obama valitsuste ajal;

50.

palub, et USA – arvestades, kui oluline on Atlandi-ülene partnerlus ja USA juhtroll selles valdkonnas – uuriks täies ulatuses kõiki rikkumisi, mille ta on toime pannud, ja tagaks vastutuse võtmise nende eest, tagaks asjaomase siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse kohaldamise, et teha lõpp õiguslikele mustadele aukudele, lõpetaks sõjaväekohtumenetlused, kohaldaks terrorismis kahtlustatavate suhtes täiel määral kriminaalõigust ja taastaks kinnipidamise läbivaatamise ning habeas corpus’e põhimõtte rakendamise, nõuetekohase menetluse, kaitse piinamise eest ja mittediskrimineerimise välis- ja USA kodanike vahel;

51.

kutsub president Obamat üles täitma oma 2009. aasta jaanuaris antud lubaduse sulgeda Guantánamo Bay kinnipidamisasutus, lubada igal kinnipeetaval, kellele süüdistust ei esitata, võimalikult kiiresti oma kodumaale naasta või suunduda muusse ohutusse riiki, mõista nende Guantánamo kinnipeetavate üle, kelle vastu on olemas piisavalt vastuvõetavaid tõendeid, viivitamata kohut õiglase ja avaliku ärakuulamisega sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt ning tagada süüdimõistmise korral nende vangistamine USAs kooskõlas kohaldatavate rahvusvaheliste standardite ja põhimõtetega; nõuab samuti Guantánamos toime pandud inimõiguste rikkumiste uurimist ja vastutuse selgitamist;

52.

nõuab, et kõikidele kinnipeetavatele, kellele süüdistust ei esitata, kuid keda ei saa kodumaale tagasi saata piinamise või tagakiusamise tegeliku ohu tõttu nende kodumaal, antaks võimalus asuda ümber USAsse humanitaarkaitse all ja võimaldataks hüvitust (32), ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid oleksid ka valmis niisuguseid endisi Guantánamo kinnipeetavaid vastu võtma;

53.

kutsub USA ametivõime üles tunnistama kehtetuks NDAAga antud volituse inimeste tähtajatuks kinnipidamiseks süüdistust esitamata või kohtumenetluseta;

54.

kutsub delegatsiooni juhtide konverentsi üles tagama, et algatataks parlamentaarsed dialoogid terrorismi vastu võitlemisel põhiõiguste kaitsmise teemal, tuginedes terrorismivastase võitlusega seotud salajase kinnipidamise ülemaailmseid tavasid käsitleva ÜRO ühisuuringu järeldustele ja selle järelmeetmetele ning aruandele „UN Compilation of good practices on legal and institutional frameworks and measures that ensure respect for human rights by intelligence agencies while countering terrorism, including on their oversight” (ÜRO heade tavade kompilatsioon õigus- ja institutsiooniliste raamistike ja meetmete, sh nende järelevalve valdkonnas, millega tagatakse, et luureagentuurid austavad terrorismiga võitlemisel inimõigusi);

55.

kohustub pühendama oma järgmise liikmesriikide parlamentidega peetava parlamentaarse ühiskohtumise sellele, et vaadata läbi parlamentide roll LKA programmi raames toime pandud inimõiguste rikkumiste eest vastutuse tagamisel ning edendada tugevamat koostööd ja korrapärast vahetustegevust riiklike järelevalveasutuste vahel, kes vastutavad luureteenistuste kontrollimise eest, asjaomaste riiklike asutuste, ELi institutsioonide ja ametite osavõtul;

56.

on kindlalt otsustanud jätkata talle ajutise komisjoni poolt antud mandaadi täitmist vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklitele 2, 6 ja 7; teeb oma kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile koos inimõiguste allkomisjoniga ülesandeks pöörduda kõnealuses küsimuses Euroopa Parlamendi poole täiskogu istungjärgul aasta pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist; peab väga oluliseks hinnata praegu, mil määral on järgitud Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud soovitusi, ja juhul, kui neid ei ole järgitud, analüüsida selle põhjuseid;

57.

palub nõukogul, komisjonil, Euroopa Ombudsmanil, liikmesriikide, kandidaatriikide ja assotsieerunud riikide valitsustel ja parlamentidel, Euroopa Nõukogul, NATO-l, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil ning Ameerika Ühendriikide valitsusel ja Kongressi mõlemal kojal teavitada Euroopa Parlamenti mis tahes arengust, mis võib toimuda käesoleva raportiga hõlmatud teemavaldkondades;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide, kandidaatriikide ja assotsieerunud riikide valitsustele ja parlamentidele, samuti Euroopa Nõukogule, NATO-le, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile ning Ameerika Ühendriikide valitsusele ja Kongressi mõlemale kojale.

3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/16

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiget 2, artiklit 78 ja artiklit 80,

—

võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi-sisese tõhustatud solidaarsuse kohta varjupaigavaldkonnas „Vastutuse paremat jagamist ja suuremat vastastikust usaldust käsitlev ELi arengukava” (COM(2011)0835),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – nn Stockholmi programm (1),

—

võttes arvesse komisjoni 6. aprilli 2005. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile, millega kehtestatakse raamprogramm „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” aastateks 2007–2013 (COM(2005)0123),

—

võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 8. märtsi 2012. aasta järeldusi, mis käsitlevad tõelist ja praktilist solidaarsust rändevoogudest, sealhulgas erinevatest rühmadest koosnevatest rändevoogudest kõige rohkem mõjutatud liikmesriikidega, justiits- ja siseküsimuste nõukogu 3151. kohtumisel,

—

võttes arvesse rahvusvahelisi ja Euroopa inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eeskätt ÜRO pagulasseisundi konventsiooni, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (ECHR) ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (harta),

—

võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2007. aasta rohelist raamatut Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta (COM(2007)0301),

—

võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2008. aasta teatist „Varjupaigapoliitika kava: ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus” (COM(2008)0360),

—

võttes arvesse 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (2),

—

võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2011. aasta 18-kuulist programmi, mille on koostanud eesistujariigid Poola, Taani ja Küpros,

—

võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu määrus, millega luuakse Varjupaiga- ja Rändefond (COM(2011)0751),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0248/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Liit on 2012. aastal pühendunud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rajamisele;

B.

arvestades, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi olulise osana ja juhtpõhimõttena on algusest peale tunnustatud solidaarsust, mis kujutab endast ka nende ELi õigusaktide peamist põhimõtet, mille kohaselt peaksid liikmesriigid võrdsel ja õiglasel viisil jagama nii hüvesid kui ka koormust;

C.

arvestades, et solidaarsus peab käima käsikäes vastutusega ning liikmesriigid peavad tagama, et nende varjupaigasüsteemid vastavad rahvusvahelises ja Euroopa Liidu õiguses, eelkõige 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonis, selle 1967. aasta lisaprotokollis, Euroopa inimõiguste konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, kehtestatud standarditele;

D.

arvestades, et toetuse andmist varjupaigamenetluse läbiviimisel solidaarsuse ja jagatud vastutuse vaimus tuleb pidada liikmesriikide abivahendiks nende kohustuste täitmisel, et pakkuda kaitset isikutele, kes vajavad rahvusvahelist kaitset, ning aidata neid kolmandaid riike, kes võtavad vastu enim pagulasi, eesmärgiga tugevdada tervikuna kaitse ühist ala;

E.

arvestades, et vaatamata kohustusele kontrollida üksikuid varjupaigataotlusi igal üksikjuhul eraldi, on siiski seisukohal, et kui ühise menetlemise eesmärk on jõuda ühiste otsusteni, tuleb nõuetekohaselt arvesse Euroopa Liidu ühist käsitlust turvalisest päritoluriigist ja turvalisest kolmandast riigist, pidades kinni tingimustest ja kaitsemeetmetest, mis sisalduvad Euroopa Parlamendi 6. aprillil 2011 esimese lugemise seisukohas seoses komisjoni ettepanekuga varjupaigamenetluste direktiivi läbivaatamise kohta;

1.

tunneb heameelt komisjoni teatise üle ELi-sisese tõhustatud solidaarsuse kohta varjupaigavaldkonnas, milles nõutakse solidaarsusele ja vastutuse jagamisele väljundi leidmist konkreetsete meetmetena ja et liikmesriigid täidaksid oma kohustust tagada, et nende oma varjupaigasüsteem vastab nii rahvusvahelistele kui ka Euroopa Liidu normidele;

2.

rõhutab solidaarsuse ja vastutuse jagamise keskset rolli ning horisontaalset mõju Euroopa ühises varjupaigasüsteemis; kordab, et on vaja tagada liidu varjupaigaküsimustealase acquis’ tõhus ja ühtne kohaldamine ning õigusaktide rakendamine, et kindlustada kaitse kõrge tase;

3.

tuletab meelde, et õigus rahvusvahelisele kaitsele on rahvusvahelistes ja liidu õigusaktides sätestatud põhiõigusena, mida täiendab rida täiendavaid õigusi ja põhimõtteid, nagu mittetagasisaatmise põhimõte, õigus väärikusele, piinamise ja ebainimliku ning alandava kohtlemise keelustamine, naiste kaitsmine vägivalla ja igat liiki diskrimineerimise eest, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ning õigus era- ja perekonnaelule;

4.

rõhutab, et solidaarsuse ja vastutuse jagamise põhimõte on kätketud aluslepingutesse ning et tõhus solidaarsusraamistik hõlmab vähemalt ELi institutsioonide ja ametite ning liikmesriikide kohustust teha koostööd, et leida viise selle põhimõtte jõustamiseks; kinnitab, et solidaarsus ei piirdu liikmesriikide omavaheliste suhetega, vaid on suunatud ka varjupaigataotlejatele ning rahvusvahelise kaitse saajatele;

5.

rõhutab asjaolu, et kuigi 2011. aastal on varjupaiga taotlejate arv uuesti suurenenud, on varjupaigataotluste arv ELis viimasel kümnendil üldiselt vähenenud; toonitab, et teatud liikmesriigid seisavad silmitsi ebaproportsionaalselt suure arvu varjupaigataotlustega võrreldes teiste liikmesriikidega, mida põhjustavad erinevad tegurid, sealhulgas geograafilised näitajad, ja et varjupaigataotlused on ELis ebaühtlaselt jaotunud; tuletab meelde, et 2011. aastal langes enam kui 90 % varjupaigataotlustest kümnele liikmesriigile, et kuni 2011. aasta suveni paigutati ELis Maltalt kuude teise liikmesriiki ümber vaid 227 rahvusvahelise kaitse saajat ning et 2011. aastal asustati kogu ELis vaid kümnesse ELi liikmesriiki ümber 4 125 pagulast, mis moodustas ligikaudu 6,6 % kõigist sel aastal ümberasustatud pagulastest; rõhutab, et on tähtis need ebavõrdsused välja selgitada, võrreldes muu hulgas absoluutarve ja suutlikkuse näitajaid, ja et kõige rohkem varjupaigataotlusi saavad liikmesriigid peavad saama ELilt nii haldus- kui ka finantsabi;

6.

rõhutab, et kui ei lahendata ebakõlasid varjupaigataotluste proportsioonis üksikute liikmesriikide vastuvõtuvõimega ning eri liikmesriikide tehnilises ja haldussuutlikkuses, ei ole võimalik saavutada varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate kõrgetasemelist kaitset;

7.

kinnitab, et liikmesriigid peavad tagama õiglaste ja tulemuslike varjupaigasüsteemide kehtestamise, et reageerida muutuvatele varjupaigataotlejate voogudele; on seisukohal, et kuigi varjupaigataotluste arv ei ole püsiv, on tõendeid konkreetsete sisenemispunktide kohta ELi välispiiril, mis kujutavad endast tulipunkte ja mille puhul on mõistlik eeldada, et esitatakse suur arv varjupaigataotlusi; nõuab, et tegeliku solidaarsuse märgina võetaks meetmeid, et suurendada peamiste ELi sisenemispunktide asukohaliikmesriikide varjupaigasüsteemi valmisolekut;

8.

rõhutab, et kõigil liikmesriikidel on kohustus täielikult rakendada ja kohaldada nii liidu õigust kui ka rahvusvahelisi õigusi varjupaigavaldkonnas; märgib, et liidu välispiiridel asuvad liikmesriigid seisavad Euroopa ühises varjupaigasüsteemis silmitsi probleemidega, mis erinevad nende liikmesriikide omadest, kes ei asu välispiiridel, ning seega vajavad erinevat toetust vastavate ülesannete piisavaks täitmiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80 nõutakse olemasolevate meetmete kasutuselevõttu ja ka uute meetmete väljatöötamist nende liikmesriikide abistamiseks vajaduse korral;

9.

nõuab olemasolevate meetmete optimaalsemat kasutamist ning ka uute suunatud meetmete ja vahendite väljatöötamist, reageerimaks pidevalt muutuvatele probleemidele paindlikult, kuid tõhusalt; selliseks optimeerimiseks on praegu eriti sobiv aeg, arvestades ELi tabanud finantskriisi, mis on pannud lisakoormuse liikmesriikide püüdele tulla tõhusalt toime varjupaigamenetlusega, eeskätt nende liikmesriikide puhul, kes võtavad vastu ebaproportsionaalselt suurel arvul varjupaigataotlejaid;

10.

märgib, et arvestades üha suuremaid pagulastega seonduvaid vajadusi ülemaailmsel tasandil, võib keskkonna- ja arengupoliitikat hõlmav koostöö kolmandate riikidega mängida otsustavat rolli solidaarsusel põhinevate suhete ülesehitamisel;

11.

rõhutab, kui oluline on koguda, analüüsida ja asetada perspektiivi usaldusväärseid, täpseid, terviklikke, võrreldavaid ja ajakohaseid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid, et jälgida ja hinnata meetmeid ning omandada usaldatav arusaamine varjupaigaga seotud teemadest; liikmesriike tuleks julgustada seega esitama Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametile ja komisjonile asjakohaseid andmeid lisaks nendele andmetele, mis on sätestatud rändestatistika määruse ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti määrusega; kõik andmed tuleks võimaluse korral esitada soo alusel;

12.

avaldab kahetsust ELi sotsiaal-majandusliku ebakindlusega kaasnevate ksenofoobia ja rassismi ning halbade ja valeinfol põhinevate arvamuste esilekerkimise üle seoses varjupaigataotlejate ja pagulastega; soovitab liikmesriikidel korraldada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate tegeliku olukorra kohta;

13.

rõhutab, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine võib edendada tihedamat praktilist koostööd liikmesriikide vahel, et aidata kaasa märkimisväärsete erinevuste vähendamisele varjupaigaga seotud tavades, eesmärgiga luua ELis paremad ja õiglasemad varjupaigasüsteemid; on veendunud, et sellise aktiivse praktilise koostööga peab kaasnema Euroopa varjupaigapoliitikat käsitlevate õigusaktide ühtlustamine;

14.

tuletab meelde, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet peaks pakkuma liikmesriikidele koostöös kodanikuühiskonnaga ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga tehnilist abi ja konkreetset asjatundlikkust varjupaigaalaste õigusaktide rakendamisel; rõhutab, kui tähtis on, et komisjon kasutaks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti kogutud teavet, et selgitada välja võimalikud puudujäägid liikmesriikide varjupaigasüsteemides; selline teave, mida Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet kogub määruse (EL) nr 439/2010 alusel, on ühtlasi asjakohane varajase hoiatuse, valmisoleku ja kriisijuhtimise raamistikus, mis moodustab osa muudetud Dublini määrusest; rõhutab sellega seoses, kui oluline on esitada korrapäraselt aruandeid ja koostada tegevuskavu, et edendada suunatud lahendusi ja soovitusi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täiendamiseks ning võimalike puuduste vähendamiseks; võtab eelkõige teatavaks ameti rolli ühismeetmete kooskõlastamisel ja toetamisel, et aidata liikmesriike, kelle varjupaigasüsteemid ja vastuvõturajatised kogevad erilist survet, meetmetega, mis hõlmavad ametisikute lähetamist asjaomasesse liikmesriiki ning selliste varjupaigatugirühmade, sotsiaaltöötajate ja tõlkide kasutamine, kelle saab kriisiolukordades kiiresti mobiliseerida; tuletab meelde, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti mõju sõltub liikmesriikide tahtest kasutada ameti pakutavaid võimalusi;

15.

kutsub Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit üles – võttes arvesse nii selle ülesandeid kui ka piiratud eelarvet, ressursse ja kogemusi – optimeerima oma olemasolevaid ressursse, alustades tihedat dialoogi ja koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga, eesmärgiga vahetada varjupaigateemadel teavet ning ühendada teadmisi, koguda teavet, vahetada häid tavasid, töötada välja laiaulatuslikud suunised sooküsimuste kohta varjupaigas ning luua reserv ekspertidest, juhtumite menetlejatest ja tõlkidest, keda saaks lühikese etteteatamisega appi kutsuda; lisaks soovitab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil tagada nõuandvas kogus osalevate organisatsioonide laialdane esindatus;

16.

rõhutab, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti tegevuses tuleks keskenduda nii pikaajalistele ennetuseesmärkidele kui ka lühiajalistele reaktsioonimeetmetele, et erinevatele olukordadele asjakohaselt reageerida; arvab seetõttu, et samal ajal kui Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet peaks toetama vähe arendatud või mittetoimivate varjupaigasüsteemide suutlikkuse suurendamise meetmeid, peaks amet esmatähtsaks pidama hädaolukordi ning liikmesriike, kes seisavad silmitsi erilise või ebaproportsionaalse survega; toonitab sellega seoses varjupaigaküsimuste eksperdirühmade abi olulisust arvukate juhtumite menetlemisel ja menetluses mahajäämuse korral, pakkudes koolitusi, tegeledes projektijuhtimisega, nõustades ja soovitades konkreetseid meetmeid ning jälgides ja rakendades järelmeetmeid;

17.

võtab teadmiseks olemasoleva tegevuskava, millega toetatakse Kreeka varjupaigasüsteemi ning parandatakse varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate olukorda Kreekas; toonitab, et hoolimata teatavast saavutatud edusammudest peavad nii ELi kui ka Kreeka ametiasutused tegema täiendavaid jõupingutusi, et parandada varjupaigasüsteemi ning tagada varjupaigataotlejate õiguste täielik austamine; tuletab meelde, et riigi raha eraldamine enamate ametnike palkamiseks on vastuolus eelarvepuudujäägi vähendamise meetmetega, ning soovitab, et selle probleemiga tegeletaks, kuna hästi toimiv varjupaigaamet on Kreekale vajalik, võimaldamaks tal täita rahvusvahelistest ja ELi õigusaktidest tulenevaid kohustusi;

18.

võtab teadmiseks komisjoni ja nõukogu soovitused ametitevahelise koostöö kohta Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ja Frontexi vahel ning rõhutab, et Frontexi põhiõiguste strateegia täielik ja kiire rakendamine on rahvusvahelise kaitse puhul mis tahes sellise koostöö eeltingimus, sealhulgas inimõiguste ametniku nimetamisel, nõuandva kogu loomisel koos kodanikuühiskonnaga ning rahvusvaheliste organisatsioonide kutsumisel osalema oma tegevuses inimõiguste vaatlejana; rõhutab, et igasugust koostööd tuleb vaadelda varjupaigataotlejate kaitsmise Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste standardite tugevdamise seisukohast, suurendades seega tegelikult varjupaigataotlejatele pakutava kaitse kvaliteeti; kutsub seega Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit toetama Frontexit seoses selle kohustustega, mis puudutavad juurdepääsu rahvusvahelisele kaitsele, eelkõige tagasi- ja väljasaatmise lubamatus; rõhutab, et piiril võetavaid meetmeid tuleb rakendada kaitset arvestaval viisil;

19.

tunnistab vajadust vaadata Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti volitused korrapäraselt läbi, et tagada piisav reageerimine erinevate varjupaigasüsteemide ees seisvatele probleemidele; soovitab – pidades meeles, et kõik Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti võetavad meetmed sõltuvad liikmesriikide heast tahtest – kaaluda võimalust võtta ameti volituste piires kasutusele struktuurilised tagatised, tagamaks, et vajaduse korral tehakse nii praktilist koostööd kui ka pakutakse tehnilist abi;

20.

julgustab liikmesriike kasutama täielikult ära Euroopa Pagulasfondist saadaolevaid vahendeid suunatud meetmete võtmisel varjupaigasüsteemide parandamiseks; soovitab, et liikmesriigid võtaksid meetmeid selliste küsimustega tegelemiseks nagu tülikad bürokraatlikud menetlused, viivitused vahendite kasutamisel ja likviidsusprobleemid, et tagada raha tõhus ja kiire jaotamine;

21.

tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid täielikult ära kasutama Euroopa Pagulasfondi pakutavad võimalused ning tagama, et kõik eraldatavad rahalised vahendid jagatakse nii, et projektijuhtidel ei teki rahastatavate projektide elluviimisel raskusi;

22.

tervitab 2014. aastal lihtsama ja paindlikuma rände- ja varjupaigafondi loomist, millega asendatakse Euroopa Pagulasfond, Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond ja Euroopa Tagasipöördumisfond, ning rõhutab vajadust eraldada piisavalt vahendeid rahvusvahelise kaitse saajatele ja varjupaigataotlejatele pakutava kaitse toetamiseks; toonitab sellega seoses, et oluline on võtta rände- ja varjupaigafondi puhul kasutusele tagatised, et vältida raha liigset eraldamist üksnes ühele poliitikavaldkonnale Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kui terviku arvel; peab mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 siseasjade valdkonnale eraldatavate rahaliste vahendite reformi raames vajalikuks eraldada piisavalt vahendeid ka piirikaitseks, et saavutada ka selles valdkonnas suurem solidaarsus; tuletab meelde, et liikmesriikidel peaks alati olema piisavalt vahendeid, et rahastada rahvusvahelise kaitse ja solidaarsusmeetmeid;

23.

kinnitab vajadust, et rände- ja varjupaigafondi rahalised vahendid oleksid piisavalt paindlikud ja lihtsasti kasutatavad, et oleks võimalik kiiresti ja asjakohaselt reageerida varjupaigavaldkonnaga seotud ootamatule survele või kriisile, mis mõjutab ühte või mitut liikmesriiki; teeb sellega seoses ettepaneku jätta vajaduse korral reservi teatav protsent rände- ja varjupaigafondi vahendeid, mis on vahekokkuvõtte raames broneeritud meetmetele, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel täielikult rakendada ja kohaldada kehtivat Euroopa varjupaigaküsimustealast acquis’d ja järgida selles valdkonnas kõiki rahvusvahelisi kohustusi, vahepealse läbivaatamiseni;

24.

tervitab sisepoliitikaalaseid dialooge liikmesriikidega selle üle, kuidas nad on kasutanud varasematest mitmeaastastest programmidest saadud raha; rõhutab osalemist eeldava lähenemisviisi olulisust optimaalsete tulemuste saavutamisel ja soovitab tugevdada partnerluspõhimõtet, kaasates kodanikuühiskonda, rahvusvahelisi organisatsioone, kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ja asjaomaseid sidusrühmi, sest nende kogemused on olulised realistlike prioriteetide seadmiseks ja kestlike programmide väljatöötamiseks; nende panus eesmärkide ja programmide väljatöötamisse, rakendamisse, kontrollimisse ja hindamisse on seepärast tähtis ja liikmesriigid peaksid sellega arvestama;

25.

rõhutab rahalise vastutuse jagamise olulisust varjupaigavaldkonnas ning soovitab luua hästivarustatud mehhanismi, et võtta vastu suurel arvul varjupaigataotlejaid ja rahvusvahelise kaitse saajaid, kas absoluutarvudes või proportsionaalselt, ning aidata liikmesriike, mille varjupaigasüsteemid on vähem arenenud; arvab, et vastuvõtmise ja varjupaigataotluste menetlemise tegelike kulude väljaselgitamiseks ja kvantifitseerimiseks on vaja teha veel uurimistööd; kutsub seega komisjoni üles korraldama uuringut nende rahasummade hindamiseks, mis tuleks eraldada vastavalt iga liikmesriigi võetud vastutusele järgmiste näitajate alusel: esmakordsete varjupaigataotluste arv, nende positiivsete otsuste arv, millega antakse pagulasseisund või täiendav kaitse, ümberasustatud ja -paigutatud pagulaste arv, tagasisaatmisotsuste ja -operatsioonide arv ning kinnipeetud ebaseaduslike sisserändajate arv;

26.

soovitab liikmesriikidel kasutada ära rände- ja varjupaigafondist ümberpaigutamiseks saadaolevaid rahalisi stiimuleid, tunnistades, et rahaline abi fondist ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti tehniline abi on olulised; soovitab luua prioriteetsed valdkonnad, et tegeleda pakiliste olukordadega ning pakkuda suuremat rahalist toetust liikmesriikidele, kes soovivad osaleda ümberpaigutamisalgatustes, et leevendada sellega seotud rahalisi kulusid;

27.

usub, et selgema ja tõhusama rahaliste stiimulite süsteemi loomine ümberasustamises osalevatele liikmesriikidele ning riiklike varjupaigasüsteemide infrastruktuuri parandamiseks mõeldud ennetavad strateegiad avaldavad pikaajalist soodsat mõju standardite lähenemisele ELis ja Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kvaliteedile;

28.

tunneb heameelt võimaluste üle suurendada komisjoni osa kuni 90 %-ni nende projektide abikõlblikest kogukuludest, mida muul juhul ei oleks saadud rakendada; arvab, et komisjoni poolt rahastatud projektidest peaks tulenema selge lisandväärtus; rõhutab, et ELi rahastamisvahendid ei tohiks mingil juhul asendada varjupaigapoliitikale eraldatud riikide eelarveid;

29.

rõhutab, et praegu on tegevuste rahastamisega seotud sellised probleemid nagu takistused täpsele teabele ja rahastamisele juurdepääsul, realistlike ja kohandatud eesmärkide seadmine ning tõhusate järelmeetmete rakendamine; soovitab dubleerimise vältimiseks tagatiste kasutuselevõttu, raha selget eraldamist ning tegevuste lisandväärtuse ja saavutatud tulemuste põhjalikku uurimist;

30.

rõhutab, kui oluline on range järelevalve raha kasutamise ja juhtimise üle konkreetsete kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate ja kriteeriumide alusel, et vältida inim- ja raharessursside vääreraldamist ja tagada kehtestatud eesmärkide järgimist; tervitab sellega seoses ühise hindamis- ja järelevalveraamistiku loomist;

31.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid komisjoni abiga muude saadaolevate rahaliste vahendite – nagu Euroopa Sotsiaalfond ja muud struktuurifondid – olemasolevate täiendavate vahendite täieliku ärakasutamise, et saavutada varjupaigapoliitika terviklik rahastamisviis;

32.

tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle korraldada 2014. aastal Dublini süsteemi ulatuslik hindamine, et vaadata läbi selle õiguslik, majanduslik, sotsiaalne ja inimõigustele avaldunud mõju ning eelkõige mõju nende naiste olukorrale, kes taotlevad varjupaika; arvab, et vaja on veel kaaluda võrdse vastutuse jagamise mehhanismi väljatöötamist, et määrata kindlaks, milline liikmesriik peaks vastutama varjupaigataotluste menetlemise eest, mis võimaldaks anda hädaolukorras ja ebaproportsionaalse koorma all kannatavatele liikmesriikidele praktilist abi;

33.

arvab, et Dublini määrus, millega reguleeritakse vastutuse jagamist varjupaigataotluste puhul, asetab ebaproportsionaalse koorma liikmesriikidele, kes kujutavad endast ELi sisenemispunkte, ja ei näe ette varjupaigakohustuse õiglast jaotumist liikmesriikide vahel; märgib, et praeguses väga erinevate riiklike varjupaigasüsteemide ja varjupaigaküsimustealase acquis’ ebapiisava rakendamise kontekstis on Dublini süsteem, nagu seda on praeguseni kohaldatud, viinud varjupaigataotlejate ebavõrdse kohtlemiseni ning sel on ka halb mõju perekondade taasühinemisele ja integreerumisele; rõhutab lisaks selle puudusi seoses tõhususe ja kulukusega, kuna enam kui pool kokkulepitud üleandmistest jääb toimumata ja ikka veel esitatakse oluline arv korduvaid taotlusi; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et varjupaiga taotlejatele, kes viiakse tagasi liikmesriiki Dublini teise määruse alusel, ei saaks osaks halvem kohtlemine lihtsalt seetõttu, et nad on Dublini teise määruse alusel tagasipöördujad;

34.

rõhutab, et asjakohane kohtupraktika juba õõnestab Dublini süsteemi põhimõtteid; on seisukohal, et kuigi kohtupraktika pakub küll vastuseid üksikjuhtude puhul, ei kõrvalda see varjupaigaküsimustealase acquis’ rakendamisel esinevaid puudujääke; tunnistab liikmesriikide vajadust tagada oma varjupaigasüsteemide vastavus ELi ja rahvusvahelistele standarditele; peab seega kiiduväärseks pingutusi lisada Dublini II määrusesse lisakriteeriume süsteemi soovimatute halbade mõjude leevendamiseks; on veendunud, et aruteludes vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise teemal tuleb võtta arvesse asjaolu, et mõnedel liikmesriikidel juba lasub ebaproportsionaalne surve ja et mõned varjupaigasüsteemid ei toimi osaliselt või üldse;

35.

peab oluliseks osaleda edasises dialoogis vastutuse jagamise üle seoses varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajatega, sealhulgas selliste vahendite kasutamise üle nagu varjupaigataotluste ühine menetlemine (edaspidi „ühine menetlemine”) ja ümberpaigutamiskavad;

36.

arvab, et ühine menetlemine võiks paljudel juhtudel olla väärtuslik solidaarsuse ja vastutuse jagamise vahend, eeskätt kui liikmesriigid seisavad silmitsi suure või ootamatu varjupaigataotlejate sissevooluga või kui taotluste läbivaatamisel on tekkinud mahajäämus, mis aeglustab ja häirib varjupaigamenetlust varjupaigataotlejate kahjuks; ühise menetlemisega võiks vältida või kõrvaldada suutlikkuse probleeme, vähendada varjupaigataotluste menetlemisega seotud koormust, kiirendada taotluste menetlusaega ning tagada vastutuse võrdsem jagamine varjupaigataotluste menetlemisel; toonitab, et ühine menetlemine nõuab selget kohustuste jaotamist asjaomaste liikmesriikide vahel, et vältida vastutuse nihutamist, ning otsuste tegemine jääb liikmesriigi kohustuseks; märgib, et seda peab täiendama süsteem, et tagada vastutuse võrdsem jaotamine taotluste menetlemise ajal;

37.

tunneb heameelt komisjoni algatatud teostatavusuuringu üle, et vaadelda lähemalt ühise menetlemise õiguslikku ja praktilist mõju liidu territooriumil, kuna selgitust on vaja terve hulga teemade puhul;

38.

märgib, et ühise menetlemisega ei pea tingimata kaasnema ühine otsus, aga et see võiks hõlmata toetust ja ühist menetlemist varjupaigataotluse menetluse muudes aspektides, nagu identimine, esimese astme menetluste ettevalmistamine, küsitlused või päritoluriigi poliitilise olukorra hindamine;

39.

rõhutab, et ühine menetlemine peaks pakkuma lisandväärtust seoses otsustamisprotsessi kvaliteediga, tagades õiglased, tõhusad ja kiired menetlused ning hõlbustades neid; rõhutab asjaolu, et kui täiustada varjupaigamenetlusi nende algusest (põhjalikust eeltööst) alates, võib see kahandada menetluse pikkust ja kulukust, tuues seega kasu nii varjupaigataotlejatele kui ka liikmesriikidele;

40.

rõhutab, et ühise menetlemise kavas tuleb täielikult austada taotlejate õigusi ning et sel eesmärgil peab see sisaldama tugevaid tagatisi; nõuab, et ühist menetlemist ei tohiks ühelgi juhul kasutada varjupaigamenetluse kiirendamiseks selle kvaliteedi arvel; on arvamusel, et ühine menetlemine võiks viia tõhusama varjupaigamenetluseni ka varjupaigataotleja kasuks, sest suurendatud haldussuutlikkuse tõttu võidakse tema kaitsevajadust kiiremini tunnistada;

41.

leiab, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti väärtuslik ülesanne võiks olla luua, koolitada ja koordineerida varjupaigatugirühmi, kes pakuksid abi, nõustaksid ja annaksid soovitusi esimese astme menetluses;

42.

soovitab, et ühist menetlemist hõlmavates ettenähtud kavades tuleks esikohale seada pigem need valikud, mis hõlmavad asjaomaste ametiasutuste rakendamist ja koostööd nendega, kui varjupaigataotlejate üleandmine;

43.

soovitab, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet julgustaks, lihtsustaks ja koordineeriks teabevahetust ja teisi ühise menetlemisega seotud tegevusvaldkondi;

44.

rõhutab, et ELi ümberasustamis- ja ELi-sisesed ümberpaigutamisskeemid on varjupaigataotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate kaitse tugevdamiseks mõeldud täiendavad meetmed, millega samas näidatakse ka ELi-sisest ja -välist solidaarsust;

45.

rõhutab, et teatud tingimustel on rahvusvahelise kaitse saajate ja varjupaigataotlejate füüsiline ümberpaigutamine üks konkreetsemaid solidaarsuse ilminguid ja see võib aidata märkimisväärselt kaasa Euroopa ühise varjupaigasüsteemi suuremale võrdsusele; toonitab, et kuigi ümberpaigutamine on ka rahvusvahelisele kaitsele pühendumuse ning inimõiguste edendamise kindel väljendus, osaleb ümberpaigutamisalgatustes senini vähe liikmesriike;

46.

rõhutab selliste projektide olulisust nagu Euroopa Liidu projekt ümberpaigutamiseks Maltalt (Eurema) ja selle laiendus, mille alusel on paigutatud ja paigutatakse rahvusvahelise kaitse saajad Maltalt ümber teistesse liikmesriikidesse, ning pooldab enamate samalaadsete algatuste väljatöötamist; väljendab kahetsust selle pärast, et see projekt ei ole olnud nii edukas kui oodatud, sest liikmesriigid avaldasid osalemisele vastuseisu; kutsub liikmesriike üles osalema aktiivselt Eurema projektis solidaarsuse ja kohustuste jagamise vaimus; tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle korraldada projekti Eurema põhjalik hindamine ja esitada ettepanek luua püsiv ELi ümberpaigutusmehhanism;

47.

kutsub komisjoni üles kaaluma püsiva ja tõhusa ELi-sisese ümberasustamismehhanismi loomist käsitlevas seadusandlikus ettepanekus Euroopa jaotusaluse kasutamist rahvusvahelise kaitse saajate ja varjupaigataotlejate füüsiliseks ümberpaigutamiseks, mis põhineks liikmesriikide vastuvõtmis- ja integratsioonisuutlikkust kajastavatel asjakohastel näitajatel, näiteks liikmesriigi SKP, elanikkonna suutus ja pindala ning kaitse saajate parimad huvid ja integratsiooniväljavaated; Euroopa jaotusalust saaks kasutada liikmesriikide puhul, kes kogevad konkreetset ja ebaproportsionaalset survet oma riiklikele varjupaigasüsteemidele, või hädaolukorra puhul; toonitab, et ümberpaigutamine toimub alati ainult rahvusvahelise kaitsja saaja nõusolekul ning Euroopa jaotusaluse kehtestamine ei piiraks iga liikmesriigi kohustust täielikult rakendada ja kohaldada olemasolevat Euroopa varjupaigaküsimustealast acquis’d kaitsele kvalifitseerumise, vastuvõtutingimuste ja menetlusalaste tagatiste puhul ja järgida kõiki rahvusvahelisi kohustusi selles valdkonnas;

48.

kutsub komisjoni üles lisama oma ettepanekusse luua püsiv ELi ümberpaigutusskeem ka tugevad menetluslikud tagatised ja selged kriteeriumid, et tagada võimalike kaitsesaajate parimad huvid ning samuti leevendada rändesurvet rändevoogudega rohkem kokku puutuvates liikmesriikides; soovitab vastuvõtva kogukonna, kodanikuühiskonna ja kohalikud omavalitsused algusest peale kaasata ümberpaigutamisalgatustesse;

49.

rõhutab, et samal ajal kui ümberpaigutamine võib pakkuda püsivat lahendust rahvusvahelise kaitse saajatele ning ka leevendust liikmesriikide varjupaigasüsteemidele, ei tohi selle tulemusel tekkida vastutusest vabanemist; nõuab, et ümberpaigutamise puhul peaksid ümberpaigutamisest kasu saavad liikmesriigid kohustuma tõhusalt tegelema kaitsealaste puudujääkidega oma varjupaigasüsteemides ning tagama saatvatesse liikmesriikidesse jäänud isikutele kaitse kõrge taseme nii vastuvõtutingimuste, varjupaigamenetluse kui ka integreerumisega seoses;

50.

tervitab rände- ja varjupaigafondi pakutavaid rahastamisvõimalusi varjupaigataotlejate ümberpaigutamiseks ning julgustab liikmesriike osalema vabatahtlikes algatustes, austades samas täielikult varjupaigataotlejate õigusi ja vajadust küsida nende nõusolekut; kutsub komisjoni üles uurima ELi varjupaigataotlejate ümberpaigutamissüsteemi väljatöötamise võimalikkust, hinnates muu hulgas võimalust luua see Euroopa jaotusaluse põhjal, mis võtaks arvesse objektiivselt kontrollitavaid kriteeriume, nagu liikmesriigi SKP, rahvaarv ja pindala ning varjupaigataotlejate parimaid huve ja integratsiooniväljavaateid; sellist programmi võiks kohaldada solidaarsusmeetmena olukordades, kus varjupaigataotlejate arv on liikmesriigi varjupaigasüsteemi suutlikkusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur, või siis hädaolukordades;

51.

tuletab meelde Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti volitusi seoses rahvusvahelise kaitse saajate liikmesriikide vahel ümberasustamise edendamisega ja kutsub ametit üles suurendama oma suutlikkust, et toetada aktiivselt ümberasustamise programme ja meetmeid tihedas koostöös Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga teabe ja parimate tavade vahetuse ning kooskõlastamis- ja koostöömeetmete abil;

52.

märgib, et komisjon on osutanud, et ta kaalub alati, kui asjakohased tingimused on täidetud, ajutise kaitse direktiivi mehhanismi rakendamist, eelkõige ümberasustatud isikute, kes ei saa naasta oma päritoluriiki turvalistes ja kindlates tingimustes, massilise sissevoolu või eelseisva massilise sissevoolu korral; kutsub komisjoni üles muutma kõnealuse direktiivi rakendamine võimalikuks isegi juhul, kui asjaomane sissevool kujutab endast massilist sissevoolu vähemalt ühe liikmesriigi jaoks, ja mitte ainult juhul, kui see kujutab endast massilist sissevoolu ELi kui terviku jaoks;

53.

toonitab, et vastastikune usaldus põhineb ühisel arusaamal kohustustest; rõhutab, et ELi õiguse järgimine on liikmesriikide vahelise usalduse vältimatu osa;

54.

rõhutab, et kui liikmesriigid täidavad oma õiguslikke ja põhiõigustega seotud kohustusi, siis tugevdab see nii usaldust kui ka solidaarsust;

55.

rõhutab, kui oluline on rajada kindel alus liikmesriikide vastastikusele usaldusele, kuna see on olemuslikult seotud Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga ning tõelise ja tegeliku solidaarsusega;

56.

tunnistab, et kuigi rahvusvahelise kaitse kohustuste järgimine tugevdab vastastikust usaldust, ei pruugi see tingimata anda tulemuseks ühtset eeskirjade kohaldamist, arvestades, et rahvusvaheliste ja ELi varjupaigaalaste õigusaktide tõlgendamine ja kohaldamine on liikmesriigiti ikka veel väga erinev, nagu on selgunud Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu hiljutisest kohtupraktikast seoses Dublini määrusega; rõhutab, et komisjoni ja kohtute kohustus on jälgida ja hinnata varjupaigaeeskirjade kohaldamist kooskõlas rahvusvahelise ja ELi õigusega;

57.

usub, et varajase hoiatamise mehhanismid, mis on võetud kasutusele tekkivate probleemide tuvastamiseks ja käsitlemiseks, enne kui need põhjustavad kriise, võivad osutuda väärtuslikuks vahendiks; arvab siiski, et ette tuleks näha ka täiendavad lahendused, et vältida põhiõiguste rikkumist ning tagada varjupaigasüsteemide nõuetekohane toimimine;

58.

rõhutab, et kuigi rikkumismenetlusi tuleks varmamalt kasutada, et tõmmata tähelepanu liikmesriikide kohustustele ja nendepoolsele kehtiva varjupaigaküsimustealase acquis’ mittejärgimisele, peaks nendega kaasnema ennetusmeetmed, operatiivkavad ja järelevalvemehhanismid, et saada tulemusi; toonitab, kui olulised on korrapärased hindamised, edasiviiv dialoog ja heade tavade vahetus kui otsustavad tegurid, mis toovad tõenäolisemalt kaasa soodsad arengud varjupaigasüsteemides, mille puhul on tuvastatud puudusi; lisaks võidakse anda erinevates vormides rahalist ja praktilist abi, et saavutada ELi varjupaigaga seotud õigusaktide täielik ja nõuetekohane rakendamine;

59.

märgib, et Dublini süsteem põhineb vastastikusel usaldusel ja et selle rakendamine tähendab tagasilükkamisotsuste vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel, arvestades, et varjupaigataotlust saab ELis vaid ühe korra esitada; kutsub komisjoni üles 2014. aastaks esitama teatist raamistiku kohta rahvusvahelise kaitse saajate kaitse ülekandmiseks ja varjupaigaotsuste vastastikuseks tunnustamiseks vastavalt Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavale;

60.

rõhutab, et rände juhtimine võib vastastikust usaldust ja solidaarsusmeetmeid suurendada üksnes juhul, kui sellega kaasneb kaitset arvestav lähenemisviis, mille kohaselt piiril võetavaid meetmeid kasutatakse viisil, mis ei piira pagulaste ega rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute õigusi;

61.

rõhutab, et viisarežiimid reguleerivad mitmeid sisenemis- ja väljumislubasid ning kõnealused sisenemis- ja väljumiseeskirjad ei piira mingilgi viisil õiguslikke kohustusi varjupaiga pakkumise valdkonnas;

62.

tuletab meelde komisjoni võetud kohustust hõlbustada kaitset vajavate isikute korrakohast saabumist ELi ja kutsub komisjoni üles uurima uusi lähenemisviise, mis puudutavad juurdepääsu varjupaigamenetlusele; tervitab sellega seoses komisjoni võetud kohustust võtta 2013. aastaks vastu teatis uute lähenemisviiside kohta, mis käsitlevad varjupaigamenetlusele juurdepääsu peamistes transiidiriikides;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa Nõukogule.

3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/25

—

võttes arvesse koostamisel olevat teatist komisjoni 2013. aasta tööprogrammi kohta,

—

võttes arvesse kehtivat Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet ning eriti selle lisa 4,

—

võttes arvesse oma 4. juuli 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 2012. aasta juunis toimunud kohtumise kohta (1),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 35 lõiget 3,

A.

arvestades, et käesolev riigivõla-, finants- ja majanduskriis paneb Euroopa Liidu juhtimise oma ulatuse ja tõsiduse tõttu tõsisemalt proovile kui iial varem;

B.

arvestades, et EL on jõudnud kriitilisse seisu, mil kriisist ei ole enam võimalik välja tulla ilma Euroopa ja eelkõige euroala integratsiooni märkimisväärselt süvendamata, kusjuures sellega peab kaasnema ka demokraatliku kontrolli ja vastutuse asjakohane suurendamine;

C.

arvestades, et Euroopa Komisjoni ülesanne on edendada liidu üldisi huve, teha sel eesmärgil asjakohaseid algatusi, tagada aluslepingute kohaldamine, teostada järelevalvet liidu õigusaktide rakendamise üle, täita koordineerivaid, täitev- ja juhtimisülesandeid ning teha ettepanekuid uute õigusaktide koostamiseks;

1.

nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki oma volitusi täies ulatuses ning võtaks endale poliitilise juhtrolli jätkuva kriisi põhjustatud arvukate probleemide lahendamisel, seades eesmärgiks finantsstabiilsuse ja majanduse taastumise, mis tuleks saavutada suurema konkurentsivõime ning jätkusuutliku, tulemusliku ja sotsiaalselt õiglase kriisivastase tegevuskava abil;

2.

tuletab meelde oma 4. juulil 2012. aastal esitatud nõudmist, et komisjon esitaks hiljemalt septembriks kooskõlas ühenduse meetodiga seadusandlike ettepanekute paketi, mis põhineks aruandes „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” määratletud neljal komponendil;

3.

nõuab, et komisjon osaleks täielikult aruannete koostamisel, mis esitatakse 2012. aasta oktoobris ja detsembris Euroopa Ülemkogule ning milles tuleb esitada majandus- ja rahaliidu tugevdamise konkreetne tegevus- ja ajakava, sh rahandus-, maksu- ja majanduspoliitika integreeritud raamistik, eesmärgiga saavutada õigeaegselt poliitilise liidu tugevdamine ning eelkõige suurem demokraatlik vastutus ja õiguspärasus aluslepingu muutmise alusel;

4.

juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi seisukohale kahe seadusandliku ettepaneku paketi suhtes, millega tugevdatakse eelarvekontrolli ja tõhustatakse euroala eelarvepoliitikat ning mille sätted võimaldavad kasutada majandussurutise tõsinemise korral eelarve konsolideerimiseks erinevaid viise;

5.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepanekud majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppes välja töötatud kohustuste rakendamiseks, eelkõige eesmärgiga ergutada majanduskasvule suunatud jätkusuutlikke investeeringuid, suurendada Euroopa 2020. aasta eesmärkidele, eriti ressursitõhususele ja jätkusuutlikkusele orienteeritud Euroopa majanduse konkurentsivõimet ning süvendada ühtset turgu; kutsub komisjoni üles kasutama oma 2013. aasta tööprogrammi selleks, et koostada üksikasjalik majanduskasvu tegevuskava, milles keskendutakse sellele, kuidas motiveerida ettevõtlussektorit ja ettevõtjaid arendama tööstusharusid ja teenuseid, mis loovad pikaajalisi töökohti ja heaolu; rõhutab sellega seoses, kui oluline on suurendada ELi eelarve ja Euroopa Investeerimispanga koostöö alusel märkimisväärselt Euroopa projektivõlakirjade arvu;

6.

juhib lisaks tähelepanu sellele, et ülemäärast makromajanduslikku tasakaalustamatust on vaja pidevalt ja sümmeetriliselt vähendada, ning nõuab konkreetsete muudatuste tegemist ELi maksuõiguses, et käsitleda maksuparadiiside ja maksudest kõrvalehoidumise probleemi kõiki aspekte;

7.

kutsub komisjoni üles tegema kõik endast oleneva, et hõlbustada mitmeaastase finantsraamistiku ja sellega seotud mitmeaastaste õigusloomeprogrammide kiiret vastuvõtmist, kaasates sellesse protsessi täielikult ka Euroopa Parlamendi ning võttes nõuetekohaselt arvesse parlamendi kaasotsustamisõigust; toetab kindlalt kohustust koostada selline ELi eelarve, mis aitaks luua kogu Euroopas majanduskasvu ja töökohti; kutsub sellega seoses komisjoni üles oma ettepanekut kaitsma, et tagada liidu vajaduste ja poliitiliste eesmärkide selgem väljendumine liidu eelarves;

8.

toonitab sellegipoolest, et omavahendite süsteemi reformimine ning sealhulgas uute omavahendite loomine on äärmiselt oluline tegur, milleta on uue mitmeaastase finantsraamistiku suhtes kokkuleppele jõudmise väljavaated väikesed; palub, et komisjon toetaks mitme liikmesriigi taotlust suurendada selles valdkonnas tehtavat koostööd; rõhutab sellegipoolest, et soovitatav oleks jõuda üldisele kokkuleppele käesoleva aasta lõpuks;

9.

nõuab tungivalt, et komisjon parandaks oma õigusloomeprogrammi sidusust, tõstaks oma õigusloome kvaliteeti, tugevdaks õigusaktide eelnõude mõjuhindamist, teeks vajaduse korral ettepanekuid kasutada ELi õigusaktide paremaks ülevõtmiseks vastavustabeleid ning toetaks nõukoguga delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kasutamise üle peetavatel läbirääkimistel Euroopa Parlamenti; kordab oma mitu korda esitatud nõudmist, et 2003. aasta paremat õigusloomet käsitlev institutsioonidevaheline kokkulepe vaadataks uuesti läbi;

10.

kutsub komisjoni üles võtma nõuetekohaselt arvesse parlamendi valdkonnapõhiseid seisukohti, mis on esitatud 2. osas;

11.

rõhutab, kui tähtis on ELi õiguse nõuetekohane ja kiire rakendamine siseriiklike õigusaktide kaudu, ning kutsub komisjoni tungivalt üles algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi, et tagada õigusaktide nõuetekohane ülevõtmine ja tõhus jõustamine;

12.

nõuab, et komisjon esitaks ettepaneku kehtestada ühiselt hallatavate ELi rahaliste vahendite kohta asjakohasel poliitilisel tasandil allkirjastatavad kohustuslikud riiklikud haldusdeklaratsioonid; nõuab tungivalt ELi programmide jätkuvat lihtsustamist, eelkõige teadustöö ja innovatsiooni vallas; kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt finantskorraldusvahendite kasutamist; nõuab süstemaatilisi, korrapäraseid ja sõltumatuid hindamisi, et tagada, et kõiki eraldatud vahendeid kasutatakse soovitud tulemuste saavutamiseks kulutõhusal viisil;

13.

eeldab, et komisjon esitab aegsasti vajalikud paranduseelarve projektid, et tagada maksete määra vastavus majanduskasvu ergutavatele meetmetele, milles lepiti kokku 2012. aasta juuni Euroopa Ülemkogul, ning nende piisavus võetud kohustuste täitmiseks;

14.

kutsub komisjoni üles keskenduma edaspidigi ühtse turu juhtimise parandamisele, tegema uusi jõupingutusi haldamise lihtsustamiseks, kaaluma põhjalikult võimalust esitada asjakohastel juhtudel ettepanek võtta vastu määrus, mitte direktiiv, et tagada kavandatavate meetmete proportsionaalsus, ning jälgima edusamme, et rakendada – eelkõige teenustesektoris – täielikult ühtse turu õigustikku (sh võimalus kasutada kiireid rikkumismenetlusi); rõhutab, et ühtse turu majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõõdet tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta;

15.

ootab komisjonilt II ühtse turu akti ettepanekuid prioriteetsete meetmete kohta majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks ning ühtse turu usaldusväärsuse tugevdamiseks; julgustab tegema asjakohastel ja vajalikel juhtudel suuremat koostööd;

16.

kutsub komisjoni üles hindama järjekindlamalt oma ettepanekute mõju VKEdele, sest Euroopa sõltub VKEde loodavatest arvukatest töökohtadest; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon võtaks aktiivselt meetmeid ELi õiguse karmistava rakendamise pidurdamiseks riiklikul tasandil, kuna see moonutab siseturul võrdseid tingimusi; nõuab bürokraatliku koormuse veelgi suuremat vähendamist;

17.

kinnitab oma toetust komisjoni seisukohale, et digitaalarengu tegevuskava on äärmiselt tähtis; nõuab tungivalt ettepanekute esitamist selleks, et pakkuda tarbijatele kogu Euroopa Liidus võimalust kasutada arvukamaid piiriüleseid teenuseid;

18.

tuletab meelde vajadust vaadata põhjalikult läbi üldist tooteohutust käsitlev direktiiv (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/95/EÜ) (2), millega tagatakse tarbijate tervis ja ohutus ning hõlbustatakse samas ka kauplemist (eriti VKEde jaoks); kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku sellise laiahaardelise määruse kohta, milles käsitletakse kõikide toodete turujärelevalvet; nõuab lisaks tõhusat õiguskaitset finantsteenuste jaeturul ning ühise horisontaalse ja kooskõlastatud lähenemisviisi väljatöötamist tarbijate kaitseks;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon parandaks oma regulatiivset suhtumist VKEdesse ja mikroettevõtetesse, kohandades õigusakte VKEde vajadustele ning edendades asjakohaste erandite kehtestamist;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks autoriõiguste reformiga, mis peaks sobima internetikeskkonnaga, rajanema sotsiaalsel õiguspärasusel ja austama nõuetekohaselt ka põhiõigusi, ning viiks lõpule tööstusomandi õiguste reformi, et suurendada Euroopa majanduskasvu ja tõhustada töökohtade loomist; kutsub komisjoni üles võtma ELi kaubamärgiõiguse läbivaatamise ettepaneku esitamisel arvesse võltsimisvastase kaubanduslepingu (ACTA) ümber tekkinud vastuolude käigus ilmnenud õiguslikke probleeme;

21.

rõhutab vajadust rakendada ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, et luua stiimuleid rohelise majanduse arendamiseks, bioloogilise mitmekesisuse edendamiseks ning kliimamuutuse vastu võitlemiseks, sh ressursitõhususe meetmete integreerimiseks vastavalt strateegias „Euroopa 2020” kavandatule;

22.

on veendunud, et Euroopa poolaasta peab andma igale liikmesriigile võimaluse vaadata üle oma kohustused seoses strateegiaga „Euroopa 2020”, laiendatud euroala pakti, ühtse turu akti ja muude oluliste ELi eesmärkidega;

23.

kutsub komisjoni üles esitama viivitamata ettepanekud kehtiva heitkogustega kauplemise süsteemi nõrkustega tegelemiseks, et vältida selle kokkuvarisemist;

24.

kutsub komisjoni üles esitama üksikasjaliku tegevuskava meetmetest täielikult integreeritud ja omavahel ühendatud ühtse energiaturu saavutamiseks ning rõhutab ELi tänapäevase võrgutaristuga varustamise tähtsust;

25.

kutsub komisjoni üles rakendama oma tegevuskava (sh vahe-eesmärgid) minna 2050. aastaks üle konkurentsivõimelisele vähese CO2-heitega majandusele;

26.

nõuab, et komisjon koostaks strateegia, milles käsitletakse energiahindade tõusu mõju ühiskonnaliikmetele;

27.

usub, et kriisi tuleks kasutada võimalusena kujundada meie ühiskonna arengumudelit nii, et loodaks suure tõhususega, taastuvenergial põhinev ja kliimamuutuse suhtes vastupidav majandusruum; rõhutab, et komisjonil tuleks esitada 2030. aasta energia- ja kliimapaketi kohta ettepanekud, mis põhinevad praegusel kolmel sambal – kasvuhoonegaaside piiramine, taastuvad energiaallikad ja energiatõhusus;

28.

toetab komisjoni rõhuasetust Euroopa mitmeliigilise transpordivõrgu moderniseerimise vajadusele, mis on siseturu edukaks toimimiseks esmatähtis; kutsub komisjoni üles pidama kinni oma lubadustest raudteesektoris ning laiendama Euroopa Raudteeagentuuri pädevusi raudteeveeremi ohutuse, sertifitseerimise ja ühtlustamise valdkonnas;

29.

väljendab kahetsust, et ühtse Euroopa taeva algatust ei õnnestunud täielikult rakendada, ja kutsub komisjoni üles uuendama oma jõupingutusi selles valdkonnas;

30.

toetab kindlalt komisjoni keskendumist noorte tööhõivele ning komisjoni ettepanekuid laiendada liidu suutlikkust hariduse ja koolituse tugevdamisel; ootab seoses tööhõivepaketi koondteatisega selgeid eesmärke, ajakavasid ja konkreetseid ettepanekuid noorte liikuvuse, noortegarantii, praktika kvaliteediraamistiku, keeleoskuse ja noorte ettevõtluse valdkonnas, et vähendada suurt tööpuudust noorte seas; ootab samuti, et võetakse asjakohaseid meetmeid vaesuse vähendamiseks, tööturu reformimiseks ja sotsiaalsete normide kehtestamiseks, et rakendada turvalist paindlikkust neis liikmesriikides, kes seda soovivad, ning nõuab, et vananeva ühiskonna taustal pöörataks suuremat tähelepanu puuetega inimeste tööhõivele;

31.

toonitab, kui oluline on investeerida inimkapitali ning teadus- ja arendustegevusse, piisavasse haridusse ja koolitusse, et hõlbustada kutsealast liikuvust; nõuab ühtlasi, et pöörataks suuremat tähelepanu sellistele teemadele, nagu naistevastane vägivaldning inimkaubandus;

32.

nõuab uuesti tugevat kogu ELi hõlmavat 2013. aasta järgset ühtekuuluvuspoliitikat, millega lihtsustataks olemasolevate vahendite ja programmide rakendamist, millele tagataks piisavad rahalised vahendid, mis põhineks mitmetasandilisel juhtimisel ja mis oleks kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega; rõhutab vajadust parandada solidaarsusfondi tõhusust ja reageerimisvõimet ning ootab selleks ettepanekuid; on veendunud, et sobival viisil on võimalik jõuda ühisele seisukohale ELi ühtekuuluvus-, teadus- ja arengupoliitika suhtes, mis peaks olema suunatud majanduskasvule ja konkurentsivõime suurendamisele, tuginedes nii majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kui ka teadusliku tipptaseme põhimõtetele;

33.

toetab liidu tasandil siseriiklike jõupingutuste täiendamiseks tehtavaid algatusi mikrokrediidi suurendamiseks ja sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks, mis pakuks teenuseid, mida avalik või erasektor piisaval määral ei paku;

34.

tervitab komisjoni jõulisemat lähenemisviisi õigusriigi põhimõtete ja põhiõiguste kaitsmisel kogu liidus; nõuab Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti läbivaatamist, et tagada inimõiguste harta tõhus järelevalve ja rakendamine ning viia see kooskõlla Lissaboni lepinguga; toetab komisjoni tema läbirääkimistes ELi ühinemiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

35.

kutsub komisjoni üles uurima rassilise võrdsuse direktiivi (nõukogu direktiiv 2000/43/EÜ) (3) ning rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist puudutava raamotsuse (nõukogu raamaotsus 2008/913/JSK) (4) rakendamist, ja peab kahetsusväärseks asjaolu, et romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik ei ole õiguslikult siduva iseloomuga;

36.

kutsub komisjoni üles tagama isikute vaba liikumise ja Schengeni acquis’ täieliku järgimise; rõhutab vajadust liikmesriikide ebapiisavate eksperdihinnangute asendamiseks ning nõuab, et komisjon võtaks täieliku vastutuse Schengeni eeskirjade järelevalve eest; väljendab heameelt komisjoni toetuse üle oma seisukohale Schengeni eeskirjade õigusliku aluse suhtes;

37.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et puudub seadusandlik ettepanek ELi suurema solidaarsuse kohta varjupaigapoliitika valdkonnas; nõuab seadusandlikku ettepanekut Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks, mis ühendaks endas nii vastutuse kui ka solidaarsuse;

38.

toonitab, kui tähtis on võtta vastu andmekaitse üldraamistiku määrus ja direktiiv andmekaitse kohta kriminaalkuritegude ärahoidmise, avastamise, uurimise või nende eest vastutusele võtmise valdkonnas, et edaspidised terrorismivastased meetmed vastaksid kõrgetele eraelu puutumatuse ja andmete kaitse standarditele; kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku andmete säilitamise direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/24/EÜ) (5) läbivaatamise kohta;

39.

toetab kindlalt komisjoni rõhuasetust kodanikusõbralike algatuste rakendamisel seoses ettepanekuga võtta vastu otsus Euroopa kodanike aasta (2013) kohta (COM(2011)0489), et veelgi suurendada kodanike teadlikkust Euroopa kodakondsusest tulenevatest hüvedest;

40.

võtab teadmiseks käimasoleva ühise põllumajanduspoliitika reformi; tervitab komisjoni tahet edendada tasakaalustatud ja integreeritud lähenemisviisi, millega kindlustatakse nii kvaliteetse ja taskukohase toidu säästlik ja tõhus tootmine kui ka austus maapiirkondade keskkondlike ja kultuuriliste väärtuste vastu; nõuab tungivalt, et ÜPP oleks tihedalt seotud strateegiaga „Euroopa 2020”, selleks et ergutada innovatsiooni põllumajanduses ning edendada ELi põllumajandussektori jätkusuutlikkust, õiglust ja konkurentsivõimet kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

41.

rõhutab, et ühise kalanduspoliitika reform peab olema ambitsioonikas, et saavutada jätkusuutlikumaid ja tervemaid kalavarusid; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et tema ettepanekute õiguslikuks aluseks oleks ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2, ning piiraks artikli 43 lõike 3 kasutamist rangelt ettepanekutega, mis puudutavad kalapüügivõimaluste kehtestamist ja eraldamist; väljendab veelkord oma vastuseisu vette tagasilaskmise praktikale ning laevastiku püügivõimsuse vähendamiseks võetud läbimõtlematutele ja kulukatele meetmetele;

42.

nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus teeksid koostööd hästi kooskõlastatud algatuste esitamiseks nõukogule ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas; nõuab tungivalt, et komisjon ühendaks kõik oma asjakohased tegevused ja teenistused (sh arengupoliitika) Lissaboni lepingu ning eriti ELi toimimise lepingu poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva artikli 208 rahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks, jäädes samal ajal truuks väärtustele, millele Euroopa Liit on rajatud;

43.

ootab seadusandlikke algatusi välisabi rahastamisvahendite järgmise põlvkonna õiguslike aluste läbivaatamiseks, kasutades selleks täiel määral ära delegeeritud õigusaktide süsteemi; nõuab rohkem paindlikkust rahalise abi väljamaksmisel kriisiolukorras;

44.

ootab komisjonilt toetust ELi laienemisprotsessile, mis hõlmaks mis tahes Euroopa riiki, kes austab Euroopa väärtusi ning kohustub neid edendama, võttes arvesse ühinevatele riikidele esitatavat nõuet täita Kopenhaageni kriteeriumid ning ELi integreerimisvõimet; usub, et liit kaotaks moraalse mõjuvõimu ja poliitilise usaldusväärsuse kogu maailmas, kui ta sulgeks uksed oma naabritele; ootab, et komisjon jätkaks oma tööd käimasolevate ühinemisläbirääkimiste osas;

45.

kutsub komisjoni üles kohaldama tõhustatud tulemuspõhist arengupoliitikat, mis tagaks abi suurema tõhususe ning kindlustaks poliitika suurema sidususe ja rahastajate tegevuse parema kooskõlastatuse riiklikul, ELi ja ülemaailmsel tasandil ning üha enam ka koostöös esilekerkivate ülemaailmsete arengujõududega; rõhutab tungivalt vajadust asutada arengumaade alatoitlusprobleemi lahendamisele pühendatud usaldusfond ning alustada konsultatsioone nn maade haaramise küsimuses, nõuab tungivalt, et komisjon tagaks ELi abi suurema mõjususe, arvestades 2015. aasta järgseid võimalikke aastatuhande arengueesmärke;

46.

käsitleb turgude vastastikust ja tasakaalustatud avatust strateegilise poliitikavahendina ELi sisemise kasvu ja tööhõive saavutamisel; rõhutab, et oluline on kaasata Euroopa Parlament läbirääkimiste kõigil etappidel, ja väljendab endiselt toetust mitmepoolsele lähenemisviisile rahvusvahelises kaubanduses; rõhutab protektsionismivastase võitluse tähtsust mitmepoolsel tasandil ning kõikides kaubanduslepingutes;

47.

toetab komisjoni jõupingutusi kõigil käimasolevatel kahepoolsetel ja piirkondlikel kaubandusläbirääkimistel; tunnistab vajadust saavutada pidevat edu kahepoolsete vabakaubanduslepingute sõlmimisel oluliste partneritega;

48.

rõhutab, et peab väga tähtsaks inimõiguste, sotsiaal- ja keskkonnastandardite ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse süvalaiendamist terves rahvusvahelises poliitikas, samuti selgeid eeskirju Euroopa ettevõtete vastutustundliku käitumise kohta;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/31

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 184,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning eelkõige artiklit 1, mis käsitleb inimväärikust, ja artiklit 3, mis käsitleb õigust isikupuutumatusele ja milles on sätestatud inimkehast või selle osast kui sellisest rahalise tulu saamise keeld,

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Teine aruanne kudede ja rakkude vabatahtliku ja tasuta annetamise kohta” (COM(2011)0352),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/53/EL siirdamiseks ettenähtud inimelundite kvaliteedi- ja ohutusstandardite kohta (1),

—

võttes arvesse oma 19. mai 2010. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015): liikmesriikidevaheline tugevdatud koostöö” (2) kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1394/2007 (3) uudsete ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/23/EÜ inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni 8. veebruari 2006. aasta direktiivi 2006/17/EÜ (5), millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/23/EÜ inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise ja uurimise teatavate tehniliste nõuete osas,

—

võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni inimrakkude, inimkudede ja inimelundite siirdamise juhtpõhimõtteid,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ning selle lisaprotokolli inimelundite ja -kudede siirdamise kohta,

—

võttes arvesse Oviedo inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni ning selle lisaprotokolli inimpäritolu elundite ja kudede siirdamise kohta,

—

võttes arvesse elundite, kudede ja rakkude Euroopa registri 2010. aasta aruandes esitatud andmeid kudede, vereloome- ja sugurakkude annetamise ja siirdamise kohta,

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni inimpäritoluga munarakkudega kaubitsemise kohta (6),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A7-0223/2012),

A.

arvestades, et annetatud kudesid ja rakke, näiteks nahk, luud, kõõlused, sarvkestad ja vereloome tüvirakud, kasutatakse üha enam eri ravimeetodites ja kõrgtehnoloogiliste ravimite algmaterjalina; arvestades, et direktiivis 2004/23/EÜ on sätestatud, et liikmesriigid püüavad tagada kudede ja rakkude vabatahtliku ja tasuta annetamise ning selle, et kudede ja rakkude hankimine ise toimuks mittetulunduslikel alustel; arvestades, et see on sõnaselge õiguslik kohustus ja kui liikmesriik seda põhimõtet ei järgi, võidakse algatada rikkumismenetlus;

B.

arvestades, et kooskõlas direktiivi 2004/23/EÜ artikli 12 lõikega 1 esitavad liikmesriigid iga kolme aasta järel komisjonile aruande vabatahtliku ja tasuta annetamise kohta;

C.

arvestades, et 29 aruande esitanud riigist on 27 riigis olemas teatavad (siduvad või mittesiduvad) õigusnormid, millega reguleeritakse kudede ja rakkude vabatahtliku ja tasuta annetamise põhimõtet;

D.

arvestades, et 13 riigis kehtivad juhtpõhimõtted kudede ja rakkude annetajatele pakutavate hüvitiste ja stiimulite kohta;

E.

arvestades, et 19 riiki on teatanud teatavas vormis hüvitiste või stiimulite pakkumisest kudede ja rakkude (välja arvatud sugurakkude) elusdoonoritele;

F.

arvestades, et 14 riiki pakuvad teatavaid hüvitisi või stiimuleid sugurakkude annetamise korral;

G.

arvestades, et neli riiki võimaldavad hüvitist või stiimuleid surnud doonorite sugulastele;

H.

arvestades, et sihipärasel üldsuse teadlikkuse suurendamisel ning selge, usaldusväärse, teaduslikult põhjendatud ja tõendatud meditsiiniteabe levitamisel riigi ja Euroopa tasandil ning eelkõige patsientide lähedaste seas on väga oluline roll üldsuse toetuse saavutamisel ja kudede ja rakkude doonorlusnäitajate tõstmisel;

I.

arvestades, et reklaam, millega teavitatakse inimrakkude ja -kudede vajadusest või saadavusest finantskasu või võrreldavate eeliste pakkumise või taotlemise eesmärgil, peaks olema keelatud;

J.

arvestades, et kui 11 riiki rakendavad ametlikult meetmeid, mille abil püütakse edendada kudede ja rakkudega omavarustatust, siis ülejäänud 17 riiki on sõlminud kahepoolsed kokkulepped, mille eesmärk on samuti riigi varustatus inimkudede ja -rakkudega;

K.

arvestades, et eetilisuse seisukohast on ka äärmiselt oluline tagada niipalju kui võimalik piisav meditsiinilisel otstarbel vajalike kudede ja rakkude varu; arvestades, et seda varu tuleb hallata kodanike huvides ning seetõttu peaksid avaliku sektori asutused selle üle järelevalvet teostama;

L.

arvestades, et enamikus aruande esitanud riikides on kudede ja rakkude avalik-õiguslikud kogujad/varustajad või on olemas kahetine süsteem, mis hõlmab nii eraõiguslikke kui ka avalik-õiguslikke kogujaid/varustajaid;

M.

arvestades, et inimkudesid ja -rakkusid hangivad isikud, kes on edukalt läbinud hangitavatele kudedele ja rakkudele spetsialiseerunud haiglameeskonna või hankimiseks volitatud koepanga poolt kindlaks määratud koolitusprogrammi;

N.

arvestades, et kudesid ja rakkusid saab retsipientide jaoks hankida ainult kahel tingimusel: sellel peab olema meditsiiniline või teaduslik ja ravieesmärk ning kõik hangitavad koed ja rakud on tasuta annetatud;

O.

arvestades, et kudede ja rakkude hankimisel tuleb rakendada alljärgnevaid põhimõtteid: anonüümsus (v.a elusdoonori puhul, kes annetab oma sugulase jaoks), tasuta annetamine, nõusolek, kohustus jagada siirikud haigete vahel võrdselt ning doonorite ja retsipientide terviseohutus;

P.

arvestades, et kudede ja rakkude hankimine võib toimuda ainult siis, kui doonor on andnud selleks eelneva kirjaliku, vabatahtliku ja teadliku nõusoleku; arvestades, et sellist nõusolekut saab formaalsusteta ja igal ajal tühistada;

Q.

arvestades, et kudede ja rakkude kasutamine inimkehas kujutab endast retsipiendi jaoks haiguste edasikandumise ohtu; arvestades, et seda ohtu on võimalik vähendada enne hankimist potentsiaalsete doonorite hoolika valimise ja hindamisega riski- ja kasutegurite analüüsi alusel, iga annetuse uurimise ja kontrollimisega ning kudede ja rakkude hankimise menetluse rakendamisega vastavalt parimate olemasolevate teaduslike nõuannete kohaselt kehtestatud ja ajakohastatud eeskirjadele;

R.

arvestades, et mõnede kudede ja rakkude annetamine kujutab endast doonori jaoks tõsist riski; arvestades, et munarakkude annetamisel on risk annetamise ettevalmistamiseks vajaliku hormoonravi tõttu eriti kõrge;

S.

arvestades, et põhiõiguste harta, mis on Euroopa Liidu juhtpõhimõte ja pärast Lissaboni lepingu jõustumist õiguslikult siduv, keelab inimkehast või selle osast kui sellisest rahalise tulu saamise;

T.

arvestades, et oleks soovitav, et kõigil liikmesriikidel on siduvad eeskirjad selle eetikapõhimõtte jõustamiseks, k.a karistusõiguse kaudu;

U.

arvestades siiski, et püsivad kahtlused nimetatud eetikapõhimõtte sobivuse kohta teatavat liiki hüvitistega, mida seoses annetustega pakutakse, eriti juhul, kui hüvitist antakse surnud doonori sugulastele;

V.

arvestades, et tasuta annetamine ei ole üksnes eetiline põhimõte, vaid vajalik ka doonori ja retsipiendi tervise kaitsmiseks, kuna annetamisprotsessiga seotud suur hulk raha võib innustada doonorit riske võtma ja võib takistada riskide avalikustamist tema haigusloos;

W.

arvestades, et on arvukalt tõendeid allogeense nabanöörivere siirdamise tulemuslikkuse kohta paljude patsientide puhul ning arvestades, et on palju kaalukaid teateid selle kohta, et mõningatel juhtudel võib autoloogne ravi seda laadi rakkudega olla edukas;

X.

arvestades, et usaldusväärsete meediaallikate kohaselt rikutakse tasuta annetamise põhimõtet kudede ja rakkude valdkonnas pidevalt;

Y.

arvestades, et suutlikkus jälgida rakkude ja kudede teekonda doonorist retsipientideni ja vastupidi ning rakkude ja kudede elusdoonorite ja retsipientide pikaajaline hilisem jälgimine on ohutuse ja kvaliteedijuhtimise kesksed elemendid;

1.

väljendab heameelt teise aruande esitamise üle kudede ja rakkude vabatahtliku ja tasuta annetamise kohta, mis näitas, et liikmesriigid teevad palju tasuta annetamise põhimõtte rakendamiseks, kuid ka seda, et palju on veel teha;

2.

märgib murega, et pooled liikmesriigid ütlevad, et neil on regulaarne puudus inimkudedest ja -rakkudest, eelkõige selgrooüdist, gameetidest ning silma sarvkestast ja nahakudedest, ning peab seetõttu vajalikuks läbi vaadata praegune poliitika ja kehtivad õigusaktid, mis on ebapiisavad Euroopa Liidus omavarustatuse probleemi lahendamiseks;

3.

rõhutab, et annetamine peab olema vabatahtlik, tasuta ja anonüümne (v.a elusdoonori puhul, kes annetab oma sugulase jaoks) ning seda peaksid reguleerima isikupuutumatust austavad kaitsvad õigus- ja eetikanormid;

4.

kutsub liikmesriike üles võtma vastu kaitsemeetmeid elusdoonorite jaoks ning tagama, et doonorlus on anonüümne (v.a elusdoonori puhul, kes annetab oma sugulase jaoks), vabatahtlik, vabalt antud nõusolekuga, teadlik ja tasuta;

5.

palub komisjonil hoolikalt jälgida arenguid liikmesriikides, uurida põhjalikult kodanikuühiskonna või meedia teateid tasuta annetamise põhimõtte rikkumise kohta ning võtta asjakohaseid meetmeid, sh algatada vajaduse korral rikkumismenetlus;

6.

peab äärmiselt oluliseks seda, et kõik liikmesriigid määratleksid tingimused, mille alusel võib õiglast ja proportsionaalset rahalist hüvitist maksta, pidades silmas, et hüvitis piirdub rangelt vaid kudede ja rakkude annetamisega seotud kulude katmisega, nagu näiteks reisikulud, sissetuleku kaotus või meditsiinilise protseduuri ja võimalike kõrvalmõjudega seotud ravikulud, seega on keelatud mis tahes rahalised stiimulid ja teisalt tuleb vältida doonorile ebasoodsaid tingimusi; kõnealused hüvitised peavad olema läbipaistvad ja korrapäraselt auditeeritud;

7.

kutsub komisjoni üles esitama aruande riikide praeguste tavade ja kriteeriumide kohta elusdoonoritele hüvitiste maksmisel, eelkõige seoses munarakkude annetamisega;

8.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik doonoritele antavad hüvitised oleksid eetikapõhimõtetega kooskõlas; soovitab pöörata sellele küsimusele erilist tähelepanu juhul, kui hüvitis antakse mitte doonorile, vaid tema perele pärast doonori surma;

9.

kutsub liikmesriike üles tagama, et elusdoonorid valitakse välja nende tervise ja haigusloo analüüsi põhjal, millele lisatakse vajaduse korral vastava kvalifikatsiooni ja väljaõppega spetsialistide koostatud psühholoogiline hinnang, mille aluseks on riski- ja kasutegurite analüüs;

10.

kutsub liikmesriike üles võtma kaitsemeetmeid alaealiste ja eestkoste all olevate täiskasvanute jaoks seoses kudede ja rakkude hankimisega;

11.

rõhutab, et läbipaistvuse ja turvalisuse põhimõtted on võti kõrgel tasemel avaliku toetuse pälvimiseks; julgustab liikmesriike välja töötama doonori ja retsipiendi jaoks läbipaistvat ja kindlat annetussüsteemi;

12.

kutsub kõiki liikmesriike üles kehtestama eeskirjad inimpäritolu kudede ja rakkude jälgitavuse tagamiseks doonorist patsiendini ja vastupidi ning looma süsteemi inimkudede ja -rakkude impordi reguleerimiseks kolmandatest riikidest, tagades samaväärsete kvaliteedi- ja ohutusstandardite kohaldamise;

13.

kutsub liikmesriike üles intensiivistama oma teavitus- ja üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniaid seoses kudede ja rakkude annetamisega ning tagama selge, usaldusväärse, teaduslikult põhjendatud ja tõendatud meditsiiniteabe ja andmete pakkumise, mis võimaldavad inimestel langetada teadlikke valikuid; rõhutab, et doonoreid tuleks täielikult teavitada kõnealuses protsessis kasutatavatest protseduuridest ja nende moraalsetest, psühholoogilistest, meditsiinilistest ja sotsiaalsetest tagajärgedest;

14.

kutsub liikmesriike üles võtma koordineeritud meetmeid, et ennetada gameetide musta turu tekkimist internetis, kuna selline turg seab ohtu kudede ja rakkude kvaliteedi ja ohutuse ning tekitab juriidilisi, eetilisi ja rahvatervisega seotud probleeme;

15.

kutsub liikmesriike üles intensiivistama heade tavade vahetamist, eelkõige seoses kudede ja rakkude annetamisega, kudede ja rakkude kvaliteedi säilitamisega nende transportimisel, annetamisega seotud teadlikkuse tõstmisega ning tervishoiutöötajate koolitamisega;

16.

ootab, et kõik liikmesriigid looksid avalik-õiguslikud koe- ja rakuandmebaasid;

17.

nõuab eraõiguslike koe- ja rakuandmebaaside jaoks ELi standardeid ja nõudeid;

18.

on seisukohal, et täitmaks eetilist kohustust tagada piisav varu, peaksid komisjon ja liikmesriigid kaaluma võimalust luua üleeuroopaline doonorite ja võimalike retsipientide andmebaas, et hallata varustamist üldistes huvides ja vältida võimaluse korral varude ebapiisavust;

19.

on seisukohal, et kahepoolsete kokkulepete roll on äärmiselt oluline, toetamaks riike, kus annetatavate kudede ja rakkude varud on ebapiisavad või kus puuduvad sobivad doonorid, ning tagamaks kudede- ja rakkudealase teabe vabama liikumise riikide vahel;

20.

avaldab iseäranis heameelt Euroceti rolli üle, kuna see on Euroopa kontekstis kõnealuses valdkonnas olnud keskse tähtsusega ning täitnud kudede ja rakkude annetamise ja siirdamise alal Euroopa keskandmebaasi ülesannet; kutsub liikmesriikide asutusi üles tõhustama koostööd Eurocetiga, et leppida kokku ühistes kudede ja rakkude annetamise alastes standardites, mis võimaldaks tervishoiutöötajatel kergemini leida Euroopa kodanikele sobivad võimalikud doonorid;

21.

kutsub liikmesriike üles uurima kõiki võimalusi rahvusvahelise koostöö laiendamiseks nimetatud valdkonnas, eriti seoses vereloome tüvirakkude võimaliku kasutamisega;

22.

tunnustab märkimisväärseid teaduslikke edusamme nabaväädivere valdkonnas, mis on väga paljulubav alternatiivravi paljude haiguste, sealhulgas lastehaiguste ravis;

23.

juhib tähelepanu asjaolule, et kliinilised uuringud, kus kasutatakse nabaväädivere tüvirakkusid mittehematoloogiliste haigustega seotud ravi jaoks, toimuvad praegu enamjaolt väljaspool ELi; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et luua reguleeriv raamistik, mis stimuleeriks nabaväädivere tüvirakkude laialdasemat kättesaadavust;

24.

avaldab kahetsust, et praegu ladustatakse nabaväädivere tüvirakke ainult 1 % ulatuses ELi sündide koguarvust; rõhutab, kui tähtis on, et emad annetaksid sünnitusjärgselt nabaväädivere- ja koe ühiseid tegevus- ja eetikastandardeid järgivasse koepanka haiguste ravi ning edasiste teadusuuringute tarbeks; rõhutab lisaks, et jälgitavus peab olema üks tingimustest, mida kõnealustele pankadele riigi või ELi tasandil loa andmiseks nõutakse; rõhutab, et kõnealuste pankade kaudu jagamise protsess peab olema aus, võrdne, mittediskrimineeriv ja läbipaistev;

25.

juhib tähelepanu sellele, et avalik-õiguslikud rakupangad peavad võtma vajalikke meetmeid andmete konfidentsiaalsuse kaitsmiseks, et ühitada jälgitavuse nõue ja vajadus kaitsta doonori õigusi, näiteks meditsiinilist konfidentsiaalsust ja eraelu puutumatust;

26.

on seisukohal, et suurendada tuleks perevälist allogeense nabaväädivere annetamist olenemata sellest, kas pank on avalik-õiguslik või eraõiguslik, nii et ladustatavad nabaväädivere ühikud oleksid registreeritud Bone Marrow Donors Worldwide (BMDW) võrgus ja kättesaadavad kõikidele sobivatele patsientidele, kes seda vajavad;

27.

tuletab meelde, et selline annetus tehakse üksnes ema vabatahtliku, teadliku ja kirjaliku nõusoleku alusel, ning et sellist nõusolekut saab enne annetamist formaalsusteta ja igal ajal tühistada;

28.

kutsub liikmesriike üles tõstma teadlikkust avalik-õiguslike nabaväädivere pankade kohta teabekampaaniate kaudu, mida võiks läbi viia näiteks sünnituseelsetes perekoolides ning teeb ettepaneku, et seda tuleks teha Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid järgides;

29.

on seisukohal, et mehi ja naisi tuleb teavitada kõikidest olemasolevatest laste nabaväädivere sünnitusjärgse annetamisega seotud võimalustest, sh avalik-õiguslik või eraõiguslik ladustamine, annetamine autoloogsel või heteroloogsel eesmärgil või teadusuuringuteks; on seisukohal, et nabaväädivere pankade eeliste ja puuduste kohta tuleb anda põhjalikku, objektiivset ja täpset teavet;

30.

kutsub liikmesriike üles samal ajal tagama, et paremini kaitstaks lapsevanemate õigust teadlikule nõusolekule ja valikuvabadusele seoses nabaväädivere tüvirakkude säilitamisega;

31.

teeb ettepaneku, et liikmesriigid kaaluksid avalik-õiguslike ja eraõiguslike nabaväädivere pankade tegevus- ja eetikastandardite vastuvõtmist ja jõustamist, et tagada muu hulgas inimkeha ja selle osade mittemüümise põhimõtte austamine ning jälgitavus;

32.

soovib, et kõik liikmesriigid looksid vähemalt ühe avalik-õigusliku tüvirakupanga;

33.

nõuab teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühma 2004. aastal avaldatud arvamuse „Nabaväädivere pankadega seotud eetilised aspektid” (arvamus nr 19) ajakohastamist, võttes arvesse nabaväädivere tüvirakkude säilitamise arengut ja nabaväädivere tüvirakkude kasutamist käsitlevaid käimasolevaid kliinilisi uuringuid;

34.

kutsub liikmesriike üles kindlustama selliste sünnitusmajade territoriaalset võrgustikku, mis on volitatud nabaväädivere kogumist teostama, et tagada nabaväädivere annetamine kõikides asulates;

35.

nõuab, et riikide ametiasutused konsulteeriksid vanematele suunatud riiklike teabekampaaniate strateegiate määratlemisel ja rakendamisel kõikide pankadega, kes järgivad ELi nabaväädivere kogumise ja ladustamise tegevusstandardeid;

36.

nõuab eraõiguslike tüvirakupankade jaoks ELi standardeid ja nõudeid;

37.

märgib, et mõningates liikmesriikides on juba olemas avalik-õiguslike ja eraõiguslike sektorite koostöömudelid ja -võimalused ning ergutab avalik-õiguslikke ja eraõiguslikke nabaväädivere panku tegema tihedamat koostööd, et suurendada nabaväädivere ja kudede proovide kättesaadavust ja vahetust riigi, ELi ja rahvusvahelisel tasandil; palub liikmesriikidel asjakohaselt reguleerida nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke panku, et tagada nabaväädivere osas täielik läbipaistvus ja ohutus, ning rõhutab, et pangad peavad tagama teabevahetuses avatud ja tõhusa töökorralduse, mis oleks patsiendile võimalikult kasulik;

38.

tõstab esile mitteinvasiivsete protseduuride arengut tüvirakkude kogumisel perifeersete vereloome tüvirakkude abil;

39.

on arvamusel, et liikmesriigid peaksid kaaluma luuüdidoonorite ja perifeerse vere tüvirakkude doonorite arvu suurendamist, suurendades oma luuüdidoonorite registreid koostöös teiste riikide riiklike registritega, et iga patsient, kes vajab tüvirakkude siirdamist, saaks BMDW-võrgu kaudu parimad võimalused leida sobiv doonor;

40.

kutsub liikmesriike üles välja töötama programme, mis julgustavad etnilistesse vähemusrühmadesse kuuluvaid inimesi kudesid ja rakke annetama, et vähendada puudujääke vastavatesse rühmadesse kuuluvate sobivate doonorite osas;

41.

toonitab, et inimese embrüonaalsete tüvirakkude uuringute ja katseklaasiviljastamise lubamine, keelamine või reguleerimine on liikmesriikide pädevuses, kuid liikmesriigid peavad selles valdkonnas järgima direktiivis 2004/23/EÜ sätestatud eeskirju, kaasa arvatud kvaliteeti ja ohutust ning tasuta annetamise põhimõtet käsitlevaid õigusnorme; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu pädevus on selles valdkonnas piiratud ja kõnealuse pädevuse rakendamisel peab järgima ELi põhiõiguste harta ning Euroopa Kohtu otsustes kohaldatud põhimõtteid;

42.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti direktiivi 2004/23/EÜ läbivaatamise ettepanek, et viia see vastavusse direktiivis 2010/45/EL esitatud elundidoonorluse põhimõtetega, ning võtma arvesse pärast Lissaboni lepingu jõustumist tekkinud uut õiguslikku olukorda, teaduslikke arenguid, kõnealuses sektoris osalejate praktilisi kogemusi ja käesolevas raportis esitatud soovitusi;

43.

palub komisjonil esitada ka määruse (EÜ) nr 1394/2007 läbivaatamise ettepanek, et lisada säte, mis tagab tasuta annetamise põhimõtte kohaldamise sarnaselt direktiivis 2010/45/EL osutatuga, ning võtta arvesse määruse rakendamisel eelkõige VKEde jaoks tekkinud probleeme;

44.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/38

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse komisjoni 20. juuni 2011. aasta teatist „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas” (COM(2011)0363),

—

võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (COM(2011)0112),

—

võttes arvesse komisjoni 11. veebruari 2011. aasta teatist „2010. aasta aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta” (SEC(2011)0193),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris korraldatud neljandat ülemaailmset naisteteemalist konverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning sellest tulenevaid lõppdokumente, mis võeti vastu järgnevatel ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5, Peking +10 ja Peking +15 edasiste meetmete ja algatuste teemal Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamiseks vastavalt 9. juunil 2000, 11. märtsil 2005 ja 2. märtsil 2010,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis võeti vastu 18. detsembril 1979,

—

võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi 2012. aasta aruannet „Review of the Implementation in the EU of area K of the Beijing Platform for Action: Women and the Environment Gender Equality and Climate Change”,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonnaprogrammi (UNEP), Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) ning vähim arenenud riikidega, sisemaa arengumaadega ja arengumaade hulka kuuluvate väikeste saareriikidega tegeleva ÜRO kõrge esindaja büroo (UN-OHRLLS) avaldatud ühisaruannet „Why a Green Economy Matters for the Least Developed Countries” (1), mis valmistati ette 2011. aasta mais toimunud IV vähim arenenud riike käsitleva konverentsi tarbeks,

—

võttes arvesse UNEPi 2008. aasta septembri aruannet „Green Jobs: Towards Decent Work in a Sustainable, Low-Carbon World” (2),

—

võttes arvesse ÜRO üksuse UN WOMEN 1. novembri 2011. aasta aruannet „The Centrality of Gender Equality and the Empowerment of Women for Sustainable Development” (3), mis on ette valmistatud 2012. aastal toimuva ÜRO säästva arengu konverentsil (Rio+20) koostatava dokumendi eeldokumendina,

—

võttes arvesse Rio+20 naiste küsimustega tegeleva põhigrupi 1. novembri 2011. aasta seisukohtade kokkuvõtet (4),

—

võttes arvesse naiste küsimustega tegeleva põhigrupi 2011. aasta märtsi kirjalikke seisukohti, mis esitati ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsiks ettevalmistumise raames ning mis kannavad pealkirja „A Gender Perspective on the „Green Economy”” (5),

—

võttes arvesse valitsuse 2005. aasta ametlikku aruannet „Bilen, Biffen, Bostaden: Hållbara laster – smartare konsumtion” (6) (Stockholm, Rootsi),

—

võttes arvesse parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsiooni naiste ja kliimamuutuse kohta (7),

—

võttes arvesse parlamendi 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni naiste osalemise kohta poliitiliste otsuste tegemisel, kvaliteedi ja võrdõiguslikkuse kohta (8),

—

võttes arvesse parlamendi 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2011 (9),

—

võttes arvesse parlamendi 29. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi ühise seisukoha väljatöötamise kohta eelseisvaks ÜRO säästva arengu konverentsiks (Rio+20) (10),

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni tööhõivevõimaluste arendamise kohta uue säästva majanduse raames (11),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (12),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0235/2012),

A.

arvestades, et rohelist majandust määratletakse kui jätkusuutlikku majandust, mis tähendab nii sotsiaalset kui ka majanduslikku jätkusuutlikkust; arvestades, et sotsiaalne jätkusuutlikkus tähendab ühiskonnakorraldust, milles valitseb võrdõiguslikkus ja sotsiaalne õiglus sõltumata soost, rahvuslikust kuuluvusest, nahavärvusest, usust, seksuaalsest sättumusest, puuetest või poliitilistest vaadetest;

B.

arvestades, et kliimamuutused ja vähenev bioloogiline mitmekesisus halvendavad naiste ja meeste elutingimusi ning vähendavad heaolu ja rahulolu; arvestades, et ökosüsteemi kaitsmine on seega üks rohelise majanduse tugisambaid; arvestades, et praegune põlvkond ei saa jätta vastutust nüüdsete keskkonnaprobleemide lahendamise eest tulevastele põlvkondadele; arvestades, et ökoloogiline jätkusuutlikkus hõlmab kogukonna ressursside kasutamist, säilitamist ja parandamist sellisel viisil, et säilivad keskkonnaprotsessid, millest elu sõltub, ja et kogu elukvaliteet – nii praegu kui ka tulevikus – saaks paraneda;

C.

arvestades, et soorollide tõttu ei mõjuta naised keskkonda samamoodi nagu mehed, ning et paljudes riikides on struktuuriliste normide ja diskrimineerimise tõttu piiratud naiste juurdepääs ressurssidele, samuti võimalus olukorraga toime tulla ja kohanduda;

D.

arvestades, et keskkonnapoliitikal on otsene mõju üksikisikute tervisele ja sotsiaal-majanduslikule seisundile, ning arvestades, et sooline ebavõrdsus koos naiste erineva majandusliku ja sotsiaalse seisundi ning vajaduste mitteteadvustamisega tähendab, et naised kannatavad ebaproportsionaalselt keskkonna halvenemise ja selle valdkonna ebapiisava poliitika tõttu;

E.

arvestades, et mõnes liikmesriigis on naise roll rohelises majanduses endiselt alahinnatud ja tunnustamata, mis tekitab sageli diskrimineerimist hüvede puudumise näol, näiteks sotsiaalkaitse, tervisekindlustuse, piisava palgataseme ja pensioniõiguste valdkonnas;

F.

arvestades, et kliimamuutused ja ökosüsteemi kahjustamine tabavad kõige tõsisemalt kõige vaesemaid elanikkonnarühmi, kellest hinnanguliselt 70 protsenti moodustavad naised;

G.

arvestades, et rohelisele ja jätkusuutlikule majandusele üleminek on vajalik selleks, et vähendada keskkonnale avalduvat kahjulikku mõju, suurendada sotsiaalset õiglust ning luua ühiskond, kus naistel ja meestel on võrdsed õigused ja võimalused;

H.

arvestades, et sageli tekitab üleminek rohelisele majandusele naiste jaoks erilisi raskusi roheliste töökohtade turule pääsemisel, sest neil puudub tihti piisav tehnoloogiline väljaõpe, mis on vajalik rohelises majanduses erialastel ametikohtadel töötamiseks;

I.

arvestades, et naised on keskkonnaalastel läbirääkimistel, eelarvega seotud aruteludel ja rohelise majanduse saavutamise üle otsustamisel selgelt vähemuses;

J.

arvestades, et tarbijakäitumine ja elustiil avaldavad märkimisväärset mõju keskkonnale ja kliimale; arvestades, et rikkamates riikides valitsevad tarbimisharjumused – näiteks seoses toiduainete ja transpordiga – ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud, eriti kui mõelda sellele, et kõikidel naistel ja meestel üle kogu maailma on õigus heale elujärjele ja heaolule;

K.

arvestades, et üldiselt võttes on naiste ja meeste tarbimisharjumused erinevad; arvestades, et sõltumata sotsiaalmajanduslikust olukorrast tarbivad naised võrreldes meestega vähem ning näitavad üles suuremat tahet tegutseda oma tarbimisvalikute kaudu keskkonna kaitsmise nimel, st piiravad näiteks lihasöömist, sõidavad vähem autoga ja on energiasäästlikumad;

L.

arvestades, et naistel ei ole praeguse sugude võimustruktuuri tõttu sellist mõjuvõimu ja juurdepääsu transpordisüsteemile, nagu on meestel; arvestades, et kui me soovime parandada naiste transpordivõimalusi, on vaja kasutusele võtta paremini toimiv ühistransport, rohkem kõnni- ja jalgrattateid, tagada väiksemad vahemaad teenusepakkujate vahel ning arendada ja täiendada keskkonnahoidlikke transpordivahendeid hõlmavaid teadmisi ja innovatsiooni;

M.

arvestades, et naised on keskkonnaohtude ja kliimamuutuse mõjule eriti vastuvõtlikud oma sotsiaal-majandusliku seisundi tõttu, mis meestega võrreldes on halvem, oma koduste kohustuste tõttu, mida neil on ebaproportsionaalselt palju, ja vägivallaohu tõttu, millesse nad satuvad loodusvarade nappusest tekkinud või ägenenud konfliktiolukordades;

N.

arvestades, et naised peavad saama täielikult osaleda rohelise majanduse poliitika kujundamisel ning selle üle otsustamise ja selle elluviimise protsessis; arvestades, et naiste osalemine on aidanud parandada hädaolukorras reageerimist, suurendada bioloogilist mitmekesisust, suurendada toiduohutust, vähendada kõrbestumist ja parandada metsakaitset;

O.

arvestades, et puuduvad terviklikud ja võrreldavad andmed rohelise majanduse mõju kohta tööturule;

1.

rõhutab vajadust häälestada ühiskond ümber rohelisele majandusele, kus keskkonnaalased kaalutlused on seotud sotsiaalse jätkusuutlikkuse, näiteks suurema võrdõiguslikkuse ja sotsiaalse õiglusega;

2.

märgib, et rohelise majanduse konkreetsed olulised osad mõjutavad ökosüsteemi, tarbimist, toitu, arengut, transporti, energiat ja hoolekandesektorit;

3.

peab kahetsusväärseks, et ELi institutsioonidele ja komiteedele esitatud komisjoni teatises „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas” puudub täielikult soolise võrdõiguslikkuse mõõde;

4.

palub komisjonil ja liikmesriikidel strateegiate, tegevuskavade ja eelarvekavade planeerimisel ning nende keskkonna- ja kliimamõju hindamisel koguda elanikkonnarühmade vanuse järgi jaotatud ja sooliselt eristatud andmeid; märgib, et ilma statistiliste andmeteta on raske võtta asjakohaseid võrdõiguslikkust suurendavaid meetmeid;

5.

avaldab kahetsust, et soolise võrdõiguslikkuse kaalutlused ja perspektiivid ei ole hästi integreeritud säästva arengu poliitikasse ja programmidesse; tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi puudumine keskkonnapoliitikas suurendab soolist ebavõrdsust, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama rahvusvahelisel, riiklikul ja piirkondlikul tasandil keskkonnapoliitikas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise mehhanisme;

6.

kutsub komisjoni üles algatama uuringuid soolise võrdõiguslikkuse ja rohelise majanduse teemal ning naiste panuse kohta rohelisse innovatsiooni ning roheliste teenuste ja toodete väljatöötamisse;

7.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ja edendama konkreetset uurimistööd ja uuringuid selle kohta, kuidas üleminek rohelisele majandusele mõjutab naisi ja mehi erinevatel aladel, ning naiste olulise rolli kohta selle ülemineku hõlbustamisel; palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada keskkonnakaitse- ja keskkonnamõju hindamise uuringutesse soolise võrdõiguslikkuse aspekt;

8.

tunnistab pakilist vajadust rahvusvahelise kokkuleppe järele seoses nii sotsiaalse kui ka ökoloogilise jätkusuutlikkuse sambal põhineva rohelise majanduse määratlusega; rõhutab kodanikuühiskonna, eeskätt ühiskondlike liikumiste, keskkonnaorganisatsioonide ja naiste õiguste organisatsioonide tähtsat rolli rohelise majanduse sihtide ja eesmärkide määratluse väljatöötamisel;

9.

kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt arvestama soolise võrdõiguslikkuse aspektiga keskkonnapoliitika määratlemisel, rakendamisel ja jälgimisel kõigil tasanditel, ka kohaliku ja piirkondliku arengu puhul, ning teadustegevuses; kutsub komisjoni üles kasutama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ja toetama selle edendamist hea valitsemistava vahendina;

10.

kutsub komisjoni üles tulevasi ELi struktuurifonde (Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi) ja ühist põllumajanduspoliitikat käsitlevate määruste ja programmide väljatöötamisel ning nende üle läbirääkimiste pidamisel – eelkõige rohelisele majandusele üleminekuga seotud meetmete puhul – edendama keskse teemana soolist võrdõiguslikkust;

11.

täheldab, et taastuvenergiat saab kasutada kaugetes ja eraldatud piirkondades, kus puudub elekter, ja et see aitab toota mittesaastavat energiat; ergutab seega liikmesriike arendama Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) kaudu välja struktuurid keskkonnasõbraliku taastuvenergia kasutusele võtmiseks; ergutab rohkem tegelema innovatsiooniga ning mehi ja naisi osalema näiteks keskkonnasõbraliku energeetika ja arhitektuuri väljaarendamises;

12.

palub komisjonil suurendada teavituskampaaniate abil teadlikkust rohelisele majandusele ülemineku olulisusest ja sootundliku keskkonnapoliitika soodsast mõjust;

13.

palub komisjonil ja liikmesriikidel integreerida soolise võrdõiguslikkuse alased eesmärgid kõikidesse keskkonnaga seotud poliitikavaldkondadesse ja kõikide tasandite majandusotsustesse ning märgib, et need eesmärgid tuleb välja töötada koostöös kodanikuühiskonnaga;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kohaldaksid uut ühiskondlikku ja kliimahoidlikku kasvunäitajat, mis hõlmab heaolu mittemajanduslikke aspekte ning keskendub peamiselt säästva arenguga seotud küsimustele, nagu sooline võrdõiguslikkus, vaesuse vähendamise ja väiksem kasvuhoonegaaside heide;

15.

märgib, et tegevus, mis on suunatud inimeste õigustatud nõudmiste rahuldamiseks eluaseme, toidu, varustuse, energia ja töökohtade järele peab alati toimuma ökosüsteeme säilitaval ja kliimamuutusi piiraval moel, kusjuures loodusressursside kasutamisel tuleb kinni pidada inimõigustest, mille tulemusel suureneb võrdsus ja keskkonnaalasel võrdõiguslikkusel põhinev jaotamine;

16.

rõhutab, kui oluline on tagada, et meie lapsed ja lapselapsed saaksid elada heades tingimustes ja et majanduslik areng vastaks praegustele vajadustele, seadmata ohtu tulevasi põlvkondi;

17.

rõhutab, et SKPga saab mõõta tootmist, mitte aga keskkonnasäästlikkust, ressursitõhusust, sotsiaalset kaasatust ega ühiskonna arengut üldiselt; nõuab uute selgete ja mõõdetavate näitajate väljatöötamist, milles arvestatakse kliimamuutusi, bioloogilist mitmekesisust, ressursitõhusust ja sotsiaalset võrdsust;

18.

kutsub liikmesriike üles võtma fiskaalpoliitilisi meetmeid, mis aitaksid saavutada rohelist majandust, kehtestades muu hulgas keskkonnamõjuga seotud makse, ning rakendama rohelist innovatsiooni ja jätkusuutlikke taristusüsteeme edendavaid vahendeid;

19.

on seisukohal, et ELi avalikke vahendeid tuleks palju rohkem kasutada jätkusuutlike ühiste hüvede loomiseks;

20.

nõuab, et EL peaks rahaliste toetuste tingimuseks seadma keskkonda ja sotsiaalset jätkusuutlikkust toetava tegevuse;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma säästva transpordisüsteemi, mis arvestab naiste ja meeste transpordivajadustega ning avaldab sealjuures keskkonnale vaid vähest mõju;

22.

kutsub komisjoni üles suunama keskse liikumapaneva jõu, s.t. rahastamise sellistele teadustöö projektidele, mille eesmärgiks on töötada välja innovaatilisi ja säästvaid transpordilahendusi;

23.

kutsub liikmesriike üles vähendama transpordisektori keskkonna- ja energiamõju ning parandama võrdseid võimalusi, suurendades IT-süsteemide ja vähese liiklusega ruumilise planeerimise kättesaadavust;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele transpordihierarhia, milles oleks selgelt kindlaks määratud, millised transpordiliigid on esmatähtsad selleks, et saavutada üldised keskkonnaalased ja liiklusega seotud eesmärgid;

25.

nõuab, et enne transpordihierarhia koostamist tuleb koguda statistilisi andmeid, et mõõta avaliku ja eratranspordi mõju keskkonnale igas erinevas kohalikus kontekstis ning kutsub riigiasutusi üles näitama selles küsimuses eeskuju;

26.

palub liikmesriikidel arvestada asjaomaste auditeerimisasutuste poolt läbiviidavates riiklikes auditites riigiasutuste kasutatava transpordi mõju;

27.

palub, et liikmesriigid soodustaksid sotsiaal- ja maksusoodustuste kaudu kaugtööd ning looksid töötaja kaitseks vastava õigusraamistiku;

28.

kutsub liikmesriike üles oluliselt tugevdama kohalikku ühistransporti, suurendades veoteenuste kvantiteeti ja kvaliteeti, parandades transpordiviiside ja -vahendite turvalisust, mugavust ja füüsilist kättesaadavust ning pakkudes integreeritud ja täiendavaid transpordisüsteeme, sealhulgas alevikes ja maapiirkondades, ning seeläbi parandama naiste, puuetega inimeste ja vanurite reisimisvõimalusi, pakkudes neile suuremat sotsiaalset kaasatust ja parandades nende elutingimusi;

29.

rõhutab, et investeerimine säästvasse transporti peab arvestama asjaoluga, et naised ja mehed tajuvad avalikku ruumi erinevalt ja see taju põhineb erinevatel riski hindamise meetoditel, mis tähendab, et prioriteetide hulka tuleb võtta turvaline keskkond transpordisüsteemides nii naiste kui meeste jaoks;

30.

märgib, et rohelised töökohad näiteks põllumajandus-, energia-, transpordi-, tarbimis-, teadus-, tehnoloogia-, IT-, ehitus- või jäätmekäitlussektoris on rohelise majanduse seisukohast väga tähtsad;

31.

kutsub liikmesriike üles edendama naiste ettevõtlust rohelises majanduses ja hõlbustama naiste juurdepääsu sellele alale, levitades andmeid, korraldades koolitusseminare ning luues meetmeid, et aidata naistel saavutada töö- ja eraelu vaheline tasakaal; kutsub liikmesriike üles soodustama naiste ettevõtlust keskkonnakaitse ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate arendamisel näiteks sellistes valdkondades nagu taastuvad energiaallikad, põllumajandus ja turism, ning roheliste uuenduste väljatöötamisel, eelkõige teenindussektoris; märgib, et taastuvenergia aitab luua uusi töökohti naisettevõtjatele valdkondades, kus naiste töötus on eriti suur;

32.

kutsub liikmesriike üles tagama, et naistel oleksid asjakohased töötingimused, juurdepääs korraliku tasemega tervishoiule, haridusele ja eluasemele ning et nad saaksid suurema sõnaõiguse sotsiaalses dialoogis, et hõlbustada üleminekut uutele rohelistele töökohtadele;

33.

märgib, et säästev majandus tähendab „rohelist kõigile“– inimväärsete töökohtade ja säästvate kogukondade loomist ning jõukuse õiglasema jaotuse võimaldamist;

34.

märgib, et mitte ainult rohelised töökohad, vaid kõik tööd, millel on madal keskkonnamõju, on rohelises majanduses olulised; märgib, et sellist tööd võib leida erasektoris, kuid ka hoolekande valdkonnas, näiteks koolides ja hooldusteenuste alal;

35.

kutsub liikmesriike üles tagama meeste ja naiste võrdse esindatuse poliitikakujundamise organites ning valitsuse nimetatud organites ja asutustes, mis tegelevad keskkonna- ja energiapoliitika ning roheliste töökohtade poliitika määratlemise, kavandamise ja rakendamisega, et lisada sellesse soolise võrdõiguslikkuse aspekt; kutsub liikmesriike üles määrama rohkem naisi rohelise sektori juhtivatele ametikohtadele ja ettevõtete juhtkondadesse; rõhutab, et kui seda ei eesmärki ei ole võimalik vabatahtlikult saavutada, tuleb demokraatia ja soolise võrdõiguslikkuse tugevdamiseks võtta suunatud meetmeid, st kehtestada näiteks kvoodid või kasutada muid meetodeid;

36.

juhib tähelepanu asjaolule, et majanduse keskkonnasõbralik ümberkujundamine ja üleminek vähese CO2-heitega majandusele põhjustab suure nõudluse oskustööliste järele; viitab tõsiasjale, et naissoost töötajad on tugevalt alaesindatud taastuvenergiasektoris ning eelkõige teaduse- ja tehnoloogiamahukates ametites; peab seetõttu eriti tähtsaks, et liikmesriigid arendaksid välja tegevuskavad, mille eesmärk on ergutada naisi valima haridust ja elukutset tehnika-, teadus-, IT- ja teistes kõrgtehnoloogilistes valdkondades, kus tulevikus asub suur osa rohelistest ametikohtadest;

37.

kutsub liikmesriike üles rakendama ja välja töötama asjakohaseid meetodeid, mis ergutaksid naisi valima hariduse ja elukutse keskkonna-, transpordi- või energiasektoris ning võitlema otsustavalt stereotüüpide vastu, mis seostavad karjääri loodus- ja rakendusteaduses meestega;

38.

märgib vajadust toetada ja soodustada mikrokrediidi võimaldamist naistele väikeettevõtete jaoks;

39.

kutsub liikmesriike üles rakendama ja välja töötama asjakohaseid meetodeid, mis ergutaksid mehi valima madala keskkonnamõjuga haridust ja elukutset hoolekandesektoris;

40.

kutsub liikmesriike üles arendama Euroopa Liidu programmide, nagu Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi kaudu välja koolituskursused selleks, et hõlbustada naiste juurdepääsu uutele rohelistele töökohtadele ja uuele madala keskkonnamõjuga tehnoloogiale nii era- kui ka avalikus sektoris; palub liikmesriikidel tagada, et naistöötajad kaasatakse rohkematesse koolitusprojektidesse ja -programmidesse, mis on seotud ökoloogilise ümberkujundamisega, st hõlmavad taastuvenergiasektorit ning teaduse- ja tehnoloogiamahukaid ametikohti, ning keskenduda naiste harimisele ja koolitamisele, andes neile vajalikud pädevused ja kvalifikatsiooni, et nad saaksid konkureerida töökohtadele meestega võrdsetel alustel ja edendada isiklikku karjääri; märgib, et meestel on põllumajandustootmises ja ettevõtluses kergem juurdepääs kõrgtehnoloogiale, mis on nõutav töötamiseks kõrge kvalifikatsiooniga töökohtadel rohelises majanduses;

41.

on seisukohal, et selleks, et naised saaksid osaleda rohelises majanduses meestega võrdsetel alustel, on vaja lastehoiuvõimaluste ja vanurite hooldusteenuste väljaarendamist, et nii naistel kui ka meestel oleks võimalik ühitada oma tööelu pereeluga ning et oleksid tagatud naiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigused; on arvamusel, et poliitika ja reguleerimisega tuleks püüda pakkuda toetust sotsiaalkindlustusele, pereplaneerimisele ja lapsehooldusele, kuna naised saavad kasutada oma oskusi ja anda võrdse panuse rohelise majanduse edenemisse üksnes juhul, kui ühiskond täidab need nõudmised;

42.

juhib tähelepanu asjaolule, et majanduse roheliseks muutmist on hakatud käsitlema majandusarengu ergutamise vahendina, eeskätt seoses majanduskriisi ja Euroopa 2020. aasta strateegiaga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama jõupingutusi majanduse roheliseks muutmiseks ning soodustama investeeringuid ja programme, millega edendatakse rohelist innovatsiooni ja töökohti ning mis on suunatud inimestele, kes neid enim vajavad; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse perspektiiv on ebavõrdsuse süvenemise vältimiseks möödapääsmatu;

43.

kutsub liikmesriike üles koguma ja analüüsima sooliselt eristatud andmeid rahaliste vahendite jaotuse kohta seoses sooliselt eristunud sektorite ja rohelise innovatsiooniga, ning töötama välja näitajaid rohelise majanduse võimaliku eristatud mõju kohta territoriaalsele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja strateegilise juhtimise ning rea vahendeid, et reageerida tõhusalt tööhõive taseme ja tööturu struktuuri võimalikele muutustele;

44.

loodab, et üleminek laiematele ja jätkusuutlikumatele majanduslikele näitajatele ka arengupoliitikas toob arenguriikides kaasa suurema rõhu panemise sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele eesmärkide ning et konkreetse poliitika ja reguleerimisega kindlustatakse naiste omandiõigused ja kontroll loodusvarade üle; rõhutab, et on vaja soodustada naiste juurdepääsu sellistele teenustele ja uuele tehnoloogiale, mida on vaja energeetika, veemajanduse, äriettevõtete ja põllumajandustootmise haldamiseks ja käitamiseks, rõhutab, et on vaja kaasata naisi rohkem ettevõtete ja organisatsioonide juhtimisse;

45.

kutsub komisjoni üles täielikult tunnistama keskkonna halvenemise mitmest mõju ebavõrdsusele, eeskätt naiste ja meeste vahel, ning selle küsimusega tegelema, ja tagama naiste võrdsete õiguste edendamise uute kliimamuutust ja keskkonnasäästlikkust käsitlevate poliitiliste ettepanekute väljatöötamisel;

46.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja näitajaid, et hinnata projektide ja programmide soospetsiifilist mõju ning soodustada rohelise majanduse saavutamiseks kasutusele võetud keskkonnastrateegiates soolist ja võrdõiguslikkuse aspekti;

47.

kutsub komisjoni olema eriti teadlik, et mitmel pool maailmas on puhta vee kättesaadavus tüdrukutele ja naistele väga oluline, sest neil on sageli kohustus vett võtta ja see koju kanda; rõhutab, et samuti tähtis on kasutada põliselanikest naiste teadmisi kohaliku ökosüsteemi kohta;

48.

palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu asjaolule, et paljudes arenguriikides piiravad naiste võimalusi saada tööd rohelises majanduses veel väga tugevalt sotsiaalsed tingimused ja patriarhaalsed süsteemid ning et naised ei pääse ligi selles sektoris tööle asumiseks vajalikule teabele, haridusele ja tehnoloogiale;

49.

kutsub komisjoni üles eriti tugevalt teadvustama, et miljardid inimesed on energia saamises täielikult sõltuvad biomassist ning et lapsed ja naised kannatavad tervisehäirete all, sest nemad koguvad, töötlevad ja kasutavad biomassi; rõhutab, et seetõttu on vaja investeerida taastuvatesse ja tõhusamatesse energiaallikatesse;

50.

nõuab ELi ning kolmandate riikide vaheliste mitme- ja kahepoolsete kaubanduslepingute tulemuste mõju põhjalikku analüüsimist kliima-, soolisest ja säästva arengu aspektist lähtuvalt ja nõuab tungivalt, et komisjon kinnitaks selget toetust kliimamuutusega tegelemisele osana igasugusest kaubandusabist ning muust asjakohasest arenguabist;

51.

kutsub komisjoni üles välja töötama programme, kus kaasaegse tehnoloogia ja eriteadmiste siire aitab arenguriikidel ja arenevatel piirkondadel kohaneda keskkonnamuutustega;

52.

rõhutab, et soolist ebavõrdsust seoses juurdepääsuga sellistele ressurssidele, nagu mikrolaenud, krediit, teave ja tehnoloogia, tuleb kliimamuutuste vastu võitlemise strateegiate kindlaksmääramisel arvesse võtta;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/47

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8, artikli 153 lõike 1 punkti i ja artiklit 157,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse komisjoni 18. aprilli 2012. aasta teatist „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012)0173) ja töödokumendi isiku- ja majapidamisteenuste tööhõivepotentsiaali ärakasutamise kohta (SWD(2012)0095),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta (COM(2011)0609),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (1),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta 2010. aastal (SEC(2011)0193),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (COM(2010)0193),

—

võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2009. aasta järeldusi turvalise paindlikkuse kohta kriisi ajal,

—

võttes arvesse 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (2),

—

võttes arvesse 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (3),

—

võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (4),

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2008. aasta raportit „Töötamine Euroopas: soolised erinevused”,

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2007. aasta aruannet „Töötingimused Euroopa Liidus: soolised erinevused”,

—

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2011 (5),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (6),

—

võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0246/2012),

A.

arvestades, et paljude riikide majanduses on toimunud teenindussektori suur areng: enamik töökohti paikneb tänapäeval teeninduses ning see sektor annab suurima panuse sisemajanduse koguprodukti, kusjuures selle osakaal moodustab rohkem kui 70 % Euroopa Liidu majandustegevusest ning sama suure ja järjest kasvava määra tööhõivest, ning 2010. aastal oli teeninduses töötavate inimeste osakaal Euroopa Liidus keskmiselt 70 %, samal ajal kui tööstuses oli vastav näitaja 25,4 % ja põllumajanduses 5,2 %;

B.

arvestades, et praegu luuakse üheksa töökohta kümnest teenindussektoris ja uuringud näitavad, et ühtse teenusteturu tugevdamine võib kaasa aidata märkimisväärse tööhõivepotentsiaali vallandumisele, ning et uusi töökohti on ELis praegusel kriisiajal hädasti tarvis;

C.

arvestades, et naiste tööhõivemäär on 62,1 %, võrreldes 75,1 % meeste puhul, mis tähendab, et strateegia „Euroopa 2020“ põhieesmärgini – saavutada 2020. aastaks 75 %-line tööhõivemäär – on võimalik jõuda ainult juhul, kui naiste juurdepääs tööturule kasvab;

D.

arvestades, et enamik töötavatest naistest on hõivatud teenindussektoris ning arvestades, et ELis oli see suhe 2010. aastal keskmiselt 83,1 %, võrreldes 58,1 % selles sektoris töötavate meestega;

E.

arvestades, et naised on paindliku ja osalise tööajaga tööhõive turul üle-esindatud muu hulgas meie ühiskonnas endiselt valitsevate sooliste stereotüüpide tõttu, mille kohaselt on naiste esmaseks kohustuseks pere eest hoolitsemine, mistõttu arvatakse, et nad sobivad meestest paremini tegema ajutist, juhu- või osakoormusega tööd ning töötama kodus; arvestades, et paindliku tööajaga töökohti, sh kaugtööd, osalise tööajaga tööd ja kodukontoris töötamist peetakse endiselt üldiselt oma tööaja n.ö. naiselikul viisil korraldamise mooduseks;

F.

arvestades, et teenindussektor pakub palju võimalusi paindlikeks töölepinguteks, näiteks paindlik tööaeg, osaline tööaeg ja lühiajalised lepingud, mis võivad aidata nii mees- kui naissoost hooldajatel võimaluse korral tööd ja hooldamist ühendada; arvestades, et naised soovivad tõenäoliselt rohkem kasutada paindliku või osalise tööajaga töökohti, et ühitada oma tööalaseid ja perekondlikke kohustusi, isegi kui osalise ja täiskoormusega töötajate tunnitasu on erinev; ning arvestades, et naistel on rohkem tööstaažipause ja ning neil koguneb vähem töötunde kui meestel, mis võib mõjutada nende karjääri ja väljavaateid ühiskonnas edasiliikumiseks, ning et seetõttu on neil ka madalama palgaga töökohad;

G.

arvestades, et töökoha ebakindlus on Euroopa Liidu tööturul püsiv nähtus ja arvestades, et selline ebakindlus kahjustab eriti naisi, et naisi diskrimineeritakse palga osas ja naisi kasutatakse rohkem osalise tööajaga tööl ning neile makstakse vähem kui meestele, neil on vähem sotsiaalkaitset, nende karjäärivõimalused on piiratud, neil on vähem võimalusi majanduslikuks iseseisvuseks, mis soodustab nende taandumist eraellu ja järelikult tagasilangust vastutuse jagamises; arvestades, et naised moodustavad suure osa mitteametlikel töökohtadel töötajatest, kes töötavad peamiselt koduabilistena või osutavad hooldusteenuseid;

H.

arvestades, et meeste tööhõive on kõigil haridusastmetel naiste omast suurem, kuigi naiste haridustase on meestega samaväärne või isegi kõrgem, kuid arvestades, et naiste oskusi ei hinnata tihti nii kõrgelt ja nende karjäär edeneb aeglasemalt kui meeste oma;

I.

arvestades, et naised moodustavad ligi 60 % ülikooli lõpetanutest, kuid sellest hoolimata on nende esindatus teenindussektori juhtivatel ja otsustustasandi ametikohtadel ebaproportsionaalselt väike;

J.

arvestades, et teenindussektoris on naiste ülekaal töö- ja ametikohtadel, mis on kõige madalamad nii kvalifikatsiooni, töötasu, palga kui ka mainekuse osas, mistõttu on naiste tööalane ebakindlus tunduvalt suurem ning neile makstakse vähem kui meestele;

K.

arvestades, et tööandjad tavaliselt alahindavad naiste kui töötajate panust, kuna naised katkestavad suurima tõenäosusega oma karjääri laste sünnitamiseks ja kasvatamiseks;

L.

arvestades, et naistele paremate võimaluste andmist tööelus peab käsitlema eelisena ja investeeringuna ühiskonna jaoks tervikuna, eelkõige seoses praeguste demograafiliste muutuste ja probleemidega Euroopas;

M.

arvestades, et naistel on rohkem raskusi pere- ja tööelu ühitamisel, kuna perekondlikud kohustused ei ole võrdselt jaotatud ning sõltuvate pereliikmete eest hoolitsemine langeb peamiselt naistele, ning arvestades, et töö- ja eraelu vahel suurema tasakaalu loomine aitaks seetõttu avada naiste jaoks olulise tööhõivepotentsiaali ning soodustada naistele sobivate vabade töökohtade leidmist teeninduse ja muudel kutsealadel ning hoogustaks sellega majanduskasvu, tööhõivet ja innovatsiooni; arvestades sellega seoses, et valitsuste poliitika hooldusteenuste pakkumiseks lastele ja sõltuvatele pereliikmetele on tähtis element, mis aitab naistel ja meestel paremini toime tulla töökoha ja hooldaja rollist tulenevate nõudmistega;

N.

arvestades, et traditsioonilistel soorollidel ja stereotüüpidel on endiselt tugev mõju rollide jagunemisele meeste ja naiste vahel kodus, töökohal ja ühiskonnas üldiselt ning et see kipub põlistama päritud takistusi, mis takistavad soolise võrdõiguslikkuse saavutamist ning piiravad teenindussektoris naiste töövalikut ja isiklikku arengut, mis takistab naisi täitmast oma täielikku potentsiaali üksikisiku ja majanduses toimijana;

O.

arvestades, et naiste vastu suunatud kodune, abieluline, majanduslik ja seksuaalne vägivald on inimõiguste rikkumine, mis mõjutab kõiki sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke ühiskonnakihte;

P.

arvestades, et naiste majanduslik sõltumatus on vältimatuks eeltingimuseks, mis võimaldab neil valida isiklikku ja tööalast teed ja annab neile tõelise valikuvõimaluse;

Q.

arvestades, et meeste ja naiste vahel püsib ebavõrdsus juurdepääsus uuele tehnoloogiale ja internetile ning nende ebavõrdses kasutamises, mis tihti tekitab oskustes lünga või isegi nn arvutialase kirjaoskamatuse, mida tuntakse üldiselt soolise digitaalse lõhe nime all;

R.

arvestades, et meestele ja naistele sama töö või samaväärse töö eest makstava palga erinevus on üks kõrgemaid just teenuste sektoris,

1.

rõhutab, et teenindussektoris valitseb tugev horisontaalne segregatsioon ehk soopõhine tööjaotus: ligi pooled töötavatest naistest töötavad 10 ametikohal 130st, mis on esitatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostatud ametialade rahvusvahelises standardklassifikaatoris: kaupluste ja kaubamajade müüjad ja tooteesitlejad, koduabilised, koristajad, pesupesijad ja triikijad, inimeste hooldajad, kontoriametnikud, haldusteenuste keskastme spetsialistid, hotellide ja restoranide personal, üldsekretärid ja arvutioperaatorid, väikeettevõtete juhid, finants- ja äriteenuste keskastme spetsialistid, hooldusõed ja ämmaemanda abid;

2.

kutsub komisjoni üles võitlema sellise soopõhise tööjaotuse vastu neid töökohti populariseerivate reklaamikampaaniate kaudu;

3.

rõhutab ametialase segregatsiooni vähendamise tähtsust selleks, et vähendada soopõhist palgalõhet, mis on tihti suurem selliste naiste jaoks, kes töötavad naiste ülekaaluga töökohtadel kui nende jaoks, kellel on küll samad kutseoskused, kuid kes töötavad muudes sektorites;

4.

märgib, et palju naisi töötab ka avalikus sektoris, kust võib leida 25 % töötavatest naistest, võrrelduna ainult 17 % töötavate meestega; rõhutab, et just selles sektoris ohustab naisi suurem oht kaotada töö eelarvekärbete tõttu; rõhutab, et Euroopa 2020. aasta (majanduskasvu ja tööhõive) strateegia eesmärgi saavutamiseks, mille kohaselt naiste ja meeste tööhõive peab tõusma 75 %-ni, tuleb teha jõupingutusi suurema hulga naiste tööleasumiseks nii avalikus kui ka erasektoris; märgib, et paljudes liikmesriikides on oluliselt rohkem naisarste kui meesarste;

5.

nõuab liikmesriikidelt, et avalik sektor, mida peavad iseloomustama läbipaistvad ja selged töölevõtukriteeriumid ning edutamistingimused, näitaks eeskuju võrdse juurdepääsu osas avaliku sektori töökohtadele ja eelkõige juhtivatele töökohtadele; rõhutab vajadust kehtestada läbipaistvad reeglid töötajate valikuks ja töölevõtuks erasektoris;

6.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta konkreetseid meetmeid teenuste turu edasiseks süvendamiseks, et arendada selle märkimisväärset tööhõivepotentsiaali;

7.

rõhutab stereotüüpide ja soolise diskrimineerimisega võitlemise vajadust aktiivse poliitika kaudu, mis aitaks vähendada tegelikke ebasoodsaid tingimusi, millega naised peavad kokku puutuma teenindussektoris, kus eeldatakse, et on olemas meeste ja naiste töökohad ja kus viimatimainitud kohti seostatakse naiste koduste töödega ning peetakse neid selliste tööde jätkuks (riietus ja tekstiil, õpetamine, õendus, koristamine jms); nõuab koolielus haridus- ja kutsenõustamisele tähtsamat rolli, et edendada noorte seas meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja võidelda stereotüüpide vastu ja suunata noori naisi sellistele kvalifikatsiooni- ja kutsealadele, kus nad on alaesindatud; märgib, et oluliselt vähem mehi kui naisi valib õpetaja kutse ning rõhutab, et sellel kutsealal oleks vaja rohkem mehi;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et teenuste valdkonnas on ülekaalus naised, kes töötavad sotsiaal-, hooldus- või sidesektoris, mis nõuavad madalamat kvalifikatsiooni, mille sotsiaalne staatus ei ole nii kõrge ja mis vastavad naiste traditsioonilisele rollile ühiskonnas, samal ajal kui mehed on ülekaalus mainekamates ja paremini tasustatud sektorites, nagu rahandus ja pangandus;

9.

märgib, et hoolduspoliitika ja -teenused eakate, sõltuvate pereliikmete ja laste jaoks, sh rasedus- ja sünnituspuhkuse, isa- ja vanemapuhkuse võimaldamine, on soolise võrdõiguslikkuse saavutamise põhiline osa; märgib seetõttu, et naistel ja meestel peaks olema võimalus teha palgatööd, saada lapsi ja luua pere, jäämata seetõttu ilma oma vabadusest täielikult ära kasutada õigust tööle ja võrdsetele võimalustele;

10.

juhib tähelepanu asjaolule, et osalise tööajaga tööd, mis moodustas 2010. aastal Euroopa Liidus 19,2 % kogutööhõivest, teevad jätkuvalt põhiliselt naised; märgib, et ELis oli 2010. aastal 31,9 % töötavatest naistest osalise tööajaga tööl, samas kui meeste puhul oli see määr vaid 8,7 %, mis tähendab, et 78 % osalise tööajaga tööd tehakse naiste poolt; ELis tervikuna töötab 19 % naistest ja 7 % meestest nn lühikese osalise tööajaga (alla 20 tunni nädalas), kuid üksnes 3 % meestest vanuses 35–49 aastat töötavad nn lühikese osalise tööajaga, võrreldes 18 % naistega samas vanuserühmas; märgib samuti, et osalise tööajaga kohti on kõige rohkem teatavates sektorites, üle 38 % osalise tööajaga töötajatest (nii nn lühikese kui ka nn olulise osaajaga (vahemikus 20–34 tundi nädalas)) töötavad hariduse, tervishoiu ja sotsiaalteenuste, muude teenuste ning jae- või hulgimüügi sektoris;

11.

juhib tähelepanu paindliku tööaja mõiste tavapäraseks muutumisele: üha rohkem töötatakse nädalavahetustel, ebakorrapäraselt ja ettenägematul ajal, tööpäeva pikendades, kuna nõudmine paindlikkuse järele on suurim osalise tööajaga töötajate seas, kes on enamasti naised, siis on need pigem naised kui mehed, kelle tööaeg nädalate lõikes pidevalt muutub, mis muudab pere- ja tööelu ühitamise veelgi raskemaks, seda eriti üksikemade ja sõltuvate pereliikmete eest hoolitsevate naiste jaoks; juhib tähelepanu sellele, et töölepingud peaksid olema kindlad ja tööaeg kindlaks määratud, kuid et töötaja soovil saaks pere- ja eraelu paremaks tööeluga ühitamiseks tööajas kokku leppida; rõhutab, et paindliku tööajaga töötamine peab olema töötaja enda valik, mitte kehtestatud ega peale surutud tööandja poolt; ei nõustu lepingusuhete paindlikkuse ja ebakindlusega, mis ei võimalda pereelu korraldamist ja stabiilsust;

12.

tuletab meelde, et paindlik töökorraldus on iseloomulik paljudele selle sektori töökohtadele, rõhutab, et ühelt poolt aitab suurem paindlikkus töökorralduses (tingimusel, et see on vabatahtlik ja juhitud töötajate tegelikest vajadustest ning et töötajatel on selle üle kontroll ning selgus tööaja ja osalise tööajaga töötamise korra suhtes) suurendada naiste võimalusi osaleda aktiivselt teenuste sektoris ning toetada töö-, pere- ja eraelu paremat ühitamist, kuid et teisalt võib paindlikkusel olla negatiivne mõju naiste palkadele ja pensionitele ning see võib tööl käivate naiste jaoks kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, nagu ametlike lepingute, sotsiaalkindlustuse ja püsivate töösuhete puudumine; märgib, et see võib põhjustada ka olukorra, kus tööandjad ei taga piisavaid töötervishoiu ja tööohutuse tingimusi;

13.

rõhutab kodus töötamise tähtsust, mille populaarsus üha kasvab; tõstab esile asjaolu, et 90 % Saksamaa ja Rootsi ettevõtetest jagab oma töönädalat uuel viisil, hinnates oma personali aasta, ja mitte nädala töötundide alusel ning võimaldades meestel ja naistel töökohta jagada;

14.

rõhutab vastuvõetavate töötingimuste tagamise olulisust, võttes arvesse õigusi, mis on muu hulgas seotud töötasu, tervishoiu- ja ohutusstandardite, töökohtade kättesaadavuse, karjääriväljavaadete, täiendõppe, jätkusuutlikku sotsiaalkindlustuse ja elukestva õppe võimalustega;

15.

märgib, et 2010. aastal oli Euroopa Liidus tähtajalise lepinguga töötavate naiste osakaal 14,5 %, mis oli pisut suurem kui tähtajalise lepinguga meeste osakaal, mis oli 13 %;

16.

tuletab veel kord meelde, et Euroopa Liidus teenivad naised keskmiselt 16,4 % vähem kui mehed; juhib tähelepanu asjaolule, et täites samasuguseid või võrdväärseid tööülesandeid kui mehed, ei saa naised meestega sama palka; märgib, et muul juhul töötavad nad enamasti teistsugustel ametikohtadel, kuna on säilinud ametialane vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon ja naised töötavad rohkem osalise tööajaga; kutsub üles liikmesriike, tööandjaid ja ametiühinguid välja arendama ja rakendama teostatavaid ja konkreetseid meetodeid töökohtade hindamiseks, mis aitaksid määrata, millised tööd on võrdse väärtusega, et kindlustada võrdne töötasu meestele ja naistele, ning julgustab ettevõtteid läbi viima iga-aastaseid võrdõigusliku tasustamise auditeid, avaldama saadud andmed maksimaalse läbipaistvuse nimel ning vähendama soopõhist palgalõhet; tõstab esile asjaolu, et soopõhine palgalõhe tekitab tihti lõhe vanaduspensionis, mis võib tuua kaasa olukorra, kus naised peavad elama allpool vaesuspiiri;

17.

rõhutab, kui oluline on jõustada Lissaboni lepingu artiklis 157 sätestatud naistele ja meestele sama töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte; viitab uuesti oma 24. mai 2012. aasta resolutsioonile meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise kohta (8) ja kordab palvet vaadata läbi direktiiv 2006/54/EÜ hiljemalt 15. veebruariks 2013;

18.

täheldab murega, et suur hulk madalatest palkadest ja peaaegu kõik väga madalad palgad on seotud osalise tööajaga tööga ja ligi 80 % töötavatest inimestest, keda võib pidada vaeseks, on naised; rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid ebakindlate töösuhete vastu võitlemiseks teenindussektoris, kus see olukord kahjustab eriti naisi, ning seetõttu palub komisjonil ja liikmesriikidel välja töötada ebakindlate töösuhetega võitlemise strateegia;

19.

mõistab hukka küllaltki levinud diskrimineeriva tava, mis seisneb selles, et sama tüüpi töö puhul liigitatakse mehed ja naised erinevatesse ametiastmetesse, näiteks puhastusteenuse puhul on mehed hooldustehnikud ja naised puhastusteenindajad, millega õigustatakse naiste töö madalamalt tasustamist;

20.

märgib, et naiste haridustaseme tõusuga kaasneb harva tõus ametiredelil ja töölevõtu tingimuste paranemine, mistõttu võib öelda, et naised on sageli ülekvalifitseeritud;

21.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna naised töötavad üha rohkem osalise tööajaga, tööandjad aga eelistavad investeerida pigem tähtajatu töölepinguga töötajatesse, on naistel tunduvalt halvem ligipääs mitmesugustele täiendõppe ja kvalifikatsiooni tõstmise võimalustele, mis vähendab nende tööalase arengu võimalusi;

22.

rõhutab, et kõikidel teenindussektori töötajatel (erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata kõige haavatavamatesse rühmadesse kuuluvatele inimestele) peab olema pidev juurdepääs oskuste parandamise programmidele ja elukestvale õppele, et parandada nende tulevasi võimalusi tööturul ja vähendada oskuste ja pidevalt muutuvate töökohustuste vahelist ebakõla;

23.

juhib tähelepanu naiste osaluse madalale osakaalule kutsehariduses teenindussektori elukestva õppe raamistikus ning kutsub liikmesriike üles rakendama sellele eesmärgile suunatud meetmeid;

24.

rõhutab, et eakamate töötajate ja vanemate oskusi on pärast ajavahemikku, mil nad hoolitsesid laste ja sõltuvate pereliikmete eest, vaja tööturule naasmise korral ajakohastada;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2010. aastal oli Euroopa suuremates ettevõtetes kõigest üks seitsmest juhatuse liikmest naissoost (13,7 %) ja ainult 3,4 % suurettevõtte juhatuse esimeestest olid naised;

26.

rõhutab, et on oluline teha jõupingutusi selle nimel, et teadusuuringute sektoris töötaks rohkem naisi ning juhib tähelepanu asjaolule, et naised võivad mängida otsustavat rolli uute ja innovatiivsete süsteemide, toodete ja teenuste arendamisel teenindussektoris, eriti seetõttu, et kuigi naised teevad 80 % maailma ostuotsustest, on enamik tooteid, kaasa arvatud 90 % tehnilistest toodetest, kavandatud meeste poolt; on arvamusel, et naiste suurem osalemine innovatsiooniprotsessides avaks uusi turge ja suurendaks ettevõtete konkurentsivõimet; on arvamusel, et innovatiivsed teenused on ülimalt olulised tulevikuprobleemidega toimetulekuks, eelkõige seoses elanikkonna vananemisest tingitud suureneva nõudmisega hooldusteenuste järele, ning et innovatiivsed teenused võivad koos heade sidevõimaluste ja kaubandusteenustega parandada kogu Euroopa Liidus inimeste elu- ja töötingimusi nii linnas kui ka maal;

27.

rõhutab asjaolu, et kuna paljud naised otsustavad jätkuvalt koolituse kasuks teenindussektoris ja koguvad seeläbi järk-järgult ärikogemusi ja teadmisi kaubanduse vallas, on naisettevõtluse edendamiseks veel piisavalt tegevusruumi; on arvamusel, et tõhusaks panustamiseks naiste ettevõtlikkusse ja ettevõtlusse on teenindussektoris vaja luua samasugused tingimused kui tootmissektoris; tunneb sellega seoses heameelt, et mikrokrediidi tegevussuunda jätkatakse ELi sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmis eraldi tegevussuunana ning rõhutab mikrokrediitide tähtsust naisettevõtjate ja tööturul haavatavamas olukorras olevate inimeste toetamise vahendina teenindussektoris; kiidab heaks komisjoni teatise sotsiaalse ettevõtluse algatuse kohta (COM(2011)0682), kuna sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas töötavad enamasti naised;

28.

märgib, et teenindussektoris töötab rohkem naisi juhtivatel ametikohtadel sellistel aladel, nagu jaemüük ja hotellindus, kuigi edasiminekut on märgata ka vähem traditsioonilistes valdkondades, nagu kindlustus ja pangandus, ning et enamjaolt juhivad naised väikeettevõtteid või palgatöölisteta ettevõtteid; märgib samuti, et suurtes organisatsioonides jõuavad naised juhtivatele ametikohtadele aladel, mis on ettevõtte jaoks vähem tähtsad, nagu personali- ja haldustöö; julgustab ettevõtteid võimaldama noorematele töötajatele korrapäraseid koolitusi ning rakendama tõhusaid ema-, isa- ja vanematoetuste kavasid;

29.

kutsub üles kaotama nn klaaslae efekti avalikus teenistuses, mis takistab naistel kõrgema vastutusega töökohti saada; märgib, et avalik sektor peab olema selles osas eeskujuks;

30.

rõhutab, et teenindussektori varimajanduses töötab rohkem naisi kui mehi osaliselt seetõttu, et alad, millega tegelevad traditsiooniliselt naised (koduabilised või inimeste hooldajad), on vähem reguleeritud; märgib, et teisest küljest on varimajanduse osakaal majanduskriisi tulemusena suurenenud, kuigi selle täpset ulatust on väga raske määratleda, kuna puuduvad usaldusväärsed andmed selle mõju ja mastaabi kohta;

31.

kiidab heaks iga-aastase majanduskasvu analüüsi töödokumendi isiku- ja majapidamisteenuste tööhõivepotentsiaali ärakasutamise kohta ning kutsub liikmesriike, sotsiaalpartnereid ja teisi sidusrühmi üles võtma vastu komisjoni üleskutse seda teemat aktiivselt arutada;

32.

palub liikmesriikidel töötada välja poliitika varimajanduse ebaametlike töötajate ametlikeks töötajateks muutmiseks, seades sisse näiteks maksusoodustused ja teenuste soetamist võimaldavaid tähikud; palub välja arendada programmi teenindussektori töötajatele teabe andmiseks nende õiguste kohta ja nende organiseerumise edendamiseks; kutsub üles käivitama tööandjatele ja avalikkusele suunatud algatusi, mis tõstaks teadlikkust mitteametliku ebakorrapärase töö negatiivse mõju ja tagajärgede kohta, sh töötervishoiule ja -ohutusele;

33.

palub komisjonil tellida sõltumatu uuring koduhooldusteenuste sektori liberaliseerimise mõjude kohta töötajate olukorrale ja tingimustele;

34.

väljendab muret teenindussektoris töötavate naissoost sisserändajate ja mitteametlikult töötajate olukorra pärast, eelkõige nende inimeste pärast, kes töötavad eramajapidamistes, suuremalt jaolt ilma töölepinguta, ebakindlas töösuhtes või koduabilisena kehvades töötingimustes, oluliselt madalama töötasu eest kui ametlikult töötajad ning ilma mingite sotsiaalsete õigusteta; rõhutab seetõttu asjakohaste poliitikameetmete vajadust selleks, et tagada võõrtöölistele põhilised inimõigused, sh õigus tervishoiule, õiglastele töötingimustele, haridusele ja koolitustele, moraalsele ja füüsilisele puutumatusele ja võrdsusele seaduse ees; kutsub üles liikmesriike läbi vaatama oma riiklikku poliitikat ja praktikat, et pöörata rohkem tähelepanu töölevõtmise tavadele, teabele juurdepääsule ja inimõiguste kaitsmisele ning julgustada töötajaid teatama ekspluateerivatest töötingimustest ilma, et see ohustaks nende elanikustaatust;

35.

ergutab liikmesriike viivitamata ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 189 koduabiliste kohta, mille kolmepoolne organisatsioon võttis vastu 2011. aastal ja mille eesmärk on tagada koduabilistele vastuvõetavad töötingimused ja samad põhilised tööõigused, nagu on teistel töötajatel ning toetada ametliku majapidamis- ja hooldusteenuste sektori väljaarendamist;

36.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda isiku- ja majapidamisteenuste sektoris erikorra kehtestamist, et reguleerida laialt levinud deklareerimata töö fenomeni, mis puudutab eelkõige naisi, ja tagada nii vastuvõetavad töötingimused; palub liikmesriikidel anda aru oma jõupingutustest deklareerimata töö vastu võitlemisel riiklike reformikavade raames, mille esitamisel toetuti Euroopa 2020. aasta strateegiale;

37.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid haavatavate töötajate, eelkõige väheste oskustega, töötute, noorte ja eakate töötajate, puuetega inimeste, vaimsete puuetega inimeste või vähemusrühmadesse kuuluvate töötajate, näiteks võõrtöötajate ja romade tööturule integreerimiseks, kasutades selleks sihipärast ja vajadustele kohandatud kutsenõustamist, koolitus- ja praktikaprogramme;

38.

märgib, et majanduskriis ja niinimetatud kokkuhoiumeetmed on toonud kaasa soolise võrdõiguslikkuse meetmete kärpimise ning on täiendavaks takistuseks soolise võrdsuse põhimõtte rakendamisele, seda eelkõige seoses töökaotusega, juurdepääsuga uutele töökohtadele ja naiste ebakindla olukorra halvenemisega, mis koos asjaoluga, et meeste tööhõive määr paraneb üldjuhul kiiremini kui naiste oma, mõjub kahjulikult naiste tööhõivele teenindussektoris, nende karjäärile ning pensionile; palub komisjonil koguda andmeid kokkuhoiumeetmete mõju kohta naistele tööturul, pöörates eriti tähelepanu teenindussektorile; rõhutab sotsiaal- ja majandusprobleemide suurema omavahelise sõltuvuse tunnistamise vajadust, kuna sotsiaalsetele probleemidele suurema tähelepanu pööramine on eelduseks soolise võrdõigusetuse ilmingutele tõhusa lahenduse leidmiseks;

39.

juhib tähelepanu sellele, et vastavalt Euroopa töötingimuste viiendale uuringule (aprill 2012) teatas 18 % töötajatest, et nende töö- ja eraelu ei ole tasakaalus; rõhutab vajadust tugineda pere- ja tööelu ühitamisel tugevamale poliitikale ning nõuab eelkõige rohkem riiklikke, tasuta ja kvaliteetseid ühiskondlikke teenuseid ja võimalusi, et pakkuda laste ja muude sõltuvate pereliikmete hooldust, mis sobiksid pere- ja isikliku elu ning kutsetegevuse ühitamisega nii maal kui ka linnas; rõhutab, et hooldusvõimaluste pakkumine aitab ka vähendada naiste vaesust, kuna see võimaldab neil tööle asuda;

40.

rõhutab, et meeste aktiivne osalemine töö- ja pereelu ühitamise meetmetes, nagu osalise tööajaga töö, on oluline töö- ja pereelu vahelise tasakaalu saavutamiseks, kuna nii mehed kui ka naised võiksid kasu saada perekonnasõbralikust tööhõivepoliitikast ning tasustamata töö ja koduste kohustuste jagamisest; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada otsustavaid poliitilisi meetmeid, et võidelda sooliste stereotüüpidega ja julgustada mehi osalema hooldamises ja kodutöödes, eelkõige vanema- ja isapuhkuse võtmise stiimulitega meeste jaoks, mis tugevdab nende vanemaõigusi ning samaaegselt soodustab meeste ja naiste võrdõiguslikkust, samuti edendab see asjakohasemat vastutuse jagamist perekonnas ja majapidamises ning parandab naiste võimalusi osaleda täielikult tööturul; soovitab, et liikmesriigid peaksid soolist võrdõiguslikkust tagavate seadusandlike ja hariduslike meetmete kaudu nõuetekohaselt kohaldama nõukogu direktiivi 2010/18/EL vanemapuhkuse kohta (9);

41.

palub komisjonil ja nõukogul vastu võtta tegevuskava selle kohta, kuidas saavutada Barcelonas seatud eesmärgid seoses laste hooldusteenuste osutamisega ning kehtestada ajakava sihttasemete järkjärguliseks suurendamiseks;

42.

juhib tähelepanu naiste piiratud võimalustele kohanemisel tänapäevase üleilmastuva tööturu nõudmistega, kus töötaja hädavajalikuks omaduseks on suur liikuvus ning võime võtta vastu töökoht elukohast eemal, mis naiste puhul on sageli võimatu, kuna nad on rohkem hõivatud laste kasvatamise ja kodu eest hoolitsemisega, mistõttu nad ei saa täiel määral ära kasutada tööturu võimalusi;

43.

kutsub nõukogu üles lõpetama ummikseisu rasedate töötajate direktiivi muutmise küsimuses ja kiitma heaks parlamendi esitatud ettepaneku, millega soositakse paindlikkust, et EL saaks teha edusamme rasedate ja hiljuti sünnitanud töötajate õiguste kaitse ja nende töötingimuste parandamise valdkonnas; rõhutab sellega seoses, et on oluline kaitsta tõhusalt emasid ja isasid i) rasedusaegse ja -järgse vallandamise, ii) rasedus- ja sünnituspuhkuse aegse palgakärpimise ning iii) tööle naasmisel ametikoha kategooria alandamise või palgakärbete eest; rõhutab vajadust tagada, et ka firmade ebatüüpilised töötajad, näiteks asendajad, vabakutselised töötajad ja muud ajutised töötajad saaksid kasutada oma õigusi ulatuseni, mis kajastab iga töötaja tööalaseid saavutusi enne rasedust ja sünnitust, ja et neile oleks tagatud võimalikult võrdväärne kohtlemine sama valdkonna püsivatest töötajatest kolleegidega;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike koostama subsidiaarsuse põhimõtet järgides ja tööturu osapooltega konsulteerides strateegiaid miinimumstandardite kehtestamiseks teenindussektoris, sh tavalepingud ja kollektiivlepingud, ning seada eesmärgiks horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooni negatiivsete tagajärgedega tegelemise;

45.

rõhutab vajadust võidelda naistevastase vägivalla mis tahes vormide vastu teenindussektoris, kaasa arvatud majanduslik vägivald, psühholoogiline ja seksuaalne ahistamine töökohal, seksuaalne kuritarvitamine ja inimkaubandus;

46.

rõhutab, et komisjonil ja liikmesriikidel on vaja tagada, et teenindussektoris töötavate naiste töötingimused (tehtava töö raskus ja ohud ning töökeskkond) oleksid vastavuses Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 1998. aasta juunis vastu võetud töö põhimõtete ja õiguste deklaratsiooniga ning selle põhiliste erikonventsioonidega;

47.

palub liikmesriikidel rakendada meetmeid isiklike teenuste, näiteks massaaži- ja saunateenuste kuritarvitamise suhtes, kui nende varjus osutatakse seksuaalteenuseid, nende osutamine on pealesunnitud ja seda kontrollivad inimkaubanduse võrgustikud;

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama suurele hulgale teenindussektoris liikuvatele töötajatele sotsiaalsete ja tööalaste õiguste kaitse ning võitlema igasuguse ärakasutamise ja sotsiaalse tõrjutuse riski vastu, tehes kindlaks, et töötajate õigusi käsitlev teave oleks kergesti kättesaadav; rõhutab, et tööalane liikuvus peaks olema vabatahtlik;

49.

märgib vajadust edendada algse ja elukestva koolituse programme naistele, mis oleksid suunatud eesmärgile arendada teaduslikke ja tehnilisi oskusi, mida on vaja töö leidmiseks ja karjääri arendamiseks;

50.

märgib, et kuigi suureneb pidevalt naiste arv, kes oskavad arvutit ja internetti kasutada algtasemel, valitseb arvutioskustes endiselt märkimisväärne erinevus, mis moodustab osa soolisest digitaalsest lõhest ja piirab naiste juurdepääsu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, mis omakorda raskendab naistel kvalifitseeritud töö saamist ning seekaudu suurendab ebavõrdsust kodumajapidamistes, kogukondades, tööturul ja kogu majanduses; palub seetõttu teha jõupingutusi, et soodustataks uue tehnoloogia kättesaadavust naiste jaoks, andes neile eelisõiguse osaleda tasuta väljaõppe kursustel; kutsub liikmesriike ja piirkondi üles töötama Euroopa Sotsiaalfondist rahastatavate projektide kaudu välja tasuta arvutikursusi, andes sellega naistele võimaluse omandada uusi tehnilisi oskusi tehnoloogia- ja informaatika alal, mis parandaks naiste tööhõive suurendamise võimalusi teenindussektoris; palub valitsustel rakendada poliitilisi meetmeid (nagu reklaamikampaaniad ja konkreetsed stipendiumid), mille eesmärgiks on naisüliõpilaste info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kursustel osalemise taseme suurendamine;

51.

nõuab tugevat ühiskondlikku dialoogi ning tööandjate ja töötajate esindajate kaasamist sotsiaal- ja tööõiguste kaitse, töötushüvitiste ja esindusõigustega seotud ELi prioriteetide kindlaksmääramisse teenindussektoris;

52.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

3.12.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 353/56

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eelkõige selle artiklit 14,

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2011. aasta teatist „2012. aasta majanduskasvu analüüs” (COM(2011)0815),

—

võttes arvesse komisjoni 20. detsembri 2011. aasta teatist „Haridus ja koolitus arukas, jätkusuutlikus ja kaasavas Euroopas” (COM(2011)0902),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi hariduse ja koolituse sotsiaalse mõõtme kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020) (2),

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust, mis käsitleb juhtalgatust „Noorte liikuvus” – õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas (3),

—

võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kooli poolelijätmise vähendamise kohta (4),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni varases eas õppimise kohta Euroopa Liidus (5),

—

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni muutuva maailma võtmepädevuste ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni elukestva õppimise panuse kohta teadmiste, loovuse ja innovatsiooni heaks ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta (7),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0247/2012),

A.

arvestades, et hoolimata mõningasest olukorra paranemisest hariduse ja koolituse valdkonnas, ei ole enamiku ELi elanike jaoks elukestev õpe endiselt tegelikkus ning mõned näitajad teevad murelikuks; arvestades, et lisaks üldhariduslikule ja kutsekoolitusele tuleks rõhutada ka formaalse ja mitteformaalse täiskasvanute koolituse olulisust;

B.

arvestades, et elukestva õppe strateegiad ei ole paljudes liikmesriikides siiski veel nõuetekohaselt rakendatud, kuigi nad on strateegia „Euroopa 2020” oluline osa;

C.

arvestades, et haridus- ja koolituspoliitika peab pakkuma elukestva õppe võimalusi kõigile, olenemata vanusest, puudest, soost, rassist ja etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, seksuaalsest sättumusest ning keelelisest ja sotsiaalmajanduslikust taustast;

D.

arvestades, et eri rühmadesse kuuluvate inimeste õppimisvõimalused on endiselt piiratud ja nende vajadustega halvasti kohandatud; arvestades lisaks, et nii põlisrahvad kui ka erinevad keele- ja kultuurivähemused peaksid saama õppida oma keeles;

E.

arvestades, et Euroopa Liidu väljatoomiseks praegusest kriisist peab majanduskasv põhinema kõigepealt haridusel, teadmistel, innovatsioonil ja asjakohasel sotsiaalpoliitikal, ja seetõttu on selle otsustava perioodi läbimiseks oluline rakendada selle valdkonna poliitikat strateegia „Euroopa 2020” raamistikus nõuetekohaselt ja täies ulatuses;

F.

arvestades, et haridus- ja koolituspoliitika kujundamine on liikmesriikide avalik kohustus ning arvestades, et need valdkonnad nõuavad piisavat riigipoolset rahastamist, et tagada võrdne juurdepääs haridusele ilma sotsiaalse, majandusliku, kultuurilise, rassilise või poliitilise diskrimineerimiseta;

G.

arvestades, et haridus- ja koolitussüsteemidega seotud üleeuroopalised kokkuhoiumeetmed ja nendega kaasnevad eelarvekärped seavad ohtu peamise ühtekuuluvust ja majanduskasvu edendava mõjuri ning kahjustavad eesmärki luua Euroopas teadmistepõhine majandus;

H.

arvestades, et oma riiklike haridus- ja koolitussüsteemide edendamiseks peavad liikmesriigid jätkama koostööd ja parimate tavade vahetamist;

I.

arvestades, et õppimisega seotud liikuvusele on jätkuvalt suureks takistuseks ebapiisav keeleoskus;

J.

arvestades, et üks eduka haridus- ja koolitusstrateegia eesmärkidest peaks olema õppuritele selliste oskuste ja pädevuste andmine, mis on vajalikud nende isikliku arengu ja kodanikuaktiivsuse seisukohast;

K.

arvestades, et elukestva õppe määratlus peaks praegustes demograafilistes oludes tõeliselt tähendama elukestvust ja arvestades, et jätkuvalt tuleks vanemate inimeste kogutud teadmiste potentsiaali paremini arvesse võtta;

L.

arvestades, et uued tehnoloogilised oskused hõlbustavad olulisel määral elukestva õppe programmi eesmärkide saavutamist;

M.

arvestades, et elukestev õpe on pidev õppeprotsess, mis peaks kestma inimese kogu elu, alates kvaliteetsest väikelaste haridusest kuni pensionipõlveni;

N.

arvestades, et kvaliteetsed väikelaste asutused ja haridus kõigile lastele on investeering tulevikku ja toob suurt kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale;

O.

arvestades, et koolist väljalangemisel on tõsised tagajärjed nii inimesele endale kui ka ELi sotsiaalsele arengule ja majanduskasvule;

P.

arvestades, et kaaluda tuleks uuendusi gümnaasiumiõpilaste stipendiumite valdkonnas;

Q.

arvestades, et hariduse ja koolituse kättesaadavus on samuti üks peamisi probleeme sotsiaalse kaasatuse ja ühtekuuluvuse edendamisel ning vaesuse vastu võitlemisel;

R.

arvestades, et Euroopa ees seisvate probleemide lahendamiseks peavad Euroopa tasandi, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused tegema koostööd,

1.

võtab teadmiseks komisjoni ülalnimetatud teatise „Haridus ja koolitus arukas, jätkusuutlikus ja kaasavas Euroopas”;

2.

tuletab meelde, et enne praegust kriisi olid liikmesriikide tulemused kõigi vanuserühmade osalemises hariduses, koolituses ja elukestvas õppes väga erinevad ning ELi keskmine tase oli madalam rahvusvahelisest keskmisest;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et praeguse majandusolukorra tõttu on mõni liikmesriik teinud hariduse ja koolituse valdkonna eelarvesse kärpeid, kuid on veendunud, et tuleb säilitada kõige strateegilisema tähtsusega investeeringute ja kulutuste tase ja seda isegi tõsta; rõhutab, et liidu mitmeaastases finantsraamistikus nähakse ette, et ELi pikaajalises eelarves suureneb kõige rohkem haridusele ja sellega seotud sektoritele antavate eraldiste protsendimäär;

4.

osutab vajadusele kiita heaks haridussektori ja sellega seotud sektorite eelarve suurendamine mitmeaastases finantsraamistikus; kutsub liikmesriike üles võtma vastu riikliku elukestva õppe strateegiad koos sobiva hulga rahaliste vahenditega, mis on parim võimalik viis ET 2020 strateegias kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks;

5.

toonitab, et kehvast haridusest, kaasa arvatud koolist väljalangemisest ning haridus- ja koolitussüsteemide sotsiaalsest ebavõrdsusest tulenev majanduslik kahju ja selle mõju liikmesriikide arengule on märksa suurem kui finantskriisi põhjustatud kahju, ning et liikmesriigid maksavad juba praegu sellele pidevalt lõivu;

6.

palub liikmesriikidel seada prioriteediks kulutused haridusele, koolitusele, noorsoole, elukestvale õppele, uurimis- ja uuendustegevusele ning keelelisele ja kultuurilisele mitmekesisusele, mis on investeering majanduse tulevasse majanduskasvu ja -tasakaalu, ning tagada samal ajal selliste investeeringute lisandväärtus; kordab sellega seoses teadmistepõhise majandusega riikidele kehtivat miinimumnõuet suunata vähemalt 2 % kogu SKPst investeeringutele kõrgharidusse, nagu on soovitanud ka komisjon iga-aastases majanduskasvu ja tööhõive uuringus;

7.

tuletab meelde, et tulevikus ülemaailmsete majandusjõududega edukaks konkureerimiseks kutsutakse ELi liikmesriike üles täitma strateegia „Euroopa 2020“ põhieesmärke, mis hariduse alal peaksid täitma eesmärki investeerida 3 % SKPst teadusuuringutesse, suurendama ülikooliharidusega noorte osakaalu 40 % tasemeni ja vähendama koolist väljalangevust alla 10 % tasemeni;

8.

tuletab meelde teadustöö tähtsust kaugeleulatuvas haridus- ja koolitusalases strateegias; palub sellega seoses komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada meetmeid noorte suuremaks osavõtuks teadustööst;

9.

tuletab meelde, et erilist tähelepanu tuleks pöörata noortele, kuna töötuse määr ELis on nüüdseks suurem kui 20 %, ületades mõnes liikmesriigis või piirkonnas koguni 50 % piiri, ning et noori, eelkõige vähekvalifitseeritud noori mõjutab praegune kriis eriti tugevasti; rõhutab eelkõige noorte töötusega seotud kokkuhoiukavade negatiivset mõju teatavates liikmesriikides, eriti lõunapoolsetes riikides, mis põhjustab näiteks märkimisväärset nö ajude äravoolu teistesse riikidesse, sh Euroopa Liidust välja; tuletab samuti meelde, et üks seitsmest õpilasest (14,4 %) lahkub praegu haridussüsteemist vaid keskkooli algastme haridusega ja edaspidi nad enam ei õpi ega osale koolituses;

10.

osutab mõnes liikmesriigis rakendatavale kaheosalisele kutseharidussüsteemile, mis tagab teooria ja praktika seotuse ning aitab tööturule siseneda paremini kui ainult koolipõhised koolitusvormid;

11.

teeb liikmesriikidele ettepaneku arvestada fiskaalkokkuleppesse kuuluvast riikide eelarvepuudujääkide arvutusest maha investeeringud haridusse ja koolitusse, sest vastavalt strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidele peetakse neid üheks peamiseks ühtsele majanduskriisist toibumisele kaasa aitavaks mõjuriks;

12.

kutsub ELi asutusi üles töötama edasi selle nimel, et kujundada ELi tasandil välja selgem, sihipärasem ja ühiskonna uute probleemidega paremini kohandatud noorsoopoliitika; märgib, et praegune noorte põlvkond tunneb, et ei suuda saavutada samal tasemel heaolu nagu eelmine põlvkond;

13.

palub liikmesriikidel eelkõige rakendada meetmeid, mis on suunatud noortele, kes on koolist väljalangemise ohus, ei osale hariduses ega koolituses ning kellel ei ole töökohta, et tutvustada neile kvaliteetse hariduse võimalusi ning pakkuda koolitust ja noortetagatise kavasid, et nad saaksid tööturule sisenemiseks vajalikke oskusi ja kogemusi, ning et osa neist pöörduksid tagasi haridussüsteemi; palub samal ajal pühendada erilist tähelepanu kutseharidusele ja -koolitusele kolmanda taseme haridussüsteemides, võttes arvesse riikide haridussüsteemide erinevusi; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi tagamaks, et noored saaksid tegeliku töökogemuse ja siseneksid kiiresti tööturule; rõhutab, et praktika peab olema õpingute seisukohast asjakohane ja moodustama õppekava osa;

14.

rõhutab, et kriisi ajal on noorte tööhõive eriti ohus; rõhutab, et on oluline jälgida, kui kiiresti pärast haridustee lõpetamist saavad noored tööd, mis sobib nende hariduse ja teadmistega, ning hinnata selle teabe põhjal haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti ning vajadust ja võimalust teha kohandusi;

15.

nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt järjekindlat tööd Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi, Europassi ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kasutuselevõtu, rakendamise ja edasiarendamise nimel;

16.

rõhutab, et noortel inimestel on tähtis koht ELi peamiste tööhõive, uurimis- ja uuendustegevuse, kliima- ja energiaküsimuste, hariduse ja vaesusevastase võitluse eesmärkide saavutamises aastaks 2020;

17.

rõhutab vaba- ja mitteformaalse hariduse olulisust väärtuste, hoiakute ja oskuste arendamisel eelkõige noorte jaoks ning ka selleks, et õppida kodanikuks olemist ja demokraatias osalemist; palub komisjonil tagada toetus (sh rahaline toetus) vaba- ja mitteformaalsele haridusele hariduse, noorte ja kodakondsusega seotud uute programmide raames;

18.

kutsub ülikoole üles – pidades silmas, et Euroopas on demograafiline muutus vaieldamatu reaalsus – suurendama juurdepääsu õppimisele ja ajakohastama õppekavasid, et leida lahendus uutele probleemidele ja täiendada Euroopa elanike oskusi, ilma sealjuures vaidlustama ülikoolide akadeemilist töövaldkonda teadmiste edastajatena; rõhutab sellega seoses vaba- ja mitteformaalse hariduse toetamise ja tunnustamise tähtsust;

19.

soosib erasektori sidusrühmade, eelkõige VKEde, kohalike ja piirkondlike asutuste ja kodanikuühiskonna sidusrühmade dialoogi kõrgharidusasutuste ja ülikoolidega, et soodustada üliõpilastel tööturule sisenemiseks vajalike teadmiste ja oskuste omandamist; tuletab tööandjatele meelde töö juhendamise olulisust, sest see aitab kaasa noorte kohanemisele tööelus;

20.

tuletab meelde, et loovus on uue teadmistepõhise majanduse põhielement; rõhutab, et loometööstus annab majandusse tugeva ja üha suurema panuse, mis moodustab 4,5 % Euroopa Liidu SKPst ja tähendab 8,5 miljonit töökohta;

21.

leiab, et selline sünergia tööjõu pakkumise ja tööturu vastuvõtusuutlikkuse vahel on hädavajalik;

22.

rõhutab avalike tööhõiveteenuste väga olulist rolli tööotsijate abistamise ja nõustamise poliitika elluviimisel, eelkõige seoses abiga töö või koolituse otsinguil. rõhutab asjaolu, et suurem hulk nendest tööotsijatest peab saama piisava koolituse, mis lihtsustaks nende tagasipöördumist tööturule, ja nõuab seega tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid selleks vajalikud vahendid;

23.

rõhutab, et otsustava tähtsusega on puudega inimeste juurdepääsu kergendamine elukestvale õppele nii vastavate programmide kavandamise ja rakendamise kui ka puudega inimeste teema süvalaiendamise kaudu kõikidesse programmidesse, mille sihtrühmaks on üldsus; sellega seoses tuleb pöörata erilist tähelepanu invaliidsuse ja elukestva õppe vahelisele seosele, et vältida sotsiaalset tõrjutust ning tõeliselt tugevdada puudega inimeste positsiooni tööturul, arvestades, et kõik asjakohased uuringud kinnitavad, et puudega inimeste haridustase on keskmisest madalam ning samal ajal on nende osalus kõnealustes programmides äärmiselt madal;

24.

tuletab meelde, et tööandjatel on elukestva õppe kõigile inimestele reaalsuseks muutmisel peamine vastutus, pöörates erilist tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele; ergutab tööandjaid võimaldama töötajatele täiendõpet kogu karjääri vältel, muutes koolituse saamise õigused rohkem nähtavaks, tagades koolitusvõimaluste kättesaadavuse kõikidele töötajatele ning väärtustades töökoha kaudu saadud koolituse kasu ning muutes seeläbi võimalikuks tulevase spetsialiseerumise ja luues võimalusi karjääri edendamiseks;

25.

nõuab, et tehtaks suuremaid pingutusi selleks, et kehtestada ja rakendada kutsekvalifikatsiooni ning formaalõppe ja mitteformaalse õppe sertifitseerimise ja tunnustamise Euroopa süsteem, sh vabatahtlik teenistus, samuti tuleks tugevdada mitteformaalse õppe ja formaalse hariduse vahelisi olulisi seoseid ja parandada nii riigisisest kui ka piiriülest liikuvust hariduse valdkonnas ja tööturul;

26.

täheldab riikide lõikes suurt ebaühtlust haridus- ja koolitussüsteemides ning soovitab subsidiaarsuse põhimõttele toetudes koostada eraldi iga liikmesriigi jaoks koos arenguaruandega juhendi, mis sisaldaks soovitusi olemasolevate poliitikavaldkondade edendamiseks ning riiklike haridussüsteemide arendamiseks;

27.

nõuab, et tugevdataks ELi poliitikavaldkondade välismõõdet intensiivsema poliitilise haridus- ja koolitusküsimusi käsitleva dialoogi ja koostöö kaudu liidu ning selle rahvusvaheliste partnerite ja naaberriikide vahel, et a) kajastada üha suurenevat majanduslikku, sotsiaalset ja poliitilist vastastikust sõltuvust, b) aidata rakendada strateegia „Euroopa 2020“ välismõõdet, c) toetada stabiilsuse, heaolu ja paremate töövõimaluste loomist partnerriikide kodanike jaoks, töötades samal ajal välja tõhusam vahend oskustööjõu rände haldamiseks ja hõlbustamiseks Euroopasse, et tasakaalustada Euroopa demograafilisest arengust tingitud oskustööjõu nappust ja puudust;

28.

tuletab meelde, et ülemaailmsel haridusturul osalejatena tuleb riiklikud kutseharidus- ja kutsekoolitussüsteemid ajakohasuse ja konkurentsivõime säilitamiseks siduda maailma tasandil üldisemalt, ning et need peaksid suutma ligi meelitada õppureid teistest Euroopa ja kolmandatest riikidest, pakkudes haridust ja koolitust ning hõlbustades nende oskuste tunnustamist; rõhutab, et demograafilised muutused ja rahvusvaheline ränne suurendavad nende küsimuste tähtsust veelgi;

29.

rõhutab, et kuigi hariduse ja koolituse Euroopa ala areneb kiiresti, ei ole liikuvust takistavate asjaolude kõrvaldamise eesmärk veel saavutatud ning õppurite liikuvus kutsehariduse ja kutsekoolituse valdkonnas jääb väikeseks; rõhutab, et tähtis tulevikuülesanne on suurendada oluliselt kutsekoolide õpilaste ja õpetajate piiriülest liikuvust ja tunnustada nende välismaal saadud teadmisi, oskusi ja asjatundlikkust, ning et meie kutseharidus- ja kutsekoolitussüsteemidesse suurema hulga õppurite meelitamiseks välismaalt on vaja ka paremat ja sihipärasemat teavitamist ja nõustamist;

30.

avaldab kahetsust, et komisjoni teatises „Haridus ja koolitus arukas, jätkusuutlikus ja kaasavas Euroopas” ei käsitleta piisavalt väikelaste hariduse arengu küsimust, eelkõige selle keelelist mõõdet, kuigi see on strateegia „Euroopa 2020” üks põhieesmärke; on arvamusel, et seda haridusastet tuleks pidada üksikisiku tulevase haridustaseme ning isikliku ja sotsiaalse arengu seisukohast otsustavaks; usub, et lapsed saavad kasu väikelaste haridusest, mille eesmärk on arendada motoorseid ja sotsiaalseid võimeid, toetada tasakaalukat emotsionaalset arengut ning samas ärgitada intellektuaalset huvi;

31.

palub komisjonil julgustada liikmesriike ja aidata neil rakendada meetmeid, mis suunavad lapsi juba väga varases eas õigele haridusteele;

32.

usub kindlalt, et investeerimine väikelaste haridusse ja hooldusesse, mis on asjakohaselt kohandatud iga sihtrühma tundlikkuse staadiumile ja küpsustasemele, tagab suurema tulu kui investeeringud ühessegi teise haridusastmesse; märgib, et väikelaste haridusse investeerimine vähendab tõendatult hilisemaid kulusid; usub ühtlasi, et kõikidel tasemetel sõltub hariduse edu hästi koolitatud õpetajatest ning nende pidevalt täienevast ametialase hariduse tasemest ning seetõttu on õpetajate koolitamiseks vaja piisavaid investeeringuid;

33.

rõhutab vajadust professionaalse väikelastehoiu järele eelkõige sotsiaalsetes raskustest perekondade jaoks, et tegeleda laste sotsialiseerimisega;

34.

toonitab, hea keeleoskuse omandamise vajalikkust juba varasest east alates, ning seda mitte üksnes ELi ametlike keelte, vaid ka liidus räägitavate piirkondlike ja vähemuskeelte omandamise osas, kuna see võimaldab inimestel olla liikuvam, annab neile parema juurdepääsu tööturule ja oluliselt suuremad õppimisvõimalused ning aitab samas edendada kultuuridevahelist suhtlust ja suuremat Euroopa-sisest ühtekuuluvust;

35.

rõhutab, et on vaja soodustada liikuvust keeleõppe vallas, et saavutada eesmärk, mille kohaselt iga Euroopa Liidu kodanik oskaks lisaks emakeelele vähemalt kahte võõrkeelt;

36.

osutab vajadusele alustada keeleõppega juba enne kooli ning kiidab heaks algatused, mis võimaldavad õpilastel õppida koolis valikainena oma emakeele kirjutamist ja rääkimist, andes neile seega juurde lisapädevuse;

37.

peab väga vajalikuks edendada liikuvust ühenduse kaugeleulatuvate hariduse- ja kultuuriteemaliste programmide kaudu, eriti õpetajate, üliõpilaste ja õpilaste vahetuse teel eelkõige keeleõppe valdkonnas, et edendada kodanikuaktiivsust, Euroopa väärtusi ja keeleoskust ning muid väärtuslikke oskusi ja pädevusi;

38.

ergutab komisjoni toetama selliste uuenduslike lahenduste väljatöötamist hariduse ja koolituse valdkonnas, mida oleks lihtne kohandada nii keeleliselt kui ka tehnoloogiliselt ning mis tekitaks liikuvust aladel, kus mitmekeelsust esineb kõige vähem;

39.

tunnistab aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012 tähtsat osa ja tuletab meelde, et ELi jaoks on oluline, et tema kodanikele antaks võimalus õppida kõigis võimalikes vormides ka hiljem elus ning kaasataks vanemad õppijad dialoogi professionaalidega, kes töötavad õpet pakkuvate ja toetavate teenuste alal;

40.

tuletab meelde, et Grundtvigi programmi eesmärk on arendada välja täiskasvanuhariduse sektor ning võimaldada suuremal arvul inimestel õppes osaleda; märgib, et programmis keskendutakse täiskasvanuhariduse ja alternatiivse hariduse kursustel osalejate õpivajadustele ja selliseid teenuseid pakkuvatele organisatsioonidele; palub liikmesriikidel parandada täiskasvanuhariduse organisatsioonide poolt pakutava hariduse kvaliteeti ja edendada nendevahelist koostööd;

41.

rõhutab vajadust edendada olemasolevaid Euroopa vahendeid, eelkõige hariduse rahastamisele suunatud struktuurifonde;

42.

rõhutab, et täiskasvanuharidus tähendab enamat kui ainult tööga seotud tegevust, ning hõlmab ka isiklike, sotsiaalsete ja kodanikuoskuste arendamist formaalse hariduse ja koolituse süsteemides kogu elu kestel, nagu on märgitud elukestva õppe programmis;

43.

tunnustab vanemate inimeste tegevuse positiivset mõju ühiskonnale üldiselt, mis tuleneb nende osalemisest haridus- ja koolitustegevuses ja mida tehakse eneseteostuse või sotsiaalse suhtluse eesmärgil;

44.

toonitab, et vaja on elukestva õppe alast statistikat, mis hõlmab vanuserühma 65+, ja rõhutab, et kuna paljudes ELi liikmesriikides tõstetakse pensioniiga ja inimesed töötavad kauem, on vaja võtta arvesse muutusi elanikkonnas, kes jäävad väljapoole seda vanuserühma;

45.

tunnustab spordi kasvatuslikku ja hariduslikku osa ning kutsub seetõttu liikmesriike üles rohkem investeerima sporti ja edendama sporditegevust koolides, et soodustada integreerumist ja aidata kaasa noorte eurooplaste seas positiivsete väärtuste kujunemisele;

46.

rõhutab, et sportlaste koolitamine kohalikul tasandil on spordi jätkusuutliku arengu ja ühiskondliku rolli jaoks väga oluline ja väljendab toetust spordi juhtorganitele, kes julgustavad spordiklubisid investeerima kohalike noorte sportlaste haridusse ja koolitusse meetmete kaudu, millega kehtestatakse minimaalne arv sportlasi klubi meeskonnas, kes on oma väljaõppe saanud koha peal, ning julgustab neid oma haridusteed jätkama;

47.

soovitab liikmesriikidel kaaluda võimalust kehtestada ülikoolieelset haridust omandavate majandusraskuses olevate õpilaste jaoks võimalikult vähese asjaajamisega väikeste stipendiumite laiema süsteemi, et motiveerida neid haridusteed jätkama, aidates sellega kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse kaotamisele ja tagades kõikidele paremad õppimisvõimalused;

48.

on seisukohal, et rohkem tuleks tegeleda loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna eriala lõpetanud meeste ja naiste ebavõrdsusega, millest annab tunnistust asjaolu, et ainult 20 % inseneriteaduste eriala lõpetanutest on naised;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.