15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/1

—

võttes arvesse deklaratsioone, mis on vastu võetud Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna ning Euroopa Liidu riigipeade ja valitsusjuhtide kuuel seni toimunud tippkohtumisel: Rio de Janeiros (28. ja 29. juunil 1999), Madridis (17. ja 18. mail 2002), Guadalajaras (28. ja 29. mail 2004), Viinis (12. ja 13. mail 2006), Limas (16. ja 17. mail 2008) ning Madridis (17. ja 18. mail 2010),

—

võttes arvesse Ibero-Ameerika riigipeade ja valitsusjuhtide 21. tippkohtumisel 28. ja 29. oktoobril 2011. aastal Asunciónis (Paraguay) vastu võetud deklaratsiooni,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) ja selle Kyoto protokolli ning Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi, Cancunis toimunud 16. ja Durbanis toimunud 17. konverentsi tulemusi,

—

võttes arvesse Monterrey deklaratsiooni (2002), arengu rahastamise Doha konverentsi (2008), Pariisi deklaratsiooni (2005) ja Accra tegevuskava (2008),

—

võttes arvesse 8. septembril 2000 vastu võetud ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, milles esitatakse aastatuhande arengueesmärgid kriteeriumidena, mille rahvusvaheline üldsus on ühiselt kokku leppinud vaesuse likvideerimiseks,

—

võttes arvesse 2011. aasta detsembris Busani kõrgetasemelisel arenguabi tõhususe teemalisel foorumil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevuskava,

—

võttes arvesse ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20) ettevalmistusprotsessi,

—

võttes arvesse 13. ja 14. mail 2009. aastal Prahas toimunud Rio Grupi ja Euroopa Liidu ministrite 14. kohtumise ühisavaldust,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine. Liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”,

—

võttes arvesse Euroopa konsensust arengupoliitika küsimuses (1) ja eriti selle punkti 61, kus tunnustatakse keskmiste tuludega riikide tähtsust aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja tuuakse välja raskused, mis esinevad nendes riikides, nagu ka keskmisest kõrgema sissetulekuga riikides,

—

võttes arvesse 2007. aastal vastu võetud tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi ELi ja Ladina-Ameerika suhete kohta,

—

võttes arvesse ELi ja Ladina-Ameerika 2010. aasta mai tippkohtumisel heaks kiidetud Madridi tegevuskava ja selle kuut teemavaldkonda: 1) teadus, uurimistegevus, innovatsioon ja tehnoloogia; 2) säästev areng, keskkond, kliimamuutus, bioloogiline mitmekesisus ja energia; 3) piirkondlik integratsioon ja koostalitlus sotsiaalse kaasatuse ja ühtekuuluvuse edendamiseks; 4) ränne; 5) haridus ja tööhõive; 6) uimastid,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (2),

—

võttes arvesse komisjoni 12. juuli 2007. aasta dokumenti (E/2007/1417) piirkondliku programmitöö kohta Ladina-Ameerika jaoks (2007–2013) ja selle vahehindamist,

—

võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2009. aasta teatist „Euroopa Liit ja Ladina-Ameerika: partnerid üleilmsel tasandil” (COM(2009)0495),

—

võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2009. aasta teatist “Arengupoliitika sidusus: tervet Euroopa Liitu hõlmava poliitikaraamistiku kehtestamine” (COM(2009)0458) ning üldasjade ja välissuhete nõukogu 17. novembri 2009. aasta järeldusi arengupoliitika sidususe ja abi tõhususe tegevusraamistiku kohta,

—

võttes arvesse komisjoni 10. novembri 2010. aasta rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika. ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (COM(2010)0629),

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

—

võttes arvesse komisjoni 20. august 2009. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga "ELi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi strateegilise partnerluse poole" (COM(2009)0433),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ning ülemeremaade ja -territooriumidega ajavahemikus 2014–2020 tehtava ELi koostöö rahastamist (11. Euroopa Arengufond) käsitleva mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamine” (COM(2011)0837, SEC(2011)1459, SEC(2011)1460),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega (COM(2011)0843, SEC(2011)1475, SEC(2011)1476),

—

võtta arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500) ja komisjoni sama kuupäevaga dokumenti „Euroopa 2020. aasta eelarve: praegune rahastamissüsteem, probleemid, osalistega konsulteerimise tulemused ja eri valikuvõimalused horisontaalsete ja valdkondlike põhielementide kohta” (SEC(2011)0868),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „EL kui ülemaailmne partner: Uus lähenemisviis ELi välistegevuse rahastamisele” (COM(2011)0865),

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (COM(2011)0840, SEC(2011)1469, SEC(2011)1470),

—

võttes arvesse Euroopa – Ladina-Ameerika Parlamentaarse Assamblee (EuroLat) resolutsioone ning eelkõige 18. ja 19. mail 2011. aastal Montevideos Uruguays peetud viiendal korralisel täiskogu istungil vastu võetud resolutsioone Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika kaubandussuhete väljavaadete kohta ning töökaitse ja tööhõivevõimaluste loomise – eriti naistele ja noortele – strateegia kohta, ning Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika julgeoleku- ja kaitsealaste suhete kohta,

—

võttes arvesse oma 15. novembri 2001. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhteid käsitleva ühise strateegia ja globaalse partnerluse kohta (3), 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tugevdatud partnerluse kohta (4) ja 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide viienda tippkohtumise kohta Limas (5),

—

võttes arvesse oma resolutsioone 5. maist 2010. aastast ELi strateegia kohta suhete arendamiseks Ladina-Ameerikaga (6),21. oktoobrist 2010. aastast ELi kaubandussuhete kohta Ladina-Ameerika riikidega (7) ja 5. juulist 2011. aastast ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (8),

—

võttes arvesse uuringut ELi uue poliitika kohta arengukoostööks Ladina-Ameerikaga: rõhuasetus sotsiaalsel ühtekuuluvusel, piirkondlikul integratsioonil ja lõunapoolsete riikide omavahelisel koostööl (2011. aasta detsember),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A7-0159/2012),

A.

arvestades, et nagu on määratletud Lissaboni lepingus, on arengukoostöö üldine eesmärk kaotada vaesus ja edendada jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset arengut, muuhulgas saavutada aastatuhande arengueesmärgid 2015. aastaks;

B.

arvestades, et see piirkond kuulub keskmiste tuludega riikide rühma, mis on majanduskasvu ja parema sotsiaalpoliitika abil teinud märkimisväärseid edusamme vaesuse – 44 %-lt 33 %-ni kõigest ühe aastakümnega – ja ebavõrdsuse vähendamisel, kuid sellele vaatamata elab iga kolmas Ladina-Ameerika elanik veel allpool vaesuspiiri – kokku 180 miljonit inimest, kellest 52 miljonit peab toime tulema vähem kui kahe euroga päevas – ja et kümme selle piirkonna riiki on endiselt 15 maailma kõige suurema ebavõrdsusega riigi hulgas (9); arvestades, et mõnes riigis on alatoitluse määr üle 20 % ja et 28 miljonit kodanikku ei oska lugeda ega kirjutada ning 44 miljonit inimest on väljaspool sotsiaalkaitsesüsteeme;

C.

arvestades, et IMFi hinnangul oli keskmine SKP kasv Ladina-Ameerikas 2011. aastal 4,5 % ning praegu on teatav tõenäosus, et maailma majanduskasv 2012. aastal aeglustub, veel püsib aga suur ebakindlus selles, milline on ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju selles piirkonnas;

D.

arvestades, et keskmiste tuludega riigid on piirkonna arengu ja integratsiooni liikumapanevad jõud ning kriis nendes riikides takistab samas piirkonnas asuvate väikeste tuludega riikide edasist arengut;

E.

arvestades, et majanduskasvu aeglustumine piirkonna riikides on ebaühtlane ning Boliivias, Hondurases, Nicaraguas ja Surinamis on välisabi endiselt üks tähtsamaid arengu rahastamise vahendeid, kõrvuti migrantide rahaülekannetega, mis moodustavad 6-25 % nende riikide SKPst;

F.

arvestades, et uue arengukoostöö poliitika väljatöötamisel tuleb arvesse võtta iga riigi konkreetseid prioriteete ja vajadusi ning et EL peab piirkondlikul ja üleilmsel tasandil lõunapoolsete riikide koostööd ning vaesuse vastu ja arengu edendamiseks peetavat võitlust juhtides tegema koostööd kõikide Ladina-Ameerika riikidega ning eriti keskmiste tuludega riikidega;

G.

arvestades, et sotsiaalne ühtekuuluvus on olnud strateegilise partnerluse põhieesmärk alates partnerluse algatamisest 2004. aastal Guadalajara foorumil, kuna selle piirkonna jaoks on oluline saavutada tulude ja rikkuse parem ümberjagamine õigete poliitikameetmete abil, mis stimuleerivad säästvat arengut ning suuremat sotsiaalset õiglust ja ühtekuuluvust;

H.

arvestades inimõiguste, demokraatia ja hea valitsemistava erilist tähtsust muutuste kavas; arvestades, et Ladina-Ameerika on piirkond, kus üldiselt kehtib demokraatia, piirkond, millega Euroopal on ühised demokraatlikud väärtused ja põhimõtted ning kus on vaja toetada riigi valitsemist ja institutsioonilist struktuuri, mida ohustab vägivald ja julgeoleku puudumine;

I.

arvestades, et keskmiste tuludega riikide puhul oleks kohasem abi ümber suunata institutsioonilise ja reguleerimissuutlikkuse tugevdamisele, avaliku poliitika kujundamisele, sotsiaalpartnerite toetamisele ning ametlikku arenguabi täiendavate vahendite mobiliseerimisele;

J.

arvestades, et Ladina-Ameerika ja EL on loonud kahte piirkonda siduva strateegilise partnerluse, mis põhineb ühistel väärtustel ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisel; arvestades, et ELi üheksast strateegilisest partnerist maailmas on kaks Ladina-Ameerika riigid (Brasiilia ja Mehhiko); arvestades, et EL on selle piirkonna tähtsaim investor ja tähtsuselt teine kaubanduspartner, samuti peamine arenguabi andja, kelle arvel on 53 % kogu piirkonnale antavast ametlikust arenguabist;

K.

arvestades, et suur osa maailma vaestest inimestest elab nendes keskmiste tuludega riikides; arvestades, et sageli on nendes riikides probleemiks suur ebavõrdsus ja nõrk valitsemine, mis seab ohtu nende arenguprotsessi jätkusuutlikkuse; arvestades, et paljudel keskmiste tuludega riikidel on maailma poliitika-, julgeoleku- ja kaubandusküsimustes oluline osa, sest nad toodavad ja kaitsevad ülemaailmse tähtsusega avalikke hüvesid ja toimivad piirkonna tasandil tuumikriikidena; ning arvestades, et väljaspool majanduse õitsengu aegu on need riigid haavatavad ülemaailmsete majandus-, keskkonna- või julgeolekuriskide tõttu;

L.

arvestades, et mõned Ladina-Ameerika riigid on hakanud piirkondliku koostöö ja lõunapoolsete riikide omavahelise koostöö mehhanismide kaudu aktiivselt osalema arengukoostöö alastes jõupingutustes;

M.

arvestades, et Ladina-Ameerika peab jääma üheks ELi prioriteetidest, nagu see kajastub ELi ja Ladina-Ameerika kahepoolsetes piirkondlikes suhetes, milles on viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme, nagu assotsiatsioonilepingud Kesk-Ameerika, Tšiili ja Mehhikoga, mitmepoolne kaubandusleping Colombia ja Peruuga, läbirääkimised Mercosuriga, Madridi tegevuskava ja ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna fondi käivitamine;

N.

arvestades, et vastavalt Euroopa konsensusele arengupoliitika küsimuses on toetus keskmiste tuludega riikidele jätkuvalt oluline aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;

O.

arvestades, et EL peaks selle piirkonna partneritega sõlmitud lepingute, sealhulgas partnerluslepingute ja oma arenguabi kaudu jätkama piirkonna arengu ja stabiliseerimisprotsessi tugevat toetamist; arvestades, et võimalus, et EL võiks oma abi lõpetada, kui nimetatud protsessi tulemused kindlustuvad, annab põhjust tõsiselt muretseda;

P.

arvestades, et komisjoni praeguses ettepanekus arengukoostöö rahastamisvahendi kohta nähakse ette ELi kahepoolse abi vähendamine Ladina-Ameerika keskmiste tuludega riikidele ja et põhiteenused on piirkonna jaoks ette nähtud prioriteetide loetelust välja jäetud;

Q.

arvestades, et Ladina-Ameerika osa praeguse arengukoostöö rahastamisvahendi eelarves näitab tõsiasja, et see piirkond on ELi eelarve IV peatüki struktuuris võrreldes teiste Euroopa abi saavate piirkondadega rahaliselt kõige enam unarusse jäetud;

R.

arvestades, et sotsiaalne ühtekuuluvus on laiaulatuslik mõiste ning hõlmab võitlust vaesuse vastu, ebavõrdsuse vähendamist, selliste põhiteenuste üldise kättesaadavuse tagamist nagu tervishoid, haridus, pensionid või eluase, ning sotsiaalse dialoogi ja tööõiguste tunnustamist ja kaitset; arvestades, et vaja on fiskaalkokkulepet, mis õiglaselt tagaks ressursside parima jagamise;

S.

arvestades, et Hiinast on saanud Ladina-Ameerikas suuruselt kolmas investor ning et teatavate toodete puhul on Hiina suurim või isegi ainuke eksporditurg; arvestades, et seetõttu peaks EL aktiivsemalt tegutsema, et WTO süsteemis tugevdada oma kaubandus- ja investeerimissidemeid Ladina-Ameerika riikidega;

T.

arvestades, et olenemata mõiste „sotsiaalne ühtekuuluvus” tähendusvarjunditest Euroopas või Ladina-Ameerikas, võib seda mõlemas piirkonnas mõista riikliku poliitika juhtpõhimõttena, mis võimaldab suunata arengustrateegiaid kogu elanikkonna heaolu saavutamisele, vältides sellega lõhestumist, võõrandumist ja demokraatlike institutsioonide usalduse kaotust;

U.

arvestades, et peamised probleemid, millega abiandjad selles piirkonnas kokku puutuvad, on seotud poliitikameetmete sidususe, samuti suurema kooskõlastatuse ja täiendavusega parema tööjaotuse raames, mis eeldab abi suuremat kontsentreeritust ja prognoositavust;

V.

arvestades, et rikkuse loomine ning võitlus vaesuse, ebavõrdsuse, tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu – eriti naiste, noorte ja rahvusvähemuste puhul – ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja inimõiguste edendamine on jätkuvalt ELi ja Ladina-Ameerika strateegilise partnerluse üks tähtsamaid prioriteete;

W.

arvestades, et selle piirkonna laste ja emade suremuse näitajad on ärevusttekitavad, ning arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ning naiste poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamine on olulised tegurid vaesuse vähendamiseks;

X.

arvestades, et ELi üldine soodustuste süsteem on tähtis vahend, mis võimaldab arenguriikidel ülemaailmses kaubanduses suuremal määral osaleda ja saada sel viisil täiendavat eksporditulu, et toetada majanduskasvu ning arengu- ja vaesuse vähendamise poliitika strateegiate rakendamist;

Y.

arvestades, et SKP ainsa näitajana ei ole piisav ebavõrdsuse mõõtmiseks ja vaesuse kaotamise eesmärgil ELi arenguabi määramise kohta otsuste tegemiseks;

Z.

arvestades, et Ladina-Ameerika riigid ekspordivad oma naaberriikidesse palju vähem kui nendega sarnases olukorras riigid teistel mandritel; arvestades, et suhteliselt vähese kaubavahetuse põhjuseks on pikad vahemaad, kõrged tariifid, tollimaksud, eraldi kaubanduslepingud ja ebapiisavad infrastruktuurivõrgud;

AA.

arvestades hariduse ja väljaõppe, samuti riikliku tervishoiu teenuste üldise kättesaadavuse elulist tähtsust vaesuse vastu võitlemisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel;

AB.

arvestades, et keskkonnaseisundi halvenemine mõjutab otseselt vaesuse teket; arvestades, et Ladina-Ameerika on meie planeedi suur keskkonnareserv, kus Brasiilia, Mehhiko, Peruu ja Colombia kuuluvad maailma suurima elurikkusega riikide hulka, kuid samal ajal on Ladina-Ameerika kliimamuutuse suhtes eriti haavatav piirkond;

AC.

arvestades, et maksukogumise parandamine on otsustava tähtsusega, et ehitada üles pädev riik, mis suudaks osutada inimestele põhiteenuseid, näiteks tervishoiu, ühiskanalisatsiooni ja hariduse valdkonnas;

AD.

arvestades, et kliimamuutuse ja ülemaailmse soojenemise kõige laastavamad tagajärjed kahjustavad suurel määral Ladina-Ameerikat ja Kariibi mere piirkonda, mille riigid kuuluvad maailma enim haavatavate riikide hulka; arvestades, et loodusõnnetuste tõttu on Kesk-Ameerika piirkondlik SKP vähenenud 54 %;

AE.

arvestades muutuste kavas sisalduvat otsest viidet erasektorile kui säästva arengu põhilisele loojale ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendajale;

AF.

arvestades ELi ja Ladina-Ameerika kahepoolse struktureeritud piirkondliku dialoogi ja globaalse rändealase dialoogi olulisust ning seda, kui tähtis on, et kummagi piirkonna rändepoliitika ja -tavad tagaksid kõikide migrantide põhiõiguste austamise;

AG.

arvestades, et mõned Ladina-Ameerika riigid kuuluvad maailma vägivaldseimate hulka, ja kuritegevus, mis on seotud selliste nähtustega nagu ebaseaduslik uimastikaubandus, organiseeritud kuritegevus, rahapesu, ebaseaduslik relvakaubandus ja korruptsioon, on selles piirkonnas endiselt tõsine probleem, mis ohustab piirkonna arengut;

AH.

arvestades, et komisjoni ettepanek partnerluse rahastamisvahendi kohta keskendub strateegia „Euroopa 2020” rakendamisele selles piirkonnas; arvestades, et see ettepanek keskendub eelisjärjekorras Euroopa strateegilistele partneritele ja kiirelt arenevatele riikidele, kuid selles pannakse rõhku ka ülemaailmsetele probleemidele ja ohtudele;

AI.

arvestades ohtu, mida kujutab Ladina-Ameerika demokraatlikele süsteemidele ja ühisele julgeolekule kuritegelike võrgustikega, eriti uimastilevi ja -äri võrgustikega seotud korruptsioon, mis on sisse tunginud ka institutsioonidesse ning jaganud omavahel territoriaalsed mõjupiirkonnad, tekitades täiendavat kahju, ja mis tekitab tõsiseid probleeme seoses ebastabiilsuse ja poliitilise juhtimisega;

1.

tuletab meelde, et kuigi ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõju on Ladina-Ameerikas olnud vähem tõsine kui teistes piirkondades, on ebavõrdsuse näitajad ja vaesuse määr endiselt väga kõrged, ja piirkonna edusammud kuue aastatuhande arengueesmärgi saavutamisel on olnud ebapiisavad;

2.

rõhutab Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika vahelise koostöö parandamise vajadust aastatuhande arengueesmärkide saavutamise osas, eriti mis puudutab meetmeid vaesuse vastu võitlemiseks, töökohtade loomiseks ja tõrjutud rühmade sotsiaalseks kaasamiseks; rõhutab, et globaalsele arengupartnerlusele (MDG 8) suunatud aastatuhande arengueesmärk peaks olema ELi Ladina-Ameerika koostööpoliitika keskmes ning selles peaksid olema valitud valdkonnad, milles rakendada uut kaasava majanduskasvu strateegiat kõnealustes riikides; rõhutab, et ELi, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide sihtasutusel võib olla oluline osa nende eesmärkide saavutamisel;

3.

on seisukohal, et mõne Ladina-Ameerika riigi majanduslike ja tehnoloogiliste edusammude tõttu on vaja ELi kahepoolse arengukoostöö eesmärgid uuesti läbi mõelda; nõuab koostöö ümberorienteerimist seal, kus seda vaesuse vähendamiseks on kõige enam vaja; rõhutab, et meie ees on ühised probleemid, mida me peame lahendama mitmepoolsete suhete tugevdamise abil; rõhutab, et majanduskasvu, kaubanduse, arengu ja vaesuse vähendamise vahelised seosed ei ole lihtsad ega automaatsed; seda silmas pidades soovitab komisjonil seoses ELi tulevase arengupoliitika üle toimuva aruteluga laiuti ja sügavuti analüüsida praegust arengumudelit ning arvestada eelmiste aastakümnete kogemusi, võttes eesmärgiks tõhusalt leevendada vaesust ja ebavõrdsust, vähendamata ja piiramata sealjuures poliitilist tegutsemisruumi;

4.

on veendunud, et piirkonna jaoks säästva, ausa ja tasakaalustatud arengupoliitika väljatöötamiseks tuleks ELi koostöö- ja arengupoliitika kindlaks määrata tihedas koostöös Ladina-Ameerikaga;

5.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi abi võib Ladina-Ameerika riikide puhul toimida võimendavalt, ei piisa sellest kestliku ja pideva arengu tagamiseks; palub seetõttu Ladina-Ameerika riikidel tugevdada kodumaiseid ressursse ja need kasutusele võtta, luua läbipaistvad maksusüsteemid, korruptsiooni- ja pettustevaba maksuhaldus ning kaasata erasektor, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskond tõhusalt ELi – Ladina-Ameerika tegevuskavasse, eelkõige koostöö, tehnilise abi ning kohalike omavalitsuste juures õigus- ja maksualaste koolituse alustamise kaudu, ning tugevdada nende omavastutust projektide eest;

6.

on seisukohal, et Aasia ulatuslikud investeeringud mitmete Ladina-Ameerika riikide toormemaardlatesse, süsivesinike tootmisse ja põllumajandusressurssidesse peaksid veenma Euroopa Liitu suurendama selles piirkonnas kiiresti ja tõhusalt oma säästva arengu abi;

7.

on seisukohal, et kuna Ladina-Ameerika ja ELi vahelist arengupoliitikat on vaja tasakaalustada, peab Ladina-Ameerika tegema erilisi pingutusi oma piirkondliku poliitilise, majandusliku ja kaubandusliku integratsiooni edendamiseks;

8.

rõhutab, et edusammud suhetes Ladina-Ameerikaga on vaja siduda tervikliku arengupoliitikaga; peab seetõttu vajalikuks kavandada koostöövahendid ja -eesmärgid iga riigi kohta eraldi, koondades ressursid kõige haavatavamatesse riikidesse ja parandades poliitikavaldkondade arengusidusust;

9.

palub komisjonil ja nõukogul säilitada arengukoostöö rahastamisvahendi raames Ladina-Ameerikaga tehtava koostöö maht aastatel 2014–2020 ühe kolmandiku tasemel geograafilises jaotuses ette nähtud kogusummast;

10.

tunnustab komisjoni ettepanekus esitatud abi diferentseerimise ja koondamise põhimõtet; rõhutab, et diferentseerimine peab toimuma järk-järgult kavade koostamise etapis – nii abisaajate riikide kui ka koostöövahendite endi puhul –, ning sealjuures tuleb välja töötada teisi, keskmiste tuludega riikidele paremini sobivaid koostöövorme; soovitab, et diferentseerimise põhimõtte kohaldamise kriteeriumid oleksid objektiivsed ja kõikidele riikidele ühised;

11.

märgib, et selle piirkonna tähtsus ELi välismõõtmes ei tohiks diferentseerimispõhise lähenemisviisi tagajärjel oluliselt väheneda, sest EL on üleilmse tähtsusega jõud ja peab vastavalt sellele ka tegutsema, esinedes rahvusvahelise kogukonna aktiivse liikmena, mitte ainult maailma juhtiva abiandjana; on seisukohal, et vastasel korral võib EL ise määrata endale tähtsusetu osa tervetes piirkondades, andes seal teistele ülemaailmsetele toimijatele võimaluse tegutseda;

12.

rõhutab, et igasugune võimalik vahendite ümberpaigutamine peab kasuks tulema sama piirkonna väikeste tuludega riikides ja madalkeskmiste tuludega riikides vaesuse kaotamist taotlevatele geograafilistele programmidele;

13.

peab murettekitavaks vähest rangust nende kindlaksmääratud abikõlblikkuskriteeriumide rakendamisel, mis sisalduvad komisjoni ettepanekus arengukoostöö rahastamisvahendi kohta; ettepaneku kohaselt jäävad üksteist keskmiste tuludega Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riiki kahepoolsetest programmidest välja; tuletab meelde, et mõned Ladina-Ameerika riigid on sissetuleku poolest ühe inimese kohta maailma kõige ebavõrdsemate riikide hulgas ja et püsiv ebavõrdsus tekib vähese sotsiaalmajandusliku liikuvuse tingimustes; rõhutab, et see on väga ebaühtlase tasemega riikide rühm ning järelikult tuleb säilitada diferentseeritud koostöö, mis põhineb kooskõlastamisel ja poliitilisel dialoogil;

14.

on seisukohal, et signaal, mille EL sellele piirkonnale annab, on väga murettekitav, sest sisuliselt on tegemist avaldusega, et EL ei pea piirkonda nii tähtsaks, kui see tegelikult väärt on – vaatamata paljudele võetud poliitilistele kohustustele ja tehtud kaubandusalastele kompromissidele ning ühistele huvidele maailmas;

15.

rõhutab, et vaja on – nagu on väljendatud ka Euroopa arengupoliitika konsensuse punktis 66 – pöörata piisavalt tähelepanu keskmiste tuludega riikidele, eriti madalkeskmiste tuludega riikidele, kellest paljudel esineb samasuguseid probleeme nagu väikeste tuludega riikidel;

16.

palub komisjonil ja nõukogul diferentseerimise põhimõtte raames teha objektiivne ja läbipaistev analüüs arengutaseme hindamiseks kasutatavate näitajate läbivaatamiseks ja laiendamiseks, minnes sealjuures kaugemale tulutasemest ning tõlgendades majanduslikke kriteeriumeid seoses teiste tegurite, näiteks vaesuse, kaitsetuse ja ECHO kriisiindeksi ning Gini koefitsiendi ja ebavõrdsuse koefitsiendiga; hoiatab, et riikide klassifitseerimine nende tulutaseme järgi põhineb arvutustel, mis varjavad ebavõrdsust ja vaesust;

17.

rõhutab ülalnimetatud näitajaid arvesse võttes, et EL jätkaks tulevase arengukoostöö rahastamisvahendi raames kahepoolset koostööd vähemalt Colombia, Ecuadori ja Peruuga;

18.

palub komisjonil esitada terviklik strateegia keskmiste tuludega riikidele kahepoolse abi andmise järkjärguliseks lõpetamiseks, mis võimaldaks neil kindlustada oma olukorda abiprogrammidest „väljunutena”, millega järgitaks arenguabi tõhususe teemalisel Busani foorumil tunnustatud abi prognoositavuse põhimõtet;

19.

palub komisjonil tagada, et kahepoolse abi andmise järkjärgulisel lõpetamisel alates uue arengukoostöö rahastamisvahendi jõustumisest arvestataks järgmisi kriteeriumeid:

20.

rõhutab, et partnerluse rahastamisvahendit on vaja suurendada rohkem kui miljardi euro võrra, et toetada uut koostöömudelit keskmiste tuludega riikide ja kõrgkeskmiste tuludega riikidele, tagades rahaliste vahendite ettearvatavuse, koguselise arvestamise ja kontrollimise; rõhutab, et see peab olema vahend, millega EL tegutseks jõulisemalt ülemaailmsete probleemide lahendamisel, nagu võitlus ebavõrdsuse vastu, kliimamuutused, julgeolek ning võitlus ebaseadusliku uimastikaubanduse vastu;

21.

on seisukohal, et suur ebavõrdsus ja tõhusa sotsiaalkaitsemehhanismi puudumine on suurim selles piirkonnas demokraatia kindlustamist ning õiglast ja jätkusuutlikku majanduskasvu takistav tegur, ning nõuab seetõttu, et pöörataks rohkem tähelepanu demokraatliku valitsemisviisi ja sotsiaalse ühtekuuluvuse omavahelisele seosele;

22.

on seisukohal, et ELi ja Ladina-Ameerika partnerluse sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärki ei saa saavutada enne, kui saavutatakse kõrge arengutase ning tulude ja rikkuse võrdne jagunemine, ning see eesmärk nõuab, et vaesuse kaotamine tagataks õiglasemate ja progressiivsete maksupoliitiliste meetmetega, tugevdades maksude maksmise võimet ning võitlust maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu;

23.

rõhutab kaubanduse kaudu antava arenguabi tähtsust; märgib, et Ladina-Ameerika ja ELi kaubavahetus on ülimalt tähtis tegur vaesuse leevendamisel ning jõukuse loomise tagamisel mõlemas piirkonnas; hoiatab praegusest majandus- ja finantskriisist tingitud protektsionistlike suundumuste eest;

24.

rõhutab, et oluline on säilitada sihtmärk, et 20 % abist läheb haridus- ja tervishoiuprogrammidele, ja rõhutab vajadust rakendada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet tööturul ja ühiskonnas üldiselt; kinnitab veel kord, et haridus ja investeerimine inimkapitali on sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaal-majandusliku arengu alus; nõuab, et rakendataks tulemuslikku poliitikat ja eraldataks piisavalt rahalisi vahendeid, et võidelda kirjaoskamatuse vastu, mis on paljudes selle piirkonna riikides endiselt suur, eriti tütarlaste ja naiste hulgas, ning nõuab, et edendataks riikliku tasuta hariduse (alg- ja põhiharidus) kättesaadavust, mis on sageli piiratud, kuna mõnes riigis puuduvad selleks eelarvelised vahendid; toetab sellest lähtuvalt Ibero-Ameerika riikide organisatsiooni (OEI) projekti „Hariduseesmärgid 2021 – haridus iseseisvuse 200. aastapäeva tähistavale põlvkonnale”;

25.

rõhutab, et kuigi haridusega hõlmatus ja kulutused haridusele on Ladina-Ameerikas viimastel kümnenditel tunduvalt paranenud, on hariduse kvaliteet endiselt madal ja kättesaadavus ebavõrdne; tõstab esile Euroopa Liidu sellealast tööd programmide Erasmus, Alban ja Alfa raames ning palub komisjonil säilitada senisel tasemel eelarvelised assigneeringud;

26.

rõhutab, et erinevused koolikohustuse täitmisel Ladina-Ameerikas on viimastel aastatel üha suurenenud, kui võrrelda maa- ja linnapiirkondi, kooli tüüpi (riiklik või erakool), õppijate soolist jagunemist või sotsiaalmajanduslikku staatust, ning see teravdab sotsiaalse ühtekuuluvuse puudumise probleemi;

27.

rõhutab, et sotsiaalne ühtekuuluvus on tihedalt seotud teiste poliitikavaldkondade, näiteks kaubandus-, investeerimis- ja finantspoliitikaga; on seisukohal, et arengukoostöö rahastamisvahendi temaatiline ning riikide- ja piirkondadepõhine programmitöö peab olema tõhusamalt seostatud sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega, toetades põhiliselt õiglasemat rahandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitikat, millega edendatakse võrdsust, avalike teenuste kättesaadavust ja inimväärset tööd ning kohtusüsteemi reformi;

28.

märgib, et olulised on sellised programmid nagu EuroSocial, URB-AL ja AL-INVEST, COPOLAD, samuti muud programmid ELi ja Ladina-Ameerika dialoogi ja koostöö edendamiseks rände- ja arengupoliitika juhtimismudelite loomisel; on seisukohal, et uues arengukoostöö rahastamisvahendis tuleb neid programme rohkem toetada, kasutades nende potentsiaali kolmepoolses koostöös;

29.

rõhutab vajadust, et Euroopa Liit eraldaks arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu vajalikud vahendid selleks, et parandada laste elutingimusi, et nad saaksid oma võimeid ja võimalusi täielikult arendada peamiselt perekonnas;

30.

kinnitab veel kord ELi ja Ladina-Ameerika sotsiaalse ühtekuuluvuse foorumi tähtsust ja nõuab, et seda foorumit kui kahe piirkonna sotsiaalse ühtekuuluvuse alase poliitilise dialoogi ruumi tugevdataks, edendades selles valdkonnas ambitsioonikamaid mehhanisme ja koostöö koordineerimise mehhanisme, ning nõuab, et sotsiaalset ühtekuuluvuse teemat rõhutataks peamiste rahvusvaheliste foorumite tegevuskavades;

31.

märgib, et ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna fondil võib olla oluline osa kodanikuühiskonna tegevuse ja arutelude koordineerimisel ja toetamisel, kui see puudutab rahvusvahelise koostöö rolli piirkonna sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel;

32.

tuletab meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud arengukoostöö poliitika tähtsust vaesuse kaotamise, majanduslike ja sotsiaalõiguste edendamise, keskkonnakaitse, hea valitsemistava ning säästva ja kaasava arengu seisukohalt;

33.

kutsub komisjoni üles suurendama oma Ladina-Ameerika riikides teostatavate projektide nähtavust ja muutma need nende riikide kodanikele mõistetavamaks, tutvustades ELiga tehtava koostöö lisandväärtust;

34.

juhib tähelepanu sellele, et ELi assotsieerimislepingud ja vabakaubanduslepingud ei tohi olla vastuolus poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärgiga; nõuab seepärast, et komisjon tagaks arengualaste vajaduste ja probleemide asjakohase kajastamise kaubandusega seotud peatükkides, näiteks peatükkides finantsteenuste, riigihangete ja intellektuaalomandi õiguste kohta, ja tagaks kõikidel käimasolevatel läbirääkimistel või lepingute läbivaatamisel tugeva mehhanismi kaudu ühiste sotsiaal-, töö- ja keskkonnaõiguse alaste standardite järgimise;

35.

peab kahetsusväärseks, et komisjoni määruse ettepanekus üldiste tariifsete soodustuste kava kohta ei arvestata ELi ja Ladina-Ameerika suhete strateegilist olemust, kuna paljud piirkonna riigid jäetakse ilma õigusest osa saada eelnimetatud instrumendist, kuigi see on piirkonna arengu jaoks olulise tähtsusega;

36.

palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil tugevdada jõupingutusi tulevase täisväärtusliku assotsieerimislepingu sõlmimise ettevalmistamiseks Andide Ühendusega, kuna sellel on oluline mõju nimetatud ühenduse liikmesriikide majanduskasvule ja ühiskondlikule arengule ning see on kooskõlas ELi väärtuste, põhimõtete ja eesmärkidega, mis on alati aidanud kaasa Ladina-Ameerika integratsiooni edendamisele;

37.

kutsub ELi üles tagama, et arenguabiks ette nähtud vahendeid ei suunataks mujale;

38.

on seisukohal, et ELi assotsieerimislepingu sõlmimine Mercosuriga võib aidata elavdada ja suurendada koostööd ja arengukoostööd Ladina-Ameerika ja Euroopa Liidu vahel, kui see leping rajaneb õiglase kaubanduse põhimõttel, rahvusvaheliste töö- ja keskkonnastandardite järgimisel ja investeeringute õiguskindluse põhimõttel ning kui partnerid käituvad usaldusväärselt;

39.

rõhutab, et uus arengukoostöö rahastamisvahend peaks aitama edendada piirkondlikku integratsiooniprotsessi; tuletab sellega seoses meelde, et assotsieerimislepingud ja mitmepoolsed kaubanduslepingud, kui need on korralikult eesmärgistatud ja erinevustega arvestavad, võivad olla võimsaks stiimuliks piirkondlikus integratsioonis, kuid rõhutab, et sidususe puudumine poliitikameetmetes seab selle protsessi ohtu; nõuab, et ühegi kahepoolselt sõlmitud lepinguga ei ohustataks Ladina-Ameerika integratsiooniprotsessi; märgib lisaks, et piirkondadevahelised suhted on kahepoolsete suhete arvel nõrgenenud, kuid see nihe kahepoolsuse suunas kaldub suurendama Ladina-Ameerika piirkondlike blokkide sisemist killustatust ja omavahelist rivaalitsemist;

40.

rõhutab, et ELi delegatsioonides on vaja luua keskused poliitikavaldkondade arengusidususe ja sellealaste seiremehhanismide väljaarendamiseks;

41.

rõhutab et Euroopa Liidule on oluline välja töötada selline kaubanduspoliitika, mis oleks paremini kooskõlas arengupoliitikaga, nii et kaubandus oleks ka vahend õiglaste ja võrdsete sotsiaalsete standardite edendamiseks, ning eelkõige tuleb selleks partnerluslepingutesse võtta inimõiguste järgimist käsitlevad sotsiaalklauslid;

42.

rõhutab ametliku arenguabi suurema sidususe tähtsust ja on seisukohal, et ELi ja kolme Ladina-Ameerika riigi kuulumine G20 hulka peab aitama lähendada seisukohti, mis võimaldaksid ühiselt rakendada poliitikavaldkondade arengusidusust;

43.

tuletab meelde kohustust järgida ELi toimimise lepingu artiklis 208 (arengukoostöö poliitika kohta) sätestatud põhimõtet ja vältida seda negatiivset mõju, mida avaldaks piirkonnale 11 riigi kõrvalejätmine kahepoolsest koostööst ELiga ning üldisest soodustuste süsteemist (GSP+) tulenevate soodustuste kaotamine;

44.

tuletab meelde, et kodanikuühiskonnal on tähtis roll demokraatia kindlustamisel ja arengupoliitika kujundamisel, rakendamisel ja jälgimisel Ladina-Ameerikas; avaldab kahetsust, et praegustes koostööprogrammides on seda vähe tähtsustatud ja selleks on vähe vahendeid eraldatud;

45.

toonitab, et kooskõlas demokraatliku omavastutuse põhimõttega tuleks toetada parlamente, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja kodanikuühiskonda nende jõupingutustes täita oma asjakohast rolli arengustrateegiate kindlaksmääramisel, valitsustelt aruandluse nõudmisel ning varasemate edusammude ja arengutulemuste jälgimisel ja hindamisel; rõhutab, et eriti oluline on tugevdada Ladina-Ameerika riikide parlamendiliikmete rolli, suurendades nende osa otsustamisprotsessis;

46.

on seetõttu nördinud, et assotsieerimislepingus ja vabakaubanduslepingus, mille üle Ladina-Ameerika riikidega hiljuti läbirääkimisi peeti, on kodanikuühiskonnaga konsulteerimine sõnaselgelt piiratud säästva arengu peatükki hõlmavate küsimustega;

47.

on seisukohal, et kodanikuühiskonna toetamine peab jääma üheks järgmise arengukoostöö rahastamisvahendi prioriteediks; rõhutab, et see toetus peab olema ette nähtud riikide strateegiates ja piirkondlikes programmides, millega rõhutatakse selle otsustavat tähtsust võitluses ebavõrdsuse ja korruptsiooni vastu ning rahaliste vahendite kasutamise järelevalves;

48.

kutsub komisjoni üles andma Ladina-Ameerika riikide parlamentide haldusüksustele piirkondlike strateegiakavade raames suuremat rahalist, tehnilist ja oskusteabelist abi, et tugevdada nende tõhusust, läbipaistvust ja vastutust, mis on väga oluline, kui soovitakse, et parlamendid täidaksid demokraatlikus otsustamisprotsessis nõuetekohast osa;

49.

tuletab meelde, et Euroopa arengupoliitika konsensuse punktis 18 on märgitud, et „EL tõhustab oma toetust valitsusväliste osalejate suutlikkuse arendamisele, et tugevdada nende osakaalu arenguprotsessis ning edendada poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku dialoogi”; peab kahetsusväärseks, et rohelises raamatus ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta ei ole üldse selgitatud, kuidas kodanikuühiskonna osaleb ELi tulevases arengukoostöö poliitikas ja milline on kodanikuühiskonna osa selles;

50.

palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tagada ELi Ladina-Ameerika suunalise välispoliitika ühtsus, sidusus ja tõhusus, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus;

51.

väljendab muret seoses ulatusliku kuritegevuse ja vägivalla, eelkõige naiste mõrvadega selles piirkonnas, ning seoses kuritegevuse sotsiaalse mõjuga; peab vajalikuks välja töötada uus, tõhusam strateegia selle nähtuse ning selle majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste põhjuste vastu võitlemiseks;

52.

palub komisjonil tugevalt toetada kohalike kogukondadega peetavaid konsultatsioone seoses kaevandusprojektidega, kordab sellega seoses, et korruptsiooni, altkäemaksu pakkumise ja maksudest kõrvalehoidumise ohjeldamiseks on oluline tagada mäetööstuse puhul riikide kaupa aruandlus, nagu on ette nähtud ettepanekus võtta vastu raamatupidamist ja läbipaistvust käsitlev direktiiv;

53.

tuletab meelde, et kuritegevus ja julgeoleku puudumine mõjutab oluliselt kodanike usaldust avalike ja demokraatlike institutsioonide vastu, samuti nende usku inimõiguste kaitsesse;

54.

tuletab meelde, et üks liidu välistegevuse esmatähtsaid eesmärke on soodustada demokraatlike süsteemide konsolideerimist ja inimõiguste kaitset maailmas ning seega ka Ladina-Ameerikas;

55.

on mures väga tuntava soolise vägivalla mõju pärast selles piirkonnas;

56.

palub komisjonil seada karistamatuse vastane võitlus oma arengupoliitikas Ladina-Ameerika puhul prioriteediks ning esitada 2012. aasta lõpuks teatis, mis sisaldab peatükke õigusalase koostöö, finantskoostöö ja teabevahetuse ning ohvrite kaitse kohta;

57.

väljendab muret naistevastase vägivalla suurenemise pärast; palub komisjonil määrata Euroopa välisteenistuses selged vastutusvaldkonnad ja kooskõlastada ELi delegatsioonide vastav tegevus liikmesriikide saatkondadega asjaomastes riikides, et teisendada kõrge esindaja Catherine Ashtoni 2010. aasta juuni deklaratsioon naiste mõrvade (feminitsiid) kohta konkreetseks poliitikaks, mille teostamiseks eraldatakse piisavad vahendid;

58.

palub komisjonil toetada poliitiliselt ja rahaliselt Ameerika riikide inimõiguste süsteemi tööd feminitsiidi küsimuse vallas ja aidata kaasa selle otsuste rakendamisele;

59.

nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja konsulteeriks Euroopa Parlamendiga ja annaks ülevaate käimasolevatest dialoogidest inimõiguste teemal ning teeks kahe piirkonna partnerluse kontekstis koostööd, et likvideerida feminitsiid ja igasugune muu naistevastane vägivald;

60.

kutsub komisjoni üles osalema aktiivselt poliitilistes dialoogides, eelkõige olemasolevates inimõiguste alastes dialoogides, ja tõstatama seal korrapäraselt selle teema ja pakkuma koostööd õiguskaitsevahendite leidmisel, et likvideerida kahe piirkonna partnerluse abil naistevastane vägivald ja naiste mõrvad;

61.

väljendab muret kliimamuutuse mõju pärast säästvale arengule, elurikkuse kaitsele, metsade hävitamisele ja põllumajanduslikule tootmisele Ladina-Ameerikas;

62.

nõuab, et EL ei edendaks ega toetaks arengukoostöö kaudu suuremahulist biokütuste tootmist, kuna see avaldab negatiivset mõju toiduga kindlustatusele, raadamisele, maale juurdepääsule ja keskkonnale;

63.

kutsub Ladina-Ameerika riikide kohalikke ametiasutusi üles pöörama erilist tähelepanu üha suurenevatele investeeringutele, mis võivad kahjustada maa säästvat arengut ja ökosüsteeme, eriti seoses kliimamuutuste negatiivse mõjuga;

64.

tuletab meelde, et kliimamuutused tähendavad Ladina-Ameerikale lisakoormust ja vaja on kiiresti finantseerida meetmeid, et kliimamuutuste vastu võidelda, nende mõju leevendada ja nendega kohaneda;

65.

palub edendada programmi EuroClima ja lõunapoolsete riikide omavahelise koostöö raames kogemuste ja teabe vahetamist ELi ja Ladina-Ameerika vahel, nagu on ette nähtud Madridi tegevuskavas; tuletab meelde hariduse tähtsust keskkonnasäästlikkusele;

66.

märgib, et vaatamata sellele, et 30 % planeedi veevarudest asub Ladina-Ameerikas, on veevarustus seal väga ebakorrapärane ja ebaühtlane; nõuab, et komisjon jätkaks partnerriikide abistamist, et parandada veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide haldamist;

67.

tuletab meelde ELi lubadust aidata suurendada säästliku energia osa säästva arengu ühe tegurina;

68.

rõhutab, et sellised mehhanismid nagu Ladina-Ameerika investeerimisrahastu (LAIF) muutuvad üha tähtsamaks ELi arengukoostööle, mille prioriteedid on energiatõhusus, taastuvenergia, transport, elurikkuse kaitse ja VKEde toetamine, ning toonitab selle potentsiaalselt olulist osa piirkondliku integratsiooni ja piirkonna rahvusvahelise konkurentsivõime tegevuskavade edendamises; toonitab, et kodanikuühiskond peab arengupoliitika kontrollimisel etendama keskset osa, kuid märgib, et LAIFi struktuuris ei ole ette nähtud ühtegi mehhanismi kodanikuühiskonna esindatuse ja osalemise tagamiseks; kutsub komisjoni seetõttu üles tagama parlamentide ja kodanikuühiskonna esindatus ja osalemine eesmärgiga kindlustada ELi arengukoostöö vahendite kasutamise tõhus järelevalve ja järelkontroll;

69.

rõhutab, et LAIFiga seotud kogemusi on vaja põhjalikumalt uurida, ja nõuab, et tulevaste projektide rakendamisel järgitaks selgelt sätestatud ja läbipaistvaid järelevalvemehhanisme ning teostaks sotsiaal- ja keskkonnamõju uuringuid;

70.

rõhutab eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamise tähtsust, arvestades nende panust selle piirkonna arengusse, majanduskasvu ning sotsiaalsesse ja majanduslikku kindlustamisse; rõhutab, et VKEd on peamised töökohtade loomise allikad; on arvamusel, et vaja on toetada ka nende ettevõtjate Euroopa partnerite tegevust seoses ettevõtte sotsiaalse vastutusega, et soodustada ELi kaasava majanduskasvu eesmärke;

71.

rõhutab vajadust ergutada infrastruktuuride ehitamist Ladina-Ameerikas, et toetada praegust kiiret majanduskasvu ja suurendada sotsiaalset kaasatust; soovitab kasutada transpordi-, energia- ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri projektide toetamiseks selliseid instrumente nagu LAIF, kuna praegused Ladina-Ameerika riikide tehtud investeeringud nendesse valdkondadesse on palju väiksemad kui vaja; tuletab meelde, et ametliku arenguabi kasutamine nende projektide jaoks tuleb põhjendada sellest lähtudes, kuidas need aitavad vaesust vähendada, stimuleerida sotsiaalset ühtekuuluvust ja elanikele kvaliteetsete avalike teenuste pakkumist;

72.

nõuab, et komisjon töötaks projektide valimise tarbeks välja selged suunised läbipaistva otsustamisprotsessi kohta ning tagaks kooskõla Euroopa arengupoliitika konsensuse, isevastutuse põhimõtte ja ELi võetud kohustusega anda sõltumatut abi;

73.

rõhutab, et vaja on keskenduda toetuste ja laenude ühendamisele sellistes valdkondades nagu väikesemahuline ja kohalik energia- ja põllumajandustootmine ning VKEde ja erasektori mikroettevõtete edendamine arenguriikides;

74.

nõuab, et mõnede keskmiste tuludega riikidega tugevdataks teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni alast koostööd programmi „Horisont 2020” raames;

75.

loodab, et teadust, kõrgharidust ja koolitust, tehnoloogiat ja innovatsiooni käsitleva range dialoogi alustamine soodustab Euroopa – Ladina-Ameerika innovatsiooni ja teadmiste ala loomist ning aitab parandada konkurentsivõimet;

76.

on seisukohal, et edendada tuleb teadustöötajate ajutist liikuvust ning ülikoolide ja teaduskeskuste toetamist sellistes valdkondades nagu tervishoid, toiduga kindlustatus, mere- ja merendusuuringud, taastuvenergia, kliimamuutuste vastu võitlemine ja nendega kohanemine;

77.

tuletab meelde, et Euroopa Liit peaks Ladina-Ameerika läheduses asuvate teatavate ELi äärepoolseimate piirkondade geostrateegilist asendit paremini arvesse võtma ja ära kasutama;

78.

märgib, et piirkonna arengu huvides on põhjapaneva tähtsusega põllumajandustegevuse uurimise instituutide praeguse töö toetamine;

79.

palub komisjonil esitada sügavam analüüs selle kohta, kuidas integreerida lõunapoolsete riikide omavaheline koostöö koostööpoliitikasse;

80.

tuletab meelde, et Ladina-Ameerika on lõunapoolsete riikide omavahelise koostöö vallas maailma kõige kiiremini arenev piirkond, mis näitab keskmiste tuludega riikide olulist osa piirkondliku integreerumise ja rahvusvaheliste arengueesmärkide eestvedajatena;

81.

tuletab meelde, et ELil ei ole praegu selget strateegilist määratlust lõunapoolsete riikide omavahelise koostöö kohta (10), mis võimaldaks liidul arendada selles valdkonnas aktiivsemat poliitikat; rõhutab vajadust määrata kindlaks näitajad, millega saaks mõõta lõunapoolsete riikide omavahelise ja kolmepoolse koostöö eri meetodite sotsiaalset ja majanduslikku mõju;

82.

kordab piirkonnasisese kaubavahetuse ja kolmepoolse koostöö tähtsust ja selle olulist osa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel, vaesuse kaotamisel, tööhõive ja soolise võrdõiguslikkuse, hariduse, sotsiaalse ühtekuuluvuse, põllumajanduse ja säästva arengu edendamisel;

83.

on seisukohal, et laiendada tuleb kahe piirkonna vahelise koostöö, lõunapoolsete riikide omavahelise ja kolmepoolse koostöö algatusi sellistes sektorites nagu teadus ja uurimistegevus, säästlik areng, keskkond, kliimamuutused, energia, sotsiaalne ühtekuuluvus, haridus ja tööhõive;

84.

rõhutab vajadust laiendada ELi ja Ladina-Ameerika poliitilist dialoogi eri tasanditel, näiteks riigijuhtide tippkohtumised ja Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee, mis on olulised vahendid poliitilise konsensuse kujunemisel; nõuab meetmeid, millega tagada, et ELi ja Ladina-Ameerika tippkohtumisel võetud poliitiliste kohustuste täitmiseks oleksid olemas vajalikud rahalised vahendid;

85.

soovitab Euroopa – Ladina-Ameerika Parlamentaarsel Assambleel (EUROLAT) ja ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna fondil tähtsustada oma töökavas lõunapoolsete riikide omavahelist koostööd ja kolmepoolset koostööd;

86.

on seisukohal, et lõunapoolsete riikide omavaheline koostöö ja kolmepoolne koostöö peaks olema Tšiilis toimuva ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide seitsmenda tippkohtumise üks keskseid teemasid, kuna see oleks selge vastus Madridi tippkohtumise lõppjäreldustele;

87.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide ja kõikide Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele, ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna fondile, Euroopa – Ladina-Ameerika Parlamentaarsele Assambleele, Ladina-Ameerika parlamendile, Kesk-Ameerika parlamendile, Andide parlamendile ja Mercosuri parlamendile.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/14

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165, 166 ja 214,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1719/2006/EÜ, millega kehtestatakse programm „Aktiivsed noored” perioodiks 2007–2013 (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1720/2006/EÜ, millega luuakse tegevusprogramm elukestva õppe alal (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta otsust nr 1904/2006/EÜ, millega luuakse ajavahemikuks 2007–2013 programm “Kodanike Euroopa”, et edendada Euroopa kodanikuaktiivsust (3),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta otsust 2010/37/EÜ kodanikuaktiivsust edendava vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta (2011) kohta (4),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 24. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas mitteformaalse ja informaalse õppe olulisuse tunnustamise kohta (5),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2007. aasta resolutsiooni noorte vabatahtliku tegevuse kohta (14427/1/2007),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 16. mai 2007. aasta resolutsiooni noorte vabatahtliku tegevuse ühiseesmärkide rakendamise kohta (6),

—

võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2008. aasta soovitust noorte vabatahtlike liikuvuse kohta Euroopa Liidus (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/961/EÜ hariduse ja koolitusega seotud riikidevahelise liikuvuse kohta ühenduse piires: liikuvust käsitlev Euroopa kvaliteediharta (8),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa vastastikuste ühingute, liitude ja sihtasutuste põhikirja loomise kohta (9),

—

võttes arvesse nõukogu 3. oktoobri 2011. aasta järeldusi vabatahtliku tegevuse rolli kohta sotsiaalpoliitikas (14552/2011),

—

võttes arvesse nõukogu 29. novembri 2011. aasta järeldusi spordialase vabatahtliku tegevuse rolli kohta kodanikuaktiivsuse edendamisel (10),

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobril 2010. aastal avaldatud 2010. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta pealkirjaga „ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine” (COM(2010)0603),

—

võttes arvesse komisjoni 5. septembri 2007. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamise kohta (COM(2007)0498),

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2009. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „ELi noorsoostrateegia: investeerimine ja mobiliseerimine. Uuendatud avatud koordineerimismeetod noortega seotud väljakutsete ja võimaluste tarvis” (COM(2009)0200),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Noorte liikuvus. Algatus noorte potentsiaali vallandamiseks eesmärgiga saavutada Euroopa Liidus arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv” (COM(2010)0477),

—

võttes arvesse komisjoni 20. september 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi poliitika ja vabatahtliku tegevuse kohta: piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamine ja edendamine ELis (COM(2011)0568),

—

võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „ELi kodanike solidaarsuse väljendamine vabatahtliku tegevuse kaudu: esmased tähelepanekud Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse kohta” (COM(2010)0683),

—

võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta resolutsiooni vabatahtliku tegevuse osatähtsuse kohta majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamisel (11),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0166/2012),

A.

arvestades, et vabatahtlik tegevus tähendab tegevust, sh formaalset, mitteformaalset ja informaalset õppimist ning kutseõpet, mida isik teeb oma vabast tahtest, valikust ja motivatsioonist juhindudes ning mis ei ole seotud rahalise kasu saamisega ja millest on kasu üksikisikutest vabatahtlikele, vabatahtlike ühenduste teenuseid kasutavatele isikutele, kogukondadele ja kogu ühiskonnale;

B.

arvestades, et edukal kodanikuaktiivsust edendaval vabatahtliku tegevuse Euroopa aastal (2011) riiklikul, piirkondlikul, kohalikul ja Euroopa tasandil on positiivne mõju ka seoses kõlapinna ja üldsuse teadlikkuse suurendamisega ning see peaks mõjutama ka poliitikat;

C.

arvestades, et vabatahtlik tegevus kui mitteformaalne õppimine sobib igas vanuses inimestele; arvestades et see pakub eeliseid seoses isikliku arengu, kollektiivse ruumi haldamise, demokraatia, kodanikuväärtuste ja ühiskondliku solidaarsuse tugevdamise ning demokraatias osalemisega, samuti pakub see kultuuridevahelise õppimise ning sotsiaalsete ja ametialaste oskuste omandamise võimalusi ning annab panuse Euroopa Liidu poliitika eesmärkide saavutamisse sellistes valdkondades nagu sotsiaalne kaasatus ja diskrimineerimisvastane võitlus, tööhõive, haridus, kultuur, oskuste arendamine ja kodanikuaktiivsus;

D.

arvestades, et vabatahtlik tegevus on oluline tegur sotsiaalse kapitali loomisel ja arendamisel ning sotsiaalmajandusliku ühtekuuluvuse edendamisel, arvestades mitteformaalsete õppevõimaluste potentsiaali aidata vabatahtlikel omandada oskusi, mis teevad neid tööalaselt konkurentsivõimelisemaks ja aitavad seega kaasa Euroopa 2020. aasta kasvustrateegiale;

E.

arvestades, et üha suurem hulk igas vanuses ELi kodanikke osaleb vabatahtlikus tegevuses hariduse, kultuuri, noorsoopoliitika, spordi, keskkonna, säästva arengu, tervishoiu, immigratsiooni, õiguste kaitse ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse valdkonnas ning ELi suhetes kolmandate riikidega;

F.

arvestades, et vabatahtliku tegevusega seotud kultuur, tavad, õigussüsteem ja korraldusmeetodid on liikmesriigiti väga erinevad, kuid sellega on seotud ka mitmed takistused, sest paljude liikmesriikide õigussüsteemides vabatahtlikku tegevust ei tunnustata või ei tunnustata piisavalt, ning arvestades, et vabatahtlik tegevus ei tohi asendada ülesandeid, mis võimaldaksid luua tasustatud töökohti;

G.

arvestades, et majanduskriis ja eelarve konsolideerimine ohustavad mitmete kodanikuaktiivsuse, solidaarsuse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas kõikjal Euroopas iga päev töötavate valitsusväliste organisatsioonide ja vabatahtliku töö tegijate rahanduslikku jätkusuutlikkust;

H.

arvestades, et majanduskriisil ning poliitilistel ja majanduslikel teguritel on mõju vabatahtliku tegevuse jätkusuutlikule rahastamisele ja selle jaoks vahendite kogumisele;

I.

arvestades, et paljudel vabatahtlike juhitud projektidel ja organisatsioonidel ei ole ülemäärase bürokraatia tõttu vahendeid, et pääseda ligi ja tagada rahastamist olemasolevate ELi programmide alusel;

J.

arvestades, et ELi tegevusel on lisandväärtus, sest see edendab liikmesriikidevahelist koostööd ning vabatahtliku tegevusega seotud teabe ja heade tavade vahetamist, järgides subsidiaarsuse põhimõtet;

1.

kutsub neid liikmesriike, kellel ei ole vabatahtlikku tegevust reguleerivat selget õigusraamistikku, seda kehtestama ja töötama välja riiklikke strateegiaid vabatahtliku tegevuse edendamiseks, sh vabatahtlike õiguste tunnustamiseks, ning tagama kõigile ilma diskrimineerimiseta kvaliteet, kaitse ja võrdne juurdepääs, eelkõige seoses piisava juurdepääsuga tervise- ja sotsiaalkaitsele;

2.

palub liikmesriikidel, kes ei ole teinud suuri edusamme vabatahtliku tegevuse valdkonnas, pöörata tulevikus oma poliitika, programmide ja rahastamise kavandamisel sellele valdkonnale rohkem tähelepanu;

3.

kutsub liikmesriike üles tagama, et vabatahtlike õigusi ja kohustusi tunnustatakse ja austatakse ning et vabatahtlikud ise on nendest teadlikud; soovitab liikmesriikidel sellega seoses kasutada vabatahtlike õiguste ja kohustuste Euroopa hartat, mille koostas sidusrühmade konverents 2. noorte vabatahtliku töö konvendil 2011. aastal lähtekohana selle valdkonna poliitikale ja riiklikele õigusaktidele;

4.

nõuab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning EL pööraksid erilist tähelepanu ebasoodsas olukorras olevatele noortele ja neile noortele, kellel on vähem võimalusi (eriti puudega isikud), et nad saaksid osaleda vabatahtlikus tegevuses ning saaksid sel eesmärgil asjakohast pedagoogilist tuge ja rahalist toetust;

5.

märgib, et vabatahtlik tegevus vähendab sotsiaalse tõrjutuse ohtu ja seepärast on tähtis sellesse kaasata kõik sotsiaalsed rühmad, eriti puudega isikud; tõstab esile vajadust tagada vabatahtliku tegevuse laiem tunnustamine ja selle väiksem piiramine igasuguste takistustega;

6.

kinnitab veel kord vajadust võimaldada vabatahtlikku tegevust immigrantidele ja vähemustele, sest see toetab nende integratsiooni ja sotsiaalset kaasatust;

7.

juhib tähelepanu ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vabatahtlike koostööst tulenevale kasule ja rõhutab, et selline koostöö on eriti oluline Euroopa naabruspoliitika kontekstis; märgib, et lisaks vabatahtliku tegevuse peamisele positiivsele mõjule võib see aidata kolmandates riikides edendada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid;

8.

palub nõukogul ja komisjonil jätkata edusammude tegemist läbirääkimistel lihtsama viisakorra üle kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad siseneda ELi vabatahtliku tegevuse eesmärgil, tingimusel et nad täidavad vabatahtliku tööga tegelemise nõuded;

9.

kutsub liikmesriike üles rakendama nõukogu direktiivi 2004/114/EÜ (12) (kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil) sätteid ning täiendavalt lihtsustama viisade andmise menetlust isikute puhul, kes soovivad tegutseda vabatahtlikuna Euroopa naabruspoliitika raamistikus;

10.

märgib, et vabatahtliku tegevusega kaasatakse kodanikud majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt säästvasse kohalikku ja piiriülesesse arengusse ning see aitab sageli tagada katastroofiolukordades kiire abi; juhib tähelepanu sellele, et vabatahtlikul tegevusel on ka oluline roll solidaarsuse, kodanikuaktiivsuse ja kultuuridevahelise õppimise soodustamisel, sest see annab vabatahtlikele võimaluse õppida töökohariigi keelt ning tutvuda selle kultuuriga, mis omakorda aitab tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust ja osalusdemokraatiat;

11.

julgustab liikmesriike tunnustama piiriüleses vabatahtlikus tegevuses osalemise hüvesid, et pakkuda kodanikele uusi oskusi, aidates kaasa nende tööalasele konkurentsivõimele ja liikuvusele ning tugevdades sotsiaalse kaasatuse arengut, ning toetama koostööd vabatahtliku tegevuse organisaatorite vahel ELis, et edendada igas vanuses vabatahtlike liikuvust kogu Euroopas, mille eesmärk on soodustada vastastikust kultuurilist rikastamist;

12.

kutsub komisjoni üles tugevdama teavet ja koolitusi pakkuvate ning vabatahtlike ja nende organisatsioonide tegevust koordineerivate vabatahtlike organisatsioonide ja keskuste infrastruktuuri;

13.

palub komisjonil avaldada aruande, milles tuvastatakse piiriülese vabatahtliku tegevuse takistused, nt vanusepiirangud kindlustuslepingutes, ning vajaduse korral õigusaktide ettepanekud;

14.

rõhutab vajadust tagada kvaliteetse vabatahtliku tegevuse areng nii riiklikul kui ka piiriülesel tasandil üksikasjaliku teabe struktuurse raamistiku ning vabatahtlike asjakohase koolitamise abil, mis hõlmaks praeguseid parimaid tavasid, samuti arendades vabatahtliku töö tegijate ning organisatsioonide vastuvõtmise võimekust kohalikul ja riiklikul tasandil, tunnustades vabatahtlike õigust ühitada oma vabatahtlik töö eraeluga ning luues igal tasandil vajaliku infrastruktuuri;

15.

rõhutab, kui tähtis on arendada tegevust, milles võetakse arvesse ja kanaliseeritakse potentsiaalsete vabatahtlike motivatsiooni, kasutada ära iga isiku oskusi ning tõsta vabatahtliku tegevuse kvaliteeti igas üksuses ja partnerluses ning igas liikmesriigis, pöörates erilist tähelepanu piiriülesele vabatahtliku tegevusele;

16.

kutsub liikmesriike üles edendama vabatahtliku tegevuse aja kasutamist rahastamisena Euroopa projektides, eelkõige piiriülestes algatustes;

17.

kutsub liikmesriike tungivalt üles töötama välja ning arendama rahvusvahelisi vabatahtliku tegevuse algatusi ja programme, mis ulatuvad ELi piiridest kaugemale, ning juhib tähelepanu edukatele näidetele ja praktikatele, mida mõned liikmesriigid on sellel otstarbel juba rakendanud;

18.

kutsub liikmesriike üles edendama koolitusprogramme, töötama välja vabatahtlike juhtimist käsitlevaid suuniseid ja materjale ning looma kavasid, mis motiveeriksid inimesi piiriüleses vabatahtlikus tegevuses osalema;

19.

palub komisjonil, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel ning kodanikuühiskonna organisatsioonidel parandada teabevõrke, mis võimaldaks kõigil tutvuda vabatahtliku tegevuse võimalustega, kõrvaldada osalemise takistused, tõhustada juurdepääsu vabatahtliku tegevuse parimale tavale ning edendada piiriülest koostööd;

20.

teeb seetõttu ettepaneku luua koostöös selles valdkonnas tegutsetavate organisatsioonide ja ühingutega ning eelkõige nende Euroopa võrgustikega ELi internetiportaal, mis sisaldaks parimaid tavasid puudutavat vabatahtliku tegevuse andmepanka, teavet piiriülese vabatahtliku tegevuse, saadavalolevate programmide, nende maksumuse ja osalemistingimuste kohta, võimaldades teabevahetust halduskoormuste, vabatahtliku tegevuse õiguslike ja rahanduslike tahkude, programmidele juurdepääsul kohatavate tõkete ja nende kõrvaldamise parimate viiside kohta;

21.

julgustab liikmesriike võtma kasutusele Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni vabatahtliku töö hindamise juhendit ja ÜRO mittetulundusorganisatsioonide käsiraamatut eesmärgiga pakkuda võrreldavaid statistilisi andmeid ja selget ülevaadet vabatahtliku tegevuse panusest ning vabatahtlike ja vabatahtliku töö osutajate vajadustest kogu Euroopa Liidus;

22.

palub komisjonil ergutada liikmesriike võtma kasutusele Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) vabatahtliku töö hindamise käsiraamatu, et saada selgelt võrreldavaid andmeid, mis võivad aidata parandada järelevalvet ja poliitika väljatöötamist;

23.

rõhutab, et vabatahtliku tegevusega hõivatud eakamatel inimestel on kergem pensionile jääda, s.t aktiivsest tööelust järk-järgult loobuda;

24.

rõhutab vajadust pakkuda teavet, piisavalt rahalisi vahendeid ja toetust eakatele kodanikele, kes soovivad osaleda vabatahtlikus tegevuses mõnes muus liikmesriigis, edendades aktiivsena vananemist kui teadmiste ja kogemuste ressurssi ühiskonnas;

25.

märgib, et vabatahtlik tegevus aitab edendada integratsiooni, sotsiaalset kaasatust ja innovatsiooni ning võib aidata vähendada vaesust, mis toetab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamist; juhib tähelepanu sellele, et vabatahtlik tegevus aitab kaasa ka põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamisele, soodustades koostööd noorte ja eakamate kodanike vahel, ning et see aitab kaasa nii aktiivsena vananemisele ja kõigis eluetappides ühiskondlikus elus osalemisele kui ka keskkonnakaitse parandamisele;

26.

võtab teadmiseks, et vabatahtlik tegevus suurendab inimeste sallivust, loob inim- ja sotsiaalset kapitali ning mängib tähtsat rolli tõrjutud ühiskonnarühmade kaasamises; rõhutab vajadust pakkuda juurdepääsu võimalikult laiale valikule vabatahtliku tegevuse võimalustele ning ergutab komisjoni tegema Euroopa programmid rohkem kaasavaks ja kõikidele vanuserühmadele juurdepääsetavaks;

27.

julgustab liikmesriike seadma vabatahtliku tegevusega seotud riiklikke eesmärke ning koostama ametlikke aruandeid vabatahtliku tegevuse elluviimise, järelevalve ja hindamise kohta;

28.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles omistama erilist rolli vabatahtlikule tegevusele spordis, eriti rohujuure tasandil, tunnustama olulist rolli, mida täidavad vabatahtlike juhitavad spordiorganisatsioonid kultuuri tugevdamisel, sotsiaalse kaasatuse edendamisel ja kogukondade arendamisel, ning vähendama kogu ELis tõkkeid, mis takistavad vabatahtlikku tegevust spordis;

29.

ergutab riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi ning ELi tunnustama vabatahtliku tegevuse panuse tähtsust keskkonnakaitses ning toetama vabatahtlikku tegevust keskkonnaalases hariduses, kriiside ennetamises ja ohjamises ning kunsti- ja kultuuripärandi kaitses;

30.

julgustab ELi ettevõtjaid toetama oma töötajaid ja pensionile jäänuid aktiivselt nende vabatahtlikus tegevuses;

31.

toetab komisjoni ettepanekut luua Euroopa oskuste pass, et vabatahtliku tegevuse kaudu omandatud oskused oleksid ametlikult tunnustatud nii ametialasel kui õppimise eesmärgil, mis oluliselt motiveeriks tulevasi vabatahtlikke ja looks sideme mitteformaalse õppimise ja formaalse hariduse vahel;

32.

rõhutab, et Euroopa oskuste pass ei peaks olema uute sertifikaatide kogumik, vaid põhjalik dokument, kus vabatahtliku soovil oleks loetletud kogu saadud praktiline kogemus, koolitused ning elukestva õppe raames omandatud sotsiaalsed ja ametialased oskused, sh vabatahtliku tegevuse käigus saadud oskused;

33.

teeb sellega seoses ettepaneku kaasata üliõpilaste vabatahtliku tegevuse kaudu omandatud oskused Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemi (ECTS);

34.

kutsub komisjoni üles kaaluma sarnase vabatahtliku tegevuse kaudu omandatud oskuste arvutamise ja tunnustamise süsteemi loomist täiskasvanute jaoks väljaspool ülikooli;

35.

kutsub komisjoni üles Euroopa oskuste passi nii kiiresti kui võimalik kasutusele võtma; rõhutab, et vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskused on ka tööelus märkimisväärse tähtsusega ja lisavad elulookirjeldusele väärtust, ning märgib, et vabatahtlik tegevus aitab noortel teha karjäärivalikuid;

36.

rõhutab, et on väga tähtis tunnustada teadmisi ja oskusi, mis on omandatud vabatahtliku tegevuse ehk mitteformaalse ja informaalse õppimise ning töökogemuse kaudu;

37.

märgib, et vabatahtlik tegevus aitab vabatahtlikel laiendada oma silmaringi ja kujundada oma isiksust ning rõhutab asjaolu, et vabatahtlik tegevus toob liikmesriikidele ka majanduslikku kasu, sest vabatahtliku tegevusega hõivatud inimesed panustavad SKP loomisesse;

38.

kutsub komisjoni üles käsitlema Euroopa oskuste passi puhul vajadust sidusa ja ülekantava lähenemisviisi järele laste ja/või ühiskonna haavatavate liikmetega töötavate vabatahtlike nõuetekohaseks hindamiseks ja tunnustamiseks;

39.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid arendaksid välja informaalsete ja mitteformaalsete õpitulemuste tunnustamise mehhanismi, mis tõstaks väljaspool formaalset haridust omandatud pädevuste väärtust ja parandaks nende ülekantavust, võimaldades saada ülikoolis täiendavaid ECTSi ainepunkte tänu vabatahtlikule tegevusele, ning kaasaksid vabatahtliku tegevuse kaudu omandatud oskuste tunnustamise standardse mehhanismi ECTSi ja uuriksid võimalusi maksutõkete kõrvaldamiseks, millega puutuvad kokku piiriülestes tegevustes osalevad vabatahtlikud;

40.

teeb ettepaneku, et loodaks vabatahtlike treenerite koolitamise ja kvalifikatsioonide raamistik ja et see lisataks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku, et edendada vabatahtlike treenerite liikuvust ja tõhustada vabatahtliku tegevuse abil arendatud oskuste ülekantavust;

41.

kutsub liikmesriike üles toetama töötajate vabatahtlikku tegevust ja tööandja poolt toetatud vabatahtlikku tegevust ka ettevõtjate sotsiaalse vastutuse raames;

42.

toetab komisjoni ettepanekut luua Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus, tänu millele suureneks vabatahtlike osalus solidaarsustegevuses ELi humanitaarabi poliitika raames;

43.

palub komisjonil ühtlasi selle vabatahtliku humanitaarabikorpuse loomisel arvestada olemasolevate struktuuridega ja neid aktiivselt kaasata; rõhutab lisaks, et organisatsioonide dubleerimine kodanikukaitse valdkonnas ei ole soovitav ja seda tuleb vältida;

44.

nõuab tungivalt, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning EL tagaksid piisava ja püsiva rahastamise ning lihtsustaksid halduskorda, sh maksustiimuleid, vabatahtlikus tegevuses osalevate organisatsioonide, sh kõikide asjaomaste ühenduste ja võrgustike jaoks ning eelkõige väikeste ja piiratud vahendeid omavate ühenduste jaoks, et suurendada nende ühiskondlikku rolli, tegevust ja saavutusi;

45.

palub seetõttu täpsustada ühendustele antavate toetuste mõistet, et ühenduste rahastamist ei saaks enam segi ajada riigiabiga, mis moonutaks konkurentsi finantssektoris;

46.

palub komisjonil teha ettepanek sellise mehhanismi kohta, mis võimaldaks kodanikuühiskonda tugevdada soovivatel liikmesriikidel kohaldada kas osale või kõikidele vabatahtlike mittetulundusorganisatsioonide tegevustele ja tehingutele käibemaksuvabastust; rõhutab, et asjaomane mehhanism peaks kehtima vähemalt väiksematele mittetulundusorganisatsioonidele;

47.

kutsub liikmesriike üles tagama vabatahtlikele õiguskindlust, muu hulgas kindlustuse küsimustes, et eri liikmesriikide erinevad süsteemid ergutaks piiriülest vabatahtlikku tegevust, ning samuti tagama vabatahtlike parema teavitamise nende õigustest ning eri liikmesriikide regulatiivsest ja institutsioonilisest korraldusest;

48.

palub komisjonil aidata kaasa olemasolevate takistuste kõrvaldamisele;

49.

palub, et liikmesriigid vaataksid seoses piiriülese vabatahtliku tegevusega üle oma piiriülese maksustamis- ja sotsiaalkindlustussüsteemi, tagamaks, et nad ei tekita vabatahtlikule tegevusele lisatakistusi ning et piiriüleselt tegutsevad vabatahtlikud saaksid kasutada sotsiaalkindlustuse hüvesid, mis on neile ette nähtud määrusega (EÜ) nr 883/2004;

50.

rõhutab, et kuigi vabatahtlik tegevus on meie majanduse ja ühiskonna tähtis ressurss, ei tohi sellesse suhtuda kui tavapärase palgatöö alternatiivi ning see ei tohi mingil juhul kaasa tuua seda, et valitsused oma sotsiaalseid kohustusi ei täida;

51.

on seisukohal, et seda tuleks eriti arvestada hoolekande valdkonnas, kus vabatahtliku tegevuse osakaal pidevalt kasvab; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et vabatahtliku tegevuse edendamine seoses oskuste omandamise, arendamise või säilitamisega ei tohiks päädida sellega, et vabatahtlikust tegevusest saab kohustuslik nõue, kuna see ei sobi kokku vabatahtlikkuse olemusega;

52.

palub, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning EL teavitaksid vabatahtlikus tegevuses osalejaid ja nende partnereid olemasolevatest Euroopa programmidest, eelkõige nendest, mille eesmärk on Euroopa territoriaalne koostöö ühtekuuluvuspoliitika raames, ning lihtsustaksid nendele juurdepääsu, et neist oleks rohkem kasu piiriüleste projektide ja tegevuste jaoks;

53.

kutsub liikmesriike üles edendama ja rakendama piiriülese vabatahtliku tegevuse riiklikke kavasid, et toetada selle arengut kogu ELis;

54.

palub komisjonil eelkõige uute mitmeaastaste programmide väljatöötamise raames ning vabatahtliku tegevuse Euroopa aastal (2011) saadud väärtuslikke kogemusi arvestades tagada, et rahastamine oleks tagatud vabatahtliku tegevuse projektidele ja struktuuridele, ning ergutada ja soodustada tõhusat institutsioonidevahelist koordineerimist, et edendada vabatahtliku tegevuse rolli ELi poliitikas;

55.

kutsub komisjoni üles tagama, et teave kättesaadava rahastamise ja asjakohaste programmide kohta on vabatahtlike juhitavatele projektidele vabalt kättesaadav ning et ülemäärane bürokraatia ei tee taotluskorda ligipääsmatuks;

56.

palub komisjonil tagada piiriülest vabatahtlikku tegevust toetavate eri poliitikavaldkondade programmide piisav rahastamine; julgustab liikmesriike riikliku ja piiriülese vabatahtliku tegevuse ergutusskeeme aktiivselt rakendama; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks vabatahtliku tegevuse infrastruktuuri rahastamisele; on seisukohal, et vabatahtliku tegevuse riiklik toetamine peaks toimuma ilma ühtegi organisatsiooni diskrimineerimata;

57.

teeb ettepaneku luua eri liikmesriikide vabatahtlike organisatsioonide piiriülene võrgustik, koordineerides praeguste organisatsioonide tegevust ning soodustades heade tavade ja kogemuste vahetust, ning on seisukohal, et uued kontaktpunktid tuleks avada ainult liikmesriikides, kus neid veel ei eksisteeri;

58.

palub komisjonil teha ettepaneku Euroopa ühingute põhikirja kohta, mis annaks neile tegutsemiseks õigusraamistiku, vähendada piiriülese vabatahtliku tegevusega seotud halduskulusid ning luua Euroopa tasandil vabatahtliku tegevuse struktuurid, mis ergutavad vabatahtlike liikuvust ELis;

59.

rõhutab vabatahtliku tegevuse rolli ELi poliitika edendamises;

60.

kutsub komisjoni üles vabatahtlikku tegevust asjakohastes ELi poliitikavaldkondades vääriliselt tunnustama ja edendama, võttes arvesse nimetatud tegevuse laiahaardelisust ning tagades, et poliitikas edendatakse vabatahtliku tegevuse arengut ja tugevdatakse kõigi ühiskonnakihtide kaasamist;

61.

kutsub komisjoni üles tunnustama ELi programmide ja projektide raames vääriliselt vabatahtlike töö tegelikku panust ühiskonna heaks;

62.

kutsub komisjoni üles eraldama piisavad vahendid Euroopa Vabatahtlike Keskuse Arengufondi loomiseks, et arendada vabatahtliku tegevuse tugiinfrastruktuuri;

63.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võimaldada vabatahtliku tegevuse aja arvestamist kõikide ELi rahastatavates programmide puhul kaasrahastamisena (mitterahalise sissemaksena, millel on rahaline väärtus);

64.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tagada 2011. aasta ja tulevaste aastate meetmete sidusus, lisades aktiivsena vananemise Euroopa aastale (2012) ja kavandatavale Euroopa kodanike aastale (2013) jõuliselt vabatahtliku tegevuse mõõtme kui aktiivse kodanikkonna väljenduse, mis soodustab eakate kodanike sotsiaalset kaasatust;

65.

juhib tähelepanu vabatahtliku tegevuse propageerimise vajadusele, eriti kodanike Euroopa aasta 2013 raames, ja kutsub komisjoni üles võtma vabatahtliku tegevuse toetamise rahvusvahelisse arenguabipoliitikasse, eelkõige eesmärgiga saavutada kõik aastatuhande arengueesmärkides seatud sihid;

66.

toetab solidaarsust käsitleva ettepaneku ametlikku käsitlemist ELi institutsioonide vahelises inimressursside programmis, et hõlbustada institutsioonide töötajate ja praktikantide osalemist vabatahtlikus tegevuses ning ühiskondlikus ja humanitaartegevuses osana töötajate koolitusest ja ka vabal ajal;

67.

rõhutab asjaolu, et esildatud programm aitab kulusid kokku hoida, annab suurt lisandväärtust ning aitab rakendada ELi poliitikat ja programme;

68.

soovitab komisjonil hoida kasulikke kontaktpunkte, mis on loodud paljusid vabatahtliku tegevuse organisatsioone ja kodanikuühiskonna võrgustikke liitva algatusega „EVY 2011 Alliance” ja sellele järgnenud vabatahtlike platvormiga, samuti valdkonna riiklike koordineerimisasutuste, strateegiliste partnerite ning riikide valitsuste esindajatega, võttes arvesse vabatahtliku tegevuse eest vastutavate asutuste suurt hulka ELis, ning julgustab neid kontaktpunkte osalema kavandatud keskses ELi portaalis, mis oleks üleeuroopaline foorum ning aitaks lihtsustada kooskõlastamist ja suurendada piiriülest tegevust;

69.

rõhutab kontaktide võrgustike ja heade tavade vahetamise olulisust, et levitada teavet olemasolevate ELi menetluste kohta, mis võivad aidata ja toetada piiriüleseid vabatahtliku tegevuse projekte;

70.

palub komisjonil seal, kus ta peab kohaseks, järgida soovitusi, mis sisalduvad Euroopa vabatahtliku tegevuse poliitilises kavas (Policy Agenda on Volunteering in Europe, PAVE), mille koostasid algatuses „EVY 2011 Alliane” osalenud vabatahtlike organisatsioonid;

71.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/22

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa uue digitaalse tegevuskava kohta: 2015.eu (1),

—

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni interneti haldamise järgmiste sammude kohta (2),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa lairibaühenduse kohta: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu (3),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A7-0167/2012),

A.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) võimalusi majanduse ja ühiskonna edendamisel suudetakse täielikult ära kasutada vaid siis, kui kasutajad usaldavad nende turvalisust ja vastupidavust ning kui internetikeskkonnas tagatakse tulemuslikult kehtivate õigusaktide täitmine küsimustes, nagu andmete puutumatus ja intellektuaalse omandi õigused;

B.

arvestades, et interneti ja IKT mõju kodanike elu eri aspektidele suureneb kiiresti, ning arvestades, et need on sotsiaalse suhtluse, kultuurilise rikastumise ja majanduskasvu peamiseks edasiviivaks jõuks;

C.

arvestades, et IKT- ja internetiturvalisus on ulatuslik kontseptsioon, millel on üleilmne mõju majanduslikele, sotsiaalsetele, tehnoloogilistele ja sõjalistele aspektidele, mis nõuab kohustuste selget määratlemist ja eristamist ning kindlat rahvusvahelise koostöö mehhanismi;

D.

arvestades, et ELi digitaalarengu tegevuskava juhtalgatuse eesmärk on edendada IKT tugevdamise alusel Euroopa konkurentsivõimet ning luua tingimused suure ja jõulise majanduskasvu ning tehnoloogiapõhiste töökohtade jaoks;

E.

arvestades, et erasektor on jätkuvalt peamine investor infoturbetoodetesse, -teenustesse, -rakendustesse ja infrastruktuuri ning on nende omanik ja haldaja, olles viimase kümnendi jooksul investeerinud miljardeid eurosid; arvestades, et erasektori osalust tuleks suurendada asjakohaste poliitiliste strateegiatega, et suurendada avaliku sektori, erasektori või avaliku ja erasektori omanduses olevate või nende hallatavate infrastruktuuride vastupidavust;

F.

arvestades, et IKT-võrkude, -teenuste ja -tehnoloogiate kõrgetasemelise turvalisuse ja vastupidavuse arendamine suurendab ELi majanduse konkurentsivõimet, parandades nii küberriskide hindamist ja maandamist kui varustades ELi majandust tervikuna tugevamate infoinfrastruktuuridega innovatsiooni ja majanduskasvu toetamiseks, mis loob ettevõtjatele uusi võimalusi tootlikkuse suurendamiseks;

G.

arvestades, et õiguskaitseorganite andmetest küberkuritegevuse kohta (mis hõlmavad küberrünnakuid, aga ka muud laadi internetikuritegevust) nähtub, et kuritegevus on mitmes Euroopa riigis märgatavalt suurenenud; arvestades siiski asjaolu, et nii õiguskaitseorganitelt kui ka infoturbeintsidentidega tegelevatelt rühmadelt (CERT) pärit statistiliselt representatiivseid andmeid küberrünnakute kohta on vähe ja neid tuleb tulevikus paremini koguda, sest see võimaldab õiguskaitseorganitel kogu ELis jõulisemalt reageerida ning pidevalt arenevatele küberohtudele paremini informeeritult õigusaktide abil reageerida;

H.

arvestades, et asjakohane infoturbe tase on kriitilise tähtsusega internetipõhiste teenuste jõuliseks kasvuks;

I.

arvestades, et hiljutised küberjuhtumid, häired ja rünnakud ELi institutsioonide, tööstuse ning liikmesriikide infoinfrastruktuuride vastu annavad tunnistust vajadusest luua vastupidav, innovaatiline ja tulemuslik elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse süsteem, mis põhineb täielikul rahvusvahelisel koostööl ja liikmesriikidele kehtivatel vastupidavuse miinimumstandarditel;

J.

arvestades, et IKT uute võimaluste, näiteks pilvandmetöötluse kiire arengu tõttu tuleb pöörata palju tähelepanu turvalisusele, et võimaldada tehnoloogilistest saavutustest täit kasu saada;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, et andmete puutumatuse ja kaitse, võrgu neutraalsuse ning intellektuaalse omandi õiguste kaitse suhtes kohaldataks kõrgeid standardeid;

1.

väljendab heameelt elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitset käsitleva Euroopa tegevuskava rakendamise üle liikmesriikides, sealhulgas elutähtsate infrastruktuuridega seotud teabe vahetuse infosüsteemi (CIWIN) loomise üle;

2.

on seisukohal, et elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse alased jõupingutused edendavad nii kodanike üldist julgeolekut kui parandavad ka kodanike arusaama julgeolekust ning usaldust valitsuse poolt nende kaitseks võetavate meetmete vastu;

3.

tunnustab asjaolu, et komisjon kaalub nõukogu direktiivi nr 2008/114/EÜ (4) läbivaatamist, ning nõuab, et enne edasiste sammude astumist esitataks tõendeid direktiivi tulemuslikkuse ja mõju kohta; nõuab direktiivi rakendusala laiendamise kaalumist, eriti IKT-sektori ning finantsteenuste lisamisega; nõuab lisaks selliste valdkondade arvessevõtmist, nagu tervishoid, toidu ja vee tarnesüsteemid, tuumaenergia alased teadusuuringud ja tööstus (juhul kui neid ei käsitleta erisätetes); on seisukohal, et kõnealused sektorid peaksid saama samuti kasu CIWINi sektoriülesest lähenemisviisist (mis koosneb koostööst, hoiatussüsteemist ja parimate tavade vahetamisest);

4.

toonitab, kui tähtis on luua ja tagada Euroopa teadustöö kestev integratsioon, et säilitada ja tugevdada Euroopa tipptaset elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse valdkonnas;

5.

seoses sellega, et liikmesriikide ja Euroopa elutähtsad infoinfrastruktuurid on vastastikku seotud, üksteisest äärmiselt sõltuvad, tundlikud, strateegilised ja haavatavad, nõuab minimaalsete vastupidavuse standardite perioodilist ajakohastamist, et olla valmis ja reageerida häirete, vahejuhtumite, hävitamiskatsete või rünnakute korral, mis on põhjustatud näiteks liiga nõrgast infrastruktuurist või ebapiisavalt kindlustatud lõppterminalidest;

6.

rõhutab infoturbestandardite ja -protokollide tähtsust ning toetab 2011. aasta otsust volitada Euroopa Standardikomiteed, Euroopa Elektrotehnika Standardikomiteed ja Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituuti kehtestama turbestandardid;

7.

eeldab, et elutähtsate infoinfrastruktuuride omanikud ja haldajad võimaldavad ja vajaduse korral aitavad kasutajatel rakendada asjakohaseid vahendeid enda kaitsmiseks pahatahtlike rünnakute ja/või häirete eest, vajadusel nii inimeste kui ka automaatseadmete juhendamisel;

8.

toetab liidu tasandi koostööd avaliku ja erasektori sidusrühmade vahel ning ergutab nende pingutusi töötada välja ja rakendada turvalisuse ja vastupidavuse standardid riikliku ja Euroopa tasandi tsiviilotstarbeliste (kas avaliku sektori, erasektori või avaliku ja erasektori) elutähtsate infoinfrastruktuuride jaoks;

9.

rõhutab, kui tähtsad on üleeuroopalised õppused ulatuslikele võrguturbeintsidentidele reageerimiseks ning ühtsete ohuhinnangu standardite kindlaksmääramine;

10.

kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega hindama elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse tegevuskava rakendamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid hästi toimivad riikide või valitsuste CERTid, töötaksid välja riiklikud küberjulgeoleku strateegiad, korraldaksid regulaarseid riiklikke ja üleeuroopalisi küberjuhtumite õppusi, töötaksid välja riiklikud küberjuhtumitega seotud situatsiooniplaanid ning osaleksid Euroopa küberjuhtumitega seotud situatsiooniplaani väljatöötamisel 2012. aasta lõpuks;

11.

soovitab kehtestada haldaja turvalisuse tagamise kavad või samaväärsed meetmed kõigis Euroopa elutähtsates infoinfrastruktuurides ning nimetada turvalisuse kontaktametnikud;

12.

tervitab nõukogu raamotsuse 2005/222/JSK (5) (infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta) praegust läbivaatamist; märgib, et vaja on kooskõlastada ELi pingutused laiaulatuslike küberrünnakute tõrjumiseks, kaasates Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA), liikmesriikide CERTide ja tulevase Euroopa CERTi pädevused;

13.

on seisukohal, et ENISA võib etendada Euroopa tasandil elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitsel keskset rolli liikmesriikidele ning Euroopa Liidu institutsioonidele ja asutustele tehniliste eriteadmiste andmise ning Euroopa ja üleilmsel tasandil infosüsteemide turvalisust käsitlevate aruannete ja analüüside koostamise kaudu;

14.

nõuab tungivalt, et ENISA koordineeriks ja viiks igal aastal läbi ELi internetiturvalisuse teadlikkuse kuud, nii et küberjulgeolekuga seotud probleemid saaksid liikmesriikide ja ELi kodanike eritähelepanu osaliseks;

15.

avaldab ENISA-le kooskõlas digitaalarengu tegevuskava eesmärkidega toetust selle võrgu- ja infoturbega seotud kohustuste täitmisel ning eelkõige liikmesriikide juhendamisel ja nõustamisel selles, kuidas saavutada nende CERTide põhipädevused, ning parimate tavade vahetamise toetamisel usaldusliku keskkonna väljaarendamise kaudu; kutsub ametit üles konsulteerima asjaomaste sidusrühmadega, eesmärgiga määratleda sarnased küberjulgeolekumeetmed eravõrkude ja -infrastruktuuride omanikele ja haldajatele, ning abistama vastavalt vajadusele komisjoni ja liikmesriike riikide ja Euroopa CERTide ning infrastruktuuri omanike ja haldajate seas infoturbe sertifitseerimiskavade, käitumisnormide ja koostöötavade väljatöötamises ja kasutuselevõtus tehnoloogiliselt neutraalsete ühiste miinimumstandardite määratlemise kaudu;

16.

tervitab praegust ettepanekut ENISA volituste läbivaatamise kohta, eriti nende suurendamise ja ameti ülesannete laiendamise kohta; on arvamusel, et lisaks ENISA poolt liikmesriikidele pakutavatele teadmistele ja analüüsile peaks talle kuuluma mitu ELi tasandi täitevülesannet ning – koostöös USA vastavate asutustega – võrgu- ja infoturbeintsidentide ärahoidmise ja avastamisega seotud ülesanded ja liikmesriikidevahelise koostöö edendamine; juhib tähelepanu sellele, et ENISA määruse kohaselt võib ametile anda ka internetirünnakutele reageerimisega seotud lisakohustusi, eeldusel et ta lisab selgelt väärtust olemasolevatele riiklikele reageerimismehhanismidele;

17.

tervitab 2010. ja 2011. aastal toimunud üleeuroopalisi küberjulgeolekuõppusi, mis viidi läbi üle kogu liidu ja mida vaatles ENISA, kelle eesmärk oli abistada liikmesriike üleeuroopalise situatsiooniplaani koostamisel, haldamisel ja testimisel; palub ENISA-l jätta sellised õppused oma tegevuskavva ja kaasata vastavalt vajadusele üha rohkem asjakohaseid erasektori ettevõtjaid, et suurendada Euroopa üldist internetiturvalisuse alast suutlikkust; ootab edasist laienemist rahvusvahelisel tasandil koos sarnaselt mõtlevate partneritega;

18.

palub liikmesriikidel koostada riiklikud küberjuhtumitega seotud situatsiooniplaanid ning hõlmata neisse põhielemendid, nagu asjaomased kontaktpunktid ning sätted abi, ohjeldamise ja parandamise kohta piirkondlikku, riiklikku või piiriülest tähtsust omavate küberhäirete või -rünnakute korral; märgib, et samuti peaksid liikmesriigid looma riiklikul tasandil asjakohased koordineerimismehhanismid ja struktuurid, mis aitaksid parandada koordineerimist riigi pädevate asutuste vahel ning muuta nende võetud meetmed sidusamaks;

19.

soovitab komisjonil esitada ELi küberjuhtumitega seotud situatsiooniplaani kaudu siduvad meetmed riikide ja valitsuste CERTide tehniliste ja juhtimisega seotud ülesannete paremaks koordineerimiseks ELi tasandil;

20.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid, et kaitsta elutähtsaid infrastruktuure küberrünnakute eest ja pakkuda mooduseid elutähtsale infrastruktuurile juurdepääsu hermeetiliseks katkestamiseks, kui otsene küberrünnak ohustab tõsiselt selle nõuetekohast toimimist;

21.

ootab, et täielikult hakkaks toimima ELi CERT, millest saab olulisim tegur ELi institutsioonide vastu suunatud tahtlike ja pahatahtlike küberrünnakute ärahoidmisel, avastamisel, neile reageerimisel ja nendest taastumisel;

22.

soovitab komisjonil pakkuda välja siduvad meetmed, mille eesmärk on kehtestada minimaalsed turva- ja vastupidavusstandardid ning parandada koordineerimist liikmesriikide CERTide vahel;

23.

palub liikmesriikidel ja ELi institutsioonidel tagada selliste hästi toimivate CERTide olemasolu, millel on kokkulepitud parimatel tavadel põhinevad minimaalsed pädevused turvalisuse ja vastupidavuse vallas; juhib tähelepanu, et riikide CERTid peaksid kuuluma tulemuslikku võrgustikku, milles vahetatakse asjakohast teavet kooskõlas vajalike konfidentsiaalsusstandarditega; nõuab ööpäevaringselt tegutseva elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse teenuse loomist igas liikmesriigis ning riikide kontaktpunktide suhtes kohaldatava ühise Euroopa hädaolukordade protokolli koostamist;

24.

rõhutab, et andmete ning riiklike võrkude ja infrastruktuuride kaitsmiseks on ülioluline luua usaldus ja edendada liikmesriikide vahelist koostööd; palub komisjonil soovitada ühist menetlust ühise lähenemisviisi kindlaksmääramiseks ja kasutuselevõtuks, et võidelda piiriüleste IKT-ohtudega, eeldades et liikmesriigid esitavad komisjonile üldteavet oma elutähtsate infoinfrastruktuuride riskide, ohtude ja haavatavuse kohta;

25.

väljendab heameelt komisjoni algatuse üle töötada 2013. aastaks välja Euroopa teabe jagamise ja hoiatussüsteem;

26.

väljendab heameelt erinevate komisjoni algatatud konsultatsioonide üle sidusrühmadega internetiturvalisuse ja elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse teemal, nagu vastupidavust käsitlev Euroopa avaliku ja erasektori partnerlus; tunnustab IKT-müüjate juba märkimisväärset osalemist ja pühendumust selles valdkonnas, innustab komisjoni tegema edasisi pingutusi akadeemiliste ringkondade ja IKT-kasutajate ühenduste julgustamisel, et nad oleksid aktiivsemad, ning konstruktiivse, paljusid sidusrühmi kaasava dialoogi tugevdamisel küberjulgeoleku probleemide teemal; toetab digitaalse assamblee kui elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse haldusraamistiku edasiarendamist;

27.

väljendab heameelt Euroopa liikmesriikide foorumi seni tehtud töö üle sektoripõhiste kriteeriumide kehtestamisel, et määrata kindlaks Euroopa elutähtsad infrastruktuurid, keskendudes tava- ja mobiilsidele, ning interneti vastupidavust ja stabiilsust käsitlevate ELi põhimõtete ja suuniste arutamisel; loodab liikmesriikide jätkuvale üksmeele saavutamisele ja julgustab sellega seoses foorumit täiendama praegust füüsilise varale keskendunud käsitusviisi jõupingutustega hõlmata ka loogilise infrastruktuuri vara, mis muutub virtualiseerimis- ja pilvandmetöötlustehnoloogia edasiarendamisel üha olulisemaks elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse tõhususe seisukohast;

28.

soovitab komisjonil algatada avalik üleeuroopaline hariduskampaania, mis on suunatud nii erakasutajate kui ka ettevõtjatest lõppkasutajate harimisele ja teadlikkuse tõstmisele võimalike ohtude kohta internetis ning paiksete ja mobiilsete IKT-seadmete kohta kasutusahela igas osas kui ka üksikisikute turvalisema internetikäitumise edendamisele; tuletab sellega seoses meelde aegunud IT-seadmete ja tarkvaraga seotud riske;

29.

kutsub liikmesriike üles komisjoni toetusel tugevdama infoturbe alaseid koolitus- ja haridusprogramme, mis on suunatud riiklikele õiguskaitseorganitele ja õigusasutustele ning asjaomastele ELi ametitele;

30.

toetab teadusekspertidele ELi õppekava loomist infoturbe valdkonnas, sest see mõjuks hästi ELi teadmistele ja valmisolekule seoses pidevalt areneva küberruumi ja selle ohtudega;

31.

toetab elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse valdkonnas küberjulgeoleku alase hariduse (doktorantide praktika, ülikoolikursused, seminarid, üliõpilaste koolitamine jne) ja eriväljaõppe kursuste edendamist;

32.

palub komisjonil esitada 2012. aasta lõpuks ettepaneku liidu laiahaardelise internetiturvalisuse strateegia kohta, mis põhineb selgel terminoloogial; on seisukohal, et internetiturvalisuse strateegia eesmärk peaks olema sellise küberruumi loomine (mida toetavad turvaline ja vastupidav infrastruktuur ning avatud standardid), mis toetab innovatsiooni ja heaolu teabe vaba liikumise kaudu, kaitstes samas kindlalt eraelu puutumatust ja muid kodanikuvabadusi; on jätkuvalt seisukohal, et strateegias tuleks üksikasjalikult määratleda põhimõtted, eesmärgid, meetodid, vahendid ja poliitika (nii liidusisene kui -väline), mis on vajalikud liikmesriikide ja ELi pingutuste sujuvamaks muutmiseks ning liikmesriikide seas minimaalsete vastupidavusstandardite kehtestamiseks, et tagada ohutu, pidev, tugev ja vastupidav teenus, olgu see seotud elutähtsa infrastruktuuri või üldise internetikasutusega;

33.

toonitab, et komisjoni tulevases internetiturvalisuse strateegias tuleks keskseks lähtepunktiks võtta töö elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitsel ning seada eesmärgiks terviklik ja süstemaatiline lähenemine küberjulgeolekule, mis hõlmab nii ennetavaid meetmeid, nagu turvameetmete miinimumstandardite kehtestamine või üksikkasutajate, ettevõtete ja avalik-õiguslike asutuste koolitamine, kui ka reageerivaid meetmeid, nagu kriminaal- ning tsiviilõiguslikud ja halduskaristused;

34.

nõuab, et komisjon teeks ettepaneku tugeva mehhanismi kohta, et kooskõlastada internetiturvalisuse strateegia rakendamist ja regulaarset ajakohastamist; on seisukohal, et mehhanismi tuleks toetada piisavate haldus- ja finantsressurssidega ja ekspertide kogemustega ning et see peaks olema pädev hõlbustama internetiturvalisusega seotud ELi seisukohtade väljakujundamist suhetes nii liidusiseste kui ka rahvusvaheliste sidusrühmadega;

35.

palub komisjonil esitada ettepaneku ELi raamistiku kohta turvarikkumistest teatamiseks elutähtsates sektorites, nagu energeetika, transport, vee- ja toidutarned, ning IKT- ja finantsteenuste sektoris, et tagada liikmesriikide asjaomaste asutuste ja kasutajate teavitamine küberjuhtumitest, -rünnakutest või -häiretest;

36.

nõuab tungivalt, et komisjon parandaks statistiliselt esinduslike andmete kättesaadavust ELis, liikmesriikides ja tööstuses (eriti finantsteenuste ja IKT-sektoris) toimunud küberrünnakute maksumuse kohta, suurendades 2013. aastaks kavandatud Euroopa küberkuritegevuse keskuse, CERTide ja komisjoni teiste algatuste, nagu Euroopa teabe jagamise ja hoiatussüsteem, andmekogumisvõimet, et tagada süstemaatiline aruandlus ja andmevahetus küberrünnakute ning Euroopa tööstust ja liikmesriike mõjutava küberkuritegevuse muude vormide kohta ning tugevdada õiguskaitset;

37.

toetab tihedat suhtlust ja koostööd liikmesriikide erasektorite ning ENISA vahel, et teavitada riikide/valitsuste CERTe Euroopa teabe jagamise ja hoiatussüsteemi (EISAS) arengust;

38.

juhib tähelepanu sellele, et peamiseks internetiturvalisuse suurendamiseks loodud tehnoloogiate arendamise ja kasutamise taga olevaks edasiviivaks jõuks on IKT-tööstus; tuletab meelde, et ELi poliitika peab ettevõtluse ning avaliku ja erasektori partnerluste võimaluste täielikuks ärakasutamiseks vältima Euroopa internetimajanduse kasvu takistamist ja sisaldama vajalikke stiimuleid; soovitab uurida täiendavaid stiimuleid tööstusele, et töötada välja jõulisemad haldaja turvalisuse tagamise kavad kooskõlas direktiiviga 2008/114/EÜ;

39.

kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku küberrünnakute ((s.o suunatud andmepüük (spear-phishing), internetipettus jne) tõsisemaks kuriteoks tunnistamise kohta;

40.

tuletab meelde, et rahvusvaheline koostöö on tulemuslike küberjulgeoleku meetmete rakendamise põhiline vahend; tunnistab, et praegu ei ole EL aktiivselt ja püsivalt kaasatud küberjulgeolekuga seotud rahvusvahelise koostöö protsessi ja dialoogidesse; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles alustama kõigi sarnaselt mõtlevate riikidega konstruktiivset dialoogi, et kujundada välja ühised arusaamad ja poliitika eesmärgiga suurendada interneti ja elutähtsate infrastruktuuride vastupidavust; on jätkuvalt seisukohal, et samal ajal peaks EL lisama internetiturvalisuse probleemid püsivalt oma välissuhete temaatikasse, muu hulgas mitmesuguste rahastamisvahendite väljatöötamisel või selliste rahvusvaheliste lepingute allkirjastamisel, mis hõlmavad tundlike andmete vahetust ja säilitamist;

41.

võtab teadmiseks Euroopa Nõukogu 2001. aasta küberkuritegevuse vastase Budapesti konventsiooni häid saavutusi; juhib siiski tähelepanu, et julgustades rohkem riike konventsiooni allkirjastama ja ratifitseerima, peaks Euroopa välisteenistus sõlmima sarnaselt mõtlevate rahvusvaheliste partneritega ka kahe- ja mitmepoolsed lepingud interneti turvalisuse ja vastupidavuse kohta;

42.

juhib tähelepanu sellele, et eri rahvusvaheliste ja ELi institutsioonide, organite ja ametite ning liikmesriikide üliarvukaid tegevusi on vaja dubleerimise vältimiseks kooskõlastada, mistõttu tasub kaaluda mõtet määrata kooskõlastamise eest vastutav ametiisik, tõenäoliselt ELi küberjulgeoleku koordinaatori ametikoha loomisega;

43.

rõhutab, et elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitsega tegelevate ELi ja USA peamiste asjaosaliste ja seadusandjate vaheline struktureeritud dialoog on eriti tähtis ühiste arusaamade loomiseks ning õigus- ja juhtimisraamistike ühesuguseks tõlgendamiseks ja nende suhtes ühesugustele seisukohtadele jõudmiseks;

44.

väljendab heameelt 2010. aasta novembris toimunud ELi–USA tippkohtumisel loodud ELi ja USA küberjulgeoleku ja küberkuritegevuse vastase võitluse töörühma üle ning toetab selle pingutusi kaasata Atlandi-ülesesse poliitilisse dialoogi internetiturvalisuse küsimused; väljendab heameelt selle üle, et komisjon ja USA valitsus koostasid ELi ja USA töörühma raames koos ühise programmi ja tegevuskava, et korraldada 2012./2013. aastal ühised / samal ajal toimuvad mandritevahelised küberõppused;

45.

teeb ettepaneku luua ELi ja USA seadusandjate vaheline struktureeritud dialoog internetiga seotud probleemide arutamiseks, et püüda leida ühised arusaamad, tõlgendused ja seisukohad;

46.

nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja komisjon kindlustaksid Euroopa liikmesriikide foorumi tehtud töö põhjal aktiivse seisukoha asjaomastes rahvusvahelistes foorumites, koordineerides muu hulgas liikmesriikide seisukohti ELi põhiliste väärtuste, eesmärkide ja poliitikate edendamiseks interneti turvalisuse ja vastupidavuse valdkonnas; märgib, et sellisteks foorumiteks on NATO, ÜRO (eelkõige Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu ja Interneti Haldamise Foorumi kaudu), Interneti nimede ja numbrite määramise korporatsioon, internetiaadresse haldav organisatsioon IANA, OSCE, OECD ning Maailmapank;

47.

julgustab komisjoni ja ENISAt osalema peamiste sidusrühmade dialoogides, et määratleda rahvusvahelisel tasandil küberruumi tehnilised ja õigusnormid;

48.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/28

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energiavarustuse kindluse ja rahvusvahelise koostöö kohta – ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” (COM(2011)0539),

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise kohta (COM(2011)0540),

—

võttes arvesse nõukogu 24. novembri 2011. aasta järeldusi „Energiavarustuse kindluse ja rahvusvahelise koostöö kohta – ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega”,

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise kohta (1),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning väliskomisjoni, arengukomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamusi (A7–0168/2012),

A.

arvestades, et praegused ühised ülemaailmsed energiaküsimused ja ELi kaugeleulatuvate energia ja kliimamuutusega seotud eesmärkide täitmine nõuavad Euroopa Liidult üheseid, tõhusaid ja sobivaid rahvusvahelisi meetmeid, iseäranis ELi energiapoliitika välismõõtme tugevdamist ja ühise seisukoha võtmist energiaallikate ja -kanalite mitmekesisuse suurendamise, varustuskindluse parandamise ning säästva tootmise ja tarbimise toetamise teel;

B.

arvestades, et praeguste suundumuste jätkudes ulatub maailma rahvastik 2050. aastal hinnanguliselt 9 miljardini, ülemaailmne energianõudlus suureneb 2030. aastaks 40 %, peamiselt OECD-välistes riikides, ning ülemaailmne konkurents kiiresti areneva majandusega riikide fossiilkütuste varude pärast tiheneb;

C.

arvestades, et ELi sõltuvus energia impordist tõenäoliselt suureneb järgmise kümne aasta jooksul sisemaiste fossiilkütuste varude vähenemise tõttu, vaatamata taastuvatest energiaallikatest pärineva sisendi suurenemisele, energiatõhususele ja teadusuuringutele energiatehnoloogia valdkonnas;

D.

arvestades, et energiatõhusus on väga oluline, et vähendada ELi sõltuvust välismaisest energiast ning suurendada ELi geopoliitilist sõltumatust ja energiajulgeolekut, kuna EL kulutab aastas üle 400 miljardi euro energia impordile; arvestades, et vähemalt 20 % energiasäästu eesmärgi elluviimine mitte ainult ei paranda meie energiajulgeolekut, vaid vähendab ka vähemalt 50 miljardi euro võrra aastas rikkuse väljavoolu ELi majandusest energiat tootvatesse riikidesse;

E.

arvestades, et ELi jaoks on oluline seada tähtsale kohale liidusiseste fossiilkütuste allikate kindlustamine ja arendamine, eriti mis puudutab hiljuti Vahemeres avastatud olulisi varusid, mis vähendaksid Euroopa sõltuvust energia impordist; arvestades, et on olemas märkimisväärsed võimalused fossiilkütuste allikate ühiseks arendamiseks ja kasutamiseks koos ELi naaberriikidega;

F.

arvestades, et praegune EL sõltub digitaalmajanduse ja -ühiskonnana kestvast ja usaldusväärsest elektrivarustusest palju rohkem kui varasematel aegadel;

G.

arvestades, et EL on juba fossiilkütuste suurim importija, tema sõltuvus impordist ja kaitsetus välistarnijate ja transiidiriikide ees suureneb üha; arvestades, et teisalt annab just see ELile kui peamisele ostjale ülemaailmsel energiaturul olulise mõjuvõimu;

H.

arvestades, et suurenev rahvaarv ja elatustaseme kasv võivad suurendada energianõudlust 2030. aastaks 40 %; arvestades, et ELi suur ja kasvav sõltuvus impordist nõuab poliitikat, mis selliseid võimalikke muutusi arvesse võtaks;

I.

arvestades, et ühine energiaalane välispoliitika, mis põhineks solidaarsusel, mitmekesistamisel ja strateegilisel koostööl, sealhulgas olulisemate energiat tarbivate riikidega, samuti omamaiste taastuvate energiaallikate edendamisel, looks koostoime, mis aitaks Euroopa Liidul saavutada varustuskindlust, tugevdaks ELi tegutsemisvõimet välispoliitilistes küsimustes ning usaldusväärsust ülemaailmse osapoolena, kaasa arvatud kliimamuutuse valdkonnas;

J.

arvestades, et kolmandate riikide ettevõtted saavad ELi energiaturu avamisest kasu, kuid arvestades, et läbipaistmatu kauplemine ja sellega tegelevate ettevõtete vaenulikud hõivamiskatsed kujutavad endast ohtu, mis nõuab ELi konkurentsieeskirjade ja muude asjakohaste õigusaktide ranget kohaldamist, et tagada korralikult toimiv mitmekesistatud energiavarustusega siseturg ja vältida tulevasi katkestusi ja kriise toornafta- ja gaasivarustuses;

K.

arvestades, et ühendused liikmesriikide vahel suurenevad järjest enam, ning arvestades, et pingutused tagada varustuskindlus ainult riiklikul tasandil on seetõttu osutunud ebapiisavaks ega suuda kaitsta kõigi ELi liikmesriikide pikaajalisi huve;

L.

arvestades, et kuigi EL on laialdaselt tunnustanud vajadust arendada energiainfrastruktuuri, puuduvad siiani vajalik investeeringud;

M.

arvestades, et vaid täielikult integreeritud ja solidaarsuspõhimõttel rajanev Euroopa energiaturg suudab piisaval määral lahendada energia varustuskindlusega seotud probleeme, mis tulenevad liikmesriikide vahelistest erinevustest imporditava energia koosseisus ja osakaalus;

N.

arvestades, et järjepidevuse ja sidususe tagamine ELi energia alastes välissuhetes peamiste tootja-, transiit- ja tarbijariikidega on ülioluline, ning arvestades, et liikmesriikide vaheline strateegiline ja poliitiline kooskõlastatus läbirääkimistes kolmandate riikide mõjuvõimsate energiatarnijatega on väga tähtis;

O.

arvestades, et suhted energiavaldkonnas vajavad prognoositavust, stabiilsust ja pikaajalisi investeeringuid;

P.

arvestades, et energiajulgeoleku tagamiseks tuleb leevendada riikide vahel pingeid tekitavat määramatust ning vähendada kaubanduse kasulikkust pärssiva turu ebatõhusust nii tarnijate kui ka tarbijate huvides;

Q.

arvestades, et Arktika piirkonnas asub hinnanguliselt üks kolmandik maailma avastamata gaasi keskmisest hinnangulisest kogusest ning 13 % avastamata naftast;

1.

rõhutab vajadust tagada piiriülese energiainfrastruktuuri täielik väljatöötamine ELis; rõhutab ka vajadust kooskõlastada tugevalt liikmesriikide poliitikat ning võtta ühiseid meetmeid ja tagada solidaarsus energiaalase välispoliitika ja energiajulgeoleku valdkonnas, tunnistades läbipaistvuse ja energia siseturu täieliku rakendamise tähtsust kooskõlas ELi pikaajaliste energia- ja kliimamuutuse eesmärkidega;

2.

on seisukohal, et energiapoliitika peab olema ühise välispoliitika lahutamatu ja oluline osa ning see tuleks välja töötada ja seda tuleks rakendada koostoimes muude välismõõdet omavate poliitikavaldkondadega;

3.

toonitab, et võttes arvesse nii praeguseid majandustingimusi kui ka tõeliselt ühtse ELi energiaturu saavutamise eesmärki, peaks EL omistama tähtsust neile energiainfrastruktuuri investeeringutele, mis võimaldavad järkjärgulist võimsuse suurendamist marginaalsete investeerimiskuludega, et ELi ühtne turg saaks kasu energiainfrastruktuuri optimeeritud kasutamisest ning ühtlasi tagataks ja edendataks kulutasuvalt varustuskindlust, konkurentsivõimet ja säästvust;

4.

tuletab meelde Euroopa Parlamendi nõudmist koostada Euroopa energiaühenduse kavad, mis sisaldaksid energiavõrkudealast tihedat koostööd ning Euroopa rahalisi vahendeid uue energiatehnoloogia jaoks, et saada üle Euroopa energiapoliitika killustatusest ning anda ELile energiaalastes suhetes tugev rahvusvaheline positsioon;

5.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ettepaneku energia vaatluskeskuse asutamiseks eesmärgiga saada paremaid andmeid energia imporditurgude kohta ning parandada eksporditurgude analüüsi;

6.

on veendunud, et täielikult toimiv, omavahel ühendatud ja integreeritud Euroopa energia siseturg võib oluliselt parandada varustuskindlust isegi lühikeses perspektiivis ja on Euroopa eduka energiaalase välispoliitika oluline osa; on ka veendunud, et energia siseturu väljakujundamisel on väga oluline Euroopa energiavaldkonna õigusraamistik ning seda tuleks edendada partnerriikides, suurendades teadlikkust selle eesmärgi, eeliste ja kasulikkuse kohta; üldeesmärk on tagada, et ELi energiaalane välispoliitika ja liikmesriikide kahepoolsed kokkulepped vastaksid täielikult ELi õigusaktidele;

7.

rõhutab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus peavad tagama, et kõik ELi mitme- ja kahepoolsed kokkulepped, eelkõige partnerlus- ja koostöölepingud on igakülgselt kooskõlas ELi siseturu eeskirjadega; rõhutab, et taolised kokkulepped peaksid tagama vastastikkuse, võrdsed tingimused ja läbipaistvuse, et luua turvaline õiguslik keskkond ELi investoritele energiat tarnivates ja transiidiriikides;

8.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama ühendatud energia siseturg, mis suudab vastu pidada välissurvele ja katsetele kasutada energiatarneid ja -hindu välispoliitikas surve avaldamise vahendina; rõhutab seetõttu vajadust suurendada ELi energiaturgude omavahelise ühendamise projektidele eraldatavaid vahendeid ning viia 2015. aastaks lõpule Euroopa gaasi ja elektri infrastruktuurivõrkude loomine, eelkõige Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava, nagu on sätestatud ELi kolmandas energiapaketis;

9.

rõhutab, et siseturu korralik toimimine nõuab, et ELi imporditud energia suhtes kohaldatakse ELi territooriumile jõudnuna täielikult energia siseturu eeskirju; rõhutab, et EL peab seetõttu seadma eesmärgiks õigusraamistiku lähendamise naaberriikidega, kes nõustuvad võtma omaks ELi energia siseturgu käsitlevad eeskirjad; rõhutab seoses sellega energiaühenduse tähtsust ja rolli;

10.

kutsub komisjoni üles toetama gaasi turuhindadel põhineva kõikehõlmava ELi gaasi indekseerimise süsteemi loomist, et võimaldada kõigil ELi gaasiga kauplevatel ettevõtjatel kaubelda väliste gaasitarnijatega õiglasemalt ja prognoositavamalt ning naftahindadest sõltumatult ning soodustada veelgi konkurentsi ELi gaasi siseturul;

11.

rõhutab, et tugevust, mis tuleneb energia siseturu ja infrastruktuuri integreerimisest, tuleks täielikult ära kasutada, ühendades selleks liikmesriikide ja ELi vahendid, oskused ja võimed; nõuab seetõttu suuremat läbipaistvust ja ELi suuremat osalemist liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kokkulepete sõlmimiseks peetavates läbirääkimistes, kuna need kokkulepped võivad mõjutada ka ELi energia siseturu toimimist; toetab komisjoni samme liikmesriikide vahelise läbipaistvuse ja teabevahetuse suurendamise poole ning nõuab olemasolevate konkurentsimeetmete laialdasemat kasutamist tagamaks, et ELi õigusaktidest ei hiilitaks mööda;

12.

rõhutab Euroopa Parlamendi täiendavaid kohustusi energiavaldkonnas, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 194, ning nõuab parlamendi asjakohast kaasamist kõikidesse energia välispoliitikat puudutavatesse teavitamis- ja konsulteerimisprotsessidesse; toonitab seoses sellega, et ELi, selle finantsinstitutsioonide või teiste ELi organite rakendatud kollektiivseid meetmeid, programme ja projekte käsitlev andmevahetus peaks hõlmama ka Euroopa Parlamenti;

13.

väljendab heameelt Moldova Vabariigi ja Ukraina liitumise üle energiaühendusega ning vaatlejastaatuse andmise üle Armeeniale ja Gruusiale, mis aitab parandada piirkondlikku energiaalast koostööd parema õigusraamistiku abil ELi ja nimetatud partnerriikide tulevaste partnerluste heaks;

14.

kordab parlamendi üleskutset, et rahvusvahelisi energiaprojekte hallataks läbipaistvate valitsustevaheliste lepingute alusel liikmesriigi või ELi tasandil; rõhutab, et energiaprojektide rajamine ainult kaubanduslikele lepingutele seab ohtu nii investorite kaitse kui ka siseturu eeskirjade täieliku järgimise;

15.

nõuab suuremat koostoimet ELi kaubandus- ja energiapoliitika vahel vastavalt strateegilistele dokumentidele, mis käsitlevad energiaalast koostööd ELi ja välispartnerite vahel, sealhulgas strateegia „Energia 2020”, ning komisjoni teatisele energiavarustuse kindluse ja rahvusvahelise koostöö kohta;

16.

rõhutab, et ELi energiapoliitika välismõõtme tugevdamine on väga oluline nii ELi energiajulgeoleku suurendamiseks kui ka ELi kaubandussuhete elavdamiseks kolmandate riikidega; juhib tähelepanu vajadusele luua ja energia siseturgu reguleerivate õigusaktidega täielikult kooskõlas olev püsiv raamistik energia ja toorainete alaseks koostööks ELi strateegiliste kaubanduspartneritega;

17.

on veendunud, et parem kooskõlastamine liikmesriikide endi ning liikmesriikide ja komisjoni vahel peaks võimaldama liikmesriikidel saada täit kasu liidu poliitilisest ja majanduslikust kaalukusest; avaldab sellega seoses heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu otsus liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomise kohta; toonitab komisjoni arvamuse ning komisjoni poolt läbirääkimisteprotsessi käigus pakutava abi lisandväärtust selle tagamisel, et valitsustevahelised kokkulepped vastavad energia siseturu õigusaktidele kooskõlas ELi pikaajaliste energia- ja kliimaeesmärkidega;

18.

rõhutab, et ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide valitsuste vahelisi energiakokkuleppeid käsitleva teabevahetuse mehhanismi loomine soodustaks märgatavalt poliitika läbipaistvust, koordineeritust ja tõhusust ELis tervikuna;

19.

nõuab tihedamat kooskõlastamist nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistuse vahel, et nad saaksid ühise energiaalase välispoliitika küsimustes ühel häälel rääkida ja ühiselt tegutseda; rõhutab, et Euroopa välisteenistuses on vaja luua energiapoliitika osakond ning kaasata kohapealsed ELi delegatsioonid energiadiplomaatia elluviimisse;

20.

toetab energiatarnijate ja transiitriikide suhtes selliste instrumentide nagu varajase hoiatamise mehhanism kasutamist; on veendunud, et üha kasvavat ressursside pärast konkureerimist ja praeguseid monopoolseid tootjaid silmas pidades on vaja jätkuvalt edendada ideed, et liikmesriigid ostaksid energiatooret ühiselt;

21.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles selgitama välja energiavaldkonna kaubandus- ja investeerimistõkked suhetes kolmandate riikidega ning võtma vajaduse korral meetmeid, et need tõkked kahepoolselt ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu kaotada;

22.

toetab nõukogu ettepanekut analüüsida energiaühenduse lepingu toimimist ning toetab energiasektori ajakohastamise kiirendamist võimaldava edenemiskava koostamist; nõuab suuremat tähelepanu reformide ja tehnoloogiate, näiteks arukate võrkude rakendamisele, et kiirendada taastuvenergia integreerimist ja suurendada energiatõhusust; toetab seetõttu ideed uue hoo andmiseks energiaharta lepingule ning teeb selle nimel ettepaneku luua strateegilised partnerlused; kordab, et välja tuleb töötada lepingu sotsiaalne mõõde, et ületada tõhusalt sellised probleemid nagu energiaostuvõimetus ja korruptsioon;

23.

kutsub komisjoni üles rõhutama energiaharta konverentsi tähtsust ja vajadust seda toetada, et kasutada paremini ära energiaharta potentsiaali sellistes peamistes valdkondades nagu kaubandus, transiit, investeeringud ja vaidluste lahendamine, seahulgas ka energiaharta lepingu laiendamine riikidele, kes ei ole seda veel allkirjastanud ja/või ratifitseerinud;

24.

on arvamusel, et iga liikmesriik peaks avaldama ja esitama Eurostatile oma maagaasi kahepoolse keskmise impordihinna vähemalt kvartalipõhiselt, tehes seda mitte hiljem kui kahe kvartali võrra hiljem;

25.

leiab, et ELi järjepideva ja sidusa energiaalase välispoliitika rakendamine nõuab korrapärast kooskõlastamist liikmesriikide ja komisjoni vahel; kutsub komisjoni üles vahetama liikmesriikidega korrapäraselt teavet, eelkõige planeeritava rahvusvahelise energiakoostöö strateegilise töörühma kaudu, ELi ning liikmesriikide välise energiastrateegia valdkonna prioriteetide ja tegevuse kohta nii poliitilisel kui ka ekspertide tasandil; nõuab sõltumatute energiavaldkonda reguleerivate asutuste osalemist ekspertidena rahvusvahelise energiakoostöö strateegilises töörühmas, arvestades nende kogemusi ja süvateadmisi piiriüleste elektri- ja gaasiturgude toimimise kohta;

26.

leiab, et komisjoni kavandatud meetmeid saaks tõhustada neile esmase tähtsuse omistamisega, seades neile ajalised raamid ja koostades tegevuskavad ning näitajad, mis demonstreerivad saavutatud edusamme ja tähtaegadest kinnipidamist;

27.

leiab, et Lissaboni lepingus väljendatud horisontaalsete eesmärkide vahelise sidususe tagamine on ELi energiaalase välispoliitika jaoks väga tähtis; nõuab, et parlamenti teavitataks ELi prioriteetsetest projektidest aegsasti;

28.

kutsub liikmesriike üles mitte sõlmima kolmandate riikidega energia- või energiaga seotud tehnoloogiatarneid käsitlevaid lepinguid, mis on vastuolus mõne teise ELi liikmesriigi huvidega;

29.

on seisukohal, et raskuste teemal, millega ELi energiaalane välispoliitika silmitsi on, tuleks pidada regulaarseid arutelusid energeetikaministrite ametlikel ja mitteametlikel kohtumistel nõukogus, millesse tuleks kaasata kõrge esindaja, energiavolinik ja nende asjaomased teenistused; selliseid kohtumisi tuleks ka kasutada Euroopa ühiste ja järjepidevate seisukohtade kooskõlastamiseks enne kõrgetasemelisi kohtumisi eri rahvusvahelistes organisatsioonides, nt Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA), ÜRO, Rahvusvaheline Taastuvenergia Agentuur (IRENA), Rahvusvaheline energiatõhususalane koostööpartnerlus (IPEEC) ja Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur (IAEA), kus ELil on oluline etendada aktiivsemat ja mõjukamat rolli; parlamenti tuleks korrapäraselt kõigist asjakohastest küsimustest teavitada ja temaga tuleks nendes küsimustes nõu pidada;

30.

on veendunud, et kui strateegilise tähtsusega infrastruktuuriprojekt mõjutab energiavarustuse kindlust ELi jaoks tervikuna, peaks nõukogu kaaluma läbirääkimisvolituste andmist komisjonile, ning selliste volituste andmist tuleks kaaluda ka teiste valitsustevaheliste kokkulepete puhul, millel võiks olla oluline mõju ELi pikaajalistele energiapoliitikaalastele eesmärkidele, eelkõige energiasõltumatusele; nõuab seoses sellega piisavat konsulteerimist ja suhtlust parlamendiga;

31.

kutsub komisjoni üles arendama teabevahetusvahendit, mille abil saaks koguda ja esitada asjakohaseid andmeid kolmandates riikides läbiviidavate ELi ja liikmesriikide haldus- ja finantsinstitutsioonide energiaprogrammide ja -projektide kohta; kutsub liikmesriike üles esitama komisjonile sellega seoses vastavaid andmeid;

32.

kutsub komisjoni üles jälgima ülemaailmseid energiaturge ning tegema selles vallas koostööd selliste liikmesriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur; kutsub komisjoni üles esitama nimetatud otstarbeks õigusakti enne 2012. aasta lõppu;

33.

rõhutab, et arvestades liidu suurt sõltuvust energiaimpordist on liidu välisjulgeolekupoliitika, strateegilise rolli ning välispoliitika sõltumatuse, ühtsuse, usaldusväärsuse ja tõhususe toetamiseks vaja kiiresti mitmekesistada tarneallikaid ja transiiditeid, sh võtta kasutusele uued energiaallikad ning arendada välja ELi taastuvad energiaallikad;

34.

nõuab ELi koordineeritud ja ühtse poliitilise strateegia väljatöötamist uute energiatarnijate suhtes, pöörates erilist tähelepanu ka konkurentsitingimuste parandamisele ELis, et luua uutele tarnijatele võimalused ELi turule sisenemiseks;

35.

nõuab suuremat koostoimet ELi kaubandus- ja energiapoliitika vahel vastavalt strateegiale „Euroopa 2020”; rõhutab vajadust edendada toorainetega seoses ülemaailmseid juhtimisstruktuure, et vähendada selles valdkonnas rahvusvahelisi pingeid, ning kiidab sellega seoses rahvusvahelise energiafoorumi (IEF) eeskuju; peab üheks peamiseks prioriteediks õiglaste hindadega pikaajaliste energia- ja toorainete tarnelepingute sõlmimist liidu strateegiliste kaubanduspartneritega; nõuab seetõttu, et EL võtaks vastu liidu järjepideva strateegia energiatarnelepingute sõlmimiseks nimetatud partneritega;

36.

rõhutab, et ELi leping nõuab liikmesriikidevahelist solidaarsust, mis peaks olema osa nii energiaalase sise- ja välispoliitika igapäevatööst kui ka kriisijuhtimisest; palub komisjonil määratleda selgelt mõiste „energiaalane solidaarsus“, et tagada selle järgimine kõigi liikmesriikide poolt;

37.

juhib tähelepanu sellele, et ELi suurenev sõltuvus imporditavast fossiilkütusest võib avaldada olulist mõju ELi poliitilisele mõjuvõimule ja otsustusprotsesside sõltumatusele muudes poliitikavaldkondades ning ainult täielik üleminek keskkonnasõbralikuma energiavarustuse ja energiatõhususe suunas ning liikmesriikide seotus, omavaheline sõltuvus ja solidaarsus saavad seda ebasoovitavat olukorda tasakaalustada;

38.

toonitab, et ELi ühine energiapoliitika ja strateegilised eesmärgid peaksid olema ELi välissuhetes, regionaalpoliitikas ja Euroopa naabruspoliitikas asjakohaselt kajastatud;

39.

palub komisjonil toetada ka ELi enda energiatoorainete alast teadus- ja arendustegevust ning toetada tooraine tarnimist mitmekesistest tarneallikatest, eri tarnijatelt ja eri tarnekoridore pidi ELi eri piirkondadesse nii, et igale piirkonnale oleks tagatud vähemalt kaks eri allikat vastavalt komisjoni teatisele „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda - Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” COM(2010)0677);

40.

rõhutab, et ELi energiaalane välispoliitika peaks aitama kaasa ohutu, turvalise, säästva ja taskukohase energia tagamisele, mis oleks kooskõlas ELi energiapoliitika üldiste konkurentsivõimelisuse, varustuskindluse ja säästvuse eesmärkidega ning ELi 2050. aasta energia- ja kliimaeesmärkidega;

41.

rõhutab, et kiirendada tuleks meetmete võtmist ELi energiavarustuse tarnijate, tarneteede ja -allikate mitmekesistamiseks, võttes arvesse prioriteetseid energiataristu koridore, iseäranis nende meetmete võtmist, mis on suunatud tegeliku konkureeriva gaasituru loomisele, uute transpordikoridoride loomisele (lõunakoridor ja Vahemere piirkond), olemasolevate koridoride tugevdamisele (idakoridor) ja tõelise konkurentsi loomisele gaasivarustuse allikate vahel, suurendades selleks ELi veeldatud maagaasi osakaalu ning jõudes uute, kaugemalasuvate tarnijateni (Austraalia, Kanada, USA, Ladina-Ameerika, Sahara-tagune Aafrika, Kesk-Aasia jne);

42.

rõhutab ka energiavõrkude piiriülese ühendamise parandamise ning Euroopa – Vahemere piirkonna elektri ja gaasi infrastruktuuriringide ja Läänemere energiaturu ühendamise kava lõpuleviimise tähtsust ning seda, et samal ajal tuleb ajakohastada ja täiustada ka olemasolevaid elektrienergia- ja gaasielektrijaamu ning infrastruktuuri (ühendused, võrgud, torujuhtmed, ülekandevõrgud, hoidlad ja veeldatud maagaasi terminalid); nende meetmetega tuleks tagada, et ükski liikmesriik ei jääks nn energiasaareks ning energia saaks voolata vabalt läbi ELi; väljendab sellega seoses heameel kavandatava Euroopa Ühendamise Rahastu üle;

43.

kutsub komisjoni üles toetama nn energiavarustuse kindluse klausli lisamist tootja- ja transiidiriikidega sõlmitavatesse kaubandus-, assotsieerimis- ning partnerlus- ja koostöölepingutesse, milles sätestataks käitumisjuhend ja selgesõnalised meetmed juhuks, kui üks partneritest põhjustab tingimustes ühepoolseid muudatusi;

44.

väljendab heameelt komisjoni teatise „Energiavarustuse kindluse ja rahvusvahelise koostöö kohta – ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” üle (COM(2011)0539); on sellegipoolest veendunud, et vaja on täiendavaid ELi liikmesriikide vahelisel solidaarsusel põhinevaid vahendeid, et tagada ELi võime kaitsta oma energiajulgeoleku huve ning pidada läbirääkimisi välispartneritega, eriti kriisiolukorras;

45.

kutsub komisjoni üles kehtestama suhetes naabritega kõikehõlmavad lühi-, kesk- ja pikaajalised prioriteedid, eesmärgiga rajada ühine õigusruum, mis põhineb liidu õigustikus sätestatud põhimõtetel ja siseturu standarditel; rõhutab, et oluline on jätkata Euroopa energiaühenduse laiendamist ja kehtestada liidu õigustiku rakendamisel esinevate vajakajäämiste kõrvaldamiseks õiguskontrolli mehhanismid;

46.

toetab uute energiaallikate kasutamise teemalist poliitilist ja majanduslikku dialoogi ELi naaberriikidega;

47.

nõuab Euroopa naabruspoliitika ja Musta mere sünergia olemasolevate mehhanismide rakendamist ja uute loomist, et tugevdada koostööd suurema läbipaistvuse ning tarnete ja transiidi stabiilsuse saavutamiseks;

48.

pooldab poliitilist dialoogi Norra ja Venemaaga uute energiaallikate uurimise teemal Barentsi meres, eeldusel, et tagatakse Arktika piirkonna tundliku keskkonna kaitse, ja koostööd Norraga hüdroenergia importimisel pikkade merealuste kaablite kaudu; nõuab ELi Arktika piirkonna strateegia kiiremat sõnastamist;

49.

peab välispoliitilist dialoogi hädavajalikuks, et lahutada ülemaailmne majanduskasv energiaallikate kasutamisest ja edendada prognoositavamaid energiaturge, ning kasulikuks poliitilistele suhetele; rõhutab, et dialoogi kõrval muude oluliste tarbijariikidega, nagu Ameerika Ühendriigid ja Jaapan, on tähtis pidada dialoogi ka kiiresti areneva majandusega riikidega, näiteks Hiina, India, Brasiilia, Indoneesia ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga;

50.

on seisukohal, et EL peaks edendama energiapoliitika alase koostöö arendamist ja süvendamist kolmandate riikidega, kes peavad oluliseks samu väärtusi, soovivad läbi viia demokraatlikke reforme ja edendada väärtusi, millel rajaneb EL;

51.

väljendab heameelt komisjoni soovituste üle poliitilise koostöö tugevdamise kohta idapoolsete naabritega ning peab väga tähtsaks, et Türgi liitumist energiaühenduse lepinguga ning tema ELiga ühinemise läbirääkimiste energiapeatüki avamist käsitletaks äärmiselt kiireloomulisena; tunneb ka heameelt ELi, Ukraina ja Venemaa vahel kolmepoolse dialoogi algatamise üle ning rõhutab vajadust tagada kummagi partneriga põhjalik poliitiline ja halduskoostöö;

52.

rõhutab, et kodumaise taastuvenergia tootmise suurendamiseks võetavad meetmed on ELi süsivesinike impordist sõltuvuse vähendamisel üliolulised; on seisukohal, et ELi energia tootmis- ja jaotusstruktuuri tuleks uuesti hinnata selle pikaajalistele energia- ja kliimaeesmärkidele vastavuse seisukohast;

53.

tuletab meelde veeldatud maagaasi märkimisväärset osa ELi energiavarustuses ning nõuab, et tugevdataks koostööd peamiste tarnijate ning praeguste ja tulevaste tarbijatega;

54.

toonitab, et mitmekesistamine peaks tähendama uusi mujal kui Venemaal asuvaid nafta-, gaasi- ja elektrienergia allikaid nende liikmesriikide jaoks, kes nimetatud ühest tarnijast ülemäära sõltuvad; rõhutab, et kuigi Venemaa gaas moodustab kogu ELis tarbitavast gaasist vaid 24 %, moodustab see 27 liikmesriigist 12-s 48 % kuni 100 % ning avaldab seetõttu vahetut mõju ELi energiajulgeolekule;

55.

on seisukohal, et kui uute, mittetavapäraste energiatehnoloogiate arenguga (naftaliivad ja kildagaas Kanadast, USAst, Austraaliast, Katarist, Brasiiliast ja Argentinast, Arktika piirkonna energeetiline uurimine, Iraagi, Venezuela ja Aafrika riikide varude edasine kasutamine) ilmuvad võimalike tulevaste tarnijatena uued osalejad, partnerid ja piirkonnad, peab EL samuti tähelepanu pöörama sellele, et seda uut olukorda täielikult ära kasutada ja arendada oma tarnijate mitmekesistamiseks uusi partnerlussuhteid;

56.

olles teadlik vähese CO2-heitega majandusele ülemineku olulisusest, rõhutab vajadust säilitada majanduse konkurentsivõime ja innovaatilisus, muu hulgas asjakohaste kaubanduspoliitiliste vahendite kaudu; üleminek vähese CO2-heitega majandusele peab toimuma konkreetse geograafilise piirkonna potentsiaalile, energiasüsteemi spetsiifikale, konkreetse liikmesriigi energiaallikate jaotusele ja geoloogilisele struktuurile kohandatud viisil; on veendunud, et selline lähenemine võimaldab säilitada energiajulgeoleku ja majanduse konkurentsivõime kõrgeima taseme, säilitades samas iga aluslepingutes sätestatud liikmesriikide sõltumatuse oma energiavarude kasutamise tingimuste määramisel, eri energiaallikate vahel valiku tegemisel ja energiaga varustamise üldise struktuuri valimisel;

57.

tunnistab, et ELi otsesed välisinvesteeringud arenguriikide energiainfrastruktuuri ehitamisse ja ajakohastamisse on väga tähtsad; rõhutab samas nende investeeringute asjakohase õiguskaitse vajadust, mis võib tähendada ELi õigustiku laienemist kolmandatele riikidele (muu hulgas energiaühenduse asutamislepingu tugevdamise ja kehtivuse pikendamise kaudu);

58.

märgib, kui tähtis on laiaulatuslik koostöö Arktika piirkonnas, eriti Euroopa-Atlandi ruumi riikide seas;

59.

on veendunud, et maailma järjest kasvav nõudlus energia järele ja fossiilkütuste varude suurenev kontsentratsioon suuresti ebastabiilsetes ja mittedemokraatlikes riikides muudab ELi haavatavaks ning õõnestab sügavalt usaldusväärse, tõhusa ja järjepideva Euroopa ühise poliitika arengut;

60.

on veendunud, et ELi energiapartnerlusi ja ELi osalemist üleilmsetel foorumitel, nagu G20, tuleb kasutada säästvama energia poliitika edendamiseks kolmandates riikides, et muuta ühtlasi turg läbipaistvamaks, rahvusvaheline turg stabiilsemaks ning aidata kaasa tarnešokkide ja -häirete suhtes vähem haavatava üleilmse energiaturu loomisele;

61.

rõhutab vajadust laiendada sidemeid Euroopa energiavõrgustiku ja naaberriikide (Lääne-Balkan, idapoolsed naaberriigid, Kaspia mere äärsed riigid, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid) vahel, ehitades selleks uusi võrkudevahelisi ühendusi, edendades laiemat reguleeritavat piirkonda ning laiendades ELi keskkonna- ja ohutusstandardeid nii kaugele kui võimalik, et tagada, et kõikide kategooriate tuumaelektrijaamad ELi piiride lähedal vastavad kõrgeimatele tuumaohutuse standarditele;

62.

rõhutab, kui oluline on tegelemine ühist huvi pakkuvate infrastruktuuriprojektidega, mis on määratletud komisjoni ettepanekus võtta vastu määrus, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid, ning komisjoni teatises „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda”; arvestades nende projektide strateegilist tähtsust, peab ülioluliseks, et neist tulenevad lepingud välispartneritega seataks tähtsale kohale, töötaks välja jätkusuutlikult ning sõlmitaks kiiresti, tehes seda eeskirjadel põhinevas turusüsteemis;

63

rõhutab, et ELi ja Venemaa energeetika-alases dialoogis, kus EL peaks esinema ühel häälel, tuleks võtta arvesse Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikide eripärast ja sõltuvat olukorda, kuna nende energiavarustuse kindlust saab tagada ainult sel teel, kui ühendada täielikult omavahel ELi infrastruktuur ning rakendada täiel määral energia siseturu eeskirju; leiab, et dialoogi käigus tuleks võtta arvesse selliseid olulisi teemasid nagu juurdepääs energiavarudele, võrkudele ja eksporditurgudele, investeeringute kaitse, vastastikkuse põhimõte, kriisiennetus ja koostöö, võrdsed võimalused ning energiavarude hinnad; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata Družba naftajuhtmele ja ELi tasandil tuleks astuda konkreetseid samme naftatarne taastamiseks suletud haru kaudu;

64.

rõhutab, et kui liikmesriigid asuvad oma riigisiseseid turge infrastruktuuri-investeeringute ja ühiste eeskirjade heakskiitmise teel ühendama ja integreerima, tuleks püüda teha ka koostööd Venemaaga, et tuvastada loovaid ja mõlemale poolele vastuvõetavaid meetmeid, mis on suunatud kahe energiaturu vaheliste ebakõlade vähendamisele;

65.

rõhutab Venemaaga peetava energiaalase dialoogi ja energeetikanõukogu pakutud ELi-Venemaa edenemiskava tähtsust; rõhutab, kui tähtis on teha koostööd vastastikku kasulikes valdkondades, nagu ühine teadustegevus ja tehnosiire, eriti energiatõhususe ja taastuvenergia valdkonnas;

66.

nõuab, et energiaharta lepingut laiendataks suuremale hulgale riikidele ning et energiaharta konverentsi osalised püüaksid kokkuleppele jõuda lahenduse suhtes, mille tagajärjel kiidaks Venemaa täielikult heaks energiaharta ja selle protokollide põhimõtted;

67.

nõuab strateegilise partnerluse tugevdamist Venemaaga uue partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise abil; rõhutab, et see uus leping peaks täielikult vastama siseturu eeskirjadele ja ELi kolmanda energiapaketi määrustele ning põhinema vastastikusel austusel ja vastastikkuse põhimõttel; rõhutab, et Venemaa on juba seotud energiaharta lepinguga tulenevalt selle artiklist 45; on veendunud, et energiaharta lepingu ratifitseerimine Venemaa poolt oleks kahepoolsetele energiaalastele suhetele vastastikku kasulik;

68.

toonitab Euronesti parlamentaarse assamblee rolli, mis aitab saavutada idapartnerluse eesmärke ja avaldab seetõttu soodsat mõju energiajulgeolekuga seotud küsimustele;

69.

märgib, et Euroopa Majanduspiirkonna riigid on juba ELi siseturu osa ning nende koostöö on 2020. aasta energiaalaste eesmärkide saavutamisel põhiline; avaldab heameelt praeguste algatuste üle tugevdada koostööd Šveitsiga, mille eesmärgiks peaks olema ka selle täielik integreerimine ELi energia siseturgu;

70.

on veendunud, et ELi energiaalane välispoliitika peaks põhinema solidaarsuse, läbipaistvuse, subsidiaarsuse, jätkusuutlikkuse, koostöö ja vastastikkuse põhimõtetel ja neid edendama, samuti eeskirjadel põhineval lähenemisviisil turule ning ELi, selle liikmesriikide ja partnerriikide vahelise tegevuse koordineerimisel; on veendunud, et Lissaboni lepingus seatud horisontaalsete eesmärkide austamine on Euroopa rolli kindlustamiseks muutuvas regionaalpoliitilises olukorras väga oluline; kutsub nõukogu üles andma komisjonile mandaat alustada läbirääkimisi naaberriikidega seniste energiaküsimustes allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumite ümberkujundamiseks juriidiliselt siduvateks tekstideks;

71.

rõhutab, et oluline on jätkata 2010. aastal algatatud Aafrika ja ELi energiapartnerluse arendamist;

72.

on veendunud, et tõhusam juhtimine üleilmsel tasandil parandaks koostööd tootja-, transiidi- ja tarbijariikidega; on arvamusel, et ELil peaks seetõttu olema oluline roll rahvusvahelise energiapoliitika juhtimises, et edendada läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete järgimist, täita jätkusuutlikkuse eesmärk, vähendada tehingukulusid ning luua turuosaliste jaoks stiimulid hinna ja kvaliteedi osas konkureerimiseks;

73.

väljendab heameelt 2030. aastaks universaalse energiale juurdepääsu saavutamise eesmärgi üle teatises „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” ning on seisukohal, et arenguriikide puhul peaks see keskenduma detsentraliseeritud, säästvale ja taskukohasele energiale eeskätt maaelanikkonna ja vaese elanikkonna jaoks; julgustab toetama innovaatilisi maksesüsteeme era- ja avaliku sektori osalusel, eesmärgiga muuta energia lõppkasutajatele jõukohase hinnaga kättesaadavaks;

74.

toonitab, et säästev energia on üks olulisemaid arengu tõukejõude, ning kordab oma üleskutset konkreetse „energia ja arengu programmi” loomiseks, mis keskenduks eelkõige taastuvatele, energiatõhusatele, väikesemahulistele ja detsentraliseeritud energialahendustele ning tootmisvõimsuse arendamise ja tehnoloogiasiirde edendamisele, et tagada kohapealne vastutustunne ja omaksvõtt; märgib, et linnakeskuste ja tööstuse kasvava energianõudluse jätkusuutlikuks rahuldamiseks võivad olla vajalikud suuremahulised taastuvenergia projektid, eriti kiiresti areneva majandusega riikides; soovib, et need projektid vastaksid alati kõige kõrgematele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele kriteeriumidele;

75.

nõuab, et arenguriikidega energiaküsimusi käsitledes võetaks arvesse ELi peamisi arengueesmärke ning demokraatiat ja inimõigusi, pidades silmas strateegilist lähenemist kindla, säästva ja konkurentsipõhise energiavarustuse saavutamiseks, milles seatakse kesksele kohale arenguriikide elanikkonna huvid;

76.

rõhutab, kui tähtis on läbipaistvus, demokraatlik järelevalve ning kodanikuühiskonna kaasamine energiavaldkonna-alastesse suhetesse kolmandate riikidega;

77.

rõhutab, kui tähtis on võtta ka edaspidi arvesse kaubanduse ja investeeringute peamisi põhimõtteid, sealhulgas neid, mis edendavad samade reeglite kehtimist säästvasse energiasse tehtavatele investeeringutele nii kahepoolsetes lepingutes kui ka mitmepoolsetes õigusraamistikes, näiteks energiaharta lepingus ja WTO-s, ning muuta need tõhusate vaidluste lahendamise mehhanismide abil jõustatavaks;

78.

on seisukohal, et lisaks koostööle energiatoodete kasutamise, nendega kauplemise ja ELi tarnimise valdkonnas on vaja tugevdada koostööd ka muudes energiaga seotud küsimustes; nõuab seetõttu, et ELi ja tähtsamate kolmandate riikide vahel, nt BRICS-riigid ja riigid, mille energiatarbimine kasvab kiiresti, arendatakse strateegilist energiapartnerlust, sealhulgas järgmistes valdkondades:

79.

nõuab tungivalt, et komisjon nõuaks ja tagaks tuumaelektrijaamadega seotud kõrgeimate rahvusvaheliste ohutusstandardite kohaldamist ELi naabermaades, kasutades selleks kõiki kehtivaid vahendeid ja lepinguid, nagu piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioon (Espoo konventsioon) ja keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (Århusi konventsioon); kutsub ELi naaberriike üles viima läbi ulatuslikku ELi tuumaohutuse ja tuumarajatiste vastupidavuse testi, ning palub komisjonil osutada sellega seoses ELi poolset tehnilist abi;

80.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks kõikides asjaomastes kaubanduslepingutes, sealhulgas WTO raames, mäetööstuse läbipaistvust käsitleva algatuse põhimõtete ja rahvusvaheliste energiaturgude juhtimise standardite vastuvõtmist, sealhulgas fossiilkütuste toetamisest järkjärgulist loobumist kvantitatiivsete eesmärkide abil;

81.

märgib, et taastuvenergia ja elektri salvestamise ning muude kõrgetasemeliste energiarakenduste tarbeks on vaja mitmesuguseid toormaterjale, sh haruldasi muldmetalle, mida on praegu keeruline hankida; on seisukohal, et selliste teadusuuringute edendamiseks, millega saaks luua uued toor- ja aseained, tänu millele oleks võimalik lõpetada või vähendada varustuskindluse, mürgisuse või keskkonnamõju seisukohast probleemsete materjalide kasutust, on ELil vaja oma tegevus kooskõlastada teiste juhtivate tehnoloogiaarendajatega, nagu Ameerika Ühendriigid ja Jaapan;

82.

selleks, et tagada ülemaailmselt kindel, turvaline ja keskkonnateadlik energiatootmine, toetab seda, et tugevdatakse ja edendatakse kiirguskaitset ja kaitsemeetmeid, tuumaohutuse standardeid, rangeid nõudeid nafta ja gaasi käitlemisele avamerel, toor- ja naftasaaduste ning veeldatud maagaasi meretranspordi ohutust ning koostööd uute tehnoloogiate ning teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni valdkonnas ning tööd rahvusvaheliste standardite alal;

83.

on seisukohal, et ülemaailmseid kliimamuutusega seotud probleeme ei saa leevendada, kaasamata suurema heitega riike, ning julgustab komisjoni töötama neid riike kaasates välja ühise strateegia ülemaailmse lahenduse saavutamiseks; tunnistab, et ELis kogunenud oskused, mis põhinevad meie kogemusel heitkogustega kauplemise süsteemi kujundamisel ja rakendamisel, võiksid kolmandatele riikidele kasulikud olla, ning julgustab komisjoni pakkuma kolmandatele riikidele abi ja toetust omaenda heitkogustega kauplemise süsteemi loomises ja väljatöötamises, eesmärgiga ühendada sellised süsteemid ELi omaga;

84.

rõhutab, et Euroopal on vaja pikaajalist poliitilist perspektiivi, mis hõlmaks uusi ülemaailmseid partnerlussuhteid ja kahepoolse koostöö vahendeid, mis võimaldaksid Euroopa Liidul ülemaailmse energiaalase tegevuskava kujundamisel olulist rolli mängida, võttes juhtpositsiooni uute turustandardite koostamisel ning juhtides rahvusvahelisi jõupingutusi energiavaldkonna tehnoloogiauuringutes ja innovatsioonis;

85.

rõhutab vajadust parandada teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni alast koostööd kolmandate riikidega, et ületada ülemaailmsed raskused; on veendunud, et EL peaks tegema tihedat koostööd suurte biokütuse eksportijatega kolmandates riikides, kindlustamaks, et need alternatiivsed puhta energia kasutamise võimalused, mis võivad kaasa aidata energiavarustuse mitmekesistamisele, on tõeliselt jätkusuutlikud, ning et vältida negatiivsed tagajärgedega kaudset maakasutuse muutust; rõhutab, et väliste biokütuste allikate suhtes tuleks kohaldada samu standardeid, mis kehtivad ELis, eriti keskkonna- ja kliimastandardeid; on veendunud, et EL peaks toetama teise ja kolmanda põlvkonna biokütuste tehnoloogiate kasutuselevõtmist nii ELis kui ka selles väljaspool;

86.

juhib tähelepanu keerulistele seostele energia- ja toiduvarustuse ning -julgeoleku vahel eriti seoses biokütustega, millel võib olla arenguriikidele negatiivseid sotsiaalseid ja keskkondlikke mõjusid; on veendunud, et õigus toidule peab olema ELi biokütusealaste taastuvenergia eesmärkide suhtes ülimuslik;

87.

märgib, et agrokütuste tootmismahud on suurenenud peaaegu eranditult monokultuuride tööstusliku suurtootmise tõttu, tuues kaasa keskkonna, bioloogilise mitmekesisuse, mulla viljakuse ja vee kättesaadavuse seisukohast kahjulike põllumajandustavade levimise; väljendab muret, et maaomandi kontsentreerumise stimuleerimise tõttu on agrokütuste laialdasem kasutamine põhjustanud selliseid kahjulikke tagajärgi nagu maa omandiõiguste rikkumine, elutähtsate loodusressursside kättesaamatuks muutumine, metsaraadamine ja keskkonnaseisundi halvenemine;

88.

väljendab muret, et taastuvenergia direktiivis puuduvad siduvad jätkusuutlikkuse kriteeriumid biomassi tootmise kohta; on seisukohal, et sellistel tingimustel võib biomass etendada negatiivset rolli võitluses kliimamuutusega ja muutuda maade haaramise, toiduga kindlustamatuse, metsade hävitamise ja nende seisundi halvenemise peamiseks lisapõhjuseks arengumaades; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon töötaks välja õiguslikult siduvad jätkusuutlikkuse kriteeriumid, eesmärgiga hoida ära negatiivne kliima-, keskkonna- ja sotsiaalne mõju, mida tekitab biomassi tootmine ja kasutamine energia saamiseks;

89.

kutsub Euroopa Liitu üles rakendama jätkusuutlikku biomassi tootmise ja selle energiaallikana kasutamise saavutamiseks poliitikat, mis vastab kliimamuutusega võitlemise poliitika nõuetele ja on samal ajal kooskõlas liidu arengukoostöö poliitikaga;

90.

on veendunud, et EL peaks tagama, et energiast saab oluline osa ELi välisabi programmides, kuna majandusarengu jaoks hädavajalik energia kättesaadavus on arenguriikides endiselt probleem;

91.

usub, et tulevikku suunatud energiatehnoloogiate alane koostöö ja nende kasutuselevõtt peaks olema ELi tööstuslikult arenenud partnerriikide ja kiiresti areneva majandusega riikidega tehtava koostöö keskmes;

92.

on seisukohal, et EL peaks seadma energiaküsimused selliste Euroopa algatuste nagu idapartnerlus, Vahemere Liit ja Euroopa naabruspoliitika keskmesse;

93.

palub komisjonil töötada välja ühised energeetika tegevuskavad kõigi peamiste energiatarnijatega ning strateegiliselt oluliste transiidiriikidega, ning luua partnerlussuhted riikidega, kes on silmitsi samade energiaalaste raskustega ja jagavad samu väärtusi, eesmärgiga edendada eelkõige tehnoloogia-, teadus- ja tööstuskoostööd ning seada ühised standardid taastuvenergia tehnoloogiatele, energiatõhususele, elektrisõidukitele, uutele ja mittetavapärastele energiatehnoloogiatele, avamerel puurimise ohutusele ning tuumaohutusele ja tuumarelva leviku tõkestamisele;

94.

rõhutab veel kord seoses eesmärgiga tagada energia üldine kättesaadavus ja täita aastatuhande arengueesmärk, et tähtis on suurendada ELi välismaiseid otseinvesteeringuid arengumaade energeetika infrastruktuuri ülesehitamisse ja ajakohastamisse ning energiatõhususe saavutamisse, et ehitada üles taastuvenergia tootmisvõimsus ning aidata neil riikidel luua sobiv õigusraamistik oma energiaallikate mitmekesistamiseks, tugevdades neis samal ajal asjakohaste õiguslike vahendite abil Euroopa investeeringute kaitset;

95.

nõuab tegevuste kooskõlastamist teiste tehnoloogia alal juhtivate riikidega (nt USA ja Jaapan), et tegeleda esilekerkivate raskustega, nagu toorainepuudus (sh haruldased muldmetallid), mis mõjutavad taastuvenergia tehnoloogiate kasutuselevõttu, energia salvestamist ja täiustatud energiarakendusi;

96.

nõuab, et ELi energiakoostöö programmid arenguriikidega hõlbustaksid kohase turustruktuuri ja eeskirjade loomist, et tagada koduriigi tarbijatele taastuvenergiast tulenevad eelised mõistlike kuludega;

97.

leiab, et ELis kehtivad ranged tuumaohutusnõuded peavad kajastuma ELi piiriülestes strateegiates, iseäranis nende naaberriikidega, kus ELi ohutust oluliselt mõjutada võivad tuumaelektrijaamad juba töötavad või on kavandamisel;

98.

avaldab selles kontekstis heameelt Atlandi-ülese majandusnõukogu ja ELi–USA energianõukogu hiljutise lubaduse üle soodustada koostööd energiajulgeoleku, arukate võrkudega seotud standardite, vesinikutehnoloogia ja kütuseelemenditehnoloogia, taastuvate energiaallikate ja muude puhta energia tehnoloogiate, energiatõhususe ja tõhusate poliitikameetmete valdkonnas, millega edendada kaubandust ja tuua turule puhta energia tehnoloogiaid; nõuab, et ELi–USA energianõukogu järeldusi võetaks paremini üle otsustusprotsessidesse;

99.

rõhutab, et on vaja süvendada dialoogi Ameerika Ühendriikidega vastastikust huvi pakkuvates strateegilistes energiaküsimustes, edendada koostööd energiapoliitika alal ning tugevdada teaduskoostööd, eelkõige energiatõhusa tootmistehnoloogia ja transpordi vallas; kutsub üles looma Ameerika Ühendriikidega partnerlust energiajulgeoleku tagamiseks, mille aluseks on praegune koostöö USA–ELi energianõukogus;

100.

rõhutab, et Atlandi-ülene majandusnõukogu peab muu hulgas soodustama koostööd õigusnormistike, säästva energia alaste teadusuuringute ja energiatõhususe, termotuumasünteesi teadusuuringute ja tuumaohutuse valdkonnas, ning nõuab regulaarset energiaalast dialoogi Venemaa ja teiste partneritega, et töötada välja ja jõustada paremini rahvusvahelisi norme energia ohutu, turvalise ja tõhusa tootmise, ülekandmise, transiidi, salvestamise ja muundamise kohta, samuti uusi energiatehnoloogiaid ja -tooteid (näiteks biokütused) hõlmava kahepoolse kaubanduse kohta;

101.

kutsub komisjoni üles suurendama koostööd Rahvusvahelise Energiaagentuuriga, kes annab hädavajalikku teavet ja andmeid planeerimise kohta energia vallas; on veendunud, et EL ja kõik liikmesriigid, kes Rahvusvahelisse Energiaagentuuri ei kuulu, peaksid saama selle liikmeks;

102.

avaldab heameelt ELi osaluse üle rahvusvahelises katsetermotuumareaktori (ITER) projektis ja IV põlvkonna rahvusvahelisel foorumil (GIF);

103.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema edasist koostööd energiajulgeoleku küsimustes ja kriitilise tähtsusega energiainfrastruktuuri kaitse teemal Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga;

104.

palub nõukogul ja komisjonil teha energiainfrastruktuuri küberrünnakute vastase kaitse alal koostööd Ameerika Ühendriikide ja teiste liitlastega; rõhutab, et kuna liikumine toimub aruka võrgu suunas, muutub risk, mida traditsiooniliste julgeolekumeetmetega ei saa vältida, kriitilise tähtsusega infrastruktuuri kaitsel veelgi tähtsamaks;

105.

avaldab heameelt ettepaneku üle luua ELi ja Vahemere lõunakalda riikide energiapartnerlus; on seisukohal, et see partnerlus peaks keskenduma nimetatud piirkonna tohutu suurele taastuvenergia (päikeseenergia) potentsiaalile, ning on seisukohal, et sellise partnerlusega tuleks kehtestada vajalikud meetmed, mis aitavad kindlustada lõunapoolsete Vahemere maade oluliste energiavajaduste rahuldamise jätkusuutlike lahendustega;

106.

kinnitab veel kord, et energiapoliitika alane koostöö ELi-väliste partneritega peab tagaplaanile jätmise asemel kaasa aitama selliste liidu põhiväärtuste edendamisele nagu inimõiguste austamine, demokraatia, hea valitsemistava, õigusriik, sotsiaaldialoog, vastastikune lugupidamine, loodusvarade vastutustundlik kasutamine, võitlus kliimamuutuse vastu ja ulatuslik keskkonnakaitse, ning edendama rahu ja olema kooskõlas liidu välispoliitikaga;

107.

palub nõukogul ja komisjonil koostada koostöös Euroopa välisteenistusega 2013. aasta lõpuks komisjoni teatise „Energiavarustuse kindluse ja rahvusvahelise koostöö kohta – ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” (COM(2011)0539) alusel täpne tegevuskava, millele tuginedes saaks luua tõhusa energiaalase välispoliitika lühiajaliste, keskmise pikkusega ja pikaajaliste eesmärkide, sihtide ja meetmetega, ning nende rakendamise konkreetne ajakava;

108.

rõhutab, et Musta mere piirkond kui värav Kaspia mere piirkonda, Lähis-Itta ja Kesk-Aasiasse on oluline piirkond energiaallikate ja -teede mitmekesistamise, taastuvenergia potentsiaali ja geostrateegilise asukoha poolest; on veendunud, et komisjon ja liikmesriigid peaksid abistama mitmepoolset energiaalast koostööd turgude integreerimise, õigusnormide ja infrastruktuuri vallas; rõhutab sellega seoses lõunakoridori, Nabucco projekti, Kaspia merd läbiva gaasijuhtme ja muude väiksemate projektide tähtsust;

109.

tunnistab ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire panust Maale kasulike päikeseenergia allikate kindlaksmääramisse kosmoseuuringute abil; võttes arvesse asjaolu, et ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire raames tehti kindlaks, et kõrbealad saavad ühe päeva jooksul rohkem päikeseenergiat kui kogu inimkond suudab ühe aasta jooksul ära tarbida, kutsub komisjoni üles looma partnerlussuhteid riikidega, kus asuvad suured kõrbealad, eelkõige Aafrikas, ning töötama välja strateegia ja tehnoloogia selle energiapotentsiaali tulemuslikuks ärakasutamiseks, kasutades muu hulgas energia- ja kliimamuutuse paketis ette nähtud koostöö- ja arengumeetodit;

110.

nõuab, et energiaühenduse lepingu liikmesust laiendataks enamatele ELi partnerriikidele, eriti idapartnerluse riikidele ja Kesk-Aasia vabariikidele; rõhutab, et komisjon peaks tagama ning aegsasti ja rangelt jõustama ELi energiaeeskirjade rakendamise energiaühenduse lepingu osaliste poolt, eelkõige ELi rahaliste vahendite muutmisega sõltuvaks lepingust tulenevate kohustuste täitmisest;

111.

on veendunud, et juurdepääs jätkusuutlikule energiale on üks peamisi arengu tõukejõude, ning nõuab tungivalt, et ELi keskenduks oma arenguga seotud tegevuses arenguriikide abistamisele jätkusuutliku energiapoliitika, reformimeetmete, infrastruktuuri arendamise, soodsate investeerimistingimuste ja energiatõhususe edendamisel;

112.

nõuab energeetika teemadel eraldi dialoogi alustamist Kaspia mere piirkonna riikidega ning tunneb heameelt Kaspia Arengukorporatsiooni (Caspian Development Corporation) tegevuse üle; palub komisjonil jätkata tööd ELi suhete tugevdamiseks Aserbaidžaani ja Türkmenistaniga;

113.

on seisukohal, et ELi energiaalase välispoliitika prioriteedid peaksid kajastuma asjakohaselt 2013. aasta järgsetes välisrahastamise vahendites;

114.

rõhutab koostöö olulisust idapartnerluse energiajulgeoleku platvormi raames, et edendada Euroopa standardite kehtestamist energiapoliitikas ja õigusaktides ning toetada infrastruktuuri ja ühenduste arengut, energiatõhusust ja taastuvate energiaallikate kasutust; kiidab heaks Ida-Euroopa energiatõhususe ja keskkonnapartnerluse (E5P) algatuse ning loodab, et peale Ukraina ühinevad algatusega peagi ka teised Ida-Euroopa partnerriigid;

115.

tuletab meelde Vahemere idakaldal hiljuti süsivesinike olemasolu pärast tekkinud pingeid; toonitab, et energiat tuleks kasutada piirkonnas rahu, koostöö ja stabiilsuse edendamise vahendina;

116.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/42

—

võttes arvesse 17. mail 2006. aastal Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 311 ja 312,

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (2),

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta ettepanekuid pealkirjaga „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve”,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 2 kohaselt võtab nõukogu määruse, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik, vastu ühehäälse otsusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 311 kohaselt varustab liit end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega ning liidu eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest;

C.

arvestades, et eesistujariik Taani kavatseb esitada juunis kogunevale Euroopa Ülemkogule nn läbirääkimispaketi, milles pakutakse kõigi arutlusele tulevate küsimuste, kaasa arvatud tulude jaoks välja lahendusvõimalusi, kuid ei esitata veel ühtegi arvu;

D.

arvestades, et ülalnimetatud 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis sõnastas Euroopa Parlament järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jaoks oma poliitilised prioriteedid, mis hõlmavad nii õigusloomet kui ka eelarvet, ning lõi sellega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatele läbirääkimistele mõistliku aluse;

E.

arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seotud mitmeaastased programmid vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

F.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud uute tõeliste omavahendite loomist;

1.

rõhutab, et kuna 94 % eelarveassigneeringutest on ette nähtud selleks, et soodustada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning toetada liidu ülemaailmset rolli, on ELi eelarve puhul tegemist suure finantsvõimendusega investeerimiseelarvega; rõhutab, et kuigi ELi eelarve suurus on piiratud - see moodustab avaliku sektori kulutustest liidus ainult 2 % -, koondab ELi eelarve rahalisi vahendeid, aitab protsesse kiirendada, annab mastaabisäästu ning avaldab piiriülest mõju selleks, et saavutada ühiselt kokku lepitud ELi poliitilised eesmärgid; on kindlalt veendunud, et ELi eelarve on väga võimas vahend, mille abil suurendada Euroopa jaoks väärtuslikke strateegilisi investeeringuid ja juhtida Euroopa majandus tagasi õigele teele, st tagada majanduskasv ja tööhõive ning edendada ühtlasi kogu liidus majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust; rõhutab seetõttu, et samal ajal, kui liikmesriikide eelarvete suhtes kohaldatakse konsolideerimismeetmeid, peab ELi eelarve täitma strateegilist rolli;

2.

tuletab meelde, et 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis võttis Euroopa Parlament ülekaaluka häälteenamusega vastu 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni raporti, milles esitatud seisukohad on endiselt kehtivad ning millele parlament järgmise, st 2014.-2020. aasta finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel toetub; kordab, et liidu poliitilisi eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui ELil puudub stabiilne eelarve, millest piisavalt vahendeid eraldada; rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020”, mille kõik 27 liikmesriiki on heaks kiitnud, peaks aitama liidul kriisist taastuda ja tänu töökohtade loomisele ning arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule tugevamaks muutuda; kordab, et ei poolda ühtegi ettepanekut, mis takistaks liidul oma ülesandeid ja poliitilisi kohustusi täita või uusi kohustusi võtta;

3.

rõhutab, et aluslepingu kohaselt peavad tõelistest omavahenditest saadav tulu ja kavandatud kulutused ELi eelarves tasakaalus olema; märgib, et Euroopa Parlament ei ole nõus järgmist mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevat määrust heaks kiitma, kui omavahendite süsteemi reformi kohta ei saavutata poliitilist kokkulepet, millega kaotatakse praegused tagasimaksed ja muud korrektsioonimehhanismid ning tagatakse suurem läbipaistvus, õiglus ja jätkusuutlikkus; tunneb heameelt seadusandlike ettepanekute üle, mille komisjon 29. juuni 2011. aastal omavahendite süsteemi muutmise kohta tegi, sh ettepanekud finantstehingumaksu ja uue ELi käibemaksu kui omavahendite kohta, mille tulemusel peaks liikmesriikide poolt makstavate rahvakogutulul põhinevate omavahendite osa vähenema ELi eelarves 2020. aastaks 40 %-ni ning mis peaks sel viisil liikmesriikide konsolideerimispingutustele kaasa aitama;

4.

on seisukohal, et makromajanduslikku olukorda ja kogu maailmas toimuvatest muutustest tulenevaid probleeme arvestades ning ELi rahaliste vahendite paremaks ja tulemuslikumaks kasutamiseks peab 2014.-2020. aasta finantsraamistik nii rubriikide sees ja vahel toimuvaks raha ümberpaigutamiseks kui ka finantsraamistiku raames ühest aastast teise ülekandmiseks võimaldama suuremat paindlikkust, et eelarvevahendeid oleks võimalik muutuvate olude ja prioriteetidega kooskõlla viia; toonitab, et ELi eelarve peab olema ühtne, ning rõhutab, et kõik ELi poliitikavaldkonnad ja programmid peaks koos vastavate rahaliste vahenditega mitmeaastases finantsraamistikus sisalduma, sest see aitaks suurendada läbipaistvust, prognoositavust ja vastutust;

5.

nõuab tungivalt, et enne kui nõukogu hakkab taotlema parlamendilt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 kohaselt ametlikult nõusolekut mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva määruse kohta, peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu üldasjade nõukogu koosseisus Euroopa Ülemkogus heakskiidetud poliitiliste seisukohtade üle läbirääkimisi; rõhutab, et läbirääkimised, mida peetakse mitmeaastaseid programme puudutavate seadusandlike ettepanekute üle, toimuvad seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning need lõpetatakse siis, kui programmidele eraldatavate rahastamispakettide kohta on kokkulepe saavutatud; on otsustanud kasutada vajaduse korral täielikult ära aluslepingu sätteid, millega nähakse ette parlamendilt nõusoleku taotlemine ja seadusandlikust tavamenetlusest parlamendi jaoks tulenevad õigused;

6.

rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgid ja poliitikavaldkonnad tuleks kokku leppida enne neile rahaliste vahendite eraldamist, ning rõhutab, et enne rahaliste vahendite eraldamist ja kogu mitmeaastase finantsraamistiku paketti hõlmavate lõplike kohanduste tegemist peaksid Euroopa Parlament ja nõukogu pidama läbirääkimisi kõigi mitmeaastase finantsraamistikuga seotud küsimuste üle; järgib seejuures põhimõtet, et enne kui ei saavutata terviklikku kokkulepet, ei saa kokkuleppele jõudmisest rääkida;

7.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/44

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punkti e,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikeid 2 ja 10,

—

võttes arvesse ettevõtte Copenhagen Economics 30. novembril 2009. aastal avaldatud aruannet „Assessment of barriers to trade and investment between the EU and Japan” (Hinnang ELi ja Jaapani vaheliste kaubandus- ja investeerimistõkete kohta),

—

võttes arvesse 28. aprillil 2010. aastal Tokyos toimunud ELi ja Jaapani 19. tippkohtumisel vastu võetud ühisavaldust,

—

võttes arvesse komisjoni ELi ja Jaapani kaubandussuhete teemalise üldsusega konsulteerimise tulemusi, mis avaldati 21. veebruaril 2011,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. ja 25. märtsi 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi ja Jaapani kaubandussuhete kohta (1),

—

võttes arvesse 28. mail 2011. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Jaapani 20. tippkohtumisel vastu võetud ühisavaldust,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 90 lõiget 2 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et nii nõukogu kui ka komisjon on märkinud, et Jaapani suutlikkus kõrvaldada regulatiivsed kaubandustõkked on eeltingimus ELi ja Jaapani kaubanduslepingu läbirääkimiste alustamisele, et soodustada tihedamat majanduslikku integratsiooni nende kahe strateegilise kaubanduspartneri vahel;

B.

arvestades, et 28. mail 2011. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Jaapani 20. tippkohtumisel otsustasid kohtumisel osalenud riigijuhid, et kaks osapoolt algatavad arutelu eesmärgiga määrata kindlaks läbirääkimiste ulatus ja üldised sihid;

C.

arvestades, et loodud on läbirääkimiste ulatuse analüüsi töörühm, mille ülesandeks on hinnata ühisarusaama Jaapani ja ELi vaheliste võimalike kaubandusläbirääkimiste ulatusest ja seatavatest sihtidest;

1.

palub nõukogul mitte lubada alustada kaubandusläbirääkimisi enne, kui parlament on vastutava komisjoni raporti alusel esitanud oma seisukoha läbirääkimisvolitusi puudutava ettepaneku kohta;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/45

—

võttes arvesse Guinea-Bissaus 18. märtsil 2012. aastal toimunud presidendivalimiste esimest vooru ja teist valimistevooru, mis pidi toimuma 29. aprillil 2012. aastal,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. märtsi, 13. ja 21. aprilli ning 8. mai 2012. aasta avaldusi ja 18. mai 2012. aasta resolutsiooni 2048,

—

võttes arvesse Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) komisjoni esimehe 6., 12. ja 19. aprilli 2012. aasta avaldusi,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. ja 14. aprilli 2012. aasta avaldusi;

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 13. ja 16. aprilli 2012. aasta avaldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendi 13. aprilli 2012. aasta avaldust,

—

võttes arvesse portugalikeelsete riikide ühenduse (CPLP) eesistuja 13. aprilli 2012. aasta avaldust,

—

võttes arvesse CPLP ministrite nõukogu kaheksandal ja üheksandal erakorralisel kohtumisel 14. aprillil ja 5. mail 2012. aastal vastu võetud resolutsioone,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Frankofoonia Organisatsiooni (OIF) peasekretäri 16. aprilli 2012. aasta avaldust,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 17. ja 24. aprilli 2012. aasta otsuseid,

—

võttes arvesse OIFi alalise nõukogu 18. aprilli 2012. aasta otsust,

—

võttes arvesse Aafrika Arengupanga Grupi ja Maailmapanga Grupi 19. aprilli 2012. aasta ühisavaldust,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 23. aprill ja 3. mai 2012. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse ECOWASi riigipeade ja valitsusjuhtide 26. aprilli ja 3. mai 2012. aasta erakorralise tippkohtumise lõppkommünikeesid,

—

võttes arvesse diplomaatilisi, majanduslikke ja finantssanktsioone, mille ECOWAS kehtestas 29. aprillil ja 31. mail 2012. aastal Guinea-Bissau suhtes,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 30. aprilli 2012. aasta eriaruannet,

—

võttes arvesse nõukogu 3. mai 2012. aasta määrust (EL) nr 377/2012, mis käsitleb teatavate Guinea-Bissau Vabariigi rahu, julgeolekut või stabiilsust ohustavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid, ning nõukogu 31. mai 2012. aasta rakendusmäärust (EL) nr 458/2012, millega rakendatakse määruse (EL) nr 377/2012 artikli 11 lõiget 1,

—

võttes arvesse eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel tehtud 18. mai 2012. aasta avaldust,

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Guinea-Bissau kohta (1), 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (2) ning 11. mai 2011. aasta resolutsiooni nõukogu 2009. aasta aruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika peamiste aspektide ja põhivalikute kohta (3),

—

võttes arvesse Cotonou lepingut, eriti artikleid 1, 8, 9, 10, 11, 20 ja 33,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et 12. aprillil 2012. aastal haarasid relvajõudude liikmed Guinea-Bissaus vägivaldselt võimu ja vangistasid nii ajutise presidendi Raimundo Pereira kui ka peaministri Carlos Gomes Júniori;

B.

arvestades, et see seadusvastane aktsioon toimus päev enne seda, kui pidi algama Guinea-Bissau presidendivalimiste teise vooru valimiskampaania;

C.

arvestades, et Guinea-Bissau peaminister Gomes Júnior sai esimeses voorus 48,7 % häältest ja selle valimisprotsessi läbipaistvus on nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt kinnitust leidnud;

D.

arvestades, et sõjaväeline riigipööre pälvis rahvusvahelise üldsuse laialdase hukkamõistu;

E.

arvestades, et ECOWASi soosingul on sõjaväejuhid ja teatavad opositsiooniparteid kokku leppinud rahvusliku üleminekunõukogu ja üleminekuvalitsuse moodustamises, ilma et riigi seaduslikud poliitilised institutsioonid oleksid selleks vabatahtlikult nõusoleku andnud;

F.

arvestades, et aastakümneid kestnud poliitiline ebastabiilsus on viinud Guinea-Bissau sügavasse poliitilisse, valitsus- ja humanitaarkriisi;

G.

arvestades, et Guinea-Bissau sõjaväeline juhtkond on korduvalt ja lubamatult sekkunud riigi poliitilisse ellu ning nendel sekkumistel on olnud äärmiselt kahjulik mõju demokraatlike institutsioonide rajamise ja õigusriigi kehtestamise protsessile, elanikkonna turvalisusele ja majanduse arengule;

H.

arvestades, et Guinea-Bissau ebastabiilsus mitte ainult ei takista tulemuslikku võitlust ebaseadusliku uimastikaubanduse vastu, vaid ohustab ka rahu kindlustamist riigis ja Lääne-Aafrika piirkonna stabiilsust;

I.

arvestades, et kümnenda Euroopa Arengufondi (2008–2013) raames on Guinea-Bissaule ette nähtud Euroopa Liidu vahendeid kogusummas 102,8 miljonit eurot;

J.

arvestades, et Guinea-Bissau majandus on kogu Lääne-Aafrika piirkonnas üks kõige vaesemaid ja sõltuvamaid ning rahvusvaheline abi moodustab riigi eelarvest 80 %;

K.

arvestades, et riigis praegu valitsev poliitiline olukord juhib tähelepanu kõrvale elanikkonna vajadustelt ja humanitaarkriisi süvenemiselt;

L.

arvestades, et 2008. aasta juunis alanud ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbi viidud Guinea-Bissau julgeolekusektori reformimise ELi missiooni mandaat loeti 30. septembril 2010. aastal lõpetatuks ning missioon lahkus riigist;

1.

mõistab kõige karmimalt hukka Guinea-Bissau relvajõudude põhiseadusvastase võimuhaaramise 12. aprillil 2012. aastal;

2.

võtab teadmiseks ajutise presidendi ja peaministri vabastamise 27. aprillil 2012. aastal ja asjaolu, et nad sunniti riigist lahkuma, ning nõuab, et mõlemal võimaldataks vabalt jätkata oma kodaniku- ja poliitiliste õiguste täielikku kasutamist;

3.

nõuab kõigi mässuliste sõjaväelaste poolt vangistatud ametiisikute ja teiste kodanike füüsilise puutumatuse täielikku austamist ning nende tingimusteta vabastamist, samuti nõuab vägivalla, rüüstamise ja hirmutamise lõpetamist;

4.

mõistab hukka nende rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise, millel nõutakse õigusriigi taastamist, eriti 25. mail 2012. aastal Bissaus toimunud meeleavalduse mahasurumise;

5.

nõuab tungivalt, et kõik asjaosalised lõpetaksid viivitamata vägivaldse ja ebaseadusliku tegevuse, ning tuletab meelde relvajõudude lubadust järgida Guinea-Bissau põhiseadust;

6.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles avaldama kogu vajalikku mõju ja andma vajalikku toetust tagamaks, et nimetatud seadusvastaseid tegusid uuritakse põhjalikult ja nende eest vastutajad antakse kohtu alla;

7.

avaldab vastuseisu isehakanud sõjaväelise juhtkonna, rahvusliku üleminekunõukogu ja üleminekuvalitsuse moodustamisele; rõhutab, et ei tunnista isehakanud sõjaväelisi ja üleminekuinstitutsioone, ning nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus toimiks samamoodi;

8.

tuletab meelde ja toetab ECOWASi täisleppimatuse põhimõtet võimu suhtes, mis on saadud või mida säilitatakse põhiseadusvastaste ja ebademokraatlike vahendite abil, ning on seisukohal, et üleminekukokkulepe Guinea-Bissaus läheb selle põhimõttega ilmselgelt vastuollu, rikub riigi põhiseadust ja seadustab riigipöörde;

9.

nõuab põhiseadusliku korra ja õigusriigi viivitamatut taastamist ning valimisprotsessi lõpuleviimist, sealhulgas seadusandliku kogu valimiste korraldamist, et Guinea-Bissau rahvas saaks vabadel ja ausatel valimistel otsustada oma tuleviku üle;

10.

on vastu kõigile väljastpoolt tulevatele katsetele kasutada ära praegust olukorda ja seeläbi kahjustada Guinea-Bissau rahva suveräänsust ning Guinea-Bissau territoriaalset terviklikkust ja sõltumatust;

11.

nõuab tungivalt, et taastataks täielikult ja tagataks põhivabadused, sealhulgas sõna- ja ajakirjandusvabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus ning liikumisvabadus;

12.

nõuab, et vaidlused lahendataks poliitiliste ja rahumeelsete vahenditega Guinea-Bissau seaduslike institutsioonide raames;

13.

kutsub parteisid üles jõudma poliitilise stabiilsuse saavutamiseks esimese sammuna konsensusele laiaulatusliku reformiprotsessi osas sõjaväe, politsei, julgeolekusektori ja õigussüsteemi valdkonnas;

14.

toetab riiklikke ja rahvusvahelisi jõupingutusi usalduse taastamiseks poliitiliste jõudude, sõjaväe ja julgeolekujõudude ning kodanikuühiskonna vahel, et taastada riigis tavapärane põhiseaduslik kord;

15.

rõhutab veendunult ohtu, et senikaua, kuni Guinea-Bissau institutsioonide struktuur on nõrk, jääb riik sõjaväeliselt ebastabiilseks, ei suuda toime tulla lokkava korruptsiooniga ega muuta oma peamise uimastitransiidiriigi staatust;

16.

rõhutab, kui tähtis on moodustada ÜRO koordineeritav Guinea-Bissau kriisikontaktrühm, kuhu kuuluvad Aafrika Liidu, ECOWASi ja CPLP esindajad, nagu on öeldud ÜRO peasekretäri 30. aprilli 2012. aasta eriaruandes Guinea-Bissau olukorra kohta, ning nõuab ELi kaasamist rühma;

17.

toetab ELi valmisolekut teha koostööd Lääne-Aafrika riikide ning oma piirkondlike ja rahvusvaheliste partneritega, kaasa arvatud ÜRO, Aafrika Liit, CPLP ja ECOWAS, et rajada tulemuslik partnerlus, mis võimaldab toetada rahu sõlmimist Guinea-Bissaus ja riigi pikaajalist stabiliseerimist;

18.

pooldab ECOWASi poolt Guinea-Bissau vastu kehtestatud kahetsusväärseid, kuid vajalikke diplomaatilisi, majanduslikke ja finantssanktsioone, Euroopa Liidu Nõukogu poolt heaks kiidetud piiravaid meetmeid, mis on suunatud teatavate Guinea-Bissau Vabariigi rahu, julgeolekut või stabiilsust ohustavate isikute, üksuste ja asutuste vastu, ning ÜRO Julgeolekunõukogu poolt teatavate isikute suhtes kehtestatud reisikeeldu;

19.

kutsub kõiki rahvusvahelisi partnereid üles Guinea-Bissau olukorda pidevalt ja hoolikalt jälgima ning olema valmis vastuvõetud meetmete sobivust läbi vaatama, sealhulgas neid tugevdama, tehes samal ajal kõik mis võimalik, et vältida negatiivset mõju elanikkonnale;

20.

võtab teadmiseks ECOWASi otsuse viia oma valmisolekuväed riiki, et kindlustada Angola tehnilise sõjaväelise abi missiooni (MISSANG) taandumist ja nende esimese kontingendi saabumist Guinea-Bissausse;

21.

pooldab CPLP ettepanekut moodustada Guinea-Bissau stabiliseerimisjõud ÜRO raamistikus ja ÜRO Julgeolekunõukogu kindlaksmääratud mandaadiga ning koostöös ECOWASi, Aafrika Liidu ja ELiga, võttes arvesse MISSANGi käigus saadud kogemusi;

22.

palub nõukogul anda nõu ja abi Guinea-Bissau kaitse- ja julgeolekusektori hädavajaliku reformi toetuseks ning kaaluda uue rahvusvahelise stabiliseerimisoperatsiooni vägede riiki viimise tulemuslikku toetamist ÜJKP raamistikus;

23.

julgustab ELi, ÜROd, Aafrika Liitu, ECOWASi ja CPLPd ühiselt kooskõlastama juba kohal olevaid naaberriikide, sealhulgas Angola, Nigeeria, Senegali ja Burkina Faso relvajõude;

24.

palub ELil nõuda, et nende riikide ametivõimud, kes lähetavad Guinea-Bissausse relva- ja julgeolekujõude – kõik AKV partnerid –, tagaksid, et neid ei kasutata riigipöörde autorite ja isehakanud üleminekuvõimude taotletava seadusvastase korra toetamiseks ega Guinea-Bissau rahva vastu inimõiguste rikkumiste toimepanemiseks;

25.

peab kahetsusväärseks julgeolekusektori reformimise missiooni lõpetamist 2010. aastal;

26.

palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil ning nõukogul uurida võimalust saata Guinea-Bissausse uus julgeolekusektori reformimise missioon, kellel oleks tugevam mandaat, et aidata reformida julgeoleku- ja kaitsesektoreid, edendada suutlikkuse suurendamist, reformida avalikku haldust ja toetada õigusriiki, niipea kui seaduslikud ametivõimud saavad Guinea-Bissaus valitsemise täielikult uuesti enda kätte ja taotlevad sellist missiooni;

27.

nõuab veel kord tungivalt, et nõukogu koos komisjoni asepresidendi ja kõrge esindajaga kaaluks uusi viise, kuidas aidata Guinea-Bissau seaduslikul valitsusel võidelda ebaseadusliku uimastikaubanduse ja organiseeritud kuritegevuse vastu, et hoida ära riigi muutumine järjekordseks läbikukkunud uimastiriigiks;

28.

tuletab meelde, et Guinea-Bissaus toimuv ebaseaduslik uimastikaubandus on suunatud Euroopa turule ning on seotud teiste piirkonnas tegutsevate kuritegelike võrgustikega, sealhulgas eriti Saheli ja Nigeeria terrorismivõrgustikud;

29.

nõuab, et tugevdataks ELi ja rahvusvahelise üldsuse kohustust demokraatliku ja stabiilse Guinea-Bissau ülesehitamiseks;

30.

juhib tähelepanu Guinea-Bissau humanitaarolukorrale, eelkõige riigisiseselt ümberasustatud inimeste ja pagulaste olukorrale, samuti epideemiate puhkemise ohule ning toiduga kindlustatuse ja tervishoiu ohtusattumisele, ning palub ELil ja rahvusvahelisel üldsusel võtta kiiresti konkreetseid ja piisavaid abimeetmeid;

31.

palub komisjonil jätkata humanitaarabi ja otsese toetuse andmist elanikkonnale;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ÜRO ja ECOWASi peasekretäridele, Aafrika Liidu institutsioonidele, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele, CPLP sekretariaadile ning Guinea-Bissau valitsusele ja parlamendile.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/49

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Sudaani kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 2. mai 2012. aasta resolutsiooni 2046 (2012) Sudaani ja Lõuna-Sudaani kohta,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni avaldust, milles väljendatakse heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu 2. mai 2012. aasta resolutsiooni 2046 (2012) üle,

—

võttes arvesse nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta järeldusi Sudaani kohta ning nõukogu 23. mai 2011. aasta otsust (1),

—

võttes arvesse Sudaani ja Lõuna-Sudaani poolt 10. veebruaril 2012. aastal allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit mittekallaletungi ja koostöö kohta,

—

võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni pressiesindaja 28. märtsi 2012. aasta ja 11. aprilli 2012. aasta avaldusi Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelise piiritüli tõttu tekkinud relvastatud kokkupõrgete kohta,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu 17. aprilli 2012. aasta avaldust, milles kutsuti Sudaani ja Lõuna-Sudaani üles tegutsema vastutustundlikult ning võtma kuulda Aafrika Liidu ja rahvusvahelise kogukonna üleskutseid kahe riigi vahelise konflikti viivitamatuks lõpetamiseks,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 16. aprilli 2012. aasta avaldust olukorra kohta Sudaanis ja Lõuna-Sudaanis, milles väljendatakse suurt muret kahe riigi vahel jätkuva vaenutegevuse pärast ning selle tagajärgede pärast süütutele tsiviilisikutele,

—

võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 19. aprilli 2012. aasta avaldust, milles nõutakse, et Sudaan ja Lõuna-Sudaan lõpetaksid vaenutegevuse ning väldiksid uut sattumist konflikti, mis on kahe aastakümne jooksul nõudnud juba miljoneid inimelusid,

—

võttes arvesse nõukogu (välissuhete nõukogu 3159. istung) 23. aprilli 2012. aasta järeldusi Sudaani ja Lõuna-Sudaani kohta, milles väljendatakse ELi suurt muret Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelise konflikti teravnemise pärast,

—

võttes arvesse Sudaani ja Lõuna-Sudaani tegevuskava, mis on esitatud Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 24. aprilli 2012. aasta kommünikees ning mida EL täielikult toetab,

—

võttes arvesse 2005. aastal sõlmitud Sudaani üldist rahukokkulepet,

—

võttes arvesse ÜRO Lõuna-Sudaani missiooni ja ÜRO ajutisi julgeolekujõudusid Abyeis,

—

võttes arvesse Sudaani ja Lõuna-Sudaani käsitlevat AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentide avaldust, mille parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu 30. mail 2012. aastal,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et korduvad piiriülesed vägivallaaktid Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahel (kaasa arvatud vägede liikumine, Hegligi vallutamine ja okupeerimine, kolmandate osapoolte jõudude toetamine, vastaspoole mässuliste toetamine ning Sudaani relvajõudude (SAF) ja Sudaani rahvavabastusarmee vaheline sõjategevus) on muutnud Sudaani ja Lõuna-Sudaani konflikti täieulatuslikuks vastasseisuks;

B.

arvestades, et Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahel toimuv sõjategevus ning jätkuv sõjategevus Sudaanis asuvates Lõuna-Kordofani ja Sinise Niiluse provintsides on tekitanud raske humanitaarolukorra;

C.

arvestades, et praegust kriisi on märkimisväärselt süvendanud asjaolu, et nende kahe riigi vahel puudub kokkulepe üleminekuaja majandusliku korra ja muu hulgas ka naftavarude kasutamise üle, mistõttu on Hartum võtnud üle lõuna naftamaardlad ja Lõuna-Sudaan on otsustanud naftatootmise lõpetada;

D.

arvestades, et 29. juunil 2011 sõlmiti Sudaani valitsuse ja Lõuna-Sudaani valitsuse vahel kokkulepe piirijulgeoleku ning ühise poliitika- ja julgeolekumehhanismi küsimuses, mis sisaldab ka kohustust luua turvaline demilitariseeritud piiritsoon, ning 30. juulil 2011 sõlmiti Sudaani valitsuse ja Lõuna-Sudaani valitsuse vahel kokkulepe piirikontrolli toetusmissiooni kohta;

E.

arvestades, et Lõuna-Sudaan on teatanud oma vägede viivitamatust väljaviimisest Abyei piirkonnast vastavalt Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelisele 20. juuni 2011. aasta leppele;

F.

arvestades, et ühist poliitilist ja julgeolekumehhanismi puudutavate otsuste eelnõud, mille Sudaaniga tegelev Aafrika Liidu kõrgetasemeline komisjon mõlemale poolele 4. aprillil 2012. aastal esitas, on mõistlik alus, millele rajada Sudaani ja Lõuna-Sudaani ühisel piiril vastastikune julgeolek;

G.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu 2. mail 2012. aastal ühehäälselt vastu võetud resolutsioonis kinnitati tegevuskava, mille kohaselt Sudaan ja Lõuna-Sudaan peavad lõpetama vaenutegevuse ning lahendama järelejäänud eraldumisjärgsed küsimused järgmise kolme kuu jooksul;

H.

arvestades, et nii Sudaan kui ka Lõuna-Sudaan on tegevuskava heaks kiitnud ja kinnitanud, et nad on seadnud endale eesmärgiks vaenutegevus viivitamata lõpetada; arvestades, et pinged on siiski endiselt suured;

I.

arvestades, et 4. juunil 2012. aastal alustasid Sudaan ja Lõuna-Sudaan oma esimesi kõrgetasemelisi kõnelusi julgeoleku üle piiridel pärast seda, kui terve rida piirikokkupõrkeid ähvardas muuta endise kodusõja uuesti täiemahuliseks konfliktiks;

J.

arvestades, et ELi jaoks on äärmiselt oluline, et ühine piirikontrolli- ja seiremehhanism viivitamata kasutusele võetaks ja et rahvusvahelised vaatlejad ja muud kohapealsed spetsialistid pandaks jälgima mehhanismi toimimist ja tagama nõuete täitmist;

K.

arvestades, et Sudaani ja Lõuna-Sudaani on tabanud tõsine põud ja inimesed on hakanud toitu otsides ringi liikuma ning arvestades, et ÜRO ametnike sõnul võib ligikaudu miljonit inimest ähvardada nälg, kui toiduabi lähikuudel nendeni ei jõua;

1.

peab tervitatavaks asjaolu, et Sudaan ja Lõuna-Sudaan on mõlemad nõustunud ÜRO Julgeolekunõukogu 2. mai 2012. aasta resolutsioonis 2046 (2012) kinnitatud tegevuskavaga ja kinnitanud, et nad on seadnud eesmärgiks vaenutegevus viivitamata lõpetada; väljendab heameelt otseste läbirääkimiste jätkumise üle Addis Abebas ning Aafrika Liidu ja Thabo Mbeki vahendajarolli üle kõnealuses protsessis;

2.

nõuab tungivalt, et Sudaan ja Lõuna-Sudaan näitaksid üles poliitilist ja tegelikku tahet saavutada rahu, ning võtaksid sel eesmärgil ühise poliitilise ja julgeolekumehhanismi raames ette asjakohased läbirääkimised mõlema poole julgeolekuprobleemide lahendamiseks, alustades turvalise demilitariseeritud piiritsooni loomisest ja kõikide relvajõudude tingimusteta viimisest üle piiri oma territooriumile vastavalt varem sõlmitud kokkulepetele, sealhulgas 30. juuli 2011. aasta kokkuleppele piirikontrolli toetusmissiooni kohta;

3.

nõuab, et mõlemad pooled võtaksid viivitamata kasutusele ühise piirikontrolli- ja seiremehhanismi ning saadaksid rahvusvahelised vaatlejad ja muu kohapealse personali jälgima ja tagama nõuete täitmist;

4.

kutsub Sudaani ja Lõuna-Sudaani üles rakendama 20. juuni 2011. aasta kokkuleppe (Abyei piirkonna ajutise julgeoleku- ja halduskorra kohta) seni veel täitmata aspekte, eelkõige kõikide Sudaani ja Lõuna-Sudaani relvajõudude Abyei piirkonnast väljaviimise osas; väljendab heameelt asjaolu üle, et Lõuna-Sudaan on oma väed Hegligist välja viinud, ning kutsub Sudaani valitsust üles sama tegema; nõuab, et Sudaani relvajõud lõpetaksid viivitamata õhurünnakud Lõuna-Sudaani vastu;

5.

kutsub Sudaani ja Lõuna-Sudaani üles lõpetama teise osapoole vastu mässavate rühmituste toetamist ja varjamist;

6.

nõuab, et kõik pooled järgiksid eelkõige Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 24. aprilli 2012. aasta otsuse lõikeid 7 ja 16, milles korratakse, et riigipiire ei tohi muuta jõuga ja kõik territooriumi puudutavad vaidlused lahendatakse ainult vastastikusel kokkuleppel rahumeelsel ja poliitilisel teel, ning et Lõuna-Kordofani ja Sinise Niiluse konflikti ei ole võimalik sõjaga lahendada;

7.

kutsub ELi üles jätkama oma rahvusvaheliste partneritega, eelkõige Aafrika Liidu ja ÜROga tihedat koostööd selle nimel, et Sudaan ja Lõuna-Sudaan rakendaksid ÜRO Julgeolekunõukogu 2. mai 2012. aastal resolutsiooni Sudaani ja Lõuna-Sudaani tegevuskava kohta;

8.

väljendab tõsist muret raske humanitaarolukorra pärast, mille on põhjustatud sõjategevus Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahel ning jätkuvad kokkupõrked Sudaanis Lõuna-Kordofani ja Sinise Niiluse provintsis; mõistab rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumisena teravalt hukka kõik tsiviilisikute vastu toime pandud vägivallaaktid;

9.

kutsub kõiki osapooli üles edendama ja kaitsma inimõigusi, sh naiste ja kaitsetutesse elanikkonnarühmadesse kuuluvate isikute õigusi, ning täitma rahvusvahelise õiguse (sh rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse) raames võetud kohustusi, ja nõuab nimetatud õiguse tõsiste rikkujate, sh seksuaalse vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmist;

10.

nõuab tungivalt, et Sudaan ja Lõuna-Sudaan võimaldaksid humanitaarabitöötajatele juurdepääsu konfliktipiirkondades, eeskätt Lõuna-Kordofani ja Sinise Niiluse piirkonnas kannatavatele inimestele ning tagaksid kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õigusega ÜROle ja muudele humanitaarabitöötajatele turvalise, takistamatu ja viivitamatu juurdepääsu, samuti varustuse ja vahendite kohaletoimetamise, et humanitaarabitöötajad saaksid konfliktis kannatada saanud tsiviilisikuid tõhusalt aidata;

11.

nõuab, et mõlemad pooled lõpetaksid provotseerivad sõnavõtud ja vaenuliku propaganda, mis põhjustavad teise poole demoniseerimist, ksenofoobiat ja vägivallaohtu; kutsub mõlema riigi valitsust üles võtma täit vastutust teise riigi kodanike kaitsmise eest vastavalt rahvusvahelistele põhimõtetele, mis on kooskõlas 2012. aasta märtsis parafeeritud teise riigi kodanike olukorda ja muid asjakohaseid küsimusi käsitleva raamlepinguga;

12.

tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu otsust pikendada ÜRO Sudaani missiooni mandaati ning saata Sudaani täiendavalt rahuvalvevägesid; on seisukohal, et ÜRO jätkuv kohalolek on kahe toimiva riigi rahumeelse arengu jaoks äärmiselt oluline; kutsub nii Sudaani kui ka Lõuna-Sudaani üles ÜRO kohalolekut toetama ja tagama ÜRO vägede julgeolek;

13.

nõuab tungivalt, et Sudaan ja Lõuna-Sudaan jõuaksid kokkuleppele üleminekuaja lahendamata poliitilise ja majandusliku korra suhtes, muu hulgas ka naftavarude kasutamise osas; kordab, et piirkonnas rahu ja stabiilsuse saavutamise eeltingimuseks on piirimärgistuse küsimuse lahendamine;

14.

kutsub Sudaani ja Lõuna-Sudaani üles kasutama Aafrika Liidu piiriprogrammi teenistusi, mis võivad abistada osapooli piiritlemise, piiride märgistamise ja vaidlusaluste piirkondade määratlemise probleemide lahendamisel, lähtudes Aafrika parimatest tavadest ja rahvusvahelistest põhimõtetest;

15.

on veendunud, et piirkonna pikaajalise stabiilsuse huvides on vaja luua uus ühtne, laiaulatuslik ja rahvusvaheline strateegia, milles oleks oma roll täita ka ELil ja muudel ülemaailmsetel ja piirkondlikel osalejatel ning milles keskendutaks lisaks põhja-lõuna teemadele ning Lõuna-Kordofani ja Sinise Niiluse piirkonna olukorrale ka kauaoodatud reformidele Sudaanis ja demokraatlike reformide tugevdamisele Lõuna-Sudaanis; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles valmidusele pakkuda vajalikku abi juhul, kui võimul olev Sudaani Rahvuslik Kongressipartei (NCP) nõustub alustama vaba ja takistamatut rahvuslikku dialoogi kõigi poolt aktsepteeritava kaasava konstitutsioonilise korra loomiseks ning võtab tõsiseltvõetavaid meetmeid, et lõpetada Darfuris, Lõuna-Kordofanis ja Sinise Niiluse piirkonnas valitsev karistamatus;

16.

kutsub komisjoni, ELi liikmesriike ja rahvusvahelist üldsust üles täitma endale võetud kohustusi piirkonda rahastada, eelkõige tegelema toiduabi, ajutise peavarju ja kaitse äärmise nappuse probleemiga; nõuab hoolika tähelepanu pööramist toiduga kindlustatuse olukorrale ja meetmete võtmist juhul, kui olukord peaks halvenema;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO Julgeolekunõukogule ja peasekretärile, ELi eriesindajale Lõuna-Sudaanis, Sudaani valitsusele, Lõuna-Sudaani valitsusele, Aafrika Liidu institutsioonidele ja Sudaaniga tegeleva Aafrika Liidu kõrgetasemelise komisjoni esimehele ning ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/52

—

võttes arvesse ELi, Colombia ja Peruu kaubanduslepingu üle peetud läbirääkimiste lõppu 1. märtsil 2010 ja teadet kaubandusläbirääkimiste lõpetamise kohta 19. mail 2010,

—

võttes arvesse ELi, Colombia ja Peruu kaubanduslepingu parafeerimist 23. märtsil 2011,

—

võttes arvesse kaubanduslepingu ametlikku kinnitamist kolme lepinguosalise poolt 13. aprillil 2011,

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu allakirjutamise kohta Euroopa Liidu nimel (COM(2011)0570),

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta suhete arendamiseks Ladina-Ameerikaga (1) ja 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kaubandussuhete kohta Ladina-Ameerika riikidega (2),

—

võttes arvesse Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee resolutsioone, eriti 19. mai 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika riikide vaheliste kaubandussuhete väljavaadete kohta,

—

võttes arvesse 26. aprillil 2012 komisjonile esitatud küsimust kaubanduslepingu kohta ühelt poolt Euroopa Liidu ning teiselt poolt Colombia ja Peruu vahel (O-000107/2012 – B7-0114/2012),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et ajalooliste ja kultuurisidemete tähtsust silmas pidades on Euroopa Liidu ning Colombia ja Peruu vahelise kaubanduslepingu eesmärk muu hulgas avada turud kaupadele, teenustele, riigihangetele ja investeeringutele ning edendada lepinguosaliste omavahelist majanduslikku integratsiooni ning kõikehõlmavat majanduslikku arengut eesmärgiga vähendada vaesust, luua uusi tööhõive võimalusi, parandada töötingimusi ning tõsta elukvaliteeti, liberaliseerides ja laiendades nende territooriumide vahelist kaubandust ja investeerimist, samuti edendada kohustust rakendada kaubanduslepingut kooskõlas säästva arengu eesmärgiga, hõlmates majandusarengu, töötajate õiguste austamise ja keskkonnakaitse edendamist kooskõlas lepinguosaliste rahvusvaheliste kohustustega;

B.

arvestades, et Euroopa Liit on Colombia ja Peruu suuruselt teine kaubanduspartner, ning arvestades, et kavandatava kaubanduslepinguga liberaliseeritakse täielikult tööstustoodetega kauplemine ja kalandusalane kaubavahetus, mis ühe säästvat arengut käsitleva sõltumatu mõjuhinnangu kohaselt võib pikas perspektiivis suurendada Colombia sisemajanduse koguprodukti kuni 1,3 % ja Peruu sisemajanduse koguprodukti 0,7 %, kuid millel võib olla ka märkimisväärne negatiivne mõju keskkonna- ja sotsiaaltasandil;

C.

arvestades, et kaubanduslepingu jõustudes jäävad Colombia ja Peruu välja ELi üldise soodustuste süsteemi stimuleerivast erikorrast (GSP+), mis on praegu läbivaatamisel;

D.

arvestades, et praeguse GSP+ mehhanismi alusel saavad Colombia ja Peruu kaubandussoodustusi vastutasuks 27 põhilisi inimõigusi ja keskkonnaküsimusi käsitleva konventsiooni, sealhulgas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tööõiguse nelja põhireegli tulemusliku rakendamise eest;

E.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu kohaselt tugineb ELi tegevus rahvusvahelisel areenil põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine; arvestades, et liit püüab arendada suhteid ja partnerlust kolmandate riikide ja rahvusvaheliste, piirkondlike või ülemaailmsete organisatsioonidega, kes jagavad eespool osutatud põhimõtteid;

F.

arvestades, et kaubanduslepingu esimeses artiklis sisalduvad laiaulatuslikud ja siduvad sätted inimõiguste kaitse tagamise kohta ning muu hulgas on seal kirjas, et „inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud demokraatlike põhimõtete ja põhiliste inimõiguste ning õigusriigi põhimõtete järgimine on osapoolte sisepoliitika ja rahvusvahelise poliitika aluseks. Nende põhimõtete järgimine on lepingu oluline koostisosa”; arvestades, et inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete mittejärgimine tähendaks kaubanduslepingu „olulist rikkumist”, mis rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt tooks endaga kaasa asjakohaste meetmete vastuvõtmise, sealhulgas lepingu osalise või täieliku lõpetamise või peatamise võimaluse; arvestades, et tuleb tagada, et kõik lepingule allakirjutanud inimõiguste järgimist nõuetekohaselt jälgiksid ning et inimõiguste klauslit tegelikult rakendataks;

G.

arvestades, et kaubandusleping annab tagatised selle kohta, et ELi kaubandus- ja investeerimissuhete uus korraldus toimiks ulatuslikku sotsiaalset arengut, keskkonnakaitse arengut ja säästvat arengut soodustava tegurina, aidates kõikidel osapooltel edendada ja hoida kõrgeid töö- ja keskkonnakaitsestandardeid, kuna lepingus sisaldub kaubandust ja säästvat arengut käsitlev peatükk;

H.

arvestades, et nii Colombia kui ka Peruu on viimastel aastatel teinud väga suuri jõupingutusi, et parandada oma kodanike üldisi elutingimusi, sealhulgas inim- ja tööõigusi;

I.

arvestades, et vaatamata suurtele pingutustele, mida on tehtud selleks, et täielikult saavutada üksikkodanike, kodanikuühiskonna organisatsioonide, opositsioonierakondade ja valitsuse esitatud ning nõutud kõrged standardid, jääb nii Colombias kui ka Peruus siiski veel väga palju teha, eriti niisuguse uue õigusraamistiku tulemuslikul rakendamisel, millega kavatsetakse lahendada vanu, seni veel täielikult lahendamata pikaajalisi probleeme seoses vaesuse, vägivalla ja korruptsiooni, riigisisese relvakonflikti (mis Colombia puhul ulatub rohkem kui 50 aasta tagusesse aega), ebaseaduslike relvarühmituste, uimastikaubanduse, karistamatuse ning maade võõrandamisega;

J.

arvestades, et nendest väga suurtest pingutustest hoolimata on Colombia endiselt maailmas esikohal ametiühingutegelaste mõrvade poolest, ning arvestades, et hiliseimatest õiguskaitsealastest põhimõttelistest edusammudest hoolimata jääb üle 90 % sellistest kuritegudest ikka veel karistuseta; arvestades, et ligi neli miljonit inimest on riigisisesed põgenikud; arvestades, et ÜRO põlisrahvaste õiguste eriraportöör on hoolimata tunnistamisest, et Colombia tunnustab põlisrahvaste õigusi, tungivalt nõudnud, et Colombia kutsuks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni genotsiidi vältimise erinõustaja jälgima riigis valitsevast pikaajalisest riigisisesest relvakonfliktist tulenevalt kultuurilise või füüsilise hävitamise ohus olevate põlisrahvaste kogukondade olukorda;

1.

peab kahetsusväärseks, et kuigi kaubandust ja säästvat arengut käsitlev peatükk hõlmab õiguslikult siduvaid sätteid, puudub kaubanduslepingus selle peatüki kohta siduv vaidluste lahendamise mehhanism ning et kaubanduslepingu siduvas üldises vaidluste lahendamise mehhanismis ettenähtud meetmete ja sanktsioonide kasutamine on kaubandust ja säästvat arengut käsitlevas peatükis esitatud standardite rikkumise puhul välistatud, millega nõrgendatakse praegu ELi GSP+ korra kohaselt kehtivaid siduvaid tingimusi;

2.

hindab väga kõrgelt kõikide osapoolte väljendatud valmidust edendada inimõigusi, demokraatlikke ja õigusriigi põhimõtteid, mida tõendab asjaolu, et kaubanduslepingu esimesse artiklisse lisati ulatuslikud ja siduvad sätted nende oluliste põhimõtete kohta;

3.

rõhutab, et vaja on jätkata ELi partnerriikidega konstruktiivset dialoogi kõrgemate inimõigusnormide tulemusliku rakendamise küsimuses; hindab väga kõrgelt vastastikust dialoogimehhanismi inimõiguste küsimuses (ELi ja Colombia inimõigustealane dialoog), mis loodi Colombia ja Euroopa Liidu vahel 2009. aastal vabatahtlikul alusel ja mille raames on sestpeale peetud dialoogi kaks korda aastas ning mis on selge tõend selle kohta, et Colombia valitsus on valmis pidama inimõigustealast dialoogi ELi ja muude rahvusvaheliste partneritega; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et vastava tegevuskava ega selle tulemuste kohta ei esitata Euroopa Parlamendile ei eelnevalt ega hiljem korrapäraselt ja kõikehõlmavalt teavet;

4.

toetab kindlalt kaubandust ja säästvat arengut käsitleva peatüki lisamist kaubanduslepingusse ning riigisiseste mehhanismide loomist ja dialoogi alustamist kodanikuühiskonnaga, kaasates kodanikke kas üksikult või ühendustena;

5.

kutsub Andide piirkonna riikide ja Euroopa Liidu kodanikuühiskonna organisatsioone üles osalema kaubanduslepingu kaubandust ja säästvat arengut käsitlevas peatükis ettenähtud järelevalvemehhanismides; palub asjaosalistel valitsustel kehtestada võimalikult kiiresti riigisiseste mehhanismide ja kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi õigusraamistiku, kui selline raamistik puudub, ning korraldada koos sellega ulatusliku teabe- ja reklaamikampaania, et kodanikühiskonna mehhanismi järelevalveraamistikus osaleks võimalikult palju huvitatud rühmi või isikuid; teeb ettepaneku seada selline kord sisse kuue kuu jooksul pärast lepingu jõustumist, mitte ühe aasta jooksul, nagu on sätestatud kaubanduslepingus (3);

6.

tuletab meelde, et on oluline luua kaubanduslepingu artiklis 281 sätestatud esinduslik riigisisene nõustamismehhanism ametiühingute, tööandjate esindajate või muude asjaomaste sidusrühmade, näiteks vabaühenduste esindajate osalusel, kuna see mehhanism hakkab täitma kohustuslikku osa kaubanduslepingu rakendamise vaatlemisel, eriti töö ja säästva arengu valdkonnas, ning selles osalejatel on õigus anda korrapäraselt konsultatsioone ning esitada kaebusi kohustusliku ja institutsionaliseeritud kaebuste mehhanismi raames, samuti teha soovitusi ja ettepanekuid, kaasa arvatud ettepanek korraldada sõltumatu arvamuste vahetus ELi samalaadsete struktuuridega;

7.

soovitab osapooltel selleks, et täielikult järgida kaubanduslepingus sätestatud kõrgeid inimõiguste standardeid, mille on endale eesmärgiks võtnud nii Andide piirkonna kui ka ELi liikmesriikide valitsused, luua kiiresti spetsiaalne riigisisene nõuanderühm, mis käsitleks inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid ning peaks jälgima selle või muude kaubanduslepingute rakendamist ja teostama järelevalvet ning pakkuma tõhusaid sisekonsultatsioone kaubanduslepingu kaubanduskomiteesse kuuluvatele riiklikele asutustele, tuginedes oma tegevuses kaubanduslepingus esitatud õigusraamistikule kodanikuühiskonna osalemise kohta kaubanduse ja säästva arengu allkomisjoni töös; kutsub kaubanduslepingu osapooli üles tagama kõnealustele nõuanderühmadele samal tasemel siduva kodanikuühiskonna kaasatuse, nagu Lõuna-Koreaga sõlmitud vabakaubanduslepingus, sh ka ametlik ja institutsiooniline kaebuste esitamise mehhanism; kutsub lisaks osapooli üles tagama nõuanderühmade täieliku sõltumatuse, sealhulgas nõuanderühma liikmete valimise küsimuses;

8.

kiidab heaks mõlema Andide piirkonnas asuva riigi poolt võetud kõik seadusandlikud ja muud meetmed, mille eesmärk on võidelda vaesuse, igasuguse vägivalla, karistamatuse, korruptsiooni ja uimastikaubanduse vastu, tagada laste ja naiste õigused, eeskätt laste töö osas, järgida meie planeedi ainsat jätkusuutlikku arengusuunda, milleks on säästev areng, edendada põlisrahvaste õigusi, laiemat dialoogi ning kodanike osalust õigusloome protsessis ja taastada õiglus;

9.

mõistab sügavalt hukka ametiühingutegelaste, inimõiguste kaitsjate, tsiviilisikute, põlisrahvaste, kõikide riigisisese relvakonflikti ohvrite, politseinike ja sõjaväelaste mõrvad, mis on eelkõige aset leidnud Colombias; märgib sellegipoolest, et ametiühingutegelaste teadaolevate mõrvajuhtumite arv on viimase kahe aasta jooksul vähenenud;

10.

toetab Colombia valitsuse püüdeid võidelda karistamatuse ning ametiühingutegelaste ja inimõiguste kaitsjate mõrvade vastu, mis väljendub näiteks riigiprokuratuuri uurijate arvu kasvus 100 uurijalt 2010. aastal 243 uurijale 2011. aastal eelkõige ametiühingutegelaste vastu suunatud kuritegude uurimise osas; Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel mõisteti ühtlasi ajavahemikul 2010 kuni juuni 2011 ametiühingutegelaste vastu suunatud kuritegudes 88 kohtuotsuse alusel süüdi 483 inimest ning 355 isikut vahistati; rõhutab sellega seoses, kui oluline on erikaitseprogramm, mille raames rakendab riik praegu erilisi kaitsemeetmeid enam kui 8 500 inimesele, sealhulgas ametiühingutegelased (13 %), kohalike omavalitsuste liikmed (30 %) ja inimõiguste kaitsjad (15 %); märgib, et selle programmi eelarvet on suurendatud 10,5 miljonilt eurolt 2002. aastal enam kui 120 miljonile eurole 2011. aastal;

11.

väljendab heameelt selle üle, et kaubanduslepingu artiklites 271 ja 324 on vastavalt osutatud säästva arengu printsiipidel põhineva kaubanduse ning ausa ja õiglase kaubanduse põhimõtete edendamise tähtsusele; palub osapooltel lihtsustada kauplemist säästvat arengut edendada aitavate toodetega, sh õiglase ja eetilise kaubanduse programmide raames toodetud kaubad ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja aruandluse mõõdet omavate programmide (nt Fair Trade, Rainforest Alliance, UTZ Certified, BSCI vms) kaubad;

12.

palub lepingu osapooltel eraldada piisavalt tehnilisi ja rahalisi vahendeid, et tagada kaubanduslepingus esitatud säästvusstandardite täielik järgimine ning kaubandust ja säästvat arengut käsitleva peatüki rakendamise täielik läbivaatamine, järelevalve ja hindamine hiljemalt kolme aasta pärast alates vabakaubanduslepingu jõustumisest;

13.

rõhutab eriti ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamise olulisust ning väljendab heameelt selle prioriteedi kaubanduslepingusse lisamise üle; palub kõikidel osapooltel edendada ettevõtja sotsiaalse vastutusega seonduvaid parimaid äritavasid vastavalt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele, OECD ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevatele suunistele ning hiljutisele komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatisele „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681); on kindlalt veendunud, et kõrgemat elustandardit on võimalik saavutada ainult ettevõtjate, töötajate, vabaühenduste ja riigi aktiivse partnerluse tulemusena kas riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil; kordab seetõttu veel kõikide asjaomaste osapoolte, eeskätt valitsuste, kaasamise olulisust, sest valitsuste kanda on keskne roll ettevõtja sotsiaalse vastutuse tulemuslikul rakendamisel asjaomastes riikides; kutsub ELi ja Andide piirkonna riike üles töötama ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitlevate siduvate ÜRO juhtpõhimõtete ülemaailmse rakendamise nimel;

14.

väljendab heameelt jõuliste keskkonnaseaduste üle, mille Colombia ametivõimud on õigusaktide hulka lisanud, kuid toonitab, et need seadused tuleb täielikult ja nõuetekohaselt jõustada; rõhutab võimalikke keskkonnaprobleeme, sealhulgas raadamise ning tööstusest, põllumajandusest ja kaevandusest pärineva saaste kasv, mis võivad avaldada negatiivset mõju ohutule veevarustusele ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsele;

15.

kutsub Andide piirkonna riike üles koostama läbipaistev ja siduv inimõiguste, keskkonnaalaste õiguste ja töötajate õiguste teekaart, mille eesmärk peaks eelkõige olema kaitsta inimõigusi, tugevdada ja täiustada ametiühingutegelaste õigusi ning kaitsta keskkonda; soovitab neil võtta seejuures arvesse Colombia ja USA vahel sõlmitud töötajate õigusi käsitlevat tegevuskava, pöörates erilist tähelepanu järgmisele:

16.

kutsub komisjoni üles toetama kõnealuseid meetmeid koostööprogrammidega hariduse, koolituse ja reguleerimisalase koostöö valdkondades, eelkõige tugevdades Andide piirkonna riikide ametiasutuste suutlikkust tulemuslikult esitada ettepanekuid keskkonnaõigusaktide kohta ning neid jõustada ja hinnata; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon kasutaks täielikult ära arengukoostöö rahastamisvahendit ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit;

17.

tunneb suurt heameelt ohvreid ja maade tagastamist käsitleva uue seaduse üle (tuntud ka kui Ley 1448), mis jõustus Colombias 1. jaanuaril 2012. aastal ning tagab riigis viimased 50 aastat kestnud relvastatud konfliktide ja vägivalla tagajärjel kannatada saanud ligi neljale miljonile ohvrile rahalise kompensatsiooni ja maade tagastamise; rõhutab Colombia valitsuse suurt rahalist panust, mille kogusummaks kujuneb järgmise kümne aasta jooksul hinnanguliselt 25 miljardit USA dollarit, s.o ligi 160 miljonit eurot kuus; rõhutab, et osutatud õigusakti rakendamise üle on vaja kodanikuühiskonnaga tihedalt konsulteerides teostada põhjalikku järelevalvet ning hindamist, eelkõige seoses tagasipöördujate kaitsega;

18.

väljendab heameelt väga vastuolulise luureagentuuri (DAS) laialisaatmise ning selle endise juhi 25 aastaks vangi mõistmise üle, kuivõrd see on oluline märk Colombia valitsuse suhtumise muutusest ja avatusest ning kohtusüsteemi sõltumatusest;

19.

rõhutab, et õigus omandile on samuti üks põhilisi inimõigusi ning kõik kaubanduslepingu osapooled peavad seda kaitsma; hoiatab seetõttu kõiki kaubanduslepingu osapooli ühepoolsete meetmete võtmise eest, mis ohustaksid investeeringute kaitset; toonitab sellega seoses vajadust jõustada tulemuslikult nõuetekohast vaidluste lahendamist;

20.

väljendab heameelt asjaolu üle, et nagu ILO esindaja 29. veebruaril 2012. aastal Brüsselis Euroopa Parlamendis toimunud kaubanduslepingut käsitleval rahvusvahelise kaubanduse komisjoni korraldatud avalikul kuulamisel märkis, on Colombia ja Peruu ratifitseerinud kõik kaheksa ILO peamist konventsiooni ning lisaks kolm neljast tööhaldust käsitlevast konventsioonist; kordab, et on oluline kõik niisugused ILO konventsioonid kiirelt ratifitseerida ja tulemuslikult rakendada, kusjuures Colombia puhul on eriti oluline konventsioon C122 ning Peruu puhul konventsioon C129; paneb kõikidele osapooltele südamele, kui oluline on ratifitseerida ILO konventsioon 135 töötajate esindajate kohta; märgib selles valguses, et ELi 24 liikmesriiki ei ole siiani veel ratifitseerinud ILO põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni C169;

21.

rõhutab, et riikliku tööõiguse rakendamise ja muu hulgas range tööjärelevalve seisukohalt on oluline hea, õiglane ja läbipaistev halduskord ja õiguslik menetluskord, samuti rahvusvahelised inimõiguste standardid kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega; on veendunud, et hea, õiglane ja läbipaistev halduskord ja õiguslik menetluskord on vajalik ka tagamaks, et põhjendamatult ei piirataks suhtlust või sõnavabadust, mis on väga tähtsad selleks, et anda kodanikele võimalus organiseeruda;

22.

on veendunud, et Lissaboni lepingus Euroopa Parlamendile antud uute volitustega rahvusvaheliste lepingute üle kaasnevad ka uued kohustused; teeb seetõttu ettepaneku korraldada 2013. aasta viimases kvartalis nii Euroopa Parlamendis kui ka Colombia või Peruu pealinnas avalik kuulamine; nõuab, et pärast kuulamisi koostataks kaubanduslepingu kohaldamise seniste tulemuste kohta kirjalik aruanne, mis esitatakse nii rahvusvahelise kaubanduse komisjonile kui ka inimõiguste allkomisjonile;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Colombia ja Peruu valitsustele.

15.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 332/58