27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/1

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist komisjoni 2013. aasta tööprogrammi kohta (1),

—

võttes arvesse oma 30. novembri 2012. aasta resolutsiooni teemal „Euroopa Komisjoni õigusloome- ja tööprogrammil põhinevad Regioonide Komitee 2013. aasta prioriteedid” (2),

—

võttes arvesse 16. veebruaril 2012. aastal allkirjastatud Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee koostöölepingut,

1.

näeb 2014. aastat Euroopa Liidu jaoks pöördelise aastana, mida tähistavad Euroopa Parlamendi valimised, uue komisjoni ametissemääramine, uue mitmeaastase finantsraamistiku programmiperioodi 2014–2020 algus, strateegia „Euroopa 2020” vahehindamine ning jätkuv töö majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks ja süvendamiseks;

2.

leiab, et ELi peamised proovikivid 2014. aastal on majanduskasvu ja töökohtade loomine, muutes meie majandust vähese CO2-heitega jätkusuutliku tuleviku nimel, ELi kodakondsuse tugevdamine eeskätt Euroopa Parlamendi valimiste otsustaval hetkel ning usalduse taastamine Euroopa projekti vastu, et tugevdada ELi demokraatlikku legitiimsust, milleks on vaja jätkuvaid jõupingutusi, et kaitsta ELi põhiväärtusi populistlike ja demokraatiavastaste jõudude hävitustöö eest;

3.

on mures, et lähenev volituste lõppemine võib mõjutada Euroopa Komisjoni tegevuse taset, samas kui arvukates valdkondades on vaja kiiret tegutsemist;

4.

tuletab meelde, et oma 20. aastapäeva puhul kavatseb komitee pidada mõttevahetuse teemal, kuidas ta võiks tugevdada oma institutsioonilist ja poliitilist rolli;

5.

kutsub Euroopa Komisjoni esitama aruande Euroopa tuleviku üle peetavate arutelude hetkeseisust, sealhulgas Euroopa kodanike aastal 2013 kodanikega peetud arutelude tulemustest. Samuti innustab komitee Euroopa Komisjoni alustama juba 2014. aastal kodanike taassidumise teemalise arutelu raames ettevalmistusi Euroopa kodanikualgatuse määruse rakendamise teemalise aruande koostamiseks;

6.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti oma ettepanekud määruse eelnõu kohta, millega luuakse ühtne solveerimismehhanism, ning pangandussektori struktuurireformi puudutavate soovituste järelmeetmete kohta;

7.

palub Euroopa Komisjonil esitada ettepaneku nn troika süsteemi läbivaatamiseks, et tagada demokraatlik kontroll ja selle aruandekohustus Euroopa Parlamendi ees;

8.

kutsub üles alustama uuesti läbirääkimisi hoiuste tagamise skeemide direktiivi üle samaaegselt direktiivi ettepanekuga, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik;

9.

märgib käimasoleva katseetapi kontekstis projektivõlakirjade edukat kasutuselevõttu turul ning taotleb kõnealuse algatuse pikendamist järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kogu perioodile ning laiendamist lisaks energia-, transpordi- ja telekommunikatsioonitaristutele ka teistele poliitikavaldkondadele. Komitee teeb ettepaneku laiendada osalust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, et suunata neile piirkondlikke investeerimisfonde ning tugevdada piirkondadel põhinevat Euroopa riskikapitalitööstust;

10.

innustab Euroopa Komisjoni jätkama kohalikul ja piirkondlikul tasandil riigi rahanduse olukorra ja arengute jälgimist oma iga-aastases aruandes riigi rahanduse kohta Euroopa rahaliidus;

11.

leiab, et strateegia „Euroopa 2020” mitterahuldav hetkeolukord ei ole siiani tingitud mitte ainult majanduskriisist ja liikmesriikide vähesest ambitsioonikusest, vaid ka vajakajäämisest kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisel strateegia kujundamisse ja rakendamisse ning üldisemalt strateegia tõelise territoriaalse mõõtme puudumisest;

12.

kutsub komisjoni üles kehtestama kiiresti raamistiku strateegia „Euroopa 2020” vahehindamiseks ning minema kaugemale oma teatatud kavatsusest käivitada metoodika;

13.

tuletab meelde, et jälgib pidevalt strateegia „Euroopa 2020” kõigi juhtalgatuste osas tehtud edusamme ning valmistab juba ette vahehindamist kohalikust ja piirkondlikust vaatenurgast;

14.

taunib asjaolu, et ei 2013. aasta majanduskasvu aruandes ega riigipõhistes soovitustes ei ole viidatud vajadusele kohapõhise lähenemisviisi ja mitmetasandilise partnerluse järele strateegia „Euroopa 2020” rakendamisel, ning nõuab, et Euroopa Komisjon täidaks oma kohustusi tagamaks, et liikmesriigid rajavad riiklike reformikavade koostamisel ja rakendamisel partnerlusi kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

15.

innustab Euroopa Komisjoni määrama kindlaks ja seadma prioriteediks ühtse turu toimimise neis valdkondades, mis kõige tõenäolisemalt toetavad innovatsiooni ja kvaliteetsete töökohtade loomist;

16.

innustab komisjoni tegema ettepanekuid Euroopa tööstuspoliitika kui Euroopa projekti ühe samba kohta, käsitledes seda tõelise poliitilise prioriteedina võrdsel poliitilisel alusel ühtekuuluvuse, taristu ja põllumajandusega;

17.

toetab Euroopa Parlamendi ettepanekut luua tööstuspoliitika juhtrühm, et tuua kokku Euroopa, riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi jõud ning praegu eri tasandite ja valdkondade vahel hajutatud vahendid;

18.

palub Euroopa Komisjonil komiteega ametlikult konsulteerida ELi riigiabi eeskirju reguleerivate uute suuniste väljatöötamise küsimuses;

19.

innustab Euroopa Komisjoni edendama piirkondlike innovatsioonikavade väljatöötamist, hõlmates neisse ka tööstusliku arengu;

20.

palub Euroopa Komisjonil võtta järelmeetmeid komisjoni teatisele „Ettevõtlus 2020”, uurides täiendavalt noorte ettevõtjate ees seisvaid tegelikke takistusi, ning julgustab nende edasisi piiriüleseid vahetusi ja võimalusi;

21.

kordab Euroopa Komisjonile esitatud üleskutset koostada territoriaalse ühtekuuluvuse valge raamat, milles analüüsitaks 2020. aasta territoriaalse tegevuskava ja strateegia „Euroopa 2020” vastastikust mõju ning samuti ühtekuuluvuspoliitika territoriaalset järelmõju aastatel 2007–2013;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles andma aru selle kohta, kas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olid aegsasti ja struktureeritult kaasatud partnerluslepingute ja rakenduskavade 2014–2020 koostamisse kooskõlas ühissätete määrusesse lisatud partnerluse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetega ning partnerluse juhendiga;

23.

palub Euroopa Komisjonil avaldada niipea, kui uued eeskirjad vastu võetakse, kohaliku tasandi osalejate jaoks praktiline kasutajasõbralik juhend uute struktuurifondide kasutamise kohta;

24.

väljendab seoses noorte tööhõive algatusega suurt muret piisavate rahastamisvahendite puudumise pärast kogu järgmise programmiperioodi vältel ning selle keskendumise pärast 2014/2015. aastale, mis seab kahtluse alla algatuse jätkusuutlikkuse ja tõhususe. Seepärast kutsub komitee üles muutma eelkõige mitmeaastase finantsraamistiku määruse artiklit 9f, et kaotada uuelt noorte tööhõive algatuse eelarvelt selgesõnaline 3 miljardi euro piirang. Selline käik on eriti vajalik selleks, et vältida pärast 2016. aastat nende programmide kulutuste koondamist eelarveperioodi lõppu, mis on ühtekuuluvuse jaoks otsustava tähtsusega, nagu piiriülesed koostööprogrammid või Euroopa ühendamise rahastu osad;

25.

teeb Euroopa Komisjoniga kahe institutsiooni vahelises kehtivas kokkuleppes sedastatu järgi koostööd ETKRi integreerimisel ELi poliitikavaldkondadesse ning innustab Euroopa Komisjoni edendama ETKRi kasutamist naabruspoliitika rakendamisel. Komitee uurib võimalusi luua ARLEMi ja CORLEAPi kaudu ETKRe naabruses asuvate partnerriikidega;

26.

kutsub komisjoni koostama teatise teemal „Liikuvus geograafilisi ja demograafilisi väljakutseid pakkuvates piirkondades”;

27.

toetab noortegarantii loomisel tehtud jõupingutusi, arvestades töötuse kõrget taset paljudes liikmesriikides, mis on eriti tõsine noorte jaoks, ning innustab Euroopa Komisjoni seda valdkonda edasi arendama ning selle edust 2014. aasta jooksul aru andma;

28.

kutsub Euroopa Komisjoni esitama sotsiaalinvesteeringute kokkuleppe ettepaneku, nagu on taotlenud ka Euroopa Parlament;

29.

leiab, et sotsiaalmajanduse meetmeteks on vaja suuremat õiguskindlust, ja kutsub sellega seoses üles võtma vastu Euroopa vastastikuste ühingute põhikirja;

30.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tungivamalt innustama finantsasutusi andma väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele laenu ning neisse investeerima, mis on viis tagada nende ellujäämine ning edendada nende kasvu, arvestades VKEde töökohtade loomise potentsiaali kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning eesmärki aidata neil püsiva kriisiga toime tulla. Sellega seoses loodab komitee näha ettepanekuid juunis toimunud Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel kokku lepitud nn uue investeerimiskava kohta ning innustab uusi investeeringuid avatud innovatsiooni ja idufirmadesse;

31.

kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi, et lihtsustada ja vähendada VKEde regulatiivset koormust komisjoni uue õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames ning korrapäraste konsultatsioonide kaudu VKEdega, et teha kindlaks need ELi õigusaktid ja õigusvaldkonnad, mida VKEd peavad kõige koormavamaks (TOP-10 algatus);

32.

kutsub komisjoni üles arendama uut poliitilist lähenemisviisi, milles keskendutakse ettevõtluse ja aruka spetsialiseerumise strateegiatele ning ettevõtluse vaimus toimuvale avastamisprotsessile kõigil haridustasanditel alates algkoolist kuni kutse- ja ülikoolideni. Rõhuasetus peaks olema sellel, kuidas eurooplased – alates kohaliku ja piirkondliku tasandi juhtidest kuni tööstuse esindajate ja alustavate ettevõtjateni – oskavad suhelda algkooliõpilastega nii, et ettevõtlikkus nende suhtumises ja igapäevases tegevuses suureneks juba varajasest east alates;

33.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise ning restruktureerimise ettevalmistamise ja juhtimise kohta, nagu on kirjeldatud Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioonis;

34.

kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama aruande hilinenud maksete direktiivi rakendamise kohta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul valitsustasandil;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist justiits- ja sisepoliitika ning konkreetselt rände- ja varjupaigapoliitika ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse ja ohvrite kaitse poliitika kujundamisse ja rakendamisse;

36.

kordab oma pühendumust strateegilisele partnerlusele, mille Euroopa Komisjon 2012. aastal välja pakkus ja mis toimub kolmandate riikide kodanike integratsiooni käsitleva muudetud Euroopa tegevuskava ning Euroopa integratsioonifoorumi raames läbi viidud poliitikadialoogi kaudu. Komitee kutsub komisjoni üles nõudma kõnealuses poliitikavaldkonnas territoriaalsete paktide kasutamist, nagu on soovitatud komisjoni muudetud integratsioonikavas;

37.

kutsub Euroopa Komisjoni üles muutma riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise direktiivi 2004/18/EÜ selliselt, et „kohapeal toodetud” oleks standardne valikukriteerium näiteks koolidele, hooldekodudele ja avaliku sektori asutustele toidu tarnimist puudutavates pakkumismenetlustes (3);

38.

kutsub üles hoolikalt hindama kõigi nende ettepanekute territoriaalset mõju, milles soovitakse kaotada tururegulatsiooni mehhanismid põllumajanduses, sealhulgas kahepoolsed kaubanduslepingud ja assotsieerimislepingud, ning kontrollida, kas kõnealused ettepanekud on kooskõlas Lissaboni lepingus sätestatud territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga;

39.

nõuab komisjonilt Euroopa maaelu arengu strateegia koostamist, et viia uuesti tasakaalu ressursside jagamine maapiirkondadele, mille arengutase jääb alla ELi keskmise;

40.

toonitab, kuivõrd oluline on uue, piirkondlikult toimuva otsustusprotsessi tõhus rakendamine reformitud ühise kalanduspoliitika raames, kus otsuseid tehakse praeguse ELi mikrojuhtimistasandi asemel merebasseinide tasandil, ning kõigi sidusrühmade tihedam kaasamine. Komitee on mures komisjoni delegeeritud õigusaktide kasutamise pärast, kuna seda ei tohiks teha iga kalandus- ja merepiirkonna iseärasuste arvelt;

41.

tuletab meelde taastuvenergiaga varustamisele ülemineku võtmerolli ELi kliima- ja energiapoliitikas. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles esitama ettepaneku 2020. aastaks seatud taastuvenergia eesmärgi õiguslikult siduvaks suurendamiseks 30 %-ni ning samuti 2030. ja 2040. aastaks seatud vahe-eesmärkide siduvaks suurendamiseks, et jõuda 2050. aastaks 100 %-lise taastuvenergiaga varustatuseni;

42.

palub Euroopa Komisjonil käivitada 2014. aastal ressursitõhususe tegevuskava (4) raames täiendavaid algatusi, nt kehtestada lisaks ressursitootlikkuse põhinäitajale tegevuskava peamise eesmärgi – parandada majandustulemusi, vähendades survet loodusvaradele – mõõtmiseks täiendavaid ressursitõhususe näitajaid ning kehtestada uus põhinäitaja looduskapitali ja ressursikasutuse keskkonnamõju mõõtmiseks ja arendada nimetatud näitajate alusel edasi eesmärki võimaldada mõõta pidevalt ja väikeste kuludega edusamme ressursitõhususe parandamisel. Komitee kordab oma üleskutset Euroopa Komisjonile arendada meetmeid keskkonnahoidlike riigihangete kohustuslike eesmärkide suunas, võttes samas arvesse, et riigihange sisaldab ka teisi olulisi tegureid (5);

43.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et jäätmeid käsitlevate õigusaktide ning praeguste jäätmetekke vältimise, jäätmete korduskasutuse, ringlussevõtu, taaskasutamise ja prügilasse ladestamise vältimise sihtide läbivaatamisel 2014. aastal võetakse asjakohaselt arvesse komitee selleteemalist perspektiivarvamust, mille koostamist Euroopa Komisjon taotles. Läbivaatamine peaks vastama ressursitõhususe tegevuskavas kehtestatud „kaugelepürgivatele eesmärkidele”, sillutades teed majanduse suunas, mis põhineb korduskasutusel ja ringlussevõtul ning mille jäätmejääkide teke on nullilähedane. Komitee nõuab, et 2014. aastal toimuva läbivaatamise kontekstis pöörataks eritähelepanu plastijäätmetele;

44.

kutsub rohelise raamatu järelmeetmena Euroopa Komisjoni üles koostama ambitsioonika uue kliima- ja energiaraamistiku kuni 2030. aastani. Raamistikus peab konkreetselt sätestama kõrgemad ELi kaasrahastamise määrad neile taristuprojektidele, mis toetavad kliimamuutuste alaseid eesmärke ning on olulises osas kliimaga seotud;

45.

soovib, et komisjon koostaks kütteostuvõimetuse strateegia, millega kaasnevad asjakohased ettepanekud, sealhulgas kogu ELi hõlmav kütteostuvõimetuse määratlus;

46.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema kõik jõupingutused energiatõhususe edendamiseks ning esitama siduvad riiklikud energiatõhususe eesmärgid koos üksikasjaliku eelarvemõju hindamise ja finantsmeetmete paketiga. Komitee kordab vajadust poliitika rakendamise järele kõnealuses valdkonnas, et austada partnerluspõhimõtet ning järgida mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi;

47.

kutsub Euroopa Komisjoni üles alustama ja viima lõpuni parema õigusloome strateegia ning eelkõige õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames kavandatud mitmeid hindamisi ning tuletab meelde pakkumist anda omapoolne panus oma konsultatsioonivõrgustike kaudu;

48.

nõuab, et Euroopa Komisjon muudaks territoriaalse mõjuhindamise toimivaks ja teatud poliitikavaldkondades kohustuslikuks. Komitee kordab oma valmisolekut tihedaks koostööks komisjoniga kõnealuses valdkonnas ning teeb ettepaneku muuta regionaal- ja linnaarengu peadirektoraat territoriaalse mõjuhindamise ühtseks kontaktpunktiks;

49.

kutsub komisjoni edastama komiteele ettepanekuid koostööks piirkondade ja kohalike omavalitsustega konsulteerimisel õigusloome-eelses etapis (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli artikkel 2) ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimise valdkonnas;

50.

kutsub Euroopa Komisjoni parandama kultuuri- ja loomesektori ELi õigusraamistikku, keskendudes lihtsustamisele ja rahastamisele juurdepääsule. Kultuuri- ja loomesektor tuleks strateegiasse „Euroopa 2020” paremini integreerida;

51.

kutsub innovatsiooni tehtavate investeeringute paketi järgselt Euroopa Komisjoni üles selgelt määratlema ja esile tõstma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli avaliku ja erasektori partnerluse programmides ja projektides. Piirkonnad ja linnad on kesksed osalejad innovaatilise keskkonna jaoks sobivate raamtingimuste loomisel. Vahendajatena toovad nad oma territooriumil kokku innovatsioonikolmnurga peamised osalejad, akadeemilise ringkonna, ülikoolide, teadlaste, tööstuse ja ettevõtete esindajad;

52.

rõhutab vajadust avaldada teatis säästva ja konkurentsivõimelise kultuuriturismi strateegia kui vahendi kohta uute töövõimaluste toetamiseks ning kohaliku ja piirkondliku majanduse tugevdamiseks. Selline strateegia võiks pakkuda ühise raamistiku Euroopa piirkondade arhitektuuri-, etnograafia- ja tööstuspärandi edendamiseks ja rahastamiseks;

53.

tunnustab Euroopa Komisjoni kavatsust süvendada koostööd Regioonide Komiteega kohaliku ja piirkondliku mõõtme laiendamisel laienemisprotsessis. Komitee kutsub seda küsimust käsitlema iga-aastases laienemise arenguaruandes;

54.

kutsub komisjoni üles uurima täiendavalt võimalusi laiendada kohalike omavalitsuste programmi idapartnerluse ning Euroopa – Vahemere piirkonna partnerriikide kohalikele omavalitsustele;

55.

kutsub Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles säilitama uues idapartnerluse teekaardis „rohkema eest rohkem” lähenemisviis. Seeläbi peaks algatust käsitletama rohkem kui vahendit Euroopa Liidu panuse ümberkujundava mõju kasutamiseks ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks algatuse rakendamisse;

56.

tervitab Euroopa – Vahemere piirkonna koostöö kontekstis rõhu asetamist piirkondlikule arengule ning sooviks näha ARLEMi kaasamist nn regionaalarengu pilootprojektidesse;

57.

tuletab meelde oma täielikku toetust ettepanekule kuulutada 2015. aasta Euroopa arenguaastaks, et tagada aastatuhande arengueesmärkide järelmeetmed, ning tervitab Euroopa Komisjoni käivitatud arutelusid tulevase arengu edendamise üldise lähenemisviisi üle. Komitee kutsub komisjoni üles kaitsma 2015. aasta järgsete aastatuhande arengueesmärkide üldist raamistikku, milles ühendatakse säästva arengu kolm mõõdet: majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane;

58.

loodab, et komitee soovitusi võetakse nõuetekohaselt arvesse komisjoni 2014. aasta tööprogrammi väljatöötamisel, ning teeb Regioonide Komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Komisjoni presidendile, Euroopa Parlamendi presidendile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile Leedule ning tulevastele eesistujariikidele Kreekale ja Itaaliale.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/6

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 1. veebruari 2013. aasta resolutsiooni „Majandus- ja rahaliidu jätkusuutlik tulevik” (1);

—

võttes arvesse kahte komisjoni 20. märtsil 2013 avaldatud teatist: „Oluliste majanduspoliitika reformikavade eelkoordineerimine” (COM(2013) 166 final) ja „Lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendi kasutuselevõtmine”(COM(2013) 165 final);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsiooni, mis käsitleb uusi seadusandlikke ettepanekuid majandus- ja rahaliidu kohta ning vastust komisjoni teatistele (2013/2609(RSP));

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 27.–28. juuni 2013. aasta kohtumise lõppjäreldusi;

—

võttes arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

—

meenutab majandus- ja rahaliidu põhimõtteid ja eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 3 ja 120;

—

rõhutab, et juba heakskiidetud meetmete rakendamine peab olema olulisemal kohal kui uued ettepanekud, ning nõustub Euroopa Parlamendiga, et mis tahes uue seadusandliku algatuse puhul tuleb tõendada selge lisaväärtuse olemasolu, võrreldes juba toimivate vahenditega;

—

rõhutab, et kõigis majandus- ja rahaliidu arengu kohta tehtavates otsustes tuleb täiel määral tunnistada ja igal võimalusel kindlustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli majanduse tugevdamisel, töökohtade loomisel ja majanduskasvu soodustamisel;

—

peab ühtset järelevalvemehhanismi käsitlevaid ettepanekuid, millega antakse keskne roll Euroopa Keskpangale ja reformitakse Euroopa Pangandusjärelevalve rolli, sammuks suurema läbipaistvuse ja demokraatlikuma aruandekohustuse suunas;

—

tervitab 27.–28. juuni 2013. aasta Euroopa Ülemkogu üleskutset Euroopa Komisjonile esitada võimalikult kiiresti ettepanekud ühtse solveerimismehhanismi loomist käsitleva määruse eelnõu kohta ning toetab kavatsust võtta asjaomane õigusakt vastu enne praeguse seadusandlusperioodi lõppu;

—

ootab, et Euroopa Komisjon tooks oma ettepanekus eelkoordineerimise kohta, mille avaldamine on kavas 2013. aasta sügisel, selgelt välja erinevuse kõnealuse koordineerimise ja muude instrumentide ja mehhanismide vahel, mis juba kehtivad (nt Euroopa poolaasta) või mis on kavas (nt lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahend, vt allpool);

—

rõhutab, et Euroopa Komisjoni ettepanekut viia ellu kõige olulisemate majanduspoliitika reformide eelkoordineerimine, milles osalevad vaid komisjon ja nõukogu, tuleb täiendada ELi ja liikmesriikide meetmetega, mis tagavad nõuetekohase konsulteerimise asjaomaste kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning nende asjakohase teavitamise;

—

palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel pöörata ELi oluliste majanduspoliitika reformide eelkoordineerimisel erilist tähelepanu piirkondlikule ülekanduvale mõjule ja selle võimalikule mõjule riigi rahanduse jätkusuutlikkusele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele;

—

rõhutab, et arvestades tugevat seost lepinguliste kokkulepete ja kavandatava eelkoordineerimise menetluse vahel, peaks tugev seos olema ka kahe menetluse juhtimise ja demokraatliku aruandekohustuse vahel. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et kui kaalul on piirkondlik ülekanduv mõju, oleks tagatud Regioonide Komitee ja asjaomaste piirkondlike asutuste kaasamine ELi tasandi majandusdialoogi protsessi;

—

nõustub sellega, et eelkoordineerimine peaks puudutama vaid olulisi riiklikke majanduspoliitika reformikavu, ning rõhutab, et hõlmatud peaksid olema ka sotsiaalkaitse süsteemide reformid, sest neil võib olla liikmesriikides oluline mõju;

—

avaldab kahetsust, et majandus- ja rahaliidu demokraatliku legitiimsuse ja aruandekohustuse samba osas on tehtud vähe konkreetseid edusamme vältimaks kogu protsessi kahtluse alla sattumist, kui näib, et Euroopa Komisjon ja teised liikmesriigid sekkuvad otsustesse, mis varem on tavaliselt tehtud riigi või isegi piirkonna tasandil;

—

kinnitab taas oma veendumust, et tiheda ja toimiva majandus- ja rahaliidu saavutamiseks on vaja fiskaalvõimekust, ning nõustub, et kavandatud vahend võib olla kasulik samm selles suunas;

—

leiab, et uus vahend peaks täiendama ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, ning väljendab seetõttu kahtlusi uue vahendi nime suhtes, arvestades „lähenemise” ja „ühtekuuluvuse” mõistete ühtivust, mis võib viidata nende kattuvusele;

—

tervitab struktuuripoliitika tugevama kooskõlastamise ja jõustamise mehhanismi kehtestamist liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel sõlmitud lepinguliste kokkulepete alusel. Komitee rõhutab, et selliste kokkulepetega peab kaasnema ühine otsustusprotsess ja rakendamine, ning soovib seepärast, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks lepinguliste kokkulepete väljatöötamisse, võttes sealjuures nõuetekohaselt arvesse riiklikke õigusakte. Vahend peaks siiski olema vabatahtlikkuse alusel avatud ka euroalasse mittekuuluvatele liikmesriikidele;

—

väljendab muret selle üle, et komisjoni teatises praegusel kujul kavandatud lepingulised kokkulepped põhjustavad lisakoormust valitsemisele, mis on juba niigi keeruline uute majandusjärelevalve normide (riiklikud reformikavad, riigipõhised soovitused ja seonduvad sanktsioonid) ja reformitud ühtekuuluvuspoliitika tõttu (partnerluslepingud, rakenduskavad ja seonduvad eeltingimused);

—

leiab, et struktuurireformide elluviimine on pikaajaline protsess, mis vajab mitmeaastast kavandamist, ning peab seega küsitavaks, kas on vaja luua seos kõnealuse uue vahendi käivitamise ja Euroopa poolaasta vahel;

—

kutsub üles võtma lepinguliste kokkulepete aluseks ühenduse meetodi, kaasates sellesse täielikult Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamendid;

—

nõustub sellega, et EL peaks võtma liikmesriigi tasandil elluviidavate struktuurireformide osas kasutusele konstruktiivse lähenemisviisi, milles kasutatakse tasakaalustatult sanktsioone ja stiimuleid;

—

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on struktuurireformidega seotud valdkondades otsesed volitused ning seepärast tuleb nad kaasata kõnealuste lepinguliste kokkulepete väljatöötamisse ja rakendamisse;

—

rõhutab, et seepärast peaksid eelnimetatud mitmeaastane kavandamine ja selle rakendamine toetuma kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasavale ning nende pädevusi arvesse võtvale tõhusale mitmetasandilisele valitsemisele;

—

tervitab asjaolu, et 27.–28. juunil 2013 toimunud Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel tunnistati vajadust tugevdada majandus- ja rahaliidu sotsiaalset mõõdet. Selles valguses väljendab komitee taas toetust Euroopa Parlamendi üleskutsele liikmesriikidele allkirjastada sotsiaalinvesteeringute kokkulepe, mis seaks investeerimiseesmärgid liikmesriigi tasandil tehtavatele sotsiaalsetele investeeringutele, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” tööhõive-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna eesmärgid.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/8

—

märgib, et puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed piirialatöötajate kohta;

—

nõuab, et muudetaks direktiivi [meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist] (COM(2013) 236 final) artiklit 5, et võimaldada liikmesriikidel nimetada ka piirkonnaülesed organisatsioonid, kes tegelevad kõigi töötajate või nende pereliikmete võrdse kohtlemise edendamise, analüüsi, seire ja toetamisega.

—

rõhutab, et EURESi koordineerimine liikmesriikides (millega alustatakse alates 2015. aastast) peaks toimuma tihedas süstemaatilises koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

—

samuti juhib tähelepanu piirkonnaülestele nõuande- ja eksperdiorganisatsioonide väga olulisele rollile;

—

väljendab kahetsust, et koordineerimise puudumine miinimumpalka käsitlevate eeskirjade valdkonnas viib eelkõige piirialadel ohuni, et tööjõumahukates tööstusharudes ja teenustes hakatakse kasutama allhanget ning sotsiaalset dumpingut.

Raportöör

Karl-Heinz LAMBERTZ (BE/PSE), Belgia saksakeelse kogukonna peaminister

1.

meenutab, et strateegias „Euroopa 2020” rõhutatakse nii liikuvuse positiivset mõju Euroopa tööturu integratsioonile kui ka selle mõju ELi töötajate kohanemisvõime ja tööalase konkurentsivõime parandamisele;

2.

täheldab, et paradoksaalne olukord, kus mõnes suure pikaajalise töötusega valdkonnas esineb eelkõige madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel tööjõupuudus, vajab suuremat paindlikkust ja liikuvust Euroopa piirialadel;

3.

rõhutab, et eelkõige just noorte jaoks annab liikuvus võimaluse oma oskusi ja teadmisi parandada ning uusi kogemusi saada. Seepärast avaldab komitee kindlat toetust Euroopa Komisjoni algatustele, milles keskendutakse noortele, näiteks Euroopa noorte tööhõive algatus, sh 2013. aasta märtsis heaks kiidetud Euroopa noortegarantii, juhtalgatus „Noorte liikuvus” või pilootprojekt „Sinu esimene EURESi töökoht”;

4.

rõhutab töötajate liikuvuse sotsiaalset mõõdet ning selle panust jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamisse;

5.

tervitab Euroopa Komisjoni otsust ajakohastada ja täiustada EURESi tööotsijate liikuvuse alast võrgustikku, mis võib aidata suurendada töötajate liikuvust liikmesriikide vahel. See reform peaks samuti aitama soodustada liikuvust piirialadel, kus liikuvusvood on kõige suuremad, tugevdades lisaks olemasolevaid EURES-T võrgustikke;

6.

märgib, et pärast Regioonide Komitee esimese arvamuse vastuvõtmist piirialatöötajate kohta 29. septembril 2004 on töötajate liikuvusega seoses esile kerkinud uued probleemid, aga ka uued võimalused;

7.

tervitab Euroopa Komisjoni direktiivi ettepanekut meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist (COM(2013) 236 final), et jõustada 5. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires. Komitee leiab, et õiguslikult eripärane olukord, kus tehakse direktiivi ettepanek, et jõustada määrus, mis põhimõtteliselt on ise vahetult kohaldatav, näitab liikmesriikide õiguse ja halduse tasandil püsivate juriidiliste ja halduslike väljakutsete probleemsust töötajate vaba liikumise valdkonnas. Komitee nõuab, et muudetaks direktiivi artiklit 5, et võimaldada liikmesriikidel nimetada ka piirkonnaülesed organisatsioonid, kes tegelevad kõigi töötajate või nende pereliikmete võrdse kohtlemise edendamise, analüüsi, seire ja toetamisega. Komitee nõuab, et teda kaasataks nende hulka, kellele esitatakse aruanne direktiivi rakendamise kohta (artikkel 10);

8.

tervitab töötajate liikumisvabadust liidu piires käsitleva määruse (EL) nr 492/2011 vastuvõtmist 5. aprillil 2011, millega kodifitseeritakse määrus (EMÜ) nr 1612/68 ja tugevdatakse liikuvate töötajate õigusi kehtivate seaduste rakendamisel;

9.

tunnistab sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamist käsitleva määruse (EÜ) nr 883/2004 ja selle rakendamise korda sätestava määruse (EÜ) nr 987/2009 positiivset mõju. Neid kahte määrust muudeti viimati määrusega (EL) nr 465/2012, millega lihtsustati ja ajakohastati ELi õigust;

10.

toetab Euroopa Komisjoni algatust, millega soovitakse paremini kaitsta lähetatud töötajate õigusi. Sellised töötajad moodustavad mõnel piirialal üsna suure töötajate rühma. Kavandatud direktiiv direktiivi 96/71/EÜ jõustamise kohta võib aidata vähendada praegusi jõustamise piiranguid ning parandada koostööd vastutavate riigiasutuste vahel. Siiski tuletab komitee meelde oma 29. novembri 2012. aasta arvamust, milles komitee:

11.

meenutab, et üle kolmandiku ELi kodanikest elab piirialadel, kus piiri ületamine vabaajategevusele, kultuuriüritusele või tööle minekul on osa nende igapäevaelust. Seepärast on liikuvuse ees seisvad õiguslikud ja praktilised takistused neis valdkondades eriti problemaatilised;

12.

märgib, et piirialatöötajate kohta puuduvad usaldusväärsed statistilised andmed. Määruse (EMÜ) nr 1408/71 määratluse kohaselt on piirialatöötaja „töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, kes töötab või tegutseb ühe liikmesriigi territooriumil ja elab mõne teise liikmesriigi territooriumil, kuhu ta korrapäraselt naaseb iga päev või vähemalt kord nädalas”. Euroopa Komisjoni jaoks 2009. aastal koostatud aruandes „Scientific Report on the Mobility of Cross-Border Workers within the EU-27/EEA/EFTA Countries” märgitakse, et 2006.–2007. aastal oli ELis (sealhulgas Euroopa Majanduspiirkond / Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon) piiriüleseid töötajaid ligikaudu 780 000. Ajavahemikul 2000–2006/2007 suurenes Euroopa Liidu 15 liikmesriigi ning Euroopa Majanduspiirkonna ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni riikide piirialatöötajate arv 26 %.

13.

märgib, et enamik piiriüleseid liikuvusvooge on koondunud Loode-Euroopasse ja Skandinaavia lõunaosasse. Piiriülese töötajate liikuvuse maht on märkimisväärne ka mõnel uute sisepiiride piirialal (nt Eesti ja Soome, Ungari ja Austria vahel). Euroopa Piirialade Ühendus avaldas 2012. aastal üksikasjaliku aruande, milles analüüsitakse piiriülese töötajate liikuvuse mahtu eri geograafilistes piirkondades ning märgitakse ära piirialatöötajate vajadused teabe ja teenuste järele;

14.

märgib, et ELi laienemine 2004. ja 2007. aastal on avaldanud vaid tagasihoidlikku mõju töötajate liikuvusele üle nn vanade välispiiride. Nn uutest liikmesriikidest pärit üle piiri tööle käivad töötajad moodustavad alla 15 % piiriülestest töötajatest. Kuid teabepäringud töövõimaluste ja -tingimuste kohta naaberriikides on nn vanade välispiiride läheduses märkimisväärselt kasvanud, eelkõige pärast seda, kui 2011. aasta mais kaotati kõik järelejäänud tööturupiirangud, välja arvatud need, mis kehtivad Bulgaaria ja Rumeenia suhtes;

15.

jagab komisjoni seisukohta (1), et liikuvate töötajate arv Euroopas on liiga väike selleks, et saavutada tõeline Euroopa tööturg. 2011. aasta ELi tööjõu-uuringu andmetel elas ainult 3,1 % tööealistest Euroopa kodanikest (15–64) mõnes muus liikmesriigis. Komitee leiab, et piiriüleste töötajate arv võiks olla suurem, eelkõige siis, kui inimestele jagataks paremat ja usaldusväärsemat teavet ning personaalset tuge. Ametiühingud võiksid sihipäraselt anda panuse sellesse toetusse, näiteks kaitstes töötajaid rahvusvahelistes töösuhetes. Need eesmärgid peaksid kajastuma ka Euroopa 2014.–2020. aasta rahastamisprogrammide prioriteetide üle peetavates konsultatsioonides. Samuti kutsub komitee liikmesriike selgesõnaliselt üles tagama piisava rahastamise EURESi prioriteetidele;

16.

tervitab Euroopa Komisjoni 2012. aastal käivitatud algatust analüüsida piiriüleste töötajate maksustamist. Maksutõkked on piirialatöötajate jaoks endiselt üks suur probleemide allikas. Neil on ikka veel raske saada maksusoodustusi ja maksuvabastusi ning arvata maha makse, milleks neil oleks võimalus siis, kui nad ei oleks piirialatöötajad;

17.

peab sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eeskirjade keerukust väga suureks probleemiks. On väga raske vähendada sotsiaalkindlustussüsteemide erinevustega seonduvaid probleeme ELis, sest riiklikud õigusnormid ja halduseeskirjad muutuvad pidevalt ja tekitavad juurde uusi probleeme. Seepärast tuleb veelgi parandada juurdepääsu usaldusväärsele ja korrapäraselt ajakohastatud teabele ning nõuandeteenustele. Kuna piirialatöötajate olukord on tavapärastest olukordadest väga erinev, peab piirialatöötajatel olema juurdepääs personaalsele teabele. Oluline vahend on ka e-teenused, kuid need ei saa asendada personaalset teenust;

18.

märgib, et sageli esineb ebakindlust selles osas, kuidas kehtivaid õiguslikke aluseid tõlgendada ja kohaldada. Seega tekivad mõned probleemid sageli vaid seepärast, et ametivõimude seas ei valitse üksmeelt asjakohase seaduse rakendamise osas;

19.

on teadlik, et kultuurilisi tõkkeid, nagu ebapiisav keeleoskus, ei ole võimalik lühikese ajaga ületada. Siiski võib sihipärasem keeleõpe aidata muuta suhtumist töötajate liikuvusse. Lisaks on nii õppijate kui ka töötajate kutsepraktikat ja õpipoisiõpet edendavate mehhanismide loomine väga tähtis Euroopa piirialadel paindlikkuse ja liikuvuse soodustamiseks;

20.

märgib, et kutsekvalifikatsioonide puudulik tunnustamine takistab endiselt töötajate vaba liikumist. Töötajate liikuvuse soodustamiseks võttis Euroopa Komisjon 2011. aasta detsembris vastu ettepaneku ajakohastada direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, millega võetakse kasutusele Euroopa kutsekaart ja lihtsustatakse juurdepääsu teabele. Kuid eelkõige reguleeritud kutsealad tekitavad endiselt probleeme, sest liikmesriigi seaduste kohaselt on nende puhul vaja tõendada konkreetset kutsekvalifikatsiooni. Sellistel juhtudel võib tunnustamise protsess olla keeruline ning liikmesriigiti väga erinev;

21.

kardab, et alates 2015. aastast on töötajatele ja tööotsijatele nõuandeteenuste pakkumine EURESi jaoks vähem prioriteetne, sest tähelepanu all on oskuste ja töökohtade kokkuviimine ning tööandjatele teenuse pakkumine, mitte nõuandmine sotsiaalkindlustuse, maksude, palkade ja töötingimuste kohta. Komitee soovib rõhutada, et töötajatele ja tööotsijatele nõuandmise teenust tulebki just tugevdada, näiteks tugevdades piirialal asuvaid teabepunkte töötajate ja tööotsijate jaoks ning andes sotsiaalpartneritele rohkem võimalusi piirialatöötajatele nõuandeteenust pakkuda;

22.

väljendab kahetsust, et koordineerimise puudumine miinimumpalka käsitlevate eeskirjade valdkonnas viib eelkõige piirialadel ohuni, et tööjõumahukates tööstusharudes ja teenustes hakatakse kasutama allhanget ning sotsiaalset dumpingut. Seetõttu kutsub komitee üles kujundama miinimumpalga koordineerimist ELi tasandil, võttes seejuures arvesse tööturu tingimusi ja sotsiaalpartnerite rolli;

23.

märgib, et palgataseme ja/või maksumäära erinevused võivad olla piirialade ettevõtetele stiimuliks viia oma tegevus naaberriiki. Selle tagajärjel muutuvad ettevõtte töötajad tahtmatult piirialatöötajateks;

24.

ootab, et reformid ELi pangandusliidu loomiseks tegeleksid kapitaliturgude killustumisega, mis kujutab endast peamist takistust selle ees, et tagada piirialade VKEdele võrdsed tingimused kapitalile ligipääsul;

25.

täheldab, et nn uute ja vanade liikmesriikide vahelised palgaerinevused põhjustavad mõnikord palgadumpingut ja ebakohaseid töötingimusi. See tekitab erilisi probleeme olemasolevatele nõuandeteenustele nn vanadel välispiiridel. Komitee kutsub komisjoni üles tagama madalama palgatasemega riikidest pärit piirialatöötajate mittediskrimineerimise kõrgema palgatasemega riikides;

26.

meenutab, et piiriülese töötajate liikuvuse maht sõltub mitmetest teguritest. Palgaerinevused ja paremad töövõimalused on olulised tegurid. Piiriülest töötajate liikuvust soodustavad ka hästi toimiv piirkondlik ja piiriülene ühistranspordivõrk ning naaberriigi keele hea oskus;

27.

rõhutab, et EURESi koordineerimine liikmesriikides (millega alustatakse alates 2015. aastast) peaks toimuma tihedas süstemaatilises koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

28.

leiab, et süstemaatiline piiriülene koostöö kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on oluline tingimus juhtimaks ametiasutuste tähelepanu liikuvust takistavatele tõketele ning püüdmaks neid ületada;

29.

rõhutab piirialatöötajatele kättesaadavate teabe- ja nõuandeteenuste lisaväärtust Euroopa piirialadel ja piiriülestes piirkondades. Kohalikul ja piirkondlikul tasandil on üle 35 teabepunkti, kus antakse piiriülestele töötajatele personaalset nõu ja teavet. Nende teadmisi ja kogemusi tuleks kasutada Euroopa ja liikmesriikide tasandil nimetatud probleeme lahendades;

30.

tunnistab Euroopa piirialade jõupingutusi piiriülese töötajate liikuvuse soodustamiseks, otsides samal ajal lahendusi liikuvust takistavatele tõketele. Avaldatud on mitmeid aruandeid, milles analüüsitakse üksikasjalikult piirialatöötajate probleeme ja raskusi konkreetsetes piiriülestes piirkondades (nt aruanne takistuste kohta Galicias ja Põhja-Portugalis ning Sønderjyllandi ja Schleswigi piirkonnas). Samuti juhib komitee tähelepanu piirkonnaülestele nõuande- ja eksperdiorganisatsioonide väga olulisele rollile. Näitena võib tuua euroregiooni SaarLorLuxi piirialatöötajate rakkerühma, mis teeb piiriülest koostööd sotsiaal- ja majanduspartneritega ning poliitiliste otsuste langetajatega ELi ja liikmesriigi tasandil. Komitee toetab kõiki jõupingutusi, mida tehakse selliste organisatsioonide jätkamise tagamiseks;

31.

leiab, et ELi õigusinstrument Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR) pakub uusi võimalusi töötajate liikuvuse edendamiseks ja soodustamiseks ELis. Arvestades asjaolu, et ETKRi töötajad pärinevad tavaliselt mitmest liikmesriigist, saab ETKRide kogemusi seoses liikuvuse ees seisvate õiguslike ja praktiliste takistustega kasutada sellele olukorrale praktiliste lahenduste otsimisel;

32.

tunnustab veebiteenuste SOLVIT ja Teie Euroopa Nõuanne pühendumist, mis aitab ELi kodanikel ja ettevõtetel mõista ja kaitsta oma õigusi ELis. SOLVITile saadetakse igal aastal üle 1 300 päringu. See arv võiks olla veelgi suurem, kui see teenus oleks ELi kodanike ja ettevõtete seas rohkem tuntud. Komitee kutsub seepärast liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi suurendama teadlikkust SOLVITi keskustest, eelkõige VKEde seas, ning suurendama SOLVITi keskuste töötajate arvu, et nad saaksid päringutele kiiremini vastata;

33.

rõhutab, et olemasolevad nõuandevõrgustikud (nt EURES-T, euroregioonide eksperdivõrgustikud) ja teabepunktid piirialatöötajate jaoks osutavad erakordset teenust ja pakuvad suurt tuge Euroopa Komisjoni jõupingutustele suurendada töötajate liikuvust ELis. Seega tuleks liikuvust soodustavaid piiriüleseid nõuandeteenuseid, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite pakutavaid teenuseid, pidada Euroopa ülesandeks ning nad peaksid saama vajalikku rahalist toetust;

34.

kutsub Euroopa Komisjoni üles jälgima korrapäraselt ELi töötajate vaba liikumist, mittediskrimineerimist ja sotsiaalkindlustuse alast kooskõlastamist käsitlevate õigusaktide rakendamist ELi liikmesriikides ning aitama aktiivselt kaasa töötajate sotsiaalsete õiguste paremale kaitsmisele ELis, suurendades lisaks sellele kõikide liikmesriikide vastutust kontrolli tugevdamisel, et võidelda mitteametliku töötamise vastu. Samuti tuleks korrapäraselt koguda kvantitatiivset ja kvalitatiivset teavet piiriülese töötajate liikuvuse kohta ELis, et reageerida paremini uutele arengusuundadele ja probleemidele;

35.

tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli töötajate liikuvuse edendamisel. EL peaks kasutama oma kogemusi ja teadmisi ning töötama omavalitsustega koostöös välja ühiseid arusaamu, mis soodustaksid geograafilist liikuvust ja aitaksid luua tõelist Euroopa tööturgu;

36.

toetab mõtet jälgida tööturgu piiriüleselt ning koguda kohalikul ja piirkondlikul tasandil usaldusväärset statistilist materjali. Piisavate andmete kättesaadavus on oluline tööturu integreeritud strateegiate ja poliitikameetmete väljatöötamisel, et reageerida praegu esilekerkivatele suundumustele;

37.

leiab, et poliitiline dialoog Euroopa, liikmesriikide, piirkondade ja kohalikul tasandil ning samuti dialoog töötajaid ja tööandjaid koondavate organisatsioonidega on hädavajalik, et suuta lahendada järjest tekkivaid probleeme, nagu demograafilised muutused või kvalifitseeritud tööjõu puudus;

38.

teeb ettepaneku käivitada Euroopa tasandi platvorm, mis tuvastaks piirialatöötajate ees seisvad probleemid ning koostaks soovitusi nende lahendamiseks. Platvorm tagaks teadmiste vahetuse ja võimaliku koostoime kasutamise ning mõjuks soodsalt dialoogile vastutavate poliitiliste ja haldusasutustega;

39.

soovitab koostada korrapäraselt ajakohastatava põhjaliku nimekirja kõige pakilisematest liikuvust takistavatest tõketest ja probleemidest koos võimalike lahendustega.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/13

—

mõistab territoriaalse ühtekuuluvuse all kolmemõõtmelist kontseptsiooni, millega Euroopa ja liikmesriikide ametiasutused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid arvestama oma vastutusalasse kuuluvate meetmete rakendamisel; väljendab kahetsust, et komisjoni töödokumendis territoriaalse mõju hindamise kohta käsitletakse neist kolmest mõõtmest vaid esimest, ja soovitab dokumenti vastavalt täiendada;

—

soovitab strateegia „Euroopa 2020” pideva järelevalve raames kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast kõnealuse strateegia ruumilisi mõjusid rohkem arvesse võtta;

—

ei arva, et territoriaalse mõju hindamine tuleks läbi viia üksnes juhul, kui ettepanekus keskendutakse selgelt kindlatele piirkondadele või kui ettepanekul tundub olevat laiaulatuslik ebaühtlane territoriaalne mõju ja leiab, et ühtegi poliitikavaldkonda ei tohiks a priori territoriaalse mõju hindamisest välja arvata;

—

nõuab, et valdkondlike poliitikameetmete puhul tuleks analüüsida territoriaalset mõõdet samaväärsena majandusliku, ökoloogilise ja sotsiaalse mõõtmega, eelkõige seoses mõjuga – sealhulgas territoriaalsete tasandite vastastikuse mõju ja finantsmõjuga – erinevatele kohalikele ja piirkondlikele tasanditele;

—

viitab Euroopa Kontrollikoja 2010. aasta soovitustele Regioonide Komitee aktiivse kaasamise kohta mõju hindamisse Euroopa tasandil ning teeb ettepaneku arendada pidevat koostööd selles valdkonnas regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi, EUROSTATi, Teadusuuringute Ühiskeskuse ja EPSONi programmi vahel, et määratleda pragmaatilisi lähenemisviise territoriaalse mõju hindamiseks;

—

pakub Euroopa Komisjonile tihedat koostööd territoriaalse mõju hindamiste valiku ja läbiviimise juures ning on huvitatud ka koostööst Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, tagamaks, et territoriaalse mõju hindamise põhimõte kajastuks selgemini seadusandlusmenetlustes;

—

kavatseb välja töötada eraldi strateegia territoriaalse mõju hindamise kohta, et määratleda käesolevas arvamuses soovitatud muude meetmete rakendusulatus.

Raportöör

Michael SCHNEIDER (DE/EPP), riigisekretär, Saksi-Anhalti liidumaa esindaja föderaalvalitsuses

Viitedokument

Komisjoni talituste 17. jaanuari 2013. aasta töödokument:

„Territoriaalse mõju hindamine. Tegevussuunised kohaliku ja piirkondliku mõju hindamiseks komisjoni mõjuhindamissüsteemis”

SWD(2013) 3 final

1.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon avaldas 2013. aasta algul töödokumendi territoriaalse mõju hindamise kohta, milles antakse praktilisi ja metoodilisi juhiseid territoriaalsete aspektide käsitlemiseks mõju hindamise raames Euroopa Komisjoni ettepanekute koostamisel;

2.

tervitab peale selle ka teisi hiljutisi arenguid, nagu näiteks Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON) aruanne teemal „ELi direktiivide ja poliitikameetmete territoriaalse mõju hindamine” (detsember 2012) ja äsja Euroopa Parlamendi juurde loodud mõjuhinnangute direktoraat;

3.

toetab territoriaalses tegevuskavas esitatud väiteid, et erinevate valdkonnapõhiste strateegiate koordineerimine territoriaalse mõju optimeerimise ja sidususe maksimumini viimise eesmärgil võib nende strateegiate edu oluliselt suurendada ning aidata kõigil territoriaalsetel tasanditel kaasa vastuoluliste meetmete negatiivsete mõjude vähendamisele. Integreeritud territoriaalse arengu abil on võimalik saavutada optimaalne tasakaal jätkusuutlikkuse, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vahel;

4.

mõistab „territoriaalse mõju hindamise” all vahendit teatud poliitilise algatuse või seadusandliku ettepaneku ruumiliste mõjude hindamiseks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, võttes arvesse nende ruumilise arengu poliitika eesmärke ja perspektiive. Varajase territoriaalse mõju hindamise teel tuleks tagada kohaliku ja piirkondliku tasandi kaasamine, rakenduspõhine, sisuline ja ruumiliselt sidus ruumiline areng ja vahendite tõhus kasutamine. Sealjuures ei kuulu arutuse alla riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud pädevused ruumilise korralduse ja arengu planeerimisel;

5.

tuletab meelde, et enamikes poliitikavaldkondades kehtib ELi ja liikmesriikide vahel jagatud pädevus ja koos sellega subsidiaarsuse põhimõte. Territoriaalse mõju hinnang võib subsidiaarsuse kontrollimisel olla oluline argument tegutsemise kasuks ELi tasandil, kui see näitab positiivseid mõjusid võrreldes tegutsemisega liikmesriigi või piirkonna tasandil;

6.

rõhutab, et territoriaalse mõju hindamine võib sobida ka ELi poliitiliste ettepanekute võimalike negatiivsete mõjude esiletoomiseks. Eriti oluline on see proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades. Seega on territoriaalse mõju hindamine ka oluline õigusloome parandamise vahend;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et territoriaalse mõju hindamine peaks võimaldama määratleda kavandatud või langetamisel olevate otsuste lühiajalisi ja pikaajalisi mõjusid. Jagades asjaomaseid vahendeid eeltoodud klassifikatsiooni alusel, saaks meetmete mõju ulatust ja tugevust tõhusamalt hinnata;

8.

näeb seetõttu uute ELi tasandi seadusandlike algatuste kaalumisel tihedat seost territoriaalse mõju hindamise, üldise mõju hindamise ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kontrolli vahel ning viitab strateegia „Euroopa 2020” järelevalveplatvormi ja subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku juba tehtud tööle.

9.

võtab arvesse Regioonide Komitee poolt 2013. aasta veebruaris ja märtsis läbi viidud konsultatsioonide tulemusi (1) Euroopa Komisjoni töödokumendi kohta;

10.

rõhutab, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 174, 175 ja 349 peavad kõik poliitikavaldkonnad aitama kaasa territoriaalse ühtekuuluvuse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele ning et seetõttu on vaja uurida meetmete ruumilist mõju ning hinnata nende mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Eeskätt on vaja püüda konkreetsete ja tõhusate meetmete abil vähendada piirkondade arengutaseme erinevusi ning korvata teatud piirkondade ebasoodsaid looduslikke või demograafilisi tingimusi;

11.

rõhutab veel kord, et õigusaktide ettepanekute mõjuhinnangud peaksid vajaduse korral käsitlema uuritavate olulisemate poliitikavalikute territoriaalset mõõdet (kohalikke ja piirkondlikke aspekte, finants- ja halduslikke tagajärgi riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi avalik-õiguslikele asutustele). Komitee tuletab meelde, et see tuleneb ELi toimimise lepingu protokolli nr 2 artiklis 5 sätestatud kohustusest „[võtta] arvesse vajadust, et mis tahes finants- või halduskohustus, mis langeb […] piirkondlikele või kohalikele asutustele, […] oleks minimaalne ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga”;

12.

mõistab territoriaalse ühtekuuluvuse all kolmemõõtmelist kontseptsiooni, millega Euroopa ja liikmesriikide ametiasutused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid arvestama oma vastutusalasse kuuluvate meetmete rakendamisel;

Territoriaalne ühtekuuluvus

13.

väljendab kahetsust, et komisjoni töödokumendis territoriaalse mõju hindamise kohta käsitletakse neist kolmest mõõtmest vaid esimest, ja soovitab dokumenti vastavalt täiendada;

14.

soovitab komisjonil edasises territoriaalse ühtekuuluvuse arendamiseks tehtavas töös pöörata rohkem tähelepanu territoriaalse mõju hindamisele. See võiks tulla kasuks ühise arusaama kujunemisele kõnealusest teemast, parandada ühtekuuluvuspoliitika elluviimist, aidata seda paindlikumalt kujundada ja paremini territoriaalsele tasandile kohandada ning subsidiaarsuse põhimõtet järgides piirkondlike ja kohalike oludega sobitada;

15.

on seisukohal, et Euroopa Komisjoni esitatud töödokument annab mõistliku panuse ELi territoriaalse ühtekuuluvuse üle peetavasse poliitilisse arutellu, kuna selles püütakse Euroopa poliitikameetmete territoriaalset mõju kohalikele/piirkondlikele omavalitsustele kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt visualiseerida. Territoriaalne ühtekuuluvus on tihedalt seotud ruumilise arengu kujundamisega. Ruumilise arengu ja valdkondlike poliitikate vastastikust mõju tuleb edasi uurida ja poliitiliselt juhtida;

16.

leiab, et dokumenti tuleks neis aspektides täiendada, et hoogustada poliitilist arutelu ja kujundada töödokumendist kõigi valdkondlike poliitikate jaoks suunav raamistik;

17.

rõhutab territoriaalse mõju hindamise tähtsust ELi poliitikameetmete kohalikule ja piirkondlikule tasandile avalduva piiriülese mõju seisukohast. Territoriaalse ühtekuuluvuse üks eesmärke on ka uute partnerlusvormide loomine avaliku sektori, erasektori ja kodanikuühiskonna osalejate vahel koostöö ja võrgustike kaudu ELi kontekstis. Siia kuulub eelkõige piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline koostöö. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused (ETKRid) võivad kõnealuses kontekstis olla piiriülese mõju hindamisel kasulikud;

18.

viitab aruteludele ja vastavatele otsustele seoses Euroopa ruumi arenguplaaniga EUREK (1999), Euroopa Liidu territoriaalse tegevuskava ja säästva linnaarengu Leipzigi hartaga (mai 2007). Nende dokumentidega kehtestatakse integreeritud ruumilise arengu soovituste abil ELi ja liikmesriikide meetmete Euroopa raamistik, et mobiliseerida piirkondade ja linnade potentsiaal jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive arendamiseks ning tulla toime väljakutsetega, mis tulenevad demograafilisest arengust, ülemaailmsetest majandusstruktuuri muutustest ja kliimamuutustest;

19.

tervitab asjaolu, et ELi Nõukogu eesistujariikide praegune kolmik tegeleb territoriaalse tegevuskava jaoks Poola eesistumisperioodil (2011. aasta teisel poolel) välja töötatud rakenduskava elluviimisega;

20.

leiab, et Euroopa ruumi arenguplaani on vaja ajakohastada, et arvesse võtta – eelkõige seoses viimaste laienemiste ja finantskriisiga, millel on olnud märkimisväärsed ruumilised tagajärjed – muutunud ruumilisi olusid, ja soovitab jätkata selles suunas tööd 2020. aasta territoriaalse tegevuskavaga;

21.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kõnealust töödokumenti selles osas täiendama ja Euroopa integreeritud ruumilise arengu aspekte rohkem arvesse võtma;

22.

väljendab muret, et strateegias „Euroopa 2020” ei käsitleta linnade ja piirkondade pädevuste iseärasusi, nagu mainiti ka 2012. aasta oktoobris Regioonide Komitee kolmandas järelevalvearuandes strateegia „Euroopa 2020” kohta, ja näeb ELi piirkondlikus mitmekesisuses ammendamata potentsiaali, mis nõuab strateegia „Euroopa 2020” poliitilises kujundamises piiriülest ja ruumilist mõõdet;

23.

on seisukohal, et arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu on võimalik saavutada vaid siis, kui poliitilistes meetmetes võetakse rohkem arvesse Euroopa-siseseid territoriaalseid arenguvõimalusi ja väljakutseid. Et mitte korrata Lissaboni strateegiaga tehtud vigu, tuleb strateegias „Euroopa 2020” territoriaalsele mõõtmele ja selle võimalustele aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamisel piisavalt tähelepanu pöörata;

24.

soovitab strateegia „Euroopa 2020” pideva järelevalve raames kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast kõnealuse strateegia ruumilisi mõjusid rohkem arvesse võtta ja kasutada selleks rohkem territoriaalse mõju hindamise elemente. See soovitus kordus ka paljudes konsultatsioonil esitatud seisukohavõttudes;

25.

rõhutab, et mitmetasandiline valitsemine ja partnerlus on ühed olulisemad viisid territoriaalse ühtekuuluvuse elluviimiseks, ning et keskenduda tuleks asukohapõhise lähenemisviisi tugevdamisele;

26.

kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama kõnealusesse territoriaalse mõju hindamist käsitlevasse töödokumenti strateegia „Euroopa 2020” mõõtmega;

27.

rõhutab vajadust koordineerida valdkondlike poliitikameetmete territoriaalset mõju ELi ja liikmesriikide tasandil, aga ka ELi ja liikmesriikide vahel, ja on seisukohal, et territoriaalse mõju hindamise oluline eesmärk peab olema ELi eri poliitikameetmete parem koordineerimine nende territoriaalse, eelkõige kohaliku ja piirkondliku mõju osas;

28.

on seisukohal, et ühtegi poliitikavaldkonda ei tohi põhjuseta territoriaalse mõju hindamise alt välja arvata. Kavandatava meetme rakendamisel tekkivad mõjud muutuvad märgatavaks alles pärast hindamise läbiviimist. Ka territoriaalse mõju eitamist hindamise põhjal tuleks põhjendada, toetudes vastavale olukorra analüüsile;

29.

on seisukohal, et eelkõige järgmistes, eriti tugeva ruumilise mõõtmega poliitikavaldkondades peaks territoriaalse mõju hindamise läbiviimine olema kohustuslik: taristu, ühtekuuluvuspoliitika, transport ja liiklus, energia ja keskkond, siseturg, tööturg ja sotsiaalsfäär, innovatsioon, teadus- ja arendustegevus, põllumajandus-ja kalanduspoliitika, tööstuse ja VKEde alane poliitika, haridus, linna- ja territoriaalpoliitika, maaelu areng, üldhuviteenused, veevarustus ja reoveepuhastus, kultuuri ja turismi edendamine ja kõik poliitikavaldkonnad, mis avaldavad mõju teatud piirkonnatüüpidele;

30.

nõuab seega, et valdkondlike poliitikameetmete puhul tuleks analüüsida territoriaalset mõõdet samaväärsena majandusliku, ökoloogilise ja sotsiaalse mõõtmega, eelkõige seoses mõjuga – sealhulgas territoriaalsete tasandite vastastikuse mõju ja finantsmõjuga – erinevatele kohalikele ja piirkondlikele tasanditele;

31.

rõhutab territoriaalse mõju hindamise keskset rolli ELi valdkondlike poliitikameetmete paremas koordineerimises territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks ja on seisukohal, et selleks ei ole vaja vastu võtta uusi ELi õigusakte ning et halduskoormus tuleks hoida võimalikult madal. Lisaks toetab komitee territoriaalses tegevuskavas esitatud väidet, mille kohaselt tuleks seada alus territoriaalse arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamise jõupingutuste edukuse paremale jälgimisele ja hindamisele ELi tasandil, tagades samas, et liikmesriikide halduskoormus ei suurene. Praegune jälgimise ja hindamise praktika ja ELi nõuded, sh struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi ning strateegia „Euroopa 2020” rakendamise nõuded, peaksid hõlmama asjakohaseid territoriaalseid kaalutlusi (2);

32.

kinnitab oma jätkuvat süstemaatilist toetust ELi õigusaktide järelhindamisele kui tõhusale aruka reguleerimise vahendile;

33.

peab territoriaalse mõju hindamise toetamiseks kavandatud meetodeid ja vahendeid (nagu ESPON ARTS või QUICKScan) piisavaks, et hinnata teatud ettepaneku võimalikku territoriaalset mõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

34.

ei arva seega, et territoriaalse mõju hindamine tuleks läbi viia üksnes juhul, kui ettepanekus keskendutakse selgelt kindlatele piirkondadele või kui ettepanekul tundub olevat laiaulatuslik ebaühtlane territoriaalne mõju (võõrväärtuse mõju), nagu soovitati Euroopa Komisjoni töödokumendis, sest vaid territoriaalse mõju eelhindamine aitab aimu saada selle mõju tegelikust suurusest. Seepärast peaks vastavalt ettevaatuspõhimõttele olema üldreegliks hinnata alati kõiki seadusandlikke algatusi ning jätta algatus hindamata vaid erakorralistel ja põhjendatud juhtudel, mitte vastupidi;

35.

näeb eelkõige Euroopa tasandil kohaliku (NUTS III) ja piirkondliku tasandi (NUTS II) kohta saadaval olevate andmete osas ikka veel olulisi puudujääke, mis võivad takistada olemasolevate meetodite tõhusat ja sihipärast rakendamist;

36.

ootab, et eelkõige seoses aruteluga teemal „SKP täiendamine” tehakse ettepanekuid täiendavate näitajate kohta, et saada terviklikum pilt ühiskondlikust heaolust ja territoriaalsest mõjust. Komitee tuletab meelde, et Eurostati kaudu on juba kättesaadavad näitajaid, mille abil saab mõõta sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid küsimusi;

37.

teeb ettepaneku anda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ekspertidele ja esindajatele võimalus osaleda kavandatud QUICKScan-menetluse teemalistel seminaridel;

38.

rõhutab ESPONi programmi erilist rolli ruumilise arengu teemaliste üleeuroopaliste teadusuuringute süvendamisel ja kogemustevahetuse edendamisel Euroopa Liidus ning tervitab komisjoni töödokumendile toetuva territoriaalse mõju käsiraamatu avaldamist;

39.

peab lisaks territoriaalse mõju hindamise metoodikate arendamisele vajalikuks ka koolitus- ja täieõppemeetmeid kõnealuse valdkonnas osalejatele;

40.

teeb ettepaneku umbes aasta pärast kontrollida, kas territoriaalse mõju hindamise meetodid ja vahendid on end õigustanud ja kas on vaja kohandusi või täiendusi;

41.

viitab Euroopa Kontrollikoja 2010. aasta soovitustele Regioonide Komitee aktiivse kaasamise kohta mõju hindamisse Euroopa tasandil ning vajadusele tagada ka EUROSTATi ja Teadusuuringute Ühiskeskuse tihedam kaasamine sellesse protsessi;

42.

on seisukohal, et see on teostatav vaid territoriaalse mõju hindamise ulatusliku komisjonisisese koordineerimise abil, et võimaldada territoriaalsete huvide tugevamat arvessevõtmist üldise mõjuhindamise raames ja luua eeldused kestvaks koostööks teiste asutustega;

43.

on seega arvamusel, et territoriaalse mõju hindamise läbiviimise mittesiduv soovitus – mida komisjoni töödokument endast kujutab – ei ole mingil juhul piisav territoriaalse ühtekuuluvuse ja territoriaalse mõju hindamise nõudmiste täitmiseks;

44.

näeb sellega seoses vajadust tihedama koostöö järele regionaalpoliitika peadirektoraadi, Teadusuuringute Ühiskeskuse, ESPONi programmi ja Regioonide Komitee vahel, et leida pragmaatilisi lahendusi territoriaalse mõju hindamiseks;

45.

peab samuti vajalikuks koordineerida tihedalt territoriaalse mõju hindamise meetmeid komisjoni poolt 2012. aasta lõpus soovitatud meetmetega ELi õigusloome kvaliteedi parandamiseks (3) ja viitab siinkohal Regioonide Komitee koostatud teemakohasele arvamusele;

46.

viitab sellele, et territoriaalse mõju hindamisel on ka riigi tasandil oluline roll territoriaalse mõju varajase tuvastamise ja vastavate meetmete võtmise juures;

47.

tervitab seega territoriaalse tegevuskava raames liikmesriikide võetud kohustust ka ise territoriaalse mõju hindamist põhjalikumalt läbi viia ja analüüsida territoriaalseid mõjusid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning peab mõistlikuks, et liikmesriigid vahetavad nende territoriaalse mõju hindamiste läbiviimisel saadud kogemusi korrapäraselt nii omavahel kui ka ELi institutsioonide teenistustega, et tagada meetodite sidusus ja uuringute võrreldavus;

48.

kutsub komisjoni üles tegema sidusrühmade ja asjaosalistega konsulteerimisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kasutades ära nende kogemusi, et esitada õigel ajahetkel õigeid küsimusi, ja võimalusel nende suutlikkust pöörduda sidusrühmade poole nende emakeeles;

49.

kordab taas juba territoriaalse ühtekuuluvuse rohelist raamatut käsitlenud arvamuses esitatud nõuet territoriaalse ühtekuuluvuse valge raamatu koostamise kohta, et territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsioon ja selle eesmärgid ELi tasandil oleksid selgemini määratletud. Äsja esitatud töödokument territoriaalse mõju hindamise kohta ei saa valget raamatut asendada;

50.

pooldab seda, et mitte ainult komisjoni seadusandlike ettepanekute, vaid kõigi poliitiliste algatuste – ka teatiste, roheliste ja valgete raamatute – puhul tuleks uurida kõigi neis sisalduvate meetmete territoriaalset mõju;

51.

kutsub tulevast ELi Nõukogu eesistujariiki üles pöörama erilist tähelepanu ühtekuuluvuspoliitika territoriaalsetele aspektidele, asukohapõhise lähenemise rollile ning territoriaalse mõju hindamise läbiviimisele;

52.

teeb ettepaneku territoriaalse mõju hindamise teemat regulaarselt arutada territoriaalse ühtekuuluvuse kontaktpunktide võrgustiku raames;

53.

teeb ettepaneku kasutada üritust OPEN DAYS ka selleks, et tugevdada territoriaalse mõju hindamise sidusust riiklikul ja ELi tasandil;

54.

teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku teha regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadile ülesandeks olla komisjonis territoriaalse mõju hindamise tsentraalne koordineerimis- ja kontaktpunkt ja täita seda funktsiooni ka mõjuhindamiskomitees. Selle tsentraalse kontaktpunkti ülesannete hulka võiks kuuluda ka territoriaalse mõju hindamise läbiviimise vajaduse kontrollimine komisjoni tööprogrammi ja mõjuhindamisprogrammi suhtes ning vastava territoriaalse mõju hindamise tellimine (koostöös vastava sisuliselt pädeva peadirektoraadiga);

55.

pakub Euroopa Komisjonile tihedat koostööd territoriaalse mõju hindamiste valiku ja läbiviimise juures, nagu mõlema institutsiooni vahelises koostööprotokollis juba ette nähtud – komisjoni talitused võivad taotleda Regioonide Komiteelt kaasabi mõjuhindamiste koostamisel;

56.

teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku sõlmida tihe koostöö territoriaalse mõju hindamisega eriti tihedalt seotud partneritega (EUROSTAT, Teadusuuringute Ühiskeskus, ESPON ja Regioonide Komitee), et oleks võimalik määratleda ka tulevane ülesannete- ja tööjaotus nende menetluste läbiviimisel;

57.

kutsub Euroopa Komisjoni sellega seoses üles hiljemalt järgmises majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse aruandes 2014. aasta alguses selgitama, kuidas on süstemaatilise territoriaalse mõju hindamise rakendamise teel võimalik ELi poliitikameetmete koordineerimist parandada territoriaalse ühtekuuluvuse edendamiseks ja ELi poliitikameetmete ruumilise mõõtme põhjalikumaks arvessevõtmiseks;

58.

soovitab territoriaalse mõju hindamise kavandamisse ja läbiviimisesse süstemaatiliselt kaasata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eksperte ja esindajaid;

59.

nõuab täiendõppe moodulite läbiviimist territoriaalse mõju hindamise kavandamise ja rakendamise kohta ja palub Euroopa Komisjonil eraldada selleks vajalikud vahendid;

60.

nõuab ESPONi programmi jätkamist ja tugevamat keskendumist kesksetele uurimisteemadele, mille hulka kuulub kahtlemata ka territoriaalse mõju hindamise mudelite väljatöötamine ja nähtavamaks tegemine kõigis ELi institutsioonides ja asjaomaste tulemuste nõuetekohane arvestamine kõigis olemasolevates ja arendatavates poliitikavaldkondades;

61.

kutsub komisjoni üles mõjuhindamise läbiviimise aruannetes eraldi peatükis teavitama ka territoriaalse mõju hindamise läbiviimisest ja tulemustest;

62.

nõuab territoriaalse mõju hindamise laiendamist ka strateegiale „Euroopa 2020” ja Euroopa poolaasta kohta tehtud ettepanekutele ning kordab oma nõuet lisada Euroopa poolaasta piirkondlikku mõõdet käsitlev peatükk Euroopa Komisjoni iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi;

63.

nõuab territoriaalse mõju hindamisega tuvastatavate ebaühtlaste mõjude vältimiseks sobivate meetmete ja menetluste kehtestamist, mis tagaksid asjaomaste kohapealsete osalejate ja eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise;

64.

rõhutab, et mitmetasandilise valitsemise põhimõte ja partnerlus on olulised tegurid territoriaalse ühtekuuluvuse ja asukohapõhise lähenemisviisi elluviimiseks. Regioonide Komitee seisab ka edaspidi hea nende põhimõtete ulatusliku rakendamise eest, nagu nõudsid ka kõik konsultatsioonidel osalejad;

65.

kinnitab rolli, mida ta Euroopa Komisjoni mõjuhindamise juures toetades täita saab, ja teeb ettepaneku kasutada Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee vahelises koostööprotokollis sõlmitud kokkuleppeid koostöö kohta ka territoriaalse mõju hindamise raames;

66.

teeb sellega seoses ettepaneku luua selles valdkonnas püsivad koostöösidemed eelkõige regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi, EUROSTATi, Teadusuuringute Ühiskeskuse ja ESPONi programmiga;

67.

on samuti huvitatud tihedast koostööst Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, et territoriaalse mõju hindamise põhimõtet seadusloomemenetluse raames tõhusamalt rakendada. Komitee kutsub eelkõige Euroopa Parlamenti üles volitama oma mõjuhinnangute direktoraati andma õigusloome-eelses etapis oma panuse eelnevasse mõjuanalüüsi. Komitee märgib, et muudatustel, mida Euroopa Parlament või nõukogu võivad teha õigusaktide ettepanekutesse, võib samuti olla märkimisväärne mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ja seepärast tuleks hinnata nende territoriaalset mõju. See aitaks mõjuhinnanguid otsustusprotsessides rohkem ja paremini kasutada;

68.

on samuti valmis tihedaks selleteemaliseks koostööks teiste partneritega, näiteks Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude, teadusasutuste ja erialaliitudega;

69.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma meetmeid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate teadmiste parandamiseks territoriaalse mõju hindamise meetoditest ja rakendusvõimalustest selliste asjakohaste kanalite kasutamise kaudu nagu Linnapeade pakti programm ja linnapeadele suunatud programm Erasmus, ning on valmis osalema nende meetmete rakendamises;

70.

peab oluliseks, et strateegia „Euroopa 2020” pideva järelevalve raames võetaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast kõnealuse strateegia ruumilisi mõjusid rohkem arvesse; teeb kõnealuses kontekstis ettepaneku töötada välja piirkondliku arengu näitaja, mis võimaldab piirkondliku statistika põhjal üksikasjalikumalt analüüsida strateegia „Euroopa 2020” piirkondlikku mõju; kutsub Euroopa Komisjoni üles eelkõige strateegia „Euroopa 2020” vahehindamist silmas pidades kasutama territoriaalse mõju hindamise vahendit;

71.

kavatseb välja töötada eraldi strateegia (või üldise mõjuhindamise strateegia osa, võttes võimalusel arvesse keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi) territoriaalse mõju hindamise kohta, et määratleda käesolevas arvamuses soovitatud muude meetmete rakendusulatus.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/19

—

tervitab Euroopa Komisjoni küberjulgeoleku strateegiat ning võrgu- ja infoturvet käsitlevat direktiivi ning toetab strateegia eesmärki tagada avatud, ohutu ja turvaline küberruum ja muuta ELi internetikeskkond maailma ohutumaks;

—

leiab, et pakett, milles ühendatakse kõnealuses valdkonnas tehtav ja kavandatav töö, on hädavajalik ning aitab luua Euroopa jaoks kooskõlastatud strateegilise visiooni. Pakett on teretulnud, et tagada kooskõlastamine, innustada koostööd, võtta selgeid ja otsustavaid meetmeid, saavutada ühtlane küberkaitse tase, parandada IT-süsteemide ja -võrgustike vastupidavust uutele ja esilekerkivatele küberohtudele ning vähendada killustatust kogu ELis;

—

soovitab komisjonil avaldada tegevuskava, et selgitada, kuidas paketi ambitsioonikad eesmärgid praktikas toimivad. Tegevuskava peab sisaldama ka juhiseid strateegia mõju hindamiseks ja mõõtmiseks, et teha kindlaks, kas tehakse koostööd ja saavutatakse edusamme;

—

rõhutab, et uus pakett peaks aitama tõhustada küberintsidentide vältimist, avastamist ja neile reageerimist ning viima parema teabevahetuse ja kooskõlastamiseni liikmesriikide ja komisjoni vahel suurte küberintsidentide puhul. Selle saavutamiseks on vaja liikmesriike, ELi institutsioone, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, erasektorit ja kodanikuühiskonda hõlmavat tõelist partnerlust.

Raportöör

Robert BRIGHT (UK/PES), Newporti linnavolikogu liige

Viitedokumendid

Ühisteatis „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia”

(JOIN(2013) 1 final)

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus

(COM(2013) 48 final)

1.

tervitab Euroopa Komisjoni küberjulgeoleku strateegiat ning võrgu- ja infoturvet käsitlevat direktiivi ning toetab strateegia eesmärki tagada avatud, ohutu ja turvaline küberruum ja muuta ELi internetikeskkond maailma ohutumaks;

2.

loodab, et uue küberturbe paketiga (sealhulgas strateegia ja direktiiv) tõstetakse latti kõrgemale ning antakse oluline panus küberturbe standardite arendamisse kogu ELis, vähendades õiguslikku ebakindlust, suurendades internetiteenuste usaldusväärsust, vähendades tarbetuid kulusid ja halduskoormust ning toetades nii digitaalset ühtset turgu ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

3.

leiab, et pakett, milles ühendatakse kõnealuses valdkonnas tehtav ja kavandatav töö, on hädavajalik ning aitab luua Euroopa jaoks kooskõlastatud strateegilise visiooni. Pakett on teretulnud, et tagada kooskõlastamine, innustada koostööd, võtta selgeid ja otsustavaid meetmeid, saavutada ühtlane küberkaitse tase, parandada IT-süsteemide ja -võrgustike vastupidavust uutele ja esilekerkivatele küberohtudele ning vähendada killustatust kogu ELis;

4.

kutsub organisatsioone, sealhulgas avaliku sektori asutusi üles tunnistama, et võitlus küberkuritegevusega on pidev võitlus, ning seadma esikohale küberhäiretest ja -rünnakutest tuleneva ohu, määrates kindlaks nõrgad kohad ning arendades organisatsioonilisi võimeid turvarikkumistega toimetulekuks. Internet muutub järjest enam inimeste elu lahutamatuks osaks ning sellega paralleelselt suureneb ja laieneb ka küberkuritegevusest tulenev oht. Küberkuritegevus mis tahes kujul on kiiresti arenev ja üha keerukam uus oht liikmesriikidele, organisatsioonidele ja ELi kodanikele 21. sajandil. Küberkuritegevus muutub üha sagedamaks ja keerukamaks ning see ei tunne piire;

5.

tunnustab, et EL on juba teinud olulisi edusamme, et oma kodanikke internetikuritegude eest paremini kaitsta, sealhulgas õigusakti ettepanek infosüsteemide vastaste rünnakute kohta ning internetis toimuva laste seksuaalse kuritarvitamise vastu võitlemise ülemaailmse liidu loomine. Paketiga tuleks edasi arendada varasemaid, sealhulgas 2010. aasta Euroopa digitaalarengu tegevuskavas (1) määratletud meetmeid ning luua kindel Euroopa küberkaitse poliitika. Komitee kutsub selleks üles kaasseadusandjaid, kes arutavad praegu infosüsteemide vastu suunatud ründeid (2) käsitlevat komisjoni direktiivi ettepanekut, saavutama asjaomase ettepaneku osas kiire kokkuleppe;

6.

toetab strateegia ambitsioonikust, kuna selle eesmärk ei ole mitte üksnes ühtlustada liikmesriikide küberturbe alaseid võimeid ning ühendada tehtava ja kavandatava töö eri harud, et luua ühised standardid ja võrdsed tingimused, vaid ka kooskõlastada ja saavutada sidusus kolmes poliitikavaldkonnas, milles pädevus on olnud erinev – õiguskaitse, digitaalarengu tegevuskava ning kaitse-, julgeoleku- ja välispoliitika;

7.

leiab, et paketile võiks kasu olla liikmesriikide valitsuste kogutud andmetest ning et pakett peaks sisaldama võrgu- ja infoturvet puudutavaid ühtlustatud standardeid;

8.

tervitab asjaolu, et paketis on valitud lähenemisviis, mille kohaselt osalevad poliitikakujundamisel kõik sidusrühmad. Paketis tunnistatakse avaliku ja erasektori koostöö tähtsust ning vajadust tegutseda tõelises partnerluses ning piisavate vahenditega. Paketiga püüeldakse ka ELi digitaalse ühtse turu lõpuleviimise poole, luues seeläbi ohutu, turvalise ja jõuka digitaalse internetikeskkonna ettevõtete, valitsuste ja kodanike jaoks;

9.

tervitab direktiivis kavandatud meetmeid, sealhulgas soovitust, et liikmesriigid peavad vastu võtma riikliku võrgu- ja infoturbe strateegia, looma infoturbeintsidentidega tegelevad meeskonnad (Computer Emergency Response Teams, CERTs), et teha koostööd Euroopa Võrgu- ja Infoturbeametiga (ENISA), ning ettepanekut luua liikmesriikide ja komisjoni vaheline selge koostöömehhanism, et levitada varajasi hoiatusi riskide ja intsidentide kohta turvalise taristu kaudu. Nimetatud meetmed ja direktiiviga võetud regulatiivne lähenemisviis peaksid aitama oluliselt parandada sidusust, kehtestada ühtlase riikliku valmisoleku miinimumtaseme ning edendada küberkaitset kogu ELis;

10.

innustab Euroopa Parlamenti ja nõukogu kiiresti vastu võtma direktiivi ettepaneku, milles käsitletakse võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrget taset kogu Euroopa Liidus;

11.

leiab, et pakett saaks kasu täiendavatest üksikasjadest selle kohta, kuidas liikmesriigid teavitavad küberkuritegevusest ja koguvad selle kohta andmeid ning kuidas meetmeid rakendada. Ühised teavitussüsteemid ja täiendav selgus teavitamise nõuetest on otsustava tähtsusega, et vältida ebakindlust ja sidususe puudumist selles osas, kuidas riiklik võrgu- ja infoturbega tegelev pädev asutus määratleb ja mõõdab nn olulise mõjuga küberintsidente. Samuti peab riikliku võrgu- ja infoturbega tegeleva pädeva asutuse loomisel arvestama pädevuste jaotust eelkõige föderaalse või detsentraliseeritud struktuuriga liikmesriikides;

12.

väljendab seepärast muret paketi teatavate regulatiivsete ja õiguslike aspektide pärast, eelkõige seoses selguse puudumisega, kui tegu on kriteeriumide määratlemisega, millele liikmesriik peab vastama, et tal lubataks osaleda turvalises teabevahetussüsteemis, selliste sündmuste täpsemate kirjelduste kindlaks määramisega, mille puhul tuleks kasutada varajast hoiatust, ning asjaolude määratlemisega, mille korral operaatorid ja haldusasutused peavad intsidendist teatama. Selguse puudumine nende teemade suhtes kehtestatud reeglite osas õõnestab õiguskindlust;

13.

väljendab mõningast muret, et direktiiviga võidakse põhjustada ettevõtetele ja avaliku sektori asutustele tarbetut regulatiivset koormust. Tuleb teha kõik jõupingutused selleks, et vältida õigusnormide kattumist ning tagada, et kõigi täiendavate õigusnormide puhul järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet. See on eriti oluline nende organisatsioonide jaoks, millel võib juba olla teavitamise kohustus, mis on sisuliselt sarnane siinkohal visandatule;

14.

soovitab komisjonil avaldada tegevuskava, et selgitada, kuidas paketi ambitsioonikad eesmärgid praktikas toimivad. Tegevuskava peab sisaldama ka juhiseid strateegia mõju hindamiseks ja mõõtmiseks, et teha kindlaks, kas tehakse koostööd ja saavutatakse edusamme;

15.

kutsub kõiki liikmesriike üles töötama välja küberjulgeoleku strateegiad (2012. aastaks olid strateegia välja töötanud vaid kümme liikmesriiki), mis täiendavad uut ELi strateegiat. Riiklike strateegiate ja ELi strateegia vaheline täiendavus on oluline sidususe tagamiseks. Samuti on oluline, et ELi meetmed täiendavad liikmesriikide olemasolevaid struktuure ja parimaid tavasid;

16.

väljendab heameelt komisjoni tulevaste meetmete üle, millega arendatakse ELi küberturbe alaseid võimeid, sealhulgas katseprojekti käivitamine robotivõrkude ja kurivaraga võitlemiseks; kohustus laiendada riiklike infoturbeintsidentidega tegelevate meeskondade, Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti ja uue küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse koostööd; küberkuritegevuse vastase võitluse riiklike tippkeskuste võrgustiku arendamine ning võrgu- ja infoturbe lahenduste avaliku ja erasektori platvormi käivitamine, et arendada stiimuleid turvaliste IKT lahenduste kasutuselevõtuks. Samuti on teretulnud strateegia eesmärk koondada kokku kõik asjaomased pooled, et hinnata edusamme 12 kuu möödudes;

17.

rõhutab, et edukas küberjulgeoleku strateegia põhineb võrgu- ja infoturbega tegelevate pädevate asutuste ja õiguskaitseasutuste vahelisel tihedal koostööl. Selleks tuleb õiguskaitseasutusi süstemaatiliselt teavitada intsidentidest, mille puhul kahtlustatakse seotust raske kuriteoga;

18.

leiab, et paketis visandatud prioriteedid on tasakaalus ja asjakohased. Prioriteedid, nagu põhiõiguste, isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse, tõhus, paljusid sidusrühmi hõlmav valitsemine ja ühine vastutus turvalisuse tagamisel, on kõik valdkonnad, kus linnadel ja piirkondadel peaks olema võtmeroll avaliku sektori teabe valdajatena;

19.

soovitab, et liikmesriikide kõrval tuleks tunnustada piirkondi IKT uuenduste kasutajate ja tootjate vahelise tihedama koostöö peamiste arendajatena valitsus- ja haldusasutuste eri harudes, sealhulgas küberturbe ja andmekaitse valdkonnas;

20.

rõhutab, et uus pakett peaks aitama tõhustada küberintsidentide vältimist, avastamist ja neile reageerimist ning viima parema teabevahetuse ja kooskõlastamiseni liikmesriikide ja komisjoni vahel suurte küberintsidentide puhul. Selle saavutamiseks on vaja liikmesriike, ELi institutsioone, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, erasektorit ja kodanikuühiskonda hõlmavat tõelist partnerlust;

21.

tunnistab, et küberohtude vastu võitlemine eeldab suuremaid ressursse, teadlikkuse suurendamist küberkuritegevuse põhjustatud ohtudest ning tõhusat ja sihipärast küberturvet. Mis puutub mitmetasandilisse valitsemisse, siis peab kindel lähenemisviis küberkuritegevusele arvestama ka kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kes peavad olema täielikult ja tõhusalt kaasatud IKTga seotud algatuste juhtimisse;

22.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on keskne roll küberkuritegevuse vastu võitlemisel, kübervaldkonnaga seotud andmete kogumisel ja andmekaitse tagamisel, kuna turvarikkumised kujutavad endast ohtu kommunaalteenustele (nt kohalik vesi ja elekter) ning omavalitsused kasutavad ja omavad palju digitaalseid infotooteid ja –teenuseid. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad järjest enam näiteks kodanikele ja kogukondadele digitaalteenuste osutamise eest ning koolides võrgu- ja infoturbe alase koolituse pakkumise eest. Valitsusasutused, muu hulgas ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil, vastutavad juurdepääsu ja avatuse tagamise ning põhiõiguste austamise ja kaitsmise eest internetikeskkonnas ning interneti usaldusväärsuse ja koostalitlusvõime säilitamise eest;

23.

soovitab, et parema õigusloome saavutamiseks peaksid ELi institutsioonid ja liikmesriigid süstemaatiliselt konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsustega Euroopa digitaalarengu tegevuskava elluviimiseks võetavate meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel, arvestades omavalitsuste pädevust ja võtmerolli, mida neil tuleb täita kõigi IKT valdkonna meetmete kavandamisel ja rakendamisel (eelkõige eraelu puutumatuse, andmekaitse ja küberkuritegevusega seotud aspektides). On kahetsusväärne, et direktiivi ettepaneku ettevalmistamisel ei ole tehtud erilisi jõupingutusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohtade kogumiseks. Komitee on selgelt väljendanud, et on valmis komisjoni abistama seadusandliku menetluse eelsete konsultatsioonidega, nagu on sedastatud Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni koostööprotokollis (3);

24.

soovitab lisada direktiivi artikli 14 punkti 1 kohalikul ja piirkondlikul tasandil kohaldatavad meetmed. Need meetmed võiksid hõlmata riskihindamis- ja -ohjamisprotsessi kehtestamist, infoturbe poliitika jõustamist ja küberturbe küsimuste mõistmise suurendamist ning digitaalse kirjaoskuse ja digitaalsete oskuste parandamist;

25.

rõhutab, et riigi tasandist madalamal tasandil tuleks innustada ja arendada partnerlusi kõigi asjaomaste osaliste vahel, et töötada välja kooskõlastatud meetmed küberturbe valdkonnas ning lisada need riikliku ja ELi tasandi küberturbe meetmetesse, pidades silmas e-kuritegevuse vastu võitlemist ning otsesest finants- või intellektuaalomandi vargusest, teabevahetuse katkestustest või ettevõtete jaoks eluliselt oluliste andmete kahjustamisest põhjustatud tagajärgede minimeerimist;

26.

märgib, et subsidiaarsuse põhimõttele vastamise kaks tingimust, vajadus ELi tasandi meetme järele ning ELi tasandi meetme lisaväärtus, näivad olevat üldiselt täidetud. Kavandatud meetmed on vajalikud, sest need hõlmavad rahvusvahelisi aspekte, mida ei saa nõuetekohaselt reguleerida üksnes liikmesriikide ja/või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil. Kavandatud meetmed toovad ka tõenäoliselt selget kasu võrreldes riigi, piirkonna või kohaliku tasandi eraldiseisva meetmega, kuna näiteks isikuandmete edastamine üle riikide sise- ja välispiiride kasvab kiiresti. Lisaks aitavad ELi tasandi regulatiivsed kohustused selgelt kaasa võrdsete tingimuste loomisele ja õigustühimike kaotamisele;

27.

väljendab heameelt direktiivis võetud põhimõttelise kohustuse üle järgida subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Arvestades võrgu ja info turvalisusega seotud intsidentide ja riskide piiriülesust, on direktiivis visandatud eesmärke võimalik paremini saavutada ELi tasandil kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Uuringud näitavad, et isikuandmete kaitsega seotud küsimustes usaldavad ELi kodanikud selliseid institutsioone nagu komisjon (4). Direktiiv on põhimõtteliselt kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega, tagades, et kavandatav direktiiv ei lähe kaugemale sellest, mis on nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalik. Proportsionaalsuse põhimõtte ja ELi liikmesriikide siseste juhtimisstruktuuride austamise aspektist tekitab siiski muret asjaolu, et ettepanekus on iga liikmesriigi kohta ette nähtud vaid üks pädev asutus või riiklik infoturbeintsidentidega tegelev meeskond;

28.

leiab, et kuigi paketi õiguslik alus sisaldub ELi toimimise lepingu artiklites 26 ja 114, lähevad kavandatud meetmed neist artiklitest kaugemale, kuna ettepanekuga hõlmatakse kõik avaliku halduse infosüsteemid, sealhulgas sisemised infosüsteemid nagu siseveeb;

29.

väljendab heameelt direktiivis võetud kohustuse üle järgida Euroopa Liidu põhiõiguste hartat. Samad normid, põhimõtted ja väärtused, mida EL järgib väljaspool internetikeskkonda, peaksid kehtima ka internetikeskkonnas. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad (IKT) peaksid hõlmama ühiskonna kõigi, ka sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate liikmete vajadusi. Kõigil internetikasutajatel peaks olema võimalik arvestada miinimumstandarditega, mis vastavad väga erinevatele vajadustele, sealhulgas usaldusväärsus, turvalisus, läbipaistvus, lihtsus, koostalitlusvõime ning riski ja vastutuse vähendamine. Põhiõiguste tõhusa kaitse, õiguskindluse ja parlamentaarse analüüsi reservatsiooni säilitamise huvides ergutab komitee määratlema võrgu- ja infoturbe standardite konkreetsemad materiaalõigusnormid direktiivis eneses. Seejuures tuleks sõnastada eeskätt põhiõigustest ning andmekaitset ja andmete turvalisust käsitlevatest õigusaktidest tulenevad nõuded võrgu- ja infoturbe kujundamisele;

30.

rõhutab, et katsed kaitsta kodanikke internetikeskkonnas peavad olema tasakaalus hartas kodanikele antud õiguste, vabaduste ja põhimõtetega. ELi põhiväärtuste väärtustamine kübervaldkonna poliitikameetmete kujundamisel on teretulnud. Nagu varasemates arvamustes on väljendatud (5), on väga oluline tagada kõigi turvalisusnõuete täitmine kõigil tasanditel, et tagada eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse optimaalne tase ning vältida isiklike andmete igasugust loata jälgimist ja profiilide loomist;

31.

rõhutab, et hoolimata sellest, et erasektori operaatorid muutuvad järjest enam vastutavaks kriitilise tähtsusega taristute ja internetiteenuste eest, ning hoolimata vajadusest tunnistada erasektori otsustavat tähtsust, peab riik võtma lõpliku vastutuse nii kodanike vabaduse säilitamise kui ka nende turvalisuse eest internetikeskkonnas;

32.

märgib, et kui kogu Euroopas rakendataks põhimõtet, et inimeste andmed ja objektide üksikasjad registreeritakse vaid ühe korra ning kaotatakse vajadus eri vorme korduvalt täita, siis aitaks see oluliselt vähendada tarbetut bürokraatiat üldsuse jaoks ning haldusasutuste kulusid. Seepärast tuleb hoolitseda selle eest, et peetaks kinni andmekaitset käsitlevatest õigusaktidest;

33.

toonitab, et tõhus küberkaitse nõuab töötajate, muu hulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajate koolitamist ja nende kvalifikatsiooni tõstmist. Laialdast koolitust tuleks võimaldada kogu personalile, eelkõige tehnikaspetsialistidele, otseselt eri metoodikaid hõlmavate turvamenetlustega töötavale personalile ning innovatsiooni ja ajakohastamisega üldiselt või kaudselt seotud personalile usalduse ja turvalisusega seotud teemadel. Pidev koolitus on oluline kohaliku e-valitsuse eduks, samas kui kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on üha olulisem roll kodanike teavitamisel ja juhendamisel süsteemide asjakohase kasutamise ja küberohtude äratundmise vallas (6);

34.

märgib, et edu saavutamiseks on juhtide osalemine oluline. Sellest tulenevalt on vaja ka tegev- ja haldusjuhtide sihipärast koolitamist, et anda neile arusaam ja head eeltingimused ohutuskultuuri loomiseks oma organisatsioonis;

35.

võtab teadmiseks hariduse ja koolituse parandamise, viies sisse võrgu- ja infoturbe alase koolituse, ning küberturbe võistluste korraldamise 2014. aastal. Selles tuleks arvesse võtta liikmesriikides juba läbiviidavaid üritusi ning innustada parimate tavade tutvustamist. Komitee tervitab strateegia läbivat ambitsiooni viia koolides sisse võrgu- ja infoturbe alane koolitus, kuid leiab, et kuna haridus kuulub liikmesriikide pädevusvaldkonda, on selle alustamiseks 2014. aastal vaja märkimisväärseid vahendeid ja kavandamisjõupingutusi;

36.

juhib tähelepanu asjaolule, et eraelu puutumatuse kaitse sõltub kindlatest teguritest, sealhulgas avaliku sektori asutuste struktuur (enamik neist on kohaliku tasandi asutused), vastavus ELi õigusaktidele, innovaatilise kultuuri edendamine avaliku sektori asutuste ametnike hulgas, muu hulgas ühise eetikakoodeksi kasutamise kaudu, ning kodanike hulgas nende digitaaltarbijaõiguste määratlemise ja sellekohase teadlikkuse tõstmise kaudu, ning IKT-põhiste rakenduste haldamine;

37.

on seisukohal, et edasiste meetmete eesmärk peaks olema ebaseadusliku sisuga materjalide ja kahjuliku tegevusega võitlemiseks ettenähtud tehniliste lahenduste väljatöötamise ja rakendamise soodustamine ja innustamine ning koostöö edendamine ja heade tavade vahetamine paljude sidusrühmade vahel kohalikul, piirkondlikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil. Selles osas on äärmiselt olulised lastele, vanematele ja hooldajatele ettenähtud abiliinid, vihjeliinid kuritarvitamisest teavitamiseks, tarkvara, mis võimaldab hõlpsamini identifitseerida kuritahtlikku infosisu, ning lihtne ja kiire teavitamine;

38.

soovitab teha kõik jõupingutused selleks, et suurendada nende ettevõtete madalat protsenti ELis (2012. aasta jaanuari seisuga 26 %), kes on ametlikult määratlenud oma IKT valdkonna julgeolekupoliitika (7). Igas suuruses ettevõtteid tuleks innustada investeerima küberturbesse, mida saab kasutada turustamisvahendina potentsiaalsete klientide leidmisel ning mille abil saab tegevuse käigus leevendada küberkuritegevuse katastroofilisi tagajärgi. Ettevõtted peaksid küberturbe puhul kaaluma ettevõtjapõhist lähenemisviisi, mida toetatakse tehnoloogiaga, seades esikohale oma kõige kriitilisema tähtsusega põhivahendid või protsessid;

39.

rõhutab, et arvestades IKT tohutut majanduslikku potentsiaali Euroopa majanduses (praegu peaaegu 6 % ELi SKPst (8)), on vaja astuda konkreetseid samme selleks, et võidelda küberkuritegevuse kasvava nähtusega ning taastada nii kodanike kui ka ettevõtete usaldus interneti turvalisuse vastu (vähendades nende ELi internetikasutajate arvu, kes on mures näiteks internetimaksete turvalisuse pärast (9));

40.

on jätkuvalt seisukohal, et selleks, et vähendada küberkuritegevuse tõttu kaotatavaid suuri summasid ning suurendada tarbijausaldust, on küberkuritegevuse vastu võitlemiseks vaja kiireloomulisi jõupingutusi kohalikul/piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil;

41.

leiab, et strateegia saaks kasu täiendavatest üksikasjadest selle kohta, kuidas kaitsta ja arendada pilvandmetöötlust, millel on tohutu majanduslik potentsiaal. Mobiilsete elektroonikaseadmete kasutuse kiire kasv ei näita aeglustumise märke. Gartneri aruande kohaselt kasutab 2016. aastaks vähemalt 50 % ettevõtete e-posti kasutajatest e-posti haldamiseks mobiiltelefoni (10). Tuleb uurida mobiilsetest elektroonikaseadmetest ja pilvandmetöötlusest tulenevaid uusi probleeme ja võimalusi. Lisaks vajab pilvandmetöötlus asjakohast struktuuri, et saavutada optimaalne turvalisuse tase (11). Komitee on juba väljendanud muret selle kohta, et Euroopa Komisjoni hiljutises teatises pilvandmetöötluse kohta ei käsitleta asjakohaselt seost esitatud strateegia ja teiste selliste küsimuste vahel nagu tõhus andmekaitse, autoriõiguste reguleerimine või andmete kättesaadavuse ja portimise arendamine (12);

42.

leiab, et küberkuritegevuse põhjustatud globaalset, omavahel seotud ja piiriülest ohtu arvestades tuleb innustada ka rahvusvahelist koostööd ja dialoogi väljaspool ELi piire, et tagada tõeliselt globaalne ja kooskõlastatud lähenemisviis küberkuritegevusele. Selles osas tuleks innustada kõiki riike ühinema küberkuritegevust käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga (Budapesti konventsioon) (13). Samuti on oluline jätkata kahepoolset koostööd eelkõige Ameerika Ühendriikidega ning mitmepoolset koostööd mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega;

43.

rõhutab, kuivõrd oluline on parandada kooskõlastamist olevasolevate ja tulevaste rahastamisvahenditega, nagu Horisont 2020, Euroopa koostööraamistik ja sisejulgeolekufond, et tagada kooskõlastatum lähenemisviis kübervaldkonna investeeringutele;

44.

kahtleb, kas eelarveeraldis 1,25 miljonit eurot on piisav, et rajada kindel ja sihipärane võrgu- ja infoturbe taristu, ning väljendab pettumust Euroopa ühendamise rahastule mõeldud finantseraldise vähendamise üle 8. veebruaril nõukogu kokkuleppes mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 kohta. Kindlat ja suuremat eelarvet on vaja selleks, et pakkuda finantstoetust kesksele IKT taristule, millega ühendatakse liikmesriikide võrgu- ja infoturbe alased võimed ning lihtsustatakse nii kogu ELi hõlmavat koostööd.

IV

IV

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/27

—

toonitab, et kohalikud omavalitsused ei ole pelgalt tööstuse võimaldajad või kliendid, vaid tunnistada tuleb ka nende põhjapanevat rolli liidrite ja innovaatoritena;

—

rõhutab samuti, et komisjoni soovitatud tööstuse juhitava lähenemisviisi aluseks peab olema täpselt kindlaksmääratud ja selgelt tõendatud kodanikepoolne vajadus. Kohalikel omavalitsustel on otsustav roll kohalike avaliku ja erasektori osalejate (äriringkondade, teadlaste, kodanikuühiskonna ja linnaelanike) vajaduste ja nõudmiste kindlaksmääramisel ja esiletoomisel. See otsustav seos hõlmab konsultatsioone ja tõhusaid kohaliku tasandi kaasamise mehhanisme, mis tuleks tegevuses seada esikohale;

—

märgib, et komisjon peaks selgitama, kuidas sellised teedrajavad innovaatilised lahendused kindlaks määratakse ja välja valitakse, ning tagama asjaomase menetluse läbipaistvuse ja avatuse ning soovitavalt siduma selle konkreetse hankemenetlusega, samuti tuleks tagada piisavad rahalised vahendid;

—

soovitab komisjonil koostada ülevaatlikud suunised, märkides ära kõik üleeuroopalised programmid ja algatused, mille kaudu saaks rahastada innovatiivseid projekte, mida võiks arukate linnade ja kogukondade algatuse raames välja töötada. Suunistes võiksid kajastuda sellised algatused nagu roheline digitaalne harta, linnapeade pakt, CIVITAS, Concerto jne, pakkudes informatiivset pilti kõigist programmidest, millel on seosed arukate linnade ja kogukondade algatusega;

—

soovib rõhutada, et arukate linnade ja kogukondade algatusega seonduvas tegevuses kuulub keskne koht arukate võrkude arendamisele.

Raportöör

Ilmar REEPALU (SE/PES), Malmö linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis „Arukad linnad ja kogukonnad – Euroopa innovatsioonipartnerlus”

C(2012) 4701 final

1.

märgib, et komisjon haarab oma teatisega „Arukad linnad ja kogukonnad – Euroopa innovatsioonipartnerlus” initsiatiivi, et luua üleeuroopaline innovatsioonipartnerlus eesmärgiga koordineerida ressursse uudsete tehniliste lahenduste arendamiseks ja levitamiseks linnakeskkonnas, tuginedes selles energia-, transpordi- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate integreerimisele;

2.

jagab komisjoni seisukohta, et ELi linnade kujundamine arukateks ja säästvateks nii sotsiaalses, majanduslikus kui ka keskkonna mõttes on üks suuremaid liidu ees seisvaid väljakutseid. Komitee on mitmel puhul rõhutanud, kui oluline on võtta jõulisi meetmeid ja teha muudatusi, et toetada ja edendada jõupingutusi pikaajaliselt säästva ühiskonna poole liikumisel, mis toob kaasa linnakeskkonna, rahvatervise ja sotsiaalse heaolu paranemise. Samas märgib komitee, et linnad on nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka keskkonnaalaselt tihedalt seotud oma lähiümbruse ja maapiirkondadega ning sellel seosel on oluline roll nii linna- kui ka maapiirkondade tasakaalustatud ja jätkusuutlikus arengus, sest linnadest pärit õhu- ja veesaaste jõuab maapiirkondadesse;

3.

tervitab komisjoni innovatsioonipartnerluse algatust ja väljendab heameelt, et komisjon toonitab ja tunnistab selle algatuse kaudu linnade ja kohalike omavalitsuste otsustavat rolli liidu ühistes jõupingutustes aruka, jätkusuutliku ja sotsiaalselt kaasava majanduskasvu vallas. Vajab rõhutamist, et linnad on paljudel juhtudel pikaajaliselt jätkusuutliku ühiskonna suunas liikumisel esirinnas. Sellist positiivset suundumust ja linnade suurt ambitsioonikust tuleks ELi meetmete abil toetada ja innustada;

4.

leiab, et arukate linnade loomise eeltingimus on süsteemide integreerimise ja koostoimimisvõime põhimõtete rakendamine. Komitee toetab seepärast komisjoni püüdeid leida integreeritud süsteemilahendusi ja on veendunud, et sellised integreeritud lahendused pakuvad valdkondlike meetmetega võrreldes märkimisväärset lisaväärtust. Valdkondlikud projektid ja lahendused võivad muudes olukordades olla tõhusaks täiendavaks meetmeks ja lahenduseks;

5.

nendib, et arukate linnade ja kogukondade algatuses välja toodud kolmel tehnoloogiavaldkonnal võib olla erinev kaal ja tähendus, mis sõltub projekti eesmärgist luua kindlaksmääratud vajaduste jaoks innovatiivsed süsteemilahendused. Regioonide Komitee leiab samuti, et majanduskasvu seisukohalt suurima lisaväärtuse saavutamiseks peab projektide ja lahenduste väljatöötamisse ja elluviimisse olema võimalik kaasata teisigi jätkusuutlikule linnaarengule kaasaaitavaid valdkondi, näiteks vesi, jäätmed ja õhk, strateegiline planeerimine ja teenuste innovatsioon, mis innustab kodanikke kasutama ja arendama uusi rakendusi;

6.

märgib, et komisjoni ettepaneku kohaselt võiks partnerlust juhtida tööstussektor koostöös linnadega. Seega oodatakse, et algatus edendab linnades selliste teedrajavate innovaatiliste lahenduste turuletoomist, mis rajanevad energia- ja transporditehnoloogiate integreerimisel ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate toetusel;

7.

soovib sellega seoses rõhutada kohalike omavalitsuste keskset ja paljudel juhtudel otsustavat rolli edasises tegevuses. Kohalikele omavalitsusüksustele – nii eraldi kui ka liitudena ning elanike arvust sõltumata – tuleb anda keskne roll nii strateegiates, näiteks strateegiline rakenduskava, kui ka projektides, mis töötatakse välja ja milles lepitakse kokku arukate linnade ja kogukondade partnerluse raames, ning neil peaks olema juhiroll kõigis kohalike avalike vahendite kasutamisega seotud otsustes;

8.

toonitab, et kohalikud omavalitsused ei ole pelgalt tööstuse võimaldajad või kliendid, vaid tunnistada tuleb ka nende põhjapanevat rolli liidrite ja innovaatoritena;

9.

rõhutab samuti, et komisjoni soovitatud tööstuse juhitava lähenemisviisi aluseks peab olema täpselt kindlaksmääratud ja selgelt tõendatud kodanikepoolne vajadus. Kohalikud omavalitsused on kodanikele lähim tasand ning neil on otsustav roll kohalike avaliku ja erasektori osalejate (äriringkondade, teadlaste, kodanikuühiskonna ja linnaelanike) vajaduste ja nõudmiste kindlaksmääramisel ja esiletoomisel. See otsustav seos hõlmab muu hulgas konsultatsioone ja tõhusaid kohaliku tasandi kaasamise mehhanisme ning tuleks tegevuses seada esikohale. Niiviisi toimimine edendab lahendusi, mis tuginevad kohalike omavalitsuste, kohalike osalejate ja elanike ainulaadsele ja konkreetsele nõudlusele, ning need lahendused pakuvad lisaväärtust võrreldes olukorraga, kus igas sektoris püütakse iseseisvalt lahendusi leida, seades ohtu optimaalsete tulemuste saavutamise;

10.

tervitab pikaajalist eesmärki, mille komisjon arukate linnade ja kogukondade algatuse osas on püstitanud: töötada 2020. aastaks välja ja levitada vähemalt 20 teedrajavat innovatiivset lahendust, milles on ühendatud energia, transport ning IKT-tehnoloogiad. Komitee soovib sellega seoses rõhutada, kuivõrd tähtis on, et luuakse head võimalused nende innovatiivsete lahenduste ülevõtmiseks, kohandamiseks ja kasutamiseks paljudes liidu linnades. Komiteel on heameel, et komisjon toonitab vajadust meetmete järele nõudluse poole pealt, näiteks uute ärimudelite väljatöötamine. Selle saavutamiseks kutsub komitee komisjoni üles kasutama nende projektide ühe valikukriteeriumina seda, et ettepanekus näidataks innovaatiliste murranguliste lahenduste tugevat seost tulemuste kasutuselevõtu ja levitamisega Euroopa eri paikades asuvates piirkondades ja kogukondades. Projektides tuleb rõhutada tulemuslikku sünergiat, mis saavutatakse omavahel seotud projektiosaliste ning arengu- ja rahastamisvahendite abil. Samal ajal tuleb aidata linnadel vähendada oma keskkonnamõju, töötades IKT ulatuslikul kaasabil välja lahendusi, mis aitavad parandada linnade energiatõhusust, edendada taastuvenergia kasutust ja soodustada liikuvust, vähendades olulisel määral CO2 ja teiste saasteainete heidet osana säästva linnaarengu mudelist;

11.

tõdeb, et lisaks kodanike kaasamisele ja konsulteerimisele on arukate linnade ja kogukondade algatuse edu seisukohalt võtmetähtsusega tõeline kogukondlik planeerimine, et kohalikud omavalitsused kaasaksid otsuste tegemisse kõik kohapeal tegutsevad asjaomased riiklikud ja piirkondlikud asutused, vabatahtliku sektori ja ettevõtted, kui need on otseselt seotud arukate linnade ja kogukondade algatuse eesmärkidega. Eriti tuleks esile tõsta energiateenuseid pakkuvate ettevõtete oluline roll;

12.

märgib, et komisjon peaks selgitama, kuidas sellised teedrajavad innovaatilised lahendused kindlaks määratakse ja välja valitakse. Komisjon peab tagama asjaomase menetluse läbipaistvuse ja avatuse ning soovitavalt siduma selle konkreetse hankemenetlusega, samuti tuleks tagada piisavad rahalised vahendid;

13.

rõhutab ELi linnade mitmekesist struktuuri. Ühtedes piirkondades on tegu mitmekeskuselise linnastruktuuriga, teistes domineerib üks suurlinn mitmete lähedusesasuvate väiksemate linnade üle. Olenemata oma suurusest on linnad näiteks avaliku ja erasektori teenuste osutamise, kohalike ja piirkondlike teadmiste loomise, innovatsiooni ja ettevõtluse keskused. Erandiks on mõned demograafiliselt ja territoriaalselt äärmiselt tasakaalustamatud piirkonnad, kus ei saa rääkida toimivast linnade võrgustikust. Nendel juhtudel võiksid arukate linnade ja kogukondade algatusse kuuluda kohalikud struktuurid, mis hõlmavad mitmeid kogukondi;

14.

nendib, et sõltumata oma suurusest on linnad sageli jätkusuutliku keskkonna loomisel vastamisi sarnaste väljakutsetega ja vajavad sarnaseid tehnilisi lahendusi. Regioonide Komitee leiab, et arukate linnade ja kogukondade algatuse raames toimuv partnerlus peaks neid tingimusi peegeldama, samal ajal on tähtis arendada innovatiivseid lahendusi, mis pakuvad mastaabisäästu ja avaldavad linnadele ja nende elanikele suurt mõju;

15.

soovib meenutada, et mõiste „ja kogukonnad” on arukate linnade ja kogukondade algatuse nimetusse lisatud just nimelt selleks, et toonitada, et linnade või linnapiirkonna mõiste ei ole Euroopas väga kindlapiirilise tähendusega. Märkimisväärses arvus liikmesriikides ei ole kohalikud omavalitsused paljudel juhtudel linnad, vaid on oma ülesehituselt palju suuremad ja neil on palju rohkem vahendeid ja suurem suutlikkus kui teistel omavalitsustel, mida õiguslikus või geograafilises tähenduses käsitletakse linnadena. Sama paljudel juhtudel saavad kohalike omavalitsuste rühmad koondada ja koondavadki ressursse palju märkimisväärsemas ulatuses kui linnad. Sellistel juhtudel, nagu see võib olla ka suurlinnapiirkondade või linnastute puhul, võib piirkondlike omavalitsuste roll osutuda integreeritud poliitika kooskõlastamisel ja stimuleerimisel otsustavaks;

16.

väljendab heameelt, et teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm on 2013. aastal kujundatud nii, et täiendavaid vahendeid eraldatakse projektidele, mis on kooskõlas arukate linnade ja kogukondade algatusega;

17.

leiab, et ELi tasandil on oluline eraldada piisavaid ressursse programmi Horisont 2020 kaudu, et arukate linnade ja kogukondade algatus saaks aidata kaasa komisjoni seatud eesmärkide saavutamisele;

18.

rõhutab, et arukate linnade ja kogukondade algatuse elluviimine ei tohi tuua kaasa vähenenud rahastamist muudest olemasolevatest programmidest, millega toetatakse kohalike omavalitsuste püüdeid arukate linnade ja kogukondade vallas, eriti kui nimetatud programmid on kohalikul tasandil osutunud väga edukaks. Samuti on soovitav, et komisjon täpsustaks teemavaldkondi ja Horisont 2020 raames eraldatud vahendeid;

19.

märgib, et regionaalpoliitikal ja struktuurifondidel on olnud positiivne mõju arukate linnadega seotud strateegia elluviimisele ja nad võivad seega etendada olulist rolli arukate linnade ja kogukondade algatuse arendamisel. Ettepanekud ühtekuuluvuspoliitika suunamuutuse kohta pärast 2014. aastat sisaldavad selget linnalist mõõdet, muu hulgas seoses regionaalarengu fondi vahendite eraldamisega spetsiaalselt jätkusuutlikuks linnaarenguks. Selgitada tuleks, kuidas aitaksid need vahendid arukaid linnu saavutada, et luua sel viisil koostoimet ja aidata jõuda tervikliku arusaamani linnaarenguküsimustes, võttes kohaselt arvesse ka ümbritsevaid maapiirkondi;

20.

soovitab komisjonil koostada ülevaatlikud suunised, märkides ära kõik üleeuroopalised programmid ja algatused, mille kaudu saaks rahastada innovatiivseid projekte, mida võiks arukate linnade ja kogukondade algatuse raames välja töötada. Suunistes võiksid kajastuda sellised algatused nagu roheline digitaalne harta, linnapeade pakt, CIVITAS, Concerto jne. Sellised suunised oleksid väga väärtuslikud näiteks kohalike omavalitsuste ja tööstuse jaoks, kuna annaksid informatiivse pildi kõigist programmidest, millel on seosed arukate linnade ja kogukondade algatusega. Suunised võiksid olla kättesaadavad näiteks sidusrühmade platvormi kodulehel;

21.

rõhutab, kuivõrd tähtis on terviklikult käsitleda arukate linnade ja kogukondade algatusele suunatud ELi finantstoetust ja ELi muid rahastamisallikaid, nagu investeeringutele suunatud Euroopa struktuurifond, Euroopa ühendamise rahastu ja LIFE 2014–2020. Nii tagatakse selgelt algatuse arendamiseks antava toetuse jätkumine ning välditakse tarbetuid vastuolusid, kattuvusi ja dubleerimist;

22.

toetab komisjoni soovitust liikmesriikidele eraldada rahalisi vahendeid sellise tegevuse edendamiseks, mis aitab välja töötada ja levitada innovatiivseid lahendusi arukate linnade ja kogukondade algatuse raames;

23.

nendib, et arukate linnade ja kogukondade algatuses on kesksel kohal majakaprojektid, mis seisnevad kolme sektori innovaatiliste ettevõtjate ning tugevate kohalike juhtide ja ametiasutuste strateegilises partnerluses;

24.

osutab sellega seoses asjaolule, et tööstusel ja linnadel on eri rollid ja seisukohad. Tööstusel on tähtis ülesanne töötada välja tehnilisi tingimusi ja lahendusi, mida saaks üle võtta ja levitada mitmetes linnades. Kohalikel omavalitsustel ja nende elanikel lasub peamine vastutus määrata kindlaks konkreetsed kohalikud vajadused ning tehnilised lahendused, mida on vaja vajadusele vastamiseks välja töötada, ning ka neist teavitada. Seepärast on väga oluline kujundada ja juhtida projekte vajadustest ja nõudlusest lähtuvalt ning arvestada nende lisaväärtust tehnoloogia ja innovatsiooni seisukohast;

25.

leiab, et majakaprojektid on arukate linnade ja kogukondade algatuse põhikoostisaine. Kuna kohalikud omavalitsused on parimas olukorras otsustamaks linnade vajaduse üle jätkusuutlike lahenduste järele, tuleb kohalikele omavalitsustele anda konsortsiumides ja majakaprojektides keskne ja juhtiv roll. Seda tingimust komisjoni teatises ei mainita, kuid see vajaks edasise tegevuse käigus selgitamist;

26.

leiab, et tuleks samuti määratleda teiste osalejate roll konsortsiumides ja projektides, et luua partnerluseks head eeldused ja tagada tasakaal. Komitee on seisukohal, et avalike hankemenetlustega seoses tuleks kindlaks määrata majakaprojektide ja konsortsiumide vorm, et selgitada, milline on konsortsiumide struktuur ja eri osalejate roll projektijuhtimises, ning muuta arukate linnade ja kogukondade algatus läbipaistvamaks;

27.

märgib, et komisjon sedastab teatises, et ta on avatud valdkonna täiendavale reguleerimisele, et toetada tulevaste lahenduste turuleviimist. Ehkki Regioonide Komitee ei soovi selliseid meetmeid välistada, on võimaliku reguleerimise korral tähtis võtta hoolikalt arvesse proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet ning kohalikest tingimustest tulenevaid ja kohalike oludega sobitatud lahendusi;

28.

leiab seepärast, et komisjon peab selgitama, mida võimaliku edaspidise reguleerimise all silmas peetakse, ja tooma näiteid niisuguste eeskirjade või valdkondade kohta, pakkudes sel viisil väärtuslikku teavet konsortsiumidesse ja projektidesse kaasatud osalejatele;

29.

on seisukohal, et iga projekti tegevuse kohta tuleb koostada asjakohased näitajad ning siduda need energia-, transpordi- ja IKT-valdkonna ELi tasandi prioriteetide ja põhiprobleemidega, nagu linnade keskkonnatoime ja energiatõhusus, taastuvate energiaallikate osakaal energiakasutuses, taristu ühine kasutamine jne;

30.

kordab, et igal linnal on ainukordsed tingimused. Seetõttu soovib komitee rõhutada, kuivõrd tähtis on lubada kohalikel omavalitsustel kohandada näitajaid kohalikele oludele. Oluline on, et näitajatega saavutatavate eesmärkide täpse taseme määraksid kindlaks kohalikud omavalitsused koostöös tööstuskonsortsiumidega. Lisaks on tähtis, et näitajad suunaksid tööstust, sh väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKE), et tagada ELi tasandi üldeesmärkide saavutamine ja võtmeprobleemid lahendamine. Igal juhul püütakse eesmärke saavutada Euroopa Liidus 2020. aastaks määratletud 20-20-20 strateegia raames;

31.

soovitab komisjonil tagada vajalike piirkondlike innovatsiooniökosüsteemide uurimis- ja arendustegevuse rahastamise kõikjal Euroopas. Arukate linnade projekte on vaja selleks, et ühendada hoonete ja kogu taristu füüsilisi ja tegevuslikke omadusi mitmesuguste arengute ja teenustega, mida linn ja teised osalised pakuvad ja alal hoiavad. Piirkondlikku modelleerimist IKT kaasabil on vaja selleks, et tagada usaldusväärne alus erinevate investeeringute olelusringi analüüsidele, aga ka kasutajapõhise äritegevuse arendamisele, kodanikuaktiivsusele ja otsuselangetamisele;

32.

tervitab komisjoni kavatsust võtta järelevalvesüsteemi aluseks olemasolevad meetodid, näiteks sellised, mida kasutatakse linnapeade pakti ja rohelise digitaalse harta raames. Asjakohane on rõhutada, et ELi tasandi eesmärkide puhul on tegu miinimumtasemega ja linnu tuleb innustada püstitama kõrgemaid eesmärke, mis võiksid olla neis valdkondades eeskujuks;

33.

toetab komisjoni arvamust, et vaja on kogemuste ja parimate tavade jagamist maailmatasandil. Kui maailma areenil saaks viidata konkreetsetele kordaläinud Euroopa projektidele, tuleks see kasuks Euroopa tööstusele, mis omakorda annaks hoogu meie püüdlustele strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel. Rahvusvahelise koostöö eesmärke tuleks arukate linnade ja kogukondade algatuse raames toetada erirahastamise teel;

34.

võtab teadmiseks komisjoni näited valdkondadevahelistest teemadest, mis võiksid projektideks sobida, näiteks arukad hooned, arukad nõudluse ja pakkumise süsteemid, säästev linnaliiklus ning roheline infotehnoloogia. Need teemad on asjakohased, kuid komitee soovib rõhutada, et loetelu ei ole mingil juhul ammendav, vaid sellesse peaks saama lisada teisi sobivaid teemasid. Näiteks väärivad äramärkimist info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad, mis on kulutõhusate ja kasutajasõbralike e-teenuste arendamise eeltingimuseks kõigis teatisega hõlmatud valdkondades. Projektiteemade loetelu peaks sisaldama ka energia ja jäätmekäitluse koordineerimist;

35.

soovib rõhutada, et arukate linnade ja kogukondade algatusega seonduvas tegevuses kuulub keskne koht arukate võrkude arendamisele. Siinkohal tuletab komitee meelde oma hiljuti vastuvõetud arvamust teemal „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” ja soovib veel kord rõhutada, millise suure tähtsuse arukate võrkude arendamine omandab;

36.

kordab, et suuri probleeme põhjustab asjaolu, et taastuvad energiaallikad on ühendatud energiavõrku, mis ei ole selliste allikate jaoks ehitatud. Taastuvenergia laiaulatuslik kasutamine nõuab investeeringuid võrgu täiustamisse, sest praegusel kujul piirab võrk taastuvenergia osakaalu suurendamist. Selles osas on arukate võrkude arendamisel tähtis roll;

37.

juhib tähelepanu teiselegi valdkonnale, milles arukatel võrkudel on suur potentsiaal: võime salvestada üleliigset energiat, mis aitaks viia energianõudluse ja -pakkumise paremasse tasakaalu. Arukad võrgud koos juurdekuuluvate tehniliste lahendustega võimaldavad tasandada energia tootmise ja kasutamise kõikumist ning saavutada ühtlasema energiavoo, mis tähendaks suurt majanduslikku edasiminekut ja madalamaid kulusid nii tootjate kui ka tarbijate jaoks ning annaks panuse aruka linnakeskkonna arengusse;

38.

rõhutab samas, et jätkusuutliku ja aruka linnakeskkonna loomist ei ole võimalik saavutada üksnes tehniliste süsteemide ja lahenduste abil, vaid tehnoloogiaareng peab käima käsikäes meetmetega, millega mõjutatakse inimeste ja ettevõtete energiatarbimisharjumusi;

39.

märgib, et paljude Euroopa linnade struktuuris esineb suuri erinevusi energiatõhususe seisukohast. Säästva linnakeskkonna arendamine nõuab erilist panustamist hoonete renoveerimisse, kasutades asjakohaseid rahalisi vahendeid ning andes keskse koha taastuvale energiale;

40.

leiab, et arukate linnade ja kogukondade algatuse eesmärkide saavutamiseks on tõhus ja sihipärane, ent samas lihtne ja läbipaistev juhtimiskorraldus vältimatu. Regioonide Komitee nendib aga kahetsustundega, et komisjon ei ole piisavalt rõhutanud, milline otsustav roll tuleb juhtimisstruktuuris anda kohalikele omavalitsustele, sõltumata nende elanike arvust. Neile tuleb tagada asjakohane mõjuvõim ja osalemine kõigil tasandeil, nii kõrgetasemelises töörühmas ja sidusrühmade platvormis kui ka hiljem loodavates töörühmades;

41.

leiab, et komisjon peaks selgitama, millistel alustel ja millise menetluse kohaselt toimub kõrgetasemelise töörühma koosseisu nimetamine. Kohase menetluse abil tuleb tagada kohalike omavalitsuste piisav esindatus kõrgetasemelises töörühmas;

42.

on samuti seisukohal, et kohalikele omavalitsustele on tähtis anda võimalus olla piisavalt esindatud kõrgetasemelise töörühma eri allrühmades, näiteks tegevuskava rühmas, et tagada kohalikele seisukohtadele piisava mõjuvõimu andmine;

43.

nõuab kohalike omavalitsuste aktiivset osalemist juhtimises, tagamaks, et projektid ja lahendused viiakse ellu nii, et arvesse võetakse linnade ja nende elanike suurt nõudlust. Nagu eespool mainitud, on just kohalikel omavalitsustel parimad teadmised oma elanike vajadustest, kuid ka linnade keerukatest süsteemidest. Kui juhtimine toimub ilma selliste põhjalike teadmiste ja pädevuseta, on oht, et saadud lahendused ei ole optimaalsed;

44.

seab tingimuseks, et juhtimisstruktuur peab sisaldama ka kontrolli- ja järelevalvemehhanismi, mis aitab tagada kõigi kättesaadavate rahastamisvahendite tõhusa kasutamise kooskõlas arukate linnade ja kogukondade algatuse eesmärkidega. Kontroll ja järelevalve peavad olema läbipaistvad ja kõik asjaomased pooled sellest teadlikud;

45.

peab väga oluliseks, et algatust puudutava kogu põhilise teabe edastamine ja kättesaadavaks tegemine kõigile asjaomastele pooltele toimuks tõhusalt, et hõlbustada teedrajavate projektiideede koondamist ja arendamist, et need saaksid olla projektide aluseks. Komisjonil on selles küsimuses tähtis roll, kuid ka kohalike omavalitsuste panus on märkimisväärne, eelkõige sellepärast, et nad tunnevad kõige paremini kohalikku ettevõtlust ja tööstust. ELi, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi võrgustikel võib selles samuti tähtis roll olla. Samuti ei tohiks unustada, kui oluline on kohaldada mitmetasandilise valitsemise süsteemi, mille kohaselt aitab iga valitsustasand vastavalt oma pädevusele ja ressurssidele kaasa projektide arendamisele;

46.

nõuab tööprotsesside, koosolekute, dokumendihalduse jne tõhusat väljatöötamist, et kõigi asjaomaste osalejate tööd mitte takistada, vaid innustada. Tööprotsessid peaksid kõigis töörühmades olema arusaadavad ja selgelt määratletud.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/33

—

juhib tähelepanu sellele, et e-tervise teenuste arendamine peab tulema kasuks kõikidele ELi kodanikele andes neile paremad võimalused oma tervis endi kätesse võtta ega tohi tuua endaga kaasa täiendavat ebavõrdsust tervishoiuteenustele ligipääsu ja nende kasutamise valdkonnas;

—

paljudes ELi liikmesriikides on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasvastutavad tervishoiu- ja heaolupoliitika kavandamise, koostamise, rakendamise, kontrollimise ja rahastamise eest. Seega on ilmselge, et piirkondlikud omavalitsused tuleb tihedalt kaasata kõigisse ümberkorraldustesse, mis avaldavad mõju tervishoiule ja hoolekandele;

—

kutsub üles tegema jätkusuutlikke pingutusi tervisealase hariduse, innovatsiooni ja muutuste edendamiseks, lähtudes tipptasemele pühendumisest ja teadmisest, et kiirelt muutuvas e-tervise keskkonnas võivad tänased lahendused olla juba homme vananenud;

—

tõdeb, et olemas on suur hulk tervishoidu, heaolu ja sotsiaalteenuseid puudutavaid andmeid, ent need on salvestatud eraldiseisvatesse süsteemidesse ning väidab, et nende andmete tõhusamal ja teenustevahelisel kasutamisel võib tervishoiusüsteem saada teistsuguse näo ning nii oleks võimalik üles ehitada tugevam ja tõhusam järjepidev tervishoiustruktuur;

—

märgib, et e-tervise eduka arendamise ja leviku peamised tingimused hõlmavad kohaliku tasandi kaasatust, detsentraliseeritud andmesalvestust, tõhusat teabeedastust kodanikele ja patsientidele ning aktiivset koostööd tervishoiutöötajatega;

—

kordab, et e-tervise süsteemi laiaulatuslik kasutuselevõtt ei ole mitte üksnes juriidilise ja tehnilise teostatavuse küsimus, vaid sõltub esmajoones kodanike, patsientide ja tervishoiutöötajate usaldusest; usub seepärast, et oluline on esmalt tegeleda teemadega, mis puudutavad eraelu puutumatust, usaldust, andmekaitset ja vastutust ning hoolitseda pideva järelevalve eest, nii et tundlikud andmed oleksid kaitstud häkkimise, lekkimise, eraelu puutumatuse rikkumise või muu kuritahtliku kasutamise eest.

Raportöör

Johan SAUWENS (BE/EPP), Flaami parlamendi liige

Viitedokument

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „E-tervise 2012.–2020. aasta tegevuskava: innovatiivne tervishoid 21. sajandil” ”

COM(2012)736

1.

toetab komisjoni teatist, mis käsitleb e-tervise 2012.–2020. aasta tegevuskava ning milles komisjon esitab Euroopa e-tervise strateegia kondikava ja toob välja peamised eesmärgid, mis tuleb saavutada e-tervise valdkonna võimaluste ärakasutamiseks. Kõnealuse tegevuskavaga astutakse juba oluline samm selle suunas, et valmistada Euroopa tervishoiusüsteem ette väljakutsete tarvis, mis puudutavad tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamist, tervishoiusektori jaoks üha napimaks muutuvate vahendite tõhusamat kasutamist, halduskoormuse vähendamist patsientidele, tervishoiuteenuste osutajatele, avalikule sektorile ning innovatsiooni informaatika ja tehnoloogia, tootmise ja teenuste valdkonnas;

2.

jagab komisjoni seisukohta, et isegi kõige paremad e-tervise lahendused ei too ELi kodanikele kasu, kui nende väljatöötamine ja rakendamine toimuvad killustatult ja eri poolte vahel kooskõlastamatult. Heakskiitu väärib tõsiasi, et komisjon pühendab tähelepanu õiguslikule, organisatsioonilisele, semantilisele ja tehnilisele koosvõime raamistikule, suunistele ja spetsifikatsioonidele;

3.

rõhutab, et paljudes ELi liikmesriikides on vastutus tervishoiu- ja heaolupoliitika eest antud piirkondlikule tasandile ning et piirkondlike omavalitsuste hääl peab ajaomases arutelus selgemalt kõlama;

4.

juhib tähelepanu sellele, et e-tervise teenuste arendamine peab tulema kasuks kõikidele ELi kodanikele ega tohi tuua endaga kaasa (veelgi suuremat) ebavõrdsust tervishoiuteenustele ligipääsu ja nende kasutamise valdkonnas. Pöördelistes muutustes, mida e-tervise süsteem endaga kaasa toob, peavad kesksel kohal seisma patsientide huvid. Patsientidel on õigus otsustada oma andmetele juurdepääsu üle ja neile tuleb arusaadavalt selgitada, kellel ja mil viisil on juurdepääs nende andmetele. E-tervise süsteem peab andma kodanikele ja patsientidele paremad võimalused oma tervis endi kätesse võtta;

5.

rõhutab, et uued rakendused peavad olema lihtsasti ligipääsetavad ja tagama puuetega inimeste, eakate inimeste või haavatavate kodanike autonoomsuse. Seepärast peab kõigi toodete ja tarkvararakenduste kohustuslikuks turulelubamise kriteeriumiks olema e-juurdepääsetavus;

6.

paljudes ELi liikmesriikides on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasvastutavad tervishoiu- ja heaolupoliitika kavandamise, koostamise, rakendamise, kontrollimise ja rahastamise eest. Seega on ilmselge, et piirkondlikud omavalitsused tuleb tihedalt kaasata kõigisse ümberkorraldustesse, mis avaldavad mõju tervishoiule ja hoolekandele;

7.

soovib selles kontekstis viidata e-tervise taristuid käsitlevale 2011. aasta e-tervise strateegiaaruandele, mille autorid märgivad, et e-tervisekaartide haldamine suurtes riikides on liiga keeruline. Euroopas saadud kogemused näitavad, et enam kui kümne miljoni elanikuga riikides – ja seejuures eelkõige riikides, kus ei ole ülalt alla suunatud tervishoiusüsteemi – jäävad seatud eesmärgid saavutamata. Sobiv lahendus näib olevat vahepealne lahendus, mille puhul valitakse kohalik või piirkondlik süsteem, mida toetab riiklik taristu;

8.

märgib, et Regioonide Komitee hiljutisest uuringust „Dynamic health systems and new technologies: eHealth solutions at local and regional levels” (Dünaamiline tervishoiusüsteem ja uued tehnoloogiad: e-tervise lahendused kohalikul ja piirkondlikul tasandil) nähtub, et e-tervise süsteem on Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks esmatähtsal kohal;

9.

väidab, et vaja on tihedamat piirkondadevahelist koostööd ning poliitiliste ja praktiliste kogemuste vahetamist, nii et e-tervise valdkonnas juhtpositsioonil olevad piirkonnad saaksid oma teadmisi edasi anda uutele tulijatele. Euroopa Komisjoni roll selles võiks olla teadmiste ja parimate tavade kogumine ja koondamine. Vaja on süvaanalüüsi, et välja selgitada, milliseid algatusi ja mudeleid on võimalik e-tervise vallas kõige lihtsamini rakendada kogu ELi tasandil;

10.

arvab, et tervishoiualaste teadmiste parandamine on strateegiate oluline lüli tervishoiualase ebavõrdsuse kõrvaldamiseks maailmas. Koos digitaalse kirjaoskuse ja lairibaühendusega on tervishoiualaste teadmiste taseme tõstmine tegur, mis võib aidata paljudel kõrvalistes, hõreda asustusega või muus osas halvemas olukorras olevates piirkondades elavatel inimestel saada juurdepääs korrektsele teabele, ennetavatele tervishoiualastele meetmetele ja meditsiinilisele nõustamisele, ent ka lihtsale on line abile ja teraapiale ning järelravile;

11.

märgib, et eri ühiskonnarühmade vajadustele vastav asjakohane, usaldusväärne ja kättesaadav teave on tervishoiu valdkonna digitaalse kirjaoskuse eeltingimus. See eeldab, et valitsus ja erasektor annavad selget ja asjakohast teavet ning et eelkõige tervishoiutöötajad saavad parema ülevaate oma patsientide digitaalsest kirjaoskusest tervishoiuvaldkonnas;

12.

sedastab, et e-tervis on jõuliselt arenev valdkond, mis on pidevas muutumises. Tänased arusaamad ja saavutused võivad juba homme olla ajast ja arust. Üleminek traditsiooniliselt tervishoiusüsteemilt e-tervise süsteemile ei nõua mitte üksnes vajalikku IT-taristut ja digitaalset kirjaoskust, vaid samuti (esmajärjekorras) meditsiinilise personali, sotsiaaltöötajate, teadlaste, ravikindlustusandjate, patsientide ja valitsuse vaheliste suhete muutumist. See nõuab ka pidevaid pingutusi innovatsiooni ja muutuste, väljaõppe ja ekspertiisi huvides;

13.

viitab siinkohal seminari Monitoring National eHealth Strategies järeldustele (Brüssel, 2010), kust pärineb järgmine tsitaat: „On selgunud, et e-tervise strateegiate rakendamine Euroopas on palju keerulisem ja aeganõudvam kui algselt arvatud. Lisaks alahinnati oluliselt ka e-tervise kui juhtimistasandi probleemi keerukust”;

14.

märgib, et teatud piirkondades jätavad tervishoiutöötajate ja sotsiaaltöötajate IT alased oskused ja teadlikkus e-tervise võimalustest väga palju soovida. Sama võib öelda ka meditsiinitöötajate ja sotsiaaltöötajate jaoks turule toodud mõne tarkvaraprogrammi kvaliteedi, kasutajasõbralikkuse ja võimaluste kohta. Selline olukord on kahetsusväärne ja takistab e-tervise sujuvat arengut. Selgemalt tuleks sõnastada tingimused, millele meditsiinisüsteemis kasutatav tarkvara ja eelkõige e-terviselugu peaksid vastama, nii oleks võimalik nende alusel kontrollida tarkvara kvaliteeti ja neid märgistada. Praegu on võimalik täheldada sihipärase teabevahetuse puudumist tervishoiuvaldkonna ja informaatikavaldkonna vahel;

15.

tõdeb, et olemas on suur hulk tervishoidu, heaolu ja sotsiaalteenuseid puudutavaid andmeid, ent need on salvestatud kooskõlastamatult. Nende andmete tõhusamal kasutamisel võib tervishoiusüsteem saada teistsuguse näo ning oleks võimalik üles ehitada tugevam ja sihipärasem järjepidev tervishoiustruktuur. Mõlemad eesmärgid eeldavad, et IT-taristu ei tohi piirduda üksnes raviteenustega, vaid seda tuleb laiendada, nii et see hõlmaks ka sotsiaalteenuseid, koduhooldust, ennetust ja hoolekannet. See lähtub põhimõttest, et tervishoiu- ja hoolekandesüsteemis peab olema tähelepanu keskmes tervishoiuteenuse saaja ja et süsteemi alla kuuluvad teenusepakkujad peavad oma töös sellest lähtuma. E-tervise süsteem võib aidata kaasa nimetatud teenusepakkujate vahel kooskõlastatuma tegevuse tekkimisele ning tervishoiuteenust vajava isiku suhtes terviklikuma lähenemisviisi kujunemisele;

16.

on seisukohal, et kvaliteetsema tervishoiuteenuse pakkumise juures (suurem sihipärasus, suurem järjepidevus, patsiendi positsiooni tugevdamine jne) on otsustava tähtsusega andmete elektrooniline jagamine tervishoiuvaldkonna eri poolte vahel. Praegu on paljudes maades ja piirkondades veel nii, et meditsiinialased andmed on salvestatud killustatult (perearsti või eriarsti arvutisse või haigla serverisse), ilma et neid andmeid oleks võimalik jagada teiste ravijatega, kes on kaasatud konkreetse patsiendi ravisse. Valves olev perearst või haigla erakorralise meditsiini osakonnas töötav kiirabiarst võivad sattuda kiiret reageerimist nõudvasse olukorda, kus neil ei ole võimalik tutvuda patsiendi olulisemate terviseandmete või teabega, millised ravimeid patsient manustab. See probleem on veelgi teravam, kui patsient viibib välismaal ja keelebarjäär tekitab suuri probleeme patsiendi ja tervishoiuteenuse osutaja vahelisel suhtlemisel. Nimetatud probleemid teravnevad veelgi niipea, kui selgub, millist mõju avaldab 9. märtsi 2011. aasta ELi direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius ning see, mil määral praktikas kasutakse piiriüleseid tervishoiuteenuseid. Asjatult tuleb teha uuesti laboriuuringud või meditsiinilised ülesvõtted, kuna puudub juurdepääs patsiendi hiljutistele meditsiinialastele andmetele;

17.

leiab, et e–tervise tegevuskavas pööratakse palju tähelepanu koosvõime raamistikule ja see väärib heakskiitu. ELi e-tervise turg on väga killustunud ja mõnikord ülimalt lokaalsetest olukordadest lähtuvad pakutud IKT-lahendused viivad selleni, et need süsteemid on kallimad, ei ole juurdepääsetavad teistele, ei ole usaldusväärsed ega sobi muudeks eesmärkideks või uute rakenduste jaoks. Selline olukord on ka takistuseks IT-ettevõtlusele, kuna juurdepääs turule on ülimalt piiratud ja nende tootearenduse tasuvus ei ole kindel, see on aga eluliselt vajalik hädavajalike investeeringute jaoks. Tegevuskava pakub võimalusi nii suurte kui väikeste ettevõtete majanduslikele algatustele kõikides Euroopa riikides;

18.

märgib, et e-tervise võrgustikule koosvõime raamistiku esitamine kalendriaasta jooksul on oluline ettepanek. Liikmesriikides e-terviseloo süsteemide suhtes kehtivaid õigusnorme käsitlevasse uuringusse tuleb kaasata ka piirkondlikud õigusnormid;

19.

toetab seda, et komisjon rõhutab tihedama koostöö vajadust rahvusvaheliste ja ülemaailmsete organisatsioonidega, nagu seda on Maailma Terviseorganisatsioon. Vaja on kokkuleppeid meditsiiniliste andmete kodeerimise ning haiguste ja vaevuste rahvusvaheliste klassifitseerimissüsteemide üle, et muuta võimalikuks abi osutamine meditsiiniliste otsuse tegemiseks informaatikaprogrammide vahendusel;

20.

leiab, et e-tervise süsteemi laiaulatuslik kasutuselevõtt ei ole mitte üksnes juriidilise ja tehnilise teostatavuse küsimus, vaid sõltub esmajoones kodanike, patsientide ja tervishoiutöötajate usaldusest. Seepärast ongi oluline esmalt tegeleda probleemidega, mis puudutavad eraelu puutumatust, usaldust, andmekaitset ja vastutust ning hoolitseda pideva järelevalve eest, nii et tundlikud andmed oleksid kaitstud häkkimise, lekkimise, eraelu puutumatuse rikkumise või muu kuritahtliku kasutamise eest;

21.

märgib, et KMPG läbi viidud uuringu (E-terviseloo rahvusvaheline kontroll, Utrecht 6. veebruar 2012) ja kuue teise Euroopa riigiga teostatud võrdluse üks kõige olulisemaid järeldusi oli, et suundumus on liikumine laiaulatuslikelt ja üleriigilistelt programmidelt enam piirkondlikele lähenemisviisidele, et olla suuteline haldama keerukat süsteemi ja suurendama kohaliku tasandi kaasatust. Tänu ühtsete standardite kasutamisele kasvab KPMG kohaselt lisaks arusaam, et üleriigilised andmebaasid ei ole hädavajalikud, vaid et suurepäraselt on võimalik hallata piirkondlikul tasandil, allika lähedal salvestatud andmeid. Kohaliku tasandi kaasatus, detsentraliseeritud andmesalvestus, tõhus teabeedastus kodanikele ja patsientidele ning sammsammuline, katseprojekte kasutav lähenemine, kuhu on aktiivselt kaasatud tervishoiutöötajad – need näivat olevat olulised tegurid, mis tagavad e-tervise süsteemi järkjärgulise arengu ja leviku;

22.

on seisukohal, et tervishoiutöötajate ja patsientide vahelised suhted on isiklikud ja unikaalsed ja need peavad sellisteks ka jääma. Tänu e-tervise süsteemi arengule on võimalik neid sidemeid tugevdada ja parandada, kuid oleks sinisilmne ja isegi ebasoovituslik loota, et isiklikud, näost-näkku kontaktid asenduvad täielikult virtuaalse suhtlusega. Seepärast peaks e-tervise süsteemide kasutamine olema piiratud tervishoiu- ja hooldusvaldkonna teatud kindlaksmääratud elukutsete esindajatega;

23.

märgib, et üha enam tekib pingeid seoses küsimusega, kelle kanda on vastutus e-terviseloos sisalduvate jagatud isikuandmete eest. Ideaalis on ka patsientidel oma e-terviseloos oma patsiendijuurdepääs, mille kaudu nad võivad näiteks lisada andmeid, mis on saadud iseenda jälgimise teel (näiteks enda mõõdetud veresuhkrumäärad, vererõhu mõõtmine, meeleolumuutused jne);

24.

sedastab, et mida enam muutuvad meditsiinipraktikas valdavaks kroonilised vaevused seoses elanikkonna vananemisega, seda enam tõuseb tervisestatistikas ja tervishoiu kulutegurite nimekirjades esiplaanile multidistsiplinaarse lähenemisviisi olulisus krooniliselt haigete patsientide puhul. Paljusid eakaid patsiente kimbutavad üheaegselt mitmed vaevused, mis nõuavad abi erinevatelt, erinevate oskustega tervishoiuteenuse osutajatelt. See kehtib nii haiglaravi kui ka koduse ravi suhtes. E-tervis ja andmete elektrooniline jagamine patsiendi, tema hooldaja ja tervishoiuteenuse osutaja vahel, kes on kõik seotud patsiendi ravimisega võib anda eriti väärtusliku panuse patsiendile korraliku ja õigeaegse, tema vajadustest lähtuva ravi osutamisele;

25.

avaldab kahetsust, et oluliselt kärbitakse Euroopa ühendamise rahastu eelarvet, mis varasema 50 miljardi euro (millest 9,2 miljardit eurot oli mõeldud lairibaühendusele ja digitaalsetele teenustele) asemel on kärbitud 29,3 miljardile eurole, millest veel vaid napp 1 miljard eurot on ette nähtud lairibaühenduse ja digitaalsete teenuste jaoks;

26.

küsib, kas ulatuslike, koosvõimeliste, piiriüleste e-tervise teenuste kasutuselevõtt, mis komisjoni kohaselt peaks aset leidma 2014. aastaks Euroopa ühendamise rahastu vahenditest, on endiselt päevakorras, kui parlament kiidab heaks selle rahastamisvahendi eelarvekärped;

27.

loodab, et eelarvekärped ei puuduta teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna meetmeid, mis on kavas programmi „Horisont 2020” osa „Tervishoid, demograafilised muutused ja heaolu” raames aastateks 2014–2020 ning et uuringutes asetatakse rõhk e-tervise tehnoloogiate kulutõhususele ja ka eraelu puutumatuse kaitse tagamisele, kasutajate kaasatusele ja patsientidele suunatud lahenduste lõimimisele Euroopa tervishoiusüsteemidesse;

28.

tuletab meelde, et tervishoiuteenuste ja ravi korraldamise pädevus kuulub liikmesriikidele. Paljudes ELi liikmesriikides on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad kas kogu tervishoiu- ja hoolekandepoliitika või siis selle oluliste osade eest;

29.

märgib, et eelkõige vähem arenenud piirkondades on tehniliselt, logistiliselt ja finantsiliselt keeruline IT-taristute rajamine ning e-tervise potentsiaali vallandamine ja selle arendamine. ELi sekkumine võib olla kasulik eelkõige siis, kui on vaja koordineerimist ja julgustamist. See kehtib eelkõige teatud hulga küsimuste puhul, mida on kõige parem lahendada ELi tasandil, nagu piiriülene tervishoid, oskuste valideerimine, ühiskondlikud tõkked, standardid ja uurimismeetodid e-tervise rakenduste tõhususe kindlaks tegemiseks. Kõrgete käivitamiskulude korvamiseks võib kasulik olla ka finantsiline toetus;

30.

märgib, et 2014.–2020. aasta tegevuskava on suunatud teadus- ja arendustegevusele ja koosvõimele ning toob välja, milline peaks olema selle tehniline ja õiguslik raamistik. Sellest peaksid kasu saama nii ettevõtlussektor kui ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja tervishoiutöötajad, kodanikud ja patsiendid. Arvestades sellega, et tegevuskava on suhteliselt laiaulatuslik, võiks Euroopa Komisjon pöörata veidi enam tähelepanu oma tegevuste prioriseerimisele;

31.

arvab, et tegutsemine ELi tasandil võib ootuste kohaselt tähendada lisaväärtust piirkondlikule tervishoiupoliitikale ja piirkondlikule tervishoiule ning võib seega kaasa aidata Euroopa e-tervise ja e-hoolekande ala rajamisele;

32.

loodab, et tegevuskava ellu viimisel ei arvestata mitte üksnes liikmesriikide valitsuste, vaid ka piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, kes võivad oma kanda võtta olulise rolli teabevahetuse vallas ning kodanike ja patsientide teavitamisel, tervishoiutöötajate koolitamisel ja väljaõppel, e-tervise arendamisel piisava kohaliku kaasatuse taseme tagamisel, katseprojektide algatamisel e-tervise raames, e-tervise keerukuse haldamisel ja mõningates piirkondades ka antud teemaga seotud haldusalaste meetmete võtmisel.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/38

—

on kindlal veendumusel, et väikestel energiatootjatel peaks olema lihtne juurdepääs energia- ja nutivõrkudele. Uute tarnijate võrkudesse sisenemisele tuleks kehtestada kindlad eeskirjad, mille abil ergutada kodutarbijaid ja väiketootjaid investeerima energia mikrotootmisse;

—

kahtleb, kas komisjoni pakutud meetmed on piisavad, et suurendada tarbijate mõjuvõimu ning võidelda kütteostuvõimetusega, ning nõuab erilise tähelepanu pööramist tarbijate toetamisele. Selles osas tuleb tähelepanu pöörata energiakasutajate ebavõrdsele positsioonile võrreldes suurte ettevõtjatega;

—

kutsub ametiasutusi üles käsitlema stiimuleid õigete turuinvesteeringute tegemiseks energia tootmise, ülekandmise, salvestamise ning pakkumise ja nõudluse tasakaalustamise võimalustesse ning soovitab, et kõrvuti olemasolevate programmidega (Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava, Euroopa ühendamise rahastu, ELi ühtekuuluvuspoliitika, üleeuroopalise transpordivõrgu programm ja Horisont 2020) tuleks otsida ka uusi võimalusi taristu arendamise rahastamiseks;

—

avaldab tugevat toetust olemasolevate võrkude ajakohastamise ja nutivõrkude arendamise pakilisele vajadusele ning toetab koostööd nutivõrkude arendamiseks Euroopa, riigi ja piirkondlikul tasandil ning nutivõrkude jaoks Euroopa standardite väljatöötamist;

—

rõhutab läbipaistvust ning kodanike ja kogukondade osalemist võrkude kavandamises, arendamises ja rakendamises.

Raportöör

P.G. (Piet) DE VEY MESTDAGH (NL/ALDE), Groningeni provintsivalitsuse liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Toimiv energiaturg”

COM(2012) 663 final

1.

tõdeb, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on ELi energiaturul oluline roll, ning rõhutab nende panust energia siseturu lõpuleviimisel ja liikmesriikide vaheliste erinevuste vähendamisel. Lisaks on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kodanikele kõige lähemal asuv valitsustasand, mille käsutuses on mitmesuguseid teavitusvõimalusi, ning neil on otsesed kogemused paljude ELi energiaturgude püsivate probleemidega, mis on seotud konkurentsivõime, läbipaistvuse ja energeetikasektori üldise reguleerimisega;

2.

toetab jõuliselt energia siseturu lõpuleviimist, mis võimaldab piirkondadel keskenduda oma piirkondlikele tugevustele ning arendada seeläbi detsentraliseeritud, taastuvaid allikaid kasutavat piirkonnapõhist energeetikasektorit, millest saavad kasu kohalik ja piirkondlik teadmiste taristu, majandus ja tööturg. Komitee soovitab välja töötada strateegia piirkondlike klastrite (spetsialiseerumine) ja partnerluste loomiseks ning leiab, et teedrajavatel piirkondadel, kellel on teadmised innovatsioonisüsteemidest, toimivatest taastuvenergiaturgudest, nutivõrkude süsteemide arendamisest jne, tuleks võimaldada etendada suuremat rolli praegu Euroopa energiamaastikul esinevate lünkade täitmisel;

3.

kutsub üles töötama välja piirkondlikud energiakavad, mis hõlmavad energia tootmise, transpordi, salvestamise ja jaotamise projekte, vajaliku taristu rajamist ning piirkondlikke energiatõhususe parandamise ja -säästu kavasid, mida komitee on toetanud oma arvamuses kolmanda õigusaktide paketi kohta (CdR 21/2008 fin). Sellised piirkonnapõhised energiakavad, mis võidakse koostada kas piirkondlike omavalitsuste tasandil või ka mitme piirkonna poolt ning mis võivad hõlmata ka naaberriikides asuvaid piirkondi, tuleks asjakohaselt kooskõlastada ning integreerida nii riigi kui ka ELi tasandil;

4.

toetab kolmanda energiapaketi aktiivsemat jõustamist ja rikkumismenetluste alustamist ning rõhutab vajadust rangelt jõustada konkurentsieeskirju, et tagada võrdsed tingimused kõigile turul osalejatele, ka uutele tulijatele. Liikmesriike, kus on ikka veel vaid üks tarnija, tuleks sundida kõrvaldama turule sisenemise tõkked ning neid tuleks abistada (piiriülese) taristu väljaarendamisel, et tarbijatel oleks kõikjal ELis võimalus tarnija vabalt valida. Tootmise ja hindade liberaliseerimine koos tõhusa kooskõlastamisega Euroopa tasandil võib tulla kasuks Euroopa piirkondade vahendite vahelisele tasakaalule ning Euroopa energeetikasektori raamtingimuste stabiliseerimisele ja parandamisele ning säästva energiavarustuse edendamisele, samuti hoolitseks see säästvale energiavarustusele üleminekust tulenevate lisakulude piiramise eest;

5.

rõhutab, et on väga oluline, et kogu ELis järgitakse ülekandevõrkude ning tootmise ja tarnimise eristamist käsitlevaid kokkuleppeid, sealhulgas energeetikasektorit reguleerivate asutuste sõltumatust ja tarbijakaitsenõudeid käsitlevaid kokkuleppeid. Esmatähtis on toetada ja edasi arendada ELi Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti rolli, eelkõige selle ameti võimet jälgida riiklike reguleerivate asutuste otsuseid ja lahendada vaidlusi;

6.

toetab täielikult võrdsete võimaluste loomise meetmeid, et luua detsentraliseeritumad ja konkurentsivõimelisemad turumudelid, kuna need loovad rohkem võimalusi kohalikele energiatootjatele ja neid toetavale tööstusele, kuid rõhutab, et võrdsete võimaluste tagamine tähendab sellise võrgutaristu loomist, et ka äärealad, sh saared, saavad neid võimalusi kasutada. Seepärast on energia siseturu lõpuleviimise otsustava tähtsusega osad taristu väljaarendamine, isegi isoleeritumates piirkondades, ning vajadus teha piirkondlikku koostööd rahvusvaheliste ja saarte ühenduste loomiseks ja ülekandevõimsuse suurendamiseks;

7.

nendib, et vastuolud liikmesriikide lõivu- ja maksusüsteemides kahjustavad elektrituru konkurentsivõimet ning et see avaldab lisaks tõendatavat negatiivset mõju teistele majandusharudele. Sellel on negatiivsed tagajärjed nii tarbijatele kui ka energiamahukatele tööstusharudele, kellel sõltuvalt oma asukohast on kas konkurentsieelised või on nad ebasoodsas konkurentsiolukorras. Võrdsete tingimuste loomiseks on oluline, et järk-järgult kaotataks otsesed ja varjatud toetused fossiilkütustele ja tuumaenergiale;

8.

rõhutab, et energeetikapoliitika peaks keskenduma tarbijale, nagu on sedastatud komitee arvamuses Euroopa elektri- ja gaasiturgude kolmanda õigusaktide paketi kohta (CdR 21/2008 fin). Tarbija peaks olema keskpunkt ning tal peaks olema – üksikisikuna või rühma, ühistu või organisatsiooni osana – otsejuurdepääs energiaturule, kas eri tootjate pakutavate eri energiaallikate kaudu või otse hetketurule;

9.

on veendunud, et selleks, et tarbijad saaksid teha parimaid valikuid (säästlikkuse, kvaliteedi ja hinna suhte ning energiatõhususe seisukohalt) ning valida sobivaimad pakkujad, tuleb energeetikavaldkonnas esmatähtsaks pidada haridust, teavitamist ja läbipaistvust. Tarbijatele peab olema lihtsasti kättesaadav teave võimaluste kohta, mida pakuvad energia siseturg ja uued tehnoloogiad energiaarvete vähendamiseks. Lisaks tuleks tarbijaid teavitada energiatarbimise kontrollimise viisidest ning energiasäästu ja energiatõhususe suurendamise ja väiketootmise võimalustest. Seepärast soovitab komitee komisjonil ja liikmesriikidel läbi viia tarbijasõbralikke teabekampaaniaid, milles peaksid aktiivselt osalema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning teised asjaomased ühiskondlikud organisatsioonid;

10.

leiab, et nimetatud teabekampaaniate kõrval, mis käsitlevad energiatarnijaid ja hindu, on otsustava tähtsusega kindlal tehnilisel alusel põhinevate, reaalajas toimivate nutikate energiatootmise ja tarbimise mõõtmissüsteemide ning jaotusvõrkude kasutuselevõtt, et anda tarbijatele otsuste tegemiseks vajalikku teavet, mis aitab neil suurendada teadlikkust energiahindadest, energia tarbimisest (tarbimismudelitest) ning energia tarbimise ja hinna seosest. See toob kaasa kaalutletuma ja säästlikuma energiakasutuse, loob eeldused nutika (kodu)tehnika kasutamiseks ning võimaldab nii säästa energiat. Komitee soovitab komisjonil jätkata nutiarvestite kasutuselevõtu innustamise poliitikat, nagu on sedastatud varasemates teatistes. See peaks kaasa aitama nutikate jaotusvõrkude kasutuselevõtule, mis ühendaksid endas tarbimise ja paindliku salvestus-, tootmis- ja tarbimisvõimsuse haldamise ning nendevahelise kommunikatsiooni, võttes samas arvesse täpsuse, konfidentsiaalsuse, eraelu puutumatuse kaitsmise ja pettusega seotud aspekte ning tegeledes samal ajal standardite väljatöötamisega;

11.

kahtleb, kas komisjoni pakutud meetmed on piisavad, et suurendada tarbijate mõjuvõimu ning võidelda kütteostuvõimetusega, ning nõuab erilise tähelepanu pööramist tarbijate toetamisele. Selles osas tuleb tähelepanu pöörata energiakasutajate ebavõrdsele positsioonile võrreldes suurte ettevõtjatega, sest vastasel juhul jääb turg nõudlusele mittereageerivaks liideseks, mis blokeerib kasutajate ning poliitikakujundajate/reguleerijate vahelise tagasiside. Euroopa Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Nõukogu abil tuleks tutvustada kohaliku ja piirkondliku tasandi parimaid tavasid olulistes tarbijaküsimustes, nagu teabele juurdepääs, hinnavõrdluse võimalused ja arvete analüüs, ning samuti seoses vähekindlustatud tarbijate eriolukorraga;

12.

taotleb energiatõhususe parandamisele suunatud meetmete edasiarendamist ja nii tavapäraste kui ajakohaste tehnoloogiaseadmetel ja energiateenuste toetamist energiasäästu eesmärgil. Kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks tuleks sotsiaalselt haavatavate ja tundlike rühmade puhul rakendada soodustariife või teha soodustusi tarnijate kehtestatud hinnas (sotsiaalne tariif kodumajapidamiste jaoks). Samas tuleks piirkondlikul ja kohalikul tasandil hoolitseda eelkõige selle eest, et kõnealustesse rühmadesse kuuluvatel majapidamistel oleks juurdepääs konkreetselt nende jaoks välja töötatud energiauuenduse programmidele. Teistele tarbijatele peab kehtima ühtne energiahind, ning vältida tuleks järkjärguliselt kasvavat hinda, kuna paljudel juhtudel võib sellega kaasneda pidurdav mõju teiste positiivsete meetmete arengule, sealhulgas nt soojuspumpade kasutamine alternatiivsete küttesüsteemidena. Lõpuks tuleks piirkondlikul ja kohalikul tasandil läbi viia teabekampaaniaid energiatõhususe parandamise võimaluste ning sellega kaasnevate objektiivsete ja võrreldavate eeliste kohta. Seda võib toetada ka eraldi energiatõhususe kavade abil.

13.

rõhutab, kui oluline on, et nii liikmesriigid kui ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused edendaksid kohalikke energialahendusi (nt ühistute vormis) väiketootmise, nutivõrkude arendamise ja nõudluse poole osalemise kujul, sest need algatused moodustavad üha olulisema samba ELi energiaturgude uuendamisel. Komitee pooldab terviklikku lähenemisviisi mitte ainult teadlikuma tarbimise soodustamiseks, vaid ka selleks, et innustada väiketootmist, nutivõrkude arendamist ja jaotusvõrkude paremat valmisolekut nõudlusele reageerida;

14.

tunnistab, et üha rohkem tarbijaid investeerib pigem omatootmisse kui sõltub teistest (nn tootjad-tarbijad, st energiatarbijad, kes lisaks energia kasutamisele toodavad energiat enda või naabrite tarbeks), mis on tarbijate teadlikkuse ja säästvuse seisukohalt positiivne areng. Väikeettevõtjad ja väikesed algatused (kodumajapidamised, kohalikud kogukonnad, naabruskonnad, piirkondlikud ühistud) saavad kohaliku ja piirkondliku tasandi energiatarnes üha suurema rolli, millel on positiivne mõju kohalikule ja piirkondlikule majandusele ja tööturule. Väikestel energiatootjatel peaks olema lihtne juurdepääs energia- ja nutivõrkudele. Uute tarnijate võrkudesse sisenemisele tuleks kehtestada kindlad eeskirjad, mille abil ergutada kodutarbijaid ja väiketootjaid investeerima energia mikrotootmisse. Komitee kutsub komisjoni üles pöörama eritähelepanu energia väiketootmise järjest suuremale tähtsusele ja sellest tulenevatele spetsiifilistele nõudmistele ning innustama sellise arengu edendamiseks parimate tavade tutvustamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

15.

rõhutab, et tarbijate mõjuvõimu suurendamine ja väiketootmise järjest suurem tähtsus ei eelda mitte üksnes nutikate mõõtmissüsteemide kasutuselevõttu, vaid ka ELi nutivõrkude käsituse ajakohastamist. Euroopa Komisjon eeldab tõrgeteta toimivat ja nutikat võrku, millega edendatakse konkurentsi energia siseturul, kuid ei maini väiketootmise kasvavat tähtsust ega energiatarbijate võimalikku rolli tootjate ja energia väikesemahulise salvestamise edendajatena. Seepärast leiab komitee, et väiketootmise tõhusaks toetamiseks tuleks ajakohastada komisjoni nutivõrkude käsitust ning levitada olemasolevaid teadmisi ja uuendusi;

16.

märgib, et energia hulgimüügiturud saadavad hinnasignaale, mis mõjutavad tootjate ja tarbijate valikuid ning samuti tootmisrajatisi ja ülekandetaristuid puudutavaid investeerimisotsuseid. Need signaalid peaksid kajastama energiatarne ja -nõudluse tegelikke tingimusi. Energia hulgimüügiturgude suurem läbipaistvus vähendab turgude manipuleerimise ja hinnasignaalide moonutamise ohtu. Seepärast rõhutab komitee, et energiaturu läbipaistvuse ja terviklikkuse määruse rakendamine on keskne meede energiaturu puuduste käsitlemiseks kogu ELi hõlmavas raamistikus;

17.

leiab, et Euroopa energiaturu tõhusaks toimimiseks on äärmiselt vajalik välja töötada võrgueeskirjad, leida vastused lahendamata regulatiivsetele küsimustele seoses Euroopa tasakaalustavaid turge käsitlevate võrgueeskirjadega ning luua koordineerimisalgatus regulatiivsete ja tehniliste küsimuste käsitlemiseks. Komitee toetab nimetatud meetmeid kui viisi luua paindlik ja turvaline energiaturg Euroopas ja seda tugevdada ning leiab, et komisjon peaks pidevalt jälgima Euroopa võrgueeskirjade rakendamist, võttes arvesse piirkondlikke arenguerinevusi, et tagada lisaks kiirele ja tõhusale rakendamisele ka eeskirjade toimimine ja tõhusus turgudel;

18.

nõustub komisjoniga üleeuroopalise ühtlustatud süsteemi potentsiaali osas. Eeskirjade koostamise käigus on selgunud, et ELi ja liikmesriikide tasandil paralleelselt koostatud õigusaktid tuleb omavahel tihedamini siduda. Siinkohal jagab komitee Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti arvamust, et võrgueeskirjades tuleb jätkuvalt keskenduda riiklike energiavõrkude ühendamise parandamisele;

19.

on veendunud gaasi potentsiaalis, iseäranis tasakaalustava jõu ja varuvõimsusena, ent jagab komisjoni muret erinevuste pärast Euroopa eri piirkondades olemasoleva maagaasitaristu osas. (Veeldatud) gaasi transpordi- ja salvestamistaristu laienemine kõigisse Euroopa piirkondadesse ning gaasi- ja elektrivõrkude integreerimine lihtsustaks energia siseturu lõpuleviimist. Seepärast nõustub komitee komisjoni ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga selles, et piirkondlikud algatused peaksid aitama luua täiendavaid piirkondlikke gaasi- ja elektribörse, eemärgiga liita täielikult elektriturud kõikjal ELis. Seetõttu tuleb tugevdada elektri- ja gaasiühendusi äärepoolseimate piirkondade ja saartega. Kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleks välja töötada katseprojekte, mis oleksid suunatud elektrienergiast gaasi ja gaasist elektrienergia tootmise kontseptsioonidele, ning levitada nende tulemusi.

20.

on veendunud, et taastuvenergia osakaalu suurendamise eesmärgi poole püüdlemine aitab kaasa elektri siseturu lõpuleviimisele, kuid tunnistab, et üksnes hinnal põhinev liberaliseerimine ei too tingimata kaasa ELi energiasüsteemi CO2-heite vähendamist. Siiski tähendab elektri integreeritud siseturg, et teatud piirkondlikel turgudel väheneb hinnavolatiilsus, mis võimaldab taastuvate energiaallikate tõhusamat kasutuselevõttu ja võrkudega sidumist ning energiavaldkonna investeeringutes tuleks hakata soodustama taastuvaid energiaallikaid. Kuna eri liikmesriikide taastuvenergia alastes otsustes puudub seni siiski veel ühtlus, ärgitab komitee võtma vastu ühtse Euroopa strateegia nii turupõhiste kui regulatiivsete vahendite arendamiseks, nagu toodi esile juba komitee taastuvenergia teemalises arvamuses (CdR 2182/2012 fin);

21.

tuule- ja päikeseenergia kasvava osakaalu integreerimise lihtsustamiseks ning nõudmise ja pakkumise stabiilse tasakaalu tagamiseks teeb ettepaneku koostada selge reguleeriv raamistik, milles määratletakse erinevate osalejate ülesanded ning mis võimaldab otsida turupõhiseid lahendusi, mis saadaksid energiaturule selgeid hinnasignaale. Nõudluse poolel viivad õiged hinnasignaalid energia säästmisele; pakkumise poolel annavad need vajaliku paindlikkuse. See hõlmab ka tõhusat heitkogustega kauplemise süsteemi, millega tagatakse sobivad stiimulid taastuvenergiasse investeerimiseks ja paindlikkus. Tagamaks, et Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem pakub piisavaid stiimuleid vähese CO2-heitega tehnoloogia arendamisse investeerimiseks, nõuab komitee struktuurset lahendust saastekvootide ülemäärase koguse pakilisele probleemile;

22.

kahetseb, et koordineerimise puudumise tõttu ELi tasandil ning tootmisvõimsuste tasustamiseks loodud erinevate, sageli vastuoluliste riiklike toetuskavade ja -mehhanismide tõttu muutub soodsamate eeskirjade otsimine peamiseks teguriks, millest lähtutakse otsuste langetamisel Euroopas elektrijaamadesse investeerimise üle. Komitee toonitab, et taastuvenergia arendamist ei saa vaadelda eraldi ning see ei tohi takistada energiaturu head toimimist. Liikmesriikide toetuskavad peaksid olema selge sihiga, prognoositavad, püstitatud eesmärkidele kohandatud ulatusega, proportsionaalsed ja sisaldama toetamise järkjärgulist lõpetamist käsitlevaid sätteid, et peegeldada muutusi toetatava tootmisliigi kaubanduslikus tasuvuses. Kõiki tugimeetmeid tuleb rakendada kooskõlas siseturu ja asjaomaste ELi riigiabi eeskirjadega. Ametiasutused, eelkõige piirialadel, peaksid enne uute stiimulite rakendamist täielikult välja selgitama, kuidas mõjutavad kavandatavad otsused naaberpiirkondade/-riikide elektrisüsteeme. Komitee toetab komisjoni algatust koostada suunised heade tavade kohta taastuvenergiaallikate toetusmehhanismide valdkonnas;

23.

toetab komisjoni algatusi ühtse, arukama energia maksustamise edendamiseks Euroopas, kuna energia maksustamine kohalikul ja riiklikul tasandil on praegu ELis väga erinev. Ühtlustatum maksuraamistik taastuv- ja fossiilenergia maksustamise korraldamiseks objektiivsetel alustel, võttes iga toote puhul arvesse energiasisaldust ja CO2-heidet, annaks panuse 20-20-20 eesmärkide täitmisse ning aitaks vähendada CO2-heidet ja saavutada energia tegevuskavas aastani 2050 seatud eesmärke. Komitee märgib ka vajadust leppida selles kontekstis kokku õiglases metoodikas piirkondade ja riikide piiride ülesest energia tootmisest ja tarbimisest tuleneva süsinikdioksiidi saastekvootide eraldamiseks liberaliseeritud üleeuroopalises energia ülekande- ja jaotusvõrgus;

24.

rõhutab, et lisaks taastuvenergia kasutamisele on suur tähtsus ka energiatõhususel ja -säästul. Linna- ja ruumiplaneerimine kohalikul ja piirkondlikul tasandil, samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste energiatõhususe meetmed ning nendepoolne energiatõhusate elamute ja hoonete ehitamise soodustamine aitab kaasa energia säästmisele ja innustab kohalikke energialahendusi, k.a. kaastootmine. Komitee soovitab sellele poliitikale püsivalt tähelepanu pöörata ning teeb ettepaneku kasutada kohaliku ja piirkondliku tasandi parimaid tavasid asjakohase poliitika tugevdamiseks Euroopa ja riigi tasandil;

25.

rõhutab, et liiga vara kasutusele võetud ja halvasti kavandatud võimsuse tagamise mehhanismid võivad viia siseturu killustumiseni ja takistada investeeringuid. Komitee seab küsimärgi alla mitme liikmesriigi võimsuse tagamise mehhanismid, mis on kavandatud toetama elektritootjaid tootmisvõimsuse kättesaadaval hoidmise eest, et tagada piisav võimsus ka siis, kui vahelduvad elektriallikad, nt tuule- ja päikeseenergia, energiat ei tooda. Samas ei tohiks energiaülejääke (nt tuuleenergia puhul) suunata naaberriikide võrkudesse ilma neid meetmeid eelnevalt kooskõlastamata, kuna vastasel juhul tekib oht moonutada seeläbi nende riikide energiaturgu (ringvood). Teistel juhtudel võib ülejääk ühes piirkonnas just aidata tasandada puudujääke teises piirkonnas. Komitee toetab komisjoni strateegiat otsida piiriüleseid lahendusi. Enne mis tahes piirkondlike või riiklike meetmete kehtestamist tuleks teostada korralik analüüs, mis kinnitaks võimsuse probleemi olemasolu ja alternatiivsete lahenduste puudumist ning millega kontrollitaks, et kavandatud meetmetes võetakse arvesse piiriüleseid mõjusid. Kesksel kohal on koordineeritud lähenemisviis varustuskindlusele;

26.

leiab, et tulevikus ei peaks Euroopa energiaturg sõltuma mitte ainuüksi pakkumisest, vaid ka – eelkõige tarbimise tipp-perioodidel – nõudluse kontrollist. Energiaturul osalejad peavad püüdma vähendada energiatarbimist tööstuses ja kodumajapidamises ning tuleb luua kõik tingimused selleks, et saaks kasutada nutivõrkude ja -arvestite uusi funktsioone. Seepärast pooldab komitee selliste koordineeritud võimsuse tagamise mehhanismide arendamist Euroopa tasandil, mis suudaksid pehmendada energia tipptarbimist, et kindlustada Euroopa elektrisüsteemide toimimine (iseäranis tarbimise tippaegadel) ja kannustada vähendama elektritarbimist;

27.

on veendunud, et üldise nägemuse loomisel Euroopa taristust tuleks jaotusvõrguettevõtjate taristu arendamist arvesse võtta samal määral kui põhivõrguettevõtjate taristu arendamist. Aruka jaotustaristu arendamine on äärmiselt oluline 2020. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks ja hädavajalik taastuvate energiaallikate ühendamiseks võrkudesse ja detsentraliseeritud energiatoodete integreerimiseks süsteemi. Selle väljakutsega on võimalik toime tulla vaid siis, kui taristu kavandamisel ei jääda pidama ülekandetasandile;

28.

tunnistab, et kuna energiaturg on järjest rahvusvahelisem, on võrguühendustel, varu- ja salvestamisvõimalustel ning taristul otsustav tähtsus energia siseturu lõpuleviimisel. Seepärast toetab komitee kokkulepet Euroopa infrastruktuuri paketi üle, mis saavutati 27. novembril 2012, ent soovitab tungivalt investeerida laiaulatuslike (rahvusvaheliste) investeeringute kõrval ka piirkondlikesse või isegi kohalikesse võrkudesse, ühendustesse isoleeritud või pooleldi isoleeritud saarte süsteemidega, sest energiat toodetakse järjest enam kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

29.

kutsub ametiasutusi üles käsitlema stiimuleid õigete turuinvesteeringute tegemiseks energia tootmise, ülekandmise, salvestamise ning pakkumise ja nõudluse tasakaalustamise võimalustesse ning soovitab, et kõrvuti olemasolevate programmidega (Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava, Euroopa ühendamise rahastu, ELi ühtekuuluvuspoliitika, üleeuroopalise transpordivõrgu programm ja Horisont 2020) tuleks otsida ka uusi võimalusi taristu arendamise rahastamiseks. Avaliku ja erasektori partnerlus, erakapitali kaasamine, uuenduslikud rahastamislepingud või fiskaalmeetmed – need kõik võiksid olla uued võimalused täiendavate rahastamisvahendite saamiseks. Erainvesteeringute kaasamiseks on vaja suuremat kindlust selle suhtes, millised investeeringud annavad kasu pikas perspektiivis. Seepärast rõhutab komitee (pikaajalise) Euroopa energiainvesteeringute tegevuskava koostamise olulisust. Säilitada tuleks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste lihtsustatud ligipääs Euroopa Investeerimispanga vahenditele säästva energia valdkonna projektide rahastamiseks. Lisaks peaksid reguleerivad asutused olema võimelised hõlmama energiahindadesse taristu parandamise ning varu- ja salvestamisvõimaluste loomise;

30.

leiab, et loamenetluste ratsionaliseerimine ELis ja piiriüleste projektide kulude tõhustatud jaotamine aitavad arendada taristuvõrke ja kaasata investeeringuid. Lisaks võib see tänu energiatranspordi võimaluste paranemisele viia ELi varustuskindluse ja taastuvenergia integreerimise olulise suurenemiseni. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks selles olema tähtis roll, lihtsustades kavandamismenetlusi ja integreerides energiataristu oma kohalikesse ja piirkondlikesse kavandamismehhanismidesse;

31.

on seisukohal, et nii keskkonna kui kogu ELi tarbijate huvides rajatava energiavõrgustiku ja selle laiendamise kulude jaotamine peab toimuma solidaarselt ning kulusid ei pea ühepoolselt tasuma see riik, kus võrgustiku laiendamine toimub. Seepärast toetab komitee energiataristu paketi määruses sisalduva stabiilse „kulude jaotamise mehhanismi” arendamist ja rakendamist ning toetab ka praegu järelevalveameti, ACERi ja ENTSOGi poolt tehtavat tööd asjaomasele poliitikale edasise kuju andmise nimel;

32.

avaldab tugevat toetust olemasolevate võrkude ajakohastamise ja nutivõrkude arendamise pakilisele vajadusele ning toetab koostööd nutivõrkude arendamiseks Euroopa, riigi ja piirkondlikul tasandil ning nutivõrkude jaoks Euroopa standardite väljatöötamist. Olemasolevaid tegevuskavu tuleb täiendada riiklike ja piirkondlike tegevuskavadega võrkude ajakohastamiseks. Teadus- ja arendustegevuse programmid (raamprogramm, Euroopa aruka energeetika programm) peaksid tööstust selles osas aitama. Iseäranis kohaliku ja/või piirkondliku tasandi katseprojektide abil võiks näidata nutivõrkude pakutavaid võimalusi ja aidata arendada nutivõrke kogu Euroopas. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles tegema kohalike ja piirkondlike omavalitsustega koostööd tegevuskavade koostamisel nutivõrkude kasutuselevõtuks;

33.

rõhutab, et praeguste võrkude muutmine nutivõrkudeks nõuab vahendeid, mis täiendavad uue taristu loomiseks tehtavaid investeeringuid. Tuleks uurida, kas reguleerivad asutused peaksid võimaldama võrguettevõtjatel lisada selle finantskohustuse oma hinnastruktuuri, mis praegu ei ole lubatud. Lisaks sellele peab komitee õigeks, et reguleerivad asutused kehtestaksid ülekande- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu kulude ja hindade võrdlemise meetodid, mis hõlmaksid mitte ainult kvantitatiivseid aspekte (kulud), vaid ka kvalitatiivseid näitajaid (nt võrkude kvaliteedi usaldusväärsuse kriteerium), et säilitada võrkude kvaliteedi praegune tase;

34.

kinnitab, et võrkude kiireks ajakohastamiseks ja nutikaks muutmiseks on hädavajalik, et reguleeriv raamistik ergutaks õiglase tulu kaudu vajalikke investeeringuid ja looks viivitamatult selguse rollide ja ülesannete osas. Kuna võrguettevõtjad vajavad stabiilset, prognoositavat, toetavat ja pikaajalist reguleerivat raamistikku, mis stimuleerib ja lihtsustab vajalikke investeeringuid, on tarvis pikaajalist nägemust;

35.

rõhutab, et läbipaistvus ning kodanike ja kogukondade osalemine võrkude kavandamises, arendamises ja rakendamises on üldsuse heakskiidu saamiseks kriitilise tähtsusega. Võrkude kavandamise protsess tuleb ümber kujundada, et see vastaks eesmärgile uuel energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja nõudluse juhtimise ajastul, ning tagada maksimaalne paindlikkus ja vastupidavus süsteemi sees. Komitee nõustub, et võrkude kavandamise protsess peab olema kaasav, läbipaistev ja demokraatlik.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/44

—

rõhutab, et jäätmetekke ennetamise tõhustamine koos saastaja maksab põhimõtte täieliku rakendamisega võimaldab piirata kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasuvat finants- ja korralduslikku koormust. Komitee nõuab kaugeleminevate ja kohustuslike eemärkide seadmist, lähtudes tänaseni saavutatud parimatest tulemustest. 2020. aastaks tuleks vähendada olmejäätmete hulka inimese kohta 10 % võrreldes 2010. aasta tasemega;

—

palub, et igale liikmesriigile seataks korduskasutatavana määratletud jäätmete iga kategooria jaoks kohustuslikud kvantitatiivsed miinimumeesmärgid, võttes arvesse kehtivate eesmärkide täitmise taset kogu ELis;

—

toetab tahet uurida võimalusi tõsta tahkete olmejäätmete ringlussevõtu praegune kohustuslik eesmärk 2025. aastaks 70 %-le, võttes arvesse kehtivate eesmärkide täitmise taset kogu ELis. Seejuures tuleks pidada läbirääkimisi vahe-eesmärkide ja üleminekuperioodide üle;

—

pooldab tööstusjäätmetele kohaldatavate ringlussevõtu eesmärkide kehtestamist. Eesmärgid võiks määratleda mitte jäätmeliikide, vaid materjalide põhjal. Need peaksid olema sama ambitsioonikad kui olmejäätmetele seatud eesmärgid;

—

rõhutab vajadust võtta vastu rangeimad ühised õigusnormid jäätmete sorteerimise ja puhastamise reguleerimiseks. 2020. aastaks peaks reaalselt sorteeritama 100 % jäätmetest;

—

pooldab kõige nende orgaaniliste või biolagunevate jäätmete prügilatesse ladustamise keelustamist 2020. aastaks, mida saaks taaskasutada, osaliselt või täielikult ringlusse võtta või millel on kütteväärtus. Üldeesmärk võiks olla 5 % või vähem prügilatesse ladustatavatest jäätmetest sõltumata nende päritolust või liigist;

—

toetab tahet uurida võimalusi tõstmaks mis tahes plastmassist pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmärke 70 %-le ning klaasist, metallist, paberist ja papist pakendijäätmete ringlussevõttu 80 %-le, võttes arvesse kehtivate eesmärkide täitmise taset kogu ELis. Seejuures tuleks pidada läbirääkimisi vahe-eesmärkide ja üleminekuperioodide üle.

Raportöör

Michel LEBRUN (BE/EPP), prantsuskeelse kogukonna parlamendi liige

Viitedokument

Euroopa Komisjoni konsulteerimistaotlus, 14. detsembri 2012. aasta kiri

1.

on seisukohal, et vastutustundlik ja jätkusuutlik jäätmetekke ennetamise ja jäätmete käitlemise poliitika peab olema suunatud tootmise ja jäätmete käitlemisega inimtervise ja keskkonna jaoks kaasnevate negatiivsete tagajärgede maksimaalsele vähendamisele ja loodusvarade säilitamisele ning materjalide tagasiviimisele majandusringlusse enne nende muutumist jäätmeteks;

2.

täheldab tänu vabatahtlikule Euroopa reguleerivale raamistikule jäätmetekke ennetamise ja jäätmete käitlemise vallas tehtud edusamme. Komitee märgib heameelega, et paljudes liikmesriikides ning kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes ületatakse Euroopa Liidu seatud eesmärke kõnealuses valdkonnas. Tulevaste õigusnormidega tuleb ergutada vähem edasijõudnud liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi jätkama oma jõupingutusi, et parandada oma tulemusi veelgi;

3.

võtab teadmiseks, et liikmesriikide vahel on jäätmete käitlemise vallas suured erinevused. Toetada tuleks jäätmete korralikuks käitlemiseks vajalike taristute, meetodite ja suutlikkuse arendamist suurima mahajäämusega liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt ja jaoks, eelkõige tugevdades riiklikku ja piirkondlikku koostööd kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil;

4.

rõhutab Euroopa jäätmestatistika tähtsust andmete edasiarendamisele ka piirkondlikul tasandil. Sellega seoses avaldab komitee heameelt, et Eurostati andmebaasis on juba andmed olmejäätmete ringlussevõtu kohta mitme liikmesriigi piirkondades. On kasulik hinnata jäätmekäitluse piirkondlikke erinevusi, sest olulised erinevused liikmesriikide vahel annavad tunnistust piirkondlike poliitikate tähtsusest ja suhtelisest edukusest (1).

5.

on teadlik asjaolust, et käesolev arvamus koostatakse enne kehtivate õigusnormide hindamise ja läbivaatamise protsessi. Selle tulemusena seatavad uued sihtmärgid peaksid aitama saavutada edasipüüdlikke eesmärke, mis on sätestatud ressursitõhususe tegevuskavas (2) ja olema kooskõlas seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga (3) (panusena aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisse) ning toetama ELi toorainete säästmise algatuse raames võetavaid meetmeid (4);

6.

tervitab Euroopa Komisjoni Regioonide Komiteele esitatud kutset avaldada arvamust ELi jäätmete käitlemise alaste eesmärkide läbivaatamise üle seoses jäätmete raamdirektiivi, (5) prügiladirektiivi (6) ning pakendite ja pakendijäätmete direktiivi (7) läbivaatamisega;

7.

leiab, et ettepaneku puhul saavutada ELi tasandil edasipüüdlikumaid eesmärke tuleks isegi liikmesriikidele ning vähem arenenud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele üleminekuperioodide ja vahe-eesmärkide seadmisel eelnevalt arvestada uuringuga, miks ei ole igas piirkonnas praegusi eesmärke täidetud;

8.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli kõnealust valdkonda reguleerivate ELi õigusaktide rakendamisel, jäätmete käitlemise ja ladustamise taristu rajamisel ja rahastamisel ning jäätmevoogude operatiivsel haldamisel. Jäätmete optimaalne käitlemine kuulub praegu kõige keerulisemate ülesannete hulka, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad lahendama. Seepärast palub komitee, et ta kaasataks vastuvõetavate poliitikameetmete väljatöötamise igasse etappi;

9.

rõhutab, et seades ELi jäätmepoliitika hindamise üheks oma 2013. aasta subsidiaarsuse tööprogrammi viiest prioriteedist, näitas Regioonide Komitee oma tahet suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalust neile määratavate uute sihtmärkide väljatöötamisel. Sellega seoses palub komitee ELil tagada, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleksid subsidiaarsuse põhimõttega täielikult kooskõlas olevad osalemis- ja koostöövõimalused. Komitee on viinud läbi subsidiaarsuseteemalised konsultatsioonid subsidiaarsuse eksperdirühma ja subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku partneritega ELi jäätmealaste õigusaktide läbivaatamise asjus;

10.

pöörab tähelepanu sellele, et uute sihtmärkide vastuvõtmisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet. Komitee palub ELil võtta ettevaatuspõhimõtet järgides arvesse uute meetmete võimalikku mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, nende eelarvetele ning haldus- ja toimimissuutlikkusele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata tulevaste poliitikameetmete teostatavusele suurima mahajäämusega liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks. Lõplike eesmärkide saavutamiseks tuleb tingimata vastu võtta omavahel sidumata vahe-eesmärgid ning jätta omavalitsustele teatud paindlikkust. Sellega seoses tuleb arvesse võtta geograafilisi, demograafilisi ja sotsiaal-majanduslikke eripärasusi;

11.

pooldab läheduse põhimõtte rakendamist alusena eesmärkide läbivaatamisel. Kõnealuse põhimõttega tuleks arvestada nii kohalikus kui ka rahvusvahelises mõttes: tulevastes õigusnormides tuleb eelkõige tugineda jäätmete käitlemise jätkamisele ja edasiarendamisele Euroopa territooriumil. Komitee palub tagada, et eesmärkide läbivaatamisel ei kahjustataks kõnealuses sektoris tegutsevate ELi avaliku ja erasektori osalejate konkurentsivõimet ega võrdseid võimalusi, ja toetab kõnealust valdkondlikku tegevust ELi sees;

12.

soovib, et ELis võetaks kasutusele ühtne, tõhus ja läbipaistev jäätmete arvutamise meetod, et võimaldada eesmärkide ratsionaliseerimist ning tagada olukordade ja tehtud edusammude võrreldavus. Sellise meetodi kasutusele võtmisel tuleks arvesse võtta eri liikmesriikide kohalikke iseärasusi. Komitee nõuab eelkõige, et jäätmete raamdirektiivi (8) praegused neli arvutamise meetodit, mis on suunatud kodumajapidamistes tekkivatele ja muudele sarnastele jäätmetele, tuleb asendada ühe läbipaistva, usaldusväärse ja kaugeleulatuva arvutusmeetodiga;

13.

taotleb Euroopa sõnastiku koostamist, mis sisaldaks ammendava loetelu täpseid termineid, mida kasutatakse jäätmete, nende käitlemisviiside, korduskasutamise, ringlussevõtu ja taaskasutamise ning struktuuride ja taristute ning kõnealuses sektoris tegutsevate osaliste tähistamiseks;

14.

ergutab looma kõiki jäätmete voogusid hõlmava jäätmete Euroopa nomenklatuuri, et võimaldada voogude ümberlükkamatut hierarhilist kategooriatesse jaotamist;

15.

pooldab eesmärkide omavahelist lahtisidumist ja hierarhia igale tasandile määratavate üldeesmärkide raames konkreetsete eesmärkide vastuvõtmist vastavalt käideldavate jäätmevoogude ja materjalide liigile;

16.

kutsub üles määratlema spetsiifilisi eesmärke seoses kriitilise tähtsusega materjalidega, mis on olulised majandusele, kuid mille korduskasutusse suunamiseks ei piisa üksnes jäätmevoogude põhistest eesmärkidest.

17.

palub rakendada põhimõtet, mille kohaselt liigitatakse jäätmete eri liigid automaatselt hierarhia võimalikult kõrgesse kategooriasse. Jäätmevoogude liigitamisel hierarhia kategooriatesse tuleks esmajärjekorras arvesse võtta toodetes sisalduvate materjalide olemust pigem kui jäätmeliiki;

18.

soovib, et ELi rahastamisvahendeid eraldataks esmajärjekorras jäätmete hierarhia kõige kõrgemate tasanditega seotud tegevustele. Madalamate tasanditega seotud projektide rahaline toetamine peaks sõltuma sellest, kas eelnevalt on võetud kõik kõrgematele tasanditele seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikud meetmed;

19.

märgib, et jäätmekäitluse abil saab keskkonnale avalduvat mõju piirata vaid osaliselt, mistõttu tuleb soodustada säästvat jäätmekäitlust, mis soodustaks loodusvarade asendamist jäätmetest toodetud materjalidega. Jäätmetekke ennetamine jääb ka edaspidi esimeseks ja peamiseks viisiks vähendada keskkonnasurvet;

20.

rõhutab, et jäätmetekke ennetamise tõhustamine koos saastaja maksab põhimõtte täieliku rakendamisega võimaldab piirata jäätmekäitluse eest vastutavatel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasuvat finants- ja korralduslikku koormust;

21.

nõuab jäätmetekke ennetamise alaste nõuete karmistamist. Tuleb seada kaugeleminevad ja kohustuslikud eemärgid, lähtudes tänaseni saavutatud parimatest tulemustest. Järelikult tuleks 2020. aastaks vähendada olmejäätmete hulka inimese kohta 10 % võrreldes 2010. aasta tasemega, kui aga uue direktiivi üldine jäätmete vähendamise eesmärk ja inimese kohta vähendamise eesmärk vastuollu lähevad, tuleks prevaleerivaks pidada siiski endist;

22.

kutsub üles võtma meetmeid toidu- ja pakendijäätmete tekke vähendamiseks ning leidma täiendavaid võimalusi abivajajate ning vähekindlustatud perede realiseerimiskõlbliku toiduga abistamiseks. Kõnealused meetmed peaksid hõlmama tarbijate senisest paremat teavitamist kõlblikkuskuupäevadest ja toodete aegumisaegadest, nende CO2-jalajäljest ning korduskasutuspakendite ökoloogilistest eelistest. On vaja teha jõupingutusi kodanike teadlikkuse tõstmiseks vajadusest kohandada ostukoguseid tegelikele vajadustele ja võtta ostuotsuse tegemisel arvesse ka pakendi liiki. Lisaks tuleks toidujäätmete tekke vähendamise teema hõlmata tootmise, töötlemise, gastronoomia ja kaubanduse valdkonna koolitusse;

23.

märgib, et tootjate või maaletoojate laiendatud vastutuse põhimõte on teatud juhtudel tõhus poliitiline vahend, millega aidata kaasa jäätmetekke ennetamisele. Lisaks kasutatud toodete süstemaatilisele kogumisele pakub kõnealune põhimõte tootjatele ja maaletoojatele tõhusaid stiimuleid toodete ümberkujundamiseks, et suurendada nende ökoloogilist tõhusust ja parandada nende ökodisaini;

24.

tunnistab, et kõnealusest tootjate ja maaletoojate laiendatud vastutusest tekkivad kulud kantakse üle lõpptarbijatele, ent teenitud kasumit ei suunata jäätmekäitluse protsessi. Komitee arvates tuleks kõnealuse põhimõttega seoses võetud meetmete rakendamise ja kontrolli abil saadud tulu kasutada jäätmete sorteerimise, taaskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu taristute rahastamiseks;

25.

kutsub üles viima jäätmeid käsitlevatesse ELi õigusaktidesse sisse toote elutsükli juhtimise põhimõtte, et määrata jaemüüjatele suurem vastutus toodete kogumisele ja valmistajate juurde tagasisaatmisele kaasaaitamise eest;

26.

kutsub üles liikmesriikidelt nõudma ühiste toodete võrdlemist, kui need on aegunud, hinnates pikaealisust ning parandamise või taaskasutamise võimalust. Seda teavet tuleks kasutada miinimumstandardite kehtestamiseks viie aasta jooksul. Valmistajatelt tuleks nõuda toodete müümist pikema garantiiajaga ja parandamiseks vajalike varuosade kättesaadavaks tegemist. Ettevõtete toetamiseks tuleks pakkuda selliseid tarbekaupu nagu suured kodumasinad pigem teenuste kui ostudena, sest see võiks suurendada nõudlust vastupidava ja parandamist võimaldava konstruktsiooniga toodete järele;

27.

soovib ökodisaini reguleerivate õigusnormide tugevdamist, et optimeerida jäätmete lahtivõtmise, puhastamise, ringlussevõtu ja taaskasutamise menetlusi juba toodete kujundamisest saadik. Kõrgeimate asjaomaste nõuete kehtestamine soodustaks teatavate jäätmeliikide tõstmist jäätmete hierarhias kõrgemale tasandile;

28.

kiidab heaks, et EL toetab senisest rohkem struktuurifondide, ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Investeerimispanga kaudu ökodisaini ja ökokujunduse alaseid teadusuuringuid ja arendustegevust. Paralleelselt tuleb tähelepanelikumalt jälgida võimalikke konkurentsimoonutusi, mis võiksid tekkida uute normide vastuvõtmise tagajärjel;

29.

palub, et igale liikmesriigile seataks korduskasutatavana määratletud jäätmete iga kategooria jaoks kohustuslikud kvantitatiivsed miinimumeesmärgid, võttes arvesse kehtivate eesmärkide täitmise taset kogu ELis;

30.

rõhutab potentsiaali, mida endast kujutab jäätmete korduskasutamine ja nende korduskasutamiseks ettevalmistamine ringmajanduse arendamise seisukohast. Kõnealuses sektoris tegutsevaid osalejaid tuleks toetada, lihtsustades nende juurdepääsu jäätmevoogudele, neile rahastamisabi andmist või abi osutamist nende majandus- või äriprojekti teostamisel;

31.

palub kaasata sotsiaalmajanduse osalejad ELi tulevaste jäätmete korduskasutamist ja nende korduskasutamiseks ettevalmistamist reguleerivate õigusnormide väljatöötamisse;

32.

väljendab kahetsust selle üle, et vaatamata jäätmete ringlussevõtu ja nende energiakasutuse arvnäitajate järkjärgulisele paranemisele ladustatakse endiselt prügilatesse või põletatakse madala energiatõhususega rajatistes märkimisväärses mahus materjale, mida saaks ringlusse võtta või taaskasutada. Tulevaste õigusnormide eesmärk peab olema jäätmetes sisalduvate ressursside kasutamise parandamine;

33.

toetab tahet uurida võimalusi tõsta tahkete olmejäätmete ringlussevõtu praegune kohustuslik eesmärk 2025. aastaks 70 %-le, võttes arvesse kehtivate eesmärkide täitmise taset kogu ELis (9). ELi üldiste keskmiste eesmärkide raames tuleks eelkõige suurima mahajäämusega liikmesriikide ja piirkondlike omavalitsustega läbi rääkida vahe-eesmärgid ja üleminekuperioodid;

34.

lähtub sellest, et üldeesmärkide tõstmisega kaasneb ka põletamisele või prügilatesse ladustamisele suunduvate jäätmevoogude teatava osa ümbersuunamine ringlussevõttu. Ringlusse võetavate jäätmete mahu suurenemise tõttu tuleb rajada uusi taristuid ja teha kõnealusesse sektorisse uusi investeeringuid. Oma suures enamuses jäätmekäitluse rakendamise eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid vajadusel saama logistilist ja rahalist abi. Samal ajal tuleb toetada ka toorainete säilitamist ja materjalide taaskasutamist;

35.

kordab oma nõudmist, et EL looks jäätmete muudetud raamdirektiivi kontekstis õigusraamistiku biojäätmete ringlussevõtu eesmärgile. Sellise raamistiku abil saaks hoogustada kõnealuse sektori tegevust ja kindlaks määrata kvantitatiivsed eesmärgid, jättes liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele piisavalt mänguruumi koostööks ja ringlussevõtu korraldamiseks vastavalt konkreetsetele tingimustele;

36.

kutsub üles pöörama erilist tähelepanu biojäätmete kasutamisele. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks julgustada rakendama meetmeid, millega soodustatakse ökoaiandust ja jäätmete individuaalset komposteerimist, ning arendama oma suutlikkust biojäätmeid ladustada ja käidelda;

37.

toetab biojäätmete ringlussevõtu optimeerimist ning pooldab nende prügilatesse ladustamise keelustamist ja põletamise piiramist. Komposti kvaliteeditingimusi tuleks Euroopa tasandil ühtlustada ja luua kvaliteedigarantiisüsteemid saaduste kohta, mis tagavad kõrge keskkonnakaitse taseme;

38.

pooldab tööstusjäätmetele kohaldatavate ringlussevõtu eesmärkide kehtestamist. Eesmärgid võiks määratleda mitte jäätmeliikide, vaid materjalide põhjal. Need peaksid olema sama ambitsioonikad kui olmejäätmetele seatud eesmärgid;

39.

juhib tähelepanu tõigale, et tööstusjäätmete lisamine ringlussevõtule suunatud voogu suurendab märkimisväärselt kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasuvat koormust. Tuleb tagada, et neile eraldataks ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid. Seepärast tuleb saastaja maksab põhimõtet rakendada täielikult kõigis ELi liikmesriikides;

40.

rõhutab vajadust võtta vastu mitte ainult kodupidamistele ja tööstusele, vaid ka sorteerimisrajatistele kohaldatavad rangeimad ühised õigusnormid jäätmete sorteerimise ja puhastamise reguleerimiseks. 2020. aastaks peaks reaalselt sorteeritama 100 % jäätmetest. Komitee on ka arvamusel, et oluline on vastastikkusel kokkuleppel seada vahe-eesmärgid ja kehtestada üleminekuperiood nendele liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, mis ei ole veel saavutanud piisavaid edasiminekuid jäätmete ringlussevõtu osas. Lisaks jäätmete kogumise ja sorteerimise eesmärkide tõstmisele kutsub komitee üles eraldama asjakohaseid rahalisi vahendeid ja tugevdama järelevalvemeetmeid;

41.

toetab Euroopa Parlamendi nõudmist, (10) et Euroopa Komisjon keelustaks 2020. aastaks ringlusse võetavate ja biojäätmete põletamise, kuid võiks erandi teha nende taimede puhul, mis saavutavad soojusenergia tootmisjaamades või soojuse ja elektri koostootmisjaamades või koostootmisel väga kõrge tõhusustaseme, võttes samas selleks arvesse jäätmete füüsikalis-keemilisi omadusi;

42.

väljendab muret selle üle, et ELi teatavates liikmesriikides praegu kasutusel olevates jäätmepõletusseadmetes võiks põletada ringlussevõtuks kõlbmatuid jäätmeid mahus, mis ületab kõnealustes riikides tekkivat kogumahtu. Sellise olukorraga kaasneb oht, et jäätmepõletusseadmetesse suunatakse jäätmed, mida saaks ringlusse võtta või taaskasutada;

43.

väljendab kahetsust selle üle, et mõned liikmesriigid ei ole teinud piisavalt investeeringuid jäätmetekke ennetamisse, jäätmete sorteerimisse ja ringlussevõttu, et tagada teatavate üleliigsete või ülemäärase võimsusega jäätmepõletusseadmete säilitamine;

44.

palub uurida eriti tähelepanelikult mis tahes tulevikus jäätmepõletus- või jäätmete energia taaskasutamise taristusse tehtavaid investeeringuid või sellisele taristule eraldatavat rahastamist. Struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi vahendeid peaks saama eraldada taolistele projektidele üksnes juhul, kui need on osa järjepidevast jäätmekäitluse tervikust, mis hõlmab piisavaid taristuid tagamaks kogutavate jäätmete eelneva sorteerimise, puhastamise ja ringlussevõtu;

45.

soovib, et taristu jäätmete energia taaskasutamiseks vastaks kõrgeimatele nõuetele soojuse taaskasutuse, energia tootmise ja CO2-heite piiramise ning räbu taaskasutuse ja kasutamise osas. Need dünaamilised ühisnõuded tuleb kindlaks määrata ELi tasandil;

46.

pooldab kõige nende orgaaniliste või biolagunevate jäätmete prügilatesse ladustamise keelustamist 2020. aastaks, mida saaks taaskasutada, osaliselt või täielikult ringlusse võtta või millel on kütteväärtus. Üldeesmärk võiks olla 5 % või vähem prügilatesse ladustatavatest jäätmetest sõltumata nende päritolust või liigist;

47.

märgib, et prügilatesse ladustatavate jäätmete ühe tonni eest makstava hinna tõstmine võiks olla tõhus vahend jäätmetekke vähendamiseks ja soodustada jäätmevoogude ümbersuunamist hierarhia kõrgematele tasanditele. Hinnatase tuleks kindlaks määrata kooskõlas tõhususkategooriatega. Konkurentsimoonutuste vältimiseks kõnealuses sektoris võiks kaaluda hindade ühtlustamist ELi tasandil, seades miinimumnõuded;

48.

toetab tahet uurida võimalusi tõsta mis tahes plastmassist pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmärgid 70 %-le ning suurendada klaasist, metallist, paberist ja papist pakendijäätmete ringlussevõttu 80 %-le, võttes arvesse kehtivate eesmärkide täitmise taset kogu ELis (11). ELi üldiste keskmiste eesmärkide raames tuleks eelkõige suurima mahajäämusega liikmesriikide ja piirkondlike omavalitsustega läbi rääkida vahe-eesmärgid ja üleminekuperioodid;

49.

märgib, et tootjate või maaletoojate vastutuse põhimõte osutub tõhusaks poliitiliseks vahendiks, millega pakendijäätmete tekke ennetamisele kaasa aidata. Kohustus võtta pakendijäätmeid tagasi ise või käitlusettevõtjate kaudu võiks osutuda vältimatuks, et võtta tootjad ja maaletoojad vastutusele;

50.

soovib, et tulevased õigusnormid tugineksid ühistele põhimõtetele, milleks on jäätmevoogude haldamine tervikuna, jäätmete hierarhia järgimine, operatiivse haldamise, rahastamise, kulude, kehtivate fiskaalmeetmete, järelevalve ja jälgitavuse läbipaistvus ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende koostööorganisatsioonide rolliga arvestamine. ELi õigusnormide läbipaistev ellurakendamine võimaldab olukordi omavahel võrrelda, hinnata erinevaid tavasid ja luua järk-järgult headest tavadest koosnev ühine alus;

51.

palub, et 2020. aastaks seatavate ambitsioonikate eesmärkide määratlemisega kaasneks iga liikmesriigi ning pädeva kohaliku ja piirkondliku omavalitsusega vajaduse korral eraldi läbiräägitava edenemiskava vastuvõtmine. See peaks sisaldama esialgset ajakava, milles seatakse igale jäätmeliigile ja hierarhiatasandile kohandatud vahe-eesmärgid, mille saavutamiseks kuluv aeg võib selles konkreetses liikmesriigis olla üldisest ELi keskmisest eesmärgist pikem. Sellega tagataks suurima mahajäämusega üksuste teiste tasemele järelejõudmine, toetades kõige tulemuslikumate üksuste jõupingutusi;

52.

pooldab üldise läheduse põhimõtte järgimist mis tahes ELi poliitikameetmetes jäätmete haldamise ja käitlemise vallas. Läheduse põhimõtte kohaselt tuleks jäätmekäitluskavades soodustada jäätmete käitlemist nende tekkekohale võimalikult lähedal, kuigi eeldatavasti peab jäätmevedu ELi praeguses raamistikus jätkama kohtades, kus kohalik lahendus ei osutu praktiliseks. Sellega seoses tuleks lubatav aastane käitlemis- või ladustamisvõimsus eraldada esmajärjekorras kohalikul või piirkondlikul tasandil tekkinud jäätmetele. Samal ajal teeb komitee ettepaneku, et jäätmekäitlusega peaksid võimalusel tegelema kohalikud avaliku ja erasektori osalejad, mis vähendaks jäätmete transpordist tulenevat keskkonnakoormust ja võimaldaks luua uusi töökohti kohalikul tasandil. Üleminek ringmajandusele tuleks teostada realistliku ajakava kohaselt, et võimaldada taristute ja planeerimissüsteemide väljaarendamist;

53.

palub kehtestada piiriülesel tasandil kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel kooskõlastamis- ja koostöömehhanismid. Piirkondlike klastrite loomist jäätmete haldamiseks ja käitlemiseks tuleks ELi tasandil julgustada ja toetada, et võimaldada jäätmevoogude haldamise ratsionaliseerimist ning kõnealuses sektoris kättesaadavate taristute ja ressursside optimaalset kasutamist;

54.

nõuab mis tahes eraldatava ELi rahalise toetuse sidumist tingimusega, et EL kiidab heaks toetust taotleva liikmesriigi esitatud käitluskavad. Selle abil saaks tagada võetavate meetmete järjepidevuse ja vältida tarbetute või vastupidise mõjuga investeeringute tegemist. Investeeringud peavad vastama jäätmekäitluskavades seatud eesmärkidele;

55.

palub, et piiriülest piirkondlikku klastrit moodustavate osalejate ja taristutega arvestataks liikmesriigi riikliku jäätmekäitluskava elluviimisel ja hindamisel territooriumil, kus asub osa kõnealustest osalejatest ja taristutest;

56.

toetab Euroopa teabeplatvormi loomist, mis hõlmaks üle ELi – ja väljaspool liitu – elluviidud parimaid tavasid jäätmetekke ennetamise ja jäätmekäitluse vallas. Platvorm peaks hõlmama piirkondliku koostöö tegemise võimalust, võimaldades seda soovivatel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tegutseda koostoimes oma (mõnikord teisel pool piiri asuvate) partneritega. Selline platvorm hõlbustaks teabevahetust ja parimate ühiste tavade järkjärgulist rakendamist üle Euroopa Liidu.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/50

—

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni 26. märtsil 2013 avaldatud dokumendi „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta”, mis on osa Euroopa digitaalarengu tegevuskava vahekokkuvõtte raames esitatud kümnepunktilisest kavast;

—

on rahul määruse ettepanekus esitatud prioriteetidega – kiire elektroonilise side võrgud, ehitustööd, olemasolevate taristute ühine kasutamine ja uute füüsiliste taristute tõhusam kasutuselevõtt, halduskoormuse ja bürokraatia vähendamine –, mis kõik on seotud valdkondadega, mille puhul linnad ja piirkonnad on mitte ainult osalejad, vaid ka teenusepakkujad ja -kasutajad;

—

on juba varem toonitanud, et halduskoormuse ratsionaliseerimise, ajakohastamise ja vähendamise meetmete vastuvõtmine kulude vähendamise esmatähtsa tegevusliinina ning haldusmenetluste ja -teenuste ratsionaliseerimine ja lihtsustamine ergutaks majandustegevust ja vähendaks bürokraatlikke toiminguid ja formaalsusi, toetaks lisaks suhteid kodanike ja administratsiooni vahel ning aitaks kaasa ettevõtete tegevuse halduskulude vähendamisele (eelkõige seoses kiire internetitaristu väljatöötamisega), parandaks nende konkurentsivõimet ja hoogustaks nende arengut;

—

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad osalema digitaaltaristute rahastamises piirkondades, mida eraettevõtjad peavad vähetasuvaks, näiteks maapiirkondades. Et tagada kõigi kodanike ja kõigi piirkondade võrdne juurdepääs uuele tehnoloogiale, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles toetama neid omavalitsusi rahastamisel, esiteks võimaldades kasutada Euroopa struktuurifonde digitaaltaristute rahastamisel kõigis Euroopa piirkondades ning teiseks tunnustades digitaalseid arenguprojekte maapiirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades üldhuvi ja üldist majandushuvi pakkuvate teenustena.

Raportöör:

Gábor BIHARY (HU/PES), Budapesti linnavolikogu liige

Viitedokument

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta”

COM(2013) 147 final

1.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni 26. märtsil 2013 avaldatud dokumendi „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise meetmete kohta”, mis on osa Euroopa digitaalarengu tegevuskava vahekokkuvõtte raames esitatud kümnepunktilisest kavast;

2.

märgib rahuloluga, et määruse ettepanek põhineb liikmesriikide headel tavadel, andes samas liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusõiguse korralduslikes aspektides ja toetades uut kiire ühenduse kultuuri;

3.

on rahul määruse ettepanekus esitatud prioriteetidega – kiire elektroonilise side võrgud, ehitustööd, olemasolevate taristute ühine kasutamine ja uute füüsiliste taristute tõhusam kasutuselevõtt, halduskoormuse ja bürokraatia vähendamine –, mis kõik on seotud valdkondadega, mille puhul linnad ja piirkonnad on mitte ainult osalejad, vaid ka teenusepakkujad ja -kasutajad;

4.

tuletab meelde, et kiire lairibataristu on digitaalse ühtse turu tugisammas ning üleilmse konkurentsivõime eeltingimus, muu hulgas e-kaubanduse valdkonnas. Teatises „Ühtse turu akt II” (1) meenutati, et lairibaühenduse leviku 10 % suurenemine võiks suurendada SKP-d aastas 1–1,5 % ja tööviljakust 1,5 % (2) ning lairibaühendusest tulenev uuendustegevus ettevõtetes edendab tööhõivet ja tänu sellele võib 2020. aastaks tekkida kuni 2 miljonit uut töökohta; (3)

5.

rõhutab, et Euroopa Liit ei saa endale lubada kodanike ja ettevõtjate väljajätmist selliste taristute levialast ning on endale seadnud kaugeleulatuvad sihid seoses Euroopa digitaalarengu tegevuskavaga, nimelt tagada kõikidele eurooplastele 2013. aastaks lairibaühendus ning tagada, et 2020. aastaks on i) kõikidel eurooplastel juurdepääs kiiremale internetiühendusele kui 30 Mbit/s ja ii) 50 % või enamal Euroopa kodumajapidamisel on kiirem kui 100 Mbit/s internetiühendus. Siiski on neid eesmärke võimalik saavutada ainult tingimusel, et selliste taristute ehitamise kulusid vähendatakse kogu ELis;

6.

rõhutab, et nagu sedastatakse ka Regioonide Komitee valges raamatus mitmetasandilise valitsemise kohta, on Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kooskõlastatud tegevuse täielik vastavus subsidiaarsuse põhimõttele esmatähtis selliste protsesside juhtimiseks, mida käsitletakse vaadeldavas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses seoses meetmetega kiire elektroonilise side võrkude kulude vähendamise ja kaasnevate tegevuspoliitikatega; (4)

7.

juhib tähelepanu sellele, et nagu Regioonide Komitee on märkinud oma varasemates arvamustes, tuleks täielikult ära kasutada Euroopa potentsiaal info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) teenuste arendamisel avalikus ja erasektoris ning et IKT-d tuleks kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pakutavate teenuste parandamise vahendina valdkondades, nagu tervishoid, haridus, avalik kord, turvalisus ja sotsiaalteenused. Euroopa Liidu toetatavad avaliku ja erasektori partnerlused, mis avalike IKT-teenuste valdkonnas kaasavad IKT arendusega tegelevaid VKEsid ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, võivad olla nurgakivi kohalike oskuste ja teadmiste arendamisele kogu ELis; (5)

8.

on juba varem toonitanud, et halduskoormuse ratsionaliseerimise, ajakohastamise ja vähendamise meetmete vastuvõtmine kulude vähendamise esmatähtsa tegevusliinina ning haldusmenetluste ja -teenuste ratsionaliseerimine ja lihtsustamine ergutaks majandustegevust ja vähendaks bürokraatlikke toiminguid ja formaalsusi, toetaks lisaks suhteid kodanike ja administratsiooni vahel ning aitaks kaasa ettevõtete tegevuse halduskulude vähendamisele (eelkõige seoses kiire internetitaristu väljatöötamisega), parandaks nende konkurentsivõimet ja hoogustaks nende arengut; (6)

9.

rõhutab asjaolu, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielik ja tõhus kaasamine IKT-d puudutavate algatuste juhtimisse; (7)

10.

võtab teadmiseks määruse ettepaneku eesmärgi aidata parandada Euroopa tarbijale suunatud infoteenuste ja -toodete kvaliteeti ning vähendada asjatuid kulusid ja halduskoormust, toetades samas digitaalset ühtset turgu ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärke;

11.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on digitaalarengu tegevuskava üks peamisi sihtrühmi, eriti seoses lairibaühenduse kasutamisega, ning võivad otsustavalt kaasa aidata selle elluviimisele. Uue strateegia prioriteedid kohalikul ja piirkondlikul tasandil võivad parandada kodanike elukvaliteeti ning nende sotsiaal-majanduslikku tegevust, hoogustada kohalikku arengut ja tugevdada tõhusamaid ja individuaalsetele vajadustele kohandatud avalikke teenuseid ja kohalikke ettevõtteid. Piirkondadel ja linnadel on palju vahendeid kõnealuse potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks;

12.

täheldab rahuloluga, et määruse ettepanekul on potentsiaali aidata märkimisväärselt vähendada digitaalset lõhet ja viia ellu strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, vastates ühtlasi Euroopa kodanike põhivajadustele sotsiaal-, kultuuri- ja majandusvaldkonnas (8);

13.

tunnistab, et infoühiskond on tohutult kiirendanud majanduslikku ja sotsiaalset arengut, mida peaks veelgi hoogustama lairibataristu edasiarendamine. Siiski juhib komitee tähelepanu sellele, et noori ja demokraatlikke põhiväärtusi ohustada võiva infosisu levitamine on muutunud üha lihtsamaks, ning rõhutab, et seda ohtu saab leevendada asjakohase väärtustepõhise ja ulatusliku meediaoskuse õpetamisega (9);

14.

meenutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võtmeroll võrdse juurdepääsu tagamisel taskukohase hinnaga lairibaühendusele näiteks piirkondades, kus turumehhanismid seda tagada ei suuda, võttes endale juhtrolli katseprojektide läbiviimisel, et ületada e-juurdepääsu lõhe, ning uute lähenemisviiside arendamisel, mis võimaldaksid muuta avalikud e-teenused kodanikukeskseks (10);

15.

juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu sellele, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastatavate lairibataristute arendamiseks on vaja tagastamatut riigiabi, ja taotleb komisjonilt vastavate eeskirjade koostamist;

16.

kordab seisukohta, mida väljendas oma arvamuses Euroopa digitaalarengu strateegia kohta, nimelt et rahastamine ja muud toetavad meetmed peaksid abistama vaba juurdepääsuga lairibaühenduse võrkude rakendamist. Neil võrkudel oleks horisontaalne ülesehitus, tuginedes ärimudelile, mis eraldab füüsilise juurdepääsu võrgule teenuste osutamisest. Olemasolevad kiudoptilised võrgud tuleks konkurentsile avada (11). Konkreetselt tähendab see, et nn pimekiu (ing k dark fiber) – mis on teatud passiivse taristu vorm– osas tuleb aktiivselt edendada avatud juurdepääsu ettevõtlusmudeleid;

17.

leiab, et ehkki lairiba kasutuselevõtt tihedalt asustatud piirkondades pakub ilmselget majanduslikku huvi, tuleks eritähelepanu pöörata erasektori investeeringute ärgitamisele maa- ja hõredalt asustatud piirkondades ning äärepoolseimates piirkondades, et tagada geograafiline tasakaal. Sellega seoses võib kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olla esmatähtis roll, koordineerides lairibaühenduse nõudlust riigiasutustes, korrakaitseorganites, kohalikes haridusasutustes ja tervishoiutaristutes, ent luues kohalikul tasandil ka (koolide, kogukondade, VKEde jne) rühmi, lairibataristute näitealasid tarbijatele ja korraldades koolitusi;

18.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad osalema digitaaltaristute rahastamises piirkondades, mida eraettevõtjad peavad vähetasuvaks, näiteks maapiirkondades. Et tagada kõigi kodanike ja kõigi piirkondade võrdne juurdepääs uuele tehnoloogiale, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles toetama neid omavalitsusi rahastamisel, esiteks võimaldades kasutada Euroopa struktuurifonde digitaaltaristute rahastamisel kõigis Euroopa piirkondades ning teiseks tunnustades digitaalseid arenguprojekte maapiirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades üldhuvi ja üldist majandushuvi pakkuvate teenustena;

19.

rõhutab, et IKT, mis on kõigi jaoks avatud infoühiskonna alus, peaks vastama ühiskonna kõigi liikmete vajadustele, sh sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste vajadustele;

20.

kinnitab veelkord, et taskukohase hinnaga juurdepääs kvaliteetsetele lairibateenustele võib tõsta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pakutavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning lihtsustada mikroettevõtete ja VKEde puhul toodete turustamist. Võib arvata, et just äärepoolseimad piirkonnad ja kogukonnad saavad suurt kasu kiiremast ja ulatuslikumast juurdepääsust lairibateenustele; (12)

21.

rõhutab uute rakenduste ja digitaalteenuste esmatähtsat panust kõnealuste piirkondade atraktiivsuse ja tasakaalustatud arengu jaoks ning leiab, et kõigi võrdne juurdepääs digitaalteenustele on ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise tingimus;

22.

soovib kooskõlas juba varasemas arvamuses (13) väljendatud seisukohaga täielikult ära kasutada Euroopa potentsiaal info- ja kommunikatsiooniteenuste arendamisel avalikus ja erasektoris ning et IKT-d tuleks kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pakutavate teenuste parandamise vahendina valdkondades, nagu tervishoid, haridus, avalik kord, turvalisus ja sotsiaalteenused;

23.

soovitab samuti kooskõlas varasemas arvamuses (14) esitatud seisukohaga täielikult ära kasutada tänu kõnealusele määrusele kiiremini arendatavate võrkude potentsiaal, et töötada välja piiriülesed e-valitsuse teenused. Seonduvad IT-projektid peavad hõlmama selliseid aspekte nagu koostalitlusvõime ja kodanike e-identimine (Stork), e-allkirjad, elektrooniliste dokumentide teenus ning muud e-valitsuse komponendid, tagamaks, et neid käsitletaks Euroopa kontekstis;

24.

märgib, et pilvandmetöötluse (15) potentsiaalist ei ole võimalik kasu saada, kui võimalikult kiiresti ei arendata välja selleks vajalikku taristut;

25.

rõhutab, et digitaalne ühtne turg on Euroopa digitaalarengu tegevuskava oluline nurgakivi, mis teeb võimalikuks kogu Euroopat hõlmava turu arengu, edu ja elujõu, et luua ja levitada legaalset digitaalset infosisu ja e-teenuseid ning võimaldada tarbijatele lihtsat, turvalist ja paindlikku juurdepääsu digitaalse infosisu ja teenuste turgudele (16). Komitee tunnustab seega kõnealuse määruse ettepaneku mõju protsessi kiirendamisele ja kulude vähendamisele;

26.

peab esmatähtsaks, et paralleelselt lairibavõrkude kasutuselevõtuga oleks kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori asutustel digiteerimiseks vajalikud piisavad sisemised ressursid ja jätkusuutlikud finantsvahendid; (17)

27.

tunnistab, et kavandatud määrus aitab vastata energiatõhususe väljakutsele IKT vahendite kaudu (18) ja edendada struktuurilisi muutusi loodusvarade kasutamisel;

28.

pooldab eesmärki maksimeerida võrkudevahelist sünergiat määruse abil, mis ei ole suunatud üksnes elektroonilise side võrkude pakkujatele, vaid ka mis tahes selliste füüsiliste taristute (näiteks elektri-, gaasi-, kütte-, transpordi-, vee- ja kanalisatsiooniteenused) omanikele, milles saab majutada elektroonilise side võrgu elemente. Komitee väljendab siiski muret seoses määruse kohaldamisega suurlinnade esmatähtsatele taristutele nagu näiteks metrootunnelid, kuna see võib kaasa tuua turvalisusriske ja suuri kulusid;

29.

avaldab kahetsust selle üle, et ELi telekommunikatsiooniteenused ja -taristud on liikmesriikide lõikes ikka veel märkimisväärselt killustunud, samas kui kiired lairibataristud on digitaalse ühtse turu tugisammas ning üleilmse konkurentsivõime eeltingimus;

30.

kuna ehitustööd moodustavad suurema osa võrgustike kasutuselevõtu kogukuludest, peab oluliseks regulatiivseks edusammuks iga võrguoperaatori õigust pakkuda (või kasutada taskukohase hinnaga ja mõistlikel tingimustel) juurdepääsu füüsilistele taristutele (näiteks kaablikanalid, juhtmed, päästeluugid, kaablikapid, mastid, antennid, tornid ja muud tugikonstruktsioonid) kiire elektroonilise side võrkude elementide kasutuselevõtuks, samuti asjaolu, et selleks vajalik teave muudetakse läbipaistvuse huvides kättesaadavaks ühtses teabepunktis;

31.

juhib siiski tähelepanu sellele, et hindade ja maksustamise määratlemisel ei tohiks tähelepanuta jätta sotsiaalseid ja ühtekuuluvusalaseid eesmärke;

32.

on rahul sellega, et kavandatud määruses käsitletakse ehitustööde koordineerimise küsimust, eriti kuna neid investeeringuid rahastatakse osaliselt või täielikult avaliku sektori vahenditest. Komitee märgib siiski, et määruses ei viidata üldse riigihangetele seoses investeeringutega;

33.

avaldab kahetsust, et määruses ei märgita kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ehitustööde koordineerimisel oma territooriumil. Komitee soovitab seega komisjonil viidata oma ettepanekus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

34.

toetab ühtse teabepunkti rolli lubade andmise menetluse hõlbustamisel ja koordineerimisel ning peab kuuekuulist maksimumtähtaega piisavaks;

35.

avaldab kahetsust selle üle, et määruses ei käsitleta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli lubade andmise menetluses, ehkki enamikul juhtudel kuulub see pädevus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Komitee väljendab muret seoses suurte kuludega, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sellega seoses sageli kandma peavad;

36.

leiab, et ehitusloa saamise kriteeriumiks lisatav nõue, mille kohaselt varustatakse kõik uued hooned kuni võrgu lõpp-punktini kiiret ühendust toetava hoonesisese füüsilisele taristuga, märgib suurt edusammu;

37.

on rahul kohustusega varustada kõik uued korterelamud või põhjalikud rekonstrueerimistööd läbinud hooned elektroonilise side võrkude pakkujatele juurdepääsetava liitumispunktiga, ent peab vajalikuks täpsustada, et see kohustus kehtib ka sotsiaalelamutele, et tagada juurdepääs lairibateenustele ka nendes elavatele digitaalse tõrjutuse ohus elanikkonnarühmadele, kuid leiab, et sellisel juhul tuleks igati soodustada soovitud eesmärgi saavutamist;

38.

tunnistab, et ettepanekus sisalduvad meetmed näivad oma praegusel kujul olevat kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, kuna kiire elektroonilise side taristu kasutuselevõtu kulude vähendamine nõuab tegevust ELi tasandil, et parandada ühtse turu loomise ja toimimise tingimusi eesmärgiga kõrvaldada ühtse turu toimimise tõkked, mis tulenevad riikliku ja kohaliku tasandi eeskirjade ja haldustavade killustatusest, mis takistab Euroopa ettevõtjate arengut ja kasvu, kahjustab Euroopa konkurentsivõimet ning pidurdab piiriülest investeeringute tegemist ja tegutsemist;

39.

leiab, et kavandatavad meetmed piiriüleseid elemente hõlmavates valdkondades on vajalikud, kuna liikmesriigid ja/või kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei suuda üksi asjakohaselt reguleerida määrava tähtsusega piiriüleseid elemente ning kuna lairibaühenduse täielik levi toetab territoriaalset ühtekuuluvust;

40.

tunnustab seda, et määruse põhieesmärk on lihtsustada ja edendada kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõttu, edendades olemasoleva taristu ühist kasutamist ja luues vajalikud tingimused uue füüsilise taristu tõhusamaks kasutuselevõtmiseks, et vähendada kõnealuste taristute kasutuselevõtukulusid;

41.

on arvamusel, et kavandatavad meetmed pakuvad võrreldes üleriigilisel, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetud isoleeritud meetmetega ilmseid eeliseid, eriti kuna peamised meetmed on suunatud järgmisele neljale teemale: kiire elektroonilise side võrgud, ehitustööd, olemasolevate taristute ühine kasutamine ja uute füüsiliste taristute tõhusam kasutamine ning halduskoormuse ja bürokraatia vähendamine;

42.

täheldab, et ühtne Euroopa lähenemine kõnealustele küsimustele loob lisaväärtust tänu sellele, et aitab ära hoida tööde asjatut kattumist ja tekitab mastaabiefekti. Komitee rõhutab, et see lähenemisviis on esmatähtis seetõttu, et oma olemuselt kõikehõlmav ja piiriülene internet on vältimatu vahend IKT majandusliku ja sotsiaalse potentsiaali vallandamiseks;

43.

tunnistab, et ettepanekus sisalduvad meetmed näivad oma praegusel kujul olevat kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Need piirduvad sellega, mis on vajalik ettepanekus seatud eesmärkide saavutamiseks, et vähendada füüsilisele taristule juurdepääsu takistusi;

44.

märgib, et kavandatud kulude vähendamise meetmete eesmärk on suurendada koordineerimist ja läbipaistvust ning ühtlustada minimaalseid vahendeid, et luua asjaomastele sidusrühmadele võimalused sünergia ärakasutamiseks ning kasutuselevõtuga seotud puudujääkide vähendamiseks;

45.

rõhutab, et kavandatud meetmed ei suru peale ühtegi konkreetset majandusmudelit ja jätavad liikmesriikidele võimaluse võtta vastu üksikasjalikumaid sätteid. Seega need pigem täiendavad kui mõjutavad käimasolevaid riiklikke algatusi. Ühtlasi võimaldavad need liikmesriikidel hoopis tugineda olemasolevatele meetmetele ja valida olemasolevate või uute meetmete jaoks selline korraldus, mis vastaks kõige paremini nende eripärale, tekitamata tingimata lisakulusid;

46.

rõhutab siiski, et õiguskindluse tagamiseks tuleb määruses täpsustada, millised samme astub Euroopa Komisjon pärast seda, kui liikmesriigid on teada andnud erandite tegemisest;

47.

kiidab heaks määruse kasutamise, ehkki direktiiv jätaks liikmesriikidele rohkem manööverdamisruumi. Komitee leiab sellegipoolest, et kui määrust rakendatakse piisavalt paindlikult, tagab see kulude vähendamise vahendite kiire kättesaadavuse ja liigub Euroopa digitaalarengu eesmärkide tuules, mis tuleb saavutada 2020. aastaks;

48.

täheldab seoses parema õigusliku reguleerimisega üldiselt, et määruse ettepanekus viidatakse mitmel korral konkreetselt kohalikule ja piirkondlikule tasandile. Võttes arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusi ning olulist rolli, mis neile on antud ITK rakendusvaldkonna meetmete väljatöötamisel ja elluviimisel (ja eriti kiire side võrkude väljaarendamisel), peaksid ELi institutsioonid ja liikmesriigid konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsustega korrapäraselt Euroopa digitaalarengu strateegia elluviimisele suunatud meetmete kujundamisel ja rakendamisel;

49.

kutsub Euroopa Komisjoni üles taotlema Regioonide Komiteelt arvamust kolm aastat pärast määruse jõustumist koostatava läbivaatamisaruande kohta.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/57

—

leiab, et direktiivi muutmine on vajalik ja seepärast tuleb seda viivitamata teha, et kaitsta Euroopa elanikkonna ja eelkõige noorte tervist tubaka põhjustatud ohtude eest;

—

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu tasakaalustatud direktiivi, mis viib tarbijate tervise parema kaitseni ning milles võetakse samas arvesse ka tubaka tootmist ja kõnealuse põllukultuuri majanduslikku väärtust;

—

leiab, et, liikmesriigid peaksid keelama tubakatoodete tasuta kättetoimetamise (veebipoodide kaudu või avalikes kohtades), arvestades selle suurt potentsiaali uute (ja noorte) suitsetajate värbamiseks;

—

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles uurima võimalusi, kuidas kompenseerida töökohtade kadumist tubakasektoris ja pakenditööstuses;

—

leiab, et liikmesriikidel peaks olema võimalus keelustada tubakatoodete piiriülene müük, et noori kodanikke kahju eest paremini kaitsta;

—

on veendunud, et tuleks edendada korrapäraseid avaliku sektori haridusalaseid ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, pakkudes alg- ja keskkoolides korrapäraselt nõustamist tubaka kahjulikkuse ja selle kahjustava mõju kohta tervisele ja heaolule;

—

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama toetusi piirkondadele, kus tubakat praegu kasvatatakse või toodetakse, et võimaldada neil oma tootmine asendada säästvamate põllukultuuridega;

—

juhib tähelepanu asjaolule, et mittestandardsed pakendid on praegu turgudel ning nende sealt eemaldamine võib avaldada negatiivset mõju piirkondadele, kus neid toodetakse.

Raportöör

Dimitrios KALOGEROPOULOS (EL/EPP), Aigaleo linnavolikogu liige

Viitedokument

COM (2012) 788 final

1.

märgib, et kaksteist aastat pärast kehtiva tubakatoodete direktiivi vastuvõtmist (mis sisaldab mitmeid kontrollimeetmeid) on tubakatoodete tarbimine endiselt ELis kõige sagedasem välditav surmapõhjus, põhjustades igal aastal peaaegu 700 000 inimese surma, ja et 70 % suitsetajatest alustab suitsetamist enne 18. eluaastat. Seepärast avaldab komitee tulist toetust vajadusele käesolev direktiiv viivitamatult läbi vaadata ja kaaluda karmimaid meetmeid selle rakendamiseks;

2.

tervitab komisjoni otsusekindlust toetada ja täiendada liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jõupingutusi suitsetamise probleemi lahendamisel. Komitee märgib, et kuigi tubakas on legaalne põllukultuur, on siiski vaja jälgida hoolikalt selle mõju kodanike tervisele;

3.

pooldab ELi toimimise lepingu artiklit 114 direktiivi ettepaneku õigusliku alusena, arvestades Euroopa Komisjoni eesmärki ühtlustada siseturu toimimise tagamiseks kõnealuse direktiivi ettepaneku valdkonnas seni veel erinevad õigus- ja haldusnormid. Komitee märgib, et see lähenemisviis sai kinnitust Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas C-380/03: Saksamaa Liitvabariik vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Lisaks annab direktiivi ettepanek liikmesriikidele võimaluse võtta direktiivis ette nähtust karmimaid meetmeid;

4.

tunnustab panust, mida ELi toetusmeetmed saavad üldiselt anda kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõikes 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 35 sätestatud eesmärgiga, mille kohaselt „[k]õigi liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse”;

5.

leiab, et direktiivi muutmine on vajalik ja seepärast tuleb seda viivitamata teha, et kaitsta Euroopa elanikkonna ja eelkõige noorte tervist tubaka põhjustatud ohtude eest;

6.

rõhutab, et Euroopa Liit koos riigivalitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega peaks suurendama jõupingutusi rahvatervise osas harivate, teadlikkust tõstvate ja tervist edendavate kampaaniate korraldamisega, milles teavitatakse inimesi suitsetamise tagajärgedest ja mis on siiani olnud tubakatarbimise vähendamisel küllaltki edukad, ning tubakatarbimise määra muutnud piiravate meetmete võtmisega;

7.

kutsub üles viima tubakatoodete läbivaadatud direktiivi kooskõlla programmiga „Tervis majanduskasvuks: ELi kolmas mitmeaastane tegevusprogramm aastateks 2014–2020”, mille eesmärk on edendada koostoimeid ja vältida dubleerimist seonduvate ELi programmide ja meetmetega;

8.

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 114, 168 ja 169 tuleb tubakatoodete direktiivi läbivaatamisel määratletud poliitiliste valikuvõimaluste vahel valimisel võtta aluseks kohustus tagada tervisekaitse kõrge tase. Komitee rõhutab, et tervisekaitse on üks põhieesmärk, mille saavutamisel tuleb arvesse võtta tervist edendavaid ja haigusi ennetavaid tegureid, nagu sotsiaal-majanduslikud tingimused, eluviis, kultuur, haridus ja keskkonnategurid kõigis sotsiaalselt olulistes valdkondades, et selgitada välja riskitegurid ja leevendada nende negatiivset mõju võimalikult varases etapis;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma kõnealuste sätete muutmist, et tagada sellise tasakaalustatud direktiivi vastuvõtmine, milles säilitatakse tarbijakaitse jaoks vajalikud terviseohu hoiatused ning võetakse samas arvesse ka kõnealuse põllukultuuri tootmist ja majanduslikku väärtust;

10.

komitee toetab meetmeid, mille eesmärk on teaduslike tõendite alusel vähendada tubaka sõltuvusttekitavat toimet või selle mürgisust, ning meetmeid, mille eesmärk on objektiivselt vältida segaduse tekitamist tarbijate seas, nagu selliste lisaainete lisamine toodetele, mis võivad viia mõttele, et teatud tubakatoodetel on tervisele kasulik mõju või ravivõime;

11.

leiab, et paljudes ELi piirkondades kasvatatakse tubakat väheviljakas pinnases, kus tubaka kasvatamine nõuab suures koguses väetiste ja pestitsiidide kasutamist;

12.

meenutab kooskõlas komitee arvamusega ühise põllumajanduspoliitika kohta, kui ülioluline on liikuda Euroopa põllumajanduses säästvate tootmisviiside suunas ja kohaneda kliimamuutustega. Arvestades tubaka keskkonnamõju, tuleks see asendada säästvamate põllukultuuridega;

13.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama toetusi piirkondadele, kus tubakat praegu kasvatatakse või toodetakse, et võimaldada neil oma tootmine ümber korraldada ja teistele põllumajandussaadustele keskenduda;

14.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles uurima võimalusi, kuidas kompenseerida töökohtade kadumist tubakasektoris ja pakenditööstuses;

15.

meenutab, et igal aastal laekub Euroopa Liidus tubakaaktsiisina peaaegu 100 miljardit eurot maksutulu ning kuna praegu moodustab salatubakatoodete müügi osakaal 10 %, jääb aastas saamata ligikaudu 10 miljardit eurot maksutulu. See näitab, et Euroopa turgu on vaja paremini kaitsta ohtude eest, mis kaasnevad tubaka ebaseadusliku kaubandusega, ning kodanikke on vaja paremini teavitada tundmatut või ebaseaduslikku päritolu tubakatoodete tarbimise ohtlikkusest, sest need ei ole läbinud mingit kvaliteedikontrolli ja ohustavad seetõttu tarbijate turvalisust;

16.

leiab, et direktiivi ettepanekus sisalduvate erimeetmetega jälgitavuse kontrolli ja salakaubanduse vastase võitluse alal kaasneb ettevõtetele (eriti väikeettevõtetele) ja liikmesriikidele suur majanduslik ja halduskoormus, mis vähendab nende tõhusust ja on vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni tubakatoodete tarbimise piiramist käsitlevas raamkonventsioonis sätestatuga;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et mittestandardsed pakendid on praegu igal pool Euroopas riiklikel või piirkondlikel turgudel ning nende sealt eemaldamine võib avaldada negatiivset mõju tuludele neis piirkondades, kus neid toodetakse. See negatiivne mõju majandusele võib olla eriti tugev piirkondades, mis juba niigi majanduskriisi tõttu kannatavad;

18.

lisaks hoiatab komitee, et neist kontrollimeetmetest ei ole mingit kasu, kui direktiivi muu sisu võib soodustada salakaubanduse kasvu eeskätt naaberpiirkondades ja –omavalitsusüksustes või kolmandatest riikidest. Seepärast palub komitee Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel hoogustada võitlust salakaubanduse vastu;

19.

peab vastuoluliseks ja ebavajalikuks direktiivi ettepanekus esitatud mõiste „sigarillo” uut määratlust, mis on vastuolus nõukogu 21. juuni 2011. aasta direktiiviga 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta;

20.

hoiatab, et Euroopa Komisjonil on suur pädevus arendada rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktidega hiljem ühepoolselt edasi direktiivi olemuslikke aspekte, nagu lisaainete piirnormid, keelustatavad lõhnad või maitsed ning terviseohu hoiatuste sõnastus, paigutus ja suurus;

21.

leiab, et delegeeritud õigusaktide kasutamine kavandatud kujul annab Euroopa Komisjonile liigse kaalutlusõiguse, mis võib olla vastuolus Lissaboni lepinguga, milles sätestatakse, et delegeeritud õigusakte võib kasutada vaid direktiivi mitteolemuslike osade edasiarendamiseks. Käesoleval juhul ei ole see tingimus aga täidetud;

22.

sigarite, sigarillode ja piibutubaka osas hoiatab komitee, et direktiivi ettepanekus jätab komisjon endale võimaluse tühistada automaatselt teatavad tekstis sisalduvad erandid, kui „olukord on oluliselt muutunud”, kusjuures selline muutus on seotud müügimahu suurenemisega vähemalt 10 % vähemalt 10 liikmesriigis või alla 25-aastaste tarbijate hulga suurenemisega vähemalt 5 %. Praegusest 27 liikmesriigist kümnes on kõnealuste toodete turg äärmiselt väike ja 10 %-line muutus võib toimuda märkamatult, nii et meede kaotab mõtte ja tekitab kõnealuses allsektoris suurt õiguslikku ebakindlust. Komitee leiab, et see säte on liiga üldine ja laiaulatuslik, millega võib kaasneda selle meelevaldne kasutamine komisjoni poolt.

27.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 280/66

—

rõhutab, et komisjoni ettepaneku ellurakendamine ei seisne mitte ainult transpordisüsteemide muutmises, vaid oma roll on ka riiklikul energiapoliitikal, kuna liikmesriigid peavad valima alternatiivkütuste infrastruktuuri arendamise pikaajalise investeerimispoliitika;

—

leiab, et kohapealsete infrastruktuuride loomise tähtaegade kehtestamisel peaks komisjon arvestama lisaks ka piirkondade geograafiliste ja klimaatiliste erisustega ning uute tehnoloogiliste lahenduste ja teadus- ja arendustegevusega ning samuti vastava ajakavaga, et välja töötada ja kokku leppida ühtsed standardid;

—

rõhutab, et kui tehakse poliitilisi valikuid, on vaja tagada kodanikele jõukohased kütusehinnad, võttes arvesse leibkondade sissetulekute jätkuvat vähenemist paljudes liikmesriikides;

—

kutsub üles kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused transpordi riiklike poliitiliste raamistike ning haldus- ja õigusnormide väljatöötamisse, et tagada nende asjakohane rakendamine kohalikul tasandil, võttes arvesse kohapealseid tingimusi;

—

nõuab, et liikmesriikide poliitilised raamistikud oleksid energiaallikate valikul tasakaalus, et mitte langeda ühest sõltuvusest (nafta väljastpoolt ELi) teise (maagaas väljastpoolt ELi);

—

kutsub üles infrastruktuuris kasutatavate eelistatud standardite puhul toetuma ELi standarditele, mis on otseselt kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, et vältida vajadust uuesti ühised standardid üle vaadata;

—

leiab, et tarbijate käitumise muutmisel on oluline roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes omapoolsete meetmetega saavad mõjutada tarbijate eelistusi ja valikuid, tehes soodustusi tarbija kasuks;

—

rõhutab, et kohustuste seadmine infrastruktuuri väljaehitamiseks tuleks lähimaa või linnalise infrastruktuuri korral asendada liikmesriikide enda seatavate eesmärkidega, kaasates kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi.

Raportöör:

dr Saima KALEV (EE/EA), Jõgeva vallavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Puhas energia ja transport: alternatiivkütuste Euroopa strateegia”,

COM(2013)17 final

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv alternatiivkütuste infrastruktuuri kasutuselevõtu kohta,

COM(2013) 18 final

1.

tervitab komisjoni ettepanekuid teatises „Puhas energia ja transport” kui strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” (1) ja transporti käsitleva valge raamatu (2) eesmärkide ellurakendamise võimalusi. Kuid komitee rõhutab, et võimaluste ellurakendamine ei seisne mitte ainult transpordisüsteemide muutmises, vaid oma roll on ka riiklikul energiapoliitikal, kuna liikmesriigid peavad valima alternatiivkütuste infrastruktuuri arendamise pikaajalise investeerimispoliitika;

2.

nõustub komisjoniga, et turu avanemise üheks olulisemaks küsimuseks on tagada maastaabisääst ja alternatiivkütuste levik kogu ELis. Selleks on vaja ühtset, stabiilset ja kõikehõlmavat strateegiat koos investeerimist toetava regulatiivse raamistikuga, mida ei ole aga siiani veel kehtestatud. Seega, seades paika tähtajad kohapealsete infrastruktuuride loomiseks, peaks komisjon arvestama ka lisaks piirkondade geograafiliste ja klimaatiliste erisustega ning uute tehnoloogiliste lahenduste ja teadus- ja arendustegevusega ning peaks samuti arvestama vastava ajakavaga, et välja töötada ja kokku leppida ühtsed standardid;

3.

leiab, et komisjoni direktiivis (3) sätestatud tähtajad on liiga lühikesed, sest riiklike poliitiliste raamistike ning haldus- ja õigusnormide vastuvõtmisele peab eelnema koostöö kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja siseriiklik põhjalik analüüs, arutelu ja finantsskeemide väljatöötamine;

4.

rõhutab, et kui tehakse poliitilisi valikuid, on vaja tagada kodanikele jõukohased kütusehinnad, võttes arvesse leibkondade sissetulekute jätkuvat vähenemist paljudes liikmesriikides. See kehtib ka infrastruktuuride ja alternatiivkütuste hindade kohta;

5.

mõistab, et alternatiivkütuste strateegia eesmärk on tutvustada igas ELi liikmesriigis alternatiivkütuste kasutuselevõtu poliitikat transpordis, mis mõjutab olulisel määral ka transpordi korraldust ja kasutust kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seepärast on alternatiivkütuste arendamisel transpordis otsustava tähtsusega kohaliku ja piirkondliku poliitika rolli tugevdamine;

6.

leiab seetõttu, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid olema kaasatud transpordi riiklike poliitiliste raamistike ning haldus- ja õigusnormide väljatöötamisse, et tagada nende asjakohane rakendamine kohalikul tasandil, et oleks arvestatud kohapealsete tingimustega ning et jälgida, et vastavalt komisjoni projektile sisaldaksid need ka alternatiivkütuste poliitikat. Samal ajal on vaja ära kasutada linnades käimasolevaid ELi algatusi, nagu linnapeade pakt, et suunata ja edendada säästva energia tegevuskavades võetud kohustusi seoses transpordis kasutatavate alternatiivkütuste kohalike süsteemidega;

7.

leiab, et komitee kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate kogu peaks hoogustama ja toetama arutelusid ja kogemuste vahetamist alternatiivkütuste osas, et tagada puhtamad ja keskkonnasõbralikumad linnad ja piirkonnad. Komitee peaks samuti algatama arutelusid, kuidas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid mõjutada kodanike käitumist, et julgustada neid rohkem kasutama alternatiivkütusel töötavaid sõidukeid;

8.

tõstab esile komisjoni arvamust, et ELi tegutsemine innovaatiliste alternatiivkütuste valdkonna lahenduste eestvedajana loob Euroopa tööstuse jaoks uusi turuvõimalusi ja kindlustab ELi konkurentsivõimet üleilmsel turul ning võimaldab luua 700 000 uut töökohta (4). Kuna need luuakse konkreetsetes kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, peaksid nad saama võimaluse kaasa rääkida vastavate riiklike strateegiate koostamisel;

9.

on seisukohal, et piirkondade rolli toetamine suurendaks koostoimet ja optimeeriks infrastruktuuri arendamise kulusid. Näiteks suurem otsustusõigus ja piiriülesed koostöövormid võimaldavad kasutada samu rajatisi;

10.

tuletab meelde Regioonide Komitee arvamust valge raamatu „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava” kohta, (5) toetades valge raamatu eesmärki vähendada poole võrra „tavapäraselt töötavate” autode kasutamise osakaalu aastaks 2030, eemaldada need linnaliiklusest aastaks 2050 ja saavutada aastaks 2030 peaaegu CO2-vaba linnaliiklus suuremates linnakeskustes;

11.

kutsub komisjoni rõhutama direktiivi eelnõus, et jälgides selle ühte peamist eesmärki, milleks on sõltumatuse tagamine naftast, peaksid liikmesriikide poliitilised raamistikud olema oma energiaallikate valikul tasakaalus ja mitte langema ühest sõltuvusest (nafta väljastpoolt ELi) teise (maagaas väljastpoolt ELi) ning võtma alternatiivsete kütuste allikate mitmekesistamise ettepaneku juures arvesse eri tooraineid, mis on selle tootmiseks vajalikud ning piirkondades kättesaadavad;

12.

arvab, et direktiivi eelnõu rakendamisel võivad tekkida rahalised raskused, isegi kui osa tegevusest rahastatakse Horisont 2020 või TEN-T või erasektori poolt. Tulevikus peaks olema samuti võimalik rahastada ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kohalike ja piirkondlike omavalitsuste puhta transpordi poliitikat. Investeerimisvajadustega tuleb arvestada järgmise finantsperioodi vahendite kasutamise kavandamisel nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

13.

on mures piiriüleste ühenduste rahastamise pärast, kuna 8. veebruaril 2013 toimunud Euroopa Ülemkogul saavutatud kokkuleppega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku suhtes, (6) millega määratakse kindlaks ELi eelarveprioriteedid aastateks 2014–2020, vähendati ettepanekuna piiriülese koostöö mahtu;

14.

leiab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et liikmesriikide kehtestatud poliitikameetmetega ei tekitataks piirkondliku ebavõrdsuse tõttu piiriefekti. Selle leevendamiseks soovitab komitee näha ette miinimummehhanisme (näiteks luues alternatiivkütuseid kasutava kaubaveo jaoks prioriteetseid transpordikoridore, mida kaasrahastatakse Euroopa Komisjoni fondidest);

15.

tuletab meelde Regioonide Komitee arvamust, (7) et ka enam arenenud piirkondades võib olla vajalik investeerida infrastruktuuri kodanikele põhiteenuseid pakkuvates valdkondades, nagu keskkond ja transport, eriti seoses komisjoni kavaga võtta transpordis kasutusele alternatiivseid kütuseid. Rääkides võimalikest toetuse ja rahastamise allikatest, on Euroopa Investeerimispank oluline partner investeeringute ettevalmistamisel, aidates tehnilise abiga ja investeeringute rahastamist EIP laenudega;

16.

rõhutab, et prognoos vajalikest investeerimisvajadustest peab olema terviklik ja realistlik ning rahastamisvõimalused erinevatest ELi fondidest ja temaatiliste eesmärkide raames ajavahemikuks 2014–2020 peavad olema selged ja sidusad; sama kehtib ka seoste kohta, mis tuleb luua tulevaste aruka spetsialiseerumise strateegiatega;

17.

pooldab seda, et keskpikas ja pikas perspektiivis rahastaksid laadimiseks ja tankimiseks vajalikku infrastruktuuri selle kasutajad. Riigiabi tohib kasutada üksnes projekti käivitamiseks;

18.

nõustub, et alternatiivkütuste infrastruktuuri ebaühtlane arendamine takistab maastaabisäästu saavutamist pakkumise poolel ja liikuvust nõudluse poolel. Et seda nõiaringi muuta, peab komisjon seadma uute infrastruktuuri võrkude rajamise üheks prioriteediks;

19.

tuletab meelde, et komitee on juba toetanud ja tervitanud valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkursivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (8) avaldatud tegevuskavas esitatud ettepanekut asjakohaste CO2-heite normide määramiseks kõikidele puhast kütust kasutavatele sõidukitele ning suuniste ja standardite koostamiseks keskkonnasõbralike sõidukite tankimisjaamade infrastruktuurile.

20.

nõustub komisjoniga, et ühised tehnilised spetsifikatsioonid on vajalikud, et tagada läbilööki turul, majanduskasvu ja alternatiivsete kütuste levikut ELis; mõistab kiirete lahenduste vajadust, ent sealjuures tuleb arvesse võtta iga liikmesriigi majanduslikke vajadusi. Komitee rõhutab, et komisjon, seades tähtaegu infrastruktuuri loomiseks, peaks arvestama pikema ajaga, mis on vajalik ühiste standardite väljatöötamiseks, nendes kokkuleppimiseks ning nende rakendamiseks, kui see on direktiivis pakutud;

21.

kutsub üles infrastruktuuris kasutatavate eelistatud standardite puhul toetuma ELi standarditele, mis on otseselt kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, et vältida vajadust uuesti ühised standardid üle vaadata; arvab, et direktiivis sätestatud komisjoni õigus muuta delegeeritud õigusaktides laadimis- ja tankimisseadmetele esitatud tehnilisi nõudeid seab ohtu investorite, tööstuse ja tarbijate kindlustunde pikaajaliste investeeringute tegemisel;

22.

juhib tähelepanu, et infrastruktuurile kehtestatavad nõuded peaksid lähtuma majanduslikust otstarbekusest ja tagama ühilduvuse juba tehtud investeeringute ja turule toodud sõidukitega, ent tunnistab samas asjaolu, et väikeste liikmesriikide, piirkondade ja omavalitsusüksuste puhul ei pruugi mastaabisääst viia erinevate alternatiivsete kütuste kulutõhusa kasutuselevõtuni;

23.

juhib tähelepanu, et poliitiline raamistik peab sisaldama tarbijate teavitamist, poliitilisi ja regulatiivseid meetmeid teadusuuringute tegemiseks ja eesmärkide seadmiseks ning koostööd teiste liikmesriikidega, et tagada rahvusvaheline ühtne infrastruktuur ja teha võimalikuks inimeste ja kaupade tõrgeteta liikumine kogu ELi ulatuses;

24.

nõustub, et tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet järgides tuleb strateegias käsitleda kõiki võimalikke valikuid, ilma et eelistataks mõnda konkreetset kütust, ning nende jaoks peaksid olemas olema ka ühised tehnilised kirjeldused. Seetõttu tuletab meelde, et on oluline töötada välja ja täita tõhusaid biokütuste säästlikkuse kriteeriumeid ning tagada teise põlvkonna biokütuste kättesaadavus kaubanduses, et mitte rikkuda keskkonna looduslikku tasakaalu, toidutagavarade, turumajanduse või sotsiaalset tasakaalu, nagu Regioonide Komitee on oma varasemates seisukohtades ja arvamustes ka välja toonud (9);

25.

leiab, et merendusse puutuvad nõuded peavad olema kooskõlas Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga;

26.

rõhutab, et infrastruktuuri rahastamisel on erasektori osalemine väga vajalik, sest tööstus on käesoleva direktiivi eelnõu üks peamisi võimalikke kasusaajaid, omades võimalust toota ja müüa uusi tooteid, luues ja kasutades sealjuures alternatiivsete kütuste infrastruktuuri;

27.

tuletab meelde, et komisjoni ettepanekute elluviimisel peab jälgima, et vabaturu ja konkurentsi toimimine oleks võimalikult vähe häiritud. Tuleb muuta see eraettevõtjatele atraktiivsemaks, eemaldades täna olemasolevad ohud ja kartused;

28.

soovitab takistuste kõrvaldamiseks ja kulude vähendamiseks saavutada kokkulepe riigiasutuste ja teenindusjaamade käitajatega, et edendada alternatiivkütuste kasutust, nii et saaks ära kasutada olemasolevaid mitut energialiiki tarnivaid taristuid ja vältida seega jaotustaristute dubleerimist;

29.

tervitab komisjoni soovi reguleerida riikide poliitilisi valikuid, aga võttes arvesse, et selle direktiivi eelnõu peamised eesmärgid on vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja vähendada sõltuvust naftast, peaksid liikmesriigid esitama riiklikes poliitikapakettides mitte ainult alternatiivsete kütuste infrastruktuuriga seotud näitajaid, vaid ka heitkoguste vähendamise oodatavaid tulemusi ja nii naftasõltuvuse vähenemise kui ka alternatiivkütuste kasutuselevõtu tulemusi. Neid tulemusi tuleks esitada vastavate kohalike ja piirkondlike territoriaalüksuste kaupa, et hinnata igas liikmesriigis esineda võivat ebakorrapära;

30.

leiab, et tulemuste mõõtmine peab baseeruma võrreldavatel näitajatel ning näitama energia tootmise ja tarbimise tõhusust ehk säästlikkust (kütuse eluea olelusringi) kõige laiemas mõistes, mitte ainult CO2-heite vähenemist.

31.

kutsub komisjoni rõhutama direktiivi eelnõus, et jälgides ühte peamistest eesmärkidest, milleks on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, on vaja välja tuua, milliseid energiaallikaid on kõige otstarbekam kasutada, et mitte langeda lõksu, kus transpordi heitkoguste vähendamisel suurendatakse kasvuhoonegaaside heitkoguseid elektrienergia tootmise suurendamisel või mõne muu saaste hulka;

32.

toetab tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte järgimist ning kuigi strateegias tuleb käsitleda kõiki alternatiivkütuse valikuid, tuleb pidada oluliseks siiski energiatõhusust, keskkonnahoidlikkust (taastuvenergia), majanduslikku (poliitilist) sõltumatust, tarnekindlust ja sotsiaalset aspekti;

33.

rõhutab, et üleminek naftapõhistelt kütustelt alternatiivsetele kütustele on oluline ka maapiirkondades ja võib olla seal isegi olulisem eelkõige väikese rahvastikutiheduse tõttu. Seega, planeerides riiklikku poliitikat, peavad liikmesriigid arvestama ka maapiirkondadega ja töötama välja strateegiaid, mis tagavad selleks vajaliku infrastruktuuri, et minna üle alternatiivsete kütuste kasutamisele ja samuti kasutada ära omamaiseid energiaallikaid, mille abil neid kütuseid saab toota. Samad probleemid mis maapiirkondades võivad tekkida ka hajaasustatud piirkondades, seetõttu vajavad ka need erilist tähelepanu;

34.

rõhutab, et üleminek säästvamale transpordipoliitikale on linnatranspordi nurgakivi, (10) nagu ka komitee oma varasemas arvamuses on rõhutanud;

35.