6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/1

—

võttes arvesse komisjoni teatist määruse (EÜ) nr 261/2004 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta) kohaldamise kohta (COM(2011)0174),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet 5. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2006 (puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul) toimimise ja mõju kohta (COM(2011)0166),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. oktoobri 2011. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (2), eriti selle artikleid 42, 43, 46, 82 ja 97,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0053/2012),

A.

arvestades, et kuigi määrus (EÜ) nr 261/2004 ja määrus (EÜ) nr 1107/2006 (edaspidi „määrused”) on positiivne edasiminek reisijate õiguste kaitsel, on siiski vaja suuremat õiguskindlust, suuremat selgust tõlgendamisel ja määruste ühtset kohaldamist kogu ELis;

B.

arvestades, et ehkki määrusega (EÜ) nr 261/2004 on antud reisijatele tugevad tagatised ja alates selle kehtestamisest on määrus tõhusalt toiminud, tõstis vulkaanituha põhjustatud kriis esile vajaduse määruse teatavaid aspekte selgitada ja uuesti läbi vaadata, juhuks kui taolised erakorralised tingimused peaksid tulevikus korduma;

C.

arvestades, et reisija kõige tähtsam õigus on õigus saada teenuseid kavandatud aegadel, mille aluseks on vaba liikumise põhiõigus ja pileti müügist tulenev lepinguline kohustus; arvestades, et reisijatele tuleb kindlasti anda arusaadavat, täpset, õigeaegset ja kõigile kättesaadavat teavet;

D.

arvestades, et reisijate käsutuses peaksid olema tõhusad kaebuste esitamise võimalused, kui teenust ei osutatud nõuetekohaselt või kui rikuti muid reisijale tagatud õigusi, eelkõige seepärast, et reisija on enne teenuse osutamist pileti hinna juba tasunud;

E.

arvestades, et reisijate õigusi kaitsev õigusraamistik peab tagama tarbijakaitse miinimumtaseme, mis ei sõltu lennuettevõtjate muutuvatest äritavadest;

F.

arvestades, et kuna reisijate kontrollimise meetodite arenedes hakatakse laiemalt kasutama näiteks turvaskannereid ja käitumise profileerimist, tekivad uued reisijate kaitse probleemid seoses eraelu puutumatuse, mittediskrimineerimise ja tervisekaitsega;

G.

arvestades, et piiratud liikumisvõimega või puudega isikuid tuleks nende õigustest teavitada enne reisi ja kõigi jaoks kättesaadaval kujul; arvestades, et lennujaama ja lennuettevõtja töötajatele tuleks nõuetekohaselt õpetada puudega või piiratud liikumisvõimega isikute abistamist, et vastavalt universaaldisaini nõuetele tagada sellistele isikutele lennureiside takistusteta ja teistega võrdne kättesaadavus;

1.

on rahul komisjoni lubadusega analüüsida ja läbi vaadata kehtivad lennureisijate õigusi reguleerivad eeskirjad, et parandada reisijate olukorda, eelkõige pikemate hilinemiste või lendude tühistamise korral; on seisukohal, et kehtivate eeskirjade nõuetekohane kohaldamine liikmesriikide ja lennuettevõtjate poolt, piisavate ja lihtsate õiguskaitsevahendite jõustamine ning reisijate täpne teavitamine nende õigustest peaksid olema reisijate usalduse taastamise nurgakivid;

2.

kahetseb, et liikmesriikide täitevasutused ei taga alati tulemuslikku reisijate õiguste kaitset ning see kahjustab lennureisijaid; kutsub seetõttu liikmesriike üles kujundama täitevasutuste töö eelkõige kaebuste käsitlemise ja karistuste valdkonnas selliselt, et reisijate õigusi oleks võimalik õiguskindlalt jõustada;

3.

rõhutab, et lennureisijatel on lisaks õigustele ka kohustused, mille täitmisega nad aitavad kaasa, et enne lendu, lennu ajal ja pärast lendu toimuks kõik nende enda ja teiste reisijate jaoks ohutult ja tõrgeteta;

4.

rõhutab, et kaebuste ühtne käsitlemine liikmesriikides on vajalik võrdsete tingimuste loomiseks ning kutsub komisjoni üles tagama määruste ühtset tõlgendamist ja kohaldamist ning tihendama täitevasutuste vahelist koostööd, muu hulgas teabe ja parimate tavade vahetamisega, ning püüdma nende andmebaase rohkem kooskõlastada;

5.

kutsub komisjoni üles muutma täitevasutuste Euroopa võrgustiku ametlikuks, kehtestades sellele selged volitused ja sise-eeskirjad, et tõhustada koostööd ja lihtsustada asjakohaste ühiste otsuste vastuvõtmist;

6.

on seisukohal, et täitevasutuste roll tuleks paremini kindlaks määrata, et täitevasutused peaksid olema lennuettevõtjatest ja lennujaamadest sõltumatud ning neil ei tohiks tekkida huvide konflikte, et täitevasutused peaksid saama omal algatusel tegutseda ning et ELi eeskirju rikkuvate lennuettevõtjate suhtes liikmesriikides kohaldatavad karistused tuleks muuta tõhusamaks; rõhutab, kui tähtsad on usaldusväärsed statistilised andmed, mille põhjal saab korrapäraselt ja põhjalikult hinnata reisijate õiguste mõju Euroopas, ning on seetõttu seisukohal, et täitevasutusi tuleks kohustada kord aastas avaldama andmed neile laekunud kaebuste, muu hulgas ka ebaõiglaste tingimuste kohta ja lennuettevõtjatele määratud karistuste kohta, ning lennuettevõtjatelt ja/või lennujaamadelt tuleks nõuda andmete kogumist nii reisijate kui ka nende pagasi hilinemiste arvu ja kestuse kohta; arvab, et komisjon peaks sellist statistikat analüüsima ja avaldama;

7.

soovitab komisjonil teha liikmesriikidega koostööd, et teha kindlaks ja kõrvaldada puudujäägid kaebusi käsitlevate riiklike asutuste töös ja menetlustes ning tagada lennureisijate õigusi reguleerivate õigusaktide nõuetekohane kooskõlastamine tulevaste alternatiivseid kaebuste lahendamise mehhanisme käsitlevate ELi meetmetega;

8.

on seisukohal, et lennuettevõtjate ja käitajate esitatavad korrapärased asjaomaste andmetega aruanded täitevasutustele (määruste kohaldamise kohta) ja nende avaldamine suurendaksid täitevasutuste tõhusust ja ergutaksid konkurentsi;

9.

rõhutab lennureisijate õiguste nõuanderühma kasulikkust, kellele sidusrühmad saavad esitada teavet seoses määruse läbivaatamisega, ning rõhutab kõnealuse nõuanderühma tähtsust arutelude ja koostöö edendamisel täitevasutuste, tarbijaühenduste ja lennuettevõtjate vahel eesmärgiga arendada ja levitada häid tavasid lennureisijate õigusi käsitlevate õigusaktide rakendamisel, muu hulgas reisijate kaebuste käsitlemiseks mõistlike ja täpsete tähtaegade kehtestamisel;

10.

rõhutab, et nii lennuettevõtjad kui ka reisikorraldajad peaksid reisi kõigil põhietappidel, alates hetkest, mil reisija kaalub pileti broneerimist, andma täielikku teavet reisijate õiguste kohta pileti broneerimisel kasutatud keeles, ning tegema seda hästi arusaadaval ja kõigile kättesaadaval kujul; soovitab, et kõnealune teave peaks hõlmama asjaomase lennuettevõtja kliendisuhete osakonna ning liikmesriigi vastava täitevasutuse usaldatavaid kontaktandmeid; on rahul komisjoni algatusega reisijate õigustele pühendatud keskse veebisaidi loomiseks kõigis ELi ametlikes keeltes ning puudega või piiratud liikumisvõimega isikutele kättesaadaval kujul;

11.

nõuab komisjonilt tungivalt 2010. aastal alustatud teavituskampaania jätkamist, et tõsta reisijate teadlikkust oma õigustest ja ergutada tarbijavõrgustikke koostöös täitevasutustega samuti selles kaasa aitama;

12.

palub komisjonil hiljutisi Euroopa Kohtu otsuseid arvesse võttes ajakohastada kõik materjalid (näiteks asjaomased komisjoni veebisaidid, dokumendid ja brošüürid), milles antakse teavet lennureisijate õiguste kohta;

13.

rõhutab, et lennuettevõtjad peaksid tagama, et igas nende kasutatavas lennujaamas on kontaktisikud või kontaktisikuid pakkuv teenuseosutaja, kes saavad viivitamata teha otsuseid reisi katkemise korral, eriti mis puudutab abistamist, hüvitamist, teekonna muutmist, ümberbroneerimist ning pagasi kadumaminekut või hilinemist, ning kellele saab kaebusi esitada; nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku kehtestada kohustus teha kättesaadavaks asjaomase lennuettevõtja keskne infopunkt, eelkõige veebisait, odav telefoninumber ja e-posti aadress, et tagada tarbijate nõuetekohane teavitamine;

14.

on seisukohal, et kõik lennuettevõtjad peavad kasutusele võtma kõikidele reisi broneerinud reisijatele mõeldud kättesaadava ja tõhusa abitelefoni; sellelt abitelefonilt tuleb anda teavet ja teha alternatiivseid pakkumisi reisi katkestamise korral ning kõne hind ei tohiks mingil juhul ületada kohaliku kõne hinda;

15.

kutsub komisjoni üles uurima meetmeid nii saabuvate kui ka lahkuvate reisijate kaitseks, millega tagataks neile nõuetekohane hüvitus pagasi kadumamineku või lubamatult pika hilinemise korral;

16.

rõhutab, et kaebusmenetluste keerukus võib sundida isegi oma õigustest teadlikke reisijaid hüvitise taotlemisest loobuma; on seisukohal, et täitevasutustel peavad olema vajalikud vahendid oma nähtava kohaloleku säilitamiseks liidu suuremates lennujaamades põhilise teabe ja vahendusteenuste pakkumise eesmärgil;

17.

on seisukohal, et lennuettevõtjad peavad tagama kõigile reisijatele kaebuse esitamise võimaluse viivitamatult, lihtsalt, kättesaadavalt ja ilma lisakuludeta; palub komisjonil määruse (EÜ) nr 261/2004 läbivaatamisel sinna lisada, et igal reisijal on õigus esitada kaebus kirjalikult otse lennujaamas või lennukis ning saata selle koopia lennuettevõtjale ja riigi täitevasutusele, samuti esitada kaebus muude andmesidevahendite kaudu; palub komisjonil võimalike keeleprobleemide vältimiseks ja kaebusmenetluste ühtlustamiseks koostada kõigisse ELi ametlikesse keeltesse tõlgitud tüüpvorm;

18.

on seisukohal, et reisijate õiguste tagamiseks ning kaebuste esitamiseks peab reisijatel olema igal ajal võimalik identifitseerida lennuettevõtjat, lendu ning lennujaama- ja turvatöötajaid;

19.

toonitab, et reisijatel peab olema täielik juurdepääs neid puudutavatele broneeringuinfo andmetele ning neid tuleb teavitada sellest, kuidas nimetatud andmeid kasutatakse ja kellega neid jagatakse; lisaks arvab, et reisijate eraelu puutumatuse tagamiseks võib lennuettevõtja küsida reisijatelt broneeringuinfo andmeid vaid siis, kui see on vajalik ja piletite broneerimisega seoses proportsionaalne ning rõhutab, et lendamise õigust ei tohiks reisijatelt võtta, välja arvatud siis, kui nende lennukilepääsu takistamist nõuab pädev asutus avaliku julgeolekuga seotud põhjendatud juhtudel ning kui pädev asutus seda reisijale selgitab ja kirjalikult kinnitab;

20.

rõhutab, et kui reisija on juba pardale läinud ja tal palutakse lennukist lahkuda tema broneeringuinfo tõttu, peavad reisija lennukist välja toimetama pädevad asutused, mitte meeskonnaliikmed;

21.

tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust jälgida lennuettevõtjate finantsseisundit, ning võimalust peatada ettevõtja tegevusloa kehtivus, kui tema rahalised vahendid ei ole piisavad; nõuab tungivalt komisjonilt selle tagamist, et liikmesriikide asutused neid nõudeid täidaksid ning tagaksid, et ettevõtja maksevõimetuse, pankroti, tegevuse lõpetamise või tegevusloa peatamise korral saaks reisijad repatrieerida;

22.

kutsub komisjoni üles tagama, et tõhusalt rakendataks ja täidetaks kehtivaid õigusakte hinna läbipaistvuse ja ebaausate äritavade kohta, tagamaks et reklaamitav hind kajastaks täpselt lõpphinda ning et kõik vältimatud tegevuskulud, makseviisiga seotud ja halduskulud oleksid hindadesse sisse arvestatud ning nõutava teabe hulgas esitatud/edastatud; kutsub lennuettevõtjaid üles võtma eri makseviiside puhul, eeskätt krediitkaardi kasutamisel, tasu ainult selle makseviisi tegeliku maksumuse ulatuses, kooskõlas direktiiviga 2011/83/EU tarbija õiguste kohta;

23.

rõhutab, et lennutranspordi lepingutes on laialdaselt kasutusel ebaõiglased lepingutingimused ning liikmesriikides üha rohkem leviva kohtupraktika kohaselt keelatakse teatavad lennuettevõtjate poolt pidevalt kasutatavad tingimused; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon käsitleks seda probleemi ja koostaks musta nimekirja konkreetsetest ebaõiglastest tingimustest lennundussektoris; rõhutab vajadust võtta meetmeid reisijate kaitsmiseks lennuettevõtjate kehtestatud teiste ebaõiglaste lepingutingimuste eest, nagu näiteks lepingulised küsimused seoses halvasti käsitsetud/hilinenud/kahjustatud pagasiga, piletite vahetamise võimalusega, vääramatu jõuga seotud asjaoludega, lennugraafiku ühepoolse muutmisega ning keeluga kasutada tagasisõidupiletit eraldi, v.a väga piiratud ja objektiivsete reisile mitteilmumise korral rakendatavate kriteeriumide alusel;

24.

rõhutab vajadust põhjalikumalt uurida reisijate hinnadiskrimineerimist nende elukohariigi alusel ning sellise diskrimineerimise tuvastamisel see kõrvaldada;

25.

palub komisjonil teha ettepanekuid meetmeteks, mis võimaldaksid reisijatel kergesti ja tasuta muuta broneeringute väiksemaid üksikasju ning tühistada e-broneeringut kahe tunni jooksul pärast pileti algset broneerimist;

26.

palub komisjonil pakkuda meetmeid, mis võimaldavad ühtlustada käsipagasiga seotud äripraktikat, et kaitsta reisijaid liigsete piirangute eest ja lubada neil viia pardale mõistlikus koguses käsipagasit, sealhulgas lennujaama kauplustes tehtud ostusid;

27.

rõhutab, et reisijatel on õigus hõlpsasti kätte saada täpset ja objektiivset teavet nende reisi keskkonnamõju ja energiatõhususe kohta ning et selline teave peaks olema selgesti nähtav nii lennuettevõtjate veebilehtedel kui ka piletitel; kutsub komisjoni ja lennuettevõtjaid üles toetama käimasolevat sellesuunalist tööd seni, kuni võetavad meetmed on kaasnevaid kulusid silmas pidades mõistlikud;

28.

rõhutab, et kõiki reisijaid, sealhulgas alla kahe aasta vanuseid lapsi, tuleb vedada ohutult; kutsub kõiki lennuettevõtjaid üles tagama lastega reisijatele hõlpsat pardaleminekut koos jalutuskäruga, arvestades, et koos täiskasvanutega reisivaid väikelapsi võib liigitada piiratud liikumisvõimega isikuteks; kutsub lennuettevõtjaid üles pakkuma lastele, sealhulgas enam kui kaheaastastele lastele odavamaid pileteid sarnaselt teiste transpordiliikidega; palub komisjonil tagada lastega reisijatele pardalemineku eelisõigust ning õigust kasutada jalutuskäru kuni lennuki ukseni ja saada see lennukist väljumisel tagasi;

29.

on seisukohal, et tuleb üle vaadata üldlevinud tava, mille kohaselt reisijate vedajad, kes tagavad ligipääsu lennujaamadele, ei järgi lastele turvatoolide andmise kohustust, piirates nõnda lapsevanemate transpordivalikut;

30.

kutsub komisjoni üles uurima reisijate kaitse küsimusi, mis on seotud selliste uute kontrollimeetoditega nagu turvaskannerid, käsitsi läbiotsimine ja reisijate profileerimine; on seisukohal, et praegused reisijate õigusi käsitlevad sätted ja täitevasutused võiksid täita oma osa tekkida võivate probleemide lahendamisel;

31.

kutsub üles tagama tõelist kooskõla lennureisijate õigusi reguleerivate õigusaktide ja tulevaste kollektiivset hüvitamist käsitlevate ELi meetmete vahel, et tõhusalt tagada lennureisijate õigused ja astuda vastu ettevõtetele, kes neid õigusi süstemaatiliselt eiravad;

32.

teeb ettepaneku hakata igal aastal välja andma Euroopa auhinda kõige tarbijasõbralikumale lennuettevõtjale;

33.

soovitab täiendavalt uurida, kui teostatav ja tasuv on üheainsa sellise õigusvahendi kehtestamine, mis hõlmaks tsiviillennunduse tarbijaõiguste kõiki sätteid ja põhimõtteid, et vähendada killustatust ja ületada reisijate õiguste eri valdkondade vahelised vastuolud;

34.

hindab reisijate õiguste mitmekesisust sõltuvalt eri transpordiviisidest (vee-, maa- ja õhutransport); leiab seejuures, et on vaja terviklikku lähenemisviisi, et integreerida kõik reisijate õigused, sh õigus hüvitisele, kulude tagastamisele ja teabele, ühte põhjalikku konsolideeritud õigusraamistikku;

35.

palub komisjonil määruse mis tahes tulevasel läbivaatamisel selgitada „erakorraliste asjaolude” tähendust ja „tühistamise” mõistet ning eeskirju, mis reguleerivad abi andmist ning õigust hüvitisele ja õiguskaitsele; sellisel läbivaatamisel tuleks arvestada, millisel tasemel kaitset pakuvad reisijatele Euroopa Kohtu otsused ning kohtu antud erakorraliste asjaolude tõlgendus; peab neid meetmeid oluliseks, arvestades hüvitamiseeskirjadega seotud probleemide ja riiklike täitemenetluste praegusi suuri erisusi ning selliseid intsidente nagu 2010. aasta vulkaanituha kriis;

36.

kutsub komisjoni üles välja töötama ühtset, täielikku ja üksikasjalikku süsteemi, mille abil hinnata, kui kaalukas on lennuettevõtjate esitatud tõendusmaterjal, mis peaks tõendama erakorraliste asjaolude esinemist;

37.

palub komisjonil selgitada, et juhul kui üks edasi-tagasi lendudest erakorraliste asjaolude tõttu hilineb või tühistatakse, võib lennuettevõtja viidata samadele erakorralistele asjaoludele ka seoses esimese järgneva edasi-tagasi lennuga samasse sihtkohta;

38.

on seisukohal, et hädasti on vaja selgeid eeskirju lennureisijatele edastatava teabe sisu, kättesaadavuse, ajastuse ja täpsuse kohta, et see teave peaks hõlmama lennu igasuguse hilinemise või tühistamise põhjust, reisi katkemise eeldatavat kestust, seda, mis toimub lendude ülebroneerimise korral ning samuti alternatiivseid reisivõimalusi, mida reisijad saaksid kasutada;

39.

rõhutab, et määruse eelseisval läbivaatamisel tuleks määrata ka organ, kes vastutab paketireisijate õigeaegse teavitamise eest kõigist teenuse muudatustest, sest reisija on sõlminud lepingu reisikorraldaja, mitte vahetult lennuettevõtjaga;

40.

rõhutab, et reisi katkemise korral on reisija põhiõigus valida kolme võimaluse vahel, milleks on pileti tagasimaksmine, teekonna muutmine ja ümberbroneerimine, ning et seda valikut tuleb otsekohe pakkuda kõigile maha jäetud reisijatele;

41.

palub komisjonil toetada meetmeid, mis tagavad alternatiivsete transpordiliikide parema ja tõhusama kasutamise, seda eriti erakorraliste asjaolude puhul;

42.

on seisukohal, et reisijaid, kelle pagas hilineb või on kaduma läinud, tuleks viivitamatult teavitada nende Montreali konventsioonist ja määrusest (EÜ) nr 889/2002 tulenevatest õigustest ning et on vaja õigusloomet või teadlikkuse tõstmist Euroopa tasandil, selleks et tõsta üldsuse teadlikkust reisijate õigustest ning pagasi hilinemisel ja kaotsiminekul kasutatavatest kaebusmenetlustest; on seisukohal, et pagasi enam kui kuuetunnise hilinemise korral tuleks reisijatele pakkuda nende vajadustele vastavat hüvitist, et nad saaksid kuni pagasi saabumiseni muretseda neile vajalikud asjad; rõhutab, et direktiivi 96/67/EÜ (maapealse käitluse kohta) läbivaatamisel tuleks käsitleda pagasikäitluse teenuste üldist kvaliteeti ja tulemuslikkust;

43.

on seisukohal, et pagasi kadumise, hilinemise või rikkumise korral peavad lennuettevõtjad esimese asjana maksma hüvitist reisijatele, kellega neil on sõlmitud leping, kuid järgnevalt peab lennuettevõtjatel olema õigus nõuda hüvitist lennujaamadelt või teenuseosutajatelt, kui nad ise ei ole reisijatele põhjustatud probleemide eest vastutavad;

44.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut kehtestada ettevõtjatele ja täitevasutustele kuni kahekuuline tähtaeg reisijate kaebuste käsitlemiseks; on seisukohal, et reisijale tuleks 48 tunni jooksul saata kinnitus kaebuse kättesaamise kohta; reisijatel, kes teevad broneeringu elektroonilisel teel, näiteks interneti kaudu, peaks olema ka õigus sama vahendit kasutades võtta tasuta ühendust lennuettevõtja selgelt märgitud aadressil kiiresti ja hõlpsalt sama lennuettevõtja asjaomaste töötajatega, et lahendada mis tahes probleeme; on lisaks seisukohal, et tuleb luua telefoniliin ja veebiteenus, mille kaudu reisijad saavad teavet oma kaebuste käsitlemise seisu kohta;

45.

seoses püüdega kehtestada täielikku vastutust reisijate ees on seisukohal, et tuleks asja uurida ning käivitada koostöö ja kooskõlastamine selliste erinevate osapoolte vahel nagu lennuettevõtjad, lennujaamad ja nendega seotud teenusepakkujad, eriti nn erakorraliste asjaolude ilmnemisel;

46.

nõuab tungivalt, et määruse alusel lennuettevõtjatele tekkivaid rahalisi lisakulusid ei kantaks kõrgemate piletihindade näol üle reisijatele;

47.

märgib, et Euroopa Kohtu hiljutised kohtuotsused seoses reisija õigusega saada hilinemise korral hüvitist kinnitavad vajadust meetmete järele, mille eesmärk on tagada võrdne kohtlemine ja asjakohane hüvitis pikaajalise hilinemise korral, sõltumata hilinemise põhjusest, et võtta täiel määral arvesse reisijale tekitatud kahju; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku vastavateks meetmeteks, ilma et reisija kaotaks seejuures järgmisele saadaolevale lennule üleviimise õigust;

48.

rõhutab, et suure hilinemise võrdsustamine lennu tühistamisega loob lennuettevõtjate jaoks stiimuli tühistada hilinenud lend, mis muidu ehk oleks veel võinud toimuda;

49.

on seisukohal, et kahandamata määrusest (EÜ) nr 261/2004 lennuettevõtjatele tulenevaid kohustusi ning reisijate õiguste tagamiseks tuleks määruses selgitada sätted selle kohta, kas ja millal on reisijal lubatud ise osta toitu või broneerida hotellikohta või alternatiivset lendu ning nõuda mõistliku suurusega kulud lennuettevõtjalt tagasi; samas peaksid määruses sisalduma mehhanismid kaitseks reisijapoolsete kuritarvituste eest;

50.

rõhutab, et puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele tuleb anda teistega võrdsed lennukiga reisimise võimalused ja takistusteta juurdepääs teenustele;

51.

rõhutab vajadust pakkuda erikaitset haavatavatele tarbijarühmadele, eelkõige puudega ja piiratud liikumisvõimega isikutele; märgib, et need haavatavad rühmad vajavad oma reisijaõiguste kasutamisel lisatagatisi, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja lennuettevõtjaid üles neid õigusi jõustama;

52.

palub komisjonil ja liikmesriikidel hõlbustada puudega või piiratud liikumisvõimega isikute takistusteta juurdepääsu lennutranspordi teenustele; rõhutab, et sellega seoses tuleks soodustada õigust kasutada liikumisvahendit või reisida koos tunnustatud juht- või abikoeraga; kutsub komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut, mis käsitleks lennujaamade füüsilist ligipääsetavust, tagamaks seda, et infrastruktuurilised tõkked ei takistaks puudega või piiratud liikumisvõimega isikuid teistega võrdselt reisivõimalusi kasutamast;

53.

palub komisjonil koostada suunised määruse (EÜ) nr 1107/2006 tõlgendamiseks, eriti turvalisust ja saatvaid isikuid puudutavate sätete osas;

54.

soovitab komisjonil rakendada kogu ELi haarav tegevuskava kõigi meetmetega, mida liikmesriikide asutused peavad võtma, ning palub komisjonil määruse paremaks rakendamiseks teha koostööd täitevasutuste ja asjaomaste esindusorganisatsioonidega;

55.

jagab komisjoni seisukohta, et piiratud liikumisvõimega isiku kehtivat määratlust ei tohiks kitsendada;

56.

rõhutab, et teabevormid, broneerimise protsess ning kaebuste käsitlemise menetlused peavad olema täielikult kättesaadavad, nii et puudega või piiratud liikumisvõimega isikud saaksid edastada oma abivajadused pileti broneerimise ajal ning et reisija saaks abivajadusest teatamise kohta kinnituse; rõhutab vajadust lugeda imik või väikelaps tema vanuse tõttu piiratud liikumisvõimega isikuks;

57.

juhib tähelepanu sellele, et kuigi lennuohutus on oluline üldine huvi, ei või lennuettevõtja jätta pardale võtmata puudega või piiratud liikumisvõimega isikut seetõttu, et tal pole saatjat; rõhutab, et üldjuhul ei saa lennuettevõtja nõuda, et sellisel isikul oleks saatja;

58.

rõhutab, et tähtsal kohal on lennukimeeskondade ning teiste lennuettevõtja, lennujaama ja täitevasutuse töötajate koolitus, kus tuleb piisavalt käsitleda puudega või piiratud liikumisvõimega isikute erinevaid ja individuaalseid vajadusi ning pöörata erilist tähelepanu pardaletulekule, lennukist lahkumisele ja abivahendite käsitlemisele; rõhutab, et koolitust tuleks läbi viia koostöös puudega või piiratud liikumisvõimega isikute esindusorganisatsioonidega;

59.

palub komisjonil esitada ettepanek, millega tagatakse, et puudega või piiratud liikumisvõimega isikutel on õigus lennukis igal ajal tasuta kasutada ohutustunnistusega hingamisseadmeid; on seisukohal, et ohutustunnistusega meditsiinilise hapniku seadmete nimekiri tuleks koostada koostöös lennuettevõtjate ning puudega või piiratud liikumisvõimega isikute esindusorganisatsioonidega ja arvestades piisavalt ohutusnõuetega;

60.

on seisukohal, et vaja on kehtestada miinimumstandardid piiratud liikumisvõimega isikute abivahendite ja nende kasutamise kohta kõigis ELi lennujaamades, et tagada Euroopas ühtlustatud lähenemisviis maapealsele käitlusele ja kvaliteetsete teenuste osutamine piiratud liikumisvõimega reisijatele;

61.

on seisukohal, et tuleb kehtestada miinimumeeskirjad puudega või piiratud liikumisvõimega isikute neile kättesaadaval kujul teavitamiseks kõigis ELi lennujaamades ning eriti hädaolukordade puhul; juhib komisjoni tähelepanu juba kasutusel olevatele uutele tehnoloogiatele, nagu näiteks videopõhised viipekeeleteenused ja tekstipõhised teenused;

62.

nõuab, et lõpetataks mõnede lennuettevõtjate solvav ja/või diskrimineeriv tava nõuda, et piiratud liikumisvõimega reisijad allkirjastaksid enne pardaleminekut avalduse, mis vabastab lennuettevõtja mis tahes vastutusest nende liikumisvahenditele tekitatud kahju eest;

63.

kutsub komisjoni üles tegema pingutusi võimalikuks muudatuste tegemiseks Montreali konventsioonis, et tagada piiratud liikumisvõimega isikute liikumisvahendite täielik hüvitamine, sest need vahendid on olulised nende isikute väärikuse, sõltumatuse ja terviklikkuse seisukohalt ning ei ole seepärast kuidagi võrreldavad pagasiga, ning lisaks peaks reisijatel olema õigus, kui vähegi võimalik, tulla oma ratastoolis kuni lennuki ukseni ning saada see pärast kohalejõudmist lennuki ukse juures tagasi; rõhutab samas, et piiratud liikumisvõimega isikuid tuleb teavitada nende õigusest nõuda hüvitist nende liikumisvahendite kahjustamise eest nende õigusest esitada vastavalt Montreali konventsioonile eraldi huvide deklaratsioon;

64.

nõuab, et nn täisteenindusega lennuettevõtja, kes pakub reisijatele lennu ajal toitlustust, ei tohi diskrimineerida oma terviseseisundi (nt tsöliaakia, diabeet jne) tõttu eritoitu vajavaid reisijaid ja et eritoitu tuleb reisijale pakkuda ilma lisatasuta kõigil reisidel;

65.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/9

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Valgevene kohta, eriti 16. veebruari 2012. aasta (1), 15. septembri 2011. aasta (2), 12. mai 2011. aasta (3), 10. märtsi 2011. aasta (4), 20 jaanuari 2011. aasta (5), 10. märtsi 2010. aasta (6) ja 17. detsembri 2009. aasta (7) resolutsiooni,

—

võttes arvesse nõukogu 23. märtsi 2012. aasta otsust Valgevene režiimi suhtes kehtestatud piiravate meetmete tugevdamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 1.–2. märtsi 2012. aasta kohtumise järeldusi, milles väljendatakse sügavat muret Valgevene olukorra jätkuva halvenemise pärast,

—

võttes arvesse nõukogu 28. veebruari 2012. aasta rakendusotsust 2012/126/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2010/639/ÜVJP Valgevene vastu suunatud piiravate meetmete kohta (8),

—

võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 28. veebruari 2012. aasta avaldust tema ja Poola valitsuse otsuste kohta kutsuda tagasi vastavalt ELi delegatsiooni juht Minskis ja Poola suursaadik Valgevenes;

—

võttes arvesse nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta otsust 2012/36/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/639/ÜVJP Valgevene vastu suunatud piiravate meetmete kohta (9),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 25. jaanuari 2012. aasta resolutsiooni 1857(2012) olukorra kohta Valgevenes, milles mõistetakse hukka opositsiooniliikmete jätkuv tagakiusamine ning kodanikuühiskonna aktivistide, sõltumatu ajakirjanduse ja inimõiguslaste ahistamine Valgevenes,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni 17/24 inimõiguste olukorra kohta Valgevenes, milles mõistetakse hukka enne ja pärast Valgevene presidendivalimisi ning nende ajal toime pandud inimõiguste rikkumised ning kutsutakse Valgevene valitsust üles lõpetama opositsioonijuhtide tagakiusamist,

—

võttes arvesse 7.–9. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse teemalisel tippkohtumisel vastu võetud deklaratsiooni ning 30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse teemalisel tippkohtumisel vastu võetud deklaratsiooni olukorra kohta Valgevenes,

—

võttes arvesse Visegradi rühma, Eesti, Läti ja Leedu välisministrite 5. märtsil 2012. aastal Prahas tehtud ühisavaldust,

—

võttes arvesse idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi Valgevene riikliku platvormi 2. märtsil 2012. aastal Minskis tehtud avaldust,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooni 2009. aasta maikuus Bernis toimunud aastakongressil tehtud otsust korraldada 2014. aasta jäähoki maailmameistrivõistlused Valgevenes, hoolimata Aljaksandr Lukašenka poliitiliste vastaste tagakiusamisest ja ulatuslikest inimõiguste rikkumistest Valgevenes,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et idapartnerluse teemalise tippkohtumise Praha deklaratsioonis kinnitatakse taas (muu hulgas Valgevene) pühendumust rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ja põhiväärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõtetele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele;

B.

arvestades, et poliitiline olukord Valgevenes on pärast 19. detsembri 2010. aasta presidendivalimisi tõsiselt halvenenud ning demokraatliku opositsiooni liikmete, vaba ajakirjanduse, kodanikuühiskonna aktivistide ja inimõiguslaste vastu on rakendatud survemeetmeid, hoolimata rahvusvahelise üldsuse korduvatest üleskutsetest need meetmed viivitamata peatada;

C.

arvestades, et 2011. aasta novembris Valgevene Vabariigi Ülemkohtu poolt surma mõistetud Vladzislav Kavaljov ja Dzmitri Kanavalav hukati 2012. aasta märtsis; arvestades, et Lukašenka režiimi all olevas Valgevenes ei usuta piisavalt õigusriigi põhimõtetesse ja kohtute sõltumatusse ning et kohtumenetlused ei vasta kaugeltki rahvusvaheliselt tunnustatud normidele; arvestades, et surmanuhtlus on ebainimlik, vähetulemuslik ja pöördumatu karistus;

D.

arvestades, et 28. veebruaril 2012. aastal otsustasid ELi välisministrid Valgevene olukorra jätkuvale halvenemisele viidates lisada varade külmutamise ja viisakeelu nimekirja 21 Valgevene ametiisikut, kes on vastutavad kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni vastaste survemeetmete eest;

E.

arvestades, et enneolematu ulatusega diplomaatiline konflikt ELi ja Valgevene vahel teravnes pärast seda, kui Valgevene ametivõimud vastuseks nõukogu 28. veebruari 2012. aasta otsusele nõudsid, et ELi suursaadik ja Poola suursaadik riigist lahkuksid, ning kutsusid tagasi Valgevene suursaadikud Brüsselis ja Varssavis;

F.

arvestades, et sellele järgnes Aljaksandr Lukašenka solvav ja diplomaatilist etiketti eirav isiklik rünnak Saksamaa välisministri aadressil;

G.

arvestades, et ELi liikmesriikide suursaadikud Minskis kutsuti konsultatsioonideks kodumaale tagasi ja kõik ELi liikmesriigid kutsusid Valgevene suursaadikud välja oma välisministeeriumidesse;

H.

arvestades, et kõigi ELi liikmesriikide ja teiste demokraatlike riikide kindel tahe vajaduse korral ühiselt tegutseda võib aidata edukalt edendada Valgevene taolistes riikides universaalseid väärtusi ning tuua need riigid demokraatlikele ümberkorraldustele lähemale;

I.

arvestades, et Valgevene ja Euroopa Liidu kahepoolsete suhete paranemine sõltub samuti kõigi poliitvangide vabastamisest ning Valgevene valitsuse edusammudest oma OSCE kohustuste täitmisel ning põhiliste inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja demokraatlike põhimõtete järgimisel;

J.

arvestades, et paljusid Valgevene demokraatliku opositsiooni esindajaid ja kodanikuühiskonna aktiviste, sealhulgas endisi presidendikandidaate ning tuntud inimõiguslasi, hoitakse poliitilistel põhjustel vangis;

K.

arvestades, et noored aktivistid ja noorteorganisatsioonide liikmed on pidevalt kogenud mitmesugust survet või ahistamist, mille üheks näiteks on Noorterinde liige Ivan Šila, kes veetis karistuseks mulluse Dzmitrij Daškevitšiga solidaarsuse ilmutamise kampaania eest 22 päeva vanglas;

L.

arvestades, et 24. veebruaril 2012. aastal mõistis Vitsebski ringkonnakohtunik opositsiooniaktivist Sjarhei Kavalenka kaheks aastaks ja üheks kuuks piiratud järelevalvega kinnipidamisasutusse, süüdistades teda karistusest tingimisi vabastamise eeskirjade rikkumises; arvestades, et Kavalenka vahistati 19. detsembril 2011. aastal – ebakorrektselt läbiviidud presidendivalimiste aastapäeval; arvestades, et ta on nüüdseks pidanud 86 päeva näljastreiki protestiks oma ebaõiglase süüdimõistmise vastu ja tema tervislik seisund on kriitiline;

M.

arvestades, et Valgevene ametivõimud rikuvad Valgevene põhiseaduse artiklit 30 ja piiravad oma kodanike vaba liikumise õigust; arvestades, et 1. märtsil 2012. aastal teatas Valgevene peaprokuratuur, et valgevenelastel, kes toetasid välisriikide uusi sanktsioone Valgevene vastu, võidakse takistada välismaale reisimist; arvestades, et ajavahemikul 7.–11. märtsini 2012 ei lubatud kolmel opositsioonijuhil ja aktivistil – Anatol Ljabedzkal, Aljaksandr Dabravolskil ja Viktar Karnjajenkal – ning inimõiguslasel Valjantsin Stefanovitšil ületada Valgevene–Leedu piiri;

N.

arvestades, et 14. veebruaril 2012 otsustas Valvevene justiitsministeerium neljandat korda ja ilma vähemagi õigusliku põhjuseta keelduda registreerimast Valgevene kristlik-demokraatlikku parteid (VKDP); arvestades, et teadete kohaselt ähvardati VKDP liikmeid esimest korda füüsilise vägivallaga, kui nad oma asutajaliikme allkirju tagasi ei võta;

O.

arvestades, et 25. märtsil 2012. aastal osalesid tuhanded inimesed Minskis rahumeelsel vabaduse päeva meeleavaldusel, millega tähistati 94 aasta möödumist Valgevene Rahvusvabariigi väljakuulutamisest 1918. aastal ning et see näitas inimeste valmisolekut kaitsta vapralt oma seisundit Valgevene kodanikena ja väljendada oma Euroopa-püüdlusi;

P.

arvestades, et 2011. aasta Valgevene demokraatia ja inimõiguste aktiga, mille Ameerika Ühendriikide Senat ühehäälselt vastu võttis ja president Barack Obama 3. jaanuaril 2012. aastal oma allkirjaga jõustas, kutsuvad Ameerika Ühendriigid Rahvusvahelist Jäähokiföderatsiooni üles peatama 2014. aasta meistrivõistluste Valgevenes korraldamise kava niikauaks, kuni Valgevene valitsus vabastab kõik poliitvangid;

1.

mõistab jätkuvalt teravalt hukka halveneva inimõiguste ja põhivabaduste olukorra Valgevenes, millele lisandub põhjalike demokraatlike ja majandusreformide puudumine, ning vastustab jätkuvalt režiimivastaste vastu suunatud repressioone Minskis;

2.

mõistab otsustavalt hukka Vladzislav Kavaljovi ja Dzmitri Kanavalavi hukkamise vaatamata pidevatele protestidele kodumaal ja rahvusvahelisel tasandil ning palub Valgevene valitsust anda nende surnukehad perekondadele välja matuste korraldamiseks; kutsub Valgevene ametivõime üles kehtestama koheselt moratooriumit surmanuhtlustele;

3.

mõistab hukka inimõiguslaste ja demokraatliku opositsiooni esindajate jätkuva tagakiusamise ning kodanikuühiskonna aktivistide ja sõltumatu meedia poliitilistel põhjustel ahistamise Valgevenes;

4.

nõuab kõigi poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist; kinnitab veel kord, et dialoog ELi ja Valgevene vahel ei saa edeneda, enne kui Valgevene asub edendama demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtete järgimist ning vabastab tingimusteta kõik poliitvangid, sealhulgas inimõigustekeskuse „Viasna” juhi ja Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni asepresidendi Ales Bialiatski, endised presidendikandidaadid Mikalai Statkevitši ja Andrei Sannikavi, demokraatliku opositsiooni presidendikandidaatide valimiskampaania juhid Pavel Sevjarõnetsi ja Dzmitri Bandarenka ning poliitvang Sjarhei Kavalenka, kes vangistati koduaresti tingimuste väidetava rikkumise eest ja kes peab juba pikka aega näljastreiki, mis on viinud tema tervise kriitilisse seisundisse ja ohustab otseselt tema elu, ning kuni taastatakse täielikult nende kodanikuõigused;

5.

rõhutab, et otsus kutsuda Valgevenest tagasi kõik ELi liikmesriikide suursaadikud tõendab, et Valgevene ametivõimude püüded tekitada Euroopa Liidus sanktsioonide küsimuses lahkarvamusi on läbi kukkunud;

6.

rõhutab, et kõikide ELi liikmesriikide ja teiste demokraatlike riikide kindel tahe vajaduse korral ühiselt tegutseda võib aidata edendada Valgevene taolistes riikides põhiväärtusi ning tuua need riigid demokraatlikele ümberkorraldustele lähemale;

7.

mõistab hukka Aljaksandr Lukašenka solvava retoorika Saksamaa välisministri suhtes;

8.

taunib Valgevene valitsuse koostatud nimekirja isikutest, keda ei lubata välismaale, mis takistab mitmeid oponente ja inimõiguslasi riigist lahkumast; väljendab oma poolehoidu kõigile nimekirja kantud isikutele ja kutsub Minski ametivõime üles lõpetama sellist tegevust, mis rikub Valgevene kodanike põhivabadusi;

9.

rõhutab, et üha suurema eraldumise asemel peaks Minsk tegema oma inimeste jaoks õige valiku ning avama end demokraatiale;

10.

kutsub ELi liikmesriikide ning kõigi teiste demokraatlike riikide jäähokiföderatsioone üles tungivalt nõudma, sealhulgas maikuus Soomes Helsinkis toimuval järgmisel kongressil, et Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon arutaks taas oma varasemat otsust võimalusest anda 2014. aastal Valgevenesse kavandatud jäähoki maailmameistrivõistluste korraldamine mõnele teisele korraldajariigile niikauaks, kuni vabastatakse kõik rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide poolt meelsusvangideks tunnistatud poliitvangid ning Valgevene režiim näitab selgelt üles tahet austada inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid;

11.

kiidab heaks nõukogu 28. veebruari 2012. aasta otsuse tugevdada piiravaid meetmeid ning lisada 21 isikut, kes on vastutavad Valgevene kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni mahasurumise eest, nende isikute nimekirja, kelle suhtes kehtib reisikeeld ja varade külmutamine;

12.

on rahul nõukogu 23. märtsi 2012. aasta otsusega tugevdada Valgevene režiimi vastaseid piiravaid meetmeid, lisades reisikeelu ja varade külmutamise alla kuuluvate isikute nimekirja veel 12 režiimi toetavat ja sellest kasu saavat isikut, samuti neid, kes on vastutavad Valgevene kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni vastaste repressioonide eest, ning külmutades 29 režiimi toetava üksuse varad;

13.

kutsub nõukogu üles hindama uusimaid arenguid ELi ja Valgevene vahelistes diplomaatilistes suhetes ning inimõiguste ja põhivabaduste olukorra jätkuvat halvenemist riigis, ning selle põhjal võtma vastu otsuse uute piiravate meetmete, sealhulgas sihipäraste majandussanktsioonide kohta;

14.

rõhutab, et Euroopa Liidul ja Valgevenel peaksid olema heanaaberlikud suhted ning et neid peaks jõuliselt toetama ELi tihe koostöö Valgevene kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooniga ning Valgevene rahva demokraatlike püüdluste toetamine;

15.

kordab üleskutset komisjonile toetada rahaliste ja poliitiliste vahenditega Valgevene kodanikuühiskonna, sõltumatu meedia (sealhulgas TV Belsat, European Radio for Belarus, Radio Racja ja teised) ja valitsusväliste organisatsioonide jõupingutusi demokraatia edendamiseks Valgevenes;

16.

rõhutab vajadust suuremaks koostööks ELi ja tema idapoolsete naabrite vahel idapartnerluse raames, sealhulgas parlamentaarseks koostööks (Euronesti parlamentaarne assamblee) ühise eesmärgiga vallandada Valgevenes tõeline demokratiseerimisprotsess;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO peasekretärile, OSCE ja Euroopa Nõukogu parlamentaarsetele assambleedele, Sõltumatute Riikide Ühenduse sekretariaadile ning Valgevene parlamendile ja valitsusele.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/13

—

võttes arvesse Alexander Graf Lambsdorffi fraktsiooni ALDE nimel tehtud ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule Euroopa demokraatia sihtkapitali võimaliku loomise korraldamise kohta (B7-0391/2011),

—

võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 6, 8 ja 21,

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (2) ja eelkõige selle lõiget 10,

—

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsioone Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (3) ja Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (4),

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (5),

—

võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) (7),

—

võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelisi lepinguid ning kõnealustes lepingutes sisalduvaid inimõiguste ja demokraatia klausleid,

—

võttes arvesse nõukogu 18. mai 2009. aasta järeldusi, milles käsitletakse demokraatliku valitsemistava toetamist täiustatud ELi raamistiku suunas,

—

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2009. aasta järeldusi demokraatia toetamise kohta ELi välissuhetes, nõukogu 13. detsembri 2010. aasta järeldusi, millega koos esitati 2010. aasta eduaruanne ja katseriikide nimekiri, ning 20. juuni 2011. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta,

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist uue lähenemisviisi kohta muutuvale naabrusele (COM(2011)0303),

—

võttes arvesse komisjoni ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (COM(2011)0200),

—

võttes arvesse 20. juunil 2011. aastal toimunud välisasjade nõukogu 3101. istungil vastu võetud järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta,

—

võttes arvesse 1. detsembril 2011. aastal toimunud välisasjade nõukogu 3130. istungil vastu võetud järeldusi Euroopa demokraatia sihtkapitali kohta,

—

võttes arvesse komisjoni demokratiseerimise ja inimõigustega seotud temaatilisi ja geograafilisi rahastamisvahendeid, nagu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR) ja Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendile Jerzy Buzekile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile Catherine Ashtonile saadetud 25. novembri 2011. aasta toetuskirja Euroopa demokraatia sihtkapitali loomiseks,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3 ja artiklit 97,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A7-0061/2012),

A.

arvestades, et ELi aluslepingutes on üldised inimõigused ja demokraatia kuulutatud liidu põhiväärtusteks ning liidu välistegevuse põhimõteteks ja eesmärkideks;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõte väitega, et kõigi oma asjaomaste meetmete puhul on liidu eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine;

C.

arvestades, et nõukogu kinnitas ELi tegevuskavas demokraatia toetamiseks ELi välissuhetes tahet suurendada oma toetuse sidusust ja tõhusust, ent märgib, et selles suunas on tehtud vaid vähe edusamme;

D.

arvestades, et parlament kiitis heaks Euroopa demokraatia sihtkapitali loomise algatuse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsioonis demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta;

E.

arvestades, et Euroopa demokraatia sihtkapitali loomist toetasid Euroopa Parlamendi presidendile Jerzy Buzekile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile Catherine Ashtonile saadetud kirjas mitmed kõrgetasemelised inimõiguste kaitsjad, sealhulgas Sahharovi auhinna laureaadid Aung San Suu Kyi ja Alaksandr Milinkievič;

F.

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid ei ole veel võtnud kasutusele täiesti ühtset ja strateegilist lähenemist demokratiseerimise küsimusele, milles käsitletaks eraldi demokraatia toetamist;

G.

arvestades, et araabia kevade ja idanaabruses toimunud sündmused juhtisid tähelepanu sellele, et ELil on vaja suhetes autoritaarsete riikidega ja demokraatlike reformide poole püüdlevate riikidega võtta kiireloomulisi strateegilisi kohustusi, mis põhinevad usaldust taastada aitaval uuel ja erineval lähenemisel ja pakuvad demokraatiale ülemineku protsessis õigeaegset abi; arvestades, et Euroopa demokraatia sihtkapitali loomine võib olla ELi üks kõige konkreetsematest lahendustest demokratiseerimisega seotud probleemidele meie naabruses ja kaugemal;

H.

arvestades, et naised täidavad demokratiseerimisprotsessides ja sotsiaalsete liikumiste edukuses keskset osa;

I.

arvestades, et hiljutised sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas näitasid, et naised on määravad osalejad demokraatlikes muutustes ja naiste õigusi rikutakse sageli, naisi ähvardab rohkem vaesusrisk ja nad on oma riigi poliitilises, sotsiaal- ja majanduselus marginaliseeritud;

J.

arvestades, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida ülestõusud suurendavad tungivat vajadust tegeleda ebastabiilsuse ja ebademokraatlike režiimidega ELi naabruses, mis on oluline Euroopa enda julgeoleku ja stabiilsuse seisukohast;

K.

arvestades, et ELi naabruspoliitika ja ELi muutuste kava raames välja töötatud demokraatia ja inimõiguste toetamisele suunatud jõulisemale lähenemisele lisaks on vaja suurendada võimet reageerida kiiresti ja järjekindlalt demokraatiaga ja õigusriigiga seotud muutustele;

L.

arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi puhul keskendutakse kiireloomulistele meetmetele seoses ohustatud inimõiguste kaitsjatega, sealhulgas ajakirjanike ja opositsiooniliikmetega, ja pikaajalistele meetmetele, mis täiendavad olemasolevaid ELi geograafilisi vahendeid;

M.

arvestades, et demokraatia täiustamisele suunatud selge tegevuskavaga erakonnad, väljapaistvad poliitikud (nagu teisitimõtlejad, opositsiooniliikmed ja noorteorganisatsioonide juhid), ühiskondlikud liikumised ning kodanikuühiskonna, kultuurisektori ja meedia esindajad (sealhulgas ajakirjanikud, blogipidajad, sotsiaalmeedia aktivistid ja kunstnikud) täidavad jätkuvalt keskset rolli igas demokraatias ja demokratiseerimise protsessis; arvestades, et vahendite puudumise, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi volituste piiratuse ja menetluste pikkuse tõttu on nende osaliste toetamine olnud varem piiratud;

N.

arvestades, et välisasjade nõukogu kinnitas Euroopa demokraatia sihtkapitali loomise algatuse; arvestades, et tööga selle loomise suunas liigutakse kärmelt edasi ja üksikasjalikes operatiivsetes aspektides on vaja kiiresti kokkuleppele jõuda;

1.

esitab nõukogule järgmise soovituse, milles palutakse tungivalt:

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ning teavitamise eesmärgil komisjonile ja liikmesriikidele.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/18

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2. märtsi 2012. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Serbia Vabariigi vahelist stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut, millele Euroopa Parlament andis nõusoleku 19. jaanuaril 2011. aastal ja mille ratifitseerimine liikmesriikides on jõudnud lõppfaasi, ning Euroopa Ühenduse ja Serbia Vabariigi vahelist kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlevat vahelepingut, mis jõustus 1. veebruaril 2010. aastal,

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/213/EÜ, millega sätestatakse Serbiaga loodud Euroopa partnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/56/EÜ (1),

—

võttes arvesse üldasjade nõukogu 28. veebruari 2012. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi, milles palutakse komisjonil koostada arvamus, mis käsitleb Serbia taotlust Euroopa Liidu liikmeks saamise kohta, nõukogu 5. detsembri 2011. aasta järeldusi ning Euroopa Ülemkogu 9. detsembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta arvamust Serbia Euroopa Liidu liikmeks saamise taotluse kohta (SEC(2011)1208) ning komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2011. ja 2012. aastal” (COM(2011)0666),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999), Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, mis käsitleb Kosovo iseseisvuse ühepoolse väljakuulutamise vastavust rahvusvahelisele õigusele, ning ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni, milles seda arvamust tunnustati ning väljendati heameelt ELi valmisoleku üle hõlbustada dialoogi Belgradi ja Priština vahel (2),

—

võttes arvesse 18. ja 19. aprillil 2011 toimunud ELi ja Serbia viienda parlamentidevahelise kohtumise ühisavaldust,

—

võttes arvesse ELi ja Serbia vahelist 8. novembri 2007. aasta tagasivõtulepingut (3) ning nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (4),

—

võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2010. aasta otsust 2011/361/ÜVJP Euroopa Liidu ja Serbia Vabariigi vahelise lepingu (millega kehtestatakse raamistik Serbia Vabariigi osalemiseks Euroopa Liidu kriisiohjamisoperatsioonides) allkirjastamise ja sõlmimise kohta (5),

—

võttes arvesse endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) peaprokuröri 7. detsembri 2011. aasta aruannet,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et 19.–20. juunil 2003. aastal Thessalonikis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldustes lubati selgesõnaliselt kõikidele Lääne-Balkani riikidele, et nad saavad Euroopa Liiduga ühineda, kui täidavad kehtestatud kriteeriumid, ja seda lubadust kinnitati 14.–15. detsembril 2006. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel heaks kiidetud uues konsensuses laienemise kohta, nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldustes ning 2. juunil 2010. aastal toimunud ELi ja Lääne-Balkani ministrite kohtumisel;

B.

arvestades, et oma 12. oktoobri 2011. aasta arvamuses Serbia ELi liikmeks saamise avalduse kohta soovitab komisjon, et Euroopa Ülemkogu annaks Serbiale ELi kandidaatriigi staatuse;

C.

arvestades, et konstruktiivsed lähenemisviisid piirkondlikule koostööle ja heanaaberlikud suhted on stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis väga olulised;

D.

arvestades, et Serbial on võimalus kujuneda oluliseks osaliseks piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel;

E.

arvestades, et kahepoolsed küsimused ei tohiks saada takistuseks ega leida kasutust takistusena ühinemisprotsessis, vaid neid tuleks võimalikult varakult konstruktiivselt käsitleda, võttes arvesse ELi üldiseid huve ja väärtusi;

1.

tunneb heameelt nõukogu 1. märtsi 2012. aasta otsuse üle anda Serbiale kandidaatriigi staatus; tunneb heameelt 24. veebruaril 2012. aastal sõlmitud Belgradi ja Priština vahelise kaasava piirkondliku koostöö kokkuleppe üle; rõhutab, et Belgradi ja Priština dialoogi jätkamine ja saavutatud kokkulepete heas usus rakendamine on ülitähtsad;

2.

on seisukohal, et kui komisjoni arvamuses esitatud esmaeesmärk on saavutatud ja reformiprotsess jätkub, tuleks võimalikult peatselt alustada Serbiaga ühinemisläbirääkimisi, näidates sellega ELi pühendumist Serbia ühinemisväljavaadete edendamisele; tunneb heameelt Serbia märkimisväärsete edusammude üle Kopenhaageni poliitiliste eesmärkide täitmisel, mida on tunnustanud Euroopa Ülemkogu, ning tuletab meelde, et edasine edu Euroopa integratsiooniprotsessis sõltub edusammude jätkumisest selles valdkonnas, eelkõige demokraatia ja demokraatlike institutsioonide toimimise tagamisest, õigusriigi põhimõtete järgimisest, inimõiguste austamisest, kõigi vähemuste võrdsest ja pühendunud kaitsest kogu Serbias vastavalt Euroopa normidele, heanaaberlike suhete säilitamisest ja piirkondlikust koostööst, sealhulgas kahepoolsete küsimuste rahumeelsest lahendamisest, ning turumajanduse toimimise parandamisest; kutsub Serbia ametivõime eriti üles mitte korraldama kohalikke valimisi Kosovo põhjaosa kohalikes omavalitsustes, sest see oleks vastuolus rahvusvahelise õigusega ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244; kutsub Serbia ametivõime üles julgustama nende kohalike omavalitsuste integratsiooni laiema Kosovoga;

3.

avaldab heameelt edusammude üle stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimisel ning kutsub ülejäänud ELi liikmesriike üles ratifitseerimismenetluse viivitamata lõpule viima;

4.

rõhutab, kui tähtis on korraldada õiglased ja läbipaistvad parlamendi- ja kohalikud valimised, mis peaksid toimuma 6. mail 2012. aastal; rõhutab, kui oluline on koostada võimalikult ruttu valimisõiguslike isikute nimekiri;

5.

tunneb heameelt kahe viimase EJRK poolt tagaotsitava isiku, Ratko Mladići ja Goran Hadžići kohtu ette toimetamise üle, millega on saavutatud täiesti rahuldav koostöö EJRKga; rõhutab, et nende vahistamine ei olnud ainult Serbia edasise ELiga integreerumise tingimus, vaid eelkõige samm endise Jugoslaavia 1990. aastate konfliktide ohvritele õigluse tagamise ja piirkonnas leppimise saavutamise poole; nõuab täieliku ja pühendunud koostöö jätkamist kriminaalkohtuga ning põhjalike uurimiste läbiviimist isikute suhtes, kes eelkõige sõjaväe ja tsiviiljulgeolekuteenistuste ridades kuulusid tugivõrgustikku, mis aitas tagaotsitavatel ennast nii kaua varjata, ning toodaks nad kohtu ette;

6.

tunneb tõsist muret Kosovo põhjaosas 2011. aasta teisel poolel toimunud sündmuste, eelkõige juulis aset leidnud intsidentide ja nendele järgnenud rünnakute pärast KFORi rahvusvaheliste jõudude vastu; mõistab sellised aktsioonid hukka, tuletab Serbia valitsusele meelde tema kohustust teha kõik endast olenev, et neid tõkestada, ning kordab, et ainult pidevad heas usus tehtavad poliitilised pingutused ning kokkulepitud pragmaatilised ja jätkusuutlikud lahendused ELi vahendatava Belgradi ja Priština dialoogi raames suudavad lõplikult kaotada pinged selles piirkonnas, samuti tuletab meelde stabiilsete, vastastikusel austusel põhinevate enamuse ja vähemuse suhete olulisust; tunneb sellega seoses heameelt liikumisvabaduse küsimuses saavutatud kokkulepete üle ja Kosovo osalemise üle piirkondlikes organisatsioonides, ning kutsub Serbia valitsust üles neid kokkuleppeid viivitamata täielikult rakendama; avaldab heameelt korrapärase kaubavoo üle, mida võimaldab tollitemplite tunnustamine, integreeritud piirihalduse lepingu rakendamise tehnilise protokolli üle ja selle üle, et Euroopa Liidu õigusriigimissioonile (EULEX) on hakatud üle andma rahvastikuregistri kandeid, mis Serbia ametivõimud olid Kosovost ära viinud, samuti liikumisvabaduse kokkuleppe rakendamise alguse üle 26. detsembril 2011. aastal, nähes selles esimesi samme lepingute rakendamisel; tunneb heameelt president Tadići avalduste üle, kus ta nõudis, et barrikaadid täielikult maha võetaks, misjärel osa neist lammutati; kutsub poliitilisi liidreid üles konstruktiivsele dialoogile, et mitte seada ohtu saavutatud kokkulepete täitmist ning käimasolevaid läbirääkimisi Serbia ja Kosovo vahel; tuletab meelde, et inimeste, kaupade, ideede, teenuste ja kapitali vaba liikumine on ELi põhiväärtus, ning kutsub Serbia võime üles jätkuvalt ergutama allesjäänud barrikaadide lõplikku kõrvaldamist, et võimaldada vaba juurdepääs piiriületuspunktidele ja vaba läbipääs nendest ning hõlbustada EULEXi koostööd Kosovo serblastega, et EULEX ja KFOR saaksid oma ülesanded täielikult ellu viia; tunneb sellega seoses heameelt kahe viimase teesulu kõrvaldamise üle piiri Serbia-poolses osas ning 2011. aasta juuli sündmuste toimepanijate suhtes algatatud kriminaaluurimiste üle;

7.

tunneb heameelt kinnituse üle, et Belgradi ja Priština vahel peab jätkuma dialoog, et parandada inimeste elutingimusi nii Serbias kui ka Kosovos, ning rõhutab selle protsessi tähtsust laiema piirkondliku koostöö, stabiilsuse ja ühinemisprotsessi jätkumiseks; nõuab vägivallajuhtumite nõuetekohast uurimist, eelkõige juhtumite puhul, milles osalesid KFORi rahvusvahelised jõud; tuletab siiski meelde, et igasuguse koostöö keskne siht peaks olema paralleelstruktuuride kaotamine Kosovos;

8.

tunneb rõõmu sellest, et Serbia kodanikel on alates 2009. aasta detsembrist võimalik reisida Schengeni piirkonda ilma viisata – võimalus, mida Euroopa Parlament on kindlalt pooldanud; toetab täielikult sellise viisavaba korra laiendamist, kuid tunneb samas muret varjupaigataotlejate suurenenud arvu pärast mõnes ELi liikmesriigis; palub ametiasutustel suurendada jõupingutusi, et selgitada ühiskonnale niisuguste taotluste vastuvõetamatust ning nn varjupaigareiside korraldajad kindlaks teha ja kohtu alla anda; rõhutab seejuures, et igasugused viisavaba reisimisvõimaluse kuritarvitamist tõkestavad meetmed peavad tuginema õigusriigi põhimõtetele ega tohi asjatult kahjustada põhiõigusi – näiteks ei või inimestel meelevaldselt keelata riigist lahkuda; kutsub ELi liikmesriike üles toetama Serbia võitlust alusetult varjupaiga taotlejate edasitoimetamisega seotud organiseeritud kuritegevuse vastu; lisaks märgib, et Serbia muutub üha enam varjupaigataotlejaid vastu võtvaks riigiks ja peab seetõttu varjupaigataotlusi tõhusamalt haldama;

9.

märgib, et suur osa Serbia varjupaigataotlejatest Euroopa Liidus kuulub rahvusvähemustesse; palub Serbia ametivõimudel aktiivselt tegeleda nende inimeste probleemidega, mida raskendavad praegune majanduslik olukord ja suur tööpuudus, integreerida nad ühiskonda ja parandada nende elamistingimusi; on arvamusel, et sellised meetmed vähendavad ja lõpuks kaotavad varjupaigataotluste suure hulga peapõhjused; kutsub liikmesriike ühtlasi üles suurendama koostöös komisjoni ja ELi õiguskaitseasutustega jõupingutusi inimkaubandusega tegelevate organiseeritud kuritegevuse rühmituste vastu võitlemiseks;

10.

tuletab ka meelde, et vähemuste austamine ja nende kaitse on tähtsad ELiga liitumise aspektid; nõustub Euroopa Komisjoniga, et Serbia peab parandama vähemuste kaitse õiguslikku ja institutsioonilist raamistiku rakendamist; tunneb seetõttu heameelt, et komisjon lubab oma deklaratsioonis, mis on lisatud nõukogu 28. veebruari 2012. aasta istungi protokollile, jälgida Serbia sellealaseid pingutusi tähelepanelikult, ning ootab tema aruannet;

11.

rõhutab, et võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu on õigusriigi seisukohast äärmiselt oluline; avaldab heameelt mitme korruptsioonivastase võitlusega seotud seaduse hiljutise vastuvõtmise üle ja ning soovitab Serbia ametivõimudel keskenduda nende seaduste tulemuslikule rakendamisele; on siiski mures selle pärast, et neid seadusi ei rakendata ja et täitevvõim mõjutab üha enam massiteabevahendite ja sõltumatute institutsioonide tööd; juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et Serbia paiknemine korruptsiooni tajumise indeksi tabelis ei ole kolmel viimasel aastal muutunud; rõhutab, et võitlus korruptsiooni vastu nõuab mitte deklaratiivset, vaid tegelikku poliitilist tahet; soovitab valitsusel asuda otsustavasse juhtrolli korruptsioonivastase võitluse protsessides; ühtlasi tervitab konstitutsioonikohtu otsust tunnistada põhiseadusvastaseks üheaegselt mitmel avalikul ametikohal töötamine ning leiab, et see suurendab avaliku sektori läbipaistvust ja vähendab huvide konflikti ohtu; rõhutab samas, et parteide ja erahuvide põimumine soodustab süsteemi korruptsiooni, mis on piirkonnas üldlevinud probleem, ning nõuab kõrgetasemeliste juhtumite tõsist kohtulikku uurimist ja asjakohase kaitsesüsteemi rakendamist korruptsioonist teatanud inimeste kaitseks; toonitab ka, et erilist muret tekitab korruptsioon tervishoiu valdkonnas; nõuab tungivalt, et valitsus uuriks täiendavalt korruptsioonivastase nõukogu ja korruptsioonivastase agentuuri leitud kõrgetasemelise ja süsteemse korruptsiooni tõendeid ning tagaks, et nimetatud asutustel oleksid oma tööks piisavad rahalised ja haldusvahendid, ning suurendaks kõrgel tasemel toetust korruptsioonivastasele strateegiale;

12.

tunneb muret riigihangete seaduse muutmise seaduse projekti pärast, mis läheb lahku Serbia valitsuse enda riigihangete arendamise strateegiast; kutsub Serbia valitsust üles korraldama seaduseprojekti nõuetekohane avalik arutelu ning viima projekt kooskõlla valitsuse ametliku riigihangete strateegia ja rahvusvaheliste normidega; toonitab, et seaduse muudatustega ei tohiks nõrgestada riigihankemenetluste järelevalveorganit, kuna riigihanked on teadaolevalt riigis üks peamisi süsteemse korruptsiooni allikaid;

13.

juhib tähelepanu sagedasele eeskirjade eiramisele, eelkõige erastamise ja riigihangete valdkonnas, ning nõuab õiguskaitseorganite aktiivsemat sekkumist, et tagada juhtumite põhjalik uurimine ja süüdlaste kohtu alla andmine; märgib siinjuures, et äärmiselt oluline on koostada põhjalik ja täielik riigivara register, et tagada turvaline ja prognoositav ettevõtluskeskkond, kindlustada eraomandi tagastamisprotsessi jätkumine ilma igasuguse, eriti rahvusliku diskrimineerimiseta, vältida eraettevõtete likvideerimis- ja pankrotimenetlusi, mis on põhjustatud ebakohaselt suurendatud ja tagasiulatuvalt kohaldatavatest maksudest, vaadata sellised juhtumid üle ja võimaldada kannatanutele õiglast hüvitust, ning takistada riigivara ebaseaduslikku võõrandamist erahuvides; tunneb heameelt asjaolu üle, et vastu võetud rehabiliteerimisseaduses lahendatakse kollektiivse süüga seotud vastuolulised küsimused ja et selles on ülekaalus individuaalne vastutus; palub valitsusel tagada vara tagastamise seaduse ja rehabiliteerimisseaduse tõhus ja mittediskrimineeriv rakendamine;

14.

tunneb heameelt poliitilise tegevuse rahastamist käsitleva seaduse vastuvõtmise üle, mis on oluline samm poliitilise süsteemi läbipaistvuse suurendamiseks, ning nõuab, et seadust nõuetekohaselt rakendataks, eelkõige selleks, et luua tõhus süsteem tehingute üle järelevalve teostamiseks ning mõjusad karistused;

15.

tuletab meelde, kui tähtis on Serbia parlamendi töö, tunneb heameelt parlamendi seadusandliku rolli ja valitsuse meetmete järelevalve tugevdamiseks võetud meetmete üle ning kutsub üles tegema edasisi jõupingutusi, et suurendada parlamendi võimet tulemuslikult täita oma ülesandeid, eriti julgeolekuteenistuste suhtes; sellega seoses avaldab heameelt otsuse üle korraldada ümber parlamendi teenistused, et muuta nende töö otstarbekamaks ja tõhusamaks;

16.

märgib positiivseid samme kohtusüsteemi ja prokuratuuri reformimisel ning süsteemi ümberkorraldamisel, mille sihiks on tõhususe suurendamine ja kuhjunud kohtuasjade lahendamine vastavalt Veneetsia komisjoni soovitustele; kutsub siiski Serbia valitsust üles suurendama pingutusi sõltumatuse ja professionaalsuse tagamisel nimetatud kahes valdkonnas, milles tuleks läbi viia põhjalikud ja ulatuslikud reformid; rõhutab, et kohtureformi olulised osad on poliitiliselt mõjutamata kohtunikkonna kujunemine ja võimude lahusus;

17.

taunib läbipaistmatust ja arvukaid puudusi kohtuliku läbivaatuse korras ja oma ametikohale ennistamata jäetud kohtunike ja prokuröride apellatsiooniprotsessis, sealhulgas menetluse ja normide rikkumisi, samuti mõju, mida need puudused võivad avaldada kohtusüsteemi sõltumatusele, võimude lahususele, õigusriigi põhimõtetele ja kogu kohtunikkonna, sealhulgas ametikohalt tagandatud kohtunike õigusele saada erapooletu kohtlemise osaliseks; kutsub ametivõime üles tagama, et kõrgem kohtunõukogu toimib läbipaistvalt, sõltumatult ja oma kõiki volitusi kasutades ning kohaldab õigusaktides selgelt sätestatud järjepidevaid ja kindlaid kriteeriume ilma igasuguse välispidise surveta; juhib tähelepanu kohtunike tegevuse korrapärase hindamise süsteemi vajalikkusele, et tagada ka pärast läbivaatamist kohtunike jätkuvalt hea tase;

18.

tunneb tõsist muret korduvate süüdistuste pärast, et ametiseisundi kuritarvitamist käsitlevat kriminaalkoodeksi artiklit 359 on vääralt kohaldatud, millega väidetavalt kaasnes ettevõtete ja eraisikute varade põhjendamatu külmutamine; toonitab, et sellised kahtlustused on õõnestanud Serbia elanike usku õigusriigi põhimõtetesse; kutsub ametiasutusi üles kriminaalkoodeksit kiiresti läbi vaatama, et tagada selle vastavus Euroopa normidele, ning viivitamata lõpetama ametiseisundi kuritarvitamise sätte alusel süüdistuste esitamine, kui tegemist on eraettevõtete või peamiselt erakapitalil põhinevate ettevõtetega, ning lõpetama käimasolevad kriminaalmenetlused; rõhutab, et kui isikut on süüdistatud artikli 359 alusel ja võib kahtlustada, et tema kinnipidamise aeg või vara külmutamine on ebaproportsionaalne, võrreldes tema väidetava kuriteoga, peaks tal olema õigus saada viivitamata ülevaade enda vastu algatatud menetlusest ning nõuda tagasi oma isiklik vara ja saada õiglast hüvitist;

19.

kutsub Serbia ametivõime üles viivitamata läbi vaatama 24 ettevõtte (sh Sartid, Jugoremedija, Mobtel, C market ja ATP Vojvodina) vastuoluline erastamine ja müük, mille seaduslikkuse suhtes on komisjon tõsist kahtlust väljendanud, ning koheselt lõpetama nende erastamist ja müüki puudutavate, riigisaladuseks kuulutatud dokumentide salastamise, sest see on vastuolus ELi normidega; märgib sellega seoses, et äärmiselt oluline on koostada põhjalik ja täielik riigivara register, et tagada turvaline ja prognoositav ettevõtluskeskkond, kindlustada eraomandi tagastamine ning takistada riigivara ebaseaduslikku omastamist erahuvides;

20.

juhib tähelepanu tõsistele puudujääkidele tunnistajakaitse programmi toimimises sõjakuritegude uurimisel, mille tulemusena hulk tunnistajaid vabatahtlikult programmist lahkus, kuna neid oli süstemaatiliselt hirmutatud; kutsub siseministeeriumi ja sõjakuritegude prokuratuuri üles tõsistele pingutustele kõigi kaitseprogrammis osalevate tunnistajate julgeoleku ja heaolu tagamiseks; rõhutab, et toimiv tunnistajakaitse programm on äärmiselt tähtis õigusriigi põhimõtete tagamiseks ja selleks, et näidata üles poliitilist tahet lahendada tulemuslikult sõjakuritegude juhtumid, mille EJRK on riikliku kohtusüsteemi hooleks jätnud;

21.

nõuab tungivalt, et Serbia ametivõimud algataksid ja tagaksid minevikus poliitilistel, rahvuslikel või usulistel põhjustel taga kiusatud isikute, sealhulgas kollektiivse süü põhimõtte kohaldamise tõttu kannatanute õigusliku rehabiliteerimise ja neile rahalise hüvituse maksmise;

22.

kutsub ametivõime üles jätkuvalt pingutama, et ühe sammuna Serbia demokratiseerimise teel likvideerida endiste kommunistlike salateenistuste pärand; tuletab meelde, kui tähtis on julgeolekuvaldkonna jätkuv reformimine, parlamentaarse kontrolli suurendamine ja kontroll julgeolekuteenistuste üle, samuti ka riigiarhiivi avamine, eelkõige endise luureagentuuri UDBA dokumentide osas; soovitab ametivõimudel muuta kättesaadavamaks Jugoslaavia endiste vabariikidega seotud arhiivid ja taotluse korral tagastada need asjaomastele valitsustele;

23.

rõõmustab avaliku halduse reformi edenemise üle, kuid rõhutab, et tööd tuleb jätkata haldusorganite täieliku professionaalsuse ja poliitilisest mõjutamisest sõltumatuse tagamiseks, rakendades täielikult teenetel põhinevat ametissenimetamise ja karjääri süsteemi; nõuab avaliku halduse reformi strateegia kooskõlastatumat rakendamist ning kohalike omavalitsuste kaasamist seadusandlikku raamistikku; juhib tähelepanu rahvusvähemuste ebapiisavale esindatusele avalikus halduses, kohtutes ja riigile kuuluvates ettevõtetes;

24.

avaldab rahulolu valimisi, sealhulgas kohalikke valimisi käsitlevate seaduste muutmise ja eelkõige ebademokraatlike tavade kaotamise üle, mis seisnesid parlamendiliikmete nimetamises parteide poolt, ilma et oleks järgitud isikute järjekorda valimisnimekirjades, samuti nn tühjade tagasiastumisavalduste esitamises, mis võimaldasid parlamendiliikmete tegevust poliitiliselt kontrollida; nõuab riikliku valimiskomisjoni seaduse vastuvõtmist kohe pärast valimisi, et luua valimisprotsessi kontrollimiseks sõltumatu organ;

25.

on rahul sõltumatute reguleerivate asutuste rolliga riiklike institutsioonide tõhusamaks ja läbipaistvamaks muutmisel; tunnustab eriti ombudsmani ning riikliku tähtsusega teabe ja isikuandmete kaitse voliniku tööd; nõuab ametivõimudelt tungivalt riigikontrolli, konkurentsikaitse komisjoni, riigihankeameti ning pakkujate õiguste kaitse komisjoni varustamist nende ülesannete täitmiseks vajalike piisavate rahaliste ja haldusvahendite ning bürooruumidega; kinnitab sõltumatute reguleerivate asutuste tähtsust süsteemse korruptsiooni vastu võitlemisel ja valitsuse üle tõhusa järelevalve teostamisel;

26.

tuletab meelde, et tugevad, professionaalsed ja sõltumatud massiteabevahendid ja interneti kättesaadavus on demokraatliku süsteemi hädavajalik koostisosa; seetõttu tunneb heameelt avaliku teabesüsteemi arendamise strateegia ja tegevuskava vastuvõtmise üle ning riigi kavatsuse üle loobuda massiteabevahendite omamisest; on rahul, et strateegias tunnustatakse põhiseaduslikke õigusi seoses massiteabevahenditega rahvusvähemuste keeles; tunneb siiski muret katsete pärast meediasektorit kontrollida ja selle tegevusse sekkuda ning palub ametiasutustel tagada meedia sõltumatus poliitilisest survest ja muust mõjutamisest; kutsub Serbia valitsust üles tagama meedia vabadus ja sõltumatus vastavalt ELi normidele; on mures selle pärast, et võeti vastu kriminaalseadus, millega keelatakse kohtuprotsesside ja kohtuotsuste avalik kommenteerimine meediavahendites; tunneb muret Serbia ajakirjanike ähvardamise pärast ning nõuab ähvarduste põhjalikku uurimist, et tagada ajakirjanikele turvaline keskkond tulemuslikuks tööks, ilma et nad peaksid end ise tsenseerima; rõhutab vajadust tegutseda massiteabevahendite omandi koondumise ning meediasektori läbipaistmatuse vastu ning tagada võrdne juurdepääs reklaamiturule, kaasa arvatud reklaamile ja propagandale eraldatavatele riiklikele vahenditele; palub ajakirjanikel täita eetikakoodeksit; võtab teadmiseks, et internetile juurdepääsu tase on endiselt madal, tunnistab interneti tähtsust meediavabaduse jaoks ja nõuab tungivalt, et ametivõimud teeksid selles valdkonnas võimalikult suuri pingutusi;

27.

peab kahetsusväärseks, et Serbia võimud ei lasknud massiteabevahenditel kajastada 2011. aasta juulis Põhja-Kosovos toimunud kokkupõrkeid ning kujutasid moonutatult KFORi rolli neis sündmustes; toonitab vaba ja sõltumatu meedia suurt tähtsust demokraatliku ja hästi informeeritud avalikkuse kujundamisel;

28.

on rahul sellega, et tegutsevad demokraatlikult valitud rahvusvähemuste nõukogud, mis esindavad rahvusvähemusi hariduse, kultuuri, massiteabevahendite ja riigikeele kasutamise valdkonnas; märgib siiski, kui tähtis on vähemuste omavalitsusorganite pädevuste täielik rakendamine ja kui vajalikud on rahvusvähemuste nõukogude seadusega tagatud piisavad eelarvetoetused; võtab murelikult teadmiseks kaebused nõukogude loomise ettevalmistamisel ja asjaomaste õiguslike nõuete puhul ilmnenud rikkumiste kohta, samuti kaebused, et mõningad ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused ei pea kinni rahvusnõukogudele tagatud pädevustest, ning palub ametivõimudel neile vastata; on rahul Serbia halduskohtu otsustega ungari vähemuse rahvusnõukogu kasuks kohtuasjades, mida ajendas rahvusnõukogu pädevuste eiramine kohalike võimude poolt;

29.

väljendab rahulolu Serbia üldiselt heade rahvustevaheliste suhete ning rahvusel põhinevate vahejuhtumite arvu ja ägeduse vähenemise üle, kuid ergutab Serbiat tegema vähemuste kaitse valdkonnas edasisi edusamme ja rakendama selleks järjepidevalt vastuvõetud õigusakte; peab murettekitavaks albaanlaste proteste diskrimineerimise vastu ja pingelist olukorda Sandžakis ning palub valitsusel omistada suuremat poliitilist tähtsust kõigi vähemuste põhiõiguste austamise parandamisele, sealhulgas vähemuste emakeelsele haridusele juurdepääsule, võrdsele tööturule pääsule ning õiglasele esindatusele kohalikes asutustes; kutsub Serbia ametivõime üles tegelema ka riigis valitseva piirkondliku ebavõrdsuse probleemiga ning toetama Sandžaki ja kagupiirkonna, sealhulgas Preševo oru sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning töötama välja strateegiad tööpuuduse määra vähendamiseks nimetatud piirkondades; tunneb heameelt oktoobris 2011. aastal Bujanovaci omavalitsuses sõlmitud kokkuleppe üle, milles nähakse ette etniliste serblaste järkjärguline lülitamine haldusorganite koosseisu, ning nõuab selle kiiret elluviimist;

30.

märgib, et kaks aastat pärast vähemusnõukogude valimisi ei ole ikka veel moodustatud bosnia rahvusnõukogu – väidetavalt valimistel tehtud menetlusvigade tõttu – ning nõuab selle kiiret moodustamist vastavalt eeskirjadele; palub poliitilistel ja usujuhtidel hoiduda teravatest sõnavõttudest, mis võivad pingeid õhutada; palub Serbia valitsusel jääda Sandžaki usukogukonnaga seotud pingete küsimuses erapooletuks ja võtta meetmeid heade suhete kindlustamiseks selle kogukonnaga, tagades talle usuvabaduse;

31.

rõhutab rahvaloenduse tähtsust, kuna see võimaldab koguda Serbia arenguks olulist statistilist teavet, eriti vähem arenenud piirkondade kohta; rõõmustab selle üle, et Serbias 2011. aasta oktoobris toimunud rahvaloendus kulges üldiselt edukalt; peab väga kahetsusväärseks albaania päritolu poliitikute üleskutseid rahvaloendust boikoteerida, kuna neid üleskutseid võttis kuulda osa kohalike loenduskomisjonide liikmetest ning märkimisväärne hulk Preševo ning Bujanovaci elanikke; märgib, et ametivõimud ei ole veel avaldanud statistikat elanike rahvusliku kuuluvuse kohta;

32.

nõuab edasisi samme diskrimineerimisvastaste meetmete seadusraamistiku täielikuks rakendamiseks; tunneb tõsist muret selle pärast, et Serbias napib poliitilist tahet sallivuse propageerimiseks ja põhiliste inimõiguste austamiseks, samuti selle pärast, et 2. oktoobril 2011. aastal kavas olnud Pride’i rongkäigu ettevalmistuste käigus selgus, et ei suudeta tagada osavõtjate turvalisust, mis viis ürituse keelamiseni; mõistab järsult hukka mõnede poliitikute ja õigeusu vaimulikkonna liikmete vaenulikud ja diskrimineerivad märkused ülalnimetatud teemal; tuletab valitsusele meelde, et sõnavabadus ja kogunemisvabadus kuuluvad põhiliste inimõiguste hulka ning on üks ELi põhiväärtusi, mida peab austama iga riik, kes tahab ELi liikmeks saada; tunneb heameelt konstitutsioonikohtu 22. detsembri 2011. aasta otsuse üle selles küsimuses; tervitab ombudsmani ja võrdõiguslikkuse voliniku positiivset tegevust kõnealuste väärtuste propageerimisel Serbia ühiskonnas;

33.

nõuab, et uuritaks äärmusrühmituste ähvardusi, mis toodi rongkäigu keelamise põhjuseks; rõhutab esimeste Serbia geide diskrimineerimise eest süüdimõistvate otsuste tähtsust, sealhulgas Belgradi kõrgema kohtu otsust, millega parempoolse äärmusorganisatsiooni juhile mõisteti kaheaastane vanglakaristus vägivalla õhutamise eest 2010. aastal toimunud geiparaadil, kuid märgib, et 2010. aasta Pride’i rongkäiku saatnud vägivalla uurimine on kulgenud üldiselt aeglaselt ja praeguseks on vaid mõnele kohtualusele määratud leebed karistused; tunneb samas heameelt selle üle, et prokuratuur ja kohtud on astunud samme äärmusorganisatsioonide keelustamiseks; kutsub riigi- ja linnavõime üles aktiivselt tegutsema salliva õhkkonna nimel kooskõlas Euroopa normidega, sealhulgas korraldama homofoobia alaseid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid;

34.

tunneb heameelt edusammude üle lastekaitse valdkonnas ning tugeva õigusliku aluse ja strateegiate loomise üle, et suurendada laste õiguste järgimist ja reformida laste hoolekandesüsteemi; väljendab siiski muret vastuvõetud õigusaktide aeglase rakendamise pärast, eelkõige seoses puudega lastega, kellest paljud on jätkuvalt ühiskonnast välja tõrjutud, ning lastekaitseteenuste väljatöötamise pärast kohalikul tasandil; on eriti mures noortevägivalla suurenemise pärast; kutsub sellega seoses ametivõime üles tegutsema jõuliselt ennetusmeetmete rakendamisel ja võtma vajalikke meetmeid koolivägivalla kaotamiseks;

35.

rõõmustab valimisseaduse muudatuste üle, millega suurendatakse naiste osakaalu parlamendis; kutsub ametivõime üles kiiresti rakendama poliitikat, millega võidelda diskrimineerimise, sealhulgas kaudse diskrimineerimise vastu, millega naised tööturul ja ühiskonna muudes valdkondades ikka veel kokku puutuvad, ja ergutama neid rohkem osalema riigi poliitilises elus, sealhulgas valitsuse ametikohtadel; väljendab muret selle pärast, et kuigi diskrimineerimisvastaste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmete alased õigusaktid ja rakendusorganid on olemas, on kehtivate õigusaktide mõjus rakendamine ja haldussuutlikkuse edasine tugevdamine endiselt suur probleem; nõuab tungivalt, et ametiasutused selles vallas tõhusamalt tegutseksid; nõuab energilisemaid meetmeid, et ennetada koduvägivalda, ergutada sellest teatamist ja abistada koduvägivalla ohvreid; sellega seoses avaldab heameelt esimese turvakodu avamise üle Serbia lõunaosas;

36.

juhib tähelepanu romade raskele olukorrale, kuna neid tööturul endiselt diskrimineeritakse ning lisaks on neil raskusi korraliku elukoha leidmisel, samuti juurdepääsul haridusele ja tervishoiule; kiidab heaks ametivõimude mitmed algatused eelkõige romade tervisliku seisundi, haridusele juurdepääsu ja registreerimise parandamiseks; kutsub roma kogukonna esindajaid üles võtma sellest protsessist aktiivselt osa; kutsub Serbia valitsust üles täielikult rakendama riiklikku strateegiat romade staatuse parandamiseks ning sellega seotud romade sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamise tegevuskava vastavalt romade riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistikule; tunneb muret roma laste, eelkõige tüdrukute madala kooliskäimise määra pärast; kutsub Serbia valitsust üles tagama, et kõigile romadele antakse isikuttõendav dokument, mille puudumine takistab neil kasutada oma põhilisi kodanikuõigusi; juhib tähelepanu sellele, et Serbia roma kogukonna liikmed, kes põgenesid pärast sõja puhkemist Kosovost, on eriti raskes olukorras; mõistab hukka romade väljatõstmise, mida on rakendatud ka laste ja vanurite puhul, ilma et sellele oleks eelnenud nõuetekohane konsulteerimine ja teatamine ning ilma et väljatõstetuile oleks pakutud uut eluruumi; palub võimudel niisugune tegevus viivitamata lõpetada;

37.

palub Serbia ametivõimudel tihedas koostöös kohalike ametiasutustega arendada välja institutsiooniline ja õiguslik raamistik sotsiaalteenuste organisatsioonide tarvis, paremini koordineerida teenuste ja abi osutamist, kohandada see kohalike vajadustega ning kaasata võimalikke ja tegelikke abisaajaid süsteemi kavandamisse, järelevalvesse ja hindamisse; rõhutab, et sel eesmärgil on tähtis tugevdada kohalike omavalitsuste suutlikkust;

38.

rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsust rahvustevaheliste suhete parandamisel ja sallivuse edendamisel ning võimude tegevuse jälgimisel; palub valitsusel ja parlamendil koostada sidus raamistik, mille abil sotsiaalpoliitika kujundamisel kodanikuühiskonnaga järjekindlalt konsulteerida, ning kooskõlastada selle rakendamine; nõuab tungivalt, et valitsus uuriks põhjalikult kõiki etniliste vähemuste vastu toimepandud tegusid; tunneb muret ähvarduste pärast, mida saavad aktivistid, inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja meediaorganisatsioonid, eriti need, kes tegelevad sõjakuritegude ja organiseeritud kuritegevuse ning korruptsiooni uurimise, homo-, bi- ja transseksuaalide õiguste ning Kosovoga sidemete hoidmisega, ning palub ametivõimudel tagada, et ähvardusi uuritakse ja süüdlased tuuakse kohtu ette, lõpetades sellega praegu laialt levinud karistamatuse;

39.

väljendab oma toetust RECOM algatusele (piirkondlik komisjon „Tõe otsimine ja tõe rääkimine sõjakuritegude ja muude tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta endises Jugoslaavias”), et edendada lepitusprotsessi kõikides Lääne-Balkani riikides;

40.

rõhutab, et Serbia on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peamised tööõiguse konventsioonid ja muudetud Euroopa sotsiaalharta; märgib, et töö- ja ametiühingute õigusi piiratakse endiselt, vaatamata põhiseaduslikele tagatistele, ning kutsub Serbiat üles eelnimetatud õigusi veelgi tugevdama; on mures, et sotsiaaldialoog jääb nõrgaks ja tööturu osapoolte arutelud ei toimu korrapäraselt; nõuab, et astutaks täiendavaid samme majandus- ja sotsiaalnõukogu tugevdamiseks, et see suudaks olla sotsiaaldialoogi tugevdamisel aktiivne ja anda õigusloomes aktiivsemalt nõu;

41.

kutsub Serbiat ja komisjoni üles tagama, et struktuurireformid ja liberaliseerimine, mida viiakse läbi ELi liikmeks pürgimise raames, ei too kaasa töötingimuste, töö- ja ametiühinguõiguste halvenemist;

42.

märgib rahuloluga, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend toimib Serbias hästi; julgustab nii valitsust kui ka ELi lihtsustama ühinemiseelse abi rahastamisvahendi haldusmenetlusi, et teha see väiksematele ja mittetsentraliseeritud abisaajatele kättesaadavamaks; rõhutab, et ELi finantsraamistiku eelseisva läbivaatamise käigus on vaja säilitada piisav ühinemiseelse abi tase;

43.

väljendab heameelt ombudsmani töö üle ning kutsub ametiisikuid üles pakkuma talle täielikku poliitilist tuge, tagama tema soovituste elluviimine ning kindlustama talle tegevuseks vajalikud rahalised ja haldusvahendid ning ruumid;

44.

tervitab Belgradi linnavõimude algatatud kampaaniat Belgradi nimetamiseks 2020. aasta Euroopa kultuuripealinnaks ning ergutab selle kampaaniaga seotud projekte, mis lähendavad Belgradi ja Serbiat kultuuriliselt Euroopa Liidule, eelkõige seoses erinevate etniliste rühmade kooseksisteerimise, kultuuridevahelise mõistmise ja kultuuridevahelise dialoogiga; palub liikmesriikidel ja komisjonil Belgradi kandidatuuri toetada; kutsub sellega seoses Serbia parlamenti üles võtma vastu ja rakendama vajalikke spetsiaalseid õigusakte, et reguleerida kultuurilist tegevust, ja võtta vastu kultuuri arendusstrateegia, et kultuuriseadust paremini rakendada;

45.

kinnitab kaasava piirkondliku koostöö tähtsust Lääne-Balkani riikides ning tunneb heameelt Serbia aktiivse osavõtu üle piirkondlikes algatustes, heanaaberlike suhete edendamiseks korraldatud kahepoolsete kohtumiste üle ning Serbia järjest aktiivsema rolli üle lepitusprotsessi edendamises piirkonnas; avaldab heameelt president Tadići ametliku külaskäigu üle Bosniasse ja Hertsegoviinasse ning selle üle, et Tadić toetab Bosnia ja Hertsegoviina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust; kutsub Serbia valitsust üles tagama, et tema otsesed sidemed Serblaste Vabariigiga on kooskõlas väljendatud toetusega ega sea ohtu Bosnia ja Hertsegoviina riigi terviklikkust, suveräänsust ja pädevust ning tema institutsioonide tulemuslikku toimimist; nõuab lisaks tungivalt, et Serbia võimud toetaksid Bosnia ja Hertsegoviina reforme, mille sihiks on riigi institutsioonide tugevdamine ja otstarbekamaks muutmine ELiga seotud reformide läbiviimiseks; kutsub mõlema riigi valitsusi üles korraldama erakorralise ühisistungi ELiga seotud reformide paremaks kooskõlastamiseks; väljendab heameelt Horvaatia presidendi Josipovići ning president Tadići algatuste ja saavutuste üle Horvaatia ja Serbia poliitiliste suhete parandamisel; kordab, et sellised positiivsed kahepoolsed suhted on hea alus veel lahendamata piiriküsimuste lahendamiseks, ning rõhutab, et kahe riigi poolt teineteise suhtes algatatud genotsiidi teemalised kohtumenetlused ei takista edasisi edusamme kõnealuses valdkonnas; ergutab Serbia ametivõime tegema endise Jugoslaavia riikide ja teiste naaberriikidega tihedat koostööd, et lahendada kõik õigusjärglusega seotud veel lahendamata probleemid; ergutab piiriülest koostööd naabruses asuvate ELi liikmesriikide Bulgaaria, Ungari ja Rumeeniaga, muu hulgas ELi Doonau piirkonna strateegia raames;

46.

rõõmustab Serbia aktiivse osavõtu üle Sarajevo protsessi edendamisel ning selle üle, et 7. novembril 2011. aastal kirjutasid Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia ning Montenegro alla ministrite deklaratsioonile ümberasustamise lõpetamiseks ning kodudest lahkuma sunnitud inimeste ja põgenike olukorrale püsiva lahenduse leidmiseks; ootab piirkondlike doonorriikide konverentsi, mis peaks toimuma 24. aprillil 2012. aastal Sarajevos, kus esitatakse piirkondlik eluasemekava, milles käsitletakse veel lahendamata probleeme, ning loodab, et kodudest lahkuma sunnitud inimesed ja ümberasustatud isikud saavad kõikides riikides ulatuslikku abi, tagades proportsionaalsuse Serbia jaoks, kes on vastu võtnud ühe suurima ümberasustatud isikute kogukonna Euroopas;

47.

peab kiiduväärseks Montenegro ja Serbia suhete paranemist; nõuab mõlema valitsuse tihedamat koostööd ELiga seotud reformide vallas ning eelkõige pingutuste tegemist ühiste probleemide lahendamiseks õigusriigi põhimõtete järgimises, eeskätt meetmeid organiseeritud kuritegevuse vastu; ergutab mõlemat valitsust suurendama jõupingutusi veel lahendamata piiriküsimuste lahendamiseks;

48.

tunneb heameelt Serbia ja Makedoonia vahel sõlmitud kodanike vaba liikumist käsitleva kokkuleppe üle, mis täiendab Serbia poolt Montenegro ning Bosnia ja Hertsegoviinaga juba sõlmitud kokkuleppeid, ning loodab, et selliseid kokkuleppeid, millega parandatakse kahepoolseid suhteid ja suurendatakse asjaomaste isikute võimalusi, saab laiendada kõikidele selle piirkonna riikidele;

49.

rõhutab ajaloolise leppimiskomitee tegevuse tähtsust ja toonitab, et jätkuv dialoog võiks aidata kaasa suhete parandamisele; peab siiski kahetsusväärseks, et suurem osa ajalooarhiividest, eelkõige endise salapolitsei (UDBA) ajalooarhiivid, jäävad suletuks; nõuab lisaks tungivalt 1944.–1945. aasta massimõrvade põhjalikku uurimist;

50.

õhutab ametivõime suhteliselt jõukat Vojvodina piirkonda Serbia vähemarenenud piirkondadele eeskujuks tooma; palub võimudel nüüd, mil Vojvodina statuudi vastuvõtmisest on möödunud kaks aastat, kiiresti vastu võtta provintsi rahastamist käsitleva seaduse;

51.

soovitab teha ELi poolt Serbia reformiprotsessi toetuseks eraldatavad Euroopa vahendid Serbia rahvusvähemuste nõukogudele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele otse juurdepääsetavaks;

52.

ergutab ametivõime võtma edasisi meetmeid ja avama piirialad naaberriikidele, et soodustada kaubandus- ja majandussidemeid; rõhutab, kui tähtis on kohaliku majandusarengu suurendamiseks avada Ribariće ja Oltomantsi piiripunktis kaubaautode ja kaupade jaoks terminal;

53.

rõhutab, et hariduse kõrge kvaliteet on äärmiselt tähtis Serbia edasiseks sotsiaalseks ja majanduslikuks arenguks ning riigis valitseva suure tööpuuduse vähendamiseks, eriti noorte seas; kutsub ametiasutusi üles noorte seas hariduse väärtust propageerima ning kõrgharidusse investeerimist suurendama; rõhutab vajadust investeerida riiklikult ülikooli lõpetanute värbamisse, et muuta avalik sektor tõhusamaks ja tõkestada edasist ajude äravoolu, mis takistaks tõsiselt riigi pikaajalist arengut;

54.

nõuab suuremaid pingutusi nii riigi kui ka provintside tasandil, et tagada kvaliteetse hariduse piiranguteta andmine vähemuskeeltes, sest see on vajalik nii etnilise kui ka kultuurilise identiteedi säilitamiseks, mis on juba tagatud nii põhiseaduslike vahendite kui ka 2002. aasta rahvusvähemuste õiguste ja vabaduste kaitse föderaalseadusega ja vastab rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioonis sedastatud suunistele, ning eelkõige tagada kõik vajalikud õpikud ja muud õpimaterjalid; väljendab sellega seoses heameelt kakskeelse ülikooliteaduskonna avamise üle Bujanovacis, kuhu võetakse vastu nii albaania kui ka serbia päritolu tudengeid; ergutab Serbiat rakendama võimaluse korral sama mudelit ka muude selliste vähemuste suhtes kohaldatavas poliitikas; ergutab nii vähemusi kui ka serblaste enamuskogukonda õppima üksteise keeli, et üksteist paremini mõista; rõhutab vajadust austada rahvusvähemuste kultuurilist mitmekesisust, tegemata takistusi nende kultuurikeskustele, elektroonilisele ja trükimeediale ning raamatukogudele, mis piisavalt hoolitsevad nende kogukondade kultuuriliste vajaduste eest;

55.

kutsub Serbia valitsust üles lahendama Sandžakis asuva Novi Pazari rahvusvahelise ülikooli akrediteerimise küsimust ning rõhutab, et tuleb tagada akrediteerimise ja kvaliteedi tagamise komisjoni sõltumatus ja erapooletus;

56.

tunneb heameelt oluliste sammude üle teel toimiva turumajanduse loomise poole ja valitsuse tegevuse üle, mille tulemusena on Serbia finantsseisund ja makromajanduslik olukord paranenud; märgib otsust külmutada reservkrediidi leping IMFiga, kuni valitakse uus valitsus; rõhutab, et Serbia peab struktuurireformidega jätkama, et tõsta majanduse tootmissuutlikkust, ning riik peab vähendama oma eelarve puudujääki; tuletab meelde, et ülemaailmne finants- ja majanduskriis on ühiskonda kahjustanud, mõjutades eriti kõige kaitsetumaid rühmi; kutsub võime üles tegema jõupingutusi selleks, et vähendada kahjulikke tagajärgi (vaesus, tööpuudus ja sotsiaalne tõrjutus) nendele elanikkonna rühmadele ning tegeleda tagajärgede algpõhjustega, töötades selleks välja vajaliku sotsiaal- ja majanduspoliitika;

57.

toonitab, et Serbia vajab tõelist õigusriiki, et meelitada riiki välisinvesteeringuid, parandada tingimusi kiiremaks üleminekuks vabaturumajandusele ning luua parem ettevõtluskeskkond; tuletab sellega seoses meelde, et monopolide olemasolu takistab oluliselt vabaturule üleminekut, ning õhutab valitsust jätkama meetmeid monopolide kaotamiseks; rõhutab, et on vaja vähendada liigset bürokraatiat ning tugevdada konkurentsi ja erasektori rolli;

58.

tunnustab valitsuse jõupingutusi kujundada välja jõudsalt kasvav väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektor, võttes sel eesmärgil vastu ja rakendades asjakohased õigusaktid ning luues VKEde toetusorganid; nõuab samal ajal suuremaid jõupingutusi VKEde leviku edendamiseks, vähendades selleks halduskoormust, muutes tööturu paindlikumaks ning suurendades VKEde juurdepääsu rahastamisele; nõuab tungivalt, et valitsus kasutaks sellist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust, mis vastab täielikult ELi soovitustele;

59.

kutsub Serbia valitsust üles võtma vajalikke meetmeid, et suurendada koostööd naaberpiirkondade VKE sektoriga; rõhutab, et see on oluline eeltingimus Serbia majanduse edukamaks lülitamiseks ühenduse kaubandussüsteemi;

60.

tervitab Serbia olulisi edusamme keskkonnakaitset käsitlevate õigusaktide kohandamisel ELi õigusega; nõuab selles valdkonnas veelgi suuremaid jõupingutusi ja keskendumist seaduste jõustamisele; nõuab tungivalt, et ametivõimud suurendaksid jõupingutusi eelkõige vee kvaliteedi ja jäätmete kõrvaldamise asjus; ergutab Serbiat vastu võtma kliimamuutuste alased eesmärgid, mis vastavad Euroopa Liidu eesmärkidele;

61.

tunneb heameelt lepingu sõlmimise üle ELi ja Serbia vahel, millega kehtestatakse raamistik Serbia osalemiseks ELi kriisiohjamisoperatsioonides, ning avaldab riigile kiitust valmiduse eest osaleda kahes ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika operatsioonis ehk EUTMis ja Atalantas;

62.

nõuab edasisi pingutusi säästva ühistranspordivõrgu loomiseks Serbias, eelkõige raudteesüsteemi, siseveetranspordi ja maanteetaristu (VII koridor) parandamiseks, kaasa arvatud X-koridori ehituse kiire lõpuleviimine; rõhutab, et oluline on parandada ühendusi naabermaadega, et hõlbustada kodanike liikumist;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Serbia valitsusele ja parlamendile.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/29

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2011. ja 2012. aastal” (COM(2011)0666) ja sellele lisatud komisjoni 2011. aasta eduaruannet Kosovo kohta (SEC(2011)1207),

—

võttes arvesse üldasjade nõukogu 7. detsembri 2009. aasta, 14. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta kohtumise järeldusi, milles rõhutatakse ja kinnitatakse veel kord, et ka Kosovo peaks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide seisukohta Kosovo staatuse osas, saama kasu tulevasest viisanõude kaotamise võimalusest kohe, kui kõik tingimused on täidetud, kiites heaks komisjoni kavatsuse alustada aasta lõpupoole viisakõnelusi ning kutsudes komisjoni üles liikuma edasi struktureeritud lähenemisviisi alusel, et lähendada Kosovo kodanikke ELile,

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1244/2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles on loetletud kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (1), ning eelkõige selle määruse I lisa, millesse on õigusliku selguse ja turvalisuse huvides lisatud viide Kosovos elavate isikute kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 28. veebruari 2012. aasta järeldusi laienemise ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi kohta;

—

võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2008. aasta ühismeedet 2008/124/ÜVJP Euroopa Liidu õigusriigimissiooni kohta Kosovos, EULEX KOSOVO, mida on muudetud nõukogu 9. juuni 2009. aasta ühismeetmega 2009/445/ÜVJP ja nõukogu 8. juuni 2010. aasta otsusega 2010/322/ÜVJP,

—

võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2008. aasta ühismeedet 2008/123/ÜVJP, millega nimetatakse Euroopa Liidu eriesindaja Kosovos, ja nõukogu 28. juuli 2011. aasta otsust 2011/478/ÜVJP, millega pikendatakse Kosovosse nimetatud Euroopa Liidu eriesindaja volitusi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi 27. juuli 2011. aasta avaldust olukorra kohta Kosovos,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu pressiteateid ELi poolt toetatava dialoogi kohta,

—

võttes arvesse 28.–29. mail 2008, 6.–7. aprillil 2009, 22.–23. juunil 2010 ja 20. mail 2011 toimunud Euroopa Parlamendi ja Kosovo parlamendi kohtumiste ühisavaldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu valimisekspertide Kosovo missiooni 25. jaanuari 2011. aasta lõpparuannet,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassambleel 9. septembril 2010 vastu võetud Serbia ja 27 ELi liikmesriigi poolt ühiselt esitatud konsensuslikku resolutsiooni (A/RES/64/298) Belgradi ja Priština dialoogi kohta, milles märgitakse, et selle dialoogi eesmärk peaks olema edendada koostööd, saavutada edu liikumisel Euroopa Liidu suunas ja parandada inimeste elujärge, ning tervitatakse ELi valmisolekut seda dialoogi hõlbustada,

—

võttes arvesse ÜRO erisaadiku 26. märtsi 2007. aasta lõpparuannet Kosovo tulevase staatuse kohta ja üldettepanekut Kosovo staatuse küsimuse lahenduse kohta ning eelkõige selle sätteid kogukondade ja nende liikmete inimõiguste ja põhivabaduste, religiooni- ja kultuuripärandi ning detsentraliseerimise kohta,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu 22. juuli 2010. aasta nõuandvat arvamust, et Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine Kosovo omavalitsuse ajutiste institutsioonide poolt on kooskõlas rahvusvahelise õigusega,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et 19. ja 20. juunil 2003. aastal Thessalonikis toimunud Euroopa Ülemkogul lubati kõikidele Lääne-Balkani riikidele ühinemist Euroopa Liiduga ning seda lubadust korrati 2. juunil 2010. aastal Sarajevos Lääne-Balkani riikide teemalisel kõrgetasemelisel kohtumisel;

B.

arvestades, et Euroopa Liit on alati kaitsnud paljurahvuseliste ja mitme religiooniga riikide jätkusuutlikkust Lääne-Balkanil, lähtudes demokraatiast, sallivusest ja mitmekultuurilisusest;

C.

arvestades, et piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted on Euroopaga integreerumise ning julgeoleku ja stabiilsuse jaoks selles piirkonnas üliolulised;

D.

arvestades, et Ahtisaari kava jääb heaks raamistikuks, et lahendada Põhja-Kosovo konflikt ning säilitada Kosovo territoriaalne ja poliitiline terviklikkus;

E.

arvestades, et õigusriigi püsiv nõrkus aeglustab demokraatia küpsemist ja kahjustab majandust, ohustades pikaajalist arengut;

F.

arvestades, et EULEXi missiooni peamiste prioriteetide hulka kuulub võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu ning sõjakuritegude uurimine ja nende eest vastutusele võtmine;

1.

võtab teadmiseks Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni, mida on tunnustanud 88 riiki, nende seas 22 ELi liikmesriiki; kiidaks heaks, kui ülejäänud viis ELi liikmesriiki toimiksid samamoodi; kiidaks samuti heaks nende aktiivsema osalemise Serbia ja Kosovo suhete vahendamisel; kordab, kui oluline on ELi jaoks Kosovoga tegelemine ning peab seda pühendumist ülimalt oluliseks, et säilitada stabiilsus ja julgeolek ELi vahetus naabruses; peab kahetsusväärseks Serbia diplomaatilist survet, millega ta püüab takistada mõningaid riike Kosovot tunnustamast;

2.

rõhutab Kosovo Euroopa perspektiivi koos kogu Lääne-Balkani piirkonna Euroopa perspektiiviga, mis on tugev stiimul vajalike reformide läbiviimiseks; rõhutab, et ELi strateegia, mille eesmärk on muuta see perspektiiv Kosovo kodanike jaoks konkreetsemaks, ei ole siiani edukaks osutunud ning tulemusi on saavutatud vähe; kiidab heaks kahese funktsiooniga ELi eriesindaja ja ELi büroo juhataja ametisse määramise;

3.

tervitab komisjoni kavatsust alustada Kosovo ja ELi vahelise stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu teostatavusuuringut, nagu märgitakse üldasjade nõukogu 28. veebruari 2012. aasta järeldustes, ja eriti volinik Füle poolt uuringu ametlikku alustamist Kosovo riikliku Euroopa integratsiooni nõukogu esimesel koosolekul 27. märtsil 2012 ja loodab, et see valmib hiljemalt 2012. aasta sügiseks;

4.

toonitab vajadust parema koostöö järele ELi missioonide ja teiste rahvusvaheliste missioonide vahel Kosovos, et vältida meetmete kattuvust ja tagada tõhus ressursside haldamine;

5.

kordab oma 29. märtsi 2007. aasta (2), 5. veebruari 2009. aasta (3) ja 8. juuli 2010. aasta (4) resolutsioonides väljendatud seisukohta, et Kosovo võimalikust jagamisest tuleks keelduda;

6.

peab murettekitavaks tõsiseid rikkumisi parlamendivalimistel 2010. aasta detsembris; nõuab valimispettuste põhjalikku uurimist, samuti nende isikute väljaselgitamist, kes vastutavad rikkumiste eest poliitiliselt, ja kõikide valimispettuste korraldajate – sealhulgas kohalike valimisjaoskondade ametnike – kiiret ning asjakohast karistamist, et teha lõpp üldisele karistamatusele, mis õõnestab ühiskonna usaldust riiklike institutsioonide vastu ja nende õiguspärasust; nõuab tungivalt, et valimistega seotud juhtumid seataks esikohale, ning kutsub sellega seoses Kosovo riiklikke institutsioone (riigiprokuröri, ülemkohut ja Kosovo kohtunõukogu) üles oma tööd paremini kooskõlastama; toonitab, et hästitoimiv valimisraamistik on demokraatlike institutsioonide toimimiseks väga oluline;

7.

kutsub kõiki – nii valitsusse kui ka opositsiooni kuuluvaid – osapooli üles kiiresti jätkama põhiseadus- ja valimisreformidega, nagu valijatele pärast valimisi lubati, et muuta valimissüsteem läbipaistvamaks ja viia see vastavusse rahvusvaheliste normidega, eeskätt Euroopa Nõukogu normidega;

8.

sellega seoses võtab teadmiseks Kosovo valitsuse kavatsuse teha käesoleva aasta jooksul lõpp iseseisvusele rahvusvahelise kontrolli all ning selleks järkjärgult lõpetada rahvusvahelise tsiviilbüroo tegevus; kutsub Kosovo Assambleed üles säilitama ja sätestama uues põhiseaduses Kosovo iseseisvusele aluse pannud Ahtisaari kava põhimõtteid;

9.

märgib, et Kosovo institutsioonid tulid presidentuuriga seotud kriisiga 2011. aasta alguses edukalt toime; tunnustab Kosovot esimese naissoost riigipea valimise eest ning märgib, et president on ka noorim demokraatlikult valitud riigipea Euroopas;

10.

on rahul viisadialoogi alustamisega kooskõlas eelnevate kohustustega seoses Lääne-Balkani Euroopa perspektiiviga ja ilma et see mõjutaks liikmesriikide seisukohta Kosovo staatuse osas, et tõrjuda Kosovo kodanike seas üha enam maad võtvat isoleeritust, millel on negatiivne mõju eeskätt kõige haavatavamatele rühmadele ja noortele, ning ootab, et komisjon esitaks sel kevadel viisarežiimi lihtsustamise tegevuskava samasuguselt lähtepositsioonilt, nagu ta on võtnud teiste Lääne-Balkani riikide puhul, st käsitledes tegevuskava koostamisel nelja probleemidekompleksi, kusjuures peaeesmärk on saavutada selle protsessi lõpuks viisarežiimi lihtsustamine; tunneb heameelt nõukogu 5. detsembri 2011. aasta järelduste üle, milles nõukogu kinnitas, et kui kõik tingimused on täidetud, antakse Kosovole viisavabadus; rõhutab, et tihedamad inimestevahelised kontaktid on võimas demokratiseerimise stiimul ja piirkonnas edasiste reformide edasiviiv jõud;

11.

rõhutab, et põgenike ja riigisiseselt ümberasustatud isikute tagasipöördumine on endiselt Kosovo jaoks probleem; kiidab heaks Kosovo ametivõimude püüdlused selles valdkonnas ning julgustab tegema täiendavaid jõupingutusi nii riigi kui ka kohalikul tasandil, et tagada tagasipöördujate sotsiaalmajanduslik integreerumine, võttes eriti arvesse serblastest, romidest, aškalidest ja egiptlastest tagasipöördujate vajadusi;

12.

rõhutab, et on vaja tagada tõhus koostöö ja koordineerimine kõikide asjaomaste ministeeriumide vahel ning pakkuda kohalikele institutsioonidele ja koordineerivatele struktuuridele koostöös rahvusvaheliste huvirühmadega täiendavat koolitust, suutlikkuse suurendamist ja tehnilist abi; rõhutab, et on vaja lahendada tagasipöördujate omandi tagastamise küsimus ja tagada omandiõiguste tagastamine Serbia kodanikele Kosovos;

13.

toonitab, et on vaja olulisi edusamme kokkuleppe saavutamiseks Kosovo ja naaberriikide vahel õigusjärgluse ja omandiõiguste küsimuses;

14.

rõhutab, kui tähtis on piirkondliku koostöö ja mõlema riigi Euroopa perspektiivi jaoks Belgradiga peetav dialoog, mis käivitati pärast Serbia ja Kosovo kokkuleppe sõlmimist ÜRO Peaassambleel 2010. aasta septembris ja mida toetab EL; väljendab heameelt asjaolu üle, et siiani on aset leidnud üheksa vooru, mille tulemusena on sõlmitud mitu esialgset lepet, sealhulgas 2. detsembril 2011. aastal piiripunktide integreeritud haldamise kohta riigi põhjaosas, millega kehtestati ühtne, ühine ja integreeritud kontroll, ning nõuab selle leppe heauskset täitmist;

15.

on siiski mures, et Serbia ei ole täielikult täitnud varasemaid leppeid, mis on olulised mõlema poole kodanike argielu parandamiseks, näiteks leppeid kõigi tsiviilregistrite ja tollitemplite Kosovo ametivõimudele üleandmise kohta, kusjuures viimase leppe täitmata jätmise tõttu otsustas Kosovo valitsus 2011. aasta juulis rakendada vastumeetmeid; palub Serbia valitsusel näidata üles head tahet, et saavutada dialoogi eesmärgid; on selles mõttes rahul 24. veebruaril 2012. aastal Belgradi ja Pristina vahel sõlmitud piiripunktide integreeritud haldamise ja kaasava piirkondliku koostöö lepingutega, ning toonitab, kui ülimalt tähtis on sõlmitud lepingute heauskne täitmine; seejuures peab kahetsusväärseks osapoolte hiljutisi erimeelsusi Kosovo delegatsioonile lisaklausli andmise küsimuses;

16.

rõhutab, et mõlemalt poolelt oodatakse pragmaatilist lähenemisviisi, mis nõuab aktiivsust, sihikindlust ja vastutustunnet lahenduste otsimisel; loodab, et kõigi seni lahendamata teemade puhul jõutakse peagi kokkuleppele, et tasandada teed tõelise piirkondliku stabiilsuse ja heanaaberlike suhete jaoks ja võimaldada Kosovol sõlmida ELiga lepinguid;

17.

rõhutab, et mõlema riigi parlamenti ja ühiskonda on vaja piisavalt teavitada dialoogi tulemustest, et tagada protsessi läbipaistvus ja legitiimsus; juhib tähelepanu sellele, et EL peaks täitma oma osa sellises teavitamises ja kahe osapoole lähemale toomises ning inimestevaheliste kontaktide lihtsustamises;

18.

nõuab, et Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon sõlmiksid Kosovoga niipea kui võimalik kaubanduskokkulepe, kuna see on väga oluline riigi arenguks ja edukaks võitluseks tööpuudusega;

19.

on tõsiselt mures ebastabiilse ja pineva olukorra pärast Põhja-Kosovos ning mõistab teravalt hukka sealse vastuvõetamatu vägivalla KFORi ja Kosovo ametivõimude suhtes, mis on kaasa toonud hukkunuid ja vigastatuid; nõuab jõupingutusi õigusriigi taastamiseks selles piirkonnas, võitluse intensiivistamist kuritegevuse ja kuritegelike struktuuride vastu, mis kasutavad seda ala varjupaigana, tegutsedes väljaspool kõikide võimude kontrolli; nõuab kõigi teetõkete kiiret ja täielikku eemaldamist ning inimeste ja kaupade vaba liikumise tagamist, sealjuures seda, et rahvusvahelisele kogukonnale ja Kosovo tolliametnikele tagataks juurdepääs piiripunktidele, ning tervitab Serbia presidendi avaldust selles küsimuses; kutsub Serbia valitsust üles likvideerima paralleelstruktuurid, mis tegutsevad Kosovo territooriumil;

20.

toonitab, et Ahtisaari plaani rakendamine riigi põhjaosas annaks Kosovo serblastele ulatusliku autonoomia, tagades nende õigused ja põhivabadused; kordab, et üksnes dialoogi teel saavutatud läbirääkimistulemus annaks püsivaid lahendusi, ning kutsub Kosovo valitsust üles tegema jõupingutusi selleks, et välja töötada ja ellu viia Põhja-Kosovo kodanikele suunatud tõhus üldstrateegia, et sellise tulemuse saavutamisele kaasa aidata; nõuab, et rahvusvaheline kogukond jätkaks Kosovo valitsuse toetamist pikaaegse rahumeelse lahenduse leidmisel olukorrale Põhja-Kosovos;

21.

hoiatab Serbia ametivõime, et kohalike valimiste korraldamine Kosovos rikuks rahvusvahelist õigust, viidates eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1244 – see kahjustaks piirkonna stabiilsust ja käimasolevat kahepoolset dialoogi Kosovoga; juhib tähelepanu sellele, et Serbia kodanikest Kosovo elanike Serbia eelseisvatel üldvalimistel võimaliku osalemise üksikasjad tuleks kokku leppida Kosovo ametivõimudega koostöös ÜRO ajutise missiooniga Kosovos (UNMIK) ja OSCEga;

22.

rõhutab, et Kosovo ametiasutused peavad astuma edasisi samme, et jõuda serbia vähemuseni, eeskätt põhjas, et integreerida see täielikult Kosovo ühiskonda; kiidab sellega seoses heaks Kosovo serblaste esindatuse suurendamise kohalikus ja riiklikus halduses, mis aitab tagada serbia vähemuse huvide nähtavust ja suurendada tema suutlikkust osaleda otsustusprotsessis, suurendades Kosovo ühtsust;

23.

tervitab Ibari jõest lõuna poole jääva serblaste kogukonna suuremat aktiivsust Kosovo institutsioonilises raamistikus, nagu näitab suurenenud osalus valimistel ja rahvaloendusel; rõhutab, et sellega seoses on väga oluline detsentraliseerimine, ning nõuab jätkuvaid jõupingutusi, et see edukalt läbi viia ja eeskätt tagada kõikide tasandite haldusasutuste hea koostöö; nõuab kohaliku haldussuutlikkuse ja eelarvete suurendamist; loodab, et seda koostöömudelit saab kiiresti laiendada põhjaosale, nagu on ette nähtud Ahtisaari kavas, ning nõuab tulemusliku detsentraliseerimisprotsessi rakendamist ka selles piirkonnas, et leevendada etnilisi pingeid ja edendada stabiilsust;

24.

rõhutab, kui tähtis on EULEXi õigusriigimissioon, mis tõestab reaalselt kogu ELi ja kõigi 27 liikmesriigi pühendumist õigusriigi põhimõtete edendamisele Kosovos, ning palub Euroopa Liidul esitada algatusi, mis suurendaksid selle olulise missiooni tõhusust ja aktsepteeritavust kogu Kosovo territooriumil; nõuab, et Kosovo ametivõimud tõhustaksid koostööd EULEXiga ja tagaksid toetuse EULEXi tööle kõigis tema mandaadi valdkondades; võtab teatavaks EULEXi tegevuse Põhja-Kosovos ja kutsub missiooni üles tegema suuremaid jõupingutusi oma mandaadi täieulatuslikuks täitmiseks selles piirkonnas; märgib, et missiooni mandaati vaadatakse praegu läbi, eriti planeerimise, tegevuse, juhtimise ja järelevalve osas, et kohandada seda vastavalt kohapealse olukorra muutumisele;

25.

tunnistab, et mõnes valdkonnas, nagu politsei ja toll, on tehtud kiiduväärt edusamme, ning on seisukohal, et nende valdkondade peamisi tegevusi korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse, samuti sõjakuritegudega tegelemisel tuleks hoogustada, et missioon annaks konkreetsemaid tulemusi; väljendab sellega seoses muret lahendamist ootavate juhtumite suure hulga pärast, mis on tekkinud selle tõttu, et ÜRO ajutine missioon Kosovos andis EULEXile üle palju juhtumeid; rõhutab EULEXi vastutust seoses tema täidesaatvate pädevustega ning mandaadiga jälgida, juhendada ja nõu anda; sellega seoses julgustab EULEXi võtma konkreetseid meetmeid, et viia edasi kõrgemal tasemel esineva korruptsiooni juhtumite menetlemist; juhib sellega seoses tähelepanu prokuröride ja kohtunike töö olulisusele ning nende piisava arvu tagamiseks kutsub ELi liikmesriike üles lähetama sinna vastavaid töötajaid ja vajaduse korral kasutama kohtade täitmiseks lepingute sõlmimist töötajatega;

26.

palub ELil ja liikmesriikidel tagada piisav logistiline korraldus, mis võimaldaks EULEXi töötajatel missiooni mandaati täita ka kriisiolukordades, nagu viimati põhjapoolsetes piiriületuskohtades Mitrovicë/Mitrovica piirkonnas; juhib tähelepanu, et oluline on tagada missiooni töö järjepidevus; on mures seepärast, et paljud ELi liikmesriigid on teatanud oma formeeritud politseiüksuste kontingendi väljaviimisest, ning kutsub asjaomaseid liikmesriike üles oma otsust muutma, arvestades jätkuvat vajadust kohapeal;

27.

toonitab vajadust tõhusa sisejuhtimise, kooskõlastamise ja koostöö järele EULEXis; rõhutab vajadust läbipaistvuse ja vastutuse järele EULEXi töös ning oma tegevuse poliitilise konteksti suhtes tundlikkuse ilmutamise järele, et tugevdada oma õiguspärasust kodanike silmis; lisaks toonitab, kui tähtis on hoida lähedast suhtlust Kosovo valitsuse, kodanike ning meediaga; soovitab EULEXil teavitada Kosovo kodanikke oma missiooni saavutustest ja tegutseda usalduse tõstmiseks missiooni suhtes ja arvestada kodanike ootustega;

28.

leiab, et EULEX peaks kiires korras lahendama teatavad struktuursed puudused, nagu nõrk sisemine aruandlus ja nõrk väline järelevalve;

29.

väljendab heameelt, et vastutus kultuuri ja religiooniga seotud paikade kaitsmise eest antakse järk-järgult üle kohalikule politseile, mis näitab kohalike ametiasutuste toimimist;

30.

julgustab Kosovo esinduskogu suurendama oma rolli Kosovo demokraatlikes ja seadusandlikes protsessides; rõhutab vajadust tugevdada esinduskogu funktsioone valitsuse tegevuse järelevalves, eelkõige seoses eelarvekulutuste kontrollimisega; tunneb muret, kas esinduskogu kodukord on piisavalt selge ja kas seda järgitakse; rõhutab, et oma ülesannete tõhusaks täitmiseks on selle institutsiooni toimimiseks vaja selget kodukorda ja piisavat suutlikkust; toetab kavandatavat mestimisprogrammi ning nõuab suuremat toetust, et arendada esinduskogu teovõimet ja asjatundlikkust;

31.

on seisukohal, et hiljuti meedias kajastatud pettuste juhtumeid, olgu need siis seotud parlamendi, valitsuse või muude institutsioonidega, tuleb nõuetekohaselt uurida ja vajaduse korral süüdlastelt puutumatus ära võtta; kutsub Kosovo parlamenti ja institutsioone üles sellisest käitumisest selgelt distantseeruma ja võtma piisavaid meetmeid, et muuta niisugused olukorrad avaliku ametiga kokkusobimatuks;

32.

toonitab Euroopa integratsiooni komitee ja Euroopa integratsiooni ministeeriumi olulist rolli ning väljendab heameelt paranenud suhete üle kahe institutsiooni vahel; kutsub siiski Kosovo valitsust üles asutusi veelgi tugevdama ja parandama nende koostööd;

33.

tervitab EULEXi erirakkerühma loomist, nagu nõuti Euroopa Nõukogu 25. jaanuari 2011. aasta resolutsioonis, et uurida inimeste väidetavat ebainimlikku kohtlemist ja ebaseaduslikku kauplemist inimorganitega; nõuab nende sündmuste põhjalikku uurimist; palub kõigil asjaosalistel, sealhulgas Kosovo ja Albaania ametivõimudel, teha uurimisel igakülgset koostööd ning kutsub kõiki naaberriike üles täielikult toetama rakkerühma tööd;

34.

rõhutab, et vaja on täiendavaid jõupingutusi, leidmaks 1998.–1999. aasta konfliktist alates kadunuks jäänud isikuid ning neid, kes kadusid hiljem; rõhutab, et perekondadele on see põhiline inimõigus saada teada oma sugulaste saatusest ning see on väga oluline eeltingimus kogukondadevahelise leppimise ja piirkonna rahuliku tuleviku jaoks; seetõttu toetab täielikult kadunud isikute töörühma ja EULEXi jõupingutusi kohtumeditsiini ajakohastamiseks Kosovos; nõuab suuremaid jõupingutusi 2004. aasta märtsi sündmustega seotud juhtumitega tegelemisel, sest kriminaalasjade menetlemist selles kontekstis takistavad jätkuvalt soovimatus ja ebatõhusus;

35.

rõhutab, et nii Kosovos kui ka Lääne-Balkani piirkonnas tervikuna on endiselt suur probleem laialt levinud ja süstemaatiline korruptsioon, mis vähendab kodanike usaldust õigusriigi vastu ja juurdepääsu avalikele teenustele; väljendab heameelt paranduste üle õigusraamistikus, millest on teada antud, ning nõuab nende kiiret ja nõuetekohast rakendamist, samuti jõupingutusi, et lahendada see probleem ennetavamalt, sealjuures tuleks eelkõige suurendada õiguskaitseorganite ja kohtusüsteemi suutlikkust selles valdkonnas ning tagada riigihangete ja pakkumismenetluste läbipaistvus; rõhutab, et on vaja ennetavat lähenemisviisi ning paremat koostööd korruptsioonivastase agentuuri, politsei ja prokuratuuri vahel; rõhutab, et praegune karistamatuse õhkkond, samuti asjakohaste karistuste puudumine korruptsiooni eest on Kosovos üks suuremaid probleeme, ning nõuab tungivalt, et Kosovo ametivõimud jätkaksid tõhusat võitlust korruptsiooni vastu, kaasa arvatud poliitilise ja majandusliku võimu kõrgeimatel tasanditel;

36.

on arvamusel, et õigusriigi küsimus Kosovos on jätkuvalt tõsiselt murettekitav ja nõuab viivitamatut tähelepanu; julgustab ametiasutusi võtma kiiresti ette vajalikke reforme, mis edendavad Kosovo Euroopa perspektiivi ja toovad lõppkokkuvõttes kasu elanikkonnale;

37.

väljendab sügavat muret rolli üle, mis on Kosovo organiseeritud kuritegevusel kogu piirkonna mitmesuguses kuritegevuses, sealhulgas narkootikumide ja inimkaubanduses; märgib, et politsei ja kohtusüsteemi suutlikkus võidelda organiseeritud kuritegevusega on vähe arenenud ning palub Kosovo võimudel võtta kiiresti samme selle suutlikkuse suurendamiseks; nõuab samuti, et Kosovo ametivõimud suurendaksid seadusandliku protsessi kvaliteeti ja läbipaistvust, et anda Kosovole kindel õigusraamistik ja parandada usaldust õigussüsteemi vastu;

38.

toonitab rahvusvahelise koostöö tähtsust, et tulemuslikult võidelda organiseeritud kuritegevusega; peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuna mõned rahvusvahelise üldsuse liikmed ei soovi Kosovot riigina tunnistada, ei ole Kosovo saanud alustada otsest koostööd Europoli ja Interpoliga; väljendab kahetsust, et EULEXi ja UNMIKi kaudu toimunud teabevahetus ei ole siiani nõuetekohaselt toiminud; kutsub Europoli ja Interpoli üles looma koostöölepete või Kosovole vaatlejastaatuse andmisega tõhusaid teabevooge Kosovoga; samuti toonitab FRONTEXi ja Kosovo vahelise teabevahetuse tähtsust;

39.

mainib tunnustavalt edusamme kohtureformi läbiviimisel, kuid nõuab suuremaid pingutusi, et tagada kohtunike ja prokuröride professionaalsus ja sõltumatus igasugusest poliitilisest sekkumisest ning võidelda korruptsiooniga nende seas; sellega seoses peab kiiduväärseks konstitutsioonikohtu aktiivset rolli parlamentaarsete protsesside põhiseaduslikkuse tagamisel ja selguse toomisel ametikohaga kaasneva puutumatuse küsimusse; märgib, et hoolimata edusammudest mõnes valdkonnas on Kosovo kohtusüsteem jätkuvalt nõrk ja püsib märkimisväärne kohtuasjade kuhjumine; rõhutab sellega seoses vajadust reformide järele; rõhutab, et õigussüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks on äärmiselt tähtsad hästi toimivad tunnistajakaitse ja tunnistajate ümberpaigutamise programmid, ning nõuab kiiret meetmete võtmist, et rakendada tunnistajatekaitse õigusakte ja luua politseis ja kohtusüsteemis tunnistajatekaitse üksused; lisaks kutsub ELi liikmesriike ja teisi EULEXis osalevaid riike võtma endale kohustuseks osaleda tunnistajate ümberpaigutamise programmides; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Mitrovicë/Mitrovica kohus ei täida täies mahus oma ülesandeid ning kutsub Kosovo ja Serbia ametivõime üles seda küsimust lahendama, et parandada Põhja-Kosovo kodanike jaoks õiguskaitse kättesaadavust;

40.

rõhutab, et riiklike institutsioonide nõuetekohaseks toimimiseks on tähtis professionaalne, sõltumatu ja aruandekohustuslik avalik teenistus, kelle poole kodanikud saavad pöörduda; seepärast nõuab, et kiiresti võetaks vastu tegevuskava, mille alusel rakendada avaliku halduse strateegias ettenähtud reformid; rõhutab, et haldusasutuste koosseis peab kajastama Kosovo ühiskonna soolist ja etnilist koosseisu ning selle valikul tuleks otsustada ametialase pädevuse põhjal ja vältida poliitilist sekkumist ametisse nimetamisel;

41.

rõhutab, et vaba, erapooletu, tugev ja sõltumatu meedia, mis vastab rahvusvahelistele meediastandarditele, mis garanteerivad sõnavabaduse ja juurdepääsu teabele, on demokraatia nurgakivi; seepärast kutsub valitsust üles kehtestama asjakohane õigusraamistik ja tagama selle tõhus rakendamine, sealhulgas dekriminaliseerima laimu; täheldab murega jätkuvat poliitilist sekkumist meediaväljaannete töösse ja nõuab, et ametivõimud astuksid viivitamata samme, et kaitsta ajakirjanikke ähvarduste ja muude surveavalduste eest seoses nende tööga (siia kuulub ka riigi reklaamiraha valikuline kasutamine), et edendada sõltumatut ja pluralistlikku meediat, pakkudes seega Kosovo kodanikele juurdepääsu teabele; nõuab ajakirjanike kaitsmist ja minimaalsete tööalaste õiguste ja töötingimuste tagamist ajakirjanikele; nõuab meetmeid. et tagada meedia omandisuhete läbipaistvus ja avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamise ja toimetusliku töö sõltumatus, sealjuures hoolitsedes, et asjakohase osa (nt 20 %) programmist, sealhulgas aktuaalseid sündmusi kajastavatest saadetest, teeksid sõltumatud tootjad;

42.

tunneb muret asjaolu pärast, et diskrimineerimine on riigis jätkuvalt tõsine probleem, ja kutsub valitsust üles rakendama ulatuslikku diskrimineerimisvastast strateegiat kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste normidega, tagades kõikide inimeste võrdsuse, sõltumata nende rahvuslikust päritolust, soost, vanusest, usutunnistusest, seksuaalsest sättumusest, soolisest identiteedist või puudest, et edendada sallivust, teiste austamist ja mõistmist, püüdes suurendada teadlikkust inimõigustest riigi ja kohalikul tasandil; rõhutab, et rohkem on vaja teha selleks, et jõustada õiguslikke ja halduslikke abivahendeid inimõiguste rikkumise puhuks; juhib eriti tähelepanu romi, aškali ja egiptuse kogukonna naiste olukorrale ja vajadusele tagada kõikide laste hariduslik integreerimine nende emakeelse hariduse kaudu; arvestades Kosovo etnilist mitmekesisust, nõuab, et ametiasutused tagaksid juurdepääsu tõhusatele mitmekeelsetele avalikele teenustele, vastavalt rahvusvahelistele ja Euroopa normidele;

43.

toonitab ombudsmani institutsiooni tähtsust kodanike õiguste ja vabaduste kaitseks, julgustab Kosovo valitsust ja esinduskogu suurendama oma jõupingutusi, et viia ellu ombudsmani soovitused; nõuab sellele institutsioonile suuremat poliitilist, administratiivset ja rahalist toetust, kuna tal peaks olema inimõiguste tagamisel kõige olulisem roll; märgib sellega seoses, et institutsiooni nõuetekohast tööd takistavad ebapiisavad rahalised ressursid ja asjakohaste tööruumide puudumine;

44.

nõuab, et Kosovo valitsus tagaks, et konstitutsioonilised sätted, mille eesmärgiks on vähemuste austamise ja kaitse kindlustamine, oleksid tegelikkuses garanteeritud;

45.

juhib tähelepanu sellele, et Kosovo õigusraamistik loob aluse soolise võrdõiguslikkuse institutsionaliseerimisele ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 „Naised, rahu ja julgeolek” rakendamisele; rõhutab siiski, et sotsiaalsed normid, traditsioon, viletsad majanduslikud tingimused ja nõrgad institutsioonid, eelkõige kohtusüsteem, võimaldavad jätkuvaid süstemaatilisi erandeid olemasolevate õigusaktide kohaldamisest, mida iseloomustavad naiste piiratud juurdepääs omandile, kõhklemine pärandiõiguste esitamisel ja võimetus taotleda lapse hooldusõigust; märgib, et naiste ebapiisav kaitstus koduse vägivalla eest, õiguskaitsele juurdepääsu puudumine sooritatud kuritegude puhul, tüdrukute ebavõrdne juurdepääs haridusele, naiste ja meeste majanduslik ebavõrdsus ning naiste jätkuv alaesindatus kõikide tasandite poliitiliste otsuste tegemises on täiendavad tõendid selle kohta, et resolutsiooni 1325 kaugeltki ei järgita; nõuab sellega seoses, et Kosovo ametivõimud teeksid kõik jõupingutused, et kõnealust resolutsiooni ellu viia;

46.

kiidab heaks naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammud, mille näiteks on tasulise 9-kuulise emaduspuhkuse kasutusele võtmine; tunneb siiski muret tütarlaste kõrge koolist väljalangemise protsendi pärast ja naiste alaesindatuse pärast tööturul, kaasa arvatud ühiskonna tähtsaimates sektorites; palub, et Kosovo ametivõimud tegeleksid aktiivsemalt naiste osaluse suurendamisega tööturul ja nende positsiooni tugevdamisega;

47.

tuletab meelde kultuuridevahelise hariduse suurt tähtsust Kosovos austuse, aktsepteerimise ja sallivuse vaimu edendamiseks rahvuste, etniliste ja religioossete rühmade vahel, kus iga rühma identiteet säilitatakse ja teise rühma identiteeti tunnustatakse; nõuab, et Kosovo ametivõimud pakuksid õppekava, mis hõlmab kõigi Kosovos traditsiooniliselt esindatud kogukondade ajalugu, kultuuri ja muid tunnuseid ja seega edendab sallivuse vaimu;

48.

ergutab Kosovo valitsust ja parlamenti arendama välja nüüdisaegset riiklike ja erakoolide haridussüsteemi, mis austab religioossete kogukondade ja riigi eraldamist ning põhineb kultuurilisel ja religioossel mitmekesisusel ning Kosovo ühiskonna vanal sallivuse traditsioonil;

49.

nõuab tõsisemaid jõupingutusi, et kaitsta Kosovo kultuuri- ja usupärandit, eelkõige Serbia õigeusu kirikuid ja kloostreid, samuti muid mälestisi, mis esindavad universaalset ja Euroopa kultuuripärandit; nõuab sellega seoses erikaitsetsoonide tõhusat rakendamist, muu hulgas ebaseadusliku ehitustegevuse peatamise abil niisuguste kohtade lähedal ja piires ning tagades nende säästva integreerimise kohalike kogukondade ellu; juhib tähelepanu vajadusele võtta vastu seadused Unesco poolt maailma kultuuripärandi hulka arvatud serbia keskaegsete õigeusu kiriku kloostrite kaitsmiseks ning Prizreni ja Velika Hoča/Hoça e Madhe ajalooliste keskuste kaitsmiseks; nõuab, et koostataks nimekiri kõikidest kaitse alla kvalifitseeruvatest kultuurimälestistest, et saavutada õiguslik selgus ja vältida mitmetimõistetavusi;

50.

rõhutab sellega seoses, kui tähtis on parandada Kosovo suhteid rahvusvaheliste kultuuri- ja pärandiinstitutsioonide ja spordiorganisatsioonidega ja esindatust nendes, viidates eriti Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele seoses eesmärgiga võimaldada Kosovo sportlastel osaleda eelseisvatel Londoni olümpiamängudel;

51.

nõuab edasisi jõupingutusi, et ühendada praegu jagatud Priština ülikool, ja palub komisjonil esitada ettepanekud algatuste kohta, mida Euroopa Liit saaks teha, et ühendada Mitrovica teaduskonnad Priština omadega;

52.

palub nõukogul viivitamatult volitada komisjoni avama läbirääkimisi raamkokkuleppeks Kosovoga tema osaluse üle ühenduse programmides; võttes teatavaks nõukogu soovituse alustada programmidega „Kultuur” ja „Euroopa kodanikele”, toonitab, et on tähtis laiendada Kosovo osalust teistele programmidele niipea kui võimalik;

53.

kinnitab oma toetust kodanikuühiskonna tegevusele ning kutsub valitsust ja esinduskogu üles looma struktuure ja platvorme dialoogiks kodanikuühiskonna organisatsioonidega; julgustab samal ajal sotsiaal- ja majanduspoliitikat kujundavaid institutsioone võtma arvesse kodanikuühiskonna panust; rõhutab valitsusväliste organisatsioonide tähtsust ametiasutuste tegevuse järelevalves, eelkõige korruptsioonivastases võitluses ja rahvusrühmadevahelise usalduse loomisel; julgustab kodanikuühiskonna esindajaid pidama dialoogi, et määrata kindlaks ühised prioriteedid ja keskendada jõupingutused riikliku poliitika mõjutamisele;

54.

tunnistab, et kuigi vabadust ametiühingutega liituda garanteerib seadus, on veel vaja teha parandusi seoses põhiliste töö- ja ametiühinguõigustega; julgustab Kosovot tugevdama sotsiaalset dialoogi otsustusprotsessi, poliitikakujundamise ja sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamise raames;

55.

tunneb muret Kosovo majandusliku olukorra pärast; rõhutab, et riigi arenguks on olulised eelarvedistsipliin ja jätkusuutlik makromajanduspoliitika, ning toonitab, et erastamisprotsess tuleb läbi viia täiesti läbipaistvalt; kiidab heaks meetmed, millega lihtsustatakse ettevõtluse alustamist, et suurendada eelarvetulusid ja vähendada riigis valitsevat suurt tööpuudust, eriti noorte seas; seepärast peab kahetsusväärseks viivitusi autonoomsete kaubandusmeetmete pikendamisel;

56.

tervitab VKEde arengustrateegia vastuvõtmist perioodiks 2012–2016 ning palub kaubandus- ja tööstusministeeriumi VKEde tugiasutusel seda strateegiat ellu viia; nõuab tungivalt, et asutus suurendaks jõupingutusi, et lihtsustada VKEde levikut, pakkudes rahastamisvõimalusi, vähendades halduskoormust ja julgustades koostööd VKEdega Kosovos, piirkonnas ja ELis;

57.

palub nõukogul ja komisjonil toetada tihedas koostöös Kosovo kohalike, piirkondlike ja riiklike ametivõimudega nüüdisaegse, ökoloogilise ja säästliku põllumajanduse ning taastuvenergiat tootvate VKEde arengut;

58.

tuletab meelde, et Kosovo pikaajalise majandusarengu jätkusuutlikkuse sisulist perspektiivi saab pakkuda vaid kaubanduskokkulepe Euroopa Liidu ja Kosovo vahel; tervitab nõukogu kutset komisjonile teha ettepanek edasise kaubanduskokkuleppe alase tegevuse kohta niipea, kui on tehtud piisavalt edusamme, ja nõuab, et komisjon saadaks Kosovosse kiiresti esimese ekspertmissiooni, et hinnata riigi edusamme selles valdkonnas;

59.

kiidab heaks mitmed meetmed, mis on võetud keskkonnakaitses; peab kahetsusväärseks, et Kosovo ametivõimud ei ole teinud piisavalt uuringuid, millised võiksid olla alternatiivid uue kivisöel töötava elektrijaama ehitamiseks, et asendada Kosovo A- ja B-elektrijaama energiatoodang; saades aru olukorrast, et Kosovo kasvava energiavajaduse rahuldamiseks tuleb lähiajal kasutada jätkuvalt kivisütt kui kõige olulisemat energiaallikat, nõuab siiski rohkem investeeringuid alternatiivsetesse, puhtamatesse tehnoloogiatesse ja elektrisüsteemi energiatõhususe parandamiseks kooskõlas ELi eesmärkidega; nõuab taastuvenergia suuremat osakaalu, pidades silmas, et Kosovo A- ja B-elektrijaamad suletakse võimalikult peatselt;

60.

arvestades, et kindel infrastruktuur on jätkusuutliku arengu eluliselt tähtis eeltingimus, rõhutab, et tähtis on parandada transpordivõrku ja ühendada see naaberriikidega, et lihtsustada inimeste ja kaupade liikumist; peab ühistransporti ja eelkõige raudteevõrku kulutõhusaks ja säästvaks alternatiiviks maanteetranspordile ning kutsub valitsust ja rahvusvahelisi abiandjaid üles seadma oma investeerimiskavades prioriteediks raudteevõrgu arendamise ja nüüdisajastamise;

61.

väljendab heameelt selle üle, et Kosovo on tugevdanud oma sidemeid enamiku naaberriikidega, ning nõuab Kosovo täielikku integreerumist piirkondlikku koostöösse; märgib, et Kosovo eesistumisperiood Kesk-Euroopa vabakaubanduslepingus (CEFTA) 2011. aastal kulges edukalt; väljendab siiski muret asjaolu pärast, et pinged suhetes Serbiaga mõjutavad negatiivselt inimeste ja kaupade vaba liikumist ning üldist koostööd CEFTA raames;

62.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Kosovo valitsusele, presidendile ja parlamendile.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/38

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta eduaruannet Türgi kohta (SEC(2011)1201),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2011. ja 2012. aastal” (KOM(2011)0666),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni Türgi edusammude kohta ühinemise suunas (1), 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni ELi ja Türgi vaheliste suhete kohta (2), 21. mai 2008. aasta resolutsiooni Türgi 2007. aasta eduaruande kohta (3), 12. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Türgi 2008. aasta eduaruande kohta (4), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Türgi 2009. aasta eduaruande kohta (5) ja 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Türgi 2010. aasta eduaruande kohta (6), 6. juuli 2005. aasta resolutsiooni (7) ja 13. veebruari 2007. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta Türgi ühiskondlikus, majandus- ja poliitilises elus (8),

—

võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal,

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/157/EÜ, millega sätestatakse Türgi Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused (9) („ühinemispartnerlus”), ning nõukogu varasemaid, 2001., 2003. ja 2006. aasta otsuseid ühinemispartnerluse kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 14. detsembri 2010. aasta ja 5. detsembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et ühinemisläbirääkimisi Türgiga alustati 3. oktoobril 2005. aastal pärast seda, kui nõukogu oli läbirääkimiste raamistiku heaks kiitnud, ning arvestades, et läbirääkimised on rangel tingimuslikkusel ja reformimise lubadustel põhineva pikaajalise ja prognoosimatu tulemusega protsessi lähtepunkt;

B.

arvestades, et Türgi on kohustunud teostama reforme, arendama heanaaberlikke suhteid ning viima end järk-järgult vastavusse ELi nõuetega ning neid pingutusi tuleks käsitada Türgi võimalusena ennast moderniseerida ja demokraatlikke institutsioone, õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimist tugevdada ja parandada;

C.

arvestades, et kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2006. aasta detsembri kohtumise järeldustega on täielik vastavus kõigile Kopenhaageni kriteeriumidele ja ELi integreerimisvõime endiselt liitumise alus ELiga kui ühistel väärtustel, siiral koostööl ja kõigi liikmesriikide vastastikusel solidaarsusel põhineva ühendusega;

D.

arvestades, et oma 2011. aasta eduaruandes järeldas komisjon, et Türgi on Euroopa Liidu julgeoleku ja jõukuse seisukohast suure tähtsusega riik, Türgi panus ELis paljudes tähtsates valdkondades toimib täiel määral vaid positiivse tegevuskava ning usutava ühinemisperspektiivi korral, endiselt on tähtis, et Türgi jätkaks reforme poliitiliste ühinemiskriteeriumide osas ning oluliselt rohkem tuleb pingutada põhiõiguste tagamiseks;

E.

arvestades, et komisjon on algatanud ELi ja Türgi vahelise uuendatud positiivse tegevuskava, et kujundada tulevikku ühiselt proaktiivsel viisil; arvestades, et kõnealune positiivne tegevuskava tugineb ELi ja Türgi suhete tugevatele alustele ja viib reformiprotsessi edasi; arvestades, et uus algatus mitte ei asenda, vaid täiendab ühinemisläbirääkimisi, et toetada reforme ja laiendada Türgi kodanike õigusi ja vabadusi;

F.

arvestades, et Türgi ei ole siiani, juba kuuendat aastat järjest täitnud EÜ-Türgi assotsieerimislepingu ja selle lisaprotokolli sätteid;

G.

arvestades, et Türgi peab omaenda huvides ja stabiilsuse tugevdamiseks, samuti heanaaberlike suhete ning positiivse poliitilise ja majandusliku partnerluse edendamiseks rohkem pingutama, et lahendada kooskõlas ÜRO põhikirja sätete ja rahvusvahelise õigusega kahepoolsed küsimused, sealhulgas lahendamata õiguslikud kohustused ning vaidlused lähinaabritega maa- ja merepiiride ning õhuruumi küsimustes;

H.

arvestades, et Türgi majanduse kogumaht on viimase kümne aasta jooksul kolmekordistunud ja kasvas möödunud aastal ligi 10 % ning teda peetakse maailma üheks kõige kiiremini kasvavaks majanduseks ja üheks maailma seitsmest kõige kiiremini areneva majandusega riigist; arvestades, et Euroopa Liidu ja Türgi kaubavahetus oli 2010. aastal 103 miljardit eurot, Türgi on ELi suuruselt seitsmes ja EL Türgi suurim kaubanduspartner ning 80 % välismaistest otseinvesteeringutest Türgisse tuli Euroopa Liidust; arvestades, et ELi ettevõtjad on loonud Türgis enam kui 13 000 ettevõtet; arvestades, et samas jääb Türgi SKP ühe elaniku kohta enamiku ning eeskätt kõige konkurentsivõimelisemate liikmesriikidega võrreldes madalaks; arvestades, et suure kandidaatriigi suhteliselt madal SKP ühe elaniku kohta tekitab eriti probleeme praeguste liikmesriikidega majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas; arvestades, et majanduskasvu juures tuleb järgida ka ökoloogilise jätkusutlikkuse põhimõtet; arvestades, et jätkuv majanduslik integratsioon on kasuks nii Türgile kui ka ELile;

I.

arvestades, et ELi Türgiga peetav dialoog ja koostöö stabiilsuse, demokraatia ja julgeoleku valdkonnas Lähis-Idas laiemalt on strateegilise loomuga; arvestades, et tugeva ilmaliku riigi põhimõtetel rajanev Türgi võib tulemusliku reformiprotsessi puhul olla demokratiseeruvatele araabia riikidele innustuse allikaks demokraatliku ülemineku ja sotsiaal-majanduslike reformide teostamisel; arvestades, et ELi ja Türgi struktureeritud dialoog mõlema poole välis- ja naabruspoliitika üha suurema kooskõlastamise teemal võiks luua ainulaadse sünergia, eelkõige kogu Vahemere piirkonna ja Lähis-Ida demokratiseerimise ja sotsiaal-majanduslike reformide toetamisel üldiselt ning seoses Iraani põhjustatud probleemidega;

J.

arvestades, et Türgi on ELi jaoks suur Kaukaasia ja Kaspia mere nafta- ja gaasivarude energiakoridor ning asub Iraagi ja tema arenevate toornafta- ja maagaasiturgude strateegilises naabruses; arvestades, et kavandatav Nabucco torujuhe jääb üheks ELi energiajulgeoleku peamiseks prioriteediks; arvestades, et Türgi ja Aserbaidžaan sõlmisid 25. oktoobril 2011 lepingu Aserbaidžaani gaasi transiidiks läbi Türgi, mis avab gaasitransiidi lõunakoridori, suurendab gaasitarneid kavandatud Nabucco torujuhtme ja ITGI (Türgi-Kreeka-Itaalia ühendusjuhe) gaasitransiidikoridori jaoks ning tugevdab seeläbi ELi energiajulgeolekut; arvestades, et Türgil on märkimisväärne taastuvenergia potentsiaal tänu tema suurtele päikese-, tuule- ja geotermilise energia varudele;

K.

arvestades, et kestev rahu, stabiilsus ja jõukus Balkanil on strateegiliselt tähtis nii ELi kui ka Türgi jaoks;

1.

rõhutab Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Türgi vastastikust sõltuvust; tunnistab Türgi majanduslikku ja kasvupotentsiaali ning tema olulist rolli piirkondliku stabiilsuse ja energiajulgeoleku seisukohalt; rõhutab, et sellist vastastikust sõltuvust täiendab ELi ja Türgi välis- ja julgeolekupoliitika ning naabruspoliitika vaheline potentsiaalne sünergia, mis toob mõlemale poolele kasu ja suurendab nende mõjujõudu; on siiski veendunud, et selline vastastikune sõltuvus võib anda positiivseid tulemusi vaid juhul, kui selle lähtekohaks on vastastikused kohustused, strateegiline dialoog ja tulemuslik koostöö, reformiprotsesside edukus ja reformide rakendamine ning Türgi head suhted naabruses asuvate ELi liikmesriikidega;

2.

väljendab rahulolu ja toetust komisjoni püüetele koostada uus positiivne tegevuskava paljudes ühist huvi pakkuvates valdkondades ning eesmärgiga anda ELi ja Türgi suhetele uus impulss, saavutada mõlema poole jaoks reaalseid tulemusi ja kasu, võimaldada ELil jääda Türgis jätkuvate reformide mõõdupuuks ning tuua Türgit lähemale ühinemiskriteeriumite täitmisele; toetab dialoogi Türgiga seoses ELi sõlmitud vabakaubanduslepingutega, mis võivad tolliliidu raames Türgit mõjutada; on seisukohal, et uuendatud jõupingutused tuleks suunata tingimuste loomisele selleks, et avada peatükke põhiõiguste ja justiitsküsimuste valdkonnas; rõhutab, et Türgi suhetel naabruses asuvate liikmesriikidega on määrav tähtsus läbirääkimistele ja dialoogile uue kuju andmisel;

3.

märgib, et Türgi on ainus kandidaatriik, kus ei ole kaotatud viisanõuet; rõhutab, et on tähtis lihtsustada ettevõtjate, teadlaste, üliõpilaste ja kodanikuühiskonna esindajate pääsu Euroopa Liitu; toetab komisjoni ja liikmesriikide jõupingutusi viisaeeskirja rakendamiseks, viisanõuete ühtlustamiseks ja lihtsustamiseks ning uute viisalihtsustuskeskuste avamiseks Türgis; nõuab tungivalt, et Türgi allkirjastaks ja rakendaks edasiste viivitusteta ELi-Türgi tagasivõtulepingu ning tagaks kuni selle lepingu jõustumiseni kehtivate kahepoolsete lepingute täieliku täitmise; rõhutab, et oluline on tõhustada ELi ja Türgi koostööd rände juhtimisel, inimkaubanduse vastasel võitlusel ja piiride kontrollimisel, arvestades muu hulgas Türgi kaudu ELi territooriumile sisenevate ebaseaduslike sisserändajate suurt osakaalu; palub jätkuvalt lähendada Türgi ja ELi viisapoliitikat kolmandate riikide kodanike suhtes; on seisukohal, et kui tagasivõtuleping allkirjastatakse, peaks nõukogu volitama komisjoni algatama viisadialoogi ja koostama viisakohustuse kaotamise tegevuskava;

4.

avaldab Türgile kiitust valimisprotsessi korraldamise eest juunis 2011 toimunud üldvalimistel, kus oli kõrge osalusprotsent ja mida rahvusvahelised vaatlejad kiitsid kui demokraatlikke, pluralistlikke ja aktiivse kodanikuühiskonna kujundatud valimisi; rõhutab veel kord valimisseaduse ja erakondade seaduse reformi tähtsust, vajadust alandada parlamenti pääsemise 10 % miinimumkünnist, mis on Euroopa Nõukogu liikmete hulgast kõige kõrgem ja mis ei saa piisavalt kajastada Türgi ühiskonna pluralismi; nõuab, et kõrvaldataks kõik takistused, mis ei võimalda Türgi Suures Rahvuskogus fraktsioone moodustada;

5.

on rahul Türgi Vabariigi uue valitsuse otsusega luua ELi asjade ministeerium, mis näitab, et mõistetakse uuendatud jõupingutuste, kohustuste ja dialoogi absoluutset tähtsust;

6.

tuletab meelde Türgi Suure Rahvuskogu rolli Türgi demokraatliku süsteemi keskmena ning rõhutab seetõttu vajadust suurendada tema tähtsust kõigi poliitiliste parteide jaoks kontrollil ja tasakaalul põhineva platvormi loomisel, et nad saaksid anda oma osa demokraatlikku dialoogi ja kaasava reformiprotsessi edendamisse;

7.

tuletab meelde vajadust jätkata tööd 2010. aasta põhiseaduse reformi paketi elluviimiseks ning palub komisjonil lisada 2012. aasta eduaruandesse selles osas saavutatud edasimineku põhjalik analüüs;

8.

avaldab täielikku toetust Türgi uue tsiviilpõhiseaduse koostamisele, mis on unikaalne võimalus põhiseaduse sisuliseks reformimiseks ning Türgi ühiskonnas demokraatia, õigusriigi põhimõtete, põhiõigustele ja -vabadustele (eelkõige sõna- ja meediavabadusele) antavate tagatiste, pluralismi, kaasamise, hea valitsemistava, aruandekohustuse ja ühtsuse edendamiseks täies kooskõlas ELi põhiõiguste hartaga; kutsub kõiki parteisid ja asjaomaseid osapooli toetama konsensusel ja konstruktiivsetel kompromissidel põhineva uue põhiseaduse üle peetavaid läbirääkimisi ning suhtuma neisse positiivselt ja konstruktiivselt; rõhutab vajadust jätkata ettevalmistusi selle koostamiseks ning on sellega seoses rahul otsusega tagada kõigi poliitiliste jõudude võrdne esindatus põhiseaduslikus lepituskomitees, ja lubadusega konsulteerida põhiseaduse koostamisel võimalikult laialdaselt kõigi ühiskonna osadega, mis oleks üks osa Türgi kodanikuühiskonna sisulise kaasamise protsessist; rõhutab, et uus põhiseadus peaks tagama Türgis kõigi rühmituste ja üksikisikute õigused, võimude lahususe, kohtute sõltumatuse ja erapooletuse ja tsiviilkontrolli sõjaväe üle ning edendama kaasavat Türgi kodakondsust;

9.

julgustab Türgit kasutama põhiseaduse koostamise protsessi kui võimalust kujundada välja realistlikum ja demokraatlikum identiteet, mis võimaldab kõigil etnilistel ja religioossetel rühmadel tunnustada seda, et nüüdisaegne kodanikkond ei tohiks oma olemuselt olla etniline, ning lisama emakeele kasutamist käsitlevate keeleliste õiguste kaitse uude põhiseadusesse;

10.

rõhutab tõhusa reformiprotsessi eeltingimusena valitsuse ja opositsiooni vaheliste rahumeelsete ja konstruktiivsete suhete tähtsust; tuletab meelde, et tõeliselt demokraatlik ja pluralistlik ühiskond peab kogu aeg tuginema kahele tugisambale, valitsusele ja opositsioonile ning pidevale dialoogile ja koostööle nende kahe vahel; sellega seoses väljendab muret Türgi Suure Rahvuskogu liikmete jätkuvate kohtuprotsesside ja pikkade eelvangistuste pärast ning kohtumenetluse pärast, mida alustati peamise opositsioonipartei juhilt Kemal Kılıçdaroğlult parlamentaarse puutumatuse võtmiseks; rõhutab, et kui parlamendiliikmed peavad täitma oma kohuseid kohtu alla andmise ohus, ei ole tagatud demokraatia ja sõnavabadus;

11.

on rahul jätkuvate pingutustega sõjaväe paremaks allutamiseks tsiviilkontrollile, ja eriti Türgi riigikontrolliseaduse vastuvõtmisega detsembris 2010, eesmärgiga tagada tsiviilkontroll sõjaväe kulutuste üle; nõuab kohtu täieliku kontrolli rakendamist sõjaväe kulutuste üle; nõuab politsei ja relvajõudude toomist tsiviilkohtualluvusse ning politsei üle ombudsmani kontrolli kehtestamist; Türgi NATO-liikmesuse tähtsust arvestades rõhutab vajadust tagada relvajõudude operatiivne suutlikkus;

12.

rõhutab, et kohtusüsteemi reform on Türgi kaasajastamise vältimatu eeldus ja et sellise reformi tulemuseks peab olema kaasaegne, tõhus, täielikult sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem, mis garanteerib kõigile kodanikele seadusjärgse kohtumenetluse; tunnustab sellega seoses kohtunike ja prokuröride kõrget nõukogu (HSYK) ja konstitutsioonikohut käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist tihedas koostöös Veneetsia komisjoniga; soovitab Türgi valitsusel täita Veneetsia komisjoni 2011. aasta soovitusi, eriti selles, mis puudutab HSYKi valimiste viisi, justiitsministri rolli selles organis ning kohtunike ja prokuröride ametissenimetamise korraldust; nõuab meetmete võtmist, et tagada HSYKi otsuste läbipaistvus ja nende allutamine kohtulikule kontrollile; juhib tähelepanu vajadusele veelgi rohkem pingutada, et tagada võimalus kohtulikult läbi vaadata kõik HSYKi esimese instantsi otsused edutamiste, teise kohta üleviimiste ja distsiplinaarkaristuste kohta; on rahul justiitsministeeriumi otsusega moodustada inimõiguste peadirektoraat, kes vastutab selle eest, et Türgi täidaks täielikult, õigeaegselt ja tulemuslikult Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused; sellega seoses kahetseb, et Euroopa Inimõiguste Kohtusse laekuvate kaebuste arv suureneb; tunnustab uusi ettepanekuid kohtusüsteemi reformimiseks, eriti seoses eelvangistuse kriteeriumidega, kui esimesi samme õiges suunas;

13.

on seisukohal, et konstitutsioonikohut käsitlevad uued õigusaktid peaksid tagama, et kõnealusel kohtuinstantsil on pädevus hinnata ja läbi vaadata Türgi seaduste kooskõla Türgi ratifitseeritud rahvusvaheliste kokkulepetega, nt Euroopa inimõiguste konventsiooniga;

14.

väljendab muret Hrant Dinki kohtuasjas viimati langetatud otsuse pärast; rõhutab, et Hrant Dinki mõrva põhjalik uurimine ja süüdlaste vastutuselvõtmine on eluliselt tähtis ning sellega seoses rõhutab Euroopa Inimõiguste Kohtu 2010. aasta otsust, mille kohaselt Türgi ei olnud korraldanud Hrant Dinki mõrva tulemuslikku uurimist; peab seda kohtuasja Türgi kohtute sõltumatuse ja õigusriigi põhimõtete kehtivuse katsekiviks;

15.

väljendab taas oma muret selle pärast, et ei ole veel piisavalt parandatud kohtumenetluste tõhusust ning eeskirju, mis tagavad õiguse õiglasele ja õigeaegsele kohtulikule arutamisele, sealhulgas õiguse tutvuda menetluse varajases etapis inkrimineerivate tõenditega ja piisavad tagatised kõigile kahtlusalustele; rõhutab taas oma tõsist muret eelvangistuse ülemäära pika aja üle, mis võib praegu ulatuda kümne aastani ja muutuda tegelikult ilma kohtuta karistamiseks; nõuab Türgi Suurelt Rahvuskogult tungivalt asjaomaste seaduste vastavusse viimist Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Nõukogu standarditega ning eelvangistuse maksimumpikkuse ühtlustamist selle keskmise pikkusega Euroopa Liidus; nõuab valitsuselt tungivalt reformide jätkamist ning terrorismivastase seaduse ja Türgi kriminaalseadustiku läbivaatamist; tuletab meelde, et parlamendi ajutine delegatsioon Türgis ajakirjanike üle peetavate protsesside jälgimiseks jätkab arengute jälgimist; tunneb muret noorte, 12 kuni 18 aasta vanuste vangide suure arvu pärast (2 500 inimest);

16.

kutsub Türgi valitsust kohtuasjade jätkuva kuhjumise tõttu panema võimalikult kiiresti tööle piirkondlikud apellatsioonikohtud, mis õiguslikult pidid hakkama toimima 2007. aasta juuniks, ja keskenduma sel otstarbel kohtunike väljaõpetamisele;

17.

toonitab, kui tähtis on iga kodaniku õigus nõuetekohasele kaitsele kohtus, ja tuletab meelde riigi kohustust tagada õiguskaitse kättesaadavus; tuletab ühtlasi meelde, et advokaatidel peaks olema tsiviil- ja kriminaalõiguslik puutumatus seoses kirjalikul või suulisel kaitsmisel heas usus avaldatud seisukohtade või ametialaste esinemistega kohtu, tribunali või muu õigusliku või administratiivvõimu ees; palub Türgil tagada, et advokaadid saaksid täita kõiki oma ametiülesandeid ilma hirmutamise, takistamise, ahistamise ja ebakohase sekkumiseta;

18.

rõhutab, et väidetavate riigipöördekatsete, näiteks „Ergenekoni” ja „Sledgehammeri” juhtumite uurimised peavad näitama Türgi demokraatlike institutsioonide ja kohtusüsteemi nõuetekohast, sõltumatut, erapooletut ja läbipaistvat toimimist ning nende kindlat ja tingimusteta pühendumust põhiõiguste austamisele; on mures väidete pärast, nagu oleks neis kohtuasjus süüdistatavate vastu kasutatud vastuolulisi tõendeid; kutsub komisjoni üles eelnimetatud kohtuasju hoolikalt jälgima ja avaldama tulemused põhjalikumalt oma 2012. aasta eduaruande lisas;

19.

väljendab heameelt selle üle, et ajakirjanikud Ahmet Șik, Nedim Șener, Muhammet Sait Çakir ja Coșkun Musluk vabastati kuni kohtuistungini, mis on oluline samm, et taastada inimõiguste austamine Türgis; rõhutab, et nende vabastamine ei tohi siiski jätta varju tõsiasja, et kümned ajakirjanikud on siiani vangis;

20.

kordab, et on mures tava pärast algatada kriminaalmenetlusi inimõiguslaste, aktivistide ja ajakirjanike vastu, kes pluralistlikus ühiskonnas toimuvate arutelude käigus teatavad inimõiguste rikkumistest või tõstatavad avalikkuse huvides muid küsimusi; rõhutab, et sellised kohtuasjad mõjutavad üldsuse arvamust kohtusüsteemi sõltumatusest ja erapooletusest; peab arvamusavalduste kriminaliseerimist üheks põhitakistuseks inimõiguste täielikule kaitsmisele Türgis ja mõistab hukka sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse ebaproportsionaalsed piirangud;

21.

väljendab muret terrorismivastase seaduse ja Türgi kriminaalseadustiku avarate tõlgendamis- ja rakendamisvõimaluste pärast, eriti juhtudel, kui terroristlikku organisatsiooni kuulumist ei ole tõestatud ja kui tegu või sõnavõttu peetakse ühtivaks terroristliku organisatsiooni eesmärkidega; väljendab muret jätkuvate teadete pärast piinamisest ja väärkohtlemisest politseijaoskondades ja vanglates, politsei ülemäärase jõukasutamise pärast meeleavaldustel ja edu puudumise pärast riigiametnike vastutusele võtmisel väidetavate inimõiguste rikkumiste eest; nõuab tungivalt, et Türgi esmatähtsa küsimusena vaataks läbi terrorismivastase seaduse ning oma rahvusvaheliste inimõigusalaste kohustuste rangeks täitmiseks muudaks oma asjaomaseid seadusi; tunneb heameelt otsuse üle anda kohtunikele ja prokuröridele täienduskoolitust sõna- ja ajakirjandusvabaduse teemal ning Euroopa Inimõiguste Kohtu fundamentaalse rolli teemal; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus koolitaks oma politseinikke piisavalt ja süstemaatiliselt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika küsimustes; rõhutab vajadust rajada tulemuslik politsei tegevuse kohta kaebuste esitamise kord; tunneks heameelt edasiste meetmete üle, mis parandaksid üksikkodanike vahetut pääsu Türgi kohtutesse oma õiguste kaitseks, et vähendada Strasbourgi Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatavate kohtuasjade arvu;

22.

nõuab, et käimasolevaid kohtuprotsesse ajakirjanike vastu tuleb teostada läbipaistval viisil, austades õigusriigi põhimõtteid ja tagades nõuetekohased tingimused, nt tagades toimuvate kuulamiste liigile sobivad asukohad, andes kinnipeetavatele täpsed protokollid ja teatades ajakirjanikele, milles neid süüdistatakse, nõnda tagades, et kohtuprotsessi tingimused ei mõjuta negatiivselt kohtuotsust; on sügavalt mures ajakirjanike kinnipidamistingimuste pärast; kahetseb, et puuduvad täpsed andmed vahistatud ajakirjanike arvu ja nende vastu käimas olevate menetluste arvu kohta; palub Türgi ametivõime teha see teave üldsusele kättesaadavaks;

23.

tuletab meelde, et sõnavabadus ja meediapluralism on Euroopa väärtuste tuum ja et tõeliselt demokraatlik, vaba ja pluralistlik ühiskond vajab tegelikku sõnavabadust; tuletab meelde, et sõnavabadus ei kehti üksnes soodsalt vastu võetava või ohutuks peetava teabe ja ideede kohta, vaid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ka nende kohta, mis riiki või mõnd rahvakihti solvavad, šokeerivad või häirivad; kahetseb asjaolu, et mitmed seadusesätted, näiteks kriminaalseadustiku artiklid 301 ja 318, artikli 220 lõige 6 koostoimes artikli 314 lõikega 2 ning artiklid 285 ja 288, samuti terrorismivastase seaduse artikkel 6 ja artikli 7 lõige 2 piiravad endiselt sõnavabadust; rõhutab äärmiselt pakilist vajadust võtta meetmeid, et tühistada meediale ebaproportsionaalselt suurte trahvide määramist võimaldavad õigusaktid – mille tagajärjeks on mõnel juhul väljaande sulgemine või ajakirjanike või nende toimetajate enesetsensuur –, ja muuta seadust 5651/2007 interneti kohta, mis piirab sõnavabadust ja kodanike õigust teavet saada ning võimaldab veebisaitide keelamist ebaproportsionaalses ulatuses ja pikaks ajaks; kordab seepärast oma varasemaid üleskutseid viia lõpule sõnavabaduse õigusraamistiku läbivaatamine ning viia see koheselt vastavusse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga;

24.

avaldab toetust komisjoni uuele lähenemisviisile seoses kohtusüsteemi ja põhiõigustega ning justiits- ja siseasjadega seotud probleemide lahendamisega läbirääkimisprotsessi varajases etapis selliselt, et avatakse asjaomased peatükid selgete ja üksikasjalike tegevuskavade alusel, ning suletakse sellised peatükid kõige viimases järjekorras ja täiesti veenvate heade tulemuste alusel; on veendunud, et arvestades Türgi kohtusüsteemi jätkuva reformi erakordset tähtsust ja täielikku inimõiguste ja põhivabaduste, eelkõige sõna- ja meediavabaduse austamist, tuleb kasutusele võtta tõhusamad meetmed 23. peatüki (kohtusüsteem ja põhiõigused) läbivaatamise aruande esitamiseks; palub komisjoni vastavalt positiivsele tegevuskavale kaaluda samme, mis soodustaksid 24. peatüki (justiits- ja siseasjad) avamist;

25.

nõuab tungivalt, et Türgi tunnustaks õigust keelduda oma veendumuste tõttu kohustuslikust sõjaväeteenistusest kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusega kohtuasjas Erçep Türgi vastu; võtab murega teadmiseks, et Euroopa Inimõiguste Kohtu 2006. aasta otsust kohtuasjas Ulke Türgi vastu, milles nõutakse selliste õigusaktide jõustamist, mis takistavad oma veendumuste tõttu sõjaväeteenistusest keeldujate korduvat kohtu alla andmist, ei ole täidetud;

26.

on rahul, et on täidetud peaaegu kõik Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide rühma (GRECO) 2005. aasta hindamisaruandes esitatud soovitused; rõhutab, et korruptsioonivastaste õigusaktide ja üldmeetmete valdkonnas tuleb rohkem edu saavutada, ja nõuab korruptsioonivastasesse võitlusse kaasatud institutsioonide suutlikkuse ja sõltumatuse suurendamist; soovitab valitsusel täita ka ülejäänud GRECO soovitused;

27.

nõuab tungivalt nende põhiseaduse sätete täielikku täitmist, mis tagavad õiguse rahumeelsete meeleavalduste korraldamiseks, ja palub siseministeeriumil viia lõpule rahvakogunemiste ja meeleavalduste seaduse läbivaatamine;

28.

tervitab 2011. aasta augustis vastu võetud uut õigusakti, millega muudetakse 2008. aasta veebruari sihtasutuste seadust ja laiendatakse mittemoslemi kogukondade omandiõiguste taastamise kohaldamisala, ning rõhutab vajadust tagada selle täielik rakendamine; tuletab seejuures meelde tungivat vajadust jätkata üliolulist ja põhjalikku reformi mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse valdkonnas, eelkõige võimaldades usukogukondade registreerimist juriidiliste isikutena, kõrvaldades kõik piirangud vaimulike koolitamiselt, ametisse nimetamiselt ja ametijärgluselt, tunnustades aleviitide pühakodasid ning täites Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohased otsused ja kajastades Veneetsia komisjoni arvamusi seadusandliku raamistiku ja vähemuste õiguste täieliku tunnustamise vajaduse kohta; palub Türgi valitsusel tagada, et 397. aastal asutatud Püha Gabrieli kloostrilt ei võetaks tema maid ja et ta oleks tervikuna kaitstud;

29.

tuletab meelde, et haridusel on keskne roll mitmekesise osalusühiskonna ülesehitamisel, mille aluseks on usukogukondade ja -vähemuste austamine; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus pööraks erilist tähelepanu koolide õppematerjalidele, mis peaksid kajastama Türgi ühiskonna etnilist, usulist ja veendumuste mitmekesisust, kaotama diskrimineerimise ja eelarvamused ja soodustama kõigi usukogukondade ja vähemuste täielikku aktsepteerimist, ning rõhutab vajadust erapooletute õppematerjalide järele; tunneb rahulolu haridusministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse komisjoni moodustamise pärast; võtab kergendustundega teatavaks nende üliõpilaste vabastamise, keda oli 18 kuud ebaõiglaselt vangis hoitud pärast seda, kui nad nõudsid vaba haridust;

30.

kordab, et vaja on tugevdada Türgi piirkondade ning linna- ja maapiirkondade vahelist sidusust; rõhutab sellega seoses hariduse erilist rolli ja vajadust tegeleda püsivate suurte piirkondlike erinevustega hariduse kvaliteedis ja õppurite arvus;

31.

palub Türgi valitsust täita oma lubadus saavutada õppurite suur osakaal, tagada, et uus haridusreform kajastaks vajadust hoida lapsi ja eriti maapiirkondade tütarlapsi koolis kohustuslikust miinimummäärast kauem, ning võimaldada lastel sellises vanuses, kus nad juba suudavad teadlikke valikuid teha, ise oma haridustee üle otsustada;

32.

soovitab Türgi valitsusel seada reformipüüdluste üheks prioriteediks sooline võrdõiguslikkus, et võidelda naiste vaesusega, suurendada naiste sotsiaalset kaasatust ja osalemist tööturul; kordab oma ettepanekut jätkata sookvootide kehtestamist, et tagada naiste märkimisväärne esindatus ettevõtluse, avaliku sektori ja valitsemise kõigil tasanditel; tunneb heameelt Türgi valitsuse jõupingutuste üle tütarlaste kooliskäimise suurendamiseks, mille tulemusena on sooline lõhe alghariduses peaaegu kadunud, ja palub Türgi valitsusel võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada soolist lõhet ka keskhariduses; tunneb heameelt ka naiste arvu suurenemise üle Türgi Suures Rahvuskogus pärast 2011. aasta juuni valimisi ja kutsub parteisid üles tugevdama veelgi naiste aktiivset kaasamist ja nende osalemist poliitikas;

33.

kiidab heaks Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni allkirjastamise ja ratifitseerimise Türgi poolt 24. novembril 2011; nõuab tungivalt, et valitsus võtaks omaks nulltolerantsi naistevastase vägivalla suhtes ning tugevdaks igal tasandil ennetusmeetmeid võitluses nn aumõrvade, koduvägivalla, sundabielude ja lapspruutide nähtuse vastu, ning selleks eelkõige: teeks koostööd ja jõuaks üldjoontes üksmeelele naisõiguslaste rühmitustega; muudaks perekonna kaitse seadust nr 4320, et tagada selle laialdane kohaldamisala sõltumata ohvri ja ründaja perekonnaseisust ja nendevaheliste suhete iseloomust ning lisada sellesse tõhusad õiguskaitsevahendid ja kaitsemehhanismid; laseks politseil hoolikalt kontrollida seaduse nr 4320 täitmist; kontrolliks tõhusalt, kuidas omavalitsused täidavad kohustust pakkuda ohustatud naistele ja alaealistele piisavalt varjupaiku; tagaks varjupaikade turvalisuse; palkaks piisavalt abitöötajaid; ning looks varjupaigast lahkunud naiste ja alaealiste jätkutoetussüsteemi, et anda neile asjakohast psühholoogilist, kohtu- ja arstiabi ning muuta nad suuteliseks sotsiaalselt ja majanduslikult ühiskonda integreeruma; tunnustab pere- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi pingutusi varjupaikade arvu suurendamiseks ja nende kvaliteedi parandamiseks ning avaldab tunnustust ministeeriumi otsusele lubada ka eraõiguslikel üksustel avada varjupaiku, pakkudes sellega ohustatud naistele ja alaealistele lisaväljapääsu; tunneb heameelt kohtunike ja prokuröride kõrge nõukogu ringkirjast nr 18, milles nõutakse, et koduvägivalla korral ei oodataks enam kaitsemeetmete rakendamisega kuni kohtumenetluse lõppemiseni; tervitab Türgi valitsuse jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise alase koostöö tõhustamiseks riigiasutuste vahel;

34.

on mures vaeste laste ebaproportsionaalselt suure osakaalu pärast; kutsub Türgit välja töötama põhjalikku strateegiat võitluseks laste vaesuse ja laste tööjõu kasutamise vastu; tunneb heameelt, et ratifitseeriti Euroopa Nõukogu konventsioon laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest; nõuab tungivalt, et Türgi suurendaks jõupingutusi võitluseks lastevastase perevägivalla vastu;

35.

nõuab tungivalt, et valitsus tagaks, et võrdõiguslikkus oleks seadusega tagatud ja tulemuslikult jõustatud, sõltumata soost, soolisest identiteedist, rassilisest või etnilisest päritolust, usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, ning et seda põhimõtet järgiks ka politsei; kutsub Türgi valitsust üles viima Türgi õigusaktid kooskõlla ELi õigustikuga ja võtma vastu seadust, millega luuakse diskrimineerimisvastase võitluse ja võrdõiguslikkuse amet; märgib vajadust võtta edasisi meetmeid homofoobia ja igasuguse seksuaalsest sättumusest või soolisest identiteedist ajendatud diskrimineerimise, ahistamise või vägivalla vastu, eelkõige lisades sellised ajendid diskrimineerimisvastasesse seadusesse; väljendab sügavat muret lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide reeglipärase vastutuselevõtmise pärast väärteoseaduse ja „amoraalset käitumist” sätestavate õigusnormide alusel; kordab oma üleskutset Türgi valitsusele anda Türgi relvajõududele korraldus lõpetada homoseksuaalsuse liigitamine nn psühhoseksuaalseks haiguseks;

36.

kutsub Türgit üles ilmutama visadust ja hoogustama jõupingutusi kurdi probleemile poliitilise lahenduse leidmise suunas ja palub kõigil poliitilistel jõududel töötada käsikäes süvendatud poliitilise dialoogi saavutamise ning kurdi päritolu kodanike jätkuva poliitilise, kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku kaasamise ja osalemise nimel, et tagada õigus sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabadusele; arvab seejuures, et keskne tähtsus on õigusel saada emakeelset haridust; kutsub Türgi valitsust üles rohkem pingutama riigi kaguosa sotsiaalmajandusliku arengu edendamiseks; on seisukohal, et põhiseaduse reform loob väga kasuliku raamistiku demokraatliku avanemise soodustamiseks; tuletab meelde, et poliitilise lahenduse aluseks saab olla vaid avatud ja tõeliselt demokraatlik kurdi probleemi arutelu, ning väljendab muret kurdi küsimust käsitlevate kirjanike ja ajakirjanike vastu algatatud arvukate kohtuasjade pärast ja selle pärast, et seoses nn KCK (Koma Civakên Kurdistan - Kurdistani kogukondade liit) kohtuprotsessi ja muude politseioperatsioonidega on vahistatud mitmeid kurdi poliitikuid, kohalikel valimistel valitud linnapeasid ja volikogude liikmeid, juriste, meeleavaldajaid inimõiguste kaitsjaid; kutsub Türgi valitsust üles looma rahumeelset alust kurdi päritolu poliitikutele vaba ja pluralistliku debati võimaldamiseks; toonitab, et tähtis on edendada kurdi probleemi käsitlemist demokraatlikes institutsioonides, eriti Türgi Suures Rahvuskogus;

37.

mõistab karmilt hukka hiljutised rünnakud Türgi ajalehtede toimetustele Euroopas ja nõuab, et neid rünnakuid uuritaks koordineeritult;

38.

väljendab heameelt Türgi valitsuse hiljutise deklaratsiooni üle avada Gökçeada (Imbrose) saarel Kreeka vähemuse kool, mis on positiivne samm Türgi Gökçeada (Imbrose) ja Bozcaada (Tenedose) saarte kahekultuurilisuse säilitamisel kooskõlas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooniga 1625 (2008), ning ootab selle deklaratsiooni kiiret elluviimist; märgib siiski, et Kreeka vähemuse probleemide lahendamiseks, eriti seoses omandiõigusega, on vaja täiendavaid samme;

39.

rõhutab pakilist vajadust viia töötajate ja ametiühingute õigusi reguleeriv õiguslik raamistik kooskõlla ELi standardite, Euroopa Nõukogu õigusaktide ja ILO konventsioonidega ning rakendada seda täiel määral praktikas, sest kõigi takistuste kõrvaldamine nende õiguste täieliku kasutamise teelt tagab selle, et praeguse jõulise majanduseduga kaasneb majanduskasvu loodava jõukuse laialdasem jaotumine Türgi ühiskonnas, mis omakorda suurendab kasvupotentsiaali; õhutab seetõttu kõiki majandus- ja sotsiaalnõukogu osapooli tugevdama oma osalust ja koostööd, et jõuda 19. peatüki „Sotsiaalpoliitika ja tööhõive” avamiseks vajalike näitajateni;

40.

väljendab muret tava pärast alustada kriminaalmenetlusi ametiühingutegelaste vastu (eriti haridusvaldkonnas), kes püüavad aktiivselt parandada töö-, haridus- ja elamistingimusi ning kes töötajate ja kogu üldsuse huvides ja pluralistliku ühiskonna loomisele kaasa aidates annavad teada inimõiguste rikkumistest;

41.

kutsub Türgi valitsust üles toetama tarbijaorganisatsioonide aktiivset ja täielikku kaasamist tarbijakaitse valdkonna seadusloome ja poliitika alastesse konsultatsioonidesse ning võtma kõik vajalikud meetmed tarbijakaitseliikumise toetamiseks ja tugevdamiseks; soovitab tarbijaorganisatsioonidel parema esindatuse saavutamiseks oma jõud ühendada;

42.

tunneb heameelt Türgi energiaturu mitmekesistamise üle, kuid julgustab samas Türgi valitsust korralikult uurima käimasolevate tuumajaamaprojektidega, näiteks Akkuyu projektiga seotud riske ja vastutust; sellega seoses rõhutab vajadust kaitsta täielikus kooskõlas Euroopa standarditega loodus-, kultuuri- ja arheoloogilist pärandit;

43.

toetab kindlalt praegu ÜRO peasekretäri egiidi all toimuvaid läbirääkimisi Küprose taasühendamise üle; rõhutab, et Küprose küsimusele tuleb nüüd kiiresti leida õiglane ja elujõuline lahendus, ning kutsub Türgit ja kõiki asjaomaseid osapooli töötama intensiivselt ja head tahet ilmutades kõikehõlmava kokkuleppe saavutamise nimel; kutsub Türgi valitsust üles alustama vägede väljaviimist Küproselt ja andma Famagusta üle ÜRO-le kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 550(1984); kutsub samas Küprose Vabariiki üles avama ELi tollijärelevalve all Famagusta sadama, et toetada taasühendamisläbirääkimiste edukaks lõpuleviimiseks vajalikku positiivset õhkkonda ja võimaldada Küprose türklastel kaubelda vahetult ning kõigile vastuvõetaval ja seaduslikul moel;

44.

ergutab Türgit intensiivsemalt toetama Küprosel kadunud isikutega tegelevat komisjoni;

45.

kutsub Türgit üles loobuma Türgi kodanike uutest asundustest Küprosel, sest see muudaks veelgi demograafilist tasakaalu ning vähendaks saarel elavate türgi kodanike lojaalsust tulevasele ühisele ja ühisel minevikul rajanevale riigile;

46.

avaldab kahetsust Türgi avalduse pärast, et ta külmutab 2012. aasta teisel poolel suhted Euroopa Liidu eesistujariigiga, kui selleks ajaks ei ole Küprose küsimust lahendatud; tuletab meelde, et Euroopa Liidu aluspõhimõteteks on kõigi liikmesriikide siiras koostöö ja vastastikune solidaarsus ning et kandidaatriigina peab Türgi kohustuma hoidma rahumeelseid suhteid Euroopa Liidu ja kõigi selle liikmesriikidega; tuletab lisaks meelde, et Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine on sätestatud Euroopa Liidu lepingus;

47.

kutsub Türgit üles ELi ja NATO vahelise poliitilise dialoogi võimaldamiseks tühistama vetot ELi ja NATO koostöölt, millesse kaasatakse Küpros, ning järgnevalt kutsub Küprose Vabariiki tühistama vetot Türgi osalemisele Euroopa Kaitseagentuuri tegevuses;

48.

võtab teadmiseks Türgi ja Kreeka kestvad süvendatud pingutused omavaheliste suhete parandamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et Türgi Suure Rahvuskogu väljakuulutatud casus belli ähvardust Kreeka vastu ei ole siiani tühistatud, ning on veendunud, et kahe riigi vaheliste suhete paranemine peaks tooma kaasa selle ähvarduse tühistamise; nõuab tungivalt, et Türgi valitsus lõpetaks jätkuvad Kreeka õhuruumi rikkumised ja Türgi sõjalennukite lennud Kreeka saarte kohal;

49.

rõhutab, et ÜRO mereõiguse konventsioon, millele on alla kirjutanud EL, 27 liikmesriiki ja kõik teised kandidaatriigid, on ELi õigustiku osa; kutsub seetõttu Türgi valitsust üles konventsiooni edasiste viivitusteta allkirjastama ja ratifitseerima; tuletab meelde, et vastavalt ÜRO mereõiguse konventsioonile on Küprose Vabariigi majandusvöönd täielikult õiguspärane;

50.

nõuab tungivalt, et Türgi ja Armeenia omavaheliste suhete normaliseerimiseks ratifitseeriksid eeltingimusi seadmata protokollid ja avaksid oma ühispiiri;

51.

on seisukohal, et Türgi on ELi jaoks strateegiliselt tähtsas Musta mere piirkonnas ELi oluline partner; kutsub Türgit üles toetama ELi poliitikat ja programme selles piirkonnas ning aitama aktiivselt kaasa nende elluviimisele;

52.

mõistab hukka Türgi keeldumise täita oma kohustust rakendada täielikult ja mittediskrimineerivalt Euroopa Ühenduse ja Türgi vahelise assotsieerimislepingu lisaprotokolli kõigi liikmesriikide suhtes; tuletab meelde, et see keeldumine mõjutab jätkuvalt ja märkimisväärselt läbirääkimiste kulgu, ning kutsub Türgi valitsust üles protokolli täielikult ja viivitamata rakendama;

53.

rõhutab, et ELi ja Türgi tolliliit on võimaldanud Türgil jõuda kaupade vaba liikumise valdkonnas kõrge vastavuse tasemeni ning suurendab jätkuvalt ELi ja Türgi kahepoolset kaubandust, mis moodustas 2010. aastal kokku 103 miljardit eurot; märgib siiski, et Türgi ei rakenda tolliliitu täielikult ja säilitab õigusakte, mis rikuvad Türgi kohustusi kõrvaldada tehnilised kaubandustõkked, nagu impordilitsentsid, piirangud kaupade impordile kolmandatest riikidest, mis on ELis vabas ringluses, riigiabi, intellektuaalse omandi õiguste jõustamine, uute farmaatsiatoodete registreerimise nõuded ja diskrimineeriv maksustamine;

54.

mõistab veel kord kindlalt ja karmilt hukka ELi koostatavasse terroriorganisatsioonide nimekirja kantud Kurdistani Töölispartei (PKK) jätkuvad terroristlikud vägivallateod ning väljendab oma täielikku solidaarsust Türgiga; kutsub liikmesriike üles tihendama Türgiga tehtavat koostööd terrorismivastase võitluse ja terrorismi rahastamise allikaks oleva organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse alal, tehes samas tihedat koostööd ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori ja Europoliga ning austades inimõigusi, põhivabadusi ja rahvusvahelist õigust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama asjakohase informatiivse dialoogi pidamist ja teabevahetust Türgiga riigi esitatavate väljaandmistaotluste kohta, mida ei saa õiguslikel või menetluslikel põhjustel rahuldada;

55.

peab kahetsusväärseks, et Türgi Suurele Rahvuskogule ei ole veel esitatud õigusakte, mis käsitlevad pagulaste ja varjupaigataotlejate õigusi; väljendab muret jätkuvate teadete pärast, mis puudutavad inimesi, kes saadetakse pärast meelevaldset varjupaigamenetlusele juurdepääsu keelamist tagasi riikidesse, kus neid ohustab piinamine või muu inimõiguste rikkumine;

56.

väljendab heameelt edu üle, mida Türgi on saavutanud taastuvenergia valdkonnas, ning toetab edasisi jõupingutusi taastuvate energiaallikate kasutamise suurendamiseks kõigis sektorites; toonitab Türgi taastuvenergia potentsiaali, olulisi päikese-, tuule- ja geotermilise energia ressursse ning ELi potentsiaali importida Türgist taastuvelektrit kõrgepinge alalisvoolu kaugülekandeliinide kaudu, mis aitaks kaasa mitte ainult ELi energiajulgeolekule, vaid ka ELi taastuvenergia eesmärkidele;

57.

tuletab meelde, et Türgil on Kaukaasia ja Kaspia mere nafta- ja gaasivarude transiidil ELi energiakoridoris keskne osa ning et Türgi asub Iraagi strateegilises läheduses ja tema toornafta turg on arenguteel; rõhutab kavandatava Nabucco torujuhtme ja muude gaasijuhtmete, sealhulgas ITGI (Türgi-Kreeka-Itaalia ühendusjuhe) gaasitransiidikoridori strateegilist rolli Euroopa Liidu energiajulgeolekus; on arvamusel, et võttes arvesse Türgi strateegilist rolli ja potentsiaali muu hulgas ELi investeeringute ja ELiga tehtava edasise koostöö osas, tuleks hakata kaaluma vajadust alustada läbirääkimisi energeetikapeatüki (15. peatükk) üle;

58.

rõhutab, et Türgil on nii poliitiliselt kui ka geograafiliselt strateegiline koht Euroopa Liidu välis- ja naabruspoliitikas; rõhutab, et Türgi on oluline piirkondlik osaleja Lähis-Ida, Lääne-Balkani riikide, Afganistani ja Pakistani, Lõuna-Kaukaasia riikide ja Aafrika Sarve riikide jaoks ning inspiratsiooniallikas araabia riikide demokraatiale üleminekul olulistes poliitikavaldkondades, mis hõlmavad poliitilisi ja majandusreforme ning institutsioonide ülesehitamist; väljendab toetust Türgi jõupingutustele, mille eesmärk on aidata kaasa kõrgetasemelise dialoogi ja koostöö edendamisele Afganistani ja Pakistani vahel, ning väljendab heameelt Afganistani ja selle naabrite piirkondliku koostöö tugevdamiseks algatatud Istanbuli protsessi üle; toetab Türgi kindlat seisukohta ja pühendumust Süüria demokraatlike jõudude osas ning tuletab meelde Türgi olulist rolli Süüria põgenike kaitsel; palub komisjonil, liikmesriikidel ja rahvusvahelisel üldsusel toetada Türgi püüdeid tulla toime Süüria kriisi paisuva humanitaarmõõtmega; kutsub ELi ja Türgit üles tõhustama käimasolevat poliitilist dialoogi ühistes huvides olevate välispoliitiliste valikute ja eesmärkide teemal; ergutab Türgit töötama välja oma välispoliitika ELiga peetava dialoogi ja tehtava koostöö raamistikus ning viima oma välispoliitika järkjärgult kooskõlla ELi omaga, et luua väärtuslikku sünergiat ja suurendada positiivse mõju võimalusi;

59.

tuletab meelde, kui oluline on Türgi ja ELi tihe kooskõlastamine ja koostöö Iraanis tuumarelvade leviku tõkestamise nimel, ning on seisukohal, et Türgi saab täita olulist ja konstruktiivset rolli, hõlbustades ja edendades viivitamata Iraaniga lahenduse üle peetavat dialoogi ning kindlustades täieliku toetuse Iraani-vastastele sanktsioonidele;

60.

tuletab meelde Türgi soovi innustada lõunanaabruses üleminekut demokraatiale ja sotsiaal-majanduslike reformide läbiviimist ning olla selles abiks; märgib, et Türgi institutsioonide ja vabaühenduste osalemine naabruspoliitika vahendites looks ainulaadse sünergia mõju, eelkõige sellistes valdkondades nagu institutsioonide ülesehitamine ning sotsiaalmajanduslik ja kodanikuühiskonna areng; leiab, et praktilist koostööd peaks täiendama struktureeritud dialoog ELi ja Türgi vahel, et kooskõlastada mõlema naabruspoliitikat;

61.

tervitab ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivse protokolli ratifitseerimist Türgi poolt 27. septembril 2011 ning kutsub Türgit üles rakendama selle nõudeid kiiresti siseriiklikes õigusaktides; nõuab tungivalt siseriikliku rakendusmehhanismi viivitamatut vastuvõtmist; palub Türgil anda rahvusvahelistele vaatlejatele juurdepääs oma vanglatele;

62.

kutsub taas Türgi valitsust üles allkirjastama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuuti ja esitama selle ratifitseerimiseks, mis suurendaks veelgi Türgi panust globaalsesse mitmepoolsesse süsteemi ja osalust selles;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Nõukogu peasekretärile, Euroopa Inimõiguste Kohtu presidendile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Türgi Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/49

—

võttes arvesse 29. märtsi 2010. aasta stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Montenegro Vabariigi vahel (1),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. juuni 2003. aasta järeldusi ja lisa pealkirjaga „Thessaloniki arengukava Lääne-Balkani riikidele: ettevalmistused Euroopaga integreerumiseks”,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 9. detsembri 2011. aasta otsust Montenegro edusammude kohta ühinemisprotsessis (2),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. detsembri 2010. aasta otsust anda Montenegrole Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus (3),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 12. oktoobri 2011. aasta töödokumenti Montenegro 2011. aasta eduaruande kohta (SEK(2011)1204),

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2011. ja 2012. aastal” (KOM(2011)0666),

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Komisjoni arvamus Montenegro Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduse kohta” (KOM(2010)0670),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Montenegro parlamentaarse stabiliseerimis- ja assotsieerimiskomitee 3. ja 4. oktoobril 2011. aastal toimunud kolmandal kohtumisel vastu võetud deklaratsiooni ja soovitusi,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et liikmesriikide eesmärk on avada ühinemisläbirääkimised Montenegroga 2012. aasta juunis ning Euroopa Ülemkogu on palunud komisjonil esitada raamistiku läbirääkimisteks Montenegroga;

B.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu on teinud nõukogule ülesandeks hinnata Montenegro edusamme komisjoni aruande põhjal;

C.

arvestades, et Montenegros on ELi küsimuses jätkuvalt tugev poliitiline konsensus ning eesmärk teha edusamme ELi ja NATOga ühinemiseks on Montenegro välispoliitika nurgakivi; arvestades, et reformipüüdlused nõuavad suurt poliitilist tahet ja otsustavat soovi toime tulla ühinemisläbirääkimistel esile kerkivate probleemidega;

D.

arvestades, et Montenegro on teinud olulisi edusamme komisjoni poolt 2010. aastal kindlaks määratud seitsme põhiprioriteedi osas, eelkõige tõhustanud parlamendi tööd ja valimissüsteemi, muutnud avaliku halduse professionaalsemaks, suurendanud kohtusüsteemi sõltumatust, edusamme on tehtud võitluses korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega ning meediavabaduse tagamisel ja kodanikuühiskonnaga koostöö tihendamisel;

E.

arvestades, et Montenegro majandus on ilmutanud teatavaid taastumise märke, seejuures on inflatsioon madal, välismaiste otseinvesteeringute sissevool märkimisväärne ja töötuse määr veidi vähenenud; arvestades, et Montenegro on rakendanud ELiga sõlmitud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu kaubandussätted;

F.

arvestades, et Montenegro peab reformide valdkonnas rohkem pingutama, et tõhusalt rakendada valitsuse põhiprioriteetide tegevuskava ning kiirendada majanduskriisist taastumist, tagades seejuures nõuetekohase kontrolli riiklike kulutuste ja välisvõla üle, mis 2011. aasta andmete kohaselt on eelmise aastaga võrreldes kasvanud; ning arvestades, et Montenegro peab samas säilitama eelarve stabiilsuse ning suurendama ja tugevdama ka institutsionaalset ja haldussuutlikkust, mis on vajalik ELi liikmesusest tulenevate kohustuste täitmiseks tulevikus;

1.

väljendab heameelt Euroopa Ülemkogu otsuse üle seada eesmärgiks Montenegroga ühinemisläbirääkimiste alustamine 2012. aasta juunis; kutsub ELi liikmesriike üles mitte lükkama alusetult ja põhjendamatult edasi läbirääkimiste alustamist, kuna Montenegro on nõutavate tingimuste täitmisel praeguseks olulisi edusamme teinud;

2.

rõhutab vajadust saata positiivne signaal Montenegrole ja teistele riikidele, kes teevad suuri pingutusi liikmesuse kriteeriumide täitmiseks; usub kindlalt, et praeguseid ja võimalikke uusi kandidaatriike tuleks hinnata üksnes nende endi tulemuste ja nõutavate kriteeriumide täitmisel saavutatud edu põhjal ning nende ühinemisprotsessi ei tohiks mingil juhul siduda naaberriikide või teiste kandidaatriikide saavutustega, et mitte seada ohtu laienemisprotsessi usaldusväärsust;

3.

võtab rahuloluga teadmiseks, et ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) toimib Montenegros hästi; innustab nii Montenegro valitsust kui ka komisjoni lihtsustama IPA rahastamise haldusmenetlust, et muuta see väiksematele ja valitsusvälistele organisatsioonidele, ametiühingutele ja muudele abisaajatele kättesaadavamaks;

4.

avaldab Montenegrole kiitust suure osa liikmesuse kriteeriumide täitmise ning põhiprioriteetide vallas rahuldavate üldtulemuste saavutamise eest;

5.

rõhutab, kui vajalik ja oluline on jätkata reformide elluviimisel ulatuslikke ja kvalitatiivseid pingutusi, pöörates erilist tähelepanu õigusriigi ja põhiõiguste valdkonnale; rõhutab, et selliste jõupingutuste kõige tähtsamat eesmärki tuleb näha korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastastes meetmetes, mis jäävad väga olulisele kohale Montenegro kogu ühinemisprotsessi käigus; kutsub Montenegro ametivõime üles jätkama stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingust tulenevate kohustuste sujuvat täitmist; on arvamusel, et ELi institutsioonidel on võimalik kõige paremini jälgida ja hõlbustada kohtusüsteemi reformi, kui ühinemisläbirääkimiste 23. peatükk on avatud;

6.

väljendab heameelt komisjoni ühinemisläbirääkimiste uue strateegia üle, mille kohaselt avatakse läbirääkimiste alguses 23. ja 24. peatükk, ning loodab, et need kaks peatükki avatakse võimalikult peagi, et veelgi kiirendada kohtusüsteemi reforme Montenegros;

7.

tuletab meelde, et EL on rajatud sellistele väärtustele nagu sallivus ja kõigi ühiskonnaliikmete võrdsed õigused; ergutab Montenegrot jätkama konstruktiivset dialoogi poliitiliste jõududega, et säilitada paljurahvuselises riigis ühtekuuluvus, ületada olemasolevad kultuurilised ja rahvuslikud lõhed ning vältida diskrimineerimist;

8.

väljendab heameelt riigi parlamendi töö parandamiseks võetud seadusandlike meetmete üle; soovitab sellegipoolest teha täiendavaid pingutusi, et muuta seadusandlus läbipaistvamaks, parandada tuleks üldsuse osalemist uute õigusaktide väljatöötamisel, selleks tuleks kodanikuühiskonnaga veelgi tihedamalt konsulteerida, suurendada tuleks parlamendi haldussuutlikkust, et parandada parlamendi töö tõhusust nii õigusaktide väljatöötamisel kui ka täidesaatva võimu üle poliitilise ja demokraatliku järelevalve teostamisel, sagedamini ja tõhusamalt tuleks kasutada nõuandvat või kontrollivat eesmärki täitvate kuulamiste võimalust ning süstemaatiliselt tuleks võtta järelmeetmeid seoses valitsusele suunatud parlamendi küsimuste ja taotlustega; täpsemalt öeldes soovitab, et asjaomase komisjoni ülesandeid ja volitusi suurendataks, nii et parlamendil oleks piisav ja tõhus järelevalve Euroopaga integreerumise protsessi üle;

9.

väljendab heameelt kohalikke ja parlamendivalimisi käsitleva seaduse muudatuste vastuvõtmise üle, mis oli seitsme põhiprioriteedi üks veel täitmata tingimusi; kutsub sellegipoolest Montenegro ametivõime üles täiendama selliseid seadusandlikke saavutusi uute meetmetega soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks, kuna see ei ole praktikas veel tagatud;

10.

rõhutab probleemi, et naised on jätkuvalt tõsiselt alaesindatud parlamendis, juhtivatel riiklikel ametikohtadel ning otsuste tegemisega seotud ametikohtadel avalikus ja erasektoris; tunneb seetõttu heameelt uute eeskirjade üle, mille kohaselt peab kandidaatide nimekirjas olema vähemalt 30 % naissoost kandidaate, kuid on sellega seoses mures, et tegelikkuses ei ole sooline võrdõiguslikkus tagatud; peab murettekitavaks ka asjaolu, et laialdaselt rikutakse naiste tööõigusi, sealhulgas õigust saada võrdset palka; innustab Montenegro ametivõime tõhustama tööd soolise võrdõiguslikkuse poliitika peavoolustamiseks ning kehtestama võrdse palga põhimõtte;

11.

avaldab kiitust haridusseaduse muudatusettepanekute vastuvõtmise eest, mis lõpetab pikka aega kestnud poliitilise diskussiooni serbia keele staatuse üle Montenegro haridussüsteemis; on arvamusel, et see positiivne kompromiss annab selgelt tunnistust kõikide poliitiliste jõudude ulatuslikust konsensusest, mis puudutab riigi ühtekuuluvuse küsimust, aga ka selle paljurahvuselist ja mitmeusulist olemust;

12.

on arvamusel, et uus avaliku halduse reformi strateegia aastateks 2011–2016 on positiivne samm selles suunas, et võtta kasutusele Euroopas käibivad töölevõtmise ja edutamise standardid ning meetmed riigi haldusaparaadi tõhususe tõstmiseks; nõuab tungivalt, et Montenegro valitsus tegeleks haldussüsteemi praeguste peamiste kitsaskohtadega otsuste tegemise ja valitsuse töö korraldamise, sealhulgas võimu delegeerimise ja detsentraliseerimise valdkonnas, et luua tõhusalt ja erapooletult töötav depolitiseeritud ja professionaalne avalik teenistus; kutsub ametivõime üles seadma prioriteediks hea valitsemistava, toetama õigus- ja halduskultuuri järkjärgulist kujunemist ning tegelema ülekoormatud haldusstruktuuride probleemiga;

13.

märgib edusamme kohtusüsteemi reformimisel, sealhulgas on vähendatud pooleliolevate kohtuasjade hulka, on võetud meetmeid kohtunike ja prokuröride sõltumatuse, vastutuse, erapooletuse ja töö tulemuslikkuse suurendamiseks, mis on üks olulisemaid prioriteete, ning justiitsnõukogu on süstemaatilisemalt kohaldanud distsiplinaarmenetlusi kahtlusaluste kohtunike ja prokuröride suhtes; kutsub Montenegro parlamenti üles võtma vastu põhiseaduslikud sätted, mis tugevdaksid kohtusüsteemi õiguslikku sõltumatust ja vastutust ning suurendaksid justiitsnõukogu kohtulikku sõltumatust ja ametialast autonoomiat; rõhutab vajadust kontrollida tõhusamalt korruptsiooni ja huvide konflikti käsitlevate eeskirjade täitmist; kutsub üles lihtsustama kohtusüsteemi, et muuta kohtute töö tõhusamaks, kuna Montenegro on endiselt üks neist Euroopa riikidest, kus ühe elaniku kohta on kõige rohkem esimese astme kohtu töötajaid, kohtunikke, prokuröre ja haldusametnikke;

14.

kutsub Montenegro ametivõime üles pöörama suuremat tähelepanu kohtunike ja prokuröride valikule, nende finantsilisele sõltumatusele ning distsiplinaareeskirjade rangemale kohaldamisele kohtunike ja prokuröride suhtes, kes on neid eeskirju rikkunud; lisaks kutsub ametivõime üles suurendama kohtusüsteemi läbipaistvust; kordab oma üleskutset tagada usaldusväärne kohtusüsteem ja avalikkuse usaldus; nõuab, et kohtusüsteemi eelarves eraldatakse piisavalt vahendeid infrastruktuuri, varustuse ja koolituse tarvis, et parandada kohtusüsteemi tõhusust; peab oluliseks kehtestada kohtuametnike koolituse jaoks ühised kriteeriumid, millest peaks kinni pidama kohtuametnike koolituskeskus;

15.

väljendab heameelt jätkuvate edusammude üle korruptsioonivastaste õigusaktide vastuvõtmisel, nimetada tuleks eelkõige uut riigihankeseadust, parteide rahastamise seadust ja huvide konflikti käsitleva seaduse muutmist; märgib siiski, et uus riigihankeseadus on eelmisest palju piiravam ja võib seetõttu vähendada korruptsioonist teatamist; tunneb muret parteide esindajate olulise rolli üle huvide konfliktide ennetamise komisjonis, mis vastutab huvide konflikti käsitleva seaduse uute muudatuste rakendamise eest; on seisukohal, et praegune seaduseelnõu teabele vaba juurdepääsu kohta võib piirata juurdepääsu teabele ning sel juhul vähendada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja meedia võimet avalikustada korruptsioonijuhtumeid; täheldab, et korruptsioon on paljudes valdkondades endiselt laialt levinud ja jätkuvalt eriline mureküsimus ning võib ka riigi rahandusele olulisi kulutusi põhjustada;

16.

innustab valitsust järjekindlalt rakendama korruptsioonivastaseid õigusakte ning seadusi parteide ja valimiskampaaniate rahastamise kohta; kutsub pädevaid õiguskaitseorganeid üles võitlema laiaulatuslikult korruptsiooniga ning lõpetama rohkem korruptsioonijuhtumeid, sealhulgas kõrgetasemelisi korruptsioonijuhtumeid, süüdimõistva kohtuotsusega; kutsub Montenegro ametivõime üles võtma kasutusele täpsemad mehhanismid korruptsioonivastaste algatuste ja projektide usaldusväärseks rakendamiseks ja nende järelevalveks ning tõhustama ametiasutuste vahelist koostööd ja teabevahetust, eelkõige politsei ja prokuröride vahel; ergutab Montenegro parlamenti tugevdama järelevalvet korruptsioonivastase võitluse eest vastutavate ametiasutuste üle; kutsub ametivõime üles heitma rohkem valgust väidetavatele korruptsioonijuhtumitele, eriti seoses erastamisega; palub komisjonil hinnata ELi eraldatud vahendite mõju ja tulemusi kohtusüsteemi reformimisel ja korruptsioonivastases võitluses;

17.

rõhutab vajadust intensiivistada võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu, eelkõige tuleks suurendada politsei ja prokuratuuri haldus- ja uurimisalast suutlikkust, et parandada nende tõhusust; peab vajalikuks suurendada pingutusi kriminaaljälituse teabe tõhusaks töötlemiseks ning rahvusvahelise ja piirkondliku koostöö süvendamiseks, et võidelda organiseeritud kuritegevuse, eelkõige rahapesu ja salakaubaveoga;

18.

tõdeb, et seadusandluses on toimunud muutusi paremuse poole, et tagada sõnavabadus meedias, ent täheldab siiski ajakirjanike vastu suunatud väidetavaid hirmutamis- ja vägivallajuhtumeid ning teateid meediavabaduse piiramise kohta; peab murettekitavaks asjaolu, et kohtutes on kuhjunud meedia ja ajakirjanike vastu esitatud laimusüüdistused;

19.

kutsub Montenegro ametivõime üles põhjalikult uurima ajakirjanike vastu suunatud füüsilise vägivalla ja hirmutamise juhtumeid ning näitama üles otsustavat tahet selleks, et meedia oleks vaba poliitilisest sekkumisest; nõuab, et ametivõimud tõsiselt uuriksid ajakirjanike mõrva- ja ründamisjuhtumid, samuti ajalehele Vijesti kuulunud sõidukite süütamist ja esitaksid hagi kohtusse ning võtaksid vastutusele isikud, kes on süüdi Vijesti TV võttegrupi ründamises 2011. aasta novembris Humcis Nikšići lähedal; kutsub ametivõime üles tagama reguleerivate asutuste sõltumatus ning looma kõik vajalikud tingimused, et tööle saaks hakata ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, mis põhineb parimatel Euroopa normidel; kutsub Montenegro valitsust üles esitama ettepaneku teabevabadust käsitlevate kehtivate õigusaktide muutmiseks sel moel, et see ei piiraks teabe kättesaadavust ega vähendaks läbipaistvust; kutsub ajakirjanikke üles täitma kutse-eetika eeskirju ja norme, mis käsitlevad inimeste eraelu ja väärikuse austamist meedias;

20.

väljendab heameelt selle üle, et valitsus on suutnud parandada koostööd valitsusväliste organisatsioonidega, ning nõuab poliitika kujundamisel ja seaduste väljatöötamisel pidevat konsulteerimist kodanikuühiskonnaga; peab positiivseks seda, et riigiasutused on määranud kontaktisikud valitsusväliste organisatsioonidega suhtlemiseks ning et paljud riigiasutused on kehtestanud kriteeriumid ja korra, mille alusel valida kodanikuühiskonna esindajaid valitsuse loodud töörühmadesse; toonitab siiski, et tähtis on tõhustada ka dialoogi ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes esindavad kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi ja tegelevad soolise võrdõiguslikkuse küsimustega;

21.

kiidab üldiselt head seisu rahvustevahelistes suhetes, sealhulgas selliste tundlike küsimuste käsitlemist nagu rahvuse ja keele kohta andmete esitamine rahvaloenduse käigus; võtab rahuloluga teadmiseks, et üldiselt on kehtestatud diskrimineerimisevastase poliitika ja vähemuste kaitse õigusraamistik, samuti on peaministril nõunik inimõiguste ja diskrimineerimise eest kaitsmise küsimustes; rõhutab, et on vaja jätkata tööd selle raamistiku rakendamiseks; kutsub Montenegro ametivõime üles võtma lisameetmeid, et tagada vähemuste parem esindatus avalik-õiguslikes asutustes riigi ja kohalikul tasandil, sest vähemustesse kuuluvad inimesed on avalik-õiguslikes asutustes endiselt alaesindatud; kutsub ametivõime üles võitlema roma, aškali ja egiptlaste kogukondade diskrimineerimisega ning parandama nende elutingimusi ja juurdepääsu sotsiaalkindlustusele, tervishoiule, haridusele, eluasemele ja tööturuteenustele; lisaks nõuab tungivalt, et valitsus ja kohalikud omavalitsused ühineksid romade kaasamist käsitlevate riiklike strateegiate Euroopa raamistikuga, milleks tuleks pärast seda, kui on lõppenud aastateks 2008-2012 ette nähtud strateegia, käivitada ja esitada riiklik kümneaastane kaasamisstrateegia, et parandada roma, aškali ja egiptlaste kogukondade seisundit;

22.

mainib tunnustavalt, et hiljuti võeti vastu diskrimineerimisevastane seadus, milles on sõnaselgelt nimetatud seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti, ning nõuab kehtiva diskrimineerimisvastase õigusraamistiku nõuetekohast rakendamist; kutsub Montenegro ametivõime üles tugevdama meetmeid, et rakendada riigi õiguslik ja institutsionaalne raamistik LGBT õiguste kohta; ergutab ametivõime võtma meetmeid, mille eesmärk on ära hoida LGBT organisatsioonide ja isikute hirmutamist, ning tegema kõik endast oleneva, et vältida rünnakuid LGBT kogukonna vastu;

23.

rõhutab, et Montenegro on ratifitseerinud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kaheksa peamist tööõiguse konventsiooni ja muudetud Euroopa sotsiaalharta; rõhutab, et ehkki tööseadustikus on sätestatud põhilised töötajate ja ametiühingute õigused, esineb endiselt piiranguid; ergutab Montenegrot töö- ja ametiühinguõigusi veelgi tugevdama; juhib tähelepanu sotsiaaldialoogi tähtsale rollile ja innustab Montenegro valitsust tegutsema sotsiaalnõukogus ambitsioonikamalt ning seda veelgi tugevdama; rõhutab sotsiaalnõukogu läbipaistvuse ja tõhususe suurendamise tähtsust;

24.

rõhutab, et kõik parteid, olenemata kogukonnast, keda nad esindavad, peaksid püüdma säilitada konstruktiivset ja küpset poliitilist kliimat ning hoiduma kolmandatest riikidest lähtuvate poliitiliste juhiste järgimisest;

25.

innustab Montenegrot tugevdama puuetega inimeste õigusi käsitlevat õigusraamistikku ning parandama nende juurdepääsu tööhõivele, kaasa arvatud avalik-õiguslikes asutustes; kutsub ametivõime üles kohandama avalikke kohti puuetega inimeste vajadustele ning korraldama teadlikkuse tõstmise kampaaniaid puuetega inimeste sotsiaalseks kaasamiseks;

26.

juhib tähelepanu sellele, et Montenegros on praegu ligikaudu 15 000 pagulast, riigisisesest põgenikku ning Horvaatiast, Bosniast ja Hertsegoviinast ning Kosovost pärit põgenikku; kutsub Montenegro valitsust üles leidma sellele küsimusele püsiva ja kestva lahenduse, selleks peaks valitsus täielikult rakendama asjakohase strateegia ja võtma meetmeid põgenikele õigusliku staatuse andmiseks; on seisukohal, et oluline on nende inimeste tagasipöördumine oma päritoluriiki, vaja on eemaldada senised takistused piirkonna riikide vahel ja hõlbustada tagasipöördumist; märgib siinkohal rahuloluga Montenegro aktiivset rolli piirkondlikus programmis „Belgradi algatus” ja vastuvõetud tegevuskava, mille eesmärk on rakendada strateegia püsiva lahenduse leidmiseks põgenike ja riigisiseste põgenike küsimusele Montenegros;

27.

tunnustab Montenegrot selle eest, et on suudetud hoida riigi makromajanduslikku stabiilsust, kuid samas võtab teadmiseks prognoositava majanduskasvu aeglustumise ja jätkuvalt suure tööpuuduse; innustab valitsust kiirendama taastumist 2009. aasta rängast majanduslangusest ning samal ajal säilitama eelarve stabiilsuse koos rangema eelarvepoliitikaga ja vähendama valitsemissektori võlga, et tagada majanduse kindel areng eesmärgiga parandada elatustaset;

28.

väljendab heameelt selle üle, et vastu on võetud olulised struktuurireformid, mis puudutavad riiklikku pensionisüsteemi, riikliku tööhõivekorralduse tõhustamist ning kohalike omavalitsuste uut rahastamiskorda; ergutab Montenegrot struktuurireforme jätkama, eelkõige tuleks tugevdada õigusriiklust, füüsilist infrastruktuuri ja inimressursse ning võtta täiendavaid meetmeid, et eemaldada ettevõtlustõkked ja parandada ettevõtluskeskkonda, samuti tuleks suurendada tööturu paindlikkust ning edendada ekspordi konkurentsivõimet; peab jätkuvalt murettekitavaks, et mitteametliku tööhõive tase ja mitteametliku majanduse osakaal on märkimisväärselt suur, see tekitab Montenegro majandusele ja ühiskonnale tõsiseid probleeme;

29.

peab kiiduväärseks seda, et vastu on võetud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) arengustrateegia aastateks 2011-2015 ning strateegia konkurentsi edendamiseks mikrotasandil aastateks 2011-2015; innustab valitsust parandama selles valdkonnas tegutsevate erinevate asutuste koordineerimist, koguma paremaid andmeid VKEde kohta ning tõhustama ettevõtete ühtse registreerimise süsteemi, et tagada nende strateegiate tõhus rakendamine;

30.

kutsub Montenegro valitsust üles oluliselt suurendama institutsionaalset ja haldussuutlikkust, samuti tõhustama ühinemisega seotud koostööd ja kooskõlastamist asjaomaste riigiasutuste vahel; kutsub sellega seoses ametivõime üles tugevdama välisministeeriumi haldussuutlikust ning parandama ka nende ministeeriumide suutlikkust, kes tegelevad ELi õigustiku põhivaldkondadega; kutsub ametivõime üles pöörama tähelepanu haldussüsteemi killustatusele ja pädevuste kattumisele ning suurendama poliitika kujundamise suutlikkust vastavates ministeeriumides, et parandada seaduste kvaliteeti ja lõppkokkuvõttes tugevdada õigusriiklust;

31.

toob positiivselt esile, et vastu on võetud valitsuse kava Montenegro energiapoliitika kohta aastani 2030, ning märgib, et energiasektori reform on üks riigi ees seisvatest esmatähtsatest ülesannetest; nõuab, et ametivõimud kiirendaksid edasiminekut energiavarustuse kindluse ja energiatõhususe vallas ning ühtlasi võtaksid täiendavaid meetmeid, et kehtestada õiguskeskkond, mis toetaks kõikides sektorites taastuvate energiaallikate kasutamise kasvu, nagu on nõutud ELi õigusaktides taastuvenergia kohta;

32.

kutsub Montenegrot üles saavutama edusamme siseriiklike õigusaktide ELi õigustikuga vastavusse viimisel, mis puudutab juurdepääsu keskkonnateabele, õiguskaitse kättesaadavust, keskkonnavastutust ja strateegilisi eeskirju keskkonnamõju hindamise kohta piiriüleste aspektide puhul; nõuab, et ametivõimud integreeriksid keskkonna ja kliimamuutuse küsimusi palju süstemaatilisemalt muudesse poliitikavaldkondadesse; on seisukohal, et esmajärjekorras tuleks tegeleda tahkete jäätmete, heitvee ja halvasti reguleeritud jäätmekäitluse probleemidega, samuti tuleks kehtestada rangemad karistused kõigi nende jaoks, kes rikuvad vastavaid õigusnorme, ning luua tõhus kontrolli- ja järelevalvesüsteem; lisaks kordab üldisemas plaanis vajadust kõrvaldada vajakajäämised seoses ülesannete ebaselge jaotusega ametkondade vahel ja ühtsuse puudumisega nende tegevuses, sest see takistab tõsiselt edasiminekut keskkonnakaitse valdkonnas;

33.

tuletab meelde, et enam kui 25 % Euroopa bioloogilisest mitmekesisusest asub Lääne-Balkani piirkonnas; tuletab ühtlasi meelde, et paljud väikesed ja suured jõed ja järved – millest suurimad on Morača jõgi ja Skadari järv – on koduks paljudele haruldastele liikidele; kutsub Montenegro ametivõime üles veel kord kaaluma, kas on mõistlik ehitada suuri hüdroelektrijaamu ning loota peamiselt energiale, mis on saadud sellistest allikatest; tuletab meelde vajadust koostada riiklik energiastrateegia, milles võetakse arvesse paljusid erinevaid taastuvaid energiaallikaid, sealhulgas väikeses ulatuses ka hüdroenergiat; juhib tähelepanu vajadusele austada ka looduspärandit, mis on sätestatud põhiseaduses, kus viidatakse Montenegrole kui ökoloogilisele riigile, samuti viitab asjaolule, et looduspärand ja turism on kaks tähtsat Montenegro majanduse alustala; soovitab tungivalt Montenegro ametivõimudel alati läbi viia keskkonnamõju ja sotsiaalse mõju hinnang kooskõlas ELi ja rahvusvaheliste standarditega, nagu Aarhusi ja Espoo konventsioonid, enne kui langetatakse otsus uute jaamade ehitamise kohta; nõuab tungivalt, et Montenegro ametivõimud konsulteeriksid ulatuslikult ja läbipaistvalt üldsusega ning kaasaksid asjaomased kodanikuühiskonna organisatsioonid, kui hakatakse kavandama tulevasi hüdroelektrijaamade projekte, ning avalikustaksid vastavad otsused, ekspertide arvamused ja muud dokumendid;

34.

avaldab Montenegrole tunnustust, et riigist on saamas suure arengupotentsiaaliga ülemaailmne turismisihtkoht; märgib siiski turismist tulenevaid võimalikke ohte keskkonnale ja kutsub valitsust üles võtma meetmeid, et kaitsta loodust, sealhulgas Aadria mere rannikul;

35.

kutsub Montenegro valitsust üles kiiremas korras looma struktuurid, mis on vajalikud ühise põllumajanduspoliitika haldamiseks, nagu makseasutus ning ühtne haldus- ja kontrollisüsteem; nõuab edasiminekut põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika vallas, sealhulgas oleks vaja pingutusi parandamaks poliitika kujundamist ja olemasoleva finantsabi kasutamist;

36.

kiidab heaks Montenegro liitumise Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 17. detsembril 2011. aastal toimunud WTO ministrite konverentsil; on arvamusel, et WTO liikmesus tagab läbipaistvama, prognoositavama ja atraktiivsema keskkonna kaubanduse ja välisinvesteeringute jaoks;

37.

kutsub Montenegro ametivõime üles rakendama asjakohaseid õigusakte, mis käsitlevad keskpanga sõltumatust, rahastamist, eelisjuurdepääsu avaliku sektori finantseerimisasutustele ja euro kaitset; nendib, et mõju Montenegro rahasüsteemile tuleb üksikasjalikult kindlaks määrata ja seda teemat tuleb käsitleda tulevastel ühinemisläbirääkimistel;

38.

kiidab Montenegrot selle eest, et 19. detsembril 2009. aastal jõustunud viisavabadus Schengeni alaga on seni tõrgeteta toiminud; nõuab siiski, et ametivõimud suurendaksid välisministeeriumi haldussuutlikkust ning täiendaksid ministeeriumi diplomaatilist ja konsulaarvõrgustikku, näiteks tuleks luua ministeeriumi riikliku viisasüsteemi ning diplomaatiliste ja konsulaaresinduste vaheline võrguühendus ning kasutusele võtta turvaelementidega viisakleebis;

39.

avaldab Montenegrole tunnust, et riik on aktiivselt ja konstruktiivselt kaasa aidanud piirkondlikule stabiilsusele ning edendanud heanaaberlikke suhteid teiste Lääne-Balkani riikidega; märgib rahuloluga Montenegro aktiivset osalust mitmes Kagu-Euroopa piirkondlikus algatuses; rõhutab eelkõige Montenegro koostöövalmidust kirjutada alla väljaandmislepingud Horvaatia, endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Serbiaga, sõlmida koostöölepingud teiste riikide finantsluureteenistustega ning ühineda 7. novembril 2011. aastal Serbia, Montenegro, Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina välisministrite avaldusega, millega püütakse leida lahendus piirkonna pagulaste küsimusele;

40.

peab kiiduväärseks, et nii Montenegro kui ka Serbia püüavad rajada kindlamat alust kahepoolseteks suheteks; innustab mõlema riigi poliitilisi ja usujuhte jätkuvalt parandama rahvustevahelise ja religioonidevahelise dialoogi õhustikku, et saavutada kokkulepe, mis reguleeriks Serbia õigeusu kiriku staatust Montenegros; kutsub komisjoni üles pöörama ühinemisläbirääkimiste kõrval tähelepanu Montenegro õigeusu kiriku ja Serbia õigeusu kiriku suhetele, sest riigis tegutseva kahe kiriku ja kogukonna vahelised paremad suhted mõjutaksid positiivselt poliitilist kliimat Montenegros;

41.

tõdeb rahuloluga, et Montenegro ja Horvaatia vahel on heanaaberlikud suhted; väljendab heameelt selle üle, et Montenegro ja Horvaatia õiguskaitseorganid on sõlminud koostööleppe, mis näeb ette politseikoostöö raamistiku eri valdkondades, nagu kriminaalpreventsioon, piirikontroll ning võitlus piirkondliku ja rahvusvahelise kuritegevuse keerukate vormidega; tervitab Montenegro ja Horvaatia ühiskomisjoni loomist ja nendib rahuloluga, et mõlemad riigid on nõustunud järgima Rahvusvahelise Kohtu otsust seoses endiselt lahendamata küsimusega, kumma riigi territoorium on Prevlaka poolsaar;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Montenegro valitsusele ja parlamendile.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/56

—

võttes arvesse komisjoni 5. aprill 2011 avaldatud rohelist raamatut „Äriühingu üldjuhtimise ELi raamistik” (KOM(2011)0164),

—

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni äriühingute juhtimisega seotud deontoloogiliste küsimuste kohta (1),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0051/2012),

1.

väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on oma rohelise raamatuga algatanud äriühingu üldjuhtimise ELi raamistiku läbivaatamise;

2.

peab aga kahetsusväärseks, et rohelisest raamatust on välja jäänud olulisi äriühingu üldjuhtimisega seotud küsimusi, näiteks nõukogu otsustuspädevus, direktorite vastutus, direktorite sõltumatus, huvide konflikt ja sidusrühmade kaasamine;

3.

avaldab kahetsust, et roheline raamat on orienteeritud ühtsele süsteemile ning selles jäetakse tähelepanuta kaksiksüsteem, mis on Euroopas samuti ulatuslikult levinud; rõhutab, et komisjon peab äriühingu üldjuhtimise ELi raamistiku läbivaatamisel võtma arvesse juhtorganitele siseriikliku õigussüsteemi kohaselt üle kantud õigusi ja kohustusi, eelkõige erinevusi ühe- ja kaheastmelise süsteemi vahel; peab edaspidi mõiste „direktorite nõukogu” all silmas eeskätt äriühingu juhtkonna järelevalvefunktsiooni, mis kaksikstruktuuris on enamasti järelevalveorgani ülesanne;

4.

rõhutab, kui tähtis on luua ELis läbipaistvam, stabiilsem, usaldusväärsem ja vastutavam ettevõtlussektor, kus äriühingu üldjuhtimine on parem; on seisukohal, et ettevõtlussektor peaks suutma oma tegevuses arvestada sotsiaalseid, eetilisi ja keskkonnaküsimusi ning näitama, et äriühingud võtavad vastutuse töötajate ja osanike ning ühiskonna ees laiemalt, tagades ühtlasi paremad majanduslikud näitajad ja inimväärsed töökohad;

5.

on siiski seisukohal, et hea juhtimistava üksi ei saa hoida ära ülemäärase riski võtmist; nõuab seetõttu sõltumatut auditit ja eeskirju, milles arvestatakse erinevusi ELi ettevõtluskultuuris;

6.

teatab, et hästi juhitud äriühing peaks tingimata olema oma töötajate, aktsionäride ja vajaduse korral teiste sidusrühmade ees vastutav ja suhetes nendega läbipaistev;

7.

on seisukohal, et edendada tuleks OECD 2004. aasta määratlust äriühingu üldjuhtimise kohta, mille kohaselt äriühingu üldjuhtimine puudutab tervet suhete võrgustikku äriühingu juhatuse, nõukogu, aktsionäride ja muude sidusrühmade vahel;

8.

on seisukohal, et finantskriisi järgselt on võimalik õppust võtta ärimaailma suurimatest eksimustest;

9.

rõhutab sellega seoses, et tähelepanu tuleb pöörata mitmesuguste komiteede (auditikomitee ning kuivõrd need on liikmesriikides olemas, töötasukomitee ja ametisse nimetamise komitee) tähtsale osale heas ühingujuhtimise tavas, ja nõuab, et komisjon tugevdaks nende osa;

10.

on veendunud, et ELi äriühingu üldjuhtimise meetmete põhikogum peaks kehtima kõikide börsil noteeritud äriühingute kohta; märgib, et need meetmed peaksid olema vastavuses äriühingu suuruse, keerukuse ja liigiga;

11.

on seisukohal, et äriühingu üldjuhtimise alased algatused peavad käima käsikäes komisjoni soovitatud äriühingute ühiskondliku vastutuse alaste algatustega; on seisukohal, et eriti praeguses majanduslikus ja sotsiaalses olukorras võiks äriühingu ühiskondlik vastutus koos äriühingu üldjuhtimisega aidata luua tihedamaid sidemeid äriühingute ja selle sotsiaalse keskkonna vahel, kus nad arenevad ja tegutsevad;

12.

rõhutab, et Euroopa jalgpalli ausa rahastamise algatus on äriühingu hea üldjuhtimise näide spordi valdkonnas; kutsub teisi valdkondi ja riigiasutusi üles uurima neid meetmeid põhjalikumalt eesmärgiga rakendada mõned nende aluspõhimõtted;

13.

palub komisjonil teha mõjuhinnang kõikidele seadusandlikele ettepanekutele, mida ta äriühingu üldjuhtimisega seoses kaalub, kusjuures selles tuleks keskenduda nii saavutavatele eesmärkidele kui ka vajadusele säilitada äriühingute konkurentsivõime;

14.

rõhutab, et üldiselt peaks ühtses süsteemis olema direktorite nõukogu esimehe ja tegevjuhi ülesannete vahel selge eraldusjoon; märgib aga, et selle reegli järgimisel tuleks arvestada äriühingu suurust ja iseärasusi;

15.

rõhutab, et nõukogus peab olema sõltumatuid, mitmekesiste oskuste ja kogemustega ning üksteisest erineva taustaga isikuid, rõhutab, et selles osas tuleks nõukogu koosseisu kohandada vastavalt äriühingu tegevuse keerukusele, ning rõhutab, et erisuguste oskuste tasakaalustatud esindatuse tagamine nõukogus on aktsionäride ülesanne;

16.

on arvamusel, et töölevõtmise kriteeriumid, kui neid kohaldatakse, peaksid olema konkreetsed ja nende puhul peaks kehtima põhimõte „täida või selgita” („comply or explain”); rõhutab, et selliste poliitikadokumentide koostamine ja heakskiitmine on eranditult aktsionäride ülesanne;

17.

kutsub äriühinguid üles rakendama läbipaistvaid ja meritokraatlikke meetodeid personalipoliitika valdkonnas ning arendama ja edendama tulemuslikult meeste ja naiste andeid ja oskusi; rõhutab, et äriühingud peavad tagama meeste ja naiste võrdse kohtlemise ja võrdsed võimalused töökohal ning aitama kaasa naiste ning meeste töö- ja eraelu asjakohasele tasakaalustamisele;

18.

rõhutab, kui oluline on laialdaste ja erinevate oskuste ja pädevuste esindatus äriühingu nõukogus;

19.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti põhjalikud ja ajakohased andmed naise esindatuse kohta igat liiki ELi äriühingutes ja ettevõtlussektori võetud kohustuslike ning vabatahtlike meetmete, samuti liikmesriikide viimasel ajal heaks kiidetud meetmete kohta sellise esindatuse suurendamiseks, ning kui selle tulemusel leitakse, et äriühingute ja liikmesriikide meetmed olid ebapiisavad, esitaks 2012. aasta jooksul kvoote sisaldava õigusakti ettepaneku naiste esindatuse suurendamiseks äriühingute juhtorganites 2015. aastaks 30 %-ni ja 2020. aastaks 40 %-ni, võttes samas arvesse liikmesriikide kohustusi ja nende majanduslikke, struktuurilisi (st seoses äriühingute suurusega), õiguslikke ja piirkondlikke eripärasid;

20.

rõhutab, et direktorid peavad oma ülesannete täitmisele pühendama piisavalt aega; on aga seisukohal, et kõikidele ühetaoliste reeglite kohaldamine ei ole soovitav, usub et liikmesriike tuleks julgustada, et nad määraksid kindlaks mitmesse nõukokku üks direktor tohib maksimaalselt kuuluda; juhib tähelepanu, et see aitab tõsta osalussagedust ja ettevõttesiseste järelevalveorganite kvaliteeti; rõhutab, kui oluline see on, et nõukogu liikmed muudavad oma tegevuse täiesti läbipaistvaks ja avalikustavad muud kohustused;

21.

jagab seisukohta, et regulaarselt läbiviidavad välishindamised on kasulik moodus äriühingu üldjuhtimistava tulemuslikkuse hindamiseks; on aga arvamusel, et välishindamine ei peaks olema kohustuslik;

22.

on seisukohal, et juhatuse ja nõukogu liikmed vastutavad nende tööülesannete puhul nõutava hariduse ja koolituse läbimise eest ning saavad selleks äriühingult vajaliku toetuse;

23.

soovitab avalikustada äriühingu töö tasustamise kriteeriumid ja töötasude aastaaruande, mille peaks heaks kiitma aktsionäride koosolek; rõhutab aga, et liikmesriikidel tuleks lubada minna kaugemale ja kehtestada nõuded nii tegevjuhtkonda kuuluvate kui ka mittekuuluvate direktorite isikliku tasustamise avalikustamise kohta, mis muudaks läbipaistvuse suuremaks;

24.

on veendunud, et tuleb kehtestada tugev järelevalve ja uued eeskirjad, et keelata äriühingute tegevjuhtkonna palkade, boonuste ja hüvitiste kuritarvitamine finantsteenuseid pakkuvate või mittepakkuvate ettevõtjate sektoris, millele liikmesriigi valitsus on andnud rahalist abi; on seisukohal, et vajaduse korral tuleb võtta õiguslikke meetmeid, et hoida ära riiklike päästefondide kuritarvitamine;

25.

nõuab pikaajalist jätkusuutlikku tasustamispoliitikat, mis peaks põhinema üksikisiku ja tema äriühingu pikaajalisel suhtel;

26.

on seisukohal, et direktorite palgatõusud peaksid olema kooskõlas äriühingute pikaajalise elujõulisusega;

27.

toetab pikaajalise jätkusuutlikkuse elementide kaasamist juhtorganite muutuvasse töötasusse, näiteks sidudes nende muutuvast töötasust teatud protsendi äriühingu ühiskondliku vastutuse eesmärkide, nt töötervishoiu ja -ohutuse eesmärkide täitmisega ning töötajate tööalase rahuloluga;

28.

märgib, et nõukogu on organ, kelle ülesanne on läbi vaadata ja heaks kiita äriühingu strateegia, mis hõlmab ka äriühingu suhtumist riskidesse, ning nõukogu peaks selle asjakohaselt teatavaks tegema aktsionäridele, kui seda on võimalik teha ilma, et avaldataks äriühingut kahjustavat teavet, näiteks konkurentidega seoses; on seisukohal, et keskkonnaga seotud ja sotsiaalseid riske tuleks arvesse võtta sel määral, kui neil on arvestatav mõju äriühingule, ja vastavalt ELi õigusaktides juba sätestatud nõuetele;

29.

on veendunud, et aktsionäride aktiivset seotust äriühinguga tuleks soodustada nende rolli tähtsustamise kaudu, kuid nende kaasamine peaks toimuma vabatahtlikkuse alusel ja mitte mingil juhul kohustuslikus korras;

30.

on sellegipoolest veendunud, et tuleb kaaluda pikaajalisi investeeringuid soodustavaid meetmeid ja samuti täieliku läbipaistvuse nõuet laenatud väärtpaberitega hääletamisel, välja arvatud nimelised aktsiad; on seisukohal, et tuleb uuesti läbi mõelda institutsiooniliste investorite käitumine, mille eesmärgiks on likviidsuse loomine ja hea reitingu säilitamine, kuna see soodustab niisuguste investorite osalust vaid lühiajaliselt;

31.

märgib, et aktsionäride õigusi käsitlevas direktiivis (2) kinnitatakse aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet ning seetõttu on kõikidel aktsionäridel (olgu nad institutsioonilised või mitte) õigus saada äriühingult ühesugust teavet sõltumatult oma osaluse suurusest;

32.

palub komisjonil teha proportsionaalsed ettepanekud äriühingute aastaaruannetes aktsionäridele antava teabe laadi suunisteks ELi tasandil; on seisukohal, et kõnealune teave peab olema kõrge kvaliteediga ja informatiivne;

33.

märgib, et turul puudub pikaajaline sihiasetus, ja nõuab komisjonilt kõigi asjakohaste õigusaktide läbivaatamist, et hinnata seda, ega mõni nõue ei ole tahtmatult lühiajalist lähenemisviisi soodustanud; kiidab eelkõige heaks komisjoni ettepaneku loobuda läbipaistvusdirektiivis kvartaliaruannete nõudest, kuna see nõue annab aktsionäridele vähe teavet ja loob lihtsalt lühiajalisi kauplemisvõimalusi;

34.

avaldab heameelt haldusjuhendite väljatöötamise üle institutsioonilistele investoritele kõikjal Euroopa Liidus; usub, et Euroopa haldusjuhendi võiks välja töötada olemasolevate mudelite põhjal ja koostöös riikide ametiasutustega;

35.

rõhutab, et institutsioonilistel investoritel on põhimõtteline kohustus kaitsta oma investeeringuid ning ülesanne teostada järelevalvet enda nimetatud varahaldurite tegevuse üle, pidades silmas strateegiat, kulusid, kauplemist ja varahalduri osalemise ulatust investeerimisobjektiks olevas äriühingus, ning seetõttu peavad nad nõudma läbipaistvust usaldussuhtest tulenevate kohustuste täitmisel;

36.

on sellega seoses seisukohal, et kutsealastes suhetes varahalduritega peaksid institutsioonilised investorid saama vabalt luua ergutusmehhanisme;

37.

märgib, et huvide konfliktid, sealhulgas potentsiaalsed huvide konfliktid tuleb alati avalikustada ning ELi tasandil on vajalikud sellekohased meetmed;

38.

palub komisjonil muuta aktsionäride õigusi käsitlevat direktiivi nii, et selle alusel oleks võimalik hinnata, milliste vahenditega oleks veelgi võimalik tõhustada aktsionäride osalemist; on sellega seoses seisukohal, et komisjonil tuleks mõjuhinnangu alusel analüüsida elektroonilise hääletuse osatähtsuse olulisust börsil noteeritud äriühingute üldkoosolekutel, et soodustada aktsionäride osalemist;

39.

tuletab komisjonile meelde, et vaja on selgepiiriliselt määratleda kooskõlastatud tegutsemise („acting in concert”) mõiste, kuna ühiste eeskirjade puudumine on üks peamisi aktsionäride koostööd takistavaid probleeme;

40.

on seisukohal, et volitustega seotud nõustamisteenuste osutajate tegevus on väga tähtis, kuid sellega seoses esineb sageli huvide konflikte; palub komisjonil tagada volitustega seotud nõustamisteenuste osutamise täpsem reguleerimine ning pöörata sealjuures erilist tähelepanu läbipaistvuse ja huvide konflikti probleemidele; on arvamusel, et volitustega seotud nõustamisteenuste osutajatel peaks olema keelustatud nõustamisteenuste osutamine investeerimisobjektiks olevatele äriühingutele;

41.

on seisukohal, et äriühingud peaksid võima valida nimelistel aktsiatel ja esitajaaktsiatel põhineva korra alusel; on seisukohal, et nimeliste aktsiate valimise korral peaks äriühingutel olema õigus omada teavet oma omanike kohta ning ELi tasandil tuleks kehtestada ühtlustavad miinimumnõuded osaluste avalikustamise kohta; on seisukohal, et see jätab puutumata esitajaaktsiate omanike õiguse mitte avaldada oma identiteeti;

42.

märgib, et hoolimata sellest, et vähemusaktsionäride kaitse on küsimus, mida reguleeritakse liikmesriikide äriühinguõiguse sätetega, võiksid liidu meetmed olla kasulikud selleks, et soodustada hääletamist volituse alusel;

43.

tunnustab suuniseid, mis sisalduvad Euroopa ettevõtete üldjuhtimise foorumi 10. märtsi 2011. aasta avalduses, mis käsitleb börsil noteeritud ühingute seotud osapooltega tehtavaid tehinguid; soovitab komisjonil rakendada ELi tasandil mittesiduvaid õiguslikke meetmeid – näiteks soovituse vormis;

44.

on seisukohal, et töötajate osaluse moodused tuleks reguleerida liikmesriikide tasandil ning lasta tööandjatel ja töötajatel nende üle läbirääkimisi pidada; sellise osaluse võimalus peaks alati olema vabatahtlik;

45.

on seisukohal et „täida või selgita” süsteem on äriühingu üldjuhtimisel kasulik vahend; peab õigeks äriühingu valitud äriühingu üldjuhtimise siseriiklike eeskirjade või käitumisjuhendi kohustuslikku järgimist; on seisukohal, et iga kõrvalekaldumist käitumisjuhendist tuleks asjakohaselt selgitada ja lisaks sellele kirjeldusele tuleks kirjeldada ja selgitada alternatiivselt rakendatud üldjuhtimise meedet;

46.

rõhutab vajadust saavutada Euroopa siduvate äriühingu üldjuhtimise eeskirjade kehtestamise asemel kehtivate juhtimistavade ja juhtimisalaste soovituste parem toimimine ja täitmine;

47.

on veendunud, et tegevuseeskirjadega on võimalik toimimisviise muuta ja eeskirjadega antav paindlikkus teeb võimalikuks uuendustegevuse, mis võib tugineda kogu ELi parimatele tavadele; usub, et parimate tavade vahetamine parandaks äriühingu üldjuhtimist ELis;

48.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 257/61

—

võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2010. aasta aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 15, 126, 175, 208–209, 271 ja 308–309 ning EIP põhikirja protokolli nr 5,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 287 kontrollikoja ülesannete kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1093/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta otsust nr 1080/2011/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduvälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 633/2009/EÜ,

—

võttes arvesse oma 10. mai 2011. aasta otsust kaheksanda, üheksanda ja kümnenda Euroopa Arengufondi 2009. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 7. aprill 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga 2009. aasta aruande kohta (2),

—

võttes arvesse EIP strateegilist tegevuskava aastateks 2011–2013, mille panga direktorite nõukogu kiitis heaks 14. detsembril 2010,

—

võttes arvesse EIP auditikomisjoni 6. aprillil 2011. aasta esitatud 2010. aasta aruannet juhatajate nõukogule,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (4),

—

võttes arvesse oma 10. märts 2010. aasta resolutsiooni EL 2020 kohta (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0058/2012),

A.

arvestades, et EIP loodi Rooma lepinguga ning selle põhieesmärk on aidata kaasa ühtse turu arengule ja erinevuste vähendamisele eri piirkondade arengutaseme vahel;

B.

arvestades, et EIP finantstegevus keskendub Euroopa Liidus kuuele poliitilisele prioriteedile: majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning lähenemise tagamine; teadmistepõhise majanduse elluviimine; üleeuroopaliste transpordi- ja juurdepääsuvõrkude väljaarendamine; väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) toetamine; keskkonnakaitse ja -areng ja jätkusuutlike kogukondade edendamine ning säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energeetika toetamine;

C.

arvestades, et EIP on ka edaspidi „Euroopa pank” ning tema näol on tegu vahendiga, mille abil saavutada ELi eesmärgid;

D.

arvestades, et EIP grupi väljamaksed moodustasid ELi laenudest 2010. aastal 52 miljardit eurot;

E.

arvestades, et EIP väljaspool Euroopa Liitu teostatavate tehingute peamine eesmärk on toetada Euroopa Liidu välispoliitilist tegevust;

F.

arvestades, et EIP grupi väljamaksed laenudeks väljaspool ELi moodustasid 2010. aastal 6 miljardit eurot;

G.

arvestades, et EIP põhikirja järgi võivad panga laenud ja tagatised pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist moodustada kuni kaks ja pool korda tema märgitud kapitalist ja reservidest, määramata assigneeringutest ja puhaskasumist;

H.

arvestades, et finants-, majandus- ja riigivõla kriisi jätkumine pärast 2010. aastat ning sellega seotud laenuturu kriis on suurendanud rahastamisvajadust;

I.

arvestades, et EIP ülesanne on aidata Euroopa majandust, kasutades selleks nii kapitaliturge kui ka omavahendeid;

J.

arvestades, et EIP AAA-krediidireiting on panga toimimise jaoks väga oluline;

K.

arvestades, et auditikomisjon loodi EIP põhikirja kohaselt sõltumatu komisjonina, mille ülesanne on auditeerida EIP raamatupidamist ning kontrollida, et EIP tegevus vastab parimatele pangandustavadele; arvestades, et auditikomisjon märkis oma 6. aprilli 2011. aasta aruandes, et panga teenistused pakkusid 2010. aastal auditikomisjonile oodatud toetust, mistõttu oli auditikomisjon võimeline oma kohustusi nõuetekohaselt täitma;

L.

arvestades, et ELi 2020. aasta strateegia eesmärke, näiteks infrastruktuuri investeerimine, keskkonnahoidlikud tehnoloogiad, innovatsioon ja VKEde areng, ei ole võimalik piisavate rahaliste vahenditeta saavutada;

M.

arvestades, et jätkusuutlik majanduskasv tuleb liidus tagada ELi eelarve kasutamata maksete assigneeringute ümberpaigutamisega majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamisele suunatud ühisprogrammidesse ja seeläbi, et suurendatakse EIP laenude mahtu ning luuakse toimiv projektivõlakirjade turg;

1.

väljendab heameelt 2010. aasta aruande üle ning julgustab EIPd jätkama oma tegevust, et toetada Euroopa majanduse arengut ja kiiremat majanduskasvu, soodustada töökohtade loomist ning edendada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, pöörates erilist tähelepanu vähem arenenud piirkondadele mõeldud projektidele; toetab panga kavatsust keskenduda tehingutele, kus panga rahalised vahendid avaldavad majanduskasvule kõige suuremat mõju; juhib tähelepanu sellele, et EIP peaks kasutama oma ressursse ja vahendeid parimal võimalikul viisil, et võidelda praeguse finants- ja majanduskriisiga;

2.

on seisukohal, et EIP grupp (6) peaks jätkama iga-aastast aruandlust Euroopa Parlamendile laenuandmise kohta nii EL-is seoses EL-i eesmärkide ja strateegia „Euroopa 2020”sihtide edendamisega kui väljaspool EL-i seoses talle antud volituste ja EL-i välistegevuse üldise poliitilise sidususega; on seisukohal, et EIP ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD) peaksid ühtlasi keskenduma koordineerimise ja koostöö tugevdamisele kolmandates riikides, et edendada oma vastavaid suhtelisi eeliseid ja hoiduda kattuvusest oma tegevuses (7), et tagada vahendite tulemuslikum kasutus; tuletab samuti meelde, et nõukogu ja Euroopa Parlament on jõudnud kokkuleppele, et on aeg uurida Euroopa avaliku sektori finantseerimisasutuste süsteemi ratsionaliseerimist ühtki võimalust välistamata;

3.

juhib tähelepanu sellele, et EIP grupp peaks jätkama Euroopa Parlamendile iga-aastaste aruannete esitamist rahastamismeetmete kohta, mis on seotud ELi eelarvega, eelkõige mis puudutab ELi rahastamisvahendeid ja välisfinantstehinguid; palub, et panga aastaaruanne oleks laiemale avalikkusele kergesti kättesaadav ja arusaadav;

4.

väljendab heameelt aastateks 2011–2013 heaks kiidetud strateegilise tegevuskava üle, millega antakse panga tegevusele eelseisvatel aastatel kolm peamist mõõdet: Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimine, kliimamuutuse vastane võitlus ja ELi välispoliitika toetamine;

5.

toetab panga võetud kohustust keskenduda nn teadmiste kolmnurgale, mis ühendab hariduse, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni;

6.

soovitab EIP-l avaldada oma veebisaidil Euroopa Parlamendi resolutsioonid aastaaruannete kohta ja Euroopa Parlamendi liikmete kirjalikud küsimused ning EIP antud vastused koos panga enda aruannetega;

7.

tunnistab struktuuriprogrammide raames antavate laenude mahu suurenemist majandus- ja finantskriisi tõttu; rõhutab nende laenude olulisust majanduse elavdamisele ja -kasvule, kuna nendega toetatakse avaliku sektori investeeringuid mõnedes liikmesriikides; julgustab EIPd jätkama sarnaste vahendite pakkumist mitte ainult rahalistes raskustes olevatele riikidele, vaid toetama ka eeskätt hea finantsdistsipliiniga riike ja lähenemispiirkondi;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et laenude mahtude osas moodustasid avaliku ja erasektori partnerluse projektid 2010. aastal 32 % EIP rahastatud üleeuroopalistest laenudest transpordisektoris; tunneb heameelt Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse ekspertkeskuse loomise üle, mille liikmete võrgustikku kuulub praegu lisaks EIP-le ja Euroopa Komisjonile 30 ELi ja assotsieerunud riiki ning samuti palju piirkondi;

9.

kutsub EIPd üles julgustama avaliku ja erasektori partnerluse kumulatiivsete avalike maksekohustuste avalikustamist seoses rahastatava avaliku ja erasektori partnerlusega koos teabega tulevaste maksete rahastamisallika kohta;

10.

nõuab tungivalt, et EIP avaldaks iga-aastase nimekirja laenude ja teiste finantsvahendite kõikidest lõplikest abisaajatest, nagu komisjon on kohustatud avaldama sellise nimekirja ELi vahendite lõplikest abisaajatest;

11.

nõuab tungivalt, et EIP suurendaks oma toetust uute liikmesriikide infrastruktuurivõrgustikele, mis on endiselt madal võrreldes EL 15 liikmesriikidega; nõuab, et infrastruktuurivõrgustike finantseerimises osalemine oleks olulisem liikmesriikide piiriüleste ühenduste puhul;

12.

toetab igati koostööd EIP ja Euroopa Komisjoni vahel uuenduslike rahastamisvahendite väljatöötamise valdkonnas, et edendada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ning kriisi all kannatavat majandust ja kliimameetmete alaseid vajadusi; tunnistab varasemaid positiivseid kogemusi nende vahendite kasutamisega seoses, sealhulgas toetus- ja laenumehhanismide ning riskijagamise vahenditega seoses;

13.

pooldab eriti riskijagamisrahastut, mis on Euroopa Komisjoni ja EIP ühisalgatus, millega antakse laene riskantsetele, kuid samas keskmisest suurema kasumiga projektidele; on teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi rakendamise kontekstis üllatunud, et riskijagamisrahastu laenude allkirjastamine toimus 2010. aastal üksnes 1,8 miljardi euro ulatuses, mis on 2009. aastaga võrreldes 1 miljardi euro võrra vähem; on arvamusel, et EIP 2010. aasta aruandes nimetatud langusele antud seletus, mille kohaselt on laenuraha nappusega seotud olukord leevenemas ettevõtete jaoks, kes pöördusid kriisi haripunktis EIP poole, ei ole piisav, ning nõuab EIP-lt ja Euroopa Komisjonilt rohkem seletusi;

14.

väljendab muret EIP sisekontrolli- ja auditisüsteemide pärast ning julgustab komisjoni ja EIPd töötama 2012. aasta novembriks lõplikult välja laiaulatuslik rahandus- ja haldusraamistiku kokkulepe, võttes samuti arvesse EIP grupi hallatavate uuenduslike rahastamisvahendite arvu eeldatavat suurenemist; ootab, et EIP annaks Euroopa Parlamendile 2012. aasta detsembriks tehtud edusammude kohta aru;

15.

tunneb heameelt selle üle, et tervelt aasta võrra ollakse ees 2008. aasta detsembris majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu seatud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) laenamise 30 miljardi euro suuruse eesmärgi saavutamise ajakavast; toetab uut laenutoodet keskmise kapitalisatsiooniga ettevõtetele ning rõhutab selle olulisust Euroopa majanduse kiirema elavnemise seisukohast; palub EIP-l nõustada VKEsid ja vajaduse korral teisi laenusaajaid, et tagada projektide kvaliteet ja tõhusus;

16.

rõhutab, et Euroopa Parlament on varem korduvalt andnud soovitusi suurendada läbipaistvust EIP finantsvahendajate valikul ja üldiste laenude andmisel, ja rõhutab vajadust võtta meetmeid nende soovituste elluviimiseks; rõhutab vajadust selgemate tingimuste ja rangemate laenamise tõhususe kriteeriumide järele; ergutab EIPd töötama enne 2012. aasta lõppu viivitamata välja uusi, sidusaid ja tõhusaid mehhanisme parema järelevalve teostamiseks finantsvahendajate üle, kes teevad EIPga koostööd Euroopa VKEde toetamisel;

17.

kordab oma üleskutset EIP-le anda regulaarselt aru saavutatud tulemuste kohta, sealhulgas kõikehõlmavad andmed lõplike abisaajate kohta, kokkuvõtlikud aruanded EIP sisekorra järelevalve ja rakendamise ning eesmärgiks võetud sihtide saavutamise kohta; nõuab, et kõrvalekaldumisi eesmärkidest tuleb osutada ja selgitada ning esitada üksikasjad vastutuse kohta nende kõrvalekaldumiste eest; on mures selgete võrdlusaluste ja kasutajate arvu puudumise pärast, mille tõttu jääb laenude tõhusus selgusetuks;

18.

tunnistab asjaolu, et EIP grupp toetas 115 000 VKEd ning EIP panus VKEdele laenamisel oli 10,0 miljardit eurot krediidiliinidena, samal ajal kui Euroopa Investeerimisfond pakkus 2010. aastal VKEdele tagatisi ja riskikapitali kogusummas 2,8 miljardit eurot; julgustab EIPd pingutama VKEdele suurema toetuse tagamise nimel;

19.

hindab kõrgelt Euroopa Investeerimispanga otsust ühineda EBRD ja Maailmapanga grupi rahvusvaheliste institutsioonide ühistegevuskavaga, et suurendada aastatel 2009 ja 2010 toetust Kesk- ja Ida-Euroopa VKEdele; märgib, et Euroopa Investeerimispank on selle kava järgseid kohustusi (kahekordistada oma regiooni VKEdele tavaliselt eraldatav summa) täites saavutanud oma sihid kavandatust märkimisväärselt kiiremini ja andnud 2010. aasta lõpuks laene 25 % – s.t 14 miljardit eurot – rohkem; kutsub EIPd üles VKEde toetamisel selle regiooni pankadega ka edaspidi tihedat koostööd tegema;

20.

tunneb heameelt 2010. aasta märtsis komisjoni ja EIP loodud Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress” üle; rõhutab vajadust selle rahastu ajakohaste tulemuste avalikustamise järele; nõuab selles algatuses osalevate vahendajate valimisel selgeid kriteeriume, mis tuleks paika panna võimalikult kiiresti ja avalikustada;

21.

tunneb heameelt Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 4/2011 üle VKEde tagatissüsteemi auditi kohta ning tunnistab VKEde tagatissüsteemi olulist rolli; on mures kontrollikoja tähelepanekute pärast, mille kohaselt antakse tagatissüsteemiga ebapiisavaid andmeid, millega õigustatakse kokkuleppeparameetreid Euroopa Investeerimisfondi ja finantsvahendajate vahel, antakse ebaselgeid tulemusnäitajaid ja puuduvad näitajate sihtväärtused; palub, et EIP grupp parandaks need puudused kooskõlas kontrollikoja soovitustega;

22.

palub EIP-l anda Euroopa Parlamendile aru kontrollikoja soovituste rakendamisel tehtud edusammude kohta;

23.

rõhutab Euroopa Investeerimisfondi olulist rolli VKEde toetamisel; rõhutab, et Euroopa Investeerimisfond peaks jätkama tegevust, mis on seotud VKEde rahastamise ja VKEde tehingutele tagatiste pakkumisega; julgustab Euroopa Investeerimisfondi jätkama jõupingutusi VKEde väärtpaberistamise turu elavdamisel, mis on endiselt habras;

24.

tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP-le ette nähtud ELi tagatis liiduvälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks perioodil 2007–2013 kuulub kahtlemata Euroopa Kontrollikoja järelevalve alla (8);

25.

kutsub kontrollikoda üles esitama Euroopa Parlamendile eriaruande kõnealuse otsuse alusel ellu viidavate rahastamistehingute kohta koos mõjuhinnanguga projekti, valdkonna, riigi ja piirkonna tasandil, mis näitab, kui tõhus on EIP panus ELi välispoliitika eesmärkidesse;

26.

on seisukohal, et välismandaadiga antud Euroopa Liidu tagatisvahendil on suur lisandväärtus ja mõju; julgustab EIPd sellegipoolest püüdlema igal võimalusel omal riskil põhinevate vahendite poole, säilitades EIP AAA-reitingu ning tagades samal ajal komisjoni, EIP ja muude rahvusvaheliste ja kohalike partnerite võetud abimeetmete tõhusa kooskõlastamise, et suurendada meetmete järjepidevust ja täiendavust;

27.

on seisukohal, et EIP ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank peaksid ühtlasi keskenduma kolmandates riikides tehtava koostöö ja kooskõlastamise tugevdamisele, et edendada oma vastavaid suhtelisi eeliseid ja hoiduda kattuvusest oma tegevuses (9);

28.

kutsub EIPd üles teavitama Euroopa Parlamenti rahastamistegevusest Vahemere piirkonnas, mida toetatakse välislaenumandaadiga, et näidata laenutegevuse mõju arengule ja esitada Euroopa Parlamendile aruanne enne 2012. aasta lõppu;

29.

rõhutab EIP-poolse rahastamise osakaalu avaliku ja erasektori partnerluse projektides eeskätt Euroopa Liidus ja märgib EIP kavatsust uurida avaliku ja erasektori partnerluste potentsiaali Vahemere riikides;

30.

palub EIP-l koos komisjoniga ja tihedas dialoogis sihtriikidega teha viivitamata ettepanek tõhusama rahastu kohta kui Euroopa-Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu (FEMIP), mis võimaldaks tagada EIP rolli tõhususe Vahemere piirkonna riikides VKEde, mikrokrediidi jne sektoris;

31.

on mures avaliku ja erasektori partnerluse projektidega kaasnevate ohtude pärast, näiteks väike kulutasuvus ja osaliselt bilansiväline valitsemissektori võlg; julgustab EIPd võtma arvesse soovitusi vastavalt sisearuandele, milles käsitletakse EIP rahastatud avaliku ja erasektori partnerluse lõpuleviidud projektidest saadud kogemuste läbivaatamist (“Review of Lessons from Completed PPP Projects Financed by the EIB”), eelkõige:

32.

julgustab EIPd piirduma EList väljaspool asuvate finantsvahendajate toetamisel üksnes kohalike institutsioonidega, kes ei tegutse maksuvabades finantskeskustes, kellel on märkimisväärne kohalik mõjuvõim ja vajalikud vahendid arengut soodustava lähenemisviisi elluviimiseks, toetades igas riigis kohalike VKEde eripära; palub EIP-l esitada aruanne selle soovituse elluviimise kohta 2012. aastal;

33.

tunneb heameelt EIP 2010. aasta veebruaris koostatud välismandaadi 2007–2013 vahekokkuvõtte (milles käsitletakse ekspertidest koosneva juhtkomitee aruannet ja soovitusi („Report and recommendations of the Steering Committee of wise persons”)) üle;

34.

tunneb heameelt otsuse nr 1080/2011/EL (millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduvälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks) rakendamise üle; rõhutab, et EIP välislaenude andmise volitused peavad olema kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 208, milles on sätestatud, et liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärk on vaesuse vähendamine ja kaotamine;

35.

on mures piisava teabe puudumise pärast välispoliitika meetmete tulemuste kohta; rõhutab, et finantsvahendajatele ei ole seatud nõuet üksikute operatsioonide järelhindamise tulemuste saatmiseks; kutsub seetõttu panka üles muutma selline järelaruandlus kohustuslikuks; tunneb siiski heameelt uute, otsusele nr 1080/2011/EL vastavate aruandlussätete üle;

36.

arvestades, et EIP on väljaspool ELi tegutsenud peamiselt keskmise sissetulekuga riikides piiratud tööjõuressurssidega eeskätt ettevalmistava töö ja projektide järelevalve alal, ning pidades samuti silmas piiratud kohalikku panust võrreldes ELi-väliste finantstehingute taseme ja keerukusega;

37.

soovitab tugevdada järelevalvet projektide üle nii nende rakendamise kui ka lõpuleviimise ajal;

38.

märgib, et 2010. aastal läks EIP 72 miljardi euro suurusest laenude kogusummast 8,511 miljardit eurot arenguriikidele (1,2 miljardit eurot Aasiasse ja Ladina-Ameerikasse, 1 miljard eurot Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidele (AKV) ning Lõuna-Aafrikale (vastavalt 973 miljonit ja 50 miljonit), 2,55 miljardit eurot Vahemere maadesse ja 328 miljonit eurot Kesk-Aasia riikidele), mis hõlmas ka vee- ja kanalisatsiooni- ning tervishoiu- ja haridusprojektidele eraldatud 657 miljonit eurot;

39.

märgib, et EIP välislaenude andmise volituste kohta antud sõltumatust hinnangust nähtub, et jõupingutustest, mida EIP on teinud projektide elluviimise jälgimiseks, kohapeal kohalolu tagamiseks ning keskkonna- ja sotsiaalsete aspektide alal järelkontrolli teostamiseks, endiselt ei piisa ja et volitustega seotud arenguaspektide nõudeid on EIP-l võimalik täita ainult kaudselt;

40.

tuletab meelde, et keskendumine SKP kasvule ei pruugi automaatselt kaasa tuua kaasavat ja jätkusuutlikku arengut ega ebavõrdsuse vähenemist; sellest lähtuvalt on seisukohal, et võimaldamaks EIP-l tõhusamalt ELi arengukoostöö eesmärkide saavutamist toetada, on vaja sobivaid finants- ja inimressursse;

41.

kutsub EIPd üles aktiivselt toetama rahalise kaasatuse alaseid projekte, soodustades näiteks mikrokrediidiasutuste toetamise abil võrdset juurdepääsu sellistele finantsteenustele nagu laenud, säästud ja kindlustusskeemid;

42.

nõuab, et määratletaks tulemusnäitajad, mille abil on võimalik EIP meetmete lisandväärtust ja mõju paremini hinnata, ning millega suurendataks töötajate teadmisi säästvast arengust ning inimõigustest ja sotsiaal-/võrdõiguslikkuse küsimustest;

43.

tunneb heameelt EIP pühendumise üle koostööd mittetegevatele riikidele ja territooriumidele ning neid käsitleva poliitika üle; sellele vaatamata väljendab muret, et üldiste laenude andmine ja nende maksuhaldusalane järelevalve ei ole läbipaistev; tuletab meelde, et EIP peaks tagama selle, et laenusaajad ei kasuta maksuparadiise ega muid kahjulikke maksutavasid, nagu siirdehindade kuritarvitamine, mis võivad põhjustada tasumisest kõrvalehoidmist või maksustamise vältimist; kutsub EIPd sellega seoses üles nõudma, et finantsvahendajad avalikustaksid neile antud üldiste laenude kasutamise, sealhulgas annaksid aru oma tegevusest igas konkreetses riigis, kus nad tegutsevad;

44.

peab kahetsusväärseks, et EIP ei tähtsusta AKV-riikide kohalikesse ettevõtetesse investeerimist; on seisukohal, et üldiste laenude ja VKEdele antavate laenude järelevalvet tuleks parandada, tegemaks kindlaks, et finantsvahendajad täidavad EIP nõudeid korralikult, tagades seeläbi kohalikele VKEdele eraldatud vahendite kasutamisel aruandluskohustuse, läbipaistvuse ja keskkonnahoiu; on seisukohal, et iga välispiirkonna puhul tuleb anda täpne VKE definitsioon selle piirkonna majandusstruktuuri arvesse võttes;

45.

on seisukohal, et keskkonda ja sotsiaalpoliitikat reguleerivate ELi/rahvusvaheliste standardite järgimine peaks olema EIP-lt laenu saamise eeltingimus ning ettevõtetele, kes neid põhimõtteid rikuvad ja/või on registreeritud maksuparadiisides, peaks laenu andmine tõhusate meetmete abil välistatud olema;

46.

tunneb heameelt algatuse üle sõlmida vastastikuse mõistmise memorandum, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja EIP vahelist koostööd; rõhutab vajadust kaasata Euroopa Parlament tugevalt ELi väliskoostöö- ja arenguplatvormi rajamise teemalisse arutellu ning tagada protsessi läbipaistvus;

47.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on parandada ja optimeerida ELi ja liikmesriikide rahastamistegevust väliskoostöö toetamiseks; toetab ekspertide ettepanekut konsolideerida kogu välistegevus eraldiseisva üksusena, et saavutada sihipärasem juhtimine; kordab Euroopa Parlamendi ettepanekut uurida võimalikke lahendusi ELi arengukoostöö platvormi loomiseks;

48.

soovitab ühtlustada EIP tegevust, võttes põhitähelepanu alla EIP kui Euroopa panga;

49.

nõuab väljaspool liitu toimuvate laenutehingute puhul, et EIP ei reageeriks enne, kui on kindel, et ELi ja selle riigi, kus laenu antakse, vahelised kaubanduseeskirjad sisaldavad vastastikkuse põhimõtet sotsiaalsete, keskkonna- ja tervisestandardite kohaldamisel;

50.

tuletab meelde, et vaja on Euroopa usaldatavusnõuete täitmise järelevalve süsteemi, mille alusel tuleb EIP-l järgida krediidiasutustega samu usaldatavusnõudeid; sellise usaldusnõuete täitmise järelevalve abil jälgitakse EIP finantsseisundi kvaliteeti ning tagatakse tulemuste täpne hindamine ja kutsealastest käitumisreeglitest kinnipidamine; kordab Euroopa Parlamendi nõuet selle kohta, et EIP puhul tuleb usaldatavusnõuete täitmise üle järelevalvet pidada;

51.

kordab oma üleskutset Euroopa Komisjonile esitada parlamendile õiguslik analüüs EIP usaldatavusnõuete täitmise järelevalve võimaluste kohta; tunnistab institutsionaalsete raskuste olemasolu seoses Euroopa Keskpanga võimaliku rolliga EIP usaldatavusnõuete täitmise järelevalves; kutsub komisjoni üles uurima tihedas koostöös euroala liikmesriikidega kõiki EIP usaldatavusnõuete täitmise järelevalve võimalusi;

52.

teeb ettepaneku, et nõuete täitmist kontrolliks:

53.

nõuab tungivalt, et EIP grupp jätkaks sellele vaatamata iseseisvalt pangandusega seotud parimate usaldatavustavade rakendamist, et säilitada oma tugev kapitalipositsioon ja aidata kaasa reaalmajanduse kasvule; nõuab seetõttu, et EIP viiks oma portfelli paindlikkuse kontrollimiseks läbi stressitesti;

54.

väljendab heameelt asjaolu üle, et EIP täidab vabatahtlikult praeguse Basel II kokkuleppe kohaseid kapitalinõudeid, ning nõuab EIP-lt ka tulevaste Basel III kokkuleppe kohaste kohustuste täitmist;

55.

väljendab tõsist muret EIP krediidireitinguga seotud viimaste sündmuste pärast; nõuab tungivalt, et EIP töötaks välja ja rakendaks strateegia, mis aitab säilitada panga tegevuse alustalaks oleva ja panga toimingute jaoks väga olulise AAA-reitingu; märgib, et AAA-reitingu mittesäilimise korral võivad teatava kategooria investorid panga teenustest loobuda;

56.

palub EL-i ja liikmesriikide investeerimisvajadusi ning turgudelt kaasatava kapitali ebapiisavast arvestades EIP juhatajatel leppida kokku selles, et EIP kapitali suurendatakse olulisel määral;

57.

juhib tähelepanu sellele, et panga laenuportfelli krediidiriski üldine tase on tõusnud ja seda ühelt poolt seetõttu, et surve praeguste partnerite krediidivõimelisusele on majanduskriisi mõju jätkumise tagajärjel suurenenud, ja teiselt poolt seetõttu, et uute toimingutega kaasneb suurem krediidirisk; soovitab EIP-l võtta laenuportfelli halvenemist takistavaid meetmed;

58.

juhib tähelepanu sellele, et EL vajab majanduskasvu, mida saab tulemuslikult soodustada teadusuuringutesse ja arendustegevusse investeerimise ning üleeuroopaliste võrkude ehitamise edendamise abil, kusjuures selles suhtes võib EIP oma tegevusega kaasa aidata praeguste majanduslike väljavaadete paranemisele;

59.

on seisukohal, et EIP peaks rakendama mehhanisme, millega tagada kogu oma finantseerimistegevuses EL-i keskkonna-, sotsiaalsete ja inimõigusi puudutavate väärtuste ning läbipaistvuse ja hankealaste standardite järgimine; kutsub EIP-d üles suurendama veelgi finantsvahendajate kaudu antavate laenude läbipaistvust ja vältima maksuparadiiside ja siirdehindade kasutamist ning maksudest hoidumist;

60.

kutsub EIP-d üle esitama Euroopa Parlamendile ametlikul teel ja läbipaistvalt aastaaruande, mis sisaldaks teavet panga kapitali adekvaatsuse, tingimuslike kohustuste, finantsvahendajate kaudu teostatavate toimingute, riskide ja finantsvõimenduse kohta erasektori rahastamisel ning EIP ja Euroopa Investeerimisfondi koostöö kohta;

61.

kutsub EIP gruppi üles jätkama pangandusega seotud parimate usaldatavustavade rakendamist, et hoida oma väga tugevat kapitalipositsiooni ja aidata kaasa reaalmajanduse kasvule; nõuab seetõttu, et EIP suhtes kohaldataks jätkuvalt ranget usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, et hinnata panga krediidivõimelisust, jälgida tema finantsseisundi kvaliteeti ja tagada tulemuste mõõtmise täpsust ning kinnipidamine headest äritavadest; on seisukohal, et ka EIPs võiks viia läbi stressitesti, et hinnata panga krediidivõimelisust;

62.

kutsub EIP gruppi üles tegema oma veebisaidil vajadusel ja enne projekti kinnitamist kättesaadavaks asjakohane teave pikaajaliste laenude ja tagatiste saajate, finantsvahendajate, projekti tingimustele vastavuse kriteeriumide ja VKE-dele antud riskikapitalilaenude kohta, täpsustades eelkõige väljamakstud summa suurust, laenude arvu ning asjaomast piirkonda ja tegevusvaldkonda; on seisukohal, et EIP peaks olema konkreetsem, valiv, mõjus ja tulemustele suunatud; nõuab ka toetatavate projektide keskkonna-, sotsiaalse ja makromajandusliku mõju hinnanguid;

63.

on seisukohal, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjateni jõudmiseks peaks EIP eelkõige looma kõrgemal tasemel partnerlussuhted läbipaistvate ning aruandekohustuslike finantsvahendajatega, kes on seotud kohaliku majandusega;

64.

palub EIP-l jätkata pingutusi selle nimel, et oleks tagatud laenude tulemuslik ülekandmine finantsvahendajatelt VKE-dele;

65.

kutsub EIP-d üles selgitama oma seisukohta nn EL-i projektivõlakirjade või muude EL-i ja EIP eelarvetest tuleval kaasrahastamisel põhinevate uuenduslike rahastamisvahendite suhtes; usub, et komisjon peaks võtma kasutusele EL-i projektivõlakirjad võimalikult kiiresti, soovitavalt enne 2014.–2020. aasta eelarveperioodi; kutsub EIP-d üles osalema aktiivselt selliste algatuste elluviimisel; leiab, et komisjoni ettepaneku rakendamine Euroopa 2020. aasta strateegia projektivõlakirjade algatuse kohta võiks aidata kaasa jätkusuutlike tegevusvaldkondade ja infrastruktuuri arengule liikmesriikides ja EL-i tasandil; toonitab, et sel eesmärgil kehtestatavad menetlused tuleks sõnaselgelt sätestada projektide tingimustele vastavus raamistikus, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust; on seisukohal, et kõikide uuenduslike rahastamisvahendite puhul tuleb järgida nõudeid seoses keskkonna-, sotsiaalsete, kodanikuõiguste ja läbipaistvuse standarditega;

66.

usub, et kui EIP peab tegema otsuse selle kohta, millise infrastruktuuri puhul tuleks projektivõlakirjade katseetappi rakendada, peaks ta arvesse võtma liikmesriikide finantsseisundit; märgib, et selles katseetapis tuleks esmatähtsale kohale seada projektid aeglase majanduskasvu ja finantsturgude likviidsusprobleemidega liikmesriikides;

67.

kutsub EIP-d üles hindama ja vajadusel läbi vaatama või elavdama oma tegevust Vahemere lõunapiirkonna riikides, et soodustada investeeringuid majanduse arendamise, turgude toimimise, konkurentsivõime ja töökohtade loomise seisukohalt olulistes valdkondades, ning võtma arvesse demokraatliku protsessi ja õigusriigi põhimõtte järgimist nendes riikides; võtab teadmiseks EIP laenumandaadi hiljutise suurendamise ühe miljardi euro võrra Vahemere lõunapiirkonna riikidele laenude andmiseks ning arvab, et EIP peaks avalikustama praeguste piirkonnas tehtavate toimingute mõju arengule;

68.

kiidab heaks EIP struktuuriprogrammi laenude suurema tähtsuse, et aidata liikmesriikidel rahastada osamakseid ELi struktuurifondide vahenditest toetatavatesse programmidesse; kutsub komisjoni üles tegema EIP-ga koostööd, tagamaks, et infrastruktuuri projektidesse investeerimine ei lükkuks liikmesriikide majanduslike raskuste tõttu edasi;

69.

usub, et EIP peaks ise andma sõltumatu hinnangu nendele jurisdiktsioonidele, kus ta tegutseb, et võidelda ebaseaduslike kapitalivoogude vastu ning tagada, et EIP ei oleks kuidagi seotud maksuvabade finantskeskustega;

70.

palub EIP-l tõhustada tegevust suure ja pideva jooksevkonto puudujäägiga ELi liikmesriikides, et edendada rahaliidu liikmete sotsiaalset ja majanduslikku lähenemist ning suurendada selle rahanduslikku ja poliitilist jätkusuutlikkust;

71.

palub EIP-l selgitada ning põhjendada oma seisukohta Euroopa - Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu (FEMIP) muutmise kohta Euroopa – Vahemere piirkonna pangaks;

72.

nõuab energiapoliitikat käsitleva 2007. aasta dokumendi läbivaatamist, et viia see kooskõlla ELi 2050. aasta eesmärkide ja tegevuskavadega;

73.

märgib, et 2010. aastal laenas EIP 25,9 miljardit eurot nendele ELi piirkondadele, kelle jaoks olid majanduskriisi tagajärjed kõige tõsisemad;

74.

usub, et võttes arvesse VKE-de raskusi laenude saamisel, peaks EIP tegema koostööd läbipaistvate ja aruandekohustuslike finantsvahendajatega, kes on seotud kohaliku majandusega, ning avaldama korrapäraselt teavet väljamakstavate summade, nende saajate ning nende piirkondade ja tegevusvaldkondade kohta, kuhu asjaomased väljamaksed on tehtud;

75.

rõhutab programmide JASPERS, JESSICA, JEREMIE ja JASMINE olulisust nii Euroopa piirkondade lähenemise ja sidususe kui ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamise seisukohast ning toonitab vajadust nende piisava rahastamise järele ka uuel programmiperioodil (2014–2020); toetab EIP osalust Euroopa mikrokrediidirahastus PROGRESS; peab oluliseks, et EIP laenudega toetatakse struktuuriprojektide rahastamise kaudu piirkondlikku lähenemist;

76.

märgib, et vastavalt direktorite nõukogu vastu võetud iga-aastasele programmile on perioodi 2012–2014 uue rakenduskava raames EIP laenusid vähendatud 2011. aasta 75 miljardilt eurolt 2012. aasta 60 miljardile eurole;

77.

toetab koostöös ELi struktuurifondidega antavat EIP abi finantsraskustega riikidele, sealhulgas laenude andmist, et rahastada osaliselt riigi osalust nimetatud fondidest kaasrahastatavates projektides; väljendab heameelt tagatisfondi loomist Kreeka jaoks, mida rahastataks EIP toetuse ja abiga riikliku strateegilise raamistiku kaudu, mis aitab eeldatavasti kergendada avaliku sektori investeeringute tegemist;

78.

tunneb heameelt EIP uue kaebuste esitamise mehhanismi üle; märgib siiski, et see mehhanism ei toiminud 2010. aastal veel täielikult; võtab teadmiseks kaebuste arvu märkimisväärse suurenemise eeskätt hangete valdkonnas ning rahastatud projektide keskkonna-, sotsiaal- ja arengualaste aspektidega seoses; palub EIP-l esitada Euroopa Parlamendile 2012. aasta septembri lõpuks asjakohast teavet esitatud kaebuste järelmeetmete kohta; tunneb heameelt, et vastu võeti kaebuste esitamise mehhanismi töökord, mille panga halduskomitee kiitis heaks 2011. aasta novembris;

79.

kutsub EIPd üles eelanalüüside ning eelkõige projektide elluviimise ja lõpetamise ajal toimuva seire kaudu oma projektitöö sotsiaalsete aspektidega (sh inimõiguste austamine) seotud hoolsuskohustust suurendama;

80.

on seisukohal, et keskkonda ja sotsiaalpoliitikat hõlmavate ELi standardite järgimine peaks olema EIP-lt laenu saamise süstemaatiline eeltingimus ning laenu andmine ettevõtetele, kes neid põhimõtteid rikuvad ja on registreeritud nõuetele mittevastavates jurisdiktsioonides, peaks olema kindlalt välistatud;

81.

kutsub EIPd üles määratlema selgemad tulemusnäitajad, mille abil on võimalik finantstegevuse lisandväärtust paremini hinnata ning suurendada töötajate teadmisi säästvast arengust, inimõigustest ning sotsiaal- ja võrdõiguslikkuse küsimustest;

82.

nõuab, et ELi poolt Euroopa Investeerimispangale antavaid finantstagatisi tasustataks keskmiste intressimääradega, mis on võrreldavad finantsturul märgitud määradega; nii arvutatava tasustamise saab vastu võtta ELi toetuse andmise otsusega EIP suhtes vastavalt tavapärasele korrale, kui nimetatud tagatis on tasustamata ELi eesmärkidele vastava majandusmudeli osana, eelkõige mis puudutab liiduväliseid tegevusi, ning vastavalt siseturu toimimiseeskirjadele, vältimaks erasektori konkurentsimoonutusi;

83.

palub, et EIP ja komisjon koostaksid vahendite ja mehhanismide kontrolli-, jälgimis- ja järelevalvesüsteemide ning rakendamise ja käivitamise tõhususe ja tulemuslikkuse parandamiseks heade tavade juhendi, milles on identifitseeritud ja kirjas ka võimalikud esinenud halvad tavad, nii et tehtud vigadest oleks võimalik õppida;

84.

peab läbipaistvust silmas pidades kahetsusväärseks, et EIP 2010. aasta aruande osas „EIP kapital ja laenuvõtmistehingud 2010” ei ole esitatud ega hinnatud EIP mehhanismist enesest tulenevat riski, mis põhineb väga olulisel osal märgitud kapitalil, mida ainsad aktsionärid, kelleks on liikmesriigid, kelle krediidireitingud on alates kriisi algusest 2008. aasta sügisel järk-järgult langenud, ei ole sisse maksnud;

85.

teeb ettepaneku, et EIP partneriteks olevad liikmesriigid võtaksid näiteks „Euroopa 2020” perioodiks vastu plaani maksta osa märgitud sissemaksmata kapitalist, mis 31. detsembril 2010. aastal on umbkaudu 190 miljardit eurot;

86.

täheldab ärevakstegevaid konkurentsivõime ja innovatsiooni erinevusi Euroopa riikide vahel;

87.

peab tervitatavaks asjaolu, et EIP investeeringud kliimaga seotud projektidesse valdkondades, nagu energiatõhusus, taastuvenergia, transport, metsastamine, innovatsioon ja kliimamuutusega kohanemine, kasvasid 16 miljardilt eurolt eelnenud aastal 19 miljardi euroni 2010. aastal, mis moodustab 30 % kõigist Euroopa Liidus antud laenudest;

88.

tunneb heameelt selle üle, et EIP on keskendunud kliimamuutusele ja eelkõige taastuvenergiale; kutsub EIPd üles seadma energiavaldkonnas tähelepanu keskpunkti üldise energiavarustuse, toetades detsentraliseeritud väikesemahulisi ja võrguväliseid projekte, eeskätt maapiirkondades; kutsub EIPd üles hakkama selliseid projekte, millel on tõenäoliselt märkimisväärne keskkonnamõju (nt suured tammid, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine ning fossiilsetel kütustel põhinevad tehnoloogiad) järk-järgult kõrvale jätma, et vältida olukorda, kus arengumaad jäävad nendest energialiikidest sõltuvaks;

89.

on seisukohal, et EIP peaks rahastama projekte, mis vastavad kõrgetele keskkonnanõuetele, ja edendama sellega jätkusuutlikku majanduskasvu ja keskkonnavaenulike toetuste järkjärgulist kaotamist;

90.

kutsub EIP-d üles panustama rohkem transpordisektori CO2-heidete vähendamisse; on sellega seoses seisukohal, et EIP peaks eelistama projekte, millega vähendatakse transpordinõudlust ja arendatakse ühis- ning kombineeritud vedusid;

91.

kutsub EIP-d üles koostama uurimise eesmärgil nn halli nimekirja projektidest, mille puhul kasutatav tehnoloogia võib küll vastata minimaalsetele EL-i standarditele, kuid ei vasta keskmistele EL-i keskkonnastandarditele;

92.

peab tervitatavaks taastuvenergia sektorile (mis on strateegilise tähtsusega EL-i kliimameetmete eesmärkide saavutamise seisukohast) antud EIP toetust, mis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud (6 miljardit eurot 2010. aastal, võrreldes 500 miljoni euroga aastal 2006);

93.

tunneb heameelt asjaolu üle, et EIP on samuti parandanud sisemist tehnilist suutlikkust ning suurendanud 40 protsendilt (2007) 64 protsendini (2011) nende projektiekspertide oakaalu, kes töötavad peamiselt energiatõhususe ja taastuvenergia projektidega;

94.

nõuab, et EIP jätkaks rangemate tingimuste esitamist fossiilkütuste kasutamist eeldavatele projektidele, mis kahjuks moodustavad ikka veel 10 % panga rahastamistegevusest; rõhutab, et selliste kriteeriumide kohaldamine on eriti oluline selleks, et kaotada järk-järgult, kuid niipea kui võimalik EIP toetus energiatootmisele, mille CO2-heitkogused on suured;

95.

kutsub EIP-d üles tagama seda, et arengumaades EIP rahastatud projektidest saadav kasu läheks ka kohalikele kogukondadele, kellega tuleks vajaduse korral nõu pidada investeerimisprojektide üle, mis tõenäoliselt nende piirkonda mõjutavad; on seiskohal, et kontrollida tuleks projektide keskkonnahoidlikkust ja kooskõla EL-i CO2 heitkoguste vähendamise eesmärkidega;

96.

kutsub EIP-d üles tuginema oma tegevuses bioloogilise mitmekesisuse summaarse vähenemise ärahoidmise põhimõttele; juhib sellega seoses tähelepanu ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse tasandusprogrammi (Business and Biodiversity Offsets Programme) raames välja töötatud standarditele;

97.

nõuab tungivalt, et EIP suurendaks veevarude majandamisega seotud programmide rahastamist, pöörates eriti tähelepanu Vahemere lõunaosas asuvatele EL-i riikidele ja eelkõige varustuskindlusele;

98.

juhib EIP tähelepanu kasvavale toorainenappusele; kutsub EIP-d üles uurima, kuidas ta saab ELis tooraine tõhusamale kasutamisele kaasa aidata;

99.

palub komisjonil ja EIP rühmal kujundada innovaatilised ühise eelarvega rahastamisvahendid bioloogilist mitmekesisust toetavateks investeeringuteks ja palub EIP rühmal tagada tehniliste ja finantsnõustamise teenuste osutamine kooskõlas panga keskkonnanäitajate standarditega;

100.

kutsub EIP-d üles toetama bioloogilise mitmekesisuse ja veevarude majandamise edendamiseks kavandatud projekte ning hoiduma rahastamast projekte, mis muudavad olulisel määral tähtsaid looduslikke elupaiku või mille tulemusel toodetakse keelatud aineid, suuri tammiehitusprojekte, mille puhul ei järgita Maailma Tammide Komisjoni soovitusi, või kaevandusprojekte (nafta, maagaas ja mineraalid), millel on laastav keskkonna- ja sotsiaalne mõju ning mille puhul ei järgita Maailmapanga mäetööstuse ülevaate (Extractive Industries Review) soovitusi;

101.

nõuab, et EIP jätkaks rangete tingimuste esitamist kivi- ja pruunsöest energia tootmise projektidele, millele ELi tarnekindluse poliitika eesmärkide kohaselt võib endiselt EIPst laenu anda, ning märgib, et selliste kriteeriumide kohaldamine on eriti oluline selleks, et kaotada kiiremas korras EIP toetus energiatootmisele, mille CO2-heitkogused on suured;

102.

kordab veel kord oma palvet, et EIP viiks oma toimingud täielikult kooskõlla ELi eesmärgiga kiiresti üle minna vähese CO2-heitega majandusele ning võtaks vastu kava fossiilkütuste projektidele raha laenamise, sealhulgas söeküttel töötavatele elektrijaamadele raha laenamise järkjärguliseks lõpetamiseks ning pingutuste kahekordistamiseks taastuvenergia- ja energiatõhusate tehnoloogiate siirdeks;

103.

nõuab tungivalt, et EIP täiustaks projektide heakskiitmise ja valiku süsteemi ning väldiks negatiivse kliimamõjuga projektide toetamist, tugevdades samal ajal järelevalvet projektide rakendamise üle; kliimamuutuse ennetamisse tehtud EIP investeeringute abil saavutatud tulemuste kohta tuleb esitada aastaaruanded;

104.

teeb ettepaneku, et komisjon koostöös EIPga, arvestades EIP töötajate teadmisi ja oskusi ning EIP mahuka infrastruktuuri rahastamise kogemust, juhiks investeeringute rahastamise strateegilist analüüsimist, välistamata ühtegi stsenaariumi: toetused, liikmesriikide poolt EIP kapitalis märgitud summade vabastamine, ELi sissemaksed EIP kapitali, laenud, uuenduslikud vahendid, pikaajaliste ja mitte kohe kasumlike projektidega seotud finantskorraldus, tagatissüsteemide väljatöötamine, investeeringute kohta eraldi jao loomine ELi eelarves, Euroopa, riiklike ja kohalike ametite vahelised finantskonsortsiumid, avaliku ja erasektori partnerlused jne;

105.

tuletab meelde, et Euroopa 2020. aasta strateegia on usaldusväärne üksnes juhul, kui seda toetatakse piisavate rahaliste vahenditega, ning seetõttu toetab EIP suuremat rolli struktuurifondide kiirendava ja võimendava mõju tõhustamisel ning uuenduslike rahastamisvahendite edasiarendamisel ja optimaalsel kasutamisel, hõlmates vastastikkuse alusel eelkõige EIPd ja Euroopa Investeerimisfondi ja muid rahvusvahelisi finantseerimisasutusi (nt toetusmehhanismid ja laenud, riskikapitali vahendid, uued riskijagamise vormid ja tagatised);

106.

palub EIP juhtorganitel kaaluda võimalust, et lisaks liikmesriikidele hakkaks panga aktsionäriks ka Euroopa Liit, mis aitaks parlamendi arvates tugevdada koostööd EIP ja Euroopa Komisjoni vahel;

107.

palub EIP-l toetada usaldusliku õhkkonna loomist nendes euroala liikmesriikides, kus valitsevad tõsised raskused seoses finantsstabiilsusega või mille finantsstabiilsus on ohus, osaledes nende riikide investeerimisprojektides ja andes garantiisid, mis vähendavad riigi suurenenud riski;

108.

on seisukohal, et pärast Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi ja EIP rolli suurendamist siseturu tasakaalustatud ja stabiilses arengus peaks EIP rohkem vastutama ELi kodanike ees, olles allutatud Euroopa Parlamendi läbiviidavale eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlusele ELi eelarvevahendite või Euroopa Arengufondi vahendite kasutamise korral, mida haldab EIP;

109.

tunneb heameelt EIP pühendumuse üle töötada välja uus raamistik arengumõju mõõtmise kohta, et hinnata projekte nii enne kui ka pärast 2012. aasta jaanuari, ning julgustab EIPd suurendama läbipaistvust selle raamistiku kohaldamisel, avalikustades täieliku näitajate loetelu ning avaldades järelevalvearuanded ja rakendatud meetmed; palub end teavitada edusammudest tulemuste jälgimisel, mis saavutatakse uue tulemuste mõõtmise raamistikuga;

110.

tunneb heameelt tõsiasja üle, et projektide finants- ja lepingulist järelevalvet on tugevdatud uue järelevalve rakkerühma loomisega; palub end teavitada uue järelevalve rakkerühma saavutatud tulemustest ja edusammudest;

111.

kutsub EIP-d üles osalema selliste investeerimisprojektide rahastamises, mille eesmärk on toetada nende riikide ja piirkondade teadusuuringuid, arendustegevust ja innovatsiooni, millele välised asümmeetrilised majanduslikud šokid on avaldanud ebaproportsionaalselt suurt mõju;

112.

kutsub EIPd üles siduma Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1080/2011/EL rakendamise kaudu oma finantseerimisprojekte, et püüda aidata kaasa vaesuse vähendamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, inimõiguste austamisele, ettevõtjate sotsiaalsele vastutusele, inimväärsele tööle, keskkonnahoiupõhimõtetele ja heale valitsemistavale;

113.

tunneb heameelt Euroopa 2020 projektivõlakirjade algatuse üle, mis kujutab endast EIP osalusel loodud riskijagamise vahendit, millega pakutakse ELi eelarvest piiratud toetust, mis peaks tõhustama ELi vahendite mõju ning suurendama erainvestorite huvi osaleda ELi infrastruktuuri projektides kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega; julgustab EIPd viima läbi algatuse katseetapi enne programmitöö perioodi 2007–2013 lõppu, et hinnata süsteemi tõhusust;

114.

tunnistab EIP tehtud edusamme selge korra kehtestamise nimel nõuetele mittevastavate jurisdiktsioonide suhtes; toetab panga poliitikat mitte osaleda tehingutes, mida viiakse ellu koostööst keelduva jurisdiktsiooni kaudu; palub EIP-l hinnata vähereguleeritud, läbipaistmatute ja koostööst keelduvate jurisdiktsioonide poliitika rakendamist ja toimimist ning anda Euroopa Parlamendile aru enne 2012. aasta lõppu; julgustab EIP-d vaatama korrapäraselt läbi ja ajakohastama oma NCJ-poliitikat, et tagada, et EIP finantstehingud ei aita kaasa ükskõik mis liiki maksudest kõrvalehoidumisele, rahapesule või terrorismi rahastamisele;