31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 8,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

—

võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK (1),

—

võttes arvesse 1949. aasta ÜRO inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsiooni,

—

võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5” (2000), „Peking +10” (2005) ja „Peking +15” (2010),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (2),

—

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus – naiste harta” (COM(2010)0078),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 11. veebruari 2011. aasta töödokumenti „2010. aasta aruanne naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas tehtud edusammude kohta” (SEC(2011)0193),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet homofoobia, transfoobia ja diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel (2010),

—

võttes arvesse ELi ohvrite paketti, mille moodustavad komisjoni 18. mai 2011. aasta teatis „Ohvrite õiguste tugevdamine ELis” (COM(2011)0274), ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (COM(2011)0275) ning ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tsiviilasjades kohaldatavate kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (COM(2011)0276),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele” (COM(2008)0638),

—

võttes arvesse direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega ning sellega seotud Euroopa Liidu Kohtu 1. märtsi 2011. aasta otsust Test-Achats kohtuasjas (C-236/09) (3),

—

võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus (4),

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni soopõhise võrdse kohtlemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (5),

—

võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009 (6) ja 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010 (7),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni naiste ja ärijuhtimise kohta (8),

—

võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta (9),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (10),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (11),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0041/2012),

A.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu lepingus sätestatud Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ning arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine kõikidesse liidu tegevustesse on liidu võetud eriline ülesanne ja et vaatamata selles valdkonnas järk-järgult tehtud edusammudele ei ole naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus kadunud;

B.

arvestades, et majanduskriisi ajal on tööturul naiste positsiooni ja nende majandusliku sõltumatuse tugevdamine mitte üksnes moraalne kohustus, vaid ka majanduslikult vajalik; arvestades, et strateegia „Euroopa 2020” hõlmab peaeesmärki tõsta 20–64-aastaste naiste ja meeste tööhõive määr 75%-ni;

C.

arvestades, et Euroopa tulevane majanduslik konkurentsivõime ja jõukus sõltub olulisel määral võimest oma tööjõudu täiel määral ära kasutada, mis hõlmab ka naiste suuremat osalemist tööturul; arvestades, et üks strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest on suurendada naiste tööhõivet, et saavutada 2020. aastaks naiste 75%-line tööhõive määr; arvestades, et suhteliselt rohkem naisi kui mehi töötab osalise tööajaga või ajutiste lepingute alusel ja neid saab seetõttu kriisi ajal hõlpsamini koondada ja valitseb oht, et praegune majanduslangus võib pidurdada edusammude tegemist või isegi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse suunas tehtud edusammudele tagasikäigu anda; arvestades, et osalise tööajaga töötamise võimalused võivad mõningal juhul ning kindla ajavahemiku jooksul naiste ja meeste töö-, pere- ja eraelu ühitamisele positiivset mõju avaldada;

D.

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi saavutamine on võimalik naiste suurema poliitilise esindatuse kaudu; tuletab meelde, et naiste esindatus poliitiliste otsuste tegemisel ei ole viimastel aastatel näidanud lineaarset kasvutendentsi, sest sooline tasakaal riiklikes parlamentides üle kogu ELi on püsinud muutumatuna (naised 24%, mehed 76%), ja et naissoost parlamendisaadikute arv teatavates liikmesriikides ei ületa 15% ning naissoost ministrite osakaal on vaid 23%; arvestades, et Euroopa Parlamendi naissoost asepresidentide arv on 2009.–2014. aasta parlamendi koosseisu ametiaja teise poole jooksul vähenenud;

E.

arvestades, et algul mõjutas majanduskriis peamiselt meeste tööhõivet, ent avaliku sektori kulutuste kärbetel on tõenäoliselt ebaproportsionaalne mõju naiste tööhõivele ja palgavahele, kuna avalikus sektoris töötab tunduvalt rohkem naisi kui mehi; arvestades, et eriti kriitilised sektorid, kus töötab rohkem naisi, on tervishoid, haridus ning sotsiaalhooldus; arvestades, et lisaks tööhõive tasemele oluline pöörata tähelepanu ka samaväärsetele töötingimustele ja tööhõive kvaliteedile, sealhulgas karjäärivõimalustele ja töötasule;

F.

arvestades, et naistevastane vägivald, sealhulgas psühholoogiline vägivald on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse peamine takistus ja üks kõige levinumaid inimõiguste rikkumisi ELis, vaatamata selle kaotamiseks võetud poliitilistele meetmetele; arvestades, et majanduslangus loob tingimused, mida seostatakse vägivalla suurenemisega lähisuhetes, ning tugiteenuseid mõjutavad kasinusmeetmed muudavad vägivalla ohvriks langenud naised veelgi kaitsetumaks kui harilikult;

G.

arvestades, et majandusteadlased ja demograafid (Maailmapank, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, Rahvusvaheline Valuutafond) kasutavad majanduslikke ja matemaatilisi mudeleid, et rõhutada peamiselt naise ülesandeks oleva kodutootmise majanduslikku väärtust ning seda, et naiste panus SKPsse oleks veelgi kõrgem, kui võetaks arvesse ka nende tasustamata tööd, mis tõestab naiste töö diskrimineerimist;

H.

arvestades, et eelarvekärped sotsiaalsete teenuste, nt lastehoiu valdkonnas, on täiendav takistus naiste osalemisele tööturul;

I.

arvestades, et juurdepääs laste, eakate ja teiste ülalpeetavate hooldusteenustele on meeste ja naiste tööturul, hariduses ja väljaõppes võrdse osalemise seisukohast oluline; arvestades, et perekonnaliiget kodus hooldavaid inimesi diskrimineeritakse jätkuvalt sellega, et nende tööaastaid ei võeta nii pensioniarvestuses kui muude sotsiaalõiguste puhul arvesse;

J.

arvestades, et 2012. aasta on aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta ja on oluline rõhutada, et naisi on üksikute eakate seas oma pikema oodatava eluea tõttu rohkem;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament võttis 2011. aasta oktoobris vastu oma seisukoha ettepaneku kohta võtta vastu uus direktiiv rasedus- ja sünnituspuhkuse kohta, mis pikendab täielikult tasustatavat rasedus- ja sünnituspuhkust 20 nädalani ning kehtestab ka vähemalt kahenädalase tasustatud isapuhkuse;

L.

arvestades, et panganduskriis on oluliselt piiranud kapitalile juurdepääsu ning sellel probleemil on tõenäoliselt naisettevõtjatele ebaproportsionaalne mõju, kuna järjest rohkem naisi töötab füüsilisest isikust ettevõtjana, et paremini ühitada töö- ja pereelu;

M.

arvestades, et sooliselt eristatud andmete kogumine ja analüüs on Euroopa Liidus naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse rakendamisel ülimalt oluline;

N.

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse, eelkõige majandusliku võrdsuse saavutamiseks tehtavad edusammud on lubamatult aeglased; arvestades, et poliitilised liidrid peavad tegema rohkem kui lihtsalt rääkima sellest ning seadma selle majandusstrateegiate prioriteediks;

O.

arvestades, et meeste ja naiste vahelised palgaerinevused on veel väga suured (mõningatel juhtudel suuremad kui 25%) ja et vaatamata jõupingutustele ning edusammudele palgalõhe ei vähene, vaid püsib muutumatuna;

P.

arvestades, et tööhõivemäär on madalam maapiirkondades ja et peale selle ei ole suur osa naisi ametlikul tööturul kirjas ning nad ei ole seetõttu registreeritud töötutena ega lähe arvesse töötusestatistikas, ning see omakorda tekitab spetsiifilisi finants- ja õigusprobleeme seoses õigusega rasedus- ja sünnituspuhkusele ja haiguspuhkusele, pensioniõiguste saamisele ja sotsiaalkindlustusele, samuti probleeme lahutuse korral; arvestades, et maapiirkondadele teeb kahju kvaliteetse töö saamise võimaluste puudumine;

Q.

arvestades, et Euroopa Liidus koosneb keskmiselt iga kolmas leibkond kümnest ühest isikust ja et enamiku puhul neist on tegu üksi elavate naistega, eelkõige eakatega, ning see tendents süveneb; arvestades, et sellised leibkonnad on haavatavamad ning eriti suures vaesusesse sattumise ohus, eelkõige majandussurutise tingimustes; arvestades, et ühest isikust koosnevaid leibkondi koheldakse nii absoluutses kui ka suhtelises arvestuses maksustamise, sotsiaalkindlustuse, elamumajanduse, tervishoiu, kindlustuse ja pensionide osas enamikus liikmesriikides ebasoodsalt; arvestades, et riikliku poliitikaga ei tohi inimesi karistada selle eest, et nad elavad kas tahtlikult või tahtmatult üksi;

R.

arvestades, et naiste seksuaal- ja reproduktiivtervis ja nende alased õigused on inimõigused ning peaksid olema tagatud kõikidele naistele, sõltumata nende sotsiaalsest staatusest, vanusest, seksuaalsest sättumusest või etnilisest päritolust;

S.

arvestades, et paljud naised, nagu puudega naised, laste eest hoolitsevad naised, vanemad ja puudega naised, rahvusvähemustesse kuuluvad naised, eelkõige roma naised ning sisserändajatest naised kannatavad mitmekordse ja valdkonnaülese diskrimineerimise all ja on sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja äärmuslike inimõiguste rikkumiste ees rohkem kaitsetumad;

T.

arvestades, et Euroopa Liidu perekonnad on mitmekesised ning koosnevad abielus, vallalistest ja partnerlussuhtes olevatest vanematest, erinevast ja samast soost vanematest, üksikvanematest ja kasuvanematest, kes kõik väärivad võrdset kohtlemist riikliku ja Euroopa Liidu õiguse kohaselt;

U.

arvestades, et Euroopa Kohtu otsus Test-Achats juhtumi kohta näitab vajadust täpsete, selgete ja ühemõtteliste soolise võrdõiguslikkuse õigusaktide sätete järele;

V.

arvestades, et sooline lõhe on enne perekonna loomist väiksem ja suureneb, kui üksikisikud moodustavad paari; arvestades, et naiste tööhõive määra langus toimub peale esimese lapse sündi ja et seoses lapsehooldusega suureneb nooremas eas naiste ebasoodne olukord tööturul ning hilisemas eas asendub see eakate hooldusega, mille tulemuseks on töölkäivate inimeste vaesus;

W.

arvestades, et positiivsed meetmed naiste suhtes on osutunud põhitähtsaks naiste täiel määral integreerimiseks tööturule ja ühiskonda üldiselt;

X.

arvestades, et maapiirkondades elavad naised kannatavad veelgi suurema diskrimineerimise ja sooliste stereotüüpide all kui linnapiirkonnas elavad naised ja nende naiste tööhõive määr on linnas elavate naiste omast palju madalam;

Y.

arvestades, et inimkaubanduse ohvrid on enamjaolt naised ja tüdrukud;

1.

kutsub liikmesriike üles jälgima, et abielu, lahutust ja abieluvara käsitlevad õigusaktid ei tähenda abikaasade, eelkõige naiste jaoks otsest või kaudset rahalist lõksu, ning tagama, et abielluda soovivaid paare teavitataks sobiva ajavahemiku jooksul täielikult abielu ja lahutuse õiguslikest ja rahalistest tagajärgedest ning nad oleks neist täiesti teadlikud;

2.

kutsub liikmesriike üles investeerima taskukohase hinnaga kvaliteetsetesse laste, puuetega inimeste, vanurite ja teiste ülalpeetavate hooldusasutustesse, tagades nende paindlikud lahtiolekuajad ja juurdepääsetavuse, et võimalikult paljud inimesed saaks ühitada oma töö- ja eraelu; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et mehed ja naised, kes hooldavad lapsi või eakaid, saaksid tunnustuse, andes neile üksikisiku sotsiaalkaitse- ja pensioniõigused; kutsub sotsiaalpartnereid üles esitama konkreetseid algatusi, et tunnustada pere või hooldusega seotud eemaloleku ajal omandatud oskusi;

3.

kutsub liikmesriike üles liikuma sotsiaalkindlustuse individualiseeritud süsteemide suunas, et suurendada naiste individuaalset autonoomiat ja tugevdada nende positsiooni ühiskonnas;

4.

rõhutab, et on vaja välja arendada ühisomandi õiguslik mõiste eesmärgiga tagada põllumajandussektoris naise õiguste täielik tunnustamine, adekvaatne kaitse sotsiaalkaitse alal ja naise töö tunnustamine, ning vajadust muuta Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) määrust, et selle alusel oleks samamoodi nagu Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) alusel võimalik ellu viia positiivseid meetmeid naiste kasuks järgmisel programmitöö perioodil 2014–2020 – mis oli võimalik eelmistel perioodidel, aga mitte praegusel perioodil –, kuna nendel meetmetel on väga kasulik mõju naiste tööhõivele maapiirkondades;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ettepanekud tsiviilpartnerluse ja samasooliste perekondade vastastikuseks tunnustamiseks kogu ELis nende riikide vahel, kus asjaomased õigusaktid juba eksisteerivad, et tagada võrdne kohtlemine tööhõive, vaba liikumise, maksustamise ja sotsiaalkindlustuse osas ning kaitsta perekondade ja laste sissetulekuid;

6.

tunneb heameelt direktiivi 2010/41/EL (füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta) vastuvõtmise üle ning kutsub liikmesriike üles tagama selle täielik ja õigeaegne rakendamine;

7.

avaldab kahetsust, et mõningad liikmesriigid on rakendanud mõistele „perekond” piiravaid määratlusi, et mitte pakkuda samasoolistele paaridele ja nende lastele õiguskaitset; tuletab meelde, et ELi seadust kohaldatakse kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ilma diskrimineerimiseta soo või seksuaalse sättumuse alusel;

8.

rõhutab, et eelarve konsolideerimine ilma sotsiaalse võrdõiguslikkusega arvestamata võib põhjustada tööturul soolise segregatsiooni suurenemise, juhutöö osakaalu suurenemise naiste hulgas, suurema soolise palgalõhe; suurema vaesuse femineerumise ning võib põhjustada raskusi hooldamise ja töötamise ühitamisel;

9.

kutsub nõukogu üles edastama Euroopa Parlamendile oma seisukoht rasedus- ja sünnituspuhkuse direktiivi muutmise kohta, pidades eelkõige silmas hiljuti sünnitanud naistele tasu maksmist, et tagada naiste majandusliku sõltumatuse säilimine antud ajavahemikul;

10.

kutsub liikmesriike üles aktiivselt edendama ja teostama hoolikat järelevalvet sotsiaalpartnerite vanemapuhkust käsitleva raamkokkuleppe rakendamise üle, pidades eelkõige silmas mitteülekantavat perioodi, ning tagades, et eemaldataks kõik tõkked, et suurendada seda, et vanemapuhkust võtaks ka mehed;

11.

rõhutab, et naiste sissetulekud ning tasustatud ja kvaliteetne töö on naiste majandusliku iseseisvuse ning meeste ja naiste suurema võrdõiguslikkuse põhieeldus kogu ühiskonnas;

12.

kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles kaasama naistöötajaid keskkonnahoidlike töökohtadega seotud koolitustesse ja kutseõppesse, kuna Euroopa Komisjonil on seisukoht, et need töökohad on Euroopa tööturu „olulised kasvavad segmendid”;

13.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima ja kaotama takistusi, mis raskendavad roma naistel tööturule siseneda või naasta või tegutseda üksikisikust ettevõtjana, samuti panema vajalikku rõhku naiste rollile tõrjutud romade majanduslike võimaluste suurendamisel ja ettevõtluse käivitamisel;

14.

palub algatada riikide ja Euroopa tasemel meetmeid, et edendada kutseõppe- ning kutse- ja õigusnõustamise struktuuride loomise abil naiste ettevõtlikkust ja hõlbustades nende juurdepääsu riiklikele ja erasektori rahastamisvahenditele;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama majandus- ja finantskriisi soolist mõju soolise mõju hindamisega ja edasiste meetmetega nagu soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmine eelarve koostamisel;

16.

kutsub liikmesriike üles investeerima praegused struktuurifondide 2007.–2013. aasta kulutused hooldusteenuste arendamisse, et võimaldada nii naistel kui meestel oma töö- ja eraelu ühitada;

17.

märgib, et hoolimata viimaste aastate arvukatest kampaaniatest, eesmärkidest ja meetmetest on sooline palgalõhe endiselt suur, sest naised teenivad ELis keskmiselt 17,5% vähem kui mehed ning viimastel aastatel on sooline palgalõhe vähenenud üksnes vähesel määral; palub liikmesriikidel teha täiendavaid jõupingutusi kehtivate Euroopa õigussätete rakendamisel, et seda lõhet vähendada;

18.

nõuab Euroopa Liidu institutsioonidelt, liikmesriikidelt ja sotsiaalpartneritelt püsiva soolise palgalõhe käsitlemist mitmekülgsetes strateegiates, mis peaks hõlmama ka Euroopa Liidu võrdse palga eesmärki, mille siht on vähendada igas liikmesriigis palgalõhet 10%, et tagada naistele ja meestele võrdväärse töö ja kvalifikatsiooni eest võrdse tasu maksmine, ning tunneb heameelt komisjoni algatuse üle käivitada Euroopa võrdse palga päev; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole pärast parlamendi 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni ja vastavasisuliste soovituste vastuvõtmist esitanud mitte ühtegi seadusandlikku ettepanekut;

19.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, et vähendada palgaerinevusest tulenevat soolist pensionierinevust ning hindama uute pensionisüsteemide mõju eri naistekategooriatele, pöörates erilist tähelepanu osalise tööajaga ja ebatüüpilistele töölepingutele;

20.

kutsub liikmesriike üles võtma sihipäraseid meetmeid, et parandada sotsiaalsete tegevusalade olukorda ja neid õiglasemalt rahaliselt väärtustada; on seisukohal, et töö haridus ja hooldussektoris tuleb rahaliselt võrdsustada muu tööga ja et kui mehed ja naised on otsustanud töötada sotsiaalsektoris, ei tohi nad seetõttu sattuda rahaliselt ebasoodsamasse olukorda;

21.

tunneb muret selle pärast, et majanduskriis ja eelarvekärped süvendavad probleemi veelgi, kuna need mõjutavad ebaproportsionaalselt naisi; kutsub liikmesriikide valitsusi ja sotsiaalpartnereid üles koostama tegevuskava ning seadma konkreetseid ja kaugeleulatuvaid sihte;

22.

kutsub liikmesriike üles paremini ära kasutama kõrgete kutseoskustega sisserändajatest naiste oskusi ning pakkuma neile juurdepääsu haridusele ja koolitusele, sealhulgas keelekursustele, et vältida nende kutseoskuste kadu ja tagada võrdsed töövõimalused ning edendada rändajate integratsiooni; kutsub liikmesriike üles pöörama tähelepanu naissoost sisserändajatele suunatud meetmete vastuvõtmisele ja ergutab konsultatsioone valitsusväliste organisatsioonidega ja naissoost sisserändajate organisatsioonidega nende sotsiaalsele integratsioonile suunatud poliitikate ja meetmete asjus;

23.

on mures mõnes liikmesriigis kehtivate õigusnormide pärast, mis ei keelusta sõnaselgelt tööandjate võimalust nõuda naistelt nende töölevõtmise eelallkirjastatud lahkumisavaldusi, mis võimaldab emaduse kaitse õigusaktidest mööda hiilida;

24.

on seisukohal, et naiste aktiivne osalemine ja täielik kaasatus ELi tööturul ei oma positiivset mõju mitte ainult ettevõtetele, vaid majandusele ja ühiskonnale tervikuna ning see on põhiõiguste ja demokraatia küsimus; 60% värsketest ülikooli lõpetanutest on naised, ent nad on majanduse juhtivatel töökohtadel jätkuvalt alaesindatud;

25.

peab kahetsusväärseks, et majanduse elavdamise projektid keskenduvad peamiselt töökohtadele, kus mehed on ülekaalus; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles käsitlema järjepidevalt soolist ebavõrdsust strateegia „Euroopa 2020” ja riiklike reformiprogrammide rakendamisel ning käsitlema eelisjärjekorras tõkkeid, mis takistavad naiste tööturul osalemist, pöörates erilist tähelepanu puuetega naistele, sisserändajate ja rahvusvähemuse hulka kuuluvatele naistele, naistele vanuses 54–65 ja roma naistele; juhib tähelepanu asjaolule, et töö ja eraelu ühildamiseks ning rahalise iseseisvuse saavutamiseks vajavad naised võimalust töötada paindlikumas vormis, sh teha kaugtööd; märgib, et naised on alaesindatud suure tõenäosusega laienevates sektorites, nagu taastuvate energiaallikate sektor ja teaduse- ja tehnoloogiamahukates ametid, ja kutsub seetõttu nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja töökohtade loomise poliitika, mis põhineb naiste ja meeste võrdväärsel esindatusel eelnimetatud sektorites;

26.

kutsub toetama algatusi ja kampaaniaid, mille eesmärgiks on muuta naiste madala tööalase tulemuslikkuse ja juhtimissuutmatuse alaseid stereotüüpe; kutsub toetama naiste erialast arengut ning nende kandideerimist juhtivatele ametikohtadele;

27.

märgib kahetsusega, et naiste arv ettevõtete juhatuses ei ilmuta kasvutendentsi, nagu näitas komisjoni 2012. aasta aruanne naiste kohta majandusotsuste tegemisel; märgib, et ELis on keskmiselt üksnes 13% noteeritud suurettevõtete juhtidest naised ning vaid 3% neist juhatuse esimehed;

28.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti täielikud ajakohased andmed naiste esindatuse kohta igat liiki ELi ettevõtetes ning kohustuslike ja vabatahtlike meetmete kohta, mida ettevõtted ja liikmesriigid on hiljuti võtnud, et suurendada naiste esindatust; märgib, et komisjoni aruandest naiste kohta majandusotsuste tegemisel selgub, et liikmesriikide ja ettevõtete meetmed ei ole olnud piisavad; peab tervitatavaks, et kavandatakse konsulteerimist selliste meetmete üle, mille eesmärk on suurendada soolist tasakaalu majandusotsuste tegemisel; väljendab siiski pettumust, et komisjon hoidub koheste seadusandlike meetmete võtmisest, mida ta kohustus tegema, kui eesmärgid jäävad saavutamata; usub, et 2011. aasta tagasihoidlikud saavutused vajaksid konsulteerimisest konkreetsemaid meetmeid; kordab seepärast oma 2011. aasta nõudmist pakkuda 2012. aastaks õigusakte, sealhulgas kvoote naiste esindatuse suurendamiseks ettevõtete juhtorganites 30%ni 2015. aastaks ja 40%ni 2020. aastaks, võttes seejuures arvesse nii liikmesriikide kohustusi kui ka majanduslikke, struktuurilisi (nt ettevõtete suurus), õiguslikke kui ka piirkondlikke eripärasid;

29.

rõhutab tungivat vajadust, et liikmesriigid võtaksid eelkõige seadusandlikul teel meetmed, mis seaksid siduvad eesmärgid, et tagada naiste ja meeste tasakaalustatud osakaal ettevõtete, riigiasutuste ja poliitiliste organite vastutavatel töökohtadel; viitab Norra, Hispaania, Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa edukatele näidetele;

30.

tuletab meelde, et 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised, sellele järgnev komisjoni ametisse nimetamine ja Euroopa Liidu institutsioonide kõrgete ametnike ametisse määramised on heaks võimaluseks liikuda ELi tasandil võrdse demokraatia suunas;

31.

kutsub liikmesriike üles toetama võrdsust, esitades Euroopa Komisjoni voliniku ametikoha kandidaatideks naise ja mehe; kutsub komisjoni presidenti üles seadma komisjoni moodustamisel eesmärgiks võrdsuse; kutsub komisjoni üles sellist korda avalikult toetama;

32.

märgib, et valimiskvootide kasutamine on avaldanud naiste esindatusele positiivset mõju ning tervitab Prantsusmaal, Hispaanias, Belgias, Sloveenias, Portugalis ja Poolas kasutusele võetud seadustatud võrdsussüsteeme ning sookvoote; kutsub neid liikmesriike, kus naiste esindatus poliitilistes kogudes on eriti madal, üles kaaluma võrdväärsete meetmete kehtestamist;

33.

tunneb heameelt parlamendikomisjonide naissoost eesistujate ning naissoost parlamendiliikmete arvu märkimisväärse kasvu üle parlamendi 2009–2014 kestval ametiajal, aga märgib kahetsusega, et parlamendi ametiaja teisel poolel on naissoost Euroopa Parlamendi asepresidentide arv vähenenud, seega teeb ettepaneku võtta kasutusele meetmed, mis tagaksid asepresidentide ametikohtadel täieliku soolise tasakaalu;

34.

kutsub liikmesriike üles edendama naisettevõtlust ning pakkuma naistele rahalist toetust, kutsenõustamist ja koolitust, et julgustada neid oma ettevõtteid looma;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon lisaks soolise vägivalla vastu võitlemise tegevusprogrammidesse homo- ja transseksuaalsuse vastu suunatud vägivalla ja ahistamise;

36.

tunneb heameelt nii ühenduse kui riikide tasandil võetud meetmete üle, millega võideldakse naiste-, meeste- ja lastevastase vägivallaga, näiteks Euroopa lähenemiskeeld, direktiiv, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja selle vastast võitlust, ning ELis ohvriõiguste tugevdamise õigusaktide pakett, kuid rõhutab, et see nähtus on jätkuvalt oluline probleem, mida ei ole lahendatud; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vastu võtma ja rakendama poliitikat, mis on suunatud igasuguse naistevastase vägivallaga võitlemisele, hõlmates füüsilist ja vaimset vägivalda, koduvägivalda, ahistamist ning vajadust integreerida võitlus soolise vägivallaga ELi välis- ja arengupoliitikasse; rõhutab vajadust teha kindlaks soolise vägivalla probleemi tegelik ulatus ELis; võtab teadmiseks naistevastase vägivalla Euroopa vaatluskeskuse selles valdkonnas tehtud tähtsa töö ja nõuab seetõttu, et vaatluskeskus hakkaks tööle esimesel võimalusel;

37.

kinnitab veel kord, et komisjon peab esitama kogu ELi hõlmava strateegia naistevastase vägivalla lõpetamiseks, mis hõlmaks kriminaalõiguslikku vahendit, et võidelda soolise vägivallaga, nagu parlament on mitmes oma resolutsioonis nõudnud; kutsub komisjoni üles nimetama 2015. aastat naistevastase vägivalla lõpetamise Euroopa aastaks;

38.

julgustab liikmesriike korraldama töökohtades toimuvat ahistamist ja kiusamist käsitlevaid teabekampaaniaid, et naised saaksid sellistest nähtustest teadlikud olles neile tõhusalt vastu seista;

39.

mõistab koduvägivalla all igasugust seksuaalset, füüsilist ja psühholoogilist vägivalda; juhib tähelepanu asjaolule, et sooline vägivald nõuab ELis igal aastal palju inimelusid; nõuab seetõttu asjakohaste meetmete võtmist, et soolist vägivalda käsitletaks avaliku tähtsusega ning mitte eraviisilise ja perekonnasisese küsimusena, mida peetakse põhiõiguste rikkumiseks, tagades muu hulgas juurdepääsu ennetus-, õiguskaitse- ja abivormidele, ka kellegi jälitamise puhul;

40.

tunneb rahulolu hiljutise Euroopa lähenemiskeelu vastuvõtmise üle, mille eesmärgiks on pakkuda kaitset näiteks soolise vägivalla ohvritele, ja kutsub liikmesriike üles võtma direktiiv viivitamata siseriiklikusse õigusesse üle, et tagada Euroopa lähenemiskeelu nõuetekohane toimimine;

41.

võtab sellega seoses teadmiseks ELi ohvrite paketi; kutsub liikmesriike üles lisama paketti konkreetsed meetmed ja vahendid, et takistada igasugust naistevastast vägivalda, sealhulgas koduvägivalda, seksuaalvägivalda, ahistamist, niinimetatud aumõrvasid, naiste suguelundite moonutamist ning teisi vägivallavorme ja üksikisikute õiguste rikkumisi;

42.

kutsub liikmesriike looma füüsilise vägivalla toimepanejatele mõeldud taastamis- ning psühholoogilisi programme, tänu millele väheneks füüsilise vägivalla esinemise sagedus; juhib tähelepanu asjaolule, et agressiivsuse ilmingud on suurenenud ka tütarlaste hulgas;

43.

kutsub komisjoni üles täitma oma kohustust integreerida sooline võrdõiguslikkus kõikidesse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi valdkondadesse;

44.

rõhutab, kui tähtis on, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused võtaksid meetmed selleks, et hõlbustada selliste vahendite nagu ESF või programmi „Progress” abil soolise vägivalla ohvriks langenud naiste tagasipöördumist tööturule;

45.

juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalse ja majandusliku iseseisvuse ning seksuaal- ja reproduktiivtervise küsimustes autonoomia suurendamine ja vabadus partnerit valida on vägivalla vastu võitlemise oluline eeltingimus;

46.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnistama tervishoiu soolist mõõdet kui ELi tervishoiupoliitika olulist osa ja suurendama jõupingutusi kahepoolse strateegia vastuvõtmiseks koos soolise ja ealise süvalaiendamisega ning ELi konkreetsete sooga seotud tegevuskavade ja riiklike tervishoiupoliitikate vastuvõtmiseks;

47.

kordab oma seisukohta seksuaal- ja reproduktiivõiguste suhtes, mida ta on väljendanud 10. veebruari 2010. aasta ja 8. märtsi 2011. aasta resolutsioonis naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2009. ja 2010. aastal; tunneb sellega seoses muret hiljutiste rahastamisallikate vähendamise pärast pereplaneerimis- ja seksuaalhariduse valdkonnas ja seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele juurdepääsu piiramise pärast mõnes liikmesriigis, eelkõige raseduse ja emaduse kaitse ning turvalise ja seadusliku abordi osas; rõhutab, et kõik naised peavad saama kontrollida oma seksuaal- ja reproduktiivõigusi, omades juurdepääsu kvaliteetsetele rasestumisvastastele vahenditele;

48.

tunneb muret HIVi/AIDSi ja teistesse sugulisel teel nakkavatesse haigustesse haigestumise kasvu pärast, eelkõige naiste hulgas; juhib tähelepanu sellele, et 45% uutest HIV-nakkuse juhtudest on diagnoositud noortel naistel ja tütarlastel vanuses 15–24 aastat; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon pööraks selgesõnaliselt oma HIVi/AIDSi vastase võitluse strateegias suuremat tähelepanu ennetusele ning suurendaks seksuaalhariduse ning kondoomide ja HIV-testide vaba kättesaadavuse kaasamise kaudu üldist teadlikkust sugulisel teel nakkavate haiguste ohu kohta ja vähendaks uute HIV-nakatumiste arvu;

49.

nõuab, et Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil algatataks arutelu selle üle, kuidas võidelda naiste ja meeste rollidega seotud stereotüüpide vastu; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on edendada naise kuvandi kujutamist naise väärikust austades ja võidelda püsivate sooliste stereotüüpidega, eelkõige konkreetselt alavääristavate kuvanditega, austades samal ajal täielikult sõnavabadust ja ajakirjandusvabadust;

50.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles vastavalt soolise süvalaiendamise nõudele integreerima kõikidesse poliitikavaldkondadesse erivajadustega naistele erilise tähelepanu pööramise nõude;

51.

palub liikmesriikidel ja komisjonil pöörata erilist tähelepanu kaitsetute naiste rühmadele: puudega naised, eakad, vähese haridusega või hariduseta, ülalpeetavate isikutega, sisserändajatest või rahvusvähemustesse kuuluvad naised moodustavad erirühmad, kelle jaoks tuleb võtta nende tingimustele vastavad meetmed;

52.

palub rahvusvahelistel, piirkondlikel ja kohalikel võrdõiguslikkuse alal pädevatel organisatsioonidel võtta kasutusele terviklik lähenemisviis, et parandada oma reageerimist mitmekordse diskrimineerimise juhtudele ja nendega tegelemist; nõuab samuti tungivalt, et kõnealused organisatsioonid annaksid kohtunikele, juristidele ja töötajatele üldiselt väljaõppe, mis võimaldab neil mitmekordse diskrimineerimise olukordi kindlaks teha, ennetada ja käsitleda;

53.

nõuab, et naiste inimõigustest ja nende tõhusa kasutamise võimalustest saaks ELi välispoliitika kõige tähtsam prioriteet; et prioriteet oleks ka direktiivi 2011/36/EL rakendamine, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset;

54.

väljendab küll heameelt selle üle, et Vahemere lõunapiirkonna riikides liigutakse suurema demokraatia ja vabaduse poole, ent on mures selle pärast, et araabia kevad võib kahjustada naiste õigusi; nõuab komisjonilt konkreetsete meetmete väljatöötamist soolise võrdõiguslikkuse toetamiseks nendes riikides;

55.

taunib asjaolu, et teatud maailmapiirkondades kasutatakse veel vägistamist sõjarelvana; kutsub Euroopa Liitu üles võtma Euroopa välisteenistuse abil selle probleemi oma poliitilise tegevuskava prioriteediks;

56.

märgib, et maailma rahvaarv kasvas sel aastal seitsme miljardi inimeseni; on veendunud, et pereplaneerimine peaks olema poliitilises tegevuskavas esikohal;

57.

väljendab muret aastatuhande arengueesmärkide, eelkõige viienda arengueesmärgi (emade tervise parandamine) saavutamiseks tehtavate aeglaste edusammude ja selle pärast, et ollakse väga kaugel eesmärgist vähendada kolme neljandiku võrra emade suremuse määra ning tagada kõigile 2015. aastaks juurdepääs reproduktiivtervishoiu teenustele; märgib, et iga päev sureb endiselt umbes 1 000 naist igati välditavatesse raseduse või sünnitusega seotud tüsistustesse;

58.

nõuab tungivalt, et poliitilised ja usuliidrid kasutaksid oma autoriteeti viienda arengueesmärgi saavutamise edendamiseks ning toetaksid kaasaegseid seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuseid;

59.

kutsub liikmesriike üles pakkuma aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks jätkuvalt poliitilist ja rahalist tuge ning suurendama majanduslangusest hoolimata viienda arengueesmärgi saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi;

60.

tervitab ÜRO hiljutist otsust nimetada 11. oktoober rahvusvaheliseks tüdrukutepäevaks, mis on mõjuvõimas viis tüdrukute vajaduste ja õiguste rõhutamiseks, ning toetada rohkemate meetmete ja investeeringute kasutamist, et võimaldada tüdrukutel oma täielikku potentsiaali saavutada, mis on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standardite ja kohustustega, sealhulgas aastatuhande arengueesmärkidega;

61.

tuletab Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele meelde nende kohustust rakendada naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevat ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ja nõuab tungivalt, et ELi humanitaarabi sätted oleksid sõltumatud USA seatud humanitaarabi piirangutest, eriti tagades relvakonfliktides vägistamise ohvriks langenud naistele juurdepääsu abordile;

62.

kutsub järgmist eesistujariiki üles saavutama edasiminek nõukogu direktiivi osas, millega rakendatakse isikute võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata nende usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, et võtta see vastu Taani eesistumise ajal;

63.

palub komisjonil täita Euroopa Parlamendi resolutsiooni Stockholmi tegevuskava kohta;

64.

kutsub komisjoni üles arvestama Test-Achats kohtuasja järeldusi tulevastes õigusaktides, et märkimisväärselt ning kiirelt suurendada õiguskindlust seoses nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiviga 2004/113/EÜ meest ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega;

65.

kutsub nõukogu üles Euroopa Liidu mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2014–2020 läbirääkimistel sisse viima ELi eelarveprotsessi soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmise eelarve koostamisel ning tagama ELi rahastuse taseme prognoositavuse ning mittevähendamise naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkusega seotud tegevuste puhul, sealhulgas naistevastase vägivallaga võitlemises, mis on seotud nii sise- kui välispoliitikatega;

66.

väljendab kahetsust selle üle, et liikmesriigid on teinud vaid väheseid edusamme seoses kavaga ajakohastada rasedus- ja sünnituspuhkust ning isapuhkust käsitlevad õigusaktid ning nõuab tasakaalustatud kompromissi saavutamist tulevase Taani eesistujariigiga, et võtta kõnealused õigusaktid vastu 2012. aasta esimeses pooles, et vastata Euroopa perekondade ja majanduse vajadustele; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekud eakate või haigete sugulaste eest hoolitsemist käsitlevate puhkuse-eeskirjade kohta;

67.

kutsub komisjoni üles esitama põhjaliku teatise ühest isikust koosnevate leibkondade olukorra kohta ELis, et saavutada poliitilise neutraalsuse põhimõtet järgides õiglane kohtlemine sellistes valdkondades nagu maksustamine, sotsiaalkindlustus, elamumajandus, tervishoid, kindlustus ja pensionid;

68.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma, analüüsima ja avaldama usaldusväärseid sooliselt eristatud statistilisi andmeid, et oleks võimalik hinnata ja ajakohastada komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat (2010–2015) ning jälgida soolise võrdõiguslikkuse läbivat süvalaiendamist kõikides poliitikavaldkondades;

69.

kordab oma üleskutset komisjonile töötada sarnaselt soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavaga välja lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide võrdõiguslikkuse tegevuskava;

70.

on sügavas mures meediateadete pärast, mille kohaselt inimkaubanduse, seksuaalorjuse ja sundprostitutsiooni ohvreid koheldakse kurjategijatena, selle asemel et pakkuda neile tuge, ning kutsub komisjoni üles uurima inimkaubanduse ohvrite kohtlemist liikmesriikides;

71.

nõuab tungivalt tähelepanu pööramist sugude võrdõiguslikkuse institutsionaalsete mehhanismide olukorrale liikmesriikides, et majandusraskused, elluviidavad reformid ja ümberstruktureerimine ei mõjuks väga negatiivselt neile mehhanismidele, ilma milleta ei oleks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse horisontaalne prioriteet oma juhtimisspetsiifikaga ilmselt tulemuslik;

72.

märgib, et on vaja parandada koostöösüsteeme ning naisorganisatsioonide ja kogu kodanikuühiskonna osalemist soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise protsessides;

73.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/11

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 21 ja 23,

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse Pekingis 15. septembril 1995. aastal neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning lõppdokumente, mis võeti vastu ÜRO eriistungjärkudel Peking +5 (2000), Peking +10 (2005) ja Peking +15 (2010),

—

võttes arvesse ÜRO naiste olukorda käsitleva komisjoni 2006. aastal kokku lepitud järeldusi teemal „Naiste ja meeste võrdne osalemine otsustamisprotsessides kõikidel tasanditel”,

—

võttes arvesse ÜRO naiste olukorda käsitleva komisjoni kokku lepitud järeldusi 1997/2 Pekingi tegevusprogrammi 1996–1999 kriitilise tähtsusega valdkondade kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni A/RES/58/142 naiste ja poliitikas osalemise kohta, ja ÜRO Peaassamblee 18. novembril 2011. aastal heakskiidetud resolutsiooni III naiste ja poliitikas osalemise kohta - resolutsioon A/C.3/66/L.20/Rev.1,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (1),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (COM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2000. aasta otsust, mis käsitleb naiste ja meeste võrdset esindatust komisjoni asutatud komiteedes ja ekspertrühmades (2),

—

võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 1996. aasta soovitust 96/694/EÜ naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta otsustamisprotsessis (3),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 12. märtsil 2003. aastal vastu võetud soovitust Rec (2003)3 naiste ja meeste tasakaalustatud osalemise kohta poliitiliste ja avalike otsuste tegemisel ning soovituse Rec (2003)3 rakendamise edusammude jälgimise kahe etapi tulemusi, mis põhinevad 2005. ja 2008. aastal läbi viidud sooliselt eristatud andmeid käsitleval küsitlusel naiste ja meeste osalemise kohta poliitilises ja avalikus otsustamises,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni 1079 (1996) naiste suurema esindatuse kohta assamblees, soovitust 1413 (1999) võrdse esindatuse kohta poliitilises elus, resolutsiooni 1348 (2003) sooliselt tasakaalustatud esindatuse kohta assamblees, soovitust 1665 (2004) naiste osalemise kohta valimistel ning resolutsiooni 303 (2010) jätkusuutliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamise kohta kohalikus ja piirkondlikus poliitilises elus,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi resolutsiooni 85 (1999), soovitust 68 (1999) naiste osalemise kohta Euroopa piirkondade poliitilises elus ja soovitust 111 (2002) naiste individuaalse hääletamise õiguse ja demokraatlike nõuete kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni („Demokraatia õiguse kaudu”) deklaratsiooni naiste osalemise kohta valimistel,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste ja õigusküsimuste peadirektoraadi koostatud käsiraamatut „Soolise võrdõiguslikkuse arvestamine eelarve koostamisel: rakendamine praktikas” (aprill 2009),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 27. jaanuaril 2010. aastal vastu võetud soovitust 1899 (2010), mis käsitleb naiste esindatuse suurendamist poliitikas valimissüsteemi abil,

—

võttes arvesse oma 2. märtsi 2000. aasta resolutsiooni naiste osalemise kohta otsuste tegemisel (4),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0029/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu tasandil ja liikmesriikides ei ole naiste ja meeste osalemine poliitiliste ja avalike otsuste tegemisel tasakaalus ning naised on valitavatel ja nimetatavatel poliitilistel ametikohtadel selgelt alaesindatud; arvestades, et naised on murettekitavalt alaesindatud poole ametiaja valimistel Euroopa Parlamendis;

B.

arvestades, et naiste osalemine poliitiliste otsuste tegemisel ning erinevustega võitlemise meetodid, strateegiad, kultuurilised hoiakud ja vahendid erinevad ELis riigi tasandil ning ELi liikmesriikide, erakondade ja sotsiaalpartnerite hulgas suurel määral;

C.

arvestades, et naiste esindatus Euroopa Parlamendis on küll tõusnud 35 protsendini, kuid ei ole veel saavutanud meestega võrdset taset; arvestades, et komisjonide ja fraktsioonide juhtivatel ametikohtadel on naised veel selgemalt alaesindatud; arvestades, et Euroopa Komisjonis moodustavad naised ainult ühe kolmandiku ja komisjoni president ei ole kunagi olnud naine;

D.

arvestades, et hoolimata arvukatest meetmetest valitseb statistika järgi ebavõrdsus ja et naiste esindatus poliitiliste otsuste tegemisel on pideva paranemise asemel viimastel aastatel seiskunud, nii et meeste ja naiste esindatuse suhe on kogu ELi riikide parlamentides jäänud muutumatuks (24% naisi ja 76% mehi) ning naised moodustavad kõigist ministritest ainult 23% (5);

E.

arvestades, et tänapäeval on de facto kasutusel mitteametlik kvoodisüsteem, milles mehed on naistega võrreldes eelisseisundis ja valivad otsuste tegemisega seotud ametikohtadele mehi; tegemist ei ole küll formaalse süsteemiga, kuid süstemaatilise ja väga reaalse sügavale juurdunud kultuuriga, kus mehi koheldakse eelistatult;

F.

arvestades, et meeste ja naiste võrdne esindatus poliitiliste otsuste tegemisel on inimõiguste ja sotsiaalse õigluse küsimus ning demokraatliku ühiskonna toimimise eeltingimus; arvestades, et naiste püsiv alaesindatus on demokraatia puudujääk, mis õõnestab otsuste tegemise õiguspärasust nii ELi kui ka riikide tasandil;

G.

arvestades, et otsuste tegemine põhineb haldusettevalmistustel ning seega on haldusametites eeskätt juhtidena töötavate naiste arv võrdõiguslikkuse küsimus ja tagab selle, et kõigi poliitiliste meetmete ettevalmistamisel võetakse arvesse soolisi aspekte;

H.

arvestades, et 2014. aastal toimuvad Euroopa Parlamendi valimised ning nendele järgnevad järgmise Euroopa Komisjoni moodustamine ja ELi kõrgetele ametikohtadele nimetamine annavad võimaluse liikuda ELi tasandil võrdsusel põhineva demokraatia poole ning ELil on võimalus olla selles valdkonnas eeskujuks;

I.

arvestades, et naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonis sätestatu kohaselt peaksid osavõtvad riigid muu hulgas võtma kõik asjakohased meetmed, sealhulgas positiivsed meetmed, et likvideerida naiste diskrimineerimine poliitilises ja avalikus elus;

J.

arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee julgustab:

K.

arvestades, et Pekingi deklaratsioonis ning võimu- ja otsustamispositsioonidel naiste tegevusprogrammis rõhutatakse asjaolu, et võrdne osalemine on naiste huvide arvessevõtmise vajalik tingimus ning et see on vajalik demokraatia tugevdamiseks ja selle korraliku toimimise edendamiseks; arvestades, et selles kinnitatakse taas, et naiste aktiivne osalemine meestega võrdsetel tingimustel kõigil otsustamistasanditel on oluline, et saavutada võrdõiguslikkus, säästev areng, rahu ja demokraatia;

L.

arvestades, et püsivate sooliste stereotüüpide tõttu esineb olulistel poliitilisi otsuseid tegevatel ametikohtadel ikka veel tõsist soolist eraldamist, kusjuures naistel on sagedamini hooldus- ja jaotusülesanded, näiteks tervishoiu, sotsiaalabi ja keskkonnaga seotud ülesanded, ning meestel võimsad, ressurssidega seotud ülesanded, näiteks majanduse ja rahanduse, kaubanduse, eelarve, kaitse ja välisasjadega seotud ülesanded, ning see moonutab võimustruktuuri ja vahendite eraldamist;

M.

arvestades, et erakondadel, kelle ülesanne on valida, järjestada ja esitada kandidaate juhtivatele ametikohtadele, on keskne roll naiste ja meeste võrdse esindatuse tagamisel poliitikas, mistõttu nad peaksid toetama häid tavasid, näiteks valimistel erakondade vabatahtlikke kvoote, mille mõned erakonnad on 13 ELi liikmesriigis juba kasutusele võtnud;

N.

arvestades, et Maailmapanga 1999. aasta uuringus „Korruptsioon ja naised valitsuses” järeldatakse, et kui naiste osakaal on suurem, on korruptsiooni tase valitsuses madalam, sest selle uuringu tulemuste kohaselt on naistel kõrgemad eetilised käitumisstandardid ja nad hoolivad rohkem ühisest hüvest;

O.

arvestades, et vaja on laiahaardelisi mitmetahulisi strateegiaid, mis hõlmavad mittesiduvaid meetmeid, nagu eesmärgid ja erakondade vabatahtlikud kvoodid, võimaldavaid meetmeid, nagu soolise võrdõiguslikkuse alane koolitus, mentorlus ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, ning õiguslikult siduvaid meetmeid, nagu sookvoodid valimistel, pidades seejuures silmas, et poliitikas soolise tasakaalu saavutamisel on tõhusaimaks osutunud õiguslikult siduvad meetmed, mis sobivad kokku institutsioonilise ja valimissüsteemiga ning hõlmavad järjestusreegleid, jälgimist ning tõhusaid sanktsioone mittejärgimise korral;

P.

arvestades, et naiste juurdepääs valimiskampaaniate rahastamisele on erakondades toimuva diskrimineerimise, hästi rahastatavatest võrgustikest naiste väljajätmise ning naiste madalama sissetuleku ja väiksemate säästude tõttu sageli piiratum;

Q.

arvestades, et valimissüsteemide, poliitiliste institutsioonide ja erakondade menetlused mõjutavad otsustavalt rakendatavate strateegiate efektiivsust ja poliitikas saavutatava soolise tasakaalu ulatust;

R.

arvestades, et naiste osalemist ja juhtpositsiooni poliitiliste otsuste tegemisel mõjutavad seni mitmesugused takistused, näiteks soodustava toetava keskkonna puudumine poliitilistes institutsioonides ja ühiskonna hoolekandesüsteemis, sooliste stereotüüpide püsimine, aga ka hiljutine majanduskriis ja selle negatiivne mõju soolise võrdõiguslikkuse küsimustele;

S.

arvestades, et naiste otsustamises ja juhtimises osalemise madal tase on peamiselt tingitud töö ja pereelu ühitamise probleemidest, perekohustuste (mis lasuvad raskelt naiste õlgadel) ebavõrdsest jaotumisest ning püsivast diskrimineerimisest tööl ja ametialases koolituses;

1.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja rakendama tõhusaid soolise võrdõiguslikkuse poliitilisi meetmeid ja mitmetahulisi strateegiaid, et saavutada võrdne osalemine poliitiliste otsuste tegemisel ja juhtpositsioonidel kõigil tasanditel – eeskätt sellistes valdkondades nagu makromajanduslik poliitika, kaubandus, tööjõud, eelarved, kaitse ja välisasjad – hinnates mõju ja tehes selle asjakohaste võrdõiguslikkuse näitajate abil üldsusele kättesaadavaks, tagades arvulised eesmärgid, selged tegevuskavad ning korrapärased järelevalvemehhanismid, millele järgnevad siduvad parandusmeetmed ja nende järelevalve, kui seatud eesmärke ei ole tähtajaks saavutatud;

2.

väljendab heameelt valimistel kehtivate võrdsussüsteemide/sookvootide üle, mis on mõnes liikmesriigis seadusega kasutusele võetud; kutsub liikmesriike üles kaaluma võrdsuse edendamiseks õiguslike meetmete, näiteks positiivsete meetmete kasutuselevõtmist ja kindlustama nende meetmete tõhususe – kui need sobivad kokku valimissüsteemiga ja kui erakondade ülesanne on koostada valimisnimekiri –, kasutades selleks üks-ühele esindatuse süsteeme, jälgimist ja tõhusaid sanktsioone, et hõlbustada naiste ja meeste tasakaalustatumat osalemist poliitiliste otsuste tegemisel;

3.

kutsub peale selle nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama võrdsust kõigil tasanditel, andes selgeid diskrimineerimisvastaseid sõnumeid, pakkudes asjakohaseid vahendeid ja edendades vajalikku koolitust riigiteenistujatele, kelle ülesanne on koostada eelarveid soolist võrdõiguslikkust arvestades;

4.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse koolituse programmidele, mis on suunatud kodanikuühiskonnale ja eelkõige noortele juba varasest noorusest alates ja milles tunnustatakse, et naiste õigused on inimõigused ja võrdsus on poliitilises elus hädavajalik;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles andma lubadust, mille kiidavad heaks kõik Euroopa, riigi ja piirkondliku tasandi erakonnad, võtta meetmeid naiste aktiivse osalemise ja kaasatuse edendamiseks poliitilises elus ja valimistel, saavutada tõeline võrdsus oma sisemises otsustamises, valitavatele ametikohtadele kandidaatide esitamises ning erakonna valimisnimekirjades tänu kvootide kehtestamisele, ning – kui see sobib kokku valimissüsteemiga ja kui erakondade ülesanne on koostada valimisnimekiri – pöörata tähelepanu naiskandidaatide kohale nendes nimekirjades;

6.

tunnustab erakondade määravat rolli soolise võrdsuse edendamisel; nõuab seetõttu, et liikmesriigid nõuaksid riigi tasandi erakondadelt – kui see sobib kokku valimissüsteemiga ja kui erakondade ülesanne on koostada valimisnimekiri –kvoodisüsteemide ja muude positiivsete meetmete loomist ja rakendamist, piirkondlike, riiklike ja ELi valimiste kandidaatide nimekirjade puhul järjestusreeglite kohaldamist ning eeskirjade rikkumise puhuks tõhusate sanktsioonide kehtestamist ja jõustamist; kutsub liikmesriike üles siduma soolise võrdsuse eesmärke erakondade rahastamisega ja seadma soolise võrdsuse eesmärgid erakondade rahastamise eeltingimuseks;

7.

kutsub erakondi kogu Euroopas üles võtma erakonnaorganite ja valimiste kandidaatide nimekirjade puhul kasutusele kvoodisüsteemi – kui see sobib kokku valimissüsteemiga ja kui erakondade ülesanne on koostada valimisnimekiri –, eriti Euroopa Parlamendi 2014. aasta valimiste nimekirjade puhul; arvab, et parim viis parandada naiste poliitikas osalemist on koostada valimisnimekirjad, kus naiskandidaadid on nimekirja eesosas meeskandidaatidega vaheldumisi;

8.

rõhutab vajadust konkreetsete sammude järele, mis aitavad saavutada võrdsuse riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi valitavates ametites (näiteks president, asepresidendid, esimees ja aseesimehed), seades iga sellise ametikoha puhul eesmärgiks näiteks meeste ja naiste 50% esindatuse;

9.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle julgustada naisi osalema järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel finantsprogrammide „Põhiõigused ja kodakondsus” ning „Kodanike Euroopa” abil; palub, et komisjon tagaks oma vastavates iga-aastastes tööprogrammides 2013.–2014. aastaks piisava raha olemasolu muu hulgas selliste asjakohaste teadlikkust tõstvate meediakampaaniate rahastamiseks, millega kutsutakse üles valima naisi, ning tagaks riigi erakondadele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele hõlpsa juurdepääsu sellele rahale algatuste jaoks, mille eesmärk on suurendada naiste osalemist otsuste tegemisel;

10.

kutsub komisjoni üles järgmise rahastamisperioodi (2014–2020) programmitöös ja kavandatava Euroopa kodanike aasta 2013 tegevuse kavandamisel julgustama ja rahastama eespool nimetatud või neile järgnevate programmide puhul meetmeid, millega edendatakse võrdsust otsuseid tegevatel ametikohtadel ja poliitilises tegevuses;

11.

kutsub komisjoni üles alustama vähemalt kaks aastat enne Euroopa Parlamendi valimiste väljakuulutamist valimisnimekirjade võrdsuse kampaaniaid ning ergutama liikmesriike rakendama oma kohalikel ja piirkondlikel valimistel samasuguseid meetmeid;

12.

kutsub liikmesriike üles toetama võrdsust, esitades Euroopa voliniku ametikoha kandidaatideks naise ja mehe; kutsub komisjoni presidenti üles saavutama komisjoni moodustamisel võrdsust; kutsub komisjoni üles seda menetlust avalikult toetama; tuletab meelde, et Euroopa Parlament peaks eriliselt jälgima soolist tasakaalu selles menetluses, ning kordab naiste ja meeste võrdse esindatuse tähtsust uue komisjoni koosseisu heakskiitmisel vastavalt kodukorra artiklile 106;

13.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma kohuseks täita kõikides oma otsuseid tegevates organites võrdsuse eesmärk, kehtestades kvoodisüsteemid ja muud positiivsed meetmed ning rakendades neid kõrgete ametnike töölevõtmisel; kutsub riikide valitsusi üles nimetama ELi tasandi kõrgetele ametikohtadele nii naisi kui ka mehi;

14.

võtab teadmiseks komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias 2010–2015 väljendatud kohustuse jälgida edusamme liikumisel oma komiteedes ja eksperdirühmades 40% samast soost liikmete eesmärgi poole ning kutsub ELi institutsioone, organeid ja ameteid üles võtma konkreetseid meetmeid ja looma strateegiaid eesmärgiga saavutada tasakaalustatud osalemine nende otsuste tegemisel;

15.

kutsub liikmesriike üles edendama positiivseid meetmeid, sealhulgas siduvaid õiguslikke meetmeid, eesmärgiga tagada võrdsus kõigis juhtorganites ja riigiametitesse määramisel ning töötada välja vahendeid kandidaatide esitamise ja valimiste soopõhiseks seireks;

16.

julgustab komisjoni ja liikmesriike rakendama positiivseid meetmeid, näiteks eeliskohtlemist, kui üks sugupool on alaesindatud;

17.

palub liikmesriikidel muuta otsuseid tegevatesse organitesse nimetamise eesmärgil meeste ja naiste kandidaatideks esitamise kord arusaadavaks, sealhulgas avalikustada taotlejate elulookirjeldused ning valiku tegemisel lähtuda teenetest, oskustest ja esindavusest;

18.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama meetmeid, millega toetatakse naiste organisatsioone, võimaldades neile muu hulgas piisavat rahastamist ning luues platvorme koostöö ja soopõhiste kampaaniate korraldamiseks valimiste ajal;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles soodustama naiste võrgustikke ning edendama mentorlust, asjakohast koolitust, heade tavade ja programmide vahetamist, kusjuures erilist rõhku tuleks panna karjääri alguses olevatele naispoliitikutele;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama – vajaduse korral eeliskohtlemise abil –, et naistel on karjääriedenduse osana juurdepääs juhikoolitustele ja juhtpositsioonidele, et parandada naiste juhioskusi ja -kogemusi;

21.

tunnustab teisi osalejaid laiema demokraatliku protsessi tähtsa osana ning palub seetõttu nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel edendada ja tervitada jõupingutusi, mida teevad tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud, erasektor, valitsusvälised organisatsioonid ja kõik organisatsioonid, kes tavaliselt kuuluvad valitsusega seotud nõuandekomisjonidesse, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel oma ametikohtade hierarhias, sealhulgas võrdne osalemine otsuste tegemisel;

22.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles võimaldama naistel ja meestel aktiivselt osaleda poliitiliste otsuste tegemisel, edendades pere- ja tööelu ühitamist ja tasakaalu selliste meetmete abil nagu lapsevanemaks olemise kulude jagamine võrdselt mõlema lapsevanema tööandjate vahel ning näiteks kättesaadavate ja piisavate laste ja eakate hoolduse teenuste tagamine, ning kutsub komisjoni üles asjakohaste õigusaktide – direktiivide – ettepanekute abil toetama võrdset juurdepääsu teenustele, miinimumsissetulekule ja soolise vägivallata elule;

23.

tuletab meelde eeliskohtlemise ja erimeetmete olulisust eri taustaga ja ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest pärit inimeste, näiteks puuetega inimeste, sisserändajatest naiste ning etniliste ja seksuaalvähemuste liikmete esindatuse edendamisel otsuseid tegevatel ametikohtadel;

24.

võtab arvesse meedia ja hariduse tähtsust naiste poliitikas osalemise edendamisel ja ühiskonna hoiakute muutmisel; rõhutab, et tähtis on suurendada meedia ja eelkõige avalik-õiguslike ringhäälinguorganisatsioonide teadlikkust vajadusest tagada mees- ja naiskandidaatide tasakaalustatud kujutamine valimiste ajal ning jälgida meediat, et teha kindlaks soolised eelarvamused ja vahendid nendega võitlemiseks ning seeläbi edendada püüdlusi stereotüüpide kaotamiseks ja positiivse kuvandi loomiseks naisjuhtidest, sealhulgas naispoliitikutest kui eeskujudest riigi, piirkondlikul ja Euroopa tasandil;

25.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid, nõukogu ja komisjon edendaksid ja vahetaksid häid tavasid, mis aitavad kaasa sooliselt tasakaalustatud esindatusele otsuseid tegevatel ametikohtadel, suurendades selleks Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi rolli ja vahendeid ning hõlbustades koostööd naiste küsimustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega;

26.

palub liikmesriikidel ja komisjonil – eelkõige vajaduse korral Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi kaasamise teel – koguda, analüüsida ja levitada soo alusel liigitatud andmeid, et jälgida meeste ja naiste võrdset esindatust otsuste tegemisel kõigis sektorites (avalikus ja erasektoris) ning kõigil võimutasanditel, ja kui püstitatud eesmärke ei ole saavutatud, siis edasiste meetmete alusena; julgustab komisjoni jätkama võrreldavate andmete kogumist ja levitamist ELi tasandil, kasutades selleks oma andmebaasi otsuseid tegevatel ametikohtadel olevate naiste ja meeste kohta, ning palub komisjonil koostada saadud andmete põhjal soolise tasakaalu teemaline Euroopa kaart, mis sisaldab andmeid ühiste näitajate põhjal liidu, riikide ja piirkondlikul tasandil toimunud iga-aastase soolise tasakaalu muutuse kohta;

27.

kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile aastaaruande soolise võrdõiguslikkuse edenemise kohta otsuste tegemisel Euroopa Liidus;

28.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama riikide, kohalike ja Euroopa tasandi eri valimissüsteemide, samuti eri tasanditel rakendatavate meetmete ja heade tavade mõju naiste tasakaalustatud esindatusele;

29.

tuletab meelde oma nõudmist tagada sooline võrdsus Euroopa välisteenistuse töötajate ametissemääramise kõigil tasanditel; kutsub välisteenistust üles edendama naiste osalemist otsuste tegemisel Euroopa Liidu välissuhetes ning tagama, et kõik ELi esindavad delegatsioonid austavad oma koosseisu puhul soolise võrdsuse põhimõtet ning naistele ja meestele selles kontekstis antav kõneaeg on tasakaalus; juhib tähelepanu vajadusele suurendada nende naiste arvu, kes tegutsevad vahendajatena ja pealäbirääkijatena protsessides, et vaadelda olukorda inimõiguste ja korruptsiooni vältimise seisukohast, ning rahu tagamisel, samuti muudel läbirääkimistel, näiteks rahvusvahelistel kaubandus- ja keskkonnaläbirääkimistel;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisava rahalise ja tehnilise abi andmist eriprogrammidele, mille eesmärk on koolituste, kodanikuhariduse ning meedia ja kohalike valitsusväliste organisatsioonide kaasamise abil suurendada naiste osalemist valimisprotsessides, lisaks selliste üldhariduslike programmide rahastamisele, mis suurendavad kodanikuteadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest, kõrvaldavad soolisi stereotüüpe ja juurdunud eelarvamusi naiste suhtes;

31.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles võtma meetmeid, et edendada naiste tasakaalustatud esindatust kõikidel tasanditel poliitilises elus rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks ÜROs, valitsustes ja riikide parlamentides, aga ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil ja kohalikes asutustes ning suurendada nende eesmärkide edendamiseks koostööd teiste osapooltega rahvusvahelisel tasandil, näiteks ÜRO naiste õigusi edendava agentuuriga (UN WOMEN) ja Parlamentidevahelise Liiduga;

32.

kutsub Euroopa Parlamendi poliitikaosakondi üles tagama, et delegatsioonidele antavad teated sisaldavad alati soolist mõõdet ja rõhutavad soolise võrdõiguslikkuse seisukohast tähtsaid küsimusi;

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/18

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 54 ja 151–154,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 3. juuni 2002. aasta soovitust nr 193 ühistute edendamise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta (2),

—

võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa ühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes (3),

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta direktiivi 2003/72/EÜ, millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas (4),

—

võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2004. aasta teatist ühistute edendamise kohta Euroopas (COM(2004)0018),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (COM(2010)0608),

—

võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (COM(2010)0758),

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest””(COM(2011)0206),

—

võttes arvesse koondaruannet direktiivi 2003/72/EÜ kohta, millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas (5);

—

võttes arvesse uurimust, milles käsitletakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1435/2003 (Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta) rakendamist (6),

—

võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist ühistute aastat 2012 (7),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni aruannet „Koostööl põhineva majandusmudeli vastupanuvõime kriisi ajal” (8),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Ettevõtluse vormide mitmekesisus” (9),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (10),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2002/14/EÜ (millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses) kohaldamise kohta (11),

—

võttes arvesse oma 5. juuni 2003. aasta resolutsiooni töötajate finantsosaluse edendamise raamistiku kohta (12),

—

võttes arvesse komisjoni 16. septembri 2010. aasta aruannet nõukogu 22. juuli 2003. aasta direktiivi 2003/72/EÜ (millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas) läbivaatamise kohta (COM(2010)0481),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning õiguskomisjoni ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0432/2011),

A.

arvestades, et ühistud tegutsevad oma liikmete ja klientide huvides ning pakuvad lahendusi ühiskondlikele probleemidele; arvestades, et ühistute eesmärk on tagada pikaajalise ja jätkusuutliku ettevõtluspoliitikaga liikmete võimalikult suur kasu ja nende elatusvahendid ning asetada oma äristrateegias kesksele kohale klientide, töötajate ja liikmete heaolu kogu piirkonnas;

B.

arvestades, et ühistud on oma olemuse tõttu seotud piirkonnaga, kus nad asuvad, ning seetõttu on neil tähtis roll kohaliku arengu edendamisel, mis on oluline tegur tõelise sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks; arvestades, et ühistute oluline aspekt on pideva koolituse finantseerimine sotsiaalse vastutuse ja ettevõtluse valdkonnas, mida ei võeta veel täielikult arvesse teistes sotsiaalset osalust käsitlevates vahendites;

C.

arvestades, et ühistutes peab liikmete osalus olema prioriteet ning see peab väljenduma ühistu juhtimises ja omandistruktuuris;

D.

arvestades, et ühistud on ELi majanduse oluline osa ning sotsiaalse innovatsiooni tähtsamaid tõukejõude, mis aitavad seetõttu eelkõige säilitada infrastruktuuri ja kohalikke teenuseid eeskätt maapiirkondades ja linnastutes, ning arvestades, et ELis on 160 000 ühistut, mille omanikeks on rohkem kui neljandik kõigist ELi kodanikest ja mis pakuvad tööd ligikaudu 5,4 miljonile töötajale;

E.

arvestades, et ühistud konkureerivad paljudes majandusvaldkondades investorite juhitud ettevõtetega ning neil on globaalsetel turgudel märkimisväärne majanduslik võim ja tihti jäävad isegi riikidevahelised ühistud seotuks kohalike vajadustega;

F.

arvestades, et ühistupangad on oma koostööl põhineva majandusmudeli tõttu osutunud finantskriisi tingimustes tähelepanuväärselt jätkusuutlikuks ja vastupidavaks; arvestades, et tänu koostööl põhinevale majandusmudelile on ühistute käive kriisi ajal kasvanud ja nende majandusareng kiirenenud ning nende puhul ei esine nii palju pankrotte ja vallandamist; arvestades, et ühistud pakuvad ka kvaliteetset, kaasavat ja kriisidele vastupidavat tööhõivet ning sageli on nendes kõrge naiste ja sisserändajate tööhõive osakaal; arvestades, et ühistud aitavad tagada piirkondade jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu, pakkudes kohalikke töökohti, mida ei saa ümber paigutada; arvestades, et ühistuid võib pidada õnnestunud ja kaasaegseks sotsiaalmajanduslikuks lähenemisviisiks, mis aitavad tagada kindlaid tööalaseid väljavaateid ja võimaldavad töötajatel planeerida elu paindlikult oma kodukohas;

G.

arvestades, et finants- ja majanduskriis on näidanud, et õigusliku vormi atraktiivsust ei saa käsitleda üksnes osanike vaatenurgast; juhtides tähelepanu asjaolule, et sotsiaalse organisatsioonina kannab ettevõte vastutust osanike, töötajate, võlausaldajate ja ühiskonna ees ning seda tuleb hindamisel arvesse võtta;

H.

arvestades, et ühistuid ja töötajate osalust käsitlevad õigusaktid erinevad ELi lõikes oluliselt;

I.

arvestades, et Euroopa ühistu põhikiri on siiani ainus ELi tasandi sotsiaalmajanduslik õiguslik vorm, sest komisjon võttis 2003. aastal tagasi ettepanekud assotsiatsiooni ja vastastikkuse kindlustusseltsi kohta ning Euroopa sihtasutuse põhikiri on alles väljatöötamisel;

J.

arvestades, et Euroopa sihtasutuse põhikirja kasutusele võtmisega soovitakse soodustada siseturu arengut seda liiki äriühingute tegevuse hõlbustamisega ELi tasandil;

K.

arvestades, et Euroopa ühistu põhikirja kasutusele võtmine on oluline sündmus koostööl põhineva majandusmudeli tunnustamise protsessis nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides, kus ühistu kontseptsioon on ajaloolistel põhjustel oma hea maine kaotanud;

L.

arvestades, et Euroopa ühistute eeliseks on töötajate kaasamine riikidevahelisel tasandil, eelkõige seoses töötajate õigusega osaleda juhatuse töös;

M.

arvestades, et strateegia „Euroopa 2020” nõuab majandust, mis põhineb kõrgel tööhõivemääral ja tagab majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, ning see eeldab tugevat sotsiaalmajandust;

N.

arvestades, et ÜRO rahvusvaheline ühistute aasta 2012 pakub suurepärast võimalust koostööl põhineva majandusmudeli edendamiseks;

1.

tuletab meelde, et ühistud ja muud sotsiaalmajanduslikud ettevõtted on ELi sotsiaalmudeli ja ühtse turu osa ning seetõttu tuleks neid selgelt tunnustada ja toetada, nagu on sätestatud mõne liikmesriigi põhiseaduses ja paljudes ELi keskse tähtsusega dokumentides;

2.

tuletab meelde, et ühistud võiksid olla järjekordne etapp ELi siseturu väljakujundamisel, aidata vähendada olemasolevaid piiriüleseid takistusi ning suurendada siseturu konkurentsivõimet;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja (edaspidi põhikiri) kohta ja nõukogu 22. juuli 2003. aasta direktiiv 2003/72/EÜ, millega täiendatakse Euroopa ühistu põhikirja töötajate kaasamise osas (edaspidi „direktiiv”), on omavahel tihedalt seotud;

4.

tervitab komisjoni teatist COM(2012)0072; kiidab heaks komisjoni kavatsuse muuta põhikirja määrust, kindlustades samas ühistuomaseid elemente, ja avaldab heameelt asjaolu üle, et sellega kaasneb konsultatsioon sidusrühmadega; palub selle protsessi käigus võtta arvesse parlamendi seisukohta Euroopa ühistu teemal;

5.

tõdeb kahetsusega asjaolu, et Euroopa ühistud ei ole veel edu saavutanud, kuna seda ettevõtlusvormi kasutatakse harva (enne 2010. aastat loodi kõigest 17 Euroopa ühistut, milles töötab kokku 32 töötajat) (13); rõhutab, need kõnekad arvud annavad tunnistust sellest, et põhikiri ei võimalda arvestada piisavalt Euroopa ühistute erisustega, ehkki ettevõtjad on avaldanud huvi Euroopa ühistu loomise vastu; väljendab heameelt asjaolu üle, et on teostatud põhikirja põhjalik hindamine, et teha kindlaks, miks see on olnud nii väheatraktiivne ja miks seda on nii vähe kasutatud ning mida saab teha, et korvata kogemuste puudumine põhikirja rakendamisel ja ületada muud takistused;

6.

märgib, et Euroopa ühistu vormi kasutamine piirdub tihti teisejärguliste ühistutega, mis koosnevad ainult juriidilistest isikutest, nagu vastastikused ühingud, millel ei ole Euroopa põhikirja, kuid mis soovivad kasutada sotsiaalmajandusega seonduvat õiguslikku staatust, ja suured ettevõtted; märgib, et väikestel ühistutel, mis moodustavad Euroopa ühistuliikumise enamuse, on keeruline Euroopa ühistu vormi kasutada;

7.

peab kiiduväärseks asjaolu, et töötajate osalust käsitlevaid sätteid peetakse Euroopa ühistu põhiaspektiks; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et need sätted peaksid vastama ühistute erilise laadiga seotud nõuetele;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et mitu liikmesriiki ei ole üle võtnud töötajate õigusi käsitleva direktiivi artikleid, sealhulgas soolist võrdõiguslikkust puudutavaid sätteid, mistõttu on tekkinud hulgaliselt puudujääke töötajate osalemise menetluste järelevalve ja rakendamise osas ning rõhutab, et puudujäägid tuleb kõrvaldada, et hoida ära Euroopa ühistu korra kuritarvitamine; tõdeb kahetsusega asjaolu, et standardeeskirjades, mis käsitlevad töötajate osalust juhatuses, ei ole kehtestatud töötajate osaluse nõuet;

9.

on siiski rahul sellega, et lisaks direktiivi nõuetekohasele ülevõtmisele on mõned liikmesriigid läinud tegelikult direktiivi nõuetest kaugemalegi;

10.

kutsub siiski komisjoni üles täpselt jälgima direktiivi 2003/72/EÜ kohaldamist, et ära hoida selle väärkasutust, mille eesmärk on töötajatelt nende õiguste äravõtmine; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu vajalikud meetmed direktiivi artikli 13 nõuetekohase ülevõtmise tagamiseks;

11.

märgib, et direktiivi artiklis 17 on sätestatud, et komisjon peab hindama direktiivi rakendamist ja vajadusel seda muutma; rõhutab, et põhikirja vähene kasutamine takistab direktiivi nõuetekohast hindamist;

12.

märgib, et direktiiv tuleks läbi vaadata alles pärast põhikirja läbivaatamist, palub lihtsustamise ja arukama reguleerimise huvides kaaluda töötajate osalust käsitlevate sätete lisamist otse põhikirja;

13.

rõhutab, et direktiivi läbivaatamise käigus tuleks pöörata tähelepanu ühistute töötajate erivajadustele, muu hulgas võimalusele olla samal ajal nii ühistu omanik kui ka selle töötaja; kutsub komisjoni üles töötama välja vahendid, mis teeks töötajate ja kasutajate ühistute omanikuks olemise hõlpsamaks; seab eesmärgiks asjaolu, et töötajate osalus ettevõtetes muutuks kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides enesestmõistetavaks; toetab töötajate suuremat osalust piiriülestes ettevõtlusvormides ning loodab, et see ei piirdu väikseima ühisosaga;

14.

väljendab heameelt määruse (EÜ) nr 1435/2003 (Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta) rakendamist käsitleva uuringu (14) järelduste üle, eelkõige Euroopa ühistu propageerimise meetmete kohta, mis hõlmavad ühistuõiguse nõustajatele ja sotsiaalpartneritele suunatud teadlikkuse suurendamise koolitusprogramme ning ühistute piiriülese koostöö edendamist;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama ühistuid suurendama naiste osalust spetsiaalses läbirääkimisorganis ning rakendama mitmekesisust edendavaid meetmeid, mis võimaldaksid tagada soolise võrdõiguslikkuse töö- ja eraelus ning eelkõige suurendada naiste esindatust juhtivatel ametikohtadel; kutsub komisjoni üles võtma soolist mõõdet arvesse järelevalve teostamisel direktiivi nõuetekohase rakendamise üle, samuti Euroopa ühistu määruse hilisemal läbivaatamisel;

16.

nõuab tungivalt, et komisjon lisaks juhtivatel ametikohtadel ning riigi osalusega ja börsil noteeritud äriühingute nõukogudes naiste parema esindatuse tagamiseks Euroopa ühistud võimalikesse Euroopa Liidu õigusaktidesse, kui ettevõtjad ei saavuta vabatahtlikkuse alusel 2015. aastaks 30 % eesmärki ja 2020. aastaks 40 % eesmärki;

17.

rõhutab, et liigse keerukuse tõttu täidab põhikiri vaid osaliselt ühistute vajadusi ning seda tuleks lihtsustada ja muuta kõigile arusaadavaks, et muuta see kasutajasõbralikumaks, kergemini mõistetavaks ja paremini kohaldatavaks, et oleks tagatud kõikide töötajate õigus saada teavet, olla ära kuulatud ja osaleda otsustamisel;

18.

juhib tähelepanu ühistutega seotud tavade ja seaduste erinevusele ELis; rõhutab, et põhikirjas peaks olema sätestatud Euroopa ühistute autonoomne õigusraamistik, mis eksisteerib kõrvuti kehtiva riikliku ühistuõigusega, mistõttu ei järgneks kohest ühtlustamist;

19.

rõhutab, et Euroopa ühistu põhikirja ei tohiks muuta atraktiivsemaks normide leevendamisega; on arvamusel, et põhikirja läbivaatamine peab tagama sellist tüüpi ettevõtetele suurema tunnustuse ELis; rõhutab, et ühistute majanduslik kaal, jätkusuutlikkus kriisi tingimustes ja väärtused, millele nad toetuvad, näitavad selgelt nende asjakohasust tänases ELis ning õigustavad põhikirja läbivaatamist; rõhutab, et tulevastes Euroopa ühistuid käsitlevates ELi algatustes ja meetmetes tuleb keskendada tähelepanu läbipaistvusele, sidusrühmade õiguste kaitsele ning siseriiklike tavade ja traditsioonide austamisele; juhib tähelepanu asjaolule, et teatavatele riiklikele ühistutele pakub põhikirja kasutamine praeguse valdusühingu struktuuri tõttu kahjuks väheseid stiimuleid; rõhutab, et tuleks edendada võimalust eri liikmesriikide riiklike ühistute ühinemiseks;

20.

rõhutab, et läbivaatamisprotsessi tuleb kaasata kõik sidusrühmad, eelkõige ühistu- ja ametiühinguliikumise sotsiaalpartnerid ning toonitab, et see protsess tuleb kiiresti lõpule viia;

21.

loodab, et komisjon võtab asjakohased meetmed, et oleks tagatud direktiivi täieulatuslik rakendamine;

22.

taunib asjaolu, et komisjon jättis parlamendi soovitused ühistute kohta suures osas tähelepanuta; tuletab meelde, et resolutsioonis (15) nõuti:

23.

tuletab meelde, et komisjon lubas teatises COM(2004)0018 järgida kahtteist tegevussuunda, muu hulgas:

24.

taunib asjaolu, et nendest kohustustest on täidetud ainult kolm ja sedagi märkimisväärsete tulemusteta; rõhutab, et sellised puudujäägid piiravad ühistute arengupotentsiaali;

25.

märgib, et ilma vahenditeta ei ole ka tulemusi; rõhutab, et arvestades praegust oskuste hajutatust ja sotsiaalmajanduse valdkonna töötajate arvu komisjonis, tuleks komisjonis kiiresti parandada sotsiaalmajanduse organiseerimist ning suurendada sellele valdkonnale suunatavaid vahendeid;

26.

rõhutab, et kõigis ELi poliitikavaldkondades tuleb tunnustada sotsiaalmajanduslike ettevõtete, sealhulgas ühistute erisusi ja lisandväärtust, kohandades selleks vastavalt riigihankeid, riigiabi ja finantsvaldkonna reguleerimist käsitlevaid õigusakte;

27.

kutsub liikmesriike üles kehtestama ühistutele soodsamaid tingimusi, näiteks krediidile juurdepääsu ja maksusoodustuste osas;

28.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse ühistute finantsstruktuuri seoses kapitalinõudeid käsitlevate õigusaktide ning raamatupidamis- ja aruandlusstandarditega; rõhutab, et ühistute osakute tagasiostmist ja jagamatuid ressursse käsitlevad õigusaktid mõjutavad kõiki ühistuid, eelkõige ühistupanku;

29.

juhib tähelepanu digitaalse revolutsiooniga kaasnenud konkreetsetele probleemidele, millega puutuvad kokku meediasektor ja eelkõige ühistuna tegutsevad kirjastused;

30.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks selle sektori oluliste osiste – sotsiaalmajanduse ja ühistute jaoks välja avatud koordinatsiooni meetodi, millesse oleksid kaasatud nii liikmesriigid kui ka sidusrühmad, et edendada parimate tavade vahetamist ning järk-järgult parandada liikmesriikides ühistutega arvestamist, eelkõige maksustamise, laenude, halduskoormuse ja ettevõtluse toetamise meetmete valdkonnas;

31.

peab tervitatavaks asjaolu, et ühtse turu aktis on tunnistatud sotsiaalmajanduse edendamise vajadust ning nõuab tungivalt, et komisjon käivitaks kauaoodatud sotsiaalse ettevõtluse algatuse, mis põhineb koostööpõhimõtetel (16);

32.

kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa sotsiaalmajanduse aasta väljakuulutamist;

33.

toetab ettevõtluse toetamise meetmeid eriti ärinõustamise ja töötajate koolituse alal, ning ühistutele rahastamise kättesaadavaks tegemist eelkõige ettevõtte väljaostmise korral töötajate või klientide poolt, kuna selliseid vahendeid ettevõtete päästmiseks kriisi ajal ning perekondlike ettevõtete võõrandamiseks ei osata veel piisavalt hinnata;

34.

rõhutab ühistute kasvavat tähtsust sotsiaalteenuste ja avalike hüvede valdkonnas; rõhutab, et sõltumata tööandja seisundist on selles sektoris vaja tagada korralikud töötingimused ning tegeleda töötervishoiu ja -ohutuse küsimustega;

35.

rõhutab vajadust tagada, et ühistud annaksid ELi tasandi sotsiaaldialoogi oma panuse;

36.

rõhutab, et Euroopa ühistul on potentsiaali soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks poliitika ja programmide rakendamise abil eri tasanditel, pöörates erilist tähelepanu haridusele, kutseõppele, ettevõtluse edendamisele ja täiendõppe programmidele; märgib, et soolise võrdõiguslikkuse arvestamine eri tasandi otsuste vastuvõtmisel on majanduslikult kasulik ja loob soodsad tingimused selleks, et andekad ja pädevad inimesed saaksid täita juhtimise ja järelevalvega seotud ülesandeid; rõhutab ka seda, et ühistutegevuse teatavad aspektid võimaldavad paindlikkust, mis soodustab pere- ja tööelu ühitamist; kutsub komisjoni üles töötama välja mehhanismi soolise võrdõiguslikkuse parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide vahel;

37.

rõhutab, et Euroopa ühistu võib vastata naiste vajadustele ja parandada nende elatustaset, sest see võimaldab naistele juurdepääsu inimväärse töö pakkumistele, hoiu- ja laenuasutustele, eluasemele, sotsiaalteenustele ning haridusele ja koolitusele;

38.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/24

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165,

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 26,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 14,

—

võttes arvesse Sorbonne’i ühisdeklaratsiooni Euroopa kõrgharidussüsteemi struktuuri ühtlustamise kohta (Sorbonne’i deklaratsioon) (1), millele Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Ühendkuningriigi haridusministrid 25. mail 1998. aastal Pariisis alla kirjutasid,

—

võttes arvesse Bolognas 19. juunil 1999. aastal 29 Euroopa riigi haridusministrite poolt allkirjastatud ühisdeklaratsiooni (Bologna deklaratsioon) (2),

—

võttes arvesse 28.–29. aprillil 2009. aastal Leuvenis ja Louvain-la-Neuve’is Euroopa kõrghariduse eest vastutavate ministrite konverentsil avaldatud kommünikeed (3),

—

võttes arvesse 12. märtsil 2010. aastal 47 riigi haridusministrite poolt vastu võetud Budapesti-Viini deklaratsiooni, millega ametlikult loodi Euroopa kõrgharidusruum (EHEA) (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. septembri 2005. aasta soovitust liikmesriikide poolt ühtsete lühiajaliste viisade andmise hõlbustamise kohta kolmandate riikide teadlastele, kes reisivad ühenduses teadusliku uurimistegevuse eesmärgil (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta soovitust edasise Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitust Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas (8),

—

võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020) (9),

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus 26. novembril 2009. aastal kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi hariduse rolli arendamise kohta täielikult toimivas teadmiste kolmnurgas (10),

—

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi kõrghariduse rahvusvahelistumise kohta (11),

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust varakult haridussüsteemist lahkumise vähendamise poliitika kohta (12),

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust, mis käsitleb juhtalgatust „Noorte liikuvus” – õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas (13),

—

võttes arvesse komisjoni 10. mai 2006. aasta teatist „Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon” (COM(2006)0208),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (COM(2010)0245),

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava” (COM(2011)0567),

—

võttes arvesse aruannet „Kõrgharidus Euroopas 2009: Bologna protsessi areng” (Eurydice, Euroopa Komisjon, 2009) (14),

—

võttes arvesse aruannet „Kõrgharidus Euroopas 2010: Bologna protsessi mõju” (Eurydice, Euroopa Komisjon, 2010) (15),

—

võttes arvesse 2007. aastal õppejõudude hulgas korraldatud Eurobaromeetri uuringut kõrgharidusreformi kohta (16),

—

võttes arvesse 2009. aastal üliõpilaste hulgas korraldatud Eurobaromeetri uuringut kõrgharidusreformi kohta (17),

—

võttes arvesse Eurostati 16. aprilli 2009. aasta üllitist „Bologna protsess Euroopa kõrghariduses. Sotsiaalse mõõtme ja liikuvuse peamised näitajad” (18),

—

võttes arvesse Armeenias Jerevanis 8.–9. septembril 2011. aastal toimunud kõrghariduse rahastamise teemalise rahvusvahelise konverentsi lõpparuannet (19),

—

võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni Bologna protsessi ja üliõpilaste liikuvuse kohta (20),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0035/2012),

A.

arvestades, et Bologna protsessi eesmärgid – saavutada Euroopa kõrgharidussüsteemide ühilduvus, kaotada tõkked, mis ikka veel takistavad inimesi teise riiki tööle või õppima minemast ning muuta Euroopa kõrgharidus ahvatlevaks võimalikult paljudele inimestele, sealhulgas kolmandatest riikidest pärit noortele – kehtivad endiselt ning selle protsessi tugevdamine haridussüsteemi erinevate tasandite vahelise dialoogi kaudu, et töötada välja eelnevatele astmetele tuginevad õppekavad toetab Euroopa 2020. aasta strateegia teadmistel ja innovatsioonil põhineva majanduskasvu eesmärki, mis on praeguse majanduskriisi tingimustes eriti oluline; arvestades hindamise vajalikkust selleks, et mõista protsessi arengut ning saada ülevaade kordaminekutest ja läbikukkumistest, arusaamatustest ja ilmnenud vastuseisust;

B.

arvestades, et kõrghariduse eesmärk on pakkuda kõigile ilma igasuguse diskrimineerimiseta avatud õpikeskkonda ning edendada iseseisvust, loovust, kvaliteetse hariduse kättesaadavust ja teadmiste avardamist, ning et selleks on väga tähtis tagada kogu akadeemilise kogukonna ning eeskätt üliõpilaste, õpetajate ja teadlaste kaasamine ülikoolihariduse eri etappide arendamisse;

C.

arvestades, et ülikoolidel on oma kolmekordse rolli (haridus, teadusuuringud ja innovatsioon) tõttu liidu ja selle kodanike hariduse tuleviku seisukohalt väga suur tähtsus;

D.

arvestades, et ülikool on peaaegu tuhat aastat olnud oluline osa Euroopa pärandist, mille tähtsust ühiskonna arengu jaoks ei saa taandada selle panusele majandusse ning mille areng ei sõltu üksnes majanduslikest vajadustest;

E.

arvestades, et kolmel teaduskraadil põhinevat struktuuri kasutatakse raskustest hoolimata ja mõnel juhul edukalt enamikus Bologna protsessis osalevates riikides;

F.

arvestades, et reformi jätkamise püüded ei tohiks jääda killustatuks ja piisava rahalise toetuseta; arvestades, et mõnes liikmesriigis läbi viidud avaliku sektori hariduskulude kärped ei aita vajalikke reforme edendada;

G.

arvestades, et liikuvus peaks olema kõigile kättesaadav ja et see kujutab endast kõrgharidusreformi nurgakivi; arvestades, et üliõpilaste liikuvus võib lõppkokkuvõttes aidata parandada tööalast liikuvust; arvestades, et kogu protsessi ajal tuleb pidada silmas ka üleüldist juurdepääsetavust;

H.

arvestades, et liikmesriigid peavad täiendavalt pingutama, et tagada diplomite vastastikune tunnustamine, mis on protsessi eduks hädavajalik;

I.

arvestades, et Bologna protsessi vajaliku eeltingimusena tuleb tugevdada sotsiaalset mõõdet, et muuta õigus õppimisele majanduslikult kättesaadavaks kõigile, eelkõige sotsiaalselt kaitsetute elanikerühmade hulgast pärit üliõpilastele, eesmärgiga tagada kõigile õiglane juurdepääs ja paremad töövõimalused;

J.

arvestades, et ülikoolid, avalikud haldusasutused ja ettevõtted peavad tõsiselt arvestama tööalase konkurentsivõime küsimustega; arvestades, et ülikool peaks andma vajalikud vahendid ja oskused, mis tagavad lõpetajate inimpotentsiaali täieliku väljaarendamise; arvestades, et akadeemiline õpe peaks arvestama ka tööturu vajadustega, kusjuures eesmärk on anda tudengitele kindla ja tasuva töö leidmiseks vajalikud oskused;

K.

arvestades, et hariduse kättesaadavus, mis on üks ELi põhiväärtusi, on liikmesriikide, ELi institutsioonide ja teiste kesksete osalejate avalik kohustus ning et Euroopa Liit etendab keskset osa Euroopa kõrgharidusruumi rajamisel sellega, et toetab liikmesriikide püüdeid ja sellealast koostööd; arvestades, et Euroopas tööalase konkurentsivõime ja majanduskasvu eesmärkide saavutamise eeltingimus on hariduse ja teaduskraadide suurem kooskõlastamine koos subsidiaarsuse põhimõtte samaaegse järgimisega;

L.

arvestades, et Bologna protsessil ei ole tagasiulatuvat mõju üliõpilastele, kes alustasid teaduskraadi omandamist juba Bologna-eelse kava kohaselt;

1.

rõhutab hariduse kui liikmesriikide olulise koostöövaldkonna tähtsust, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia kesksed tööhõive ja majanduskasvu eesmärgid ja väga vajalik majanduse elavnemine;

2.

nõuab ELi tasandil tugevamat toetust Bologna protsessile, eelkõige seoses akadeemiliste kraadide vastastikuse tunnustamise, teadusstandardite ühtlustamise, liikuvuse, sotsiaalse mõõtme ja tööalase konkurentsivõime edendamise, aktiivse demokraatliku osaluse, Bologna põhimõtete rakendamise analüüsimise ning haldustõkete kaotamisega; kutsub liikmesriike rõhutama oma pühendumust nimetatud protsessile rahastamissüsteemi tugevdamisega, et täita Euroopa 2020. aasta strateegias seatud majanduskasvu eesmärgid;

3.

märgib, et Euroopa kõrgharidusruum (EHEA) on tõelise Euroopa kodakondsuse loomise ja arendamise seisukohalt suur saavutus; on seisukohal, et selle tähtsus peab väljenduma EHEA tugevdamises sobivate vahendite ja menetluste abil;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et Bologna protsessil ja EHEAl on Euroopa 2020. aasta strateegias keskne roll, ja kinnitab veel kord õppe- ja teadustegevuse seostamise kui Euroopa kõrghariduse ühe tunnusjoone suurt tähtsust;

5.

tõstab esile asjaolu, et Bologna protsessi raames seatud prioriteedid – liikuvus, tunnustamine, tööalane konkurentsivõime – on vajalikud tingimusi, tagamaks et igal Euroopa ülikooli astunud noorel oleks õigus kvaliteetsele haridusele, ülikooli lõpetamisele ja oma kvalifikatsiooni tunnustamisele kõigis ELi riikides;

6.

nõuab tulemuslikku, alt üles lähenemisviisi, mille puhul kaasataks täielikult kõik tähtsamad osapooled, näiteks ülikoolid, ametiühingud, kutseorganisatsioonid, teadusasutused, ettevõtlussektor ning eelkõige õppejõud, üliõpilased, üliõpilasorganisatsioonid ja ülikoolide töötajad;

7.

märgib, et mõned Euroopa ülikoolid ei soovi piisavalt pingutada tugevama EHEA saavutamiseks, samas kui mõne teise jaoks on EHEA ainuke võimalus konkurentsivõime ja nende pakutavate teadmiste kvaliteedi tõstmiseks;

8.

nõuab ülikoolidelt pühendumist uutele õppe-, kutse- ja elukestva õppe strateegiatele (kasutades seejuures optimaalselt uusi tehnoloogiaid ja tunnistades selliste täiendõppe vormide tähtsust nagu mitteformaalne haridus), mis keskenduvad õppe-, tudengi- ja teaduskesksele ülikoolisüsteemile, mis suudab pakkuda kriitilist mõtlemist, loovust, pidevat erialast arengut ning tulevases tööelus vajalikke teoreetilisi ja praktilisi teadmisi; nõuab, et liikmesriigid ja EL rahaliselt toetaksid ülikoolide pingutusi oma õppetavade muutmiseks ja arendamiseks;

9.

nõuab, et tugevdataks ja laiendataks õpetajakoolituse programme, võttes arvesse võimalusi, mida pakuvad elukestev õpe ja uued tehnoloogiad;

10.

rõhutab, et Euroopa ülikoolide avanemist maailmamajanduse vajadustele ja EHEA edasist tugevdamist tuleks käsitleda kui Euroopa ülikoolide jõupingutusi, et aidata Euroopal üle saada üldisest majanduslikust ebakindlusest ning taastada siin jätkusuutlik areng ja majanduskasv;

11.

nõuab, et arendataks ülikoolide nn kolmandat missiooni ühiskonna hüvanguks, mida tuleb arvesse võtta ka mitmemõõtmeliste klassifitseerimise ja tipptaseme tunnustamise kriteeriumide väljatöötamisel;

12.

nõuab suuremaid avaliku sektori investeeringuid kõrgharidusse, mille eesmärk oleks eeskätt majanduskriisi leevendamine parematel oskustel ja teadmistel põhineva majanduskasvu kaudu, ning reageerimine üliõpilaste kasvanud nõudmistele parema ning kergemini kättesaadava hariduse ja teenuste, eelkõige õppetoetuste järele; arvab, et eelarvekärped mõjuvad halvasti püüetele tugevdada hariduse sotsiaalset mõõdet, mis on Bologna protsessi aluspõhimõte; nõuab seepärast liikmesriikidelt ja ELi institutsioonidelt uute, sihipäraste ja paindlike rahastamismehhanismide väljatöötamist ning üleeuroopaliste õppetoetuste edendamist, et toetada majanduskasvu, tipptaset ning ülikoolide mitmesuguseid konkreetseid ja erinevaid suundumusi; rõhutab vajadust töötada välja mitmest fondist rahastamise viis, mis on määratletud selgete ja tõhusate eeskirjadega ning mille eesmärk on ELi tulevase rahastamismudeliga toimetulek ja ülikoolide sõltumatuse tagamine;

13.

juhib tähelepanu sellele, et Bologna protsess ja programm Erasmus on suurendanud üliõpilaste liikuvust, samuti võivad need suurendada tööjõu liikuvust; kahetseb siiski, et liikuvuse määrad on ikka veel suhteliselt madalad;

14.

kutsub ELi, liikmesriike ja ülikoole looma teavitus-, finantstoetuse ja haldusabi mehhanisme kõikide üliõpilaste, teadustöötajate ja personali jaoks, et toetada struktureeritud liikuvust; on rahul programmi Erasmus loomisega aspirantide jaoks ning nõuab selle teenuste üldist tugevdamist ja uute hariduskavade koostamist ning selleks sotsiaalsetel kriteeriumidel põhinevat senisest suuremat rahastamist, programmi avamist enamatele üliõpilastele, sisulist ja tulemuslikku ainepunktide tunnustamist, paremaid võimalusi oma hariduse täiendamiseks välisriikides läbitavate semestritega ning suuremat ajalist paindlikkust; rõhutab siiski, et liikuvus ei tohi mitte mingil juhul põhjustada piiratud sissetulekuga üliõpilaste diskrimineerimist;

15.

on seisukohal, et ülikoolide õppejõudude liikuvus annab uusi teadmisi ja kogemusi lisaks õppejõududele endile ka kaudselt ka nende üliõpilastele, ning võimaldab neil samal ajal teha koostööd õppematerjalide koostamisel;

16.

kutsub liikmesriike täitma lubadust muuta laenud ja toetused täielikult ülekantavaks ning oluliselt suurendama liikuvate üliõpilaste rahalist toetamist, et see oleks kooskõlas ELi uute programmide mahtude suurenemisega; palub ELil kaaluda, kuidas saaks liikumisvabadust reguleerivat kehtivat seadusandlust tugevdada laenude ja toetuste ülekantavuse tagamisega;

17.

kutsub Euroopa Liitu üles rohkem arvesse võtma Aafrikast, Aasiast ja Ladina-Ameerikast lähtuvat sisserännet ning kehtestama eeskirjad päritoluriikides omandatud koolihariduse tunnustamiseks;

18.

palub ELil vastastikuse usalduse tagamiseks ja akadeemiliste kraadide tunnustamise soodustamiseks Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku rakendamise teel kindlustada kvaliteedi tagamise süsteemi nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil; palub liikmesriike rakendada oma riiklikke kvaliteedi tagamise süsteeme vastavalt kvaliteedi tagamise Euroopa standarditele ja suunistele, tunnustades samal ajal ülikoolikursuste ja meetodite mitmekesisust nii sisu kui ka õppemeetodite osas; soovitab kvaliteedi tagamise asutustel taotleda registreerimist kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa registris ja toetada üleeuroopalist koostööd ning parimate tavade vahetamist ka kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa võrgustiku (European Association for Quality Assurance in Higher Education – ENQA) kaudu;

19.

juhib tähelepanu liikmesriikide erinevatele hindamisskaaladele ning vajadusele Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemi (European Credit Transfer and Accumulation System – ECTS) punktid asjakohaselt hinneteks ümber arvestada;

20.

nõuab tungivalt, et kõik Bologna protsessis osalevad riigid rakendaksid EHEA kvalifikatsiooniraamistikuga seotud riiklikke kvalifikatsiooniraamistikke ning edendaksid vastastikust tunnustamist ja toetaksid seda rahaliselt;

21.

nõuab tugevat rahalist toetust ühiseid põhiõppekavasid käsitlevatele kokkulepetele, mis tagavad hästi piiritletud õppetulemused, sealhulgas uurides projektis Tuning rakendatud metoodikat ja projekti Tuning Academy kogemust; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks humanitaaralade kui demokraatia kantsi ja Euroopa ühtekuuluvuse saavutamise vahendi eripäradele, et teha kindlaks kraadiõppel antavad spetsiifilised teadmised ja oskused, et soodustada õpet, milles on ühendatud mõõdetavad ja ülekantavad üldoskused (mida kajastab teadmiste kasutamise oskus) ning õppe- ja teadustegevuses väljenduv originaalse ja kriitilise analüüsi võime; rõhutab, et kõik õppekavad peaksid kõikides ainetes paralleelselt aine põhiteadmistega andma sellised läbivad põhioskused nagu kriitiline mõtlemine, teabe edastamine ja ettevõtlusoskused;

22.

palub suuremat toetust riiklikele ja ELi meetmetele, millega tagada võrdne kaasamine, õpingute õiglane kättesaadavus, edukas kursuste läbimine ja jätkusuutlik toetuste (nt eluaseme- ja transporditoetused jms) süsteem kõigile üliõpilastele ning sihtotstarbeline toetus eelkõige alaesindatud elanikkonnarühmadest või ebasoodsast sotsiaalsest keskkonnast pärinevatele ja rahalistes raskustes olevatele üliõpilastele, et vähendada ülikoolist väljalangemise määra ja tagada, et haridus ja koolitus ei sõltuks negatiivsetest sotsiaalmajanduslikest teguritest ja et õpetus vastaks igaühe õppimisvajadustele; soovitab kiirendada üliõpilasi tasuta teenindavate karjäärinõustamiskeskuste loomist;

23.

juhib tähelepanu 2007. aasta Londoni kommünikee (21) tähtsusele, millega seati Bologna protsessi üheks eesmärgiks hariduse sotsiaalne mõõde, et olenemata päritolust tagada kõigile võrdne juurdepääs haridusele; kahetseb, et selle eesmärgi osas on liiga vähe saavutatud ning soovitab komisjonil sellealast edasiminekut hõlbustada;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles soodustama vastastikust tunnustamist takistavate haldustõkete kaotamist;

25.

juhib tähelepanu erivajadustele seoses bakalaureusekraadi, selle õppekavade, sealt edasi magistriõppesse mineku võimaluste ja seda kraadi omavate isikute tööalase konkurentsivõimega; sellega seoses rõhutab, et on vaja selliseid konkreetseid samme nagu teooria- või praktikaõppe kavade väljatöötamine ning ülikoolide, liikmesriikide ja majandus- ja sotsiaalvaldkonna osapoolte tulemuslikumat koostööd, et suurendada tulevaste ülikoolilõpetajate võimalusi leida kindlat, hästi tasustatud ja nende kvalifikatsioonile vastavat töökohta; kutsub sellega seoses ülikoole arendama oma õppepraktika võimalusi ja paremini ühitama praktikat akadeemilise õppekavaga;

26.

rõhutab, et säästva majanduskasvu ja jõukuse saavutamiseks peavad sellised tööalast konkurentsivõimet soodustavad meetmed nagu elukestev õpe ja tööturule sobilike oskuste laialdasem arendamine olema esmatähtsad; sellega seoses toetab igati ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste vahetust, ülikoolide ja ettevõtjate dialoogi, õppepraktikaid ja kutseoskuste passi;

27.

on seisukohal, et kutsekvalifikatsioonide direktiivi (2005/36/EÜ) ajakohastamine aitab kaasa kutsealasele liikuvusele Euroopas ja hõlbustab üliõpilaste liikuvust, tagades teises liikmesriigis omandatud kvalifikatsioonide tunnustamise kogu ELis;

28.

palub liikmesriikidel ja ELi institutsioonidel toetada Euroopa ülikoolides üleminekut endiselt ülekaalus olevalt monodistsiplinaarselt metoodiliselt teaduskäsitluselt inter- ja transdistsiplinaarsetele käsitlustele;

29.

kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles edendama tugevama Euroopa kõrgharidusruumi (EHEA) ühiseesmärgina ülikoolide ja ettevõtete vahelist dialoogi ja koostööd, et tõsta Euroopa ülikoolilõpetajate tööalast konkurentsivõimet;

30.

rõhutab, et vaja on erimeetmeid ning ülikoolide ja tööturu tõhusamat koostööd, et töötada välja asjakohasemad õppekavad, muuta haridustee järjepidevamaks ning tõsta tööalast konkurentsivõimet, kehtestades ühesugused töölevõtmise kriteeriumid;

31.

rõhutab, et oluline on tagada üliõpilaste jaoks piisava arvu praktikakohtade kättesaadavus, et hõlbustada veelgi nende tööturule sisenemist;

32.

kutsub liikmesriikide valitsusi ja komisjoni üles kujundama struktureeritud koostöösüsteemi, et anda erialade klastrite raames ühiseid teaduskraade, mida tunnustataks kogu ELis, parandades Erasmus Munduse ning tulevase haridus- ja koolitusprogrammi toimivust ja rahalist toetamist ja edendades ühisprogrammide Euroopa akrediteerimiskorra loomist;

33.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku seoses Erasmuse magistriõppe liikuvusprogrammiga;

34.

peab teadusdoktori kraade, ka siis, kui need on omandatud koostöös ettevõtetega, oluliseks kõrghariduse ja teadusuuringute ühenduslüliks ning tuletab meelde nende potentsiaali teadmispõhise innovatsiooni ja majanduskasvu saavutamise võtmekomponendina; tunnustab ettevõtetes saavutatud doktorikraadide tähtsust seoses kõrgema teaduskraadiga inimeste tööturule toomisega; kiidab heaks komisjoni kohustuse töötada Marie Curie nimelise meetme raames välja Euroopa tööstusalase doktoriõppe süsteem;

35.

on seisukohal, et EHEA ja Euroopa teadusruumi parem koostöö võib olla Euroopa uuenduslikkuse ja arengu tugevdamise allikas;

36.

rõhutab Euroopa Liidu seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning Euroopa teadusruumi panust ELi teadlaste liikuvuse hõlbustamisse ning ELi innovatsiooni ja konkurentsivõime potentsiaali avamisse;

37.

nõuab tulemusliku strateegia koostamist Euroopa elukestva õppe programmide toetamiseks ja jätkusuutlikke algatusi, mis on institutsiooniga igakülgselt seotud ja edendavad elukestva õppe kultuuri; ühtlasi nõuab elukestva õppe soodustamist ettevõtetes, et töötajatel oleks võimalus oma haridust ja oskusi täiendada; kutsub kõrgharidusasutusi ja ülikoole üles olema õppetulemustel põhinevate programmide osas paindlikumad, tunnustama mitteformaalset ja vabaharidust ja pakkuma teenuseid eri õppeviiside toetamiseks, edendades selleks partnerlust ülikoolide, ettevõtete ja kutsekõrgkoolide vahel, et täita teaduslikes, humanitaar- ja tehnilistes oskustes olev tühimik;

38.

juhib tähelepanu vajadusele kehtestada Bologna protsessi eelsete üliõpilaste staatus nendes riikides, kus nad on magistriõppesse astumisel teistest halvemas olukorras;

39.

märgib, et Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteem (European Credit Transfer and Accumulation System – ECTS) peab olema läbipaistvam ja võimaldama kvalifikatsioone ja diplomeid täpsemalt võrrelda; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel kasutada täiustatud ECTSi üliõpilaste ja töötajate liikuvuse soodustamiseks;

40.

on rahul komisjoni ettepanekuga oluliselt suurendada Euroopa hariduse ja koolituse programmidele eraldatavaid rahalisi vahendeid; kutsub komisjoni üles eraldama olulise osa neist vahenditest kõrghariduse moderniseerimise toetamiseks ning ülikoolide infrastruktuuride uuendamiseks vastavalt Bologna protsessi eesmärkidele ja ELi moderniseerimiskavale; soovitab komisjonil leida lahendusi, mis teevad kõnealused programmid kättesaadavaks ka rahalistes raskustes olevatele üliõpilastele;

41.

kutsub liikmesriike ja ELi üles otsustama, kas õppetsükkel võiks sisaldada ka ühe kohustusliku õppeperioodi läbimist üliõpilase päritoluriigist erineva liikmesriigi ülikoolis;

42.

juhib tähelepanu Bologna protsessi ja kutsekvalifikatsioonide direktiivi tugevatele seostele ja rõhutab, et komisjoni poolne kooskõlastamine peaks toimuma täielikus kooskõlas Bologna protsessiga; väidab, et nimetatud seost saab veelgi tugevdada, kui anda üliõpilastele kogu asjakohane praktiline teave välisriigis omandatud diplomite tunnustamise ning välismaal läbitud koolituse tõttu avanevate töövõimaluste kohta;

43.

nõuab, et kutsekvalifikatsioonide direktiivi läbivaatamise raames ja tõelise Euroopa kõrgharidusruumi loomisel edu saavutamiseks võrreldaks liikmesriikide koolituse miinimumnõudeid ning toimuks regulaarsem teabevahetus liikmesriikide, pädevate asutuste ja kutseorganisatsioonide vahel;

44.

teeb ettepaneku, et ECTS-süsteemi tugevdamiseks peaks Erasmuse programmi raames partnerülikoolide poolt omandatud ainepunktide tunnustamine olema kõigile ELi vahenditest toetatavates üliõpilasvahetustes osalevatele institutsioonidele kohustuslik;

45.

juhib tähelepanu ECTS-süsteemi järjepideva kehtestamise tähtsusele; kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõrgkoole üles töötama välja õppealadel antavate ECTS-ainepunktide arvu võrdlustabelit, et suurendada kooskõla ning lihtsustada üliõpilaste ja spetsialistide liikuvust; märgib, et üliõpilastel on sageli raskusi ainepunktide ühest kõrgkoolist teise ülekandmisega, ning leiab, et selliste takistuste tõttu võivad üliõpilased akadeemilisest vahetusest loobuda;

46.

nõuab tulemusliku strateegia väljatöötamist akadeemiliste kraadide igakülgseks ühtlustamiseks kogu Euroopa Liidus koos võimaliku pöördtunnustamisega (s.h varasemad akadeemilised kraadid) alates Bologna protsessi algusest;

47.

kutsub ELi liikmesriike üles tegema selget ja lõplikku otsust kvalifikatsioonide ja diplomite täieliku vastastikuse tunnustamise kohta või siis koostama tegevuskava, kus näidatakse, millal selline otsus lõpuks võimalikuks osutub;

48.

nõuab intensiivsemat ja süstemaatilisemat ülikoolidevahelist koostööd, et üliõpilaste ja töötajate huvides suurendada selle mõju kõrgharidusasutustele ja -süsteemidele;

49.

teeb ettepaneku, et allakirjutanud riikide ülikoolid tunnustaksid läbitud praktikat komisjoni toetatavate liikuvusprogrammide ühe osana;

50.

nõuab, et üliõpilastele antaks enne vahetusprogrammi algust läbipaistvamalt teavet omistatavate ainepunktide kohta ning kutsub liikmesriike ja kõrgkoole üles tegema koostööd kursuste eest antavate ainepunktide arvu hindamisel; toetab ühiste tegevusprogrammide koostamist eesmärgiga määrata kindlaks spetsialistide ja kõrgkoolide määratletud põhiteadmised ja oskused, mis võiks (samal ajal riiklikke eripärasid säilitades) aidata teatavaid diplomeid ühtlustada, võttes seejuures eeskujuks ELi kutsekvalifikatsioonide automaatse tunnustamise süsteemi (22);

51.

nõuab paremat võrgustike loomist, kooskõlastamist ja teabevahetust ELi ülikoolide vahel, et kiirendada uute diplomite tunnustamist, hõlbustada ainepunktide ülekandmist, parandada teadmisi ning eri haridus- ja õppesüsteemide tundmist ning võimaldada üliõpilastel paremini tundma õppida Euroopa programmide mitmekesisust;

52.

palub komisjonil ergutada uue hariduse ja koolituse programmi raames muu hulgas rahaliste stiimulite abil koostööd rahvusvaheliste õppekavade, ühiste teaduskraadide ja vastastikuse tunnustamise valdkonnas; pooldab Erasmuse programmi vahetuspartnerluste arvu tegelikku suurendamist;

53.

juhib tähelepanu arvukatele asutustele, mis tegelevad Euroopa kõrghariduse ja teadusuuringutega; kutsub Euroopa Liitu üles edendama nende tegevuse kooskõlastamise viise ühe organi egiidi all;

54.

on seisukohal, et tuleb rakendada algatused, mis aitavad üliõpilastel kraadiõppe ajal kogutud ainepunkte ühest ülikoolist teise üle kanda;

55.

kutsub liikmesriike ja ELi üles avaldama ajakohastatud ja võrreldavaid andmeid – muu hulgas sotsiaalselt kaitsetute elanikerühmade proportsionaalse esindatuse kohta –, mille põhjal oleks võimalik jälgida EHEA rakendamist, ning kõrvaldama selleks rakendamist segavad takistused ja probleemid ning mitte karistama asutusi, kes pole kavandatud reforme veel ellu viinud; arvab, et kõnealused andmed tuleks avaldada igal aastal riikide ja ülikoolide kaupa, sest see näitaks selgemalt, kus on vaja suuremat edasiminekut;

56.

soovitab ülikoolidel ühtlustada oma akadeemilisi standardeid, luues selleks partnerlusi heade tavade vahetamiseks;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma ja tugevdama ühistel huvidel põhinevaid uusi koostöö- ja teadustegevuse programme kolmandate riikide ülikoolidega, eelkõige nendega, mis asuvad konfliktipiirkondades, et võimaldada nende riikide üliõpilastele diskrimineerimata juurdepääsu kõrgharidusele ja koolitusele;

58.

peab Bologna protsessi raames loodud Euroopa kõrgharidusruum (EHEA) edumeelseks; nõuab sellepärast Euroopa-Vahemere piirkonna kõrgharidusruumi kaasamist sellesse struktuuri ja edasiarengut tulemusliku kõrgharidusruumi loomiseks idapartnerluse koostöös, samuti muudes ELi-sisestes riikidevahelistes valdkondades osalevate riikide jaoks; palub komisjonil kõrvaldada üliõpilaste ja õppejõudude liikuvust piiravad takistused, toetada Euroopa-Vahemere piirkonna ülikoolide (sh Euroopa-Vahemere piirkonna Ülikooli ehk EMUNI) koostöövõrgustiku loomist ning jätkata programmide Tempus ja Erasmus Mundus häid tavasid;

59.

viitab vajadusele parandada Bologna protsessist ja Euroopa kõrgharidusruumist (EHEA) teavitamist tulemusliku, ulatusliku ja kogu Euroopat hõlmava kommunikatsioonipoliitika abil, mille eesmärk on suurendada ülikoolide atraktiivsust Euroopas ja väljapool;

60.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada laenude ja toetuste, eelkõige teenetel ja vajadustel põhinevate stipendiumide ülekantavus kõigi Euroopa riikide vahel, et tagada liikuvusvõimaluste võrdne kättesaadavus;

61.

propageerib ülikoolide ühtsete kaubamärkide loomist piirkonna tasandil, et tugevdada ülikoolide rahvusvahelist mainet kooskõlas Bologna protsessi eesmärkidega;

62.

kutsub ELi institutsioone üles looma mehhanisme liikmesriikide ja kõrgkoolide abistamiseks Bologna eesmärkide täitmisel, mis võiks toimuda korrapärase aruandluse ja ELi programmide sihtotstarbelise kasutamise kaudu, hõlmates ka programme, mille raames tehakse koostööd Euroopa kõrgharidusruumi kuluvate kolmandate riikidega;

63.

palub ELil toetada tema Bologna kohustuste täitmist poliitilises koostöös asjaomaste kolmandate riikidega; kutsub komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles vastavaid pingutusi jõuliselt juhtima;

64.

usub, et järgmise aasta ministrite kohtumisel Bukarestis on kokkuvõtete tegemise tulemuseks selge tegevuskava täielikult toimiva EHEA rajamiseks 2020. aastaks; nõuab valdkonnaüleseid ettepanekuid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õppe, kutseõppe ja elukestva õppe ning tööpraktika alal, mis aktiivselt edendaksid nii kaasamist kui ka arukat ja säästvat majanduskasvu, annaksid ELile kriisijärgses maailmas konkurentsieelise töökohtade loomisel, inimkapitali, teadus- ja uuendustegevuse, ettevõtluse ning laiemas mõttes teadmuspõhise majanduse valdkonnas;

65.

kutsub komisjoni ning ELi haridusministreid üles täielikult ära kasutama neile ühisel EHEAs osalemisel avanevaid võimalusi ja võtma juhtrolli Bologna eesmärkide täitmisel, ning kutsub ministreid ühendama nende Bologna protsessist tulenevaid kohustusi ELi tasandi ühiste kohustustega nõukogus, kasutades komisjoni toetust, nii et see vastastikune toetus leiaks jätku harmoonilise rakendamise näol;

66.

juhib tähelepanu sellele, et iga kahe aasta järel toimuval Bologna protsessi ministrite konverentsil, mis 2012. aastal toimub Bukarestis, tuleb arvesse võtta asjaolu, et EHEA loomine võimaldab ELil ja liikmesriikidel anda ühtse ja jõulise panuse Bologna protsessi, lähtudes nende ühistest kohustustest kõrghariduse vallas, ühisest protsessis osalemisest ning ühisest otsusest ELi institutsioonide poliitiliste avalduste toel tegutseda;

67.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/33

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa statistika tõhusa kvaliteedijuhtimise väljatöötamine” (COM(2011)0211),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni arvamust (A7-0037/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Ühenduste Statistikaamet (Eurostat) eksisteerib juba alates 1953. aastast ning vajadus kindlustada selle sõltumatus on laialdaselt tunnustatud;

B.

arvestades, et tulemusliku majandus- ja eelarvepoliitika kujundamiseks liikmesriikide ja liidu tasandil on vaja usaldusväärset ja täpset statistikat;

C.

arvestades, et Euroopa 2020. aasta majanduskasvu ja tööhõive strateegia ning majanduse juhtimise paketi, k.a Euroopa poolaasta edukus nõuab kvaliteetset sõltumatut statistikat;

D.

arvestades, et statistika kasutajatele tuleks anda asjakohaseid, õigeaegseid ja täpseid andmeid, mille riiklikud asutused on kogunud ja koostanud vastavalt erapooletuse, objektiivsuse ja ametialase sõltumatuse põhimõtetele;

E.

arvestades, et statistika peaks olema avalikult ligipääsetav ja kergesti mõistetav nii poliitikakujundajatele kui ka kodanikele, samuti tagama aastate võrdlemise võimaluse;

F.

arvestades, et Euroopa statistika kvaliteet sõltub kogu koostamisprotsessi terviklikkusest; arvestades, et käimasolev statistika koostamise meetodite kaasajastamine on väga tähtis avaliku sektori investeering kogu koostamisahela ühtlustamiseks ning selleks on vaja jätkuvat pühendumist nii ELi kui ka riikide tasandil;

G.

arvestades, et euroala kriis on toonud esile statistiliste ebatäpsuste ja statistiliste pettuste ohud, mis tulenevad puudustest nii avaliku sektori raamatupidamise lähteandmete kvaliteedis kui ka praeguse statistika haldamise korralduses;

H.

arvestades, et statistikaametid ei peaks olema mitte ainult seaduse järgi sõltumatud, vaid et tuleks kehtestada ka vajalikud mehhanismid ja „tulemüürid”, mis tagaksid statistikaametite lahutatuse poliitilisest protsessist, vältides nii süsteemseid vigu; samas aga tuleb rõhutada, et statistiliste andmete sisulise õigsuse ja usaldusväärsuse eest vastutab riik;

I.

arvestades, et Eurostati ja liikmesriikide riigikontrollide suhet tuleks tugevdada;

J.

arvestades, liikmesriikide riiklikke statistikaameteid tuleks niipea kui võimalik reformida, et need oleksid kooskõlas Euroopa uute õigusaktidega;

K.

arvestades, et ligikaudu 350 statistikaalast määrust, mis kehtivad kõigile liikmesriikidele, kujutavad väiksemate liikmesriikide jaoks suhteliselt suuremat statistiliste nõuete täitmise koormust;

L.

arvestades, et Eurostat annab vajalikud majandusnäitajad fiskaalpoliitika järelevalveks ja makromajandusliku tasakaalu tulemustabeli jaoks koos uute jõustamismehhanismidega; arvestades, et viimase aja õigusreformid, eelkõige nn majandusjuhtimise kuuspakk on paigutanud kindla ja usaldusväärse statistika ELi tasandi majandusjuhtimise keskmesse;

1.

on seisukohal, et tuleb kasutada süsteemset lähenemisviisi kvaliteedile, mille eeldusena võib osutuda vajalikuks Euroopa statistika koostamismeetodite reform ja järkjärguline üleminek korrigeerivalt lähenemisviisilt preventiivsele ning seejärel Euroopa statistiliste andmete, eriti riigi rahanduse statistiliste andmete ühtsele kvaliteedijuhtimisele; väljendab heameelt selle üle, et Euroopa statistika koostamist ja õigsuse kontrolli käsitlevad eeskirjad on siduvad; on arvamusel, et statistiliste andmete usaldusväärsuse tagamiseks on hädavajalik sõltumatute statistikaametite olemasolu;

2.

kutsub komisjoni üles pakkuma liikmesriikidele abi ja oskusteavet, et aidata neil ületada piiranguid uuringute läbiviimisel ja suuremaid metodoloogilisi takistusi, tagamaks nõuete järgimine ja kvaliteetsete andmete koostamine;

3.

toetab komisjoni kavatsust esitada määrusele (EÜ) nr 223/2009 (statistikamäärus) muudatusettepanekud, et võtta kasutusele ennetav lähenemisviis riigi rahanduse andmete jälgimiseks ja hindamiseks varajases andmete sissetuleku etapis, võimaldamaks võimalikult varajasi parandusmeetmeid; toetab ettepanekut luua selline õigusraamistik, mis tugevdaks juhtimisraamistikku eelkõige riiklike statistikaametite ja Eurostati kutsealase sõltumatuse osas ning mis nõuaks, et liikmesriigid võtaksid ametliku kohustuse rakendada kõiki statistikas konfidentsiaalsuse säilitamiseks vajalikke meetmeid ja mis võimaldaks Euroopa statistikat käsitleva tegevusjuhendi rangemat jõustamist;

4.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule õigusakti ettepaneku, et kaasata läbivaadatud Euroopa statistikat käsitleva tegevusjuhendi sätteid ELi õigusesse, eesmärgiga teha selget vahet ühelt poolt riiklike statistikaametite ja teisalt liikmesriikide valitsuste kohustuste ja pädevuste vahel ning tagada läbipaistvam ja kooskõlastatum vastutus andmekvaliteedi eest;

5.

nõuab tungivalt, et Eurostat jätkaks koos peamiste andmekoostajate ja andmekasutajatega jõupingutusi Euroopa statistika koostamismeetodite kaasajastamiseks, et säilitada kulutõhusus;

6.

palub Eurostatil tagada, et kõigis liikmesriikides loodaks standarditud viisil avaliku sektori raamatupidamisarvestuse süsteemid, mis muudetaks kindlamaks nii sise- kui ka välisauditi mehhanismidega, kohaldades muu hulgas hiljuti läbivaadatud määruse (EÜ) nr 479/2009 õiguslikku raamistikku, ning vajaduse korral täiendavate õigusakti ettepanekutega; väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle anda Eurostatile täiendavaid uurimisvolitusi;

7.

rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid tagama statistika täpsuse kõigil valitsustasanditel; julgustab Eurostati avalikult teatama, kas tal on kahtlusi mis tahes liiki statistika täpsuse osas;

8.

on arvamusel, et hiljuti vastu võetud majandusjuhtimise õigusaktide pakett nõuab standardeid, mis käsitlevad detailseid andmeid avaliku sektori riskile avatuse kohta seoses garantiide ja tingimuslike kohustustega, näiteks seoses avaliku sektori garantiidega ning avatusega avaliku ja erasektori partnerlustele; need standardid tuleks välja töötada kiiresti ja Eurostat peaks need avaldama, võttes arvesse kõiki juhtimise tasandeid;

9.

väljendab heameelt Euroopa statistika haldamise nõuandekogu (ESGAB) tegevuse üle seoses Eurostati ja Euroopa statistikasüsteemi sõltumatu järelevalvega; kutsub Eurostati ja teisi statistikaameteid rakendama soovitusi, mida ESGAB esitas oma 2011. aasta aruandes;

10.

rõhutab, et Eurostatil tuleb tagada läbipaistvus omaenese töötajate suhtes, avaldades teavet oma ametnike (kes on avalikud teenistujad) ja lepinguliste töötajate kohta, ning anda teavet selle kohta, kuidas rakendatakse liikmesriikide eksperte;

11.

rõhutab, et statistikateenistuste sõltumatust tuleb võimaliku poliitilise sekkumise ohu eest kaitsta nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil;

12.

märgib, et kvaliteedijuhtimise süsteem eeldab tihedat koostööd Eurostati ja valitsemissektori rahanduse lähteandmete kontrollimise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahel; palub komisjonil esitada ettepanekuid, et tagada liikmesriikide riigikontrollide suurem sõltumatus ja suurem pädevuste ühtlus riiklike võla- ja puudujääginäitajate määramisel kasutatud allikate kvaliteedi kontrollimisel, ning tugevdada Euroopa Kontrollikoja koordineerivat rolli;

13.

toonitab asjaolu, et Euroopa poolaasta nõuetekohase toimimise eelduseks on valitsuse finantsstatistika ja muude siseriiklike statistiliste andmete kvaliteedijuhtimine ning andmete täpsus ja õigeaegne esitamine;

14.

möönab, et täpse statistika esitamine võib paljudel juhtudel hõlmata erinevatest allikatest pärinevate andmete kogumist ja koondamist; märgib seetõttu, et statistiliste andmete avaldamistähtaegade lühendamine võib mõnel juhul vähendada statistika usaldusväärsust või täpsust või suurendada andmete kogumise maksumust; soovitab, et parima tava kaalumisel selles valdkonnas võetaks hoolikalt arvesse tasakaalu kiiruse, usaldusväärsuse ja koostamise kulukuse vahel;

15.

nõuab tungivalt, et Eurostat otsiks võimalusi muuta oma väljaandeid, eelkõige veebiväljaandeid tavakodanike ja mitte-spetsialistide jaoks kasutajasõbralikumaks, eriti graafikute kasutamise osas; on arvamusel, et Eurostati veebileht peaks võimaldama lihtsamat ligipääsu täielikele pikaajalistele andmeridadele ning sisaldama lihtsaid ja võrreldavaid graafikuid, et pakkuda kodanikele rohkem lisandväärtust; lisab, et regulaarsel ajakohastamisel tuleks võimaluse korral esitada teavet iga liikmesriigi kohta, samuti aegridu aastate ja kuude kaupa ning võimalusel pikaajalisi andmeridu, kui see on kasulik;

16.

rõhutab, et täpsel, asjakohasel ja kõrgekvaliteetsel statistikal on jätkusuutlikus ja tasakaalustatud regionaalarengus äärmiselt suur tähtsus; märgib, et täpsed andmed on aluseks üksikasjaliku teabe omandamisel konkreetsete valdkondade kohta nagu demograafia, majandus ja keskkond ning et seetõttu on neil regionaalarengu otsustusprotsessis oluline roll, eriti seoses Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisega;

17.

palub komisjoni ka edaspidi võtta arvesse vajadust usaldusväärse statistilise teabe järele, mis võimaldab ELi poliitikal paremini reageerida majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele tegelikkusele piirkondlikul tasandil;

18.

toetab Eurostati kavatsust luua õigusraamistik konfidentsiaalsete andmetega seotud kohustuste jaoks; rõhutab, et nii Euroopa statistikasüsteemi andmete konfidentsiaalsust käsitleva eeskirja kui ka subsidiaarsuse põhimõtte järgimine aitab suurendada usaldust statistikaametite vastu;

19.

märgib, et on väga tähtis parandada avaliku sektori raamatupidamisarvestuste süsteemi toimimisviisi; palub komisjonil sellegipoolest selgitada, kas kõigi liikmesriikide avaliku sektori raamatupidamissüsteemide standardiseerimine on vajalik ja võimalik; kutsub komisjoni üles töötama välja ühine metodoloogia ning võtma kasutusele tõhusad, sobivad, tõestatud lahendused;

20.

rõhutab vajadust töötada välja ühtne süsteem sotsiaalmajanduslike protsesside uurimiseks piiriülestel aladel, kaasa arvatud ELi välispiiriga piirnevad alad, ning koos sellega statistika makropiirkondade jaoks, et saada usaldusväärne, terviklik ja täpne ettekujutus majandusest piirkondliku ja makropiirkondliku arengu mõistes, mis hõlmaks nii linnu kui ka maapiirkondi; leiab, et tuleb parandada maksebilansiga seotud teadusuuringute mehhanisme; märgib lisaks, et Euroopa statistika tõhusa kvaliteedijuhtimise süsteemi raames tuleks tähelepanelikult jälgida piirkondlikku ja riiklikku arvepidamist;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/37

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 313 ja 314,

—

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1),

—

võttes arvesse vastavalt eelnimetatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 46 komisjoni poolt esitatud ajakohastatud 2007.-2013. aasta finantsplaneerimist,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu 2012. aasta üldeelarvet (2),

—

võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2012. aasta järeldusi 2013. aasta eelarvesuuniste kohta,

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0040/2012),

1.

võtab teadmiseks eelarve konsolideerimise jõupingutused, mida enamus liikmesriike on finants- ja eelarvekriisi tõttu teinud; rõhutab samas asjaolu, et EL ei suuda ei praegusele ega tulevastele majandus- ja finantskriisidele nõuetekohaselt reageerida, kui ei jätkata poliitilist integratsiooni, kui puuduvad ühised vahendid, näiteks automaatsed sanktsioonid, ja komisjoni õigus võtta eelarvepuudujäägi menetluses õiguslikke meetmeid, samuti ühised ELi rahastatavad programmid ja ressursid nende toimimapanekuks; rõhutab, et majanduse elavdamiseks on vaja solidaarsuse tugevdamise ning kestva majanduskasvu ja tööhõive ergutamise meetmeid; avaldab heameelt selle üle, et Euroopa Ülemkogu tunnistas seda oma 30. jaanuari 2012. aasta avalduses ja 1. ja 2. märtsil 2012 toimunud tippkohtumise järeldustes, kuid kinnitab konkreetsete meetmete võtmise vajalikkust, eelkõige kasutades ELi eelarvet kui ühist vahendit; toonitab, et ülalnimetatud avaldustes välja toodud prioriteedid on need, mida Euroopa Parlament eelmiste eelarvemenetluste käigus kaitses;

2.

on jätkuvalt mures enneolematu ülemaailmse kriisi pärast, mis on tõsiselt kahjustanud majanduskasvu ja finantsstabiilsust ning põhjustanud olukorra märkimisväärse halvenemise liikmesriikide valitsemissektori eelarve puudujäägi ja võlaseisundi osas; mõistab nõukogu muret riikliku tasandi majanduslike ja eelarveliste piirangute pärast ning rõhutab, et 2013 on majanduse elavdamise jaoks otsustava tähtsusega aasta;

3.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu eelarve on üks kõige olulisemaid liikmesriikide- ja põlvkondadevahelise solidaarsuse väljendamise vahendeid ning et sel on selge lisandväärtus, võttes arvesse selle erakordset mõju reaalmajandusele ja Euroopa kodanike igapäevaelule; tuletab meelde, et kui liidu poliitikat peaksid rahastama üksnes liikmesriigid, kasvaksid nende kulud ülisuureks, ning et seda arvesse võttes ja sünergiat rakendades kujutab Euroopa eelarve endast selget ühist säästu kõigi heaolu nimel; on seisukohal, et riiklikul tasandil võetud kokkuhoiumeetmed ei tohiks viia samaväärse vähenemiseni ELi tasandil, kuna üks sellel tasandil kasutatud euro võib anda säästu 27 liikmesriigis;

4.

rõhutab, et eelkõige just kriisiajal tuleb suurendada ELi tasandil tehtavaid ühiseid jõupingutusi, et meie meetmed annaksid tulemusi; rõhutab asjaolu, et ELi aastaeelarve oma võimendusefektiga, riiklike eelarvete prioriteedid ja kõik muud Euroopa vahendid peavad toetama liikmesriikide taastumismeetmeid ning olema kooskõlas tööhõive ja majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020” ning et see on oluline strateegia edu tagamiseks ja usalduse säilitamiseks ELi poliitika vastu, eelkõige selle kodanike hulgas; rõhutab, et võttes arvesse ELi eelarve rolli investeeringute katalüsaatorina, kahjustaks selle mahu vähendamine liidu majanduskasvu ja töökohtade loomist;

5.

on seisukohal, et majanduskasvu ja tööhõive edendamine nõuab konkreetseid meetmeid ja tõhustatud eelarvealaseid jõupingutusi kestva ja pikaajalise tööstuspoliitika, konkurentsivõime, innovatsiooni ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) toetamiseks, kuna suurem osa ELi majanduse potentsiaalist peitub VKEdes, mis viimaste uuringute kohaselt lõid aastatel 2002–2010 85% uutest töökohtadest ELis ja moodustavad meie majanduskasvu selgroo; peab seetõttu äärmiselt oluliseks edendada ettevõtlikku vaimu ja alustavaid äriühinguid konkreetsete meetmetega, ning leiab, et selleks tuleks eraldada piisavad vahendid; võtab seetõttu teadmiseks, et tuleb püüda suurendada majanduskasvu soodustamise meetmete rahastamist ELi poolt;

6.

rõhutab, et niisugune toetus aitaks VKEdel vältida investeeringute vähendamist eelkõige teadus- ja arendustegevuse valdkonnas, edendades samal ajal tööhõivet ja eriti noorte kodanike tööalast koolitust ning tagades oskuste säilimise; on seisukohal, et Euroopa Investeerimispanga poolt VKEdele ja infrastruktuurile antava toetuse suurendamist tuleks pidada võtmetähtsusega prioriteediks, aidates seega rakendada VKEde innovatsioonipotentsiaali, mis on ülimalt oluline ELi jõukusele ja teadmistepõhise ühiskonna loomiseks; toonitab sellega seoses ka vajadust veelgi lihtsustada ELi rahastatavate programmide taotlusmenetlust;

7.

on veendunud, et ELi eelarve kaudu rohelisse majandusse tehtavad lisainvesteeringud aitaksid luua rohkem töökohti kui praegune eelarve, seega võiksid niisugused investeeringud oluliselt toetada ELi majanduskasvu taastamist;

8.

toonitab asjaolu, et strateegia „Euroopa 2020” tulemused sõltuvad suurel määral tänapäeva noortest, kes on paremini haritud, tehniliselt arenenumad ja liikuvamad kui kunagi varem ning on seetõttu praegu ja ka tulevikus ELi suurimaks eeliseks majanduskasvu ja tööhõive valdkonnas; tunneb muret noorte suure tööpuuduse pärast liikmesriikides; rõhutab seetõttu, et ELi ja riiklikul tasandil tuleb teha kõik võimalik, et tagada majanduskasvu ja tööhõive teostumine, eelkõige noorte jaoks, kes esindavad ELi ühist tulevikku; toonitab ka vajadust tegeleda juhtalgatuse „vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” vaimus kiiresti probleemidega, mis on seotud tööpuuduse ja üha suureneva vaesusega Euroopa Liidus;

9.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku suunata kõigis ELi struktuurifondides (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond) veel kavandamata rahalised vahendid 82 miljardi euro suuruses summas ümber VKEde abistamiseks ja võitluseks noorte tööpuuduse vastu; palub enda nõuetekohast teavitamist nimetatud algatusest, selle rakendamisest ja võimalikust mõjust 2013. aasta eelarvele;

10.

toonitab asjaolu, et kõik seni kriisi vastu võitlemiseks võetud meetmed peaksid kaasa aitama majanduskasvu taastamisele; rõhutab sellega seoses, et juba võetud spetsiaalselt kohandatud kokkuhoiumeetmetele peavad lisanduma sihtotstarbelised investeeringud, mis tooksid jätkusuutliku majandusarengu; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi eelarve etendab siin otsustavat rolli vahendina, mis aitab tagada kiire ja hästi kooskõlastatud tegevuse kõikides valdkondades, et leevendada kriisi mõju reaalmajandusele ning toimida investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive edendamise katalüsaatorina Euroopas;

11.

rõhutab, et riikliku ja ELi tasandi ühiste poliitiliste kohustuste ja prioriteetide hästi kooskõlastatud, sidus ja õigeaegne rakendamine eeldab riiklike ja Euroopa institutsioonide koostööd, et seada esikohale riiklike kulutuste suunamine kasvuvaldkondadesse, eelnevalt hinnata kavandatud meetmete mõju, suurendada nende koostoimet ja tagada, et neil oleks positiivne mõju, kõrvaldades takistused ja kasutades ära alakasutatud potentsiaali; sellega seoses rõhutab, kui oluline on korraldada enne kevadist tippkohtumist, komisjoni eelarveprojekti esitamist ja liikmesriikide eelarvemenetluste alustamist parlamentidevahelisi arutelusid liikmesriikide eelarvete ja liidu eelarve ühiste suundumuste üle, et tagada riiklike eelarvete ja ELi eelarve kooskõlastatus Euroopa poolaastaga seotud Euroopa Parlamendi täiendatud tegevuse üldises raamistikus, et suurendada selle demokraatlikku legitiimsust, nagu nõuti 1. detsembri 2011. aasta resolutsioonis majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta kohta;

12.

nõuab niisuguse vastutustundliku ja tulemustele suunatud eelarve vastuvõtmist, mis põhineb kvaliteetsetel kulutustel ning olemasolevate ELi rahaliste vahendite optimaalsel ja õigeaegsel kasutamisel; rõhutab Ülemkogu 30. jaanuari 2012. aasta avalduse vaimus vajadust investeerida majanduskasvu ja töökohtadesse, pidades eelkõige silmas VKEsid ja noori; toonitab kavatsust tegeleda koos parlamendi erikomisjonidega nii konkreetsete valdkondade kindlaksmääramisega, kus tuleb meetmeid tugevdada, kui ka võimalike negatiivsete prioriteetide väljaselgitamisega;

13.

rõhutab, et ELi eelarve kujutab endast investeeringut, mis on suunatud üksnes tõendatavalt ELi lisaväärtust omavatele poliitikasuundadele ja meetmetele; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi eelarvel – milles puudujääk ei saa tekkida – on majanduskasvule ja tööhõivele võimendav mõju, mis on palju suurem kui riiklike kulutuste oma, ja et sama kehtib ka tema võime kohta ergutada investeeringuid, tagada Euroopas stabiilsus ja aidata ELil väljuda praegusest majandus- ja finantskriisist; rõhutab siiski vajadust investeeringuid veelgi suurendada, et mitte seada ohtu majanduse elavdamise ja konkurentsivõimega seotud peamisi projekte; rõhutab sellega seoses asjaolu, et uute ja täiustatud rahastamisvahendite väljatöötamine võib veelgi suurendada ELi majanduskasvule suunatud kulutuste võimendavat mõju, tõmmates ligi erainvesteeringuid ja sellega korvates riikliku tasandi piiranguid ning optimeerides riiklikke kulutusi;

14.

tuletab meelde, et ajavahemikus 2000–2011 suurenesid ELi liikmesriikide riigieelarved keskmiselt 62%, samal ajal kui ELi eelarve maksed suurenesid veidi vähem kui 42%, arvestades, et ELi liikmesriikide arv kasvas 15-lt 27ni;

15.

pöörab 2013. aasta eelarvemenetluse raames erilist tähelepanu EP varasemate aastate eelarveprioriteetide rakendamisele ning jälgib eelkõige tähelepanelikult liikmesriikide poolt täielikult toetatava strateegia „Euroopa 2020” rahastamist ja rakendamist konkurentsivõime ja tööhõive edendamise ning selle muude valdkondlike prioriteetide seisukohast;

16.

väljendab heameelt asjaolu üle, et nagu 2011. aastalgi, järgib komisjon aastaid 2012–2013 käsitleva finantsplaneerimise uusimas versioonis Euroopa Parlamendi 2012. aasta eelarveprioriteete, jättes varasemad suurendamised korvamata; palub 2013. aasta eelarveprojekti puhul järgida sama eeskuju;

17.

tuletab meelde, et kehtivas finantsraamistikus mitme rubriigi, eelkõige rubriigi 1a (konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks) ja rubriigi 4 (EL kui ülemaailmne partner) jaoks ette nähtud piirmääradest ei piisa Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt prioriteetidena heaks kiidetud poliitikameetmete elluviimiseks; tuletab lisaks meelde, et mõne poliitikameetme jaoks eraldatud assigneeringud on tulnud mitu korda läbi vaadata, et täita uusi eesmärke ja ülesandeid, muutes paindlikkusinstrumendi kasutamise vajalikuks peaaegu iga aastaeelarve puhul; rõhutab, et parlament ei aktsepteeri ELi pikaajaliste poliitiliste kohustuste täitmise ohtuseadmist; tuletab meelde, et rahvusvahelistest kokkulepetest ning ELi ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel sõlmitud lepingutest tulenevatest finantskohustustest tuleb kinni pidada ja neid tuleb eelarveprojektis nõuetekohaselt arvesse võtta;

18.

tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) eesmärk oli suurendada meie kodanike jõukust ja elukvaliteeti ning kasutada ära kogu laienemise potentsiaali, kuid alates 2008. aastast on EL kogenud enneolematut kriisi, mis on mõjutanud ka iga aastaeelarvet; toonitab selle taustal asjaolu, et finantsraamistikku 2007–2013 ei muudetud kriisist tulenevate täiendavate rahastamisvajaduste arvessevõtmiseks, vaid, vastupidi, mitmeaastase finantsraamistiku üldise ülemmäära alla on alates 2007. aastast igas aastaeelarves jäetud märkimisväärne üldine varu, ning et seetõttu on kõik aastaeelarved olnud vaoshoitud ja kokkuhoidlikud; rõhutab, et vastavad maksed tuleks seetõttu teha vähemalt kooskõlas tavapärase eelarvetsükliga; tuletab meelde, et mitmeaastaste programmide korral on maksed eraldatud kulukohustuste assigneeringutest üksnes rahaliste vahendite tegelikule väljamaksmisele eelneva ajanihke tõttu;

19.

rõhutab, et kuna 2013 on käesoleva programmitöö perioodi viimane aasta, tuleb maksete osas tegemata töö tasa teha, nagu see on finantsperspektiivi lõpus alati olnud, tulenevalt 2007—2013. aasta programmide lõpuleviimise protsessi algusest ning kulukohustuste osas finantsplaneerimise summade järgimiseks, mis moodustavad 2013. aastal peaaegu 152 miljardit eurot; kordab, et mis tahes kunstlik maksete taseme kärbe põhjustab viivitusi nii lepinguliste kohustuste kui ka ELi varem võetud kulukohustuste täitmisel ning võib seega tuua kaasa viiviste maksmise kohustuse ning usalduse kadumise ELi poliitika ja institutsioonide vastu; toonitab seetõttu, et lepingulised võlad tuleks eelarvedistsipliini põhimõtte kohaselt tasuda võimalikult kiiresti;

20.

märgib, et maksete tase, mis, kuna see on pelgalt varem võetud kulukohustuste tulemus, tuleks kindlaks määrata tehniliste kriteeriumide alusel, nagu rakendamise arvnäitajad, vastuvõtmise prognoosid või täitmata kulukohustuste tase, on viimaste eelarvemenetluste raames nõukogus peamiseks poliitiliseks küsimuseks muutunud; juhib tähelepanu täitmata kulukohustuste kasvavale tasemele 2011. aasta lõpus, mil see ulatus 207 miljardi euroni, mis on 2010. aasta lõpu tasemest peaaegu 7% kõrgem; seoses eesseisva institutsioonidevahelise kohtumisega, kus arutatakse kulukohustuste ja maksete assigneeringute vahelist erinevust, alustab komisjoniga dialoogi, et täielikult kindlaks teha täitmata kulukohustuste struktuur; nõuab kindlalt, et nõukogu hoiduks maksete taseme ennatlikust kindlaksmääramisest, tegelikke vajadusi ja juriidilisi kohustusi arvesse võtmata; märgib, et järjest suurenevad täitmata kulukohustused vähendavad ELi eelarve läbipaistvust, kuigi selles peaks olema selgelt näha, kuidas kulukohustused ja maksed konkreetsel eelarveaastal omavahel seotud on;

21.

toonitab asjaolu, et üksnes suhtumise „ELi eelarve netopanustaja / ELi eelarve netoabisaaja” puhul ei võeta nõuetekohaselt arvesse ELi eelarve suurt positiivset ülekanduvat mõju ELi riikide vahel, mis aitab saavutada liidu ühiseid poliitikaeesmärke; on sügavalt mures selle pärast, et kahes viimases eelarves on maksete kasv olnud väga tagasihoidlik, 2012. aasta eelarves isegi inflatsioonitasemest madalam, ja seda otsustaval ajal, mil kõik investeerimisprogrammid peaksid avama oma täieliku potentsiaali ja töötama täiskiirusel;

22.

rõhutab, et finantsjuhtimise usaldusväärsuse huvides tuleks alaeelarvestamist vältida ja assigneeringud peavad olema kooskõlas vastuvõtmise suutlikkuse realistlike hinnangutega; juhib tähelepanu sellele, et assigneeringute taseme kunstlik vähendamine, vastupidiselt komisjoni realistlikele prognoosidele, võib hoopis takistada eelarve täitmise lõpptaseme täieliku potentsiaali saavutamist; tuletab meelde, et Euroopa Komisjoni poolt eelarveprojektis kavandatud maksete assigneeringute summad põhinevad peamiselt liikmesriikide endi prognoosidel ning täitmissuutlikkusel, sest 80% ELi rahalistest vahenditest hallatakse liikmesriikide ja komisjoni halduskoostöös;

23.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et kuna nõukogu keeldus 2011. aasta detsembris rahastamast tuvastatud täiendavaid vajadusi, ei olnud 2011. aasta lõpus võimalik rahuldada mõningaid maksetaotlusi, mis ulatusid rohkem kui 10 miljardi euroni, ning see mõjutab nüüd otseselt 2012. aastaks eraldatud makseid; tunneb muret asjaolu pärast, et keeldumine tulenes sellest, et nõukogu seadis kahtluse alla komisjoni rakendusandmed ja vajaduste hinnangud, esitamata mingeid alternatiivseid andmeid või allikaid;

24.

on seetõttu ülimalt mures maksete olukorra pärast 2012. aastal ning nõuab, et komisjon esitaks ettepanekud, et lahendus leitaks sel aastal võimalikult varakult, et mitte lükata probleemi edasi 2013. aastasse; on lisaks arvamusel, et niisugune järgmise aasta assigneeringute kasutamine praeguste vajaduste rahastamiseks kujutab endast halba finantsjuhtimist ja on vastuolus eelarve aastasuse põhimõttega; on tõsiselt mures selle pärast, et niisugune käitumine õõnestab liidu võlavaba poliitikat;

25.

kordab nõudmist, et nõukogu hoiduks eelarvemenetluse käigus makseid kunstlikult kärpimast, ning rõhutab, et selle tulemuseks näib olevat maksete jätkusuutmatu tase; nõuab, et juhul kui niisuguseid ettepanekuid tehakse, määraks nõukogu kindlaks ja põhjendaks selgelt ja avalikult, milliseid ELi programme või projekte võiks tema arvates edasi lükata või millest võiks täielikult loobuda;

26.

palub sellega seoses nõukogul viia oma seisukoht kooskõlla realistliku ja vastutustundliku eelarvestamisega ning kohustub jätkama 2012. aasta assigneeringute ja eelkõige maksete kasutamise pidevat jälgimist; kutsub nõukogu üles toimima nii, et eelarvepädevad institutsioonid saaksid töötada ühiste ajakohastatud rakendusandmete alusel ning teha usaldusväärseid esialgseid kulude eelarvestusi; kutsub sel eesmärgil nõukogu ja komisjoni institutsioonidevahelisele kohtumisele, mis toimub 2012. aasta esimesel poolaastal asjakohasel poliitilisel tasandil, et selgitada ja lahendada mis tahes võimalikke arusaamatusi rakendamise arvnäitajate ja hinnanguliste maksevajaduste osas ning ühiselt hinnata 2012. ja 2013. eelarveaastaks ettenähtud maksete olukorda;

27.

toonitab, kui oluline on rahastada Euroopa järelevalveasutusi (Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), et võimaldada finantsalase reguleerimise tegevuskava ja järelevalvestruktuuride terviklikku elluviimist, hoidmaks ära edaspidiseid kriise; rõhutab, et eelarves tuleks esmatähtsaks pidada Euroopa järelevalveasutuste ja neile sõltumatute õigusteenuste osutamise rahastamist;

28.

tunneb heameelt kokkuleppe üle, mis saavutati ITERi lisakulude rahastamise osas 2011. aasta detsembris; nõuab tungivalt, et komisjon järgiks kõnealuses kokkuleppes esitatud ühiseid järeldusi täies ulatuses ning esitaks konkreetsed ettepanekud 360 miljoni euro suuruse summa eraldamiseks 2013. aasta eelarveprojektis, kasutades täielikult ära finantsmääruse ja 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe sätteid ning välistades mitmeaastase finantsraamistiku mis tahes täiendava läbivaatamise seoses ITERiga; kordab oma tugevat veendumust, et 360 miljoni euro suuruse summa tagamine 2013. aasta eelarves ei tohiks kõnealuse programmitöö perioodi viimasel aastal kahjustada ELi muu poliitika ja eelkõige nende meetmete edukat rakendamist, mis aitavad saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, ning on vastu mis tahes ümberpaigutustele, mis toimuvad eelarveprioriteetide arvelt; rõhutab, et Euroopa Komisjon on oma finantsplaneeringus näinud rubriigi 1a varuna ette 47 miljonit eurot, mis osaliselt katab ITERi vajadusi;

29.

ootab 1. juulil 2013. aastal eesseisvat Horvaatia ühinemist silmas pidades, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmine kiidetakse kiiresti heaks kooskõlas institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 29 („Finantsraamistiku kohandamine laienemise korraldamiseks”), ja palub komisjonil esitata oma ettepanek vastavate täiendavate assigneeringute kohta kohe, kui ühinemisakti on ratifitseerinud kõik liikmesriigid; kordab, et Horvaatia ühinemisega peaks kaasnema asjakohane täiendav rahastamine ja selleks tuleks ette näha uued assigneeringud, mitte 2013. aasta teiseks pooleks assigneeringuid ümber paigutada;

30.

võtab teadmiseks eelarve ja finantsplaneerimise voliniku 23. jaanuari 2012. aasta kirja, milles väljendatakse komisjoni valmisolekut vähendada oma ametikohtade loetelus ametikohtade arvu 1% võrra juba alates 2013. aastast ja võtta seejuures igati arvesse mõju, mida see suurtele, keskmise suurusega ja väikestele peadirektoraatidele avaldab; kavatseb hoolikalt kaaluda komisjoni kavatsust vähendada 2018. aastaks ELi institutsioonides ja asutustes isikkoosseisu 5% võrra võrreldes 2013. aastaga, ja tuletab meelde, et seda tuleb vaadelda üldise eesmärgina; tuletab meelde, et iga muudatus, mis ametikohtade loetelus tehakse, mõjutab otseselt eelarvet ning ei tohiks mingil juhul vähendada eelarvekomisjoni ega Euroopa Parlamendi eelarvealaseid õigusi; on seisukohal, et töötajaskonna mis tahes lühi- või pikaajaline vähendamine peaks toimuma eelnevat koostatud mõjuhinnangu alusel ning seejuures tuleks muu hulgas täies ulatuses arvesse võtta liidu juriidilisi kohustusi ja institutsioonide uusi pädevusi ja ülesandeid, mis tulenevad aluslepingutest;

31.

tuletab meelde, kui oluline on tihe ja konstruktiivne institutsioonidevaheline koostöö kogu menetluse jooksul, ning kinnitab veel kord oma valmisolekut aidata niisugusele koostööle täies ulatuses kaasa täielikus kooskõlas ELi toimimise lepingu sätetega; loodab, et käesolevaid suunised võetakse eelarvemenetluse käigus ja eelarveprojekti koostamisel täies ulatuses arvesse;

32.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/42

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 81 ja 82, milles sätestatakse, et meetmed, mille eesmärk on „kohtunike ja kohtutöötajate koolituse toetamine”, võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt,

—

võttes arvesse oma 10. septembri 1991. aasta resolutsiooni Euroopa Õigusakadeemia loomise kohta (1), oma 24. septembri 2002. aasta seisukohta sellise nõukogu otsuse vastuvõtmise kohta, millega luuakse Euroopa õigusalase koolituse võrgustik (2), oma 9. juuli 2008. aasta resolutsiooni liikmesriikide kohtunike rolli kohta Euroopa kohtusüsteemis (3) ja oma 7. mai 2009. aasta soovitust nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohta (COM(2010)0171),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi kohta (5),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni õigusalase koolituse kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2011. aasta teatist „Usalduse suurendamine Euroopa õigusemõistmise vastu – Euroopa õiguskoolituse uus mõõde” (COM(2011)0551),

—

võttes arvesse parlamendi poolt 2011. aastal esitatud kohtunike ja kohtutöötajate koolituse katseprojekti,

—

võttes arvesse võrdlevat uurimust kohtunike ja kohtutöötajate koolituse kohta liikmesriikides, mille parlament tellis Euroopa Õigusakadeemialt koostöös Euroopa õigusalase koolituse võrgustikuga (7),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et ülalmainitud uurimuses tehti kokkuvõte tegevusest, mida selles valdkonnas arendavad kohtunikele mõeldud liikmesriikide õppeasutused, ka pakutava koolituse tüüpidest, asjakohastest tingimustest ja eelarvelistest vahenditest, muu hulgas selleks, et määrata kindlaks vajadused, teha parandusettepanekuid ja anda soovitusi parimate tavade kohta, ning arvestades, et uurimus sisaldab ka tulemusi põhjaliku küsitluse kohta, millest võttis osa üle 6 000 kohtuniku ja prokuröri liikmesriikides ning milles keskenduti nende kogemustele ELi kohtunike ja kohtutöötajate koolituse vallas ja ettepanekutele selle valdkonna täiustamiseks;

B.

arvestades, et kohtunike ja kohtutöötajate koolitust oleks õigem nimetada õigusalasteks õpinguteks, sest see nimetus kirjeldaks paremini pideva intellektuaalse arengu erilist olemust, mida kohtunikutöö nõuab, ning samuti asjaolu, et parimad kohtunike ja kohtutöötajate koolitajad on kohtunikud ise;

C.

arvestades, et praegu on koolituse pakkumise maht kaugelt väiksem komisjoni eesmärgist, et koolitust tuleks võimaldada poolele ELi õiguskutseala töötajatest;

D.

arvestades, et uurimuse kohaselt on keelebarjäärid, olemasolevate programmide kohta (õigeaegse) teabe puudumine ning asjaolu, et programmid ei ole alati kohandatud kohtunike vajadustega, samuti kohtunike suur töökoormus ning asjakohase rahastuse puudumine mõned põhjustest, miks vastajate hulgast on ELi koolitust saanud vaid võrdlemisi vähesed inimesed (53%, kellest ainult 1/3 viimase 3 aasta jooksul);

E.

arvestades, et Euroopa kohtukultuuri ülesehitamise siseriikliku õiguse aspektide osas oleks praeguse rahalise kitsikuse juures ka eelarve seisukohast arukas kasutada ära olemasolevaid institutsioone, eelkõige liikmesriikide kohtunikke ja kohtutöötajaid koolitavaid õppeasutusi, kuid ka ülikoole ja kutseorganisatsioone; arvestades, et see aitaks välja selgitada liikmesriikide parimad tavad ning edendada ja levitada neid kogu ELis; arvestades, et Euroopa Õigusakadeemia (ERA) peaks endiselt osalema ELi õiguse alase koolituse andmises;

F.

arvestades, et nagu märkis ka parlament, peab Euroopa õigusruum rajanema kohtutöötajate, kohtunike ja prokuröride ühisel kohtukultuuril, mille aluseks ei ole vaid ELi õigus, vaid mida arendatakse Euroopa Õigusakadeemia, Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku ja Euroopa Õigusinstituudi aktiivsel toel ka liikmesriikide kohtusüsteemide vastastikuse tundmise ja mõistmise, ülikoolide õppekavade põhjaliku ümberkujundamise, üliõpilasvahetuste, õppekülastuste ja ühiskoolituse kaudu;

G.

arvestades, et kohtunike ja kohtutöötajate koolitus tuleks siduda aruteludega selle üle, milline on kohtuniku traditsiooniline roll, kuidas muuta seda kaasaegsemaks ja avatumaks ning avardada selle väljavaateid; arvestades, et see hõlmab samuti keelekoolitust ning võrdleva õiguse ja rahvusvahelise õiguse õpingute toetamist;

H.

arvestades, et kohtute liikmete vahelise ühise kohtukultuuri loomiseks tuleks kasutada ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni suuniseid jne, et ühise kutse-eetika, õigusriigi põhimõtte ning kohtunike ametisse nimetamise ja valiku põhimõtete arutamise ja nende propageerimise kaudu edendada õigusemõistmisega seotud kutsealade liikmete põhiväärtusi ning vältida kohtuvõimu politiseerumist, ning seeläbi edendada vastastikust usaldust, mida on vaja ühise õigusruumi saavutamiseks;

I.

arvestades, et on vaja luua erinevatest kultuuridest pärinevate kohtunike vahelised võrgustikud ning parandada olemasolevate võrgustike koordineeritust, et asutada nn ühtsuse ringid; arvestades, et selleks ei piisa elektroonilisest sidest, vaid on vaja luua foorumid, kus kohtunikud saaksid luua omavahelisi kontakte, ning nendesse on oluline kaasata ka Luxembourgi ja Strasbourgi kohtute kohtunikud;

J.

arvestades, et kohtunike ja kohtutöötajate õpingud ei saa piirduda ainult materiaal- ja menetlusõigusega ning arvestades, et kohtunikel on vaja kohtutöö ja kohtuniku ametioskuste alast koolitust,

1.

on seisukohal, et kuigi otsekontaktid on parim lahendus, võiks – silmas pidades eelarvelisi piiranguid ja kohtunike küsitluses antud vastuseid – sellist koolitust ja nõuandeid pakkuda interneti teel (videokonverentsid, internetipõhised kursused, voogedastus) ning kasutada selleks ka vahetust; märgib, et kohtunikud nõuavad koolitusprogrammide edasist hindamist ja nende vajadustele kohaldamist ning tundub, et nad eelistavad klassikalisele (ülalt alla) koolitusskeemile interaktiivset koolitust, kus nad saaksid vahetada kogemusi ja analüüsida konkreetseid juhtumeid;

2.

leiab, et kaugemaks eesmärgiks peaks olema olemasolevate kohtunikke ja kohtutöötajaid koolitavate õppeasutuste pakutava koolituse koordineerimine ning dialoogi ja kutsealaste kontaktide hõlbustamine ja soodustamine;

3.

märgib, et tähtis on mitmekeelne koolitus, kuna uurimus näitab, et ainult suhteliselt väike osa kohtunikke räägib mõnda võõrkeelt piisavalt hästi selleks, et aktiivselt osaleda teistes liikmesriikides korraldatavas kohtunike ja kohtutöötajate koolituses;

4.

on seisukohal, et üks viis probleemide (kulu, keelekoolitus, kulutõhusus) lahendamiseks oleks kasutada kaasaegset tehnoloogiat ning rahastada Apple’i ITunes U sarnaste rakenduste loomist; sellised rakendused, mille töötaksid välja liikmesriikide õppeasutused, ERA, ülikoolid ja muud koolituse pakkujad, koosneksid videomaterjaliga varustatud koolituskursustest, ka keelekursustest (erilise rõhuga õigusterminoloogiale) ning kursustest liikmesriikide õigussüsteemide, konkreetsete õiguslike menetluste jne kohta, ja need oleksid kohtunikele tasuta;

5.

leiab, et edukas osavõtt sellistest kursustest võiks olla eelduseks kohtunikele mõeldud Erasmuse programmis või mõnel väliskoolitustel osalemiseks;

6.

soovitab, et nimetatud rakendused võiks väikese tasu eest teha kättesaadavaks ka õigusala töötajatele, kutseorganisatsioonidele, akadeemilistele ringkondadele ja õigusteaduse üliõpilastele ning et nende rakenduste väljatöötamine ja tootmine võiks suhteliselt väheste kulude juures anda oma väikese panuse majanduse ja tööhõive arengusse;

7.

leiab, et Luigi Berlingueri ja Erminia Mazzoni esitatud katseprojekti (mis käivitub 2012. aastal) esmaseks eesmärgiks peaks olema kindlaks määrata parimad tavad ELi õiguse ja asjaomase koolituse kättesaadavaks tegemiseks liikmesriikide õigussüsteemis ja õigusalase koolituse õppeasutustes, ning laiendada nende tavade kasutamist; leiab, et EL peaks näiteks julgustama liikmesriike võtma eeskuju sellistest edukatest süsteemidest, nagu ELi õiguse koordinaatorid Itaalia ja Madalmaade riiklikus kohtustruktuuris, toetama nimetatud koordinaatorite koolitamist ja hõlbustama ka muul viisil nende tööd ELi tasandil;

8.

on seisukohal, et katseprojekti käigus tuleks luua töörühm, millesse kuuluksid liikmesriikide ja ELi tasandi kohtunike ja kohtutöötajate koolituse pakkujad ning kohtuvälised menetlejad, kelle ülesandeks oleks kindlaks määrata ELi õiguse alaste küsimuste teemarühmad nii nö praktiliste teemade (kuidas esitada eelotsuse taotlust, kuidas pääseda ligi ELi õiguse alastele andmebaasidele, jne) kui ka sisuliste küsimuste osas, mis on igapäevases kohtupraktikas kõige asjakohasemad;

9.

soovitab, et katseprojekti abil võiks koordineerida a) kohtunikke ja kohtutöötajaid koolitavate õppeasutuste vahelist nõuannete ja teadmiste vahetust eri õigussüsteemide kohta, võttes aluseks olemasolevad võrgustikud ja ressursid, ning b) ametlikku koolitust ja välismaiste õigussüsteemidega tutvumist;

10.

teeb ettepaneku, et komisjon hakkaks igal aastal korraldama foorumit, kus kõikide ametiastmete kohtunikud õigusaladelt, kus tihti tekib siseriiklikke ja piiriüleseid küsimusi, võiksid arutleda viimasel ajal ilmnenud juriidiliste vastuolude või probleemide üle, et soodustada diskussiooni, arendada kontakte, luua suhtluskanaleid ning süvendada vastastikust usaldust ja teineteisemõistmist; on arvamusel, et selline foorum annaks ka pädevatele asutustele, koolituse pakkujatele ja asjatundjatele, kaasa arvatud ülikoolid ja kutseorganisatsioonid võimaluse arutada kohtunike ja kohtutöötajate koolituse poliitikat ja õigushariduse tulevikku ELis;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/45

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6 ja 21,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 206 ja 207,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 182 lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise kohta, ILO konventsiooni nr 138 tööle võetava isiku vanuse alammäära kohta ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) lapse õiguste konventsiooni,

—

võttes arvesse 2010. aasta rahvusvahelise kakaolepingu sõlmimist, eriti selle lepingu artikleid 42 ja 43,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone lastega kaubitsemise ning laste ekspluateerimise kohta arenguriikides,

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsioone inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (1) ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et ILO hinnangul teeb maailmas enam kui 215 miljonit last tööd, mis tuleks keelustada; arvestades, et 152 miljonit neist lastest on alla 15-aastased ning 115 miljonit teevad ohtlikku tööd;

B.

arvestades, et käesolevas resolutsioonis tähendab laste tööjõu kasutamine laste tööjõu kasutamist, nagu see on määratletud ILO konventsioonis nr 138 töölevõetava isiku vanuse alammäära kohta ning konventsioonis nr 182 lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise kohta;

C.

arvestades, et parlament peab andma nõusoleku 2010. aasta rahvusvahelise kakaolepingu sõlmimiseks; arvestades, et sidusrühmad on väljendanud tõsist muret seoses laste tööjõu kasutamisega kakaoubade kasvatamisel ja saagi koristamisel;

D.

arvestades, et 70% maailma kakaotoodangust pärineb Lääne-Aafrikast ning selles piirkonnas töötab kakaotööstuses ligikaudu 7,5 miljonit inimest peaaegu eranditult väikestes pereettevõtetes, mida on kogu Lääne-Aafrikas 1,5–2 miljonit; arvestades, et kakaotootmine on väga töömahukas viiekuusel saagikoristusajal ning tootjatel lasub riiklike ja rahvusvaheliste turuosaliste poolt pidev surve hoida tööjõukulud madalad; arvestades, et tipphooajal on tööga hõivatud kõik pereliikmed, kaasa arvatud lapsed; arvestades, et laste tööjõu kasutamine kätkeb endas lubamatuid riske;

E.

arvestades, et ILO arvates ei tuleks kõiki laste tehtavaid töid liigitada laste tööks, mis tuleb kaotada, ning nende kahe laste töö vormi vahel tuleb selget vahet teha; arvestades, et laste või noorte osalemine sellise töö tegemises, mis ei kahjusta nende tervist ega isiklikku arengut ega sega hariduse omandamist, on üldiselt positiivne, juhul kui tööülesanded ei ole ohtlikud ega takista neid koolis käimast;

F.

arvestades, et Ghanas ja Elevandiluurannikul läbi viidud uuringud näitavad, et lapsed, kes töötavad kakaokasvandustes, puutuvad kokku erinevate ohtudega; arvestades, et lisaks sellele võivad mõned lapsed olla inimkaubanduse ohvrid, kes on pärit riigi muudest piirkondadest või naaberriikidest; arvestades, et laste tööjõu kasutamist ja lastega kaubitsemist selles piirkonnas tuleb täiendavalt uurida, sest selle kohta puuduvad kontrollitud andmed;

G.

arvestades, et laste töö kõige halvemate vormide kasutamine kakaoubade kasvatamisel ja saagi koristamisel on lubamatu;

H.

arvestades, et viimastel aastatel olid programmid ja algatused laste tööjõu kasutamise kõige halvemate vormide vastu võitlemiseks Lääne-Aafrika kakaokasvandustes andnud märkimisväärseid tulemusi, ehkki sektori tohutu suuruse tõttu jäi palju veel teha; arvestades, et piirkonnas ja eriti Elevandiluurannikul uuesti tekkinud konfliktiolukorrad on laste olukorda jälle halvendanud;

I.

arvestades, et vaesus ja sissetuleku saamise alternatiivide puudumine, noortele mõeldud kooliväliste võimaluste vähesus või täielik puudumine, jäigad ühiskonna struktuurid ning valitsevad hoiakud, laste õiguste piisava õiguskaitse puudumine ning asjaolu, et ei ole kehtestatud kohustuslikku haridust kõikidele lastele nende soost olenemata, rääkimata korruptsioonist ja halvast valitsemisest, on sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised tegurid, mis soodustavad laste jätkuvat kuritarvitamist mõnes maailma osas;

J.

arvestades kõikide asjaomaste riikide valitsuste esmast kohustust rakendada täielikult ÜRO lapse õiguste konventsiooni, ILO konventsiooni nr 138 tööle võetava isiku vanuse alammäära kohta ja ILO konventsiooni nr 182 lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise kohta;

K.

arvestades ettevõtete sotsiaalse vastutuse ELi strateegiat (2011–2014), ÜRO algatust Global Compact, eriti selle viiendat põhimõtet laste tööjõu kasutamise kaotamise kohta ning Harkin-Engeli protokolli, mis moodustavad kasuliku raamistiku ettevõtete sotsiaalse vastutuse jaoks kakaosektoris;

1.

nõuab tungivalt, et need riigid, kes ei ole veel ratifitseerinud ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning ILO konventsioone nr 138 ja nr 182, ratifitseeriksid ja rakendaksid need konventsioonid kiiresti; on lisaks seisukohal, et riigid peaksid võtma kõik asjakohased meetmed, et tõsta teadlikkust laste ärakasutamisest tööjõuturul ning vajadusest täita kehtivad riiklikke ja rahvusvahelisi eeskirju;

2.

mõistab karmilt hukka laste tööjõu kasutamise kakaokasvandustes;

3.

kutsub üles kõiki kakaokasvatamise ning kakaoubade ja nendest saadud toodete töötlemisega tegelevaid sidusrühmi – nimelt valitsusi, ülemaailmset tööstust, kakaotootjaid, töötajate organisatsioone, valitsusväliseid organisatsioone ja tarbijaid – täitma oma kohustusi laste sunniviisilise töö ja lastega kaubitsemise vastu võitlemisel, jagama kogemusi ning tegema koostööd, et saavutada jätkusuutlik kakao tarneahel, kus ei kasutata laste tööjõudu;

4.

on arvamusel, et suure muutuse saab kaasa tuua vaid terviklik ja kooskõlastatud raamistik, mis käsitleb laste tööjõu kasutamise algpõhjuseid ning mida rakendavad pikaajaliselt valitsused, tööstus, müüjad, tootjad ja kodanikuühiskond;

5.

palub komisjonil tagada poliitika sidusus kõigis oma algatustes, eriti nendes, mis on seotud kaubanduse, arengu (eelkõige laste haridusvõimaluste), inimõiguste, riigihangete ja ettevõtete sotsiaalse vastutusega, ning innustada parimate tavade vahetamist majandussektorite vahel, kus esineb laste tööjõu kasutamist;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõigis kaubanduskokkulepetes oleksid tõhusad sätted vaesuse vähendamiseks ning inimväärse töö ja ohutute töötingimuste edendamiseks ning et lepped sisaldaksid õiguslikult siduvaid klausleid rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite ning nende jõustamise kohta, samuti meetmeid, mida kohaldatakse sätete rikkumise korral;

7.

tuletab meelde, et praegu vaadatakse läbi ELi üldist soodustuste süsteemi, mis on ELi kaubanduspoliitika põhiline vahend peamiste tööjõustandardite edendamiseks, ning et nimetatud süsteemi raames riikidele antud kaubandussoodustused saab teatavatel asjaoludel tühistada – nimelt juhul, kui on raskelt ja süstemaatiliselt rikutud peamistes ILO konventsioonides, sh konventsioonides nr 138 ja nr 182 sätestatud põhimõtteid;

8.

tuletab meelde, et parlament otsustas 15. detsembril 2011. aastal mitte anda nõusolekut ELi ja Usbekistani vahelise partnerlus- ja koostöölepingu tekstiiliprotokolli sõlmimiseks, kuna tundis muret laste sunniviisilise töö kasutamise pärast Usbekistani puuvillapõldudel, ning soovitas ELil kaaluda üldise soodustuste süsteemi kohaldamise ajutist peatamist Usbekistani suhtes, juhul kui ILO järelevalveorganid leiavad, et Usbekistan on raskelt ja süstemaatiliselt oma kohustusi rikkunud (3);

9.

kiidab heaks kõik sidusrühmade ühised algatused, mis hõlmavad valitsusi, tööstust, tootjaid ja kodanikuühiskonda ning mille eesmärk on kaotada laste tööjõu kasutamine, parandada laste ja täiskasvanute elutingimusi kakaokasvandustes ning tagada kakao vastutustundlik kasvatamine, näiteks OECD, Saheli ja Lääne-Aafrika klubi sekretariaadi hiljutine piirkondlik algatus ning Lääne-Aafrika kakaokasvandustes lastele sobimatu töö kasutamise vastu võitlemise parimate tavade edendamise rahvusvaheline kakaoalgatus; rõhutab, et neid algatusi tuleb nõuetekohaselt jälgida, et tagada tõelised edusammud; julgustab valitsusi suurendama toetust õiglase kaubanduse võrgustikele kakaosektoris ja maapiirkondade kooperatiividele ning võimaldama neil müüa oma toodangut otse siseriiklikul ja rahvusvahelisel turul, vältides sellega vahendajaid ja saades õiglast hinda; palub komisjonil neid meetmeid toetada;

10.

toetab protokollis kakaokasvatamise ning kakaoubade ja nendest saadud toodete töötlemise kohta viisil, mis vastab ILO konventsioonile nr 182 lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise kohta, (tuntud Harkin-Engeli protokollina) seatud eesmärke ning nõuab protokolli täielikku rakendamist;

11.

tuletab meelde, et Euroopa Standardikomitee (CEN) otsustas hiljuti luua uue projektikomisjoni, et arendada välja kaheosaline Euroopa standard jälgitava ja jätkusuutliku kakaotootmise kohta; palub komisjonil kaaluda tõhusa jälgimismehhanismi loomist laste tööjõu sunniviisilise kasutamise teel saadud toodete jaoks ning vajaduse korral esitada seadusandlik ettepanek; kutsub rahvusvahelise kakaolepingu partnereid üles toetama tarneahela parandamist ning põllumajandustootjate paremat organiseerimist, et võimaldada jälgitavust kogu kakaosektori tarneahela ulatuses;

12.

kutsub rahvusvahelise kakaolepingu partnereid üles kaaluma võimalust võtta kasutusele volitatud kolmanda osapoole kontrollitav kakao tarneahela jälgimise süsteem;

13.

palub komisjonil, ILO laste töö kaotamise rahvusvahelisel programmil (IPEC) ja teistel partneritel jätkata tööd, et saavutada parem arusaamine kakaokasvatuse piirkondade keerukatest majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest suhetest;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, UNICEFile, AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kaasesimeestele, Aafrika Liidule ja ILO-le.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/47

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168,

—

võttes arvesse Euroopas diabeedi ravi ja uurimist käsitlevat St Vincenti deklaratsiooni, mis võeti vastu St Vincenti deklaratsiooni diabeedi tegevusprogrammi 1. kohtumisel 10.–12. oktoobril 1989. aastal St Vincentis (1),

—

võttes arvesse, et 15. märtsil 2005 lõi komisjon ELi tegevusprogrammi tervisliku toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervise edendamiseks (2),

—

võttes arvesse komisjoni 8. detsembri 2005. aasta rohelist raamatut „Tervisliku toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine: Euroopa mõõde ülekaalulisuse, rasvumise ja krooniliste haiguste ennetamisel”, mis käsitleb II tüüpi diabeeti haigestumise mõjureid (COM(2005)0637),

—

võttes arvesse ELi eesistujariigi Austria poolt 15.–16. veebruaril 2006 Viinis korraldatud konverentsi „II tüüpi diabeedi ennetamine” järeldusi (3),

—

võttes arvesse oma 27. aprilli 2006. aasta kirjalikku deklaratsiooni diabeedi kohta (4),

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi tervete eluviiside propageerimise ja II tüüpi diabeedi ennetamise kohta (5),

—

võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa regionaalbüroo 11. septembri 2006. aasta resolutsiooni mittenakkuslike haiguste ennetamise ja kontrolli kohta WHO Euroopa piirkonnas (6),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2006. aasta resolutsiooni 61/225 ülemaailmse diabeedipäeva kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta otsust nr 1350/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse teine tervisevaldkonna tegevusprogramm (2008–2013) (7), ja sellele järgnenud komisjoni 22. veebruari 2011. aasta otsust 2011. aasta rahastamisotsuse vastuvõtmise kohta ühenduse teise tervisevaldkonna tegevusprogrammi (2008–2013) raames ning kõnealuse programmi meetmete rahalise toetuse valiku, määramise ja teiste kriteeriumide kohta (8),

—

võttes arvesse komisjoni 23. oktoobri 2007. aasta valget raamatut „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013” (COM(2007)0630),

—

võttes arvesse seitsmendat teadusuuringute raamprogrammi (2007–2013) (9) ning teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi (COM(2011)0808),

—

võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2009. aasta teatist „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” (COM(2009)0567),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 13. mai 2010. aasta resolutsiooni 64/265 mittenakkavate haiguste ennetamise ja kontrolli kohta,

—

võttes arvesse projekti FP7-HEALTH- 200701 tähtsamaid tulemusi ja soovitusi, mis on välja toodud „DIAMAP – Euroopa diabeediuuringute tegevuskavas” (10),

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus. Innovaatiline liit” (COM(2010)0546) ja täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlevat innovatsioonipartnerlust,

—

võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2010. aasta järeldusi, milles käsitletakse rahvatervise ja tervishoiusüsteemide uuenduslikke lähenemisviise kroonilistele haigustele,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. detsembri 2010. aasta resolutsiooni 65/238 mittenakkavate haiguste ennetamist ja kontrolli käsitleva ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelise kohtumise ulatuse, korra, vormingu ja organisatsiooni kohta,

—

võttes arvesse Moskva deklaratsiooni, mis võeti vastu 28.–29. aprillil 2011. aastal Moskvas toimunud ÜRO esimesel ülemaailmsel ministrite konverentsil tervislike eluviiside ja mittenakkavate haiguste tõrje kohta (11),

—

võttes arvesse oma 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu seisukoha ja kohustuste kohta seoses mittenakkavate haiguste ennetamist ja kontrolli käsitleva ÜRO kõrgetasemelise kohtumisega (12),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et diabeet on üks kõige levinumatest mittenakkavatest haigustest, mida hinnanguliselt põeb rohkem kui 32 miljonit ELi kodanikku, kes moodustavad peaaegu 10% kogu ELi rahvastikust, lisaks neile kannatab 32 miljonit inimest nõrgenenud glükoositaluvuse all, mis väga suure tõenäosusega areneb välja kliiniliselt diagnoositavaks diabeediks (13);

B.

arvestades, et diabeeti põdevate inimeste arv Euroopas kasvab 2030. aastaks eeldatavalt 16,6% võrra, põhjuseks leviv ülekaalulisus, Euroopa rahvastiku vananemine ja muud tegurid, mis vajavad veel kindlakstegemist;

C.

arvestades, et II tüüpi diabeet vähendab oodatavat eluiga 5–10 aasta võrra (14) ja I tüüpi diabeet umbes 20 aasta võrra (15), ning arvestades, et ELis on aastas 325 000 surmajuhtumi põhjuseks diabeet (16), st iga kahe minuti tagant sureb üks ELi kodanik diabeedi tagajärjel;

D.

arvestades, et tuvastatud riskitegurite vähendamist, eriti eluviisi harjumuste muutmist, peetakse üha enam põhiliseks ennetusstrateegiaks, mille abil vähenda nii I kui ka II tüüpi diabeedi esinemist, levimust ja tüsistusi;

E.

arvestades, et tuleb jätkata teadusuuringuid, et selgelt kindlaks teha I tüüpi diabeedi riskitegurid, kusjuures geneetilise eelsoodumuse uurimist jätkatakse ning täheldatakse I tüüpi diabeeti haigestumist üha varasemas eas;

F.

arvestades, et II tüüpi diabeet on ennetatav haigus ja selle riskitegurid – nagu kehv ja tasakaalustamata toitumine, ülekaalulisus, vähene kehaline aktiivsus ja alkoholi tarbimine – on selgelt tuvastatud ning neid saab tõhusate ennetusstrateegiate abil vähendada;

G.

arvestades, et diabeeti ei suudeta praegu veel välja ravida;

H.

arvestades, et II tüüpi diabeedi tüsistusi saab ära hoida varajase diagnoosiga ja tervislike eluviiside propageerimisega; arvestades aga, et sageli diagnoositakse seda liiga hilja, sest ligi 50% kõigist diabeetikutest ei ole teadlikud oma tervislikust olukorrast (17);

I.

arvestades, et hiljuti valminud uuringu (18) kohaselt ei hoolitse kuni 75% diabeetikutest korralikult oma tervisliku seisundi eest, mis toob suurema tüsistuste ohu, tööviljakuse languse ja kulud ühiskonnale (19);

J.

arvestades, et enamikus liikmesriikides langeb diabeedi arvele üle 10% tervishoiukulutustest, mõnel juhul on see näitaja koguni 18,5% (20) ning üldised tervishoiukulutused ühe diabeeti põdeva ELi kodaniku kohta on keskmiselt 2 100 eurot aastas (21), ning arvestades, et need kulutused paratamatult suurenevad, võttes arvesse diabeeti põdevate inimeste arvu suurenemist, rahvastiku vananemist ja sellega kaasnevat multihaigestumise kasvu;

K.

arvestades, et kui diabeedi ravile ei ole piisavalt tähelepanu pööratud või kui haigus on diagnoositud liiga hilja, on diabeet üks peamisi südameinfarkti, rabanduse, pimedaksjäämise, amputatsiooni ja neerupuudulikkuse põhjuseid;

L.

arvestades, et kui propageerida tervislikke eluviise ja kõigis poliitikavaldkondades pöörata tõsist tähelepanu neljale olulisele tervist mõjutavale tegurile – tubakas, ühekülgne toitumine, vähene kehaline aktiivsus ja alkohol –, siis saab olulisel määral kaasa aidata diabeedi, selle tüsistuste ja diabeedist tingitud majanduslike ja sotsiaalsete kulude vältimisele;

M.

arvestades, et diabeeti põdevad inimesed peavad 95% ulatuses oma ravi eest ise hoolt kandma (22), ning arvestades, et diabeedist tingitud koormus üksikisikutele ja nende peredele ei ole üksnes rahaline, vaid hõlmab ka psühhosotsiaalseid küsimusi ja elukvaliteedi langust;

N.

arvestades, et 27 liikmesriigist on ainult 16 riigil olemas riiklik raamkava või programm diabeediga võitlemiseks ning puuduvad selged kriteeriumid selle kohta, milline on hea programm või milliseid häid tavasid riikides rakendatakse (23); arvestades, et ELi piires on diabeedi ravi kvaliteedis suuri erinevusi;

O.

arvestades, et puudub ELi õigusraamistik kaitsmaks diskrimineerimise eest inimesi, kes põevad diabeeti või muid kroonilisi haigusi, ning eelarvamused nende inimeste suhtes on kogu ELis levinud koolis, töölevõtul, töökohal, kindlustuslepingute sõlmimisel ja juhilubade andmisel;

P.

arvestades, et rahastamise ja infrastruktuuri puudumine diabeediuuringute koordineerimiseks ELis mõjutab negatiivselt ELi diabeediuuringute konkurentsivõimet ega võimalda diabeetikutel täiel määral kasu saada Euroopa teadusuuringute tulemustest;

Q.

arvestades, et diabeeti käsitlev Euroopa strateegia praegu puudub, vaatamata sellele, et Austria eesistumise ajal võeti vastu nõukogu järeldused tervete eluviiside propageerimise ja II tüüpi diabeedi ennetamise kohta (24) ning vastu on ka võetud terve rida ÜRO resolutsioone ja Euroopa Parlamendi kirjalikke deklaratsioone diabeedi kohta;

1.

kiidab heaks nõukogu 7. detsembri 2010. aasta järeldused, milles käsitletakse rahvatervise ja tervishoiusüsteemide uuenduslikke lähenemisviise kroonilistele haigustele (25), ning neis sisalduva üleskutse liikmesriikidele ja komisjonile algatada aruteluprotsess eesmärgiga selgitada välja võimalused krooniliste haigustega seotud probleemidele reageerimise optimeerimiseks;

2.

viitab oma eelpool nimetatud 15. septembri 2011. aasta resolutsioonile Euroopa Liidu seisukoha ja kohustuste kohta mittenakkavate haiguste ennetamist ja kontrolli käsitleva ÜRO kõrgetasemelise kohtumise eel, milles keskendutakse diabeedile kui ühele neljast peamisest mittenakkavast haigusest;

3.

kutsub komisjoni üles välja töötama ja rakendama ELi diabeedivastast strateegiat, mis oleks vormistatud ELi nõukogu soovitusena diabeedi ennetamise, diagnoosimise, ravi ning diabeedialase teavituse ja teadusuuringute kohta;

4.

kutsub komisjoni üles välja töötama ühised, standardsed kriteeriumid ja meetodid diabeeti käsitlevate andmete kogumiseks ning koostöös liikmesriikidega kooskõlastama, koguma, registreerima, jälgima ja haldama diabeedi põhjalikke epidemioloogilisi andmeid ning majanduslikke andmeid diabeedi ennetamise ja ravi otseste ja kaudsete kulude kohta;

5.

kutsub liikmesriike üles välja töötama, rakendama ja kontrollima riiklikke diabeediprogramme, mille eesmärk on tervise edendamine, riskitegurite vähendamine ning diabeedi prognoosimine, ennetamine, varajane diagnoosimine ja ravi ning mis on suunatud laiemale elanikkonnale, kuid eeskätt riskirühmadele, ning mis ühtlasi vähendaksid ebavõrdsust ja optimeeriksid tervishoiuressursse;

6.

kutsub liikmesriike üles edendama ennetustööd II tüüpi diabeedi ja ülekaalulisuse ärahoidmiseks (soovitav on rakendada strateegiaid varasest east alates, andes koolis õpetust tervisliku toitumise ja kehalise tegevuse harjumuste kohta) ning edendama tervislike eluviiside strateegiaid, mis hõlmaksid kehalisi harjutusi ja toitumist; rõhutab seoses sellega vajadust kooskõlastada omavahel toiduga seotud poliitikavaldkonnad ja laiemat eesmärki propageerida tervislikku toitumist ja võimaldada tarbijal teha teadlikke ja tervislikke valikuid ning riiklike diabeediprogrammide põhimeetmena edendama varajast diagnoosimist;

7.

palub, et komisjon toetaks liikmesriike, edendades riiklike diabeediprogrammide parimaid tavasid; rõhutab, et komisjon peaks pidevalt jälgima, kuidas edeneb liikmesriikidel riiklike diabeediprogrammide rakendamine, ning esitama regulaarselt aruande tulemuste kohta;

8.

kutsub liikmesriike üles töötama välja diabeediravi programme, mis põhineksid parimatel tavadel ja tõenditel põhinevatel ravisuunistel;

9.

palub liikmesriikidel tagada, et esmase ja teisese ravi patsientidel oleks juurdepääs kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide interdistsiplinaarsetele konsiiliumidele, diabeedi ravile ja tehnoloogiatele, sealhulgas e-tervise tehnoloogiatele, ühtlasi palub liikmesriikidel aidata patsientidel omandada ja kinnistada oskusi ja arusaamu, mida neil on vaja selleks, et iseenda pädeva raviga elukestvalt toime tulla;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama Euroopa diabeediuuringute koordineerimist, edendama koostööd teadusharude vahel ning looma üldiseid ühiseid taristuid, hõlbustamaks Euroopa diabeediuuringuid, sealhulgas riskitegurite tuvastamise ja ennetamise valdkonnas;

11.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada jätkuv toetus diabeediuuringute rahastamisele ELi praeguse ja tulevase teadusuuringute raamprogrammi kaudu, kusjuures I ja II tüüpi diabeeti tuleks käsitada erinevate haigustena;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et 2011. aasta septembris toimunud ÜRO mittenakkavate haiguste teemalise tippkohtumise tulemustega seoses võetaks nõuetekohaseid ja piisavaid järelmeetmeid;

13.

rõhutab, et EL ja liikmesriikide jaoks on oluline, pidades silmas mittenakkavate haigustega seotud eesmärkide saavutamist ning rahvatervise, sotsiaalsete ja majanduslike probleemide käsitlemist, integreerida ennetustöö ja riskitegurite vähendamine kõigisse asjakohastesse õigusloome- ja poliitikavaldkondadesse, eriti keskkonda, toitu ja tarbijaid käsitlevatesse poliitikavaldkondadesse;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

31.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 251/52

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. detsembri 2005. aasta otsust anda riigile ELi kandidaatriigi staatus ning Euroopa Ülemkogu 15.–16. juuni 2006. aasta ja 14.–15. detsembri 2006. aasta kohtumiste järel avaldatud eesistujariigi järeldusi,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 845 (1993) ja 817 (1993), samuti ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 47/225 (1993) ning 1995. aasta ajutist kokkulepet,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kohtu otsust 13. septembri 1995. aasta ajutise kokkuleppe kohaldamise kohta (endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik v. Kreeka),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta eduaruannet (SEC(2011)1203) ja komisjoni 12. oktoobri 2011. aasta teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded 2011. ja 2012. aastal” (COM(2011)0666),

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone,

—

võttes arvesse parlamentaarse ühiskomitee 4. novembri 2011. aasta soovitusi,

—

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (OSCE/ODIHR) valimiste vaatlusmissiooni lõpparuannet 5. juunil 2011 toimunud ennetähtaegsete parlamendivalimiste kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2008. aasta otsust 2008/212/EÜ, millega sätestatakse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga loodud ühinemispartnerluse põhimõtted, prioriteedid ja tingimused,

—

võttes arvesse üldasjade ja välisasjade nõukogu 13. ja 14. detsembri 2010. aasta ning 5. detsembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu kohtumisel 19. ja 20. juunil 2003. aastal Thessalonikis otsustati pakkuda kõikidele Lääne-Balkani riikidele ühinemist Euroopa Liiduga ning seda otsust korrati 2. juunil 2010. aastal Sarajevos Lääne-Balkani riikide teemalisel kõrgetasemelisel kohtumisel;

B.

arvestades, et 2011. aasta eduaruandes kinnitas komisjon oma 2009. aastal antud soovitust alustada endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga läbirääkimisi ELiga ühinemiseks;

C.

arvestades, et komisjon kinnitas oma 2011. aasta laienemisstrateegias, et laienemispoliitika on osutunud võimsaks ühiskonna ümberkujundamise vahendiks ning et ühinemisprotsessi ja selle edukuse keskmes on olnud pühendumine, tingimuslikkus ja usaldusväärsus;

D.

arvestades, et partnerluslepingus nõuti intensiivsemaid pingutusi, et konstruktiivsete läbirääkimiste tulemusena ja kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 817 (1993) ja 845 (1993) leida nimeprobleemile koos Kreekaga vastastikku vastuvõetav lahendus, ning hoidumist meetmetest, mis võiksid neid püüdlusi kahjustada; arvestades, et nii komisjon kui ka nõukogu on korduvalt rõhutanud, kui oluline on heanaaberlike suhete säilitamine, sealhulgas püüd leida nimeküsimusele ÜRO egiidi all ja läbirääkimiste teel mõlemale poolele vastuvõetav lahendus;

E.

arvestades, et kahepoolsed küsimused ei tohiks saada takistuseks ega leida kasutust takistusena ühinemisprotsessis, vaid neid tuleks võimalikult varakult konstruktiivselt käsitleda, võttes arvesse ELi üldiseid huve ja väärtusi;

F.

arvestades, et koostöö ja heanaaberlikud suhted on laienemisprotsessis jätkuvalt väga olulised ning kompromisside leidmine vastuolulistes küsimustes on parim viis piirkondliku koostöö edendamiseks, et säilitada Lääne-Balkanil rahu ja heanaaberlikke suhteid; arvestades, et ühinemisprotsessi jätkamine aitaks kaasa riigi stabiilsusele ja parandaks etniliste rühmade vahelisi suhteid;

G.

arvestades, et igal kandidaatriigil on oma saavutuste tase ja ühinemisprotsessi dünaamika; arvestades, et EL ei tohi lasta ühelgi riigil maha jääda ning et ühinemisläbirääkimiste alustamise korduv edasilükkamine võib õõnestada ELi ühinemisprotsessi usaldusväärsust;

H.

arvestades, et tegemist on ühega esimestest riikidest, kellele anti kandidaatriigi staatus, et see on riik, kus on kõige suurem toetus ELiga ühinemiseks, ning nüüd on komisjon juba kolmandat aastat järjest soovitanud määrata kindlaks ELiga ühinemisläbirääkimiste alustamise kuupäev;

I.

arvestades, et kõiki praegusi ja potentsiaalseid kandidaatriike tuleks integratsiooniprotsessis kohelda vastavalt nende endi saavutustele;

1.

kordab oma üleskutset ülemkogule määrata viivitamata kindlaks endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga ühinemisläbirääkimiste alustamise kuupäev;

2.

jagab komisjoni 2011. aasta eduaruandes antud hinnangut, mille kohaselt kõnealune riik täidab jätkuvalt poliitilisi kriteeriumeid; väljendab kahetsust, et ülemkogu ei järginud kolmandat aastat järjest komisjoni soovitust ega otsustanud oma 9. detsembri 2011. aasta kohtumisel alustada riigiga ühinemisläbirääkimisi;

3.

rõhutab, kui oluline on riigi Euroopaga integreerimine ja kõik pingutused selle eesmärgi toetamiseks, eeskätt eelsõelumine seaduste ühtlustamiseks liidu õigustikuga ning stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu teise etapi rakendamine;

4.

tunnustab Lääne-Balkani teiste riikide edusamme ELiga ühinemiseks ning soovimata seda edu mingil moel pidurdada, on siiski mures, et kui Makedoonias tajutakse, et teised on oma edusammudega mööda läinud, siis võib see pidurdada etniliste rühmade vaheliste suhete paranemist selles riigis, samuti võib ELiga ühinemiseks tehtava järjepideva töö katkemine ükskõik millises piirkonna riigis lõppkokkuvõttes ohustada piirkonna kõigi riikide stabiilsust ja julgeolekut;

5.

märgib, et kuigi saavutused ja ühinemisprotsessi dünaamika on kandidaatriikides erinev, on ELi ülesanne mitte lasta Makedoonial maha jääda;

6.

võtab teadmiseks ELi laienemise ja naabruspoliitika voliniku poolt 5. septembril 2011 tehtud märkuse, et „Euroopa Komisjoni positiivne soovitus ei ole kivisse raiutud”; juhib siiski tähelepanu sellele, et ülemkogu otsus mitte järgida komisjoni soovitust on mõistetavalt põhjustanud riigi avalikus arvamuses pettumust ja rahulolematust ning märgib, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ei tohi kunagi pidada endastmõistetavaks ühegi kandidaatriigi soovi ELiga ühineda ning peavad samuti pingutama, et kiirendada ühinemisprotsessi tõelise partnerluse vaimus;

7.

on rahul Euroopa Liidu delegatsiooni uue juhi ametissenimetamisega ning loodab, et see tugevdab ELi sidemeid Makedooniaga;

8.

väljendab heameelt 15. märtsil 2012. aastal komisjoniga algava kõrgetasemelise ühinemisdialoogi üle, mis tähendab edasiminekut ELiga ühinemise protsessis, mille eesmärk on anda panus reformikava edendamiseks põhjaliku arvamuste vahetuse ja korrapäraste tehniliste konsultatsioonidega viies põhilises poliitikavaldkonnas: sõnavabadus, õigusriik, avaliku halduse reform, valimisreform ja majanduslikud kriteeriumid; jagab komisjoni ja ametivõimude arvamust selles osas, et dialoogi puhul tuleb keskenduda peatükkidele 23 (kohtusüsteem ja põhiõigused) ja 24 (õigus, vabadus ja turvalisus), kuna see parandab ELiga ühinemise kriteeriumide ja standardite täitmist; loodab, et selline laiaulatuslik dialoog jätkub ka teistes ELiga ühinemise protsessi seisukohast olulistes valdkondades; on arvamusel, et selline dialoog annab uue tõuke reformide teostamiseks ning tugevdab kaks korda aastas toimuvate poliitilise tasandi kohtumistega ELi ja Makedoonia vahelist sidet;

9.

tõdeb, et nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu kuulumine on Makedoonia jaoks olulised, arvestades riigi valitud Euroopa-Atlandi orientatsiooni, ning märgib, et 2012. aasta mais Chicagos toimuv NATO tippkohtumine ning kõrgetasemelise ühinemisdialoogi alustamine ja 2012. aasta juunis toimuv Euroopa Ülemkogu kohtumine pakuvad olulisi võimalusi selles suunas edasi liikuda; tuletab meelde NATO peasekretäri hiljutist avaldust selle kohta, et riigile esitatakse kutse niipea, kui nimevaidlusele on leitud osapooli rahuldav lahendus;

10.

kordab riigi võimudele ja ajakirjandusele esitatud üleskutset teha tööd positiivse õhkkonna loomiseks, mis aitaks arendada suhteid naaberriikidega, ja mitte julgustada vaenu õhutavaid avaldusi;

11.

võtab teadmiseks 2011. aasta juulis moodustatud valitsuse otsuse kohaldada amnestiaseadust nelja sõjakuritegudega seotud kohtuasja suhtes, mis anti 2008. aastal endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisest kriminaalkohtust tagasi siseriiklikku kohtualluvusse; palub valitsusel kaaluda teisi lahendusi, et tagada nende kuritegude ohvritele ja nende perekondadele õiglus ja hüvitused kooskõlas rahvusvahelisest humanitaarõigusest tulenevate kohustustega;

12.

võtab teadmiseks Rahvusvahelise Kohtu 5. detsembri 2011. aasta otsuse seoses nimevaidlusega; on seisukohal, et see otsus peaks andma uut hoogu püüdlustele leida nimeküsimusele ÜRO egiidi all igal juhul lahendus ja kutsub osapooli üles seda otsust heas usus järgima ning kasutama seda dialoogi intensiivistamiseks, rõhutades samas, et on vaja leida vastastikku rahuldav kompromiss; kiidab sellega seoses heaks ÜRO määratud vahendaja avalduse ja üleskutse osapooltele suhtuda tekkinud olukorda kui võimalusse mõelda omavahelistest suhetest konstruktiivselt ning kaaluda uut algatust, et leida sellele küsimusele lõplik lahendus;

13.

peab väga kahetsusväärseks, et nimevaidlus on jätkuvalt takistuseks Makedoonia liikumisel ELiga ühinemise suunas ja seega pidurdab laienemisprotsessi tervikuna; rõhutab, et heanaaberlikud suhted on üks põhikriteeriumidest ELi laienemisprotsessis, ning palub asjaomastel valitsustel vältida vastuolulisi seisukohavõtte ja tegevusi ning avaldusi, mis võiksid suhteid negatiivselt mõjutada;

14.

palub veel kord, et asepresident ja kõrge esindaja ning laienemisvolinik aitaksid kaasa kokkuleppe saavutamisele nimeküsimuses ja pakuksid poliitilisi suuniseid; on arvamusel, et nii riigi kui ka Euroopa Liidu juhtkond peaksid enne küsimuse rahvahääletusele panemist avalikkusele järjekindlalt selgitama, mis kasu on nimevaidluse kokkulepitud lahendusest;

15.

peab kahetsusväärseks, et 2011. aasta eduaruandes ja varasemates aruannetes alates 2009. aastast puudub sõna „makedoonia“, ehkki ÜRO tekstides on selle riigi keelt, kultuuri ja identiteeti reeglina niiviisi nimetatud; juhib tähelepanu negatiivsetele reageeringutele, mida see aspekt on sel aastal avalikkuses esile kutsunud, ning palub, et komisjon võtaks seda tulevaste aruannete koostamisel arvesse; tuletab meelde, et Ohridi raamkokkuleppe aluseks on kõikide kogukondade rahvusliku identiteedi tunnustamise põhimõte;

16.

rõhutab, et oluline on jätkata ühinemisprotsessi senises tempos; sellega seoses peab kiiduväärseks riigi valitsuse ettepanekut määrata tähtaeg nimevaidluse edukaks lahendamiseks hiljemalt enne seda, kui lõpeb õigusaktide sõelumine, millega komisjon alustab kohe, kui algavad läbirääkimised; on seisukohal, et valitsuse tõsised jõupingutused ja ELiga ühinemiseks vajalikud reformid paljudes asjakohastes valdkondades aitavad luua poliitilist keskkonda, mis soosib kahepoolsete probleemide lahendamist, nagu senised laienemisprotsessid on näidanud; juhib tähelepanu asjaolule, et kahepoolse probleemi lahendamise ja ühinemisläbirääkimiste edendamine paralleelselt, Sloveenia-Horvaatia mudeli järgi, on kasulik nii riigile kui ka ELile;

17.

kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule alustada kooskõlas ELi aluslepingutega niisuguse üldiselt kohaldatava vahekohtumehhanismi väljatöötamist, mille eesmärk on lahendada kahepoolseid probleeme laienemisprotsessis osalevate riikide ja liikmesriikide vahel;

18.

tervitab riigi uue parlamendi valimist ja kiiret koalitsioonivalitsuse moodustamist ennetähtaegsete parlamendivalimiste tulemusena; nõuab poliitilise dialoogi tugevdamist, juhtides tähelepanu asjaolule, et parlament on peamine demokraatlik institutsioon, mis peaks korraldama diskussioone ja poliitilistest erimeelsustest tulenevate probleemide lahendamist; märgib, et riigi parlamendi resolutsioonis kiidetakse heaks selle aasta eduaruandes sisalduvad soovitused ning et resolutsioon võeti konsensuse alusel vastu; kutsub riigi kõiki poliitikas osalejaid kahekordistama jõupingutusi, et jätkata vajalikke reforme ja nende tõhusat rakendamist ning järgida komisjoni soovitusi;

19.

õnnitleb riiki ennetähtaegsete parlamendivalimiste läbiviimise puhul 5. juunil 2011. aastal ja väljendab heameelt OSCE/ODHIRi hinnangu üle, et valimised põhinesid konkurentsil, olid läbipaistvad ja kogu riigis hästi korraldatud; juhib siiski tähelepanu mõningatele puudustele ja kutsub ametivõime üles järgima rahvusvahelise üldsuse, eeskätt OSCE/ODHIRi valimisvaatlusmissiooni järeldusi ja soovitusi, samuti soovitusi, mida tegid sisemaised vaatlejad ühingust Most, näiteks valijate nimekirjade ajakohastamine, tasakaalustatud meediakajastuse tagamine nii valitsus- kui ka opositsiooniparteidele, sealhulgas ka avalik-õiguslikus ringhäälingus, avalike teenistujate kaitsmine igasuguse poliitilise surve eest, parteide rahastamise tõhusa kontrolli ja läbipaistva riikliku rahastamise tagamine, valimistel osalemise korraldamine välismaal viibivate kodanike jaoks ning riigi ja partei struktuuride lahususe täielik järgimine; palub asjaomastel ametivõimudel nende küsimustega lähitulevikus tegeleda;

20.

väljendab heameelt selle üle, et boikott parlamendis on lõppenud, ning usub, et demokraatia tugevdamine riigis on võimalik üksnes kõiki parteisid hõlmava, kinnistunud demokraatlike institutsioonide raames toimuva tiheda poliitilise dialoogi abil; nõuab, et tugevdataks parlamendi kontrollifunktsiooni valitsuse ja selle ametite üle; nõuab vajalike rahastamisvahendite kättesaadavaks tegemist ja vajalike täiendavate töötajate ametissenimetamist, et täies mahus luua parlamentaarne instituut; innustab jätkama edukat praktikat, millele pandi alus parlamentaarse järelevalve eesmärgil korraldatavate kuulamistega, ning toetab Euroopa Liidu täiendavaid meetmeid, et anda tehnilist abi riigi parlamendile oma tavade väljaarendamiseks; innustab koos Euroopa Parlamendiga moodustatud parlamentaarset ühiskomiteed oma tööd jätkama;

21.

tunnustab riiki heade majandusnäitajate ja makromajandusliku stabiilsuse säilitamise eest; avaldab valitsusele tunnustust selle eest, et Makedoonia on olnud Maailmapanga äritegevuse aruande põhjal viimase viie aasta jooksul maailmas edukuselt kolmas riik õigusreformide läbiviimisel; märgib, et ülemaailmse majanduslanguse tõttu on välismaised otseinvesteeringud endiselt väga tagasihoidlikud; on veendunud, et investeerimise, kaubanduse ja majandusarengu potentsiaal on ja jääb otsustavaks argumendiks, miks taotleda riigi ühinemist ELiga;

22.

märgib, et õiguslik etteaimatavus ja seaduste tõhus jõustamine on hädavajalikud, et edendada ärikeskkonda kodumaiste ettevõtjate ja välisinvestorite jaoks; kutsub seepärast valitsust üles kiirendama jõupingutusi, et tagada tõhus ja sõltumatu kohtusüsteem, samuti professionaalne, pädev ja erapooletu haldus, sealhulgas tuleks tõhustada reguleerivate ja järelevalveasutuste sõltumatust ja suutlikkust;

23.

tunnistab, et suur tööpuudus ja vaesus on riigile jätkuvalt raskeks koormaks; kiidab heaks parlamendis toimuvad arutelud miinimumpalga üle; tuletab meelde, et ÜRO inimarengu indeksi järjestuses on riigil madal positsioon, ning väljendab heameelt, et vastu on võetud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane strateegia; kutsudes valitsust üles tegema suuremaid jõupingutusi struktuurse tööpuuduse kaotamiseks ja haavatavate elanikerühmade kaitseks, rõhutab, et ainult jätkusuutlik majanduskasv, mis saavutatakse ettevõtteid rohkem investeerima julgustava ettevõtluskeskkonna loomisega, võib lahendada püsivalt kõrge tööpuuduse probleemi; nõuab sellega seoses tungivalt, et valitsus toetaks väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, lihtsustades nende juurdepääsu rahalistele vahenditele, ning julgustab valitsust jätkama heaks tavaks kujunenud konsultatsioone äriringkondade esindajatega;

24.

väljendab heameelt, et riik on viimase viie aasta jooksul tõusnud Transparency International’i koostatavas korruptsiooni tajumise tabelis 40 koha võrra; kiidab heaks korruptsioonivastase poliitika õigusraamistikus GRECO soovituste kohaselt tehtud muudatused; jagab siiski komisjoni arvamust, et korruptsioon on endiselt tõsine probleem; nõuab jätkuvat tööd, et saavutada tulemusi korruptsioonijuhtumite asjus erapooletute süüdimõistvate otsuste tegemisel, eeskätt kõrgemate ametnike korruptsioonijuhtumite asjus ning sellistes kesksetes probleemivaldkondades nagu avalikud hanked; rõhutab, et riiklikud kulutused ja erakondade rahastamine peavad olema läbipaistvamad; kutsub üles Euroopa Liidu investoreid ja ettevõtteid, kellel on selle riigiga kaubandussuhted, olema koos oma kohalike partneritega aktiivsemad korruptsiooni paljastamisel;

25.

võtab teadmiseks eduaruande järelduse, et korruptsioonivastase võitluse riikliku komisjoni sõltumatus ja erapooletus jätab soovida; nõuab tugevamat õiguslikku ja institutsionaalset kaitset siseinformaatoritele; tunneb heameelt ulatusliku kriminaalõiguse reformi käigus vastu võetud uue kriminaalmenetluse seadustiku üle, mis peaks parandama keeruliste organiseeritud kuritegevuse ja korruptsioonijuhtumite uurimismenetlusi; kiidab heaks kava määrata järgmisel aastal ametisse uurimisrühm, kes hakkab tööle prokuröri otseses alluvuses, ning loodab, et tänu sellele jõuab rohkem komisjoni osutatud juhtumeid tegeliku süüdimõistva otsuseni; palub valitsusel tagada korruptsioonivastase võitluse riiklikule komisjonile piisavad rahalised vahendid ja personal; rõhutab, et süstemaatilise korruptsiooni probleemiga tegelemiseks peab olema poliitiline tahe;

26.

võtab teadmiseks ulatusliku õiguspaketi vastuvõtmise, mille eesmärk on jätkuvalt tugevdada kohtusüsteemi tulemuslikkust ja sõltumatust; tunneb sellega seoses heameelt kohtunike ja prokuröride koolituse akadeemia tulemusliku töö üle ja asjaolu üle, et kasutusele on võetud kohtuasjade juhuslik jagamine; julgustab juhtivaid ametiasutusi jätkama korruptsioonivastaste õigusaktide täitmist ja parandama kohtusüsteemi sõltumatust, tõhusust ja vahendite kasutamist; juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on, et kohtusüsteem toimiks ilma poliitilise sekkumiseta; tunnustab püüdlusi suurendada kohtusüsteemi tõhusust ja läbipaistvust; rõhutab vajadust koostada ülevaade, mis näitaks täideviidud vastutuselevõtmisi ja süüdistuste esitamisi ning mille abil saaks edasiminekut mõõta; nõuab kohtupraktika ühtlustamist, et kindlustada prognoositav kohtusüsteem ja üldsuse usaldus;

27.

õnnitleb Makedooniat 2011. aastal iseseisvuse 20. aastapäeva ja Ohridi raamlepingu 10. aastapäeva puhul; rõhutab, et see raamleping võib olla eeskujuks, kuidas edukalt lahendada etniliste rühmade vahelisi konflikte ning säilitada sealjuures riigi territoriaalne terviklikkus ja reformida tema struktuure; rõhutab siiski, et on vaja teha edasisi ja veelgi tugevamaid jõupingutusi, et saavutada osaliste vahel täielik leppimine ja luua alus erapooletute ja rahvustevaheliste demokraatlike institutsioonide konsolideerimiseks;

28.

hindab positiivselt riigi peaministri 5. septembril 2011. aastal peetud kõnet, milles ta tunnustas mitmekultuurilisust oma riigi sotsiaalse ja poliitilise mudelina ning rõhutas Ohridi raamlepingu rakendamise ja „assimilatsioonita integratsiooni” eesmärgiks seadmise vajalikkust; peab õigeks kohustusi, mis on võetud Ohridi raamlepingu rakendamise teiseks aastakümneks;

29.

märgib tunnustavalt mitut hiljuti vastu võetud õigusakti, eelkõige keelteseaduse ja sümbolite kasutamise korra muudatusi; nõuab, et kõikides paikkondades toetataks aktiivselt kogukondadevaheliste sidemete komiteesid;

30.

võtab murelikult teadmiseks ajalooliste argumentide kasutamise käimasolevas vaidluses, sealhulgas antiikajale apelleerimise fenomeni, mis võib teravdada pingeid naaberriikidega ja luua uusi sisemisi lahknevusi;

31.

rõhutab, et rahvaloendus tuleb nõuetekohaselt ette valmistada ja operatiivselt läbi viia kooskõlas seaduste ja Eurostati standarditega; kutsub valitsust üles esitama usaldusväärset kava protsessi rakendamiseks; võtab teadmiseks, et Ohridi raamlepingus sätestatud 20% künnis on oluline teatavate õiguste teostamiseks, kuid jääb kindlaks nõudmisele, et albaanlaste ega ühegi teise rahvusvähemuse mis tahes vormis diskrimineerimist ei saa mingil juhul põhjendada, lähtudes nende osakaalust riigi rahvastikus;

32.

nõuab, et tunduvalt tõhustataks võitlust eri rahvusrühmadesse kuuluvate laste üksteisest eraldamise vastu haridussüsteemis, toetades samal ajal iga inimese õigust saada haridust oma emakeeles; rõhutab sellega seoses, et tähtis on koostada uusi õpikuid eesmärgiga parandada vastastikust mõistmist, ning lõpetada kahjulik „etniline ümbertõstmine”, mida mõnes koolis ikka veel praktiseeritakse; võttes arvesse hariduse ülimalt suurt tähtsust Makedooniale, nõuab, et selleks otstarbeks antaks ühinemiseelse abi rahastamisvahendist rohkem toetust, tingimusel et hariduslikku segregatsiooni probleem lahendatakse;

33.

peab õigeks Makedoonia poliitilisele detsentraliseerimisele suunatud otsustavaid meetmeid, mida valitsus nimetab Ohridi raamlepingu peamiseks tugisambaks ja mis on ka hea avaliku halduse huvides; väljendab rahulolu sellekohase tegevuskava heakskiitmise üle;

34.

toetab komisjoni soovitust, et detsentraliseerimist tuleb kiirendada; nõuab detsentraliseerimise teostamiseks riigieelarve ja kohalike eelarvete tasakaalustamist; rõhutab läbipaistvuse, objektiivsuse ja erapooletuse tähtsust kohalikele omavalitsustele toetuse jagamisel; väljendab muret selle pärast, et mõned kohalikud omavalitsused seisavad puuduliku finantsjuhtimise suutlikkuse tõttu silmitsi finantsraskustega, ja nõuab tungivalt, et valitsus, keda vajaduse korral toetab komisjon, tagaks neile asjakohase tehnilise abi;

35.

tunnustab kohalike omavalitsuste edukat koostööprogrammi, mida toetab ÜRO arenguprogramm, ning nõuab, et EL suurendaks oma toetust sellele tegevusele;

36.

peab väga murettekitavaks viimase aja sündmusi meedia valdkonnas ning asjaolu, et massiteabevahendite omand on jätkuvalt läbipaistmatu ja tugevalt koondunud; nõuab, et Makedoonia toetaks täiel määral meediavabadust ja pluralismi ning muu hulgas ka asjatundlikku ja mitmekülgset arutelu eduaruandes osutatud reformide teemal; peab õigeks OSCE meediavabaduse esindajale saadetud kutset osaleda hiljuti moodustatud meediavabaduse ümarlaua töös ja kiidab heaks esindaja avalduse, et kõik meediakanalid peavad järgima õigusnorme ja finantseeskirju, kuid mingi erakonna suhtes kriitilised massiteabevahendid ei tohi olla õigussüsteemi teravdatud tähelepanu all; nõuab tungivalt, et ametiasutused tagaksid riigis õigusriigi põhimõtete austamise ja meediavabaduse, mis tagaks tulevikus jätkuvalt positiivse hinnangu komisjoni poolt;

37.

nõuab valitsuse reklaamitulude õiglast ja läbipaistvat jaotust rahvusringhäälingu kõikide kanalite vahel, sõltumata nende toimetuslikust sisust või poliitilisest kaldest; kiidab heaks komisjoni soovituse, et rakendataks meetmeid, millega tagada, et riigitelevisioon saavutaks eesmärgid ning täidaks erapooletult avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni ülesandeid; palub ametiasutustel teha vajalikud muudatused, et viia ringhäälinguseadus ELi õigusaktidega vastavusse;

38.

nõuab, et tehtaks jõupingutusi selleks, et vältida ajakirjanike vastu poliitilistel põhjustel laimusüüdistuste esitamist; väljendab heameelt valitsuse hiljutise teate üle, et karistusseadustikust kõrvaldatakse laimamist käsitlev seadus ning peatatakse ajakirjanike suhtes algatatud kohtuasjad; rõhutab, et meediavabadus on demokraatia nurgakivi ja kohustuslik nõue igale riigile, kes soovib saada ELi liikmesriigiks; jagab arvamust, et meediasektor peaks välja töötama ja rakendama kõrged ajakirjanike erialastandardid ning järgima ajakirjanduseetika reegleid; palub ametiasutustel töötada meedia valdkonnas välja monopolivastased õigusaktid ning meetmed poliitilise mõju vältimiseks meediasektoris;

39.

väljendab rahulolu selle üle, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üldiselt tagatud; julgustab valitsust jätkama jõupingutusi diskrimineerimisvastaste meetmete tugevdamiseks ning rõhutab etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise ärahoidmise tähtsust – sh selliste kodanike puhul, kes väljendavad avalikult oma bulgaaria identiteeti ja/või etnilist päritolu;

40.

väljendab heameelt diskrimineerimisevastase komisjoni loomise üle käesoleval aastal ning nõuab, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja Euroopa diskrimineerimisevastaste asutuste võrgustik Equinet toetaksid selle komisjoni tegevust täiel määral ja teeksid sellega koostööd; väljendab rahulolu selle üle, et komisjonis on uurimisel kolm seksuaal- ja terviseõiguste koalitsiooni esitatud kaebust väidetava seksuaalsel sättumusel põhineva diskrimineerimise kohta;

41.

nõuab diskrimineerimisevastase poliitika tugevdamist ja tulemuslikku rakendamist, sealhulgas suuremaid pingutusi naiste ja laste ning puudega inimeste õiguste kaitseks; tunnustab parlamendi naisteklubi aktiivset ja tulemuslikku tegevust, kuid on mures, et naiste osalus kohaliku tasandi poliitikaelus on ikka veel vähene; on seisukohal, et tuleks edendada ja rakendada haridusprogramme, mille eesmärk on kaasata naisi kodanikuühiskonna ja poliitilisse tegevusse; nõuab, et jätkataks jõupingutusi selle nimel, et puudega inimesed saaksid elada ka väljaspool hooldusasutusi; tunneb heameelt, et riigi parlament ratifitseeris 7. detsembril 2011 ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni;

42.

on mures asjaolu pärast, et soolise võrdõiguslikkuse ja naiste õiguste valdkonnas on tehtud väga vähe edusamme; kutsub valitsust üles seadma soolist võrdõiguslikkust poliitiliseks prioriteediks ning suurendama toetust meetmetele ja algatustele mille eesmärk on võidelda diskrimineerivate tavade, traditsioonide ja stereotüüpidega, millega õõnestatakse naiste põhiõigusi;

43.

kordab oma nõudmist, et diskrimineerimise vältimise ja diskrimineerimisevastase kaitse seadust tuleb muuta, et keelata diskrimineerimine kõikidel Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 19 nimetatud põhjustel; väljendab muret ülikooli- ja kooliõpikute pärast, milles homoseksuaalsust kirjeldatakse haigusena, ning nõuab nende viivitamatut muutmist; palub komisjonil töötada välja suutlikkuse suurendamise programmid, mille eesmärk on kodanikuühiskonna tugevdamine, sh homo-, bi- ja transseksuaalide kogukonnas;

44.

väljendab heameelt selle üle, et Makedoonia on praegu „romade kaasamise aastakümne” eesistujariik, ning loodab, et see aitab täiendavalt kaasa romade integreerimisele poliitika-, sotsiaal- ja majandusellu; tunneb heameelt nii romade haridussüsteemi integreerimises tehtud edusammude üle, mis on toonud kaasa suurema arvu romade asumise kesk- ja kõrghariduse omandamisele, kui ka romade suurenenud esindatuse üle avalikus teenistuses; juhib siiski tähelepanu komisjoni järeldusele, et on vaja teha jätkuvaid jõupingutusi usalduse tugevdamiseks, eriti hariduse, kultuuri ja keele valdkonnas; peab endiselt murettekitavaks romade kogukonna väga raskeid elutingimusi ja nende jätkuvat diskrimineerimist haridussüsteemis, tööturul, tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas; juhib tähelepanu allpool vaesuspiiri elavate roma naiste ja laste eriti raskele olukorrale ning palub ametiasutustel astuda viivitamata samme selle probleemi lahendamiseks;