6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/1

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. detsembri 2011. aasta kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 9. detsembri 2011. aasta avaldust,

—

võttes arvesse majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku ettepaneku paketti ning komisjoni kahte ettepanekut eelarvedistsipliini täiendava tugevdamise kohta (1),

—

võttes arvesse tugevdatud majandusliitu käsitleva rahvusvahelise lepingu projekti üle peetavate läbirääkimiste seisu,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi nimel selle esindajate poolt ajutises töörühmas tehtud esildist,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

1.

väljendab oma kahtlusi sellise valitsustevahelise lepingu vajalikkuses, kuna suurem osa selle peamistest eesmärkidest on paremini ja tulemuslikumalt saavutatavad ELi õiguse meetmete abil, reageerimaks kindlalt, kiiresti ja jätkusuutlikult praegusele finants- ja majanduskriisile ning sotsiaalkriisile paljudes ELi liikmesriikides; on siiski endiselt valmis töötama konstruktiivse lahenduse nimel;

2.

kinnitab oma toetust esildisele, mille tegid ajutises töörühmas Euroopa Parlamendi esindamiseks esimeeste konverentsi poolt määratud liikmed; peab kahetsusväärseks, et 10. jaanuari 2012. aasta rahvusvahelise lepingu projekt ei kajasta Euroopa Parlamendi ettepanekuid; märgib paljude liikmesriikide toetust mõningatele 12. jaanuari 2012. aasta kohtumisel esitatud ettepanekutele; kaalub oma seisukohta pärast lõpliku lepinguprojekti kättesaamist eeldatavasti 18. jaanuaril 2012. aastal;

3.

on kindlalt veendunud, et üksnes ühendusemeetodit kasutades saab rahaliit kujuneda tõeliseks majandus- ja fiskaalliiduks; tuletab meelde, et EL on poliitiline projekt, mis põhineb ühistel väärtustel ja tugevatel ühistel institutsioonidel ning ühiseeskirjade järgimisel;

4.

nõuab eelkõige kindlalt ka seda, et:

5.

kordab oma nõudmist nii stabiilse kui ka jätkusuutliku majanduskasvuga liidu järele; usub, et eelarvedistsipliin on küll jätkusuutliku majanduskasvu alus, kuid üksi see majanduse elavdamist kaasa ei too, ning et lepinguga tuleb edastada selge sõnum, et Euroopa juhid võtavad mõlemal rindel võrdselt tugevaid meetmeid; nõuab seetõttu kindlalt, et leping peab sisaldama nii lepinguosaliste kohustust võtta meetmeid, millega edendatakse tugevamat lähenemist ja konkurentsivõimet, kui ka ettepanekuid väljaostmisfondi, projektivõlakirjade ja ELi õigusest tuleneva finantstehingute maksu kohta ning stabiilsusvõlakirjade teekaarti, tagades samaaegselt eelarvedistsipliini;

6.

rõhutab, et samad institutsioonilised, õiguslikud ja poliitilised argumendid kehtivad teiste finantskriisist tingitud rahvusvaheliste lepingute, näiteks Euroopa stabiilsusmehhanismi k kohta; seetõttu nõuab enda samasugust kaasamist neisse läbirääkimistesse;

7.

jätab endale õiguse kasutada kõiki tema käsutuses olevaid poliitilisi ja õiguslikke vahendeid ELi õiguse ja ELi institutsioonide rolli kaitsmiseks, eelkõige juhul, kui lõpliku lepingu teatavad elemendid ei ole kooskõlas ELi õigusega;

8.

tuletab komisjonile meelde, et tal on kohustus täita täies ulatuses oma institutsioonilist rolli aluslepingute järelevalvajana;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon riigipeadele ja valitsusjuhtidele, Euroopa Ülemkogu eesistujale, eurorühma esimehele, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/3

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel (1),

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (2),

—

võttes arvesse oma 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel (3),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni proteiini nappuse ja selle pikaajalise probleemi võimalike lahenduste kohta Euroopa Liidus (4),

—

võttes arvesse OECD 2011. aasta maikuu esialgset aruannet toiduainetööstuse ja põllumajanduse rohelise majanduskasvu strateegia kohta (5),

—

võttes arvesse Eurostati andmeid põllumajandusliku tootmise vahendite (sisendkulud) ja põllumajandustoodete (tootjahinnad) hinnaindeksite kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, millega kehtestatakse äärepoolseimate piirkondade jaoks erikord,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni alalise põllumajandusuuringute komitee (SCAR) kolmandat visiooniuuringut „Jätkusuutlik toidu tarbimine ja tootmine piiratud ressurssidega maailmas” (veebruar 2011) (7),

—

võttes arvesse rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) dokumenti „Üldaruanne – põllumajandus teelahkmel”,

—

võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse 2008. aasta aruannet „Vähese sisendiga põllumajandussüsteemid: võimalus arendada säästvat põllumajandust” (8),

—

võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse 2007. aasta aruannet „Nüüdisaegse biotehnoloogia tagajärjed, võimalused ja väljakutsed Euroopas”,

—

võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse 2010. aasta aruannet „Geneetiliselt muundatud organismide analüüsi standardmeetodite lühikokkuvõte”,

—

võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse 2010. aasta aruannet „ELi biokütustealase eesmärgi mõju põllumajandusturgudele ja maakasutusele: võrdlev hinnang modelleerimismeetodil”,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (9),

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobril 2011 esitatud seadusandlikke ettepanekuid ühise põllumajanduspoliitika reformi kohta (KOM(2011)0625, KOM(2011)0627, KOM(2011)0628, KOM(2011)0629, KOM(2011)0630, KOM(2011)0631) ning ettepanekut võtta vastu ÜTK määrus,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0421/2011),

A.

arvestades, et põllumajandusliku tooraine ja sisendite hindade suur volatiilsus on suurendanud põllumajanduslike sissetulekute ja põllumajandustootjate pikaajaliste investeeringute ebakindlust, mis on raskendanud olukorda eraldatumates, mägi- ja saarepiirkondades ning äärepoolseimates piirkondades, kus sellised tegurid nagu vahemaa ja kaugus toovad kaasa suuri lisakulusid, millel on suur mõju nende piirkondade põllumajandustootjate sissetulekute vähenemisele;

B.

arvestades, et Eurostati andmetel kasvas kogu sisendkulude maksumus ELi põllumajandustootjate jaoks aastatel 2000–2010 keskmiselt peaaegu 40%, samas kui põllumajandustootja hinnad kasvasid keskmiselt vähem kui 25%; arvestades, et sisendkulud kasvasid sellel dekaadil energia ja määrdeainete osas 60%, sünteetiliste väetiste ja mullaparandusainete osas ligi 80%, loomatoidu osas üle 30%, masinate ja muu varustuse osas umbes 36%, seemnete ja istutusmaterjali osas ligi 30% ja taimekaitsevahendite osas ligi 13%, mis rõhutab vajadust lihtsustada põllumajandustootjate jaoks juurdepääsu odavamatele sisenditele, eelkõige sisenditele maailmaturult;

C.

arvestades, et kõrgemad toiduainete hinnad ei tähenda automaatselt põllumajandusettevõtete suuremat sissetulekut, peamiselt põllumajandusettevõtete sisendkulude suurenemise kiiruse ning tootja- ja tarbijahindade suureneva lahknevuse tõttu;

D.

arvestades, et tootmiskulude suurenemine ja raskused kulude edasiandmisel terve toiduainetööstuse turustusahela lõikes võivad lühiajaliselt seada ohtu teatavate ettevõtete püsimise ja õõnestada tootmisstruktuuri teatavates liikmesriikides, mis süvendab kaubandusbilansi probleemi, impordi ja välisturgude volatiilsusest sõltuvuse tasandil;

E.

arvestades, et praegune olukord kahjustab ka tarbijat, sest tootjad ei saa panna tootmistegurite astmelist hinnatõusu suurturustajate õlule, kes omalt poolt kannavad selle hinnatõusu üle tarbijale, lisades sellele oma suured kasumimarginaalid;

F.

arvestades, et sisendhindade tõusu arvatakse jätkuvat, tulenevalt ressursside nappusest, kasvavast nõudlusest toidu järele tärkava turumajandusega riikides ning poliitikast, mis raskendab ELi põllumajandustootjate juurdepääsu maailmaturul saadaval olevale odavamale söödale;

G.

arvestades, et toidu tootmist võib pidevalt ohustada terve hulk tegureid, sh kahjurite ja haiguste mõju, loodusvarade kättesaadavus ja loodusõnnetused;

H.

arvestades, et ELi põllumajandus sõltub praegu suuresti sisendi impordist (peamiselt fossiilkütused, kuid ka loomatoit ja haruldased maavarad pinnase parandamiseks, näiteks fosfaat) ning on seega hinnatõusu suhtes tundlik; arvestades, et see on põhjustanud suurt muret ELi põllumajandustootjate konkurentsivõime pärast, eriti loomakasvatussektoris;

I.

arvestades, et praegune hindade volatiilsus on üleeuroopaline ja ülemaailmne nähtus ning vajab seega konkreetset lahendust ühenduse tasandil põllumajanduslike toiduainete tarneahela jaoks, arvestades selle strateegilisust liidus, samas kui kooskõlastatud meetmeid tuleb juba võtta G20 tasandil;

J.

arvestades, et EL on üha enam sõltuv tootmisteguritest, mis on vajalikud põllumajanduse säilitamiseks Euroopas; arvestades, et seetõttu on vajalik nõuda kiireid meetmeid vähendamaks seda sõltuvust investeeringute ja puhtalt poliitiliste otsuste abil, et tagada ELi suurem autonoomia enda toiduga varustamisel;

K.

arvestades, et EL sõltub suurel määral fossiilkütuse impordist; arvestades, et ressursitõhususe suurendamine on kesksel kohal strateegia „Euroopa 2020” ja komisjoni ressursitõhusa Euroopa tegevuskava jaoks;

L.

arvestades, et põllumajanduslik tootmine ELis sõltub peamiselt naftast ja toiduainete tarneahel sõltub tugevasti kõnealuse kütuse kättesaadavusest ja taskukohasusest; arvestades, et ülemaailmne naftatootmine hakkab eeldatavasti kahanema keskmiselt 2–3% võrra aastas;

M.

arvestades, et toornafta hinnad on lahutamatult seotud põllumajanduslike sisendkulude suurenemisega, mille tulemuseks on kõrgemad energia-, sööda- ja väetisehinnad, mis mõjutavad ülemaailmset toidu tootmist;

N.

arvestades, et põllumajandusettevõtete väetise tootmine sõltub täielikult loodusliku fosfaadi kättesaadavusest; arvestades, et selle toormehind tõusis 2007./2008. aastal 800% võrra ja selle tarnimine jõuab kõrgeima tasemeni 2033.–2035. aastal, misjärel see muutub aina napimaks;

O.

arvestades, et eeskätt just loomakasvatussektoris tõusevad kulud ka fütosanitaar-, loomade heaolu, keskkonnakaitse, hügieeni ja toiduohutuse suurenevate nõuete tõttu, mille tulemusel, võrreldes kolmandate riikide tootjatega, kes ei pea vastama nendele karmidele nõudmistele, langeb Euroopa tootjate konkurentsivõime edasi;

P.

arvestades, et EL on toiduohutuse ning inimeste ja keskkonnakaitse alal kehtestanud standardite kõrge taseme, millel on mõju uute tavade ja vahendite arendamise ajale ja kulutustele toidutarneahela eelnevates ja järgnevates osades;

Q.

arvestades, et tarbijad on oma ostujõu vähenemise tõttu üha enam sunnitud valima Euroopa Liidus toodetud toodetest madalama kvaliteedi ja toiduohutusega ning jälgitavuseta tooteid, eriti lihatoodete osas;

R.

arvestades, et keskmiselt 42% kogu veevarustusest Euroopas tarbib põllumajandus (Kreekas 88%, Hispaanias 72%, Portugalis 59%), ja arvestades, et kulud niisutusele, vee juhtimisele märgalade piirkondades ja kuivendusele on kasvanud, et parandada niisutustehnoloogia tõhusust, ning arvestades, et osa põllumajanduses kasutatavast veest suunatakse looduslikku veeringlusse tagasi;

S.

arvestades, et põllumaa hind ja maa rentimise kulu mõjutavad otseselt põllumajanduse elujõulisust ja algajate põllumajandusettevõtjate suutlikkust põllumajanduses kanda kinnitada;

T.

arvestades, et põllumajanduslike sisendite tarnijate osas on turu kontsentratsioon väga suur – ligi 75% põllumajanduskemikaalide turust on kuue ettevõtte kontrolli all ja rohkem kui 45% seemneturust on kolme ettevõtte kontrolli all; arvestades, et kontsentreerumine toob kaasa püsivalt kõrged seemnehinnad ja mõjutab väga negatiivselt põllukultuuride mitmekesisust, ning arvestades, et põllumajandustootjatel on hindade kujunemise osas vähe sõnaõigust; arvestades, et turu kontsentratsioon on olnud suur mitte ainult eelneval turul, vaid ka toiduainete (jae)kaubanduses, mis toob endaga kaasa täiendava kulusurve põllumajandusele;

U.

arvestades, et väiketootmise (vähem tähtsate põllukultuuride tootmise) elujõulisust ja konkurentsivõimet mõjutavad ebaproportsionaalselt sisendi sektoritega seotud muutused õigusaktides ja struktuurimuutused, ning arvestades, et nimetatud muutuste mõju peab olema selgem;

V.

arvestades, et põhiline osa kulude kasvust põllumajandustootjatele tuleneb suurenenud kütuse-, väetise- ja söödahindadest;

W.

arvestades, et kui pidada silmas põllumajandussektori hindade äärmist kõikumist kogu toidutarneahelas ja sellega seotud finantsspekulatsioone, on toidutarneahela eelneva turu läbipaistvus oluline ka konkurentsivõime parandamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks hindade volatiilsusele;

X.

arvestades, et uutele majanduse ja keskkonnaga seotud probleemidele reageerimiseks, sealhulgas strateegia „Euroopa 2020” kontekstis, on vaja pikaajalisi investeeringuid tõhusamasse sisendi ja ressursside majandamisse, sh energia, pinnas ja toitained, veetehnoloogia, seemned ja põllumajanduskemikaalid; arvestades, et tugiteenused ja institutsioonilised täiustused ning innovatsioon, mis mõjutavad sisendite kasutamist, põllumajandustootjate suhtumist ja oskusi, on kriitilise tähtsusega ressursitõhusamate, säästvamate ja innovaatilisemate põllumajandussüsteemide kasutuselevõtmiseks;

Y.

arvestades, et läga kääritamine on taimekasvatus- ja keskkonnaalaselt soovitav, samal ajal kui tuleb luua ka stiimuleid biomassist energia tootmiseks, mis on meede, mis aitab kaasa ka jätkusuutlikule põllumajandustootmisele;

Z.

arvestades, et põllumajanduses on võimalik energiat ja kulusid märkimisväärselt kokku hoida energiatõhususe parandamise abil, mida saaks veelgi parandada, tootes kohapeal energiat taastuvatest allikatest, kasutades täies ulatuses ära taastuvate energiaallikate (eeskätt tuule- ja päikeseenergia, biomass, biogaas, biokütus, jäätmete kasutamine jne) potentsiaali;

AA.

arvestades, et põllukultuuride mitmekesistamine ja külvikorra süsteem võivad aidata leevendada kliimamuutusi ja tagada sünteetiliste väetiste ja pestitsiidide säästva kasutamise;

AB.

arvestades, et valgurikaste kaunviljade kasvatamine ELis ja paremad rohusööda kasutamise süsteemid vähendaksid ELis valkude puudujääki ja sõltuvust sööda impordist ning võiksid tuua põllumajandustootjatele oluliselt majanduslikku kasu, kuid ei ole kõigile sobiv ühtne lahendus olemasolevatele mitmesugustele tasakaalunihetele põllumajanduslike sisendite tarneahelas ja viiksid ühtlasi teiste, ressursitõhusamate põllukultuuride tootmise vähenemiseni;

AC.

arvestades, et oma põllumajandusettevõttes kasvatatud seemned võivad teatavates tingimustes ja mõne sordi puhul pakkuda alternatiivi kaubanduses müüdavatele seemnetele;

AD.

arvestades, et sobimatute ladustamis- ja transporditingimuste tõttu rikneb ja seetõttu visatakse ära märkimisväärne hulk põllumajanduslikku toorainet, nii et seda ei saa enam kasutada toiduainena ega söödana (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), „Üleilmsed toiduainete kaod ja toidujäätmed”, 2011);

1.

palub, et komisjon ja liikmesriigid muudaksid läbipaistvamaks põllumajanduslike sisendite hinnad ja tagaksid, et konkurentsieeskirjad kehtivad ja neid jõustatakse nii toiduainete tarneahela eelnevates kui ka järgnevates osades;

2.

nõuab, et ELi ja maailma tasandil kontrollitaks rohkem ja analüüsitaks paremini fundamentaalseid majandusnäitajaid, mis selgitavad toiduainete hinnatõusu, eriti pakkumise ja nõudluse kõikumiste vastasmõjusid, samuti energia, sisendite ja toidukaupade hinnamuutuste kasvavaid vastasmõjusid;

3.

palub komisjonil täpsustada oma äärmuslike turukõikumiste põhjuste analüüsi ja taotleda suuremat selgust spekulatsiooni ja põllumajandusturgude ning energiaturgude ja toidukaupade hindade vastasmõjude osas; rõhutab, et see peaks olema osa jõupingutustest maailma ja ELi tasandil finantsturgusid paremini reguleerida ning suurendada nende läbipaistvust ja nende teabe kvaliteeti, sh finantsinstrumentide turgude direktiivi ja turgude kuritarvitamise direktiivi eelseisva läbivaatamise raames;

4.

palub komisjonil edendada tõhusamaid agronoomilisi tavasid ning paremat säästvat põllumajandusressursside haldamist, et luua stabiilne ja tootlik põllumajandus, vähendada sisendkulusid ja toitainete kadu ning suurendada põllumajandussüsteemides innovatsiooni, ressursitõhusust, tulemuslikkust ja säästvust; on veendunud, et see võiks toimuda põllumajanduslikku tootlikkust ja säästvust käsitleva väljakuulutatud Euroopa innovatsioonipartnerluse raames; rõhutab, et põllumajandustootjate jaoks on vaja integreeritud lähenemisviisi, mis toob tasakaalu kõigisse põllumajanduse valdkondadesse (tootmine, keskkond, kasumlikkus, sotsiaalne mõõde);

5.

palub komisjonil jätkuvalt toetada säästvat ja tootlikku põllumajandust, et vastata keskkonna- ja toidualastele väljakutsetele ning tagada, et põllumajandus jääb kasumlikuks ja maailmaturul konkurentsivõimeliseks;

6.

väljendab heameelt toiduainehindade jälgimise vahendi üle, mille lõi Eurostat, ja kõrgetasemelise foorumi loomise üle toiduainete tarneahela parema toimimise jaoks, mis peab hõlmama eelnevat sisendi sektorit ja peaks muutma sisendhindade arengu läbipaistvamaks ja aitama põllumajandustootja hindu parandada; nõuab kindlalt, et Euroopa Parlamendile tuleks edastada korrapärased aruanded tehtud edusammude kohta ja konkreetsed ettepanekud ning et neid tuleks Euroopa Parlamendiga arutada;

7.

leiab, et esmatootjad ei saa täiel määral osa suurenenud toodanguhindade hüvest, sest neid survestavad ühelt poolt käitlejate ja jaemüüjate tugevatest positsioonidest tingitud madalad tootjahinnad ja teiselt poolt kõrged sisendihinnad, mis on tingitud sisendituru ettevõtete suuremast kontsentreeritusest;

8.

palub komisjoni hinnata paremini ELi õigusaktide mõju Euroopa põllumajanduse jätkusuutlikkusele ja konkurentsivõimele; usub, et eelkõige tuleks kaaluda õigusaktidega vastavusseviimise kulusid ja mõju, mis sellel on sisendite kättesaadavusele ning sisendite hindadele;

9.

kutsub liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiasutusi üles tegelema põllumajandusliku toidutööstuse sektori kauplejate, toiduainete jaemüüjate ja sisendituru ettevõtete domineeriva positsiooni kuritarvitamise probleemiga eelkõige väetiste sektoris, kus põllumajandustootjad seisavad silmitsi tohutute raskustega üldvajalike väetiste ostmisel forvardtehingute alusel; on seisukohal, et Euroopa konkurentsiasutused (konkurentsi peadirektoraat jne) peaksid seetõttu viima läbi kogu sektorit hõlmava uurimise, et võtta meetmeid kõikide konkurentsivastaste tegevuste suhtes;

10.

rõhutab, et igasugune tegevus selles valdkonnas nõuab, et eelnevalt tuleb objektiivselt ja rangelt määratleda mõiste tasandil see, mis on kuritarvituslikud, ebaausad ja konkurentsivastased tegevused, et võimaldada nende vajalikke reguleerimise ja järelevalve konkreetseid vorme;

11.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks süvaanalüüsi 27 liikmesriigi konkurentsiasutuste lähenemisviisi ja poliitikasuundade erinevuste kohta ning julgustaks lahendusi, mis kaasavad kõiki toidu tootmisahela partnereid ja mis väldivad ühe või väheste sisendi- või toodanguahela osade domineerivat positsiooni, mis sageli leiab aset põllumajanduslike tootjate kulul;

12.

usub, et oluline on kehtestada nende tavade suhtes tõhus halduslik või kohtulik kontrollisüsteem, samuti luua mehhanism liikmesriikide hindamiseks ja jälgimiseks komisjoni poolt ning kehtestada samal ajal ka piisavalt heidutavad ja õigeaegselt rakendatavad sanktsioonid;

13.

rõhutab, et on vaja kogu ELi hõlmavat teabevahetussüsteemi heade tavade kohta toitainete, energia ja loodusvarade valdkonnas ning teiste sisendite haldamise valdkonnas, et saavutada sisendite suurem tulemuslikkus ja tõhusus;

14.

nõuab, et uus ühine põllumajanduspoliitika sisaldaks konkreetseid meetmeid, et toetada ressursside paremat ja tõhusamat haldamist ja säästvaid tavasid, mis vähendavad sisendite kasutamist ja kulusid ning parandavad põllumajandustootjate suutlikkust kohaneda hindade volatiilsusega, sh meetmeid, et toetada lühikesi sisendi- ja toidutarneahelaid;

15.

tunneb heameelt komisjoni suurema keskendumise üle Euroopa biomajandusele; nõuab, et oluline osa järgmisest teadusuuringute raamprogrammist oleks eraldatud teadus- ja arendustegevusele põllumajandusettevõtete sisendi tõhusa kasutamise ja haldamise ning põllumajandusliku tõhususe suurendamise valdkonnas; rõhutab, et teadustöö tulemused peavad põllumajandustootjate koolitamise ning suutlikkuse suurendamise abil muunduma põllumajandusliku tootmise praktiliseks tõhustamiseks; rõhutab vajadust parema koostöö järele avaliku ja erasektori, samuti põllumajandustootjate organisatsioonide vahel selles valdkonnas, luues seega praktilisi rakendusi kohapeal, mis võib parandada ja ajakohastada tööstust;

16.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu tootjate organisatsioonide ja kooperatiivide võimalikule rollile põllumajandustootjate sisendi kollektiivsete ostude korraldamisel, et tugevdada põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni eelnevate tööstusharude suhtes;

17.

palub komisjonil põllumajandustootjaid ja tarbijaid paremini teavitada sellest, kui vajalik on energia, vee ja loodusvarade tõhusam haldamine kogu toidutarneahelas, et vähendada oluliselt ressursside ja toidu raiskamist;

18.

tunnistab, et jätkusuutlik majanduskasv on üks strateegia „Euroopa 2020” peamisi prioriteete ja et liidu sõltuvus fossiilkütustest jätab selle kaitseta šokkide eest nendel turgudel; rõhutab veel kord vajadust asendada kõnealune sõltuvus taastumatutest ressurssidest piisavalt jõuliste alternatiividega, pidades silmas tasakaalu toiduainete tootmise säilitamise ja energia loomise edendamise vahel;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama investeeringuid energia säästmisse ja taastuvenergia (tuule-, päikese -, biomassi-, biogaasi-, geotermiline energia jne) tootmisse põllumajandusettevõtetes kohapeal või kohaliku partnerluse projektide raames (tuule-, päikese -, biogaasi-, geotermiline energia jne), mida edendavad kohalikud sidusrühmad, keskendudes eelkõige jäätmete ja kõrvaltoodete kasutamisele;

20.

rõhutab sõnniku töötlemise tähtsust, sest see ei ole mitte ainult taastuvenergia allikas, vaid vähendab ka keskkonnasurvet ning on mineraalainete kontsentreeritud sisaldusega asendus kunstväetistele; kutsub komisjoni üles selleks, et sõnnikut käsitletaks energiaallikana, tunnustama töödeldud sõnnikut nitraadidirektiivis kunstväetise asendajana;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et riiklikud toetusmeetmed biomassi ja agrokütuste, sealhulgas biogaasi kasutamiseks ei soodustaks mittesäästvat konkureerimist ressursside pärast toiduainete- ja energiatootmise vahel, mille korraldus peab olema säästev;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aitama luua põllumajandustootjatele uusi tulusid, lihtsustades põllumajandusettevõtte kohapealsetest taastuvatest allikatest toodetud energia ja soojuse integreerimist era- ja riiklikesse energiasüsteemidesse ning võrkudesse;

23.

on seisukohal, et tõhusad meetmed põllumajandusettevõtete ja kohaliku tasandi energiasäästuks ja -juhtimiseks tuleks maaelu arengu programmidega ja tulevase ühise põllumajanduspoliitika vabatahtlike keskkonnahoidlike meetmetega teha kättesaadavaks kogu ELis;

24.

kutsub komisjoni üles analüüsima energiakulusid erinevates olemasolevates põllumajandusettevõtete süsteemides ja nendega seotud sisendipakkujates, töötlevas tööstuses ja jaotussüsteemides seoses tootlikkuse ja toodanguga, võttes arvesse energiatõhusust ja taastuvate energiaallikate kasutamist, et tulla toime uute probleemidega;

25.

nõuab, et 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika reformi raames võetaks tõhusaid meetmeid ja loodaks stiimuleid, nt põllukultuuride mitmekesistamine, sh liblikõieliste taimede istutamine ja külvikord, mis on kohandatud kohalikele tingimustele, kuna neil on positiivne mõju kliimamuutuse leevendamisele, pinnase ja vee kvaliteedile ning põllumajandustootjate võimele vähendada oma sisendkulusid;

26.

palub lisaks, et komisjon ja nõukogu lisaksid investeeringud täppispõllumajandusse ühise põllumajanduspoliitika raames premeeritavate kogu ELi hõlmavate vabatahtlike keskkonnahoidlike meetmete hulka, sest kõnealustel innovaatilistel tavadel (nagu GPSi-põhine pinnase jälgimine) on sarnased positiivsed mõjud kliimamuutuse leevendamisele, pinnase ja vee kvaliteedile ning põllumajandustootjate rahalisele seisundile (koos väetiste, vee, mullaparandusainete, taimekaitsevahendite ja pestitsiidide oluliselt väiksemamahulisema kasutamisega, mis vähendab põllumajandustootjate sisendkulusid);

27.

rõhutab, et ELi põllumajanduslik tootmine sõltub loodusliku fosfaadi impordi väetisetootjatele kättesaadavusest, kusjuures enamikku looduslikust fosfaadist kaevandatakse viies maailma riigis; palub komisjonil seda küsimust käsitleda;

28.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama jäätmevoogudest saadavate toitainete (eelkõige fosfaadi ja lämmastiku) ringlussevõttu – tingimusel, et nende võimalikku kasutamist uuritakse põhjalikult, potentsiaalselt ohtlikke aineid käideldakse õigesti ja tagatakse range kontroll – ning eelkõige jäätmete ringlussevõttu osana kaskaadiprotsessist pärast nende kasutamist soojusenergia tootmiseks; rõhutab, et virtsa, mis täidab õigusaktidega väetistele kehtestatud kvaliteedinõudeid ja mis on ette nähtud kasutamiseks väetisena, ei loeta ka siis jäätmeks, kui seda on eelnevalt põllumajanduslikus biogaasi ettevõttes kääritatud;

29.

palub komisjonil paremini hinnata taimekaitsevahendite kadumise mõju Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimele ja jätkusuutlikkusele, uurides eelkõige veel kättesaadavate toodete sobivust ja vähemate turul olevate konkureerivate toodete mõju hindadele;

30.

palub komisjonil uurida lahendusi vähem tähtsate põllukultuuride ja kasutusviiside elujõulisuse tagamiseks tulevikus, tagades ühtlasi täieliku vastavuse ühisele põllumajanduspoliitikale ja sidususe sellega ning kaasates kõiki toidutarneahela osalisi;

31.

kordab oma nõudmist, et komisjon esitaks kiiresti Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande võimaluste kohta suurendada liidusisest valgurikaste kultuuride kasvatamist ELis; rõhutab, et kuigi liidusisese valgurikaste kultuuride tootmise suurendamine annab teatavat kasu, ei ole sel tõenäoliselt märkimisväärset mõju sööda impordile väljastpoolt ELi; on seetõttu veendunud, et lühikeses plaanis tuleb uurida teisi teid, et puudutada valgupuudust ELis, ja juhib eriti tähelepanu soja impordi kesksele rollile; kutsub komisjoni üles kindlustama, et kõnealused meetmed ei ohusta ELi üldist toiduga varustamise kindlustatuse eesmärki tootlikkuse ja toodangu tasemete osas;

32.

rõhutab taas, et uus ühine põllumajanduspoliitika peab sisaldama sobivaid meetmeid ja vahendeid niisuguste põllumajandustootjate toetamiseks, kes kasvatavad valgurikkaid kultuure, vähendades potentsiaalselt seega ELis taimsete valkude puudujääki ja hindade volatiilsust ning parandades samal ajal ka põllumajanduslikke tavasid ning pinnase kvaliteeti;

33.

palub, et komisjon ja liikmesriigid säilitaksid määruse (EÜ) nr 2100/94 (ühenduse sordikaitse kohta) eelseisva läbivaatamise kontekstis põllumajandustootjate võimaluse kasutada oma põllumajandusettevõttes kasvatatud ja töödeldud seemneid, nagu on sätestatud kõnealuse määruse artikli 14 lõigetes 1 ja 2, arvestades seda, millist majanduslikku, kultuurilist ja keskkonnaalast kasu see tava võib anda ning milline võib olla selle tava panus põllumajanduse bioloogilisse mitmekesisusesse; nõuab sellega seoses nii sordiaretusõiguste kui ka põllumajandusettevõttes kohapeal kasvatatud seemnete kasutamise suhtes kehtivate piirangute õiglast ja tasakaalustatud läbivaatamist, et parandada ja lihtsustada õigusraamistikku ning tagada asjakohane tasakaal innovatsioonivajaduse ning põllukultuuride mitmekesisuse säilitamise ja edendamise, samuti väikeste ja keskmise suurusega põllumajandustootjate elatusvahendite suurendamise vahel;

34.

märgib, kui olulised on teadusprojektid, mille raames uuritakse niisuguste taimesortide aretust, mis säilitavad oma omadused pikaajaliselt, ning julgustab liikmesriike ja komisjoni toetama selliseid projekte lisaks niisuguste meetmete edendamisele, mille eesmärk on edendada kohalike söödakultuuride, nt lina, tritikale ja väikeseõielise hiireherne (Vicia Lathyroides) jne viljelemist;

35.

palub komisjonil kaaluda Euroopa seemnepanga loomist, et ladustada ja säilitada taimede geneetilist mitmekesisust, võidelda bioloogilise mitmekesisuse kadumisega ja seostada põllukultuuride mitmekesisus liikmesriikide kultuuripärandiga;

36.

nõuab eelseisva Rio+20 ülemaailmse konverentsiga seoses uut ELi algatust põllumajanduse bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, säästva kasutamise ja kvaliteetse turustamise osas, et suurendada põllumajandusettevõtluse lisandväärtust;

37.

palub komisjoni viia läbi uuring selle kohta, kuidas mõjutab maa rentimine ja maa ostu ning rentimise tõusnud hinnad põllumajandussektorit ELi liikmesriikides;

38.

rõhutab, et õigusi ühtsetele otsemaksetele, kui need põhinevad ajaloolistel väärtustel või kui nendega saab maata kaubelda, saavad kõrgendatud hindadega osta kokku investorid või spekulandid eesmärgiga saada kasumiallikat, mitte aktiivselt põllumajandusega tegeleda; märgib, et tekitatud moonutused mõjuvad märkimisväärse sisendkuluna ja takistavad uute põllumajandustootjate liitumist; kutsub komisjoni, Euroopa Parlamenti ja liikmesriike ning piirkondi üles tagama, et ühise põllumajanduspoliitika reform puudutaks asjakohasel määral kõnealuseid probleeme ja et makseõigused oleksid kõigile põllumajandustootjatele aktiivse tootmise otstarbel kättesaadavad;

39.

palub komisjonil koostada aruande maa infrastruktuuri arendamise, elamuehituse ja puhveralade eesmärgil kasutusele võtmise mõju kohta põllumajandusettevõtete kuludele;

40.

palub, et komisjon teeks ühise põllumajanduspoliitika reformi ja vee raamdirektiivi raames tööd selle nimel, et põllumajanduses oleksid paremad niisutus- ja veejuhtimis- ning veehoidlasüsteemid, milles kasutataks vett tõhusamalt ning millega parandataks veehoidlate mahtu pinnases, vee kogumist kuivades piirkondades ja kuivendamist niisketes piirkondades, vähendamaks nii magevee kasutamist kui ka valmistumaks muutusteks sademete hulgas kliimamuutuse tõttu;

41.

palub komisjonil töötada välja lahendused kuivendusprobleemidele ja arvestada seejuures ka selliseid tegureid nagu ohtrad sademed, madalad alad ja paisuvesi;

42.

juhib sellega seoses komisjoni tähelepanu positiivsele mõjule, mis täppispõllumajandusel on vee kasutamisele (GPSi-põhise pinnasetingimuste jälgimise ja ilmaennustamise abil), ning nõuab, et investeeringuid nendesse ja teistesse innovaatilistesse lahendustesse, mis vähendavad sisendite, nt vee, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist, hõlmataks tulevase ühise põllumajanduspoliitika keskkonnahoidlike valikutega;

43.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama veeõiguste haldamist ja jaotamist ning edendama multifunktsionaalseid põllumajandus-ökosüsteeme ja agrometsandussüsteeme;

44.

nõuab, et toetataks rohkem põllumajandustootjate koolitamist vee tõhusa haldamise, kuivendamise ja niisutuse alal, sealhulgas praktilisi vahendeid vee hoidmiseks ja meetmeid toitainete kao või sooldumise ja soostumise ärahoidmiseks, samuti paremaid vee hinna määramise ja vee haldamise skeeme kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et aidata vältida veekadu ja vähendada pikas perspektiivis sisendkulusid; samuti tuleks edendada veetorustiku kontrollimist, et veekadu ei mõjutaks liialt tootmiskulusid ja toodangu kvaliteeti;

45.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/11

—

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat (1), 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel (2) ja 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel (3) ning 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (4),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (COM(2009)0591) ja sellele teatisele lisatud mitmeid töödokumente ning oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (5) ning 19. jaanuari 2012. aasta resolutsiooni põllumajanduslike sisendite tarneahela struktuuri ja mõjude kohta (6),

—

võttes arvesse direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (7),

—

võttes arvesse komisjoni 30. juuli 2010. aasta otsust, millega luuakse kõrgetasemeline foorum toiduainete tarneahela toimimise parandamiseks (8),

—

võttes arvesse põllumajandus- ja toiduainetetööstuse konkurentsivõime kõrgetasemelise töörühma 17. märtsi 2009. aasta lõplikke soovitusi ning 29. märtsi 2010. aasta järeldusi toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas,

—

võttes arvesse Eurostati andmeid põllumajandusliku tootmise vahendite (sisendkulud) ja põllumajandustoodete (tootjahinnad) hinnaindeksite kohta (9),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta (10) ja oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni toiduainete hindade kohta Euroopas (11),

—

võttes arvesse Teadusuuringute Ühiskeskuse 2008. aasta aruannet „Vähese sisendiga põllumajandussüsteemid: võimalus arendada säästvat põllumajandust” (12),

—

võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri aruannet „Põllumajandustööstus ja õigus toidule”,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et komisjoni teatises „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (COM(2009)0591) on välja toodud osaliste ebavõrdne läbirääkimispositsioon, mida väljendavad ebaausad kaubandustavad, nt hilinenud maksed, lepingu ühepoolne muutmine, ebaõiglased lepingutingimused, piiratud turulepääs, puudulik teave hindade kujunemise kohta, kasumimarginaalide ebavõrdne jaotumine toiduainete tarneahelas, turuvõimu kuritarvitamine selliste tarnijate või ostjate poolt nagu kartellid, edasimüügihinna säilitamine, ostualliansid jne;

B.

arvestades, et ülisuurte jaemüüjate koondumise tase Euroopa Liidus kahjustab tootjaid ja teisi tarnijaid, põhjustades mõjuvõimu kasvavat tasakaalustamatust lepinguosaliste vahel; arvestades, et üha enam nõrgeneb põllumajandustootjate ja -töötlejate läbirääkimispositsioon hinnataseme määramisel kogu väärtusahelas alates esmatootmisest kuni töötlemise ja lõpptarbijani välja; arvestades, et turu liigse koondumisega kaasneb toodete mitmekesisuse, kultuuripärandi, jaemüügipunktide, töökohtade ja elatise teenimise võimaluste vähenemine;

C.

arvestades, et põllumajandustootjate sissetuleku probleemid üha süvenevad ning tarbijate makstav hind toodete eest ei kajastu selles hinnas, mida makstakse põllumajandustootjatele nende toodangu eest, ning et see kahjustab põllumajandustootjate võimet investeerida ja panustada innovatsiooni ning võib isegi sundida neid põllumajandusest lahkuma;

D.

arvestades, et ostujõu nõrgenemine, tootmiskulude tõus ja puuduv võimalus need kulud toiduainete tarneahelas tasa teha võivad ohtu seada põllumajandusettevõtete ellujäämise, nõrgendada seetõttu liikmesriikide tootmispotentsiaali pikas perspektiivis ning süvendada nende sõltumist välisturgudest;

E.

arvestades, et tasakaalustatud kaubandussuhted ei parandaks mitte ainult toiduainete tarneahela toimimist, vaid tooksid konkurentsi tugevnemise läbi kasu ka põllumajandustootjatele ja lõppkokkuvõttes ka tarbijatele;

F.

arvestades, et toiduainete ja toorme hindade hiljutised kõikumised on tekitanud tõsist muret Euroopa ja maailma toiduainete tarneahelate toimimise pärast ning on suurendanud põllumajandusettevõtete sissetuleku ja põllumajandustootjate pikaajaliste investeeringute ebakindlust;

G.

arvestades, et põllumajandustootjate läbirääkimispositsiooni järkjärgulise nõrgenemise tulemusena ei saa madalatest tootjahindadest kasu isegi tarbijad, mis on eelkõige tingitud sellest, et kvaliteedinõudeid, tööga seotud õigusi ning keskkonna- ja loomade heaolu norme – mida Euroopa põllumajandustootjad peavad järgima – ei rakendata sageli samal viisil imporditavatele põllumajandustoodetele;

H.

arvestades, et paljude liikmesriikide konkurentsiametid on seisukohal, et tasakaalu puudumine toiduainete tarneahelas on eriti problemaatiline neljas valdkonnas: ühepoolne lepingutingimuste kehtestamine, allahindlused, sanktsioonid ja maksetingimused;

1.

toonitab, et tasakaalu puudumisel toiduainete tarneahelas on selge üleeuroopaline mõõde, mis nõuab konkreetset Euroopa tasandi lahendust, arvestades põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise ahela strateegilist tähtsust Euroopa Liidu jaoks; märgib, et toiduainete tarneahel, põllumajandus, põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine ning tarnimine moodustab ELi kogu tööhõivest 7 % ning annab 1 400 miljardit eurot aastas – selle näitajaga ületatakse ELi teised tootmissektorid – ning et toiduainete tarneahela põllumajandusliku lisandväärtuse osakaal on EU-25 riikide puhul langenud 31 %lt 1995. aastal 24 %ni 2005. aastal;

2.

juhib tähelepanu toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi jätkuvale tööle, eelkõige selle ettevõtjatevahelisele platvormile; nõuab, et Euroopa Parlamenti teavitataks ametlikult ja regulaarselt töö hetkeseisust ning tehtud otsustest;

3.

toetab toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi ekspertide platvormi head tööd ettevõtjatevaheliste lepinguliste suhete vallas, eelkõige andmete ja konkreetsete näidete varal selle määratlemisel, loetellu lisamisel ja hindamisel, mis on otseselt ebaaus kaubandustava; nõuab tugevat toetust algatustele, mille eesmärk on soodustada osaliste vahelist dialoogi selles küsimuses; väljendab heameelt asjaolu üle, et sidusrühmad on leppinud kokku heade tavade haldamise põhimõtetes, mis esitati kõrgetasemelisel foorumil 29. novembril 2011, ja nõuab tungivalt, et nad võtaksid rakendusmeetmeid;

4.

kutsub komisjoni üles esitama vajaduse korral põhjaliku ELi õigusakti ettepanekut, moonutamata seejuures turgude nõuetekohast toimimist, et tagada õiglased ja läbipaistvad suhted toiduainete tootjate, tarnijate ja turustajate vahel ning rakendada nõuetekohaselt kehtivaid eeskirju, sest viimastest Eurostati andmetest põllumajandustulu kohta ilmneb, et alates 2009. aastast on põllumajandustulu ELis langenud 11,6 %, samas kui ELi põllumajandustootjate sisendkulude kogumaksumus on ajavahemikus 2000–2010 tõusnud keskmiselt ligi 40 %;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viivitamatult jätkama toiduainete tarneahelas kasumi ebaõiglase jaotamise probleemi käsitlemist, pidades eriti silmas piisavat sissetulekut põllumajandustootjatele; tunnistab, et säästvate tootmissüsteemide stimuleerimiseks tuleb põllumajandustootjatele hüvitada selles valdkonnas tehtud investeeringud ja võetud kohustused; rõhutab, et võimuvõitlused peavad asenduma koostöösuhetega;

6

märgib, et põllumajanduspoliitika peab andma väikestele ja keskmise suurusega põllumajandustootjatele, sealhulgas põllumajanduslikele pereettevõtetele, võimaluse teenida mõistlikku sissetulekut, toota piisavas koguses nõutava kvaliteediga toiduaineid vastuvõetava hinnaga, luua töökohti, edendada maaelu arengut ning tagada keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkus;

7.

nõuab, et liikmesriigid võtaksid aktiivsema rolli, et toetada olemasolevaid konsulteerimisfoorumeid ja luua uusi, milles toiduainete tarneahela osalised oleksid nõuetekohaselt esindatud, et edendada dialoogi ja kehtestada suunised õiglasemate ja paremini tasakaalustatud suhete loomiseks toiduahela osaliste vahel; märgib, et sellised ametlikud konsultatsioonid aitavad kaitsta tootjaid ja tarnijaid ning vältida turustussektori survemeetmeid;

8.

kutsub riiklikke ja Euroopa konkurentsiameteid ning teisi tootmise ja turustamisega seotud reguleerivaid asutusi üles võtma meetmeid ostujõu kuritarvitamise juhtude vastu turgu valitsevate hulgi- ja jaemüüjate poolt, kes süstemaatiliselt asetavad põllumajandustootjad väga ebavõrdsele läbirääkimispositsioonile;

9.

nõuab kindlalt kuritarvitavate ja ebaausate tavade selget, täpset ja objektiivset määratlust, sealhulgas mõistete kitsamat määratlemist ja selgemat piiritlemist vastavalt oma resolutsioonis komisjonile antud volitustega tagada tõhusam ja ausam jaeturg, nii et selliste tavade suhtes kohaldataks erireguleerimist, järelevalvet ja objektiivseid sanktsioone;

10.

toob esile järgmise mittetäieliku loetelu tavadest, mis tootjatele seoses toiduainete tarneahela toimimisega probleeme tekitavad:

11.

nõuab, et kehtestataks raamistik selliste tavade tõhusaks kontrollimiseks esiteks tervet sektorit hõlmava uurimise käivitamisega haldus- või õiguskaitsevahendite abil ning seejärel liikmesriikide hallatava ja komisjoni koordineeritava hindamis- ja järelevalvesüsteemi kasutusele võtmisega, millega kaasnevad tõhusalt ja õigeaegselt kohaldatavad hoiatavad karistused;

12.

nõuab lepingutingimusi ja kuritarvitavaid kaubandustavasid silmas pidades paremate meetmete kasutuselevõtmist, et kehtestada tõhusamad vahendid maksetähtaegadest kinnipidamise tagamiseks, võttes arvesse hilinenud maksmist käsitlevat direktiivi, ning vajaduse korral uute vahendite kasutamist, et vähendada ja ühtlustada ELi tasandil tarnimise ja tarnijale makse laekumise vahele jäävat ajavahemikku; rõhutab sellega seoses, et kiiresti on vaja leida lahendus lühikese säilimisajaga kergesti riknevate kaupade tootjate probleemidele, sest nad on suurtes raskustes likviidsusega;

13.

võtab teadmiseks komisjoni esialgsetes ettepanekutes ühise põllumajanduspoliitika reformi kohta esitatud meetmed, mille eesmärk on tugevdada põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas tootjaorganisatsioonide ja valdkondlike organisatsioonide toetamise kaudu ning soodustades tootjate ja tarbijate vahelisi lühikesi ahelaid, nagu turud kohaliku toodangu turustamiseks; on seisukohal, et põllumajandustootjate positsiooni tugevdamine parema sisemise korralduse ja professionaalsema suhtumise kaudu aitab tagada, et nad saavad õiglasema osa lisandväärtusest;

14.

tunneb heameelt komisjoni soovituse üle liikmesriikidele teha koostööd lepingupraktikast teavitamise parimate tavade vahetamisel ning eri tüüplepingute ettevalmistamisel;

15.

kutsub komisjoni üles täiustama Euroopa hindade jälgimise vahendit ning töötama välja kasutajasõbraliku, arusaadava ja mitmekeelse liidese, mis võimaldab tarbijatel ja sidusrühmadel võrrelda põhitoiduainete hindasid toiduainete tarneahela kõikides etappides nii ühes kindlas liikmesriigis kui ka erinevate liikmesriikide vahel ja milles võetakse arvesse ka erinevusi liikmesriikide elatustasemetes;

16.

kutsub komisjoni üles selgitama konkurentsieeskirjade kohaldamist põllumajanduses, et luua põllumajandustootjate ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide jaoks vahendid, mis võimaldaksid nende läbirääkimispositsiooni tugevdada; nõuab kehtivate ELi konkurentsieeskirjade hindamist ja muutmist tagamaks, et rohkem võetaks arvesse vertikaalse koondumise kahjulikku mõju kogu toiduainete tarneahelale, selle asemel et keskenduda kitsamalt eri ettevõtete suhtelisele turupositsioonile ja turumoonutustele, mida käsitletakse üksnes tarbijatele tekitatava kahju vaatenurgast;

17.

palub komisjonil paremini koordineerida oma eri talituste tööd, et saavutada paremaid tulemusi hindade järelevalves terves toiduahelas ning jälgida muutusi jaemüügis ja suhtelistes turuosades kogu ELis; nõuab, et loodaks sõltumatu toidukaubanduse ombudsmani amet, mis suhtleks asjaomaste kaubandus- ja konkurentsiametitega ning iga liikmesriigi riikliku toidukaubanduse ombudsmaniga, et koordineerida tööd ja jagada teavet; on lisaks sellele seisukohal, et Euroopa Ombudsman ja riikide ombudsmanid peaksid tagama asjakohaste õigusaktide täitmise ja soovitama õigeaegsete ja asjakohaste sanktsioonide rakendamist;

18.

kutsub komisjoni üles tegema süvaanalüüsi 27 liikmesriigi konkurentsiametite lähenemisviisi ja poliitikasuundade erinevuste kohta ning ergutama lahendusi, mis kaasavad kõiki toiduainete tootmisahela partnereid ja hoiavad ära ühe või mitme sisendi- või toodanguahela osa turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, mis sageli leiab aset põllumajanduslike tootjate kulul;

19.

on arvamusel, et prioriteediks tuleks seada üleliiduline teavituskampaania, et teavitada põllumajandustootjaid nende lepingulistest õigustest ning kõige levinumatest ebaseaduslikest, ebaausatest ja kuritarvitavatest lepingu- ja äritavadest ning kuritarvitamisest teatamise vahenditest;

20.

on seisukohal, et lahenduseks tasakaalu puudumisele toiduainete tarneahelas on iseregulatsioon, kuid on vaja ka reguleerimist ja konkurentsiõiguse kohandamist; rõhutab, et liikmesriigid peaksid edendama parimate tavade ja/või tegevusjuhendite väljatöötamist koostöös kõikide sidusrühmadega, tuues kokku tootjad, ettevõtted, tarnijad, jaemüüjad ja tarbijate esindajad ning kasutades parimal võimalikul viisil ära olemasolevat koostoimet;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/16

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu XIX jaotise artiklit 189, mis käsitleb teadusuuringute ja tehnoloogia arendusega seotud poliitikat ja kosmosepoliitikat ning milles tuuakse eelkõige esile Euroopa kosmosepoliitika väljatöötamist eesmärgiga edendada teaduse ja tehnika progressi ja tööstuse konkurentsivõimet ning viia ellu Euroopa Liidu poliitikat,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010. aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika. Jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (KOM(2010)0614),

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni 4. aprilli 2011. aasta teatist „Kodanike teenistuses oleva Euroopa Liidu kosmosestrateegia väljatöötamine” (KOM(2011)0152),

—

võttes arvesse nõukogu 31. mai 2011. aasta järeldusi teemal „Kodanike teenistuses oleva Euroopa Liidu kosmosestrateegia väljatöötamine”,

—

võttes arvesse komisjoni 11. novembri 2003. aasta valget raamatut „Kosmos: laieneva liidu uued piirid. Euroopa kosmosepoliitika rakendamise tegevuskava” (KOM(2003)0673),

—

võttes arvesse 29. aprilli 2004. aasta otsust 2004/578/EÜ Euroopa Ühenduse ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahelise raamlepingu sõlmimise kohta (3),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet „Euroopa satelliit-raadionavigatsiooniprogrammide vahearuanne” (KOM(2011)0005),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide vahekokkuvõtte kohta: hinnang rakendamise kohta, eesseisvad probleemid ja finantsperspektiivid (4),

—

võttes arvesse oma 20. juuni 2007. aasta resolutsiooni Euroopa satelliitraadionavigatsiooni programmi (Galileo) rahastamise kohta 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe ja mitmeaastase finantsraamistiku 2007–2013 alusel (5),

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (KOM(2011)0500),

—

võttes arvesse määrust (EÜ) nr 683/2008 Euroopa satelliitnavigatsiooni programmide (EGNOS ja Galileo) rakendamise jätkamise kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES): me hoolime oma planeedi turvalisusest” (KOM(2008)0748),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES): kosmosevaldkonnaga seotud ülesanded ja edasised sammud” (KOM(2009)0589),

—

võttes arvesse 22. septembri 2010. aasta määrust (EL) nr 911/2010 Maa seire Euroopa programmi (GMES) ja selle esialgsete toimingute kohta (2011–2013) (7),

—

võttes arvesse määrust (EL) nr 912/2010, millega luuakse Euroopa GNSSi Agentuur (8),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS) rakendusi käsitlev tegevuskava” (KOM(2010)0308),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ja transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A7-0431/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 189 antakse Euroopa Liidule kindel ülesanne kosmosepoliitika väljatöötamises, et edendada teaduse ja tehnika progressi ning tööstuse konkurentsivõimet, ning viia ellu oma poliitikat;

B.

arvestades, et kosmosepoliitika on Euroopa 2020. aasta strateegia oluline osa ning moodustab lahutamatu osa juhtalgatusest tööstuspoliitika kohta;

C.

arvestades, et satelliitsideteenused on juba ELi valitsuste ja kodanike teenistuses;

D.

arvestades, et kosmosepoliitika toetab aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduse eesmärke, luues kõrget oskustaset nõudvaid töökohti, pakkudes ärivõimalusi, aidates kaasa uuendustegevusele ning parandades kodanike heaolu ja turvalisust;

E.

arvestades, et kosmos on Euroopa jaoks strateegilise tähtsusega ning Euroopa sõltumatute otsuste ja meetmete seisukohast üks põhilisi tegureid;

F.

arvestades, et Euroopa kosmosetööstuse konsolideeritud käive on 5,4 miljardit eurot ning see annab tööd enam kui 31 000 kõrgelt kvalifitseeritud inimesele;

G.

arvestades, et Euroopa satelliitside sektor on Euroopa toimiva kosmosetööstuse põhjapaneva tähtsusega osa, sest enam kui pool Euroopa kosmosetööstuse käibest pärineb telekommunikatsioonisatelliitide tootmisest või käitamisest;

H.

arvestades, et Euroopa Parlament on järjekindlalt igati toetanud Euroopa globaalset satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS), mida rakendatakse programmide Galileo ja EGNOS kaudu ning mille eesmärk on parandada Euroopa kodanike igapäevaelu, tagada Euroopa autonoomia ja sõltumatus ning omandada märkimisväärne osakaal satelliitnavigatsioonist sõltuval üleilmsel kõrgtehnoloogiaturul;

I.

arvestades, et hetkel sõltub Euroopa Ameerika Ühendriikide globaalsest positsioneerimissüsteemist (GPS), millele tuginevad tegevused moodustavad ligikaudu 7% SKPst, ning arvestades, et Galileol on Ameerika GPSiga võrreldes eelised, nt suurem täpsus, üleilmne integreeritus, autentimine ja teenuste tagatus; samuti kindlustab see Euroopa Liidu strateegilise sõltumatuse; arvestades, et Galileol võib olla tähtis roll paljude Euroopa teenuste konkurentsivõime ja kvaliteedi parandamisel;

J.

arvestades, et programmi suuremad kulud, mille põhjuseks on muuhulgas ka ebatäpne kulude prognoos ja kulude juhtimise strateegia, võimaldavad praegusest eelarvest rahastada üksnes esialgse operatiivvõime rakendamist;

K.

arvestades, et komisjon esitas ettepaneku Galileo rahastamiseks mitmeaastasest finantsraamistikust 2014–2020, kuid et see raamistik ei sisalda programmi GMES rahastamist, ohustades seeläbi tõsiselt selle programmi tulevikku;

L.

arvestades, et enne otsuse tegemist edasise rahastamise kohta ELi eelarvest järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb komisjonil esitada selge ja üksikasjalik hinnang nii Galileo kui ka GMESi programmi kõigi võimalike tehniliste valikute ning nendega seonduvate kulude ja kasu kohta;

M.

arvestades, et GMES on samuti Euroopa eestvõtmisel Euroopa kodanike huve teeniv juhtprogramm, mis annab geoinfot selleks, et aidata avalikel asutustel rakendada poliitikat muu hulgas keskkonnajuhtimise, riskijuhtimise ja kodanikukaitse valdkonnas; arvestades, et programmiga GMES peab olema tagatud pidev juurdepääs keskkonna- ja julgeolekualasele teabele, mis põhineb kosmoses asuval või kohapealsel vaatlusinfrastruktuuril, kasutades parimal võimalikul viisil ära Euroopa ressursse;

N.

arvestades, et konkurentsivõimelise kõrgtehnoloogilise kosmosetööstuse jätkuv olemasolu, mida toetavad sihikindel uurimis- ja arendustegevus ning täiendavad tegevused, kosmoseuuringud, kosmoseinfrastruktuuri turvaliseks muutmine ja rahvusvaheline koostöö, on eduka kosmosepoliitika jaoks olulised sektorid;

O.

arvestades asjaolu, et nagu rõhutas ka Euroopa Komisjon, tuleb Euroopa kosmosepoliitika eesmärkide saavutamiseks tagada sõltumatu juurdepääs kosmosele;

P.

arvestades, et Euroopa tööstuslik oskusteave on eduka kosmosepoliitika jaoks olulise tähtsusega ning et Euroopa integratsioonis ja selle konkurentsivõime suurendamises etendavad möödapääsmatut rolli suured Euroopa programmid,

1.

tervitab Euroopa Komisjoni teatist „Kodanike teenistuses oleva Euroopa Liidu kosmosestrateegia väljatöötamine” kui esimest sammu Euroopa Liidu globaalse ja kasutajate vajadustest lähtuva kosmosepoliitika suunas, mis teenib selle kodanike, poliitika ja diplomaatia huve; usub, et Euroopa Liit peaks suunama oma jõupingutused kosmoseteenuste järelturu arengusse, et teenida kodanike huve ning parandada poliitika kujundamist ja rakendamist; on seisukohal, et kui kosmoseprogramme nagu Galileo ja GMES kasutataks õigesti, võiksid asjaomaste sektorite kulud märkimisväärselt väheneda ning järgmise tasandi kasu võiksid saada piirkonnad ja kohalikud kogukonnad;

2.

peab oluliseks, et kosmosepoliitika on realistlik poliitika, mille eesmärk on parandada Euroopa kodanike igapäevaelu, luues eeldused uueks majanduskasvuks, innovatsioonipotentsiaali edendamiseks ja maailmatasemel teadustöö arenguks; rõhutab, et kosmosega seotud lahendused (mis põhinevad kõrgetasemelisel tehnoloogial ning konkurentsivõimelisel Euroopa tööstusel) on hädavajalikud selleks, et tegeleda tänapäeva oluliste ühiskonnaprobleemidega, nagu looduskatastroofid, ressursside ja kliimamuutuste järelevalve, arendada telekommunikatsioonisektorit ning edendada vajalikke rakendusi kliimamuutuste poliitika, maakasutuse planeerimise, keskkonnajuhtimise, põllumajanduse, meresõiduohutuse, kalanduse ja transpordi valdkonnas;

3.

märgib, et satelliitvõrkudel on tähtis roll 2013. aastaks kogu Euroopat katva lairiba-internetiühenduse saavutamisel, aidates sellega kaasa ELi digitaalarengu tegevuskava eesmärkide täitmisele;

4.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle töötada välja kosmosevaldkonna diferentseeritud tööstuspoliitika; rõhutab samas, et lisaks ESA-le ja liikmesriikidele peaks see poliitika olema kooskõlastatud ka Euroopa Parlamendiga;

5.

on seisukohal, et Euroopa Liit vastutab riiklike kosmosepoliitikate ja -programmide koordineerimise ja konsolideerimise eest, et luua koostöös kõigi olemasolevate sidusrühmadega ühtne üleeuroopaline lähenemisviis; rõhutab, et selle lähenemisviisi eesmärk peaks olema Euroopa tugeva, konkurentsivõimelise ja autonoomse tööstusliku baasi kindlustamine ja sellise tööstuspoliitika konsolideerimine, mis oleks keskpikas ja pikas perspektiivis suuteline välja töötama, arendama, käivitama, käitama ning ära kasutama kosmosesüsteeme, sealhulgas finants- ja õiguslike mehhanismide toetusel;

6.

tervitab Euroopa kosmoseinfrastruktuuri tugevdamise strateegia eesmärke ja uuringute toetamist, mille eesmärk on suurendada Euroopa tööstusliku baasi tehnoloogilist sõltumatust, et edendada kosmosesektori ja muude tööstussektorite vahelist vastastikust täiendavust ning toetada innovatsiooni, mis on ELi konkurentsivõime mootoriks;

7.

märgib, et kuigi komisjoni teatises on prioriteetsed meetmed täpselt kindlaks määratud, jäävad need osaliselt ebaselgeks; rõhutab, et meetmeid tuleks täiendavalt täpsustada ning nende puhul tuleks anda hinnang kõigile võimalikele tehnilistele valikutele ning nendega seonduvate kuludele, riskidele ja kasudele ning sotsiaalsetele mõjudele, sealhulgas mis tahes võimalikele mõjudele Euroopa Liidu tööstuslikule baasile ja Euroopa tööstuspoliitikale; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa kosmoseprogramm peaks eelkõige keskenduma Euroopale lisandväärtust andvatele valdkondadele ning vältima jõupingutuste hajutatust või ESA tegevusega kattuvat topelttööd;

8.

rõhutab vajadust kosmosepoliitika selgesuunalise juhtimise järele, kasutades paremini ära Euroopas olemas olevat pädevust, mille juurde kuuluvad tõhusad järelevalve- ja koordinatsioonimehhanismid, et ühtlustada prioriteedid ning tagada riiklikest, Euroopa Liidu, Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ning teiste kosmosega seotud ja ELi seisukohast oluliste Euroopa asutuste fondidest eraldatavate vahendite usaldusväärne juhtimine;

9.

märgib, et senised seitse kosmosenõukogu on ainult ühel korral põgusalt viidanud transpordile Euroopas ning et kosmosenõukogude aruteludes ei ole üksikasjalikult kaalutletud kosmosepoliitika tähtsust transpordi jaoks, nagu kajastub nende menetluste tulemustes;

10.

rõhutab, et on vaja paremini mõista oluliste sektorite sõltumist kosmosest ning julgustab liikmesriike ja komisjoni kosmose tähtsust rohkem esile tooma;

11.

tuletab meelde, et transpordisektoril on keskne osa ELi 20-20-20 CO2 heidete ning energiatarbimisega seotud eesmärkide, samuti Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmisel ning et jätkusuutlikku arengut ei saa saavutada ilma tõhusa transpordisektorita;

12.

on arvamusel, et Euroopa Liidu kosmosestrateegia on vajalik tagamaks, et kosmosetehnoloogia aitaks täiel määral kaasa ohutumale ja tõhusamale liikluse juhtimisele ja liikluskorraldusele kõikides transpordiliikides;

13.

nõustub komisjoniga, et Euroopa peab säilitama sõltumatu juurdepääsu kosmosele, et oleks võimalik saavutada eesmärke, mis on kindlaks määratud Euroopa kosmosepoliitika saavutamiseks ja et saada kosmoserakendustest jätkuvalt kasu; julgustab seega komisjoni tegema konkreetseid ettepanekuid kanderakettide strateegilises valdkonnas, pöörates seejuures erilist tähelepanu kosmosevaldkonna jaoks olulisele tööstuspoliitikale;

14.

rõhutab kosmosepoliitikaga seoses eelkõige kanderakettide tähtsust ning asjaolu, et võttes arvesse kanderakettide tööstuses hetkel ülemaailmselt valitsevat kriitilist finantsolukorda, oleks vaja uut Euroopa-poolset poliitilist impulssi;

15.

on seisukohal, et Galileo on üks ELi juhtprogramme ja esimene tsiviilkasutuseks loodud satelliitnavigatsioonisüsteem maailmas, mis tagab liidu sõltumatuse selles strateegilises valdkonnas;

16.

nõuab, et komisjon täiendaks asjakohaselt õiguslikku ja finantsraamistikku, eelkõige eesmärgiga luua 2014.–2020. aasta finantsraamistik, tõhusa juhtimise lähenemisviis, Galileo teenused ja vastutuseeskirjad; rõhutab sellega seoses, et Galileo tegevusvõimeliseks muutmiseks ja kasutamiseks täiel määral ette valmistamiseks on vaja

17.

usub, et esialgne tegevusvõime, mille abil suudetakse pakkuda esimesi teenuseid, tuleks saavutada hiljemalt 2014. aastaks, tagamaks, et Galileost saab eelkõige vastuvõtjate tootjate jaoks tõepoolest teine GNSSi tugisüsteem; tervitab kahe operatiivsatelliidi kontrollimist orbiidil pärast nende väljasaatmist Euroopa kosmodroomilt Kourous 21. oktoobril 2011. aastal;

18.

on veendunud, et 27 satelliidil ja piisaval arvul varusatelliitidel ning asjakohasel maapealsel infrastruktuuril põhinev täielik tegevusvõime on eeltingimus selleks, et jõuda autentimise, suure täpsuse ja katkestusteta teenustega seotud Galileo lisaväärtuseni ning lõigata seega majanduslikku ja sotsiaalset kasu; kardab, et Galileol on tõsine oht kaotada oma juhtpositsioon, kui süsteem ei valmi õigeks ajaks ning kui teenuste turustamist ja rahvusvahelistumist ei tagata asjakohasel viisil; usub, et kasutajate ja investorite veenmiseks ELi pikaajalises pühendumises on vaja kõikide Euroopa institutsioonide selget ja üheselt mõistetavat toetust täieliku tegevusvõime saavutamisele;

19.

on seisukohal, et Galileole tuleks kehtestada rahastamiskava, mis tagaks pikaajalisuse ja järjepidevuse, võttes sealjuures arvesse haldus-, hooldus- ja asenduskulusid;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa GNSSi Agentuur (GSA) pingutaksid tunduvalt rohkem selle nimel, et suurendada ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi potentsiaalsete kasutajate ja investorite teadlikkust süsteemi kohta, edendada GNSSil põhinevate teenuste kasutamist ning teha kindlaks nende teenuste nõudlus ja koondatus Euroopas;

21.

on sügavalt veendunud, et GNSSi lisarahastamise võib tagada üksnes see, kui otsustajate ja laiema üldsuse seas tõstetakse märkimisväärselt teadlikkust kulude ja kasu kohta, mida GNSS toob ELi majandusele ja ühiskonnale; tervitab konkreetseid algatusi, nagu ideekonkurss „Galileo Masters”;

22.

tuletab meelde, et programm EGNOS on tegelikult olemas ja töövõimeline; on veendunud, et seda programmi tuleb täielikult väärtustada ja selle rakendusi tuleb kasutada konkreetsel viisil; juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on kogu ELi hõlmav EGNOSi süsteem, mis aitab ühisturgu liita, ning rõhutab vajadust laiendada seda süsteemi Lõuna-, Ida- ja Kagu-Euroopasse, Vahemere piirkonda, Aafrikasse ja Arktikasse;

23.

rõhutab, et Galileo ja Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem on üliolulised ühtse Euroopa taeva loomisel ning ohutu ja kulutõhusa õhuliikluse korralduse edasiseks arenguks Euroopas, ning seetõttu nõuab mõlema programmi rakendamiseks range ja kindla ajakava kehtestamist koos teadusuuringute ja innovatsiooni kindla rahastamisega, mis tagab tehnoloogilise arengu ja tööstusliku võimsuse kasvu, nõuab samuti VKEdele ligipääsu lihtsustamist rahalistele vahenditele, mis oleks eeltingimuseks ühtse Euroopa taeva õigeaegseks käivitamiseks, kuna see kujutab endast strateegilist sammu Euroopa integratsiooni edendamise ja Euroopa ühisturu tugevdamise suunas;

24.

rõhutab, et Euroopa Geostatsionaarse Navigatsioonilisasüsteemi ja Galileo laialdasem kasutamine tsiviillennunduses on strateegiliselt vajalik SESARi rakendamiseks, eelkõige seoses selle kasutamisega maandumisprotseduuridel ja väikestes lennujaamades;

25.

kutsub liikmesriike üles uuesti kinnitama oma kohustusi seoses selliste ELi kosmoseprojektidega nagu SESAR, millel on oluline tähtsus eri sektorite edasisele arengule ja töökohtade loomisele;

26.

palub, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid läbipaistvuse kosmose kasutamise strateegiate rahastamisel sõjaliseks ja tsiviilotstarbeks, samuti selles valdkonnas tehtava koostöö rahastamisel;

27.

rõhutab, et Galileo ja Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem on tõhusa ja keskkonda säästva maanteetranspordi korralduse, teekasutustasude kogumise süsteemide, automaatse hädaabikõne (eCall) ja asukoha reaalajas määramise süsteemide ning tuleviku digitaalsete tahhograafide jaoks eluliselt tähtsad;

28.

rõhutab, et ohtlike ja saastavate kaupade transpordi jälgimine peaks olema satelliidipõhiste jälgimis- ja navigatsioonisüsteemide prioriteediks;

29.

on seisukohal, et GMES on üks Euroopa Liidu suurprojektidest, millel on keskne roll Maa vaatlemises; rõhutab programmi GMES panuse tähtsust Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamisel, majandusarengu ja rohelise majanduse toetamisel ning pikaajaliste investeeringute võimaldamisel tehnoloogiasse ja infrastruktuuri; kinnitab veel kord GMESi tähtsust, mis on oluline kliimamuutuse ja keskkonnaseisundi halvenemisega võitlemise vahend; märgib, et riikliku, piirkondliku ja ülemaailmse tasandi teabe saamise ja analüüsimisega võimaldab GMES koguda üksikasjalikke ja kasulikke andmeid atmosfääri, mere ja maa seire, kodanikukaitse, riskiennetuse, varajase hoiatuse süsteemide, keskkonna-, loodus- või inimtegevusest tingitud katastroofide korral hädaolukordade ohjamise ja päästeoperatsioonide, mere- ja rannikuseire, põllumajanduse arengu, veemajanduse ja pinnasekaitse ning piirkondliku planeerimise kohta, kasutades uuenduslikku keskkonnamõju hindamise ning raporteerimistehnoloogiat, mis suudab ühendada ruumi- ja kohapeal kogutud andmeid;

30.

nõuab tungivalt, et komisjon täiendaks õiguslikku raamistikku ning esitaks ettepaneku selle kohta, kuidas programmi eri tasandite arendus- ja juhtimistööd tõhusalt hallata, kasutades ELi avaliku sektori asutuste, sh ELi asutuste, ja erasektori eriteadmisi kasutaja vajadustest lähtuvate teenuste arendamisel ja koordineerimisel; nõuab tungivalt, et komisjon jt institutsioonid kaasaksid GMESi rahastamise 2014.–2020. aasta mitmeaastasesse finantsraamistikku; kordab, et programmi GMES rahastamise lisamine mitmeaastasesse finantsraamistikku aitaks vältida investeeringute senist raiskamist teenuste ja teabe valdkonna seitsmendas teadusuuringute raamprogrammis; juhib tähelepanu asjaolule, et pikaajalist majanduslikku toetust pakkuva rahastamiskava puudumine muudab seni tehtud investeeringud kasutuks; usub, et kui liikmesriigid jätkaksid selle programmi käivitamise ja käigushoidmise iga-aastaste kulude katmist, võib see pikas perspektiivis kaasa tuua suuremaid kulusid, erinevusi saadavale teabele juurdepääsus ja ELi kodanike saadavas kasus, ning et on võimalik, et programm ajutiselt katkestatakse, mille tagajärjel tekiks lünk andmete kogumises ning lõpuks sõltuvus Euroopale mittekuuluvast kosmosetaristust, mistõttu selle sektoriga seotud tööstus satuks ebakindlasse majanduslikku olukorda;

31.

rõhutab, et programmi GMES kulud on kaetud kuni 2013. aastani 3 miljardi euro ulatuses (millest umbes 2,3 miljardit eurot on eraldatud satelliitidele ja 700 miljonit eurot nendega seotud teenustele) ning et programmi tegevuskulud aastatel 2014–2020 on hinnanguliselt keskmiselt 850 miljonit eurot aastas; kutsub komisjoni üles edendama avaliku ja erasektori partnerlust ning meelitama juurde rohkem erasektori kapitali;

32.

kutsub komisjoni üles esitama kõikide võimaluste uurimisel põhineva pikaajalise rahastamis- ja juhtimiskava ja kehtestama töökorralduse, mis tagaks programmi sobiva juhtimise ning teenustega seotud andmete esitamise, selleks et jätkata programmi praegust edu ning saavutada eesmärk, et programm toimiks täielikult alates 2014. aastast; on seisukohal, et see peab olema kooskõlas Euroopa ühise andmepoliitikaga, et tagada avatud juurdepääs olemasolevatele andmetele ning andmete kättesaadavus; peab oluliseks määratleda riiklike ametitega sõlmitavad kokkulepped, et suurendada koostalitlusvõimet ja järjepidevust ja parandada süsteemi juhtimist; peab vajalikuks teha vahet ühelt poolt teadusliku ja kaubandusliku kasutamise vahel ning teiselt poolt ESA arendustegevuse ja süsteemide kasutuselevõtu-, toimimise ja arengumeetmete vahel, mis eeldavad konkreetseid Euroopa struktuure ja pädevusi;

33.

tunnistab sotsiaalset kasu GMES teenuste kasutajatele, kelle jaoks on kõige tähtsam järjepidevus ja jätkusuutlikus, et saada suurimat kasu programmi pakutud vaatlusinfrastruktuuridest;

34.

toetab komisjoni kaalutlusi GMES programmi julgeolekukomponendi tugevdamise kohta selliste valdkondade jaoks nagu piirivalve, ELi välistegevuse toetamine, mereseire, keerulised hädaolukorrad, humanitaarabi, kodanikukaitse jms, arvestades töödeldavate andmete tundlikkust ning vajadust kaitsta eraelu puutumatust ja muid kodanike õigusi;

35.

usub, et kosmosepoliitika peaks hõlmama ka Euroopa kriitilise tähtsusega kosmoseinfrastruktuuri turvalisuse ning enam mitte kasutuses oleva kosmosetehnika ohutu kõrvaldamise poliitikat; tunnistab Euroopa majanduse, poliitika ja ühiskonna kasvavat sõltuvust kosmosega seotud taristutest ning rõhutab, et kosmosega seotud taristutel kui esmatähtsatel taristutel on määrav roll Euroopa otsuste tegemise autonoomia tugevdamisel; on seisukohal, et Euroopa süsteemi loomine kosmose olukorrast ülevaate saamiseks (Space Situational Awareness) aitaks kaitsta Euroopa jaoks kriitilise tähtsusega kosmoseinfrastruktuuri kosmosesõidukite omavaheliste, kosmosejäätmete või Maa-lähedaste objektidega kokkupõrgete ning kosmose meteoroloogiaga seotud ohtude eest; on seisukohal, et kõikide uute programmide loomine peaks põhinema olemasolevatel vahenditel, oskustel ja infrastruktuuril, kuhu on investeerinud kõik liikmesriigid, ning arendama praegu puuduvaid vahendeid;

36.

on seisukohal, et satelliitsideteenuste maksimaalne kasutamine toetab otseselt Euroopa tootva tööstuse konkurentsivõimet, edendab Euroopa tööstuse potentsiaali ning aitab saavutada järgmisi põhilisi poliitikaeesmärke:

37.

on seisukohal, et Euroopa vajab tugevat tehnoloogilist ja teadmiste baasi, et kosmosega seotud rakendusi oma kodanike huvides maksimaalselt ära kasutada, kui ta tahab tegutseda sõltumatult ja omada konkurentsivõimelist kosmosetööstust, mis suudaks võrdsetel alustel konkureerida väljaspool Euroopat tegutsevate kosmosetööstustega; rõhutab, et tööstuse investeeringute jaoks teadusuuringutesse ja innovatsiooni on oluline õigusliku, haldus- ja finantsraamistiku olemasolu; on veendunud, et EL peaks tegema investeeringuid, mis aitavad Euroopale tagada kindla juurdepääsu kosmose- ja orbitaalinfrastruktuurile;

38.

rõhutab teadusuuringute ja innovatsioonistrateegia olulisust kosmosepoliitika valdkonnas, sest see tagab tehnoloogia ja tööstuse arengu, ELi konkurentsivõime ning loob ELis uusi töökohti; on seisukohal, et Euroopa kosmosega seotud teadus- ja arendustegevuspoliitika peab tagama asjakohasel arengutasemel, piisava sõltumatusega ning konkurentsivõimelise vajaliku tehnoloogia olemasolu; kutsub komisjoni üles töötama välja strateegilist kava, et tagada ühtsus Euroopa Liidu poolt teadus- ja arendustegevuse valdkonnas tehtud jõupingutuste ning ESA ja liikmesriikide poolt tehtud jõupingutuste vahel seoses kõikide vajalike tehnoloogiate, oskuste ja kahekordsete allikatega, mis on vajalikud konkurentsivõime, Euroopa sõltumatuse ja rahvusvahelistele turgudele juurdepääsu tagamiseks ning Euroopa programmide riskide vähendamiseks;

39.

peab vajalikuks luua mehhanismid ja programmid, et stimuleerida programmidest Galileo/EGNOS ja GMES tulenevate rakenduste ja teenuste turgu, ning samuti telekommunikatsioonisektori ja selliste teenuste turgu, mis näevad ette erinevate kosmoseteenuste koostööd ning vastavad tõhusalt kodanike nõudmistele;

40.

peab Euroopa Liidu sõltumatuse ja konkurentsivõime suurendamiseks samuti vajalikuks säilitada vastuvõetavatel tingimustel autonoomne juurdepääs kosmosele, soodustades Euroopa stardi- ja kandesüsteemide kasutamist ning kontrollides töö- ja tööstuse korralduse vastavust ühisnõuetele, ning julgustab seetõttu komisjoni tegema konkreetseid ettepanekuid seoses kanderakettide strateegilise allsektoriga, pöörates sellele sektorile muu hulgas erilist tähelepanu kosmosevaldkonna tööstuspoliitika raamistikus;

41.

kutsub komisjoni üles käsitlema asjakohasel viisil finantsalaseid ja praktilisi nõudeid teadusuuringute tulevastes raamprogrammides; on seisukohal, et kosmosega seotud rakenduste alast teadus- ja arendustegevust ei tohiks käsitleda eraldi nö kosmosekeskselt, vaid see tuleks tehnoloogia arengu alusena integreerida eelkõige eri sektorite, näiteks kliimamuutuste, keskkonna, transpordi, põllumajanduse jne uurimisvaldkondadesse;

42.

palub komisjonil koostöös ESAga uurida võimalusi kosmoseuuringuteks, tuues välja võimalikud kulud ja kasu; on seoses sellega seisukohal, et kõikide huvirühmade üldise konsensuse ja Euroopa Liidu põhjendatud kulutuste alusel koostatud koostöölepingu raames tuleks välja töötada ühine strateegia rahvusvaheliste partneritega;

43.

kordab, et rahvusvaheline koostöö rahu eesmärgil on Euroopa Liidu üks põhiväärtusi ning poliitika lähtepunkt; on seisukohal, et rahvusvaheline koostöö peaks toetama Euroopa tehnoloogiat, infrastruktuuri ja teenuseid, teaduse, tehnoloogiasektori ja tööstuse tippsaavutusi, Euroopa kasutajate piisavat juurdepääsu andmetele ning teadmiste jagamist ja selliste rakenduste koostalitlusvõimelist väljatöötamist, mida saab kasutada Euroopa ja maailma ees hetkel seisvate suurte ühiskonnaprobleemide lahendamiseks; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liit peaks olema kosmosetööstuse valdkonnas esirinnas ning säilitama maailma tasandil olulise strateegilise rolli, iseäranis rahvusvahelistel läbirääkimistel seoses kosmose olukorrast ülevaate saamise programmi ning kosmoseuuringutega; rõhutab, et jõupingutusi kosmosepoliitika sektoris tõhustab tööstusharude koostöö ning suurtesse programmidesse, näiteks rahvusvahelise kosmosejaama ISS investeerimine;

44.

rõhutab ELile piisava rolli tagamise tähtsust nii ELis kui ka väljaspool ELi tulevikus aset leidvatele katastroofidele reageerimisel;

45.

kutsub komisjoni üles töötama välja rahvusvahelist koostööstrateegiat koostöös liikmesriikide ja ESAga, et tugevdada dialoogi kosmosepoliitika valdkonnas strateegiliste partneritega (Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Jaapan) ning uurida võimalust alustada sarnast dialoogi teiste kiirelt arenevate jõududega nagu Hiina, India ja Brasiilia;

46.

tuletab Euroopa Liidu poliitikakujundajatele meelde, et suurem osa maailma institutsioonilistest turgudest ei ole kahjuks rahvusvahelisele konkurentsile avatud ning et kavandatav rahvusvaheline koostöö peaks põhinema tingimustel, mis võimaldavad õiglast kauplemist;

47.

rõhutab, et kui soovitakse teha rahvusvahelist koostööd, eelkõige teadusuuringute valdkonnas, siis tuleb seda teha vastastikkuse alusel ja mõlemapoolse kasu eesmärgil; avaldab kahetsust, et meie peamiste konkurentide kosmosega seotud institutsioonilised turud on suletud välismaistele, sealhulgas ELi tööstustele;

48.

tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 189 on sätestatud, et Euroopa Liit loob ESAga vajalikud kontaktid, mille puhul tuleb kindlaks määrata vastastikused kohustused, ilma et rollid ja investeeringud kattuksid;

49.

on seisukohal, et Euroopa Liidu kasvav osalus kosmosevaldkonnas nõuab liidu ja ESA ja riiklike ametite suhete ümberhindamist, võttes arvesse asjaolu, et ESA ja riiklike ametite välja töötatud tehnilised oskused ja programmitöö on olulise tähtsusega Euroopa kosmosetööstuse tehnoloogilise võimekuse ja konkurentsivõime säilitamiseks kõrgel tasemel ning et Euroopa Liit peaks keskenduma liidule vajalike kosmosesüsteemide toimimisele, arengule ja järjepidevusele ning rahvusvahelistele turgudele laienemisele ja kasutajate nõudmiste täitmisele;

50.

palub komisjonil täita oma ülesandeid seoses tema volitustel tegutsevate organisatsioonide poliitilise juhtimise ja järelevalvega;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/25

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 191 ja 192, mis käsitlevad inimese tervise ja keskkonna kvaliteedi säilitamist, kaitsmist ja parandamist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (1),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu „Biojäätmete käitlus Euroopa Liidus” kohta (2),

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (3),

—

võttes arvesse oma 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni põllumajanduse tunnistamise kohta strateegiliselt tähtsaks sektoriks toiduga kindlustatuse tagamisel (4),

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel (5),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi 2010. aasta eeluuringut toidujäätmete kohta ELi 27 liikmesriigis,

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 2011. aasta uuringut üleilmsete toiduainete kadude ja toidujäätmete kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0430/2011),

A.

arvestades, et igal aastal läheb Euroopas kogu toidutarneahelas (mõnel juhul kuni tarbijani välja) kaotsi ning muutub jäätmeteks üha rohkem tervislikku ja söödavat toitu – mõningate arvestuste kohaselt kuni 50%;

B.

arvestades, et komisjoni avaldatud uuringu kohaselt tekib toidujäätmeid 27 liikmesriigis umbes 89 miljonit tonni aastas ehk 179 kg inimese kohta ja see varieerub märgatavalt üksikute riikide ja eri sektorite vahel, arvestamata seejuures isegi põllumajandustootmises tekkivaid toidujäätmeid või merre tagasivisatavat kalasaaki; arvestades, et täiendavate ennetusmeetmete võtmata jätmisel kasvab kogu toidujäätmete hulk 2020. aastaks umbes 126 miljoni tonnini (40% võrra);

C.

arvestades, et Euroopa Liidus elab 79 miljonit inimest endiselt allpool vaesuspiiri, st rohkem kui 15% ELi kodanike sissetulek jääb alla 60% elukohariigi keskmisest sissetulekust; arvestades, et nendest 16 miljonit on saanud heategevusorganisatsioonidelt toiduabi;

D.

arvestades, et FAO avaldatud ärevusttekitavate arvude kohaselt ohustab praegu maailmas 925 miljonit inimest alatoitumine, mis veelgi vähendab väljavaateid saavutada aastatuhande arengueesmärgid, sealhulgas vaesuse ja nälja vähendamine 2015. aastaks poole võrra;

E.

arvestades, et FAO uuringu kohaselt tähendab maailma rahvastiku oodatav kasv seitsmelt miljardilt üheksa miljardi inimeseni, et toiduainete varud peavad 2050. aastaks suurenema vähemalt 70%;

F.

arvestades, et teraviljakasvatus on kasvanud kogu maailmas 1960. aasta 824 miljonilt tonnilt ligi 2,2 miljardile tonnile 2010. aastal ehk igal aastal 27 miljoni tonni võrra; arvestades, et kui ülemaailmne põllumajandustootmine kasvab samamoodi edasi, on teraviljakasvatuse suurenemine praeguste arvnäitajatega võrreldes 2050. aastal piisav maailma rahvastiku toitmiseks; arvestades, et samas oleks võimalik saavutada kolm viiendikku 2050. aastaks vajalikust varude kasvust lihtsalt toidu raiskamise lõpetamisega, arvestades et ligi 14% kogutoodangust läheb kaotsi koristusjärgselt ning veel 15% levitamisel ja majapidamisjäätmetena;

G.

arvestades, et toiduainete raiskamise vähendamine on oluline esmane samm nälja vähendamisel maailmas, FAO hinnangute kohaselt suurenenud nõudlusele reageerimisel ja rahvastiku toitumistaseme parandamisel;

H.

arvestades, et väiksem toiduainete raiskamine muudaks maade kasutamise tõhusamaks, parandaks veevarude majandamist, mõjuks positiivselt kogu põllumajandussektorile kogu maailmas ning annaks tugeva panuse võitlusesse alatoitumuse vastu arenevates piirkondades;

I.

arvestades, et toiduainete raiskamisel ei ole mitte üksnes eetiline, majanduslik, sotsiaalne ja toitumisalane, vaid ka tervise- ja keskkonnaalane mõju, sest tarbimata toiduhulgad suurendavad oluliselt globaalset soojenemist ning toidujäätmed tekitavad metaani, mis on kasvuhoonegaasina 21 korda võimsam kui süsinikdioksiid;

J.

arvestades, et arenguriikides raiskavad tarbijad toiduaineid minimaalselt; ning arvestades, et toiduainete raiskamine neis riikides on peamiselt seotud rahaliste ja tehniliste piirangutega kogu toidutootmisahelas;

K.

arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas ei olnud toiduainete raiskamise teema viimastel aastakümnetel, mil toiduainete tootmine oli külluslik, poliitikas esmatähtsal kohal, mis tõi endaga kaasa toiduainete raiskamise üldise kasvu toidutarneahelas; arvestades, et Euroopas ja Põhja-Ameerikas esineb toiduainete raiskamine peamiselt jaemüügi- ja lõpptarbimise etapis, vastupidiselt arengumaadele, kus kaod on kõige levinumad tootmis-, saagikoristus-, töötlemis- ja transpordietapis;

L.

arvestades, et hiljutiste uuringute põhjal paisatakse ühe kilogrammi toidu tootmiseks õhku keskmiselt 4,5 kg süsinikdioksiidi; arvestades, et umbes 89 miljonit tonni Euroopas raisatud toiduaineid tekitab 170 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas, mis jaguneb toiduainetööstuse (59 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas), kodutarbimise, (78 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas) ja muu vahel (33 miljonit tonni CO2 ekvivalenti aastas); arvestades, et 30 % tarbimata jäänud toidu tootmiseks kulub lisaks 50 % veevarusid kastmiseks ja et ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks kulub 5–10 tonni vett;

M.

arvestades, et toiduga kindlustatust ähvardava ohuga kaasnevad rikkamatele majandustele muud paralleelsed ohud, nagu liigsest rasvade ja valkude tarbimisest tingitud rasvumus, südame-veresoonkonna haigused ning kasvajad, mille tulemusel on arvuliselt maailmas ületoidetud elanike arv võrdne alatoitumuses ja alatoidetud inimeste arvuga;

N.

arvestades, et tootmistegurite hiljutine vähenemine on vastuolus vajadusega suurendada toidupakkumist ELis;

O.

arvestades, et arenguriikidele toidutarneahela tõhususe parandamiseks antav abi võib lisaks nende riikide kohaliku majanduse ja jätkusuutliku majanduskasvu otsesele edendamisele toetada kaudselt ka põllumajandustoodete maailmakaubanduse tasakaalu ja loodusvarade ümberjaotamist;

P.

arvestades, et heade tavade vahetamine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning abi arenguriikidele on olulise tähtsusega toidu raiskamisega võitlemisel maailmas;

Q.

arvestades, et aina rohkem liikmesriike teeb algatusi üldsuse teadlikkuse suurendamiseks toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest, selle vähendamise viisidest ning säästvuse ja solidaarsuse põhimõtetele tugineva teadus- ja kodanikukultuuri edendamise võimalustest;

R.

arvestades, et toidujäätmeid tekib kogu toidutarneahelas alates põllumajanduslikust tootmisest kuni ladustamise, töötlemise, turustamise, majandamise ja tarbimise etapini;

S.

arvestades, et toidutarneahela sidusrühmad on peamised vastutajad toiduga kindlustatuse ja võimaluse korral välditava toiduainete raiskamise vähendamise eest;

T.

arvestades, et mõnes liikmesriigis keelatakse müüa toiduaineid alla omahinna ja võetakse nii jaemüüjatelt võimalus müüa tarbijatele päeva lõpu poole ostmata jäänud värsket toitu odavama hinnaga ja tekitatakse nii toidutarneahelas veelgi rohkem raiskamist;

U.

arvestades, et hiljuti vastu võetud määruses, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, selgitatakse, et „kõlblik kuni” märgistusega toiduaineid tuleks pärast kõnealuse tähtaja möödumist pidada ohtlikuks;

V.

arvestades, et toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum ja toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaud töötavad selle nimel, et suurendada kogu toidutarneahela ulatuses tõhusust ja säästvust;

1.

on veendunud, et toiduga kindlustatus on üks peamine inimõigus, mis toimib tervisliku, piisava, sobiva ja täisväärtusliku toidu olemasolu, kättesaadavuse, kasutatavuse ja ajalise püsivuse kaudu; rõhutab, et toidu tootmist maailmas ohustab rida tegureid, sealhulgas piiratud loodusvarad seoses maailma rahvastiku arvu kasvuga ja toidu vähese kättesaadavusega rahvastiku kõige haavatavamatele kihtidele;

2.

palub nõukogul, komisjonil, liikmesriikidel ja toidutarneahela sidusrühmadel viivitamata tegeleda toiduainete raiskamise probleemiga kogu tarne- ja tarbimisahela ulatuses ning koostada suunised toidutarneahela tõhususe parandamiseks sektorite kaupa ja toetada selle saavutamise viise, ning nõuab tungivalt, et see seataks Euroopa poliitilise kava prioriteediks; palub sellega seoses, et komisjon tõstaks teadlikkust toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitleva kõrgetasemelise foorumi ning toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaua käimasolevast tööst, sealhulgas toiduainete raiskamise vähendamist käsitlevaid soovitusi silmas pidades;

3.

väljendab muret asjaolu üle, et iga päev visatakse minema märkimisväärne kogus toitu, olgugi et see on täiesti söödav, ning et toiduainete raiskamine põhjustab nii keskkonnaalaseid ja eetilisi probleeme kui ka majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, millest tulenevad siseturu probleemid nii ettevõtjatele kui ka tarbijatele; palub seetõttu komisjonil analüüsida, mis põhjustab Euroopas igal aastal umbes 50% toodetud toidu äraviskamist, raiskamist ja prügilasse ladestamist ning millised on selle tagajärjed, ning tagada, et see hõlmaks jäätmete täpset analüüsi, samuti hinnangut majandusele, keskkonnale, toitumisele ja sotsiaalvaldkonnale avalduva mõju kohta; palub ühtlasi komisjonil võtta praktilisi meetmeid, et vähendada 2025. aastaks toiduainete raiskamist poole võrra ning samal ajal ennetada biojäätmete teket;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et toiduainete raiskamisel on mitmeid põhjuseid: ületootmine, vale tootesuunitlus (kohandamata suurus või kuju), toote või selle pakendi riknemine, turueeskirjad (probleemid välimuse või defektse pakendiga) ning ebapiisavad varude haldamise ja turundusstrateegiad;

5.

palub komisjonil hinnata jäätmemajandusega seotud jõustamispoliitika mõju toiduainete raiskamisele; soovib, et võetaks vastu kõigile toidutarneahela lülidele kohaldatav jäätmekäitlusvaldkonna jõustamispoliitika, mis põhineks põhimõttel, et saastaja maksab;

6.

on seisukohal, et toiduainete raiskamise võimalikult suures ulatuses vähendamiseks tuleb kaasata kõik toidutarneahelas osalejad ning tegeleda raiskamise eri põhjustega sektorite kaupa; palub seetõttu komisjonil koostada kogu toidutarneahela analüüs, et teha kindlaks, millistes toidusektorites raisatakse kõige rohkem toiduaineid ning milliseid lahendusi oleks võimalik toiduainete raiskamise vältimiseks kasutada;

7.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga (FAO), et määrata kindlaks ühised suunised, kuidas toiduainete raiskamist ülemaailmselt vähendada;

8.

märgib, et toiduainete raiskamise küsimusega tuleks tegeleda ressursitõhususe seisukohast vaadatuna, ning palub komisjonil esitada konkreetsed algatused, mille eesmärk on toiduainete raiskamise käsitlemine juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” raames, et tagada, et kõnealune küsimus pälviks sama palju tähelepanu ja teadlikkuse tõstmist kui energiatõhususe küsimus, sest mõlemad on võrdselt tähtsad keskkonna ja meie tuleviku jaoks;

9.

palub komisjonil kehtestada liikmesriikidele konkreetsed toidujäätmete tekke vältimise eesmärgid, mis oleksid osa jäätmetekke vältimise eesmärkidest, mille liikmesriigid peavad saavutama 2014. aastaks, nagu on soovitatud 2008. aasta jäätmete raamdirektiivis;

10.

peab hädavajalikuks vähendada toiduainete raiskamist kogu toidutarneahela ulatuses, alates põllumajandusettevõttest kuni tarbija toidulauani; rõhutab vajadust võtta vastu kooskõlastatud strateegia, millele järgneksid praktilised meetmed, sh parimate tavade vahetus, Euroopa ja riigi tasandil, et parandada liikmesriikidevahelist kooskõlastamist eesmärgiga ennetada toidujäätmete teket ja suurendada toidutarneahela tõhusust; usub, et seda oleks võimalik saavutada tootjate ja tarbijate vaheliste otsesidemete edendamise ning toidutarneahela lühendamise teel, samuti paludes kõikidel sidusrühmadel võtta rohkem ühisvastutust ning julgustades neid tõhustama kooskõlastamist, et veelgi täiustada logistikat, transporti, varude majandamist ja pakendamist;

11.

palub komisjonil, liikmesriikidel ja sidusrühmadel vahetada parimaid tavasid, milles on ühendatud selliste asjakohaste foorumite ja platvormide kaudu kogutud teadmised nagu ELi jaemüügifoorum jätkusuutlikkuse kohta, toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlaud, Euroopa toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlev kõrgetasemeline foorum, liikmesriikide mitteametlik võrgustik „Säästva toidu sõbrad”, tarbekaupade foorum jne;

12.

palub komisjonil arengupoliitika kujundamisel toetada meetmeid, mille sihiks on vähendada raiskamist kogu toidutarneahela ulatuses arenguriikides, kus tootmismeetodid, koristusjärgne majandamine, töötlemis- ja pakkimistaristud ning protsessid on problemaatilised ja puudulikud; teeb ettepaneku edendada sealse põllumajandustehnika ja -taristu ajakohastamist eesmärgiga vähendada saagikoristusjärgseid kadusid ja pikendada toiduainete säilivusaega; on ühtlasi arvamusel, et toidutarneahela tõhususe parandamine võib aidata kaasa asjaomaste riikide toiduainetega omavarustatuse saavutamisele;

13.

nõuab, et vaadataks üle ELi toetusmeetmed, mis on seotud toidukaupade levitamisega liidu kõige ebasoodsamas olukorras olevatele kodanikele, ühenduse toetusega piimatoodete tarnimiseks koolilastele ning puuviljade tarbimise edendamise programmiga koolides, et ennetada toiduainete raiskamist;

14.

võtab teadmiseks, et mõisted „toidujäätmed” ja „biojäätmed” ei ole täpselt määratletud; on seisukohal, et tavatähenduses mõistetakse „toidujäätmete” all kõiki toiduaineid, mis on toidutarneahelast majanduslikel või esteetilistel põhjustel või tarbimistähtaja lähenemise tõttu eemaldatud, kuid mis on veel täiesti söödavad ja inimtoiduks kõlblikud ning mis alternatiivse kasutusviisi puudumise tõttu ära visatakse ja kõrvaldatakse, kahjustades keskkonda, tekitades majanduskulusid ja vähendades ettevõtete tulusid;

15.

võtab teadmiseks, et Euroopas puudub toidujäätmete ühtlustatud määratlus; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama seadusandliku ettepaneku, milles määratletaks toidujäätmete liigid, ning sellega seoses kehtestama ka eraldi määratluse toidujääkidele, mida kasutatakse biokütusteks või mis lähevad biojäätmeteks ning mis erinevad tavapärastest toidujäätmetest, kuna neid taaskasutatakse energiaalastel eesmärkidel;

16.

leiab, et kõik liikmesriigid peaksid lubama jaemüüjatel toiduainete „müüa enne” kuupäeva lähenemisel müüa värsket toitu tootmiskuludest odavamalt, et vähendada müümata toiduainete äravisatud koguseid ja pakkuda väiksema sissetulekuga tarbijatele võimalust osta odavama hinnaga kvaliteetseid toiduaineid;

17.

soovib rõhutada, et oma eripära tõttu on põllumajandus ressursitõhus ja võib etendada põhilist ja teedrajavat rolli toiduainete raiskamise vastases võitluses; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon lisaks sellekohased ambitsioonikad meetmed oma järgmistesse põllumajandust, kaubandust ja toiduainete turustamist käsitlevatesse seadusandlikesse ettepanekutesse; loodab ühisele tegutsemisele investeerimisel põllumajandusega seotud uuringutesse, teadusesse, tehnoloogiasse, haridusse, nõustamisse ja innovatsiooni eesmärgiga vähendada toiduainete raiskamist ning harida ja ergutada tarbijaid käituma vastutustundlikumalt ja teadlikumalt, et vältida toidujäätmete tekkimist;

18.

on arvamusel, et toiduainete välimusele esitatavad kvaliteedinõuded, mis on kehtestatud Euroopa Liidu või siseriiklike õigusaktidega või äriühingute sise-eeskirjadega ning mis kirjutavad ette iseäranis värskete puu- ja köögiviljade suuruse ja vormi, põhjustavad sageli asjatut müügilt kõrvaldamist, mistõttu raisatakse rohkem toiduaineid; palub sidusrühmadel tunnustada ja selgitada ebatäiuslikus suuruses / ebatäiusliku kujuga põllumajandustoodete toiteväärtust, et vähendada müügilt kõrvaldatud toodete hulka;

19.

palub, et komisjon töötaks välja suunised, kuidas rakendada jäätmete raamdirektiivi (2008/98/EÜ) artiklit 5, milles määratletakse kõrvalsaadused, võttes arvesse, et kõrvalsaaduste tõhusat kasutamist võib takistada õigusliku selguse puudumine ELi õigusaktides selles osas, mida loetakse jäätmeteks ja mida mitte;

20.

palub komisjonil, liikmesriikidel, töötlejatel ja jaemüüjatel töötada välja suunised eesmärgiga vältida toiduainete raiskamist, samuti suurendada nende tegevusele vastavas toidutarneahela etapis ressursitõhusust, teha jätkuvalt tööd selle nimel, et parandada töötlemist, pakendamist ja transporti toiduainete tarbetu raiskamise vähendamiseks;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ergutaksid parimate tavade vahetamist ning edendaksid teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, et teavitada üldsust toidu ja põllumajandussaaduste väärtusest, toiduainete raiskamise põhjustest ja tagajärgedest ning selle vähendamise viisidest, toetades seeläbi säästvuse ja solidaarsuse põhimõtetest juhinduvat teaduslikku ja kodanikukultuuri; nõuab, et liikmesriigid ergutaksid toitumiskoolituse kursuste korraldamist kõikidel haridustasanditel, sh kõrgkoolides, kusjuures selgitataks näiteks seda, kuidas toiduained säilitada, neist toitu valmistada ja neid kõrvaldada, edendades seeläbi paremaid harjumusi; rõhutab lisaks jaemüüjatele ja meediale ka kohalike omavalitsuste ja munitsipaalettevõtete olulist rolli toidujäätmete tekke ennetamise ja toiduainete raiskamise vähendamisega seotud teabe ja toe pakkumisel kodanikele;

22.

tunneb heameelt mitmetes liikmesriikides juba käivitatud algatuste üle, mille eesmärk on koguda kohalikul tasandil terve toidutarneahela ulatuses kokku müümata jäänud ja tarneahelast eemaldatud tooted, et jagada need ümber ostuvõimetutele elanikkonnarühmadele, kelle sissetulek jääb allapoole elatusmiinimumi; rõhutab sellega seoses liikmesriikide vahel parimate tavade vahetamise ja kohaliku tasandi algatuste tähtsust; rõhutab seejuures niisuguste toodete sorteerimise ja jagamisega tegelevate vabatahtlike kui ka raiskamisvastaseid süsteeme ja meetmeid koostavate spetsialiseerunud ettevõtete väärtuslikku panust;

23.

kutsub jaemüüjaid üles tegelema toidu ümberjaotamise programmidega ostuvõimetute kodanike jaoks ja rakendama meetmeid, mis võimaldavad hinnata alla läheneva aegumistähtajaga tooted;

24.

tervitab ettevõtete poolt ning avaliku ja erasektori, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna spetsialistide partnerluses tehtud tööd, mille tulemusel luuakse ja rakendatakse Euroopa tasandil kooskõlastatud tegevusprogramme toiduainete raiskamise vastu võitlemiseks;

25.

on seisukohal, et investeerimine meetoditesse, millega kaasneb toiduainete raiskamise vähenemine, võib tuua kaasa ka põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtete kahjude vähenemise ning järelikult toiduhindade languse, mis võib parandada ka toidu kättesaadavust vaesemate elanikkonnarühmade jaoks; palub, et komisjon teeks kindlaks viisid ja vahendid, mis võimaldaksid põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtteid, hulgimüügiturge, kauplusi, jaemüügikette, avaliku ja erasektori toitlustusettevõtteid, restorane, riiklikke haldusasutusi ja valitsusväliseid organisatsioone paremini kaasata jäätmevastasesse tegevusse; soovitab selleks kasutada internetti ja uusi tehnoloogiaid; märgib selles kontekstis toidualase teadmis- ja innovaatikakogukonna loomise tähtsust, mille eesmärk on muu hulgas ennetada toidu raiskamist; palub komisjonil kutsuda põllumajanduslikku toidutööstust ja sidusrühmi üles kandma oma osa vastutusest toiduainete raiskamise probleemi eest, eelkõige eri suuruses portsjonite pakkumise teel, ning seega hindama kasu, mida annab toiduainete pakkumine lahtise kaubana, ning võtma paremini arvesse üksikmajapidamisi, et vähendada toiduainete raiskamist ning seega tarbijate CO2-jalajälge;

26.

nõuab, et liikmesriigid looksid majanduslikud stiimulid, mille eesmärk on piirata toiduainete raiskamist;

27.

rõhutab, et äravisatud toiduainete tootmise, pakendamise ja transpordiga seotud kasvuhoonegaaside heide on asjatult tekitatud lisaheide; märgib, et toidutarneahela tõhususe parandamine toidujäätmete vältimiseks ja söögiks kõlblike toiduainete raiskamise lõpetamiseks on üks põhilisi kliimamuutuste leevendamise samme;

28.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalikke muudatusi toitlustus- ja majutusteenuseid käsitlevates riigihanke-eeskirjades, et kõigi muude tingimuste võrdväärsuse korral eelistataks lepingute sõlmimisel ettevõtjaid, kes tagavad jagamata (müümata) jäänud toodangu tasuta ümberjaotamise ostuvõimetutele elanikkonnarühmadele ja edendavad konkreetseid tegevusi raiskamise vähendamiseks toidutarneahela eelnevates etappides, näiteks tarbimiskohale kõige lähemas piirkonnas toodetud põllumajandustoodete ja toiduainete eelistamine;

29.

kutsub komisjoni üles näitama eeskuju tähelepanu pööramisega toiduainete raiskamisele ELi institutsioonides ning võtma viivitamata vajalikke meetmeid, et vähendada ELi eri institutsioonide sööklates igapäevaselt äravisatavate toiduainete eriti suurt kogust;

30.

kutsub komisjoni üles hindama ja ergutama meetmeid toiduainete raiskamise vähendamiseks toidutarneahela eelnevates etappides, näiteks kahe kehtivusajaga märgistus („müüa enne” ja „kõlblik kuni”) ning niisuguste toodete soodushinnaga müük, mille kõlblikkusaja lõpp on lähenemas või mis on kahjustatud; märgib, et toidupakendite optimeerimine ja tõhus kasutamine võib toote üldise keskkonnamõju vähendamise kaudu aidata oluliselt ennetada toidujäätmeid, muu hulgas tööstusliku ökodisaini abil, mis hõlmab selliseid meetmeid nagu erineva suurusega pakendid aitamaks tarbijatel osta õige kogus ja vähendada ressursside ülemäärast tarbimist, nõuandmine selle kohta, kuidas tooteid säilitada või kasutada, ning pakendite kujundamine nii, et suurendada kaupade säilivusaega ja säilitada nende värskus, tagades alati selle, et toidu pakendamiseks ja säilitamiseks kasutatakse sobivaid materjale, mis ei kahjusta tervist või toodete säilivust;

31.

palub komisjonil koostöös liikmesriikidega välja anda toiduainete külmutustemperatuuridega seotud soovitused tõendite alusel, et mitteoptimaalsel ja ebaõigel temperatuuril säilitatud toiduained muutuvad enneaegselt mittesöödavaks, mis toob kaasa toiduainete raiskamise; rõhutab asjaolu, et temperatuuride ühtlustatud tasemed kogu tarneahelas parandaksid toodete säilivust ja vähendaksid toiduainete raiskamist piiriüleselt transporditavate ja müüdavate toodete puhul;

32.

tuletab meelde komisjoni läbi viidud uuringu („Tarbijate õiguste suurendamine Euroopa Liidus” – SEK(2011)0469) tulemusi, mille kohaselt 18% Euroopa kodanikest ei saa aru märgistusest „parim enne”; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel selgitada kuupäevade märgistuse tähendust („parim enne”, „aegumise kuupäev”, „kõlblik kuni”), et vähendada tarbijate ebakindlust toiduainete tarbimiskõlblikkuse osas ning anda üldsusele täpset teavet eelkõige selle kohta, et minimaalne säilivusaeg „parim enne” kuupäev on seotud kvaliteediga ja „kõlblik kuni” kuupäev on seotud ohutusega, et tarbijatel oleks lihtsam teha teadlikke valikuid; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks toidutarneahela sidusrühmade parimatest tavadest lähtuva kasutajasõbraliku juhendi, milles selgitatakse, kuidas kasutada säilivustähtaja lõpule lähenevaid tooteid ning tagada seejuures toiduohutus toiduabiks annetamise ja söödana kasutamise korral, et näiteks sobitada nõudlust ja pakkumist kiiremini ja tõhusamalt;

33.

kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama algatusi, mille eesmärk on soodustada säästvat väikese ja keskmise ulatusega tootmist, mis on seotud kohaliku ja piirkondliku turu ja tarbimisega; tunnistab, et kohalikud turud on keskkonnasäästlikud ja suurendavad primaarsektori stabiilsust; palub, et ühises põllumajanduspoliitikas tagataks edaspidi sihtotstarbeline rahastamine edendamaks primaarsektori stabiilsust näiteks otsemüügi, kohalike turgude ning kõikide niisuguste meetmete kaudu, mille eesmärk on edendada igati toidu transportimise vähendamist ja nn nullkilomeetreid;

34.

kutsub liikmesriike üles tagama väikestele kohalikele tootjatele ja tootjate ühendustele võimaluse osaleda riigihangetes, mida korraldatakse eriprogrammide rakendamiseks eelkõige puuviljade ja piimatoodete tarbimise edendamiseks koolides;

35.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon nimetaksid 2014. aasta toidu raiskamise vastaseks Euroopa aastaks, mis oleks oluline algatus Euroopa kodanike teavitamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks ning riikide valitsuste tähelepanu juhtimiseks sellele tähtsale teemale, et eraldada piisavalt vahendeid lähiajal eesseisvate probleemide lahendamiseks;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/32

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 191, mille kohaselt aitab liidu keskkonnapoliitika kaasa keskkonna säilitamisele, kaitsmisele ja selle kvaliteedi parandamisele ning inimese tervise kaitsmisele,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.

arvestades, et kõikidel Euroopa rannikualadel (La Manche'i, Atlandi ookeani, Põhjamere, Läänemere ja Vahemere rannik) vohavad suudme- ja rannikuvee eutrofeerumise tõttu vetikad;

B.

arvestades, et see nähtus kahjustab tõsiselt vee ökoloogilist seisundit, rahvatervist ja asjakohaste territooriumite majandusarengut;

C.

arvestades, et sellele riigipiire mittetunnistavale probleemile tuleb leida lahendus Euroopa tasandil;

1.

palub komisjonil töötada direktiivi 2000/60/EÜ raames välja vetikate vohamise vastase võitluse Euroopa tegevuskava, mis põhineks heade tavade vahetamisel ning nende sidusrühmade koostööl, keda nimetatud nähtus mõjutab;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega (1) nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/33

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.

arvestades, et saared on äärmiselt sõltuvad imporditavatest fossiilkütustest ja seisavad silmitsi suureneva kütusekuluga, kuid pakuvad samas võimalust tegeleda taastuvate energialiikide väljaarendamise ja energeetilise efektiivsuse tõhustamise alase teadus-, tutvustamis- ning arendustegevusega;

B.

arvestades, et kliimamuutus muudab saared oma bioloogilise mitmekesisuse ja tundlike ökosüsteemide tõttu haavatavaks;

C.

arvestades, et taastuvaid energiaallikaid on külluses ja nende arendamine võib saarlastele sotsiaalmajanduslikku kasu tuua, leevendades seega ka saarte struktuuriliselt ebasoodsaid püsitingimusi,

1.

õnnitleb kogukondi ja äärealasid, kes allkirjastasid pakti eesmärgiga teha rohkem kui ELi 2020. aasta strateegia sihid nõuavad ning vähendada oma territooriumil süsinikdioksiidi heidet vähemalt 20%;

2.

palub komisjonil jätkuvalt toetada Euroopa saarekogukondi ELi jätkusuutlikkuse alaste eesmärkide saavutamisel;

3.

nõuab kindlalt, et ELi raamprogrammides ja poliitilistes dokumentides toodaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174 eraldi ning selgesõnaliselt välja saarte jätkusuutlikkust käsitlevad punktid;

4.

nõuab soodustuste loomist, et veenda kõiki saari paktiga liituma ning saartevahelises võrgustikus osalema;

5.

rõhutab vajadust võtta linnapeade pakti, aruka energiakasutusega linnade projekti ja muude sarnaste ELi algatuste eeskujul saarte pakti toimimise toetamiseks kasutusele asjakohased rahalised vahendid;

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega (1) komisjonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/35

—

võttes arvesse esimeeste konverentsi ettepanekut,

—

võttes arvesse oma 15. juuli 2009. aasta otsust (1) ja 14. detsembri 2011. aasta otsust (2) alaliste komisjonide liikmete arvu kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 183,

1.

otsustab muuta parlamendi komisjonide liikmete arvu järgmiselt:

ning muuta parlamendi allkomisjonide liikmete arvu järgmiselt:

2.

otsustab, viidates esimeeste konverentsi 9. juuli 2009. aasta otsusele komisjonide juhatuste koosseisu kohta, et komisjonide juhatused võivad koosneda kuni neljast aseesimehest;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus teavitamise eesmärgil nõukogule ja komisjonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/37

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0516),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõike 2 punkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0226/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 12. detsembri 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0441/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/38

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (09737/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Gruusia vahelist põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste kaitset käsitlevat lepingut (09738/2011),

—

võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja artikli 218 lõikele 7 (C7-0202/2011),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0450/2011),

1.

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Gruusia valitsusele ja parlamendile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/39

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13894/2011),

—

võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt nõukogu 27. novembri 1997. aasta otsuse 97/836/EÜ (Euroopa Ühenduse ühinemise kohta ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kokkuleppega, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ning nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikuse tunnustamise tingimusi (1958. aasta muudetud kokkulepe)) (1) artikli 4 lõike 2 teisele taandele (C7-0303/2011),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0005/2012),

1.

annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/39

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13895/2011),

—

võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt nõukogu 27. novembri 1997. aasta otsuse 97/836/EÜ (Euroopa Ühenduse ühinemise kohta ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kokkuleppega, milles käsitletakse ratassõidukitele ning neile paigaldatavatele ja/või neil kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ning nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikuse tunnustamise tingimusi (1958. aasta muudetud kokkulepe)) (1) artikli 4 lõike 2 teisele taandele (C7-0302/2011),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A7-0004/2012),

1.

annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/40

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13238/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Indoneesia Vabariigi valitsuse vahelist teatavaid lennundusküsimusi käsitlevat lepingut (10843/3/2010),

—

võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0242/2011),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0448/2011),

1.

annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Indoneesia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/41

—

võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (09138/2011);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni vahelist koostöömemorandumit (07702/2011);

—

võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a, artikli 218 lõikele 7 ja artikli 218 lõike 8 esimesele lõigule (C7-0163/2011);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7;

—

võttes arvese transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0391/2011),

1.

annab nõusoleku koostöömemorandumi sõlmimiseks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Rahvusvahelisele Tsiviillennunduse Organisatsioonile.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/41

—

võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (07906/2/2011 – C7-0250/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuni 2009. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 4. detsembri 2009. aasta arvamust (2),

—

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2008)0810) suhtes,

—

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 21. detsembri 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi teise lugemise seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 8 punktile a,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 66,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0334/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud teise lugemise seisukoha;

2.

kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse;

3.

võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

6.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 227/43

—

võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (05032/2/2011 – C7-0251/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. veebruari 2010. aasta arvamust (1),

—

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (2) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2009)0267) suhtes,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

—

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 23. novembri 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi teise lugemise seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 8 punktile a;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 66,

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0336/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud teise lugemise seisukoha;

2.

kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud avalduse;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.