14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/1

—

võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni Uruguay vooru läbirääkimiste raames 1994. aastal vastu võetud tehniliste kaubandustõkete lepingut (1),

—

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1994. aasta määrust (EÜ) nr 3286/94, millega kehtestatakse ühenduse meetmed ühise kaubanduspoliitika vallas, et tagada rahvusvahelistest kaubanduseeskirjadest, eeskätt Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all kehtestatud eeskirjadest tulenevate ühenduse õiguste kasutamine (2) (kaubandustõkete määrus),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone, eriti 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina vaheliste kaubandussuhete väljavaadete kohta (3), 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni ELi ja USA Atlandi-üleste majandussuhete kohta (4), 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu majandus- ja kaubandussuhete kohta Indiaga (5), 12. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Mercosuri vaheliste majandus- ja kaubandussuhete kohta piirkondadevahelise assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks (6), 22. mai 2007. aasta resolutsiooni globaalse Euroopa ja konkurentsivõime välisaspektide kohta (7), 19. juuni 2007. aasta resolutsiooni ELi majandus- ja kaubandussuhete kohta Venemaaga (8), 19. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta turulepääsu tagamiseks Euroopa äriühingutele (9), 24. aprilli 2008. aasta resolutsiooni Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformimise kohta (10), 5. veebruari 2009. aasta resolutsiooni kaubandus- ja majandussuhete kohta Hiinaga (11), 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni ELi ja India vahelise vabakaubanduslepingu kohta (12), 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kaubandussuhete kohta Ladina-Ameerikaga (13), 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni ELi ja Korea Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise kohta (14), 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta (15), 10. mai 2011. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks (16), 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi ja India vahelise vabakaubanduslepingu läbirääkimiste seisu kohta (17), 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi ja Jaapani kaubandussuhete kohta (18), 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni ELi ja Kanada kaubandussuhete kohta (19), 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni tõhusa Euroopa toorainestrateegia kohta (20), 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames (21) ning 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni riigihangete ajakohastamise kohta (22),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2006)0567),

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010)0612),

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Ülemkogule „2011. aasta kaubandus- ja investeerimistõkete aruanne. Strateegiliste majanduspartnerite kaasamine turulepääsu parandamisse: tegevusprioriteedid kaubandustõkete kõrvaldamiseks” (KOM(2011)0114),

—

võttes arvesse Copenhagen Economicsi 30. novembril 2009. aastal avaldatud aruannet „Assessment of barriers to trade and investment between the EU and Japan” (Hinnang ELi ja Jaapani vaheliste kaubandus- ja investeerimistõkete kohta),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja arengukomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0365/2011),

A.

arvestades, et eeskirjapõhine mitmepoolne kaubandussüsteem, mis on loodud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) egiidi all, on kõige kohasem raamistik avatud ja õiglase kaubanduse reguleerimiseks ja edendamiseks ning õiglaste ülemaailmsete kaubanduseeskirjade väljatöötamise tagamiseks; arvestades, et endiselt on vaja teha pingutusi WTO reformimiseks, et muuta see demokraatlikumaks ja tõhusamaks ning muuta tema suhted teiste juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonidega selgemaks;

B.

arvestades, et EL peaks jätkuvalt lugema esmatähtsaks Doha arengukava tasakaalustatud tulemuste saavutamist, mis toetaks arengumaade, eriti vähim arenenud riikide lõimumist rahvusvahelisse kaubandussüsteemi ja aitaks kehtestada õiglasemaid mitmepoolseid kaubanduseeskirju kõigi selle liikmete vahel;

C.

arvestades, et WTO rahvusvahelisest kaubandusstatistikast ajavahemiku 2000–2009 kohta nähtub väga suur kaubavahetuse kasv nende piirkondade vahel, mis on avanud oma turud kaubandustõkkeid kaotades või neid oluliselt vähendades (23); kuid arvestades, et samas on ILO–WTO ühisaruanne näidanud, et finantskriisi ajal kogesid mõned kaubandusele avatumad riigid – nii tööstus- kui ka arenguriigid – rohkem väliseid kaubandusšokke ja et need šokid tõid asjaomastes riikides kaasa olulise töökohtade kadumise (24);

D.

arvestades, et komisjoni koostatud 2011. aasta kaubandus- ja investeerimistõkete aruandes loetletakse näiteid selle kohta, kuidas ELi juurdepääsu maailma eri riikide, sealhulgas tööstusriikide ja suurte areneva turumajandusega ning WTO liikmesriikide turgudele piiravad rohkem eri mittetariifsed tõkked kui tollid, millest üleilmastumise käigus olulises mahus loobutakse;

E.

arvestades, et riigihankemenetlused ELi strateegilistes partnerriikides on tihti välismaistele osalejatele suletud ning rahvusvahelistest kohustustest siiani suhteliselt puutumatud, samas kui EL on selles osas teistest riikidest palju avatum;

F.

arvestades, et ELi tootjad on kogenud pikaajalisi raskusi oma geograafiliste tähiste registreerimisel ja kaitsmisel Ameerika Ühendriikides; arvestades, et Ameerika Ühendriigid käsitlevad paljusid Euroopa veininimetusi (nt šampanja (Champagne)) pooleldi üldnimetusena, vaatamata kahjule, mis see kõnealuse Euroopa geograafilise tähise mainele ja turuosale võib tekitada;

G.

arvestades, et Euroopa tootjatel on raskusi Jaapani turule sisenemisel, eriti autotööstuse, lennunduse ja lennukitööstuse valdkonnas ning eelkõige riigihangete puhul; arvestades, et Jaapani autoturul tulenevad need raskused peamiselt aeglasest tempost, millega Jaapan asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid vastu võtab (kahetsusväärselt on Jaapan 1958. aasta lepingu kohasest 127-st ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjast võtnud vastu vaid 40); tunnistab siiski, et sõiduautosid (M1 kategooria) – mis on Euroopa autotootjate jaoks kõige olulisem Jaapani turu sektor – käsitlevast 47-st eeskirjast on vastu võetud 30 ning et rahvusvaheliste standardite vastuvõtmise aeglane tempo Jaapanis piirab 1958. aasta ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni lepingu vastastikuse tunnustamise sätetest saadavat kasu; arvestades, et 1994. aastal algatatud ELi – Jaapani regulatiivsete reformide alane dialoog ei ole veel õigusnormide vastastikuse kooskõlastamise või tunnustamise osas märkimisväärseid edusamme saavutanud, mis näitab – eriti kui arvestada praegust majandusolukorda – kui tähtis on käsitleda tarbetuid mittetariifseid tõkkeid ja need kõrvaldada, võimaluse korral alustades ELi ja Jaapani vahelise majandusliku integratsiooni lepingu / vabakaubanduslepingu alaseid läbirääkimisi, juhul kui analüüs näitab, et nõutavad tingimused, muu hulgas eespool nimetatud tingimused – sealhulgas 17 M1 sektori tingimust – on täidetud, ning märgib, et Jaapanis kohaldatava katsetsükli (mille käigus mõõdetakse kergesõidukite tekitatud heitgaase ja kütusesäästlikkust) tõttu vastavad Euroopa sõidukid väiksema tõenäosusega keskkonnaohutusega seotud tulemuspõhiste maksusoodustuste tingimustele;

H.

arvestades, et Venemaa vase eksporditolli tõstmine 0 %-lt 10 %-ni ja nikli eksporditolli suurendamine 5 %-lt 10 %-ni 2010. aasta detsembris koos puidule kehtestatud kõrgete eksporditollidega on seadnud ekspordipiirangud Euroopa tööstustele olulisele toorainele, eriti terasesektoris (25) ja metsatööstuses;

I.

arvestades, et kaevandustööstuse läbipaistvusalgatusest (EITI) peaks saama tõhus vahend tooraineturgude läbipaistvuse tagamiseks ja spekulatsioonide vältimiseks;

J.

arvestades, et viimastel aastatel on mittetariifsed tõkked Hiina turul sagenenud ning need võivad seada piirid Hiina territooriumil tegutsevate ettevõtete, eelkõige VKEde arengule;

K.

arvestades, et rohkem kui aasta oli Euroopa kosmeetikatoodete, eriti uusi koostisaineid sisaldavate toodete registreerimine Hiinas peaaegu võimatu, kuna Hiinas puudus nende nõuetekohane õiguslik määratlus ja menetlust ennast puudutavad selged suunised (26);

L.

arvestades, et alates 2010. aasta lõpust on väljendatud muret India telekommunikatsioonivaldkonda reguleeriva asutuse (TRAI) soovituse pärast seoses telekommunikatsiooniseadmete tootmise poliitikaga, mis annaks eelistatud juurdepääsu turule Indias toodetud toodetele/telekommunikatsiooniseadmetele, peamiselt toetuste ning konkreetsete maksu- ja valitsuse hangetega seotud meetmete kaudu (27);

M.

arvestades, et Brasiilia ja Argentiina kehtestavad regulaarselt Euroopa ettevõtetele ebasoodsaid tariifseid või mittetariifseid meetmeid, osaledes samal ajal Mercosuri liikmetena Euroopa Liiduga peetavatel läbirääkimistel vabakaubanduslepingu sõlmimise üle; arvestades, et lisaks märgivad ELi äriühingud puudusi intellektuaalomandi õiguste kaitsmisel ja jõustamisel ning eri tooteid puudutavate registreerimist ootavate patendi- ja kaubamärgitaotluste märkimisväärset kuhjumist, muu hulgas diskrimineerivaid lisanõudeid farmaatsiatoodetele Brasiilia turule sisenemisel, arvestades, et Madridi protokolli ratifitseerimisega viivitamine Brasiilias ja Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) internetialaste lepingutega ühinemata jätmine mõjutavad intellektuaalomandi mõjusat kaitset asjaomases riigis; ning arvestades, et sanktsioonid ei ole piisav hoiatus intellektuaalomandi õiguse rikkumisega võitlemiseks;

N.

arvestades, et ELi eksportöörid puutuvad muudel turgudel kokku mitut liiki piirangutega, nt vähesed piiriületuspunktid ja nõue esitada lisadokumente veinide ja piiritusjookide, kosmeetikatoodete ning mobiiltelefonide importimisel (28), Vietnami ja Ukraina koormav tolliväärtuse määramine, meelevaldne toodete ümberklassifitseerimine ning põllumajandus- ja toiduainetele, veinidele, piiritusejookidele, rõivastele ja masinatele kohaldatava käibemaksu tõstmine;

O.

arvestades, et sellistes riikides nagu Hiina, India, Ukraina, Brasiilia ja Nigeeria kohaldatakse puhta ja taastuva energia tehnoloogiale aina enam mittekaubanduslikke tõkkeid nagu omamaise osaluse nõuded, diskrimineerimine riigihangete korral, kodumaiste riigiettevõtete eelistamine, mittekodakondsete töötajate liikumise piiramine, kohalikud toorme kasutamise ja omandinõuded jne;

P.

arvestades, et EL peaks vajadusel alati aktiivselt kaitsma oma tööstust, kui kaubanduspartnerid rikuvad kokkulepitud eeskirju, WTO standardeid ja põhimõtteid, kasutades selleks kõiki kättesaadavaid vahendeid, sealhulgas mitmepoolseid ja kahepoolseid vaidluste lahendamise mehhanisme ning WTO nõuetele vastavaid kaubanduse kaitsemeetmeid;

Q.

arvestades, et Euroopa Liidu õigusaktid võimaldavad Euroopa ning välisettevõtetel diskrimineerimist kogemata Euroopa riigihanges osaleda ning et Euroopa Liidu partnerid peavad võtma kõik vajalikud meetmed lubamaks Euroopa ettevõtetel vastastikususe põhimõtte alusel ausalt ja õiglaselt konkureerida kolmandate riikide riigihangetel;

1.

on seisukohal, et üks Euroopa 2020. aasta strateegia kohase ELi uue kaubanduspoliitika peamisi regulatiivseid prioriteete peaks olema ELi peamiste strateegiliste partnerriikide põhjendamatute mittetariifsete tõkete ja muude regulatiivsete tõkete kaotamine või vähendamine regulatiivse dialoogi abil; peab põhjendamatuks kõiki piiranguid, mis tulenevad kahe- ja mitmepoolsete kaubanduseeskirjade järjekindlusetust rakendamisest; rõhutab siiski, et regulatiivses dialoogis tuleks austada kõigi riikide õigust edendada inimõigusi, keskkonnanorme, sotsiaalseid norme ja rahvatervist;

2.

kutsub komisjoni üles tegelema tervikliku strateegia, sealhulgas laiendatud regulatiivse dialoogi raames süsteemselt mittetariifsete tõkete suure erinevuse, tehnilise keerukuse ja poliitilise tundlikkusega ELi kõigi kaubandusparterite ja eriti strateegilise tähtsusega kaubanduspartnerite osas; peab nende regulatiivsete küsimuste arutamise jaoks sobivateks kohtadeks eelkõige kahepoolsete vabakaubanduslepingute täitmise järelevalve eest vastutavaid komisjone, WTO asjaomaseid komisjone ja standardite kehtestamisega tegelevaid ÜRO asutusi;

3.

kutsub komisjoni üles tegema selget vahet sellistel mittetariifsetel barjääridel, mis tekitavad ebaõiglasi konkurentsimoonutusi, ning neil, mis täidavad õiguspäraseid avaliku poliitika eesmärke, eelkõige rahvatervise või keskkonnakaitse vallas; rõhutab, et näiteks geneetiliselt muundatud organisme käsitlevaid ELi õigusakte ning põllumajandust mõjutavaid inim- ja taimetervisega seotud eeskirju ei saa pidada ebaõiglasteks mittetariifseteks tõketeks, vaid neid tuleks rahvusvahelise kaubanduse tasandil hoopis kaitsta;

4.

rõhutab, et struktureeritud regulatiivsed dialoogid, mida näevad ette kahepoolsed vabakaubanduslepingud, peavad standardite vastuvõtmisel täiel määral austama demokraatlikku protsessi nii ELis kui ka selle kaubanduspartnerite puhul;

5.

on veendunud, et mittetariifsete tõkete küsimuse lahendamine on talitustevaheline ülesanne, mis hõlmab komisjoni eri peadirektoraate ja mida tuleks komisjoni regulatiivse tegevuse raames käsitleda esmatähtsana, eelkõige tehniliste eeskirjade ühtlustamise kaudu rahvusvaheliste standardite alusel;

6.

palub komisjonil järjepidevalt toetada sobivaid sama meelt partneritega koostöö tegemise kanaleid, et tegeleda kolmandate riikide mittetariifsete kaubanduspiirangute ja regulatiivsete tõketega, eesmärgiga töötada välja kõnealuste tõkete kõrvaldamise ühisstrateegiad;

7.

on seisukohal, et turgude vastastikuse juurdepääsu nõue tööstusriikide ja tärkava turumajandusega riikide vahel peab võrdväärselt mittetariifsete tõkete kaotamise või vähendamisega olema ELi kaubandusstrateegia lahutamatu osa;

8.

kutsub komisjoni üles käsitlema neid laialt levinud ja püsivaid probleeme kõigis mitme- ja kahepoolsetes kaubanduslepingutes, eriti vabakaubanduslepingutes, ning tagama selle, et mittetariifsetele tõketele pööratakse vähemalt sama palju tähelepanu, kui praegu pööratakse tollide kaotamisele kõigil asjakohastel regulatiivsetel foorumitel, eriti kaubandusalastel läbirääkimistel tööstus- ja tärkava turumajandusega riikidega; rõhutab, et arenguriikidega, eriti vähim arenenud riikide ja arengumaade hulka kuuluvate väikeste saareriikidega tehtavas koostöös tuleb prioriteediks seada kaubandusabi ning tehniline ja finantsabi, et aidata neil riikidel oma õiguskeskkonda parandada, võttes samas arvesse nende spetsiifilisi vajadusi arendada oma siseturgu ning kaitsta alustavaid tööstusharusid ning sageli haavatavas seisus olevaid põllumajandusstruktuure;

9.

on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks Euroopa eksportööride ja investorite, eelkõige VKEde juurdepääsu kolmandate riikide turgudele tagavate kaubanduslepingute hindamisel tulevikus pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas mittetariifseid tõkkeid, eriti põhjendamatuid mittetariifseid tõkkeid on käsitletud, arvestades samas vajadust arenguriikide diferentseeritud erikohtlemiseks, mis on ette nähtud WTO eeskirjade kohaselt;

10.

julgustab komisjoni jätkama jõupingutusi ajakohastatud nimekirja pidamisel peamiste tõkete kohta, millega ELi eksportijad või investorid seisavad silmitsi oluliste kolmandate riikide, eriti vabakaubanduslepingu partnerite turgudel, lisades sinna liikmesriikide ja ettevõtete tõstatatud probleemide arvu ja laadi, et kasutada seda vahendina olukorra hindamiseks kolmandates riikides;

11.

tuletab komisjonile meelde, et Euroopa tollikontrolli poliitika arenguriikide suhtes peaks jääma TRIPS-lepingu kohustuste piiresse ning peab täielikult austama 2001. aasta TRIPS-lepingu ja rahvatervise kohast Doha deklaratsiooni, eriti geneeriliste ravimite ja rahvatervise valdkonnas, et jätta arenguriikidele ruumi poliitilisteks valikuteks, et lahendada avalikku huvi pakkuvaid probleeme;

12.

on arvamusel, et kuigi praegu ei ole võimalik näha otsest seost ühelt poolt konkreetsete mittetariifsete tõkete ja muude regulatiivsete takistuste, millega ELi äriühingud välisturgudele pääsu üritades kokku puutuvad, ja teiselt poolt praeguse töökohtade kadumise vahel ELi liikmesriikides, peaks komisjon uurima muude asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonidega konsulteerides, kas on olemas seos ELi ja kolmandate riikide konkreetsete mittetariifsete tõkete ja praeguse töökohtade loomise või kadumise vahel ELis;

13.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon peaks uurima võimalust töötada välja ja kehtestada varase hoiatamise süsteem mittetariifsete tõkete tuvastamiseks ning tugevdama oma olemasolevaid analüütilisi töövahendeid nende tõkete kvalitatiivseks hindamiseks ning põhjendamatute mittetariifsete tõkete selgemaks määratlemiseks; teeb ettepaneku, et see mehhanism peaks toimima kolmandates riikides asuvate ELi esinduste kaudu ning koostöös liikmesriikide poolt juba loodud organitega;

14.

nõuab komisjonilt tungivalt rahvusvahelise regulatiivse koostöö parandamist, ka mitmepoolsetes suhetes, ja regulatiivsete nõuete ühtlustamist rahvusvaheliste standardite alusel ning võimaluse korral regulatiivse dialoogi alustamist olemasolevate või võimalike tulevaste kaubandustõketega tegelemiseks eesmärgiga vähendada vaidlusi ja sellega seotud kaubanduskulusid;

15.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks riigihankelepingu osapoolte vahel rahvusvahelistele standarditele tugineva riigihankekorra levitamist, mis on välja töötatud riigihankelepinguga, ning kasutaks või laiendaks olemasolevaid regulatiivseid dialooge, et edendada koosööd regulatiivse raamistiku ja ümberstruktureerimise alal ning vajaduse korral praeguse otsese ja kaudse diskrimineeriva tegevuse kaotamiseks ELi suhetes tööstusriikidest partneritega;

16.

on veendunud, et mittetariifsete kaubandus- ja investeerimistõkete vähendamise üks võtmetegur on WTOs riigihankelepingu reformimine, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse hankepoliitika multifunktsionaalset olemust; kutsub peamisi areneva majandusega riike üles selles protsessis osalema ning tulevast lepingut viivitamatult allkirjastama ja ratifitseerima;

17.

palub, et komisjon jääks Hiina-poolset riigihankelepingu allkirjastamist käsitlevatel läbirääkimistel enda seisukohtadele veendunult kindlaks, et saavutada Hiina riigihangete samaväärne vastastikune avamine ning Euroopa ettevõtete võrdne kohtlemine ja prognoositavad tingimused;

18.

soovitab kontrollida, kuidas on võimalik õiguslikult tagada nõuet, et ELi rahastatavate projektide riigihankelepinguid ei tohi anda riigiettevõtetele nendest kolmandatest riikidest, mis ei ole ELiga allkirjastanud ei riigihankelepingut ega kahepoolseid vastastikuseid kokkuleppeid turgude avamiseks, samuti seda, kuidas on ELil võimalik sellistel juhtudel toetusrahasid tagasi nõuda;

19.

tuletab meelde välismaiste otseinvesteeringute tähtsust Euroopa majandusele ning vajadust luua Euroopa investoritele välisriikides stabiilne ja atraktiivne keskkond, samuti vajadust edendada kogu Euroopa ulatuses avatud investeerimiskeskkonda; peab aga mõlema poole huvides soovitavaks kaaluda Euroopa tasandil investeeringute mõju hindamist siseturule, et ennetada võimalikke kahjulikke tagajärgi Euroopa innovatsioonile ja oskusteabele teatavates strateegilistes valdkondades;

20.

julgustab ELi äriühinguid ja eksportööre kasutama olemasolevaid kanaleid, sealhulgas kaubandustõkete määruse alusel esitatud kaebusi või kaebuste registrit turulepääsu andmebaasis, et teatada igasugustest kaubandustõketest tingitud olulisest kahjust komisjonile, kes peaks neid teateid analüüsima ja võtma kõiki vajalikke meetmeid põhjendamatute mittetariifsete tõkete probleemi lahendamiseks;

21.

on seisukohal, et komisjon peaks toormaterjalide osas järgima jätkusuutlikku, laiaulatuslikku ja valdkonnaülest strateegiat, tunnistades samas asjaolu, et ekspordipiiranguid ja ekspordimakse võib pidada oluliseks arengueesmärkide toetamiseks, keskkonnakaitseks või loodusvarade säästlikuks kasutamiseks vähim arenenud riikides, arengumaade hulka kuuluvates väikestes saareriikides ja muudes arenguriikides, v.a. BRIC-riigid; märgib, et enamik WTO liikmeid, kes kasutavad ekspordimakse, on arenguriigid ja vähim arenenud riigid; kutsub ELi üles hoiduma püüetest keelata vähim arenenud riikidel, arengumaade hulka kuuluvatel väikestel saareriikidel ja muudel arenguriikidel, v.a. BRIC-riigid, ekspordimaksude kasutamine WTO, kahepoolsete kaubanduslepingute ja majanduspartnerluslepingute raames, kuni nad ei ole saavutanud enimarenenud arenguriikide staatust, kuna see piiraks arenguriikide poliitilisi võimalusi selle vahendi kasutamiseks lisandväärtuse, mitmekesistamise, tärkava tööstuse kaitse, toiduga kindlustatuse, tulu ja keskkonnaeesmärkidel;

22.

märgib lõpetuseks, et selleks et täielikult väärtustada kaubanduse liberaliseerimise eeliseid riikides, mis avavad oma turud ning kaotavad tollid ja mittetariifsed kaubandustõkked, peaksid kaubanduspartnerid leppima vastastikku kokku järkjärgulise ülemineku ajas turule juurdepääsu andmisel teatud tundlikes valdkondades ja sinna investeerimisel või – erandjuhtudel – need valdkonnad täiesti välja jätma;

23.

kooskõlas ELi–USA info- ja sidetehnoloogiateenuste kaubanduspõhimõtetega (allkirjastatud USAga Atlandi-ülese majandusnõukogu raames) nõuab tungivalt, et komisjon vaataks täies mahus läbi ning käsitleks info- ja sidetehnoloogiavõrke ja teenuseid puudutavaid diskrimineerivaid või ebaproportsionaalsete määruste, kohustuste ja muude selliste seadusandlike meetodite kasutamist, mis piiravad teabe vaba liikumist, turu juurdepääsu teenustele ja suurendavad digitaalset lõhet;

24.

on seisukohal, et piisavat tähelepanu tuleks pöörata kaubandus- ja investeerimistõketele, mis mõjutavad ELi teenustesektoreid, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja telekommunikatsioon, spetsialistide ja ettevõtete teenused, finantsteenused, ehitus ning jae- ja hulgimüük; need mittetariifsed meetmed, sh siseriiklikud eeskirjad, omandipiirangud ja erinevad kriisimeetmed (sh diskrimineerivad sätted riigihangete puhul) on eriti tähtsad, arvestades teenustekaubanduse suuremat lisandväärtust ja ELi positsiooni suurima teenusteeksportijana;

25.

on seisukohal, et WTOs tuleks luua vahendusmehhanism, mis aitaks SOLVIT-süsteemi eeskujul konstruktiivselt, tulemuslikult, kiiresti ja konflikte vältides mittetariifseid tõkkeid kaotada, kooskõlas sarnaste nii ELi kui ka India esitatud varasemate ettepanekutega;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/8

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Maroko Kuningriigi vahelist kalandusalast partnerluslepingut (nõukogu 22. mai 2006. aasta määrus (EÜ) nr 764/2006 (1)),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise protokolli kavandit, millega määratakse kindlaks Euroopa Ühenduse ja Maroko Kuningriigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus (11225/2011),

—

võttes arvesse nõusolekumenetlust vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C7-0201/2011),

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni soovitusele lisatud arengukomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A7-0394/2011),

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni soovituse (A7-0394/2011) seletuskirja, milles esitatakse lühidalt kehtiva üheks aastaks sõlmitud protokolli puudused,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et komisjoni tellitud sõltumatu järelhindamise aruande kohaselt ei ole kehtiva protokolli tulude ja kulude suhe selgelt rahuldav, mis tuleneb kokkulepitud kalapüügivõimaluste vähesest kasutamisest, ülepüügist ning ökoloogiliste ja sotsiaalsete küsimuste käsitlemata jätmisest;

B.

arvestades, et kõikides tulevastes protokollides, mille üle komisjon läbirääkimisi peab, tuleb käsitleda varasemate ja praeguste protokollidega seotud tõsiseid probleeme;

C.

arvestades, et kalandusalased partnerluslepingud peaksid püüdma saavutada majanduslikke ja sotsiaalseid eesmärke teaduse ja tehnika alase tiheda koostöö alusel, et tagada kalavarude säästev kasutamine;

1.

palub komisjonil teha uut protokolli käsitlevatel läbirääkimistel edusamme, et välistada olukorrad, kus protokolli tuleb kohaldada ajutiselt, kuna Euroopa Parlament ei ole veel andnud oma nõusolekut;

2.

palub komisjonil tagada, et mis tahes uus protokoll oleks majanduslikult, ökoloogiliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlik ning vastastikku kasulik;

3.

palub komisjonil tagada, et kõikide tulevaste protokollide korral peetaks kinni põhimõttest, et ELi laevadele võib anda kalastamisõiguse ainult ülemääraste varude jaoks; rõhutab eelkõige, et kõiki kalavarusid tuleb rangelt hinnata;

4.

palub komisjonil tagada, et tulevase protokolli raames oleksid kalapüügivõimalused viidud kooskõlla teaduslike nõuannete ja kalavarude hinnangutega ning kalandussektori vajadustega; nõuab lisaks, et tehnilisi meetmeid ja kalapüügivõimalusi käsitlevaid otsuseid tuleb teha teaduslike nõuannete alusel, konsulteerides kaluritega;

5.

palub komisjonil tagada, et kõik tulevased protokollid toetaksid Maroko kalavarude majandamise süsteemi arengut (sealhulgas kontroll ja järelevalve, teadusuuringud, kohalike laevastike areng, koolitus jne);

6.

palub komisjonil tagada, et valdkondlikke toetusi kasutataks tulemuslikumalt, ja nõuab kindlalt, et järelevalve oleks tulemuslikum; on veendunud, et kalandusalane partnerlusleping peab sisaldama tulemuslikke jälgimismehhanisme, mis tagaksid, et arengu toetamiseks ette nähtud vahendeid – eelkõige vahendeid infrastruktuuri parandamiseks kalandussektoris – kasutataks nõuetekohaselt;

7.

palub komisjonil teha kõik selleks, et saada protokolli rakendamise kohta vajalikud andmed ja muuta seadusandlik menetlus seeläbi läbipaistvamaks;

8.

tuletab komisjonile meelde, et kalandusalasesse partnerluslepingusse tuleb lisada klausel inimõiguste järgimise kohta, mis sisaldub ka parlamendi 25. novembri 2010. aasta resolutsioonis inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (2);

9.

palub komisjonil tagada, et tulevases protokollis võetaks täielikult arvesse rahvusvahelist õigust ja et see tooks kasu kõikidele asjaomastele kohalikele elanikkonnarühmadele;

10.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile üksikasjaliku kirjaliku aruande, milles oleks välja toodud, millisel määral on Euroopa Parlamendi soove tulevases protokollis arvesse võetud;

11.

palub komisjonil võtta arvesse ka institutsioonidevahelist raamkokkulepet ja Euroopa Parlamendi rolli vastavalt Lissaboni lepingu sätetele;

12.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, liikmesriikidele ja Maroko valitsusele.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/9

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist, eriti selle artikleid 21, 42, 45 ja 46 ning Euroopa Liidu toimimise lepingut ja selle protokolli nr 10,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas” ja selle rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mis koostati ELi kõrge esindaja vastutusel ja mille Euroopa Ülemkogu kinnitas 11.–12. detsembril 2008,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu poolt 2008. aasta detsembris seatud eesmärke Euroopa sõjalise võimekuse suurendamiseks,

—

võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2011. aasta, 23. mai 2011. aasta, 31. jaanuari 2011. aasta ja 9. detsembri 2010. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika, sõjalise võimekuse ühendamise ja ühise kasutamise, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning sõjalise võimekuse arendamise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2011. aasta otsust 2011/411/ÜVJP, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord ning tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2004/551/ÜVJP (1),

—

võttes arvesse kõrge esindaja 18. juuli 2011. aasta välisasjade nõukogule ÜJKP kohta esitatud aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (3),

—

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengu kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist (4), 23. novembri 2010. aasta resolutsiooni tsiviil-sõjalise koostöö ja tsiviil-sõjaliste võimete arendamise kohta (5), 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (6) ning varasemaid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika teemalisi resolutsioone,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0428/2011),

1.

võtab murega teadmiseks selle, et viimastel aastatel on finants-, majandus- ja võlakriisiga seoses enamikus ELi liikmesriikides hoogustunud suundumus kärpida kaitse-eelarvet ja nende meetmete võimaliku negatiivse mõju nende riikide sõjalisele võimekusele ja seega ELi suutlikkusele võtta tõhusalt vastutus rahuvalve, konfliktiennetuse ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise eest kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtetega, kui liikmesriigid ei suuda neid kaotusi Euroopa tasandil tehtava suurema koostöö ja koordineerimise kaudu tasa teha; toonitab sellega seoses, et kaitse on avalik hüve, mis mõjutab kõigi Euroopa kodanike julgeolekut, ning kõik liikmesriigid peavad sellesse koostöö, koormuse jagamise ja kulutõhususe vaimus panustama;

2.

hoiatab, et kaitse-eelarve kooskõlastamata kärbete tulemusel võib teatav sõjaline võimekus Euroopas täielikult kaduda; kiidab seetõttu heaks ja toetab nõukogu üleskutset liikmesriikidele vahetada vajaduse korral teavet praeguste ja tulevaste kaitsealaste eelarvekärbete kohta ja suurendada sellealast läbipaistvust ning nõuab, et hinnataks selliste kärbete mõju ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat toetava võimekuse arendamisele; tuletab meelde, et sekkumine Liibüas näitas selgelt, et isegi Euroopa riikide koalitsioon ei ole võimeline sellist operatsiooni ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta teostama;

3.

võtab teadmiseks jätkuva ülemäärase sõltumise Ameerika Ühendriikidest kaitseküsimustes, arvestades, et Ameerika Ühendriikide osakaal kõigis Põhja-Atlandi Liidu kaitsekulutustes on kasvanud 75 %-ni ja sellest tuleneva vajaduse, et Euroopa liitlased suurendaksid oma osa kaitsekulutustes; märgib murega, et äsjased eelarvekärped on järgmine näide liikmesriikides viimasel kümnendil julgeoleku- ja kaitsesektoris tavaks saanud alainvesteerimise ja alakulutamise kohta;

4.

üha keerukamas ja ettearvamatumas julgeolekukeskkonnas nõuab kõigilt ELi liikmesriikidelt tungivalt, et nad teeksid tihedamat koostööd ja koordineeriksid Euroopa julgeolekustrateegias määratletud ühiste ohtude vastu suunatud tegevusi ja kannaksid täies mahus oma osa vastutusest rahu ja julgeoleku eest Euroopas, selle naaberriikides ja maailmas laiemalt; tunnistades samas, et kõik ohud ei ole oma olemuselt sõjalised ja et ELi käsutuses on mitmeid erinevaid kriiside ennetamise ja ohjamise vahendeid, nagu tsiviilvõimekus ja tehnilise abi vahendid, tuletab liikmesriikidele meelde nende korduvalt võetud kohustust – sealhulgas aluslepingus ja Euroopa Ülemkogu järeldustes – parandada oma sõjalist võimekust ning palub neil tagada võetud kohustuste täitmise;

5.

kordab oma seisukohta, et Euroopa kaitsevõimekuse tugevdamine suurendab ELi strateegilist autonoomiat ja annab olulise panuse kollektiivsesse julgeolekusse NATO ja teiste partnerluste kontekstis; rõhutab Lissaboni lepingu sätete pakutavaid võimalusi selles kontekstis ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid alalist struktureeritud koostööd, määraksid kindlaks solidaarsusklausli ja vastastikuse abistamise klausli kohaldamise tingimused ning kasutaksid täies mahus Euroopa Kaitseagentuuri pakutavaid võimalusi;

6.

ambitsioonikuse eri tasemeid arvesse võttes juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid kokku kulutavad kaitsele umbes 200 miljardit eurot aastas, mis vastab vaid ligikaudu kolmandikule Ameerika Ühendriikide kaitse-eelarvest, kuid on siiski märkimisväärne summa, mis näitab kui suured on kaitsevaldkonnas Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud;

7.

taunib seda, kuidas enamikku neist rahalistest vahenditest kooskõlastamata riiklikele kaitse planeerimise otsustele tuginedes kasutatakse, mille tulemuseks ei ole mitte ainult püsivad võimekusealased puudused, vaid sageli ka pillajalik üleliigne võimekus ja tegevuse dubleerimine, samuti killustatud kaitsetööstus ja turud, mille tulemusena puuduvad ELil nii nähtavus, vahendid kui ka haare, mille 200 miljardi euro suurused kulutused anda võiksid;

8.

on seisukohal, et majandus- ja finantskriisi saab kasutada võimalusena ELi kaitsepoliitika suundade integreerimiseks, kuna see võib anda lõpuks impulsi sihiteadlike ja kauakestvate reformide väljatöötamiseks ja rakendamiseks;

9.

eespool toodut arvesse võttes nõuab tungivalt, et liikmesriigid tunnistaksid, et tihedam koostöö on parim võimalus edasi liikuda ja eelkõige a) kaitse planeerimise parem kooskõlastamine, mis hõlmab sõjaliste nõuete ühtlustamist ja koostalitluse laiendamise meetmeid, b) teatud võimekuse ja tugistruktuuride ühendamine ning jagamine, c) koostöö tugevdamine teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse valdkonnas, d) tööstusalase koostöö ja konsolideerimise lihtsustamine ning e) hangete optimeerimine ja turutõkete kaotamine võib aidata liikmesriikidel arendada suutlikkust kulutõhusamalt, ilma et see avaldaks negatiivset mõju nende suveräänsusele;

10.

toonitab, et nagu järgnevast nähtub, on ELi käsutuses vahendid ja mehhanismid, mis võivad aidata liikmesriikidel seda saavutada, sealhulgas selgitades välja valdkonnad, kus võiks eraldada rohkem rahalisi vahendeid Euroopa tasandil;

11.

tunnistab, et eespool öeldule vaatamata on piisava tööstus- ja tehnoloogiabaasi säilitamine ning varustuskindluse tagamine riikliku julgeoleku põhiteemad, milles ei tohi valitseda üksnes majanduslikud eesmärgid;

12.

on seisukohal, et kõikide nende kaitsealaste jõupingutuste keskmes, mida EL teeb vastusena finantskriisile, peaks seisma Euroopa Kaitseagentuur (EDA), millel on potentsiaali tegeleda poliitika põhjaliku uuendamise ja planeerimise ulatuslike valdkondadega, kuid mis ei suuda seda oma praegusel kujul teha; nõuab EDA vormi uuendamist, pidades silmas, et selle eelarve, töötajate arvu, vastutusvaldkondade ja üldvolituste suurendamine oleks pikas perspektiivis kulutõhus ja võimaldaks teha paremat tööd ELi kaitsesektori optimeerimiseks koos konkreetse ülesandega hoiduda kulukast dubleerimisest ja rahaliselt jätkusuutmatust kaitsepoliitikast;

13.

tuletab meelde oma üleskutset liikmesriikidele teha süsteemselt julgeoleku- ja kaitseanalüüse vastavalt ühistele kriteeriumitele ja ühtlustatud ajakavale; teeb ettepaneku, et sellest võiks kujuneda eelarvemenetlusega seotud korrapärane tegevus – omamoodi julgeoleku- ja kaitseanalüüside Euroopa poolaasta;

14.

toonitab, et selliste kooskõlastatud analüüside eesmärk oleks teha lõpp isoleerituse kultuurile riigikaitse planeerimisel ja luua platvorm struktureeritud aruteludeks, mis võimaldaks liikmesriikidel kaaluda üldist olukorda – Euroopa perspektiivi – enne oma kaitsevõimekuse kohta oluliste strateegiliste otsuste tegemist; rõhutab, et algatus peaks asjaomaste liikmesriikide jaoks täiendama koordineerimist NATO kaitseplaneerimise protsessi raames;

15.

nõuab veel kord kaitset ja julgeolekut käsitleva ELi valge raamatu koostamist, millega arendataks ja rakendataks Euroopa julgeolekustrateegiat, määratledes paremini ELi kaitse- ja julgeolekueesmärgid ning vastavad huvid ja vajadused ning suhestataks need olemasolevate vahendite ja ressurssidega, võttes samal ajal arvesse ka mittetraditsioonilisi julgeolekuaspekte; toonitab, et valge raamat tuleks koostada ja seda tuleks korrapäraselt ajakohastada riiklike analüüside põhjal, samas oleks valge raamat nende analüüside koostamisel võrdlusaluseks, mille abil seostatakse riikliku kaitse planeerimine ühise vaatega julgeolekule ja ohtude hindamisega; rõhutab, et valges raamatus esitatakse probleemide ja lahenduste kohta ühine nägemus, mis loob usaldust ja annab suunatud strateegilised juhised vormi kohta, milleni ELi jõud peaksid jõudma;

16.

tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga on tugevdatud Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) rolli liikmesriikide jõupingutuste toetamisel ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika jaoks sõjalise võimekuse parandamiseks; teeb seetõttu ettepaneku, et liikmesriigid paluksid agentuuril uurida, kuidas kaitse planeerimise kooskõlastamist Euroopas parandada; tuletab lisaks meelde, et aluslepinguga tehakse EDA-le ülesandeks hinnata võimekuse osas võetud kohustuste täitmist ja edendada operatiivvajaduste ühtlustamist, ning nõuab nende ülesannete paremat täitmist; soovitab, et esimese sammuna Euroopa poolaasta rakendamisel võiksid liikmesriigid esitada oma riiklike julgeoleku- ja kaitseanalüüside projektid EDA-le nõuannete saamiseks, kes hindaks neid, eriti EDA juhtorgani poolt võimekuse arengukavas kindlaks määratud esmatähtsa võimekuse, samuti teise liikmesriikide kavade ja NATO kaitseplaneerimise protsessi valguses; usub, et üsna varsti peaks EDA-l olema oluline roll ka Euroopa võimekuse ja relvastuspoliitika määratlemisel;

17.

on seisukohal, et järgmise sammuna peaksid liikmesriigid läbima vastastikuse konsulteerimise protsessi, et ühtlustada oma sõjalised nõuded ja uurida kõiki võimalusi kulutõhususe saavutamiseks ELi tasandi, piirkondlike, kahepoolsete või muude kokkulepete abil;

18.

nõuab, et liikmesriigid hindaksid selle protsessi käigus olemasolevaid üleliigseid ressursse, eriti tehnika ja operatsioonidel vähem prioriteetse personali osas;

19.

on kindlalt veendunud, et võimekuse ühendamine ja ühine kasutamine ei ole enam võimalus, vaid vajadus; toetab liikmesriikide püüdeid selgitada välja kõige paremate väljavaadetega projektid 2010. aasta septembris Gentis toimunud ministrite kohtumisel algatatud protsessi raames ja kooskõlas 2010. aasta novembri Saksa-Rootsi algatusega, tunnistades samas, et ühendamine ja ühine kasutamine ei saa asendada võimekuse tegelikku arendamist, kuid tõhustab ja parandab seda; võtab teadmiseks esimesed projektid, mida EDA on edendanud ja mille nõukogu 1. detsembril 2011. aastal heaks kiitis, ning kutsub liikmesriike ja EDAt üles esitama üksikasjalikku ülevaadet konkreetsete tulemuste saavutamisel tehtud edusammude kohta ja tegema hiljemalt 2012. aasta kevadeks kindlaks edasised võimalused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, eriti nn Weimari kolmik, aga ka nn Weimar Plus koosseis tagaksid poliitilise liikumapaneva jõuna tegutsedes võimekuse ühendamise ja jagamise edukuse;

20.

toonitab, et liikmesriigid võivad saada eriti sellistes valdkondades nagu strateegiline ja taktikaline transport, logistiline tugi, hooldus, kosmosealane suutlikkus, küberkaitse, meditsiiniline tugi, haridus ja koolitus ning teatud nišivaldkondade võimekus suurt kasu teatud ülesannete ja varade ühendamisest ning ühisest kasutamisest, ilma et sellega kaasneks nende suveräänsete otsuste tegemist piirav oluline sõltuvus; julgustab algatusi, mis on suunatud parandama puudusi võimekuse alal sellistes valdkondades nagu transpordihelikopterid, õhus tankimine, mereseire, mehitamata sõidukid, kaitse keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumarünnakute vastu, improviseeritud lõhkeseadmete vastane tegevus, satelliitside, juhtimis- ja kontrollsüsteemid, luure, jälgimis- ja luuretegevuse sensorid ja platvormid, sealhulgas alternatiivid satelliitsüsteemidele, näiteks kõrgel lendavad ja kaua vastupidavad (High Altitude Long Endurance (HALE)) mehitamata õhusõidukid ning suure tegevusautonoomia ja kulutõhususe saavutamiseks vajalikud rohelised tehnoloogiad;

21.

rõhutab, et vahendite ühendamisega peab käima kaasas spetsialiseerumise paranemine, mille tulemusel liikmesriigid, kes loobuvad teatud võimekusest, võivad olla kindlad, et seda tagavad teised, ning mõistab, et selleks on vaja riikide valitsustelt tõsist poliitilist pühendumist;

22.

kutsub liikmesriike üles kasutama loominguliselt eri ühendamise ning ühise kasutamise mudeleid, mis jagunevad 1) ühendamiseks läbi ühisomandi, 2) riigile kuluvate varade ühendamiseks, 3) hangete ühendamiseks või 4) rollide ja ülesannete ühendamiseks, ja neid mudeleid asjakohaselt kombineerima ning nõuab kiireid edusamme, eriti eespool nimetatud valdkondades;

23.

esiteks kutsub liikmesriike nn ühisomandi osas üles uurima võimalusi teatud varustuse ühiseks omandamiseks osalevate riikide konsortsiumite või ELi enese poolt, saades innustust sellistest algatustest nagu strateegilise õhutranspordi võimekus NATO raames, sõjalennukite müra (AWACS) NATO programm või ELi Galileo, või otsima ELi rahastamise või kaasrahastamise võimalusi liikmesriikide konsortsiumite poolt omandatavale varustusele; toonitab kõige kallimate seadmete, nt kosmosealase suutlikkuse, mehitamata õhusõidukite või transpordiks kasutavate strateegiliste õhusõidukite ühisomandi potentsiaali;

24.

teiseks, nn riigile kuuluvate varade ühendamise osas peab eriti kasulikuks näiteks nelja liikmesriigi Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi algatust, kus olemasoleva võimekuse kasutamine on optimeeritud mõne pädevuse ümberpaigutamisega ühisesse struktuuri, jättes varad täielikult riiklikusse omandisse; peab sellist ühendatud, kuid eraldatava võimekuse mudelit hästi kohandatavaks ka muudele operatiivtoe valdkondadele, nagu transpordihelikopterid, merepatrulli õhusõidukid ja sõjalise meretranspordi vahendid; arvab, et igasugune võimekuse delegeerimine ühtsele struktuurile peab olema paindlik ega peaks eeldama kõigilt osalejatelt sama võimekuse delegeerimist, millega hoitakse ära oht leppida madalaima ühise nimetajaga; peab siiski soovitavaks, et liikmesriigid tagaksid riikliku võimekuse Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi ülesannete täielikus ulatuses;

25.

kolmandaks, toonitab hangete ühendamise, nt A400M programmi osas ühishangete võimalikke eeliseid mastaabisäästu, elujõulise tööstusbaasi ülesehitamist, koostalitusvõimet ja sellest tulenevaid kasutajatoe, hoolduse ja koolituse ühendamise ja ühise kasutamise võimalusi silmas pidades; taunib asjaolu, et need eelised lähevad sageli kaduma nõuete erinevuse ja töö jagamise lepingute tõttu nagu programmi EuroFighter puhul; toonitab, et säästuvõimaluste täielikuks kasutamiseks on oluline säilitada ühishankena omandatud seadmete kasutajatoe lihtsustamiseks konfiguratsioon kogu kasutustsükli jooksul; kutsub liikmesriike üles kaaluma sisseostetavate teenuste ühendamist;

26.

neljandaks, on seisukohal, et rollide ja ülesannete ühendamise osas on positiivseid näiteid selliste algatuste kohta nagu Prantsusmaa ja Belgia koostöö hävituslendurite koolitamisel, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kokkulepe lennukikandjate ühise kasutamise kohta, Prantsusmaa ja Saksamaa algatus helikopteripilootide koolitamiseks või Belgia ja Hollandi merelaevastiku koostöö, kus mitut riiklikku tugistruktuuri kasutatakse ühiselt koos partneriga; toonitab eriti võimalusi hariduse, koolituse ja väljaõppe valdkonnas, eelkõige sõjanduskõrgkoolide, testimis- ja hindamismehhanismide ning lendurite koolitusvõimaluste ühisel kasutamisel; peab mõne nišivaldkonna võimekuse puhul rollide ja ülesannete jagamist enamuses liikmesriikides ainsaks elujõuliseks võimaluseks tagada juurdepääs sellisele haruldasele võimekusele nagu keemilised, bioloogilised, radioloogilised ja tuumaüksused või meditsiinilennukid;

27.

tuletab meelde aluslepingus määratletud EDA olulist rolli mitmepoolsete projektide ettepanekute esitamisel, liikmesriikide programmide kooskõlastamisel ning teadusuuringute ja tehnoloogia koostööprogrammide haldamisel; toonitab juba käimasolevaid EDA juhitavaid projekte, nagu helikopterikoolituse programm ja mobiliseeritavad kohtuekspertiisi laborid võitluseks improviseeritud lõhkeseadmete ja nende kasutamise vastu Afganistanis, ning nõuab suuremat edasiminekut selliste algatuste osas nagu Euroopa õhutranspordilaevastik; nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad kasutaksid ära agentuuri potentsiaali nii haldus- kui õigustoe osas ning usaldaksid talle oma koostööalgatuste haldamise, ning toonitab vajadust anda EDA-le tema ülesannete suurenemisega toimetulekuks vajalikud vahendid;

28.

tunnistab, et kahepoolsed ja piirkondlikud algatused, nt Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa 2010. aasta kaitselepingud, Põhjamaade kaitsekoostöö ja Baltimaade kaitsekoostöö, on tähtsad selleks, et vahendeid mõistlikult kasutada ja kõrvaldada lühiajalised puudused võimekuse osas; võtab teadmiseks sarnased koostööettepanekud muudes piirkondades, nt Visegradi rühma riikide vahel; on siiski seisukohal, et jätkuvalt esineb olulisi struktuurilisi puudusi, mis tuleb kõrvaldada kooskõlastatult ELi tasandil, ja et seetõttu on vaja teatud etapis need kahepoolsed või piirkondlikud kokkulepped laiemasse Euroopa perspektiivi integreerida, tagades, et need kokkulepped aitavad kaasa ÜJKP arendamisele ega ole ühelgi moel sellega vastuolus; on selles seoses veendunud, et EDA-le tuleks anda jõupingutuste üldise sidususe tagamise ülesanne, ning julgustab mõtlema põhjalikumalt selle üle, kuidas aluslepingu sätteid alalise struktureeritud koostöö kohta saaks kasutada üldise koordineerimisraamistiku loomiseks;

29.

on seisukohal, et tsiviil-sõjaline ELi operatsiooni peakorter, mille loomist Euroopa Parlament korduvalt on nõudnud, edendaks oluliselt mitte ainult ELi suutlikkust rahvusvahelist rahu ja julgeolekut toetada, vaid aitaks pikemas perspektiivis ühendamise ja ühise kasutamise loogika kohaselt hoida kokku riikide eelarvevahendeid; rõhutab, et vaja on asepresidendi ja kõrge esindaja poolset poliitilist suunamist, ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles jätkama Weimari algatusele tuginevat tegevust ning uurima võimalikult kiiresti õiguslikke võimalusi autonoomse operatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse loomiseks, mis hõlmaks kaht eraldi (tsiviil- ja sõjalist) käsuliini, kooskõlas nõukogule 2011. aasta juulis tutvustatud mudeliga;

30.

väljendab heameelt NATO nn aruka kaitse algatuse üle ja kinnitab taas, kui oluline on jätkuv koostöö ja mittevastandumine (deconfliction) ELi ja NATO vahel kõigil tasanditel, et hoiduda tarbetust dubleerimisest; rõhutab, et tingimata tuleb tugevdada ELi ja NATO vahelist praktilist koostööd, eriti seoses reageerimisega finantskriisile; kutsub eelkõige EDAt ja NATO arenduse väejuhatust üles tegema tihedat koostööd tagamaks, et kummagi organisatsiooni ühendamise ja ühise kasutamise projektid täiendaksid üksteist ja et nende rakendamine looks alati suurimat võimalikku lisandväärtust;

31.

võtab teadmiseks küberkaitse varade ühendamise potentsiaali, arvestades Euroopa kübersüsteemide integreerimist, ning vajaduse tihendada selles valdkonnas ELi tasandil kooskõlastamist;

32.

tuletab meelde teadus- ja uuendustegevuse tähtsust julgeoleku- ja kaitsesektoris kui Euroopa kaitsetööstuse konkurentsi- ja vastupanuvõime alust ning selle olulisust Euroopa 2020. aasta jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkide saavutamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et praegu teadusuuringute ja tehnoloogia alal tehtavad pingutused on otsustava tähtsusega tulevaste tehnoloogiliste edusammude kujundamisel; taunib asjaolu, et ainult ligikaudu 1 % ELi riikide üldistest kaitsekulutustest suunatakse teadusuuringutesse ja tehnoloogiasse (samas on töötajate osakaal kulutustes jätkuvalt üle 50 %), ja eriti seda, et enamuses liikmesriikides jääb see näitaja tublisti alla 1 %; nõuab liikmesriikidelt, et nad jätaksid prioriteedina kärpimata teadusuuringute ja tehnoloogia kulutused;

33.

taunib asjaolu, et koostööprojektidest tulenev mastaabisäästu võimalus jääb suures osas kasutamata, kusjuures ligikaudu 85 % teadusuuringutele ja tehnoloogiale tehtavatest kulutustest on endiselt siseriiklikud ning enamik ülejäänud kulutustest on kahepoolsed ja mitte mitmepoolsed, mille tagajärjeks on liikmesriikidevaheline killustatus; tuletab meelde, et Euroopa kaitseministrid leppisid 2007. aasta novembris kokku ühised sihttasemed, et suurendada kaitsepoliitika teadusuuringute ja tehnoloogia kulutused 2 %-ni kõigist kaitsekulutustest ning tõsta Euroopa kaitsepoliitika koostöö raames tehtavate teadusuuringute ja tehnoloogia kulutuste osakaal 20 %-ni;

34.

rõhutab EDA põhjapanevat rolli ühiste kaitseuuringute kooskõlastamisel ja kavandamisel; toonitab, et teadusuuringute alane koostöö annab eelised parema koostalitusvõime ja lõpptulemusena riiklike relvajõudude varustuse ja võimete suurema ühtsuse näol, kuna teadustegevus on iga varustusprogrammi esimene etapp;

35.

tuletab meelde, et järjest rohkem on tehnoloogiaid, mis võimaldavad kahesuguse kasutusega rakendusi, ja seetõttu on oluline suurendada täiendavust ja koostoimet Euroopa kaitsealaste ja tsiviiljulgeoleku teadusprogrammide vahel; julgustab EDAt ja komisjoni neid Euroopa koostöö raamistikus kooskõlastama, et maksimeerida koostoimet teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi julgeoleku teemavaldkonnaga, eriti sellistel aladel nagu CBRN-kaitse, improviseeritud lõhkeseadmete vastane tegevus, mehitamata õhusüsteemid, mereseire, teabehaldus ja -töötlus ning küberkaitse;

36.

rõhutab eelkõige, et julgeolekualane teadustöö peab jääma järgmises programmis Horizon 2020 eraldi sõltumatuks koostisosaks; on seisukohal, et julgeoleku teemavaldkonda tuleks laiendada, et kajastada vajadust tsiviil- ja sõjatööstuse vahelise innovatsiooni ja tehnosiirde järele, kuid on veendunud, et võttes nõuetekohaselt arvesse kõiki asjakohaseid kaitsealaseid nõudeid programmides ja projektides, tuleks siiski säilitada teemavaldkonna keskendatus tsiviilküsimustele;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et nii nagu tsiviiluuringutel on sageli kaitsealane rakendus, toovad kaitsealaste uuringute edasiarendused sageli kasu kogu ühiskonnale; tuletab eelkõige meelde selliseid näiteid nagu internet ja GPS; on seisukohal, et pikemas perspektiivis võiks järgmistes raamprogrammides keskendada erilist tähelepanu kaitseteemalisele uuringutele, et ergutada teadusalast koostööd ja ühendada hajutatud riiklikud rahalised vahendid;

38.

toonitab siiski, et tsiviiluuringutest ei tohi vahendeid ümber paigutada ning et kõigis ELi rahastatavates kaitseuuringutes tuleks eelkõige juhinduda ELi kriisiohjamisvõimekuse arendamise eesmärgist ja keskenduda kahesuguse rakendusega teadustegevusele;

39.

tuletab meelde, et 7. raamprogrammi õiguslikes alustes on sätestatud, et 7. raamprogrammi toetatavas teadustegevuses tuleb austada eetilisi aluspõhimõtteid, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas nimetatud põhimõtteid; palub Euroopa Komisjonil 7. raamprogrammi raames julgeoleku valdkonna teadusuuringute programmides osaleda soovijate abikõlbulikkuse kriteeriumide hindamisel tõhustada eetilistest põhimõtetest kinnipidamist; palub ühtlasi, et komisjon koostaks kõigi 7. raamprogrammi ja tulevaste teadusuuringute programmide raames rahastatavate projektide kohta eetilise ja ühiskondliku mõju hinnangu;

40.

juhib tähelepanu ELi toimimise lepingu artiklile 185, millega EL-il lubatakse osaleda mitme liikmesriigi algatatud uurimis- ja arenguprogrammides; on seisukohal, et võiks uurida võimalust kasutada seda artiklit ÜJKP missioonideks ja operatsioonideks vajalike võimete väljaarendamise kiirendamiseks;

41.

tuletab ühtlasi meelde, et võrdselt oluline on püüda saavutada koostoime Euroopa kosmoseprogrammidega, ja ergutab ulatuslikumat kooskõlastamist EDA, komisjoni ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahel üleeuroopalises koostööraamistikus, eriti kosmosepõhise maapinna kaugseire ja kosmose olukorrast ülevaate saamise osas; nõuab MUSISe, GMESi ja EDRSi programmide kooskõlastamist maapinna seireks ja tsiviilotstarbeliste ning sõjaliste ruumiandmete infrastruktuuride standardite ühtlustamist; nõuab, et GMESi projekti rahastatakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) jooksul jätkuvalt ELi eelarvest;

42.

tuletab meelde, et Euroopa tööstusliku ja tehnoloogilise baasi konsolideerimisel tuleb saavutada edusamme, kuna arvestades tehnoloogia järjest keerulisemaks muutumist, rahvusvahelise konkurentsi tihenemist ja kaitse-eelarvete kahenemist, ei suuda ühegi liikmesriigi kaitsetööstus olla enam jätkusuutlik pelgalt riiklikul alusel; taunib asjaolu, et kuigi Euroopa kosmosetööstuses on saavutatud teatud koondumiste tase, on maa- ja merendusliku varustuse sektor endiselt valdavalt riigiti killustunud; hoiatab liikmesriike võimaluse eest, et kaitseinvesteeringute vähendamine teeb Euroopa kaitsetööstused ja tehnoloogilise innovatsiooni avatuks riskile, et need võetakse üle teistsuguste strateegiliste huvidega kolmandate jõudude poolt;

43.

on seisukohal, et sõjaliste nõuete ühtlustamine jaotises (A) kirjeldatud kooskõlastatud julgeoleku- ja kaitseanalüüside protsessi abil peaks viima seadmete ostmise ühtlustamiseni ELi liikmesriikide vahel, mis on esimene eeltingimus selleks, et luua nõudluse poolel tingimused Euroopa kaitsetööstuse edukaks rahvusvaheliseks ümberkorraldamiseks;

44.

tunnistades, et ümberkorraldamise üks tõenäolisi tagajärgi on mõnest mitteelujõulisest riiklikust tööstussuutlikkusest loobumine, rõhutab samas, et kõiki sellise ümberkorraldamise keskpika ja pika perspektiivi kavasid tuleks suunata nii, et need mõjutaksid minimaalselt tööhõivet; soovitab seetõttu parandada ümberkorraldusi ja sünergiat spetsialiseerumise, koostalitlusvõime ja täiendavuse suurendamise kaudu; nõuab ELi rahaliste vahendite, nt Euroopa Sotsiaalfondi ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi paremat kasutamist, et toetada muutuste ennetamist ja nendega kohanemist;

45.

rõhutab, et Euroopa kaitsetehnoloogilise ja -tööstusliku baasi edendamine võib luua Euroopa kodanikele töökohti ELi kaitsetööstuses;

46.

toonitab tööstuse ümberkorraldamisega seoses, et oluline on tagada ka see, et tarnekindlust ohtu ei seataks; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles töötama kiiresti välja vastastikustele tagatistele tuginev kõikehõlmav ja ambitsioonikas kogu ELi hõlmav tarnekindluse süsteem; nõuab liikmesriikidelt, et nad kasutaksid esimese sammuna selle eesmärgi saavutamise suunas täielikult ära kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo direktiivi võimalusi ja kiirendaks tööd 2006. aastal kokku lepitud raamkorra rakendamiseks varustuskindluse tagamiseks kiireloomulises operatiivolukorras;

47.

julgustab EDAt töötama välja ühtse Euroopa seisukoha võtmetähtsusega tööstusvõimsuste kohta, mis tuleb säilitada või mida tuleb arendada Euroopas; kutsub sellest kontekstis agentuuri analüüsima sõltuvust väljaspool Euroopat toodetavast tehnoloogiast ja tarneallikatest Euroopa strateegilise autonoomia seisukohast ning esitama liikmesriikidele konkreetseid soovitusi kooskõlas Euroopa Komisjoni tööga, kellel on samuti teatud programmid eesmärgiga vähendada Euroopa tarnesõltuvust ja energiasõltuvust;

48.

usub, et koostöös arendatavad relvastusprogrammid, nt EDA algatatud ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni hallatavad programmid, kujutavad endast väga olulist vahendit arenduskulude vähendamiseks, tööstuse konsolideerumise toetamiseks, standardimise ja koostoime edendamiseks ning üldise konkurentsivõime suurendamiseks; toonitab, et EDA aitab lihtsustada võimekusvajaduste kajastamist koostööprogrammides ja selgitada välja koostöövajadused kasutustsükli varases etapis; kutsub EDAt üles jätkama koostöö andmebaasi väljatöötamist, et sobitada riiklike projekte kui võimalusi koostööks, ning julgustab liikmesriike seda andebaasi täiendama; kutsub EDAt esitama relvastusalase koostöö parimate tavade suunised, nagu Euroopa relvastuskoostöö strateegia ette näeb;

49.

nõuab liikmesriikidelt, et nad hoiduksid ühistes relvastusprogrammides jäikadest töö jagamise lepingutest, kuna õiglase vastutasu (juste retour) põhimõtte rakendamisel on negatiivne mõju, sest see toob kaasa ebatõhusa tööjaotuse, mis omakorda viib aeglasema täitmise ja kõrgemate kuludeni; nõuab õiglase vastutasu põhimõtte asendamist palju paindlikuma üldise tasakaalu kontseptsiooniga, mis võimaldab töövõtjate valikul tulemuslikku tervet ELi hõlmavat konkurentsi tingimusel, et saavutatakse piisav tasakaalutase selleks, et tagada, et keskmise suurusega tööstused saaksid konkureerida suurtööstustega võrdsetel alustel; avaldab heameelt asjaolu üle, et üldise tasakaalu põhimõtet kasutatakse EDA ühises relvajõudude kaitse investeerimisprogrammis, ning kutsub agentuuri üles rakendama seda kontseptsiooni kõigis tegevusvaldkondades, mille lõppeesmärk on pidada kinni võrdsetest tingimustest Euroopa kaitsevarustuse turul ja arvestada väikeste ning keskmise suurusega ettevõtjate huvidega;

50.

kutsub liikmesriike üles kasutama Relvastuskoostöö Organisatsiooni haldusalaseid oskusteadmisi EDA poolt ettevalmistatud ühisprogrammide rakendamiseks ning kutsub EDAt ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni üles sõlmima koostöö osas halduskokkulepet; tuletab meelde, et Relvastuskoostöö Organisatsiooniga võib ühineda iga ELi liikmesriik, kes seda soovib ja kes täidab liitumiskriteeriume;

51.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema omavahel koostööd, et tagada küberjulgeolek kui kaitsesektori lahutamatu osa;

52.

märgib, et Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi mõiste ei ole ikka veel Euroopa tasandil juriidiliselt määratletud ning kutsub komisjoni ja EDAt üles analüüsima sellise määratluse võimalikke kriteeriume ja nende mõju; rõhutab sellega seoses, et üks oluline kriteerium võiks olla tehnoloogiline lisandväärtus, mis luuakse projektibüroode asumisega ELi liikmesriikide territooriumil; ergutab liikmesriike kaaluma kaitsetööstuse peaeesmärgi püstitamist, et anda Euroopa kaitsesektori tööstuslikule ja tehnoloogilisele baasile selge ja pikaajaline visioon;

53.

juhib tähelepanu asjaolule, kui tähtis on konkurentsivõimelise Euroopa kaitsetööstuse jaoks Atlandi-ülene koostöö tööstuse valdkonnas, mis võib soodustada juurdepääsu uutele tehnoloogiatele, edendada kõrgel tasemel tootearendust ning pakkuda stiimuleid kulude vähendamiseks ja tootmistsükli lühendamiseks; juhib tähelepanu ka teiste välispartneritega tehtava koostöö potentsiaalile;

54.

tuletab meelde, et Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõime tõstmiseks ja maksumaksjate huvide asjakohaseks kaitsmiseks peavad liikmesriigid kiiremas korras parandama oma kaitseturgude läbipaistvust ja avatust; on seisukohal, et kaitse- ja tundlikke julgeolekuhankeid käsitlev direktiiv 2009/81/EÜ tugevdab ühtset turgu, vähendades hankeeeskirjade paljusust kaitsesektoris ja avades liikmesriikide turge suuremale konkurentsile, ning tuletab meelde, et tähtaeg selle direktiivi ülevõtmiseks oli 21. august 2011; kutsub komisjoni üles esitama õigeaegselt aruande liikmesriikide võetud ülevõtmismeetmete kohta ja võtma kõik vajalikud meetmed õigeaegse ja järjekindla ülevõtmise ning nõuetekohase rakendamise tagamiseks;

55.

toonitab, et direktiiv on koostatud spetsiaalselt kaitse- ja julgeolekuhangete eripära arvestades ja seetõttu võib lepingute puhul erandite tegemise ELi õigusest ELi toimimise lepingu artikli 346 alusel lugeda seaduslikuks ainult erandlikel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel eesmärgiga kaitsta olulisi riiklikke julgeolekuhuve; kutsub komisjoni üles tagama, et direktiivi ja ELi toimimise lepingu artikli 346 kohast erandit kohaldatakse nõuetekohaselt; rõhutab, et sel puhul oleks kasu komisjonipoolsest hinnangust, kus antakse aru headest tavadest ning uute eeskirjade väärkohaldamise juhtumitest;

56.

rõhutab, et kooskõlas praeguste jõupingutustega Euroopa riigihangete raamistiku kaasajastamiseks ja sujuvamaks muutmiseks peaksid halduskoormuse lihtsustamise ja vähendamise eesmärgid kajastuma direktiivi tegelikus rakendamises ning et piiriülese pakkumise hõlbustamiseks tuleks läbi vaadata kokkusobimatud või ebaproportsionaalsed tehnilised nõuded, mis kujutavad endast takistusi siseturul; tuletab lisaks meelde, et potentsiaalseid alltöövõtjaid ei tohiks diskrimineerida nende kodakondsuse alusel;

57.

tuletab meelde, et EDA kaitsevarustuse hangete toimimisjuhendi ja tarneahela tegevusjuhisega kehtestatud korda kohaldatakse ainult ELi toimimise lepingu artikli 346 kohase erandiga hõlmatud lepingute suhtes; kutsub EDAt ja komisjoni hindama uuesti selle korra asjakohasust pärast kaitsehangete direktiivi jõustumist;

58.

nõuab, et liikmesriigid peaksid eeskätt käesoleva direktiivi nõuetekohase rakendamise abil esmatähtsaks võitlust korruptsiooni vastu kaitsehangete puhul, mõistes hukka korruptsiooni laastava mõju, eriti seoses paisutatud kulude, ebavajaliku, ebapiisava või mitteoptimaalse varustuse ostmise, ühishangete ja koostööprogrammide takistamise, turu avamise pärssimisega, mis loob riigieelarvetele suure koormuse; lisaks läbipaistvate ja konkurentsil põhinevate avaliku hanke menetluste üldiseks muutmisele soovitab Euroopa Parlament tungivalt järgida NATO / Relvajõudude Demokraatliku Kontrolli Genfi Keskuse kaitsesektoris usaldusäärsuse loomist ja korruptsiooni vähendamist käsitlevas parimate tavade ülevaates sisalduvaid soovitusi; toonitab positiivseid näiteid, nagu valitsuste ja pakkujate vaheliste nn kaitsesektori usaldusväärsuse paktide kontseptsiooni sõltumatute vaatlejate osalemisel või süsteemset parlamentaarset järelevalvet teatud künnist ületavate hankemenetluste kõigi etappide üle, nagu mitmes liikmesriigis tehakse;

59.

toonitab, et kompensatsiooninõuded saavad põhimõtteliselt olla õigustatud vaid juhul, kui need on vajalikud oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 346, need peaksid vastama läbipaistvuse põhimõtetele ning ei tohiks mingil juhul põhjustada korruptsiooniohtu ega takistada Euroopa kaitsevarustuse turu toimimist;

60.

kutsub liikmesriike, EDAt ja komisjoni tegema koostööd kompensatsiooninõuete järk-järguliseks kaotamiseks, soodustades samas väiksemate liikmesriikide tööstuste lõimumist Euroopa kaitsesektori tööstuslikku ja tehnoloogilisse baasi muude kui kompensatsioonimeetmete abil;

61.

kutsub komisjoni ja EDAt üles kaaluma vahendeid muude turgu moonutavate tegevuste (nt riigiabi ja eksporditoetused) käsitlemiseks, tuginedes EDA võrdsete võimaluste algatusele;

62.

usub, et praeguse eelarve oludes võib Euroopa eelistust kaitsetehnika soetamisel näha omamoodi Euroopa solidaarsusena; kutsub komisjoni ja EDAt üles esitama Euroopa eelistuse menetluse kulude ja kasulikkuse analüüsi teatud kaitsevarustuse valdkondades, mille jaoks on oluline säilitada strateegiline autonoomia, ning juhtudel, kus ei ole vastastikust pääsu kolmandate riikide kaitseturgudele; rõhutab kolmandate riikide turgudele parema juurdepääsu tagamise tähtsust Euroopa kaitsetoodete jaoks;

63.

tuletab meelde, et lubadega seotud kohustustest tulenev halduskoormus ELi siseses kaitsetoodete kaubanduses mõjub takistavalt tööstuse konsolideerumisele ja on olnud tõsine takistus rahvusvahelises koostöös arendatavatele relvastusprogrammidele; tuletab meelde, et tähtaeg kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisest vedu käsitleva direktiivi 2009/43/EÜ ülevõtmiseks oli 30. juuni 2011 ja liikmesriigid peavad kohaldama uut eeskirja alates 30. juunist 2012; kutsub komisjoni üles esitama õigeaegselt aruande liikmesriikide võetud ülevõtmismeetmete kohta ja võtma kõik vajalikud meetmed nõuetekohase rakendamise tagamiseks;

64.

nõuab liikmesriikidelt, et nad kasutaksid tarneteks muude liikmesriikide relvajõududele võimalikult hästi ära uusi üldlube, mis on tähtis vahend kogu ELi hõlmava varustuskindluse parandamiseks;

65.

toonitab, et direktiivi edu, eelkõige seoses lubadega äriühingute vahelisteks vedudeks, sõltub suuresti liikmesriikidel usaldusest üksteise ekspordikontrolli suhtes; nõuab liikmesriikidelt, et nad järgiksid rangelt nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) sätestatud kohustusi ja tagaksid kõigi loataotluste range hindamise kõigi kaheksa nõutava kriteeriumi suhtes; kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles hindama ühise seisukoha läbivaatamise raames seda, kuidas liikmesriigid seda järgivad nii kaubandus- kui välispoliitika kaalutluste, sh importivate riikide inimõiguste ja demokraatia järgimise valguses;

66.

kordab, et äärmiselt oluline on standardida kaitsevarustus, et luua ühine Euroopa kaitseturg ja tagada koostalitusvõime ning lihtsustada relvastusprogrammide alast koostööd, projektide ühendamist ja ühist kasutamist ja operatsioone; julgustab EDAt, komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioone (CEN, CENELEC, ETSI) kiirendama koostöös kaitsetööstuse ja eriti NATO standardiagentuuriga kaitse- ja julgeolekutööstuse ning tsiviil- ja sõjalise varustuse standardite erinevuste vähendamist; toetab Euroopa kaitsestandardite teabesüsteemi ja Euroopa kaitsehangete käsiraamatu kasutamist ning edasiarendamist;

67.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kehtestama üleeuroopaline julgeoleku- ja kaitsetoodete sertifitseerimine, et teha lõpp jätkusuutmatule olukorrale, kus iga liikmesriik nõuab eraldi testimist; osutab asjaolule, et see aeganõudev ja koormav protsess tõstab oluliselt tootjahindu ning kahjustab konkurentsivõimet selliselt, et need kulud on eriti väikeettevõtjatele takistavalt kõrged; toetab EDA tegevust kaitsevaldkonna lennukõlblikkuse osas ja julgustab liikmesriike kiirendama tööd Euroopa ühise kaitsevaldkonna lennukõlblikkuse organisatsiooni loomiseks, mis oleks kaitsevaldkonnas Euroopa Lennuohutusametile sarnane organisatsioon;

68.

rõhutab, et eespool nimetatud standardimine ja konsolideerimine peaks olema osa ELi, aga mitte tööstuse poolt juhitavast protsessist Euroopa huvide ja ühiskonna tegelike vajaduste nimel ning et ühistes ELi programmides ja ELi sünergias osalemine peaks põhimõtteliselt olema avatud kõigile liikmesriikidele;

69.

on veendunud, et eelkõige uue mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise raames tuleb kaaluda võimalusi aidata liikmesriikidel saavutada ELi eelarve abil ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärgid kulutõhusamalt;

70.

nõuab, nagu on märgitud jaotises (C), julgeolekualase teadustöö tugevdamist ja laiendamist teadusuuringute raamprogrammi alusel, ELi toimimise lepingu artikli 185 kasutamist olemasolevate uurimis- ja arenguprogrammide kaasrahastamiseks ning uue julgeoleku teemavaldkonna ettevalmistamist tsiviil-sõjalise rakendusega kaitseuuringuteks eesmärgiga ergutada kaitsealast teaduslikku koostööd;

71.

on seisukohal, et ELi rahalisi vahendeid tuleks kasutada koostöö edendamiseks hariduse ja koolituse valdkonnas, soodustades kaitsetööstuse, uurimisasutuste ja akadeemiliste ringkondade vaheliste võrgustike loomist; nõuab vajaliku korra kehtestamist, mis võimaldaks ELi eelarvest stipendiumite maksmist nn sõjalise Erasmuse programmis osalevatele kadettidele, et kohelda neid võrdselt tsiviilkõrgkoolides õppivate üliõpilastega ning aidata seeläbi kaasa julgeolekuvaldkonnas ühise kultuuri ja lähenemisviisi arengule;

72.

soovitab rahastada stabiliseerimisvahendist Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledžit, mis on keskendunud tsiviil- ja sõjaliste ekspertide koolitamisele kriisiohjamise ja ÜJKP valdkonnas ning ühise julgeolekukultuuri edendamisele ELis;

73.

julgustab arendama edasi kolledži ülesandeid, et sellest saaks koostööfoorum riikide kaitseakadeemiate ja julgeolekualast koolitust pakkuvate tsiviilõppeasutuste vahel, et ühtlasi selgitada välja ja arendada edasi nendevahelisi kulusäästlikke projekte ühendamise ja ühise kasutamise põhimõttel; kutsub liikmesriike üles muutma kolledži tegelikuks kõrgharidusasutuseks ja teeb selle tugevat tsiviil-sõjalist suunitlust arvestades ettepaneku rahastada seda järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal ELi eelarvest;

74.

kutsub asjaomaseid osapooli üles hindama, kas jaotises (B) märgitud ELi omanduses olevad varad (sarnaselt Galileoga) võiks olla elujõuline ja kulutõhus lahendus, eriti sellistes valdkondades nagu strateegiline ja taktikaline transport või järelevalve;

75.

nõuab liikmesriikidelt esmajärjekorras EDA eelarve suurendamist, tunnistades agentuuri lisandväärtust, millega kompenseeritakse koostöö kaudu riiklikul tasandil otsustatud kärped; taunib asjaolu, et EDAt käsitleva nõukogu otsusega ei ole agentuurile antud ELi üldeelarvega võrreldavat mitmeaastast finantsraamistikku;

76.

juhib tähelepanu sellele, et tagasihoidliku eelarvega töötav ELi Satelliidikeskus on tõestanud oma tõhusust ja lisaväärtust mitmesuguste julgeoleku ja kaitseoperatsioonide käigus; tuletab meelde kasvavat nõudlust satelliidipildi järele, sh hiljutiste Põhja-Aafrika sündmuste taustal; kutsub liikmesriike pakkuma sellele keskusele olulisemat eelarvet ning, arvestades selle tsiviil-sõjalisi kasutusotstarbeid, on seisukohal, et seda peaks rahastama ELi eelarvest;

77.

avaldab heameelt Poola eesistumisperioodil tehtud jõupingutuste üle ATHENA mehhanismi läbivaatamisel; ärgitab liikmesriike suurendama jõupingutusi ühist rahastamist käsitleva kokkuleppe saavutamiseks; kutsub liikmesriike üles kaaluma ATHENA mehhanismi läbivaatamise käigus selle laiendamise võimalust, et võimaldada ühisrahastamine ka meetmetele või ostudele, millega toetatakse suuremat kulutõhusust Euroopa kaitsesektoris, aga mida ei saa rahastada ELi eelarvest, eelkõige tarnitava varustuse rahastamist;

78.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide parlamentidele, NATO parlamentaarsele assambleele ning NATO peasekretärile.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/21

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige oma 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni (1) ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta 9. ja 10. juunil 2011 ning 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni (2) ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ELi ja Venemaa suhete kohta, sealhulgas 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni detsembris 2011 toimuvate Venemaa riigiduuma valimiste ettevalmistuste kohta (3), lisaks 16. detsembri 2010. aasta resolutsioonile aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (4),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni partnerlus- ja koostöölepingut (5) ning 2008. aastal alustatud läbirääkimisi ELi ja Venemaa uue lepingu sõlmimiseks, samuti 2010. aastal algatatud moderniseerimispartnerlust,

—

võttes arvesse 31. mail 2003. aastal Peterburis toimunud ELi ja Venemaa 11. tippkohtumise järel tehtud ühisavalduses püstitatud ELi ja Venemaa ühist eesmärki luua ühine majandusruum, ühine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, ühine välisjulgeolekualase koostöö ruum ning ühine teadus- ja haridusruum, mis hõlmab ka kultuuriküsimusi (nn neli ühist ruumi),

—

võttes arvesse 19.–20. septembril 2011 Varssavis toimunud ELi ja Venemaa parlamentaarse koostöökomisjoni kohtumise ühist lõppavaldust ning soovitust,

—

võttes arvesse ELi ja Venemaa vabadust, julgeolekut ja õigust käsitleva alalise partnerlusnõukogu 11. oktoobril 2011. aastal Varssavi kohtumisel tehtud ühisavaldust,

—

võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Asthoni sõnavõttu ELi ja Venemaa alalise partnerlusnõukogu 17. novembril 2011. aastal Moskvas toimunud kohtumisel,

—

võttes arvesse 29. novembril 2011 toimunud viimast ELi ja Venemaa inimõigustelast dialoogi,

—

võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni 6. ja 7. detsembril 2011. aastal Venemaa Föderatsiooni riigiduuma valimiste kohta tehtud avaldust,

—

võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR), OSCE Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (PACE) 5. detsembri esialgseid järeldusi, mis esitati pärast Venemaa riigiduuma 4. detsembri 2011. aasta valimiste rahvusvahelist vaatlemist,

—

võttes arvesse ELi ja Venemaa 15. detsembril 2011. aastal Brüsselis toimuva tippkohtumise päevakorda,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et EL ja Venemaa on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt vastastikku sõltuvad; arvestades, et ELi ja Venemaa tõhustatud koostöö ja heanaaberlikud suhted on kogu Euroopa stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu seisukohast suure tähtsusega; arvestades, et Euroopa Liit teeb jätkuvalt jõupingutusi, et süvendada ja arendada Venemaaga suhteid, mis põhinevad kindlal pühendumisel demokraatia põhimõtetele; arvestades, et ELi ja Venemaa Föderatsiooni strateegilise partnerluse lepingu sõlmimine on tõelise strateegilise partnerluse loomiseks endiselt ülimalt oluline;

B.

arvestades, et energiavarustuse kindlus on ELi jaoks üks suuremaid väljakutseid ja Venemaaga tehtava koostöö üks tähtsamaid valdkondi; arvestades, et ELi jaoks on ülimalt tähtis rääkida ühel häälel ja näidata üles tugevat sisemist solidaarsust;

C.

arvestades, et Venemaal kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalisel liikmel on koos teiste liikmetega ühine kohustus säilitada stabiilsus maailmas; arvestades, et paljusid rahvusvahelisi probleeme – eelkõige ühises naabruses (Lõuna-Kaukaasias ja Moldova Vabariigis), Põhja-Aafrikas, Süürias, Lähis-Idas ja Iraanis, terrorismi, energiavarustuse kindluse, kliimamuutuse ja finantskriisi vallas saab lahendada ainult kooskõlastatud lähenemisega, mis hõlmab ka Venemaad;

D.

arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni täisliige ning on sellega võtnud endale kohustuse järgida demokraatia põhimõtteid ja austada põhiõigusi; arvestades, et muret tekitab endiselt inimõiguste olukord, õigusriigi, kohtuvõimu sõltumatuse ning ajakirjanike ja opositsiooni suhtes kasutatavate repressiivmeetmete küsimus;

E.

arvestades, et 2011. aastal täitub 20 aastat NSVL lagunemisest, mis on Euroopa ajaloo oluline sündmus; arvestades, et tuleks tunnustada nende inimeste panust, kes astusid aktiivselt vastu totalitarismile ja aitasid kaasa sellest vabanemisele;

F.

arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus kritiseeris 12. aprillil 2011 Venemaa keerukat erakondade registreerimise korda, mis ei ole kooskõlas Euroopa Nõukogu ja OSCE kehtestatud valimisstandarditega; arvestades, et endiselt tekitab tõsist muret erakondade raskendatud osalemine valimistel, mis tegelikult piirab poliitilist konkurentsi ja pluralismi Venemaal ning kahjustab valimiste õiguspärasust;

G.

arvestades, et valimiste päeval teatati paljudest eeskirjade eiramistest, sealhulgas mitmekordsest hääletamisest (valijate ühest jaoskonnast teise toimetamiseks kasutati busse), erakondade vaatlejate takistamisest ja valimiskasti ebaseaduslikust täitmisest hääletussedelitega; arvestades, et politsei pidas kinni sadu opositsiooniaktiviste, kes püüdsid 4. detsembril 2011 ja järgnevatel päevadel Moskvas, Peterburis ja muudes Venemaa linnades kogunemisi korraldada, et avaldada protesti valimiste läbiviimise korra vastu;

H.

arvestades, et 10. detsembril 2011 kogunes Moskvas vähemalt 50 000 inimest Bolotnaja väljakule, et nõuda 4. detsembri 2011 valimistulemuste tühistamist, uusi valimisi, valimiskomisjoni esimehe tagasiastumist, väidetavate valimispettuste uurimist ja kinnipeetud meeleavaldajate viivitamatut vabastamist; arvestades, et samasugused meeleavaldused toimusid ka teistes Venemaa linnades;

I.

arvestades, et aasta on möödunud sellest, kui Euroopa Parlament palus nõukogu juhul, „kui Venemaa ametivõimud ei astu positiivseid samme koostöö tegemiseks ja Sergei Magnitski juhtumi uurimiseks, taotleks nõukogu Venemaa ametivõimudelt süüdlaste kohtu ette toomist ja kaaluks ELi sisenemise keelu kehtestamist”, ning soovitas samuti „ELi õiguskaitseorganitel teha koostööd, et külmutada kõnealuste Venemaa ametnike pangakontod ja vara kõigis ELi liikmesriikides” (6);

1.

kinnitab veel kord oma veendumust, et Venemaa jääb strateegilise koostöö arendamisel üheks Euroopa Liidu kõige tähtsamaks partneriks ning et ELil on Venemaaga peale majanduslike ja kaubanduslike ühishuvide ka ühine eesmärk teha tihedat koostööd ülemaailmsel tasandil;

2.

kutsub ELi ja Venemaad kasutama eelseisvat tippkohtumist, et uue hooga jätkata partnerlus- ja koostöölepingu üle peetavaid läbirääkimisi; kordab uuesti oma toetust ulatuslikule, õiguslikult siduvale lepingule, mis hõlmab poliitilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke küsimusi ning kõiki demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja inimõigustega seotud valdkondi; kordab oma seisukohta, et demokraatia ja inimõigused peavad olema uue lepingu lahutamatu osa, ning et eelkõige tuleb määratleda ja lepingusse lisada tõhus ja toimiv inimõiguste klausel;

3.

nõuab samuti suuremate jõupingutuste tegemist ELi ja Venemaa moderniseerimispartnerluse edendamiseks; väljendab veendumust, et moderniseerimispartnerlusega toetatakse reforme ja antakse uus tõuge ELi ja Venemaa vahelistele suhetele, arendatakse mõlemale poolele kasulikku koostööd kaubanduse, majanduse ja energiavarustuse kindluse alal ning aidatakse samas kaasa kogu maailma majanduse taastumisele; on seisukohal, et moderniseerimispartnerlusega peavad kaasnema põhjalikud riiklikud reformid, mis hõlmavad demokraatlike institutsioonide ja usaldusväärse õigussüsteemi tugevdamist; palub sellega seoses ELil ja Venemaa valitsusel kindlaks määrata konkreetsed meetmed nende eesmärkide saavutamiseks;

4.

väljendab heameelt Venemaa liitumisläbirääkimiste lõppemise üle Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis aitab luua võrdsemad tingimused mõlema poole äriringkondadele ning hõlbustab ja liberaliseerib kaubandust maailmamajanduses; rõhutab, et ühinemisega on Venemaal juriidiline kohustus täita kõiki WTO eeskirju, sealhulgas loobuda protektsionistlikest meetmetest; väljendab sellega seoses muret Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliidu pärast, mille tõttu on tõusnud konsolideeritud tariifid; väljendab oma veendumust, et Venemaa WTO-liikmesus kujutab endast samuti olulist hüppelauda mõlemapoolse majandusliku integratsiooni süvendamiseks, sh uue lepingu üle peetavate läbirääkimiste lõpuleviimise abil;

5.

rõhutab, et tähtis on tugevdada energiapartnerlust Venemaaga; kordab taas, et loodusvarade tarnet ei tohi kasutada poliitilise vahendina; toonitab energeetika-alase koostöö tähtsust, kuna see loob võimaluse edasiseks kaubandus- ja majanduskoostööks avatud ja läbipaistval turul, samas täielikult mõistes, et EL peab mitmekesistama oma energiatarnijaid ja tarnekanaleid; rõhutab, et sellise koostöö aluseks peaks olema vastastikuse sõltuvuse põhimõte ja läbipaistvus, samuti võrdne juurdepääs turgudele, infrastruktuurile ja investeeringutele, ning õiguslikult siduv energeetikaalane raamistik, mis tagab kõigile ELi liikmesriikidele usaldusväärse ja kindla ning ühesugustel standarditel põhineva energiavarustuse;

6.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et energiaharta lepingu ning sellele lisatud transiidiprotokolli põhimõtted lisatakse uude ELi ja Venemaa vahelisse partnerluslepingusse; väljendab rahulolu sellega, et 2011. aasta veebruaris allkirjastati ajakohastatud varajase hoiatamise mehhanism, mis võimaldab veelgi parandada kooskõlastamist tarne või nõudlusega seotud hädaolukordades;

7.

rõhutab, et EL peaks laiendama energiaalast koostööd Venemaaga sellistesse valdkondadesse nagu energiatõhusus ja taastuvenergia tehnoloogiate uuringud; kordab, et valitsustevahelised ja kaubanduskokkulepped, mis energia valdkonnas sõlmitakse Venemaa ja ELi üksuste vahel, peavad olema kooskõlas mõlema poole juriidiliste kohustustega;

8.

nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon suurendaks oma panust kliimamuutuse leevendamiseks ning vähendaks sel eemärgil kasvuhoonegaaside heidet riigis ja osaleks rahvusvahelistel läbirääkimistel 2012. aasta järgse tervikliku kliimapoliitika raamistiku üle lähtuvalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist ja Kyoto protokollist; rõhutab seoses sellega, et I lisas nimetatud riikides vajaliku vähendamise saavutamiseks 2020. aastaks võrreldes 1990. aasta heitega peavad kõik tööstusriigid võtma endale eesmärgiks tunduvalt vähendada praeguseid heitkoguseid ja suurendada süsiniku sidumist metsades;

9.

kutsub Venemaad üles viivitamata ratifitseerima ja täitma ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (Espoo) konventsiooni ning tuletab Venemaale meelde kohustust välja töötada ühtlustatud standardid piiriüleste projektide keskkonnamõju hindamiseks;

10.

tunnustab 11. oktoobril 2011. aastal tehtud ühiseid järeldusi, milles tehti lõplikult teatavaks viisavabaduse kehtestamiseks võetavate ühiste meetmete loetelu, ning toetab selle ametlikku heakskiitmist ja edasist rakendamist; tuletab meelde, et oluline on tagada piirkondlik ühtekuuluvus lähenemisviisis, mis võetakse Venemaa ja idapartnerluse riikidega kehtestatava viisavabaduse suhtes; väljendab heameelt selle üle, et lõpule on jõudnud läbirääkimised muutmaks 2006. aastal Venemaa ja ELi vahel sõlmitud ja praegu kehtivat viisalihtsustuslepingut ning et algust on tehtud ELi ja Venemaa rändedialoogiga; rõhutab, kui oluline on Venemaa ja ELi vahelise tagasivõtulepingu tõhus rakendamine; nõuab edasist koostööd ebaseadusliku sisserände küsimuses, paremat kontrolli piiripunktides ning teabevahetust terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse valdkonnas;

11.

peab tervitatavaks ettepanekut lihtsustada kohalikku piiriliiklust Kaliningradi oblastis ning arvab, et see aitab kaasa ELi ja Venemaa strateegilise partnerluse edasisele arendamisele kooskõlas prioriteetidega, mis on kindlaks määratud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ühist ala käsitlevas tegevuskavas;

12.

võtab teadmiseks 4. detsembril 2011. aastal toimunud riigiduuma valimiste tulemused; rõhutab, et valimiste kulg näitas, et Venemaa ei täida OSCE kehtestatud valimisstandardeid; väljendab sügavat muret teatatud valimispettuste ja OSCE/ODIHRi aruandes esitatud esialgsete tulemuste pärast, mis käsitlevad valimiskorra rikkumisi, meedia erapooletuse puudumist, sõltumatute vaatlejate ahistamist ning partei ja riigi lahususe eiramist;

13.

sedastab taas kord, et keeruka registreerimiskorra tõttu jäid valimistest kõrvale mitmed opositsiooniparteid ning algusest peale kahjustati seetõttu tõsiselt ühinemisvabadust, poliitilist konkurentsi ja pluralismi;

14.

mõistab hukka meetmed, mida Venemaa ametivõimud on rakendanud Vene vaatlusühenduse Golos vastu pärast seda, kui Golos seadis sisse eriveebisaidi valimispettuste ja eeskirjade eiramise registreerimiseks;

15.

tervitab meeleavaldusi Venemaal kui Vene inimeste tahteavaldust suurema demokraatia järele; mõistab hukka politsei vägivalla rahumeelsete meeleavaldajate vastu, kes protesteerivad valimiseeskirjade eiramise ja valimispettuse vastu, millest on teatanud rahvusvahelised vaatlejad; nõuab tungivalt, et Vene ametivõimud austaksid kogunemis- ja sõnavabadust, ei tekitaks kahju rahulikele meeleavaldajatele ning vabastaksid viivitamata ja tingimusteta kõik rahumeelsed meeleavaldajad, kes on valimistega seoses vahistatud; nõuab, et viivitamata ja täielikult uuritaks kõiki teatatud pettus- ja hirmutamisejuhtumeid ning karistataks nende eest vastutajaid, loodab, et president Medvedevi käsk neid juhtumeid uurida osutub sisuliseks ja läbipaistvaks;

16.

võtab teadmiseks äsjaseid üleskutsed 4. detsembri 2011. aasta Vene Riigiduuma valimised tühistada; kutsub Venemaa ametivõime üles põhjalikult uurima kõiki valimisrikkumisi, et karistada neis osalenud ametnikke ja korraldada uus hääletus kohtades, kus eeskirjade eiramine on aset leidnud;

17.

nõuab kooskõlas ODIHRi ja Golosi esialgsete järeldustega ning sadade tuhandete meeleavaldajate, nagu ka Mihhail Gorbatšovi nõudmistega uute, vabade ja õiglaste valimiste korraldamist pärast kõigi opositsiooniparteide registreerimist;

18.

kutsub Euroopa Ülemkogu eesistujat, komisjoni presidenti ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles tõstatama tippkohtumisel 4. detsembri 2011 valimiste küsimust ning nõudma, et Venemaa täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad eelkõige Venemaa liikmesusest Euroopa Nõukogus ja OSCEs; kutsub Euroopa Nõukogu ja OSCEd üles hindama, kuidas täidab Venemaa nende organisatsioonide liikmeks olemisest tulenevaid kohustusi;

19.

nõuab tungivalt, et Vene ametivõimud tegeleksid OSCE/ODIHRi vaatlusaruandes märgitud probleemidega, reformiksid koostöös Veneetsia komisjoniga valimisseadust vastavalt OSCE ja Euroopa Nõukogu standarditele ning järgiksid neid standardeid ka tegelikkuses, et tagada vabade ja demokraatlike presidendivalimiste toimumine 2012. aastal ning võrdsed võimalused opositsioonikandidaatidele; kutsub Venemaad üles looma võimalused valimiste piisavaks ja tõhusaks jälgimiseks kooskõlas OSCE/ODIHRi ja Euroopa Nõukogu standarditega;

20.

väljendab taas muret inimõiguste olukorra pärast Venemaal ning õigusriigi ja sõltumatu kohtusüsteemi puudumise pärast; väljendab tõsist muret eeskätt Sergei Magnitski juhtumi ja tema surmas süüdiolevate isikute karistamata jätmise pärast; võtab teadmiseks president Medvedevi juures tegutseva inimõiguste nõukogu 2011. aasta juulis avaldatud aruande, kus esitatakse tõendid selle kohta, et Sergei Magnitski vahistamine oli seadusvastane ning teda peksti ja piinati vangistuse ajal, et sundida teda süüd omaks võtma; märgib, et USA välisministeerium, Ühendkuningriigi välisministeerium ja Hollandi parlament otsustasid 2011. aastal kehtestada viisakeelu umbes 60-le Vene ametnikule, keda peetakse Sergei Magnitski surmaga seotuks Vene ametivõimude tegevusetuse tõttu;

21.

kutsub uurimiskomisjoni viima läbi igakülgse ja põhjaliku ning kõiki aspekte käsitleva uurimise, esitama kiiresti konkreetsed järeldused ning võtma kõik vajalikud meetmed, et tuua süüdlased kohtu ette; nõuab, et Venemaa ametivõimude edaspidise tegevusetuse korral kaaluks nõukogu selliste meetmete võtmist nagu ELi reisimise keeld ja finantsvarade külmutamine nende isikute puhul, kes on osutunud süüdi Sergei Magnitski piinamises ja surmas ning juhtumi varjamises;

22.

rõhutab, kui tähtis on Venemaaga inimõiguste teemal ELi ja Venemaa inimõigustealaste konsultatsioonide raames toimuv pidev arvamuste vahetus, mis aitab kõikides koostöövaldkondades tugevdada poolte koostegutsemisvõimet, ning nõuab kõnealuste kohtumiste vormi täiustamist, et suurendada tulemuslikkust, pöörates erilist tähelepanu rassismi- ja ksenofoobiavastastele ühismeetmetele, ning avada see protsess Euroopa Parlamendi, riigiduuma ja inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide tulemuslikule panusele, olenemata sellest, kas dialoog toimub Venemaal või mõnes ELi liikmesriigis;

23.

mõistab hukka mitmetes Venemaa piirkondades ja föderaaltasandil hiljuti tehtud ettepanekud kriminaalkaristuse kehtestamiseks seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti puudutava teabe avalikustamise eest;

24.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles algatama koos Venemaa valitsusega ühisalgatusi, mille eesmärk on tugevdada julgeolekut ja stabiilsust meie ühises naabruses; kutsub Venemaad üles aitama aktiivselt kaasa külmutatud konfliktide lahendamisele naaberriikides ning austama külmutatud konfliktides osalevate riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust;

25.

kordab, et Venemaal on kohustus täielikult rakendada kuuepunktilist relvarahukokkulepet ning austada Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; tunneb heameelt Venemaa valmisoleku üle jätkata tööd raamlepinguga kriisiohjamisoperatsioonide valdkonnas; kutsub sellega seoses Venemaa ametivõime üles olema järjekindlad ja võimaldama ELi vaatlusmissioonile Gruusias juurdepääsu Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeeritud territooriumidele vastavalt 2008. aasta relvarahukokkuleppele;

26.

toetab OSCE Minski rühma ja selle kaasesimehe tegevust Mägi-Karabahhia konflikti lahendamisel;

27.

tunneb heameelt 5+2 vormis läbirääkimiste taasalustamise üle seoses Transnistria konfliktiga ja võtab teadmiseks, et 1. detsembril 2011 toimus esimene ametlik kohtumine, mis loodetavasti on konflikti lahendamise lähtepunkt;

28.

on seisukohal, et Venemaa, kellel on ÜRO Julgeolekunõukogus vetoõigus, peab ise täitma oma kohustusi rahvusvahelistes kriisiolukordades; rõhutab, et rahvusvahelisi probleeme, nt Süürias ja Iraanis, ei ole võimalik lahendada ilma kooskõlastatud lähenemiseta, mis hõlmab ka Venemaad; palub Venemaal võtta konstruktiivsem lähenemine, eeskätt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide osas; kutsub Venemaad üles ühinema ülemaailmsete püüdlustega tõkestada Iraani katsed uraani rikastada ja muu tuumaalane tegevus, mille eesmärk on tuumarelvade tootmine; kutsub Venemaa ametivõime üles ühinema Iraani üksuste vastaste rahvusvaheliste sanktsioonidega vastuseks Ühendkuningriigi suursaatkonna ründamisele;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Euroopa Nõukogule ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/26

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. mai 2011. aasta ühisteatist uue lähenemisviisi kohta muutuvale naabrusele (KOM(2011)0303) ja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist partnerluse kohta Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel (KOM(2011)0200),

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist laienenud Euroopa naaberriikide kohta, milles esitatakse uus raamistik suheteks ida- ja lõunanaabritega (KOM(2003)0104), 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika strateegiadokumendi kohta (KOM(2004)0373), 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726), 5. detsembri 2007. aasta teatist tõhusa Euroopa naabruspoliitika kohta (KOM(2007)0774), 3. detsembri 2008. aasta teatist idapartnerluse kohta (KOM(2008)0823), 20. mai 2008. aasta teatist Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta (KOM(2008)0319), 12. mai 2010. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika hindamise kohta (KOM(2010)0207) ning 24. mai 2011. aasta teatist dialoogi kohta Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes (KOM(2011)0292),

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta,

—

võttes arvesse koos Egiptuse, Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Maroko, Palestiina omavalitsuse, Tuneesia, Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia ja Moldovaga vastu võetud tegevuskavasid ning koos Ukrainaga vastu võetud assotsieerimiskava,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 26. juuli 2010. aasta ja 20. juuni 2011. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta ning välisasjade nõukogu (kaubandusküsimused) 26. septembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse idapartnerluse riikide välisministrite 13. detsembri 2010. aasta kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ja 29.–30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldusi,

—

võttes arvesse Barcelona deklaratsiooni, mis võeti vastu 27. ja 28. novembril 1995. aastal toimunud Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide välisministrite konverentsil ja millega loodi Euroopa–Vahemere piirkonna partnerlus,

—

võttes arvesse, et Euroopa Ülemkogu kiitis 13. ja 14. märtsil 2008. aastal Brüsselis toimunud kohtumisel heaks Barcelona protsessi ja Vahemere Liidu,

—

võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumise deklaratsiooni,

—

võttes arvesse ELi ja Maroko assotsieerimisnõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi, millega Marokole anti edasijõudnu staatus,

—

võttes arvesse ELi ja Jordaania assotsieerimisnõukogu 26. oktoobri 2010. aasta järeldusi, millega Jordaaniale anti edasijõudnu staatus,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa – Vahemere piirkonna programmide Erasmus ja Leonardo da Vinci loomise kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2010 „Kas uue Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi kasutuselevõtt Lõuna- Kaukaasias (Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia) on olnud edukas ja tulemuslik?”,

—

võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2011. aasta otsust 2011/424/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Vahemere lõunapiirkonnas (3) ja nõukogu 25. augusti 2011. aasta otsust 2011/518/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukaasias ja Gruusia kriisi jaoks (4),

—

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsioone Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (5) ja Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta (7), 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (8) ,6. juuli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kohta (9), 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta (10), 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi läbivaatamise kohta (11), 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta (12), 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta (13), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (14), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni Vahemere Liidu kohta (15), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele (16), 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni Jordani jõe olukorra kohta, eelkõige alamjooksu piirkonnas (17), 3. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Tuneesias (18), 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses (19), 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunapoolsete naaberriikide ja eelkõige Liibüa ning humanitaaraspektide kohta (20), 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni Süüria, Jeemeni ja Bahreini kohta araabia maailmas ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal, 15. septembri 2011. aasta ja 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Valgevenes ja kõiki oma varasemaid resolutsioone Valgevene kohta, 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibüas (21) ja 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias (22),

—

võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee komisjonide soovitusi, mis võeti vastu assamblee seitsmendal täiskogu istungil Roomas 3. ja 4. märtsil 2011. aastal,

—

võttes arvesse 3. mai 2011. aasta Ida-Euroopa naabruspoliitika parlamentaarse assamblee (Euronest) moodustamisakti,

—

võttes arvesse 21. jaanuaril 2010. aastal Barcelonas toimunud Euroopa – Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) avakoosoleku järeldusi,

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta (23),

—

võttes arvesse Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava üleilmastuvas maailmas (KOM(2007)0242),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 8 ja 21,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0400/2011),

A.

arvestades, et demokraatia ja inimõiguste – eeskätt naiste, laste ja alaealiste õiguste – austamine ja edendamine, õigus ja õigusriigi põhimõtted, põhivabadused – sealhulgas sõnavabadus, südametunnistuse, usu- või veendumusvabadus, seksuaalne sättumus, ühinemis- ja meediavabadus, sealhulgas piiranguteta juurdepääs teabele, kommunikatsioonivahenditele ja internetile, kodanikuühiskonna ja julgeoleku tugevdamine, sealhulgas konfliktide rahumeelne lahendamine ja heanaaberlikud suhted, demokraatlik stabiilsus, heaolu, sissetuleku õiglane jagunemine, jõukus ja võimalused, sotsiaalne ühtekuuluvus, võitlus korruptsiooni vastu ning hea valitsemistava ja jätkusuutliku arengu edendamine on ELi aluspõhimõtted ja eesmärgid, mis peavad olema ühised väärtused, mida Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisel kindlalt silmas pidada;

B.

arvestades, et EL peaks olema ambitsioonikas majanduskoostöös ja võtma vastu vastastikku kasulikud, vastutustundlikud ja paindlikud strateegiad, mis põhinevad demokraatiale ülemineku toetamisel, inimõiguste kaitsmisel, ELi ja liikmesriikide poliitika ebaõnnestumistest ja vigadest õppimisel, eriti mis puutub leppimisse lõunanaabruse autoritaarsete režiimidega, mille põhjal on tehtud järeldus, et kogu ELi naabruspoliitika peaks olema väärtuspõhine;

C.

arvestades, et selles uues olukorras peavad suhted kõnealuste riikidega saavutama uued mõõtmed ning tuginema koostööle, mille prioriteediks ei ole ainult julgeolek ja rände kontrollimine, vaid ka demokraatia ja heaolu Vahemere mõlemal kaldal;

D.

arvestades, et Vahemere Liit loodi julge eesmärgiga kui alaline instrument suhete tugevdamiseks lõunapoolsete naaberriikidega ning sellega asendati endine Barcelona protsess, et seda tugevdada ja nähtavamaks muuta,

E.

arvestades, et koostöö eesmärk Euronesti parlamentaarse assamblee raames on toimiv platvorm arvamuste vahetamiseks, ühiste seisukohtade leidmiseks tänastes ülemaailmsetes demokraatia, poliitika, majanduse, energiajulgeoleku ja sotsiaalküsimustes, piirkonna riikide omavaheliste ja ELiga tekkinud sidemete tugevdamiseks ning seeläbi positiivse mõju tekitamine;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 49 on sätestatud, et liidu liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik, kes austab põhimõtteid, millel EL rajaneb, nimelt demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, ning võtab endale kohustuse neid edendada;

G.

arvestades, et tugevdatud suhted eeldavad selget ja tõestatud pühendumust reformidele eesmärgiga teha konkreetseid edusamme kindlaksmääratud kriteeriumide täitmiseks,

H.

arvestades, et EL peaks võtma kasutusele paindlikud ja piisavalt rahastatud vahendid, et oma soovitud eesmärke saavutada ja piirkonnas aset leidnud sündmustele reageerida, soodustades olemasolevate rahastamisvahendite optimaalset kasutamist;

I.

arvestades, et majandus- ja finantskriisi mõju on lisandunud partnerriikides juba olemasolevatele poliitilistele, sotsiaalsetele ja eelkõige töötusega seotud probleemidele; arvestades, et nende riikide ja ELi ühistes huvides on vähendada tööpuuduse määra piirkonnas ning anda selle elanikkonnale, eelkõige naistele, noortele ja maaelanikele lootus tulevikuks;

J.

arvestades, et Euroopa Parlament toetab Euroopa – Vahemere piirkonna programmide Erasmus ja Leonardo da Vinci loomist oma 27. septembri 2011. aasta deklaratsiooni kaudu;

1.

tervitab Euroopa komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühiseid teatisi „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides” ja „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” ning nendes esitatud lähenemisviisi, eeskätt vastastikuse vastutuse põhimõtte osas ja ühise pühendumise osas universaalsetele väärtustele – inimõigustele, demokraatiale ja õigusriigi põhimõttele, samuti tingimuslikkust ja eripära arvestavat lähenemist partnerriikidele, mitmepoolse ja allpiirkondliku koostöö edendamist ning põhimõtet kaasata ühiskondi rohkem naabruspoliitikasse;

2.

tunnustab mõne partnerriigi püüdlusi Euroopa suunal ja Euroopale orienteeritust ning pühendumust luua igakülgset ja jätkusuutlikku demokraatiat ning rõhutab vajadust arendada ELi ja idapartnerluse riikide vahel välja uued ja erilised suhted, toetades nende tööd jätkusuutliku demokraatia ja turumajanduse kindlustamiseks;

3.

rõhutab siiski, et naaberriikidele tuleks luua materiaalsed ja kindlad stiimulid, et nad võtaksid omaks eesmärgi ehitada üles tugev demokraatia, ning et diferentseerimine iga riigi poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse olukorra, tulemuslikkuse ja saavutuste alusel peaks tuginema selgelt kindlaksmääratud kriteeriumidele ning hinnatavatele ja regulaarselt kontrollitavatele võrdlusalustele iga partnerriigi puhul; palub sellega seoses komisjonil ja Euroopa välisteenistusel lugeda ühisteatises sätestatud võrdlusalused saavutamist vajavateks eesmärkideks ja märgib, et tehtud edusammude hindamiseks on tarvis konkreetsemaid, paremini hinnatavaid, saavutatavaid ja ajapiirangutega võrdlusaluseid, mille lähtepunkt on erinev lõuna- ja idanaaberluse puhul; on arvamusel, et tulemustele orienteeritud poliitikas on vajadus selgema võrdlusaluste metoodika järele, ning rõhutab, et naabruspoliitika partnerriikide edusammude hindamiseks on tähtis kehtestada asjakohased järelmehhanismid; rõhutab, et seda tuleb kajastada naabruspoliitika tegevuskavade ja nendega seotud iga-aastaste eduaruannete struktuuris;

4.

on veendunud, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine loob ELile võimaluse saavutada tõhusal viisil poliitika eesmärgid ja pidada kinni selle väärtustest, mis on sätestatud ELi lepingu artiklites 2, 3, 6, 8 ja 21;

5.

rõhutab, et kuigi ELi arengukoostöö poliitika puhul lähtutakse ELi välistegevuse põhimõtetest ja eesmärkidest ning seetõttu kehtib see ka Euroopa naabruspoliitika puhul, on ELil siiski aluslepingust tulenev, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 lõike 1 teises lõigus sätestatud kohustus võtta arvesse arengukoostöö eesmärke muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid; kutsub seetõttu komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pidama Euroopa naabruspoliitika rakendamisel alati silmas neid eesmärke, milleks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine, olenemata sellest, kas tegu on ida- või lõunapoolsete partnerriikidega;

6.

toetab seda, et Euroopa naabruspoliitikas ühendatakse välis- ja abipoliitika harud, mis olid varem eraldatud; loodab, et luuakse tugevam, kindel ja ökonoomne institutsioonilise korra võrk, mille eesmärk on arendada kõikide osaliste vahel tihedamat majanduslikku integratsiooni ja poliitilist ühinemist, muu hulgas ka lähendades kõigil rahvusvahelistel foorumitel, eeskätt ÜROs, oma väärtusi Euroopa Liidu väärtustele;

7.

kuigi EL ei soovi peale suruda poliitilise reformi mudelit ega valmisretsepti, toonitab, et Euroopa naabruspoliitika põhineb jagatud väärtustel, ühisvastutusel, vastastikusel usaldusel ja demokraatia ja inimõiguste austamisel ning nendele ning õigusriigi põhimõtetele, korruptsioonivastasele võitlusele, turumajandusele ja heale valitsemistavale pühendumisel;

8.

rõhutab aktiivsete ja sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide, sealhulgas sotsiaalpartnerite olulisust demokraatiale; rõhutab, kui oluline on dialoogi pidamine ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu eraldatavad vahendid kodanikuühiskonna organisatsioonidele; rõhutab, et ELi, naabruspoliitika partnerriikide ja vastavate kodanikuühiskondade partnerlust tuleks tugevdada, et aidata luua toimivaid demokraatlikke riike, edendada reformide elluviimist ja jätkusuutlikku majanduskasvu; rõhutab, et partnerlus kodanikuühiskonnaga peab olema avatud kõigile, sealhulgas eelkõige naisorganisatsioonide ja vähemusrühmade esindajatele; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles toetama parlamente, kohalikke ja piirkondlikke ametivõime ning kodanikuühiskonda nende jõupingutustes täita õiget rolli naabruspoliitika strateegiate kindlaksmääramisel, valitsuste vastutusele võtmisel ning varasema tulemuslikkuse ning saavutatud tulemuste seirel ja hindamisel;

9.

rõhutab, kui oluline on luua partnerlussuhteid kodanikuühiskondadega, sest see aitaks luua soodsat pinnast muutustele ja demokratiseerimisele; märgib selles kontekstis ära 22 miljoni euro eraldamise kodanikuühiskonna rahastamisvahendile ajavahemikuks 2011–2013 ja loodab väga, et eraldised rahastamisvahendile on järgmises mitmeaastases finantsraamistikus palju suuremad; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil paremini selgitada potentsiaalse kodanikuühiskonna rahastamisvahendi ulatust ja eesmärke ning nõuab, et täpsustataks, kui palju kodanikuühiskonna rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument üksteist vastastikku täiendavad; märgib, et tuleks määrata kindlaks instrumendid, millega toetada konkreetselt usulisi ja etnilisi vähemusi algatuse piirkondades; soovitab kasutada vahendit selleks, et parandada idapartnerluses kodanikuühiskonna foorumi tööd ja võimaluse korral luua selline foorum ka lõunapoolsete partnerite jaoks;

10.

tervitab ettepanekut luua Euroopa demokraatia sihtkapital, mis on naaberriikide elanikkonna häälekaid demokraatianõudeid arvestades õigeaegne samm; rõhutab, et see peaks olema paindlik, kiire ja suunatud toetusmehhanism ning täiendama ELi olemasolevaid rahastamisvahendeid ja pikaaegsete poliitiliste või mittepoliitiliste fondide eeskujulikku tööd ning et algatuse üks eesmärke peaks olema saavutada reaalsed tulemused; rõhutab, et nimetatud sihtkapital ei tohiks takistada ega dubleerida tööd, mis on juba tehtud olemasolevate sihtasutuste või Euroopa programmide, nt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames; rõhutab, et selle ulatus ja korraldus peavad olema selgelt kindlaksmääratud ning struktuuri ja menetluskorra poolest peab see olema lihtne ja arusaadav; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja eesistujariiki (Poolat) üles piiritlema selgelt tulevase Euroopa demokraatia sihtasutuse volitused seoses nimetatud instrumentide ja raamistikega; rõhutab kontrolliõigust ning nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks sihtkapitali juhtimisstruktuuri, et aidata üldjoontes määratleda iga-aastased eesmärgid, prioriteedid, oodatavad tulemused ja rahaeraldised ning osaleda tegevuse järelevalves; väljendab muret seoses tõsiasjaga, et tulevast fondi võiks kas osaliselt või tervikuna rahastada ELi eelarve väliselt, ning rõhutab eelarvepädevate institutsioonide õigust jälgida ja kontrollida fondi rakendamist; nõuab seetõttu komisjonilt ja nõukogult selgitust selles küsimuses;

11.

palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil jätkata vastavalt uuele, saavutuspõhisele lähenemisviisile „rohkema eest rohkem” poliitiliste reformide edendamist, võttes arvesse iga partnerriigi vajadusi ning majandusliku ja sotsiaalse arengu taset; palub neil koostada selge ja sobiva metoodika ning üksikasjalikud kriteeriumid Euroopa naabruspoliitika riikide arengu hindamiseks demokraatia ja inimõiguste (sealhulgas eelkõige sõna-, südametunnistuse-, usu-, ühinemis- ja meediavabadus) austamise ja edendamise osas ja esitada regulaarselt piisavalt detailseid aruandeid, mis peaksid olema vahendite eraldamise aluseks vastavalt uuele, saavutuspõhisele lähenemisviisile „rohkema eest rohkem”; palub, et need hindamised lisataks naabruspoliitika eduaruannetesse ja esitataks igal aastal Euroopa Parlamendi väliskomisjonile; rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad olema süstemaatiliselt kaasatud läbivaatamise protsessi igas etapis; leiab, et selline tulemuspõhine lähenemine tähendab samuti „vähema eest vähem”, ja kordab oma nõudmist, et ELi lepingutes kolmandate riikidega rakendataks tõhusalt inimõiguste ja demokraatia klauslit;

12.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles esitama rohkem teavet selle kohta, kuidas rakendada vastastikuse vastutuse põhimõtet;

13.

on seisukohal, et inimõiguste olukorda tuleks pidevalt jälgida, pöörates erilist tähelepanu laste, naiste ja vähemuste õigustele, ja pidada kõigi partnerriikidega inimõigustealast dialoogi ning et iga partnerriigi iga-aastase eduaruande lisa peab sisaldama hinnangut olukorrale ja dialoogi tulemusi, samuti oleks vaja selget mehhanismi, mille alusel kahepoolne koostöö läbi vaadata ja seda järk-järgult piirata, kui inimõiguste rikkumised kinnitust leiavad; rõhutab, et lähenemisviis erinevate partnerriikide inimõiguste olukorrale peab olema usaldusväärne;

14.

kutsub ELi ja liikmesriike üles keskenduma oma naabruspoliitika koostöös ELi demokraatlike osalejate, nagu ametiühingute, vabaühenduste, asjaomaste tööandjate organisatsioonide, põllumajandustootjate, naiste, religioosses dialoogis osalejate, tarbijate, noorte, ajakirjanike ja õpetajate, kohalike omavalitsusorganite, ülikoolide, üliõpilaste, kliimamuutustega tegelevate osalejate ja naabruspoliitika partnerriikides tekkivate vastavate osalejate partnerlusele;

15.

rõhutab, et sõnavabadus, meedia sõltumatus ja pluralism on tugeva ja jätkusuutliku demokraatia ning ühiste väärtuste nurgakivid; peab väga oluliseks, et sõltumatu, jätkusuutlik ja vastutustundlik avalik-õiguslik meedia pakuks kvaliteetset ja mitmekesist infosisu, ja tuletab meelde, et vaba ja sõltumatu avalik-õiguslik meedia mängib alati olulist rolli demokraatia süvendamisel, kodanikuühiskonna võimalikult suurel kaasamisel avalikesse küsimustesse ja kodanike võimestamisel demokraatia ülesehitamise käigus;

16.

nõuab, et tagataks teabe vaba liikumist, ajakirjanike tõhusat tööd võimaldavad tingimused, kus puudub poliitiline, majanduslik või muu surve, ning infrastruktuuri loomine, mis võimaldab arendada nüüdisaegset elektroonilist tehnoloogiat, ning toetab neid jõuliselt; väljendab heameelt ÜRO 6. juuni 2011. aasta deklaratsiooni üle, milles tunnistatakse juurdepääs internetile inimõiguseks; nõuab seoses sellega, et Euroopa välisteenistus ja komisjon looksid erivahendid naabruspoliitika partnerriikide kodanikuühiskonna organisatsioonide ja üksikisikute abistamiseks, et neil oleks takistusteta juurdepääs internetile ja muule elektroonilisele sidetehnoloogiale;

17.

rõhutab, et araabia kevade riikide käimasolevates demokraatiale ülemineku protsessides omandab otsustava tähtsuse naiste, noorte ja kodanikuühiskonna osalemine ning vaba ja sõltumatu meedia toimimine, ning kutsub ELi suurendama toetust nende osalejate koolitamiseks ja organiseerimiseks, muu hulgas kutsudes neid vaatlema demokraatlike ELi institutsioonide valimisi ja toimimist;

18.

toetab usuvabaduse õiguse täieliku ja tõhusa austamise (individuaalses, kollektiivses, riiklikus, isiklikus ja institutsionaalses mõõtmes) käsitlemist prioriteedina eelkõige piirkonnas asuvate usuvähemuste puhul koos sellest tuleneva vajadusega neid gruppe konkreetselt toetada;

19.

rõhutab eriti lapse õiguste edendamise ja lastekaitse olulisust, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus;

20.

nõuab, et toetataks demokraatlikult meelestatud erakondade arengut ja vabaühenduste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide loomist endiselt demokraatia poole püüdlevates naaberriikides;

21.

Rõhutab, et on tähtis, et naised oleksid hästi esindatud parlamendis, ministeeriumides, valitsuse juhtivatel kohtadel, otsuste tegemisega seotud ametikohtadel avalikus halduses ja kohalikes omavalitsustes ning avalik-õiguslike äriühingute juhtimises; innustab naabruspoliitika partnerriike võtma vastu soolise võrdõiguslikkuse poliitika, seda süvalaiendama ja kehtestama soolise võrdõiguslikkuse valdkonna tegevuskavad;

22.

kiidab heaks ELi kõrgetasemelise Armeenia Vabariigi nõuanderühma töö ja sarnase rühma loomise Moldovas; innustab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pakkuma sellist abi kõigile idapartneritele ja hoolitsema selle eest, et nagu Armeeniagi puhul, tegeletakse parlamentaarse mõõtmega; palub kõnealust instrumenti uuendada ja soovitab, et Euroopa välisteenistus vastutaks otseselt nii nõustajate värbamise kui ka juhtimise eest, et ELi teadmisi antaks idapartnerluse riikidele edasi kõige asjakohasemalt;

23.

kutsub komisjoni üles suurendama idapartnerluse ja Vahemere Liidu projektide nähtavust partnerriikides ja muutma need kodanikele arusaadavamaks, juhtides tähelepanu ELiga koostöö tegemise lisandväärtusele;

24.

tuletab meelde, et ELi suhted naabritega peaksid sõltuma nende demokraatlikust arengust ja inimõiguste austamisest; kutsub seetõttu rahvusvahelist üldsust ja rahvusvahelisi finantsinstitutsioone, millesse selle liikmed kuuluvad, üles külmutama finantsabi Valgevene režiimile, kuni kõik kinnipeetud ja vahistatud opositsiooniliidrid, ajakirjanikud, presidendikandidaadid ja nende toetajad on vabaks lastud, süüdistustest vabastatud ja rehabiliteeritud;

25.

toetab ELi praegust ametlikku vaatenurka, mille kohaselt karistatakse Valgevene võime ja püütakse tugevdada sidemeid Valgevene kodanikuühiskonna ja inimestega; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit orienteeruks ümber ühiskonnale ja suurendaks abi Valgevenele, selleks et tegeleda elanikkonna vajadustega, tugevdada finants- ja tehnilist abi demokraatlikule opositsioonile, inimõiguste kaitsjatele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele – sealhulgas registreerimata kodanikuühiskonna organisatsioonid –, õpilastele ning vabale meediale;

26.

rõhutab, et jätkusuutlik demokraatia, toimivad ja bürokraatiavabad institutsioonid, õigusriigi põhimõtted ja kvaliteetne haridus mitte ainult ei edenda poliitilist stabiilsust, sotsiaalset heaolu ja ühtekuuluvust, vaid aitavad kaasa ka majanduskasvule, parandades ärikeskkonda ja tõmmates ligi investeeringuid, võimaldades uute VKEde teket ja kindlustades kaubandust, keskkonnahoidlikku majandust ning turismi, mis kõik loovad uusi töökohti ja võimalusi; tuletab meelde vajadust luua investeeringutele soodne raamistik, milles on keskne roll stabiilsusel ja õiguskindlusel ning võitlusel korruptsiooni vastu; kutsub sellega seoses Euroopa Liitu üles soodustama oma demokraatiale ülemineku toetamise raamistikus struktuurireforme majandus-, sotsiaal- ja õigusvaldkonnas ja rõhutab, et demokraatlik ja sotsiaalmajanduslik areng on omavahel tihedalt põimunud; väljendab heameelt komisjoni juhtalgatuste üle, mis on seotud VKEde, piirkondlike energiaturgude ja energiatõhususega; usub, et need jõupingutused peaksid kajastuma ka mitmeaastases finantsraamistikus;

27.

rõhutab, et sotsiaalmajanduslikus kriisis olevate riikide olukorra leevendamiseks tuleks kiiresti võtta vahetuid meetmeid, näiteks tuleks kaasrahastada juba kindlaksmääratud juht- või katseprojekte või muid konkreetseid strateegilise tähtsusega majandusprojekte, mida saab kohapeal kiiresti ellu viia ja mis annavad vaieldamatult käegakatsutavaid tulemusi, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata partnerriikidele, kus üleminek demokraatiale süvendab majanduslikke raskusi; rõhutab, et selliseid ELi rahastatavaid meetmeid tohib võtta ainult tingimusel, et kõik osalejad kohustuvad konkreetsel juhul kontrollitaval viisil järgima rahvusvaheliselt ja ELis kehtivaid sotsiaalseid, keskkonna- ja tööõigusealaseid standardeid ning et kõnealused meetmed on suunatud Euroopa naabruspoliitika riikide kodanike sotsiaalse olukorra otsesele parandamisele;

28.

toetab kindlalt allpiirkondlikku koostööd ja piiriüleseid projekte ning rõhutab, kui oluline on arendada partneritevahelist kahepoolset ja mitmepoolset majanduskoostööd, mis tooks kodanikele reaalset kasu ja parandaks piirkonna poliitilist kliimat; rõhutab, et selline allpiirkondlik majanduskoostöö peaks olema osa laiemast integratsiooniprojektist, et soodustada liikuvuse, sotsiaal- ja keskkonnakaitse ning kultuuri ja haridusega seotud allpiirkondlike projektide rakendamist; rõhutab eriti lõuna-lõuna ja ida-ida telje kaubanduse arendamise ja asjaomaste riikide omavahelise majandusintegratsiooni edendamise olulisust; leiab, et partnerite omavahelise koostöö edendamine oleks märk pühendumisest Euroopa heanaaberlike suhete ja vastastikku kasulike partnerluste väärtustele;

29.

nõuab tungivalt, et komisjon toetaks haldussuutlikkuse suurendamist tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas, pöörates eraldi tähelepanu suutlikkuse arendamisele õigusteenuste valdkonnas, aidates sellega kaasa reformide ettevalmistamisele ja läbiviimisele;

30.

rõhutab, et naabruspoliitika partnerriikide demokraatia arengus on olulised ametiühingud ja sotsiaalne dialoog; julgustab partnerriike tugevdama tööõigusi ja ametiühingute õigusi; märgib, et sotsiaalsel dialoogil võib olla tähtis osa piirkonna sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisel;

31.

tuletab meelde vajadust tagada, et riigi tavade kohane miinimumpalk annaks töötajatele ja nende peredele piisava elatustaseme ja et kinnipidamised palgast ei jätaks töötajaid ja nende ülalpeetavaid ilma põhilistest elatusvahenditest;

32.

märgib, et töösuhte lõpetamise teated tuleks esitada piisavalt aegsasti, võttes arvesse töötaja tööstaaži pikkust;

33.

märgib, et liit peab pöörama erilist tähelepanu detsentraliseeritud koostööle kohalikul tasandil, mis hõlmab naaberriikide kodanike elukvaliteeti kohe ja käegakatsutavalt parandavaid väikeprojekte ning soodustab ühtlasi ka demokraatiaalaseid edusamme kõnealuste riikide kogu territooriumil;

34.

kutsub komisjoni üles tunnustama vaesuse vähendamise strateegia dokumente peamise poliitikaraamistikuna vaeseid toetava keskpika majanduskasvu ja rikkuse võrdse jagamise eesmärgil vastavalt riigi vajadustele;

35.

toonitab, et läbirääkimised assotsiatsioonilepingute üle annavad hea võimaluse reformide edendamiseks; rõhutab, et kõik komponendid peavad olema ühendatud, et EL süvendaks oma suhteid ulatuslikult ja sidusalt; usub, et seepärast peaksid need hõlmama konkreetseid tingimusi, ajakavasid ja võrdlusaluseid, mida tuleks regulaarselt jälgida; rõhutab vajadust lisada nimetatud lepingutesse partnerite jaoks reaalsed ja materiaalsed stiimulid, et reformid nende jaoks atraktiivsemaks muuta;

36.

märgib, et kaupade ja teenuste kaubanduse suhtes tuleks rakendada diferentseerimist; kutsub Euroopa naabruspoliitika partnerriike üles looma tingimusi, mis võimaldavad rajada laialdasi ja terviklikke vabakaubandusalasid, ja palub ELil neid reformipüüdlustes aidata, avada oma siseturg koos ohutus- ja kvaliteedinõuete vajaliku kohandamisega Euroopa standarditele ning viia sellega paralleelselt läbi oma turu järkjärguline ja tasakaalustatud avamine, mis on kasulik mõlemale poolele; rõhutab, et EL peaks tulevases laialdases ja terviklikus vabakaubandusalas osalemise kontekstis hindama ka iga riigi olukorda poliitilisest, sotsiaalsest ja keskkonnaaspektist ning määrama kindlaks lõpuks vabakaubandusala kehtestamise järkjärgulised sammud ja tagama, et jälgitakse tööõiguste- ja lapstööjõuteemaliste rahvusvaheliste konventsioonide järgimist; rõhutab, et kaubandussidemeid, eriti laialdast ja terviklikku vabakaubandusala tuleks nende nõuete põhjal vaadelda kui vahendeid, millega suurendada naabruspoliitika partnerriikide pühendumust demokraatlikele väärtustele ja mille puhul kehtib tingimuslikkuse põhimõte; toetab samal ajal kõikide idapartnerluse riikide WTO täisliikmeks saamist;

37.

rõhutab, et väljavaade Euroopa Liiduga ühineda ja Euroopa Liidu lepingu artikkel 8 ning idapartnerluse riikide ühinemispüüdlused kooskõlas ELi lepingu artikliga 49 on nendes riikides reformide edasiviivaks jõuks ja tugevdavad veelgi riikide pühendumist jagatud väärtustele ja põhimõtetele, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte, inimõiguste austamine ja hea valitsemistava; usub, et assotsieerimislepingute sõlmimine võib olla oluline samm edasiste poliitiliste suhete suunas ja tugevamate suhete loomisel Euroopaga heade tavade ning ühtse poliitilise ja majandusliku dialoogi kaudu;

38.

kinnitab taas, et lõunapoolsete naaberriikidega loodava partnerluse eesmärk on lähendada Vahemere riike, et luua rahul, demokraatial, turvalisusel ja heaolul rajanev ala nende riikide 800 miljoni elaniku jaoks ning pakkuda tõhusat kahe- ja mitmepoolset raamistikku ELile ja ELi partneritele, et lahendada demokraatia, sotsiaalseid ja majandusprobleeme, edendada piirkondlikku integratsiooni, sealhulgas kaubandust, ning tagada nende kaasarenemist, millest saavad kasu kõik, ning aidata partneritel ehitada üles demokraatlikud, mitmekesised ja ilmalikud riigid, eelkõige institutsionaalse suutlikkuse suurendamise programmide kaudu, ning töötada välja vastastikku kasulikud ja ambitsioonikad kaupade ja teenuste kaubandustingimused, mis võivad viia laialdaste ja terviklike vabakaubandusalade loomiseni, mis omakorda on kindlasti esimeseks sammuks suure Euroopa – Vahemere majandusruumi loomisel ja võiks aidata leevendada meie lõunapoolsete naabrite majandusprobleeme ning lihtsustada lõuna-lõuna telje integratsiooni; palub komisjonil ja nõukogul lihtsustada kuue meetmete paketi rakendamist, mis esitati komisjoni 30. märtsi 2011. aasta dokumendis kaubanduse ja Vahemere lõunapiirkonna partnerite kasuks tehtavate investeeringutega seotud algatuste järelevalve kohta;

39.

soovib kindlaks määrata objektiivsed ja siduvad kriteeriumid, mis võimaldavad kohaldada edasijõudnud riigi staatuse korda; rõhutab vajadust selgitada kõnealuste kahepoolsete suhete õigusi ja kohustusi partnerriikide ja Euroopa Liidu jaoks;

40.

toonitab, et lepingulised suhted kõigi Euroopa naabruspoliitika riikidega peaksid hõlmama sätteid inimõigustega seotud küsimustega tegeleva regulaarse foorumi kohta, mis toimub inimõiguste allkomitee vormis; palub Euroopa välisteenistust nimetatud sätteid maksimaalselt ära kasutada ning hõlmata mis tahes läbirääkimistesse olemasolevaid allkomiteesid;

41.

rõhutab, et EL peaks suurendama sünergiat Euroopa välis- ja sisepoliitika vahel, eeskätt ühtlustades õigusakte, mille eesmärk on töökohtade loomine, vaesuse vähendamine, tööhõivepoliitika ajakohastamine, energiajulgeolek ja -tõhusus, taastuvate energiaallikate areng ja keskkonnasäästlikkus, sotsiaalse kaitse parandamine, heaolu loomine ja õigus ning kaubanduse edendamine lähtuvalt mitmekesistamise põhimõttest;

42.

on seisukohal, et ühise ruumi jagamisega kaasneb ka kohustuste võrdne jagamine, ning kutsub üles tegema tihedamat koostööd, eelkõige piiriülese mõõtega probleemide ja poliitika valdkonnas; kutsub sellega seoses üles tugevdama valdkondliku koostöö piirkondlikku ja piiriülest mõõdet;

43.

väljendab heameelt selle üle, et partnerriigid osalevad rohkem ELi ametite töös mitmes valdkonnas; kutsub komisjoni üles esitama selge ja põhjaliku nimekirja vastavatest ametitest ja programmidest, milles naaberriigid võiksid osaleda, ning ülevaate sellise diferentseeritud osaluse vormi, rahalise toetuse ja meetodite kohta;

44.

toetab edasist koostööd sellistes sektorites nagu tööstus, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, info- ja sidetehnoloogia, sealhulgas IT-süsteemide turvalisus, kosmos ja turism ning rõhutab Euroopa Liidu ja tema naabrite ühiste teadusprogrammide eeliseid; väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle, mis käsitlevad ühise teadus- ja innovatsiooniruumi ning digitaalse majanduse väljaarendamist info- ja kommunikatsioonitehnoloogia põhjal, ning kutsub liikmesriike ja naaberriike üles kinnitama veel kord oma jõupingutusi selle arengu suunas töötamise nimel; kordab, kui tähtsad on ELi ja naaberriikide vahelist kaubandust ja investeeringuid lihtsustavad tulemuslikud mehhanismid, mis aitavad tugevdada kaubandusalaseid partnerlussuhteid ja võimaldavad ettevõtjatel, iseäranis VKEdel saada piisavat ja usaldusväärset teavet partnerriikide kaubandus- ja investeerimistingimuste kohta;

45.

pooldab Euroopa naabruspoliitika energiakoostöö mõõtme tugevdamist; rõhutab energiasektori reformide valdkonnas naaberriikidega ELi kogemuste jagamise tähtsust; peab vajalikuks suurendada energiatõhusust ja taastuvenergia edendamist; nõuab, et energiavarustuse kindlus allikate mitmekesistamise, nõudluse haldamise ning põhitarnijate ja transiitriikidega koostöö tugevdamise ning tuumaohutusmeetmete abil, eelkõige kõrge seismilise aktiivsusega piirkondades, ning suurem läbipaistvus täieliku vastavuse tagamiseks keskkonna- ja rahvusvaheliste tuumaohutuslepetega jääks ELi energiapoliitika prioriteediks ning et ELi energiaalases välispoliitikas oleks jätkuvalt tähelepanu keskmes ida- ja lõunanaabrid; nõuab tulemuslikke meetmeid, et tagada solidaarsuspõhimõtte kohaldamine energia valdkonnas;

46.

väljendab heameelt Euroopa energiaühenduse loomise ettepaneku üle ning usub, et see võib osutuda tähtsaks sammuks koostöö suunas meie naabritega; rõhutab lõunapoolsete naaberriikide olulist rolli paljude liikmesriikide energiaga varustamisel; märgib vajadust edendada Euroopa – Vahemere ühenduste loomist gaasi ja elektri sektoris; rõhutab, et strateegilise tähtsusega on Nabucco projekt ja selle kiire elluviimine ning veeldatud maagaasi vedu AGRI kava raames; kutsub komisjoni üles soodustama muu hulgas investeeringute abil koos ELi naabritega arukate energiavõrkude ja infrastruktuuride rajamist, uuendamist ja arendamist;

47.

juhib lisaks tähelepanu toetavale rollile, mis võiks ELil olla keskkonnaprobleemide lahendamisel naaberriikides, eelkõige ulatuslikku kemikaalisaastet põhjustada võivate üleliigsete taimekaitsevahendite suurte varude kõrvaldamisel;

48.

toetab täiendavat koostööd transpordisektoris, sealhulgas kavatsust ühendada omavahel tihedamalt ELi ja partnerriikide infrastruktuurivõrgud, et hõlbustada inimeste ja kaupade liikumist, mis on võimalik saavutada tihedama turuintegratsiooni ja paremate infrastruktuuriühenduste abil;

49.

peab väga oluliseks rahvusvahelist, piirkondlikku ja piirkondadevahelist kultuurikoostööd, mis põhineb tõelisel kultuuridevahelisel dialoogil ja kaasab kõiki ühiskonna osapooli (kultuuriasutusi, institutsioone, organisatsioone ja liite); kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles koordineerima välispoliitika kultuuriaspektide strateegilist rakendamist, püüdes täiendada liikmesriikide kultuurialast välispoliitikat;

50.

kinnitab veendunult seost ühelt poolt ELi ja selle naabruspoliitikas osalevate riikide vahel kultuuri, hariduse ja spordi valdkondades toimuva vahetuse ja koostöö ning teiselt poolt avatud kodanikuühiskonna, demokraatia ja õigusriigi arendamise ja tugevdamise, samuti põhivabaduste ja inimõiguste edendamise vahel; rõhutab, et koostöö nendes valdkondades on lisandväärtus nii ELi kui ka selle naabruspoliitikas osalevate riikide jaoks;

51.

usub, et Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide majanduse ja majandusvälisele arengule on kasulik edendada osalemist ELi kultuuriprogrammides, ning rõhutab seepärast, kui olulised on sellised programmid nagu MEDIA Mundus ning Vahemere Liidu ja idapartnerluse kultuuriprogrammi raames toimuvad projektid; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et kultuuriprogrammides ja liikuvust edendavates programmides tuleks samuti keskenduda kunstnike ja kunstiõpingutega tegelevate isikute liikuvusele; pooldab Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide kodanikest kunstnike ja teiste kultuurikutsealade esindajate jaoks kultuuriviisa loomist; palub samuti komisjonil teha ettepanek lühiajaliste viisade algatuse kohta eesmärgiga kaotada liikuvuse takistused kultuurisektoris;

52.

rõhutab, kui tähtis on tugevdada Euroopa naabruspoliitika raames koostööd spordi arendamiseks asjaomastes riikides, võttes arvesse sporditegevuse hariduslikku väärtust; palub Euroopa institutsioonidel ja liikmesriikidel teha tööd sportlaste vaba liikumise võimaldamiseks maailmas, alustades Euroopa naabruspoliitika riikide sportlastest;

53.

nõuab tungivalt olemasolevate programmide hindamist, et tagada vahendite tõhus kasutamine ELi eesmärkide täitmiseks; toetab komisjoni sisemise tegevuse täiustamist seoses erinevate olemasolevate kultuuri- ja haridusprogrammide ning -projektidega;

54.

toonitab programmi Tempus IV lisandväärtust koostöö edendamises ja ELi naaberriikide haridussüsteemide moderniseerimispüüdlustes ning kutsub komisjoni üles toetama seda programmi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

55.

soovib partnerriikide suuremat osalemist Euroopa Koolitusfondi ja Euroopa Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusameti töös;

56.

märgib, et idapartnerluse ja Vahemere Liidu noorte mõõtme tugevdamine on oluline investeering ELi ja naabruspoliitika tulevikku ja sel on suur potentsiaal nende partnerite demokratiseerimisel ja nende õigusaktide ühtlustamisel Euroopa normidega; kordab, et ELi 2012. aasta eelarves programmidele Erasmus Mundus ja Euroopa Noored 2012. aastaks täiendavalt eraldatud vahendid peaksid edendama kõrgkoolide koostööd ning õppejõu- ja üliõpilasvahetust ning looma võrgustikke, mis tugevdavad vabaühenduste suutlikkust Euroopa ja Euroopa naabruspoliitika partnerriikide noorte valdkonnas;

57.

usub, et Euroopa – Vahemere piirkonna ülikool (EMUNI) on ainulaadne platvorm ja võimalus tugevdada meie lõunanaabritega koostööd kõrghariduse ja üliõpilaste liikuvuse valdkonnas ajal, mil on eriti oluline süvendada suhteid lõunanaabruse partnerriikidega ja eelkõige nende noorte põlvkondadega; rõhutab sellega seoses, et Euroopa – Vahemere piirkonna ülikooli potentsiaali tuleks arendada nii palju kui võimalik;

58.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma omaks Euroopa Parlamendi ettepanekut, mis esitati araabia kevade tulemusel ning millega toetatakse Euroopa – Vahemere programmi Erasmus loomist – algatus, mis õnnestumise korral võiks laieneda kogu naabruskonda; taunib selles etapis Euroopa Komisjoni nende ettepanekute nõrkust, milles hoolimata 27. septembri 2011. aasta teadaannetest suurendati väga vähe Erasmus Munduse stipendiumite arvu;

59.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma omaks Euroopa Parlamendi ettepanekut, mis esitati araabia kevade tulemusel ning millega toetatakse Euroopa – Vahemere piirkonna programmi Leonardo da Vinci loomist, mille eesmärk on soodustada nende noorte praktikantide liikuvust, kes soovivad omandada kutseharidust välismaal ning aidata sellega kaasa võitlusele noorte töötuse vastu, mis on paikkondlik nähtus Vahemere lõunapiirkonna riikides;

60.

kinnitab veel kord, et toetab täiesti ELi rahastatud naabruspoliitika partnerriikide ja ELi ülikoolilõpetajate stipendiumite projekti Euroopa Kolledžis; usub, et see viib tulevased Euroopa ja ELi naaberriikide eestkõnelejad kokku ELi poliitika, õiguse ja institutsioonide sisu ja olemusega ning aitab neid valmistada täielikult ja professionaalselt ette ELi ja naabruspoliitikaga seotud tööks; palub, et partnerriigid, kelle kodanikud on saanud nimetatud stipendiumi, kaasaksid need kodanikud riigiasutuste töösse ja pakuksid neile adekvaatseid töötingimusi ning kasutaksid nii nende teadmisi ja kogemusi;

61.

rõhutab, et kohalikel omavalitsustel on meie partnerriikide demokraatlikus arengus oluline roll; palub seepärast komisjonil tugevdada ja laiendada TAIEXi (Technical Assistance and Information Exchange – tehnilise abi ja infovahetuse programm) ning ELi ja partnerriikide kohalike omavalitsuste vahelisi mestimisprogramme;

62.

tuletab meelde, et EL peaks parandama rändevoogude juhtimist ja maksimeerima rände vastastikust kasu arengule, muu hulgas luues seaduslikele sisserännanutele ELis sisseseadmiseks paremad tingimused ja tegeldes partnerriikide ebaseadusliku rände algpõhjustega; on seisukohal, et EL peab toetama seaduslikku tööjõu rännet, sõlmides partnerlussuhteid liikuvuse tagamiseks, võttes arvesse mõlema poole elanikkonna koosseisu, sotsioloogilist ja kutsealast tasakaalu ning edendades spetsialistide vahetamist ELi ja kolmandate riikide vahel; palub liikmesriikidel lugeda liikuvust käsitlevat arutelu naabruspoliitika oluliseks osaks, milles julgeolekukaalutlused ei tohiks peamist mõju avaldada; toonitab, et on oluline vältida ebaseaduslikku sisserännet ning anda rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise eest vastutavad organisatsioonid kohtu alla;

63.

on seisukohal, et EL peaks edendama oma tööd viisamenetluste lihtsustamisel ja tagasivõtulepingute sõlmimisel suurema läbipaistvusega, et liikuda järk-järgult ja igal üksikjuhul eraldi viisanõude täieliku kaotamise suunas, kuni vajalikud tingimused on täidetud; nõuab samuti viisa andmise ja uuendamise materiaalsete tingimuste loomist, millega austatakse senisest enam isikute õigusi; toonitab siinkohal, et noorte ja õpilaste liikuvust tuleb käsitleda prioriteedina; rõhutab, et ELi ettepanek idapartnerluse riikidele viisavabaduse kohta on idapartnerluse riikidele kasulik nii ajaliselt kui ka sisuliselt; rõhutab, et sätted varjupaiga andmise kohta peavad olema täielikult kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja ELi normidega, eriti inimõiguste valdkonnas;

64.

tuletab sellega seoses meelde, et liikmesriigid peavad järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning tegema kõik võimaliku, et võimaldada üles ehitada kergesti ligipääsetav, õiglane ja kaitsev Euroopa varjupaigasüsteem;

65.

kutsub liikmesriike ja ELi üles ratifitseerima rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavat maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat protokolli; on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine peaks lihtsustama konkreetsete meetmete võtmist neis valdkondades; nõustub komisjoni tähelepanekutega perekondlikel põhjustel toimuva rände olukorra kohta ning tervitab komisjoni selleteemalise rohelise raamatu peatset ilmumist;

66.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele, ning toonitab, et tuleb suurendada sünergiat juhtalgatuse „Noorte liikuvus” ja Euroopa naabruspoliitika vahel; rõhutab, et EL peaks suurendama koostööd kõrg- ja kutsehariduse valdkonnas, laiendama stipendiumiprogramme ja suurendama tudengite, ülikoolilõpetajate, õpetajate ja akadeemikute liikuvust, edendades vahetusi kõrg- ja kutseharidusasutuste vahel ning avaliku ja erasektori partnerlust teadusuuringutes ja ettevõtluses; peab vältimatuks määrata kindlaks paindlikum ja kiirendatud viisa andmise kord nendes programmides osalejatele; rõhutab, et koos naabruspoliitika partnerriikidega on vaja edendada kvalifikatsioonide ja haridussüsteemide vastastikuse tunnustamise alast tööd, eelkõige kõrgharidusdiplomite ja normide vastavusse viimist Euroopa kõrgharidusruumiga; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika partnerriikide kodanike jaoks on tungivalt vaja struktureeritud teabepoliitikat, informeerimaks neid võimalustest osaleda ELi programmides;

67.

palub nõukogul ja komisjonil algatada struktureeritud dialoog kolmandate riikide ametiasutustega, et töötada välja kõigi jaoks kasulik lähenemisviis liikuvuse valdkonnas, muuta viisaformaalsusi paindlikumaks, kasutada rohkem ELi viisaeeskirjaga pakutavaid võimalusi ning edendada ja ühtlustada eeskirja rakendamist, et tagada kõigis liikmesriikides viisataotlejatele võrdsed ja õiglased tingimused, keskendudes eelkõige sellele, millist mõju avaldab vastastikune sõltuvus arenguabi, julgeoleku, seadusliku rände ja ebaseadusliku rände vahel, nagu need on määratletud üldises lähenemisviisis migratsioonile; palub pöörata tähelepanu eriti sellele, et partnerriigid ei kannataks ajude äravoolu all;

68.

kutsub ELi üles parandama ELi vahendite kättesaadavust ja suunama neid eelkõige nendele projektidele, mille eesmärk on teavitada rändajaid nende õigustest ja kohustustest ning kaitsta rändajate õiguseid, pidades eelkõige silmas saatjata alaealiste, naiste ja muude haavatavate rühmade õiguseid; palub komisjonil seetõttu esitada parlamendile üksikasjalik aruanne naabruspoliitikas osalevate riikide jaoks mõeldud Euroopa rahade kasutamise kohta, sealhulgas komisjoni kolmandate riikidega rände- ja varjupaigaküsimuste vallas teostatavat koostööd käsitleva temaatilise programmi raames eraldatavad vahendid;

69.

kordab oma veendumust, et Euroopa naabruspoliitika saab olla täiesti tõhus ainult siis, kui on loodud sünergia selle kahe- ja mitmepoolsete mõõtmete vahel; peab seetõttu oluliseks tugevdada mitmepoolseid suhteid Euroopa naabruspoliitika raames ning pühendada oluliselt rohkem vahendeid Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi rahastamisele;

70.

tunneb heameelt ettepaneku üle kasutada mitmepoolset raamistikku strateegilisemalt, et arendada partnerite kahepoolseid suhteid, ja eeldab, et ettepaneku elluviimiseks võetakse konkreetseid meetmeid; samuti ootab suure huviga, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjon esitaksid tegevuskava, milles käsitletakse eesmärke, vahendeid ja meetmeid;

71.

peab vajalikuks tugevdada ja arendada idapartnerluse mitmepoolset mõõdet, kaasa arvatud kodanikuühiskonna foorumit; märgib, et tähtis on alustada Türgi ja Venemaaga konstruktiivset dialoogi piirkondlike küsimuste üle, mis on meie ühistes huvides, ning kindlasti julgeolekuküsimuste üle;

72.

märgib, et pikaajaliste sotsiaal- ja majandusreformide edu tagamisel ning jätkusuutliku arengu kindlustamisel on regioonide roll otsustavalt tähtis; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitikat tuleks käsitleda terviklikult, et elavdada piirialade majanduslikku arengut; on seisukohal, et territoriaalse koostöö põhimõtted kehtivad ka välispiiride kohta ning on peamine vahend nii ELi majandusliku arengu kui ka liidu üldiste Euroopa naabruspoliitikaga seotud poliitiliste eesmärkide paremaks edendamiseks; on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika uus lähenemine peab võimaldama ELi makroregioonide strateegiate rakendamist ning et naaberriike hõlmavate ELi makroregioonide potentsiaali tuleks täielikult ära kasutada Euroopa Liidule ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikidele huvi pakkuvate prioriteetide ja projektide paremaks koordineerimiseks, et saavutada mõlemale poolele positiivseid tulemusi ja optimeerida investeeritud vahendeid;

73.

rõhutab euroregioonide väljapaistvat rolli ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisel ning ergutab komisjoni edendama ja toetama nende arengut, eriti piirialadel, et suurendada euroregioonide osatähtsust Euroopa naabruspoliitikas;

74.

rõhutab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste (ETKRide) suurt potentsiaali väljaspool välispiire asuvate piirkondade kaasamisel; julgustab sõlmima erikokkuleppeid naabruses asuvate kolmandate riikidega seoses siseriiklike seaduste kehtestamisega, mis võimaldaksid ETKRi struktuuride loomist nende siseriiklike seaduste raames, ning riikidevahelisi kokkuleppeid, mis võimaldaksid kolmandate riikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ETKRides osaleda;

75.

leiab, et Euroopa naabruspoliitika peaks tulevikus arvesse võtma kaugeimate piirkondade rolli ELi välissuhetes; märgib, et need piirkonnad annavad reaalse võimaluse liidu välispoliitikat mõjutada, sest võimaldavad ühest küljest arvukate kolmandate riikidega tihedamaid sidemeid hoida ja teisest küljest lahendada keerukaid küsimusi, nagu ebaseaduslik ränne; palub komisjonil võimaldada suuremat paindlikkust seoses ühtekuuluvuspoliitika raamistikus välja valitud projektide uuenduslike rahastamisvõimalustega, et neid projekte rakendataks ja neist saadaks kasu nii ELi kui ka kolmandate riikide piirkondades;

76.

rõhutab, et edasises naabruspoliitikas on tähtis kasutada laiemat geograafilist ja strateegilist meetodit, ja tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2006. aasta naabruspoliitika resolutsiooni tulemusel arendas Euroopa Liit 2007. aasta novembris välja konkreetse poliitika Atlandi ookeani saartel asuvate Euroopa maailmajaoga külgnevate ELi äärepoolseimate piirkondade naaberriikide kohta, kus eriküsimused geograafilisest lähedusest, kultuurilisest ja ajaloolisest seotusest ning vastastikusest julgeolekust leiti olevat asjakohased; tervitab saavutatud kõrgetasemelisi tulemusi ja juba elluviidud konkreetse poliitika, nimelt ELi ja Roheneemesaarte eripartnerluse dünaamilisust; kutsub ELi üles tugevdama veelgi oma dialoogi ja poliitika lähendamist kõnealuste riikidega ning toetama nende püüdlusi kindlustada poliitilisi, sotsiaal- ja majandusreforme;

77.

mõistab, et komisjoni regionaalarengu peadirektoraadil on Euroopa Regionaalarengu Fondi juhtimises suured kogemused, ning on veendunud, et Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi eesmärkide huvides tuleks rahastamisvahendite haldamisel tugineda regionaalpoliitika peadirektoraadi nõuannetele; on seetõttu veendunud, et piiriülese koostöö programmidega seotud finantsvahendite haldamine tuleks uuesti anda regionaalpoliitika peadirektoraadi kätte, kes varem selle eest vastutas;

78.

väljendab heameelt 30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavalduse üle ja avalduse üle olukorra kohta Valgevenes, eelkõige seoses demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetega, pühendumusega süvendada nii majanduslikke kui ka poliitilisi kahepoolseid suhteid, sealhulgas valmisolekut jätkata assotsiatsioonilepingute läbirääkimistega, tugevdada partnerite mitmepoolset koostööd ja hõlbustada liikuvust, pühenduda selle rakendamise tõhustamisele, millest saaks selget kasu partnerriikide ühiskonnad;

79.

on veendunud, et idapartnerluse tugevdamine on ELi piirialade arengus keskse tähtsusega; rõhutab, et idapartnerlus ja piirkondlik areng peavad olema kooskõlas ning tuleks julgustada kahe- ja mitmepoolset koostööd, nagu vabakaubanduslepingute sõlmimine ning nõuetekohaselt rahastatud ühisprojektid, näiteks kultuuri ja kodanikuühiskonna vallas;

80.

rõhutab, et tähtis on soodustada veelgi piirkondlikku koostööd Musta mere piirkonnas ja arendada edasi ELi Musta mere strateegiat; toonitab, et Musta mere piirkonda käsitlev ELi poliitika ja idapartnerlus täiendavad üksteist; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel kasutada hästi ära nende kahe algatuse erinevaid meetodeid ja selgitada igal tasandil, kuidas nii suurt vastastikust täiendavust hästi ära kasutada;

81.

rõhutab Vahemere Liidu tähtsust dialoogi ja koostöö alalise foorumina ning demokraatia edendamise vahendina; nõuab tungivalt, et (järgmised) Vahemere Liidu kaaseesistujad täidaksid jätkuvalt alguses seatud ambitsioonikaid eesmärke, ning aitaksid kaasa Euroopa naabruspoliitika Vahemere mooduli tõhusale arengule; on arvamusel, et Vahemere Liit peab edendama soodsat majanduslikku, sotsiaalset ja demokraatlikku arengut ning moodustama tugeva ühtse aluse ELi ja lõunapoolsete naaberriikide vahelistele tihedale piirkondlikule koostööle; väljendab heameelt Vahemere Liidu pakutava võimaluse üle, et kahepoolne poliitika ja piirkondlik poliitika täiendaksid üksteist paremini, et saavutada tõhusamalt Euroopa – Vahemere piirkonna koostöö eesmärgid, mis põhinevad ühiste väärtuste vastastikusel tunnustamisel ning rahul, turvalisusel ja heaolul rajaneva ala loomisel; tunneb eriti heameelt Vahemere Liidu uue peasekretäri pühendumuse üle teha demokraatia- ja kodanikuühiskonnaalast tööd ja esitada nendes valdkondades Vahemere Liidu projektid; tervitab sellega seoses juba praegu naaberriikide investeerimisrahastule jaotatud vahendite suurendamist;

82.

tuletab meelde, kui oluline on, et Euroopa naabruspoliitika oma mitmepoolsetes suhetes toetab Vahemere Liidu konkreetsete projektide tõhusat ja kiiret käivitamist, mille eesmärk on toetada arengu ja integratsiooni ühist protsessi, eelkõige otstarbekusuuringute kaasrahastamise ja toetuslaenude suurendamise toetamise kaudu;

83.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles uurima naabruspoliitika ja peamiste piirkondlike osalejate, eelkõige Türgi naabruspoliitika institutsioonide ühendamise võimalusi; tuletab meelde Ankara soovi innustada lõunanaabruses üleminekut demokraatiale ja sotsiaal-majanduslike reformide läbiviimist ning olla selles abiks; märgib, et Türgi institutsioonide ja vabaühenduste osalemine naabruspoliitika vahendites looks unikaalse sünergia, eelkõige sellistes valdkondades nagu institutsioonide ja kodanikuühiskonna väljaarendamine; leiab, et praktilist koostööd peaks täiendama struktureeritud dialoog ELi ja Türgi vahel, et kooskõlastada mõlema naabruspoliitikat; leiab, et samalaadse ettepaneku teha naabruspoliitika-alast koostööd peaks põhimõtteliselt esitama ka Venemaale ja teistele asjaomastele sidusrühmadele;

84.

tuletab meelde, et piirkondlike sõjaliste, sealhulgas külmutatud konfliktide rahumeelne lahendamine on demokraatia kindlustamise, inimõiguste austamise, heaolu ja majanduskasvu oluline eeltingimus ja peaks seega olema eriti ELi huvides;

85.

tuletab meelde, et EL peaks osalema aktiivsemalt, ühtsemalt ja konstruktiivsemalt piirkondlike konfliktide lahendamises, muu hulgas Euroopa välisteenistuse kaudu, töötades välja rohkem meetmeid usalduse tugevdamiseks, ning lepitus- ja vahendustöös, kaaludes uusi pragmaatilisi ja innovaatilisi lähenemisviise, sealhulgas võttes kasutusele avalikkusele suunatud kommunikatsioonistrateegiaid partnerriikides, toetades Euroopa tsiviilotstarbelise rahukorpuse ja kohalike vahendusmeetmete loomist, kodanikukultuuri, eelkõige laste ja noorte koolitamist, haridust ja osalemist ning kogukondadevahelist dialoogi, millest võtavad osa kodanikuühiskonna organisatsioonid ja milles arendatakse välja piiriülesed projektid, ning tugevdades heanaaberlikke suhteid; tuletab meelde turvalisuse ning terrorismi- ja ekstremismivastase võitlusega seotud poliitilise koostöö tugevdamise strateegilist tähtsust;

86.

leiab, et vastastikuse mõistmise, austuse, solidaarsuse ja sallivuse suurendamise jaoks naaberriikidega ja nende vahel on ülitähtis kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog; palub, et esitatud uute naabruspoliitika instrumentide puhul pöörataks erilist tähelepanu sellise dialoogi edendamisele;

87.

rõhutab Põhja-Aafrika revolutsioonidejärgse olukorra taustal, et tähtis on pakkuda tuge üleminekuperioodi õigusemõistmisele, ja nõuab, et kõik partnerriigid teeksid koostööd rahvusvahelise õigusemõistmisega, nimelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

88.

rõhutab, et on vaja säilitada piirkondlik lähenemisviis ja tervitab otsust määrata ELi eriesindaja nii Lõuna-Kaukaasiasse kui ka Vahemere lõunapiirkonda ning määrata töörühm Vahemere lõunapiirkonda; on seisukohal, et tuleks kaaluda sarnase töörühma määramist Lõuna-Kaukaasiasse; rõhutab, et ELi ettevaatavat tegevust 5+2- kõnelustel Transnistria üle tuleb piisavalt rahastada, eriti pärast ELi eriesindaja volituste lõppemist;

89.

rõhutab, et piirkondlikke konflikte saab mõista ainult siis, kui võetakse arvesse nende kultuurilist tausta; kutsub üles rakendama ühtset strateegiat, nagu seda on teinud Blue Shield, andes kultuurile oma rolli seoses konfliktide ennetamise ja rahu taastamisega;

90.

kiidab heaks rahvusvaheliste organisatsioonide, eeskätt OSCE ja ÜRO agentuuride töö konfliktipiirkondades ja konfliktijärgsetes oludes ning jätkusuutliku arengu edendamisel kogu naabruskonnas, eelkõige UNRWA pikaajalise pühendumuse palestiinlastest põgenike aitamisel;

91.

toetab ELi humanitaarabimeetmeid ning tegevust arengu ja rahu hüvanguks idapoolsetes partnerriikides, eriti ELi olulist panust Palestiina pagulasi Lähis-Idas toetava ÜRO abiorganisatsiooni UNRWA töösse; väljendab siiski kahetsust, et sellele tegevusele ei ole järgnenud ELi suuremat juhtrolli Lähis-Idas; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja komisjon teeksid kõik võimaliku, et lisada ELi kohalolekule ja tegevusele selles piirkonnas poliitilist kaalu, mis vastab liidu otsustavale rollile humanitaarabi ja arenguabi valdkonnas;

92.

rõhutab, et Euroopa Parlament täidab oma parlamendidelegatsioonide kaudu ja delegatsioonide kaudu parlamentaarsetes assambleedes tähtsat rolli poliitilise dialoogi tugevdamisel ja täielike vabaduste, demokraatlike reformide ja õigusriigi põhimõtete edendamisel naaberriikides, ning toonitab, et need kontaktid võivad ka pakkuda võimalust tulevaste kriteeriumide täitmise hindamiseks ning kohandada kahe- ja mitmepoolset koostööd, võttes arvesse toimunud sündmusi ja saavutatud edu;

93.

kinnitab veel kord, et mitmepoolsed parlamentaarsed assambleed, nagu Euronest ja Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee on üliolulised vahendid ühtsuse ja usalduse suurendamiseks ELi ja partnerriikide vahel ning partnerriikide endi seas ning aitavad seepärast suuresti kaasa idapartnerluse ja Vahemere Liidu eesmärkide saavutamisele; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles kaasama Euronesti liikmeid nii palju kui võimalik idapartnerluse mitmepoolsetesse struktuuridesse ja platvormidesse; rõhutab, et Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee tuleb tunnistada Vahemere Liidu seaduslikuks parlamentaarseks institutsiooniks; rõhutab, et täieõiguslik sekretariaat annab Euronesti ja Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee tööle suurema sidususe ja kooskõla Euroopa naabruspoliitika ida- ja lõunapiirkonna jaoks kavandatud programmidega;

94.

kutsub komisjoni üles toetama idapartnerluse riikide parlamentide juhtkondi tervikliku institutsioonide ülesehitamise programmi raames parema oskusteabe ning tehnilise ja finantsabiga, et tugevdada nende tõhusust, läbipaistvust ja vastutust, mis on oluline, et parlamendid saaksid täita oma õiget rolli demokraatlikes otsustusprotsessides;

95.

kinnitab oma nõusolekut võtta Valgevene parlamendi esindajaid vastu Euronesti niipea, kui selgub, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon on Valgevene parlamendivalimised demokraatlikuks tunnistanud;

96.

tervitab ettepanekut luua uus Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, samuti Euroopa naabruspoliitikale eraldatavate vahendite suurendamist, nagu Euroopa Parlament oma varasemates resolutsioonides taotles; on seisukohal, et vahendeid tuleb jagada paindlikult ja asjakohaselt mõlemas piirkonnas, säilitades piirkondlikku tasakaalu ja rakendades partnerriikide kohustustel ja reformide edukusel põhinevat, aga ka nende vajadustel ja suutlikkusel põhinevat lähenemisviisi; märgib, et suurem paindlikkus ja lihtsus peaks olema kooskõlas demokraatliku kontrolli põhimõttega ning sellega peaks kaasnema suurem järelevalve kulutuste üle;

97.

on arvamusel, et on oluline säilitada mõistlik tasakaal ida- ja lõunapoolsete riikide vahel eelkõige sellepärast, et idapoolsed naaberriigid rakendavad idapartnerlusega seotud programme ja reforme ning neil on väljavaade saada ELi liikmeks; on siiski veendunud, et sellist tasakaalu ei saa käsitleda lõplikuna; toetab täielikult põhimõtet, et finantsabi peab olema diferentseeritud, tulemuslikkusele suunatud ja paindlik ning põhinema tegelikel vajadustel, abi vastuvõtmise suutlikkusel ja saavutatud sihtidel;

98.

on arvamusel, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi läbivaatamine peab toimuma ajavahemikku 2007–2013 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku hindamisega ning 2013. aasta järgset perioodi käsitlevate läbirääkimistega samal ajal ja olema nendega kooskõlas, et 2012. ja 2013. aastal mitte alustada uuesti naabruspoliitika rahastamise läbirääkimisi;

99.

nõuab ELi eelarve rubriigi 4 ülemmäära märkimisväärset suurendamist Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi jaoks, võttes arvesse, et kuigi viimaste aastate jooksul on saavutatud mõningast edu Euroopa Liidu ja partnerriikide vahelise tõhusama koostöö edendamisel ning järkjärgulises majanduslikus integratsioonis, on vaja teha rohkem, sest esile kerkivad uued probleemid ja koostöövaldkonnad;

100.

rõhutab, et naabruspoliitika rahastamise suurendamiseks vajalike eraldiste ümberjaotamisel tuleks lähtuda selgetest prioriteetidest ja nagu mainib komisjon, ei tohi seetõttu kahjustada stabiliseerimisvahendit, mis on ELi ainuke kriisidele reageerimise ja rahutagamise vahend; rõhutab, et praegune valitsemissektori võlakriis ei tohiks Euroopa naabruspoliitika rahastamist mõjutada;

101.

avaldab kahetsust, et suurt osa naabruspoliitika vahenditest kasutatakse nõustamise jaoks, mitte projektide ega programmide tarbeks, ja nõuab uue instrumendi raames vahendite kasutamise kiiret tasakaalustamist;

102.

rõhutab, et olukorras, kus EL on kasutusele võtnud humanitaarabi, on oluline tagada asjakohane üleminek taastamise, ümberkorralduste ja arengu vahel, et tegeleda revolutsioonide mõningate hävitavate tagajärgedega;

103.

märgib, et kodanikuühiskonna rahastamisvahend võiks olla Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi osa; soovitab kaaluda võimalust suunata Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi fondide haldamine üle kodanikuühiskonna rahastamisvahendile, kui riigid ei täida mitterahuldavate tulemuste tõttu rahastamiseks vajalikke tingimusi;

104.

rõhutab Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi otsustavat rolli selliste ELi makropiirkondlike strateegiate toetamisel nagu ELi Läänemere strateegia ja ELi Doonau piirkonna strateegia, sest rahastatakse nende strateegiate välismõõdet, enamasti tegevusi, mis hõlmavad naaberriike;

105.

rõhutab, et vahendite eraldamisel tuleb lähtuda piiratud arvust selgesti määratud prioriteetidest ja mõõdetavatest eesmärkidest kokkuleppel partnerriikidega, võttes arvesse partnerriikide vajadusi ja tuginedes selgelt tingimuslikkusele ja juba tehtud edusammudele; toonitab, et eelarvetoetust võib kasutada ainult siis, kui on kindel, et eelarvet juhitakse mõistlikult, ning et kõiki olemasolevaid vahendeid tuleks kasutada rohkem prioriteete arvestades; märgib sellega seoses, et on vaja tõhustada naabruspoliitika partnerriikide riigihanke õigusakte ja riigi rahanduse juhtimist;

106.

rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika raames liikmesriikide ja ELi poolt naaberriikidele antava abi suhtes tuleb kohaldada järjekindlat lähenemisviisi; toetab kõiki mehhanisme, mis aitaksid erinevate ELi doonorite tegevust Euroopa naabruspoliitika riikides koordineerida ja sujuvamaks muuta, lisamata tarbetut bürokraatiat;

107.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi abi võib naabruspoliitika partnerriikidele olla finantsvõimenduseks, ei piisa sellest jätkusuutlikuks ja püsivaks arenguks; palub seetõttu naabruspoliitika partnerriikidel tugevdada oma riigi ressursse ja need kasutusele võtta, luua läbipaistvad maksusüsteemid ning kaasata Euroopa naabruspoliitika kavva tõhusalt erasektor, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskond, kel lasuks suurem vastutus naabruspoliitika projektide eest;

108.

tunneb heameelt G8 riikide otsuse üle suurendada laene, mida antakse nendele lõunapartnerluse riikidele, kes lähevad üle demokraatiale; on seisukohal, et 27. mail 2011. aastal Deauville'i partnerluse raamistikus võetud kohustused, mis oma olemuselt julgustavad rahaliste vahendite kasutusele võtmist demokraatia soodustamiseks ning arendamiseks Euroopa Liidu partnerriikides;

109.

kutsub üles seoses araabia kevadega ning demokraatiast taganemisega mõnedes idapartnerluse riikides konkreetselt ja enesekriitiliselt hindama Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raames varem kasutatud rahastamisvahendeid ja nende toimimist demokraatia, inimõiguste, valitsemise, korruptsioonivastase võitluse, institutsioonide ülesehitamise ja kodanikuühiskonna toetamise valdkonnas; usub, et EL peab omandama uuema lähenemise, et edendada koostööd konfliktide ärahoidmiseks;

110.

on kindlalt veendunud, et selle läbivaatamisega seoses tuleb üle vaadata ka finantsabi andmine Palestiina omavalitsusele ja Palestiina pagulasi Lähis-Idas toetavale ÜRO abiorganisatsioonile, ning kuna see on naabruspoliitika lahutamatu osa, tuleb selles valdkonnas kohaldada pikaajalise kavandamise põhimõtet; ei pea õigeks väidet, et piirkonna poliitilise ebastabiilsuse ja rahuprotsessi erisuste tõttu on võimalik ainult ajutiste kavade koostamine ja iga üksikjuhtumi puhul eraldi otsustatav toetuste suurendamine;

111.

nõuab, arvestades praeguste pakiliste vajadustega – seda eriti lõunapoolsetes naaberriikides –, et Euroopa Parlament ja nõukogu lepiksid kiiresti kokku ettepaneku osas tugevdada 2012. kuni 2013. aastal naabruspoliitika instrumenti; kutsub ühtlasi liikmesriike üles viivitamata täitma kahepoolsed lubadused, mis on antud Vahemere lõunapiirkonnale ja idapartnerluse riikidele;

112.

palub tungivalt nõukogul viivitamata vastu võtta Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi määruse artikli 23 muutmist käsitlev seadusandlik ettepanek, mille komisjon esitas 2008. aasta mais ja mille Euroopa Parlament 8. juulil 2008 heaks kiitis, see võimaldaks reinvesteerida varasematest tehingutest tagasimakstud vahendid; tuletab meelde, et seda meedet loetakse juba vastuvõetuks ning see kajastub Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise rahastamist käsitlevas ettepanekus 2011.–2013. aasta eelarves; kutsub komisjoni üles kaaluma alternatiivseid võimalusi, et täiendavad riskifondid oleksid kohe Euroopa Investeerimispanga kaudu kättesaadavad nii lõuna- kui ka idamõõtme jaoks;

113.

tervitab Euroopa Investeerimispanga, eelkõige Euroopa – Vahemere investeerimisrahastu kaudu, ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) tööd ning rõhutab, kui oluline ja vajalik on suurem sünergia teiste riiklike ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega, kes samuti nendes riikides tegutsevad; toetab EBRD põhikirja muutmist, nii et ka lõunapoolsed naaberriigid võiksid sellelt pangalt abi saada, tagades samal ajal viljaka koostöösuhte loomist Euroopa Investeerimispanga ja EBRD vahel, kuna mõlemad põhinevad peamiselt Euroopa kapitalil ning ei peaks üksteisega konkureerima;

114.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide ja Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide valitsustele ja parlamentidele ning Vahemere Liidu peasekretärile.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/45

—

võttes arvesse põhiõiguste hartat, Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu asjaomaseid artikleid,

—

võttes arvesse 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat (1) ja selle 2008. aasta rakendusaruannet (2),

—

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsust 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta (3), mida on muudetud raamotsusega 2008/919/JSK (4), ja eelkõige selle artiklit 10 ohvrite kaitse ja abistamise kohta,

—

võttes arvesse 2005. aasta Euroopa Liidu terrorismivastast strateegiat (5),

—

võttes arvesse radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastast Euroopa Liidu strateegiat (6),

—

võttes arvesse Stockholmi programmi „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel“ (7) ning komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele pealkirjaga „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele: Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (KOM(2010)0171),

—

võttes arvesse Europoli 2011. aasta aruannet terrorismi olukorra ja suundumuste kohta ELis (TE-SAT 2011),

—

võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu terrorismivastase võitluse poliitika: peamised saavutused ja edasised ülesanded” (KOM(2010)0386),

—

võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 24. novembri 2010. aasta arvamust teatise „ELi terrorismivastase võitluse poliitika: peamised saavutused ja edasised ülesanded“ (8) kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teatise „ELi terrorismivastase võitluse poliitika: peamised saavutused ja edasised ülesanded“ (9) kohta;

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi sisejulgeolekustrateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas“ (KOM(2010)0673),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 1983. aasta vägivaldsete kuritegude ohvrite hüvitisi käsitlevat konventsiooni (CETS nr 116), Euroopa Nõukogu 2005. aasta terrorismi tõkestamise konventsiooni, (CETS nr 196), Euroopa Nõukogu 2005. aasta suuniseid terroriaktides kannatanute kaitsmise kohta, Euroopa Nõukogu 2006. aasta soovitust (2006)8 kuriteoohvrite abistamise kohta ning komisjoni 2011. aasta ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (KOM(2011)0275),

—

võttes arvesse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahekokkuvõtet ja rohelist raamatut pealkirjaga „Probleemid ja võimalused: ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühise strateegilise raamistiku arendamine”,

—

võttes arvesse oma mitmeid resolutsioone terrorismivastase võitluse kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (10) ning nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (11),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0286/2011),

A.

arvestades, et pärast 2001. aasta 11. septembri koletislikke rünnakuid iseloomustab 21. sajandi esimest kümnendit eriti Ameerika Ühendriikide jaoks nn terrorismivastane sõda; arvestades, et kuigi nimetatud või muud sama mastaapsed rünnakud ei leidnud aset Euroopa pinnal, toimus nende kavandamine ja ettevalmistamine osaliselt Euroopas, ning et paljud eurooplased pidasid seda rünnakuks nende väärtuste ja elustiili vastu;

B.

arvestades, et 21. sajandil on Euroopa Liit olnud üha enam terrorismi sihtmärgiks ja ohvriks ning seisab silmitsi pideva ohuga;

C.

arvestades, et pärast 11. septembri 2001. aasta rünnakuid Ameerika Ühendriikides ELi pinnal toimunud tõsised terrorirünnakud, sealhulgas 2004. aastal Madridis ja 2005. aastal Londonis, on oluliselt mõjutanud ELi kodanike ühist turvatunnet;

D.

arvestades, et Europoli 2011. aasta ülevaates terrorismi olukorra ja suundumuste kohta ELis (TE-SAT 2011) öeldakse, et Euroopas valitseb endiselt tõsine terrorirünnakute oht ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse sidemed näivad tugevnevat, samuti juhitakse tähelepanu asjaolule, et 2006. aastaga võrreldes on vähenenud separatistide terroriorganisatsioonide sooritatud või neile omistatud rünnakute osakaal, ehkki need moodustavad endiselt enamiku ELis toimepandud terrorirünnakutest;

E.

arvestades, et Stockholmi programmis nimetatakse kaht sisejulgeolekut ähvardavat ohtu – rahvusvahelist terrorismi ja organiseeritud kuritegevust, mis on sageli seotud samade tegevusvaldkondade, näiteks relvade ja narkootikumide salakaubandusega,

F.

arvestades, et terrorism ei ole viimase aja ilming; arvestades, et viimastel kümnenditel on tekkinud sellised uued terrorismi liigid nagu küberterrorism, ning terrorivõrgustike ülesehitus, vahendid ja rahastamine on muutunud keerulisemaks, mis muudab terroriohu veelgi mitmetahulisemaks; arvestades, et terrorismivastane võitlus on alati kuulunud liikmesriikide pädevusse ning tavapäraste õiguskaitsemeetmete valdkonda; arvestades, et 2001. aasta 11. septembri, Madridi ja Londoni rünnakud muutsid põhjalikult terrorismi kui nähtuse käsitlust ning terrorismivastase võitluse viise ja vahendeid; ning arvestades, et nende rünnakute tagajärjel on terrorismist saanud küsimus, mis mõjutab liikmesriikide riikliku julgeoleku kõrval kogu ELi julgeolekut, ja seda hoopis teistsuguses õiguslikus raamistikus;

G.

arvestades, et ühemõttelised rahvusvahelised terrorismi mõisted küll puuduvad, kuid EL määratles terroristlike kuritegude mõiste oma raamotsuses 2002/475/JSK;

H.

arvestades, et rahvusvaheline koostöö on hädavajalik selleks, et võtta terrorismilt selle finants-, logistiline ja operatiivne tugi;

I.

arvestades, et ehkki ELi liikmesriikides on erinevad terrorismikogemused ja terroriohu tase, on vaja ELi ühist lähenemisviisi, kuna terroristlikud operatsioonid on sageli üleeuroopalised ning terroristid kasutavad oma tegude toimepanemisel ära erinevusi Euroopa seadustes ja terrorismivastase võitluse võimekuses ning piirikontrolli kaotamist;

J.

arvestades, et ELi kodanikud ja ka muud isikud tahavad, et nende ohutus ja julgeolek oleksid ELis ja mujal tagatud, ning ELil on sellega seoses oluline roll;

K.

arvestades, et terroriaktid ohustavad tõsiselt inimõigusi, ähvardavad demokraatiat, püüavad destabiliseerida õiguspäraselt ametisse seatud valitsusi, õõnestavad pluralistlikke kodanikuühiskondi ning muudavad küsitavaks üldise ideaali elada hirmu tundmata;

L.

arvestades, et terrorismivastase võitluse poliitika eesmärk peaks olema võidelda terrorismi eesmärkide ja terroritegude toimepanemise vastu, millega püütakse purustada vabade, avatud ja demokraatlike ühiskondade alusstruktuurid; arvestades, et terrorismivastase võitluse peaeesmärk peab olema nimetatud demokraatliku ühiskonna alusstruktuuride kaitse ja tugevdamine, milleks tuleb tugevdada kodanikuõigusi ja demokraatlikku kontrolli, tagada Euroopa kodanike julgeolek ja ohutus, teha kindlaks ja võtta vastutusele terroriaktide sooritajad ning reageerida terrorirünnakute tagajärgedele kaasamispoliitika, piiriülese politsei- ja õigusalase koostöö ning tulemusliku ja kooskõlastatud ELi tasandi strateegiaga; arvestades, et terrorismivastase võitluse poliitika tulemuslikkust tuleb mõõta nimetatud eesmärkide suhtes; ning arvestades, et terrorismivastases võitluses toob kõige tõenäolisemalt edu keskendumine vägivaldse äärmusluse ja vägivalla eskaleerumise ennetamisele;

M.

arvestades, et Euroopa Liidu terrorismivastase võitluse strateegia peab tegelema lisaks terrorismi tagajärgedele ka selle põhjustega;

N.

arvestades, et terrorismi tõkestamise ja mahasurumise üks keskne lõik on võitlus vägivaldse äärmusluse vastu;

O.

arvestades, et terrorismivastane võitlus tähendab võitlust kõigi terrorismi liikide vastu, nagu näiteks küberterrorism, uimastiäriga seotud terrorism ja terrorirühmituste seosed mitmesuguse kriminaalse tegevusega ning terroristide tegevuse käimas hoidmiseks kasutatav taktika (näiteks ebaseaduslik rahastamine, raha väljapressimine, rahapesu ja terrorirühmituste tegutsemine näiliselt seaduslike üksuste või institutsioonide kattevarjus);

P.

arvestades, et terrorism on riiklik probleem, mistõttu demokraatlike institutsioonide ülesanne on välja töötada ja säilitada terrorismivastased põhisuunad ning püüda saavutada võimalikult suuremat poliitilist ja ühiskondlikku konsensust; arvestades, et demokraatlik terrorismivastane võitlus, mis peab toimuma õigusriigi ja seaduslikkuse raames, on kõigi demokraatlikes institutsioonides esindatud poliitiliste erakondade, nii valitsus- kui ka opositsioonierakondade kohus; ning arvestades, et seepärast on soovitav jääda terrorismivastase võitluse poliitika sellise määratluse juurde, mille kohaselt see on kõigis demokraatlikes ühiskondades erakondade õiguspärase vastasseisu ning seega valimisvõitluse tagajärjel moodustatud valitsuste ülesanne;

Q.

arvestades, et terrorismivastase võitluse poliitika kulude ja kasu mõõtmine on mõistlik, kuna poliitikakujundajad peaksid teadma, kas nende otsustel on soovitud mõju, ning kodanikel on õigus nõuda oma valitud esindajatelt vastutamist;

R.

arvestades, et kümme aastat pärast maailma vapustanud rünnakuid on aeg teha kokkuvõte terrorismivastase võitluse saavutustest; arvestades, et hindamine võimaldab tõhusamat ja tulemuslikumat poliitika kujundamist ning igas moodsas demokraatias tuleb poliitilisi otsuseid pidevalt hinnata ja revideerida;

S.

arvestades, et märkimisväärselt vähe on tehtud selle hindamiseks, mil määral on ELi terrorismivastase võitluse poliitikas seatud eesmärgid täidetud; arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud ELi terrorismivastase võitluse poliitika põhjalikku hindamist, kuna hindamine on poliitikakujundajate vastutuse ja nende tegevuse läbipaistvuse eeltingimus; arvestades, et ELi terrorismivastase võitluse poliitika nõuetekohase hindamise puudumine on peamiselt tingitud asjaolust, et suur osa sellest viiakse ellu luure- ja julgeolekupoliitika valdkonnas, kus salastamine on tavapärane;

T.

arvestades, et terrorirünnakutega on korduvalt püütud tekitada suuri inimkaotusi, mis seab ohtu olemasoleva institutsioonilise suutlikkuse;

U.

arvestades, et terroristid ründavad oma eesmärgi, demokraatia hävitamise nimel süütuid tsiviilelanikke; arvestades, et terrorirünnakutes viga saanud, kahju kandnud või oma lähedasi kaotanud isikutel on õigus meie abile ja solidaarsusele, kahju heastamisele, hüvitustele ja abile;

V.

arvestades, et on väga tähtis, et õiglus võidutseks, süüdlased toodaks kohtu ette ja terrorikuriteod ei jääks karistamata, ning arvestades, et ohvrite kui kohtuprotsessi tunnistajate olukord nõuab erilist tähelepanu;

W.

arvestades, et terrorismivastase võitluse poliitika demokraatliku õiguspärasuse olulised tegurid on aruandekohustus ja vastutus; arvestades, et eksimusi, õigusvastaseid tegusid ning rahvusvahelise ja inimõigustealase õiguse rikkumisi tuleb uurida ja kohtu ette tuua;

X.

arvestades, et terrorismivastaste meetmete juures tuleb kaitsta Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õigusi ja et kõik selles valdkonnas võetavad meetmed on vastastoimes kodanikuvabadustega;

Y.

arvestades, et terrorismivastase võitluse poliitika üheks peamiseks tunnusjooneks on saanud massiline järelevalve, ning arvestades, et terrorismi tõkestamiseks kasutatakse ulatuslikku isikuandmete kogumist, avastamise ja identifitseerimise tehnoloogiaid, seiret ja jälgimist, andmehankimist ja profileerimist ning riski- ja käitumisanalüüsi; arvestades, et nende vahenditega kaasneb tõendamiskohustuse kodanikele ülekandumise oht; arvestades, et nimetatud vahendite tulemuslikkus ja edukus terrorismi tõkestamisel on kaheldav; ning arvestades, et asutustevaheline teabevahetus on ebapiisav;

Z.

arvestades, et riigiasutused kasutavad üha enam äriliseks või eraotstarbeks kogutud andmeid; arvestades, et eri valdkondade eraettevõtted on kohustatud säilitama ja väljastama oma kliendiandmebaasides olevaid isikuandmeid; arvestades, et andmete säilitamise ja taasesitamisega kaasnevad märkimisväärsed jooksvad ja infrastruktuuri tehtavate investeeringute kulud;

AA.

arvestades tungivat vajadust leida profileerimise kontseptsioonile ühtne, asjaomastel põhiõigustel ja andmekaitsenõuetel põhinev õiguslik määratlus, et vähendada ebaselgust küsimuses, millised tegevused on keelatud ja millised mitte,

1.

väljendab heameelt komisjoni teatise üle ning kinnitab, et see peab olema seotud ELi tulevase sisejulgeoleku strateegiaga; kahetseb siiski, et selle reguleerimisala on suhteliselt kitsas, piirdub kokkulepitud poliitikameetmete rakendamisega ning ei hõlma liikmesriikide terrorismivastase võitluse poliitikat või siseriiklikke meetmeid Euroopa või rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud poliitika ülevõtmiseks, samuti asjaolu, et ei ole lähemalt uuritud võimalikke õiguslikke tühikuid või ELi tasandil vastu võetud terrorismivastaste meetmete ja vahendite kattumise või üksteise dubleerimise võimalusi; rõhutab, kui tähtis on ELi ja liikmesriikide tasandil järjekindel lähenemine sisejulgeoleku, eriti terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse küsimustes tehtud algatustele;

2.

taunib ka asjaolu, et teatis ei hõlma piisavalt ega arenda põhjalikumalt edasi lisaks õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadile ka teiste peadirektoraatide (nt energeetika ja transpordi peadirektoraadi, ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi või siseturu ja teenuste peadirektoraadi) võetud meetmeid ning ei anna selget ettekujutust sellest, milline on meetmete vastasmõju, kus need kattuvad või kus leidub tühikuid; on seisukohal, et kõiki eelnimetatud tasandeid tuleb samuti arvesse võtta, kuna üleeuroopalised, riiklikud ja rahvusvahelised meetmed täiendavad üksteist ning üksikute meetmete hindamine ei anna täielikku pilti terrorismivastase võitluse poliitika mõjust Euroopas;

3.

peab kahetsusväärseks, et lasti käest võimalus selgitada, kuidas sobivad ELi terrorismivastase võitluse strateegiasse teatavad ELi terrorismivastase võitluse vahendid, näiteks andmete säilitamine, broneeringuinfo ja SWIFTi kokkulepe;

4.

arvab, et kõnealuses valdkonnas peaks ELi poliitikas, liikmesriikide vastavate poliitikate rakendamisel ning koostöös kolmandate osapoolte ja riikidega alati olema suunanäitajaks põhiõiguste harta;

5.

rõhutab, et Euroopa Liidu, selle liikmesriikide ja partnerriikide rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse strateegia aluseks peaks olema õigusriigi põhimõte ja põhiõiguste austamine; toonitab ka, et liidu välistegevus rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel peaks olema suunatud eeskätt ennetamisele, ning juhib tähelepanu vajadusele edendada dialoogi, sallivust ja mõistmist eri kultuuride, tsivilisatsioonide ja religioonide vahel;

6.

tuletab meelde, et terrorismivastase võitluse poliitika peaks vastama vajalikkuse, tulemuslikkuse, proportsionaalsuse, kodanikuvabaduste, õigusriigi ning demokraatliku järelevalve ja aruandekohustuse alastele nõuetele, mida EL on kohustunud järgima ja arendama, ning et nimetatud nõuetele vastavuse kontrollimine peaks olema kõigi ELi terrorismivastaste pingutuste hindamise lahutamatu osa; on seisukohal, et nimetatud poliitikat tuleb arendada kooskõlas ELi esmase õiguse sätetega ja kõige tähtsamaks pidada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õiguste austamist;

7.

kinnitab veel kord, et piirangumeetmed terrorismiga seotud või sellega tegelevate füüsiliste või juriidiliste isikutega seotud vara ja rahaliste vahendite konfiskeerimiseks, arestimiseks ja külmutamiseks võivad olla terrorismi vastu võitlemisel kasulikud, kuid need peavad olema täielikult kooskõlas põhiõiguste hartaga ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 75;

8.

on seisukohal, et terroritegevuse ennetamine, jälitamine ja kohtu ette toomine on ELi tasandil keskse tähtsusega poliitikavaldkonnad ning peavad olema osa süsteemsest kavast, mis põhineb mitte hädaolukorra nõuetel, vaid sidusal, vajadustepõhisel strateegial, need peavad olema tulemuslikud ja kulutõhusad ning hoidma ära pädevate institutsioonide, asutuste ja organite meetmete dubleerimist ja funktsioonide kattumist;

9.

rõhutab, et kümme aastat toiminud ELi terrorismivastase võitluse poliitika hindamine peaks viima selgelt määratletud poliitiliste eesmärkide püstitamiseni;

10.

on seisukohal, et terrorism on pidevalt arenev nähtus ning selle vastu tuleks astuda terrorismivastase võitluse poliitikaga, mis suudab seda asjaolu arvestada;

11.

peab õigeks otsust süvendada ja arendada terrorismivastase võitluse strateegia nelja põhiaspekti – väldi, kaitse, jälita ja reageeri;

12.

arvab, et terroritegevuse tõkestamine, uurimine ja kohtu ette toomine peaks põhinema politsei- ja õigusalase koostöö tugevdamisel ELi tasandil, millega kaasneb täielik parlamentaarne kontroll ning kõrgetasemelise ühtsete menetluslike tagatiste kogumi tegevuskava täielik ja õigeaegne koostamine;

13.

on seisukohal, et kohtu- ja politseiasutustes peab olema prioriteediks koolitus ja teadlikkuse tõstmine eesmärgiga parandada kogu Euroopa Liidu ulatuses valmisolekut terrorismivastaseks võitluseks;

14.

märgib sellega seoses, kui tähtis on liikmesriikide koostöö OLAFiga ning teiste selliste ELi asutustega nagu Europol, Eurojust ja CEPOL;

15.

kutsub komisjoni hindama täies ulatuses terrorismivastase võitluse poliitikat ja vastu võetud meetmeid ning keskenduma edasistele ülesannetele, sealhulgas Europoli ja Eurojusti reformimisele Lissaboni lepingust tulenevate uute võimaluste valguses, tõendite hankimise ja juurdluste korraldamise ühtsete normide vajalikkusele, ühiste uurimisrühmade täielikule rakendamisele, politsei- ja õigusalase koolituse ELi raamistiku tugevdamisele ning nõuetekohasele kaasamis- ja integreerimispoliitikale;

16.

on seisukohal, et terrorismivastased meetmed peavad vastama ohutasemele ning neid tuleb kohandada vastavalt selle tõusule või alanemisele; märgib, et valitsuse lisavolitusi ja uusi valitusasutusi hõlmavad terrorismivastased meetmed tuleb kavandada nii, et neid saaks olukorrast sõltuvalt nii laiendada kui ka piirata;

17.

tuletab meelde, et nagu komisjoni teatises rõhutatakse, on kõige tõsisemaks ja jätkuvaks pikaajaliseks ohuks radikaliseerumine ja värbamine, need on teljeks, millele EL peab oma terrorismiennetusstrateegias keskenduma, et võidelda terrorismi allikate vastu; rõhutab, et investeerimine rassismi ja diskrimineerimise vastasesse poliitikasse on otsustav abinõu radikaliseerumise ja potentsiaalsete terroristide värbamise probleemi lahendamisel ja ennetamisel;

18.

tuletab meelde arvukate, sageli osalt ELi ja liikmesriikide poolt kaasrahastatavate VVOde ja kodanikuühiskonna olulist panust sotsiaalmajanduslikku arengusse, rahu kindlustamisse, riikide ülesehitamisse ja demokratiseerimisse, millel kõigil on suur tähtsus võitluses radikaliseerumise ja terroristide värbamise vastu;

19.

nõuab laiaulatusliku strateegia loomist rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse, uimastiäri ja terrorismi vaheliste seoste käsitlemiseks; ning õhutab pidevalt analüüsima mitmekesistumise, radikaliseerumise ja värbamise uusi jooni ja suundumusi ning rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide rolli terrorismi rahastamisel;

20.

sellega seoses nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt äärmusluse tõutu peatamist;

21.

juhib tähelepanu vajadusele laiendada ja arendada olemasolevaid ja uusi terrorismivastase võitlusega seotud strateegilisi partnerlussuhteid väljaspool Euroopat asuvate riikidega tingimusel, et seejuures austatakse inimõigusi; rõhutab liidu ja USA vahelist strateegilist koostööd, märgib vajadust teha koostööd ka teiste partneritega ning kordab, et EL peab tähtsaks kodanike isikuandmete ja nende inimõiguste ja kodanikuõiguste kaitset,

22.

rõhutab, et terrorismivastane võitlus moodustab lahutamatu osa liidu suhetest kolmandate riikidega; palub riikide läbikukkumise vältimiseks suurendada järgmises stabiliseerimisvahendis terrorismivastast võitlust toetavate meetmete rahastamist; nõustub, et sellega seoses on prioriteetsed piirkonnad Lõuna-Aasia, eriti Pakistan ja Afganistan, Saheli regioon (Mauritaania, Mali, Niger), Somaalia ja Jeemen; tervitab Saheli piirkonna julgeoleku ja arengu Euroopa Liidu strateegia tutvustamist 21. märtsil 2011 ja kutsub nõukogu üles strateegiat Euroopa Parlamendiga konsulteerides vastu võtma; väljendab heameelt rahvusvahelistesse lepetesse terrorismivastaste sätete lisamise üle;

23.

kutsub komisjoni, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning nõukogu rakendama kiireid meetmeid seoses Lissaboni lepinguga sisse viidud solidaarsusklausliga;

24.

rõhutab, kui tähtis on määratleda ühtne normide kogum konkreetselt terroriohvrite, sealhulgas tunnistajate toetamiseks ja abistamiseks, seda ka seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (KOM(2011)0275);

25.

rõhutab, et viimase kümnendi terrorismivastase võitluse poliitika nõuetekohasel hindamisel tuleks eeskätt uurida, kas ELis võetud terrorismi tõkestamise ja selle vastu võitlemise meetmed on põhinenud tõenditel (mitte oletustel), lähtunud vajadustest, olnud ühtsed ja moodustanud osa ELi terviklikust terrorismivastasest strateegiast, ning tuginenud põhjalikule ja täielikule, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 70 kohaselt läbi viidud hindamisele, mille puhul komisjon annab aru Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide terrorismivastase tegevuse järelevalve eest vastutavate komisjonide ühiskohtumisel kuue kuu jooksul pärast uuringu tellimist, tuginedes asjaomastelt organisatsioonidelt ja asutustelt (nt Europol, Eurojust, Põhiõiguste Amet, Euroopa Andmekaitseinspektor, Euroopa Nõukogu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) tellitavatele aruannetele;

26.

toetab terviklikku ja kõikehõlmavat lähenemist terrorismivastase võitluse poliitikale, soovitades Euroopa julgeolekustrateegia ja sisejulgeolekustrateegia ühtlustamist ning justiits- ja siseküsimuste nõukogu struktuuride, asutuste ja Euroopa välisteenistuse vaheliste olemasolevate kooskõlastamismehhanismide tugevdamist; rõhutab, et hea luure on terrorismi vastu võitlemisel ülitähtis ning et ELil on unikaalsed võimalused hõlbustada luureandmete vahetamist liikmesriikide vahel, tingimusel et selline koostöö tugineb nõuetekohasele õiguslikule alusele ja korrapärastele otsustamismenetlustele, kuid et see tegevus peab alluma samadele aruandekohustuse nõuetele, mis kehtivad liikmesriikides; rõhutab seejuures, et kõigi olemasolevate tehniliste vahendite kõrval jääb inimluure terrorivõrgustike vastases võitluses ja rünnakute õigeaegsel ennetamisel asendamatuks;

27.

palub, et komisjon koostaks avalikult kättesaadava teabe ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 70 kohaselt liikmesriikidelt saadava teabe alusel põhjaliku ja üksikasjalise hindamisaruande, mis sisaldab vähemalt alljärgnevat:

28.

palub komisjonil kindlaks teha, millistel meetmetel on ka muid eesmärke peale terrorismivastase võitluse või kus lisati algsele terrorismivastase võitluse eesmärgile veel teisi, nagu näiteks õiguskaitse, sisserändepoliitika, tervishoid või avalik kord (nn missioonide laienemine ja funktsioonide laienemine);

29.

palub komisjonil koostada põhjalik ja täielik ülevaade kõigist Euroopa praegustest terrorismivastastest tegevuspoliitikatest, keskendudes eelkõige ELi õigusaktidele ning sellele, kuidas need on üle võetud ja ELi tasandil rakendatud; koostöö parandamiseks ELi poliitika hindamisel palub samal ajal liikmesriikidel hinnata põhjalikult oma terrorismivastase võitluse poliitikat, keskendudes eelkõige selle koostoimele ELi poliitikaga, poliitikate kattumisele ja lünkadele, sealhulgas koostada võrdlustabelid, kus näidatakse, milliste liikmesriikide õigusnormide kaudu võetakse üle ELi õigusnormid, ning teha seda ettenähtud tähtajaks, nagu andmete säilitamise direktiivi puhul;

30.

palub, et komisjon koostaks avalikult kättesaadava teabe ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 70 kohaselt liikmesriikidelt saadava teabe alusel põhjaliku ja üksikasjaliku ülevaate kõigist Euroopa Liidu, liikmesriikide ja eraettevõtete poolt terrorismivastase suunitlusega meetmetele otseselt või kaudselt kulutatud vahenditest, hõlmates sellega spetsiifiliselt terrorismivastast tegevust, terrorismivastase võitluse IT-spetsialiste, süsteeme ja andmebaase, põhiõiguste kaitset, andmekaitset, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete kaitset, terrorismivastaste teadusuuringute rahastamist, vastavate ELi eelarve ridade kujunemist pärast 2001. aastat ning ka kolmandate riikide eraldatud vahendeid;

31.

kutsub komisjoni üles kontrollima terrorismivastaste meetmete rakendamise nõuetekohasust ning esitama tulemused korrapäraselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule;

32.

kutsub komisjoni üles koostama uuringut erasektori kantavate terrorismivastase võitluse poliitika kulude kohta ning ülevaadet sektoritest, kellele see poliitika on kasulik;

33.

palub, et komisjon koostaks avalikult kättesaadava teabe ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 70 kohaselt liikmesriikidelt saadava teabe alusel uuringu selle väljaselgitamiseks, kas terrorismivastase võitluse poliitika üle teostatakse tulemuslikku demokraatlikku kontrolli ja mis sisaldab vähemalt alljärgnevat:

34.

nõuab veel, et terrorismivastaste meetmete puhul järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet ja kodanike põhiõigusi ning et kõik sellised meetmed oleksid vastavuses õigusaktide ja õigusriigi põhimõtetega;

35.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja pädevaid õigusasutusi vähemagi kahtluse või vastavate tõendite korral uurima mis tahes ebaseaduslikke tegusid ning inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ja õiguskorra rikkumisi ning kutsub liikmesriike tagama selliste rikkumiste heastamist;

36.

ootab Euroopa riikide territooriumi väidetavat kasutamist LKA poolt vangide transpordiks ja ebaseaduslikuks vahi all hoidmiseks käsitleva Euroopa Parlamendi komisjoni järelhindamise aruande järeldusi ja nõuab parlamendi kõigi asjakohaste soovituste täitmist;

37.

rõhutab, et EL peab aitama Ameerika Ühendriikidel leida sobivaid lahendusi Guantánamo sulgemiseks ja selle kinnipeetavate üle õiglase kohtumõistmise tagamiseks;

38.

seoses sellega nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon võtaksid musta nimekirja kandmise ja varade külmutamise meetmete läbivaatamisel arvesse eriti VVOde ja kodanikuühiskonna seisukohti, tagamaks, et VVOsid ei kantaks nimekirja n-ö assotsiatsioonide põhjal ning ei takistataks asjatult nende koostööd oma partnerorganisatsioonidega;

39.

on teadlik komisjoni apellatsioonikaebusest Üldkohtu otsuse peale hiljutises kohtuasjas Kadi komisjoni vastu; palub kõigil osapooltel sanktsioonide kord põhjalikult läbi vaadata ning tagada selle täielik kooskõla rahvusvaheliste inimõiguste standardite ja õigusriigi põhimõtetega tulenevalt kogu asjaomasest pretsedendiõigusest; on seisukohal, et neid, kelle vastu sanktsioonid on suunatud, tuleks teavitada nende karistamise põhjustest ning võimaldada neil otsust edasi kaevata;

40.

juhul kui õiguskaitse eesmärgil isikuandmete kogumine toimub ilma piisava õigusliku aluseta, eeskirjade vastaselt või ebaseaduslikult, palub komisjonil ja nõukogul korraldada sellise andmete kogumise suhtes juurdlus;

41.

nõuab tungivalt, et komisjon viiks läbi kohustusliku proportsionaalsuse testi ja koostaks täieliku mõjuhinnangu iga ettepaneku kohta, mis hõlmab ulatuslikku isikuandmete kogumist, avastamise ja identifitseerimise tehnoloogiat, seiret ja jälgimist, andmehankimist ja profileerimist, riski- ja käitumisanalüüsi või muid sarnaseid tehnikaid;

42.

rõhutab vajadust parandada andmete kasutamist: andmete kogumist tohiks lubada ainult juhul, kui on selgelt tõendatud, et see on vajalik, ei vii muude olemasolevate meetmete dubleerimisele ning puuduvad muud, vähem sekkuvad meetmed, ning ka siis minimaalse andmehulga osas ja vaid rangelt piiritletud eesmärgil, ning juhul kui oluliselt parandatakse andmete jagamist ja töötlemist;

43.

palub Euroopa andmekaitseinspektoril ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil anda aru põhiõiguste ja isikuandmete kaitstuse kohta Euroopa Liidu terrorismivastases võitluses;

44.

nõuab komisjonilt ja nõukogult tungivalt täielikku selgitust kõrge esindaja ja terrorismivastase võitluse koordinaatori vahelise tööjaotuse kohta;

45.

palub terrorismivastase võitluse koordinaatoril koostada aruanne inimluure kasutamisest ja koostööst välisriikide luureteenistustega Euroopa terrorismivastase võitluse poliitika raames;

46.

palub komisjonil esitada ettepanekud kodanikuvabaduste, läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli tugevdamiseks terrorismivastase võitluse poliitika kontekstis – näiteks võiks dokumentide kättesaadavuse parandamiseks koostada ELi teabevabaduse seaduse ning tugevdada Põhiõiguste Ametit, Euroopa andmekaitseinspektori institutsiooni ja artikli 29 alusel loodud töörühma;

47.

palub komisjonil esitada muudatusettepanekud viimati 2008. aastal muudetud nõukogu raamotsusele 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta, et parandada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse taset, muu hulgas ajakohastada terroriakti mõistet ning siduda see paremini praeguste ELi tasandi inimõiguste alaste dokumentide, eeskätt põhiõiguste hartaga;

48.

kutsub komisjoni üles võtma kasutusele profileerimise ühtse õigusliku määratluse;

49.

palub komisjonil Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 16 alusel ja ilma et see mõjutaks Euroopa Liidu lepingu artiklis 39 ettenähtud erieeskirjade kohaldamist, esitada ettepanek andmekaitse õigusliku raamistiku kohta, mis hõlmaks ka ühist välis- ja julgeolekupoliitikat;

50.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/55

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta, eelkõige 8. juuli 2008. aasta resolutsiooni Afganistani stabiliseerimise kohta (1), 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ELi eelarvest Afganistanile eraldatavate vahendite kontrolli kohta (2), 24. aprilli 2009. aasta resolutsiooni naiste õiguste kohta Afganistanis (3) ning 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni uue Afganistani-strateegia kohta (4),

—

võttes arvesse oma 23. aprilli 2009. aasta resolutsioone Euroopa Liidu 2007. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (5) ning 5. mai 2010. aasta resolutsioone Euroopa Liidu 2008. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni ELi eelarvest arenguriikidele antava toetuse tuleviku kohta (7),

—

võttes arvesse 20. juulil 2010 toimunud Kabuli konverentsi, kus abiandjad leppisid kokku, et hakkavad oma programme paremini ühtlustama, ja kohustusid järgima abi tulemuslikkuse põhimõtteid, ning 28. jaanuaril 2010 toimunud Londoni konverentsi, kus abiandjad leppisid kokku asutada sõltumatu kõrge järelevalveamet ja suunata rohkem arenguabi Afganistani Islamivabariigi valitsuse (AIVV) kaudu, toetades seda struktuuride ja eelarvete reformimisega,

—

võttes arvesse komisjoni 7. septembri 2010. aasta ja 22. juuni 2011. aasta vastuseid eelarvekontrollikomisjoni küsimustele,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 3/2011 pealkirjaga „ÜRO organisatsioonide kaudu konfliktipiirkondade riikidele antava ELi abi tõhusus ja tulemuslikkus”,

—

võttes arvesse Afganistani ülesehituse eriinspektori kontrolliaruandeid,

—

võttes arvesse USA valitsuse aruandluse eest vastutava ameti (Government Accountability Office – GAO) kontrolliaruandeid Afganistani kohta,

—

võttes arvesse Ameerika Ühendriikide rahvusvahelise arengu ameti (USAID) peainspektori kontrolliaruandeid Afganistani kohta,

—

võttes arvesse Iraagi ja Afganistani sõjanduse valdkonna allhangete komisjoni lõpparuannet USA Kongressile „Allhangete ümberkujundamine sõjanduses”,

—

võttes arvesse Afganistani kõrgema kontrolliasutuse seaduse projekti,

—

võttes arvesse Kõrgemate Kontrolliasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooni (International Organization of Supreme Audit Institutions – INTOSAI) 2007. aastal vastu võetud Mexico deklaratsiooni kõrgemate kontrolliasutuste sõltumatuse kohta,

—

võttes arvesse 27. oktoobril 2009. aastal nõukogu poolt vastu võetud ELi Afganistani ja Pakistani tegevuskava ja selle kaks korda aastas avaldatavaid täitmise aruandeid,

—

võttes arvesse ÜRO Arenguprogrammi, ÜRO Rahvastikufondi ja ÜRO projektiteenistuse juhatuse 6.–17. juunil 2011. aastal toimunud aastakoosolekul vastu võetud otsust 2011/23,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning arengukomisjoni arvamusi (A7-0388/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2010. aasta resolutsioonis uue Afganistani-strateegia kohta toodi esile mitmeid mureküsimusi seoses Afganistanile antava ELi finantsabi eelarvekontrolliga;

B.

arvestades, et organisatsiooni Integrity Watch andmetel maksti 2009. aastal Afganistanis üle miljardi dollari altkäemaksudeks;

C.

arvestades, et eelarvekontrollikomisjon vastutab ELi üldeelarve täitmise kulutasuvuse kontrollimise eest;

D.

arvestades, et demokraatias on keskse tähtsusega avalike rahaliste vahendite läbipaistvus ja vastav aruandekohustus;

E.

arvestades, et Afganistan on üks ELi üldeelarvest kõige enam tsiviilotstarbelist abi saavaid riike;

F.

arvestades, et 2002. aastast saadik on komisjon Afganistanile arengu- ja humanitaarabiks eraldanud üle 2 miljardi ja välja maksnud üle 1,8 miljardi euro;

1.

kordab, et komisjon võib Afganistanis ELi vahendite kulutamisel kaaluda erinevate rahastamiskanalite kasutamist; tuletab meelde, et Afganistani Islamivabariigi valitsus ei saa ELi üldeelarvest otsest (valdkondlikku) eelarvetoetust;

2.

märgib, et nagu seletuskirjas esitatud tabelist näha, on igal rahastamiskanalil omad eelised ja puudused, sõltuvalt kulutuste konkreetsest eesmärgist;

3.

on seisukohal, et välistada ei tuleks ühtegi rahastamiskanalit, kuna neil kõigil on oma spetsiifilised head ja halvad küljed; peab vajalikuks abi mitmekesistamist, et rahuldada konkreetseid vajadusi sobivate rahastamiskanalite kaudu;

4.

palub komisjonil kaaluda võimalust hakata andma Afganistanis rangetel ja selgelt määratletud tingimustel otsest eelarvetoetust niipea, kui on tõestatud selleks vajaliku makromajandusliku stabiilsuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise olemasolu, kuna see on parim vahend Afganistani administratsiooni suutlikkuse arendamiseks; arvab, et nii võib saavutada püsivaid ja pikaajalisi eesmärke;

5.

on seisukohal, et komisjon peaks hindama AIVV ministeeriumite võimekust, ning arvab, et eelarvetoetuse andmist võiks alustada piiratud summade eraldamisest rangetel ja selgetel tingimustel; võtab teadmiseks, et teised doonorriigid annavad juba valdkondlikku eelarvetoetust nendele Afganistani ministeeriumitele, kes on täitnud läbipaistvuse ja aruandekohustuse kriteeriumid; palub, et komisjon kaaluks rangetel ja selgelt määratletud tingimustel eelarvetoetuse andmist lisaks kesktasandile ka provintsi- ja kohalikul tasandil niipea, kui on olemas selleks vajalikud eeldused ja on täidetud nõutud kriteeriumid, kuna see stimuleeriks suutlikkuse arendamist kõigil valitsustasanditel; arvab, et eelarvetoetuse kooskõlastatud suunamine eri haldustasanditele tugevdaks ka komisjoni seisundit vastavate üksuste suhtes ning ta ei peaks sõltuma vaid ühe üksusega kujunenud sidemetest; märgib, et selline mitmekesistamine ei tohi nõrgestada keskvalitsuse rolli ja vastutust ning vajab seetõttu viimase heakskiitu;

6.

palub komisjonil samaaegselt siduda võimalik edaspidine eelarvetoetuse andmine rangete, selgelt määratletud, mõõdetavate ja selgete tingimustega; on seisukohal, et sihiks tuleb võtta selliste eesmärkide täitmine, mille hindamiseks saaks kasutada aruandekohustuse ja läbipaistvuse näitajaid ning eelnevalt määratletud kriteeriumeid; toonitab, et kohe algul tuleb kindlaks määrata algtasemed, mille suhtes arengut hinnata; peab seejuures ülitähtsaks korruptsiooni- ja pettustevastase võitluse mehhanisme; kinnitab, et arengupoliitika meetmete tulemuslikkust partnerriikides tuleb kontrollida ka kohalike kriteeriumide alusel; rõhutab sellega seoses avalike teenistujate, eriti julgeolekujõudude ja politsei koolitamise suurt tähtsust;

7.

kinnitab parlamendi kui järelevalvaja ülesannet ning nõuab seepärast, et komisjon astuks vajalikud sammud läbipaistval viisil ja teeks üldsusele kättesaadavaks:

8.

võtab teadmiseks Euroopa Kontrollikoja hiljutise kontrolliaruande, milles käsitletakse ÜRO organisatsioonide kaudu konfliktipiirkondade riikidesse, sealhulgas ka Afganistani suunatavaid ELi rahalisi vahendeid; taunib kontrollikoja avastatud projektijuhtimise puudusi Afganistanis, näiteks:

9.

on mures teiste kontrollorganite, näiteks USA Afganistani ülesehituse eriinspektori (SIGAR), USA valitsuse aruandluse eest vastutava ameti (GAO), sõjanduse valdkonna allhangete komisjoni ning USA rahvusvahelise arengu ameti (USAID) peainspektori aruannete pärast, milles on täheldatud järgmisi puudusi:

10.

on seisukohal, et komisjon peaks võtma arvesse ka USA ja teiste kolmandate riikide kontrollijate nimetatud puudusi, mis viitavad ka ELi rahastatud projektide riskiteguritele, kuna paljud neist kattuvad või on vähemalt sarnased;

11.

tunnistab, millistes rasketes oludes tuleb komisjonil anda abi aastakümneid sõdadest räsitud riigis; toonitab, et kohapealset kontrolli tuleb teostada ka keerulistes julgeolekutingimustes; kutsub komisjoni üles kohaldama selliseid alternatiivseid auditeid ja kontrolle, mida saab ka praegustes julgeolekuoludes kohapeal läbi viia; lisaks palub komisjonil tegeleda täheldatud puudustega ja rahastada projekte, kui need vastavad järgmistele nõuetele:

12.

palub komisjonil kindlaks teha riskitegurid, mis tulenevad pettustest, korruptsioonist, projekti jätkusuutlikkusest, mitmekordsest alltöövõtust ning muudest raiskamise ja vahendite väärkasutamise põhjustest; lisaks palub komisjonil toetuslepingutes ja kommertslepingutes neid küsimusi jätkuvalt piisavalt käsitleda ning eeskirjade täitmist hoolikalt jälgida;

13.

rõhutab, et demokraatia jaoks on eluliselt tähtis täitevvõimust rahaliselt ja operatiivselt täiesti sõltumatu kõrgem kontrolliasutus, mis on nii võimekas ja nii hästi rahastatud, et suudab läbi viia rahvusvahelistele normidele vastavat finants-, tulemus- ja eeskirjade täitmise kontrolli;

14.

on mures mitmetest sõltumatutest ja usaldusväärsetest allikatest saadud teadete pärast, mille kohaselt Afganistani ametivõimud kõige kõrgemal tasemel takistavad riigi prokuröride poolt ametiisikute, nt kuberneride vastu käivitatud korruptsioonijuurdlusi;

15.

taunib asjaolu, et auditi- ja kontrolliametit käsitlevad uued seaduseelnõud ei taga ikkagi ameti täielikku sõltumatust, kuna näiteks riigikontrolöri ja tema asetäitja nimetaks ametisse mitte seadusandlik, vaid täidesaatev võim; märgib, et see on vastuolus Mexico deklaratsiooniga kõrgemate kontrolliasutuste sõltumatuse kohta; kutsub seetõttu komisjoni üles nõudma, et seadustega kehtestataks Afganistani auditi- ja kontrolliameti täielik rahaline ja operatiivne sõltumatus ja suurendataks võimekust; tuletab komisjonile meelde, et auditi- ja kontrolliameti täielikku sõltumatust, piisavat võimekust ja rahastamist tuleks lugeda otseste eelarvetoetuste käivitamise üheks keskseks eeltingimuseks;

16.

kutsub komisjoni kaaluma mõtet koos Afganistani auditi- ja kontrolliametiga ühiste kontroll- ja järelevalvevisiitide korraldamisest; sellega seoses soovitab tõhustada kontrollialaste teadmiste ja koolitusoskuste vastastikust vahetust vastutavate asutuste vahel; peab seda võimaluseks tõsta suutlikkust ja parandada üksteisemõistmist;

17.

tuletab meelde, et mõningaid kõige tähtsamaid ELi üldeelarvest rahastatavaid Afganistani-projekte haldab ja viib ellu ÜRO Arenguprogramm (UNDP);

18.

tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõikele 3 on Euroopa Kontrollikojal õigus teostada vajaduse korral kontrolli kohapeal iga liidu nimel tulusid või kulusid haldava mis tahes organi või asutuse ruumides;

19.

lisaks tuletab meelde, et parlament on korduvalt palunud komisjonil parandada ÜRO hallatavate projektide, eriti mitme abiandja vahenditest moodustatud sihtfondide läbipaistvust ja aruandlust, kehtestades näiteks kinnitava avalduse nõude;

20.

võtab teadmiseks ÜRO Arenguprogrammi (UNDP), ÜRO Rahvastikufondi (UNFPA) ja ÜRO projektiteenistuse (UNOPS) juhatuse 6.–17. juunil 2011. toimunud aastakoosolekul vastu võetud otsuse anda rahvusvahelistele doonororganisatsioonidele, näiteks Euroopa Liidu institutsioonidele samasugused õigused sisekontrolli aruannetega tutvuda, nagu on antud ÜRO liikmesriikidele; peab siiski vajalikuks edasi liikuda, et parandada aruandlust ELi vahendite kasutamise kohta sellega, et teavet antakse pigem tulemuste kui tegevuste kohta; nõuab tungivalt, et komisjon kutsuks ka teisi ÜRO allasutusi üles rakendama samasugust poliitikat, nagu seda teevad UNDP, UNFPA ja UNOPS; võtab rahuloluga teadmiseks, et ÜRO Lastefond (UNICEF) on teinud vastavasisulise otsuse;

21.

on lisaks seisukohal, et edaspidi on vaja süvendatumat lähenemisviisi, et täielikult täita parlamendi korduvaid nõudmisi läbipaistvuse ja aruandluse parandamiseks, seda koos tõhususe ja tulemuslikkuse tõstmisega; palub, et Euroopa Kontrollikoda püüaks saavutada ÜRO allasutustega vastastikust mõistmist, et leppida kokku ühtsetes auditeerimisstandardites, mis järgiksid täielikult rahvusvahelisi auditeerimisstandardeid ja tooksid kaasa kinnitavate avalduste kasutuselevõtmise;

22.

juhib tähelepanu Kõrgemate Kontrolliasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooni (INTOSAI) raames loodud ja Euroopa Kontrollikoja liikme juhitava katastroofiabiga seotud aruandluse ja auditite töörühma praegustele jõupingutustele (8); toetab töörühma kahte peaeesmärki, milleks on:

23.

on rahul INTOSAI töörühma tegevusega ning soovitab töörühmal täita oma ülesanded ettenähtud ajakava raamides; on seisukohal, et selle töö tulemusi võiks kohaldada ka laialdasemalt, kuna paljud katastroofiabiga seotud probleemid ilmnevad ka konfliktipiirkondadele antava arenguabi puhul;

24.

peab seda sobivaks viisiks selliste aruandlusprobleemide lahendamisel, mida kogevad näiteks ÜRO allasutused;

25.

seepärast soovitab Euroopa Kontrollikojal ja asjaomastel ÜRO allasutustel alustada dialoogi jätkuvatele probleemidele lahenduse leidmiseks; sellega seoses rõhutab ühekordse auditeerimise korra eeliseid, kuna see muudaks auditid tõhusamaks; sellega seoses peab INTOSAI töörühma tööd vägagi asjakohaseks ja kutsub Euroopa Kontrollikoda jõudma selle alusel ÜRO allasutustega vastastikusele mõistmisele;

26.

sellega seoses tuletab meelde, et parlament on juba pikka aega nõudnud üleeuroopalise mitme rahastajaga sihtfondi asutamist ning juhib tähelepanu komisjoni ettepanekule, mille kohaselt peaks läbivaadatud finantsmäärus (KOM(2010)0815) andma õigusliku aluse selliste mitme rahastajaga sihtfondide asutamiseks; peab seda võimaluseks tagada võimalikult heatasemeline aruandlus, niikaua kui kõik mitme rahastajaga sihtfonde haldavad ÜRO allasutused veel ei täida ELi läbipaistvus- ja aruandlusnõudeid;

27.

märgib, et Afganistanis on abi tulemuslikkuse ja abiandjate tegevuse kooskõlastamise teel struktuurseks tõkkeks asjaolu, et paljud abiandjad seavad endale lühiajalised eemärgid ega vii oma tegevust kooskõlla AIVV ja Afganistani rahva vajadustega; märgib, et vägede paiknemisest tulenevad rangelt geograafilised eelistused ning abiandjamaade tegevuse piirkondlik killustatus ei soodusta abi kooskõlastamist ning suurendab finantsabi dubleerimise ja vähetõhusa kasutamise võimalust;

28.

võtab teadmiseks nõukogu järeldused pealkirjaga „ELi tegevuse tõhustamine Afganistanis ja Pakistanis“, kaks korda aastas koostatavad vastavad aruanded, komisjoni 2009. aasta sinise raamatu, milles käsitletakse kogu ELi üldeelarvest ja liikmesriikide riigieelarvetest antavat abi, ning hiljutise kaheste volitustega ELi delegatsiooni juhi ja ELi eriesindaja ametisse nimetamise; peab neid asjalikeks sammudeks ELi ja liikmesriikide tegevuse parema kooskõlastamise suunas;

29.

loodab, et Euroopa välisteenistuse loomine toob kaasa parema kooskõlastamise ja suhtluse ning suurema läbipaistvuse ELi projektide rakendamisel ning ELi vahendite säästvama ja tulemuslikuma kasutamise Afganistanis; eeldab samuti, et vastutusvaldkonnad on ELi delegatsioonis selgelt jaotatud;

30.

palub komisjonil jätkata pingutusi abiandmise kooskõlastamiseks peale liikmesriikide ka teiste rahvusvaheliste abiandjatega, näiteks rakendades selleks geograafilise lähenemise kõrval ka ühiseid valdkondlikke lähenemisviise; rõhutab, milline tähtis osa on sellega seoses ÜRO abimissioonil Afganistanis ja Afganistani rahandusministeeriumil;

31.

rõhutab, et rahvusvahelised investeeringud Afganistani peavad vastama AIVV ja Afganistani rahva vajadustele;

32.

tuletab komisjonile meelde, et parlament on palunud komisjonil (9) esitada Euroopa Parlamendile igal aastal aruande, milles sisaldub hinnang abi tulemuslikkuse ja mõju kohta ning kinnitav avaldus, milles selgelt näidatakse kontrollitud kulutuste määr, täheldatud rikkumised ja võetud meetmed; kordab seda üleskutset ja nõuab tungivalt, et komisjon täiel määral täidaks parlamendi soovitust esitada parlamendile Afganistanile abi andmist ja selle kontrolli käsitlev aastaaruanne;

33.

näeb vajadust suurendada läbipaistvust ja vastutust ELi rahaliste vahendite kasutamisel ning aidata ELi liikmesriikidel ja teistel abiandjatel vältida sarnaseid vigu; palub seepärast komisjonil teha üldsusele kättesaadavaks oma tulemustele orienteeritud järelevalvemissioonide ning ÜRO allasutuste kaudu edastatud ELi rahaliste vahendite kasutamise kontrolli missioonide aruanded ja muud auditi- ja hindamisaruanded;

34.

võtab teadmiseks Ameerika Ühendriikide presidendi hiljutise avalduse umbes kolmandiku USA vägede väljaviimisest 2012. aasta suveks ja vastutuse Afganistani julgeolekujõududele üleandmisest 2014. aastaks; tuletab meelde, kui oluline on ELi rahaliste vahendite kasutamise nõuetekohaseks kontrollimiseks stabiilne julgeolekuolukord, kusjuures Afganistani julgeolekuolude halvenemine on juba raskendanud seal komisjoni ja teiste organisatsioonide kohapealsete kontrollvisiitide korraldamist;

35.

rõhutab, et vägede väljaviimine võib mõjuda halvasti Afganistani majandusele; tuletab meelde, et ülekaalukalt suurema osa Afganistani eelarve ja sisemajanduse kogutoodangu allikaks on välisabi; märgib, et majanduse taastumisel on Afganistani üldise arengu jaoks otsustav tähtsus; on seisukohal, et sõjalise abi vähenedes muutub tähtsamaks Afganistanile osutatav tsiviilotstarbeline abi;

36.

on arvamusel, et siin võib ka peituda võimalus suunata nappe vahendeid pikemas perspektiivis kõige tõenäolisemalt tulemusi andvatele projektidele; kordab, et projektid peavad olema majanduslikult jätkusuutlikumad, ning arvab, et see vähendaks abiandjatele tekkivat survet maksta parajasti olemasolevad vahendid välja abisaajatele, kes viivad ellu pikaajalise perspektiivita projekte;

37.

on seisukohal, et kodanikuühiskonna esindajad ja parlamendiliikmed peavad olema kaasatud strateegiate rakendamise, järelevalve ja tulemuste hindamise igasse etappi ning see nõue peab olema eelarvetoetuse abikõlblikkuse puhul otsustav kriteerium;

38.

peab Afganistani tuleviku seisukohalt oluliseks rahvusvahelise üldsuse jätkuvaid ja kasvavaid pingutusi kohtuasutuste võimekuse ja sõltumatuse suurendamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel vastavaid pingutusi intensiivistada ning pidada AIVVga jõulist ja konstruktiivset dialoogi selle tagamiseks, et tõhus ja sõltumatu kohtunikkond jääks endiselt kõigi Afganistani arenguga seotud osapoolte ühiseks eesmärgiks;

39.

rõhutab, et korruptsioonivastane võitlus on Afganistani rahutagamisprotsessi väga oluline osa, kuna altkäemaks põhjustab vahendite väära jaotumist, takistab juurdepääsu põhilistele avalikele teenustele, nagu tervishoid ja haridus, ning on suureks takistuseks riigi sotsiaalmajanduslikule arengule; rõhutab samuti, et korruptsioon vähendab avaliku sektori ja valitsuse usaldusväärsust ning on seega suureks ohuks riigi stabiilsusele; nõuab seetõttu tungivalt, et EL pööraks Afganistanile abi andmisel erilist tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele;

40.

taunib asjaolu, et märkimisväärne osa rahvusvahelisest abist läheb jagamisahelas kaduma, ning juhib tähelepanu neljale põhilisele viisile, kuidas see juhtub: raiskamine, julgeoleku valdkonna liigsed vahenduskulud, tegelikust suuremad arved ja korruptsioon; nõuab seetõttu tungivalt, et EL jälgiks ELi poolt Afganistanile antava abi maksumust ja mõju, et parandada abi tõhusust;

41.

peab tulevaseks peamiseks probleemiks Afganistani ülesehitamisel sealse julgeolekuolukorra arengut ning palub komisjonil koos rahvusvahelise kogukonnaga koostada strateegia, mille abil tagada Afganistani julgeolek ja stimuleerida jätkusuutlikku majandust, muu seas ka selleks, et suuta abi andmist nõuetekohaselt kontrollida;

42.

peab vajalikuks meenutada, et soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi tunnustatakse oluliste küsimustena nii Afganistani valitsuse riiklikus arengustrateegias kui ka riigi strateegiadokumendis (2007–2013), millega sätestatakse, et soolisest mõõtmest saab kavandamise lahutamatu osa;

43.

kordab uuesti ELi võetud kohustust jätkata Afganistani toetamist; rõhutab, et Afganistanile antava ELi arenguabi üldine eesmärk peaks olema riigi pikaajalisele säästvale arengule kaasaaitamine, sealhulgas sotsiaalmajanduslike normide parandamine, töökohtade loomise ja VKEde arvu suurendamise soodustamine, haridusvaldkonna tugevdamine ja soolise võrdõiguslikkuse tagamine; toonitab asjaolu, et abi peaks veelgi soodustama avaliku halduse suutlikkuse tõstmist, tugevdama õigusriigi põhimõtet ja vähendama korruptsiooni, hõlbustades sellega julgeolekuvastutuse üleandmist Afganistani Islamivabariigi valitsusele; soovitab eraldada osa Afganistanile antavast rahalisest abist viieaastase kava jaoks, mille eesmärk on oopiumikasvatuse järkjärguline lõpetamine ja selle asendamine alternatiivse tootmisega; rõhutab vajadust hõlbustada allpiirkondlikku koostööd, toetades piiriüleste küsimuste lahendamist;

44.

kordab, et abi on vaja kiiresti tõhustada, kuna paljud arenguindikaatorid ei näita ikka veel olukorra märkimisväärset paranemist ning korruptsioon ja rahvusvahelise abi pikk jaotusahel on inimestele põhiteenuste pakkumisel jätkuvalt peamised takistused; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles kasutama kõiki olemasolevaid finantsmeetmeid (sh tulevasi ELi sihtfonde, kui need luuakse) selle eesmärgi saavutamiseks tõhusal viisil, mis tagab elanikele põhiteenuste osutamise;

45.

märgib, et enamik sotsiaalmajandusliku arengu toetamiseks eraldatavatest vahenditest antakse rahvusvaheliste mehhanismide kaudu, kuid et oluline osa sellest abist ei jõua kavandatud abisaajateni, kelleks on Afganistani rahvas; juhib tähelepanu sellele, et ELil ja eelkõige komisjonil/Euroopa välisteenistusel peaks olema juhtiv roll abiandmise koordineerimise parandamisel tihedas koostöös teiste peamiste abiandjatega, näiteks USA ja Jaapaniga, ja nõuab üksikasjalikke hinnanguid abi tõhususe kohta, et suurendada abi läbipaistvust ja abiandjate vastutust;

46.

on arvamusel, et Euroopa Liit kui Afganistani üks peamisi ametliku arengu- ja humanitaarabi andjaid (2002. aastast kuni 2010. aasta lõpuni üle 2 miljardi euro) kannab konkreetset vastutust hindamise eest, kas see raha jõuab kavandatud abisaajateni ja parandab nende elutingimusi;

47.

nõuab, et kui abiandmine toimub rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, peaksid Euroopa välisteenistus ja komisjon pöörama erilist tähelepanu raiskamise, liigsete vahenduskulude, ebatõhususe, tegelikust suuremate arvete ja korruptsiooni vältimisele ning nõudma kindlalt õigeaegset ja piisavat teavet rahaliste vahendite kasutamise ja selle tulemuste kohta;

48.

kutsub ELi uuesti üles rajama keskse andmebaasi ning analüüsima kogu ELi poolt Afganistanile antava abi maksumust ja mõju, sest ajakohaste ja usaldusväärsete andmete puudumine kahjustab abi tõhusust ja läbipaistvust;

49.

on arvamusel, et komisjon peaks kaaluma valdkonnapõhise eelarvetoetuse kasutuselevõtmist; rõhutab siiski, et sellisele abile peaksid olema seatud ranged tingimused ja mõõdetavad mõjunäitajad ning seda peaks saama kasutada ainult koos suutlikkuse suurendamise meetmetega ja sellistes ametiasutustes, mille organisatsioonilisi struktuure ja finantsjuhtimise suutlikkust on nõuetekohaselt hinnatud ning mis on tunnistatud piisavaks ja läbipaistvaks;

50.

rõhutab, et abi suunamine konfliktidest mõjutatud riikidele tähendab tulemuste osas kaasneva kõrge riskitaseme aktsepteerimist; rõhutab, et koostöö ÜROga on võimaldanud saavutada arengualaseid tulemusi eriti raskes töökeskkonnas; rõhutab siiski, et on vaja teha rohkem edusamme seoses tõhusama aruandluskohustuse ja läbipaistvusega ELi suhtes, kes on ÜRO süsteemis väga tähtis abiandja;

51.

rõhutab, et Afganistanile antava abi tulemuslikkust saab suurendada ainult siis, kui muutub põhjalikult suhtumine korruptsiooni, mis on selles riigis vohanud alates 2001. aastast kõikidel haldustasanditel kõige madalamast kuni kõige kõrgemani välja; rõhutab, et tipptasandi korruptsioon, mida vahetult 2001. aastale järgneval ajal vaikimisi aktsepteeriti, hävitab nüüd Afganistani rahva silmis peaaegu pöördumatult Afganistani põhiseaduse kohaselt rajatud asutuste mainet; rõhutab seetõttu pakilist ja vaieldamatut vajadust lõpetada korruptsiooni aktsepteerimine ning võtta meetmeid tagamaks, et Afganistani kohtusüsteem ja Afganistani kontrollikoda saaksid selle tõsise probleemiga jõuliselt tegeleda ning usaldada Euroopa Liitu kui tugevat, usaldusväärset ja kindlat liitlast, kes asub juhirolli võitluses probleemiga, mis on riigi tuleviku seisukohalt määrava tähtsusega;

52.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles kindlaks määrama selge abiandmise strateegia sellises hapras, riskialtis keskkonnas; märgib, et ELi arengupoliitika juhtpõhimõte peab olema abi tulemuslikkus; rõhutab, et piisav riskijuhtimine on vajalik ning seetõttu tuleb tagada piisavalt rahalisi vahendeid ja personali, et kindlustada abivoogude põhjalik järelevalve ning tulemuste hindamine;

53.

võtab teadmiseks abiandjate lubaduse eraldada kahe aasta jooksul vähemalt 50 % arenguabist Afganistani valitsuse põhieelarve kaudu; rõhutab siiski, et eelarvetoetused peavad olema tihedalt seotud olukorra konkreetse paranemisega riigi valitsemises ja abiandjate suurema usaldusega Afganistani riikliku finantsjuhtimissüsteemi vastu, ning nõuab kiireloomulisi reforme ja suutlikkuse suurendamist, et tugevdada riiklikku finantsjuhtimissüsteemi, vähendada korruptsiooni ning parandada eelarve täitmist; palub komisjonil Afganistani ametiasutuste rahastamisvõimet ja riikliku finantsjuhtimise peamiste reformide edenemise tempot arvesse võttes hinnata, kas konkreetsed Afganistani ministeeriumid või teised ametiasutused, sealhulgas detsentraliseeritud tasandil, võiksid edaspidi hakata õigustatult saama valdkonnapõhist eelarvetoetust, ja kui, siis millistel tingimustel;

54.

rõhutab Afganistani ametivõimude vastutust pikaajalise struktuurilise arengu eest; nõuab tungivalt, et valitsus osaleks rohkem riigi ülesehitamise, demokratiseerimise ja vaesuse vähendamise nimel tehtavates jõupingutustes ning korruptsioonivastases võitluses; ergutab ELi abiandjaid pöörama erilist tähelepanu sekkumiste pikaajalisele jätkusuutlikkusele, edendades Afganistani isevastutust, investeerides järjekindlalt suutlikkuse suurendamisse ning vältides üksikprojekte, mille eesmärgiks on vaid lühiajaliste tulemuste saavutamine; rõhutab sellega seoses kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsat osa ülesehitusprotsessi eest vastutuse võtmises ning korruptsiooniohu vältimises;

55.

kutsub Afganistani valitsust üles keskenduma eelkõige institutsioonilise suutlikkuse arendamisele avalikus sektoris ning töötama välja ühtse riikliku programmi avaliku halduse reformi tarbeks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama poliitilises dialoogis valitsusega ühiselt avaliku halduse reformi ning toetama valitsuse avaliku halduse reformi eesmärke koordineeritud viisil;

56.

nõuab tungivalt, et EL pühenduks jätkuvalt Afganistani säästvale ja pikaajalisele arengule ning teeks asjakohased vahendid kättesaadavaks ka pärast 2014. aastat, mil vastutus julgeoleku tagamise eest läheb täielikult üle Afganistani ametiasutustele ning teised abiandjad võivad hakata vahendeid kärpima; sellega seoses palub ELil anda oluline panus, et rõhutada liidu soovi luua Afganistaniga pikaajaline partnerlus, pidades silmas 5. detsembri 2011. aasta Bonni rahvusvahelist Afganistani-teemalist konverentsi; kutsub ELi üles otsima uusi välismaiseid kodanikuühiskonna partnereid ja abiandjaid;

57.

rõhutab, et tsiviilelanike surmajuhtumite arv on 2010. aastast saadik vähe langenud; väidab, et kui siseriiklikku, piirkondlikku ja tsiviilelanike julgeolekut ei suurendata, on areng ka edaspidi takistatud ja surmajuhtumid jätkuvad; kutsub liikmesriike üles tunnistama, et suurem julgeolek on arengu eeldus, ning kujundama oma abipoliitika sellest lähtudes;

58.

rõhutab, et ELi arenguabi on aidanud kaasa naiste rolli suurendamisele Afganistanis; väidab, et naiste suurem osavõtt poliitilisest ja majanduselust muudab nende elu paremaks ning aitab vähendada ohtu, et Afganistan jääb ka tulevikus konfliktidesse vaevlema;

59.

väidab, et abiandjate tegevuse praegune killustatus avaldab abi tulemuslikkusele negatiivset mõju ja tekitab strateegiate kattumist; kutsub komisjoni, liikmesriike ja rahvusvahelist avalikkust üles oma abistamistegevust paremini koordineerima;

60.

väidab, et üks tähtsamaid Afganistani ees seisvaid ülesandeid on Afganistani rahvusarmee ja Afganistani riikliku politsei reformimine; märgib, et ei Afganistani rahvusarmee ega Afganistani riikliku politsei tegevustulemused ei vasta kokkulepitud eesmärkidele; kutsub liikmesriike üles tõhustama abi selles valdkonnas, pakkudes koolitusametnikke ja vahetades parimaid tavasid.

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kontrollikojale ning Afganistani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/65

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta, eriti 27. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni Egiptuse ja Süüria ning sealsete kristlaste olukorra kohta (1), 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias (2), 27. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni Rafah Nashedi juhtumi kohta Süürias (3) ja 7. juuli 2011.aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias, Jeemenis ja Bahreinis Araabia riikides ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal (4),

—

võttes arvesse väliasjade nõukogu 10. oktoobri 2011. aasta, 14. novembri 2011. aasta ja 1. detsembri 2011. aasta järeldusi ning Euroopa Ülemkogu 23. oktoobri ja 9. detsembri 2011. aasta järeldusi Süüria kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2011. aasta otsust 2011/782/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2011/273/ÜVJP (5),

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. oktoobri, 3. novembri ja 28. novembri ning 2. detsembri 2011. aasta avaldusi ja tema pressiesindaja 23. novembri 2011. aasta avaldust Süüria kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 22. novembri 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta Süürias,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 2. detsembri 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Süüria Araabia Vabariigis,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay avaldust, mille ta tegi 2. detsembril 2011. aastal Süüria Araabia Vabariigi inimõiguste olukorra uurimisele pühendatud ÜRO inimõiguste nõukogu 18. eriistungjärgul,

—

võttes arvesse sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 23. novembri 2011. aasta aruannet Süüria Araabia Vabariigi kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee 22. novembri 2011. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Süüria Araabia Vabariigis,

—

võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse ning genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni, millega Süüria on ühinenud,

—

võttes arvesse Araabia Liiga 27. augusti 2011. aasta, 16. oktoobri 2011. aasta ning 12., 16. ja 24. novembri 2011. aasta avaldusi olukorra kohta Süürias, Araabia Liiga 2. novembril 2011. aastal vastu võetud tegevuskava ning 27. novembril 2011. aastal heaks kiidetud Süüria-vastaseid sanktsioone,

—

võttes arvesse Türgi Vabariigi valitsuse 30. novembri 2011. aasta otsust Süüria-vastaste majandussanktsioonide kehtestamise kohta,

—

võttes arvesse Islami Koostöö Organisatsiooni 30. novembri 2011. aasta avaldust, milles kutsutakse Süüria valitsust üles viivitamatult lõpetama ülemäärase jõu kasutamine kodanike vastu ja järgima inimõigusi,

—

võttes arvesse komisjoni ja kõrge esindaja 25. mai 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”,

—

võttes arvesse 27.–28. novembril 1995. aastal Barcelonas toimunud Euroopa – Vahemere piirkonna ministrite konverentsi lõppdeklaratsiooni (Barcelona deklaratsioon) ja 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemere piirkonda käsitleva tippkohtumise ühisdeklaratsiooni, mille Süüria on allkirjastanud,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et ÜRO hinnangul on alates 2011. aasta märtsist Süüria režiimi jõhkrates repressioonides omaenda rahva vastu tapetud üle 5 000 inimese, kellest 300 on lapsed, ent vigastatuid on veel palju rohkem, vahistatud on teadete kohaselt üle 14 000 inimese ning kümned tuhanded on põgenenud naaberriikidesse või asunud ümber oma riigi teistesse piirkondadesse; arvestades, et laialdasele rahvusvahelisele hukkamõistule vaatamata jätkavad ja intensiivistavad Süüria ametivõimud, sõjavägi ja julgeolekujõud vägivallast hoiduvate tsiviilisikute vägivaldset mahasurumist ning inimõiguste rikkumist; arvestades, et paljud Süüria linnad ja asulad on väidetavalt valitsusvägede piiramisrõngas ning neil puudub juurdepääs toidule, meditsiinitarvetele ja sidevahenditele; arvestades, et paljude süürlaste humanitaarolukord on vägivalla ja ümberasustamiste tõttu halvenenud;

B.

arvestades, et president Bashar al-Assadi poolt välja kuulutatud ja lubatud reforme ja amnestiaid ei ole ellu viidud ning režiimi vastu on kadunud igasugune usaldus; arvestades, et Süüria valitsus kasutab riikliku julgeoleku ülemkohut, mis on erikohus väljaspool tavapärast kriminaalõiguse süsteemi, et mõista kohut poliitiliste aktivistide ja inimõiguste kaitsjate üle; arvestades, et lisaks vägivallale õhutavad režiim ja selle pooldajad riigis usurühmituste vahelisi pingeid ning etnilisi ja usulisi konflikte;

C.

arvestades, et Süüria president Bashar al-Assad ütles 20. novembril 2011. aastal ajalehes Sunday Times avaldatud intervjuus ja 7. detsembril 2011. aastal USA telekanalile ABC antud intervjuus, et tema valitsuse poliitika ei näe ette elanikkonna karmi kohtlemist ja ta ei tunne endal süüd 10 kuud kestnud ülestõusu mahasurumise eest, hoolimata teadetest julgeolekujõudude jõhkruse kohta;

D.

arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu 2. detsembri 2011. aasta resolutsioonis mõisteti otsustavalt hukka inimõiguste ja põhivabaduste ulatuslik, süstemaatiline ja jõhker rikkumine (tsiviilisikute, sealhulgas laste tapmine, kohtuta hukkamine, tagakiusamine, omavoliline vahistamine, sunniviisiline kadumine, piinamine ja muu väärkohtlemine, vägistamine ja muu seksuaalne vägivald) Süüria ametivõimude, sõjaväe ja julgeolekujõudude poolt, samuti vigastatutele arstiabi andmise keelamine ja takistamine, ning tehti ettepanek nimetada ametisse eriraportöör, kes tegeleks inimõiguste olukorraga riigis;

E.

arvestades, et sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruandes Süüria Araabia Vabariigi kohta esitatakse tõendeid Süüria sõjaväe, julgeolekujõudude ja valitsust toetavate relvarühmituste poolt korda saadetud ulatuslike, süstemaatiliste ja jõhkrate inimõiguste ja põhivabaduste rikkumiste kohta; arvestades, et uurimiskomisjonile teeb tõsist muret asjaolu, et inimsusevastaseid kuritegusid on toime pandud Süüria mitmetes paikkondades; arvestades, et Süüria valitsus keeldus uurimiskomisjoniga koostööd tegemast; arvestades, et uurimiskomisjoni ÜRO aruande kohaselt on alates meeleavalduste mahasurumise algusest sõjaväes ja julgeolekujõududes toimunud arvukalt ülejooksmisi ning viimastel kuudel on see sagenenud;

F.

arvestades, et 2. detsembri 2011. aasta avalduses hoiatas ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay, et Süüria võimude jätkuvad jõhkrad repressioonid oma rahva vastu võivad viia riigi kodusõjani ning soovitas ÜRO Julgeolekunõukogul pöörduda Süürias valitseva olukorra arutamiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole;

G.

arvestades, et Süüria ametivõimud ei luba endiselt riiki rahvusvahelisi ajakirjanikke ja vaatlejaid; arvestades, et Süüria põgenike ja inimõiguste aktivistide teated ning mobiiltelefonidega üles võetud pildimaterjal on peamised teabeallikad ja tõendid Süüria armee ja julgeolekujõudude poolt tsiviilelanike vastu toime pandud süstemaatilise ja laiaulatusliku inimõiguste rikkumise ning Süüria olukorra kohta üldiselt;

H.

arvestades, et 1. detsembril 2011. aastal tugevdas Euroopa Liit oma Süüria-vastaseid piiravaid meetmeid, kehtestades muu hulgas ELis paiknevatele äriühingutele ja finantseerimisasutustele täiendavad kaubanduskeelud seoses Süüria naftatootmis- ja finantssektoriga, täiendava varade külmutamise, reisikeelu 11 üksikisikule ja 12 üksusele, relvaembargo ning – kõige olulisemana – info- ja kommunikatsioonitehnoloogia EList Süüriasse eksportimise keelu, kuna Süüria valitsus võib seda tehnoloogiat kasutada oma kodanike inimõiguste rikkumise eesmärgil;

I.

arvestades, et nõukogu ja Euroopa välisteenistus ei ole suutnud kokku leppida välja kuulutatud info-ja kommunikatsioonitehnoloogia ekspordi keelu vajalikes üksikasjades ja need avaldada; arvestades, et on olnud palju teateid selle kohta, et ELi või ELis paiknevad ettevõtted on Süüria valitsust varustanud tellimuse järgi välja töötatud tehnoloogiaga, mis võimaldab pealt kuulata, jälgida ja registreerida kogu Süüria internetiliiklust ja mobiilsidet ning võtta kontrolli alla nii riigisisene kui ka rahvusvaheline suhtlus; arvestades, et ELi (ELis paiknevad) ettevõtted on Süürias kohapeal ehitanud ja käitanud jälgimiskeskusi ning osutanud asjakohast tehnilist abi Süüria valitsusele;

J.

arvestades, et Prantsusmaa suursaadik Süürias Eric Chevallier ja USA suursaadik Süürias Robert Ford on naasnud Damaskusesse, demonstreerides sellega täielikku toetust Süüria rahva võitlusele ja nõudmistele; arvestades, et mõlemad suursaadikud kutsuti oktoobris tagasi julgeolekuprobleemide ja Prantsusmaa huvide vastu suunatud vägivaldsete rünnakute tõttu;

K.

arvestades, et oma 1. detsembri 2011. aasta järeldustes soovitas nõukogu taas Süüria opositsioonil ühisplatvormi moodustada, kinnitas, et EL suhtleb jätkuvalt vägivallatust pooldavate Süüria opositsiooni esindajatega, ning väljendas rahulolu Süüria rahvusnõukogu asjaomaste lubaduste üle;

L.

arvestades, et 22. novembril 2011. aastal kohtus komisjoni asepresident ja kõrge esindaja Catherine Ashton Süüria rahvusnõukogu esindajatega ning rõhutas sellel kohtumisel, kui tähtis on kaasav opositsiooniline poliitiline platvorm;

M.

arvestades, et Euroopa Parlamendi liikmed on viimaste kuude jooksul astunud dialoogi ja vahetanud arvamusi nii Süürias kui ka välisriikides asuvate opositsiooni esindajatega;

N.

arvestades, et Süüria kriis ohustab stabiilsust ja julgeolekut kogu Lähis-Ida piirkonnas;

O.

arvestades, et Araabia Liiga peatas 16. novembril 2011. aastal Süüria liikmesuse piirkondlikus organisatsioonis, kuna Süüria ei täitnud Araabia Liiga rahuplaani tingimusi, milles nähti ette, et Süüria viib rahutustest haaratud linnadest ära tankid, lõpetab meeleavaldajate ründamise, alustab dialoogi opositsiooniga ja lubab 500 Araabia Liiga vaatlejat riiki olukorda kohapeal hindama; arvestades, et Araabia Liiga kiitis pärast arvukaid ultimaatumeid 27. novembril 2011. aastal heaks Süüria-vastased sanktsioonid, sealhulgas varade külmutamise ja embargo investeeringutele;

P.

arvestades, et Türgi valitsus kehtestas 30. novembril 2011. aastal Süüria vastu majandussanktsioonid ja relvaembargo, mis hõlmab relvade ja sõjaväevarustuse tarneid, ning peatas Süüriaga sõlmitud koostöölepingu täitmise, kuni Süürias ei ole moodustatud uut valitsust; arvestades, et 22. novembril 2011. aastal nõudis Türgi peaminister, et president al-Assad „lõpuks ometi” tagasi astuks; arvestades, et 2011. aasta märtsist alates on kümned tuhanded Süüria põgenikud palunud Türgis varjupaika;

Q.

väljendab muret paljude allikate teadete üle, et Süüria võimud on andnud korralduse saata riigist välja Süürias asuva Mar Musa kloostri abt isa Paolo dall’Oglio, esimese Anna Lindhi nimelise kulutuuridevahelise dialoogi Euroopa-Vahemere auhinna võitja 2006. aastal, keda tuntakse laialdaselt usunditevahelise harmoonia edendajana Süürias viimasel kolmel aastakümnel ning osalemise eest läbirääkimistele ja sõnavabadusele tuginevates riigisisese lepitamise püüdlustes; kutsub Süüria ametivõime üles väljasaamisest loobuma, kuna see võib nõrgestada moslemite ja kristlaste vahel käimasolevat dialoogi;

R.

arvestades, et Süüria võimud vahistasid 4. detsembril 2011. aastal Süüria ja Jordaania piiril blogipidaja Razan Gazzawi, kes väidetavalt oli teel Jordaania pealinna Ammani, et osaleda oma tööandja – Süüria meedia- ja sõnavabaduse keskuse korraldatud ajakirjandusvabaduse seminaril;

1.

mõistab veel kord teravalt hukka Süüria režiimi jõhkrad repressioonid oma rahva, sealhulgas laste vastu; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; kordab, et on solidaarne Süüria rahvaga, kes võitleb vägivalda kasutamata vabaduse, demokraatia ja inimväärikuse eest, ning on vaimustuses rahva ja eriti võitluses otsustavat osa täitvate naiste vaprusest ja otsusekindlusest;

2.

märgib, et Süüria režiim ja president Bashar al-Assad, kes kannab Süüria riigi põhiseadusliku juhina viimase instantsina vastutust, ei ole suutnud täita oma kohustusi, mis tulenevad inimõigusi käsitlevast rahvusvahelisest õigusest, ning nõuab veel kord, et viivitamata lõpetataks vägivaldsed rünnakud rahumeelsete meeleavaldajate vastu ja nende perekondade ahistamine, vabastataks kõik kinnipeetud meeleavaldajad, poliitvangid, inimõiguslased ja ajakirjanikud, ning nõuab rahvusvaheliste humanitaar- ja inimõiguste organisatsioonide ning rahvusvahelise meedia vaba pääsu riiki;

3.

kordab oma üleskutset president Bashar al-Assadile ja tema režiimile loobuda viivitamatult võimust, et võimaldada riigi üleminekut demokraatiale;

4.

nõuab Süüria ametivõimude, sõjaväe ja julgeolekujõudude toime pandud ulatuslike, jõhkrate ja süstemaatiliste inimõiguste ja põhivabaduste rikkumiste kohest, sõltumatut ja läbipaistvat uurimist, et tagada kõigi neis tegudes, mis võivad endast kujutada inimsusevastaseid kuritegusid, süüdi olevate isikute vastutuselevõtmist rahvusvahelise üldsuse poolt;

5.

toonitab Süüria opositsiooni ja meeleavaldajate üleskutset saata riiki rahvusvahelised vaatlejad, et takistada rünnakuid tsiviilelanike vastu ning tagada rahvusvahelistele humanitaar- ja inimõiguste organisatsioonidele ja rahvusvahelisele ajakirjandusele vaba pääs riiki;

6.

nõuab tõelist rahumeelset üleminekut demokraatiale, mis vastaks Süüria rahva õiguspärastele nõudmistele ning rajaneks kaasaval üldrahvalikul poliitilisel dialoogil, milles osalevad riigi kõik demokraatlikud jõud ja kodanikuühiskond; nõuab tungivalt, et opositsioonijõud ei langeks elanikke kaitstes vägivalla jätkuva eskaleerimise ja olukorra militariseerimise lõksu; tunneb tõsist muret asjaolu pärast, et ähvarduste kasutamine Süüria ametivõimude poolt võib laieneda pagenduses olevatele opositsiooniaktivistidele ning kutsub ELi liikmesriike üles kaaluma võimalust saata välja selliste juhtumitega seotud ELis asuvad Süüria diplomaadid või võtta muid asjakohaseid meetmeid;

7.

tervitab ja ergutab Süüria opositsiooni jätkuvaid jõupingutusi nii Süürias kui väljaspool, et luua ühtne platvorm, et suhelda jätkuvalt rahvusvahelise üldsusega, eelkõige Araabia Liigaga, ning kujundada ühine nägemus Süüria tulevikust ja demokraatlikule süsteemile üleminekust; avaldab jätkuvalt toetust Süüria rahvusnõukogule ning toonitab, kui tähtis on asjaolu, et Süüria opositsioon ja Vaba Süüria Armee võtaksid endale kohustuse järgida inimõigusi ja põhivabadusi ning järgiksid kindlalt rahumeelset ja kaasavat lähenemisviisi; toetab nõukogu 1. detsembri 2011. aasta järeldusi ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid rakendaksid need kiiresti ja leiaksid uusi viise opositsioonijõududele antava mittesõjalise abi tõhustamiseks;

8.

toonitab veel kord, et Süüria valitsus ei ole täitnud oma kohustust kaitsta elanikkonda, teha kiire lõpp kõigile inimõiguste rikkumistele ja peatada kõik rünnakud tsiviilelanike vastu; on seisukohal, et seda arvestades peab rahvusvaheline üldsus võtma kiireid ja asjakohaseid meetmeid;

9.

väljendab heameelt asjaolu üle, et EL kohustub jätkuvalt nõudma rahvusvahelise surve suurendamist Süüria režiimile; avaldab kindlat toetust nõukogu 14. novembri ja 1. detsembri 2011. aasta otsustele kehtestada Süüria režiimi suhtes uued piiravad meetmed ning nõuab täiendava varade külmutamise ja reisikeelu kehtestamist perekondadele ja äriühingutele, kes on režiimi põhilised rahastajad; rõhutab, et EL peab olema valmis võtma täiendavaid meetmeid abi osutamiseks Süüria rahvale, kes püüdleb rahumeelsete vahendite abil demokraatliku tuleviku poole; nõuab sellega seoses repressioonide jätkumise ajaks täiendavaid ELi sanktsioone, mille sihtmärgiks oleks Süüria režiim, kuid mille negatiivne mõju elanikele oleks minimaalne, samuti piisavate mehhanismide loomist riigi praeguste ja tulevaste humanitaar-hädaolukordade lahendamiseks; tervitab ja toetab nõukogu 1. detsembri 2011. aasta järeldusi Süüria kohta, milles väljendatakse ka ELi valmisolekut rajada Süüriaga uus ambitsioonikas partnerlus, mis hõlmaks kõiki vastastikku huvi pakkuvaid valdkondi, ka abi andmist ning kaubandus- ja majandussuhete tugevdamist kohe, kui president Bashar al-Assad on loobunud võimust ja algab tõeline üleminek demokraatiale;

10.

tervitab ja toetab 22. novembril 2011. aastal ÜRO Peaassamblee vastu võetud resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Süürias, ÜRO inimõiguste nõukogu 2. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ning ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee 22. novembri 2011. aasta resolutsiooni, samuti sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 23. novembri 2011. aasta aruannet Süüria kohta; nõuab koheselt Süüria liikmesuse peatamist UNESCO inimõiguste komitees;

11.

taunib asjaolu, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole siiani suutnud adekvaatselt reageerida Süürias jätkuvatele julmustele; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid, eriti Venemaad ja Hiinat uuesti üles täitma oma kohust ja tagama, et Süürias järgitakse rahvusvahelisi inimõiguste standardeid; toetab jätkuvalt ELi ja liikmesriikide sellealaseid jõupingutusi; soovitab samas ÜRO Julgeolekunõukogul anda Süüria režiim oma rahva vastu sooritatud kuritegude eest Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;

12.

avaldab kindlat toetust Araabia Liiga jõupingutustele lõpetada vägivald Süürias ja toetada poliitilise lahenduse leidmist; väljendab heameelt liiga ettepaneku üle saata kohapeale vaatlusmissioon, et kaitsta tsiviilelanikkonda; väljendab muret asjaolu üle, et Süüria ametivõimud ei rakenda sihipäraselt tegevuskava; tunneb heameelt Araabia Liiga otsuse üle kehtestada sanktsioonid Süüria režiimi vastu; kutsub Süüria režiimi üles hoiduma otsestest või kaudsetest katsetest destabiliseerida naaberriike;

13.

nõuab, et EL ja Türgi teeksid tihedamat koostööd Süürias valitseva olukorra lahendamiseks; tunneb heameelt selle üle, et Türgi on Süüria režiimi hukka mõistnud, kehtestanud režiimi vastu majandussanktsioonid ja järgib pagulastele piiride lahtihoidmise poliitikat;

14.

nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja annaks endast parima, et alustada arutelusid Türgi, Araabia Liiga ja Süüria opositsiooniga Süüria-Türgi piiril humanitaarkoridoride avamise viiside üle, et kaitsta Süüria pagulasi ja kõiki riigist põgeneda üritavaid tsiviilelanikke jätkuva sõjalise surve eest;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, Süüria Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile ning Türgi Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/70