6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/1

1.1

Euroopa Komisjon tervitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanekut uurida energiaküsimustes kodanikuühiskonna dialoogi loomise võimalust. Vaieldamatult on hädavajalik kaasata üldsus, kes peab mõistma ja aktsepteerima erinevaid muutusi, mis meie energiasüsteemis lähikümnenditel peavad toimuma. Selles on äärmiselt tähtis dialoog kodanikuühiskonnaga ning Euroopa ühiskonda esindav komitee liikmeskond ja valijad on heas positsioonis, et suhelda liikmesriikide kodanike ja sidusrühmadega ning kehtestada osalusdemokraatiat ja praktilist tegevust hõlmav terviklik programm.

1.2

Pärast esmast konsulteerimist liikmesriikide piirkondlike ja kohaliku omavalitsuse asutuste, sotsiaalpartnerite esindusorganisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide, energiasektori ja rohujuure tasandi kodanikuorganisatsioonidega soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käesoleva arvamuse punktis 7 esitatud ettepanekutega edasi liikuda.

1.3

Kokkuvõttes:

2.1

2050. aasta CO2-heite eesmärkide saavutamiseks on ülimalt tähtis energiatõhusus, olenemata valitud energiaallikate konkreetsest jaotusest. Selleks et liikmesriikide energiaallikate jaotusse kuuluksid avatud ja paindlikud valikud, on hädavajalikud ka varased investeeringud ajakohastatud, uuendatud ja hästi ühendatud siseturgu. Koos elektrikasutuse suurenemisega on need ELi energiapoliitika üsna vaieldamatud elemendid, kuigi kulude, rahastamise, rakendamise kiiruse ja mõju küsimused jäävad lahtiseks. Samas tulevad liikmesriikides üha rohkem arutlusele küsimused energiavarustuse allikate jaotuse ja selle kohta, kuidas saavutada energiatõhusust ja investeeringute vajalikku taset. Kuigi on tõenäoline, et võrreldes ebamääraste ühepoolsete riiklike kavadega on Euroopa lähenemisviisi kulud väiksemad ja sellest tulenev energiavarustus kindlam, on avaliku arutelu keskmes enamjaolt aina suurenevad tarbijahinnad ning taristu ja tootmismeetodite kasvav mõju. Harvadel juhtudel võivad liikmesriigid küll korraldada energiaalase ülemineku küsimustes riikliku arutelu, aga tavaliselt ei toimu see iseenesest, vaid seda tuleb innustada.

2.2

Kuna Euroopa üldised huvid seoses energiaalase tulevikuga on muutumas ja asjakohaseid poliitikameetmeid algatatakse enamasti ELi tasandil, peavad ELi asutused osalema usalduse loomises kohustuslikus korras konsulteeritavate ja muude kodanikuühiskonna energiaalaste sidusrühmade ja poliitiliste osalejate vahelistes suhetes, edendades üldsuse osalemist struktureeritud dialoogis. Selle elemendi lisamisega astutakse tähtis samm, tehes vahet sellel, mis on tehniliselt ja majanduslikult võimalik, ning sellel, mis on mõistuspärane ja sidusrühmadele sotsiaalselt vastuvõetav. Samuti on see praktiline näide osalusdemokraatiast kõigile tähtsas valdkonnas.

2.3

Käesolevas ettevalmistavas arvamuses üldsuse kaasamise ja osalemise vajaduse ja meetodite kohta energiapoliitika valdkonnas antakse ülevaade, kuidas võiks seda terviklikku ja kaasavat dialoogi raamistada ja arendada Euroopa, riikliku ja kohaliku tasandi põimumiskohas. Selles dialoogis tuleks viidata ka kodanike võimalikule praktilisele tegevusele ning innustada tarnijate ja ametiasutuste innovaatilist tegevust ja reageeringuid.

3.1

ELi energiapoliitika raamistik on loodud energiavarustuse kindluse, konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse tugevdamiseks ja alalhoidmiseks. Eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vähemalt 80 % 1990ndate aastate tasemega võrreldes on kindlalt kehtiv, kuigi mitte veel õiguslikult siduv siht. Siiski on 2020. aasta järgseks perioodiks lahendamata veel jätkusuutlikkuse muud aspektid, näiteks taastuvate energiaallikate osakaal energiaallikate jaotuses. Ühtlasi ei suudeta tõenäoliselt arvudes väljendada energiasõltuvuse vastuvõetavat taset või erinevust üleilmsete konkurentide energiahinnaga võrreldes. Kuidagi tuleb neid ebakindlaid tegureid ELi poliitikas käsitleda. Viimased arengud näitavadki, et üleilmse energiahinna kõikuvuse ja ettenägematute sündmuste mõju tõttu on vaja paindlikku energiapoliitikat, mis suudab samas tulla toime keerukate väliste asjaoludega.

3.2

Sageli ei võta liikmesriigid tõelist vastutust energiaalase ülemineku valdkonna ELi poliitika kujundamisel ning kodanikele ei selgitata kompromisse ja eelistusi. Stsenaariumide loomine, nagu seda tehti energia tegevuskavas aastani 2050, on mõistlik viis muutuva olukorraga toimetulekuks. Ent selle meetodi kasutamist poliitikakujundamiseks soodsa pinnase ettevalmistamiseks takistab liikmesriikide mainitud vähene osalus ning kahtlused üldsuse hulgas, kes on üldiselt enamikust energiaküsimustest vähem informeeritud või vähem huvitatud, hinna- ja mõnes riigis varustuskindluse valdkond välja arvatud. ELi tasandi poliitikadokumendid on mõeldud peamiselt liikmesriikidele ning suurtele institutsioonilistele ja tööstuse sidusrühmadele ning neis ei suudeta mõnikord üldsuse muredega suhestuda ega neid arvesse võtta. Käesolevas arvamuses kavandatud üldsuse kaasamise ja osalemise protsess peab hõlmama keerukate energiakontseptsioonide tõlgendust. Üldsuse teadmiste, arvamuste ja väärtuste rollil on suurim mõju kõigi osapoolte abistamisel ebakindla maailma ümberhindamisel ja sellega kohanemisel. Energiapoliitika kolmele sambale – varustuskindlusele, konkurentsivõimele ja jätkusuutlikkusele – tuleks lisada neljas, osalust käsitlev sammas.

3.3

See ei ole lihtne. Seni on püüd ühitada ELi solidaarsus ja koostöö ning liikmesriikide õigus oma energiastrateegia üle ise otsustada andnud iseäranis kodanike jaoks tulemuseks hägusa poliitika ja ebaselged sõnumid ning sellest tulenevad suured arusaamatused.

3.4

Kodanike kaasamine riigi tasandil ja seejärel riikliku energiapoliitika paigutamine laiemasse ELi perspektiivi on üks viis lünga täitmiseks ja selguse saavutamiseks (kõigile arendamisel olevatele riigi tasandi initsiatiividele, nt Débat national sur la transistion énergétique Prantsusmaal, Energiewende Saksamaal ja Energy Mix Forum Hispaanias tuleks kasuks tihedam seotus Euroopa mõõtmega). Riigijuhid vajavad demokraatlikku mandaati ja kõnealusest kesksest küsimusest teadlikku valijaskonda, kes on valmis koos poliitikutega seda rasket teed käima. Kui ei toimu avatud ja kaasavat avalikku arutelu koostööpõhise üleeuroopalise energiaalase tuleviku üle, jääb püsima arusaam, et ühiskonnale on vastuvõetavad ainult riiklikud hoiakud. Sellise riikliku lähenemisviisi eelistamise tõttu on mõned sidusrühmad juba nimetanud ELi energiapoliitikat mittesidusaks ja ebausaldusväärseks. Säärane ebaselgus vähendab suutlikkust kehtestada kliimamuutuste survega toimetulemiseks sidus CO2-heite vähendamisele suunatud energiapoliitika – ja aeg on otsa saamas.

3.5

Üle kogu Euroopa on kodanikud väljendanud rahulolematust seoses energiaturu toimimisega (vt tarbijaturgude tulemustabel – http://ec.europa.eu/consumers/index_et.htm) ja kui sellega ei tegeleta, õõnestab see edasisi jõupingutusi ELi ühistegevuse saavutamiseks energiaalasel üleminekul. Kodanikke tuleb tõhusamalt kaasata peamiste poliitikavalikute strateegilise suuna valimisse, andes neile selles lihtsalt energiatarbija omast suurema rolli, sest energiaalase ülemineku ettevalmistamine hõlmab olulistest turuprobleemidest enamat. Paljudes liikmesriikides kasvab ühtmoodi rahulolematus poliitilise protsessi või n-ö poliitikaga. Otsustaval ELi tasandil selline „poliitika” kas puudub või ei anna see lihtsalt tulemusi ja ELi mõõde on tihti mandunud kooskõlastamata aruteluks riikliku energiapoliitika üle. Et olukord muutuks, peab ühisvastutus meie kollektiivse energiaalase tuleviku eest hõlmama kodanike, peamiste sidusrühmade ja poliitiliste otsustajate ühist tegevust.

3.6

Olgugi et käivitatud on palju kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke algatusi, mille puhul üldsus osaleb energeetika kavandamise eri aspektides, on meil tõeline praktiline vajadus üldsuse osalust, oskusteavet ja suutlikkust suunata ja see kindlale sihile keskendada. Praegu puudub korralik raamistik kodanike / sidusrühmade / kodanikuühiskonna organisatsioonide dialoogiks, mis käsitleks energia hankimist, ülekandmist ja kasutamist. Hädasti on tarvis sellist dialoogi, mis panustaks ELi poliitika kujundamisse ja tooks Euroopa mõõtme taas riikides toimuvasse arutellu. Üldsuse kaasamise ja osalemise ulatuslik ja ambitsioonikas koordineeritud programm peaks ergutama teabepõhist arutelu, tõstes selle taset ja suurendades mõistmist ning andes poliitikakujundajatele (kes omakorda peaksid kuulama ja vastuseid andma) rohkem kindlust edasi tegutsemiseks. Sellise programmi jaoks nõutavatest tingimustest ja vajalikust tegevusest ülevaate andmisel on käesolevas ettevalmistavas arvamuses aluseks võetud komitee tellitud ja 2012. aasta detsembris avaldatud ettevalmistav teadusuuring „Future national energy mix scenarios: public engagement processes in the EU and elsewhere” („Võimalik tulevane energiaallikate jaotus liikmesriikides: üldsuse kaasamine ELis ja mujal”), mis on kättesaadav internetiaadressil http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.events-and-activities-energy-futures-civil-society-publications.

4.1

1997. aastast alates on tehniliste, regulatiivsete ning tarbija- ja poliitikaküsimuste arutamiseks loodud mitu energiafoorumit: kolm reguleerimisfoorumit (Firenze elektrienergia foorum, Madridi gaasifoorum, Londoni kodanike energiafoorum) ja Berliini fossiilkütuste foorum, Bukaresti säästva energia foorum ja Euroopa tuumaenergiafoorum. Kuigi nende kõigi eesmärk on parandada energia siseturu toimimist, ei kata ükski neist selles arvamuses välja pakutud energiaalase dialoogi suurt tegevusulatust. Nagu juba nimigi viitab, püüab kodanike energiafoorum tarbijate jaoks luua konkurentsivõimelisi, energiatõhusaid ja õiglasi jaemüügiturge ning toimib seega tarbijate mõjuvõimu suurendamise ja tarbijahuvide küsimuste platvormina reguleerimise valdkonnas. Kõigil neil foorumitel on energiadialoogis täita oma osa ja väga teretulnud oleks nende suurem integreerimine konkreetse koordineeriva platvormi või organi abil. Selline organ võiks esindada ka Euroopa Komisjoni energiaalaseid huve allpool kirjeldatud ambitsioonika Euroopa energiadialoogi struktuuris.

4.2

Samuti võiks kaasata naabruses asuvad kolmandad riigid, iseäranis need, kes juba kuuluvad energiaühendusse. See toetaks komisjoni teatises „ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega” (COM(2011) 539) väljapakutud lähenemisviisi.

4.3

ELi institutsioonide nõuandva organina, kelle esmane ülesanne on kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone suuremal määral Euroopa ülesehitamisse, on komitee heal positsioonil, et aidata raamistada ja kavandada kodanikuühiskonna panust poliitikakujundamisse. Komitee on esitanud arvamused kõigi ELi peamiste energiat käsitlevate õigusaktide ja kujundatavate strateegiate kohta ning korraldanud kodanikuühiskonnale energiaküsimustes ulatusliku konverentside programmi, suheldes liikmesriikidesse tehtavate otsekülastuste kaudu energia valdkonna sidusrühmadega igal tasandil. Komitee peamine seisukoht Euroopa energiaühenduse loomise vajaduse ja selle aluseks oleva sotsiaaldialoogi hädavajalikkuse kohta esitati koos ühendusega Notre Europe – Jacques Delors Institute 2012. aasta jaanuaris koostatud ühisdeklaratsioonis (http://www.eesc.europa.eu/resources/docs/declaration-et.pdf).

4.4

Tulemusliku dialoogi loomiseks on hädavajalik usaldus. Usaldus sidusrühmade vastu ja nendevaheline usaldus ei ole iseenesestmõistetav – hoopis vastupidi. Seega on dialoogi üks eesmärke luua osalejate vahel usaldust. Et see juhtuda saaks ja et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täidaks protsessis kujundavat rolli, peab komitee olema avatud ja usaldusväärne ning asuma tasakaalustatud seisukohale.

4.5

Liikmesriikides on energiaalaste hoiakute juured ühiskondlikes väärtustes. Üksikisiku tasandil kuuluvad nende probleemide hulka turvalisus, kütteostuvõimetus ja haavatavate rühmade juurdepääs mõistliku hinnaga energiavarustusele. Riigi tasandil tuntakse muret energiasõltuvuse ja vastuvõtlikkuse pärast välismõjule. Seetõttu peab arutelu hõlmama tugevat eetilist ja ka majanduslikku mõõdet, nagu tunnistati Euroopa energiaallikate jaotuse eetilisi aspekte käsitleva Euroopa töörühma arvamuses, mis võeti vastu jaanuaris 2013. Seda arvamust tuleks pidada arutelu peamiseks vahendiks. Arvamuses kutsutakse üles looma eetikaraamistikku, mida kasutataks kõigi energiaallikate puhul ja energiaallikate jaotuse küsimustes otsuste tegemise puhul, ning kaasama kodanikuühiskonda demokraatliku osalemise ja läbipaistvuse kaudu. Nende kontseptsioonide kohaldamiseks liikmesriikide tasandil tuleb veel tööd teha ning komitee üheks ülesandeks on selgitada välja riikide jaoks delikaatsed teemad ning pakkuda välja lähenemise ja koostöö mooduseid.

4.6

Näiteks on arusaam, et tuleb hoiduda ebasoodsasse olukorda asetamast maailma „hääleta” osi, kes on energiaallikatele konkureerimisel haavatavad, energiat käsitleva üleilmse sotsiaalselt vastuvõetava ja eetilise lähenemisviisi olemuslik osa ja see peaks olema ka ELi poliitika alus.

4.7

Tõhusa osalemiseni jõutakse kõige paremini, suurendades vabatahtlikult konsulteeritavate mitteformaalsete kodanikuühiskonna võrgustike võimalusi suhelda kohustuslikus korras konsulteeritavate formaalsemate võrgustikega. Osaluspõhine innovatsioon võib olla võimas vahend riiklikes, piirkondlikes, linnade ja kohalikes strateegilistes eesmärkides kokkuleppimisel ja/või nende saavutamisel avaliku sektori eelarve jaoks väiksemate kuludega ja vähesema bürokraatiaga kui tavapärastes protsessides. Praegu leidub vähe mehhanisme, mille abil integreerida suurlinnade, riiklikul ja üleeuroopalisel tasandil osalemist energiaalase tuleviku küsimustes. Siiski näitavad sellised algatused nagu linnapeade pakt, mis toetavad suuremat energiatõhusust ja taastuvenergia suuremat kasutamist, mida oleks võimalik korda saata. Osalemist ei seostata liikmesriikides ega liikmesriikide vahel veel poliitiliste ja otsustamisstruktuuridega.

5.1

Ülalkirjeldatud protsess kulgeb esialgse nimetuse Euroopa energiadialoog all, kuigi selleks, et rõhutada vajadust konkreetsete sammude järele, võidakse kaaluda ka nimetust „Euroopa energiategevus” või selle variante. Euroopa energiadialoogi raames ei dubleeritaks mitte olemasolevaid asutusi, vaid võetaks pigem aluseks praegused algatused ja täiendataks neid nii energia valdkonna sidusrühmade kui ka kodanike kaasamise abil. Oluline eesmärk on parandada poliitikakujundamist, korraldades arvamuste vahetamist, jagades asjakohast teavet, edendades vastutuse võtmist ja suurendades legitiimsust ning toetades poliitilisi otsuseid riiklikul ja Euroopa tasandil. Põhimõtteliselt peaks dialoog hõlmama kõiki energiaküsimusi, sealhulgas infrastruktuur, energiaallikad ja -varud, turud, tarbijaküsimused, tehnoloogia ning poliitilised ja keskkonnaküsimused.

5.2

Euroopa energiadialoogi raames tuleb tegeleda nii kohustuslikus korras konsulteeritavate sidusrühmade kui ka muude sidusrühmade (energia tarneahelasse kuuluvad rühmitused ning investorid, kliendid, reguleerivad asutused ja seadusandjad) vajaduste ja mureküsimustega. Riiklike, ELi ja üleilmselt kindlaksmääratud prioriteetide kontekstis tuleb dialoogis sidusrühmade kategooriaks pidada ka põlvkondadevaheliste küsimuste, eelkõige ressursside kasutamise ja ammendumise, saastuse kontrolli ja kliimamuutustega seotud küsimuste valdkonna esindajaid.

5.3

Tuleb märkida, et Euroopa energiadialoog ei hõlmaks mitte tegevusalast ega tehnilist rakendamist, vaid selle roll oleks anda ruumi läbirääkimisteks, mille raames rakendusküsimusi saab arutada ühiskonnale avalduva mõju ja ühiskonna heakskiidu, investeerimise ja ressursistrateegia ning muude poliitiliste kaalutluste taustal. Samas peaks see olema seotud väga konkreetsete meetmetega, milles inimesed saaksid osaleda, näiteks arukad arvestid ja energiatõhusus. Teooria, haridus ja praktiline tegevus peavad käima käsikäes.

6.1

Dialoogi algsed eesmärgid oleksid järgmised:

6.2

Edukaks energiaalaseks üleminekuks on hädavajalikud paremad konsultatsiooni- ja osalusmehhanismid. Samuti on vajalik teadlik, struktureeritud, kaasav ja vastutustundlik dialoog ELi tasandil, tagamaks et poliitika kujundamine ja elluviimine on strateegiline, järjepidev ja kaasav ning et seda peetaks seega usaldusväärseks ja tõhusaks.

6.3

Lõpuks peab üldsuse osalemine aitama luua aluse selleks, et minna aastaks 2050 üle teadmistepõhisele, osalust soosivale ja tõhusale vähese CO2-heitega energiasüsteemile. See võimaldaks suurendada ELi tegevuse legitiimsust energiaküsimustes ning annaks samal ajal kodanikele võimaluse väljendada oma seisukohti ja eelistusi riiklikul ja üleeuroopalisel tasandil.

6.4

Igalt kindlaksmääratud sidusrühmalt tuleks vastastikkuse põhimõtte kohaselt küsida,

6.5

Et dialoog oleks edukas pikemaajaliselt, tuleb protsessis püüda mõista liikmesriikide ja kogu Euroopa kodanikuühiskonna muresid, teadmisi ja väärtusi ning neile reageerida. Reageerimiseks on tõenäoliselt tarvis, et sidusrühmad omavahel

6.6

Selleks et dialoog täidaks oma ülesandeid, tuleb küsida mitu põhiküsimust.

7.1

Tehakse ettepanek, et 2016. aastaks oleks energiasektori sidusrühmad, kodanikud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid kaasatud Euroopa energiadialoogi koordineeritud mitmetasandilise vestluse vormis liikmesriikides ja nende vahel. Küsimuse ulatusele, mahule ja kiireloomulisusele vastavalt peab väljapakutud energiavaldkonna sidusrühmade ja üldsuse kaasamise protsess olema ambitsioonikas, hästi rahastatud ja tõhus. Selles tuleks järgida kuuendas punktis kirjeldatud taktikalist lähenemisviisi. Protsess peab suurendama usaldust osalejate vahel ja kujundama avatud dialoogi mainet ning selles tuleb arvukad väljendatavad seisukohad kas omavahel järk-järgult kooskõlla viia või omaks võtta. See peaks olema

7.2

Euroopa energiadialoog mitte ei asenda esindusdemokraatia institutsioonides toimuvat arutelu, vaid on selle arutelu järgmine tase, ühendades igapäevased teadmised, kogemused ja arusaamad tehnilise ja kutsealase teabega. Osalusdemokraatia toimib siin esindusdemokraatia vajaliku täiendusena.

7.3

Komitee võiks välja töötada kolmeaastase programmi, mis oleks vastuseks ja täienduseks riiklikele algatustele ning võiks viia sõltumatu Euroopa energiadialoogini. Protsess hõlmaks järgmist:

7.4

Üldsuse dialoogi struktureerimisel toimivad hästi otsustamise tugivahendid, eriti oletuslikud küsimused ja neil põhinevad kompromissvalikud, riskid ja tulemused. Konkreetsed vahendid on näiteks stsenaariumide loomine ja mudeldamine, mitme kriteeriumiga osaluse analüüs, tehistõelisus (sealhulgas 3D-visualiseerimine ja kaardistamine geograafiliste infosüsteemide [GIS] abil), olelusringi analüüs ja kvantitatiivne keskkonnahindamine. Stsenaariumide loomine on osutunud neist kõige kättesaadavamaks ja interaktiivsemaks vahendiks, mis võimaldab inimestel mõista väljakutse ulatust, uurida ja katsetada nende endi eelistatud lahendusi ning neid päriselt kasutada. Euroopa Komisjoni energia tegevuskavas aastani 2050 kasutati stsenaariumide loomist, et elanikke paremini poliitikavalikutest teavitada ja neid valikute tegemisse kaasata.

7.5

Selleks et muuta energiaalane arutelu marginaalsest üldiseks, et seda arutataks kohvikus, klubis, köögis ja klassiruumis, on vaja enamat kui ainult keerulisi kaasamismeetodeid. Oma osa on siin ka suurnäitustel ja -üritustel ning teadusringkondade ja riigimeedia huvil. See nõuab professionaalset kavandamist ja dialoogi juurutamist Euroopa sotsiaalse kaubamärgina, mida tunnustatakse ja usaldatakse.

7.6

Energiaalast tulevikku käsitlev dialoog nõuab selgeid, läbipaistvaid ja vastutustundlikke juhtimisprotsesse. Korraldusorganit, mis peaks olema sõltumatu kõigist sidusrühmadest, asutustest ja huvirühmadest, peavad saama usaldada kõik osalejad, ta peab paistma usaldusväärse ja autoriteetsena ning tuginema kokkulepitud sotsiaalsetele ja eetilistele põhimõtetele, mis peegeldavad ühiseid väärtusi.

7.7

Komiteel on kujundav roll. Ta loob eeldused Euroopa energiadialoogi muutumiseks teooriast reaalsuseks. Alustades praeguse algse kavandamise ja sidusrühmade dialoogi etapiga ning hiljem kriitilise tähtsusega põhiliste stardiülesannetega tegeleva rühma liikmena, jätkab komitee Euroopa energiadialoogi toetamist selle iseseisvas edenemises ning toimib katalüsaatorina, et mobiliseerida rohkelt vajalikke ressursse.

7.8

Esmatähtsad ülesanded Euroopa energiadialoogi raames on

7.9

Euroopa energiadialoogi võib pidada ka praktiliseks suuremahuliseks esindusdemokraatia protsessiks, mis tõepoolest täiendab esindusdemokraatiat kõigi jaoks elutähtsas valdkonnas. Korralduspõhimõtteks saab olema frantsiisil või litsentsil põhineva raamistiku kaudu rakendatud subsidiaarsus ehk teisisõnu, Euroopa energiadialoogis võetakse aluseks olemasolev ja edendatakse seda. Euroopa energiadialoogi väljatöötamise etapis luuakse kodanike ja sidusrühmade kaasava osaluse kaudu kooskõlastatud dialoogiprotsessid, mida võib kopeerida riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Sel viisil saab kasutada paljude eri tüüpi, juba energiaküsimustes aktiivselt tegutsevate organisatsioonide vahendeid, teadmisi ja oskusi. Sellised organisatsioonid on nt kohalikud ja reguleerivad asutused, energiaettevõtted, äriettevõtted üldiselt, ametiühingud, VVOd ja tarbijaorganisatsioonid ning ELi institutsioonid (Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Regioonide Komitee). Kavatsus on anda ruumi läbirääkimisteks, mille käigus rakendusküsimusi saab arutada ühiskonnale avalduva mõju ja ühiskonna heakskiidu, investeerimise ja ressursistrateegia ning muude poliitiliste kaalutluste taustal. See hõlmaks objektiivse teabe järjepidevat esitamist ja oleks koht, kus teabe ja kodanike isiklike kogemuste põhjal saab uurida, milline lähenemise tase on raamistatud energiaküsimustes võimalik.

7.10

Dialoogi jaoks on hädavajalikud ühised põhimõtted. Väljakutse seisneb selles, kuidas muuta teatud hulk nn universaalseid kohustusi, millega tunnustatakse ja toetatakse meie jagatud inimsuse väärtust, millekski, mis võib olla poliitika ja meetmete aluseks energia valdkonnas. Sellised kohustused sisalduvad juba Euroopa Liidu lepingus, kus kinnitatakse liikmesriikide seotust põhiliste inim- ja sotsiaalsete õigustega. Solidaarsust rahvaste ja rahvuste vahel, mis on ELi aluspõhimõte, kohaldatakse eetilises plaanis üleilmsel tasandil, kus ükskõik milline ELi energiapoliitika peab samuti olema asjakohane.

7.11

Eetika Euroopa Töörühma energiat eetika valdkonnas käsitlevas aruandes (http://ec.europa.eu/bepa/european-group-ethics/publications/opinions/index_en.htm) välja pakutud neli eetilist põhimõtet – juurdepääs energiale, säästvus, turvalisus ja kindlus – langevad selgelt kokku ELi energiapoliitika kolme sambaga ja neid tuleb põhjalikult uurida. Eetika Euroopa Töörühma aruandes rõhutatakse samuti, et osalemine on sotsiaalse ja poliitilise õigluse eeldus, kinnitades sellega energia tegevuskavas aastani 2050 valitud lähenemisviisi – „Üldsuse kaasamine on eluliselt vajalik” (vt punkt 3.4).

7.12

Hädavajalik eeldus energiadialoogi algatamiseks on töötada välja põhimõtetele orienteeritud lähenemisviis üldsuse osalemisele ja seda nähakse ühena ülesandeist, mida komitee võib aidata täita. Selle ülesande täitmisele kaasaaitamiseks pakutakse siinkohal katseliselt välja järgmised viis küsimust:

7.13

Selleks et energiaturud vaataksid lühiajalisest perspektiivist kaugemale, on tarvis suuremat kindlust ja tõhusat koostööd. Praeguste suundumuste jätkumisel ei toimu poliitika eesmärkide saavutamiseks vajalikud muutused piisava kiiruse ja ulatusega – oma osa üleminekul vähese CO2-heitega majandusele peavad täitma ka kodanikud, energiasektor ja valitsuse sidusrühmad. Siinkohal pakub Euroopa energiadialoog võimalust usalduse loomiseks, kodanike kaasamiseks riigi tasandil ja seejärel ELi riikliku energiapoliitika paigutamiseks laiemasse ELi perspektiivi.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/8

1.1

Digitaalsel siseturul on suur potentsiaal edendada majanduskasvu, töökohti ja heaolu üldiselt. Ent osa kodanikke on ikka veel selle võimalusega kaasnevatest eelistest ilma jäetud. Ilmajätmisel on sotsioloogilised, kultuurilised ja ka õiguslikud põhjused. Komitee on tuvastanud mitmeid probleeme ja tõkkeid, mis takistavad praegu kodanike seadmist digitaalse ühtse turu tõelisse keskmesse. Need on järgmised:

1.2

Seepärast teeb komitee ettepaneku võtta järgmised meetmed, et täita täielikult eesmärk seada kodanikud digitaalse ühtse turu keskmesse:

2.1

Kodaniku kui majandusliku osaleja mõjuvõimu suurendamine. Digitaalne revolutsioon on kaotanud rea töökohti. Siiski on McKinsey (2) andmetel iga kaotatud töökoha kohta loodud 2,6 uut töökohta. Ühiskond peab selle arenguga kohanduma ja praegu on tal selleks ka võimalused. Teatud töökohad kaovad ja noorematele põlvkondadele avaneb teistsugune väljavaade: neil tuleb digitaalset revolutsiooni käsitada töökohtade loojana. Sellised algatused nagu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) programm „Scratch” loovad personaalset väärtust peegeldavat lisaväärtust. Veel üks näide on NASA Skunk Worksi laboratoorium, mis pärast programmi „Shuttle” lõppemist andis loovuse jaoks sobiva keskkonna.

2.2

Kodaniku kui poliitilise osaleja mõjuvõimu suurendamine. Oma ideede jagamiseks peavad inimesed olema vabad ja internet aitab ideede jagamist märgatavalt lihtsustada, isegi kui nooremad põlvkonnad reisivad oma internetisõltuvusest hoolimata rohkem. Internet tekitab tahet inimestega suhelda. Digitaaltehnoloogia on loonud uue liikumisvabaduse.

2.2.1

Nii Euroopast kui ka kaugemalt võib tuua konkreetseid näiteid kodanikest, kes koonduvad, et väljendada oma vaateid ja muuta demokraatlikul viisil poliitikat. On selge, et kodanike häält tuleks poliitilisel areenil paremini kuulda võtta. Ka demokraatlik protsess peab digiteerimisega kohanduma.

2.3

Kodanik kui sotsiaalne osaleja. Digitaaloskused ei tähenda mitte üksnes seda, et võrku õpitakse kasutama, vaid seda, et võrku kasutatakse sotsiaalse kogukonna hüvanguks ja isiklikuks arenguks. Seepärast peavad kogukonnad võrgu võimalusi paremini ära kasutama. Ent äärmiselt oluline on täiel määral austada igaühe isiklikku valikut, kas võrku kasutada või mitte.

2.4

Nagu on toonitatud Euroopa Parlamendi resolutsioonides digitaalse ühtse turu rajamise lõpuleviimise kohta (3) ning ühtse turu kohta Euroopa kodanikele, (4) esineb veel mõningaid puudusi seoses selle tagamisega, et kodanikud oleksid tõepoolest siseturu keskmes. Need puudused, mis ei ole mitte ainult seadusandlikku, vaid ka sotsioloogilist laadi, hõlmavad mitmeid asjaolusid, mille jätkuv püsimine takistab tarbijate täielikku juurdepääsu siseturule.

3.1.1

Igal ELi kodanikul peaks olema ühesugune võimalus võrku kasutada (6). Lisaks sellele on oluline, et kõigis liikmesriikides määratakse kindlaks ja kehtestatakse maksimaalne hind megabitile sekundis nii püsi- kui mobiilse ühenduse korral.

3.1.1.1

BERECi (elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet) andmetel on enamik riikide reguleerivaid asutusi saanud tarbijatelt kaebusi internetiühenduse reklaamitud ja tegeliku kiiruse erinevuse kohta. Tõeliselt digitaalne siseturg saab tekkida alles siis, kui kõik ELi võrguoperaatorid on range avaliku kontrolli all, et tagada nominaalne ribalaius kooskõlas Euroopa digitaalarengu tegevuskava lairibaühenduse sambaga.

3.1.1.2

Mobiilse internetiühenduse praegune ebaühtlus on üks suurimaid takistusi tõelise digitaalse siseturu tekkeks, eelkõige seepärast, et nutitelefonide ja tahvelarvutite kiire leviku tõttu suureneb üldsuse jaoks mobiilsete, internetipõhiste toimingute tähtsus (nt e-kaubandus, e-tervishoid jne). Sel taustal sedastatakse digitaalarengu tegevuskava meetmes 101 selgelt, et rändlustasude ja riiklike tariifide vahe peaks 2015. aastaks jõudma nulli lähedale.

3.1.1.3

Lisaks sellele tuleks tagada kogu Euroopa kaetus taristuga, sest ei tohi diskrimineerida maapiirkondades elavaid inimesi. Komitee tõdeb, et tööstusettevõtted ei pruugi sellise taristu pakkumist majanduslikult tasuvaks pidada. See tõke tuleb aga ületada. Üks võimalikke lahendusi maapiirkondade jaoks võib olla avaliku ja erasektori partnerlus. Ka infosisu pakkujad on taristusse investeerimisel mõeldavad partnerid, sest sageli saavad nad seejärel taristuga kaetusest kasu.

3.1.2

Võimalus kasutada tasuta WiFi põhiühendust peaks olema iga Euroopa kodaniku põhiõigus. Komitee leiab, (7) et tasuta avalike internetipunktide loomine linnade strateegilistes kohtades ja juurdepääsu tagamine avatud andmete süsteemile (open data 2.0) ning avatud lähtekoodidele (open sources) võimaldaks inimestel omavahel suhelda ja tööd otsida.

3.1.3

Kuigi geograafiline kaetus ei peaks olema rangelt nõutav, on oluline, et iga omavalitsusüksus tagaks vähemalt ühe WiFi tulipunkti olemasolu. Mõistlik lähenemisviis oleks tagada proportsionaalselt elanikkonnaga minimaalne hulk tasuta tulipunkte. Iga riigi reguleeriv asutus võiks kindlaks määrata kohalikud eeskirjad, mis oleksid kooskõlas ELi direktiividega.

3.1.4

Kuigi internetiühendust ja üldist lairibavõrku käsitatakse üliolulisena, on komisjon juhtinud tähelepanu (8) üksmeelsete lahenduste puudumisele universaalteenuse osutamise kohustuse tulevase rolli suhtes seoses ELi lairibaeesmärkide saavutamisega.

3.1.5

Praeguseks on õigusaktid lairibaühenduse lisamiseks riiklike universaalteenuse osutamise kohustuste hulka vastu võtnud Soome, Hispaania ja Malta. 5. juulil 2011 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, (9) milles rõhutatakse universaalteenuse osutamise kohustuste tähtsust sotsiaalse kaasamise turvavõrguna.

3.1.6

Olla kaasatud digitaalse Euroopa Liidu kodanikuna tähendab olla võimeline looma internetiühendust, mis omakorda tähendab ühendust võimaldava sobiva riist- ja tarkvara omamist.

3.1.6.1

Põhiriistvara  (10) peaks igas ELi riigis olema kättesaadav kõigile taskukohase hinnaga. Sel põhjusel avaldab komitee rõhutatult toetust eraldi projekti väljatöötamisele programmi „Horisont 2020” raames, et toota Euroopas põhiriistvara tõeliselt taskukohase hinnaga. Kahjuks vähendas nõukogu hiljuti programmi „Horisont 2020” eelarvet.

3.1.6.2

Tarkvara  (11) peaks olema avatud lähtekoodiga, lisakuludeta ja pakkuma üldkasutatavaid, standardseid, omandiõigusega hõlmamata tööriistu dokumentide töötlemiseks ja jagamiseks. Selline tarkvara tuleks teha kättesaadavaks ka puuetega inimestele. Avatud lähtekoodiga tarkvara peaks täiendama muud peavoolu tarkvara.

3.2.1

Komitee on juba välja toonud, (12) et ELi kodaniku vaatenurgast on oluline, et internetiteenuse osutaja tagaks, et inimestel oleks vabadus kasutada avalikku internetiühendust, ilma et valitsus või internetiteenuse osutaja piiraks interneti sisu, aadresse, platvorme, internetiga seotud seadmeid ja kommunikatsiooniprotokolle. See ongi avatud interneti kontseptsioon, mis kujutab endast digitaalse kodaniku üht põhiõigust.

3.2.2

Lisaks sellele peaksid kõik ELi internetiteenuse osutajad kohtlema kõiki sarnaste internetiandmete allikaid võrdselt, tegemata majanduslikel kaalutlustel vahet andmeedastuse eri liikidel.

3.2.3

BERECi esialgsetest tulemustest Euroopa andmeedastuse haldamise viiside kohta nähtub selgelt, et IP-kõneedastuse (13) blokeerimine on tavaline (14).

3.2.4

ELi reguleerivad asutused tuvastasid, et IP-kõne (nt Skype) teenuseid blokeerivad peamiselt mobiilside operaatorid. Samuti aeglustavad või blokeerivad nii püsiühenduse kui ka mobiilside operaatorid regulaarselt andmeedastust võrdõigusvõrgus, mis võimaldab failide vahetust internetikasutajate vahel.

Mida enam teenuseid liigub võrku, seda enam näivad operaatorid tundvat kiusatust diskrimineerida endaga konkureerivaid või vähetulusaid teenuseid, luues tegelikkuses eri teenuste jaoks kas kiired või aeglased ühendused. See on tõsine oht võrgu neutraalsusele.

3.2.5

Vastupidiselt eelkirjeldatule tähendab võrgu neutraalsuse põhimõte, et ükski operaator ei saa andmeedastust majanduslikel põhjustel prioriseerida. Selle asemel peaks operaator iga kasutajat teenindama parimal võimalikul viisil.

Euroopa Komisjoni teatises „Euroopa digitaalne tegevuskava” puudub väljend „võrgu neutraalsus” täiesti. Komitee rõhutab, et võrgu neutraalsuse põhimõte tuleks üheselt määratleda ja sätestada ametlikult ELi õigustikus, et toetada kodanike õigusi, nagu need on määratletud ELi põhiõiguste hartas.

3.4.1

Selleks et kodanikud oleksid tõepoolest digitaalse siseturu keskmes, vajavad nad digitaalse lõhe tegelikuks vähendamiseks ja eneste digitaalse kaasatuse maksimeerimiseks tingimata paremaid digitaal- ja meediaoskusi.

3.4.1.1

Digitaalne kaasatus tähendab peamiselt võrdsete võimaluste andmist kõigile ELi kodanikele ja eeskätt (15):

Seega on äärmiselt oluline esitada ettepanek üleeuroopaliste digitaal- ja meediaoskuse näitajate kohta (16) ning viia igas liikmesriigis niipea kui võimalik ellu pikaajaline digitaaloskuste poliitika (17). Seepärast on äärmiselt oluline, et kohaliku tasandi kodanikuühiskonna sidusrühmad kasutaksid ühtekuuluvusfondi, iseäranis Euroopa Sotsiaalfondi arvutioskuste arendamiseks piirkondades.

3.5.1

Euroopa digiteerimise protsess peab hõlmama ka koole – nii õpetajaid kui ka õpilasi. Tuleb pakkuda vahendeid tõeliselt digitaalsete koolide loomiseks, mis võiksid liikuda digiteerituma halduse ja õpetamise poole, andes samal ajal panuse keskkonna paranemisse.

3.5.2

Õpilased on tavaliselt uute tehnoloogiatega rohkem harjunud ning vajavad abi ja juhatust oma oskuste arendamiseks, ent vanemate põlvkondade seas on IKT-oskamatuse määr kõrgem. E-kooli ja digitaalühiskonna loomine toob esile vajaduse koolitada õpetajaid IKT-oskuste alal, et võimaldada eakamatel inimestel noore põlvkonnaga paremini suhelda.

3.5.3

Õpetamismeetodid tuleb uuesti läbi mõelda. Õpetajate jaoks on pidev väljakutse leida õige suhe traditsiooniliste õpetamismeetodite ja uute tehnoloogiate vahel.

3.5.4

Lisaks tuleks traditsioonilise hariduse ja uute tehnoloogiate vahelise lõhe ületamiseks välja töötada veebipõhised õppevahendid, et teha järjepidev ja usaldusväärne õppeprotsess kättesaadavaks kõigile ja kõikjal. Näib, et digitaalarengu tegevuskava meetmetes 61 (18) ja 68 (19) kavandatakse sellesuunalisi meetmeid. Oluline on meeles pidada, et mitte kõigi tulevaste lõppkasutajate IKT-oskused ei ole samal tasemel. Seepärast peab olema võimalik kohandada liideseid ja sisu eri tasemetele, et need oleksid algtaseme kasutajate jaoks mugavad ning pakuksid edasijõudnud kasutajatele suuremat väljakutset ja seega ka rohkem huvi.

3.6.1

Euroopa arvutikasutaja oskustunnistus tuleks ametlikult laiendada kõigile liikmesriikidele ning seda tuleks pidevalt ajakohastada vastavalt kasutatava tarkvara ja riistvara tasemele.

3.6.1.1

Oskustunnistus peaks põhinema avatud lähtekoodiga tarkvaral ja see tuleks anda alles pärast ELi tasandil standarditud eksami sooritamist. See peaks olema hõlmatud kõigi riiklike keskkoolide õppeprogrammidesse, et anda kõigile õpilastele ELis IT valdkonna alusteadmised.

3.6.2

Sisu tuleb rakendada kooskõlas vahenditega. Euroopa digiteerimise püüdluste raames peaks EL suurendama digitaalvormis vahendite, nt e-raamatute kättesaadavust. Seda silmas pidades tervitab komitee komisjoni soovi jätkata Euroopa raamatukogu arendamist, (20) ent samas kardab, et see murranguliseks osutuda võiv teenus on paljudele tundmatu ja et seda tuleks iseäranis haridussektoris paremini reklaamida.

3.7.1

Usaldus on põhiküsimus, et tagada internetivõimaluste maksimaalne ärakasutamine siseturul. Selleks peavad inimesed olema kindlad, et asjakohased süsteemid hoiavad ära isikliku või kogukondliku kahju tekkimist, kaitse tase on piisav, sarnaselt füüsiliste kuritegude toimepanijatega võetakse vastutusele küberkurjategijad ning internet on asjakohaselt reguleeritud ja asjaomaseid eeskirju tõepoolest täidetakse.

3.8.1

Äärmiselt oluline on pakkuda koolitust võrgu põhiliste võimaluste ja ohtude kohta. Selged, teadmiste eri tasemetele suunatud hariduskampaaniad võivad vältimisele tõhusalt kaasa aidata.

3.8.2

Ka reguleerimine kujutab endast vältimise tähtsat tegurit. Kuigi interneti reguleerimine on väga keeruline ülesanne, on kaitse igasuguse ohu eest Euroopa inimeste jaoks äärmiselt oluline. Seepärast soovitab komitee rõhutatult kehtestada Euroopa tasandil täitmisele pööratava reguleeriva alusraamistiku.

3.8.3

Internetipakkujad peaksid eneseregulatsiooni teel võtma rohkem vastutust, nt kooskõlas põhiõiguste hartaga, nagu seda on edukalt tehtud nt reklaamisektoris. Selle valikuga, mis pakuks lahendust praegusele reguleerimatusele, kaasneks seadusandjapoolne korrapärane hindamine ja jälgimine koos sanktsioonidega.

3.9.1

Digitaalsele tehnoloogiale ülemineku käigus peavad kodanikud tundma end asjakohaselt kaitstuna. E-teenuste puhul peab seega olema selgelt esile toodud, millist kaitsetaset pakutakse. Seoses sellega võiksid infosisu pakkujad näidata, milline on nende veebilehe kaitsetase, järgides vastavaid suuniseid (21).

3.9.2

Identiteedivargus on üks kasutajate peamisi muresid. Seepärast soovitatakse uurida isikuandmete kaitse tagamise võimalusi internetis.

3.9.3

Lisaks sellele on ELi kodanike jaoks tähtis, et digitaalse lairibavõrgu arendamine ei toimuks rahvatervise arvelt. Iga liikmesriik peaks samas ELi reguleerivas raamistikus tagama eelkõige järgmised põhitingimused:

3.10.1

Küberkuriteod on sama tõsised kui füüsilised kuriteod ja nendega tuleb sarnaselt ümber käia. Väga oluline on, et liikmesriigid suurendaksid oma ressursse, et olla võimelised küberkuritegusid mõjusalt, tõhusalt ja kiirelt käsitlema ning nende toimepanijaid vastutusele võtma.

3.11.1

Komitee kutsub komisjoni üles koostama kodanike digitaalõiguste harta (22). See oleks vahend, millega tagada kodanike tõeline kaitstus ja suurendada digitaalsel siseturul usaldust.

4.1.1

On selge, et e-valitsus lihtsustab valitsusteenuste kasutamist iseäranis kodanike ja VKEde jaoks. Koostalitlusvõime on tõhusate ja tulemuslike e-valitsuse teenuste eeltingimus. Selles kontekstis peab kodanikel olema täielik kontroll oma andmete üle ja juurdepääs neile, ilma et nad saaksid neid muuta, ent võimalusega tuvastada, kellel on olnud kas õigustatud või õigustamatu juurdepääs mingile osale neist andmetest. Siiski on oluline, et inimestel oleks valikuvabadus, kas kasutada teenuseid digitaalsel või traditsioonilisel kujul.

4.1.2

Kulueeliste ning bürokraatia vähendamise ja tõhususe suurendamise huvides on soovitav, et kõik valitsusteenused oleksid kättesaadavad digitaalsel kujul. Kõik liikmesriigid peaksid otsustama digitaalsete teenuste kasuks, sest need aitavad soodustada kodanike liikuvust.

4.2.1

Arvamuses „Väike ettevõte, suured ideed” (23) kutsus komitee võtma „meetme[i]d e- kaubanduse toetamiseks, [et] e-kaubandus võiks saada VKEde rahvusvahelistumise üheks oluliseks valdkonnaks”. ELi digitaalarengu strateegia rakendamine on ka VKEde jaoks esmatähtis. Selles kontekstis ja arvestades VKEde potentsiaali luua töökohti on käibemaksu ühtsete kontaktpunktide loomisel strateegiline tähtsus nii e-arvete kasutuse kui ka pilvandmetöötluse edendamisel. Otsustav tähtsus on IKT arukal kasutamisel, VKEde digitaaloskuste arendamisel, VKEde arvukamal osalemisel e-hangetes ja nende täielikul juurdepääsul lairibaühendusele, aga ka sellistel vahenditel nagu Euroopa e-kaubanduse tugivõrgustik (eBSN), konkurentsivõime ja uuendustegevuse programm (CIP) ning ettevõtete konkurentsivõime ja VKEde programm (COSME).

4.2.2

Komitee tervitab komisjoni kavatsust vaadata läbi Euroopa ettevõtlusvõrgustiku haldamine ja paigutada Euroopa VKEd digitaalsesse keskkonda. Ka siin on usaldusel digitaalse ühtse turu vastu peamine roll ja sotsiaalpartnereid kaasaval alt-üles lähenemisviisil võiks olla õpetuslik lisaväärtus.

4.2.3

Euroopa ettevõtlusvõrgustik loodi selleks, et toetada Euroopa VKEsid uute turgude arendamisel, uute tehnoloogiate rakendamisel ja ELi fondide kasutamisel.

4.2.4

Euroopa ettevõtlusvõrgustiku rolli tuleks suurendada, et kindlustada kõigi Euroopa VKEde üldine digitaalne kaasatus ja aidata igal ELi kodanikul pääseda ligi kõigile olemasolevatele avalikele andmetele, mis võib järk-järgult viia üleeuroopalise digitaalse võrgustumiseni.

4.2.5

Komisjon peaks pidevalt jälgima Euroopa ettevõtlusvõrgustiku tegevuse tõhusust, kogudes korrapäraselt tagasisidet ELi VKEdelt ja võrgustiku teenuseid kasutanud ELi kodanikelt.

4.3.1

Keel on üks silmapaistvamaid looduslikke asjaolusid, mis tõkestab ühtset turgu, olgu see digitaalne või mitte.

4.3.2

Kuigi igaühel on õigus digitaalselt ühtselt turult ja selle tõelistest eelistest kõrvale jääda, mõjub see siiski tõkestavalt.

4.3.3

Digitaalne ühtne turg on küll kõrvaldanud geograafilised tõkked ja eraldatuse, ent reaalse maailmaga kokku puutudes, nt kaubaveo puhul, jäävad need siiski looduslikeks tõketeks.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/14

1.1

Praegu puudub kogu ELi hõlmav üheselt mõistetav määratlus, mis teeks selget vahet enda arvelt töötavate heausksete füüsilisest isikust ettevõtjate ja fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate vahel. Iga pädev ametiasutus ja üksikisik lähtub oma õigus- või regulatiivsest raamistikust, mis võib sõltuvalt nende jurisdiktsioonist või poliitikavaldkonnast (maksuõigus, sotsiaalkindlustus, äriõigus, tööturg, kindlustus) olla erinev. Need kuritarvitused ulatuvad sotsiaalkindlustusmaksetest ja maksudest kõrvalehoidmisest tööõiguste õõnestamise ja mitteametliku tööni. Tõeliste füüsilisest isikust ettevõtjate, mikroettevõtete ja VKEde jaoks tähendab see olulist konkurentsimoonutust.

1.2

Euroopa Komisjon tõstatas oma 2006. aasta rohelises raamatus „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” küsimuse, kas liikmesriikide õiguslikud määratlused töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kohta peaksid olema selgemad, et lihtsustada heauskseid üleminekuid töötaja staatusest füüsilisest isikust ettevõtja staatusesse ja vastupidi. Rohelisele raamatule järgnenud konsultatsiooni käigus selgus, et kogu ELi hõlmava määratluse puudumine võib tekitada probleeme, eelkõige olukordades, mis on seotud piiriülese tööga (ja teenuste osutamisega).

1.3

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2006. aasta soovituses on mõistele „töösuhe” valitud laiem lähenemisviis, et võimaldada meetmeid fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate vastu. Selleks et kindlaks määrata, kas tegemist on töösuhtega või mitte, tuleks esmast tähelepanu pöörata töötaja tegevuse ja tasustamisega seotud faktidele, olenemata suhte kirjeldusest näiteks lepingutingimustes. Peidetud töösuhe eksisteerib juhul, kui tööandja kohtleb töötajat sel moel, nagu ta tahaks tema tegelikku õiguslikku seisundit töötajana varjata, ning kui lepingutingimused võivad töötaja ilma jätta kaitsest, millele töötajatel on õigus.

1.4

Mitmed liikmesriigid on juba proovinud jõuda lõpliku määratluseni, et teha vahet füüsilisest isikust ettevõtja ja töötaja vahel, võttes aluseks rea eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumid. Erinevate tegelike olukordade keerukuse tõttu seisavad nad praktikas tihti silmitsi probleemidega, kuidas jõuda lõpliku määratluseni ja langetada otsus. Komitee on sellest teadlik ja teeb seepärast ettepaneku anda hinnang liikmesriikides kogutud erinevatele kogemustele, et teha nende põhjal järeldusi ning sõnastada soovitusi tõhusamaks lähenemisviisiks.

1.5

Heausksetel füüsilisest isikust ettevõtjatel ja mikroettevõtetel võiks abi olla usaldusväärsest reguleerimisest ning fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtja määratlusest. Fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate vastu saaks võidelda seeläbi, et tegelikku staatust tööturul registreeritakse ja kontrollitakse senisest paremini. Majanduslik sõltuvus kliendist (sageli endisest tööandjast) viitab töösuhte jätkumisele.

1.6

Võimalikke kuritarvitusi aitaks vältida ja ennetada toimiva sotsiaalkindlustusskeemi loomine füüsilisest isikust ettevõtjatele kõigis liikmesriikides, võttes seejuures arvesse füüsilisest isikust ettevõtja staatuse iseärasusi.

1.7

Tõelisteks füüsilisest isikust ettevõtjateks saanud töötajad on tööturu ja majanduse loomulik osa. Seepärast tuleks kaaluda, kuidas nad võiksid kasu saada sellistest ühismehhanismidest nagu integreerimine olemasolevatesse VKEde organisatsioonidesse, äriorganisatsioonidesse, kodadesse ja tööturu organisatsioonidesse ning kaasamine sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide eri osadesse. Täielikult tuleks kohaldada ka töötervishoiu ja tööohutuse eeskirju ning võimaldada ligipääs kutseõppeasutustele.

1.8

Komitee rõhutab füüsilisest isikust ettevõtja staatuse ühiskondlikku ja sotsiaal-majanduslikku väärtust ja tähtsust. Samas on oluline, et kodanikud saaksid teha vabatahtlikult otsuse füüsilisest isikust ettevõtja staatuse valimiseks või mitte valmimiseks, olles teadlikud kõigist asjaoludest.

1.9

Mõned liikmesriikides kehtestatud ettevõtluse arenduskavad võivad tekitada konkurentsimoonutusi tõeliste füüsilisest isikust ettevõtjate, mikroettevõtete ja VKEde jaoks. On väga oluline uurida mõju kõigile neile kategooriatele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et liikmesriikidel soovitataks teha kindlaks eriti probleemsed sektorid ja kehtestada sotsiaaldialoogi kaudu töötunni miinimumtasu, mis võib ühe liikmesriigi piires regiooniti varieeruda.

On oluline, et liikmesriigi tasandi riigihangete puhul austataks sellist sammu, et anda eeskuju ja jätkata kõlvatute olukordade käsitlemist.

2.1

Füüsilisest isikust ettevõtjal on õiguslik staatus tööturul ning igaühel on õigus olla füüsilisest isikust ettevõtja. Komitee on asunud sellele seisukohale mitmes füüsilisest isikust ettevõtjaid käsitlenud arvamuses. Ent sellel nähtusel on alati pahupool, mida komitee ei ole seni käsitlenud. Viimases arvamuses on selgesõnaliselt öeldud: „Me ei püüa käsitleda mitteametliku töö või näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsejate problemaatikat, isegi kui neil kahel nähtusel võivad teatud juhtudel olla näilised või tegelikud sarnasused majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjatega.” (1) Käesolevas arvamuses käsitletakse viimaks neid küsimusi.

2.2

Viimastel aastakümnetel on sõltumatute ja väikeettevõtjate „klassikaliste” tüüpide kõrval toimunud suured nihked füüsilisest isikust ettevõtjate kategooria koosseisus. Praegusel ajal on tekkinud vajadus hinnata, kas töökeskkond pakub piisavat kaitset füüsilisest isikust ettevõtjale. Komitee meenutab oma varasemat arvamust (2), milles soovitati järgmist:

2.3

Füüsilisest isikust ettevõtja staatus on liikmesriigiti erinev. Mõnes riigis (Madalmaad) määratletakse teda kui isikut, kes töötab enda arvelt, olles peamiselt mõne teise ettevõtte alltöövõtja. Teistes liikmesriikides (Prantsusmaa) mõistetakse selle all ettevõtjat, kes ei ole ise oma ettevõtte töötaja, kuid kellel võib, kuid ei pruugi olla töötajaid. Füüsilisest isikust ettevõtja tegevus ei ole piiratud alltöövõtuga, vaid tema klientideks võivad olla ka tarbijad. Töösuhte ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise eri määratlustel on suur tähtsus mitte ainult tööõiguse, vaid ka sotsiaalkindlustuse ja maksuõiguse seisukohalt.

2.4

Ühtse turu ja sellega seotud vaba liikumise sisseviimine on andnud oma panuse punktis 2.2 osutatud arengusse ning toonud füüsilisest isikust ettevõtjate kasutamise meie tööturgude kõige tundlikumatesse osadesse. Paljud töötajad on tänapäeval värvatud (igasuguste agentuuride vahendusel) mitte kui töötajad, vaid kui „füüsilisest isikust ettevõtjatest teenuseosutaja”. Värvatud isik ei tööta lepingu alusel, sest ta osutab oma sõltumatu tööga konkreetset teenust enda arvelt. Odavat tööjõudu saab rakendada arve alusel, pidamata kinni riiklikest töönormidest (3). Õigustatult võib küsida, kas selline uut tüüpi füüsilisest isikust ettevõtja staatus on tõeline.

2.5

Hulgaliselt võib tuvastada probleeme seoses töösuhetega, eriti piiriülestel juhtudel (4). Niisugused töösuhted sarnanevad traditsioonilise juhu- või päevatöölise staatusega; seda tüüpi töö puhul kasutatakse vahendajaid, keda arvati olevat mineviku igand (5). Siiski võib juhtuda, et mõnes riigis võtab enda arvelt tegutsev füüsilisest isikust ettevõtja üleöö vastu töö, mis tavaliselt nõuab alaliselt töötajalt aastatepikkust erialast koolitust. On tekkinud spetsiaalsed vahendajad ja värbamisagentuurid, kes pakuvad füüsilisest isikust ettevõtjate teenuseid. See võimaldab ettevõtetel kergesti üle minna lepingutele, mille alusel füüsilisest isikust ettevõtjad teevad ära sama töö, mida enne tegid palgatöötajad. Vaja on usaldusäärsemaid tõendusmaterjale, et hinnata asjaomaste töötajate arvu ja kõige kriitilisemaid piirialasid. Seetõttu on vajalik ulatuslikum erialane uurimistöö.

2.6

Sarnaselt erasektori tellijatele kasutab ka järjest enam suurettevõtteid ja avalik sektor regulaarselt füüsilisest isikust ettevõtjate teenuseid. Veerand ettevõtetest, kes palkavad füüsilisest isikust ettevõtjaid, nimetavad nende töölevõtmise tähtsaimaks põhjuseks teadmisi ja kogemusi. Neid kasutatakse selleks, et toime tulla tootmisprotsessi tippaegade ja kvalifitseeritud töötajate puudumisega. Teine oluline põhjus on tööandjate sõnul paindlikkus personalikorralduses.

2.7

Senikaua, kui füüsilisest isikust ettevõtjad ise tahavad enda kulul ettevõtteid juhtida, ei ole mingit probleemi. Kui aga staatuse muutmine füüsilisest isikust ettevõtjaks ei põhine tõelisel vabal valikul, kantakse sotsiaalsed riskid tegelikult ettevõttelt üle üksikutele töötajatele. See viib kuritarvitusteni, mis ulatuvad sotsiaalkindlustusmaksetest ja maksudest kõrvalehoidmisest tööõiguste õõnestamise ja mitteametliku tööni (6). Tõeliste füüsilisest isikust ettevõtjate, mikroettevõtete ja VKEde jaoks tähendab see olulist konkurentsimoonutust. Peale selle võivad mõned liikmesriikides kehtestatud ettevõtluse arenduskavad (näiteks Prantsusmaa auto-entrepeneurs) tekitada konkurentsimoonutusi tõeliste füüsilisest isikust ettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate uue kategooria vahel.

2.7.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et liikmesriikidel soovitataks teha kindlaks eriti probleemsed sektorid ja kehtestada sotsiaaldialoogi kaudu töötunni miinimumtasu, mis võib ühe liikmesriigi piires regiooniti varieeruda.

On oluline, et liikmesriigi tasandi riigihangete puhul austataks sellist sammu, et anda eeskuju ja jätkata kõlvatute olukordade käsitlemist.

2.8

Füüsilisest isikust ettevõtjate osakaal tõusis kõikjal Euroopas 1980. aastatel ja langes pisut 1990. aastatel. Viimastel aastakümnetel on olukord liikmesriigiti erinev. Mõnedes riikides on füüsilisest isikust ettevõtjate hulk jälle suurenenud, samas on see teistes jäänud stabiilseks või näidanud langustrendi (OECD Employment Outlook 2005 ja OECD Factbook 2006). Finantskriisi algusest saadik ei ole füüsilisest isikust ettevõtjate osakaal üldiselt kasvanud. Osa füüsilisest isikust ettevõtjaid kuulub nüüd tööjõu nn „paindlikku kihti”: töösuhted ei ole stabiilsed ja neid saab majanduslanguse ajal kiiresti lõpetada, et uuesti taastada, kui majanduskasvu väljavaated taas ettevaatlikult ilmuvad.

2.9

Tööohutuse ja töötervishoiu nõuete ning keskkonnakaitse eeskirjade järgmise tase on füüsilisest isikust ettevõtjate seas üldjuhul madalam kui palgatöötajate hulgas. Üks võimalus selle puudujäägi korrigeerimiseks oleks luua füüsilisest isikust ettevõtjaid teenindavad teenuskeskused, mis teostaksid nende eest kõnealuseid ülesandeid ja toiminguid.

3.1

Õigusaktides puudub füüsilisest isikust ettevõtja ühtne määratlus (7). Terminiga viidatakse mõnikord vabakutselistele ja teinekord kõigile iseseisvalt töötavatele füüsilisest isikust ettevõtjatele. Staatus eeldab, et neil ei ole töölepingut, vaid nad osutavad klientidele või tellijatele teenuseid ärilepingu alusel.

3.2

Füüsilisest isikust ettevõtjate kategooria ulatub sageli ühest äärmusest teise (European Foundation, 1996). Ühes servas on kõrge kvalifikatsiooniga ja kogenud professionaalid, kes on vägagi teadlikud oma positsioonist turul, teavad oma väärtust ja soovivad tegutseda enda kulul. See esimene rühm koosneb peamiselt eakamatest, hästi tasustatud isikutest, kes ise oma tööd planeerivad ja organiseerivad. Teise äärmuse moodustavad füüsilisest isikust ettevõtjad, kelle staatusel pole muud otstarvet, kui vähendada kliendi haldus- ja finantskoormust. Sellises olukorras inimesed on näilised füüsilisest isikust ettevõtjad, kellel on vähe valikuvabadust või ei ole seda üldse ning kes sõltuvad majanduslikult täielikult oma kliendist. Kirjanduse andmetel puudutab see kaht hiljutises uurimuses määratletud viiest füüsilisest isikust ettevõtjate kategooriast uurimuses (8).

3.3

Juriidilisest seisukohast ei ole kõik füüsilisest isikust ettevõtjad palgatöötajatega võrreldes sama heas olukorras. EIMi 2010. aastal Madalmaade sotsiaalküsimuste ja tööhõive ministeeriumi tellimusel läbiviidud uurimusest nähtus, kuidas füüsilisest isikust ettevõtjad ohtusid ohjavad. Neil puudub töötajate kollektiivne kindlustus ja seetõttu peavad nad ennast ise ohtude vastu kindlustama. Paljudel juhtudel seda ei tehta. Enamasti on neil küll olemas vastutuskindlustus (72 %), kuid harvem on nad kindlustatud haiguse (20 %) või töövõimetuse vastu (36 %). Ainult iga teine füüsilisest isikust ettevõtja kogub endale pensioniajaks reserve. Seetõttu riskivad nad pensionile jäädes vaesusse sattumisega. Põllumajandus- ja ehitussektoris on füüsilisest isikust ettevõtjad on keskmisest sagedamini kindlustatud õnnetusjuhtumite vastu ning ehitus- ja ettevõtlusteenustega tegelejad omavad tõenäolisemalt pensionikindlustust. Komitee soovitab, et füüsilisest isikust ettevõtja staatuse taotlejaid teavitataks asjakohasel viisil madalate sotsiaal- ja ravikindlustusmaksetega kaasnevatest tagajärgedest ning teistest ettevõtte käivitamisega seonduvatest tingimustest ja kohustustest.

4.1

Viimastel aastatel on Euroopa eri riikides tärganud taas huvi selle vastu, kas füüsilisest isikust ettevõtja on töösuhtes või mitte, ning millised on selle staatusega seotud õigused ja kaitse. See tuleneb märkimisväärsetest muudatustest ettevõtete toimimisviisis, mis hõlmab allhanke ja pakkumismenetluste sagenemist. Samas arvestavad seadusandjad üleskutset paindlikkuse suurendamiseks ja halduskoormuse vähenemiseks, mis toob kaasa õigusliku reguleerimise vähenemise ja poliitika, millega püütakse kaotada töökohakindluse „traditsioonilised” vormid.

4.2

Juriidilisest seisukohast püüdsid mitmed Euroopa riigid piiri tõmmata, arendades mitmesuguste kriteeriumide põhjal edasi „töösuhte” määratlust. Sellist suhet iseloomustab palga eest tehtav tasuline tegevus, kusjuures kogu sellest tasulisest tegevusest saadav kasum kuulub kliendile. Sellekohased olulised näitad hõlmavad asjaolu, et töö teostatakse teise osapoole järelevalve all ning et töötaja peab olema kättesaadav. Oluline on ka asjaolu, et töötasu on töötaja ainus või peamine sissetulekuallikas ning et majanduslik oht tema jaoks puudub.

4.3

Komitee piirdub liikmesriikide juhendamisega, pakkudes välja parimate tavade mudelid. Heaks näiteks on Malta mudel, mis on osutunud väga edukaks.

Käsitledes sellise isiku tööhõive staatust, kes on nime poolest füüsilisest isikust ettevõtja ja keda esmapilgul ei käsitleta töötajana, tuleb/võib oletada, et olemas töösuhe ja et isik, kellele teenust osutatakse, on tööandja, kui tööd teostav isik täidab vähemalt viis järgmist kriteeriumi:

4.4

Erinevad määratlused esinevad mitte ainult Euroopa eri riikides, (9) vaid ka ELi õigusaktides. Selline ebaselgus tekitab piiriülestes olukordades suuri probleeme. Riiklike ja ELi õigusraamistike vahelise seose puudumine töövõtu ja teenuste osutamise eristamisel muudab füüsilisest isikust ettevõtja kontseptsiooni problemaatiliseks teemaks, eriti seoses piiriülese tööga.

4.5

Rahvusvahelisest seisukohast muutub aina raskemaks määratleda, kas tegemist on töösuhtega või mitte. See probleem tekib olukordades, kus lepinguosaliste õigused ja kohustused ei ole selged ja üheselt mõistetavad või kus suurem paindlikkus ja reguleerimise vähendamine muudavad keeruliseks töösuhte kontrollimise võimaluse. Probleem tekib ka juhul, kui seadusandjad loovad mitmesuguseid vahevorme või lihtsalt käsitlevad võimalust alustada üleöö tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana nii, nagu oleks see üks uus ettevõtlustegevuse liik.

4.6

Rahvusvaheline tööorganisatsioon (ILO) hoiatas aegsasti füüsilisest isikust ettevõtja staatuse võimaliku kuritarvitamise eest, mis viib möödahiilimiseni töötaja õigustest ja õiguslikust kaitsest, mis on tavaliselt seotud töösuhtega. ILO viitas võimalikule kuritarvitamisele, mis tuleneb mitme teguri koosmõjust: õigusaktid on kas liiga kitsalt piiritletud või neid saab liiga kitsalt tõlgendada; õigusaktid on sõnastatud nii, et nende kohaldamisala ja mõju on minimaalne; kuigi töösuhe on kahtlemata olemas, jääb ebaselgeks, kes on tööandja; eeskirjad ei hõlma fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtja eri vorme ning eeskirjade täitmist ei suudeta üldiselt kontrollida.

4.7

Tööhõiveseisundi rahvusvahelises klassifikatsioonis määratletakse füüsilisest isikust ettevõtja töö niisuguse tööna, mille puhul töötasu on otseses sõltuvuses toodetud kaupade ja osutatud teenuste eest saadud tulust. Ajaloolises lõikes eristatakse seega kolme peamist füüsilisest isikust ettevõtjate rühma: mikroettevõtted, väikesed ettevõtted ja vabakutselised töötajad. ÜRO peaassamblee võttis 2006. aasta juunis vastu soovituse töösuhte kohta (soovitus 198) (10). Selle soovituse peamine eesmärk oli parandada riiklikku poliitikat töösuhtes olevate töötajate õiguste kaitseks (artikkel 1, lõige 4).

4.8

Samal ajal jätkas ILO aastatel 2005–2007 tööd kasutatud käsituste edasiarendamiseks. Juba nimetatud soovituse kõrval koostati mitu dokumenti, mis muu hulgas andsid ülevaate liikmesriikides kehtivatest eeskirjadest. Selle ülevaate põhjal on selge, et üha kasvab vajadus selgete määratluste järele, mis võimaldaksid eristada füüsilisest isikust ettevõtjate töö õiguspäraseid vorme ja petturlikku tegevust, mille ainus eesmärk on hoiduda tööõiguse ja muude õigussätete täitmisest või neist kõrvale hiilida.

4.9

Komitee soovitab, et füüsilisest isikust ettevõtjate eriprobleemide lahendamist käsitletaks sotsiaaldialoogi raames nii ELi kui ka riigi tasandil ning et nende huve esindavatele organisatsioonidele antaks võimalus sotsiaaldialoogis osaleda.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/20

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on riigiabi süsteemi muutmise lähenedes pidanud otstarbekaks koostada omaalgatuslik arvamus, milles käsitletaks piirkondliku riigiabi teemat kodanikuühiskonna seisukohast ja selle abi integreerimist siseturu aluspõhimõtetesse.

1.2

See äärmiselt oluline küsimus omandab erilise tähenduse kriisi ja ulatusliku majanduslanguse olukorras, milles on vaja paindlikke ja konkurentsieeskirjadele vastavaid toetus- ja sekkumisvahendeid. Komisjon on viimastel aastatel vastu võtnud ajutisi sekkumisraamistikke, mis võimaldavad anda asjakohast toetust pangasüsteemile ja ettevõtjatele.

1.3

Kuna piirkondadele antav riigiabi on ette nähtud ebasoodsas olukorras piirkondade ebasoodsate tingimuste leevendamiseks ja seega selleks, et edendada liikmesriikide ja ELi kui terviku majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, on see väärtuslik vahend selleks, et aidata kaasa Euroopa piirkondade kriisist väljumisele ja nende majanduse elavdamisele. See on vajalik eelkõige VKEdele, et need vahendid oleksid tõhusad ja tulemuslikud ning et soodustataks sellest konkreetsest abisüsteemist abi saamist juurdepääsutingimuste lihtsustamise ja vahendi paindlikumaks muutmise kaudu ning teavitades VKEsid piisavalt neile pakutavatest võimalustest.

1.4

Komitee väljendab seega suurt heameelt, et Euroopa Komisjon on volinik Almunia käivitatud riigiabi ajakohastamise protsessis (1) asunud ajakohastama ja moderniseerima ka seda eeskirjade kogumit eesmärgiga anda juhiseid riigi sekkumiseks ebasoodsamates piirkondades asuvate ettevõtjate toetuseks, ning peab vajalikuks, et kõnealune läbivaatamine toimuks regionaalpoliitika ja konkurentsipoliitika vahelise sidususe nimel ning subsidiaarsuse nõuet järgides.

1.5

Komitee soovitab seega Euroopa Komisjonile suuremat sidusust ELi poliitikavaldkondade ja konkurentsipoliitika vahel, et viimane ei oleks takistuseks selliste Euroopa ühistes huvides eesmärkide saavutamisele, nagu seda on Euroopa piirkondade harmooniline ja integreeritud areng, vaid võimalus piirkondade majanduse elavdamiseks siseturul pärast kriisi.

1.6

Euroopa Komisjon käivitas 14. jaanuaril 2013 avaliku arutelu dokumendi üle, milles sisaldub uute piirkondliku riigiabi suuniste eelnõu 2014.–2020. aastaks (2). Dokumendis kajastub enamjaolt liikmesriikidele juba 2011. aasta detsembris edastatud mitteametlikus dokumendis järgitud lähenemisviis ja selle üle arutleti esimesel mitmepoolsel koosolekul, millel Euroopa Komisjon andis märku võimalikust järeleandmisest teatavatele liikmesriikide esitatud taotlustele, nt abi saava elanikkonna maksimaalne protsendimäära kohta ELi tasandil. Komitee arvamus on antud kontekstis strateegilise tähtsusega, et edastada komisjonile komitee seisukohad.

1.7

Selleks nõuab komitee, et uued piirkondliku riigiabi suunised annaksid liikmesriikidele paindliku horisontaalse sekkumise vahendi strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks piirkondlike tippsaavutuste väärtustamise kaudu, olenemata sellest, mis sektoris nad tegutsevad või kui suured on ebasoodsas olukorras olevate piirkondade arendamiseks investeerimisprojektidesse kaasatud ettevõtted.

1.8

Praegune süsteem, mida ei ole sisuliselt üle 40 aasta muudetud, on ebasobiv ja jäik, põhineb ühenduse territooriumi geograafilisel kaardistamisel; kui praegust meetodit kasutatakse ELi muutunud majanduslikes ja ühiskondlikes oludes, võib see põhjustada tagasilangust siseturu arengus.

1.9

Komitee soovitab komisjonil võtta aluseks paindlikumad ja tugevalt muutuvale majanduskeskkonnale kohandatud parameetrid. Need parameetrid peaksid põhinema meetmete valikul prioriteetsuse, vajaduste, majandusliku ebatõhususe, sotsiaalse tõrjutuse lõksude territooriumil paiknevuse ja institutsioonilise konteksti alusel, kuid olema sõltumatud halduspiiridest.

1.10

Komitee rõhutab seepärast, et ulatuslikus ajakohastamise protsessis on vaja piirkondliku riigiabi rahastu ajakohastada, arvestades pärast kriisi majanduses toimuvat dünaamikat ja muutuste rütmi, mis nõuavad suuremat paindlikkust piirkondlike ebasoodsate tingimuste kindlaksmääramisel ja muudavad ebasobivaks geograafilise kaardi, millel on ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad jäigalt kindlaks määratud kogu programmitöö perioodi kestuseks (seitse aastat).

1.11

Komitee palub selleks, et ebasoodsas olukorras olevaid piirkondi ei määrata artikli 107 lõike 3 punkti c erandi mõistes kindlaks üksnes artikli 107 lõike 3 punkti a erandi alusel abi saava elanikkonna mahaarvamise teel abi saavate elanike koguarvust, mis on väljendatud protsendimäärana Euroopa elanikkonnast, kuna see on põhjendamatu. Seevastu peab liikmesriikidel olema piirkondlike ebasoodsate tingimuste väljaselgitamiseks kasutada suur hulk parameetreid.

1.12

Komitee peab valeks jätta suurettevõtted regionaalarengu ja piirkondliku ühtekuuluvuse investeerimisprojektide toetusest välja, kuna sellega kaasneks suur oht, et läheks kaotsi arengupotentsiaal, mis tuleneb üksnes kogu ettevõtlussüsteemi koostoimest ja horisontaalsest integratsioonist, sõltumata ettevõtete suurusest.

1.13

Komitee kutsub komisjoni üles võtma kasutusele mehhanism, milles võetaks ex ante arvesse piirkondliku riigiabi võimalikke negatiivseid väliseid mõjusid märkimisväärse töökohtade kaotamise osas ELi territooriumil paiknevates tegevuskohtades, mitte ainult võrdlevas hindamises, mida komisjon teeb teatamismenetluses ja mis on praegu ette nähtud ainult suurte investeerimisprojektide puhul, (3) vaid ka üldise grupierandi määruse raames.

1.14

Komitee rõhutab vajadust, et piirkondliku riigiabi rahastu sisaldaks vajalikke vahendeid selleks, et abiraha suuruse suurte erinevuste tõttu piirnevate ja geograafiliselt lähedaste piirkondade vahel ei esineks väljatõrjumise ja tootmise mujale üleviimise efekti, mis killustab siseturgu niinimetatud „võiduajamistega” toetuste peale („subsidy races”).

1.15

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon

1.16

Samas peaks komisjon lisama kaitseklausli, mis kehtestaks eelkõige suurettevõtjatele, kes saavad piirkondlikku riigiabi uue rajatise loomiseks või mõne rajatisega otseselt seotud tegevuse omandamiseks, siduva kohustuse tagada abi andmisele järgnevaks viieaastaseks perioodiks:

1.17

Komitee palub komisjonil vähendada antava abi taset kavandatust järkjärgulisemalt, aeglasemalt ja tasakaalustatumalt. Vähendamine peab vastama selle abi vähendamisele, mis anti piirkondadele ühtekuuluvuspoliitika raames.

1.18

Komitee teeb ettepaneku täiendada SKPd elaniku kohta (praegune ainus parameeter, mis ei kajasta tegelikku piirkondlikku majandusarengut) muude parameetritega: töötuse määra, aktiivse elanikkonna kao ja aktiivse elanikkonna koguarvu suhtarvu ning muude parameetritega, mis sobituksid paremini tegeliku olukorraga.

2.1

Konkurentsipoliitika valdkonnas on järelevalve riigiabi üle vajalik vahend tagamaks, et ühtne turg tugineks tõhusatele vabakaubanduse ja konkurentsipõhimõtetele ning vastaks vajadusele tagada võrdsed tingimused kõigile ELi ühtsel turul tegutsevatele ettevõtjatele. Seetõttu on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 kohaselt keelatud ettevõtjatele riigiabi andmine niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust, kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, pakkudes põhjendamatuid valikulisi eeliseid teatud ettevõtjatele, takistades turujõududel premeerida kõige konkurentsivõimelisi ettevõtjaid ning vähendades seega Euroopa konkurentsivõimet tervikuna.

2.2

Sellegipoolest tunnistatakse aluslepingus võimalust teha kõnealusest keelust erandeid juhul, kui antav riigiabi aitab saavutada ühistes Euroopa huvides eesmärki, mida üksnes turujõudude abil ei õnnestu saavutada. Artikli 107 lõigetes 2 ja 3 on loetletud peamised turutõrked ja erandid, mille alusel „sobib” teatud riigiabi „siseturuga kokku” või „võib” seda „siseturuga kokkusobivaks pidada” kriteeriumite alusel, mida on pädev määratlema üksnes Euroopa Komisjon.

2.3

Vastavalt artikli 107 lõike 3 punktidele a ja c võib komisjon teatud ebasoodsas olukorras olevate Euroopa Liidu piirkondade majandusarengu edendamiseks antavat riigiabi (nn piirkondlik riigiabi) käsitleda kokkusobivaks siseturu põhimõtetega. Tegemist on riigiabiga, mis võidakse eraldada peamiselt suurettevõtjatele investeeringute ja töökohtade loomise toetamiseks või teatud eritingimustel tegevusabina. Mõlemal juhul on riigiabi ette nähtud konkreetsetele piirkondadele eesmärgiga taastasakaalustada piirkondlikke erinevusi, julgustades ettevõtjaid eelkõige rajama kõnealustes piirkondades uusi rajatisi.

2.4

Kuna piirkondadele antav riigiabi on ette nähtud ebasoodsas olukorras piirkondade ebasoodsate tingimuste leevendamiseks, edendatakse selle abil liikmesriikide ja ELi kui terviku majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Piirkondliku riigiabi eesmärgid on kooskõlas struktuurifondide eesmärkidega, mis on riigieelarvete kõrval üks rahastamisvõimalustest regionaalarengupoliitika rakendamiseks.

2.5

Komitee kinnitab uuesti, et on absoluutselt vajalik säilitada ja mõnel juhul tugevdada kontrollisüsteemi riigiabi suhtes, mis võib tõsiselt kahjustada siseturu õiget toimimist, ent peab vajalikuks tagada, et riigiabi eeskirjad väldiksid siseturu killustumist ning suurt konkurentsi ja kaubavahetuse moonutamise riski seetõttu, et liikmesriikide võime anda investeeringuteks abi on erinev.

2.6

Komitee peab samas vajalikuks tõhustada kriisipiirkondade või -olukordadega toime tulemiseks erakorralise sekkumise jaoks kasutada olevaid vahendeid ja muuta need paindlikumaks.

2.7

Praeguses piirkondliku riigiabi suuniste süsteemis on ilmseid puudusi selle jäiga struktuuri tõttu, mis põhineb ühenduse territooriumi geograafilisel kaardistamisel ega vasta täielikult aluslepingu artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud eesmärkidele ja võib konkurentsi moonutada. Kui praegust meetodit kasutatakse ELi muutunud majanduslikus ja sotsiaalses keskkonnas, võib see põhjustada tagasilangust siseturu arengus.

2.8

Riigiabi ajakohastamine peab hõlmama ka seda olulist vahendit, mis täiendab võimalike meetmete valikut sekkumiseks ebasoodsas olukorras olevates piirkondades. Näib vähemalt kummaline, et komisjon mitte ainult ei kavatse kinnitada kaugest 1971. aastast kehtivat mudelit koos selle järjestike muudatustega, vaid muudab selle rakendamise veelgi piiravamaks. Majanduskasvu ja tööhõive arendamise eesmärkidele, mida komisjon on korduvalt meelde tuletanud, räägib vastu vastuoluline poliitika, mis objektiivselt piirab potentsiaali, mille võiks saavutada suuniste sihipärase muutmisega.

2.9

Euroopa Komisjon ise tunnistab strateegias „Euroopa 2020”, et majanduse olukord muutub kiiremini kui poliitiline olukord ning järelikult on Euroopas kriisijärgselt jätkusuutliku majanduskasvu ja riigi rahanduse taastamiseks vaja uut lähenemisviisi, mis peab põhinema vahendite koondamisel valdkondade ja prioriteetide järgi ning mis, nagu konkurentsi peadirektoraat viimati kinnitas 23. veebruari 2012. aasta aruteludokumendis ajakohastamise kohta, (4) toimub „üksteisega seotud reformide kaudu eri sektorites, liikmesriikide ja huvitatud pooltega koostöö tegemiseks, et saavutada ulatuslik ja tasakaalustatud kokkulepe selles, mis meetodit järgida”.

2.10

Komitee väljendab heameelt selle lähenemisviisi üle, mida ta peab paindlikumaks, dünaamilisemaks ja seega sobivamaks kriisiolukorraga toime tulemiseks ELi kiiresti ja pidevalt muutuvates oludes, ning nõuab, et seda lähenemisviisi järgitaks ka ja eelkõige seoses eranditega, mis on aluslepingus piirkondliku riigiabi jaoks ette nähtud.

3.1

Komitee tuletab meelde, et alates esimesest piirkondliku riigiabi aluspõhimõtete süstematiseerimisest, mis toimus 1998. aasta suunistega, (5) on komisjon alati rõhutanud vajadust tugevdada regionaalpoliitika ja konkurentsipoliitika koondumist ja kokkusobivust (6).

3.2

Kui selline lähenemisviis on taganud kahe süsteemi kokkusobivuse kuni programmitöö perioodini 2000–2006, kus tolleaegsete sihtalade 1 ja 2 raames struktuuriabi saavate ELi piirkondade kaardid langesid poliitilistel ja majanduslikel põhjustel kokku nende piirkondade kaartidega, millele tehakse piirkondliku riigiabi suhtes erand, siis alates programmitöö perioodist 2007–2013 see enam nii ei ole.

3.3

Ühelt poolt on regionaalpoliitika edasi arenenud vajadusest võtta vastu valdkondadevaheline ja integreeritud planeerimine, milles saab välja selgitada eri geograafiliste asukohtadega seotud spetsiifilised probleemid ja koostada kõikehõlmav strateegia, milles määratakse kindlaks konkreetsete eesmärkide ja sekkumismeetmete tingimused, mille jaoks vahendeid eraldada (7). Seejärel määratleti määruses (EÜ) nr 1083/2006 (8) territooriumil struktuuriliste meetmete rakendamise uus mudel, kus sekkumised määrab kindlaks iga liikmesriik sobival territoriaalsel tasandil vastava korralduse või vastavate sotsiaalmajanduslike eripärade ja nõuete alusel.

3.4

Samas on konkurentsipoliitika endiselt seotud selliste piirkondade eelneva kindlaksmääramisega, mille puhul on lubatud piirkondliku riigiabi erandid seitsmeaastase kestusega kaartide kaudu. Kõnealustes piirkondades ei ole suudetud toetada regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitikat sama paindliku konkurentsivahendiga, seades ohtu siseturu terviklikkuse, mis annab tunnistust asümmeetrilistest poliitikameetmetest, kuigi nendega taotletakse samu ühtekuuluvuseesmärke.

3.5

Komitee tuletab ühtlasi meelde, et komisjon tunnistas 2008. aasta rohelises raamatus territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, (9) et struktuuripoliitika raames toetuste andmise puhul saabki abikõlblikkuse üle otsustada üksnes piirkondlikul tasandil ning üha enam tõuseb teadlikkus sellest, et ühtekuuluvuspoliitika haldamise parandamiseks on tingimata vaja muuta see „paindlikumaks, kõige sobivama territoriaalse ulatusega paremini kohandatavaks, kohalikke eelistusi ja vajadusi arvestavamaks ning see oleks paremini kooskõlas muu poliitikaga” vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele.

3.6

Komisjon järeldas ühtlasi, et ELi majanduskasvu probleemide tõhusalt lahendamiseks üleilmastuva maailmamajanduse kontekstis „on vaja erineva geograafilise ulatusega poliitilisi lahendusi” (10).

3.7

Kui, nagu komisjon tunnistab, „konkurentsipoliitika võib mõjutada majandustegevuse territoriaalset jaotuvust, tagades piirkondliku abi kontsentreerimise kõige ebasoodsamas olukorras olevatele aladele ja antava abi suuruse kohandamise vastavalt probleemi liigile ja ulatusele”, (11) ei saa seda eraldada regionaalpoliitikas juba toimunud muutustest, mis põhinevad meetmetel abi temaatiliseks koondamiseks ELi prioriteetidele ja geograafiliseks koondamiseks eri ulatuses, mistõttu tuleb tingimata läbi vaadata nende piirkondade kindlaksmääramise meetod, mille puhul on lubatud artikli 107 lõikes 3 sätestatud piirkondlikud erandid.

4.1

Komitee juhib tähelepanu sellele, et meetodiga, mida komisjon kasutab ELi nende piirkondade kindlaksmääramiseks, mille suhtes saab teha artikli 107 lõikes 3 sätestatud piirkondlikke erandeid, antakse eelis punktis a osutatud raskemate probleemidega piirkondadele, mis määratakse kindlaks näitajaga SKP/ostujõu standard terve Euroopa keskmise suhtes. Kõnealust meetodit tuleks täiendada teiste kriteeriumitega selliste kõrgete tööpuuduse määrade väljaselgitamiseks, millele aluslepingus selgesõnaliselt viidatakse: komisjoni kasutatava kriteeriumi abil võib küll tuvastada ebatavaliselt madalat elatustaset, ent kriteeriumis ei kajastu alati suur tööpuudus. Töötuse määr võiks olla sobiv näitaja SKP korrigeerimiseks. Komitee soovib Euroopa Komisjonilt teada, millistel põhjustel määrataks ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad punktis c sätestatud erandi mõistes kindlaks ainult artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud piirkondade mahaarvamise teel riigi elanike koguarvust. Sel viisil sõltub tegelik sekkumisvõimalus punkti c mõistes ebasoodsas olukorras olevates piirkondades punkti a mõistes ebasoodsas olukorras olevate piirkondade suurusest, mis tekitab suuri ebavõrdsusi liikmesriikide vahel, ilma et see erinevus tuleneks väljavalitud piirkondade ebasoodsate tingimuste võrdlevast hindamisest.

4.2

Selliselt luuakse tingimused, mis on tegelikkuses moonutavad: mõnes riigis on abikõlblikud tunduvalt kõrgema arengutasemega piirkonnad kui teiste riikide piirkonnad, kus ei oleks võimalik anda piirkondlikku riigiabi, sest need piirkonnad kuuluvad riikidesse, mille puhul on artikli 107 lõike 3 punktis c osutatud ülemmäär madal. Igasuguse riigiabi kindlaksmääramisest tingitud kaubavahetuse moonutamine, mis ei ole ühistes huvides kaugeltki õigustatud, oleks tegelikult täielik ja põhjendamatu.

4.3

Komitee rõhutab, et oluline on säilitada „c” piirkondade kindlaksmääramine riigi arengutasemega võrdlemise alusel, kuna üksnes riigisisese võrdlemise parameeter annab liikmesriikidele võimaluse sekkuda oma territooriumi sisemiste piirkondlike ebavõrdsuste korral ja rakendada riiklikku regionaalpoliitikat, millega saaks vältida siseturu killustumist.

4.4

Sügavalt globaliseerunud rahvusvahelises kontekstis ning Euroopas järk-järgult ja kiiresti sisemiste tõkete kaotamise tingimustes on ELi sisemised ebavõrdsused üha rohkem hinnatavad pigem piirkondlikul kui riigi tasandil piirkondades, mille sotsiaalmajanduslikult ebasoodsad tingimused ei piirdu halduspiiridega ja väljenduvad spetsiifilistes struktuurilistes ja süsteemsetes puudustes, mis on pigem majanduslikud kui poliitilised.

4.5

Siduda „nõrkade piirkondade” kindlaksmääramine 2008.–2010. aasta keskmiste näitajate andmete põhjal ja seitsmeks aastaks koostatud geograafilise kaardiga on täiesti iganenud programmiliselt jäik käsitusviis pidevalt ja kiiresti muutuvates majanduslikes ja sotsiaalsetes tingimustes.

4.6

Pealegi on tõsine oht, et püüe „tasakaalustada” majandustegevuse ruumilist jaotust investeerimisega ebasoodsas olukorras olevatesse piirkondadesse võib olla „sundus”, milles ei arvestata nende piirkondade tegelikku potentsiaali, takistades tõhusat kuhjumist „c” piirkondadesse ja tuues kasu niinimetatud „kohaliku tulu jahtijatele”„a” piirkondades. Ebasoodsamate piirkondade staatiline eelnev kindlaksmääramine tekitab konkurentsivõimele ja innovatsioonile täiesti ebasoodsad olud, pärssides innovatsiooniga seotud klastrite arenemist, mida on strateegias „Euroopa 2020” nimetatud piirkondliku majanduskasvu aruka spetsialiseerumisega strateegiate põhielementideks ning mille toetamist ja arendamist Euroopa Komisjon toetab. Kusjuures selle puhul „tuleb keskenduda suhtelisi eeliseid hõlmavatele valdkondadele”, (12) see tähendab majandussektoritele, kus sekkumismeetme kulude/tulude suhe on parim.

4.7

Ühtlasi on laialdaselt ilmnenud, (13) et peamiselt tootlikkuse erinevusega seotud piirkondlike erinevuste kompenseerimisel põhinev regionaalarengupoliitika, mis piirdub seega rikkamate piirkondade rahaliste vahendite ümberjagamisega vaesematele piirkondadele, piirab tugevalt liikuvust ja tõhusaid koondumisprotsesse. Selline planeerimine peab tingimata jätma ruumi kohapõhiselt kindlaksmääratud arengustrateegiale, milles piirkondade ja kohtade piirid „on sõltumatud halduspiiridest ja võivad ajaga muutuda”.

5.1

Komitee on seega seisukohal, et niinimetatud ebasoodsas olukorras olevate piirkondade kaardistamine peab võimaldama igal halduspiirkonnal sekkuda kõikides valdkondades, kus ilmneb programmitöö perioodil ebasoodsate tingimuste märke, mida võrreldakse kindlaksmääratud, tunnustatud ja eelnevalt kokkulepitud parameetritega.

5.2

Komitee pooldab mudelit, mida soovitab Fabrizio Barca 2009. aasta raportis ühtekuuluvuspoliitika kohta (14) regionaalpoliitika ajakohastamiseks ning mis põhineb sekkumismeetmete valimisel prioriteetsuse, vajaduste, majandusliku ebatõhususe ja sotsiaalse tõrjutuse lõksude territooriumil paiknevuse, institutsioonilise konteksti alusel, kuid sõltumatult halduspiiridest.

5.3

Komitee teeb komisjonile ettepaneku lähtuda samast käsitusviisist ka konkurentsipoliitikas, kasutades artikli 107 lõike 3 punktis c osutatud „majanduspiirkondade” kindlaksmääramiseks uut meetodit, mis on lahti seotud geograafilistest ja halduspiiridest, aga millega saab samas arvesse võtta tegelikke tingimusi, mis valitsevad aeg-ajalt eri piirkondades.

5.4

Komitee on seisukohal, et selle mudeliga saab tagada nii regionaalarengu eesmärgid temaatilise koondamise kaudu kui ka konkurentsi põhimõtted ja turu terviklikkuse piirkondlikuks riigiabiks eraldatavate vahendite koguselise piiramise teel, mille otsustab liikmesriik ja sellest kõrgemal tasandil NUTS II (Nomenclature of Territorial Units for Statistics) piirkonna puhul, nagu see juba toimub näiteks vähese tähtsusega abi riikliku ülemmäära mehhanismis kalandus- ja põllumajandussektori puhul.

5.5

Komitee teeb ettepaneku, et ülemmäära kehtestamisega paralleelselt määrataks kindlaks kriisiolukordade hindamise parameetrid, mis tagaksid selle, et ettevõtjate toetuseks võetavad meetmed vastaksid nõrkade piirkondade arengu eesmärgile, ning et territooriumid, kus aeg-ajalt käivitatakse piirkondliku abi meetmeid, määrataks kindlaks näitajate ja alammäärade laia valiku põhjal, mille Euroopa Komisjon on eelnevalt heaks kiitnud.

5.6

Komitee peab sidusamaks ja sobivamaks ebasoodsas olukorras olevate piirkondade kindlaksmääramise meetodit, milles arvestataks territooriumi tegelikku majanduslikku ja sotsiaalset olukorda, kusjuures NUTS III piirkondade tasemel ületavad töötuse näitajad riigi keskmisi. Selliste väljavalitud NUTS III piirkondade elanike arv tuleks Euroopa Komisjoniga kokkulepitud mitmekordistaja abil ümber arvutada kõnealustes NUTS III piirkondades asuvatele ettevõtjatele antava abi ülemmääraks.

5.7

Komitee leiab, et selline meetod võimaldab komisjonil konkurentsi tõhusamalt kaitsta kui praegu kehtiv meetod, sest sellega kehtestatakse suunistes kindlaks määratud kokkusobivuse tingimustega vastavuses koguseline ja tegelik ülemmäär abile, mida riigid võivad teatud territooriumil anda, vältides, et suuremate ressurssidega riigid toetaksid teiste riikidega võrreldes ebaproportsionaalselt suurel määral oma ettevõtjaid, samas kui praegused eeskirjad lubavad riikidel koondada konkreetses abikõlblikus piirkonnas riigiabi, mille kogusumma võiks konkurentsi moonutada.

6.1

Komitee tuletab meelde, et piirkondlik riigiabi on algusest peale olnud ette nähtud abina suurettevõtjatele, mille strateegilist rolli piirkondliku majanduse arengu dünaamikas on hästi selgitatud komisjoni 1998. aasta teatises regionaalpoliitika ja konkurentsipoliitika kohta, (15) milles rõhutatakse vajadust sidususe järele kõnealuse kahe poliitikavaldkonna vahel, et „ligi meelitada suurte äriühingute investeeringuid”, kuna „see oleks regionaalarengu seisukohalt väga vajalik, arvestades kaasnevaid edasiviivaid mõjusid ja juurdepääsu maailmaturgudele”.

6.2

Komitee peab eespool nimetatud põhjendustest lähtudes vajalikuks säilitada võimalus anda regionaalabi ka suurettevõtjatele artikli 107 lõike 3 punktis c osutatud piirkondades kehtivates suunistes sätestatud tingimustel.

6.3

Komitee juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu asjaolule, et suurettevõtjate „c” piirkondades regionaalabi saamise võimalusest ilmajätmine võib põhjustada ohtlikku riiklike vahendite tasakaalustamatust „a” piirkondades, mõnes riigis, kus on käsutuses mitte ainult eriti suured abisummad maksimaalsel määral, vaid eelkõige märkimisväärselt suured ELi vahendid ja kaugelt madalamad tööjõukulud, mis viib vältimatult konkurentsi moonutamiseni.

6.4

Finantsturgude liberaliseerimine ja ühtse turu laiendamine võimaldavad tänapäeval ettevõtjatel järgida minimaalse maksustamise strateegiaid ja tegeleda maksustamise seisukohast kõige soodsama tegevuskoha otsimisel nö soodsaima õigusnormi šoppamisega (16). Kuni maksustamiseeskirjade ühtlustamiseni, mis vähendaks maksimaalselt kahjustavad maksukonkurentsi, peab komitee vajalikuks, et komisjon eelistaks nüüd selliseid abivorme ja abisüsteeme (nt pikaajalised maksusoodustused, mis põhinevad piisavatel siduvatel tingimustel), mis võivad aidata turumoonutusi miinimumini viia paremini kui abi vähendamine. Uue programmitöö õiguslik raamistik võimendaks tootmise mujale üleviimise vastaseid õigusnorme ja tagaks kanalid, mille kaudu saab ELi ühtekuuluvustoetuste kasutamist ja riigiabi lubamist samale ettevõtjale asjakohaselt koordineerida.

6.5

Komitee kutsub komisjoni tungivalt üles pöörama tähelepanu meie ühe peamise konkurendi Ameerika Ühendriikide õigusmudelile ebasoodsas olukorras olevate piirkondade majanduse arengu toetamiseks (Code of Federal Regulations, jaotis 13, Business Credit and Assistance). Riikliku sekkumise piirkondade kindlaksmääramise mehhanism põhineb majandusarengu ringkondade (economic development districts) ja majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate piirkondade (economic distressed areas) kindlaksmääramisel ning nende arendamiseks kavandatud projektide väljavalimisel, mis enam ei toimu mitte geograafiliselt ja halduspiiride põhjal, vaid prioriteetide ja sekkumiseesmärkide ning parameetrite kogumi põhjal, mis on üldiselt kindlaksmääratud föderaalsel tasandil ja mida seejärel iga osariik rakendab üksikasjalikult ja oma enda majandusstruktuuri põhjal.

7.1

29. jaanuaril 2013 Euroopa piirkondade arendamiseks antava riigiabi teemal toimunud avaliku arutelu jooksul võtsid sõna mitme Euroopa piirkonna (Hispaaniast, Saksamaalt ja Itaaliast: Andaluusia, Baierimaa ja Emilia Romagna), kohalike ja üleriigiliste ettevõtjaliitude ning Euroopa Parlamendi esindajad ning samuti Regioonide Komitee raportööri nõustanud ekspert, kes tutvustas ELi asjaomases nõuandeorganis 1. veebruaril 2013 vastu võetud arvamust, (17) milles komisjonile esitatakse küsimusi ja ettepanekuid, mis on peamiselt seotud vajadusega ajakohastada piirkondlikku riigiabi reguleerivaid eeskirju.

7.2

Nii piirkonnad kui ka ettevõtjad tõid – kuigi erinevatest vaatenurkadest ja aspektidest – esile komisjoni ettepaneku puudusi, kuna dokumendis ei anta piisavaid ja ühiselt heakskiidetavaid vastuseid arvukatele küsimustele piirkondliku riigiabi süsteemi ajakohastamise ja tõhustamise kohta eriti praeguse niivõrd tõsise kriisi hetkel. Euroopa Parlamendi esindaja ühines käesolevas arvamuses sisalduva ettepanekuga ja leidis, et see on asjakohasem ja vastab paremini territoriaalse taastasakaalustamise vajadusele. Esitati huvitavaid ettepanekuid SKP täiendamiseks ainsa kriteeriumina, mille alusel arvutatakse välja erinevused ELi keskmisest ja määratakse kindlaks piirkondade abikõlblikkus artikli 107 lõike 3 punkti a mõistes, nagu nt piirkonna tööpuuduse määraga. Asjaomased ettepanekud said komitee täieliku heakskiidu osaliseks.

7.3

Lõpuks rõhutasid ettevõtjad – nii kohalikust kui ka üleriigilisest vaatevinklist – vajadust paindliku vahendi järele: piirkondliku riigiabi eraldamist tuleks hinnata investeeringu kvaliteedi, oodatava majandusliku mõju ja konkurentsile avalduva mõju, ent mitte ettevõtte suuruse alusel. Peale selle kinnitati, et selleks, et suuta senisest tõhusamalt hinnata VKEdest suurematele ettevõtetele antava riigiabi mõju konkurentsile, tuleks ajakohastada komisjoni 2003. aasta soovitustes (18) sisalduvat ettevõtte suuruskriteeriumite määratlust, kuna mitte-VKEde kategooriasse kuuluvad arvukad ettevõtted, mis ei kujuta endast suuri rahvusvahelisi ettevõtteid ning mida ei saa kohelda viimastega samal viisil, kuna nad on rahvusvahelistest ettevõtetest oluliselt väiksemad.

8.1

Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma veel kord, kas tasub ikka suurettevõtetele antavat abi 40 %-lt 35 ja 25 %-le vähendada. Komisjoni põhjendused abi vähendamiseks on alusetud. Soovitatud abi vähendamine viiks tegelikkuses punktis a osutatud piirkondades välisinvesteeringute ligimeelitamiseks loodud süsteemide hävimiseni.

8.2

Komitee on tõsiselt mures ka komisjoni kavatsuse pärast piirata abimahtu lisakulude summaga ja karmistada suurettevõtetele ergutava mõju pakkumise protsessi.

8.3

Eelpool kirjeldatud meetmed halvaksid tegelikult nn „a” piirkondadele võimet meelitada ligi välisinvesteeringuid, luua uusi töökohti ja väärtusi ning seaksid need alad võrreldes teiste piirkondadega väljaspool Euroopat, mille investeerimissüsteemid on paljudel juhtudel palju heldemad, konkurentsi seisukohast ebasoodsasse seisu.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/27

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks tööandjate ja ettevõtjate aktiivse lähenemisviisi mobiliseerimise suhtes kogu Euroopas, eesmärgiga toetada oskuste arendamist ja nende tööturu nõudmistega vastavusse viimist taastuva majanduskasvu, töökohtade loomise ja eelkõige tööturul noorte olukorra parandamise kontekstis.

1.2

Haridus ja koolitus on kallid valdkonnad, mis toovad aga kasu paljudele. On arvukalt meetodeid nimetatud valdkondade kulude jagamise süsteemide elluviimiseks üle Euroopa. Vastavalt iga riigi tavadele ja olukorrale tuleks süsteemidesse kaasata ka tööandjad.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub tööandjaid ja ettevõtjaid üles toetama kõikide sidusrühmade partnerluse ja koostöö põhimõtet haridussüsteemide ja kutseharidussüsteemide reformides ja elukestva õppe strateegiate arendamises. Selles kontekstis tunnustab komitee sotsiaaldialoogi rolli ja sotsiaalpartnerite koostöö raames siiani saavutatud tulemusi kõikidel tasanditel.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub tööandjaid ja ettevõtjaid üles säilitama ja tugevdama Euroopa tööstuse positsiooni järgmiselt: aidata parandada tööstuse ja tehniliste ainevaldkondade ning STEM-erialade oskuse (1) mainet, analüüsima, prognoosima ja tõstma esile iga tööstussektori vajadusi ning aitama seega aktiivsemalt kaasa oskuste tööturu vajadustega paremasse vastavusse viimisele.

1.5

Tööandjad ja ettevõtjate organisatsioonid peaksid samal ajal võtma arvesse mikro- ja väikeettevõtjate erivajadusi, kuna viimased on väga olulised töökohtade loojad, mistõttu tuleb aidata neil välja töötada oma tegevuskavad, mis võimaldavad üksikasjalikult välja tuua, kuidas paindlikumad ja dünaamilisemad ettevõtted toimivad.

1.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab ettevõtjatel koos teiste tööturu osapooltega teha tihedat koostööd koolide ja haridusasutustega ning osaleda aktiivselt kutsehariduse ja -koolituse valdkonna õppeprogrammide ja -kavade väljatöötamises eesmärgiga saavutada oodatavad tulemused. Koostöö peaks väljenduma ka õpetajate ja koolitajate praktilises koolitamises kutsealase jätkukoolituse raames.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tõhusam koostöö ettevõtjate ning avaliku ja erasektori tööhõivetalituste vahel tooks kaasa suurema sidususe ettevõtetes toimuva majasisese koolituse ja aktiivse tööhõivepoliitika põhimõtete vahel ning seega suurendaks elukestvas õppes osalemist.

1.8

Välja pakutud õpipoisiõppe liidu raames peaksid tööandjad ja ettevõtjad võtma kohustuse toetada kvaliteedi parandamist, tõsta õpipoisiõppe mainet ja suurendada selle atraktiivsust Euroopas. Nad peaksid võtma vastutuse piisaval arvul ametikohtade loomise eest praktikantide ja õpipoiste jaoks duaalsete süsteemide alusel, mis ühendavad kooliharidust ettevõtete praktikaga. Lisaks tuleb tagada muud praktiliste kogemuste ja oskuste omandamise vormid. Siiski on sellega seoses vaja luua iga riigi tasandil ettevõtjate jaoks sobivad tingimused ja kehtestada motivatsioonivahendid.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõstab esile rolli, mille ettevõtjad on sotsiaalpartnerluse raames võtnud selliste Euroopa vahendite väljatöötamises ja rakendamises nagu EQF, (2) ESCO, (3) ECVET, (4) Europass ja muud vahendid iga riigi tasandil. Komitee juhib jätkuvalt tähelepanu vajadusele kohandada nimetatud vahendid mikro-, väike- ja käsitööettevõtjate vajadustega.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub samuti tööandjaid ja ettevõtjaid kasutama rohkem ära naiste potentsiaali ja julgustama neid õppima STEM-erialasid, et suurendada nende töölesaamise võimalusi ja lihtsustada nende sisenemist tööturule.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee julgustab tööandjaid ja ettevõtjaid aktiivsemalt kasutama Euroopa struktuurifonde, näiteks ERFi, EAFRD-d ja eelkõige uue põlvkonna ESFi (5) ning ka programmi „Erasmus kõigi jaoks”. Samas kutsub komitee suurendama programmide „Cosme” ja „Horisont” vahendeid.

2.1

Käesolev arvamus on järg Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamustele strateegia „Euroopa 2020” ja asjakohaste juhtalgatuste kohta (6). ning samuti on see seotud arvamusega, milles käsitletakse oskuste arendamist ning hariduse ja koolituse rolli (7)

2.2

Käesolev arvamus on positiivne vastus Euroopa Komisjoni üleskutsele luua tugevad usaldusel põhinevad partnerlussuhted kõigi sidusrühmadega. (8) Selles tunnustatakse kodanikuühiskonna rolli ja sotsiaalpartnerite autonoomiat (9) ning see on täiendus komitee varasematele sama valdkonna arvamustele (10).

2.3

Käesoleva arvamuse eesmärk on rõhutada tööandjate ja ettevõtjate aktiivset panust ELi tasandil tööhõive, hariduse ja noortele võimaluste loomise valdkonnas võetud meetmete rakendamises. Seetõttu kasutatakse siinkohal tegelikkusele kohandatud poliitika ja meetmete ning ettevõtjate tavade nõudmiste võrdlust. Euroopa ettevõtjatel on tööturukriisist väljumisel otsustav roll (11).

2.4

Euroopa peab praegu aktiivselt ära kasutama kõiki majanduskasvu soodustavaid tegureid, mis hõlmavad kohase struktuuri ja arvuga kvalifitseeritud tööjõudu, et vastata tööturu praegustele vajadustele. Seetõttu tuleb enam tähelepanu pöörata ka praktilistele tööoskustele (tulemustele), kutseõppele, õpipoisiõppele ja tehnilistele erialadele.

2.5

Viimastel aastatel on komitee laiendanud oma tegevust, et toetada tihedamaid ja paremaid sidemeid haridussüsteemide ja tööturu vajaduste vahel (12), eesmärgiga suurendada tööalast konkurentsivõimet, parandada ettevõtjate juurdepääsu kvalifitseeritud tööjõule ning vähendada koolist tööturule sisenemisega seotud raskusi. Sellega seoses koostas komitee tööandjatele ja ettevõtjatele järgmised soovitused:

3.1

Uute oskuste ja töökohtade tegevuskavas rõhutatakse vajadust investeerida haridus- ja kutseharidussüsteemidesse, prognoosida, milliseid oskusi vajatakse, ja parandada elukestvat õpet ning tehakse ettepanekuid selle valdkonnaga seotud üldiste strateegiate väljatöötamise kohta.

3.2

Algatuses „Noorte liikuvus” (13) rõhutatakse hariduse kvaliteedi, tööturule eduka integreerimise ja liikuvuse suurendamise olulisust. Selles tehakse ettepanek parandada hariduse ja kutsehariduse atraktiivsust, pakkumise mitmekesisust ja kvaliteeti, parandada juurdepääsu kvaliteetsetele praktikakohtadele ja julgustada ettevõtjaid olema head vastuvõtvad organisatsioonid.

3.3

Teatises „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (14) keskendutakse töökohtade loomisele eelkõige suurte kasvuvõimalustega sektorites, tööturu dünaamilisuse taastamisele, elukestva õppe arendamisele, kindla tööhõive tagamisele ja noortele võimaluste loomisele.

3.4

Praegusel suureneva tööpuuduse ja napi majanduskasvuga perioodil on väga oluline otsida uusi õppimisvõimalusi ka väljaspool formaalset haridussüsteemi. Seetõttu aitab nõukogu soovitus mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta (15) kaasa reformide kiirendamisele ELi tasandil.

3.5

Euroopa Komisjoni teatises „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel” (16) esitatakse mitmeid konkreetseid ettepanekuid ja innovatiivseid lähenemisviise, sealhulgas kutsehariduse ja -õppe ning õpipoisiõppe valdkonnas, et toetada haridust, ettevõtlust ja liikuvust. Euroopa kutseharidus- ja -koolitussüsteemid peaksid püüdma olla esirinnas kogu maailmas nii oma standardite ja tegelike tulemuste osas (17).

3.6

Komisjoni teatis „Noorte tööhõive suurendamine” (18) rajaneb siiani esitatud ettepanekutel, nagu praktika kvaliteediraamistik (19) ja noortegarantiid, ning selles propageeritakse Euroopa Õpipoisiõppe Liidu loomist (20).

3.7

Euroopa Komisjoni dokumendis „Tegevuskava „Ettevõtlus 2020” – Ettevõtlikkuse taaselavdamine Euroopas” osutatakse samuti haridusele ja ettevõtjate koolitamisele ning üleeuroopalise algatuse loomisele (21) ettevõtlusalaste oskuste omandamiseks, mille eesmärk on arendada ettevõtlusteadmisi ja, -oskusi ning ettevõtlikku suhtumist.

4.1

Tööstuse ja teenuste arenguks Euroopas on vaja teha pingutusi, mis nõuavad kindlatele tulemustele sihitud muutusi kõikide sektorite asjaomaste kvalifikatsioonide ja oskuste struktuuris.

4.2

Dünaamilisele majandusele iseloomulik paljude sektorite restruktureerimine toob kaasa osa töökohtade kadumise, kuid loob samal ajal ka uusi töökohti. Siiski on uute töökohtade arv oluliselt väiksem kui kaotatud töökohtade arv (22). Tööandjate jaoks tähendab see, et koostöös valitsustega ja sotsiaaldialoogi raames peavad nad oskama muutusi ette näha ja hallata viisil, mis pehmendab sotsiaalseid tagajärgi ja suurendab restruktureerimise positiivset mõju. See eeldab ka järjepidevat osalemist haridus- ja ümberõppe valdkonda investeerimises.

4.3

Seetõttu on vaja prognoosida tööturu tulevasi vajadusi. Kuigi konkreetsetest rahvusvahelistest uuringutest selgub, et tööturu vajadusi on pikas perspektiivis väga raske usaldusväärsel viisil prognoosida, võttes arvesse maailmas toimuvate arengute väga dünaamilist olemust, peaksid tööandjate ja ettevõtjate organisatsioonid viima läbi lühiajalisi ja keskpika perspektiiviga analüüse iga sektori kohta, et tuvastada piirkondlikke erinevusi ja reageerida ettevõtete muutuvatele vajadustele kvalifitseeritud tööjõu järele. Nimetatud analüüsid ja prognoosid puudutavad kõiki majandusüksusi, sealhulgas ühistuid ja käsitööettevõtjaid.

4.3.1

Optimaalne oleks määrata kindlaks strateegilised eesmärgid ja töötada välja tegevuskavad. Sellised tegevuskavad hõlmavad üldiselt asjaomase sektori turunduse tugevdamist, ettepanekute tegemist haridusega seotud lähenemisviisi kohta ja nõuete kindlaksmääramist, ühise vastutuse jagamist ning riigi ja sidusrühmade kaasamist haridusse ja diplomiõppesse majanduslikus plaanis, ettevõtete, koolide ja muude huvitatud sidusrühmade vahelise koostöö edendamist, et luua seos teooria ja praktika vahel, õpilaste praktikasüsteemide sisseviimist ettevõtetes ja ettevõtete liikuvuse kultuuri ülesehitamist.

4.3.1.1

Nimetatud hariduspõhine lähenemisviis võib hõlmata eri erialadel kõrgkoolilõpetanute kvaliteedi hindamist asjaomase sektori suhtes, nende ametite täpsustamist, mida võib toetada ümberõppe kaudu, koostöö tegemist teiste tööstusharude sektoritega, nimekirja koostamist koostööd tegevatest alg- ja keskkoolidest, kutsenõustajate kaasamist ning küsimustike abil uurimist, milline on lõpuklasside õpilaste ametialase karjääriga seotud motivatsioon ja ettekujutus elukutsest.

4.3.1.2

Oluline on tagada õpilastele koolitus ettevõtetes, mis hõlmaks muu hulgas erikoolitusprogrammide väljatöötamist, ettevõtete ettevalmistamist, et nad saaksid kaasata õpilasi oma äritegevusse, ning eeskirjade kehtestamist, et hinnata õpilaste koolitamise tõhusust. Ettevõtted peaksid toetama õpilaste ja praktikantide liikuvust ning korraldama nende vahetusi.

4.3.1.3

Haridus ja koolitus on kallid valdkonnad, millest saavad kasu paljud (23). Avalik sektor kannab suurt rahalist kaasvastutust täiskasvanute abistamise eest põhioskuste, aga ka tööturule sisenemiseks või naasmiseks vajalike oskuste ja kvalifikatsiooni omandamisel. Tööandjatelt oodatakse põhilise vastutuse võtmist kindla tööülesande täitmiseks vajalike oskuste arendamise rahastamisel. Üksikisikul peaks samuti lasuma vastutus olla tööalaselt konkurentsivõimeline, end arendada ja oma erialaseid oskusi täiendada.

4.3.1.4

Paljudes liikmesriikides osaleb riik haridus- ja ümberõppeprogrammide rakendamises, sealhulgas rahastamises. Selline riiklik vastutus on hädavajalik ning seda saab tõhustada, kui tagatakse võimalus eraldada vahendeid Euroopa fondidest või kasutada ja omavahel ühendada teostatud projekte. Siiski ei tohiks riiklik rahastamine mitte mingil juhul asendada kõikide sidusrühmade, iseäranis tööandjate vastutust.

4.4

Tööandjad peaksid olema sotsiaaldialoogi raames tõhusamalt kaasatud riikliku poliitika väljatöötamisse ja rakendamisse, mille eesmärk on parandada alushariduse kättesaadavust, ajakohastada ning korrastada kutseharidust ja –koolitust kesk- ja kõrghariduse baasil.

4.4.1

Kvaliteetne ja kättesaadav lapsehoiuteenus eelkooliealistele lastele on osa alusharidusest. Tööandjad võiksid teha koostööd koolieelsete lasteasutustega ja soodustada koolitusasutuste ja vanematega tehtavate erinevate koostöövormide kaudu annete arendamist, näiteks tehniliste mänguasjade abil.

4.4.2

Oluline on, et haridus võimaldaks juba põhikoolist alates kokkupuudet väga erinevate, sealhulgas tehniliste ametialade praktiliste põhioskustega, eri tööstus- ja teenindusharude arenguvõimalustega ning tänapäeval teadmiste ja oskuste osas esitatavatele nõudmistele. Kui puuduvad edusammud STEM-erialade ja praktilist oskuste alal, on raske parandada kutseharidust ja õpipoisiõpet. See võiks olla üks viise noorte tänapäevasele tööturule integreerimise lihtsustamiseks.

4.4.3

Cedefopi viimane uuring näitas, (24) et mitmed Euroopa riigid on juba võtnud meetmeid kutsehariduse ja -koolituse atraktiivsuse suurendamiseks; siiski näitas nimetatud uuring ebapiisavaid jõupingutusi mitmetes otsustava tähtsusega valdkondades, eelkõige seoses parema üleminekuga kutseharidus- ja -koolitussüsteemist kõrgharidusasutusse, õppekavade läbivaatamise ja ajakohastamisega, kutseharidus- ja -koolitusasutuste infrastruktuuri parandamisega, konkreetsetele rühmadele juurdepääsu soodustamisega, struktuuriliste muutuste sisseviimisega ning erinevate tasandite vahelise koostöö parandamisega, õpipoisiõppe süsteemi tõhustamisega ja eelkõige tööandjate ja sotsiaalpartnerite ulatuslikuma kaasamisega.

4.4.4

Euroopa kõrgharidusasutuste suutlikkust täita oma rolli ühiskonnas ja aidata kaasa Euroopa jõukusele ei kasutata piisavalt (25). Teadmistepõhine majandus vajab inimesi, kelles on ühendatud sobivad oskused: valdkonnaülesed pädevused, digitaalajastu e-oskused, loovus ja paindlikkus ning süvateadmised valitud erialal. Seetõttu peaksid asjakohasel viisil valitud koolid ja ettevõtted tegema koostööd ka kõrghariduse tasandil. Tööandjad ei saa lihtsalt ootama jääda, et koolid toodavad täpselt nende vajadustele vastavaid koolilõpetajaid. Tööandjad peaksid oma asjatundlikkusele tuginedes tegema koostööd õppekavade koostamisel ja parandama koolide varustatust õppevahenditega. Samal ajal peaksid nad siiski austama koolide autonoomiat, kuna viimased täidavad muidki kogu ühiskonnale olulisi ülesandeid.

4.5

Oskuste puudujäägid STEM-erialadel saavad üheks peamiseks majanduskasvu takistavaks teguriks. Neis sektoreis tööjõud vananeb; mitmetel erialadel toimub põlvkondadevahetus, kus väga kogenud töötajad lahkuvad ettevõtetest pensionile, ning lähiaastatel ei ole koolisüsteemid veel piisavalt hästi kohandatud selleks, et tööturul oleks piisavalt tehnilistes valdkondades kvalifitseeritud töötajaid, kelle järele on terav vajadus.

4.5.1

Seetõttu peavad tööandjad võitlema müüdi vastu, mille kohaselt ei ole STEM-eriala oskustel tulevikku. Nad peavad tõendama, et olukord on hoopis vastupidine – et nimetatud valdkondade õpetamine koolides ja kõikidel haridustasemetel tagab paremad võimalused tulevikuks ja suurema paindlikkuse tööalase karjääri ülesehitamiseks. Tööandjad peaksid paremini teada andma, milliseid oskusi ettevõtted tulevikus vajavad, ning nad peaksid andma oma panuse õpetajate elukestvasse õppesse (26).

4.5.2

Siiski ei tohiks kõikides hädades süüdistada üksnes haridussüsteemi kui selliseid. Tööandjad peavad prognoosima tulevasi arenguid õigeaegselt, vastama ülemaailmsetele ja tehnoloogilistele väljakutsetele, ajakohastama tootmiskohti ja looma kõrgkooli lõpetajatele töövõimalusi, et nad saaksid omandada ülemaailmselt tunnustatud oskusi.

4.5.3

Samuti peaksid tööandjad võitlema müüdi vastu, et naised ei sobi teatud erialadele, ning nad peaksid naiste potentsiaali paremini ära kasutama, toetades näiteks tööalaste oskuste arendamist, mentorlust, sponsimist, kutseharidust ja näiteid heade tavade kohta. Endiselt esineb suuri erinevusi naiste ja meeste õppevaldkondade vahel. Naised on endiselt STEM-erialadel alaesindatud.

4.5.4

Üheaegselt tehnikakoolide kadumisega kaovad ka kutsehariduse õpetajad. Seetõttu on väga oluline tagada piisaval arvul kõrgtasemel õpetajate ja koolitajate olemasolu. Nad peaksid olema teadlikud tööturu muutuvatest vajadustest ja oskama oma tehnilist oskusteavet õpilastele edasi anda. Elukestvat õpet ja ettevõttepraktikat tuleks õpetajate ja koolitajate seas rohkem propageerida. Seepärast peaksid tööandjad võimaldama sobivatel, asjast huvitatud ja motiveeritud töötajatel ettevõttesiseselt juhendada õpipoisse ja praktikante ning pakkuda sellistele töötajatele asjakohast pedagoogilist ja psühholoogilist koolitust.

4.6

Eelkõige peaksid tööandjad olema sotsiaalpartnerluse raames kaasatud riiklike elukestva õppe strateegiate väljatöötamisse ning sobiva raamistiku loomisse mitteformaalse ja informaalse õppe tulemuste tunnustamiseks. Mitteformaalse ja informaalse õppe raames omandatud kvalifikatsioonide ja oskuste tunnustamist tuleks toetada, et suurendada noorte pädevusi ja rolli tööturul (27)  (28). Elukestva õppe strateegiad peaksid ühteaegu maaelu arengu strateegiatega käsitlema ka maapiirkondade huvitatud isikute juurdepääsu jätkuharidusele ja ümberõppele.

4.6.1

Tööandjatel on õigus oodata haridussüsteemilt seda, et kõrghariduse omandanud inimesed on valmis edasi õppima ja et neil on piisavad ja laiaulatuslikud pädevused, mistõttu nende koolitus töökohal ei kestaks kaua ega oleks kulukas ja seda saaks pidevalt täiendada jätkukoolituste vormis.

4.6.2

Tööandjad peavad enda kanda võtma selle osa vastutusest, mis on seotud konkreetse kutsekoolitusega ettevõttes või mis on seotud ajutiste pädevuste nõudlusega teatavate kitsamate erialade järele.

4.6.3

Lisaks vajavad mikro-, väike- ja käsitööettevõtjad dünaamilisemat ja paindlikku haridussüsteemi, mis oleks tegelikkusega kooskõlas ja vastaks samal ajal nende uute ja ka vanemate töötajate vajadustele, kel on soov või vajadus jätkata hariduse omandamist või enda koolitamist (elukestev õpe).

4.6.4

Vähest osalemist elukestvas õppes saab selgitada ka ettevõttesisese koolituste ja aktiivse tööhõivepoliitika põhimõtete ning praeguste ümberõppe meetodite ja tööandjate vajaduste vahelise sidususe puudumisega. Täiendkoolituses ilmnevad vajakajäämised piiravad võimalusi kohanduda kiirete tehnoloogiliste muutustega, mistõttu muutuvad ettevõtete tehnilised seadmed ja nende suhtelised majanduslikud eelised.

4.6.5

Alaline koostöö tööandjate ja tööhõivetalituste vahel on hädavajalik. Tööhõivetalituste suutlikkus, infrastruktuur ja metoodika on olulised tegurid, et toetada nõudlust jätkukoolituste järele, ning need avaldavad mõju ka jätkukoolituste võimalustele.

4.7

Seoses riiklike võimaluste ja kasutusvaldkondadega võib tuua esile mitmed kanaleid, mis aitaksid tugevdada tööandjate mõju haridussüsteemi tõhususele, et suurendada majanduskasvu ja tööhõivet ning kohandumist tööturu vajadustega.

4.7.1

Sotsiaalpartnerluse kaudu saavad tööandjad teha koostööd piirkonna või kohaliku omavalitsuse avalik- või eraõiguslike haridusasutustega koolide ja ettevõtete ühiste foorumite või piirkondlike või sektoripõhiste nõukogude ja kokkulepete vormis, et toetada tööhõivet ja pädevusi, või ühineda, et asutada ning juhtida haridus- ja õppeasutusi, või asutada koole või õppekeskusi.

4.7.2

See kehtib kõigi majandusüksuste, sealhulgas mikro-, väike-, käsitööettevõtjate ja ühistute kohta. Mõjususe suurendamiseks tuleb algatused seega töötada välja tõhusaimal tasandil ja kooskõlastada need riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega, kuna eelkõige tuleb järgida üldsuse huve, osaleda aktiivses tööhõivepoliitikas ning säilitada kvaliteetseid ja jätkusuutlikke töökohti.

4.8

Ettevõttepraktika moodustab koolitusprotsessi olulise osa.

4.8.1

Tööandjad käsitlevad praktikat kui protsessi, mille eesmärk on pakkuda noortele praktilisi töökogemusi ja -harjumusi. Ettevõtete huvides on lihtsustada noorte liikumist haridussüsteemist tööturule ning mitte ära kasutada praktikandi seisundit. Pakkuda tuleks tööd, mis täidab praktilise õppe eesmärki ja tagada tuleb kohased töötingimused.

4.8.2

Seetõttu kiidab komitee heaks noorte tööhõive tegevuskava ettevalmistustöö, mida tehakse Euroopa sotsiaalpartnerite ühisprogrammi raames, (29) mis osana ühiselt määratletud eesmärkidest käsitleb ka praktikat, töökogemusi ja õpipoisiõpet.

4.9

Vabatahtliku töö raames formaalse ja mitteformaalse õppe kaudu omandatud teadmised ja kogemused võivad suurendada töötajate loomingulisust ja innovatsioonisuutlikkust, aidata suurendada nende töölesaamise väljavaateid ja lihtsustada nende sisenemist tööturule. Ettevõtted toetavad sotsiaalse vastutuse strateegiate kaudu oma töötajate vabatahtlikku tegevust. Kuid õigusraamistiku ja juba omandatud oskuste hindamis- ja tunnustamisvahendite puudumine ning eelkõige finants- ja maksualaste takistuste olemasolu pärsivad tööandjatel vabatahtliku töö süstemaatilist toetamist (30).

5.1

Sotsiaalpartnerluse raames osalevad tööandjad Euroopa ühiste (nõustamise ning mitteformaalse ja informaalse õppe esiletoomise ja valideerimisega) põhimõtete ja seotud vahendite (EQF, ECVET, EQAVET, Europass) (31) väljatöötamises ja rakendamises. Nende põhimõtete ja vahendite eesmärk on aidata suurendada töötajate, õppurite ja koolitajate liikuvust erinevate haridus- ja kutseharidussüsteemide ning riikide vahel.

5.2

ELi liikmesriigid on vastu võtnud Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (EQF), (32) milles määratletakse kaheksa kvalifikatsioonitaset üldteadmiste, -oskuste ja -pädevuste alusel. Iga liikmesriik peab liigitama iga riikliku kvalifikatsiooni ühte kaheksast kategooriast.

5.3

Üks meetmetest, mida uute oskuste ja töökohtade tegevuskavas ette nähti, oli Euroopa oskuste, pädevuste ja elukutsete klassifikatsiooni (ESCO) valmimine 2012. aasta lõpuks, mis oleks ühiseks platvormiks tööhõive ning kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas. Nimetatud projekt peaks asendama või täiendama olemasolevaid riiklikke või rahvusvahelisi sektoripõhiseid klassifikatsioone ja kujutama vahendit, mis lihtsustab dünaamilise tööturu loomist, mida iseloomustab sujuv üleminek eelkõige ühelt töökohalt teisele või haridussüsteemist esimesele töökohale.

5.3.1

Sellest hoolimata ei ole see raamistik mikro- ja väikeettevõtjatele huvipakkuv, kuna selle standardid eeldavad, et kõik inimesed, kellel on konkreetne ametikoht ja samad kvalifikatsioonid, täidavad samu tööülesandeid, sõltumata ettevõttest, kus nad töötavad. Tuleb arvesse võtta, et töötingimused, eri tehnoloogiad, klientide nõudmised, töötajate töömeetodid ja kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavus on tänapäeval kiires muutumises, mistõttu nõuavad jagatud tööülesanded töötajatelt nimetatud tööülesannete täitmisel paindlikkust ja valmisolekut kohandada oma töötavasid, et vastata pidevatele muutustele tehnoloogia ja IKT maailmas, milles ettevõtted tegelikult töötavad.

5.3.2

On oluline, et tööandjate ja ettevõtjate organisatsioonid austaksid mikro- ja väikeeettevõtjate erivajadusi, et aidata neil välja töötada oma tegevuskavad, mis võimaldavad üksikasjalikult välja tuua, kuidas paindlikumad ja dünaamilisemad ettevõtted toimivad. See peab tagama, et nende tulemusi väljendatakse ülesannete, mitte ametikoha vormis. Seejärel on võimalik ülesannete kaardistamisest lähtuvalt välja tuua arengud koolituse ja kvalifikatsiooni valdkonnas ja anda selgelt aru teest ametikohalt lõpliku kvalifikatsioonini.

5.4

Tööandjad ja ettevõtjad ning muud majandusosalejad peaksid ära kasutama kõiki projekte, mida rahastatakse riiklikust eelarvest ja ELi struktuurifondidest, eelkõige ESFi ja programmi „Erasmus kõigi jaoks” raames. Aktiivse tööhõivepoliitika raames käivitavad liikmesriigid mitmeid projekte, mille eesmärk on säilitada tööhõivet, ajakohastada ja suurendada töötajate pädevusi ning soodustada noorte sisenemist tööturule (33). Uue mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmine võimaldab samuti käivitada mitmeid uusi programme, mille eesmärk on toetada haridust, liikuvust ja innovatsiooni (näiteks „Erasmus kõigi jaoks”, „Cosme” ja „Horisont 2020”).

6.1

Praegu paneb Euroopa kõik oma lootused duaalsete süsteemide toetamisele ja arendamisele. Tundub üsna ilmselge, et need liikmesriigid, kus rakendatakse neid süsteeme pikka aega, saavutavad häid tulemusi ja nende noorte töötuse määr on tugevasti alla ELi keskmise (34).

6.2

Oma arvamuses tööhõivepaketi kohta märgib komitee selgelt, et üks viis, kuidas vähendada lõhet tööturu vajaduste, hariduse ja noorte ootuste vahel, on toetada kvaliteetsete õpipoisisüsteemide arengut.

6.3

Euroopa Komisjoni uuringus õpipoisiõppe olukorra kohta ELis juhitakse tähelepanu ka teatavatele probleemidele, millega need süsteemid kokku puutuvad (35). Näiteks tuuakse seal välja, et kiire üleminek haridussüsteemist tööturule pakub sageli vaid ajutisi eeliseid ning et pikaajalise tööhõive väljavaated on vähem tõenäolised. Veel üks probleem seisneb selles, mil määral saab ühes ettevõttes omandatud oskusi ja kvalifikatsiooni teise „üle kanda” (samas või mõnes muus sektoris) .

6.4

Nimetatud uuringust selgus samuti, et 2008. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi tulemusel suurenes kutsehariduses ja -koolituses osalevate õpilaste arv, kuid paljudes liikmesriikides vähenes pakutavate õpipoisi- ja praktikakohtade arv ebakindla majanduskliima tõttu. Selline olukord tingib kõikide sidusrühmade ja nende ühise vastutuse mobiliseerimise, et luua ettevõtetes uusi õpipoisikohti või muid riikliku toetusega lahendusi.

6.5

Businesseurope’i uuringust (36) sellega seotud konkreetsete kogemuste kohta riiklikul tasandil selgusid erinevad lähenemisviisid selliste süsteemide väljatöötamisel, mis ühendavad koolihariduse ettevõtete praktikaga. Uuringu tulemusel koostati mitmed soovitused, sealhulgas ka ettevõtjatele endile, eelkõige järgmised:

6.6

Seepärast pooldavad tööandjad komisjoni üleskutset liidu loomiseks, et toetada kvaliteedi parandamist, tõsta õpipoisiõppe mainet ja suurendada selle atraktiivsust Euroopas. Samuti on nad valmis kandma osa vastutusest, et luua õpipoisikohti duaalsete süsteemide alusel, mis ühendavad kooliharidust ettevõtete praktikaga (37).

6.7

Õpipoisiõppe toetamine pakub tööandjatele kasulikku vahendit võimalike kandidaatide hindamiseks enne töölevõtmist ja ka suuri majanduslikke eeliseid pikas perspektiivis, samuti on see sotsiaalse vastutuse väljendus.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/35

1.1

Finantskriis on jõudnud ettevõtjateni. Selle ületamine kõigi kriisist mõjutatud rühmade, investorite, tööandjate, töötajate, piirkondade (mitme sidusrühma lähenemisviis) huvides nõuab ühiseid jõupingutusi ja ühtselt tajutavaid eesmärke, nt äriühingu pikaajaline areng, hea sotsiaalne dialoog usaldusõhkkonnas, samuti positiivne hoiak. Komitee tahab innustada valima selleks uued viisid, seda ka äriühingute juhtimise Euroopa raamistiku osas (äriühingu üldjuhtimine).

1.2

Komitee on veendunud, et äriühingute asjakohane ja selles mõttes ka jätkusuutlik juhtimine peab rajanema ühtsel turul oma otstarbekust tõestanud töötajate osalemise õiguslikel struktuuridel ja tavadel, mis põhinevad teavitamisel, konsulteerimisel ja kohastel juhtudel ka töötajate osalemisel.

1.3

Sealjuures peab jätkusuutlikkus tulenema majandusliku tõhususe ühildamisest sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega. Eeldus on see, et äriühingut käsitatakse institutsioonina, kus eri sidusrühmad tegutsevad koos ja kõik asjaosalised püüavad ühiselt leida kestlikku ettevõtlusperspektiivi, majanduslikku konkurentsivõimet ja sotsiaalset tasakaalu ning lähtuvad sellest oma tegevuses. Komitee viitab siinkohal jätkusuutliku ettevõtte juhtimiskontseptsioonile. See hõlmab ka töötajate seisukohtadega arvestamist äriühingut puudutavate otsuste langetamisel.

1.4

Äriühinguid on selle kontseptsiooni järgi võimalik edukalt juhtida siis, kui nende juhtimine põhineb töötajate, juhtkonna ja omanike vahelise õiglase suhte põhimõttel ning seega tagatakse kõigile sidusrühmadele võimalus osaleda muutustes sihipäraselt ja probleemide lahendusele keskendudes, püüdmata sekkuda juhtkonna otsustamisõigusesse. Selleks on juba praegu olemas riiklikul ja Euroopa tasandil rida vahendeid töötajate esindajate kohustuslikuks kaasamiseks, mida tuleb tõhusalt kasutada, Tõestust on leidnud, et sel viisil on äriühingute restruktureerimisi võimalik just kriisi aegadel paremini läbi viia ning neid prognoosida.

1.5

Komitee arvates peavad Euroopa poliitilised otsustajad selle kavandatud mudeli praktikas kinnistamiseks ja tugevdamiseks looma oma pädevuste raames ühtse turu kujundamiseks vajalikke stiimuleid ja parandama selleks vajalikku Euroopa õigusraamistikku, sekkumata riikide pädevustesse. Sellega seoses esitab komitee ettepanekud Euroopa Liidus kehtiva töötajate kaasamise põhiõiguse paremaks väljaarendamiseks riikide õiguses ja samuti Euroopa Liidu õiguses.

1.6

Sealjuures peaksid töötajate võimalused osaleda äriühingute strateegilise suuna valimisel saama läbivaks elemendiks Euroopa äriühinguõiguses, mida Euroopa Komisonil on kavas lähitulevikus edasi arendada. Lisaks tuleks töötajate kohustusliku osalemise sätted ELi õiguses kokku koondada ja üldiseks muuta, võttes aluseks juba saavutatud standardid, samuti tuleks ühtlustada eeskätt teabe, konsulteerimise ja kaasamise terminid.

1.7

Praegust uut etappi selles arutelus tähistab Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta raport. Muu hulgas nõutakse selles suure enamusega restruktureerimise miinimumstandardite õigusraamistiku kehtestamist, et viia muutuste sotsiaalsed ja majanduslikud kulud miinimumini ja soodustada muutuste prognoosimist. Siia peaksid kuuluma muu hulgas strateegilise planeerimise kohustused, ennetavate koolitusmeetmete võtmise kohustused, meetmed, mis restruktureerimiste korral lähtuvad töökohtade ja tööjõu säilitamisest, samuti sätted, mis innustavad äriühinguid restruktureerimise korral tegema ennetavat koostööd piirkondlike asutustega (eeskätt kohalike omavalitsuste, tööturuametitega) ja kohalike tarneahelatega.

2.1

Käesoleva arvamusega tahab komitee näidata, kuidas oleks ettevõtjatel ja investoritel koos oma töötajatega võimalik leida tasakaalustatud ja jätkusuutlikke viise finants- ja majanduskriisi ületamiseks ja kliimamuutustega toimetulekuks. Lisaks tuuakse välja, milliseid ühiskondlikke ja õiguslikke raamtingimusi kõnealused osalised selleks vajavad ning kus tuleks sel eesmärgil parandada ka Euroopa õigusraamistikku, võttes arvesse erinevaid olukordi ja eeskirju riigi tasandil.

2.2

Pikaajalisele arengule suunatud äriühingu juhtimise alus on õiguslikult tagatud usalduslik dialoog juhtkonna ja töötajate vahel. Komitee arvates on selleks olemas sügavalt Euroopa integratsiooni ajalukku kinnistunud poliitiline üksmeel valitsuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel: töötajate kohustuslik kaasamine majandustegevusse – nagu on sätestatud arvukates ELi direktiivides – on sotsiaalselt vastutustundliku majandusjuhtimise vältimatu osa. Tuhanded Euroopa äriühingute ja ettevõtete sidusrühmad, samuti umbes 17 000 sidusrühma umbes 1 000 Euroopa töönõukogus näitavad, et see kaasamisele suunatud äriühingu juhtimise põhimõte leiab praktikas rakendust.

2.3

Seda poliitilist üksmeelt peegeldavad mitmed, erinevatest ajaloolistest etappidest pärit Euroopa õigusallikad: töötajate teavitamine ja nõustamine ei ole sätestatud mitte ainult riigi tasandil (1) – siinkohal ka VKEde valdkonnas – ELi õiguse kaudu, vaid ka rahvusvahelisel tasandil, (2) kus sellele lisaks leiab rakendust ka võimalus töötajate kaasamiseks äriühingu tasandil, mis on Euroopa äriühingute ja ühistute puhul standard (3). Samuti nähakse teavitamine ja nõustamine ette ka arvukates ELi direktiivides (4) tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas, samuti Euroopa äriühinguõiguses: ELi põhiõiguste harta artikliga 27 muudetakse töötajate individuaalne õigus olla informeeritud ja ära kuulatud ELi õiguse siduvaks osaks. Seega on töötajate kohustuslik kaasamine majandustegevusse kahtlema Euroopa demokraatia õigusliku korralduse osa.

2.4

Seda väljakujunenud ja igapäevases majanduselus tõhusat ressurssi tuleb majandusedu huvides, aga eeskätt ka just Euroopa sotsiaalse ühtekuuluvuse huvides praeguse kriisiga toimetulekuks tugevdada, sest ettevõtjad, kes ei tegutse ainult oma investorite huvides, vaid peaksid andma ka ühiskonda panuse, on praegu sattunud ebakindlamaks muutunud raamtingimustesse:

2.5

Kõik see rõhutab vajadust korrigeerida ettevõtluse püsiväärtusi õõnestavat lühikesele perspektiivile suunatud mõtteviisi. Välja on vaja leida võimalused, kuidas Euroopa poliitika saaks asendada praegu valitseva lähenemisviisi, mille kohaselt tuleb äriühingute läbipaistvus luua ühepoolselt nende aktsionäride jaoks, laialdasema käsitlusega äriühingust kui jätkusuutlikust ettevõttest selle pikaajalise arengu huvides (5).

2.6

Kriisi ületamine, pikaajaline suunitlus, äriühingute asjakohane juhtimine, innovatsioonisuutlikkus ja usalduslik koostöö tööandjate ja töötajate vahel kohustusliku kaasamise õiguse alusel on kõik osa Euroopa tuleviku ühest ja samast raamistikust. Komitee teeb ettepaneku kinnistada jätkusuutliku ettevõtte kontseptsioon uue mudelina Euroopa poliitikas ning seda tugevdada. Selle eesmärk on avada nii seadusandluses kui ka rakenduslike ja poliitiliste meetme puhul uusi perspektiive, et pakkuda praktikas tegutsejatele motivatsiooni ja suuniseid ettevõtte jätkusuutliku juhtimise rakendamiseks. Jätkusuutliku ettevõtte kontseptsiooni elementide osas peab valitsema üksmeel. Selle konkreetne elluviimine peab vastama ettevõtte konkreetsele olukorrale. Praktikas on see riigiti erinev.

3.1

Jätkusuutliku ettevõtte mudel (6) sobib selleks, et viia Euroopa poliitika sätteid ellu ühtse äriühingu juhtimise metoodika alusel, mille puhul kombineeritakse sidusa kontseptsioonina majandusliku tõhususe eesmärke sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega. Jätkusuutlik ettevõte põhineb kontseptsioonil, et ettevõtted on sotsiaalsed organisatsioonid, kus tuleb austada töötajate seisukohti. Ettevõtjate otsused on seega mõlema poole ja ka klientide jaoks prognoositavad. Need sõltuvad vähem välisest sekkumisest, mille eesmärk on vaid lühiajalised kasumiootused.

3.2

Jätkusuutlikku ettevõtet iseloomustavad järgmised põhielemendid (7).

3.3

Jätkusuutlik ettevõte saab edukalt toimida vaid siis, kui see järgib spetsiaalset juhtimispõhimõtet: õiglase suhte põhimõtet, mille kohaselt antakse kõigile osalistele (juhtkond, töötajate esindajad, investorid ja asjaomased piirkonnad) võimalus osaleda äriühingu muutmises sihipäraselt ja probleemide lahendamisele keskendudes, tahtmata sekkuda juhtkonna otsustamisõigusesse. Sel viisil on restruktureerimisi võimalik just kriisi aegadel paremini läbi viia ning neid prognoosida.

3.4

See õiglase suhte põhimõte põhineb asjaomaste osapoolte vahelistel siduvatel kokkulepetel pikaajaliste äriplaanide ja sotsiaalse mõõtme kohta, mis tagab müümiste ja ülevõtmiste korral nii palju kui võimalik äriühingu asukohtade ja töökohtade säilimise. Just äriühingute või nende osade piiriülesel ostmisel ja müümisel ning restruktureerimiste puhul moodustavad aluse järgmised põhipunktid:

3.5

Jätkusuutliku ettevõtte loomine ja töötajate kohustuslik osalemine teavitamise ja konsulteerimise kaudu ning võimalusel ka kaasamise kaudu äriühingu organitesse riigi ja rahvusvahelisel tasandil käivad käsikäes. Kogemused näitavad, et riigid, kus on töötajatel on tugevad osalemise õigused ja toimivad suhted sotsiaalpartnerite vahel, on viimase kriisiga teistest paremini toime tulnud. Nende eeliste kasutamine äriühingute pikaajaliseks arenguks eeldab, et Euroopa poliitilised otsustajad kehtestaksid oma pädevuste raames Euroopa siseturu kujundamisel vastavaid stiimuleid ja õiguslikke kohustusi äriühingu üldjuhtimise raames.

4.1.1

Töö, investeeringud ja ettevõtlus peavad Euroopas olema tasuvad. Jätkusuutlik ettevõte pakub selleks sobivat mudelit. Selle puhul järgitakse võrdselt pikaajalisi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid eesmärke. Seesugust äriühingut juhitakse õiglase suhte põhimõtte järgi, mille puhul vaadeldakse muutust raske, ent tasuva ettevõtlusülesandena ning küsimuse alla ei seata oma töötajatele juba antud sotsiaalseid õigusi.

4.1.2

Komitee arvates peavad Euroopa poliitilised otsustajad jätkuvalt tugevdama majanduse olulisemate rühmade koostöö alust. Komitee tervitaks seda, kui Euroopa Komisjon asuks uuesti tegutsema selle nimel, et kohandada töötajate õigused ja nende esindatus Euroopa siseturu tegelikkusele ning neid tugevdada, võttes aluseks Euroopas töötajate kaasamise osas saavutatud standardid. See hõlmab ka seadusandlikke algatusi, mille eesmärk on parandada kavandatud uue mudeli rakendamise aluseid.

4.1.3

Äriühingud, kus rakendatakse õiglase suhte põhimõtet, suudavad struktuurimuutusi eriti hästi ette näha ning kujundada. Seepärast on ka majanduslikult aruka mõtlemise järgi vaja tugevdada töötajate kaasamist muutuse kujundamisse ja selle prognoosimisse. Selleks on vaja parandada Euroopa õigusraamistikku. Strateegia „Euroopa 2020” säästva arengu eesmärke silmas pidades soodustataks seesuguste meetmetega majanduse olulisemate rühmade koostööd Euroopa demokraatia ja Euroopa majanduse hea konkurentsivõime huvides.

4.2.1

Äriühingute asutamisõiguse ja liikuvuse parandamiseks ühtsel turul arendatakse Euroopa äriühinguõigust pidevalt edasi. Lisaks luuakse Euroopa tasandil äriühingu üldjuhtimise eeskirjad. Komitee arvates peavad Euroopa poliitilised otsustajad kehtestama Euroopa õigusruumis kõigile asjaomastele majandusosalejatele (ettevõtjad, investorid, töötajad) riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil tegutsemiseks sama osakaalu (9). Euroopa Komisjoni kavandatavat töötajate kohustuslikku kaasamist käsitlevate ELi direktiivide toimivuskontrolli ei tohi kasutada ettekäändena oluliste poliitiliste algatuste tegemata jätmiseks. Siinkohal nõustub komitee Euroopa Parlamendi seisukohaga, et vaja on uusi poliitilisi jõupingutusi eesmärgiga tugevdada töötajate kaasamisvõimalusi rahvusvahelisel tasandil töökohal ja äriühingus.

4.2.2

Sellega seoses on komitee arvates vajalik töötajate kaasamise Euroopa põhiõiguse rakendamine liikmesriikide õiguses ning selle parem väljaarendamine Euroopa õiguses, eelkõige tuleb töötajate kohustusliku osalemise sätted konsolideerida Euroopa õiguses, võttes aluseks juba saavutatu (10).

4.2.3

Seesugused meetmed parandaksid Euroopa õigusraamistikku. Investeerimine, tootmine ja töötamine muutuksid Euroopas lihtsamaks. Seepärast tervitab komitee kõnealuseid soovitusi väga ning ootab Euroopa institutsioonide peatset tegutsemist nende ettepanekute elluviimiseks.

4.2.4

Komitee toetab töötajate osalemise sätete konsolideerimist kogu ELi õiguses, võttes sealjuures arvesse asjaomaseid teemasid. Nende õiguste sisu mõõdupuuks tuleb võtta järgmised õigusaktid: Euroopa töönõukogu asutamise uuesti sõnastatud direktiiv 2009/38/EÜ (eriti seoses teavitamise ja konsulteerimise määratlustega), samuti raamdirektiiv 2002/14/EÜ töötajate teavitamise ja nõustamise kohta Euroopa äriühingus (seoses osalemisega äriühingu organites).

4.2.5

Komitee arvates peab Euroopa õigus kõigi nende meetmete puhul tagama kehtivate riiklike osalemise õiguste ja kehtivate Euroopa sätete säilimise ning neid tugevdama. See puudutab eeskätt töötajate osalemist äriühingu organites. Ent võttes arvesse erinevaid olukordi ja liikmesriikide tasandil kehtivaid eri menetlusi, oleks töötajate kaasamise ühtse Euroopa mudeli kehtestamine ebasoovitav ja kahjulik.

4.3.1

Arvestades restruktureerimiste pidevat hoogustumist (16) ja äriühingute agressiivsemaks muutunud finantseerimiskeskkonda, on komitee arvates vaja liikmesriikide ja Euroopa tasandil uuenduslikke viise, mis ühelt poolt annaksid investoritele signaali Euroopa avatusest ja atraktiivsusest, teiselt poolt aga – nagu rõhutatakse komitee arvamuses „Restruktureerimine ja valmisolek muutusteks” – valmistaksid nii ettevõtted kui ka töötajad ette, et viia miinimumini muutuste negatiivne sotsiaalne mõju ja tõsta maksimumini eduka restruktureerimise võimalused. (17)

4.3.2

Finantskriis on näidanud, et vaja on uut lähenemisviisi selleks, et ettevõtetes tõuseks esiplaanile kestliku väärtusloome eesmärk lühiajaliste kasumiootuste ees. Restruktureerimise väljakutsetele tõhusa poliitilise lahenduse leidmiseks on vaja integreeritud lähenemisviisi, mis hõlmaks paljusid poliitikavaldkondi (nt tööhõive, haridus, innovatsioon, tööstuspoliitika). Sealjuures tuleb arvesse võtta ka töötajate huve, kui ettevõtjate otsused neid mõjutavad. Jätkusuutliku ettevõtte kontseptsioon on suunatud pikaajalisusele ning see pakub praktikas rakendatava lahenduse Euroopa poliitika nõudele toetada ettevõtjaid püsiva majanduskasvu loomisel.

4.3.3

Muutuste prognoosimine on komitee arvates võimalik vaid siis, kui luuakse vastastikuse usalduse õhkkond ning järjepidevalt kaasatakse nii sotsiaalpartnerid kui ka organiseeritud kodanikuühiskonda (18). See hõlmab ka tava, et töötajad saavad äriühingu otsustes eelnevalt kaasa rääkida, kasutades oma õigusi teavitamisele ja konsulteerimisele, et leida kohalikus kontekstis tõhusaid lahendusi (19). 2009. aasta direktiiv Euroopa töönõukogude kohta võimaldab selles osas lisaks ka õigeaegset osalemist piiriüleste küsimuste korral.

4.3.4

Restruktureerimise asjakohane käsitlus on olnud päevakorral juba kaua kestvates Euroopa tasandi aruteludes, milles lisaks komisjonile osalevad aktiivselt eeskätt Euroopa sotsiaalpartnerid ning Euroopa Parlament ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

4.3.5

Praegust uut etappi selles arutelus tähistab Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta raport. Muu hulgas nõutakse selles suure enamusega restruktureerimise miinimumstandardite õigusraamistiku kehtestamist, et viia muutuste sotsiaalsed ja majanduslikud kulud miinimumini ja soodustada muutuste prognoosimist (20). Siia peaksid kuuluma muu hulgas strateegilise planeerimise kohustused, ennetavate koolitusmeetmete võtmise kohustused, meetmed, mis restruktureerimiste korral lähtuvad töökohtade ja tööjõu säilitamisest, samuti sätted, mis innustavad äriühinguid restruktureerimise korral tegema ennetavat koostööd piirkondlike asutustega (eeskätt kohalike omavalitsuste, tööturuametitega) ja kohalike tarneahelatega.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/40

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab toetust idapartnerlusele, mille eesmärk on aidata kaasa Ida-Euroopas asuvate naaberriikide majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, tugevdada demokraatlikke institutsioone ning edendada Euroopa ühisprojekti ühist õiguslikku alust ja põhiväärtuseid.

Komitee kordab sellest seisukohast kodanikuühiskonna osaluse tähtsust ning sotsiaalpartnereid (tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud) kaasava sotsiaaldialoogi osatähtsust selliste ühiste lahenduste otsimisel, mis võiksid lepitada ettevõtete ja töötajate erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab sotsiaaldialoogi erilist rolli. Seda tuleks rakendada erinevatel tasanditel ja erinevates valdkondades, kus sotsiaalpartnerid saavad kaitsta oma õigustatud huve. See peaks toimuma kodanikuühiskonna dialoogiga paralleelselt ja seda täiendama, eesmärgiga edendada osalusdemokraatiat selle kõige laiemas tähenduses. Komitee tuletab meelde, et nii sotsiaaldialoogi kui ka kodanikuühiskonna dialoogi aluseks on sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide sõltumatus, ning nõuab nimetatud sõltumatuse kui ühe rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonide määratletud põhilise inim- ja sotsiaalse õiguse austamist.

1.3

Komitee nõuab, et nende põhiõiguste, sealhulgas eelkõige ühinemisvabaduse ja kollektiivse läbirääkimise õiguse täielikku austamist idapartnerluses. Ta palub asjaomastel riikidel teha vajalikke jõupingutusi, et edendada nende rahvusvaheliste ja Euroopa standardite integreerimist, mis on määratletud ELi põhiõiguste harta, Euroopa sotsiaalharta (Euroopa Nõukogu) ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt, aga ka sotsiaalse õigusriigi rakendamist. Nimetatud standardite järgimine peaks seega olema osa ametlikest kriteeriumidest, mida kasutatakse assotsieerimislepingute väljatöötamisel ja nende hindamisel. Idapartnerluse puhul võiks eeskujuks võtta lähenemisviisi, millest komisjon lähtus kaubavahetuse üldise soodustuste süsteemi (GSP+) väljatöötamisel.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et idapartnerlus peaks aitama tõhusalt kaasa sotsiaaldialoogi tugevdamisele partnerriikide tasandil, ning palub sellega seoses, et olemasolevad konsulteerimisstruktuurid kaasatakse konsulteerimisse korrapäraselt nii assotsieerimislepingute koostamisel kui ka nende hindamisel. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et idapartnerluse raames kavandatud tegevuskavad hõlmavad küsimusi, mis kuuluvad mitmete valdkondade alla, sh energeetika, mitmed majandussektorid, avalike teenistuste roll, ja mis puudutavad väga lähedalt töötajate ja ettevõtjate huve. Nende puhul on koostöö põhjendatud mitte üksnes üldise majanduspoliitika tasandil, vaid ka erinevate sektorite ja asjaomaste piirkondade tasandil.

1.5

Komitee tervitab kodanikuühiskonna foorumi otsust luua viies töörühm, mis keskendub sotsiaaldialoogile ning mis tuli esimest korda kokku 2012. aasta novembris Stockholmis.

1.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub kodanikuühiskonna foorumi kodukorra ja kodanikuühiskonna organisatsioonide valimise korra läbi vaadata, et võimaldada sotsiaalpartnerite esindajatel osaleda viisil, mis on kooskõlas nende organisatsioonid tähtsusega asjaomaste riikide elus. Komitee rõhutab, et sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide proportsionaalne esindatus – viidates sellega kolmele rühmale, kes komiteesse kuuluvad – peaks võimaldama tugevdada kodanikuühiskonna foorumi esindatust ja õiguspärasust, olles idapartnerlusega seotud riigiasutuste ja Euroopa sidusrühmade partneriks.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et saavutatakse kooskõla kodanikuühiskonna foorumi, selle riiklike platvormide ja sotsiaaldialoogi riiklike struktuuride vahel, et vältida ebavajalikku ja kahjustavat konkurentsi nende struktuuride vahel. Sotsiaalpartnerite esindajad riiklikes platvormides võiksid olla sillaks nende platvormide ja olemasolevate kahepoolsete või kolmepoolsete struktuuride vahel.

1.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku luua idapartnerluse raames eriplatvorm, mis keskendub sotsiaalpoliitikale ja tööhõivele. See platvorm, mis kuuluks komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi all, peaks esmajoones vastutama süstemaatilise programmi rakendamise eest, mille eesmärk on julgustada sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkonna parimate tavade vahetamist ELi ja partnerriikide vahel ning samuti nende määratlemist, võttes arvesse teises temaatilises platvormis („Majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale”) kehtestatud selle valdkonna eesmärke. Pikemas perspektiivis soovib komitee, et sellest platvormist võiks saada temaatiline platvorm. See viies platvorm võimaldaks käsitleda põhjalikult sotsiaal- ja tööhõivepoliitika küsimusi, mille olulisust sel viisil tunnustatakse ülejäänud nelja idapartnerluse programmis määratletud prioriteedi kõrval.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kodanikuühiskonna rahastamisvahendi ja Euroopa demokraatia sihtkapitali loomist ja nõuab, et Euroopa demokraatia sihtkapitali hakatakse rakendama nii kiiresti kui võimalik. Komitee loodab, et objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide määratlemise kaudu aitavad need vahendid tõhusalt kaasa kodanikuühiskonna ja selle tegevuse ning eelkõige sotsiaaldialoogi tugevdamisele asjaomastes riikides. Euroopa demokraatia sihtkapitali programmide raames võiks rahastada uuringut, milles analüüsitakse sotsiaaldialoogi olukorda riikide kaupa ning mis võimaldaks määratleda sotsiaaldialoogi arengu eesmärke ja näitajaid. Lisaks palub komitee, et idapartnerluse riikide jaoks loodaks kõikehõlmav programm, mis rajaneks Kagu-Euroopa riikide sotsiaalse ühtekuuluvuse algatuse mudelil.

2.1

Idapartnerluse programm loodi Euroopa naabruspoliitika tugevdamiseks ELi idapoolsete naaberriikidega (Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Gruusia, Moldova, Ukraina), nii nagu Vahemere Liidu eesmärgiks oli tugevdada Euroopa naabruspoliitikat ELi lõunapoolsete naaberriikidega, et saavutada kuue partnerriigi poliitiline ühtsus ja majanduslik integratsioon (1). Nimetatud idapartnerluse programm käivitati ametlikult 7. mail 2009 Prahas toimunud kuue partnerriigi riigipea ning ELi ja selle liikmesriikide esindajate tippkohtumisel.

2.2

Idapartnerlus pakub kahetasandilist lähenemisviisi: 1) kahepoolsed suhted, mille eesmärk on luua tugevam side ELi ja iga partnerriigi vahel ning 2) mitmepoolsed suhted, mille eesmärk on luua raamistik ühiste probleemide lahendamiseks. Komisjon tegi ettepaneku luua neli temaatilist platvormi, kuhu kuuluvad partnerriikide, ELi liikmesriikide ja nende institutsioonide esindajad: 1) demokraatia, hea valitsemistava ja stabiilsus, 2) majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale, 3) energiajulgeolek, 4) inimestevahelised kontaktid. Lisaks on koostöö tugevdamiseks kavandatud peamised algatused ja institutsioonide tugevdamise programmid.

2.3

Idapartnerluse programmis nähakse ette, et selle töös osaleb „peale valitsuste esindajate ja Euroopa Komisjoni ka muid ELi institutsioone, rahvusvahelisi organisatsioone (näiteks OSCE ja Euroopa Nõukogu), rahvusvahelisi finantsorganisatsioone, parlamente, äriringkondade esindajaid, kohalikke ametiasutusi ja temaatiliste platvormide teemavaldkondadega kaetud laia sidusrühmade ringi” (2). Samuti teeb komisjon ettepaneku luua idapartnerluse kodanikuühiskonna foorum, et „arendada kontakte kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel ja hõlbustada nende dialoogi riiklike ametiasutustega”.

2.4

Kodanikuühiskonna foorum peaks soodustama paljude sidusrühmade sealhulgas ametiühingute, tööandjate organisatsioonide, kutseliitude, valitsusväliste organisatsioonide, eksperdirühmade, mittetulunduslike sihtasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide, siseriiklike ja rahvusvaheliste võrgustike ning kõikide teiste asjaomaste kodanikuühiskonna sidusrühmade osalemist (3). Komisjoni ja nõukogu korraldatud foorumis osalemisest huvitatud kodanikuühiskonna organisatsioonide osas valiku tegemise järel tuli kodanikuühiskonna foorum esimest korda kokku 2009. aasta novembris Brüsselis. Seal võeti vastu foorumi kodukord, määrati kindlaks töömeetodid ja valiti juhtorgan. Seejärel tullakse igal aastal kokku peaassambleel (2010. aasta novembris Berliinis, 2011. aasta novembris Poznañis, 2012. aasta novembris Stockholmis), kus julgustatakse rakendama riiklike platvorme, et detsentraliseerida oma tegevust kuue partnerriigi tasandil.

2.5

Idapartnerluse programm, projekt (4), mida komitee juba alguses tervitas, on praeguseks eksisteerinud neli aastat ning selle kaudu on toetatud ülimalt vajalikke reforme majanduse, kaubanduse, energeetika ja inimeste vaba liikumise valdkonnas. Seoses kodanikuühiskonna panusega idapartnerluse programmi kodanikuühiskonna foorumi kaudu, väljendab komitee kahetsust ELi liikmesriikide kodanikuühiskonna esindajate üha nõrgeneva osaluse üle kodanikuühiskonna foorumis ning soovib sellise arutelu algatamist nii kodanikuühiskonna foorumi kui Euroopa Komisjoni tasandil, mille raames käsitletakse, milliseid meetmeid ja algatusi saaks selle tasakaalu parandamiseks võtta. 16. juuni 2011. aasta arvamuses (5) avaldas komitee muu hulgas kahetsust, et riikides ei kaasata tööandjaid, ametiühinguid ega teisi sotsiaal-majanduslikke organisatsioone (põllumajandustootjad, tarbijad) riiklike platvormide tegevusse või et seda tehakse üksnes vähesel määral.

2.6

Sel viisil edastas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee muremõtteid, mida on korduvalt väljendanud Euroopa ja rahvusvahelised tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud. Komitee president Mario Sepi tuletas 2011. aasta mais kodanikuühiskonna foorumi juhtorganile saadetud kirjas meelde, et mõiste „kodanikuühiskond” ei hõlma üksnes valitsusväliseid organisatsioone ja kogukondlikke organisatsioone, vaid ka tööturul osalejaid (ametiühingud ja tööandjad) ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmi esindavaid organisatsioone, mis ei ole sotsiaalpartnerid selle kitsas tähenduses (nt tarbijakaitseorganisatsioonid) (6).

2.7

Vastusena nõustus kodanikuühiskonna foorum ettepanekuga 1) leevendada mõningal määral kodanikuühiskonna organisatsioonide valimise kriteeriume, mis piiravad organisatsioonide osalemist kodanikuühiskonna foorumi assambleedel kahe üheaastase mandaadiga, mis tooks kaasa kõige enam seotud tööandjate organisatsioonide või ametiühingute kõrvalejätmise ning 2) luua foorumisiseselt viies sotsiaaldialoogile pühendatud töörühm, mis on avatud eranditult kõikidele tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute esindajatele. See töörühm loodi 2012. aasta novembris Stockholmis toimunud kodanikuühiskonna foorumi peaassambleel.

2.8

Kodanikuühiskonna foorumi peaassambleel 2011. aasta novembris (Poznań) arutati ka viise, kuidas kindlustada oma positsiooni ja intensiivistada tegevust. Foorum otsustas luua tunnustatud juriidilise staatusega assotsiatsiooni, mis võimaldab sellel osaleda komisjoni poolt idapartnerlusele avatud koostööprogrammides, ning püsiva sekretariaadi, mis suudab tagada kodanikuühiskonna rollile vastava töö kooskõlastamise. Samuti kutsus foorum üles avama rahastu kodanikuühiskonna ja kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamiseks. Lisaks nõudis foorum selle kõikide esindajate täieliku osalemise tunnustamist erinevates idapartnerlusega seotud tegevustes – mitmepoolsete platvormide kohtumistest kuni ministrite konverentsideni.

3.1

Sotsiaaldialoog on dialoog, mis on loodud otseselt tööandjate ja töötajate organisatsioonide vahel või üldiselt nende ja valitsuse või selle esindajate vahel (mis hõlmab ka piirkondlikke ja/või kohalikke omavalitsusi), mille eesmärk on edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning soodustada erinevate majanduslike ja sotsiaalsete huvidega seotud probleemide konstruktiivset lahendamist. Tavaliselt on sotsiaaldialoogi eesmärk kehtestada õigusraamistik seaduste või valitsuse otsuste näol või kollektiivlepingute vormis, mis on siduvad neile allakirjutanutele ja nende poolt volitatud isikutele, kuid mille kohaldamisala võib valitsuse ja sotsiaalpartnerite otsusega laiendada kõikidele sotsiaalmajanduse valdkonna sidusrühmadele. Sotsiaaldialoog toimub liikmesriikide tasandil vastavalt riiklikult kehtestatud eeskirjadele ja menetlustele. Enamikus ELi liikmesriikides ja naaberriikides leiab see aset kahe- või kolmepoolsete konsulteerimis- ja läbirääkimiste struktuuride kaudu.

3.2

Sotsiaaldialoogi aluseks on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), Euroopa sotsiaalharta (Euroopa Nõukogu) ja ELi põhiõiguste harta kaudu määratletud sotsiaalsete põhiõiguste tunnustamine. See hõlmab ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide sõltumatuse tunnustamist ning töötajate ja tööandjate õiguse tunnustamist ühineda nende endi poolt valitud organisatsioonidega (ILO konventsioon nr 87).

3.3

Kodanikuühiskonna dialoog on dialoog kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel ja valitsuse või selle esindajate vahel ning selle eesmärk on edendada osalusdemokraatiat, toetudes üldsuse asjatundlikkusele ja pühendumisele kodanike loodud organisatsioonide kaudu, et kaitsta nende huve või edendada teatavaid eesmärke või väärtusi. Mitmetes ELi liikmesriikides ja naaberriikides toimub kodanikuühiskonna dialoog riiklikul tasandil selliste struktuuride kaudu nagu sotsiaal- ja majandusnõukogu või kodanikuühiskonna konsultatsioonikomitee.

3.4

Kodanikuühiskonna dialoog nõuab põhiliste kodaniku- ja inimõiguste, eelkõige sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse tunnustamist. Nimetatud õigused on määratletud ELi põhiõiguste hartas.

3.5

Kuigi sotsiaaldialoog ja kodanikuühiskonna dialoog toimuvad eelkõige riiklikul tasandil, tunnustatakse hiljem nende olulisust ka Euroopa tasandil, kus neid viiakse ellu mitmel moel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on Euroopa kodanikuühiskonna nõuandeorgan eelkõige seetõttu, et see koosneb tööandjate organisatsioonide (I töörühm), töötajate (II töörühm) ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide (III töörühm) esindajatest. Seetõttu on tal võime paigutuda sotsiaaldialoogi ja kodanikuühiskonna dialoogi keskele ning tänu sellele suudab ka lihtsustada ühiste seisukohtade väljatöötamist, kaasates sellesse erinevat tüüpi majandus-, sotsiaalseid ja kodanikuühiskonna tegevusi, mida see esindab (7).

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses käsitlenud sotsiaalpartnerite ja sotsiaaldialoogi olukorda kuues idapartnerluse riigis. Tingituna eri riikide olulistest erinevustest, ei ole selle arvamuse raames võimalik analüüsida olukorda igas riigis. Komitee viitab siinkohal varasematele arvamustele, kus kõnealustele küsimustele (8) on lähenetud sügavuti, ning järgnevas analüüsis on kavas piirduda erinevate idapartnerluse riikide mõningate ühiste punktide esiletoomisega.

4.2

Kõigis kuues partnerriigis on olemas tööandjate ja töötajate organisatsioonid. Osa nendest organisatsioonidest põhinevad nõukogude ajal eksisteerinud sotsiaalsetel või majanduslikel organisatsioonidel, mis korraldati ümber 1990. aastate algul. Teised moodustati demokratiseerimise ja majandusliku liberaliseerimise algusaegadel, mis toimus nendes riikides pärast NSVLi lagunemist. Mõnes riigis on tekkinud üsna palju organisatsioone. Teistes on ainult üks organisatsioon, mis esindab tööandjaid (Aserbaidžaan, Gruusia ja Moldova) või töötajaid (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova).

4.3

Nende organisatsioonide sõltumatus valitsusest ja riigiasutustest erineb riikide ja organisatsioonide kaupa. Valgevenes ei ole praegu võimul olev režiim kunagi kõhelnud otseselt sekkumast tööandjate organisatsioonide või ametiühingute toimimisse või tegevusse. Riikides, kus on ainult üks tööandjate või töötajate organisatsioon, piirab nende organisatsioonide monopoolne seisund mõnikord olulisel määral ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste vabaduse täielikku kasutamist. Lõpetuseks tuleb märkida kõikide selle piirkonna riikide valitsuste jätkuvaid raskusi oma tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonide sõltumatuse ja õiguspärasuse tunnustamisega, sealhulgas nendeski riikides, mis on ametlikult tunnustavad demokraatiat ja turumajandust. See ei puuduta mitte üksnes sotsiaalpartnereid. Lisaks neile kogevad seda sageli riigiasutuste ja nende tavade suhtes kriitilised kodanikuühiskonna organisatsioonid.

4.4

Kõikides nendes riikides on olemas riiklikud konsulteerimis- ja kaasamisstruktuurid – üldiselt kolmepoolsete suhete tasandil. Samuti on olemas kahepoolsed struktuurid sektori tasandil, kuid neid on märkimisväärselt vähem. ILO etendab selles valdkonnas juhtivat rolli, eelkõige oma inimväärse töö tagamise riiklike programmide rakendamise kaudu. Isegi kui nimetatud struktuurid on olemas, siis jätab nende toimimine väga sageli soovida. Sotsiaaldialoog on enamiku organisatsioonide arvates sageli liiga formaalne, juhuslik ja lisaks dialoogi raames käsitletavate küsimuste osas tugevasti piiratud. Kolmepoolsed struktuurid toimivad kõige sagedamini kohtadena, kus sotsiaalpartnerid saavad teavet valitsuse otsuste kohta, mis on paljudel juhtudel juba vastu võetud ja mida ei saa enam muuta. Idapartnerlus ja sellega kaasnevad programmid ei ole peaaegu mitte kunagi nende kohtumiste päevakorras.

4.5

Kõik kuus partnerriiki on ratifitseerinud ILO põhilised konventsioonid ja mõned teised olulised konventsioonid, kuid siiski esineb märkimisväärseid erinevusi konventsioonide integreerimise osas erinevates riikides (Ukraina on ratifitseerinud 69 konventsiooni, millest jõustunud on 61; Gruusia on ratifitseerinud ja rakendanud kõigest 16 konventsiooni). Kõik kuus riiki on samuti integreerinud kõige olulisemad Euroopa sotsiaalharta sätted (siiski mõningate reservatsioonidega, mida peaks olema võimalik lahendada, eelkõige seoses kollektiivkaebuste protokolliga). Kõik see ei tähenda kaugeltki sotsiaalsete põhiõiguste täielikku austamist. Lisaks on ILO-le esitatud mitmeid kaebusi Valgevene, Moldova, Ukraina ja Gruusia kohta. Raskused õigusriigi põhimõtte rakendamisega sotsiaalvaldkonnas ja vähene tähelepanu, mida teatud riikide valitsused omistavad Euroopa ja rahvusvahelistele standarditele, avaldavad väga otseselt mõju ühinemisvabaduse ja sotsiaaldialoogi kasutamisele ning sotsiaalsetele õigustele ja töötajate üldisele olukorrale. Samuti tuleb märkida, et kõikides nendes riikides toimivad kohtud aeglaselt ja sageli häiretega ega ole suutelised sotsiaalvaldkonnas õigel ajal ja piisavalt hoiataval viisil õigust mõistma.

4.6

2010. aastal toetas kodanikuühiskonna foorum Euraasia partnerluse sihtasutuse kavandatud uurimisprojekti, mille eesmärk oli uurida sotsiaaldialoogi olukorda erinevates riikides. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab selle projekti väärtust, mis täiendab kodanikuühiskonna rahastamisvahendi raames välja töötatud projekti, kaardistamaks kodanikuühiskonnale kuuluvad organisatsioonid erinevates riikides. Esialgset projekti, kuhu tuleks tihedalt kaasata sotsiaalpartnerite esindajad, peaks olema võimalik integreerida nimetatud kodanikuühiskonna uuringusse. See peaks hõlmama sotsiaaldialoogi erinevaid tasandeid (riiklik, piirkondlik, kohalik; kahepoolne, kolmepoolne) ning selle eesmärk peaks olema välja selgitada tõhusa sotsiaaldialoogi rakendamise takistused ja probleemid eri riikides. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et nimetatud projekt peaks kuuluma nende programmide prioriteetide hulka, millele kodanikuühiskonna foorumil peaks olema juurdepääs.

4.7

Kodanikuühiskonna foorum töötas kodanikuühiskonna organisatsioonide toetusel välja idapartnerluse riikide Euroopa integratsiooni indeksi – analüüsivahendi, mille eesmärk on mõõta iga idapartnerluse riigi iga-aastaseid edusamme nii nende omavahelises koostöös kui ka suhetes ELiga. Komitee väidab siiski, et kuigi see indeks hõlmab tervet rida idapartnerlusega seonduvaid eesmärke, võetakse selles üksnes vähesel määral arvesse sotsiaalset mõõdet, tööhõivet, põhivabaduste ja sotsiaalsete põhiõiguste järgimist või tõelise sotsiaaldialoogi saavutamiseks tehtavaid edusamme. Komitee taotleb seega selle indeksi läbivaatamist ja täiendamist ning palub kodanikuühiskonna foorumil toetuda seejuures ELi institutsioonide asjatundlikkusele kõnealuses valdkonnas, eelkõige Euroopa Nõukogu eksperditeadmistele ja komisjoni üldiste soodustuste süsteemi (GSP+) jaoks kaubanduskoostöö poliitika raames määratletud kriteeriumidele.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on algusest peale rõhutanud kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemise olulisust idapartnerluse projektis. Kodanikuühiskonna foorum loodigi just sel eesmärgil. 2009. aastal korraldati foorumis osalemisest huvitatud kodanikuühiskonna organisatsioonide valimine kriteeriumide alusel (geograafiline päritolu/ rahvus, mitmekesisus ja proportsionaalsus, kogemused ELi, Euroopa naabruspoliitika ja idapartnerluse programmiga seotud küsimustes), mis on sätestatud komisjoni koostatud kontseptsioonidokumendis (9). Komitee tunneb sellega seoses kahetsust igasuguste esindatavusega seotud nõuete puudumise üle: ehkki teises kriteeriumis on selgesõnaliselt nimetatud tööandjate organisatsioone, ametiühinguid ja kutseliite, on sotsiaalpartnerid märkimisväärselt alaesindatud.

5.2

Sotsiaaldialoogi, sotsiaalpoliitikat ja tööhõivet ning sotsiaalseid põhiõigusi ei olnud praeguse ajani kodanikuühiskonna foorumi töörühmas võimalik käsitleda. Mõistagi arutati teatud küsimusi II töörühma („Majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale”) või I töörühma (demokraatia, inimõigused, hea valitsemistava ja stabiilsus) raames, kuid on üsna selge, et nimetatud küsimused, mis lisati niigi väga tihedasse päevakorda, ei saa teenitud tähelepanu osaliseks.

5.3

Seetõttu toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodanikuühiskonna foorumi otsust luua viies sotsiaaldialoogile pühendatud töörühm, mis ei peaks piirduma sotsiaaldialoogi edendamisega kuues partnerriigis, vaid peaks suutma keskenduda peamiselt majandus- ja sotsiaalpoliitikale selle laiemas tähenduses, avalike teenistuste rollile, tööturu toimimisele, kutseharidusele, töötingimustele, töösuhetele – lühidalt öeldes kõigele sellele, mis on tavaliselt sotsiaaldialoogi sisu, sh sotsiaalkaitse, sotsiaalsete õiguste austamine, sooline võrdõiguslikus, võitlus varimajanduse ja vaesestumise vastu ning probleemidega, mis sageli kaasnevad massilise sisserändega.

5.4

Ütlemata selge on seegi, et mitmetes nimetatud küsimustes teeb sotsiaaldialoogile pühendatud töörühm koostööd teiste töörühmadega, eelkõige nendes küsimustes, mis käsitlevad inimõigusi, head valitsemistava või majandusintegratsiooni. Samuti tuleb lisada, et kui nimetatud töörühma ülesehitus eeldab sotsiaalpartnerite esindajate osalemist, siis tuleks seda teha ilma eranditeta, hõlmates ka muude alade esindajaid, tarbijaorganisatsioone, põllumajandustootjaid ja sotsiaalsfääris tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone. Sama kehtib loomulikult ka teiste töörühmade koosseisu puhul, kuhu peaks saama kaasata käsitletavatest probleemidest huvitatud tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute esindajaid.

5.5

Nimetatud viienda töörühma loomine nõuab selle eestvedajate osalemist kodanikuühiskonna foorumi juhtorgani tasandil (üks eestvedaja EList ja teine partnerriikidest), mis suurendab juhtorgani liikmete arvu 17-lt 19-le. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõdeb siiski, et seda ei tohiks pidada sotsiaalpartnerite piisavaks esindatuseks kodanikuühiskonna foorumi juhtkonnas. Seetõttu palub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodanikuühiskonna foorumil läbi vaadata oma kodukord, et tagada sotsiaalpartnerite piisav esindatus. Samuti oleks soovitatav, et iga „rühm” – siin tuleb seda mõista komitees kasutusel olevas tähenduses (tööandjad, töötajad, eri elualade esindajad) – peaks ise saama oma liikmeid valida, kohaldades iga rühma puhul sinna kuuluvate organisatsioonide olukorrale kohandatud kriteeriume.

5.6

Idapartnerlus peaks olema võimalus tugevdada ametlikes struktuurides toimuvat sotsiaaldialoogi partnerriikides. Kuni praeguseni üritas kodanikuühiskonna foorum detsentraliseerida oma tegevust riiklike platvormide loomise kaudu, mis on paljudes riikides väga aktiivsed, kuid mille staatus riigiasutuste suhtes on veel määratlemata. Lisaks nimetatud platvormidele, mis vastutavad kodanikuühiskonna dialoogi edendamise eest, oleks soovitav tunnustada olemasolevaid siseriiklikke kolmepoolseid struktuure sotsiaaldialoogi edendamise valdkonnas tehtud töö eest. Nende puhul võiks sisse seada otsese sideme kodanikuühiskonna foorumi ja riiklike platvormidega. Idapartnerlus peaks samuti julgustama partnerriike süsteemselt kaasama sotsiaalpartnereid riigisisesesse sotsiaaldialoogi, mis on eelkõige seotud nende tegevuse sotsiaalsete ja majanduslike aspektidega, sh kahepoolsete suhete alusel loodud assotsieerimislepingud.

6.1

2011. aastal esitasid komisjon ja Euroopa välisteenistus, tehes kokkuvõtte Euroopa naabruspoliitika meetmete mõju kohta EList nii lõuna- kui idapool asuvatele riikidele, ettepaneku luua „uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (10). Nimetatud uus lähenemisviis nõuab õigustatult demokraatia laiendamist ja partnerluse loomist kodanikuühiskonnaga, kuid rõhutab samuti vajadust jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu, eelkõige majanduskasvu ja töökohtade loomise toetamise järele. Komisjon ja Euroopa välisteenistus rõhutavad sellega seoses, et „piiratud majanduskasv, suurenev töötus ning suurenenud lõhe rikaste ja vaeste vahel tõenäoliselt suurendavad ebastabiilsust veelgi” asjaomastes riikides. Seetõttu tuleb partnerriikidega seotud makromajanduslikku dialoogi kaasata „tõhustatud dialoog tööhõive ja sotsiaalpoliitika teemal”.

6.2

Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse hinnang väljendab loomulikult seda, et arvesse on võetud Vahemere lõunapiirkonna riikides toimunud muutusi. Kuid nimetatud tähelepanekutel on laiem mõõde. Töötuse, vaesestumise, varimajanduse, sisserände, inimkaubanduse jms seotud probleemid on tegelikkus nii lõuna- kui ka idapoolsetes riikides – reaalsus, millel on destabiliseeriv mõju mitte üksnes asjaomaste riikide poliitilistele institutsioonidele, vaid kogu piirkonnale. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendas 2011. aastal toetust kavandatud uuele strateegiale (11) ja soovib sellega seoses, et tasakaalustatud ja jätkusuutliku majanduskasvu prioriteete, mis toetavad töökohtade loomist ja sotsiaalse kindlustatuse suurendamist, võetakse idapartnerluse edasistes suunistes täielikult arvesse.

6.3

Idapartnerlus hõlmab terve rea eesmärke sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkonnas, seoses poliitikameetmega „Majandusintegratsioon ja lähenemine ELi poliitikale” (II temaatiline platvorm). Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraat on käivitanud kõnealuses raamistikus mitmeid tegevusi, mille eesmärk on edendada „parimaid tavasid” sotsiaalpoliitika ja tööhõive valdkonnas. Veelgi struktuursema programmi loomine on seni siiski olnud võimatu ühe konkreetse partnerriigi vastuseisu tõttu, kes on avalikult seadnud kahtluse alla nende küsimuste olulisuse idapartnerluse jaoks. Komitee loodab, et seda takistust on võimalik ületada ja palub komisjoni esindajatel jätkata arutelu selle riigi uue valitsusega, et viimane rakendaks kõnealuses valdkonnas konstruktiivsemat lähenemisviisi.

6.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab veel kord sotsiaalse mõõtme olulisust, mida tuleks käsitleda koos idapartnerluse kavandatud reformikava majandusliku mõõtmega. Ta soovib seega, et viivitamatult loodaks Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi ettepanekul kavandatud platvorm sotsiaalpoliitika ja tööhõivega seonduvate küsimuste käsitlemiseks. Nimetatud platvormi eesmärk peaks olema edendada mitmeid standardeid ja parimaid tavasid, mida partnerriigid ja ELi esindajad nõustuvad käsitlema kui sotsiaalse arengu näitajaid, mis peavad majanduse arenguga kaasas käima. Kodanikuühiskonna foorum tuleks selle viienda töörühma kaudu kaasata nimetatud töödesse. Pikemas perspektiivis soovib komitee, et vaadataks läbi idapartnerluse prioriteetide jaotus neljaks platvormiks ning et viies, sotsiaal- ja tööhõivepoliitikale keskendunud platvorm nõuetekohaselt ametlikult heaks kiidetaks.

6.5

Sotsiaalpoliitika ja tööhõive lisamisega idapartnerluse prioriteetide hulka peaks kaasnema piisav rahastamine ja nende prioriteetide rakendamisele kohandatud programmid. Komisjon võiks selle jaoks ammutada inspiratsiooni programmist „Sotsiaalse ühtekuuluvuse algatus”, mida rakendati mõned aastad tagasi Kagu-Euroopa stabiilsuspakti raames. Nimetatud programmi eesmärk oli integreerida sotsiaalne mõõde paremini piirkonna majanduse arengusse ja ülesehitamisalastesse jõupingutustesse ning edendada sellega seoses sotsiaalvaldkonna reforme, võttes eeskuju parimatest Euroopa tavadest.

6.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ja Euroopa välisteenistuse otsust luua kodanikuühiskonna rahastamisvahend ja Euroopa demokraatia sihtkapital, mis peaksid kaasa aitama kodanikuühiskonna ja selle organisatsioonide tegevussuutlikkuse suurendamisele. Komitee nõuab siiski (nagu ka 2003. aastal (12). ja 2011. aastal (13)), et komisjon õpiks „Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna rahastamisvahendist saadud kogemustest, et vältida teatavate vigade tegemist” ning et komisjon võtaks nimetatud rahastamisvahenditele juurdepääsu andmisel muu hulgas paremini arvesse sotsiaalparterite ning teiste majandus- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide eripära.

6.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib lõpetuseks, et juba praegu idapartnerluses osalevad organisatsioonid võtaksid sotsiaalset mõõdet rohkem arvesse. Samuti palub komitee, et Euroopa Nõukogu lisaks tulevikus oma raportitesse ja soovitustesse sotsiaalsete õiguste olukorra hindamise seoses Euroopa sotsiaalhartas määratletud põhimõtetega ja selle, kas nimetatud artiklid on asjaomaste riikide poolt ratifitseeritud või mitte. Samuti soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee siduda edaspidi idapartnerluse tööga tihedamalt sellise organisatsiooni nagu ILO, mis on asjaomastes riikides väga aktiivne kolmepoolne organisatsioon.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/46

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab esmatähtsaks, et toidu raiskamise ja toidujäätmete tekke vältimise ja vähendamisega seonduv oleks olulisel kohal poliitilises tegevuskavas maailmas, kus kõigil inimestel ei ole piisavalt toitu ja kus ressursid on piiratud. Seetõttu on komiteel hea meel Euroopa Parlamendi pühendunud tegutsemise ja komisjoni poolt kõnealuses valdkonnas hiljuti käivitatud algatuste üle.

1.2

Komitee rõhutab vajadust võtta poliitikameetmete sidususe tagamiseks ELis kasutusele ühine määratlus ja metoodika, mille abil kvantifitseerida toidu raiskamist ja toidujäätmete teket. Sellegipoolest leiab komitee, et olukorda ja seatud eesmärke arvestades tuleb konkreetsed meetmed võtta kohe, ilma et oodataks ära käimasolevate programmide tulemusi.

1.3

Komitee ergutab välja töötama ja edasi arendama platvorme toidu raiskamise vastu võitlemisel ELi erinevates piirkondades ja liikmesriikides saadud kogemuste vahetamiseks, et optimeerida asjaomastele programmidele eraldatavaid vahendeid ja edendada tõhusaks osutunud algatusi.

1.4

Toidupankade ressursside kahetsusväärse vähenemise kontekstis ja ajal, mil vajadus nende järele majanduskriisi tõttu hoopis oluliselt kasvab, rõhutab komitee iseäranis, et turustus- ja toitlustusteenuste sektor annaksid toidupankadele võimalikult palju veel tarbimiseks kõlbulikke tooteid. Eelkõige tuleb levitada mõnes liikmesriigis juba käivitatud algatusi, mis on seotud maksustamise, annetajate vastutusest vabastamise või teatavate haldusalaste piirangute kohandamisega, et lihtsustada toidu annetamist, tagades samas toiduohutuse nõuete täitmise.

1.5

Koolitusel on oluline osa jäätmete tekke vähendamisel. Kõnealuse teema võiks lisada tulevaste kollektiivse ja eratoitlustamise spetsialistide õppekavadesse ja nende täienduskoolituskursustesse. Teemat võidaks käsitleda ka pakendikujundajaid koolitavates õppeasutustes toiduainete säilitamise ja pakendite sisu maksimaalse ärakasutamise vaatenurgast.

1.6

Komitee arvates on tarbijate teavitamine loomulikult väga oluline ja see peab tuginema jäätmete tekke põhjuste tõhusale analüüsile. Lisaks üldisele teadlikkuse tõstmisele kõnealuse nähtuse tagajärgedest tuleb erilist tähelepanu pöörata muu hulgas sellele, kuidas õigesti tõlgendada toodete säilivusaega, kavandada sisseostude tegemist, varuda toiduaineid ja paremini kasutada toidujääke. Levitatavat teavet tuleb kohandada vastavalt kodumajapidamiste liikidele.

1.7

Teadusuuringutes tervikuna tuleb pöörata erilist tähelepanu kõnealustele küsimustele, kuna need puudutavad toiduahela kõiki lülisid. Nii on põllumajanduslikud rakendusuuringud tootmismeetodite tõhustamiseks endiselt õigustatud. Ahela lõpuosas peaksid ka pakendite osas tehtavad edusammud aitama vältida ja vähendada raiskamist (säilitamine, arukas märgistamine jne).

1.8

Esmatootmises tuleb ühises põllumajanduspoliitikas propageeritavad valdkonnaülesed vahendid muuta tõhusaks ja järjest jätkusuutlikumaks. Erilist tähelepanu pööratakse lühikeste tarneahelate arendamise algatustele, kuna need võivad kaasa aidata jäätmete tekke ja raiskamise vähendamisele.

2.1

2008.–2009. aasta toiduainekriisist saadik on toiduohutus olnud pidevalt enamiku rahvusvaheliste otsustajate ja organisatsioonide mureküsimuseks. Teravilja ja teiste põllumajanduskultuuride hindade järsk tõus 2012. aastal suurendas probleemi veelgi.

2.2

Tõhus põllumajanduslik tootmine on ka tulevikus esmatähtis maailma elanikkonna toiduainetega varustamise jaoks.

2.3

Samaaegselt vajadusega suurendada põllumajanduslikku tootmist 60 % võrra ülemaailmse elanikkonna suurenemise tõttu, mille arv peaks jõudma ligikaudu 9 miljardi inimeseni 2050. aastaks, ning seda ressursside vähenemise ja kliimamuutuste olukorras, tuleks aga ka tõhusalt võidelda toiduainete jäätmete tekke ja toidu raiskamise vastu.

2.4

Toiduainete jäätmete teke ja toidu raiskamine, mis puudutavad – kuigi erinevas ulatuses – toiduahela kõiki lülisid, moodustavad hinnanguliselt ühe kolmandiku inimtarbimiseks mõeldud toidu mahust („Global food losses and food waste”, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO)).

2.5

2011. aastal oli ELis majandus- ja finantskriisi tagajärjel 24,2 % elanikkonnast ehk 119,6 miljonit inimest sotsiaalse tõrjutuse ohus. Euroopa abifondist enim puudustkannatavate isikute jaoks abi saanute arv suurenes 13 miljonilt inimeselt 2008. aastal 18 miljonile inimesele 2010. aastal (1). Toidupankade vajadused on kasvamas üha märkimisväärsemaks.

2.6

Käesolev arvamus koostatakse strateegia „Euroopa 2020” üle peetava strateegilise arutelu raames. Sellega seoses pühendas Euroopa Komisjon oma teatises ressursside tõhusa kasutamise kohta (2) ühe punkti toiduainete probleemile ja toidujäätmete tekke vähendamise vajadusele.

3.1.1

Toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise mõisteid tuleb analüüsida üldisest vaatenurgast, arvestades kogu toiduahelat tootmisest tarbimiseni, hõlmates kõik selle vahelülid, milleks on töötlemine ja turustamine ning samuti toitlustamine väljaspool kodu.

3.1.2

ELis on tootmisetapi osakaal toiduainete kaos suhteliselt väike. Tooteid, mis ei vasta eeskirjade või turgude seatud normidele ning mida ei saa kasutada otseselt inimtarbimiseks, kasutatakse tervenisti või osaliselt ümbertöötlemiseks. Kasutamiskõlbmatud tooted tuleks töödelda ümber loomasöödaks või neid tuleks kasutada bioenergiana, et nende abil suurendada mulla orgaanilise ainese sisaldust.

3.1.3

Toidujäätmete teket ja toidu raiskamist võiks määratleda kui mis tahes algselt inimtarbimiseks mõeldud toiduainet – v.a toiduks mittekasutatavad tooted –, mis visatakse ära või hävitatakse toiduahela mis tahes etapis põllumajandustootjast tarbijani. FAO määratluse kohaselt esineb toiduainete kadu toiduahela alguses (esmatootmise, saagikoristuse järgne ja töötlemise etapid) ja toidujäätmete teke pigem ahela lõpus (turustamise ja lõpptarbimise etapid).

3.1.4

Sellest tulenevalt ei ole toiduks kõlbmatud saagikoristuse jäätmed ja töötlemisel tekkivad kõrvaltooted hõlmatud toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise mõistega. Sellegipoolest on võimalik, et see, mis täna ei kõlba toiduks ja mida ei saa tänaste meetodite abil ümber töödelda kõrvaltoodeteks, homme juba kõlbab toiduks ja on ümbertöödeldav sõltuvalt teadmiste ja tehnoloogia arengust. Ka nimetatud määratlusi tuleks käsitada muutuvatena.

3.1.5

Tootmisetapiga on seotud ka see, et tänu viimastel aastatel läbiviidud ühise põllumajanduspoliitika järjestikustele reformidele on suudetud kohandada vahendeid, et vältida ja paremini juhtida liigse toodangu turgudele paiskamise olukordi. Sellegipoolest tuleks ahela toimimist praktikas veel tõhustada nt põllumajandustootjate läbirääkimisvõimu tõelise tugevdamise näol.

3.2.1

Toiduainete kadu ja toidu raiskamine esinevad maailma kõigis piirkondades. Ent FAO hinnangul võib öelda, et arenguriikides tekib 40 % kaost saagikoristuse järgses ja töötlemise etapis, samal ajal kui tööstusriikides esineb kõnealune nähtus peamiselt turustamise ja tarbimise etapis.

3.2.2

2010. aastal avaldatud Euroopa Komisjoni küsitluse kohaselt moodustavad toidujäätmed 179 kg inimese kohta aastas. Jäätmed jagunevad toiduahela eri lülide vahel järgmiselt: 42 % tekitavad kodumajapidamised, 39 % toiduainetööstus, 5 % turustamine ja 14 % toitlustamine väljaspool kodu. Senist poliitikat muutmata jätkates võiks toidujäätmete hulk 2020. aastaks kasvada 40 % võrra. Olgu täpsustatud, et nimetatud uuringus jäeti arvesse võtmata toidujäätmete teke ja toidu raiskamine põllumajandustootmises ja kalanduses.

3.2.3

Brüsselis läbiviidud uuringust kodumajapidamiste prügikottide sisu kohta selgus, et toidujäätmed moodustavad 11,7 % majapidamisjäätmete kogumahust. Toidujäätmetest on 47,7 % osaliselt kasutatud tooted, 26,7 % säilivusaja ületanud toiduained ja 25,5 % köögijäätmed.

3.3.1

Arengu- ja madala sissetulekuga riikides tekib enamik toidujäätmeid tootmis- ja saagikoristuse järgses etapis, kuna puuduvad finantsvahendid olemasoleva infrastruktuuri parandamiseks üldiselt.

3.3.2

Tööstusriikides seistakse seevastu rohkem silmitsi käitumisest tuleneva probleemiga. ELis on tänu põllumajanduse tootlikkuse kasvule suudetud viimaste aastakümnete jooksul tagada elanikkonna toiduga varustamine taskukohase hinnaga. Kasutada olevate sissetulekute suurenedes on selline areng põhjustanud seda, et toidu ostmiseks kasutatav osa eelarvest on jõuliselt vähenenud. Selline suundumus võib osaliselt selgitada toidujäätmete kasvu tarbijate seas.

3.3.3

Toidu raiskamisele aitavad kaasa ka sotsioloogilised põhjused, nagu muutused perekonna struktuuris või elurütmis.

3.3.4

Mõned jaemüügikettide poolt värskete toodete puhul kohaldatavate visuaalse kvaliteedi standardid võivad olla raiskamise allikaks, kuna nii visatakse söömiskõlblikud tooted tootmisetapis ära muudel kui toiduohutuse põhjustel.

3.3.5

Teatavate töötlejate puhul võib teatava tehnika kohandamine aidata vähendada toidujäätmete teket. Teatavaid pakendeid on raske täielikult tühjaks saada, teatavate toodete pakendid ei vasta majapidamiste sotsioloogilisele arengule ning teatavad pakendid sulguvad peale avamist halvasti jne.

3.3.6

Kuigi kaubandustavade eesmärk on eelkõige ergutada inimesi ostmisele, võivad mõned neist edendada teatud liiki raiskamist (nt üksnes hinnast teavitamine, kolm kahe hinnaga jne). Ent ka siin on küsitlustest selgunud märkimisväärsed erinevused käitumises vastavalt perekonna profiilile.

3.3.7

Vahe „kõlblik kuni” kuupäeva ja „parim enne” kuupäeva vahel on tekitanud tarbijate seas väga palju segadust. Ühendkuningriigis märgistuse kohta läbiviidud uuringutest selgus, et 45–49 % tarbijatest tõlgendasid toodete säilivusaja kuupäevi valesti, põhjustades asjatult 20 % toidujäätmete kogumahust (WRAP, Waste and Resources Action Programme).

3.4.1

Toidujäätmetel ja toidu raiskamisel on kolme laadi tagajärjed: majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased.

3.4.2

Kõige tuntavam on mõju keskkonnale, kuna see väljendub otseselt majapidamisjäätmete komposteeruva osa suurenemises. Lisaks tekitatud jäätmetele tähendab toidu raiskamine toote tootmiseks, ümbertöötlemiseks ja turustamiseks vajalike ressursside kadu. Mida kaugemal toiduahelas raiskamine toimub, seda suurem on ressursside kadu.

3.4.3

Kasvuhoonegaaside tootmine mõjutab kliimamuutusi negatiivselt. Kodumajapidamistel on selles plaanis kõige suurem mõju, tekitades hinnanguliselt 45 % toidujäätmetest põhjustatud heitkogustest. Töötlemissektori osakaal moodustab iga-aastastest heitkogustest umbes 35 %. Ent sama uuringu kohaselt tuleks toodetavate kasvuhoonegaaside hinnangulistesse kogustesse suhtuda ettevaatlikkusega, kuna need sõltuvad toidujäätmete hulka väljendavate arvude usaldusväärsusest (ELi 27 liikmesriigis toidujäätmete kohta läbiviidud ettevalmistava uuringu kommenteeritud kokkuvõte, oktoober 2010).

3.4.4

Tarbija ja toiduahela teiste lülide jaoks tähendab igasugune raiskamine rahalist kahju. Tulevikus rangemaks muutuvad jäätmepoliitika meetmed põhjustavad ahela eri osalejatele täiendavaid kulusid (prügilasse ladestamise kulud, maksud jne). Selline suundumus ergutab tegema investeeringuid ennetustegevusse.

3.4.5

Sotsiaalses ja eetilises plaanis on mõeldamatu jätta poliitiliselt reageerimata, et vähendada toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise ulatust, iseäranis ajal, mil Euroopas satub majanduskriisi tõttu üha rohkem inimesi järjest ebakindlamasse olukorda. Toidupankade pidevalt suurenevad vajadused iseloomustavad hästi kõnealust muret tekitavat suundumust.

4.1

Arvukaid algatusi on käivitatud ülemaailmsel, Euroopa, riikide ja kohalikul tasandil, alustades käitumise ja kvantifitseerimise uuringutest ja lõpetades konkreetsete kohapeal teostatavate projektidega.

4.2

Rahvusvaheliste projektide seast tasub esile tõsta FAO ülemaailmset algatust toidujäätmete ja jäätmete tekke vähendamiseks (Save Food), millega luuakse avaliku ja erasektori partnerlusi, arendatakse tõendatud andmetele tuginevaid poliitikameetmeid ning toetatakse investeeringuid, mis põhinevad ressursside mobiliseerimisel, järjepidevatel ja kooskõlastatud hinnangutel ning toidujäätmete ja toidu raiskamisega seotud andmete analüüsil. Lisaks edendatakse algatusega teadlikkuse tõstmist ning võrgustike loomist ja suutlikkuse suurendamist põllumajandus- ja toiduainesektori osalejate seas.

4.3

19. jaanuaril 2012 kiitis Euroopa Parlament heaks resolutsiooni strateegia kohta toiduahela tõhustamiseks. Parlament palus Euroopa Komisjonil võtta praktilisi meetmeid, et vähendada toidu raiskamist 50 % võrra 2025. aastaks. Euroopa Parlament soovib, et kehtestataks kooskõlastatud, ELi ja liikmesriikide meetmeid ühendav tegevuskava toidujäätmete vähendamiseks toiduahela igas etapis.

4.4

Komisjon pühendas oma teatises (3) ressursside tõhusa kasutamise kohta peatüki toiduainetele ja palub liikmesriikidel tegeleda toidu raiskamise probleemiga nende jäätmetekke vältimise riiklike kavade raames. On täpsustatud, et toidu raiskamist tuleb vähendada poole võrra 2020. aastaks.

4.5

Komisjon avaldas 2011. aasta augustis toidujäätmete tekke vältimise kavade koostamise suunised, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel välja töötada toidujäätmete tekke vältimise riiklikud kavad. Lisaks on komisjon loonud toidujäätmete probleemile pühendatud veebilehe teabega toidujäätmete tekke vältimise kohta (nt 10 võimalust toidujäätmete vähendamiseks, selgitus „parim enne” ja „kõlblik kuni” kuupäevade erineva tähenduse kohta, heade tavade kogum jne).

4.6

Lisaks on praegu komisjonis koostamisel säästvat toitu käsitlev teatis, milles toidu raiskamine on olulisel kohal. Teatise avaldamist on oodata 2013. aasta lõpuks. Toiduahela ning looma- ja taimetervise nõuanderühma juurde loodi toidujäätmete ja toidu raiskamise küsimustega tegelev töörühm, et võimaldada nendes küsimustes arvamuste vahetust komisjoni ja toiduahela kõigi oluliste sidusrühmade vahel.

4.7

Mainimist väärib ka algatus „Greencook”, mida kaasrahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) ja mille eesmärk on toidu raiskamise vähendamine. Tänu mitut sektorit hõlmavale partnerlusele arutletakse erinevate kohapeal teostatavate projektide üle, et jõuda katsetamise etapist üldiselt kohaldatava strateegiani. Vahearuanded on julgustavad ja lõplikke tulemusi on oodata 2014. aastaks.

4.8

Ka nõukogus käsitletakse toiduainete säästlikku tootmist. Hiljuti Austria esitatud ja 16 liikmesriigi toetuse saanud toiduainetööstuse uue mudeli idee sisaldab muu hulgas toiduainete väärtustamisega seotud aspekte ja peaks seega aitama vältida nende raiskamist (vt 16821/12).

4.9

Ühendkuningriigis tegutsetakse ühenduses WRAP juba mitu aastat toidujäätmete ja toidu raiskamise kvantifitseerimise ja sellekohase ennetuskampaania käivitamise nimel. Ühendus algatas riigi peamiste jaemüügiettevõtjate ning suure hulga toiduainete ja jookide peamiste tootjate vahel sõlmitud kokkuleppe (Courtauld Commitment), et soodustada ja rakendada kõikvõimalikke meetmeid, mille abil vähendada toidu raiskamist. Selle käivitamisest saadik 2006.–2007. aastal on täheldatud toiduahelas valitseva olukorra paranemist.

4.10

Ka toitlustuse valdkond on toidujäätmete tekke seisukohast olulise tähtsusega. Suurbritannias assotsiatsiooni Sustainable Restaurant Association (Restaurant Food Waste Survey Report (2010)) avaldatud aruandest saab asjaomastest arengutest paremini aru. Lähtekohaks oli täpsemalt kvantifitseerida assotsiatsiooni liikmeks olevas kümnes restoranis tekitatavaid toidujäätmeid kolmes kategoorias: tarbijate toidujäägid, toidu raiskamine roogade valmistamisel ja riknenud või erinevatel põhjustel kasutamiseks kõlbmatud tooted. Analüüsis sooviti anda ka praktilisi soovitusi tuvastatud raiskamise vältimiseks.

4.11

Majandus- ja finantskriisi taustal kurdavad toidupangad oma ressursside vähenemise üle, samal ajal kui nende vajadused suurenevad olenevalt liikmesriigi olukorrast. On olemas kokkulepped erinevate heategevusühenduste ning turustamis- ja töötlemissektori ettevõtjate vahel, et võimaldada müügist eemaldatud toiduainete kasutamist. Kõnealused toiduained vastavad mõistagi jätkuvalt kõigile toiduohutuse nõuetele.

5.1

Demograafiline areng, kliimamuutused ja ressursside tõhusa kasutamise vajadus on võtmeküsimused, millele vastamiseks tuleb võitlust toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise vastu käsitada toiduohutuse probleemi lahendamise ühe osana.

5.2

Kohe alguses tuleb teha selget vahet arenguriikidele ja tööstusriikidele kohaldatava lähenemisviisi vahel.

5.3

Arenguriikides esineb toidu raiskamine peamiselt toiduahela esimestes lülides. Lahendused peavad seal olema teistsugused ning komitee on esitanud nende kohta soovitusi mitmes dokumendis. Tööstusriikides, sh ELis, tuleb võitluses toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise vastu keskenduda töötlemise, turustamise, tarbijate ja toitlustamise lülidele.

5.4

Tööstusriikides seistakse silmitsi pigem käitumise probleemiga pärast seda, kui toiduainete osakaal majapidamiste kulutustes on viimase 40 aasta jooksul vähenenud, mis on tõenäoliselt kaasa toonud lõpptarbija väiksema tähelepanu toiduainetele. Uuringutest on selgunud, et inimeste hoiakud toidu suhtes nii ostmisel kui ka tarbimisel erinevad vastavalt perekonna profiilile (sissetulekute tase, leibkonna suurus, pereliikmete vanus jne). Sellega tuleb arvestada, et optimeerida võetavaid harivaid teadlikkuse tõstmise ja teavitamismeetmeid.

5.5

Arvukaid toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise vastase võitluse raames teostatud uuringuid ja tehtud algatusi analüüsides on hädavajalikud usaldusväärsed ja võrreldavad arvandmed. Samuti on esmatähtis, et ELi tasandil oleks kasutusel ühine määratlus ja meetod toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise kvantifitseerimiseks. See viiakse ellu ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse programmi (7. raamprogramm) 2012. aasta augustis käivitatud projekti „Fusions” raames. Projekti eesmärk on ka tutvustada ja edasi arendada häid tavasid, korraldada erinevatele partneritele suunatud üritusi, parandada teavitustegevust ja tõsta esile poliitilisi soovitusi. Siiski nõuavad olukorra kiireloomulisus ja kindlaksmääratud eesmärgid konkreetsete meetmete võtmist paralleelselt teadusuuringutega, millega soovitakse parandada andmete kvaliteeti.

5.6

Selleks et optimeerida ELi, liikmesriikide ja kohalikul tasandil läbiviidud projektide tulemusi, tuleb luua teabe levitamist ja positiivsete algatuste tutvustamist soodustav raamistik.

5.7

Üldiselt

5.8

Kuigi hulgimüük ei kujuta endast toiduahela lüli, kus toimuks kõige suurem toidu raiskamine, võib tal siiski olla otsustav osa raiskamise vähendamises, kohandades teatavaid kaubandustavasid ning juhatades tarbijaid senisest rohkem teavitustegevuse ja teadlikkuse tõstmise kaudu.

5.9

Kaubanduse müügitavasid käsitlevaid uuringuid analüüsides ei ole siiski alati lihtne kindlaks teha, millised tavad mõjutavad selgelt ühes või teises suunas toidu raiskamist. See, kas tavad mõjutavad toidu raiskamist positiivselt või negatiivselt, sõltub sellistest kriteeriumitest nagu leibkonna suurus, selle struktuur või asjaomaste toiduainete liik.

5.10

Belgia uurimiskeskuse CRIOC (organisatsioonide ja tarbijate uurimis- ja teabekeskus) poolt kasutatavate kaubandustavade kohta teostatud uuringu järelduste kohaselt võiks koostöös jaemüügisektoriga arendada teatavaid algatusi, et ergutada tarbijaid tegema vastutustundlikke valikuid. Toodud võimalused hõlmavad muu hulgas järgmist: dialoogi käivitamine tarbijatega, mis oleks suunatud pigem toote päritolule, tootmisviisile ja toiteväärtusele kui pelgalt hinnale, ning etiketil märgitud tarbimise kuupäevade õige tõlgendamise soodustamine.

5.11

Ajal, mil toidupangad seisavad silmitsi ressursside vähenemise ja samaaegse abitaotluste suurenemisega, peavad ametiasutused tegema kõik endast sõltuva, et lihtsustada toiduainete edastamist toidupankadele. Toiduohutuse prioriteetsust säilitades peavad ametiasutused kohandama teatavaid haldusnõudeid, et lihtsustada nende jaemüügiettevõtete tööd, kes soovivad varustada toidupanku toiduga selle asemel, et lihtsalt veel tarbimiskõlblikest toiduainetest lahti saada. Sama kehtib ka toitlustussektori ettevõtjate kohta. Tuleks julgustada kogemuste tutvustamist, mis on mõnes liikmesriigis saadud nii annetajate – teatavatel tingimustel – vastustusest vabastamisega kui ka maksustiimulite kehtestamisega seoses.

5.12

Seoses kaalutlustega, kuidas edendada kohalike toodete kasutamist toitlustusettevõtetes, võib nentida, et menetluste halduskoormus võib kohalike tootjate ja ühistute julguse murda. Kui nendele osalejatele võimaldataks hõlpsamat juurdepääsu riigihangetele, võiks see aidata probleemi lahendada. Sellega seoses on ka kohalikel omavalitsustel oma osa nii konkreetsete tingimuste kehtestamisel nende alluvuses tegutsevatele sööklatele kui ka töötajate koolitamisel säästvama toiduvalmistamise vallas.

5.13

Toitlustussektoris teostatud projektid näitavad ka vajadust nii sektori töötajatele kui ka tarbijatele suunatud teavitustöö järele, et muuta inimeste käitumisviise.

5.14

Tulevaste kokkade õppekavasid tuleks kohandada. Neisse võiks lisada teadlikkuse tõstmise toidu raiskamise erinevatest aspektidest, nagu varude haldamine, jäätmete sorteerimine, võimalik rahaline kasu või tarbijasõbralik lähenemine.

5.15

Mis tahes ennetusmeetmed peavad tuginema kõigi asjaomaste osalejate ühisele ja kooskõlastatud tegevusele. Rakendatavad meetmed peavad olema kohandatud vastavalt sihtrühmale, toiduliigile ja tarbimisviisile, et jõuda võimalikult kiiresti konkreetsete tulemusteni.

5.16

Näitena võiks tuua vajaduse käivitada dialoog töötlemistööstusega, et viimane viiks turule tooteid, mis aitavad vähendada majapidamistes toidu raiskamist (pakendite kujundus, teatavatele toiduainetele kohandatud kogused ja pakendivormid jne). Kõnealust problemaatikat tuleks käsitleda ka pakendikujundajate koolitamisel.

5.17

Esmatootmisel võiks julgustada ja arendada järgmisi tegutsemissuundi:

5.18

Praegu tuntakse toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise ulatust ning põhjuseid üldjoontes hästi. Kuid tuleb selgemalt uurida ja täpsustada igast põhjusest tulenevat jäätmete teket ja toidu raiskamist. On selge, et eri etappidel esineva toidujäätmete tekke ja toidu raiskamise kvantifitseerimise kohta läbiviidud erinevad uuringud on esmatähtsad selleks, et paremini mõista kõnealust nähtust ja rakendada ennetusmeetmeid, tuginedes tõsiselt võetavatele ja usaldusväärsetele argumentidele. Kõik see on seda olulisem arvestades, et toidu raiskamisega seonduvad kulud kasvavad tulevikus tekitatud jäätmete mahu kaudu.

5.19

Tarbijad raiskavad toitu paljudel põhjustel, mis erinevad liikmesriigiti sõltuvalt riigi kultuurist, kliimast, toiduvalikust ja majapidamiste struktuurist. Selline tähelepanek muudab ELi tasandil sobiva teavitamisviisi valiku veelgi keerulisemaks.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/52

1.1

Äärepoolseimate piirkondade valdkonnas peaks ELi olulisim mure olema nimetatud piirkondade ja mandri-Euroopa vaheliste sidemete ning nimetatud piirkondade elanikkonna Euroopasse kuulumise tunde tugevdamine. Äärepoolseimad piirkonnad võivad olla kasulikud laborid ja katsealad ning isegi Euroopale eeskujuks sellistes valdkondades nagu bioloogiline mitmekesisus, astronoomia, taastuvenergia või kultuuride lõimumine.

1.2

Nimetatud piirkondadel on Euroopale tulevikuks palju pakkuda – muu hulgas sealsed andekad mehed ja naised, põllumajandus-, tööstus- ja kalandustooted, kvaliteetne turismimajandus ning geograafiline asukoht, mis muudab need oma naabruskonnas ELi tugipunktideks. Äärepoolseimatel piirkondadel peab olema juurdepääs ühtse turu kõigile eelistele võrdsetel tingimustel Euroopa ülejäänud piirkondadega.

1.3

Keerukast eelarveseisust hoolimata ei tohiks äärepoolseimate piirkondade eritoetused väheneda ning piirkonnad peaksid saama kasutada nende vajadustele kohandatud rahalisi vahendeid, mis võimaldaksid neil saavutada strateegias „Euroopa 2020” püstitatud eesmärke ning leevendada iseäranis asukohast tulenevaid miinuseid.

1.4

Kuigi ELi äärepoolseimate piirkondade poliitika on andnud häid tulemusi, tuleks taaselavdada äärepoolsuse kontseptsiooni, mida käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu õiguslike erisätetega, muutes selle strateegilisemaks ja sihikindlamaks. Nimetatud piirkondi ei tohiks jätta enam kõrvale ELi suurte võrkude, teaduse, liikuvuse ja astronoomia alasest poliitikast.

1.5

Tuleks analüüsida ja laiendada programmi POSEI, et see hõlmaks äärepoolseimate piirkondade nii põllumajanduslikku kui ka mittepõllumajanduslikku tootmist.

1.6

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349 tuleb tõhusalt kohaldada teatavates ELi poliitikavaldkondades, nagu konkurents, avaliku sektori hanked, kalandus või keskkond, et võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade geograafilisi ja kliimaolusid. Lepingu teksti arvestades ei tundu Euroopa Komisjoni praegune vastumeelsus eriti põhjendatud. Komitee palub komisjonil koostada ja avaldada analüüs artikli 349 kohaldamise kohta.

1.7

Äärepoolseimate piirkondade jaoks on olulisimad teemad tööhõive ja noored. Sotsiaalne mõõde peab olema ELi äärepoolseimate piirkondade poliitika üks prioriteet. Seepärast tuleb seda põhivaldkonda tõhusalt edasi arendada, rakendades lühikese, keskmise ja pika tähtajaga meetmeid ühelt poolt hariduse ja koolituse toetusprogrammide kaudu ning teiselt poolt toetades töökohti ja heaolu loovat tegevust.

1.8

Äärepoolseimates piirkondades elluviidavad programmid aitavad ühtlasi tõsta Euroopa konkurentsivõimet näiteks taastuvenergia, mereteaduse, bioloogilise mitmekesisuse uuringute, metsanduse, tervishoiu ja troopiliste haiguste vastu võitlemise valdkondades.

1.9

Äärepoolseimate piirkondade parem integreerimine oma geograafilisse keskkonda on iseenesestmõistetav eesmärk. On arvukalt näiteid, mis annavad tunnistust komisjoni üldisest suutmatusest mõista äärepoolseimate piirkondade kui strateegiliste tugipunktide välispoliitilist tähtsust iseäranis kaubanduse, kalanduse ja arengukoostöö jaoks. Vaja on regionaalkoostöö otsustavamat, nähtavamat ja aktiivsemat toetamist komisjoni poolt.

1.10

Kodanikuühiskonna kaasamine ELi strateegiasse peab jõudma loosungitest kaugemale. Komitee teeb ettepaneku korraldada strateegia „Euroopa 2020” elluviimise eesmärke ja etappe kindlaksmääravate tegevuskavade ettevalmistamise raames igas äärepoolseimas piirkonnas ümarlaud, millesse on kaasatud kodanikuühiskonna esindajad. Komitee soovitab käivitada selle protsessi koostöös äärepoolseimate piirkondade esimeeste konverentsi ning majandus- ja sotsiaalnõukogudega.

1.11

Muuhulgas toetab komitee struktureeritud dialoogi korraldamist äärepoolseimate piirkondade ja nende naabrite (Lõuna-Ameerika, Atlandi ookean, Kariibi meri, India ookean) kodanikuühiskonna esindajate vahel. Eelkõige võiksid äärepoolseimate piirkondade esindajad osaleda Euroopa Komisjoni poolt majanduspartnerluslepingute raames käivitatud dialoogis. Komitee pooldab kodanikuühiskonna seirekomiteede asutamist kõigi majanduspartnerluslepingute raames ja nõuab äärepoolseimate piirkondade kaasamist neid puudutatavatel juhtudel.

1.12

Komitee teeb ettepaneku rajada igasse äärepoolseimasse piirkonda ELi kontaktpunkti, mis muudab ELi ja nimetatud piirkondade sidemed tajutavamaks, nähtavamaks ja vahetumaks.

2.1

ELi toimimise lepingu artiklites 349 ja 355 on määratletud äärepoolseimate piirkondade eriline olukord ja seda tunnistatud. Lisaks kehtib äärepoolseimate piirkondade suhtes alates 1989. aastast eriprogramm, millega toetatakse nende piirkondade ja ülejäänud ELi vahelist sidusust tõhustavaid sotsiaal-majanduslikke meetmeid.

2.2

Äärepoolseimad piirkonnad laiendavad märkimisväärselt ELi territooriumi ning geograafilist kohalolu maailmas, avardades seeläbi ELi poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist mõjukust ja pakkudes laiaulatuslikke kalastuspiirkondi Atlandi ja India ookeanis. Nende rolli ELi tugipunktidena tuleb senisest enam väärtustada. Selleks tuleks need lülitada ELi transpordivõrkudesse (TEN-T, digitaalvõrk), anda neile eelisjuurdepääs Maa seire Euroopa programmidele (GMES, GALILEO) ning taastuvenergia ja bioloogilise mitmekesisuse alastele teadusprogrammidele. Ühtlasi võiks eri liikuvus- ja koostööprogrammide kaudu väärtustada äärepoolseimaid piirkondi kui vahendeid ELi mõju suurendamiseks maailmas. Ka ELi eriesindajate kohalolu nendes piirkondades (mida õigustab nende kaugus) oleks nii poliitiline signaal kui ka tõhus vahend piirkondade kui tugipunktide edendamiseks.

2.3

Komitee omalt poolt on 20 aasta jooksul toetanud äärepoolseimate piirkondade kodanikuühiskonna tegevust suurema ühtsuse saavutamiseks mandri-Euroopaga ning selleks, et piirkondade hääl oleks paremini kuulda ja et nendega rohkem konsulteeritaks. Seoses sellega tuleb iseäranis rõhutada ELi kaubanduspoliitika võimalikku halba mõju äärepoolseimatele piirkondadele, eeskätt äärepoolseimate piirkondade naabritega sõlmitud vabakaubanduslepingute ja majanduspartnerluslepingute tagajärjel (1). On kahetsusväärne, et Euroopa Komisjon seda küsimust oma teatises ei käsitle ega ole võtnud üle komitee 17. veebruari 2010. aasta arvamuses (raportöör Hervé Coupeau) esitatud soovitusi (2), eelkõige kõrvalmeetmete kohta.

2.4

Teatise teine puudus on asjaolu, et selles vaadatakse mööda olulisest poliitilisest faktist, mille tagajärgi ei suudeta lahendada – asjaolust, et äärepoolseimad piirkonnad kuuluvad Euroopa Liitu. Réunioni saarel toimunud kuulamine andis tunnistust sealse kodanikuühiskonna pühendumusest ELi ülesehitamisele, mida ei ole kordagi kahtluse alla seatud. Komitee arvates peaks ELi esmaülesanne oma äärepoolseimate piirkondade strateegias seisnema nende paremas lõimimises mandri-Euroopaga, võttes samal ajal arvesse nende eripära.

3.1

Ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel on lihtsus ja kiirus hankemenetluste läbiviimisel ja toetuste eraldamisel muutunud absoluutseks vajaduseks. Hilinemised või liiga pikad tähtajad saab sageli panna ELi ja kohalike pädevate asutuste süüks. Need probleemid kahjustavad aga tõsiselt ELi usaldusväärsust, mistõttu tuleb küsimusega tegeleda võimalikult kiiresti enne mis tahes tulevase finantsperspektiivi läbivaatamist.

3.2

Veel üks põhitingimus seoses ELi tulevaste programmidega on tagada ELi toetuste parem nähtavus ja sihipärasus. Toetuste praegune laialipuistatus on samuti näide ebatõhususest ning põhjustab kriitikat. Nagu on osutatud eespool nimetatud, Hervé Coupeau' koostatud komitee arvamuses, soovitab komitee keskenduda praeguses etapis järgmisele kolmele põhiülesandele. Esmalt haridus ja koolitus eeskätt noorte tööalase konkurentsivõime suurendamiseks, sealhulgas põhiinfrastruktuuri toetamise kaudu, sest nimetatud alade suurim rikkus seisneb mõistagi sealsete meeste ja naiste andekuses ja ettevõtlusvaimus. Teisena erasektori kui rikkuse ja tööhõive looja toetamine: väikese ja keskmise suurusega tööstus- ja muud ettevõtted, turism, tootmisteguriga seotud teenused, põllumajandus, metsandus ja kalandus. Kolmandaks on tähtsad ka infrastruktuurinvesteeringud (IKT, transport, jäätmed, vesi, energia jne), et tagada kodanikele võrdne juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, mis tõstavad piirkondade konkurentsivõimet.

3.3

Olulisel kohal on säästva arengu küsimus, mida tuleb arendada selle keskkonnamõõtmest edasi. Näiteks turismi valdkonnas hõlmab säästev areng kohaliku identiteedi austamist, piirkonna oskusteavet, traditsiooniliste eluviiside, keele või ka kohalike traditsiooniliste toodete säilitamist. Kõigile juurdepääsu tagamine, demograafilised muutused ja sõltuvusküsimuse lahendamine on äärepoolseimate piirkondade puhul eriti aktuaalsed, ent ei ole komisjoni teatises piisavat tähelepanu pälvinud.

3.4

Komitee julgustab komisjoni kaaluma äärepoolseimate piirkondade eripära väljatoomist avaliku sektori hanke-eeskirjades. Äärepoolseimate piirkondade eritingimused õigustavad tähelepanu koondamist mitte ainult kohalikule tööhõivele, aga ka madalamate palgakuludega naaberriikidest pärineva sotsiaalse dumpingu ärahoidmisele ja samuti teatavate majandusüksuste agressiivsetele hinnaalandusstrateegiatele, millega hävitatakse kõigepealt kogu kohalik konkurents ja seejärel saavutatakse monopoolne seisund, mis lubab kehtestada kõrgeid hindu.

3.5

Mis puutub suhetesse kolmandatest riikidest naaberriikidega, peab komitee kahetsusväärseks sellise selge visiooni puudumist komisjoni teatises, mis oli olemas Coupeau' koostatud komitee arvamuses. Komitee toonitab äärepoolseimate piirkondade ja nende naaberriikide, eelkõige AKV riikide vahelise koostöö olulisust ühiste koostööprojektide näol, kus kasutatakse Euroopa Arengufondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetusi. Nimetatud valdkonnas on tehtud arvukaid uuringuid, kuid tegevuseeskirjade puudumise tõttu on viidud ellu väga vähe konkreetseid projekte. Ometi on koostöövõimalusi palju, näiteks transpordi, turismi, hariduse, tervishoiu, kalanduse, põllumajanduse ja keskkonnakaitse valdkonnas või teadus- ja arendustegevuses. Ühtlasi on vastuseta jäänud ELi kaubanduspoliitika küsimus. Praegused või tulevased vabakaubanduslepingud ja majanduspartnerluslepingud kujutavad tõsist ohtu teatavate äärepoolseimate piirkondade haprale majandusele. Äärepoolseimate piirkondade tegelike huvide eiramine ELi kaubanduspoliitikas muudab ELi äärepoolseimate piirkondade esialgse strateegia täiesti kasutuks.

3.6

Lõpuks on kahetsusväärne, et komisjoni teatises on pühendatud sedavõrd vähe tähelepanu äärepoolseimate piirkondade kodanikuühiskonnaga partnerlussuhete loomisele, et käivitada struktureeritud konsulteerimine nimetatud kodanikuühiskonnaga ühtekuuluvusmeetmete rakendamise küsimuses ja arendada projekte, mis aitavad tugevdada nende piirkondade elanike ELi kuulumise tunnet teabekampaaniate, Euroopa kodakondsuse ja liikuvusprojektide kaudu. Komitee juhib siinkohal tähelepanu oma arvamusele „Euroopa partnerluse toimimisjuhend” (3).

4.2.1

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Ülemkogu jätkab äärepoolseimate piirkondade erikohtlemist, et nad saaksid olemasolevaid vahendeid maksimaalselt ära kasutada, tehes ettepaneku võtta kasutusele 85 %-lise kaasrahastamise määra olenemata äärepoolseima piirkonna sissetuleku tasemest. Komitee väljendab siiski kahetsust selle üle, et äärepoolseimate piirkondade eraldatusest tulenevate lisakulude hüvitamiseks ettenähtud konkreetse eraldise puhul jääb kaasrahastamise määr 50 % tasemele, ning teeb ettepaneku, et komisjon tegutseks piisava paindlikkusega täieliku tulemuslikkuse tagamiseks.

4.2.2

Komitee väljendab muret selle pärast, et Euroopa Komisjoni ettepanekud territoriaalse koostöö vallas ei anna konkreetseid vastuseid äärepoolseimate piirkondade hädavajalikule piirkondlikule integreerimisele.

4.4.1

Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga selles, et vaja oleks transpordi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sihtraamistikku, mis aitaks äärepoolseimatel piirkondadel lahendada tõhusalt territoriaalse ja digitaalse eraldatuse probleemi.

4.5.1

Äärepoolseimad piirkonnad peaksid olema automaatselt abikõlblikud piiriüleste koostööprojektide jaoks ning nende suhtes ei tuleks kohaldada merepiiride vahelise 150 km kauguse kriteeriumi.

4.5.2

Äärepoolseimate piirkondade tõhusaks piirkondlikuks integreerimiseks tuleb võtta meetmeid, millega parandatakse kõnealuste piirkondade ühendatust nende läheduses asuvate kolmandate riikidega ning millega soodustatakse nende VKEde hädavajalikku rahvusvahelisemaks muutumist.

4.5.3

On ülioluline, et äärepoolseimate piirkondade naaberriikidega kaubandus- või kalanduslepinguid sõlmides koostaks Euroopa Liit eelnevad mõjuanalüüsid, hoiaks äärepoolseimate piirkondade poliitikuid ja kodanikuühiskonda läbirääkimiste käiguga kursis ning kaasaks nad neid vahetult puudutavate küsimuste arutamisse.

4.5.4

Äärepoolseimate piirkondade eriala- ja õigusringkonnad on mures oma geograafilisse piirkonda tehtavate investeeringute turvalisuse pärast. Seoses sellega toetab komitee äärepoolseimate piirkondade advokatuuri loomist ja muid sarnaseid algatusi nagu Atlandi Vahekohtukeskus jt.

4.5.5

Paljudes valdkondades (transport, jäätmekäitlus jne) võimaldab piirkondlik integratsioon saavutada mastaabisäästu, eeldusel et EL näitab senisest rohkem üles valmidust kasutada äärepoolseimad piirkondi kui ELi tugipunkte.

4.6.1

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkt a on tõeline kontseptuaalne edusamm, mis võimaldab komisjonil võtta regionaalabieeskirjades arvesse äärepoolseimate piirkondade erilist majanduslikku olukorda ning muu eesmärgiga riigiabi (teadus, innovatsioon, transport, keskkond jne) menetlustes esinevaid ilmseid puudujääke. Komitee märgib, et praegu esinevad vastuolud strateegia „Euroopa 2020” prioriteetide ning teadus- ja uuendustegevuse või keskkonna valdkonna riigiabi eeskirjade vahel, mis on äärepoolseimate piirkondade seisukohast puudulikud. Nimetatud vastuolud tuleb kõrvaldada.

4.6.2

Ajal, mil ELi riigiabieeskirju läbi vaadatakse, väljendavad äärepoolseimad piirkonnad muret selle üle, kas riigiabieeskirjad säilivad praegusel kujul. Nad kutsuvad säilitama äärepoolseimate piirkondade võimalikult soodsat kohtlemist ning eri otstarbega toetuste sidusust (abi suurem osakaal ettevõtetele eraldatavas investeerimisabis ning mittevähenev ja ajaliselt piiramatu tegevusabi, et leevendada kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 349 kaugusest tulenevaid lisakulusid), samuti pingutusi lihtsate ja paindlike menetluste suunas.

4.6.3

Äärepoolseimatel piirkondadel on suur vajadus töökohtade järele – tuleb teha lõpp struktuurilisele tööpuudusele, mis puudutab kõiki ühiskonnakihte. Peamiselt on äärepoolseimates piirkondades tegemist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega, mis tegutsevad sageli geograafiliselt piiratud turul – seega on tingimused mandri-Euroopa omadest väga erinevad. Nagu ka programmiperioodil 2007–2013 on oluline anda ettevõtlusabi igat liiki ettevõtetele.

4.6.4

Äärepoolseimatesse piirkondadesse investeerimiseks antava abi osatähtsus jääb tulevikus nähtavasti 2007.–2013. aasta programmiperioodiga samale tasemele, kusjuures säilivad endised künnised ja äärepoolseimate piirkondade nn boonus. Komitee juhib tähelepanu, et see ei avalda mõju liidusisesele kaubandusele, iseäranis seetõttu, et äärepoolseimate piirkondade turg ei ole välisinvestorite jaoks eriti meeliköitev. Seega kutsub komitee üles säilitama sellise abi võimaldamise, mida ei vähendata järk-järgult ega piirata ajaliselt.

4.6.5

Prioriteetseks tuleb pidada avaliku sektori, sealhulgas ELi toetusi ning äärepoolseimate piirkondade ettevõtete investeerimist innovatsiooni, digitaalsesse tegevuskavasse ja partnerite otsimisse oma piirkonnas.

4.6.6

Äärepoolseimate piirkondade struktuuriline eripära on see, et sealsed ettevõtted on pea eranditult väikeettevõtted. Komisjon peaks pöörama rõhku väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” tõhusa elluviimise strateegiale ja põhimõtte „Think small first” kohaldamisele eelkõige menetlustes ja järelevalves. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvide kaitsmiseks tuleb jälgida hoolikalt äärepoolseimate piirkondade konkurentsieeskirju.

4.7.1

Oma geograafilise olukorra tõttu on äärepoolseimad piirkonnad väga haavatavad ning peavad lahendama energiaküsimuse mandri-Euroopast erinevalt. EL peab võimaldama äärepoolseimatel piirkondadel tagada energiaga varustatus keerukas keskkonnas ja tingimustes, mis kergitavad oluliselt hindu ja piiravad konkurentsivõimet.

4.7.2

Selliste piirkondade jaoks on kõige olulisem leida ja kasutada kohalikke energiaallikaid, olgu nendeks naftal või gaasil põhinev energia või süsinikuvaestel energiaallikatel põhinev energia, nagu tuule-, soojus-, päikese-, hüdro- või mereenergia (loodete, hoovuste, laine- ja soojusenergia).

4.7.3

Komitee kutsub edendama teadusuuringuid, mis käsitlevad nende piirkondade taastuvaid energiaallikaid, ning toetama ELi rahastamisvahenditest äärepoolseimate piirkondade energiaprojekte, võttes arvesse kohalikke olusid.

4.8.1

Põllumajanduse suur osatähtsus äärepoolseimates piirkondades on enesestmõistetav. Põllumajandus loob töökohti ning aitab kaasa ELi mõju levitamisele ning traditsioonilise elukeskkonna ja eluviiside kaitsele. Lisaks suhkru- ja banaanisektorile peab EL jätkama pingutusi äärepoolseimate piirkondade toidualaseks mitmekesistamiseks ja isemajandamise saavutamiseks. Samuti on vaja säilitada tasakaal, mis valitseb ekspordile suunatud põllumajandustoodangu ja kohalikel turgudel tarnimiseks ettenähtud põllumajandustoodangu vahel.

4.8.2

ELi toetustega soodustatakse mõnikord menetluslikel põhjustel suurettevõtteid või vahendajate kasutamist. Seda olukorda tuleks muuta, sest tähelepanuta jäävad piirkondades valdavalt tegutsevate sõltumatute väiketootjate huvid. Samuti tuleb ELi toetusi kasutada toiduainete tarneahela tõhustamiseks ning põllumajandustootjate ja nende organisatsioonide kaasatuse soodustamiseks.

4.9.1

Komitee peab kiiduväärseks komisjoni seisukohta, et kalanduse valdkonna otsuste tegemine peaks toimuma rohkem piirkondlikult, keskendudes piirkondlikele merebasseinidele ja võttes arvesse kohalikke varusid. Samuti pooldatakse äärepoolseimate piirkondade nõuandekomitee loomist. Samas on hädavajalik luua üks nõuandekomitee iga merebasseini kohta, sest äärepoolseimate piirkondade kalapüügisektorid on väga erinevad ja seeläbi saaks võtta rohkem arvesse neist igaühe eripära.

4.9.2

Kalanduspoliitika reformimise ettepanek ei anna äärepoolseimate piirkondade seisukohast rahuldavat lahendust, arvestades näiteks kalalaevastikule ette nähtud abi (ehitamine/soetamine ja ajakohastamine, püügikoormuse haldamine, ELi ja kolmandate riikide vaheliste kalapüügilepingute mõju äärepoolseimatele piirkondadele) või kalandusprogrammi POSEI puudujääke, mille sisu tuleks põllumajandusprogrammi POSEI eeskujul kontseptuaalselt läbi vaadata. Muuhulgas juhib komitee tähelepanu oma varasemas, 27. oktoobril 2011. aastal Brendan Burnsi koostatud omaalgatuslikus arvamuses „Püügipiirkondade arendamine kalavarude haldamiseks ja kalapüügi kontrollimiseks” väljendatud ideedele.

4.10.1

Äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaadel ja -territooriumidel tuleks kaaluda troopilise ja subtroopilise lehtpuidu jätkusuutliku tootmise võimalust. Nende piirkondade erisidemed Euroopaga tagaksid neile vahetu juurdepääsu turule, arvestades suutlikkust turustada sertifitseeritud ja metsahooldekogu kõikidele nõuetele vastavat puitu.

4.10.2

Ajalooliste hoonete restaureerimiseks mõeldud puit moodustab turuniši, mida tuleks arvesse võtta, sest paljud haruldased puuliigid on väljasuremisohus ja seega on nende puitu ülimalt raske seaduslikul teel hankida. Mahagon, ipe, virola, padauk, greenheart, ramin, keruing ja wenge on vaid mõned näited restaureerimisel vajaminevatest puiduliikidest.

4.10.3

Lisaks puidule pakuvad troopilised ja subtroopilised metsad ideaalset keskkonda selliste haruldaste taimede kasvatamiseks, mida kasutatakse ravimi- ja kosmeetikatööstuses. Troopiliste ja subtroopiliste metsade majandamise tulemusel saadav puit ei võimalda äärepoolseimatel piirkondadel kiirelt rikastuda, kuid annab neile pikas perspektiivis tohutu eelise saada kasu väga tulutoovatest majandusharudest, mis nimetatud haruldasi puidu- ja taimeliike vajavad.

4.11.1

Komitee pooldab ELi keskkonnakaitse tegevusprogrammi ja bioloogilise mitmekesisuse (80 % ELi võimalikust bioloogilisest mitmekesisusest asub äärepoolseimates piirkondades) tegevuskava säilitamist, samuti piirkondade võimaluste paremat arvessevõtmist strateegias „Euroopa 2020”, eelkõige seoses taastuvenergia, säästva arengu või mereteadusega.

4.11.2

Euroopa Komisjon ei arenda nimetatud piirkondade võimalusi asjaomastes valdkondades piisavalt.

4.11.3

Komitee toetab ideed luua nimetatud valdkondades üleeuroopalised klastrivõrgustikud, millesse oleksid kaasatud ka äärepoolseimad piirkonnad.

4.12.1

Komitee väljendab rahulolu, et komisjon pöörab tähelepanu ELi mudeli sotsiaalsele mõõtmele strateegia „Euroopa 2020” valguses. See tähelepanu ei tohi aga jääda hea tahte tasemele, vaid peab väljenduma konkreetsete kohustuste võtmisena. Ükski ELi kodanik ei tohi jääda arenguprotsessis kõrvale ega maha. Selles peitub Euroopa solidaarsuse kogu mõte. Komitee kiidab heaks Kanaari saarte piirkonna presidendi ettepanku koostada kriisikava erakordselt kiirelt maad võtva massilise töötuse vastu võitlemiseks.

4.12.2

Lisaks strateegiliste prioriteetide elluviimise vajadusele tõstab komitee esile järgmist.

Euroopa Komisjoni uuring äärepoolseimate piirkondade majanduskasvu tegurite kohta („Growth Factors in the Outermost Regions”), Ismeri Europa;

siseturu voliniku Michel Barnier' tellitud aruanne äärepoolseimate piirkondade olukorra kohta siseturul ja ELi mõju kohta maailmas („Europe's Outermost Regions and the single market: the EU's influence in the world”), Pedro Solbes Mira;

Euroopa Komisjoni uuring äärepoolseimate piirkondade demograafiliste ja rändealaste suundumuste ning selle kohta, millist mõju need avaldavad nimetatud piirkondade majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele („Demographic and migration trends in the outermost regions: impacts on economic, social and territorial cohesion”), INED;

Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjoni aruanne äärepoolseimates piirkondade ühtekuuluvuspoliitika kohta strateegia „Euroopa 2020” taustal („The role of cohesion policy in the outermost regions of the European Union in the context of EU 2020”), raportöör Nuno Teixeira;

Euroopa Parlamendi uuring regionaalpoliitika rolli kohta äärepoolseimate piirkondade kliimamuutuste tagajärgede valguses („The role of regional policy in addressing the effects of climate change in outermost regions”).

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/58

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kavandatud muudatust kõnealuse määruse artiklis 9, et kaotada diskrimineerimine liikmesriikide ja ühinenud riikide vahel ning edendada ühinenud riikide aktiivset osalemist tulevaste Euroopa teadusuuringute infrastruktuuri konsortsiumide (ERIC) loomisel ja käitamisel.

1.2

Komitee arvates ei mõjutaks võrdsus hääleõiguses määruse ühenduse mõõdet ning ühendus saaks säilitada piisava kontrolli ERICu tegevuste teatud oluliste elementide üle määruse muude kehtivate sätete abil.

1.3

Komitee on mures ERICu kui õigusliku vahendi kasutamise aegluse üle teadustöö infrastruktuuri Euroopa strateegiafoorumi (ESFRI) tegevuskavasse kuuluvate Euroopale huvi pakkuvate teadustöö infrastruktuuri projektide loomisel ja käitamisel. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles tagama võimalikele partneritele maksimaalne toetus ja nii lihtsustada ERICu õigusliku vormi kasutamist.

1.4

Komitee soovitab ka seda, et ühendus panustaks rohkem ERICu projektide kaasrahastamisesse, tagades parema sünergia struktuurifondide ja raamprogrammi „Horisont 2020” vahel.

2.1

Tipptasemel teadusuuringute infrastruktuuril on väga oluline roll teadmiste ja uute tehnoloogiate edendamisel, et luua konkurentsivõimelisem ja teadmistepõhine Euroopa majandus.

2.2

Kuigi teadusuuringute infrastruktuuri toetamine ja arendamine Euroopas on viimasel aastakümnel jätkuvalt olnud ühenduse eesmärk, on selle infrastruktuuri suhteline killustatus ja piirkonnastumine (1) olnud järjepidevalt tipptaseme puudumise peamiste põhjuste hulgas.

2.3

2006. aastal määratles ESFRI mitmed olulised üleeuroopalist huvi pakkuvad infrastruktuuriprojektid, mis tuleks välja töötada 2020. aastaks (2). Üks peamine takistus, mis pidurdas sellise infrastruktuuri loomist ELi riikides, oli asjakohase partnerluse loomiseks vajaliku õigusliku raamistiku puudumine.

2.4

Seetõttu võttis nõukogu 2009. aastal vastu Euroopa teadusuuringute infrastruktuuri konsortsiumi (ERIC) määruse (3). Selle spetsiifilise õigusaktiga antakse konsortsiumile juriidilise isiku staatus, mida tunnustatakse kõigis liikmesriikides. Samuti on ta vabastatud käibemaksust ja aktsiisimaksust ning võib kehtestada oma hankemenetluse.

3.1

Kehtiva määruse kohaselt peaksid ERICu liikmed olema vähemalt kolmest liikmesriigist ning selles võivad osaleda ka kvalifitseeritud ühinenud riigid (4) ning samuti kolmandad riigid ja spetsialiseerunud valitsustevahelised organisatsioonid. ELi liikmesriikidel on liikmete kogus alati ühiselt häälteenamus.

3.2

Selline korraldus asetab ühinenud riigid hääleõiguse osas ebavõrdsele ja alluvale positsioonile, isegi kui nad võivad soovida teha märkimisväärse rahalise panuse ERICu loomisse ja käitamisse (5).

3.3

Et julgustada ühinenud riike aktiivselt ERICus osalema, tehakse artiklisse 9 muudatus, mille kohaselt on konsortsiumi loomiseks vaja ainult ühte liikmesriiki (minimaalse kolme asemel). Teised kaks liiget võivad olla ühinenud riikidest. Seega oleks ühinenud riikidel võimalus vastavalt omada hääleõigust.

4.1

Komitee toetab üldiselt muutust ERICu määruses, kui sellega saab edendada ühinenud riikide aktiivset osalemist tulevaste ERICute loomisel ja käitamisel. Küll aga soovib komitee teha järgmised märkused.

4.1.1

Peamine argument, miks kehtivas määruses nõutakse minimaalselt kolme liikmesriiki, oli määruse ühenduse mõõtme tagamine (6). Selles suhtes näib muutus kolmelt ühele üsna äärmuslik.

4.1.2

Komitee tuletab meelde, et määruse esmane eesmärk oli tagada ühenduse teadusuuringute ja tehnoloogiliste infrastruktuuri projektide tõhus elluviimine. Seetõttu tunnistab komitee vajadust, et ühendus säilitaks kontrolli ERICu tegevuste teatud oluliste elementide üle.

4.1.3

Teisest küljest näeb komitee kehtivas määruses mõningaid sätteid, mis võivad kompenseerida ELi poolte positsiooni võimalikku, artikli 9 muutmisest tulenevat nõrgenemist. Võib tuua järgmised näited.

Komitee nõuab täielikku kindlust, et eelpool nimetatud sätted kaaluvad üles artikli 9 muutmise mõju ning tagavad piisava kontrolli ERICu tegevuste üle.

4.1.4

Komitee väljendab muret selle üle, et siiani ei ole ükski ühinenud ega kolmas riik saanud ERICu liikmeks, ning loodab, et huvipuuduse peamine põhjus on tõepoolest hääleõigust puudutav ebasoodne olukord.

4.1.5

Komitee tunnistab rahuloluga, et ESFRI tegevuskava 51st 19 infrastruktuuri projekti loomine ja käitamine eeldab ERICu juriidilise vormi kasutamist. Samas on komitee mures, et määruse jõustumisest saadik 2009. aastal on loodud ainult 2 ERICut.

4.1.6

Komitee soovib näha, et see protsess muutuks kiiremaks. Komitee leiab, et selliste aeglaste edusammude põhjused on keerulised ja nõudlikud haldus- ja õigusmenetlused, mida nõutakse ERICu loomisel. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles tagama võimalikele partneritele toetusmeetmed ja -vahendid, et lihtsustada nende tööd (põhikirja näidised, praktilised juhised, eraldi toetusmeetmed ERICute jaoks programmi „Horisont 2020” raames jms).

4.1.7

Kuigi see ei ole otseselt seotud määruse muutmise ettepanekuga, soovib komitee korrata oma soovitust, et ühendus osaleks aktiivsemalt ERICu projektide kaasrahastamisel, suurendades teadusuuringute infrastruktuuridele raamprogrammi „Horisont 2020” raames eraldatavaid vahendeid ning eelkõige suurendades sünergiat „Horisont 2020” ja struktuurifondide vahel.

6.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/60

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks taastada e-oste sooritavate tarbijate ja e-müügiga tegelevate edasimüüjate usaldus integreeritud logistika vastu, mida kohaldatakse e-kaubandusele, mis on paljude tarbijate jaoks eriti ligitõmbav, sest digitaalne turg on väga oluline ja pakub märkimisväärseid võimalusi majandusarenguks ja tööhõiveks.

1.2

Komitee kiidab komisjoni algatust käsitleda selle sektori probleeme põhjalikumalt, konsulteerides ühtset turgu käsitleva rohelise raamatu abil laiemalt kõigi asjaosalistega, et viia ellu internetiostudega seotud integreeritud pakiveo logistika turg ja tagada e-kaubanduse positiivne areng mitte ainult ettevõtjate ja tarbijate (B2C), vaid ka ettevõtjate (B2B) ja tarbijate vahel (C2C).

1.3

Komitee palub komisjonil koostada direktiiv, milles keskendutakse kuuele prioriteetsele nõudele:

ja esitada aruanne liikmesriikide ja piiriülese pakkide kättetoimetamise tasandil saavutatud tulemuste kohta.

1.4

Komitee peab esmatähtsaks kõrvaldada õigusliku raamistiku puudused. Samuti soovitab ta pidada organiseeritud kodanikuühiskonna esindajatega, eelkõige tarbijaorganisatsioonide ja VKEde, e-kaubanduse müüjate ja kättetoimetajatega struktureeritud dialoogi, et hinnata sobivaid regulatiivseid ja mitteregulatiivseid poliitikavahendeid, et ellu viia kuus eelnevalt mainitud prioriteeti.