31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/1

Teisipäev, 15. november 2011
Maksejõuetusmenetlus ELi äriühinguõiguse kontekstis

P7_TA(2011)0484

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile maksejõuetusmenetluse kohta ELi äriühinguõiguse kontekstis (2011/2006(INI))

2013/C 153 E/01

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

—	võttes arvesse nõukogu 29. mai 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (1) (maksejõuetuse määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 2. mai 2006. aasta (2), 10. septembri 2009. aasta (3) ja 21. jaanuari 2010. aasta (4) otsuseid,

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A7-0355/2011),

arvestades, et liikmesriikide maksejõuetusõiguse erinevused kas annavad piiriülese tegevusega äriühingutele konkurentsieeliseid või tekitavad ebasoodsa olukorra ja raskusi, mis võib takistada maksejõuetute äriühingute edukat restruktureerimist; arvestades, et sellised erinevused soodustavad meelepärase kohtualluvuse valimist (nn "forum shopping"); arvestades, et võrdsed võimalused tuleksid siseturule kasuks;

B.	arvestades, et tuleks võtta meetmeid meelepärase kohtualluvuse valimise nähtuse kuritarvitamise ja levimise vältimiseks, ning arvestades, et tuleks vältida konkureerivaid põhimenetlusi;

C.	arvestades, et isegi kui maksejõuetuse materiaalõiguslike aspektidega tegeleva organi loomine ELi tasandil ei ole võimalik, on teatud maksejõuetusõiguse valdkondi, kus ühtlustamine tasub end ära ja on saavutatav;

D.	arvestades, et liikmesriikide maksejõuetusõiguse osas toimub järkjärguline lähenemine;

E.	arvestades, et maksejõuetuse määrus võeti vastu 2000. aastal ja see on nüüd kehtinud rohkem kui üheksa aastat; arvestades, et komisjon peaks esitama aruande määruse rakendamise kohta hiljemalt 1. juuniks 2012;

F.	arvestades, et maksejõuetusmäärus sündis väga pika läbirääkimisprotsessi tulemusel, mistõttu paljud tundlikud küsimused jäeti välja ja selles sisalduv lähenemine oli juba vastuvõtmise ajal mitmes küsimuses ajast maha jäänud;

G.	arvestades, et maksejõuetuse määruse jõustumise järel on toimunud palju muutusi, liiduga on ühinenud 12 liikmesriiki ja kontserne on tunduvalt juurde tulnud;

H.	arvestades, et maksejõuetusel on ebasoodsad tagajärjed mitte ainult asjassepuutuva äriühingu, vaid ka liikmesriikide majanduse jaoks, ning arvestades, et seetõttu peaks eesmärgiks olema iga majandusüksuse, iga maksumaksja ja tööandja kaitsmine maksejõuetuse tagajärgede eest;

I.	arvestades, et maksejõuetusmenetluse puhul keskendutakse nüüd rohkem likvideerimise alternatiivile - äriühingu päästmisele;

J.	arvestades, et maksejõuetusõigus peaks olema vahend äriühingute päästmiseks liidu tasandil; arvestades, et selline päästmine on – juhul kui see on võimalik – kasulik võlgnikule, võlausaldajatele ja töötajatele;

K.	arvestades, et võlausaldaja ei tohiks kuritarvitada maksejõuetusmenetlust, et vältida võlgade sissenõudmise tavamenetluse läbiviimist, ning arvestades, et seetõttu on vaja kehtestada asjakohased menetluslikud tagatised;

L.	arvestades vajadust luua õigusraamistik, mis on paremini kohandatud äriühingute ajutise maksejõuetuse juhtumitele;

arvestades, et komisjon märkis oma 3. märtsi 2010. aasta teatises „Euroopa 2020. aastal: Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia (KOM(2010)2020)” 21. sajandi ühtse turu saavutamist takistavatele puuduvatele ühenduslülidele ja kitsaskohtadele viidates järgmist: „Parandada tuleb VKEde juurdepääsu ühtsele turule. Ettevõtlust tuleb arendada konkreetsete poliitikaalgatuste, sealhulgas äriõiguse lihtsustamisega (pankrotimenetlused, osaühingu põhikiri jne), ja algatustega, mis võimaldavad ettevõtjatel ebaõnnestumise järel taasalustada.”;

N.	arvestades, et maksejõuetusõiguses tuleks ühtlasi kehtestada eeskirjad äriühingu tegevuse lõpetamiseks nii, et see kahjustaks kõiki osalisi võimalikult vähe ja oleks neile kõige kasulikum, kui on tehtud kindlaks, et äriühingu päästmine tõenäoliselt ebaõnnestub või on ebaõnnestunud;

arvestades, et äriühingu maksejõuetuse põhjuseid tuleb igal konkreetsel juhul uurida, s.t tuleb kindlaks teha, kas äriühingu majanduslikud raskused on vaid ajutised või on äriühing täiesti maksejõuetu; arvestades, et peamine eesmärk on teha kindlaks võlgniku kõik materiaalsed vahendid ja võlakohustused, et hinnata tema maksevõimelisust või -jõuetust;

arvestades, et kontsern on tavaline nähtus, aga kontserni maksejõuetusega ei ole liidu tasandil veel tegeletud; arvestades, et kontserni maksejõetus toob eri jurisdiktsioonides tõenäoliselt kaasa mitme eraldi maksejõuetusmenetluse algatamise iga maksjõuetusse kontserni kuuluva liikme suhtes; arvestades, et kui neid menetlusi ei ole võimalik kooskõlastada, on kontserni kui terviku tegevuse ümberkorraldamine ebatõenäoline ja on võimalik, et kontsern tuleb lõhkuda osadeks, mis omakorda toob kahju võlausaldajatele, aktsionäridele ja töötajatele;

Q.	arvestades, et kontsernide maksejõuetuse korral on nende saneerimine ELis hetkel erinevate siseriiklike õigusaktide tõttu raskesti teostatav ning seega on ohus tuhanded töökohad;

arvestades, et riiklike maksejõuetuse registrite ühendamine ning selle tulemusena maksejõuetuse menetluste kohta andmeid sisaldava üldsusele juurdepääsetava ulatusliku ELi andmebaasi loomine võimaldaks võlausaldajatel, aktsionäridel, töötajatel ja kohtutel teha kindlaks, kas teises liikmesriigis on alustatud maksejõuetusmenetlust ja millised on nõuete esitamise tähtajad ning üksikasjad; arvestades, et see edendaks kulutõhusat haldust ja suurendaks läbipaistvust, austades samas andmekaitse põhimõtet;

arvestades, et finantsasutuste puhul peaksid piiriülesed saneerimis- või likvideerimiskavad olema õiguslikult täitmisele pööratavad ja tuleks kaaluda nende kohaldamist kõigile süsteemselt olulistele ettevõtetele, isegi kui tegemist ei ole finantsasutustega, ning on arvamusel, et see on oluline samm asjakohase piiriülese maksejõuetusraamistiku loomisel;

arvestades, et maksejõuetusmenetlust reguleerivad sätted peavad võimaldama erikorra kehtestamist põhilisi teenuseid pakkuvate elujõuliste üksuste, näiteks maksesüsteemide ja muude saneerimis- või likvideerimiskavades kindlaks määratud mehhanismide lahutamiseks, ning arvestades, et peale selle peaksid liikmesriigid ka tagama, et nende maksejõuetusõigus sisaldab asjakohaseid sätteid, mis võimaldavad ELi tasandi erikorra maksejõuetute piiriüleste konglomeraatide elujõulisteks üksusteks lahutamiseks;

U.	arvestades, et maksejõuetusmenetlustes tuleks arvesse võtta kontsernisiseseid üleandmisi selle kindlustamiseks, et vajaduse korral oleks võimalik õiglase tulemuse saavutamiseks varad piiriüleselt tagasi nõuda;

arvestades, et teatud investeerimisettevõtteid, eelkõige kindlustusettevõtteid, ei saa silmapilkselt niisama likvideerida ja nende ettevõtete jaoks on vaja lahendusi, mis võimaldavad aja jooksul varad võrdselt jagada; arvestades, et ettevõtte üleminekut, tegevuse lõpetamist või selle jätkumist ei tohiks takistada ja et siin võib osutuda vajalikuks prioriteetide seadmine;

arvestades, et kõik otsused kaasata maksejõuetusmenetlusse pigem terve kontsern kui selle üksikud juriidilised üksused peaksid olema orienteeritud tulemusele ning arvestama igasuguse kaudse mõjuga, nagu muude lahenduste rakendamine või selliste tagatisskeemide mõju, mis hõlmavad ühe kontserni siseselt mitmeid kaubamärke;

X.	arvestades, et oleks asjakohane uurida kautsjonimenetluste ja standardite, sh võla aktsiatesse konverteerimise ühtlustatud määratlemist piiriüleste konglomeraatide suhtes;

arvestades, et kuigi tööõigus kuulub liikmesriikide pädevusse, võib maksejõuetusõigus avaldada mõju tööõigusele, ja arvestades, et suureneva üleilmastumise ja majanduskriisi kontekstis tuleb maksejõuetuse küsimust vaadelda tööõiguse perspektiivist, sest mõistete „töö” ja „töötaja” erinev määratlemine liikmesriikides ei tohiks seada ohtu töötajate õigusi ettevõtte maksejõuetuse korral; arvestades, et iga konkreetne maksejõuetuse teemaline arutelu ei peaks siiski automaatselt olema ettekäändeks tööõiguse reguleerimiseks ELi tasandil;

arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ (töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral) (5) eesmärk on tagada töötajatele ettevõtte maksejõuetuse korral minimaalne kaitsetase, säilitades seejuures liikmesriikidele piisava paindlikkuse; arvestades, et rakendamise osas valitsevad liikmesriikide vahel erinevused ning neid erinevusi tuleb arvesse võtta,

AA.	arvestades, et direktiivi 2008/94/EÜ reguleerimisala hõlmab selgelt ka osalise tööaja, tähtajalise lepingu ja ajutise töösuhtega töötajaid; arvestades, et ettevõtte maksejõuetuse korral tuleks paremat kaitset pakkuda ka töötajatele, kes ei tööta standardse lepingu alusel;

AB.	arvestades, et võlausaldajate järjestamisel puuduv ühtsus vähendab kohtumenetluste tulemuste prognoositavust; arvestades, et on vaja suurendada töötajate nõuete prioriteetsust võrreldes muude võlausaldajate nõuetega;

AC.

arvestades, et direktiivi 2008/94/EÜ kohaldamisala, eelkõige rahuldamata nõude määratlus, on liiga lai, sest paljud liikmesriigid kohaldavad töötasu kitsast tõlgendust (nt jättes sellest välja lahkumistoetuse, preemia, hüvitamiskokkulepped jne), mille tulemusel võivad olulised nõuded täitmata jääda;

AD.

arvestades, et liikmesriigid on pädevad ise määratlema palga ja töötasu mõisteid, eeldusel et nad järgivad töötajate võrdsuse ja mittediskrimineerimise üldpõhimõtteid, nii et kõikides töötajaid potentsiaalselt kahjustavates maksejõuetusega seotud olukordades oleks võimalik neile maksta hüvitisi direktiivi 2008/94/EÜ sotsiaalse eesmärgi kohaselt ja nii, et hüvitise alammäär määratletakse hiljem;

AE.	arvestades, et kuna kogu ELis ja liikmesriikides on palju erinevaid töölepinguid, on praegu võimatu määratleda töötaja mõistet üleeuroopalisel tasandil;

AF.	arvestades, et kui vähegi võimalik, siis tuleks vältida direktiivi 2008/94/EÜ reguleerimisala osas erandite tegemist;

AG.	arvestades, et käesolevas resolutsioonis taotletavad seadusandlikud meetmed peaksid põhinema üksikasjalikele mõjuhinnangutele, nii nagu Euroopa Parlament on nõudnud;

palub komisjonil esitada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 50, artikli 81 lõikele 2 või artiklile 114 üks või mitu ettepanekut võtta vastu õigusakt ELi äriühingute maksejõuetuse raamistiku kohta, järgides lisas toodud üksikasjalikke soovitusi, et tagada kõigi võimalike alternatiivide põhjaliku analüüsi põhjal võrdsed tingimused;

2.	märgib, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

3.	on seisukohal, et taotletava ettepaneku finantsmõju tuleb katta asjakohaste eelarveassigneeringutega;

4.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule.

(1) EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1.

(2) Kohtuasi C-341/04: Eurofood IFSC Ltd (EKL 2006, lk I-3813).

(3) Kohtuasi C-97/08: P Akzo Nobel jt vs komisjon (EJL 2009, lk I-8237).

(4) Kohtuasi C-444/07: MG Probud Gdynia sp. z o.o. (EKL 2010, lk I-417).

(5) ELT L 283, 28.10.2008, lk 36.

Teisipäev, 15. november 2011
RESOLUTSIOONI LISA

ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

1. osa: Soovitused maksejõuetus- ja äriühinguõiguse konkreetsete aspektide ühtlustamise kohta

1.1. Soovitused maksejõuetusmenetluse algatamise teatud aspektide ühtlustamise kohta

Euroopa Parlament teeb ettepaneku ühtlustada tingimused, mille korral võib algatada maksejõuetusmenetluse. Euroopa Parlament on seisukohal, et direktiiviga tuleks ühtlustada menetluse algatamise aspektid järgmiselt:

—	maksejõuetusmenetluse võib algatada võlgniku suhtes, kes on füüsiline isik, juriidiline isik või ühendus;

—	maksejõuetusmenetlus algatatakse aegsasti, selleks et raskustesse sattunud ettevõtjat oleks võimalik päästa;

—	maksejõuetusmenetluse võib algatada ülalnimetatud võlgnike varade suhtes, õigusvõimeta üksuste (nt Euroopa majandushuviühing) vara, pärandvara ja ühisvara suhtes;

—	maksejõuetusmenetluse võib algatada iga äriühing enesekaitseks juhul, kui maksejõuetus on ajutine;

—	maksejõuetusmenetluse võib algatada ka pärast juriidilise isiku või õigusvõimeta üksuse tegevuse lõpetamist, kui vara jagamist ei ole veel toimunud või kui vara on veel alles;

—	kohus või muu pädev ametiasutus võib maksejõuetusmenetluse algatada võlausaldaja või võlgniku kirjalikul taotlusel; taotluse menetluse algatamiseks võib tagasi võtta, kui menetlust ei ole algatatud või kohus ei ole taotlust tagasi lükanud;

—	võlausaldaja võib taotleda menetluse algatamist, kui tal on sellega seotud huvi ja kui ta suudab usaldusväärselt näidata nõude olemasolu;

—	menetluse võib algatada, kui võlgnik on maksejõuetu, s.t ei suuda täita maksekohustusi; kui taotluse esitab võlgnik, siis võib menetluse algatada ka otsese maksejõuetuse ohu korral, s.t siis, kui võlgnik ei suuda tõenäoliselt maksekohustusi täita;

—

kui võlgnik esitab kohustusliku pankrotiavalduse, tuleb menetlus algatada ühe kuni kahe kuu jooksul pärast maksete katkemist, juhul kui kohus ei ole juba algatanud eelmenetlust või võtnud vara kaitsmiseks muid asjakohaseid meetmeid, tingimusel et maksejõuetusmenetluse kulude katteks on olemas piisav vara;

—	liikmesriigid peavad kehtestama eeskirjad, millega võlgnikule pannakse vastutus avalduse esitamata jätmise või eeskirjadele mittevastava esitamise eest, ning tagama ka mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad sanktsioonid.

1.2. Soovitused nõuete esitamise teatud aspektide ühtlustamise kohta

Euroopa Parlament teeb ettepaneku ühtlustada tingimused, mille kohaselt tuleb esitada nõuded maksejõuetusmenetluse korral. Euroopa Parlament on seisukohal, et direktiiviga tuleks ühtlustada nõuete esitamise aspektid järgmiselt:

—	tasumata võlgnevuste määramise kuupäevaks on tööandja maksejõuetuse kuupäev ehk maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse rahuldamise otsuse kuupäev või kuupäev, mil menetluse algatamisest keelduti põhjusel, et kulud ei ole kaetud;

—	võlausaldajad esitavad oma nõude likvideerijale kirjalikus vormis ja teatud ajavahemiku jooksul;

—	liikmesriigid peavad määrama ülalnimetatud ajavahemikuks üks kuni kolm kuud alates pankrotiotsuse avaldamise kuupäevast;

—	võlausaldaja peab esitama nõude kohta tõendavad dokumendid;

—	likvideerija koostab tabeli kõigi esitatud nõuetega ja see tabel pannakse välja pädevas kohtus maksejõetuse määruse artikli 2 punkti d tähenduses;

—	hilinenud nõudeid, s.t nõudeid, mille puhul võlausaldaja ei pidanud kinni nõude esitamise tähtajast, kontrollitakse, kuid need võivad tuua kõnealusele võlausaldajale täiendavaid kulusid.

1.3. Soovitus vaidlustamishagide aspektide ühtlustamise kohta

Euroopa Parlament teeb ettepaneku ühtlustada vaidlustamishagide aspektid järgmiselt:

—	liikmesriikide seadused annavad võimaluse vaidlustada enne menetluse algatamist tehtud võlausaldajaid kahjustava tegevuse;

—	tegevus, mille suhtes võidakse esitada vaidlustamishagi, on otsese maksejõuetuse ohu olukorras tehtud tehingud, tagatiste andmine, tehingud seotud isikutega ja võlausaldajate petmise kavatsusega tehtud tehingud;

—

ajavahemik, mille jooksul on tegevuse suhtes esitada vaidlustamishagi, on kõne all oleva tegevuse olemusest sõltuvalt erinev; ajavahemiku alguseks loetakse menetluse algatamise taotluse esitamise kuupäev; ajavahemiku kestus võiks olla otsese maksejõuetuse ohu olukorras tehtud tehingute puhul kolm kuni üheksa kuud, tagatiste andmise korral kuus kuni 12 kuud, tehingute puhul seotud isikutega üks kuni kaks aastat ja võlausaldajate petmise kavatsusega tehtud tehingute puhul kolm kuni viis aastat;

—	kohustus tõendada, kas tegevust on võimalik vaidlustada või mitte, on põhimõtteliselt sellel osapoolel, kes väidab, et tegevust on võimalik vaidlustada; tehingute puhul seotud isikutega on tõendamiskohustus seotud isikul;

1.4. Soovitus ühtlustada likvideerijate kvalifikatsioonile ja tegevusele esitatavate nõuete üldaspektid

—	likvideerija peab heaks kiitma liikmesriigi pädev asutus või määrama liikmesriigi pädeva jurisdiktsiooniga kohus, ta peab olema hea mainega ning ülesannete täitmiseks vajaliku haridusega;

—	likvideerijal peab olema pädevus ja kvalifikatsioon hinnata võlgniku üksuse olukorda ja võtta üle äriühingu juhtimisülesanded;

—	maksejõuetuse põhimenetluse algatamise järel peaks likvideerija saama volituse teha kuue kuu jooksul tagasiulatuva jõuga otsuseid varade kaitseks juhtudel, kus äriühing on asunud kapitali ümber paigutama;

—	likvideerijal peab olema õigus kasutada kohaseid eelismenetlusi äriühingule võlgnetavate summade sissenõudmiseks enne võlausaldajate nõuete rahuldamist ja alternatiivina nõuete loovutamisele;

—	likvideerija peab olema sõltumatu maksejõuetuse menetlusega seotud võlausaldajatest ja muudest sidusrühmadest;

—	huvide konflikti korral peab likvideerija ametist tagasi astuma.

1.5. Soovitus restruktureerimiskavade aspektide ühtlustamise kohta

Euroopa Parlament teeb ettepaneku ühtlustada restruktureerimiskavade koostamise, mõju ja sisu aspektid järgmiselt:

—	võlgnikud või likvideerijad võivad esitada alternatiivina õigusnormide järgimisele restruktureerimiskava;

—	see kava peab sisaldama võlausaldajate nõuete rahuldamise ja võlgniku vastutuse eeskirju pärast maksejõuetusmenetluse lõppemist;

—	see kava peab sisaldama kogu vajalikku teavet, mis võimaldab võlausaldajatel otsustada, kas neil on võimalik see kava heaks kiita;

—	kava tuleb heaks kiita või tagasi lükata asjaomases kohtus toimuva erimenetluse korras;

—	võlausaldajad, keda kava ei puuduta, või pooled, keda kava ei mõjuta, ei tohiks olla volitatud kava üle hääletama või vähemalt ei tohiks neil olla võimalik selle vastuvõtmist takistada.

2. osa: Soovitus seoses nõukogu 29. mai 2000. aasta maksejõuetusmenetlust käsitleva määruse (EÜ) nr 1346/2000 läbivaatamisega

2.1. Soovitus maksejõuetuse määruse reguleerimisala kohta

Euroopa Parlament on seisukohal, et maksejõuetuse määruse reguleerimisala tuleks laiendada maksejõuetusmenetlustele, kus võlgniku käsutusõigus säilib või kus on määratud esialgne likvideerija. Maksejõuetuse määruse lisa A tuleks sellele vastavalt muuta.

2.2. Soovitus mõiste kohta „põhihuvide kese”

Euroopa Parlament on seisukohal, et maksejõuetuse määrus peaks sisaldama mõiste „põhihuvide kese” määratlust, mis oleks formuleeritud nii, et oleks takistatud kuritahtlik meelepärase kohtualluvuse valimine. Euroopa Parlament teeb ettepaneku lisada määrusesse ametlik määratlus põhjenduse 13 alusel, mis käsitleb kolmandate isikute objektiivset võimalust põhihuvide keset tuvastada.

Euroopa Parlament on seisukohal, et määratlus peab hõlmama selliseid tunnuseid nagu peamise äritegevuse kindlaksmääratavus väljastpoolt, varade asukoht, tegutsemis- või tootmistegevuse kese, töötajate töökoht jne.

2.3. Soovitus mõiste „tegevuskoht” kohta teisese menetluse kontekstis

Euroopa Parlament on seisukohal, et maksejõuetuse määrus peaks sisaldama mõistet „tegevuskoht”, mille all mõistetakse iga tegevuskohta, kus toimub võlgniku alaline majandustegevus, mis hõlmab tööjõudu ja materiaalseid vahendeid ning teenuseid.

2.4. Soovitus kohtute koostöö kohta

Euroopa Parlament on seisukohal, et maksejõuetuse määruse artikkel 32 peaks tagama mitte ainult likvideerijate, vaid ka kohtute vahelise selgesõnalise teavitamis- ja koostöökohustuse.

Maksejõuetuse põhimenetluse ja teisese menetluse algatamise korral tuleks ühtlustada menetluste tähtajad ja neid lühendada;

2.5. Soovitus vaidlustamishagide teatud aspektide kohta

Euroopa Parlament on seisukohal, et maksujõuetuse määruse artikkel 13 tuleks läbi vaadata, et see ei soodustaks piiriüleste vaidlustamishagide esitamist, vaid aitaks ennetada seda, et meelepärase õiguse valimise klausli abil esitataks vaidlustamishagisid.

Igal juhul peaks vaidlustamishagidega seotud sätete läbivaatamisel arvestama sellega, et maksejõuetute emaettevõtjate terved tütarettevõtjad ei muutuks vaidlustamishagide tagajärjel maksejõuetuks, kuigi võlausaldajate huvides oleks olnud müük tegevust jätkava kontsernina.

3. osa: Soovitused kontsernide maksejõuetuse kohta

Kontsernide erinevast võimalikust lõimumisastmest tulenevalt on Euroopa Parlament seisukohal, et komisjon peaks esitama paindliku ettepaneku kontsernide maksejõuetuse reguleerimise kohta, võttes arvesse järgmist:

Kui organisatsiooniline/omandistruktuur võimaldab, tuleks igal juhul kohaldada järgmist lähenemist:

A.	Menetlus tuleks algatada liikmesriigis, kus asub kontserni peakorter. Menetluse algatamise tunnustamine peaks olema automaatne.

B.	Peamise menetluse algatamine peaks tooma kaasa teiste kontserni liikmete vastu muus liikmesriigis algatatud menetluse peatamise.

C.	Ametisse tuleks nimetada ainult üks pankrotihaldur.

D.	Igas liikmesriigis, kus on algatatud täiendavad menetlused, tuleks luua komisjon, et kaitsta ja esindada kohalike võlausaldajate ja töötajate huve.

E.	Kui on võimatu kindlaks teha, milline vara millisele võlgnikule kuulub, või hinnata kontsernisiseseid nõudeid, peaks erandina olema võimalik varade ühendamine.

Detsentraliseeritud kontsernide maksejõuetuse menetluse korral peaks see vahend nägema ette järgmist:

A.	Eeskirjad, millega nähakse ette kohustuslik kooskõlastamine ja koostöö kohtute vahel, kohtute ja maksejõuetushaldurite vahel ning maksejõuetushaldurite vahel.

B.	Eeskirjad selliste kohtuotsuste kohese tunnustamise kohta, mis käsitlevad maksejõuetusmenetluste algatamist, käiku ja lõpetamist ning seoses selliste menetlustega tehtud otsuseid.

C.	Eeskirjad likvideerijate ja võlausaldajate kohtutele juurdepääsu kohta.

Eeskirjad, millega hõlbustatakse ja edendatakse kohtutevaheliste eri koostöövormide kasutamist, et kooskõlastada maksejõuetusmenetlusi ja luua tingimused ning tagatised, mida tuleks kohaldada selliste koostöövormide suhtes. See puudutaks teabevahetust, tegevuse kooskõlastamist ja ühiste lahenduste väljatöötamist järgmiselt:

—	kohtutevaheline teabevahetus kõikide vahenditega;

—	võlgnike varade ja äriasjade haldamise ning järelevalve kooskõlastamine;

—	maksejõuetuskokkulepete üle läbirääkimiste pidamine, nende heakskiitmine ja rakendamine seoses menetluse kooskõlastamisega;

—	istungite kooskõlastamine.

Eeskirjad, millega võimaldatakse ja edendatakse kõikide menetluste jaoks ühise likvideerija ametisse nimetamist, kelle nimetavad asjaomased kohtud ning keda abistavad kohalikud esindajad, kes moodustavad juhtkomitee; eeskirjad, millega kehtestatakse juhtkomitee liikmete vahelist koostööd reguleeriv menetlus.

Eeskirjad, millega võimaldatakse ja edendatakse piiriüleste maksejõuetuskokkulepete sõlmimist, mis käsitlevad vastutuse jagamist menetluse läbiviimise ja haldamise eri aspektide eest asjaga seotud eri kohtute ning maksevõimetushaldurite vahel, ja mis sisaldavad järgmist:

—	vastutuse jagamine kokkuleppe osaliste vahel;

—	abi kättesaadavus ja kooskõlastamine;

—	varade sissenõudmise kooskõlastamine võlausaldajate üldistes huvides;

—	nõuete esitamine ja menetlemine;

—	kommunikatsioonimeetodid, sealhulgas keel, sagedus ja vahendid;

—	varade kasutamine ja käsutamine;

—	restruktureerimiskavade kooskõlastamine ja ühtlustamine;

—	kokkuleppega konkreetselt seotud küsimused, sealhulgas muutmine ja lõpetamine, tõlgendamine, mõjusus ning vaidluste lahendamine;

—	menetluste haldamine, eriti seoses menetluste peatamise või pooltevaheliste kokkulepetega teatud õiguslikke meetmeid mitte võtta;

—	tagatised;

—	kulud ja tasud.

4. osa: Soovitus ELi maksejõuetusregistri loomise kohta

Euroopa Parlament teeb ettepaneku luua Euroopa e-õiguskeskkonna portaali raames ELi maksejõuetuse register, mis peaks sisaldama iga algatatud piiriülese maksejõuetusjuhtumi puhul vähemalt järgmist:

—	asjakohased kohtulahendid ja -otsused;

—	likvideerija ametisse nimetamine ja tema kontaktandmed;

—	nõuete esitamise tähtajad.

Nende andmete kandmine EL registrisse peaks olema kohtutele kohustuslik.

Teave peaks olema esitatud selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus menetlust alustatakse, ja inglise keeles.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/9

Teisipäev, 15. november 2011
Demograafilised muutused ja nende tagajärjed ühtekuuluvuspoliitikale

P7_TA(2011)0485

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon demograafiliste muutuste ja nende tagajärgede kohta ELi tulevasele ühtekuuluvuspoliitikale (2010/2157(INI))

2013/C 153 E/02

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse regionaalpoliitika peadirektoraadi viiendat aruannet majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, eriti lehekülgi 230–234,

—	võttes arvesse viienda ühtekuuluvusaruande järeldusi: ühtekuuluvuspoliitika tulevik (KOM(2010)0642), ja selle juurde kuuluvat saatedokumenti (SEK(2010)1348),

—	võttes arvesse regionaalpoliitika peadirektoraadi 2008. aasta novembri töödokumenti „Piirkonnad 2020: ELi piirkondade tulevaste väljakutsete analüüs” (taustadokument komisjoni talituste töödokumendile SEK(2008)2868),

—	võttes arvesse oma 11. novembri 2010. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (1),

—	võttes arvesse oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa demograafilise tuleviku kohta (2),

—	võttes arvesse komisjoni 10. mai 2007. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine” (KOM(2007)0244),

—	võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2006. aasta teatist „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus” (KOM(2006)0571),

—	võttes arvesse komisjoni 16. märtsi 2005. aasta rohelist raamatut „Silmitsi demograafiliste muutustega – uus põlvkondadevaheline solidaarsus” (KOM(2005)0094),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0350/2011),

A.	arvestades, et demograafilistest muutustest Euroopa Liidus ja kogu maailmas on saanud tõsiasi, millega tegelemine on üks peamisi ülesandeid tulevikus, ning et ELi rahvastiku eluiga on maailma kõrgeim;

B.	arvestades, et demograafilisi muutusi iseloomustavad rahvastiku vananemine ja märkimisväärsed rändevood, mis lähtuvad nii kolmandatest riikidest kui ka EList, suunaga idast läände ja maapiirkondadest linnapiirkondadesse;

C.	arvestades, et demograafilised muutused toovad mõnedele piirkondadele uusi ülesandeid, kuid selles ei tuleks näha ainult ohtu, vaid ka võimalust;

D.	arvestades, et Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi uuringu „Piirkonnad 2020” tulemused näitasid, et demograafilised muutused on tõsine probleem;

E.	arvestades, et demograafilised muutused mõjutavad võrdselt nii maa- kui ka linnapiirkondi, muu hulgas heal tasemel infrastruktuuri ja teenuste pakkumist;

F.	arvestades, et demograafiliste probleemidega toimetulek on eelkõige liikmesriikide ülesanne, kuid ka piirkonnad peavad tegema ennetustööd ning vajavad seejuures Euroopa tasandi toetust;

arvestades, et liikmesriigid on rakenduskavade raames ajavahemikuks 2007–2013 kavandanud struktuurivahenditest 30 miljardit eurot demograafiliste muutuste valdkonna meetmete jaoks, ning arvestades, et piirkondlikud ja kohalikud asutused etendavad muutustega tegelemisel peamist rolli, mille tõttu regionaalpoliitika on ELi üks tähtsamaid instrumente;

Üldsätted

1.	on seisukohal, et keskmise eeldatava eluea pikenemine Euroopas on rõõmustav tõsiasi; on arvamusel, et üldsus näeb sageli vaid demograafilistest muutustest tulenevaid ohtusid, mitte aga võimalusi;

2.	on seisukohal, et kõiki võimalusi, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika vahenditest eraldatavaid toetusi tuleks hoolikalt uurida ja asjakohaselt rakendada;

on seisukohal, et demograafiliste muutuste mõju on piirkonniti väga erinev, sõltuvalt sellest, kas muutused on kiired või aeglased ja kas tegemist on sisserändepiirkonnaga või piirkonnaga, kus elanike arv kahaneb, ning seetõttu on vaja erinevaid kohanemisstrateegiaid ning probleemi lahendamiseks peavad kõik Euroopa, riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused tegema koostööd; märgib, et elukvaliteet on väheneva elanikkonnaga piirkondades, eriti maapiirkondades määratud teisiti kui suureneva rahvastikuarvuga piirkondades, ja on seetõttu seisukohal, et vajalikud on erinevad toetusstrateegiad; leiab, et tööjõu ränne tugevdab veelgi demograafiliste muutuste mõju ja et rahvastiku vananemine on vaid osa probleemist;

on seisukohal, et Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Sotsiaalfond võivad aidata lahendada ELi demograafilistest muutustest tulenevaid probleeme, mis on tingitud eakate inimeste hulga suurenemisest ja noorte arvu vähenemisest; pooldab ERFi vahendite kasutamist, et toetada elamute kohandamist eakate inimeste vajadusteks ja tagada eakate inimeste ühiskonna kõrge elukvaliteet; kutsub liikmesriike ja piirkondi üles kasutama olemasolevaid ERFi ja ESFi vahendeid noorte perede toetamiseks;

5.	on seisukohal, et soolise võrdõiguslikkuse poliitiliste raamtingimuste abil saaks demograafilisi probleeme lahendada; nõuab sellega seoses, et soolise võrdõiguslikkuse küsimust võetaks arvesse kõikides demograafiaküsimuste aruteludes;

6.	on seisukohal, et praegu vähemalt mõnes liikmesriigis halvenev demograafiline olukord elavdab lähitulevikus arutelu pensionisüsteemide reformimise üle;

Struktuuripoliitika reformid

nõuab, et liikmesriigid ja piirkonnad võtaksid ELi struktuurivahendite eraldamisel, jagamisel ja mõjunäitajate kindlaksmääramisel arvesse piirkondade erinevat arengutaset ja ka demograafilisi näitajaid, näiteks ülalpeetavate vanurite suhtarvu; tuletab meelde, et ELis on maailma kõige kõrgem eakate inimeste osakaal rahvastikus; leiab, et komisjon peaks välja pakkuma vahendeid demograafilistele muutustele reageerimiseks ka kogu Euroopa tasandil; märgib, et infrastruktuuridele ja teenustele juurdepääsu ning keskkonnakaitse seisukohalt tuleks mitte ainult analüüsida töötajate rännet, vaid hinnata ka vajadust tagada tingimused selleks, et kodanikud jääksid oma päritolupiirkondadesse, et vältida inimeste koondumist teatud linnapiirkondadesse;

on seisukohal, et ELi poliitika teostamisel on ühised lahendused ja sünergia võimalikud ka demograafiliste muutuste puhul; kutsub komisjoni üles võtma demograafilisi muutusi arvesse tulevase ühtekuuluvuspoliitika ühe horisontaalse eesmärgina; nõuab lisaks, et komisjon nõuaks liikmesriikidega investeeringute partnerluslepingute sõlmimisel selle küsimusega arvestamist;

soovitab liikmesriikidel ja piirkondadel riiklike strateegiliste raamprogrammide (või muude sellekohaste dokumentide) väljatöötamisel ja programmide rakenduskavades rohkem arvestada demograafiliste muutuste ja nende mõjuga ning rakendada nende puhul horisontaalsele eesmärgile vastavaid meetmeid; on sellega seoses seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia juhtprojektid, sealhulgas täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev partnerlus, tuleks otseselt seostada nende programmide partnerite eelistustega;

10.

nõuab ennetavate meetmete võtmist, et vältida demograafiliste muutuste negatiivseid tagajärgi, ning suurendada tehnilise abi andmist rahvaarvu vähenemise ja rahvastiku vananemise tõttu enim kannatavatele piirkondadele, et need säilitaksid oma vastuvõtusuutlikkuse ja võime kasutada struktuurifondide vahendeid;

11.

leiab, et avalikul ja erasektoril on Euroopas võimalus sotsiaalset innovatsiooni ja muid vahendeid kasutades tegutseda teerajajana demograafiliste muutuste ja vananemisega seotud probleemide lahendamisel; rõhutab, et vananemisest tulenevatesse kuludesse investeeritakse tulevikus nii era- kui ka avalikus sektoris üha rohkem; leiab, et see valdkond pakub üha enam võimalusi ettevõtlusele ja innovatsioonile;

12.	toonitab, et demograafilised muutused, eelkõige rahvastiku vananemine, mõjutavad ilmselgelt sotsiaalset infrastruktuuri, näiteks pensionisüsteeme, hooldusravi ja tervishoidu, ning piirkondlikel omavalitsustel tuleb rahuldada mitmesuguste elanikkonnarühmade muutuvaid nõudmisi;

13.

nõuab, et Euroopa Sotsiaalfondi tulevased eeskirjad oleksid lihtsamini hallatavad, mis võimaldaks väikestel organisatsioonidel fondist rohkem kasu saada ning arendada ja teostada uuenduslikke sotsiaalprojekte; kutsub komisjoni üles suurendama tulevikus Euroopa Sotsiaalfondi eraldisi ELi tasandi rahvusvahelistele katseprojektidele sotsiaalsete ja tööhõiveprobleemide lahendamiseks, et hõlbustada piirkondlikku, piiriülest ja makropiirkondlikku innovaatilist koostööd ning sel viisil tegeleda demograafilisest muutusest põhjustatud ühiste probleemide lahendamisega;

Linnade areng ja infrastruktuur

14.

soovitab piirkondadel kasutada struktuurifonde, et nende abil lahendada demograafilisi probleeme ning parandada sotsiaal- ja haldusteenuste kättesaadavust ka väikestes ja kõrvalistes linnades ning külades, edendades piirkonnale omast potentsiaali ja tugevdades tegureid, mis seovad inimesi oma piirkonnaga;

15.	nõuab, et komisjon kehtestaks paindlikumad tingimused kombineeritud rahastamise suurendamiseks ERFi ja Euroopa Sotsiaalfondi kaudu, et välja töötada ja ellu viia integreeritud linnaarengu kavasid ja strateegiaid;

16.

on seisukohal, et elanikkonna vähenemise takistamiseks tuleb linnad kujundada laste- ja peresõbralikuks ning muuta vastavaks puudega ja piiratud liikuvusega inimeste vajadustele; on seisukohal, et sellise tegevuse üks eesmärke on võimalikult lühike vahemaa töö-, elu- ja puhkekoha vahel; kutsub piirkondi üles tagama linnaplaneerimise valdkonnas elamu-, majandustegevuse ja haljaspiirkondade vahelduvuse ning tasakaalustatud ja harmoonilise arengu ning uuteks elamupiirkondadeks ettenähtud linnalähedaste alade ühendusteede parandamise; nõuab sellele lisaks ka kaugtöö võimaluste arendamise jätkamist;

17.

on seisukohal, et väljarändepiirkondade väikelinnadel on eriti suur tähtsus teeninduskeskustena; nõuab, et seda tähtsat ühendavat rolli võetaks arvesse ka tulevastes struktuurifondides ning esmajoones parandataks Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi seotust Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondiga; märgib, et maapiirkondade rahvaarvu vähenemine avaldab kaudset negatiivset mõju linnapiirkondadele ning et majanduslikult ja sotsiaalselt arenenud maapiirkonnad edendavad üldist heaolu, mida tuleks tunnustada maaelu arendamise programmide piisava rahastamisega; kutsub liikmesriike, piirkondi ja kohalikke omavalitsusi üles võimaldama igas vanuses elanikele üldkättesaadavat, laialulatuslikku ja toimivat teenuste võrgustikku, et vältida väljarännet maapiirkondadest ja maapiirkondade tühjenemist;

18.	juhib tähelepanu sellele, et eakate sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks saab kasutada ka Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) vahendeid, et luua näiteks eakatele kohandatud infrastruktuuri, pakkuda spetsiaalselt neile suunatud teenuseid ja tagada takistusteta juurdepääsuvõimalused kõigile;

19.

on seisukohal, et piirkondades, kus rahvaarv väheneb, tuleks rahaliselt toetada kohanemisstrateegiaid; usub, et linnaplaneerimine ja piirkondlik planeerimine peab rohkem keskenduma infrastruktuuri kasutusotstarbe muutmisele, muu hulgas ka südalinna elutegevuse elavdamise ja ümberkujundamise kaudu, kus tähtis on ka koostöö erasektoriga; märgib, et linnapoliitikas tuleks keskenduda eakate inimeste vajadusi arvestavate linnade arendamisele; pooldab linnade ja kultuuripärandiga kohtade turismipotentsiaali austamist ja väärtustamist kui võimalust muuta piirkonnad, mida ähvardab rahvastikukadu, uute elanike jaoks atraktiivseks;

20.	kutsub piirkondi üles arendama avaliku transporditeenuse pakkumises uuenduslikke lähenemisviise, et kohaneda muu hulgas reisijate arvu vähenemisega eelkõige maapiirkondades; teeb komisjonile ettepaneku toetada selliseid projekte rahaliselt;

Eakad, lapsed ja pered

21.

toetab ERFi ühe prioriteedina soodsa intressiga laenude kasutamist eakatele kohandatud elukohtade ehitamiseks; teeb ettepaneku võimaldada teatavatel tingimustel rahaliste vahendite kasutamist turvamajade ja mitme põlvkonna elamute ehitamiseks, et vältida eakamate inimeste isoleeritust ja kasutada nende loomingulist potentsiaali eesmärgiga tagada vananeva ühiskonna kõrge elukvaliteet;

22.

soovitab liikmesriikidel kohandada oma sotsiaal- ja tervishoiuteenused kõigi inimeste, eriti perekondade ja laste vajadustele ja eraldada vastavaid toetusvahendeid, et tagada vanematele inimestele nende sissetulekust, vanusest ja sotsiaalsest staatusest sõltumatult kodune hooldus ja kogu piirkonnas kättesaadavad tervishoiuteenused, et hoida ära väljarännet maapiirkondadest ja äärealadelt;

23.

leiab, et sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks Euroopas on tähtsad avaliku sektori investeeringud tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi; kutsub liikmesriike üles tagama heade tervishoiuteenuste pakkumine ka maapiirkondades, näiteks piirkondlike telemeditsiini haiglate ja tervishoiuteenuste kaudu, mis annaks võimaluse võidelda meditsiinitöötajate puuduse vastu, piirialadel aga tihedama piiriülese koostöö kaudu haiglate ja sidusrühmade vahel ning kaaludes võimalust kasutada struktuurifonde täiendavate meetmete rakendamiseks telemeditsiini ja hoolekande valdkonnas ning inimeste aktiivsena vananemise toetamiseks; kutsub komisjoni üles leidma uuenduslikke mooduseid niisuguste meetmete rahaliseks toetamiseks;

24.

hoiatab spetsiifiliste piirkondlike probleemide eest, mis mõjutavad üldhuviteenuste osutamist, eelkõige hooldusteenuste oskustööjõu puuduse eest teatavates piirkondades; on seisukohal, et sellised piirkonnad peaksid oma vajadustele ja raskustele teenuste osutamisel leidma piirkondlikke eripärasid arvestavad lahendused ja kasutama Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid hooldajate koolitamiseks, et tagada hoolduse kvaliteedi kõrge tase, ning uute töökohtade loomiseks, mis peaks hõlmama ka töötute ümberõppe programme; rõhutab, et sellega aidatakse otseselt kaasa Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia eesmärgile luua rohkem töökohti;

25.

peab tähtsaks luua tingimused, mis võimaldaksid töö-, pere- ja eraelu ühitada, pakkuda võimaluse korral kogu piirkonnas usaldusväärseid ja kvaliteetseid lastehoiuvõimalusi kogu päevaks ning igas vanuses lastele, sealhulgas õppeasutusi ja -võimalusi eelkooliealistele, et takistada elanikkonna vähenemist; tunnustab samal ajal ka laiendatud perekonna väärtuslikku rolli laste eest hoolitsemisel;

26.	peab oluliseks tagada perekondadele piisaval hulgal taskukohaseid eluasemeid, et pere- ja tööelu paremini ühitada, kuna noorte perede toetamine võib aidata suurendada sündimust liikmesriikides;

Ränne ja integratsioon

27.	rõhutab, et rändega võivad kaasneda teatavad integratsiooniprobleemid;

28.

märgib, et üks tõsisemaid uute liikmesriikide demograafilisi probleeme on kvalifitseeritud tööjõu ränne uutest liikmesriikidest vanadesse liikmesriikidesse, mis avaldab negatiivset mõju nende rahvastiku struktuurile; märgib, et lisaks puudutab ränne ka meditsiinitöötajaid ning ohustab seega vähem arenenud piirkondade tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust;

29.	tunnistab siiski, et ränne annab eelkõige väljarändepiirkondadele võimaluse peatada demograafiliste muutuste negatiivne mõju, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles käsitama sisserändajate lõimimist strateegiliselt olulise poliitilise meetmena;

30.

kutsub liikmesriike üles jõudma kokkuleppele seadusliku rände ühise strateegia osas, sest Euroopa sõltub, eriti teatavates valdkondades, demograafilistel põhjustel kvalifitseeritud tööjõu rändest (nii liikmesriikide vahel kui ka väljaspool ELi, eriti ELiga piirnevatest riikidest); on arvamusel, et liikmesriigid peavad hoolitsema kvalifitseeritud tööjõu tagamise eest, et aidata kaasa piirkondade tasakaalustatud arengule ja leevendada demograafiliste muutuste tagajärgi;

31.	teeb ettepaneku eraldada sisserännanute integreerumise edendamiseks rohkem rahalisi vahendeid, et vabaneda eelarvamustest, edendades koolituste ja ühisürituste vahendamist;

Tööhõive

32.

kutsub komisjoni üles korraldama Euroopa Sotsiaalfondi selliselt, et võetaks arvesse igas vanuses inimesi, ning tagama selle, et nii elukutseliste kui ka vabatahtlike potentsiaali rohkem kasutataks demograafiliste muutuste probleemide lahendamiseks; juhib tähelepanu sellele, et eakamate inimeste kogemusi ja teadmisi tuleks ära kasutada, näiteks koolitusprojektides (coaching), et edendada põlvkondadevahelist teadmiste ja kogemuste vahetust, ning rõhutab, et selleks on vaja sobivaid lahendusi; leiab, et põlvkondadevahelise suhtluse võimalusi tuleks paremini ära kasutada;

33.

on seisukohal, et piirkonnad peaksid noorte töötuse vastu võitlemiseks kasutama otsustavalt Euroopa Sotsiaalfondi rahalisi vahendeid, et tagada noorte sotsiaalne integreerumine ja anda neile võimalus asuda tööle sobival kutsealal; rõhutab, et seda on võimalik saavutada näiteks noortele suunatud koolitusmeetmeid ja noorte ettevõtlust toetades;

34.

leiab, et naiste tööhõive osakaalu suurendamise toetamist tuleb jätkata; nõuab seepärast suuremale hulgale naistele juurdepääsu kvalifitseeritud töökohtadele ja elukestva õppe programmidele, kusjuures omandatav kvalifikatsioon peab vastama tööturu nõudmistele; soovitab liikmesriikidel töötada välja skeemid, millega äratada töötajate huvi konkreetsete projektide vastu, mis aitavad neil ühitada töö- ja eraelu;

35.	rõhutab, et demograafiliste probleemidega Euroopa piirkondade jaoks on ülimalt tähtis luua erasektori jaoks konkurentsivõimeline ja innovaatiline ettevõtluskeskkond, et pakkuda uusi töövõimalusi kõigile põlvkondadele;

Analüüs ja head tavad

36.

on seisukohal, et piirkondade demograafiliste muutuste kohta tuleb täpseid statistilisi andmeid koguda; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid, et muuta kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud andmepangad demograafiliste muutuste kohta omavahel võrreldavaks, et andmeid oleks võimalik hinnata üleeuroopaliselt, ning toetama heade tavade jagamist liikmesriikide ja piirkondade vahel;

37.

kutsub komisjoni üles täiustama demograafilise haavatavuse indeksit ja esitama see iga viie aasta tagant, et näidata, millised Euroopa piirkonnad on demograafiliste muutuste suhtes eriti haavatavad; soovitab komisjonil luua pilootprojekte, mille abil leida keerukamatesse piirkondadesse sobivaid lahendusi;

38.

kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles parandama koostööd kohalike ja piirkondlike sidusrühmadega küsimustes, mis seonduvad demograafiliste muutustega; on seisukohal, et selle koostöö puhul tuleb piiriregioonides arvesse võtta ka piiriüleste algatustega seotud soove ja võimalusi; soovitab töötada välja nende teemade teavitusprogrammid, et saavutada nende probleemide puhul tõhusam teavitustegevus ja suurendada teadlikkust nendest; kutsub piirkondi üles vahetama häid tavasid vananemisega seotud probleemide lahendamisel;

39.	teeb komisjonile ettepaneku toetada territoriaalse koostöö raames üleeuroopalisi võrgustikke, mille kaudu piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning piirkonnad ja kodanikuühiskonna osalejad saaksid üksteiselt õppida, kuidas demograafilistest muutustest tulenevate probleemidega toime tulla;

40.

palub komisjonil otsida võimalusi kujundada sobivas vormis uuesti idee „ERASMUS kohaliku ja piirkondliku tasandi volitatud esindajatele” ning selgitada lähemalt oma suve- või talveülikooli ideed, et Euroopa piirkondade esindajad saaksid vahetada häid kogemusi ja lahendamisvõimalusi demograafilistes küsimustes;

41.	kutsub komisjoni üles koguma häid tavasid, neid analüüsima, liikmesriikidega ja nende piirkondadega ühiselt rakendama, selleks et need võiksid olla demograafiliste probleemidega võitlemise meetmete kujundamisel eeskujuks;

42.	palub liikmesriikidel ja piirkondadel vahetada kogemusi, häid tavasid ja uusi meetodeid, mis aitaksid vältida demograafiliste muutuste negatiivseid tagajärgi;

* *

43.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0400.

(2) ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 75.

(3) ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 131.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/15

Teisipäev, 15. november 2011
Kutsekvalifikatsioonide direktiivi rakendamine

P7_TA(2011)0490

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon kutsekvalifikatsioonide direktiivi (2005/36/EÜ) rakendamise kohta (2011/2024(INI))

2013/C 153 E/03

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (1),

—	võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa teenuseosutajate kutsekaardi loomise kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Kohtu 19. jaanuari 2006. aasta otsust kohtuasjas C-330/03: Colegio de Ingenieros de Caminos, Canales y Puertos versus Administración del Estado (EKL 2006),

—	võttes arvesse 2010. aasta aruannet ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine” (KOM(2010)0603),

—	võttes arvesse 2011. aasta märtsis komisjoni algatatud avalikku konsultatsiooni direktiivi 2005/36/EÜ küsimuses,

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—	võttes arvesse Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet komisjonile „Ühtse turu uus strateegia”,

—	võttes arvesse liikmesriikide parlamentidega 26. oktoobril 2010. aastal peetud kuulamist direktiivi 2005/36/EÜ ülevõtmise ja kohaldamise üle,

—	võttes arvesse parlamendi tellitud uurimust kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (PE 447.514),

—	võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt – kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (KOM(2010)0608),

—	võttes arvesse SOLVITi 2010. aasta aruannet „Võrgustiku SOLVIT areng ja tulemused 2010. aastal”,

—	võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta Euroopa kodanikele (3),

—	võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks” (KOM(2011)0206),

—	võttes arvesse komisjoni 22. juuni 2011. aasta rohelist raamatut „Kutsekvalifikatsioonide direktiivi ajakohastamine” (KOM(2011)0367),

—	võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2011. aasta töödokumenti kutsekvalifikatsioonide direktiivi ajakohastamist käsitleva avaliku konsultatsiooni vastuste kokkuvõtte kohta (4),

—	võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2011. aasta töödokumenti kutsekvalifikatsioonide direktiivi hindamise kohta (5),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A7-0373/2011),

A.	arvestades, et demograafilised muutused muudavad spetsialistide liikuvuse Euroopa Liidus järjest tähtsamaks;

B.	arvestades, et tööturu muutumise tõttu peavad kutsekvalifikatsioonide tunnustamise eeskirjad olema läbipaistvamad, lihtsamad ja paindlikumad;

C.	arvestades, et spetsialistide liikuvus on majandusarengu ja majanduse jätkusuutliku elavdamise põhitegur;

D.	arvestades, et Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse andmete kohaselt on oodata, et nõudlus kõrgelt kvalifitseeritud töötajate järele tõuseb käesoleva ja 2020. aasta vahel rohkem kui 16 miljoni töökoha võrra;

E.	arvestades, et õigus leida tööd või pakkuda teenuseid teises liikmesriigis on üks aluslepingutest tulenevaid põhiõigusi ja konkreetne näide sellest, kuidas ühtne turg võib kodanikele kasulik olla;

arvestades, et inimeste vaba liikumine ELi piires ning õigus teenete ja kutseoskuste tunnustamisele saavad eksisteerida vaid siis, kui olemasolevad nähtamatud tõkked viiakse miinimumini ning kaovad teatavad siseriiklikud eeskirjad, mis takistavad praegu ebaproportsionaalselt kasutamast õigust kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele;

G.	arvestades, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi optimaalne kujundamine on peamine eeldus selleks, et kõik inimesed saaksid kasutada täies mahus liikumisvabaduse eeliseid;

H.	arvestades, et ühtse turu aktis toodi esile, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteemi ajakohastamine on majanduskasvu kiirendamise ning spetsialistide ja kodanike usalduse suurendamise seisukohalt keskse tähtsusega;

arvestades, et üks peamisi põhjuseid, miks on raske tunnustada akadeemilisi kraade ja kutsekvalifikatsioone, on usalduse puudumine päritoluriigis kasutusel olevate akrediteerimise ja akadeemiliste tunnistuste väljastamise tingimuste vastu; seetõttu tuleb kiiremas korras kasutusele võtta automaatse tunnustamise meetmed, kaotades eelarvamused ja kõrvaldades tunnustamise formaalsed riigisisesed takistused;

J.	arvestades, et direktiivi alusel on alates 2007. aastast tehtud umbes 100 000 tunnustamist käsitlevat otsust, mis võimaldavad 85 000 spetsialisti liikuvust (6);

K.	arvestades, et tervishoiutöötajad on ELi reguleeritud kutsealade esindajate seas kõige liikuvamad, kusjuures aastatel 2007–2010 on tunnustatud umbes 57 200 arsti, meditsiiniõe, hambaarsti, farmatseudi, ämmaemanda ja veterinaararsti kvalifikatsiooni;

L.	arvestades, et tegelikkus on kodanike ootustest endiselt erinev ning 2010. aastal oli üle 16 % SOLVITi juhtumitest seotud kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega (7);

M.	arvestades, et raske on kindlaks teha kutsekvalifikatsioonide tunnustamise eest vastutavat pädevat asutust ning asjaomased menetlused on keerukad;

arvestades, et piiriüleses tervishoius patsiendiõiguste kohaldamist käsitlevas direktiivis on sätestatud nõue, mille kohaselt ravi osutav liikmesriik tagab, et teave nende tervishoiutöötajate kutsealal tegutsemise õiguse kohta, kelle nimed on kantud tema territooriumil loodud riiklikesse või kohalikesse registritesse, tehakse piiriülese siseturu infosüsteemis teabe vahetamise kaudu kättesaadavaks teiste liikmesriikide asutustele;

O.	arvestades, et SOLVITi kutsekvalifikatsioonidega seotud juhtumite arv ulatus 2010. aastal 220ni, kusjuures üle kahe kolmandiku kõnealustest juhtumitest leidis aset vaid neljas liikmesriigis;

P.	arvestades, et direktiiviga 2005/36/EÜ konsolideeriti 15 varasemas, alates 1960. aastast vastu võetud direktiivis sätestatud eeskirjad;

Q.	arvestades, et kõik liikmesriigid ei võtnud direktiivi 2005/36/EÜ õigeaegselt üle ning seda rakendati täielikult alles kolm aastat pärast algset tähtaega;

R.	on veendunud, et käesoleva direktiivi nõuetekohane kohaldamine tugevdab ühtse turu inimlikku mõõdet;

S.	arvestades, et Euroopa kutsekaardi kasutuselevõtmine võib aidata lihtsustada ja kiirendada kutsekvalifikatsioonide tunnustamise protsessi;

Lihtsustamine kodanike jaoks

on veendunud, et aina suurema arvu kõrgelt kvalifitseeritud isikute ja töötajate vaba liikumine on üks Euroopa koostöö ja konkurentsivõimelise siseturu põhilisi hüvesid, tähtis majandusarengu tegur kõikjal ELis ja kõikide Euroopa kodanike õigus; on kindlalt veendunud, et töötajate liikuvust tuleks ELi kodanike hulgas edendada ning kõrvaldada kaudsed tõkked tingimusel, et leitakse tasakaal liikuvuse ja kutsekvalifikatsioonide kvaliteedi vahel;

2.	ergutab kõiki algatusi, mille eesmärk on hõlbustada piiriülest liikuvust kui vahendit, mis aitab kaasa tööturgude tõhusale toimimisele ning edendab majanduskasvu ja konkurentsivõimet ELis; tunnistab vajadust ajakohastada direktiivi 2005/36/EÜ, et tagada selge ja tugev õiguslik raamistik;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama veelgi spetsialistide liikuvust; märgib, et liikuvate spetsialistide võrdlemisi väike arv annab põhjust muretsemiseks ning soovitab välja töötada strateegiad selle probleemi lahendamiseks; toob esile hiljutise Eurobaromeetri uuringu tulemused, mille kohaselt rohkem kui 50 % Euroopa noortest on nõus välismaal töötama või tahaksid seda teha (8);

4.	kutsub liikmesriike üles propageerima direktiivi hüvesid oma kodanike ja spetsialistide hulgas;

on seisukohal, et sidusrühmade vaheline dialoog, mille eesmärk on korrapäraselt ajakohastada esialgse koolituse, töökogemuse tunnustamise ja täiendkoolituse nõuded, on väga oluline koolituste ühtlustamise saavutamiseks; on samuti seisukohal, et 28. režiimi loomine siseriiklike režiimide kõrvale ei ole meede, millega oleks võimalik selgelt ja rahuldavalt lahendada koolituste erinevuste küsimust;

juhib tähelepanu asjaolule, et enamik komisjoni avaliku konsultatsiooni käigus küsimustele vastanud isikuid peab osalise juurdepääsu põhimõtet ebasoovitavaks ning on seisukohal, et selle üle on keeruline praktikas järelevalvet teostada ja seda tuleb selgitada; rõhutab siiski, et osalisel juurdepääsul võivad olla omad eelised, ent üksnes neil kutsealadel, kus tööülesandeid saab selgelt piiritleda; nõuab põhimõtte põhjalikku hindamist, selle kohaldamist iga juhtumi puhul eraldi ning selle kohaldamata jätmist tervist ja ohutust mõjutavate reguleeritud kutsealade suhtes;

7.	väljendab heameelt automaatse tunnustamise menetluse üldise edukuse üle; rõhutab siiski, et töökogemusel põhineva üldise süsteemi kohane tunnustamismenetlus on nii pädevate asutuste kui ka teatavatel kutsealadel tegutsejate jaoks liiga tülikas ja aeganõudev;

rõhutab eelneva deklareerimise süsteemi olulisust, kuid märgib, et 2011. aastal toimunud komisjoni avaliku konsultatsiooni käigus tõsteti esile arvukaid probleeme ning seepärast peavad spetsialistide ajutise liikuvuse parandamiseks võetavad meetmed olema kutsekvalifikatsioonide direktiivi eelseisva läbivaatamise oluliseks osaks; nõuab juhuteenuste ja teenuste ajutise osutamise mõiste täpsustamist, pidades silmas asjaolu, et kõiki kutsealasid hõlmava määratluse väljatöötamine ei ole võimalik ning see õõnestaks subsidiaarsust;

märgib, et pädevatel asutustel on eelneva deklareerimise korra kohaldamisel raskusi, kuna puudub ühtne lähenemisviis ajutise ja juhuteenuse hindamiseks ning on äärmiselt keeruline teostada järelevalvet teenusepakkujate tegevuse üle kohapeal; kutsub komisjoni üles hindama direktiivi artiklis 7 ettenähtud kehtivaid sätteid ning selgitama täiendavalt olemasolevat kohtupraktikat, eelkõige seoses rahvatervist ja ohutust mõjutavate kutsealadega; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile oma järeldused;

10.

rõhutab, et enamik sidusrühmi peab vajalikuks direktiivi artikli 7 lõiget 4, mis lubab liikmesriikidel tervishoiu ja ohutusega seotud kutsealadel, mida automaatne tunnustamine veel ei hõlma, kvalifikatsioone eelnevalt kontrollida; märgib siiski, et läbipaistvuse suurendamiseks peaksid liikmesriigid selgitama, millised kutsealad mõjutavad nende arvates tervishoidu ja ohutust;

11.	nõustub komisjoniga, et mõiste „reguleeritud haridus ja koolitus” on liiga kitsas ja võib seetõttu avaldada soovimatut mõju spetsialistide ajutisele liikuvusele; on seisukohal, et mõiste peab hõlmama igat liiki koolitust, mis lubab töötada vastaval kutsealal päritoluliikmesriigis;

12.	kutsub komisjoni üles selgitama, et ajutise liikuvuse eesmärgil esitatav deklaratsioon peaks põhimõtteliselt kehtima kogu liikmesriigi territooriumil ning hindama, kas vaja oleks iga-aastast deklaratsiooni;

13.

nõuab, et teenuseosutajad, kes pakuvad teenuseid eranditult tarbijatele, kes lähevad nendega koos teistesse liikmesriikidesse ega puutu seega kokku kohalike tarbijatega vastuvõtvas liikmesriigis (nt giidid, treenerid, sportlaste meditsiiniline personal), vabastataks artiklis 7 sätestatud eelneva deklaratsiooni esitamise nõudest; pooldab seda põhimõtet kõikide selliste teenuste puhul, mis ei ole seotud rahvatervise ja ohutusega;

14.

kutsub komisjoni üles kooskõlastama ja koondama erinevaid praegu kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta kättesaadavaid teabeallikaid, sealhulgas riiklikke kontaktpunkte ja kutseorganisatsioone, veebiportaaliga Your Europa, mis nõustab teenuste direktiivi alusel loodud olemasolevaid kontaktpunkte; märgib, et see annab spetsialistidele võimaluse kasutada oma keeles avalik-õiguslikku liidest, mille kaudu neil on võimalik alla laadida dokumente, juurde pääseda kutsekaardile ja teha sellest väljatrükk ning saada ajakohastatud teavet tunnustamisprotsessi, pädevaid asutusi käsitleva haldusteabe, kutseorganisatsioonide ja esitatavate dokumentide kohta;

15.

märgib, et tuleb tõhustada dialoogi ja teabevahetust igal kutsealal ning parandada pädevate asutuste ja riiklike kontaktpunktide vahelist koostööd nii riiklikul kui ka liikmesriikidevahelisel tasandil; kutsub komisjoni üles hõlbustama kõige liikuvamate kutsealade puhul pädevate asutuste ja kutseorganisatsioonide võrgustike moodustamist, et vahetada üldteavet riiklike menetluste ja haridusnõuete kohta, jagada parimaid tavasid ning uurida süvendatud koostöö võimalusi, nagu ühisplatvormid; on seisukohal, et riigiasutused ja sotsiaalpartnerid peavad algatama struktureeritud dialoogi selle üle, kuidas paremini garanteerida noorte kutsealane integreerimine;

16.	kutsub liikmesriike liikuvuse edendamise meetmete raames suurendama riigiasutuste tõhusust töötajate õiguste ja kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetlustega seotud teabe levitamisel, vähendades sellega bürokraatia pärssivat mõju;

17.

kutsub seetõttu liikmesriike üles kasutama kaasaegseid kommunikatsioonitehnoloogiaid, sealhulgas andmebaase ja veebipõhiseid registreerimismenetlusi tagamaks, et peetakse kinni üldise tunnustamise süsteemi raames seatud tähtaegadest ning parandatakse oluliselt teabele juurdepääsu ja teadmisi menetluskorrast;

18.	nõuab, et pädevatele asutustele kehtestataks siduv kohustus edastada kõikidele teistele pädevatele asutustele konkreetse kutseala kohta ajakohastatud kontaktteavet;

19.

kutsub komisjoni üles kehtestama suunised ajavahemiku kohta, mille jooksul üksikisik, kes on esitanud kõik dokumendid, peaks teada saama pädeva asutuse otsuse; on seisukohal, et liikuvust aitaks hõlbustada ka nimetatud ajavahemiku vähendamine siseturu infosüsteemi suurema kasutamise ja menetluste optimeerimise abil; kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt vahendeid, et tagada kutsekvalifikatsioonide tunnustamine mõistliku ajavahemiku jooksul;

20.	kutsub liikmesriike, pädevaid asutusi ja komisjoni üles tagama suurema läbipaistvuse, et taotleja või asjaomane isik saaks tema kutsetunnistuse või kvalifikatsiooni tunnustamisest keeldumise korral täpsemalt teada keeldumise põhjuse;

21.	märgib, et praegune uutest diplomitest teavitamise menetlus on liiga keeruline; kutsub komisjoni üles lihtsustama uutest diplomitest teavitamist ja ajakohastama õigeaegselt direktiivi V lisa;

22.	nõuab tungivalt, et liikmesriigid, pädevad asutused ja komisjon tagaksid, et kutsekvalifikatsiooni tunnustamine käiks käsikäes diplomite või tunnistuste tunnustamisega, et luua tõeline siseturg ELi ja rahvusvahelisel tasandil, mis väldiks juba reguleeritud valdkondade topeltreguleerimist;

23.

rõhutab, et korvamismeetmed, mille alusel võivad pädevad asutused nõuda sobivustesti sooritamist või kehtestada kuni kolmeaastane kohanemisperiood ning mis on hindamatud tarbija ja patsiendi ohutuse tagamisel, tuleb läbi vaadata, et hinnata, kas neid saab kasutada olemasolevate probleemide lahendamiseks; nõuab paremat selgitamist ja käitumisjuhendi hindamist, et abistada pädevaid asutusi;

24.	nõuab, et koostataks mittesiduvad ELi suunised korvamismeetmete kohaldamise kohta, konsulteerides pädevate asutuste, kutseorganisatsioonide, liikmesriikide ja Euroopa Parlamendiga;

25.

rõhutab, et kvalifikatsiooni taseme kontrollimine artikli 11 kohaselt on ametiasutuste jaoks eriti keeruline ja kulukas ning kodanikele raskesti mõistetav; juhib tähelepanu sellele, et artiklis 11 toodud viis kvalifikatsioonitaset tekitavad sageli segadust seoses Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kaheksa kvalifikatsioonitasemega; nõustub komisjoni arvamusega, et artikli 11 ning II ja III lisa väljajätmine tähendaks, et pädevad asutused ei peaks enam taotleja kõlblikkust kindlaks määrama eelnevalt määratletud kvalifikatsioonide alusel, vaid võiksid keskenduda koolituses esinevate märkimisväärsete erinevuste kindlakstegemisele, et otsustada, kas korvamismeetmed on vajalikud; märgib seetõttu, et kvalifikatsioonitasemete, sealhulgas II ja III lisa väljajätmine lihtsustaks oluliselt tunnustamisprotsessi;

26.	juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriikide haridus- ja koolitussüsteemides on ikka veel suuri erinevusi; on seetõttu arvamusel, et teatavatel kutsealadel tuleb nõutava minimaalse õppeaja hulka lugeda ka aeg, mis duaalsetes koolitussüsteemides veedetakse tavaliselt kutsekoolis;

27.

kutsub liikmesriike ja pädevaid asutusi üles algatama komisjoni toetusel uurimusi oskuste, kvalifikatsioonide ja kutsealade Euroopa taksonoomia kasutuselevõtmiseks, et välja selgitada, kas ametinimetused ja kutsealad vastavad erinevates liikmesriikides samadele oskustele ja kvalifikatsioonidele, ning välja töötada Euroopa analüüsivahend;

28.	on seisukohal, et käitumisjuhendit tuleb laialdasemalt levitada, et tagada direktiivi parem rakendamine, kuna see aitab kaasa direktiivi sätete ühtsele tõlgendamisele;

Kehtivate sätete ajakohastamine

29.

kutsub komisjoni üles võtma liikmesriikides, pädevates asutustes ja kutseorganisatsioonides uuesti kasutusele dialoogimehhanismid, et võimalikult korrapäraselt ning kooskõlas teaduse ja tehnika arenguga ajakohastada valdkondlike kutsealade minimaalseid koolitusnõudeid, et kajastada praegust kutsepraktikat ja töökogemusel põhineva majandustegevuse praegust klassifikatsiooni, ning võtta kasutusele lihtne mehhanism minimaalsete koolitusnõuete pidevaks ajakohastamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks Bologna ja Kopenhaageni protsessi tulevasi suundumusi silmas pidades pädevusel põhineva lähenemisviisi kasutuselevõtmist, määrates kindlaks minimaalsed koolitusnõuded mitte ainult kestuse, vaid ka õpitulemuste osas;

30.	nõuab tungivalt, et komisjon ei viiks automaatse tunnustamise kaasajastamist läbi osade kaupa, nagu soovitatakse rohelises raamatus, ning tagaks, et parlamendile antakse õigus teostada nõuetekohast järelevalvet, kui direktiivi tehakse olulisi muudatusi;

31.

väljendab heameelt Bologna protsessi raames tehtud hiljutiste reformide ning hüvede üle, mida see protsess Euroopa tudengitele liikuvuse ja tööalase konkurentsivõime osas pakub; ergutab komisjoni aitama liikmesriikidel muuta Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteem (ECTS) läbipaistvamaks ja võrreldavamaks, et ECTS-süsteemist saaks oluline kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise ja lõppkokkuvõttes liikuvuse lihtsustamise vahend;

32.	palub komisjonil minimaalsete koolitusnõuete kehtestamisel arvesse võtta standarditud õpitulemuste ja kliiniliste oskuste olulisust;

33.	kutsub komisjoni üles uurima võimalust laiendada tulevikus veelgi automaatse tunnustamise kohaldamisala;

34.	palub täpsemalt selgitada üldhariduse kestuse kavandatavat pikendamist õe- ja ämmaemandakoolitusse vastuvõtmise tingimusena;

35.	palub täpsemalt selgitada kutsekvalifikatsioonide direktiivi artikli 21 lõike 4 kavandatavat väljajätmist;

36.	kutsub liikmesriike üles teostama minimaalsete koolitusnõuete võrdlust ning tagama endi ja pädevate asutuste vahel korrapärasema teabevahetuse minimaalsete koolitusnõuete ühtlustamiseks;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et direktiivi 2005/36/EÜ rakendamise hindamiseks on vaja koostada nimekiri tunnistuste või muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide kohta, mida tunnustatakse ühes või mitmes liikmesriigis, ent ei tunnustata teistes liikmesriikides; on seisukohal, et nimekiri peaks hõlmama ka juhtumeid, kui kodanikud on saanud kraadi muus kui nende päritoluliikmesriigis ning nende kraadi ei tunnustata oma liikmesriiki tagasi pöördumisel;

38.

rõhutab reguleeritud kutsealade suurt arvu Euroopa Liidus ning kutsub liikmesriike üles uuesti kaaluma, kas teatavate kutsealade klassifitseerimine on põhjendatud, et tagada see, et kvalifikatsioonid ja kutsealad vastavad kõikides liikmesriikides samadele oskustele ja kvalifikatsioonidele; on arvamusel, et reguleeritud kutsealade koguarvu vähendamine ELis suurendaks liikuvust; märgib siiski, et klassifitseerimine võib olla põhjendatud tarbijakaitse kaalutlustel, eelkõige tervishoiusektori, õigusalaste või tehniliste kutsealade puhul;

39.

märgib, et kõige tõhusam viis spetsialistide liikumisvabaduse võimaldamiseks on vähendada reguleeritud kutsealade arvu ELis; kutsub komisjoni üles kaasama läbivaadatud direktiivi mehhanismi, mille abil liikmesriigid saaksid läbi vaadata oma õigusnormid, välja arvatud need, mis on seotud tervishoiuvaldkonna kutsealadega, ning need välja jätta, kui need ei ole proportsionaalsed;

Rahvatervise ja ohutuse edendamine

40.	märgib, et tarbijate ja patsientide ohutuse kaitse on direktiivi läbivaatamisel ülitähtis eesmärk ning käesoleva direktiivi edu sõltub suuresti sellest, kas üheaegselt suudetakse tagada nii liikuvus kui ka ohutus; juhib tähelepanu tervishoiutöötajate eristaatusele;

41.	rõhutab, et on esinenud tõsiseid probleeme seoses spetsialistide jätkuva praktiseerimisega ELis, ehkki nende tegevus on peatatud või keelustatud;

42.

nõuab, et siseturu infosüsteemi raames loodaks teenuste direktiiviga veel hõlmamata kutsealade jaoks ennetav hoiatusmehhanism, mis muudaks kohustuslikuks kõigi liikmesriikide hoiatamise juhul, kui tervishoiutöötajate registris olemise või teenuste osutamise õiguse suhtes kohaldatakse regulatiivmeetmeid, tingimusel et hoiatussüsteem ei sisalda muud teavet, selle puhul järgitakse süütuse presumptsiooni nõuet ning see on kooskõlas kehtivate andmekaitse-eeskirjadega;

43.	juhib tähelepanu asjaolule, et üldsusel ja patsientidel on vaja suuremat kindlustunnet, et tervishoiutöötajad, kelle suhtes tunnustamist kohaldatakse, on pidevalt värskendanud oma oskusi ja teadmisi;

44.

juhib tähelepanu sidusrühmade üleskutsele panna rohkem rõhku pidevale kutsealasele arengule, sealhulgas (elukestvale) formaalsele, mitteformaalsele ja informaalsele õppele, ning vajadusele seda hinnata; tuletab meelde, et ülemaailmne konkurents ning liikumine teadmistepõhise majanduse suunas toovad kaasa uusi probleeme oskuste arendamise ja hariduse seisukohalt; kutsub komisjoni seepärast üles uurima kogu hariduskäigu dokumenteerimise võimalusi, võib-olla Euroopa kutseoskuste passi, Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku ja siseturu infosüsteemi abil, ning koostama liikmesriikides kasutusel olevate erinevate pideva kutsealase arengu süsteemide võrdlustabelit; kutsub komisjoni samuti üles hindama, kas tervishoiutöötajate puhul võiksid korvamismeetmed olla kohaseks lahenduseks liikmesriikide pideva kutsealase arengu erinevatele tasemetele; ergutab pädevaid asutusi pakkuma tunnustamisprotsessi käigus teavet pideva kutsealase arengu kohta ning vahetama selles valdkonnas parimaid tavasid ja teavet pideva kutsealase arengu kohta, eelkõige nendes sektorites ja liikmesriikides, kus pidev kutsealane areng on kohustuslik;

45.	rõhutab, kui oluline on kohandada elukestev õpe iga liikmesriigi tööturu vajadustele, et töötajad kasutaksid koolitusressursse paremini ära;

46.	rõhutab, et tunnustamisprotsessi laiendamine kolmandate riikide kvalifikatsioonidele võib põhjustada süsteemi kuritarvitamist sobivaima jurisdiktsiooni valimise näol ning oleks vastuvõtvate liikmesriikide pädevatele asutustele ülemäära ohtlik;

47.	rõhutab, et tervishoiutöötajate puhul on ülimalt tähtis suutlikkus suhelda kolleegide ja patsientidega, et vältida ohtlikke või potentsiaalselt eluohtlikke olukordi;

48.

on arvamusel, et selgitada tuleb direktiivi 2005/36/EÜ artiklit 53, mis käsitleb keelenõudeid, sest komisjoni, Euroopa Kohtu ja liikmesriikide vahel kestab vaidlus selle sätte tõlgendamise üle; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi tervishoiuvaldkonna kutsealade keelenõuete korra, pakkudes pädevatele asutustele paindlikkust, mida on vaja, et teha kindlaks spetsialistide erialase ja suhtluskeele oskus ning ainult vajaduse korral testida neid oskusi tunnustamisprotsessi osana; on arvamusel, et ilma et see piiraks tööandjate võimalust teha kindlaks spetsialistide keeleoskuse tase konkreetsele ametikohale töötajat otsides, tuleb sellega seoses järjekindlalt juhinduda proportsionaalsuse põhimõttest, et sellised testid ei muutuks lisatakistuseks;

49.	märgib, et keeleoskus on ülitähtis, et hõlbustada spetsialisti integreerumist teises riigis, tagada osutatavate teenuste kvaliteet ning kaitsta tarbija ja patsiendi ohutust;

50.

rõhutab, et patsientide kaitsmiseks peavad e-tervishoiuteenuseid pakkuvad arstid tagama samad kvaliteedi- ja ohutusstandardid nagu mitteelektrooniliste tervishoiuteenuste osutamisel; on seisukohal, et seetõttu tuleb selgitada, et e-tervishoiuteenuste osutajatele peavad kehtima käesoleva direktiivi ja vajaduse korral täiendavad nõuded;

51.

juhib tähelepanu sellele, et e-tervishoiu ja kaugtervishoiusüsteemi arendamine eeldab, et pärast koolitust on õed ja arstid võimelised kandma hoolt eri rahvusest patsientide eest ning seetõttu tuleks soodustada koostööd eri riikide koolituskeskuste, haiglate ja ülikoolide töötajate ja lõpetanute puhul, kes peavad patsiente kõnealuste vahendite abil teenindama;

Spetsialistide integreerimine ja süsteemi suhtes usalduse tekitamine

52.

väljendab heameelt Krakówis toimunud ühtse turu foorumil välja kuulutatud kutsekaardi katseprojektide tulemuste üle; rõhutab, et mis tahes kutsekaart peab olema vabatahtlik, tõendama hariduskäiku ja omandatud töökogemusi ning olema ühendatud siseturu infosüsteemiga; on veendunud, et kutsekaart võib olla mõnel kutsealal kasulik vahend, et parandada liikuvust, lihtsustada haldusmenetlusi ja suurendada ohutust; kutsub komisjoni üles tõendama enne mis tahes kaardi kasutuselevõtmist, milline on selle potentsiaalne lisandväärtus tunnustamisprotsessi seisukohalt; rõhutab, et mis tahes kaardi kasutuselevõtmisel tuleb järgida konkreetseid ohutus- ja andmekaitsenõudeid ning rõhutab, et kehtestada tuleb vajalikud kaitsemeetmed kuritarvitamise ja pettuse vastu;

53.	kinnitab veel kord, et selleks, et EL saaks parandada kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi 2005/36/EÜ ebaühtlast rakendamist ja jõustamist EL 27 riikides, peavad kõik liikmesriigid üksteise süsteeme rohkem usaldama ja neisse uskuma;

54.

toetab siseturu infosüsteemi laiendamist infosüsteemiga seni hõlmamata kutsealadele, nagu on sätestatud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta (IMI määrus) (9), samuti kutsealadele, mis ei kuulu direktiivi 2005/36/EÜ reguleerimisalasse;

55.

nõuab siseturu infosüsteemi kohustuslikku kasutuselevõtmist pädevates asutustes, et hõlbustada ennetavat halduskoostööd ja lihtsustada tunnustamismenetlusi; on arvamusel, et siseturu infosüsteemi saaks veelgi tõhustada, laiendades näiteks võimalikke funktsionaalseid lahendusi, et lihtsustada liikmesriikide asutuste tööd; palub komisjonil luua kaasnevad koolituse ja tehnilise toe tugistruktuurid, et kasutada täies ulatuses ära süsteemi eelised tõhususe osas;

56.

nõuab koolilõpetanute liikuvuse parandamist ning kohtuasjas Morgenbesser tehtud otsuse (10) järgimist; märgib, et liikmesriigid peaksid soodustama teistest liikmesriikidest pärit koolilõpetanute tasustatavat juhendatud praktikat, kui nad pakuvad sellist võimalust oma riigi kodanikele; rõhutab lisaks sellele, et juhendatud praktika ajal omandatud töökogemust tuleks tunnustada päritoluliikmesriigis;

57.

tõstab esile asjaolu, et direktiivi artiklis 15 viidatud ühisplatvormide kontseptsioon ei ole olnud edukas, kuna selliseid platvorme praegu ei eksisteeri; märgib, et neist võivad saada kasulikud vahendid liikuvuse lihtsustamiseks ning neid peaksid määratlema ja kontrollima spetsialistid ise; väljendab heameelt komisjoni soovi üle teha kontseptsiooni parandusi muudetud artikliga; kutsub komisjoni üles võimaldama liikmesriikidele vajalikku paindlikkust ühises platvormis osalemise küsimuses otsuse tegemisel ning alandama liikmesriikide osaluskünnist;

58.	märgib, et mis tahes ühisplatvormi kasutuselevõtmise suhtes tuleks rakendada eeltingimusena siseturu testi ja kohaldada parlamentaarset järelevalvet;

59.

tõstab esile asjaolu, et käesolev direktiiv peaks hõlmama andmekaitset vastavalt direktiivile 95/46/EÜ ning käesoleva direktiivi läbivaatamine peaks hõlmama ka andmekaitset käsitlevate sätete täiendusi; täheldab, et andmehalduse eest vastutava pädeva asutuse jaoks peab olemas olema ajakohastatud kontaktteave ja selged poliitikameetmed spetsialisti andmete säilitamise ja kasutamise kohta ning suunised eksliku teabe parandamiseks;

60.

märgib, et läbirääkimised ELi ja Šveitsi vahel on viinud kokkuleppeni seoses ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Šveitsi Konföderatsiooni vahelise isikute vaba liikumist käsitleva kokkuleppe III lisa muutmisega, et lisada direktiiv 2005/36/EÜ; märgib, et kokkulepe näeb ette, et ajutiselt kohaldatakse enamikku direktiivist, välja arvatud II jaotist, mis eeldab kohanduste tegemist Šveitsis, ning eelmainitud kokkulepet käsitlev nõukogu otsus muutub kehtetuks, kui Šveits ei teata otsuse rakendamiseks vajalike siseriiklike menetluste lõpetamisest 24 kuu jooksul alates otsuse vastuvõtmisest; võtab kohustuse jälgida tähelepanelikult arenguid selles küsimuses;

61.	kutsub komisjoni üles tagama, et kõik läbivaadatud direktiivid võetakse nõuetekohaselt üle kehtestatud tähtajaks; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid direktiivi nõuetekohaselt arvesse;

* *

62.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.

(2) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 42.

(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0145.

(4) http://ec.europa.eu/internal_market/qualifications/docs/news/20110706-summary-replies-public-consultation-pdq_en.pdf.

(5) http://ec.europa.eu/internal_market/qualifications/docs/news/20110706-evaluation-directive-200536ec_en.pdf.

(6) Euroopa Komisjon, „Kutsekvalifikatsioonide direktiivi hindamine”, Brüssel, 5. juuli 2011.

(7) Euroopa Komisjon, siseturu ja teenuste peadirektoraat, SOLVITi 2010. aasta aruanne „Võrgustiku SOLVIT areng ja tulemused 2010. aastal” (2011).

(8) Euroopa Komisjon – Flash Eurobarometer, „Youth on the Move: Analytical Report” („Noored liikvel: analüütiline raport”), mai 2011.

(9) Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta ((IMI määrus), KOM(2011)0522).

(10) Euroopa Kohtu 13. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-313/01, Morgenbesser, EKL I–13467.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/25

Teisipäev, 15. november 2011
Tarbijapoliitika

P7_TA(2011)0491

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon uue tarbijapoliitika strateegia kohta (2011/2149(INI))

2013/C 153 E/04

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis on aluslepingutesse lisatud Euroopa Liidu lepingu artikliga 6,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 26, milles on sätestatud, et „siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele”,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, milles on sätestatud, et liit taotleb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalset turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 9, milles on sätestatud, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 11, milles on sätestatud, et liidu „poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist”,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles on sätestatud, et „liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja protokolli nr 26 üldhuviteenuste (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste) kohta,

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta seadusandlikku resolutsiooni nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 87/250/EMÜ, 90/496/EMÜ, 1999/10/EÜ, 2000/13/EÜ, 2002/67/EÜ, 2008/5/EÜ ja määrus (EÜ) nr 608/2004 (1),

—	võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku 2010. aasta aruannet, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2011,

—	võttes arvesse komisjoni 7. aprilli 2011. aasta töödokumenti „Consumer Empowerment in the EU” („Tarbijate teadlikkuse tõstmine ELis”) (SEK(2011)0469),

—	võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2011. aasta teatist „Consumers at home in the single market” („Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt”), viies tarbijatingimuste tulemustabel (SEK(2011)0299),

—	võttes arvesse komisjoni 22. oktoobri 2010. aasta teatist „Making Markets Work For Consumers” („Panna turg tarbijate heaks tööle”), neljas tarbijaturu tulemustabel (SEK(2010)1257),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (3),

—	võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (4),

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (5),

—	võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet komisjonile ühtse turu taaselustamise kohta „Uus ühtse turu strateegia”,

—	võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (6),

—	võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta (7),

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (KOM(2009)0336),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009)0557),

—

võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2009. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele tarbijakaebuste ja -päringute liigitamise ning nendest teatamise ühtlustatud metoodika kohta (KOM(2009)0346) ning sellele lisatud komisjoni soovituse eelnõu (SEK(2009)0949),

—	võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta (KOM(2009)0330),

—	võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta (8) ja komisjoni 12. juuli 2004. aasta soovitust siseturgu mõjutavate direktiivide siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta (9),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/48/EÜ mänguasjade ohutuse kohta (mänguasjade ohutuse direktiiv) (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ning mille eesmärk on kehtestada seoses akrediteerimise ja turujärelevalvega eeskirjade ja põhimõtete üldraamistik (11),

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013. Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” (KOM(2007)0099) ning parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 (12) kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni aruannet „Obstacles to the European single market 2008” („Takistused Euroopa ühtsele turule 2008”) (13),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus) (14),

—	võttes arvesse oma 12. detsembri 2006. aasta resolutsiooni nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse ühenduse tarbijapoliitika tegevusprogramm aastateks 2007–2013 (15),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (16),

—	võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega (17),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0369/2011),

A.	arvestades, et ELi kodanikud on tarbijatena äärmiselt tähtsad Euroopa 2020. aasta strateegia aruka, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkide saavutamisel, sest tarbijakulutused annavad enam kui poole ELi SKPst;

B.	arvestades, et materiaalse puuduse indeksi järgi ohustab 16,3 % ELi elanikkonnast vaesus ja naiste puhul ulatub see määr 17,1 %-ni;

C.	arvestades, et 2011. aasta aprillis avaldatud tarbijate teadlikkuse tõstmist käsitleva Eurobaromeetri eriuuringu 342 kohaselt peab valdav enamus tarbijaid end teadlikuks ja enesekindlaks, kuid samas ei tunne suur osa neist tähtsamaid tarbijakaitset käsitlevaid õigusakte;

D.	arvestades, et tarbijad ei ole üks homogeenne rühm, kuna nende tarbimisoskused, seaduste tundmine, nõudlikkus ja tahe hüvitust taotleda on väga erinevad;

E.	arvestades, et 2011. aasta aprillis avaldatud tarbijate teadlikkuse tõstmist käsitleva Eurobaromeetri eriuuringu 342 kohaselt kulutavad naised meestest rohkem aega sisseostudele (tavalisel nädalal naised 3,7 ja mehed 2,8 tundi);

F.	arvestades, et 2011. aasta märtsis avaldatud viienda tarbijatingimuste tulemustabeli kohaselt on tarbijate tingimused ELis endiselt väga erinevad;

arvestades, et tarbijate rahulolematus finantsteenuste toimimisega tuleneb neile antud halbadest nõuannetest ja asjaolust, et tarbijaturu tulemustabeli hinnangul ei tea enamik tarbijaid oma õigusi finantsteenuste osas ja 98 % ei ole võimeline tegema kõige sobivamat investeerimisvalikut, millest tulenevad kulud on hinnanguliselt 0,4 % ELi sisemajanduse koguproduktist;

arvestades, et tarbijatele teabe andmine on vajalik ja tähtis kõikides finantsteenuste sektorites; arvestades, et strateegias tuleb tunnistada, et ei piisa üksnes konkurentsivõimeliste turgude loomisest, kus tarbijad saavad teha otsuseid nende endi huvides; arvestades, et teabe andmise tõhustamiseks on oluline, et teave esitataks ELi ja piirkondlikes ametlikes keeltes;

I.	arvestades, et eelkõige tuleb kaitsta rühmi, kes on vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu teistest rohkem haavatavad, näiteks lapsed, teismelised, eakad ja sotsiaalselt või majanduslikult raskesse olukorda sattunud isikud (nt suurtes võlgades olevad isikud);

J.	arvestades, et EL on seadnud eesmärgid CO2 heite vähendamiseks, kutsudes üles muutma oma tarbimisharjumusi säästvamaks;

K.	arvestades, et nõuetekohaselt toimiv siseturg peaks pakkuma tarbijatele laiemas valikus kvaliteetseid ja konkurentsivõimelise hinnaga kaupu ja teenuseid ning samal ajal kõrgetasemelist tarbija- ja keskkonnakaitset;

L.	arvestades, et siseturg peab arenema tarbijakaitset kahjustamata, tagades samas teenuste vaba liikumise ja pöörates asjakohast tähelepanu töötajate kaitsmisele;

M.	arvestades, et teadlikumad tarbijad oskavad paremini leida parimaid hindu, parimaid müügitingimusi ja parimat kvaliteeti, edendades seeläbi konkurentsi ja uuendustegevust;

N.	arvestades, et täielikult integreeritud siseturg annaks Euroopa tarbijatele mitmesuguseid hüvesid, nagu madalamad hinnad ning toodete ja teenuste laiem valik;

O.	arvestades, et nagu 2011. aasta märtsis avaldatud tarbijatingimuste tulemustabelist nähtub, ei tunne jaemüüjad piisavalt põhilisi ELi tarbijaõigusi, mis võib kahjustada tarbijate huve ja mõjutada jaemüüjate valmidust osaleda piiriüleses kaubanduses;

arvestades, et kõik sidusrühmad (kaasa arvatud komisjon, riikide täitevasutused, tarbijaorganisatsioonid ja erasektor) peavad suurendama oma jõupingutusi, et saavutada kõrgetasemelise tarbijakaitse ja tarbijate teadlikkuse tõstmise eesmärgid, sest avaliku sektori turujärelevalve tõhusus ja rakendamine on ebaseaduslike ja ohtlike toodete Euroopas turustamise takistamisel ja turult kõrvaldamisel väga oluline;

Q.	arvestades, et praeguses majandussurutises on tugev ja järjekindel rakendamine eriti oluline, kuna kriis mõjutab tarbijate valikuid;

R.	arvestades, et omavahel tihedat koostööd jätkates peavad Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid aitama kaasa tarbijakaitse õigusaktide tulemuslikumale ülevõtmisele ja jõustamisele;

S.	arvestades, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid peaksid kaitsma ELi kodanike tervist ja heaolu,

Põhieesmärgid

tunneb heameelt komisjoni algatuse üle töötada välja tarbijakeskne tegevuskava ja rõhutab, et sidusa õigusliku raamistiku saavutamiseks peab komisjon esitama ennetava tegevuspoliitika aruka reguleerimise määratlemiseks; nõuab lisaks, et kõik tarbijapoliitika tulevased meetmed põhineksid terviklikul lähenemisviisil, mis seab tarbijad ühtse turu keskmesse;

2.	rõhutab, et poliitilisi prioriteete tuleks siduda tarbijaturu tulemustabeli statistikaga ja nende seadmisel tuleks toetuda sellele statistikale; palub komisjonil tarbijapoliitika strateegias arvesse võtta hiljuti avaldatud kodanike ja ettevõtete 20 suurimat ühtse turuga seotud põhiprobleemi;

on rahul komisjoni 2012. aasta töökavas tehtud ettepanekutega vaadata läbi tarbijapoliitika ja selle õigusloomestrateegia ning ühendada kõigi vastutavate talituste algatused; märgib, et eelkõige on vaja tagada, et kõik tarbijad kogu ELis saaksid täielikult kasutada oluliste õigusaktide, nagu ebaausate kaubandustavade direktiivi ja tarbijakrediidi direktiivi pakutavat kaitset;

4.	väljendab heameelt tarbijakaitse strateegilise käsituse üle, mis toetub 2007.–2013. aasta strateegiast saadud õppetundidele; rõhutab vajadust tagada parem kooskõla tarbijapoliitika ning sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide vahel Euroopa 2020. aasta strateegia osana;

rõhutab, et kehtivaid õigusakte (eriti hiljutist tarbijaõiguste direktiivi) tuleb nõuetekohaselt kohaldada ja jõustada, jagades asjakohast teavet kõigi poolte õiguste ja kohustuste kohta; rõhutab lisaks vajadust vaadata kehtiv õigustik läbi pärast tarbijaõiguste direktiivi vastuvõtmist ja seoses kavandatud uute algatustega;

6.	rõhutab, et tarbijakaitse poliitika rakendamine peab olema ühtlustatud ning teeb selleks ettepaneku alustada uuesti arutelu selle üle, kuidas see vastutusvaldkond komisjonis jaotada;

7.	kutsub komisjoni üles tagama tarbijaid mõjutavate poliitikavaldkondade parem koordineerimine;

8.	palub komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada rahvusvahelist koostööd ja parandada tarbijakaitse valdkonnas teabevahetust kolmandate riikidega;

toonitab, et tarbijakeskse tegevuskavaga tuleb täita mitu ülesannet, nagu tarbijate teadlikkuse tõstmine ja tarbijate ebavõrdsuse vähendamine, säästva tarbimise ergutamine, tarbijate kokkupuutumise vähendamine ohtlike toodetega ning tarbijate, eelkõige laste kaitsmine eksitava reklaami eest; nõuab, et poliitikakujundajad mõtleksid põhjalikult, kuidas välja töötada arukamaid meetmeid, mille abil anda tarbijatele vajalikku ja praktilist teavet ettevõtetele lisakoormust tekitamata;

10.

palub komisjonil kaitsta eelkõige selliseid tarbijarühmi, kes on vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu teistest rohkem haavatavad ning sotsiaalselt või majanduslikult raskesse olukorda sattunud isikuid; toetab komisjoni tegevust tarbimiskäitumise valdkonnas, sest see on oluline tarbijakaitse meetmete tulemuslikkuse tagamiseks;

11.	soovitab komisjonil tungivalt tõhustada kriteeriume ja meetmeid, et teostada rohkem mõjuhinnanguid, ning vajadusel läbi vaadata tarbijapoliitikat mõjutavad ELi õigusaktid ja kindlaks teha parimad tavad, mille abil liikmesriigid saavad kehtivaid õigusakte nõuetekohaselt rakendada;

Tarbijate mõjuvõimu suurendamine

12.

märgib e-kaubanduse olulist kasvu, mis on nüüd tarbijatele väga tähtis, sest 40 % ELi kodanikest sooritab oste internetis; rõhutab, et tuleb suurendada tarbijate ja jaemüüjate usaldust eelkõige selles osas, mis puudutab piiriülest internetis ostmist ja kauplemist, ning tagada nende õigused ja kohustused internetis;

13.

väljendab sügavat kahetsust riigisisese ja piiriülese internetis toimuva jaekaubanduse vahelise suure lõhe üle; märgib, et tarbijaturu tulemustabeli kohaselt on 44 % tarbijatest seisukohal, et teadmatus oma õigustest takistab neil kaupade ostmist teistest liikmesriikidest ning peamised piiriüleseid oste takistavad tegurid on hilinenud tarned, kaupade tarnimata jätmine ja pettused; nõuab seetõttu, et ELi tarbijapoliitika strateegia toetaks kasvu ja uuendustegevust jaekaubanduses ning eelkõige digitaalse ühtse turu väljakujundamist, et aidata ELi tarbijatel sooritada piiriüleseid oste;

14.	juhib tähelepanu sellele, et tarbijate usaldus on majanduse liikumapanev jõud nii sise- kui ka piiriüleses kaubanduses, nii internetis kui ka väljaspool internetikeskkonda;

15.	rõhutab, et tarbijaid tuleb nende õigustest ja kohustustest teavitada ja tagada tarbijate õiguste täielik järgimine interneti kasutamise ja intellektuaalomandi õiguste küsimustes, kuid samal ajal tuleb kaitsta isikuandmete ja eraelu puutumatust;

16.

rõhutab, et tarbijate isikuandmetel on suur majanduslik väärtus, näiteks andmebaasidel, mis sisaldavad tarbijate profiile, mida kasutatakse kindlale sihtrühmale suunatud reklaamis; juhib tähelepanu sellele, et tarbijad ei ole enamasti teadlikud ettevõtetele vabatahtlikult esitatavate andmete väärtusest; palub, et komisjon tagaks internetireklaami ja otsingumootorite turul piisava konkurentsi ning kontrolliks kooskõlas kehtiva andmekaitse raamistikuga, kuidas asjaomased ettevõtted neid andmeid kasutavad;

17.	rõhutab, et tarbijatele ja kauplejatele tuleb jagada selgemat ja ühtsemat teavet (näiteks kasutades selleks ühikuhinna esitamise reeglit ning veebisaite täpsete ja selgete hinnavõrdlustega) ning pakkuda asjakohast ja tõhusat tootemärgistust;

18.	rõhutab märgistuse tähtsust ning kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma arvesse tarbijate üha suuremaid nõudmisi sellistes valdkondades nagu õiglane kaubandus, CO2-jalajälg, ringlussevõtu ulatus ja viis ning päritolu märkimine;

19.

rõhutab vajadust tagada üldine juurdepääs kiirele lairibaühendusele ja telekommunikatsioonivõrkudele ning laialdane juurdepääs internetikaupadele ja -teenustele, milleks tuleks muu hulgas kõrvaldada turustuspiirangud, võidelda geograafilise segmentimisega ning laiendada elektrooniliste maksete kasutust;

20.	toonitab, et tarbijakeskses tegevuskavas tuleb rõhku panna digitoodete, nt e-raamatute turule;

21.

rõhutab, et tuleb suurendada tarbijate teadlikkust neile kasuliku, sihipärase ja mõistetava teabe andmisega; nõuab, et ELi ja riigiasutused, tarbijaorganisatsioonid ja ettevõtted suurendaksid oma jõupingutusi, et parandada tarbijate harimist; palub komisjonil teha ettepanekuid tarbijasõbraliku ühtse turu õigusaktide kohta, et tagada tarbijate huvide täielik arvestamine ühtse turu toimimisel;

22.	palub komisjonil ja liikmesriikidel kõikide liikmesriikide tarbijaorganisatsioone piisaval määral toetada ja nende suutlikkust tugevdada, et suurendada nende rolli ja vahendeid, soodustades seeläbi tarbijate mõjuvõimu suurendamist;

23.

rõhutab vajadust harida tarbijaid juba võimalikult varasest east alates, et nad mõistaksid ja kasutaksid toodetel esitatud teavet; kutsub komisjoni üles muutma Euroopa märgised (eelkõige CE-vastavusmärgis, Euroopa ökomärgis, Möbiuse leht ringlussevõtu tähisena või ohumärgistus) paremini eristatavaks ja äratuntavaks, sest praegu neid piisavalt ei tunta;

24.	kutsub komisjoni üles algatama kõigis liikmesriikides teavituskampaaniaid CE-märgise ja selle tähtsuse kohta, et tarbijatele selgitada, mida see tähistab (või ei tähista), ning anda neile põhjalikumat teavet, püüdes samal ajal erialaringkondades parandada teadlikkust tooteohutusest;

25.

on veendunud, et kodanikuühiskond koos tarbijaorganisatsioonide ja ettevõtetega peaks rohkem suunama innovaatilisi lahendusi ühtset turgu käsitleva teabe levitamiseks, mis võimaldaks sellega kodanikel täiel määral ära kasutada olemasolevaid võimalusi; rõhutab tähtsat rolli, mis on kodanikuühiskonnal VKEde, tarbijate ja kodanike, eelkõige nende abistamisel, kes on kõige kaitsetumas olukorras, nagu noored või interneti kasutamise võimaluseta inimesed, et nad suudaksid ületada keelelisi, tehnoloogilisi ja halduslikke tõkkeid ja piiranguid liikmesriikides;

26.	väljendab sügavat kahetsust asjaolu üle, et teatavates sektorites on endiselt raske vahetada teenuseosutajat või tariifi, mis piirab tarbijate valikuvabadust ja kahjustab konkurentsi; kutsub komisjoni üles selle küsimusega põhjalikumalt tegelema, et tarbijad saaksid siseturust täit kasu;

27.	kutsub komisjoni üles kindlaks tegema senised tõkked tarbijate pangavahetuses ja kaaluma lahendusi nende kõrvaldamiseks, näiteks luues pangakonto numbri üleeuroopalise ülekantavuse süsteemi;

28.	märgib, et tarbijate jaoks on pangakonto puhul tähtsad läbipaistvad pangatasud, kiiremad tehinguajad ja lihtsamad menetlused pangakontode üleviimiseks;

29.	märgib, et umbes 30 miljonil ELi kodanikul puudub võimalus kasutada põhilisi pangateenuseid ning kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut, nagu komisjon on lubanud ühtse turu aktis ja oma 2011. aasta tööprogrammis;

Tarbijakaitse ja tooteohutus

30.	rõhutab, et vaja on kujundada tarbijapoliitikat, milles võetakse arvesse haavatavate tarbijarühmade eriomadusi;

31.	nõuab kõnealuse strateegia ja konkurentsipoliitika programmi vahel selgete seoste kehtestamist ning ühist tegevust selle saavutamiseks, et tarbijad saaksid paremini kasutada teenuseid, mis on nende vajadustega paremini kohandatud ja mida osutatakse parematel tingimustel;

32.

rõhutab, et tuleb kiiresti parandada tarbekaupade ohutuse üldist taset ELis, eelkõige üldise tooteohutuse direktiivi eelseisva läbivaatamise raames; kutsub komisjoni üles koostöös ELi vastutavate asutustega põhjalikumalt uurima küsimusi, mis on seotud kemikaalide mõjuga tarbijate tervisele, antibiootikumiresistentsuse ja nanotehnoloogiatega, võttes aluseks kehtivad ELi õigusaktid nendes valdkondades;

33.	rõhutab ühtlasi vajadust parandada mänguasjade ohutusstandardeid ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kiiresti üle uue mänguasjade ohutuse direktiivi ja rakendaksid seda täies ulatuses;

34.

palub komisjonil välja töötada ühise hindamis- ja märgistamissüsteemi, millele viidatakse Euroopa Parlamendi resolutsioonis ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana ning mille aluseks on toote terviklik olelusring, eelkõige selleks, et lihtsustada ja ühtlustada süsteeme, kaotada ettevõtetele ja tarbijatele killustatusest tekkivad kulud ning ära hoida eksitav reklaam;

35.	nõuab paremaid tooteohutuse tagatisi, eelkõige siseturu e-kaubanduses;

36.	nõuab, et RAPEXi teavitussüsteemi tõhustataks ja muudetaks tarbijatele läbipaistvamaks, et parandada üldist teadlikkust konkreetsetest tarbekaupadest tulenevatest ohtudest ning ettevõtjad ja tolliasutused saaksid võtta kiiresti asjakohaseid meetmeid;

37.	märgib sellega seoses, kui tähtsad on läbipaistvad ja usaldusväärsed turud, kutsestandardite parandamine ja huvide konflikti vältimine tarbijatele finantsteenuste osutamisel ning finantshariduse roll;

38.	rõhutab finantsharidusele ja finantsnõustamisele juurdepääsu tähtsust ja nõuab finantsnõustamisteenuste paremat reguleerimist;

39.

juhib tähelepanu sellele, et uutel Euroopa järelevalveasutustel on finantsteenuste valdkonnas tarbijakaitse osas selgesõnalised volitused ja vastutus, ning eeldab, et need kajastuvad strateegias ja parandavad Euroopa järelevalveasutuste võimet kaitsta tarbijaid, toetudes riikide asutuste parimatele tavadele ja tagades huvitatud poolte, eelkõige tarbijate esindajate nõuetekohase osalemise;

40.	nõuab kogu ELis kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamist, et veelgi tugevdada siseturgu finantsteenuste valdkonnas ja võidelda protektsionistlike tavade vastu;

41.	nõuab sihipärast vahendite eraldamist tarbijauuringute projektidele, eeskätt tarbijate hoiakute ja andmete kogumise valdkonnas, et aidata kujundada tarbija vajadustele vastavat poliitikat;

42.	teeb ettepaneku suurendada ELi toetust teadusuuringutele alles arenevates valdkondades, nagu roheline ja eetiline tarbimine, ning igapäevaste tarbekaupade (autod, jalgrattad, kodumasinad jne) ühiskasutus;

43.

kutsub komisjoni jätkama tööd kaupade müügi ja ebaõiglaste lepingutingimustega, ebaausate kaubandustavade eeskirjade läbivaatamise, tarbijakrediidi direktiivi, eksitava reklaami direktiivi ja laiema küsimusega, kas ebaausate kaubandustavade eeskirju tuleb kohaldada ka ettevõtjate vahelistele suhetele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täies ulatuses ja nõuetekohaselt siseturu eeskirju ja õigusakte, eriti tarbijaõiguste direktiivi, e-kaubanduse direktiivi ning tarbijatele toidualase teabe esitamise määrust;

44.

palub komisjonil juhtida tarbijakeskses tegevuskavas tähelepanu standardimise olulisusele, et lihtsustada keerukaid protsesse ja näiteks tarbijatele teenuste kohta antavat keerukat teavet ning tagada, et sellesse tähtsasse ülesandesse oleksid kaasatud nii tarbijaorganisatsioonid kui ka riigi ametiasutused;

Sotsiaalsema ja jätkusuutlikuma Euroopa tarbijapoliitika suunas

45.	palub komisjonil lisada tarbijatele kättesaadavuse aspekt tarbijakesksesse tegevuskavasse, et tagada haavatavatele rühmadele juurdepääs neile vajalikele põhitoodetele ja -teenustele; juhib tähelepanu sellele, et see annab selgelt tunnistust tarbijapoliitika sotsiaalsest mõõtmest;

46.

juhib tähelepanu sellele, et eakamatel ja puudega isikutel on endiselt probleeme tavakaupade ja -teenuste ohutuse ja kaupadele juurdepääsuga; rõhutab sellega seoses, et standardeid kasutades on kaupu ja teenuseid võimalik edukalt kättesaadavaks teha võimalikult paljudele tarbijatele nende vanusest või füüsilistest võimetest sõltumata;

47.

palub komisjonil võtta tarbijakeskses tegevuskavas arvesse ka soopõhist lähenemist kooskõlas võetud kohustusega arvestada poliitika kujundamisel igakülgselt soolist aspekti; palub komisjonil tagada, et tarbijakeskses tegevuskavas oleks välistatud igasugune sooline diskrimineerimine seoses kaupadele ja teenustele juurdepääsu ning nende tarnimise või osutamisega;

48.

palub komisjonil käsitleda seda, kuidas eratarbimist saaks muuta säästvamaks, et edendada innovatsiooni, majanduskasvu ja vähese CO2-heitega majandust, mis on kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegias seatud eesmärgiga; on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata arukatele energiasüsteemidele: uute tehnoloogiate kasutamine peaks võimaldama kõigil internetikasutajatel osaleda energia siseturul, et säästa energiat ja vähendada energiakulusid või leevendada selle mõju, tagades ebasoodsamas olukorras tarbijatele energiaga varustatuse;

49.	palub komisjonil, liikmesriikidel ja sidusrühmadel kooskõlastada jõupingutusi, et tarbijaid paremini teavitada toiduainete ostmise ja tarbimise tõhusamatest viisidest, et hoida ära toidu raiskamist ja selle vastu võidelda;

50.	rõhutab, kui tähtis on hinnata liberaliseerimise mõju tarbijate rahulolule ning kutsub sellega seoses üles hindama energiaturu toimimist;

Tarbijaõiguste jõustamine ja kaebuste lahendamine

51.

ergutab komisjoni edaspidigi toetama Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku (ECC-net) tegevust ja sellele avalikkuse tähelepanu juhtima, sest võrgustikul peaks olema keskne roll tarbijate teavitamisel nende õigustest ja tarbijate abistamisel kaebuste korral; rõhutab otsustavat osa, mis piiriülesel õigusaktide jõustamise ja koostöö võrgustikul on tarbijakaitsealaste õigusaktide nõuetekohase täitmise tagamisel ning pädevate siseriiklike asutuste koostöö tugevdamisel;

52.	palub komisjonil kasutada kõiki aluslepingutega antud pädevusi, et parandada kõigi tarbijakaitsealaste ELi õigusaktide ülevõtmist, kohaldamist ja jõustamist; palub liikmesriikidel suurendada jõupingutusi nimetatud õigusaktide täielikuks ja nõuetekohaseks rakendamiseks;

53.

nõuab kergemini kasutatavaid ja tulemuslikumaid kaebuste lahendamise mehhanisme, näiteks alternatiivne vaidluste lahendamine, ühised kahjunõuded või vaidluste internetis lahendamine, et suurendada tarbijate mõjuvõimu kogu ELis; tunneb muret selle pärast, et praegune hüvitamise puudumine on õigussüsteemi peamine seaduselünk, mis annab ettevõtjatele võimaluse ebaseaduslikku kasumit teenida;

54.

nõuab Euroopa tarbijate jaoks kergesti kasutatavaid ja tulemuslikke kaebuste lahendamise mehhanisme, kuna need on siseturu tõkete kõrvaldamisel ülitähtsad, eelkõige e-kaubanduse valdkonnas, ning nõuab, et komisjon esitaks seadusandliku tavamenetluse raames ühe või mitu ettepanekut parlamendi nõuetekohase kaasamise tagamiseks;

55.	kiidab heaks käimasoleva töö vaidluste alternatiivse lahendamise Euroopa süsteemi loomiseks selliselt, et kehtestatud riiklike ja ettevõtlussüsteemide abil ühitatakse kõrgetasemeline tarbijakaitse ja ettevõtjate seisukohast õiglased kauplemistingimused;

56.	kutsub komisjoni üles võtma eeskuju liikmesriikide parimatest tavadest, nt Põhjamaade ombudsmani mudel, ning kaaluma võimalust anda Euroopa tarbijakeskuste võrgustikule (ECC-Net) seaduslikud volitused tarbijavaidluste lahendamise valdkonnas;

57.	on veendunud, et selline süsteem tugevdab ühtset turgu ja tagab tarbijatele piiriülestes vaidlustes õiglase hüvitussüsteemi, tekitades sellega tarbijate ja ettevõtete vahel usaldust ja vältides kulukaid kohtuvaidlusi nii ettevõtete kui ka tarbijate jaoks;

58.	palub komisjonil käivitada institutsioonidevahelise arutelu, et asjakohasel viisil edendada tarbijate õiguskaitset turutehingute korral, pöörates nõuetekohast tähelepanu tarbijaõiguste direktiivis ette nähtud lähenemisviisile;

59.

rõhutab, et 2013. aastale järgnevasse mitmeaastasesse finantsraamistikku tuleb lisada selliste meetmete asjakohane rahastamine, mille abil saavutada käesolevas raportis ja tulevases tarbijakeskses tegevuskavas ette nähtud eesmärgid; juhib tähelepanu sellele, et kui tarbijaorganisatsioonid peavad suutma esindada tarbijaid kõigis liikmesriikides, on vaja piisavat ja kindlat ELi poolset rahastamist;

* *

60.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0324.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0293.

(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376.

(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0320.

(5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0307.

(6) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 84.

(7) ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 1.

(8) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17.

(9) ELT L 98, 16.4.2005, lk 47.

(10) ELT L 170, 30.6.2009, lk 1.

(11) ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(12) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 17.

(13) http://www.eesc.europa.eu/resources/docs/obstacles_december-2008.pdf

(14) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.

(15) ELT C 317 E, 23.12.2006, lk 61.

(16) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(17) ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/35

Teisipäev, 15. november 2011
Interneti hasartmängud

P7_TA(2011)0492

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon interneti hasartmängude kohta siseturul (2011/2084(INI))

2013/C 153 E/05

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2011. aasta teatist „Roheline raamat interneti hasartmängude kohta siseturul” (KOM(2011)0128),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 51, 52 ja 56,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat selles küsimuses (1),

—	võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ning nõukogu eesistujate Prantsusmaa, Rootsi, Hispaania ja Ungari eduaruandeid hasartmängude ja kihlvedude raamistiku kohta ELi liikmesriikides,

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni online-hasartmängude aususe kohta (2),

—	võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni spordi valge raamatu kohta (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (4),

—

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (6),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (7),

—	võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (KOM(2011)0308),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (8),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (9),

—	võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (KOM(2011)0012),

—	võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (10),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (11),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (12),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7–0342/2011),

arvestades, et interneti hasartmängude turg kasvab pidevalt, teataval määral väljaspool nende kodanike valitsuse kontrolli, kellele selliseid hasartmänguteenuseid pakutakse, ja arvestades, et see sektor ei ole turg nagu iga teine, sest sellega kaasnevad riskid, mis toovad päevakorda tarbijate kaitse ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse;

B.	arvestades, et mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist, siis puudub konkreetne, interneti hasartmänge reguleeriv Euroopa õigusakt;

arvestades, et hasartmänguteenuseid käsitletakse mitmetes ELi õigusaktides, nagu näiteks audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, ebaausate kaubandustavade direktiiv, kaugmüügidirektiiv, rahapesuvastane direktiiv, andmekaitsedirektiiv, eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv ning ühise käibemaksusüsteemi direktiiv;

arvestades, et hasartmängusektorit reguleeritakse eri liikmesriikides erinevalt ning seetõttu on reguleeritud pakkujate jaoks seadusliku piiriülese hasartmänguteenuse osutamine raske, kuid reguleerijate jaoks on tarbijate kaitse ning võitlus ebaseaduslike interneti hasartmängudega ja nendega seotud võimaliku kuritegevusega ELi tasandil samuti raske;

E.	arvestades, et Euroopa lähenemisviisi lisandväärtus võitluses kuritegevuse ja pettusega, eriti spordi tervikluse, mängijate ja tarbijate kaitseks, on eriti märkimisväärne;

F.	arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 56 tagab teenuste vaba liikumise, kuid interneti hasartmängud ei ole oma erilise olemuse tõttu hõlmatud e-kaubanduse, teenuste ja tarbijaõiguste direktiiviga;

arvestades, et kuigi Euroopa Kohus on selgitanud mitmeid olulisi õigusküsimusi seoses interneti hasartmängudega ELis, püsib õiguskindlusetus mitmetes teistes küsimustes, mida on võimalik lahendada ainult poliitilisel tasandil; arvestades, et selline õiguskindlusetus on viinud ebaseaduslike hasartmängupakkumiste kättesaadavuse suurenemiseni ja nendega seotud suurte riskide märgatava sagenemiseni;

H.	arvestades, et interneti hasartmängud, kui need ei ole nõuetekohaselt reguleeritud, võivad olla suurema sõltuvusriskiga kui traditsioonilised füüsilised, mängukohtades korraldatavad hasartmängud, mis muu hulgas tuleneb hõlpsamast ligipääsust ja sotsiaalse kontrolli puudumisest;

I.	arvestades, et tarbijaid tuleb harida interneti hasartmängude tekitatava võimaliku kahju osas ning kaitsta neid selle valdkonna ohtude, eeskätt sõltuvuse, pettuse, auhinnapettuste ja alaealiste hasartmängurluse eest;

J.	arvestades, et hasartmängud on oluline tuluallikas, mida enamik liikmesriike saavad suunata üldist huvi pakkuvatesse ja heategevuslikesse eesmärkidesse, näiteks spordi rahastamisse;

K.	arvestades, et kindlasti tuleb tagada spordi terviklus ning tugevdada korruptsioonivastast ja kokku lepitud tulemustega mängude vastast võitlust;

L.	arvestades, et nende eesmärkide saavutamiseks on oluline kehtestada spordivõistluste ja finantsvoogude jälgimise mehhanismid ning ühised järelevalvemehhanismid kogu Euroopa Liidus;

M.	arvestades, et parimate tavade vahetamiseks on oluline ka rahvusvaheline koostöö kõigi sidusrühmade (asutused, spordialaliidud, kihlvedude korraldamisega seotud ettevõtjad) vahel;

1.	tunneb heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle käivitada avalik arutelu seoses rohelise raamatuga kihlvedude ja interneti hasartmängude kohta, mis aitab kaasa pragmaatilisele ja realistlikule arutelule selle valdkonna tuleviku üle Euroopas;

2.	väljendab rahulolu komisjoni selgitusega, milles märgitakse, et rohelises raamatus algatatud poliitiline protsess ei tähenda hasartmängude ja interneti hasartmängude dereguleerimist/liberaliseerimist;

tuletab meelde, et interneti hasartmängude majanduslik tähtsus kasvab ning 2008. aastal ületas sektori müügikäive 6 miljardit eurot, mis moodustab 45 % valdkonna turust maailmas; on sarnaselt Euroopa Kohtuga seisukohal, et tegemist on majandustegevusega, millel on teatavad erijooned; tuletab meelde, et kõnealune kasv tähendab ka suuremaid sotsiaalseid kulusid, mis tulenevad hasartmängusõltuvusest ja ebaseaduslikust tegevusest;

on seisukohal, et interneti hasartmängusektori tõhus reguleerimine peaks eelkõige:

a)	juhtima inimeste loomulikku mänguvajadust;

b)	võitlema illegaalse hasartmängusektoriga;

c)	tagama tõhusa mängijakaitse, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele, eriti alaealistele noortele;

d)	ennetama hasartmängusõltuvuse ohtu ning

e)	tagama hasartmängude nõuetekohase, ausa, vastutustundliku ja läbipaistva läbiviimise;

f)	tagama konkreetsete meetmete edendamise, et kindlustada spordikihlvedude ausus;

g)	tagama, et hasartmängude riigitulude olulist osa kasutatakse ühiskondlikeks, üldist huvi pakkuvateks või heategevuslikeks eesmärkideks ning

h)	tagama, et hasartmängud hoitakse vabana kuritegevusest, pettusest ja kõigist rahapesuvormidest;

5.	on seisukohal, et see õigusakt tagab spordiürituste atraktiivsuse tarbijate ja avalikkuse seas ning ka nende võistluste tulemuste usaldusväärsuse ja prestiiži säilitamise;

rõhutab Euroopa Kohtu seisukohta (13), mille kohaselt on internet lihtsalt üks võimalik kanal hasartmängude pakkumiseks edumeelse tehnoloogia abil, mida võib kasutada tarbijakaitseks ja avaliku korra säilitamiseks, kuid see ei mõjuta liikmesriikide võimalust otsustada oma spetsiifilise meetodi kasuks, millega reguleerida hasartmänge ja interneti hasartmänge, jättes neile võimaluse piirata või välistada teatavaid tarbijatele pakutavaid teenuseid;

Subsidiaarsuse põhimõte ja Euroopa lisandväärtus

toonitab, et hasartmängusektori reguleerimine peab toimuma subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võtvalt ja sellest lähtuvalt, arvestades liikmesriikide erinevaid traditsioone ja kultuure, mida tuleks mõista nn aktiivse subsidiaarsusena, mis hõlmab valitsustevahelist koostööd; on siiski arvamusel, et see põhimõte eeldab kõigi nende siseturu eeskirjade järgimist, mis on kohaldatavad vastavalt Euroopa Kohtu otsusele hasartmängude kohta;

8.	on arvamusel, et hasartmänguteenuste atraktiivne ja hästi reguleeritud pakkumine nii internetis kui ka tavapäraste füüsiliste hasartmängukanalite kaudu on vajalik tagamaks, et tarbijad ei kasuta ettevõtjaid, kes ei täida riiklikke litsentsimisnõudeid;

lükkab seetõttu tagasi kogu interneti hasartmängusektorit ühtselt reguleeriva Euroopa õigusakti, kuid on siiski seisukohal, et lisaks riiklikele reguleerivatele meetmetele võetaval koordineeritud Euroopa lähenemisel mõnes valdkonnas oleks selge lisandväärtus, arvestades interneti hasartmänguteenuste piiriülest olemust;

10.

tunnustab liikmesriikide vabadust kihlveo- ja hasartmängude korraldamisel, tagades EMÜ asutamislepingutega ette nähtud mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtted; austab sellega seoses mitme liikmesriigi otsust keelata kõik või teatavat tüüpi interneti hasartmängud või säilitada selles valdkonnas riigimonopol vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, kui nad võtavad vastu sidusa lähenemisviisi;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidu Kohus on tunnistanud mitu korda, et valitsus suudaks tarbijaid paremini pettuse eest kaitsta ning hasartmängude ja interneti hasartmängudega seotud kuritegevusega tõhusamalt võidelda, kui ainuõigused antakse ühele, rangele kontrollile allutatud ettevõtjale;

12.

juhib tähelepanu asjaolule, et interneti hasartmängud kujutavad endast erilist laadi majandustegevust, millele ei saa piiranguteta kohaldada siseturu eeskirju, st asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust; tunnustab siiski Euroopa Liidu Kohtu järjekindlat kohtupraktikat, milles rõhutatakse, et riiklike ametivõimude poolset kontrolli tuleb jõustada ja rakendada järjekindlalt, proportsionaalselt ja mittediskrimineerivalt;

13.

rõhutab, et ühelt poolt peaksid interneti hasartmänguteenuste pakkujad järgima kõigil juhtudel nende riikide seadusi, kus neid mänge pakutakse, ning teiselt poolt peaks liikmesriikidele jääma õigus kehtestada meetmed ebaseaduslike interneti hasartmängude vastu võitlemiseks, et rakendada riiklikke õigusakte ja takistada ebaseaduslike pakkujate turulepääs;

14.

on seisukohal, et litsentside vastastikuse tunnustamise põhimõte ei ole hasartmänguturul kohaldatav, kuid siseturu põhimõtteid silmas pidades nõuab siiski, et liikmesriigid, kes avavad interneti hasartmängusektori vabaks konkurentsiks kõigis või teatavates interneti hasartmängu liikides, peavad tagama läbipaistvuse ning võimaldama diskrimineerimisvaba konkurentsi; soovitab liikmesriikidel sellisel juhul litsentseerimismudeli sisseviimist, mis võimaldaks taotleda litsentsi igal Euroopa hasartmängupakkujal, kes vastab vastuvõtva liikmesriigi poolt kehtestatud nõuetele; leiab, et litsentsisüsteemi rakendanud liikmesriikides võiks luua litsentsi taotlemise korra, mis vähendaks halduskoormust, sest selle abil välditaks teise liikmesriigi nõuete ja seal läbiviidud kontrolli dubleerimist, ja samas tagataks selle liikmesriigi, kus taotlus on esitatud, tähtsam roll reguleerijana; on seepärast seisukohal, et tihedama halduskoostöö abil tuleb tõhustada usaldust riiklike reguleerijate vahel; austab lisaks mõnede liikmesriikide otsust määrata kindlaks ettevõtjate arv, pakutavate mängude liigid ja arv, et kaitsta tarbijaid ja hoida ära kuritegevus, tingimusel et need piirangud on proportsionaalsed ning vastavad püüdele piirata selle sektori tegevust järjepideval ja süstemaatilisel viisil;

15.

palub komisjonil uurida vastavalt nn aktiivse subsidiaarsuse põhimõttele lähemalt kõiki võimalikke ELi tasandi vahendeid või meetmeid, mille eesmärk on kaitsta haavatavaid tarbijaid, hoida ära sõltuvust ning võidelda hasartmängude valdkonnas ebaseaduslike ettevõtjatega, sealhulgas ametlik koostöö riiklike reguleerijate vahel, ettevõtjate ühisnormid või vastav raamdirektiiv; on arvamusel, et esimene samm võiks olla reguleerijate ja ettevõtjate vahel kokku lepitud interneti hasartmängude üleeuroopaline käitumisjuhend;

16.

on seisukohal, et interneti hasartmängude üleeuroopalises käitumisjuhendis tuleks käsitleda nii teenusepakkuja kui ka tarbija õigusi ja kohustusi; arvab, et see käitumisjuhend peaks aitama tagada vastutustundlikku mängimist, mängijate kõrgetasemelist kaitset, eeskätt alaealiste ja teiste haavatavate isikute puhul, toetama nii ELi kui ka riikliku tasandi tugimehhanisme küberkuritegevuse, pettuse ja eksitava reklaamiga võitlemiseks ning viimaks looma põhimõtete ja eeskirjade raamistiku, millega tagatakse tarbijate võrdne kaitse kogu ELis;

17.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid võtma rohkem meetmeid, et takistada ebaseaduslikel hasartmängupakkujatel oma teenuseid internetis pakkuda, koostades näiteks ebaseaduslike hasartmängupakkujate musta nimekirja; palub komisjonil uurida võimalust teha ettepanek õiguslikult siduva õigusakti kohta, millega kohustatakse panku, krediitkaartide väljastajaid ja teisi ELi maksesüsteemides osalejaid blokeerima riiklike mustade nimekirjade alusel oma klientide ja selliste hasartmänguteenuste pakkujate vahelisi tehinguid, kes ei ole nende jurisdiktsioonis litsentsitud, takistamata õiguspäraste tehingute tegemist;

18.

austab liikmesriikide õigust võtta mitmeid erinevaid survemeetmeid ebaseaduslike interneti hasartmängupakkumiste vastu; toetab – tõhustamaks võitlust ebaseaduslike interneti hasartmängupakkujatega – selliste reguleerivate põhimõtete rakendamist, mille kohaselt saab hasartmänguettevõtja tegutseda (või taotleda nõutavat riiklikku litsentsi) ühes liikmesriigis vaid juhul, kui tema tegevus ei ole vastuolus ühegi teise liikmesriigi seadusega;

19.	kutsub komisjoni kui aluslepingute täitmise järelevalvajat ja liikmesriike üles jätkuvalt ja tõhusalt kontrollima vastavust ELi õigusaktidele;

20.

märgib asjaolu, et alates 2008. aastast oleks olnud võimalik saavutada suuremat edu käimasolevate rikkumismenetluste asjus ja et ühegi liikmesriigi juhtumit ei ole antud Euroopa Kohtusse; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks liikmesriikide hasartmänge (nii interneti kui võrguväliseid) käsitlevate õigusaktide uurimist võimalike Euroopa Liidu toimimise lepinguga vastuollu minevate sätete avastamiseks ja jätkama vajaduse korral kooskõla tagamiseks nende rikkumismenetlustega, mis on menetluses olnud 2008. aastast; tuletab komisjonile kui aluslepingute täitmise järelevalvajale meelde kohustust võtta kiirelt vastumeetmeid seoses kaebustega aluslepingutes sätestatud vabaduste rikkumise kohta;

Reguleerivate organite vaheline koostöö

21.

nõuab seetõttu Euroopa Komisjoni poolt koordineeritava tugeva koostöö loomist piisava pädevusega riiklike reguleerivate asutuste vahel, et töötada välja ühised standardid ja võidelda ühiselt interneti hasartmänguettevõtjate vastu, kes toimivad nõutava riikliku litsentsita; nendib, et riiklikud eraldiseisvad lahendused ei ole eelkõige musta nimekirja kantud hasartmängurite tuvastamise, rahapesu, kihlveopettuste ning muu, sageli organiseeritud kuritegevusega võitlemise vahenditena tulemuslikud; sellega seoses on arvamusel, et piisava pädevusega reguleerija määramine kõigis liikmesriikides on vajalik samm parema õigusloomet käsitleva koostöö suunas; märgib, et siseturu infosüsteem võiks olla riiklike reguleerivate asutuste tõhusama koostöö aluseks; võtab teadmiseks riiklike reguleerijate algatused tihedama koostöö nimel, näiteks hasartmänge reguleerivate asutuste Euroopa foorumi (GREF) võrgustiku ja Euroopa regulatiivse platvormi; nõuab ELi liikmesriikide, Europoli ja Eurojusti vahelist tihedamat koostööd ja paremat koordineerimist võitlemisel ebaseaduslike hasartmängude, pettuse, rahapesu ja interneti hasartmängude valdkonna muude finantskuritegudega;

22.

on seisukohal, et eri liiki interneti hasartmängud, näiteks sekunditega läbiviidavad kiired interaktiivsed õnnemängud, kihlveod ja iganädalaselt väljaloositavad loteriid, erinevad üksteisest ja nõuavad erinevaid lahendusi, kuna mõni hasartmänguliik pakub teistega võrreldes rohkem kuritarvituste võimalusi; märgib eriti, et rahapesuvõimalused sõltuvad usaldusväärsest tuvastamisest, mängu liigist ja kasutatavatest makseviisidest, mistõttu mõnda liiki mängu järelevalve peab toimuma reaalajas ja need nõuavad teist liiki mängudega võrreldes rangemat kontrollimist;

23.

rõhutab vajadust tegeleda tarbijate interneti hasartmängudes osalemiseks avatud kontode kaitsmisega teenusepakkuja maksejõuetuks muutumise korral; soovitab seetõttu, et mis tahes tulevase õigusakti eesmärk peaks olema deposiitide kaitsmine juhul, kui kõnealustele veebisaitidele määratakse trahv või nende suhtes algatatakse kohtumenetlus;

24.	palub komisjonil toetada ebaseadusliku tegevuse tõttu kahju kandnud tarbijaid ja pakkuda neile õigusabi;

25.

soovitab kogu Euroopas ühiste elektroonilise tuvastamise miinimumstandardite kehtestamist; on arvamusel, et registreerimine peaks toimuma sellisel viisil, mis tuvastab mängija isiku ning samal ajal on tagatud, et mängijal on ühe hasartmängukorraldaja juures kasutada kõige rohkem üks hasartmänguarve; rõhutab, et töökindlad registreerimis- ja kontrollisüsteemid on keskse tähtsusega vahendid, takistamaks interneti hasartmängude mis tahes kuritarvitamist, näiteks rahapesu;

26.

on arvamusel, et tarbijate, eelkõige haavatavate ja noorte mängijate tõhusaks kaitseks interneti hasartmängude kahjulike aspektide eest peab EL võtma vastu ühised tarbijakaitse normid; rõhutab sellega seoses, et kontrolli- ja kaitseprotsessid peavad olema kehtestatud enne hasartmängutegevuse algust, ja et need võiksid muu hulgas sisaldada vanusekontrolli, piiranguid elektrooniliste maksete tegemisel ja rahaliste vahendite ülekandmisel hasartmängukontode vahel ning ettevõtjatele esitatavat nõuet avaldada interneti hasartmängusaitidel teatisi seadusliku vanusepiiri, riskikäitumise, mängusõltuvuse ja riiklike kontaktpunktide kohta;

27.

nõuab mängusõltuvuse probleemi lahendamiseks tõhusate meetodite kasutamist, muu hulgas hasartmängukeelu kasutamist ja kohustuslike kululimiitide kehtestamist teatud ajavahemikuks, mille võib tarbija ise seada; rõhutab, et lisaks sellele, kui kululimiiti saab suurendada, tuleks kohaldada ajalist nihet selle rakendumisele;

28.

rõhutab, et hasartmängusõltuvus on tegelikult käitumishäire, mis võib mõnes riigis hõlmata kuni 2 % elanikkonnast; nõuab seega uuringut selle probleemi ulatuse kohta kõigis ELi liikmesriikides, et panna alus ühtsele strateegiale tarbijate kaitsmiseks sellise sõltuvuse eest; on seisukohal, et kohe mängukonto avamisel tuleb teha kättesaadavaks täpne ja põhjalik teave hasartmängude, vastutustundliku mängimise ja mängusõltuvuse ravimise võimaluste kohta;

29.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma teadmiseks selles valdkonnas juba läbiviidud uurimused, keskenduma uuringutele, milles vaadeldakse mängusõltuvuse esinemust, kujunemist ja ravi, ning koguma ja avaldama statistilisi andmeid hasartmängusektorite kõigi (nii interneti- kui võrguväliste) kanalite ja mängusõltuvuse kohta, et saada ELi kogu hasartmängusektorit puudutavaid kõikehõlmavaid andmeid; rõhutab vajadust sõltumatutest allikatest pärinevate, eeskätt hasartmängusõltuvust puudutavate statistiliste andmete järele;

30.	kutsub komisjoni üles andma tõuke niisuguse mängusõltlastega tegelevate riiklike organisatsioonide võrgustiku loomiseks, mille kaudu saaks vahetada kogemusi ja parimaid tavasid;

31.	märgib, et äsja ilmunud uurimuse (14) kohaselt määratleti „hasartmänguturg sektorina, kus kõige sagedamini puudub vaidluste alternatiivse lahendamise mehhanism; ergutab seetõttu riiklikke reguleerivaid asutusi rajama interneti hasartmängusektoris mehhanisme alternatiivseks vaidluste lahendamiseks;

Hasartmäng ja sport: vajadus tagada spordi terviklus

32.

märgib, et kuigi pettuse oht on spordivõistlustel alati olemas olnud, on see alates interneti spordikihlvedude sektori tekkimisest võimendunud ning ohustab spordi terviklust; on seetõttu seisukohal, et välja tuleks töötada ühised spordi- ja kihlveopettuste määratlused ning et spordi- ja kihlveopettuseid tuleks kriminaalkorras karistada kogu Euroopas;

33.

nõuab õigusakte, et suurendada piiriülest politsei- ja õigusalast koostööd, mis kaasaks kõigi liikmesriikide pädevaid asutusi spordikihlvedudega seonduva võistlustulemuste kokkuleppimise ennetamise, tuvastamise ja uurimise küsimustes; kutsub liikmesriike sellega seoses üles kaaluma spetsialiseerunud prokuröride kasutamist, kelle peamine ülesanne oleks võistlustulemuste kokkuleppimisjuhtumite uurimine; nõuab, et kaalutaks raamistikku koostööks spordiürituste korraldajatega, et hõlbustada teabevahetust riiklike distsiplinaar-, uurimis- ja süüdistusasutuste ning spordiasutuste vahel, näiteks riiklike võrgustike ja kontaktpunktide loomise teel, mille pädevusse kuuluvad kokkulepitud tulemustega mängud; see peaks vajaduse korral toimuma koostöös hasartmänguettevõtjatega;

34.	on seetõttu seisukohal, et spordipettust tuleb Euroopa tasandil ühiselt määratleda, integreerides määratluse kõikide liikmesriikide kriminaalõigusse;

35.	väljendab muret kuritegelike organisatsioonide ja võistlustulemuste kokkuleppimise seoste vahel interneti kihlvedude puhul, millest saadava tuluga rahastatakse muud kuritegevust;

36.	märgib, et mitmed Euroopa riigid on juba võtnud vastu ranged õigusaktid spordikihlvedude kaudu toimuva rahapesu, spordipettuste (mis liigitatakse omaette kuriteoks) ning kihlveokorraldajate ja spordiklubide, meeskondade või tegevsportlaste huvide konfliktide vastu;

37.	märgib, et ELis litsentsitud interneti ettevõtjad mängivad juba rolli võimalike spordikorruptsioonijuhtumite väljaselgitamisel;

38.	toonitab, kui oluline on spordi tervikluse kaitsel haridus; kutsub seepärast liikmesriike ja spordialaliite üles piisavalt teavitama ja harima sportlasi ja tarbijaid juba noorest peast ja kõikidel (nii harrastajate kui ka elukutseliste) tasanditel;

39.

on teadlik hasartmängutulu erilisest tähtsusest liikmesriikides professionaalse ja amatöörspordi kõigi tasandite rahastamisel, sealhulgas meetmed, mille eesmärk on kaitsta spordivõistluste terviklust kihlvedude manipuleerimise eest; kutsub komisjoni üles uurima liikmesriikide tavasid austades alternatiivset rahastamiskorda, et leida, kuidas spordikihlvedudest saadavat tulu pidevalt kasutada spordivõistluste aususe kaitsmiseks kihlveomanipulatsioonide eest, arvestades samas, et ükski rahastamismehhanism ei viiks olukorrani, kus sellest saavad kasu vaid üksikud elukutselised, laia telekajastust leidvad spordialad, samas kui spordikihlvedudest tulenev muude spordialade ja eeskätt rahvaspordi rahastamine väheneb;

40.

kinnitab uuesti oma seisukohta, et spordikihlveod on spordivõistluste kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise üks liikidest; soovitab kaitsta spordivõistlusi loata kaubanduslikul eesmärkidel kasutamise eest, tunnustades eelkõige spordiürituste korraldajate omandiõigusi, mitte üksnes selleks, et kehtestada kord õiglase rahalise tulu tagamiseks elukutselise ja harrastusspordi kõigil tasanditel, vaid ka vahendina kokkulepitud tulemustega mängude vastase võitluse tõhustamiseks;

41.	rõhutab, et õiguslikult siduvate kokkulepete sõlmimine spordivõistluste korraldajate ning hasartmänge ja interneti hasartmänge pakkuvate ettevõtjate vahel tagaks pooltevahelise tasakaalustatud suhte;

42.

rõhutab interneti hasartmängude valdkonna läbipaistvuse tähtsust; näeb sellega seoses ette eelkõige kohustust esitada aastaaruanne, milles tuleks muu hulgas näidata, milliseid avalikes huvides toimuvaid tegevusi ja/või spordiüritusi hasartmängutuludest rahastatakse ja/või sponseeritakse; palub komisjonil uurida võimalust muuta aastaaruanded kohustuslikuks;

43.

juhib tähelepanu vajadusele pakkuda ebaseaduslikele hasartmänguteenustele usaldusväärset alternatiivi; rõhutab praktiliste lahenduste vajadust seoses spordiürituste reklaami ja sponseerimisega interneti hasartmänguettevõtjate poolt; on arvamusel, et tuleks kasutusele võtta ühised reklaaminormid, mis pakuksid haavatavatele tarbijatele piisavat kaitset ja võimaldaksid samaaegselt rahvusvaheliste ürituste sponsorlust;

44.	kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama koos kõigi spordi sidusrühmadega, et selgitada välja asjakohased, spordi aususe ja rahvaspordi rahastamise säilitamiseks vajalikud mehhanismid;

* *

45.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Eriti otsuseid järgmistes kohtuasjades: Schindler 1994 (C-275/92), Gebhard 1995 (C-55/94), Läärä 1999 (C-124/97), Zenatti 1999 (C-67/98), Anomar 2003 (C-6/01), Gambelli 2003 (C-243/01), Lindman 2003 (C-42/02), Fixtures Marketing Ltd v OPAP 2004 (C-444/02), Fixtures Marketing Ltd v Svenska Spel AB 2004 (C-338/02), Fixtures Marketing Ltd v Oy Veikkaus Ab 2005 (C-46/02), Stauffer 2006 (C-386/04), Unibet 2007 (C-432/05), Placanica jt 2007 (C-338/04, C-359/04 and C-360/04), Kommission v Italien 2007 (C-206/04), Liga Portuguesa de Futebol Profissional 2009 (C-42/07), Ladbrokes 2010 (C-258/08), Sporting Exchange 2010 (C-203/08), Sjöberg ja Gerdin 2010 (C-447/08 ja C-448/08), Markus Stoß jt 2010 (C-316/07, C-358/07, C-359/07, C-360/07, C-409/07 ja C-410/07), Carmen Media 2010 (C-46/08) ning Engelmann 2010 (C-64/08).

(2) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 30.

(3) ELT C 271 E, 12.11.2009, lk 51.

(4) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1.

(5) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(6) EÜT L 144, 4.6.1997, lk 19.

(7) ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

(8) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(9) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(10) ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

(11) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(12) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1.

(13) Carmen Media 2010 (C-46/08).

(14) Uurimus „Cross-Border Alternative Dispute Resolution in the European Union”, 2011, http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/studies/download.do?language=en&file=41671.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/43

Teisipäev, 15. november 2011
Meemesilaste tervis ja mesindus

P7_TA(2011)0493

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon meemesilaste tervise ja mesindussektori probleemide kohta (2011/2108(INI))

2013/C 153 E/06

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni mesindussektori olukorra kohta (1),

—	võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2010. aasta teatist meemesilaste tervise kohta (KOM(2010)0714),

—	võttes arvesse nõukogu 17. mai 2011. aasta järeldusi meemesilaste tervise kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 3. mai 2011. aasta teatist „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” (KOM(2011) 0244),

—	võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (2), millega kehtestatakse erisätted Euroopa Liidu mesindussektoris,

—	võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti 11. augusti 2008. aasta teadusaruannet ja Euroopa Toiduohutusameti poolt tellitud ja 3. detsembril 2009. aastal heaks kiidetud teadusaruannet, mis käsitlevad mesilaste suremust ja nende jälgimist Euroopas,

—	võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-442/09 (3) geneetiliselt muundatud materjali sisaldava mee märgistuse kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (5),

—	võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni „ELi valgupuudujääk ja selle pikaajalise probleemi võimalikud lahendused” (6),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0359/2011),

A.	arvestades, et mesindus kui majandus- ja sotsiaaltegevus mängib väga olulist rolli maapiirkondade säästvas arengus, loob töökohti ja annab tolmeldamise abil olulise panuse ökosüsteemi, mis aitab kaasa bioloogilise mitmekesisuse parandamisele, säilitades taimede geneetilist mitmekesisust;

arvestades, et mesindus ja bioloogiline mitmekesisus on vastastikku teineteisest sõltuvad; arvestades, et tolmeldamise abil loovad mesilaste kolooniad olulisi keskkonna- ja majandusalaseid ning sotsiaalseid avalikke hüvesid, tagades nii toiduga kindlustatuse ja hoides bioloogilist mitmekesisust, ning arvestades, et mesinikud arendavad oma mesilaste kolooniate pidamise kaudu esmajärgulist keskkonnateenust, lisaks maakohtades jätkusuutliku tootmismudeli tagamisele; arvestades, et mesilaste korjealad, erinevad toiduotsimisalad ja teatav põllumajandustoodang (raps, päevalill jne) annavad mesilastele rikkalikku toitu, mida on vaja, et säilitada nende immuunsust ja jääda hea tervise juurde;

C.	arvestades, et tuntakse muret selle pärast, et mesindusettevõtte asutamisega kaasnevate suurte kulude tõttu hakkab sektoris tegutsema üha vähem inimesi ning selle tulemusena tekib tähtsate põllumajanduskultuuride tolmeldamiseks vajalike mesilasperede puudus;

arvestades, et nii ELis kui ka teistes maailmajagudes on teatatud mesilaste kolooniate arvu vähenemisest; arvestades, et tolmeldavad liigid, kes annavad olulise panuse põllumajanduslikku tootlikkusse, on vähenemas; arvestades, et sellise suundumuse märgatava tugevnemise korral peavad ELi ja muude riikide talupidajad pöörduma kunstliku tolmeldamise juurde, millega kaasneks tolmeldamise kulude kahekordistumine; arvestades, et teadus- ja veterinaartava suudab möödunud aastakümnete ebapiisava uute mesilaste ravimite alase teadus- ja arendustegevuse tõttu vaevalt tagada tõhusat teatavate mesilaste parasiitide ja haiguste ennetamist või nendevastast haigustõrjet, mis on turu piiratud suuruse ja sellest tuleneva suurte farmaatsiaettevõtete vähese huvi tagajärg; arvestades, et paljudel juhtudel ei ole vähene kogus ravimeid lesta varroa destructor vastu enam tõhus;

arvestades, et üksikute mesilaste ja kolooniate tervist mõjutavad mitmed letaalsed ja subletaalsed tegurid, millest mitmed on omavahel seotud; arvestades, et turule tulnud piiratud arv ravimeid võitluseks lestaga varroa destructor ei ole paljudel juhtudel enam piisavalt tõhusad selle resistentsuse tõttu; arvestades, et pestitsiidide kasutamine, muutuvad kliima- ja keskkonnatingimused, bioloogilise mitmekesisuse kadu, maakasutuse muutumine, halvasti korraldatud mesindustavad ja võõrliigid nõrgestavad kolooniate immuunsüsteemi ja soodustavad oportunistlikke haigestumisi; arvestades, et meemesilased võivad puutuda taimekaitsevahenditega kokku nii otsesel kui ka kaudsel teel (tuul, pinnavesi, piserdamine, taimenektar või õietolm);

F.	arvestades, et oma mesilaste tervise ja heaolu heaks saavad palju teha ja aidata seda hoida mesinikud, kuigi seda, kui hästi see õnnestub, mõjutab palju mesilaste elukeskkonna kvaliteet;

arvestades, et pooldatakse minimaalset veterinaarravimite ja toimeainete kasutamist, nagu ka koloonia terve immuunsüsteemi säilitamist, kuid arvestades, et resistentsuse probleemid jäävad püsima; arvestades, et mesilased ei seedi toimeaineid ja ravimeid, ning et Euroopa tootjad arvestavad puhta, jäägivaba ning kõrgekvaliteedilise meega;

H.	arvestades, et suur osa Euroopa mesinikest on harrastus-, mitte professionaalsed mesinikud;

Teadustöö ja teadusalase teabe levitamine

kutsub komisjoni üles suurendama järgmise finantsraamistiku (8. raamprogramm) alusel osutatavat toetust meemesilaste tervisega seotud teadustööle ja keskenduma teadustöödega tehnoloogilisele arendusele, haiguste ennetamisele ja tõrjele, eriti keskkonnategurite mõjule mesilaskolooniate immuunsüsteemile ning mesilasi mõjutavatele patoloogiatele, säästlike põllumajandustavade määratlemisele, kemikaalivabade alternatiivide (s.t ennetavad agronoomiatavad, nagu külvikord ning bioloogilise tõrje kasutamine) edendamisele ning üldiselt veelgi rohkem integreeritud taimekaitse meetodite kasutamisele ergutamisele ja veterinaarravimite arendamisele praeguste ELi meemesilaste haigustekitajate, eriti lestade varroa destructor vastu, kuna see on peamine haigustekitaja, mille vastu võitlemiseks on selle kõrge resistentsuse tõttu vaja laiemat valikut toimeaineid, ning samuti siseparasiitide ja muude oportunistlike haiguste vastu;

2.	on seisukohal, et mesilaste tervise kaitseks on vaja võtta kiiresti meetmeid, arvestades sealjuures mesinduse spetsiifilisust, asjaomaste osalejate mitmekesisust ning proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid;

kordab oma muret sellepärast, et kui meemesilaste ja metsikute tolmeldajate suurenenud suremuse probleemiga Euroopas ei tegeleta, oleks sellel tõsine kahjulik mõju põllumajandusele, toiduainetetööstusele ja toiduga kindlustatusele, bioloogilisele mitmekesisusele, keskkonnasäästlikkusele ja ökosüsteemidele;

kutsub komisjoni üles edendama tihedas koostöös mesinike ühendustega asjakohaste riiklike seiresüsteemide loomist ja arendama välja ühtlustatud ELi tasandi standardeid; rõhutab vajadust mesitarude ühetaolise identifitseerimise ja registreerimise järele siseriiklikul tasandil, mis vaadatakse üle ja mida ajakohastatakse igal aastal; nõuab, et rahalised vahendid identifitseerimiseks ja registreerimiseks ei tuleks olemasolevatest programmidest, mis on määratud mee tootmise ja turustamise täiustamiseks Euroopa Liidus (nõukogu määrus (EÜ) nr 1221/97 (7));

5.	kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama Euroopa referentmesitarude võrgu loomist, et jälgida keskkonnatingimuste ning mesindus- ja põllumajandustavade mõju mesilase tervisele;

6.	palub komisjonil töötada välja kolmeaastased programmid, mis põhinevad liikmesriikide avaldustel, kus on esitatud tegelikult loendatud mesilastarude arv, mitte hinnangulised andmed;

7.	tervitab ELi mesilaste tervishoiu referentlabori loomist, mis peaks keskenduma tegevustele, mida olemasolevad eksperdivõrgustikud või riiklikud laborid ei hõlma, ja sünteesima nende teadustööst tulenevaid integreeritud teadmisi;

8.	rõhutab vajadust toetada liikmesriikide tasemel diagnostikalaboreid ja kohapealseid katseid ning juhib tähelepanu sellele, et vältida tuleb kattuvusi rahastamisel;

9.	kutsub komisjoni üles looma koos mesindussektori esindajatega juhtkomiteed, mis aitab komisjoni ELi referentlabori iga-aastase tööprogrammi koostamisel; avaldab kahetsust, et esimene ELi referentlabori iga-aastane tööprogramm esitati ilma eelneva sidusrühmade konsultatsioonita;

10.

kutsub komisjoni üles jätkama meemesilaste tervise alase teadustöö toetamist, tuginedes COST algatuse COLOSS ja algatuste BeeDoc ning STEP headele eeskujudele ning julgustama liikmesriike toetama teadusuuringuid kõnealuses valdkonnas; rõhutab siiski, et tugevdada tuleb mesinike ning mesindusorganisatsioonide vahelisi suhteid;

11.	kutsub komisjoni üles välistama kattumust rahaliste vahendite kasutamisel, et suurendada tõhusust majandusliku ja ökoloogilise lisandväärtuse tagamisel nii mesinikele kui ka põllumajandustootjatele; kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike suurendama teadustöö rahastamist;

12.	kutsub liikmesriike üles julgustama riiklike meetaimede fenoloogia seirevõrkude loomist ja nende üle järelevalvet teostama;

13.

palub komisjonil seista aktiivselt selle eest, et liikmesriikide, laborite, mesinike, põllumajandustootjate, tööstus- ja teadusringkondade vahel toimuks suurem teabevahetus meemesilaste tervist mõjutavate keskkonnamürgisuse uuringute teemal, et võimaldada asjatundlikku sõltumatut teaduslikku kontrolli; kutsub komisjoni üles toetama seda protsessi oma vastava veebilehe kättesaadavaks muutmise kaudu asjaomaste liimesriikide kõikides ametlikes keeltes;

14.	tervitab komisjoni algatust „Parem koolitus ohutuma toidu nimel”, kuid kutsub üles jätkama tegevust pärast 2011. aastat ja suurendama riiklike ametiasutuste esindajate arvu;

15.

nõuab, et toetatakse mesinike koolitusprogramme haiguste ennetamise ja tõrje ning põllumajandustootjate ja metsaülemate koolitusprogramme botaaniliste teadmiste, taimekaitsevahendite mesilasesõbraliku kasutamise, pestitsiidide mõju ja kemikaalivabade umbrohutõrjemeetodite kohta; palub komisjonil koostöös mesindusorganisatsioonidega esitada suunised mesitarude veterinaarravi jaoks;

16.	kutsub liikmesriikide asutusi ja esindusorganisatsioone üles toetama mesilaste tervist puudutavate asjakohaste teadus- ja tehnikaalaste teadmiste levitamist mesinike seas; rõhutab, et mesinike, talupidajate ja asjaomaste asutuste vahel peab olema püsiv dialoog;

17.	rõhutab vajadust tagada veterinaaride piisav väljaõpetamine ja anda mesinikele võimalus konsultatsioonideks veterinaariga ning mesindusspetsialistide kaasatus riiklikes veterinaarasutustes;

Veterinaarravimid

18.

tunnistab, et varroa lesta (mis põhjustab ligikaudu 10 % aastast kadu) vastu tuleb välja arendada uuenduslikud ja tõhusad raviviisid; leiab, et on vaja suurendada toetust heakskiidetud veterinaarravile, et vähendada haiguste ja kahjurite negatiivset mõju; palub komisjonil kehtestada kõnealuses sektoris veterinaarravile ühised suunised, rõhutades nende nõuetekohase kasutamise vajadust; nõuab suuniste kehtestamist orgaanilistel hapetel ja eeterlikel õlidel ning teistel bioloogiliseks kahjuritõrjeks lubatud ainetel põhinevate molekulide ja/või koostiste kasutamise kohta;

19.

kutsub liikmesriike üles osutama rahalist toetust uute mesilaste ravimite uurimiseks, arendamiseks ja kohapealseks katsetamiseks, eriti VKEdele, arvestades mesindussektori panust bioloogilisse mitmekesisusse ja avalikku hüvet tolmeldamise kujul, võttes arvesse suuri veterinaarravikulusid, mida kannavad praegu mesinikud, võrreldes teiste loomakasvatussektorite tervishoiukuludega;

20.	rõhutab vajadust pakkuda stiimuleid ravimitööstusele mesilaste haiguste vastu uute ravimite välja arendamiseks;

21.

palub komisjoni töötada välja paindlikumad veterinaarravimite, sealhulgas loodusliku päritoluga ravimite ja teiste putukatele tervisemõju mitteavaldavate ravimite müügilubade andmise ja ravimite kättesaadavuse eeskirjad; tervitab komisjoni ettepanekut veterinaarravimite direktiivi läbivaatamise kohta, aga märgib, et selliste ravimite vähene kättesaadavus praegu ei või olla põhjuseks meemesilaskolooniates teiste oportunistlike haiguste ravimiseks antibiootikumide registreerimiseks/turustamiseks, arvestades nende mõju mesindustoodete kvaliteedile ja vastupanuvõimele;

22.	tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle kehtestada jääkide piirmäärad ravimite tarvitamisele nn kaskaadi protseduuri vahendusel eesmärgiga kõrvaldada praegune õiguslik ebakindlus, mis takistab haigestunud mesilaste ravimist;

23.	kutsub üles muutma õiguslikku keskkonda, et Euroopa Ravimiamet saaks intellektuaalomandi õiguste kaitsmise vaimus tagada teataval üleminekuperioodil mesilastele mõeldud innovatiivsete veterinaarravimite uute toimeainete tootmise ja turustamise ainuõigust;

24.	palub Euroopa Komisonil uurida võimalust laiendada Euroopa Liidu Veterinaarfondi järgmisel läbivaatamisel selle fondi katet mesilaste haigustele;

25.

tervitab komisjoni kavatsust teha ettepanek laiaulatusliku loomatervishoiuõiguse kohta; kutsub komisjoni üles kohandama Euroopa veterinaarpoliitika kohaldamisala ja rahastamist, et võtta arvesse mesilaste ja mesinduse eripärasid eesmärgiga tagada tõhusam kontroll mesilaste haiguste üle tõhusate ja standarditud ravimite piisava varustatuse kaudu kõigis liikmesriikides ning mesilaste tervishoiu rahastamine Euroopa veterinaarpoliitika raames; palub komisjonilt suuremat liikmesriikidevahelist ühtlustamist, keskendades jõupingutused varroatoosi vastu võitlemisele ja selle haiguse kontrolli all hoidmisele ELis;

26.	toetab aretusprogramme, mis keskenduvad haigus- ja parasiidikindlusele, eriti seoses varroatoosiga;

Nüüdisaegse põllumajanduse mõjud mesilastele

27.

rõhutab, et Euroopa Liit on koostanud Euroopa Parlamendi aktiivsel osalusel hiljuti taimekaitsevahendite lubade andmise ja nende jätkusuutliku kohaldamise uued rangemad eeskirjad, et tagada nende ohutus inimestele ja keskkonnale. märgib, et need sisaldavad mesilaste ohutuse täiendavaid rangeid kriteeriume; kutsub komisjoni üles teavitama parlamenti uute eeskirjade tulemuslikust rakendamisest;

28.	kutsub komisjoni üles täiustama pestitsiidide riskide hindamise metoodikat, et kaitsta koloonia tervist ja populatsiooni arengut, ja tagama nõuetekohase juurdepääsu keskkonnamürgisuse uuringute tulemustele ja meetoditele, mis sisalduvad kasutusloa taotlemiseks esitatud dokumentides;

29.

rõhutab, kui oluline on säästev põllumajandus ning kutsub liikmesriike üles võtma üle ja rakendama võimalikult kiiresti direktiivi 2009/128/EÜ pestitsiidide säästva kasutamise kohta ning eriti selle artiklit 14, kus rõhutatakse asjaolu, et kõigile ELi põllumajandustootjatele tehakse kohustuslikuks integreeritud taimekaitse kohaldamine alates 2014. aastast, ning et tuleb pöörata erilist tähelepanu selliste pestitsiidide kasutamisele, mis võivad mõjuda mesilastele ja kolooniate tervisele kahjulikult;

30.

kutsub komisjoni üles arvestama reaalsetes tingimustes ja ühtlustatud protokollide alusel läbi viidud usaldusväärsete ja tõhusate testide põhjal kroonilise mürgisusega, mürgisusega vastsete tasemel ja subletaalse mürgisusega pestitsiidide riskide hindamisel, nagu on kehtestatud määruses (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta, mida on kohaldatud alates 14. juunist 2011. aastal; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu konkreetsete pestitsiidide kasutamisele, mis võivad teatavatel asjaoludel avaldada mesilaste ja koloonia tervisele negatiivset mõju; kutsub komisjoni samuti üles tugevdama teadusuuringuid aine–patogeeni ja aine–aine võimalike koostoimete kohta; märgib, et samuti tuleks käsitleda kõiki kasutusviise;

31.	avaldab heameelt selle üle, et Euroopa Toiduohutusameti eksperdid viivad läbi sõltumatu hindamise seoses tööstusele esitatud nõuetega esitada andmeid eri pestitsiidide kohta;

32.

kutsub üles looma mesinike, põllumajanduse sidusrühmade ja riigiasutuste vahelise dialoogi vaimus kõigis liikmesriikides süsteemi mesinike eelnevaks teavitamiseks pestitsiidide kasutamise kohta, sealhulgas putukamürkidega töötlemise toimingute kohta õhu kaudu (näiteks moskiitotõrje) ning süsteemi, mille kaudu teavitada mesitarude asukohtadest nende tõrjete ajal; nõuab veel täiustatud teabe jagamist mesinike ja põllumajandustootjate vahel veebiandmebaasi kaudu, näiteks seoses mesitarude paigaldamisega põldude lähedusse;

33.	palub liikmesriikidel kontrollida, kas on otstarbekas lisada mesilaste pidamise ja mesilaste tervise teema õppeainena põllumajandustootjate koolitusele;

34.	võttes eriti arvesse Euroopa Toiduohutusameti projekti „Mesilaste suremus ja mesilaste jälgimine Euroopas”, kutsub komisjoni üles uurima objektiivselt geneetiliselt muundatud põllukultuuride ja monokultuuride võimalikke negatiivseid mõjusid meemesilaste tervisele;

Tootmise ja toiduohutuse aspektid, päritolukaitse

35.

kutsub komisjoni üles jälgima pidevalt loomatervishoiu olukorda päritolumaades, rakendama rangeimaid loomatervishoiunõudeid ja kehtestama asjakohast järelevalvesüsteemi kolmandatest riikidest tulevale paljundusmaterjalile, et vältida eksootiliste mesilashaiguste/mesilasparasiitide, nagu nt mardikate aethina tumida ja lestade tropilaelaps sissetoomist Euroopa Liitu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd mesindusorganisatsioonidega, et suurendada läbipaistvust seoses piiride kontrollpunktides läbiviidavate turvakontrollide sageduse, osakaalu, tunnuste ja eelkõige tulemustega;

36.	nõuab, et Euroopa Liidus lubatud veterinaarravimite puhul kehtestatakse ajutiseks piirnormiks (võrdlusväärtuseks) 10 ppb, võttes arvesse erinevaid analüüsimeetodeid, mida mitmes liikmesriigis kohaldatakse;

37.

kutsub komisjoni üles kehtestama lisaks mittesekkumise künnised või võrdlusväärtused või mees ja muudes mesindustoodetes leiduvate jääkide piirnormid ainete kohta, mida ei või Euroopa mesindussektoris heaks kiita, ja samuti ühtlustama veterinaarkontrolli piiridel ja kontrolli siseturul, ning et mee puhul on madala kvaliteediga import, võltsitud tooted ja aseained turgu moonutavad elemendid, mis avaldavad pidevalt survet hindadele ja lõplikule kvaliteedile ELi siseturul, ning tuleb tagada samad mängureeglid ELi ja kolmandate riikide toodetele/tootjatele; märgib, et jääkide piirnormide puhul tuleb võtta arvesse hea veterinaartava jääke;

38.

kutsub komisjoni üles kehtestama või muutma nõukogu direktiivi 2001/110/EÜ (8) (meedirektiivi) lisasid, et parandada ELi tootmisstandardeid, luues kõigi mesindustoodete, sh meesortide selged õiguslikud definitsioonid ja määratledes mee kvaliteedi olulised parameetrid, nt proliini- ja sahharoosisisaldus, madal hüdroksümetüülfurfuraali või niiskuse tase, ja võltsimise (nt glütseriinisisaldus, suhkru isotoopide suhe (C13/C14), õietolmu kombinatsioon ning mee lõhn ja suhkrusisaldus); nõuab, et toetataks teadustegevust tõhusate meetodite leidmiseks võltsitud mee tuvastamiseks; palub komisjonil tagada, et naturaalse mee omaduste kontrolli, mida rakendatakse Euroopa toodete puhul, rakendatakse ka kolmandatest riikidest pärit toodete puhul;

39.

kutsub komisjoni üles ühtlustama märgistuseeskirju põllumajandustoodete kvaliteedikavade määruse sätetega ja kehtestama kohustuslikku märgistust, kus imporditud ja ELis toodetud mesindustoodetele on märgitud päritoluriik, või erineva päritoluga toodete segude korral kohustuslikku märgistust kõigi päritoluriikidega;

40.

ELi uue kvaliteedipoliitika vaimus kutsub mesinikke, nende esindusorganisatsioone ja äriühinguid üles paremini ära kasutama ELi päritolumärgistuste skeeme (kaitstud päritolunimetus ja kaitstud geograafiline tähis) taru toodete korral, mis võiks aidata kaasa mesindustegevuse tasuvusele, ning palub komisjonil tihedas koostöös mesinike ühendustega esitada kvaliteedinimetused ja edendada mesindustoodete otsemüüki kohalikel turgudel;

41.	nõuab meetmeid Euroopast pärineva mee ja mesindustoodete tarbimise suurendamiseks, muu hulgas edendades sellise mee tarbimist, millel on teatud sortidele ja geograafilistele piirkondadele omased tunnused;

Bioloogilise mitmekesisusega ja eelseisva ühise põllumajanduspoliitika reformiga seotud meetmed

42.

rõhutab, et Euroopa ja riikide ametiasutused peavad konsulteerima mesinikega mesindusprogrammide ja mesindusalaste õigusaktide väljatöötamises, et tagada nende programmide tõhusus ja efektiivne rakendamine; kutsub komisjoni üles eraldama mesindussektorile oluliselt rohkem rahalisi vahendeid, suurendades praegust toetust mesindusele ühises põllumajanduspoliitikas pärast 2013. aastat ja tagades mesindussektori olemasolevate toetusprogrammide (määrus (EÜ) nr 1221/97) jätkuva kestmise ja paremaks muutumise, ja julgustama ühisprojektide arendamist ning liikmesriike osutama mesindussektorile tehnilist abi; palub komisjonil tagada, et kaasrahastamissüsteem oleks kooskõlas otsetoetuste kehtestamisega ÜPP esimeses sambas (ÜPP praeguse artikli 68 fakultatiivne rakendamine) nende liikmesriikide poolt, kes peavad seda vajalikuks; rõhutab samuti vajadust julgustada noormesinikke sektoris tegutsema hakkama; kutsub komisjoni üles pakkuma turvaabinõu või ühist kindlustussüsteemi mesinduse jaoks, et leevendada kriisiolukordade mõju mesinikele;

43.

palub tungivalt, et komisjon teeks Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia raames esmajärjekorras ja/või suurendatud mahus kättesaadavaks rahalised vahendid mesinduse jaoks kõikides ühise põllumajanduspoliitika alla kuuluvates projektides või meetmetes, mis käsitlevad ainult igast piirkonnast pärit apis mellifera alaliike ja ökotüüpe;

44.

palub komisjonil kehtestada eelseisvas ühise põllumajanduspoliitika reformis konkreetsed toetusmeetmed ja toetused Euroopa mesindussektori jaoks, võttes arvesse avalikke ja ühiskondlikke keskkonnahüvesid, mida pakuvad meemesilaskolooniad tolmeldamise ja keskkonnateenuse kaudu, mille tagavad mesinikud oma mesilaskolooniate pidamisega;

45.

märgib, et vastavalt komisjoni 2010. aasta 28. mai raportile on mesinike koguarv ELis võrreldes 2004. aastaga veidi tõusnud; viitab sellele, et raporti kohaselt tuleneb nimetatud tõus täielikult sellest, et Bulgaaria ja Rumeenia liitusid ELiga ning et nende riikide mesinikke kaasa arvamata oleks ELi mesinike arv oluliselt vähenenud; näeb seda kui märki mesindussektori olukorra raskusest ELis ning vajadusest pakkuda sellele abi ning rakendada konkreetseid meetmeid, et hoida mesinikke mesinduse valdkonnas tegevana;

46.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust luua otsetoetuste kava raames toetuste erikava mesinike jaoks, näiteks mesilaskolooniate toetamise teel, mis aitaks kaitsta ELi mesindussektorit, hoida mesinikke mesinduse valdkonnas tegevana, julgustada noori inimesi mesinikuks hakkama ning tagada, et mesilased jätkavad tolmeldajatena tegutsemist;

47.

kutsub komisjoni üles edendama ühises põllumajanduspoliitikas säästlikke põllumajandustavasid, ergutama kõiki põllumajandustootjaid rakendama lihtsaid agronoomiatavasid vastavalt direktiivile 2009/128/EÜ ning tugevdama ELi uuest bioloogilise mitmekesisuse strateegiast lähtuvalt mesindussektorile suunatud põllumajandus- ja keskkonnameetmeid; kutsub liikmesriike üles kehtestama maaelu arengu programmides mesindusele suunatud põllumajandus- ja keskkonnameetmeid ning ergutama põllumajandustootjaid rakendama põllumajandus- ja keskkonnameetmeid, et toetada põlluservadel mesilassõbralikke rohumaid ning rakendama kõrgetasemelist integreeritud tootmist, järgides põllumajanduses holistilist lähenemisviisi ning kasutades võimaluse korral bioloogilist tõrjet;

48.

kinnitab veel kord, et komisjon peab meemesilasi kodustatud liigiks ning nende pidamine kuulub järelikult loomakasvatussektori alla, mis lihtsustab meemesilaste tervise, heaolu ja kaitsmise edendamiseks vajalike meetmete võtmist (9) ning annab paremat teavet metsikute tolmeldajate kaitse kohta; nõuab seetõttu, et loodaks mesilaste tervise kaitse strateegia ning et põllumajandus- ja veterinaariaalastes õigusaktides võetaks arvesse mesindussektorit ja selle eripära, pidades eelkõige silmas mesinikele nende mesilaspopulatsiooni kadudest tulenevate kahjude korvamist;

49.	kutsub kõiki sidusrühmi mesindussektoris kasutama ära võimalusi, mida pakuvad praegune ühine põllumajanduspoliitika ja selle eelseisev reformimine, mis arvestavad asjakohaselt tootjate organisatsioone üle kogu põllumajandussektori;

Mesilaste bioloogilise mitmekesisuse kaitse

50.

nõuab tungivalt, et komisjon määratleks nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ (10) (loodusdirektiiv) raames meemesilase apis mellifera liigi kaitsestaatuse ja sel juhul kannaks selle direktiivi lisadesse; arvestades meemesilase apis mellifera liigi ja mitme Euroopa Liidus esineva alaliigi kaitse vajaduse kiireloomulisust, palub komisjonil uurida võimalust luua finantsinstrumendi Life+ raames programm või erimäärus, mis võimaldaks rakendada üleeuroopalise selle liigi metsikute populatsioonide taastamise projekti;

51.

nõuab tungivalt, et komisjon keelustaks nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ (11) raames, kas või ajutiselt, elusmesilaste ja kimalaste impordi kolmandatest riikidest, et vältida eksootiliste haiguste sissetoomist, seda enam, et Euroopa Liidus on küllalt geneetilisi ressursse mesilaste pidamiseks, säilitades peamised alamliigid, kellest on pärinenud tänapäeval mesinduses kasutatavad tõud ja sordid;

52.

tuletab meelde, et bioloogilist mitmekesisust toetavad tegevused on hädavajalikud ka muudes sektorites kui põllumajandussektor. Teeservad, raudteede äärsed alad, energiatranspordi võrkude metsatukad ning avalikud ja erasektori pargid on olulised alad, kus otstarbeka haldamise eeskirjad võivad märkimisväärselt suurendada õietolmu ja nektari ressursse mesilaste ja muude tolmlevate putukate jaoks. Sellist arengut tuleb saavutada ühtlustatud ruumilise planeerimise raames ning tagades eelkõige liiklusohutus;

* *

53.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0440.

(2) ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(3) ELT C 24, 30.1.2010, lk 28.

(4) ELT L 309, 24.11.2009, lk 1.

(5) ELT L 309, 24.11.2009, lk 71.

(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0084.

(7) EÜT L 173, 1.7.1997, lk 1.

(8) EÜT L 10, 12.1.2002, lk 47.

(9) Selliste algatuste raames nagu ELi loomatervishoiustrateegia (2007–2013), mis aitab pakkuda loomatervise reguleerimise ühtse ja selge raamistiku, parandab asjaomaste Euroopa asutuste koostööd ja ressursside tõhusat kasutamist ning rõhutab diagnostiliste võimaluste säilitamise ja parandamise tähtsust.

(10) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.

(11) EÜT L 268, 14.9.1992, lk 54.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/51

Teisipäev, 15. november 2011
Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavad riigiabi eeskirjad

P7_TA(2011)0494

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta (2011/2146(INI))

2013/C 153 E/07

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 14 ja 106 ning protokolli nr 26,

—	võttes arvesse komisjoni 23. märtsi 2011. aasta teatist „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (KOM(2011)0146),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 23. märtsi 2011. aasta töödokumenti „ELi riigiabieeskirjade kohaldamine üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes alates 2005. aastast ja üldsusega konsulteerimise tulemused” (SEK(2011)0397),

—	võttes arvesse komisjoni 2010. aastal algatatud avalikku arutelu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade kohta,

—	võttes arvesse 7. detsembri 2010. aasta suuniseid Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes (SEK(2010)1545),

—	võttes arvesse komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (1),

—	võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsust 2005/842/EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (2),

—	võttes arvesse ühenduse raamistikku riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (3),

—	võttes arvesse komisjoni 19. jaanuari 2001. aasta teatist „Üldhuviteenused Euroopas” (4),

—	võttes arvesse komisjoni 26. septembri 1996. aasta teatist „Üldhuviteenused Euroopas” (5),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 1. juuli 2011. aasta arvamust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuni 2011. aasta arvamust komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele teemal „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine” (7),

—	võttes arvesse Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsust kohtuasjas Altmark Trans GmbH ja Regierungspräsidium Magdeburg v. Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH (8),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (9), 14. märtsi 2007. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta Euroopa Liidus (10), 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (11), 14. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva rohelise raamatu kohta (12), 13. novembri 2001. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Üldhuviteenused Euroopas” kohta (13) ja 17. detsembri 1997. aasta resolutsiooni komisjoni teatise „Üldhuviteenused Euroopas” kohta (14),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0371/2011),

A.	arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvatel teenustel on liidu ühiste väärtuste seas tähtis koht ning nad edendavad põhiõigusi ning sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust ning on seega üliolulised, et võidelda sotsiaalse ebavõrdsuse vastu ja üha enam ka säästva arengu eest;

B.	arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused annavad olulise panuse liikmesriikide majandusarengusse ja konkurentsivõimesse ning nende eesmärk on seega mitte ainult majanduskriiside ärahoidmine ja ületamine, vaid ka üldise majandusliku heaolu suurendamine;

arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine toetab Euroopa 2020. aasta strateegia edukat rakendamist ning et need teenused võivad kaasa aidata kasvueesmärkide täitmisele eelkõige tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas, et saavutada lõpuks tootlikkuse, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse alal ette nähtud kõrge tase;

D.	arvestades, et kodanike huvides ja eelarvelist olukorda silmas pidades on vaja, et konkureerivad eraettevõtjad leiaksid kulutõhusaid lahendusi;

E.	arvestades, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul on tegemist teenustega, mida ei ole alati võimalik osutada või ei ole võimalik piisavalt osutada riigi sekkumiseta;

F.	arvestades, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused täidavad tähtsat osa põhiõiguste toetamisel ja aitavad oluliselt kaasa võrdsete võimaluste tagamisele;

G.	arvestades, et ELi kehtivates õigusaktides nähakse ette, et haiglate ja sotsiaalelamute puhul, st sotsiaalseid põhivajadusi rahuldavate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul, ei nõuta teavitamist;

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklid 106 ja 107 on õiguslikuks aluseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade uuendamiseks, ning et ELi toimimise lepingu artikkel 14 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul seadusandliku tavamenetluse raames kehtestada määruste abil üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toimimise põhimõtted ja tingimused, eelkõige majandus- ja rahandusalased tingimused, ilma et see piiraks liikmesriikide pädevust;

I.	arvestades, et ELi toimimise lepingu protokollis nr 26 on sätestatud, et üldhuviteenuseid peaks iseloomustama kõrge kvaliteet, ohutus ja vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine, ning sõnaselgelt tunnistab üldhuviteenuste tähtsat rolli;

arvestades, et liikmesriigid ja nende riigiasutused saavad kõige paremini teenida oma kodanikke ning seega vastutavad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise ulatuse ja viisi täpse kindlaksmääramise eest, ning arvestades, et Lissaboni lepingu protokolli nr 26 artiklis 1 sõnaselgelt tunnistatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste laiaulatuslikku suvaõigust osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

K.	arvestades, et hüvitis hõlmab kõiki riigi poolt või riikike vahendite kaudu mis tahes kujul antavaid soodustusi;

1.	võtab teadmiseks komisjoni esildatud uuenduse eesmärgid luua suuremat selgust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade rakendamisel ning arvestada seejuures nende teenuste mitmekesisust;

2.	nõuab, et komisjon selgitaks, milline on vahekord siseturu eeskirjade ja avalike teenuste osutamise vahel, ning et komisjon tagaks, et avalike teenuste määratlemisel, korraldamisel ja rahastamisel kohaldataks subsidiaarsuse põhimõtet;

rõhutab rakendamise ja arusaadavusega seonduvaid parandusi, mis osutusid võimalikuks tänu 2005. aastal võetud meetmetele, mida nimetatakse Altmarki paketiks; juhib tähelepanu sellele, et avaliku arutelu käigus on siiski selgunud, et õigusaktid peaksid olema veelgi selgemad, otsesemad, proportsionaalsemad ja tõhusamad;

rõhutab, et avaliku arutelu tulemused viitavad ühtlasi sellele, et lisaks halduskoormusele on üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate riigiabi eeskirjade rakendamist takistanud ilmselt sellised tegurid nagu ebakindlus ja valesti tõlgendamine, eelkõige mis puudutab eeskirjade põhimõisteid, nagu „ülesande andmise akt”, „mõistlik kasum”, „ettevõtja”, „majanduslikud ja mittemajanduslikud teenused” ja „olulisus siseturu jaoks”;

toetab komisjoni kavatsust anda lisaselgitusi üldhuviteenuste mittemajanduslike ja majanduslike tegevuste piiritlemise kohta, et saavutada suurem õigusselgus ning vältida Euroopa Kohtule esitatavaid juhtumeid ja komisjoni algatatavaid rikkumismenetlusi; kutsub komisjoni üles andma lisaselgitusi seoses Euroopa Kohtu Altmarki otsuses välja toodud neljanda kriteeriumiga ning tagama, et mõistliku kasumi arvutamise meetod oleks piisavalt selge ja sobiv üldhuviteenuste mitmekesisust silmas pidades; palub seepärast komisjonil vältida suletud nimekirju; soovitab, et nii toimides ei peaks komisjon piirduma Euroopa Kohtu praktika kordamisega, vaid peaks kindlaks määrama kriteeriumid, mis aitaksid kasutatavatest mõistetest aru saada ja neid kohaldada; palub, et komisjon töötaks välja oma arusaama, mida mõista üldist majandushuvi pakkuva teenuse all;

6.	on mures lisanõuete pärast, mida komisjon tahab kehtestada selle tagamiseks, et kaubanduse arengut ei kahjustataks sellisel määral, mis oleks vastuolus liidu huvidega, ning on seisukohal, et see toob kaasa õiguskindluse puudumise;

rõhutab, et „ülesande andmise akt” tagab läbipaistvuse, mis tuleb säilitada, et suurendada nähtavust kodanike jaoks, kuid volituse (ülesande andmise akti) reguleerimisala tuleks eelkõige eeskirjade paindlikuma kohaldamisega laiendada; nõuab, et kõlblikuks „ülesande andmise aktiks” peetaks projekti koos „kokkulepitud eesmärkide lepinguga”;

rõhutab, et ELi riigiabi eeskirjade uuendamisel tuleb arvesse võtta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erifunktsiooni ja järgida rangelt subsidiaarsuse põhimõtet, sest põhivastutus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel, tellimisel, rahastamisel ja korraldamisel lasub Lissaboni lepingu protokolli nr 26 kohaselt liikmesriikidel ja nende riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel, kel on selleks laiaulatuslik suvaõigus ja valikuvabadus;

rõhutab, et eeskirjade ülevaatamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata sellele, et ühenduse kasutatavad mõisted ja tingimused oleksid selgelt suunatud avalike teenuste olemusele ning korraldusvormide ja osalevate sidusrühmade mitmekesisusele ning võtaksid nõuetekohaselt arvesse liikmesriikidevahelisele kaubandusele avalduva mõju tegelikku riski;

10.

juhib tähelepanu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eripärale piirkondlikul ja kohalikul tasandil, need ei mõjuta konkurentsi siseturul ning nende puhul peaks olema võimalik kohaldada lihtsustatud ja läbipaistvat korda, see toetaks innovatsiooni ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osalust;

11.

toetab ideed kehtestada piirmäärad, mille alusel vabastatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest riikliku hüvitamise teavitamiskohustusest, ning sellega kaasnevat halduskoormuse vähenemist; soovitab toimunud konsultatsioonide põhjal tõsta piirmäärasid, mille alusel määratakse kindlaks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva otsuse kohaldamine;

12.

rõhutab, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 ja Lissaboni lepingule lisatud protokollis nr 26 tunnistatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eripära, ning kinnitab riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste erilist rolli; rõhutab, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine kujutab endast üksnes ühte osa üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kogu Euroopa õigusraamistikus kohaldatavate õigusnormide vajalikust selgitamisest; täheldab, et iga õigusakt peab tagama küllaldase õiguskindluse; palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks teatise ja meetmed, mille eesmärk on tagada, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste jaoks kehtestatakse raamistik, mis võimaldaks vastavaid ülesandeid täita, milleks kohustuti ühtse turu aktis;

13.

rõhutab, et ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaselt võib üldhuviteenuseid osutavate ettevõtjate suhtes kohaldada riigiabi andmise keelamist ja kontrollimist käsitlevaid eeskirju ainult niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele riiklike, piirkondlike või kohalike asutuste poolt määratud eriülesannete täitmist; rõhutab seoses sellega, et ELi toimimise lepingu artiklis 14 on selgelt sätestatud, et liit ja liikmesriigid hoolitsevad, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid; nõuab seetõttu, et ELi riigiabi eeskirjade uuendamisel võetaks arvesse mõlemat artiklit ja tagataks, et üldist majandushuvi pakkuvatele teenuste osutamise eest makstud hüvitis ei tekitaks riigi rahandusele ülemäärast koormust ega viiks alla teenuste kvaliteeti;

14.

leiab, et komisjoni tulevane ettepanek ELi 2020. aasta projektivõlakirjade kohta võiks ja peaks toimima liikmesriikides ja ELi tasandil üldhuviteenuste edasiarendamise peamise edasiviijana; toonitab, et sel eesmärgil loodavad menetlused tuleb selgesõnaliselt kehtestada abikõlblikkuse raamistikus, mis määratakse kindlaks seadusandliku tavamenetluse teel;

15.	peab äärmiselt tähtsaks, et hüvitis üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest ei moonutaks konkurentsi ega kahjustaks samas sektoris või turul tegutsevaid teisi ettevõtjaid, kes hüvitist ei saa;

16.

juhib tähelepanu sellele, et avalike teenuste osutamise netokulu hüvitise kättesaadavus on üks neist majandus- ja rahandusalastest tingimustest, mida vajavad ettevõtjad, kellele on antud avalike teenuste osutamine, et nad saaksid neile riigiasutuste poolt määratud eriülesandeid korralikult täita, eriti praegusel kriisiajal, kus avalikel teenustel on väga oluline roll automaatse stabiliseerijana ja kõige haavatavamate elanikerühmade kaitses, seega aidatakse avalike teenustega leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi;

17.

soovib sellega seoses rõhutada, et vahendite ühendamise teel avaliku sektori sisese koostöö arendamine võib tunduvalt suurendada avalike vahendite kasutuse tõhusust ja moderniseerida avalikke teenuseid, et nad vastaksid inimeste uutele vajadustele eri piirkondades; rõhutab ka piiriülese koostöö tähtsust;

18.

rõhutab, et avalikud teenused peavad olema kõrge kvaliteediga ja kõigile elanikerühmadele kättesaadavad; väljendab sellega seoses muret komisjoni ühekülgse hoiaku pärast, mille kohaselt seoses sotsiaalelamuühistutele antava riigiabiga liigitatakse nende ühistute osutatavad teenused üldist huvi pakkuvateks sotsiaalteenusteks ainult juhul, kui neid teenuseid osutatakse sotsiaalselt ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele või inimrühmadele, selline piirav tõlgendus on vastuolus kõrgema eesmärgiga edendada sotsiaalset mitmekesistumist ja teenuste üldist kättesaadavust;

19.	on arvamusel, et kvaliteetsed teenused põhinevad Euroopa kodanike inimõigustel ning et õigustepõhist lähenemist tuleks tugevdada;

20.	tuletab meelde vajadust suurte investeeringute järele infrastruktuuri ajakohastamiseks, eriti kõige puudulikuma infrastruktuuriga piirkondades ja eelkõige energeetika, telekommunikatsiooni ja ühistranspordi alal, et tagada tulevikus arukad energia- või lairibateenused;

21.

kutsub komisjoni üles arvama hüvitise maksmisel arvestatavate kulude hulka investeeringud infrastruktuuri, mis on vajalik üldist majandushuvi pakkuvate teenuste toimimiseks; tuletab komisjonile meelde, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine sõltub vahel pigem pikaajalisteks investeeringuteks antavast riigiabist kui iga-aastasest hüvitisest;

22.	palub komisjonil kahepoolsete kaubanduskokkulepete läbirääkimistel aktsepteerida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamist partnerriikide avalikus sektoris;

Lihtsustamine/proportsionaalsus

23.	toetab komisjoni kavatsust, et erisusi arvestava lähenemisviisi abil riigiabi eeskirjade kohaldamisele tagada olukord, kus ametiasutuste ja teenuseosutajate halduskoormus oleks proportsionaalne vastavate meetmete võimaliku mõjuga konkurentsile siseturul;

24.

nõuab seepärast, et eeskirjad koostataks nii, et neid saaks nõuetekohaselt kohaldada ja nad ei tekitaks tarbetut koormust riigiasutustele ja ettevõtjatele, kellele on antud üldhuviteenuste osutamine, ning võimaldaksid neil täies mahus nendele määratud eriülesandeid täita; palub komisjonil sellega seoses parandada eeskirjade arusaadavust ning näha ette kohustus maksta riiklikku hüvitist üldist majandushuvi pakkuvatele teenuste osutamise eest, see tagaks riigiasutustele ja teenuseosutajatele suurema õiguskindluse;

25.

kutsub komisjoni üles riigiabi eeskirjade kavandatava lihtsustamise raames kehtestama suurema paindlikkuse ja läbipaistvuse ülemäärase hüvitamise kontrollimiseks ning eelkõige parandama meetmeid ülemäärase hüvitamise vältimiseks; teeb sel eesmärgil ettepaneku, et mitmeaastaste lepingute puhul kontrollitaks ülemäärast hüvitamist ainult lepinguperioodi lõpul ning igal juhul vähemalt kolme aasta tagant, ning et kehtestataks läbipaistvad kriteeriumid hüvitise arvutamiseks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest, sest see hoiaks oluliselt kokku teenuseosutajate ja riigiasutuste aega ja raha;

26.

palub komisjonil riigiasutustelt ja ettevõtjatelt küsida, kas 7. detsembri 2010. aasta suunised, mis käsitlevad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ning üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes kohaldatavaid ELi riigiabi, riigihangete ja siseturu eeskirju, täidavad oma eesmärki tõhusalt; palub komisjonil vajaduse korral anda riigiasutustele ja ettevõtjatele õppevahend, millest juhinduda, et neid eeskirju õigesti rakendada;

27.	palub komisjonil volitamise eeskirju lihtsustada; nõuab, et konkursikutset, millega kaasneb eesmärkidel põhinev leping, käsitletaks volitamisena;

Sotsiaalteenused

28.	palub komisjonil esitada spetsiifilised miinimumeeskirjad üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste jaoks, mille puhul võib eeldada, et nad ei kahjusta oluliselt liikmesriikidevahelist kaubandust; soovitab seetõttu esitada sellist liiki sotsiaalteenuste jaoks sobivad, kõrgemad piirmäärad;

29.

toetab seda, et säiliksid praegused piirmääradeta vabastused haiglate ja sotsiaalelamute jaoks; väljendab heameelt komisjoni soovi üle vabastada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste teised valdkonnad riigiabi teatamise kohustusest; kutsub komisjoni üles tagama, et kõigi selliste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul, mis rahuldavad olulisi sotsiaalseid vajadusi, nagu liikmesriigid on need määratlenud, olgu siis eakate ja puuetega inimeste hoolekanne, haavatavate elanikerühmade kaitse ja sotsiaalne kaasamine, laste ja noorte heaolu või tervishoid ja juurdepääs tööturule, oleks hüvitis vabastatud teatamiskohustusest;

30.	on seisukohal, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eriülesanne ja olemus vajaksid kaitset ja selget määratlust; palub seepärast komisjonil hinnata, milline oleks selle eesmärgi saavutamiseks kõige tõhusam viis, arvestades ka valdkondlike eeskirjade võimalust;

Kohalikud teenused

31.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle kehtestada miinimumeeskirjad seoses riigiabiga, mida antakse ettevõtjatele, kes osutavad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, kui tegevus piirdub kohaliku tasandiga, kus mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele on tõenäoliselt ebaoluline, ning kui on tagatud, et hüvitist kasutatakse üksnes üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks; palub komisjonil hinnata, kas erikorda tuleks kohaldada ka üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kultuuri- ja haridusvaldkonnas;

32.

kutsub komisjoni üles esitama asjakohased piirmäärad, millal kohaldada miinimumeeskirju hüvitise maksmiseks ettevõtjatele, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, nii et neid teenuseid saaks käsitleda lihtsustatud korras ja oluliselt vähendada teenuseosutajate suurt halduskoormust, seejuures ühtset turgu negatiivselt mõjutamata; pakub siinkohal ühe võimaliku meetodina välja kombineeritud näitaja, mille puhul võetakse arvesse hüvitise suurust ja selle ettevõtte käivet, millele kohalik asutus on andnud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise; on ühtlasi seisukohal, et kolmeks majandusaastaks ette nähtud piirmäär võib paremini tagada vajaliku paindlikkuse;

33.

tuletab meelde, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatel võib olla väga erinev staatus, nad võivad olla ühingud, sihtasutused, vabatahtlikud ja kogukonna organisatsioonid, mittetulundusühingud ja sotsiaalsed ettevõtted; tuletab meelde, et mõned neist tegutsevad ainult kohalikul tasandil, ei tegele äritegevusega ja investeerivad uuesti kohalikul tasandil kogu kasumi, mille saavad üldhuviteenuste osutamisest;

Kvaliteedi ja tõhususe aspektid

34.

rõhutab, kui tähtis on see, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused oleksid kvaliteetsed ja kõigile kättesaadavad; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et ELi toimimise lepingu konkurentsieeskirjade kohaselt on komisjoni pädevuses üksnes kontrollida riigiabi andmist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest ning konkurentsieeskirjadega ei ole sätestatud õiguslikku alust kvaliteedi ja tõhususe kriteeriumide kehtestamiseks Euroopa tasandil; on seisukohal, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kvaliteedi ja tõhususe kindlaksmääramisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta subsidiaarsuse põhimõtet;

* *

35.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 318, 17.11.2006, lk 17.

(2) ELT L 312, 29.11.2005, lk 67.

(3) ELT C 297, 29.11.2005, lk 4.

(4) EÜT C 17, 19.1.2001, lk 4.

(5) EÜT C 281, 26.9.1996, lk 3.

(6) ELT C 259, 2.9.2011, lk 40.

(7) ELT C 248, 25.8.2011, lk 149.

(8) Otsus kohtuasjas C-280/00, EKL 2004, lk I-07747.

(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0319.

(10) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 140.

(11) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 277.

(12) ELT C 92 E, 16.4.2004, lk 294.

(13) EÜT C 140 E, 13.6.2002, lk 153.

(14) EÜT C 14, 19.1.1998, lk 74.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/57

Teisipäev, 15. november 2011
Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm

P7_TA(2011)0495

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (2011/2052(INI))

2013/C 153 E/08

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 3 lõiget 3, ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 148, 160 ja 168,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 1, 16, 21, 23, 24, 25, 30, 31 ja 34,

—	võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat, eelkõige selle artiklit 30 (õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest), artiklit 31 (õigus elukohale) ja artiklit 16 (perekonna õigus sotsiaalsele, õiguslikule ja majanduslikule kaitsele),

—	võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (1),

—	võttes arvesse 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust nr 1098/2008/EÜ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (3),

—	võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 8. juuni 2010. aasta järeldusi teemal „Võrdsuse ja tervise arvessevõtmine kõigis poliitikavaldkondades: solidaarsus ja tervishoid” (4),

—	võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta: koostöö vaesuse vastu võitlemise nimel aastal 2010 ja pärast seda” (5),

—	võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 7. märtsi 2011. aasta kohtumise järeldusi (6),

—	võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 15. veebruari 2011. aasta arvamust Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatuste hulka kuuluva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (7),

—	võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 10. veebruari 2011. aasta hinnangut Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalsele mõõtmele (8),

—	võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee arvamust „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” (9),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (10),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (11),

—	võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (12),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine ELis” (KOM(2009)0567),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks” (KOM(2010)0573),

—	võttes arvesse Euroopa puuetega inimeste strateegiat aastateks 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas (KOM(2010)0636),

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomiteele ning Regioonide Komiteele „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (KOM(2011)0173),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—	võttes arvesse oma 4. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni ÜRO rahvusvahelise vaesuse likvideerimise päeva kohta (13),

—	võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis (14),

—	võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (15),

—	võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (16),

—	võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (17),

—	võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (18),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni noorte tööturule juurdepääsu soodustamise ning praktika, internatuuri ja väljaõppeperioodi staatuse tugevdamise kohta (19),

—	võttes arvesse oma 8. septembri 2010. aasta õigusloomega seotud resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (20),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (21),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku rolli kohta vaesuse vastu võitlemisel ja kaasava ühiskonna edendamisel Euroopas (22),

—	võttes arvesse oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu „Piisav, jätkusuutlik ja kindel Euroopa pensionisüsteem” kohta (23),

—	võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (24),

—	võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta vananevas ühiskonnas (25),

—	võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni liidus enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programmi kohta (26),

—	võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta (27),

—	võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta deklaratsiooni tänavakodutuse kaotamise kohta (28) ja 16. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (29),

—	võttes arvesse 9. ja 10. detsembril 2010. aastal toimunud Euroopa kodutuseteemalise konsensuskonverentsi lõplikke soovitusi;

—	võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (30),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (31),

—	võttes arvesse nõukogu järeldusi Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti kohta ajavahemikuks 2011–2020 (32),

—	võttes arvesse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat 2010–2015 (KOM(2010)0491),

—	võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (33),

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (34),

—	võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta (35),

—	võttes arvesse Eurostati 2010. aasta väljaannet „Combating poverty and social exclusion – A statistical portrait of the European Union 2010”,

—	võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (KOM(2010)0758),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0370/2011),

Arvud

arvestades, et ELis on 116 miljonit inimest vaesuse ohus ja 42 miljonit inimest ehk 8 % elanikkonnast elab „suures materiaalses puuduses ega saa endale lubada mitmeid Euroopas rahuldavaks eluks vajalikke esmatarbekaupu” (36), ning arvestades, et vaesus peegeldab lubamatult ebavõrdset rikkuste, sissetulekute ja ressursside jaotamist eduka majandusega Euroopas; arvestades, et finants-, majandus- ja sotsiaalkriis on kõige karmimalt puudutanud kõige kaitsetumaid elanikkonnarühmi, nagu vanurid ja puuetega inimesed; arvestades, et Euroopa Liidus praegu või edaspidi võetavad kokkuhoiumeetmed ei tohi eelkõige avalikke teenuseid ja sotsiaalabi puudutavate eelarvekärbete tõttu kahjustada tööhõivet ja sotsiaalkaitset, raskendada kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikkonnarühmade olukorda ega ähvardada töötuse, ebakindluse või vaesusega miljoneid inimesi, kes seni veel suutsid oma elu ja vajadustega toime tulla oma palga või vanaduspensioni abil; arvestades, et kriisiga toimetulekuks võetavate sotsiaalse aktiveerimise meetmete tingimuste ja sanktsioonide karmistamine suurendab kõige kaitsetumate elanikkonnarühmade raskusi ajal, mil pakutakse vähe inimväärseid töökohti; arvestades, et vaeste ja rikaste vaheline lõhe kriisi käigus üha laieneb;

Põhiõiguste rikkumine

arvestades komisjoni põhiõiguste harta rakendamise uut strateegiat, mille eesmärk on eelkõige edendada kõige halvemas olukorras olevate inimeste juurdepääsu põhiõigustele; arvestades, et põhiõiguste hartat tuleb järgida tervikuna ning et suur vaesus kujutab endast põhiõiguste rikkumist ja riivab tõsiselt inimväärikust, soodustades inimeste sildistamist ja ebaõiglust; arvestades, et sissetulekutoetuse süsteemide keskne eesmärk peab olema inimeste vaesusest väljatoomine, võimaldades neil elada inimväärselt;

Täitmata kohustused

arvestades, et vaatamata 23. ja 24. märtsil 2000. aastal Lissaboni tippkohtumisel vastu võetud eesmärgile kaotada vaesus ELis 2010. aastaks ning 7.–9. detsembri 2000. aasta Euroopa Ülemkogu kohtumisel Nice’is sõlmitud kokkuleppele teha selles valdkonnas olulisi edusamme, on aastatel 2000–2008 vaesus ja sotsiaalne tõrjutus suurenenud ning laienenud uutele ühiskonnarühmadele; arvestades, et vaesuse ja tõrjutuse vähendamine ja kaasava majanduskasvu käivitamine on võimalik üksnes juhul, kui võideldakse ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu ning kui on tagatud riikide majanduse areng ja solidaarsus ühiskonna kõige nõrgemate rühmadega ning riigi heaolu õiglane ja piisav jagunemine;

D.	arvestades, et vaesuseoht puudutab otseselt maapiirkondi ja eriti väikesi põllumajandusettevõtteid ning noori põllumajandustootjaid, kes on ohustatud majanduskriisi mõjudest ja tooraine hinna ülemäärasest kõikumisest;

20 miljonit inimest

arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegia viie peamise eesmärgi hulka kuulub paindlik eesmärk (st ilma võimalike sanktsioonideta eesmärk) vähendada 20 miljoni võrra vaesusest ohustatute arvu, mille mõõtmiseks kasutatakse kolme liikmesriikide poolt kokku lepitud näitajat (sotsiaaltoetuste maksmise järgne vaesusriski määr, suure materiaalse puuduse indeks ja inimeste osakaal, kes elavad väga madala tööhõivega või töötutes leibkondades), ning arvestades, et kui võrrelda 116 miljonit vaesuseohus inimest ja 42 miljonit suures materiaalses puuduses elavat inimest, siis see eesmärk, mis kindlasti tunnustab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise olulisust, tähendab algusest peale miljonite inimeste tähelepanuta jätmist Euroopas, jättes poliitikast välja kõige nõrgemad, pidades silmas kvantitatiivseid tulemusi; arvestades, et kui ei alustata esmajoones kõige raskemini lahendatavatest olukordadest, siis elluviidav poliitika nendeni ei jõuagi; arvestades, et vaesuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm on üks seitsmest Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusest;

arvestades sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist mõnes liikmesriigis, mis tuleneb eelkõige majanduslikust ebavõrdsusest tulu ja rikkuse jaotumisel, ebavõrdsusest tööturul, sotsiaalsest ebakindlusest ja ebavõrdsusest juurdepääsul riigi sotsiaalteenustele, nagu sotsiaalkindlustus, tervishoid, haridus, õigus ja teised teenused;

Majanduse ja vaesuse suhe

arvestades, et vaesus, mille tase on ELi liikmesriikides kõrge juba palju aastaid, mõjutab üha enam majandust, pärsib majanduskasvu, suurendab avaliku sektori eelarvepuudujääki ja vähendab Euroopa konkurentsivõimet, mis omakorda toob kaasa vaesust ja eelkõige pikaajalist tööpuudust, mis puudutab iga kolmandat töötut, kusjuures olukord on veelgi halvem nõrgema majandusega riikides; arvestades, et sotsiaalsete õiguste säilitamine ELis on vaesuse vastu võitlemisel väga oluline;

H.	arvestades, et vaesus, mis on võrreldav inimõiguste rikkumisega, peegeldab jõupingutusi, mida tuleb veel teha, et saavutada Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 nimetatud eesmärgid;

I.	arvestades, et igasugune säästupoliitika peab olema läbimõeldud ja võimaldama peamiste poliitiliste prioriteetide valdkonnas antitsüklilisi investeeringuid;

J.	arvestades, et struktuurireformide vastuvõtmine on oluline Euroopa konkurentsivõime tagamisel, töökohtade loomisel ja vaesusega võitlemisel;

Mitmemõõtmeline vaesus

arvestades, et vaesus on mitmetahuline nähtus, millega võitlemiseks on vaja integreeritud tegevusplaani, mis võtaks arvesse erinevaid eluetappe ja inimeste mitmemõõtmelisi vajadusi ning tagaks samas neile võimaluse kasutada õigusi, ressursse ja teenuseid, nagu need on kajastatud sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise avatud koordinatsiooni meetodi ühistes eesmärkides (2006), et katta põhivajadused ja ennetada sotsiaalset tõrjutust;

L.	arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) on edukalt avalikkuse teadlikkust ja poliitilist tahet suurendanud;

Inimväärne töö / vaesed töötajad

arvestades, et majanduskasv ja tööhõive, isegi kui on tegu kvaliteetse tööhõivega, ei võimalda iseenesest töötajatel vaesusest üle saada, et tööturu killustatus on suurenenud, et töö- ja elutingimused on eriti finantskriisi ajal oluliselt halvenenud, et töötingimused on muutunud üha ebakindlamaks ja seda tuleb vältida, et viimastel aastatel on üha enam hakatud kõnelema nn vaeste töötajate fenomenist, kuid see on endiselt probleem, mida ei võeta piisavalt tõsiselt võrreldes ülesannetega, mida see meie ühiskonnale pakub, ning et vaeste töötajate arv on märkimisväärselt kasvanud, kusjuures 8 % töötajatest elab vaesuses ja 22 % töötavatest inimestest on vaesuseohus (37); arvestades, et juurdepääs väärikaile ja võrdväärseile töötingimustele on samm edasi pidurdamaks perekondade ja üksikisikute vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

N.	arvestades, et madala kvalifikatsioonitasemega või kvalifikatsioonita isikud on tööturul suuremas ohus ning sattuvad sagedamini ebakindlale ja madala palgaga tööle ning vaesusse;

Kodutud

arvestades, et kodutus on üks vaesuse ja puuduse äärmuslikemaid vorme ning üks probleemidest, mis on kõigis liikmesriikides lahenduseta; arvestades, et Euroopa Liidu liikmesriikides üldiselt on eri põhjustel palju kodutuid inimesi, mis nõuab erimeetmeid nende integreerimiseks ühiskonda; arvestades, et Eurobaromeetri andmetel on ligi üks eurooplane neljast arvamusel, et üks peamisi vaesuse põhjuseid on korraliku elukoha ülemääraselt suur hind, ning ligi üks eurooplane üheksast arvab, et vaesus takistab juurdepääsu korralikule elukohale; arvestades, et kui isik kaotab oma kodu, siis riigiasutused kaotavad selle isikuga kontakti, ja see mitte ainult ei takista tema abistamist, vaid näitab ka seda, et isik on jõudnud äärmise tõrjutuse etappi;

P.	arvestades, et vaesust mõjutavad samuti sotsiaalteenuste, nagu tervis, kultuur, elukoht ja haridus, kättesaadavus ja kvaliteet;

Q.	arvestades, et elukoha või korraliku elukoha puudumine kahjustab rängalt inimväärikust, mille tagajärjed kõigile muudele õigustele on märkimisväärsed;

Esmavajalike kaupade ja teenuste ostukorv

arvestades, et vaesuspiir 60 % tasemel riigi mediaanpalgast on suhtelise vaesuse esmane, asjakohane ja vajalik näitaja, kuid seda tuleks riiklikul tasemel täiendada esmavajalike kaupade ja teenuste ostukorvi mõiste ja arvutusega (mis on vaid esmane vastus vaesusse sattunud inimeste konkreetsele olukorrale) ning 2010. aasta juunis tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) poolt kokku lepitud mõistetega (vaesusoht, materiaalne puudus ja väga madala tööhõivega leibkond), et vastata riikliku poliitika vajadustele;

Sotsiaalkaitse

arvestades, et sotsiaalkaitse, sealhulgas miinimumsissetuleku tagamise skeemid, on nüüdisaegsete demokraatlike riikide aluselement, mis tagab olulisel määral inimõigused, mis lubavad sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist osalemist ühiskonnas ja millel on võtmeroll kriiside mõju piirava majandusliku stabilisaatorina ja kogu eluea jooksul toimiva sissetulekute ümberjaotajana, mis kaitseb sotsiaalsete riskide eest ning hoiab ära ja leevendab vaesusse langemist ja sotsiaalset tõrjutust kõigis eluetappides;

T.	arvestades, et OECD andmetel jääb 20–40 % sotsiaaltoetustest kasutamata;

Tervishoid

arvestades, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on peamised sotsiaalsed tegurid, mis määravad tervisliku seisundi (38) ja elutingimused, sealhulgas oodatava eluea, pidades eelkõige silmas lapseeas kogetud vaesuse mõju laste tervisele ja heaolule, ning et erinevused rikaste ja vaeste vahel on mõistliku hinnaga tervishoiuteenustele juurdepääsu, sissetulekute ja jõukuse osas ikka veel märgatavad ning suurenevad teatavates valdkondades veelgi;

V.	arvestades, et kindlad ühiskonnarühmad, nagu üksikvanemaga perekonnad, eakad naised, vähemused, puuetega inimesed ja kodutud, on kõige haavatavamad ja vaesuse ohus;

W.	arvestades, et mittediskrimineerimise põhimõte on põhiõiguste nurgakivi, kaasa arvatud sotsiaalse päritolu alusel diskrimineerimine;

Eakad inimesed

arvestades, et meie ühiskonna vananemise tõttu suureneb ülalpeetavate inimeste arv lähitulevikus märgatavalt; arvestades, et eakad, eriti naised, satuvad paljudes riikides nii pensionieaga kaasneva sissetulekute vähenemise kui ka muude põhjuste, näiteks füüsiliselt abist sõltuvaks muutumise, üksinduse ja sotsiaalse tõrjutuse tõttu kõrgendatud vaesuse ohtu; arvestades, et põlvkondadevahelise sideme katkemine on meie ühiskonnas suur probleem;

Y.	arvestades, et pensionipoliitika on vaesuse vastu võitlemise alus;

Sugu

arvestades, et naised satuvad vaesusse üldiselt kergemini kui mehed, ja seda erinevatel põhjustel, näiteks soolise diskrimineerimise tõttu töökeskkonnas, mis toob kaasa meeste ja naiste püsiva palgaerinevuse ja sellest tulenevalt pensionierinevuse, aga ajutise töölt eemaloleku tõttu ülalpeetavate eest hoolitsemiseks või diskrimineerimise tõttu töökohal; arvestades, et Euroopas töötab ainult 63 % naistest, samas kui töötavate meeste osakaal on 76 %, ning arvestades, et ei ole loodud toetusvõrgustikke ega võetud konkreetseid meetmeid, eelkõige mõistliku hinnaga tugiteenuste pakkumiseks, mis aitaksid tööinimestel ühitada pere- ja tööelu;

AA.	arvestades, et vaesus mõjutab erinevalt naisi ja mehi ning poisse ja tütarlapsi, kuna vaestel naistel ja tütarlastel on sageli raskem pääseda sobivate sotsiaalteenuste ja sissetuleku juurde;

AB.	arvestades, et tegevusprogrammis ei võeta arvesse naisi ja mehi mõjutavaid konkreetseid soospetsiifilisi aspekte ega pöörata piisavalt tähelepanu vaesuse naisekeskseks muutumisele;

AC.

arvestades, et meeste ja naiste palgaerinevused viivad erinevusteni kogu elu jooksul teenitud sissetulekutes, mis tähendab, et naised saavad madalamat pensioni ja on seetõttu meestest suuremas püsiva ja äärmise vaesuse ohus: 65-aastastest ja vanematest naistest on vaesusohus 22 %, kuid meestest on seda 16 %;

AD.	arvestades, et 20 % lastest elab vaesuse ohus, samas kui kogu Euroopa rahvastiku sama näitaja on 17 % ning madala sissetulekuga perekonnad on vaesusest kõige rohkem ohustatud;

AE.	arvestades, et perepoliitika on hädavajalik vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise poliitika kontekstis;

AF.	arvestades, et esimesed kooli poolelijätmise märgid on olulised vaesuse tsükli kordumise signaalid;

Noored

AG.

arvestades, et noorte tööpuudus, mis on niigi kõrgem kui teistes vanuserühmades, on ELis pärast majanduskriisi puhkemist plahvatuslikult suurenenud ning see on ületamas 20 % ja jõudmas kõikides liikmesriikides kriitilise piirini, ähvardades noori väga varakult vaesusesse paisata; arvestades, et see murettekitav olukord nõuab kiiret poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset tegutsemist ning et koostoimes demograafiliste muutustega suurendab see oskustööjõu puudust; arvestades, et kutseõppel võib olla oluline roll, aitamaks noortel ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel tööturule siseneda, kuid arvestades ka seda, et töökoha leidmine ei tähenda alati vaesusest pääsemist ning et noored kipuvad eriti kergesti töötavate vaeste kategooriasse sattuma;

Sisserändajad

AH.

arvestades, et sisserännanud ja etnilistesse vähemustesse kuuluvad töötajad on eriti kaitsetud ning et ebakindlate töökohtade pärast, millega nad puutuvad kokku oma päritolu või kvalifikatsiooni tõttu, on neid rängalt mõjutanud majanduskriis ja seega ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemine; arvestades, et võõrtöötajatele on vajalik tagada töötingimused, töötasu ning koolitusvõimalused ja sotsiaalkindlustus, mis on võrdväärsed selle riigi kodanike tingimustega, kus nad tegutsevad;

AI.	arvestades, et puuetega isikud, kelle vaesuse määr on keskmisest 70 % võrra suurem, tuleb asetada strateegia keskmesse, mille eesmärk on rõhutada lisandväärtust, kui nad on juba tööturule integreeritud;

Romad

AJ.	arvestades, et oluline osa Euroopa romadest, nagu ka muudest marginaliseeritud kogukondadest, elab kahetsusväärselt halbades sotsiaalmajanduslikes tingimustes ning langeb tihti kõigis eluvaldkondades tõsise diskrimineerimise ja segregeerimise ohvriks;

AK.

arvestades, et vaesuse suurenemine ELis on praegu kiirenenud majandus- ja finantskriisi ning toiduainete kiire hinnatõusu tõttu, mis on seotud toiduainete peaaegu olematu ülejäägiga, ning arvestades, et 43 miljonit inimest on hetkel toidupuuduse ohus; arvestades, et 1987. aastal loodud toiduabi jaotamise programm, mis on mõeldud liidu enim puudustkannatavatele isikutele, pakub praegu toiduabi 13 miljonile vaesuse all kannatavale inimesele 19 liikmesriigis ning selle tarneahelasse kuulub ligikaudu 240 toidupanka ja heategevusorganisatsiooni; arvestades, et Euroopa Kohtu hiljutine otsus T-576/08, milles peetakse turult programmi jaoks toiduainete ostmist illegaalseks, seab ohtu ELi toiduabi enim puudustkannatavatele isikutele, võttes arvesse programmi kasvavat sõltuvust turuostudest, ning arvestades, et Euroopa Kohtu poolsel määruse (EÜ) nr 983/2008 artikli 2 tühistamisel näib olevat negatiivne mõju programmile alates 2012. aastast, mis viib 19 liikmesriigis enim puudustkannatavate isikute toiduabi äkilise lõpetamiseni;

AL.	arvestades, et eluasemekulud ja koduse energiatarbimise kulud on pere eelarves märkimisväärsed kulud, mis on viimase aastakümne jooksul kasvanud ja mida tuleb võtta arvesse kui suurimaid vaesuseohu tegureid;

AM.	arvestades, et hooldavad perekonnaliikmed pakuvad suurima osa hooldusest ELis;

AN.	arvestades, et vaesuses elavate isikute juurdepääsu võimaluse puudumine peamistele pangateenustele, nagu sularaha väljavõtmine, rahaülekanded või püsikorraldused, on märgatav takistus uuesti tööturul ja ühiskonnas osalemisel;

Osalemine

palub komisjonil suurendada organiseerunud kodanikuühiskonna, kõigi sidusrühmade (VVOd, sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid, teenusepakkujad, sotsiaalse innovatsiooni asjatundjad ja sotsiaalpartnerid) ja vaesuses elavate inimeste kaasatust koos ühingutega, kus neil on võimalus oma arvamust avaldada ning mis on saanud kogemusi ja teadmisi, eelkõige vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise riiklike tegevusprogrammide kaudu Euroopa strateegia väljatöötamisse halduse kõikidel tasanditel (Euroopa, riiklik, regionaalne ja kohalik); palub komisjonil suurendada koostööd kohalike, piirkondlike, riiklike ametiasutustega ja Euroopa Liidu institutsioonidega, eelkõige Euroopa Parlamendiga; on arvamusel, et sünergia peaks puudutama kõiki huvirühmi, sealhulgas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid ja ettevõtete juhte; palub korraldada rohkem vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste kohtumisi riiklikul tasandil ja muuta ametlikuks nende osalemine ning nende panus iga-aastasesse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemalisse konverentsi selle põhiosana ning nõuab sel viisil välja arendatud soovituste täitmise asjakohast ja regulaarset järelvalvet;

nõuab, et Euroopa Komisjon oleks kooskõlastavas rollis ja juhendaks liikmesriike olemasolevate probleemide ületamisel ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel, võttes samas alati arvesse, et vaesus kuulub peamiselt riikide poliitika vastutusalasse, ning võimaldades vajalikku solidaarsust ja tehnilist abi;

3.	palub, et vaesuse vastu võitlemise tegevusprogramm ühendaks Euroopa tasemel riiklikke organisatsioone, mis esindavad kõige suuremas vaesuseohus olevaid rühmasid, kes veel ei ole vaesunud;

Ühiskoolitus

palub, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste tasemel korraldaksid vaesuse teemal teadlikkust tõstvaid seminare organisatsioonid, kellel on vaesuse vastu võitlemise tegelik kogemus, ja et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemal viidaks läbi ühiskoolitus Euroopa ametiisikute seas ja isikute seas, kellel on tegelik vaesuse vastu võitlemise kogemus;

5.	kutsub liikmesriike üles muutma kultuuripärand kättesaadavaks kõikidele ühiskonnakihtidele ning vältima selles sotsiaalset kaasatust tagavas ja kvaliteetseid töövõimalusi pakkuvas sektoris vahendite kärpimist;

kordab taas, kui olulised on vabatahtlikkus ja kodanikuaktiivsus ühtekuuluvust tagavate vahenditena majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnast tingitud ebavõrdsuse vastases võitluses, sest need julgustavad kodanikke spordi, kultuuri, kunstide ning sotsiaalse ja poliitilise tegevuse kaudu avalikus elus osalema;

nõuab ebasoodsas olukorras olevatele inimestele juurdepääsu tagamist haridus- ja tööalastele liikuvusprogrammidele ning sellistele programmidele eraldatavate eelarvevahendite suurendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et „Noorte liikuvus” peab edendama kõikide praktikantide, koolitatavate isikute ja üliõpilaste liikuvust ning mitteformaalsel ja mitteametlikul teel omandatud kutseoskuste tunnustamist;

8.	ergutab ka põlvkondadevahelisi algatusi, et võimaldada ebasoodsas olukorras olevatele inimestele juurdepääsu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ning seega vähendada nende digitaalset lõhet kooskõlas digitaalarengu tegevuskavaga;

9.	kutsub liikmesriike üles julgustama uute tehnoloogiate viivitamatut kaasamist ametlikesse õppekavadesse;

Hindamismehhanism

10.

nõuab kriitilise ja korrapärase hindamismehhanismi kasutamist, milles osalevad Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja mis põhineb konkreetsetel näitajatel riiklikul ja Euroopa tasandil, võimaldades hinnata vaesuse eri külgi ja mõõta liikmesriikide edusamme vaesuse vähendamise eesmärgi täitmisel, võttes arvesse jaotust soo ja vanuse põhjal, kuna vaesuse täpse definitsiooni puudumise tõttu on neil liiga lai määratlemise vabadus, mis soodustab erinevate tõlgenduste loomist; palub komisjonil parandada riiklikke ja Euroopa tasandi vastavaid näitajaid vaesuseohus olevate isikute riikliku statistika võrreldavuseks ning edendada koostöös Eurostatiga täpsema statistika koostamist vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse põhjaliku analüüsi raames, mis võimaldab jälgida inimeste arvu, kelle sissetulek jääb alla 50 % ja 40 % keskmisest sissetulekust, ja luua selle põhjal iga-aastane hinnang vaesuse olukorra kohta ELis, kusjuures statistilist meetodit peavad täiendama kvalitatiivne ja osalusel põhinev lähenemisviis; palub komisjonil kindlustada, et elluviidud poliitika tuleb kasuks kõigile ja mitte ainult neile, kes elavad vaesuse piiril;

11.

palub, et komisjon/Eurostat viiks läbi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse põhjaliku analüüsi ning koostaks kvalitatiivse ja osaluspõhise lähenemise abil soo- ja vanusepõhise statistika, milles väljenduks eakamate naiste vaesusprobleem; loodab, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut hakkab kohe, kui on saavutanud täieliku töövõime, tegelema soopõhiste usaldusväärsete, süsteemsete ja võrreldavate andmete puudumise probleemi lahendamisega;

12.	nõuab riikliku vaesusstatistika parandamist ja võrreldavaks muutmist üleeuroopalise taseme näitajate väljaarendamise kaudu;

13.	palub, võttes arvesse praegust majanduskriisi olukorda, üksikasjaliku ja ajakohastatud uurimuse kiiret väljatöötamist vaesuses elavate inimeste arvu kohta ja nende kohta, keda vaesus lähikuudel ohustab;

14.	palub komisjonil välja töötada ja esitada Euroopa Parlamendile aastaaruande liikmesriikide edusammude kohta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel;

Horisontaalne sotsiaalklausel

15.

palub komisjonil võtta täielikult arvesse õiget horisontaalset sotsiaalklauslit, nagu see on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 9, mille kohaselt võtab EL arvesse nõuded, mis on seotud tööhõive kõrge taseme edendamisega, piisava sotsiaalkindlustuse tagamisega, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitlusega ning samuti kõrge haridusetasemega, koolituse ja tervisekaitsega, ning palub täpsustada tegevusprogrammi osa klausli rakendamise hindamisel; palub ELi poliitika sotsiaalse mõju uuringute süvendamist, isegi kui neid ei ole algatanud komisjon, vaid Euroopa Ülemkogu, nagu pakt euro +; on arvamusel, et selline käesoleva kaitseklausli süvendamine aitab vältida Euroopa sotsiaalsete normide allakäiguspiraali ja lihtsustab ühise sotsiaalse platvormi väljatöötamist Euroopas, palub, et see sotsiaalse mõju uuring viidaks läbi koostöös sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlevate ühendustega võttes võrdlusalusena arvesse kõige vaesemate inimeste olukorda Euroopas, on arvamusel, et need uuringud peaksid kaasama Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning komisjoni teenistused, kes vastutavad sotsiaalküsimuste eest Euroopa Komisjoni peasekretariaadile alluva peadirektori vastutusel;

Eelarve

16.

palub komisjonil määrata kindlaks tegevusprogrammiga seotud eelarveread ning nende eelarvetoetuse taseme, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi ja selle panuse osas juhtalgatusse selliste poliitiliste prioriteetide rahastamise kaudu nagu kooli poolelijätmise ennetamine ja laste, naiste, eakate ja võõrtöötajate vaesuse vastu võitlemine; palub komisjonil teha oma ettepanekud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise teemal mitmeaastaseks eelarveks 2014–2020, et tagada piisav rahastus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise algatustele; palub komisjonil määrata kindlaks vajalik temaatiliste prioriteetide finantsabi ning nõuda liikmesriikidelt kodanikuühiskonna rahastamise toetamist riiklikul tasemel riiklikes reformikavades, juhttegevuskavas ning sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise riiklikes strateegiates; soovitab eelarvetoetuste jätkamist ja suurendamist Euroopa programmides, et võimaldada sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ning sotsiaalmajandusliku ebavõrdsuse – kaasa arvatud tervisealane ebavõrdsus – vastase võitluse erinevate aspektide toetamist (teadusuuringute raamprogramm, programm „Progress”);

17.

võtab teadmiseks, et komisjoni hinnangul on 2012. aasta eelarve projektis vaesuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi juhtalgatuse jaoks eraldatud vahendeid suurendatud eelneva aastaga võrreldes 3,3 % võrra; palub komisjonil täiendavalt selgitada Euroopa Sotsiaalfondi panust sellesse juhtalgatusse ja konkreetsetesse meetmetesse, mis käsitlevad selliseid prioriteete nagu laste, naiste, eakate inimeste ja võõrtööliste vaesuse vastu võitlemine ning kooli poolelijätmise ennetamine; kahetseb sellega seoses selguse puudumist ning asjaolu, et eri instrumendid ja eelarveread, mille abil tuleb Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid ELi eelarve kaudu täita, üksteist dubleerivad;

Enim puudust kannatavatele isikutele suunatud toiduabiprogramm

18.

vaidlustab komisjoni otsuse vähendada Euroopa Liidus elavatele puudustkannatavatele inimestele jaotatava 2012. aasta toiduabi programmi eelarvet 500 miljonilt eurolt 113,5 miljonile eurole; tunneb sügavat kahetsust tekkinud olukorra pärast praeguses raske majandus- ja sotsiaalkriisi kontekstis; palub seepärast komisjonil ja nõukogul leida võimalus toiduabi programmi jätkamiseks rahastamisperioodi kahel viimasel aastal (2012. ja 2013. aasta) ning uuel rahastamisperioodil (2014–2020) sellisel õiguslikul alusel, mida Euroopa Liidu Kohus ei saa vaidlustada, säilitades rahastamise piirmäära 500 miljonit eurot aastas, tagamaks, et toiduabist sõltuvad isikud ei peaks taluma toidupuudust;

Sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsiooni meetod

19.

palub, et avatud sotsiaalse koordinatsiooni meetodit tõhustataks ja kohaldataks vaesuse valdkonnas õigesti, eriti riiklike sotsiaalse kaasamise ja kindlustuse strateegiate ühise arendamise, rakendamise ja hindamise kaudu, ühiselt määratletud eesmärkide põhjal, riiklike vaesusevastaste platvormide kaudu ja heade tavade vahetamise kaudu põhiõiguste kättesaadavuse poliitika kohta, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning muudetud sotsiaalharta (mida kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud) ning eriti selle artiklite 30 ja 31 rakendamise kaudu; rõhutab, et selles kontekstis tuleb sotsiaalkaitsekomitee nõukogu töid jätkuvalt arvesse võtta; nõuab, et tegevusprogrammiga edendataks ja jälgitaks kohalike omavalitsuste, sotsiaalmajandusettevõtjate ja teiste kohaliku tasandi osalejate osalust riiklike strateegiliste aruannete väljatöötamisel ja rakendamisel;

Esmavajalike kaupade ja teenuste ostukorv

20.

palub komisjonil Euroopa Keskpangaga konsulteerides pakkuda välja ühised ja üldmõistetavad põhimõtted esmavajalike kaupade ja teenuste ostukorvi mõiste määratlemiseks, mis on vajalik kõigile inimväärse elu tagamiseks, ning on seisukohal, et neid esmavajadusi ei saa olla ilma inimväärikuse austamiseta ning tõhusa juurdepääsuta kõigile põhiõigustele – poliitilistele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele – ilma eranditeta; kutsub üles selgitama hindade stabiilsuse eesmärki, et oleks võimalik võtta arvesse riiklikke eripärasid, mis ei mõjuta tingimata oluliselt eurosüsteemi näitajaid;

21.	palub, et Euroopa Parlamendi tööhõivekomisjonile antaks tegevusprogrammis kindlad ülesanded, eelkõige tegevusprogrammi, ELi ja liikmesriikide vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise tegevuspõhimõtete tõhususe jälgimises Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis;

22.	kutsub üles tagama, et juhtalgatus võimaldaks võimalikult täpselt kaardistada juurdepääsu neile vajadustele (erinevad olenevalt kohast ja asjaomastest rühmadest), mis on kasutusel erinevate toetusmeetmetena vaestele;

23.

kutsub komisjoni üles täpsustama vaesusevastase võitluse juhtalgatuse iga-aastase kohtumise eesmärke ja sisu, mis võiks muu hulgas olla parimate tavade vahetamine, võttes arvesse vaesuses olevate isikute olukorda; eeldades, et kohtumine kestaks vähemalt nädala ning hõlmaks ka rahvusvahelist vaesusevastavase võitluse päeva (17. oktoober);

24.	on arvamusel, et riikide statistika kvaliteedi ning võrreldavuse parandamine juhtalgatuses hindamaks ebavõrduse suundumusi ja heaolu arengut, on alus Euroopa Liidu selle valdkonna poliitika parendamiseks;

25.	kutsub komisjoni üles võtma juhtalgatuses arvesse vaesusevastase võitluse Euroopa aasta (2010) ning aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) tulemusi;

2008. aasta soovitus

26.

väljendab heameelt komisjoni teadaande üle komisjoni 2008. aasta soovituste aktiivse kaasamise kohta ning nõuab, et see sisaldaks eelkõige nende kolme haru rakendamise ajakava, milles täpsustataks mitmeaastase töökava elluviimist riiklikul ja ELi tasandil; väljendab muret aktiivset kaasamist käsitleva teatise 2012. aastasse edasilükkamise tõttu ja palub komisjonil tuua teatise avaldamine 2011. aastasse; palub, et nõukogu, komisjon ja parlament pühenduksid selgelt kõigi tegevuspõhimõtete rakendamisele vaesuse vähendamiseks, tagades, et majanduslikud, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse tegevuspõhimõtted aitavad kaasa vaesuse kaotamisele, mitte ei suurenda seda;

27.

tuletab meelde Euroopa tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise strateegia kolme haru komisjoni 2008. aasta soovituses:

—	piisav sissetulekutoetus: liikmesriigid peavad tunnustama üksikisiku põhiõigust inimväärikat elu võimaldavatele toimetulekuvahenditele, mis on ühtlasi osa üleüldisest ja püsivast vajadusest võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu;

—	kaasav tööturg: liikmesriigid peavad tõhusalt toetama töövõimelisi inimesi võimetele vastavale töökohale asumiseks, taasasumiseks ning selle töökoha säilitamiseks;

—	kvaliteetteenuste kättesaadavus: liikmesriigid peavad tagama asjaomastele isikutele sotsiaalabi majandusliku ja sotsiaalse kaasamise edendamiseks;

Põhiõigustest kinnipidamine

28.

nõuab, et juhtalgatus oleks suunatud kõigi jaoks inimväärset elu tagavate õiguste teostamisele, eelkõige tööhõive, eluaseme, tervisekaitse, sotsiaalkindlustuse valdkonnas, ning piisava elukvaliteedi, õigusabi, hariduse, koolituse ja kultuuritaseme, perekonna ja lastekaitse tagamisele; nõuab, et Euroopa Põhiõiguste Amet teostaks uuringu kõige vaesemate isikute tõhusa ligipääsu kohta põhiõiguste kogumile ning diskrimineerimise kohta, mille all nad kannatavad, ning muude õiguste kohta, mis sisalduvad liikmesriikide allkirjastatud rahvusvahelistes konventsioonides ja dokumentides, kaasates valitsusväliseid organisatsioone, kus sotsiaalselt tõrjutud isikud saavad end vabalt tunda; ning säilitades usku, et õigus eluasemele on vajalik kõigi teiste põhiõiguste täielikuks teostamiseks, kaasa arvatud poliitilised ja sotsiaalsed õigused;

29.	kutsub nõukogu lisama Euroopa Põhiõiguste Ameti järgmise mitmeaastase raamistiku teemavaldkondadesse osa "Ekstreemne vaesus ja põhiõigused";

Kodutus

30.

on seisukohal, et erilist tähelepanu ja täiendavaid meetmeid nõuab kodutute olukord nii liikmesriikide kui ka Euroopa Komisjoni poolt kodutute täielikult ühiskonda integreerimiseks aastaks 2015, mis eeldab võrdlusandmete kogumist ja usaldusväärset statistikat ühenduse tasandil, nende avaldamist igal aastal koos sellel alal tehtud edusammudega ja vastavates riiklikes ja ühenduse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise strateegiates seatud eesmärkidega; kutsub komisjoni üles töötama kiiresti välja ELi strateegia kodutuse kohta vastavalt komisjoni ja nõukogu 2010. aasta sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse ühisraportile, kodutuseteemalise Euroopa konsensuskonverentsi (2010) lõppsoovitustele ja Euroopa Parlamendi resolutsioonile ELi kodutuse strateegia kohta; kutsub komisjoni üles töötama välja üksikasjalik tegevuskava nimetatud strateegia elluviimiseks perioodil 2011–2020; nõuab, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm soodustaks heade tavade vahetamist, et vältida riigiasutuste kontakti kaotamist kodututega;

31.	kutsub sotsiaalkaitsekomiteed üles jälgima igal aastal liikmesriikide edusamme kodutuse vähendamisel, võttes aluseks riiklikud kodutuse teema-aasta (2009) raportid ning lähtudes komisjoni ja nõukogu 2010. aasta sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse ühisraportist;

Haridus/koolitus

32.

usub, et tõhus ja lõplik vaesusest väljumine võib toimuda vaid juhul, kui sotsiaalkaitse toetuste asjakohasele suutlikkusele lisandub õppe- ja koolitusmeetmete oluline paranemine kõigil tasanditel; toetab kaasavamate haridussüsteemide arendamist, mis võitlevad varakult haridussüsteemist lahkumise vastu ja võimaldavad ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest pärit noortel saavutada paremat õppeedukust, et võidelda põlvkondadevahelise vaesuse ülekandumisega; toetab eelnevalt omandatud kogemuste tunnustamist ja kinnitamist ja ligipääsu elukestvale õppele vaesuse vähendamiseks tööturule integreerimise kaudu, eriti ebasoodsas olukorras elanikerühmadele, et kergendada nende ligipääsu kvaliteetsetele töökohtadele; on seega seisukohal, et on ülioluline rakendada nõuetekohaselt ja süvendada elukestva õppe programme ning koostööd liikmesriikide vahel hariduse ja kutseõppe programmide ning tööotsinguteks individuaalsete abimeetmete valdkonnas ning rõhutab, et neid tuleb võtta rohkem selliseid meetmeid kõige haavatavamate elanikkonnakihtide toetamiseks; soovitab välja töötada ELi strateegia, et tegeleda töölkäivate inimeste vaesusega ja luua kvaliteetseid töökohti, leppides kokku kvaliteetse töö põhimõtted;

Inimväärne töö / vaesed töötajad

33.

tuletab meelde, et paljudes liikmesriikides on ebakindlate töösuhete osakaalu kasvul tendents süvendada tööturu killustatust ja vähendada kõige haavatavamate kaitset; rõhutab, et lisaks kutseõppele ja jätkuharidusele peab uute töökohtade loomine toimuma Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aluspõhimõtteid järgides, parema töö ja kvaliteetsemate töökohtade kontseptsiooni (paremad töötingimused, õigus tööle, töötajate kindlustusele ja tervisele, töötajate esindatus ja dialoog tööandjatega) realiseerimisega, samuti meeste ja naiste palgavõrdsuse rakendamise ning Euroopa Liidu töötajate ning liidu territooriumil elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate võrdse kohtlemise kaudu; kutsub liikmesriike üles nõustuma tegema suuremaid pingutusi olulise ja tulemusliku võitlusega mitteametliku töö nähtusega, mis lisaks olulistele negatiivsetele mõjudele sotsiaalkindlustusskeemide elujõulisusele ei ole kooskõlas ausa töö põhimõtetega ning jätab inimesed ilma sotsiaalkindlustusest, luues nii suurendatud vaesuse ohtu; kutsub komisjoni üles tegelema töölkäivate inimeste vaesusega ning looma kindlaid töökohti ja tagama paindlike lepingute õige rakendamise nii, et neid ei saaks kuritarvitada;

34.

rõhutab, et noorte peamine mure on sõltumatus, juurdepääs tervishoiule ja inimväärsele eluasemele mõistliku hinna eest, olles samas võimeline ennast harima, töötama ja ennast teostama; palub seepärast liikmesriikidel kaotada vanusega seotud diskrimineerimine, mis on seotud juurdepääsuga miinimumsissetuleku tagamise kavadele, näiteks noorte väljajätmine miinimumsissetuleku tagamise kavadest seoses sotsiaalkindlustusmaksete puudumisega;

35.

rõhutab vajadust täiendavate eritoetuste järele kõige ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele (puuetega või krooniliste haigustega inimesed, üksikvanemaga pered või suurpered), mis kataksid lisakulusid seoses eelkõige isikliku abiga, erilise sisseseade kasutamisega ja arstiabiga ning sotsiaalabiga;

36.	kutsub liikmesriike üles tugevdama tööhõivega tegelevate riigiasutuste tõhusust, seda muu hulgas tööturu vajaduste tõhusama määratlemise abil, arvestades, et töö olemasolu on esimeseks sammuks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel ning nendega võitlemisel;

37.

rõhutab, et koolist, kutseõppelt ja kõrgkoolist üleminek tööle peab olema paremini ette valmistatud ja toimuma vahetult pärast kooli lõppu, rõhutab seepärast Euroopa noortegarantii algatuse tulemusliku rakendamise ja selle aktiivse tööturule sisenemise vahendiks muutmise suurt tähtsust; on seisukohal, et tööturu osapooled, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning noorteorganisatsioonid peavad olema kaasatud püsiva strateegia väljatöötamisse noorte töötuse vähendamiseks ja et saadud kvalifikatsioone tuleb ametlikult tunnustada;

38.

soovitab liikmesriikidel tööturul turvalise paindlikkuse põhimõtete rakendamisel tagada pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist, et tegemist on praktikaga, mis omistab tähelepanu nii paindlikkusele kui ka töötajate turvalisusele, soodustades asjaomaste töötajate osalust kutsehariduse omandamisel;

39.

tuletab meelde, et äärmisse vaesusse langemise oht on naistel suurem kui meestel, arvestades ebapiisavaid sotsiaalkaitsesüsteeme ja ikka veel esinevat diskrimineerimist, eelkõige tööturul, mis nõuab konkreetseid ja mitmesuguseid poliitilisi vastumeetmeid olenevalt inimese soost ja konkreetsest olukorrast;

40.	nõuab liikmesriikidelt tööhõiveteenuste tõhusust võimaldavate meetmete arendamist;

41.	kutsub Euroopa Komisjoni üles muutma paindlikumaks avaliku teenindamise kohustuste hüvitamise järelevalve-eeskirju ja -menetlusi, mis lasuvad kohalikel omavalitsustel, kes osutavad kohaliku tasandi avalikke teenuseid, et tulla appi kõige vaesematele;

42.

nõuab, et tunnustataks ja edendataks vaeste või ebasoodsamas olukorras olevate inimeste ja/või traditsiooniliste kogukondade mitteformaalseid pädevusi ja oskusi, edendataks süsteeme mitteformaalse ja mitteametliku õppe raames omandatud kogemuste kinnitamiseks, ning nõuab, et lisaks määrataks kindlaks, kuidas neid süsteeme inimeste tööturule integreerimise huvides ära kasutada;

Rändajad

43.

nõuab eri liikmesriikide erinevaid tavasid ja subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes, et igas liikmesriigis oleks kõigile tagatud võrdsed õigused ja sotsiaalkaitse nii Euroopa Liidu kodanikele kui ka kolmandate riikide kodanikele; kutsub liikmesriike üles võitlema ebaseadusliku ja deklareerimata töö vastu;

44.	nõuab, et sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel võetaks eeskätt meetmed kultuuriliseks ja keeleliseks integratsiooniks vastuvõtvas riigis;

45.	kutsub komisjoni ja liikmesriike üles intensiivistama hariduse ja kultuuri alast koostööd kolmandate riikidega, et vähendada nendes riikides vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, toetada arengut ning ära hoida ainult majanduslikest põhjustest tingitud sisserännet.

46.

on seisukohal, et juba töötavate inimeste vaesus näitab, et töötingimused on ebaõiglased, ja nõuab, et seda olukorda püütaks muuta nii, et töötasu üldiselt ja konkreetselt alampalgad tagaksid inimväärika elatustaseme, olenemata sellest, kas need on kindlaks määratud seaduses või kollektiivlepingutes;

47.	märgib, et ainuüksi tööhõive ei ava teed vaesusest välja ja töölkäivate inimeste vaesumise tõkestamiseks ning kvaliteetsele ja jätkusuutlikule tööhõivele juurdepääsu tagamiseks on vaja jätkuvalt tegutseda;

48.	kutsub liikmesriike üles toetama naiste täielikku osalemist tööturul, rakendama võrdse tasustamise õigusakte ning pöörama suuremat tähelepanu naiste piisava pensioni küsimusele;

49.	soovitab, et tuleks rakendada väga kõrgete töötasude maksustamise ühtlustamist, et toetada sotsiaalkindlustussüsteemide ja miinimumpalga rahastamist ning vähendada sissetulekute erinevusi;

Puudega inimesed

50.

soovitab liikmesriikidel võtta uusi meetmeid, millega aidata haavatavatesse rühmadesse kuuluvatel ja sotsiaalselt tõrjutud inimestel, eelkõige puudega inimestel, leida tööd ettevõtetes, sealhulgas sotsiaalmajandusettevõtetes ja avalikus sektoris, et toetada nende töölevõtmist eelkõige majanduslikult kõige nõrgemates ning sotsiaalselt kõige kaitsetumates piirkondades, või rakendada olemasolevaid õigusakte, nagu 2000. aasta direktiiv, mis käsitleb puudega inimeste tööhõivet; soovitab liikmesriikidel kindlustada, et puudega inimesed osalevad hariduses alates varasest lapsepõlvest, kaotades olemasolevad tõkked ja pakkudes neile toetust; soovitab liikmesriikidel edendada puudega inimestele juurdepääsetavat keskkonda ning pöörata erilist tähelepanu väikelaste hariduse ja nende eest hoolitsemise olukorrale, et hoida ära puudega laste juba varakult lõplikult ja lootusetult kõrvale jäämine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles intensiivistama parimate tavade vahetamist, rakendades mitmekülgseid puudega inimeste tööturule kaasamise meetmeid; soovitab liikmesriikidel tagada eakatele ja puudega inimestele juurdepääs sotsiaal- ja tervishoiuteenustele;

Sugu

51.	kritiseerib teravalt asjaolu, et komisjon ignoreerib vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammis täielikult vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse soolist aspekti;

52.	rõhutab, et kuigi maapiirkondades on naiste panus põllumajanduse igapäevatöödes niisama oluline kui meeste oma, ei peeta naisi sageli tööjõu hulka kuuluvaks, mille tulemusel naised ei saa kasutada töötajate õigusi ja neid ohustab vaesus;

53.	kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma soopõhisust kogu ühise poliitika ja riiklike programmide üheks põhikomponendiks, et kaotada vaesus ja sotsiaalne tõrjutus; on seisukohal, et lisaks sellele peaksid liikmesriigid arvestama soolist mõõdet ka oma majandussurutisest taastumise kavades;

54.

arvestades sotsiaalkaitsepoliitika tähtsust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel, peab oluliseks, et kehtiksid tõhusad ja piisavad sotsiaaltoetused kaitsetute sotsiaalsete gruppide toetuseks (näiteks puuetega inimesed, üksikvanemaga lapsevanemaga pered, töötud jne), samuti elanikkonna erikategooriate toetuseks (näiteks paljulapselised pered);

55.

palub liikmesriikidel parandada nende palgasaajate kaitset, kes ei saa töötada haiguse, tööõnnetuse või kutsehaiguse tõttu, et vältida nende sattumist rahaliselt ebakindlasse olukorda; soovib seetõttu liikmesriikide seadusandluse tugevdamist, et tööandja oleks kohustatud pakkuma uuele ametikohale asumise võimalust, enne kui ta saab töötajaga töösuhte lõpetada;

56.	kutsub üles programmi raames välja töötama puudega töötaja eristaatust, mis tagaks talle pikaajalise töökoha;

57.

eelkõige naiste tööturul osalemise suurendamiseks kutsub liikmesriike üles pere- ning tööelu ühitamise kaudu tugevdama juurdepääsu rahalises mõttes hea kvaliteediga ning soodsatele kaitsestruktuuridele, arvestades, et oluline osa Euroopa Liidu kodanikest jääb perekonnaliikme hooldamise tõttu tööturust kõrvale ning on seetõttu suuremas vaesumise ohus;

Fondide kasutamine

58.

tunnistab vajadust võimaluse korral hinnata ELi fondide, eriti Euroopa Sotsiaalfondi tõhusust, mõju, kooskõlastatust ja parimat tasuvust seoses vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisega (isegi kui see ei ole kõnealuste fondide esmane eesmärk), vähendades majanduslikke erinevusi, jõukuse tasakaalustamatust ja elatustaseme erinevusi ELi liikmesriikide ja piirkondade vahel ning edendades seega majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust; loeb prioriteetseks projekte, kus tööhõivet puudutavad eesmärgid ja strateegia on kombineeritud aktiivse kaasamisega, näiteks projektid põlvkondadevahelise solidaarsuse tugevdamiseks piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning projektid, mis toetavad eelkõige soolist võrdõiguslikkust ja kaitsetute rühmade aktiivset kaasamist; rõhutab, kui tähtsad on tõhusad solidaarsusmeetmed, mis hõlmavad eelarvevahendite tugevdamist, varasemat ülekandmist ja kaasrahastamise vähendamist, mille eesmärk on luua inimväärikaid töökohti, toetada tootmisvaldkondi, võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning vältida uude sõltuvusse sattumist; rõhutab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise, kvaliteetsete töökohtade ligipääsetavuse ja mittediskrimineerimise toetamise tähtsust, tagades asjakohase sissetuleku ja edendades juurdepääsu kvaliteetsetele teenustele;

59.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide olulist osa tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse edendamisel ning vaesuse vähendamisel linnapiirkondades, kus elab enamik vähekindlustatud inimestest, samuti maapiirkondades; rõhutab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi asjakohast panust kriisist tabatud töötajate vaesumise vältimisel ning Euroopa mikrokrediidirahastu „Progress“ panust ettevõtluse toetamisel; nõuab järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jooksul kummagi fondi konkreetse funktsiooni säilitamist;

60.	rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond on sotsiaalse kaasamise peamine vahend, ja usub vajadusse seda tugevdada, et see oleks kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia ja vaesuse vastu võitlemise tegevusprogrammi kõrgete eesmärkidega;

61.	leiab, et mikrokrediidirahastu „Progress” ning Grundtvigi programmi taolised mängivad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel olulist rolli, ning leiab, et neid tuleks arendada põhjalikele analüüsidele tuginedes;

62.	kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema kindlaks ELi kulutuste prioriteetsed valdkonnad, et rahastamist saaks tõhusamalt suunata mikropiirkondadesse ja/või aladele, mille elanikud kõige enam vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavad;

63.

on arvamusel, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, mis võimaldab osutada kriisi või globaliseerumise tõttu vallandatud töötajatele spetsiifilist individualiseeritud abi, peab ka pärast 2013. aastat oma tegevust jätkama ning selle rahastamine Euroopa Liidu eelarvest tuleb tagada kogu ulatuses, nii kohustuste kui maksete osas;

Majanduse juhtimine ja Euroopa poolaasta

64.

kutsub liikmesriike üles esitama riiklikke reformikavasid, mis oleksid kooskõlas tegevusprogrammi eesmärkide ning liidu eesmärkidega sotsiaalse ja kestliku arengu valdkonnas, toetudes komisjoni seisukohale, et vaesus on 21. sajandi Euroopas vastuvõetamatu, ning palub liikmesriikidel mitte seada kahtluse alla palkade indekseerimise süsteeme ega kollektiivlepinguid ega piirata majanduse juhtimise raames otstarbetult ja põhjendamatult oma investeerimisvõimet ja sotsiaalkulusid, samuti palub tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja tasustatavate töökohtade loomine, võttes arvesse, et vaesuse vähendamiseks on vajalik arukas, kestlik ja kaasav majanduskasv, nõuab sotsiaalse kaasamise riiklike tegevuskavade statuudi selgitamist, eelkõige seoses nende kavade integreerimisega riiklikesse reformikavadesse Euroopa 2020. aasta strateegia raames; nõuab, et komisjon koostaks riikide jaoks spetsiaalsed soovitused vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamiseks, eelkõige ebaõnnestumise korral, võttes arvesse, et vaesuse vähendamiseks on vaja ühiseid pingutusi ja kõigi osaliste ning kõigi vahendite mobiliseerimist, et vaesust ja sügavat vaesust keskmises perspektiivis oluliselt vähendada ning jõuda hiljemalt 2020. aastal vaesuse peaaegu täieliku või täieliku kaotamiseni; teeb komisjonile ettepaneku valmistada liikmesriikide jaoks ette ELi tasandi suunised kohalike ja piirkondlike asutuste ja teiste sidusrühmade tõhusa osalemise tagamiseks riiklike reformikavade ettevalmistamisel; märgib, et nn territoriaalsed paktid võivad olla kõige terviklikum ja ühtsem mehhanism viiendas ühtekuuluvusaruandes eesmärgiks seatud kohalike ja piirkondlike asutuste kõnealusesse protsessi kaasamisel; leiab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärki, milleks on vähendada vaesusest ohustatute arvu 20 miljoni võrra, on võimalik saavutada ainult siis, kui liidus võetud või kavatsetavad kokkuhoiumeetmed ei kahjusta tööhõivet ega sotsiaalkaitset, eriti kõige kaitsetumate isikute puhul;

65.	on seisukohal, et liikmesriigid peaksid võtma eesmärgiks liita sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vähendamise eesmärgid ulatuslike riiklike ja piirkondlike eesmärkidega ning lisada eraldi eesmärk laste vaesuse kohta ja konkreetsed strateegiad, mis lähenevad mitmemõõtmeliselt laste ja perede vaesusele;

66.	nõuab, et kõiki vaba- ja väikeühendusi tuleb toetada nende võitluses põhiõiguste eest, et edendada vajalikke investeeringuid inimkapitali, võimaldada vaeste osalemist ning teavitada neid paremini juurdepääsust õigustele ning õigusabile;

67.	tunneb heameelt üldiste toetuste ettepaneku üle, mis võib aidata paljusid väiksemaid vabaühendusi ja liite nende vaesusevastases võitluses;

68.

õhutab liikmesriike esmajärjekorras jõudma kokkuleppele ja võtma võimalikult kiiresti vastu ettepaneku nõukogu direktiivi kohta, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet, sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008)0426); palub, et komisjon ka edaspidi toetaks tehniliste probleemide lahendamist nõukogus, et tagada kiire kokkuleppele jõudmine, ning kõrvaldaks lüngad olemasolevates õigusaktides, mis praegu ei kata kõiki asjakohaseid aspekte, eesmärgiga kaotada diskrimineerimise, sealhulgas sotsiaalse päritolu põhjal diskrimineerimine;

69.

soovitab tegevusprogrammis kavandatud meetmete puhul arvestada mitmekordse diskrimineerimise tagajärgedega ning kehtestada poliitilised meetmed, mis eksisteerivad praegu näiteks Hispaania ja Rumeenia õigusaktides; on seisukohal, et esmajoones tuleks mitmekordse diskrimineerimisega võitlemiseks arendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõtet;

70.	nõuab meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamist ning Euroopa Liidu töötajate ja kolmandate riikide kodanike võrdset kohtlemist;

71.	ergutab komisjoni konsulteerima selle üle, kuidas kõige paremini võidelda sotsiaalsel päritolul põhineva diskrimineerimise vastu;

Sotsiaalne ettevõtlus

72.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle võtta eri algatuste abil paremini arvesse sotsiaalse ettevõtlusega tegelejaid, vastavalt määratlusele, mis on toodud parlamendi 19. veebruari 2009. aasta resolutsioonis sotsiaalmajanduse kohta; eelkõige rõõmustab selle üle, et komisjon on kohustunud looma sotsiaalmajandusettevõtetele selge õigusliku raamistiku (vastastikuse abi ühingud, fondid ja ühendused), et miski ei takistaks neid andmast täielikku panust vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisse, pakkudes kodanike vajaduste täitmiseks uuenduslikke ja jätkusuutlikke lahendusi ja rõhutades samas, et sotsiaalne ettevõtlus ei piirdu kõnealuse tegevusväljaga; tunneb samas muret, et tekstis ei viidata Euroopa ühingu põhikirjale, samal ajal kui kolmas sektor on vaesuse vastu võitlemise oluline osaline; rõhutab, et sotsiaalse ettevõtluse, eelkõige ühingute ja vastastikuse abi ühingute kohta seni esitatud meetmed ei ole kooskõlas selle sektori poliitilise panusega vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse poliitikasse ning Euroopa majandusse ja sotsiaalmudelisse ja üldisemalt sektori reageerimisega majandus- ja sotsiaalkriisi tagajärgedele; rõhutab eelkõige oma nõudeid ja ootusi üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tunnustamise asjus, nagu on kinnitatud Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioonis üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta; võtab arvesse ettepanekud riigihankeid ja riigiabi puudutavate ühenduse õigusnormide läbivaatamise kohta ning kordab oma nõuet kohandada need üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste ülesannete erijoontega ja sotsiaalteenuste korraldusega; toetab kvaliteetsete töökohtade loomist ning tööotsingute individualiseeritud abimeetmeid spetsialiseerunud ettevõtete ja sotsiaalmajanduslike ettevõtete kaudu, võttes arvesse nende kogemusi ebasoodsas olukorras olevate inimeste ühiskondlik-ametialase kaasamise alal; kordab nõudmist, et tehtaks sektoripõhised seadusandlikud algatused üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse kohta, eelkõige tervishoiu, hariduse, ühistranspordi, energeetika, veevarustuse ja kommunikatsiooni valdkonnas;

73.

rõhutab sotsiaal-, tervishoiu-, hoolekande- ja haridusteenuste tähtsust tööoskuste lünkade täitmisel, inimeste sotsiaalse integratsiooni edendamisel ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel; toonitab taas kord nende teenuste potentsiaali luua uusi töökohti ja nõuab, et nendesse võtmeteenustesse ja infrastruktuuridesse tugevalt ja kestlikult investeeritaks ning neid arendataks; tunneb heameelt komisjoni tegevuskava üle tervishoiutöötajate defitsiidi vähendamiseks;

74.	nõuab, et jõuliselt toetataks sotsiaalteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamist, eeskätt tervishoiu, pikaajalise hoolduse, hariduse, transpordi, energeetika, veevarustuse ja kommunikatsiooni valdkonnas;

Eluasemepoliitika

75.

soovitab liikmesriikidele ennetavat eluasemepoliitikat, et tagada taskukohase või soodushinnaga üldine juurdepääs kvaliteetsetele eluasemetele, millega ühtlasi kindlustatakse juurdepääs tervise ja julgeoleku seisukohast esmatähtsatele teenustele, ning et vältida eluaseme kaotust, kuivõrd eluaseme puudumine riivab tõsiselt inimväärikust; samuti soovitab ennetavat poliitikat energeetika valdkonnas, toetades taastuvate energiaallikate kasutamist ning energiatõhusust, et võidelda energiapuuduse vastu; nõuab suuremat tähelepanu sisserändajate eluaseme küsimusele, sest neid isikuid kasutatakse sageli ära ja sunnitakse elama ebatervislikes elukohtades; tuletab meelde Lissaboni lepingu protokolli nr 26 sotsiaaleluaseme kohta ja kutsub liikmesriike selles sisalduvate sätete täitmisele, eelkõige seoses liikmesriikide õigusega korraldada sotsiaaleluasemete jagamist, sh finantsküsimusi; ergutab liikmesriike käivitama spetsiaalseid eluasemeprogramme, mis hõlmavad ka kodututele majutusvõimaluste pakkumist, eesmärgiga tagada ühiskonna kõige haavatavamatele liikmetele kõige elementaarsemad elamistingimused;

76.

soovitab liikmesriikidel laiendada kvaliteetsete sotsiaaleluasemete ja ajutise majutuse pakkumist, et tagada kõigile ja eelkõige halvimas olukorras olijatele juurdepääs inimväärsele ja taskukohase hinnaga eluasemele; võtab arvesse, et ühiskonnal ja kogukonnal on palju kulukam oma elukohast välja tõstetud isikuid ümber majutada kui võimaldada neil endises kohas edasi elada; soovitab seetõttu rakendada ennetuspoliitikat elukohast väljatõstmise vältimiseks, eriti omavalitsusüksuste poolt kohustuste võtmist väljatõstmisohus olevate isikute eest üürimaksete ja üürivõla tasumiseks;

77.

tuletab meelde, et elamine mahajäänud linnaosades suurendab vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, samuti terviseprobleeme; leiab seetõttu, et Euroopa tasandil sekkumine mahajäänud linnaosade olukorda on kulutõhus viis võidelda tõrjutusega ja vähendada tervishoiukulutusi, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles tugevdama neid meetmeid järgmistes ühtekuuluvuspoliitika tegevuskavades ja muudes ELi programmides;

78.	nõuab Euroopa Regionaalarengu Fondi äärepoolseimate piirkondade rahastamiseks ette nähtud vahendite suurendamist, et rahastada sotsiaalelamute energiatõhususe suurendamist ning võidelda energiapuuduse vastu;

79.

rõhutab, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad tegema suuri jõupingutusi energiahinna vähendamiseks majapidamiste eelarves, esiteks tagades turvalise energiavarustuse, et ennetada suuri hinnakõikumisi energiaturul, ning teiseks tugevdades liidu ja liikmesriikide abipoliitikat eluasemete energiatõhususe toetamiseks;

Romad

80.

palub, et romad ning neid esindavad ja nendega töötavad organisatsioonid kaasataks aktiivselt romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate (aastani 2020) väljatöötamisse ja rakendamisse, et aidata kaasa ELi vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisele; nõuab, et EL ja liikmesriigid rakendaksid võimalikult kiiresti Euroopa strateegiat romade kaasatuse soodustamiseks, ja nõuab, et liikmesriigid pakuksid vastavalt ELi raamistikule (mis käsitleb romade integreerimise riiklike strateegiate koordineerimist, mille komisjon esitas aprillis 2011) aasta lõpuks välja oma meetmed romade kaasamiseks, rõhutab, et romade kaasamine ja lõimimine nõuab niisama suurt jõupingutust nagu võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, et saavutada nende täielik kaasatus ja kaotada nende diskrimineerimine aastaks 2020; palub, et ka muud tõrjutud ühiskonnarühmad, näiteks sisserändajad saaksid osaleda kõigi nende sotsiaalseks kaasamiseks mõeldud Euroopa Liidu või liikmesriikide poliitikasuundade väljatöötamisel;

81.

rõhutab sotsiaal-, tervishoiu-, hoolekande- ja haridusteenuste tähtsust lõhede ületamisel, inimeste sotsiaalse integratsiooni edendamisel ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel; toonitab taas kord nende teenuste potentsiaali luua uusi töökohti ja nõuab, et neisse võtmeteenustesse ja infrastruktuuridesse tugevalt ja kestlikult investeeritaks ja neid arendataks; ootab kannatamatult komisjoni tegevuskava tervishoiutöötajate defitsiidi vähendamiseks;

82.	palub, et liidu rahastamise planeerimisel, kasutamisel ja kontrollimisel võetaks arvesse puuetega elanikkonna huvisid, eriti hariduse, koolituse, tööhõive ja iseseisva elu (liiklemise ja kommunikatsiooni) toetamise puhul;

Lapsed

83.

palub, et võitlus laste vaesusega keskenduks ennetusele, tagades haridusteenuste võrdse juurdepääsetavuse ja kvaliteetsed väikelaste hoiuteenused, et lapsed ei peaks alustama koolielu mitmekordselt ebavõrdses olukorras, samuti nõuab juurdepääsu muudele lastele suunatud programmidele (vabaajakeskused koolivaheajal ja pühade ajal jne; koolivälised ringid, kultuuri- ja sporditegevus ning muud päevateenused) vastavate teenuste osutajate teeninduspiirkondade korrektse võrgustiku abil, ning kutsub üles kindlustama rahalist abi tõhusaks osutunud teenustele, samuti tagama vaesunud perekondade toetamiseks kasutatavate meetmete süstemaatilist lõimimist kõikidesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, ühendades ühtse mudeli meetmetega, mis on suunatud kõige tundlikumatele peredele, eriti puuetega laste peredele, üksivanemaga peredele ja lasterikastele peredele; nõuab, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise programmides pöörataks erilist tähelepanu laste ja vanemate suhetele, et vältida laste paigutamist hooldeasutusse või kasuperesse äärmise vaesuse tagajärjel;

84.	rõhutab, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt on õigus haridusele igal lapsel ja noorel, sh ka neil, kel pole oma asukohariigis elamisluba;

85.	tuletab meelde, et tuhanded lapsed elavad oma vanematest eraldi nende elutingimuste tõttu (eluaseme puudumine) või sellepärast, et äärmises (majanduslikus, sotsiaalses ja kultuurilises) vaesuses elavad vanemad ei ole saanud vajalikke toetusi, et vanemlik vastutus enda kanda võtta;

86.	nõuab erilise tähelepanu pööramist noorte tulevikule ja selget strateegiat, et soodustada noorte juurdepääsu väärikale töökohale, mis vastaks nende koolitusastmele;

87.	leiab, et vaesuse vastu võitlemine eeldab ülemaailmset lähenemist ning kõigi poliitikavaldkondade kaasamist; ühtlasi tuletab meelde, et eriti oluline on tugevdada nii Euroopa kui ka riikliku tasandi meetmeid kõnealuse nähtusega võitlemiseks ning selle ennetamiseks;

88.	rõhutab, et laste vaesuse probleemile tuleb läheneda terviklikumalt; samas toonitab, et nn ühiste põhimõtete kehtestamisel on juba saavutatud tulemusi, nagu ilmneb tööhõive nõukogu 6. detsembri 2010. aasta järeldustest, milles nõutakse laste vaesuse vastase võitluse esikohale seadmist;

89.	toetab komisjoni kavatsust esitada 2012. aasta jooksul soovitus, kuidas võidelda laste vaesuse vastu;

90.

toetab tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu juunikuu kohtumise järeldusi, mis pooldavad integreeritud strateegiat laste vaesuse ennetamiseks ja laste heaolu edendamiseks, kus keskendutakse pere piisavale sissetulekule ning teenuste, sealhulgas väikelaste hariduse ja lastehoiu kättesaadavusele ja laste osalusele; nõuab üksikasjalikku tegevuskava kavandatava teatise rakendamiseks 2012. aastal;

91.

rõhutab struktuurifondide, eriti Euroopa Sotsiaalfondi kui peamise vahendi tähtsust, mis aitab liikmesriikidel võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega; kutsub liikmesriike üles laiendama meetmete kaasrahastamist, et toetada selliseid teenuseid nagu laste, eakate ja ülalpeetavate hoolekandeasutused;

92.	kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriikidega kokku lepitud kokkuhoiupoliitika ei ohustaks ega seaks küsimuse alla ELi 2020. aasta strateegia eesmärgi saavutamist, milleks on 20 miljoni inimese vaesusest väljaaitamine;

93.	kutsub üles võitlema vaesuse nõiaringi vastu, et vältida vaesuse püsimist mitme põlvkonna vältel;

94.	õhutab liikmesriike möönma kunstnike väärtuslikku rolli sotsiaalse integratsiooni soodustamisel ja vaesuse vastu võitlemisel, ning eelkõige parandama kunstnike töökeskkonda ja seisundit;

Miinimumsissetulek

95.

soovib, et komisjon subsidiaarsuse põhimõttest täielikult kinni pidades käivitaks konsultatsioonid piisavat ning majanduse arengut võimaldavat miinimumsissetulekut käsitleva seadusandliku algatuse üle, mis võimaldaks vaesust ennetada ja väärikalt elada, ühiskonnaelus täielikult ja piiranguteta osaleda ning otsida töökohta või koolitusvõimalusi ja mis täidaks majanduse automaatse tasakaalustaja rolli, võttes arvesse eri liikmesriikide erinevaid tavasid, kollektiivlepinguid ja seadusi, kusjuures miinimumsissetuleku määratlemine jääb liikmesriigi eesõiguseks; soovib, et komisjon aitaks liikmesriikidel jagada miinimumsissetulekuga seotud häid tavasid, ning ergutab liikmesriike koostama miinimumsissetuleku korda, mis lähtuks vähemalt 60 %st liikmesriigi mediaansissetulekust;

Soodustuste kasutamata jätmine

96.

tuletab meelde, et OECD andmetel jääb 20–40 % toetustest välja võtmata; kutsub liikmesriike üles hindama oma sissetuleku- ja sotsiaaltoetuste süsteeme, et vältida varjatud vaesuse tekkimist, suurendades läbipaistvust, teavitades sotsiaaltoetuste saajaid tõhusamalt nende õigustest, luues tõhusamad nõustamisteenused, lihtsustades menetlusi ning koostades meetmed ning poliitika, mille eesmärk on võidelda miinimumpalga saamisega seotud häbimärgistamise ja diskrimineerimise vastu;

97.	kutsub liikmesriike üles pakkuma perekonnas hooldajatele piisavat tuge, väljaõpet ja teenuseid, nii et eakad ja hooldust vajavad inimesed saaksid jääda oma koju ja kogukonda elama nii kauaks, kui nad seda soovivad;

98.	nõuab, et komisjon hindaks, milline on ülelaenamise osa vaesusesse langemises, ja soodustaks tegevusprogrammi raames ülelaenamise vastu võitlemise heade tavade vahetamist;

Eakad inimesed ja hooldajapuhkus

99.

on arvamusel, et kõigis liikmesriikides tuleb välja arendada ja uuesti läbi mõelda eakate hooldussüsteemid, et vältida eakate kõrvaletõrjumist ja vaesumist, ning lisab, et eakate eest hoolitsemist perekonnas tuleb ergutada ja võimaluse korral ka rahaliselt toetada kooskõlas jätkusuutliku ühiskonna edendamise eesmärgiga, tugevdades eriti aktiivse vananemise toetamist ning põlvkondadevahelist solidaarsust, ergutades juurdepääsu tagamist ja solidaarsust ning parandades pikaajaliste hooldusteenuste kvaliteeti; palub komisjonil hinnata, kas hooldajapuhkust käsitlev direktiiv võimaldaks sellele kaasa aidata;

100.

palub, et komisjon pööraks piisavat tähelepanu sotsiaalse innovatsiooni arendamisele, tõsiasjadel põhineva sotsiaalpoliitika toetamisele, samuti mõjuhinnangute tulemuste läbimõeldumale kasutamisele, et saada tõelist lisandväärtust ning soovitada kestlikke innovatiivseid lahendusi, mis oleksid kooskõlas demograafilise arenguga;

101.	rõhutab poliitiliste ettepanekute koostamise tähtsust liikmesriigi tasandil, et lahendada vaesuse ja tõrjutusega seotud probleeme, nagu kodutus, narkomaania ja alkoholism; kutsub liikmesriike üles nendes valdkondades tõhusamalt parimaid tavasid vahetama;

102.	rõhutab, et oluline on teha ettepanekuid meetmete võtmiseks, et lihtsustada vabatahtlikus sektoris tegutsevate ühenduste juurdepääsu ELi vahenditele;

103.	nõuab, et komisjon võtaks arvesse Euroopa Parlamendi aruannet Euroopa pensionide tulevikku käsitleva rohelise raamatu kohta;

104.	soovitab liikmesriikidel kehtestada piisav miinimumpension, mis võimaldab eakatel väärikalt elada;

105.

palub, et komisjon töötaks välja raamsuunised ja -põhimõtted piisava ja jätkusuutliku pensionikorralduse tagamiseks, et tõhusalt võidelda naiste ebakindlast ja juhuslikust tööhõivest ning madalatest palkadest tingitud vaesumisohu vastu; peab vajalikuks tagada, et sotsiaaltoetusi käsitlevad sätted viidaks paremasse vastavusse üksikisikute ja perekondade oludega ning tõstetaks samas ka emaduse ja hooldamise mainet üldsuse silmis;

* *

106.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 180, 19.7.2000, lk 22.

(2) ELT L 303, 2.12.2000, lk 16.

(3) ELT L 298, 7.11.2008, lk 20.

(4) Euroopa Liidu Nõukogu, pressiteade 10560/10 (Presse 156), tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3019. kohtumine, Luxembourg, 7. ja 8. juuni 2010.

(5) Euroopa Liidu Nõukogu, tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3053. kohtumine, Brüssel, 6. detsember 2010.

(6) Euroopa Liidu Nõukogu, pressiteade 7360/11 (Presse 52), tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3073. kohtumine, Brüssel, 7. märts 2011.

(7) Sotsiaalkaitsekomitee arvamus nõukogule. Euroopa Liidu Nõukogu, 6491/11, SOC 124, 15. veebruar 2011.

(8) Sotsiaalkaitsekomitee aruanne nõukogule. Euroopa Liidu Nõukogu, 6624/11 ADD 1, SOC 135 ECOFIN 76 SAN 30, 18. veebruar 2011.

(9) Sotsiaalkaitsekomitee arvamus nõukogule. Euroopa Liidu Nõukogu, 9960/10, SOC 357 SAN 122, 20. mai 2010.

(10) ELT C 166, 7.6.2011, lk 18.

(11) ELT C 248, 25.8.2011, lk 130.

(12) ELT L 307, 18.11.2008, lk 11.

(13) EÜT C 87E, 11.4.2002, lk 253.

(14) ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11.

(15) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23.

(16) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 16.

(17) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57.

(18) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 120.

(19) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0262.

(20) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 116.

(21) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376.

(22) Vastuvõetud tekstid P7_TA(2010)0375.

(23) Vastuvõetud tekstid P7_TA(2011)0058.

(24) Vastuvõetud tekstid P7_TA(2011)0086.

(25) ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 49.

(26) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0338.

(27) Vastuvõetud tekstid P7_TA(2011)0092.

(28) ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 19.

(29) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0499.

(30) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0383.

(31) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0453.

(32) Nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldused, Brüssel.

(33) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 79.

(34) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0319.

(35) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0365.

(36) Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm (KOM(2010)0758).

(37) Eurostat (2009), „Sotsiaalkaitsekomitee hinnang Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalsele mõõtmele“ (10. veebruar 2011).

(38) Tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite komisjon (2008). „Closing the gap in a generation: health equity through action on the social determinants of health” (Lõhe ületamine ühe generatsiooni jooksul: tervisealane võrdsus tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite alaste meetmete kaudu.) Tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite komisjoni lõplik aruanne. Genf, Maailma Terviseorganisatsioon.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/79

Kolmapäev, 16. november 2011
AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee 2010. aastal

P7_TA(2011)0501

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töö kohta 2010. aastal (2011/2120(INI))

2013/C 153 E/09

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000. aastal (Cotonou partnerlusleping) (1) ning mida on muudetud Luxembourgis 25. juunil 2005 ja Ouagadougous 22. juunil 2010 (2),

—	võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töökorda, mis võeti vastu 3. aprillil 2003. aastal (3) ja mida muudeti viimati Port Moresbys (Paapua Uus-Guinea) 28. novembril 2008. aastal (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (5),

—	võttes arvesse arengusõbralikke majanduspartnerluselepinguid käsitlevat deklaratsiooni, mille parlamentaarne ühisassamblee võttis vastu 22. novembril 2007. aastal Kigalis (Rwanda) (6),

—	võttes arvesse parlamentaarse ühisassamblee poolt 3. detsembril 2009. aastal Luandas (Angola) vastuvõetud deklaratsiooni AKV–ELi partnerluslepingu (Cotonou partnerlusleping) teise läbivaatamise kohta (7),

—	võttes arvesse kommünikeed, mis võeti vastu 29. aprillil 2010. aastal Mahés (Seišellid) parlamentaarse ühisassamblee Ida-Aafrika / India ookeani piirkondlikul koosolekul (8),

—	võttes arvesse 18. detsembril 2007. aastal alla kirjutatud Euroopa konsensust humanitaarabi valdkonnas (9),

—

võttes arvesse resolutsioone, mille parlamentaarne ühisassamblee on vastu võtnud 2010. aastal:

—

Tenerifel järgmistel teemadel:

—	kliimamuutuse rahanduslik ja majanduslik mõju AKV riikidele;

—	ülemaailmse kriisi sotsiaalne mõju;

—	katastroofijärgsed ülesehitus- ja taastamistööd Haitis ning vaesuse ja loodusõnnetuste vaheline seos;

—	rahu kindlustamise toetamine Lõuna-Sudaanis, sh

—	deklaratsioon ELi ja Ladina-Ameerika vahelise banaanikaubanduslepingu ning selle mõju kohta AKV ja ELi banaanitootjatele ning kuue AKV piirkonna piirkonnastrateegia dokumentide järeldused (10),

—

Kinshasas järgmistel teemadel:

—	vaba ja sõltumatu meedia;

—	Kopenhaageni konverentsi järgne tegevus: tehnosiire, uued tehnoloogiad ja tehnilise suutlikkuse arendamine AKV riikides;

—	aastatuhande arengueesmärkide saavutamine: uuenduslikud lahendused sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega toimetulekuks;

—	toiduga kindlustatus;

—	julgeolekuprobleem Saheli ja Sahara piirkonnas: terrorism ning uimasti-, relva- ja inimkaubandus, sh

—	deklaratsioon Côte d’Ivoire’is 28. novembril 2010 toimunud presidendivalimiste teise vooru tulemuste väljakuulutamise kohta (11),

—	võttes arvesse AKV parlamentaarse assamblee 28. septembri 2010. aasta deklaratsiooni usundite rahumeelse kooseksisteerimise kohta ja homoseksuaalsuse tähtsustamist AKV–ELi partnerluses,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi fraktsioonide PPE, S&D, ALDE, Verts/ALE ja GUE/NGL esindajatest AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee ELi liikmete 6. detsembri 2010. aasta avaldust vastuseks eespool nimetatud deklaratsioonile,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A7-0315/2011),

A.	arvestades, et 20. istungjärgul Kinshasas Euroopa Liidu Nõukogu ei olnud esindatud;

B.	arvestades, et AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee on suurim parlamentaarne organ, mis hõlmab nii põhja- kui ka lõunapoolkera riike;

C.	arvestades, et AKV sekretariaadi eelarve võimaldas 2010. aastal korraldada kaks uurimismissiooni, mille käigus külastati Madagaskarit ja Haitit, ning ühe valimiste vaatlusmissiooni Burundis;

arvestades, et 2007. aasta juunis parlamentaarse ühisassamblee Wiesbadeni (Saksamaa) istungjärgul tegi arengu ja humanitaarabi volinik kohustuseks edastada AKV riikide riigi- ja piirkonnastrateegia dokumendid (2008–2013) parlamentidele demokraatliku kontrolli teostamiseks; arvestades, et heameelt saab väljendada selle üle, et võetud kohustus on täidetud ning et 19. istungjärgul Tenerifel võeti piirkonnastrateegia dokumentide järeldused vastu;

E.	arvestades, et Cotonou partnerluslepingu läbivaatamine 2010. aastal andis hea võimaluse parlamentaarse ühisassamblee rolli ja tema piirkondliku mõõtme tugevdamiseks ning AKV piirkonnas ja riikides parlamentaarse kontrolli edendamiseks;

F.	arvestades 2010. aastal Seišellidel toimunud parlamentaarse ühisassamblee piirkondliku koosoleku märkimisväärset edu, mille tulemusena võeti vastu eespool nimetatud Mahé kommünikee;

G.	arvestades, et olukord Haitis on 20 kuud pärast saart laastanud maavärinat endiselt väga raske, ning tundes heameelt parlamentaarse ühisassamblee Haiti-missiooni järelduste ja Tenerifel vastuvõetud resolutsiooni üle;

väljendab heameelt asjaolu üle, et parlamentaarne ühisassamblee toimis 2010. aastal ELi ja AKV riikide vahelistel Cotonou partnerluslepingu, sh majanduspartnerluslepingute ja ka kuue AKV piirkonna piirkonnastrateegia dokumentide üle peetavatel läbirääkimistel endiselt raamistikuna avatud, demokraatlikule ja süvendatud dialoogile;

rõhutab vajadust pöörata rohkem tähelepanu AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töö tulemustele ja tagada parlamentaarse ühisassamblee ja Euroopa Parlamendi resolutsioonide kooskõla; palub Euroopa Parlamendi liikmetel võtta rohkem osa parlamentaarse ühisassamblee istungitest ja tegevusest ning neisse rohkem panustada;

peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Liidu Nõukogu puudus Kinshasas toimunud 20. istungjärgult, ning nõuab tungivalt, et kõrge esindaja tagaks, et Euroopa välisteenistuse loomise tulemusena selgitataks paremini Euroopa Liidu Nõukogu rolli ja määratletaks selgelt, kuidas on Cotonou partnerluslepingu rakendamisel jagatud Euroopa välisteenistuse ja komisjoni vastutus;

rõhutab eeskätt üliolulist rolli, mis on AKV riikide parlamentidel riigi- ja piirkonnastrateegia dokumentide haldamises ja järelevalves ning kohalikel omavalitsustel ja valitsusvälistel osalejatel nende strateegiadokumentide järelevalves ning Euroopa Arengufondi rakendamises, ning kutsub komisjoni üles tagama nende kaasamist; rõhutab ka vajadust range parlamentaarse kontrolli järele majanduspartnerluslepingute üle peetavate läbirääkimiste ning nende lepingute sõlmimise ajal;

kutsub AKV riikide parlamente üles nõudma oma valitsustelt ja komisjonilt enda kaasamist ELi ja oma riigi vahelist koostööd ajavahemikus 2008–2013 käsitlevate riigi- ja piirkonnastrateegia dokumentide koostamisse ja rakendamisse ning nende täieliku osalemise tagamist majanduspartnerluslepingute üle peetavates läbirääkimistes;

palub parlamentaarsel ühisassambleel avaldada jätkuvalt survet ELi liikmesriikidele, et nad võtaksid kiireloomulisi meetmeid täitmaks oma kohustuse eraldada 0,7 % liikmesriigi kogurahvatulust aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ning võetud erikohustused Aafrika ja vähim arenenud riikide ees, ning soovitab täiesti läbipaistvaid, mitmeaastasi ja siduvaid meetmeid, sh õigusaktid;

7.	palub komisjonil edastada AKV riikide parlamentidele kogu olemasolev teave ning aidata parlamentidel eelkõige nende suutlikkuse suurendamise kaudu demokraatlikku kontrolli teostada;

kutsub AKV riikide parlamente ja valitsusi üles võtma kliimamuutuse vastu võitlemise meetmeid, milles võetakse arvesse vajadust säilitada majanduskasv, kaotada vaesus ja tagada kõigile võrdne juurdepääs ressursside kasutamisele; palub sellega seoses komisjonil koostöös AKV riikide valitsuste ja parlamentaarse ühisassambleega kontrollida AKV riikide vaeseimale elanikkonnale põhilise veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemi rajamiseks loodud Euroopa veerahastu nõuetekohast kasutamist ja kasulikkust;

nõuab tungivalt, et parlamentaarne ühisassamblee, Euroopa Komisjon ning AKV riikide parlamendid ja valitsused kaitseksid täielikku õigust maale ja võtaksid meetmeid, et piirata maade kokkuostu, mis võib kaasa tuua tõsise keskkonnakahju, kohalike väikemaaomanike ja töötajate rände, ressursside kuritarvitamise ning elatusvahendite ja toiduga kindlustatuse vähenemise;

10.	juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele kaasata parlamendid demokraatlikku protsessi ja riikide arengustrateegiatesse; rõhutab parlamentide esmatähtsat rolli arengupoliitika väljatöötamisel, elluviimisel ja järelevalves;

11.	rõhutab vajadust kaitsta massiteabevahendite vabadust ja sõltumatust, mis on pluralismi ning demokraatliku opositsiooni ja vähemuste poliitikasse kaasamise tagamiseks hädavajalik;

12.

kutsub Euroopa Liitu ja AKV riike üles soodustama kodanike, eelkõige naiste kaasarääkimist probleemide korral, nagu sooline vägivald või inimkaubandus, sest kodanike kaasamine on nende probleemide lahendamise edenemiseks vältimatult vajalik; tunnustab naiste oskusi probleemide ja konfliktide lahendamisel ning nõuab tungivalt, et komisjon ja parlamentaarne ühisassamblee suurendaksid naiste osalust töökondades ja -rühmades, kus käsitletakse selliseid valdkondi nagu pereelu, lastehoid, haridus jne;

13.

kutsub parlamente üles teostama põhjalikku parlamentaarset kontrolli Euroopa Arengufondi üle; rõhutab parlamentaarse ühisassamblee keskset rolli selles arutelus ning kutsub parlamentaarset ühisassambleed ja AKV riikide parlamente üles arutelust aktiivselt osa võtma, eelkõige seoses muudetud Cotonou partnerluslepingu ratifitseerimisega;

14.	palub Euroopa Komisjonil teavitada parlamentaarset ühisassambleed Ouagadougous 22. juunil 2010. aastal muudetud Cotonou partnerluslepingu ratifitseerimise seisust;

15.	väljendab heameelt parlamentaarse ühisassamblee järjest parlamentaarsema ja seega poliitilisema iseloomu ning selle liikmete järjest aktiivsema rolli ja arutelude parema kvaliteedi üle, mis aitavad AKV–ELi partnerlusele otsustavalt kaasa;

16.	mõistab teravalt hukka asjaolu, et parlamentaarse ühisassamblee istungjärgul Kinshasas ei mainitud üldse massilise seksuaalse vägivalla sagenemist ja üldist karistamatust, eelkõige Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas;

17.	kutsub komisjoni ja parlamentaarset ühisassambleed üles edendama tasakaalustatud ja jätkusuutlikku arengut, mis hõlmaks uusi ettevõtlusvorme (nt kooperatiive) toetavat sotsiaalset mõõdet;

18.	kinnitab veel kord, et AKV–ELi partnerluse raames ei rikuta diskrimineerimiskeelu (sh seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keelu) põhimõtet;

19.

palub Euroopa Komisjonil teavitada parlamentaarse ühisassamblee liikmeid vastuvõtjariikidele eelarvetoetusena antud ühenduse rahalistest vahenditest; rõhutab, et mõnedes eelarvetoetust saavates riikides kehtib vastuoluline poliitiline süsteem ja et Euroopa Parlamendi liikmeid tuleks teavitada komisjoni hinnangutest eelarvetoetuse saamise kriteeriumide täitmise ja selle järelevalve kohta;

20.	on seisukohal, et Kinshasas kohalike omavalitsustega esimest korda toimunud arvamuste vahetus olukorra kohta riigis on märkimisväärne näide kõnealusest tõhustatud dialoogist;

21.

rõhutab veel kord, kui oluline on parlamentaarse ühisassamblee eespool nimetatud deklaratsioon ELi ja Ladina-Ameerika banaanikaubanduse lepingu kohta, arvestades, et see leping avaldab suurt mõju AKV riikide ja ELi banaanitootjate konkurentsivõimele; palub sellega seoses Euroopa Parlamendil ja nõukogul teha kõik võimalik, et saavutada kokkulepe, mis võimaldaks banaanisektori kaasnevaid meetmeid käsitleva määrusega AKV riikide banaanitootjatele ette nähtud hüvitise kättesaadavaks teha; palub seepärast parlamentaarse ühisassamblee juhatusel ning majandusarengu-, finants- ja kaubanduskomiteel jälgida tähelepanelikult arengut kõnealuses valdkonnas;

22.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles jälgima ka edaspidi olukorda Haitis, Madagaskaril ja Lõuna-Sudaanis ning saatma vaatlusmissiooni jälgima näljahäda tõttu kannatavale Aafrika Sarve piirkonna elanikkonnale antava humanitaarabi ulatust ja tõhusust; juhib tähelepanu vajadusele teha tihedat koostööd Haiti uute ametivõimudega ja toetada neid institutsioonide ülesehitamisel, üleminekul täielikult toimivale demokraatiale ja kogu rekonstruktsiooniprotsessi vältel;

23.

kutsub parlamentaarset ühisassambleed üles korraldama edaspidigi valimiste vaatlusmissioone õnnestunud Burundi-missiooni eeskujul, arvestades parlamentaarse ühisassamblee kahetist legitiimsust ning tagades parlamentaarse ühisassamblee valimiste vaatlusmissioonide sõltumatuse ja tiheda koostöö muude piirkondlike vaatlusorganitega;

24.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2010. aastal toimus Cotonou partnerluslepingus ja parlamentaarse ühisassamblee töökorras ette nähtud piirkondlik täiendav koosolek; on arvamusel, et nendel koosolekutel saab tõsiselt arutada piirkondlikke küsimusi, sealhulgas konfliktide ennetamist ja lahendamist, piirkondlikku ühekuuluvust ja majanduspartnerluslepingute alaseid läbirääkimisi; avaldab tunnustust Seišellidel toimunud äärmiselt eduka koosoleku korraldajate tööle;

25.	väljendab heameelt töömeetodite töörühma loomise üle ning palub parlamentaarse ühisassamblee juhatusel rakendada oma soovitused, et suurendada parlamentaarse ühisassamblee suutlikkust ja poliitilist mõju nii Cotonou partnerluslepingu rakendamisel kui ka rahvusvahelisel tasandil;

26.	rõhutab, kui olulised on parlamentaarse ühisassamblee ajal korraldatavad kohapealsed visiidid, mis täiendavad osaistungjärkude arutelusid; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Kinshasas korraldatud visiidid ei olnud asjakohased;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Liidu Nõukogule, komisjonile, AKV ministrite nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, parlamentaarse ühisassamblee juhatusele ning Hispaania ja Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.

(2) ELT L 287, 4.11.2010, lk 3.

(3) ELT C 231, 26.9.2003, lk 68.

(4) AKV–EL/100.291/08/lõplik.

(5) ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.

(6) ELT C 58, 1.3.2008, lk 44.

(7) ELT C 68, 18.3.2010, lk 43.

(8) APP 100.746.

(9) Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni ühisavaldus: Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas (ELT C 25, 30.1.2008, lk 1).

(10) ELT C 193, 16.7.2010.

(11) ELT C 126, 28.4.2011.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/83

Kolmapäev, 16. november 2011
Durbani kliimamuutuste konverents

P7_TA(2011)0504

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta

2013/C 153 E/10

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 2007. aasta Bali kliimamuutuste konverentsi tulemusi ja Bali tegevuskava (otsus 1/COP 13),

—	võttes arvesse Taanis Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009. aastal toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 15. konverentsi (COP 15) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 5. konverentsi (COP/MOP 5) ning Kopenhaageni kokkulepet,

—	võttes arvesse Mehhikos Cancúnis 29. novembrist10. detsembrini 2010. aastal toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsi (COP 16) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 6. konverentsi (COP/MOP 6) ning Cancúni kokkuleppeid,

—	võttes arvesse eelseisvat ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsi (COP 17) ja Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 7. konverentsi (COP/MOP 7), mis peetakse Lõuna-Aafrikas Durbanis 28. novembrist9. detsembrini 2011,

—	võttes arvesse 2008. aasta detsembris vastu võetud ELi kliima- ja energiapaketti,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/101/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (1),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil (2), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (COP 15) tulemuste kohta (3) ja 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi kohta (4),

—	võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks” kohta (5),

—

võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” (KOM(2009)0147) ja oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni selle kohta (6) ning valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 9. mai 2011. aasta eriaruannet taastuvate energiaallikate ja kliimamuutuste leevendamise kohta (7),

—	võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu „Metsade kaitse ja metsateave ELis: metsade ettevalmistamine kliimamuutusteks“ kohta (8),

—	võttes arvesse nõukogu 14. märtsi 2011. aasta järeldusi Cancúni konverentsi järelmeetmete kohta ning majandus- ja rahandusministrite nõukogu 17. mai 2011. aasta järeldusi kliimamuutuse kohta,

—	võttes arvesse otsuseid, mis võeti vastu ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil (COP 10), eelkõige COP 10 (2010. aasta) otsust geoinseneriteaduse kohta,

—	võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 20. detsembri 2005. aasta ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus”, eriti selle punkte 22, 38, 75, 76 ja 105 (9),

—	võttes arvesse 29. juunil 2011. aastal avaldatud Ühendkuningriigi parlamendi alamkoja keskkonnaauditi komisjoni aruannet „Ühendkuningriigilt välisriikidele antud abi mõju keskkonnakaitsele ning kliimamuutusega kohanemisele ja selle leevendamisele”,

—	võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kaotamiseks ühiselt kehtestatud eesmärgid,

—	võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2009. aasta järeldusi keskkonnaaspektide arengukoostöösse integreerimise kohta,

—	võttes arvesse 25.–29. mai 2009. aasta Nairobi deklaratsiooni kliimamuutuse vastu võitlemise Aafrika protsessi kohta,

—	võttes arvesse 27. septembril 2011 nõukogule esitatud küsimust Durbani kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta (O-000216/2011 – B7-0639/2011) ja 27. septembril 2011 komisjonile esitatud küsimust Durbani kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta (O-000217/2011 – B7-0640/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.	arvestades, et teaduslikud andmed näitavad ülekaalukalt kliimamuutuse ja selle mõjude olemasolu, mis muudab hädavajalikuks tegutsemise rahvusvahelisel tasandil, et tulla toime 21. sajandi (ja järgnevate sajandite) ühe peamise probleemiga;

B.	arvestades, et üldiseks eesmärgiks peab jääma õiguslikult siduv rahvusvaheline kokkulepe kooskõlas ühise, kuid erineva vastutuse põhimõttega, mille kohaselt tunnustatakse arenenud riikide juhtrolli ning oodatakse arenguriikidelt võimetekohast panust;

C.	arvestades, et Kopenhaageni kokkuleppe alusel tehtud ning Cancúni kokkulepetes vormistatud lubadused ja kohustused ei ole piisavad, et saavutada üldine eesmärk piirata ülemaailmse keskmise maapinnatemperatuuri tõusu 2 Celsiuse kraadini (nn 2 °C eesmärk);

arvestades, et komisjoni tegevuskavas üleminekuks konkurentsivõimelisele vähese CO2-heitega majandusele aastaks 2050, milles seatakse pikaajalised eesmärgid, kinnitatakse veel kord ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 %, et hoida kliimamuutus alla 2 °C, jõudes samas järeldusele, et aastani 2050 tuleb 80 % vähendamisest saavutada ELi-siseselt;

E.	arvestades, et on oluline tugevdada usaldust ja läbipaistvust, mis taastati COP 16 konverentsil Cancúnis, et säilitada aktiivne poliitika, mida on vaja konkreetsete eesmärkidega ulatusliku rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks ja vastavateks poliitilisteks meetmeteks;

arvestades, et Cancúni kokkulepped õhutavad arenenud riike veelgi suurendama oma heitkoguste vähendamise eesmärke, eesmärgiga vähendada oma kasvuhoonegaaside koguheited tasemele, mis vastab valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes 2020. aastaks püstitatud eesmärgile 25–40 % võrrelduna 1990. aasta tasemetega;

arvestades, et üksnes selleks, et saavutada 2 °C eesmärk 50 % tõenäosusega, peavad arenenud riigid kollektiivselt vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid määral, mis jääb valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes 2020. aastaks püstitatud eesmärgi (25–40 % võrreldes 1990. aasta tasemetega) ülemisse ossa;

arvestades, et tuleb arvesse võtta viimaste aastakümnete radikaalseid muutusi geopoliitilises maailmas, mille tulemusena on mõnedest arenguriikidest kujunenud majanduslikus ja poliitilises plaanis arvestatavad riigid, ja see on toonud kaasa uue võimu- ja mõjutasakaalu, uued rollid ja uued kohustused;

arvestades, et Euroopa riigid on silmitsi otsustavate valikutega, et säilitada edaspidi oma jõukus ja turvalisus, ja arvestades, et liikumise siseriikliku kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi suunas, mis on kooskõlas ELi kliimaeesmärkidega, saab ühendada elutervema majanduse ning roheliste töökohtade ja innovatsiooni suurenemisega;

J.	arvestades, et vastavalt mõnele hinnangule moodustavad naised 70 % kogu maailma vaestest, töötavad kaks kolmandikku tööajast, kuid omavad vähem kui 1 % varast ja neil on seetõttu keerulisem kliimamuutusega kohaneda ning nad on kliimamuutuse ees kaitsetumad;

K.	arvestades, et Cancúni kokkulepete artiklis 7 rõhutatakse, et „sooline võrdõiguslikkus ja naiste ning põliselanike tõhus osalemine on oluline kõikide kliimamuutuse tahkudega seotud tulemuslike meetmete jaoks”;

arvestades, et maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel aruandmise ja LULUCFi kohta Kyoto protokolli alusel aruandmise vahel eksisteerivad olulised erinevused ulatuses, struktuuris ja kujunduses, mis õõnestab osaliste jõupingutusi kliimamuutuse leevendamiseks;

M.	arvestades, et aruandlus „metsa majandamise” kohta, millest on põhjustatud enamik LULUCFi valdkonna heitkoguseid, on Kyoto protokolli alusel vabatahtlik;

N.	arvestades, et Maailmapanga 2010. aasta arenguaruandes esitatud hinnangute kohaselt moodustavad kliimamuutuse mõju leevendamise ja sellega kohanemise lisakulud vaestes riikides 2030. aastaks kokku 170–275 miljardit USA dollarit aastas;

O.	arvestades, et kliimamuutust käsitlev mis tahes kokkulepe peaks võtma arvesse nii rahvusvahelisel tasandil (aastatuhande arengueesmärgid ja abi tõhusust käsitlev Pariisi deklaratsioon) kui ka siseriiklikul tasandil (riiklikud kohanemiskavad) käimasolevaid arenguprotsesse;

arvestades, et ELi abi peaks aitama arenguriikidel järk-järgult loobuda suure süsinikuheitega arenguteest ja rajada vähese süsinikuheitega infrastruktuuri, ning arvestades, et ELi abi peaks ühtlasi toetama kohaliku majanduse arengut, keskkonnahoidlikke töökohti ja vaesuse vähendamist ega tohi olla seotud ELi ettevõtete osalemisega või mõeldud nende rahaliseks toetamiseks;

Q.	arvestades, et Maailmapanga praegune fossiilkütustest energia tootmise toetamiseks ette nähtud laenude maht peab olema kooskõlas kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgiga;

arvestades, et parlamendiliikmed, eeskätt arenguriikide parlamentides, saavad võtta ja peaksid võtma selle eesmärgi saavutamisel juhtrolli, tagades valitsuste aruandluskohustuse täitmise ja tulemuslikkuse ning moodustades olulise teadmusliku ühenduslüli kõigi osaliste vahel, sest mõlemad aspektid on riigi kliimamuutusele vastupidavuse tagamiseks olulised;

arvestades, et olemasolevad rahastamismehhanismid on keerukad ja killustunud; arvestades, et enamik rahastajariike ei ole pidanud kinni kohustusest eraldada 0,7 % kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks, et saavutada aastatuhande arengueesmärgid; arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni rahastamismehhanismid sõltuvad rahastajariikide vabatahtlike sissemaksete laekumisest;

arvestades, et raadamise jätkuvaks vähendamiseks on vaja tingimata parandada metsahaldust; arvestades, et kliimaläbirääkimistel tuleb võtta arvesse varasemaid jõupingutusi raadamise ja metsa seisundi halvenemise probleemide lahendamiseks, nagu ELi FLEGT-tegevuskava, mille eesmärk on võidelda ebaseadusliku metsaraie vastu tõhusa metsahalduse abil;

U.	arvestades, et usaldusväärse ja läbipaistva rahastamissüsteemi tagamiseks tuleks luua kõigi kohanemismeetmete rahastamiseks ette nähtud vahendite ühine järelevalvesüsteem;

Peamised eesmärgid

nõuab tungivalt, et osapooled tagaksid ulatusliku, rahvusvahelise, õiglase, ambitsioonika ja õiguslikult siduva kokkuleppe sõlmimise 2012. aasta järgseks ajaks, tuginedes Kyoto protokolli rahvusvaheliste eeskirjade põhisele süsteemile kooskõlas 2 °C eesmärgiga ning ülemaailmsete ja riikide kasvuhoonegaaside heitkoguste kõrgeima tasemeni jõudmisega niipea kui võimalik;

2.	kutsub kogu maailma riigipäid ja valitsusjuhte üles andma läbirääkimistel tõelist poliitilist eeskuju ja näitama üles tahet ning omistama sellele küsimusele kõrgeimat prioriteeti;

nõuab tungivalt, et EL kinnitaks avalikult ja sõnaselgelt oma tugevat pühendumist Kyoto protokollile ja võtaks kõik vajalikud meetmed, et hoida ära vahe Kyoto protokolli kohustuste perioodide vahel; kutsub ELi seetõttu üles kuulutama enne Durbani konverentsi avalikult, et ta on valmis Kyoto protokolli teise kohustuste perioodiga jätkama, ning määratlema lisaks konkreetsed sammud, et ületada nn gigatonni lõhe, s.t erinevus eesmärkide praeguse taseme ja selle taseme vahel, mida on vaja, et hoida globaalne soojenemine alla 2 °C; kutsub ELi üles tagama, et see lõhe selgitatakse Durbanis välja ja määratakse kindlaks selle suurus, ning nõudma meetmeid lõhe ületamiseks;

tunnistab siiski, et selleks, et tagada 2012. aasta järgseks ajaks rahvusvaheline, õiglane, ambitsioonikas ja õiguslikult siduv kokkulepe, mis täidaks 2 °C eesmärgi, on konventsiooni suunal vaja samasugust edu; toonitab sellega seoses (subglobaalsete) liitude tähtsust kõige edumeelsemate riikidega kui vahendit, mis annaks läbirääkimiste protsessile täiendava tõuke; nõuab, et COP lepiks kokku ajaliselt piiratud mandaadis, et tagada konventsioonil põhinev õiguslikult siduv kokkulepe, mis tuleks ellu viia niipea kui võimalik ja hiljemalt aastaks 2015; tuletab sellega seoses meelde, et tööstusriigid peavad vähendama 2020. aastaks oma heitkoguseid 25–40 % alla 1990. aasta tasemete, samal ajal kui arenguriigid rühmana peaksid saavutama 2020. aastaks märkimisväärse kõrvalekalde (umbes 15–30 %) praegu prognoositud heitkoguste suurenemise määrast allapoole;

nõuab tungivalt, et kõik rahvusvahelised partnerid kaotaksid nn gigatonni lõhe, mis eksisteerib teaduslike andmete ja osaliste praeguste kohustuste vahel, võtaksid endale ühise, kuid erineva vastutuse põhimõttel Kopenhaageni kokkuleppes sisalduvatest ambitsioonikamad heitkoguste vähendamise kohustused ja meetmed ning tegeleksid rahvusvahelise lennunduse ja meretranspordi heitkoguste ja fluorosüsivesinikega, et tagada kooskõla 2 °C eesmärgiga; märgib, et üksikasjalik osaliste teavitamine sellest, milleni meid viivad praegused kohustused ja mida on veel vaja teha, on oluline samm osaliste teadlikkuse tõstmise ja kõrgemate kohustuste tagamise suunas;

rõhutab, et Durbani konverentsil on oluline saavutada edu Cancúni kokkulepete edasise rakendamise, ülemaailmse heitkoguste kõrgeima taseme aja kindlaksmääramise ning 2050. aastaks ülemaailmse heitkoguste vähendamise eesmärgi kehtestamise osas ning määratleda selge tee 2050. aasta suunas, sh vahepealsed ülemaailmsed heitkoguste vähendamise eesmärgid, ning jõuda kokkuleppele poliitikavahendites eesmärkide saavutamise tagamiseks, samuti käsitleda küsimust, missuguses vormis võtavad edaspidi kohustusi nii arenenud kui ka arenguriigid; kordab, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma esitatud teaduslike tõendite alusel eeldab 2 °C eesmärk seda, et maailma kasvuhoonegaaside heitkogused saavutavad kõrgeima taseme hiljemalt 2015. aastaks ning 2050. aastaks vähendatakse neid vähemalt 50 % võrra võrreldes 1990. aastaga ja et nende vähenemine jätkub ka pärast seda;

7.	nõuab, et Durbani konverentsil määrataks kindlaks protsess, mille abil hinnata kõrgeima taseme aastal ja 2050. aasta vähendamise eesmärgil ning 2 °C eesmärgil põhinevate heitkoguste vähendamise kohustuste adekvaatsust;

tervitab 2050. aastaks konkurentsivõimelisele vähese CO2-heitega majandusele ülemineku tegevuskava, milles seatakse pikaajalised eesmärgid, kinnitades veel kord ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 %, et hoida kliimamuutus alla 2 °C; võtab teadmiseks järelduse, et 2050. aastani tuleb 80 % vähenemisest saavutada ELi-siseselt ja et lineaarne vähendamine on majanduslikult mõttekas;

kordab veel kord, et kumulatiivsed heitkogused on kliimasüsteemi jaoks otsustavad; märgib, et isegi kui 2050. aasta eesmärgid peaks komisjoni kavas sätestatud viisil saavutatama, siis ülemaailmsele 2 °C eesmärgile vastavas kasvuhoonegaaside heitkoguste tasemes ületaks EL heitkoguste tekitamises ühe inimese kohta lubatud määra ikkagi kahekordselt, ning et heitkoguste vähendamisega viivitamine suurendab kumulatiivset osa oluliselt;

10.

tervitab komisjoni viimaseid teatisi ja analüüse selle kohta, kuidas saavutada kliimakaitsealane eesmärk 30 %; toetab väljendatud seisukohta, et vaatamata rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemustele on ELi enda huvides püüelda kasvuhoonegaaside vähendamise poole rohkem kui 20 % võrra, sest see loob samal ajal keskkonnahoidlikke töökohti ning edendab majanduskasvu ja julgeolekut;

11.

omades realistlikke ootusi COP 17 tõenäoliste tulemuste suhtes, kutsub ELi ja liikmesriike üles sõlmima võimalikult palju osalisi kokkuleppeid, nt teaduse, tehnosiirde ja LULUCFi valdkonnas, et säilitada läbirääkimistes üldine edasiminek ja luua selle kaudu kindlustunne edaspidise kliimamuutusealase poliitika ja läbirääkimiste suhtes;

12.	palub ELil ja selle liikmesriikidel töötada välja nn kliimaõigluse põhimõte; toonitab, et kui EL kliimamuutuse vastu ei võitle, sünnib palju ebaõiglust, sest kõige enam kannatavad just vaesed inimesed vaestes riikides;

13.	tuletab meelde, et vaesed riigid on kliimamuutuse tagajärgede suhtes kõige haavatavamad ja nende suutlikkus kliimamuutusega kohaneda on kõige väiksem;

14.

juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutusele reageerimisel on mõju soolisele võrdõiguslikkusele kõigil tasanditel, ning selleks, et tagada lahendused, kus võidavad kõik osapooled, ja vältida ebaõigluse süvendamist, tuleks soolised lähtekohad lülitada kliimapoliitikasse vastavalt ülemaailmsetele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kokkulepetele ja konventsioonile naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

ELi strateegia

15.

rõhutab, et Durbani konverentsi eel peavad kõik ELi institutsioonid ELi kliimadiplomaatiat laiendama ja tulemuslikumaks muutma (eeskätt ELi–Aafrika suhetes) ning püüdma esitada selgema tervikpildi ELi kliimapoliitikast, andma uut hoogu rahvusvahelistele kliimaläbirääkimistele ja julgustama partnereid kogu maailmas võtma siduvaid kohustusi heitkoguste vähendamiseks ning kohaseid meetmeid kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemiseks, eriti seoses ELi ettepanekuga kaotada CO2-heide täielikult aastaks 2050;

16.	palub, et Euroopa Liit haaraks juhtrolli ja toetaks kaugeleulatuvat ELi kliimapoliitikat, mis vähendab kliimamuutust, et näidata sellise poliitika eeliseid ning julgustada teisi riike eeskuju järgima;

17.	rõhutab sellega seoses, kui oluline on, et Euroopa Liit kui üks peamisi tegutsejaid räägiks kaugeleulatuva rahvusvahelise kokkuleppe poole püüdlemisel ühel häälel ning oleks COP 17 läbirääkimistel ambitsioonikas ja üksmeelne;

18.

rõhutab Euroopa Liidu ainulaadset positsiooni riigiülese üksusena, mis on – oma töömeetodite tulemuslikumaks muutmiseks – liikunud ühehäälselt otsuste tegemiselt kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste tegemisele, mis võib tulevikus olla edasiviivaks lahenduseks ka ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni jaoks;

19.	rõhutab, et selleks, et anda edasistele läbirääkimistele uus tõuge ja neid võimendada, tuleb täiendavalt rõhutada suhtumist, et kliimamuutuse vastu võitlemine võib pakkuda ka majanduslikke võimalusi ja sillutada teed ressursitõhusama ühiskonna suunas üldiselt;

20.	on arvamusel, et suutlikkuse suurendamine – mitte ainult tehnosiirde osas, vaid ka üldiselt – on eluliselt tähtis ja nõuab terviklikku lähenemisviisi ning sujuvat institutsionaalset ülesehitust, mis ergutab koostoimeid ja kooskõlastamist;

21.	rõhutab, kui tähtis on soolise võrdõiguslikkuse järjekindel valdkonnaülese küsimusena lõimimine kliimafondi juhtimisstruktuuri ja tegevussuunistesse;

22.	juhib tähelepanu sellele, et kõigis rahastamise faasides ja tahkudes on väga tähtis sooliselt tasakaalustatud osalemine otsuste tegemises; palub, et EL püüdleks naiste vähemalt 40 %-lise esindatuse poole kõigis asjaomastes organites;

23.	toonitab, et kui EL ei soovi jätkata Kyoto protokolli teise kohustuste perioodiga, siis saadaks see arenguriikidele väga negatiivse sõnumi;

Cancúni kokkulepete edasiarendamine Durbani konverentsil

24.

tunneb heameelt, et COP 16 konverentsil 2010. aastal saavutati edukalt Cancúni kokkulepped, kus tunnistati, et kliimamuutus on pakiline ja ülemaailmne probleem, ning seati eesmärgid ja kehtestati viisid selle probleemiga tegelemiseks, taastades samal ajal usu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi kui vahendisse, mille abil leida kliimamuutusele ülemaailmne lahendus; palub kõigil osalejatel säilitada Cancúni kõneluste positiivne õhkkond ja loodab, et Durbani konverentsil saavutatakse edasiminek eeskirjade põhise mitmepoolse kliimarežiimi jätkamise ja tugevdamise osas;

25.

tuletab eriti meelde 2 °C eesmärgi tunnistamist Cancúni kokkulepetes (sh tunnistamist, et esimese läbivaatamise kontekstis tuleks kaaluda pikaajalise ülemaailmse eesmärgi tugevdamist parimate kasutadaolevate teaduslike andmete alusel, arvestades ülemaailmset keskmise temperatuuri tõusu 1.5 °C) ja protsessi loomist ülemaailmse heitkoguste kõrgeima taseme aja kindlaksmääramiseks, 2050. aastaks ülemaailmse heitkoguste vähendamise eesmärgi kehtestamiseks ning poliitiliste meetmete kehtestamiseks, et tagada seatud eesmärkide saavutamine;

26.

palub osalistel kasutada Durbani konverentsi selleks, et panna toimima vajalikud kokkulepitud mehhanismid, nagu Roheline Kliimafond ja kohandamiskomitee, keskenduda tehnoloogiamehhanismi arendamisele (sh kliimatehnoloogia keskus ja võrgustik) ja registri loomisele, et panna kirja rahvusvahelist abi taotlevate arenguriikide võetud kliimamuutuse leevendamise meetmed, ning käsitleda allesjäänud põhiküsimusi ja saavutada edasiminek tulevase, 2012. aasta järgse raamistiku õigusliku vormi küsimuses, kaasa arvatud ajakavas selle raamistiku osas kokkuleppe saavutamiseks;

27.	rõhutab, et Durbani konverentsil tuleb teha täiendavaid jõupingutusi kohustuste ja meetmete läbipaistvussätete väljaarendamiseks ning leppida nende osas kokku konkreetses töökavas, mis hõlmaks mõõtmise, aruandluse ja kontrolli süsteeme;

28.

rõhutab, et valdkondlikes ja mitteturupõhistes käsitustes on siiani puudujääke, ning rõhutab, et eriti on vaja tegeleda fluorosüsivesinike tootmise ja kasutamise küsimusega Montreali protokolli kohaselt; märgib, et kliimat mõjutavate inimtekkeliste muude kui CO2-heidete suhtes on vaja laiaulatuslikku rahvusvahelist lähenemisviisi, eriti kuna nende heitkoguste vähendamise kulud on väiksemad kui süsiniku valdkonnas kavandatavate vähendamiste kulud, isegi kui võtta arvesse praegust süsinikuhinda; nõuab projektipõhiste mehhanismide (nagu puhta arengu mehhanism ja ühisrakendus) reformimist – vältides seejuures liigset seotust suure süsinikuheitega infrastruktuuriga paindlike mehhanismide ebakohase kasutamise tõttu, mis suurendaks CO2-heite kaotamise eesmärgi saavutamise üldkulusid – projektidele niisuguste rangete kvaliteedistandardite kehtestamisega, mis tagavad inimõiguste austamise ning heitkoguste usaldusväärse, kontrollitava ja tegeliku täiendava vähendamise, mis samuti toetab säästvat arengut arenguriikides; toetab lisaks komisjoni seisukohta, et tuleks leppida kokku sektoripõhised mehhanismid majanduslikult arenenumate arenguriikide jaoks 2012. aasta järgseks ajaks, samas kui kõrgekvaliteediline puhta arengu mehhanism peaks jääma kättesaadavaks vähim arenenud riikidele; nõuab, et iga uue rahvusvahelise sektoripõhise tasandusühikute mehhanismi puhul oleks tagatud keskkonnaalane terviklikkus ja selle kasu kliimale oleks tavapärase tegevusega võrreldes üle 15–30 %;

29.

nõuab, et I lisa heitkoguste vähendamise eesmärkide keskkonnaalane tulemuslikkus oleks juhtpõhimõtteks, millest EL lähtub seoses rahvusvaheliste raamatupidamiseeskirjadega metsa majandamise valdkonnas, paindlike mehhanismidega ja Kyoto protokolli esimese kohustuste perioodi ajal varuga täidetud eesmärkide ülekandmisega 2012. aasta järgsetesse eesmärkidesse;

30.

möönab, et oluline on ennetav kohanemine kliimamuutuse vältimatute tagajärgedega, eelkõige nendes maailma piirkondades, mida muutuv kliima kõige rohkem mõjutab, ning eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate ühiskonnarühmade kaitse; nõuab seetõttu, et Durbanis sõlmitaks kokkulepe, mis hõlmab tugevaid poliitilisi ja finantskohustusi, et abistada kõnealuseid arenguriike suutlikkuse suurendamisel;

Rahastamine

31.

tuletab meelde, et arenenud riigid on kohustunud ajavahemikus 2010–2012 andma avalikest ja eraallikatest saadavaid uusi ja lisaressursse kogusummas vähemalt 30 miljardit USA dollarit ja kuni 2020. aastani 100 miljardit USA dollarit aastas ning pöörama erilist tähelepanu ebasoodsamas olukorras olevatele ja vähim arenenud riikidele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama kinni võetud kohustustest ja tagama, et kliimamuutusega kohanemiseks ja selle leevendamiseks määratud vahendid lisanduksid ametliku arenguabi 0,7 % sihteesmärgile, ning täpsustama, millise osa kohustustest moodustab riiklik rahastamine; rõhutab lisaks, et selle eesmärgi täitmiseks on vaja kasutusele võtta kõikidest võimalikest allikatest pärit siseriiklikud ja rahvusvahelised vahendid ning määrata kindlaks meetmed heitkoguste täiendavaks vähendamiseks ajavahemikul 2013–2020; lisaks palub, et osaliste konverents määratleks kliima rahastamise raamistiku vaheperioodil 2013–2020; rõhutab lisaks vajadust, et selline rahastamine rajaneks ausatel, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel eeskirjadel, mis on seotud suutlikkuse tõhusa arendamise, keskkonnaga seotud kaupade, teenuste ja investeeringute tariifsete ja mittetariifsete tõkete vähendamise, vähese CO2-heitega taristute konkreetse toetamise ning selgelt sõnastatud ja usaldusväärsete eeskirjadega;

32.	rõhutab, et vaja on mitmeid erinevaid allikaid, ja kutsub osalisi üles otsima edasisi pikaajalise rahastamise allikaid, mis tagaksid vajalikud uued, täiendavad, piisavad ja prognoositavad rahavood;

33.

palub, et EL ja liikmesriigid tagaksid kõikehõlmava ja läbipaistva aruandluse kiire rahastamise rakendamise üle ning kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmete rakendamiseks vajaliku toetuse õigeaegse andmise arenguriikidele, ning rõhutab vajadust vältida 2012. aasta järel (kui lõpeb kiire rahastamise periood) lünka rahastamises ja töötada selle nimel, et leida viis kliima rahastamise suurendamiseks aastatel 2013–2020;

34.	rõhutab, kui tähtis on usaldusväärne statistika heitkoguste kohta koos võrreldavate andmete ja korrapäraste hindamisaruannetega;

35.

nõuab, et Durbani konverents astuks konkreetseid samme Cancúni kokkulepete rakendamiseks pikaajalise rahastamise osas, sealhulgas rahastusallikate ja kiire rahastamise suurendamise teel alates 2013. aastast; nõuab sellega seoses uuenduslike rahastamisallikate kasutamist ja finantstehingumaksu kehtestamist rahvusvahelisel tasandil ning tulude kasutamist eelkõige kliimameetmete toetamiseks arenguriikides vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel seatud eesmärkidele;

36.	kutsub osapooli üles viima Rohelist Kliimafondi Durbani konverentsil täielikku töövalmidusse ja arendama seda nii, et oleks tagatud uue fondi suutlikkus toetada üleminekut vähese CO2-heitega ja kliimamuutusele vastupidavale arengule arenguriikides;

37.	kutsub osaliste konverentsi täpsustama nn uue ja täiendava põhimõtte määratlust;

38.	rõhutab prognoositavuse ja järjepidevuse tähtsust kliima rahastamise juures; nõuab täielikku läbipaistvust ja kohaseid meetmeid, et suurendada kliima rahastamist 2013. ja 2020. aasta vahel; nõuab sellega seoses kahekordse raamatupidamise lõpetamist;

39.	nõuab tungivalt, et komisjon sõnastaks niipea kui võimalik korra ja vahendid, mis edendaksid ja lihtsustaksid erasektori kaasamist arenguriikide rahastamisse;

40.	kutsub komisjoni üles tagama, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames sõlmitud intellektuaalomandi õiguste kaitset käsitlevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis on peamine vahend erasektori kaasamiseks uue tehnoloogia kasutuselevõtmisel, ei seataks kahtluse alla;

41.	tuletab meelde, et kuigi kliimameetmeteks ette nähtud rahavood arenguriikidesse kasvavad, moodustavad need praegu ainult murdosa (alla 5 %) summast, mida arenguriigid hinnangute kohaselt mitme aastakümne jooksul vajaksid;

42.

rõhutab, et Durbani konverentsil on vaja kokku leppida ühtne kliimamuutuse alane rahastamissüsteem, eelkõige et pärast 2012. aastat ei tekiks rahastamises lünka; rõhutab sellega seoses, et vaja on nii uusi rahastamisallikaid (nt finantstehingumaks, eriarveldusühikud, lennundus- ja laevandusmaksud jne) kui ka tõhusaid abi kohaletoimetamise mehhanisme;

43.	kutsub looma kohustuste täitmise tagamise mehhanismi, et tagada kasvuhoonegaaside vähendamise, rahastamise, tehnoloogia ja suutlikkuse suurendamisega seoses võetud kohustuste tulemuslikum täitmine;

44.	palub rahastajariike täita oma kohustus ja kanda üle summad Ülemaailmsesse Keskkonnafondi, pöörates seejuures endiselt esmatähelepanu Aafrika riikidele ning eraldades rahalised vahendid vastavalt riikide vajadustele ja prioriteetidele;

45.

kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike üles looma tihedamaid seoseid aastatuhande arengueesmärkide ja kliimamuutuse vahel ning integreerima kliimamuutuse tagajärjed ja nendega kohanemine aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega seotud projektidesse ja programmidesse ning kõikidesse vaesuse vähendamise ja arengupoliitika laiematesse strateegiatesse; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon parandaks oma finantsaruandlussüsteemi, et lihtsustada ELi kliimavaldkonna kohustuste finantsanalüüsi ja kiirendada kliimaküsimuste integreerimist arengupoliitikasse;

46.

tuletab meelde, et avaliku sektori vahenditest rahastamine on otsustavalt tähtis, et aidata kõige ebasoodsamas olukorras olevatel kogukondadel kliimamuutusega kohaneda ning vaestel riikidel vastu võtta jätkusuutliku arengu strateegia; rõhutab ka, et komisjon ja liikmesriikide valitsused peavad tagama, et kõnealune rahastamine täiendab olemasolevat abi vastavalt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artikli 4 lõikele 3; palub komisjonil määratleda kooskõlas 2007. aasta detsembri Bali tegevuskavaga kliimameetmete täiendava rahastamise kriteeriumid, mis oleksid mõõdetavad, aruandlusega hõlmatud ja kontrollitavad;

47.

tuletab meelde, et põhimõte, mille kohaselt saastaja maksab, peaks aitama positiivse tagajärjena saavutada saaste vähenemise, kuid arenguriikides on selle põhimõtte rakendamine raskendatud; nõuab seetõttu, et arenguriikidele ette nähtud kliimameetmete rahastamisvahendeid kasutataks selle probleemi üksikasjalikumaks käsitlemiseks;

48.	palub Maailmapangal tagada, et pangaportfell oleks kliimamuutusega kohandatud;

49.

rõhutab, et tuleb garanteerida sooline tasakaal kõikides kliima rahastamise üle otsuseid tegevates organites, sh Rohelise Kliimafondi nõukogus ja võimalikes üksikute rahastamismehhanismide allnõukogudes; toonitab, et kodanikuühiskonna liikmetele, sh soolist võrdõiguslikkust edendavate organisatsioonide ja naisühenduste esindajatele tuleb anda võimalused aktiivseks osaluseks Rohelise Kliimafondi nõukogus ja selle kõikides allnõukogudes;

50.

juhib tähelepanu sellele, et soolist ebavõrdsust juurdepääsul ressurssidele, sh krediidile, teabeleviteenustele, teabele ja tehnoloogiale, tuleb kliimamuutuse leevendamise meetmete väljatöötamisel arvesse võtta; toonitab, et kohanemismeetmed peaksid korrapäraselt ja tõhusalt käsitlema kliimamuutuse soospetsiifilisi mõjusid energia, vee, toiduga kindlustatuse, põllumajanduse ja kalanduse, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemiteenuste, tervishoiu, tööstuse, inimasustuse, katastroofide ohjamise ning konfliktide ja julgeoleku valdkonnas;

Üleminek säästvale majandusele ja tööstusele

51.

toonitab, et mitmed riigid liiguvad kiiresti uue rohelise majanduse poole mitmel põhjusel, mille hulka kuuluvad kliima kaitsmine, ressursside nappus ja ressursitõhusus, energiajulgeolek, innovatsioon ja konkurentsivõime; toob näiteks säästvale energiale üleminekule pühendatud investeerimisprogrammide suurusjärgu sellistes riikides nagu USA, Hiina ja Lõuna-Korea; kutsub komisjoni üles analüüsima kõnealuseid programme, sh nende eesmärkide ulatust, ja hindama riski, et EL kaotab liidripositsiooni;

52.

tervitab kõnealuseid rahvusvahelisi samme ja kordab, et rahvusvaheliselt kooskõlastatud meetmed aitavad tegeleda asjaomaste sektorite, eelkõige energiamahukate sektorite kasvuhoonegaaside heite ülekandumise probleemiga; nõuab kokkulepet rohkesti süsinikuheidet tekitavatele tööstusharudele võrdsete võimaluste tagamiseks rahvusvahelisel tasandil;

53.

väljendab muret selle üle, et rahandus- ja eelarvekriis, mis puudutab enamikku arenenud majandusega riike, on vähendanud valitsuste tähelepanu rahvusvahelistele kliimaalastele läbirääkimistele Durbanis; leiab, et ELi jõupingutused oma majanduse ümberkujundamiseks ei tohi peatuda, nt seetõttu, et vältida töökohtade, eriti roheliste töökohtade leket, ja et EL peab veenma oma partnereid üle maailma, sh Hiinat ja USAd, et heitkoguste vähendamine on võimalik ilma konkurentsivõimet ja töökohti kaotamata, eriti kui seda teha kollektiivselt;

54.

rõhutab vajadust töötada kiiresti välja ja viia ellu terviklik tooraine- ja ressursistrateegia, mis hõlmab ressursitõhusust nii arenenud kui ka arenguriikide kõigis majandussektorites, et saavutada pikaajaline jätkusuutlik majanduskasv, ning kutsub ELi ja selle liikmesriike olema selles osas juhtivaks eeskujuks; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama arenguriike nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil ja tegema selleks kättesaadavaks säästva kaevandamise, suurema ressursitõhususe ning korduvkasutuse ja ringlussevõtu alased erialateadmised;

55.

leiab, et valdkondlikud lähenemisviisid koos kogu majandust hõlmavate piirmääradega tööstusriikides võivad aidata ühitada kliimameetmeid konkurentsivõime ja majanduskasvuga; rõhutab seda, kui tähtis on võtta vastu terviklik, horisontaalne, valdkondlik tööstusheidete käsitus, sest see annab lisandväärtuse rahvusvahelistele läbirääkimistele ja Euroopa CO2 eesmärkide saavutamisele; väljendab lootust, et kõnealune käsitus võiks ühtlasi olla 2012. aasta järgse rahvusvahelise kliimameetmete raamistiku osaks;

56.

rõhutab puhta arengu mehhanismi rolli Euroopa tööstuse heitkoguste vähendamisel ja tehnosiirde kiirendamisel; tuletab meelde, et puhta arengu mehhanismi tuleb reformida, et oleks tagatud projektide range kvaliteet, et garanteerida kõnealuste projektide kõrge tase koos heitkoguste usaldusväärse, kontrollitava ja tegeliku täiendava vähendamisega, mis ühtlasi toetab jätkusuutlikku arengut neis riikides; leiab, et tulevikus peaks puhta arengu mehhanism piirduma vähim arenenud riikidega;

57.

kordab, et ülemaailmne CO2-turg oleks kindel alus nii heitkoguste märkimisväärseks vähendamiseks kui ka võrdsete tingimuste loomiseks tööstuse jaoks; kutsub ELi ja tema partnereid üles selgitama lähiajal välja, milline oleks kõige tõhusam viis tugevdada sidemeid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja muude kauplemissüsteemide vahel, et on luua ülemaailmne CO2-turg, nii et tagataks mitmekesisemad heitkoguste vähendamise viisid, turu suurenemine ja turu likviidsuse kasv, läbipaistvus ja kokkuvõttes ressursside tõhusam jaotumine;

Teadusuuringud ja tehnoloogia

58.

väljendab heameelt kokkuleppe üle, millele jõuti Cancúnis Cancúni kohanemisraamistiku suhtes, et tõhustada kliimamuutusega kohanemise meetmeid, ning tehnoloogiamehhanismi suhtes, mis hõlmab ka tehnoloogia täitevkomitee ja kliimatehnoloogia keskuse ja võrgustiku loomist, et tõhustada tehnoloogia arengut ja tehnosiiret ning luua õige tasakaal kliimamuutusega kohanemise ja selle leevendamise ning intellektuaalomandi õiguste vahel, et panna see vahend täiel määral toimima;

59.

rõhutab, et läbimurdeliste tehnoloogiate arendamine ja rakendamine on võti kliimamuutusega võitlemiseks ja samas ELi partnerite veenmiseks kogu maailmas, et heitkoguste vähendamine on võimalik ilma konkurentsivõimet ja töökohti kaotamata; nõuab rahvusvahelist kohustust suurendada teadus- ja arendustegevuse investeeringuid läbimurdelistesse tehnoloogiatesse asjakohastes sektorites; peab loomulikuks, et Euroopa peaks olema juhtivaks eeskujuks ja suurendama märkimisväärselt kulutusi, mis on pühendatud kliimasõbralike ja energiatõhusate tööstuslike ja energeetikatehnoloogiate alasele teadustööle, ja et Euroopa peaks arendama selles valdkonnas tihedat teadusalast koostööd rahvusvaheliste partneritega, nagu BRIC-riigid ja Ameerika Ühendriigid;

60.

leiab, et innovatsioon on ülemaailmse soojenemise alla 2 °C hoidmise võti, ja märgib, et innovatsiooni ergutamiseks on mitmeid teid; kutsub komisjoni üles hindama eri mehhanisme, et premeerida eesrindlikke ettevõtteid, mis erinevad teistest oma suutlikkuse poolest innovatsiooni kannustada ning tehnoloogiaid ülemaailmselt üle kanda ja rakendada;

61.

toonitab Euroopa ja vähim arenenud riikide vahelise koostöö tihendamise tähtsust; kutsub seetõttu komisjoni üles esitama varakult enne Durbani konverentsi ideid alternatiivsete energiaallikate alaste ühisprogrammide ja selle kohta, kuidas EL saaks ergutada arenenud ja arenguriikide koostööd erinevates tööstussektorites, pöörates erilist tähelepanu Aafrikale;

62.

nõuab tungivalt institutsioonilise raamistiku loomist tehnoloogiaarenduse ja tehnosiirde kõigi aspektide haldamiseks ja eritähelepanu pööramist asjakohasele tehnoloogiale, mis on välja arendatud sihtkogukonna keskkonnaalaseid, eetilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke aspekte arvesse võttes; nõuab, et loodaks patentide ühiskasutusi, mis võimaldaksid eri patendiomanikel, nagu ettevõtted, ülikoolid või uurimisinstituudid, patente tootmise või täiendavate teadusuuringute eesmärgil omavahel jagada; nõuab, et tunnustataks arenguriikide õigust kasutada täielikult intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) soodustussätteid;

63.	märgib, et taastuvenergial on paljudes arenguriikides tohutu potentsiaal; kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama taastuvenergiaprojekte arenguriikides ja tegema neile kättesaadavaks tehnoloogia, ekspertteadmised ja investeeringud;

64.	on seisukohal, et probleemi asjakohaseks kajastamiseks on vaja uurida kliimamuutusest tingitud rännet;

Energia, energiatõhusus ja ressursitõhusus

65.

avaldab kahetsust selle üle, et ELis ja rahvusvaheliselt ei tegeleta piisaval määral energia säästmise potentsiaaliga; toonitab, et energia säästmine võimaldab töökohtade loomist, majanduslikku säästmist ja energiajulgeolekut, konkurentsivõime tugevdamist ning heitkoguste vähendamist; kutsub ELi üles pöörama rahvusvahelistel läbirääkimistel rohkem tähelepanu energia säästmisele, seda nii tehnosiirde, arenguriikide arengukavade kui ka finantsabi arutamisel;

66.

leiab, et kliimaläbirääkimistel on äärmiselt tähtis see, et tööstusriigid täidaksid oma Kopenhaagenis ja Cancúnis võetud rahastamiskohustused; nõuab Pittsburghi G 20 eesmärgi kiiret ja rahvusvaheliselt koordineeritud rakendamist, et järk-järgult keskpika ajavahemiku jooksul kaotada ebaefektiivsed fossiilsete kütuste subsiidiumid, sest see näitaks olulist panust kliimakaitsesse ja oleks eriti asjakohane praeguses mitme riigi avaliku sektori puudujäägi kontekstis;

67.

juhib tähelepanu sellele, et üle maailma puudub hinnanguliselt kahel miljardil inimesel jätkuvalt juurdepääs säästvale ja taskukohasele energiale; rõhutab, et energiaostuvõimetuse probleemiga tuleb tegeleda koos kliimapoliitika eesmärkidega; märgib, et on olemas energiatehnoloogiad, milles on arvesse võetud nii ülemaailmset keskkonnakaitset kui ka kohalikke arenguvajadusi;

68.	leiab, et Euroopa peaks toetama Lõuna-Aafrika jõupingutusi leida partnereid ja rahastamist investeeringuteks taastuvasse energiasse ja rohelistesse tehnoloogiatesse;

Maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (LULUCF)

69.

nõuab, et Durbanis sõlmitaks kokkulepe maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) rangete eeskirjade kohta, mis tugevdaks I lisa osaliste eesmärgikindlust ning aitaks vähendada metsandusest ja maakasutusest põhjustatud heitkoguseid, näeks ette, et I lisa osalised peaksid arvestust LULUFCist tulenevate heitkoguste suurenemise üle, ning oleks kooskõlas osaliste kohustusega kaitsta ja edendada kasvuhoonegaaside neeldajaid ja reservuaare, et selle sektori panus heitkoguste vähendamisse oleks keskkonna-alaselt terviklik; nõuab lisaks nõuetekohasele LULUCFi aruandlusele, et määrataks kindlaks poliitikameetmed, mille abil oleks võimalik arvestada raietoodete süsinikusidumise määra;

70.	leiab, et LULUCFi aruandlus tuleb siduda fikseeritud varasema võrdlusaasta/-perioodiga ja kohaldada seda kõigi Kyoto protokolli ja konventsiooni valdkondade puhul;

71.	nõuab sellega seoses, et metsamajandusest põhjustatud heitkogused (kõrvaldamine ja heited) lisataks kohustuslikult I lisa osaliste 2012. aasta järgsesse LULUCFi heitkoguste vähendamise kohustustesse;

72.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja kõiki osalisi töötama teaduse ja tehnika küsimustes nõustavas organis ja muudes rahvusvahelistes foorumites selle nimel, et luua bioomi põhjal ÜRO uus metsade määratlus, mis peegeldaks laiaulatuslikke erinevusi bioloogilises mitmekesisuses ja eri bioomide süsinikuväärtustes ning teeks samas selgelt vahet kohalike metsade ja nende vahel, milles domineerivad metsa monokultuurid ja võõrliigid;

73.	tunneb muret ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni vastavas aruandluses kasutatava oletuse pärast, nagu oleks energia eesmärkidel kasutatav biomass CO2-neutraalne; nõuab uute ja rangemate raamatupidamiseeskirjade loomist, mis näitaksid bioenergia tõelist potentsiaali kasvuhoonegaaside vähendamisel;

74.	ergutab looma fondi, mille vahenditest saaks tunnustada või stimuleerida heitkoguste vähendamist säästvate maamajandamisviisidega, nagu metsakaitse, metsa säästev majandamine, raadamisest hoidumine, metsastamine ja säästev põllumajandus;

75.

tuletab meelde, et raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tingitud heitkoguste vähendamiseks on vaja loobuda metsa süsinikuvoogude kvantifitseerimise kitsast käsitusest ja võtta omaks laiem lähenemisviis, mis sisaldab metsade hävitamist ajendavate otseste ja kaudsete tegurite kindlakstegemist ning põhineb vabatahtliku partnerluslepingu omaga sarnasel konsultatsiooniprotsessil;

Raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine

76.	tunnistab vajadust regulatsioonikindluse järele pikaajalises REDD+ rahastamise mehhanismis; nõuab tungivalt, et osaliste konverents määratleks mehhanismi, mille abil mobiliseerida REDD+ jaoks edasist rahastamist nii avalikest kui ka eraallikatest;

77.

juhib tähelepanu asjaolule, et COP 17 konverentsil tuleb võtta täiendavaid meetmeid REDD+ (metsade hävitamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine) rakendamiseks ja tegeleda võimalike puudujääkidega selles valdkonnas, eriti seoses pikaajalise rahastamise ning jõuliste ja läbipaistvate metsaseiresüsteemidega ning eelkõige tõhusa arupidamise osas osalistega, põlismaiste ja kohalike kogukondadega;

78.

rõhutab, et REDD+ mehhanismi ülesehitus peaks lisaks kliimamuutuse leevendamisele tagama märkimisväärsed hüved bioloogilise mitmekesisuse ja eluliselt tähtsate ökosüsteemide teenuste jaoks ning aitama kaasa metsadest sõltuvate inimeste, eelkõige põliselanike ja kohalike kogukondade õiguste tugevdamisele ja elu parandamisele;

79.

on seisukohal, et REDD rahastamismehhanism peaks põhinema tulemuskriteeriumidel, sealhulgas metsahalduse tulemuskriteeriumidel, ning võtma arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste Nagoyas toimunud 10. konverentsil kokku lepitud bioloogilise mitmekesisuse strateegiakava 2011 eesmärke;

80.	toonitab vajadust kiirendada avalikku rahastamist tulemuspõhistele REDD+ meetmetele ja premeerida metsade hävitamise vähendamist vastavalt riiklikele lähtealustele, et peatada hiljemalt 2020. aastaks troopiliste metsade hävitamine;

81.

avaldab kahetsust selle üle, et REDD rahastamine põhineb metsade niivõrd laial määratlusel, et see võib hõlmata võõrliikide üheliigilisi istandusi; arvab, et niisugune määratlus võib (kahjuks motiveeritult) juhtida rahastamise kõrvale innovatsioonilt ning toetust hädasti vajavate vanade ja iidsete metsade kaitselt ja suunata selle hoopis uutele ärieesmärkidega istandustele;

82.

palub ELil hoolitseda ka selle eest, et programm REDD+ sisaldaks kaitsemeetmeid, millega tagatakse metsades elavate inimeste õiguste austamine ja metsade hävimise tulemuslik peatamine; rõhutab eelkõige, et REDD+ ei tohi kahjustada FLEGT-tegevuskava (metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahaldus ja puidukaubandus) raames seni saavutatud edusamme, eriti seoses metsahalduse ning tavapärase valdusõiguse täpsustamise ja tunnustamisega;

Meretransport ja rahvusvaheline lennundus

83.

väljendab rahulolu Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) hiljutiste edusammude üle kohustuslike energiatõhususe meetmete kehtestamisel rahvusvahelises laevanduses, kuid märgib, et seda tuleb pidada alles esimeseks sammuks; nõuab seepärast, et EL taotleks laevanduses kaugeleulatuvamaid heitkoguste vähendamise eesmärke, et ergutada IMO edasisi edusamme vajalike meetmete võtmisel selleks, et kehtestada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel ülemaailmsed siduvad kohustused meretranspordi heitkoguste vähendamiseks;

84.

soovib toonitada seda, et laevaliikluse suurenemise tõttu suurenevad heitkogused meretranspordist vaatamata kõnealustele meetmetele, sest need kehtivad ainult uute laevade puhul; on seetõttu arvamusel, et sellega seoses tuleb rõhutada alternatiivseid lähenemisviise (nt süsinikumaks, edasised tehnoloogiakesksed meetmed ka olemasolevate laevade puhul);

85.

kutsub ELi üles tagama, et rahvusvahelises kokkuleppes võetaks täiel määral arvesse lennunduse mõju ja sätestataks lennundusele siduvad heitkoguste vähendamise eesmärgid, ning õhutab kõiki osalejaid kindlustama, et eesmärke toetavad nende täitmise tagamise struktuurid; leiab, et selle küsimuse lahendamine on muutunud üha pakilisemaks, ja toetab lennunduse lisamist ELi heitkogustega kauplemise süsteemi;

86.	tunnistab ühise, kuid diferentseeritud vastutuse põhimõtet ning pooldab rahvusvaheliste vahendite kasutuselevõttu seoses üldiste heitkoguste vähendamise eesmärkidega, et vähendada rahvusvahelise lennunduse ja meretranspordi mõju kliimale;

Euroopa Parlamendi delegatsioon

87.

on veendunud, et ELi delegatsioonil on kliimamuutust käsitlevatel läbirääkimistel väga oluline roll, ning peab seetõttu vastuvõetamatuks, et Euroopa Parlamendi liikmed ei saanud eelmistel osaliste konverentsidel ELi kooskõlastuskoosolekutest osa võtta; eeldab, et vähemalt Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhtidel võimaldataks osaleda Durbanis toimuvatel ELi kooskõlastuskoosolekutel;

88.

märgib, et vastavalt komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahel 2010. aasta novembris sõlmitud raamlepingule peab komisjon lihtsustama parlamendiliikmete osalemist vaatlejatena Euroopa Liidu delegatsioonides, mis peavad kõnelusi mitmepoolsete kokkulepete sõlmimiseks; tuletab meelde, et Lissaboni lepingu (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218) kohaselt peab parlament andma oma nõusoleku liidu ja kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide vaheliste lepingute sõlmimiseks;

89.

tuletab meelde ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste kohustust ergutada võimalikult laia osalemist raamkonventsiooni protsessis, kaasa arvatud valitsusväliste organisatsioonide osalemist; nõuab, et COP 17 konverentsi läbirääkimistel osaleks ka Rahvusvaheline Põlisrahvaste Foorum, kuna niisugustele rahvastele avaldavad kliimamuutus ja sellega kohanemise mehhanismid eriti tugevat mõju;

* *

90.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) ELT L 8, 13.1.2009, lk 3.

(2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 1.

(3) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 25.

(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0442.

(5) ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 44.

(6) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 115.

(7) http://srren.ipcc-wg3.de/report

(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0226.

(9) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/97

Kolmapäev, 16. november 2011
Arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitlev aruanne

P7_TA(2011)0505

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitleva aruande kohta

2013/C 153 E/11

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni,

—	võttes arvesse G20 tippkohtumisi, mis toimusid 24. ja 25. septembril 2009 Pittsburghis, 2. aprillil 2009 Londonis, 26. ja 27. juunil 2010 Torontos ning 11. ja 12. novembril 2010 Soulis,

—	võttes arvesse G8 tippkohtumisi, mis toimusid 8.–10. juulil 2009 Itaalias L'Aquilas, 26. ja 27. mail 2011 Prantsusmaal Deauville'is ja 26. juunil 2010 Kanadas Muskokas,

—	võttes arvesse 18.–22. märtsil 2002 Mehhikos Monterreys toimunud rahvusvahelisel arengu rahastamise konverentsil vastu võetud Monterrey konsensust ja 29. novembril – 2. detsembril 2008 Kataris Dohas toimunud rahvusvahelisel arengu rahastamise konverentsil vastu võetud Doha deklaratsiooni,

—	võttes arvesse abi tulemuslikkust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava,

—	võttes arvesse dokumenti „Euroopa konsensus arengu küsimuses” (1) ning ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (2),

—	võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks (3),

—	võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (4),

—	võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta (5),

—	võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni 2002. aastal Monterreys toimunud arengu rahastamise konverentsi järelmeetmete kohta (6),

—	võttes arvesse oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni abi tõhusust käsitleva 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni järelmeetmete kohta (7),

—	võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (8),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.	arvestades, et eelmisel aastal andsid Euroopa Liidu liikmesriigid ametliku arenguabi vajadusteks vaid 0,43 % oma kogurahvatulust, ehkki aastatuhande arengueesmärkide kohaselt tuleks 2015. aastaks selleks eraldada 0,7 % kogurahvatulust ja 2010. aastaks oli vahe-eesmärgina ette nähtud 0,56 %;

B.	arvestades, et 15 liikmesriiki vähendas 2009. ja 2010. aastal oma arenguabi eelarvet;

arvestades, et 2005. aastal lubasid liikmesriigid suunata 50 % kogu uuest arenguabist Sahara-tagusesse Aafrikasse, kuid tegelikult on nad selleks andnud ainult poole lubatud mahust, ning arvestades, et liikmesriigid ei suutnud täita ka lubadust eraldada 2010. aastaks 0,15 % oma kogurahvatulust vähim arenenud riikidele;

D.	arvestades, et need endale võetud kohustused on seotud kogurahvatulu protsendimääradega ja majanduslanguse ajal vähenevad need sellele vastavalt ning seetõttu on majanduskriis kohatu ettekääne arenguabi eelarve proportsionaalseks vähendamiseks;

E.	arvestades, et abilubaduste täitmata jätmine kahandab tugevalt arenguriikidest partnerite usaldust Euroopa Liidu vastu ja kahjustab liidu usaldusväärsust nende silmis, lubaduste täitmine oleks aga jõuline ja üheselt selge märguanne nii vaestele riikidele kui ka teistele doonoritele;

F.	arvestades, et areneva majandusega riikide puudulik maksuhaldus ei võimalda rikkuse õiglast ümberjagamist, kahandab sealsete valitsuste vahendeid ja takistab vaesuse kaotamist;

G.	arvestades, et kapitali ebaseaduslik väljavool arenguriikidest on hinnanguliselt umbkaudu kümme korda suurem kui kogu maailma arenguabi kokku;

H.	arvestades, et innovaatilised rahastamismehhanismid moodustavad ELi arenguabist praegu kõigest 3 %;

I.	arvestades, et vaeseid toetavad mehhanismid, mis parandavad finantsteenuste kättesaadavust, näiteks mikrofinantseerimise süsteemid, võivad väiketalupidajatele, eriti naissoost talupidajatele olla väga suureks abiks, et jõuda toiduainetega omavarustatuse ja kindlustatuseni;

J.	arvestades, et migrantide rahaülekanded arenguriikidesse on suuremad kui maailma arenguabi eelarved kokku, ning hoolimata ELi 2008. aastal antud lubadusest vähendada rahaülekannetega seotud kulusid, on olukord seni muutunud väga vähe;

K.	arvestades, et 2009. aastal oli ELi kaubandusabi kogumaht 10,5 miljardit eurot ja kaubandusega seotud abi kogumaht kolm miljardit eurot – need on kavandatust tunduvalt suuremad summad;

L.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 on sätestatud: „Liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

M.	arvestades, et kriis on eriti rängalt mõjutanud arenguriike, eeskätt vähim arenenud riike, kelle võlatase on seetõttu veelgi tõusnud;

N.	arvestades, et EL eraldas 2009. aastal arenguriikidele 2,3 miljardit eurot kliimavaldkonna kiireks rahastamiseks;

O.	arvestades, et EL on andnud lubaduse tagada, et kliimameetmete rahastamine on „uus ja täiendav”;

P.	arvestades, et ebatõhusalt korraldatud abi tõttu läheb igal aastal kaotsi kuus miljardit eurot avaliku sektori raha;

1.	tunnustab komisjoni teatist ELi arenguabi rahastamise aruandekohustust käsitleva 2011. aasta aruande kohta ning leiab, et see on äärmiselt kasulik panus läbipaistvuse suurendamiseks ja vastastikuse hindamise edendamiseks;

Arenguabi

2.	tunnistab, et finants- ja majanduskriis rõhub üha tugevamini riikide eelarveid; on aga veendunud, et vaesuse kaotamise eesmärgi saavutamiseks on eelkõige vaja muuta nii tööstusriikide kui ka arenguriikide poliitikat, et võidelda vaesuse struktuursete põhjuste vastu;

väljendab veel kord sügavat muret selle pärast, et eelkõige Aafrikas ostavad välisinvestorid sealsete valitsuste toetusel kokku põllumajandusmaad, mis võib seada ohtu kohaliku toiduainetega kindlustatuse; nõuab, et komisjon võtaks maa hõivamise probleemi arenguriikidega peetava poliitilise dialoogi teemade hulka, et muuta poliitikavaldkondade sidusus arengukoostöö alustoeks nii riikide kui ka rahvusvahelisel tasandil ning takistada väikepõllumajandustootjate maa võõrandamist ning maa ja vee mittesäästlikku kasutamist;

4.	tunnustab ELi ja selle liikmesriike, kes on kriisist hoolimata endiselt maailma suurimad arenguabi rahastajad;

väljendab heameelt selle üle, et liikmesriigid kinnitasid hiljuti uuesti valmidust täita oma arenguabi kohustused, sealhulgas eriti eesmärk eraldada arenguabiks 0,7 % kogurahvatulust; jagab nõukogu seisukohta, et ülemaailmse vaesuse kaotamiseks ei piisa ainuüksi arenguabist; on seisukohal, et ELi arengupoliitikas tuleks eesmärgiks seada nende struktuursete takistuste kõrvaldamine, mis pärsivad vaesuse kaotamise eesmärgi saavutamist, ning selleks tuleks järgida poliitikavaldkondade arengusidusust, mis hõlmaks ELi poliitikat põllumajanduse, kaubanduse, investeeringute, maksuparadiiside, toorainetele juurdepääsu ja kliimamuutuste vallas;

peab aga ülimalt murettekitavaks, et 2010. aastal jäi ELil oma arenguabi 2010. aasta eesmärgi täitmisest puudu ligi 15 miljardit eurot, et 2015. aastaks seatud aastatuhande-eesmärgi täitmiseks tuleb ELil oma abi mahtu praktiliselt kahekordistada, et EL ei ole lubadustest hoolimata suutnud oluliselt suurendada abi Aafrika riikidele ja vähim arenenud riikidele ning et osa liikmesriike vähendas 2009. ja 2010. aastal arenguabi eelarvet ning 2011. aastaks ja järgnevaks ajaks on kavandatud uusi kärpeid;

7.	rõhutab, et hästi korraldatud abil on olnud väga suur osa tervishoiu, hariduse, sooliste küsimuste, bioloogilise mitmekesisuse ja paljude muude valdkondade säästval arendamisel;

8.	palub seetõttu kõikidel liikmesriikidel võtta kiirelt meetmeid, et täita lubadus anda 0,7 % kogurahvatulust arenguabiks ning eraldi lubadused Aafrika ja vähim arenenud riikide abistamiseks, ning soovitab rakendada täiesti läbipaistvaid ja siduvaid mitmeaastasi meetmeid, sealhulgas õigusakte;

Arenguabi rahastamise muud aspektid

jagab nõukogu ja komisjoni arvamust, et partnerriikide kodumaiste ressursside kasutusele võtmine on säästva arengu jaoks otsustava tähtsusega; nõuab, et ELi rahastajad peaksid esmatähtsaks sellealase suutlikkuse suurendamist, eeskätt tugevamate maksusüsteemide ja parema maksuhalduse loomist ning suurendaksid kogu maailmas jõupingutusi, et edendada maksualast läbipaistvust ja riikide kaupa aruandlust ning võidelda maksupettuste ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu, kasutades selleks vajaduse korral ka õigusakte;

10.	nõuab, et komisjon võtaks võitluse maksuparadiiside kuritarvitamise ning maksupettuste ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu oma arengupoliitika üheks esmatähtsaks ülesandeks;

11.

palub liikmesriikidel veelgi tugevamalt toetada mäetööstuse läbipaistvust käsitlevat algatust ning kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama kiirelt ettepaneku võtta vastu ELi õigusakt, mis oleks vähemalt samaväärne USA vastavate õigusnormidega, eesmärgiga tagada arenguriikide mäetööstuses nõuetekohane maksude maksmine ning sotsiaalsetele ja keskkonnanormidele vastav tootmine, võttes sealjuures arvesse hoolsuskohustuse nõudeid;

12.

palub ELil ja selle liikmesriikidel avada lisaks ametlikule arenguabile muid rahvusvahelise arenguabi rahastamise allikaid ning teha selleks muu hulgas järgmist:

—	kavandada uudseid maksusid – näiteks finantstehingute maks ülemaailmse tähtsusega avalike hüvede, sh arenguabi rahastamiseks,

—	vähendada märkimisväärselt rahaülekannetega seotud kulusid,

—	kiirendada ELi toetuste ja Euroopa Investeerimispanga laenude ühtesidumist, ilma et sellega kaasneks abikulutuste vähenemine,

—	toetada arenguriikides finantsteenustele juurdepääsu edendavaid süsteeme, näiteks mikrofinantseerimise süsteeme;

13.	hindab positiivselt ELi osutatavat märkimisväärset ning üha suurenevat kaubandusabi ja kaubandusega seotud abi; loodab, et vähim arenenud riigid saavad sellest toetusest edaspidi rohkem osa;

14.

tuletab meelde, et nii ELi kaubanduspoliitika kui ka muud poliitikavaldkonnad, nagu põllumajandus, kalandus, ränne ja julgeolek, peavad vastavalt Lissaboni lepingule olema kooskõlas ELi arengupoliitika eesmärkidega, ja nõuab, et vaesuse kaotamise struktuurse probleemiga tegelemiseks rakendataks poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet (Lissaboni lepingu artikkel 208);

15.	nõuab, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi, et tagada olemasolevate võlakergendusalgatuste täielik rakendamine, pidades eriti silmas suurtes võlgades olevatele vaestele riikidele suunatud ja mitmepoolseid võlakergendusalgatusi;

16.	tunnustab ELi viimase aja märkimisväärset toetust arenguriikide kliimameetmetele, kuid kordab oma nõudmist, et see toetus peab olema praeguse arenguabi täienduseks;

17.

loodab, et neljas arenguabi tõhusust käsitlev kõrgetasemeline foorum, mis toimub novembris Koreas, Busani linnas, annab konkreetseid tulemusi, et muuta abi efektiivsemaks ning selle hinna ja kvaliteedi suhe soodsamaks; võtab teadmiseks 2011. aasta aruandes välja toodud edusammud, mis on küll olnud ebaühtlased, ning nõuab, et liikmesriigid teeksid suuremaid jõupingutusi abi kooskõlastamiseks (sealhulgas Euroopa välisteenistust kaasates) ning sellealase tegevuse ühiseks planeerimiseks ja töö jaotamiseks;

18.

nõuab, et ELi rahastajad uuendaksid arengukoostööteemalist poliitilist dialoogi kiirelt arenevate riikidega, ning soovitab ELi liikmesriikidel toetada lõunapoolsete riikide omavahelisi ja kolmepoolseid arengukoostöö algatusi; on veendunud, et rahakate riikide abistamine rahaliste toetuste vormis ei ole enam põhjendatud;

OECD arenguabikomitee eksperdihinnang

19.	palub end kaasata OECD arenguabikomitee järgmisesse ELi arengukoostööd käsitlevasse hindamisse;

* *

20.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Euroopa Investeerimispangale, ÜRO organisatsioonidele, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele, G20-le, Rahvusvahelisele Valuutafondile ning Maailmapangale.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 6.

(2) Nõukogu 15. mai 2007. aasta järeldused, 9558/2007.

(3) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 48.

(4) ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 34.

(5) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 47.

(6) ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 1.

(7) ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 100.

(8) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0320.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/102

Kolmapäev, 16. november 2011
Euroopa kino digiajastul

P7_TA(2011)0506

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa kino kohta digiajastul (2010/2306(INI))

2013/C 153 E/12

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 167,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) 20. oktoobril 2005. aastal vastuvõetud konventsiooni kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1718/2006/EÜ Euroopa audiovisuaalsektori toetusprogrammi (MEDIA 2007) rakendamise kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2005. aasta soovitust filmipärandi ja sellega seotud tööstustegevuse konkurentsivõime kohta (3),

—	võttes arvesse komisjoni 24. augusti 2006. aasta soovitust kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta (4),

—	võttes arvesse nõukogu 13. novembri 2006. aasta järeldusi kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja digitaalse säilitamise kohta (5),

—	võttes arvesse nõukogu 18. ja 19. novembri 2010. aasta järeldusi Euroopa kino digiteerimise võimaluste ja probleemide kohta (6),

—	võttes arvesse komisjoni teatist, mis käsitleb komisjoni 26. septembri 2001. aasta teatises kinematograafiliste teoste ja muude audiovisuaalteostega seotud teatavate õiguslike aspektide kohta (kinoteatis) sätestatud riigiabi hindamiskriteeriume (7),

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 2. juuli 2010. aasta töödokumenti Euroopa filmipärandi väljakutsete kohta analoog- ja digiajastul (filmipärandi soovituse teine rakendamisaruanne) (SEK(2010)0853),

—	võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava“ (KOM(2010)0245),

—	võttes arvesse komisjoni 24. septembri 2010. aasta teatist „Euroopa kino võimalustest ja probleemidest digiajastul” (KOM(2010)0487),

—	võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta rohelist raamatut kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta (KOM(2010)0183),

—	võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2011. aasta rohelist raamatut „Audiovisuaalteoste internetis levitamise kohta Euroopa Liidus: võimalused ja probleemid digitaalse ühtse turu kujundamisel” (KOM(2011)0427),

—	võttes arvesse oma 2. juuli 2002. aasta resolutsiooni kinematograafiliste teoste ja muude audiovisuaalteostega seotud teatavate õiguslike aspektide kohta (8),

—	võttes arvesse oma 13. novembri 2001. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse Euroopa filmide paremat ringlust siseturul ja kandidaatriikides (9),

—	võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (10),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 2. aprilli 2011. aasta arvamust teemal „Euroopa kino digiajastul” (11),

—	võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta (12),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0366/2011),

A.	arvestades, et kultuur on Euroopa identiteetide ja jagatud väärtuste põhialus;

B.	arvestades, et kultuur asub tänapäeval identiteeti, sotsiaalset ühtekuuluvust ning teadmistepõhise majanduse arengut käsitlevate arutelude keskmes, nagu on kirjas UNESCO 2001. aasta ülddeklaratsioonis kultuurilise mitmekesisuse kohta;

C.	arvestades, et kõigil on õigus osaleda ühiskonna kultuurielus ja nautida kunsti, ning arvestades, et filmikunst aitab inimestel üksteist vastastikku tundma õppida, jagada sarnaseid inimlikke kogemusi ning aidata luua Euroopa identiteeti;

D.	arvestades, et kultuuri investeerimine annab kauakestvaid, mittemateriaalseid, mitut põlvkonda hõlmavaid tulemusi Euroopa identiteedi kujundamisel;

E.	arvestades, et Euroopa audiovisuaalsektor, sealhulgas kino, on oluline osa ELi majandusest ja peaks olema maailmas konkurentsivõimelisem;

F.	arvestades, et Euroopa film on oluline osa kultuurist, mis edendab dialoogi ja mõistmist, kujutab ja tutvustab Euroopa väärtusi ELis ja EList väljaspool, ning mängib tähtsat rolli kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamisel ja toetamisel;

G.	arvestades, et Euroopa kino peaks tugevdama territoriaalset ja sotsiaalset terviklikkust;

arvestades, et digiajastul tekivad audiovisuaalsektoris, eriti filmitööstuses, uued võimalused seoses filmide tõhusama levitamise, näitamise ja nende kättesaadavusega ning Euroopa publikule pakutava audiovisuaalse materjali parema kvaliteediga, kuid samal ajal tekitab digiajastu Euroopa kino jaoks samuti tõsiseid probleeme seoses digitehnoloogiale üleminekuga, eriti mis puudutab rahastamist;

I.	arvestades, et digitehnoloogiad aitavad seega kaasa ELi ja riiklike eesmärkide rakendamisele Euroopa filmide linastamise ja kättesaadavuse ning sotsiaalse ühtekuuluvuse osas;

J.	arvestades, et digitaalkino tehnoloogia võimaldab filmide tutvustamise paindlikku planeerimist ning materjali muutmist viimasel hetkel;

K.	arvestades, et Euroopa kinode digiteerimise esimene etapp on andnud ebaühtlast kasu;

L.	arvestades, et uusima põlvkonna digiseadmed on umbes 25–30 % võrra odavamad kui eelnevad mudelid ning on nüüd palju kättesaadavamal tasemel nii Euroopa kinode kui ka rahastamisprogrammide jaoks;

M.	arvestades, et kõik kinod ei saa võrdselt hakkama kinode digiteerimise nõude täitmisega;

N.	arvestades, et Euroopa filmitööstus ja kinod tuleb kiiresti täielikult digiteerida, et ei väheneks juurdepääs kultuurilisele mitmekesisusele ja kättesaadavus mitmel platvormil, ning neid toetada nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil;

O.	arvestades, et sõltumatud ja väärtfilmikinod moodustavad Euroopa kinode ainulaadse võrgustiku, pakkudes mitmekesist programmi publikule, kes eelistab tavapärastest kommertsfilmidest erinevaid filme;

P.	arvestades, et arvesse tuleks võtta ka muresid, mida on väljendanud väärtfilmikinode organisatsioonid, kes on teinud ettepanekuid võtta eri- ja esmatähtsaid meetmeid, et edendada sõltumatute Euroopa filmide tootmist ja levitamist;

Q.	arvestades, et kohalikud ja piirkondlikud juhtorganid on Euroopa kultuuripärandi kaitsmise ja edendamise peamised üksused, eelkõige filmide ja kinode digiteerimisel, ning on digiteerimisprotsessis seega peamised partnerid;

R.	arvestades, et kinod on olulised vahendid elukvaliteedi säilitamiseks ning sotsiaalseks suhtluseks vanades linnakeskustes ja äärelinnades, ning linnapiirkondade taaselustamiseks;

arvestades, et Euroopa filmid peavad olema Euroopas edukad, juhul kui neid soovitakse levitada rahvusvaheliselt, võimaldades neil niimoodi täita finantsilised eesmärgid ning olla osa kultuurilisest koostööst ja diplomaatiast, mille kaudu ei tutvustada kolmandates riikides mitte ainult konkreetseid teoseid, vaid ka Euroopa kultuurilist mitmekesisust;

T.	arvestades, et digitehnoloogiale üleminek peab toimuma võimalikult kiiresti, et vältida tootmise ja levitamise topeltkulusid;

U.	arvestades, et Euroopa filmitööstus on praegu rahvuslikult ja keeleliselt killustatud, ning arvestades, et põhiliselt tehakse filme päritoluriigis kohalikule publikule, kes neid ka peamiselt vaatavad;

Hetkeseis

1.	rõhutab Euroopa kino olulist panust digitehnoloogiasse, innovatsiooni, majanduskasvu ja tööhõivesse tehtavatesse investeeringutesse;

2.	juhib tähelepanu, et 2010. aastal müüdi ELis ligikaudu 1 miljard kinopiletit, mis näitab kino jätkuvat populaarsust ja tohutut finants-, majanduskasvu ja tööhõive potentsiaali;

3.	rõhutab, et Euroopa kino on majanduse seisukohalt kasvava tähtsusega, kuna selle raames saab tööd üle 30 000 inimese;

4.	rõhutab, et lisaks ELi kunstisektorist lähtuvale majandusdünaamikale on Euroopa kinol ka väga oluline kultuuriline ja sotsiaalne mõõde ning et ta on oluline tegur Euroopa kultuurilise arengu ja identiteedi seisukohalt;

5.	märgib, et Euroopa filmiturg on väga killustatud ja mitmekesine, suuremas osas kinodest on ainult üks või kaks ekraani;

6.	märgib, et suurem osa digitaalkinodest on kobarkinod;

7.	märgib, et Euroopas on kodanike juurdepääs kinodele ja filmidele geograafiliselt tasakaalustamata, eriti Ida-Euroopas ja maapiirkondades;

8.	rõhutab kino sotsiaalse ja kultuurilise rolli tähtsust, seda on vaja säilitada eelkõige maapiirkondades ja äärealadel;

9.	märgib, et Euroopa filmitööstuse potentsiaal kasvab pidevalt, aga kinodes näidatavate Euroopa filmide osakaalu tuleb järkjärgult suurendada;

10.	juhib tähelepanu sellele, et väikesed kommertskinod ja mitteärilistel eesmärkidel tegutsevad kinod annavad Euroopa teoste oma programmi võtmisega olulise panuse kultuuripärandi kaitsesse;

11.	rõhutab, et filmide linastamine on praegu muutumas, kuna avatakse üha rohkem kobarkinosid ning väheneb ekraanide arv väikelinnades ning vanades linnakeskustes;

12.	on arvamusel, et ELi kinomaastiku mitmekesisus tuleb säilitada;

13.	täheldab, et filmide mitmekesisus Euroopas ja kinode vabadus otsustada filmikavade üle on ohustatud osalt sellepärast, et menufilme peetakse esmatähtsateks, ning et selle tulemusel on kinovaldkonnas põhjust karta turu pöördumatut kontsentratsiooni;

14.	rõhutab seetõttu, et digiteerimisel tuleb kõigis ELi riikides säilitada maa- ja linnapiirkondades programmi mitmekesisus ja kultuurirajatised ning see ei tohiks kaasa tuua väikeste ja väärtfilmikinode sulgemist kobarkinode kasuks;

15.	juhib tähelepanu sellele, et digiteerimine võimaldab kultuurialast sisu levitada siseturul odavamalt ning kaitseb Euroopa kino konkurentsivõimet ja mitmekesisust;

16.	märgib, et avaldatakse üha enam survet, et kõik filmid ühilduksid digitaalprojektsiooniga, ning et osad Euroopa kinod on juba 100 % digitaalsed;

17.	märgib murelikult, et paljude sõltumatute kinode tegevuse jätkamine on ohus, kuna digitehnoloogiale üleminek on seotud suurte kuludega ja konkureerida tuleb kinodega, kus peamiselt näidatakse USA filme;

18.	märgib, et sõltumatutel levitajatel on probleeme üleminekuperioodiga kaasnevate kahekordsete kulude tõttu, mis mõjutab järellainetusena kogu filmitööstust;

19.

märgib, et väga oluline on mitut territooriumit hõlmav või euroopaülene litsentseerimine, et rakendada filmilevi online-turgude potentsiaali, eesmärgiga edendada Euroopa filmide laiemat ringlust, pakkuda tarbijale paremat juurdepääsu Euroopa filmidele ja parandada Euroopa filmide saadavust nõudevideo (VOD) platvormidel;

20.	märgib, et on olemas mitu ELi programmi, mille abil oleks võimalik toetada filmitööstuse üleminekut digiajastusse, näiteks programm MEDIA;

21.	märgib, et ebapiisav rahaline toetus Euroopa filmile tähendab selle ebapiisavat levikut rahvusvahelisel areenil;

22.	rõhutab tootmisahela kõigi etappide tähtsust kinoteoste loomisel ja vajadust toetada kõiki neid etappe;

23.	rõhutab, et multimeedia tehnoloogia on kõrvale tõrjumas muid kommunikatsiooniliike ning seega tuleb inimestele õpetada, kuidas seda kasutada;

Võimalused ja väljakutsed

24.

kutsub liikmesriike ja komisjoni rahaliselt toetama ELi kinode täielikku digiteerimist seadmete osas ja koostama selleks Euroopa tasandi ja riiklikud programmid, et digiteerimine toimuks võimalikult kiiresti, ning julgustama Euroopa filmide levitamist audiovisuaalses sektoris, kus valitseb ülemaailmselt väga suur konkurents;

25.	rõhutab sellega seoses, et programmid tuleks paindlikult ühildada praktiliste nõuetega;

26.

toonitab, et digitaalkino eesmärk peaks olema parem pildi ja heli kvaliteet (kui rakendatakse miinimumina 2K lahutusvõimet), mis võimaldab programmeerida elavettekandeid ning ka lindistatud saateid ning haridus-, kultuuri- ja spordiüritusi mitmekesisemalt ja paindlikumalt ning kasutada ulatuslikumalt innovatiivset tehnoloogiat, mis tõmbaks tulevikus jätkuvalt publikut ligi;

27.	rõhutab, et väga oluline on toetada ja edendada ELis valminud teoseid ning tunnistab, et EL toetab olulisel määral digitaalset loovust ja innovatsiooni, nagu 3D;

28.	mõistab, et kuigi kinode digiteerimine on põhiprioriteet, tuleks võtta arvesse tehnoloogia järjepidevat arengut, sest keskpikas ja pikas perspektiivis võib osutuda vajalikuks kohanduda veelgi uuemate ülekandeformaatidega;

29.	tuletab meelde, et digitaalkinole ülemineku eesmärk Euroopas peaks olema uute võimaluste loomine Euroopa filmide levitamiseks, Euroopas valminud linateoste mitmekesisuse säilitamine ja nende kättesaadavuse suurendamine Euroopa kodanikele;

30.	rõhutab, et nõudevideo teenus võib pakkuda Euroopa filmiettevõtetele võimaluse jõuda laiema publikuni;

31.	kinnitab, et loovus ja innovatsioon kuuluvad üldhuvide alla ning nõuab tungivalt, et programmidesse investeerimist tuleks pidada esmatähtsaks ja seda tuleks toetada, et stimuleerida kvaliteetse materjali pakkumist võrgustikes;

32.	nõuab tungivalt, et väikesed ja sõltumatud kinod kasutaksid täielikult oma kaubanduslikku potentsiaali toodete mitmekesistamise, pakutavale teenusele väärtuse lisamise ning oma nišituru ärakasutamise abil;

33.	on arvamusel, et digiteerimine on väga oluline võimalus, et edendada ametlike piirkondlike keelte kasutamist kinodes ning võõrkeeleõpet;

Ohud

34.	tunnistab, et pikaajalist majanduslikku kasu toova digiteerimise kõrge hind võib siiski saada suureks koormaks paljude väikeste sõltumatute kinode jaoks, mille programmid erinevad tavapärasest ja mille kavas on palju Euroopa filme;

35.	tunnistab seoses sellega, et sulgemisohu vältimiseks vajavad sellised kinod eri- ja eelistoetust;

36.	kutsub seetõttu komisjoni üles tegema ettepanekut konkreetsete meetmete võtmise kohta, et neid kinosid toetada;

37.

märgib, et kõige suurem koorem seoses digiteerimise kuludega lasub kinodel, ning kuna see hõlmab põhitaristu loomist, mis on üldsusele oluline, ja lihtsustab kultuuriliste teenuste senisest paremat pakkumist elukohast sõltumata, on oluline rahastamine riiklikest vahenditest, eriti väikeste sõltumatute kinode jaoks;

38.	mõistab, et kino on koht, kus inimesed kohtuvad ja vahetavad arvamusi ning rõhutab, et eriti väikestes linnades ja vähem arenenud piirkondades asuvate väikeste sõltumatute kinode sulgemine piirab inimeste juurdepääsu Euroopa kultuuriressurssidele, kultuurile ja kultuuridialoogile;

39.	rõhutab, et väikekinode probleem eksisteerib peamiselt maapiirkondades, kus neil võib olla kohtumispaikadena üsna suur sotsiaalne roll;

40.	juhib tähelepanu raskele olukorrale väikestes linnakinodes, mis väärtfilmikinodena aitavad säilitada kultuuripärandit;

41.	tunnistab, et väikeste sõltumatute kinode digiteerimine tuleb saavutada võimalikult kiiresti, et hoida need saalid avatuna filmidele, kultuurilisele mitmekesisusele ja publikule;

42.	juhib tähelepanu asjaolule, et autoriõiguste rikkumine ja ebaseaduslik allalaadimine kujutavad endast ohtu kinotööstusele; nõuab intellektuaalomandi õiguste nõuetekohast jõustamist liikmesriikides;

43.

tunnistab ühtlasi, et metallekraanid ohustavad näidatavate teoste kvaliteeti ja kahjustavad autorite moraalseid õigusi, kuna ekraanil näidataval pildil esinevad suured heleduskontrastid; võttes arvesse asjaolu, et metallekraanid on mõeldud 3D filmide näitamiseks, soovitab vältida 2D filmide näitamist metallekraanidel, et austada autorite moraalseid õigusi ning säilitada kvaliteetne vaatamiskogemus;

44.	rõhutab, et Euroopa filmitööstusel on probleeme filmide, eriti väiksema eelarvega filmide levitamise ja turustamisega, ning et paljud teosed jõuavad vaid kodumaisele turule ja neid näidatakse harva rahvusvahelisel tasandil, mistõttu nad ei jõua laiema publikuni Euroopas ja kogu maailmas;

45.	hoiatab, et tänapäeval puuduvad kinomehhaanikute nõuetekohased koolitused, kus õpetatakse kasutama uusi digitaalkino seadmeid ning kohandama neid iga konkreetse filmiga vastavalt näidatava teose kvaliteedile;

46.	tunnistab, et audiovisuaalsete toodete digiteerimine ja levitamine toob kaasa filmipärandiga tegelevatele asutustele uued probleemid Euroopa audiovisuaalse pärandi kogumisel, säilitamisel ja hoidmisel;

Koostalitlusvõime, standardimine ja arhiveerimine

47.

rõhutab digitaalsete projektsioonisüsteemide, materjalide ja muude seadmete koostalitlusvõime vajadust, kuna neid läheb eelkõige vaja väikeste ja keskmise suurusega kinosaalide jaoks, mille puhul võetakse arvesse Euroopa kinoturu majanduslikku konteksti ning säilitatakse seega kinode ja filmide mitmekesisust;

48.	rõhutab vajadust tagada, et kinode digiteerimine on tehnoloogiliselt võimalikult neutraalne;

49.	soovitab standardida tootmise, levitamise ja filmide näitamise süsteemid Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni standardite põhjal;

50.	on siiski seisukohal, et digitaallevi puhul ei tohiks levikinode digiteerimine mitte mingil juhul kaasa tuua üheainsa standardi loomist;

51.	märgib, et seda ei tohiks teha ka edasisi uusi tehnoloogilisi arenguid, näiteks lasertehnoloogiat kasutavat kinoprojektsioonisüsteemi silmas pidades;

52.	rõhutab 2K lahutusvõimega süsteemi standardimise tähtsust, mis võimaldab näidata filme 3D-, HDTV- ja Blu-Ray-formaadis, ning samuti nõudevideoteenusena (VOD);

53.	kiidab seetõttu heaks asjaolu, et 2K standardiga on välja töötatud unikaalne, avatud ja ühilduv ülemaailmne digitaalprojektsiooni ISO standard, mis arvestab Euroopa linastajate erivajadustega;

54.	kutsub Euroopa ja riiklikke standardiorganisatsioone üles selle standardi kasutamist vastavalt edendama;

55.	väljendab heameelt selle üle, et standardimise tööprogrammis tööstusliku innovatsiooni edendamiseks (2010–2013) teatas komisjon kavast 2013. aastaks kindlaks määrata vabatahtlikud standardid, mis käsitlevad digifilmide arhiividesse üleandmist, nende säilitamist ning 3D digitaalprojektsiooni;

56.	võtab arvesse võimaluse rahaliselt toetada ka odavamate projektorite ostmist, mida saab edukalt kasutada sellistes saalides, kus näidatakse alternatiivsemat materjali, mistõttu on sel potentsiaali toetada erifilmide, nagu dokumentaal- ja võõrkeelsete filmide näitamist;

57.	möönab, et kuigi filmide arhiveerimine muutub nende digiteerimise või puhtdigitaalse tootmise tulemusena tehniliselt lihtsamaks, kaasnevad sellega tulevikus täiendavad probleemid standardite ja autoriõiguste küsimuste tõttu;

58.

soovitab liikmesriikidel võtta vastu õigusaktid, millega kindlustatakse, et audiovisuaalteosed, mis võiksid edaspidi panna aluse Euroopa multimeediaraamatukogule ning kujutada olulist vahendit rahvuspärandi kaitsmisel ja edendamisel, digiteeritakse, kogutakse, kasutades kohustusliku deponeerimise mehhanisme, arhiveeritakse, säilitatakse ja neid levitatakse kultuurilistel, hariduslikel ja teaduslikel eesmärkidel, austades samas autoriõigusi;

59.	soovitab, et digitaalne üleminek toimuks võimalikult ruttu, et vältida filmide tootmist korraga nii filmilindil kui ka digitaalkandjal ning paralleelseid levituse/taasesituse süsteeme, stimuleerides samal ajal reklaamijaid siirduma 35mm filmilt digiformaadile;

60.	kutsub komisjoni üles kasutama Euroopa digitaalraamatukogu EUROPEANA digitaalse raamatukoguna mitte ainult trükitoodete, vaid ka Euroopa filmipärandi jaoks, ning EUROPEANA töövaldkonda ka vastavalt kindlaks määrama;

61.	rõhutab vajadust toetada kinosid ja filmikogusid, mis edendavad ja säilitavad filmipärandit;

62.	soovitab, et liikmesriigid looksid kohustusliku deponeerimise mehhanismid digiformaatide jaoks või kohandaksid oma olemasolevad mehhanismid sellistele formaatidele, nõudes digifilmide puhul standardse digitaaloriginaali deponeerimist;

Riigiabi

63.	palub liikmesriikidel arvestada ELi konkurentsieeskirju, kui kavandatakse riigiabi andmist digitaalse ülemineku jaoks, et vältida moonutusi seoses digitaalkino rahastamisega;

64.	palub komisjonil koostada riigiabi andmiseks selged suunised, mis rajanevad eri liikmesriikide kogemustel, et suurendada õiguskindlust, kuid samal ajal jätta liikmesriikidele vabadus kujundada filmi ja kino rahastamist riiklikul tasandil;

65.	rõhutab, et kuigi riiklik toetus peaks olema tehnoloogia suhtes neutraalne, peaks see ka tagama investeeringute jätkusuutlikkuse ja võtma arvesse filmi näitajate konkreetseid ärimudeleid ja levitajate tehnilisi nõudeid;

66.	kutsub liikmesriike üles toetama digitehnoloogiale üleminekul riiklikke filmistuudioid ning muid asjaomaseid asutusi;

Rahastamismudelid

67.	rõhutab vajadust riiklike ja erainvesteeringute järele, kui kinosektor siseneb digiajastusse;

68.

rõhutab, et digiteerimise kergendamiseks tuleks kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil teha kättesaadavaks paindlik ja mitmekesine avalik ja erasektori rahastamine eelkõige väikeste ja sõltumatute kinode toetamiseks sellises raamistikus, milles oleks paika pandud prioriteedid ja vastastikune täiendavus erinevatel tasanditel ning kehtestatud mõõdetavad eesmärgid;

69.	rõhutab, et kuigi Euroopa struktuurifondid on digiteerimisprojektide ja koolitusalgatuste olulised rahastajad, tuleks rahastamist uues mitmeaastases finantsraamistikus 2014–2020 suurendada, ooteaegasid vähendada ja taotlemisprotsessi lihtsustada;

70.	soovitab, et digiteerimisprojektide rahastamine Euroopa struktuurifondide poolt sisaldaks toetatavate kinode kohustust linastada Euroopa filme;

71.	nõuab lisaks mehhanisme Euroopa Regionaalarengu Fondi programmide kaudu osutatava toetuse parandamiseks;

72.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles levitama häid tavasid digiteerimise rahastamisel, sealhulgas turupõhiseid lahendusi, nagu väikekinode võrgustikud levitajatega kollektiivlepingute sõlmimiseks; palub komisjonil, liikmesriikidel ja piirkondadel osutada erilist tähelepanu riiklikule rahastamisele digitaalseks üleminekuks kinodes, mis ei suuda oma finantsvajadusi teistest allikatest katta, ning võimalikult lühendada üleminekuperioodi kestust;

73.

palub komisjonil hoolikalt uurida mõjusid, mida traditsiooniliselt kinolt digitaalsele kinole üleminek toob kaasa kõikide sidusrühmade ja osapoolte jaoks; rõhutab, et liikmesriigid peaksid riiklike digiteerimiskavade koostamisel arvesse võtma väikestele kohalikele kinodele tekkivaid kulusid ning võimalusi/tagajärgi tööturu jaoks;

74.	on seisukohal, et kinod, mis asuvad hõredama asustusega kohtades, kus kultuuriüritusi on harva ja mis ei ole võimelised kandma digiteerimisega seotud kulusid, tuleks varustada digiaparatuuriga;

75.	toonitab, et Euroopa Investeerimispanga pakutavad sooduslaenud on kättesaadavad digiteerimist teostavatele kinodele, mil puudub piisav rahastamine;

76.	toonitab avaliku ja erasektori vahelise partnerluse rolli kui meetodit kino digiteerimise rahastamiseks ja rõhutab, et seda tuleks edendada;

77.	rõhutab, et avalikest või eravahenditest rahastatav digiteerimine ei tohi ohustada kinode sõltumatust ega tuua kaasa filmivaliku mitmekesisuse või Euroopa filmide turuosa vähenemist;

78.	kutsub komisjoni üles lahendama seda küsimust ka seoses komisjoni kinoteatise kohaldamise pikendamisega;

79.	märgib seoses sellega, et mis tahes kinode ja filmide digiteerimiseks eraldatud riiklikele vahenditele tuleb kohaldada samasugust kontrolli nagu muudesse sektoritesse suunatavale riigiabile;

80.	ergutab koostööd kinoettevõtjate, kohalike ametiasutuste, esituskohtade, filmiklubide ja -ühingute ning filmifestivalide vahel, eesmärgiga paremini ära kasutada ELi kanalitest saadava rahastuse abil hangitavat digitehnoloogiat;

81.	on arvamusel, et rakendada tuleks filmide levitajaid ja näitajaid integreerivad mehhanismid ning nõuab väikeste kinode vahelise koostöö tugevdamist, et minimeerida digiseadmetesse investeerimise kulusid;

82.

julgustab liikmesriike suurendama teadusuuringute rahastamist, mis on seotud digitaalkino tehnoloogiaga, eriti filmide levitamise kanalite ja filmifailide pakkimise meetoditega, nii et rajatud võrgustik oleks interaktiivne ja pakuks kõrgekvaliteedilist taasesitust, võimaldades samal ajal pakitud ja lahti pakitud kujutise hõlpsamat käsitsemist;

83.	rõhutab, et tähtis on asjakohaste investeeringute tegemine teadusuuringutesse, rahastamisse ja selles valdkonnas juba töötavate spetsialistide koolitusse, et nad suudaksid uute tehnoloogiate kasutamisega kohaneda ning et tagada sotsiaalne kaasatus ja töökohtade kaitse;

84.

rõhutab vajadust viia audiovisuaalsektoris ellu töötajate koolitusprogrammid, et neil oleks võimalik õppida kasutama digitehnoloogiat ja kohanduda uute ärimudelitega, ning tunnustab selles valdkonnas juba käivitatud algatuste edukust; on seisukohal, et EL peab võtma kohustuse neid programme toetada ja rahastada;

Virtuaalse koopia tasu (VPF)

85.

tunnistab, et nn VPF-ärimudel, mille abil rahastatakse digiseadmete paigaldamist, sobib suurtele kinovõrkudele, aga ei ole optimaalne lahendus väikestele sõltumatutele kinodele, millel puuduvad vahendid investeerimiseks, ning et seetõttu võib VPF rahastamismudel kahjustada ka kultuurilist mitmekesisust;

86.

rõhutab asjaolu, et paljud väikesed, maapiirkondade ja väärtfilmikinod, mis peamiselt näitavad Euroopa filme, on välja jäetud VPF-ärimudelist ning et vajalikuks võivad osutuda alternatiivsed rahastamismudelid, sealhulgas riigiabi, et säilitada ja tugevdada kultuurilist mitmekesisust ning tagada konkurentsivõime;

87.	nõuab seetõttu, et VPF rahastamismudeleid kohandataks väärtfilmi- ja sõltumatute programmidega kinode vajadustele ja eripäradele;

88.	märgib, et tuleks edendada rahastamismudeleid, või võimaldavad sõltumatutele kinodele juurdepääsu VPF-maksetele kõigilt levitajatelt; soovitab moodustada ostuühistuid, mis võimaldaks kõigil kinodel grupihindadest kasu saada;

Filmiõpe

89.	rõhutab, et filmiõpe aitab arendada analüütilist mõtlemist ning õpetada noori ka üldiselt, sest see võimaldab tundma õppida pärandit, saades samal ajal aimu kujutiste ja helide maailma keerukusest;

90.	toonitab, et filmide kaudu antav haridus, sh filmikultuur ja -keel, kui hariduse lahutamatu osa võimaldab kodanikel omandada kriitilist arusaama meediast, suurendades ja rikastades nii digitaalse kirjaoskuse poolt pakutavaid ressursse ja võimalusi;

91.	rõhutab, et filmiõpe peaks võimaldama inimestel saada laiemaid teadmisi, hinnata filmikunsti ja arutleda väärtuste üle, mida filmid edastavad;

92.	palub liikmesriikidel lisada filmiõpe riiklikesse õppekavadesse;

93.	rõhutab sõltumatutes kinodes toimuva filmiõppe tähtsust kõigil haridusastmetel, et kasvatada publikut Euroopa filmidele;

94.	julgustab liikmesriike filmikoolides jt asjakohastes institutsioonides toetama õppeprogramme võimalustest teha filme digitehnoloogia abil ning digitaalsest filmitootmisest ja -levitamisest;

95.	nõuab ELi rahastatavat või rahastuse edukate taotlejate poolt korraldatavat kvaliteetset ja ajakohast koolitust nii tehnilisele kui ka juhtivale personalile, et tagada ELi poolt rahastatavate digitehnoloogiate optimaalne kasutus;

96.	kutsub liikmesriike üles arendama ja edendama konkreetseid programme ja üritusi, näiteks filmifestivalide raames, arendamaks noorte eurooplaste haridust ja huvi Euroopa filmide suhtes;

Programm MEDIA

97.	tunnustab seda, et programm MEDIA on toetanud Euroopa audiovisuaaltööstust rohkem kui kakskümmend aastat ja on aidanud kaasa Euroopa filmide arengule, levitamisele ja reklaamimisele ning kinoettevõtjate digitehnoloogia alasele koolitamisele;

98.	kiidab sellega seoses heaks hr Barroso 18. märtsi 2011. aastal antud lubaduse jätkata ja tugevdada programmi MEDIA;

99.	rõhutab programmi MEDIA tähtsust kinode digiteerimisel ja nõuab järgmises etapis kinnipidamist olemasolevatest eelarveridadest ja rahastamisviisidest ning samuti programmi suuremat rahastamist, et saada üle digitehnoloogia tulekuga tekkinud probleemidest;

100.	kutsub komisjoni üles eraldama uue programmiga MEDIA vahendeid 2013. aastale järgnevaks perioodiks ning Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu vahendeid digiteerimise toetuseks kinodes, kus näidatakse Euroopa filme;

101.	juhib tähelepanu vajadusele kavandada programmi järgmises etapis meetmed, mis looksid märkimisväärselt lisaväärtust ja annaksid oma panuse üldisesse Euroopa 2020. aasta strateegiasse;

102.	rõhutab, et programmi MEDIA järgmise osana tuleb käivitada uued algatused, et muuta paremaks ja edendada tõlkimist, dubleerimist, subtitreerimist ja elava esituse tõlget, eesmärgiga toetada Euroopa filmidele orienteeritud sõltumatuid kinosid;

103.	tuletab meelde, et investeeringud uude kinotehnoloogiasse ja digitehnoloogiale üleminek peaks parandama ligipääsetavust puuetega inimeste jaoks, eriti audiokirjelduse kasutuselevõtu tõttu;

104.	nõuab seetõttu, et MEDIA programmi lisataks digitaalprogrammi rubriik, eesmärgiga lihtsustada üleminekut digiformaatidele;

105.	juhib tähelepanu MEDIA jätkuõppe programmi olulisusele, kui vahendile, mis võimaldab valdkonna professionaalidel täiendada oma oskusi, et kohanduda uuenevate tehnoloogiate ja tootmismeetoditega;

106.	juhib tähelepanu MEDIA kutsealusõppe programmi lisandväärtusele, mis võimaldab filmitudengitele liikuvust Euroopas, tuues kaasa parema kutsealase integratsiooni ning suurendades Euroopa koostöö ja koostootmise mahtu; nõuab sellega seoses nimetatud eelarverea suurendamist;

107.	soovitab MEDIA programmil osana üleeuroopalise levitamise toetamisest investeerida nõudevideosse (VOD), edendada riikidevahelist koostööd eri platvormide vahel ning toetada algatusi, mis hõlmavad piiriülest koostööd;

108.	rõhutab Euroopa toetuse lisandväärtust, pidades eelkõige silmas filmide piiriülest linastamist ja Euroopa filmituru edasise killustumise vältimist;

Levitamise mudelid

109.	märgib, et digitehnoloogia on mõjutanud seda, kuidas filme levitatakse erinevatel platvormidel ja paljude seadmetega lineaarsete või mittelineaarsete teenuste kaudu;

110.	tunnistab, et pärast algseid kulutusi digiteerimisprotsessile vähendab digitaalne infrastruktuur seejärel märkimisväärselt levitamiskulusid, võimaldades väikestel sõltumatutel filmilevitajatel oma filme laiemalt levitada ja jõuda nii suurema publikuni;

111.

tunnistab, et edukas üleminek digitehnoloogiale on lahutamatult seotud juurdepääsuga kiirele lairibaühendusele kui vahendile digitaalse infosisu levitamiseks, digitarkvara uuendamiseks ja paljudeks muudeks vajalikeks funktsioonideks, ning seetõttu kutsub üles institutsioone, kes soovivad üleminekut digitehnoloogiale, võtma arvesse selle suhte vastastikku sõltuvat iseloomu;

112.	märgib, et digitehnoloogia on soodustanud lühifilmide ja video kiiret arengut ning et see võimaldab uusi levitamisviise ja paindlikku levitamist, nagu võimalust levitada filmi mitmel platvormil varsti pärast selle esilinastusi;

113.	on lisaks seisukohal, et kinodele tuleks säilitada filmide ainuõiguslik kasutusaeg, et kaitsta kino mitmekesisust;

114.	juhib tähelepanu, et üks digiteerimise kitsaskoht on asjaolu, et levitajad, eriti sõltumatud levitajad, ei saa piisavalt digilevituse toetust ning ei suuda seetõttu selle protsessiga sammu pidada;

115.	julgustab liikmesriike pöörama rohkem tähelepanu filmilevi rahalisele toetamisele;

116.	julgustab Euroopa institutsioone rakendama ettevalmistavaid meetmeid ja katseprojekte, eesmärgiga katsetada uusi ärimudeleid, mis võiksid parandada Euroopa audiovisuaalteoste ringlust;

117.	julgustab liikmesriike töötama välja strateegia digitaalsete kinode võrgu rajamiseks, mis hõlmab filmistuudioid, ühe ekraaniga ja kobarkinosid ning elava esitusega saale, ning kasutab kõiki andmeedastuskanaleid, sh satelliite;

118.	rõhutab asjaolu, et uute võrgukasutusviiside arenguga peab Euroopa tasandil kaasnema õiglase tasu kehtestamine audiovisuaalteoste autoritele, mis oleks proportsionaalne nende uute formaatide ja teenuste poolt toodetava tuluga;

Euroopa kino edendamine

119.	õhutab liikmesriike kaasama võimalikult palju Euroopa filme oma kinokavadesse, et suurendada nende ringlust ja reklaamimist kogu ELis ja võimaldada ELi kodanikel nautida nende filmide rikkalikkust ja mitmekesisust võimalikult mitmel eri platvormil;

120.	viitab vajadusele edendada ja toetada Euroopa koostootmist ning on arvamusel, et sellise tootmise kasv võib tuua kaasa Euroopa filmide laiema leviku kogu Euroopas;

121.	toetab kinovõrkude, nagu Europa Cinémas, tegevust, millega edendatakse Euroopa filmi kogu maailmas, aidates rahaliselt ja tegevuslikult kinosid, kus näidatakse märkimisväärsel määral Euroopa filme;

122.	möönab Euroopa filmidele pühendunud sõltumatute kinode (näiteks Europa Cinémas’ liikmeid) toetamise tähtsust, eesmärgiga tugevdada Euroopa filmiprogrammi poliitikat, nende mitmekesisust ja konkurentsivõimet turul;

123.	nõuab tehnoloogia suhtes neutraalset toetust kinodele, mille kavas on palju Euroopa filme ja millel on ambitsioonikas programm, sõltumata nende käibest või vaatajate arvust;

124.	julgustab liikmesriike edendama ja toetama Euroopa filmide levitamist ja ringlemist oma territooriumil selleks mõeldud sündmuste ja festivalide vahendusel; julgustab liikmesriike toetama ka erinevaid Euroopas tegutsevaid filmikoole;

125.	rõhutab asjaolu, et Euroopa festivalidel auhindu võitnud filmidele tuleks anda turundustoetust, et võimaldada nende rahvusvahelist levi nõudevideo (VOD) formaadis ning edendada Euroopa filmikunsti;

126.	tunnistab Euroopa Parlamendi filmiauhinna LUX rolli Euroopa filmide ja mitmekeelsuse edendamisel, sest võitnud filmi subtiitrid tõlgitakse ELi 23 ametlikku keelde ja auhind loob soodsa pinna ELi kodanike vaheliseks sotsiaalseks aruteluks;

127.

teeb ettepaneku parandada koostööd ja vastastikust suhtlemist kolmandate riikidega, tõstmaks Euroopa filmitoodangu profiili maailmaturul, ja eriti Vahemere piirkonnas, edendades kultuurivahetust ja käivitades uusi algatusi Euroopa–Vahemere piirkonna dialoogi ja kogu piirkonna demokraatliku arengu toetuseks, unustamata ka Euroopa – Vahemere piirkonna kinoteemalisest konverentsist tulenevaid kohustusi;

* *

128.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 95, 15.4.2010, lk 1.

(2) ELT L 327, 24.11.2006, lk 12.

(3) ELT L 323, 9.12.2005, lk 57.

(4) ELT L 236, 31.8.2006, lk 28.

(5) ELT C 297, 7.12.2006, lk 1.

(6) ELT C 323, 30.11.2010, lk 15.

(7) ELT C 31, 7.2.2009, lk 1.

(8) ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 176.

(9) EÜT C 140 E, 13.6.2002, lk 143.

(10) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 16.

(11) ELT C 104, 2.4.2011, lk 31.

(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0240.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/115

Neljapäev, 17. november 2011
ELi toetus Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule

P7_TA(2011)0507

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks (2011/2109(INI))

2013/C 153 E/13

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mis jõustus 1. juulil 2002. aastal,

—	võttes arvesse genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni, mis jõustus 12. jaanuaril 1951,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, eelkõige 19. novembri 1998. aasta (1), 18. jaanuari 2001. aasta (2), 28. veebruari 2002. aasta (3), 26. septembri 2002. aasta (4) ja 19. mai 2010. aasta (5) resolutsioone,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone aastaaruannete kohta, mis käsitlevad inimõigusi maailmas, millest viimane on 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon (6),

—	võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (7),

—	võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (8),

—	võttes arvesse 4. veebruari 2004. aasta tegevuskava ja 12. juuli 2011. aasta tegevuskava Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva otsuse järelmeetmete kohta,

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist koostöö ja abistamise lepingut (9),

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”,

—	võttes arvesse Stockholmi programmi 2010–2014 „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel” (detsember 2009) (10) ja Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava (aprill 2010, KOM (2010)0171),

—

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta otsust 2002/494/JSK, millega luuakse kontaktpunktide Euroopa võrk seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega (11), ja nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta (12),

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593 (2005) Sudaani/Dārfūri kohta ja resolutsiooni 1970 (2011) Liibüa kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0368/2011),

A.	arvestades, et õigus, õigusriigi põhimõtted ja võitlus karistamatusega on püsiva rahu tugisambad, kuna need tagavad inimõigused ja põhivabadused;

B.	arvestades, et 2011. aasta septembri seisuga on 117 riiki Rooma statuudi ratifitseerinud; arvestades, et peamiseks eesmärgiks peaks siiski jääma selle üldine ratifitseerimine;

arvestades, et õiguse universaalsus eeldab selle ühtset kohaldamist ilma erandite ja topeltstandarditeta; arvestades, et neile, kes on korda saatnud genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid, kohtuväliseid hukkamisi, sõjakuritegusid, piinamisi, massilisi vägistamisi või sunniviisilisi kadumisi, ei tohiks kusagil olla pelgupaika;

D.	arvestades, et õigust tuleks pidada hädavajalikuks vahendiks, millega toetada jõupingutusi rahu edendamiseks ja konfliktide lahendamiseks;

E.	arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse säilitamine ei ole oluline ainult selle täieliku tõhususe tagamiseks, vaid ka selleks, et edendada Rooma statuudi universaalsust;

arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene alaline rahvusvaheline kohtuasutus, mis mõistab kohut genotsiidis, inimsusevastastes kuritegudes ja sõjakuritegudes süüdistatavate isikute üle, aidates sellega oluliselt kaasa inimõiguste kaitsmisele ja rahvusvahelise õiguse tugevdamisele karistamatuse vastu võitlemise kaudu, ning sellel on oluline hoiatav roll, millega antakse selgelt märku, et karistamatust kõnealuste kuritegude puhul ei aktsepteerita;

arvestades, et õigusemõistmise huvide järgimine vaatamata poliitilistele kaalutlustele (Rooma statuudi artikkel 53) on kohtu aluspõhimõte; arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on keskne roll rahvusvahelise õigusemõistmise edendamisel ja seega turvalisusele, õigusele ja õigusriigi põhimõttele kaasaaitamisel ning samuti rahu säilitamisel ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel;

H.	arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on jurisdiktsioon kuritegude üle, mis on toime pandud pärast Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002;

arvestades, et kooskõlas statuudi preambuli ja täiendavuse põhimõttega sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult juhul, kui riigi kohtud ei saa või ei soovi korraldada usaldusväärset kohtumenetlust oma riigis, mistõttu jääb osalisriikidele esmane vastutus sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest vastutusele võtta; arvestades, et ülimalt tähtis on koostöö Rooma statuudi osalisriikide vahel ja regionaalsete organisatsioonidega, eriti olukordades, kus vaidlustatakse kohtu jurisdiktsioon;

J.	arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nn positiivse täiendavuse poliitika toetab riikide kohtute suutlikkust uurida ja menetleda sõjakuritegusid;

arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on praegu uurimised pooleli seitsmes riigis (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik, Dārfūri piirkond Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariik, Keenia, Liibüa ja Côte d’Ivoire) ning kohus on avalikult teatanud, et analüüsib teavet mitmel muul juhul väidetavalt toimepandud kuritegude kohta; arvestades, et kaks juhtumit esitas ÜRO Julgeolekunõukogu (Dārfūr ja Liibüa), kolm juhtumit (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kesk-Aafrika Vabariik) esitasid kohtule osalisriigid ise ning kaks algatas prokurör omal algatusel (Keenia ja Côte d’Ivoire);

arvestades, et enamik Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17 vahistamismäärustest on täide viimata, sealhulgas määrused, mis on väljastatud Joseph Kony ja teiste Jumala Vastupanuarmee liidrite kohta seoses olukorraga Põhja-Ugandas, Bosco Ntaganda kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Ahmad Muhammad Haruni, Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani ja president Omar Hassan Ahmad al-Bashiri kohta Sudaanis ning Abdullah Al-Senussi kohta Liibüas;

M.	arvestades, et õiglane kohtumõistmine, nõuetekohane menetlus ja ohvri õigustest kinnipidamine on Rooma statuudi süsteemi aluspõhimõtted;

N.	arvestades, et kohtu eesmärk on tagada õiglus kõigile ohvritele ja asjassepuutuvatele kogukondadele igakülgsel ja hüvitaval viisil, sealhulgas osaluse, kaitse, õigusliku esindamise ja teavitustegevuse kaudu;

O.	arvestades, et kohus pakub ohvritele õigust osaleda, mida toetavad tunnistajakaitse struktuurid;

P.	arvestades, et kuriteoohvrite hüvitiste süsteem, mis kuulub kohtu pädevusse, teeb Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust rahvusvahelisel tasandil ainulaadse kohtuinstitutsiooni;

Q.	arvestades, et 2011. aastal alustatud hüvitusmenetluste õnnestumine sõltub rahastajate vabatahtlikest maksetest ning samuti süüdimõistetud isikutelt trahvide kogumisest ja varade konfiskeerimisest;

R.	arvestades, et kohtul tuleb praegu tegelda kiiresti suureneva hulga uurimistega, kohtuasjade ja eeluurimistega, samas üritavad mõned Rooma statuudi osalisriigid hoida kohut sama või isegi vähendatud eelarve piires;

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on olnud kohtu ustavad liitlased alates selle loomisest ja pakkunud talle järjepidevat poliitilist, diplomaatilist, rahalist ja logistilist tuge, sealhulgas edendanud Rooma statuudi universaalsust ja toetanud selle terviklikkust, et kaitsta ja suurendada kohtu iseseisvust;

T.	arvestades, et võitlus karistamatusega saab õnnestuda ainult siis, kui kõik osalisriigid teevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täiel määral koostööd ja kui ka mitteühinenud riigid osutavad kohtuasutusele abi;

Vajadus suurendada kohtu toetamist poliitiliste ja diplomaatiliste meetmete kaudu

1.	kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile ja rahvusvahelisele kriminaalkohtusüsteemile, mille esmane eesmärk on võidelda karistamatuse vastu genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude korral;

2.	kinnitab oma täielikku toetust prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel;

3.	kutsub Rooma statuudi osalisriike ja sellega mitteühinenud riike hoiduma avaldamast kohtule poliitilist survet, et säilitada ja tagada kohtu erapooletus, ja laskma õigust mõista seaduste, mitte poliitiliste kaalutluse põhjal;

toonitab universaalsuse põhimõtte tähtsust ja kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja komisjoni tegema edaspidigi sihipäraseid jõupingutusi, et edendada Rooma statuudi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe üldist ratifitseerimist ning siseriiklike rakendusaktide vastuvõtmist;

5.	kiidab heaks asjaolu, et EL ja selle liikmesriigid võtsid Kampala konverentsil konkreetsed kohustused, ning soovitab täita nimetatud kohustused õigeaegselt ja anda nende täitmisest aru järgmisel osalisriikide assambleel, mis toimub 12.–21. detsembril 2011. New Yorgis;

6.	väljendab heameelt Rooma statuudi muudatusettepanekute vastuvõtmise üle, sh agressioonikuritegusid käsitlev ettepanek, ja kutsub kõiki ELi liikmesriike neid ratifitseerima ning viima need sisse oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

väljendab heameelt 21. märtsi 2011. aasta otsuse üle, millega vaadatakse läbi Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlev ELi ühine seisukoht; märgib, et uues otsuses võetakse arvesse kohtu ees seisvaid probleeme, ja rõhutab, et selle otsuse alusel saavad EL ja liikmesriigid kohut aidata nende lahendamisel;

toetab läbivaadatud ELi tegevuskava, milles lepiti kokku 12. juulil 2011, et järgida otsust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, milles esitatakse tõhusad ja konkreetsed meetmed, mida EL peaks võtma selleks, et suurendada tulevikus oma toetust kohtule, ning ergutab nõukogu eesistujat, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike pidama esmatähtsaks tegevuskava rakendamist;

9.	rõhutab, et täiemahuline ja viivitamatu koostöö osalisriikide, sh ELi liikmesriikide ja kohtu vahel on rahvusvahelise kriminaalkohtusüsteemi tõhususe ja õnnestumise seisukohast endiselt väga oluline;

10.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles vastama õigeaegselt kõigile kohtu taotlustele osutada abi ja teha koostööd, et tagada muu hulgas täideviimata vahistamismääruste täitmine ja teabe edastamine, sh taotlused, mille eesmärk on kahtlusaluste finantsvarade kindlakstegemine, külmutamine ja konfiskeerimine;

11.

nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, võtaksid vastu koostööd käsitlevad siseriiklikud õigusaktid ning sõlmiksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga raamlepingud kohtuotsuste täitmise, uurimise küsimuste, tõendite kogumise, tunnistajate leidmise, kaitsmise ja ümberpaigutamise, vahistamise, väljaandmise, vahi all hoidmise ning kautsjoni vastu vabastatud süüdistatavatele elukoha leidmise ja süüdimõistetud isikute vangistamise kohta; kutsub liikmesriike tegema vastastikust koostööd oma politsei-, kohtu- ja muude asjakohaste mehhanismide vahendusel, et tagada piisav toetus Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

12.

ergutab ELi liikmesriike muutma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 83, et lisada kuriteod, mis kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, kuritegude nimekirja, mis on ELi pädevuses; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid annaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt süüdistatavate isikute varade kindlakstegemise ja konfiskeerimise valdkonna üle ELi pädevusse, vaatamata sellele, et kohtumenetlust alustab Rahvusvaheline Kriminaalkohus; kutsub ELi liikmesriike tegema koostööd asjakohase teabe vahetamisel olemasolevate kriminaaltulu jälitamise talituste ja kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgustiku (CARIN) abil;

13.	nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid lisaksid Rooma statuudi sätted ning kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe täies ulatuses siseriiklikesse õigusaktidesse;

14.

väljendab heameelt Kampalas toimunud Rooma statuudi läbivaatamise konverentsil statuudi kohta tehtud agressioonikuritegusid käsitlevate muudatusettepanekute vastuvõtmise üle ja kutsub kõiki ELi liikmesriike üles neid ratifitseerima ning viima need sisse oma siseriiklikesse õigusaktidesse; soovitab Rooma statuudi universaalsuse tugevdamise huvides jõuda ühisele kokkuleppele ning anda rahvusvahelise õiguse vastase agressiooni mõistele täpsem määratlus;

15.	märgib, et Kampala konverentsi tulemuste kohaselt ei saa Rahvusvaheline Kriminaalkohus teostada oma jurisdiktsiooni agressioonikuritegude üle kuni jaanuarini 2017, kui osalisriigid teevad jurisdiktsiooni aktiveerimist käsitleva otsuse;

16.

tunneb heameelt teatavate ELi liikmesriikide panuse üle võitlusse inimkonnale teadaolevate kõige raskemate kuritegude eest karistama jätmise vastu, kohaldades üldist jurisdiktsiooni; julgustab kõiki ELi liikmesriike sedasama tegema; soovitab jätkata sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja genotsiidi käsitleva kontaktpunktide ELi võrgustiku rolli tugevdamist koostöö edendamisel ELi õiguskaitseasutuste vahel raskete kuritegude uurimisel;

17.

rõhutab rahvusvaheliste kriminaalkohtute olulist rolli karistamatuse vastu võitlemisel ning lapssõdurite ebaseadusliku kasutamise ja värbamisega seotud rahvusvahelise õiguse rikkumiste käsitlemisel; on kindlalt vastu sellele, et alla 18aastasi lapsi värvatakse või kaasatakse relvajõududesse või sunnitakse osalema mis tahes vaenutegevuses; rõhutab, et oluline on tagada nende õigus rahulikule lapsepõlvele, haridusele, füüsilisele puutumatusele, turvalisusele ja seksuaalsele enesemääramisele;

18.

nõuab, et võetaks kasutusele tõhus poliitika ja tugevdataks mehhanisme, millega tagatakse, et ohvrite osalusel Rahvusvahelises Kriminaalkohtus oleks sisuline mõju, ja kindlustatakse senisest kättesaadavam psühholoogiline, meditsiiniline ja õigusalane nõustamine ning lihtne juurdepääs tunnistajakaitse programmidele; rõhutab, et oluline on edendada teadlikkust seksuaalvägivallast konfliktipiirkondades, kasutades selleks õigusprogramme, relvakonfliktide käigus toime pandud soopõhiste kuritegude dokumenteerimist ning advokaatide, kohtunike ja aktivistide koolitamist Rooma statuudi ning laste ja naiste vastu suunatud soopõhiste kuritegude rahvusvahelise kohtupraktika alal;

19.

kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike tagama, et oleksid olemas koolitusprogrammid, mis on mõeldud politseiuurijatele, prokuröridele, kohtunikele, sõjaväeametnikele ning milles keskendutakse esiteks Rooma statuudi sätetele ja asjakohasele rahvusvahelisele õigusele ning teiseks kõnealuste põhimõtete rikkumiste ennetamisele, kindlakstegemisele, uurimisele ning nende eest vastutusele võtmisele;

20.

võtab teadmiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelise koostöö ja abistamise lepingu; palub Euroopa Liidu liikmesriikidel rakendada üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitlemisel karistamatuse ja inimsusevastaste kuritegude vastu ning tuletab meelde selle tähtsust rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi tõhususe ja edukuse seisukohast;

21.	soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kasutada kõiki diplomaatilisi võimalusi ja diplomaatilisi vahendeid selleks, et tõhustada koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige seoses veel täideviimata vahistamismäärustega;

22.

soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kehtestada Euroopa välisteenistuse kaasabil ranged sisesuunised, mis on välja töötatud ÜRO ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kehtivate suuniste eeskujul, mida järgib kohtu prokuratuur ja milles esitatakse tegevusjuhend kontaktide korral ELi ja liikmesriikide ametnike ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavate vahel, eelkõige kui viimati nimetatud on endiselt oma ametikohal, vaatamata nende staatusele ja sellele, kas nad on sellise riigi kodakondsed, mis on või ei ole Rooma statuudi osalisriik;

23.

palub ELil ja selle liikmesriikidel avaldada partnerriikidele, kes saadavad küllakutse isikule, kelle kohta on Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastanud vahistamismääruse, või avaldavad valmisolekut lubada kõnealusel isikul külastada oma territooriumi, viivitamatult tugevat survet, et need riigid kas vahistaksid või toetaksid vahistamisoperatsioone või vähemalt takistaksid asjaomaste isikute reisimist; märgib, et hiljuti saatsid sellised kutsed Sudaani presidendile Omar al-Bashirile muu hulgas Tšaad, Hiina, Djibouti, Keenia ja Malaisia;

24.

tunnustab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri hiljutist otsust väljastada Liibüa kodanike Said al Islami ja sõjaväeluure juhi Abdullah al Sanoussi vahistamismäärus seoses väidetavate inimsusevastaste kuritegudega alates ülestõusu puhkemisest riigis; rõhutab, et nende edukas vahistamine ja sellele järgnev protsess Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees on oluline panus karistamatusevastasesse võitlusse selles piirkonnas;

25.

väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriigid Tšaad, Djibouti ja Keenia võtsid oma territooriumil vastu Sudaani presidendi al-Bashiri ilma teda vahistamata ja kohtule üle andmata, kuigi neil on Rooma statuudi kohaselt selge õiguslik kohustus ta vahistada ja üle anda;

26.

rõhutab tugevate ELi meetmete tähtsust koostööst keeldumise juhtumite ennetamisel ja vältimisel või nende hukkamõistmisel; kordab taas, et ELil (ja liikmesriikidel) on vaja kehtestada sisekord koos konkreetsete ja standardsete meetmetega, mis võimaldab neil õigeaegselt ja ühtselt reageerida kohtuga koostööst keeldumise juhtumitele, kui see on vajalik, siis kooskõlastatult muude asjakohaste institutsioonide mehhanismidega, sh osalisriikide assambleega;

27.	märgib, et Aafrika riikidel oli suur osa Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomisel, ja on seisukohal, et nende toetus ja tihe koostöö on kohtu tõhusa toimimise ja sõltumatuse seisukohast hädavajalik;

28.

palub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi Aafrika osalisriike täita statuudist tulenevad kohustused ning toetada kooskõlas Aafrika Liidu asutamisaktiga igati maailma kõige raskemate kuritegude toimepanijate vastutuselevõtmist, avaldades Aafrika Liidu kohtumistel kindlat toetust kohtule, ja nõuab tungivalt, et Aafrika Liit lõpetaks karistamatuse kõige raskemate kuritegude puhul ja abistaks julmuste ohvreid; avaldab toetust kohtu taotlusele avada kontaktpunkt suhtlemiseks Aafrika Liiduga Addis Abebas;

29.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid õigusriigi arendamise programmides igati arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd ja Rooma statuudi sätteid; kutsub ELi ja selle liikmesriike osutama vajalikku tehnilist, logistilist ja rahalist abi ning andma asjaomaseid teadmisi arenguriikidele, kellel on vaid piiratud vahendid selleks, et kohandada oma siseriiklikke õigusakte Rooma statuudi põhimõtetega ja teha koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, sõltumata sellest, kas need riigid on statuudi ratifitseerinud või mitte; lisaks julgustab ELi ja selle liikmesriike toetama arenguriikide politsei-, kohtu-, sõjaväe- ja haldusasutuste koolitusprogramme, tutvustades neile Rooma statuuti;

30.

julgustab järgmist AKV–ELi parlamentaarset ühisassambleed arutama võitlust karistamatusega rahvusvahelise arengukoostöö ja asjakohase poliitilise dialoogi raames, nagu seda propageeritakse mitmes resolutsioonis ja läbivaadatud Cotonou lepingu artiklis 11.6, taotledes karistamatuse vastu võitlemise ja õigusriigi põhimõtte tugevdamise kaasamist olemasolevatesse arengukoostöö programmidesse ja meetmetesse;

31.

ergutab Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriikide diplomaatilisi teenistusi rakendama järjepidevalt ja sihipäraselt diplomaatilisi vahendeid, mida nad kasutavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetuse suurendamiseks ja Rooma statuudi laialdasema rakendamise edendamiseks; kõnealuste vahendite hulka kuuluvad muu hulgas demaršid, poliitilised avaldused, seisukohavõtud ja Rahvusvahelist Kriminaalkohtu klauslid kokkulepetes kolmandate riikidega ning poliitilised ja inimõigustealased dialoogid; soovitab tulemuste hindamise alusel võtta asjakohaseid meetmeid;

32.

rõhutab, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on vaja suunata oma tähelepanu relvastatud konflikti juhtumitest kaugemale ja uurida ennetavalt inimõiguste hädaolukordi, mis ulatuvad inimsusevastaste kuritegude tasemeni ja olukordadeni, kus riigi enda asutused ilmselgelt ei soovi väidetavaid kuritegude toimepanijaid uurida, vastutusele võtta ega karistada;

33.

nõuab tungivalt, et kõrge esindaja ja asepresident ning ELi liikmesriigid teeksid diplomaatilisi jõupingutusi, et ergutada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid pöörduma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole, et see algataks juhtumite uurimise, kus statuudiga mitteühinenud riikide ametnikud on väidetavalt toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, kuid on endiselt karistamata, sh hiljutised juhtumid Iraanis, Süürias, Bahreinis ja Jeemenis;

34.

tunnustab ELi rolli Rooma statuudi ja kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe ratifitseerimise edendamisel kogu maailmas ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Tuneesia, Filipiinid, Maldiivid, Grenada, Moldova, Santa Lucia ja Seišellid ühinesid hiljuti Rooma statuudiga või ratifitseerisid selle, mille tulemusel on osalisriike kokku 118; nõuab, et rohkem Aasia, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Sahara-taguse Aafrika riike ühineks Rooma statuudiga;

35.

nõuab tungivalt, et EL ja eelkõige Euroopa välisteenistus jätkaksid Rooma statuudi ja kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe universaalsuse, karistamatuse vastu võitlemise ning kohtu austamise, kohtuga koostöö tegemise ja selle toetamise edendamist ELi suhete kontekstis kolmandate riikidega, sealhulgas Cotonou lepingu raames ja dialoogi kaudu ELi ja selliste piirkondlike organisatsioonide vahel nagu Aafrika Liit, Araabia Liiga, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN); rõhutab, kui tähtis on kohtu jaoks edendada Rooma statuudi ratifitseerimist ja kohaldamist ELi kahepoolses inimõigustealases dialoogis kolmandate riikidega;

36.	kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust taotlema süstemaatilisemalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klausli lisamist kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste läbirääkimissuunistesse ja nendega sõlmitavatesse lepingutesse;

37.	kutsub ELi juhte motiveerima kõiki riike, kes ei ole veel Rooma statuudi osalised, saama statuudi osalisriigiks; keskenduma peaks seejuures eelkõige riikidele, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised ja mittealalised liikmed;

38.	väljendab heameelt USA osalemise üle vaatlejana Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assambleel ja väljendab lootust, et temast saab peagi osalisriik;

39.

väljendab heameelt Tuneesia hiljutise Rooma statuudiga ühinemise üle ja loodab, et see kannab positiivset sõnumit ka teistele Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidele, et ka nemad tema eeskuju järgiksid; lisaks väljendab heameelt Rooma statuudi hiljutise ratifitseerimise üle Filipiinide poolt, mis suurendab Aasia riikide arvu kohtu süsteemis ja annab märku, et Aasia osalisriike on Rahvusvahelises Kriminaalkohtus rohkem, samuti väljendab heameelt, et Rooma statuudi on ratifitseerinud Maldiivid ning Cabo Verde Rahvuskogu koostas hiljuti Rooma statuudi ratifitseerimist lubava õigusakti, ja loodab, et valitsus jätkab kiiresti küsimusega tegelemist; avaldab lootust, et kõik Ladina-Ameerika riigid ühinevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

40.

kutsub Türgit kui ainsat ELi kandidaatriiki, kes ei ole veel Rooma statuudi ning privileegide ja immuniteetide kokkuleppega ühinenud, tegema seda võimalikult kiiresti, ja rõhutab, et kõik tulevased kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid ning partnerriigid, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa naabruspoliitikat, peaksid sama tegema;

41.

kutsub ELi ja ELi liikmesriike suurendama kolmandate riikide suutlikkust ja poliitilist tahet algatada oma riigis genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude menetlemist ning tegema seda eriti Rahvusvahelisele Kriminaalkohtu juhtumite riikides; kutsub sellega seoses ELi ja selle liikmesriike toetama reformiprotsesse ja riikide suutlikkuse suurendamise meetmeid, mille eesmärk on sõltumatu kohtuvõimu, õiguskaitsesektori ja karistusasutuste süsteemi tugevdamine kõikides riikides, milles on väidetavalt toime pandud raskeid rahvusvahelisi kuritegusid;

42.

rõhutab, et kohtu täiendavuse põhimõtte tõhusus seisneb osalisriikide esmases kohustuses uurida sõjakuritegusid, genotsiidi ja inimsusevastaseid kuritegusid ja nende eest isikud vastutusele võtta; väljendab muret asjaolu pärast, et kõigil ELi liikmesriikidel ei ole õigusakte, mis määratleksid kõnealused kuriteod siseriikliku õiguse alusel ja mille põhjal nende kohtud saaksid õigust mõista;

43.	kutsub riike, kes ei ole seda veel teinud, jõustama täiemahulisi ja tõhusaid rakendusakte, pidades läbipaistval viisil nõu kodanikuühiskonnaga, ja andma oma riigi kohtusasutustele vajalikud vahendid, et neid kuritegusid uurida ja nende eest vastutusele võtta;

44.

kinnitab veel kord, et EL ja selle liikmesriigid peaksid suurendama oma diplomaatilisi jõupingutusi Rooma statuudiga veel ühinemata riikides ja piirkondlikes organisatsioonides (nt Aafrika Liit, ASEAN ja Araabia Liiga) selleks, et parandada arusaamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ülesannetest, milleks on kohtumõistmine sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi toimepanijate üle, sh selle küsimuse jaoks spetsiaalse kommunikatsioonistrateegia väljatöötamise abil, ning tagada kindlam toetus kohtule ja selle volitustele, eeskätt ÜRO foorumidel, nagu ÜRO Julgeolekunõukogu;

45.	kinnitab ELi liikmesriikide diplomaatilise toe olulisust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu volitustele ja tema tegevusele ÜRO raames, sealhulgas ÜRO Peaassambleel ja ÜRO Julgeolekunõukogus;

46.

rõhutab vajadust jätkata diplomaatilisi jõupingutusi, et julgustada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid tagama juhtumite õigeaegse kohtule üleandmise, nagu seda nõutakse Rooma statuudi artikli 13 punktis b ja nagu seda tegi hiljuti ÜRO Julgeolekunõukogu, andes ühehäälselt Liibüa olukorraga tegelemise üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; avaldab ühtlasi lootust, et ÜRO Julgeolekunõukogu hoidub kohtu uurimiste või vastutuselevõtmiste edasilükkamisest kooskõlas Rooma statuudi artikliga 16;

47.

kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid ja ÜRO Peaassamblee liikmeid otsima kohaseid võimalusi ja vahendeid selleks, kuidas ÜRO saaks anda kohtule rahalisi vahendeid nende kulude katmiseks, mis on seotud uurimiste ja vastutuselevõtmiste alustamisega juhtumite puhul, mille ÜRO Julgeolekunõukogu on kohtule kooskõlas Rooma statuudi artikliga 115 üle andnud;

48.

kutsub ELi liikmesriike tagama, et koordineerimine ja koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kuulub asjaomaste piirkondlike ELi eriesindajate ametiülesannete juurde; kutsub kõrget esindajat nimetama rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, ühtlustada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatusega ja Rahvusvahelist Kohut ELi välispoliitika valdkondades;

49.

kutsub Euroopa välisteenistust kindlustama, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus oleks üks ELi välispoliitika prioriteetidest, eelkõige võttes süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu ja täiendavuse põhimõtet laiemas arengu- ja õigusriigi alase abi kontekstis, ning eeskätt ergutada Vahemere lõunapiirkonna üleminekuriike allkirjastama ja ratifitseerima Rooma statuudi;

50.

kinnitab, et EL peaks tagama, et Euroopa välisteenistusel oleksid vajalikud eriteadmised ja suur suutlikkus, et muuta Rahvusvaheline Kriminaalkohus tõeliseks prioriteediks; nõuab, et Euroopa välisteenistus tagaks piisava töötajate arvu nii Brüsselis kui ka ametnike delegatsioonides, kelle ülesanne on tegelda rahvusvahelise õiguse küsimustega, ning soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil parandada veelgi oma töötajate väljaõpet rahvusvahelise õigusemõistmise ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimustes, luues Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga personalivahetuse programmi, et parandada vastastikusi institutsionaalseid teadmisi ja edendada edasist koostööd;

51.

kutsub kõiki Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike, ELi ning Rahvusvahelist Kriminaalkohut ennast ja selle prokuratuuri tungivalt üles tegema kõiki jõupingutusi, et esitada süüdistus ja määrata karistus neile, kes panevad toime inimsusevastaseid seksuaalkuritegusid, mis on inimsusevastaste kuritegude erikategooria ja kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla (Rooma statuudi artikkel 7) ning hõlmab vägistamist, seksuaalset orjust, prostitutsioonile sundimist, sunnitud rasedust, sunniviisilist steriliseerimist ja kõiki muid samaväärse raskusastmega seksuaalse vägivalla vorme ning soolist tagakiusamist; märgib, et sellised seksuaalkuriteod on eriti taunimisväärsed, kuna need on sageli ulatuslikud ja kujutavad endast nii sõjakuritegusid kui ka inimsusevastaseid kuritegusid (Rooma statuudi artikkel 8), mille ohvriteks on ennekõike kõige kaitsetumad isikud – naised, lapsed ja tsiviilelanikud – riikides, mida niigi nõrgestavad konfliktid ja/või toidupuudus või nälg;

52.

kutsub ELi liikmesriike tungivalt üles valima eelseisval osalisriikide assamblee 2011. aasta detsembri istungjärgul toimuvate kuue uue kohtuniku ja uue prokuröri valimistel kõige kõrgema kvalifikatsiooniga kandidaadid õiglaste, läbipaistvate ning saavutustel põhineva menetluse teel ja tagama nii geograafilise kui ka soolise esindatuse tasakaalu ning julgustama riike piirkondadest, mille suhtes kehtivad minimaalsed hääletusnõuded (nt Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide rühm (GRULAC)), seda ära kasutama ja nimetama piisavalt kandidaate, tagades sellega kohtunike tasakaalustatud geograafilise esindatuse; märgib, et uue prokuröri valimine on äärmiselt oluline kohtu tõhususe ja õiguspärasuse seisukohalt, ja tunnustab tööd, mida on teinud osalisriikide assamblee juhatuse poolt loodud selektsioonikomitee;

53.

pooldab ettepanekut luua Rooma statuudi artikli 36 lõike 4 punkti c kohane nõuandekomitee kõigi uute kohtunike kandidatuuride vastuvõtmiseks ja läbivaatamiseks ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri selektsioonikomitee loomist ja avaldab arvamust, et selektsioonikomitee tööd ei tohiks mõjutada poliitilised kaalutlused;

Vajadus tagada kohtule suurem rahaline ja logistiline toetus

54.

väljendab heameelt seni Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule antud ELi ja konkreetsete liikmesriikide rahalise ja logistilise toe üle ja soovitab jätkata praeguste toetusviisidega kas osalisriikide poolt rahastatava Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eelarve või ELi eelarvest rahastatava demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil, eelkõige järgmistes valdkondades: teavitustegevus ohvrite ja kannatanud kogukondade aitamiseks, õiguslik esindamine, tunnistajate ümberpaigutamine, ohvrite ja tunnistajate osalemine ja kaitse, pöörates erilist tähelepanu naissoost ja noortele või lastest ohvritele, toetuse andmine, mis võimaldab kohtul katta uute uurimiste algatamisest tulenevad pakilisemad operatiivvajadused; palub ELil ja selle liikmesriikidel toetada kohtu jõupingutusi suurendada oma kohalolekut sündmuskohtades, tunnustades Euroopa Kriminaalkohtu kohaloleku olulisust kohtu ülesannete parema mõistmise ja suurema toetamise ning kohtu jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude ohvriks olevate kogukondade kaasamise ja abistamise seisukohast; väljendab muret asjaolu pärast, et vahendite puudumine takistab endiselt kohtu optimaalset toimimist;

55.

rõhutab Rooma statuudi süsteemi olulist mõju ohvritele, üksikisikutele ja kogukondadele, kes on kannatanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude all; leiab, et kohtu teavitustegevus on väga tähtis selleks, et edendada kohtu volituste mõistmist ja toetamist, ootustele vastamist ning võimaldada ohvritel ja kannatada saanud kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades ning kohtu tööd;

56.

soovitab ELi liikmesriikidel jätkata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite sihtfondi piisavat rahastamist (et täiendada võimalikke eelseisvaid hüvitismakseid ja jätkata praeguste abimeetmete elluviimist) ning anda oma panus äsjaloodud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ümberpaigutamise erifondi, kohtu juures Haagis asuvasse vahistatute perekonnaliikmete külastuste fondi, õigusabi programmi ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohaloleku säilitamise ja suurendamisega seotud kulusid;

57.

toetab kindlalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jõupingutusi suurendada ja tugevdada oma kohalolekut, sest see on väga oluline selleks, et kohus suudaks paremini täita oma ülesandeid, sh viia läbi uurimisi, teavitada ohvreid ja kannatanud kogukondi, kaitsta tunnistajaid ning hõlbustada ohvrite osalemisõiguse ja hüvitise saamise õiguse kasutamist, ning see on ka oluline tegur, et suurendada kohtu mõju ja suutlikkust jätta endast maha arvestatav ja positiivne pärand;

58.	ergutab ELi kindlustama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil asjakohase ja püsiva rahastamise kodanikuühiskonna liikmetele, kes töötavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimustega, ning julgustab ELi liikmesriike ja olemasolevaid Euroopa fonde jätkama nende toetamist;

59.

ergutab ELi liikmesriike ja Euroopa välisteenistust alustama arutelu ELi praeguste rahastamisvahendite, eelkõige Euroopa Arengufondi läbivaatamise üle, et uurida, kuidas nende abil saaks veelgi parandada täiendavate tegevuste toetamist abisaajariikides, et tugevdada neis võitlust karistamatuse vastu;

60.

tunnustab komisjoni praegusi jõupingutusi selliste ELi täiendavate vahendite (EU Complementarity Toolkit) väljatöötamiseks, mille eesmärk on suurendada riigi suutlikkust uurida väidetavaid rahvusvahelisi kuritegusid ja neid menetleda, ning innustab komisjoni tagama nende kasutuselevõtu, et lisada abiprogrammidesse täiendavusega seotud tegevused ja saavutada ELi eri vahendite parem koostoime;

61.	kutsub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike suurendama ühiseid jõupingutusi selleks, et parandada riikides kohtumõistmist kõige raskemate kuritegude üle, nagu sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid;

62.	kiidab heaks komisjoni algatusel aprillis 2011 Pretorias korraldatud Euroopa ja Aafrika kodanikuühiskonna seminari, kus arutati rahvusvahelist õigusemõistmist, võtab teadmiseks kõnealuse kohtumise soovitused ja kutsub komisjoni jätkama selliste võimaluste toetamist;

63.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament oli üks esimese Rahvusvahelise Kriminaalkohtu häälekaid toetajaid, ja toonitab parlamendi olulist rolli ELi tegevuse järelevalvel selles valdkonnas; nõuab, et Euroopa Parlamendi aastaaruandesse inimõiguste kohta maailmas lisataks karistamatusevastast võitlust ja Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlev osa, ning soovitab ka Euroopa Parlamendil täita proaktiivsemat rolli, edendades võitlust karistamatuse vastu ja võttes arvesse Rahvusvahelist Kriminaalkohut kõikides ELi poliitikasuundades ja institutsioonides, sh kõikide komisjonide, rühmade ja delegatsioonide töös kolmandate riikidega;

* *

64.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265.

(2) EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262.

(3) EÜT C 293, 28.11.2002, lk 88.

(4) ELT C 273, 14.11.2003, lk 291.

(5) ELT C 161, 31.5.2011, lk 78.

(6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.

(7) ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.

(8) ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.

(9) ELT L 115, 28.4.2006, lk 50.

(10) ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.

(11) EÜT L 167, 26.6.2002, lk 1.

(12) ELT L 118, 14.5.2003, lk 12.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/124

Neljapäev, 17. november 2011
ELi ja USA tippkohtumine 28. novembril 2011

P7_TA(2011)0510

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon 28. novembril 2011 toimuva ELi ja USA tippkohtumise kohta

2013/C 153 E/14

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Atlandi-üleste suhete kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.	arvestades, et ehkki paljud ülemaailmsed probleemid välispoliitika, julgeoleku, arengu ja keskkonna valdkonnas nõuavad ühismeetmeid ja Atlandi-ülest koostööd, on praegune majanduskriis kerkinud esile peamise probleemina, millega tuleb kohe tegeleda;

B.	arvestades, et EL ja USA annavad kokku poole maailma majanduse mahust, ning arvestades, et nende partnerlus, mille maht ulatub 4,28 triljoni dollarini, kujutab endast maailma kõige suuremat, integreeritumat ja pikaajalisemat majandussuhet ning on üleilmse majandusliku heaolu peamisi edendajaid;

C.	arvestades, et jätkuv finants- ja majanduskriis nii Euroopas kui ka USAs ohustab meie majanduse stabiilsust ja jõukust ning meie kodanike heaolu, ning arvestades, et kriisiga toimetulekuks ei ole tihedam majanduskoostöö Euroopa ja USA vahel olnud kunagi varem nii vajalik;

D.	arvestades, et on tungiv vajadus kaitsta vabadust ja turvalisust kodumaal, kuid see ei tohiks toimuda kodanikuvabadustega seotud peamiste põhimõtete ning inimõiguste ühtsete standardite arvel;

arvestades, et Atlandi-ülese partnerluse aluseks on ühised põhiväärtused, nagu vabadus, demokraatia, inimõigused ja õigusriigi põhimõtted, ning ühised eesmärgid, nagu sotsiaalne areng ja kaasatus, avatud ja integreeritud majandus, säästev areng ning konfliktide rahumeelne lahendamine, ning arvestades, et see partnerlus on Euroopa-Atlandi piirkonna julgeoleku ning stabiilsuse nurgakivi;

Tööhõive ja majanduskasv

väljendab heameelt 3.–4. novembril 2011. aastal Cannes’is toimunud G20 tippkohtumise järelduste üle, eriti seoses majanduskasvu ja tööhõive tegevuskavaga, rahvusvahelise valuutasüsteemi tugevdamiseks läbiviidava reformiga, jätkuvate jõupingutustega finantseeskirjade parandamiseks ning kohustusega edendada mitmepoolset kaubandust ja vältida protektsionismi; peab väga oluliseks, et ELi ja USA tippkohtumisel kohustuksid mõlemad partnerid võtma juhtrolli G20 kohustuste täitmisel; võtab teadmiseks G20 arutelu uuendusliku rahastamise võimaluste üle ning asjaolu, et EL jätkab finantstehingumaksu idee edasiarendamist;

2.	kutsub ELi ja USA valitsust üles töötama välja ja käivitama ühise, tööhõivet ja majanduskasvu käsitleva Atlandi-ülese algatuse, mis hõlmaks kaubanduse ja investeeringute edendamise tegevuskava;

nõuab, et EL ja USA looksid varajase hoiatamise mehhanismi protektsionismi avastamiseks ja tõkestamiseks kahepoolsetes suhetes; tuletab meelde, kui oluline on Atlandi-ülesele kaubandusele avatud hanketurg, mis pakub võrdset juurdepääsu kõigile tarnijatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, ning seepärast palub USA-l hoiduda kehtestamast Ameerika toodete ostmisega seotud nõudeid; rõhutab WTO riigihankelepingu (Government Procurement Agreement – GPA) olulisust avatud ja tasakaalustatud juurdepääsu tagamisel mõlemale turule;

toonitab, et Atlandi-ülest majandusnõukogu tuleb kõnealuste eesmärkide saavutamiseks tugevdada, eelkõige ühiste standardite väljatöötamiseks uutes õiguslikku reguleerimist nõudvates valdkondades, nagu nanotehnoloogia, või esilekerkivates majandussektorites, nagu elektrisõidukite tehnoloogia; nõuab tungivalt, et EL ja USA kaasaksid õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi esindajad vahetult Atlandi-ülese majandusnõukogu tegevusse, kuna õigusloojad jagavad koos vastavate täitevvõimuorganitega vastutust paljude majandusnõukogu otsuste jõustamise ja järelevalve eest;

5.	ergutab ELi ja USAd vahetama kogemusi ja parimaid tavasid ettevõtluse edendamise alal, muu hulgas uute ettevõtete käivitamise toetamise ja pankrotihalduse abil;

6.	toonitab, et teadusuuringute ja innovatsiooni partnerluse raames tuleb koostööd tugevdada;

rõhutab vajadust võtta vastu ja viia ellu ELi ja USA ühine tooraineid käsitlev tegevuskava aastani 2020, milles keskendutakse eelkõige haruldastele muldmetallidele ning mis peaks edendama koostööd ressursitõhususe valdkonnas ning innovatsiooni toorainete kaevandamise ja ringlussevõtu tehnoloogiate valdkonnas; nõuab Atlandi-ülest strateegiat, et edendada toorainetega seotud ülemaailmset juhtimist selliste koostöömeetmete kaudu nagu rahvusvaheline toorainefoorum, mis sarnaneks rahvusvahelise energiafoorumiga;

8.	toonitab, kui oluline on koostöö energiatõhususe, taastuvenergiaallikate ja kõrgete tuumaohutusstandardite edendamiseks kogu maailmas, ning väljendab rahulolu, et jätkub kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmide kooskõlastamine ja koostöö energiatehnoloogiate väljatöötamise alal;

kutsub komisjoni üles kiirendama läbirääkimisi USAga tooteohutuse valdkonnas ning väljendab heameelt õigusliku aluse kasutuselevõtu üle, mis võimaldab USA tarbekaupade ohutuse komisjonil pidada ELiga läbirääkimisi lepingu üle, mis peaks parandama teabevahetust ohtlike toodete, vigastuste ning ELi liikmesriikides ja USAs võetud parandusmeetmete küsimustes;

Ülemaailmne juhtimine, välispoliitika ja areng

10.	tuletab meelde, et vabad ja avatud demokraatlikud riigid edendavad rahu ja stabiilsust ning on ülemaailmse julgeoleku parim tagatis, ning kutsub seepärast ELi ja USAd üles tihendama koostööd, et edendada rahu, eelkõige Lähis-Idas, ja toetada Põhja-Aafrika tärkavaid demokraatiaid;

11.

nõuab tungivalt, et EL ja USA avaldaksid survet Iisraeli ja Palestiina vaheliste otseste läbirääkimiste jätkamiseks täielikus kooskõlas rahvusvahelise õigusega, et jõuda kahe riigi lahenduseni, mille aluseks oleksid 1967. aasta piirid ja Jeruusalemm mõlema riigi pealinnana ning mille puhul turvaline Iisraeli riik ning sõltumatu, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik eksisteerivad külg külje kõrval rahus ja julgeolekus; palub liikmesriikidel ja USA-l käsitleda Palestiina õiguspärast nõudmist olla ÜRO raamistikus toimunud läbirääkimiste tulemusena ÜROs riigina esindatud;

12.

nõuab eelkõige ELi ja USA ühist algatust, et veenda Iisraeli valitsust tühistama oma otsust, mis võeti vastu reaktsioonina Palestiina UNESCOsse vastuvõtmisele ning mis käsitleb Jordani Läänekaldal 2 000 majutusüksuse ehitamise kiirendamist ning Palestiina omavalitsusele väljamaksmisele kuuluvate tollilaekumiste kinnipidamist;

13.

mõistab kindlalt hukka üha suurema jõukasutuse Süürias ning toetab USA ja ELi liikmesriikide jõupingutusi ÜRO Julgeolekunõukogus, et võtta vastu resolutsioon, milles mõistetakse hukka surmava jõu kasutamine Süüria režiimi poolt ja nõutakse selle lõpetamist ning sanktsioonide kehtestamist, kui Süüria seda ei tee; väljendab heameelt asjaolu üle, et Araabia Liiga peatas Süüria liikmesuse, ning Jordaania kuninga Abdullahi üleskutse üle, milles ta soovitab president Bashar al-Assadil tagasi astuda;

14.

kutsub nii ELi kui ka USAd üles jätkama Liibüa üleminekuvalitsuse toetamist kõigis püüdlustes rajada kaasavat ja demokraatlikku ühiskonda; toonitab samal ajal, et see toetus peab sõltuma inimõiguste austamisest, õigusriigi põhimõtete järgimisest ja kõigi kodanike, eelkõige naiste poliitilisest osalusest;

15.

tunneb tõsist muret Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) viimases aruandes esitatud väidete pärast, mille kohaselt Iraan on teinud edusamme tuumarelva kavandamiseks ja ehitamiseks vajaliku oskusteabe alal; taunib asjaolu, et vaatamata Iraani korduvatele kinnitustele, et tema tuumaprogramm on ette nähtud üksnes rahumeelseks, tsiviilühiskonna energiatootmise vajaduste rahuldamise otstarbeks, ei ole ta siiani teinud täielikku koostööd IAEAga; on seisukohal, et EL ja USA peaksid jätkama tihedat koostööd P5+1 rühmas, et avaldada jätkuvalt tugevat survet Iraanile, kasutades kõiki poliitilisi, diplomaatilisi ja majanduslikke vahendeid, sh sanktsioone, et veenda Iraani täitma oma rahvusvahelisi tuumarelva leviku tõkestamisega seotud kohustusi ning ära hoida ja piirata ohtu, mida Iraan kujutab endast rahvusvahelisele julgeolekule;

16.

toonitab, et EL ja USA haldavad kahepeale 90 % ülemaailmsest arenguabist tervishoiu valdkonnas ning 80 % üldisest abist; väljendab rahulolu ELi ja USA vahelise arengualase dialoogi alustamisega 2011. aasta septembris, sest aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tähtajani on jäänud kõigest viis aastat;

17.	kutsub ELi ja USAd üles nõudma G20s suuremat ülemaailmset koostööd võitluses lubamatu toiduhindadega spekuleerimise vastu ning toiduhindade ülemäärase kõikumise vastu ülemaailmsel turul; rõhutab, et G20 peab kaasama ka sellesse rühma mitte kuuluvad riigid, et tagada ülemaailmne lähenemine;

18.	rõhutab, et tippkohtumist tuleks kasutada ka selleks, et vahetada arvamusi ja tugevdada koostööd seoses kolmandate riikide, eelkõige nn BRIC-riikidega (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina);

19.

toonitab, et kliimamuutus on ülemaailmne probleem, ning kutsub komisjoni üles püüdlema selle poole, et USA võtaks kaugeleulatuva kohustuse edu saavutamiseks eelseisval Durbani konverentsil, eesmärgiga tagada üksikasjalike volituste koostamine, et viia läbirääkimised ülemaailmse tervikliku kliimakokkuleppe sõlmimiseks lõpule 2015. aastaks; tunneb sellega seoses muret hiljuti USA Kongressi Esindajatekojas vastu võetud seaduse nr 2594 pärast, milles nõutakse USA lennuettevõtjatel ELi heitkogustega kauplemise süsteemis osalemise keelustamist; kutsub USA Senatit üles kõnealust seadust mitte vastu võtma ning nõuab selles küsimuses konstruktiivset dialoogi;

20.

palub ELi ja USA tippkohtumisel arvestada majandusaruteludes ka selliseid teemasid nagu kliimakaitse, ressursside nappus, ressursitõhusus, energiajulgeolek, innovatsioon ja konkurentsivõime; kordab, et rahvusvaheliselt kooskõlastatud meetmed aitavad tegeleda asjaomaste sektorite, eelkõige energiamahukate sektorite süsinikulekke probleemiga;

Vabadus ja turvalisus

21.	tunnistab, et kõik Atlandi-ülese piirkonna reisija- ja kaubavood peaksid olema allutatud asjakohastele ja proportsionaalsetele julgeolekumeetmetele;

22.	kutsub sellega seoses USAd üles loobuma üldistest piirangutest, nagu kõigi konteinerite läbivalgustamine ja vedelike keelustamine õhusõidukite pardal, sihipärasemate ja riskipõhisemate meetodite kasuks, nagu nn turvalise ettevõtja kava ja vedelike läbivalgustamine;

23.

väljendab sellega seoses heameelt 2011. aasta märtsis alanud läbirääkimiste üle, mis käsitlevad ELi ja USA vahelist isikuandmete kaitse lepingut; võtab teadmiseks komisjoni teate ELi ja USA broneeringuinfo lepingu läbirääkimiste lõpetamise kohta, mille tulemusi analüüsib Euroopa Parlament oma 5. mai 2010. aasta (1) ja 11. novembri 2010. aasta (2) resolutsioonis esitatud nõudmistest lähtuvalt;

24.	rõhutab ELi ja USA vaheliste väljaandmise ning vastastikuse õigusabi lepingute ja asjaomaste kahepoolsete instrumentide nõuetekohase rakendamise olulisust;

25.	kordab oma seisukohta, et EL peab USAga suheldes nii poliitilisel kui ka tehnilisel tasandil jätkuvalt esile tooma, kui oluline on ELi jaoks, et ka viimased neli ELi liikmesriiki võetaks võimalikult kiiresti viisanõudest loobumise programmi;

26.	rõhutab vajadust kaitsta üleilmse interneti terviklikkust ja suhtlusvabadust, vältides ühepoolseid meetmeid IP-aadresside või domeeninimede tühistamisel;

27.	võtab arvesse Euroopa Parlamendi komisjonide esitatud ettepanekuid ja palub Euroopa Parlamendi delegatsioonil õigusloojate Atlandi-üleses dialoogis kasutada oma panustamisvõimalusi;

* *

28.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, USA Kongressile, õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi kaasesimeestele ning Atlandi-ülese majandusnõukogu kaasesimeestele ja sekretariaadile.

(1) ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 70.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0397.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/128

Neljapäev, 17. november 2011
Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas

P7_TA(2011)0511

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon avatud interneti ja võrgu neutraalsuse kohta Euroopas

2013/C 153 E/15

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas” (KOM(2011)0222),

—	võttes arvesse 12. ja 14. oktoobri 2011. aasta küsimusi nõukogule avatud interneti ja võrgu neutraalsuse kohta Euroopas (O-000243/2011 – B7-0641/2011 ja O-000261/2011 - B7-0653/2011),

—	võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2009. aasta deklaratsiooni Interneti erapooletuse kohta (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/140/EÜ (millega muudetakse direktiive 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta) artikli 1 lõike 8 punkti g,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (muudetud direktiiviga 2009/136/EÜ) artikli 20 lõike 1 punkti b, artikli 21 lõike 3 punkti c ja d ning artikli 22 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo,

—	võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa lairibaühenduse kohta: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu (2),

—	võttes arvesse komisjoni 19. mai 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010)0245),

—	võttes arvesse nõukogu 31. mai 2010. aasta järeldusi Euroopa digitaalse tegevuskava kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ” (KOM(2011)0206),

—	võttes arvesse tippkohtumist „Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas”, mille Euroopa Parlament ja komisjon korraldasid 11. novembril 2010 Brüsselis,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni 2011. aasta mai uuringut „Võrgu neutraalsus: väljakutsed ja nendele reageerimine ELis ja USAs” (IP/A/IMCO/ST/2011-02),

—	võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 7. oktoobri 2011. aasta arvamust võrgu neutraalsuse, andmeliikluse haldamise ning eraelu ja isikuandmete kaitse kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.	arvestades, et nõukogu (transport, telekommunikatsioon ja energeetika) kavatseb oma 13. detsembri 2011. aasta kohtumisel vastu võtta järeldused avatud interneti ja võrgu neutraalsuse kohta Euroopas;

B.	arvestades, et ELi liikmesriigid oleksid pidanud 25. maiks 2011 rakendama ELi telekommunikatsiooni reformipaketi ning et komisjon on juba astunud vajalikke samme, et tagada ELi lepingu ja ühenduse õigustiku põhimõtete järgimine;

C.	arvestades, et Euroopa Parlament on kutsunud komisjoni üles kaitsma interneti neutraalsuse ja avatuse põhimõtteid ning edendama lõppkasutajate võimet saada ja jagada teavet ning kasutada vabalt valitud teenuseid ja rakendusi;

D.	arvestades, et komisjon on palunud elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametil (BEREC) uurida operaatori vahetamise takistusi, interneti andmeside blokeerimist või piiramist ning teenuse läbipaistvust ja kvaliteeti liikmesriikides;

arvestades, et interneti avatus on olnud tähtis konkurentsivõimet, majanduskasvu, sotsiaalset arengut ja innovatsiooni soodustav tegur, mis on kaasa toonud internetipõhiste rakenduste, sisu ja teenuste erakordse arengutaseme ning seeläbi ka sisu ja teenuste pakkumise ning nõudluse kasvu, tehes internetist teadmiste, ideede ja teabe vaba liikumise olulise kiirendaja, sh riikides, kus juurdepääs sõltumatutele massiteabevahenditele on piiratud;

F.	arvestades, et mõned kolmandad riigid ei lase mobiilse lairibaühenduse pakkujatel blokeerida seaduslikke veebisaite ja IP-kõnede või videotelefonirakendusi, mis võistlevad nende enda hääl- ja videokõnede teenustega;

G.	arvestades, et internetiteenuseid pakutakse piiriülesel tasandil ning internet on maailmamajanduse keskmes;

H.	arvestades, et lairibaühendus ja internet on eelkõige olulised majanduskasvu, töökohtade loomise ja Euroopa rahvusvahelise konkurentsivõime mootorid, mida on rõhutatud Euroopa digitaalses tegevuskavas;

I.	arvestades, et Euroopa saab digitaalmajanduse potentsiaali täielikult kasutada ainult siis, kui edendatakse nõuetekohaselt toimivat digitaalset siseturgu;

tunneb heameelt komisjoni teatise üle ja nõustub selles esitatud analüüsiga, eelkõige vajadusega säilitada interneti avatus ja neutraalsus, mis on peamine innovatsiooni ja tarbijate nõudlust soodustav tegur, kindlustades samas, et selle kaudu pakutakse ka edaspidi kõrge kvaliteediga teenuseid põhiõigusi edendavas ja austavas raamistikus;

2.	märgib, et komisjoni teatise järelduste kohaselt ei paista praegu olevat selget vajadust võrgu neutraalsuse täiendava reguleerimise järele Euroopa tasandil;

juhib siiski tähelepanu sellele, et andmeliikluse haldamine annab võimaluse konkurentsi kahjustavaks ja diskrimineerivaks tegevuseks, eriti vertikaalselt integreeritud ettevõtete puhul; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle avaldada võrgu neutraalsust liikmesriikides ohustada võivaid tavasid käsitleva BERECi uuringu tulemused;

palub komisjonil tagada kehtiva ELi telekommunikatsiooni regulatiivse raamistiku järjepidev kohaldamine ja jõustamine ning hinnata kuue kuu jooksul alates BERECi uuringu tulemuste avaldamisest, kas täiendavad regulatiivmeetmed on sõnavabaduse, teabele vaba juurdepääsu, tarbijate valikuvabaduse ja meediapluralismi tagamiseks vajalikud, et saavutada tulemuslik konkurents ja innovatsioon ning aidata kodanikel, ettevõtetel ja avalikul sektoril internetist võimalikult suures ulatuses kasu saada; rõhutab, et kõigi võrgu neutraalsust reguleerivate Euroopa õigusaktide ettepanekute suhtes tuleb kohaldada mõju hindamist;

5.	väljendab heameelt BERECi töö üle selles valdkonnas ning palub liikmesriikidel ja eriti riikide reguleerivatel asutustel teha BERECiga tihedat koostööd;

kutsub komisjoni üles jälgima koostöös BERECiga hoolsalt andmeliikluse haldamise tavade kujunemist ja vastastikuse sidumise lepingute koostamist, eriti seoses IP-kõnede ja failijagamise blokeerimise, piiramise või neile liiga kõrge hinna kehtestamisega ning konkurentsi kahjustava käitumise ja kvaliteedi ülemäärase halvenemisega, nagu seda nõutakse ELi telekommunikatsiooni regulatiivse raamistikuga; palub komisjonil tagada, et internetiteenuste pakkujad ei blokeeri, diskrimineeri, riku ega halvenda ühegi isiku võimalusi kasutada juurdepääsuteenust, et kasutada, saata, postitada, vastu võtta või pakkuda mis tahes sisu, rakendust või teenust algallikast või sihtkohast sõltumatult;

7.	palub komisjonil teavitada parlamenti andmeliikluse haldamise praegustest tavadest, võrkude sidumise turust ja võrgu ülekoormusest ning nende seotusest investeeringute vähesusega; kutsub komisjoni üles analüüsima põhjalikumalt nn seadmeneutraalsuse küsimust;

8.	palub komisjonil, liikmesriikidel ja BERECil tagada järjekindel lähenemisviis võrgu neutraalsusele ning ELi telekommunikatsiooni regulatiivse raamistiku tõhus rakendamine;

rõhutab, et mis tahes võrgu neutraalsust käsitlev lahendus saab olla tulemuslik ainult ühtse Euroopa lähenemisviisi abil; palub komisjonil seetõttu jälgida tähelepanelikult kõigi võrgu neutraalsust reguleerivate riiklike õigusaktide vastuvõtmist, hinnates nende mõju nii asjakohastele siseriiklikele turgudele kui siseturule; on seisukohal, et kõigile sidusrühmadele oleks kasulik, kui komisjon koostaks kogu ELi hõlmavad suunised, sealhulgas mobiilsideturu kohta, et tagada võrgu neutraalsust reguleeriva telekommunikatsioonipaketi sätete nõuetekohane ja järjepidev kohaldamine ning jõustamine;

10.	rõhutab liikmesriikide ja eriti riikide reguleerivate asutuste vahelise koostöö ja koordineerimise tähtsust komisjoni osalusel, et EL võiks interneti potentsiaali täielikult ära kasutada;

11.

juhib tähelepanu võrgu neutraalsuse eiramisest tulenevatele tõsistele ohtudele, nagu konkurentsi kahjustav tegevus, innovatsiooni takistamine, sõnavabaduse ja meediavabaduse piiramine, tarbijate vähene teadlikkus ning eraelu puutumatuse põhimõtte rikkumine, mis kahjustavad nii ettevõtteid, tarbijaid kui ka ühiskonda tervikuna, ning tuletab meelde Euroopa andmekaitseinspektori arvamust andmeliikluse haldamise tavade mõju kohta teabevahetuse konfidentsiaalsusele;

12.

juhib tähelepanu sellele, et ELi telekommunikatsiooni regulatiivse raamistikuga püütakse edendada sõnavabadust, mittediskrimineerivat juurdepääsu sisule, rakendustele ja teenustele ning tulemuslikku konkurentsi, nii seetõttu peaks kõik võrgu neutraalsuse valdkonna meetmed lisaks kehtivale konkurentsiõigusele aitama kaotada tekkida võivaid konkurentsi kahjustavaid tavasid ning tooma investeeringuid ja hõlbustama uute innovaatiliste ärimudelite kasutamist internetimajanduses;

13.	on seisukohal, et võrgu neutraalsuse põhimõte on oluline eeltingimus, et võimaldada innovaatilist interneti ökosüsteemi ning tagada võrdsed võimalused Euroopa kodanike ja ettevõtjate huvides;

14.	on seisukohal, et tulemuslik konkurents elektroonilise side valdkonnas, andmeliikluse haldamise ja teenuste kvaliteedi läbipaistvus ning teenusepakkuja vahetamise hõlpsus peaks olema võrgu neutraalsuse mõned miinimumtingimused, millega tagatakse lõppkasutajate valikuvabadus;

15.

tunnistab, et on vaja mõistlikku andmeliikluse haldamist, et võrgu ülekoormus ei takistaks lõppkasutajate ühenduvust; märgib, et sel põhjusel võivad operaatorid riikide reguleerivate asutuste järelevalve all kasutada menetlusi interneti andmeliikluse mõõtmiseks ja reguleerimiseks, et tagada võrkude toimimine ning täita teenuse kvaliteedinõudeid; nõuab tungivalt, et pädevad riiklikud asutused kasutaksid neile universaalteenuse direktiiviga antud täisvolitusi, et kehtestada teenuse kvaliteedi miinimumstandardid ja on veendunud, et kiireloomuliste teenuste edastamise kvaliteedi tagamine ei tohi olla ettekäändeks, et „parima võimaliku” põhimõttest kõrvale kalduda;

16.

nõuab tungivalt, et pädevad riiklikud asutused tagaksid, et andmeliikluse haldamine ei hõlmaks konkurentsi kahjustavat diskrimineerimist; on veendunud, et eri- või hallatavad teenused ei tohiks kahjustada tugeva „parima võimaliku” internetijuurdepääsu tagamist ning peaks edendama innovatsiooni ja sõnavabadust, tagama konkurentsi ning vältima uut digitaalset lõhet;

Tarbijakaitse

17.

nõuab andmeliikluse haldamise läbipaistvust, muu hulgas paremat teavet lõppkasutajate jaoks, ning rõhutab vajadust võimaldada tarbijatel teha teadlikke valikuid ning vahetada tulemuslikult teenusepakkujat, kes vastab kõige rohkem nende vajadustele ja eelistele, muu hulgas allalaadimise ja teenuste kiiruse ning mahu osas; juhib sellega seoses tähelepanu kõiki võrdväärseid tavasid käsitleva selge, tõhusa, sisuka ja võrdleva teabe tarbijatele esitamise tähtsusele, seda eelkõige mobiilse interneti puhul;

18.	kutsub komisjoni üles avaldama täiendavaid suuniseid operaatorite vahetamise õiguse kohta, et järgida läbipaistvusnõudeid ning edendada tarbijate võrdseid õigusi kogu ELis;

19.	märgib, et tarbijad tunnevad järjest suuremat muret internetiühenduse reklaamitava ja tegeliku kiiruse erinevuse pärast; palub liikmesriikidel sellega seoses kindlalt jõustada eksitava reklaami keeld;

20.

tunnistab vajadust luua võimalused kodanike usalduse suurendamiseks internetikeskkonna vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles jätkama koolitusprogrammide väljatöötamist, mille eesmärk on parandada tarbijate info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alaseid oskusi ning vähendada digitaalset tõrjutust;

21.	palub komisjonil kutsuda tarbijate ja kodanikuühiskonna esindajaid osalema aktiivselt ja tööstusharu esindajatega võrdselt aruteludes interneti tuleviku üle ELis;

* *

22.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 308, 18.12.2009, lk 2.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0322.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/132

Neljapäev, 17. november 2011
Kassettlahingumoona keelustamine

P7_TA(2011)0512

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon kassettlahingumoona keelustamise kohta

2013/C 153 E/16

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse kassettlahingumoona konventsiooni, mis jõustus 1. augustil 2010 ja mille 8. novembril 2011. aastal kinnitasid 111 riiki (108 riiki, sealhulgas kolm ELi liikmesriiki on konventsioonile alla kirjutanud, 63 riiki, sealhulgas 19 ELi liikmesriiki on konventsiooni ratifitseerinud ja 3 riiki on konventsiooniga ühinenud),

—	võttes arvesse ülemääraseid kahjustusi tekitavate või valimatu toimega tavarelvade kasutamise keelustamist ja piiramist käsitleva konventsiooni (edaspidi „teatavate tavarelvade konventsioon”) 26. augusti 2011. aasta VI protokolli eelnõu kassettlahingumoona kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2. detsembri 2008. aasta resolutsiooni kassettlahingumoona konventsiooni kohta,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri teadet, mille ÜRO desarmeerimisküsimuste kõrge esindaja Sergio Duarte esitas kassettlahingumoona konventsiooni osalisriikide teisel kohtumisel Beirutis 13. septembril 2011,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni avaldusi, eelkõige 1. augusti 2010. aasta avaldust kassettlahingumoona konventsiooni kohta ning 29. aprilli 2011. aasta avaldust seoses teadetega kassettlahingumoona kasutamise kohta Liibüas,

—	võttes arvesse oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooni kassettlahingumoona konventsiooni kohta (1),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni kassettlahingumoona konventsiooni (KLK) jõustumise ja ELi rolli kohta (2),

—	võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni edusammude kohta miinivastases tegevuses (3),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

arvestades, kassettlahingumoon kui surmavalt ohtlik relvaliik kujutab endast tõsist ohtu tsiviilisikutele ning et mahajäänud lõhkemata osislõhkekehad on põhjustanud tsiviilelanike hulgas arvukalt vigastusi ja surmajuhtumeid ka konfliktijärgses olukorras, kuna neid leiavad sageli lapsed ja teised pahaaimamatud tsiviilisikud;

arvestades, et enamiku ELi liikmesriikide toetus, parlamentaarsed algatused ja kodanikuühiskonna organisatsioonide töö on olnud otsustava tähtsusega Oslo protsessi edukaks lõpuleviimiseks, mille tulemuseks on kassettlahingumoona konventsiooni (edaspidi „KLK”) jõustumine; arvestades, et konventsiooniga on ühinenud 22 ELi liikmesriiki ning seda ei ole allkirjastanud ega ratifitseerinud viis ELi liikmesriiki;

arvestades, et KLKga keelatakse osalisriikidel kassettlahingumoona kasutada, arendada, toota, muul viisil soetada, varuda, säilitada või kellelegi otseselt või kaudselt edasi toimetada ning kedagi abistada, ergutada või sundida mingil viisil osalema sellises tegevuses, mis on osalisriigile konventsiooni kohaselt keelatud;

D.	arvestades, et konventsiooniga kehtestatakse uued humanitaarnormid ohvrite abistamiseks, kelle hulka arvatakse nii kassettlahingumoona tõttu otseselt kannatanud isikud kui ka nende perekonnad ja kogukonnad;

arvestades, et teatavate tavarelvade konventsiooni VI protokolli eelnõu, mida hakatakse arutama nimetatud konventsiooni neljandal läbivaatamiskonverentsil, ei ole KLKga juriidiliselt kooskõlas ega täienda seda; arvestades, et kuigi KLK osalisriigid on juriidiliselt kohustatud hävitama kogu lahingumoona, keelustatakse kõnealuse protokolli eelnõus üksnes enne 1980. aastat toodetud kassettlahingumoon, pakutakse pikka üleminekuperioodi, mis võimaldaks täitmisega viivitada vähemalt 12 aastat, võimaldatakse kasutada kassettlahingumoona, millel on ainult üks isehävituslik mehhanism, ning lubatakse riikidel kasutada kassettlahingumoona, mille nn veamäär on 1 % või alla selle;

F.	arvestades, et pärast KLK allkirjastamist on tulnud teateid kassettlahingumoona äsjasest kasutamisest tsiviilelanike vastu Kambodžas, Tais ja Liibüas ning et praegu tuleb võtta kiiresti meetmeid lõhkemata osislõhkekehade eemaldamiseks, et vältida uusi surmajuhtumeid või vigastusi;

kutsub kõiki ELi liikmesriike üles mitte vastu võtma, kinnitama ega ratifitseerima ühtegi teatavate tavarelvade konventsiooni protokolli, millega lubatakse kasutada KLKs keelatud kassettlahingumoona, ning kutsub nõukogu ja ELi liikmesriike üles vastavalt tegutsema teatavate tavarelvade konventsiooni neljandal läbivaatamiskonverentsil, mis toimub 14. –25. novembril 2011 Genfis;

2.	peab äärmiselt kahetsusväärseks, et eespool nimetatud konverentsil arutatava VI protokolli eelnõuga võidakse kahjustada KLK abil loodud selget ja tugevat rahvusvahelist humanitaarõiguse normi, millega kassettlahingumoon täielikult keelustatakse, ning see nõrgendaks ka tsiviilelanike kaitset;

3.	nõuab tungivalt, et riigid mõistaksid, et kavandatava protokolli eelnõu toetamine kahjustab humanitaarolukorda ja võib minna poliitiliselt kalliks maksma, sest protokollis on palju erandeid ja lünki, mis võimaldaksid kassettlahingumoona kasutada;

4.	kutsub liikmesriike ja kandidaatriike, kes ei ole veel KLK osalised, konventsiooniga ühinema ning KLKle alla kirjutanud riike konventsiooni võimalikult kiiresti ratifitseerima;

5.	on seisukohal, et teatavate tavarelvade konventsiooni VI protokoll on KLKga vastuolus ning et KLK allkirjastanud liikmesriigid on juriidiliselt kohustatud avaldama protokolli kehtestamisele tugevat vastuseisu ja selle tagasi lükkama;

nõuab tungivalt, et asepresident / kõrge esindaja tuletaks liikmesriikidele meelde nende KLKst tulenevaid juriidilisi kohustusi; kutsub asepresidenti / kõrget esindajat üles rõhutama eriti kassettlahingumoonast tuleneva ohu vähendamise temaatilist eesmärki ning saavutama Euroopa Liidu ühinemise KLKga, mis on Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võimalikuks saanud;

7.	tunneb heameelt selle üle, et 15 osalisriiki ja allakirjutanud riiki on varude hävitamise lõpule viinud ja veel 12 riiki viivad selle lõpule neile antud tähtajaks ning et 18 riigis ja kolmes muus piirkonnas on varude hävitamine käimas;

kutsub üles kõiki ELi liikmesriike, kes ei ole veel KLKga ühinenud, kuid kes soovivad vähendada kassettlahingumoona humanitaartagajärgi, võtma kuni konventsiooniga ühinemiseni rangeid ja läbipaistvaid riiklikke meetmeid, sealhulgas kuulutama välja kassettlahingumoona kasutamise, tootmise ja edasitoimetamise moratooriumi ning alustama kiiremas korras kassettlahingumoona varude hävitamist;

kutsub KLKle alla kirjutanud ELi liikmesriike üles võtma vastu õigusakte selle rakendamiseks siseriiklikul tasandil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kajastaksid läbipaistvalt käesoleva resolutsiooni tulemusena tehtud jõupingutusi ja annaksid korrapäraselt nt oma riikide parlamentidele teada oma tegevusest konventsiooni järgimisel;

10.	kutsub nõukogu ja komisjoni üles lisama ELi kolmandate riikidega ja eelkõige ELi naaberriikidega sõlmitavatesse lepingutesse lisaks standardsättele massihävitusrelvade leviku tõkestamise kohta standardsätte kassettlahingumoona keelustamise kohta;

11.	palub, et nõukogu ja komisjon käsitleksid kassettlahingumoona vastast võitlust ühenduse välisabi programmide lahutamatu osana, et abistada kolmandaid riike lahingumoona varude hävitamisel ja humanitaarabi andmisel;

12.	kutsub liikmesriike, nõukogu ja komisjoni üles võtma meetmeid, et takistada riike varustamast kassettlahingumoonaga valitsusväliseid osalejaid;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning kassettlahingumoona koalitsioonile.

(1) ELT C 16 E, 22.1.2010, lk 61.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0285.

(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0339.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/135

Neljapäev, 17. november 2011
Käibemaksu käsitlevate õigusaktide ajakohastamine digitaalse ühtse turu hoogustamiseks

P7_TA(2011)0513

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon käibemaksu käsitlevate õigusaktide ajakohastamise kohta digitaalse ühtse turu edendamiseks

2013/C 153 E/17

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 30. septembri 2011. aasta küsimust komisjonile „Käibemaksu käsitlevate õigusaktide kaasajastamine digitaalse ühtse turu edendamiseks” (O-000226/2011 – B7-0648/2011),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 113 ja 167,

—	võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (1),

—	võttes arvesse nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/8/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses teenuste osutamise kohaga (2),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010)0245),

—	võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut käibemaksu tuleviku kohta (KOM(2010)0695),

—	võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni kultuuri- ja loomemajanduse potentsiaali rakendamise kohta (3),

—	võttes arvesse oma 13. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni käibemaksu tuleviku kohta (4),

—	võttes arvesse OECD suuniseid käibemaksu neutraalsuse kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.	arvestades, et ELi 2020. aasta strateegia üks juhtalgatusi hõlmab ühtse digitaalse turu loomist;

B.	arvestades, et ELi ühtne digitaalne turg on endiselt killustunud;

C.	arvestades, et majanduskriis on majanduskasvu võimalusi tõsiselt kärpinud, ning arvestades, et digitaalsel majandusel on potentsiaali anda tulevastel aastatel märkimisväärne panus heaolu tagamisse Euroopas;

arvestades, et USA interneti maksuvabaduse aktil (Internet Tax Freedom Act), mis jõustus 1998. aastal ja mille kehtivusaega on sellest alates pikendatud ning mis keelab föderaalvalitsusel ja kohalikul valitsusel kohaldada internetimüügile diskrimineerivat maksumäära, on olnud märkimisväärne mõju e-kaubandusele ning see on aidanud asutada ettevõtteid, mis domineerivad nüüd kogu maailma turgudel;

E.	arvestades, et EL peab ära kasutama ühtse turu potentsiaali, hõlbustades elektroonilist ja piiriülest kaubandust liikmesriikide vahel;

F.	arvestades, et komisjon peab hetkel arutelusid käibemaksu tuleviku üle, ning arvestades, et ELi 2020. aasta strateegiat tuleb sellega seoses arvesse võtta;

1.	juhib tähelepanu asjaolule, et praegune õiguslik raamistik ja eelkõige direktiivi 2006/112/EÜ III lisa takistab uute digitaalteenuste väljatöötamist ega ole seega kooskõlas digitaalses tegevuskavas sätestatud eesmärkidega;

on arvamusel, et raamatutele kohaldatav käibemaksumäär annab tunnistust praeguste õigusaktide puudustest, sest kui liikmesriigid võivad kohaldada vähendatud käibemaksumäära raamatute pakkumisele kõigil füüsilistel andmekandjatel, kohaldatakse e-raamatutele vähemalt 15 %-list standardset käibemaksumäära; on seisukohal, et selline diskrimineerimine on selle turusegmendi kasvupotentsiaali silmas pidades vastuvõetamatu;

rõhutab, et EL peab seadma kaugeleulatuvaid sihte ning ta ei tohi piirduda üksnes praeguse õigusliku raamistiku vastuolude lahendamisega; on seisukohal, et käibemaksu käsitlevate õigusaktide läbivaatamisel tuleks seada prioriteediks ettevõtete ergutamine, et nad töötaksid välja ja pakuksid uusi üleeuroopalisi internetiteenuseid;

juhib sellegipoolest tähelepanu asjaolule, et EL peaks töötama välja oma vajadustele vastavad lahendused; on seisukohal, et tõelise ühtse turu väljaarendamiseks võiks ELi õigusaktides lubada liikmesriikidel ajutiselt kohaldada vähendatud käibemaksumäära elektrooniliselt osutatavatele kultuurisisuga teenustele;

5.	on arvamusel, et see uus kategooria, mis tuleks kanda direktiivi 2006/112/EÜ III lisasse, võiks hõlmata internetiteenuste osutamist, nagu televisioon, muusika, raamatud või ajalehed ja ajakirjad, ELis asuva tarnija poolt mis tahes tarbijale, kes samuti asub ELis;

juhib tähelepanu sellele, et kultuurilise, ajakirjandusliku ja loomingulise sisu digitaalne levitamine võimaldab autoritel ning sisu pakkujatel jõuda uue ja suurema tarbijaskonnani; on seisukohal, et EL peab ergutama digitaalse infosisu loomist, tootmist ja levitamist (kõikidel platvormidel) ning et veebipõhisele kultuurisisule vähendatud käibemaksumäära kohaldamine aitaks kindlasti majanduskasvu edendada;

juhib tähelepanu 1998. aastal Ottawas toimunud konverentsil kokku lepitud OECD põhimõtetele e-kaubanduse maksustamise kohta, millega sätestati, et tarbimismakse, näiteks käibemaksu käsitlevate eeskirjadega tuleks saavutada, et maks tasutakse selles liikmesriigis, kus leiab aset tarbimine; juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt direktiivile 2008/8/EÜ hakatakse ELis OECD põhimõtteid kohaldama alates 1. jaanuarist 2015;

on arvamusel, et paralleelselt käibemaksu käsitlevate õigusaktide läbivaatamisega, millega liikmesriikidele antakse võimalus paindlikumalt kohaldada vähendatud käibemaksumäära, tuleks kohaldada direktiivis 2008/8/EÜ sätestatud põhimõtteid; juhib sellegipoolest tähelepanu asjaolule, et selleks, et anda kõikidele liikmesriikidele võimalus saada ühtsest digitaalsest turust võrdselt kasu, tuleks võimalikult kiiresti hakata kohaldama põhimõtet, mille kohaselt tasutakse maks selles liikmesriigis, kus leiab aset tarbimine; rõhutab, et iga läbivaatamine peaks tooma kaasa käibemaksusüsteemi lihtsustamise, näiteks käibemaksu teeninduskeskuse loomise ning topeltmaksustamise kaotamise;

9.	kutsub komisjoni seetõttu üles kaaluma võimalust vaadata läbi direktiiv 2008/8/EÜ, et sätestada nõue, et hiljemalt 1. jaanuarist 2015 hakatakse käibemaksu tasuma sihtkoha põhimõttest lähtuvalt;

10.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

(2) ELT L 44, 20.2.2008, lk 11.

(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0240.

(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0436.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/137

Neljapäev, 17. november 2011
ELi ja Gruusia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavad läbirääkimised

P7_TA(2011)0514

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Gruusia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta (2011/2133(INI))

2013/C 153 E/18

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse ELi ja Gruusia vahel toimuvaid läbirääkimisi assotsieerimislepingu sõlmimiseks,

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 1. septembril 2008. aastal toimunud erakorralisel kohtumisel tehtud järeldusi ning välissuhete nõukogu 15. septembril 2008. aastal tehtud järeldusi,

—	võttes arvesse nõukogu 10. mai 2010. aasta järeldusi Gruusia kohta, millega võeti vastu läbirääkimisjuhised,

—	võttes arvesse Gruusia ja Euroopa Liidu vahelist partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. juulil 1999. aastal,

—	võttes arvesse 12. augustil 2008. aastal sõlmitud relvarahukokkulepet, mille sõlmimist vahendas EL ning millele kirjutasid alla Gruusia ja Venemaa Föderatsioon, ning 8. septembril 2008. aastal sõlmitud rakenduslepingut,

—	võttes arvesse Gruusia presidendi Mihhail Saakašvili kõnet, mille ta esitas Euroopa Parlamendis 23. novembril 2010. aastal,

—	võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

—	võttes arvesse välisasjade nõukogu 25. oktoobril 2010. aastal tehtud järeldusi idapartnerluse kohta,

—	võttes arvesse 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides”,

—

võttes arvesse ELi ja Gruusia ühist Euroopa naabruspoliitika tegevuskava, mille ELi ja Gruusia koostöönõukogu kiitis heaks 14. novembril 2006. aastal ning milles esitatakse strateegilised ja konkreetsed eesmärgid, mis põhinevad ühiste väärtustega seoses võetud kohustustel ning poliitiliste, majanduslike ja institutsiooniliste reformide tulemuslikul rakendamisel,

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni eduaruannet Gruusia kohta, mis võeti vastu 25. mail 2011. aastal,

—	võttes arvesse 1. märtsil 2011. aastal jõustunud ELi ja Gruusia vahelist viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingut,

—	võttes arvesse 30. novembri 2009. aasta ühisdeklaratsiooni ELi ja Gruusia vahelise liikuvuspartnerluse kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2009. aasta peamisi soovitusi seoses Gruusia ettevalmistustega läbirääkimiste alustamiseks põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle,

—	võttes arvesse ELi ja Gruusia vahelise põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste kaitset käsitleva lepingu allkirjastamist 14. juulil 2011. aastal,

—	võttes arvesse ühise lennunduspiirkonna lepingu allkirjastamist ELi ja selle liikmesriikide ning Gruusia vahel 2. detsembril 2010. aastal,

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2010, milles käsitletakse Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) kasutuselevõtu tulemusi Lõuna-Kaukaasias,

—	võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gruusias (1), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele (2) ning 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (3),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 90 lõiget 4 ja artiklit 48,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0374/2011),

arvestades, et idapartnerlus on loonud mõtestatud poliitilise raamistiku suhete süvendamiseks, poliitilise assotsieerimise kiirendamiseks ja majandusliku integratsiooni edendamiseks ELi ja Gruusia vahel, toetades poliitilisi ja sotsiaalmajanduslikke reforme ning hõlbustades ELi suunalist lähenemist;

B.	arvestades, et idapartnerlusega nähakse ette kahepoolsete suhete tugevdamine uute assotsieerimislepingute abil, mille puhul võetakse arvesse partnerriigi konkreetset olukorda ja ambitsioone ning tema võimet täita sellest tulenevaid kohustusi;

arvestades, et Gruusia aktiivne osalus ning pühendumine ühistele väärtustele ja põhimõtetele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõtetele, heale valitsemistavale ja inimõiguste austamisele on olulised protsessi edendamiseks ning tagamaks, et assotsieerimislepingu üle peetavad läbirääkimised ja lepingu hilisem rakendamine oleksid edukad ja et sellel oleks püsiv mõju riigi arengule;

D.	arvestades, et õigusaktide ühtlustamine on oluline vahend koostöö edendamiseks ELi ja Gruusia vahel;

E.	arvestades, et Gruusia on üks edukamaid idapartnerluse partnereid reformide vastuvõtmisel, olgugi et endiselt on probleeme nende rakendamisega; arvestades, et veelgi on vaja parandada reforme õigussüsteemis, tööõigust, naiste õigusi ja vähemuste integreerimist;

arvestades, et lahendamata konflikt Venemaa ja Gruusia vahel kahjustab Gruusia stabiilsust ja arengut; arvestades, et Venemaa jätkab Gruusias asuvate Abhaasia ja Tshinvali rajooni / Lõuna-Osseetia piirkondade hõivamist, rikkudes sellega rahvusvahelise õiguse põhinorme ja põhimõtteid; arvestades, et okupatsioonivägede tõhusa kontrolli all olevates piirkondades on toimunud etniline puhastus ja vägivaldsed demograafilised muutused ning et vastutus nendes piirkondades toimunud inimõiguste rikkumise eest lasub okupatsioonivägedel;

arvestades, et ühisteatises „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides” väljendas EL soovi konflikte aktiivsemalt lahendada; arvestades, et ELi järelevalvemissioon (EUMM) täidab kohapeal olulist ülesannet ning Lõuna-Kaukaasiasse ja Gruusia kriisi jaoks nimetatud ELi eriesindaja on üks Genfis toimuvate kõneluste eesistujaid; arvestades, et seni on kõnelused toonud vähe kasu;

arvestades, et EL rõhutab Gruusia õigust ühineda rahvusvaheliste organisatsioonide või liitudega, kui ta järgib rahvusvahelist õigust, ning kinnitab kindlat usku põhimõttesse, et mitte ühelgi kolmandal riigil ei ole teise riigi rahvusvahelise organisatsiooni või liiduga ühinemise sõltumatu otsuse suhtes vetoõigust ega õigust destabiliseerida demokraatlikult valitud valitsust;

I.	arvestades, et Gruusiaga toimuvad läbirääkimised assotsieerimislepingu üle edenevad jõudsalt, kuid läbirääkimised põhjaliku ja tervikliku vabakaubanduspiirkonna üle ei ole veel alanud;

1. esitab assotsieerimislepingu üle käimasolevate läbirääkimiste kontekstis nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele järgmised soovitused:

a)	tagada, et läbirääkimised Gruusiaga jätkuvad ühtlases tempos;

b)	tagada samuti, et assotsieerimisleping oleks laiaulatuslik ja tulevikku suunatud raamistik suhete edasiarendamiseks Gruusiaga lähiaastatel;

Poliitiline dialoog ja koostöö

tunnustada Gruusiat Euroopa riigina ja Gruusia püüdlusi, sealhulgas neid, mille aluseks on Euroopa Liidu lepingu artikkel 49, ning võtta ELi pühendumusele ja Gruusiaga toimuvatele läbirääkimistele aluseks Euroopa Liiduga ühinemise võimalus, ning pidada seda võimalust väärtuslikuks vahendiks, et rakendada reforme, ning vajalikuks katalüsaatoriks, et saavutada üldsuse toetus nende reformide rakendamisele, mis võiksid veelgi tugevdada Gruusia pühendumust ühiste väärtuste ning demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja hea valitsemistava järgimisele;

suurendada ELi toetust Gruusia suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele ning tagada, et lepingut oleks võimalik pärast selle sõlmimist kohaldada kogu Gruusia territooriumil; jätkata sellega seoses aktiivset tegelemist konflikti lahendamisega, muu hulgas tänu EUMMile, mille volitusi pikendati hiljuti kuni 15. septembrini 2012;

e)	rõhutada, et kõikidel riigi sees ümberasustatud isikutel ja põgenikel peab olema võimalik oma alalisse elukohta turvaliselt ja väärikalt tagasi tulla ning et sunniviisilised demograafilised muutused on vastuvõetamatud;

f)	rõhutada rahvusrühmadevahelise ja usulise sallivuse tähtsust; kiita heaks hiljuti Gruusia parlamendis vastuvõetud usuorganisatsioonide registreerimise seadus ja Gruusia valitsuse vastuvõetud positiivsed meetmed hariduse vallas, mille eesmärk on rahvusvähemuste parem integreerimine;

g)	tunnustada Gruusias asuvat Abhaasiat ja Tshinvali rajooni / Lõuna-Osseetiat okupeeritud aladena;

tõhustada läbirääkimisi Venemaa Föderatsiooniga, eesmärgiga kindlustada, et Venemaa täidab tingimusteta kõik 12. augustil 2008. aastal Venemaa ja Gruusia vahel sõlmitud relvarahukokkuleppe sätted, eriti selle sätte, mille kohaselt tagab Venemaa EUMMile täieliku ja piiramatu ligipääsu Abhaasia ja Tshinvali rajooni / Lõuna-Osseetia okupeeritud aladele; rõhutada, et nimetatud Gruusia piirkondades tuleb saavutada stabiilsus;

kutsuda Venemaad üles võtma tagasi otsust tunnustada Gruusias asuvate Abhaasia ja Tshinvali rajooni / Lõuna-Osseetia eraldumist, lõpetama nende Gruusia territooriumide okupatsiooni ning austama täielikult Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning selle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatust rahvusvahelise õiguse, ÜRO harta, Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi Helsingi kohtumise lõppakti ning ÜRO Julgeolekunõukogu asjaomaste resolutsioonide kohaselt;

kiita heaks Gruusia ühepoolne kohustus hoiduda jõumeetmete kasutamisest, et taastada kontroll Abhaasia ja Lõuna-Osseetia üle, nagu teatas president Saakašvili oma Euroopa Parlamendile peetud kõnes 23. novembril 2010. aastal, ning kutsuda Venemaad üles võtma endale samuti kohustus loobuda jõumeetmete võtmisest Gruusia vastu; tervitada Gruusia okupeeritud alade strateegiat ja lähenemispoliitika tegevuskava kui olulisi leppimismeetmeid ning rõhutada, et süvendatud dialoog ja isiklikud kontaktid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kohaliku elanikkonnaga on leppimiseks väga olulised;

k)	kiita heaks Venemaa ja Gruusia valitsuste sõlmitud kokkulepe Venemaa vastuvõtmise kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lootuses, et selles kokkuleppes käsitletakse Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Gruusia lahutamatute osadena;

l)	kutsuda Gruusiat ja Venemaad üles alustama ilma eeltingimusteta otsekõnelusi mitmetel teemadel, vajadusel koos mõlemale poolele sobiva kolmandast osapoolest vahendajaga, mis peaks täiendama käimasolevat Genfi protsessi, mitte seda asendama;

väljendada muret Gruusias möödunud aastast saadik toimunud terroriaktide üle ning kutsuda Gruusiat ja Venemaad üles tegema koostööd eelnimetatud terrorirünnakute uurimisel; nõuda Gruusialt ja Venemaalt tungivalt, et nad oleksid oma pommirünnakute ja terrorismi toetamisega seotud avaldustes leebemad, et luua uurimiste läbiviimisel usalduslik õhkkond;

n)	kiita heaks Venemaa ja Gruusia vahel sõlmitud kokkulepe Venemaa vastuvõtmise kohta WTOsse, mis hõlmab kahe riigi vaheliste kaubandussuhete järelevalve korda;

Õigus, vabadus ja turvalisus

kiita heaks Gruusia olulisi edusamme demokraatlike reformide, sealhulgas demokraatlike institutsioonide, eriti ombudsmani ametikoha tugevdamisel, korruptsioonivastases võitluses, kohtusüsteemi reformide ning majandusreformide ja liberaliseerimise valdkonnas; tunnustada Gruusiat kogu kuritegevuse ning eelkõige raskete kuritegude arvu vähenemise puhul riigis;

p)	nõuda, et Gruusia valitsus alustaks ulatuslikumat dialoogi opositsioonijõududega, arendaks edasi demokraatlikku keskkonda kõnevabadusele ja eelkõige võimaldaks kõikidele poliitilistele parteidele juurdepääsu riiklikule meediale;

nõuab, et Gruusia valitsus parandaks veelgi vanglate ja kinnipidamiskeskuste füüsilisi tingimusi, toetaks jätkuvalt täiel määral Gruusia inimõiguste kaitsjat, kes vastutab inimõiguste rikkumisega seotud järelevalve eest, ning kaaluks võimalust muuta kodanikuühiskonnal ja inimõiguste valitsusvälistel organisatsioonidel lihtsamaks kinnipeetavate külastamine vanglates ja kinnipidamiskohtades;

hinnata viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute ning ELi ja Gruusia vahel sõlmitud liikuvuspartnerluse rakendamist; kaaluda seejärel teatava aja pärast ELi ja Gruusia vaheliste viisaläbirääkimiste alustamist, et kaotada viisanõue; tagada, et leping kajastab seda, mida viisanõude kaotamise suunas läbirääkimiste lõpetamise hetkeks on saavutatud;

lisada lepingusse inimõiguste kaitse ja edendamise klauslid, mis vastavad kõige rangematele rahvusvahelistele ja Euroopa standarditele ja mille puhul kasutatakse täiel määral Euroopa Nõukogu ja OSCE raamistikku ja rõhutatakse eriti riigi sees ümberasustatud isikute ning rahvus- ja muude vähemuste õigusi;

t)	võtta teadmiseks Gruusia märkimisväärsed edusammud riigi sees ümberasustatud isikute tegevuskava rakendamisel, eriti seoses nendele elamispinna leidmisel;

ergutada Gruusia ametivõime võtma vastu ja rakendama laiaulatuslikke ja tõhusaid diskrimineerimisvastaseid õigusakte, mis oleksid kooskõlas nii ELi õigusaktide kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätete ja mõttega ning sisaldaksid muu hulgas sätteid, mis keelavad seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel diskrimineerimise;

rõhutada lepingus põhivabaduste, õigusriigi põhimõtete, hea valitsemistava ning korruptsioonivastase võitluse tagamise olulisust ning jätkata ühe prioriteedina kohtusüsteemi reformimise toetamist, et suurendada avalikkuse usaldust kohtusüsteemi vastu, ning rõhutada vajadust arendada välja täielikult sõltumatu kohtusüsteem, tagades muuhulgas, et avalikkuse tähelepanu pälvivad poliitilised juhtumid, samuti inimõigustega seotud ja omandi ebaseaduslikku omastamist käsitlevad kohtuasjad vaadatakse nõuetekohaselt läbi;

kutsuda Gruusia valitsust üles edendama vaba ajakirjandust, sõnavabadust ja meedia pluralismi; lubama ajakirjandusel edastada teavet sõltumatult ja objektiivselt ilma poliitilise ja majandusliku surveta; tagama usutavat ja tõhusat meetmete rakendamist ajakirjanike kaitseks; tagama eelkõige seoses ringhäälinguga meediaomandi läbipaistust ja vaba ligipääsu avalikule teabele;

x)	lisada lepingusse osa, mis käsitleb laste õiguste kaitset, sealhulgas Gruusia asjaomaste õigusaktide ühtlustamist lapse õiguste konventsiooniga;

y)	rõhutada täieliku soolise võrdõiguslikkuse saavutamise olulisust, eelkõige seoses suurte palgaerinevustega naiste ja meeste vahel;

Majandus ja valdkondadevaheline koostöö

alustada võimalikult kiiresti läbirääkimisi põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle ning pakkuda sellega seoses Gruusia partneritele asjakohast abi läbirääkimiste läbiviimisel ning hiljem põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu rakendamisel, millele eelneb selle sotsiaalse ja keskkonnaalase mõju täpne ja põhjalik hindamine;

aa)

toetada põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu üle peetavate läbirääkimiste võimalikult kiiret avamist, niipea kui Gruusia on täitnud komisjoni esitatud ja liikmesriikide poolt heakskiidetud põhisoovitused, et Gruusia saaks tihedamalt integreeruda oma suurima kaubanduspartneriga, kuna see on vajalik Gruusia majanduskasvu toetamiseks ning ülesaamiseks majanduskriisist ja kahjust, mida tekitas sõda Venemaaga Lõuna-Osseetia pärast 2008. aastal;

ab)	innustada Gruusiat tegema edusamme õigusaktide täiustamises, oma institutsioonide tõhususe parandamisel ja oma toodete kvaliteedikontrolli kõrge taseme tagamisel, et täita Euroopa Komisjoni kehtestatud nõuded;

ac)

anda Gruusiale ELi finants- ja tehnilist abi, et tagada seadusandlike ja institutsiooniliste reformide jätkumine põhjaliku ja tervikliku vabakaubanduslepinguga kohanemiseks ning kiirendada ELi–Gruusia tegevuskavas ette nähtud põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu põhisoovituste rakendamist;

ad)	rõhutada, kui oluline on ELile, et Gruusia tagab oma territooriumil toksiliste ja radioaktiivsete jäätmete nõuetekohase kõrvaldamise, mis on eeltingimus kaubanduse edendamisele, eelkõige põllumajanduse valdkonnas, et kaitsta toiduohutust;

ae)

lisada lepingusse kohustus järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kehtestatud töötajate õigusi ja tööalaseid standardeid, eelkõige konventsioone 87 ja 98, ning ELi sotsiaalhartat, samuti kohustus arendada praktikas tõelist struktureeritud ja mittediskrimineerivat sotsiaalset dialoogi ning see, et Gruusia õigusaktide ühtlustamine ELi sotsiaalvaldkonna õigusaktidega toob lähemale võimaluse riigi ühinemiseks ELiga;

af)	kutsuda Gruusia ametivõime üles tegelema tõsisemalt tööhõivepoliitika ja sotsiaalse ühtekuuluvusega ning looma soodsat keskkonda ELi tasemele vastavale sotsiaalsele turumajandusele;

ag)

võtta arvesse suuri jõupingutusi, mida Gruusia valitsus on viimastel aastatel teinud riigi majanduse avamiseks, kehtestades tööstuskaupadele väga madalad tollitariifid, aga ka ettevõtlust ja investeeringuid edendava õigusliku ja reguleeriva raamistiku vastuvõtmiseks ning õigusriikluse kehtestamiseks;

ah)

lisada järjestikused kohustused seoses peamiste kaubanduspeatükkidega, nagu mittetariifsed turutõkked, kaubavahetuse hõlbustamine, päritolureeglid, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmed, intellektuaalomandi õigused, investeeringud ja konkurentsipoliitika ning meetmete lõpuleviimine tegevuskavaga hõlmatud valdkondades;

ai)

innustada Gruusiat jätkama reformidega, mis parandavad ettevõtlusvõimalusi, riigi maksukogumise suutlikkust ja lepinguliste vaidluste lahendamise mehhanismi, edendades ühtlasi ettevõtte sotsiaalset vastutust ja kestlikku arengut; innustada Gruusiat tegema investeeringuid infrastruktuuri, eelkõige seoses avalike teenustega, võitlema eriti maapiirkondades esineva ebavõrdsuse vastu ning ergutama koostööd ELi liikmesriikidest pärit ekspertide ja Gruusia ekspertide vahel, et edendada reformide läbiviimist riigis ja jagada pidevalt kogemusi parimate tavade kohta ELi valitsemistavas;

aj)	julgustada laiaulatusliku koostöö tegemist valdkondade vahel; selgitada eelkõige saavutatavaid hüvesid ning edendada selle valdkonna õigusnormide lähendamist;

ak)	lisada lepingusse sätted, mis käsitlevad Gruusia võimalust osaleda Euroopa Liidu programmides ja asutustes, mis on peamine vahend Euroopa standardite edendamiseks kõikidel tasanditel;

al)

rõhutada jätkusuutliku arengu tähtsust, sealhulgas taastuvate energiaallikate kasutamise ja energiatõhususe kaudu ning võttes arvesse ELi kliimamuutusega seotud eesmärke; rõhutada Gruusia olulisust ELi energiajulgeoleku parandamisel, edendades prioriteetseid projekte ja poliitikameetmeid lõunakoridori (NABUCCO, AGRI, Kaspia mere piirkonna torujuhe, White Stream, EAOTC) edasiarendamiseks;

am)	julgustada ja toetada Gruusia ametivõime investeerimisprogrammis, mis näeb ette uute tootmisvõimsuste ehitamist hüdroelektrijaamades vastavalt ELi standarditele ja normidele, et hajutada energiaressursse;

Muud küsimused

an)	konsulteerida Euroopa Parlamendiga parlamentaarse koostöö küsimuses;

ao)	lisada selged kriteeriumid assotsieerimislepingu rakendamiseks ja näha ette järelevalvemehhanismid, sealhulgas korrapäraste aruannete esitamine Euroopa Parlamendile;

ap)

anda Gruusiale sihtotstarbelist finants- ja tehnilist abi tagamaks, et ta on võimeline täitma oma kohustusi, mis tulenevad läbirääkimistest assotsieerimislepingu üle ja selle täielikust rakendamisest, jätkates selleks terviklike institutsioonide väljaarendamise programmide pakkumist; teha idapartnerluse meetmete, partnerlusprogrammide, kõrgetasemeliste konsultatsioonide, koolitus- ja töötajate vahetusprogrammide, samuti kutseõppe praktikakohtade ja stipendiumide abil kättesaadavaks rohkem vahendeid kohaliku ning piirkondliku haldusvõimsuse suurendamiseks;

aq)	suurendada vastavalt ühisteatisele „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides” ELi abi Gruusia kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja meediale, et võimaldada neil tagada sisemine järelevalve ja suurem vastutus valitsuse poolt läbiviidavate reformide ja võetud kohustuste eest;

ar)

ergutada ELi läbirääkimismeeskonda jätkama tõhusat koostööd Euroopa Parlamendiga ja andma edusammudest pidevat dokumenteeritud teavet vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10, mille kohaselt Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel;

* *

2. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ning teavitamise eesmärgil Gruusiale.

(1) ELT C 295 E, 4.12.2009, lk 26.

(2) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 136.

(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0153.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/143

Neljapäev, 17. november 2011
Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine Euroopa Parlamendi töös

P7_TA(2011)0515

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta Euroopa Parlamendi töös (2011/2151(INI))

2013/C 153 E/19

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse 1995. aasta septembris Pekingis toimunud ÜRO neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning nendest tulenevaid dokumente,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3, milles rõhutatakse selliseid liikmesriikide ühiseid väärtusi nagu pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 2, 3, 4, 5, 21 ja 23,

—	võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) (1),

—	võttes arvesse komisjoni teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (KOM(2010)0491),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu eesistujariigi Rootsi poolt 2009. aastal koostatud üksikasjalikku aruannet „Peking +15: tegevusplatvorm ja Euroopa Liit“, milles tuuakse välja takistused, mis ei võimalda praegu täielikku soolist võrdõiguslikkust saavutada,

—

võttes arvesse nõukogu 2.–3. juuni 2005. aasta kohtumise järeldusi, milles kutsutakse liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama institutsioonilisi mehhanisme soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja looma raamistikku Pekingi tegevusprogrammi rakendamise hindamiseks, et edusamme oleks võimalik järjepidevamalt ja süstemaatilisemalt jälgida,

—

võttes arvesse oma 15. juuni 1995. aasta resolutsiooni ÜRO neljanda naiste maailmakonverentsi kohta: „Võrdsus, areng ja rahu” (2), 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta: tegevusplatvorm (Peking +10) (3) ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni „Peking +15” – ÜRO soolise võrdõiguslikkuse tegevusprogrammi kohta (4),

—	võttes arvesse oma 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta Euroopa Parlamendis (5),

—	võttes arvesse oma 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta komisjonide töö raames (6),

—	võttes arvesse oma 22. aprilli 2009. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta komisjonide ja delegatsioonide töö raames (7),

—	võttes arvesse oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ELi välissuhetes (8),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu teedrajavat tööd soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise osas ja eeskätt ministrite komitee 119. istungi järgset deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse elluviimise kohta (9),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0351/2011),

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine hõlmab enamat kui lihtsalt võrdsuse edendamist konkreetsete meetmete rakendamise teel, kaitsmaks naisi või mõnedel juhtudel alaesindatud sugupoolt; see tähendab pigem kõigi üldiste poliitikate ja meetmete mobiliseerimist konkreetse eesmärgi nimel – saavutada sooline võrdõiguslikkus;

B.	arvestades, et ÜRO on asutanud üksuse ÜRO Naised, mis on alates 2011. aasta 1. jaanuarist tugevdanud ÜRO süsteemi institutsioonilist korda soolise võrdõiguslikkuse toetamiseks ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks ning mille raamistikuks on Pekingi deklaratsioon ja tegevusplatvorm (10);

C.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõte väitega, et kõigi oma asjaomaste meetmete puhul on liidu eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine;

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatakse soolise võrdõiguslikkuse põhimõte, kuna selle kohaselt rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine, ning et need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus;

arvestades, et Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud ja poliitilisele tööle aitab soolist perspektiivi lisada mõnedel juhtudel kõige paremini selleteemaliste muudatusettepanekute esitamine raporti projektidele, mis esitatakse vastutavale komisjonile soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise muudatusettepanekute kujul – seda strateegiat on naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon aktiivselt kasutanud alates 2009. aastast;

arvestades, et niisugust korda on hiljuti edukalt kasutatud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks 18. mai 2010. aasta resolutsioonis muutuva maailma võtmepädevuste ning töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta (11) ning 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahehindamise kohta (12);

arvestades, et liikmesriigid osalevad kõigis peamistes soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi käsitlevates rahvusvahelistes raamistikes ning ELi tasandil on olemas mitmed poliitilised dokumendid; arvestades, et tegelikku pühendumist soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele tuleb siiski tugevdada, kuna edusammud olemasolevate poliitiliste dokumentide rakendamisel on tagasihoidlikud ning soolise võrdõiguslikkuse küsimustele eraldatud eelarvevahendid ebapiisavad;

H.	arvestades, et komisjon on lisaks meeste ja naiste võrdõiguslikkuse strateegiale (2010–2015) määranud kindlaks põhimeetmed iga peadirektoraadi jaoks – see näitab, et ELi lähenemisviis soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele on muutumas terviklikumaks ja ühtsemaks (13);

I.	arvestades, et komisjon on Naiste harta (14) raames kohustunud oma ametiaja jooksul tugevdama soolist perspektiivi kõikides poliitikavaldkondades;

arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut peab töötama välja, analüüsima, hindama ja levitama metodoloogilisi vahendeid, eesmärgiga toetada soolise võrdõiguslikkuse integreerimist ühenduse kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja nendel põhinevatesse siseriiklikesse poliitikavaldkondadesse ning selleks, et toetada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ühenduse kõikides institutsioonides ja organites (15);

K.	arvestades, et on vaja tihedat koostööd Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga täpsete metodoloogiliste vahendite levitamisel ja ka selleks, et paremini hinnata soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise integreerimist Euroopa Parlamendi töösse;

L.	arvestades, et komisjon on seadnud eesmärgiks rakendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist poliitikakujundamise lahutamatu osana, sealhulgas soolise mõju hindamise abil, ning on koostanud selleks juhendi soolise mõju hindamise kohta (16);

M.	arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise poliitika täiendab, mitte ei asenda konkreetseid poliitikaid ja positiivseid meetmeid, olles osa kahetisest lähenemisest soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

N.	arvestades, et sooline diskrimineerimine kahjustab transseksuaale ning arvestades, et Euroopa Parlamendi, komisjoni ja mitmete liikmesriikide soolise võrdõiguslikkuse valdkonda käsitlev poliitika ja meetmed hõlmavad üha enam sooidentiteeti;

arvestades, et enamik parlamendikomisjone peab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist üldiselt oluliseks (näiteks õigusloometöös, ametlikes suhetes naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga või võrdõiguslikkuse tegevuskavade väljatöötamisel), samas kui väiksemat osa komisjonidest huvitab see harva või ei huvita kunagi;

kohustub regulaarselt vastu võtma ja rakendama poliitikakava soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks parlamendis, üldise eesmärgiga edendada meeste ja naiste võrdsust, kaasates kõikidesse poliitikatesse ja tegevustesse tõeliselt ja tõhusalt soolise perspektiivi, nii et hinnatakse meetmete erinevat mõju meestele ja naistele, koordineeritakse olemasolevaid algatusi ning näidatakse ära eesmärgid ja prioriteedid, samuti nende saavutamise viisid;

kinnitab, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise järgmise kolme aasta poliitikakava peamine eesmärk peaks olema saavutada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise järjekindlam ja tõhusam rakendamine Euroopa Parlamendis, tuginedes järgmistele prioriteetidele:

a)	jätkuv pühendumus parlamendi juhatuse tasandil soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelise töörühma tegevuse kaudu;

b)	kahetine lähenemisviis – sooküsimuste tähtsustamine Euroopa Parlamendi tegevuses ühelt poolt vastutava komisjoni tõhusa töö kaudu ja teiselt poolt sooperspektiivi lisamise kaudu teiste komisjonide ja delegatsioonide töösse;

teadvustamine, et otsustamisprotsessides on vaja soolist tasakaalustatust, mille saavutamiseks tuleb suurendada naiste esindatust Euroopa Parlamendi juhtorganites, fraktsioonide juhatustes, komisjonide ja delegatsioonide juhatustes, delegatsioonide ja muude missioonide, näiteks valmisvaatlusmissioonide koosseisus, samuti on vaja suurendada meeste esindatust valdkondades, kus nad on alaesindatud;

d)	soolise analüüsi lisamine eelarvemenetluse kõikidesse etappidesse, tagamaks, et naiste ja meeste vajadusi ja prioriteete käsitletaks võrdselt ning et hinnataks ELi vahendite eraldamise mõju naistele ja meestele;

e)	tõhus ajakirjandus- ja teabepoliitika, mis võtab pidevalt arvesse soolist võrdõiguslikkust ning hoidub soostereotüüpidest;

f)	jätkuv regulaarsete aruannete esitamine täiskogu istungile edusammude kohta soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel parlamendi komisjonide ja delegatsioonide töös;

keskendumine vajadusele tagada piisavad rahalised ja inimressursid, et parlamendi organitel oleks vajalikud vahendid, sealhulgas sooküsimuste analüüsi ja hindamise jaoks, samuti piisavad ekspertteadmised sooküsimustes (teadusuuringud ja dokumenteerimine, koolitatud personal, eksperdid) ning soospetsiifilised andmed ja statistika; kutsub sekretariaati üles korraldama regulaarset heade tavade vahetamist ja võrkkoostööd, samuti koolitusi Euroopa Parlamendi ametnikele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja soolist võrdõiguslikkust arvestava eelarvestamise teemal;

h)	parlamendi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise võrgustiku jätkuv arendamine – iga komisjon on määranud võrgustikku liikme, kes on vastutav soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest oma komisjoni töös;

i)	tähelepanu rahvusvahelistele standarditele vastavate täpsete definitsioonide ja terminoloogia kasutamise tähtsusele võrdõiguslikkuse süvalaiendamisalaste terminite kasutamisel;

j)	metodoloogiline ja analüütiline toetus Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudilt;

nõuab, et vastutav komisjon uuriks, kuidas oleks võimalik kõige paremini lisada kodukorda menetlus, millega naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon võtab vastu raportite muudatusettepanekuid, millega juhitakse tähelepanu poliitikavaldkonna mõju soolisele võrdõiguslikkusele, järgides vastutava komisjoni sätestatud tähtaegu ja korda;

palub mitmeaastase finantsraamistiku ja struktuurifondide eest vastutavatel parlamendikomisjonidel hinnata kavandatavate kuluprioriteetide, tuluallikate ja valitsemisvahendite soolist mõju enne mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmist, tagamaks, et 2013. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik oleks sootundlik ning et kõikide ELi rahastamisprogrammide põhieeskirjad sisaldaksid soolise võrdõiguslikkuse eesmärke ja selle saavutamiseks eraldataks erivahendeid;

väljendab heameelt parlamendi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise võrgustiku ja parlamendikomisjonide üle, kes rakendasid oma töös soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist, ning kutsub teisi komisjone üles tagama selle, et nad järgivad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise strateegiat ja rakendavad seda oma töös;

rõhutab, et parlamendikomisjonid peavad omama asjakohaseid vahendeid, mis aitaks neil süvalaiendamist põhjalikult mõista – näiteks sugupoolte kaupa liigitatud näitajad, andmed ja statistika; samuti on vaja jaotada eelarvevahendeid soolisest võrdõiguslikkusest lähtuvalt, julgustades parlamendikomisjone kasutama siseeksperte (asjakohase komisjoni sekretariaat, vastav osakond, raamatukogu jne) ja väliseksperte muudes kohalikes, piirkondlikes, riiklikes ja riigiülestes, avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes institutsioonides; väikestes, keskmise suurusega ja suurtes ettevõtetes ning soolise võrdõiguslikkuse valdkonnaga tegelevates ülikoolides;

tunneb heameelt mitmete parlamendikomisjonide tehtud erialgatuste üle, sealhulgas põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni koostatud algatusraport naiste rolli kohta põllumajanduses ja maapiirkondades ning kalanduskomisjoni korraldatud avalik kuulamine naiste rolli kohta kalanduspiirkondade säästvas arengus;

järeldab parlamendi komisjonides soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest vastutavatele esimeestele ja aseesimeestele jagatud küsitluse põhjal, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks tehtav töö on komisjoniti väga erinev ja vabatahtlik, ning mõnedes valdkondades on sooline perspektiiv terava tähelepanu all, samas kui teistes arvestatakse seda vähe või üldse mitte;

kiidab heaks parlamentidevaheliste delegatsioonide ja valimisvaatlusmissioonide töö ning nende püüdlused tegeleda koostöös kolmandate riikide parlamentidega küsimustega, mis on seotud soolise võrdõiguslikkusega ja naiste mõjuvõimu suurendamisega, rakendades süstemaatilisemalt jälgimist, ja käsitleda selliseid küsimusi nagu naiste suguelundite moonutamine ja emade suremus, ning tehes naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga tihedamat koostööd ühiste koosolekute korraldamiseks ning teabe vahetamiseks nendes valdkondades;

10.

palub, et komisjon pööraks soolise ebavõrdsuse probleemile kõikide poliitikate kavandamisel ja rakendamisel järjekindlamalt ja süstemaatilisemalt tähelepanu ning rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi saavutamiseks tuleb parandada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist kõikides poliitikavaldkondades;

11.	kordab, et on vaja keskenduda meeste ja naiste vahelistele suhetele, mis tekitavad ja põlistavad soolist ebavõrdsust;

12.

on seisukohal, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisega seotud parlamendi töö peaks hõlmama ka sooidentiteeti ning selle raames tuleks hinnata, kuidas poliitika ja meetmed mõjutavad transseksuaale; palub komisjonil võtta sooidentiteeti arvesse kõikides soolise võrdõiguslikkusega seotud meetmetes ja poliitikas;

13.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Nõukogule.

(1) Ülemkogu 7. märtsi 2011. aasta järelduste lisa.

(2) EÜT C 166, 3.7.1995, lk 92.

(3) ELT C 320 E, 15.12.2005, lk 247.

(4) ELT C 348 E, 21.12.2010, lk 11.

(5) ELT C 61 E, 10.3.2004, lk 384.

(6) ELT C 244 E, 18.10.2007, lk 225.

(7) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 18.

(8) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 32.

(9) Ministrite komitee 119. istung Madridis, 12. mai 2009.

(10) ÜRO Peaassamblee 21. juuli 2010. aasta resolutsioon 64/289 süsteemiülese ühtsuse kohta

(11) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 8.

(12) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0256.

(13) Komisjoni personali töödokument “Tegevused naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015) rakendamiseks” (SEK(2010)1079/2).

(14) Komisjoni teatis „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus”, Naiste harta (KOM(2010)0078).

(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1922/2006, 20. detsember 2006, millega luuakse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (ELT L 403, 30.12.2006, lk 9).

(16) http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=4376&langId=en.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/148

Neljapäev, 17. november 2011
Ebaseadusliku kalapüügi vastane võitlus globaalsel tasandil

P7_TA(2011)0516

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon ebaseadusliku kalapüügi vastase võitluse kohta globaalsel tasandil ja ELi rolli kohta (2010/2210(INI))

2013/C 153 E/20

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

—	võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning Rio keskkonna- ja arengudeklaratsiooni, mis võeti vastu ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil 1992. aasta juunis,

—	võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) konverentsi 1993. aasta novembris toimunud 27. istungjärgul heaks kiidetud kokkulepet, millega ergutatakse avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju (täitmiskokkulepe),

—	võttes arvesse 1995. aasta augustis sõlmitud kokkulepet ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta (1995. aasta ÜRO kalavarude kokkulepe),

—	võttes arvesse FAO vastutustundliku kalapüügi juhendit, mille FAO konverents võttis vastu 1995. aasta oktoobris,

—	võttes arvesse 1998. aasta juunis vastu võetud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Aarhusi konventsioon),

—	võttes arvesse FAO rahvusvahelist tegevuskava ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ennetamiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (IPOA-IUU), mille FAO nõukogu kinnitas 2001. aasta juunis,

—	võttes arvesse komisjoni teatist 2002. aasta maist, mis käsitleb ühenduse tegevuskava ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi väljajuurimiseks (KOM(2002)0180),

—	võttes arvesse 26. augustist4. septembrini 2002. aastal Johannesburgis toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel tehtud avaldust,

—	võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi vastase ELi tegevuskava rakendamise kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (ELi määrus ETR-kalapüügi kohta) (2), nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1006/2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool (püügiloa määrus) (3) ning nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks (kontrollimäärus) (4),

—	võttes arvesse FAO kokkulepet, mis käsitleb sadamariigi meetmeid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning mis kiideti heaks 2009. aasta novembris Roomas toimunud FAO konverentsi 36. istungjärgul,

—	võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) 2011. aasta aruannet rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse kohta kalandussektoris,

—

võttes arvesse 2011. aastal avaldatud komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse võrdlusaruannet pealkirjaga “Ebaseadusliku tegevuse tõkestamine kalandussektoris. Geneetika, genoomika, keemia ja kohtumeditsiini kasutamine võitluseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ning kalatoodete jälgitavuse edendamiseks”,

—	võttes arvesse eelseisvat ÜRO säästva arengu konverentsi, mis toimub 2012. aasta juunis Brasiilias,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—	võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0362/2011),

A.	arvestades, et 71 % Maa pinnast katavad ookeanid, mis säilitavad 16 korda rohkem süsinikdioksiidi kui maismaa, täidavad põhirolli kogu planeedi kliimat ja elu toetavates süsteemides ning varustavad suurt osa maakera elanikkonnast toidu, elatise, energia ja transporditeedega;

B.	arvestades, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüük) mahuks on arvestatud 11 kuni 26 miljonit tonni aastas, mis on vähemalt 15 % maailma kogupüügist ning mis muudab maailma mereressursside majanduslikult, sotsiaalselt ja ökoloogiliselt säästva majandamise võimatuks;

C.	arvestades, et 2010. aasta oktoobris Nagoyas toimunud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsil heaks kiidetud kokkuleppega võeti rahvusvaheline kohustus vähendada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist 2020. aastaks vähemalt poole võrra;

D.	arvestades, et maailma ookeanid moodustavad 90 % Maa elupaikadest;

arvestades, et kaks kolmandikku maailma ookeanidest jäävad riikide jurisdiktsiooni alt välja, et puudub üldine poliitika rahvusvaheliste vete (avamere) haldamiseks ning et praeguse ebaühtlase õigustiku aluseks on peamiselt 17. sajandi põhimõtted merede vabaduse kohta, mis eiravad paljusid pikka aega maismaa ja atmosfääri suhtes kohaldatud keskkonnapõhimõtteid;

F.	arvestades, et FAO kokkuleppe, mis käsitleb sadamariigi meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, üks eesmärk on kaotada nn mugavussadamad, kus ETR-kalapüügiga tegelevad laevad võivad end ohutult tunda ja kust saab alguse ebaseadusliku püügi turustamine;

arvestades, et uus ELi kontrollmeetmete pakett, mis koosneb ETR-kalapüüki käsitlevast määrusest, kontrollimäärusest ja püügiloa määrusest, loob põhjaliku vahendite kogumi võitluseks selle ookeane ohustava nuhtlusega, kuna selles määratakse kindlaks nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide kohustused lipuriigi, rannikuäärse riigi, sadamariigi ja tururiigina;

H.	arvestades, et EL on maailma suurim kalandustoodete importija ja kalanduses üks maailma juhtivaid jõude ning seetõttu lasub ELil suur kohustus võtta endale juhtroll rahvusvahelise üldsuse kaasamisel võitlusse ETR-kalapüügi vastu,

1.	arvab, et ETR-kalapüük on üks maailmamere bioloogilise mitmekesisuse suurimaid ohustajaid;

on veendunud, et ETR-kalapüük on suur keskkonna- ja majandusprobleem kogu maailmas, nii mere- kui ka siseveekalanduses, see õõnestab kalanduse korraldamise püüdeid, ähvardab kalavarude jätkusuutlikkust ja toiduga kindlustatust ning moonutab turgu, põhjustades kogu ühiskonnale, ka arengumaades, äraarvamatuid sotsiaalseid ja majanduslikke vapustusi;

3.	rõhutab, et ETR-kalapüük ja sellega seotud äritegevus tekitab kaluritele ja teistele seadusekuulekalt tegutsejatele ebaausat konkurentsi ning põhjustab kalurikogukondadele, tarbijatele ja kogu sektorile majandusraskusi;

juhib tähelepanu sellele, et ETR-kalapüüki käsitlevast määrusest, kontrollimäärusest ja püügiloa määrusest koosneva kontrollmeetmete paketiga on EL võtnud endale ülemaailmse liidrirolli; on seisukohal, et see pakett moodustab laiaulatusliku ja põhjaliku vahenditekogumi võitluseks selle ookeane ohustava nuhtlusega, kuna selles määratakse kindlaks nii ELi liikmesriikide kui kolmandate riikide kohustused lipuriigi, rannikuäärse riigi, sadamariigi ja tururiigina ning nende kodanike tegevusega seotud kohustused; nõuab tungivalt nende määruste ranget kohaldamist;

5.	rõhutab vajadust paremini kooskõlastada komisjoni, Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri ja liikmesriikide tegevust, et parandada teabekogumist ja -vahetust ning aidata ELi kalanduse õigusakte rangelt ja läbipaistvalt kohaldada;

on seisukohal, et vastutus laevade asjakohastele majandamis- ja muudele eeskirjadele vastavuse, saagi ja püügikoormuse andmete kogumise ja esitamise ning jälgitavuse tagamise (sealhulgas püügilubade kinnitamise kaudu) eest peab jääma lipuriigile, sest nende delegeerimine teisele riigile õõnestaks võitlust ETR-kalapüügi vastu;

7.	nõuab, et komisjonile ja liikmesriikide kontrolliasutustele antaks piisavad inimressursid, rahalised ja tehnilised vahendid, et nad saaksid neid määrusi täiel määral rakendada;

rõhutab, et ELi usaldusväärsuse huvides peavad komisjon ja liikmesriigid välja selgitama ELi õigusakte rikkuvad ettevõtjad ja neid karistama, ning sellega seoses peab vajalikuks veel rohkem ära teha, enne kui võib öelda, et EL võitleb rahuldavalt tema territooriumil ja ELi ettevõtjate poolt ka mujal toime pandava ETR-kalapüügiga;

9.	kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et võideldakse ebaseadusliku kalapüügi vastu merel ja siseveekogudel, ning rõhutab vajadust vaadata läbi praeguste kontrollimehhanismide piisavus ja rakendamine;

10.	nõuab ühise kalanduspoliitika läbivaatamist, et kasutada seda seadusliku kalapüügi stimuleerimiseks kalade, keskkonna ning ELi tarbijate ja tootjate huvides;

11.	kutsub komisjoni üles enne 2012. aasta lõppu uurima, kas ELis eksisteerib harrastuskalapüük sellises mahus, et seda võib tõepoolest liigitada ETR-kalapüügiks;

12.	kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostööle nn Euroopa rannavalve loomiseks, et tõsta ühist järelevalve- ja kontrollivõimekust ning tulemuslikult võidelda merel selliste praeguste ja tulevaste ohtude vastu nagu terrorism, piraatlus, ETR-kalapüük, salakaubavedu või kasvõi merereostus;

13.	nõuab komisjonilt jätkuvaid jõupingutusi, et soodustada teabevahetust mereseire integreerimiseks ja eelkõige Euroopa rannavalve teenistuste ühtlustamiseks vajaliku teabe vahetamist;

14.

on seisukohal, et ELi ETR-kalapüügi vastase võitluse eesmärkide edendamiseks tuleb tagada vajalikud vahendid, eelkõige rahalised vahendid, ning liikmesriikidele tuleb eraldada kehtivate eeskirjade täitmiseks piisavad vahendid; rõhutab ka, et tulevikus uute meetodite (näiteks elektrooniliste seiresüsteemide jms) kasutuselevõtmisel tuleb ELi eelarve tasandil teha kättesaadavaks nende rakendamiseks vajalikud rahalised vahendid;

15.

kutsub komisjoni üles avaldama iga-aastaseid hinnanguid selle kohta, kuidas liikmesriigid on ühise kalanduspoliitika eeskirju rakendanud, näidates ära võimalikud parandamist vajavad nõrgad kohad, ning kasutama kõiki võimalikke abinõusid, sealhulgas näitama, millised liikmesriigid oma kohustusi ei täida, et tagada nimetatud eeskirjade täielik täitmine ning kehtestada läbipaistev ja usaldusväärne kontrollirežiim;

16.	on rahul komisjoni otsusega võtta kasutusele punktipõhine kalapüügiluba kui lisaabinõu, mis aitab liikmesriikidel avastada rikkumisi turustusahela igas etapis ning kehtestada nende eest ranged karistused;

17.

on seisukohal, et kalavarude, kalalaevastike ja laevastike aluseks oleva kapitali suurt liikuvust ning kalaturu ülemaailmset iseloomu arvestades saab ETR-kalapüügi vastu tulemuslikult võidelda ainult kahe- ja mitmepoolses rahvusvahelises koostöös ning vahetades laialdaselt, täpselt ja õigeaegselt teavet kalalaevade, nende tegevuse, püükide ja muude vajalike küsimuste kohta;

18.

palub ELil tungivalt nõuda, et kolmandad riigid tulemuslikult võitleksid ETR-kalapüügi vastu, muu hulgas hoolitsedes selle eest, et allkirjastataks, ratifitseeritaks ja täidetaks FAO sadamariigi meetmeid käsitlevat kokkulepet, ÜRO kalavarude kokkulepet, FAO täitmiskokkulepet, ÜRO mereõiguse konventsiooni ning kaubanduslepingute, kalandusalaste partnerluslepingute ja ELi arengupoliitika raames piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide poolt vastu võetud mitmesuguseid püügidokumentide süsteeme;

19.	rõhutab vajadust tagada, et kõik kolmandad riigid, kellega EL on sõlminud kalandusalase partnerluslepingu, kohaldaksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi tööõiguseeskirju, eelkõige neid, mis puudutavad ETR-kalapüügi põhjustatud sotsiaalset dumpingut;

20.

rõhutab, et tehniline, sealhulgas kosmose- ja satelliiditehnoloogia areng on aidanud enamjaolt ületada püügitegevuse jälgimise, kontrolli ja järelevalve seniseid piiranguid ning et tänapäeval on ETR-kalapüügi vastase võitluse põhiküsimus valitsuste poliitiline tahe tulemuslikult ja vastutustundlikult tegutseda;

21.

kutsub liikmesriike üles jälitama ja kohtu alla andma kalalaevu, omanikke, ettevõtteid või üksikisikuid, kes on seotud ETR-kalapüügiga seonduva tegevusega (näiteks segavad ETR-püügi loomust legaalselt püütud kalasaagiga) võrdselt teiste keskkonnavastaste või majanduskuritegude toimepanijatega ning süüdimõistmise korral kohaldama rangeid karistusi, sealhulgas – kui see tundub kohane raskete või korduvate rikkumiste korral – võtma alaliselt ära püügiload ning keelama sadamarajatiste kasutamise;

22.	taunib seda, et ELi toetusi on jagatud laevadele, mis on varem tabatud ebaseaduslikult kalapüügilt;

23.	palub komisjonil muuta igasuguse finantsabi nõudeid, et kohaldada rahalisi karistusi ja rahastamisvõimaluste keeldu laevaomanike suhtes, kelle kohta on tõendeid, et nad on ebaseaduslikult kala püüdnud;

24.	nõuab tungivalt, et komisjon peataks Euroopa Kalandusfondi toetused kõigile ETR-kalapüügiga tegelevatele kalalaevadele;

25.

rõhutab, et kalandussektor peab tagama suurema vastutustundlikkuse ja aruandekohustuse, et mereressursse hakataks kasutama säästlikult; on seisukohal, et väga tähtis on parandada kalandussektori ja selle tegevuse kõigi aspektide läbipaistvust, sealhulgas leppida kokku rahvusvahelistes kriteeriumides, mille põhjal teha kindlaks laevade ja püügiõiguste tulu saavad tegelikud omanikud ning nende avalikustamise tingimused ning kontrollida rahvusvahelistes vetes viibivaid kalalaevu;

26.	usub, et Euroopa Liit peaks olema eeskujuks, võttes vastu ja edendades kalanduse juhtimist puudutavate otsuste läbipaistvuse poliitikat rahvusvahelistes organisatsioonides ja kolmandates riikides, kellega ELil on kalandusalased suhted;

27.

on seisukohal, et kalapüük, mille puhul järgitakse rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil võetud meetmeid ning mis põhineb varude säästval ja vastutustundlikul kasutamisel, toetab majanduskasvu ja töökohtade loomist nii ELis kui ka arenguriikides, samal ajal kui ebaseaduslikul, teatamata ja reguleerimata kalapüügil (ETR-kalapüügil) on tõsised majanduslikud, sotsiaalsed ja ökoloogilised tagajärjed, mis kahjustavad eriti arengumaid, sest selline kalapüük takistab aastatuhande arengueesmärkide, eriti eesmärkide nr 1, 7 ja 8 saavutamist;

28.

rõhutab kalapüügitegevuse piiriülest olemust ning vajadust teha ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks nii kahe- kui ka mitmepoolset koostööd, et kõik kohaldaksid ETR-kalapüügi vastaseid meetmeid läbipaistval, mittediskrimineerival ja õiglasel viisil, võttes seejuures arvesse arengumaade ja eelkõige väikeste saareriikide rahalisi, tehnilisi ja inimressursse;

29.	palub komisjonil tagada oma poliitikavaldkondade sidusus, nii et vaesuse vastu võitlemisele suunatud arengupoliitika oleks keskkonna- ja majandusküsimuste kõrval ETR-kalapüügi vastase ELi poliitika lahutamatu osa;

30.	rõhutab ETR-kalapüügi otsest seost riigi juhtimise tasemega ning nõuab, et kõikide välisabimeetmetega kaasneks abisaajariigi kindel poliitiline otsus keelustada oma vetes ETR-kalapüük ning parandada kalandussektori juhtimist laiemalt;

31.

õhutab komisjoni ja liikmesriike laiendama oma finants-, tehnoloogilise ja tehnilise abi programme, sealhulgas ametlikku arenguabi ning kalandusalaseid partnerluslepinguid jälgimise, kontrolli- ja järelevalveprogrammidele arengumaade vetes ning eelistama seejuures pigem piirkondlikke kui kahepoolseid programme; soovitab ka kõigil Euroopa ja teistel abiandjatel selliste programmide rahastamist rohkem kooskõlastada;

32.	on lisaks seisukohal, et ETR-kalapüügiga tulemuslikumalt võitlemiseks peaks EL aktiivselt kasutama kalandusalaste partnerluslepingute raames tehtavat koostööd;

33.

palub, et komisjon arenguriikidega sõlmitavates kokkulepetes vajadust mööda suurendaks kalandussektorile mõeldud rahalisi vahendeid, et need riigid saaksid tugevdada oma institutsioonide, inimeste ja tehnilist võimekust ETR-kalapüügi vastu võitlemisel ning seetõttu paremini täita maailma ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja Euroopa õigusaktide meetmeid;

34.	rõhutab vajadust kaasata kodanikuühiskond ning panna kalandussektori ettevõtted vastutama seaduslike püügimeetodite järgimise eest ja tegema ettevõtete sotsiaalse ja ökoloogilise vastutuse raames ETR-kalapüügi vastu võitlemisel koostööd ametiasutustega;

35.

palub komisjonil kaaluda võimalust lisada FAO sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe, ÜRO kalavarude kokkulepe ning FAO täitmiskokkulepe nende aktide nimekirja, mida riigid peavad rakendama, et täita praegu läbivaadatava üldise soodustuste süsteemi (GSP+) tingimusi; nõuab ekspordilitsentside tühistamist kõigil riikidel, kes turustavad ETR-kalapüügist saadud tooteid; arvab, et nende toodete turustamise keelustamiseks peaks EL vastavate riikidega koostööd tegema;

36.

tuletab meelde, et WTO eeskirjade järgi toimuva kaubavahetuse kontekstis ei saa ETR-kalapüügi küsimust lahutada majanduspartnerluslepingutest; rõhutab probleemi seoses päritolueeskirjadest erandi tegemisega teatavatele töödeldud kalatoodetele, eelkõige Paapua Uus-Guinea puhul, mis ei lase selliseid tooteid jälgida ja loob võimalused ETR-kalapüügiks;

37.

on seisukohal, et EL peaks neis piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides (PKMO), mille liige ta on, järgima järgmisi eesmärke:

—

kõigis PKMOde võimkonda kuuluvates püügipiirkondades püügiluba omavate kalalaevade, sealhulgas abilaevade registri sisseseadmine ning tuvastatult ETR-kalapüügiga tegelevate laevade mustade nimekirjade koostamine, mida PKMOd peavad pidevalt ajakohastama, laialdaselt avalikustama ja omavahel kooskõlastama;

—	PKMOde järelevalvekomiteede tugevdamine eesmärgiga jälgida kokkuleppeosaliste poolset lepingu täitmist ning vajadusel kehtestada tõhusaid sanktsioone;

—	lepinguosaliste kui lipuriikide, rannikuäärsete riikide, sadama- ja tururiikide ning kasutoova omandiõigusega riikide võetavate konkreetsete meetmete nimekirja laiendamine eri PKMOdes;

—	asjakohaste merel toimuvate kontrolli- ja vaatlusprogrammide sisseseadmine;

—	merel ümberlaadimise keelustamine;

—	püügidokumentatsiooni skeemide väljatöötamine, alustades iga PKMO olulisematest kalaliikidest;

—	vajaduse korral elektrooniliste vahendite, sealhulgas laevaseiresüsteemide, elektrooniliste püügipäevikute ja teiste seireseadmete kohustuslik kasutamine;

—	PKMOde tegevuse tulemuste kohustuslik ja korrapärane hindamine koos nõudega täita hinnangus antud soovitusi;

—	püügipiirkondadega seotud majanduslike huvide deklareerimine PKMOdesse lähetatavate delegatsioonide juhtide poolt, seal kus võib tekkida huvide konflikt;

38.

nõuab PKMOde võrgustiku kiiret laiendamist, et hõlmata kõik avamere kalavarud ja püügipiirkonnad, luues selleks uusi PKMOsid või laiendades olemasolevate volitusi; arvab, et ETR-kalapüügi globaalse iseloomu tõttu on vaja PKMOde praegusest palju intensiivsemat koostööd teabevahetuse ning laevadele ja lepinguosalistele määratavate karistuste osas;

39.	on seisukohal, et avamerekalapüügi õigus tuleb rahvusvahelises õiguses panna võimalikult suurel määral sõltuma sellest, kas riik allub oma tegevuses asjaomastele rahvusvahelistele organitele ja rakendab täielikult kõiki neis organites vastu võetud juhtimismeetmeid;

40.	märgib, et kalanduse ja vesiviljeluse ülemaailmsete probleemide uurimisel kalanduse arengu ja juhtimise paremaks ühendamiseks bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja keskkonnakaitsega on FAO teaduslike eriteadmiste ja soovituste peamine allikas;

41.	toetab täielikult FAO praegust algatust koostada võimalikult kiiresti ülemaailmne kalalaevade, külmveolaevade ja abilaevade register, mis peaks olema kohustuslik ja hõlmama laevu suurusega üle 10 GT;

42.

toetab FAOs praegu toimuvat lipuriikide tegevuse hindamise süsteemi kiiret väljatöötamist, sest see aitaks survestada riike, kes ei täida oma rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi; nõuab tungivalt, et leitaks mõni tulemuslik mehhanism nende riikide karistamiseks, kes ei taga, et nende lipu all sõitvad laevad ei toeta ETR-kalapüüki ega osale selles ja järgivad kõiki asjakohaseid õigusakte; kutsub liikmesriike üles võtma ebaseadusliku kalapüügi lõpetamiseks tarvitusele õiglased ja läbipaistvad turuvahendid, nii et see teisi riike ei diskrimineeriks; toetab FAO otsust alustada rahvusvahelisi konsultatsioone lipuriikide tegevuse kohta oma rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisel;

43.

nõuab, et kiiresti võetaks vastu meetmed, millega teha lõpp nn mugavuslippude kasutamise tavale, mis võimaldab kalapüügilaevadel karistamatult ebaseaduslikult tegutseda ning kahjustab rängalt mereökosüsteeme, kalavarusid, rannikualade elanikkonda, toiduainetega kindlustatust, eriti arengumaades, ning seaduslikku ja seaduskuulekat kalandussektorit;

44.	rõhutab vajadust tagada, et ELi huvid ei oleks seotud sellise kalapüügipiraatlusega ja kutsub seepärast liikmesriike tagama, et nende kodanikud ei toetaks ETR-kalapüüki ega osaleks selles;

45.	toetab komisjoni pingutusi avaliku registri koostamiseks, kuhu kantakse tõestatult ETR-kalapüügiga tegelenud laevade omanikud; arvab, et see register peaks langema kokku Vigos asuva Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri registriga;

46.	arvab, et mingi ÜRO süsteemi kuuluv organisatsioon peaks viivitamatult läbi viima nii lipuriikide kui ka PKMOde tegevuse sõltumatu hindamise;

47.	tunnistab, et puudub rahvusvaheline koostöö muu merekeskkonda kahjustava inimtegevuse kui kalapüügi negatiivse mõju ohjamisel ja kutsub komisjoni üles toetama selle tühimiku täitmiseks ülemaailmse organi loomist, võimalusel ÜRO egiidi all;

48.

rõhutab vajadust töötada täpsemalt välja tururiigi vastutuse kontseptsioon, mis aitaks sulgeda turud ETR-kalapüügist pärit kalatoodetele; arvab, et EL peab kiiresti arutama koos teiste juhtivate tururiikide, sealhulgas USA, Jaapani, Hiina ja teistega, kuidas teha koostööd ja võimalikult kiiresti välja töötada rahvusvahelised õigusaktid, mis võimaldaksid, kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega ning ÜRO süsteemi raames, ETR-kalapüügist pärineva kalaga kauplemist peatada, selle eest kohtu alla anda ja karistada;

49.

rõhutab, et osaliselt sõltub Euroopa kalandussektori säilitamine ja arendamine Euroopa ja maailmaturul turustatavate kalatoodete ETR-kalapüügiga seotuse rangest kontrollimisest; rõhutab kalandussektori tähtsust piirkondliku planeerimise, toiduohutuse, tööhõive ja ühenduse vetes olevate ressursside säilitamise seisukohalt;

50.

on seisukohal, et Euroopa Liidul on juba olemas vahendid ebaseadusliku kalapüügi piiramiseks, ning on veendunud, et kui EL kui maailma suurim kalatoodete turg neid vahendeid õigesti kasutab, on avaldab see kahtlemata praktilist heidutavat mõju; nõuab seepärast, et neile lepinguosalistele riikidele, kes ei tee PKMOdega koostööd selliste abinõude kehtestamisel nagu püügidokumentide süsteemid või sadamariigi meetmed, ei antaks Euroopa Liitu eksportimise lube või et need load võetaks neilt ära;

51.

rõhutab, et kaubandusrelv on üks parimaid relvi ETR-kalapüügi vastases võitluses; taunib seepärast veel kord asjaolu, et merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat ja kaubanduse peadirektoraat ei kooskõlasta oma tegevust, sest kui esimene seab endale üha rohkem eesmärke ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks, siis teise eesmärk näib olevat eranditult avada ühenduse turge üha rohkem impordile, sõltumata selle päritolust ja kontrollitagatistest, anda tollisoodustusi ja teha erandeid päritolueeskirjadest, millega vaid antakse Euroopa turud selliste riikide ja laevastike käsutusse, kelle puhul on tuvastatud, et nad ETR-kalapüüki vähemalt sallivad;

52.	on sellega seoses seisukohal, et turg ja eelkõige importijad peavad oma tegevuse eest üha rohkem vastutama hakkama, sest turg on ilmselt ETR-kalapüügi kõige olulisem põhjus;

53.	rõhutab, kui tähtis on tarbija õigus olla alati kindel, et ostetud kalatoode pärineb seaduslikust püügist;

54.

kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles parandama tarbijate teavitamist sellistest eri märgistusskeemidest nagu näiteks merendusnõukogu (Marine Stewardship Council – MSC) märgistus, mis tekitavad läbipaistvuse ning annavad tarbijale kindluse, et ta ostab jätkusuutlikult ja seaduslikult maale toimetatud kala;

55.

toetab täielikult FAO kalanduskomisjoni 2011. aasta veebruaris peetud koosolekul vastu võetud uusi suuniseid, mille eesmärk on ühtlustada kalatoodete märgistamise süsteemi, et võidelda ebaseadusliku kalapüügi vastu; arvab, et märgistusele kantavad andmed peavad selgelt sisaldama kala kaubanduslikku ja teaduslikku nimetust, püügipiirkonna tüüpi ja eelkõige kala päritolupiirkonda;

56.	õhutab komisjoni jätkama ülemaailmse püügidokumentide süsteemi väljatöötamist;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike toetama selliste tehnikate väljatöötamist ja kasutamist, mis tagavad kalatoodete täieliku ja tulemusliku jälgitavuse kogu tarneahela ulatuses ning hõlmavad kalapüügi- ja abilaevade satelliitseiret, kalade märgistamist elektronkiipidega ning ülemaailmsete andmebaaside koostamist kalade DNA ja muude geneetiliste andmete kohta kalatoodete ja nende geograafilise päritolu kindlakstegemiseks, nagu seda kirjeldatakse komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse aruandes pealkirjaga “Ebaseadusliku tegevuse tõkestamine kalandussektoris. Geneetika, genoomika, keemia ja kohtumeditsiini kasutamine võitluseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ning kalatoodete jälgitavuse edendamiseks”;

58.	kutsub komisjoni ja nõukogu üles eraldama igal tasandil rohkem vahendeid võitluseks korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

59.

on rahul ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo hiljutise aruandega, milles käsitletakse rahvusvahelist organiseeritud kuritegevust kalandussektoris ning selgitatakse, kuidas organiseeritud kuritegelikud rühmitused laiendavad oma mõju kalandussektoris, sealhulgas nii kalapüügile eelnevatele (laevade ja meeskondade muretsemine, tankimine jms) kui ka järgnevatele tegevustele (turundus, transport);

60.

on mures selliste kuritegevuse liikide nagu inimeste ekspluateerimine ja inimkaubandus, rahapesu, korruptsioon, varastatud kauba käitlemine, maksudest kõrvalehoidmine ja tollipettus kasutamise pärast ETR-kalapüügiga tegelejate poolt – kusjuures ETR-kalapüük tuleks samuti lugeda rahvusvaheliseks organiseeritud kuritegevuseks; rõhutab, et võitlusele ETR-kalapüügiga tuleb läheneda põhjalikumalt ja komplekssemalt ning see peab hõlmama ka kaubavahetuse ja impordi kontrollimist;

61.

toetab täielikult ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo aruandes toodud soovitusi, mis hõlmavad rahvusvahelise koostöö laiendamist merel toimuva kuritegeliku tegevuse uurimisel, kalalaevade omandiõiguse ja tegevuse läbipaistvuse parandamist ning selliste ettevõtete laevade müümise ja kasutamise tõkestamist, mille tegelikud tulu saavad omanikud ei ole jälgitavad;

62.

märgib, et ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioon on üks kõige laialdasemalt ratifitseeritud lepinguid, mis kohustab konventsiooniosalisi tegema koostööd rahvusvaheliste organiseeritud kuritegude uurimise, nende eest vastutusele võtmise ja kohtumenetluste osas, ning see tekitab ETR-kalapüügi vastases võitluses olulise sünergia;

63.	arvab, et ETR-kalapüük tuleks muuta üheks esmatähtsaks Interpoli tegevusvaldkonnaks ning anda talle vahendid ja uurimisvolitused ETR-kalapüügi rahvusvahelise kuritegevuse aspektide jälgimiseks ja nende vastu võitlemiseks;

64.	palub komisjonil uurida USAs kehtivat õigusakti Lacey Act, ja kaaluda, kas selle teatavad osad, eriti jaemüüjate kala seaduslikkuse eest vastutama panemine, võiksid olla Euroopa jaoks kasulikud;

65.	palub komisjonil vajadusel lisada eelnimetatud põhimõtted oma kahepoolsete kalanduskokkulepete sätetesse;

66.	nõuab, et EL teeks ettepaneku võtta 2012. aastal, ÜRO mereõiguse konventsiooni 30. aastapäeval Brasiilias toimuval säästva arengu tippkohtumisel esmatähtsate teemade hulka ookeanide rahvusvahelise haldamise küsimuse;

67.

juhib tähelepanu sellele, et võitlus ebaseadusliku kalapüügi vastu ülemaailmsel tasandil on maailma säästva arengu jaoks hädavajalik ning peab seetõttu olema selgelt kesksel kohal kalandusalastes partnerluslepingutes, kaubanduspoliitilistes kokkulepetes, arengukoostöö poliitika eesmärkides ning Euroopa Liidu välispoliitika prioriteetides;

68.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, nende PKMOde sekretariaatidele, kus EL on lepinguosaline, ja FAO kalanduskomisjonile.

(1) ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 502.

(2) ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.

(3) ELT L 286, 29.10.2008, lk 33.

(4) ELT L 343, 22.12.2009, lk 1.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/157

Neljapäev, 17. november 2011
Iraan – hiljutised inimõiguste rikkumiste juhtumid

P7_TA(2011)0517

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Iraani kohta – hiljutised inimõiguste rikkumiste juhtumid

2013/C 153 E/21

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, milles käsitletakse inimõigusi, eriti 7. septembri 2010. aasta ja 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsiooni 16/9, millega kehtestatakse eriraportööri mandaat inimõiguste olukorra küsimustes Iraanis,

—	võttes arvese 123 soovitust, mis esitati pärast inimõiguste nõukogu 2010. aasta veebruaris toimunud korrapärast läbivaatamist,

—

võttes arvesse, et ÜRO inimõiguste nõukogu eesistuja nimetas 17. juunil 2011 ametisse Ahmed Shaheedi kui ÜRO eriraportööri inimõiguste olukorra küsimustes Iraanis, ning võttes arvesse vahearuannet, mille eriraportöör esitas 23. septembril 2011 ÜRO Peaassamblee 66. istungjärgule inimõiguste olukorra kohta Iraanis,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri 15. septembri 2011. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis, mille ta esitas ÜRO Peaassamblee 66. istungjärgule,

—	võttes arvesse Iraani inimõiguste dokumentatsioonikeskuse 10. juuni 2011. aasta aruannet vägistamise kui piinamismeetodi kasutamise kohta Iraani vanglaametnike poolt,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 15. ja 26. septembri 2011. aasta avaldusi inimõiguste advokaadi Nasrin Sotoudehi kinnipidamise kohta ja kuue sõltumatu filmitegija vahistamise kohta ning 18. oktoobri 2011. aasta avaldust filmitegija Jafar Panahile ja näitlejanna Marzieh Vafamehrile määratud karistuste kohta,

—	võttes arvesse ELi piiravate meetmete tugevdamist 10. oktoobril 2011 reaktsioonina tõsistele inimõiguste rikkumistele Iraanis,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 ja 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja lapse õiguste konventsiooni, mille kõigiga Iraan on ühinenud,

—	võttes arvesse Iraani Islamivabariigi põhiseadust, eelkõige selle artikleid 23–27 ja 32–35, milles nähakse ette sõnavabadus, kogunemisvabadus, ühinemisvabadus, õigus praktiseerida oma usku ning süüdistuse saanud ja kinnipeetud isikute põhiõigused,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

arvestades, et praegust inimõiguste olukorda Iraanis iseloomustab jätkuv ja süstemaatiline põhiõiguste rikkumine; arvestades, et inimõiguslased (eelkõige naiste, laste ja vähemuste õiguste eest seisjad), ajakirjanikud, blogijad, kunstnikud, üliõpilasliidrid, juristid, ametiühingute liikmed ja keskkonnakaitsjad elavad tõsise surve all ja neid ohustab pidevalt vahistamine;

arvestades, et kõige kiireloomulisemad mured puudutavad õigusemõistmises akumuleerunud puudusi, tavasid, mis võrduvad kinnipeetute piinamise või julma või alandava kohtlemisega, sealhulgas vägistamine, naiste ebavõrdne kohtlemine, usu- ja etniliste vähemuste tagakiusamine ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste puudumine, eelkõige inimõiguslaste, juristide ja kodanikuühiskonna toimijate ahistamine ja hirmutamine;

C.	arvestades, et Iraanis 2011. aasta esimesel poolel toimunud hukkamiste arvu poolest inimese kohta on see riik maailmas juhtival kohal surmanuhtluse kasutamises, kusjuures ülemaailmne suundumus on surmanuhtluse kaotamine;

D.	arvestades, et olles küll kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile alla kirjutanud ja keelustanud ametlikult alla 18aastaste isikute hukkamise, hukkab Iraan mitmete aruannete kohaselt rohkem alaealisi õigusrikkujaid kui ükski teine riik;

arvestades, et Iraani ametivõimud ei ole siiani täitnud ÜROs võetud kohustusi ja on keeldunud eriraportööriga koostööst; arvestades, et vahearuandes kirjeldatakse süstemaatilisi rikkumisi ning intensiivsemat ahistamiskampaaniat, väljendatakse muret surmanuhtluse kasvava kasutuse pärast väiksemate süütegude eest ning osutatakse asjaolule, et siiani on 2011. aastal toimunud vähemalt 200 ametlikku hukkamist ning 146 salajast hukkamist Ida-Iraani linnas Mashadis; arvestades, et 2010. aastal hukati Iraanis salaja enam kui 300 inimest;

F.	arvestades, et Iraani vangide või kohtualuste sugulasi vahistatakse, kuulatakse üle ja ahistatakse, seda ka väljapool Iraani ja ELis; arvestades, et tuhanded iraanlased on riigist põgenenud ja leidnud pelgupaiga naaberriikides;

arvestades, et opositsiooniliidreid Mir Hossein Mousavit ja Mehdi Karroubit on peetud ebaseaduslikus koduarestis ning meelevaldselt kinni hoitud alates 14. veebruarist 2011; arvestades, et kõnealuseid liidreid koos nende poliitiliselt aktiivsete abikaasadega on aeg-ajalt sunniviisiliselt viidud teadmata kohta, kus nad ei ole saanud pidada sidet sõprade ega perekonnaga ning nad on olnud tõsises piinamisohus;

arvestades, et 2011. aasta veebruaris ja märtsis vahistati sadu inimesi ning vähemalt kolm inimest sai surma, kui tuhanded meeleavaldajad kogunesid tänavatele toetama demokraatiat pooldavat liikumist naabruses asuvates araabia riikides ning protestima opositsiooniliidrite Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karroubi vahistamise vastu;

arvestades, et 2011. aasta aprillis tapsid julgeolekujõud mitukümmend meeleavaldajat, kes olid põhiliselt etnilised araablased, ning vahistasid edelas asuvas Khūzestāni provintsis veel paarkümmend, ja arvestades, et mitukümmend inimest vahistati ja sai haavata Lääne-Aserbaidžaani provintsis toimunud keskkonnaalaste meeleavalduste käigus, kus protestiti Urmia järve kuivamise vastu;

arvestades, et surve usuvähemustele, eelkõige bahaidele, usuvahetajatele ja teisitimõtlejaist Shia teadlastele üha kasvab; arvestades, et bahaid, olles ometi mittemoslemite suurim usuvähemus, kannatavad ränga diskrimineerimise all, sealhulgas haridusele juurdepääsu keelamine, ja arvestades, et nende seitsme vangistatud liidri kohtumenetlused jätkuvad ning üle 100 kogukonnaliikme on endiselt vahi all; arvestades, et aruannete kohaselt vahistati 2011. aasta esimeses pooles vähemalt 207 kristlast; arvestades, et sunniidi moslemeid diskrimineeritakse jätkuvalt seaduste ja tavadega, ja neil ei lasta täielikult järgida õigust praktiseerida oma usku; arvestades, et riiklikult toetatud laimukampaania (Shia) Nematullahi sufide vastu, mille raames kujutatakse kõiki müstitsismi vorme kui saatanast tulenevaid ja kiusatakse taga sufi kummardajaid, jätkub, ja selle silmatorkavaim näide on Kavaris 2011. aasta septembris toimunud relvastatud rünnak, mille käigus tapeti üks inimene ja mitu isikut sai tõsiselt vigastada;

arvestades, et islamist teise usku üle läinud inimesi on vahistatud, ja arvestades, et karistusseadustiku eelnõu artikliga 225 püütakse muuta surmanuhtlus kohustuslikuks süüdimõistetud meessoost usutaganejate puhul; arvestades, et protestandi pastorit Yousef Nadarkhanit ähvardab ikka hukkamine usust taganemise pärast;

L.	arvestades, et Iraani revolutsiooniline kaardivägi, salateenistused ja Basij relvarühmitused etendavad aktiivset rolli Iraanis toimuvates ränkades ja julmades repressioonides;

arvestades, et lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide kogukonda kuuluvad isikud seisavad silmitsi ahistamise, tagakiusamise, julmade karistuste ja koguni surmanuhtlusega; arvestades, et neid isikuid diskrimineeritakse nende seksuaalse sättumuse tõttu, sealhulgas tööhõive, eluaseme, hariduse ja tervishoiu ning sotsiaalse tõrjutuse osas;

arvestades, et tuntud üliõpilasaktivistidele Bahareh Hedayatile, Mahdieh Golroole and Majid Tavakolile määratud vanglakaristusi pikendati veel kuue kuu võrra, kui neile esitati süüdistus režiimivastases propagandas; arvestades, et 15. septembril 2011 sai poliitiline aktivist ja doktorant Somayeh Tohidlou 50 piitsahoopi, olles lõpetanud üheaastase vanglakaristuse kandmise Evini vanglas; arvestades, et pr Tohidlou oli juba lõpetanud 70päevase vanglakaristuse kandmise; arvestades, et mõlemad vanglakaristused ja 50 piitsahoopi olid blogimise ja muu interneti tegevuse eest määratud karistused; arvestades, et 9. oktoobril 2011 sai üliõpilasaktivist Payman Aref enne vanglast vabastamist 74 piitsahoopi, ja et süüdistuseks oli Iraani presidendi solvamine;

arvestades, et tuntud Iraani filmitegija Jafar Panahile määrati kuueaastane vanglakaristus, mille apellatsioonikohus jättis kehtima; arvestades, et tuntud näitlejanna Marzieh Vafamehrile määrati üheaastane vanglakaristus ja 90 piitsahoopi selle eest, et ta osales filmis, milles kujutati Iraanis tegutsevate kunstnike rasket olukorda; arvestades, et 17. septembril 2011 pidasid Iraani ametivõimud kinni kuus sõltumatut dokumentaalfilmide tegijat, Mohsen Shahrnazdari, Hadi Afaridehi, Katayoun Shahabi, Naser Safariani, Shahnam Bazdari ja Mojtaba Mir Tahmasebi, süüdistades neid BBC Pärsia talituse jaoks töötamises ning kõnealuse uudistekanali heaks spioneerimises;

arvestades, et alates 2009. aastast on vahistatud mitukümmend juristi oma tööülesannete täitmise eest, sealhulgas Nasrin Soutoudeh, Mohammad Seifzadeh, Houtan Kian ja Abdolfattah Soltani; arvestades, et Nobeli rahupreemia laureaat Shirin Ebadi on olnud sunnitud elama eksiilis pärast seda, kui ametivõimud sulgesid ta inimõiguskaitsjate keskuse, ja arvestades, et juristid, kes kaitsevad poliitilisi kinnipeetavaid ja süümevange, seisavad silmitsi üha suurema personaalse ohuga;

arvestades, et Iraani ametivõimud on andnud teada, et nad töötavad interneti kallal, mis toimib avatud ülemaailmse internetiga paralleelselt ja on kavandatud seda viimaks asendama ning mis on kooskõlas islami põhimõtetega, vastates nn halal-võrgustiku kirjeldusele; arvestades, et nn halal-internet annaks Iraani ametivõimudele 100 %se kontrolli kogu interneti andmevahetuse ja sisu üle, mis rikub tõsiselt sõnavabadust ning piirab ligipääsu info- ja sidevõrkudele;

R.	arvestades, et arvukate aruannete kohaselt on ELi(-põhised) äriettevõtted andnud Iraani ametivõimudele tehnilist abi ja tellimusel valminud tehnoloogiat, mida on kasutatud inimõiguslaste ja aktivistide (internetis) jälgimiseks ja mis on inimõiguste rikkumistele oluliselt kaasa aidanud;

väljendab sügavat muret selle pärast, et inimõiguste olukord Iraanis üha halveneb, poliitvangide arv suureneb, jätkuvalt toimub palju hukkamisi, sealhulgas ka alaealiste hukkamisi, piinamine on laialt levinud, kohtuprotsessid on ebaõiglased ja kautsjoniks nõutakse ülemääraselt suuri summasid ning piiratakse rangelt teabe-, sõna-, kogunemis-, veendumus-, õppimis-, ja liikumisvabadust;

2.	avaldab tunnustust kõigi iraanlaste vaprusele, kes võitlevad põhivabaduste, inimõiguste ja demokraatia põhimõtete kaitsmise nimel ning kes soovivad elada repressioonide- ja hirmuvabas ühiskonnas;

3.	mõistab kindlalt hukka surmanuhtluse kasutamise Iraanis, ning palub Iraani ametivõimudel kehtestada vastavalt ÜRO Peaassamblee resolutsioonidele 62/149 ja 63/138 hukkamistele moratoorium, kuni surmanuhtlus on lõplikult kaotatud;

nõuab Iraani karistusseadustiku muutmist, et keelustada ihunuhtluse määramine kohtu- ja haldusorganite poolt; tuletab meelde, et ihunuhtluse kasutamine, mis tähendab tegelikult piinamist, on vastuolus kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 7; mõistab karmilt hukka üliõpilasaktivistide Somayeh Tohidlou ja Payman Arefi piitsutamise;

on valmis toetama lisasanktsioonide rakendamist nende isikute suhtes, kes panevad toime inimõiguste rikkumisi; kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu põhiliikmestaatusega ELi liikmesriike üles kaaluma uurimise alustamist, et selgitada välja, kas Iraani ametivõimude poolt toimepandud kuriteod on inimsusevastased;

kutsub Iraani ametivõime üles vabastama kõik poliitvangid, sealhulgas poliitilised juhid Mir-Hossein Mousavi ja Mehdi Karroubi, inimõiguste valdkonna juristid Nasrin Sotoudehi ja Abdolfattah Soltani, üliõpilasaktivistid Bahareh Hedayati, Abdollah Momeni, Mahdieh Golroo ja Majid Tavakoli, ajakirjanik Abdolreza Tajiki, pastor Yousef Nadarkhani, filmitegijad Jafar Panahi ja Mohammad Rasoulofi ning kõik teised isikud, kes on kirjas ÜRO eriraportööri Ahmed Shaheedi aruandes inimõiguste olukorra kohta Iraanis;

7.	mõistab sügavalt hukka kohtuprotsessi puuduliku õigluse ja läbipaistvuse ning sellega seotud inimeste puuduliku kutsealase väljaõppe ning kutsub Iraani ametivõime üles tagama õiglast ja avatud menetlust;

nõuab tungivalt, et Iraani valitsus lubaks viivitamatult Iraani ÜRO poolt ametisse nimetatud eriraportööri Ahmed Shaheedi, et tegeleda riigis jätkuva inimõiguste kriisiga; märgib, et valitsuse ja eriraportööri vahelise koostöö puudumine ning eriraportööri riiki sisenemise pidev keelustamine näitab, et valitsus ei kavatsegi võtta sisulisi meetmeid inimõiguste olukorra parandamiseks;

kutsub Iraani ametivõime üles näitama, et nad on täielikult pühendunud koostööle rahvusvahelise kogukonnaga, et parandada inimõiguste olukorda Iraanis, ning kutsub Iraani valitsust üles täitma kõiki kohustusi, mis ta on võtnud nii rahvusvaheliste õigusaktide kui ka rahvusvaheliste konventsioonide raames, millele ta on alla kirjutanud; rõhutab vabade ja õiglaste valimiste olulisust;

10.

kutsub Iraani ametivõimusid üles vabastama viivitamatult Iraani kunstiinimeste kogukonna kinnipeetud liikmed ning lõpetama selle kogukonna kiusamise kinnipidamise või muude ahistamise viiside näol; märgib, et selline kohtlemine on vastuolus rahvusvaheliste inimõiguste põhimõtetega, mida Iraan on vabatahtlikult nõustunud järgima; rõhutab, et õigus sõnavabadusele läbi kunsti ja kirjanduse on sätestatud ka Iraani poolt allkirjastatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 19;

11.

kutsub Iraani üles võtma meetmeid, et tagada usu- ja veendumusvabaduse täielik austamine, sealhulgas tagades, et õigusaktid ja tavad on täielikus kooskõlas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 18, ning rõhutab, et selle kohaselt tuleb tingimusteta ja täielikult garanteerida kõigile õigus soovi korral usku vahetada;

12.	kutsub Iraani üles võtma viivitamatult meetmeid tagamaks, et Bahai kogukonna liikmeid kaitstakse diskrimineerimise vastu igas valdkonnas, et nende õiguste rikkumisi viivitamata uuritakse, et nende toimepanijad võetakse vastutusele ning et kogukonna liikmetele tagatakse tõhusad õiguskaitsevahendid;

13.

mõistab Iraani hukka BBC Pärsia talituse ja Deutsche Welle televisioonisignaalide ebaseadusliku segamise pärast satelliitide Hotbird ja Eutelsat W3A kaudu, ning kutsub Eutelsatti üles lõpetama teenuste osutamist Iraani riigitelejaamadele seni, kuni Iraan jätkab Eutelsati teenuste kasutamist sõltumatute televisiooniprogrammide blokeerimiseks;

14.

väljendab oma muret (Euroopa päritolu) tsensuuri-, filtreerimis- ja järelevalvetehnoloogiate kasutamise pärast, mille eesmärk on kontrollida ja tsenseerida teabe- ja kommunikatsioonivoogusid ning jälitada kodanikke, peamiselt inimõiguste kaitsjaid, nagu hiljutise Creativity Software juhtumi puhul; kutsub Euroopa ettevõtteid üles järgima oma sotsiaalset vastutustunnet ning mitte varustama Iraani kaupade, tehnoloogiate ja teenustega, mis võiksid ohustada Iraani kodanike tsiviil- ja poliitilisi õigusi;

15.	rõhutab, et vaba juurdepääs teabele ja sidevahenditele ning tsenseerimata juurdepääs internetile (internetivabadus) on universaalsed õigused ning demokraatia ja sõnavabaduse seisukohalt asendamatud, tagades läbipaistvuse ja vastutuse, nagu teatas ÜRO inimõiguste nõukogu 6. mail 2011. aastal;

16.

kutsub Iraani ametivõime üles tühistama või muutma kõiki õigusakte, mis näevad ette või võivad põhjustada inimeste diskrimineerimise, vastutuselevõtmise ja karistamise nende seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu, ning tagama, et viivitamatult ja tingimusteta vabastatakse kõik, keda peetakse kinni vaid vastastikusel nõusolekul põhineva seksuaalsuhte või seksuaalse sättumuse tõttu;

17.	kutsub liikmesriike üles tagama nende riigist põgenenud Iraani kodanikele turvapaika, näiteks nn varjupaigalinna algatuse kaudu;

18.

kutsub Iraani ametivõimusid üles tunnistama vastuvõetavaks rahumeelse protesti ning tegelema arvukate probleemidega, millega Iraani inimesed silmitsi seisavad; väljendab erilist muret tulevase ökoloogilise katastroofi pärast Urmia järve piirkonnas ning nõuab tungivalt, et valitsus võtaks otsustavaid meetmeid, et proovida stabiliseerida piirkonna keskkonnaseisundit, millest sõltuvad miljonid iraanlased;

19.	kutsub ELi esindajaid ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat alustama Iraani ametivõimudega uuesti inimõiguste alaseid kõnelusi;

20.	nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus keskenduks Iraani vanglates kinnipeetavatele ELi kodanikele ning teeks kõik võimaliku, et tagada nende heaolu ja vabastamine;

21.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO peasekretärile, Iraani kõrgeima juhi kantseleile, Iraani ülemkohtu esimehele ning Iraani valitsusele ja parlamendile.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/162

Neljapäev, 17. november 2011
Egiptus, eelkõige blogija Alaa Abdel Fatah' juhtum

P7_TA(2011)0518

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Egiptuse ja eelkõige blogipidaja Alaa Abd El-Fattahi juhtumi kohta

2013/C 153 E/22

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses (1) ning 27. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni Egiptuse ja Süüria ning sealsete kristlaste olukorra kohta (2),

—	võttes arvesse ELi ja Egiptuse assotsiatsioonilepingut ning eelkõige selle artiklit 2,

—	võttes arvesse 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 10, 18 ja 19,

—	võttes arvesse 1966. aastal vastu võetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, millega Egiptus on ühinenud, artikli 14 lõiget 1 ja artiklit 18,

—	võttes arvesse 1950. aastal vastu võetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 6 ja 9,

—	võttes arvesse 1981. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

—	võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 10. oktoobri 2011. aasta avaldust vägivalla kohta Egiptuses,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi, milles kõrgel esindajal Catherine Ashtonil paluti ette kanda, milliseid meetmeid on võetud ja milliseid konkreetseid ettepanekuid tehtud, et veelgi tugevdada Euroopa Liidu tegevust usu ja veendumuste vabaduse edendamisel ja kaitsel,

—	võttes arvesse välisasjade nõukogu 10. oktoobri 2011. aasta järeldusi ja Euroopa Ülemkogu 23. oktoobri 2011. aasta järeldusi Egiptuse kohta,

—	võttes arvesse oma iga-aastaseid aruandeid inimõiguste olukorra kohta maailmas ja eriti oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

arvestades, et 30. oktoobril 2011 kutsus sõjaväeprokurör blogipidaja hr Alaa Abd El-Fattahi ülekuulamisele ning andis seejärel korralduse pidada teda Kairo Bab El Khalqi vanglas 15 päeva kinni, süüdistades teda relvajõudude vastase vägivalla õhutamises, sõjaväelaste solvamises ning sõjaväe vara kahjustamises hiljutiste Maspero kokkupõrgete ajal, mis said alguse 9. oktoobril 2011 Kairos kopti kristlaste õiguste toetuseks toimunud rahumeelsest meeleavaldusest ning mille käigus tapeti vähemalt 25 ja sai vigastada üle 300 Egiptuse kodaniku; arvestades, et seoses sama kohtuasjaga on vahistatud veel 30 tsiviilisikut;

B.	arvestades, et 3. novembril 2011 kinnitas sõjaväe apellatsioonikohus hr Alaa Abd El-Fattahi 15 päevaks vahistamise, mille järel ta viidi üle Tora vanglasse ning 13. novembril pikendati tema kinnipidamist edasiseks uurimiseks veel 15 päeva võrra;

C.	arvestades, et hr Alaa Abd El-Fattah keeldus vastamast sõjaväekohtu küsimustele toimunu kohta, teatas, et annab vastuseid ainult erapooletu tsiviilkohtu ees ning väitis, et sõjaväekohtul pole seaduslikku ja halduslikku õigust tsiviilisikuid küsitleda;

D.	arvestades, et igal inimesel peab olema õigus õiglasele ja avalikule kohtumõistmisele seaduslikult moodustatud, pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus;

E.	arvestades, et hr Alaa Abd El-Fattah oli eelmine kord 45 päeva vahi all 2006. aastal Mubaraki valitsuse ajal pärast osalemist protestimeeleavaldusel kohtu sõltumatuse toetuseks;

arvestades, et vangistatud blogipidaja Maikel Nabil Sanad jätkab näljastreiki ja tema seisukord on kriitiline; arvestades, et 11. oktoobril 2011 tühistas sõjaväe apellatsioonikohus talle määratud kolmeaastase vanglakaristuse ja andis korralduse uueks kohtuprotsessiks; arvestades, et kordusprotsessi teisel istungil 1. novembril 2011 lükati kohus edasi kuni 13. novembrini 2011 ning nimetatud kuupäeval lükati see uuesti edasi 27. novembrile 2011, kuna kohtualune keeldus jälle sõjaväekohtuga koostööd tegemast, sest ei olnud nõus sellega, et sõjaväekohtud menetlevad tsiviilisikute kohtuasju;

G.	arvestades, et Egiptus läbib demokraatiale ülemineku kriitilist perioodi, mille käigus tekib märkimisväärseid probleeme ja raskusi;

H.	arvestades, et araabia kevade sündmustes, sealhulgas ka Egiptuses on olnud tähtis osa sotsiaalmeedial; arvestades, et Egiptuses jätkub blogipidajate, ajakirjanike ja inimõiguslaste ahistamine ja hirmutamine;

arvestades, et inimõigusorganisatsioonide teatel on Egiptuses 2011. aasta märtsist saadik sõjaväekohtutes kohut mõistetud enam kui 12 000 tsiviilisiku üle; arvestades, et eriolukorra seaduse alusel vahistatud tsiviilisikute protsessid toimuvad riigis endiselt sõjaväekohtutes, kus ei täideta miinimumnõudeid seoses õiglase kohtupidamisega ja õigusega kaitsele; arvestades, et rõhuv enamik Egiptuse inimõigustega tegelevaid VVOsid, juristide ühendusi ja kõigi fraktsioonide poliitikuid on nõudnud, et tsiviilisikute kohtuprotsessid peavad nõuetekohase menetluse tagamiseks toimuma tsiviilkohtutes;

J.	arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt väljendanud oma pühendumust sõna-, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele ning rõhutanud, et valitsuste kohustus on tagada need vabadused kogu maailmas;

nõuab, et Egiptuse ametivõimud viibimata vabastaksid hr Alaa Abd El-Fattahi, kes vangistati, kuna keeldus vastamast küsimustele 9. oktoobri 2011. aasta sündmuste kohta sõjaväekohtus, mida ta ei pea seaduslikuks ja erapooletuks kohtuks; palub Egiptuse ametivõimudel tagada, et ükski blogipidaja, ajakirjanik ega inimõiguslane ei peaks selles riigis taluma otsest või kaudset ahistamist või hirmutamist;

mõistab otsustavalt hukka hr Alaa Abd El-Fattahi kohtuliku tagakiusamise sõjaväe kohtuvõimude poolt; kordab oma üleskutset, et relvajõudude ülemnõukogu viibimata tühistaks eriolukorra seaduse, lõpetaks tsiviilisikute protsessid sõjaväekohtutes ning otsekohe vabastaks kõik sõjaväekohtus vangi mõistetud poliitilised ja meelsusvangid; rõhutab, et tsiviilisikutele ei tohiks esitada süüdistusi sõjaväekohtus, kus ei täideta nõuetekohase kohtumenetluse põhinorme;

palub Egiptuse ametivõimudel tagada erapooletud kohtud kooskõlas 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 10, milles öeldakse: „Kõigil inimestel on nende õiguste ja kohustuste kindlaksmääramiseks ning neile esitatud kriminaalsüüdistuste korral ühesugune õigus õiglasele ja avalikule kohtupidamisele sõltumatus ja erapooletus kohtus”;

kordab üleskutset, et 9. oktoobril 2011 Kairos kopti kristlaste õiguste kaitseks toimunud rahumeelsest meeleavaldusest alguse saanud Maspero kokkupõrgete asjas korraldataks sõltumatu, põhjalik ja läbipaistev uurimine, mida peaks teostama sõltumatu ja erapooletu tsiviilkohus kõigi süüdlaste vastutusele võtmiseks, ning väljendab veel kord kaastunnet ohvritele ja nende omastele; nõuab tungivalt, et Egiptuse ametivõimud tagaksid erinevate uurimiste erapooletuse ja sõltumatuse, võimaldades selleks asjakohast järelevalvet;

väljendab sellel riigi demokraatiale ülemineku kriitilisel perioodil taas kord solidaarsust Egiptuse rahvaga ning toetab jätkuvalt rahva õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi; kutsub Egiptuse ametivõime üles täielikult tagama kõik põhiõigused, sealhulgas mõtte-, südametunnistuse ja usuvabaduse, sõnavabaduse, interneti kasutamise vabaduse, rahumeelse kogunemise vabaduse ja ühinemisvabaduse;

6.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0064.

(2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0471.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/165

Neljapäev, 17. november 2011
Vajadus 112 hädaabiteenuste kättesaadavuse järele

P7_TA(2011)0519

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta deklaratsioon vajaduse kohta 112 hädaabiteenuste kättesaadavuse järele

2013/C 153 E/23

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu ühist hädaabinumbrit 112, mis loodi nõukogu 29. juuli 1991. aasta otsusega 91/396/EMÜ ning mida tugevdati direktiiviga 98/10/EÜ (avatud võrgu pakkumise kohaldamise kohta kõneside suhtes ja telekommunikatsiooni universaalteenuse kohta konkurentsitingimustele vastavas keskkonnas);

—	võttes arvesse direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul;

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.	arvestades, et enamik ELi hädaabiteenustest on kättesaadavad vaid häälkõne teel, mis jätab miljonid kodanikud, nagu kurtidest, vaegkuuljatest ja kõnehäiretega kasutajad elu päästvast teenusest ilma ja sellistes olukordades, kus seoses helistamisega on vaja diskreetsust;

B.	arvestades, et Euroopa Liit on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja võtnud vastu nii puudega inimesi käsitleva Euroopa strateegia 2010–2020 kui ka digitaalarengu tegevuskava, mis edendab universaalse disaini põhimõtteid,

palub komisjonil esitada seadusandlikud ettepanekud ja ettepanekud standardite kehtestamise kohta, et 112 teenused oleksid kõigile kodanikele täielikult kättesaadavad, pidades seejuures tähtsaks viipekeeleteenuseid, mis kasutavad videotehnoloogial ja tekstil põhinevaid teenuseid, et tagada kurtidest, vaegkuuljatest ja kõnehäirega kasutajate kaasamine;

2.	palub komisjonil edendada, kasutades spetsiaalse kõneteenuse kontseptsiooni, täielikult kättesaadavate ja töökindlate järgmise põlvkonna 112 teenuste väljatöötamist, mis ei sõltu seadmetest ja võrkudest;

3.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega (1) nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 17. novembri 2011. aasta protokolli lisas 1 (P7_PV(2011)11-17(ANN1)).

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/166

Teisipäev, 15. november 2011
Äriühingutelt nõutavate tagatiste kooskõlastamine (ELi toimimise lepingu artikkel 54) ***I

P7_TA(2011)0477

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (uuesti sõnastatud) (KOM(2011)0029 – C7-0037/2011 – 2011/0011(COD))

2013/C 153 E/24

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0029),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 50 lõike 2 punkti g, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0037/2011),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 50 lõiget 1 ja lõike 2 punkti g,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. märtsi 2011. aasta arvamust (1),

—	võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta (2),

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 87 ja 55,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0348/2011),

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.	võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.	palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 132, 3.5.2011, lk 113.

(2) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.

Teisipäev, 15. november 2011
P7_TC1-COD(2011)0011

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (uuesti sõnastatud)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2012/30/EL) lõplikule kujule.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/167

Teisipäev, 15. november 2011
Reisijate ja nende pagasi mereveo Ateena konventsioon - välja arvatud artiklid 10 ja 11 ***

P7_TA(2011)0478

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ühinemise kohta reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolliga, välja arvatud selle artiklitega 10 ja 11 (08663/2011 – C7-0142/2011 – 2003/0132A(NLE))

2013/C 153 E/25

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (08663/2011),

—	võttes arvesse reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolli (08663/2011),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõike 8 esimese lõigule (C7-0142/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0356/2011),

1.	annab nõusoleku protokolliga ühinemiseks;

2.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/168

Teisipäev, 15. november 2011
Reisijate ja nende pagasi mereveo Ateena konventsioon - artiklid 10 ja 11 ***

P7_TA(2011)0479

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, milles käsitletakse Euroopa Liidu ühinemist reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolliga, seoses selle artiklitega 10 ja 11 (08663/2011 – C7-0143/2011 – 2003/0132B(NLE))

2013/C 153 E/26

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (08663/2011),

—	võttes arvesse reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolli (08663/2011),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 1 ning artikli 81 lõike 2 punktidele a ja c koostoimes artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a ning artikli 218 lõike 8 esimese lõiguga (C7-0143/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni soovitust (A7-0341/2011),

1.	annab nõusoleku protokolliga ühinemiseks;

2.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/169

Teisipäev, 15. november 2011
ELi ja Jordaania vaheline Euroopa – Vahemere piirkonna lennundusleping ***

P7_TA(2011)0480

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise Euroopa – Vahemere piirkonna lennunduslepingu sõlmimise kohta (09189/2011 – C7-0122/2011 – 2010/0180(NLE))

2013/C 153 E/27

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse projekti (09189/2011),

—	võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelist Euroopa – Vahemere piirkonna lennunduslepingut (14366/2010),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja artikli 218 lõike 8 esimese lõigule (C7-0122/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0347/2011),

1.	annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusele ja parlamendile.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/169

Teisipäev, 15. november 2011
ELi ja Gruusia vaheline ühise lennunduspiirkonna leping ***

P7_TA(2011)0481

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon mis käsitleb nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Gruusia vahelise ühise lennunduspiirkonna lepingu sõlmimise kohta (09185/2011 – C7-0124/2011 – 2010/0186(NLE))

2013/C 153 E/28

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu (09185/2011),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Gruusia vahelist ühise lennunduspiirkonna lepingu projekti (14370/2010),

—	võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõikele 2, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ja artikli 218 lõike 8 esimesele lõigule (C7-0124/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 81 ja artikli 90 lõiget 7,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust (A7-0344/2011),

1.	annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Gruusia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/170

Teisipäev, 15. november 2011
Ühise tollitariifistiku ühepoolsete maksumäärade kohaldamise ajutine peatamine teatavate tööstustoodete impordi suhtes Kanaari saartele *

P7_TA(2011)0482

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega peatatakse ajutiselt ühise tollitariifistiku ühepoolsete maksumäärade kohaldamine teatavate tööstustoodete impordi suhtes Kanaari saartele (KOM(2011)0259 – C7-0146/2011 – 2011/0111(CNS))

2013/C 153 E/29

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2011)0259),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0146/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55 ja artikli 46 lõiget 1,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0357/2011),

1.	kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.	palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.	palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/171

Teisipäev, 15. november 2011
Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm (kaudsed meetmed) *

P7_TA(2011)0483

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles käsitletakse Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) raames kaudsete meetmete kaudu rakendatavat eriprogrammi (KOM(2011)0073 – C7-0075/2011 – 2011/0043(NLE))

2013/C 153 E/30

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2011)0073),

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 7, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0075/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A7-0358/2011),

1.	kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.	palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a;

3.	palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.	palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

KOMISJONI ETTEPANEK

MUUDATUSETTEPANEK

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 3 a (uus)

(3a)

Raamprogrammi (2012–2013) väljatöötamine ja rakendamine peaks põhinema lihtsuse, stabiilsuse, läbipaistvuse, õiguskindluse, järjepidevuse, kõrge taseme ja usaldusväärsuse põhimõttel, nagu Euroopa Parlamendt soovitas oma 11. novembri 2010. aasta resolutsioonis teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta (1) .

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 8

(8)

Tuleks võtta asjakohased (Euroopa Liidu finantshuvidega vastavuses olevad) meetmed, et jälgida antud rahaliste vahendite ja nende kasutamise tõhusust, et vältida pettusi ja eeskirjade eiramist. Tuleks astuda vajalikud sammud kaduma läinud, valesti makstud või vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmiseks vastavalt määrusele (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta).

(8)

Tuleks võtta asjakohased (Euroopa Liidu finantshuvidega vastavuses olevad) meetmed, et jälgida antud rahaliste vahendite ja nende kasutamise tõhusust, et vältida pettusi ja eeskirjade eiramist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata selliste lepingutingimuste väljatöötamisele, mis vähendavad kohustuste täitmata jäämise ohtu ning riskide ja kulude ümberjaotamist aja jooksul . Tuleks astuda vajalikud sammud kaduma läinud, valesti makstud või vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmiseks vastavalt määrusele (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta).

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 2 – lõige 1 – punkt a

a)	tuumasünteesiuuringud (sealhulgas ITER);

a)	tuumasünteesiuuringud (sealhulgas peamiselt ITER);

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 6 – lõige 2

2. Tööprogrammis võetakse arvesse liikmesriikide, assotsieerunud riikide ning Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonide asjaomast teadustegevust. Vajaduse korral seda ajakohastatakse.

2. Tööprogrammis võetakse arvesse nii liikmesriikide, assotsieerunud riikide, Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka tööstuse asjaomast teadustegevust. Vajaduse korral seda ajakohastatakse.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 6 – lõige 3

3. Tööprogrammis määratakse kindlaks kriteeriumid, mille alusel hinnatakse rahastamiskavade kohaseid kaudseid meetmeid käsitlevaid taotlusi ja valitakse välja projektid. Need kriteeriumid on pädevus, mõju ja rakendamine. Täiendavaid kriteeriume ning mis tahes koefitsiente ja lävendeid võib hiljem tööprogrammis täpsustada või täiendada.

3. Tööprogrammis määratakse kindlaks kriteeriumid, mille alusel hinnatakse rahastamiskavade kohaseid kaudseid meetmeid käsitlevaid taotlusi ja valitakse välja projektid. Need kriteeriumid on pädevus, mõju ja rakendamine. Täiendavaid kriteeriume, koefitsiente ja lävendeid, mis on selgelt põhjendatud , võib hiljem tööprogrammis täpsustada või täiendada.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 7 – lõige 2 a (uus)

2a. Lõikes 2 nimetatud komitee koosseis peab igal juhul olema selline, et tagatud oleks mõistlik meeste ja naiste tasakaal ning tuumavaldkonnas teadus- ja koolitustegevust arendavate liikmesriikide vaheline tasakaal .

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.A jagu – punkt 1 – lõik 3

ITERi ehitust toetav teadus- ja arendustegevus viiakse läbi tuumasünteesiühingutes ja Euroopa tööstusharudes. See hõlmab koostisosade ja süsteemide arendamist ja testimist .

ITERi ehitust toetav teadus- ja arendustegevus viiakse läbi tuumasünteesiühingutes ja Euroopa tööstusharudes. See hõlmab koostisosade ja sõltuvate süsteemide arendamist, testimist, valideerimist ja töökindluse kontrolli .

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.A jagu – punkt 2 – taane 2 a (uus)

—	kaheksanda raamprogrammi raames uue satelliidi katsetuse kavandamist, millega saab täiendada ITERi katsetusi, et tagada vajalikud vahendid ning piirates samal ajal riske ja tegevuskulusid, ning mis võib hõlmata ka DEMO- tehnoloogiate tähtsamate aspektide uurimist ;

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.A jagu – punkt 4 – taane 3

—	tuumasünteesienergia tootmise sotsioloogiliste ja majanduslike aspektide uurimine ning teavitusmeetmete rakendamine, et tõsta üldsuse teadlikkust tuumasünteesi valdkonnas.

—

tuumasünteesienergia tootmise sotsioloogiliste ja majanduslike aspektide uurimine ning teavitusmeetmete rakendamine, et tõsta üldsuse teadlikkust tuumasünteesi valdkonnas. Eritähelepanu pööratakse sellele, et üldsusele edastataks tõest teavet ning teabevahetuseks ja programmi tõhustamiseks rakendatakse erimeetmeid .

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.A jagu – punkt 6

ITER, mis ehitatakse Euroopas ITERi organisatsiooni rahvusvahelise raamistiku raames, moodustab osa uuest teadusuuringute infrastruktuurist, millel on märkimisväärne Euroopa mõõde.

ITER, mis ehitatakse Euroopas ITERi organisatsiooni rahvusvahelise raamistiku raames, moodustab osa uuest teadusuuringute infrastruktuurist, millel on märkimisväärne Euroopa mõõde ning mis hõlmab täiendava Euroopa programmi raames ITERi eksperimendi toetamiseks teadustegevuse uue infrastruktuuri loomist .

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – sissejuhatus

Peamine eesmärk on eelkõige parandada tuumalõhustumise ning tööstuses ja meditsiinis kasutatava kiirguse ohutustaset, ressursside kasutamise tõhusust ja kulutasuvust. Tuumalõhustumise ja kiirguskaitse valdkonna kaudseid meetmeid rakendatakse viies allpool kirjeldatud tegevusvaldkonnas. Eelkõige sellised valdkonnad nagu energeetika, Euroopa standardid, haridus ja koolitus, keskkonnakaitse, tervishoid, materjaliteadus, valitsemine, ühine infrastruktuur, turvalisus ja ohutuskultuur on märkimisväärselt seotud teadustegevusega, mis on hõlmatud liidu seitsmenda raamprogrammiga, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1982/2006/EÜ, samuti 2008. aasta märtsis nõukogus heakskiidetud Euroopa energiatehnoloogia strateegilises kavas sisalduvate tuumalõhustumist käsitlevate ettepanekutega . Rahvusvaheline koostöö on paljude tegevusvaldkondade tegevuse oluline osa, eelkõige kõrgtehnoloogilise tuumasüsteemi valdkonnas, millega tegeleb IV põlvkonna rahvusvaheline foorum. Euroopas praegu töötavate tuumajaamade tavapärane kavandatud kasutusiga on 40 aastat ning seda on võimalik pikendada. III põlvkonna ja ohutut tulevikku tagava IV põlvkonna tehnoloogia eesmärk on saavutada 60-aastane või pikemgi kasutusiga ning vähendada samal ajal vananemisest tulenevaid käitus- ja hoolduskulusid .

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – sissejuhatav osa – lõik 1a (uus)

Kõikidele tuumarajatistele ja kogu tuumaenergiaalasele tegevusele kohaldatavate ohutusstandardite osas on kindlasti vaja tihendada koostööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga. Neid standardeid peaksid laialdaselt rakendama elektrienergia tootmise, meditsiini, tööstuse, teaduse ja hariduse valdkonna planeerijad, tootjad ja käitajad .

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – punkt 1 – pealkiri

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – punkt 1 – lõik 1

Luua rakenduslike teadusuuringute abil usaldusväärne teaduslik ja tehniline alus tutvustamaks kasutatud tuumkütuse ja pikaealiste radioaktiivsete jäätmete geoloogilistes formatsioonides lõppladustamise tehnoloogiat ja ohutust, et toetada Euroopa ühise seisukoha väljaarendamist seoses jäätmekäitluse ja jäätmete kõrvaldamisega.

Luua rakenduslike teadusuuringute abil usaldusväärne teaduslik ja tehniline alus tutvustamaks kasutatud tuumkütuse ja pikaealiste radioaktiivsete jäätmete, sh meditsiinis, tööstuses, põllumajanduses, teadus- ja haridusvaldkonnas kasutatavate tsiviilotstarbeliste tuuma- ja radioisotoopgeneraatorite kasutuselt kõrvaldamisel tekkivate püsijäätmete geoloogilistes formatsioonides lõppladustamise tehnoloogiat ja ohutust, et toetada Euroopa ühise seisukoha väljaarendamist seoses jäätmekäitluse ja jäätmete kõrvaldamisega.

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – punkt 1 – lõik 2

Geoloogiline lõppladustamine: projekteerimisuuringud ja lõppladustamise kontseptsiooni tutvustamine, lõppladustamiskoha kivimite kohapealne iseloomustus (nii üldistes kui ka kohaspetsiifilistes maa-alustes uurimislaboratooriumides), ladustamiskeskkonna mõistmine, asjaomaste protsesside uuringud lähiväljas (jäätmete vorm ja projekteeritud kaitsed) ja kaugväljas (aluspõhjakivim ja biosfääri uuringud), usaldusväärsete meetodite arendamine toimimise ja ohutuse hindamiseks ning üldsuse heakskiiduga seotud juhtimis- ja sotsiaalküsimuste uurimine.

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – punkt 2 – lõik 2

Tuumarajatiste ohutus: olemasolevate ja tulevaste tuumarajatiste tööohutus, eelkõige tuumajaamade kasutusea hindamine ja juhtimine, ohutuskultuur (inimeste põhjustatud ja organisatsioonilistest vigadest tingitud riski minimeerimine), ohutuse hindamise täiustatud meetodid, numbrilised simulatsioonivahendid, mõõteriistad ja juhtseadmed ning raskete õnnetuste vältimine ja kahju piiramine ning sellega seotud tegevus teadmiste juhtimise optimeerimiseks ja oskuste säilitamiseks.

Tuumarajatiste ohutus: olemasolevate ja tulevaste tuumarajatiste tööohutus, võttes eriti arvesse Fukushima õnnetuse uurimise tulemusi , eelkõige tuumajaamade kasutusea hindamine ja juhtimine, ohutuskultuur (inimeste põhjustatud ja organisatsioonilistest vigadest tingitud riski minimeerimine), ohutuse hindamise täiustatud meetodid, numbrilised simulatsioonivahendid, mõõteriistad ja juhtseadmed ning raskete õnnetuste vältimine ja kahju piiramine ning sellega seotud tegevus teadmiste juhtimise optimeerimiseks ja oskuste säilitamiseks. Fukushima õnnetuse tõttu võetavad täiendavad meetmed peaksid hõlmama maavärinakindluse parandamist, ettearvamatute õnnetuste määratluse muutmist, sagedasti esinevate vealiikide analüüsi, hädaolukordade paremat juhtimist, kuuma metalli/auru reaktsioonil eralduva vesiniku kogunemise vältimist, vesiniku rekombinatsiooni, gaasi ülerõhule vastupidavate filter-/puhastussüsteemide projekteerimist .

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – I osa – I.B jagu – punkt 2 – lõik 3

Kõrgtehnoloogilised tuumasüsteemid: olemasolevate süsteemide ja kütuste tõhususe parandamine ning kõrgtehnoloogiliste tuumasüsteemide uurimine, et hinnata nende potentsiaali, võimet aidata kaasa tuumamaterjali leviku tõkestamisele ja mõju pikaajalisele säästvusele, sealhulgas alusuuringud ja valdkondadevahelised teadusuuringud (eelkõige materjaliteadus) ning kütusetsükli, innovatiivsete kütuste ja jäätmekäitluse uuringud, sealhulgas eraldamine ja transmutatsioon ning lõhustuva materjali tõhusam kasutamine olemasolevates reaktorites. Eespool nimetatud tegevus peaks olema suunatud 2010. aasta novembris Belgia eesistumise ajal toimunud Euroopa energiatehnoloogia strateegilist kava käsitleval konverentsil käivitatud säästva tuumaenergia Euroopa tööstusalgatuse (ESNII) toetamisele, sealhulgas selliste oluliste teadusprojektide nagu ASTRID, ALLEGRO, ALFRED ja MYRRHA kavandamisele .

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0401 .

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/176

Teisipäev, 15. november 2011
Lühikeseks müük ja krediidiriski vahetustehingute teatavad aspektid ***I

P7_TA(2011)0486

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta (KOM(2010)0482 – C7-0264/2010 – 2010/0251(COD))

2013/C 153 E/31

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0482);

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0264/2010);

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—	võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (1);

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (2);

—	võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 10. novembri 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0055/2011),

1.	võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha (3);

2.	palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 91, 23.3.2011, lk 1.

(2) ELT C 84, 17.3.2011, lk 34.

(3) Käesolev seisukoht asendab 5. juulil 2011. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0312).

Teisipäev, 15. november 2011
P7_TC1-COD(2010)0251

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012 lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 236/2012) lõplikule kujule.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/177

Teisipäev, 15. november 2011
Euroopa püsikultuuride statistika ***I

P7_TA(2011)0487

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa püsikultuuride statistika kohta (KOM(2010)0249 – C7-0129/2010 – 2010/0133(COD))

2013/C 153 E/32

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0249);

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0129/2010);

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—	võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 3. oktoobri 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

—	võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0188/2011),

1.	võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.	palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Teisipäev, 15. november 2011
P7_TC1-COD(2010)0133

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, mis käsitleb Euroopa püsikultuuride statistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 357/79 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/109/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1337/2011) lõplikule kujule.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/178

Teisipäev, 15. november 2011
Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm (otsemeetmed) *

P7_TA(2011)0488

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles käsitletakse Teadusuuringute Ühiskeskuse otsemeetmete kaudu elluviidavat Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) eriprogrammi (KOM(2011)0074 – C7-0078/2011 – 2011/0044(NLE))

2013/C 153 E/33

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2011)0074),

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 7, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0078/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A7-0340/2011),

1.	kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.	palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a;

3.	palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.	palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

KOMISJONI ETTEPANEK

MUUDATUSETTEPANEK

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 5

(5)	Käesoleva eriprogrammi rakendamisel tuleks tähelepanu pöörata teadlaste liikuvusele ja koolitamisele ning uuendustegevusele Euroopa Liidus. Teadusuuringute Ühiskeskus peaks eelkõige korraldama asjakohaseid koolitusi tuumaohutuse ja tuumaenergiaalase julgeoleku valdkonnas.

(5)

Käesoleva eriprogrammi rakendamisel tuleks tähelepanu pöörata teadlaste liikuvusele ja koolitamisele ning uuendustegevusele Euroopa Liidus. Teadusuuringute Ühiskeskus peaks eelkõige korraldama asjakohaseid koolitusi tuumaohutuse ja tuumaenergiaalase julgeoleku valdkonnas. Lisaks peaks Teadusuuringute Ühiskeskus osalema koolituse kvaliteedi ja tõhususe järelevalves ning tuumaenergeetika valdkonnas olemasolevate koolituskavade koordineerimises liidusiseselt, kandidaat- ja naaberriikidega.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 5 a (uus)

(5a)

Suuremat tähelepanu tuleks pöörata ja rohkem eelarvevahendeid eraldada algatustele, mis täiendavad põhilist teadustööd tuumaenergia valdkonnas, eelkõige investeeringutele inimressurssi ja meetmetesse, mille eesmärk on hoida ära oskustööjõu puudus lähiaastatel (nt toetused tuumavaldkonna teadlastele) ja sellest tulenev liidu juhtpositsiooni kaotus;

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 a (uus)

(6a)

Raamprogrammi (2012–2013) rakendamine peaks põhinema lihtsuse, stabiilsuse, läbipaistvuse, õiguskindluse, järjepidevuse, kõrge taseme ja usaldusväärsuse põhimõttel, nagu Euroopa Parlament soovitas oma 11. novembri 2010. aasta resolutsioonis teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamine kohta (1).

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 10 a (uus)

(10a)

Liidu teadusuuringute rahastamist tuleks kõigil projektide etappidel juhtida rohkem usalduspõhiselt ja riskitaluvamalt, tagades samas aruandekohustuse täitmise ja juhindudes paindlikest liidu eeskirjadest.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 11

(11)

Tuleks võtta asjakohased (Euroopa Liidu finantshuvidega vastavuses olevad meetmed), et jälgida antud rahaliste vahendite ja nende kasutamise tõhusust, et vältida pettusi ja eeskirjade eiramist. Tuleks astuda vajalikud sammud kaduma läinud, valesti makstud või vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmiseks vastavalt määrusele (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta).

(11)

Tuleks võtta asjakohased – Euroopa Liidu finantshuvidega vastavuses olevad – meetmed, et jälgida antud rahaliste vahendite ja nende kasutamise tõhusust, et vältida pettusi ja eeskirjade eiramist. Erilist tähelepanu tuleks pöörata lepingutingimuste väljatöötamisele, mis vähendavad kohustuste täitmata jäämise ohtu ning riskide ja kulude ümberjaotamist aja jooksul. Tuleks astuda vajalikud sammud kaduma läinud, valesti makstud või vääralt kasutatud vahendite tagasinõudmiseks vastavalt määrusele (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramise eest) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta).

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 2 – lõige 1 – punkt c a (uus)

ca)	dekomisjoneerimine

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 6 – lõige 1

1. Komisjon koostab eriprogrammi rakendamiseks mitmeaastase tööprogrammi, sätestades üksikasjalikumalt lisas ettenähtud eesmärgid, teadus- ja tehnoloogiaprioriteedid ning rakendamise ajakava.

1. Komisjon koostab eriprogrammi rakendamiseks mitmeaastase tööprogrammi, sätestades üksikasjalikumalt lisas ettenähtud eesmärgid, teadus- ja tehnoloogiaprioriteedid koos vajaminevate rahaliste vahenditega ning rakendamise ajakava.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – 3. jagu – punkt 3.1 – alapunkt 3.1.1

Kasutatud tuumkütuse ja kõrgaktiivsete tuumajäätmete käitlus hõlmab nende ümbertöötlemist, konditsioneerimist, vedu, vaheladustamist ja geoloogilist lõppladustamist. Kõigi nende valdkondade puhul on põhieesmärk hoida ära radionukliidide eraldumine biosfääri nende väga pika lagunemisaja jooksul. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on oluline luua kunstlikud ja looduslikud tõkkesüsteemid ning hinnata nende toimimist sobiva aja jooksul, see sõltub muu hulgas kütuse ja/või jäätmete käitumisest geoloogilises keskkonnas. Käesolev eriprogramm hõlmab kõnealuseid uuringuid.

Kasutatud tuumkütuse ja kõrgaktiivsete tuumajäätmete käitlus hõlmab nende ümbertöötlemist, konditsioneerimist, vedu, vaheladustamist ja geoloogilist lõppladustamist. Kõigi nende valdkondade puhul on põhieesmärk hoida ära radionukliidide eraldumine biosfääri nende väga pika lagunemisaja jooksul. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks on oluline luua kunstlikud ja looduslikud tõkkesüsteemid ning hinnata ja jälgida nende toimimist sobiva aja jooksul, see sõltub muu hulgas kütuse ja/või jäätmete käitumisest geoloogilises keskkonnas. Käesolev eriprogramm hõlmab kõnealuseid uuringuid.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – 3. jagu – punkt 3.1 – alapunkt 3.1.3

3.1.3. Aktinoidide alusuuringud

Tsiviilotstarbel kasutatava tuumatehnoloogia valdkonnas on pädevuse ja juhtpositsiooni säilitamiseks oluline edendada tuumamaterjalidele keskenduvaid valdkondadevahelisi alusuuringuid, millest omakorda võivad tekkida tehnoloogilised uuendused. Selleks on vaja teadmisi nn 5f-elektronkihi elementide (s.o aktinoidid) ning nende ühendite reageerimisest termodünaamilistele parameetritele (tavaliselt ekstreemsed). Vastavate katseandmete vähesuse ja modelleerimise olemuse keerukuse tõttu on praegused teadmised sellistest mehhanismidest piiratud. Kõnealuse valdkonna alusuuringud on olulised, et mõista selliste elementide käitumist ning püsida kondenseeritud aine füüsikas tänapäeval esirinnas. Katseprogrammide mõju suurendamiseks soodustatakse modelleerimise ja simuleerimisega seotud saavutusi.

Teadusuuringute Ühiskeskuse aktinoidide alusuuringute programm on jätkuvalt esikohal aktinoidide füüsikas ja keemias ning selle põhieesmärk on pakkuda ülikoolide ja uurimiskeskuste teadlastele maailmatasemel katserajatisi. Need võimaldavad teadlastel uurida aktinoidide omadusi, et täiendada oma teadmisi ja panustada tuumateaduse edusammudesse.

välja jäetud

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – 3. jagu – punkt 3.1 – alapunkt 3.1.6 – lõik 1

Asutamislepingu 3. peatüki II jaotises on sätestatud, et kehtestatakse põhistandardid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest. Asutamislepingu artiklitega 13–38 on ette nähtud liikmesriikide ja komisjoni roll seoses inimeste tervise kaitsega, radioaktiivsustaseme seirega keskkonnas, eraldumisega keskkonda ja tuumajäätmete käitlemisega. Asutamislepingu artikli 39 kohaselt abistab Teadusuuringute Ühiskeskus komisjoni selle ülesande täitmisel.

Asutamislepingu 3. peatüki II jaotises on sätestatud, et kehtestatakse põhistandardid töötajate ja kogu elanikkonna tervise kaitseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest. Asutamislepingu artiklitega 31–38 on ette nähtud liikmesriikide ja komisjoni roll seoses inimeste tervise kaitsega, radioaktiivsustaseme seirega keskkonnas ja eraldumisega keskkonda. Teadusuuringute Ühiskeskus jätkab koostöös rahvusvaheliste partneritega keskkonna radioaktiivsuse mõõtmise võrgustike arendamist ning teavitab üldsust viivitamata kõigist leidudest . Asutamislepingu artikli 39 kohaselt abistab Teadusuuringute Ühiskeskus komisjoni selle ülesande täitmisel.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – 3. jagu – punkt 3.1 – alapunkt 3.1.6 – lõik 2

Arvestades radionukliidide uusi piirmäärasid joogivees ja toiduainetes, töötab Teadusuuringute Ühiskeskus välja analüüsimeetodid ja koostab vastavad võrdlusmaterjalid. Liikmesriikide seirelaboritega võrreldakse andmeid, et hinnata asutamislepingu artiklite 35 ja 36 kohaselt kogutud seireandmete võrreldavust ja toetada võrdlusmaterjali kasutades radioaktiivse kiirguse seiresüsteemide ühtlustamist. Selle tegevuse käigus võetakse arvesse nõukogu direktiivi, milles esitatakse elanikkonna tervisekaitse nõuded, seoses olmevees sisalduvate radioaktiivsete ainetega ja mis võetakse vastu vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 31.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu otsus

Lisa – 3. jagu – punkt 3.2 – alapunkt 3.2.1

Tuumaohutust ja rajatiste töökindlust optimeeritakse pidevalt, et vastata uutele väljakutsetele, mis on tekkinud turu liberaliseerimisest, tehase käitamisaja pikenemisest ning nn tuumatööstuse taassünnist. Selleks et tagada nii lääne kui ka Vene tüüpi tuumaelektrijaamade ohutus ja seda suurendada, tuleb kõrgetasemelisi ohutuse hindamise meetodeid ja asjakohaseid analüüsivahendeid arendada ja valideerida. Teadusuuringute Ühiskeskus korraldab spetsiifilisi katsepõhiseid uuringud, et mõista paremini aluseks olevaid füüsikalisi nähtusi ja protsesse ning et deterministlikke ja tõenäosuslikke ohutushinnanguid saaks valideerida ja kontrollida; selleks kasutatakse rajatise protsesside (reaktsioonivõime ja termohüdraulilised protsessid), koostisosade (arvestades töökoormust/vananemist) ning inimfaktorite ja organisatsiooniliste tegurite tänapäevast modelleerimist. Teadusuuringute Ühiskeskusel on jätkuvalt keskne roll käitamisel saadud kogemuste tagasiside Euroopa keskuse (European Clearinghouse for Operational Experience Feedback) loomisel ja selle töö korraldamisel liikmesriikide huvides. Euroopa reguleerivate asutuste huvides esitab keskus temaatilisi aruandeid rajatiste konkreetsete aspektide kohta ning lihtsustab käitamisel saadud kogemuste tagasiside tõhusat jagamist ja rakendamist tuumaelektrijaamade ohutuse tagamiseks.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0401.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/183

Teisipäev, 15. november 2011
Ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Aatomienergiaühenduse raamprogrammi kaudsetes meetmetes osalemine *

P7_TA(2011)0489

Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus (Euratom), millega kehtestatakse ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Aatomienergiaühenduse raamprogrammi kaudsetes meetmetes osalemise ning teadustöö tulemuste levitamise eeskirjad (2012–2013) (KOM(2011)0071 – C7-0076/2011 – 2011/0045(NLE))

2013/C 153 E/34

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2011)0071),

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikleid 7 ja 10, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0076/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A7-0345/2011),

1.	kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.	palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a;

3.	palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.	palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

KOMISJONI ETTEPANEK

MUUDATUSETTEPANEK

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 1

(1)

Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm (2012–2013), edaspidi „raamprogramm (2012–2013)”, võeti vastu nõukogu … otsusega nr …/…/Euratom Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) kohta. Raamprogrammi (2012–2013) ja selle eriprogrammide rakendamine, sealhulgas sellest tulenevad finantsaspektid, kuuluvad komisjoni vastutusalasse.

(1)

Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm (2012–2013), edaspidi „raamprogramm (2012–2013)”, mis võeti vastu nõukogu … otsusega nr …/…/Euratom Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) kohta , peaks täiendama ELi teisi teaduspoliitika valdkonna meetmeid, mida on vaja Euroopa 2020 . aasta strateegia elluviimiseks, eelkõige hariduse, koolituse, konkurentsivõime ja innovatsiooni, tööstuse, tööhõive ja keskkonnaga seotud meetmeid. Raamprogrammi (2012–2013) ja selle eriprogrammide rakendamine, sealhulgas sellest tulenevad finantsaspektid, kuuluvad komisjoni vastutusalasse.

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 4 a (uus)

(4a)

Raamprogramm (2012–2013) peaks aitama luua innovatiivse liidu, mis on üks Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusi, tugevdades konkurentsi teaduse tipptase saavutamiseks ning kiirendades olulisemate uuenduste sisseviimist tuumaenergia ja eelkõige termotuumasünteesi ning tuumaohutuse valdkonnas, aidates sellega ühtlasi kaasa energiasektori ja kliimamuutustega seotud ülesannete täitmisele.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 4 b (uus)

(4b)

Raamprogrammi (2012–2013) väljatöötamine ja rakendamine peaks põhinema lihtsuse, stabiilsuse, läbipaistvuse, õiguskindluse, järjepidevuse, kõrge taseme ja usaldusväärsuse põhimõttel, nagu Euroopa Parlament soovitas oma 11. novembri 2010. aasta resolutsioonis teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta (1).

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 5 a (uus)

(5a)

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 6 a (uus)

(6a)	Erilist tähelepanu tuleks pöörata lepingutingimuste väljatöötamisele, mis vähendavad kohustuste täitmata jäämise ohtu ning riskide ja kulude ümberjaotamist aja jooksul.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 8

(8)	raamprogrammi (2012–2013) meetmed peaksid soodustama ühenduse äärepoolseimate piirkondade osalemist ning samuti paljude ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide osalemist.

(8)

raamprogrammi (2012–2013) meetmed peaksid soodustama ühenduse äärepoolseimate piirkondade osalemist ning samuti paljude ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide osalemist , kes peaksid järgima teadustegevuses põhilisi eetikapõhimõtteid, eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhimõtteid .

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu määrus

Põhjendus 23 a (uus)

(23a)

Vastavalt 21. novembril 2006. aastal sõlmitud ITER-projekti ühiseks elluviimiseks loodava ITERi Rahvusvahelise Tuumasünteesienergeetika Organisatsiooni asutamislepingule tuleks raamprogrammi (2012–2013) raames keskenduda sünteesi alases teadustegevuses eelkõige ITERi rakendamisele Euroopas.

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 11 – lõige 2

Ühtlasi võib neis sätestada lisatingimusi osalejate liigi ja vajaduse korral nende asukoha kohta, lähtudes kaudse meetme iseloomust ja eesmärkidest.

Ühtlasi võib neis sätestada põhjendatud lisatingimusi osalejate liigi ja vajaduse korral nende asutamiskoha kohta, lähtudes kaudse meetme iseloomust ja eesmärkidest.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 12 – lõige 3

3. Konkursikutsetel on selgelt määratletud eesmärgid, mis tagab selle, et taotlejad ei esita asjatuid taotlusi.

3. Konkursikutsetel on selgelt määratletud kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed eesmärgid, mis tagab selle, et taotlejad ei esita asjatuid taotlusi.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 1 – lõik 2

Kriteeriumid on tipptase, mõju ja rakendamine. Nende tingimuste raames täpsustatakse tööprogrammidega hindamis- ja valikukriteeriumid ning võidakse lisada täiendavaid nõudeid, koefitsiente ja lävendeid või kehtestada kriteeriumide kohaldamise täiendavad üksikasjad.

Kriteeriumid on tipptase, mõju ja rakendamine. Nende tingimuste raames täpsustatakse tööprogrammidega hindamis- ja valikukriteeriumid ning võidakse lisada selgelt põhjendatud täiendavaid nõudeid, koefitsiente ja lävendeid või kehtestada kriteeriumide kohaldamise täiendavad üksikasjad.

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 14 – lõige 3 a (uus)

3a. Kõik menetluse etapid tuleks optimeerida, et vältida viivitusi ja suurendada kulutõhusust. See hõlmab juurdepääsu tööprogrammide kavanditele, konkursikutsete avaldamist, ettepanekute koostamist, valikumenetlusi ning toetuste heakskiitmiseks ja maksmiseks kuluvat aega.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 16 – lõige 2 – lõik 4

Selleks et tagada mõistlik sooline tasakaal, rakendatakse sõltumatute ekspertide rühmade nimetamisel sobivaid meetmeid.

Selleks et tagada mõistlik sooline tasakaal ja tasakaal tuumavaldkonnas teadustöö ja koolitusega tegelevate liikmesriikide vahel , rakendatakse sõltumatute ekspertide rühmade nimetamisel sobivaid meetmeid.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 16 – lõige 2 – lõik 4 a (uus)

Selleks et tagada mõistlik tööstuse (sealhulgas VKEde) ja teadusringkondade esindajate tasakaal, rakendatakse sõltumatute ekspertide rühmade nimetamisel sobivaid meetmeid.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 30 – lõige 3 – lõik 1 – punkt e

kulud peavad olema eraldatud abikõlbmatutest kuludest, eriti eristatavatest kaudsetest maksudest, sealhulgas käibemaks, tollimaksud ja võlgnetavad intressid, reservid võimalikeks edaspidisteks kahjudeks või makseteks, vahetuskursilt saadud kahjud ja kuludega seotud kasum kapitalilt, mõne muu liidu projektiga seoses deklareeritud, kantud või hüvitatud kulud, võlad ja võla teenindamise kulud, ülekulud ja hoolimatult tekitatud kulud, või mis tahes muudest kuludest, mis ei vasta punktides a–d sätestatud tingimustele

kulud peavad olema eraldatud abikõlbmatutest kuludest, eriti eristatavatest kaudsetest maksudest, sealhulgas tagastamatu käibemaks, tollimaksud ja võlgnetavad intressid, vahetuskursilt saadud kahjud ja kuludega seotud kasum kapitalilt, mõne muu liidu projektiga seoses deklareeritud, kantud või hüvitatud kulud, võlad ja võla teenindamise kulud, ülekulud ja hoolimatult tekitatud kulud, või mis tahes muudest kuludest, mis ei vasta punktides a–d sätestatud tingimustele

Muudatusettepanek 15

Ettepanek võtta vastu määrus

Artikkel 52 – lõige 2 – punkt a

assotsiatsioonilepingute raames kuni 40 % ulatuses: kulusid, mis on seotud koostööpartnerite vaheliste erikoostööprojektidega, millele nõuandekomitee on soovitanud anda eelistoetuse ja mille komisjon on heaks kiitnud; eelistoetus on suunatud projektidega ITER/DEMO seotud meetmetele, välja arvatud projektid, millel on juba varasemate raamprogrammide käigus antud eelisstaatus ;

assotsiatsioonilepingute raames kuni 40 % ulatuses: kulusid, mis on seotud koostööpartnerite vaheliste erikoostööprojektidega, millele nõuandekomitee on soovitanud anda eelistoetuse ja mille komisjon on heaks kiitnud; eelistoetus on suunatud katsetele, mille eesmärk on parandada ITERi toimimist ja aidata kaasa DEMO programmi väljaarendamisele ;

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0401.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/188

Kolmapäev, 16. november 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2010/019 IE/Construction 41, Iirimaa

P7_TA(2011)0496

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/019 IE/Construction 41, Iirimaa) (KOM(2011)0617 – C7-0313/2011 – 2011/2252(BUD))

2013/C 153 E/35

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0617 – C7-0313/2011),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1) (IIA 17. mai 2006. aasta), eriti selle punkti 28,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2) (edaspidi „fondi määrus”),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ettenähtud kolmepoolset menetlust,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0375/2011),

A.	arvestades, et Euroopa Liit on loonud maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel kannatavate töötajate täiendavaks toetamiseks ja tööturule tagasipöördumise hõlbustamiseks asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid;

B.	arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

arvestades, et vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008 toimunud lepituskohtumisel, peaks koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu finantsabi olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, ning fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

arvestades, et Iirimaa on taotlenud abi seoses 4 866 töötaja koondamisega (abi taotletakse nendest 3 205 puhul) NACE Revision 2 osa 41 (hoonete ehitus) (3) alla kuuluvas 1 482 ettevõttes, mis tegutsevad Iirimaal NUTS II tasandi piirkondades Border, Midlands and Western (IE01) ja Southern and Eastern (IE02); nimetatud kaks külgnevat piirkonda moodustavad kogu Iiri Vabariigi;

E.	arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele;

palub asjaomastel institutsioonidel teha fondi kasutuselevõtmise kiirendamiseks jõupingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks; tunneb sellega seoses heameelt, et tulenevalt parlamendi nõudmisest toetuste eraldamist kiirendada kehtestas komisjon parandatud menetluse, mille kohaselt esitab komisjon eelarvepädevatele institutsioonidele fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse hinnangu ning fondi kasutuselevõtmise ettepaneku; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et fond muutub tõhusamaks, läbipaistvamaks ja nähtavamaks;

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks sujuv ja kiire kord ning näha töötajatele, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud, ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus; rõhutab, et fond võib aidata koondatud töötajatel, eelkõige kõige ohustatumatel ja kõige madalama kvalifikatsiooniga töötajatel, tööturule tagasi pöörduda;

rõhutab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 peaks fond toetama koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab lisaks, et fondist saadava abiga võib kaasrahastada ainult aktiivseid tööturumeetmeid, mis tagavad pikaajalise tööhõive; kordab, et fondist antav abi ei tohi asendada meetmeid, mille võtmine on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute kohustus, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid; taunib asjaolu, et fond võib anda ettevõtetele stiimuli asendada lepingulised töötajad paindlikuma ja lühiajalisema töösuhtega töötajatega;

võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave selgitab, kuidas need meetmed struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid täiendavad ja nendega ühilduvad; kordab, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka fondi aastaaruannetes;

tunneb heameelt selle üle, et vastavalt parlamendi korduvatele nõudmistele on 2011. aasta eelarves fondi reale 04 05 01 esmakordselt kantud 47 608 950 euro suuruses summas maksete assigneeringud; tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada eraldi assigneeringud, et vältida varem toimunut, st teistelt eelarveridadelt assigneeringute ümberpaigutamist, sest see võib raskendada eri poliitiliste eesmärkide saavutamist; märgib, et kui mõlemad eelarvepädevad institutsioonid fondi kasutuselevõtuks praeguseks tehtud ettepanekud heaks kiidavad, kasutatakse algselt eelarvereale 04 05 01 kantud maksete assigneeringute summa täielikult ära;

tunneb heameelt selle üle, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi eelarverida 04 05 01 suurendatakse paranduseelarvega nr 3/2011 50 000 000 euro võrra; asjaomase eelarverea assigneeringuid kasutatakse käesoleva taotluse jaoks vajatava 6 091 460 euro suuruse summa katmiseks; et 2011. aasta eelarves on eelarvereal 04 02 01 „Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) meetmete lõpuleviimine – 1. eesmärk (2000–2006)” olemas maksete assigneeringud, on võimalik kõnealuse taotluse jaoks vajaminev 6 598 378 euro suurune lisasumma sellelt eelarverealt ümber paigutada;

7.	kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

8.	teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1893/2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2 ning muudetakse nõukogu määrust (EMÜ) nr 3037/90 ja teatavaid EÜ määrusi, mis käsitlevad konkreetseid statistikavaldkondi (ELT L 393, 30.12.2006, lk 1).

Kolmapäev, 16. november 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/019 IE/Construction 41, Iirimaa)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/772/EL.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/190

Kolmapäev, 16. november 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2010/021 IE/Construction 71, Iirimaa

P7_TA(2011)0497

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/021 IE/Construction 71, Iirimaa) (KOM(2011)0619 – C7-0315/2011 – 2011/2254(BUD))

2013/C 153 E/36

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0619 – C7-0315/2011),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1) (IIA 17. mai 2006. aasta), eriti selle punkti 28,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2) (edaspidi „fondi määrus”),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ettenähtud kolmepoolset menetlust,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0377/2011),

A.	arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.	arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

arvestades, et koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu finantsabi peaks vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008 toimunud lepituskohtumisel, olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

arvestades, et Iirimaa on taotlenud abi seoses 842 töötaja koondamisega (abi taotletakse nendest 554 puhul) NACE Revision 2 osa 71 („Arhitekti- ja inseneritegevused; teimimine ja analüüs”) (3) alla kuuluvas 230 ettevõttes, mis tegutsevad Iirimaal NUTS II tasandi piirkondades Border, Midlands and Western (IE01) ning Southern and Eastern (IE02). Nimetatud kaks külgnevat piirkonda moodustavad kogu Iiri Vabariigi;

E.	arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele;

palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks, et kiirendada fondi kasutuselevõtmist; tunneb sellega seoses heameelt, et komisjon on parlamendi nõudmisel kiirendada toetuste eraldamist kehtestanud parandatud menetluse, mille eesmärk on esitada eelarvepädevatele institutsioonidele koos komisjoni hinnanguga fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse kohta ühtlasi ka ettepanek fondi kasutuselevõtmiseks; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et saavutatakse fondi suurem tõhusus, läbipaistvus ja nähtavus;

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks sujuv ja kiire menetluskord ning näha üleilmastumise ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud töötajatele ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus; rõhutab, et fond võib aidata koondatud töötajatel, eelkõige kõige ohustatumatel ja kõige madalama kvalifikatsiooniga töötajatel, tööturule tagasi pöörduda;

toonitab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab ka, et fondist saadava abiga võib kaasrahastada ainult aktiivseid tööturumeetmeid, mis aitavad kaasa pikaajalisele tööhõivele; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada meetmeid, mis on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute vastutusalas, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid; taunib asjaolu, et fond võib anda ettevõtetele tõuke asendada lepingulised töötajad paindlikumas ja lühiajalisemas töösuhtes olevate töötajatega;

märgib, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave selgitab, kuidas need meetmed ühilduvad ja täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; tuletab meelde, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka oma aastaaruannetes;

tunneb heameelt selle üle, et vastavalt parlamendi korduvatele nõudmistele on 2011. aasta eelarves fondi reale 04 05 01 esmakordselt kantud maksete assigneeringud summas 47 608 950 eurot; tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada omaette assigneeringud, et hoiduda muudelt eelarveridadelt assigneeringute ümberpaigutamist, mida varem tehti, sest see võib raskendada eri poliitiliste eesmärkide saavutamist;

eelarvereale 04 05 01 kantud maksete assigneeringud kasutatakse täies mahus ära Iirimaa taotluse EGF/2010/019 IE/Construction 41 rahastamiseks; kuna 2011. aasta eelarves on eelarvereal 04 02 01 „Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) meetmete lõpuleviimine – 1. eesmärk (2000–2006)” olemas maksete assigneeringud, on võimalik kõnealuse taotluse jaoks vajaminev 1 387 819 eurot sellelt eelarverealt ümber paigutada;

7.	kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

8.	teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.

Kolmapäev, 16. november 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/774/EL.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/192

Kolmapäev, 16. november 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2010/020 IE/Construction 43, Iirimaa

P7_TA(2011)0498

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/020 IE/Construction 43, Iirimaa) (KOM(2011)0618 – C7-0314/2011 – 2011/2253(BUD))

2013/C 153 E/37

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0618 – C7-0314/2011),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1) (IIA 17. mai 2006. aasta), eriti selle punkti 28,

—	võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2) (edaspidi „fondi määrus”),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ettenähtud kolmepoolset menetlust,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0376/2011),

A.	arvestades, et Euroopa Liit on loonud maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel kannatavate töötajate täiendavaks toetamiseks ja tööturule tagasipöördumise hõlbustamiseks asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid;

B.	arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

arvestades, et vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008 toimunud lepituskohtumisel, peaks koondatud töötajatele antav ELi finantsabi olema dünaamiline ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, ning arvestades, et fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

arvestades, et Iirimaa on taotlenud abi seoses 3 382 töötaja koondamisega (abi taotletakse nendest 2 228 puhul) NACE Rev. 2 osa 43 („Eriehitustööd”) (3) alla kuuluvas 1 560 ettevõttes, mis tegutsevad Iirimaal NUTS II tasandi piirkondades Border, Midlands and Western (IE01) ja Southern and Eastern (IE02);

E.	arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele;

palub asjaomastel institutsioonidel teha fondi kasutuselevõtmise kiirendamiseks pingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks; tunneb sellega seoses heameelt, et tulenevalt parlamendi nõudmisest toetuste eraldamist kiirendada kehtestas komisjon parandatud menetluse, mille kohaselt komisjon esitab eelarvepädevatele institutsioonidele fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse hinnangu ning fondi kasutuselevõtmise ettepaneku; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et fond muutub tõhusamaks, läbipaistvamaks ja nähtavamaks;

toonitab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab ka, et fondist saadava abiga võib kaasrahastada ainult aktiivseid tööturumeetmeid, mis aitavad kaasa pikaajalisele tööhõivele; kordab, et fondist antav abi ei tohi asendada meetmeid, mille võtmine on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute kohustus, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid; taunib asjaolu, et fond võib anda ettevõtetele stiimuli asendada lepingulised töötajad paindlikuma ja lühiajalisema töösuhtega töötajatega;

võtab teadmiseks, et teave fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketi kohta selgitab, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid ja nendega ühilduvad; kordab, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka oma aastaaruannetes;

tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on omaette eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada omaette assigneeringud, et teistelt eelarveridadelt ei oleks vaja assigneeringuid ümber paigutada - nagu varem tehti -, sest see võib raskendada eri poliitiliste eesmärkide saavutamist; osutab sellele, et algselt eelarvereale 04 05 01 kantud maksete assigneeringute summa kasutati täies mahus ära Iirimaa taotluse EGF/2010/019 IE/Construction 41 rahastamiseks.

6.	märgib aga, et antud juhul paigutatakse fondi kasutuselevõtmiseks maksete assigneeringud ümber eelarverealt „Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) meetmete lõpuleviimine – 1. eesmärk (2000–2006)”;

7.	kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

8.	teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.

Kolmapäev, 16. november 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/773/EL.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/194

Kolmapäev, 16. november 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2011/001 AT/Niederösterreich-Oberösterreich, Austria

P7_TA(2011)0499

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2011/001 AT/Niederösterreich - Oberösterreich, Austria) (KOM(2011)0579 – C7-0254/2011 – 2011/2199(BUD))

2013/C 153 E/38

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0579 – C7-0254/2011),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1) (IIA 17. mai 2006. aasta), eriti selle punkti 28,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2) (edaspidi „fondi määrus”),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ettenähtud kolmepoolset menetlust,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0379/2011),

A.	arvestades, et Euroopa Liit on loonud maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel kannatavatele töötajatele täiendava toetuse andmiseks ja tööturule tagasipöördumise hõlbustamiseks asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid;

B.	arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

arvestades, et koondatud töötajatele antav Euroopa Liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.	arvestades, et Austria on taotlenud abi 2 338 töötaja koondamise tõttu (kusjuures abi taotletakse 502-le töötajale) 706 ettevõttes, mis tegutsevad NACE Revision 2 osa 49 (maismaaveondus ja torutransport) alal Austria NUTS II tasandi Niederösterreichi (AT12) ja Oberösterreichi (AT31) piirkonnas;

E.	arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele;

palub asjaomastel institutsioonidel teha fondi kasutuselevõtmist kiirendamiseks vajalikke jõupingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks; tunneb sellega seoses heameelt, et tulenevalt parlamendi nõudmisest kiirendada toetuste eraldamist kehtestas komisjon parandatud menetluse, mille eesmärk on esitada eelarvepädevatele institutsioonidele komisjoni hinnang fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse kohta ning ettepanek fondi kasutuselevõtmise kohta; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et fond muutub tõhusamaks, läbipaistvamaks ja nähtavamaks;

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks sujuv ja kiire menetluskord ning näha töötajatele, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud, ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus; rõhutab rolli, mis võib olla fondil koondatud töötajate, eelkõige kõige ohustatumate ja vähim kvalifitseeritud töötajate uuesti tööturule integreerimisel;

rõhutab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab lisaks, et fondist saadava abiga võib kaasrahastada ainult aktiivseid tööturumeetmeid, mis aitavad kaasa pikaajalisele tööhõivele; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada meetmeid, mis on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute vastutusalas, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid; taunib asjaolu, et fond võib anda ettevõtetele stiimuli asendada lepingulised töötajad paindlikuma ja ebakindlama töösuhtega töötajatega;

4.	võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave selgitab, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka fondi aastaaruannetes;

tunneb heameelt selle üle, et vastavalt parlamendi korduvatele nõudmistele on 2011. aasta eelarves fondi reale 04 05 01 esmakordselt kantud maksete assigneeringud summas 47 608 950 eurot; tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada omaette vahendid, et vältida teistelt eelarveridadelt assigneeringute ümberpaigutamist, nagu on juhtunud varemalt, sest see võib raskendada eri poliitiliste eesmärkide saavutamist;

6.	tunneb heameelt selle üle, et fondi eelarverida 04 05 01 on kavas paranduseelarvega nr 3/2011 suurendada 50 000 000 euro võrra, millest kaetakse kõnealuse taotluse jaoks vajaminev summa;

7.	kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

8.	teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.

Kolmapäev, 16. november 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2011/001 AT/Niederösterreich-Oberösterreich, Austria)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/770/EL.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/197

Kolmapäev, 16. november 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2011/004 EL/ALDI Hellas, Kreeka

P7_TA(2011)0500

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2011/004 EL/ALDI Hellas, Kreeka) (KOM(2011)0580 – C7-0255/2011 – 2011/2200(BUD))

2013/C 153 E/39

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0580 – C7-0255/2011),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1) (IIA 17. mai 2006. aasta), eriti selle punkti 28,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2) (edaspidi „fondi määrus”),

—	võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ettenähtud kolmepoolset menetlust,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

—	võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0378/2011),

A.	arvestades, et Euroopa Liit on loonud maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel kannatavate töötajate täiendavaks toetamiseks ja tööturule tagasipöördumise hõlbustamiseks asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid;

B.	arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

arvestades, et Kreeka on taotlenud abi seoses 642 töötaja koondamisega kahes jaemüügisektori ettevõttes (supermarket ja tarnija), mis tegutsevad Kesk-Makedoonia ja Atika piirkonnas, kus asus kõige rohkem ALDI kauplusi; väiksemal arvul ALDI koondamisi esines ka Kreeka muudes piirkondades, nagu Ida-Makedoonia ja Traakia, Lääne-Makedoonia, Ípeiros, Lääne-Kreeka, Sterea Ellada ja Peloponnesos; 642 koondamisest 554 leidsid aset vaatlusperioodi jooksul ja 88 leidsid aset enne vaatlusperioodi, kuid on abikõlblikud vastavalt määruse (EÜ) nr 1927/2006 artikli 3a punktile b. Kõigi 642 koondatud töötaja puhul taotletakse fondi toetust;

E.	arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele;

palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks, et kiirendada fondi kasutuselevõtmist; tunneb sellega seoses heameelt, et komisjon on parlamendi nõudmisel kiirendada toetuste eraldamist kehtestanud parandatud menetluse, mille eesmärk on esitada eelarvepädevatele institutsioonidele koos komisjoni hinnanguga fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse kohta ühtlasi ka ettepanek fondi kasutuselevõtmiseks; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et fond muutub tõhusamaks, läbipaistvamaks ja nähtavamaks;

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks sujuv ja kiire menetluskord ning näha töötajatele, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud, ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus; rõhutab, et fond võib aidata koondatud töötajatel, eelkõige kõige ohustatumatel ja kõige madalama kvalifikatsiooniga töötajatel, tööturule tagasi pöörduda;

toonitab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab lisaks, et fondist saadava abiga võib kaasrahastada ainult aktiivseid tööturumeetmeid, mis aitavad kaasa pikaajalisele tööhõivele; kordab, et fondist saadav abi ei tohi asendada meetmeid, mis on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute vastutusalas, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid; taunib asjaolu, et fond võib anda ettevõtetele tõuke asendada lepingulised töötajad paindlikuma ja lühiajalisema töösuhetega töötajatega;

märgib, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave selgitab, kuidas neid meetmeid saab ühildada ja täiendada struktuurifondidest rahastatavate meetmetega; kordab, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka fondi aastaaruannetes;

tunneb heameelt selle üle, et vastavalt parlamendi korduvatele nõudmistele on 2011. aasta eelarves fondi reale 04 05 01 esmakordselt kantud maksete assigneeringud summas 47 608 950 eurot; tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada omaette vahendid, et vältida teistelt eelarveridadelt assigneeringute ümberpaigutamist, nagu on juhtunud varemalt, sest see võib raskendada mitmesuguste poliitiliste eesmärkide saavutamist;

6.	tunneb heameelt selle üle, et fondi eelarverida 04 05 01 on kavas paranduseelarvega nr 3/2011 suurendada 50 000 000 euro võrra, millest kaetakse kõnealuse taotluse jaoks vajaminev summa;

7.	kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

8.	teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.	teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2) ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.

Kolmapäev, 16. november 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/771/EL.)

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/199

Kolmapäev, 16. november 2011
Euroopa kultuuripärandi märgis ***II

P7_TA(2011)0502

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa kultuuripärandi märgist käsitleva Euroopa Liidu meetme kohta (10303/1/2011 – C7-0236/2011 – 2010/0044(COD))

2013/C 153 E/40

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (10303/1/2011 – C7-0236/2011),

—	võttes arvesse Prantsusmaa Senati poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

—	võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2010)0076) suhtes,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 72,

—	võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0331/2011),

1.	kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.	märgib, et õigusakt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.	teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga õigusaktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.	teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist õigusaktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, 16.12.2010, P7_TA(2010)0486.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/200

Kolmapäev, 16. november 2011
Ühtne Euroopa raudteepiirkond ***I

P7_TA(2011)0503

Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud) (KOM(2010)0475 – C7-0268/2010 – 2010/0253(COD))

2013/C 153 E/41

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0475),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ning artiklit 91, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0268/2010),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ning protokolli nr 26 üldhuviteenuste kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

—	võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni esimese raudteepaketi rakendamise kohta (1),

—	võttes arvesse Luksemburgi Saadikutekoja poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 raames esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti ettepanek ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. märtsi 2011. aasta arvamust (2),

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 28. jaanuari 2011. aasta arvamust (3),

—	võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta (4),

—	võttes arvesse õiguskomisjoni 26. mai 2011. aasta kirja transpordi- ja turismikomisjonile vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3,

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 87 ja 55,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A7-0367/2011),

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda kõnealune ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ning nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.	võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.	palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 125.

(2) ELT C 132, 3.5.2011, lk 99.

(3) ELT C 104, 2.4.2011, lk 53.

(4) ELT C 77, 28.3.2002, lk 1.

Kolmapäev, 16. november 2011
P7_TC1-COD(2010)0253

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 91,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta (3), nõukogu 19. juuni 1995. aasta direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiivi 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta (5) on 2004. ja 2007. aastal oluliselt muudetud. Arvestades vajadust teha kõnealustesse õigusaktidesse veel täiendavaid muudatusi ja nende omavahelist seost, tuleks need direktiivid selguse huvides uuesti sõnastada ja koondada üheks õigusaktiks.

(2)	Euroopa Liidu transpordisektori tihedam integreerimine on siseturu väljakujundamisel oluline osa ja raudteed on omakorda Euroopa Liidu transpordisektori tähtsaimaid osi säästva liikuvuse saavutamisel.

(2a)

Raudteesektori osa transpordis ei ole viimase kümne aastaga suurenenud, mis on vastuolus 2001. aasta raudteepaketi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiv 2001/12/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta (6) , Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiv 2001/13/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta (7) ja direktiiv 2001/14/EÜ) eesmärkidega ja näitab vajadust jätkata kehtivate õigusaktide täiustamist, et toetada selle sektori arengut. See näitab käesolevate ümberkorralduste tähtsust. [ME 1]

(2b)	Liikmesriikide vastu algatatud arvukad rikkumismenetlused näitavad, et kehtivad õigusaktid võimaldavad mitmeti tõlgendamist ning et esimest raudteepaketti tuleb täpsustada ja parandada, et tagada Euroopa raudteeturu tegelik avamine. [ME 2]

(2c)	Raudtee infrastruktuuri arendamisse ja hooldamisse tehtavad investeeringud ei ole sektori arengu ja konkurentsivõime tagamiseks endiselt piisavad. [ME 3]

(2d)	Direktiividega, mis moodustavad esimese raudteepaketi, ei ole suudetud vältida märkimisväärseid erinevusi raudteeinfrastruktuuri kasutustasude struktuuris ja tasemes ning läbilaskevõime jaotamise protsesside vormis ja kestuses. [ME 4]

(2e)	Turutingimuste kehv läbipaistvus takistab ilmselgelt konkurentsivõimeliste raudteeteenuste pakkumist. [ME 5]

(3)	Tuleks suurendada raudteesüsteemi tõhusust ja raudteesüsteem konkurentsituruga integreerida, võttes arvesse raudteede eripära.

(3a)	Liikmesriikide raudteesektoris valitsev erinevate sotsiaalprogrammide kooseksisteerimine kujutab endast ebaõiglase konkurentsi riski uute ja vanade raudtee-ettevõtjate vahel ning nõuab ühtlustamist, mille puhul arvestataks sektori ning liikmesriikide eripäradega. [ME 6]

(3b)	Raudteeveo-ettevõtjate diskrimineeriva kohtlemise vältimiseks, jätkusuutlike tasude poliitika kohaldamiseks ja eraldi raamatupidamisarvestuse pidamise nõude järgimiseks tuleb tagada see, et reguleerivad asutused täidavad järelevalvekohustusi. [ME 7]

(3c)

Euroopa raudteepiirkonna elluviimiseks on vajalik raudteesüsteemi täielik koostalitlus Euroopa tasemel. Euroopa Raudteeagentuurile tuleks anda volitused ja vahendid, mis võimaldaks seda eesmärki kiiremini saavutada, muu hulgas ühiste sertifitseerimisstandardite kujundamiseks veeremitele ning ohutus- ja signaalsüsteemidele. [ME 8]

(4)

Linna- ja linnalähiliinide ning piirkondlike liinide teenindamine ning süstikrongiteenusena osutatavad veoteenused läbi La Manche'i väina tunneli tuleks direktiivi reguleerimisalast välja jätta; pärand- ja muuseumraudteed, mis liiguvad oma rööbastel, tuleks antud direktiivi reguleerimisalast samuti välja jätta. [ME 9]

(5)	Raudteevedude tõhusaks ja teiste veoliikidega konkurentsivõimeliseks muutmiseks peaksid liikmesriigid tagama, et raudteeveo-ettevõtjatel on iseseisva ettevõtja staatus, mis võimaldab neil äritegevust turuvajadustega kohandada.

(6)

Raudteesüsteemi edasise arendamise ja tõhusa majandamise tagamiseks tuleks raudteeveoteenuste osutamine ja raudteeinfrastruktuuri majandamine teineteisest eraldada. Sellises olukorras on oluline, et kumbagi eespool nimetatud tegevust majandatakse eraldi ja et neil on eraldi raamatupidamisarvestus , millega tagatakse läbipaistvus, et vältida riiklike vahendite suunamist muusse äritegevusse . [ME 10]

(6a)

Range raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudteeveo-ettevõtja raamatupidamisarvestuse eraldamine peab olema tagatud. Ühele tegevusalale eraldatud riiklikke vahendeid ei tohi teisele üle kanda. Antud keeld peab olema selgelt esitatud iga tegevusala raamatupidamiseeskirjades. Liikmesriik ja siseriiklik reguleeriv asutus peavad tagama käesoleva sätte tõhusa rakendamise. [ME 11]

(6b)	Olenemata raudtee-ettevõtjate ärimudelist, peavad nad järgima sotsiaalse kaitse ning tervishoiualaseid õigusakte, et vältida sotsiaalse dumpingu ja ebaausa konkurentsi tavasid. [ME 12]

(6c)

Selleks et raudteetransport võiks maanteevedudega konkureerida, tuleks ühtlustada erinevaid riiklikke eeskirju, näiteks neid, millega reguleeritakse raudteetranspordi ohutust, saatedokumentide kasutamist, rongide sorteerimist ja selle dokumenteerimist, rongijuhtimise signaale ja tähistust, ohtlike kaupade veole rakendatavaid meetmeid ja kontrolle ning jäätmeveo ühtset registreerimist ja kontrolle. [ME 13]

(7)	Raudteesektoris tuleks kohaldada teenuste osutamise vabaduse põhimõtet kõnealuse sektori eriomadusi arvesse võttes;

(8)	Selleks et suurendada konkurentsi raudteeteenuste majandamisel ning pakkuda kasutajatele rohkem mugavust ja paremaid teenuseid, peaks liikmesriikidele jääma üldine vastutus asjakohase raudteeinfrastruktuuri arendamise eest.

(9)

Infrastruktuurikulutuste jagamise ühised eeskirjad puuduvad ja seepärast peaksid liikmesriigid pärast raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaga konsulteerimist nägema ette eeskirjad, milles sätestatakse, et raudteeveo-ettevõtjad tasuvad raudteeinfrastruktuuri kasutamise eest. Eeskirjad ei tohiks võimaldada raudteeveo-ettevõtjate vahelist diskrimineerimist.

(10)	Liikmesriigid peaksid tagama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ja olemasolevate riigile või riigi kontrolli alla kuuluvate raudteeveo-ettevõtjate usaldusväärse finantsstruktuuri, võttes nõuetekohaselt arvesse ELi riigiabieeskirju.

(10a)

Euroopa Liit peaks leidma Euroopa raudteeprojektide rahastamiseks alternatiivseid võimalusi uuenduslike rahastamisvahendite abil, näiteks ELi projektivõlakirjad, et soodustada erainvesteeringuid ning parandada juurdepääsu riskikapitalile. Samal põhjusel tuleks raudteeturg teha selge ja läbipaistva õigusraamistiku abil alternatiivsete erainvestorite jaoks huvipakkuvaks. [ME 14]

(10b)

Liikmesriigid ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad peaksid tegema investeeringuid infrastruktuuri mitte ainult otsese riikliku rahastamise kaudu, vaid ka näiteks erasektori rahastamise kaudu. [ME 15]

(11)	Tõhus reisijate- ja kaubaveosektor, eelkõige piiriülene veondus, ning eriti juhtudel, kus erinevad rööpmelaiused seavad endiselt konkurentsile füüsilisi piiranguid, vajab koheseid meetmeid turgude avamiseks üksikutes liikmesriikides ja konkurentsi tekitamiseks . [ME 16]

(12)	Tagamaks raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu õiguste ühtse ja mittediskrimineeriva kohaldamise Euroopa Liidu kõigis osades, on asjakohane kasutusele võtta raudteeveo-ettevõtjate tegevusluba.

(13)	Vahepeatustega reiside puhul tuleks kogu marsruudi vältel lubada uutel turule sisenejatel reisijaid rongile peale võtta ja lasta neil maha minna, et tagada sellise tegevuse majanduslik elujõulisus ning vältida võimalike konkurentide ebasoodsamat olukorda võrreldes olemasolevate ettevõtjatega.

(14)

Uut Uute vahepeatustega avatud rahvusvaheliste reisijateveoteenuste kasutuselevõtmist ei tohiks kasutada siseriikliku reisijateveo teenuste turu avamiseks, vaid see peaks puudutama üksnes kasutuselevõtmisel tuleks keskenduda rahvusvahelisel marsruudil olevaid peatusi olevatele peatustele . Kõnealuste uute teenuste põhieesmärgiks peaks olema reisijatevedu rahvusvahelisel reisil. Selleks et kindlaks määrata, kas see on veoteenuse põhieesmärk, tuleks arvesse võtta selliseid kriteeriume nagu siseriikliku või rahvusvahelise reisijateveo käibe osatähtsus ja maht ning veoteenuse pikkus. Veoteenuse põhieesmärgi peaks huvitatud isiku taotlusel kindlaks määrama vastav siseriiklik reguleeriv asutus. [ME 17]

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel (8), lubab liikmesriikidel ja kohalikel omavalitsustel sõlmida avaliku teenindamise lepingud, mis võivad sisaldada teatavate teenuste osutamise ainuõigusi. Seepärast on vaja tagada, et nimetatud määruse sätted oleksid kooskõlas rahvusvaheliste reisijateveo teenuste konkurentsile avamise põhimõttega.

(15a)

Määrus (EÜ) nr 1370/2007 võimaldab liikmesriikidel tagada töötajate tööalaste õiguste säilitamise transporditeenuste osutamise infrastruktuuri juhtimisest eraldamise raames, mis võib kaasa tuua ettevõtte ülemineku. [ME 18]

(16)

Rahvusvaheliste reisijateveo teenuste konkurentsile avamine, võib mõjutada avaliku teenindamise lepingu alusel osutatavate raudtee-reisijateveoteenuste korraldust ja rahastamist. Liikmesriikidel peaks olema võimalus piirata turulepääsu õigust, kui nimetatud õigus ohustaks nende avaliku teenindamise lepingute majanduslikku tasakaalu ning kui selle on heaks kiitnud käesoleva direktiivi artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus ning asjakohastel juhtudel artiklis 57 määratletud reguleerivate asutuste võrgustik objektiivse majandusanalüüsi alusel ja avaliku teenindamise lepingu sõlminud pädeva asutuse taotlusel. [ME 19]

(17)

Hinnangu andmisel, kas avaliku teenindamise lepingu majanduslik tasakaal võiks olla ohustatud, tuleks võtta arvesse eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriume, nagu mõju avaliku teenindamise lepinguga hõlmatud teenuste tasuvusele, sealhulgas mõju omahinnale lepingu sõlminud pädeva avalik-õigusliku asutuse jaoks, reisijatepoolne nõudlus, piletihindade kindlaksmääramine, piletimüügikorraldus, peatuste asukoht ja arv mõlemal pool piiri ning kavandatud uue teenuse ajakava ja sagedus. Vastavalt sellisele hinnangule ja reguleeriva asutuse otsusele võivad liikmesriigid anda taotletava rahvusvahelise reisijateveoteenuse kasutusõiguse või selle andmisest keelduda või seda muuta, sealhulgas võtta uue rahvusvahelise reisijateveoteenuse osutajalt kasutustasu vastavalt majandusanalüüsile ning kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktide ja võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega.

(18)

Selleks et toetada reisijateveoteenuste osutamist liinidel, mis täidavad avaliku teenindamise kohustust, peaks liikmesriikidel olema võimalik volitada nende teenuste eest vastutavaid ametiasutusi võtma nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate reisijateveoteenuste eest tasu. See maks peaks aitama rahastada avaliku teenindamise kohustusi, mis on sätestatud avaliku teenindamise lepingutes.

(18a)

Turusuundumused on näidanud, et on oluline tugevdada reguleerivate asutuste rolli. Kui neile antakse keskne roll, et tagada õiglane keskkond võrdsete juurdepääsutingimustega, peavad antud ülesannete täitmiseks olema tagatud ka rahalised vahendid ning samuti ka vajaliku personali ning logistiliste vahendite olemasolu. [ME 20]

(18b)

Riiklik reguleeriv astus peab olema sõltumatu reguleeriv organ, kellel on algatus- ja uurimisõigus ning kellel on ühtlasi õigus koostada arvamusi ja teha täitmisele pööratavaid otsuseid, et tagada tõketeta ning vaba ja õiglase konkurentsiga avatud turg. [ME 21]

(19)

Riiklik reguleeriv asutus peab toimima viisil, millega välditakse igasugust huvide konflikti ja võimalikku sekkumist asjaomase avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel , ilma et see piiraks võimalust, et asutust võib rahastada riigieelarvest või raudteesektoris kogutud maksude abil, ning et kõnealune teave on avalik . Reguleeriva asutuse pädevust tuleks laiendada, et võimaldada tal hinnata rahvusvahelise teenuse eesmärki ja, kui see on asjakohane, võimalikku majanduslikku mõju olemasolevatele avaliku teenindamise lepingutele. [ME 22]

(19a)

Siseriiklik reguleeriv asutus on organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustustes sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, tasusid määravast asutusest, läbilaskevõimet jaotavast asutusest või taotlejast. Siseriiklikul reguleerival asutusel peab olema vajalik haldusvõimekus personali ja ressursside osas, et tagada avatud ja läbipaistev raudteeturg. Vajalik personali hulk peaks olema otseselt seotud turu vajadustega ja muutuma vastavalt. Siseriiklik reguleeriv asutus peab otsuse tegema kõigi kaebuste kohta, tegutsema omal initsiatiivil, uurima vaidlusaluseid juhtumeid ja teostama järelevalvet turu arengu üle. Siseriiklikku reguleerivat asutust peaks tema töös toetama Euroopa Komisjoni reguleeriv osakond. Lisaks peab siseriiklik reguleeriv asutus pidama andmebaasi ning tagama Euroopa Komisjonile juurdepääsu oma otsuseprojektidele. [ME 23]

(20)	Selleks et investeerida eriotstarbelisi infrastruktuure, näiteks kiirraudteeliine kasutavatesse teenustesse, vajavad taotluse esitajad mahukate pikaajaliste investeeringute tegemiseks õiguskindlust.

(21)

Siseriiklikud reguleerivad asutused peaksid vahetama komisjoni egiidi all looma võrgustiku, et tugevdada oma koostööd, töötades välja ühiseid põhimõtteid ning vahetades häid tavasid ja teavet . ja Nad peaksid ka , kui see on üksikjuhtudel asjakohane, kooskõlastama põhimõtted ja praktika, mille alusel hinnatakse, kas avaliku teenindamise lepingu majanduslik tasakaal on ohustatud. Liikmesriigid peaksid Euroopa Liidu tasandil järk-järgult välja töötama oma kogemustel põhinevad ühised suunised. Reguleerivate asutuste võrgustiku kogemuste põhjal peaks komisjon esitama seadusandliku algatuse Euroopa Liidu reguleeriva asutuse loomiseks. [ME-d 24 ja 25]

(22)

Selleks et tagada aus konkurents raudteeveo-ettevõtjate vahel, tuleks eristadaraudteeveoteenuste osutamist ja teenindusrajatiste käitamist. Sellist olukorda arvestades peavad kõnealust kaht tegevusliiki sõltumatult majandama eraldiseisvad juriidilised isikud. Selline sõltumatus ei pruugi tähendada seda, et iga teenindusrajatise jaoks luuakse eraldi asutus või äriühing juhtida läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil reguleeriva asutuse poolt vastavalt käesolevas direktiivis määratletud tingimustele . [ME 26]

(22a)

Parem juurdepääs reisiteabele ja piletimüügiteenustele jaamades peaks täiendama muid regulatiivseid algatusi, mille eesmärk on hõlbustada telemaatiliste rakenduste loomist ja arendamist reisijate jaoks. [ME 138]

(23)	Usaldusväärsete ja adekvaatsete teenuste tagamiseks on vaja tagada, et raudteeveo-ettevõtjad vastaksid kogu aeg teatavatele hea maine, finantsnõuetele vastavuse , sotsiaalsetele standarditele vastavuse ja ametialase pädevuse nõuetele. [ME 27]

(24)

Klientide ja asjaomaste kolmandate isikute kaitseks on tähtis tagada, et raudteeveo-ettevõtjatel on küllaldane vastutuskindlustus. Lubatud peaks olema ka õnnetusjuhtumi korral oma vastutuse kindlustamine pankade või teiste ettevõtjate tagatistega, eeldusel, et kindlustuskaitset pakutakse turutingimustel, see ei kujuta endast riigiabi ning see ei ole teiste raudteeveo-ettevõtjate suhtes diskrimineeriv. [ME 28]

(25)

Raudteeveo-ettevõtja peaks täitma ka Kõik raudteeveo-ettevõtjad peaksid täitma nii raudteeveoteenuste siseriiklikke ja kui ka Euroopa Liidu eeskirju, mida kohaldatakse kedagi diskrimineerimata ning mis on ette nähtud selle tagamiseks, et raudteeveo-ettevõtja tegevus konkreetsetel kõikidel liinilõikudel oleks täiesti turvaline, ning et nõuetekohaselt täielikult võetaks arvesse olemasolevaid kohustusi töötajate ja tarbijate tervist, sotsiaaltingimusi ja õigusi õiguste, sotsiaaltingimuste ja tervise valdkonnas . [ME-d 29 ja 30]

(26)	Raudteeveo-ettevõtjatele tegevuslubade andmise ning nende lubade säilitamise ja muutmise kord peaks olema läbipaistev ja vastama mittediskrimineerimise nõuetele.

(26a)

Ikka veel juhtub liiga sageli, et raudtee-ettevõtjate veeremite litsentsimine viibib põhjendamatult, mis moonutab turulepääsu tingimusi. Seega oleks vajalik selle küsimuse kindel suunamine Euroopa Raudteeagentuurile. Seetõttu kutsutakse komisjoni üles uurima Euroopa parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 881/2004 Euroopa Raudteeagentuuri asutamise kohta (9) läbivaatamise osana seda, kas Euroopa Raudteeagentuuri pädevusala saaks vastavalt laiendada. [ME 31]

(27)

Selleks et tagada läbipaistvus ja kõikide raudteeveo-ettevõtjate diskrimineerimata juurdepääs raudteeinfrastruktuurile ja raudteega seotud teenustele, tuleb juurdepääsuõiguse teostamiseks vajalik kogu teave avaldada võrguaruandes , sealhulgas puuetega ja piiratud liikumisvõimega isikutele juurdepääsetavas vormis . [ME 32]

(28)	Tänu nõuetekohastele raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise skeemidele ja konkureerivatele ettevõtjatele on võimalik veoliike paremini tasakaalustada.

(29)	Raudteeinfrastruktuuri optimaalse kasutamise soodustamine toob ühiskonna jaoks kaasa veokulu vähenemise.

(30)	Nõuetekohased raudteeinfrastruktuuri kasutustasude määramise skeemid koos muu transpordiinfrastruktuuri kasutustasude asjakohaste skeemidega ning konkureerivate ettevõtjatega peaksid looma eri veoliikide optimaalse tasakaalu.

(31)

Kasutustasude määramise ja läbilaskevõime jaotamise skeemid peaksid võimaldama kõikidele ettevõtjatele ühetaolise ja diskrimineerimata juurdepääsu ning ausalt ja diskrimineerimata püüdma vastata kõikide kasutajate ning veoliikide vajadustele niipalju kui võimalik. Kasutustasude määramise ja läbilaskevõime jaotamise skeemid peaksid võimaldama vaba konkurentsi raudteeteenuste pakkumise valdkonnas.

(33)	Liikmesriikide määratud raamistikus peaksid tasude määramise ja läbilaskevõime jaotamise skeemid hõlbustama raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatel oma infrastruktuuride kasutust optimeerida.

(34)	Läbilaskevõime jaotamise skeemid peaksid andma raudteeveo-ettevõtjatele selgeid ja järjepidevaid näitajaid, mille alusel teha ratsionaalseid otsuseid.

(35)	Iga tasude määramise skeem saadab kasutajatele majanduslikke signaale. On oluline, et sellised raudteeveo-ettevõtjatele saadetavad signaalid oleksid järjepidevad ja selged ning suunaksid neid ratsionaalsetele ja säästvatele otsustele. [ME 33]

(36)

Selleks et võtta arvesse raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime kasutajate või potentsiaalsete kasutajate vajadust kavandada oma majandustegevust ning klientide ja rahastajate vajadusi, on oluline, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tagaks infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise viisil, mis kajastab teenuse usaldusväärsuse säilitamise ja suurendamise vajadust.

(37)	On soovitav, et raudteeveo-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja jaoks nähakse ette stiimulid häirete minimeerimiseks ja võrgu tõhususe suurendamiseks.

(38)	Liikmesriikidel peaks olema võimalik lubada raudteeteenuste ostjatel vahetult osaleda läbilaskevõime jaotamises.

(39)	Oluline on arvesse võtta nii taotlejate kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ärialaseid vajadusi.

(40)	Oluline on maksimeerida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele läbilaskevõime jaotamisel võimaldatavat paindlikkust, ent see peaks olema tasakaalus taotleja mõistlike nõudmiste rahuldamisega.

(40a)

Peab julgustama taotlejaid, kes pakuvad kogumisrongiteenust, et suurendada võimalikku turgu uute raudteeklientide jaoks. Seetõttu on oluline, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja arvestab läbilaskevõime jaotamisel nende taotlejatega, et neil oleks võimalik käesolevast õigusraamistikust kasu saada ning suurendada raudtee turuosa uute sektorite jaoks. [ME 34]

(41)	Läbilaskevõime jaotamisel tuleks vältida mittevajalike piirangute kehtestamist teiste selliste ettevõtjate soovidele, kes omavad või kavatsevad omandada õigusi kasutada infrastruktuuri oma äri edendamiseks.

(42)	Läbilaskevõime jaotamise ja tasude määramise skeemide puhul võib olla tarvis arvesse võtta asjaolu, et raudteeinfrastruktuuri võrk võib olla kavandatud erinevaid põhikasutajaid silmas pidades.

(43)	Kuna eri kasutajad ja eri kasutajaliigid mõjutavad sageli infrastruktuuri läbilaskevõimet erinevalt, peab nõudlus eri teenuste järele olema nõuetekohaselt tasakaalustatud.

(44)	Nende teenuste osas, mida osutatakse lepingu alusel ametiasutustele, võib tarvis olla erireegleid, et tagada nende atraktiivsus kasutajate jaoks.

(45)	Tasude määramise ja läbilaskevõime jaotamise skeemide puhul tuleb arvesse võtta infrastruktuuri läbilaskevõime üha suurenevat kasutust ning lõpuks läbilaskevõime ammendumist.

(46)	Eri tüüpi liikluse planeerimise ajakava on erinev, mistõttu tuleks tagada võimalus rahuldada infrastruktuuri läbilaskevõime taotlused, mis esitatakse pärast aastaste liiklusgraafikute koostamist.

(47)	Raudteeveo-ettevõtjate jaoks optimaalse tulemuse tagamiseks on soovitatav nõuda raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime kasutamise uurimist, kui kasutajate vajaduste rahuldamiseks on tarvis läbilaskevõime taotlusi kooskõlastada.

(48)	Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate monopoolset seisundit silmas pidades tuleks nõuda infrastruktuuri vaba läbilaskevõime ning selle suurendamise viiside uurimist, kui läbilaskevõime jaotamisega ei suudeta kasutajate vajadusi rahuldada.

(49)	Teabe puudumine teiste raudteeveo-ettevõtjate taotluste ja süsteemi kitsaskohtade kohta võib raskendada raudteeveo-ettevõtjate püüdlusi optimeerida infrastruktuuri läbilaskevõime taotlusi.

(50)	Oluline on tagada jaotusskeemide parem kooskõlastamine, et suurendada raudtee atraktiivsust liikluse jaoks, mis läbib enam kui ühe raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võrku, eelkõige rahvusvahelises liikluses. Selles kontekstis on soovitatav lõpuks ometi luua Euroopa Liidu reguleeriv asutus. [ME 35]

(51)	Oluline on minimeerida konkurentsimoonutusi, mis võivad tasude määramise põhimõtete oluliste erinevuste tõttu tekkida raudteeinfrastruktuuride või veoliikide vahel.

(52)	Soovitatav on määratleda infrastruktuuriteenuse need osad, mis on tingimata vajalikud, et võimaldada ettevõtjal teenust osutada, ning mida tuleks osutada minimaalse juurdepääsutasu eest.

(53)

Investeerimine Suuremad investeeringud raudteeinfrastruktuuri , eriti olemasolevasse infrastruktuuri, on vajalik vajalikud ning infrastruktuuri kasutustasude määramise skeemid peaksid stimuleerima raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid tegema majanduslikult otstarbekaid ja keskkonnasäästlikke investeeringuid. [ME 36]

(54)	Selleks et oleks võimalik kehtestada infrastruktuuri kasutustasude asjakohased ning õiglased määrad, peavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad oma vara üle arvet pidama ja selle väärtuse kindlaks määrama ning jõudma täielikule selgusele infrastruktuuri käigushoidmise kulutegurite osas.

(55)	Soovitatav on tagada, et veootsuste tegemisel võetakse arvesse väliskulusid ning et raudtee-infrastruktuuri kasutustasude määramisega aidatakse kaasa väliskulude ühtsele ja tasakaalustatud arvessevõtmisele kõikide veoliikide puhul.

(56)	On oluline tagada, et riigisisese ja rahvusvahelise liikluse tasud võimaldavad raudteel täita turu vajadusi; sellest tulenevalt peaksid infrastruktuuri kasutustasud olema võrdsed rongiliikluse korraldamisega seotud otseste kuludega.

(57)

Infrastruktuuri kasutustasude arvelt kulude katmise üldine määr mõjutab vajaliku riikliku toetuse suurust; liikmesriigid võivad nõuda kulude üldist katmist nõuda erineval määral. Infrastruktuuri kasutustasude määramise mis tahes skeem peaks siiski võimaldama sellist liiklust, mis suudab vähemalt selle poolt raudteevõrgu kasutamisega kaasnevad lisakulud tasa teenida.

(58)	Raudteeinfrastruktuur on loomulik monopol. Seepärast on vaja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ergutada kulusid kärpima ja oma infrastruktuuri tõhusalt majandama.

(58a)

Seoses eesmärgiga suurendada raudteel liikuvate kaupade ja reisijate osakaalu võrreldes muude transpordiliikidega on soovitatav, et liikmesriigid kindlustaksid väliskulude arvessevõtmise käigus, et diferentseeritud tasudel ei oleks negatiivset mõju infrastruktuuri-ettevõtja finantstasakaalule. Kui infrastruktuuri-ettevõtja saab siiski sellise diferentseerituse tõttu kahju, siis on soovitatav, et liikmesriik hüvitaks selle, arvestades seejuures riigiabi sätteid. [ME 37]

(59)	Raudteevedude arendamiseks tuleks muu hulgas kasutada olemasolevaid Euroopa Liidu vahendeid, ilma et see mõjutaks juba kehtivaid prioriteete. [ME 38]

(60)	Raudteeveo-ettevõtjatelt võetava tasu vähendamine peab olema seotud tegeliku halduskulude, eelkõige tehingukulude kokkuhoiuga. Tasu võib vähendada ka raudteeinfrastruktuuri tõhusa kasutamise edendamiseks.

(61)	On soovitatav, et raudteeveo-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja jaoks nähakse ette stiimulid raudteevõrgu häirete minimeerimiseks. [ME 39]

(62)	Läbilaskevõime jaotamine on seotud raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kuludega, mille tasumist tuleks nõuda. [ME 40]

(63)

Raudteeinfrastruktuuri tõhusaks majandamiseks ning ausaks ja diskrimineerimata kasutamiseks on vaja luua reguleeriv asutus siseriiklikud reguleerivad asutused , kes jälgib jälgivad käesoleva direktiivi eeskirjade rakendamist ning tegutseb tegutsevad apellatsiooniorganina, ilma et see mõjutaks võimalust pöörduda kohtusse. [ME 41]

(64)	Tuleb rakendada konkreetseid meetmeid, et võtta arvesse teatavate liikmesriikide konkreetset geopoliitilist ja geograafilist olukorda ja eri liikmesriikide raudteesektori konkreetset korraldust ning et tagada siseturu terviklikkus.

(65)

Komisjonile tuleks anda volitus kohandada käesoleva direktiivi lisasid. Kuna tegemist on üldmeetmetega, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi osi, tuleb need vastu võtta delegeeritud õigusaktidena ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt. Selleks et tagada raudteeturu kohane jälgimine ja raudtee infrastrukuuri kasutustasude ja läbilaskevõime jaotuse õiglane reguleerimine, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte kriteeriumide ja menetluse kohta, mida tuleb järgida seoses turujärelevalve ulatusega, võrguaruande teatavate osadega, teatavate tasude määramise põhimõtetega, Euroopa rongijuhtimissüsteemi (ETCS) kasutavatele rongidele infrastruktuuri kasutustasu ajutise vähendamisega, tulemuslikkuse kava teatavate osadega, infrastruktuuri läbilaskevõime taotluste esitajatele seatavate nõuete kriteeriumidega, jaotamisgraafikuga, raamatupidamisarvestusega ning reguleerivate asutuste otsustuspõhimõtete ja tavadega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, selhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule. [ME 42]

(66)

Käesoleva direktiivi kohaldamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendamisvolituste kasutamise menetlused (10) . Selleks et tagada ühtsed tingimused käesoleva direktiivi rakendamiseks, tuleks rakendusvolitused anda komisjonile. Neid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (11) . [ME 43]

(67)

Liikmesriigid ei suuda Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 ettenähtud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt täielikult saavutada käesoleva direktiivi eesmärke, s.o soodustada Euroopa Liidus raudteede arengut, kehtestada raudteeveo-ettevõtjatele tegevuslubade andmise üldpõhimõtted ning kooskõlastada liikmesriikides raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise kord ja selle infrastruktuuri kasutustasud, kuna tegevuslubade väljaandmine ja raudteevõrkude märkimisväärsete osade käitamine on selgelt rahvusvahelise ulatusega ning kuna on vaja tagada õiglased ja mittediskrimineerivad infrastruktuurile juurdepääsu tingimused, mistõttu on need eesmärgid paremini saavutatavad Euroopa Liidu tasandil. Käesolev direktiiv kehtib üksnes ulatuses, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

(68)	Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasemate direktiividega muutunud. Kohustus sisuliselt muutmata sätete ülevõtmiseks tuleneb varasematest direktiividest.

(69)	Liikmesriik, kellel ei ole raudteesüsteemi ega peatset väljavaadet selle saamiseks, kannataks ebaproportsionaalse ja tarbetu kohustuse pärast käesolev direktiiv üle võtta ja seda rakendada. Seetõttu tuleks sellised liikmesriigid kõnealusest kohustusest vabastada.

(70)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (12) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja Euroopa Liidu huvides vastavustabelid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(71)	Käesolev direktiiv ei tohiks piirata selliste XI lisa B osas esitatud tähtaegade järgimist, mille jooksul liikmesriigid peavad üle võtma eespool nimetatud direktiivides sätestatud nõuded.

(71a)

Seoses Euroopa Parlamendi 12. juuli 2007. aasta (13) ja 17. juuni 2010. aasta (14) resolutsioonidega esimese raudteepaketi direktiivide rakendamise kohta ning direktiivi 2001/12/EÜ rakendamisega peaks komisjon esitama 2012. aasta lõpuks seadusandliku algatuse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ja raudteeveo-ettevõtjate eraldamise kohta. Kuna raudteesektor ei ole praeguseks täielikult avatud, peaks komisjon esitama eespool nimetatud ajavahemikuks ka seadusandliku algatuse turu avamise kohta, [ME 44]

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse:

a)	raudteeinfrastruktuuri majandamise ja liikmesriigis asutatud või asutatavate raudteeveo-ettevõtjate raudteevedude suhtes kohaldatavad eeskirjad (II peatükk);

b)	kriteeriumid, mida liikmesriigid kohaldavad Euroopa Liidus registreeritud või registreeritavale raudteeveo-ettevõtjatele tegevuslubade väljaandmise, pikendamise või muutmise suhtes (III peatükk);

c)	raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja kogumise ning raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise põhimõtted ja menetlused (IV peatükk).

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse raudteeinfrastruktuuri kasutamisel riigisisesteks ja rahvusvahelisteks raudteevedudeks.

Artikkel 2

Erandid reguleerimisalast

1. II peatükki ei kohaldata selliste raudteeveo-ettevõtjate suhtes, kes teenindavad üksnes linna- või linnalähiliine või piirkondlikke liine.

2. Liikmesriigid võivad III peatüki reguleerimisalast välja jätta:

a)	raudteeveo-ettevõtjad, kes osutavad raudtee-reisijateveo teenuseid ainult kohalikes ja piirkondlikes autonoomsetes raudteeinfrastruktuurides;

b)	raudteeveo-ettevõtjad, kes osutavad raudtee-reisijateveo teenuseid üksnes linna- ja linnalähiliinidel;

c)	raudteeveo-ettevõtjad, kes osutavad üksnes piirkondlikke raudtee-kaubaveoteenuseid;

d)	raudteeveo-ettevõtjad, kes osutavad kaubaveoteenuseid raudteeinfrastruktuurides, mis on eraomandis ning mida kasutatakse ainult infrastruktuuri omaniku vedudeks.

2a. Liikmesriigid võivad artiklite 6, 7, 8 ja 13 ning IV peatüki reguleerimisalast välja jätta:

—

raudteeveo-ettevõtjad, kes osutavad üksnes raudtee-kaubaveoteenuseid raudteeinfrastruktuuris, mida asjaomased ettevõtted enne … (15) haldavad, mille rööpmelaius erineb liikmesriigi põhivõrgust ning mis on ühendatud kolmanda riigi territooriumil oleva raudteeinfrastruktuuriga – juhul kui hallatavat infrastruktuuri ei ole nimetatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta otsuses nr 661/2010/EL üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta (16) . [ME-d 134 ja 135]

3. Liikmesriigid võivad IV peatüki reguleerimisalast välja jätta:

a)	autonoomsed kohalikud ja piirkondlikud võrgud, mis on ette nähtud reisijateveoteenuste osutamiseks raudteeinfrastruktuuris;

b)	võrgud, mis on ette nähtud üksnes raudtee-reisijateveo teenuste osutamiseks linna- ja linnalähiliinidel reisijateveo teenuste osutamiseks;

c)	piirkondlikud võrgud, mida kasutab piirkondlikeks kaubavedudeks üksnes raudteeveo-ettevõtja, kes ei kuulu lõike 1 reguleerimisalasse, kuni kõnealuse võrgu läbilaskevõimet soovib kasutada ka mõni teine taotleja;

d)	eraomandis olev raudteeinfrastruktuur, mis on ette nähtud üksnes infrastruktuuri omaniku oma kaubavedudeks;

e)	raudteeveoteenustena tehtavad veod, mis teostatakse Euroopa Liitu läbiva transiidina.

Liikmesriigid võivad määrata läbilaskevõime jaotamise ajakava perioodid ja tähtajad selliselt, et need erinevad artikli 43 lõikes 2, VIII lisa punkti 4 alapunktis b ja IX lisa punktides 3, 4 ja 5 osutatud perioodidest ja tähtaegadest, kui küsimus on rahvusvahelistes rongiliinides, mis luuakse koostöös selliste kolmandate riikide raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatega, kus rööpmelaius on teistsugune kui ELi põhiraudteevõrgul. [ME 45]

3a. Liikmesriigid võivad artikli 31 lõike 5 reguleerimisalast välja jätta veeremid, mille käitamine toimub või hakkab toimuma raudteevõrgus, mille rööpmelaius on erinev ELi põhiraudteevõrgu rööpmelaiusest. [ME 46]

4. Käesolevat direktiivi ei kohaldata ettevõtjate suhtes, kelle rongiliiklus piirdub üksnes maanteesõidukitele süstikrongiteenuse osutamisega La Manche'i väina tunneli kaudu, ega nende vedude suhtes, mille puhul piirdutakse maanteesõidukite vedamisega süstikrongiteenusena La Manche'i väina tunneli kaudu, välja arvatud artikli 6 lõige 1, artiklid 10, 11 ja 12 ning artikkel 28.

5. Liikmesriigid võivad artiklite 10, 11 12 ja 28 reguleerimisalast välja jätta raudteeteenuse, mida osutatakse Euroopa Liitu läbiva transiidina ning mille lähte- ja sihtkoht asub väljaspool Euroopa Liidu territooriumi.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) „raudteeveo-ettevõtja”– kõik vastavalt käesolevale direktiivile tegevusloa saanud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud ettevõtjad, kelle peamine tegevusala on osutada raudtee-kaubaveoteenuseid ja/või raudtee-reisijateveoteenuseid ja kes on kohustatud tagama veduriteenuse; see hõlmab ka ainult veduriteenust võimaldavaid ettevõtjaid;

2) „raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja”– asutus või ettevõtja, kes vastutab eelkõige raudteeinfrastruktuuri rajamise, majandamise ja hooldamise eest, sealhulgas liikluskorralduse ning juhtkäskude ja signaalimise eest , järgides kehtivaid ohutuseeskirju ; need olulised raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ülesanded, mis on seotud võrguga või võrgu osaga, võib delegeerida teistele asutustele või ettevõtjatele on: otsuste tegemine rongiliinide jaotamise kohta , sealhulgas kasutatavuse kindlaksmääramine ja hindamine ning individuaalsete rongiliinide jaotamine ning infrastruktuuritasude üle otsustamine, kaasa arvatud tasude määramine ja kogumine ning investeerimine infrastruktuuri ; [ME 47]

(2a) „reguleeriv asutus“ –

asutus, mis teostab liikmesriigis järelevalvet asjaomaste määruste õige rakendamise üle ning ei osale mingil viisil poliitika kujundamises ning on täiesti eraldiseisev teistest ettevõtjatest, eelkõige punktides 1 ja 2 viidatud ettevõtjatest; [ME 48]

3) „raudteeinfrastruktuur”– komisjoni 18. detsembri 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 2598/70, millega määratakse kindlaks 4. juuni 1970 määruse (EMÜ) nr 1108/70 (17) I lisas esitatudraamatupidamisaruande vormide eri kululiikidesse märgitavad andmed, kõik IA lisas loetletud elemendid, mis selguse huvides on esitatud käesoleva direktiivi I lisas; [ME 49]

4) „rahvusvaheline kaubaveoteenus”– veoteenused, mille puhul rong ületab vähemalt ühe liikmesriigi piiri; rong võib olla teisega haagitud või jagatud vaguniteks ja selle eri vagunitel võib olla erinev lähte- ja sihtkoht, tingimusel et kõik vagunid ületavad vähemalt ühe piiri;

5) „rahvusvaheline reisijateveo teenus”– reisijateveo teenus, mille puhul rong ületab vähemalt ühe liikmesriigi piiri ning mille peamine eesmärk on reisijate vedu erinevates liikmesriikides asuvate jaamade vahel; rong võib olla teisega haagitud ja/või osadeks jagatud ning selle eri osadel võib olla erinev lähte- ja sihtkoht, tingimusel et kõik vagunid ületavad vähemalt ühe piiri;

6) „linna- ja linnalähiliinid”– veoteenused, mis vastavad linnakeskuse või linnastu ning kõnealuse keskuse või linnastu ja seda ümbritsevate piirkondade vahelise transpordi vajadustele;

7) „piirkondlikud liinid”– veoteenused, mis vastavad ühe piirkonna või piirialade transpordivajadustele; [ME 50]

8) „transiit”– Euroopa Liidu territooriumi läbimine ilma kauba peale- või mahalaadimiseta ja/või ilma reisijate rongile tuleku ja mahaminekuta Euroopa Liidu territooriumil;

9) „tegevusluba”– liikmesriigi poolt ettevõtjale antud luba, millega tunnistatakse ettevõtja suutlikkust osutada raudteeveoteenuseid, kõnealune suutlikkus võib piirduda konkreetset liiki teenuste osutamisega;

10) „tegevuslube väljaandev asutus”– asutus, kellele liikmesriik on teinud ülesandeks tegevuslubade väljaandmise;

11) „jaotamine”– raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime jaotamine raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt;

12) „taotleja”– raudteeveo-ettevõtja ning muu füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas määrusele (EÜ) nr 1370/2007 vastavad pädevad asutused ning vedajad, kaubasaatjad ja kombineeritud veoteenuseid osutavad ettevõtjad, kellel on avalike teenuste osutamisega seonduv või ärihuvi infrastruktuuri läbilaskevõime omandamiseks;

13) „ülekoormatud infrastruktuur”– infrastruktuuri osa, mille puhul nõudlust infrastruktuuri läbilaskevõime järele ei ole teatavatel ajavahemikel võimalik rahuldada ka pärast erinevate läbilaskevõimsuse taotluste kooskõlastamist;

14) „läbilaskevõime suurendamise kava”– meede või rida meetmeid koos rakendamise ajakavaga, et leevendada läbilaskevõime piiranguid, mis viisid infrastruktuuri osa „ülekoormatud infrastruktuuriks” tunnistamiseni;

15) „kooskõlastamine”– menetlus, mille käigus raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja taotlejad püüavad lahendada olukordi, kus infrastruktuuri läbilaskevõime taotluste osas on konkurents;

16) „raamkokkulepe”– õiguslikult siduv avalik-õiguslik või eraõiguslik üldkokkulepe, millega määratakse kindlaks taotleja ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja õigused ja kohustused seoses jaotatava infrastruktuuri läbilaskevõimega ning tasudega pikemaks ajaks kui üks liiklusgraafikuperiood;

17) „infrastruktuuri läbilaskevõime”– taotletavate rongiliinide teatava ajavahemiku jooksul teatavale infrastruktuuri osale paigutamise potentsiaal;

18) „võrk”– kogu raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandatav raudteeinfrastruktuur;

19) „võrguaruanne”– aruanne, milles esitatakse tasude määramise ning läbilaskevõime jaotamise skeemidega seotud üksikasjalikud üldeeskirjad, tähtajad, menetlused ja kriteeriumid, sealhulgas ka teave, mis on raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime taotlemiseks vajalik;

20) „rongiliin”– infrastruktuuri läbilaskevõime, mis on vajalik rongi liikumiseks ühest punktist teise teatava ajavahemiku jooksul;

(21) „liiklusgraafik”– andmed kõikide kavandatud rongi- ja veeremiliikumiste kohta, mis liiklusgraafikuperioodil asjassepuutuval infrastruktuuril toimuvad.

II PEATÜKK

EUROOPA LIIDU RAUDTEEDE ARENDAMINE

1. JAGU

Majandamise sõltumatus

Artikkel 4

Raudteeveo-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate sõltumatus

1. Liikmesriigid tagavad, et majandamise, haldamise ning haldus-, majandus- ja raamatupidamisküsimuste sisekontrolli osas oleksid liikmesriikidele otse või kaudselt kuuluvad või nende otsese või kaudse kontrolli all olevad raudteeveo-ettevõtjad sõltumatud, mis tähendab, et eelkõige nende varad, eelarve ja raamatupidamine on riigi omadest lahus.

2. Kuigi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab järgima tasude määramise ja läbilaskevõimsuse jaotamise raamistikku ning konkreetseid eeskirju, mille liikmesriigid on kehtestanud, vastutab ta oma majanduse, halduse ja sisekontrolli eest.

2a. Infrastruktuuri-ettevõtja peab haldama oma IT-teenuseid, et tagada äriliselt tundliku teabe nõuetekohane kaitse. [ME 51]

2b. Liikmesriigid peavad lisaks tagama, et nii raudtee-ettevõtjad kui ka infrastruktuuri-ettevõtjad, kes ei ole üksteisest täiesti sõltumatud, vastutavad ise oma personalipoliitika eest. [ME 52]

Artikkel 5

Raudteeveo-ettevõtjate majandamine vastavalt äripõhimõtetele

1. Liikmesriigid võimaldavad raudteeveo-ettevõtjatel kohandada oma tegevust turunõuetega ja korraldada seda tegevust juhtorganite vastutusel, et pakkuda tõhusaid ja asjakohaseid teenuseid nõutavale teeninduskvaliteedile vastava madalaima võimaliku hinna eest.

Raudteeveo-ettevõtjaid majandatakse kooskõlas äriühingute suhtes kohaldatavate põhimõtetega, olenemata ettevõtjate omandivormist. See kehtib ka neile liikmesriikide poolt määratud avaliku teenindamise kohustuse ja nende avaliku teenindamise lepingute kohta, mille nad riigi pädevate asutustega sõlmivad.

2. Raudteeveo-ettevõtjad koostavad oma äriplaani, sealhulgas investeerimis- ja rahastamiskavad. Selliste kavade eesmärk on saavutada ettevõtja finantstasakaal ja muud tehnilise, ärilise ja rahalise juhtimise eesmärgid; samuti esitavad nad kõnealuste eesmärkide saavutamise viisi.

3. Raudteeveo-ettevõtjal peab seoses liikmesriigi väljaantud üldiste poliitiliste suunistega ja võttes arvesse siseriiklikke kavu ja lepinguid (mis võivad olla mitmeaastased), sealhulgas investeerimis- ja rahastamiskavu, olema eelkõige õigus:

a)	kehtestada oma struktuur, ilma et see piiraks artiklite 7, 29 ja 39 kohaldamist;

b)	kontrollida teenuste osutamist ja turustamist ning määrata kindlaks nende hinnad, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1370/2007 kohaldamist;

c)	teha otsuseid töötajate, varade ja hangete kohta;

d)	laiendada oma turuosa, töötada välja uusi tehnoloogialahendusi ja teenuseid ning võtta kasutusele uuenduslikke juhtimisviise;

e)	alustada uut tegevust raudteega seotud valdkondades.

4. Kui raudteeveo-ettevõtja kuulub otseselt või kaudselt liikmesriigile või on liikmesriigi otsese või kaudse kontrolli all, ei ole tal majandamise suhtes rohkem kontrolliõigusi kui need majandamisega seotud õigused, mis siseriikliku äriühinguõiguse kohaselt on eraõigusliku aktsiaseltsi aktsionäridel. Lõikes 3 nimetatud poliitilised suunised, mille riik võib äriühingute jaoks kehtestada seoses aktsionäridepoolse kontrolli teostamisega, võivad olla üksnes üldised ega tohi takistada juhtkonna konkreetsete äriotsuste tegemist.

2. JAGU

Infrastruktuuri majandamise, vedude ja eri veoliikide lahusus

Artikkel 6

Raamatupidamisarvestuste läbipaistev lahusus

1. Liikmesriigid tagavad, et äritegevuse kohta, mis on seotud raudteeveo-ettevõtjate osutatavate veoteenustega, ja äritegevuse kohta, mis on seotud raudteeinfrastruktuuri majandamisega, koostatakse ja avaldatakse eraldi kasumiaruanded ja bilansid. Ühele nimetatud tegevusaladest makstud riiklikke vahendeid ei või teisele üle kanda.

2. Samuti võivad liikmesriigid ette näha, et lahushoidmine nõuab, et ühes äriühingus luuakse selgepiirilised osakonnad või et infrastruktuuri ja veoteenuseid majandavad eraldiseisvad üksused , et tagada konkurentsi areng, püsivad investeeringud ja teenuste osutamise kulutasuvus raudteesektoris .

3. Liikmesriigid tagavad, et koostatakse ja avaldatakse kasumiaruanded ning bilanss nii raudtee-kaubaveoteenuste kui ka reisijateveoteenuste osutamisega seotud äritegevuse kohta. Veoteenuste kui avalike teenuste osutamiseks eraldatavad riiklikud vahendid tuleb näidata eraldi avaliku teenindamise iga lepingu asjaomases raamatupidamisarvestuses ja neid ei või üle kanda tegevusele, mis on seotud muude veoteenuste osutamisega või muu äritegevusega.

4. Infrastruktuuri tasude täieliku läbipaistvuse tagamiseks peab lõigetes 1 ja 3 nimetatud eri tegevusalade raamatupidamisarvestus peabvõimaldama kontrollida, et vastavust osutatud lõigetele ja infrastruktuuri tasudest saadava tulu , muust äritegevusest tekkiva ülejäägi ja ühele tegevusalale raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale makstud riiklike vahendite ülekandmine teisele tegevusalale oleks keelatud ja eravahendite kasutust . Raudteeveo-ettevõtjat kontrolliv raudtee-ettevõtja, organ või äriühing ei tohi mitte mingil juhul kasutada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tulusid, sest see võiks tugevdada nimetatud raudtee-ettevõtte turupositsiooni või võimaldada omandada majanduslikke eeliseid teiste raudtee-ettevõtjate ees. Käesolev lõige ei takista raudtee-ettevõtja valitseva organi või äriühingu poolt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale kasutuseks antud kapitali, sealhulgas turupõhiste intressimäärade tagasimaksmist artiklis 55 osutatud reguleeriva asutuse järelevalve all . [ME 53]

Artikkel 7

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiülesannete sõltumatus

1. Liikmesriigid tagavad, et II lisas loetletud artikli 3 lõikes 3 sätestatud ülesanded, millega määratakse kindlaks infrastruktuuri võrdne ja mittediskrimineeriv kasutamine, antakse asutustele või ettevõtjatele, kes ise raudteeveoteenuseid ei osuta. Sõltumata organisatsioonilisest struktuurist tuleb tõendada, et see eesmärk on saavutatud. Siiski on raudteevõrgu liikluse haldamiseks vajalik raudteeveo-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vaheline tõhus koostöö.

II lisa vaadatakse saadud kogemustest lähtuvalt vajaduse korral läbi kooskõlas artiklis 60 nimetatud menetlusega.

Liikmesriigid võivad määrata raudteeveo-ettevõtjatele või mõnele muule asutusele vastutuse raudteeinfrastruktuuri arendamisele kaasa aitamise eest näiteks investeeringute, hoolduse ja rahastamise kaudu.

2. Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudteeveo-ettevõtjatest sõltumatu, teostavad IV peatüki 3 ja 4 jaos kirjeldatud funktsioone tasusid määrav asutus ja läbilaskevõimet eraldav asutus, kes on oma õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt ja otsustusfunktsioonide osas kõikidest raudteeveo-ettevõtjatest sõltumatud.

3. Kui IV peatüki 2. ja 3. jao sätetes viidatakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiülesannetele, tähendab see seda, et kõnealuseid ülesandeid kohaldatakse ka tasusid määrava asutuse või läbilaskevõimet jaotava asutuse vastava pädevusvaldkonna suhtes.

3a. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2012 ettepaneku võtta vastu direktiiv, mis sisaldab infrastruktuuri majandamise ja veoteenuste lahususe alaseid sätteid ja ettepanekut siseriikliku reisijateveo turu avamise kohta, mis ei vähenda raudteeveoteenuste kvaliteeti ja mille puhul peetakse kinni avaliku teenindamise kohustusest. [ME-d 54 ja 137]

3. JAGU

Finantsolukorra parandamine

Artikkel 8

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja usaldusväärne rahastamine

1. Liikmesriigid arendavad oma siseriiklikku raudteeinfrastruktuuri, võttes vajaduse korral arvesse Euroopa Liidu üldisi vajadusi. Selleks avaldavad nad hiljemalt … (18) ja konsulteerimist kõigi huvitatud isikute ja sidusrühmadega, sealhulgas asjaomaste kohalike ja piirkondlike asutustega, ametiühingute, majandussektori ühingute ja kasutajate esindajatega raudteeinfrastruktuuri arendamise strateegia, et täita raudteesüsteemi usaldusväärsel ja jätkusuutlikul rahastamisel põhinevaid tulevasi liikuvusvajadusi. Strateegia hõlmab vähemalt viit seitset aastat ja seda uuendatakse.

2. Kui tulubaasist ei piisa, et katta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rahalisi vajadusi, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 31 ja 32 tasude määramise raamistiku kohaldamist ja võttes nõuetekohaselt arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 93, 107 ja 108, võivad rahastavad liikmesriigid ka rahastadaraudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat vastavalt tema ülesannetele, raudteeinfrastruktuuri suurusele ja finantsnõuetele eelkõige selleks, et katta uusi investeeringuid.

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võtab vastu riigi määratud üldise poliitika raames ning lõike 1 kohast raudteeinfrastruktuuri arendamise strateegiat arvesse võttes äriplaani, mis sisaldab investeerimis- ja rahastamiskavu. Äriplaani eesmärk on tagada infrastruktuuri optimaalne ja tõhus kasutamine, sellega seotud teenuste osutamine ja selle arendamine ning kindlustada kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalik rahaline tasakaal ja vahendid. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tagab, et enne äriplaani kinnitamist konsulteeritakse mittediskrimineerival viisil läbilaskevõime taotlejatega infrastruktuuri juurdepääsu- ja kasutamistingimuste ning infrastruktuuri laadi, kasutamise võimaldamise ja arendamise küsimustes . Artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus esitab mittesiduva arvamuse selle kohta, kas äriplaan on asjakohane kõnealuste eesmärkide saavutamiseks teiste taotlejate suhtes diskrimineeriv .

4. Liikmesriigid tagavad, et tavapärastes äritingimustes ning hiljemalt kolme kahe aasta jooksul oleks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilansis tasakaalus ühelt poolt tulud infrastruktuuri kasutustasudest, ülejääk muust majandustegevusest , tagastamatu toetus eraallikatest ja riiklik toetus , mis hõlmab vajaduse korral ka riigilt saadud ettemakseid, ning teiselt poolt infrastruktuurikulud. Vajaduse korral kuuluvad sinna kuulub viimaste hulka riigilt saadud ettemaksed ka pikaajalise varade uuendamise rahastamine . [ME 55]

Ilma et see mõjutaks võimalikku pikaajalist eesmärki katta kõikide transpordiliikide infrastruktuurikulud kasutajate arvelt, lähtudes eri transpordiliikide diskrimineerimata konkurentsist tingimustes, kus raudteeveod suudavad teiste veoliikidega konkureerida, võib liikmesriik artiklite 31 ja 32 kohase tasude määramise raamistiku piires nõuda, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tasakaalustaks oma bilansi riikliku toetuseta.

Artikkel 9

Läbipaistev võla vähendamine

1. Ilma et see piiraks Euroopa Liidu riigiabieeskirjade kohaldamist ning kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 93, 107 ja 108 loovad liikmesriigid asjakohase mehhanismi, et aidata vähendada riigile või riigi kontrolli alla kuuluvate raudteeveo-ettevõtjate võlgu tasemeni, mis ei takista usaldusväärset finantsjuhtimist, ja parandada nende finantsolukorda.

2. Esimeses lõikes nimetatud eesmärgil nõuavad liikmesriigid selliste ettevõtjate raamatupidamisosakondade raames eraldiseisva võlakustutusüksuse loomist.

Üksuse bilansi passivasse võib kuni võlgade kustutamiseni kanda kõik võlad, mis ettevõtja on võtnud nii finantsinvesteeringuteks kui ka raudteevedudest või raudteeinfrastruktuuri majandamisest tulenevate ülemääraste tegevuskulude katmiseks. Tütarettevõtjate tegevusest tulenevaid võlgu ei võeta arvesse.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldada selliste võlgade ega võlaintresside suhtes, mis on ettevõtjale tekkinud pärast … (19) 15. märtsi 2001 või pärast Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva nende liikmesriikide puhul, mis liitusid ELiga pärast 15. märtsi 2001. [ME 56]

4. JAGU

Juurdepääs raudteeinfrastruktuurile ja -teenustele

Artikkel 10

Raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu tingimused

1. Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvatele raudteeveo-ettevõtjatele tagatakse võrdsetel, mittediskrimineerivatel ja läbipaistvatel tingimustel juurdepääs infrastruktuurile kõigis liikmesriikides iga liiki raudtee-kaubaveoteenuste osutamiseks. See hõlmab ka raudteejuurdepääsu sadamatele.

2. Käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvatele raudteeveo-ettevõtjatele tuleb anda kõikide liikmesriikide infrastruktuurile juurdepääsu õigus rahvusvahelise reisijateveo teenuse osutamiseks. Raudteeveo-ettevõtjatel on rahvusvahelise reisijateveo teenuse vältel õigus reisijaid peale võtta igast rahvusvahelisel marsruudil paiknevast jaamast ja lasta neil maha minna teises jaamas, sealhulgas samas liikmesriigis paiknevates jaamades.

31. detsembriks 2011 tuleb anda nende liikmesriikide infrastruktuurile juurdepääsu õigus, kelle rahvusvahelise raudtee-reisijateveo turuosa on rohkem kui pool selle liikmesriigi raudteeveo-ettevõtjate reisijateveo käibest.

Pärast asjaomaselt pädevalt asutuselt j või asjast huvitatud raudteeveo-ettevõtjatelt taotluse saamist, määrab (määravad) artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus või reguleerivad asutused kindlaks selle, kas teenuse peamiseks eesmärgiks on reisijatevedu kahe erinevas liikmesriigis asuva jaama vahel.

Mitte mingil juhul ei tohi ligipääsutingimused raudteeinfrastruktuurile takistada reisijatel teabe saamist või ühest kohast teise reisimiseks pileti ostmist, hoolimata sellest, kui palju raudteetranspordi ettevõtjaid pakub osalist või täielikku reisijateveo teenust nende kahe koha vahel. [ME 57]

Komisjon võib võtab reguleerivate asutuste saadud kogemustele toetudes hiljemalt … (20) vastu võttarakendusmeetmed, milles sätestatakse käesoleva lõike rakendamise üksikasjalik kord ja kriteeriumid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ühetaoline rakendamine, võetakse vastu rakendusaktidena kooskõlas artikli 64 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega . [ME 58]

Artikkel 11

Juurdepääsuõiguse ning reisijate pealevõtu- ja mahapanekuõiguse piiramine

1. Liikmesriigid võivad piirata artiklis 10 sätestatud juurdepääsuõigust lähte- ja sihtkoha vahelistele teenustele, mis on hõlmatud ühe või mitme avaliku teenindamise lepinguga kooskõlas Euroopa Liidu kehtivate õigusega. Sellisel piiramisel ei ole kitsendavat mõju õigusele võtta reisijaid peale igast rahvusvahelise veoteenuse marsruudil paiknevast jaamast ning lasta neil maha minna teises, sealhulgas samas liikmesriigis paiknevas jaamas, välja arvatud siis, kui selle õiguse kasutamine ohustaks avaliku teenindamise lepingu majanduslikku tasakaalu.

2. Selle, kas avaliku teenindamise lepingu majanduslik tasakaal on ohustatud, peab kindlaks määrama artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus (või asutused) objektiivse majandusanalüüsi alusel ja eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumide põhjal järgmiste isikute taotlusel:

a)	avaliku teenindamise lepingu sõlminud pädev asutus või pädevad asutused;

b)	muu asjaomane pädev asutus, kellel on õigus käesoleva artikli alusel juurdepääsu piirata;

c)	raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja;

d)	avaliku teenindamise lepingu alusel tegutsev raudteeveo-ettevõtja.

Pädevad asutused ja avalikku teenust osutavad raudteeveo-ettevõtjad peavad andma asjakohasele reguleerivale asutusele või asutustele põhjendatult nõutud teavet otsuse vastuvõtmiseks. Reguleeriv asutus vaatab või reguleerivad asutused vaatavad esitatud teabe läbi, arutades seda vajaduse korral kõigi asjaomaste isikutega ning teavitades viimaseid oma põhjendatud otsusest eelnevalt kindlaksmääratud mõistlikuks tähtajaks ning igal juhul kahe ühe kuu jooksul pärast asjaomase teabe lõikes 2 osutatud taotluse saamist. [ME 59]

3. Reguleeriv asutus põhjendab oma otsust ja täpsustab tähtaega ja tingimusi, mille alusel võib mõni järgmistest isikutest taotleda otsuse läbivaatamist:

a)	asjaomane pädev asutus või pädevad asutused;

b)	raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja;

c)	avaliku teenindamise lepingu alusel tegutsev raudteeveo-ettevõtja;

d)	juurdepääsu taotlev raudteeveo-ettevõtja.

4. Komisjon võib võtab reguleerivate asutuste saadud kogemustele toetudes … (21) vastu võttarakendusmeetmed, milles sätestatakse käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 3 rakendamise üksikasjalik kord ja kriteeriumid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ühetaoline rakendamine, võetakse vastu rakendusaktidena kooskõlas artikli 64 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega . [ME 60]

5. Liikmesriigid võivad piirata ka õigust võtta reisijaid peale ja lasta neil maha minna samas liikmesriigis rahvusvahelise reisijateveoteenuse marsruudil paiknevates jaamades, juhul kui reisijateveo ainuõigus nende jaamade vahel on antud kontsessiooni alusel, mis sõlmiti enne 4. detsembrit 2007 õiglase pakkumismenetluse alusel ja kooskõlas Euroopa Liidu õiguse asjakohaste põhimõtetega. Nimetatud piirang võib kesta kuni algse lepinguperioodi lõpuni või 15 aastat, sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg on lühem.

6. Liikmesriigid tagavad lõigetes 1, 2, 3 ja 5 nimetatud otsuste kohtuliku läbivaatamise.

Artikkel 12

Reisijateveoteenuseid osutavatelt raudteeveo-ettevõtjatelt võetav tasu

1. Ilma et see piiraks artikli 11 lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid käesolevas artiklis sätestatud tingimustel lubada raudtee-reisijateveo eest vastutaval asutusel kehtestada reisijateveoteenuseid osutavatele raudteeveo-ettevõtjatele tasu selle asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluvate raudteede kasutamise eest kahe antud liikmesriigis asuva jaama vahel.

Sel juhul tuleb siseriiklikke või rahvusvahelisi raudtee-reisijateveoteenuseid osutavatel raudteeveo-ettevõtjatel selle asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluvatel raudteedel liiklemise eest maksta samasugust tasu.

2. Nimetatud tasu on mõeldud kõnealusele asutusele kooskõlas Euroopa Liidu õigusega sõlmitud avaliku teenindamise lepingutes sätestatud avaliku teenindamise kohustuste täitmise hüvitamiseks. Sellisest tasust saadud ja hüvitamisena makstud tulu ei või ületada asjakohaste avaliku teenindamise kohustuste täitmisel tehtud kulude täielikuks või osaliseks katmiseks vajalikku määra, võttes arvesse asjakohast tulu ning mõistlikku kasumit nende kohustuste täitmise eest.

3. Tasu kehtestatakse kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning see on eelkõige kooskõlas õigluse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega, eriti teenuse keskmise hinna reisija kohta ja tasu suuruse vahel. Vastavalt käesolevale lõikele ei ohusta tasude kogusumma selle raudtee-reisijateveoteenuse majanduslikku elujõudu, millele need on kehtestatud.

4. Asjaomased asutused hoiavad alles teavet, mis on vajalik, et tagada tasude päritolu ja nende kasutusviisi tuvastamise võimalikkus. Liikmesriigid edastavad selle teabe komisjonile.

Komisjon koostab võrdleva analüüsi tasude suuruste määramismeetodite kohta liikmesriikides, et kehtestada tasudele ühtsed arvestusmeetodid. [ME 61]

Artikkel 13

Teenustele juurdepääsu tingimused

1. Raudteeveo-ettevõtjatel on Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad pakuvad kedagi diskrimineerimata õigus kõikidele raudteeveo-ettevõtjatele III lisa punktis 1 sätestatud minimaalset juurdepääsupakettikasutada.

2. KõikTeenindusrajatiste käitajad osutavad annavad kõikidele raudteeveo-ettevõtjatele juurdepääsu, mis hõlmab ka raudteele juurdepääsu, III lisa punktis 2 nimetatud teenuseid käitistele ja nendes käitistes osutatavatele teenustele diskrimineerimata ning artiklis 56 osutatud regulatiivse asutuse järelevalve all .

Kui III lisa punktis 2 osutatud teenindusrajatise käitaja kuulub asutusse või ettevõtjasse, kes samuti on aktiivne ja kes domineerib vähemalt ühel sellisel raudteeveoteenuste turul, kus kõnealust rajatist kasutatakse, korraldatakse kõnealuse käitaja töö niimoodi, et ta on õiguslikult, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemisel sellest asutusest või ettevõtjast sõltumatu. Teenindusrajatise käitajal ja sellel asutusel või ettevõtjal on eraldi raamatupidamisarvestus, muu hulgas eraldi bilanss ning kasumiaruanded.

Raudteeveo-ettevõtjate esitatavad esitatavatele teenindusrajatisele juurdepääsu taotlused taotlustele vastatakse riikliku reguleeriva asutuse poolt kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja need võib tagasi lükata üksnes juhul, kui on olemas muud otstarbekad võimalused, kuidas asjaomaseid kauba- ja reisijateveoteenuseid samal marsruudil majanduslikult vastuvõetavates tingimustes osutada. Muude otstarbekate võimaluste olemasolu Teenindusrajatisele ligipääsu andmisest keeldumise korral peab tõendamateenindusrajatise käitaja pakkuma välja muu majanduslikult ja tehniliselt otstarbeka võimaluse ning esitama keeldumise kohta kirjaliku põhjenduse . See keeldumine ei kohusta teenindusrajatise käitajat investeerima vahenditesse või rajatistesse, et kõiki raudteeveo-ettevõtjate taotlusi rahuldada .

Kui teenindusrajatise käitaja leiab, et eri taotlused ei ole omavahel kooskõlas, püüab ta leida võimalikult hea lahenduse kõikide taotluste jaoks. Kui otstarbekat lahenduste ei leita ja kui tõendatud vajaduste alusel ei ole võimalik rahuldada kõiki seoses asjaomase rajatisega esitatud läbilaskevõime taotlusi, võtab artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus omal algatusel või taotleja kaebuse alusel ning kõigi asjaomaste sidusrühmade vajadusi silmas pidades sobivaid meetmeid selle tagamiseks, et asjakohane läbilaskevõime osa jaotatakse mõnele teisele raudteeveo-ettevõtjale kui need, kes kuuluvad teenindusrajatise käitajaga ühte ja samasse asutusse või ettevõtjasse. Uue konkreetse veeremi kiirveeremi jaoks äsja ehitatud hooldus- ja muud tehnilised rajatised , millele on osutatud komisjoni 21. veebruari 2008. aasta otsuses 2008/232/EÜ (mis käsitleb üleeuroopalise kiirraudteesüsteemi veeremi allsüsteemi koostalituse tehnilist kirjeldust) (22), võib jätta üksnes ühe raudteeveo-ettevõtja käsutusse viieks kümneks aastaks alates nende käitamise algusest.

Kui teenindusrajatist ei ole vähemalt kaks aastat järjest üks aasta kasutatud ja raudteeveo-ettevõtjad on väljendanud kõnealuse rajatise käitajale tõendatud vajaduste alusel huvi juurdepääsu vastu kõnealusele rajatisele , avaldab selle omanik teate, et kõnealuse rajatise käitamine raudteeteenuste rajatisena liisitakse või antakse rendile raudteesektoritega seotud tegevuste jaoks, välja arvatud juhul, kui teenindusrajatise käitaja tõestab, et kestev ümberkorraldusprotsess takistab selle kasutamist ükskõik millise raudteeveo-ettevõtja poolt .

3. Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teenindusrajatise käitaja pakub mõnd III lisa punktis 3 nimetatud teenust lisateenusena, osutab ta seda taotluse korral raudteeveo-ettevõtjatele mittediskrimineerivalt.

4. Raudteeveo-ettevõtjad võivad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt või teistelt teenindajatelt teenindusrajatise käitajatelt taotleda III lisa punktis 4 loetletud täiendavaid lisateenuseid. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei ole kohustatud neid teenuseid osutama.

5. III lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 nimetatud menetlusega. [ME-d 62 ja 162]

5. JAGU

Piiriülesed kokkulepped

Artikkel 14

Piiriüleste kokkulepe üldpõhimõtted

1. Kõrvaldatakse liikmesriikide vahelistes piiriülestes kokkulepetes sisalduvad sätted, mis diskrimineerivad raudteeveo-ettevõtjaid või piiravad nende Liikmesriigid tagavad, et nende poolt sõlmitavate piiriüleste kokkulepetega ei diskrimineerita teatavaid raudtee-ettevõtjaid ning ei piirata nende vabadust osutada piiriüleseid teenuseid. [ME 63]

Komisjoni teavitatakse kõnealustest kokkulepetest. Komisjon uurib selliste kokkulepete vastavust käesolevale direktiivile ja otsustab kooskõlas artikli 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetlusega, kas seonduvate kokkulepete kohaldamist võib jätkata. Komisjon edastab oma otsuse Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikidele.

2. Ilma et see piiraks pädevuse jagamist Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel, kohaldatakse vastavalt Euroopa Liidu õigusele liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste piiriüleseid kokkuleppeid käsitlevate läbirääkimiste suhtes ning kõnealuste kokkulepete rakendamisel liikmesriikide ja komisjoni vahelist koostöömenetlust.

Komisjon võib vastu võtta rakendusmeetmed, milles sätestatakse käesoleva lõike kohaldamise üksikasjalik kord täpsustatakse esimeses lõigus nimetatud koostöömenetluse korda . Kõnealused meetmed rakendusmeetmed , mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ühetaoline rakendamine, võetakse vastu rakendusaktidena kooskõlas artikli 63 lõikega 3 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetlusega . [ME 64]

6. JAGU

Komisjoni järelevalvekohustus

Artikkel 15

Turujärelevalve ulatus

1. Komisjon teeb vajalikud korraldused järelevalveks Euroopa raudteevedude tehniliste , sotsiaalsete ja majandustingimuste ning turu arengutendentside , sealhulgas tööhõive arengu üle , samuti järelevalveks Euroopa raudteevedude alasele liidu õigusele vastavuse üle .

2. Sellega seoses kaasab komisjon liikmesriikide , sealhulgas artiklis 55 osutatud reguleerivate asutuste esindajad ja asjaomaste sektorite esindajad, sealhulgas asjaomased kohalikud ja piirkondlikud asutused ning raudteesektori sotsiaalpartnerid ja kasutajad, et neil oleks võimalik paremini jälgida raudteesektori ja turu arengut, hinnata võetud meetmete mõju ja analüüsida komisjoni kavandatud meetmete mõju. Asjakohastel juhtudel kaasab komisjon ka Euroopa Raudteeagentuuri.

3. Komisjon jälgib võrkude kasutust ja eelkõige järgmiste selliste raudteesektori raamtingimuste arengut : nagu infrastruktuuride kasutustasud, läbilaskevõime jaotamine, investeeringud raudteeinfrastruktuuri, raudteeveoteenuste hindade ja kvaliteediga seotud suundumused, avaliku teenindamise lepingutega hõlmatud raudveoteenused, tegevuslubade väljaandmine ning turu avatuse tase, tööhõive ja sotsiaaltingimused ja harmoneerimise tase , eelkõige seoses sotsiaalsete õigustega, liikmesriikide vahel ja liikmesriikides .Komisjon tagab asjaomaste reguleerivate asutuste ja liikmesriikide aktiivse koostöö.

4. Komisjon annab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraseltaru järgmistes küsimustes:

a)	raudteeteenuste ja raudteega seotud teenuste siseturu areng , sh turu avatuse tase ;

b)	raamtingimused, sealhulgas avalike raudtee-reisijateveo teenuste osutamine;

ba)	tööhõive-, töö- ja sotsiaaltingimuste muutumine raudteesektoris;

c)	Euroopa raudteevõrgu olukord;

d)	juurdepääsuõiguste kasutamine;

e)	takistused tõhusamate raudteeteenuste osutamiseks;

f)	infrastruktuuri piirangud;

g)	vajadus õigusaktide järele.

5. Selleks et komisjon saaks teostada turujärelevalvet, esitavad liikmesriigid igal aastal alljärgneva, IV lisas märgitud teabe ja muud komisjonile vajalikud andmed :

a)	raudteeveo tulemuslikkuse näitajate areng ja avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest makstav hüvitis;

b)	turu avatuse ja ausa konkurentsi tase igas liikmesriigis ning raudteeveo-ettevõtjate turuosa raudteeveo kogunäitajate alusel;

c)	reguleerivate asutuste vahendid ja tegevus seoses nende toimimisega apellatsiooniorganitena;

d)	eelmise aasta asjaomased arengusuunad seoses turgu valitseva raudteeveo-ettevõtja ümberstruktureerimisega ning siseriiklike transpordistrateegiate vastuvõtmise / rakendamisega;

e)	liikmesriigis eelmisel aastal raudteetranspordi vallas tehtud tähtsad algatused ja võetud meetmed;

f)	raudteeveo-ettevõtjate, raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ja muude raudteesektoris tegutsevate ettevõtjate tööhõive- ja sotsiaaltingimused eelmise aasta lõpus;

g)	eelmisel aastal tehtud investeeringud kiirraudteevõrku;

h)	raudteevõrgu pikkus eelmise aasta lõpus;

i)	raudteele juurdepääsu tasud eelmisel aastal;

j)	käesoleva direktiivi artikli 35 kohaselt loodud tulemuslikkuse kava olemasolu;

k)	liikmesriigi pädeva asutuse väljaantud kehtivate raudtee-tegevuslubade arv;

l)	Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) kasutuselevõtu olukord;

m)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/49/EÜ (ühenduse raudteede ohutuse kohta) (23) määratletud vahejuhtumite, õnnetusjuhtumite ja tõsiste õnnetusjuhtumite arv raudteevõrgus eelmisel aastal;

n)	muud olulised arengusuunad;

o)	hooldusteenuste turgude areng ja nimetatud turgude avatuse tase .

IV lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 artiklis 60a nimetatud menetlusega , et ajakohastada raudteeturu järelevalveks vajalikku teavet . [ME 65]

III PEATÜKK

RAUDTEEVEO-ETTEVÕTJALE TEGEVUSLOA ANDMINE

1. JAGU

Tegevuslubade väljaandmise eest vastutav asutus

Artikkel 16

Raudteeveo-ettevõtja tegevuslubade väljaandmise eest vastutav asutus

Iga liikmesriik määrab asutuse, kes vastutab tegevuslubade väljaandmise eest ning käesoleva peatükiga pandud kohustuste täitmise eest.

Määratud asutus ise ei osuta raudteeveoteenuseid ega sõltu kõnealuseid teenuseid osutavatest äriühingutest või üksustest.

2. JAGU

Tegevusloa saamise tingimused

Artikkel 17

Üldnõuded

1. Raudteeveo-ettevõtjal on õigus taotleda tegevusluba liikmesriigis, kus ettevõtja on registrisse kantud, tingimusel et liikmesriikidele või liikmesriikide kodanikele kuulub kokku rohkem kui 50 % raudteeveo-ettevõtjast ja nad omavad selle üle tõhusat otsest või kaudset kontrolli kas ühe või mitme vaheettevõtja kaudu, välja arvatud juhul, kui kolmanda riigiga sõlmitud lepingus, mille osaline liit on, sätestatakse teisiti.

2. Liikmesriigid ei anna välja tegevuslube ega pikenda nende kehtivusaega juhul, kui käesoleva peatüki nõuded on täitmata.

3. Raudteeveo-ettevõtjal, kes täidab käesoleva peatükiga ettenähtud nõuded, on õigus saada tegevusluba.

4. Ühelgi raudteeveo-ettevõtjal ei ole lubatud osutada käesoleva peatükiga hõlmatud raudteeveoteenuseid, kui ettevõtjale ei ole antud asjakohaste teenuste osutamise luba.

Selline luba iseenesest ei anna valdajale raudteeinfrastruktuurile juurdepääsu õigust.

5. Komisjon võib võtab vastu võttarakendusmeetmed, milles sätestatakse käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalik kord, sealhulgas millega täpsustatakse tegevuslubade väljastamisel järgitavaid menetlusnõudeid ja kehtestatakse tegevusloa ühtse vormi kasutamine ühtne vorm vastavalt 2 . jaos esitatud nõuetele . Kõnealused meetmed rakendusmeetmed , mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ühetaoline rakendamine, võetakse vastu rakendusaktidena kooskõlas artikli 63 lõikega 3 artikli 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetlusega . [ME 66]

Artikkel 18

Tegevusloa saamise tingimused

Raudteeveo-ettevõtja peab enne tegevuse alustamist suutma asjaomases liikmesriigis tegevuslube välja andvatele asutustele tõendada, et on igal ajal võimeline täitma hea maine, finantsnõuetele vastavuse ja ametialase pädevuse tingimusi ning tagama oma tsiviilvastutuse artiklite 19–22 tähenduses.

Selleks esitab iga taotleja kogu vajaliku teabe.

Artikkel 19

Hea mainega seotud nõuded

Liikmesriigid määravad kindlaks hea maine nõude täitmiseks vajalikud tingimused tagamaks, et taotleja raudteeveo-ettevõtja või tema majandamise eest vastutavaid isikuid:

a)	ei ole süüdi mõistetud rasketes kuritegudes, kaasa arvatud majanduskuriteod;

b)	ei ole kuulutatud pankrotis olevaks;

c)	ei ole süüdi mõistetud teatavate transpordialaste õigusaktide raskes rikkumises;

ei ole süüdi mõistetud üheski selliste kohustuste tõsises või korduvas täitmata jätmises, mis tulenevad sotsiaal- või tööõigusealastest, sealhulgas ohutust, töötervishoidu ja tööohutust käsitlevatest õigusaktidest, või tollialastest õigusaktidest äriühingu puhul, kes soovib tegelda kaupade piiriülese transpordiga, mille suhtes kohaldatakse tolliprotseduure. [ME 67]

Artikkel 20

Finantsnõuetele vastavusega seotud nõuded

1. Finantsnõuetele vastavuse nõue on täidetud, kui taotlev raudteeveo-ettevõtja tõendab, et suudab kaheteistkümne kuu jooksul täita oma tegelikke ja võimalikke kohustusi, mis on kehtestatud realistlike eelduste alusel. Tegevuslube väljastav asutus kontrollib finantsnõuetele vastavust raudteeveo-ettevõtja raamatupidamise aastaaruande põhjal või bilansi põhjal, kui taotleval ettevõtjal ei ole võimalik aastaaruannet esitada. [ME 68]

2. Selleks esitab iga taotleja vähemalt V lisas loetletud üksikasjad järgmiste küsimuste kohta:

a)	kasutusel olevad vahendid, kaasa arvatud pangakonto saldo, tagatisena lubatud arvelduskrediidid ja laenud;

b)	tagatisena kasutatavad vahendid ja varad;

c)	käibekapital;

d)	asjakohased kulud, kaasa arvatud sõidukite, maa, hoonete, seadeldiste ja veeremi soetamiskulud;

e)	maksud ettevõtja varalt;

f)	muud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. [ME 69]

3. Tegevuslube väljastav asutus ei loe taotlejat finantsnõuetele vastavaks eelkõige juhul, kui tal on märkimisväärsed maksu- või sotsiaalkindlustusmaksete võlad, mis tulenevad ettevõtja tegevusest. [ME 70]

4. Tegevuslube väljastav asutus võib eelkõige nõuda audiitori järeldusotsuse esitamist ning asjakohaseid dokumente pangalt, riiklikult hoiupangalt, raamatupidajalt või audiitorilt. Kõnealused dokumendid peavad sisaldama andmeid käesoleva artikli lõike 2 punktides a–f nimetatud küsimuste kohta. [ME 71]

V lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt läbi vaadata kooskõlas artiklis 60 nimetatud menetlusega. [ME 72]

Artikkel 21

Ametialase pädevusega seotud nõuded

Ametialase pädevuse nõue on täidetud, kui taotlev raudteeveo-ettevõtja suudab tõendada, et tal on või saab olema juhtkond, kellel on tegevusloaga kindlaksmääratud tegevuse turvalisuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks ning järelevalveks vajalikud teadmised või kogemused. Lisaks peab ettevõtja taotlemise ajal näitama, et tal on direktiivi 2004/49/EÜ artiklis 10 nimetatud ohutussertifikaat. [ME 73]

Artikkel 22

Tsiviilvastutusega seotud nõuded

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (24) III peatüki kohaldamist, peab raudteeveo-ettevõtjal olema küllaldane vastutuskindlustus või peavad olema turutingimustepõhised piisavad garantiid , mille alusel ta täidab siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse kohaselt oma kohustused õnnetusjuhtumite korral, esmajoones seoses lasti, postisaadetiste ja kolmandate isikutega. Piisav kindlustuskate võib olla erinev, et võtta arvesse teenuste eripära, eriti avalikus raudteevõrgus toimuvate raudteevedude puhul, millel on kultuuri või pärandiga seotud eesmärgid. [ME 140]

3. JAGU

Tegevusloa kehtivus

Artikkel 23

Geograafiline ja ajaline kehtivus

1. Tegevusluba kehtib kogu Euroopa Liidu territooriumil.

2. Tegevusluba kehtib seni, kuni raudteeveo-ettevõtja täidab käesoleva peatükiga ettenähtud kohustusi. Tegevuslube väljaandev asutus võib siiski ette näha tegevuslubade korrapärase läbivaatamise. Sel juhul vaadatakse need läbi vähemalt iga viie aasta järel.

3. Tegevusloa peatamist või tühistamist reguleerivad erisätted võivad olla sinna lisatud.

Artikkel 24

Ajutine tegevusluba, tegevusloa peatamine ja kinnitamine

1. Kui tegevuslube väljaandval asutusel on tõsine kahtlus, et temalt tegevusloa saanud raudteeveo-ettevõtja ei täida käesoleva peatüki 2. ja 3. jao ning eriti artikli 18 nõudeid, võib tegevuslube väljaandev asutus igal ajal kontrollida, kas kõnealune raudteeveo-ettevõtja tegelikult täidab asjaomaseid nõudeid või mitte.

Kui tegevuslube väljaandev asutus on veendunud, et raudteeveo-ettevõtja ei suuda enam täita nõudeid, peatab või tühistab ta asjaomase tegevusloa.

2. Kui liikmesriigis tegevuslube väljaandev asutus veendub, et on põhjust tõsiselt kahelda, kas teises liikmesriigis tegevuslube väljaandvalt asutuselt tegevusloa saanud raudteeveo-ettevõtja täidab käesoleva peatükiga ettenähtud nõudeid, teatab tegevuslube väljaandev asutus sellest viivitamata kõnealusele teises liikmesriigis tegevuslube väljaandvale asutusele.

3. Kui tegevusloa peatamine või tühistamine tuleneb finantsnõuetele vastavuse tingimuse täitmata jätmisest, võib tegevuslube väljaandev asutus, olenemata lõikest 1, anda ajutise tegevusloa kuni raudteeveo-ettevõtja ümberkorraldamiseni, kui turvalisus ei ole ohustatud. Ajutise tegevusloa kehtivusaeg ei ole siiski pikem kui kuus kuud alates selle väljaandmise kuupäevast.

4. Kui raudteeveo-ettevõtja ei ole tegutsenud kuus kuud või ei ole tegevust alustanud kuue kuu jooksul alates tegevusloa saamisest, võib tegevuslube väljaandev asutus otsustada, et tegevusluba tuleb kinnitamiseks uuesti esitada või et see tuleb peatada.

Tegevuse alustamiseks võib raudteeveo-ettevõtja taotleda pikemat ajavahemikku, võttes arvesse osutatavate teenuste eripära.

5. Kui toimub ettevõtja õiguslikku olukorda mõjutav muutus, eelkõige ühinemine või ülevõtmine, võib tegevuslube väljaandev asutus otsustada, et tegevusluba tuleb kinnitamiseks uuesti esitada. Asjaomane raudteeveo-ettevõtja võib tegevust jätkata, kui tegevuslube väljaandev asutus otsustab, et turvalisus ei ole ohustatud. Sel juhul otsust põhjendatakse.

6. Kui raudteeveo-ettevõtja otsustab tegevust olulisel määral muuta või laiendada, tuleb tegevusluba esitada uuesti läbivaatamiseks tegevuslube väljaandvale asutusele.

7. Tegevuslube väljaandev asutus ei luba raudteeveo-ettevõtjal, kelle vastu on algatatud pankrotimenetlus või muu samalaadne menetlus, säilitada oma tegevusluba, kui kõnealune asutus on veendunud, et puudub realistlik väljavaade ettevõtja rahuldavaks finantsiliseks ümberkujundamiseks mõistliku aja jooksul.

8. Kui tegevuslube väljaandev asutus annab välja, peatab või tühistab tegevusloa või teeb selles muudatusi, teatab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata komisjonile. Komisjon teatab sellest kohe teistele liikmesriikidele.

Artikkel 25

Tegevuslubade andmise kord

1. Asjaomane tegevuslube väljaandev asutus avalikustab tegevuslubade andmise korra ja teavitab sellest Euroopa Raudteeagentuuri.

2. Tegevuslube väljaandev asutus teeb taotluse kohta otsuse võimalikult kiiresti, kuid kõige rohkem kolm kuud pärast kogu asjakohase teabe, eelkõige V lisas nimetatud üksikasjade esitamist. Tegevuslube väljaandev asutus võtab arvesse kogu olemasolevat teavet. Otsusest teatatakse taotlevale raudteeveo-ettevõtjale viivitamata. Keeldumisotsust põhjendatakse.

3. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et tegevuslube väljaandva asutuse otsused on võimalik kohtus läbi vaadata.

IV PEATÜKK

RAUDTEEINFRASTRUKTUURI KASUTUSTASUDE MÄÄRAMINE JA RAUDTEEINFRASTRUKTUURI LÄBILASKEVÕIME JAOTAMINE

1. JAGU

Üldpõhimõtted

Artikkel 26

Infrastruktuuri läbilaskevõime tõhus kasutamine

Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri kasutustasude määramise ja läbilaskevõime jaotamise skeemid oleksid vastavuses käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtetega ning võimaldaksid seega raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal olemasolevat infrastruktuuri läbilaskevõimet turustada ning optimaalse tõhususega kasutada.

Artikkel 27

Võrguaruanne

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja töötab pärast huvitatud isikutega, sealhulgas artiklis 55 nimetatud reguleeriva asutustega, konsulteerimist välja ning avaldab võrguaruande, mis on kättesaadav tasu eest, mis ei tohi ületada aruande avaldamisega seotud kulusid. Võrguaruanne avaldatakse vähemalt kahes Euroopa Liidu ametlikus keeles , millest üks peab olema inglise keel . Võrguaruande sisu tehakse elektroonilises vormingus tasuta kättesaadavaks Euroopa Raudteeagentuuri veebiportaalis. [ME 75]

2. Võrguaruandes sätestatakse raudteeveo-ettevõtjatele pakutava infrastruktuuri omadused. See sisaldab järgmist teavet kõnealusele raudteeinfrastruktuurile ja teenindusrajatistele juurdepääsu tingimuste kohta. Võrguaruande sisu on esitatud VI lisas. :

a)	jagu, milles kirjeldatakse raudteeveo-ettevõtjatele pakutava infrastruktuuri omadusi ning sellele juurdepääsu tingimusi;

b)	jagu tasu määramise põhimõtete ja tariifide kohta;

jagu läbilaskevõime jaotamise põhimõtete ja kriteeriumide kohta. Käitajad, kelle teenindusrajatisi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ei kontrolli, esitavad teabe rajatisele juurdepääsu ja teenuste osutamise eest makstava tasu kohta ning võrguaruandesse lisatavate juurdepääsu tehniliste tingimuste kohta;

d)	jagu, mis sisaldab teavet artiklis 25 nimetatud tegevusloa taotluse kohta ja direktiivi 2004/49/EÜ kohaselt väljastatud ohutustunnistuste kohta;

e)	jagu, mis sisaldab teavet vaidluste lahendamise menetluse ja apellatsioonide kohta seoses juurdepääsuga raudteeinfrastruktuurile ja teenustele ning artikli 35 kohasele tulemuslikkuse kavale;

f)	jagu, mis sisaldab teavet III lisas nimetatud teenindusrajatistele juurdepääsu ja sellekohase tasu määramise kohta;

g)	artikli 42 kohaselt sõlmitava raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ning taotleja vahelise raamkokkuleppe näidis.

Võrguaruandes esitatavat teavet ajakohastatakse igal aastal ja see peab olema Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/57/EÜ (ühenduse raudteesüsteemi koostalitlusvõime kohta) (25) artikli 35 kohaselt avaldatavate raudteeinfra-struktuuri registritega kooskõlas või neile viitama. Kasutajatele teatatakse õigeaegselt infrastruktuuridest, mida ei hooldata nõuetekohaselt ja mille kvaliteet halveneb.

Komisjon võib, kooskõlas VI lisaga ja artiklis 60a nimetatud menetlusest saadud kogemuste põhjal, punktides a–g nimetatud teavet muuta ja täpsustada. [ME 76]

VI lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60a nimetatud menetlusega.

3. Võrguaruannet ajakohastatakse ja muudetakse vastavalt vajadusele.

4. Võrguaruanne avaldatakse hiljemalt neli kuud enne infrastruktuuri läbilaskevõime taotluste esitamise tähtpäeva.

Artikkel 28

Raudteeveo-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vahelised kokkulepped

Iga raudteeveoteenuseid osutav raudteeveo-ettevõtja sõlmib vajalikud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud lepingud kasutatavat raudteeinfrastruktuuri haldavate raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatega. Kõnealuseid lepinguid reguleerivad tingimused on mittediskrimineerivad ja läbipaistvad ning kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega.

2. JAGU

Infrastruktuuri ja teenuste kasutustasud

Artikkel 29

Tasude kehtestamine, kindlaksmääramine ja kogumine

1. Liikmesriigid kehtestavad tasude määramise raamistiku, rikkumata seejuures raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatust, mis on ette nähtud artikliga 4.

Majandamise sõltumatuse nõuet silmas pidades kehtestavad liikmesriigid ka konkreetsed tasude määramise eeskirjad või delegeerivad vastavad volitused raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale.

Liikmesriigid tagavad, et tasude määramise raamistik ja sellekohased eeskirjad avaldatakse võrguaruandes.

Ilma et see piiraks artiklis 4 sätestatud majandamise sõltumatuse nõuet, võib riigi parlamendil olla õigus kontrollida ja vajaduse korral muuta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja määratud tasusid, tingimusel, et selle õiguse on andnud otseselt konstitutsiooniõigus vähemalt kaks aastat enne käesoleva direktiivi jõustumist. Tasude muutmisel tagatakse, et tasud on kooskõlas käesoleva direktiivi, tasude määramise raamistiku ja eeskirjadega. [ME 141/rev]

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja määrab kindlaks ja kogub infrastruktuuri kasutustasu.

2. Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad teevad koostööd selleks, et enam kui üht infrastruktuurivõrku läbiva rongiliikluse suhtes oleks võimalik kohaldada tõhusaid tasude määramise skeeme. Eelkõige püüavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagada rahvusvaheliste raudteeveoteenuste optimaalse konkurentsivõime ning raudteevõrkude tõhusa kasutamise.

Liikmesriigid tagavad, et selliste raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate esindajad, kelle otsused tasude määramise kohta mõjutavad teisi infrastruktuure, on kaasatud tasude määramise ühisesse koordineerimisse või asjaomase infrastruktuuri kasutustasu määramisse rahvusvahelisel tasandil. [ME 77]

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, välja arvatud artikli 32 lõike 2 kohase erikorra puhul, et kasutatav tasude määramise skeem rajaneb kogu nende võrgus samadel põhimõtetel.

4. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et tasude määramise skeemi kohaldamine tooks kaasa võrdsed ja mittediskrimineerivad tasud eri raudteeveo-ettevõtjatele, kes osutavad samalaadses turuosas samaväärseid teenuseid, ning et tegelikult kohaldatavad tasud oleksid kooskõlas võrguaruandes sätestatud eeskirjadega.

5. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja hoiab talle taotlejate poolt antud andmete ärisaladust.

Artikkel 30

Infrastruktuurikulud ja raamatupidamisarvestus

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid stimuleeritakse vähendama infrastruktuuri käigushoidmise kulusid ja juurdepääsutasusid, pidades nõuetekohaselt silmas ohutust ning infrastruktuuriteenuse kvaliteedi säilitamist ja parandamist.

2. Liikmesriigid tagavad lõike 1 täitmise pädeva asutuse ning raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahelise vähemalt viieaastase seitsmeaastase kehtivusajaga lepinguga, millega nähakse ette riiklik rahastamine.

3. Lepingutingimustes ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rahastamiseks kokkulepitud maksete struktuuris lepitakse eelnevalt kokku ning need kehtivad kogu lepingutähtaja.

Selliste kokkulepete aluspõhimõtted ja põhiparameetrid on esitatud VII lisas, mida võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 nimetatud menetlusega.

Liikmesriigid konsulteerivad huvitatud isikutega vähemalt üks kuu enne kokkuleppe allkirjastamist ja avaldavad kokkuleppe ühe kuu jooksul alates selle sõlmimisest.

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja tagab, et tema äriplaan on kooskõlas lepinguga.

Artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus hindab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja keskpika kuni pika perioodi kavandtaud tulu sobivust kokkulepitud tulemuseesmärkide saavutamiseks ning esitab asjakohased soovitused vähemalt üks kuu enne kokkuleppe allkirjastamist.

Pädev asutus esitab reguleerivale asutusele põhjendused, kui ta kavatseb sellistest soovitustest kõrvale kalduda. [ME 78]

4. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad koostavad hallatavate varade loetelu, mis sisaldab varade jooksvat väärtust ning ka infrastruktuuri uuendamise ja ümberehitamise maksumuse üksikasju, ning säilitavad seda loetelu.

5. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja teenindusrajatiste käitaja kehtestavad meetodi, mille alusel määratakse III lisa kohaselt osutatavate eri teenuste ja raudteeveeremitüüpide kulud, võttes aluseks teadaolevad kulude tekkepõhjused ja tasude määramise põhimõtted, mis on nimetatud artiklis 31. Liikmesriigid võivad nõuda eelnevat heakskiitu. Kõnealust meetodit ajakohastatakse aeg-ajalt, et see vastaks headele rahvusvahelistele tavadele.

Artikkel 31

Tasude määramise põhimõtted

1. Raudtee-infrastruktuuri ja teenindusrajatiste kasutustasu makstakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale ja teenindusrajatise käitajale, kes rahastavad selle arvelt oma majandustegevust.

2. Liikmesriigid nõuavad, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja teenindusrajatise käitaja esitavad reguleerivale asutusele kehtestatud tasude kohta kõik vajalikud andmed. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja teenindusrajatise käitaja peavad seoses sellega suutma igale raudteeveo-ettevõtjale tõendada, et raudteeveo-ettevõtjalt vastavalt artiklitele 30–37 tegelikult nõutud infrastruktuuri ja teenuse kasutustasud vastavad võrguaruandes sätestatud meetoditele ja eeskirjadele ning graafikutele, kui need on ette nähtud.

3. Olenemata lõigetest käesoleva artikli lõigetest 4 või 5 või artiklist 32 kehtestatakse tasu minimaalsele teenustepaketile juurdepääsu eest lähtuvalt kuludest, mis kõnealuse rongiliikluse korraldamisega otseselt kaasnevad vastavalt VIII lisa punktile 1.

VIII lisa punkti 1 võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 artiklis 60a nimetatud menetlusega.

4. Infrastruktuuri kasutustasud võivad sisaldada tasu, mis kajastab ülekoormusperioodidel tekkivat läbilaskevõime nappust infrastruktuuri kindlaksmääratavas osas.

5. Kui Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt on maantee-kaubaveo puhul lubatud lisada müraga seotud kulusid tasude hulka, muudetakse infrastruktuuri kasutustasusid Infrastruktuuri kasutustasusid muudetakse , et võtta arvesse rongi liikumisel tekkiva müra maksumust kooskõlas VIII lisa punktiga 2. Selline infrastruktuuri kasutustasude muutmine aitab kompenseerida investeeringuid raudteeveeremi varustamiseks majanduslikult kõige tasuvamate madala müratasemega pidurisüsteemidega. Liikmesriikidel tuleb tagada, et niisugused diferentseeritud kasutustasud ei kahjustaks raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja finantstasakaalu. Euroopa kaasrahastamise eeskirju tuleks muuta nii, et kaasrahastamine oleks lubatud veeremi parendamiseks müraemissiooni vähendamise eesmärgil, nagu see on juba võimalik Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) puhul.

VIII lisa punkti 2 võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 artiklis 60a nimetatud menetlusega eelkõige selleks, et määrata kindlaks infrastruktuuri eristatud kasutustasude elemendid , tingimusel, et see ei põhjusta konkurentsimoonutust raudteetranspordisektoris ega moonuta konkurentsi maanteetranspordiga raudteetranspordi kahjuks .

Infrastruktuuri kasutustasusid võib muuta, võtmaks arvesse rongi liikumisest tulenevate muude kui VIII lisa punktis 2 nimetatud keskkonnamõjudega seotud kulusid. Iga selline muudatus, mis võib kaasa tuua rongiliikluse korraldamisel õhku paisatavate saasteainetega seotud väliskulude arvessevõtmine, on kaasneva mõju suurusest lähtuvalt astmestatud.

Muude keskkonnakulude lisamine kasutustasude hulka, mis toob kaasa raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogutulu kasvu, on siiski lubatud üksnes juhul, kui selline kulude lisamine sellist kulude lisamist kasutustasude hulka on ELi õigusaktidega lubatud õiguse kohaselt maantee-kaubaveo puhul kohaldatakse . Kui selliste keskkonnakulude kasutustasude hulka lisamine ei ole ELi õiguses lubatud maantee-kaubavedude puhul, ei tohi kõnealune muudatus kaasa tuua raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kogutulu kasvu.

Kui keskkonnakulude kasutustasude hulka lisamine annab lisatulu, otsustab kõnealuse tulu kasutamise transpordisüsteemide jaoks liikmesriik.Asjaomased asutused hoiavad alles vajaliku teabe selle tagamiseks, et keskkonnakulude kasutustasude hulka lisamise alus ja selle kasutamine oleksid jälgitavad. Liikmesriigid edastavad selle teabe korrapäraselt komisjonile. [ME 79]

6. Selleks et vältida ebasoovitavaid ja ebaproportsionaalseid kõikumisi, võib lõigetes 3, 4 ja 5 nimetatud tasusid rongiliiklusele ja ajavahemikele mõistlikult jaotada. Infrastruktuuri kasutustasu suhteline määr peab siiski olema seotud teenuste osutamisega seotud kuludega.

7. III lisa punktis 2 nimetatud teenuste osutamine ei kuulu käesoleva artikli reguleerimisalasse. Igal juhul ei ületa selliste teenuste eest võetav tasu teenuse osutamise tasu koos mõistliku kasumiga.

8. Kui III lisa punktides 3 ja 4 täiendavate ja lisateenustena loetletud teenuseid osutab üksnes üks teenuseosutaja, ei ületa asjaomase teenuse eest kehtestatav tasu selle osutamise kulusid koos mõistliku kasumiga..

9. Tasu võib võtta läbilaskevõime eest ning seda kasutatakse infrastruktuuri hoolduseks. Kõnealune tasu ei või ületada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal hoolduse tõttu saamata jäänud puhastulu.

10. III lisa punktides 2, 3 ja 4 nimetatud teenuste osutamiseks kasutatava rajatise käitaja esitab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale teabe selliste tasude kohta, mida võetakse võrguaruandes artikli 27 kohaselt arvesse.

Artikkel 32

Erandid tasude määramise põhimõttest

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kulude täieliku tagasisaamise kindlustamiseks võib liikmesriik, kui turg seda talub, nõuda volitada infrastruktuuri-ettevõtjat nõudma tõhusate, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate põhimõtete alusel lisatasusid, tagades samas eelkõige rahvusvahelise raudteekaubaveo raudteesektori optimaalse konkurentsivõime. Tasude määramise süsteemi osas võetakse arvesse raudteeveo-ettevõtjate tootlikkuse kasvu.

Tasude suurus ei või siiski takistada infrastruktuuri kasutamist selliste turusegmentide poolt, kes suudaksid tasuda vähemalt raudteeveoteenuse osutamisega otseselt kaasnevad kulud ning kelle tulumäär oleks turu jaoks vastuvõetav.

Enne niisuguste lisatasude heakskiitmist tagab liikmesriik, et infrastruktuuri-ettevõtja hindaks nende asjakohasust kindlate turusegmentide jaoks. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate poolt määratletud turusegmentide nimekiri peab sisaldama vähemalt järgnevaid kolme: kaubaveoteenused, reisijateveoteenused avaliku teenindamise lepingu raames ning muud reisijateveoteenused. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad võivad eristada täiendavaid turusegmente.

Samuti määratletakse turusegmendid, kus raudteeveo-ettevõtjad hetkel ei tegutse, kuid kus nad võivad tasude määramise süsteemi kehtimise ajal teenuseid osutada. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ei tohi nende turusegmentide tasude määramise süsteemis lisatasusid arvesse võtta.

Turusegmentide nimekiri avaldatakse võrguaruandes ning selle läbivaatamine toimub vähemalt iga viie aasta järel.

Sellised Täiendavad turusegmendid määratakse kindlaks kooskõlas VIII lisa punktiga 3kriteeriumidega reguleeriva asutuse eelneval heakskiidul. Liikluseta turusegmentide puhul ei võeta lisatasusid tasude määramise süsteemis arvesse.

VIII lisa punkti 3 võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 nimetatud menetlusega.

1a. Kaubaveol kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest võrgustikul, mille rööpmelaius erineb liidusisese raudtee põhivõrgustiku omast, võivad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad kehtestada kõrgemad tasud, et tekkinud kulud täielikult hüvitada.

2. Seoses eriinvesteerimisprojektidega, mida tulevikus kavandatakse või mis on lõpule viidud pärast 1988. aastat, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kehtestada või kehtima jätta kõnealuste projektide pikaajalistest kuludest lähtuvad kõrgemad tasud, kui need projektid suurendavad tõhusust või tasuvust või mõlemat ning kui neid ei oleks olnud võimalik muul viisil teostada. Niisugune tasude määramise kord võib hõlmata ka uute investeeringute riski jaotamise kokkuleppeid.

3. Siseriiklikke kontrolli ja signaalimise süsteeme kasutavatel liinidel sõitvate ETCS kasutavate rongide puhul vähendatakse infrastruktuuri kasutustasu ajutiselt kooskõlas VIII lisa punktiga 5. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal peab olema võimalik tagada, et see ei vähenda tema tulusid. Kasutustasu vähendamine kompenseeritakse tasude tõstmisega nendele samal raudteeliinil sõitvatele rongidele, mis ei kasuta ETCSi.

Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) täiendavaks edendamiseks võib VIII lisa punkti 5 võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 artiklis 60a nimetatud menetlusega.

4. Diskrimineerimise vältimiseks tagatakse, et iga konkreetse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja keskmised, maksimum- ja miinimumtasud tema infrastruktuuri teatava kasutusviisi eest on võrreldavad ning sama turusegmendi võrreldavate teenuste suhtes kohaldatakse ühetaolisi tasusid. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja näitab võrguaruandes, et tasude määramise süsteem vastab nimetatud tingimustele, kuivõrd seda on võimalik teha konfidentsiaalset ärialast teavet avaldamata.

5. Kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kavatseb lõikes 1 nimetatud tasude määramise süsteemi olulisi osi muuta, teeb ta muudatused teatavaks vähemalt kolm kuud enne võrguaruande avaldamise tähtpäeva kooskõlas artikli 27 lõikega 4.

Liikmesriigid võivad otsustada avaldada tasude määramise raamistiku ja eeskirjad, mida kohaldatakse rahvusvaheliste kaubavedude puhul kolmandatesse riikidesse ja kolmandatest riikidest võrgustikul, mille rööpmelaius erineb liidusisese raudtee põhivõrgustiku omast, artikli 29 lõikes 1 sätestatust erinevate vahendite ja tähtaegadega, kui see on õiglase konkurentsi tagamiseks vajalik. [ME 80]

Artikkel 33

Tasude vähendamine

1. Olenemata ELi toimimise lepingu artiklitest 101, 102, 106 ja 107 ning artikli 31 lõikes 3 sätestatud otseste kulude põhimõttest, peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt raudteeveo-ettevõtjalt mis tahes teenuste eest nõutavate tasude vähendamine vastama käesolevas artiklis sätestatud kriteeriumidele.

2. Välja arvatud lõikes 3 sätestatud juhtudel, võib tasu vähendada üksnes tegeliku kokkuhoiu ulatuses, mida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja on halduskulude osas saavutanud. Vähendamise määra kindlaksmääramisel ei tohi arvesse võtta kulude vähenemist, mida on kehtivas tasus juba arvestatud.

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad võivad konkreetsete liiklusvoogude puhul kehtestada skeeme, mida võimaldatakse kõikidele infrastruktuuri kasutajatele ning millega vähendatakse tasusid piiratud aja jooksul, et soodustada uute raudteeveoteenuste arengut, või vähendada tasusid, et soodustada märkimisväärselt alakoormatud liinide kasutamist.

4. Vähendada võib üksnes tasusid, mida võetakse konkreetses infrastruktuuri osas.

5. Samalaadsete teenuste suhtes kohaldatakse samalaadseid tasu vähendamise skeeme. Tasude vähendamise skeeme kohaldatakse diskrimineerimata kõigi raudteeveo-ettevõtjate suhtes.

Artikkel 34

Ainuomaste keskkonna-, õnnetus- ja infrastruktuurikulude hüvitamise skeemid

1. Liikmesriigid võivad raudteeinfrastruktuuri kasutamise osas kehtestada piiratud kehtivusajaga hüvitusskeeme seoses keskkonna-, õnnetus- ja infrastruktuurikuludega, mille mittetasumine teiste veoliikide puhul on tõendatav, kui need kulud ületavad vastavaid raudteekulusid.

2. Kui hüvitist saab ainuõigust omav raudteeveo-ettevõtja, peab hüvitis kajastuma ka vastavates soodustustes kasutajatele.

3. Kasutatav metoodika ja tehtud arvutused peavad olema avalikud. Eelkõige peab olema võimalik näidata, milliseid konkureeriva transpordiinfrastruktuuri puhul välditavaid kulusid kaetakse, ning tagada, et skeem on ettevõtjatele diskrimineerimata juurdepääsetav.

4. Liikmesriigid tagavad sellise skeemi vastavuse ELi toimimise lepingu artiklitele 93, 107 ja 108.

Artikkel 35

Tulemuslikkuse kava

1. Infrastruktuuri kasutustasude määramise skeemide puhul stimuleeritakse raudteeveo-ettevõtjaid ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjat minimeerima häireid ning parandama raudteevõrgu toimivust tulemuslikkuse kava abil. Skeem võib hõlmata sanktsioone võrgu toimivust häirivate tegude eest, hüvitisi ettevõtjatele, kes häiretest kahju saavad, ning preemiaid kavandatust suurema tulemuslikkuse eest.

2. Tulemuslikkuse kava aluspõhimõtted, mis on loetletud VIII lisa punktis 4, sisaldavad järgmisi elemente, mida kohaldatakse kogu võrgu ulatuses :

selleks et saavutada teenuse kvaliteedi kokkulepitud tase ja mitte seada ohtu teenuse elujõulisust, lepib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja taotlejatega pärast reguleeriva asutuse heakskiitu kokku tulemuslikkuse kava põhiparameetrites, eelkõige viivituste maksumuses, tulemuslikkuse kava kohaste tasuda tulevate maksete künnistes, mida kohaldatakse raudteeveo-ettevõtja nii üksikute kui ka kõigi rongiliinide suhtes teatava aja jooksul;

b)	infrastruktuuri-ettevõtja teavitab raudteeveo-ettevõtjaid viivituste arvutamise aluseks olevast liiklusgraafikust vähemalt viis päeva enne rongi liikumist;

ilma et see mõjutaks kehtivate kaebemenetluste ning artikli 50 sätete kohaldamist, tehakse tulemuslikkuse kavaga seotud vaidluste korral kättesaadavaks vaidluste lahendamise süsteem, et kõnealused vaidlused kiiresti lahendada. Kõnealuse süsteemi kohaldamisel tehakse otsus hiljemalt kümne tööpäeva jooksul;

d)	kord aastas avaldavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad raudteeveo-ettevõtjatele osutatava teenuse keskmise aastase kvaliteedi taseme, võttes aluseks tulemuslikkuse kavas kokku lepitud põhiparameetrid. [ME 81]

VIII lisa punkti 4 , mis sisaldab täiendavaid tulemuslikkuse kava elemente, võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60 artiklis 60a nimetatud menetlusega. [ME 82]

Artikkel 36

Reserveerimistasud

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad võivad võtta nõuetekohast tasu jaotatud läbilaskevõime eest, mida ära ei kasutata. Selle tasu eesmärk on edendada läbilaskevõime tõhusat kasutamist. Kui iga-aastase liiklusgraafiku koostamise raames taotleb jaotatavat rongiliini rohkem kui üks taotleja, jaotatavaid kattuvaid rongiliine kaks või enam taotlejat, määratakse reserveerimistasu taotlejale, kellele on jaotatud terve rongiliin või selle osa, kuid kes ei ole seda kasutanud . [ME 83]

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab alati suutma anda igale huvitatud isikule teavet infrastruktuuri sellise läbilaskevõime kohta, mis on seda kasutavatele raudteeveo-ettevõtjatele juba jaotatud.

Artikkel 37

Koostöö seoses rohkem kui ühe võrgu suhtes kohaldatavate tasude määramise süsteemidega

Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad teevad koostööd eesmärgiga võimaldada artikli 32 kohaste lisatasude ja artikli 35 kohaste tulemuslikkuse kavade tõhusat kohaldamist rohkem kui ühte võrku hõlmava liikluse suhtes. Rahvusvaheliste raudteeveoteenuste konkurentsivõime optimeerimiseks kehtestavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad selleks vajaliku menetluse, mille puhul järgitakse käesoleva direktiiviga ettenähtud eeskirju.

3. JAGU

Infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamine

Artikkel 38

Läbilaskevõimega seotud õigused

1. Infrastruktuuri läbilaskevõimet jaotab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja. Pärast selle määramist taotlejale ei tohi saaja seda teisele ettevõtjale ega üksusele üle anda.

Mis tahes kauplemine infrastruktuuri läbilaskevõimega on keelatud ning toob kaasa edaspidisest läbilaskevõime jaotamisest kõrvalejätmise.

Raudteeveo-ettevõtja poolt läbilaskevõime kasutamist sellise taotleja äritegevuse korraldamiseks, kes ei ole raudteeveo-ettevõtja, ei käsitata üleandmisena.

2. Õiguse kasutada konkreetset infrastruktuuri läbilaskevõimet rongiliinina võib taotlejatele anda üheks liiklusgraafikuperioodiks.

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ning taotleja võivad sõlmida artiklis 42 sätestatud raamkokkuleppe raudteeinfrastruktuuri asjaomase läbilaskevõime kasutamiseks pikema aja jooksul kui üks liiklusgraafikuperiood.

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ja taotlejate õigused ja kohustused, mis on seotud läbilaskevõime jaotamisega, nähakse ette lepingutega või liikmesriikide õigusaktidega.

4. Kui taotluse esitaja kavatseb paluda raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimet eesmärgiga osutada artiklis 2 kindlaks määratud rahvusvahelist reisijateveoteenust, teavitab ta sellest asjaomaseid infrastruktuuri-ettevõtjaid ja reguleerivaid asutusi. Selleks et nad saaksid hinnata, kas rahvusvahelise veoteenuse eesmärk on vedada reisijaid kahe erinevas liikmesriigis asuva jaama vahel ning milline on võimalik majanduslik mõju olemasolevatele avaliku teenindamise lepingutele, peavad reguleerivad asutused tagama, et teavitatakse kõiki pädevaid asutusi, kes on sõlminud avaliku teenindamise lepingus määratletud marsruudil raudtee-reisijateveoteenuse lepingu, kõiki teisi asjaomaseid pädevaid asutusi, kellel on artikli 9 lõike 3 alusel õigus piirata kasutusõigust, ja avaliku teenindamise lepingu alusel kõnealusel rahvusvahelisel reisijateveoteenuse marsruudil tegutsevaid raudteeveo-ettevõtjaid.

Artikkel 39

Läbilaskevõime jaotamine

1. Liikmesriigid võivad sätestada infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise raamistiku, tingimusel et järgitakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja sõltumatuse põhimõtet, mis on ette nähtud artikliga 4. Sätestatakse konkreetsed läbilaskevõime jaotamise eeskirjad. Läbilaskevõimet jaotab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja. Eelkõige tagab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, et infrastruktuuri läbilaskevõimet jaotatakse ausalt ja diskrimineerimata ning vastavalt Euroopa Liidu õigusele.

2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad hoiavad neile esitatud teabe ärisaladust.

Artikkel 40

Koostöö enam kui üht võrku hõlmava infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisel

1. Liikmesriigid tagavad et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad teevad koostööd, et võimaldada enam kui üht võrku hõlmava infrastruktuuri läbilaskevõime tõhus loomine ja jaotamine, sealhulgas artiklis 42 nimetatud raamlepingute alusel. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad kehtestavad selleks vajaliku menetluse ja korraldavad tegevuse rahvusvahelistel rongiliinidel vastavalt.

Liikmesriigid tagavad, et kaasatakse kõikide nende raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate esindajad, kelle jaotamisotsused mõjutavad teisi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid, et kooskõlastada infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamine või jaotada kogu asjakohane läbilaskevõime rahvusvahelisel tasandil, ilma et see piiraks raudtee-kaubaveovõrke käsitlevates Euroopa Liidu õigusaktides sisalduvate konkreetsete eeskirjade kohaldamist. Osalejad tagavad, et andmed koostööst osavõtu, tegutsemisviiside ning kõigi asjassepuutuvate kriteeriumide kohta, mida kasutatakse infrastruktuuri läbilaskevõime hindamiseks ja jaotamiseks, tehtaks üldsusele kättesaadavaks. Kõnealusesse menetlusse võib kaasata kolmandate riikide raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate asjakohaseid esindajaid. [ME 85]

2. Komisjoni ja artikli 57 kohaselt koostööd tegevate reguleerivate asutuste esindajaid teavitatakse kõigist kohtumistest, kus töötatakse välja infrastruktuuri jaotamise ühised põhimõtted ja tavad, ning nad kutsutakse vaatlejana osalema ühistest põhimõtetest ja tavadest . Reguleerivad asutused saavad IT-põhiste jaotussüsteemide abil piisavalt teavet, mis võimaldab neil teostada artikli 56 kohast regulatiivset järelevalvet. [ME 86]

3. Mis tahes kohtumisel või muus tegevuses, mille eesmärk on võimaldada infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamist võrkudevaheliseks rongiliikluseks, võtavad otsuseid vastu üksnes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate esindajad.

4. Lõikes 1 nimetatud koostöös osalejad tagavad, et andmed koostööst osavõtu, tegutsemisviiside ning asjassepuutuvate kriteeriumide kohta, mida kasutatakse infrastruktuuri läbilaskevõime hindamiseks ja jaotamiseks, oleksid üldsusele kättesaadavad.

5. Lõikes 1 nimetatud koostööd tehes hindavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad vajadust rahvusvaheliste rongiliinide järele ning vajaduse korral panevad ette ja korraldavad kaubarongide liikluse soodustamiseks rahvusvahelisi rongiliine, mille kohta esitatakse vastavalt artiklile 48 ühekordne taotlus.

Kõnealused ettevalmistatud rahvusvahelised rongiliinid on taotlejatele kättesaadavad kõigi osalevate raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate kaudu.

Artikkel 41

Taotlejad

1. Infrastruktuuri läbilaskevõime taotlusi võivad esitada käesoleva direktiivi määratlusele vastavadtaotlejad. Infrastruktuuri läbilaskevõime kasutamiseks nimetavad taotlejad raudtee-ettevõtja, kes sõlmib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaga lepingu vastavalt artiklile 28. [ME 84]

2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib taotlejatele kehtestada nõudeid, et tagada oma õiguspäraste ootuste täitumine oodatavate tulude ning infrastruktuuri rakendamise osas. Need nõuded võivad hõlmata üksnes finantstagatise andmist, mis ei tohi ületada asjakohast taotleja teadaoleva tegevusaktiivsusega seotud taset, ning kinnitust, et taotleja suudab koostada nõuetekohaseid infrastruktuuri läbilaskevõime taotlusi.

3. Komisjon võib vastu võtta rakendusmeetmed, milles sätestatakse Lõike 2 rakendamise kriteeriumid. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ühetaoline rakendamine, võetakse vastu rakendusaktidena kriteeriume võib muuta kogemuste alusel kooskõlas artikli 63 lõikega 3 artiklis 60a toodud menetlusega . [ME 87]

Artikkel 42

Raamkokkulepped

1. Ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artiklite 101, 102 ja 106 kohaldamist, võidakse sõlmida taotleja ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vaheline raamkokkulepe. Kõnealuse raamkokkuleppega nähakse ette taotleja poolt soovitava ning talle pakutava infrastruktuuri läbilaskevõime põhinäitajad ajavahemikul, mis on pikem kui üks liiklusgraafikuperiood. Raamkokkuleppes ei sätestata rongiliinide üksikasju, kuid selles tuleks järgida taotleja õigustatud ärialaseid vajadusi. Liikmesriik võib nõuda raamkokkuleppe eelnevat heakskiitmist käesoleva direktiivi artiklis 55 nimetatud reguleeriva asutuse poolt.

2. Raamkokkulepped ei tohi välistada asjaomase infrastruktuuri kasutamist teiste taotlejate poolt või muudeks teenusteks.

3. Raamkokkuleppe tingimusi peab olema võimalik muuta või piirata, võimaldamaks raudteeinfrastruktuuri paremini kasutada.

4. Raamkokkulepe võib sisaldada sanktsioone kokkuleppe muutmise või lõpetamise puhuks.

5. Raamkokkulepped sõlmitakse põhimõtteliselt viieaastaseks perioodiks, mida saab uuendada algse kestvusega võrdse pikkusega perioodide kaupa. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib erijuhtudel nõustuda lühemate või pikemate perioodidega. Pikem kui viieaastane tähtaeg peab olema põhjendatud ärilepingute, eriotstarbeliste investeeringute või riskidega.

6. Veoteenusteks, mis kasutavad artiklis 49 nimetatud eriotstarbelist infrastruktuuri ja nõuavad taotluse esitaja poolt nõuetekohaselt põhjendatud olulisi ja pikaajalisi investeeringuid, võib raamkokkuleppeid sõlmida 15 aastaks. Pikem kui 15-aastane periood on lubatud üksnes erandjuhtudel, eelkõige suurte pikaajaliste investeeringute korral ning eelkõige juhul, kui kõnealusele investeeringule laienevad mitmeaastast amortisatsiooniplaani sisaldavad lepingulised kohutused.

Sellisel erandjuhul võib raamkokkuleppes kindlaks määrata üksikasjalikult läbilaskevõime põhinäitajad, mis kokkuleppe raames taotluse esitaja kasutusse antakse. Need põhinäitajad võivad olla rongiliinide kasutussagedus, maht ja kvaliteet. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib reserveeritud läbilaskevõimet vähendada, kui selle kasutus vähemalt ühe kuu jooksul on olnud väiksem artiklis 52 sätestatud künnisest.

Alates 1. jaanuarist 2010 võib viieks aastaks sõlmida ühe korra uuendatava esialgse raamkokkuleppe, võttes aluseks teenust enne 1. jaanuari 2010 osutavate taotlejate kasutatud läbilaskevõime põhinäitajad, et võtta arvesse eriotstarbelisi investeeringuid või olemasolevaid ärilepinguid. Artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus vastutab sellise kokkuleppe jõustumiseks loa andmise eest.

7. Iga raamkokkuleppe üldine sisu tehakse kättesaadavaks kõikidele huvitatud isikutele, hoides samas ärisaladust.

Artikkel 43

Jaotamisgraafik

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja peab kinni IX lisa kohasest läbilaskevõime jaotamise graafikust.

IX lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60a nimetatud menetlusega.

2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad lepivad enne liiklusgraafiku kavandi osas konsultatsioonide alustamist teiste asjassepuutuvate raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatega kokku, millised rahvusvahelised rongiliinid liiklusgraafikusse lülitatakse. Muudatusi tehakse vaid äärmise vajaduse korral ja need peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud . [ME 88]

Artikkel 44

Taotlus

1. Taotlejad võivad avaliku õiguse või eraõiguse alusel taotleda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt lepingu sõlmimist, mis annab õiguse kasutada IV peatüki 2. jaos sätestatud tasu eest raudteeinfrastruktuuri.

2. Tavapärase liiklusgraafikuga seonduvad taotlused esitatakse IX lisas sätestatud tähtpäevadeks.

3. Raamkokkuleppe sõlminud taotleja võib taotluse esitada vastavalt kõnealusele kokkuleppele.

4. Taotlejad esitavad ühele raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale taotluse enam kui ühte võrku hõlmava infrastruktuuri läbilaskevõime saamiseks. Asjaomasel raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal on seejärel õigus taotleja nimel taotleda läbilaskevõimet teistelt asjassepuutuvatelt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatelt.

5. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et rohkem kui üht võrku hõlmava infrastruktuuri läbilaskevõime, näiteks raudteekoridoride universaalteenistuse puhul, saaksid taotlejad esitada taotluse otse ühisasutusele, kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad selle loovad.

Artikkel 45

Liiklusgraafikute koostamine

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rahuldab võimaluste piires kõik infrastruktuuri läbilaskevõime taotlused, sealhulgas enam kui ühte võrku läbivaid rongiliine hõlmavad taotlused, ning võtab võimaluste piires arvesse kõiki taotlejatele kehtestatavaid piiranguid, sealhulgas mõju nende äritegevusele.

2. Liiklusgraafikute koostamisel ja kooskõlastamisel eelistab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja eriotstarbelisi teenuseid, kuid üksnes artiklites 47 ja 49 sätestatud viisil.

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja konsulteerib liiklusgraafiku kavandi osas huvitatud isikutega ning annab neile oma seisukohtade esitamiseks aega vähemalt üks kuu. Huvitatud isikud on kõik infrastruktuuri läbilaskevõimet taotlenud isikud ja muud isikud, kes soovivad, et neil lubataks avaldada arvamust seoses liiklusgraafiku mõjuga nende võimalustele liiklusgraafikuperioodil raudteeveoteenuseid osta.

4. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teeb taotluse alusel ning mõistliku aja jooksul ja artiklis 46 nimetatud kooskõlastusmenetluse ajaks taotlejatele läbivaatamiseks tasuta kättesaadavaks järgmise kirjaliku teabe:

a)	rongiliinid, mida kõik teised taotlejad on samadel marsruutidel taotlenud;

b)	samadel marsruutidel kõigile teistele taotlejatele jaotatud rongiliinid ja rongiliinide kohta esitatud taotlused, mida ei ole veel rahuldatud;

c)	kõigile teistele taotlejatele samadel marsruutidel nagu eelmisel liiklusgraafikuperioodil jaotatud rongiliinid;

d)	asjaomaste marsruutide järelejäänud läbilaskevõime;

e)	läbilaskevõime jaotamise kriteeriumide kõik üksikasjad.

5. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võtab vajalikud meetmed võimalike esilekerkinud probleemide lahendamiseks.

Artikkel 46

Kooskõlastusmenetlus

1. Artiklis 45 sätestatud liiklusgraafikute koostamise käigus püüab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja juhul, kui eri taotluste vahel tekib konflikt, taotluste kooskõlastamise kaudu tagada kõikide nõudmiste parima ühildamise.

2. Kooskõlastamist nõudva olukorra tekkimisel on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjal õigus mõistlikes piires pakkuda taotletud läbilaskevõimest erinevat infrastruktuuri läbilaskevõimet.

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja püüab asjassepuutuvate taotlejatega konsulteerides kõik võimalikud konfliktid lahendada.

4. Kooskõlastusmenetlust reguleerivad põhimõtted esitatakse võrguaruandes. Eelkõige seonduvad need raskustega rahvusvaheliste rongiliinide korraldamisel ning mõjuga, mida muutmine võib avaldada teistele raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele.

5. Kui infrastruktuuri läbilaskevõime taotlusi ei ole võimalik kooskõlastamata rahuldada, püüab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja rahuldada kõik taotlused kooskõlastamise kaudu.

6. Ilma et see mõjutaks kehtiva kaebemenetluse ning artikli 56 kohaldamist, tehakse infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisega seotud vaidluste korral selliste vaidluste kiireks lahendamiseks kättesaadavaks vaidluste lahendamise süsteem. See süsteem esitatakse võrguaruandes. Kõnealuse süsteemi kohaldamisel tehakse otsus hiljemalt kümne tööpäeva jooksul.

Artikkel 47

Ülekoormatud infrastruktuur

1. Kui pärast taotletavate rongiliinide kooskõlastamist ja taotlejatega konsulteerimist ei ole võimalik infrastruktuuri läbilaskevõime taotlusi nõuetekohaselt rahuldada, peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja viivitamata teatama, et infrastruktuuri osa, kus kõnealune olukord tekkis, on ülekoormatud. Seda tehakse ka infrastruktuuri osas, mille puhul prognoositakse lähitulevikus läbilaskevõime ammendumist.

2. Kui infrastruktuur on kuulutatud ülekoormatuks, viib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja läbi artiklis 50 nimetatud läbilaskevõime analüüsi, välja arvatud juhul, kui juba rakendatakse artiklis 51 nimetatud läbilaskevõime suurendamise kava.

3. Kui artikli 31 lõikes 4 nimetatud tasusid ei ole võetud või need ei ole andnud rahuldavat tulemust ning infrastruktuur on kuulutatud ülekoormatuks, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisel rakendada lisaks ka prioriteetsuskriteeriume.

4. Prioriteetsuskriteeriumide aluseks on teenuse olulisus ühiskonna jaoks võrreldes mis tahes muu teenusega, mis sellest tulenevalt kõrvale jäetakse.

Et tagada asjakohaste veoteenuste areng selles raamistikus, rahuldamaks eelkõige avalike teenustega seotud vajadusi või edendamaks raudtee-kaubavedu, eelkõige rahvusvahelist kaubavedu, võtavad liikmesriigid mittediskrimineerivatel tingimustel mis tahes vajalikud meetmed, et tagada nimetatud teenuste eelistamine infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisel. [ME 89]

Liikmesriigid võivad vajaduse korral maksta raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale hüvitist, mis katab võimaliku saamata jäänud tulu seoses teise lõigu alusel teatava läbilaskevõime teatavatele teenustele eraldamisega.

Kõnealuste meetmete ja hüvitise puhul võetakse arvesse nimetatud kõrvalejätmise mõju teistes liikmesriikides.

5. Prioriteetsuskriteeriumide kindlaksmääramisel peetakse nõuetekohaselt silmas kaubaveoteenuste Prioriteetsuskriteeriumid hõlmavad kaubaveoteenuseid ning eelkõige rahvusvaheliste kaubaveoteenuste olulisust rahvusvahelisi kaubaveoteenuseid . [ME 90]

6. Ülekoormatud infrastruktuuri puhul kasutatav menetlus ning kriteeriumid avaldatakse võrguaruandes.

Artikkel 48

Ühekordsed taotlused

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vastab üksikuid rongiliine hõlmavatele ühekordsetele taotlustele niipea kui võimalik ning igal juhul viie tööpäeva jooksul. Olemasoleva vaba läbilaskevõime kohta esitatud andmed tehakse kättesaadavaks kõikidele taotlejatele, kes võivad soovida kõnealust läbilaskevõimet kasutada.

2. Vajaduse korral hindavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad vajadust lõplikku liiklusgraafikusse jäetava reservläbilaskevõime järele, mis võimaldab ühekordsetele taotlustele kiiresti reageerida. See kehtib ka ülekoormatud infrastruktuuri suhtes.

Artikkel 49

Eriotstarbeline infrastruktuur

1. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, on infrastruktuuri läbilaskevõime kasutatav kõikide selliste teenuseliikide puhul, mis vastavad rongiliini käigushoidmiseks vajalikele põhinäitajatele.

2. Kui on olemas sobilikud alternatiivsed marsruudid, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja pärast huvitatud isikutega konsulteerimist määrata teatava infrastruktuuri kasutamiseks teatavat liiki liiklusele. Ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artiklite 101, 102 ja 106 kohaldamist, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja pärast niisugust määramist infrastruktuuri läbilaskevõime jagamisel eelistada kõnealust liiki liiklust.

Selline määramine ei takista kõnealuse infrastruktuuri kasutamist muud liiki liikluseks, kui läbilaskevõime on olemas.

3. Kui infrastruktuuri kasutamine on määratud vastavalt lõikele 2, antakse sellest teada võrguaruandes.

Artikkel 50

Läbilaskevõime analüüs

1. Objektiivse läbilaskevõime analüüsi eesmärk on kindlaks teha infrastruktuuri läbilaskevõime kitsendused, mis takistavad läbilaskevõime taotlusi nõuetekohaselt rahuldamast, ning teha ettepanekud enamate taotluste rahuldamise võimaluste kohta. Selle analüüsiga tehakse kindlaks ülekoormuse põhjused ning meetmed, mida ülekoormuse leevendamiseks võiks lühikeses ja keskmises perspektiivis võtta.

2. Analüüsis võetakse arvesse infrastruktuuri, töökorda, osutatavate teenuseliikide iseloomu ning kõikide nende tegurite mõju infrastruktuuri läbilaskevõimele. Kaalutavate meetmete seas on eelkõige teenuste ümbersuunamine, ümberajastamine, kiirusemuudatused ning infrastruktuuri parendused.

3. Läbilaskevõime analüüs viiakse lõpule kuue kuu jooksul alates infrastruktuuri tunnistamisest ülekoormatuks.

Artikkel 51

Läbilaskevõime suurendamise kava

1. Kuue kuu jooksul pärast läbilaskevõime analüüsi lõpuleviimist valmistab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ette läbilaskevõime suurendamise kava.

2. Läbilaskevõime suurendamise kava töötatakse välja pärast asjassepuutuva ülekoormatud infrastruktuuri kasutajatega konsulteerimist.

Selles esitatakse:

a)	ülekoormuse põhjused;

b)	liikluse eeldatavad arengusuunad;

c)	infrastruktuuri edasiarendamise piirangud;

d)	läbilaskevõime suurendamise võimalused ja kulud, sealhulgas eeldatavad muudatused juurdepääsutasudes.

Võimalike määratletud meetmete tasuvusanalüüsist lähtudes määratakse sellega ka kindlaks meetmed, mida võetakse infrastruktuuri läbilaskevõime suurendamiseks, kaasa arvatud nende meetmete rakendamise ajakava.

Kõnealuse kava osas võib nõuda liikmesriigi eelnevat heakskiitu. Artiklis 55 nimetatud reguleeriv asutus võib esitada arvamuse kavas esitatud meetmete sobivuse kohta jälgib konsultatsiooniprotsessi, tagamaks, et selle käigus kedagi ei diskrimineerita . [ME 91]

Üleeuroopalise transpordivõrgu või ühte või mitut üleeuroopalist transpordivõrku oluliselt mõjutava rongiliini ülekoormuse korral võib artiklis 57 määratletud reguleerivate asutuste võrgustik avaldada seisukoha kava meetmete sobivuse kohta. [ME 92]

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja lõpetab asjassepuutuva infrastruktuuri puhul artikli 31 lõike 4 kohaselt tasude võtmise, kui:

a)	ta ei esita läbilaskevõime suurendamise kava; või

b)	ta ei astu samme läbilaskevõime suurendamise kavas sätestatud meetmete järgimiseks.

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib siiski artiklis 55 nimetatud reguleeriva asutuse nõusolekul nende tasude võtmist jätkata, kui:

a)	läbilaskevõime suurendamise kava ei ole võimalik ellu viia temast sõltumatutel põhjustel; või

b)	olemasolevad võimalused ei ole majanduslikult ega rahaliselt tasuvad.

Artikkel 52

Rongiliinide kasutamine

1. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja sätestab võrguaruandes tingimused, mille kohaselt ta võtab jaotamismenetluse eelistuste kindlaksmääramisel arvesse rongiliinide varasemat kasutusmäära.

2. Eelkõige ülekoormatud infrastruktuuri osas nõuab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja iga sellise rongiliini loovutamist, mille kasutus on vähemalt ühe kuu jooksul jäänud alla võrguaruandega ettenähtud künnise, kui see ei ole olnud tingitud ettevõtjast sõltumatutest mittemajanduslikest põhjustest.

Artikkel 53

Infrastruktuuri läbilaskevõime hooldustöödeks

1. Liiklusgraafiku koostamise käigus esitatakse hooldustööde teostamiseks vajaliku infrastruktuuri läbilaskevõime taotlused.

2. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võtab nõuetekohaselt arvesse rööbastee korralisteks hooldustöödeks reserveeritud infrastruktuuri läbilaskevõime mõju taotlejatele.

3. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teatab huvitatud isikutele õigel ajal mittekorrapärastest hooldustöödest vähemalt ühe nädala ette . [ME 93]

Artikkel 54

Häirete puhul võetavad erimeetmed

1. Tehnilisest rikkest või õnnetusest tingitud rongiliikluse häirete puhul peab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võtma kõik vajalikud meetmed tavapärase olukorra taastamiseks. Selleks koostab ta situatsiooniplaani, milles loetletakse erinevad asutused, keda tuleb tõsiste vahejuhtumite või rongiliikluse tõsiste häirete puhul teavitada.

1a. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatel peavad olema tegevuskavad õnnetuse või tehnilise rikke puhuks. [ME 94]

2. Eriolukorras ning infrastruktuuri ajutise kasutamiskõlbmatuseni viivast rikkest tuleneval äärmisel vajadusel võib jaotatud rongiliine eelneva hoiatuseta ära võtta seni, kuni see on süsteemi parandamiseks vajalik.

Kui ta seda vajalikuks peab, võib raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja nõuda, et raudteeveo-ettevõtjad teeksid talle kättesaadavaks vahendid, mida ta peab tavapärase olukorra võimalikult kiireks taastamiseks kõige sobilikumaks.

3. Liikmesriigid võivad nõuda, et raudteeveo-ettevõtjad võtaksid osa ohutusnormidele ja -eeskirjadele vastavuse tagamisest ja järelevalvest Käesoleva artikli alusel veose vedamiseks eraldatud rongiliini ei või tühistada vähem kui kaks kuud enne sõiduplaanis ette nähtud aega, kui asjaomane taotleja ei ole andnud tühistamiseks oma nõusolekut, välja arvatud vääramatust jõust tingitud juhtudel, sealhulgas kiireloomulised ohutusega seotud tööd. Sellisel juhul püüab asjaomane raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja pakkuda taotlejale samaväärse kvaliteedi ja usaldusväärsusega rongiliini ning taotlejal on õigus sellega nõustuda või sellest keelduda. Keeldumise korral on tal vähemalt õigus vastavate tasude tagastamisele . [ME 95]

4. JAGU

Reguleeriv asutus

Artikkel 55

Reguleeriv asutus Riiklikud reguleerivad asutused

1. Iga liikmesriik loob ühtse riiklikku raudteesektorit reguleeriva asutuse. Kõnealune asutus on eraldiseisev asutus, mis on organisatsioonilise, funktsionaalse ja hierarhilise ülesehituse poolest ning otsuste tegemise seisukohast õiguslikult eraldiseisev ja sõltumatu teistest ametiasutustest. Samuti on ta organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustustes sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, tasusid määravast asutusest, läbilaskevõimet jaotavast asutusest või taotlejast. 1 Lisaks on asutus funktsionaalselt sõltumatu kõigist pädevatest asutusest, kes on seotud avaliku teenindamise lepingu töövõtja kindlaksmääramisega. Reguleerival asutusel on personali ja materiaalsete vahendite osas vajalik organisatsiooniline suutlikkus, mis vastab liikmesriigi raudteesektori tegevustasemele, näiteks liiklusmahu poolest, ning võrgustiku suurusele, et täita tema jaoks artiklis 56 sätestatud ülesandeid.

2. Liikmesriigid võivad luua reguleerivaid asutusi, mis on pädevad mitmes reguleeritavas sektoris, kui sellised integreeritud reguleerivad asutused vastavad lõikes 1 nimetatud sõltumatuse põhimõttele.

3. Raudteesektori reguleeriva asutuse juht ja juhatus nimetatakse riigi parlamendi või muu pädeva parlamendi poolt ametisse tähtajaliseks ja pikendatavaks ametiajaks selgete ja sõltumatust tagavate eeskirjade alusel. Nad valitakse selliste isikute hulgast, kellel on teadmised ja kogemused raudteesektori reguleerimise või teadmised ja kogemused muude sektorite reguleerimise valdkonnas ning eelistatavalt selliste isikute hulgast, kes ei ole reguleeritavates ettevõtjates ega üksustes otseselt ega kaudselt töötanud ega olnud juhtival ametikohal, omanud huve ega olnud selliste asutustega ärisuhetes kolme vähemalt kahe aasta või riiklikus seaduses kindlaksmääratud pikema ajavahemiku jooksul enne ametisse nimetamist ja ametiaja jooksul. Nad teatavad sellest selgesõnaliselt asjakohases huvide deklaratsioonis. Pärast ametiaja lõppu ei tööta nad reguleeritavates ettevõtjates ega üksustes otseselt ega kaudselt ega ole juhtival ametikohal, oma huve ega sõlmi selliste asutustega ärisuhteid vähemalt kolme kahe aasta või riiklikus seaduses kindlaksmääratud pikema ajavahemiku jooksul. Neil on täielik pädevus reguleeriva asutuse töötajate töölevõtmisel ja juhtimisel. Nad peavad tegutsema täiesti sõltumatult ning neid ei tohi mingil juhul mõjutada valitsuse või avaliku või erasektori ettevõtjate juhised. [ME 96]

Artikkel 56

Reguleeriva asutuse Riiklike reguleerivate asutuste funktsioonid

1. Ilma et see piiraks artikli 46 lõike 6 kohaldamist, on taotlejal õigus, kui ta leiab, et teda on ebaõiglaselt koheldud, diskrimineeritud või muul viisil kahjustatud, esitada reguleerivale asutusele apellatsioon eelkõige raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või vajaduse korral raudteeveo-ettevõtja või teenindusrajatise käitaja otsuste vastu, mis on seotud:

a)	võrguaruandega;

b)	selles esitatud kriteeriumidega;

c)	jaotamismenetluse ja selle tulemustega;

d)	tasude määramise skeemiga;

e)	temalt nõutavate või nõuda kavatsetavate infrastruktuuri kasutustasude suurusega;

(f)	artiklite 10, 11 ja 12 kohase juurdepääsukorraga;

g)	teenustele juurdepääsuga ja teenuste eest tasude määramisega kooskõlas artikliga 13;

ga)	tegevuslubade väljaandmise otsustega, kui reguleeriv asutus ei ole samaaegselt artikli 16 kohane tegevuslubade väljaandmise eest vastutav asutus.

1a. Reguleeriv asutus võib võtta meetmeid omal algatusel ja peab kaebuste puhul tegema otsuse olukorra heastamiseks hiljemalt ühe kuu jooksul alates kaebuse saamisest. Kui kaebus on esitatud seoses infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisest keeldumisega või tingimustega, mille alusel läbilaskevõimet pakutakse, kinnitab reguleeriv asutus, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otsust ei ole tarvis muuta, või nõuab selle otsuse muutmist vastavalt reguleeriva asutuse antud juhistele.

Komisjon kontrollib artikli 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetluse korras omal algatusel taotlust, reguleerivate asutuste volitustega seotud käesoleva direktiivi sätete kohaldamist ning nende otsustamistähtaegu.

2. Reguleerival asutusel on kapädevus jälgida konkurentsi , peatada diskrimineeriv ja turgu moonutav tegevus raudteeteenuste turul ning vaadata omal algatusel läbi lõike 1 punktid a–g punktid a–ga , et hoida ära taotlejatevaheline diskrimineerimine , kasutades selleks ka asjakohaseid korrigeerivaid meetmeid . Ta kontrollib eelkõige, kas võrguaruanne sisaldab diskrimineerivaid sätteid või kas sellega antakse raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatele kaalutlusõigus, mida on võimalik kasutada taotlejatevaheliseks diskrimineerimiseks. Reguleerival asutusel on nende ülesannete täitmiseks vajalik organisatsiooniline suutlikkus Selleks teeb reguleeriv asutus tihedat koostööd ka riikliku ohutusasutusega, kelle ülesanne on hinnata koostalitlusvõime elementide sobivust või kasutuskõlblikkust või hinnata allsüsteemide vastavustõendamise nn EÜ menetlust vastavalt direktiivile 2008/57/EÜ. Riiklikus ohutusasutuses toimuvate menetluste puhul, mis võivad mõjutada turu juurdepääsetavust, teavitab riiklik ohutusasutus taotlejate palvel reguleerivat asutust menetluse asjaomastest aspektidest. Reguleeriv asutus esitab soovitused. Kui riiklik ohutusasutus kavatseb sellistest soovitustest kõrvale kalduda, esitab ta reguleerivale asutusele põhjendused .

3. Reguleeriv asutus tagab, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt kehtestatud tasud on IV peatüki 2. jaoga vastavuses ning mittediskrimineerivad. Taotlejate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja läbirääkimised infrastruktuuri kasutustasude üle on lubatud üksnes juhul, kui need toimuvad reguleeriva asutuse järelevalve all. Reguleeriv asutus sekkub, kui läbirääkimised läheksid ilmselt vastuollu käesoleva peatüki nõuetega.

3a. Reguleeriv asutus kontrollib, kas raudtee-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate raamatupidamine vastab artiklis 6 kehtestatud raamatupidamisarvestuse lahususe nõudele.

3b. Kui see on riiklikus seaduses ette nähtud, määrab reguleeriv asutus vastavalt artikli 10 lõikele 2, kas teenuse peaeesmärk on reisijate vedu eri liikmesriikides asuvate jaamade vahel, ning määrab vastavalt artikli 11 lõikele 2, kas artiklis 10 nimetatud, lähte- ja sihtpunkti vahel osutatavad ühe või mitme avaliku teenindamise lepinguga hõlmatud teenused kahjustavad avaliku teenindamise lepingu majanduslikku tasakaalu.

3c. Reguleeriv asutus teavitab komisjoni kõigist kaebustest, mis on seotud reguleeriva asutuse otsusega vastavalt lõigetele 1–3 b. Kahe nädala jooksul alates kaebuse saamisest nõuab komisjon vajaduse korral kõnealuse otsuse muutmist, et tagada selle kooskõla liidu õigusega. Reguleeriv asutus muudab oma otsust, võttes arvesse komisjoni nõutud muudatusi.

3d. Reguleeriv asutus konsulteerib vähemalt kord aastas raudtee kaubaveo ja reisijateveo teenuste kasutajate esindajatega, et arvesse võtta nende seisukohti raudteeturu kohta, sh teenuste täitmine, infrastruktuuri kasutustasud, raudteeteenuste hindade suurus ja läbipaistvuse määr. [ME 97]

4. Reguleerival asutusel on õigus asjassepuutuvas liikmesriigis nõuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, taotlejalt ja mis tahes kolmandalt isikult asjakohaseid andmeid. Taotletud andmed tuleb esitada viivitamata. Reguleerival asutusel võimaldatakse jõustada selliseid taotlusi sobivate sanktsioonidega, sealhulgas trahvidega. Reguleerivale asutusele esitatav teave hõlmab kõiki andmeid, mida reguleeriv asutus vajab apelleerimisega seotud ülesannete täitmiseks ja seoses konkurentsi jälgimisega raudteeteenuste turul kooskõlas lõikega 2. See hõlmab andmeid, mida on vaja statistika tegemiseks ja turu jälgimiseks.

5. Reguleeriv asutus peab kaebuste puhul otsuse tegema ning võtma meetmeid olukorra heastamiseks hiljemalt kahe kuu jooksul alates kogu teabe saamisest. Vajaduse korral teeb ta omal algatusel otsuse asjakohaste meetmete kohta kõnealuste turgude negatiivse arengu korrigeerimiseks, võttes eelkõige arvesse lõike 1 punkte a–ga .

Reguleeriva asutuse otsus on siduv kõikidele asjaomastele isikutele, teine haldusaste ei kontrolli seda. Reguleerival asutusel peab olema võimalik jõustada oma otsuseid sobivate sanktsioonidega, sealhulgas trahvidega.

Kui kaebus on esitatud seoses infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamisest keeldumisega või tingimustega, mille alusel läbilaskevõimet pakutakse, kinnitab reguleeriv asutus, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja otsust ei ole tarvis muuta, või nõuab selle otsuse muutmist vastavalt reguleeriva asutuse antud juhistele.

6. Liikmesriigid tagavad, et reguleeriva asutuse otsused on võimalik kohtus läbi vaadata. Kaebus võib peatada reguleeriva asutuse otsuse üksnes siis, kui kaebuse menetlusel kohtus tehakse kindlaks, et reguleeriva asutuse otsusest tulenev kohene mõju võib põhjustada kaebuse esitajale pöördumatut kahju.

7. Liikmesriigid tagavad, et reguleerivad asutused avaldavad teabe raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ja III lisas loetletud teenuste osutajate otsustega seotud konfliktide lahendamise ja kaebemenetluse kohta.

8. Reguleerival asutusel on ka õigus teostada raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ja vajaduse korral raudteeveo-ettevõtjate auditeerimist või algatada nende suhtes välisaudit, et kontrollida raamatupidamisarvestuste lahusust käsitleva artikli 6 sätete täitmist.

Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ja kõik ettevõtjad või muud üksused, kes tegelevad raudteeveoga, raudteeveo eri kategooriate integreerimisega või infrastruktuuri majandamisega, nagu on nimetatud artikli 6 lõigetes 1 ja 2, esitavad reguleerivale asutusele üksikasjaliku raamatupidamisarvestuse, et reguleeriv asutus saaks täita oma eri ülesandeid. Reguleerivale asutusele esitatav raamatupidamisarvestus peab sisaldama vähemalt X lisas nimetatud elemente. Reguleeriv asutus võib ka kõnealuse raamatupidamisarvestuse alusel teha järeldusi seoses riigiabi käsitlevate küsimustega, millest ta teavitab selliste küsimuste lahendamise eest vastutavaid ametiasutusi.

X lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60a nimetatud menetlusega.

Artikkel 56a

Riiklike reguleerivate asutuste volitused

1. Artiklis 56 loetletud ülesannete täitmiseks on reguleerival asutusel õigus:

a)	jõustada oma otsuseid asjakohaste karistuste, sealhulgas trahvidega. Reguleeriva asutuse otsus on siduv kõikidele isikutele, keda see hõlmab, ning ei allu teise riikliku haldusinstantsi kontrollile;

nõuda raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt, taotlejalt ja kõigilt küsimusega seotud kolmandatelt isikutelt asjaomases liikmesriigis vajalikke andmeid ning tagada oma nõudmise täitmine sobivate karistuste, sealhulgas ka trahvide abil. Reguleerivale asutusele esitatav teave hõlmab kõiki andmeid, mida reguleeriv asutus vajab oma apellatsioonidega seotud ülesannete täitmiseks ja konkurentsi järelevalveks raudteeteenuste turul. See hõlmab statistikat ja turuseire jaoks vajalikke andmed. Küsitud andmed tuleb esitada ilma asjatute viivitusteta;

c)	auditeerida raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid ja vajaduse korral raudteeveo-ettevõtjaid või algatada nende suhtes välisauditeid, et kontrollida artiklis 6 esitatud raamatupidamisarvestuse lahususe nõude täitmist.

2. Liikmesriigid tagavad reguleeriva asutuse otsuste kohtuliku läbivaatamise. Apellatsioon ei peata reguleeriva asutuse otsuse täitmist.

3. Piiriüleseid raudteeveoteenuseid reguleerivate asutuste otsuseid puudutavate konfliktide korral võivad asjaosalised esitada apellatsiooni komisjonile, kes peab ühe kuu jooksul pärast apellatsiooni saamist tegema siduva otsuse asjaomaste otsuste vastavuse kohta ELi õigusaktidele.

4. Liikmesriigid tagavad reguleeriva asutuse otsuste avaldamise.

5. Liikmesriigid tagavad, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ja kõik ettevõtjad või muud üksused, kes tegelevad raudteeveo eri kategooriatega või raudteeveo infrastruktuuri majandamisega, kaasa arvatud teenindusasutuste käitajad, nagu on nimetatud artiklis 6, esitavad reguleerivale asutusele üksikasjaliku raamatupidamisarvestuse, et ta saaks oma eri ülesandeid täita. Reguleerivale asutusele esitatav raamatupidamisarvestus peab sisaldama vähemalt X lisas nimetatud elemente. Reguleeriv asutus võib kõnealuse raamatupidamisarvestuse alusel teha ka järeldusi seoses riigiabi käsitlevate küsimustega, millest ta teavitab selliste küsimuste lahendamise eest vastutavaid ametiasutusi.

X lisa võib saadud kogemustest lähtuvalt muuta kooskõlas artiklis 60a nimetatud menetlusega. [ME 98]

Artikkel 57

Riiklike reguleerivate asutuste koostöö ja komisjoni volitused

1. Siseriiklikud reguleerivad asutused vahetavad andmeid oma töö ja otsustuspõhimõtete ning tavade kohta ja teevad muul viisil koostööd, et otsustamist kogu Euroopa Liidu ulatuses ühtlustada. Selleks teevad nad koostööd ametlikult moodustatud võrgustikus, mis komisjoni kutsel ja eesistumisel korrapäraselt kokku tulevas töörühmas. Selle ülesande teostamisel toetab reguleerivaid asutusi tuleb. Sel eesmärgil tagab komisjon reguleerivate asutuste vahel aktiivse koostöö ning võtab meetmeid, kui reguleerivad asutused oma volitusi ei täida .

Komisjoni esindajate hulka kuuluvad nii transpordi kui ka konkurentsi eest vastutavate teenistuste esindajad.

Komisjon loob andmebaasi, kuhu liikmesriikide reguleerivad asutused sisestavad kõigi kaebusmenetluste kohta andmed, nagu kaebuste esitamise kuupäevad, omaalgatuslike menetluste algusaeg, kõik otsuste projektid ja lõplikud otsused, kaasatud pooled, peamised menetlusküsimused ja raudteeõiguse tõlgendamise probleemid ning omaalgatuslikud uurimised, mis on seotud rahvusvahelisele raudteeliinile juurdepääsuga või tasu määramisega.

2. Reguleerivad asutused teevad tihedat koostööd, sealhulgas töökorralduse abil, et aidata üksteist turu järelevalve teostamisel ning kaebuste või uurimistega seotud küsimustes.

3. Kui kaebus või omaalgatuslik uurimine on seotud rahvusvahelisele raudteeliinile juurdepääsuga või tasu määramisega, ja ka seoses konkurentsi jälgimisega rahvusvaheliste raudteeveoteenuste turul, konsulteerib teavitab asjaomane reguleeriv asutus komisjoni ja konsulteerib kõigi teiste liikmesriikide reguleerivate asutustega, mida asjaomane rahvusvaheline rongiliin läbib, ja taotleb neilt enne otsuse tegemist kogu vajaliku teabe. Reguleerivate asutuste võrgustik esitab samuti arvamuse.

4. Lõike 3 kohaselt konsulteeritavad reguleerivad asutused esitavad kogu teabe, mida neil endil on siseriiklikest õigusaktidest tulenevalt õigus küsida. Kõnealust teavet võib kasutada üksnes lõike 3 kohase kaebuse või uurimisega seotud küsimuste lahendamiseks.

5. Reguleeriv asutus, kellele kaebus esitatakse või kes teostab omaalgatuslikku uurimist, edastab kogu asjakohase teabe vastutavale reguleerivale asutusele, et kõnealune asutus võtaks asjaosaliste suhtes meetmeid.

6. Liikmesriigid tagavad, et kõik artikli 40 lõike 1 kohased raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ühenduste esindajad esitavad viivitamata kogu teabe, mida on vaja käesoleva artikli lõike 3 kohase kaebuse või uurimisega seotud küsimuste lahendamiseks või mida taotleb selle liikmesriigi reguleeriv asutus, kus kõnealune esindaja asub. Kõnealusel reguleerival asutusel on õigus edastada selline asjakohast rahvusvahelist rongiliini hõlmav teave lõikes 3 nimetatud reguleerivatele asutustele.

6a. Komisjon võib omal algatusel osaleda artikli 57 lõigetes 2 – 6 nimetatud tegevustes, teavitades sellest lõikes 1 nimetatud reguleerivate asutuste võrgustikku.

7. Reguleerivad asutused töötavad Lõike 1 kohaselt loodud reguleerivate asutuste võrgustik töötab välja ühised põhimõtted ja tavad, mida nad järgivad ta järgib käesoleva direktiivi kohaselt neile talle antud otsustamisõiguse kasutamisel. Komisjon võib selliseid ühiseid põhimõtteid ja tavasid vastu võtta rakendusmeetmeid, et sätestada sellised ühised põhimõtted ja tavad. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on tagada käesoleva direktiivi ühetaoline rakendamine, võetakse vastu rakendusaktidena kooskõlas artikli 63 lõikega 3 ja täiendada vastavalt artiklis 60a viidatud menetlusele .

Reguleerivad asutused vaatavad Reguleerivate asutuste võrgustik vaatab ka läbi artikli 40 lõike 1 kohaste raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ühenduste otsused ja tavad, millega rakendatakse käesoleva direktiivi sätteid või mis muul viisil aitavad hõlbustada rahvusvahelisi raudteevedusid. [ME 99]

Artikkel 57a

Euroopa Liidu reguleeriv asutus

Reguleerivate asutuste võrgustiku kaudu saadud kogemuste põhjal koostab komisjon hiljemalt … (26) seadusandliku ettepaneku Euroopa Liidu reguleeriva asutuse loomiseks. Nimetatud asutusel on järelevalve- ja vahekohtuniku funktsioonid piiriüleste ja rahvusvaheliste probleemidega tegelemiseks ning siseriiklike reguleerivate asutuste otsuste kohta esitatud apellatsioonide läbivaatamiseks. [ME 100]

V PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 58

Käesoleva direktiivi sätted ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) (27) kohaldamist.

Artikkel 59

Erandid

1. Kuni 15. märtsini 2013 ei pruugi:Iirimaa kui liikmesriik, mis asub saarel ja millel on raudteeühendus ainult ühe teise liikmesriigiga, ja Ühendkuningriik Põhja-Iirimaa osas samadel alustel

a)	teha sõltumatule asutusele ülesandeks määrata infrastruktuuri võrdne ja mittediskrimineeriv kasutamine, nagu on ette nähtud artikli 7 lõike 1 esimeses lõigus, kuivõrd kõnealune artikkel kohustab liikmesriike looma sõltumatuid asutusi artikli 7 lõikes 2 nimetatud ülesannete täitmiseks;

kohaldada nõudeid, mis on sätestatud artiklis 27, artikli 29 lõikes 2, artiklites 38, 39 ja 42, artikli 46 lõikes 4, artikli 46 lõikes 6, artiklis 47, artikli 49 lõikes 3, artiklites 50–53, 55 ja 56, tingimusel et infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise või tasude määramise otsuste peale on võimalik esitada kaebus sõltumatule asutusele, kui raudteeveo-ettevõtja seda kirjalikult nõuab, ning kõnealune sõltumatu asutus teeb otsuse kahe kuu jooksul alates kõikide vajalike andmete esitamisest ning tema otsus on võimalik kohtus läbi vaadata.

2. Kui üks või mitu artikli 17 kohaselt tegevusluba omavat raudteeveo-ettevõtjat või Iirimaa ja Põhja-Iirimaa puhul mujal tegevusluba omav raudteeveo-ettevõtja esitab ametliku taotluse osutada konkureerivaid raudteeveoteenuseid Iirimaa või Põhja-Iirimaa territooriumil, territooriumile või territooriumilt, otsustatakse selle erandi kohaldamise jätkamine kooskõlas artikli 64 lõikes 2 nimetatud menetlusega.

Lõikes 1 nimetatud erandit ei kohaldata, kui Iirimaal või Põhja-Iirimaal raudteeveoteenuseid osutav raudteeveo-ettevõtja esitab ametliku taotluse osutada raudteeveoteenuseid mõne muu liikmesriigi territooriumil, territooriumile või territooriumilt, välja arvatud Iirimaa Põhja-Iirimaal raudteeveoteenuseid osutava raudteeveo-ettevõtja puhul või Ühendkuningriigid Iirimaal raudteeveoteenuseid osutava raudteeveo-ettevõtja puhul.

Aasta jooksul alates kas käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud otsuse saamisest või artikli käesoleva lõike teises lõigus nimetatud ametliku taotluse esitamisest võtavad asjaomased liikmesriigid (Iirimaa või Ühendkuningriik Põhja-Iirimaa osas) vastu õigusaktid lõikes 1 nimetatud artiklite rakendamiseks.

3. Lõikes 1 nimetatud erandit võib uuendada kuni viieaastaste perioodide kaupa. Hiljemalt 12 kuu jooksul enne erandi kehtivusaja möödumist võib kõnealust erandit kasutav liikmesriik esitada komisjonile taotluse erandi uuendamiseks. Taotlus peab olema põhjendatud. Komisjon vaatab sellesisulise taotluse läbi ja teeb otsuse kooskõlas artikli 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetlusega. Kõnealust menetlust kohaldatakse kõikide taotlusega seotud otsuste suhtes.

Komisjon võtab otsuse tegemisel arvesse geopoliitilise olukorra arengut ja erandi uuendamist taotlenud liikmesriigi territooriumil, territooriumile või territooriumilt toimuvate raudteevedude arengut.

Artikkel 59a

Volituste delegeerimine

Komisjonile antakse artikli 60a kohaselt õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte seoses turujärelevalve ulatusega vastavalt artikli 15 lõikele 5, võrguaruande teatavate osadega vastavalt artikli 27 lõikele 2, teatavate tasude määramise põhimõtetega vastavalt artikli 31 lõigetele 3 ja 5, Euroopa rongijuhtimis-süsteemi kasutavatele rongidele infrastruktuuri kasutustasu ajutise vähendamisega vastavalt artikli 32 lõikele 3, tulemuslikkuse kava teatavate osadega vastavalt artikli 35 lõikele 2, infrastruktuuri läbilaskevõime taotluste esitajatele seatavate nõuete kriteeriumidega vastavalt artikli 41 lõikele 3, jaotamisgraafikuga vastavalt artikli 43 lõikele 1, raamatupidamisarvestusega vastavalt artikli 56a lõikele 5 ning reguleerivate asutuste otsustuspõhimõtete ja tavadega vastavalt artikli 57 lõikele 7. [ME 101]

Artikkel 60

Delegeerimine

1. Komisjonile antakse määramata ajaks õigus võtta vastu artikli 7 lõike 1 teises lõigus, artikli 13 lõike 5 teises lõigus, artikli 15 lõike 5 teises lõigus, artikli 20 kolmandas lõigus, artikli 27 lõikes 2, artikli 30 lõike 3 teises lõigus, artikli 31 lõike 5 teises lõigus, artikli 32 lõike 1 kolmandas lõigus ja lõikes 3, artikli 35 lõikes 2, artikli 43 lõikes 1 ja artikli 56 lõike 8 kolmandas lõigus nimetatud delegeeritud õigusakte.

2. Kohe pärast delegeeritud õigusakti vastuvõtmist teatab komisjon sellest samal ajal Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3. Volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile artiklites 61 ja 62 sätestatud tingimustel. [ME 102]

Artikkel 60a

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 15 lõikes 5, artikli 27 lõikes 2, artikli 31 lõigetes 3 ja 5, artikli 32 lõikes 3, artikli 35 lõikes 2, artikli 41 lõikes 3, artikli 43 lõikes 1, artikli 56 a lõikes 6 ja artikli 57 lõikes 7 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates … (28) . Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehas seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppu.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 15 lõikes 5, artikli 27 lõikes 2, artikli 31 lõigetes 3 ja 5, artikli 32 lõikes 3, artikli 35 lõikes 2, artikli 41 lõikes 3, artikli 43 lõikes 1, artikli 56 a lõikes 6 ja artikli 57 lõikes 7 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artikli 15 lõikeg 5, artikli 27 lõike 2, artikli 31 lõigete 3 ja 5, artikli 32 lõike 3, artikli 35 lõike 2, artikli 41 lõike 3, artikli 43 lõike 1, artikli 56a lõike 6 ja artikli 57 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt, jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. [ME 103]

Artikkel 61

Delegeerimise tagasivõtmine

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 60 lõikes 1 nimetatud volituste delegeerimise tagasi võtta.

2. Institutsioon, kes on algatanud sisemenetluse, et otsustada, kas delegeerimine tuleks tagasi võtta, teatab sellest teisele seadusandjale ja komisjonile hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist, nimetades delegeeritud õigused, mille suhtes võidakse kohaldada tagasivõtmist, ning tagasivõtmise põhjused.

3. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse kõnealuses otsuses nimetatud õiguste delegeerimine. Otsus jõustub kohe või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. Otsus ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. See avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. [ME 104]

Artikkel 62

Vastuväited delegeeritud õigusaktide suhtes

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kahe kuu jooksul alates teatamiskuupäevast esitada delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse kõnealust ajavahemikku ühe kuu võrra.

2. Kui pärast selle tähtaja möödumist ei ole Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitanud või kui nad on enne seda kuupäeva komisjonile teatanud, et nad on otsustanud vastuväiteid mitte esitada, jõustub delegeeritud õigusakt selles sätestatud kuupäeval.

3. Kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid, õigusakt ei jõustu. Vastuväite esitanud institutsioon põhjendab oma vastuväiteid. [ME 105]

Artikkel 63

Rakendusmeetmed

1. Liikmesriigid võivad juhtida komisjoni tähelepanu kõikidele käesoleva direktiivi rakendamisega seotud küsimustele. Asjakohased otsused võetakse vastu artikli 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetlust rakendades.

2. Komisjon kontrollib liikmesriigi siseriikliku reguleeriva asutuse või muu pädeva siseriikliku asutuse taotluse korral või omal algatusel käesoleva direktiivi sätete kohaldamist ja jõustamist konkreetsel juhul . ning Siseriiklikud reguleerivad asutused haldavad oma kavandatavaid otsuseid sisaldavat andmebaasi, mis on Euroopa Komisjonile juurdepääsetav. Euroopa Komisjon teeb kahe kuu jooksul alates vastava taotluse saamisest artikli 64 lõikes 2 nimetatud nõuandemenetluse korras otsuse, kas kõnealuse meetme kohaldamist võib jätkata. Komisjon edastab oma otsuse Euroopa Parlamendile, nõukogule ja liikmesriikidele. [ME 106]

Ilma et see piiraks ELi toimimise lepingu artikli 258 kohaldamist, võib iga liikmesriik suunata komisjoni otsuse nõukogule ühe kuu jooksul alates kõnealuse otsuse kuupäevast. Nõukogu võib kvalifitseeritud häälteenamusega teha erandolukorras ühe kuu jooksul alates tema poole pöördumise kuupäevast teistsuguse otsuse Komisjon kontrollib konkreetsel juhul liikmesriigi taotlusel või omal algatusel käesoleva direktiivi sätete kohaldamist ja jõustamist ning teeb selle kohta artikli 64 lõikes 3 nimetatud kontrollimenetluse korras otsuse . [ME 107]

3. Meetmed Komisjon võtab vastavalt artikli 10 lõikele 2, artikli 11 lõikele 4, artikli 14 lõikele 2 ja artikli 17 lõikele 5 vastu rakendusakte , mille eesmärk on tagada direktiivi ühetaoline rakendamine . , võtab komisjon rakendusaktidena Rakendusakti võetakse vastu vastavalt artikli 64 lõikes 3 nimetatud regulatiivmenetlusele kontrollimenetlusele . [ME 108]

Artikkel 64

Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee. See komitee on määruses (EL) nr 182/2011 määratletud komitee. [ME 109]

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle artiklis 8 sätestatut määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4 . [ME 110]

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artiklit 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5 . [ME 111]

Artikkel 65

Aruanne

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2012 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele aruande II peatüki rakendamise kohta.

Nimetatud aruandes hinnatakse ka turu arengut, sealhulgas raudteeveoturu edasise avamise ettevalmistuste seisu. Nimetatud aruandes analüüsib komisjon samuti erinevaid turu korraldamise mudeleid ja käesoleva direktiivi mõju avaliku teenindamise lepingutele ning nende rahastamisele. Seda tehes võtab komisjon arvesse määruse (EÜ) nr 1370/2007 rakendamist ja liikmesriikidele iseloomulikke erinevusi (võrkude tihedus, reisijate arv, sõidu keskmine pikkus). Oma aruandes esitab komisjon vajaduse korral täiendavaid meetmeid turu avamise hõlbustamiseks ning hindab nende meetmete mõju.

Artikkel 66

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid kehtestavad artiklite […] ja […] lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt[…] (29). Liikmesriigid edastavad nende sätete teksti ning kõnealuste sätete ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile. [ME 112]

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad nad märkuse, milles täpsustatakse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides tehtud viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitletakse käesolevale direktiivile tehtavate viidetena. Sellise viitamise viisi ja märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiivi reguleerimisalas muudetavate peamiste siseriiklike õigussätete tekstid.

Käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohustust ei kohaldata Küprose ega Malta suhtes seni, kuni nende territooriumil puudub raudteesüsteem.

Artikkel 67

Kehtetuks tunnistamine

Direktiivid 91/440/EMÜ, 95/18/EÜ ja 2001/14/EÜ, mida on muudetud XI lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks alates […], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XI lisa B osas nimetatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ning loetakse kooskõlas XII lisa vastavustabeliga.

Artikkel 68

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikleid […] ja […] lisa kohaldatakse alates […].

Artikkel 69

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja

(1) ELT C 132, 3.5.2011, lk 99.

(2) ELT C 104, 2.4.2011, lk 53.

(3) EÜT L 237, 24.8.1991, lk 25.

(4) EÜT L 143, 27.6.1995, lk 70.

(5) EÜT L 75, 15.3.2001, lk 29.

(6) EÜT L 75, 15.3.2001, lk 1.

(7) EÜT L 75, 15.3.2001, lk 26.

(8) ELT L 315, 3.12.2007, lk 1.

(9) ELT L 164, 30.4.2004, lk 1.

(10) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(11) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(12) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1.

(13) ELT C 175 E, 10.7.2008, lk 551.

(14) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 125.

(15) Palun sisestada käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.

(16) ELT L 204, 5.8.2010, lk 1.

(17) EÜT L 278, 23.12.1970, lk 1.

(18) Kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(19) Palun sisestada käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.

(20) 18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(21) 18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(22) ELT L 84, 26.3.2008, lk 132.

(23) ELT L 164, 30.4.2004, lk 44.

(24) ELT L 315, 3.12.2007, lk 14.

(25) ELT L 191, 18.7.2008, lk 1.

(26) Kaks aastat pärast käesoleva direktiivi avaldamist.

(27) ELT L 134, 30.4.2004, lk 1.

(28) Ppalun sisestada käesoleva direktiivi jõustumise kuupäev.

(29) 12 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

Kolmapäev, 16. november 2011
I LISA

Raudteeinfrastruktuuri elementide loetelu

Raudteeinfrastruktuur koosneb järgmistest osadest, tingimusel et need moodustavad osa rööpmestikust, k.a haruteed, kuid v.a raudteed, mis asuvad tehnohoolduspunktides ja veduri- või vagunidepoodes, ja eraraudteed:

—	raudteemaa;

—	rööbastee ja muldkeha, eelkõige mulded, süvendid, veeviimarid, rennid, truubid, tugiseinad, taimed mulde nõlvade kaitseks jne; reisi- ja kaubaplatvormid; teepeenrad ja jalgteed; piirded, hekid ja tarad; tulekaitsevööndid; seadmed pöörangute, ristmete jne soojendamiseks; lumeväravad;

—	tehnorajatised: sillad, truubid ja muud ülesõidusillad, tunnelid, kaetud süvendid ja muud ülekäigutunnelid; tugiseinad ja rajatised kaitseks laviinide, langevate kivide jne eest;

—	raudteeületuskohad, k.a maanteeliikluse ohutuse tagamise seadmed;

—	pealisehitis, eriti: rööpad, riströöpad ja kontrarööpad; liiprid ja teetõkkeseadmed, rööpmestiku väiksemad tarvikud, ballast, k.a kivikillustik ja liiv; pöörangud, ristmed jne; pöördesillad ja teisaldussillad (v.a need, mis teenindavad ainult vedureid);

—	juurdepääsuteed reisijatele ja kaupadele, k.a jalakäijate juurdepääs ja juurdepääsu võimaldavad sõiduteed; [ME 113]

—	jaamavahe, jaamade ja sorteerimisjaamade ohutus-, signalisatsiooni- ja telekommunikatsiooniseadmed, k.a elektrivarustusseadmed signaliseerimiseks ja telekommunikatsiooniks; ehitised sellistele seadmetele; vaguniaeglustid;

—	valgustusseadmed liikluse toimimiseks ja ohutuse tagamiseks;

—	kontaktvõrk: alajaamad, alajaamade ja kontaktjuhtmete vahelised toitekaablid, õhuliinid ja mastid; toiterööpad;

—	infrastruktuuriüksuse kasutatavad ehitised.

Kolmapäev, 16. november 2011
II LISA

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja põhiülesanded

(Nimetatud artiklis 7)

Artiklis 7 nimetatud põhiülesannete loetelu:

otsuste tegemine rongiliinide jaotamise kohta, sealhulgas kasutatavuse kindlaksmääramine ja hindamine ning individuaalsete rongiliinide jaotamine;

otsuste tegemine infrastruktuuri kasutustasu kohta, sealhulgas tasude kindlaksmääramine ja kogumine. [ME 114]

Kolmapäev, 16. november 2011
III LISA

Raudteeveo-ettevõtjatele osutatavad teenused

(Nimetatud artiklis 13)

Minimaalne juurdepääsupakett sisaldab järgmist:

a)	raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõime taotluste käsitlemine;

b)	õigus kasutada eraldatud läbilaskevõimet;

c)	pöörangute ja haruteede kasutamine;

d)	liikluskorraldus, sealhulgas signaalimine, suunamine, dispetšjuhtimine ja side ning teabe andmine rongi liikumise kohta;

e)	elektrikontaktvõrgu kasutamine kohtades, kus see on võimalik;

f)	tankimisseadmed, kus see on võimalik;

g)	mis tahes muu teave, mida on tarvis selle teenuse osutamiseks, mille jaoks läbilaskevõime on jaotatud.

Samuti pakutakse juurdepääsu järgmistele teenindusrajatistele , kui need on olemas, ning nendes rajatistes pakutavatele teenustelejärgmistes rajatistes:

a)	jaamad, jaamahooned ja muud rajatised reisijate jaoks, sealhulgas piletimüük ja reisiteabe andmine reisiteabeteenused ning sobiv ühine asukoht piletimüügiteenuste jaoks ;

b)	kaubajaamad;

c)	sorteerimisjaamad;

d)	rongide koostamise rajatised;

e)	ladustusteed;

f)	hooldus- ja muud tehnorajatised;

g)	raudteealase tegevusega seotud sadamarajatised;

h)	hädaabi, sh puksiiriteenuste osutamise rajatised ;

ha)	tankimisseadmed ja nende abil kütusega varustamine, mille eest makstav tasu näidatakse arvel tankimisseadmete kasutustasust eraldi.

Lisateenused võivad hõlmata järgmist:

a)	veoelektri kasutamine, mille tarnija raudteeveo-ettevõtja võib vabalt valida; kui veoelektri tarnija on sama kes rajatise käitaja, näidatakse veoelektri eest makstav tasu näidataksearvel elektri kontaktvõrgu kasutustasust eraldi;

aa)	toiteallikate ja ülekandeliinide kasutamise tingimused ja hinnad, mis peavad olema võrdsed kõigi ettevõtjate jaoks;

b)	reisirongide eelsoojendus;

c)	kütuse tarnimine, mille eest makstav tasu näidatakse arvel tankimisseadmete kasutustasust eraldi; [ME-d 115 ja 165]

erilepingud:

—	ohtlike kaupade veo juhtimiseks,

—	abi osutamiseks erirongide liiklemisel.

Abiteenused võivad hõlmata järgmist:

a)	juurdepääs sidevõrgule;

b)	täiendava teabe andmine;

c)	veeremi tehnokontroll.

Kolmapäev, 16. november 2011
IV LISA

Raudteeturu jälgimiseks vajalik teave

(Nimetatud artiklis 15)

Raudteeveo tulemuslikkuse näitajate areng ja avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest makstav hüvitis:

	2007	Protsentuaalne muutus võrreldes eelmise aastaga	2008	Protsentuaalne muutus võrreldes eelmise aastaga
Kaubavedu (tonnkilomeetrites) kokku
Rahvusvaheline kaubavedu
Transiit
Siseriiklik kaubavedu
Reisijatevedu kokku (reisijakilomeetrites)
Rahvusvaheline reisijatevedu
Transiit
Siseriiklik reisijatevedu
Sellest avalik teenindamine kohustuse alusel
Avaliku teenindamise eest makstud hüvitis (eurodes)

Raudteeveo-ettevõtjate turuosa raudteeveo kogunäitajate alusel 2008. aasta lõpus (loetletakse raudteeveo-ettevõtjad, kelle turuosa tonnkilomeetrites või reisijakilomeetrites on ≥ 1 %):

Raudteeveo-ettevõtjad (KAUBAVEDU)	Turuosa (protsentides, tonnkilomeetrite alusel)	Muude kui turgu valitsevate ettevõtjate turuosa kokku

Raudteeveo-ettevõtjad (REISIJATEVEDU)	Turuosa (protsentides, reisijakilomeetrite alusel)	Muude kui turgu valitsevate ettevõtjate turuosa kokku

Reguleerivad asutused:

Eelmine aasta

Üleeelmine aasta

Raudteeturule juurdepääsuga seotud reguleerivate küsimustega tegelevate töötajate arv:

Menetletud kaebuste arv:

Omaalgatuslike uurimiste arv:

Tehtud otsuste arv

—	seoses kaebustega:

—	seoses omaalgatuslike uurimistega:

4.	Raudteevedude valdkonnas eelmisel aastal avaldatud siseriiklikud ja muud õigusaktid.

5.	Eelmise aasta asjaomased arengusuunad seoses turgu valitseva raudteeveo-ettevõtja ümberstruktureerimisega ning siseriiklike transpordistrateegiate vastuvõtmise/rakendamisega.

6.	Eelmisel aastal teie riigis elluviidud olulised raudteeveoalased koolitusalgatused ja -meetmed.

Raudteeveo-ettevõtjate ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate tööhõive eelmise aasta lõpus.

Raudteeveo-ettevõtjate töötajate arv kokku

—	nendest rongijuhid

—	nendest muud liikuvad töötajad, kes töötavad piiriüleselt

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate töötajate arv kokku

Muud töötajad, sh raudteega seotud teenindusettevõtjate (hooldustöökojad, terminalide käitajad, koolitajad, rongijuhtide rentijad, energiaga varustajad) töötajad

Eelmisel aastal kehtinud mitmeaastaste infrastruktuuri majandamise lepingute staatus:

Infrastruktuuri-ettevõtja

Lepinguga hõlmatud võrgu pikkus

Lepingu ajaline kestus, alates [kuupäev]

Kokkulepitud tulemuslikkuse näitajate määratlus (JAH/EI)?

Kui jah, palun täpsustage.

Makstud koguhüvitis

(eurodes/aastas)

Infrastruktuurikulud (tava- ja kiirraudteevõrk):

	Hooldus	Uuendamine	Tõhustamine
Tavaraudteevõrgu liinid eelmisel aastal: (eurodes)
(tehtud töö, kilomeetrites)
Prognoosid käesolevaks aastaks (eurodes)
(tehtud töö, kilomeetrites)
Kiirraudteevõrgu liinid eelmisel aastal (eurodes)
(tehtud töö, kilomeetrites)
Prognoosid käesolevaks aastaks (eurodes)
(tehtud töö, kilomeetrites)

10.

Infrastruktuuri hooldamise hinnanguline mahajäämus eelmise aasta lõpus

Tavaraudteevõrgu liinid eelmisel aastal: (eurodes)
(teha tulev töö, kilomeetrites)
Kiirraudteevõrgu liinid eelmisel aastal (eurodes)
(teha tulev töö, kilomeetrites)

11.

Kiirraudteevõrgu investeeringud

Liinid	Eelmisel aastal kasutusele võetud liinid kilomeetrites	Tavapärase kavandamisperioodi jooksul (10–20 aastat) kasutusele võetavad liinid kilomeetrites

12.

Raudteevõrgu pikkus eelmise aasta lõpus:

Tavaraudteevõrgu liinid (kilomeetrites)
Kiirraudteevõrgu liinid (kilomeetrites)

13.

Raudteele juurdepääsu tasud eelmisel aastal

Rongi kategooria	Keskmine tasu eurodes rong-kilomeetri kohta, v.a elektri kasutamise maksumus
1 000 brutotonni kaaluv kaubarong
500 brutotonni kaaluv linnadevaheline reisirong
140 brutotonni kaaluv linnalähirong

14.	Käesoleva direktiivi artikli 35 kohaselt loodud tulemuslikkuse kava olemasolu (kui jah, esitage palun selle põhijooned).

15.

Liikmesriigi pädeva asutuse väljaantud kehtivate raudtee-tegevuslubade arv

Eelmise aasta 31. detsembril kehtinud tegevusload

Tagasivõetud tegevusload

Väljaantud uued tegevusload

Üleeelmise aasta 31. detsembril kehtinud tegevusload

Kokku

millest:

—	kaubaveo tegevusload

—	reisijateveo tegevusload

16.	ERTMSi kasutuselevõtu olukord

16a.	Eelmisel aastal toimunud intsidendid, õnnetusjuhtumid ja tõsised õnnetusjuhtumid vastavalt direktiivile 2004/49/EÜ. [ME 116]

17.	Muud olulised arengusuunad

Kolmapäev, 16. november 2011
V LISA

Finantsnõuetele vastavus

(Nimetatud artiklis 20)

Finantsnõuetele vastavust kontrollitakse raudteeveo-ettevõtja raamatupidamise aastaaruande põhjal või bilansi põhjal, kui tegemist on taotleva ettevõtjaga, kellel ei ole võimalik esitada raamatupidamise aastaaruannet. Üksikasjalikud andmed tuleb esitada eelkõige järgmiste aspektide kohta:

a)	kasutusel olevad vahendid, kaasa arvatud pangakonto saldo, tagatisena lubatud arvelduskrediidid ja laenud;

b)	tagatisena kasutusel olevad vahendid ja varad;

c)	käibekapital;

d)	asjakohased kulud, kaasa arvatud sõidukite, maa, hoonete, seadeldiste ja veeremi soetamiskulud;

e)	maksud ettevõtja varalt.

2.	Taotleja ei vasta finantsnõuetele eelkõige juhul, kui tal on märkimisväärsed maksu- või sotsiaalkindlustusvõlad, mis tulenevad ettevõtja tegevusest.

3.	Asutus võib eelkõige nõuda audiitori järeldusotsuse esitamist ning asjakohaseid dokumente pangalt, riiklikult hoiupangalt, raamatupidajalt või audiitorilt. Kõnealused dokumendid peavad sisaldama andmeid punktis 1 nimetatud küsimuste kohta. [ME 117]

Kolmapäev, 16. november 2011
VI LISA

Võrguaruande sisu

(Nimetatud artiklis 27)

Artiklis 27 nimetatud võrguaruanne sisaldab võrguaruande osad sisaldavad järgmist teavet. [ME 118]

Jagu, milles kirjeldatakse raudteeveo-ettevõtjatele pakutava infrastruktuuri omadusi ning sellele juurdepääsu tingimusi. Selles jaos esitatav teave on kooskõlas raudteesüsteemi koostalitusvõime direktiivi 2008/57/EÜ artikli 35 kohaselt avaldatavate raudteeinfrastruktuuriregistritega või osutab neile. [ME 119]

Jagu tasu määramise põhimõtete ja tariifide kohta. See hõlmab nõuetekohaseid üksikasju tasude määramise skeemi kohta ning piisavat teavet seoses tasudega ning ka muud asjakohast teavet seoses juurdepääsuga III lisas loetletud üksnes ühe teenuse osutaja poolt pakutavatele teenustele. Selles esitatakse üksikasjalik teave artiklite 31–36 artikli 31 lõigete 4 ja 5 kuni artikli 36 kohaldamise meetodite, eeskirjade ja vajaduse korral graafikute kohta nii kulude kui ka tasude puhul. See sisaldab teavet tasude muutmise kohta, mis on juba otsustatud või mida kavandatakse järgmisel viiel aastal. [ME 120]

Jagu Jaos läbilaskevõime jaotamise põhimõtete ja kriteeriumide kohta. Selles sätestatakse põhinäitajad raudteeveo-ettevõtjatele pakutava infrastruktuuri läbilaskevõime ning selle kasutuspiirangute kohta, sealhulgas eeldatav hoolduseks vajalik läbilaskevõime. Selles sätestatakse ka läbilaskevõime jaotamisega seotud menetlus ja tähtpäevad. See sisaldab kõnealuses menetluses kasutatavaid konkreetseid kriteeriume, eelkõige: [ME 121]

a)	menetlust, mida kasutades taotlejad saavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjalt läbilaskevõimet taotleda;

b)	taotlejate suhtes kehtivaid nõudeid;

c)	taotlemise ja jaotamise graafikut ning menetlust, mida järgitakse ajakava kohta teabe taotlemisel kooskõlas artikli 45 lõikega 4;

d)	kooskõlastamismenetlust reguleerivaid põhimõtteid ja selle menetluse raames kättesaadavaks tehtavat vaidluste lahendamise süsteemi;

e)	infrastruktuuri ülekoormuse korral kasutatavat menetlust ja kriteeriume;

f)	üksikasjalikke andmeid infrastruktuuri kasutuspiirangute kohta;

g)	tingimusi, mille alusel võetakse jaotamismenetluses eelistuste määratlemiseks arvesse varasemat läbilaskevõime ärakasutamist.

See sisaldab üksikasjalikke andmeid meetmete kohta, mida võetakse kaubaveoteenuste, rahvusvaheliste vedude ning ad hoc menetluse alla kuuluvate taotluste nõuetekohaseks käsitlemiseks. See sisaldab läbilaskevõime taotluste vormi. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja avaldab ka üksikasjaliku teabe rahvusvaheliste rongiliinide jaotusmenetluse kohta.

4.	Jagu, mis sisaldab teavet artiklis 25 nimetatud tegevusloa taotluse kohta ja direktiivi 2004/49/EÜ (1) kohaselt väljastatud ohutuslubade kohta.

5.	Jagu, mis sisaldab teavet vaidluste lahendamise menetluse ja apellatsioonide kohta seoses juurdepääsuga raudteeinfrastruktuurile ja teenustele ning artikli 35 kohasele tulemuslikkuse kavale. [ME 122]

Jagu, mis sisaldab teavet III lisas nimetatud teenindusrajatistele juurdepääsu ja sellekohase tasu määramise kohta. Käitajad, kelle teenindusrajatisi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ei kontrolli, esitavad teavet rajatisele juurdepääsu ja teenuste osutamise eest makstava tasu kohta ning võrguaruandesse lisatavate juurdepääsu tehniliste tingimuste kohta. [ME 123]

7.	Artikli 42 kohaselt sõlmitava raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ning taotleja vahelise raamkokkuleppe näidis. [ME 124]

(1) ELT L 164, 30.4.2004, lk 44.

Kolmapäev, 16. november 2011
VII LISA

Pädevate asutuste ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vaheliste lepingute põhimõtted ja parameetrid

(Nimetatud artiklis 30)

Lepingus täpsustatakse artikli 30 sätteid ja sealhulgas järgmist:

kokkuleppe reguleerimisala seoses infrastruktuuri ja teenindusrajatistega, mis on struktureeritud kooskõlas III lisaga. See hõlmab infrastruktuuri arendamise kõiki aspekte, shjuba kasutatava infrastruktuuri hooldust ja uuendamist hoolduse ja uuendamise kõiki aspekte . Uue infrastruktuuri ehitamise võib lisada eraldi elemendina;

kokkulepitud maksete struktuur, sh selle oodatava taseme suunavad prognoosid, mida kohaldatakse III lisas loetletud infrastruktuuriteenuste, hoolduse, sealhulgas uuendamise ja ümberehitamise, uue infrastruktuuri ehitamise ja tegemata hooldustööde suhtes; maksed uude infrastruktuuri võib lisada eraldi elemendina;

kasutajakesksed tulemuslikkuse eesmärgid, mis hõlmavad näitajaid ja kvaliteedikriteeriume seoses järgmiste aspektidega:

a)	rongiliikluse tulemuslikkus ja tarbijate rahulolu , eelkõige infrastruktuuri kvaliteedi mõju rongiliikluse usaldusväärsusele ;

b)	võrgu läbilaskevõime ja infrastruktuuri olemasolu ;

c)	varahaldus;

d)	tegevuse maht;

e)	ohutustase;

f)	keskkonnakaitse;

4.	võimalike tegemata hooldustööde maksumus ja selle probleemi lahendamiseks ette nähtud kulud ning varad, mille kasutamine lõpetatakse järk-järgult ja millega seetõttu kaasnevad erinevad finantsvood;

5.	artikli 30 lõike 1 kohased stiimulid;

6.	raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja esitatava teabega seotud miinimumnõuded, mida kohaldatakse sisu ja aruande esitamise sageduse ning sealhulgas igal aastal avaldatava teabe suhtes;

7.	mehhanism, millega vastavalt artikli 30 lõike 1 nõuetele tagatakse, et kasutajad saavad kulude vähendamisest olulisel määral kasu tänu tasumäära vähenemisele , ilma et sellega kahjustataks artikli 8 lõike 4 kohast nõuet, et raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja bilanss peab olema tasakaalus ;

8.	lepingu kokkuleppeline kestus, mis on kooskõlas ja vastavuses raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja äriplaaniga, kontsessiooni või tegevusloaga ning liikmesriigi kehtestatud tasude määramise raamistiku ja eeskirjadega;

9.	eeskirjad oluliste tegevushäirete ja hädaolukorra kõrvaldamiseks, sealhulgas minimaalne teenuste osutamise tase võimaliku streigi korral ning lepingu varajane lõpetamine ja õigeaegne teave kasutajatele; [ME 125]

10.	parandusmeetmed, mida võetakse, kui üks osaline rikub lepingulisi kohustusi. See hõlmab uute läbirääkimiste ja lepingu varajase lõpetamise tingimusi ja menetlust, sealhulgas reguleeriva asutuse rolli.

Kolmapäev, 16. november 2011
VIII LISA

Raudteeinfrastruktuuri kulude ja kasutustasudega seotud nõuded

(Nimetatud artikli 31 lõigetes 3 ja 5, artikli 32 lõigetes 1 ja 3 ning artiklis 35)

Artikli 31 lõikes 3 nimetatud rongiliikluse korraldamise otsesed kulud, mis on seotud infrastruktuuri kulumisega, ei hõlma järgmist:

a)	kogu võrgu üldised kulud, sealhulgas palgad ja pensionid;

b)	kapitalilt makstav intress;

c)	rohkem kui üks kümnendik kuludest, mis on seotud ajakava, liinide jaotamise, liikluse korraldamise, rongiliikluse dispetšjuhtimise ja signaalimisega;

d)	info-ja kommunikatsiooni või -telekommunikatsiooniseadmete kulumine;

e)	kinnisvarahalduse kulud, eelkõige seoses omandamise, müümise, lammutamise, saastatusest puhastamise, maa rekultiveerimise ja rentimise ning muude kinnisasjadega;

f)	sotsiaalteenused, koolid, lasteaiad, restoranid; [ME 126]

g)	loodusõnnetuste, õnnetuste ja teenuse osutamise häiretega seotud kulud.

Kui otsesed kulud ületavad 35 % kogu võrgu keskmistest kuludest, mis on seotud võrgu hoolduse, majandamise ja uuendamisega, võttes aluseks rongiliikluse rong-kilomeetrid, põhjendab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja seda reguleerivale asutusele üksikasjalikult. Sel eesmärgil arvutatud keskmised kulud ei hõlma punktides e, f või g nimetatud kuluelemente.

Müratasemest tulenevalt eristatavad infrastruktuuri kasutustasud, millele on osutatud artikli 31 lõikes 5, vastavad järgmistele nõuetele:

a)	tasud eristatakse, et kajastada rongi moodustavate veeremiüksuste koosseisu, lähtudes komisjoni 23. detsembri 2005. aasta otsuses 2006/66/EÜ, mis käsitleb üleeuroopalise tavaraudteevõrgustiku alasüsteemi veerem – müra tehnilisi koostalitlusnõudeid (1) sätestatud müra piirmäärast;

b)	eelisõigus on kaubavagunitel;

c)	kaubavagunite mürataseme alusel eristamine võimaldab investeeringute tagasisaamist mõistliku aja jooksul, et ehitada vagunid ümber nii, et need oleksid varustatud majanduslikult kõige tasuvama vähe müra tekitava pidurisüsteemiga;

tasude eristamiseks võib kaaluda ka järgmisi lisaelemente:

i)	kellaaeg, eriti õhtune müra;

ii)	rongi koosseis, millel on mõju müratasemele;

iii)	kohaliku müra tõttu kannatava piirkonna müratundlikkus;

iv)	täiendavad müraklassid, mis on oluliselt madalamad punktis a nimetatust.

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja määratleb homogeensed turusegmendid ja vastavad lisatasud artikli 32 lõike 1 mõistes turu-uuringu alusel ja pärast taotlejatega konsulteerimist. Välja arvatud artikli 32 lõikes 1a nimetatud kaubaveod, näitab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja näitab reguleerivale asutusele, et raudteeteenuse eest on võimalik maksta lisatasu vastavalt artikli 32 lõikele 1, kusjuures iga järgmise punkti all loetletud teenus kuulub erinevasse turusegmenti: Juhul kui raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kehtestab lisatasud, koostab ta turusegmentide nimekirja, millele reguleeriv asutus annab oma eelneva kinnituse.

a)	reisijateveoteenused/kaubaveoteenused;

b)	ohtlike kaupu vedavad rongid / muud kaubarongid;

c)	siseriiklikud teenused / rahvusvahelised teenused;

d)	kombineeritud veod / otseveod;

e)	reisijateveo linnaliin või piirkondlik liin / linnadevaheline liin;

f)	marsruutrongid/kogumisrongid;

g)	regulaarne rongiteeteenus / mitteregulaarne rongiteenus. [ME 127]

Artiklis 35 nimetatud tulemuslikkuse kava puhul lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

b)	raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teavitab raudteeveo-ettevõtjaid viivituste arvutamise aluseks olevast liiklusgraafikust vähemalt viis päeva enne rongi liikumist; [ME 129]

kõik viivitused jagatakse ühte järgmisse klassi ja alaklassi:

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolne käitamise / kavandamise juhtimine;

1.1.	liiklusgraafiku koostamine;

1.2.	rongi koostamine;

1.3.	tegevusega seotud vead;

1.4.	eelisõigust käsitlevate eeskirjade vale kohaldamine;

1.5.

personal;

1.6.	muud põhjused;

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja infrastruktuurirajatised;

2.1.	signaalimiseks kasutatavad rajatised;

2.2.	signaalimiseks kasutatavad rajatised raudteeülesõidukohal;

2.3.	telekommunikatsiooniseadmed;

2.4.	toiteplokid;

2.5.	rööbastee;

2.6.	struktuurid;

2.7.

personal;

2.8.	muud põhjused;

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast tingitud tsiviilehituslikud põhjused;

3.1.	korralised ehitustööd;

3.2.	eeskirjade eiramine ehitustööde teostamisel;

3.3.	defektsest rööbasteest tulenev kiirusepiirang;

3.4.	muud põhjused;

teistest raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatest tulenevad põhjused;

4.1.	eelmisest raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast tulenevad põhjused;

4.2.	järgmisest raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast tulenevad põhjused;

raudteeveo-ettevõtjast tulenevad ärilised põhjused;

5.1.	peatumisaja ületamine;

5.2.	raudteeveo-ettevõtja taotlus;

5.3.	laadimistööd;

5.4.	eeskirjade eiramine laadimisel;

5.5.	rongi äriline ettevalmistamine;

5.6.

personal;

5.7.	muud põhjused;

raudteeveo-ettevõtja veerem;

6.1.	graafiku kavandamine / ümberkorraldamine;

6.2.	rongi koostamine raudteeveo-ettevõtja poolt;

6.3.	bussidega seotud probleemid (reisijatevedu);

6.4.	vagunitega seotud probleemid (kaubavedu);

6.5.	autode, vedurite ja vagunitega seotud probleemid;

6.6.

personal;

6.7.	muud põhjused;

teistest raudteeveo-ettevõtjatest tulenevad põhjused;

7.1.	järgmisest raudteeveo-ettevõtjast tulenevad põhjused;

7.2.	eelmisest raudteeveo-ettevõtjast tulenevad põhjused;

välised põhjused, mis ei tulene raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast ega raudteeveo-ettevõtjast;

8.1.

streik;

8.2.	haldusformaalsused;

8.3.	väline mõju;

8.4.	ilmastikust ja loodusest tingitud põhjused;

8.5.	järgmise võrgu välistest tingimustest tulenev viivitus;

8.6.	muud põhjused;

teisesed põhjused, mis ei tulene raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast ega raudteeveo-ettevõtjast;

9.1.	ohtlikud vahejuhtumid, õnnetused ja ohud;

9.2.	sama rongi hilinemisest tingitud rööbastee hõivatus;

9.3.	mõne teise rongi hilinemisest tingitud rööbastee hõivatus;

9.4.	ümberpööramine;

9.5.

ühendus;

9.6.	täiendava uurimise vajadus;

d)	võimaluse korral omistatakse viivitused ühele organisatsioonile, võttes arvesse nii häire põhjustamise eest vastutuse võtmist kui ka võimet taastada tavapärased liiklusolud;

e)	maksete arvutamisel võetakse arvesse sarnaste täpsusnõuetega rongiteenuste keskmisi viivitusi;

f)	raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja teatab raudteeveo-ettevõtjatele võimalikult kiiresti tulemuslikkuse kava kohaste maksete arvutuse. Selle arvutuse tegemisel võetakse arvesse kõiki maksimaalselt ühe kuu jooksul hilinenud ronge.

h)	kord aastas avaldavad raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad raudteeveo-ettevõtjatele osutatava teenuse keskmise aastase kvaliteedi taseme, võttes aluseks tulemuslikkuse kavas kokku lepitud põhiparameetrid; [ME 131]

ETCS-süsteemi kasutavate rongide infrastruktuuri kasutustasusid vähendatakse ajutiselt vastavalt artikli 32 lõikele 3 järgmiselt:

Kaubavedu:

Aasta

2015

2016

2017

2018

2019

2020

2021

2022

2023

2024

Tasude vähendamine

5 %

20 %

5 %

20 %

5 %

20 %

5 %

15 %

5 %

10 %

5 %

8 %

4 %

6 %

3 %

4 %

2 %

3 %

1 %

3 %

Reisijatevedu:

Aasta

2015

2016

2017

2018

2019

2020

2021

2022

2023

2024

Tasude vähendamine

10 %

5 %

8 %

5 %

6 %

5 %

4 %

5 %

2 %

[ME 132]

(1) ELT L 37, 8.2.2006, lk 1.

Kolmapäev, 16. november 2011
IX LISA

Jaotamisgraafik

(Nimetatud artiklis 43)

1.	Liiklusgraafik kehtestatakse üks kord kalendriaastas.

Liiklusgraafikut muudetakse detsembrikuu teise laupäeva keskööl. Kui muudatusi või kohandusi tehakse pärast talve, et võtta vajaduse korral eelkõige arvesse piirkondliku reisiliikluse graafiku muudatusi, tehakse seda juunikuu teise laupäeva keskööl ning nimetatud kuupäevade vahelisel ajal selliste ajavahemikega, kui tarvis. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad võivad kokku leppida muid kuupäevi ning teavitavad komisjoni, kui see võiks mõjutada rahvusvahelist liiklust.

3.	Liiklusgraafikusse lisatava läbilaskevõime taotluste vastuvõtmise lõpptähtpäev ei tohi olla varasem kui 12 kuud enne kõnealuse liiklusgraafiku jõustumiskuupäeva.

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et hiljemalt 11 kuud enne liiklusgraafiku jõustumist on koostöös teiste asjaomaste raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatega kehtestatud esialgsed rahvusvahelised rongiliinid. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et edasise menetluse käigus järgitakse neid võimalikult suurel määral.

5.	Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja koostab liiklusgraafiku kavandi hiljemalt neli kuud pärast taotlejate poolt pakkumiste esitamise tähtpäeva.

Kolmapäev, 16. november 2011
X LISA

Reguleerivale asutusele esitatav raamatupidamisarvestus

(Nimetatud artikli 56 lõikes 8)

Reguleerivale asutusele kooskõlas artikli 56 lõikega 8 esitatav raamatupidamisarvestus sisaldab vähemalt järgmisi elemente:

1. Raamatupidamisarvestuste lahusus

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad, kes esitavad reguleerivale asutusele raamatupidamisarvestuse, ja kõik ettevõtjad või muud üksused, kes tegelevad raudteeveoga või raudteeveo eri kategooriate integreerimisega või saavad avaliku sektori vahendeid:

a)	lisavad eraldi kasumiaruanded ja bilansid kaubaveo, reisijateveo ja infrastruktuuri majandamise kohta;

b)	esitavad põhjaliku teabe avaliku sektori vahendite ja muude hüvitiste üksikute allikate ja kasutamise kohta läbipaistvalt ja üksikasjalikult, sealhulgas põhjaliku ülevaate äriühingu rahavoogudest, et saaks kindlaks teha, kuidas on kasutatud avaliku sektori kõnealuseid vahendeid ja muid hüvitisi;

c)	lisavad kooskõlas artiklis 6 sisalduvate ja reguleeriva asutuse poolt vajalikuks ja proportsionaalseks hinnatud nõuetega kulu- ja kasuliigid, et oleks võimalik kindlaks teha, kas neid eri tegevusi ristsubsideeriti; [ME 133]

d)	esitavad nii üksikasjaliku teabe nagu reguleeriv asutus peab vajalikuks ja proportsionaalseks;

e)	lisavad dokumendi, milles on esitatud meetod, mida kasutatakse kulude jaotamiseks eri tegevusvaldkondade vahel.

Kui reguleeritav ettevõtja on osa kontsernist, koostatakse reguleerivale asutusele esitatav raamatupidamisarvestus kogu kontserni kohta ja iga tütarettevõtja kohta. Peale selle tuleb reguleerivale asutusele esitatavasse raamatupidamisarvestusse lisada kõik ettevõttesiseste maksete üksikasjad, et tagada avaliku sektori vahendite nõuetekohane kasutamine.

2. Raudteele juurdepääsu tasude jälgimine

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate poolt reguleerivale asutusele esitatavas raamatupidamisarvestuses:

a)	esitatakse erinevad kululiigid, eelkõige esitatakse piisavalt teavet eri teenuste või teenusegruppide piirkulude / otseste kulude kohta nii, et infrastruktuuri kasutustasusid oleks võimalik jälgida;

b)	esitatakse piisavalt teavet, mis võimaldab jälgida teenuste (või teenusegruppide) eest makstud üksikuid tasusid. Reguleeriva asutuse nõudmisel sisaldab see teavet üksikute teenuste mahu, hinna ning sise- ja välisklientidelt saadud kogutulu kohta;

c)	esitatakse üksikute teenuste (või teenusegruppide) kulu ja tulu, võttes aluseks reguleeriva asutuse nõutava asjakohase kulumeetodi, et teha kindlaks võimalik konkurentsi pärssiv hinnakujundus (ristsubsideerimine, turuvallutuslik hinnakujundus ja liiga kõrge hinna kehtestamine).

3. Finantstulemuslikkuse näitajad

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate poolt reguleerivale asutusele esitatav raamatupidamisarvestus hõlmab:

a)	finantstulemuslikkuse aruannet;

b)	kulude eelarvestuse kokkuvõtet;

c)	hoolduskulude eelarvestuse aruannet;

d)	talituskulude aruannet;

e)	kasumiaruannet;

f)	põhjendavaid märkusi, millega vajaduse korral täiendatakse ja selgitatakse aruandeid.

4. Muud küsimused

Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt reguleerivale asutusele esitatavat raamatupidamisaruannet kontrollib sõltumatu audiitor. Audiitori aruanne lisatakse reguleerivale asutusele esitatavale raamatupidamisarvestusele.

Reguleerivale asutusele esitatav raamatupidamisarvestus sisaldab kasumiaruannet ja bilanssi ning see viiakse vastavusse ettevõtja kohustusliku raamatupidamisarvestusega ning kõikide vastavusseviidud punktide kohta esitatakse selgitused.

Kolmapäev, 16. november 2011
XI LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiivid ja nende hilisemad muudatused

(viidatud artiklis 67)

Nõukogu direktiiv 91/440/EMÜ (EÜT L 237, 24.8.1991, lk 25)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/12/EÜ (EÜT L 75, 15.3.2001, lk 1)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/51/EÜ (ELT L 164, 30.4.2004, lk 164)
Nõukogu direktiiv 2006/103/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 344)	ainult lisa punkt B
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/58/EÜ (ELT L 315, 3.12.2007, lk 44)	ainult artikkel 1
Nõukogu direktiiv 95/18/EÜ (EÜT L 143, 27.6.1995, lk 70)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/13/EÜ (EÜT L 75, 15.3.2001, lk 26)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/49/EÜ (ELT L 164, 30.4.2004, lk 44)	ainult artikkel 29
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/14/EÜ (EÜT L 75, 15.3.2001, lk 29)
Komisjoni otsus 2002/844/EÜ (EÜT L 289, 26.10.2002, lk 30)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/49/EÜ (ELT L 164, 30.4.2004, lk 44)	ainult artikkel 30
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/58/EÜ (ELT L 315, 3.12.2007, lk 44)	ainult artikkel 2

B osa

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtpäev

(viidatud artiklis 67)

Direktiiv	Ülevõtmise tähtpäev
91/440/EMÜ	1. jaanuar 1993
95/18/EÜ	27. juuni 1997
2001/12/EÜ	15. märts 2003
2001/13/EÜ	15. märts 2003
2001/14/EÜ	15. märts 2003
2004/49/EÜ	30. aprill 2006
2004/51/EÜ	31. detsember 2005
2006/103/EÜ	1. jaanuar 2007
2007/58/EÜ	4. juuni 2009

Kolmapäev, 16. november 2011
XII LISA

Vastavustabel

Direktiiv 91/440/EMÜ	Direktiiv 95/18/EÜ	Direktiiv 2001/14/EÜ	Käesolev direktiiv
Artikli 2 lõige 1	Artikli 1 lõige 1	Artikli 1 lõike 1 esimene lõik	Artikli 1 lõige 1
		Artikli 1 lõige 2	Artikli 1 lõige 2
Artikli 2 lõige 2			Artikli 2 lõige 1
	Artikli 1 lõige 2		Artikli 2 lõige 2
		Artikli 1 lõige 3	Artikli 2 lõige 3
Artikli 2 lõige 3	Artikli 1 lõige 3	Artikli 1 lõige 4	Artikli 2 lõige 4
Artikli 2 lõige 4			Artikli 2 lõige 5
Artikkel 3			Artikli 3 lõiked 1–8
	Artikli 2 punktid b ja c		Artikli 3 lõiked 9 ja 10
		Artikkel 2	Artikli 3 lõiked 11–21
Artikkel 4			Artikkel 4
Artikkel 5			Artikkel 5
Artikli 6 lõiked 1 ja 2			Artikli 6 lõiked 1 ja 2
Artikli 9 lõige 4			Artikli 6 lõige 3
Artikli 6 lõike 1 teine lõik			Artikli 6 lõige 4
Artikli 6 lõige 3			Artikli 7 lõige 1
		Artikli 4 lõige 2 ja artikli 14 lõige 2	Artikli 7 lõige 2
Artikli 7 lõiked 1, 3 ja 4			Artikli 8 lõiked 1, 2 ja 3
		Artikli 6 lõige 1	Artikli 8 lõige 4
Artikli 9 lõiked 1 ja 2			Artikli 9 lõiked 1 ja 2
Artikli 10 lõiked 3 ja 3a			Artikli 10 lõige 1 ja lõike 2 esimene, teine ja kolmas lõik
Artikli 10 lõige 3b			Artikli 11 lõiked 1, 2 ja 3
			Artikli 11 lõige 4
Artikli 10 lõiked 3c ja 3e			Artikli 11 lõiked 5 ja 6
Artikli 10 lõige 3f			Artikkel 12
		Artikkel 5	Artikkel 13
			Artikkel 14
Artikkel 10b			Artikkel 15
	Artikkel 3		Artikkel 16
	Artikli 4 lõiked 1–4		Artikli 17 lõiked 1–4
	Artikkel 5		Artikkel 18
	Artikkel 6		Artikkel 19
	Artikkel 7		Artikkel 20
	Artikkel 8		Artikkel 21
	Artikkel 9		Artikkel 22
	Artikli 4 lõige 5		Artikli 23 lõige 1
	Artikkel 10		Artikli 23 lõiked 2 ja 3
	Artikkel 11		Artikkel 24
	Artikkel 15		Artikkel 25
		Artikli 1 lõike 1 teine lõik	Artikkel 26
		Artikkel 3	Artikkel 27
Artikli 10 lõige 5			Artikkel 28
		Artikli 4 lõige 1 ja artikli 4 lõiked 3–6	Artikkel 29
		Artikli 6 lõiked 2–5	Artikkel 30
		Artikkel 7	Artikkel 31
		Artikkel 8	Artikkel 32
		Artikkel 9	Artikkel 33
		Artikkel 10	Artikkel 34
		Artikkel 11	Artikkel 35
		Artikkel 12	Artikkel 36
		Artikkel 13	Artikkel 38
		Artikli 14 lõiked 1 ja 3	Artikkel 39
		Artikkel 15	Artikkel 40
		Artikkel 16	Artikkel 41
		Artikkel 17	Artikkel 42
		Artikkel 18	Artikkel 43
		Artikkel 19	Artikkel 44
		Artikli 20 lõiked 1, 2 ja 3	Artikli 45 lõiked 1, 2 ja 3
			Artikli 45 lõige 4
		Artikli 20 lõige 4	Artikli 45 lõige 5
		Artikkel 21	Artikkel 46
		Artikkel 22	Artikkel 47
		Artikkel 23	Artikkel 48
		Artikkel 24	Artikkel 49
		Artikkel 25	Artikkel 50
		Artikkel 26	Artikkel 51
		Artikkel 27	Artikkel 52
		Artikkel 28	Artikkel 53
		Artikkel 29	Artikkel 54
		Artikli 30 lõige 1	Artikkel 55
		Artikli 30 lõige 2	Artikli 56 lõige 1
		Artikkel 31	Artikkel 57
Artikkel 12			Artikkel 58
Artikkel 14a		Artikli 33 lõiked 1, 2 ja 3	Artikkel 59
			Artikkel 60
			Artikkel 61
			Artikkel 62
Artikkel 11		Artikkel 34	Artikkel 63
Artikkel 11a		Artikli 35 lõiked 1, 2 ja 3	Artikkel 64
Artikli 10 lõige 9			Artikkel 65
		Artikkel 38	Artikkel 66
			Artikkel 67
	Artikkel 17	Artikkel 39	Artikkel 68
Artikkel 16	Artikkel 18	Artikkel 40	Artikkel 69
			I lisa
II lisa			II lisa
		II lisa	III lisa
			IV lisa
	Lisa		V lisa
		I lisa	VI lisa
			VII lisa
			VIII lisa
		III lisa	IX lisa
			X lisa

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/274

Neljapäev, 17. november 2011
Integreeritud merenduspoliitika edasiarendamine ***I

P7_TA(2011)0508

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm (KOM(2010)0494 – C7-0292/2010 – 2010/0257(COD))

2013/C 153 E/42

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0494);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, artiklit 74 ja artikli 77 lõiget 2, artikli 91 lõiget 1 ja artikli 100 lõiget 2, artikli 173 lõiget 3, artiklit 175, artiklit 188, artikli 192 lõiget 1, artikli 194 lõiget 2 ja artikli 195 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0292/2010);

—	võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. veebruari 2011. aasta arvamust (1);

—	võttes arvesse Regioonide Komitee 27. jaanuari 2011. aasta arvamust (2);

—	võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 6. oktoobri 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37;

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja kalanduskomisjoni, eelarvekomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0163/2011),

1.	võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.	kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.	kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud parlamendi ja nõukogu ühisavalduse;

4.	palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 107, 6.4.2011, lk 64.

(2) ELT C 104, 2.4.2011, lk 47.

Neljapäev, 17. november 2011
P7_TC1-COD(2010)0257

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega kehtestatakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1255/2011) lõplikule kujule.)

Neljapäev, 17. november 2011
SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldus

Artikli 9 alusel on integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetava programmi rakendamise rahastamispaketi suuruseks ajavahemikul 2011–2013 kokku 40 000 000 eurot. Kõnealune rahastamispakett koosneb 23 140 000 eurost, mis pärineb 2011. aasta eelarvest, seejuures kasutamata mitmeaastase finantsraamistiku rubriigi 2 varu, ning 16 660 000 eurost, mis sisaldab rahaeraldist tehnilise abi osutamiseks ning mis kanti eelarveprojekti ja mille nõukogu 2012. aasta eelarve lugemise käigus heaks kiitis, ning täiendavast 200 000 eurost, mis eraldatakse tehnilise abi osutamiseks ja kantakse 2013. aasta eelarvesse.

Seetõttu tuleb 2011. aasta eelarvet muuta, et luua vajalik liigendus ja paigutada assigneeringud reservi. Vastuvõetud 2012. ja 2013. aasta eelarved peavad sisaldama asjaomaseid summasid.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus

Euroopa Parlament ja nõukogu ei välista võimalust näha pärast 2013. aastat rakendatavates tulevastes programmides komisjoni asjakohaste ettepanekute alusel ette delegeeritud õigusaktid.

31.5.2013

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/275

Neljapäev, 17. november 2011
Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm *

P7_TA(2011)0509

Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles käsitletakse Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) (KOM(2011)0072 – C7-0077/2011 – 2011/0046(NLE))

2013/C 153 E/43

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2011)0072),

—	võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 7, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0077/2011),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 55,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0360/2011),

1.	kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

on seisukohal, et seadusandlikus algatuses toodud esmane võrdlussumma ei vasta kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) rubriigi 1 a ülemmäärale; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku (1) kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) (2) punktide 21–23 alusel, et lisada sinna ITERi täiendavad ettenägematud vahendid aastateks 2012–2013; on valmis alustama läbirääkimisi teise eelarvepädeva institutsiooniga kõigi institutsioonidevahelises kokkuleppes selleks ette nähtud vahendite alusel, et saavutada kiiresti kokkulepe Euratomi teadusuuringute programmi rahastamise kohta 2011. aasta lõpuks; tuletab meelde oma vastuseisu kõigile ümberpaigutamistele Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendast raamprogrammist (2007–2013) (3), nagu on kavandatud eespool nimetatud komisjoni ettepanekus;

3.	palub komisjonil ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a;

4.	palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

5.	palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

6.	teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

KOMISJONI ETTEPANEK

MUUDATUSETTEPANEK

Muudatusettepanek 1

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 4 a (uus)

(4a)

Raamprogrammi (2012–2013) väljatöötamine ja rakendamine peaks põhinema lihtsuse, stabiilsuse, läbipaistvuse, õiguskindluse, järjepidevuse, kõrge taseme ja usaldusväärsuse põhimõttel, nagu Euroopa Parlament soovitas oma 11. novembri 2010. aasta resolutsioonis teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta (4).

Muudatusettepanek 2

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 5 a (uus)

(5a)	Arvestades tuumaõnnetuste võimalikku piiriülest mõju, tuleks tuumaohutuse parandamist ja vajaduse korral tuumajulgeolekuga seotud aspekte pidada prioriteetseks.

Muudatusettepanek 3

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 a (uus)

(6a)

Säästva tuumaenergia Euroopa tööstusalgatuse (ESNII) eesmärk on käivitada ajavahemikus 2035–2040 suletud kütusetsükliga IV põlvkonna kiirete neutronite reaktorid. See järgib tehnoloogilise arengu kolme suunda ja sisaldab nelja peamist projekti: prototüüp ASTRID (naatriumjahutusega), eksperimentaalmudel ALLEGRO (gaasjahutusega), demonstraator ALFRED (pliijahutusega) ja viimatinimetatud tehnoloogiat toetava infrastruktuurina kiire neutronkiirgusega rajatis MYRRHA (plii-vismutijahutusega).

Muudatusettepanek 4

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 b (uus)

(6b)

Euratomi seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) alusel on käivitatud kolm olulist Euroopa koostööalgatust tuumateaduse ja -tehnoloogia valdkonnas. Need on säästva tuumaenergia tehnoloogiaplatvorm (SNETP), geoloogilise lõppladustamise tehnoloogiaplatvorm (IGDTP) ning Euroopa multidistsiplinaarne väikese kiirgusdoosi algatus (MELODI). SNETP ja IGDTP vastavad SET-kava eesmärkidele.

Muudatusettepanek 5

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 6 c (uus)

(6c)

Arvestades Jaapani Fukushima tuumaelektrijaama õnnetust, mille põhjustasid 11. märtsil 2011 maavärin ja tsunami, on tuumaohutuse valdkonnas vaja täiendavaid teadusuuringuid, kinnitamaks Euroopa Liidu kodanikele, et liidus asuvate tuumarajatiste ohutus vastab kõrgeimatele rahvusvahelistele normidele. Niisuguse täiendava töö jaoks on vaja suurendada eelarvelisi assigneeringuid tuumalõhustumisele.

Muudatusettepanek 6

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 9 a (uus)

(9a)

Kokkulepe ITERi täiendavate rahaliste vahendite eraldamiseks üksnes mitmeaastase finantsraamistiku 2011. aasta kasutamata varude ülekandmise kaudu ning ilma ümberpaigutusteta ELi seitsmendast teadusuuringute raamprogrammist (2007–2013) aastate 2012–2013 raamprogrammi võimaldaks programmi 2011. aastal kiiresti vastu võtta.

Muudatusettepanek 7

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 11

(11)	Nõukogus 1. ja 2. detsembril 2008. aastal vastu võetud järeldustes, milles käsitletakse tuumavaldkonnas vajalikke oskusi, tunnistatakse, et ühenduses on oluline säilitada tuumavaldkonna koolituste kõrge tase.

(11)	Nõukogus 1. ja 2. detsembril 2008. aastal vastu võetud järeldustes, milles käsitletakse tuumavaldkonnas vajalikke oskusi, tunnistatakse, et ühenduses on oluline säilitada tuumavaldkonna koolituste kõrge tase ja korralikud töötingimused .

Muudatusettepanek 8

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 14 a (uus)

(14a)

Komisjon, Euroopa Ülemkogu, nõukogu ja liikmesriigid peavad alustama Euratomi asutamislepingu muutmise menetlust, et tugevdada lepingu neid sätteid, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi õigust teabele ja õigusi kaasseadusandjana Euratomi teadusuuringute ja keskkonnakaitse küsimustes, et hõlbustada muu hulgas edaspidiseid eelarvemenetlusi.

Muudatusettepanek 9

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 16

(16)

Käesoleva otsusega tuleks kogu raamprogrammi (2012–2013) kehtivuse ajaks ette näha rahastamispakett, mis kujutab endast eelarvepädevate institutsioonide peamist juhist eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva (IIA) Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 37 tähenduses. Raamprogrammi (2012–2013) viimiseks mitmeaastase finantsraamistiku aastateks 2012 ja 2013 alla on vaja muuta mitmeaastast finantsraamistikku, suurendades rubriigi 1 a ülemmäära. Juhul kui ühegi teise mitmeaastase finantsraamistiku 2011. aasta rubriigi varu ei ole aastatesse 2012. ja 2013. üle viidav, tuleks kasutada paindlikkusinstrumenti, nagu on sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 27.

Muudatusettepanek 10

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 16 a (uus)

(16a)

2014–2020. aasta mitmeaastases finantsraamistikus ITERi projektile eraldatud rahaliste vahendite summa tuleks fikseerida kogu programmiperioodiks, et kulud, mis ületavad ELi 6 600 000 000 euro suurust panust ITERi 2020. aastal eeldatavalt lõppevasse ehitusperioodi, kaetaks väljapool mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid (ülempiiri seadmine).

Muudatusettepanek 11

Ettepanek võtta vastu otsus

Põhjendus 18

(18)

Euroopa teadusuuringute rahvusvaheline ja ülemaailmne mõõde on tähtis vastastikuse kasu saamise seisukohast. Raamprogramm (2012–2013) peaks olema osalemiseks avatud riikidele, kes on sõlminud sellekohased lepingud, ning see peaks projekti tasandil ja vastastikuse kasu alusel olema osalemiseks avatud ka kolmandate riikide õigussubjektidele ja rahvusvahelistele teaduskoostöö organisatsioonidele.

(18)

Euroopa teadusuuringute rahvusvaheline ja ülemaailmne mõõde on tähtis vastastikuse kasu saamise seisukohast. Raamprogramm (2012–2013) peaks seega ühelt poolt olema osalemiseks avatud riikidele, kes on sõlminud sellekohased lepingud, ning see peaks projekti tasandil ja vastastikuse kasu alusel olema osalemiseks avatud ka kolmandate riikide õigussubjektidele ja rahvusvahelistele teaduskoostöö organisatsioonidele. Teisalt tähendab see ühtlasi, et eriti ITERi projekti osas peaksid rahvusvahelised partnerid oma rahalisi kohustusi täies ulatuses täitma.

Muudatusettepanek 12

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 2 – lõige 1

1. Raamprogrammi (2012–2013) eesmärk on püüda saavutada asutamislepingu artiklis 1 ja artikli 2 punktis a kirjeldatud üldeesmärke, mis aitaksid kaasa innovatiivse liidu loomisele ja Euroopa teadusruumi arendamisele.

1. Raamprogrammi (2012–2013) eesmärk on püüda saavutada asutamislepingu artiklis 1 ja artikli 2 punktis a kirjeldatud üldeesmärke, pöörates erilist tähelepanu tuumaohutusele ja -julgeolekule ning kiirguskaitsele ning aidates kaasa innovatiivse liidu loomisele ja Euroopa teadusruumi arendamisele.

Muudatusettepanek 13

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 2 – lõige 2 a (uus)

2a. Raamprogramm (2012–2013) aitab kaasa SET-kava rakendamisele. Selle alusel toimuvas tegevuses tuleks arvesse võtta kolme olemasoleva tuumaenergiaalase Euroopa tehnoloogiaplatvormi (SNETP, IGDTP ja MELODI) strateegiliste teadusuuringute kava.

Muudatusettepanek 14

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 3 – lõige 1 – sissejuhatav osa

Raamprogrammi (2012–2013) rakendamise maksimaalne kogusumma on 2 560 270 000 eurot. Kõnealune summa jaotub järgmiselt (miljonites eurodes):

Raamprogrammi (2012–2013) rakendamise maksimaalne kogusumma on 2 100 270 000 eurot. Kõnealune summa jaotub järgmiselt (miljonites eurodes):

Muudatusettepanek 30

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt a – taane 1

—	tuumasünteesiuuringud 2 208 809 000 ;

—	tuumasünteesiuuringud 1 748 809 000 ; see summa sisaldab Culhamis JET programmi jätkamiseks vajalikke rahalisi vahendeid;

Muudatusettepanek 16

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt a – taane 2

—	tuumalõhustumine ja kiirguskaitse 118 245 000;

—	tuumalõhustumine , eelkõige ohutus, tuumajäätmete käitlemise parandamine ja kiirguskaitse 118 245 000;

Muudatusettepanek 17

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 3 – lõige 1 – punkt b – taane 1

—	Teadusuuringute Ühiskeskuse tuumategevus 233 216 000.

—	Teadusuuringute Ühiskeskuse tuumategevus , mis ons seotud tuumaohutuse, keskkonnakaitse ja dekomisjoneerimisega 233 216 000.

Muudatusettepanek 18

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 4 – lõige 1 a (uus)

Erilist tähelepanu pööratakse lepingutingimuste väljatöötamisele, mis vähendavad kohustuste täitmata jäämise ohtu ning riskide ja kulude ümberjaotamist aja jooksul.

Muudatusettepanek 19

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 6 – lõige 1 a (uus)

1a. Erilist tähelepanu pööratakse algatustele, mis täiendavad põhilist teadustööd tuumaenergia valdkonnas, eelkõige investeeringutele inimressurssi ja korralikesse töötingimustesse, samuti meetmetesse, mille eesmärk on hoida ära oskustööjõu puudus järgmistel aastatel.

Muudatusettepanek 20

Ettepanek võtta vastu otsus

Artikkel 6 – lõige 2 a (uus)

2a. Liikmesriigid ja komisjon korraldavad Liidu tuumaenergia sektori kutseoskuste, –kvalifikatsioonide ja koolituse hindamise”, mis annab tervikliku ülevaate valitsevast olukorrast ning aitab leida ja ellu viia sobivad lahendused.

Muudatusettepanek 21

Ettepanek võtta vastu otsus

I lisa – I.A osa – 3. jagu – punkt 2

Sihtotstarbelise füüsika- ja tehnoloogiaprogrammi raames kasutatakse Euroopa Ühistoroidkambrit ja muid ITERiga seotud magnetvangistuse seadmeid. Selle raames hinnatakse ITER-projektiga seotud võtmetehnoloogiaid, konsolideeritakse ITER-projektide valikud ja valmistatakse ette ITER-projektiga seotud tegevust.

Sihtotstarbelise füüsika- ja tehnoloogiaprogrammi raames kasutatakse Euroopa Ühistoroidkambrit ja muid ITERiga seotud magnetvangistuse seadmeid (sealhulgas võimaluse korral ka uute eksperimentide kaudu, mida rakendatakse ja viiakse läbi paralleelselt ITERiga) . Selle raames hinnatakse ITER-projektiga seotud võtmetehnoloogiaid, konsolideeritakse ITER-projektide valikud ja valmistatakse ette ITER-projektiga seotud tegevust.

Muudatusettepanek 22

Ettepanek võtta vastu otsus

I lisa – I.B osa – 1. jagu – Eesmärk

Usaldusväärse teadusliku ja tehnilise aluse loomine, et kiirendada pikaealiste radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutu korraldamise praktilist arengut, edendada tuumaenergia ohutut, tõhusamat ja konkurentsivõimelisemat kasutamist ning tagada tugev ja sotsiaalselt vastuvõetav süsteem inimeste ja keskkonna kaitseks ioniseeriva kiirguse eest.

Muudatusettepanek 23

Ettepanek võtta vastu otsus

I lisa – I.B osa – 3. jagu – punkt 5

Toetada teaduspädevuse ja inimsuutlikkuse säilitamist ja suurendamist, et tagada vastava kvalifikatsiooniga teadlaste, inseneride ja töötajate olemasolu tuumaenergeetikasektoris pikemas perspektiivis .

Jätkuvalt toetada liidu tuumaenergia-alase sõltumatuse säilitamiseks vajaliku kvalifitseeritud personali alalhoidmist ja arengut ning järjekindlalt tagada ja parandada tuumaohutuse taset. On tähtis, et kiirguskaitsega ja tuumarajatiste demonteerimisega seotud tuumaenergia-alased ekspertteadmised püsiksid ELis, kuna tuumaenergial on edaspidi keskne roll liidu energiaallikate jaotuses, kaasa arvatud dekomisjoneerimises ja pikaajaliste jäätmete käitlemisega seotud tegevuses.

Muudatusettepanek 24

Ettepanek võtta vastu otsus

I lisa – II osa – 2. jagu – lõik 2

Selle eesmärgi saavutamiseks on selgelt vaja arendada teadmisi, oskusi ja pädevusi, et luua vajalik tipptasemel ja sõltumatu teaduslik kompetentsus liidu poliitika toetamiseks tuumareaktorite ja tuumkütusetsükli ohutuse ning kaitsemeetmete ja julgeoleku valdkonnas. Teadusuuringute Ühiskeskuse olulist ülesannet pakkuda kliendikeskset tuge liidu poliitika kujundamisel täiendatakse tema aktiivse rolliga Euroopa Teadusruumi kujundamisel, mis hõlmab kvaliteetsete teadusuuringute elluviimist tihedas kontaktis tööstuse ja muude asutustega ning võrgustike loomist liikmesriikide avaliku ja erasektori institutsioonidega.

Selle eesmärgi saavutamiseks on selgelt vaja arendada teadmisi, oskusi ja pädevusi, et luua vajalik tipptasemel ja sõltumatu teaduslik kompetentsus liidu poliitika toetamiseks tuumakaitsemeetmete ja -julgeoleku valdkonnas. Teadusuuringute Ühiskeskuse ülesandeid täiendatakse tema aktiivse rolliga Euroopa Teadusruumi kujundamisel, mis hõlmab kvaliteetsete teadusuuringute elluviimist tihedas kontaktis tööstuse ja muude asutustega ning võrgustike loomist liikmesriikide avaliku ja erasektori institutsioonidega. Tugevdatakse keskuse rolli teabepakkujana.

Muudatusettepanek 25

Ettepanek võtta vastu otsus

I lisa – II osa – 3. jagu – punkt 3

Tuumajulgeolek: ühenduse kohustuste täitmise toetamine, eriti tuumkütusetsükliga rajatiste kontrollimeetmete väljatöötamine, lisaprotokolli rakendamine, sh keskkonnaproovide võtmine ning ühtsed kaitsemeetmed, tuuma- või radioaktiivse materjali salakaubaveo eesmärgil kõrvaletoimetamise ärahoidmine (sh tuumaalane kohtuekspertiis). Tuleb kasutada seadmeid, mis võimaldavad optimaalselt jälgida kogu tsiviiltuumategevust, muu hulgas ka radioaktiivsete materjalide transporti või nende hoiustamise paiku.

Muudatusettepanek 28

Ettepanek võtta vastu otsus

II lisa – sissejuhatus – lõik 1 a (uus)

Euroopa teadustöö rahastamise juhtimine peaks projektide kõigis faasides põhinema suuremal usaldusel ja riskitaluvusel osalejate suhtes ning tagama aruandluskohustuse, kusjuures paindlikud ELi eeskirjad tuleks võimaluse korral viia paremini kooskõlla eri riikide kehtivate eeskirjade ja tunnustatud raamatupidamistavadega.

Muudatusettepanek 29

Ettepanek võtta vastu otsus

II lisa – sissejuhatus – lõik 1 b (uus)

Tuleb leida tasakaal usalduse ja kontrolli vahel – riskimise ja sellega kaasneva ohu vahel – et tagada ELi teadustöö rahastamisvahendite usaldusväärne finantsjuhtimine.

Muudatusettepanek 26

Ettepanek võtta vastu otsus

II lisa – punkt 2 – punkt a – alapunkt 1

Selliste uurimisprojektide toetamine, mida viiakse läbi eri riikidest pärit osalejate konsortsiumidena uute teadmiste, uue tehnoloogia, uute toodete või ühiste teadusressursside arendamiseks. Projektide suurus, ulatus ja sisemine korraldus võib erineda vastavalt valdkonnale ja teemale. Projektid võivad ulatuda väikeste ja keskmise ulatusega sihtotstarbelistest teadusmeetmetest suurte integreeritud projektideni, mis koondavad kindlaksmääratud eesmärgi saavutamiseks märkimisväärse hulga vahendeid. Projektide töökavad hõlmavad teadlaste koolitamist ja karjääri arendamist toetavaid meetmeid.

Muudatusettepanek 27

Ettepanek võtta vastu otsus

II lisa – punkt 2 – punkt a – alapunkt 3

Toetatakse meetmeid, mille eesmärk on teadusuuringute koordineerimine ja toetamine (võrgustikud, vahetusprogrammid, riigiülene juurdepääs teadusinfrastruktuurile, uuringud, konverentsid, toetus uue infrastruktuuri ehitamise vältel jne) või personali arendamine (nt võrgustikud ja koolituskavade loomine). Neid meetmeid võib rakendada ka muul viisil kui konkursikutsete kaudu.

Toetatakse meetmeid, mille eesmärk on teadusuuringute koordineerimine ja toetamine (võrgustikud, vahetusprogrammid, riigiülene juurdepääs teadusinfrastruktuurile, uuringud, konverentsid, osalemine standardiorganites, toetus uue infrastruktuuri ehitamise vältel jne) või personali arendamine (nt võrgustikud ja koolituskavade loomine). Neid meetmeid võib rakendada ka muul viisil kui konkursikutsete kaudu.

(1) KOM(2011)0226.

(2) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(3) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1.

(4) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0401.

		ISSN 1977-0898 doi:10.3000/19770898.CE2013.153.est
Euroopa Liidu Teataja		C 153E

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	56. köide 31. mai 2013

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament 2011–2012 ISTUNGJÄRK 15.–17. november 2011 istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELT C 59 E, 28.2.2012. VASTUVÕETUD TEKSTID
	Teisipäev, 15. november 2011
2013/C 153E/01	Maksejõuetusmenetlus ELi äriühinguõiguse kontekstis Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile maksejõuetusmenetluse kohta ELi äriühinguõiguse kontekstis (2011/2006(INI))	1

	RESOLUTSIOONI LISA	5
2013/C 153E/02	Demograafilised muutused ja nende tagajärjed ühtekuuluvuspoliitikale Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon demograafiliste muutuste ja nende tagajärgede kohta ELi tulevasele ühtekuuluvuspoliitikale (2010/2157(INI))	9

2013/C 153E/03	Kutsekvalifikatsioonide direktiivi rakendamine Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon kutsekvalifikatsioonide direktiivi (2005/36/EÜ) rakendamise kohta (2011/2024(INI))	15

2013/C 153E/04	Tarbijapoliitika Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon uue tarbijapoliitika strateegia kohta (2011/2149(INI))	25

2013/C 153E/05	Interneti hasartmängud Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon interneti hasartmängude kohta siseturul (2011/2084(INI))	35

2013/C 153E/06	Meemesilaste tervis ja mesindus Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon meemesilaste tervise ja mesindussektori probleemide kohta (2011/2108(INI))	43

2013/C 153E/07	Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavad riigiabi eeskirjad Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamise kohta (2011/2146(INI))	51

2013/C 153E/08	Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (2011/2052(INI))	57

	Kolmapäev, 16. november 2011
2013/C 153E/09	AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee 2010. aastal Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee töö kohta 2010. aastal (2011/2120(INI))	79

2013/C 153E/10	Durbani kliimamuutuste konverents Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta	83

2013/C 153E/11	Arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitlev aruanne Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon arenguabi rahastamise aruandluskohustust käsitleva aruande kohta	97

2013/C 153E/12	Euroopa kino digiajastul Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa kino kohta digiajastul (2010/2306(INI))	102

	Neljapäev, 17. november 2011
2013/C 153E/13	ELi toetus Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks (2011/2109(INI))	115

2013/C 153E/14	ELi ja USA tippkohtumine 28. novembril 2011 Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon 28. novembril 2011 toimuva ELi ja USA tippkohtumise kohta	124

2013/C 153E/15	Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon avatud interneti ja võrgu neutraalsuse kohta Euroopas	128

2013/C 153E/16	Kassettlahingumoona keelustamine Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon kassettlahingumoona keelustamise kohta	132

2013/C 153E/17	Käibemaksu käsitlevate õigusaktide ajakohastamine digitaalse ühtse turu hoogustamiseks Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon käibemaksu käsitlevate õigusaktide ajakohastamise kohta digitaalse ühtse turu edendamiseks	135

2013/C 153E/18	ELi ja Gruusia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavad läbirääkimised Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Gruusia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta (2011/2133(INI))	137

2013/C 153E/19	Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine Euroopa Parlamendi töös Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta Euroopa Parlamendi töös (2011/2151(INI))	143

2013/C 153E/20	Ebaseadusliku kalapüügi vastane võitlus globaalsel tasandil Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon ebaseadusliku kalapüügi vastase võitluse kohta globaalsel tasandil ja ELi rolli kohta (2010/2210(INI))	148

2013/C 153E/21	Iraan – hiljutised inimõiguste rikkumiste juhtumid Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Iraani kohta – hiljutised inimõiguste rikkumiste juhtumid	157

2013/C 153E/22	Egiptus, eelkõige blogija Alaa Abdel Fatah' juhtum Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta resolutsioon Egiptuse ja eelkõige blogipidaja Alaa Abd El-Fattahi juhtumi kohta	162

2013/C 153E/23	Vajadus 112 hädaabiteenuste kättesaadavuse järele Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta deklaratsioon vajaduse kohta 112 hädaabiteenuste kättesaadavuse järele	165

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA PARLAMENT
	Teisipäev, 15. november 2011
2013/C 153E/24	Äriühingutelt nõutavate tagatiste kooskõlastamine (ELi toimimise lepingu artikkel 54) ***I Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (uuesti sõnastatud) (KOM(2011)0029 – C7-0037/2011 – 2011/0011(COD))	166

	P7_TC1-COD(2011)0011Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (uuesti sõnastatud)	167
2013/C 153E/25	Reisijate ja nende pagasi mereveo Ateena konventsioon - välja arvatud artiklid 10 ja 11 *** Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ühinemise kohta reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolliga, välja arvatud selle artiklitega 10 ja 11 (08663/2011 – C7-0142/2011 – 2003/0132A(NLE))	167

2013/C 153E/26	Reisijate ja nende pagasi mereveo Ateena konventsioon - artiklid 10 ja 11 *** Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, milles käsitletakse Euroopa Liidu ühinemist reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolliga, seoses selle artiklitega 10 ja 11 (08663/2011 – C7-0143/2011 – 2003/0132B(NLE))	168

2013/C 153E/27	ELi ja Jordaania vaheline Euroopa – Vahemere piirkonna lennundusleping *** Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise Euroopa – Vahemere piirkonna lennunduslepingu sõlmimise kohta (09189/2011 – C7-0122/2011 – 2010/0180(NLE))	169

2013/C 153E/28	ELi ja Gruusia vaheline ühise lennunduspiirkonna leping *** Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon mis käsitleb nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Gruusia vahelise ühise lennunduspiirkonna lepingu sõlmimise kohta (09185/2011 – C7-0124/2011 – 2010/0186(NLE))	169

2013/C 153E/29	Ühise tollitariifistiku ühepoolsete maksumäärade kohaldamise ajutine peatamine teatavate tööstustoodete impordi suhtes Kanaari saartele * Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega peatatakse ajutiselt ühise tollitariifistiku ühepoolsete maksumäärade kohaldamine teatavate tööstustoodete impordi suhtes Kanaari saartele (KOM(2011)0259 – C7-0146/2011 – 2011/0111(CNS))	170

2013/C 153E/30	Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm (kaudsed meetmed) * Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles käsitletakse Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) raames kaudsete meetmete kaudu rakendatavat eriprogrammi (KOM(2011)0073 – C7-0075/2011 – 2011/0043(NLE))	171

2013/C 153E/31	Lühikeseks müük ja krediidiriski vahetustehingute teatavad aspektid ***I Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta (KOM(2010)0482 – C7-0264/2010 – 2010/0251(COD))	176

	P7_TC1-COD(2010)0251Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012 lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta	177
2013/C 153E/32	Euroopa püsikultuuride statistika ***I Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa püsikultuuride statistika kohta (KOM(2010)0249 – C7-0129/2010 – 2010/0133(COD))	177

	P7_TC1-COD(2010)0133Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 15. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, mis käsitleb Euroopa püsikultuuride statistikat ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 357/79 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/109/EÜ	178
2013/C 153E/33	Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm (otsemeetmed) * Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles käsitletakse Teadusuuringute Ühiskeskuse otsemeetmete kaudu elluviidavat Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) eriprogrammi (KOM(2011)0074 – C7-0078/2011 – 2011/0044(NLE))	178

2013/C 153E/34	Ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Aatomienergiaühenduse raamprogrammi kaudsetes meetmetes osalemine * Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus (Euratom), millega kehtestatakse ettevõtjate, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Aatomienergiaühenduse raamprogrammi kaudsetes meetmetes osalemise ning teadustöö tulemuste levitamise eeskirjad (2012–2013) (KOM(2011)0071 – C7-0076/2011 – 2011/0045(NLE))	183

	Kolmapäev, 16. november 2011
2013/C 153E/35	Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2010/019 IE/Construction 41, Iirimaa Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/019 IE/Construction 41, Iirimaa) (KOM(2011)0617 – C7-0313/2011 – 2011/2252(BUD))	188

	LISA	190
2013/C 153E/36	Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2010/021 IE/Construction 71, Iirimaa Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/021 IE/Construction 71, Iirimaa) (KOM(2011)0619 – C7-0315/2011 – 2011/2254(BUD))	190

	LISA	192
2013/C 153E/37	Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2010/020 IE/Construction 43, Iirimaa Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 28 (taotlus EGF/2010/020 IE/Construction 43, Iirimaa) (KOM(2011)0618 – C7-0314/2011 – 2011/2253(BUD))	192

	LISA	194
2013/C 153E/38	Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2011/001 AT/Niederösterreich-Oberösterreich, Austria Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2011/001 AT/Niederösterreich - Oberösterreich, Austria) (KOM(2011)0579 – C7-0254/2011 – 2011/2199(BUD))	194

	LISA	196
2013/C 153E/39	Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: taotlus EGF/2011/004 EL/ALDI Hellas, Kreeka Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2011/004 EL/ALDI Hellas, Kreeka) (KOM(2011)0580 – C7-0255/2011 – 2011/2200(BUD))	197

	LISA	199
2013/C 153E/40	Euroopa kultuuripärandi märgis ***II Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa kultuuripärandi märgist käsitleva Euroopa Liidu meetme kohta (10303/1/2011 – C7-0236/2011 – 2010/0044(COD))	199

2013/C 153E/41	Ühtne Euroopa raudteepiirkond ***I Euroopa Parlamendi 16. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud) (KOM(2010)0475 – C7-0268/2010 – 2010/0253(COD))	200

	P7_TC1-COD(2010)0253Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud) ( 1 )	201
	I LISA	255
	II LISA	255
	III LISA	256
	IV LISA	257
	V LISA	260
	VI LISA	261
	VII LISA	262
	VIII LISA	263
	IX LISA	267
	X LISA	268
	XI LISA	269
	XII LISA	270
	Neljapäev, 17. november 2011
2013/C 153E/42	Integreeritud merenduspoliitika edasiarendamine ***I Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm (KOM(2010)0494 – C7-0292/2010 – 2010/0257(COD))	274

	P7_TC1-COD(2010)0257Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. novembril 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega kehtestatakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm	275
	SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA	275
2013/C 153E/43	Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogramm * Euroopa Parlamendi 17. novembri 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, milles käsitletakse Euroopa Aatomienergiaühenduse tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse raamprogrammi (2012–2013) (KOM(2011)0072 – C7-0077/2011 – 2011/0046(NLE))	275


	(1) EMPs kohaldatav tekst