8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 67 ja artikli 81 lõike 2 punkti g,

—

võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta nõuandvat dokumenti „Alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamine kaubandustehingute ja -tavadega seotud vaidluste lahendamisel Euroopa Liidus” ning 2011. aasta aprillis avaldatud dokumenti „Ülevaade saadud vastustest”,

—

võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2008. aasta nõuandvat dokumenti „Alternatiivne vaidluste lahendamine finantsteenuste valdkonnas” ning 14. septembri 2009. aasta dokumenti „Ülevaade üldsusega konsulteerimise tulemusel saadud vastustest alternatiivse vaidluste lahendamise kohta finantsteenuste valdkonnas”,

—

võttes arvesse 19. aprilli 2002. aasta rohelist raamatut alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses (KOM(2002)0196),

—

võttes arvesse komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitust tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta (1) ning 4. aprilli 2001. aasta soovitust tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta (2),

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ”(KOM(2011)0206),

—

võttes arvesse nõukogu 25. mai 2000. aasta resolutsiooni tarbijavaidluste kohtuväliseks lahendamiseks ettenähtud ja kogu ühendust hõlmava võrgu kohta (3) ning 16. oktoobril 2001. aastal käivitatud Euroopa kohtuvälist võrgustikku (EEJ-Net),

—

võttes arvesse 30. märtsi 1998. aasta vastastikuse mõistmise memorandumit Euroopa Majanduspiirkonna finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustiku kohta ning finantsteenuste sektori vaidluste kohtuvälise lahendamise Euroopa võrgustikku (FIN-NET),

—

võttes arvesse nõukogu 28. mai 2001. aasta otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk (4),

—

võttes arvesse vahendajate Euroopa toimimisjuhendit (edaspidi „toimimisjuhend”), mis kehtestati 2004. aastal,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (5);

—

võttes arvesse 9. juuni 2010. aasta uuringut „The Cost of Non ADR – Surveying and Showing the Actual Costs of Intra-Community Commercial Litigation” (alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi keskus Roomas, Itaalias),

—

võttes arvesse Euroopa ettevõtete eksperthinnangu (EBTP) ülevaadet alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta, mis hõlmab ajavahemikku 17. detsember 2010 – 17. jaanuar 2011,

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2003. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni rohelist raamatut alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses (6),

—

võttes arvesse oma 19. juuni 2007. aasta soovitust seoses Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiskomisjoni raportiga (7),

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm (8),

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul (9),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni, mis käsitleb vahendusmenetluse direktiivi rakendamist liikmesriikides, selle mõju vahendusmenetlusele ja selle vastuvõtmist kohtute poolt (10),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja siseturu- ning tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A7-0343/2011),

A.

arvestades, et õiguskaitse kättesaadavus on põhiõigus;

B.

arvestades, et aluslepingutes sätestatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala peab vastama kodanike ja äriühingute vajadustele, luues näiteks lihtsamad ja selgemad menetlused ning tõhustades samal ajal õiguskaitse kättesaadavust;

C.

arvestades, et kohtumenetluse ja alternatiivsete vaidluste lahendamise süsteemide eesmärgid on tihedalt seotud ning mõlema kaudu püütakse võimalikult kiiresti sõlmida õiguslik rahu osapoolte vahel, kaitsta sobival viisil subjektiivset materiaalõigust ja lahendada pooltevahelised vastuolud;

D.

arvestades, et alternatiivse vaidluste lahendamise teel, mis aitab osapooltel vältida tavapärast kohtuprotsessi, on võimalik pakkuda kiiret ja säästlikku alternatiivi kohtukäimisele;

E.

arvestades, et alternatiivne vaidluste lahendamine (Alternative Dispute Resolution (ADR)) on kohtuväline vaidluste lahendamise menetlus, mis aitab tarbijal ja kauplejal kolmanda osapoole vahendusel (vahendaja või vahekohtunik) konflikti lahendada;

F.

arvestades, et paljudes riikides on riigiasutustel, sealhulgas ombudsmanidel ja reguleerivatel asutustel tähtis osa vaidluste lahendamise toetamisel;

G.

arvestades, et kodaniku usalduse tugevdamine siseturu vastu ning õiguste jõustamise usaldamine piiriülestes vaidlustes võib aidata kaasa ELi majanduse stimuleerimisele;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu kodaniku teadmised ja arusaamine vaidluste alternatiivse lahendamise skeemide kohta kogu Euroopas ei ole piisavad ega selged, üksnes väike protsent kõikidest kodanikest teab, kuidas esitada hagi vaidluste alternatiivse lahendamise asutusele;

I.

arvestades, et on oluline tagada alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolu parem tutvustamine ning aktiivsemalt julgustada tarbijaid ja erialatöötajaid kasutama seda alternatiivina kohtumenetlusele, võimaldades seeläbi vältida vastasseisu ning pakkudes lahendust, millest võidavad mõlemad osalised;

J.

arvestades, et leida tuleks tasakaalukas meetod, mis võtaks arvesse nii alternatiivsete vaidluste lahendamissüsteemide paindlikkust kui ka tarbijakaitse ja ausa menetluse vajadust;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud lisapingutuste tegemist alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi väljatöötamiseks; arvestades, et Euroopa Parlament palus oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsioonis „Juhtimine ja partnerlus ühtsel turul” komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise kohta Euroopa Liidus;

L.

arvestades, et komisjon on lisanud oma 2011. aasta töökavasse ja 13. aprilli 2011. aasta teatisesse „Ühtse turu akt“ strateegilise algatusena alternatiivset vaidluste lahendamist käsitleva õigusakti ettepaneku, mis on üks kaheteistkümnest meetmest majanduskasvu ergutamiseks ja mille eesmärk on suurendada tarbijate mõjuvõimu;

M.

arvestades, et direktiivi 2008/52/EÜ rakendamise tähtaeg oli 21. mail 2011. aastal,

1.

kiidab heaks komisjoni hiljutise alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi käsitleva konsultatsiooni, mille raames keskenduti vaatamata laiahaardelisele pealkirjale üksnes tarbijate tehingutele;

2.

on siiski arvamusel, et alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem moodustab osa üldisest sektoritevahelisest majanduskasvu toetava õiguse tegevusplaanist; on seisukohal, et iga lähenemisviis alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile peaks hõlmama mitte ainult tarbijate vaidlusi, vaid ka äriühingutevahelisi tsiviil- ja kaubandustehinguid, sõltumata sellest, kas on tegemist riiklike või eraettevõtetega; perekonnasiseseid vaidlusi, laimujuhtumeid ja teisi vaidlusi, mis on seotud avaliku huviga või kus osapoolte õiguslik seisund on erinev;

3.

kiidab heaks asjaolu, et direktiiviga 2008/52/EÜ on ühtlustatud mõningaid vaidluste vahendamise standardeid; rõhutab vajadust määratleda ühised terminid ning säilitada menetlustagatised alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kõikides valdkondades; peab vajalikuks vaadata uuesti läbi komisjoni 1998. aasta ja 2001. aasta soovitused ning toimimisjuhendi;

4.

on seisukohal, et kuigi isereguleerimine on jätkuvalt oluline, tuleb võtta õiguslikke meetmeid, et sätestada miinimumstandardid, millele saab rajada alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi, et tagada liikmesriikide õiguskorras alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi raamistik direktiivi 2008/52/EÜ näitel; rõhutab, et niisuguste raamistike puhul tuleb olla tähelepanelik, et mitte piirata alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi valdkonnas mitmekesisust, sest puudub tüüplahendus, millega saaks võidelda eri õigusüksustes tekkivate mitmesuguste probleemidega;

5.

rõhutab, et paremini tuleb mõista mehhanismide ja protsesside (sealhulgas riigivõimude, näiteks ombudsmani tegevus) arvukaid erinevaid tüüpe, mille puhul kasutatakse sageli ühisnimetust „alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem“; on seisukohal, et kuigi alternatiivsetes vaidluste lahendamissüsteemides tavaliselt leiduv läbirääkimiste ja vaidluste lahendamise metoodika on väga sarnane, erineb süsteemi struktuur liikmesriigiti väga palju;

6.

on seisukohal, et Euroopa Liidu tasandi õigusaktid hõlbustavad alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi ellurakendamist ja julgustavad füüsilisi ja juriidilisi isikuid seda sagedamini kasutama, eriti piiriülestes vaidlustes, kus kohtumenetlus on keerukam, kulukam ja aeganõudvam;

7.

palub selles kontekstis komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku tarbijavaidluste alternatiivse lahendamise kasutamise kohta ELis ning rõhutab selle kiire vastuvõtmise tähtsust;

8.

on seisukohal, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi standardid peaksid hõlmama järgmist: alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi järgimine ja selle suhtes kokku leppimine; sõltumatus, läbipaistvus, tõhusus, õiglus, erapooletus ja konfidentsiaalsus; mõju aegumis- ja igamistähtaegadele; alternatiivse vaidluste lahendamise tulemusena saavutatud kokkulepete täitmisele pööratavus; kolmandate osapoolte kvalifikatsioon;

9.

on arvamusel, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi asutusi peaksid korrapäraselt jälgima ja hindama sõltumatud hindajad;

10.

et õiguskaitse kättesaadavust mitte piirata, on vastu alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi üldisele kohustuslikuks muutmisele ELi tasandil, kuid leiab, et tuleks uurida võimalust kehtestada kohustuslik süsteem, mis suunab osapooli kaaluma vaidluste alternatiivset lahendamist;

11.

võtab teadmiseks Itaalia „ühise lepitusmenetluse” näite kui võimaliku parima tava mudeli, mille aluseks on ettevõtja ja tarbijaühenduste kokkulepitud ja allkirjastatud protokoll, milles nõutakse, et ettevõtja nõustuks eelnevalt alternatiivse vaidluste lahendamisega, et lahendada kõik protokolliga reguleeritavas piirkonnas tekkivad vaidlused;

12.

rõhutab, et ükski alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi klausel ei tohiks piirata õiguskaitse kättesaadavust, eriti nõrgema osapoole puhul, mis mõningal juhul võib olla ka VKE, ning on seepärast seisukohal, et alternatiivse vaidluste lahendamise käigus tehtavad otsused võivad olla siduvad ainult siis, kui selles on selgesõnaliselt leppinud kokku kõik osapooled;

13.

on seisukohal, et kohustus avalikustada asjaolusid, mis mõjutavad kolmanda osapoole sõltumatust või toovad kaasa huvide konflikti ning kohustus kohelda kõiki osapooli võrdselt, nagu on sätestatud toimimisjuhendis, peaksid kehtima terves alternatiivses vaidluste lahendamissüsteemis;

14.

nõuab, et osapooltel ja, kus asjakohane, kolmandal osapoolel oleks kohustus vastavalt toimimisjuhendile hoida alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemiga seotud informatsiooni konfidentsiaalsena; kaalutleb ka vajaduse korral ulatuslikumate meetmete võtmist, nagu kutsesaladuse sätestamine paralleelselt sellega, mis on sätestatud direktiivi 2008/52/EÜ artiklis 7;

15.

märgib siiski, et kuigi isikuandmete konfidentsiaalsusest on tähtis kinni pidada, tuleks alternatiivse vaidluste lahendamise protsessis tagada ka teatud tasemel läbipaistvus, et liikmesriikidel ja alternatiivse vaidluste lahendamise asutustel oleks võimalik selgitada välja parimad tavad ja neid jagada, ning võimaldada sõltumatutel reguleerijatel hoolikalt uurida menetlusi, mille kohta on tehtud kaebusi;

16.

on seisukohal, et aegumis- ja igamistähtaegu peaks mõjutama mitte ainult vahendusmenetlus, vaid alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem üldiselt (direktiivi 2008/52/EÜ artikkel 8); teadvustab, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi paljudel vormidel on ohte, nagu ka kohtumenetlustega väärtarvituslikul viivitamisel; märgib, et Euroopa lepinguõigust käsitlev teostatavusuuringuga (11) nähakse ette kasutusvalduse peatamine vahekohtumenetluste ja vahendusmenetluste puhul ning alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi mõningates muudes olukordades; kutsub komisjoni üles seda edasi arendama;

17.

on veendunud, et kokkulepete kiire ja odav jõustamine alternatiivse vaidluste lahendamise tulemusel on hädavajalik, sealhulgas piiriüleste vaidluste puhul; nõuab selleks seadusandlike meetmete võtmist;

18.

tuletab meelde, et oluline on korraldada erikoolitused neutraalsete kolmandate osapoolte jaoks; kutsub komisjoni üles koguma andmeid koolituse vajaliku tüübi ja ulatuse kohta ning toetada sektoreid koolituse ja kvaliteedi kontrollimissüsteemi väljatöötamisel;

19.

toetab komisjoni kavatsust ergutada alternatiivse ligipääsetava, kiire, tõhusa ja odava vaidluste lahendamise kasutamist, mis võimaldab luua ja säilitada paremaid ja usaldusel põhinevaid kaubandus-, majandus-, sotsiaal- ja naabrussuhteid ning pakub kõrgel tasemel tarbijakaitset olukorras, mis võrreldes praeguse kohtupraktikaga toob kasu mõlemale osalisele;

20.

rõhutab, et kuigi praegusel hetkel toimib Euroopas mitmeid tõhusaid alternatiivseid vaidluste lahendamise süsteeme, on üks põhilisi takistusi selliste süsteemide kasutamisel nende vähene arendamine terves ELis nii geograafilisest kui ka sektoraalsest vaatepunktist; teeb seetõttu ettepaneku korvata kiiresti alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi geograafilise katvuse puudujäägid Euroopas; peab kahetsusväärseks olulisi valdkondlikke lünki, mis püsivad enamikus liikmesriikides, ning edendab samas paremat valdkonniti kohaldamist, millesse kaasataks inimesi, kes saavad aru, kuidas antud valdkond toimib; innustab liikmesriike kavandama valdkonnapõhiste teeninduspunktide kasutuselevõtmist, mis annaksid teavet alternatiivse vaidluste lahendamismenetluse algatamise kohta;

21.

tuletab meelde, et alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem pakub eriti huvi VKEdele; kordab komisjonile esitatud üleskutset uurida alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi ja ELi lepinguõiguse vahelist koosmõju; kiidab heaks ka juhendi koostamise alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi klauslite kohta standardlepingutes;

22.

tunnustab FIN-NETi, ECC-Neti ja SOLVITi saavutusi, kuid on seisukohal, et osapoolte teavitamise ja rahastamise puhul on veel arenguruumi; kutsub komisjoni üles toetama, tugevdama ning suurendama olemasolevate asutuste suutlikkust, näiteks nende, kes on oma tõhusust ja väärtust tõestanud,

23.

näeb alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi online-variandi suurt potentsiaali, eriti väiksemate nõuete puhul; märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi tavapärased menetlused on olemas internetis koos muude menetlustega, millega soovitakse vältida vaidlusi või aidata kaasa nende lahendamisele; rõhutab, et alternatiivse vaidluste lahendamise puhul internetis ei tohiks menetluse standardeid madalamale lasta, ning tuleks lahendada ka lahenduste täitmisele pööratavus; on arvamusel, et interneti usaldusmärgisüsteemid tooksid erilist kasu; juhib tähelepanu UNICTRALi internetis vaidluste lahendamise töörühma tööle (12), mis käsitleb äriühingutevahelisi ning äriühingute poolt tarbijatele suunatud tehinguid;

24.

on seisukohal, et vaidluste lahendamise hierarhiline süsteem – kõigepealt, ettevõttesisene kaebuste esitamine, teiseks, alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem, ning vaid viimase variandina, kohtuvaidlus – vähendab aega ja kulu; kutsub komisjoni üles abistama sektoreid kõnealuste süsteemide edendamisel;

25.

rõhutab, et erinevat tüüpi alternatiivsetel vaidluste lahendamissüsteemidel on perekonnasisestes vaidlustes väga oluline roll, kuna sellega saab vähendada psühholoogilist kahju, aidata osapooltel uuesti üksteisega suhtlema hakata ning aidata seega tagada laste kaitse; näeb piiriülese alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi potentsiaali eriti selle paindlikkuse tõttu; juhib tähelepanu ka tööle, mida on teinud Euroopa Parlamendi vahendaja vanema sooritatud rahvusvahelise lapseröövi korral;

26.

nõustub komisjoniga, et asjakohane õigus hüvitamisele siseturul eeldab nii lihtsustatud juurdepääsu alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile kui ka tõhusa ühishagide süsteemi olemasolu, kusjuures mõlemad täiendavad, mitte ei välista teineteist;

27.

näeb alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi potentsiaali kollektiivset kaebuste esitamist käsitleva käimasoleva arutelu raames, kuna alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem on tõhus vahend vaidluste lahendamiseks nii, et välditakse kohtusse pöördumist;

28.

on seisukohal, et ELi tasandil on olemas vajadus alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi järele ajakirjandusvabaduse ja üksikisiku õiguste valdkonnas, kuna eelkõige laimujuhtumite ning üksikisiku õiguste rikkumiste kohtukulud võivad mõnes liikmesriigis olla liiga kõrged ning alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem võib aidata seda olukorda parandada;

29.

rõhutab vajadust tagada Euroopa tarbijate juurdepääs alternatiivsele vaidluste lahendamissüsteemile nii siseriiklike kui piiriüleste vaidluste korral, pidades eriti silmas ELi kiiresti kasvavat on-line-turgu; märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamine tagab parema tarbijakaitse ning tõstab tarbijate usaldust turu, ettevõtete ja tarbijakaitse institutsioonide suhtes, muutes neid tarbijale atraktiivsemaks, soodustades piiriülest turustamist ja suurendades kõikide liidusisese turu ettevõtjate jõukust;

30.

nõuab tõhusat süsteemi tarbijavaidluste kohtuväliseks lahendamiseks, mis hõlmaks kogu Euroopa Liitu;

31.

soovitab Euroopa Komisjonil võtta Euroopa Liidu tarbijavaidluste alternatiivsete lahendamissüsteemide kasutamist puudutavasse seadusettepanekusse suunised, mida peaks järgima Euroopas rakendatavate alternatiivsete vaidluste lahendamissüsteemide kontekstis, ja nimelt:

32.

palub komisjonil sätestada piiriüleste tarbijavaidluste lahendamise koordineerimine, mis lihtsustaks juurdepääsu siseriiklikele ja ettevõtjate hallatavatele alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele ja nende koordineerimist;

33.

palub komisjonil elektroonilist kaubandust puudutavate piiriüleste tarbijavaidluste tarbeks kavandada mitmekeelse platvormi kiire kasutuselevõtmine, mis võimaldaks tarbijatel lahendada vaidlusi täielikult internetis; platvorm peab vastama kvaliteedistandarditele ning toetuma liikmesriikides olemasolevatele alternatiivsetele vaidluste lahendamissüsteemidele;

34.

on arvamusel, et tarbijate teavitamise eest vastutavad nii riigiasutused kui ka teabe- ja nõuandevõrgustikud ning seadusandjad ja tarbijakaitseühendused, ning soovitab neil kõigil käivitada oma tasandil teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning temaatilisi katseprojekte;

35.

kritiseerib komisjoni praeguse alternatiivse vaidluste lahendamise andmebaasi ebaselgust; soovitab komisjonil luua olemasolevatele andmebaasidele ja võrgustikele tuginedes Euroopa mitmekeelne alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi internetiportaal, kus kõik tarbijad saaksid teavet selle kohta, kuidas alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem töötab, mida see endaga kaasa toob, millised on tarbija õigused ja kohustused; rõhutab, et tarbijate huvides peab pöörama tähelepanu eelkõige veebiportaali kasutajasõbralikkusele ja selgusele;

36.

rõhutab, et tarbijatel peab olema juurdepääs kogu internetis leiduvale asjakohasele teabele alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta, mis on nõuetekohaselt tõlgitud nende emakeelde, kasutades kergesti kättesaadavaid ja kasutajasõbralikke online-tõlkerakendusi;

37.

märgib, et väga oluline on tõsta tarbijate teadlikkust alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolust ja eelistest enne tarbijavaidluse tekkimist; nõuab sellega seoses ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide vastutustunde tugevdamist; on seisukohal, et ettevõtjatel ja kutseorganisatsioonidel lasub kohustus teavitada tarbijaid olemasolevatest alternatiivse vaidluste lahendamise mehhanismidest; teeb ettepaneku, et selle ennetava teabe hulka kuuluks kõigisse valdkondlike asjatundjate koostatud lepingudokumentidesse lisatav viide võimalusele kasutada alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi, koos kontaktandmetega ja asjakohase süsteemi kasutamise korraga; selline tingimus ei tohiks tähendada lisakulutusi ja bürokraatiat;

38.

soovitab võimaliku stiimulina ettevõtetele luua Euroopa tasandi kvaliteedimärk, mis on seotud tarbijavaidluste lahendamisega vahenduse teel ja millele tuleks lisada parimate tavade suunised, nii et tarbijad suudaksid kiirelt tuvastada alternatiivses vaidluste lahendamissüsteemis osalevaid ettevõtteid; on seisukohal, et ettepaneku kohta tuleks esmalt teostada tasuvusanalüüs; rõhutab, et komisjon peaks tagama märgi nõuetekohase kasutamise ning jõustamise.

39.

märgib, et tuleb parandada üldise teabe levitamist õiguste ning nende jõustamise kohta ning alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi käsitleva üksikasjaliku teabe, sealhulgas süsteemi olemasolu, toimimise ja asukoha kohta; on arvamusel, et teabeprogrammides tuleks juhtida tähelepanu ka alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi valiku peamistele eelistele, nagu kulud, edukus ja ajatõhusus võrreldes kohtuvaidlusega; on seisukohal, et sellised programmid tuleks suunata eelkõige kodanikele ja VKEdele; on arvamusel, et alternatiivset vaidluste lahendamissüsteemi saab kõige tõhusamalt pakkuda kodanikele lähedal oleva võrgustiku näol ning liikmesriikide vahelisele koostööle tuginedes;

40.

kutsub samas komisjoni üles hoolitsema viivitamatult selle eest, et tarbijatele ja ettevõtjatele paremini tutvustada praegu kehtivaid õigusloomevahendeid, nagu määrus (EÜ) 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, direktiiv (EÜ) 52/2008 vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning määrus (EÜ) 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta; teeb ettepaneku kaasata selleks ulatuslikku teabekampaaniasse riiklikke asutusi, kohtuid, advokatuure ja kaubanduskodasid, tarbijakaitseliite, kohtukulude kindlustajaid ja teisi pädevaid organisatsioone; nõuab vastavate üleeuroopaliste ja siseriiklike kampaaniate jaoks rahalist toetust;

41.

märgib, et väiksemate kohtuvaidluste kohtute rakendamine on mõnes liikmesriigis jätkuvalt märkimisväärselt madal ning et rohkem tööd tuleb teha õiguskindluse, keelebarjääride ja menetluste läbipaistvuse nimel; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu nimetatud õigusasutustele õigusakti ettepaneku koostamisel tarbijavaidluste alternatiivse lahendamise kasutamise kohta Euroopa Liidus;

42.

märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi lepituslik olemus tähendab seda, et lahendust peavad tõenäolisemalt võiduks mõlemad pooled, ja juhib tähelepanu asjaolule, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi otsustest peetakse üldiselt enamasti kinni; arvab seetõttu, et sellekohane ajakohastatud statistika tuleks avaldada koos avaliku teabega alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kohta;

43.

kutsub komisjoni üles koostöös liikmesriikidega läbi viima tarbijate ja ettevõtjate harimisele ning teadlikkuse tõstmisele suunatud teabekampaaniaid, mis käsitleksid kõnealuse süsteemi kasutamise eeliseid;

44.

on seisukohal, et alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi teabekampaaniaid tuleks viia läbi koostöös kaubanduskodade, tarbijarühmade ja õiglase kaubanduse ametitega (või neile vastavate asutustega), et kampaaniad oleksid kooskõlastatud ja tulemuslikud;

45.

on arvamusel, et ettevõtete teavitamise eest vastutavad nii riigiasutused kui ka esindusorganisatsioonid, ning soovitab neil kõigil käivitada oma tasandil teadlikkuse tõstmise kampaaniaid ning temaatilisi katseprojekte;

46.

tunnistab, et üks põhilisi alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi kasutamise takistusi on ettevõtjate vastumeelsus selliste mehhanismide kasutamise suhtes; teeb ettepaneku, et kaubanduskojad, katusorganisatsioonid nii riiklikul kui ELi tasandil ja muud kutsealade organisatsioonid oleksid kohustatud teavitama ettevõtteid alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi olemasolust ja selle võimalikust kasust, eriti selle pakutavast võimalusest vähendada kohtuvaidluste tekkimist juba algetapis, selle mõjust ettevõtte kuvandile ning sellest, et erinevalt vahekohtu või kohtu otsusest pakub alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem võimalust taastada pooltevahelisi usaldusel põhinevaid kaubandussuhteid;

47.

kutsub komisjoni üles kogutud andmete ning usaldusväärse mõjuhinnangu põhjal kooskõlas parema õigusloome eeskirjadega uurima, kuidas sätestada sektorite vahel alternatiivse vaidluste lahendamissüsteemi miinimumstandardid, ning arendama edasi olemasolevaid süsteeme ning julgustama liikmesriike ja sektoreid, millele antud süsteemid kehtivad, rahastamist suurendama, pidades silmas asjaolu, et kuigi alternatiivne vaidluste lahendamissüsteem pakub osapooltele madalamate kuludega alternatiivi, ei tohi sellest saada nn odav kohtumõistmine;

48.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/9

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist ELis 21. jaanuaril 2011, nagu on sätestatud nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsuses 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (1),

—

võttes arvesse ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste hartat (2);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 2, 10, 19 ja 168;

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (3);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008)0426) ja sellekohast parlamendi 2. aprilli 2009. aasta seisukohta (4);

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse nõukogu 4. juuni 1998. aasta soovitust 98/376/EÜ puuetega inimeste parkimiskaardi kohta (5);

—

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010)0245);

—

võttes arvesse komisjoni 12. mai 2000. aasta teatist „Tõketeta Euroopa suunas puuetega inimeste jaoks” (KOM(2000)0284);

—

võttes arvesse komisjoni 25. septembri 2001. aasta teatist „e-Euroopa 2002: avalike veebisaitide ja nende sisu kättesaadavus“ (KOM(2001)0529);

—

võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni 22. mai 2001. aasta rahvusvahelist funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsiooni (ICF) (maailma terviseassamblee resolutsioon 54.21);

—

võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2003. aasta teatist „Võrdsed võimalused puuetega inimestele – Euroopa tegevuskava” (KOM(2003)0650);

—

võttes arvesse komisjoni 24. jaanuari 2003. aasta teatist „Puuetega inimeste õiguste ja väärikuse edendamiseks ning kaitsmiseks õiguslikult siduva ÜRO instrumendi loomine“ (KOM(2003)0016);

—

võttes arvesse komisjoni 16. märtsi 2005. aasta teatist rohelise raamatu „Silmitsi demograafiliste muutustega – uus põlvkondadevaheline solidaarsus” kohta (KOM(2005)0094);

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2007. aasta teatist „Puuetega inimeste olukord Euroopa Liidus: Euroopa tegevuskava 2008–2009” (KOM(2007)0738);

—

võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2010. aasta teatist „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik” (KOM(2010)0758);

—

võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2010. aasta teatist „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas” (KOM(2010)0636);

—

võttes arvesse 13. detsembril 2006. aastal vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli („fakultatiivprotokoll”);

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi teemal „Tööturu kaasamise edendamine – kriisist toibumine ja ettevalmistused 2010. aasta järgseks Lissaboni tegevuskavaks“;

—

võttes arvesse petitsiooni nr 1454/2010, mille esitas Urzula Weber-Król;

—

võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2006 (puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul) toimimise ja mõju kohta (KOM(2011)0166);

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu 11. juuli 2006. aasta otsust (kohtuasi C 13/05 direktiivi 2000/78/EÜ kohta – võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – puude mõiste);

—

võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (6);

—

võttes arvesse oma 17. juuni 1988. aasta resolutsiooni kurtide viipekeele kohta (7);

—

võttes arvesse oma 26. mai 1989. aasta resolutsiooni naiste ja puude kohta (8);

—

võttes arvesse oma 16. septembri 1992. aasta resolutsiooni vaimse puudega inimeste õiguste kohta (9);

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 1995. aasta resolutsiooni vaimse puudega isikute inimõiguste kohta (10);

—

võttes arvesse oma 9. mai 1996. aasta resolutsiooni autistlike inimeste õiguste kohta (11);

—

võttes arvesse oma 13. detsembri 1996. aasta resolutsiooni puuetega inimeste parkimiskaardi ja puuetega inimeste õiguste kohta (12);

—

võttes arvesse oma 11. aprilli 1997. aasta resolutsiooni puuetega inimestele võrdsete võimaluste andmise kohta (13);

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2003. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Puuetega inimeste õiguste ja väärikuse edendamiseks ning kaitsmiseks õiguslikult siduva ÜRO instrumendi loomine” (14);

—

võttes arvesse komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta teatist „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid” (KOM(2011)0011) ja selle juurde kuuluvat ühise tööhõivearuande kavandit;

—

võttes arvesse nõukogu 19. mai 2011. aasta otsust 2011/308/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (15);

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni tervisealase ebavõrdsuse vähendamise kohta ELis (16);

—

võttes arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite 25. märtsil 2010. aastal sõlmitud kaasava tööturu raamkokkulepet;

—

võttes arvesse nõukogu järeldusi ELi tervishoiusüsteemide ühiste väärtuste ja põhimõtete kohta (2006/C146/01);

—

võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2010. aasta järeldusi „Võrdsus ja tervis kõikides poliitikates: solidaarsus ja tervishoid”,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomitee raportit, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komitee, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komitee ning petitsioonide komitee arvamusi (A7-0263/2011),

A.

arvestades, et täieõiguslike kodanikena on puudega (sealhulgas füüsilise kui psühhosotsiaalse puudega) inimestel võrdsed õigused ja õigus vaieldamatule väärikusele, võrdsele kohtlemisele, iseseisvale elule ja täielikule osalemisele ühiskonnas;

B.

arvestades, et üle 80 miljoni inimese ehk umbes 16 % Euroopa Liidu kogu elanikkonnast on puudega, sealhulgas vaimse tervise probleemidega inimesed, pidades eelkõige silmas autistlikke inimesi, ning nende töötuse määr on kaks korda kõrgem kui puudeta inimeste hulgas; arvestades, et puuetega inimesed on haavatav inimrühm ja nende hulgas on vaesuse osakaal 70 % keskmisest kõrgem; arvestades, et puuetega inimeste tööhõive määr on ainult ligi 45 % ning et kvaliteetne töö tagab majandusliku sõltumatuse ja võimaldab eneseteostust; arvestades, et töötus suurendab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu, sest vähemalt veerand elanikkonnast kannatab korra elu jooksul vaimsete häirete all ja 10 % inimeste puhul võib see muutuda vaimse tervise krooniliseks probleemiks; rõhutab, et vaja on aktiivset ja sihipärast poliitikat selle püsiva olukorraga võitlemiseks; arvestades, et suurem vaesusrisk tuleneb tihtipeale piiratud juurdepääsust mitte ainult tööturule ja koolitusele, vaid ka tervishoiuteenustele ja asjakohasele ravile,

C.

arvestades, et kriis tabab kõige rängemalt ühiskonnast kõige rohkem kõrvale jäetud inimesi, ning arvestades, et puuetega inimesed on üks Euroopa finantskriisist kõige enam mõjutatud rühmi,

D.

märgib, et asjaomased kodanikud on pidevalt juhtinud petitsioonikomisjoni tähelepanu lünkadele puuetega inimeste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel;

E.

arvestades, et suure abivajadusega puuetega inimesed on ühiskonnas ühed kõige tõrjutumad, ning arvestades, et puuetega naised kuuluvad tavaliselt ühiskonna kõige kaitsetumate ja kõrvalejäetumate hulka ning neid diskrimineeritakse, neil ei ole võimalust omandada haridust ega osaleda tööturul või ühiskondlikus elus;

F.

arvestades, et edukas ELi 2020. aasta strateegia, mille eesmärk on edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat ELi majanduskasvu (mis põhineb innovatsioonil ja teadustegevusel), eeldab tingimata struktuurilisi täiendusi puuetega inimeste liikuvuse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas;

G.

arvestades, et eelolevail aastail kõnealune arv suureneb rahvastikupüramiidi vältimatu ümberpöördumise tõttu tunduvalt, sest üle kolmandiku üle 75aastastest inimestest kannatab mingit liiki puude all, mis piirab teatud määral nende võimeid, ja üle 20 % neist on väga piiratud võimetega;

H.

arvestades, et Euroopa Liit ratifitseeris ametlikult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning sellele on alla kirjutanud kõik 27 ELi liikmesriiki ja ratifitseerinud 17 liikmesriiki;

I.

arvestades, et Euroopa Liidu pädevus puude alusel diskrimineerimise eest kaitsmisel piirdub hetkel töö saamise, kutsealale pääsemise ja kutseõppega (2000/78/EÜ), ning arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on segaleping, mille rakendamise eest vastutavad ELi institutsioonid ja liikmesriigid; arvestades, et käesolevas raportis esitatud ettepanekuid ja lähenemisviise tuleb kaaluda ja käsitleda Euroopa ligipääsetavuse akti käsitlevas komisjoni tulevases ettepanekus;

J.

arvestades, et puuetega inimestele suunatud sotsiaalpoliitika on sageli liikmesriikide pädevuses ning põhineb seega riiklikel traditsioonidel, kultuuripärandil, ühiskondlikel tavadel, majanduslikul arengul ning üliolulisel rollil, mida täidavad perekonnad ja ühingud puuetega inimeste toetamisel teel iseseisvusele ja ühiskonda integreerumisele;

K.

arvestades, et puue on arenev mõiste, mida mõjutavad vaegustega isikute omavaheline suhtlemine ning hoiakulised ja keskkondlikud tõkked, mis takistavad vaegustega isikute täisväärtuslikku ja tõhusat osalemist ühiskonnas võrdväärselt teistega ja sama väärikalt;

L.

arvestades, et liikuvus, puue ja sotsiaalne kaasatus on omavahel tihedalt seotud, eelkõige mis puudutab vabadust ja suhtlemist (sealhulgas Braille’i kiri ja viipekeeled ning muud suhtlusvormid), liikumisvabadust kõigil elualadel ja teenustele juurdepääsu; arvestades, et edendada tuleb täielikku osalemist ühiskondliku elu kõikides aspektides, pidades silmas komisjoni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna poliitika ning koduautomaatika ja veebisuhtluse lahenduste tähtsust, ning vajadust liikuda täieliku juurdepääsetavuse suunas soodustades ühtsete standardite kehtestamist ühtsel turul ja hõlbustades nende levikut;

M.

arvestades, et teabele juurdepääsul (põhiõiguste harta artikkel 11) ja kultuuril, nagu on sätestatud nõukogu 6. mai 2003. aasta resolutsioonis puuetega inimeste juurdepääsu kohta kultuurilistele infrastruktuuridele ja kultuuritegevusele, on oluline roll inimeste, sealhulgas puuetega inimeste intellektuaalses arengus ning seetõttu on neil otsene mõju inimeste võimalusele leida töökoht;

N.

arvestades, et puuetega inimestel on õigus ühiskondlikele teenustele, mis toetavad iseseisvat elu, õigust individuaalsele abile, õigust majanduslikule ja sotsiaalsele sõltumatusele ning täielikku osalemist ühiskonnas ja tööturul; arvestades, et kui sellist toetustegevust tasustataks, moodustaks see ligi 50 % SKPst (majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude mõõtmise kõrgetasemelise komisjoni 21. aprilli 2010. aasta aruanne);

O.

arvestades, et juurdepääsetavuse tõkked kõikidele inimestele pakutavate teenuste ja kaupade kasutamisel on puuetega inimestele märkimisväärseks takistuseks;

P.

arvestades, et puuetega inimesed kannatavad mõnes riigis ja mõnes valdkonnas kogu elu jooksul diskrimineerimist, eriti hariduse ja koolituse saamisel, sest puudub varane tuvastamine ning puuetega laste ja õpilaste huvides toimuv sekkumine, ning et see kõik piirab nende võimalusi tulevikus tööd leida,

Q.

arvestades, et 16–19-aastaste vanuserühmas ei käi puuetega noortest koolis 37 % ja kergema puudega noortest 25 %, samas kui puudeta noorte hulgas on see määr 17 %;

R.

arvestades, et ELi 2010. aasta detsembris ratifitseeritud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 24 keelab inimesi puude tõttu haridussüsteemist välja jätta, ning arvestades, et kaasav haridussüsteem on kõige tõhusam vahend selleks, et võidelda diskrimineerivate hoiakute vastu, ehitada üles kaasav ühiskond ja tagada haridus kõigile;

S.

arvestades, et puuetega naisi diskrimineeritakse sageli kahekordselt ja valitsused saaksid seda takistada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise vahendi rakendamise teel puuetega inimeste poliitika kõigis olulistes valdkondades;

T.

arvestades, et majanduskriis on tööhõive seisukohast probleem kõigi inimeste jaoks, eelkõige aga puuetega inimeste jaoks, kuivõrd tööpuuduse kasvu määr on oluliselt suurem teatavat tüüpi puuetega inimeste puhul ning üha kasvab kartus, et töövõimetushüvitisi võidakse kasutada selleks, et hoida tööjõu pakkumist kontrolli all;

U.

arvestades, et puuetega inimeste perekonnaliikmed kannatavad seotusest tulenevat diskrimineerimist ning perekondi toetavad meetmed mõjutaksid positiivselt puuetega inimeste õiguste täielikku ja võrdset austamist;

V.

tuletab meelde, et 2007. aastal esitati komisjonile 1 364 984 kodaniku allkirjaga petitsioon, milles nõuti puuetega inimestele laiendatud kaitset kõigis Euroopa Liidu poliitikavaldkondades, ning arvestades, et komisjon ei ole seda õiguspärast algatust siiani nõuetekohaselt arvesse võtnud,

1.

rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärki tagada 20–64aastaste inimeste 75 % tööhõivemäär ei ole võimalik saavutada, kui ei kaasata inimesi, kellel on mingit liiki puue;

2.

rõhutab, et rahalised kulutused ja majandusinvesteeringud puuetega inimestesse on pikaajaliselt tasuvad investeeringud kõikide heaolu ja jätkusuutlikel alustel toimiva ühiskonna huvides, kus inimesed elavad kauem ja töötavad tõhusamalt paremates tingimustes; rõhutab sellega seoses, et riigieelarve kokkuhoiumeetmete raames ei ole põhjendamatud kärped puuetega inimestele mõeldud teenuste või nende inimeste ühiskonda kaasamise projektide arvelt vastuvõetavad, sest need kärped ei võimaldaks tagada puuetega inimestele teatavaid elementaarseid võõrandamatuid põhiõigusi; on vastupidi seisukohal, et nendes valdkondades tuleks investeeringuid tunduvalt suurendada; kordab, et kõikide Euroopa Liidu tervishoiuteenuste puhul peab lähtuma sellistest põhiväärtustest nagu universaalsus, kvaliteetse ravi kättesaadavus ja solidaarsus;

3.

märgib, et kogu finantskriisi jooksul, mis praegu ilmutab taandumise märke, on Euroopa ühiskondadele olnud omane solidaarsus; on arvamusel ja rõhutab, et puuetega inimestele on vaja individuaalseid meetmeid, sest nad vajavad vastavalt puude eri raskusastmetele ja tunnustele isegi intensiivsemat abi, mis põhineb inimõigustel ja inimväärikusel ning diskrimineerimise ohul, mida sageli ei arvestata, ning seetõttu tuleb nendele aspektidele Euroopa kodanike teadlikkuse tõstmise kampaaniate kaudu tähelepanu juhtida; juhib tähelepanu asjaolule, et puuetega inimeste vajadusi tuleks seetõttu arvesse võtta nende erivajaduste alusel, et sobilike lahenduste leidmine oleks võimalik hariduse omandamise, koolituse ja tööelu kõikidel etappidel;

4.

rõhutab uue puuetega inimeste Euroopa strateegia 2010–2020 eesmärkide olulisust ja kutsub eriti üles usaldusväärsetele andmetele tuginedes määratlema üksikasjalikumaid meetmeid kõikidel valitsustasanditel; on arvamusel, et tuleks järgida põhimõtet, et ühegi puuetega inimestele mõeldud meetme puhul ei eirataks puuetega inimesi, see tähendab, et puuetega inimesed tuleb kaasata kõikidesse neid mõjutavatesse meetmetesse ja sellekohaste otsuste tegemisse;

5.

kahetseb, et komisjoni teatis Euroopa puuetega inimeste strateegia kohta ei sisalda terviklikku soolist aspekti ega eraldi peatükki soopõhise puudepoliitika kohta, hoolimata asjaolust, et puuetega naised on sageli tunduvalt ebasoodsamas olukorras kui puuetega mehed ning satuvad sagedamini vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohvriks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma soolisi aspekte arvesse kogu Euroopa puuetega inimeste strateegias 2010–2020;

6.

rõhutab, et vaja on uut tõhusat puuete käsitust ning alata tuleb Euroopa Puude Nõukogu loomisega, mis tuleks kokku korrapäraste vahemike järel ning millesse oleksid aktiivselt kaasatud Euroopa Parlament ning puuetega inimesi esindavad organisatsioonid ja riiklikud töörühmad, et tagada tõhusamad mehhanismid Euroopa puuetega inimeste strateegia rakendamise koordineerimiseks, selle üle järelevalve teostamiseks ning selle hindamiseks komisjonis ning liikmesriikide programmides ja strateegiates kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

7.

tuletab meelde, et jätkusuutlik ühiskond, kus inimesed elavad kauem ja püsivad parema tervise juures, peaks samuti hõlmama paremat linna- ja ühiskondlike alade kavandamist ning hõlpsamat juurdepääsu olemasolevatele toodetele ja teenustele, sealhulgas võrdset juurdepääsu uutele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, et parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja vältida nende sotsiaalset tõrjutust;

8.

nõuab, et austataks täielikult Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja toetataks universaaldisaini põhimõtet; tunnustab Euroopa Liidu ja ÜRO pingutusi töötada välja õigusaktid, et parandada puuetega inimeste ühiskonda integreerumist, ent on seisukohal, et tuleb veelgi rohkem teha;

9.

rõhutab eelkõige vajadust tagada, et puuetega laste puhul austatakse täielikult lapse õiguste konventsioonis sätestatud õigusi, sealhulgas õigust mängida, saada haridust, osaleda ühiskondlikus elus, sealhulgas kultuuri- ja kunstielus, ja õigust nende individuaalsest seisundist tingitud arstiabile, ning vabadust otsida ja saada teavet ja ideid; tuletab eelkõige meelde, et eelmainitud konventsiooni artikkel 23 tunnustab puuetega alaealise õigust elada „täisväärtuslikku ja rahuldavat elu tingimustes, mis tagavad eneseväärikuse, soodustavad enesekindluse kujunemist ja võimaldavad lapsel ühiskonnas aktiivselt osaleda”, ning nõuab, et puuetega lastel oleks tõhus juurdepääs haridusele, väljaõppele, tervishoiuteenustele, taastusraviteenustele, tööalasele ettevalmistusele ja puhkamisvõimalustele niisugusel viisil, et laps saaks võimalikult täielikult osa võtta ühiskondlikust elust ja abi aitaks kaasa tema individuaalsele arengule, kaasa arvatud tema kultuurilisele ja vaimsele arengule;

10.

nõuab, et puuete küsimus lisataks tulemuslikult ELi 2020. aasta strateegiasse ja selle juhtalgatustesse, sealhulgas juhtalgatusse „Innovaatiline liit“, kus puuete küsimust ei mainita;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et paljud puuetega inimesed kannatavad endiselt diskrimineerimise all seoses võrdse tunnustamise puudumisega seaduse ja õiguskaitse osas, ning kutsub liikmesriike üles neid puudujääke korrigeerima ja heastama seeläbi, et puuetega inimestele võimaldatakse tõhus juurdepääs õiguskaitsele ja õiguskaitseorganite haldustasandi töötajaid, sealhulgas politsei- ja vanglatöötajaid, koolitatakse asjakohaselt, ning rõhutab vajadust tagada puuetega inimestele võrdne osalus poliitilises ja avalikus elus, kaasa arvatud valimisõigus, õigus kandideerida valimistel ja asuda ametisse vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste rahvusvahelise konventsiooni artiklile 29, sest asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide ja valimisekspertide hinnangul on vaid väikesel osal puuetega inimestest võimalus osaleda valimistel;

12.

on seisukohal, et kaupade ja teenuste ostmine, sealhulgas neid käsitlev asjakohane ja kättesaadav teave, peaks hõlmama sobilikke (veebipõhiseid) ostulahendusi ning kaupu ja teenuseid, mis on kättesaadavad pikas perspektiivis; juhib tähelepanu vajadusele, et puuetega inimestele mõeldud tooted kinnitataks mitte ainult Euroopa, vaid ka ülemaailmsete standardite alusel; kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid asjakohaseid meetmeid, et edendada universaalse disainiga kaupade ja teenuste arendamist ja neile juurdepääsu, sealhulgas parimate tavade vahetust, nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste rahvusvahelise konventsiooni artiklis 29;

13.

rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni arvesse võttes on paljud uurimused näidanud, et puuetega naised kannatavad kahekordse diskrimineerimise, nii soolise kui ka puuete alusel diskrimineerimise all; kuna sellealased mehhanismid praktiliselt puuduvad, palub komisjonil kehtestada nõue pöörata sotsiaalkaitsesüsteemides erilist tähelepanu naistele, kellel on mingit liiki puue;

14.

rõhutab, et eriti vaimse puudega ja vaimse vaegusega inimesi ähvardab väärkohtlemine ja vägivald; kutsub liikmesriike üles kehtestama üksikasjaliku kontrollmehhanismi, et kindlustada ohvritele sotsiaalteenused ja õiguskaitse ning tagada hoolekandeasutustes elavate inimeste inimõiguste ja vabaduste austamine, eriti silmas pidades puuetega naisi ja lapsi; kutsub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti viima läbi uuringuid puuetega tütarlaste ja naiste olukorra kohta seoses vägivallaga; rõhutab, et vaja on meetmeid ja tegevust kahekordse diskrimineerimisega võitlemiseks ning täieliku võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste edendamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma aktiivseid ja tõhusaid meetmeid, et toetada ja edendada üleminekut hooldusasutustes pakutavatelt hooldusteenustelt kohalikule hoolekandestruktuurile, kasutades tõhusalt ära ELi pakutavaid rahastamisvõimalusi, nagu programm Progress, et tõsta inimeste teadlikkust hoolekandeasutustes elavate inimeste olukorrast; kutsub liikmesriike üles tagama vägivalla ohvriks langenud puuetega naistele esmajärjekorras juurdepääsu sotsiaalkorteritele, toetustele kodu kohandamiseks, soolise vägivalla juhtumite puhul pakutavale koduabi teenusele ja avalikele teenustele;

15.

rõhutab, et liikmesriike tuleks ergutada pöörama tunduvalt rohkem tähelepanu puuete sotsiaalsetele aspektidele; rõhutab, et vajalik eeldus selleks, et üksikisikud saaks kasutada oma kodanikuõigusi, on luua õigusraamistik otsuste tegemist toetava mehhanismi jaoks; kutsub liikmesriike üles ergutama nii palju kui võimalik selliseid ravivorme nagu personaalne abi ja muid iseseisvat elu toetavaid teenuseid, et vähendada ravi hooldusasutustes ja toetada teisi ravivorme; palub komisjonil läbi viia põhjalik uurimus selle nähtuse kohta ning tõsta ühiskonna teadlikkust; rõhutab, et puuetega inimestele on vabatahtlik tegevus esmatähtis tugi ning palub komisjonil ja liikmesriikidel vabatahtliku tegevuse alaseid algatusi ja toetusprogramme jätkata ja täiendada;

16.

rõhutab, kui oluline on kindlustada ja tagada võrdne juurdepääs avalikule teabele, pidades eriti silmas loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste avalikku käsitlemist kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 21;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles astuma vajalikke samme loodus- ning inimliku hooletuse põhjustatud katastroofideks valmistumiseks, pidades eriti silmas puuetega inimeste teavitamist asjakohase ja kasuliku teabega, muu hulgas sobivate rahvusvaheliste näidete esitlemise abil;

18.

rõhutab vajadust tegutsemise järele nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, et soodustada üleminekut hooldusasutuses toimuvalt ravilt kohalikes hoolekandestruktuurides toimuvale ravile, kasutades struktuurifonde koos meetmetega, mis tõstavad avalikku teadlikkust hoolekandeasutustes elavate puuetega inimeste olukorrast;

19.

rõhutab, et praegu puuduvad sidusad soopõhised andmed puudeküsimuste ja liikmesriikides pakutavate puuetega seotud teenuste kohta, sealhulgas konkreetsed näitajad ja teave hoolekandeasutuste arvu ja kvaliteedi kohta, või on need andmed piiratud, ning et Eurostat peaks pakkuma rohkem iga-aastast soopõhist teavet puuetega inimeste ja nende hooldajate kohta;

20.

väljendab pettumust läbipaistvuse puudumise ja puuetega inimeste vähese kaasatuse üle andmekogumises ja konsultatsioonides ning on arvamusel, et komisjon peaks toetama puuetega inimeste osalemist konsultatsioonimenetlustes, millele peab olema täielik juurdepääs vastavalt valitsusväliste organisatsioonide kogemusele ja mis võimaldaksid teha konkreetseid kommentaare ning mida toetaksid tõhusad teabekampaaniad, rõhutab, et asjaolu, et 2009. aastal komisjoni kesksel konsultatsioonide veebisaidil korraldatud veebipõhisele konsultatsioonile laekus kodanikuühiskonnast vaid 336 vastust, näitab, et teabekampaaniad ei jõudnud sihtrühmadeni ning veebipõhine rakendus ei olnud kättesaadav ekraanilugejaid kasutavatele pimedatele; kutsub liikmesriike üles tagama, et kõigi tasandi kõikidesse rakendamisprotsessidesse kaasataks puuetega inimesed ja nende organisatsioonid (nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste rahvusvahelise konventsiooni artiklis 33);

21.

kutsub komisjoni üles kiirendama järelevalvet, koostööd ja heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, eelkõige seoses võrreldavate soopõhiste andmete ja arengunäitajate kogumisega, et saavutada nii riikide kui ka ühenduse tasandil seatud eesmärgid; rõhutab, et puude raskusastme määramine peab põhinema puuetega inimeste vajadustel, mitte ainult meditsiinilistel aspektidel, ning hõlmama ka sotsiaalseid, tööhõivealaseid ja keskkonna-alaseid aspekte; samas rõhutab, kui tähtis on kooskõlastada võitlus süsteemi kuritarvitamise ja valeinvaliidide nähtuse vastu;

22.

tuletab meelde, et puuetega inimeste registreerimisega teenuste ja riigieelarvest toetuste saamiseks ei tohi kaasneda nende inimõiguste ja eraelu puutumatuse õiguse rikkumist või häbimärgistamist;

23.

rõhutab, et eakate puuetega inimeste arv kasvab ka demograafiliste muutuste tõttu, kuna järjest rohkematel inimestel tekib puue, sest inimeste eluiga on pikem; sellega seoses on järjest suurem vajadus arendada ja töötada välja sellised teenused ja lahendused, mis teenivad ühteaegu nii igas vanuses puuetega inimeste huve kui ka puudeta eakate inimeste huve;

24.

toetab nende kahe ühiskonnarühma liitude loomist, et aidata kaasa uuenduslikule majanduskasvule, mis põhineb tööhõivel ja ühiskondlikul arengul liikmesriikides, ning rahuldada ühiskonna vananemisest ja demograafilistest muutustest tulenevaid uusi nõudmisi;

25.

kutsub komisjoni üles tugevdama nii sanktsioone kui ka positiivseid stiimuleid, et liikmesriigid rakendaksid määruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklit 16 ja järgiksid selles toodud õiguslikult siduvaid nõudeid; kutsub komisjoni üles tugevdama tulevases 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitikas diskrimineerimisvastaseid ja juurdepääsu tagamist käsitlevaid sätteid ning jälgima ja hindama, kas ELi toetusprogramme rakendatakse korrektselt ja Euroopa fondide vahendeid kasutatakse eesmärgipäraselt;

26.

kutsub komisjoni üles soodustama Euroopa struktuurifondide, eriti Euroopa Regionaalarengu Fondi kasutamist eesmärgiga parandada juurdepääsetavust kaupadele ja teenustele ning ehitistele ELi fondide abil;

27.

tunnistab, et vaba liikumine on Euroopa Liidus põhiõigus; rõhutab, et vabal liikumisel on positiivne mõju puuetega inimeste ja nende perekondade elukvaliteedile ning ühiskonnas ja tööturul osalemisele, pidades eriti silmas paremat juurdepääsu tervishoiuteenustele ning suuremat tähelepanu krooniliste, puuetega lõppevate haiguste all kannatavatele inimestele, et vähendada tervishoius valitsevat ebavõrdsust kogu Euroopa Liidus;

28.

rõhutab, et Euroopas, kus edendatakse kodanike võrdõiguslikkust ja vaba liikumist Euroopa territooriumil, on puuetega inimestel liikmesriigiti erinevad õigused;

29.

rõhutab, et kättesaadav transport võimaldab puuetega inimestel kergemini tööturul osaleda ning aitab seega võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama teenustele juurdepääsetavust, kaotades tõkked kõnealustele tehnoloogiatele juurdepääsul eri strateegiate abil, millega kaasneks nende teenuste hinna vähenemine, ning Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusi ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks;

31.

tuletab meelde, et liikuvus on Euroopa tööhõivestrateegia keskne küsimus ning et konkreetsed tõkked, mis takistavad puuetega inimestele ELis väärika ja sõltumatu elu tagamist, on ikka veel väga kõrged, eriti hüvitiste ja abirahade ülekantavuse, rajatistele juurdepääsu või personaalse abistamise osas;

32.

rõhutab, et puuetega inimestel on vastavalt direktiivile, mis käsitleb patsiendiõiguste kohaldamist piiriüleses tervishoius (2011/24/EL), õigus piiriülestele tervishoiuteenustele ning neile tuleb võimaldada võrdväärne juurdepääs tervishoiuteenustele igas Euroopa Liidu liikmesriigis, eriti kui nad vajavad väga spetsiifilisi raviteenuseid;

33.

nõuab paremat vastastikust puudestaatuse tunnustamist kõikides liikmesriikides; kutsub liikmesriike üles vahetama häid tavasid, et kõrvaldada kogu ELis siseriiklikes puudeastme hindamise süsteemides esinevad lüngad ja tagada puuetega inimestele parem liikuvus;

34.

rõhutab vajadust ergutada liikmesriike, et nad tunnustaksid oma sotsiaalsüsteemides ning pensioniarvestuses enamasti naiste kui hooldajate tasustamata tööd ja panust puuetega inimeste eest hoolitsemisse; toonitab, et seepärast tuleks erilist tähelepanu pöörata kõnealustele naistele;

35.

tunnistab, kui oluline on nõukogu 4. juuni 1998. aasta soovitus 98/376/EÜ puuetega inimeste parkimiskaardi kohta, milles märgitakse, et sel kaardil peaks olema standardne vorm ning seda tuleks tunnustada kõikides liikmesriikides, et hõlbustada kaardi omaniku autokasutust, ning märgib, et Euroopa Liidu ühtne reisijate õiguste harta ning juhiloa ja muude liikmesriikidevahelise liikuvuse hõlbustamiseks nõutavate lubade või dokumentide saamine ja uuendamine on olulised puuetega inimeste ühiskonda kaasamiseks kõikides liikmesriikides; tunnistab, et uuenduslikud tasuta kommunikatsioonivahendid pimedatele ja kurtidele, näiteks juurdepääsetavad teabeteenused, milles on oluline koht veebipõhistel teenustel, on samuti väga olulised selleks, et nimetatud isikud saaksid oma õigusi täiel määral kasutada, see hõlmab ka kergesti loetavaid versioone kognitiivse ja intellektuaalse puudega inimestele; nõuab puuetega inimeste vaba liikumise takistuste vähendamist Euroopa liikuvuskaardi kasutuselevõtmisega, mis põhineb liikmesriikides kehtivate puuetega inimeste tunnistuste ning puudetoetuste ja -hüvitiste vastastikusel tunnustamisel, et lihtsustada puuetega inimeste õppimist, töötamist ja reisimist, ning avatud koordinatsiooni meetodi raamistiku kasutamist; nõuab, et puuetega inimeste jaoks loodaks informatiivne veebileht, kus selgitatakse neile nende õigusi ja antakse konkreetset lisateavet reisimise kohta;

36.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid vastu vajalikud meetmed puuetega inimeste töö- ja elukohtadele füüsiliste tõketeta juurdepääsu edendamiseks, et need suurendaksid puuetega inimeste tööturule integreerimist;

37.

rõhutab, et innovatiivne ja teadmistepõhine majandus ei saa kujuneda ilma puuetega inimestele juurdepääsetava sisu ja vormita, mida reguleerivad siduvad õigusaktid, näiteks pimedatele ligipääsetavad veebilehed ja subtiitritega varustatud sisu kuulmispuudega inimestele, sealhulgas massimeediateenused, viipekeelt kasutavatele inimestele mõeldud veebipõhised teenused, nutitelefoni rakendused ning puute- ja häälega avaliku meedia abiseadmed;

38.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kahetasandilisi meetmeid, milles siduvaid õigusakte ja standardeid käsitatakse täiendavate vahenditena, mis on vajalikud juurdepääsetavuse saavutamiseks; rõhutab, et õigusaktidega tuleks sätestada raamistik, mis oleks IKT valdkonna kiiret arenemist arvestades jätkusuutlik; märgib, et standardid peaksid olema arenevad vahendid, mis suudaksid tagada õigusaktide rakendamise;

39.

on teadlik võrdse juurdepääsu puudumisest tervishoiule, sealhulgas tervise- ja tervishoiualasele teabele, ning kutsub komisjoni üles kiirendama oma tööd selliste soovituste väljatöötamiseks, mis toetavad võrdset juurdepääsu tervishoiuteenustele ning tervise- ja tervishoiualasele teabele;

40.

rõhutab, et puuetega inimeste aktiivseks osalemiseks ühiskondliku elu kõikides valdkondades tuleb teha jõupingutusi, et pakkuda kommunikatsioonilahendusi vaimse puuetega inimestele (näiteks kergesti loetavad veebilehed) ning augmentatiivseid ja alternatiivseid suhtlusvõimalusi komplekssete kommunikatsioonivajadustega inimestele;

41.

kutsub liikmesriike üles edendama komisjoni abiga puuetega inimeste ühiskonda integreerimist ja nende aktsepteerimist, parandades nende juurdepääsu spordi, vaba aja ja kultuuri valdkonna rajatistele ja tegevustele, ergutades sealhulgas nägemispuudega inimestele kättesaadava kultuurimaterjali vahetamist liikmesriikide vahel kooskõlas nõukogu 6. mai 2003. aasta resolutsiooniga puuetega inimeste juurdepääsu kohta kultuurilistele infrastruktuuridele ja kultuuritegevusele (17);

42.

kutsub liikmesriike üles kõrvaldama puudused juurdepääsetavust käsitlevates õigusaktides, eeskätt ühistransporti ja reisijate õigusi käsitlevates õigusaktides, mis hõlmab ka liikumisabivahendite kahjustamist, elektrooniliste teabevahetussüsteemide teenuseid ning avalike ehitiste ja teenuste kohta kehtivaid eeskirju;

43.

on seisukohal, et võrdsed võimalused ei tohi tähendada erinevate vajadustega inimestele võimaldatavaid samu tingimusi ning seepärast peaks erisuguste puuetega inimesed omama juurdepääsu sobilikele vahenditele, mis võimaldavad neil osta kaupu ja teenuseid, nii et luuakse tõeliselt võrdsed võimalused;

44.

kinnitab veel kord, et puuetega inimestele tuleb tagada üldine, tõhus ja mittediskrimineeriv juurdepääs sotsiaalkaitsele, sotsiaaltoetustele, tervishoiule ja haridusele, ning selliste kaupade kättesaadavus ja pakkumine, mis on avalikkusele kättesaadavad, sealhulgas majutus, telekommunikatsioon ja elektroonilised sideteenused, teave, kaasaarvatud kättesaadaval kujul pakutav teave, finantsteenused, kultuur ja meelelahutus, üldsusele avatud ehitised, transpordivõimalused ning muud avalikud alad ja rajatised;

45.

rõhutab, et tööturule integreerimine ja majanduslik sõltumatus on ülitähtsad tegurid puuetega inimeste ühiskonda integreerimiseks;

46.

kinnitab veel kord, et kaubad, teenused ja nende teisendatud versioonid ei tohi olla diskrimineerivad ning seega ei tohi nad olla puuetega inimestele kallimad;

47.

on seisukohal, et VKEd on puuetega inimeste töömaailma pääsemisel peamise tähtsusega, sest nad võivad kujundada nende individuaalsete ja kutsealaste võimete esiletoomiseks sobiva töökeskkonna; rõhutab seetõttu, et VKEdele tuleks pakkuda nii põhjalikku teavet kaitstud kategooriatesse kuuluvate isikute töölevõtmisega seotud soodustus- ja toetusmeetmete kohta kui ka kogu asjakohast teavet tehnoloogia ja koolitusvõimaluste kohta, mis muudavad puuetega inimesed iseseisvateks ja aktiivseteks töötajateks;

48.

rõhutab, kui tähtis on kaasata puuetega inimesed tavatööturule; on teadlik suurest vajadusest paindlikumate töösuhte õiguslike vormide järele, pidades silmas nüüdisaegseid tööandja-töötaja suhteid, ning kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles vastu võtma õiguslikke ning finantsmeetmeid, mis toetaksid tõhusalt puuetega inimeste tööturule kaasamist;

49.

palub liikmesriikidel parandada ja kohandada oma aktiivseid tööhõivepoliitika meetmeid nii, et need võimaldaksid puuetega inimestel mitte ainult tööturule siseneda, vaid ka seal püsida; pooldab iga puude vajadustele kohandatud algatuste kehtestamist, sealhulgas kavasid ja tööalast nõustamist alates hetkest, mil seda vajavad inimesed registreerivad ennast nende teenuste osutamiseks loodud asutustes;

50.

rõhutab, et nii kaitstud kui ka integreeritud töökohad, ehkki nad ei ole avatud tööturul osalemisega võrdsel positsioonil, on väärtuslikud võimalused abistada ja toetada erinevate puuetega ja erineval eluetapil inimesi, kasutades sealhulgas mõistlikke abinõusid avatud tööturule üleminekul; on seisukohal, et põhjendamatut keeldumist mõistlikest abinõudest (direktiivi 2000/78/EÜ artikkel 5) tuleb käsitleda kui üht diskrimineerimise vormi kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 2; märgib, et mõnes liikmesriigis võib kaitstud töökohti ja kvoote kasutada avatud tööturule üleminekul ning pakkuda puuetega inimestele eristruktuure ja personali, kes on koolitatud nende vajadustele vastamiseks; rõhutab, et suurettevõtetes tuleks toetada puuetega inimeste esindajate valimist, sest nii oleks neil võimalik ennast väljendada, ning soodustada tihedamat koostööd asjaomaste kohalike valitsusväliste organisatsioonide ja VKEde vahel; rõhutab, et vajadusel tuleks toetada isiklikke abistajaid, kuna see parandaks märkimisväärselt puuetega inimeste võimalusi tööturul kanda kinnitada;

51.

rõhutab, kui olulised on üleminekuprogrammid, mis kõigepealt pakuvad töövõimalusi alustades kaitstud töökohast kuni avatud tööturuni ning teiseks loovad Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise raames paindlikuma raamistiku üleminekuks tööturule naasmiselt muudele tööhõivevormidele;

52.

kutsub liikmesriike üles kindlustama ja edendama aktiivset tööhõivepoliitikat, mida rakendatakse eesmärgiga integreerida puuetega inimesed töökohal ning suurendada vastutavate riigiasutuste tõhusust;

53.

märgib, et liikmesriigid peaksid esmajärjekorras kokku leppima ja võimalikult kiiresti vastu võtma ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008)0426); kutsub komisjoni üles toetama kokkuleppe kiireks saavutamiseks jätkuvalt tehniliste raskuste ületamist nõukogus; märgib, et diskrimineerimiskeelu poliitikal on oluline osa sotsiaalse kaasatuse ja puuetega inimeste tööhõivevõimaluste edendamisel;

54.

nõuab avalikke hankeid käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamist, et muuta juurdepääsetavuse kriteeriumid kohustuslikuks valikukriteeriumide kohaldamisel, et soodustada puuetega inimeste sotsiaalset kaasatust, innovatsiooni ja juurdepääsetavust;

55.

rõhutab, et vaatamata liikmesriikide vahelistele erinevustele ei ole enamik sotsiaalkindlustussüsteeme piisavalt paindlikud, mis võimaldaks üksikisikutel saada sotsiaaltoetusi nii, et neil oleks võimalik püsida tööturul; nõuab kõnealuste süsteemide läbivaatamist, et muuta sotsiaalkindlustussüsteemid aktiivsemaks nii, et toetuse saamist ja osalist töövõimetust saaks ühitada tööturul püsimisega;

56.

tuletab meelde, et komisjon väljendab Euroopa puuetega inimeste strateegiat käsitlevas teatises muret subtiitrite ja kirjeldustõlke väikese osakaalu üle Euroopa Liidu telejaamades; rõhutab eeskätt asjaolu, et Euroopa Parlamendi abiga on kurtide ja kuulmisraskustega inimeste organisatsioonid mitu aastat viinud läbi üleeuroopalist kampaaniat, et tagada Euroopa Liidus televisioonis laiem subtiitrite kasutamine; nõuab, et liikmesriigid viiks järjekindlamalt ellu direktiivist 2007/65/EÜ tulenevat kohustust ergutada ringhäälinguorganisatsioone tagama meediateenuste suurem kättesaadavus kuulmis- ja nägemispuudega inimestele; palub komisjonil näha ette konkreetsed rahastamisvõimalused avalikele ringhäälinguorganisatsioonidele, et aidata neil luua teenuste võrk programmide subtiitritega ja kirjeldustõlkega varustamiseks;

57.

on seisukohal, et puuetega inimeste tööhõive Euroopas on kahetsusväärselt väike ning tuletab ELi institutsioonidele meelde, et ELi 2020. aasta strateegiat ei ole võimalik saavutada, kui puuetega inimeste olukord ei parane; on arvamusel, et seetõttu tuleb ühiskonnale tutvustada puuetega inimestega seotud teemasid ning ühiskond peab puudeid aktsepteerima, sealhulgas eelkooli ja algkooli tasemel;

58.

märgib, et ilma täiendavate riiklike poliitikameetmeteta, millega pakutakse konkreetseid õpitoetusi, ei ole praegune haridus- ja koolitussüsteem piisav, et ennetada puuetega inimeste kõrget koolist väljalangemise määra, sest Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk näeb ette selle näitaja vähendamist alla 10 %le; rõhutab, et see asetab puuetega inimesed väga ebasoodsasse sotsiaalsesse ja tööhõiveolukorda ning selle tagajärjeks on vaesus, eriti praeguse majanduskriisi ajal; rõhutab, arvestades puuetega inimeste kõrget koolist väljalangemise määra ning nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi hariduse ja koolituse sotsiaalse mõõtme kohta, vajadust investeerida puuetega inimeste vajadustele, omadustele ja võimetele vastavatesse tulemuslikesse (sealhulgas alternatiivsetesse) haridus- ja (kutse)koolitusprogrammidesse ning neid edendada; märgib, et see nõuab piisaval arvul kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajaid koos hästi väljatöötatud ja sobivate programmidega ning selliste programmide olemasolu kõikide kutseharidust, koolitust ja kõrgharidust pakkuvate asutuste õppekavades, sealhulgas õppekavaväliseid programme puuetega inimestele, et võidelda negatiivse hoiakuga puuetega laste suhtes ning anda neile võimalus omandada kaasaegse ja avatud tööturu jaoks piisav kvalifikatsioon; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võimaldama puuetega inimestele paremat juurdepääsu olemasolevaid liikuvus- ja haridusprogramme käsitlevale teabele ning võrdset juurdepääsu elukestva õppe programmidele; märgib, et sellega seoses tuleb ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 24 täitmiseks Euroopa 2020. aasta strateegias ja selle juhtalgatustes pöörata tähelepanu diskrimineerimiskeelule;

59.

kinnitab, et kaasav haridus peaks olema tähelepanu keskpunktis, eriti omandatud kogemuste kinnitamise raames; on seisukohal, et seepärast tuleb seda rõhutada strateegilises raamistikus üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koostöö alal (ET 2020), samuti ELi 2020. aasta strateegia oskuste ja töökohtade juhtalgatuses; märgib samas, et vaja on uusi ja sobivaid IT-juhised ja seda, et infotehnoloogiat kasutataks koolides ja kodus nõuetekohaselt, et abi oleks kohandatud konkreetse isiku vajadustele;

60.

rõhutab, et kõikidele lastele, kaasa arvatud puuetega lastele peab olema tagatud õigus üldisele juurdepääsule hariduse kõikidele valdkondadele ja tasemetele kõikides asutustes; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles muutma puuetega laste perekondadele suunatud üldteavet tõhusamaks, et tuvastada puue aegsasti ning pakkuda tuge ja võimalikke lahendusi nende erivajaduste rahuldamiseks; rõhutab, kui tähtis on riigi toetus puuetega inimeste perekondadele rahalisest, abistamise (sealhulgas lapsehoiuteenused), tervishoiuteenuste, psühholoogilise toe ja kogemuste vahetamise, kuid ka puuetega lapse (ühe) vanema paindlikuma tööaja seisukohast; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid looksid spetsiaalsed juurdepääsetavad teabepunktid, kust oleks võimalik saada teavet ja haldusalast nõu; palub liikmesriikidel toetada puuetega inimeste perekondi ja riiklike tervishoiusüsteemide töötajaid eesmärgipäraste teavitamismeetmete ja koolituse abil ning kaasates otsuste tegemisse ja järelevalvesse patsientide ühinguid;

61.

rõhutab, et tööandjad peaksid võimaldama puuetega inimestel võtta vastu töökoht, kui neil on selleks kvalifikatsioon, ja sel töökohal areneda, ning toetama neid väljaõppe abil;

62.

rõhutab, kui tähtis on soodustada integreeritud kooli- ja tööprojektide edendamist, mis võimaldavad puuetega noorte konkreetset ja vahetut üleminekut hariduselt tööellu;

63.

rõhutab, et puuetega noorte puhul on vaja hoolitseda ka mitteformaalse hariduse ja koolituse eest, sealhulgas sellistes valdkondades nagu sotsiaalsed suhted ja massiteabevahendid (kus tuleks järjest parandada juurdepääsetavuse tingimusi koos subtitreerimis- ja kirjeldustõlkesüsteemidega), sport, vabaaja veetmine ja vabas õhus toimuv tegevus, vastavalt iga lapse ja noore konkreetsetele vajadustele; rõhutab, et need vahendid ei ole vajalikud mitte ainult iga inimese tasakaalustatud arenguks, vaid on ka ÜRO tunnustatud võõrandamatud õigused;

64.

rõhutab, et elukestev õpe on ülioluline vahend, millega toetada ja suurendada puudega inimeste kohanemisvõimet ja jätkuvat tööhõivet ning see on eriti oluline inimeste jaoks, kelle puue tekib töötamise ajal või kellel on süvenev puue;

65.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama või looma tõhusamaid ja kattuvamaid rehabilitatsiooniteenuseid tervishoiu, hariduse, koolituse, tööturu, iseseisva elu vahendite, transpordi jne valdkonnas; on seisukohal, et neid vahendeid tuleks mitte ainult jälgida ja konkreetsetest vajadustest lähtuvalt kohandada, vaid nad peavad ka kaasa aitama pikaajalisele eelarve- ja arenguplaneerimisele;

66.

on seisukohal, et puuetega inimeste organisatsioone tuleb rahaliselt piisavalt toetada; nõuab, et nende organisatsioonide kaasrahastamismäär ei oleks väiksem kui 10 % nende esitatud projektide väärtusest, arvestades nende teadaolevaid rahalisi raskusi;

67.

rõhutab, et ettevõtete vabatahtlik ühiskondlik vastutus võiks samuti anda olulise impulsi puuetega inimeste olukorra parandamiseks; nõuab eelkõige ELi fondidest ja programmidest abi ja toetuste eraldamist ettevõtetele ja ettevõtjatele, kes võtavad tööle puuetega inimesi, kusjuures see abi peaks olema erinev olenevalt töölepingu tüübist; kutsub otsustajaid ja sidusrühmi üles toetama ja rakendama selles valdkonnas häid tavasid, pöörates eritähelepanu naistele, kellel on puuetega lapsed;

68.

kinnitab veel kord, et ELi institutsioonide ja liikmesriikide ametnike koolitus puuetega inimeste kohtlemise ja teavitamise osas peaks olema reegliks ning juurdepääsu avalikele juriidilistele dokumentidele ja menetlustele tuleks toetada konkreetsete meetmetega; kutsub ELi institutsioone üles andma eeskuju puudega inimeste töölevõtmisel ning õhutab ka liikmesriike seda strateegiat järgima;

69.

rõhutab, et füüsiliste isikute ettevõtluse edendamise ja toetamise poliitikaga tuleks võtta arvesse puuetega inimeste tööturule ja majandustegevusse integreerimist, sest integratsioon on paindlikkuse allikas, mis võimaldab paljudel juhtudel ületada töökohtades esinevad piirangud ja tõkked; palub liikmesriikidel võtta kasutusele sobivamad ja tõhusamad toetused sellele ühiskonnarühmale suunatud füüsiliste isikute ettevõtluspoliitika tarbeks;

70.

kutsub komisjoni üles esitlema tulemuslikumalt juurdepääsetavuse eeliseid ning võtma igakülgselt arvesse kulusid kõigi jaoks tõketeta keskkonna loomisel, pidades eriti silmas vananevat ühiskonda;

71.

soovitab kasutusele võtta eripuhkused, et vanematel oleks võimalik hoolitseda oma puuetega lapse eest; nõuab lisaks tungivalt, et puuetega lapse vanemate kohustusi ja tööd tunnustataks omandatud töökogemusena ning võetaks eraldi arvesse pensioniõiguste arvestamisel;

72.

rõhutab, et takistusteta juurdepääs tervishoiu- ja erinevatele taastusraviteenustele ei pidurda täielikult tervise halvenemist, eriti vananevas ühiskonnas, mistõttu on igaühel kohustus jälgida oma tarbimisharjumusi ja igapäevatoiminguid, et saavutada jätkusuutlik ühiskond, kus üha rohkem väärtustatakse tervist, nii ennetamise kui ka taastusravi kaudu;

73.

kutsub komisjoni üles kindlustama piisav rahaline toetus puuetega inimesi esindavale ELi katusorganisatsioonile, samuti muudele Euroopa sihtotstarbelistele puuetega inimeste organisatsioonidele, et võimaldada neil täiel määral osaleda poliitika kujundamises ning puuetega inimeste Euroopa strateegia ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud kohustustel põhinevate õigusaktide rakendamises ning muudes puuetega inimeste küsimusi käsitlevate otsuse tegemise protsessides;

74.

väljendab kahetsust selle üle, et puuetega inimesed peavad oma igapäevaelus kandma puudest tulenevate lühiajaliste lisakulude tõttu rahalist lisakoormust, mis vähendab tunduvalt nende elukvaliteeti;

75.

palub komisjonil vaesuse vähendamisega seotud eesmärke silmas pidades eristada vaesusega seotud arvandmed, et arvutada välja, kui palju on vaesuses elavaid puuetega inimesi, et ELi 2020. aasta strateegia raames oleks võimalik saavutada puuetega inimeste vaesuse vähendamisega seotud võrreldavad eesmärgid;

76.

märgib, et sellise vaesuse kaotamine või tunduv vähendamine tähendaks, et suuremal hulgal puuetega inimestel oleks töökoht, mis suurendaks maksude näol netosissemakseid riigikassasse ning vähendaks äärmist puudust kannatavatele inimestele määratud toetuste arvu;

77.

kinnitab, tuletades meelde vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi poolt antud tõuget, et vaesust ei saa vähendada ilma puuetega inimeste integreerimiseta kõigepealt haridusse ja hiljem tööturule ning kohandamata sissetulekupoliitikat, nimelt invaliidsuspensioni süsteemi kooskõlas tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 30. novembri 2009. aasta istungil vastu võetud järelduste punktiga 12, pidades silmas, et see protsess võib viia ka häbimärgistamiseni;

78.

möönab, et puuetega laste puhul on varajane avastamine ning abi eluliselt olulised ning seda peaks vananevas ühiskonnas käsitama pikaajalise investeeringuna; märgib, et puuetega inimeste perekondi ohustab vaesus ja sotsiaalne tõrjutus rohkem ning neile tuleks pöörata erilist tähelepanu;

79.

kutsub liikmesriike üles vältima puuetega inimeste sotsiaalkaitse kulutuste põhjendamata vähendamist seoses majanduskriisiga vastu võetud kärpepoliitikaga, sest neile on vaja tagada rahuldav elatustase, mis on nende võõrandumatu õigus;

80.

märgib, et puuetega isikud on suures sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ohus, ning toob esile asjaolu, et puuetega isikute vaesuse määr on 70 % kõrgem kui puueteta inimestel; rõhutab, et raske või liitpuudega inimesed ning puuetega laste üksikvanemad on kõige ebasoodsamas olukorras; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama nende õigused ja võtma meetmeid nende elukvaliteedi parandamiseks, tagama muu hulgas juurdepääsu igapäevaelu puudutavale praktilisele teabele ning tutvustama oskuste arendamise võimalusi ja teenuseid, mis võivad avaldada mõju pereelule;

81.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles astuma edasisi samme ning koostama järjepidevalt haruldasi haigusi puudutavaid aruandeid ja andma abi, et arendada vanemate ja nende kodule kõige lähemal asuvate eriarstide vahelisi kontakte; on seisukohal, et seda tuleb tervise- ja meditsiiniuuringute riikliku instituudi (INSERM) töös arvesse võtta ja hinnata; kutsub komisjoni üles edendama harvaesinevate haiguste teatavate vormide diagnoosimiseks ja raviks akrediteeritud keskuste Euroopa võrgustiku loomist, et koordineerida ja jälgida nende keskuste tegevust ja kasulikkust patsientidele;

82.

kinnitab, et ELi hartaga jõustatud sätetele tuginedes käsitleb komisjon võrdseid võimalusi korrektselt: diskrimineerimiskeelu tugevdamine, aktiivse kaasatuse poliitika toetamine ning teadlikkuse tõstmine puuetest, sealhulgas universaaldisaini põhimõttest, samuti mõistliku abi olulisuse rõhutamine;

83.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kiiresti ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolle ning tunneb heameelt komisjoni algatuse üle ühineda konventsiooni fakultatiivprotokolliga;

84.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma institutsioonidevahelise lepingu sõlmimist Euroopa Parlamendiga ning koostama parlamendile ühe aasta jooksul üksikasjaliku soovituse parlamendi kaasamise kohta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise järelevalvesse;

85.

kutsub nõukogu üles võtma vastu komisjoni ettepanekut võtta vastu otsus ELi ühinemise kohta fakultatiivprotokolliga, rõhutades asjaolu, et nimetatud protokolliga loodud mehhanism võiks Euroopa Parlamendi kaasabil tuua kaasa ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise ELi poolt;

86.

kutsub komisjoni üles tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga välja töötama konkreetseid, asjakohaseid ja üksikasjalikumaid meetmeid ning looma puuetega inimeste Euroopa strateegia rakendamise järelevalvemehhanismi kõikidel valitsustasanditel kooskõlas Euroopa puuetega inimeste strateegia meetmete loeteluga ja tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga;

87.

kutsub liikmesriike üles lisaks meditsiinilisele aspektile võimalikult palju toetama sobivaid meetmeid ja kohandatud vahendeid iseseisvamaks eluks, eesmärgiga tagada puuetega inimestele ja nende perekondadele võrdsed võimalused ja aktiivne elu;

88.

rõhutab vajadust aidata neid, kes saavad töötada ja soovivad jääda tööturule, isegi olles kaotanud osa oma funktsionaalsest suutlikkusest; kutsub liikmesriike üles soodustama kaasatust ja aitama osalise töövõimega inimesed tööturule lõimida;

89.

kutsub liikmesriike üles Euroopa puuetega inimeste strateegia käigus ning raames (ümber) hindama puuetega seotud meetmeid ning riiklikke programme ja strateegiaid kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga;

90.

kutsub komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut Euroopa ligipääsetavuse akti kohta, nagu puuetega inimeste Euroopa strateegias teada on antud, rõhutades vajadust tugevate ja siduvate ELi tasandi meetmete järele, et parandada selge tegevuskava abil kaupade ja teenuste kättesaadavust puuetega inimeste jaoks;

91.

kutsub liikmesriike üles võtma komisjoni abiga vastu konkreetsed sotsiaalsed meetmed, et tagada vaimsete ja füüsiliste puuetega inimestele võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele, sealhulgas kvaliteetsetele ravi- ja taastusraviteenustele;

92.

rõhutab, kui oluline on uurida uusi ravimeetodeid, mis soodustavad puuetega inimeste edasist ühiskonda integreerimist; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et rollimängu- ja lemmikloomateraapia on osutunud tõhusaks sotsialiseerumist ja inimestevahelist suhtlemist soodustavaks vahendiks;

93.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu vajalikud meetmed, mis hõlbustaksid nägemispuudega inimestel äritehingutes osalemist,

94.

kutsub komisjoni üles kavandatavas avalike hangete reformi läbivaatamises lisama selgemaid viiteid puuetele;

95.

palub komisjonil kooskõlas pensionifonde käsitleva rohelise raamatu avaldamise raames toimunud aruteluga seista puuetealase valdkondadevahelise poliitika eest peatselt järgnevas valges raamatus, mis on kavas avaldada 2011. aasta teises pooles;

96.

kutsub komisjoni üles hindama, kas edasised Euroopa struktuurifondide raames võetud meetmed, eelkõige seoses maaelu arengu fondiga, aitavad maapiirkondades elavatel puuetega inimestel olla aktiivsed ELi kodanikud;

97.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema kõik jõupingutused, et koostada isikute kontrollimise kohta transporditeenuste kasutamisel eeskirjad, mis tagavad reisijate põhiõigused ja väärikuse ning aitavad teenida nende reisi eesmärke, pidades eelkõige silmas meditsiiniseadmeid, -abi ja -tarvikuid, mida on võimalik sõiduvahenditesse kaasa võtta, ning et saavutada selge ja ühtne tõlgendus olemasolevatest ohutusnõuetest tagamaks, et puuetega inimesed ei jääks asjakohase põhjenduse puudumise korral ning ebaõiglases ulatuses ilma võimalusest reisida lihtsalt seetõttu, et see tekitab ebamugavusi teenuse pakkujale;

98.

kutsub komisjoni üles tugevdama pingutusi, et luua konkreetsetest vajadustest lähtuvad navigatsioonipõhised teenused pimedatele ja tugeva nägemiskahjustusega inimestele ning koostada nende kohta iga-aastased aruanded, milles antakse üksikasjalikud soovitused – arvestades tehnoloogilise arengu dünaamikat –, tagamaks, et edasiminek oleks jätkuv ning mitut transpordiliiki hõlmav uksest-ukseni transport saaks võimalikuks, nagu on sedastatud valges raamatus „Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”;

99.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi tervishoiuteenuste pakkumist puuetega inimestele, näiteks meetmeid, mis on seotud füüsilise juurdepääsetavusega teenustele, väljaõppele ja meditsiinitöötajatele, teadlikkuse tõstmisega, kättesaadaval kujul esitatud teabega, tarbijaspetsiifiliste nõustamisteenustega, sh tõlkega mitmesse keelde, ning tervishoiuteenustega, mis on kohandatud puuetega inimeste vajadustega;

100.

kutsub komisjoni ja liikmesriike toetama puuetega inimeste sporti ja loomingut, vältima eristuste tegemist puuete alusel ning innustab nõukogu jätkama jõupingutusi, tuletades meelde Euroopa Nõukogu ministrite komitee 1986. aasta lubadust toetada puuetega inimeste sporti;

101.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles parandama puuetega inimeste juurdepääsu autoriõigustele, sealhulgas parimate tavade suuremale vahetamisele, et toetada parimaid koostöövorme, ning tagama, et teenusepakkujate suhtes kehtiksid puuetega inimesi käsitlevad asjakohased, ühtsed ja kohustuslikud nõuded, milles eelkõige rõhutatakse nägemiskahjustusega isikute vajadusi;

102.

rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist lähtudes on ka ebaausate kaubandustavade direktiiv 2005/29/EÜ – eelkõige selle säte eksitava tegevusetuse kohta – puuetega inimeste puhul asjakohane;

103.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma meetmeid Euroopa Parlamendi tavade ja kogemuste alusel, et muuta info- ja sidetehnoloogia kasutamine kurtidele tõketevabaks kooskõlas parlamendi 1988. ja 1998. aasta otsustega, ning koostama asjaomastele parlamendiliikmetele selle kohta iga-aastane aruanne;

104.

kutsub komisjoni üles valmistama ette nägemiskahjustustega inimesi käsitlevat uuringut, milles analüüsitakse tööstuslikke ja koduseks kasutuseks mõeldud digitaalseid kuvamisliideseid ning alternatiivseid, võrdväärseid teabelahendusi pimedatele ning tehakse asjakohaseid õigusalaseid ettepanekuid;

105.

palub liikmesriikidel ja komisjonil tunnustada viipekeelt liikmesriikides ametliku keelena; märgib, et liikmesriigid peaksid seetõttu töötama selle nimel, et selline tunnustamine vastavalt Brüsseli 19. novembri 2010. aasta deklaratsioonile toimuks;

106.

kutsub komisjoni üles vastavalt ÜRO aastatuhande arengueesmärkidele pöörama tähelepanu puuetega inimeste huvide arvestamisele, kui ta eraldab abi rahvusvahelistele suhetele ning arengule;

107.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/25

—

võttes arvesse direktiive 2004/18/EÜ ja 2004/17/EÜ riigihankelepingute sõlmimise korra kohta (1) ja direktiivi 2007/66/EÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohta (2),

—

võttes arvesse 22. jaanuaril 2011. aastal jõustunud nõukogu otsust 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (3), milles määratletakse riigihankedirektiivid konventsiooniga reguleeritavatele küsimustele viitavate ühenduse õigusaktidena,

—

võttes arvesse 15. aprillil 1994 sõlmitud WTO riigihankelepingut,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eriti selle artiklit 26 (puuetega inimeste integreerimine ühiskonda),

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni võrdse juurdepääsu kohta avaliku sektori turgudele ELis ja kolmandates riikides (4),,

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta (KOM(2011)0015),

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut e-riigihangete laiema kasutuselevõtu kohta ELis (KOM(2010)0571),

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana (5),,

—

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni uute arengute kohta riigihangetes (6),,

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „Kommertskasutusele eelnevad hanked: innovatsiooni kiirendamine jätkusuutlike ja kõrgekvaliteediliste avalike teenuste tagamiseks Euroopas” (7),,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus“ (KOM(2010)0543),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus: 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608),

—

võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet „Ühtse turu uus strateegia”,

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti SEK(2010)1214,

—

võttes arvesse raportit, mis käsitleb hinnangut VKEde juurdepääsule riigihanketurgudele Euroopa Liidus (8),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Keskkonnahoidlikud riigihanked” (KOM(2008)0400),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kõigepealt mõtle väikestele” Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” (KOM(2008)0394),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” (KOM(2010)0546),

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 11. ja 12. mai 2011. aasta arvamust rohelise raamatu „ELi riigihankepoliitika ajakohastamine: Euroopa hanketuru tõhustamine” kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. juuli 2011. aasta arvamust rohelise raamatu „ELi riigihankepoliitika ajakohastamine: Euroopa hanketuru tõhustamine” kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. juuli 2011. aasta arvamust rohelise raamatu kohta e-riigihangete laiema kasutuselevõtu kohta ELis,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0326/2011),

A.

arvestades, et hästi toimiv ELi riigihanketurg on üks peamisi majanduskasvu edendajaid ja ühtse turu nurgakivi, ning lisaks esmatähtis selleks, et ergutada konkurentsi ja innovatsiooni ning lahendada kiiresti tekkivaid riikide keskkonna- ja sotsiaalpoliitika probleeme ja ka töökvaliteedi probleeme, mis on seotud muu hulgas piisava töötasu, võrdsuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kaasatusega, ning saavutada samas optimaalne väärtus kodanike, ettevõtete ja maksumaksjate jaoks;

B.

arvestades, et Euroopa riigihanke-eeskirjad on aidanud oluliselt suurendada läbipaistvust ja võrdset kohtlemist, võidelda korruptsiooni vastu ja muuta hankeprotsess professionaalseks;

C.

arvestades, et praeguses majandusolukorras on olulisem kui kunagi varem tagada avaliku sektori kulutuste optimaalne tõhusus ja samas piirata võimalikult suures ulatuses kulusid ettevõtetele, ning et paremini toimiv hanketurg aitaks neid kahte eesmärki saavutada;

1.

kiidab heaks komisjoni rohelise raamatu ja ulatuslikud konsultatsioonid riigihangete direktiivide läbivaatamise lähtepunktina vastavalt Lissaboni lepingu sätetele ning Euroopa Kohtu kohtupraktikale ja kooskõlas läbivaadatud riigiabi eeskirjadega;

2.

juhib tähelepanu sellele, et kuigi ELi hankedirektiivide muutmine 2004. aastal tõi kaasa kasuliku riigihangete ühtse turu edasiarendamise, on mõni aasta pärast direktiivide 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ ülevõtmist siseriiklikku õigusesse vaja hinnata, kas praktikas esile kerkinud puuduste kõrvaldamiseks oleks vaja direktiive parandada ja selgemaks muuta; toonitab, et paljude sidusrühmade arvates on riigihanke-eeskirjad väga keerulised, mis toob kaasa kulukad ja koormavad nõuetele vastavuse haldusmenetlused; taunib sagedasi juhte, kus eeskirju ei võeta liikmesriikide õigusaktidesse sobivalt üle, ja piisavate koolitusmeetmete puudumist; nõuab, et komisjon teeks ettepaneku eeskirjade oluliseks lihtsustamiseks ja koondamiseks, muutes vajaduse korral neid selgemaks; rõhutab veel, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laialdasem kasutamine peab täitma nüüd olulist osa halduskoormuse ja kulude vähendamisel ja et erinevad Euroopa e-riigihangete ja e-kaubanduse algatused tuleks viia vastavalt kooskõlla hanke-eeskirjade reformiga;

3.

nõuab, et direktiivides sätestataks selgesõnaliselt, et sellega ei takistata ühelgi riigil järgimast ILO konventsiooni nr 94; palub komisjonil innustada kõiki liikmesriike konventsiooni järgima; rõhutab, et jätkusuutliku riigihanke tõhusa toimimise huvides on vaja selgeid ja üheselt mõistetavaid liidu reegleid, milles määratakse täpselt kindlaks liikmesriikide seadusloome ja selle täideviimise raamistik;

4.

palub selgitada direktiivide kohaldamisala; märgib, et riigihangete peamine eesmärk on kaupade, tööde ja teenuste ostmine riigiasutuste poolt kodanike vajaduste täitmiseks ning riiklike vahendite tõhusa kasutamise tagamiseks; juhib tähelepanu sellele, et menetluse riigihankena kvalifitseerimiseks peab see tooma hankijale otsest kasu;

5.

kutsub üles selgitama kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga ja vähendamata ELi riigihanke-eeskirjade kohaldamisala direktiivides sisalduvaid mõisteid, näiteks mõistet „avalik-õiguslik isik”;

6.

tuletab meelde oma 2010. aasta mai resolutsiooni uute arengute kohta riigihangetes, milles võeti arvesse Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat ja asuti seisukohale, et avaliku sektori sisene koostöö jääb riigihankeid reguleerivate eeskirjade kohaldamisalast välja, kui on täidetud järgmised tingimused: partnerluse eesmärk on kõigile asjaomastele riigiasutustele ülesandeks tehtud avaliku teenuse osutamine, nimetatud ülesannet täidavad üksnes asjaomased riigiasutused, s.t erakapitali ei kaasata; ning ülesande täidavad peamiselt kaasatud ametiasutused; rõhutab, et ülesannete üleandmine ühelt avaliku sektori organisatsioonilt teisele kuulub liikmesriikidesisese halduskorralduse valdkonda ning nende suhtes ei kohaldata riigihanke-eeskirju; on seisukohal, et selgitused tuleb kodifitseerida riigihangete direktiivides;

7.

rõhutab, et kontsessioonid teenustele tuleb Euroopa hanke-eeskirjade kohaldamisalast välja jätta; kordab, et arvesse tuleb võtta nii menetluste keerukust kui ka liikmesriikide õiguskultuuri ja -praktika olulist lahknemist teenuste kontsessioonide osas; on seisukohal, et arutelu mõiste „kontsessioonid teenustele” sisu üle ja vastavaid kontsessioone puudutava õigusliku raamistiku loomine on 2004. aasta riigihangete direktiivi vastuvõtmise ja seda täiendava Euroopa Kohtu kohtupraktika tulemusel edasi arenenud; rõhutab, et teenuste kontsessioonide osas õigusakti ettepaneku esitamine oleks õigustatud vaid võimalike siseturu moonutuste kõrvaldamiseks; rõhutab, et tänaseks ei ole ühtki sellist moonutust tuvastatud ning seega ei ole teenuste kontsessioone käsitleva õigusakti vastuvõtmine vajalik, kui sellega ei nähta ette siseturu toimimise märgatavat tõhustamist;

8.

rõhutab, et praegune A- ja B-teenuste kategooriateks liigitamine tuleks säilitada kuni B-teenuste „kergemad” sätted on põhjendatud kategooria iseloomulike joontega peamiselt kohalikult või piirkondlikult osutatavate teenustena; palub komisjonil arendada välja sellised vahendid, mis teeksid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks lihtsamaks otsustamise selle üle, millisesse liigituskategooriasse konkreetne hankeleping kuulub;

9.

märgib sellega seoses, et riigihangete seadusandluse rakendamine isikuga seotud sotsiaalteenuste osutamisel ei ole sageli teenuste kasutajate jaoks parimate võimalike tulemuste saavutamiseks sobiv; nõuab, et ELi õigusaktidega tunnustataks parimaid liikmesriikide tavasid, mis põhinevad sellel, et kõik teenuseosutajad, kes suudavad enne seadusega sätestatud tingimusi täita, sõltumata õiguslikust vormist, võivad teenust osutada, kui seejuures võetakse arvesse võrdse kohtlemise, läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise üldpõhimõtteid;

10.

rõhutab, et uute riigihanke-eeskirjade kehtestamist ELi künnistest väiksemate riigihangete turgudele tuleks vältida, kuna see võiks ohustada riiklikul tasandil saavutatud õiguskindlust;

11.

palub, et komisjon viiks õiguskaitsevahendite direktiivi võimalikult kiiresti kooskõlla käesoleva läbivaatamise järgselt ilmuva uue riigihangete raamistikuga ning teeks seda ühtluse tagamiseks paralleelselt peamise õigusakti ettepanekuga;

12.

rõhutab komisjoni vastutust teostada järelevalvet ELi direktiivide korrektse ülevõtmise üle liikmesriikides;

13.

on seisukohal, et riigihangete täieliku potentsiaali arendamiseks ei peaks madalaima hinna kriteerium enam olema otsustava tähtsusega lepingute sõlmimisel ning see tuleks kõikjal asendada majanduslikult soodsaima pakkumise kriteeriumiga, mis tähendab majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku kasu poolest suurima väärtusega pakkumist, võttes arvesse asjaomaste kaupade, teenuste või tööde kogu olelusringi kulusid; rõhutab, et see ei välista rangelt normitud kaupade või teenuste puhul otsustava kriteeriumina odavaimat hinda; palub komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega töötada välja laiapõhjalise ja vabatahtliku olelusringi kulude arvutamise metoodika; rõhutab, et „suurima majandusliku kasu” kriteeriumi toetamine aitab kaasa innovatsioonile ning püüdlustele saavutada parim kvaliteet ja väärtus, see tähendab vastata Euroopa 2020. aasta strateegia nõuetele; rõhutab, et see on eriti asjakohane selliste kaupade riigihangete korral, millel on mõju tarbijate tervisele, näiteks toiduainete sektoris, milles kvaliteedil ja tootmismeetoditel on oluline roll; toonitab, et riigihanke-eeskirjad peaksid olema piisavalt paindlikud, et passiivsetel tarbijatel, näiteks haiglates, eakate hooldekodudes, koolides ja lasteaedades, oleks võrdne juurdepääs tervislikule ja kulutustele vastava väärtusega toidule ning mitte ainult odavaimale kättesaadavale võimalusele;

14.

tunnistab, et kui kasutada riigihanget tõhusalt, võib see stimuleerida kvaliteetsete töökohtade, palkade, tingimuste ja võrdsuse edendamist, oskuste arendamist ja koolitust, keskkonnaalase poliitika edendamist ning teadustegevust ja innovatsiooni; palub, et komisjon ärgitaks valitsusi ja hankijaid suurendama jätkusuutlikke riigihankeid, toetades ja edendades Euroopas kvaliteetset tööhõivet ning pakkudes kvaliteetseid teenuseid ja kaupu; kutsub komisjoni üles uurima, kuidas on riigihanked aidanud kaasa ELi üldisemate eesmärkide saavutamisele, ning visandama ülesanded, mida tuleks teha nende eesmärkide saavutamise parandamiseks tulevikus;

15.

tuletab meelde, et kaubanduslikule kasutusele eelnevad hanked on alakasutatud vahend, mis võiks stimuleerida riigihangete uuendusi ning aidata oluliselt kaasa juhtivate turgude määratlemisele ja loomisele ning riigihangetele juurdepääsu parandamisele VKEde jaoks; on lisaks arvamusel, et kavandatav kaubanduslikule kasutusele eelnevates hangetes riski ja kasulikkuse jagamise mudel nõuab nii õiguslikku täpsustamist kui ka lihtsustamist, et riigihanke praktikud saaksid seda vahendit korrapäraselt ja tõhusalt kasutada; sellest tulenevalt palub, et komisjon teeks üldise läbivaatamistegevuse osana ettepaneku asjakohaste hanke- ning riigiabieeskirjade kohandamiseks, et kiirendada kaubanduslikule kasutusele eelnevate riigihangete kasutuselevõttu;

16.

märgib riigihangete standardite tähtsust seoses sellega, et need võivad aidata riigihangete korraldajaid nende poliitiliste eesmärkide tõhusal ja läbipaistval täitmisel; nõuab sellega seoses regulaarselt ajakohastatava standardite andmebaasi koostamist, mis hõlmaks eriti keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid kriteeriume ning millele ametiasutustel oleks juurdepääs, tagamaks, et riigihangete korraldajatel on pakkumismenetluste koostamisel kättesaadavad asjakohased suunised ja selged nõuded, mis võimaldavad neil lihtsalt kohaldatavate standardite järgimist kontrollida;

17.

nõuab, et riigihangete korraldamisel tuginetaks rohkem mittediskrimineerivatele ja avatud standarditele, toetades nii lihtsustamise ja innovatsiooni eesmärke, eriti kättesaadavuse, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning keskkonna valdkonnas;

18.

rõhutab, et asjaolu, kas toode või teenus on toodetud säästvalt või mitte, on õigesti valitud toodet iseloomustavaks tunnuseks, mida saab kasutada nende võrdlemiseks toodete või teenustega, mida ei ole säästvalt toodetud, et võimaldada hankijatel juhtida enda sõlmitavate lepingute keskkonna- ja sotsiaalset mõju läbipaistval moel, kuid nõrgestamata samas vajalikku sidet lepingu sisuga; juhib tähelepanu vajadusele selgitada tootmisprotsessi puudutavate nõuete lisamise ulatust igat liiki lepingute tehnilistesse kirjeldustesse, kui see on asjakohane ja proportsionaalne; osutab Wienstromi kohtuasjale, millest on saanud klassikaline näide selle kohta, kuidas ja miks on tootmise iseloomulikud tunnused võimalik liigitada tehnilisteks kirjeldusteks;

19.

rõhutab vajadust tugevdada riigihangete jätkusuutlikkuse mõõdet, võimaldades selle integreerimist igasse hankeetappi (s.o suutlikkuse katse, tehnilised kirjeldused, lepingu täitmise klauslid);

20.

juhib tähelepanu sellele, et arvestades kasvanud teadlikkust kaupade, tööde ja teenuste mõjust keskkonnale ja kliimale, peaksid riigihankeid korraldavad asutused võtma oma „majanduslikult soodsaima pakkumise” hindamisel ja olelusringi kulude arvutamisel arvesse keskkonnakulusid;

21.

märgib, et seoses puuetega inimeste ligipääsu parandamisega on vajadus direktiivide teksti edasise täpsustamise järele;

22.

on seisukohal, et praeguseid allhankeid puudutavaid sätteid tuleb tugevdada, mitmetasandilise allhanke kasutamine võib kaasa tuua probleeme kollektiivlepingutest, töötingimustest ja töötervishoiu ja -ohutuse normidest kinnipidamise osas; toetab seetõttu avaliku sektori asutuste hankelepingu sõlmimise eelset teavitamist kõigist allhanget puudutavatest üksikasjadest; palub komisjonil hinnata direktiivide tulevikus läbivaatamist silmas pidades, kas on vaja täiendavaid eeskirju allhankelepingute sõlmimise kohta, näiteks vastutusahela kasutuselevõtu kohta eelkõige selleks, et vältida olukorda, kus VKEdest allhankijate suhtes kohaldatakse halvemaid tingimusi kui põhitöövõtja suhtes, kellega on sõlmitud riigihankeleping;

23.

tunnustab ELi rolli avaliku ja erasektori eduka partnerluse arendamise toetamisel, edendades sotsiaal- ja tööhõivepoliitika valdkonnas ausat konkurentsi ja parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel; märgib siiski olulisi erinevusi regulatiivsete ja menetluslike nõuete vahel eri liikmesriikides; kutsub seetõttu komisjoni üles paremini määratlema avaliku ja erasektori partnerluse mõistet, eelkõige seoses ühiste riskide ja pooltevaheliste majanduslike kohustuste võtmisega;

24.

palub komisjonil uuesti hinnata ja vajaduse korral tõsta piirmäärade asjakohast taset tarne- ja teenuslepingute valdkonnas, et hõlbustada muu hulgas mittetulunduslike ja sotsiaalmajanduslike ettevõtete ning VKEde juurdepääsu riigihangetele; palub võtta väga hoolikalt arvesse WTO riigihankelepingu juriidiliselt kohustuslikke sätteid; lisaks tuleb arvestada ka sellega, et piirmäärade täiendav tõstmine Euroopas võib kergesti tuua ELi kaubanduspoliitikasse täiendavaid raskusi, arvestades, et läbirääkimised riigihangetele juurdepääsu teemal on niigi keerulised;

25.

rõhutab, et ELi hanke-eeskirjade laiendamine „mida osta” valdkonda tähendaks praeguse korra olulist muutmist ja seda tuleks hoolikalt hinnata; kahtleb, kas see aitab kaasa lihtsustamisele ja ühtlustamisele, ning avaldab kartust, et pigem toob see kaasa paljude eranditega keerulisemad eeskirjad, mida oleks praktikas raske hallata, kuna riigihankedirektiivid on menetlusjuhised („kuidas” osta), mida ei tuleks täiendada sätetega selle kohta, „mida osta”;

26.

juhib tähelepanu sellele, et direktiive peetakse sageli liiga üksikasjalikuks ning need on muutunud järjest tehnilisemaks ja keerulisemaks, samal ajal on nii hankijate kui tarnijate jaoks märkimisväärselt suurenenud kõnealuste eeskirjade mittejärgimise õiguslik risk; märgib, et probleemide kartus viib riskitundliku lähenemiseni, mis pidurdab innovatsiooni ja säästvat arengut, mille tagajärjel valivad hankijad parima kvaliteedi asemel liiga sageli odavaima hinna; palub täiendavat ruumi läbirääkimisteks ja suhtluseks koos meetmetega läbipaistvuse tagamiseks ning kuritarvituste ja diskrimineerimise vältimiseks ning nõuab tungivalt, et turu-uuringuid oleksid võimaliku esimese sammuna selgesõnaliselt lubatud;

27.

märgib, et riigihankepoliitika peaks eelkõige tagama rahaliste vahendite tõhusa kasutamise liikmesriikides, aitama saavutada riigihangetes optimaalseid tulemusi tänu selgete, läbipaistvate ja paindlike menetluste rakendamisele ning võimaldama Euroopa ettevõtjatel konkureerida kogu liidus võrdsetel alustel;

28.

pooldab Euroopa riigihankeõiguse reformimisel selgeid, lihtsaid ja paindlikke eeskirju, mis on vähem üksikasjalikud ja muudavad hankemenetluse samal ajal lihtsamaks, vähem mahukaks, soodsamaks ning sõbralikumaks VKEde ja investeeringute suhtes; leiab seega, et need peaksid põhinema rohkem läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise üldistel põhimõtetel; on seisukohal, et riigihanke-eeskirjade lihtsustamine võimaldaks vähendada vigade esinemise riski ning pöörata suuremat tähelepanu väikeste hankijate vajadustele;

29.

pooldab hindamise läbiviimist küsimuses, kas lisaks seni kehtivates direktiivides ette nähtule võiks lubada kogu ELi hõlmava avaldamisega läbirääkimismenetluse laialdasemat kasutamist, nii et hankijad ja ettevõtjad saaksid paremini suhelda ning pakkumist ja nõudmist saaks tõhusalt koordineerida; on seetõttu seisukohal, et kui nähakse ette läbirääkimismenetluse laiendusi, tuleks kasutusele võtta ka täiendavad tagatised väärkasutuse vastu, näiteks hankija kohustus kehtestada algusest peale kõigile pakkujatele mingidki miinimumtingimused seoses menetluse täitmisega, nagu tehakse ka mõistlike erahangete puhul, ning kehtestama nõuded kirjalikele dokumentidele;

30.

palub, et komisjon vaataks läbi senised lähenemisviisid tarnijate kvalifitseerimisele (eriti raamlepingud, dünaamilised ostusüsteemid ja kvalifikatsioonisüsteemide kasutamine kommunaalteenuste hankijate poolt), et võimalikud uued lähenemisviisid kvalifitseerimisele vähendaksid kulusid ja ajakulu, oleksid atraktiivsed nii hankijatele kui ka ettevõtjatele ja annaksid parimaid tulemusi;

31.

kordab oma nõuet lubada süstemaatiliselt alternatiivseid pakkumisi (või variante), kuna need on innovaatiliste lahenduste edendamisel ja levitamisel üliolulised; rõhutab, et tehnilised kirjeldused, milles viidatakse kasutusomadustele ja funktsionaalsetele nõuetele, ning variantide selgesõnaline lubamine annab pakkujatele võimaluse uuenduslike lahenduste esitamiseks, eriti innovatsioonile avatud sektorites nagu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia; palub ka, et analüüsitaks kõiki seadusandlikke ning mitteseadusandlikke võimalusi riigihangete rolli suurendamiseks innovatsiooni edendamisel Euroopas;

32.

palub komisjonil täpsustada riigihangete õigusraamistikku, eelkõige selles osas, mis puudutab lepingu täitmise etappi (nt kehtiva lepingu „oluline muutmine”, muudatused seoses töövõtjatega ja lepingu lõpetamine);

33.

avaldab kahetsust, et pakkujatel on oma pakkumistes puuduste parandamiseks ainult piiratud võimalused; palub komisjonil seetõttu selgitada, milliseid puudusi võivad pakkujad parandada ja millised täiendavad kohandamised on lubatud ning kuidas tagada läbipaistvus ja võrdne kohtlemine;

34.

juhib tähelepanu sellele, et hankijatel peaks olema võimalik ametliku hindamisaruande põhjal kasu saada eelnevast kogemusest pakkujaga; soovitab kehtestada väljaarvamistele ajapiirangu, mis peaks tagama läbipaistvuse ja objektiivsuse; juhib tähelepanu vajadusele teha direktiivides 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ seadusandlik täpsustus, mis sätestab, et pakkuja, kes on mõistetud varasemas hankemenetluses süüdi üleastumises, võib saavutada taas usaldusväärsuse pärast seda, kui ta on sisuliselt tõestanud, et on läbinud tõhusa rehabiliteerimisprotsessi; on seisukohal, et selline täpsustus soodustaks korruptsioonivastaseid mehhanisme, toetades korruptiivsete tavade kõrvaldamise kiirendamise algatusi, ning kõrvaldaks tõsiseid puudusi õiguskindluses;

35.

peab kahetsusväärseks, et rohelises raamatus ei ole märgitud vajakajäämisi, riigihankealaste kogemuste ja teadmiste puudumist ning riigihankestrateegiate ebapiisavust; rõhutab nii hankijate kui turuosaliste professionaalsuse edendamise ja objektiivsuse tagamise tähtsust, eelkõige neile suunatud koolitusprogrammide toetamise kaudu; soovitab rajada olemasolevates riiklikes raamistikes tippkeskuste võrgustiku ja edendada teabe ja heade tavade vahetust liikmesriikide vahel; innustab ühtlasi nii siseriikliku kui ka ELi tasandi katusorganisatsioone võtma endale ühiselt ülesandeks teha asjakohane teave kättesaadavaks ning hõlbustada oma liikmete vahelist teabevahetust kogu Euroopas; rõhutab ülevaatlike ja lihtsalt mõistetavate käsiraamatute tähtsust nii hankijatele kui ka pakkujatele; avaldab kahetsust, et sellise dokumendid nagu 2005. aastal avaldatud „Rohelised ostud! Keskkonnateadlike riigihangete käsiraamat” ja 2010. aastal avaldatud „Sotsiaalne ostmine – suunis sotsiaalsete kaalutluste arvesse võtmiseks hankemenetluste puhul” ei ole selles osas eriti kasulikud;

36.

märgib, et ainult 1,4 protsendi lepingute puhul kasutatakse alltöövõtjatena teise liikmesriigi ettevõtjat; rõhutab, et hankijate ja pakkujate professionaalsuse tõstmine ja parem koolitus aitaks tugevdada konkurentsi kogu ELis ja paremini ära kasutada riigihangete siseturu eeliseid;

37.

rõhutab, et tööhõive, innovatsiooni ja majanduskasvu säilitamise seisukohalt on ülioluline, et VKEdel, kes on Euroopa majanduse käivitav jõud, oleks lihtne juurdepääs riigihangetele; rõhutab, et menetluste ja haldusformaalsuste lihtsustamine, VKEde-sõbralike strateegiate koostamine ja heade tavade koodeksi rakendamine soodustab VKEde juurdepääsu riigihangetele ja võimaldab neil osaleda võrdsemal ja õiglasemal alusel; leiab, et kui võimaldada kõigile majandustegevuses osalejatele lihtsustatud, võrdne ja õiglane juurdepääs riigihangetele, oleks selle tulemuseks maksumaksja raha parem kasutamine; juhib tähelepanu sellele, et VKEdel ei ole üldiselt olulist spetsialiseeritud haldussuutlikkust ning seetõttu on oluline minimeerida neile kehtestatud halduskoormust;

38.

juhib tähelepanu sellele, et rahalise seisukorraga seotud valikukriteeriumid, näiteks ettevõtte käibenõuded, peaksid olema kooskõlas konkreetse hanke iseloomuga; hoiatab komisjoni ja liikmesriike paindlike ja kasutajasõbralike vahendite vastuvõtmisel uute tõkete loomise eest VKEdele ning soovitab võtta eelkõige nende huve arvesse; palub komisjonil kaasajastada selleks, et parandada juurdepääsu hankekonkurssidele ja suurendada nende läbipaistvust, eelkõige väiksemate hankijate ja pakkujate huve silmas pidades riigihangete interneti-andmebaasi TED, et muuta see ligipääsetavamaks, parandades selle ligitõmbavust ja kasutajasõbralikkust, pöörates erilist tähelepanu otsingukriteeriumidele ning iga pakkumiskutse kokkuvõtte tõlke kvaliteedile ja täpsusele; soovitab, et TED võiks pakkuda kasutajatele meeldetuletusteenust, et teavitada neid uue pakkumiskonkursi avaldamisest;

39.

palub komisjonil suurendada teadlikkust sellest, kui oluline on lepingute osadeks jagamine ja kaaluda „täida või selgita” põhimõtte rakendamist, mille kohaselt tuleb sellistes küsimustes nagu osadeks jagamine eeskirju täita või nende täitmata jätmist selgitada;

40.

juhib tähelepanu sellele, et hankijad peaksid rohkem ära kasutama võimalusi jagada riigihanked osadeks, mis annaks VKEdele parema võimaluse riigihangetes kvalitatiivsetel ja kvantitatiivsetel alustel osaleda ning parandaks konkurentsi taset; julgustab VKEsid kasutama ühise hankemenetluse ja hangete ühendamise võimalust, mis võimaldaks saavutada neil mastaabisäästu näiteks logistika ja transpordi valdkonnas; julgustab riigiasutusi selliste nüüdisaegsete ja vabatahtlike lepinguvormide kaalumisel paindlikkusele; kutsub komisjoni üles analüüsima kõiki võimalusi, kuidas julgustada VKEsid ajutiselt või alaliselt ühinema, et nad suudaksid esitada pakkumisi partiideks jaotamata hangete puhul, mitte ainult allhankijatena; palub komisjonil uurida seoses sellega eriti praegust tava kasutada VKEsid allhankijatena sageli põhitöövõtjaga kokku lepitud tingimustest halvematel tingimustel, selliste hangete puhul, mida ei ole jagatud osadesse ja mis on VKEdele hankemenetluses osalemiseks liiga suured;

41.

teeb ettepaneku lubada enda kinnitusi, kus see on asjakohane, ja nõuda originaaldokumente ainult esialgsesse nimekirja kantud kandidaatidelt või edukalt pakkujalt, vältides samas ebaõigetest deklaratsioonidest tingitud võimalikke viivitusi ja turumoonutusi; palub komisjonil edendada nn elektroonilise riigihangete passi võimalust, mille on heaks kiitnud kõik liikmesriigid ja millega nähakse ette, et ettevõtja täidab riigihankeid käsitlevates ELi õigusaktides sätestatud tingimusi; toonitab, et Euroopa eelkvalifitseerimissüsteem võiks olla kasulik vahend, kui seda hoitaks lihtsa, odava ja VKEdele kergesti ligipääsetavana;

42.

palub komisjonil riigihangetes esineva korruptsiooniga võitlemiseks edendada tõhusamaid aruandlustavasid, sealhulgas liikmesriikide vahelist teabevahetust ebamõistlike pakkujate välistamise osas; kutsub komisjoni üles Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioonis 1729(2010) (9) antud soovituste kohaselt välja töötama teabeandjate kaitsmise konkreetseid eeskirju ning edendama haridustegevust nii institutsioonilisel tasandil kui üldsuse seas;

43.

märgib, et teatavad liikmesriigid juba rakendavad tõhusaid riigihankemenetlusi, mis tagavad läbipaistvuse ja maksumaksja raha nõuetekohase kasutamise; palub komisjonil uurida liikmesriikide häid tavasid asjaomases valdkonnas ning teha kindlaks riigihanke kõige tõhusamad põhimõtted ELis;

44.

juhib tähelepanu sellele, et korruptsiooni- ja onupojapoliitikavastane võitlus on üks direktiivide eesmärke; toonitab, et liikmesriikide probleemid selles valdkonnas on erinevad ning et üksikasjalikumal Euroopa lähenemisviisil on oht õõnestada eeskirjade ühtlustamiseks ja lihtsustamiseks tehtavaid pingutusi ning tekitada selle asemel bürokraatiat juurde; juhib tähelepanu sellele, et korruptsioonivastases võitluses on kesksel kohal läbipaistvuse ja konkurentsi põhimõtted; palub koostada ühtse lähenemisviisi rehabilitatsioonimeetmetele, et vältida turu moonutamist ja tagada nii ettevõtjate kui ka hankijate jaoks õiguskindlus;

45.

on seisukohal, et kuna riigihanked on seotud avalike vahenditega, peaksid need olema läbipaistvad ja avatud avalikule kontrollile; palub komisjonilt täpsustust seoses kohaliku tasandi ja teistele riigiasutustele õiguskindluse tagamise ja võimaluse loomisega teavitada kodanikke oma lepingulistest kohustustest;

46.

kutsub komisjoni üles hindama eriti madalate pakkumistega seotud probleeme ning tegema ettepanekuid sobivate lahenduste kohta; soovitab hankijatel anda ebatavaliselt madalate pakkumiste korral teistele pakkujatele varakult piisavalt teavet, et võimaldada neil hinnata, kas oleks põhjust algatada kontrollimenetlus; nõuab suuremat ühtsust ELi ühise väliskaubanduspoliitika ja ebatavaliselt madalaid pakkumisi aktsepteerivate liikmesriikide tavade vahel;

47.

tunneb heameelt komisjoni e-hangete laiema kasutuselevõtu teemalise rohelise raamatu üle; juhib tähelepanu sellele, et e-hangete tegevuskava ei ole suutnud oma eesmärki saavutada ning et kõigil valitsustasanditel, k.a ELi tasandil, on vaja rohkem poliitilist juhtimist, et säilitada ja kiirendada üleminekut e-hangetele; soovib tagada, et vähemalt 50 % riigihanketehingutest nii ELi institutsioonides kui liikmesriikides toimuks elektrooniliselt, mis on kooskõlas liikmesriikide valitsuste 2005. aastal Manchesteris peetud e-valitsemist käsitleval ministrite konverentsil seatud eesmärgiga;

48.

toonitab, et komisjon täidab standardiseerimise ja infrastruktuuri küsimuste edendamisel ainulaadset rolli – näiteks e-allkirjade ja ajatemplite jaoks on turvalisuskaalutlustel vaja ühiselt kokku lepitud vormingut; palub komisjonil töötada välja asjaomased ühised standardid; rõhutab, et pakkuja tuvastamisel rakendatavad koormavad tehnilised nõuded võivad mõjuda ettevõtjatele takistustena; rõhutab seoses sellega vajadust töötada välja standardiseeritud e-allkirja süsteem; palub liikmesriikidel teha kättesaadavaks selliste tõendite valideerimise teenus, mille on väljastanud sertifitseerimisteenuse osutajad nende järelevalve all;

49.

toonitab, et erinevate süsteemide koostoimivuse tagamiseks ja pakkujaga seotuse vältimiseks tuleb järgida avatud standardeid ja tehnoloogilist neutraalsust; palub komisjonil tagada liikmesriikides juba olemas olevate erinevate e-hanke platvormide tõeline koostoimivus, kasutades rohkem selliste ELi algatuste tulemusi nagu PEPPOL ja e-CERTIS;

50.

juhib tähelepanu sellele, et õigusaktide ettepanekud e-hangete laiemaks kasutuselevõtuks ja lihtsustamiseks tuleks integreerida peamiste riigihankedirektiivide läbivaatamisse ning viia kooskõlla reguleerimisala ning üldiste riigihanke-eeskirjadega, näiteks künnistega seotud kohustustega;

51.

toonitab, et e-hanked võivad soodustada kogu hankeprotsessi lihtsustamist ja suurendada tõhusust, mis tooks kaasa raha- ja ajakulu olulise vähenemise nii ettevõtjate kui ka riigiasutuste jaoks ning suurema läbipaistvuse ja ligipääsetavuse; juhib tähelepanu sellele, et eelkõige elektroonilised riigihanked avavad uusi väljavaateid halduse ajakohastamiseks riigihangete valdkonnas; rõhutab veel kord, et e-hanked peaksid olema vähem kulukad, sihipärasemad ja läbipaistvamad kui traditsioonilised hankemenetlused; on siiski veendunud, et parandamisruumi on ja lisatööd tuleks teha seoses juurdepääsuga usaldusväärsele, võrreldavale ja objektiivsele teabele ja statistikale; palub komisjonil ja liikmesriikidel ergutada e-hanke piiriülest kasutamist;

52.

juhib tähelepanu sellele, et seadusandlus ei ole ainus tee muutuste edendamiseks; palub seetõttu komisjonil uurida uusi võimalusi rahvusvaheliseks kogemuste ja parimate tavade vahetamiseks ning teadmiste edastamiseks kohaliku ja piirkondliku tasandi osapoolte seas; toonitab tungivat vajadust parandada e-hangetega tegelevate töötajate suutlikkust ja arusaamist ning toetada riiklike ja/või ELi algatuste kaudu VKEsid teadmiste ja suutlikkuse arendamisel, et tagada VKEdele ja suurettevõtetele võrdsed võimalused; väljendab heameelt vahendi Euroopa ühendamise rahastamisvahendi üle, mis aitab edendada piiriüleseid riigihankeid ja võimaldab seega digitaalsel ühtsel turul areneda;

53.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni 2011.–2015. aasta e-valitsuse tegevuskavas välja kuulutatud kavatsuse üle arendada platvorm epractice.eu tõhusaks liikmesriikide ja e-valitsuse praktikute vahelise kogemuste ja teabe jagamise vahendiks ning nõuab tungivalt, et selle tegevusala laiendataks kohaliku ja piirkondliku tasandi praktikutele;

54.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/35

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 21, 45 ja 47 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 15, 21, 29, 34 ja 45;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 151;

—

võttes arvesse nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrust (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (1);

—

võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid lepingu või töösuhte tingimustest (2),

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peamisi tööstandardeid;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 883/2004 ELi sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimise kohta (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (4), 2008. aasta aruannet direktiivi 2004/38/EÜ (KOM(2008)0840) kohaldamise kohta ning nõukogu 2007. aasta novembri ja 2009. aasta aprilli resolutsioone direktiivi 2004/38/EÜ kohta;

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Suunised direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) ülevõtmise ja kohaldamise parandamiseks” (KOM(2009)0313);

—

võttes arvesse parlamendi õiguskomisjoni tellitud ja Euroopa Kodanike Teenistuse koostatud vaheraporti projekti „Võrdlev uuring direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta”;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Suunised direktiivi 2004/38/EÜ ülevõtmise ja kohaldamise parandamiseks” ning komisjoni kava avaldada lihtsustatud suunised ELi kodanikele, kasutades võimalikult hästi ära internetti;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (5);

—

võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2007. aasta teatist „Liikuvus aitab luua rohkem ja paremaid töökohti: Euroopa tööalase liikuvuse tegevuskava (2007–2010)” (KOM(2007)0773);

—

võttes arvesse komisjoni 18. novembri 2008. aasta teatist „Töötajate vaba liikumise mõju ELi laienemise taustal” (KOM(2008)0765);

—

võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2008. aasta teatist „Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine” (KOM(2008)0868);

—

võttes arvesse komisjoni 13. juuli 2010. aasta teatist „Töötajate vaba liikumine – õiguste tagamine ja olulisemad muutused” (KOM(2010)0373);

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ” (KOM(2011)0206), mille kaheteistkümne põhivahendi hulka kuulub töötajate liikuvus;

—

võttes arvesse Euroopa 2020. aasta strateegiat, eriti selle juhtalgatusi „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” ja „Noorte liikuvus”;

—

võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 27. novembri 2008. aasta kohtumise järeldusi isikute vaba liikumise õiguse kuritarvitamise ja vääriti tõlgendamise kohta;

—

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 9. märtsi 2009. aasta kohtumise järeldusi tööjõu geograafilise ja tööalase liikuvuse ning töötajate vaba liikumise kohta Euroopa Liidus;

—

võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kodakondsusega seotud probleemide ja tulevikuväljavaadete kohta (6);

—

võttes arvesse oma 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni Euroopa tööalase liikuvuse tegevuskava (2007–2010) kohta (7);

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Töötajate liikuvuse peamiste tõkete määratlemine ühtsel tööturul” (8);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0258/2011),

A.

arvestades, et teises liikmesriigis elamine ja töötamine on üks ELi põhivabadusi – olenemata inimese etnilisest päritolust –, liidu kodakondsuse põhielement ja tunnustatud aluslepingutes, kuid sellegipoolest kasutavad statistika andmetel ikkagi liiga vähesed inimesed seda õigust hoolimata töötajate liikuvuse toetuseks võetud konkreetsetest meetmetest;

B.

arvestades, et ELi töötajate liikuvust tuleks julgustada kõikjal Euroopa Liidus, kus on vajadus tööhõive järele;

C.

arvestades, et ELi töötajad võivad vastuvõtvas liikmesriigis tööd otsides kohata raskusi ja probleeme,

D.

arvestades, et õigus elada ja töötada teises ELi liikmesriigis on üks ELi põhivabadusi, liidu kodakondsuse põhielement ja tunnustatud aluslepingutes, kuid sellegipoolest kasutavad statistika andmetel ikkagi liiga vähesed inimesed seda õigust, hoolimata töötajate liikuvuse toetuseks võetud konkreetsetest meetmetest;

E.

arvestades, et praegune töötajate liikuvuse määr ei ole Euroopa Liidu tööturgude tõhususe parandamiseks piisav; arvestades, et vaid 2,3 % inimestest ELis elab oma kodakondsusriigist erinevas liikmesriigis, kuid 17 % kavatsevad kasutada liikumisvabadust tulevikus ning 48 % kaaluksid koondamise korral töö otsimist mõnes teises riigis;

F.

arvestades, et töötajate vaba liikumine on nii ELi kui ka liikmesriikide jaoks positiivne sotsiaalmajanduslik näide, tähistades olulist edasiminekut ELi integratsiooni, majandusliku arengu, sotsiaalse sidususe, üksikisikute kutsealase edenemise ning eelarvamuste, rassismi ja ksenofoobia vastase võitluse osas, ning et see aitab töötada vastu majanduskriisi negatiivsetele mõjudele ja olla paremini valmis ülemaailmseteks probleemide lahendamiseks, tuues kõik otsustustasandi sidusrühmad kodanikuühiskonnaga dialoogi;

G.

arvestades, et töötajate liikuvuse edendamine on positiivne panus Euroopa 2020. aasta strateegia tööhõive-eesmärkide saavutamisse; kutsub komisjoni hõlmama tööjõu liikuvust oma juhtalgatustes ning liikmesriike võtma oma siseriiklikke strateegiaid ja reformikavu koostades arvesse tööjõu ja geograafilise liikuvuse mõõtmeid;

H.

arvestades, et liiga jäigad tööseadused kahjustavad töötajate liikuvust Euroopas;

I.

arvestades, et vastavalt komisjoni 18. novembri 2008. aasta teatisele on 2004. ja 2007. aastal ELiga ühinenud riikidest pärinevad liikuvad töötajad avaldanud liikuvaid töötajaid vastuvõtvate liikmesriikide majandusele positiivset mõju;

J.

arvestades, et meie ühiskondades viimasel ajal tööstuse arengu, globaliseerumise, uute tööstruktuuride, demograafiliste arengute ja transpordivahendite arengu tõttu toimunud areng nõuab suuremat töötajate liikuvust;

K.

arvestades, et nendes liikmesriikides, kes ei kohaldanud üleminekumeetmeid 2004. ja 2007. aastal ELiga ühinenud riikidest pärineva tööjõu vabale liikuvusele, ei ole olnud teateid mingitest negatiivsetest mõjudest, kuid mitmed liikmesriigid on siiski otsustanud jätkata piirangute kohaldamist Rumeenia ja Bulgaaria kodanike suhtes;

L.

arvestades, et hoolimata ELi õigusaktidest ja programmidest tööjõu vaba liikumise edendamiseks esineb selle põhivabaduse täielikul rakendamisel endiselt tõkkeid (näiteks sotsiaalsed, keelelised, kultuurilised, juriidilised ja halduslikud tõkked, võõrtöötajate vajadusi mittearvestav vilets tagasisaatmispoliitika, tööalase liikuvuse kaudu saadud kogemuste puudulik tunnustamine, raskused seoses abikaasade ja elukaaslaste tööhõivega ning diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise pikalevenivad protsessid);

M.

arvestades, et majanduskriisi aegadel võib töötajate kutsealane ja geograafiline liikuvus aidata vähendada töötust, viies tööjõu pakkumise kokku nõudlusega, aidates kaasa töökohtade loomise võimalustele, majanduse, ühiskonna ja demograafia kohanemisele struktuursete muudatustega ning majanduskasvu ja ELi konkurentsivõime edendamisele; leiab, et senised kutsekvalifikatsioonide tunnustamise menetlused on suureks takistuseks töötajate liikuvusele Euroopa Liidus;

N.

arvestades, et need tõkked on vastuolus töötajate ühe põhiõigusega, raskendavad ELi majanduse taastumist ning võivad põhjustada soovitule vastupidist mõju, näiteks suurendada ebaseaduslikku töötamist, laiendada varimajandust ja põhjustada töötajate ekspluateerimist,

O.

arvestades, et seksuaalsel sättumusel põhinev diskrimineerimine on vastavalt põhiõiguste harta artiklile 21 keelatud;

P.

arvestades, et praegune majanduskriis on mõjunud pärssivalt liikuvusele ning tabanud kõige tõsisemalt ajutisi ja osalise tööajaga töötajaid, sealhulgas eriti naisi;

Q.

arvestades, et tugevat soolist eristust on märgata ka töötajate liikuvuses ELi piires (uuringu andmetel asuvad mehed uue töökoha või töökoha vahetuse tõttu mujale elama palju sagedamini kui naised, mistõttu vastavad protsendilised näitajad on 44 % meeste ja 27 % naiste puhul (9)); arvestades, et liikuvus kui selline vajab põhjalikumat järelevalvet, mille aluseks tuleb võtta sooliselt eristatud andmed,

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni aruandes KOM(2008)0840 on tuvastatud liikmesriikide pidevaid rikkumisi direktiivi 2004/38/EÜ rakendamisel, mis kahjustavad tööjõu vaba liikumist, ning et see olukord on põhjustanud mitmeid üksikkaebusi, avaldusi ja üle 40 järelpärimise Euroopa Parlamendilt, mille tulemusena on komisjon algatanud viis rikkumismenetlust direktiivi ebakorrektse kohaldamise kohta;

2.

tervitab komisjoni teatist KOM(2010)0373, milles on kirjeldatud ja selgitatud praegust olukorda seoses tööjõu vaba liikumisega, kuid väljendab kahetsust selle üle, et puuduvad konkreetsed liikuvusega seotud probleeme käsitlevad meetmed või lahendused;

3.

väljendab heameelt selliste komisjoni algatuste üle nagu „WO.M.EN Mobility Enhancement Mechanism” ning kutsub komisjoni üles laiendama ja täiendama naistööjõu liikuvuse suurendamiseks loodud projektide ulatust;

4.

kutsub komisjoni üles jätkuvalt edendama tööjõu liikuvust, esitades pikaajalise, laiahaardelise ja multidistsiplinaarse liikuvuse strateegia, eesmärgiga keelata kõik olemasolevad juriidilised, halduslikud ja praktilised tõkked tööjõu vabale liikumisele; nõuab järjekindlat, tõhusat ja läbipaistvat poliitikat, mis keskenduks tööturu ja majanduse arengusuundumuste nõuetele;

5.

kutsub komisjoni üles parandama tööjõu liikuvust, kavandades ja edendades edasisi strateegiaid, millega tagada lihtsustatud teave võõrtöötajate õiguste kohta ning üldisele arenguprotsessile avalduva liikuvuse kasu kohta ja nii ELi kui ka selle liikmesriikide majandusele; töötajate, nende pereliikmete ja huvitatud osapoolte teadlikkuse tõstmine nende õiguste ja võimaluste ning liikumisvabadust puudutavate olemasolevate vahendite suhtes on ELi õigusaktide tõhusa rakendamise peamine tegur;

6.

kinnitab, et liikuvuse edendamine võib tulemuslikult toimuda ainult siis, kui tugevdatakse märkimisväärselt solidaarsust ja vastutuse jagamist liikmesriikide vahel ning määratletakse selge reguleeriv raamistik seadusliku rände valdkonnas;

7.

palub liikmesriikidel kõrvaldada töötajate liikuvust piiravad takistused, pakkudes isikutele (enamikus naistele), kes asuvad koos abikaasa või partneriga elama teise liikmesriiki, asjakohaseid teenuseid, näiteks uude sotsiaal-kultuurilisse keskkonda integreerumist hõlbustavaid kursuseid, nagu keelekursusi ja kutsekoolitusi;

8.

märgib siiski, et liikumine peaks jääma vabatahtlikuks; rõhutab, et ELi tasandil tuleks paremini leevendada liikuvuse kasvu negatiivseid kõrvalmõjusid, mis toovad kaasa ajude väljavoolu ja noorte väljavoolu, samuti negatiivseid mõjusid perekondade sidususele ja lastele ühe või mõlema vanema välismaal töötamisel;

9.

kutsub liikmesriike üles looma koostöömehhanisme, mille eesmärk on vältida hävitavat mõju perekondadele ja eelkõige lastele, mida põhjustab lahusolek vanematest ning laste ja vanemate vaheline kaugus;

10.

tuletab aluslepingute ja olemasolevate õigusaktide sätteid arvestades meelde, et liikmesriigid on kohustatud lihtsustama tööjõu vaba liikumisega seotud halduskorda, nii et seda õigust saaks optimaalseimal viisil rakendada, ning vältima põhjendamatuid, mittevajalikke ja tülikaid haldusprotseduure, mis piiravad selle õiguse rakendamist;

11.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks sünergia tekitamise eesmärgil haldustavade ühtlustamist ja halduskoostööd liikmesriikide asutuste vahel;

12.

julgustab liikmesriike looma tõhusamaid suhtluskanaleid võõrtöötajate ja vastavate riigitalituste vahel, nii et töötajatel oleks täielik juurdepääs nende õigusi ja kohustusi puudutavale teabele;

13.

rõhutab, et töötajate õigusi on võimalik rakendada sel juhul, kui ELi võõrtöötaja töötab vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult;

14.

rõhutab, et naistöötajad, kes kolivad välismaale tegema laste või vanurite hooldamisega seotud tööd (lapsehoidjad, koduabilised või õed), asuvad tihti tööle eraisikute, näiteks perede või pereliikmete juurde ning satuvad seetõttu töötama lepinguta või ebaseaduslikult, mistõttu neil puuduvad neile saadaolevad sotsiaalkindlustuse, tervishoiuga jne seotud õigused ja soodustused;

15.

on mures kehtivate tööjõu vaba liikumise direktiivide kehva ülevõtmise ja rakendamise pärast, eriti direktiivi 2004/38/EÜ kolmandate riikide kodanike pereliikmete sisenemis- ja elamisõiguse osas, ning tülikate haldusprotseduuride ja nõutavate lisadokumentide pärast (tööload, tõendid rahuldava majutuskoha kohta), mille nõudmine ei ole kooskõlas direktiiviga 2004/38/EÜ;

16.

kutsub komisjoni üles kasutama oma aluslepingutest tulenevaid eelisõigusi, jälgides pidevalt ja põhjalikult direktiivi 2004/38/EÜ rakendamist ja kasutades vajadusel oma õigust algatada nõudeid mittetäitvate liikmesriikide vastu rikkumismenetlusi;

17.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi sätted, millega reguleeritakse nende tööturule pääsu üleminekuperioodi, mis pikemas perspektiivis võib avaldada negatiivset mõju ELi aluslepingutes sätestatud põhiväärtustele ja -õigustele, nagu liikumisvabadus, mittediskrimineerimine ja solidaarsus ning võrdsed õigused; seepärast peab tervitatavaks mõne liikmesriigi hiljutisi otsuseid avada oma tööturud täielikult mõningatele Euroopa Liiduga 2004. aastal ühinenud liikmesriikidele ning mõistab hukka selliste õigusaktide ettepanekud teistes liikmesriikides, mille eesmärk on kahjustada ELiga 2004. ja 2007. aastal ühinenud liikmesriikide töötajate õigusi; palub komisjonil uurida, kas selline poliitika on vastuolus ELi õigusega;

18.

kutsub komisjoni üles parandama senist kutsekvalifikatsioonide tunnustamise õiguslikku raamistikku, mis on kehtestatud direktiivis 2005/36/EÜ;

19.

palub komisjonil läbi vaadata nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (10), et võtta arvesse käesolevas resolutsioonis Euroopa Parlamendi esitatud ettepanekud;

20.

kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid kohaldaksid „Brüsseli I” määrust (nõukogu määrus (EÜ) nr 44/2001) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades; rõhutab „Brüsseli I” määruse tähtsust seoses karistuste ja trahvidega töötajate ekspluateerimise eest;

21.

kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid rakendaksid direktiivi 2004/38/EÜ igasuguse diskrimineerimiseta, sealhulgas seksuaalse sättumuse alusel; tuletab komisjonile meelde varasemaid üleskutseid tagada liikumisvabadus kõikidele ELi kodanikele ja nende perekondadele, olenemata nende seksuaalsest sättumusest;

22.

märgib, et tööjõu vaba liikumise õigust ei saa vaadelda lahus teistest ELi õigustest ja põhimõtetest ning et austus Euroopa sotsiaalmudeli ja õiguste vastu, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga ja ette nähtud ELi põhiõiguste hartaga, võimaldavad pakkuda inimväärseid töökohti, sobivaid töötingimusi, muu hulgas kaitset ja ohutust töökohal, õigust sotsiaalkindlustusele, võrdset kohtlemist, perekonnaelu ja tööelu ühitamist ja teenuste osutamise vabadust; rõhutab, et hääleõigus kohalikel, piirkondlikel ja Euroopa valimistel on nende õiguste tähtis osa ja kutsub üles selle paremale rakendamisele; märgib, et hääleõigus liikmesriikide siseriiklikel valimistel võib kaduda, usub, et seda küsimust tuleks kaaluda;

23.

kutsub komisjoni koostama tulemustabelit, mis esitleb liidu vaba liikumise õigust kasutada soovivate töötajate ees seisvaid takistusi ja nende ületamist liikmesriikide poolt, et hinnata, kas selliste takistustega tegeldakse põhjalikult ja tõhusalt;

24.

kutsub komisjoni hindama põhjalikult majanduse hetkeolukorda liikmesriikides seoses tööturgudega; kutsub liikmesriike üles rändepoliitikaid tööjõu osas paremini integreerima, et vähendada tööjõu puudujääke, ning pidama seejuures silmas sisemise tootmise soodustamist;

25.

avaldab komisjonile kiitust töötajate liikuvuse sidumise üle Euroopa 2020. aasta strateegiaga ning on seisukohal, et see on heaolu parandamiseks ELis mõistliku ja jätkusuutliku töökohtade loomise kaudu kriitilise tähtsusega;

26.

rõhutab, kui oluline on, et töötajate võrdne kohtlemine koos töötajate õiguste asjakohase kaitsega oleks asjaomases liikmesriigis kooskõlas kehtivate eeskirjadega, mis on sätestatud riiklikes õigusaktides ja kollektiivlepingutes; on veendunud, et kogu ELis tuleks kohaldada põhimõtet „võrdse töö eest võrdsel kohal võrdne palk” koos soolise võrdõiguslikkusega, et hoida ära palga- ja sotsiaalset dumpingut; rõhutab, et õigused on kõigile kasulikud ainult siis, kui neid korralikult rakendatakse ja jõustatakse; kutsub nendel eesmärkidel komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama, et vaba liikumist ei kasutataks kunagi ebavõrdse kohtlemise, palga- ja sotsiaalse dumpingu eesmärgil;

27.

on seisukohal, et nii ELi kui liikmesriikide õigusakte on vaja tihedamalt kooskõlastada, et vältida mistahes tüüpi tõkkeid töötajate vaba liikumise õiguse rakendamisel ja kasutamisel;

28.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes, kehtivate mittediskrimineerimist käsitlevate õigusaktide nõuetekohase rakendamise, võtaksid praktilisi meetmeid liikuvate töötajate võrdse kohtlemise põhimõtte jõustamiseks ning võitleksid eelarvamuste, rassismi ja ksenofoobia vastu;

29.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon tugevdaksid ELi poliitikat, millega võideldakse ELi võõrtöötajate otsese ja kaudse diskrimineerimise, ärakasutamise ning nende õiguste rikkumise vastu Euroopa Liidus, mis toimub võõrtöötajate ebapiisava keeleoskuse või vastuvõtva liikmesriigi tööõiguse ebapiisava tundmise tõttu;

30.

julgustab liikmesriike pöörama suuremat tähelepanu sellele, millised tööturu jälgimise eest vastutavad ametiasutused pühenduvad liikuvate töötajate õiguste kaitsele, parandades eelkõige haridust ja tõstes teadlikkust tööseaduste valdkonnas;

31.

on seisukohal, et muudatuste tegemist liikmesriikide õigusaktidesse, mis käsitlevad sotsiaalkindlustust, tervishoiusüsteemi ja maksustamist, tuleks enne uurida, et teha kindlaks, millist mõju nad avaldavad töötajate vabale liikumisele; nõuab seetõttu, et kehtestataks nõue teostada eelnev piire käsitlev mõjuhinnang, mis annab üksikasjaliku teabe liikumisvabaduse takistuste kohta;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et riikidevahelise liikuvuse kasv nõuab ka sotsiaalsete partnerite, eelkõige ametiühingute aktiivset kaasamist, et pakkuda asjaomastele töötajatele, eriti ajutiselt välismaal töötajatele, piisavat ja tõhusat teavet, tuge ja kaitset nende sotsiaalsete ja töötaja õiguste osas;

33.

on seisukohal, et kõikide poliitikate rakendamiseks, mida tööjõu vaba liikumine haarab, on tarvis tegevused kooskõlastada, eriti sellistes valdkondades nagu siseturu väljakujundamine, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamine, täiendavad pensioniõigused, töötajate kaitse, piiriülene arstiabi, haridus ja kutseõpe, meetmed maksude alal, näiteks topeltmaksustamise vältimiseks, ja mittediskrimineerimine;

34.

rõhutab, et tööjõu piirangud takistavad siseturu toimimist ja et majanduskriisis sai ilmseks vajadus edendada töötajate vaba liikumist;

35.

kordab, et vastuolude vältimiseks ELi siseturul peavad liikmesriigid tööhõive eesmärgil eelistama liidu kodanikke ja võivad anda eelise kolmandate riikide kodanikele, kes kandideerivad kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele, nagu on sätestatud nõukogu 25. mai 2009. aasta direktiivis 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (11); rõhutab, et oluline on lükata tagasi ELi sinise kaardi taotlused tööturu sektorites, millele teiste liikmesriikide töötajate juurdepääs on üleminekukorra alusel piiratud;

36.

kutsub üles parandama Euroopa ja siseriiklike institutsioonide vahelist kooskõlastamist, et anda kodanikele paremini teavet ja abi ning jälgida, kuidas töötajate vaba liikumist praktikas üle võetakse ja üksikisikute poolt kasutatakse, eesmärgiga kiirendada tööjõu liikuvuse rakendamist;

37.

on seisukohal, et piisavad sotsiaalkaitse süsteemid hõlbustavad märkimisväärselt töötajate geograafilist ja tööalast liikuvust ning et tööjõu liikuvuse poliitika peab hõlmama ka liikuvate töötajate sotsiaalset kaasatust ja tagasipöörduvate töötajate sotsiaalset taasintegreerimist; rõhutab, et sel eesmärgil on olulised ja vajavad soodustamist juba omandatud õiguste tunnustamine ja eri liikmesriikide süsteemide erinevuse parem mõistmine;

38.

kutsub liikmesriike üles võitlema liikuvate töötajate fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise probleemiga; rõhutab vajadust anda neile töötajatele juurdepääs õigustele ja kaitsele;

39.

kutsub komisjoni ja liikmesriike võitlema kõigi ELi töötajate vastu suunatud ksenofoobiaga, pakkudes vahendeid integratsiooniks ja teavitustegevuseks ning mõistmise, kultuurilise mitmekesisuse ja austuse edendamiseks ELi liikuvaid töötajaid vastuvõtvates liikmesriikides;

40.

rõhutab, et tööjõu vaba liikumise tõhus rakendamine nõuab Euroopa ja liikmesriikide ametivõimude kooskõlastatud meetmeid, et hõlbustada ja lihtsustada halduskorda nimetatud õigusega kaudsemalt seotud küsimustes, nagu sõidukite registreerimise ülekandmine või meditsiiniandmetele juurdepääsemise tagamine, tervishoiutöötajate pädevust hõlmava põhjaliku andmebaasi, topeltmaksustamise vältimine, selged eeskirjad ravikulude hüvitamisel jne;

41.

on seisukohal, et võõrtöötajate võimalus pensioniõigusi üle kanda on põhielement omandatud õiguste tegeliku kasutamise tagamiseks;

42.

on seisukohal, et VKEd võivad toimida majanduse taastumise ja arengu käivitajana, kuna on uute töökohtade loomise esmaseks allikaks; rõhutab seetõttu veel kord, et EL peab võtma kohustuse toetada ja arendada VKEsid (nt mikrokrediidirahastu Progress kaudu), eeskätt oma aktiivsete tööjõupoliitikate ja kutseõppe- ja koolitusprogrammide kaudu;

43.

kutsub piirialasid üles arutama kokkuleppeid tööjõu piiriülese liikuvuse edendamiseks, et saavutada neile piirkondadele vastastikusi (kasulikke) eeliseid;

44.

kutsub liikmesriike üles kaotama olemasolevad üleminekutõkked 2007. aastal ELiga ühinenud riikidest pärineva tööjõu vabale liikuvusele; on seisukohal, et need tõkked kehtestavad topeltstandardid, avaldavad soovitule vastupidist mõju ja kujutavad endast diskrimineerivaid meetmeid Euroopa kodanike vastu, ning kutsub üles kohaldama eelistuse reeglit kõigi ELi kodanike puhul;

45.

on seisukohal, et töötajate liikuvus Euroopa Liidus on majanduse elavdamiseks ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks väga oluline; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid, kus Rumeenia ja Bulgaaria kodanikele kehtivad endiselt tööturu piirangud, kõrvaldaksid need 2011. aasta lõpuks vastavalt ühinemislepingus kehtestatud tähtajale;

46.

nõuab tihedamat ja tõhusamat koostööd pädevate riiklike ametiasutuste vahel, kes kontrollivad töölepingute vastavust riiklikele ja ELi õigusaktidele; märgib, et rikkumiste korral tuleb tagada liikmesriikide vaheline vastastikune abi ja teabevahetus; palub komisjonil seda protsessi jälgida;

47.

kutsub riigiasutusi ja kõiki sidusrühmi üles tegema kõik võimaliku, et suurendada töötajate teadlikkust oma õigustest ja erinevatest vahenditest (tööõigus, kollektiivlepingud, käitumisjuhised, sotsiaalkindlustussätted), mis reguleerivad nende töösuhet ning töö- ja elamistingimusi;

48.

taunib töökontrolli vähenemist kogu ELis; rõhutab, et tõhusad kontrollid on võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste tagamiseks hädavajalik tegur; kutsub liikmesriike üles suurendama töökontrolli mahtu ja andma tööinspektsioonidele piisavalt vahendeid; kutsub komisjoni üles parandama tööinspektsioonidevahelist koostööd ja kooskõlastamist;

49.

on arvamusel, et liikmesriigid peaksid tagama ELi liikuvate töötajate laste kaitse nende rahvuse või kodakondsusega seotud probleemide eest, mis on põhjustatud nende vanemate töövalikutest, ja et eelkõige tuleb uurida liikuvate töötajate laste vajadusi, et tagada tulemuslik poliitika;

50.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid parandama oma vanematest kodumaale maha jäänud laste olukorda ja aitama neil normaalselt areneda ning saada kasu haridusest ja asjakohasest ühiskondlikust elust;

51.

väljendab muret selle üle, et ELis kasvab sunniviisiline töö, mis on mõnes piirkonnas tihedalt seotud organiseeritud kuritegevusega; rõhutab vajadust muuta sunniviisiline töö EUROPOLi ja EUROJUSTi tegevuse võtmeprioriteediks; kutsub tungivalt liikmesriike üles tugevdama ühiseid jõupingutusi sunniviisilise töö kontrollil, kohtusse viimisel ja karistamisel ning tagama, et see oleks hõlmatud kriminaalkaristustega; rõhutab vajadust sunniviisilise töö ohvrite kaitset tagavate meetmete järele;

52.

kutsub komisjoni üles uurima ja avalikustama tööjõu liikuvuse positiivset ja negatiivset mõju vastuvõtjariigile, päritoluriigile ja ELile tervikuna, seda nii sotsiaalmajanduslikust kui ka geograafilise ühtekuuluvuse seisukohast, ning rõhutama selliseid tagajärgi nagu: majanduslik kahju, rohkem ebaseaduslikku töötamist ning halbade töötingimuste kasv tulenevalt ebaselgest juriidilisest olukorrast üleminekumeetmete kehtimise ajal, vähene teadlikkus õigustest ELi kodanike seas ning tulemused liikmesriikide pikaleveninud tegevuse tõttu 2004. aasta ja 2007. aasta integratsioonilainega tulnud töötajate integreerimisel; kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles vältima kõigis liikmesriigis ja tulevases kandidaatriigis selliste üleminekumeetmete rakendamist, mis piiravad töötajate vaba liikumist ning mõjutavad negatiivselt ELi tööturgude konkurentsivõimet;

53.

julgustab komisjoni jätkama õppimise liikuvuse programmide kaudu noorte geograafilise liikuvuse edendamisele suunatud algatusi, kasutades kõiki kavandatud teemaga seonduvaid programme;

54.

tervitab komisjoni kava hinnata korrapäraselt ja süstemaatiliselt pikaajalist nõudlust ja pakkumist ELi tööturgudel (kuni aastani 2020), jaotatuna sektorite, ametite, kvalifikatsioonitasemete ja riikide kaupa, ning soovitab tungivalt kooskõlastada tööhõive- ja hariduspoliitikaid liikmesriikide vahel, eesmärgiga täita ELi 2020. aasta strateegia eesmärgid uute töökohtade loomise alal ning vältida edaspidi kaudseid tõkkeid, mis võivad takistada vaba liikumise õiguse kasutamist, näiteks teiste ELi liikmesriikide diplomite mittetunnustamist; kava peaks tuvastama selgelt tööjõu nappuse ELis lühiajalises, keskmises ja pikaajalises perspektiivis;

55.

nõuab sobivate meetmete väljatöötamist ja rakendamist, et vähendada tulevikus olemasolevat diskrimineerimist ja negatiivseid stereotüüpe, nagu need, mis mõjutavad eelkõige Ida- ja Lõuna-Euroopast pärit töötajaid, ning edendada vaba liikumise õigust kasutavate töötajate integreerimist asukohamaa ühiskonda;

56.

kutsub kõigi tasandite ametivõime üles tagama toetuse sellele poliitikale ning tõstma üldsuse teadlikkust liikuvuse võimalustest ja eelistest, eriti tööelu alustajate seas, rõhutades seejuures komisjoni koordineerivat rolli;

57.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid edendama diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamist ning kehtestama selle tarbeks kriteeriumid, kuna nende puudulik tunnustamine tekitab väga tihti probleeme inimestele, kes otsivad tööd liikmesriigis, mis ei ole nende päritoluriik;

58.

taunib liikmesriikide poliitikapõhimõtteid, mis aktiivselt innustavad teiste ELi riikide kodanikke oma riikidest lahkuma; palub komisjonil teha kindlaks, kas sellised poliitikapõhimõtted rikuvad vaba liikumise õigust;

59.

tunnustab ja rõhutab riiklike tööturuasutuste ja eriti EURES-süsteemi ja -võrgustiku tähtsust liikuvuse edendamisel kogu Euroopa Liidus, eriti piirialadel, ning teavitamisel vabade töökohtade, rändega, muu hulgas sisserändega, ning piirialatööga kaasnevate õiguste ja kohustuste kohta ning teavitamisel haridus- ja koolitusvõimaluste ning töö- ja elutingimuste kohta; rõhutab tööturu osapoolte erilist rolli, mis neil on töötajate nõustamisel piiriülese partnerluse raames; rõhutab, et EURES peaks jääma edaspidi ausa liikuvuse edendamise vahendiks ja kutsub seetõttu komisjoni üles eraldama tulevikus rahalisi vahendeid, et toetada sotsiaalpartnerite tööd piiriregioonides;

60.

kutsub üles arendama EURESi institutsionaalset võimekust ning tugevdama kõik-ühest-kohast vahendit töötajate ja nende perede liikuvuse hõlbustamiseks;

61.

väljendab muret EURESi nõustajatele eraldatud vahendite vähenemise pärast; kutsub üles võtma kohustust pikaajalise strateegia osas, mis võimaldaks EURESil ja selle töötajatel täita tõhusalt oma tööülesandeid ning märgib, et see on võimalik ainult rahaliste vahendite suurendamisel;

62.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et muuta EURESi ja vastavate riiklike avaliku sektori asutuste koostööd tulemuslikumaks ja tõhusamaks;

63.

julgustab liikmesriike koostöös komisjoniga tutvustama EURESt kodanike hulgas, tagades asjakohase dokumentatsiooni ja teabe, kuidas seda riiklike tööturuasutuste kaudu rakendada, kuid korraldades ka koosolekuid, et edendada liikuvust kõrghariduse raames;

64.

on seisukohal, et tuleb veelgi parandada ELi töötajate teavitamist tööjõu liikuvusega kaasnevatest õigustest, kohustustest ja kasust; kutsub komisjoni üles kooskõlastama oma tegevust liikmesriikide asutustega ning looma ühendusi EURESi ja SOLVITi veebipõhise probleemide lahendamise võrgustiku vahel, et parandada liikumise õigust kasutavatele kodanikele pakutava teenuse kvaliteeti; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles asutama ELi võõrtöötajate jaoks mitmekeelseid nõustamisasutusi eriti sellistes kohtades, kus töötavad paljud kõnealused töötajad;

65.

rõhutab, et aktiivsete tööhõivepoliitikate edendamisel tuleks omistada suurt tähtsust ELis kättesaadavate õppe- ja koolitusprogrammidele;

66.

soovitab tungivalt tugevdada nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ (tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest, nn „teavitamisdirektiiv”) (12) rakendamist seoses minimaalse teabega, mida töötajad peaksid oma tööandjalt töösuhte kohta saama, mis hõlmab kõiki olulisi õigusnorme nende vastuvõtvas riigis töötamise kohta;

67.

kutsub komisjoni üles edendama koostöös liikmesriikidega tööturu osapoolte aktiivset osalemist, mille abil tagada võõrtöötajate õiguste tegelik rakendamine ja tugevdamine;

68.

rõhutab töötajate ja tööandjate koostöö vajalikkust EURESi võrgustiku raames;

69.

nõuab dialoogi ja kooskõlastamise tihendamist siseriiklike ja piirkondlike asutuste seas, kuna need asutused on tulenevalt lähedusest ja kodanike vajaduste tundmisest paljude kodanike jaoks tavaliselt esimeseks teabeallikaks; nõuab ka tööturu osapoolte suuremat kaasamist;

70.

kutsub liikmesriike üles rangemalt jälgima tööbüroode tegevust, et tagada, et liikuvate töötajate õigusi ei rikutaks või nende ootusi ei petetaks, mis võiks takistada töötajate vaba liikumist ja nende sotsiaalset kindlustatust;

71.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jälgima teistest liikmesriikidest pärit töötajatele töökohti pakkuvate agentuuride ja organisatsioonide olukorda ning märkama võimalikke ebaseaduslikke või „musti” töökohti, või agentuure või organisatsioone, mis pakuvad fiktiivseid töökohti;

72.

rõhutab, et tööjõu vaba liikumise rakendamiseks peaks tööandjatel olema kohustus teavitada välistöötajaid töötajate õigustest vastavas riigis, kus töötatakse. Selleks tuleb liikmesriikides luua mitmekeelsed nõustamisasutused võõrtööliste jaoks;

73.

kutsub komisjoni üles algatama suhtlust maksustamise mõjude teemal selle direktiivi reguleerimisalasse kuuluvatele töötajatele, et parandada arusaamist töötajate liikuvust takistada või kahjustada võivatest olulistest probleemidest ja pakkuda neile võimalikke lahendusi;

74.

et tagada ja suurendada Euroopa konkurentsivõimet, peavad esmatähtsal kohal olema investeeringud ametlikku ja vabaharidusse, kutsekoolitusse, töökogemuste vahetamisse ning kooskõlastatud meetmetesse tööjõu liikuvuse protsessi kiirendamiseks;

75.

on seisukohal, et aktiivseid tööturu poliitikapõhimõtteid ning eelkõige kutseharidust ja elukestvat õpet peab parandama, kuna need aitavad kaasa tööjõu liikuvusele, hõlbustavad üleminekuid struktuurse tööpuuduse ajal ning võimaldavad töötajatel tööturu muutustega kohaneda;

76.

tunnustab komisjoni juhtalgatust „Noorte liikuvus” ning uute oskuste ja töökohtade tegevuskava käivitamist ja tunneb erilist heameelt katseprojekti „Sinu esimene EURESi töökoht” ning Euroopa oskuste passi loomiseks kavandatud meetme üle;

77.

tervitades noorte koolitamist teistes riikides töötamiseks ja elamiseks vajalikes oskustes, on seisukohal, et inimestel on õigus elada ja töötada enda valitud riigis;

78.

on seisukohal, et riiklikele, piirkondlikele või kohalikele turuvajadustele vastavad oskused ja teadmised toetavad tööjõu liikuvust, ning palub komisjonil töötada välja oskuste nõudluse teejuht ning anda hinnang uutele töökohtadele keskpikas ja pikas perspektiivis, milles saab esitada oskuste nõudluse ja pakkumise tasakaalu, samuti prognoosida keskpikas ja pikas perspektiivis teatud tegevusaladel tööjõupuudust, mis võib tekkida demograafiliste muutuste ja rahvastiku vananemise tõttu;

79.

leiab, et tööjõu liikuvus on kahesuunaline protsess; ühest küljest toob see kaasa oskuste ja teadmiste kogumise kõigist õppeliikidest, et valmistada aktiivset elanikkonda ette konkureerimiseks uue töö otsimisel ning teiselt poolt saavad liikuvad töötajad täiustada tööalase liikumise kaudu enda oskusi ja teadmisi, kuna saavad uues kohas uusi praktilisi kogemusi ja teadmisi;

80.

on seisukohal, et eelkõige tuleb edendada ka kutsekoolituse alast liikuvust, sest selles valdkonnas on ikka veel suured puudujäägid; rõhutab selliste programmide nagu Leonardo tähtsust ning kutsub liikmesriike ja kutsekoolituse alal tegutsevaid ettevõtjaid üles neid rohkem kasutama või nende kasutamist lihtsustama;

81.

soovib samuti, et liikuvate töötajate poolt nende liikuvuse ajal omandatavaid uusi oskusi võetakse arvesse nende suurema isikliku potentsiaali tunnustamiseks ning nende jätkusuutliku kutsealase konkurentsivõime lihtsustamiseks;

82.

on seisukohal, et ei tohiks keskenduda üksnes noortele töötajatele ning et tarvis läheb selliseid erinevate töötajate kategooriate vaba liikuvust edendavaid ja hõlbustavaid sihtstrateegiaid, mis keskenduksid nende iseärasustele (vanus, sugu, oskused, kuulumine haavatavatesse ja vähemusrühmadesse) ning vajadustele, et liikuvus kujuneks kõigi töötajate rühmade jaoks võimalikuks variandiks;

83.

kutsub liikmesriike üles kohandama elukestva õppe ja kutsealase ettevalmistuse strateegiaid vastavalt arengutele tööturgudel ning pakkuma ülekantavaid oskusi, mis hõlmaksid suuremat ala nii geograafilises kui ka teadmiste mõttes, nii et need vastaksid paremini pakutavatele töökohtadele;

84.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd, et saavutada koolide ja ülikoolide õppekavade ning ELi haridussüsteemide parem võrreldavus, ka selleks, et soodustada tingimata vajalikku haridust tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist; rõhutab siiski selle erinevust reglementeeritud kutsekvalifikatsioonide tunnustamisest, ehkki juurdepääsu kompleksse liberaliseerimise lootuses; väljendab antud kontekstis heameelt asjaolu üle, et kolledžite ja ülikoolide vahel sõlmitakse aina rohkem piiriüleseid koostöölepinguid ja kutsub liikmesriike üles sellist arengusuunda toetama;

85.

julgustab liikmesriike suurendama VKEde osalemist elukestvas õppes, võimaldades nende vastavatele töötajatele ja tööandjatele stiimuleid, kusjuures erilist rõhku pööratakse keelte ja uute tehnoloogiate omandamisele, tehes seda ka kooskõlas tööturu nõudmistega, kuna enamik Euroopa töötajatest töötab VKEdes ning sel viisil muutuvad nad konkurentsivõimelisemaks, kuid see suurendab ka liikuvust, et saaks tegeleda mitme liikmesriigi võimetusega täita vabasid ametikohti;

86.

on seisukohal, et tuleb saavutada parem koostoime õpilaste, kutseõppurite ja praktikantide suurema liikuvuse edendamise programmide ning konkreetselt tööjõu vaba liikumist edendavate programmide vahel;

87.

julgustab liikmesriike looma komisjoni ja tööturu osapoolte abiga struktuure, millega toetada keeleõpet ning õpetada võõrtöötajate peredele vastuvõtva liikmesriigi kultuuritraditsioone, eriti kuna need tegurid takistavad jätkuvalt Euroopa kodanike liikuvust;

88.

on seisukohal, et mittepiisav võõrkeelteoskus (eriti täiskasvanute puhul) on endiselt olulisemaid takistusi tööjõu liikuvusele ning võib tuua kaasa töötajate ebaseadusliku töölevõtmise; kutsub liikmesriike üles edendama aktiivselt võõrkeelte õpetamist ja süvendama seda igat liiki koolides, ning komisjoni jätkama oma jõupingutusi selles valdkonnas;

89.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/46

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 49 ja 56,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse teenusteturu toimivuse parandamine, tuginedes teenuste direktiiviga ette nähtud vastastikuse hindamise tulemustele” (KOM(2011)0020) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2011)0102) teenuste direktiiviga ette nähtud vastastikuse hindamise kohta,

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks“ (KOM(2011)0206),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt” (KOM(2010)0608),

—

võttes arvesse nõukogu 10. märtsi 2011. aasta järeldusi „Ühtse teenusteturu parem toimimine – teenuste direktiiviga ette nähtud vastastikune hindamine“,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (2),

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul (3);

—

võttes arvesse oma 15. veebruari 2011. aasta resolutsiooni teenuste direktiivi 2006/123/EÜ rakendamise kohta (4),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0324/2011),

A.

arvestades, et teenused moodustavad endiselt ainult umbes viiendiku kogu ELi-sisesest kaubandusest, kuigi annavad üle kahe kolmandiku ELi SKPst ja tööhõivest;

B.

arvestades, et teenuste direktiiviga hõlmatud tegevused moodustavad 40 % ELi SKPst ja töökohtadest, kuid et neil tegevustel on ka suurim seni kasutamata potentsiaal hoogustada majanduskasvu ja luua töökohti ELis, kuna siseturul on teenustekaubandusele endiselt palju takistusi;

C.

arvestades, et töökohtade, majanduskasvu ja uuenduste loomisega viivad teenused edasi liikmesriikide majandust ning et hästitoimiv ja integreeritud teenuste siseturg on seda vajalikum majanduse taastumise eeldusena ja praeguse majandus- ja finantskriisi olukorras;

D.

arvestades, et teenuste direktiiv on Euroopa Liidu majanduskasvu vahend ning et selle täielik ja nõuetekohane ellurakendamine on osa Euroopa 2020. aasta strateegiast ja ühtse turu aktist;

E.

arvestades, et kuigi teenuste direktiivi õigeaegne ja korrektne ülevõtmine on valmistanud liikmesriikide haldusasutustele raskusi, on see vajalik ja on ka tugevaks aluseks liikmesriikidevahelise halduskoostöö arendamiseks;

F.

arvestades, et seireprotsessi vältel on Euroopa Komisjonile teatatud peaaegu 34 000 nõudmisest,

1.

tervitab komisjoni teatist teenuste direktiivis ette nähtud vastastikuse hindamise kohta ja tunnustab komisjoni ja eelkõige liikmesriikide riiklike haldusasutuste, sh kohalike ja piirkondlike haldusasutuste poolt tehtud märkimisväärset tööd;

2.

rõhutab asjaolu, et toimiv ühtne teenusteturg on Euroopas majanduskasvu, korralike töökohtade loomise, uuenduste ja maailmas Euroopa konkurentsivõimelise rolli säilitamise eelduseks;

3.

märgib, et ühise teenusteturu üldist potentsiaali ei ole täielikult ära kasutatud, sest eelkõige turupiirangute tõttu liikmesriikides pakub piiriüleseid teenuseid ainult väike arv VKEsid;

4.

on arvamusel, et ühtse teenusteturu loomisel on esmatähtis teenuste direktiivi täielik rakendamine kõigis liikmesriikides ning täielikult toimivate ühtsete kontaktpunktide loomine;

5.

nõuab seepärast, et mõeldaks selle üle, kas ühtsetes kontaktpunktides tuleks jagada teavet kohaliku keele kõrval ka inglise keeles teistest liikmesriikidest pärit teenusepakkujate ja teenuste kasutajate jaoks, ning kas teenusepakkujad ja teenuste kasutajad võiksid kasutada elektroonilist allkirja;

6.

rõhutab, et vastastikune hindamine on võimaldanud hinnata teenuste siseturgu direktiivi rakendamise järgselt, eriti seoses artiklite 9, 15 ja 16 nõuetega;

7.

märgib, et teenuste direktiivi artikkel 39 on vastastikuse hindamise täpsete eesmärkide nimetamisel ebamäärane; märgib, et sidusrühmadel on selle eesmärkide ja tulemuste osas erinevad arusaamad ja ootused;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et vastastikune hindamine korraldati pärast teenuste direktiivi sätete ülevõtmise tähtaega; rõhutab, et teenuste direktiivi rakendamist ei tohiks ajada segi vastastikuse hindamise läbiviimisega;

9.

taunib mõnes liikmesriigis teenuste direktiivi rakendamisel esinenud viivitusi ja on arvamusel, et need on mõjutanud vastastikuse hindamise protsessi;

10.

on seisukohal, et kuigi vastastikuse hindamise ajastamine oli keerukas, aitas see direktiivi rakendamise järel initsiatiivi säilitada;

11.

on arvamusel, et vastastikune hindamine on osutanud tänuväärseks ürituseks, võimaldades Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel seni püsivatest tõketest ja iga liikmesriigi olukorrast paremini aru saada; märgib, et protsess andis liikmesriikidele võimaluse saada oma poliitiliste valikute kohta tagasisidet ja lihtsustas parimate tavade edendamist ning suurendas rakendamise tulemuste läbipaistvust;

12.

palub liikmesriikidel ja komisjonil alustada dialoogi selle üle, millised tõkked on lubatud ja millised mitte;

13.

leiab, et vastastikune hindamine oli võtmeks teatavate mitmetimõistetavate olukordade selgitamise juurde, mis on nii liikmesriikide kui ka piiriülesel tasemel teenuste osutamisel ikka veel laialt levinud, nt kutsekvalifikatsioonide ja piiriüleste teenuste osutajatele kehtestatud kindlustuskohustuste vastastikune tunnustamine; toonitab, et lõppkokkuvõttes aitas see mõõta, kas rakendusmeetmeid, mille liikmesriik võttis, viiakse ellu teenuste direktiivi vaimus või mitte; toonitab asjaolu, et huvi- ja sidusrühmade kaasamine vastastikuse hindamise protsessi oli vähene; möönab, et liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse loomisel oli tähtsaks tingimuseks teataval määral konfidentsiaalsust;

14.

tõstab vastastikuse hindamise keskse osana esile klastrite arutelusid; tervitab arutelude kestel valitsenud koostöö ja vastastikuse usalduse vaimu;

15.

on arvamusel, et vastastikune hindamine on aidanud kaasa nn Euroopa vaimu arendamisele siseriiklike haldusasutuste seas ja võimaldanud liikmesriikide haldusasutustel üksteist paremini tundma õppida; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et vastastikusel hindamisel saadud teadmisi ja kogemusi hoitaks ja kasutataks ühtse teenusteturu täiustamiseks;

16.

märgib, et sidusrühmade kaasamine vastastikuse hindamise protsessi oli vähene; möönab, et liikmesriikide vahelise vastastikuse usalduse loomisel oli tähtsaks tingimuseks teatav konfidentsiaalsus; kahetseb siiski, et sidusrühmadele ei ole antud protsessi kohta korrapärast tagasisidet;

17.

on teadlik vastastikuse hindamisega seotud halduskuludest, eriti liikmesriikides, kus protsessi kaasati piirkondliku tasandi haldus;

18.

on seisukohal, et teenuste direktiivis ette nähtud vastastikune hindamine on oluline vahend edasiste teenuste siseturu toimimise parandamist taotlevate algatuste väljaselgitamiseks; tervitab fakti, et komisjon teeb ettepaneku meetmete paketi kohta, mille abil rakendamise ja vastastikuse hindamise etappides saavutatud edu alusel edasi minna;

19.

nõuab, et komisjon hoiaks parlamenti liikmesriikidega teenuste direktiivi üle peetava dialoogi edenemise ja tulemustega kursis; kutsub komisjoni üles võtma vajadusel täiendavaid jõustavaid meetmeid;

20.

ootab huviga väljakuulutatud majanduslikku hinnangut teenuste direktiivi rakendamisele ja mõjule, mida direktiiv teenusteturu toimimisele avaldab; loodab, et selle hindamise käigus on võimalik hinnata direktiivi tegelikku mõju majandustegevusele ja tööhõivele; palub, et komisjon tagaks kõnealuse hindamise läbiviimisel maksimaalse läbipaistvuse ning kustub komisjoni üles esitama oma järeldused Euroopa Parlamendile niipea, kui need on olemas;

21.

tervitab siseturu toimimise kontrolli algatust ning loodab, et selle abil parandatakse oluliselt praktilist arusaamist sellest, kuidas erinevaid ELi õigusakte kohapeal rakendatakse ja kuidas need koos toimivad; on arvamusel, et toimimise kontrolli tuleks viia läbi siseturu kasutajate vaatepunkti arvestades;

22.

kutsub komisjoni üles kaasama Euroopa Parlamenti aktiivselt toimekontrolli algatusse;

23.

nõuab ülejäänud regulatiivsete tõkete – nagu reserveeritud tegevusi käsitlevad eeskirjad, kindlustuskohustused, õiguslik vorm ja kapitaliosalusega seotud nõuded – kaotamist; palub komisjonil keskendada oma jõupingutused õigustamatutele või ebaproportsionaalsetele nõuetele, mis tuleks kaotada, et tagada ühtse turu tõrgeteta toimimine;

24.

taunib tõsiasja, et valdkondades, kus probleemid olid ammu teada, ei ole varem midagi tehtud;

25.

avaldab kahetsust selle üle, et komisjon ei ole andnud kriteeriume spetsiifiliste sihtmeetmete nõuete valimiseks; kutsub komisjoni üles selgitama põhjuseid, miks peeti muid teenuste direktiivi artiklis 15 mainitud nõudeid, nagu nt töötajate minimaalset arvu, kehtestatud miinimum- või maksimumhindu, vähem tähtsaks kui neid, mis on tema teatises esile toodud;

26.

kutsub komisjoni üles koguma ja esitama andmeid, mis määravad kindlaks mõju, mis on erinevatel allesjäänud nõuetel, mille kaotamine parandaks teenuste ühtse turu toimimist; kutsub komisjoni üles pidama esmatähtsaks tegevusi, mis on suunatud nende nõuete kaotamisele, mis tooks teenuste siseturu toimimisele suurimat lisaväärtust, järgides täielikult teenuste direktiivi artiklit 1; lisaks kutsub komisjoni üles keskenduma oma tegevuses majandusharudele ja kutsealadele, millel on suur piiriülese teenuste osutamise kasvupotentsiaal;

27.

palub komisjoni töö jätkamist ja intensiivistamist iga liikmesriigiga eraldi, et viia kõigis liikmesriikides lõpule teenuste direktiivi korrektne ülevõtmine ja rakendamine;

28.

on seisukohal, et ikka veel kehtivad mitmed riiklikud tõkked, mis aeglustavad eriti ettevõtetevaheliste teenuste kasvu; kutsub liikmesriike üles tagama, et uued ja kehtivad nõuded oleksid mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed; kutsub komisjoni üles tegema aktiivsemalt koostööd liikmesriikidega, et tähelepanelikult jälgida asjaomaste teenuste direktiivi artikliga 15 seotud siseriiklike õigusaktide kohaldamist ja tagada nendest õigeaegne teavitamine;

29.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tihedamat koostööd, et tagada teenuste direktiivi artiklis 16 sätestatud teenuste osutamise vabaduse nõuetekohane kohaldamine liikmesriikides; kutsub komisjoni üles teostama põhjalikku hinnangut olukorra kohta ELi piiriüleste teenuste osutamisel, sh kõnealuse sektori mõõdukat kasvumäära selgitavate põhjuste kohta, ja üksikasjalikku ülevaadet selle kohta, kui tulemuslikult kohaldavad liikmesriigid artikli 16 sätteid;

30.

rõhutab vajadust tagada erinevate teenindustegevuste jaoks keskse tähtsusega õigusaktide ühtne kohaldamine;

31.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et täielikult ja asjakohasel viisil kohaldataks teenuste direktiivi sätteid, mida vastastikune hindamine ei hõlmanud, nagu nt ühtsed kontaktpunktid, ja palub, et komisjon tagaks asjaomaste sätete range jõustamise;

32.

kutsub komisjoni üles pöörama kõrgendatud tähelepanu liikmesriikide ühtsete kontaktpunktide töö regulaarsele kontrollimisele ja hindamisele, kuna need punktid etendavad olulist rolli teenuseosutajatele vajaliku teabe ajakohasel ja kasutajasõbralikul viisil kättesaadavaks tegemisel;

33.

märgib alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide ja probleemilahenduse vahendite, nagu SOLVIT, tähtsat rolli tagamaks, et teenuseosutajad, eelkõige VKEd, saavad oma ühtse turu õigusi täiel määral ära kasutada; peab tervitatavaks komisjoni teadaannet selle kohta, et ta kavatseb hinnata nende vahendite tulemuslikkust ja esitada aruande edasiste konkreetsete algatuste vajaduse kohta;

34.

jagab komisjoni seisukohta, et nii teenuste osutajaid kui ka nende saajaid tuleks oma õiguste jõustamisel aidata, ning soovitab jätkata tööd olemasolevate vahendite, näiteks SOLVITi alusel;

35.

rõhutab veel kord oma toetust vastastikuse hindamise sobival juhul kasutamisele teistes poliitikavaldkondades; on veendunud, et vastastikune hindamine on osutunud uuenduslikuks ja kasulikuks ning et selles tuleks näha ühtse turu toimimise täiustamise vahendit;

36.

teeb seetõttu ettepaneku, et ühtsemate õigusaktide saavutamiseks, paremate suhete loomiseks ja vastastikuseks mõistmiseks liikmesriikide vahel ning ülemääraste nõuete vältimiseks kaalutaks paindlikku vastastikust hindamist ja selle asjakohast rakendamist nende poliitikavaldkondade puhul, millele kohaldatakse „horisontaalseid” direktiive, mille raames on liikmesriigid säilitanud ulatusliku mänguruumi;

37.

soovitab kasutada vastastikust hindamist juhtumipõhiselt „paindliku vahendina“; teeb ettepaneku, et seda vahendit kavandataks eesmärgipäraselt seoses teatavate „horisontaalse“ iseloomuga ning liikmesriikidele palju ülevõtmismeetmeid ja ulatuslikku oma äranägemisel otsustamist tähendavate direktiividega; soovitab veel ka vastastikuse hindamise sihipärast kasutamist nii, et protsessi kohaldataks ainult direktiivi tähtsaimatele sätetele;

38.

palub siiski, et komisjon määraks enne muudele direktiividele vastastikuse hindamise väljapakkumist selgesti vastastikuse hindamise eesmärgid ja tulemused, et tagada, et see menetlus ei too hindavatele ametiasutustele liigset koormust;

39.

on veendunud, et klastrite arutelud peaksid jääma vastastikuse hindamise keskseks osaks; on arvamusel, et hästi suunatud, kuid piiratud arv asjatundlikke klastri aruteludes osalejaid loob tingimused tõhususeks ja tulemuste saavutamiseks; on arvamusel, et vastastikust hindamist tuleks arendada edasi parimate tavade ning liikmesriikidevahelise poliitikakujundamise kogemuste vahetamise protsessina ja et komisjoni rolli saaks selgitada suuniste andmise ja protsessi juhtimise osas, eriti kõnealuste klastri arutelude ajal; leiab, et klastrite koosseis peab alati peegeldama liikmesriikide ootusi ja võimalikku mõju ühtsele turule;

40.

palub komisjonil suurendada läbipaistvust, teavitades Euroopa Parlamenti liikmesriikidevaheliste arutelude sisust ja edusammudest ning esitades korrapäraseid, erinevaid vastastikuse hindamise etappe läbivaid aruandeid, et hoida kõiki sidusrühmi arengutega kursis; kutsub komisjoni üles avalikustama klaster- ja plenaaristungite peamisi järeldusi;

41.

juhib tähelepanu asjaolule, et vastavustabelitel ja vastastikusel hindamisel on erinevad eesmärgid ja et seetõttu tuleks neid käsitleda erinevate, mitte vastastikku asendatavate poliitiliste vahenditena, ning et vastavustabelid on ELi õigusaktide ülevõtmisel asendamatud;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/51

—

võttes arvesse G20 Londoni, Pittsburghi, Toronto ja Sŏuli tippkohtumiste järeldusi ja kokkuleppeid,

—

võttes arvesse 8. veebruaril 2011. aastal avaldatud Palais-Royali algatusraportit „Rahasüsteemi reform: koostööpõhine lähenemine 21. sajandile”,

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse raamtingimuste parandamine eelkõige euroalal” (1),

—

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni „EL kui ülemaailmne osaleja ja tema roll mitmepoolsetes organisatsioonides” (2),

—

võttes arvesse Atlandi-ülese seadusandjate dialoogi (TLD) ja Atlandi-ülese ettevõtjate dialoogi (TABD) pidevat ja asjakohast tööd,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0323/2011),

A.

arvestades, et maailmamajanduse üldine areng viimaste aastakümnete jooksul on üldiselt kaasa toonud suurema kasvu ja õitsengu – ehkki see on ebaühtlaselt jaotunud –, mis on aidanud miljonitel inimestel vaesusest pääseda; samal ajal on vaesuses ja lootusetus olukorras elavate inimeste arv endiselt lubamatult suur; arvestades, et sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust riikide vahel ja riikide sees tuleb vähendada; arvestades, et Euroopa võitlus vaesuse vastu peab olema üks ELi 2020. aasta strateegia põhiprioriteete;

B.

arvestades, et USA ja Euroopa üritavad endiselt tulla toime 1930. aastate ülemaailmsest majanduskriisist saadik nähtud tõsiseima rahvusvahelise majanduskriisi halvimate tagajärgedega;

C.

arvestades, et maailmamajanduse arengut on viimastel aastakümnetel takistanud mittejätkusuutlik tasakaalustamatus;

D.

arvestades, et tõhus maailmamajanduse juhtimine võimaldab vähendada negatiivseid mõjusid ning korvata selliseid globaliseerumisega kaasnevaid ohtlikke mõjusid nagu ebavõrdsuse süvenemine ja keskkonna hävitamine;

E.

arvestades, et uute arvestatavate osalejate – eeskätt Hiina ja India – esilekerkimine maailmamajanduses, nii kaubanduses kui ka majanduskasvus, on majanduse pilti tugevasti mõjutanud ja põhjalikult muutnud, mis nõuab kaubandusreforme ja muudetavaid vahetuskursse;

F.

arvestades, et tänase tasakaalustamatuse põhjusteks on endiselt peamiselt madal konkurentsivõime ning era- ja avaliku sektori ebapiisav säästmine eelarvepuudujäägiga riikide ning suur säästmine ja väike nõudlus eelarveülejäägiga riikides; praegune tasakaalustamatus on ulatuselt suurem ning arvestades globaliseerumise kõrget taset ja kapitalivoogude ulatust, esitab tasakaalustamatus uusi nõudmisi maailmamajanduse juhtimisele ja seab kahtluse alla praeguse institutsioonilise korralduse;

G.

arvestades, et maailmamajanduse tasakaalustamise valem koosneb laiemalt võttes kahest osast: konkurentsivõime suurendamine ja laiaulatuslikud reformid puudujäägiga riikides ning turgude avamine ja usaldusväärne rahapoliitika ülejäägiga riikides;

H.

arvestades, et majandus- ja rahaliidu toimimise esimene kümnend näitas, et ülemaailmsete finants- ja majanduskriiside mõju minimeerimise üheks eelduseks on vastutustundlik eelarvepoliitika;

I.

arvestades, et maailmamajanduse juhtimiseks on loodud palju organisatsioone, näiteks Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank, Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), ÜRO kaubandus- ja arengukonverents (UNCTAD) ja Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC), samuti riikidevahelised G7 ja G20 foorumid, millest IMF ja G20 on kõige tõhusamad, ehkki mõlemaid tuleb veel täiustada;

J.

arvestades, et ülemaailmsed turud nõuavad ülemaailmseid eeskirju;

K.

arvestades, et valitsev rahanduse korraldus on toonud kaasa välisvaluutareservi ja eriti USA dollari kogunemise mõnedes eelarveülejäägiga riikides, mis on omakorda suurendanud kapitalipakkumist eelarvepuudujäägiga riikides ja avaldanud survet intressimäärade alandamiseks, aidates kaasa kinnisvarahindade mulli tekkimisele, millel oli hiljutises finantskriisis keskne roll;

L.

arvestades, et finantssektorist alguse saanud ülemaailmne majanduskriis on nüüdseks põhjustanud kõrge võlataseme mitmes maailmamajanduse juhtivas riigis ja piirkonnas, sh USAs, Jaapanis ja ELis;

M.

arvestades, et G20 riigid leppisid oma Pittsburghi lõppdeklaratsioonis tugeva, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu raamistiku kohta kokku, et kriisile reageerimisel on kiiresti vaja uut mitmepoolset lahendust;

N.

arvestades, et ülemaailmselt on tunnistatud finantstööstuse mõne sektori rolli ülemaailmse finantskriisi tekkes, mis näitas finantsregulatsiooni nõrkust, süvendas riigivõlakriisi ning ühist arusaamist, et finantssektori vastutust ja läbipaistvust tuleb suurendada ning muu hulgas peaks finantssektor katma õiglase osa kriisi põhjustatud kuludest;

O.

arvestades, et paljuräägitud jooksevkontode tasakaalustamatus tuleneb riikide majanduste olemuslikust struktuurilisest tasakaalustamatusest;

P.

arvestades, et ülemaailmse finantssüsteemi kooskõlastatud ja tõhusa reguleerimise ja järelevalve puudumine tõi kaasa finantssektori nõrkused, mis omakorda suurendasid maailmamajanduse haavatavust;

Q.

arvestades, et G20 kui kõige kõrgema ülemaailmse tasandi poliitiliste arutelude mitteametliku foorumi suurenenud roll ja silmapaistvus on tervitatavad; arvestades, et G20-l kui institutsioonil puudub õiguslik alus ja alaline sekretariaat ning sel on nõrk juhtimisstruktuur, eriti teiste rahvusvaheliste institutsioonide, nt IMFi ja WTOga võrreldes;

R.

arvestades, et kehtiv rahvusvaheline rahasüsteem on võimaldanud mitmel riigil võtta kasutusele konkurentsivõimet suurendavad devalveerimise strateegiad, mis koos mõjukate turu sidusrühmade tehtavate sagenevate spekulatiivsete tehingutega valuutaturgudel on suurel määral põhjustanud vahetuskursside liigset volatiilsust ja tekitanud suuri riske valuutaturgudele ja rahvusvahelisele kaubandusele;

S.

arvestades, et ELi ei nähta kui tugevat osalejat rahvusvahelise rahandus- ja finantssüsteemi ümberkujundamisel, sest tal puudub ühtne hääl ja tema väline esindatus rahvusvahelises majanduses on killustunud;

T.

arvestades, et väga oluline on tagada, et majandus- ja finantssüsteemid ei kahjusta reaalmajandust;

U.

arvestades, et kooskõlas G20 soovitustega on suurendatud IMFi ülemaailmse finantssüsteemi järelevalve volitusi, samuti on suurendatud fondi finantsressursse ja tulekul on selle juhtimisstruktuuri põhjalik ümberkorraldus;

V.

arvestades, et finantsturud on viimaste kümnendite jooksul hakanud tegutsema ülemaailmselt, kasutades selleks infotehnoloogiamahukaid protsesse ja võrke ning andmete standardimine on jäänud maha ja takistab turu ja tihti isegi ettevõtte tasemel andmete koondamist, analüüsi ja operatsioone ning vähendab finantstehingute läbipaistvust;

1.

rõhutab, et ülemaailmne tasakaalustamatus – eriti suur tasakaalustamatus – on potentsiaalne oht makromajanduslikule ja finantsstabiilsusele majanduse juhtriikides ja sel võivad olla tagajärjed teiste riikide majandusele; seda arvestades märgib, et tuleb tegeleda struktuurilistest puudujääkidest ja riigi majanduse puudulikust konkurentsivõimest tuleneva tasakaalustamatusega, kuna ka sellest võivad tuleneda fundamentaalsed probleemid;

2.

rõhutab, et finants- ja majanduskriis näitas, et ülemaailmse tasakaalustamatuse tulemusel tekkinud kapitali sissevooluga peaks kaasnema vastutustundlik rahapoliitika ning tugev finantsreguleerimine ja järelevalve;

3.

tunnistab, et poliitikakujundajatel kogu maailmas tuleb jätkata tööd, leidmaks lahendusi maailmamajanduse juhtimise ümberkorraldamiseks, et aidata maailmamajandust tasakaalustada ja hoida ära uut langust; rõhutab, et maailmamajanduse ümberkorraldamisel tuleks tagada, et turgude korralikuks toimimiseks integreeritaks need põhjalikku institutsionaalsesse raamistikku; on lisaks seisukohal, et maailmamajanduse juhtimise üks peamisi prioriteete peab olema pikaajalisi investeeringuid soodustava keskkonna loomine;

4.

rõhutab, kui oluline on vastutustundlik rahapoliitika; nõuab tungivalt, et tähtsaimate majandusriikide keskpangad kaaluksid tavapäraseid või tavapärasest erinevaid meetmeid rakendades võimalikke negatiivseid välismõjusid, nagu varade hinnamullid, „carry-trade” dünaamika ja rahanduslik destabiliseerimine teistes riikides;

5.

on teadlik asjaolust, et usk vastava majanduse tugevusse ja selle finantsturgude sügavusse, läbipaistvusse, keerukusse ja stabiilsusesse on peamine põhjus, miks kolmandate riikide keskpangad hoiavad valuutareserve; rõhutab sellega seoses, et igasugune valuuta, mida tahetakse muuta IMFi laenueriõiguste korvi osaks, peab olema täielikult konverteeritav, ning tunnistab, et IMFi laenueriõiguste korvi koosseis peaks peegeldama valuutade suhtelist tähtsust maailma kaubandus- ja finantssüsteemides;

6.

märgib, et vahetuskursid peaksid peegeldama turu põhialuseid, et parandada avatust ja paindlikkust ning lihtsustada majanduse kohanemist, ning seetõttu ei tohiks neid hallata ega nendega manipuleerida riiklikud rahandusorganid;

7.

nõuab tungivalt, et IMFi liikmed järgiksid lepingu artikleid, eriti kohustust hoiduda manipuleerimast vahetuskursiga, ning GATTi ja WTO lepingute asjaomaseid sätteid;

8.

nõuab tungivalt, et kaalutaks uuesti laenueriõiguste kasutamist maailma reservvaluutana dollari asemel, sest see võib aidata stabiliseerida ülemaailmset finantssüsteemi; palub IMFil uurida eelkõige uue mitmepoolse vahetuskursi süsteemi edendamiseks laenueriõiguste edasist eraldamist ning nende laiemat kasutust;

9.

toetab G20 riikide tööd ja lubadusi rakendada keskpikas perspektiivis asjakohaselt ajastatud ja majanduskasvu soodustavaid eelarve konsolideerimise kavasid, toetades samal ajal sisenõudlust iga riigi oludest sõltuvas tempos, järgides nõuetekohast rahapoliitikat, edendades vahetuskursside paindlikkust, et vastata paremini majanduse põhialustele, ning viies läbi struktuurireforme, et kindlustada uute töökohtade loomist ja aidata kaasa tasakaalu loomisele maailmas;

10.

märgib siiski, et muus osas tunduvad väljavaated G20 tasandil ülemaailmset tasakaalustamatust kaotada piiratud;

11.

nõuab, et WTO osaleks aktiivselt erinevate reguleerivate režiimide tekitatud võimalike finantsteenuste kaubandusmoonutuste tuvastamisel ja nendega tegelemisel;

12.

kutsub komisjoni üles välja töötama üksikasjalikku mehhanismi, mis tugineks suures osas WTO eeskirjadel ja oleks nendega tihedalt seotud ning takistaks kaubanduse kasutamist sellise välispoliitika vahendina, mis on vastuolus rahvusvaheliselt tunnustatud ja ÜRO põhikirjas sätestatud demokraatlike väärtustega;

13.

palub komisjonil tõstatada järgmisel ELi ja USA vahelisel Atlandi-ülese majandusnõukogu kohtumisel vastastikuse koostöö küsimus kauba tuletisinstrumentide järelevalve valdkonnas, tuginedes praegustele läbipaistvust ja turu kuritarvitamist käsitlevatele eeskirjadele;

14.

kutsub ELi üles rakendama G8/G20 tippkohtumiste deklaratsioone, eelkõige seoses fossiilkütustele ja põllumajandusele antavate toetustega, võttes arvesse selles valdkonnas kehtivaid OECD suuniseid, ning toiduhindade kõikumise ja tooraineturgudega;

15.

palub komisjonil oma kaubandusstrateegia seoses lõuna-lõuna-suunalise ja muude maailmaosade piirkonnasisese kaubanduse tugevdamisega üle vaadata, et vähendada paljude väikeste majandusruumide kaitsetust ja aidata kaasa tulevaste tugevate majanduspartnerite arengule;

16.

toetab ajakava määramist tegevuskava jaoks, millega rakendatakse G20 raamistik tugeva, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu jaoks;

17.

väljendab heameelt kõigi algatuste üle pidada ühiste ülemaailmsete probleemide teemal täiendavaid arutelusid ja teha koostööd, kuid märgib, et paljud praegused foorumid, nt G20, on ainult mitteametliku arutelu jaoks ning neil puudub õiguslik alus ja rahvusvahelise organisatsiooni omadused otsustusprotsessis, otsuste elluviimisel ja järelevalves ning seetõttu on need juhtimisstruktuurina nõrgad;

18.

märgib, et ülemaailmse koostöö organite konsensuslik otsustamisviis ei erguta tegema julgeid otsuseid ja toob sageli kaasa ebamäärased mittesiduvad kokkulepped; nõuab, et ülemaailmne foorum toimiks nii nagu EL, mis on loobunud tuginemast täielikult ühehäälsusele;

19.

on seisukohal, et G20 võetud kohustused peavad olema konkreetsemad ja et edusamme peaks jälgima sõltumatu, ametlikum ja kaasavam organ, millel on põhikiri ja sekretariaat, näiteks IMF;

20.

pooldab Pariisis 19. veebruaril 2011. aastal toimunud G20 rahandusministrite tippkohtumisel kokku lepitud samme, et hinnata tasakaalustamatust näitajate kogumiga; toonitab, et need näitajad peaksid katma sisemist tasakaalustamatust, nagu riigivõlg, eelarve puudujääk ning eraisikute säästud ja võlad, samuti välist tasakaalustamatust, mis tuleneb kaubanduse ja investeeringute voogudest ja ülekannetest;

21.

kutsub G20 foorumit üles viima korrapäraselt läbi G20 raamistikul ja eespool nimetatud näitajatel põhinevat vastastikuse hindamise protsessi, et pakkuda poliitikavalikuid, millega saavutada tugev, jätkusuutlik ja tasakaalustatud majanduskasv;

22.

rõhutab, et finantsjuhtimises osalejad tegutsevad ülemaailmsel tasandil, ning on seisukohal, et on vaja täita finantseeskirjade koordineerimisega seotud lüngad, et vältida teatavate finantsjuhtimises osalejate õiguslikust arbitraažist kasu saamist;

23.

rõhutab, et Euroopa Liit peab mängima maailmamajanduse reformis juhtivat rolli, et muuta rahvusvahelised institutsioonid õiguspärasemaks, läbipaistvamaks ja vastutavamaks, ning et Euroopa Liit peab veelgi rohkem tegutsema ühtse osalejana rahvusvahelises majanduses;

24.

nõuab, et ELil oleks koht IMFis ja Maailmapangas; nõuab demokraatlikumat IMFi, sh avatud ja tulemuspõhist tegevdirektori valimist ning arengu- ja üleminekuriikide hääleõiguse märgatavat suurendamist;

25.

on seisukohal, et maailmamajanduse juhtimine peab olema piisavalt arenguvõimeline, paindlik ja pragmaatiline, et kindlaks määrata, millised meetmed on konkreetses olukorras ja subsidiaarsuse põhimõtet järgides kõige sobivamad;

26.

rõhutab, et Euroopa Liit peab täitma maailmamajanduse reformis juhtivat rolli, et muuta rahvusvahelised institutsioonid õiguspärasemaks, läbipaistvamaks ja vastutavamaks;

27.

märgib, et nendel institutsioonidel ja foorumitel ning eelkõige G20-l puudub teatav parlamentaarne õiguspärasus ülemaailmsel tasandil, ning kutsub neid seetõttu üles kaasama parlamente oma otsustamisprotsessidesse; taunib teatavate partnerite demokraatiaalaseid puudusi;

28.

täheldab raskusi, mis võivad tuleneda erinevate mitteametlike foorumite ja rahvusvaheliste majandus- ja finantsinstitutsioonide teostatava poliitika ühtsuse puudumisest; rõhutab, et ülemaailmse institutsioonilise koordineerimise meetmed tuleks vastu võtta IMFi kaudu;

29.

toonitab, et rahapoliitikale, rahvusvahelisele kaubandusele, jätkusuutlikule riikide rahandusele ja majanduse põhialustele tuginevale paindlikule valuutale on vaja ühiselt läheneda ning neid tuleb mõista maailma tasandil ühtviisi; on seisukohal, et maailmamajandust peaksid iseloomustama avatud turud, mis toovad kasu kõigile osalistele; rõhutab, et kõrged keskkonnaalased ja sotsiaalsed standardid on hädavajalikud ja need tuleb välja arendada; rõhutab, et IMF ja WTO peaksid olema selle protsessi keskmes;

30.

nõuab, et WTO liikmed järgiksid mitmepoolseid kaubanduslepinguid ja peaksid edasisi rahvusvahelise kaubanduse läbirääkimisvoore, mille eesmärk on vähendada märgatavalt takistusi rahvusvahelisele kaubandusele, tagades samas võrdsed võimalused kõigis sektorites ja aidates nii kaasa majanduskasvule ja arengule;

31.

on veendunud, et selleks, et arenguriikidel oleks võimalik kaubandusest suuremat kasu saada ning et kõikidele töötajatele oleksid tagatud inimväärsed töötingimused ja inimväärne töötasu, on ELil suur huvi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) tugevdamise ning ILO osalemise vastu WTO töös ja üldiste soodustuste süsteemiga seotud jätkusuutlikkust käsitlevate peatükkide järelevalves;

32.

palub komisjonil läbi vaadata ELi kaubandus- ja investeerimisstrateegia, et sellesse kaasata ka BRIC-riigid (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina), kui peamised tulevased kaubanduspartnerid, kelle huvides on luua ühtne ülemaailmne võrgustik, mis ühendab sotsiaalse ja majandusliku jätkusuutliku arenguga seotud ja omavahel tihedalt läbi põimunud huvisid;

33.

on seisukohal, et mitmepoolsed arengupangad peaksid tõhustama täiendavate ressursside andmist, et rahuldada kohalikud erivajadused, toetada pikaajalisi investeeringuid ja tugevdada kohalikku majandust;

34.

peab vajalikuks, et IMF oleks tugev ja sõltumatu, et tal oleks piisavalt vahendeid ja ressursse, et pöörata suuremat tähelepanu riikideülestele sidemetele mitte ainult mitmepoolse järelevalve tugevdamisega, vaid ka keskendumisega süsteemselt olulistele majandustele ja näitajate väljatöötamisega suurte ja kestvate tasakaalustamatuste hindamiseks; nõuab, et IMFi sekkumisvolitusi laiendataks, nii et need hõlmaks ka kapitalikontode põhjustatud ohte;

35.

rõhutab vajadust tagada, et mitmepoolsed maksualase teabe vahetuse lepingud sisaldaksid automaatse teabevahetuse sätteid, ning nõuab, et tugevdataks koostööd mittetegevate jurisdiktsioonide OECD musta nimekirja lisamise õiguslikku alust eesmärgiga parandada eelarvealast läbipaistvust ning võidelda pettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks 2011. aasta lõpuks ettepaneku rahvusvaheliste ettevõtete riigipõhiste aruandlusstandardite kohta, et suurendada läbipaistvust ja maksuametite juurdepääsu asjakohasele teabele;

36.

rõhutab raamatupidamis- või auditeerimisstandardite kohta tehtavate rahvusvaheliste algatuste olulisust;

37.

palub G20 juhtidel viivitamata viia lõpule arutelu ülemaailmse finantstehingumaksu minimaalsete ühiste elementide üle;

38.

on seisukohal, et G20 on ülemaailmse konsulteerimise peamine foorum – ehkki ka teised organid on tähtsad –, kuid märgib, et foorumil kui ülemaailmsel institutsioonil on mitu puudujääki, sh väikeste riikide puudulik esindatus, läbipaistvuse ja demokraatliku aruandekohustuse puudumine ning foorumi otsused õiguslikult siduvaks muutva õigusliku aluse puudumine;

39.

julgustab IMFi ja G20-t küsima väikese eelarvepuudujäägi ja distsiplineeritud valitsussektori kulutustega riikide seisukohti ja nõu ning tegutsema sellele vastavalt;

40.

rõhutab, et ülemaailmse rahanduse korralduse arutelude kontekstis tuleb euroala pidada ühtseks tervikuks, sest alal on üks valuuta ja ühtne vahetuskursipoliitika;

41.

nõuab, et EL ja selle liikmesriigid otsiksid lahendusi, kuidas jätkuvalt edendada G-foorumite koosseisude ja ÜRO süsteemi vahelist kooskõlastatust;

42.

nõuab, et loodaks rahvusvaheline keskpankade juhatus, mis koosneks esmajärjekorras ELi, Jaapani, Ühendkuningriigi ja USA keskpankadest ja millel oleks volitus koordineerida rahanduspoliitikat, kontrollida finantsjärelevalvet ning laiendada ja propageerida laenueriõigusi kui ülemaailmset reservvaluutat;

43.

soovitab, et IMFi tugevdataks poliitiliselt selle juhatuses esindatud riikide juhtide iga-aastaste tippkohtumistega; selle taustal julgustab IMFi liikmesriike määrama fondi juhatusse inimesi oma valitsuse tippliikmete seast, et IMF võiks võtta juhtrolli maailmamajanduse juhtimise teemaliste arutelude ja otsuste foorumina;

44.

on arvamusel, et vaja on suurendada rahvusvaheliste kapitalivoogude läbipaistvust, eelkõige pangasaladuse kaotamise kaudu;

45.

rõhutab, et finantsjärelevalve puudulik koostöö aitas finantskriisi levikule kaasa ja tugevdas selle mõju; nõuab sellega seoses, et ELi järelevalveasutused võtaksid juhtrolli rahvusvahelise koostöö ülesehitamisel ja finantsreguleerimise parimate tavade loomisel; samuti rõhutab, et kasulik oleks liikuda USA ja ELi ühtse finantsvaldkonna regulatiivse raamistiku loomise suunas;

46.

märgib, et ülemaailmselt on vaja viia ellu reformid, mis edendavad finantsinstitutsioonide läbipaistvust ja aruandekohustust;

47.

rõhutab, et kuigi maailma finantskeskustes on võetud vastu õigusaktid, mis peaksid parandama finantssektori mõne osa reguleerimist, on vaja täiendavaid reforme pangandus- ja varipangandussüsteemi eeskirjade ja tavade muutmiseks;

48.

rõhutab vajadust anda Euroopa finantsjärelevalveasutustele selged volitused teha tihedat koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste kolleegidega, nagu Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRB) teeb finantsstabiilsuse nõukoguga (FSB);

49.

rõhutab vajadust kombineerida mikro- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalvet sidusa ja ühtse lähenemisviisi osana;

50.

märgib, et USA ja EL kokku moodustavad peaaegu 40 % maailma kaubandusest ja peaaegu 50 % ülemaailmsest SKPst, ning soovitab süvendatud makrotasandi usaldatavusdialoogi, pöörates erilist tähelepanu Atlandi dialoogile, Basel II paketi põhjalikule ja õiglasele rakendamisele ja täiendavale arutelule järelevalve reguleerimisala laiendamise üle pangandusvälistele finantsasutustele; nõuab, et finantssektori reguleerimise reformi hoog ei raugeks, et rahandus toetaks tõhusalt stabiilsust ja majanduskasvu reaalses maailmamajanduses;

51.

peab lugu G20, WTO, Basel III ja teiste rahvusvaheliste organite valikutest, kuid tunnistab liigse reguleerimise ja reguleerimise valdkonna konkurentsi võimalikke ohte;

52.

peab õigeks keskpankade juhatajate ülemaailmse majanduskohtumise (Global Economy Meeting) loomist Rahvusvaheliste Arvelduste Panga egiidi all võrdlusrühmana keskpankade koostöö korraldamiseks;

53.

tunneb muret erinevatest eeskirjadest tuleneva võimaliku killustumise pärast, mis mõjutab globaalsete finantsjuhtimises osalejate tegevust; kutsub seetõttu üles suuremal määral ühtlustama erinevates valdkondades rakendatavaid mehhanisme;

54.

tunnistab Euroopa Investeerimispanga osa majanduskasvu edendamisel pikaajaliste investeeringute kaudu;

55.

rõhutab vajadust töötada välja asjakohased kriteeriumid süsteemselt oluliste finantsasutuste kindlaksmääramiseks eesmärgiga vältida „pankrotti minekuks liiga suuri ja liiga tihedalt läbipõimunud struktuuriga” asutusi, ja vähendada seeläbi süsteemset ohtu, kasutades lisareservi, kapitalinõudeid ja monopolivastaseid eeskirju;

56.

palub Baseli pangajärelevalve komiteel esitada meetmed, et kaitsta süsteemselt tähtsate asutuste jaepangandust ja nõuda, et see kapitaliseeritaks erialusel;

57.

nõuab, et Baseli pangajärelevalve komitee töötaks välja standardmudeli riskiga kaalutud vara hindamiseks, et täpselt hinnata ja võrrelda pankade krediidi- ja tururiske;

58.

soovitab töötada IMFi egiidi all välja sobilik rahvusvaheline infrastruktuur, mis pakub nii ametiasutustele kui ka tööstusele unikaalset põhilist ja standardset finantsteavet kui tehnilist võimalust rahvusvahelise usaldatavusjärelevalve teostamiseks ning ohutumate ja tõhusamate tööprotsesside läbiviimiseks;

59.

rõhutab, et tugevamal majandusjuhtimise raamistikul ELis ja euroalal on ülemaailmsele koostööle ja koordineerimisele positiivne mõju;

60.

märgib Euroopa ühtse turu tugevdamise ja süvendamise tähtsust, mitte ainult kui ELi-sisest eesmärki, vaid ka kui eeskuju teistele kaubandusühendustele kogu maailmas;

61.

rõhutab, et vaja on ELi põllumajandus- ja finantspoliitikat, mis aitaks vältida ülemaailmseid toiduga varustatuse ja hinnakriise;

62.

rõhutab tugevama majanduse juhtimise raamistiku positiivset mõju, sest see tugevdaks stabiilsuse ja kasvu pakti ELis ja euroalal ülemaailmse koostöö ja koordinatsiooni vallas;

63.

märgib, et EL peaks täitma aktiivset rolli rahvusvahelise rahandus- ja finantssüsteemi ümberkujundamisel jõulisema välise esindatuse abil, tuginedes tõhusamale ja läbipaistvamale sisemisele otsustamiskorrale kooskõlas Lissaboni lepingu vastavate sätetega;

64.

pooldab nelja uue Euroopa finantsreguleerimisasutuse loomist: Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, ning loodab, et neist saavad tugevad ja tõhusad asutused;

65.

leiab, et vajadus eelistada rahvusvaheliselt võrdseid tingimusi ei tohiks takistada ELi ega teisi piirkondlikke ühendusi ja riike piirkondlikku korraldust tugevdamast, et kasutada täielikult WTO ja teiste rahvusvaheliste standardite võimaldatud paindlikkust makromajanduslike põhialuste tasakaalustamiseks ja jõukuse suurendamiseks;

66.

kutsub ELi üles keskenduma oma energiasõltuvuse vähendamisele, et piirata imporditud inflatsiooni ja saavutada taas kaubanduslik tasakaal naftat tootvate riikidega;

67.

rõhutab asjaolu, et tingimustega turulepääsu raamistik ELis võiks edendada ülemaailmsete avalike hüvede loomist, näiteks kliimakaitset ja aastatuhande arengueesmärkide täitmist;

68.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut, kuidas parandada ELi-sisest otsustamise korda, et parandada liidu ühtsust, mis puudutab välist esindatust majanduse ja finantsasjade valdkonnas, tagamaks, et ELi esindus annab demokraatlikult aru Euroopa Parlamendile, liikmesriikidele ja riikide parlamentidele;

69.

nõuab tungivalt, et G20 või WTO uuriks võimalust sõlmida ülemaailmne kokkulepe kehtestada süsinikdioksiidimaks imporditud toodetele ja teenustele;

70.

tuletab meelde, et kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 138 peaks euroala looma ühtse välisesindatuse; kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama vastavat ettepanekut;

71.

rõhutab, et täielik osalemine maailmamajanduses on Euroopa jaoks hädavajalik, et kasutada ära kõiki võimalusi, ning parim võimalus teha seda ühtse tervikuna;

72.

palub ELil oma kaubanduspoliitikas kooskõlas Lissaboni lepingu, oma tegevuskava ning aastatuhande arengueesmärkidega alati edendada õiglast kaubandust, demokraatiat, inimõigusi, inimväärseid töötingimusi ja säästvat arengut;

73.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/60

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 14 lõiget 3 ning artikleid 23, 24 ja 33,

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklit 5,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu (muudetud) Euroopa sotsiaalharta artikleid 7, 8, 16, 17, 27 ja 30,

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist "Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine" (KOM(2008)0635),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist "Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015" (KOM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet Barcelona eesmärkide elluviimise kohta seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele (KOM(2008)0638),

—

võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2008. aasta aruannet "Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010" (KOM(2009)0694),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust 2008/867/EÜ tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti 2011–2020,

—

võttes arvesse sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi,

—

võttes arvesse Eurofoundi 24. märtsi 2010. aasta aruannet "Euroopa teine elukvaliteedi uuring: pereelu ja töö",

—

võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus (1),

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni soopõhise võrdse kohtlemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (2),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (3),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks (4),

—

võttes arvesse oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni piisava, jätkusuutliku ja kindla Euroopa pensionisüsteemi kohta (5),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010 (6),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (7),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta esimese lugemise seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (8),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0317/2011),

A.

arvestades, et sotsiaalkultuuriliste muutuste tõttu, millega kaasneb naiste juurdepääs tööturule ja majanduslik iseseisvus, on nõrgenenud kahe lapsevanemaga peremudel ja arusaam, et lapsi saadakse ainult pärast abiellumist, ning vallalised emad muutuvad kõikides arenenud ja tööstusriikides rühmana üha olulisemaks; arvestades, et üha kasvab selliste naiste arv, kes vabatahtlikult otsustavad üksikemaduse kasuks;

B.

arvestades, et ebaproportsionaalset tähelepanu pööratakse teismeliste vanemlusele, nähes selles teed üksikvanemlusse ja tekitades eksliku ettekujutuse sellest, kes on üksikvanemad; arvestades, et halvustavad ja ebatäpsed stereotüübid õõnestavad üksikvanemate ja nende laste kindlustunnet ja enesehinnangut;

C.

arvestades, et üksikvanemaga pered ei moodusta ühtset rühma, vaid elavad väga erinevates perekondlikes, rahalistes ja sotsiaalsetes oludes;

D.

arvestades, et sellest hoolimata on teatavad vallaliste naiste kategooriad, kelle elutingimused muudavad nad haavatavaks, nii et sellel võivad olla tagajärjed nende lastele;

E.

arvestades, et üksikemad, kelle seisund tuleneb lahutusest, lahus elamisest või sellest, et nad ei ole kunagi abiellunud, muutuvad kõikides arenenud ja tööstusriikides rühmana üha olulisemaks, ning arvestades, et seetõttu on tekkinud vajadus reageerida sellele uuele olukorrale poliitika kohandamisega;

F.

arvestades, et liikmesriigid vastutavad mõistlike tingimuste tagamise eest üksikemade ja nende laste jaoks;

G.

arvestades, et paljudes liikmesriikide poliitika ei ole ikka veel erinevate peremudelite ja olukordadega kohandatud ning üksikvanemad on sageli endiselt sotsiaalselt ja majanduslikult halvemas olukorras;

H.

arvestades, et paljudes ühiskondades ei peeta vallalisena emaks saamist põlastus- või häbiväärseks, erinevalt sellistest ühiskondadest, kus mitmesugustel põhjustel on valdavad patriarhaalsed väärtushinnangud;

I.

arvestades, et ülekaalukas enamus Euroopa üksikvanematest on naised; arvestades, et 2001. aastal olid keskmiselt 85 % üksikvanematest emad vanuses 25 kuni 64 aastat, mis tähendab, et 5 % kogu naiselanikkonnast moodustasid üksikemad, ja mõningates liikmesriikides oli üksikemade osatähtsus 6 %–7,5 % (Tšehhi Vabariik, Poola, Ungari ja Sloveenia) või koguni 9 % (Eesti, Läti);

J.

arvestades, et suhtumine üksikemadesse ja valdkonna poliitikasse on piirkonniti erinev, tekitades geograafilise tasakaalustamatuse tugevama sotsiaalsüsteemiga Põhja-Euroopa, nn laiendatud perekonnast sõltuva Lõuna-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel, kus on ühendatud mõlemad variandid;

K.

arvestades, et riikliku poliitika ja õigusliku seisundi erinevuste tõttu (lahutatud, lahus elav, vallaline või lesk) on eri riikides elavad üksikemad erinevas olukorras ja saavad erinevat liiki toetusi, sealhulgas neile endile ja nende lastele suunatud tervishoiuteenused;

L.

arvestades, et üksikemad katkestavad sageli haridustee ja kutseoskuste omandamise, sest nende piiratud aeg ja vahendid kuluvad laste kasvatamisele, mistõttu neid ähvardab ka sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse oht;

M.

arvestades, et haridus ja teave naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste kohta on eriti noorte naiste jaoks väga oluline, et vältida soovimatut rasestumist;

N.

arvestades, et naised, kes on vägivalla, sealhulgas soolise vägivalla, terrorismi või organiseeritud kuritegevuse tulemusel oma kaaslase kaotanud, kalduvad kergemini ühiskonnast isoleeruma ja vajavad seetõttu eritähelepanu uuesti ühiskonda integreerumise ergutamiseks ja nõustamist vanema rolli jätkamiseks lapse jaoks parimal viisil;

O.

arvestades, et pädevad asutused on võtnud Euroopa tasandil kõnealustele rühmadele suunatud meetmeid ja loonud toetusprogramme;

P.