ISSN 1977-0898

doi:10.3000/19770898.C_2013.128.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 128

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

56. köide
4. mai 2013


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

IV   Teave

 

TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT

 

Euroopa Komisjon

2013/C 128/01

Komisjoni teatis, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. mai 1997. aasta direktiivi 97/23/EÜ (surveseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) rakendamisega(Liidu ühtlustamisaktide kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)  ( 1 )

1

2013/C 128/02

Komisjoni teatis, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/105/EÜ (lihtsate surveanumate kohta) rakendamisega(Liidu ühtlustamisaktide kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)  ( 1 )

17

2013/C 128/03

Komisjoni teatis, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. märtsi 1994. aasta direktiivi 94/9/EÜ (plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavaid seadmeid ja kaitsesüsteeme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) rakendamisega(Liidu ühtlustamisaktide kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)  ( 1 )

20

 

TEAVE LIIKMESRIIKIDELT

2013/C 128/04

Liikmesriikide edastatud kokkuvõtlik teave riigiabi kohta, mida antakse kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 1857/2006, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist põllumajandustoodete tootmisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 70/2001

30

2013/C 128/05

Liikmesriikide esitatav teave riigiabi kohta, mida antakse kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) ( 1 )

34

 

V   Teated

 

KONKURENTSIPOLIITIKA RAKENDAMISEGA SEOTUD MENETLUSED

 

Euroopa Komisjon

2013/C 128/06

Riigiabi – Saksamaa – Riigiabi SA.34045 (2012/C) (ex 2012/NN) – Elektrienergia suurtarbijate vabastus võrgutasudest (§ 19 StromNEV) – Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 2 ( 1 )

43

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

 


IV Teave

TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT

Euroopa Komisjon

4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/1


Komisjoni teatis, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. mai 1997. aasta direktiivi 97/23/EÜ (surveseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) rakendamisega

(EMPs kohaldatav tekst)

(Liidu ühtlustamisaktide kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)

2013/C 128/01

Järgnev loetelu sisaldab viiteid surveseadmete ühtlustatud standarditele ja surveseadmete tootmisel kasutatavate materjalide ühtlustatud tugistandarditele. Surveseadmete tootmisel kasutatavate materjalide ühtlustatud tugistandardite puhul piirdub olulistele ohutusnõuetele vastavuse eeldus standardis osutatud materjalide tehniliste andmetega ega hõlma materjalide sobivust konkreetse seadme puhul. Seetõttu tuleb hinnata materjalistandardis esitatud tehnilisi andmeid vastavalt konkreetse seadme konstruktsiooninõuetele, et kontrollida vastavust surveseadmeid käsitleva direktiivi peamistele ohutusnõuetele.

ESO (1)

Viide ühtlustatud standardile ja standardi pealkiri

(ja viitedokument)

Viide asendatavale standardile

Kuupäev, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kaotab kehtivuse

Märkus 1

(1)

(2)

(3)

(4)

CEN

EN 3-8:2006

Kantavad tulekustutid. Osa 8: Konstruktsioon, survekindlus ja mehhaanilised katsed tulekustutitele, mille maksimaalne lubatav surve on 30 baari või madalam

 

 

EN 3-8:2006/AC:2007

 

 

CEN

EN 19:2002

Tööstuslikud ventiilid. Metallventiilide märgistamine

 

 

CEN

EN 267:2009+A1:2011

Monoplokk-õlipõletite ohutu väljalülitamise seadised ja juhtseadmed

EN 267:2009

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 287-1:2011

Keevitajate atesteerimine. Sulakeevitus. Osa 1: Terased

EN 287-1:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 334:2005+A1:2009

Gaasirõhuregulaatorid sisendrõhule kuni 100 baari

EN 334:2005

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2009)

CEN

EN 378-2:2008+A2:2012

Külmetussüsteemid ja soojuspumbad. Ohutus- ja keskkonnanõuded. Osa 2: Kavandamine, valmistamine, katsetamine, märgistamine ja dokumentatsioon

EN 378-2:2008+A1:2009

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.11.2012)

CEN

EN 593:2009+A1:2011

Tööstusventiilid. Pöördsulguriga metallist drosselklapid

EN 593:2009

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2011)

CEN

EN 676:2003+A2:2008

Automaatsed sundtõmbega põletid gaaskütustele

 

 

EN 676:2003+A2:2008/AC:2008

 

 

CEN

EN 764-5:2002

Surveseadmed. Osa 5: Materjalide vastavuse ja inspekteerimise dokumentatsioon

 

 

CEN

EN 764-7:2002

Surveseadmed. Osa 7: Ohutusjuhendid mittesüüdatavatele surveseadmetele

 

 

EN 764-7:2002/AC:2006

 

 

CEN

EN 1057:2006+A1:2010

Vask ja vasesulamid. Õmbluseta ümmargused vasest vee- ja gaasitorud sanitaarvaldkonnas kasutamiseks ja kütmiseks

EN 1057:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.2010)

CEN

EN 1092-1:2007

Äärikud ja nende ühendused. Ümmargused äärikud torudele, ventiilidele, ühendusdetailidele ja lisaseadmetele, PN klassifikatsiooniga. Osa 1: Terasäärikud

 

 

CEN

EN 1092-3:2003

Äärikud ja nende ühendused. Ümmargused äärikud torudele, ventiilidele, ühendusdetailidele ja lisaseadmetele, PN klassifikatsiooniga. Osa 3: Vasesulamist äärikud

 

 

EN 1092-3:2003/AC:2007

 

 

CEN

EN 1092-4:2002

Äärikud ja nende ühendused. Ringäärikud torudele, ventiilidele, ühendusdetailidele ja abiseadmetele, PN määratud. Osa 4: Alumiiniumsulamist äärikud

 

 

CEN

EN 1171:2002

Tööstusventiilid - malmist siibrid

 

 

CEN

EN 1252-1:1998

Krüogeenanumad. Materjalid. Osa 1: Tugevusnõuded temperatuuridel alla -80 °C

 

 

EN 1252-1:1998/AC:1998

 

 

CEN

EN 1252-2:2001

Krüogeenanumad. Materjalid. Osa 2: Vastupidavusnõuded temperatuuridel vahemikus -80°C ja -20°C

 

 

CEN

EN 1349:2009

Tööstusprotsessi kontrollklapid

EN 1349:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.5.2010)

CEN

EN 1515-4:2009

Äärikud ja nende ühendused. Kinnitus. Osa 4: Poltide ja mutrite valik surveseadmete direktiivi 97/23/EÜ käsitlusalas

 

 

CEN

EN 1562:2012

Metallivalu. Tempermalmid

EN 1562:1997

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2012)

CEN

EN 1563:2011

Metallivalu. Keraja grafiidiga malmid

EN 1563:1997

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 1564:2011

Konstruktsioonid. Austeniitterast sisaldav keragrafiitmalm

EN 1564:1997

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 1591-1:2001+A1:2009

Äärikud ja nende ühendused. Tihendusnööriga ümaräärikute ühenduste kavandamine. Osa 1: Arvutusmeetod

EN 1591-1:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2009)

EN 1591-1:2001+A1:2009/AC:2011

 

 

CEN

EN 1626:2008

Krüogeenanumad. Krüogeensüsteemide hooldamise ventiilid

EN 1626:1999

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.5.2009)

CEN

EN 1653:1997

Vask ja vasesulamid. Plaadid, lehed, ribad ja ümarplaadid katelde, surveanumate ja kuuma vee säilitussõlmede jaoks

 

 

EN 1653:1997/A1:2000

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.2.2001)

CEN

EN 1759-3:2003

Äärikud ja nende ühendused. Torude tsirkulaaräärikud, klapid, toruliitmikud ja abidetailid. Klassifikaator. Osa 3: Vasesulamäärikud

 

 

EN 1759-3:2003/AC:2004

 

 

CEN

EN 1759-4:2003

Äärikud ja nende ühendused. Torude tsirkulaaräärikud, klapid, toruliitmikud ja abidetailid. Klassifikaator. Osa 4: Alumiiniumsulamäärikud äärikud

 

 

CEN

EN 1797:2001

Krüogeenanumad. Gaasi/materjali sobivus

EN 1797-1:1998

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.1.2002)

CEN

EN 1866:2005

Mobiilsed tulekustutid

 

 

CEN

EN 1983:2006

Tööstuslikud ventiilid. Terasest kuulklapid

 

 

CEN

EN 1984:2010

Tööstuslikud ventiilid. Terasest loogikalülitusega ventiilid

EN 1984:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN ISO 4126-1:2004

Ülerõhu kaitseseadmed. Osa 1: Kaitseklapid (ISO 4126-1:2004)

 

 

EN ISO 4126-1:2004/AC:2006

 

 

CEN

EN ISO 4126-3:2006

Kaitseseadmed kaitseks ülemäärase surve eest. Osa 3: Kaitseklappide ja puruneva membraaniga ohutusseadiste kasutamine kombinatsioonis (ISO 4126-3:2006)

 

 

CEN

EN ISO 4126-4:2004

Ohutusseadmed kaitseks ülerõhu eest. Osa 4: Piloodi poolt juhitavad kaitseklapid (ISO 4126-4:2004)

 

 

CEN

EN ISO 4126-5:2004

Ohutusseadmed kaitseks ülerõhu eest. Osa 5: Juhitavad rõhuvabastuse kaitsesüsteemid (CSPRS) (ISO 4126-5:2004)

 

 

EN ISO 4126-5:2004/AC:2008

 

 

CEN

EN ISO 9606-2:2004

Keevitajate atesteerimine. Sulakeevitus. Osa 2: Alumiinium ja alumiiniumsulamid (ISO 9606-2:2004)

 

 

CEN

EN ISO 9606-3:1999

Keevitajate vastuvõtukatsetus. Sulakeevitus. Osa 3: Vask ja vasesulamid (ISO 9606-3:1999)

 

 

CEN

EN ISO 9606-4:1999

Keevitajate vastuvõtukatsetus. Sulakeevitus. Osa 4: Nikkel ja niklisulamid (ISO 9606-4:1999)

 

 

CEN

EN ISO 9606-5:2000

Keevitajate vastuvõtukatsetus. Sulakeevitus. Osa 5: Titaan ja titaanisulamid, tsirkoonium ja tsirkooniumisulamid (ISO 9606-5:2000)

 

 

CEN

EN ISO 9712:2012

Mittepurustav katsetamine. NDT personali kvalifitseerimine ja sertifitseerimine (ISO 9712:2012)

EN 473:2008

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 10028-1:2007+A1:2009

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 1: Üldnõuded

EN 10028-1:2007

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.10.2009)

EN 10028-1:2007+A1:2009/AC:2009

 

 

CEN

EN 10028-2:2009

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 2: Kindlaksmääratud kõrgtemperatuuriliste omadustega süsinik- ja sulamterased

EN 10028-2:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 10028-3:2009

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 3: Normaliseeritult valtsitud keevitatavad peenteraterased

EN 10028-3:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 10028-4:2009

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 4: Kindlaksmääratud madalatemperatuuriliste omadustega nikkel legeerterased

EN 10028-4:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 10028-5:2009

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 5: Termomehaaniliselt valtsitud keevitatavad peenteraterased

EN 10028-5:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 10028-6:2009

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 6: Kõrgtemperatuursete struktuuride säilimisega karastatud ja valtsitud keevitatavad peenteraterased

EN 10028-6:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 10028-7:2007

Tasapinnalised terastooted surve all kasutamiseks. Osa 7: Roostevabad terased

EN 10028-7:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.6.2008)

CEN

EN 10204:2004

Metallmaterjalid. Kontrollidokumentide tüübid

 

 

CEN

EN 10213:2007

Surveotstarbeline terasvalu

EN 10213-3:1995

EN 10213-4:1995

EN 10213-2:1995

EN 10213-1:1995

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.5.2008)

EN 10213:2007/AC:2008

 

 

CEN

EN 10216-1:2002

Surveotstarbelised õmblusteta terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 1: Kindlaksmääratud toatemperatuuriliste omadustega süsinikterasest torud

 

 

EN 10216-1:2002/A1:2004

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2004)

CEN

EN 10216-2:2002+A2:2007

Surveotstarbelised õmblusteta terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 2: Kindlaksmääratud kõrgtemperatuuriliste omadustega süsinik- ja sulamterasest torud

EN 10216-2:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(29.2.2008)

CEN

EN 10216-3:2002

Surveotstarbelised õmblusteta terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 3: Sulampeenteraterasestorud

 

 

EN 10216-3:2002/A1:2004

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2004)

CEN

EN 10216-4:2002

Surveotstarbelised õmblusteta terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 4: Kindlaksmääratud madalatemperatuuriliste omadustega süsinik- ja sulamterasest torud

 

 

EN 10216-4:2002/A1:2004

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2004)

CEN

EN 10216-5:2004

Surveotstarbelised õmblusteta terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 5: Roostevabad terastorud

 

 

EN 10216-5:2004/AC:2008

 

 

CEN

EN 10217-1:2002

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 1: Kindlaksmääratud toatemperatuuriliste omadustega süsinikterasest torud

 

 

EN 10217-1:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2005)

CEN

EN 10217-2:2002

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 2: Kindlaksmääratud kõrgtemperatuuriliste omadustega elekterkeevitusega süsinik- ja sulamterasest torud

 

 

EN 10217-2:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2005)

CEN

EN 10217-3:2002

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 3: Sulampeenteraterastorud

 

 

EN 10217-3:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2005)

CEN

EN 10217-4:2002

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 4: Kindlaksmääratud madalatemperatuuriliste omadustega elekterkeevitusega süsinikterasest torud

 

 

EN 10217-4:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2005)

CEN

EN 10217-5:2002

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 5: Kindlaksmääratud kõrgtemperatuuriliste omadustega metallkaarkeevitusega süsinik- ja sulamterasest torud

 

 

EN 10217-5:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2005)

CEN

EN 10217-6:2002

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 5: Kindlaksmääratud madalatemperatuuriliste omadustega metallkaarkeevitusega süsinik- ja sulamterasest torud

 

 

EN 10217-6:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2005)

CEN

EN 10217-7:2005

Surveotstarbelised keevitatud terastorud. Tehnilised tarnetingimused. Osa 7: Roostevabast terasest torud

 

 

CEN

EN 10222-1:1998

Surveotstarbelised terassepised. Osa 1: Vabasepiste üldnõuded

 

 

EN 10222-1:1998/A1:2002

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.10.2002)

CEN

EN 10222-2:1999

Surveotstarbelised terassepised. Osa 2: Kõrgtemperatuuriliste omadustega ferriit- ja martensiitterased

 

 

EN 10222-2:1999/AC:2000

 

 

CEN

EN 10222-3:1998

Surveotstarbelised terassepised. Osa 3: Kindlaksmääratud madalatemperatuuriliste omadustega nikkelterased

 

 

CEN

EN 10222-4:1998

Surveotstarbelised terassepised. Osa 4: Keevitatavad kõrgtugevad peenteraterased

 

 

EN 10222-4:1998/A1:2001

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.1.2002)

CEN

EN 10222-5:1999

Surveotstarbelised terassepised. Osa 5: Martensiit, austeniit ja austeniit-ferriit roostevabad terased

 

 

EN 10222-5:1999/AC:2000

 

 

CEN

EN 10253-2:2007

Põkk-keevitusega toruliitmikud. Osa 2: Spetsiifiliste järelevalvenõuetega legeerimata ja ferriitterased

 

 

CEN

EN 10253-4:2008

Põkk-keevitusega toruliitmikud. Osa 4: Spetsiifiliste järelevalvenõuetega survetöödeldav roostevaba austeniit- ja austeniit-ferriitteras

 

 

EN 10253-4:2008/AC:2009

 

 

CEN

EN 10269:1999

Eriti kõrgetel ja/või madalatel temperatuuridel kasutatavate kinnitusvahendite valmistamiseks kasutatavad terase ja niklisulamid

 

 

EN 10269:1999/A1:2006

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.10.2006)

EN 10269:1999/A1:2006/AC:2008

 

 

CEN

EN 10272:2007

Surveotstarbelised roostevabad terasvardad

EN 10272:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.4.2008)

CEN

EN 10273:2007

Surveotstarbelised keevitatavad määratud kõrgtemperatuuri omadustega kuumvaltsitud terasvardad

EN 10273:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.6.2008)

CEN

EN 10305-4:2011

Terastorud täppisseadmetele. Tehnilised tarnetingimused. Osa 4: Õmblusteta külmtõmmatud torud hüdraulilistele ja pneumaatilistele elektrisüsteemidele

EN 10305-4:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 10305-6:2005

Terastorud täppisseadmetele. Tehnilised tarnetingimused. Osa 6: Keevitatud külmtõmmatud torud hüdraulilistele ja pneumaatilistele elektrisüsteemidele

 

 

CEN

EN ISO 10931:2005

Plasttorustikusüsteemid töönduslikele rakendustele. Polüvinülideenfluoriid (PVDF). Komponentide ja süsteemi spetsifikatsioonid (ISO 10931:2005)

 

 

CEN

EN 12178:2003

Külmetussüsteemid ja soojuspumbad. Vedeliku taset näitavad seadmed. Nõuded, testimine ja märgistus

 

 

CEN

EN 12263:1998

Külmetussüsteemid ja soojuspumbad. Väljalülitusseadmed rõhu piiramiseks. Põhinõuded ja katsed

 

 

CEN

EN 12266-1:2012

Tööstuslikud sulgeseadmed. Metallist sulgeseadmete katsetamine. Osa 1: Surveproovid, katseprotseduurid ja vastuvõtukriteeriumid. Kohustuslikud nõuded

EN 12266-1:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.10.2012)

CEN

EN 12284:2003

Külmetussüsteemid ja soojuspumbad. Ventiilid. Nõuded, testimine ja markeerimine

 

 

CEN

EN 12288:2010

Tööstusventiilid. Vasesulamist siibrid

EN 12288:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12334:2001

Tööstuslikud ventiilid. Malmist kontrollklapid

 

 

EN 12334:2001/A1:2004

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.2.2005)

EN 12334:2001/AC:2002

 

 

CEN

EN 12392:2000

Alumiinium ja alumiiniumsulamid. Survetöödeldavad tooted. Erinõuded surveseadmete valmistamiseks mõeldud toodetele

 

 

CEN

EN 12420:1999

Vask ja vasesulamid. Sepised

 

 

CEN

EN 12434:2000

Krüogeenanumad. Krüogeensed paindvoolikud

 

 

EN 12434:2000/AC:2001

 

 

CEN

EN 12451:2012

Vask ja vasesulamid. Soojusvahetite õmblusteta ümartorud

EN 12451:1999

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.11.2012)

CEN

EN 12452:2012

Vask ja vasesulamid. Soojusvahetite valtsitud, ribitatud õmblusteta torud

EN 12452:1999

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.11.2012)

CEN

EN 12516-1:2005

Tööstuslikud ventiilid. Ümbriskesta tugevus. Osa 1: Terasest ventiilikorpuste tabuleerimismeetod

 

 

EN 12516-1:2005/AC:2007

 

 

CEN

EN 12516-2:2004

Tööstuslikud ventiilid. Ümbriskesta tugevus. Osa 2: Terasventiili kesta tugevusarvutuse meetod

 

 

CEN

EN 12516-3:2002

Ventiilid. Trumli ehituse tugevus. Osa 3: Eksperimentaalmeetod

 

 

EN 12516-3:2002/AC:2003

 

 

CEN

EN 12516-4:2008

Tööstuslikud ventiilid. Korpuse arvutuslik tugevus. Metallist (v.a terasest) korpuste arvutusmeetod

 

 

CEN

EN 12542:2010

Vedelgaasi (LPG) seadmed ja lisavarustus. Staatilised terasest keevitatud silindrilised vedelgaasi (LPG) mahutid ruumalaga mitte üle 13 m3, mida valmistatakse seeriaviisiliselt. Konstruktsioon ja valmistamine

EN 12542:2002

EN 14075:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12735-1:2010

Vask ja vasesulamid. Õmblusteta ümmargused vasktorud õhukonditsioneeri ja jahutuse jaoks. Osa 1: Torud torustikusüsteemide jaoks

EN 12735-1:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12735-2:2010

Vask ja vasesulamid. Õmblusteta ümmargused vasktorud õhukonditsioneeri ja jahutuse jaoks. Osa 2: Torud seadmete jaoks

EN 12735-2:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12778:2002

Toiduvalmistamise seadmed. Kiirkeetjad koduseks kasutamiseks

 

 

EN 12778:2002/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2005)

EN 12778:2002/AC:2003

 

 

CEN

EN 12952-1:2001

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 1: Üldist

 

 

CEN

EN 12952-2:2011

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 2: Katelde ja lisaseadmete survedetailide materjalid

EN 12952-2:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12952-3:2011

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 3: Katla survedetailide projekteerimine ja arvutamine

EN 12952-3:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12952-5:2011

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 5: Katla survedetailide väljatöötamisviis ja valmistamine

EN 12952-5:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12952-6:2011

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 6: Inspekteerimine katla survedetailide valmistamise, dokumenteerimise ja märgistamise ajal

EN 12952-6:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 12952-7:2012

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 7: Nõuded katla seadmestikule

EN 12952-7:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.4.2013)

CEN

EN 12952-8:2002

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 8: Nõuded vedel- ja gaasiküttega katla küttesüsteemidele

 

 

CEN

EN 12952-9:2002

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 9: Nõuded põletussüsteemidele pihustatud tahke kütusega töötava boileri puhul

 

 

CEN

EN 12952-10:2002

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 10: Nõuded kaitseseadmetele kaitseks ülemäärase surve eest

 

 

CEN

EN 12952-11:2007

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 11: Nõuded boileri ja abiseadmete limiteerimisüksustele

 

 

CEN

EN 12952-14:2004

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 14: Nõuded vedelgaasi DENOX süsteemile rõhu all ammooniumile ja ammooniumi vesilahusele

 

 

CEN

EN 12952-16:2002

Veetorudega katlad ja abipaigaldised. Osa 16: Nõuded kiht- ja keevkihiga põletussüsteemile tahkel kütusel töötava boileri puhul

 

 

CEN

EN 12952-18:2012

Veetorukatlad ja abiseadmed. Osa 18: Kasutusjuhendid

 

 

CEN

EN 12953-1:2012

Trummelkatlad. Osa 1: Üldist

EN 12953-1:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2012)

CEN

EN 12953-2:2012

Trummelkatlad. Osa 2: Katelde ja tarvikute survedetailide materjalid

EN 12953-2:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2012)

CEN

EN 12953-3:2002

Trummelkatlad. Osa 3: Survedetailide kavandamine ja arvutamine

 

 

CEN

EN 12953-4:2002

Trummelkatlad. Osa 4: Katla survedetailide väljatöötamisviis ja valmistamine

 

 

CEN

EN 12953-5:2002

Trummelkatlad. Osa 5: Inspekteerimine katla survedetailide valmistamise, dokumenteerimise ja märgistamise ajal

 

 

CEN

EN 12953-6:2011

Trummelkatlad. Osa 6: Nõuded katla seadmestikule

EN 12953-6:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(9.9.2011)

CEN

EN 12953-7:2002

Trummelkatlad. Osa 7: Nõuded vedel- ja gaasiküttega katla küttesüsteemidele

 

 

CEN

EN 12953-8:2001

Trummelkatlad. Osa 8: Nõuded kaitseseadmetele kaitseks ülemäärase surve eest

 

 

EN 12953-8:2001/AC:2002

 

 

CEN

EN 12953-9:2007

Trummelkatlad. Osa 9: Nõuded boileri ja abiseadmete limiteerimisüksustele

 

 

CEN

EN 12953-12:2003

Trummelkatlad. Osa 12: Nõuded kihtpõletussüsteemidele tahke kütusel töötava boileri puhul

 

 

CEN

EN 12953-13:2012

Trummelkatlad. Osa 13: Tootmisjuhised

 

 

CEN

EN 13121-1:2003

GRP paagid ja anumad kasutamiseks ülalpool maapinda. Osa 1: Toormaterjalid. Täpsustustingimused ja aktsepteerimistingimused

 

 

CEN

EN 13121-2:2003

GRP paagid ja anumad kasutamiseks ülalpool maapinda. Osa 2: Komposiitmaterjalid. Keemiline vastupidavus

 

 

CEN

EN 13121-3:2008+A1:2010

GRP paagid ja anumad kasutamiseks ülalpool maapinda. Osa 3: Valmistamine ja väljatöötamisviis

EN 13121-3:2008

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.2010)

EN 13121-3:2008+A1:2010/AC:2011

 

 

CEN

EN 13134:2000

Jootmine kõvajoodisega. Protseduuri heakskiit

 

 

CEN

EN 13136:2001

Külmetussüsteemid ja soojuspumbad. Rõhuvabastusseadmed ja nendega seotud torustik. Arvutamismeetodid

 

 

EN 13136:2001/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2005)

CEN

EN 13175:2003+A2:2007

Vedelgaaside (LPG) mahuti kraanide ja liitmike spetsifikatsioon ja katsetamine KONSOLIDEERITUD TEKST

EN 13175:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2007)

CEN

EN 13348:2008

Vask ja vasesulamid. Ühendusteta, ümarad vasktorud vaakumi jaoks või meditsiinilistele gaasidele

EN 13348:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.2.2009)

CEN

EN 13371:2001

Krüogeenanumad. Krüogeensete talitluste ühenduslülid

 

 

CEN

EN 13397:2001

Tööstuslikud ventiilid. Metallmaterjalidest valmistatud membraanventiilid

 

 

CEN

EN 13445-1:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 1: Üldine

EN 13445-1:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 13445-2:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 2: Materjalid

EN 13445-2:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

EN 13445-2:2009/A1:2012

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

EN 13445-2:2009/A2:2012

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13445-3:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 3: Kavandamine

EN 13445-3:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

EN 13445-3:2009/A1:2012

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13445-4:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 4: Valmistamine

EN 13445-4:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

EN 13445-4:2009/A1:2011

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 13445-5:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 5: Kontroll ja katsetamine

EN 13445-5:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

EN 13445-5:2009/A2:2011

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

EN 13445-5:2009/A3:2011

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

EN 13445-5:2009/A1:2011

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 13445-6:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 6: Nõuded keragrafiitmalmist toodetud surveanumate ja survedetailide kavandamisele ja valmistamisele

EN 13445-6:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 13445-8:2009

Leekkuumutuseta surveanumad. Osa 8: Täiendavad nõuded alumiiniumist või alumiiniumsulamist surveanumatele

EN 13445-8:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2009)

CEN

EN 13458-1:2002

Krüogeenanumad. Staatilised vaakumisolatsiooniga anumad. Osa 1: Põhinõuded

 

 

CEN

EN 13458-2:2002

Krüogeenanumad. Staatilised vaakumisolatsiooniga anumad. Osa 2: Disain, tootmine, inspekteerimine ja katsetamine

 

 

EN 13458-2:2002/AC:2006

 

 

CEN

EN 13458-3:2003

Krüogeenanumad. Staatilised vaakumisolatsiooniga anumad. Osa 3: Tootmisnõuded

 

 

EN 13458-3:2003/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2005)

CEN

EN 13480-1:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 1: Üldist

EN 13480-1:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13480-2:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 2: Materjalid

EN 13480-2:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13480-3:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 3: Kavandamine ja arvutamine

EN 13480-3:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13480-4:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 4: Valmistamine ja paigaldamine

EN 13480-4:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13480-5:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 5: Kontroll ja katsetamine

EN 13480-5:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13480-6:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 6: Täiendavad nõuded kaetud torudele

EN 13480-6:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13480-8:2012

Metallist tööstustorustik. Osa 8: Täiendavad nõuded alumiiniumist ja alumiiniumsulamist torudele

EN 13480-8:2007

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN ISO 13585:2012

Jootmine kõvajoodisega. Jootjate ja jootmisseadme operaatorite kvalifikatsioonikatsed (ISO 13585:2012)

EN 13133:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13611:2007+A2:2011

Gaasipõletite ja gaasikütteseadmete ohutus- ja juhtseadmed. Üldnõuded

EN 13611:2007

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 13648-1:2008

Krüogeenanumad. Ohutusseadmed kaitseks ülerõhu eest. Osa 1: Krüogeense talitluse kaitseklapid

EN 13648-1:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.5.2009)

CEN

EN 13648-2:2002

Krüogeenanumad. Ohutusseadmed kaitseks ülerõhu eest. Osa 2: Puruneva membraaniga ohutusseadised krüogeensele talitlusele

 

 

CEN

EN 13648-3:2002

Krüogeenanumad. Ohutusseadmed kaitseks ülerõhu eest. Osa 3: Nõutava survestuse määramine. Mahutavus ja suuruse määramine

 

 

CEN

EN 13709:2010

Tööstuslikud ventiilid. Terases kuulid ja kuulkraanid ja kontrollventiilid

EN 13709:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 13789:2010

Tööstuslikud ventiilid. Malmventiilid

EN 13789:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 13831:2007

Integreeritud membraaniga (diafragmaga) suletud paisupaagid veesüsteemides kasutamiseks

 

 

CEN

EN 13835:2012

Valutehnoloogia. Austeniitvalumalm

EN 13835:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2012)

CEN

EN 13923:2005

Kiudmähitud FRP surveanumad. Materjalid, konstruktsioon, tootmine ja katsetamine

 

 

CEN

EN 14071:2004

Vedelgaaside (LPG) heitkaitseklapid. Abiseadmed

 

 

CEN

EN 14129:2004

Ülerõhu kaitseklapid vedelgaasi (LPG) mahutitele

 

 

CEN

EN 14197-1:2003

Krüogeenanumad. Staatilised, ilma vaakumita isoleeritud anumad. Osa 1: Põhinõuded

 

 

CEN

EN 14197-2:2003

Krüogeenanumad. Staatilised, ilma vaakumita isoleeritud anumad. Osa 2: Konstrueerimine, tootmine, kontrollimine ja katsetamine

 

 

EN 14197-2:2003/A1:2006

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.2.2007)

EN 14197-2:2003/AC:2006

 

 

CEN

EN 14197-3:2004

Krüogeenanumad. Staatilised, ilma vaakumita isoleeritud anumad. Osa 3: Tootmisnõuded

 

 

EN 14197-3:2004/A1:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2005)

EN 14197-3:2004/AC:2004

 

 

CEN

EN 14222:2003

Roostevabast terases korpusega boilerid

 

 

CEN

EN 14276-1:2006+A1:2011

Külmutussüsteemide ja küttepumpade survesüsteemid. Osa 1: Anumad. Üldnõuded

EN 14276-1:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(9.9.2011)

CEN

EN 14276-2:2007+A1:2011

Külmutussüsteemide ja küttepumpade survesüsteemid. Osa 2: Torustikud. Üldnõuded

EN 14276-2:2007

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(9.9.2011)

CEN

EN 14341:2006

Tööstuslikud ventiilid. Terasest tagasilöögiklapid

 

 

CEN

EN 14359:2006+A1:2010

Gaasiga töötavad akumulaatorid pneumohüdrorakendustele

EN 14359:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(3.8.2012)

CEN

EN 14382:2005+A1:2009

Turvamehhanismid gaasi rõhku reguleerivatele jaamadele ja paigaldistele. Sisendrõhule kuni 100 baari mõeldud gaasisüsteemide turva-sulgurseadmed

EN 14382:2005

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2009)

EN 14382:2005+A1:2009/AC:2009

 

 

CEN

EN 14394:2005+A1:2008

Küttekatlad. Õhupuhumisega põletitega küttekatlad. Nominaalne soojusväljund mitte üle 10 MW ja maksimaalne töötemperatuur 110 °C

 

 

CEN

EN 14570:2005

Maapealsete ja maa-aluste LPG mahutite varustus

 

 

EN 14570:2005/A1:2006

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.2006)

CEN

EN 14585-1:2006

Profileeritud terasest voolikud survesüsteemidele. Osa 1: Nõuded

 

 

CEN

EN 14917:2009+A1:2012

Survesüsteemides kasutatavate metallkompensaatorite paisumisvuugid

EN 14917:2009

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2012)

CEN

EN 15001-1:2009

Gaasi infrastruktuur. Üle 0,5 bar töörõhuga tööstuslike gaasipaigaldiste torustikud ning tööstuslike ja mittetööstuslike üle 5 bar töörõhuga paigaldiste torustikud. Osa 1: Üksikasjalikud talitluslikud nõuded projekteerimisele, materjalidele, ehitamisele, ülevaatusele ja katsetamisele

 

 

CEN

EN ISO 15493:2003

Plasttorustikusüsteemid töönduslikele rakendustele. Akrüloonnitriil-butadieenstüreen (ABS), plastifitseerimata polü(vinüül)kloriid (PVC-U) ja klooritud polü(vinüül)kloriid (PVC-C). Komponentide ja süsteemi spetsifikatsioonid. Meetermõõdustikuga seeriad (I (ISO 15493:2003)

 

 

CEN

EN ISO 15494:2003

Plasttorustikusüsteemid töönduslikele rakendustele. Polübuteen (PB), polüetüleen (PE) ja polüpropüleen (PP). Komponentide ja süsteemi spetsifikatsioonid. Meetermõõdustikuga seeriad (ISO 15494:2003)

 

 

CEN

EN ISO 15613:2004

Keevitusprotseduuri spetsifikatsioon ja kvalifitseerimine metallmaterjalidele. Tootmiseelsel keevituskatsel põhinev kvalifitseerimine (ISO 15613:2004)

 

 

CEN

EN ISO 15614-1:2004

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 1: Teraste gaas- ja kaarkeevitus ning nikli ja niklisulamite kaarkeevitus (ISO 15614-1:2004)

 

 

EN ISO 15614-1:2004/A1:2008

Märkus 3

 

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.2008)

EN ISO 15614-1:2004/A2:2012

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.2012)

CEN

EN ISO 15614-2:2005

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 2: Alumiiniumi ja selle sulamite kaarkeevitus (ISO 15614-2:2005)

 

 

EN ISO 15614-2:2005/AC:2009

 

 

CEN

EN ISO 15614-4:2005

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 4: Alumiiniumsulamite keevisvanni viimistlemine (ISO 15614-4:2005)

 

 

EN ISO 15614-4:2005/AC:2007

 

 

CEN

EN ISO 15614-5:2004

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 5: Titaaniumi, tsirkooniumi ja nende sulamite kaarkeevitus (ISO 15614-5:2004)

 

 

CEN

EN ISO 15614-6:2006

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 6: Vase ja vasesulamite kaar- ja gaaskeevitus (ISO 15614-6:2006)

 

 

CEN

EN ISO 15614-7:2007

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 7: Pindkeevitus (ISO 15614-7:2007)

 

 

CEN

EN ISO 15614-8:2002

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 8: Torude keevitamine torulaudade ühenduste külge (ISO 15614-8:2002)

 

 

CEN

EN ISO 15614-11:2002

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 11: Elektron- ja laserkeevitus (ISO 15614-11:2002)

 

 

CEN

EN ISO 15620:2000

Keevitamine. Metallmaterjalide hõõrdkeevitus (ISO 15620:2000)

 

 

CEN

EN 15776:2011

Leekkuumutuseta surveanumad. Nõuded kuni 15% katkevenivusega malmist surveanumate ja survedetailide kavandamisele ja valmistamisele

 

 

CEN

EN ISO 16135:2006

Tööstusventiilid. Termoplastilistest materjalidest kuulventiilid (ISO 16135:2006)

 

 

CEN

EN ISO 16136:2006

Tööstusventiilid. Pöördsulguriga termoplastilisest materjalist drosselklapid (ISO 16136:2006)

 

 

CEN

EN ISO 16137:2006

Tööstusventiilid. Termoplastilistest materjalidest sisselaskeklapid (ISO 16137:2006)

 

 

CEN

EN ISO 16138:2006

Tööstusventiilid. Termoplastilistest materjalidest membraanventiilid (ISO 16138:2006)

 

 

CEN

EN ISO 16139:2006

Tööstusventiilid. Termoplastilistest materjalidest siibrid (ISO 16139:2006)

 

 

CEN

EN ISO 21787:2006

Tööstusventiilid. Termoplastilistest materjalidest ventiilid (ISO 21787:2006)

 

 

Märkus 1:

Tavaliselt on kuupäevaks, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kehtivuse kaotab, Euroopa standardiorganisatsiooni kehtestatud tühistamiskuupäev, kuid kõnealuste standardite kasutajate tähelepanu juhitakse asjaolule, et teatavatel erandjuhtudel võib olla ka teisiti.

Märkus 2.1:

Uue (või muudetud) standardi reguleerimisala on samasugune nagu asendataval standardil. Osutatud kuupäevast alates ei loo asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu ajaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

Märkus 2.2:

Uue standardi reguleerimisala on ulatuslikum kui asendataval standardil. Osutatud kuupäeval ei loo asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

Märkus 2.3:

Uue standardi reguleerimisala on kitsam kui asendataval standardil. Osutatud kuupäeval ei loo (osaliselt) asendatava standardi järgimine enam eeldust, et uue standardi reguleerimisalasse jäävad tooted või teenused vastavad liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele. See ei mõjuta vastavuseeldust liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele nende toodete ja teenuste puhul, mis kuuluvad (osaliselt) asendatava standardi reguleerimisalasse, kuid ei kuulu uue standardi reguleerimisalasse

Märkus 3:

Muudatuste puhul on viitestandard EN CCCCC:AAAA, vajaduse korral selle varasemad muudatused ja osutatud uus muudatus. Asendatav standard koosneb seega standardist EN CCCCC:AAAA ja vajaduse korral selle varasematest muudatustest, kuid ei hõlma osutatud uut muudatust. Osutatud kuupäeval ei anna asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

MÄRKUS:

Teavet standardite kättesaadavuse kohta saab Euroopa standardiorganisatsioonidest või riikide standardiorganisatsioonidest. Kõnealuste organisatsioonide nimekiri on vastavalt määruse (EL) nr 1025/2012 (2) artiklile 27 esitatud Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa standardiorganisatsioonid võtavad ühtlustatud standardid vastu inglise keeles (Euroopa Standardikomitee ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee avaldavad ka prantsuse ja saksa keeles). Seejärel tõlgivad riiklikud standardiasutused ühtlustatud standardite pealkirjad kõikidesse nõutavatesse Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse. Euroopa Komisjon ei vastuta Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks esitatud pealkirjade õigsuse eest.

Viited parandustele "…/AC:AAAA" avaldatakse vaid teavitamise eesmärgil. Paranduses on parandatud standardi tekstis esinenud trüki, õigekirja- või samalaadsed vead. Parandus võib puudutada üht või mitut keeleversiooni (inglise, prantsuse ja/või saksa), nii nagu see/need on Euroopa standardiorganisatsiooni poolt vastu võetud.

Viidete avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei tähenda, et standardid on olemas kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes.

Loetelu asendab kõik varasemad Euroopa Liidu Teatajas avaldatud loetelud. Euroopa Komisjon tagab selle loetelu ajakohastamise.

Põhjalikumat teavet ühtlustatud standardite ja muude Euroopa standardite kohta võib leida Internetist aadressil

http://ec.europa.eu/enterprise/policies/european-standards/harmonised-standards/index_en.htm


(1)  ESO: Euroopa standardiorganisatsioon:

CEN: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, tel +32 25500811; faks +32 25500819 (http://www.cen.eu)

Cenelec: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, tel +32 25196871; faks +32 25196919 (http://www.cenelec.eu)

ETSI: 650 route des Lucioles, 06921 Sophia Antipolis, FRANCE, tel +33 492944200; faks +33 493654716 (http://www.etsi.eu)

(2)  ELT L 316, 14.11.2012, lk 12.


4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/17


Komisjoni teatis, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/105/EÜ (lihtsate surveanumate kohta) rakendamisega

(EMPs kohaldatav tekst)

(Liidu ühtlustamisaktide kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)

2013/C 128/02

ESO (1)

Viide ühtlustatud standardile ja standardi pealkiri

(ja viitedokument)

Viide asendatavale standardile

Kuupäev, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kaotab kehtivuse

Märkus 1

(1)

(2)

(4)

(5)

CEN

EN 286-1:1998

Lihtsad leekkuumutuseta õhu või lämmastiku surveanumad. Osa 1: Üldotstarbelised surveanumad

EN 286-1:1991

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.1998)

EN 286-1:1998/A1:2002

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.1.2003)

EN 286-1:1998/A2:2005

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.4.2006)

EN 286-1:1998/AC:2002

 

 

CEN

EN 286-2:1992

Lihtsad leekkuumutuseta õhu või lämmastiku surveanumad. Osa 2: Surveanumad õhkpiduritele või mootorveokite ja nende haagiste abisüsteemidele

 

 

EN 286-2:1992/AC:1992

 

 

CEN

EN 286-3:1994

Lihtsad leekkuumutuseta õhu või lämmastiku surveanumad. Osa 3: Terasest surveanumad raudteeveeremi õhkpiduriseadmetele

 

 

CEN

EN 286-4:1994

Lihtsad leekkuumutuseta õhu või lämmastiku surveanumad. Osa 4: Alumiiniumsulamist surveanumad raudteeveeremi õhkpiduriseadmetele ja pneumaatilistele abiseadmetele

 

 

CEN

EN 287-1:2011

Keevitajate atesteerimine. Sulakeevitus. Osa 1: Terased

EN 287-1:2004

Märkus 2.1

Selle avaldamise kuupäev

CEN

EN 10207:2005

Terased lihtsate surveanumate valmistamiseks. Plaatide, ribade ja lattide tehnilised tarnenõuded

 

 

CEN

EN ISO 15614-1:2004

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 1: Teraste gaas- ja kaarkeevitus ning nikli ja niklisulamite kaarkeevitus (ISO 15614-1:2004)

 

 

EN ISO 15614-1:2004/A1:2008

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.8.2008)

EN ISO 15614-1:2004/A2:2012

Märkus 3

Selle avaldamise kuupäev

CEN

EN ISO 15614-2:2005

Metallide keevitusprotseduuride spetsifitseerimine ja atesteerimine. Keevitusprotseduuri katse. Osa 2: Alumiiniumi ja selle sulamite kaarkeevitus (ISO 15614-2:2005)

 

 

EN ISO 15614-2:2005/AC:2009

 

 

Märkus 1

Tavaliselt on kuupäevaks, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kehtivuse kaotab, Euroopa standardiorganisatsiooni kehtestatud tühistamiskuupäev, kuid kõnealuste standardite kasutajate tähelepanu juhitakse asjaolule, et teatavatel erandjuhtudel võib olla ka teisiti.

Märkus 2.1

Uue (või muudetud) standardi reguleerimisala on samasugune nagu asendataval standardil. Osutatud kuupäevast alates ei loo asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu ajaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

Märkus 2.2

Uue standardi reguleerimisala on ulatuslikum kui asendataval standardil. Osutatud kuupäeval ei loo asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

Märkus 2.3

Uue standardi reguleerimisala on kitsam kui asendataval standardil. Osutatud kuupäeval ei loo (osaliselt) asendatava standardi järgimine enam eeldust, et uue standardi reguleerimisalasse jäävad tooted või teenused vastavad liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele. See ei mõjuta vastavuseeldust liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele nende toodete ja teenuste puhul, mis kuuluvad (osaliselt) asendatava standardi reguleerimisalasse, kuid ei kuulu uue standardi reguleerimisalasse

Märkus 3

Muudatuste puhul on viitestandard EN CCCCC:AAAA, vajaduse korral selle varasemad muudatused ja osutatud uus muudatus. Asendatav standard koosneb seega standardist EN CCCCC:AAAA ja vajaduse korral selle varasematest muudatustest, kuid ei hõlma osutatud uut muudatust. Osutatud kuupäeval ei anna asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

MÄRKUS:

Teavet standardite kättesaadavuse kohta saab Euroopa standardiorganisatsioonidest või riikide standardiorganisatsioonidest. Kõnealuste organisatsioonide nimekiri on vastavalt määruse (EL) nr 1025/2012 (2) artiklile 27 esitatud Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa standardiorganisatsioonid võtavad ühtlustatud standardid vastu inglise keeles (Euroopa Standardikomitee ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee avaldavad ka prantsuse ja saksa keeles). Seejärel tõlgivad riiklikud standardiasutused ühtlustatud standardite pealkirjad kõikidesse nõutavatesse Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse. Euroopa Komisjon ei vastuta Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks esitatud pealkirjade õigsuse eest.

Viited parandustele „…/AC:AAAA” avaldatakse vaid teavitamise eesmärgil. Paranduses on parandatud standardi tekstis esinenud trüki, õigekirja- või samalaadsed vead. Parandus võib puudutada üht või mitut keeleversiooni (inglise, prantsuse ja/või saksa), nii nagu see/need on Euroopa standardiorganisatsiooni poolt vastu võetud.

Viidete avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei tähenda, et standardid on olemas kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes.

Loetelu asendab kõik varasemad Euroopa Liidu Teatajas avaldatud loetelud. Euroopa Komisjon tagab selle loetelu ajakohastamise.

Põhjalikumat teavet ühtlustatud standardite ja muude Euroopa standardite kohta võib leida Internetist aadressil

http://ec.europa.eu/enterprise/policies/european-standards/harmonised-standards/index_en.htm


(1)  ESO: Euroopa standardiorganisatsioon:

CEN: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, tel +32 25500811; faks +32 25500819 (http://www.cen.eu)

Cenelec: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, tel +32 25196871; faks +32 25196919 (http://www.cenelec.eu)

ETSI: 650 route des Lucioles, 06921 Sophia Antipolis, FRANCE, tel +33 492944200; faks +33 493654716 (http://www.etsi.eu)

(2)  EÜT L 316, 14.11.2012, lk 12.


4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/20


Komisjoni teatis, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. märtsi 1994. aasta direktiivi 94/9/EÜ (plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavaid seadmeid ja kaitsesüsteeme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) rakendamisega

(EMPs kohaldatav tekst)

(Liidu ühtlustamisaktide kohaste ühtlustatud standardite pealkirjade ja viidete avaldamine)

2013/C 128/03

ESO (1)

Viide ühtlustatud standardile ja standardi pealkiri

(ja viitedokument)

Esmakordne avaldamine EÜT/ELT

Viide asendatavale standardile

Kuupäev, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kaotab kehtivuse

Märkus 1

(1)

(2)

(3)

(4)

(5)

CEN

EN 1834-1:2000

Kolbsisepõlemismootorid. Plahvatusohtlikus keskkonnaks kasutamiseks mõeldud mootorite kavandamise ja valmistamise ohutusnõuded. Osa 1: Rühma II mootorid kasutamiseks süttiva gaasi ja auru keskkonnas

21.7.2001

 

 

CEN

EN 1834-2:2000

Kolbsisepõlemismootorid. Plahvatusohtlikus keskkonnaks kasutamiseks mõeldud mootorite kavandamise ja valmistamise ohutusnõuded. Osa 2: Rühma I mootorid kasutamiseks kaevandusgaasi- ja/või põleva tolmuriskiga allmaatöödel

21.7.2001

 

 

CEN

EN 1834-3:2000

Kolbsisepõlemismootorid. Plahvatusohtlikus keskkonnaks kasutamiseks mõeldud mootorite kavandamise ja valmistamise ohutusnõuded. Osa 3: Rühma II mootorid kasutamiseks süttiva tolmu keskkonnas

21.7.2001

 

 

CEN

EN 1839:2012

Gaaside ja aurude plahvatuspiiride määramine

22.11.2012

EN 1839:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.3.2013)

CEN

EN 13012:2012

Bensiinijaamad. Kütusetankurites kasutatavate automaatpihustite valmistamine ja jõudlus

3.8.2012

EN 13012:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2012)

CEN

EN 13160-1:2003

Lekkedetektorsüsteemid. Osa 1: Üldpõhimõtted

14.8.2003

 

 

CEN

EN 13237:2012

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Plahvatusohtlikus keskkonnas kasutamiseks mõeldud seadmete ja kaitsesüsteemide mõisted ja määratlused

12.2.2013

EN 13237:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.4.2013)

CEN

EN 13463-1:2009

Mitteelelektrilised seadmed plahvatusohtlike keskkondade jaoks. Osa 1: Põhimeetod ja nõuded

16.4.2010

EN 13463-1:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2010)

CEN

EN 13463-2:2004

Mitteelelektrilised seadmed plahvatusohtlike keskkondade jaoks. Osa 2: Kaitsmine juurdevoolu takistamise "fr" abil

30.11.2005

 

 

CEN

EN 13463-3:2005

Mitteelelektrilised seadmed plahvatusohtlike keskkondade jaoks. Osa 3: Kaitsmine tulekindla ümbrise ‧d‧ abil

30.11.2005

 

 

CEN

EN 13463-5:2011

Mitteelektrilised seadmed plahvatusohtlike keskkondade jaoks. Osa 5: Kaitsmine konstruktsiooniohutusklassi "c" abil

18.11.2011

EN 13463-5:2003

Märkus 2.1

31.7.2014

CEN

EN 13463-6:2005

Mitteelelektrilised seadmed plahvatusohtlike keskkondade jaoks. Osa 6: Kaitsmine süttimisallika kontrolli ‧b‧ abil

30.11.2005

 

 

CEN

EN 13463-8:2003

Mitteelektrilised seadmed plahvatusohtliku keskkonna jaoks. Osa 8: Vedelikimmersioon "k" poolt tagatav kaitse

12.8.2004

 

 

CEN

EN 13616:2004

Staatiliste mahutite ning vedelkütuste ülevoolu vältimise seadmed

9.3.2006

 

 

EN 13616:2004/AC:2006

 

 

 

CEN

EN 13617-2:2012

Bensiinijaamad. Osa 2: Ohutusnõuded mõõtepumpadel ja tankuritel kasutamiseks mõeldud kaitselülitite valmistamisele ja jõudlusele

4.5.2012

EN 13617-2:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2012)

CEN

EN 13617-3:2012

Bensiinijaamad. Osa 3: Ohutusnõuded sulgurventiilide valmistamisele ja jõudlusele

4.5.2012

EN 13617-3:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.9.2012)

CEN

EN 13760:2003

Kerg- ja raskeveokite automaatsed LPG tankimissüsteemid. Otsik, katsenõuded ja mõõtmed

24.1.2004

 

 

CEN

EN 13821:2002

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Plahvatuste vältimine ja kaitse plahvatuste eest. Tolmu/õhu segude minimaalse süttimiskontsentratsiooni määramine

20.5.2003

 

 

CEN

EN 14034-1:2004+A1:2011

Tolmupilvede plahvatusomaduste kindlaksmääramine. Osa 1: Tolmupilvede maksimaalse plahvatusrõhu (pmax) kindlaksmääramine

8.6.2011

EN 14034-1:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2011)

CEN

EN 14034-2:2006+A1:2011

Tolmupilvede plahvatusomaduste kindlaksmääramine. Osa 2: Tolmupilvede maksimaalse plahvatusrõhu (dp/dt)max kindlaksmääramine

8.6.2011

EN 14034-2:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2011)

CEN

EN 14034-3:2006+A1:2011

Tolmupilvede plahvatusomaduste kindlaksmääramine. Osa 3: Tolmupilvede madalaima plahvatusmäära LEL kindlaksmääramine

8.6.2011

EN 14034-3:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2011)

CEN

EN 14034-4:2004+A1:2011

Tolmupilvede plahvatusomaduste kindlaksmääramine. Osa 4: Hapniku piirkontsentratsiooni (LOC) kindlaksmääramine tolmupilvedes

8.6.2011

EN 14034-4:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.7.2011)

CEN

EN 14373:2005

Plahvatuse summutamise süsteemid

9.3.2006

 

 

CEN

EN 14460:2006

Plahvatuskindlad seadmed

15.12.2006

 

 

CEN

EN 14491:2012

Tolmuplahvatuse rõhu leevendamise kaitsesüsteemid

22.11.2012

EN 14491:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.2.2013)

CEN

EN 14522:2005

Gaaside ja aurude isesüttimistemperatuuri määramine

30.11.2005

 

 

CEN

EN 14591-1:2004

Plahvatuse vältimine ja kaitse allamaakaevanduses. Kaitsesüsteemid. Osa 1: 2-baarist plahvatust taluv ventilatsioonikonstruktsioon

9.3.2006

 

 

EN 14591-1:2004/AC:2006

 

 

 

CEN

EN 14591-2:2007

Plahvatuse vältimine ja kaitse allamaakaevanduses. Kaitsesüsteemid. Osa 2: Veerennidest barjäärid

12.12.2007

 

 

EN 14591-2:2007/AC:2008

 

 

 

CEN

EN 14591-4:2007

Pahvatuse vältimine ja kaitse maa-alustes kaevandustes - Kaitsesüsteemid - Osa 4: Automaatsed kustutussüsteemid teekäikudele

12.12.2007

 

 

EN 14591-4:2007/AC:2008

 

 

 

CEN

EN 14678-1:2013

Vedelgaasi seadmed ja tarvikud. Seadmed vedelgaasitanklatele. Osa 1: Tankurid

Esmakordne avaldamine

EN 14678-1:2006+A1:2009

Märkus 2.1

30.9.2013

CEN

EN 14756:2006

Süttivate gaaside ja aurude hapniku piirkonsentratsiooni (LOC) kindlaksmääramine

12.12.2007

 

 

CEN

EN 14797:2006

Paiskpinnaga plahvatuskaitsed

12.12.2007

 

 

CEN

EN 14983:2007

Plahvatuse vältimine ja kaitse allamaakaevanduses. Seadmed ja kaitsesüsteemid kaevandusgaasidest põhjustatud kahjustuste puhuks

12.12.2007

 

 

CEN

EN 14986:2007

Plahvatusohtlikus keskkonnas töötavate ventilaatorite konstruktsioon

12.12.2007

 

 

CEN

EN 14994:2007

Gaasiplahvatuste eest kaitsvad ventilatsioonisüsteemid

12.12.2007

 

 

CEN

EN 15089:2009

Plahvatuste isoleerimise süsteemid

16.4.2010

 

 

CEN

EN 15188:2007

Ladestunud tolmu iseenesliku süttmiskäitumise määramine

12.12.2007

 

 

CEN

EN 15198:2007

Potensiaalselt plahvatusohtlikes keskondades kasutamiseks mõeldud mitteelektrilise seadmestiku ja komponentide riskihindamise metoodika

12.12.2007

 

 

CEN

EN 15233:2007

Potensiaalselt plahvatusohtlike keskondade kaitsesüsteemide funktsionaalse ohutuse hindamise metoodika

12.12.2007

 

 

CEN

EN 15794:2009

Süttivate vedelike plahvatuspunktide määramine

16.4.2010

 

 

CEN

EN 16009:2011

Leegitõkestiga plahvatuse kaitseklapid

18.11.2011

 

 

CEN

EN 16020:2011

Plahvatuse kõrvalejuhtimise süsteem

18.11.2011

 

 

CEN

EN ISO 16852:2010

Leegitõkestid. Toimivusnõuded, katsemeetodid ja kasutuspiirangud (ISO 16852:2008, koos parandustega Cor 1:2008 ja Cor 2:2009)

17.9.2010

EN 12874:2001

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2010)

CEN

EN 1127-1:2011

Plahvatusohtlik keskkond. Plahvatuse vältimine ja kaitse. Osa 1: Põhimõisted ja metoodika

18.11.2011

EN 1127-1:2007

Märkus 2.1

31.7.2014

CEN

EN 15967:2011

Maksimaalse plahvatusrõhu ja gaaside ning aurude rõhu suurenemise maksimaalse kiiruse määramine

18.11.2011

EN 13673-2:2005

EN 13673-1:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(29.2.2012)

CEN

EN 1010-1:2004+A1:2010

Masinate ohutus. Ohutusnõuded trükimasinate ja paberimuundurmasinate kavandamisele ja valmistamisele. Osa 1: Üldnõuded

8.6.2011

EN 1010-1:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(8.6.2011)

CEN

EN 1010-2:2006+A1:2010

Masinate ohutus. Ohutusnõuded paberivalmistamis- ja viimistlusmasinate kavandamisele ja valmistamisele. Osa 2: Trüki- ja lakkimismasinad, kaasa arvatud trükieelsed pressimisseadmed

4.2.2011

EN 1010-2:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.2.2011)

CEN

EN 1127-2:2002+A1:2008

Plahvatusohtlik keskkond. Plahvatuse vältimine ja kaitse. Osa 2: Põhimõisted ja metoodika kaevandamisel

20.8.2008

EN 1127-2:2002

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.12.2009)

CEN

EN 1710:2005+A1:2008

Maa-aluste kaevanduste plahvatusohtlikus keskkonnas kasutamiseks mõeldud seadmed ja komponendid

20.8.2008

EN 1710:2005

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(28.12.2009)

EN 1710:2005+A1:2008/AC:2010

 

 

 

CEN

EN 1755:2000+A2:2013

Tööstuslike mootorkärude ohutus. Töötamine plahvatusohtlikus keskkonnas. Kasutamine süttivas gaasis, aurus, udus ja tolmus

Esmakordne avaldamine

EN 1755:2000+A1:2009

Märkus 2.1

30.9.2013

CEN

EN 12581:2005+A1:2010

Pindamisseadmed. Sukel- ja elektrofoor-pindamismasinad orgaaniliste vedelike pindamismaterjalide kasutamiseks. Ohutusnõuded

17.9.2010

EN 12581:2005

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2010)

CEN

EN 12621:2006+A1:2010

Masinad kattematerjalide etteandmiseks ja tsirkuleerimiseks rõhu all. Ohutusnõuded

17.9.2010

EN 12621:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2010)

CEN

EN 12757-1:2005+A1:2010

Kattematerjalide segamise masinad. Ohutusnõuded. Osa 1: Sõidukites kasutatavad segamismasinad

17.9.2010

EN 12757-1:2005

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2010)

CEN

EN 13617-1:2012

Bensiinijaamad. Osa 1: Ohutusnõuded mõõtepumpade, tankurite ja kaugjuhtimisega pumpade valmistamisele ja jõudlusele

3.8.2012

EN 13617-1:2004+A1:2009

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.11.2012)

CEN

EN 14492-1:2006+A1:2009

Kraanad. Elektrilised vintsid ja tõstemehhanismid. Osa 1: Elektrilised tõstemehhanismid

16.4.2010

EN 14492-1:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(30.4.2010)

EN 14492-1:2006+A1:2009/AC:2010

 

 

 

CEN

EN 14492-2:2006+A1:2009

Kraanad. Elektrilised vintsid ja tõstemehhanismid. Osa 2: Elektrilised tõstukid

16.4.2010

EN 14492-2:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(16.4.2010)

EN 14492-2:2006+A1:2009/AC:2010

 

 

 

CEN

EN 14677:2008

Masinate ohutus. Terase ümbertöötlemine. Masinad ja seadmed vedela terase käsitlemiseks

20.8.2008

 

 

CEN

EN 14681:2006+A1:2010

Masinate ohutus. Terase elektrikaarahjuga tootmiseks kasutatavate masinate ja seadmete ohutusnõuded

8.6.2011

EN 14681:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(8.6.2011)

CEN

EN 14973:2006+A1:2008

Allmaapaigaldistes kasutamiseks mõeldud konveierlindid. Elektri- ja tuleohutuse nõuded

7.7.2010

EN 14973:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(31.12.2010)

CEN

EN 15268:2008

Bensiinijaamad. Ohutusnõuded sukelpumbasüsteemide ehitamiseks ja kasutamiseks

27.1.2009

 

 

Cenelec

EN 50050:2006

Plahvatusohtlikes keskkondades kasutatavad elektriseadmed. Käeshoitavad elektrostaatilised pihustusseadmed

20.8.2008

 

 

Cenelec

EN 50104:2010

Hapniku avastamise ja mõõtmise elektriseadmed. Jõudlusnõuded ja katsemeetodid

4.2.2011

EN 50104:2002

ja selle muudatus Märkus 2.1

1.6.2013

Cenelec

EN 50176:2009

Kohtkindlad süttiva vedela pinnakattematerjali elektrostaatilised pihustusseadmed. Ohutusnõuded

16.4.2010

 

 

Cenelec

EN 50177:2009

Kohtkindlad süttiva pulber-pinnakattematerjali elektrostaatilised pihustusseadmed. Ohutusnõuded

16.4.2010

 

 

EN 50177:2009/A1:2012

22.11.2012

Märkus 3

23.7.2015

Cenelec

EN 50223:2010

Kohtkindlad elektrostaatilised rakendusseadmed süttivale helvesmaterjalile. Ohutusnõuded

17.9.2010

 

 

Cenelec

EN 50241-1:1999

Gaaside ja aurude avastamiseks mõeldud avatud trajektooriga aparaadi spetsifikatsioon. Osa 1: Üldnõuded ja katsemeetodid

6.11.1999

 

 

EN 50241-1:1999/A1:2004

12.8.2004

Märkus 3

Kehtivuse lõppkuupäev

(12.8.2004)

Cenelec

EN 50241-2:1999

Gaaside ja aurude avastamiseks mõeldud avatud trajektooriga aparaadi spetsifikatsioon. Osa 2: Põlevate gaaside avastamiseks mõeldud aparaadi jõudlusnõuded

6.11.1999

 

 

Cenelec

EN 50271:2010

Elektriseadmed põlevate gaaside, toksiliste gaaside ja hapniku avastamiseks ja mõõtmiseks. Nõuded tarkvara ja/või digitaaltehnikat kasutavatele seadmetele ja nende seadmete katsetamine

4.2.2011

 

 

Cenelec

EN 50281-2-1:1998

Elektriseadmed kasutamiseks põleva tolmu olemasolu puhul. Osa 2-1: Katsemeetodid. Meetodid tolmu minimaalse süttimistemperatuuri kindlaksmääramiseks

6.11.1999

 

 

EN 50281-2-1:1998/AC:1999

 

 

 

Cenelec

EN 50303:2000

Rühma II, kategooria I G seadmed, mis on mõeldud säilitama oma funktsionaalsuse maagaasi ja/või kivisöetolmu poolt ohustatud keskkonnas

16.2.2001

 

 

Cenelec

EN 50381:2004

Teisaldatavad õhutusruumid olemasoleva või puuduva seesmise väljalaskekohata

9.3.2006

 

 

EN 50381:2004/AC:2005

 

 

 

Cenelec

EN 50495:2010

Seadmete plahvatusohtu arvestavaks ohutuks talitluseks nõutavad ohutusseadmed

17.9.2010

 

 

Cenelec

EN 60079-0:2009

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 0: Seadmed. Üldnõuded

IEC 60079-0:2007

16.4.2010

EN 60079-0:2006

+ EN 61241-0:2006

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.6.2012)

Cenelec

EN 60079-1:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 1: Seadme kaitse leegikindla ümbrise abil "d"

IEC 60079-1:2007

20.8.2008

EN 60079-1:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.7.2010)

Cenelec

EN 60079-2:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 2: Seadme kaitse survestatud ümbrise abil "p"

IEC 60079-2:2007

20.8.2008

EN 60079-2:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.11.2010)

Cenelec

EN 60079-5:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 5: Seadmete kaitse pulbertäite abil "q"

IEC 60079-5:2007

20.8.2008

EN 50017:1998

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.11.2010)

Cenelec

EN 60079-6:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 6: Seadmete kaitse õlitäite abil "o"

IEC 60079-6:2007

20.8.2008

EN 50015:1998

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.5.2010)

Cenelec

EN 60079-7:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 7: Seadme kaitse suurendatud ohutusega "e"

IEC 60079-7:2006

11.4.2008

EN 60079-7:2003

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.10.2009)

Cenelec

EN 60079-11:2012

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 11: Seadme kaitse sisemise ohutusega "i"

IEC 60079-11:2011

4.5.2012

EN 60079-11:2007 + EN 60079-27:2008 + EN 61241-11:2006

Märkus 2.1

4.8.2014

Cenelec

EN 60079-15:2010

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 15: Kaitseviis “n”

IEC 60079-15:2010

8.6.2011

EN 60079-15:2005

Märkus 2.1

1.5.2013

Cenelec

EN 60079-18:2009

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 18: Seadmete kaitse valumasstäitega „m”

IEC 60079-18:2009

7.7.2010

EN 60079-18:2004 + EN 61241-18:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.10.2012)

Cenelec

EN 60079-20-1:2010

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 20-1: Gaaside ja aurude liigitamiseks kasutatavad materjaliomadused. Katsetamismeetodid ja tunnusväärtused

IEC 60079-20-1:2010

17.9.2010

 

 

Cenelec

EN 60079-25:2010

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 25: Sädemeohutud elektrilised süsteemid

IEC 60079-25:2010

8.6.2011

EN 60079-25:2004

Märkus 2.1

1.10.2013

Cenelec

EN 60079-26:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 26: Seadmed seadmekaitseastmega Ga

IEC 60079-26:2006

20.8.2008

 

 

Cenelec

EN 60079-28:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 28: Seadmete ja ülekandesüsteemide kaitse optilise kiirguse kasutamisega

IEC 60079-28:2006

11.4.2008

 

 

Cenelec

EN 60079-29-1:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 29-1: Gaasidetektorid. Põlevgaasidetektorite toimivusnõuded

IEC 60079-29-1:2007 (Muudetud)

20.8.2008

EN 61779-1:2000

+ A11:2004

+ EN 61779-2:2000

+ EN 61779-3:2000

+ EN 61779-4:2000

+ EN 61779-5:2000

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.11.2010)

Cenelec

EN 60079-29-4:2010

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 29-4: Gaasiandurid. Lahtise mõõtetraktiga põlevgaasiandurite toimivusnõuded

IEC 60079-29-4:2009 (Muudetud)

8.6.2011

EN 50241-1:1999

ja selle muudatus

+ EN 50241-2:1999

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.4.2013)

Cenelec

EN 60079-30-1:2007

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 30-1: Elektriline takistus-joonkuumutus. Üld- ja katsetusnõuded

IEC 60079-30-1:2007

20.8.2008

 

 

Cenelec

EN 60079-31:2009

Plahvatusohtlikud keskkonnad. Osa 31: Seadmete kaitse tolmsüttimise eest ümbrisega "t"

IEC 60079-31:2008

7.7.2010

EN 61241-1:2004

Märkus 2.1

Kehtivuse lõppkuupäev

(1.10.2012)

Cenelec

EN 60079-35-1:2011

Plahvatusohtlikud keskkonnad.

IEC 60079-35-1:2011

18.11.2011

EN 62013-1:2006

Märkus 2.1

30.6.2014

EN 60079-35-1:2011/AC:2011

 

 

 

Cenelec

EN 61241-4:2006

Elektriseadmed, mis on ette nähtud kasutamiseks põlevtolmu olemasolul. Osa 4: Kaitseviis "pD"

IEC 61241-4:2001

20.8.2008

 

 

Cenelec

EN ISO/IEC 80079-34:2011

Plahvatusohtlik keskkond. Osa 34: Kvaliteedisüsteemide rakendamine seadmete tootmisel

ISO/IEC 80079-34:2011 (Muudetud)

18.11.2011

EN 13980:2002

Märkus 2.1

25.5.2014

Märkus 1:

Tavaliselt on kuupäevaks, mil asendatava standardi järgimisest tulenev vastavuseeldus kehtivuse kaotab, Euroopa standardiorganisatsiooni kehtestatud tühistamiskuupäev, kuid kõnealuste standardite kasutajate tähelepanu juhitakse asjaolule, et teatavatel erandjuhtudel võib olla ka teisiti.

Märkus 2.1:

Uue (või muudetud) standardi reguleerimisala on samasugune nagu asendataval standardil. Osutatud kuupäevast alates ei loo asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu ajaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

Märkus 2.2:

Uue standardi reguleerimisala on ulatuslikum kui asendataval standardil. Osutatud kuupäeval ei loo asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

Märkus 2.3:

Uue standardi reguleerimisala on kitsam kui asendataval standardil. Osutatud kuupäeval ei loo (osaliselt) asendatava standardi järgimine enam eeldust, et uue standardi reguleerimisalasse jäävad tooted või teenused vastavad liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele. See ei mõjuta vastavuseeldust liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele nende toodete ja teenuste puhul, mis kuuluvad (osaliselt) asendatava standardi reguleerimisalasse, kuid ei kuulu uue standardi reguleerimisalasse

Märkus 3:

Muudatuste puhul on viitestandard EN CCCCC:AAAA, vajaduse korral selle varasemad muudatused ja osutatud uus muudatus. Asendatav standard koosneb seega standardist EN CCCCC:AAAA ja vajaduse korral selle varasematest muudatustest, kuid ei hõlma osutatud uut muudatust. Osutatud kuupäeval ei anna asendatava standardi järgimine enam eeldust, et toode või teenus vastab liidu asjaomaste õigusaktide olulistele või muudele nõuetele.

MÄRKUS:

Teavet standardite kättesaadavuse kohta saab Euroopa standardiorganisatsioonidest või riikide standardiorganisatsioonidest. Kõnealuste organisatsioonide nimekiri on vastavalt määruse (EL) nr 1025/2012 (2) artiklile 27 esitatud Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa standardiorganisatsioonid võtavad ühtlustatud standardid vastu inglise keeles (Euroopa Standardikomitee ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee avaldavad ka prantsuse ja saksa keeles). Seejärel tõlgivad riiklikud standardiasutused ühtlustatud standardite pealkirjad kõikidesse nõutavatesse Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse. Euroopa Komisjon ei vastuta Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks esitatud pealkirjade õigsuse eest.

Viited parandustele "…/AC:AAAA" avaldatakse vaid teavitamise eesmärgil. Paranduses on parandatud standardi tekstis esinenud trüki, õigekirja- või samalaadsed vead. Parandus võib puudutada üht või mitut keeleversiooni (inglise, prantsuse ja/või saksa), nii nagu see/need on Euroopa standardiorganisatsiooni poolt vastu võetud.

Viidete avaldamine Euroopa Liidu Teatajas ei tähenda, et standardid on olemas kõikides Euroopa Liidu ametlikes keeltes.

Loetelu asendab kõik varasemad Euroopa Liidu Teatajas avaldatud loetelud. Euroopa Komisjon tagab selle loetelu ajakohastamise.

Põhjalikumat teavet ühtlustatud standardite ja muude Euroopa standardite kohta võib leida Internetist aadressil

http://ec.europa.eu/enterprise/policies/european-standards/harmonised-standards/index_en.htm


(1)  ESO: Euroopa standardiorganisatsioon:

CEN: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, tel +32 25500811; faks +32 25500819 (http://www.cen.eu)

Cenelec: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, tel +32 25196871; faks +32 25196919 (http://www.cenelec.eu)

ETSI: 650 route des Lucioles, 06921 Sophia Antipolis, FRANCE, tel +33 492944200; faks +33 493654716, (http://www.etsi.eu)

(2)  ELT L 316, 14.11.2012, lk 12.


TEAVE LIIKMESRIIKIDELT

4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/30


Liikmesriikide edastatud kokkuvõtlik teave riigiabi kohta, mida antakse kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 1857/2006, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist põllumajandustoodete tootmisega tegelevatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 70/2001

2013/C 128/04

Abi nr: SA.35677 (12/XA)

Liikmesriik: Itaalia

Piirkond: PIEMONTE

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Iniziativa di monitoraggio e supporto del settore cunicolo per la prevenzione della mixomatosi in Piemonte. Importo Euro 80 000,00. Legge regionale 63/1978 — art.17 lett g).

Õiguslik alus:

Legge regionale n. 63 del 12 ottobre 1978

D.G.R. n. 48-4872 del 31.10.2012

Determinazione n. 162 del 11.3.2013

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 0,08 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 100,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 18.4.2013-31.12.2013

Abi eesmärk: Loomahaigused (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 10)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Regione Piemonte

C.so Stati Uniti 21 10128 Torino

Veebileht: http://www.regione.piemonte.it/governo/bollettino/abbonati/2012/50/siste/00000005

Muu teave: —

Abi nr: SA.36422 (13/XA)

Liikmesriik: Prantsusmaa

Piirkond: VENDEE

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: aides en faveur de la promotion de la qualité des produits agricoles vendéens

Õiguslik alus: Article L. 1511-5 et suivants du code général des collectivités territoriales

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 0,07 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 40,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 18.4.2013-31.12.2018

Abi eesmärk: Kvaliteetsete põllumajandustoodete tootmise edendamine (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 14)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Conseil Général de la Vendée

Direction Générale Adjointe de l’Environnement et de l’Aménagement

Service Agriculture et Pêche

40 rue Maréchal Foch

85923 LA ROCHE SUR YON Cedex 9

Veebileht: http://vendee.fr/Media/Files/Territoire-Environnement/Agriculture/Programme-departemental-d-aide-a-la-promotion-des-produits-agricoles-vendeens-2012

Muu teave: —

Abi nr: SA.36494 (13/XA)

Liikmesriik: Itaalia

Piirkond: TRENTO

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Interventi per la difesa passiva

Õiguslik alus: L.P. 4 del 28 marzo 2003«Sostegno dell’economia agricola, disciplina dell’agricoltura biologica e della contrassegnazione di prodotti geneticamente non modificati» art. 54.

Deliberazione della Giunta provinciale di Trento 519 del 22 marzo 2013, criteri attuativi dell’art. 54 della L.P.4/2003

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 5,90 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 80,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 30.4.2013-31.12.2013

Abi eesmärk: Kindlustusmaksed (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 12)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: Põllumajandust abistavad tegevusalad ja saagikoristusjärgsed tegevused

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Provincia Autonoma di Trento

Dipartimento Agricoltura, Turismo, Commercio e Promozione

Servizio Agricoltura

Via G.B. Trener, 3

38100-TRENTO

Veebileht:

 

http://www.consiglio.provincia.tn.it/banche_dati/codice_provinciale/clex_ricerca_per_campi.it.asp

 

http://www.delibere.provincia.tn.it/ricerca_delibere.asp

Muu teave: —

Abi nr: SA.36501 (13/XA)

Liikmesriik: Itaalia

Piirkond: FRIULI-VENEZIA GIULIA

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Regolamento per la concessione di indennizzi a favore delle aziende agricole per le perdite causate dal cancro batterico dell'actinidia (Pseudomonas syringae pv. actinidiae)_ stanziamenti 2013

Õiguslik alus: Legge regionale 22/2002 «istituzione del fondo regionale per la gestione delle emergenze in agricoltura», articolo 1, comma 2.

Delibera di Giunta regionale n. 2456 del 12 dicembre 2011«Regolamento per la concessione di indennizzi a favore delle aziende agricole operanti nella Regione per le perdite causate dal cancro batterico dell'actinidia (pseudomonas syringae pv. actinidae) nell'ambito del programma dell'Ersa di prevenzione, controllo ed eradicazione della malattia. Approvazione»

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 0,15 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 100,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 18.4.2013-31.12.2013

Abi eesmärk: Taimehaigused – kahjurite järsk levik (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 10)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Regione autonoma Friuli venezia Giulia

Direzione centrale risorse rurali, agroalimentari e forestali

Servizio investimenti aziendali e sviluppo agricolo

Via Sabbadini, 31

33100 UDINE (I)

Veebileht: http://www.regione.fvg.it/asp/delibere/layout2008_2.asp?pag=1&num=2456&tx_dataDel=&key=&uf=&btnCerca=vai

Muu teave: —

Abi nr: SA.36508 (13/XA)

Liikmesriik: Prantsusmaa

Piirkond: BOURGOGNE

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Aides visant à indemniser les agriculteurs pour le préjudice subi du fait d'arrachages obligatoires de parcelles de vignes contaminées par la flavescence dorée, dans le cadre de la lutte obligatoire contre cet organisme nuisible à la santé des végétaux

Õiguslik alus:

article L. 251-9 du code rural et de la pêche maritime

article L. 632-1 du code rural et de la pêche maritime

articles L. 1511-1 et suivants du code général des collectivités territoriales

arrêté du 9 juillet 2003 relatif à la lutte contre la flavescence dorée de la vigne et contre son agent vecteur

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 0,49 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 100,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 16.4.2013-31.12.2014

Abi eesmärk: Loomahaigused (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 10)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

bureau interprofessionnel des vins de Bourgogne / ministère de l'agriculture et de l'agroalimentaire

BIV de Bourgogne

12 boulevard Bretonnière

BP 150

21204 BEAUNE Cedex

MAAF

DGAL

251 rue de Vaugirard

75732 Paris Cedex 15

Veebileht: http://agriculture.gouv.fr/IMG/pdf/fiche_internet_flavescence_doree_cle012979.pdf

Muu teave: —

Abi nr: SA.36528 (13/XA)

Liikmesriik: Madalmaad

Piirkond: GRONINGEN, FRIESLAND, NOORD-HOLLAND

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Subsidieverordening Waddenfonds 2012

Õiguslik alus: Algemene Wet bestuursrecht

Provinciewet

Wet Gemeenschappelijke regelingen

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 5,00 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 90,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 1.5.2013-31.12.2013

Abi eesmärk: Investeeringud põllumajandusettevõtetesse (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 4), Kvaliteetsete põllumajandustoodete tootmise edendamine (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 14), Traditsiooniliste maastike ja ehitiste säilitamine (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 5)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: Kõik abikõlblikud sektorid

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Gemeenschappelijke Regeling Waddenfonds

Huis voor de Wadden

Ruiterskwartier 121 A

8911 BS Leeuwarden

Veebileht: http://www.waddenfonds.nl/fileadmin/waddenfonds/inhd_wadfonds/Projecten/pdf/WF_AB_subs_ver_28mrt2013.pdf

Muu teave: —

Abi nr: SA.36542 (13/XA)

Liikmesriik: Ühendkuningriik

Piirkond: SCOTLAND

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Sustainable Land Management Incentive Scheme for the Protection of Drinking Water Sources (Scotland) 2013

Õiguslik alus: This is a non-statutory service, participation in which is voluntary, aimed to ensure Scottish Water complies with its obligations under the Water (Scotland) Act 1980 and the Water Supply (Water Quality) Scotland Regulations 2001

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: GBP 3,00 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 100,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 22.4.2013-31.3.2015

Abi eesmärk: Investeeringud põllumajandusettevõtetesse (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 4), Tehniline abi (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 15)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Scottish Water

Castle House

Dunfermline

KY11 8GG

Veebileht: http://www.scottishwater.co.uk/protectdwsources

Muu teave: —

Abi nr: SA.36549 (13/XA)

Liikmesriik: Eesti

Piirkond: —

Abikava nimetus või üksiktoetust saava äriühingu nimi: Ohtliku taimekahjustaja tõrjeabinõude toetus

Õiguslik alus:

1)

Põllumajandusministri 26.5.2011 määrus nr 45: „Ohtliku taimekahjustaja tõrjeabinõude rakendamise toetuse saamiseks esitatavad nõuded ning toetuse taotluse esitamise ja taotluse menetlemise kord”

2)

Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seadus, § 7 lg 1 p 7.

Abikavaga ettenähtud aastased kulud või ettevõtjale antava üksikabi üldsumma: Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma: EUR 0,66 (miljonites)

Abi suurim osatähtsus: 100,00 %

Abikava või üksiktoetuse kestus: 2.5.2013-31.12.2013

Abi eesmärk: Taimehaigused – kahjurite järsk levik (määruse (EÜ) nr 1857/2006 artikkel 10)

Asjaomane sektor / asjaomased sektorid: Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad

Abi andva ametiasutuse nimi ja aadress:

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

Narva mnt 3, Tartu 51009, Eesti.

Veebileht: http://www.agri.ee/siseriiklikud-toetused/

Muu teave: —


4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/34


Liikmesriikide esitatav teave riigiabi kohta, mida antakse kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus)

(EMPs kohaldatav tekst)

2013/C 128/05

Riikliku abi viitenumber

SA.35921 (12/X)

Liikmesriik

Belgia

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

OOST-VLAANDEREN

Abi mitte saavad piirkonnad

Abi andev ametiasutus

Provincie Oost-Vlaanderen

Gouvernemenstraat 1

9000 Gent

http://www.oost-vlaanderen.be

Abimeetme nimetus

Subsidie aan het Proefcentrum voor Sierteelt

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Besluit van de deputatie betreffende investeringstoelage/werkingstoelage aan het Proefcentrum voor Sierteelt

Meetme liik

Erakorraline abi

Olemasoleva abimeetme muutmine

Abi andmise kuupäev

Alates 31.12.2013

Sektorid

PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abisaaja liik

VKEd – Proefcentrum voor Sierteelt

Ettevõtjale antava erakorralise abi üldsumma

EUR 0,61 (miljonites)

Tagatised

EUR 0,61 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Põllumajandus- ja kalandussektoris teadus- ja arendustegevuseks antav abi (artikkel 34)

100 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.oost-vlaanderen.be/public/economie_landbouw/landbouw/subsidies/steunmelding/index.cfm

Riikliku abi viitenumber

SA.35922 (12/X)

Liikmesriik

Belgia

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

OOST-VLAANDEREN

Abi mitte saavad piirkonnad

Abi andev ametiasutus

Provincie Oost-Vlaanderen

Gouvernementstraat 1

90000 Gent

http://www.oost-vlaanderen.be

Abimeetme nimetus

Subsidie aan het Interprovinciaal Proefcentrum voor de Aardappelteelt

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Besluit van de Deputatie betreffende werkingstoelage aan het Interprovinciaal Proefcentrum voor de Aardappelteelt

Meetme liik

Erakorraline abi

Olemasoleva abimeetme muutmine

Abi andmise kuupäev

Alates 31.12.2013

Sektorid

PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abisaaja liik

VKEd – Interprovinciaal Proefcentrum voor de Aardappelteelt vzw

Ettevõtjale antava erakorralise abi üldsumma

EUR 0,18 (miljonites)

Tagatised

EUR 0,18 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Põllumajandus- ja kalandussektoris teadus- ja arendustegevuseks antav abi (artikkel 34)

100 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.oost-vlaanderen.be/public/economie_landbouw/landbouw/subsidies/steunmelding/index.cfm

Riikliku abi viitenumber

SA.35924 (12/X)

Liikmesriik

Belgia

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

OOST-VLAANDEREN

Abi mitte saavad piirkonnad

Abi andev ametiasutus

Provincie Oost-Vlaanderen

Gouvernemenstraat 1

9000 Gent

http:\www.oost-vlaanderen.be

Abimeetme nimetus

Investeringtoelage aan het Provinciaal Proefcentrum voor de Groenteteelt

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Besluit van de deputatie betreffende Investeringtoelage aan het Provinciaal Proefcentrum voor de Groenteteelt

Meetme liik

Erakorraline abi

Olemasoleva abimeetme muutmine

Abi andmise kuupäev

Alates 31.12.2013

Sektorid

PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abisaaja liik

VKEd – Provinciaal Proefcentrum voor de groenteteelt vzw

Ettevõtjale antava erakorralise abi üldsumma

EUR 0,10 (miljonites)

Tagatised

EUR 0,10 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Põllumajandus- ja kalandussektoris teadus- ja arendustegevuseks antav abi (artikkel 34)

100 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.oost-vlaanderen.be/public/economie_landbouw/landbouw/subsidies/steunmelding/index.cfm

Riikliku abi viitenumber

SA.35935 (12/X)

Liikmesriik

Ühendkuningriik

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

EAST MIDLANDS, WEST MIDLANDS, EASTERN, LONDON, SOUTH EAST, SOUTH WEST, WALES, SCOTLAND, NORTH EAST, NORTH WEST, YORKSHIRE AND THE HUMBER

Segapiirkonnad

Abi andev ametiasutus

Department for Work and Pensions

Caxton House

6-12 Tothill Street

London

SW1H 9NA

www.dwp.gov.uk

Abimeetme nimetus

Transitional time limited wage subsidy for ex-Remploy disabled employees scheme

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Employment and Training Act 1973

http://www.legislation.gov.uk/ukpga/1973/50/contents

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Kestus

1.12.2012-30.9.2016

Sektorid

Kõik abikõlblikud sektorid

Abisaaja liik

VKEd,suurettevõte

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

GBP 0,90 (miljonites)

Tagatised

GBP 0,90 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Puudega töötajate tööhõive jaoks palgatoetuste vormis antav abi (artikkel 41)

75 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.legislation.gov.uk/ukpga/1973/50/contents

Riikliku abi viitenumber

SA.35936 (12/X)

Liikmesriik

Ühendkuningriik

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

LONDON

Abi mitte saavad piirkonnad

Abi andev ametiasutus

Big Lottery Fund

1 Plough Place

London EC4A 1DE

www.biglotteryfund.org.uk

Abimeetme nimetus

Next Steps BIG Lottery Fund Grant to Addaction

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

National Lottery Act (2006)

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Kestus

30.11.2012-31.5.2014

Sektorid

Mujal liigitamata sotsiaalhoolekanne ilma majutuseta

Abisaaja liik

VKEd

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

GBP 0,11 (miljonites)

Tagatised

GBP 0,11 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Rakendusuuring (artikli 31 lõike 2 punkt b)

50 %

20 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.biglotteryfund.org.uk/nsaddaction

document at this URL

Riikliku abi viitenumber

SA.35990 (12/X)

Liikmesriik

Belgia

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

VLAAMS BRABANT

Abi mitte saavad piirkonnad

Abi andev ametiasutus

Provincie Vlaams-Brabant

Provincieplein 1

3010 Leuven

www.vlaamsbrabant.be

Abimeetme nimetus

Subsidie voor het project „duurzame aanpak van geuremissies”.

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

provinciedecreet, vnl. artikel 154 t.e.m. 158

wet van 14 november 1983 betreffende het reglement van de modaliteiten inzake de toekenning van subsidies en de controle op het gebruik ervan;

KB van 2 juni 1999 betreffende de algemene regeling van de provincieboekhouding en vnl. het artikel 54, 5°-b;

provinciaal reglement van 18 februari 1997 betreffende subsidiëring en toestaan van reservevorming door subsidietrekkers;

art. 623/0210-6401 van het provinciaal budget 2013.

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Kestus

1.4.2013-31.3.2014

Sektorid

PÕLLUMAJANDUS, METSAMAJANDUS JA KALAPÜÜK

Abisaaja liik

VKEd

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

EUR 0,03 (miljonites)

Tagatised

EUR 0,03 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Põllumajandus- ja kalandussektoris teadus- ja arendustegevuseks antav abi (artikkel 34)

100 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

https://docs.google.com/file/d/0B_wjQwsc3gUhVlVrTXQ2c3pmcUk/edit?usp=sharing&pli=1

Riikliku abi viitenumber

SA.36095 (13/X)

Liikmesriik

Itaalia

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

ITALIA

Segapiirkonnad

Abi andev ametiasutus

Regione Toscana

Regione Toscana, via di Novoli 26, 50127 Firenze

www.regione.toscana.it

Abimeetme nimetus

Bando 2012 — RICERCA ED INNOVAZIONE IN CAMPO AMBIENTALE -contributi alle università, enti ed istituti di ricerca di diritto pubblico, enti pubblici, organismi di ricerca di diritto privato senza scopo di lucro.

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

L.R. 14/2007

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Kestus

9.1.2013-31.12.2013

Sektorid

KUTSE-, TEADUS- JA TEHNIKAALANE TEGEVUS

Abisaaja liik

VKEd,suurettevõte

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

EUR 0,10 (miljonites)

Tagatised

EUR 0,10 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Tootearendus (artikli 31 lõike 2 punkt c)

25 %

0 %

Alusuuring (artikli 31 lõike 2 punkt a)

70 %

Rakendusuuring (artikli 31 lõike 2 punkt b)

50 %

0 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

 

http://web.rete.toscana.it/attinew/

ricercare il testo del Decreto

 

http://www.regione.toscana.it/burt

Nella sezione consultazione, ricercare il BURT del 9 gennaio 2013, Parte III n. 2

 

http://www.regione.toscana.it/enti-e-associazioni/bandi/bandi-ambiente-e-territorio

Cliccare alla voce «Bando 2012 — ricerca ed innovazione in campo ambientale»

Riikliku abi viitenumber

SA.36096 (13/X)

Liikmesriik

Saksamaa

Liikmesriigi antud number

AZ: 612-40306-BY/0007

Piirkonna nimi (NUTS)

BAYERN

Artikkel 107 lõige 3 punkt c

Abi andev ametiasutus

Ämter für Ernährung, Landwirtschaft und Forsten

Fachzentren an den Ämtern für Ernährung, Landwirtschaft und Fosten (Weilheim, Abensberg, Weiden und Kulmbach)

http://www.aelf-wm.bayern.de/

http://www.aelf-ab.bayern.de/

http://www.aelf-we.bayern.de

http/www.aelf-ku.bayern.de/

Abimeetme nimetus

Bayern: Einzelbetiebliche Investitionsförderung; Verarbeitung und Vermarktung von Anhang I-Produkten

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Richtlinie zur Einzelbetrieblichen Investitionsförderung;

Art. 23 und 44 BayHO sowie die entsprechenden Verwaltungsvorschriften

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Modification X 324/2010

Kestus

1.1.2013-30.6.2014

Sektorid

Taime- ja loomakasvatus, jahindus ja neid teenindavad tegevusalad

Abisaaja liik

VKEd

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

EUR 1,00 (miljonites)

Tagatised

EUR 1,00 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Otsetoetus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

VKEdele antav investeerimisabi ja tööhõivealane abi (artikkel 15)

25 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.stmelf.bayern.de/mam/cms01/agrarpolitik/dateien/rili_stmelf_eif.pdf

Riikliku abi viitenumber

SA.36099 (13/X)

Liikmesriik

Soome

Liikmesriigi antud number

Piirkonna nimi (NUTS)

Abi andev ametiasutus

Verohallinto

PL 325, 00052 VERO

www.vero.fi

Abimeetme nimetus

Laki tutkimus- ja kehittämistoiminnan lisävähennyksestä vuosina 2013—2015

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Säädöskokoelma 992/2012

Laki tutkimus- ja kehittämistoiminnan lisävähennyksestä vuosina 2013—2015

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Kestus

1.1.2013-31.12.2015

Sektorid

Kõik abikõlblikud sektorid

Abisaaja liik

VKEd,suurettevõte

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

EUR 190,00 (miljonites)

Tagatised

EUR 190,00 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Muu maksusoodustus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Tootearendus (artikli 31 lõike 2 punkt c)

25 %

0 %

Alusuuring (artikli 31 lõike 2 punkt a)

25 %

Rakendusuuring (artikli 31 lõike 2 punkt b)

25 %

0 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.finlex.fi/fi/laki/alkup/2012/20120992

Riikliku abi viitenumber

SA.36120 (13/X)

Liikmesriik

Taani

Liikmesriigi antud number

13-0011523

Piirkonna nimi (NUTS)

Abi andev ametiasutus

Skatteministeriet

Nicolai Eigtveds Gade 28

DK-1402 København K

www.skm.dk

Abimeetme nimetus

Bundfradrag i svovlafgiften

Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)

Lov om ændring af lov om afgift af svovl (Bundfradrag i svovlafgiften)

Meetme liik

Abikava

Olemasoleva abimeetme muutmine

Kestus

1.1.2013-31.12.2020

Sektorid

Kõik abikõlblikud sektorid

Abisaaja liik

suurettevõte

Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma

DKK 8,50 (miljonites)

Tagatised

DKK 8,50 (miljonites)

Abimeede (artikkel 5)

Muu maksusoodustus

Viide komisjoni otsusele

Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral

Eesmärgid

Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus

VKEde soodustused (%)

Keskkonnamaksu vähenduste vormis antav abi (artikkel 25)

8 500 000 DKK

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

 

http://LOV nr 1256 af 18/12/2012

 

https://www.lovtidende.dk/Forms/L0700.aspx?s31=10&s19=1256&s20=2012


V Teated

KONKURENTSIPOLIITIKA RAKENDAMISEGA SEOTUD MENETLUSED

Euroopa Komisjon

4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 128/43


RIIGIABISAKSAMAA

Riigiabi SA.34045 (2012/C) (ex 2012/NN) – Elektrienergia suurtarbijate vabastus võrgutasudest (§ 19 StromNEV)

Kutse märkuste esitamiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 2

(EMPs kohaldatav tekst)

2013/C 128/06

Käesoleva kokkuvõtte järel autentses keeles 06.03.2013 esitatud kirjas teavitas komisjon Saksamaa Liitvabariiki oma otsusest algatada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ette nähtud menetlus seoses eespool nimetatud meetmega.

Huvitatud isikud võivad saata oma märkused meetme kohta, mille suhtes komisjon algatab menetluse, ühe kuu jooksul alates käesoleva kokkuvõtte ja sellele järgneva kirja avaldamisest järgmisel aadressil:

European Commission

Directorate-General for Competition

Directorate for State Aid

State Aid Greffe

1049 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË

Fax No: (0032) 2-296.12.42

Märkused edastatakse Saksamaa Liitvabariigile. Märkusi esitavad huvitatud isikud võivad kirjalikult taotleda neid käsitlevate andmete konfidentsiaalsust, täpsustades taotluse põhjused.

KOKKUVÕTE

1.   MENETLUS

Komisjon sai 2011. aasta lõpus ja 2012. aasta alguses tarbijaühingutelt, äriühingutelt ja kodanikelt kaebusi seoses Saksamaa võrgutasude määrusega (Stromnetzentgeltverordnung, edaspidi „StromNEV”). Kaebustes väidetakse, et elektrienergia suurtarbijate võrgutasude vabastus kujutab endast õigusvastast ja asutamislepinguga kokkusobimatut riigiabi. Kaebused, millele lisati teabenõue, edastati Saksamaale. Saksamaa vastas 29. juunil 2012.

2.   MEETME KIRJELDUS

Pärast 4. augustil 2011. aastal jõustunud muudatust on StromNEV § 19 lõike 2 teises lauses sedastatud, et lõpptarbijad on vabastatud võrgutasudest juhul, kui nende energiatarbimine on 7 000 tundi ja rohkem kui 10 gigavatti tunnis. Vabastusest tulenev rahaline puudujääk ulatus võrguettevõtjate jaoks 2012. aastal hinnanguliselt 300 miljoni euroni.

StromNEV § 19 lõikega 2 kohustatakse põhivõrguettevõtjaid hüvitama jaotusvõrguettevõtjatele vabastuse tõttu saamatajäänud tulu. Põhivõrguettevõtjad on samuti kohustatud ühtlustama jaotusvõrguettevõtjatele tehtud maksete summa ja selles sisalduva oma saamatajäänud tulu. StromNEV § 19 lõikes 2 on sätestatud, et StromNEV § 20 tuleb kohaldada analoogia põhjal. § 20 on sätestatud, et elektrivõrguettevõtjad peavad enne elektrienergia võrgutasude avaldamist tõendama, et võrgutasudest saadav tulu on piisav eeldatavate kulude katmiseks.

14. detsembril 2011. aastal võttis föderaalne elektri-, gaasi-, telekommunikatsiooni-, posti- ja raudteeamet Bundesnetzagentur (edaspidi „BNetzA”) vastu otsuse, millega kohustati jaotusvõrguettevõtjaid elektrienergiatarbijatelt sisse nõudma nn § 19 lisamaksu. Jaotusvõrguettevõtjad peavad sellest lisamaksust laekunud rahasummad üle kandma põhivõrguettevõtjatele. Lisamaksust hüvitatakse põhivõrguettevõtjatele saamatajäänud tulu ning kulud, mis tulenevad võrgutasude vabastuse ja jaotusvõrguettevõtjatele hüvitamiskohustuse kohaldamisest.

Võrgutasude vabastusest tulenevate prognoositavate finantskahjude ja prognoositava elektritarbimise alusel peavad põhivõrguettevõtjad iga aasta kohta arvutama § 19 lisamaksu summa (kWh). Lisaks sellele peavad põhivõrguettevõtjad igal aastal x+1 kontrollima eelmise aasta x tegelikke rahalisi vajadusi. Kui § 19 lisamaksu summad olid suuremad, kui tegelikult vajatud summad, või ebapiisavad selleks, et hüvitada põhivõrguettevõtjatele saamatajäänud tulu, mis oli tingitud võrgutasude vabastuse ja jaotusvõrguettevõtjatele hüvitamiskohustuse kohaldamisest, siis kohandatakse vastavalt aasta x+2 lisamaksu.

Selleks et innustada võrguoperaatoreid võrku tõhusamalt haldama, on Saksamaa kehtestanud süsteemi, mille puhul BNetzA määrab viieaastaste perioodide jaoks kindlaks tulu maksimumtaseme, mis võrguoperaatoritel on lubatud võrgu kasutajatelt saada. Selleks et tulu maksimumtaset kindlaks määrata, on võrguettevõtjad kohustatud BNetzA-le teatama mitmed raamatupidamisandmed (sh kulud ja tulud). Tulu maksimumtaseme ja tegelikult saadud tulu vahe kirjendatakse BNetzA hallatavale reguleerimiskontole (Regulierungskonto). Kui kõnealune vahe jõuab teatavale tasemele, siis tuleb võrgutasusid vastavalt kohandada.

BNetzA 14. detsembri 2011. aasta otsusega on ette nähtud, et 2011. aastal kohaldatud võrgutasude vabastusest tingitud finantskahjud kaetakse reguleerimiskontolt.

3.   MEETME HINDAMINE

Elektrienergia suurtarbijate võrgutasudest vabastamisega on riik nad vabastanud muidu makstavast tasust ning seega andnud neile valikulise eelise. Elektrienergia suurtarbijad tegutsevad sellistes majandussektorites, mis konkureerivad ettevõtjatega teistest liikmesriikidest. Tõenäoliselt mõjutab vabastuse kohaldamine seega liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutab konkurentsi.

Viidates PreussenElektra kohtuasjas tehtud otsusele (C-379/98, PreussenElektra/Schleswag, [2001] ECR I-2099), väidavad Saksamaa ametiasutused, et võrgutasudest vabastus ei kujuta endast riigiabi, kuna seda rahastatakse üksnes eraviisiliselt. Kõnealused ametiasutused rõhutasid, et võrguettevõtjad rahastavad abi ette, et § 19 lisamaksu arvutavad põhivõrguettevõtjad ning et neil on vabadus otsustada, mida nad § 19 lisamaksuga teevad. Nad lisasid, et riik ei jälgi § 19 lisamaksu sissenõudmist ning seega puudub riigil kontroll § 19 lisamaksu summade üle.

Komisjon on aga arvamusel, et kõnealune süsteem erineb oluliselt PreussenElektra kohtuasjast: vastupidiselt PreussenElektra olukorrale kehtestas riik § 19 lisamaksu, et rahastada vabastuse kohaldamist ning kõrvaldada vabastuse kohaldamisest tingitud võrguettevõtjate finantskoormus.

Kui võtta arvesse ka Steinike (kohtuasi 76/78 Steinike & Weinlig v Germany [1977] ECR 595) ja Essent (kohtuasi C-206/06 Essent [2008] ECR I-5497) kohtuasjades tehtud otsuseid, on komisjon arvamusel, et põhivõrguettevõtjate hallatava § 19 lisamaksu puhul on tegemist riiklike vahenditega ning § 19 lisamaksust rahastatav vabastus kujutab endast riigiabi. Nii nagu ka Essent'i kohtuasja puhul, määras riik ettevõtja riigi kehtestatud lisamaksu haldamiseks. Tõepoolest oli vabastuse ja § 19 lisamaksuga seotud rahavoogude haldamiseks määratud neli põhivõrguettevõtjat. Nende ülesanne oli arvutada BNetzA poolt kehtestatud metoodika alusel § 19 lisamaks ja see avaldada. Nad pidid ka jaotusvõrguettevõtjatelt § 19 lisamaksu sisse nõudma, jaotusvõrguettevõtjatele hüvitist maksma, summasid omavahel ühtlustama, iseendale hüvitist maksma ning korrigeerima § 19 lisamaksu juhul, kui sissenõutavad summad ei kattu vabastuse kohaldamisest tingitud tegelike saamatajäänud tulude summaga. Nii nagu ka Essent'i kohtuasja puhul, kehtestas riik eeskirjad lisamaksu kasutuse ja otstarbe reguleerimiseks. Eelkõige määras riik kindlaks, mida teha selliste sissenõutud lisatasu summadega, mis ületasid soodustuse rahastamiseks vajaliku summa. Seega ei saa põhivõrguettevõtjad oma soovi järgi § 19 lisamaksu suurust ja kasutust määrata. Lõpuks märgib komisjon, et on olemas kontrollimehhanismid (reguleerimiskonto), mille abil riik saab rahavoogusid jälgida.

Kõnealuste kaalutluste põhjal on komisjon praeguses etapis seisukohal, et elektrienergia suurtarbijatele antud võrgutasudest vabastus sisaldab riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses alates 2012. aastast, mil jõustus BNetzA 14. detsembri 2011. aasta otsus.

Komisjoni arvamuse kohaselt ei saa välistada ka seda, et isegi enne BNetzA 14. detsembri 2011. aasta otsuse jõustumist rahastati vabastust riiklikest vahenditest. Kui komisjon mõistab õigesti StromNEVi § 20, tundub StromNEVi § 19 lõikes 2 olevat sätestatud, et StromNEVi § 20 tuleb kohaldada analoogia põhjal, ning sellisel juhul on riik tõepoolest kehtestanud võrguoperaatoritele kohustuse lisada StromNEVi § 19 lõike 2 kohaldamisest tulenevad lisakulud kasutajate tasule ning seega nõudnud elektritarbijailt täiendavat tasu. Sellest tulenevalt on komisjon seisukohal, et isegi enne seda, kui BNetzA võttis vastu oma 14. detsembri 2011. aasta otsuse, oli StromNEVi § 19 lõikega 2 hõlmatud vabastuse rahastamise süsteem, mis on väga sarnane selle süsteemiga, mida kohaldatakse alates 14. detsembri 2011. aastast, kui BNetzA võttis vastu oma otsuse. Saksamaa on seda igatahes niimoodi esitanud. Sellele tuginedes tundub, et eespool seoses § 19 lisamaksuga nimetatud põhjustel võis StromNEVi § 19 lõige 2 sisaldada riigiabi juba enne 14. detsembri 2011. aasta otsuse vastuvõtmist.

Komisjon leiab siiski, et enne selle küsimuse kohta lõpliku järelduse tegemist on vaja saada täiendavat teavet. Eelkõige on vaja saada teavet StromNEVi § 20 viite täpse tähenduse ning selle kohta, mida põhivõrguettevõtjad oleksid teinud siis, kui BNetzA ei oleks kehtestanud § 19 lisamaksu. Samuti on vaja rohkem teavet selle kohta, kuidas kirjendatakse 2011. aasta vabastusest tingitud finantskohustust reguleerimiskontole, nagu on ette nähtud BNetzA 14. detsembri 2011. aasta otsuses.

Võttes arvesse järeldust, et elektrienergia suurtarbijatele antud vabastus kujutab endast riigiabi, hindas komisjon sellise meetme võimalikku vastavust riigiabi eeskirjadele. Saksamaa selgitas, et vabastus võrgutasudest on õigustatud sellega, et elektrienergia suurtarbijad mõjuvad võrgule stabiliseerivalt. Kõnealuse stabiliseeriva mõju kohta ei esitatud küll ühtegi kinnitust. Lisaks sellele ei selgitanud Saksamaa, mille alusel võiks seda aspekti arvesse võtta, et saaks kindlaks teha vabastuse kokkusobivus siseturu eeskirjadega. Kuna vabastuse põhjendamiseks ei esitatud täiendavaid aspekte ning vabastus tundub olevat tegevusabi, on komisjonil praeguses etapis kahtlusi vabastuse siseturu eeskirjadele vastavuse suhtes. Seepärast on komisjon vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 4 lõikele 4 otsustanud algatada ametliku uurimismenetluse ning palub Saksamaal esitada oma märkused ja täiendava teabe.

Vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklile 14 võib ebaseaduslikult antud abi selle saajalt tagasi nõuda.

KIRJA TEKST

„die Kommission teilt der Regierung der Bundesrepublik Deutschland mit, dass sie nach Prüfung der von der Bundesregierung übermittelten Angaben zu der vorgenannten Maßnahme beschlossen hat, das Verfahren nach Artikel 108 Absatz 2 des Vertrags über die Arbeitsweise der Europäischen Union zu eröffnen.

1.   VERFAHREN

(1)

Am 28. November 2011 ging der Kommission eine Beschwerde des Bundes der Energieverbraucher zu, der nach eigenen Angaben kleine und mittlere Unternehmen und private Stromverbraucher vertritt. Die Beschwerde wurde unter der Nummer SA.34045 registriert. Nach Ansicht des Beschwerdeführers stellt die stromintensiven Unternehmen seit 2011 gewährte Netzentgeltbefreiung eine rechtswidrige und mit dem Binnenmarkt unvereinbare staatliche Beihilfe dar.

(2)

Am 8. Dezember 2011 erhielt die Kommission eine Beschwerde der Stadtwerke Hameln, eines lokalen Unternehmens, das die Stadt Hameln mit Strom, Gas und Trinkwasser versorgt. Auch dieser Beschwerdeführer vertritt die Auffassung, dass die seit 2011 geltende Netzentgeltbefreiung für stromintensive Unternehmen eine rechtswidrige und mit dem Binnenmarkt unvereinbare staatliche Beihilfe darstellt. Die Beschwerde wurde ebenfalls in die Akte SA.34045 aufgenommen.

(3)

Seit Dezember 2011 hat die Kommission mehrfach Schreiben von Bürgern erhalten, die sich über die Netzentgeltbefreiung für stromintensive Unternehmen beschwerten. Auch diese Schreiben wurden der Akte hinzugefügt.

(4)

Am 10. Mai 2012 leitete die Kommission die in den Erwägungsgründen (1) und (2) dieses Beschlusses genannten Beschwerden mit der Bitte um Stellungnahme an Deutschland weiter. Zudem übersandte sie Deutschland ein Auskunftsersuchen. Deutschland antwortete am 29. Juni 2012.

2.   BESCHREIBUNG DER MASSNAHME

2.1.   Netzentgelte in Deutschland

(5)

In Deutschland werden die Netzentgelte von den Netzbetreibern festgesetzt. Sie bedürfen jedoch der Genehmigung der Aufsichtsbehörde, der Bundesnetzagentur (im Folgenden „BNetzA“).

(6)

In der Stromnetzentgeltverordnung (im Folgenden „StromNEV“) sind die Grundsätze für die Festsetzung der Netzentgelte (§ 16 f. StromNEV) festgelegt:

Die Netzentgelte müssen kostenorientiert sein (Verursachungsgerechtigkeit).

Die Netzentgelte richten sich nach der Anschlussebene, nicht aber nach der räumlichen Entfernung zwischen dem Ort der Einspeisung elektrischer Energie und dem Ort der Entnahme.

Das Netzentgelt besteht aus zwei Komponenten: Die erste ist von der Höchstleistung und die zweite vom Energieverbrauch abhängig. Die erste Komponente ist das Produkt aus dem jeweiligen Jahresleistungspreis und der Jahreshöchstleistung in Kilowatt der jeweiligen Entnahme im Abrechnungsjahr. Die zweite Komponente ist das Produkt aus dem jeweiligen Arbeitspreis und der im Abrechnungsjahr jeweils entnommenen elektrischen Arbeit in Kilowattstunden.

Angesichts des Grundsatzes, dass Netzentgelte kostenorientiert sein müssen, sind sie nach § 16 Absatz 2 StromNEV auf der Grundlage eines Gleichzeitigkeitsgrads zu berechnen. Im Einklang mit dem Gleichzeitigkeitsgrundsatz werden Netzentgelte mit einem Faktor zwischen 0 und 1 multipliziert. Dieser Gleichzeitigkeitsgrad ist ein Maßstab für den Beitrag eines Verbrauchers zur Höchstleistung. Ein Gleichzeitigkeitsgrad von 0,6 bedeutet zum Beispiel, dass auf den betreffenden Verbraucher zum Zeitpunkt der Messung der Höchstleistung des Netzes lediglich 60 Prozent der Jahreshöchstlast seiner Netzentnahme im Abrechnungsjahr entfielen. Der Verbraucher muss daher nur 60 Prozent der Höchstleistung bezahlen.

2.2.   Die Befreiung

(7)

Nach einer am 4. August 2011 in Kraft getretenen, aber erst ab dem 1. Januar 2011 anwendbaren Änderung heißt es in § 19 Absatz 2 Satz 2 (1) StromNEV, dass Letztverbraucher von den Netzentgelten befreit werden, wenn ihr Stromverbrauch die Benutzungsstundenzahl von mindestens 7 000 Stunden erreicht und 10 Gigawattstunden übersteigt.

(8)

Vor der Gewährung der Befreiung prüft die BNetzA, ob die rechtlichen Voraussetzungen erfüllt sind. Anschließend genehmigt die BNetzA eine unbefristete Befreiung des Letztverbrauchers ab dem 1. Januar 2011 (sofern alle Voraussetzungen zu diesem Datum erfüllt waren).

2.3.   Volle Erstattung der den Betreibern von Elektrizitätsverteilernetzen entgangenen Erlöse durch die Betreiber von Elektrizitätsübertragungsnetzen

(9)

Da die von den Netzentgelten befreiten Letztverbraucher an verschiedene Netzebenen angeschlossen sind, führt die Befreiung sowohl für die Betreiber von Elektrizitätsübertragungsnetzen (im Folgenden: „Übertragungsnetzbetreiber“) als auch für die Betreiber von Elektrizitätsverteilernetzen (im Folgenden „Verteilernetzbetreiber“) zu einer finanziellen Belastung (im Folgenden: „entgangene Erlöse“ bzw. „Erlösausfälle“).

(10)

Nach § 19 Absatz 2 StromNEV sind die Übertragungsnetzbetreiber verpflichtet, den Verteilernetzbetreibern die aus der Befreiung resultierenden Erlösausfälle zu erstatten.

2.4.   Ausgleichsmechanismus für Übertragungsnetzbetreiber

(11)

Nach § 19 Absatz 2 StromNEV sind die Übertragungsnetzbetreiber ferner verpflichtet, ihre Zahlungen an Verteilernetzbetreiber und die eigenen entgangenen Erlöse über eine finanzielle Verrechnung untereinander auszugleichen. Für die genauen Modalitäten der Durchführung der Verrechnung wird in § 19 Absatz 2 StromNEV auf § 9 des Kraft-Wärme-Kopplungsgesetzes (im Folgenden „KWK-Gesetz“) verwiesen, das entsprechende Anwendung findet. Die Verrechnung dient dem Ausgleich der finanziellen Belastung unter den Übertragungsnetzbetreibern nach Maßgabe der Strommenge, die in ihrem jeweiligen Netzbereich an Letztverbraucher geliefert wird.

2.5.   Übertragungsnetzbetreiber müssen ihre Kosten decken

(12)

In § 9 KWK-Gesetz – auf den in § 19 Absatz 2 StromNEV Bezug genommen wird (vgl. den vorstehenden Erwägungsgrund dieses Beschlusses) – ist ferner festgelegt, dass Netzbetreiber Zusatzkosten, die sie infolge des Kostenausgleichs zwischen den Netzbetreibern zu tragen haben, auf die Letztverbraucher abwälzen dürfen.

(13)

Zudem ist in § 19 Absatz 2 StromNEV festgelegt, dass § 20 StromNEV entsprechend gilt. Nach § 20 StromNEV müssen Netzbetreiber vor der Veröffentlichung der Netzentgelte für Strom sicherstellen, dass die Erlöse aus den Entgelten ausreichen, um die erwarteten Kosten zu decken.

2.6.   Ausgleich für Übertragungsnetzbetreiber durch die sogenannte „§ 19-Umlage“

(14)

Am 14. Dezember 2011 nahm die BNetzA einen Beschluss an, mit dem sie den Verteilernetzbetreibern die Verpflichtung auferlegte, von den Letztverbrauchern einen Aufschlag, die sogenannte „§ 19-Umlage“, zu erheben. Die BNetzA verpflichtet die Verteilernetzbetreiber ferner, die Einnahmen aus dieser Umlage auf die Übertragungsnetzbetreiber zu überweisen.

(15)

Auf der Grundlage dieses Beschlusses vom 14. Dezember 2011 soll die Umlage, mit der den Übertragungsnetzbetreibern die Erlösausfälle erstattet werden, die ihnen infolge der Netzentgeltbefreiung und der Verpflichtung, den Verteilernetzbetreibern einen Ausgleich zu zahlen, entstanden sind, verursachungsgerecht und mit mehr Transparenz und Rechtssicherheit festgesetzt werden.

(16)

Die Höhe der Sonderumlage wird nicht von der BNetzA festgesetzt, sondern muss jedes Jahr von den Übertragungsnetzbetreibern nach der von der BNetzA festgelegten Methode berechnet werden. Um die Umlage pro kWh zu ermitteln, muss der Übertragungsnetzbetreiber einerseits die aufgrund der Befreiung zu erwartenden Erlösausfälle und andererseits den zu erwartenden Verbrauch bestimmen. Für das erste Durchführungsjahr (2012) hat die BNetzA die Summe, die durch die § 19-Umlage gedeckt werden muss und als Grundlage für die Berechnung der Umlage dient, mit 440 Mio. EUR angesetzt. Von diesem Betrag müssen 300 Mio. EUR als Ausgleich für aufgrund der Netzentgeltbefreiung für stromintensive Unternehmen entgangene Erlöse zurückfließen. Mit den verbleibenden 140 Mio. EUR sollen die Erlösausfälle gedeckt werden, die sich aus der Aushandlung individueller Netzentgelte auf der Grundlage von § 19 Absatz 2 Satz 1 StromNEV (2) ergeben. Die individuellen Netzentgelte und der zu deren Ausgleich bestimmte Anteil der § 19-Umlage sind nicht Gegenstand dieses Beschlusses. Dies ist auf den Umfang der bei der Kommission eingegangenen Beschwerde und die daraus resultierende Abgrenzung des Vorprüfverfahrens zurückzuführen. Die Kommission behält sich das Recht vor, § 19 Absatz 2 Satz 1 StromNEV in einem separaten Verfahren zu prüfen. Für die folgenden Jahre wird dieser Betrag von den Übertragungsnetzbetreibern auf der Grundlage von Prognosen berechnet.

(17)

Ferner werden die Übertragungsnetzbetreiber in jedem Jahr x+1 zu prüfen haben, wie hoch der tatsächliche Finanzbedarf für das vorhergehende Jahr x war. Gehen die Einnahmen aus der § 19 Umlage über den Betrag hinaus, der tatsächlich benötigt wird, um den Übertragungsnetzbetreibern die entgangenen Erlöse infolge der Netzentgeltbefreiung und des Ausgleichs für die Verteilernetzbetreiber zu erstatten, so ist die Umlage im Jahr x+2 um die Differenz zu verringern. Reichen die Einnahmen nicht aus, wird die Umlage entsprechend angepasst.

(18)

Mit dem Beschluss der BNetzA wird ferner eingeführt, dass die aufgrund der Befreiung entgangenen Erlöse aus dem Kalenderjahr 2011 über das Regulierungskonto ausgeglichen werden (vgl. Beschreibung im folgenden Abschnitt 2.7).

2.7.   Überwachung durch das Regulierungskonto

(19)

Die BNetzA kontrolliert Verteilernetzbetreiber und Übertragungsnetzbetreiber in Bezug auf ihre Netzkosten und -erlöse.

(20)

Um den Netzbetreibern einen Anreiz für ein effizienteres Netzmanagement zu geben, hat Deutschland ein System eingeführt, bei dem die BNetzA für Fünfjahreszeiträume Obergrenzen für die Erlöse festsetzt, die Netzbetreibern von den Letztverbrauchern zufließen dürfen. Die Hauptelemente dieses Systems sind in der Anreizregulierungsverordnung (im Folgenden „ARegV“) festgelegt. Die Netzbetreiber müssen der BNetzA für die Festsetzung dieser Erlösobergrenzen verschiedene Buchhaltungsdaten (einschließlich Kosten und Erlösen) übermitteln. Die Differenzen zwischen den Erlösobergrenzen und den tatsächlich erzielten Erlösen werden auf einem besonderen, bei der BNetzA geführten Regulierungskonto (§ 5 ARegV) verbucht. Erreicht die Differenz eine bestimmte Höhe, müssen die Netzentgelte angepasst werden. Bestimmte Differenzen zwischen den entstandenen und den prognostizierten Kosten werden ebenfalls auf diesem Konto verbucht. Am Ende des Fünfjahreszeitraums erfolgen verschiedene Ausgleiche zwischen überschüssigen Erlösen und bestimmten Kosten. Erlöse, die die zulässige Erlösobergrenze übersteigen und nicht gegen bestimmte Kosten aufgerechnet werden können, werden zum Ausgleich der verringerten Netzentgelte im folgenden Jahr bzw. Zeitraum verwendet.

2.8.   Höhe der Beihilfe und Begünstigte

(21)

Die Befreiung wird nur Unternehmen gewährt, deren Stromverbrauch die Benutzungsstundenzahl von mindestens 7 000 Stunden erreicht und 10 Gigawattstunden übersteigt. Diese Unternehmen werden als stromintensive Unternehmen bezeichnet. Sie gehören vorrangig verschiedenen Branchen der verarbeitenden Industrie, z. B. der Industriegasbranche, der chemischen Industrie und der Papierindustrie, an.

(22)

Auf der Website der BNetzA sind für die Jahre 2011 und 2012 bereits über 200 bei der BNetzA gestellte Anträge auf eine Befreiung nach § 19 Absatz 2 Satz 2 StromNEV aufgeführt. Bislang ist jedoch noch nicht allen Anträgen auf Befreiung stattgegeben worden (3).

(23)

Die Übertragungsnetzbetreiber haben die Höhe der § 19-Umlage auf einer verbundenen Website (4) veröffentlicht.

(24)

Die aufgrund der Netzentgeltbefreiung für stromintensive Unternehmen entgangenen Erlöse werden für 2012 auf 300 Mio. EUR geschätzt.

3.   BEIHILFERECHTLICHE WÜRDIGUNG

3.1.   Vorliegen einer staatlichen Beihilfe

(25)

Nach Artikel 107 Absatz 1 AEUV sind staatliche oder aus staatlichen Mitteln gewährte Beihilfen gleich welcher Art, die durch die Begünstigung bestimmter Unternehmen oder Produktionszweige den Wettbewerb verfälschen oder zu verfälschen drohen, mit dem Binnenmarkt unvereinbar, soweit sie den Handel zwischen Mitgliedstaaten beeinträchtigen.

3.1.1.   Vorliegen eines selektiven Vorteils und Auswirkungen auf Wettbewerb und Handel

(26)

Der Begriff des Vorteils im Sinne des Artikels 107 AEUV umfasst nicht nur positive Leistungen wie Subventionen, sondern auch Maßnahmen, die in verschiedener Form die Belastungen vermindern, die ein Unternehmen normalerweise zu tragen hat, und die somit zwar keine Subventionen im strengen Sinne des Wortes darstellen, diesen aber nach Art und Wirkung gleichstehen (5).

(27)

Stromverbraucher müssen für die Nutzung des Stromnetzes in der Regel ein Entgelt entrichten. Die Befreiung bildet daher eine Ausnahme von den in Deutschland geltenden Grundsätzen für die Festsetzung von Netzentgelten, die in Abschnitt 2.1 dieses Beschlusses beschrieben sind. Dadurch, dass der Staat stromintensive Unternehmen von den Netzentgelten befreit hat, hat er sie von einem Entgelt befreit, das sie normalerweise als Letztverbraucher zu tragen haben.

(28)

Die Kommission vertritt daher zu diesem Zeitpunkt die Auffassung, dass stromintensive Unternehmen durch die Befreiung ein Vorteil gewährt wird.

(29)

Um nachzuweisen, dass der Vorteil selektiv ist, muss die Kommission aufzeigen, dass die jeweilige Maßnahme zwischen Unternehmen differenziert, die sich im Hinblick auf das mit der Maßnahme verfolgte Ziel in einer vergleichbaren tatsächlichen und rechtlichen Situation befinden. Der Beihilfebegriff erfasst keine Maßnahmen, die eine Differenzierung zwischen Unternehmen im Bereich von Belastungen vornehmen, wenn diese Differenzierung aus der Natur und dem Aufbau der fraglichen Lastenregelung folgt (6).

(30)

In Bezug auf die Netzentgelte befinden sich alle Letztverbraucher in derselben tatsächlichen und rechtlichen Situation, da sie alle das Netz nutzen.

(31)

Die Kommission vertritt zu diesem Zeitpunkt die Auffassung, dass der Vorteil selektiv ist, da er nur Unternehmen gewährt wird, deren Stromverbrauch die Benutzungsstundenzahl von mindestens 7 000 Stunden erreicht und 10 Gigawattstunden übersteigt. Nur bestimmte Unternehmen in bestimmten Industriezweigen sind in der Lage, diese Voraussetzungen zu erfüllen. Aus den auf der Website der BNetzA veröffentlichten Anträgen auf Befreiung von den Netzentgelten geht hervor, dass die Befreiung nur für eine begrenzte Zahl von Unternehmen gelten wird, die hauptsächlich bestimmten Branchen der verarbeitenden Industrie wie etwa Industriegase, chemische Industrie, Papierindustrie, angehören. Die Befreiung gilt somit nur für bestimmte Unternehmen und ist daher zu diesem Zeitpunkt als selektiv zu betrachten, da sie eine unterschiedliche Behandlung von Unternehmen vorsieht, die sich in derselben tatsächlichen und rechtlichen Situation befinden.

(32)

Der Rechtsprechung des Gerichthofs zufolge können Mitgliedstaaten, die in Bezug auf die Belastungen eine derartige Differenzierung zwischen Unternehmen eingeführt haben, nachweisen, dass die Differenzierung durch die Natur und den inneren Aufbau des fraglichen Abgabensystems tatsächlich gerechtfertigt ist (7).

(33)

Die Kommission stellt fest, dass Deutschland keine Nachweise dafür übermittelt hat, dass die Befreiung auf dem inneren Aufbau des Netzentgeltsystems beruht, weil das Land aus dem Grund, dass keine staatlichen Mittel zum Einsatz kommen, die Auffassung vertritt, dass die fragliche Maßnahme keine Beihilfe beinhaltet. Deutschland hat lediglich allgemein kurz erklärt, dass die Befreiung von Netzentgelten deshalb gerechtfertigt sei, weil stromintensive Unternehmen das Netz stabilisierten. Die Kommission stellt jedoch fest, dass Deutschland diese stabilisierende Wirkung nicht belegt hat. Ebenso wenig hat Deutschland dargelegt, inwiefern diese Wirkung der Natur und dem inneren Aufbau des Netzentgeltsystems entspricht.

(34)

In Bezug auf das mit den Netzentgelten verfolgte Ziel der Deckung der Kosten für die Errichtung und die Instandhaltung des Netzes auf der Grundlage der in Abschnitt 2.1 dieses Beschlusses festgelegten Bestimmungen stellt die Kommission fest, dass die Unternehmen, die den in § 19 Absatz 2 Satz 2 StromNEV festgelegten Energieverbrauch überschreiten, sich in derselben Situation befinden wie alle anderen Unternehmen. Daher scheint die vollständige Befreiung Unternehmen mit einem hohen Stromverbrauch von den Netzentgelten nicht nach dem inneren Aufbau des Netzentgeltsystems angelegt zu sein.

(35)

Die Unternehmen, die einen Antrag auf Befreiung gestellt haben, gehören insbesondere dem verarbeitenden Gewerbe an, z. B. der Industriegasbranche, der chemischen Industrie und der Papierindustrie. Diese Branchen stehen im Wettbewerb mit Unternehmen aus anderen Mitgliedstaaten. Zu diesem Zeitpunkt ist daher davon auszugehen, dass die Befreiung sich auf den Handel zwischen Mitgliedstaaten auswirkt und den Wettbewerb verfälscht.

3.1.2.   Zurechenbarkeit

(36)

Die Befreiung von den Netzentgelten beruht auf einer Rechtsvorschrift. Sie ist dem Staat zuzurechnen.

3.1.3.   Einsatz staatlicher Mittel

(37)

Vorteile sind nur dann als Beihilfen im Sinne des Artikels 107 AEUV einzustufen, wenn sie unmittelbar oder mittelbar aus staatlichen Mitteln gewährt werden. Das bedeutet, dass sowohl Vorteile, die unmittelbar vom Staat gewährt werden, als auch Vorteile, die über eine vom Staat benannte oder errichtete öffentliche oder private Einrichtung gewährt werden, unter den Beihilfebegriff nach Artikel 107 Absatz 1 AEUV fallen (8).

(38)

Infolgedessen reicht die Tatsache, dass der Vorteil nicht unmittelbar aus dem Staatshaushalt finanziert wird, allein nicht aus, um auszuschließen, das staatliche Mittel zum Einsatz kommen.

(39)

Ferner schließt eine zunächst private Herkunft von Mitteln deren Einstufung als staatliche Mittel im Sinne des Artikels 107 Absatz 1 AEUV (9) nicht aus. Damit genügt der Umstand allein, dass eine Subventionsregelung, die einigen Wirtschaftsteilnehmern eines bestimmten Sektors zugutekommt, ganz oder teilweise durch Beiträge finanziert wird, die von Staats wegen von den betreffenden Unternehmen erhoben werden, nicht, um dieser Regelung den Charakter einer staatlichen Beihilfe im Sinne des Artikels 107 Absatz 1 AEUV zu nehmen (10).

(40)

In diesem Zusammenhang stellte der Gerichtshof in der Rechtssache Steinike, in der es um einen Fonds zur Absatzförderung der deutschen Land-, Forst- und Ernährungswirtschaft geht, der unter anderem durch Beiträge von Betrieben der Land-, Forst- und Ernährungswirtschaft finanziert wird, Folgendes fest (11):

Das in Artikel 92 Absatz 1 enthaltene Verbot erfasst sämtliche staatlichen oder aus staatlichen Mitteln gewährten Beihilfen, ohne dass danach zu unterscheiden ist, ob die Beihilfe unmittelbar durch den Staat oder durch von ihm zur Durchführung der Beihilferegelung errichtete oder beauftragte öffentliche oder private Einrichtungen gewährt wird.

(41)

Derselbe Ansatz wurde in der Rechtssache Italien/Kommission verfolgt. Dabei ging es um Arbeitgeberbeiträge zu Arbeitslosen- und Familienzulagenfonds; Italien hatte argumentiert, dass keine staatlichen Mittel zum Einsatz gekommen seien, da die Beiträge nicht von der Gesamtheit getragen worden seien. Der Gerichtshof entschied Folgendes (12):

Da die fraglichen Fonds nach innerstaatlichen Rechtsvorschriften durch Zwangsbeiträge gespeist werden und, wie der vorliegende Fall zeigt, gemäß diesen Rechtsvorschriften verwaltet und verteilt werden, sind sie als staatliche Mittel im Sinne des Artikels 92 zu betrachten, selbst wenn ihre Verwaltung nichtstaatlichen Organen anvertraut wäre.

(42)

Ebenso stellte der Gerichtshof in der Rechtssache C-259/85 Frankreich/Kommission fest (13),

(…) dass der Umstand, dass eine Subventionsregelung zugunsten gewisser Wirtschaftsteilnehmer eines bestimmten Sektors durch eine parafiskalische Abgabe finanziert wird, die auf alle Lieferungen einheimischer Erzeugnisse dieses Sektors erhoben wird, allein nicht genügt, dieser Regelung den Charakter einer staatlichen Beihilfe (...) zu nehmen.

(43)

Diese Argumentation wurde auch in der Rechtssache Essent (14) zugrundegelegt. In dieser Sache hatte der Gerichtshof eine Regelung zu beurteilen, die vorsah, dass die Betreiber des niederländischen Stromnetzes von privaten Stromkunden einen Aufschlag erheben und die Einnahmen aus diesem Aufschlag an SEP, eine gemeinsame Tochtergesellschaft der vier Stromerzeuger abführen, um Letzterer einen Ausgleich zur Bestreitung sogenannter „verlorener Kosten“ zu gewähren. Der Gerichtshof urteilte, dass bei der niederländischen Regelung staatliche Mittel zum Einsatz kamen (15).

(44)

Der Gerichtshof stellte in der Rechtssache Essent zunächst fest, dass der Aufschlag aus staatlichen Mitteln gewährt wurde:

In diesem Zusammenhang ist daran zu erinnern, dass diese Beträge auf dem den Elektrizitätskunden gemäß Art. 9 OEPS vom Staat auferlegten Tarifaufschlag beruhen, in Bezug auf den in Randnr. 47 des vorliegenden Urteils festgestellt worden ist, dass es sich um eine Abgabe handelt. Diese Beträge gehen somit auf staatliche Mittel zurück.

(45)

Dieser Aufschlag musste von den Netzbetreibern an SEP abgeführt werden, das die Einnahmen sammeln und bis zu einer gesetzlich festgesetzten Höhe zur Bestreitung verlorener Kosten verwenden musste.

(46)

In diesem Zusammenhang stellte der Gerichtshof fest, dass SEP per Gesetz mit der Verwaltung staatlicher Mittel beauftragt worden war (16):

Ebenso unterscheidet sich die in Rede stehende Maßnahme von derjenigen, um die es im Urteil vom 13. März 2001, PreussenElektra (C-379/98, Slg. 2001, I-2099), ging, in dem der Gerichtshof in Randnr. 59 entschieden hat, dass die Verpflichtung privater Elektrizitätsversorgungsunternehmen zur Abnahme von Strom aus erneuerbaren Energiequellen zu festgelegten Mindestpreisen nicht zu einer unmittelbaren oder mittelbaren Übertragung staatlicher Mittel auf die Unternehmen, die diesen Strom erzeugen, führt. In diesem Fall waren die Unternehmen nicht vom Staat mit der Verwaltung staatlicher Mittel beauftragt worden, sondern zur Abnahme unter Einsatz ihrer eigenen finanziellen Mittel verpflichtet.

(47)

In der Rechtssache PreussenElektra stellte der Gerichtshof hingegen fest, dass das Stromeinspeisungsgesetz in der Fassung von 1998 keine zur Durchführung der Beihilferegelung errichtete oder beauftragte Einrichtung vorsieht (17). Diese Schlussfolgerung beruht auf der Feststellung, dass das Stromeinspeisungsgesetz eine Regelung vorsieht, die darauf beschränkt war, Elektrizitätsversorgungsunternehmen und Betreiber der vorgelagerten Stromnetze direkt zu verpflichten, Strom aus erneuerbaren Energiequellen zu einem festgesetzten Preis abzunehmen, ohne eine für die Zahlungsabwicklung zuständige Stelle zu benennen (18). Die Situation im Rahmen des Stromeinspeisungsgesetzes war durch eine Vielzahl bilateraler Beziehungen zwischen Erzeugern von Strom aus erneuerbaren Energiequellen, Stromversorgern, nachgelagerten Stromanbietern und vorgelagerten Stromanbietern gekennzeichnet. Den Verbrauchern wurde kein Aufschlag auferlegt, um den Stromanbietern einen Ausgleich für die finanzielle Belastung zu bieten, und folglich wurde auch niemand mit der Weiterleitung oder Zentralisierung eines derartigen Aufschlags beauftragt.

(48)

Angesichts dieser Grundsätze hat die Kommission geprüft, ob davon auszugehen ist, dass die Befreiung seit der Einführung der § § 19-Umlage (2012) sowie vor Auferlegung der § 19-Umlage (2011), als der Ausfall über das Regulierungskonto gedeckt wurde, aus staatlichen Mitteln finanziert wurde.

3.1.3.1.   Vorliegen staatlicher Mittel nach 2012, d. h. nach Einführung der § 19-Umlage durch die BNetzA

(49)

Wie nachstehend im Einzelnen dargelegt wird, stellt die Kommission fest, dass der Staat ebenso wie in der Rechtssache Essent den Stromkunden eine Sonderabgabe/Umlage auferlegt hat, mit der der Vorteil finanziert werden soll. Außerdem hat der Staat ebenso wie in der Rechtssache Essent ein Unternehmen mit der Verwaltung der Abgabe beauftragt. Ferner hat der Staat wie in der Rechtssache Essent Regeln zur Verwendung und Zweckbestimmung der Umlage aufgestellt. Insbesondere hat der Staat festgelegt, was mit Umlagemitteln geschehen soll, die über den zur Finanzierung des Vorteils erforderlichen Betrag hinaus eingenommen werden. Schließlich gibt es wie in der Rechtssache Essent Kontrollmechanismen, die dem Staat die Überwachung der Finanzströme ermöglichen.

Die Verteilernetzbetreiber tragen die finanzielle Belastung nicht: Sie erhalten von den Übertragungsnetzbetreibern einen vollen Ausgleich.

(50)

Der Staat hat festgelegt, dass die Verteilernetzbetreiber für den sich aus der Befreiung ergebenden Erlösausfall einen vollen Ausgleich erhalten. Nach § 19 Absatz 2 StromNEV müssen die Übertragungsnetzbetreiber den Verteilernetzbetreibern die finanzielle Belastung, die sich auf der Ebene der Verteilernetzbetreiber aus der Befreiung ergibt, erstatten.

Die Übertragungsnetzbetreiber tragen die finanzielle Belastung nicht: Sie erhalten einen Ausgleich durch die § 19-Umlage.

(51)

Der Staat hat festgelegt, dass Erlösausfälle der Übertragungsnetzbetreiber durch eine Sonderumlage, die § 19-Umlage, die von den Verteilernetzbetreibern erhoben und an ihren jeweiligen Übertragungsnetzbetreiber abgeführt wird, erstattet werden. Die Sonderumlage zielt darauf ab, den Übertragungsnetzbetreibern die Kosten und Erlösausfälle zu erstatten, die sich (auf ihrer Netzebene) aus der Befreiung und aus der Verpflichtung, den Verteilernetzbetreibern einen Ausgleich zu zahlen, ergeben.

(52)

Die Umlage wird vom Staat auferlegt. Die BNetzA ist eine öffentliche Einrichtung. In der deutschen Verwaltung hat sie den Status einer Bundesoberbehörde. Sie ist in Bereichen tätig, die dem Ressort des Ministeriums für Wirtschaft und Technologie zuzurechnen sind. In ihren Tätigkeitsbereichen (Telekommunikation, Post, Eisenbahnen, Elektrizität und Gas) ist sie mit den Verwaltungs-/ Durchführungsaufgaben des Bundes betraut. Sie untersteht der Aufsicht des Wirtschaftsministeriums für Wirtschaft und Technologie, das gegenüber der BNetzA die Bundesoberstbehörde darstellt. Ihr Präsident und ihre Vizepräsidenten werden vom Minister ernannt. Sie hat einen Beirat, dem Vertreter aus Bundesrat und Bundestag angehören (19).

(53)

Nach Auffassung Deutschlands wird der Vorteil aus privaten Mitteln finanziert, weil die Umlage nicht über den Staatshaushalt laufe, sondern von anderen privaten Stellen gezahlt werde. Zudem macht Deutschland geltend, dass die Übertragungsnetzbetreiber den Vorteil vorfinanzieren müssten, die Höhe der Umlage selbst festsetzten und die Umlage nach eigenem Ermessen verwenden könnten.

(54)

Die Kommission stellt fest, dass der Begriff der staatlichen Beihilfe im Sinne des Artikels 107 Absatz 1 AEUV nicht voraussetzt, dass die finanziellen Mittel über den Staatshaushalt laufen. Wie in den Erwägungsgründen (38) und (39) dieses Beschlusses dargelegt, hat der Gerichtshof befunden, dass der Begriff der staatlichen Mittel im Sinne des Artikels 107 Absatz 1 AEUV auch Beihilferegelungen umfasst, die aus dem privaten Sektor auferlegten Beiträgen finanziert werden und nicht erfordert, dass die Beihilfe aus dem Staatshaushalt finanziert wird.

(55)

Ferner stellt die Kommission fest, dass die vom Staat auferlegte Abgabe auch in der Rechtssache Essent nicht über den Staatshaushalt lief, ehe sie an SEP ausgezahlt wurde. Obwohl der betreffende Aufschlag Stromverbrauchern auferlegt wurde, betrachtete der Gerichtshof ihn nichtsdestoweniger als staatliche Mittel.

(56)

Angesichts der vorstehenden Ausführungen teilt die Kommission nicht die Ansicht Deutschlands, dass die Beihilfe aus privaten Mitteln finanziert werde, weil die Umlage den Letztverbrauchern auferlegt werde und nicht über den Staatshaushalt laufe.

(57)

In Bezug auf die Rechtssache PreussenElektra stellt die Kommission ferner fest, dass die beiden betroffenen Unternehmen (das lokale öffentliche Elektrizitätsversorgungsunternehmen und das vorgelagerte Elektrizitätsversorgungsunternehmen) einen Teil der sich aus der Abnahmeverpflichtung ergebenden finanziellen Belastung zu tragen hatten: das lokale Versorgungsunternehmen, wenn die zu vergütenden Kilowattstunden unter einem Anteil von 5 % der von ihm insgesamt über sein Versorgungsnetz abgesetzten Kilowattstunden lagen und das vorgelagerte Versorgungsunternehmen bis zu 5 % der von dem lokalen Versorgungsunternehmen insgesamt abgesetzten Kilowattstunden (für die Kilowattstunden über 5 %). In der Rechtssache PreussenElektra hatte der Staat keinen Aufschlag festgesetzt, um diesen Unternehmen einen Ausgleich für die sich aus der Abnahmeverpflichtung ergebende finanzielle Belastung zu gewähren.

(58)

Auch die Tatsache, dass die Übertragungsnetzbetreiber die Höhe der Umlage berechnen, ändert nichts an der Schlussfolgerung, dass staatliche Mittel zum Einsatz kommen. Die Umlage wurde vom Staat auferlegt, und der Staat hat die Methode zur Festsetzung der Umlage festgelegt. Es steht den Übertragungsnetzbetreibern nicht frei, die Höhe der Umlage nach eigenem Ermessen festzusetzen. Sie können sie lediglich auf der Grundlage der von der BNetzA vorgegebenen Methode berechnen. Zudem hat die BNetzA den Startbetrag für die Berechnung der Umlage für das erste Durchführungsjahr selbst direkt auf 440 Mio. EUR für § 19 Absatz 2 Sätze 1 und 2 und auf 300 Mio. EUR für § 19 Absatz 2 Satz 2 StromNEV festgesetzt (vgl. Erwägungsgrund (16) dieses Beschlusses).

(59)

Darüber hinaus hat die BNetzA einen Regulierungsmechanismus eingeführt, in dessen Rahmen Erlöse, die über den Betrag hinausgehen, der zum Ausgleich von Erlösausfällen aufgrund der Netzentgeltbefreiung und der Ausgleichsverpflichtung gegenüber den Verteilernetzbetreibern benötigt wird, zu einer Verringerung der Umlage im Jahr x+2 führen (vgl. Erwägungsgrund (17) dieses Beschlusses).

(60)

Die Übertragungsnetzbetreiber können damit weder über die Höhe noch über die Verwendung der § 19-Umlage frei entscheiden.

(61)

Nach Auffassung der Kommission ändert der Umstand, dass die Übertragungsnetzbetreiber die Beihilfe möglicherweise in begrenztem Umfang vorfinanzieren, nichts an der Schlussfolgerung, dass sie die finanzielle Belastung letztlich nicht zu tragen haben. Sie erhalten einen vollständigen Ausgleich durch die § 19-Umlage. Die Kommission hat bereits in mehreren Fällen (20) festgestellt, dass Vorteile in Form einer Abnahmeverpflichtung für bestimmte Unternehmen, welche vom Staat (zum Beispiel über einen Fonds) einen Ausgleich oder eine Erstattung erhalten, staatliche Beihilfen bilden, auch wenn der Vorteil von privaten Betreibern vorfinanziert wurde. Als entscheidender Faktor gilt, dass der Staat eine Abgabe oder eine Umlage (bzw. einen Aufschlag) eingeführt hat, die dazu dient, dem privaten Betreiber einen Ausgleich für die finanzielle Belastung zu gewähren, die sich daraus ergibt, dass der Staat ihn verpflichtet hat, anderen Unternehmen einen Vorteil zu gewähren. Auch in der Rechtssache Essent hatte SEP (das gleichzeitig Verwalter, Empfänger und Begünstigter der Beihilfe war) in gewisser Weise die verlorenen Kosten vorfinanziert. Dies änderte nichts an dem Umstand, dass es sich bei der vom Staat auferlegten und von SEP erhobenen Abgabe zum Ausgleich der verlorenen Kosten um staatliche Mittel handelte.

(62)

Schließlich stellt die Kommission fest, dass die BNetzA in ihrem Beschluss vom 14. Dezember 2011 dargelegt hat, dass die § 19-Umlage eine Abgabe darstelle, da sie nicht einem allgemeinem Netzentgelt entspreche, sondern ein „anderes Entgelt“ im Sinne des Artikels 17 Absatz 8 StromNEV bilde und von den allgemeinen/normalen Netzentgelten gesondert erhoben werden müsse. Mit der Umlage wird ein besonderer Zweck verfolgt: Sie soll den Übertragungsnetzbetreibern die Erlösausfälle erstatten, die sich aus der Netzentgeltbefreiung und aus der Verpflichtung, den Verteilernetzbetreibern die durch die Befreiung verursachten Erlösausfälle zu erstatten, ergeben.

Die Übertragungsnetzbetreiber sind mit der Verwaltung staatlicher Mittel beauftragt worden, und der Staat hat die Verwendung der Umlage festgelegt.

(63)

Die Übertragungsnetzbetreiber bilden die Zentralstelle für den gesamten Mechanismus zur Finanzierung der Befreiung. Den der Kommission übermittelten Informationen zufolge sind sie vom Staat beauftragt/benannt worden, um die mit der Befreiung und der § 19-Umlage verbundenen Finanzströme zu verwalten.

(64)

Auf der Grundlage des § 19 Absatz 2 StromNEV und des Beschlusses der BNetzA vom 14. Dezember 2011 müssen sie

den Verteilernetzbetreibern die Erlösausfälle, die sich aus der Befreiung auf Ebene der Verteilernetzbetreiber ergeben, erstatten;

die finanzielle Belastung, die sich aus der Befreiung auf ihrer Ebene und aus der Verpflichtung, den Verteilernetzbetreibern eine Erstattung zu gewähren, ergibt, untereinander ausgleichen;

die § 19-Umlage auf der Grundlage der prognostizierten Erlösausfälle und des prognostizierten Stromverbrauchs (gemeinsam) ermitteln;

die § 19-Umlage veröffentlichen;

die tatsächlich gezahlte gesamte § 19-Umlage mit dem sich aus der Befreiung ergebenden tatsächlichen Erlösausfall vergleichen (Ist-Abgleich). Anschließend müssen sie bei der Ermittlung der § 19-Umlage in den folgenden Jahren die Differenz berücksichtigen;

die Einnahmen aus der § 19-Umlage zum Ausgleich ihrer eigenen Erlösausfälle (die sich aus der Befreiung, der Erstattungsverpflichtung gegenüber den Verteilernetzbetreibern und der Verpflichtung zum Ausgleich untereinander ergeben) verwenden.

(65)

Infolgedessen zentralisieren die vier deutschen Übertragungsnetzbetreiber einerseits die sich aus der Befreiung ergebenden Kosten und andererseits die Einnahmen aus der § 19-Umlage. Zusammen handeln sie in fondsähnlicher Weise. Dies ergibt sich auch aus der von ihnen gemeinsam unterhaltenen zentralen Website www.eeg-kwk.net und der Einrichtung der gemeinsamen Projektgruppe Horizontaler Belastungsausgleich (PG HOBA) (21), die die Aufgabe hat, die wirtschaftlichen, administrativen und organisatorischen Rahmenbedingungen für die Verwaltung der für die Umsetzung der § 19-Umlage erforderlichen Finanzströme zu schaffen.

(66)

Auf der Grundlage dieser Elemente vertritt die Kommission zu diesem Zeitpunkt die Auffassung, dass die Übertragungsnetzbetreiber die § 19-Umlage verwalten und ihnen diese besondere Aufgabe und alle damit verbundenen Tätigkeiten per Gesetz und von der BNetzA übertragen wurden.

(67)

Die Kommission stellt daher auf der Grundlage der zurzeit vorliegenden Informationen fest, dass die Übertragungsnetzbetreiber vom Staat benannt/eingesetzt und mit der Verwaltung der § 19-Umlage beauftragt wurden und dass die Erlöse aus der § 19-Umlage staatliche Mittel darstellen.

(68)

Deutschland betont, dass die § 19-Umlage im vorliegenden Fall nicht von der BNetzA erhoben, eingenommen, verwaltet und verteilt werde, sondern vom Netzbetreiber. Deutschland scheint die Auffassung zu vertreten, dass die § 19-Umlage aufgrund dieses Umstands keine staatliche Mittel darstellt, da die Netzbetreiber keine staatliche Einrichtungen sind.

(69)

Wie der Gerichtshof in der Rechtssache Steinike erklärte, kann jedoch auch eine private Einrichtung mit der Verwaltung staatlicher Mittel beauftragt werden.

(70)

Deutschland scheint die Auffassung zu vertreten, dass im Gegensatz zur Beihilfesache SA.26036 (22) hier keine Einrichtung ernannt oder mit der Verwaltung der § 19-Umlage beauftragt worden ist.

(71)

Der Grund für diese Position ist nicht klar, da Deutschland selbst eingeräumt hat, dass die Übertragungsnetzbetreiber die § 19-Umlage verwalten.

(72)

Deutschland scheint die Auffassung zu vertreten, dass eine Einrichtung nur dann als mit der Verwaltung einer Abgabe beauftragt/benannt zu betrachten sei, wenn allein sie diese Verwaltung wahrnimmt. Deutschland stellt heraus, dass in der Rechtssache Essent nur SEP mit der Verwaltung des Aufschlags beauftragt gewesen sei, während in der vorliegenden Sache alle Übertragungsnetzbetreiber und Verteilernetzbetreiber an der Erhebung der § 19-Umlage beteiligt seien.

(73)

Es ist nicht klar, auf welcher Rechtsgrundlage geltend gemacht werden kann, dass eine Umlage/ein Aufschlag nur dann unter den Begriff „staatliche Mittel“ fallen kann, wenn nur eine Einrichtung im gesamten Land mit ihrer Verwaltung beauftragt ist.

(74)

Selbst in der Rechtssache Essent war SEP nicht die einzige Einrichtung, die an der Verwaltung der Abgabe beteiligt war: Die Abgabe wurde zunächst von den Netzbetreibern erhoben, um dann auf SEP übertragen zu werden.

(75)

Dasselbe gilt in der vorliegenden Sache: Die Verteilernetzbetreiber müssen die § 19-Umlage erheben und ihrem jeweiligen Übertragungsnetzbetreiber überweisen. Jeder (der vier in Deutschland tätigen) Übertragungsnetzbetreiber zentralisiert die Einnahmen aus der § 19-Umlage in seinem Netzbereich.

(76)

Bei bestimmten Aspekten des Finanzierungs-/Erstattungsmechanismus müssen die Übertragungsnetzbetreiber gemeinsam handeln (Ausgleich untereinander und Ermittlung der § 19-Umlage). Nach Auffassung der Kommission sind diese kollektiven Aufgaben ein weiterer Hinweis darauf, dass die Übertragungsnetzbetreiber zusammen beauftragt worden sind, die § 19-Umlage nach vom Staat festgelegten Bestimmungen, Vorgaben und Verfahren zu verwalten.

(77)

Deutschland hat ferner betont, dass es den Übertragungsnetzbetreibern freistehe, das Geld nach eigenem Ermessen zu verwenden, und sie keine überschüssigen Einnahmen aus der § 19-Umlage an den Staat übertragen müssten, wie es in der Rechtssache Essent der Fall gewesen sei.

(78)

Die Kommission kann sich dieser Ansicht jedoch nicht anschließen, da die Übertragungsnetzbetreiber die § 19-Umlage den geltenden Texten zufolge nicht nach eigenem Ermessen verwenden können, so wie sie auch keine andere Umlage nach eigenem Ermessen erheben könnten.

(79)

Erstens wird die Umlage ausschließlich zu dem Zweck erhoben, für die finanzielle Belastung, die sich aus der Netzentgeltbefreiung und der Ausgleichsverpflichtung gegenüber den Verteilernetzbetreibern ergibt, einen Ausgleich zu gewähren. Zweitens führen alle Einnahmen, die über den für den Ausgleich dieser finanziellen Belastung erforderlichen Betrag hinausgehen, zu Finanzkorrekturen in Form einer verringerten Umlage im Jahr x+2. Deutschland hat selbst geltend gemacht, dass die § 19-Umlage aufgrund dieses Korrekturmechanismus nicht zu einer Überkompensierung führen könne.

(80)

Die Tatsache, dass überschüssige Einnahmen aus der Umlage nicht auf den Staatshaushalt übertragen werden, steht nach derzeitiger Auffassung der Kommission nicht der Schlussfolgerung entgegen, dass staatliche Mittel zum Einsatz kommen.

(81)

In der Rechtssache Essent wurde die Abgabe nur für ein Jahr auferlegt, um SEP verlorene Kosten von bis zu 400 000 000 NLG zu erstatten; daher erscheint es normal, dass der Staat vorschrieb, dass über diesen Betrag hinausgehende Mittel auf den Staatshaushalt übertragen werden mussten. Da das System in der hier behandelten Sache von Jahr zu Jahr fortgeführt werden soll und (im Jahr x) auf Prognosen basiert, erscheint es nur natürlich, dass der Staat verlangt, dass erstens ein Korrekturmechanismus vorgesehen wird und zweitens die Korrekturen die Form einer reduzierten Umlage für das Jahr x+2 annehmen. Entscheidend ist nach Auffassung der Kommission, dass der Staat die Verwendung und den Zweck der Umlage bestimmt und festgelegt hat, wofür eventuelle Umlagenbeträge verwendet werden sollen, die über den Betrag hinausgehen, der benötigt wird, um den Übertragungsnetzbetreibern die finanzielle Belastung, die sich aus der Netzentgeltbefreiung und der Ausgleichsverpflichtung gegenüber den Verteilernetzbetreibern ergibt, zu erstatten. Damit behält der Staat die Kontrolle über die Umlage.

(82)

Deutschland machte ferner geltend, dass im Gegensatz zur Rechtssache Essent keine Überwachungsmechanismen vorgesehen seien.

(83)

Die Kommission stellt zunächst fest, dass dies nichts an der Schlussfolgerung ändert, dass die Übertragungsnetzbetreiber mit der Verwaltung staatlicher Mittel beauftragt worden sind, die sie nicht nach eigenem Ermessen verwenden können. Bereits aus diesem Grund vertritt sie zu diesem Zeitpunkt die Auffassung, dass die Mittel unter staatlicher Kontrolle stehen.

(84)

Zudem stellt die Kommission fest, dass es entgegen den Angaben Deutschlands sehr wohl Überwachungsmechanismen gibt. Durch den in Erwägungsgrund (20) dieses Beschlusses beschriebenen Regulierungskonto-Mechanismus überwacht die BNetzA die auf die § 19-Umlage zurückgehenden Finanzströme. Die BNetzA hat bereits bestimmte Elemente des Mechanismus sowie Instrumente des Regulierungskontos und der Anreizregulierungsverordnung (ARegV) in ihrem Beschluss vom 14. Dezember 2011 verwendet. So müssen die Verteilernetzbetreiber den Übertragungsnetzbetreibern zum Beispiel unter Verwendung des Formulars C2 „Mitteilungspflichten der Stromnetzbetreiber gemäß § 28 Nr. 3 und Nr. 4 ARegV“ Angaben zur Ermittlung der § 19-Umlage zukommen lassen. Ferner wird die sich aus der Netzentgeltbefreiung im Jahr 2011 ergebende finanzielle Belastung nach Angaben der BNetzA im Regulierungskonto berücksichtigt.

3.1.3.2.   Vorliegen staatlicher Mittel vor Einführung der § 19-Umlage

(85)

Die § 19-Umlage ist im Jahr 2012 in Kraft getreten. Die Netzentgeltbefreiung für energieintensive Unternehmen trat bereits 2011 in Kraft (anwendbar ab dem 1. Januar 2011).

(86)

Nach § 19 Absatz 2 StromNEV sind die Übertragungsnetzbetreiber verpflichtet, den Verteilernetzbetreibern die aus der Befreiung resultierenden Erlösausfälle vollständig zu erstatten. Anschließend müssen die Übertragungsnetzbetreiber ihre jeweiligen Erlösausfälle dann untereinander ausgleichen; in § 19 Absatz 2 StromNEV wird in Bezug auf den Ausgleichsmechanismus auf § 9 KWK-Gesetz verwiesen. In § 9 KWK-Gesetz ist ferner festgelegt, dass Netzbetreiber berechtigt sind, Zusatzkosten, die sie infolge des Kostenausgleichs untereinander zu tragen haben, an die Letztverbraucher weiterzugeben.

(87)

Zudem ist in § 19 Absatz 2 StromNEV festgelegt, dass § 20 StromNEV entsprechend gilt. Nach § 20 StromNEV müssen Netzbetreiber Netzentgelte einführen, um ihre Netzkosten decken zu können. Sofern die Kommission § 20 richtig versteht, bedeutet dies, dass die Übertragungsnetzbetreiber nicht nur die Möglichkeit haben, die Zusatzkosten, die sich aus § 19 Absatz 2 StromNEV ergeben, in den Netznutzungsentgelten anzurechnen, sondern, anders als in § 9 KWK-Gesetz, sogar dazu verpflichtet sind.

(88)

Vor diesem Hintergrund vertritt die Kommission zu diesem Zeitpunkt die Auffassung, dass § 19 Absatz 2 StromNEV bereits vor der Annahme des BNetzA-Beschlusses vom 14. Dezember 2011 einen Mechanismus mit folgenden Eigenschaften enthielt:

Der Mechanismus gewährt energieintensiven Unternehmen einen Vorteil (die Befreiung von Netzentgelten), der dem Staat zuzurechnen ist (durch gesetzliche Bestimmungen gewährter Vorteil).

Der Vorteil wird durch eine Umlage finanziert (den Verbrauchern auferlegte Zusatzabgabe, vgl. § 19 Absatz 2 Sätze 7 und 8 StromNEV in Verbindung mit § 9 KWK-Gesetz und § 20 StromNEV).

Die Umlage wäre von den Übertragungsnetzbetreibern verwaltet worden; ebenso wie nach 2012 wären die Übertragungsnetzbetreiber jedoch verpflichtet gewesen, den Verteilernetzbetreibern eine Erstattung in voller Höhe zu gewähren, die Beträge untereinander auszugleichen und Zusatzgebühren von den Verbrauchern zu erheben, um die Differenz abzudecken; sie hätten nicht die Möglichkeit gehabt, Zusatzgebühren aufzuerlegen, die mehr als die Differenz ausmachen und wären weiterhin über das Regulierungskonto überwacht worden.

(89)

Daher wären die Systeme zur Finanzierung der Befreiung dem seit der Annahme des Beschlusses der BNetzA vom 14. Dezember 2011 bestehenden System offenbar sehr ähnlich gewesen.

(90)

Auch Deutschland vertritt diese Auffassung. Deutschland hat ausdrücklich mitgeteilt, dass der Beschluss der BNetzA lediglich eine Anwendung/Klarstellung des § 19 Absatz 2 StromNEV sei und dass die BNetzA keine Vorschriften/Regelungen eingeführt habe, die nicht bereits in § 19 Absatz 2 StromNEV enthalten gewesen seien.

(91)

Vor diesem Hintergrund scheint die Argumentation in Abschnitt 3.1.3.1 dieses Beschlusses sinngemäß auf § 19 Absatz 2 StromNEV vor der Annahme des Beschlusses vom 14. Dezember 2011 anwendbar zu sein, und § 19 Absatz 2 StromNEV scheint bereits vor der Annahme des Beschlusses vom 14. Dezember 2011 staatliche Beihilfen umfasst zu haben.

(92)

Ferner hat die BNetzA mitgeteilt, dass der Erlösausfall für 2011 im Regulierungskonto nach § 5 ARegV berücksichtigt werde. Dies scheint zu bedeuten, dass Erlösausfälle durch etwaige Überschüsse auf dem Regulierungskonto ausgeglichen werden können. Da das Regulierungskonto unter der Kontrolle und im Eigentum der BNetzA, einer öffentlichen Einrichtung, steht, könnte dies ein weiterer Grund für die Feststellung sein, dass staatliche Mittel zum Einsatz kommen.

(93)

Die Kommission ersucht Deutschland um weitere Angaben zu diesem Punkt. Insbesondere werden Angaben über die genaue Bedeutung der Bezugnahme auf § 20 StromNEV benötigt. Ferner werden allgemein weitere Angaben zur Funktionsweise des Regulierungskontos benötigt und zu der Art, wie die sich aus der Befreiung im Jahr 2011 ergebende finanzielle Belastung im Regulierungskonto berücksichtigt wird, so wie es die BNetzA am 14. Dezember 2011 beschlossen hat.

3.1.4.   Vorläufige Schlussfolgerung zum Vorliegen von Beihilfen

(94)

Auf der Grundlage der vorstehend genannten Elemente und der zu diesem Zeitpunkt verfügbaren Informationen zieht die Kommission den vorläufigen Schluss, dass die durch die § 19-Umlage ausgeglichene Netzentgeltbefreiung ab 2012 eine staatliche Beihilfe zugunsten energieintensiver Unternehmen bildet. Die Kommission hat beim jetzigen Stand der Dinge ferner Bedenken, dass bereits 2011, das heißt vor der Einführung der § 19-Umlage, staatliche Beihilfen gewährt worden sein könnten. Die Kommission ersucht Deutschland um Übermittlung der im vorstehenden Erwägungsgrund genannten zusätzlichen Angaben.

3.2.   Vereinbarkeit mit dem Binnenmarkt

(95)

Auf der Grundlage der derzeit verfügbaren Informationen ist die Kommission vorläufig zu dem Schluss gelangt, dass die Befreiung energieintensiver Unternehmen von Netzentgelten nach 2012, aber möglicherweise auch bereits zuvor, eine staatliche Beihilfe darstellt. Die Kommission kann derartige Beihilfen für mit dem Binnenmarkt vereinbar erklären, sofern die in Artikel 107 Absatz 3 Buchstabe c AEUV genannten Voraussetzungen erfüllt sind. Nach ständiger Rechtssprechung ist es Aufgabe des Mitgliedstaats, Gründe für die Vereinbarkeit mit dem Binnenmarkt darzulegen und aufzuzeigen, dass die einschlägigen Voraussetzungen erfüllt sind (23).

(96)

Die Kommission stellt fest, dass Deutschland keine Gründe für die Vereinbarkeit der Beihilfe mit dem Binnenmarkt dargelegt hat, da das Land die Auffassung vertritt, dass die fragliche Maßnahme keine Beihilfe bildet.

(97)

Deutschland hat lediglich erklärt, dass die Befreiung von Netzentgelten gerechtfertigt sei, weil energieintensive Unternehmen das Netz stabilisierten, ohne jedoch diese stabilisierende Wirkung zu begründen oder – sollte diese stabilisierende Wirkung bestehen – anzugeben, nach welchen Vorschriften und aus welchen Gründen eine derartige Wirkung der Kommission die Möglichkeit geben könnte, die Beihilfe für mit dem Binnenmarkt vereinbar zu erklären.

(98)

Die Kommission zieht zum jetzigen Zeitpunkt den vorläufigen Schluss, dass der Befreiungsmechanismus eine Betriebsbeihilfe bildet, da er die Begünstigten von Netzentgelten befreit, die sie normalerweise im Rahmen ihrer laufenden Verwaltung oder ihrer üblichen Tätigkeiten hätten tragen müssen. Der Rechtsprechung zufolge sind Betriebsbeihilfen grundsätzlich nicht mit dem Binnenmarkt vereinbar, weil sie den Wettbewerb in den Wirtschaftszweigen, in denen sie gewährt werden, grundsätzlich verfälschen, ohne dabei ihrer Natur nach geeignet zu sein, die in den genannten Ausnahmebestimmungen festgesetzten Zwecke zu erreichen (24).

(99)

Daher hegt die Kommission zum jetzigen Stand der Dinge Zweifel an ihrer Vereinbarkeit mit dem Binnenmarkt. Folglich hat sie nach Artikel 4 Absatz 4 der Verordnung (EG) Nr. 659/1999 beschlossen, das förmliche Prüfverfahren zu eröffnen, und fordert Deutschland damit auf, seine Anmerkungen und die benötigten Informationen zu übermitteln.

4.   SCHLUSSFOLGERUNG

In Anbetracht der vorstehenden Ausführungen fordert die Kommission Deutschland im Rahmen des Verfahrens nach Artikel 108 Absatz 2 des Vertrags über die Arbeitsweise der Europäischen Union auf, innerhalb eines Monats nach Erhalt dieses Schreibens Stellung zu nehmen und alle sachdienlichen Angaben für die beihilferechtliche Würdigung der Maßnahme zu übermitteln. Die Kommission ersucht Deutschland insbesondere um Informationen über die genaue Bedeutung der Bezugnahme auf § 20 StromNEV, sowie um allgemeine Informationen über die Funktionsweise des Regulierungskontos und über die Art, wie die sich aus der Befreiung im Jahr 2011 ergebende finanzielle Belastung im Regulierungskonto berücksichtigt wird, so wie es die BNetzA am 14. Dezember 2011 beschlossen hat.

Die Kommission bittet die Bundesregierung, den potenziellen Empfängern der Beihilfe unverzüglich eine Kopie dieses Schreibens zuzuleiten.

Die Kommission erinnert die Bundesregierung an die aufschiebende Wirkung von Artikel 108 Absatz 3 des Vertrags über die Arbeitsweise der Europäischen Union und verweist auf Artikel 14 der Verordnung (EG) Nr. 659/1999 des Rates, wonach alle rechtswidrigen Beihilfen unter Umständen vom Empfänger zurückzufordern sind.

Die Kommission weist die Bundesrepublik Deutschland darauf hin, dass sie alle Beteiligten durch die Veröffentlichung des vorliegenden Schreibens und einer Zusammenfassung desselben im Amtsblatt der Europäischen Union unterrichten wird. Außerdem wird sie die Beteiligten in den EFTA-Staaten, die das EWR-Abkommen unterzeichnet haben, durch Veröffentlichung einer Bekanntmachung in der EWR-Beilage des Amtsblattes der Europäischen Union und die EFTA-Überwachungsbehörde durch Übermittlung einer Kopie dieses Schreibens in Kenntnis setzen. Alle genannten Beteiligten werden aufgefordert, innerhalb eines Monats ab dem Datum dieser Veröffentlichung Stellung zu nehmen.”


(1)  Nach § 19 Absatz 2 Satz 1 StromNEV können Übertragungsnetzbetreiber und Verteilernetzbetreiber Verträge mit Letztverbrauchern schließen, die ein besonderes Nutzungsverhalten haben, das ein individuelles Netzentgelt rechtfertigt. Dieses individuell ausgehandelte Netzentgelt darf nicht weniger als 20 Prozent des veröffentlichten Netzentgelts betragen. Diese Möglichkeit der Vereinbarung individueller Netzentgelte bestand bereits vor der Änderung von 2011 und ist nicht Gegenstand der Beschwerde.

(2)  In § 19 Absatz 2 Satz 1 StromNEV heißt es: „Ist auf Grund vorliegender oder prognostizierter Verbrauchsdaten oder auf Grund technischer oder vertraglicher Gegebenheiten offensichtlich, dass der Höchstlastbeitrag eines Letztverbrauchers vorhersehbar erheblich von der zeitgleichen Jahreshöchstlast aller Entnahmen aus dieser Netz- oder Umspannebene abweicht, so haben Betreiber von Elektrizitätsversorgungsnetzen diesem Letztverbraucher in Abweichung von § 16 ein individuelles Netzentgelt anzubieten, das dem besonderen Nutzungsverhalten des Netzkunden angemessen Rechnung zu tragen hat und nicht weniger als 20 Prozent des veröffentlichten Netzentgelts betragen darf“.

(3)  Quelle: Website der BNetzA: http://www.bundesnetzagentur.de/cln_1911/DE/DieBundesnetzagentur/Beschlusskammern/BK4/Pargra_19Abs2Satz2/NetzentgelteParagr19Abs2_Satz2_bkv_node.html.

(4)  Vgl. die gemeinsame Website der Übertragungsnetzbetreiber: http://www.eeg-kwk.net/de/file/Internetveroeffentlichung_Paragraph_19StromNEV.pdf.

(5)  EuGH, Urteil vom 23. Februar 1961, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg/Hohe Behörde, Rechtssache 30/59, Slg. 1961, 1, 19; EuGH, Urteil vom 19. Mai 1999, Italien/Kommission, Rechtssache C-6/97, Slg. 1999, I-2981, 15; EuGH, Urteil vom 5. Oktober 1999, Frankreich/Kommission, Rechtssache C-251/97, Slg. 1999, S. I-6639, Randnr. 35.

(6)  EuGH, Urteil vom 29. April 2004, Niederlande/Kommission, Rechtssache C-159/01, Slg. I-4461, Randnr. 42; EuGH, Urteil vom 8. September 2011, Niederlande/Kommission, Rechtssache C-279/08 P, System des Handels mit NOx-Emissionsrechten, Randnr. 62.

(7)  EuGH, Urteil vom 29. April 2004, Niederlande/Kommission, Rechtssache C-159/01, Slg. 2004, I-4461, Randnr. 43; EuGH, Urteil vom 6. September 2006, Portugal/Kommission, Rechtssache C-88/03, Slg. 2006, I-7115, Randnr. 80; EuGH, Rechtssache C-279/08 P, System des Handels mit NOx-Emissionsrechten, Randnr. 62.

(8)  EuGH, Urteil vom 22. März 1977, Steinike &Weinlig/Deutschland, Rechtssache 78/76, Slg. 1977, 595, Randnr. 21; EuGH, Urteil vom 13. März 2001, PreussenElektra, Rechtssache C-379/98, Slg. 2001, I-2099, Randnummer 58.

(9)  EuG, Urteil vom 12. Dezember 1996, Air France/Kommission, Rechtssache T-358/94, Slg. 1996, I-2109, Randnrn. 63 bis 65.

(10)  EuG, Urteil vom 27. September 2012, Frankreich/Kommission, Rechtssache T-139/09, noch nicht veröffentlicht, abrufbar unter curia.europa.eu.

(11)  EuGH, Urteil vom 22. März 1977, Steinike & Weinlig/Deutschland, Rechtssache 78/76, Slg. 1977, 595, Randnr. 21.

(12)  EuGH, Urteil vom 2.7.1974, Italien/Kommission, Rechtssache 173/73, Slg. 709, Randnr. 16.

(13)  EuGH, Urteil vom 11. November 1987, Frankreich/Kommission, Rechtssache C-259/85, Slg. 1987, 4393, Randnr. 23.

(14)  EuGH, Urteil vom 17. Juli 2008, Essent, Rechtssache C-206/06, Slg. 2008, I-5497.

(15)  EuGH, Urteil vom 17. Juli 2008, Essent, Rechtssache C-206/06, Slg. 2008, I-5497, Randnr. 66.

(16)  EuGH, Urteil vom 17. Juli 2008, Essent, Rechtssache C-206/06, Slg. 2008, I-5497, Randnr. 74.

(17)  EuGH, Urteil vom 13. März 2001, PreussenElektra, Rechtssache C-379/98, Slg. 2001, I-2099, Randnrn. 58 und 59.

(18)  EuGH, Urteil vom 13. März 2001, PreussenElektra, Rechtssache C-379/98, Slg. 2001, I-2099, Randnr. 56. Vgl. auch das Urteil des EuGH vom 17. Juli 2008 in der Rechtssache Essent (C-206/06, Slg. 2008, I-5497, Randnr. 74), in dem der Gerichtshof feststellt, dass die Unternehmen in der Rechtssache PreussenElektra nicht vom Staat mit der Verwaltung staatlicher Mittel beauftragt worden waren.

(19)  Vgl. § 1, § 3, § 4 und § 5 des Gesetzes über die Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen vom 7. Juli 2005 (BGBl. I S. 1970, 2009).

(20)  Beihilfesache N 571/2006 RES-E support programme (Irland) (ABl. C 311 vom 21.12.2007); Beihilfesache C 43/2002 Fonds de compensation dans le cadre de l'organisation du marché de l'électricité (Luxemburg) (ABl. L 159 vom 20.6.2009); Beihilfesache N 94/2010 Feed in tariffs to support the generation of renewable electricity from low carbon sources (Vereinigtes Königreich) (ABl. C 166 vom 25.6.2010); Beihilfesache SA.33384 (2011/N) Ökostromgesetz 2012 (Österreich) (ABl. C 156 vom 2.6.2012).

(21)  http://www.eeg-kwk.net/de/Aufgabe%20PG%20HOBA.htm, aufgerufen am 19.11.2012.

(22)  Beschluss der Kommission vom 8. März 2011, Österreich, Staatliche Beihilfe für energieintensive Unternehmen, Ökostromgesetz (Ökostromgesetznovelle 2008).

(23)  EuGH, Urteil vom 28. April 1993, Italien/Kommission, Rechtssache C-364/90, Slg. 1993, I-2097, Randnr. 20; EuG, Urteil vom 15. Dezember 1999, Freistaat Sachsen und andere/Kommission, verbundene Rechtssachen T-132/96 und T-143/96, Slg. 1999, II-3663, Randnr. 140.

(24)  EuG, Urteil vom 8. Juni 1995, Siemens SA/Kommission, Rechtssache T-459/93, Slg. 1995, II-1675, Randnr. 48. Vgl. auch EuG, Urteil vom 8. Juli 2010, Freistaat Sachsen und Land Sachsen-Anhalt/Kommission, Rechtssache T-396/08, Slg. 2010, II-141, Randnrn. 46-48; EuGH, Urteil vom 19. September 2000, Deutschland/Kommission, Rechtssache C-156/98, Slg. 2000, I-6857, Randnr. 30 mit weiteren Quellenverweisen.