27.2.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 57/2

Euro vahetuskurss (1)

26. veebruar 2013

2013/C 57/02

1 euro =

	Valuuta	Kurss
USD	USA dollar	1,3077
JPY	Jaapani jeen	120,20
DKK	Taani kroon	7,4589
GBP	Inglise nael	0,86330
SEK	Rootsi kroon	8,4594
CHF	Šveitsi frank	1,2167
ISK	Islandi kroon
NOK	Norra kroon	7,4595
BGN	Bulgaaria leev	1,9558
CZK	Tšehhi kroon	25,561
HUF	Ungari forint	294,93
LTL	Leedu litt	3,4528
LVL	Läti latt	0,6996
PLN	Poola zlott	4,1678
RON	Rumeenia leu	4,3780
TRY	Türgi liir	2,3637
AUD	Austraalia dollar	1,2763
CAD	Kanada dollar	1,3418
HKD	Hongkongi dollar	10,1467
NZD	Uus-Meremaa dollar	1,5805
SGD	Singapuri dollar	1,6209
KRW	Korea vonn	1 425,53
ZAR	Lõuna-Aafrika rand	11,5378
CNY	Hiina jüaan	8,1481
HRK	Horvaatia kuna	7,5925
IDR	Indoneesia ruupia	12 694,71
MYR	Malaisia ringit	4,0566
PHP	Filipiini peeso	53,373
RUB	Vene rubla	40,0105
THB	Tai baat	39,009
BRL	Brasiilia reaal	2,5922
MXN	Mehhiko peeso	16,7459
INR	India ruupia	70,7400

(1) Allikas: EKP avaldatud viitekurss.

27.2.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 57/6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine

2013/C 57/06

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (2)

„POPERINGSE HOPSCHEUTEN”/„POPERINGSE HOPPESCHEUTEN”

EÜ nr: BE-PGI-0005-0968-22.02.2012

KGT ( X ) KPN ( )

1. Nimetus:

„Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten”

2. Liikmesriik või kolmas riik:

Belgia

3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1. Toote liik:

Klass 1.6.

Puuviljad, köögiviljad ja teraviljad töötlemata ja töödeldud kujul

3.2. Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Nimetusega „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” tähistatakse hariliku humala (Humulus lupulus) aeglaselt kasvavaid maa-aluseid võrseid. Lõpliku kasvu saavutanuna on võrse läbimõõt 3–5 mm ja pikkus 4–8 cm. Toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” on alati meeldivat valget värvi; selles ei ole mulda ning see on haigus- ja parasiidivaba. Krõmpsud võrsed on tiheda tekstuuriga, mis ei ole kiuline ega puine, nii murduvad need tipust kergelt ilma narmastumata. Tootel „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” on näha pungade jäljed (erinevalt näiteks sojavõrsetest).

Toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” maitse on täiesti eriline; kõige paremini saab seda kirjeldada kui tüüpilist pähklimaitset, millel on kerge salatsiguri varjund. Kuigi toodet on raske millegagi võrrelda, on see siiski ainuke viis toote organoleptiliste omaduste kirjeldamiseks. Maitse poolest meenutab toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” portulakki, mungoa võrseid või kreemja, pähklise maitsega aedpiimjuurt. Maitse on väga värske ja mullane.

Toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” koosneb peamiselt valgust ning kuna ta ei sisalda rasva, on kalorisisaldus peaaegu olematu. Toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” on ka suure mikroelementide ja vitamiinide, eelkõige B-rühma vitamiinide sisaldusega.

3.3. Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

—

3.4. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

—

3.5. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Määratletud geograafilises piirkonnas peavad toimuma toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” järgmised tootmisetapid: humalataimede katmine mullaga, maa-aluste varte eemaldamine, mille küljes „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kasvab, ning saagikoristus. Need tootmisetapid tuleb läbi teha nii avamaal kui ka köetud kasvuhoonetes kasvanud taimede korral.

3.6. Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

Ehtsuse ja piirkonnaga seotuse tagamiseks tuleb toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” sortida, pakendada ja märgistada määratletud geograafilises piirkonnas. Niipea kui toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” on pakendatud, võib seda geograafilises piirkonnas vabalt turustada tavapäraste kanalite kaudu.

Geograafilises piirkonnas pakendamise eesmärk on toote päritolu, jälgitavuse, kvaliteedi ja maine tagamine. Geograafilises piirkonnas pakendamine on toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kvaliteedi kindlustamiseks hädavajalik. Sellega tagatakse (geograafilise piirkonna põldudel ja kasvuhoonetes toimuva) saagikoristuse ja pakendamise vaheline lühike aeg ning toote kõrge kvaliteet. Ülemäärane käitlemine mõjub hapra ja seetõttu kergesti vigastatava toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kvaliteedile kahjulikult.

3.7. Erieeskirjad märgistamise kohta:

Inimtoiduks ettenähtud tootel peab olema järgmine teave:

etikett, millel on

—	toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” nimetus, põllumajandustootja nimi ja individuaalne identifitseerimisnumber;

—	jälgitavust käsitlevad andmed, mille eest vastutab taotlejate rühmaga konsulteeriv tootja;

—	ELi KGT sümbol.

4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Tootmispiirkond hõlmab Poperinge linna (lisaks linnakeskusele ka järgmised omavalitsusüksused: Krombeke, Proven, Reningelst, Roesbrugge-Haringe ja Watou), naaberlinna Ieperit (lisaks linnakeskusele ka järgmised omavalitsusüksused: Boezinge, Brielen, Dikkebus, Elverdinge, Hollebeke, Sint-Jan, Vlamertinge, Voormezele, Zillebeke ja Zuidschote) ning Vletereni naaberomavalitsusüksust (mis koosneb järgmistest haldusüksustest: Westvleteren, Oostvleteren ja Woesten).

5. Seos geograafilise piirkonnaga:

Kaitstud geograafiline tähis „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” põhineb kõnealuse toote mainel ja Poperinge piirkonna tootmistraditsioonil.

5.1. Geograafilise piirkonna eripära:

Poperinge piirkonnas toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” toorainena kasutatavate humalavõrsete kasvatamiseks on mitmeid põhjusi.

Esiteks on selles piirkonnas humalakasvatuseks ideaalsed mullastiku- ja ilmastikutingimused. Poperinge piirkonnas on mõõdukalt niisked liivsavimullad, mille B-horisondi tükiline lõimis on tugevate laikudega. Alumiste tihkemate mullakihtide tõttu on võimalik aluspinnase kiire drenaaž.

Sellised viljakad, sügavad, hästi niiskust läbilaskvad suure lubjakivisisaldusega liivsavimullad sobivad ideaalselt humalakasvatuseks. Mullas peab olema piisavalt palju niiskust, mida saab sügavamatest kihtidest.

Nii nagu Lääne-Flandria muudes piirkondades, on ka Poperinge piirkonnas kuivade talvede ja soojade niiskete suvedega mõõdukas mereline kliima. Mere lähedus mahendab äärmuslike temperatuuride mõju. Aasta keskmine sademete hulk on 825 mm. Selline kliima on soodne humalavõrsete „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kasvatamiseks.

Lisaks sellele on kohalikud põllumajandustootjad aastakümnete jooksul omandanud „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kasvatamise laialdasi kogemusi.

Humalakasvatajad kasvatavad ja koristavad võrseid kahel viisil. Avamaal kasvatatakse humalat muistsel traditsioonilisel viisil – sellist tootmisprotsessi kasutatakse tänapäevani kõigis humalakasvatuspiirkondades, sealhulgas ka Poperinges. Ühe teadusuuringu raames kasvatati 1983. aastal aga võrseid köetud kasvuhoones. Seda teist, ainulaadset kasvatusviisi kasutatakse üksnes Poperinge piirkonnas, kus üks kolmandik „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” humalavõrsetest kasvatatakse köetud kasvuhoonetes ja kaks kolmandikku avamaal. Määratletud geograafilises piirkonnas on tüüpiline mõlema viljelusviisi ühendamine. Humalavõrsete „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” saagikoristus on väga töömahukas. Seda tööd tuleb teha ülima hoolikuse ja tähelepanuga, et vältida habraste võrsete murdumist. Humalakasvatajad on selle kohta aja jooksul omandanud märkimisväärsed teadmised ja oskused.

1983. aastal asutati vennaskond „De Witte Ranke”, mis sai oma nime tol ajal levinud humalasordi nimetuse järgi. Vennaskonna eesmärk oli ja on siiani äratada huvi Westhoeki vastu üldiselt ning konkreetselt seoses Poperinge piirkonna ja sealse tootega „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten”.

5.2. Toote eripära:

Humalavõrsete laias valikus on toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” väga eriline eelkõige oma iseloomuliku struktuuri tõttu. Süüakse üksnes humalavõrse krõmpsjat ülemist poolt – 5–8 cm pikkust valget osa, mis murtakse ära võrse teise punga juurest.

Lisaks sellele on toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” väga erilise maitsega, mida on raske kirjeldada. Selle kõige sobivam kirjeldus on „tüüpiline kreemjas-pähkline maitse, millel on kerge salatsiguri varjund”. See eristatav, värske ja mullane maitse on osaliselt tingitud määratletud geograafilise piirkonna iseloomulikust mullast ja kliimast.

Tüüpilist hooajalist toodet „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” saab koristada üksnes ajavahemikul detsembri lõpust aprilli lõpuni ning osta igal aastal vaid piiratud aja jooksul.

5.3. Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste vahel või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi või muude omaduste vahel:

Õlut tootvas Belgias on humalataim olulise tähtsusega põllukultuur. Kuna keskajal jättis vee puhtus soovida, oli õlu hinnatud jook vee asemel. Alates 13. sajandist hakati pruulikodades kasutatama humalaid, millega asendati salaretsepti järgi tehtud segud kibedatest ja lõhnavatest rohttaimedest (gruut). Poperinge humalakasvatusega alustati selleks, et leida asendus tekstiilitööstusele. 15. sajandil ergutas Jan Kartmatu humalat kasvatama neid Poperinge inimesi, kes olid kaotanud kalevivalmistamise õiguse.

Poperinge piirkonnas on humalakasvatuseks ideaalsed mullastiku- ja ilmastikutingimused. Nii kujunes Poperinge ümbrus koos Asse–Aalstiga Euroopa humalasalveks.

Humalakasvatuse üks olulisemaid etappe on liigsete võrsete eemaldamine. Iga taime külge jäetakse kaks-kolm võrset. Nendest arenevad uued humalakäbidega väädid.

Algselt humalakasvatuse kõrvalsaaduseks olnud humalavõrsetest sai hinnatud söögilisand varakevadisel ajal, kui värskeid köögivilju oli napilt.

Viited humalavõrsete „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” värske köögiviljana kasutamise kohta pärinevad 16. sajandist, kui arvati, et võrsed on tervendava toimega.

Dr Rembert Dodoens kirjutas 1554. aastal: „… serveeritavates roogades kasutatakse humalavõrseid maitsetugevdajana”. Dodoens arvas samuti, et humalavõrsed „Poperingse hopscheuten” on raviomadustega. „Tugevus ja elujõulisus”. Toidus kasutatakse humalataime võrseid või noori võsusid. Kuigi võrseid kasutatakse rohkem toidu maitse rõhutamiseks kui et neid vähese toiteväärtusega köögivilju saaks pidada füüsilise kosutuse allikaks, mõjuvad need soodsalt soolte talitlusele, hõlbustavad jääkainete väljutamist ning tugevdavad magu.

Arst ja ravimtaimede asjatundja Matthias de Lobel (25) avaldas 1581. aastal ravimtaimeraamatu „Krudtboeck”, milles kirjeldab kommet süüa võrseid teatavat liiki köögiviljana:

„Lihtrahvas sööb salati asemel nii metsiku kui ka kultuurtaimena kasvatava humala noori võrseid, mis tärkavad märtsi lõpus või aprilli alguses. Üsna soojad võrsed on meeldiva salatsigurit meenutava maitsega.”

Humalavõrsete „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kohta on järgnevatel sajanditel leidunud üha rohkem kirjalikke viiteid. Sajandite jooksul on määratletud geograafilises piirkonnas humalavõrsete „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kasvatamise kohta omandatud sedavõrd põhjalikud teadmised, mis annavad alust arvata, et selle piirkonna humalakasvatajatel on varuks eriteadmised ja -oskused, mis teiste piirkondade põllumajandustootjatel puuduvad (nt humalakasvatus kasvuhoones).

Toodet „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” ja geograafilist piirkonda käsitlevad arvukad ajaloolised tekstid annavad samuti tunnistust toote mainest, mis on otseselt seotud toote, humalakasvatajate viljelusvõtete ja geograafilise piirkonnaga. Toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” arendamisse tehakse jätkuvalt investeeringuid, mille tõenduseks on taime kasvatusemeetodeid ja sordiaretust käsitlevad teadusuuringud. Alates 19. sajandi lõpust on Poperinge piirkonna paljude restoranide pakutavate roogade hulgas sellised, mis sisaldavad toodet „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten”. Mõne restorani menüü on selline, et lausa iga roog sisaldab ka toodet „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten”. Toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” mainet kajastavad ka arvukad raamatud ning ajakirjanduses ilmunud artiklid selliste restoranide kohta, kus toiduvalmistamisel kasutatakse humalavõrseid, mida ajakirjanikud pidevalt nimetavad „Poperinge valgeks kullaks”.

Toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” on väga mitmekülgne toiduaine. Kulinaariaalases ajakirjanduses antakse igal hooajal ulatuslik ülevaade tootest „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten”, mida peetakse tõeliseks delikatessiks. Toodet „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” sisaldavate toitude retseptid on kättesaadavad nii internetis kui ka arvukates kokaraamatutes.

Igal kevadel korraldavad vennaskond „De Witte Ranke” ja Poperinge linnavalitsus humalavõrsete festivali, kus tähelepanu keskmes on toode „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten”. Poperinge piirkonna parimates restoranides pakutakse festivali ajal toodet „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” sisaldavat erimenüüd. Mitmed humalakasvatajad korraldavad lahtiste uste päevi, et tarbijad saaksid otseallikast teavet toote „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” kasvatamise kohta. 2008. aastal avaldas vennaskond oma 25. aastapäeva puhul spetsiaalselt tootele „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” pühendatud raamatu.

Igal aastal ootavad restoraniomanikud ja tarbijad pikisilmi humalavõrsete „Poperingse hopscheuten”/„Poperingse hoppescheuten” saabumist, millest annavad tunnistust toote esmamüügi näitajad detsembris – nii Belgia kui ka välismaa ostjad on nõus maksma kõrget hinda noorte võrsete eest.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

http://lv.vlaanderen.be/nlapps/data/docattachments/dossier%20met%20bijlagen.pdf

või

http://www.vlaanderen.be/landbouw — beleid (policy) — kwaliteitssystemen (quality systems) — Europese kwaliteitssystemen (European quality systems) — vlaamse dossiers (Flemish files)

(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.

(2) ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta

27.2.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 57/11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse avaldamine

2013/C 57/07

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

MUUTMISTAOTLUS

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (2)

MUUTMISTAOTLUS VASTAVALT ARTIKLILE 9

„PIMENT D'ESPELETTE”/„PIMENT D'ESPELETTE-EZPELETAKO BIPERRA”

EÜ nr: FR-PDO-0105-0131-04.04.2011

KGT ( ) KPN ( X )

1. Spetsifikaadi osa, mida muutmine hõlmab:

—		Toote nimetus
—	☒	Toote kirjeldus
—	☒	Geograafiline piirkond
—	☒	Päritolutõend
—	☒	Tootmismeetod
—		Seos piirkonnaga
—	☒	Märgistus
—	☒	Riiklikud nõuded
—		Muud

2. Muudatus(t)e liik:

—	☒	Koonddokumendi või kokkuvõtte muutmine
—		Registreeritud KPNi või KGT muutmine, mille kohta ei ole avaldatud koonddokumenti ega kokkuvõtet
—		Spetsifikaadi muutmine, mis ei tingi avaldatud koonddokumendi muutmist (määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 9 lõige 3)
—		Spetsifikaadi ajutine muutmine, mis tuleneb riiklike ametiasutuste nõutud kohustuslikest sanitaar- või fütosanitaarmeetmetest (määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 9 lõige 4)

3. Muudatus(ed):

—	Liikmesriigi pädeva asutusega seotud andmeid on ajakohastatud.

—

Toote kirjeldus: lõhnakriteeriumeid on spetsifikaadis mainitud ekslikult ning need jäetakse välja. Kirjeldust on muu hulgas täpsustatud ja täiendatud toodet kirjeldavate üksikasjadega vastavalt riiklikes kontrollitud päritolunimetust käsitlevates tekstides (kontrollitud päritolunimetuse määrus, tehnilised rakenduseeskirjad ja toote heakskiitmise eeskirjad) sätestatule:

—	värske terve paprika ja nööril kuivatatud paprika: väliskest on sile;

—	paprikapulber: peenjahvatus (tükikeste suurus on 5 mm või alla selle), organoleptilised omadused, oranž kuni punakaspruun värvus, niiskusesisaldust alla 12 %.

—	Geograafiline piirkond: selgitusi on lisatud nende etappide loetelusse, mis peavad antud piirkonnas toimuma (tootmine, töötlemine, pakkimine), samuti on täiendatud maatükkide kindlakstegemise menetlust. Selgitused kujutavad endast nimetust käsitlevas dekreedis oleva sõnastuse ülevõtmist.

—	Päritolutõend: punkti on täiendatud päritolu kontrolli ja tagamise sätete ning nimetuse jälgitavust tagavate sätetega, spetsifikaadi sätteid on muudetud seoses Prantsusmaa kaitstud päritolunimetuste kontrollimeetmete reformi läbiviimisega.

—

Tootmismeetod: kontrollitud päritolunimetust käsitlevate riiklike tekstide alusel lisati punkti järgmisi valdkondi käsitlevad üksikasjad: sordi kirjeldus, istutus- ja kasvutingimused maatüki tasandil (päritolunimetusega hõlmatud paprika kasvatamiseks ettenähtud maatükk, kilemultši puhul nõue piirduda kahe järjestikuse reaga, taimede vahed vähemalt 40 cm, keelatud on kasutades muda, linnas valmistatud komposti ja linnade reoveepuhastite jääke), pärast 15. juulit asetleidva niisutamise lubamise tingimused, katteriide kasutamine külmakaitseks, korrapärase fütosanitaarse töötlemise keelamine, saagikuse arvutamise meetodid (paprika keskmiseks kaaluks kehtestati 35 grammi, ühe kilogrammi paprikapulbri valmistamiseks on vaja kaheksa kilogrammi paprikat), korjamine ja sorteerimine (kuivatatud paprika, puhastatud, nii et on eemaldatud mis tahes mustus, välistatud on katkised, lõhedega või kärbunud viljad, korjamise ja sorteerimise vahele jääv aeg ei tohi olla pikem kui 48 tundi) ja kuivatamine (ahjus kuivatamine või järsk veetustamine on keelatud, vilja kuivamine peab olema loomulik, lubatud on kasutada üksnes üht ilma küttekehata ventilaatorit). Täpsustatud on, et paprikapulbri „Piment d’Espelette” turustamisel on lisaks vaakumpakenditele lubatud kasutada ka klaasanumaid.

—	Märgistus: tähistus „appellation d’origine contrôlée” (kontrollitud päritolunimetus) või „AOC” jäetakse välja ja lisatakse kohustus kasutada Euroopa Liidu kaitstud päritolunimetuse logo.

—	Riiklikud nõuded: riiklikke nõudeid on täiendatud tabeliga, mis sisaldab peamisi kontrollitavaid punkte ja nende hindamise meetodeid vastavalt Prantsusmaa õigusaktides sätestatud korrale.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (3)

„PIMENT D'ESPELETTE”/„PIMENT D'ESPELETTE-EZPELETAKO BIPERRA”

EÜ nr: FR-PDO-0105-0131-04.04.2011

KGT ( ) KPN ( X )

1. Nimetus:

„Piment d'Espelette”/„Piment d'Espelette-Ezpeletako Biperra”

2. Liikmesriik või kolmas riik:

Prantsusmaa

3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1. Toote liik:

Klass 1.8.

(vürtsid)

3.2. Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Kaitstud päritolunimetus „Piment d'Espelette”/„Piment d'Espelette-Ezpeletako Biperra” hõlmab liiki Capsicum annuum kuuluvat harilikku paprikat, mida turustatakse värske terve paprikana, nööril kuivatatud paprikana ja paprikapulbrina. Paprikaid kasvatatakse seemnetest, mis kuulvad sorti „Gorria” või sortidesse, mis vastavad järgmistele sordirühma tunnustele: üheaastase rohttaime kõrgus võib olla kuni 80 cm, tervikliku ja ovaalse kuluga lehed kasvavad varrel vaheldumisi; valged õisikud kasvavad üksikuna lehtede varjus, rippuv koonilise kujuga lihav vili on valminult punase värvusega. Vilja sisesein, mis ei ulatu päris ülaosani, jagab vilja sisemuse kolmeks seemneterohkeks seemnekojaks. Paprikakasvatajatel on lubatud kasutada oma põllumajandusettevõttes kasvanud taimede seemneid.

Paprikale „Piment d'Espelette” on iseloomulik intensiivne lõhn, milles on valdav puuviljaline ja/või grilliaroom, mõnikord lisandub värske heina lõhn, mis tundub maitsmisel terav ja tuline, kuid mitte põletav. Valminult on paprika „Piment d'Espelette” punase värvusega ja seda turustatakse kolmel kujul.

—	Värske vili tervikuna. Viljal ei esine rohelist värvust, kuju on korrapärane ja kooniline, väliskest on sile, vilja pikkus ilma viljavarreta jääb vahemikku 7–14 cm.

—

Nööril kuivatatud viljad. Paprikad seotakse vartpidi nöörile kahe- (ristiasetsevalt), kolme- (kolmikuna) või neljakaupa (ristikujuliselt), punase värvuse ja koonilise kujuga viljade väliskest on sile, vilja pikkus ilma viljavarreta jääb vahemikku 7–14 cm. Ühele nöörile on riputatud 20, 30, 40, 60, 80 või 100 ühesuurust vilja. Nii kujult kui ka suuruselt ühtlased paprikad peavad rippuma nööril korrapäraste vahedega. Selline riputamisviis võimaldab viljade järelvalmimist ja kuivamist.

—

Paprikapulber. Pulbriks töödeldakse üksnes ühest ja samast põllumajandusettevõttest pärit viljad. Paprikad jahvatatakse järelvalmimise ja ahjus kuivatamise etapi lõpus. Paprikapulber „Piment d'Espelette” on oranžikast punakaspruunini ulatuva värvusega. Jahvatusaste peab olema piisavalt peen, nii et paprikaosakeste suurus ei oleks üle 5 mm. Paprikale „Piment d'Espelette” on iseloomulikud valdavalt puuviljalise, grilli- ja/või värske heina aroomiga intensiivsed lõhna ja maitseomadused, mida on suus pikemat või lühemat aega tunda terava, kuid mitte põletava aistinguna, mis avaldub tasapisi ja/või nagu tulise jutina. Suus võib paprikapulbris „Piment d'Espelette” ilmneda kergelt magusaid või mõrusid noote. Paprikapulbri niiskusesisaldus jääb alla 12 %.

3.3. Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

Ei kohaldata.

3.4. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

Ei kohaldata.

3.5. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Paprikad peavad olema toodetud ja töödeldud geograafilises piirkonnas.

3.6. Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

Toode pakendatakse geograafilises piirkonnas. Lisaks toote autentsuse tagamisele säilitatakse sel viisil ka toote omadusi ja eripära ning kaitstakse päritolunimetust „Piment d'Espelette”.

Paprikad koristatakse, kui vilja värvus on punane (rohelist ei esine) ja saak on parimas valmidusastmes. Saagikoristus toimub korrapäraselt. Valminud viljad on õrnad: pärast korjamist tuleb neid käsitleda väga ettevaatlikult. Spetsifikaadis kehtestatud nõudmiste eesmärk on paprika erilisi omadusi säilitada.

Korjamisele järgneva 48 tunni jooksul paprikad sorteeritakse ja saadetakse välja värskelt turustamiseks, seotakse nöörile kuivama või pannakse pulbri valmistamiseks järelvalmima.

Paprikad, mis on ette nähtud pakendamiseks värske terve viljana, ning paprikad, mis seotakse nöörile kuivama, sorteeritakse eraldi. See tegevus nõuab erilist erialast oskusteavet toote tundmisel ja hindamisel, sest vaid nii saab tagada paprikate esmaklassilise kvaliteedi (ühtlane kooniline kuju, sile koor ja vilja pikkus 7–14 cm).

Enne väljasaatmist hoitakse terveid värskeid paprikaid päikese ja niiskuse eest varjus. Viljad pakendatakse väikestesse õhuavadega kastidesse, mida kasutatakse üksnes paprika „Piment d'Espelette” jaoks. Kastid võivad sisaldada kuni 15 kilogrammi ja nende kõrgus ei tohi ületada 25 cm.

Paprikad, mida müüakse 20, 30, 40, 60, 80 või 100 kaupa nöörile riputatuna, seob tootja käsitsi toiduainete sidumiseks kasutatavale nöörile. See tegevus nõuab erilist erialast oskusteavet toote tundmisel ja hindamisel. Tänu KPNiga toote tootjate oskusteabele valmivad tootekirjelduses esitatud nõuetele vastavad paprikanöörid, millel nii kujult kui ka suuruselt ühtlased paprikad ripuvad nööril korrapäraste vahedega.

Pulbri kujul müümiseks ettenähtud paprikad on järelvalminud pärast sorteerimist veel vähemalt 15 päeva jooksul soojas ja hästi õhutatud paigas. Järelvalmimise lõpus viljavartest puhastatud viljad kuivatatakse ja jahvatatakse. See töötlemisetapp eeldab paprika omaduste põhjalikku tundmist ja põlvest põlve edasiantud oskusteavet.

Pulbri pakendamine on oluline etapp, mille eesmärk on säilitada toote organoleptilised omadused.

Paprikapulbri niiskusesisaldus peab jääma alla 12 %. Paprikapulber „Piment d'Espelette” on oranžikast punakaspruuni värvusega, sellele on iseloomulikud valdavalt puuviljalise, grilli- ja/või värske heina aroomiga intensiivsed lõhna- ja maitseomadused, mida on suus pikemat või lühemat aega tunda terava, kuid mitte põletava aistinguna, mis avaldub tasapisi ja/või nagu tulise jutina. Suus võib ilmneda paprikapulbris kergelt magusaid või mõrusid noote.

Kohe pärast jahvatamist pakendatakse pulber vaakumpakendisse.

See tegevus peab toimuma kiiresti, et pulbril ei tekiks selliseid organoleptilisi omadusi nagu märgatav mõrudus, niiske heina, seente, rohu või rääsunud lõhn. Pulber, mida ei pakendata kohe pärast valmistamist, võib muutuda uuesti niiskeks, puutuda kokku eri liiki saastega ja selle omadused võivad kiirelt halveneda.

Tarbimisse laskmisel peab pulber olema pakendatud vaakumpakenditesse tootekaaluga 250 g, 500 g, 1 kg või 5 kg või õhukindlalt suletud anumatesse. Mis tahes värv-, lisa- või säilitusaine (välja arvatud inertgaas) lisamine on keelatud.

Arvestades paprikapulbri lahustuvat iseloomu, peaks päritolupiirkonnas pakendamine tagama lisaks ka toote päritolu jälgitavuse.

3.7. Erieeskirjad märgistamise kohta:

Päritolunimetusega „Piment d'Espelette”/„Piment d'Espelette-Ezpeletako Biperra” hõlmatud värskete paprikate, nööril kuivatatud paprikate või paprikapulbri märgisel peab olema kaitstud päritolunimetus „Piment d'Espelette”/„Piment d'Espelette-Ezpeletako Biperra”, mis on esitatud vähemalt 1,3 korda suurimate tähemärkidega märgisel olevast muust kõige suuremast kirjast. Märgisel peab olema Euroopa Liidu kaitstud päritolunimetuse tähis „AOP” (KPN). Tähisele järgneb vahetult ilma muu vahetekstita kaitstud nimetus.

Märgisel võib olla ka väljend „appellation d'origine protégée” (kaitstud päritolunimetus) või „AOP” (KPN), millele järgneb vahetult ilma muu vahetekstita kaitstud nimetus.

Lisaks märgistusele peab saatedokumentidel, arvetel ja märgistel olema päritolunimetus ning väljend „appellation d’origine protégée” (kaitstud päritolunimetus) ja/või „AOP” (KPN) ja/või Euroopa Liidu Euroopa Liidu kaitstud päritolunimetuse tähis „AOP” (KPN).

4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Geograafiline piirkond hõlmab Pyrénées-Atlantiquesi departemangu 10 kommuuni, millest tervikuna Larressore’i ja Souraïde’i kommuunid ning osaliselt järgmised kommuunid: Aïnhoa, Cambo les Bains, Espelette, Halsou, Itxassou, Jatxou, Saint-Pée sur Nivelle ja Ustaritz.

Määratletud piirkonda ainult osaliselt kuuluvate kommuunide omavalitsusse on jäetud kaart, kus on määratud kindlaks geograafilise tootmispiirkonna piir. Kõnealuste kommuunide puhul saab kaardistatud piirkonnaga tutvuda riigi pädeva asutuse veebisaidil kooskõlas Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE) direktiivi nõuetega.

5. Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1. Geograafilise piirkonna eripära:

Edela-Prantsusmaal asuva väikese piirkonna Espelette’i kliima on vahemereline ja ookeaniline: suvi on soe (juulis keskmiselt kuni 25 °C) ja talv mahe (jaanuaris keskmiselt 12 °C), hallasid esineb harva (aastas keskmiselt 23 päeva), veel harvem esineb püsiva külmaga päevi (8 päeva 20 aasta kohta).

Olgugi et Espelette’i piirkond asub ookeani ääres, ei mõjuta seda ookeanilise ja mandrilise temperatuuri kontrasti mõjul tekkivad meretuuled (brises marines), sest piirkonda kaitseb umbes 100 m kõrgune künkaahelik, mis toimib tuulebarjäärina ning takistab vee aurustumist ja taimede veetustamist.

Lisaks sellele ümbritseb Espelette’i loodest avatud amfiteatri kujuliselt Pürenee mäestik. Ookeanilt tulevad niisked õhumassid põrkuvad neile esimestele mäemassiividele ja sajavad korrapäraste ja rohkete sademetena maha. Kahekümne viimase aasta kohta arvestatuna on Espelette’i keskmine sademete hulk 1 800 mm.

Aastas sajab keskmiselt 180 päeva. Ka vesikonna tasakaal (vee juurdevoolu ja väljavoolu vahe) on kõrgem, kui mujal Prantsusmaal samal kõrgusel. Pilvkatte suurenemist soodustavad ka ümbritsevad mäereljeefid, mis reguleerivad temperatuuri ja vähendavad öise ja päevase temperatuuri vahet.

Nende maatükkide valikul, kuhu paprikad istutada, lähtutakse kliima pakutavate võimaluste rõhutamisest. Maatükid valitakse välja ja haritakse spetsiifiliselt üles mitu kuud enne paprikataimede istutamist. Maatükid peavad olema piisavalt viljakad ja sisaldama rohkelt orgaanilist ainet taime vajaduste rahuldamiseks, tagama hea veevarustuse ja pinnase vajaliku kuivendamise, asuma sobivas paigas ja saama päikesevalgust ning vältima erosiooni. Maatüki pinnase tekstuuris on tasakaalustatult esindatud savi, setted ja liiv ning igal aastal lisatakse sinna kõdusõnnikut.

Pürenee mägedes tekib põhja- ja lõunanõlvade vahel tuul nimega föön (fœhn) ning lõunatuul, mida nimetatakse haïze hegoa. Piirkonnas puhuva sooja tuule eripära seisneb selles, et nii päeval kui ka öösel säilitab see sama tugevuse. Tuult esineb sagedamini sügisel ja talvel, mil see aitab väga sobivalt kaasa viljade valmimisele ja kuivamisele.

Registreeritud meteoroloogilised andmed näitavad, et Espelette’i väike piirkond on väga erilaadsete kliimatingimustega, mis tulenevad piirkonna geograafilise ja geomorfoloogilise asendi koosmõjust.

5.2. Toote eripära:

Paprikale „Piment d'Espelette” on iseloomulik intensiivne lõhn, milles on valdav puuviljaline ja/või grilliaroom, mõnikord lisandub värske heina lõhn, mis tundub maitsmisel terav, kuid mitte põletav. Valminult on paprika „Piment d'Espelette” punase värvusega ja seda turustatakse kolmel kujul: värske tervikliku paprikana, paprikapulbrina ja nööril kuivatatud paprikana.

Paprikat hakati Espelette’i piirkonnas viljelema XVI sajandil. Tõenäoliselt jõudis taim Hispaaniast Labourdi provintsi samal viisil nagu Nive’i orus kasutusele võetud mais. Esimene viide liiki Capsicum kuuluva paprika kasutamisest maitsetaimena pärineb XVII sajandist. Kõnealused paprikad hakkasid edukalt asendama liha maitsestamisel ja säilitamisel siiani kalli hinna eest sisse veetud musta pipart.

Paprikale omistati samuti raviomadusi ning seetõttu jõudis taim kiiresti ka koduapteekidesse. 1745. aastal osutatakse isa Manuel de Larramendi baski keele sõnaraamatus paprika „Piment d'Espelette” kasutamisele vürtsina.

Kõigepealt hakkasid paprikaid koduaedades oma tarbeks kasvatama perenaised, järgnes kaubanduslik tootmine lihakaupmeeste ja kõrtsipidajate jaoks, keda pärast Louis XV antud kaubitsemisluba kogunes Espelette’i rohkesti.

Vaatamata maapiirkondade põhjalikule muutumisele 19. ja 20. sajandil, on paprika „Piment d'Espelette” kasvatamist jätkatud ja vili seostub tihedalt kohaliku gastronoomia ja piirkonna identiteediga.

Paprika „Piment d'Espelette” kasvatamisest saadav tulu oli veel üsna hiljuti seda kasvatavate naise isiklik sissetulek, mis oli täienduseks väikeste põllumajandusettevõtete piiratud ulatusega mitmekesisest aedviljakasvatusest saadavale tagasihoidlikule tulule.

Paprikakasvatust seostatakse ka traditsiooniliste aiapidamis-loomakasvatustalude säilimisega.

Paprikate kuivatamine sügisel majade esiküljel on piirkondliku kultuuri iseloomulik tahk.

Paprika „Piment d'Espelette” on tänapäeval ainuke traditsiooniline vürtsina kasutatav paprika Prantsusmaal. Arvestades, et paprika kuulub troopilist päritolu liiki Capsicum annuum L., ei õnnestu seda Prantsusmaa laiuskraade arvestades viljeleda ja vürtsiks töödelda muul viisil kui väga erilistes tingimustes ja kasvatamiseks kohandunud sordina.

Tuleks meenutada, et liik Capsicum annuum L. on alates 1930. aastast botaanikutele tuntud kui taim, mille omadused avalduvad vastavalt pinnasele ja kliimatingimustele väga erinevalt.

Taim on säilitanud oma troopilistelt eellastelt päritud nõudlikkuse kliimatingimuste suhtes. Taim peab olema rohkesti ja korrapäraselt veega varustatud, samas ei talu ta ei liigniiskust ega ka kuivust. Liigne vesi juure tasandil peatab taime kasvu täielikult. Teisest küljest hakkab taim kasvama üksnes siis, kui mulla temperatuur on üle 12 °C, ja kasvab jõudsalt, kui keskmine temperatuur on 20 °C päevase ja öise temperatuuri väheste kõikumistega.

Espelette’i väikese piirkonna kliima ühendab sellele laiuskraadile ainuomasel viisil õiget temperatuuri ning niiskust, mida on vaja taime kasvuks ja vilja töötlemisel vürtsiks. Temperatuuri, sademete ja soojusregulatsiooni omadused vastavad taime nõudmistele.

Kohalik sordivorm pärineb valikust, mida tootjad, algselt ainult perenaised, pika aja jooksul kasvatatavast suurest kogusest välja valisid. Kõik need omadused on täielikus kooskõlas kohaliku keskkonna tingimustega ja võimaldavad toote töötlemist vürtsiks, mille kindlakskujunenud omadused on terav, kuid mitte põletav maitse ja lõhn.

Kohalik sort on otseselt kohalike tootjate vaatluste ja oskusteabe tulemus: see väljendab tootja ja keskkonna vahelist mitmetahulist suhet ja on kohalike kliimatingimustega suurepäraselt kohastunud.

Alates seemnete valikust kuni vürtsi ja kõigi selle organoleptiliste omaduste säilitamiseni kasutatakse igas etapis kohalikku oskusteavet, mida on tulnud põhjalikult õppida. Paprika „Piment d'Espelette” kasvatamine ja töötlemine nõuab tegevuse täpset jälgimist ja eeldab sagedast käsitsi sekkumist. Sajandeid on nii meestel kui ka naistel õnnestunud säilitada sordivorme ja traditsioonilisi kasvatamise, kuivatamise ja töötlemise tehnikaid, mis on võimaldanud toote algupära säilitada.

Gastronoomias on paprikal „Piment d'Espelette” oluline roll: Prantsusmaal on see tuntud kui Baskimaa vürts. Näiteks on mitmed kohalikud väljendid, mis põhinevad sõnal piment (paprika) ja Espelette’i paprikafestival on oluline üritus kogu piirkonna jaoks: sel päeval täitub linn umbes 20 000 inimesega, kes tahavad osta paprikatooteid ja tähistada kõike tootega „Piment d'Espelette” seonduvat.

Vanal ajal võimaldas paprika „Piment d'Espelette” seda kasvatavate naiste majanduslikku sõltumatust, praegu moodustab paprikakasvatusega seonduv olulise osa ligikaudu 60 põllumajandusettevõtte sissetulekust ja paprika „Piment d'Espelette” kasvatamine võimaldab väikestel pereettevõtetel oma tegevust jätkata.

Kõnealuses piirkonnas on paljude lihatooteid või valmistoite valmistavate ettevõtjate või toitlustusettevõtjate tegevus otseselt seotud paprikaga „Piment d’Espelette”.

Riiklikul tasandil on Prantsuse köögi kokad paprikale „Piment d 'Espelette” truud ja sageli on paprika üks nende retsepti saladus.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 (4) artikli 5 lõige 7)

https://www.inao.gouv.fr/fichier/CDCPimentDEspelette.pdf

(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.

(2) ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta.

(3) Vt joonealust märkust 2.

(4) Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta.

27.2.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 57/19

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse avaldamine

2013/C 57/09

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 artiklile 51.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (1)

„PRÉS-SALÉS DU MONT-SAINT-MICHEL”

EÜ nr: FR-PDO-0005-0813-25.06.2010

KGT ( ) KPN ( X )

1. Nimetus:

„Prés-salés du Mont-Saint-Michel”

2. Liikmesriik või kolmas riik:

Prantsusmaa

3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1. Toote liik:

Klass 1.1.

Värske liha (ja rups)

3.2. Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Kaitstud päritolunimetusega „Prés-salés du Mont-Saint-Michel” hõlmatud liha saadakse alla aastastelt lambatalledelt ning liha omapära tuleneb lammaste karjatamistest mereäärsetel karjamaadel. Talled on tõugudesse Suffolk, Roussin, Rouge de l’Ouest, Vendéen, Cotentin, Avranchin ja Charollais kuuluvate jäärade järglased või selliste jäärade järglased, kelle ema on kasvanud nende karjakasvatajate sooldunud märgaladel, kellel on õigus kasutada nimetatud alasid karjamaadena. Emased aretusloomad on selliste uttede järglased, kes on sündinud sooldunud märgaladel ning kasvanud geograafilises piirkonnas.

Rümbad on järgmiste omadustega:

—	miinimumkaal 14 kg;

—	rümp ei ole väga priske: rümba ehitus: sirge või kergelt nõgus profiil ja keskmiselt kuni hästi arenenud lihased (U, R, O klassifitseerimisskaalal EUROP);

—	rasvasusklass: kergelt rasvane (2 või 3 klassifitseerimisskaalal EUROP);

—	ühtlaselt jaotunud tihke sise- ja välisrasv, mille värvus on valgest kreemikasvalgeni.

Liha turustatakse jahutatult. Üles sulanud ja uuesti külmutatud liha turustamine on keelatud.

3.3. Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

—

3.4. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

Talled ja uted saavad sööda peamiselt sooldunud märgalade rannikuäärsetelt karjamaadelt. Tallede järjestikused kasvuetapid on sünnijärgne etapp, rannikuäärsel karjamaal karjatamise etapp ja tõenäoliselt lõppetapp.

—	Sünnijärgseks etapiks loetakse perioodi, mis kestab pärast sündi vähemalt 45 ja kuni 105 päeva ning mil tallede sööt koosneb peamiselt emapiimast, millele võib lisaks anda piimapulbrit, sööta või söödakontsentraati.

—

Vähemalt 70 päeva kestval rannikuäärsel karjamaal karjatamise etapil viibivad loomad sooldunud märgaladel asuval eraldatud kindlaksmääratud karjatusalal ning tõusuvee korral muudel karjatusaladel. Loomad söövad üksnes või peamiselt rohtu (lisaks rohumaal söödavale söödale on õhtul lubatud anda kuni 400 g söödakontsentraati päevas).

—	Valikulisel lõppetapil (tallede puhul, kes söövad rannikuäärsel karjamaal karjatamise etapil üksnes rohtu), mis kestab kuni 30 või olenevalt hooajast 40 päeva, antakse talledele sööta või söödakontsentraati ning neid ei karjatata enam sooldunud märgaladel.

Igal juhul moodustab rannikuäärsel karjamaal karjatamise periood, sealhulgas muudel karjamaadel viibimine ajal, kui sooldunud märgalad on kaetud tõusuvetega, vähemalt poole looma elueast.

Looma eri eluetappidel tarbitud sööt on pärit geograafilisest piirkonnast ja koosneb karjamaal söödavast värskest rohust, karjamaalt niidetud värskest rohust või heinast või kuivsilost, mille kuivainesisaldus on üle 50 %, ning juurtest, mugulatest ja köögiviljadest.

Maisisilo andmine on alates 1. juunist 2013 keelatud.

Loomade eri kasvuetappidel uttedele ja talledele antav söödakontsentraat koosneb järgmistest koostisainetest:

—	teravili teradena, nendest valmistatud tooted ja nende kõrvalsaadused: oder, mais, nisu, tritikale, kaer,

—	õliseemned, nendest valmistatud tooted ja nende kõrvalsaadused: soja-, päevalille-, rapsi-, linakoogid, sojaseemned, sojaoakestad,

—	valgurikkad kultuurid: põldhernes, lupiin, põlduba,

—	mugulad ja juurikad, nendest valmistatud tooted ning nende kõrvalsaadused: suhkrupeedipulp,

—	kõrrelised: lutsern, õled,

—	melass: suhkruroomelass,

—	söödalisandid,

—	mineraalained, vitamiinid.

Hein pärineb täielikult geograafilisest piirkonnast ja söödakontsentraat pärineb 50 % ulatuses kõnealusest piirkonnast.

Põllumajandusettevõttes kasvatatavate lammaste söödas on lubatud üksnes sellised taimed, nende kõrvalsaadused ja neist valmistatud söödatooted, mis ei ole saadud transgeensetest toodetest. Sooldunud märgaladel kasvatatavate loomade sööt ei tohi sisaldada ühtki loomse päritoluga toodet, välja arvatud piimatooted.

3.5. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Sündimine, kasvatamine ja tapmine.

3.6. Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

—

3.7. Erieeskirjad märgistamise kohta:

Kaitstud päritolunimetusega liha „Prés-salés du Mont-Saint-Michel” identifitseeritakse ja märgistatakse jahutamisaja lõpus kustumatu templivärvis kirjaga „Prés-salés MSM”, mis kantakse sellistele peamistele jaotustükkidele nagu abatükid, küljetükid ja tagajalad.

Kuni lõppturustajani jõudmiseni on rümp ja selle jaotustükid varustatud märgisega, millel on esitatud vähemalt:

—

nimetus;

—	lühend „AOP” (KPN) või väljend „appellation d'origine protégée” (kaitstud päritolunimetus);

—	Euroopa Liidu kaitstud päritolunimetuse tähis „AOP”;

—	lambakasvataja nimi;

—	põllumajandusettevõtte number;

—	talle riiklik identifitseerimisnumber;

—	tapakuupäev;

—	tapakoht ja tapanumber;

—	märge „Rümba laagerdumisaeg, mis jääb talle tapakuupäeva ja tarbijale suunatud jaemüügi kuupäeva vahele, on vähemalt neli täispäeva.”

4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Geograafiline piirkond, kus talled sünnivad, kasvavad ning tapetakse, koosneb 42 järgmisest kantonist, millest kuus jäävad osaliselt La Manche’i ja L'Ille-et-Vilaine’i departemangudesse.

La Manche’i departemang

Kõik kommuunid, mis kuuluvad järgmistesse kantonitesse: Avranches, Barneville-Carteret, Beaumont-Hague, Bréhal, Bricquebec, Cherbourg-Octeville, Cherbourg-Octeville-Sud-Ouest, Coutances, Ducey, Equeurdreville-Hainneville, Granville, la Haye-Pesnel, Isigny-le-Buat, Jullouville, Lessay, Montmartin-sur-Mer, Les Pieux, Pontorson, Saint-Hilaire-du-Harcouët, Saint-James, Saint-Malo-de-la-Lande, Saint-Ovin, Saint-Sauveur-le-Vicomte, Sartilly, Tourlaville, Valognes, Vesly.

Kantoni la Haye-du-Puits kommuunid, välja arvatud Appeville, Coigny, Cretteville, Houtteville, Prétot-Sainte-Suzanne, Vindefontaine.

Saint-Sauveur-Lendelini kantoni kommuunid Muneville-le-Bingard, La Ronde-Haye.

L'Ille-et-Vilaine’i departemang

Kõik kommuunid, mis kuuluvad järgmistesse kantonitesse: Antrain, Dol-de-Bretagne, Fougères-Nord, Fougères-Sud, Louvigné-du-Désert, Pleine-Fougère, Saint-Aubin-du-Cormier, Saint-Brice-en-Coglès.

Cancale’i kantoni järgmised kommuunid: La Fresnaie, Hirel, Saint-Benoit-des-Ondes.

Saint-Aubin d’Aubigné kantoni järgmised kommuunid: Andouillé-Neuville, Gahard, Romazy, Saint-Aubin-d’Aubigné, Sens-de-Bretagne ja Vieux-Vy-sur-Couesnon.

Vitré-Esti ja Vitré-Ouesti kantonite järgmised kommuunid: Balazé, Châtillon-en-Vendelais, Montautour, Princé, Saint-M'Hervé, Vitré.

5. Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1. Geograafilise piirkonna eripära:

Seost väljendavad looduslikud tegurid

Geograafiline piirkond ulatub ümber Saint-Malo lahe ja laiub La Manche’i ja L'Ille-et-Vilaine’i departemangude rannikuäärses osas. Piirkonna eripäraks on märkimisväärse ulatusega rannikuala ning mere ja ookeani suur mõju piirkonna kliimale. Geograafilise piirkonna keskmes asuvad mere poolt korrapäraselt üleujutatud aladel, mida kutsutakse sooldunud märgaladeks (marais salés või herbus), kasvab lammaste peamine sööt. Kõnealused märgalad jäävad tõusude ja mõõnade poolt uhutud alade kõrgemasse osasse. Alad on kujunenud välja Mont-Saint-Micheli lahe põhjast ja Cotentinist läänes asuvast deltast, kus tekivad peene struktuuriga setted, jäädes ise loodetest ja tugevatest hoovustest kõrvale. Sooldunud märgala aluspõhi on meremuda, mis koosneb mudast ja väga peenest lubjarikkast liivast. Alad on pikitud sügavate kanalitega, mis jagunevad teisesteks kanaliteks, moodustades äärmiselt tiheda võrgustiku, mis jagab ala eri toimivateks üksusteks ja tekitab loomadele liikumisel rohkesti takistusi.

Soolase pinnase ja üleujutamisega kohastunud taimestiku moodustavad halofüütsed ehk soolataimed. Paljud neist taimedest (Puccinellia maritima, Triglochin maritima, Halimione portulacoïdes) on kergelt külma saanuna lammastele „Prés-salés du Mont-Saint-Michel” väga meelepärased ja moodustavad loomade peamise toiduse.

Seost väljendavad inimtegurid

Talleliha tootmist on Mont-Saint-Micheli lahe ümbruses täheldatud juba alates X sajandist, kui Mont-Saint-Micheli mäel elavatel munkadel oli siin lammaste karjatamise õigus. Lambaliha tootmist on samal ajajärgul täheldatud ka Cotentini aladel, nimelt mainitakse Lessay kloostri asutamise hartas annetust, mille tegid kloostrile kaks lambakasvatust. Hiljem, aastal 1181 moodustas kaks kolmandikku kõnealuse kloostri kümnisest lambavill (Henri II Plantagenêt’ harta).

Kuni XX sajandi esimese pooleni karjatati lambaid rühmana, kus kaks kuni neli looma olid omavahel kokku seotud, erandiks olid Mont-Saint-Micheli poldrid, kus suhteliselt suure tähtsusega kari viidi sooldunud märgalale karjuse saatel. Alates XX sajandi teisest poolest hakkas lambakasvatus rohkem spetsialiseeruma ja hakati rajama lambakasvatusettevõtteid.

Et kari kohaliku keskkonna füüsilistes tingimustes vastu peaks, on lambakasvatajad lähtunud oma aretuskarja valikul lammaste väärtusest emasloomana, loomade võimekusest ebastabiilsel pinnasel liikuda ja selliste tallede kasvatamisest, kes on kohanenud sooldunud märgaladel kasvavate taimede kasvutsükliga. Seega valitakse uted karja hulgast ja jäärad ostetakse väljast sellistest tõugudest, kes on sooldunud märgalade elutingimustega hästi kohanenud ning kelle lihaskonna kasv on seetõttu veidi aeglasem.

Lambakasvatus on arenenud sooldunud märgaladel välja ka tänu lambakasvatuste rajamisele ja loodete lähikonnas asuval maa-alal asuvate karjamaade kasutamisele. Selliste alade olemasolu on hädavajalik loomade hoidmiseks ja toitmiseks ajal, mil sooldunud märgalad on kaetud tõusuvetega.

Selleks et tulla toime karjas olevate loomade väga suurte kasvuerinevustega ning raskete kliimatingimustega, on lambakasvatajad valinud kasvatus- ja söötmisstrateegiad, mis sobivad hästi nimetatud piirkonnale. Kui loomalaudad asuvad ranniku lähedal, võib täiendsööta anda õhtul karjamaalt tulles. Kui laudad asuvad kaugemal, ei saa lambakasvatajad anda lisatoitu enne kui alles lõppetapis. Sööt on suures osas toodetud samas piirkonnas, kuid osa, nimelt lämmastikurohke sööt võib pärineda ka piirkonnast väljastpoolt.

Omalaadse loomakasvatuse tava ümber kujunenud lambakasvatajate, lihakaupmeeste ja lihunike vaheliste kohalike suhete tulemusena on alati võimalus valida selline tapamaja, kus on säilinud lambatapmisega seotud teadmised ja oskused. Need teadmised ja oskused avalduvad eelkõige selles, et ooteaeg tappamajja saabumise ja tapmise vahel on lühike ning möödub mugavates tingimustes, ning eriti hoolikas tapmise, liharaiumise ja siseelundite eemaldamise tehnikas, mis säilitab nahaaluse rasvkoe ning takistab liha saastumist. Ka jahutamine ja laagerdumine on reguleeritud. Kõigi nende toimingute järel hindavad tootjad rümba vastavust nõuetele, võttes eelkõige aluseks rasva kvaliteedi ja rümba väljanägemise.

5.2. Toote eripära:

Rümpasid jaotatakse ühtlaselt jaotunud tihke ja valge rasva järgi. Rümbad on kergelt rasvased, kuid mitte liiga prisked, tagajala lihased on võrdlemisi pikakiulised. Liha on tuhmroosat värvi ja marmorjas (lihasisene rasv), lihakiud on pikad. Küpsetamisel ja söömisel säilib mahlakus ning tugev maitse kestab suus kaua, villarasva maitse puudub täielikult.

Liha erilisust on hinnatud pikka aega, millest annab tunnistust Pontorsonis 1691. aasta suvel viibinud Roueni teadlase ja kirjaniku Pierre Thomas du Fosse’i vastav ülestähendus: „Mere ääres kasvav rohi on nagu nõmm-liivatee – see annab lambalihale erilise maitse, liha on nii hõrk, et nurmkana ja faasan lausa kahvatuvad selle kõrval.”

Selle vana ülestähenduse kinnituseks on Caeni apellatsioonikohtu hiljutine, 24. jaanuari 1986. aasta otsus, milles täpsustatakse, et kõnealustel regulaarselt merega üleujutatavatel karjamaadel korrapäraselt karjatatavaid lambaid kutsutakse tavaliselt sooldunud märgalade lammasteks (moutons de prés-salés) ning et sellisel viisil kasvatatud lammaste liha kvaliteet on eriti hinnatud.

5.3. Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja (kaitstud päritolunimetusega) toote kvaliteedi või omaduste või (kaitstud geograafilise tähisega) toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel:

Seos liha „Prés-salés du Mont-Saint-Michel” ja tootmispiirkonna vahel seisneb peamiselt selles, et loomad toituvad sooldunud märgalale iseloomulikust taimestikust, ning füüsilises pingutuses, mida lambad peavad toidu leidmiseks tegema. Piirkonnaga seotud füüsilise pingutuse osakaal on Mont-Saint-Micheli lahe sooldunud märgalade puhul märkimisväärne, sest nii Mont-Saint-Micheli lahe kui ka Cotentini alade puhul tuleb läbida ulatuslikke maa-alasid, isegi kui rohumaade enda ulatus on tagasihoidlik. Tegelikkuses on sooldunud merealade hein üsna vähese toiteväärtusega ja lammaste söögiks sobiliku rohu vähesuse tõttu peavad loomad oma vajaliku toiduratsiooni kättesaamiseks läbima pikki maid. Selle tõttu ei ole rümbad prisked ja liha värvus ei ole intensiivne.

Liha selliseid omadusi rõhutab veelgi asjaolu, et maastikku liigendavad sügavad lõhed ja kliima on karm. Nende kliimatingimuste tõttu ei saa sooldunud märgaladele tuua liiga noori loomi ning nad peavad sinna jääma piisavalt pikaks ajaks, et selle erilise sööda mõjud nende lihas täielikult avalduksid.

Kõnealustest kasvutingimustest tuleneb ka asjaolu, et loomad ei ole liiga prisked, nende rasv on tihe ja seda ei ole liiga palju, samuti see, et lihal puudub täielikult villarasva maitse.

Kõnealused omadused tulenevad lammaste tapmisest kasvatuskoha läheduses. Kõnealuse läheduse tõttu veetakse loomi vähe, vältides seega loomade võimalikku stressi, mis võiks liha maitset halvendada ning sel viisil on võimalik säilitada karjatamisel saavutatud liha organoleptilised omadused. Selline lambakasvatusviis on võimaldanud arendada ja hoida geograafilise piirkonna tapamajades erilist oskusteavet, mis arvestab tooraine kvaliteeti (nt nahaalune rasvkude hoitakse alles ning keelatud on rümba pesemine), et lihtsustada rümba nõuetele vastavuse kontrollimist.

Sooldunud märgalade lihale omane pehmus on gastronoomide seas tunnustatud ning sellist liha väärtustatakse kõrgelt juba üle saja aasta, nimetatud asjaolu avaldub ka hinnas, mis on tavalise talleliha hinnast 50–100 % kõrgem.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(määruse (EÜ) nr 510/2006 (2) artikli 5 lõige 7)

https://www.inao.gouv.fr/fichier/CDCPresSalesMontSaintMichel.pdf

(1) Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta.

(2) Vt joonealust märkust 1.

27.2.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 57/24

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine

2013/C 57/10

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (2)

„LIETUVIŠKAS VARŠKĖS SŪRIS”

EÜ nr: LT-PGI-0005-0853-28.01.2011

KGT ( X ) KPN ( )

1. Nimetus:

„Lietuviškas varškės sūris”

2. Liikmesriik või kolmas riik:

Leedu

3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1. Toote liik:

Klass 1.3.

Juust

3.2. Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Nimetusega „Lietuviškas varškės sūris” tähistatakse ümarate nurkadega kolmnurkse prisma kujulist laagerdamata kohupiimajuustu, mille laiemas otsas on näha juustukoti sõlmede surujäljed. Tarbitakse värsket, suitsutatud, küpsetatud või kuivatatud juustu. Kõnealust juustu valmistatakse traditsioonilisel viisil, mille puhul piima kalgendamine toimub üksnes piimhappebakterite starterkultuuride, mitte fermentide kasutamisega. Juustule antakse iseloomulik kuju siis, kui juustumass topitakse käsitsi traditsioonilistesse kolmnurksetesse juustukottidesse, mis sõlmitaks kokku juustu paksemas otsas, ning mida seejärel pressitakse. Juustule võib, aga ei pea lisama maitsetaimi ja/või soola. Kavandatud kasutusest sõltub juustude suurus, mis võib varieeruda paarisajast grammist kuni viie või enama kiloni. Juustu valmistamisel ei kasutata lisa-, maitse- ega värvaineid.

Omadused

Värvus: värskete ja kuivatatud juustude värvus vaheldub valgest kollakani. Küpsetatud juustude värvus vaheldub kollakast pruunikani; juustude pealispind võib olla kaetud maitseainete ja/või maitsetaimedega, juustu läbilõike värvus varieerub valgest kollakani. Suitsutatud juustu välispinna värvus vaheldub tumekollasest pruunini, läbilõike värvus on aga valgest kollakani.

Tekstuur: värske juust on pehme, ühtlane, küllaltki tihke ja võib lõikamisel tükkideks laguneda; küpsetatud juust on ühtlane, tihke ja veidi elastne; suitsutatud juust on ühtlane, tihke ja kergesti pudenev. Kuivatatud juustu tekstuur on ühtlane, tugev; juustu on raske lõigata ja murdmisel laguneb see tükkideks. Kui juustu valmistamisel kasutatakse maitseaineid, võivad need olla ebaühtlaselt jaotunud.

Lõhn ja maitse: iseloomulik piimahappe ning kasutatud maitseainete (köömen, sool jt) maitse- ja lõhnavarjund. Suitsutatud juust on selgesti tuntava suitsuse lõhna ja maitsega.

Füüsikalised ja keemilised omadused:

—	olenevalt koostisest võib juustu „Lietuviškas varškės sūris” rasvasisaldus kuivaines olla 7–25 % või on juust väherasvane (rasvasisaldus kuivaines kuni 0,5 %).

—	kuivainesisaldus oleneb juustu rasvasisaldusest ja toote edasisest töötlemisest. Värske, küpsetatud ja suitsutatud juustu puhul peab kuivainesisaldus olema vähemalt 31 % ning kuivatatud juustu puhul vähemalt 67 %;

—	aktiivhappesuse pH on vähemalt 4,3 %.

3.3. Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

—	Lehmapiim,

—	mesofiilsed piimhappebakterite starterkultuurid,

—

sool,

—	Leedus traditsiooniliselt kasvatatavad maitsetaimed (köömen, küüslauk, münt jne).

Juustu „Lietuviškas varškės sūris” valmistamiseks kasutatavad toorained võivad olla varutud ka väljastpoolt määratletud geograafilist piirkonda.

3.4. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

Päritolukohaga seotud kvaliteedi erinõuded või piirangud puuduvad.

3.5. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Juustu „Lietuviškas varškės sūris” valmistamise etapid:

—	piima standardimine, pastöriseerimine, jahutamine ja kääritamine;

—	vadaku eraldamine;

—	kalgendi settimine;

—	juustu vormimine ja pressimine: kalgend pannakse käsitsi väikestesse kolmnurksetesse õhukesest kootud riidest (juusturiie) kottidesse. Juustukotikesed sõlmitakse laiemast otsast kinni ning seejärel vajutatakse neid pressi või klambri all seni, kuni on saavutatud nõutud niiskusesisaldus;

—

juustu töötlemine: vormitud juust jahutatakse temperatuurini 6–12 °C ning võetakse juustukotikesest välja. Kui valmistatakse suitsutatud, küpsetatud või kuivatatud juustu, siis toimub pärast jahutamist vastavalt suitsutamine, küpsetamine või kuivatamine. Kui valmistatakse küpsetatud, maitseainetega juustu, siis hõõrutakse juustu maitseainete ja soola seguga ning jäetakse enne küpsetamist vähemalt 12 tunniks ruumi, mille temperatuur on 10–20 °C.

3.6. Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

Kuna just värske juust „Lietuviškas varškės sūris” on pudenev ja raskesti lõigatav, pakendatakse toode tootmisettevõttes, sest vedu mujale pakendamiskohta võiks rikkuda juustu välimust ja kvaliteeti. Juustu lühikese säilivusaja tõttu on olemas bakterioloogilise saastumuse oht.

3.7. Erieeskirjad märgistamise kohta:

Tootjad, kes valmistavad juustu „Lietuviškas varškės sūris” vastavalt avaldatud kõnealuse toote spetsifikaadile, võivad kasutada nimetust „Lietuviškas varškės sūris” juustu märgistamise, reklaamimise ja turustamise eesmärgil.

Märgisel peab olema:

—	asjaomase tootja nimi;

—	juustu rasvasisaldus massiprotsendina või märge liesas (väherasvane);

—	sõnad „kaitstud geograafiline tähis” ja/või ELi sümbol.

4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Taotlusega seotud geograafiline piirkond hõlmab kogu Leedu Vabariiki. Juustu „Lietuviškas varškės sūris” tehti ja tehakse siiani traditsioonilisel viisil kogu geograafilise piirkonna ulatuses, samas kui ümbritsevates piirkondades on selline valmistusviis kasutusel üksnes Valgevenes asuvates Leedu enklaavides. Selle teistest eristuva, pikka aega vaid kõikjal Leedus valmistatud toote saamislugu on seotud Leedu geograafilise asukoha ja sealsete inimeste eluviisiga.

5. Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1. Geograafilise piirkonna eripära:

Väikeriik Leedu territoorium (65 300 km2) on sama suur, kui mõne teise liikmesriigi halduspiirkond. Juustu „Lietuviškas varškės sūris” tarbimine on kogu Leedus pikaajalise traditsiooniga.

Hilisest tööstustamisest tingituna olid Leedus määrava tähtsusega elatuspõllumajandusettevõtted, mistõttu teravilja ja piimatooted olid ja on jätkuvalt maaelanikkonna peamised toiduained.

Leedus tehti kohupiimajuustu juba keskajal – mõisate 16. sajandist säilinud varaloendites on selle kohta olemas kirjalikud allikad. Pärast leivaahjus söögi valmistamist ja ahju mahajahtumist pandi sinna pott hapupiimaga, mida hoiti seal seni, kuni piima pinnale tõusis urbne kollane valk. Seejärel võeti pott ahjust välja ja sisu valati kolmnurksesse kotti (juustukott), mis riputati nõrguma. Nõrutatud kalgendit pressiti seejärel spetsiaalse pressiga või pandi see kindlale alusele (laud, pink või muu horisontaalne pind), kaeti plaadiga, millele pandi raskuseks kivi peale. Selleks et vältida kohupiimajuustu pealispinnale rõskete sügis- ja kevadilmade tõttu bakteriaalse limakihi või hallituse sagedast tekkimist, küpsetati või suitsutati juustu säilitamise eesmärgil mõõdukalt soojas ahjus. Pikemaajaliseks säilitamiseks mõeldud juustu kuivatati.

5.2. Toote eripära:

Juustu „Lietuviškas varškės sūris” iseloomuliku ning samal ajal sellise lihtsa valmistusviisi tõttu, mille käigus ei lisatud laapi ega toimunud laagerdumist, vaid piima üksnes hapendati, saadud kalgendit pressiti ja vormiti, soovi korral ka soolati, ning seejärel kuivatati, suitsutati või küpsetati, oli külaelanikel võimalik koguda talviseid söögivarusid selleks ajaks, kui lehmad olid tavaliselt enne poegimist kinni.

Toote „Lietuviškas varškės sūris” eripära on tingitud juustu traditsioonilisest, väga töömahukast valmistusviisist, mis suures osas on säilinud muutumatuna tänapäevani. Juustu valmistamiseks kasutatavad peamised toorained on pastöriseeritud lehmapiim ja mesofiilsed piimhappebakterite starterkultuurid, mis annavad tootele iseloomuliku piimahappe maitse. Juustule antakse iseloomulik ümarate nurkadega kolmnurkse prisma kuju sel viisil, et juustumass topitakse käsitsi traditsioonilistesse kolmnurksetesse õhukesest kootud riidest juustukottidesse, mis kokku juustu laiemas otsas; juustu pealispinnal, juusturiide sõlmimise kohal on näha riide kortsude surujäljed. Juustukoti kuju on tingitud asjaolust, et värske juust „Lietuviškas varškės sūris” pudeneb, mistõttu kolmnurkse kujuga kotist on seda kergem eemaldada kui mis tahes muu kujuga kotist. Juust „Lietuviškas varškės sūris” on Leedu kulinaaria, rahvusliku pärandi ja kuvandi lahutamatu osa.

5.3. Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja toote kvaliteedi või omaduste vahel (kaitstud päritolunimetuse puhul) või toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel (kaitstud geograafilise tähise puhul):

Seos toote „Lietuviškas varškės sūris” ja geograafilise piirkonna vahel põhineb toote mainel, millest annavad tunnistust kirjandusallikad, kokaraamatud ja juustu populaarsus argi- ja pidupäevaroana ning Leedut tutvustavatel üritustel.

Leedus töötanud luteri kiriku pastor Theodor Lepner kirjutas 1690. aastal oma raamatus „Der Preusche Littauer” (Preisi leedukad) Leedu sööki ja jooki tutvustades juustu „Lietuviškas varškės sūris” kohta järgmist: „Nad teevad juustu niimoodi: mässivad soolatud kalgendi riide sisse, millest vadak saab välja voolata, ning riputavad siis juustumassiga riidetükid viljaaita nõrguma. Seejärel nad söövad juustu, lõigates selle mitmeks tükiks ja pakkudes seda oma külalistele. See maitseb neile niismaa hästi kui parim Hollandi juust.” Umbes 300 aastat hiljem kirjeldas Vilius Puronas oma raamatus „Nuo mamutų iki cepelinų” (Mammutitest kartuliklimpideni) (1999) seda juustu järgmiselt: „Juustu „Lietuviškas varškės sūris” valmistati ja söödi Leedus igal pool (mitte ainult ühes etnograafilises piirkonnas); meie naabritel pani see suu vett jooksma ja nad küsisid meilt retsepti. Meie juust „Lietuviškas varškės sūris” kas köömnetega, värskelt või kuivatatult on sellest ajast alates kaupluseakende väljapanekutes vaid vähesel määral muutunud.”

Tilsitis 1893. aastal trükitud esimeses leedukeelses kokaraamatus „Lietuvos gaspadinė arba pamokinimai kaip prigulinčiai suvartoti dievo dovanas” (Leedu koduperenaine ehk õppetunnid selle kohta, kuidas parimal moel tarbida Jumala ande) ja 1911. aastal Sejnys avaldatud raamatus „Šeimininkėms vadovėlis” (Koduperenaise käsiraamat) on ka juustu „Lietuviškas varškės sūris” retseptid. Juustu „Lietuviškas varškės sūris” on kirjeldatud ka piimaühistute keskliidu Pienocentras poolt 1947. aastal avaldatud piimatööstuse spetsialistidele mõeldud erialakirjanduses, nt „Svarbesniais pieno produktų gamybos klausimais nurodymų ir instrukcijų rinkinys” (Piimatööstuse valdkonna olulisi küsimusi käsitlevate eeskirjade ja suuniste kogumik) ning Vilniuses 1958. aastal avaldatud raamatus „Pieno produktų pardavimas ir vartojimas” (Piimatoodete müük ja tarbimine). Leedu juustu nime all tuntud juustu tööstuslik tootmine algas 19. sajandi lõpus. Piimatöötlemisettevõtetes on piima töötlemise protsess küll mehhaniseeritud, kuid kalgend topitakse juustukotikestesse ja kotid seotakse kinni käsitsi nagu seda on tehtud sajandeid. Koduses juustuvalmistamises on tänapäevalgi kasutusel vanade näidiste järgi tehtud pressid.

Juust „Lietuviškas varškės sūris” on Leedus endiselt mitmete pidustuste (kokkutulekud, ristsed, pulmad ja muud perekondlikud tähtpäevad) lahutamatu osa ning ka suurepärane kingitus. See toode on asendamatu ka igapäevatoiduses. Leedus on kombeks süüa juustu „Lietuviškas varškės sūris” kas ehedalt, moosi või meega või võileivakattena; küpsetatud või suitsutatud juustu „Lietuviškas varškės sūris” süüakse õlle või gira (leivast valmistud kääritatud jook) juurde ning kuivatatud juustu võetakse kehakinnituseks kaasa matkale või pikemale reisile. Pidulike sündmuste puhul valmistatakse juustu „Lietuviškas varškės sūris” suures mõõdus. Ukmergė piimatööstuses valmistati 2007. aasta laulupeo jaoks juust, mis kaalus 99 kg. Suurim, 12 kg kaalunud suitsutatud juust „Lietuviškas varškės sūris” valmistati Biržai piirkonnas 2009. aastal jaanipeo jaoks. Selleks kulus 105 liitrit piima ning juustu suitsutati spetsiaalses ahjus kaks päeva. Leedu pulmade naiskorraldaja toob pulmalauale kaunistuseks suure juustu „Lietuviškas varškės sūris”; pulmapeo teisel päeval annab pruut muusikutele noorpaari üleslaulmise eest kingiks kuivatatud juustu „Lietuviškas varškės sūris”, mis sümboliseerib paari ühtekuuluvust ja püsivust.

Alates 2006. aastast korraldatakse Rokiškise mõisa muuseumis õppeprogrammi „Sūrio kelias” (Juustutee). Igal aastal õpivad ligikaudu 6 000 külastajat, kuidas valmistada juustu „Lietuviškas varškės sūris”, uurivad endisaegseid tööriistu ja maitsevad eri juustusorte. Juust „Lietuviškas varškės sūris” oli väga populaarne 2009. aasta Berliini ökolaada Grüne Woche külastajate hulgas.

Sajandite jooksul kogutud juustuvalmistamise kogemused, teadmised ja oskused on võimaldanud tootmisprotsessi kohandada kaasaja tingimustele, säilitades samas toote kuju ja tagades selle kvaliteedi.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 (3) artikli 5 lõige 7)

http://www.zum.lt/index.php?-1085950496

(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.

(2) ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta.

(3) Vt joonealust märkust 2.

27.2.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 57/28

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine

2013/C 57/11

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (1) artiklile 51.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (2)

„PECORINO DI PICINISCO”

EÜ nr: IT-PDO-0005-0859-28.02.2011

KGT ( ) KPN ( X )

1. Nimetus:

„Pecorino di Picinisco”

2. Liikmesriik või kolmas riik:

Itaalia

3. Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1. Toote liik:

Klass 1.3.

Juust

3.2. Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

„Pecorino di Picinisco” on silindrikujuline, alt ja pealt sile, toorpiimast ja kuumutamata juustumassist tehtud juust.

Juust, mis on kaitstud päritolunimetusega „Pecorino di Picinisco” ja mida turustatakse valmimisastmetes scamosciato (vähelaagerdunud) ja stagionato (laagerdunud), peab vastama järgmistele näitajatele:

—

scamosciato: laagerdamine: 30–60 päeva; juustuketta läbimõõt: 12–25 cm; serva kõrgus: 7–12 cm; kaal: 0,7–2,5 kg; koorik: õhuke ja krobeline, õlgkollase värvusega; juustu sisu: tiheda struktuuriga, milles on väikesed augukesed (silmakesed), valge kuni õlgkollase värvusega; niiskus: alla 45 %; rasvasisaldus kuivaines: alla 55 %; maitse: magus, tugevate mägikarjamaa aroomidega; puudub lauda lõhn.

—

stagionato: laagerdamine: üle 90 päeva; juustuketta läbimõõt: 12–25 cm; serva kõrgus: 7–12 cm; kaal: 0,5–2 kg; koorik: õhuke ja krobeline, õlgkollase värvusega; juustu sisu: tiheda struktuuriga, milles on väikesed augukesed (silmakesed), õlgkollase värvusega; niiskus: alla 35 %; rasvasisaldus kuivaines: alla 55 %; maitse: intensiivne ja täidlane, laagerdudes pikantsemaks muutuv, tugevate mägikarjamaa aroomidega; puudub lauda lõhn.

—	tootmisperiood: kogu aasta.

3.3. Tooraine (üksnes töödeldud toodete puhul):

Juustu „Pecorino di Picinisco” tootmiseks kasutatav piim saadakse eranditult tootmispiirkonnale iseloomulikesse tõugudesse kuuluvatelt lammastelt. Heakskiidetud tõud on Sopravissana, Comisana, Massese ja ristandid vähemalt ühega nendest tõugudest. Kuni 25 % ulatuses on lubatud kasutada ka kitsetõugude Grigia Ciociara, Bianca Monticellana ja nende tõugude ristandite kohaliku populatsiooni isenditelt saadud kitsepiima. Nimetatud tõugudesse kuuluvatelt kitsedelt lüpstava piima kasutamine on vana tava, kuna traditsiooniliselt on lambakarjas ka väike arv nimetatud kitsetõugude isendeid. Kaitstud päritolunimetusega juustu „Pecorino di Picinisco” tootmiseks on lubatud kasutada ainult ühel või mitmel lüpsmisel saadud toorest täispiima.

Ka muud kasutatavad toorained vastavad kohalike traditsioonide kohastele nõuetele: piima kalgendamiseks kasutatakse punktis 4 osutatud tootmispiirkonnas emasloomade piima saavatelt kitse- või lambatalledelt saadud laapi.

3.4. Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

Lammaste ja kitsede sööt peab olema vähemalt 70 % ulatuses pärit tootmispiirkonnast.

See peab pärinema looduslikelt karjamaadelt ja põhinema eranditult tootmispiirkonnast saadud värskel söödal.

Karjatamisperioodi lühim kestus on kaheksa kuud aastas.

Aastaringselt on lubatud sööda segamine toorainetega nagu teraviljad, valgurikkad taimed ning teravilja või õli töötlemise kõrvalsaadused, mida manustatakse eraldi või omavahel segatuna ning mis moodustavad maksimaalselt 30 % isendi päevasest söödaratsioonist.

Lisaks on lubatud kõrrelistel, liblikõielistel ja looduslike niitude rohul põhineva heina kasutamine, mis sügis-talvisel perioodil moodustab valdava osa söödast, kuid kevad-suvisel perioodil ei tohi ületada 15 % isendi päevasest söödaratsioonist.

Mittelakteerivate isendite puhul on lubatud kuivsilo ja silo kasutamine.

3.5. Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Kõik tootmisetapid (loomade kasvatamine ja piima tootmine, kalgendamine, kalgendi töötlemine, juustu vormimine, nõrutamine, soolamine ja laagerdumine) peavad toimuma punktis 4 määratletud piirkonnas.

3.6. Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

—

3.7. Erieeskirjad märgistamise kohta:

Juustukettal või selle tükil peavad lisaks ELi graafilisele sümbolile ja seadusega ettenähtud teabele olema selges ja loetavas trükikirjas järgmised märked:

—	nimetus „Pecorino di Picinisco”, mille järel on tähis „Denominazione Origine Protetta” (kaitstud päritolunimetus) või selle lühend „D.O.P.” (KPN);

—	toote logo;

—	juustu valmimisastme scamosciato või stagionato tähis;

—	tootja ja pakendaja nimi, ärinimi ja aadress.

4. Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Juustu „Pecorino di Picinisco” tootmispiirkond on kogu Frosinone provintsis asuv Comino org.

5. Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1. Geograafilise piirkonna eripära:

Kaitstud päritolunimetusega juustu „Pecorino di Picinisco” tootmispiirkond, mis on eriliselt sobilik karjakasvatuseks ning lamba- ja kitsejuustude tootmiseks, asub Comino orus (61 535 ha), mis on Lõuna-Lazios Frosinone provintsis, mõne kilomeetri kaugusel Nord di Cassinost ja Est di Sorast, Meta–Mainarde'i mäeaheliku lääneküljel asuv nõgu.

Piirkond hõlmab 20 kommuuni ning selle pindala on üle 61 535 hektari, millest osa kuulub Abruzzo, Lazio ja Molise Rahvuspargi alla; piirkonda iseloomustavad kõrge ökoloogilise väärtusega lubjakivist koosnevad mäed ja suur rohumaana kasutatav maa-ala, mis on piirkonnas kasvatatavate lammaste ja kitsede sööda peamine allikas.

Piirkonna kliimatingimused on mõõdukad: aasta keskmine temperatuur on vahemikus 14 °C (oru põhjas) kuni 5 °C (mäeaheliku kõrgeimates osades). Sademete hulk on väga suur: aasta keskmised väärtused on vahemikus 1 460 mm Atina (520 m üle merepinna) ja Picinisco (740 m üle merepinna) sademete mõõtejaamas ning kuni üle 1 600 mm mägede tipus.

Piirkonna vooluveekogud on Liri jõe lisajõed, mis kuuluvad kõnealusesse valgalasse. Põhjast lõunasse võib eristada nelja erinevat valgala: Sora tasandik Lacerno mägijõe ja Fibreno jõega, Comino org Melfa jõe ja selle lisajõgedega, Cassino tasandik Rapido jõega ning lõpuks Chiaro ja Rava mägijõed, mis territooriumi vaid vähesel määral mõjutades toidavad Volturno jõge. Territooriumi kõigi veekogude pindala on alla 100 hektari. Suvepõua puudumine, mis tingib mõõduka ja vahemerelisest eristuva kliima, võimaldab lammaste ja kitsede peamise sööda allikana kasutada territooriumi looduslikke ja külvatud rohumaasid, kus leidub rikkalikult piirkonnale iseloomulikke looduslikke taimesorte nagu kõrreline Bromus erectus, sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum), Sesleria tenuifolia, lõikheinalised (nagu Carex kitaibeliana, Carex pairaei, Carex ovalis, Carex fusca, Carex hallerana, Carex pallescens) ja liblikõielised (Anthyllis montana, Anthyllis vulneraria ja Vicia hybrida), Polypodium cambricum, Asplenium onopteris, Asplenium fissum, Dryopteris pallida ssp., Cerastiun cerastioides, Lychnis flos-cuculi, Sedum cepaea, Aphanes arvensis, Mespilus germanica, Astrantia tenorei, Seseli montanum, Grafia golaka, Ammi visnaga, Aster alpinus, Taraxacum glaciale, Reichardia picroides, Juncus compressus ja laiuv kadakas (Juniperus nana).

Nimetatud erilised temperatuuri ja sademetega seotud keskkonnatingimused soodustavad tüüpiliste mägipiirkonnale omaste aasade ja rohumaade taimekoosluste arengut.

Kohalikele sotsiaalsetele traditsioonidele omane ning toote omaduste jaoks esmatähtis sotsiaal-kultuuriline element taolises looduskeskkonnas on loomade mägikarjatamise tava. See tava võimaldab loomal varjuda suvise palavuse eest ja vältida sedasi keskkonna- ja toitumisstressi, mis on suvisel perioodil oru põhjas tavaline.

Inimteguri panus tootesse on seotud juustumeistri oskustega eri tootmisetappides. Juustu „Pecorino di Picinisco” tootmiseks on vaja juustumeistri erilist tähelepanu piima töötlemisel. Tootmismeetod näeb ette toorpiima kalgendamise ilma piimhappebakterite lisamiseta ning kalgendamise temperatuuri säilitamise kalgendi lõikamisel.

5.2. Toote eripära:

Juustu „Pecorino di Picinisco” iseloomustab maitse, mis muutub järk-järgult magusast intensiivseks ja täidlaseks, kuni omandab pika valmimisajaga juustudes pikantse noodi koos tugevate mägikarjamaa taimearoomidega, lauda lõhn puudub täielikult. Juustu sisu on õlgkollane.

Juust „Pecorino di Picinisco” on päritolupiirkonnaga seotud eriliste üksikasjade kombinatsiooni tulemus, mis sõltub piirkonna mullastiku- ja kliimatingimustest, karjakasvatajate ning juustumeistrite oskustest, samuti ka traditsiooni ja maastiku säilitamise suutlikkusest.

Mõõdukad kliimatingimused ja karjakasvatajate poolt omaks võetud mägikarjatamise tava on aja jooksul võimaldanud karjamaid ära kasutada ning tugevdada lammaste ja kitsede karjatamistehnikat, mille oluline osa on peamiselt söödataimedest koosnev kõrgekvaliteediline sööt. Loomade pikk karjamaal viibimine rikastab piima ainetega nagu karotenoidid, terpeenid ja polüküllastumata rasvad, mis annavad juustule „Pecorino di Picinisco” õlgkollase värvuse ja rikkaliku taimede lõhna.

„Pecorino di Picinisco” iseloomulike omaduste seisukohast on olulised ka mõned tootmistehnikaga seotud aspektid nagu toorpiima kasutamine, piimhappebakterite lisamata jätmine ja tahke kitse- või lambatallelaabi kasutamine, samuti juustumeistrite oskused.

Toorpiima kasutamine võimaldab säilitada piirkonna karjamaadel kasvavatest söödataimedest toituvatelt lakteerivatelt isenditelt saadud piima aromaatseid ja mikrobioloogilisi koostisosasid.

Kohalike juustumeistrite oskused toorpiima töötlemisel, piimhappebakterite kasutamata jätmine inokulaadis ja kalgendamise temperatuuri nõuetekohane säilitamise kalgendi lõikamise etapis võimaldavad säilitada piima erilise mikrofloora, mis tugevdab juustu iseloomulikku maitset.

Kalgendamise temperatuuri kontroll kalgendi lõikamise etapis võimaldab lisaks aromaatsete koostisosade säilitamisele piirata ka vadaku eraldumist ja selle tulemusena saadakse suurema niiskusesisaldusega juustumass, mis laagerdusperioodi lõpuks on pehme ning tugeva konsistentsiga.

Määratletud tootmispiirkonnas kasvatatud, ainult emapiimaga söödetud ja pärast imetamist tapetud loomadelt saadud tahke kitse- või lambatallelaabi traditsiooniline kasutamine tugevdab veelgi kasvatus- ja töötlemiskeskkonnast tingitud aromaatseid ja mikrobioloogilisi koostisosasid. Selline laap erineb oluliselt vedelast või pulbrilisest vasikalaabist, kuna sisaldab lipolüütilisi ensüüme, mis kahes teises laabiliigis praktiliselt puuduvad.

Kõik need looduskeskkonna ja traditsioonilise tootmismeetodiga seotud elemendid tervikuna eristavad juustu „Pecorino di Picinisco” teistest kohalikest ja piirkondlikest lamba- ja kitsejuustudest.

Juustu „Pecorino di Picinisco” pikaajalist olemasolu kinnitavad mitmed kirjutised (Castrucci 17. sajandil, 1811. aasta Statistica Murattiana) ja ka paljud Picinisco linnavalitsuse arhiivis säilitatavad dokumendid: kaupade saatelehed, jae- ja hulgimüügilitsentsid, maksuarved. Tootmispiirkonna ja eriti Picinisco piirkonna kommuunide lammaste ja kitsede suur hulk, loendatud ajavahemikus 1875-2000, kinnitab piirkonna seost karjakasvatamise ja sellest tuleneva juustutootmise traditsiooniga. Seetõttu võib öelda, et Picinisco kommuun koos Fontitune ja Valleporcina küladega on kaitsnud karjakasvatamise ja Pecorino juustu tootmise traditsiooni ning see juust kannab täna õigustatult selle kommuuni nime.

Juust „Pecorino di Picinisco” mõjutab märkimisväärselt kohalikku kokakunsti, olles paljude piirkonnale iseloomulike retseptide peamine koostisosa.

Juustu „Pecorino di Picinisco” tootmispiirkonnas toimub arvukalt festivale, laatasid ja näitusi, mille teemaks on karjakasvatus ning lambajuust. Näiteks võib tuua iga-aastase karjakasvatamise festivali Piciniscos, mäefestivali, ajaloofestivali, lambafestivali ning Abbuoto viinamarjadest tehtud veini ja lambajuustufestivali. Nendel festivalidel on piirkonna toodete sümboliks „Pecorino di Picinisco”.

Toodet tunnevad ja hindavad kõrgelt kohalikud ja piirkondlikud tarbijad ning selle vaieldamatut kvaliteeti ja traditsiooni on pärjatud mitmete auhindadega. Näiteks võib tuua San Giorgio Bianco preemia – San Giorgio akadeemia Rooma ja Lazio delegatsioonide antud tiitel „2012. aasta juust”. See osales ka konkursil „Alma Ceseus” (juustude kategoorias) Parmas ning konkursil „Salone del gusto” Torinos. Juustu „Pecorino di Picinisco” on esile toodud paljudes avalik-õiguslike ja erakanalite veini- ja toiduteemalistes telesaadetes.

Nimetus „Pecorino di Picinisco” on kindlalt juurdunud, millest annavad tunnistust arved, märgised ja reklaamid.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 (3) artikli 5 lõige 7)

Taotluse esitanud asutus on algatanud riikliku vastuväite esitamise menetluse, avaldades kaitstud geograafilise tähise „Pecorino di Picinisco” tunnustamise ettepaneku 3. detsembri 2010. aasta Itaalia Vabariigi Teatajas nr 283.

Spetsifikaadi terviktekst on kättesaadav järgmisel veebisaidil:

http://www.politicheagricole.it/flex/cm/pages/ServeBLOB.php/L/IT/IDPagina/3335

või otse põllu-, toidu- ja metsamajandusministeeriumi veebisaidil (http://www.politicheagricole.it), klõpsates „Qualità e sicurezza” („Kvaliteet ja ohutus”; ekraanil ülal paremal) ning seejärel „Disciplinari di Produzione all’esame dell’UE” („ELi läbivaatuseks esitatud spetsifikaadid”).

(1) ELT L 343, 14.12.2012, lk 1.

(2) ELT L 93, 31.3.2006, lk 12. Asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta.

(3) Vt joonealust märkust 2.

		ISSN 1977-0898 doi:10.3000/19770898.C_2013.057.est
Euroopa Liidu Teataja		C 57

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	56. köide 27. veebruar 2013

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	II Teatised
	EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED
	Euroopa Komisjon
2013/C 057/01	Teatatud koondumise aktsepteering (Toimik COMP/M.6787 – IHI Corporation/IHI Charging Systems International) ( 1 )	1

	IV Teave
	TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT
	Euroopa Komisjon
2013/C 057/02	Euro vahetuskurss	2

	Kontrollikoda
2013/C 057/03	Eriaruanne nr 24/2012 Euroopa Liidu solidaarsusfondi abi seoses 2009. aasta maavärinaga: tegevuse asjakohasus ja maksumus	3

	V Teated
	KONKURENTSIPOLIITIKA RAKENDAMISEGA SEOTUD MENETLUSED
	Euroopa Komisjon
2013/C 057/04	Eelteatis koondumise kohta (Juhtum COMP/M.6875 – TenneT Offshore/Mitsubishi Corporation/TenneT Offshore 8) – Võimalik lihtsustatud korras menetlemine ( 1 )	4

2013/C 057/05	Eelteatis koondumise kohta (Juhtum COMP/M.6859 – Mitsubishi Corporation/Isuzu Motors/Isuzu Motors India Private Limited) – Võimalik lihtsustatud korras menetlemine ( 1 )	5

	MUUD AKTID
	Euroopa Komisjon
2013/C 057/06	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine	6

2013/C 057/07	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse avaldamine	11

2013/C 057/08	Kaebus CHAP(2012) 1860 – teatis kaebuse kättesaamise ja kaebuse menetlemise kavandatud lõpetamise kohta	17

2013/C 057/09	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase muutmistaotluse avaldamine	19

2013/C 057/10	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine	24

2013/C 057/11	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1151/2012 (põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta) artikli 50 lõike 2 punkti a kohase taotluse avaldamine	28


	(1) EMPs kohaldatav tekst