22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/1

—

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2010. aasta rohelist raamatut „Auditi poliitikavaldkond: kriisi õppetunnid” (KOM(2010)0561);

—

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni äriühingu üldjuhtimise kohta finantsasutustes (1);

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2006/43/EÜ (mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit) rakendamise kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit (3);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0200/2011),

A.

arvestades, et hiljutine finantskriis on seadnud audiitorite töö kahtluse alla;

B.

arvestades, et majanduskriisi järel on finantsasutuste ülemäärast riskide võtmist oluliselt seostatud paindlike, ebapiisavate ning ebatõhusate kontrolli- ja riskijuhtimismehhanismidega, eelkõige süsteemselt oluliste finantsasutuste puhul,

C.

arvestades, et ilmsiks on tulnud audiitorite suur tähtsus eelkõige finantsasutuste riskijuhtimise järelevalve tugevdamisel;

D.

arvestades, et eelkõige finantsasutuste auditikomisjonide võimalusi ei ole veel täiel määral ära kasutatud;

E.

arvestades, et majandusliku stabiilsuse ja turu usaldusväärsuse seisukohast on kvaliteetne auditeerimine väga oluline, kuna see tagab kindluse ettevõtte tegeliku varalise seisundi hindamisel;

F.

arvestades, et kvaliteetse auditeerimise tingimuseks on audiitorite sõltumatus;

G.

arvestades, et huvide konfliktid on tõenäolised juhul, kui audiitorühingud pakuvad samale ettevõtjale erinevaid teenuseid;

H.

arvestades, et turu suur koondumine audiitorühingute suure neliku kätte võib põhjustada liigset riski, ja arvestades, et väiksemad audiitorühingud on erinevad ning nende kasvu ja ekspertteadmisi tuleks edendada konkureerimisvõimaluste suurendamise teel;

I.

arvestades, et seetõttu tuleb uuesti käivitada põhjalik arutelu audiitori funktsioonide ja auditituru struktuuri üle,

1.

tunneb heameelt komisjoni rohelise raamatu üle ja kiidab heaks selle tervikliku lähenemisviisi;

2.

väljendab heameelt rohelises raamatus esitatud põhimõttelise küsimuse üle, kuidas saaks auditi läbiviimist parandada, kuigi varem pole tungivalt viidatud sellele, et auditit ei teostata asjakohaste eeskirjade ja nõuete kohaselt;

3.

leiab, et samaaegselt audiitori rolli üle peetava aruteluga tuleb tugevdada praegu ebatõhusat auditikomitee rolli ning finants- ja riskiteavet, mida ettevõtjad edastama peavad;

4.

ei näe hetkel piisavat alust lõpliku hinnangu andmiseks ning tuletab seetõttu komisjonile meelde vajadust kehtestada rohkem eeskirju ja koostada ulatuslik ja põhjalik mõjuhinnang, milles analüüsitakse erinevaid poliitilisi võimalusi ja keskendutakse praktilistele küsimustele kooskõlas parema õigusloome põhimõtetega, milles mõeldakse järele ka selle üle, kui tähtis on aruandlus korrektse teabe saamiseks ettevõtjate jätkusuutliku majandusliku arengu kohta ning milles analüüsitakse huvigruppe, et selgitada välja erinevate gruppide nagu näiteks VKEde, süsteemse olulisusega finantseerimisasutuste ja teiste börsil noteeritud ja noteerimata ettevõtete puhul mõju hindamise uuringu objektide segmenteerimise alused; on arvamusel, et tuleks hinnata auditiaruannete mõju nende kasutajatele, näiteks investoritele ja süsteemse olulisusega finantseerimisasutuste regulaatoritele; kutsub komisjoni üles analüüsima nii esitatud õigusakti kui ka Euroopa ühtse turu auditeerimise standardite ja tavade järkjärgulise ühtlustamise kaudu loodavat lisandväärtust;

5.

väljendab heameelt proportsionaalsuse põhimõtte tunnustamise üle rohelises raamatus;

6.

leiab, et kohustuslikul auditeerimisel on sotsiaalne roll ja see teenib avalikku huvi, kuna see on demokraatliku majandus- ja poliitilise süsteemi keskne koostisosa ning seetõttu avaldab heameelt rohelises raamatus väljendatud kavatsuse üle suurendada läbipaistvust ja parandada auditiaruannete kvaliteeti, et suurendada finantsturu stabiilsust ja juurdepääsu rahastamisele; pooldab kõiki meetmeid, mis põhinevad tõenditel selle kohta, et finantsasutuste kulud ja koormuse kaalub üles aruannete kvaliteedi märkimisväärne suurendamine, samuti korrapärane välishindamine ja asjakohane regulatiivne järelevalve; rõhutab vajadust konkreetsete õigusaktide järele;

7.

rõhutab, et kõrgekvaliteediline auditisüsteem on äriühingu nõuetekohase üldjuhtimise raamistiku keskne osa; palub komisjonil esitada parlamendile ja nõukogule järjepidevalt oma ettepanekud äriühingu üldjuhtimise ja auditi kohta;

8.

rõhutab auditiaruannete tähtsust osanike ja avalikkuse jaoks; võtab teadmiseks põhimõtte, et audit on audit, ning hoiatab suure õigusliku ebakindluse ohu eest, mis tuleneb erinevate nõuete kohaldamisest; pooldab seetõttu reguleerimisala laiendamist kõigile finantsasutustele;

9.

nõustub komisjoniga põhimõtte osas, et auditiaruande järeldustes tuleb keskenduda eelkõige sisule, mitte vormile;

10.

palub komisjonil uurida, kuidas laiendada audiitorite ülesandeid, et need hõlmaksid lisaks põhilistes finantsaruannetes edastatud teabe kontrollimisele ka auditeeritava üksuse edastatud riskiteabe auditeid; soovitab teavitada audiitoreid kõigist juhtudest, kui riskikomisjoni ei järgitud;

11.

pooldab lühikesi auditiaruandeid, mille järeldused on selged ja täpsed ning mis käsitlevad kõiki aspekte, mis kuuluvad audiitori õiguslike ülesannete alla; on seisukohal, et audiitor peaks esitama auditikomisjonile ja üldassambleele täiendavad selgitused üldiste küsimuste kohta, nagu näiteks kasutatud raamatupidamisarvestuse meetodid, ja konkreetsete küsimuste kohta, nagu põhinäitajad, olulised arvnäitajad, oluliste arvestushinnangute või oluliste otsustega seotud riskihindamine, lisaks töö tegemisel avastatud konkreetsed probleemid;

12.

nõuab, et finantsasutuste auditiaruanded sisaldaksid tugevdatud avaldamisnõudeid vähem likviidsete varade hindamise kohta, mis võimaldaks võrrelda finantsvahendite hindamist asutuste vahel;

13.

rõhutab, et audiitor peab hoiatama järelevalveasutust või pädevat asutust, kui ta avastab probleeme, mis võivad auditeeritava üksuse tegevuse jätkamist ohustada; soovitab läbi viia kahepoolseid kohtumisi audiitorite ja suurte finantseerimisasutuste järelevalveasutuste vahel;

14.

toob välja potentsiaalse kohustuse, mis võib kohustada esitama täiendavat teavet lisaks eeskirjadega nõutavale teabele; on siiski veendunud, et ühiskond nõuab, et audiitoritel oleks nii ettepoole kui ka väljapoole suunatud vastutus, eriti mis puudutab suuri ja süsteemse olulisusega korporatsioone; on seisukohal, et audiitoritele kättesaadav teave, mis on avalikkuse huvides ja puudutab riski, bilansiväliseid tehinguid või võimalikke tulevasi riske, tuleks alati reguleerivatele asutustele avaldada ja enamikel juhtudel avalikkusele kättesaadavaks teha;

15.

nõuab kõigi finantsasutuste auditikomisjonide rolli tugevdamist, nõudes, et nad kiidaksid heaks riskimudeli hindamise, mis hõlmab asjaomase asutuse kõrvutamist võrdlusalustega, kaasa arvatud teatamine võimalikest tulevastest rahastamisvajadustest, pankade paktidest, tulevastest rahavoogudest, riskijuhtimisest, juhatuse hinnangutest ja peamiste aruandluspõhimõtete täitmisest, samuti ettevõtja ärimudeliga seotud võimalikest riskidest; nõuab, et nimetatud hinnang ja lõplik auditiaruanne esitataks igal aastal finantsasutuste juhatusele ja nõukogule arutamiseks ja heakskiitmiseks;

16.

leiab, et professionaalne skeptitsism on auditi nurgakiviks, mis mõjutab selle kõiki etappe; kinnitab, et kõnealune skeptitsism saavutatakse audiitori objektiivsuse ja sõltumatusega, mis on kombineeritud kogemustega omandatud professionaalse otsustusvõimega, mida ei saa asendada puhtformaalse lahtritesse linnukeste tegemisega;

17.

usub, et auditiaruannete kvalifikatsioonisüsteemi ei peaks ümber hindama, kuna praegune täidab hoiatavat funktsiooni ja hoiab esitatava finantsteabe kõrget kvaliteeti;

18.

usub, et ladus ja korrapärane dialoog välisaudiitori, siseaudiitori ja auditikomitee vahel on tõhusa auditi jaoks ülioluline, kuna aktsionäre on vaja hoida kursis (näiteks audiitori määramise, uuesti määramise või kõrvaldamise põhjustega) konkreetsete selgituste abil auditikomitee aruannetes;

19.

on arvamusel, et audiitoritel peaks olema õigus võtta ettevõtja üldkoosolekutel sõna teemadel, mis on seotud nende rolliga audiitorina;

20.

on seisukohal, et auditeerimine peaks olema jaotatud kaheks - sise- ja välisauditiks –, et seda oleks võimalik õiguslikult selgelt piiritleda;

21.

teeb ettepaneku, et komisjon võtaks viivitamata vastu rahvusvahelised auditeerimisstandardid, mida peaks selgitama määruse kaudu, mis võimaldaks ühtlustada auditeid Euroopa tasandil ning hõlbustaks järelevalveorganite tegevust; on seisukohal, et auditeerimine on ühtne menetlus, olenemata auditeeritud äriühingu suurusest, kuid selle rakendamisel tuleb arvestada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) iseloomu; tuletab komisjonile meelde, et lisaks neile ettevõtetele, kellele kohaldatakse rahvusvahelisi auditeerimisstandardeid, on ka teisi ettevõtteid, kelle varalist olukorda tuleks volitatud audiitorettevõtete poolt auditeerida, hoolimata sellest, et nad on standardikohasest auditist vabastatud;

22.

nõustub, et asjaolu, et audiitori määrab ja teda tasustab auditeeritav ettevõtja, on vaidlusi tekitav; ei leia siiski, et audiitori määramine kolmanda asutuse poolt oleks õigustatud; nõuab seetõttu, ilma et see piiraks direktiivi 2006/43/EÜ artikli 37 lõike 2 kohaldamist, et auditikomitee rolli tugevdataks;

23.

on seisukohal, et audiitori peaks juhtudel, kus audiitor on kohustuslik, määrama mitte auditeeritava ettevõtja juhatus, vaid auditikomitee, kusjuures auditikomitee liikmetel peaks olema asjakohane kogemus ja vähemalt pooltel peaks olema aruandlus- ja auditeerimiskogemus; on seisukohal, et auditikomitee peaks tagama audiitori sõltumatuse, pidades eriti silmas nõustamisteenuseid, mida audiitor osutab või osutamiseks pakub;

24.

on seisukohal, et audiitori sõltumatust tagavaid ja auditi kvaliteeti kindlustavaid eeskirju peab üksikasjalikult kontrollima kutsealast täiesti sõltumatu riiklik järelevalveasutus;

25.

toetab hea rahvusvahelise valitsemistava koodeksi loomist avalikku huvi esindavaid asutusi auditeerivatele audiitorühingutele;

26.

nõustub, et audiitori sõltumatus on ülimalt tähtis ja et on vaja võtta meetmeid ülearuse tuttavlikkuse vältimiseks; teeb ettepaneku, et komisjon viiks läbi mõjuhindamise, mis hõlmab mitmeid valikuid, eelkõige välist rotatsiooni ja vabatahtliku ühisauditi mõju; peab audiitori sõltumatuse tugevdamist välise rotatsiooni abil küll võimalikuks, on aga siiski endiselt arvamusel, et parim seadusandlik lahendus ei ole mitte väline rotatsioon, vaid audiitorite sisene vahetamine, nagu see on kinnitust leidnud ka direktiivis 2006/43/EÜ, ning et olemasolev auditipartnerite rotatsiooni kord tagab piisava sõltumatuse auditite tõhususe jaoks;

27.

palub komisjonil tagada, et ettevõtte tegevus arvestaks ettenähtud kaitse säilitamisega, sealhulgas auditi partnerite vahelise kohustusliku rotatsiooni kaitsega, isegi kui need partnerid vahetavad protsessi vältel oma äriühingut;

28.

teeb ettepaneku, et lisaks fikseeritud rotatsioonile tuleks arvesse võtta muid või lisanduvaid võimalusi, näiteks ühisauditite kasutamisel võiks rotatsioonitsükkel olla topelt nii kiire kui ühe audiitori kasutamisel, kuna kolme osalise puhul on dünaamika teistsugune kui kahe osalise puhul ja ühisauditi rotatsioon võiks olla etapiviisiline;

29.

leiab, et üksteisest tuleks eraldada audititeenused ja muud teenused lisaks auditile, mida audiitorühing kliendile osutab, tehes seda direktiivi 2006/43/EÜ artiklis 22 lõikes 2 viidatud huvide konflikti silmas pidades ja kooskõlas ametiala käitumiskoodeksiga; juhib tähelepanu, et sel moel saaks piirata kunstlikult alandatud hinnaga pakkumist („lowballing”), mis seisneb alandatud hinnaga auditi pakkumises eesmärgiga kompenseerida madalam hind, võttes tasu lisateenuste eest; on seetõttu arvamusel, et eraldamist tuleb kohaldada kõikidele ühingutele ja nende klientidele; viidates 2002. aasta soovitustele vannutatud audiitorite sõltumatuse kohta, palub komisjonil koostada nimekiri tingimustest, mille korral need teenused ei oleks kooskõlas audititeenustega; tunnistab, et muude teenuste osutamine lisaks auditile, kui see on kooskõlas audiitori sõltumatusega, võib etendada olulist rolli väikeste ja keskmise suurusega audiitorühingute oskusbaasi laiendamisel, kuid on seisukohal, et sise- ja välisauditi teenuseid ei tohiks osutada samaaegselt;

30.

peab audiitorite sõltumatuse säilitamist oluliseks; on seisukohal, et välisaudiitoritel tuleks keelata teenuste osutamine auditeeritavale äriühingule, kui see võiks põhjustada mittevastavust kehtivatele sõltumatuse nõuetele või muudele eetilistele nõuetele; tunnistab, et Euroopa majanduse kasvu suurendamiseks on vaja tagada, et kõik ettevõtted, sõltumata nende suurusest, sealhulgas VKEd, saaksid kasutada sõltumatute, laialdaste oskustega audiitorite ja audiitorühingute teenuseid;

31.

märgib eriti, et audiitorteenuseid, millega kaasnevad huvide konfliktid, ei või osutada sama ettevõtja, ja see peaks kehtima ka teatavate nõustamisteenuste ning keeruka struktuuriga toodete hindamise kohta, ning väidab, et seda peaksid jälgima pädevad järelevalveasutused;

32.

usub, et auditikomiteed täidavad olulist järelevalverolli, millega tagatakse, et audiitor jääb sõltumatuks, ning palub komisjonil anda auditikomiteedele seda aspekti puudutavaid juhiseid;

33.

soovitab, et auditikomisjon kui nõukogu ja mitte juhatuse üksus peaks otsustama, kas lubada auditiväliste teenuste pakkumist teatavale finantsettevõtjale, ning leppima kokku pakkumise ja volituse üksikasjade suhtes; kutsub komisjoni koostama mõjuhinnangut auditiväliste teenuste ülemmäära seadmise toimivuse kohta ja selle tulemuste mõju kohta tuludele;

34.

leiab, et tasud, mida audiitorühing või audiitorühingute võrgustik võib ühelt kliendilt nõuda, tuleks avalikustada, kui nad ületavad teatud piiri, ning et järelevalveasutustel peaks olema võimalik kontrollide, piirangute või muude planeerimisnõuete abil sekkuda, kui tasud ületavad teatud osakaalu audiitorühingu kogutuludest, et vältida audiitorühingu majanduslikku sõltuvusse sattumist; juhib sellegipoolest tähelepanu asjaolule, et väiksemate ühingute puhul ei tohiks sekkumine piirata kasvu ning endale suurte ja oluliste klientide kindlustamine, mis moodustab audiitorühingu varastes etappides suure osa tööst, on kasvamise oluline osa;

35.

on arvamusel, et audiitorühingud, kes auditeerivad avalikku huvi esindavaid asutusi, peavad oma raamatupidamisaruanded avaldama ning kõnealused aruanded ja ühingu kasutatavad meetodid tuleb läbi vaadata, et tagada nende kvaliteet;

36.

on seisukohal, et kui on olemas tõendeid ettevõtte või avalikku huvi esindava asutuse direktori ja/või audiitorühingu tegevjuhi ametiseisundi kuritarvitamise kohta, peab olema võimalik esitada kõigile asjaomastele vastavat süüdistust;

37.

on seisukohal, et audiitorühingutele sobib partnerluse mudel, kuna see kaitseb nende sõltumatust;

38.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et riiklike asutuste auditid oleksid eeskujulikud, ning vältida võimalikke huvide konflikte, mis võivad tuleneda sidemetest audiitori ja auditeeritavate riiklike asutuste otsustusorganite vahel;

39.

toetab rohelises raamatus esitatud ettepanekuid kontsernide auditite kohta;

40.

kutsub komisjoni üles uurima kontsernide auditite raames andmete edastamisega seotud küsimust seoses ELi andmekaitse õigusraamistiku tulevase läbivaatamisega;

41.

on seisukohal, et kontserni audiitoritel peaks olema selge ülevaade kontsernist ning kui finantsasutuste üle teostatakse kontsernipõhist järelevalvet, peaksid nad suhtlema kontserni järelevalveasutusega;

42.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut, mille eesmärgiks on parandada suhtlust avalikku huvi esindavate asutuste audiitorite ja reguleerivate asutuste vahel;

43.

on seisukohal, et teabevahetuse ja konfidentsiaalsuse protokollide osas tuleks eelnevalt kokku leppida ja dialoog peaks reaalselt töötama mõlemas suunas;

44.

nõuab kahepoolset tõhustatud dialoogi audiitorite ja finantsasutuste järelevalveasutuste vahel, eriti seoses probleemsete valdkondadega, nagu erinevate finantstoodete koosmõju; nõuab, et audiitorid ja ELi järelevalveasutused looksid samasuguse dialoogi ka piiriüleste üksuste jaoks;

45.

juhib tähelepanu auditi järelevalvetavade ühtlustamise vajadusele ning palub, et komisjon kaaluks audiitorite järelevalveasutuste Euroopa ekspertrühma ühendamist Euroopa Finantsjärelvalve Süsteemiga, võimaluse korral ESMA kaudu;

46.

nõuab finantsasutuste välisaudiitoritelt korrapärast valdkondliku aruande esitamist Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule eesmärgiga tuvastada valdkondlikud suundumused ja võimalikud süsteemsete riskide allikad ning kitsaskohad, ning märgib, et seda tuleks teha mõõdukal viisil;

47.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et auditeerimise ajal võetakse arvesse riiklike kontrollikodade avaldatud arvamust;

48.

usub, et auditituru praeguse struktuuri tõttu seaks ühe suurde nelikusse kuuluva audiitorühingu kokkuvarisemine ohtu kogu audiitori kutseala usaldusväärsuse;

49.

on arvamusel, et isegi kui ühe audiitorühingu pankrot ei pruugi tekitada ülejäänud majanduses doominoefekti, võivad ettevõtjad, keda peetakse „liiga suureks, et pankrotti minna” tekitada moraalset ohtu ning situatsiooniplaane seoses suurte audiitorühingutega tuleb tõhustada; leiab, et kõnealuste plaanide eesmärgiks peaks olema viia miinimumini võimalus, et audiitorühing lahkub turult mõjuva põhjuseta ning vähendada ebakindlust ja häireid, mida see põhjustaks;

50.

on seisukohal, et situatsiooniplaanid on oluline vahend, mille abil vältida ettevõtte korratut lagunemist ning et need plaanid peavad sisaldama mehhanismi, mille kaudu teavitada reguleerivat asutust mis tahes probleemist, mis audiitorühingut riiklikul või rahvusvahelisel tasandil ohustab, et reguleerivad asutused saaksid täita oma osa ja tegeleda selliste olukordadega nõuetekohase hoolikusega;

51.

toetab likvideerimiskavade kehtestamist suure neliku audiitorühingutele ja nendele audiitoritele, kes osutavad finantsvaldkonnale olulisi audititeenuseid, samuti piiriüleste situatsiooniplaanide koostamist kliendilepingute nõuetekohase üleandmise jaoks juhul, kui mõjukas turuosaline peaks turult lahkuma;

52.

rõhutab, et raamatupidamise auditeerimise alase mis tahes tegevuse üks eesmärke peab olema arendada sektoris tegutsevate eri ettevõtjate vahel konkurentsi, säilitades samas auditite kvaliteedi, täpsuse ja põhjalikkuse;

53.

nõuab, et komisjon hoolitseks kõigi audititurul tegutsevate ettevõtjate võrdsete konkurentsitingimuste eest ning lihtsustaks auditeerimisvaldkonda käsitlevaid sätteid Euroopa tasandil; on seisukohal, et lihtsam juurdepääs turule ja turule sisenemise piirangute kaotamine on olulised aspektid, mille abil suurendada audititurul osalejate arvu; on seisukohal, et mitte ettevõtja juhatus, vaid auditikomitee on kõige sobivam valima auditi tüüpi, mis täidab kõige paremini auditeeritava üksuse vajadusi, ja jälgima auditi tõhusust ja kvaliteeti, ning et erilist rõhku tuleks panna audiitori sõltumatusele; usub, et komisjon peaks uurima viise, mis võimaldaksid avalikku huvi esindavatel asutustel, avalikul sektoril ja Euroopa institutsioonidel paremini hinnata audititeenuste kvaliteeti, mida audiitorühingud olenemata suurusest pakuvad;

54.

märgib, et ühisauditi kohaldamine võib aidata audititurgu mitmekesistada; tuletab meelde, et eri liikmesriikides valitsevad eri turuolukorrad ja neil on erinevad ühisauditi kogemused; palub komisjonil hinnata ühisauditi kohustusliku kasutuselevõtmise võimalikku kasu ja kulusid nii audiitorühingute, eelkõige väikeste audiitorühingute, kui ka auditeeritavate ettevõtjate – eelkõige finantsasutuste – jaoks, ning palub hinnata, kuidas see võib mõjutada auditituru kontsentreerumist ja finantsstabiilsust;

55.

arvab, et ülevõtmist suure neliku poolt tuleb hinnata seoses nende mõjuga teiste audiitorühingute või nende võrgustike kasvule;

56.

kutsub komisjoni üles uurima pankade ja muude finantsasutuste piiravaid pakte, mis puudutavad ettevõtjatele suunatud laene ja muid finantstooteid ning millega võidakse piirata audiitori valimise võimalusi;

57.

peab ülioluliseks keelata lepingutes suurt nelikut pooldavad piiravad klauslid;

58.

nõuab, et soodustataks väikeste ja keskmise suurusega audiitorühingute ühinemist; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks audiitorühingute sertifikaadi ja kvaliteediregistri loomist, mis võimaldaks väikestel ja keskmise suurusega audiitorühingutel näidata, et nad teevad piisavalt kvaliteetset tööd; on seisukohal, et riigihangete sektoris tuleks seada eesmärgiks kasutada muid audiitorühinguid kui suur nelik ning et avalikud organid sätestaksid sihttaseme, kui suures osakaalus tuleks kasutada suurde nelikusse mittekuuluvaid ühinguid;

59.

palub, et komisjon sätestaks avalikku huvi esindavate asutuste pakkumismenetluste puhul, et suurde nelikusse kuuluvate ühingute kõrval tuleb tagada õiglane juurdepääs pakkumismenetlusele veel vähemalt kahele suurde nelikusse mittekuuluvale ühingule; leiab, et selles protsessis tuleb juhtroll anda auditikomiteele ning selles peavad osalema ka aktsionärid; nõuab, et komisjon vaataks üle auditikomisjoni menetlused seoses pakkumismenetlustega, pöörates erilist tähelepanu ametliku pakkumismenetlusega seotud halduskoormuse aspektidele ja eesmärgiga tagada, et aktsionäride lõplik otsuse audiitori määramise kohta põhineks auditikomitee ettepanekul; on seisukohal, et kõnealune ettepanek peaks hõlmama järgneva menetluse kirjeldust, kasutatavaid kriteeriume ja auditikomitee soovituse põhjendusi;

60.

kutsub komisjoni (konkurentsi peadirektoraati) viima läbi üksikasjalikku auditituru uuringut;

61.

on seisukohal, et audit on ühtse turu taaselavdamise lahutamatu osa; kutsub komisjoni üles kontrollima, mil määral võiks piiriüleste auditeerimistegevuste lihtsustamine vähendada võimalikke takistusi turujuurdepääsule ja mahupiiranguid; kutsub komisjoni üles kontrollima, mil määral võiks auditeerimisteenuste Euroopa turg vähendada menetluse keerukust ja kulusid kõigi turuosaliste, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks; julgustab komisjoni võtma kõiki asjakohaseid meetmeid, et hõlmata ELi õigusaktidega ja rakendada rahvusvahelisi auditeerimisstandardeid, mis aitavad luua audiitorühingutele tõeliselt võrdseid konkurentsitingimusi; tuletab meelde komisjoni soovitusi audiitori vastutuse kohta; palub komisjonil esitada eelmainitut arvesse võttes ettepanekuid tõhusamaks ühtlustamiseks, mis aitaks kaasa audiitorite Euroopa loa väljatöötamisele, pannes erilist rõhku kõigele, mis võiks tagada audiitorite sõltumatust;

62.

palub komisjonil luua audiitori kutseala jaoks üleeuroopaline vastutuse kord;

63.

palub komisjonil teha suuremaid jõupingutusi, et tõhustada lähenemist;

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/9

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 19,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 21, 23 ja 25,

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (KOM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni 29. aprilli 2009. aasta teatist „Toimetulek rahvastiku vananemise mõjuga ELis (2009. aasta aruanne rahvastiku vananemise kohta)” (KOM(2009)0180),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (2008/867/EÜ) (1),

—

võttes arvesse komisjoni tellitud 22. juuli 2010. aasta aruannet tervishoiuteenuste ja pikaajalise hoolduse kättesaadavuse võrdsuse kohta naistele ja meestele,

—

võttes arvesse komisjoni tellitud 24. novembri 2009. aasta aruannet soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise aktiivse kaasatuse poliitika kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldusi Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti kohta perioodiks 2011–2020,

—

võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2010. aasta järeldusi tööjõu ja rahvastiku vananemise mõju kohta tööhõivepoliitikale,

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2010. aasta järeldusi aktiivsena vananemise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldusi tervena ja väärika vananemise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2009. aasta järeldusi „Võrdsed võimalused naistele ja meestele: aktiivsena ja väärikas vananemine”,

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 1. mai 2008. aasta aruannet „Vananeva tööjõu töötingimused”,

—

võttes arvesse 12. aprillil 2002. aastal toimunud teisel ÜRO ülemaailmsel vananemisküsimusi käsitleval assambleel vastu võetud Madridi rahvusvahelist vananemisalast tegevuskava (A/CONF.197/9 8),

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta vananevas ühiskonnas (2),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0291/2011),

A.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine, muu hulgas vanuse alusel, on Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud Euroopa Liidu oluline põhimõte ning üks ühenduse eesmärkidest ja ülesannetest;

B.

arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegias seatakse eesmärgiks saavutada nii naiste kui ka meeste 75-protsendiline tööhõivemäär ning vähendada vaesusriski piiril elavate inimeste arvu 20 miljoni võrra; arvestades, et üle 50-aastaste naiste rühm on seetõttu sellele rühmale iseloomuliku vaesuse ja töötuse kõrge taseme tõttu otsustavaks vanuserühmaks mõlema eesmärgi saavutamisel;

C.

arvestades, et sooliste stereotüüpide püsimine koostoimes eakamate inimeste tööturul diskrimineerimisega vanuse tõttu vähendab eelkõige eakamate naiste töösaamis-, koolitus- ja edutamisvõimalusi ning põhjustab osaliselt vaesusriski suurenemist vanemas eas;

D.

arvestades, et sooline diskrimineerimine on eripärane, kuna see on süstemaatiline ja süsteemne ning läbib ja täiendab kõiki teisi diskrimineerimise vorme;

E.

arvestades, et tööturg on praegu palju dünaamilisem ja voolavam kui kunagi varem, mis tähendab, et ühes valdkonnas töötamine ei ole enam eluks ajaks garanteeritud; arvestades, et majanduskriis on seetõttu näidanud, et naistel on tööturul täita tähtis osa;

F.

arvestades, et Euroopa majanduse edasine konkurentsivõime, õitseng ja kaasatus sõltuvad olulisel määral tema võimest parandada tulemuslikult oma tööjõuressursside kasutamist, seda mitte ainult pensioniea tõstmise kaudu, vaid ka selliste töötingimuste ja sotsiaalkindlustussüsteemide loomise kaudu, mis toetavad elu- ja töötingimuste parandamist ja toovad kasu majandusele, kusjuures see hõlmab ka asjaomast poliitikat, millega ühitada töö-, pere- ja eraelu ning tegeleda otsese ja kaudse diskrimineerimise ja sooliste stereotüüpidega, mis toovad kaasa soolise ebavõrdsuse tööturul;

G.

arvestades, et ajavahemikus 1990–2010 suurenes tööealine elanikkond (20–64-aastased) ELi 27 liikmesriigis 1,8 % võrra, eakam rahvastik (üle 65-aastased) suurenes 3,7 % võrra ning noorte (0–19-aastased) osakaal kahanes 5,4 % võrra; arvestades, et üle 65-aastaste osakaal suureneb eeldatavasti 17,4 %-lt 2010. aastal 30 %-le 2060. aastal (3);

H.

arvestades, et 2008. aastal oli vaesusrisk eakamate naiste seas 22 % võrreldes 16 %ga eakamate meeste seas (4);

I.

arvestades, et naiste osakaal eraldatud eakate inimeste seas on sageli ülearu suur ning see kasvab, mis on tingitud kasvavast lahutuste arvust ja meeste lühemast oodatavast elueast; arvestades, et leskedel ja üksikutel eakatel naistel on üldiselt suurem vaesuse, eraldatuse ja sotsiaalse tõrjutuse risk;

J.

arvestades, et 55–64-aastaste naiste tööhõive määr oli 2009. aastal 37,8 %, samas kui samaealiste meeste puhul oli see 54,8 % (5);

K.

arvestades, et naiste töötuse määr on 21 liikmesriigis meeste omast kõrgem ning vaatamata sellele, et pikaajalise töötuse määr on 12 riigis meeste puhul kõrgem kui naiste puhul, jääb naiste töötus suurema tõenäosusega „mitteaktiivsuse” varju, juhul kui nad on abielus või neil on lapsed;

L.

arvestades, et alla 30-aastaste naiste keskmine tunnitasu moodustab 92 % meeste omast ning 50–59-aastaste vanuserühmas on see näitaja 67,5 % (6) ning ELi keskmine meeste ja naiste palgaerinevus on endiselt 17,5 %;

M.

arvestades, et soolised erinevused sotsiaalmajanduslikus olukorras on suuresti tingitud traditsioonilisest sugudevahelisest rollide jaotusest, mille puhul arvatakse, et leivateenimise kohustus lasub peamiselt meestel ning naised tegelevad tasustamata majapidamistöödega ja perekonna eest hoolitsemisega, muu hulgas perekonna eest hoolitsemisega laiemas plaanis, mis avaldab tugevat mõju naiste – võrreldes meestega – võimele koguda sotsiaalkindlustusõigusi, nt pensioni jaoks, ja seega nende olukorrale vanaduspõlves, eelkõige lahutuse, eraldi elama asumise või leseks jäämise korral;

N.

arvestades, et naistel on suurema tõenäosusega aeglasem, lühem ja/või katkestatud karjäär ning madalam keskmine sissetulek kui meestel, mida kajastab suurem lõhe töötasudes ning mis tekitab soolise erinevuse isikliku pensionivara kogumisel, suurendades seega naiste vaesusriski vanaduspõlves;

O.

arvestades, et sooline ebavõrdsus on väiksem enne perekonna loomist ja suureneb pärast paarisuhte alustamist; arvestades, et naiste tööhõivemäär langeb esimese lapse sündimisel ja nende ebasoodne olukord tööturul suureneb seoses lapse eest hoolitsemisega naiste elutsükli varasematel etappidel, mis asendub hilisemal etapil eakate hooldamisega, millega sageli kaasneb töötajate vaesus;

P.

arvestades, et meestega võrreldes valivad eakamad naised – või on sunnitud valima – sageli osalise tööaja ning lahkuvad – või on sunnitud lahkuma – sagedamini tööturult ennetähtaegsele pensionile;

Q.

arvestades, et soopõhise lähenemisviisi tähtsust aktiivsele tööturupoliitikale tunnustavad laialdaselt peaaegu kõik Euroopa riigid, kuid aktiivse tööturupoliitika hindamistest ilmneb, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on jätkuvalt ebavõrdne ja küllaltki kitsapiiriline;

R.

arvestades, et üle 50-aastased naised kogevad tihti kahe- või mitmekordset diskrimineerimist nii soo kui ka vanuse stereotüüpide põhjal, mida süvendab sageli nende soospetsiifiline töö ja elu (nt karjääri katkemine, osalise koormusega töötamine, töötuse perioodile järgnev uuesti tööle asumine, tööturult kõrvalejäämine perekondlikele kohustustele pühendumise tõttu või eelkõige kaubandus- ja põllumajandussektoris pereettevõtetes ilma palgata ja sotsiaalkindlustuseta töötamine ning meeste ja naiste palgaerinevus); arvestades, et seetõttu on tingimused naiste jaoks üldiselt ebasoodsamad kui samasse rühma kuuluvate meeste jaoks; arvestades lisaks, et majanduslanguse tingimustes on sellistel naistel veelgi suurem oht vaesusesse sattuda;

S.

arvestades, et naisi peetakse tööturul sageli „vanaks” palju nooremas eas kui mehi; arvestades, et 58 % eurooplastest peavad vanuse põhjal diskrimineerimist laialt levinuks (7);

T.

arvestades, et eakamate naiste vastu suunatud vägivald on tõsiselt alahinnatud küsimus, kuna eakamatele naistele on väärkohtlemise avalikustamine eriti vastumeelne, teenuste osutajad loovad stereotüüpe, et eakamad naised on vähem ohustatud, ja väärkohtlemise ohvritest eakamate naiste jaoks on vähem valikuvõimalusi;

U.

arvestades, et tulemuslikud viisid sellise diskrimineerimise kaotamiseks on varasest noorusest algav võrdsust sisendav kasvatus, kutsenõustamispoliitika ja naiste tööhõivet edendav poliitika;

1.

tervitab komisjoni otsust nimetada 2012. aasta aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aastaks ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kohaseid ja tulemuslikke diskrimineerimise vastu võitlemise meetmeid, sealhulgas tegelema soo ja vanuse põhjal diskrimineerimisega seotud stereotüüpidega ja edendama põlvkondadevahelist solidaarsust;

2.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et üle 50-aastaste naiste mitmekordset diskrimineerimist kajastatakse paremini ning sellega tegeletakse tulemuslikult avatud koordinatsiooni meetodi alusel seoses pensionide, sotsiaalse kaasamise, tööhõive, sooliste stereotüüpide muutmise ja naiste kaasamisega poliitilisi ja majanduslikke otsuseid tegevatesse organitesse;

3.

kutsub liikmesriike üles rakendama pensionireformi ettevalmistamisel ja elluviimisel soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist – seda tuleks arvesse võtta ka eelseisvas pensionisüsteeme käsitlevas valges raamatus ning muude sotsiaalkindlustuspoliitika reformide puhul –, edendama võrdõiguslikkust soodustavat pensionide kindlustusmatemaatilist arvutamist meeste ja naiste puhul, edendama meetmeid vaesusriski vähendamiseks, tegelema vaesusega, mis on hetkel eakamate inimeste probleem, parandama tervishoiu ja hooldusteenuste kvaliteeti, kättesaadavust ja taskukohasust ning lõpetama kohustusliku pensioniea kohaldamist, võimaldades diskrimineerimise kõrvaldamise kaudu eakamatel naistel tööturul osaleda;

4.

kutsub liikmesriike üles täiendama pensionide alast seadusandlust lesepensioni saamise võimalusega, vähendamaks eakamate naiste vaesusriski sattumist;

5.

rõhutab vajadust võtta meetmeid, et edendada kõige haavatavamatesse rühmadesse kuuluvate naiste, s.o sisserändajate, vähemuste hulka kuuluvate naiste, puudega naiste, vähese haridusega naiste, töökogemuseta naiste, naisvangide jne kaasamist, et tagada nende õigus inimväärsele elule;

6.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid väärika vananemise tagamiseks ilma alanduse, diskrimineerimise või muu eakamate naiste vastu suunatud vägivalla vormita;

7.

rõhutab, et eakamad naised kujutavad endast majanduslikku ressurssi ja kogemuste allikat ning pakuvad ülalpeetavate hooldajatena ja tööalaste nõustajatena kogukonnale ja perekonnale olulist tuge ning aitavad lisaks säilitada elu maapiirkondades;

8.

palub, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid algatusi, millega edendada uue tehnoloogiaga seotud keele ja kultuuri tundmaõppimist, et võimaldada eakamatel naistel ületada digitaalne lõhe ning arendada nende suhtlemis- ja sotsiaalseid oskusi ning oskust juhtida oma iseseisvust ja huvisid;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima tihedas koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga läbi uuringut üle 50-aastaste naiste olukorra kohta, keskendudes eelkõige nende kogemustele tööturul, hooldajatena tegutsemise kogemustele, sellele, kuidas naised ja mehed oma aega kasutavad ning tervishoiuküsimustele ja muudele nende ees seisvatele probleemidele;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta jooksul tingimused, mis võimaldavad ja aitavad eakamatel naistel tööturul püsida või sinna naasta, et nad võiksid kasutada oma potentsiaali tööturul ja et nende õigusi austataks; kutsub komisjoni ja liikmesriike samuti üles rakendama meetmeid, mis ergutavad tööandjaid parandama oma võrdsete võimaluste poliitikat nii, et kaoks ealisel diskrimineerimisel põhinev suhtumine eakamatesse naistesse ja et eakamatel naistöötajatel oleks võrdne juurdepääs näiteks koolitusele, edutamisele ja karjäärivõimalustele;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rajama viivitamata laiahaardelist, mitmemõõtmelist, sugusid arvesse võtvat ja vanusele vastavat tööhõive- ja sotsiaalpoliitika tegevuskava, mille eesmärk on garanteerida naiste tööhõive ja sotsiaalne kaasamine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles samuti vaatama süvitsi läbi niisuguste eakamate naiste põlvkonna olukorda, kes juba elavad vaesuses, ning võtma kiiresti kohaseid ja tulemuslikke meetmeid, et aidata need naised vaesusest välja;

12.

kutsub liikmesriike üles piisavalt tegelema mitmekordse diskrimineerimisega, millega eakamad naised tööturule juurdepääsu otsides kokku puutuvad;

13.

kutsub komisjoni üles arendama edasi ja parandama täpsete, asjakohaste, võrreldavate sooliste ja vanuseliste andmete kogumist ning analüüsimist Euroopas, eelkõige eakamate naiste, sealhulgas sisserännanud ja puudega naiste tööhõive ja töötuse määra kohta, eakamate naiste (mitteametliku) osalemise kohta oma perekondade ja sugulaste eest (tasuta) hoolitsemisel ning teistest sõltuvate eakate inimeste määra ja eakate väärkohtlemise kohta, mida peaksid käsitlema liikmesriikide kõik praegused andmekaitsealased õigusaktid;

14.

tunneb heameelt asjaolu üle, et liikmesriigid on juba tunnustanud tööturu soolise ebavõrdsuse mustrite ja põhjuste kindlat seost elutsükli etapiga, ning rõhutab, et elutsüklil põhinevat lähenemist tööle tuleb seetõttu edendada; nõuab siiski tungivalt, et liikmesriigid tegeleksid oma aktiivses tööturupoliitikas – elutsükli probleemide asjakohase lahendamise eesmärgil – suunatud meetmete kaudu noorte ja eakamate naiste ebasoodsama olukorraga samaealiste meestega võrreldes ning ei keskenduks üksnes täisealiste naiste ja meeste sellekohasele probleemile;

15.

kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid eakamate naiste töötingimuste kvaliteedi parandamise kohta, et luua neile jätkusuutlikud ja tervist säästvad töökohad;

16.

innustab liikmesriike kaasama eakamaid naisi elukestvasse õppesse ning arendama edasi ja toetama eakamatele naistele sobilikke paindlikke ümberõppekavasid, võttes arvesse nende erivajadusi ja võimeid, et tõsta nende tööalast konkurentsivõimet ning aidata neil jätkata sõltumatut ja aktiivset elu ning jagada kogemusi ja teadmisi nooremate põlvkondadega;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ebasoodsamate tingimustega, millega naised tööturul silmitsi seisavad, eelkõige hooldamise kohustusest tulenevatega, ei karistataks naisi nende pensioniõigustes või muudes sotsiaalkindlustusõigustes;

18.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid sotsiaalkindlustusskeemides kasutusele summeerimismeetodi selleks, et liita töösuhtes oldud aja ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötatud aja eest tehtud sissemaksed ning sissemaksed eri tööde eest, kui seda ei ole veel tehtud;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja edendama sooga arvestavaid pensionisüsteeme kui tuge ja kaitset eakamate naiste suurema vaesusriski vastu, võttes arvesse karjääri katkestamisi hooldamiskohustuste tõttu, et vältida uute sõltuvuslõksude loomist;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma viivitamata tulemuslikke meetmeid võrdse töö eest võrdse tasu põhimõtte rakendamiseks (nt töö hindamise kohustusliku süsteemi ja võrdõiguslikkuse tegevuskava kaudu töökohas), et kaotada meeste ja naiste palgaerinevus, mis võib ühtlasi aidata tasandada erinevust pensionides, eesmärgiga vähendada (peamiselt eakamaid) naisi ohustavat suuremat vaesusriski ja see lõpuks kaotada;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike rakendama asjakohast poliitikat, et ühitada töö-, pere- ja eraelu ning integreerida vananemise mõõde ealise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise teel kõigisse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, võttes arvesse eri eluetappe; palub, et Vilniuses asuv Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut viiks läbi sellekohased mõjuhindamised ja uuringud;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama täielikult ja tõhusalt ära olemasolevaid ELi rahastamisvahendeid ja programme, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi, et suurendada eakamate naiste tööturul osalemist ning võidelda eakamate naiste diskrimineerimise vastu kõigis valdkondades;

23.

palub liikmesriikidel innustada eakamate naiste aktiivset osalemist ettevõtluses, innustades ning toetades naisi, kes rajavad uusi ettevõtteid, ja soodustades naiste juurdepääsu rahalistele vahenditele, eriti mikrolaenude abil, ning meeste ja naiste võrdset esindatust majandusotsuseid tegevates organites, sealhulgas ettevõtete juhatustes;

24.

kutsub liikmesriike üles innustama ettevõtteid integreerima oma poliitikasse, eelkõige personalipoliitikasse vanuselisel mitmekesistamisel põhineva juhtimise põhimõtteid ja vahendeid, võtma töökohtades vastu eakate-sõbraliku ja sugusid arvesse võtva poliitika, tunnustama ja austama rohkem oma eakamate naissoost töötajate kogutud teadmisi ja kogemusi ning töötama välja usaldusväärse, läbipaistva teabepoliitika, mis annab eakamatele töötajatele võimaluse valmistuda pensionieaks kõiki fakte täielikult tundes; lisaks kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama menetlusi, millega karistada tööandjaid, kes diskrimineerivad eakamaid naissoost töötajaid; juhib tähelepanu vajadusele lisada kõnealune poliitika Euroopa väikeettevõtlusalgatusse „Small Business Act”;

25.

kutsub liikmesriike üles kiirendama edasiliikumist nende perekondade vajaduste rahuldamise suunas, kellel tuleb võtta vastutus ülalpeetavate eest, ning kutsub komisjoni üles jätkuvalt toetama hooldusstruktuuride arendamist, kasutades struktuurifonde;

26.

palub liikmesriikidel edendada kvaliteetsete hooldusteenuste, sealhulgas eakate koduhoolduse pakkumist, tagada kõnealuse kvaliteetse hooldusteenuse kättesaadavus ja taskukohasus, parandada elukutseliste hooldajate töö väärtustamist ning toetada peresid, kes hooldavad eakamaid ülalpeetavaid inimesi, näiteks hüvitades nende panuse rahaliselt ning nõustades ja koolitades neid, et nad saaksid pakkuda kõrge kvaliteediga mitteametlikku hooldusteenust;

27.

rõhutab vajadust pakkuda piisaval hulgal kvaliteetseid laste, eakate ja teiste ülalpeetavate isikute hooldusteenuseid, mis on taskukohase hinnaga ja ühilduvad täistööajaga töötamisega, et naised ei peaks töötamist katkestama, lõpetama või piirama selleks, et hoolitseda nende hoole all olevate isikute eest;

28.

märgib, et kõnealused teenused laste ja ülalpeetavate hooldamiseks on töövaldkond, milles võiks rakendada eakamaid naisi, kelle tööhõivemäär on praegu üks madalamatest;

29.

kutsub liikmesriike üles pakkuma koolitust ja oskuste täiendamist eesmärgiga tagada kõrgekvaliteedilised hooldusteenused ning tasandada demograafilistest suundumustest tingitud personalinappust tervishoiusektoris (hooldus ja tervis);

30.

innustab liikmesriike laiendama ülalpeetavate hooldamise tunnustamise eesmärgil vanemapuhkuse kättesaadavust vanavanematele ja oma vanemaid hooldavatele lastele, kaaludes hooldajapuhkuse arendamise võimalust, ning pakkuma hooldajatele teenuseid, koolitust ja nõustamist;

31.

tunnistab, et pensionieale lähenevad naised on sageli vanavanemad; tunnistab siiski, et pensionieale lähenevaid naisi ei tohiks kujutada üksnes hooldajatena; palub liikmesriikidel seetõttu kaaluda lastehoiuteenuseid, mis pakuvad vanavanematele soovi korral valikuvabaduse teistes tegevustes osalemiseks;

32.

innustab liikmesriike edendama eakamatele inimestele suunatud kodanikuosaluse ja põlvkondadevahelisi projekte algatuste ja kavade rahastamise kaudu;

33.

kutsub liikmesriike üles võtma kõigil tasanditel meetmeid, sealhulgas toetades asjaomaseid vabaühendusi, et rahuldada eakamate inimeste ja eelkõige üksi elavate eakamate naiste erivajadusi nende eraldatuse ja teistest sõltumise vähendamiseks ning nende võrdõiguslikkuse, turvalisuse ja heaolu edendamiseks;

34.

palub liikmesriikidel kaaluda erinevate majutusvõimaluste uurimist ning kogukonna rühmade ja organisatsioonide toetamist kui eakamate naiste eraldatuse vastu võitlemise ning põlvkondadevahelist solidaarsust soodustava keskkonna loomise vahendit;

35.

tunnustab, et eakamatel naistel peaks olema väärikas valikuvõimalus elada enda soovi kohaselt kas üksinda või kooseluvormi kasutades;

36.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama soolist mõõdet tervishoius kui ELi tervishoiupoliitika keskset osa ning palub komisjonil ja liikmesriikidel seetõttu intensiivistada veelgi oma jõupingutusi soolise ja ealise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ja konkreetseid soopõhiseid meetmeid hõlmava kahetise strateegia vastuvõtmiseks ELi ja riikide tervisepoliitikas;

37.

julgustab komisjoni ja liikmesriike tunnustama seda, kui tähtsad on vanust ja sugusid arvesse võtvad ravi ja leevendusega seotud tervishoiuteenused; kutsub liikmesriike üles laiendama sooga seotud haiguste, sealhulgas nende põhjuste, võimaliku ennetamise ja ravi uurimist;

38.

tunnustab tervisekontrolli ja ennetava ravi keskset tähtsust tervishoius ning innustab komisjoni kasutama avatud koordinatsiooni meetodit eesmärgiga tagada arvamuste vahetamine, edendada tervisekontrolli ühtlustamist ELis, tuvastada parimad tavad ja töötada välja suunised;

39.

tervitab nende liikmesriikide jõupingutusi, kes võimaldavad sooga seotud haiguste tasuta ennetamist ning innustab liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, tugevdama haiguste ennetamist eakamate naiste puhul, pakkudes selleks näiteks kättesaadavat ja perioodilist mammograafiat ja PAP-teste, kaotama vanusepiirangud juurdepääsul ennetavale tervishoiule, näiteks rinnavähi sõeluuringutele, ning suurendama teadlikkust kontrollide tähtsusest;

40.

innustab liikmesriike suurendama veelgi oma jõupingutusi, et võtta vastu soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tervishoiupoliitikasse integreerimise strateegia ning tagada naistele ja meestele võrdne juurdepääs taskukohase hinnaga tervishoiuteenustele ja pikaajalisele hooldusele, pidades eelkõige silmas eakamaid inimesi ja erinevaid ebasoodsas olukorras olevaid inimesi;

41.

innustab komisjoni ja liikmesriike töötama välja meetmeid, millega tagatakse parem töötervishoid ja -ohutus, säilitades sellega töötajate tööalase konkurentsivõime ja võimekuse ning parema tervise vanas eas;

42.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema eakamate naiste vastu suunatud mis tahes vägivalla vormide vastu, tunnistades selle probleemi alahindamist, tegeledes ühiskondlike stereotüüpidega ja tagades teenuseosutajate suutlikkuse võtta arvesse eakamate vägivallaohvrite konkreetseid vajadusi, et tagada inimõiguste täielik järgimine ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamine ning DAPHNE programmi täiel määral ärakasutamine;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/17

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 67 ja artikli 81 lõike 2 punkti g;

—

võttes arvesse oma 23. aprilli 2008. aasta seisukohta nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu direktiiv vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (1);

—

võttes arvesse 20. aprillil 2006. aastal, 4. oktoobril 2007. aastal ja 23. mail 2011. aastal õiguskomisjonis toimunud kuulamisi;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (2);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0275/2011),

A.

arvestades, et õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamine on Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise poliitika üks peamine eesmärk; arvestades, et selles kontekstis peaks õiguskaitse kättesaadavuse kontseptsioon hõlmama ka üksikisikute ja ettevõtjate juurdepääsu adekvaatsetele vaidluste lahendamise menetlustele;

B.

arvestades, et direktiivi 2008/52/EÜ eesmärk on edendada vaidluste rahumeelset lahendamist, soodustades vahendusmenetluse kasutamist ning tagades tasakaalu vahendus- ja kohtumenetluste vahel;

C.

arvestades, et vahendusmenetluse kui traditsioonilise vastandlikkusel põhineva lähenemisviisi elujõulise alternatiivi kättesaadavuse hõlbustamiseks ning tagamaks, et Euroopa Liidus vahendusmenetlust kasutavad pooled saaksid kasu etteaimatavast õiguslikust raamistikust, kehtestatakse direktiivis eelkõige tsiviilmenetluse aspekte käsitlevad ühised põhimõtted;

D.

arvestades, et lisaks prognoositavusele on direktiivi eesmärk luua raamistik, millega säilitatakse vahendusmenetluse peamine eelis – paindlikkus; arvestades, et liikmesriigid peaksid kõnealuse direktiivi rakendamiseks siseriiklikke õigusakte koostades juhinduma neist kahest nõudest;

E.

arvestades, et direktiiv 2008/52/EÜ on pakkunud huvi ka naaberriikidele ja sellel on olnud tõendatav mõju sarnaste õigusaktide kehtestamisele mõnes kõnealustest riikidest;

F.

arvestades, et liikmesriigid peavad saavutama vastavuse kõnealusele direktiivile enne 21. maid 2011. aastal, välja arvatud artikli 10 osas, mille puhul oli nõuetele vastavuse kuupäev 21. november 2010; arvestades, et praeguseks on enamik liikmesriike teatanud, et nad on rakendamisprotsessi lõpule viinud või viivad selle lõpule tähtajaks, ning vaid üksikud liikmesriigid ei ole veel direktiivi sätetele vastavusest teatanud, nimelt Tšehhi Vabariik, Austria, Soome ja Rootsi;

G.

arvestades, et Euroopa Parlament peab oluliseks uurida, kuidas on liikmesriigid kõnealust õigusakti rakendanud, vaadata, mida vahendusmenetluse valdkonna töötajad ja kasutajad sellest arvavad, ning teha kindlaks, kas ja kuidas seda saaks parandada;

H.

arvestades, et sel eesmärgil tuleks läbi viia liikmesriikide peamiste regulatiivsete lähenemisviiside põhjalik analüüs, et teha kindlaks head tavad ja teha järeldusi Euroopa tasandi mis tahes täiendavate meetmete kohta;

I.

arvestades, et komisjoni Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas (KOM(2010)0171) nähakse ette vahendusmenetluse direktiivi rakendamist käsitleva teatise esitamine 2013. aastal;

J.

arvestades, et tasub hinnata seda, kuidas liikmesriigid on rakendanud vahendusmenetluse direktiivi põhilisi sätteid seoses kohtute võimalusega teha pooltele vahetult ettepanek kasutada vahendusmenetlust (artikkel 5), konfidentsiaalsuse tagamise (artikkel 7), vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkulepete täidetavuse (artikkel 6) ja vahendusmenetluse mõjuga aegumistähtaegadele (artikkel 8);

K.

arvestades, et komisjon on lisanud oma 2011. aasta tööprogrammi seadusandliku ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kohta,

1.

tõdeb, et direktiivis sätestatud konfidentsiaalsuse nõue oli teatavate liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides juba olemas: Bulgaaria tsiviilkohtumenetluse seadustikus on esitatud, et vahendajad võivad keelduda andmast tunnistusi vaidluse kohta, mida nad on vahendanud; Prantsusmaa ja Poola seadustes, mis käsitlevad vahendusmenetlust tsiviilasjades, on kehtestatud sarnased sätted; märgib, et liikmesriikide hulgas on Itaalia võtnud omaks range lähenemisviisi vahendusmenetluste konfidentsiaalsuse osas, samas kui Rootsi vahendusmenetlust käsitlevates eeskirjades on esitatud, et konfidentsiaalsus ei ole automaatne ning nõuab sellekohast pooltevahelist kokkulepet; on seisukohal, et ühtlasem lähenemisviis näib olevat vajalik;

2.

tõdeb, et direktiivi artikli 6 kohaselt on enamikus liikmesriikides olemas menetlus vahendusmenetluse tulemusel saavutatud kokkuleppele samasuguse õigusjõu andmiseks nagu see on kohtuotsusel; märgib, et see saavutatakse kas kokkuleppe esitamisega kohtule või kokkuleppe notariaalselt kinnitamise teel ning et näib, et mõned siseriiklikud seadusandjad on valinud esimesena mainitud lahenduse, samas kui paljudes liikmesriikides on seevastu notariaalne kinnitamine siseriikliku õiguse alusel samuti võimalik: näiteks kui Kreeka ja Sloveenia õiguses on sätestatud, et vahendusmenetluse tulemusena saavutatud kokkuleppe võivad jõustada kohtud, on Madalmaades ja Saksamaal võimalik pöörata kokkulepped täitmisele notariaalaktidena ning teistes liikmesriikides, sh Austrias, saab neid praeguses õiguslikus olukorras pöörata täitmisele notariaalaktidena, vaatamata sellekohase selgesõnalise sätte puudumisele asjaomases siseriiklikus õiguses; palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid, kes veel ei täida direktiivi artiklit 6, teeksid seda viivitamata;

3.

on arvamusel, et artikkel 8, milles käsitletakse vahendusmenetluse mõju aegumistähtaegadele, on oluline säte selles osas, et sellega tagatakse, et pooltelt, kes püüavad vaidlust lahendada, valides vahendusmenetluse, ei võeta hiljem õigust kohtu poole pöördumisele vahendusmenetlusele kulutatud aja tulemusena; märgib, et liikmesriigid ei näi olevat tõstatanud selle punkti osas mingit erilist küsimust;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et mõni liikmesriik on otsustanud minna direktiivi põhinõuetest kaugemale kahes valdkonnas, nimelt vahendusmenetluses osalemise rahaliste soodustuste ja kohustuslike vahendusmenetluse nõuete osas; märgib, et seda laadi siseriiklikud algatused aitavad vaidluste lahendamist tulemuslikumaks muuta ja vähendavad kohtute töökoormust;

5.

tõdeb, et artikli 5 lõike 2 alusel on liikmesriikidel lubatud muuta vahendusmenetluse kasutamine kas enne kohtumenetlust või selle ajal kohustuslikuks või kehtestada selle suhtes ergutusi või karistusi, eeldusel, et see ei takista pooli kasutamast oma õigust kohtute poole pöörduda;

6.

tõdeb, et mõni Euroopa riik on teinud mitmeid algatusi rahaliste soodustuste pakkumiseks pooltele, kes otsivad juhtumite puhul abi vahendusmenetluselt: Bulgaarias hüvitatakse pooltele 50 % riigilõivust, mis on juba makstud vaidluse kohtule esitamise eest, kui nad lahendavad vaidluse edukalt vahendusmenetluse käigus, ja Rumeenia õigusaktides on sätestatud kohtulõivu täielik hüvitamine, kui pooled lahendavad poolelioleva õigusvaidluse vahendusmenetluse abil; märgib, et sarnane säte on esitatud Ungari õigusaktides ning et Itaalias on kõik vahendusmenetluse aktid ja kokkulepped tempelmaksudest ja tasudest vabastatud;

7.

tõdeb, et kõrvuti rahaliste soodustustega on teatavad liikmesriigid, kelle kohtusüsteemid on ülekoormatud, kasutusele võtnud eeskirjad, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kohustuslik; märgib, et sellistel juhtudel ei saa vaidlusi esitada kohtule lahendamiseks enne, kui pooled on püüdnud lahendada probleeme vahendusmenetluse teel;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et kõige ilmekam näide on Itaalia õigusakt nr 28, mille eesmärk on sel viisil parandada õigussüsteemi ja tuua leevendust äärmiselt ülekoormatud Itaalia kohtutele, vähendades kohtuasjade arvu ja lühendades keskmiselt üheksa aastat kestvat perioodi, mis kulub tsiviilkohtumenetluse lõpule viimiseks; märgib, et ei ole üllatav, et kõnealuse valdkonna töötajad ei ole seda hästi vastu võtnud ja on selle õigusakti kohtus vaidlustanud ja isegi streikima asunud;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et lahkarvamustest hoolimata näivad liikmesriigid, kelle siseriiklikes õigusaktides minnakse vahendusmenetluse direktiivi põhinõuetest kaugemale, olevat saavutanud olulisi tulemusi tsiviil- ja kaubandusasjades vaidluste kohtuvälise käsitlemise edendamisel; tõdeb, et eelkõige Itaalias, Bulgaarias ja Rumeenias saavutatud tulemused tõendavad, et vahendusmenetlus võib tuua kaasa kulutasuva ja kiire kohtuvälise vaidluste lahendamise, kohandades menetlusi vastavalt osapoolte vajadustele;

10.

tõdeb, et kohustuslik vahendusmenetlus näib saavutavat Itaalia õigussüsteemis oma eesmärki kohtutes ülekoormuse vähendamise teel; rõhutab siiski, et vahendusmenetlusi tuleks edendada mitte kohtumenetluse kohustusliku osa, vaid elujõulise, säästliku ja kiirema alternatiivina kohtumenetlusele;

11.

tunnustab Bulgaaria vahendusmenetlust käsitleva seadusega sätestatud rahaliste soodustuste abil saavutatud edukaid tulemusi; tunnistab siiski, et need tulenevad ka niisugusest pikaajalisest vahendusmenetluse vastu tuntavast huvist, mida Bulgaaria õigussüsteem on üles näidanud selles osas, et vahenduskogukond on eksisteerinud alates 1990. aastast ja vaidluste lahendamise keskus, kus vahendajad töötavad vahetuste alusel, on alates 2010. aastast pakkunud igapäevaselt tasuta vahendusteenuseid ja teavet osapooltele menetluses olevates kohtuasjades; märgib, et Bulgaarias on vahendatud kahte kolmandikku esitatud kohtuasjadest ja pooled neist kohtuasjadest on edukalt lahendatud vahendusmenetluse käigus;

12.

märgib ühtlasi Rumeenia vahendusmenetlust käsitleva seaduse edukaid tulemusi: lisaks rahalisi soodustusi käsitlevatele sätetele on loodud ka vahendusnõukogu – siseriiklik vahendusega tegelev asutus, mis eksisteerib eraldi iseseisva juriidilise isikuna; see on täielikult pühendunud vahendustegevuse edendamisele, koolitusnormide väljatöötamisele, koolituskursuste pakkujate ettevalmistamisele, vahendajate kutsekvalifikatsioone tõendavate dokumentide väljastamisele, eetikakoodeksi vastuvõtmisele ja täiendavate õigusaktide ettepanekute koostamisele;

13.

usub, et kõike eelnevat arvesse võttes on liikmesriigid tervikuna suures osas saavutanud direktiivi 2008/52/EÜ rakendamise 21. maiks 2011. aastal ning et kuigi liikmesriigid kasutavad erinevaid regulatiivseid lähenemisviise ja mõned riigid on natuke maha jäänud, jääb kehtima asjaolu, et enamik liikmesriike mitte üksnes ei vasta direktiivi nõuetele, vaid on tegelikkuses nendest ees;

14.

rõhutab, et pooled, kes on valmis töötama oma juhtumi lahendamise nimel, töötavad tõenäoliselt rohkem teistega koos kui teiste vastu; usub, et seetõttu on kõnealused pooled sageli avatumad teise poole seisukoha arvestamise ja vaidluse aluseks olevate probleemidega tegelemise suhtes; leiab, et selle lisakasu on sageli poolte suhte säilitamine sellisena, nagu see oli enne vaidlust, mis on eriti tähtis lastega seotud perekondlikes küsimustes;

15.

julgustab komisjoni uurima oma tulevases teatises direktiivi 2008/52/EÜ rakendamise kohta ka neid valdkondi, kus liikmesriigid on otsustanud laiendada direktiivi meetmeid väljapoole selle ette nähtud kohaldamisala;

16.

rõhutab alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide tarbijasõbralikke omadusi, mis pakuvad kohandatud praktilist lahendust; nõuab sellega seoses, et komisjon esitaks kiiresti alternatiivse vaidluste lahendamise kohta seadusandliku ettepaneku;

17.

märgib, et lahendusi, milleni jõutakse vahendusmenetluse tulemusena ja mille pooled on ise välja töötanud, ei suudaks kohtunik ega vandekohus pakkuda; usub seetõttu, et vahendusmenetluse abil saavutatakse tõenäoliselt mõlemale poolele kasulik või mõlemaid pooli rahuldav tulemus; märgib, et selliselt saavutatud kokkuleppe aktsepteerimine on tõenäolisem ja vahendusmenetlusega saavutatud kokkulepete järgimine on tavaliselt kõrge;

18.

usub, et vaja on suuremat teadlikkust vahendusmenetlusest ja selle paremat mõistmist, ning nõuab täiendavaid meetmeid, mis on seotud koolituse, vahendusmenetlusest teadlikkuse tõstmise, ettevõtjate poolt vahendusmenetluse kasutamise suurendamise ja vahendaja kutsenõuetega;

19.

leiab, et liikmesriikide asutusi tuleks julgustada arendama programme, et edendada piisavaid teadmisi alternatiivsest vaidluste lahendamisest; on seisukohal, et kõnealused meetmed peaksid puudutama vahendusmenetluse peamisi eeliseid (kulusid, edumäära ja ajakasutuse tõhusust) ning olema suunatud juristidele, notaritele ja ettevõtjatele, eriti VKEdele, ning samuti akadeemikutele;

20.

tunnistab, et on tähtis luua vahendaja ühtsed kutsestandardid, et edendada vahendusmenetluse paremat kvaliteeti ja tagada kutsealase väljaõppe ja akrediteerimise kõrged standardid kogu liidus;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/21

—

võttes arvesse komisjoni 2. veebruar 2011. aasta teatist „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine” (KOM(2011)0025);

—

võttes arvesse komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatist „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine” (KOM(2008)0699);

—

võttes arvesse ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi toorainete tarnerühma töörühma aruannet „ELi jaoks esmatähtsad toorained” (1);

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Ressursitõhus Euroopa: Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus” (KOM(2011)0021);

—

võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (KOM(2011)0112/4);

—

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2010. aasta teatist „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika. Jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (KOM(2010)0614);

—

võttes arvesse komisjoni 6. novembri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” (KOM(2010)0546);

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010)0612);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni üleilmastumise ajastu uue tööstuspoliitika kohta (2);

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta resolutsiooni elektri- ja elektroonikaseadmete romude kohta (3);

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta (4);

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi suunisdokumenti energia tootmiseks mittekasutatavate mineraalsete toorainete kaevandamise ja Natura 2000 kohta (5);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis on lisatud komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatisele „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine” (KOM(2008)0699) (SEK(2008)2741);

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi toorainepoliitika 2009. aasta aruannet (6);

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi uuringut keskkonna ja konkurentsivõime vaheliste seoste kohta (7);

—

võttes arvesse komisjoni 10. novembri 2010. aasta rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika. ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (KOM(2010)0629);

—

võttes arvesse komisjoni 10. november 2010. aasta teatist „ELi ja Aafrika suhete tugevdamine” (KOM(2010)0634);

—

võttes arvesse peagi avaldatavat komisjoni teatist kaubanduse ja arengu kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2009. aasta teatist „Arengupoliitika sidusus: tervet Euroopa Liitu hõlmava poliitikaraamistiku kehtestamine” (KOM(2009)0458);

—

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta (8);

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (9);

—

võttes arvesse nõukogu 10. märtsi 2011. aasta järeldusi, mis käsitlevad kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamist;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (Lissaboni leping) artiklit 208, milles kinnitatakse, et EL võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid;

—

võttes arvesse käimasolevat Doha läbirääkimiste vooru;

—

võttes arvesse 2007. aasta Aafrika-ELi ühisstrateegiat ja 29.–30. novembril 2010 toimunud Aafrika ja ELi kolmandal tippkohtumisel vastu võetud Tripoli deklaratsiooni;

—

võttes arvesse WTOs käsitlemisel olevat ELi, USA ja Mehhiko kohtuasja Hiina vastu üheksa tooraine küsimuses;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0288/2011),

A.

arvestades, et EL vajab vähese CO2-heitega majandusele üleminekuks ja konkurentsivõime säilitamiseks tugevat tööstuslikku baasi, mis keskkonnahoidlikumaks muutudes sõltub suures osas küllaldastest toorainevarudest;

B.

arvestades, et haldusprotsesside keerukus ja vähene kooskõlastamine ametiasutuste vahel võib põhjustada maavarade kasutamisloa saamisel mitmeaastaseid viivitusi; arvestades, et sellised viivitused on ebavajalikud, suurendavad investeerimise kapitalikulusid ning tõrjuvad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad turult välja;

C.

arvestades, et nõudlus tooraine järele on kogu maailmas pidevalt kasvanud, eelkõige tehnoloogilise väärtusega metallide puhul;

D.

arvestades, et ELi liikmesriikidel, Austraalial ja Ameerika Ühendriikidel on potentsiaal toota ise esmatähtsaid tooraineid, mitteväärismetalle ja haruldasi muldmetalle;

E.

arvestades, et uute tehnoloogiate areng suurendab jätkuvalt nõudlust ressursside järele, mis on selle tööstusharu arengu seisukohast keskse tähtsusega;

F.

arvestades, et ekspordikvoodid piiravad osaliselt rahvusvahelisi tarneid ning hinnad on jõudmas rekordkõrgustesse;

G.

arvestades, et tootmissektoris on materjalikulud tootmise kogukulude osana märkimisväärselt suurem kui tööliste palgafondi osa, ning arvestades, et kõigis sektorites eeldatakse selle suundumuse jätkumist vähemalt keskpikas perspektiivis;

H.

arvestades, et turgudele on ausad ja võrdsed konkurentsitingimused kasulikud;

I.

arvestades, et kasvav konkurents tooraine pärast võib pingestada rahvusvahelisi suhteid ning põhjustada konflikte ressursside pärast;

J.

arvestades, et need probleemid võivad kätkeda võimalust ELi ja kolmandate riikide vastastikku kasulikeks innovaatilisteks koostööpartnerlusteks;

K.

arvestades, et paljudes arenguriikides ei kasutata maavarasid elanikkonna hüvanguks ebademokraatliku valitsemiskorra, pettuse, korruptsiooni või relvastatud konfliktide tõttu;

L.

arvestades, et komisjoni pakutud meetmed ressursitõhususe ja ringlussevõtu suurendamiseks piirduvad konkreetsete meetmete asemel peamiselt hinnangutega selle kohta, mida tuleks teha, ja on seetõttu seatud eesmärkide saavutamiseks ebapiisavad;

M.

arvestades, et komisjon märgib, et kehtivate jäätmealaste õigusaktide kohaldamine ja jõustamine on ressursitõhusama Euroopa edendamiseks;

N.

arvestades, et väärtuslike materjalide, eriti haruldaste muldmetallide ringlussevõtu suurendamine nõuab tõhusat demonteerimist;

O.

arvestades, et tulutoov ringlussevõtt põhineb usaldusväärsel ja tõhusal liigitamisel ning eraldamistehnoloogial, sest ringlussevõetud materjalide väärtus sõltub fraktsioonide puhtusest;

P.

arvestades, tõhususe ja ringlussevõtu suurendamine edendab säästlikkust, konkurentsivõimet ja varustuskindlust;

Q.

arvestades, et tööviljakus on viimastel aastakümnetel palju kiiremini kasvanud kui ressursitootlikkus, sest uuringud on näidanud, et tööjõukulud moodustavad tootekuludest vähem kui 20 % ja ressursikulud 40 %; arvestades, et see viitab tõsiasjale, et on vaja võtta kiiresti meetmeid ressursitõhususe suurendamiseks;

R.

arvestades, et on ülimalt tähtis võtta õigeaegseid ja otsustavaid meetmeid tõhusa strateegia rakendamiseks ning saavutada tulemusi seoses tooraineid käsitleva algatusega,

1.

on veendunud, et toorainetest tulenevalt on Euroopa ees nii ülesandeid kui ka suuri võimalusi; rõhutab, et kuna nõudlus toorainete järele suureneb kogu maailmas, on ELil nüüd võimalus saada sellest kasu, suurendades toorainete pakkumist ja tõhusust, täites samal ajal ELi tööstuse ja toorainesektori vajadused; toonitab, et tooraine võrdne kättesaadavus ning stabiilsed ja ennustatavad hinnad on olulise tähtsusega arenguvõimaluste, konkurentsivõime, innovatsiooni ja Euroopa tööstuse säilimise seisukohast; samas võivad eeskätt esmatähtsate toorainete, nagu haruldaste muldmetallide kättesaadavuse ja varustamise piirangud ning hindade volatiivsus vähendada ELi tööstusettevõtete, eriti VKEde konkurentsivõimet, ökotõhusust ja innovatsiooniväljavaateid; kiidab heaks asjaolu, et 2008. aastal pööras komisjon oma tooraineid käsitlevas algatuses palju tähelepanu toorainepoliitikale, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid alustaksid tooraineid käsitleva algatuse kiiret rakendamist; on veendunud, et ressursipoliitika ja - diplomaatia on ELi jaoks väga tähtsad mitte ainult tööstuspoliitika ja rahvusvahelise kaubanduse seisukohast, vaid ka mitmetahulise küsimusena, mis puudutab nii sisepoliitikat kui ka välis- ja julgeolekupoliitikat; palub komisjonil pöörata sellele küsimusele sama palju tähelepanu kui energeetikaküsimusele; peab seda ka Euroopa välisteenistuse ülesandeks;

2.

on arvamusel, et tulemusliku ja järjepideva ELi diplomaatia eest peab vastutama Euroopa välisteenistus koos komisjoni asjaomaste talitustega, eelkõige kaubanduse peadirektoraadiga seoses kaubandusküsimustega, tehes tihedat koostööd nõukogu ja Euroopa Parlamendiga; arvab samuti, et toorainete strateegiline olulisus peaks kajastuma Euroopa välisteenistuse korralduses ning asjaomaste ELi delegatsioonide koosseisus; toonitab, kui oluline on koordineerida ELi ja liikmesriikide välispoliitikat toorainete valdkonnas;

3.

palub komisjonil pöörata piisavat tähelepanu kaubaturgude ja tooraineid käsitleva strateegia küsimustele eraldi, kuna need kaks valdkonda erinevad teineteisest olemuslikult ning nende probleemide lahendamine vajab erimeetmeid; rõhutab asjaolu, et finants- ja kaubaturud on tänapäeval omavahel seotud rohkem kui kunagi varem ning hinnavolatiilsust süvendab spekuleerimine; märgib, et tooraineturu nõuetekohane toimimine annaks ettevõtjatele vajalikud stiimulid ressursside tõhusamaks kasutamiseks, toorainete asendamiseks, ringlussevõtuks ja lisainvesteeringute tegemiseks toorainete asendamisega seotud teadus- ja arendustegevusse; ergutab seepärast komisjoni toetama tooraineturgude nõuetekohast toimimist, vaadates näiteks läbi finantsteenuste turge käsitleva direktiivi, et tagada läbipaistvam kauplemine; rõhutab, et tooraineid käsitlevas algatuses esitatud kolm sammast täiendavad üksteist toorainete küsimuse lahendamisel ja toorainetega varustatuse tagamisel ELis; palub komisjonil rakendada tooraineid käsitlevat strateegiat tasakaalustatult ja kooskõlastatult, eeskätt ELi muude oluliste poliitikavaldkondadega, seda eriti tööstuse, teadusuuringute, keskkonna, transpordi ja Euroopa 2020. aasta strateegia vallas; märgib sellega seoses, et eriti oluline osa on Euroopa tugeval innovatsiooni- ja tööstuspoliitikal;

4.

väljendab rahulolu komisjoni tegevuse üle esmatähtsate toorainete kindlaksmääramisel, sest kõik on tehnoloogilise väärtusega metallid, mida tuleb edasiste meetmete juures arvesse võtta; palub komisjonil:

tuletab meelde, et toorainete ja eeskätt esmatähtsate toorainete puhul erineb eri elementide kriitilisus ning nende kättesaadavus, kasutamine, töötlemise vajadus ning seega ka hind tarneahele eri järkudes, mida tuleks analüüsimisel arvesse võtta; juhib lisaks tähelepanu toorainete voogude logistiliste paradigmade mitmekesisusele ühisturul;

5.

märgib, et kõik tooraineturud käituvad samal viisil ning eeskätt põllumajandussektori tooraineturgusid mõjutavad tugevasti hooajalised ja klimaatilised tegurid ning seetõttu nõuavad need erilist tähelepanu;

6.

palub seepärast komisjonil viia läbi Euroopa tooraineimpordi uurimus, mis hõlmaks tooraineid, mis ei ole küll esmatähtsad (näiteks liitium, hafnium ja nikkel), kuid siiski strateegilise tähtsusega Euroopa majanduse vajaduste jaoks ja kõrge lisaväärtusega tarbekaupade tootmiseks; uurimuses tuleks hinnata ka meie tööstuse sõltuvust nendest toorainetest ja meetmeid nende varustuskindluse tagamiseks, samuti nende tootmise keskkonnakulusid ja alternatiive, mis võivad kõne alla tulla;

7.

peab tervitatavaks asjaolu, et väga paljud toorained, nagu looduslik kautšuk, puit ja täitematerjal on tooraineid käsitleva algatusega hõlmatud; palub komisjonil analüüsida nende ainete kättesaadavust ja võimalikku nõudlust ning vajaduse korral võtma tulemuste põhjal asjakohaseid meetmeid; märgib, et selles raportis keskendutakse strateegilistele ja esmatähtsatele toorainetele;

8.

juhib tähelepanu asjaolule, et toorainetepoliitika tõhus juhtimine on tõhusa toorainetestrateegia seisukohast väga oluline; märgib, et tulemuslik dialoog peab hõlmama pidevat dialoogi asjaomaste sidusrühmadega; rõhutab vajadust komisjonisisese ja Euroopa Parlamendi-sisese ning liikmesriikide vahelise tihedama koostöö ja teabe edastamise järele; soovitab 2011. aastal luua Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide eeskujul talitustevahelise toorainetega tegeleva kõrgetasemelise töökonna, mis hõlmaks asjaomaseid peadirektoraate, Teadusuuringute Ühiskeskust, Euroopa Keskkonnaametit ja välisteenistust ning tegeleks poliitika, sealhulgas partnerluslepingute väljatöötamise, järelevalve ja läbivaatamisega, et tagada strateegiline kooskõla ja toetada sellise varajase hoiatamise süsteemi loomist, mis muu hulgas tegeleb turumoonutuste ja ressurssidest põhjustatud konfliktidega, ning mida täiendab järelevalverühm; palub komisjonil koostada pikaajalise Euroopa tooraineid käsitlev tegevuskava aastani 2050, milles oleksid esitatud tulevikusuundumused, ohud ja võimalused tooraine- ja esmatähtsate toorainete sektoris ning mille abil saaksid Euroopa tööstusharud, kõrgemad õppeasutused ja teadusasutused teha pikaajalisi kavasid ja investeeringuid; palub komisjonil samuti toetada liikmesriike oma toorainestrateegia väljatöötamisel ning edendada kooskõlastamist ja parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, sealhulgas välismõõtme puhul; soovitab, et peagi avaldatav teatis energiapoliitika välismõõtme kohta võiks olla eeskujuks;

9.

nõuab, et Euroopa Parlamenti teavitataks korrapäraselt energia tootmiseks mittekasutatavate toorainetega seotud suundumustest tooraineid käsitleva algatuse raames ning algatuse eesmärkide saavutamisest iga-aastase arenguaruandes, milles keskendutakse samuti kõnesoleva valdkonna poliitika seostamisele kaubandus-, arengu- ja keskkonnapoliitikaga ning sotsiaalsele mõjule ja andmetele esmatähtsate toorainete kohta;

10.

märgib, et toorainetega seotud probleemide lahendamine kätkeb võimalust tugevdada ELi tööstuslikku baasi, tehnoloogiasuutlikkust ja oskusteavet ning suurendada ulatusliku tööstusuuenduste strateegia abil konkurentsivõimet ja luua püsivaid, kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti; märgib, et vaatamata tõhusa kaubanduspoliitika ja oma ressursside kasutamise tähtsusele on toorainete kasutamise hea haldamine ja tõhususe suurendamine, korduskasutamine, energiatõhus ringlussevõtt ja ressursside kasutamise vähendamine, parandades toodete kvaliteedistandardeid ja rakendades võimaluse korral kasutusaja pikendamise põhimõtet, ning rohelise energia kasutamine lähemas ja kaugemas tulevikus konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja varustuskindluse tagamisel otsustava tähtsusega; on veendunud, et iga selline algatus peaks põhinema nõuetekohasel mõjuhindamisel, milles keskendutakse võimalikule keskkonna-, sotsiaal- ja konkurentsivõime mõjule; rõhutab õiguslikult siduva Euroopa jäätmehierarhia järjepideva rakendamise tähtsust, nagu on sätestatud jäätmete raamdirektiivis, milles on tähtsuse järjekorras esitatud jäätmete vältimine, taaskasutamine, ringlussevõtt ning seejärel taaskasutamine ja kõrvaldamine; märgib, et komisjon peaks toetama sotsiaalseid uuendusi, eluviiside muutmist ja uusi kontseptsioone, näiteks öko-liisingut ning keemiliste ainete liisimist ja jagamist;

11.

märgib, et väiksem tarbimine, jäätmete tekke vältimine ja nende korduvkasutamine on ressursitõhusale majandusele ülemineku keskne osa;

12.

soovitab komisjonil teha põhjalik uuring majandusliku laenamise mudelite kui kaupade omamise alternatiivide kohta ning nende mõju kohta materjalide kasutusele ja taastamisele; rõhutab, et selles osas on kõige suuremaks probleemiks vähene teadlikkus;

13.

rõhutab vajadust teha jõupingutusi majanduskasvu lahtisidumiseks ressursside suurenenud kasutusest, mis aitab samuti vähendada suhtelist sõltuvust impordist; märgib, et laiemas kliimamuutuse kontekstis on tähtis toorainestrateegia kehtestamine; kiidab seetõttu heaks komisjoni kava käivitada ressursitõhusust käsitlev juhtalgatus; palub komisjonil teha kindlaks ressursitootlikkuse suurendamist takistavad tegurid (nt tehnilised tõkked, kulud jne) ning lisada ja hinnata ressursitõhususe parandamise keskmise pikkusega ja pikaajalisi eesmärke, mis kajastavad ELi vajadust vähendada sõltuvust toorainete impordist, kuna ELi tooraineimport ühe inimese kohta on kõrgeim maailmas; palub komisjonil edusammude objektiivseks hindamiseks ja teiste riikidega võrdlemiseks töötada välja usaldusväärsem ressursitõhususe mõõtmise metoodika, võttes arvesse Eurostati selles valdkonnas tehtud tööd ning Euroopa Parlamendi hiljuti tellitud samateemalise uurimuse tulemusi;

14.

peab kiiduväärseks instrumentide ja näitajate väljatöötamist, nagu ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevas aruandes (TEEB); nõuab tungivalt, et komisjon edendaks ja innustaks kõnealuste seadusandlike aktide väljatöötamist ja kasutamist;

15.

on veendunud, et maavarade maks ei ole ressursitõhususe suurendamiseks asjakohane fiskaalvahend, ning palub komisjonil tellida uurimus vee- ja maakasutusmaksu mõju kohta, pöörates erilist tähelepanu ELi majandustegevusele ja taastuvenergia tootmisele avaldatavale võimalikule tahtmatule mõjule;

16.

palub komisjoni tungivalt kaaluda põhjaliku mõjuhinnangu alusel võimalust kasutada toorainete puhul ökodisaini põhimõttel rajanevat lähenemisviisi, hinnata uute vahendite kasutuselevõtu võimalusi, teha koostööd standardiasutustega, hinnata top runner-programmi sobivust toodetele ressursitõhususest lähtudes, tugevdada ressursitõhususe nõustamisteenuseid, eelkõige VKEde jaoks, näiteks toetades selliseid programme Euroopa Konkurentsivõime ja Uuendustegevuse Täitevasutuses (EACI); kutsub komisjoni toetama VKEsid selles valdkonnas ja edendama parimate tavade vahetust liikmesriikide vahel, võimaldama juurdepääsu asjakohasele teadustegevusele seitsmenda raamprogrammi ja ELi tulevastele teadusprogrammide raames; kutsub ettevõtjaid üles kasutama kas keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi (EMAS) või ISO standardeid; kutsub komisjoni ja liikmesriike kasutama riigihankeid ressursitõhusate ning teisesest toormest valmistatud toodete edendamiseks ja tagama ohutu ja läbipaistva ringlussevõtu, kui need tooted on muutunud kasutuskõlbmatuks; märgib, et ringlussevõtu puhul on kvantiteedi kõrval oluline ka kvaliteet; rõhutab seetõttu ringlussevõttu toetava tootedisaini tähtsust; rõhutab, et tarbijate mõjuvõimu suurendamiseks on kasulik lisada loodusvarade kasutamisega seotud teave tootekirjeldusse ja ökomärgisele; kutsub Euroopa standardiasutusi arvestama standardite kehtestamisel alati ressursitõhususega;

17.

palub komisjonil uurida, kuidas saaks muuta ökodisaini direktiivi, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivi, elektri- ja elektroonikajäätmete direktiivi ja patareide jäätmete direktiivi, et suurendada ringlussevõttu mitte üksnes üldiselt, vaid ka väärtuslike toorainete, sealhulgas haruldaste muldmetallide ringlussevõttu näiteks konkreetsemate nõuete kehtestamisega lammutamisele, ja esitada selle alusel nende õigusaktide muudatusettepanekud;

18.

märgib korduskasutuse ja ringlussevõtu tähtsust kasvuhoonegaaside vähendamisel, sest tooraine kasutamine tekitab suure koguse kasvuhoonegaase; märgib lisaks, et konkreetsetes sektorites, mida õiguslikult reguleerivad ringlussevõttu käsitlevad õigusaktid, on ringlussevõtu määrad kõrged; palub komisjonil teha kindlaks võimalused suurendada veelgi asjaomastes sektorites ringlussevõttu, parandades muu hulgas ringmajanduse õigusraamistikku; rõhutab vajadust investeerida toorainete, eeskätt haruldaste muldmetallide ringlussevõttu; palub komisjonil algatada põhjalik ELi materjaliringluse analüüs, mis põhineb tooraine tervel olelusringil (kaevandamisest jäätmeteni) sektorite kaupa ja mille eesmärk on hinnata ja välja pakkuda tooraine ringlussevõtu suurendamise kulutõhusad viisid, mille juures arvestatakse keskkonnamõju; palub komisjonil ühtlustada Euroopa õigusaktid ja ringlussevõtu miinimumstandardid, et need oleksid üksteisega rohkem kooskõlas; palub liikmesriikidel tagada kehtivate õigusaktide nõuetekohane rakendamine ning kutsub lisaks valdkondlikke ühendusi propageerima oma liikmete hulgas aktiivselt ringlussevõttu ja hõlbustada koostööd teadusasutuste ja muude sektoritega; märgib, et on oluline siduda toodetud jäätmete hulk lahti tootmise suurendamisest;

19.

märgib, et on oluline luua tööstuses ringlussevõtuga seotud sünergiat ning aidata ettevõtjatel välja selgitada, kuidas teised ettevõtjad saaksid kasutada ressursina nende toodetud jäätmeid ja kõrvalsaadusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike edendama Ühendkuningriigi riikliku tööstussümbioosi programmi taolisi tegutsemisviise;

20.

palub komisjonil

21.

on seisukohal, et olmeprügi eraldamise kohta on hädasti vaja rohkem teavet ja palub seetõttu komisjonil hinnata eelkõige sellega seonduvaid võimalusi ja ka võimalikke piiranguid;

22.

innustab komisjoni töötama välja ringlussevõtu strateegia, mille kohaselt toimub taastamine jäätmete tekkekohale võimalikult lähedal, hõlmates sealhulgas reovee puhastamist, kuna see võimaldaks taastada suuremas kontsentratsioonis tooraineid, vältida taastamatust, vähendada negatiivset mõju keskkonnale ning oleks ilmselt energiatõhusam;

23.

kutsub lisaks komisjoni esitama ettepaneku prügiladirektiivi (10) muutmise kohta ning arendama edasi ja laiendama selle direktiivi artikli 5 lõikes 2 nimetatud eesmärke; on seisukohal, et vastavalt jäätmete raamdirektiivile peab biolagunevate olmejäätmete prügilasse ladestamise keelu jäätmeid vähendav eesmärk alates 2020. aastast laienema kõigile biolagunevatele jäätmetele ja selleks peab olema kehtestatud jäätmete 5 % vähendamise eesmärk;

24.

palub komisjonil toetada ringlussevõtmise alaseid partnerlussuhteid arengumaadega; palub komisjonil toetada katseprojekte, nagu jäätmevabad piirkonnad;

25.

palub komisjonil hinnata, kuidas Euroopa Investeerimispank saaks aidata vähendada finantsriske, mis on seotud investeeringutega murrangulist tehnoloogiat kasutavatesse ringlussevõtukäitistesse ja muudesse ringlussevõtualgatustesse;

26.

palub komisjonil toetada teadus- ja arendustegevust ringlussevõtu, sealhulgas haruldaste muldmetallide ringlussevõtu majanduslike stiimulite valdkonnas, võttes sealjuures arvesse mõjuhinnanguid; palub komisjonil uurida, kuidas toetada ringlussevõetavate materjalide turgusid, muu hulgas ka ringlussevõetud materjalide sertifikaatide ja ökodisaini nõuete abil, ning palub komisjonil samuti tagada, et ka ühtekuuluvuspoliitikat ja eelarvet kasutataks ressursitõhususe ja ringlussevõtu edendamiseks;

27.

rõhutab vajadust võidelda ringlussevõetava materjali ja kasulikke tooraineid sisaldavate jäätmete (eeskätt elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi (2002/96/EÜ) reguleerimisalasse kuuluvate elektrooniliste jäätmete) ebaseadusliku veoga, parandades õigusakte ja tõhustades nende rakendamist, ning palub liikmesriike pöörata sellele ülesandele kiiresti tähelepanu; palub komisjonil uurida, kuidas tootja vastutuse põhimõtte edasine kasutamine võiks toetada selle eesmärgi saavutamist; tõstab esile vajaduse luua ringlussevõtuga tegelevate ettevõtjate üleilmne sertifitseerimissüsteem; märgib eri liikmesriikide tolliametnike koostöö tähtsust; palub komisjonil uurida, kas on vaja ühist korda ametiasutuste teavitamiseks ebaseaduslikust jäätmeveost; palub komisjonil uurida ebaseaduslikku jäätmevedu ning anda korrapäraselt aru edusammudest, mis on tehtud ebaseadusliku jäätmete ekspordi vastu võitlemisel; palub komisjonil edendada uute ja kasutatud kaupade põhjalikku eristamist tollideklaratsioonides ning kehtestada vastav kord ajakohastatud tolliseadustiku rakendussätetega;

28.

palub sellega seoses komisjoni abistada ELi kaubanduspartnereid, kes seda soovivad, võtta vastu asjakohased seadused ja jõustada piisavad kontrollimeetmed, et ennetada igasuguste jäätmete ebaseaduslikku importi oma territooriumile, ning võidelda aktiivselt korruptsiooni vastu, mis sageli sellise ebaseadusliku impordi võimalikuks teeb;

29.

palub komisjonil võtta arvesse mõnede liikmesriikide kriitilisi märkusi nõukogu määruse kohta, millega kehtestatakse kriteeriumid, mille täitmisel teatavat liiki metallimurd lakkab olemast jäätmed vastavalt direktiivile 2008/98/EÜ, ning palub komisjonil karmistada tootekvaliteedi nõudeid ning parandada võimalusi kontrollida ja tagada, et metallimurd, mis ei ole enam jäätmed, oleks nõutava kvaliteediga;

30.

palub komisjonil määrata kindlaks keskkonnasäästlike kaevandamis- ja tootmisviiside, kogu olelusringi hõlmava ringlussevõtu, asendamise ja ressursitõhususe teadusuuringute ja innovatsiooni prioriteedid, kuna see võiks samuti vähendada ELi impordisõltuvust monopolistlikest tarnijatest; palub komisjonil tegelda teadusuuringute programmides ringlussevõtu praeguste ülesannetega ning rõhutab, et tähelepanu tuleks pöörata eri ringlussevõtu strateegiatele suure aatommassiga metallide kui ka esmatähtsate toorainete, näiteks haruldaste muldmetallide puhul; palub komisjonil siduda esmatähtsate toorainete, näiteks haruldaste muldmetallide teadusuuringute rahastamine selgete eesmärkidega, võttes eeskujuks Jaapani, kelle eesmärk on vähendada haruldaste muldmetallide tarbimist ühe kolmandiku võrra; palub komisjonil võtta arvesse selliste kolmandate riikide kogemusi, kes on juba saavutanud kõrge jäätmete kogumise taseme, näiteks Norras kogutakse üle 80 % elektroonikaromudest, ning seada ka endale asjakohased kogumise eesmärgid; rõhutab, kui oluline on selles valdkonnas avaliku ja erasektori partnerlus, millesse on kaasatud tööstussektor, teadusringkonnad ja valitsusasutused; avaldab tunnustust sellistele institutsioonidele, sest need on osutanud väärtuslikke teenuseid ka VKEdele; rõhutab esmatähtsaid tooraineid käsitleva Euroopa innovatsioonipartnerluse olulisust, et edendada ressursitõhusust, keskseid tehnoloogiavaldkondi, varustuskindlust ja liidu toorainesektorit; palub komisjonil käivitada see partnerlus 2011. aastal;

31.

peab kahetsusväärseks, et teatises ei käsitleta piisavalt materjalide asendamise ja korduskasutuse küsimust; tuletab meelde, et eelkõige esmatähtsate toorainete ja haruldaste muldmetallide asendamine on väga oluline ja võib teostatavuse korral pakkuda häid lahendusi tarne- ja keskkonnaohtude probleemile; palub seetõttu komisjonil toetada tööd selles valdkonnas teadusuuringute ja innovatsiooni parema rahastamise kaudu, töötades teadusuuringute järgmises raamprogrammis välja materjalide asendamise teadus-ja arendustegevuse kava, ning toetada näidistehaste ideed; ergutab komisjoni ja liikmesriike kaaluma materjalide asendamise eesmärkide seadmist, võttes sealjuures arvesse asjaomaseid mõjuhindamisi; palub komisjonil täielikult ära kasutada ELis olemasolev oskusteave haruldaste muldmetallide kohta;

32.

nõuab liidu toorainesektorisse tehtavate investeeringute ergutamise toetuseks selliste meetmete kehtestamist, mis ei ole seotud maksudega; peab seetõttu kiiduväärseks riikide geoloogia uurimisasutuste vahelist koostööd; nõuab nende tihedamat koostööd ja toetab ühiste standardite ja tavade kasutamist, mis kergendaks olemasolevate geoloogiliste andmete vahetamist ja kasutamist; tunneb heameelt iga-aastase Euroopa toorainete aastaraamatu avaldamise üle ja rõhutab, et aastaraamatusse tuleks lisada andmed teiseste toorainete kohta ning kasulike materjalide eraldamise kohta olmeprügist; palub komisjonil hinnata, kas on vaja luua ELi geoloogiateenistus, mis kooskõlastaks liikmesriikide uurimusi ja teeks koostööd rahvusvaheliste partneritega; toetab komisjoni tööd ELi geoloogia alaste alusteadmiste parandamisel; palub komisjonil edendada koostöös liikmesriikidega liidu loodusvarade digitaalse kaardi koostamist;

33.

märgib sisemaise toorainetarnimise olulisust Euroopas; nõuab seepärast

märgib, et liidusisese kaevandamisega seoses on tähtis roll ka tootmisahela alguses asuvatel teenindusettevõtetel; rõhutab, et ELis säästva kaevandamise ning uute kaevandamistehnoloogiate kasutuselvõtmise seisukohast on olulise tähtsusega toetada piirkondlikke ja siseriiklikke tooraineklastreid, mis ühendavad omavahel tööstussektorit, geoloogiateenistusi, tootmisahela alguses asuvaid teenuseosutajaid, seadmete tootjaid ning kaevandus- ja rafineerimisettevõtteid ning transpordisektorit ja sotsiaalpartnereid;

34.

palub komisjonil ühendada bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava eesmärgid toorainestrateegiaga, et tugevdada majanduse ja keskkonna vahelist seost ja võtta arvesse toorainete kaevandamise, tootmise, kasutamise ja kõrvaldamise keskkonnamõju; nõuab tungivalt, et komisjon toetaks strateegilise maakasutuse planeerimise arendamist kõikides liikmesriikides, et tasakaalustada toorainete kaevandamist teiste maakasutuse vajadustega ning kaitsta keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust;

35.

rõhutab, et õnnetusjuhtumite ennetamiseks ja kaevandatava ala taastamiseks tuleb maavarade kaevandamisel pidada kinni kõige rangematest tööohutuse ja keskkonnakaitse nõuetest;

36.

palub komisjonil pöörata piisavat tähelepanu ressursirikaste alade arendamisele ning töötada välja igakülgse lähenemisviisi transpordi infrastruktuuri parandamiseks, et see ühendaks liidu ressursirikkaid alasid tööstuspiirkondadega; kutsub seepärast komisjoni tagama, et üleeuroopalise transpordivõrgu läbivaadatud suunised (TEN-T) vastaksid tööstuse vajadustele ja võimaldaksid hõlpsat juurdepääsu toorainetele;

37.

kinnitab taas, et NATURA 2000 suunised annavad kindla aluse muuks kui energia tootmiseks kasutatavate toorainete kaevandamiseks, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet; palub komisjonil korrapäraselt kontrollida, kas liikmesriikides on saavutatud edu toorainete kaevandamise ja looduskaitse ühitamisel; märgib, et tegevusjuhised konkurentsivõimelise tehnika- ja keskkonnaalase ning sotsiaalse pädevuse saavutamiseks on olulised töövahendid; tuletab meelde oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni ELi jätkusuutliku Kaug-Põhja poliitika kohta (11) ning palub sellega seoses komisjoni ettevaatusprintsiipi arvesse võttes hinnata keskkonnasäästliku kaevandamise võimalusi tundlikes piirkondades, mis võiksid olla oluliste esmatähtsate toorainete tarnimise seisukohast, nagu Arktika, Barentsi mere piirkond ja Gröönimaa ning laiendada võimaluse korral kehtivaid partnerluslepinguid nende piirkondade riikidele;

38.

rõhutab vajadust, et regulatiivse heakskiitmise menetluse raamtingimused metallide ja mineraalide kaevandamiseks uute kaevanduste rajamisele oleksid läbipaistvamad ja prognoositavamad, kuid sealjuures ei tohi ohtu sattuda keskkonnastandardid;

39.

märgib, et Põhja-Euroopa riikides ja Barentsi mere piirkonnas on olulised maagi-, maavara- ja metsavarud; on arvamusel, et Põhja-Euroopa piirkond saaks teha olulise panuse teiste Euroopa ettevõtete toorainete tarnevajaduste heaks ning vähendada sellega ELi sõltuvust impordist; on veendunud, et toorainete küsimuses praegu toimuvates aruteludes on otseselt vaja tõsta teadlikkust Põhja-Euroopa potentsiaalist;

40.

rõhutab, et uute probleemide lahendamiseks on tähtis arendada teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevust; märgib teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse tähtsust säästliku kaevandamise, rafineerimise, maagitootmise ja ringlussevõtu meetodite väljatöötamisel, et vähendada keskkonnamõjusid ning kahjulikke sotsiaalseid tagajärgi;

41.

kutsub komisjoni – vältimaks olukorda, kus ELi tööstust võiks tabada toorainepuudus – võtma meetmeid, et kiiresti kaalutaks võimalust mõne kaevanduse taasavamiseks ja nende säästlikuks kasutamiseks,

42.

rõhutab oskuste ja koolituste tähtsust ning geoloogide, inseneride, kaevurite ja muude töötajate olulist rolli; kutsub seoses sellega komisjoni ja liikmesriike astuma tööturu osapoolte, akadeemiliste ringkondade ja tööstussektori esindajatega tihedasse dialoogi; kutsub komisjoni tegema 2012. aastaks kindlaks kvalifitseeritud personali vajaduse ja kättesaadavuse toorainetega seotud teadus- ja arendustegevuses, kaevandamises, rafineerimises, töötlemises ja ringlussevõtus, ning edastama need andmed Euroopa Parlamendile; kutsub komisjoni koostöös tööstussektori ja akadeemiliste ringkondadega toetama toorainete alast haridust ning looma selleks ülikoolides eriprogramme ja stipendiume; toetab seoses sellega kõnesoleva valdkonna Erasmuse programme, nagu Erasmus Munduse maavarade ja keskkonnaprogrammi;

43.

tervitab ettepanekut ELi toorainete ja haruldaste muldmetallide diplomaatia kohta, mille eesmärk on luua rahvusvaheline reguleeriv platvorm, mis tagab juurdepääsu toorainetele, sealhulgas esmatähtsateks peetavatele toorainetele, ja nendega varustamise, mis tagab maailmaturgude avatuse ning edendab rahvusvahelist koostööd toorainete kestliku kaevandamise küsimustes ja ühistel huvidel põhinevat loodusvarude tõhusat kasutust; toonitab sellega seoses vajadust luua tugev dialoog toorainediplomaatias tööstusriikide, kiiresti areneva tööstusega riikide ja loodusvarade poolest rikaste arenguriikidega, et ühtlasi edendada inimõigusi, head valitsemistava, piirkonna stabiilsust ning ennetada loodusvaradest tingitud konfliktide ohtu;

44.

kutsub komisjoni tagama ELi õigusaktide kõige rangema jõustamise, hõlma suurprojekti „Innovatiivne liit” meetmetega kulla kaevandamise turvalisuse küsimused ja normid, lisama ÜRO Keskkonnaprogrammi jaoks eraldi tööküsimuse kulla kaevandamise kohta, mis hõlmaks turvalisust, innovatsiooni, kemikaalide ohutut käitlemist, ebaseaduslikku kaevandamist ja käsitsi kaevandamist, eesmärgiga leida pikaajaline lahendus tagamaks, et kulda toodetakse või imporditakse kasutamiseks ELis säästlikul moel, ning arutama võimalust vaadata läbi Berliini II juhised, milles käsitletakse väiksemahulist ja käsitsi kaevandamist;

45.

märgib, et kui käsitsi tehtavate ja väiksemahuliste kaevandamistööde sektorit ametlikult tunnustatakse, reguleeritakse ja toetatakse, võib sellel olla kohalikus elus tähtis roll, ning see võib aidata luua töökohti ja toetada arengueesmärke; avaldab kahetsust, et selles valdkonnas on suhteliselt vähe teadmisi ja analüütilisi vahendeid, ning rõhutab, et on vaja suurendada selle sektori nähtavust, hõlbustada tõhusamat poliitikakujundust ja -rakendust käsitsi tehtavate ja väiksemahuliste kaevandamistööde vallas, ning jälgida abiandmismeetmeid, et vältida väiksemahuliste kaevandamistöödega seonduvaid vaesuslõkse, nagu käsitsi tehtavate kaevandamistööde vallas sageli esinev laste töö, ohtlik töökeskkond ja sunnitöö, ning konflikte; kutsub ELi ja liikmesriike samuti üles toetama arenguriike nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, tehes kättesaadavaks teadmised säästvate kaevandustavade, ressursside suurema tõhususe, taaskasutamise ja ringlussevõtu kohta;

46.

kutsub komisjoni hindama vajadust luua esmatähtsate toorainete, eelkõige haruldaste muldmetallide varumise mehhanism, mis tagaks ELi ettevõtetele juurdepääsu strateegilistele materjalidele, mida kasutatakse rohelises, kõrgtehnoloogilises, kaitse- ja tervisetööstuses, ning pakuks kaitsest monopolide surve ja hinnatõusu vastu; rõhutab asjaolu, et ELi roll mistahes võimalikus varumisprogrammis peaks piirduma õigusraamistiku ja regulatiivse järelevalve tagamisega;

47.

märgib, et toorainekaubanduses sagenevad kaubanduspiirangud ja konkurentsimoonutused; palub komisjonil järjepidevalt jälgida ekspordi- ja impordipiirangute küsimust ning tegelda sellega piirkondlikul, mitme- ja kahepoolsel tasandil; tööstuslike toorainete ja eeskätt esmatähtsate toorainete suhtes kehtestatud kaubandust moonutavaid meetmeid tuleb põhjalikult uurida ning see võib anda põhjust võtta edaspidi õigusmeetmeid WTO raames; palub, et WTO jälgiks tähelepanelikult impordi- ja ekspordipiirangute mõju toorainehindadele; toetab sellega seoses WTO raames toorainete ja haruldaste muldmetallidega kauplemise tariifsete ning mittetariifsete tõkete järelevalvemehhanismi loomist ning G20 raames toorainete ja haruldaste muldmetallide stabiilsuse järelevalvenõukogu moodustamist; kutsub komisjoni üles kõigi oma rahvusvaheliste võrgustike, kaasa arvatud diplomaatilise teenistuse kaudu parandama suhteid tooraineid ja esmatähtsaid tooraineid tarnivate riikide ja piirkondadega ning sellega hõlbustama rahvusvahelist kauplemist toorainetega, eelkõige esmatähtsate toorainetega; kiidab heaks ELi kavatsuse jätkata aktiivset toorainediplomaatiat, mis hõlmab eri poliitikavaldkondi, nagu välis-, kaubandus-, keskkonna- ja arengupoliitika ning millega edendatakse ja tugevdatakse demokraati põhimõtteid, inimõigusi, piirkondade stabiilsust, läbipaistvust ja säästvat arengut; on veendunud, et haruldaste muldmetallide valdkonna konkreetsed esmatähtsad meetmed ja haruldaste muldmetallidega säästliku varustamise igakülgne strateegia tuleb välja töötada väga lühikese aja jooksul; kutsub komisjoni üles kaasama selliste tegevuste vajaduse kindlakstegemise protsessi haruldastest muldmetallidest huvitatud sidusrühmad;

48.

tunnustab arenguriikide valitsuste ja parlamentide seaduslikku õigust kodanikuühiskonnaga konsulteerides jõustada üldistes huvides poliitikat ja reguleerida välisinvesteeringuid, nii et välisinvesteeringutest oleks kasu kohalikule majandusele, et need looksid siseriiklikku lisaväärtust ja soodustaksid arengut; rõhutab, et ELi toorainestrateegia ei tohiks nende õigusi takistada;

49.

tunneb heameelt ELi pingutuste üle edendada jätkusuutlikku toorainetega kauplemist kolmandate riikidega (nt FLEGTi raames);

50.

rõhutab vajadust kehtestada toorainetega kauplemise valdkonnas selged koostööeeskirjad kõikide osaliste (tootjad, eksportijad, transiitriigid, importijad) jaoks;

51.

palub komisjonil tagada arengupoliitika ja tooraineid käsitleva algatuse sidusus, kusjuures ELi toorainepoliitikas tuleks täiel määral võtta arvesse säästvat majanduskasvu arenguriikides ning see peab olema kooskõlas peamise eesmärgiga kaotada vaesus, nagu sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208; rõhutab, et kindel toetus ressursirikaste riikide majanduse, ühiskonna ja keskkonna arenguks võib aidata neil luua kindlad ja demokraatlikud institutsioonid, mis tagaks vastastikuse kasu nii eksportivatele kui ka importivatele riikidele; nõuab seepärast, et inimõiguste ja demokratiseerimise klauslid oleksid edaspidi lisatud tooraineid eksportivate partnerriikidega sõlmitavatesse lepingutesse; on veendunud, et EL peaks samuti toetama arenguriike nende majanduse mitmekesistamisel, vähendama nende sõltuvuse tooraineekspordist ja suurendama nende toodete väärtust omamaise tootmise ja töötlemise kaudu; palub, et komisjon 2013. aasta järgseks ajavahemikuks uusi välistegevuse vahendeid ette valmistades lisaks tooraineid tarnivate ebastabiilsete riikide demokraatliku ja majandusliku stabiilsuse programmidesse head valitsemistava ja säästvat kaevandamist toetavad meetmed;

52.

on seisukohal, et loodusvarade hankimine kuulub ettevõtjate vastutusalasse; tunnistab, et VKEde jaoks on raske leida ressursse; palub seepärast komisjonil kaaluda, kuidas mitterahaliselt toetada toorainetega seotud kontseptsioone, nagu Euroopa toorainete valdusühing (European RM Holding); palub komisjonil ja liikmesriikidel põhjalikult uurida Jaapani korporatsiooni JOGMEC;

53.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid omavahel koostööd Euroopa toorainestrateegia raames; nõuab, et kõnealuses strateegias kasutataks ära majandus-, kaevandus-, tööstus- ja rahvusvahelise poliitika sünergia ning selle eesmärk oleks kaitsta strateegiliste ainete varusid;

54.

palub komisjonil hinnata Hiina-vastase kohtuasja lahendit WTOs ning kasutada tulevikus vajadusel WTO mehhanisme;

55.

märgib Aafrika-ELi suhete ning 2010. aasta juuni Addis Abeba kokkuleppe olulisust; nõuab, et see partnerlus põhineks vastastikusel huvil, juhib tähelepanu tõsiasjale, et säästvate kaevandustavade edendamiseks on oluline vahetada parimaid tavasid hea valitsemistava, suurema ressursitõhususe, korduskasutamise ja ringlussevõtu, rikastamisjäätmete ja aheraine käitlemise, kaevanduspärandi taastamise, tervishoiu ja ohutuse, töötajate kaitse ning lapstööjõu kasutamise kaotamise valdkonnas; juhib tähelepanu asjaolule, et Aafrika Liit märkis kaevandamise ja maavarade poliitikas (nn African Mining Vision), et Aafrika riigid ei ole seni kasu saanud oma konkurentsieelisest loodusvarade valdkonna, ning seega tuleb kaaluda meetmeid tagamaks, et loodusvarade rikkus toob kasu ressursirikaste riikide elanikkonnale;

56.

märgib tooraineküsimustes tehtava kahepoolse koostöö tähtsust, mida demonstreerisid EL ja Aafrika Liit 2010. aasta juunis, ning toetab edasisi pingutusi seoses Aafrika ja ELi ühise tegevuskavaga aastateks 2011–2013; nõuab samasuguse koostöö arendamist teiste riikidega, kes on suuremad esmatähtsate toorainete tootjad; teeb ettepaneku pidada toorainediplomaatia üheks konkreetseks eesmärgiks tooraineallikate mitmekesistamist Kagu-Aasiast Ladina-Ameerika ning Aafrika suunas teatavate toorainete puhul, mille impordist EL on sõltuv;

57.

kiidab heaks tegevuskavas esitatud lähenemisviisi pakkuda lisaks hea juhtimistava ja läbipaistvuse edendamisele koolitust maavaralepingute läbirääkimiste parimate tavade ja kaevandussektoris teaduskoostöö edendamise alal;

58.

peab kahetsusväärseks, et teatises ei nimetata muid piirkondi ega riike; on arvamusel, et uurida tuleks alternatiivseid tooraineallikaid, et hoida ära Euroopa sõltuvust vähesest arvust riikidest; palub komisjonil edendada selleks muid vastastikust kasu toovaid partnerlusi ressursirikaste riikide ja piirkondadega; on veendunud, et EL peaks pakkuma neile infrastruktuuri, teadmiste jagamise ja loodusvarade alast partnerlust; palub ELil toetada ressursirikkaid arenguriike geoloogiliste, kaevandus- ja mineraalide töötlemise alaste teadmiste arendamisel ning teadus- ja õigusküsimustes, et tagada jätkusuutlik suutlikkuse suurendamine; soovitab sellega seoses ühiselt rahastatavate õppetoolide loomist geoloogiateaduskondade juurde; palub komisjonil hoolikalt jälgida ressursirikaste riikide ja ELi väliste riikide vahelisi rahvusvahelisi kokkuleppeid, millega kaasneb ressurssidele juurdepääsu ainuõigus, ning tagada õiglane juurdepääs ressurssidele ja rahvusvahelise kaubandusõiguse nõuetekohane toimimine;

59.

tunneb muret selle pärast, et ei ole kindlaks määratud strateegiat koostööks Hiina ja teiste peamiste rahvusvaheliste osalistega; rõhutab vajadust kaubandus- ja tehnoloogiateemalise dialoogi järele Hiinaga; palub komisjonil uurida, kuidas saaks algatada esmatähtsate toorainete säästliku kaevandamise, mineraalide töötlemise, materjalide asendamise, ressursitõhususe ja ringlussevõtu katseprojekte Hiinaga vastastikuse kasu eesmärgil; toetab samuti kindlalt asjakohastes tooraineküsimustes sarnaste kahepoolsete dialoogide algatamist muude peamiste tarnijatega, nagu BRICS-riigid (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika), kuna nad ise on suure hulga tooraine omanikud ja kasutajad; palub komisjonil käsitleda tooraineküsimust ka Euroopa naabruspoliitika raames;

60.

on seisukohal, et ELi toorainestrateegia peaks kajastama erinevusi arenenud ja tähtsamate kiiresti areneva majandusega riikide ning vähim arenenud riikide vahel;

61.

rõhutab, et toorainele juurdepääsu küsimus tuleks edaspidi lisada rahu tagamise ja konfliktiennetuse poliitika meetmetesse, sest teatud piirkondades on taas puhkenud mitmeid konflikte;

62.

nõustub, et arengupoliitika etendab tähtsat osa, aidates riikidel muuta oma ressursirikkust jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduskasvuks ning parandades muu hulgas valitsemistava ja läbipaistvust; rõhutab tõsiasja, et arengupoliitika, sealhulgas üldine soodustuste süsteem (GSP) ei ole Euroopa toorainediplomaatia vahend, kuid usub, et sellel võib olla oluline toetav roll Euroopa toorainepoliitikas; palub seepärast komisjonil tagada kahe eelnimetatud valdkonna sidusus; on rahul asjaoluga, et ELi kaubanduslepingutes tagatakse sõnaselgelt toorainete mittediskrimineeriv turul kättesaadavaks tegemine ja et see on ka WTO liikmesuse eeltingimus; on siiski nõus, et kaubanduslepingud peaksid tagama vajaliku paindlikkuse toetamaks arenguriike seoste loomisel kaevandamise ja kohaliku tööstuse vahel; on veendunud, et riikide loodusvarade alast suveräänsust tuleb austada, ning palub komisjonil sellega seoses tasakaalustada oma vastuseisu ekspordimaksudele arengumaades, võttes kasutusele diferentseeritud lähenemisviisi, milles võetakse arvesse riikide erinevat olukorda, nii et ei seataks ohtu arengueesmärke ega arengumaade industrialiseerimist; rõhutab, et vaba ja õiglane kaubandus on ülemaailmse toorainesektori arengu ning kõigis ühiskondades jõukuse loomise seisukohast oluline; märgib, et toorainetest saadav tulu võib olla otsustava tähtsusega, et võimaldada vähim arenenud riikidel saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

63.

väljendab muret, kuna uuendatud toorainealgatuses ei viidata süsteemile GSP ega süsteemile GSP+, ega esitata ettepanekuid alternatiivsete kaubandusstiimulite kohta, mis peaksid soodustama inimõigusi, keskkonnastandardeid, laste töö vältimist ja toetust siseriiklikele reformidele kõnealuste süsteemide kehtivusalast välja jäävates riikides; palub komisjonil toetada ja julgustada teatavatest toorainetest väga sõltuvate arenguriikide majanduse mitmekesistamise algatusi;

64.

palub komisjonil aidata arenguriikidel suutlikkuse suurendamise abil nii riigi kui ka kohalike kogukondade tasandil kõrvaldada teabeasümmeetria läbirääkimistel toorainete ja kaevandamist käsitlevate lepingute üle ning aidata kaasa läbirääkimiste tehnika edasiandmisele;

65.

rõhutab ettevõtjate sotsiaalse vastutuse rolli, mis seisneb kõrgete keskkonna-, sotsiaalsete ja tööalaste standardite järgimises välismaal ja parimate olemasolevate tehnoloogiate kasutamises; on veendunud, et seda tuleks edendada asjaomastel foorumitel, nagu G8, G20, WTO, OECD, ÜRO kaubandus- ja arengukonverents, ÜRO Keskkonnaprogramm ja selle loodusvarade säästva majandamise rahvusvaheline töörühm, rahvusvahelised metalliuuringute töörühmad ning muud organid; hindab sellega seoses ÜRO algatuse Global Compact positiivset mõju; kutsub ELi ettevõtjaid üles koostama asjakohast tegevusjuhendit neile, kes tegutsevad kolmandates riikides, ning juhinduma oma tegevustes OECD suunistest hargmaistele ettevõtetele ja standardist ISO 26000; kutsub komisjoni võtma meetmeid, millega tagatakse, et Euroopa ettevõtted, mis kolmandates riikides loodusvarasid kaevandavad, järgivad sotsiaalseid, keskkonna- ja tööstandardeid; palub komisjonil esitada ettepaneku konfliktimineraale käsitleva aruandluse kohta riikide kaupa ja kehtestama kaevandusettevõtetele õiguslikult siduva kohustuse avaldada oma tulude väljamaksed iga projekti ja riigi kohta, millesse nad investeerivad, järgides USA Dodd-Franki eelnõu eeskuju; toetab mäetööstuse läbipaistvuse algatust (EITI) ning ülemaailmset võrgustikku Publish What You Pay (PWYP); on veendunud, et neid standardeid tuleks eelkõige kohaldada projektidele, mida rahastab EL, näiteks Euroopa Investeerimispank; nõuab tungivalt, et EL uuriks, kuidas takistada ebaseaduslikult turustatud või kaevandatud mineraalide importi; palub komisjonil seoses sellega uurida, kas nn spektraalsete „sõrmejälgede” tehnoloogiat oleks võimalik kasutada, ja edendada kolumbiit-tantaliidi „sõrmejälje” kogemusel põhinevaid katseprojekte; palub Euroopa Investeerimispangal korrapäraselt analüüsida kaevandustööstusele antavate laenude eeldatavat mõju;

66.

väljendab sügavat muret seoses arvukate hästi dokumenteeritud juhtumitega, kus ELi ettevõtted rikuvad keskkonna- ja tööalaseid norme ning inimõigusi;

67.

kordab, et läbipaistvuse algatused kaevandustööstuse sektoris on oma olemuselt ettevõttesõbralikud, tagavad õiguskindluse ja jätkusuutlikud pikaajalised partnerlused ning pakuvad kindlustunnet läbirääkimiste uuesti alustamise või väljasaatmise suhtes; märgib, et tegeleda tuleb ka muude probleemidega ja et mõningad lepingud nõuavad konfidentsiaalsust, kuid et sellele vaatamata tuleb need allutada avalikkuse kontrollile; märgib, et Ghana naftatulude haldamise seadus on hea näide ühest küljest teatava konfidentsiaalsuse säilitamise kohta, tagades samal ajal parlamentaarse kontrolli;

68.

on seisukohal, et ELi ettevõtted peavad kandma koduriigis õiguslikku vastutust, kui nende välismaised tütarettevõtted ja nende kontrollitavad üksused rikuvad inimõigusi, keskkonnanorme või ILO peamisi tööstandardeid;

69.

palub, et Euroopa investeerimispank ja komisjon kaaluksid tõsisemalt enne arengumaade kaevandustööstuse sektorile toetuse andmise otsustamist, kas need projektid aitavad kaasa vaesuse kaotamisele, jätkusuutlikule arengule ja kaasavale majanduskasvule;

70.

on mures jätkuva kauplemise pärast konfliktipiirkondadest pärit mineraalidega ja nende jätkuva kasutamise pärast, sest nende tootmine tekitab vägivalda ja ebaseaduslikku tegevust, mida ei saa aktsepteerida; palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel, nõukogul ja liikmesriikidel võtta seda olukorda arvesse suhetes kolmandate riikidega; palub komisjonil ja ELi strateegilisi tooraineid tarnivatel riikidel töötada ühiselt välja tulemuslikud tooraine jälgitavuse süsteemid alates impordist kuni ringlussevõtu või kõrvaldamiseni ning luua tooraine ja kauplemisahelate kohustuslik sertifitseerimissüsteem (Certified Trading Chains), et tagada õiglane kaubandus ja eeskätt hoida ära kuritarvitamisi seoses kriisipiirkondadest pärit toorainetega kauplemisega; palub komisjonil teha koostööd asjaomaste rahvusvaheliste institutsioonidega (ÜRO, OECD, ILO), et teha kindlaks ja püüda ühtlustada parimad sertifitseerimistavad;

71.

rõhutab, et finantsturud võivad etendada olulist rolli nii toorainete tootjate kui ka tarbijate riskide vähendamisel; palub komisjonil võtta vajalikke meetmeid, et tagada tooraineturgude läbipaistvus ja võidelda otsustavalt põhjendamatu toorainega spekuleerimise vastu, mis tekitab tooraineturu kuritarvitusi, kui seda peetakse empiirilise süvaanalüüsi alusel vajalikuks; märgib, et see hõlmab asjakohaseid algatusi G8 ja G20 läbirääkimiste raames;

72.

tunneb muret tuletisinstrumentide mõju pärast toorainete hinnasuundumustele; on seisukohal, et börsiväliste tuletisinstrumentide turgude üle peaks olema tõhusam kontroll; toetab eelneva taustal selliseid meetmeid nagu börsiväliste tuletisinstrumentide läbipaistvuse suurendamine ESMA järelevalve all; on seisukohal, et niisugused meetmed peaksid tagama investoritele ja VKEdele suurema turvalisuse ja võimaldama Euroopa tootjatel suurema kindlustundega oma tegevust kavandada;

73.

tunneb heameelt OECD ning rühmituste G8 ja G20 töö üle ning rõhutab, et edaspidi on ühise seisukoha kujundamiseks vaja tooraineid käsitlevat G20 dialoogi; peab samuti tervitatavaks G8 ja G20 liikmete tahet võidelda toorainete hindade volatiilsusega ning nõuab konkreetsete meetmete väljatöötamist, et ohjeldada spekuleerimist selles valdkonnas; kutsub komisjoni üles edendama OECD tööd, mis puudutab ekspordipiirangute mõju ja nende kasutamist poliitikavahendina; toetab OECDsse mittekuuluvate riikide kaasamist nendesse aruteludesse; nõuab strateegilise koostöö algatamist ELi, USA ja Jaapani vahel esmatähtsate toorainete valdkonnas, et luua nn ülemaailmne toorainejärelevalve, jagades andmeid nõudluse ja pakkumise kohta, tehes ühiselt prognoose, ergutades heade tavade vahetust, tehnoloogilist oskusteavet ja patente, analüüsides tarneahelaid, uurides ühiste strateegiliste varude võimalikkust ning algatades ühiseid teadus- ja arendustegevuse projekte; on seisukohal, et nimetatud küsimused peaksid olema osa ELi ja Ameerika Ühendriikide järgmiste tippkohtumiste kavast; kutsub komisjoni üles edendama toorainetealast Track-II diplomaatiat, toetades ELi valitsusväliste organisatsioonide, akadeemiliste ringkondade ning eksperdirühmade vahetamist teiste maavarade poolest rikaste riikidega; kutsub komisjoni üles korraldama Jaapani nafta, gaasi ja metallide riikliku korporatsiooni (JOGMEC) nn metallisalongi sarnaseid regulaarseid toorainetealaseid üritusi teiste loodusvarade poolest oluliste riikidega; palub komisjonil uurida esmatähtsaid tooraineid käsitleva rahvusvahelise statistika algatuse teostatavust algatuse Joint Organisations Data Initiative (JODI) eeskujul ning seda, kas metalle käsitlev rahvusvaheline pakt võiks olla kasulik vahend; palub Euroopa Kaitseagentuuril aidata kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 3 kaasa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamiseks mõeldud meetmete väljaselgitamisele toorainete osas;

74.

toetab komisjoni analüüsi, milles käsitletakse põllumajandustooteid üleilmse toiduga kindlustatuse kontekstis, pidades silmas üleilmsete toiduvarude vähenemist ning elanikkonna ja nälga kannatavate inimeste hulga kasvu, ning milles turu seisukohalt rõhutatakse toiduainete ja sööda hinna äärmist kõikumist, puudujääke inimeste ja loomade toiduahelas ning rahastamisvahendite ja spekulatiivse käitumise osa ebastabiilsuse võimaliku põhjustajana, millega tuleb tõsiselt arvestada; tuletab meelde, et neli ELi liikmesriiki kuuluvad praegu toiduainete hindade tõusu suhtes maailma eriti tundlike riikide hulka;

75.

nõuab, et hoolega võetaks arvesse põhimõttelist ebakindlust, mis valitseb energia ja energiaga mitteseotud toorainete, eriti toiduainete, hinnakõikumiste üha suureneva vastasmõju osas;

76.

nõuab kooskõlas komisjoniga kindlalt, et rahvusvaheline üldsus peab üleilmse toiduga kindlustatuse küsimuses võtma vastu pikaajalise kooskõlastatud lähenemisviisi, mis hõlmab ka suuremaid jõupingutusi teadusuuringute alal ja rohkem investeeringuid arenguriikide põllumajandussektorisse, eelkõige arengupoliitika prioriteetide abil, et suurendada vastupanu- ja kohanemisvõimet toidukriiside korral;

77.

toetab G20 hiljutisi jõupingutusi toiduainete ja põllumajandusturgudel valitsevale hindade kõikumisele poliitiliste lahenduste leidmisel, mis hõlmab ka toiduainete tootmise prognooside alase teabevahetuse hoogustamist, ning rõhutab, et on vaja suuremat läbipaistvust ja ajakohasemat teavet toiduainete varude kohta;

78.

tunneb heameelt 22. jaanuaril 2011. aastal Berliinis toimunud kolmanda põllumajandusministrite tippkohtumise ühiskommünikee üle, mille allkirjastas 48 riiki ning milles nõuti põllumajandusturgude toimimise parandamist ning tunnustati kaubanduse tähtsat rolli tasakaalu loomises põllumajandusturgude eri osaliste vahel ja põllumajandustootjate juurdepääsu parandamises toorainetele ja energiale;

79.

palub komisjonil koostada aruande tuletisinstrumente ja kaupu käsitleva määruse kohta, et teha kindlaks, kas põllumajanduskaupade jaoks on sektori eripära arvesse võttes vaja eraldi määrust; toetab komisjoni hiljutist ettepanekut börsiväliste tuletisinstrumentidega kauplemise reguleerimise ja üldsusega konsulteerimise kohta finantsinstrumentide turgude direktiivi teemal; on seisukohal, et tuletisinstrumentide turgude puhul tuleks viivitamata tegeleda spekulatiivse käitumise, eeskirjade eiramise ja kuritarvitamise probleemiga;

80.

palub komisjonil teha viivitamata ettepanekud konkreetsete meetmete kohta toiduainetega kindlustatuse tagamiseks, turu ebastabiilsusega võitlemiseks ja jätkusuutliku üldvastutuse alusel põllumajanduskaupade tuletisinstrumentide turgude toimivuse tugevdamiseks.

81.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/37

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja oma 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (1);

—

võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (2);

—

võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ühise kalanduspoliitika reformi käsitleva rohelise raamatu kohta (3);

—

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Integreeritud merenduspoliitika – edusammude hindamine ja uued ülesanded” kohta (4);

—

võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1256/2010, millega määratakse kindlaks teatavate Musta mere kalavarude püügivõimalused 2011. aastaks (5);

—

võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (6);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (7);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (KOM(2007)0575);

—

võttes arvesse 1992. aasta Musta mere saastekaitse konventsiooni (Bukaresti konventsioon) ja selle protokolle;

—

võttes arvesse 1993. aasta ministrite deklaratsiooni Musta mere kaitse kohta (Odessa deklaratsioon);

—

võttes arvesse 2007. aasta Musta mere piiriülest diagnostilist analüüsi (8);

—

võttes arvesse Musta mere saastekaitse komisjoni 2008. aasta aruannet Musta mere keskkonnaseisundi kohta;

—

võttes arvesse Musta mere saastekaitse komisjoni 2009. aasta strateegilist tegevuskava Musta mere keskkonna kaitse ja taastamise kohta;

—

võttes arvesse ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni;

—

võttes arvesse lepingut ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta;

—

võttes arvesse lepingut mereõiguse konventsiooni XI osa rakendamise kohta;

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 1995. aasta vastutustundliku kalapüügi juhendit;

—

võttes arvesse ÜRO 1992. aasta bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni;

—

võttes arvesse ÜRO ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni;

—

võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsiooni (Ramsari konventsioon);

—

võttes arvesse 1979. aasta metsloomade rändliikide kaitse konventsiooni (Bonni konventsioon);

—

võttes arvesse kokkulepet vaalaliste kaitsmise kohta Mustas meres, Vahemeres ja sellega külgneval Atlandi ookeani alal;

—

võttes arvesse ÜRO 1995. aasta kalavarude kokkulepet;

—

võttes arvesse Vahemere üldise kalanduskomisjoni 32. istungi aruannet koostöö tugevdamise kohta Mustal merel (2008);

—

võttes arvesse Vahemere üldise kalanduskomisjoni 2009. aasta piirkondlikku uurimust väikeste tuuniliste kohta Vahemeres ja Mustas meres;

—

võttes arvesse Musta mere majanduskoostöö organisatsiooni;

—

võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisdeklaratsiooni (Praha deklaratsioon);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A7-0236/2011),

A.

arvestades, et arutelu ühise kalanduspoliitika reformi üle ELis alles kestab ning arutelus tuleks arvesse võtta selle akvatooriumi eripära ja vajadusi, kuna tegemist on ühise kalanduspoliitika esimese reformiga, mis hõlmab ka Musta merd;

B.

arvestades, et seni on koostöö olnud nõrk või olematu ning kuna kõik veed kuuluvad erinevate rannikuriikide jurisdiktsiooni alla, puudub konkreetne ühtlustatud õigusraamistik ja Musta mere riikide ühine õigusakt kalandustegevuse kohta, samuti ei ole piisavaid ja süstemaatilisi uuringuid ega teaduslikke andmeid Musta mere basseini kohta;

C.

arvestades, et Musta mere kalavarude majandamine on äärmiselt keeruline, kuna ainult kaks kuuest Musta mere äärsest riigist kuuluvad ELi, kusjuures tegemist on uute liikmesriikidega, kes ühinesid ELiga alles 2007. aastal;

D.

arvestades, et pikemas perspektiivis tuleks uurida kuuele Musta mere äärsele riigile ühise poliitikamehhanismi loomist, et tagada muu hulgas keskkonna kaitse ja aidata kaasa rannikualade sotsiaalsele ja majandusarengule;

E.

arvestades, et Musta mere uue poliitikamehhanismi eesmärk peaks olema säilitada ja parandada bioloogilist mitmekesisust ning suurendada selle piirkonna kalandussektoris töötajate jõukust, mis on ühed Euroopa Liidu prioriteedid;

F.

arvestades, et Mustale merele tuleb anda talle kuuluv koht Euroopa peamiste merepiirkondade hulgas, kuna see on poolsuletud meredest kõige noorem ja dünaamilisem;

G.

arvestades, et Must meri peab saama talle kuuluva koha reformitud ühises kalanduspoliitikas ja integreeritud merenduspoliitikas ning Euroopa Kalandusfondi uues finantsraamistikus pärast 2013. aastat tuleb võtta asjakohaselt arvesse kalurite ning kalandus- ja tootmissektori ja töötleva tööstuse vajadusi;

H.

arvestades, et käesolevat raportit võidakse arvesse võtta mitte ainult suunisena ühise kalanduspoliitika reformis, vaid see võib saada ka osaks ELi tulevasest koostööpoliitikast idapartneritega, et kasutada maksimaalselt ära komisjoni teatist Musta mere sünergia kohta (KOM(2007)0160), tugevdamaks koostööd Musta mere piirkonnas, milles on oluline osa kalandusel ja eri sektorite arendamisel;

I.

arvestades, et Musta mere piirkonna kalavarude majandamisele oleks väga kasulik paremini kooskõlastatud teadusalane koostöö rannikuala riikide vahel, samuti ühtne kalavarude säilitamise ja parandamise poliitika Euroopa tasandil;

J.

arvestades, et paljusid mereökosüsteeme, sealhulgas ka Musta mere ökosüsteemi mõjutavad tõsiselt kalanduse, kliimamuutuse ja reostusega seotud dünaamilised muutused;

K.

arvestades, et meriteo (Rapana venosa) populatsioon kahjustab ja ohustab ökoloogilist tasakaalu Mustas meres, kuna hävitab vee looduslikke filtreerijaid, nagu söödav rannakarp (Mythilus galloprovincialis) ja veenuskarp (Chamelea gallina);

L.

arvestades, et enamik ELi kalurite kasutatavaid kalapüügilaevu Mustal merel on alla 12 meetri pikad ja seega on neil Musta mere keskkonnale piiratud mõju, siiski peaksid kalurid austama püüdlusi jätkusuutliku kalanduse saavutamiseks ja täitma sellest tulenevaid kohustusi;

M.

arvestades, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi probleemiga Mustal merel tuleb viivitamata tegeleda;

N.

arvestades, et Musta mere äärse kuue riigi vahelise kokkuleppe puudumist saab parandada raamlepinguga, mis võidaks välja töötada näiteks komisjoni teatise alusel ning milles oleks väljendatud ja arvesse võetud kõikide osapoolte huvid;

O.

arvestades, et suur osa Musta mere probleemidest tuleneb sellest, et puudub vajalik institutsiooniline struktuur, mis koordineeriks ja tegeleks Musta mere kalavarude majandamisega professionaalsel ja spetsialistide tasemel; arvestades, et läbirääkimised niisuguse institutsioonilise struktuuri loomiseks on kalanduspoliitika rakendamisega tegelevate riiklike asutuste vahel kestnud juba viimased kümme aastat, sealhulgas on arutatud selle struktuuri vormi ja ülesandeid, ning arvestades, et need läbirääkimised ei ole tulemusi andnud; arvestades, et seepärast ei ole võetud asjakohaseid meetmeid saagi ja eeskätt piiriülese kalapüügi kontrollimiseks;

P.

arvestades, et Vahemere üldine kalanduskomisjon, kelle volitused katavad ka Musta mere piirkonda, ei vasta siiani sidusrühmade – eeskätt kalurite – vajadustele ja ootustele sellisel määral nagu võiks, ja peaks ära kasutama kõik vaadeldava piirkonnaga seonduvad olemasolevad vahendid;

Q.

arvestades, et Must meri erineb oluliselt Vahemerest oma kalavarude, reostuse taseme, liikide mitmekesisuse, domineerivate liikide, üldise biomassi ja produktiivsuse poolest;

R.

arvestades, et 2011. aasta jaanuaris võttis Euroopa Parlament vastu raporti Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (9), milles rõhutati ka vajadust kohaldada kalanduses mitmeaastaseid majandamiskavasid, samuti luua eraldi piirkondlik organ Musta mere kalavarude majandamiseks,

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tasandil tuleb luua stabiilne, elujõuline ja jätkusuutlik kalandussektor ning konkreetselt Musta mere jaoks on vaja eraldi poliitikat, et kaitsta ja parandada kalavarude olukorda ning tagada Musta mere basseinile vastav kalandussektor, võttes arvesse Musta pere piirkonna eripära ja asjaolu, et Musta mere kalanduspoliitika peaks olema ühise kalanduspoliitika eelseisva reformi lahutamatu osa;

2.

toonitab, et on vaja täpsemaid analüütilisi ja teaduslikke uuringuid, mida koordineeritaks piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, et säilitada ja parandada Musta mere basseini kalavarusid ja ökosüsteeme;

3.

tunnustab komisjoni jõupingutusi kindlama ja struktureerituma dialoogi edendamiseks Musta mere äärsete ELi mittekuuluvate riikidega ning julgustab komisjoni tegutsema veelgi intensiivsemalt, kuni saavutatakse kogu Musta mere basseini hõlmav rohkem struktureeritud ja piirkonna kalavarude majandamisel piirkondlikku lähenemisviisi arvestav ühine raamistik;

4.

on seisukohal, et kõik Musta merega seotud otsused ja poliitikad peaksid tuginema kindlatele teaduslikele andmetele ning nõuab, et kõik sidusrühmad teeksid sel eesmärgil koostööd;

5.

rõhutab, et kalavarude olukorda tuleb pidevalt teaduslikult analüüsida ja kalavarude vaatlemiseks on vaja stabiilset pikaajalist süsteemi ning märgib, et selles analüüsis peaksid osalema kõik Musta mere äärsed riigid;

6.

julgustab komisjoni kasutama kõiki saadaolevaid diplomaatilisi ja rahalisi vahendeid, mis aitaksid saavutada eduka ja jätkusuutliku kalanduse osas ELi huvidele vastavaid konkreetseid tulemusi, sealhulgas tuleks parimal viisil ära kasutada Euronesti parlamentaarset assambleed ja idapartnerluse algatust, arvestades ELi lähinaabrite otsustavat rolli;

7.

nõuab tugevamat kalandustegevuse seire-, kontrolli- ja järelevalvesüsteemi, mis soodustab kalavarude pikaajalist säästvat kasutamist ning aitab tulemuslikumalt võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu;

8.

toetab Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri rahvusvahelist rolli ning nõuab aktiivsemat panustamist ja tulemuslikumat koostööd seoses Musta mere piirkonna kontrollimise, inspekteerimise ja järelevalvega;

9.

on seisukohal, et põhjalähedaste liikide püügi tehnikad tuleks hoolikalt ja üksikasjalikult läbi vaadata, et määrata kindlaks merepõhja jaoks kahjutud või kõige vähem kahjulikud liigid; rõhutab, et põhjalähedaste liikide püügi tehnikate nõuetekohane kasutamine on väga tähtis, et hoida ära meriteo (Rapana venosa) populatsiooni liigset arvukust, mis ohustaks vee looduslikku filtrit – söödavat rannakarpi (Mythilus galloprovincialis), veenuskarpi (Chamelea gallina), söödavaid austreid (Ostrea edulis) ja paljusid muid karpe;

10.

on seisukohal, et Mustal merel peaks olema ühenduse poliitikas asjakohane staatus ning selleks tuleks teha vastavaid diplomaatilisi ja teaduslikke jõupingutusi, samuti tuleks Musta mere basseini jätkusuutlikuks kalanduseks eraldada piisavalt rahalisi vahendeid; leiab, et ELi eelarvevahendid peaksid olema paindlikud, kättesaadavad ja läbipaistvad, et EL saaks tagada Musta mere kalanduse jätkusuutlikkuse;

11.

rõhutab, et sidusrühmade dialoog on Musta mere piirkonna integreeritud merenduspoliitika tulemusliku edendamise aluseks; märgib, et integreeritud merenduspoliitika peaks ka lihtsustama konflikti- ja probleemivabade sidemete loomist merendussektorite vahel, võttes arvesse rannikualade jätkusuutlikku arengut;

12.

rõhutab kahepoolse koostöö ja rahvusvaheliste lepingute tähtsust, kuna enamik Musta mere äärseid riike ei ole ELi liikmed ega pea seega täitma ühenduse õigusakte;

13.

on seisukohal, et kõik Musta mere äärsed riigid, eriti ELi liikmesriigid või kandidaatriigid peaksid järgima kalandustegevuse suhtes kohaldatavat ELi ja rahvusvahelist õigust, mille eesmärk on tagada mitte üksnes kalavarude, vaid kogu kalandussektori jätkusuutlikkus;

14.

julgustab komisjoni jätkuvalt edendama rannikualade arengut jätkusuutliku kalanduse arendamise abil, mis on eriti tähtis kõrge tööpuuduse määraga Musta mere piirkonnas;

15.

väljendab rahulolu komisjoni jõupingutustega luua kalavarude majandamise valdkonnas Türgi ja Venemaa Föderatsiooniga töörühmad, mis oleks aluseks edasistele koostööd käsitlevatele aruteludele; kutsub komisjoni üles laiendama oma jõupingutusi ja dialooge kõikidele Musta mere äärsetele riikidele; kutsub komisjoni üles täielikult ära kasutama olemasolevaid organisatsioone ja asjakohaseid vahendeid, et teha edusamme tegevuspoliitika parema kooskõlastamise suunas; on samas seisukohal, et eraldi Musta mere piirkondlik kalavarude majandamise organisatsioon võiks pikemas perspektiivis tugevdada ja edendada suhtlemist teadusasutuste ning kalurite, tootjate ja töötlejate kutseorganisatsioonide vahel, et lahendada küsimusi ja süvendada koostööd Musta mere piirkonnas; julgustab komisjoni tegema Musta mere riikidega koostööd kahepoolsel tasandil, pidades silmas, et paljud neist ei ole Euroopa Liidu liikmed;

16.

rõhutab vajadust uurida edaspidi võimalust luua Musta mere piirkondlik kalavarude majandamise organisatsioon, mis kooskõlastaks teadusuuringuid, analüüsiks kalavarude olukorda ja viiks ellu ohustatud liikide vaatlust käsitlevat eraldi poliitikat; märgib, et see organisatsioon võiks teha ka soovitusi kalandust käsitlevate mitmeaastaste majandamiskavade osas ja jagada Musta mere äärsetele riikidele kvoote;

17.

nõuab tungivalt, et EL kasutaks diplomaatilisi vahendeid, et veenda võimalikult paljusid ELi mittekuuluvaid Musta mere äärseid riike ELi ühise kalanduspoliitika põhimõtete rakendamise vajalikkuses, eriti mitmeaastaste majandamiskavade kohaldamisel;

18.

usub, et ELi vahendeid tuleks kasutada teadustegevuses, et edendada ja lihtsustada Euroopa teadlaste rühmade koostööd kolleegidega Ukrainast, Venemaa Föderatsioonist, Gruusiast ja Türgist;

19.

on seisukohal, et ELi tegevus Musta mere kalanduse valdkonnas ja eeskätt integreeritud merenduspoliitika peaks olema suunatud peamiselt väikesemahulisele kalapüügile, mis on selle piirkonna jaoks ja rannikualade majandusliku olukorra jaoks otsustava tähtsusega;

20.

toonitab, et ELi ühine kalanduspoliitika peaks julgustama kalurite kutseorganisatsioonide ning kalandus- ja akvakultuurisektori valdkondlike organisatsioonide loomist Musta mere piirkonnas, kus need puuduvad või ei ole kaugeltki piisavalt arenenud;

21.

on seisukohal, et praegu rakendatav iga-aastase lubatud kogupüügi ja kvootide põhimõte ei tohiks olla ainus võimalus Musta mere kalavarude majandamiseks; on veendunud, et mitmeaastaste majandamiskavade koostamist tuleb edendada ning need võivad muuta selgemaks ELi eesmärgid Musta mere piirkonna kalavarude valdkonnas ja ELi visiooni selle basseini tuleviku kohta;

22.

rõhutab, et kõigi osapoolte jätkusuutlikuks kalandustegevuseks Mustal merel on vaja piirkonna kõigi sidusrühmade ühist ja koordineeritud pikaajalist lähenemisviisi ning tervitab seetõttu heade tavade vahetamist asjaomaste sidusrühmade vahel;

23.

tuletab meelde, kui tähtis on kalanduse selline juhtimine, mis tagab ökosüsteemide elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse, seadusliku kalandustegevuse ning võitluse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu; nõuab Euroopa rannavalve loomist liikmesriikide vahelise tõhusa koostöö arendamiseks, et suurendada mereohutust ning võidelda meredel ja eeskätt Mustal merel ilmnevate uute ohtude vastu;

24.

on seisukohal, et mitmeaastased majandamiskavad on väga kasulikud nii kalandussektori majandusliku olukorra kui ka Musta mere ökosüsteemide keskkonnaseisundi jaoks; usub, et mitmeaastaste majandamiskavade lähenemisviisiga peaks kaasnema tõhus kontroll saagi üle;

25.

rõhutab vajadust ergutada Musta mere küsimuste teaduslikku uurimist, nii et vastutavad Euroopa, piirkondlikud ja riiklikud ametivõimud saaksid otsuste tegemisel arvesse võtta nende majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju; peab vajalikuks viia läbi üksikasjalikke kooskõlastatud teadusuuringuid, et anda selged ja ühesed vastused küsimustele seoses kalavarude majandamisega ning kalapüügimeetodite (nt traalpüügi) võimaliku mõjuga, sest kui mõjude kohta uurimused puuduvad, ei saa ka teha tõsiseltvõetavaid järeldusi; on seisukohal, et Musta mere kalavarusid käsitlevaid uurimisprogramme ja projekte, nagu SESAME, KNOWSEAS, WISER ja BlackSeaFish tuleb jätkuvalt ergutada;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ukraina, Venemaa Föderatsiooni, Gruusia ja Türgi valitsusele ja parlamendile.

22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/43

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta (1);

—

võttes arvesse nõukogu 3. novembri 1992. aasta direktiivi 92/91/EMÜ puurides maavarasid kaevandavate tööstuste töötajate ohutuse ja tervisekaitse tõhustamise miinimumnõuete kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (IPPC direktiiv) (3);

—

võttes arvesse nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (keskkonnamõju hindamise direktiiv) (4), mida on muudetud direktiividega 97/11/EÜ (5), 2003/35/EÜ (6) ja 2009/31/EÜ (7);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv) (8);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1406/2002 (muudetud), millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet (9);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 2038/2006 Euroopa Meresõiduohutuse Ameti laevareostuse vastase tegevuse mitmeaastase rahastamise ja määruse (EÜ) nr 1406/2002 muutmise kohta (10);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (11);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi tegevuse kohta naftamaardlate uurimisel ja nafta tootmisel Euroopas (12);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Avamerel nafta ja gaasi tootmise ohutusega seotud probleemid“ (KOM(2010)0560);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 11 ja 191;

—

võttes arvesse Deepwater Horizoni juhtumit, mis tõi kaasa traagilisi inimkaotusi ja suurt keskkonnakahju;

—

võttes arvesse BP Deepwater Horizoni naftalekke ja avamerepuurimise küsimustega tegeleva USA riikliku komisjoni lõpparuannet;

—

võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (elupaikade direktiiv) (13);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja tööhõive- ning sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0290/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 194 kinnitatakse selgesõnaliselt liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimused, võttes samas arvesse ka solidaarsust ja keskkonnakaitset;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191 on kinnitatud asjaolu, et liidu keskkonnapoliitika eesmärk peab olema kaitstuse kõrge tase ning see peab põhinema ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille kohaselt tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma;

C.

arvestades, et kohalikud nafta ja gaasi allikad aitavad märkimisväärselt kaasa Euroopa praeguse energiavajaduse katmisele ning neil on praegu väga tähtis osa energiajulgeoleku ja energia mitmekesisuse tagamisel;

D.

arvestades, et suureneb avameretegevus ELiga külgnevatel aladel, mille suhtes ei kehti ELi õigus, kuid kus iga õnnetus võib mõjutada ELi territooriumi, ja arvestades, et paljud nendest aladest on praegu poliitiliselt ebastabiilsed;

E.

arvestades, et juba on olemas laiaulatuslik rahvusvaheline õigusnormistik ja rahvusvahelised konventsioonid, mis hõlmavad meresid, sh Euroopa veealasid;

F.

arvestades, et ÜRO mereõiguse konventsioon loob õigusraamistiku, millele peab vastama ookeanil ja merel toimuv tegevus, sh mandrilava ja majandusvööndi piiritlemine;

G.

arvestades, et tuleb tagada nafta ja maagaasi maardlate uurimise ohutus ja terviklikkus ning Euroopa kodanike ja keskkonna maksimaalne kaitse;

H.

arvestades, et õnnetuse mõjud võivad olla piiriülesed ning seetõttu on õigustatud ELi eelnevalt ettevalmistatud saastele reageerimise strateegia kasutamine, milles võetakse arvesse õnnetusjuhtumeid ELi vetest väljaspool;

I.

arvestades, et Deepwater Horizoni naftaleke näitas äärmuslikes oludes nafta käitlemise võimalikke katastroofilisi tagajärgi keskkonnale ja inimestele ning tohutuid majanduslikke kulusid, mis on seotud sellise keskkonnamõjuga;

J.

arvestades, et mõned BP Deepwater Horizoni naftalekke ja avamerepuurimise küsimustega tegeleva USA riikliku komisjoni mõned soovitused peegeldavad paljusid tavasid, mis on valitsenud ELi osades vähemalt 20 aastat;

K.

arvestades, et Mehhiko lahe puurimisplatvormi Deepwater Horizon naftalekke tõttu tuleb ELil kiiresti ja vastavalt vajadusele põhjalikult läbi vaadata oma vastavad õigusaktid ja õiguslik regulatsioon, mis käsitleb ettevaatusprintsiipi ja põhimõtet, et tuleb võtta ennetavaid meetmeid avamerel nafta ja gaasi tootmise ning puurimistegevuse kõigis aspektides, sealhulgas seoses nafta ja gaasi ohutu edasitoimetamisega merepõhjas või allpool merepõhja tema territooriumil paiknevates veealustes torujuhtmetes; arvestades, et parlament tunneb sellega seoses heameelt, et komisjon soovib kiiresti täita ELi kehtivates õigusaktides olevad lüngad;

L.

arvestades, et Mehhiko lahe katastroof on sundinud tööstust ja pädevaid asutusi looma foorumeid, nagu GIRG (14) ja OSPRAG (15), et teha katastroofist järeldused, ning arvestades, et paljud nendest algatustest on juba andnud konkreetseid tulemusi;

M.

arvestades, et riiklikud naftaettevõtted annavad 52 % maailma naftatoodangust ja 2007. aastal kontrollisid nad 88 % teadaolevatest naftavarudest, ning arvestades, et nende tähtsus rahvusvaheliste naftaettevõtete suhtes suureneb märgatavalt;

N.

arvestades, et liikmesriikide erinevad reguleerimismehhanismid raskendavad ohutusmeetmete terviklikkuse tagamist, suurendavad ettevõtjate kulusid ning kahjustavad siseturu nõuetekohast ja sujuvat toimimist;

O.

arvestades, et vastavalt tõenditele võib loa andmise protsessi lahutamine tervishoiu ja ohutuse hindamisest hoida ära võimalikud huvide konfliktid või segaduse eesmärkide suhtes;

P.

arvestades, et riiklikud reguleerivad asutused peavad enne litsentsi ja puurimistöödeks lõpliku loa andmist hindama rahalist elujõulisust ja suutlikkust ning kindlustama piisavate rahaliste vahendite, sh vastutuskindlustuse ja ühenduse fondide olemasolu;

Q.

arvestades, et juba on olemas erinevaid rahvusvahelisi foorumeid, näiteks NSOAF (16), kus seadusandjad saavad vahetada parimaid tavasid;

R.

arvestades, et Euroopa Komisjon juba osaleb ELi nimel Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioonis (OSPAR) (17), mis on piirkondlik konventsioon Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitsmiseks;

S.

arvestades, et on olemas õnnetusjuhtumitest teatamise mehhanismid, kaasa arvatud OSPARi iga-aastane aruanne heitmete, lekete ja õhuheite kohta, ning arvestades, et mitteregulatiivseid kanaleid, nagu NSOAFi nn ohutusbülletäänid, saab kasutada sellistest juhtumistest saadud õppetundide levitamiseks;

T.

arvestades, et arvukates kehtivates kokkulepetes, nagu OCESi kokkulepe (18), on juba täpsustatud menetlused rahvusvaheliseks reageerimiseks rahvusvahelise tähtsusega lekete korral;

U.

arvestades, et ELi masinadirektiiv kehtib üldiselt avamerel asuvate nafta- ja gaasipuurimisseadmete kohta, kuid sellest on välja jäetud ujuvad merepuurplatvormid ja nendel asuvad seadmed;

V.

arvestades, et Euroopa Meresõiduohutuse Amet juba osutab komisjonile tehnilist abi ELi mereohutuse alaste õigusaktide väljatöötamisel ja rakendamisel ning talle on antud tööülesandeid naftasaastele reageerimise, satelliitseire ning laevade kaugtuvastuse ja kaugseire alal;

W.

arvestades, et vastutus igasuguse naftareostuse puhastamise ja tekitatud kahju hüvitamise eest põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 191, milles kehtestatakse põhimõte, et saastaja maksab, ning seda vastutust kajastatakse teisestes õigusaktides, nagu keskkonnavastutuse direktiiv ja jäätmedirektiiv;

X.

arvestades, et Põhjamere kohta on juba olemas naftasaaste vabatahtliku hüvitamise kava,

1.

tunnistab, et süsivesinikuvarude uurimise ja kasutamise litsentside ning muude lubade väljastamine on liikmesriikide eesõigus ning igasugune tegevuse peatamine jääb asjaomase liikmesriigi otsustada; rõhutab siiski, et loaandmismenetlus peab vastama teatavatele ELi ühistele kriteeriumidele, ning toonitab asjaolu, et liikmesriigid peaksid süsivesinikuvarude uurimise ja kasutamise lubade väljastamisel kohaldama ettevaatusprintsiipi;

2.

rõhutab seetõttu, et kuigi kogu ELis on vaja kindlustada kõrged ohutusstandardid, oleks üle-Euroopalise moratooriumi kehtestamine igasugusele uuele süvamere naftapuurimistegevusele ELi vetes siiski ebaproportsionaalne reaktsioon;

3.

rõhutab, et iga liikmesriigi õigusaktide ja eeskirjadega tuleb kindlustada, et kõik käitajad esitaksid riskil põhineva ja kohaspetsiifilise riskianalüüsi, mis kohustab neid täielikult tõendama asjaomastele tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnaasutustele, et kõiki kohaspetsiifilisi ja muid riske on arvesse võetud ja kõigi rajatiste puhul rakendatakse kontrolli;

4.

rõhutab, et kõikides liikmesriikide õigusaktide ja eeskirjade kogumites tuleks kohaldada mõjusat korda, mis oleks kooskõlas praeguse parima tavaga, mille kohaselt kõikide naftapuurimise taotlustega käib kaasas riskianalüüs, mis tuleb heaks kiita enne tegevuse alustamist, sh sõltumatu kolmandate isikute poolt läbiviidav järelevalve ja korrapärased kontrollid, mida regulaarselt ja sobiva ajavahemiku tagant teostavad sõltumatud eksperdid; rõhutab, et puurimistöödele eelnevad nn regulatiivsed pidepunktid ning samuti iga käitise ülevaatamine sõltumatute ekspertide poolt sobivate ajavahemike järel tagab veelgi kindlamini, et kõigi riskidega on arvestatud ja neid on leevendatud;

5.

nõuab, et igast riskianalüüsist kujuneks muutuv ja arenev dokument, et materiaal-tehniliseks või seadmete muudatuseks oleks vajalik asjaomaste pädevate asutuste heakskiit, ning rõhutab, et kõik riskianalüüsid tuleks vähemalt iga viie aasta järel läbi vaadata, sh sõltumatute reguleerivate asutuste poolt; rõhutab, et kõik kohapealsed menetlused ja seadmed, mis on mõeldud võimalikele plahvatustele reageerimiseks, peavad olema kantud riskianalüüsi;

6.

tunnistab, et juba on olemas eeskirjade ja parimate tavade kogum ja on veendunud, et igasugune eriotstarbeline uus ELi õigusakt võib destabiliseerida kehtivat eeskirjade kogumit, mistõttu võidakse eemalduda riskianalüüsil põhinevast äraproovitud lähenemisviisist, samuti rõhutab, et uute õigusaktidega tohi üritada dubleerida või ohustada olemasolevat parimat tava;

7.

toetab komisjoni soovi kooskõlastatult liikmesriikidega muuta miinimumstandardid ELis rangemaks; on veendunud, et kõikides õigusaktides tuleks käsitleda ohutust ja keskkonnaprobleeme ja kõigil avamere nafta- ja gaasitootmise aladel tuleks kohaldada kõrgeimaid ohutus- ja keskkonnastandardeid; nõuab sõltumatu kolmanda osapoole kaasamist, et suurendada õnnetuse korral kooskõlastamise taset; soovitab selle rolli andmist Euroopa Meresõiduohutuse Ametile;

8.

nõuab keskkonnamõju hindamise direktiivi (19) reguleerimisala laiendamist selliselt, et see hõlmaks avamereprojektide kõiki etappe (uuringu- ja tootmisetapp), ning nõuab eritingimuste kehtestamist keskkonnamõju hindamisele süvavete, keeruliste puuraukude ja probleemsete puurimistingimuste korral ning nafta/gaasi edasitoimetamise korral merepõhjas/allpool merepõhja paiknevates veealustes torujuhtmetes; on arvamusel, et lisaks peaks komisjon tagama, et riiklike asutuste heakskiidetud avamereprojektide keskkonnamõju hindamine sisaldaks korda, mida käitajal tuleb järgida kasutuselt kõrvaldamise etapis; palub komisjonil vaadata läbi keskkonnamõju hindamist käsitlevad õigusnormid ja kehtestada nõue, et keskkonnamõju hindamise menetlused tuleb tellida kliendist sõltumatutelt ekspertidelt;

9.

kutsub komisjoni üles uurima praegust reguleerivat raamistikku seoses olemasoleva puurimisinfrastruktuuri kasutuselt kõrvaldamisega ja selgitama vajaduse korral õigusaktide kaudu ettevõtjate kohustust tagada ohutu demonteerimine ning nende vastutust kasutuselt kõrvaldamisest tingitud keskkonnakahju korral ja keskkonnakahju korral, mida puurplatvormid põhjustavad pärast kasutuselt kõrvaldamist;

10.

palub komisjonil kaaluda õigusaktides sisalduvate, maismaal esineva ohu ohjeldamist puudutavate usaldusväärsete põhimõtete (Seveso II (20) ja III (21)) laiendamist avamerel nafta ja gaasi tootmist käsitlevatele õigusaktidele; seni ning juhul, kui komisjon ei algata selliseid uusi konkreetseid õigusakte, palub komisjonil uuesti läbi vaadata direktiivi Seveso III ettepanek, et laiendada direktiivi reguleerimisala ka naftapuurtornidele ja veealustele torujuhtmetele, mis paiknevad merepõhjas/allpool merepõhja ja nafta- või gaasileiukohtade uurimise kõikidele etappidele kuni puuraugu kasutuselt kõrvaldamiseni; väljendab heameelt Seveso II direktiivi läbivaatamist käsitleva komisjoni seletuskirja üle, milles komisjon teatab, et ta leiab kõige asjakohasema lahenduse keskkonnakaitsealaste õigusaktide tugevdamiseks;

11.

märgib, et tööstusheidete direktiivi põhisätteid ei kohaldata avamerel nafta ja gaasi tootmisele (22); soovitab, et komisjon lisaks I lisa punkti 1 alapunktile 5 „avamerel nafta ja gaasi tootmise”, kui osa esimesest reguleerimisala läbivaatamisest, mis tuleb lõpule viia 31. detsembriks 2011, ning soovitab, et saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli Euroopa büroo määratleks avamerel nafta ja gaasi tootmiseks parimad võimalikud tavad;

12.

on rahul komisjoni kavatsusega vaadata läbi direktiiv 92/91/EMÜ ning nõuab ühistel standarditel põhinevat lähenemisviisi, et vältida ühe ettevõtte piires eri paikades tegutsevate töötajate erinevat kohtlemist; lisaks nõuab läbipaistvaid, tõhusaid ja kooskõlastatud eeskirju kõigi töötajate jaoks, kes tegelevad avamerel nafta ja gaasi tootmisega, samuti nii kehtivate õigusaktide tulemuslikkuse kui ka nende edasise ühtlustamise võimaluste hindamist;

13.

palub Euroopa Liidul edendada kogu nafta- ja gaasitööstuse sektoris Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööohutuse ja töötervishoiu juhtimissüsteeme käsitlevate suuniste (ILO-OSH 2001) kohaldamist;

14.

hoiatab siiski, et õigusaktide tõhusus sõltub lõppkokkuvõttes selle rakendamise tõhususest asjaomaste Euroopa ja riiklike asutuste ja organite poolt, kes rakendavad, haldavad ja jõustavad asjakohaseid õigusakte; on veendunud, et komisjon peab jääma aktiivseks ja tagama, et liikmesriikide asutused järgiksid nõudeid;

15.

rõhutab, et võrreldes rahvusvahelise ja Euroopa tasandiga on mõnes liikmesriigis juba olemas suurepärased turvamehhanismid;

16.

rõhutab, kui oluline on korrapärase, mitmekesise ja range kontrolli läbiviimine kohalikke olusid tundvate sõltumatute ja asjakohase koolituse läbinud spetsialistide poolt; on veendunud, et ka käitajapoolse kontrolli korra üle peab järelevalvet teostama kolmas isik; toetab mõnede liikmesriikide poolt juba võetud meetmeid, et suurendada rangete kontrollimiste arvu; rõhutab, kui tähtis on riiklike asutuste sõltumatus ja võimalike huvide konfliktide läbipaistev lahendamine, millega inspektorid seoses võimalike tulevaste tööandjatega võivad kokku puutuda;

17.

märgib, et kogenud inspektorite rakendamiseks on vahendid piiratud ja nõuab täiendavaid investeeringuid, et arendada välja kõiki liikmesriike hõlmav kvalifitseeritum inspektorite võrgustik; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi liikmesriikide aitamiseks nende oma järelevalveasutuste väljaarendamisel;

18.

rõhutab vajadust süsteemide järele, millega nähakse ette kontrolliasutuste tõhus kontrollitegevus, mille käigus kasutatakse uuenduslikke meetodeid, nagu tööaja või päästeoperatsioonide eriauditid, ning luuakse võimalus töötajate tervishoiu- ja ohutustingimuste rikkumise eest karistusi määrata;

19.

märgib, et käitajapoolse kontrollimise korra üle peab toimuma nii kolmanda osapoole järelevalve kui ka kontrollimine ELi tasandil, samuti tuleb ELi tasandi kontrolli ja laevade auditit laiendada avamere nafta- ja gaasiplatvormidele;

20.

tunnistab, et mõne vähem ulatuslikuma operatsiooni korral võivad liikmesriigid saavutada mastaabisäästu ühiste järelevalveasutustega;

21.

rõhutab, et ELi tooteid käsitlevate õigusaktide mis tahes laiendamise käigus avamereplatvormide seadmetele tuleks arvesse võtta asjaolu, et arvestades tehnoloogia kiire arenguga, võivad üleliia normatiivsed spetsifikatsioonid kiiresti ajakohasuse kaotada;

22.

on mures, et ELi tasandi nn kontrollijate kontrollija ei anna piisavat lisandväärtust, et õigustada pädevatelt riiklikelt asutustelt nappide reguleerimisvahendite äravõtmist; tunnistab siiski, et Euroopa Meresõiduohutuse Ametil on märkimisväärseid kogemusi, millest võib naftatööstusega seotud õnnetuste ennetamise-, järelevalve- ja avastustegevuse juures abi olla, ning leiab, et kogu ELis tuleks omavahel kooskõlastada andmete vahetamine, parimate tavade jagamine ja reageerimiseks kasutatavate ressursside koordineerimine; kutsub komisjoni üles uurima, kas avamerel töötamist reguleeriv üle-euroopaline asutus, mis ühendaks riiklikke seadusandjaid (sarnaselt elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametile (BEREC) sidesektoris), võiks luua lisandväärtust ning tugevdada kõrgeimate standardite jõustamist ja rakendamist kogu Euroopas;

23.

rõhutab piirkondlike algatuste kui mitmepoolse tegevuse esimese astme tähtsust ja on veendunud, et sellised foorumid, nagu Põhjamerel avameretegevust reguleerivate asutuste foorum, tuleks luua ka Vahemere, Läänemere ja Musta mere piirkonna liikmesriikide jaoks, et jälgida miinimumstandardite vastuvõtmist ja jõustamist; seoses sellega kiidab heaks komisjoni algatuse asutada Vahemerel avameretegevust reguleerivate asutuste foorum ja julgustab ELi mittekuuluvaid riike selles osalema; on seisukohal, et ELi jaoks vastu võetud standardid ja eeskirjades tuleks arvesse võtta keskkonnaalaseid kaalutlusi, mis seonduvad süsivesinike uurimisega ELi mittekuuluvates piirkondades;

24.

tunnistab, et erinevatel merealadel valitsevad erinevad tingimused, kuid on veendunud, et vajaduse korral peaksid foorumid omavahel piirkondlikke algatusi kooskõlastama, et tagada parima tava kasutamine ELi tasandil; rõhutab, et komisjon peaks nendes foorumites mängima aktiivset rolli;

25.

kiidab heaks komisjoni algatuse korraldada Euroopa Liidu / Põhjamerel avameretegevust reguleerivate asutuste foorumi ühised kohtumised, kuna see annab võimaluse vahetada parimaid tavasid üle kogu ELi; rõhutab, et osavõtjad peaksid neid kohtumisi väärtustama;

26.

pooldab rahvusvahelise nafta- ja gaasiettevõtjate ühenduse otsust asutada Mehhiko lahe katastroofi järel ülemaailmne tööstuse reageerimisrühm; nõuab tungivalt, et see tegutseks informatsiooni jagades ja ametivõimudega suheldes läbipaistvalt;

27.

rõhutab, et töötajate kaasamise programmidest on ohutuse küsimustes kasu; pooldab ettevõtjate, töötajate ja riiklike pädevate asutuste tugevaid sidemeid ning ühiseid algatusi tervishoiu, ohutuse ja keskkonnakaitse valdkonnas;

28.

rõhutab, et avamerel nafta ja gaasi tootmisega kaasnevad suured ohud töötajate tervisele ja ohutusele, mille põhjuseks on aeg-ajalt äärmuslikud keskkonnatingimused, 12-tunnised vahetused ja isoleeritus, ning tõdeb, et selliseid erilisi töötingimusi ja eelkõige psühholoogilist stressi reguleeritakse ja tuleb jätkuvalt reguleerida, et kaitsta töötajaid ja viia miinimumini inimlike eksituste võimalus; seetõttu soovitab luua töötajate jaoks nende riskidele vastav kindlustus;

29.

arvab, et tööandjate ja ametiühingute kaasamise ning töötajate aktiivse osaluse tagamise teel tuleb välja arendada ennetav tervishoiu ja ohutuse kultuur, eelkõige nendega nõu pidades, kaasates neid ohutusmenetluste väljatöötamisse ja rakendamisse ning teavitada neid võimalikest ohtudest; rõhutab, et tähtis on katsetada ja jälgida neid menetlusi kogu käsuliini ulatuses tagamaks, et ka tippjuhid saaksid õnnetuste või ohutusega seotud tõrgete puhuks väljaõppe ning kannaksid nende eest vastutust;

30.

kutsub ettevõtjaid üles kohustuma kõigis oma organisatsioonides, nii avamerel kui ka bürookeskkonnas, järgima tõelist ohutuskultuuri; seetõttu pooldab korrapäraste koolitusprogrammide korraldamist kõigile alalistele ja lepingulistele töötajatele ning tööandjatele;

31.

palub komisjonil kaaluda võimalust kehtestada ohtude vältimiseks ja vähendamiseks ühtsed kõrged ohutusnõuded ja -süsteemid, et minimeerida riske ning võimaldada vajadusel kiiret ja tulemuslikku reageerimist; nõuab samuti koolitusnõuete kehtestamist ELi liikmesriikides ohtlikke tööülesandeid täitvatele töötajatele, sealhulgas töövõtjatele ja alltöövõtjatele ning nende nõuete ühtlustamist, et tagada nõuete ühtne rakendamine kõigis Euroopa vetes; palub komisjonil koos rahvusvaheliste partneritega aktiivselt uurida võimalust käivitada töötervishoiu ja -ohutuse eeskirjade alane ülemaailmne algatus, milles nähtaks ette ka eeskirjade regulaarne ajakohastamine vastavalt tehnika arengule;

32.

palub, et liikmesriigid lubaksid korraldada ainult sertifitseeritud ettevõttesiseseid või -väliseid koolitusi;

33.

väljendab heameelt pädevate riiklike asutuste personalile mõeldud rahvusvaheliste vahetusprogrammide ja ühiste koolituskavade üle ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema algatusi toetavaid ettepanekuid;

34.

nõuab rangete ohutus-, tervisekaitse- ja koolitusnõuete kohaldamist alltöövõtjate suhtes, kellel peab olema oma vastutusvaldkonnas hooldus- ja ehitusülesannete täitmiseks nõutav kutsekvalifikatsioon; nõuab töötajate, sh töövõtjate ja alltöövõtjate, samuti töötajate organisatsioonide teavitamist kõigist tööga seotud riskidest enne tööde teostamist;

35.

rõhutab, et äärmiselt suured tervise- ja ohutusriskid ähvardavad ka töötlemisprotsessi muude etappidega hõivatud töötajaid nii avamererajatistel kui ka maismaal; palub liikmesriikidel laiendada oma õigusnorme ka nendele töötajatele;

36.

nõuab, et avamerel nafta ja gaasi tootmisega tegelevatele töötajatele võimaldataks korrapäraselt eriravi ja tervisekontrolli; soovitab kontrollida töötajate vaimset ja füüsilist tervist vähemalt kord aastas;

37.

nõuab, et kinnitataks mehhanism töötajate kogetavate riskide hindamiseks ning et hindamise tulemusi võetaks arvesse töötajatele palga arvestamises;

38.

kutsub ettevõtjaid üles järgima parimat tava tööohutusesindajate osas; töötajad peaksid saama valida tööohutusesindaja, kes on kaasatud tegevuse ja otsuste langetamise protsessi kõigil tasanditel; on arvamusel, et töötajatel peaks olema võimalik pädevatele ametiasutustele turvanõuete rikkumisest anonüümselt teada anda, ning samas peaksid nad olema kaitstud ahistamise eest;

39.

pooldab suuremate jõupingutuste tegemist parimate tavade vahetamisel liikmesriikide vahel reguleerimise, standardite ja menetluste ning õnnetusjuhtumitest teatamise ja nende ohjamise valdkonnas, sh teaduslikud arvamused, käitamisohutus ja keskkonnakaitse-eeskirjad, riskijuhtimine, reageerimismenetlused jne;

40.

tunnistab, et teavet juba vahetatakse nii reguleerimisrühmade kui ka kaubanduspartnerluste ja ühisettevõtete kaudu; on veendunud, et ohutus ei ole kellegi ainuõigus;

41.

kutsub riiklikke pädevaid asutusi õnnetusjuhtumitest teavitamise kaudu saadud teavet koondama, jagama ja avaldama, võttes sealjuures nõuetekohaselt arvesse ärihuvisid, et õnnetusjuhtumitest saaks õppust võtta; tunnistab, et olemasolevate tavade ja õnnetusjuhtumitest teavitamise koondamine ja täiendav kooskõlastamine võivad aidata tagada läbipaistvust ja järjepidevust üle kogu ELi; kõnealust teavet tuleks jagada võimalikult kiiresti pärast õnnetusjuhtumit ning see peaks muu hulgas sisaldama andmeid personaliga toimunud õnnetusjuhtumite, masinarikete, süsivesinike heite ja muude murettekitavate vahejuhtumite kohta; pooldab rahvusvahelisi algatusi, sh G20 töörühma, mis aitavad tagada ülemaailmsel tasandil laialdast õnnetustest teavitamist ja vajalikke parandusmeetmeid;

42.

on veendunud, et komisjon peaks hindama olemasolevate teabekanalite tõhusust, ratsionaliseerimise vajadust ja/või vajadust kehtestada uued rahvusvahelised eeskirjad, võttes nõuetekohaselt arvesse sellega kaasnevat halduskoormust;

43.

märgib, et puurimisluba ja puurimisega nõusoleku andmine on kaks eri asja ja et loa omanik ei tohi olla puurimist teostav ettevõte; on veendunud, et pärast loa andmist ja enne puurimistegevuse alustamist tuleb ette näha nn regulatiivsed pidepunktid;

44.

soovitab kõikides liikmesriikides lahutada loa andmine tervishoiu- ja ohutusalastest ülesannetest; on veendunud, et komisjon peaks töötama koos liikmesriikidega, et luua ühised, läbipaistvad ja objektiivsed loa andmise kriteeriumid, mis tagavad, et loa andmine on eraldatud tervishoiu- ja ohutusalastest ülesannetest, et vähendada huvide konflikti ohtu;

45.

märgib, et märkimisväärne hulk rajatisi ELi vetes vananevad; kiidab heaks katsetused parandada olemasolevatel platvormidel varade terviklikkust;

46.

on seisukohal, et nafta- ja gaasiettevõtjatelt tuleb tegevusloa väljastamise käigus ja avamereprojektide kogu toimimisaja vältel (uuringute, tootmise ja kasutuselt kõrvaldamise etapid) nõuda piisava rahastamisvõime tõendamist, millega on tagatud nende konkreetse tegevuse tulemusel tekkiva keskkonnakahju (sealhulgas ulatusliku mõjuga, kuid väikese tõenäosusega sündmustest põhjustatud kahju) likvideerimine ja hüvitamine kas antud tööstusharu mõne kohustusliku vastastikuse garantiiskeemi kaudu, kohustusliku kindlustuse kujul või mõne kombineeritud skeemi kaudu, mis tagab rahalise tagatise;

47.

pooldab konkreetseid tegevuskohapõhiseid valmisolekukavasid, milles oleks välja toodud ohud, võimalike saasteallikate hinnang ja mõju, olukorrale reageerimise strateegia üldjooned ja võimalike rõhuvähenduspuuraukude puurimise kavad; soovitab, et käitajad, kes saavad loa, peaksid loa saamise tingimusena viima läbi keskkonnamõju hindamise ning esitama oma valmisolekukavad vähemalt kaks kuud enne tegevuse alustamist; keeruliste puurkaevude või probleemsete kaevandamistingimuse korral tuleks valmisolekukava hinnata, selle üle nõu pidada ning see tuleks heaks kiita samaaegselt teiste regulatiivsete heakskiidumenetlustega (nt keskkonnamõjude või puuraukude projekteerimisega seotud menetlused); mingil juhul ei tohi tegevust alustada enne valmisolekukava heakskiitmist liikmesriigi poolt, kus tegevust hakatakse läbi viima; riiklik pädev asutus peab valmisolekukavad avaldama, võttes nõuetekohasel määral arvesse andmekaitset;

48.

kutsub liikmesriike üles koostama, muutma või ajakohastama riiklikke valmisolekukavasid, milles täpsustatakse käsuliinid ja -mehhanismid seoses riiklike ja ettevõtete vahendite kasutamisega lekke korral; kutsub liikmesriike üles tegema omavahel ja ELiga piirnevate riikidega koostööd piirkondlike valmisolekukavade koostamiseks; nõuab nende kavade edastamist Euroopa Meresõiduohutuse Ametile;

49.

märgib, et hiljutised sündmused on rõhutanud ohtusid, mida kujutavad endast meretranspordi ja merekeskkonna jaoks nafta- ja gaasivarude uurimine ning nafta ja gaasi tootmine avamerel; on arvamusel, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti reageerimissuutlikkust tuleb selgesõnaliselt laiendada nii, et see hõlmaks kõnealuste tegevuste põhjustatud saaste ennetamist ja sellele reageerimist;

50.

soovitab, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti andmekogud, mis käsitlevad olukorrale reageerimise vahendeid, peaksid hõlmama kõiki asjakohaseid avalikke ja ettevõtete vahendeid, et Euroopa Meresõiduohutuse Amet saaks vajadusel suurõnnetuse korral paremini täita koordineerivat rolli;

51.

soovitab, et kõikvõimalike lekete sulgemiseks saadaval olevad seadmed peaksid moodustama olulise osa valmisolekukavadest ning olema kättesaadavad rajatiste läheduses, et suurõnnetuse korral saaks neid kiiresti kasutusele võtta;

52.

nõuab tungivalt, et ettevõtted jätkaksid vahendite eraldamist teadus- ja arendustegevusele, mis on seotud õnnetuste ennetamise ja nende tagajärgede kõrvaldamise uue tehnoloogiaga; rõhutab, et enne kui katastroofile reageerimise tehnoloogia lisatakse heakskiidetud valmisolekukavasse, tuleb seda sõltumatult testida, hinnata ja heaks kiita;

53.

peab oluliseks viia läbi sihtotstarbelisi ja uuenduslikke teadusuuringuid, et puurimisplatvormidel toimuva tegevuse ja seiskamiste jälgimiseks saaks hakata kasutama automaatsüsteeme, mis aitaks suurendada puurimise, käitlemise ning tuleohutussüsteemide usaldatavust äärmuslikes ilmastikuoludes;

54.

pooldab keemiliste dispergaatorite ranget kontrolli, jätkuvat katsetamist ja keskkonnamõju hindamist (samuti selliste hädaolukorras toimimise kavade hindamist, milles nähakse ette keemiliste dispergaatorite kasutamine), et tagada lekke korral nende sobivus ja hoida ära kahjulik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale; kutsub komisjoni üles tagama kõnealuste kemikaalide mõju põhjalikuma uurimise, vajadusel ELi teadusprogrammide kaudu;

55.

tunnistab, et põhiliselt vastutavad suurõnnetustele reageerimise eest ettevõtjad; väljendab heameelt ettevõtjate ühisalgatuste üle, mille eesmärk on välja töötada, koondada ja võtta kasutusele vahendid naftaleketega võitlemiseks; rõhutab, et avalik sektor täidab olulist rolli katastroofile reageerimise reguleerimises, ohutuses ja koordineerimises;

56.

soovitab pöörata rohkem tähelepanu süstemaatilisele koolitusele, eriti katastroofile reageerimise seadmete praktilise kasutuse alasele väljaõppele;

57.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et loa andmise süsteem hõlmaks rahastamisvahendite kaitsmist, mis sobib selle tagamiseks, et suurte õnnetusjuhtumite korral saab kohe rakendada vajalikke rahastamisvahendeid, et hüvitada majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnakahju, mille kutsus esile nafta- või gaasileke;

58.

tunneb heameelt komisjoni jõupingutuste üle laiendada Euroopa Meresõiduohutuse Ameti pädevust selliselt, et see ei hõlmaks mitte ainult laevu, vaid ka avamererajatisi;

59.

märgib, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti ekspertteadmiste ja vahendite kasutamine määratakse kindlaks läbivaadatud Euroopa Meresõiduohutuse Ameti määrusega, kuid seda tuleks sõnaselgelt laiendada nii, et see hõlmaks nafta ja gaasi otsingutest põhjustatud saaste ennetamist ja sellele reageerimist, ning see peaks vajadusel olema kättesaadav kogu Euroopa Liidus ja naaberriikides;

60.

on veendunud, et ELi tasandil väljaarendatud reageerimis- ja järelevalvevahendeid, st Euroopa Meresõiduohutuse Ameti valve-naftatõrjelaevade võrgustikku ning CleanSeaNeti naftalekke kontrollimise ja avastamise süsteemi saab kasutada avamere rajatistel toimuvate vahejuhtumite/õnnetuste korral;

61.

soovitab kasutada Euroopa Meresõiduohutuse Ameti teenust CleanSeaNet, et jälgida naftaplatvorme ja ebaseaduslikku heidet laevadelt; tunnistab, et 50 % praegu CleanSeaNeti poolt edastatud kujutistest saab kasutada naftaplatvormide järelevalveks;

62.

soovitab seetõttu Euroopa Meresõiduohutuse Ameti valve-naftalekkele reageerimise valvelaevade teenustevõrgustiku kasutamist pärast järgmiste asjaoludega arvestamist:

63.

kordab komisjonile esitatud palvet teha võimalikult pea ettepanek ELi kodanikukaitse mehhanismil põhineva ELi kodanikukaitseüksuse loomiseks ja koos liikmesriikidega Euroopa tegevuskava väljatöötamiseks, mis ühendaks konkreetseid mehhanisme, millega määratakse kindlaks vastumeetmed, mida EL saab võtta avamererajatiste, sealhulgas allpool merepõhja paiknevate veealuste gaasi/nafta torujuhtmete tekitatud ulatusliku reostuse korral;

64.

tunnustab järelevalve- ja teabekeskuse (23) rolli liikmesriikide ja ettevõtete hädaolukorras reageerimise süsteemide täiendamisel;

65.

toetab innovaatilisi teenuseid, mis on suunatud merendussektorile; tunneb heameelt komisjoni ja liikmesriikide arutelu uue e-merenduse alase algatuse üle, mis rajaneb SafeSeaNeti projektil ning on veendunud, et see võiks tuua avamere nafta- ja gaasitööstusele edasist kasu ohutuse alal;

66.

rõhutab, et iga mereala jaoks peab olema alati saadaval piisaval hulgal seadmeid, et suurtele, halvima stsenaariumiga naftaleketele saaks reageerida konkreetsel merealal ja mitte ainult ELi vetes;

67.

kutsub komisjoni üles tagama, et teatises „Merealased teadmised 2020” (24) kavandatud mereandmete parema haldamise käigus ning määruse ettepanekus, millega luuakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm (25), võetakse arvesse vajadust pidada saasteriskide üle asjakohast järelevalvet, et ohu korral saaks vajaliku tegevussuuna õigeaegselt kindlaks määrata;

68.

palub komisjonil koostada ettepanek avaliku litsentsi alusel töötavate avamererajatiste käitajate kogutud teaduslikult põhjendatud teadmiste kättesaadavaks tegemiseks pädevatele asutustele, kasutades seoses teatisega „Merealased teadmised 2020” väljatöötatud standardeid ja protokolle, et hõlbustada avalikku kontrolli ja edendada merekeskkonnaalaseid teadmisi;

69.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid jälgiksid finantsgarantii mehhanismide – ka kolmandatele isikutele tekitatava kahju kindlustamise vajaduse – kaalumisel seda, et nad seaksid kindlustustariifid vastavalt tegelikule ohule, mis tekib puurimise ja käitlemisega seotud raskustest, et mitte tõrjuda turult välja luba taotlevaid VKEsid, kuid tagaksid sealjuures siiski vastutuskindlustuse olemasolu;

70.

rõhutab, et kuigi finantstagatisi on põhimõtteliselt võimalik anda kindlustuse või ettevõtetevaheliste vastastikuste süsteemide kaudu, on oluline tagada, et käitajad tõendaksid, et neil on finantstagatised, mis katavad suurõnnetuse korral kõik puhastus- ja hüvitamiskulud, ning et riske ja vastutust ei suunataks väiksematele ettevõtetele, mis õnnetuse korral ennast suurema tõenäosusega maksejõuetuks kuulutavad; nõuab, et ühiste süsteemide kehtestamisel säilitataks stiimuleid kõikide tegevuste puhul riskidest hoidumiseks ja kõige kõrgemate võimalike ohutusstandardite järgimiseks;

71.

tunnustab ühenduse fondide, nt Põhjamere OPOLi, kasutegurit ja nõuab selliste vahendite asutamist iga ELi mereala jaoks; nõuab käitajate kohustuslikku osalemist nendes fondides ja õiguskindluse tagamist, et pakkuda liikmesriikide, merendussektori, eriti kalurite, ja maksumaksjate rahustamiseks mõeldud turvaabinõusid;

72.

rõhutab, et selliste skeemide, nagu OPOLi vabatahtlikkus piirab õiguslikku kontrolli nende üle ja seetõttu on veendunud, et selliseid fonde saaks tugevdada, kui muuta nendes osalemine üheks litsentsi saamise tingimuseks;

73.

rõhutab, et sissemaksed peavad põhinema konkreetse tegevuskoha riskitasemel ja valmisolekukavadel ning olema nendega vastavuses;

74.

on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi (26) kohaldamisala tuleks laiendada selliselt, et mereveele ja bioloogilisele mitmekesisusele põhjustatud igasuguse kahju puhul järgitakse ja kohaldatakse rangelt „saastaja maksab” põhimõtet, et nafta- ja gaasiettevõtteid saaks nende põhjustatud keskkonnakahju eest vastutusele võtta ja nad hüvitaksid võimalikud kahjud;

75.

nõuab keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamist ja selle reguleerimisala laiendamist kõikidele ELi merealadele merestrateegia raamdirektiivi (27) tähenduses;

76.

palub, et komisjon alandaks keskkonnavastutuse direktiivi alusel kahjukünniseid ja jõustaks range vastutuse, mis hõlmaks kõiki mereveele ja bioloogilisele mitmekesisusele tekitatud kahjusid;

77.

on seisukohal, et komisjon peaks kontrollima, kas keskkonnavastutuse raames on võimalik luua naftakatastroofide hüvitusfond, mis sisaldab kohustuslikke finantstagatisi;

78.

soovitab liikmesriikidel kaaluda selliste hooletuse ja eeskirjade eiramise vastaste hoiatavate meetmete võtmist ja tugevdamist, nagu trahvid, lubade tühistamine ja töötajate kriminaalvastutusele võtmine; juhib sellegipoolest tähelepanu asjaolule, et selline mehhanism kehtis USAs enne naftaplatvormi Deepwater Horizon leket;

79.

rõhutab, et enne puurimist tuleks ühetähenduslikult kindlaks määrata rahaliselt vastutavad pooled;

80.

nõuab tungivalt, et ettevõtted rakendaks vähemalt ELi keskkonna- ja ohutusstandardeid või neile võrdseid standardeid, ükskõik millises maailma paigas nad ka ei tegutseks; on teadlik, et on raske kohustada ELi ettevõtteid kogu maailmas tegutsedes järgima ELi standardeid, kuid kutsub komisjoni üles uurima, millised mehhanismid võiksid olla kohased kindlustamaks, et ELi ettevõtted töötavad kogu maailmas vähemalt ELi standardite kohaselt; on veendunud, et ettevõtete vastutus peaks olema selles valdkonnas peamiseks edasiviivaks jõuks ja et liikmesriikide litsentsimiskord võiks lubade andmisel arvesse võtta maailmas toimunud õnnetusjuhtumeid, mis puudutavad ettevõtteid, kui nende õnnetusjuhtumite kohta on olemas põhjalikud ülevaated; kutsub komisjoni üles koos ülemaailmsete partneritega edendama selliste kõrgete standardite järgimist;

81.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid osaleksid G20 raamistikus ka edaspidi avameretegevust käsitlevates algatustes, võttes seejuures arvesse ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS);

82.

märgib ÜRO Keskkonnaprogrammi poolt OSPARi, Barcelona ja Helsingi konventsiooni raames algatatud kehtivate õigusaktide tähtsust, kuid tõdeb, et praegune rahvusvaheline õigus ei paku täielikku või järjekindlat raamistikku avamere naftapuurimise ohutus- ja keskkonnastandarditele ja seda võib olla raske jõustada;

83.

rõhutab, kui tähtis on täielikult jõustada 1994. aasta ratifitseerimata Vahemere avamere protokoll, mis taotleb uurimis- ja käitlemistegevusest tuleneva saaste eest kaitsmist;

84.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks aktiivselt koostööd muude ELi merealadega piirnevate riikidega, et nii reguleeriva raamistiku kui ka järelevalvega oleks tagatud sama kõrge ohutuse tase;

85.

palub ELil teha koostööd asjaomaste kolmandate riikidega, kelle kodanikud ELi avamere nafta- ja gaasitootmisrajatistel teenuseid osutavad, samuti nende riikide töötajate ja tööandjate organisatsioonidega tagamaks, et ELi vetes tegutsevates kolmandate riikide ettevõtted järgiksid ELi töötingimuste ning tööohutuse ja töötervishoiu alaseid õigusakte;

86.

kutsub komisjoni üles algatama arutelu ka kolmandaid riike hõlmavate keskkonnakahjude eest vastutamise ja finantstagatiste valdkonna õigusaktide üle;

87.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks partnerite ja naaberriikidega, et jõuda Arktikas kõigile toimingutele kehtiva erikorrani, pöörates hoolikat tähelepanu avamere tegevuste keskkonnasäästlikkusele ja vajalikkusele sellises haavatavas ja ainulaadses keskkonnas;

88.

pooldab rahvusvahelisi kahepoolseid partnerlusi Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade abil, mis muu hulgas julgustavad kolmandaid riike võtma vastu kõrgeid ohutusstandardeid; julgustab riike, kes ei ole veel Euroopa naabruspoliitikat täielikult aktiveerinud, seda tegema;

89.

toetab ettevõtete juhitavaid projekte ekspertteadmiste edasiandmiseks eelkõige riikidele, kelle reguleeriv raamistik ei ole nii väljaarenenud;

90.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/56

—

võttes arvesse komisjoni 6. augusti 2008. aasta määrust (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (1);

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele” (KOM(2008)0638);

—

võttes arvesse komisjoni 25. juuli 2008. aasta aruannet naissoost uuendajate ja ettevõtluse edendamise kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist „Kõigepealt mõtle väikestele: Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” (KOM(2008)0394);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (2);

—

võttes arvesse nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/707/EL liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (3);

—

võttes arvesse nõukogu 29. mai 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (4);

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” kohta (5);

—

võttes arvesse oma 30. novembri 2006. aasta resolutsiooni teemal „On aeg tõsta tempot – kasvava majandusega ja ettevõtliku Euroopa loomine” (6);

—

võttes arvesse oma 10. oktoobri 2002. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule majanduskasvu ja tööhõive algatuse ning finantsabi meetmete kohta uuenduslikele ja töökohti loovatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKEdele) (7);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0207/2011),

A.

arvestades vajadust tunnistada asjaolu, et perekondlike ja majapidamiskohustuste jagamine naiste ja meeste vahel, eelkõige vanemapuhkuse ja isapuhkuse laiema leviku kaudu, on soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja saavutamiseks keskse tähtsusega ning seetõttu on vaja säilitada töö ja eraelu tasakaal, mis võib toetada naisi oma äritegevuse alustamisel, et kindlustada nende rahaline sõltumatus ja sõltumatus töösuhetes;

B.

arvestades, et tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana pakub üldiselt tööaja, töötundide hulga ja töökoha suhtes suuremat paindlikkust kui töösuhtes töötamine, andes suuremad võimalused neile, kes soovivad ühendada töö ja hooldusega seotud ülesandeid või muid tegevusi, või neile, kes vajavad kohandatud töökohta;

C.

arvestades, et mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) kategooria koosneb vähem kui 250 töötajaga ettevõtetest, mille aastane käive on kuni 50 miljonit EUR ja aastabilanss kokku ei ületa 43 miljonit EUR;

D.

arvestades, et 99 % alustavatest ettevõtetest Euroopas on mikro- või väikeettevõtted ja üks kolmandik neist on loodud töötute poolt, ning arvestades, et vähem kui 10 töötajaga mikroettevõtted moodustavad 91 % Euroopa ettevõtetest;

E.

arvestades, et komisjon juhib Euroopa ettevõtluse tegevuskavas (KOM(2004)0070) tähelepanu vajadusele paremate sotsiaalkindlustusskeemide järele, ja arvestades, et komisjon kavatseb 2011. aasta alguses esitada teatise Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” kohta, ning arvestades, et eelkõige tuleks rõhutada vajadust pakkuda naisettevõtjatele paremat sotsiaalkaitset;

F.

arvestades, et naised võivad kogeda takistusi juurdepääsul teabetoele, rahalistele ja tehnilistele vahenditele ning teenustele, mis võib piirata nende võimalusi laiendada oma ettevõtet ning konkureerida riigi ja kohalike omavalitsuste hangetes;

G.

arvestades, et Euroopa Komisjoni terminoloogia kohaselt on vale-FIEd füüsilisest isikust ettevõtjaks olemise võltsvorm, mis ilmneb tööhõive staatuse nõuetele mittevastava klassifikatsiooni kasutamises sotsiaalsetest tagatistest möödahiilimiseks ning töötajate põhiõigustest ilmajätmises tööjõukulude vähendamise eesmärgil; arvestades, et asjaomased töötajad jäävad majanduslikult sõltuvateks;

H.

arvestades, et ettevõtjad (ettevõtte omanikud) on inimesed, kes püüavad luua väärtust, luues või laiendades majandustegevust, tehes kindlaks ja rakendades uusi tooteid, protsesse või turgusid (8);

I.

arvestades, et naisettevõtjat võib määratleda kui naist, kes on loonud ettevõtte, kus tal on enamusosalus, ja kes on otseselt huvitatud oma aktiivsest rollist otsuste langetamisel, riskide võtmisel ja igapäevase juhtimisega tegelemisel;

J.

arvestades, et paljud ettevõtted, eriti need, mida juhivad naised, on tekkinud eesmärgi 1 sihtalaks liigitatud piirkondades, mis on uute riikide ühinemisega peagi väljumas vähemsoodsa piirkonna staatusest;

K.

arvestades, et paljudes piirkondades, mis jäävad toetustest ilma, on maapiirkonnad veel vajalikul määral välja arendamata, samal ajal kui hiljuti ühinenud riikides asuvatel piirkondadel ei ole sageli kultuurilisi, sotsiaalseid ega korralduslikke vahendeid ELi rahaliste vahendite kasutamiseks parimal võimalikul viisil;

L.

arvestades liikmesriikide naisettevõtjate arvu erinevusi; arvestades, et ettevõtlusega alustamist võimaliku karjäärivalikuna kaalub vähem naisi kui mehi ja vaatamata VKEsid juhtivate naiste arvu kasvule viimase aastakümne jooksul, on Euroopa Liidus ettevõtjaks vaid iga kümnes naine, samal ajal kui meestest on ettevõtja iga neljas; arvestades, et naised moodustavad kõigist ülikoolilõpetajatest ligi 60 %, kuid tööturul, eriti ettevõtluses, ei ole nad täistööajaga töötajate hulgas võrdselt esindatud; arvestades, et naiste ergutamine ja ettevõtlusse kaasamine on keskse tähtsusega sugudevahelise ebavõrdsuse vähendamisel;

M.

arvestades, et Ameerika Ühendriikide 1988. aasta naiste ettevõtte omamist käsitleva õigusaktiga kasvas naissoost ettevõtteomanike osakaal kõigi ettevõtete hulgas 26 %-lt 1992. aastal 57 %ni 2002. aastal; arvestades, et kõnealuse õigusakti edu võib aidata ELi heade tavade kindlakstegemisel;

N.

arvestades, et neid naisettevõtjaid, kelle teadmised kättesaadavatest rahastamisvõimalustest ja finantsjuhtimise kogemused on ühiskondlike tegurite tõttu väiksemad, on vaja toetada mitte ainult käivitusetapis, vaid kogu ettevõtte majandustsükli jooksul, kuna ettevõtlustegevuse kavandamisel käivitamise ja kasvu faasis vajatakse eri liiki toetust;

O.

arvestades, et naisettevõtlus ja naiste VKEd on peamine vahend, mille abil saab suurendada naiste tööhõivemäära ja kasutada tõhusamalt ära naiste haridustaset ning vältida naiste ebakindlasse töösuhtesse astumist, ning arvestades, et naisettevõtlus tagab ettevõtluse dünaamika ja innovatsiooni, mille potentsiaali ei rakendata Euroopa Liidus kaugeltki täielikult, ning naisettevõtjate arvu suurenemisel on positiivne mõju ja kohene panus majandusele tervikuna; arvestades, et ebastabiilses majanduskliimas jäetakse naisettevõtjate toetusmeetmed kergesti unarusse;

P.

arvestades, et meeste ja naiste võimalused ettevõtete käivitamisel ja arendamisel ei ole paljudel juhtudel ühesugused, ning arvestades, et naisettevõtluse edendamine on pikaajaline protsess, mis nõuab ühiskonna struktuuri ja hoiakute muutmiseks aega; arvestades, et naised on alati olnud ettevõtlikud, kuid reeglite ja traditsioonilise rollijaotuse tõttu ei ole neil olnud alati võimalust ettevõtlusega tegeleda;

Q.

arvestades, et Euroopa Investeerimispank suurendas märkimisväärselt VKEdele suunatud laene 8,1 miljardilt EUR 2008. aastal ligi 11,5 miljardi EUR 2009. aastal; arvestades, et konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis ette nähtud vahendeid VKEdele on pidevalt rakendatud (perioodiks 2007–2013 on eraldatud 1,13 miljardit EUR); arvestades, et komisjon võttis vastu riigiabi ajutise raamistiku aastateks 2009/2010, millega antakse liikmesriikidele suuremad võimalused krediidiprobleemide tagajärgede lahendamiseks;

R.

arvestades, et investeerimisvalmiduse programmid tõstavad VKE või ettevõtja suutlikkust mõista pankade ja teiste selliste investorite probleeme, kes võiksid pakkuda välisfinantseerimist;

S.

arvestades, et naisettevõtjad moodustavad heterogeense rühma, varieerudes nii vanuse, tausta kui ka hariduse poolest, esindades laia valikut alates hiljutistest ülikoolilõpetajatest kuni nendeni, kes on oma karjääris kaugele jõudnud ning tahavad leida uusi võimalusi oma juhtimisalaste võimete, ettevõtliku meelelaadi, suhtlemisoskuste, kompromisside saavutamise oskuse ning hea riskihindamisvõime rakendamiseks, ning arvestades, et naisettevõtjad tegutsevad aktiivselt eri sektorites ja ettevõtetes; arvestades, et meeste ja naiste võimalused ettevõtete käivitamisel ja arendamisel ei ole soostereotüüpide ja struktuursete tõkete tõttu ühesugused ning et tihti arvatakse alusetult, et naistel jääb vajaka sellistest ettevõtjale vajalikest omadustest nagu enesekindlus, juhtimisoskus, veenmisoskus ja riskijulgus;

T.

arvestades, et juhendamine ja toetus aktiivsete nais- ja meessoost ettevõtjate poolt võib aidata naisettevõtjate vastloodud ettevõtetel ületada mitmeid ettevõtluse alustamisega seotud hirme;

U.

arvestades, et on oluline anda edasi praktilisi soovitusi, milles võetakse arvesse äri- ja majanduselu tegelikkust konkurentsile rajatud turukeskkonnas;

V.

arvestades, et naisettevõtluse kohta ei ole ELi tasandil tehtud piisavalt uuringuid, mis võiksid pakkuda teavet kogu ELi hõlmava poliitika väljatöötamiseks ja rakendamiseks selles valdkonnas;

W.

arvestades, et paljudes liikmesriikides puuduvad füüsilisest isikust ettevõtjatel nõuetekohased sotsiaalkindlustuse õigused, näiteks ema- ja isapuhkus, töötus- ja haiguskindlustus, invaliidsustoetus ning pension ja lapsehoidmisteenus, kuigi need on olulise tähtsusega selleks, et naisettevõtjatel oleks võimalik ühitada töö- ja pereelu ning võimaldada Euroopa Liidul astuda vastu demograafilisele probleemile; arvestades, et tööhõivepoliitika suunistes nõutakse, et liikmesriigid edendaksid füüsilisest isikust ettevõtja staatust, tagades samal ajal FIEdele piisava sotsiaalse kindlustatuse;

X.

arvestades, et peamiselt naistest koosnev rühm tegeleb majapidamistöödega või eraviisilise hooldusega ega tööta ametlikult, kuid nad ei ole ka ametlikult füüsilisest isikust ettevõtjad ning neil puudub seetõttu igasugune sotsiaalne kaitse,

1.

ergutab komisjoni, liikmesriike ja piirkondlikke ning kohalikke asutusi paremini ära kasutama naisettevõtjatele spetsiaalsete toetuste, riskikapitali, sotsiaaltagatiste ja intressitoetuste kaudu pakutavaid rahastamisvõimalusi, mis võimaldavad õiglast ja võrdset juurdepääsu rahalistele vahenditele, näiteks Euroopa mikrokrediidirahastule „Progress”, mis annab mikrokrediiti kuni 25 000 EUR mikroettevõtetele ja neile, kes soovivad alustada oma väikest äri, kuid kellel puudub juurdepääs traditsioonilistele pangateenustele, nagu see on näiteks töötute puhul;

2.

kutsub liikmesriike üles viima läbi riiklikke kampaaniaid, sealhulgas töötubasid ja seminare, et teavitada naisi tõhusamalt Euroopa mikrokrediidirahastust „Progress” ja kõikidest selle pakutavatest rahastamisvõimalustest;

3.

juhib tähelepanu sellele, et naiste ja meeste võrdsus on ELi aluspõhimõte, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ning et vaatamata märkimisväärse edu saavutamisele valitseb naiste ja meeste vahel endiselt ebavõrdsus ettevõtluse ja otsuspädevuse valdkonnas;

4.

väljendab kahetsust asjaolu pärast, et finants- ja majanduskriis on suurendanud paljude potentsiaalsete naisettevõtjate probleeme eriti ettevõtlusega tegelemise esimesel kolmel aastal; rõhutab, et nii meeste kui ka naiste rajatavad kasumlikud VKEd võivad aidata liikmesriikidel saavutada jätkusuutlikumat majanduskasvu;

5.

väljendab heameelt asjaolu üle, et eespool nimetatud komisjoni määruses (EÜ) nr 800/2008 sisaldub eraldi jagu, milles käsitletakse naisettevõtluse toetamist; palub komisjonil tagada, et kõnealust toetust võimaldatakse jätkuvalt ka tulevases ühenduse tugiraamistikus, et toetada naisettevõtjaid ka pärast asjaomase määruse kehtivusaja lõppemist;

6.

palub liikmesriikidel tagada, et ka naiste juhitavad (ja loodud) VKEd võiksid VKEdele ette nähtud maksusoodustustest kasu saada;

7.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid nõukogu 29. mai 2000. aasta määrust (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta nõuetekohaselt ning tagaksid, et ettevõtjatel, kes on muutunud maksejõuetuks või kelle karjäär on katkenud, oleks juurdepääs rahalisele hüvitusabile ja toetusele, et jätkata juba alustatud projektide elluviimist või muuta suunda;

8.

palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada parimate tavade vahetust eesmärgist 1 väljuvate piirkondade ja sinna hiljuti sisenenud piirkondade vahel, nii et kaasatud oleksid naisettevõtjad, eriti käsitöönduslikus põllumajandussektoris, et anda edasi saadud kogemusi ja seeläbi vältida rahalise toetuse ootamatut kaotamist ning luua hiljuti ühinenud liikmesriikides uus vastutavatel kohtadel töötavate naiste kategooria;

9.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja organisatsiooni Business Europe üles edendama naisettevõtlust, rahalise toetuse pakkumist ja kutsenõustamise süsteemi ning viima koostöös majanduskoolide ja -organisatsioonidega ning riiklike naisorganisatsioonidega läbi investeerimisvalmiduse programme, et aidata naistel koostada elujõulisi äriplaane ning leida ja määratleda võimalikke investoreid;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima naisettevõtluse takistusi ning iseäranis analüüsima igakülgselt naiste juurdepääsu rahastamisvahenditele;

11.

kutsub liikmesriike üles ergutama pankasid ja finantsasutusi kaaluma naistesõbralikke ettevõtluse tugiteenuseid;

12.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja organisatsiooni Business Europe üles kaaluma selliste juhendamis- ja abikavade loomist, mille puhul saab ära kasutada aktiivsena vananemise mudelit, rakendades pensionieas ettevõtlusspetsialistide – nii naiste kui ka meeste – nõuandeid ja kogemusi;

13.

kutsub liikmesriike üles pöörama eriti tähelepanu üle 50-aastaste naiste olukorrale ja aitama neil asutada oma ettevõtteid;

14.

nõuab, et liikmesriigid rakendaksid poliitikat, millega võimaldatakse naistel saavutada küllaldane töö ja eraelu tasakaal, ning looksid asjakohased lapsehoiuteenused, kuna selliste teenuste rahaline kättesaamatus, vähesus ja kehv kvaliteet tekitavad naistele lisatakistusi ettevõtlusega alustamisel;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama naisettevõtjate juurdepääsu kasvupotentsiaali hindamisele, mille viivad läbi kogenud konsultandid, tehes kindlaks ettevõtte riskipotentsiaali;

16.

märgib, et paljudes hiljutistes uuringutes on hinnatud naisettevõtjate suhtumist majanduslike ja rahaliste riskide võtmisse meeste suhtumisega võrreldes ettevaatlikumaks; on veendunud, et nende uuringute tulemusi tuleks põhjalikumalt analüüsida, et selgitada välja, kas need on täpsed ja milliseid järeldusi neist teha tuleks;

17.

kutsub liikmesriike ja piirkondlikke asutusi üles lisama riiklikku hariduspoliitikasse asjaomase kontseptsiooni, et tõsta tütarlaste teadlikkust ettevõtlusest ja naiste võimalustest juhtimise juures ning töötada koolides välja noorte ettevõtlusprogramm kestusega üks õppeaasta, mis võimaldab naissoost õpilastel soovi korral kogeda ettevõtte elutsüklit läbi ettevõtte alustamise, tegevuse ja sulgemise, sidudes selle protsessiga õpetajate ja kohalike äriringkondade nn aktiivsena vananevate nõustajate poolse juhendamise;

18.

tunnistab asjaolu, et paljusid tüdrukuid mõjutatakse lapsest saati koolis ja ülikoolis mitte õppima aineid, mida peetakse oma olemuselt mehelikuks, näiteks loodusteadusi, matemaatikat ja tehnikat; soovitab viia kooliprogrammi sisse ettevõtluse aluste algkursuse ja laiendada tüdrukutele avatud võimalike õppeainete ja karjäärivalikuid, nii et nad saavad omandada edukaks ettevõtluseks vajalikud alusteadmised ja kõik vajalikud oskused; rõhutab tüdrukute ja naiste töölevõtmiseks vajalike oskuste tugevdamise tähtsust oskuste omandamise ja elukestva õppe kaudu;

19.

palub ELi institutsioonidel, liikmesriikidel ja piirkondlikel asutustel ergutada naisi läbima Euroopa ülikoolide juures üheaastasi ettevõtlus- või praktika- ja vahetusprogramme, kus üliõpilased juhivad tegelikel äriideedel põhinevaid arendusprojekte, mille eesmärk on alustada juba õpinguajal elujõulise ja kasumliku ettevõttega; on lisaks seisukohal, et selle protsessi lahutamatu osa peaks olema ka vilistlas- ja üliõpilasühenduste tegevus, mis annab üliõpilastele enesekindlust ja on heaks eeskujuks; palub komisjonil ergutada heade tavade vahetamist selles valdkonnas;

20.

palub liikmesriikidel ja organisatsioonil Business Europe suurendada teadlikkust ja edendada Euroopa ettevõtjate vahetusprogrammi „Erasmus noortele ettevõtjatele”, mille konkreetne eesmärk on aidata alustavatel ettevõtjatel suurendada ettevõtlikkust ning tõsta nende rahvusvahelistumise ja konkurentsivõime potentsiaali ELis ja äsja asutatud mikro- ja väikeettevõtetes ning mis annab uutele ettevõtjatele võimaluse töötada kuni 6 kuud koos kogenud ettevõtjaga tema VKEs mõnes teises ELi riigis; soovitab pakkuda silmapaistvate eeldustega naissoost õpilastele spetsiaalseid stipendiume, nagu ELi Leonardo da Vinci stipendiumid, mille tipphetk oleks edukate lõpetajate „parima praktika” auhinnatseremoonia;

21.

nõuab, et liikmesriigid edendaksid võrdset juurdepääsu hankelepingutele ja muudaksid avaliku sektori hankepoliitika sooliselt neutraalseks;

22.

kutsub liikmesriike üles edendama piiriüleseid koostööprogramme, mille eesmärk on luua naisettevõtjate tarbeks piiriülesed tugikeskused, et anda alus kogemuste vahetamiseks, ressursside otstarbekohasemaks kasutamiseks ja parimate tavade jagamiseks;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, mis aitaks tõsta naiste teadlikkust ja suurendada neile tugivõrgustiku kaudu antavat toetust; nõuab, et Euroopa digitaalse lõhe probleem lahendataks lairibaühenduste parandamise kaudu, pakkudes seeläbi naistele paindlikke võimalusi soovi korral ettevõtteid edukalt kodust juhtida;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles julgustama naisi osalema kohalikes kaubanduskodades, teatavates valitsusvälistes organisatsioonides, lobitöö rühmades ja tootjaorganisatsioonides, mis moodustavad kohalike äriringkondade põhivoolu, et neil oleks võimalik arendada ja suurendada konkurentsivõimelisi ärioskusi, ning palub kaubanduskodadel omalt poolt aktiivselt kutsuda naisettevõtjaid osalema naisettevõtjatele spetsiaalsete teenuste ja esindusorganite loomises ning nende edendamises, et aidata kaasa naistele volituste andmisele ja ettevõtluskultuuri arendamisele;

25.

palub liikmesriikidel rõhutada valitsusväliste organisatsioonide rolli naisettevõtluse ergutamisel ja hõlbustamisel;

26.

palub komisjonil ergutada heade tavade vahetamist, et õhutada naiste ettevõtlusvaimu; palub komisjonil, liikmesriikidel ja organisatsioonil Business Europe ergutada naissoost ettevõtjaid ning aidata neil luua sidemeid teiste valdkondade vastavate äripartneritega, et neil oleks võimalik jagada kogemusi ja tavasid ning jõuda paremale arusaamisele laiemast ärimaailmast;

27.

kutsub komisjoni üles looma ettevõtlusvõrgustiku Enterprise Europe osana nõuandvad komisjonid, mis on pädevad naisettevõtjate probleemide ja nende ees seisvate takistuste alal ning mis võivad ühtlasi olla ühtseks kontaktpunktiks finantsteenuste pakkujate poolsete laenude kättesaadavust puudutavate diskrimineerimisjuhtumite puhul;

28.

tunnistab seda, kui olulised on naissaadikud, näiteks naisettevõtluse saadikute Euroopa võrgustik (ENFEA), mis rõhutab naiste potentsiaalset rolli töökohtade loomisel ja konkurentsi edendamisel, inspireerides naisi ja tütarlapsi asutama oma ettevõtteid koolis, ülikoolis ja kogukonna huvirühmades toimuva tegevuse ja meedia kaudu; märgib, et saadikud peaksid olema erineva tausta, vanuse ja kogemustega ning esindama kõiki majandusharusid;

29.

kutsub komisjoni üles viima läbi kampaania naiste tööleasumise ergutamiseks nende oma ettevõtete asutamise teel ja teavitama samal ajal erinevatest ettevõtete käivitamist hõlbustavatest vahenditest, mida on võimalik kasutada;

30.

on seisukohal, et Euroopa välisteenistus ja ELi delegatsioonid kolmandate riikidega suhtlemiseks võiksid koos liikmesriikide ärivisiitidega aidata kaasa naiste juhitud VKEde võrgustiku arendamisele;

31.

kutsub komisjoni üles koguma viisil, mis ei tekita VKEdele lisakoormust, võrreldavaid ja põhjalikke andmeid naisettevõtluse kohta Euroopa Liidus (näiteks naisettevõtjate vanuse, tegevuspiirkonna, ettevõtte suuruse ja vanuse ning rahvuse kohta kooskõlas liikmesriikide isikuandmete kaitse eeskirjadega), kasutades selleks Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi abi, ning analüüsima saadud andmeid iga-aastases ELi VKEde aruandes SME Performance Review (ülevaade väikeettevõtluse olukorrast); on seisukohal, et kogutud andmed ja teave peaksid valgustama otsustajaid konkreetsetest probleemidest, millega naisettevõtjad silmitsi seisavad;

32.

väljendab heameelt komisjoni 2008. aasta uurimuse üle naisuuendajate ja ettevõtluse kohta ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid selle poliitika soovitusi;

33.

nõuab, et komisjon, liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud asutused võtaksid meetmeid, et kohelda naisettevõtjaid samamoodi nagu töötajaid, kui tegemist on sotsiaalsete ja muude ühiskondlike teenustega, ning parandada VKEde naissoost ettevõtjate ja kaasettevõtjate sotsiaalset seisundit – raseduse ja sünnituse parema korralduse, paremate lastehoiuteenuste ning eakate ja erivajadustega inimeste hooldusteenuste ning parema sotsiaalkaitse pakkumise ning soostereotüüpide murdmise teel – ja parandada nende kultuurilist ja õiguslikku seisundit, eriti teadus- ja uurimistegevuse, inseneriteaduse, uue meedia, keskkonna, loodussõbraliku ja vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogia ja põllumajanduse valdkonnas ning linna- ja maapiirkondade tootmissektorites;

34.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid uuriksid, mis takistab roma naistel tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana, ning looma kavasid roma naisettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele kättesaadava, kiire ja taskukohase registreerimise pakkumiseks, võimaldama juurdepääsu kättesaadavatele laenudele, sealhulgas mikrokrediidile roma naiste ettevõtete rahastamiseks, ning nõuab tungivalt, et komisjon toetaks neid tegevusi asjakohaste rahastamismehhanismide kaudu;

35.

kutsub liikmesriike üles võitlema aktiivselt vale-FIEde vastu, määratledes tõhusal viisil füüsilisest isikust ettevõtja staatuse ning kehtestades vale-FIEdele karistused;

36.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käivitama programmi, mille eesmärk on aidata kodumajapidamises töötajaid, hooldajaid või muude teenuste pakkujaid, kelleks on peamiselt naised, kes ei ole töötajad ega füüsilisest isikust ettevõtjad, et nad saaksid hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks või rajada oma ettevõtte;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles abistama naisi, kes kavatsevad alustada ettevõtlusega või osta ettevõtte või võtta üle pereettevõtte, sealhulgas neid, kes on vabakutselised ja omavad näiteks oma advokaadibürood või arstipraksist; on seisukohal, et toetus peaks hõlmama asjakohaseid koolitusseminare ja töötubasid, mis võimaldaksid neil naistel omandada juhtimisoskused, et edukalt tegutseda vara omandamisega seoses, eriti vara hindamise, ettevõtte väärtuse hindamise, panganduse ja juriidilistes küsimustes; tunnistab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata alla 25-aastastele ja üle 50-aastastele naistele, kuna finantskriis mõjutab neid rohkem;

38.

kutsub Poolat üles rõhutama naisettevõtluse tähtsust kogu oma eesistumisperioodi jooksul, eriti Euroopa VKEde nädala raames oktoobri alguses; kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti naisettevõtjate osakaalu suurendamise tegevuskava ja käivitama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, et murda stereotüüpe, mille kohaselt naised ei saa olla edukad ärijuhid;

39.

kutsub pereettevõtteid üles pakkuma ettevõtet pärandades või üle andes samaväärseid võimalusi naissoost sugulastele, näiteks tütardele;