5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/1

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (5);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (6);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/140/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (7);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo (8);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (9);

—

võttes arvesse komisjoni 2. märtsil 2010. aastal algatatud avalikku arutelu universaalteenuse edasiste põhimõtete üle elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonnas;

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta teatist „Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu” (KOM(2010)0472);

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus esimese raadiospektripoliitika programmi loomise kohta (KOM(2010)0471);

—

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta soovitust reguleeritud juurdepääsu kohta järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele;

—

võttes arvesse komisjoni sidekomitee töödokumenti „Lairibajuurdepääs Euroopa Liidus: olukord 1. juulil 2010“;

—

võttes arvesse komisjoni 25. augusti 2010. aasta teatist pealkirjaga „Eduaruanne Euroopa ühtse elektroonilise side turu kohta aastal 2009 (15. aruanne) SEK(2010)0630“ (KOM(2010)0253);

—

võttes arvesse 2010. aasta oktoobris avaldatud neljandat tarbijaturgude tulemustabelit „Making Markets Work For Consumers”;

—

võttes arvesse nõukogu 29. juuli 1991. aasta otsust 91/396/EMÜ Euroopa ühise hädaabinumbri kehtestamise kohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni soovitust, mis käsitleb helistaja asukohaga seotud teabe töötlemist elektroonilistes sidevõrkudes asukohta tuvastada võimaldava teabega täiendatud hädaabiteenuste rakendamiseks;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 717/2007, milles käsitletakse rändlust üldkasutatavates mobiiltelefonivõrkudes ühenduse piires ja millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ (11);

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eriti selle artiklit 2 (Õigus elule), artiklit 3 (Õigus isikupuutumatusele), artiklit 6 (Õigus vabadusele ja turvalisusele), artiklit 26 (Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda) ja artiklit 35 (Õigus tervishoiuteenustele);

—

võttes arvesse uuringut pealkirjaga „Euroopa hädaabinumber 112“ (Eurobaromeetri kiiruuring nr 314);

—

võttes arvesse komisjoni sidekomitee töödokumenti „Euroopa hädaabinumbri 112 rakendamine – neljanda andmekogumise vooru tulemused“ (10. veebruar 2011);

—

võttes arvesse oma 25. septembri 2007. aasta deklaratsiooni Euroopa hädaabinumbri 112 kohta (12);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0220/2011),

A.

arvestades, et universaalteenuse direktiiv takistab sotsiaalset tõrjutust, tagades madala sissetulekuga kodanikele maapiirkondades ja ääremaadel või madala sissetulekuga kodumajapidamistele juurdepääsu põhilistele ja olulistele telekommunikatsiooniteenustele tasu eest, mida nad on võimelised endale lubama;

B.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et sotsiaalselt kaitsetud rühmad ei jääks tähelepanuta ning nende sotsiaalse kaasatuse ja teenuste kättesaadavuse tagamiseks võrdselt kõigi teiste kodanikega tuleks alati rakendada tulemuslikke erimeetmeid;

C.

arvestades, et tehnoloogia ja eeskätt taskukohaste mobiiltelefonide areng teeb põhilised telekommunikatsiooniteenused enamikule kodanikele kättesaadavaks;

D.

arvestades, et universaalteenus on määratletud kui „määratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on konkreetse riigi tingimusi arvestades vastuvõetava hinnaga juurdepääs kõigil lõppkasutajatel, ilma et see moonutaks konkurentsi”;

E.

arvestades, et universaalteenus peaks ühiskonnaelus osalemise jaoks esmatähtsad teenused muutma kõigile kodanikele kättesaadavaks, kui turujõud üksi sellega hakkama ei saa;

F.

arvestades, et lairibaühenduse baasteenuse tagamine kõigile ELi kodanikele 2013. aastaks on üks digitaalse tegevuskava peaeesmärke; võttes siiski arvesse, et seal, kus lairibaühendus on juba kättesaadav, kasutavad seda umbes pooled kodumajapidamistest;

G.

arvestades, et veel ei ole võimalik hinnata läbi vaadatud universaalteenuse direktiivi ja kasutajaõiguste direktiivi rakendamist, sest ülevõtmise tähtaeg on 25. mai 2011 ja direktiivi kõigi sätete nõuetekohase ja täieliku rakendamise hindamiseks vajalik kolmeaastane periood on alles alanud;

H.

arvestades, et kuigi kehtivad õigusaktid annavad kodanikele positiivseid tulemusi, ei ole see eesmärk omaette, mille tõttu on samuti vaja maksimeerida uutest meetmetest saadavat kasu liikmesriikide pideva järelevalve abil ning teabe kvaliteedi, terviklikkuse ja nähtavuse parandamise meetmetega;

I.

arvestades, et ühtne turg ei saa kunagi päris valmis ning seda tuleb jätkuvalt uuesti hinnata, et arvesse võtta sotsiaalse kaitse tagatisi, ühiskonna vajadusi, tehnoloogia arengut ja innovaatiliste lahenduste tekkimist; arvestades lisaks sellele, et kõikidele Euroopa kodanikele, tarbijatele ja ettevõtetele kasuliku ühtse turu ja ühtse digitaalse turu võimaldamiseks ja viivitamatuks elluviimiseks on majanduskasvu ja töökohtade loomise meetmed otsustava tähtsusega;

J.

arvestades, et püüd saavutada edu on liikumapanev jõud, mis aitab Euroopa seadusandjate nägemusel ja püstitatud eesmärkidel tõeks saada; arvestades, et uute õigusaktide ettepanekutes või kehtivate õigusaktide muudatusettepanekutes tuleb arvesse võtta tegelikke kogemusi ja rakendussuutlikkust; arvestades, et seadusandlikeks kohandusteks tuleb saada selge poliitiline toetus, mis peab lisaks sellele põhinema objektiivsel kulude-tulude ja sotsiaal-majanduslikul hindamisel, mis on otsustavad tegurid;

K.

arvestades, et Euroopa hädaabinumber 112, mis võeti kasutusele 1991. aastal nõukogu otsusega, et võimaldada kõigile kodanikele juurdepääs kõikidele hädaabiteenustele (nagu tuletõrje, politsei ja arstiabi), on ainuke hädaabinumber, millele võib helistada kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, ning arvestades, et suur osa eurooplastest ei ole sellest ikka veel teadlikud, ning alates 2000. aastast ei ole edusamme täheldatud;

L.

arvestades, et oma 11. märtsi 2008. aasta deklaratsioonile kodanike varajase hoiatamise kohta suurõnnetuste puhul (13) kirjutas alla 432 parlamendiliiget;

M.

arvestades, et tuleb jätkuvalt pingutada, et hinnata ja tagada teenuse kvaliteeti hädaabinumbri 112 valimisel nii telekommunikatsiooni kui ka hädaabiteenistuste rakendamise ja koordineerimise aspektist, sest need sõltuvad paljudest teguritest, ning arvestades, et siiani ei ole terviklikult ja üksikasjalikult hinnatud seda, kuidas kogevad kodanikud hädaabinumbri 112 teenuse rakendamise tegelikku seisu ELis, eeskätt selle kättesaadavuse, koostalitlusvõime ja sekkumisaja seisukohast;

N.

arvestades, et paljud hiljutised katastroofid on näidanud, et kodanike varajane hoiatamine ilmsete või arvatavate suurõnnetuste ja katastroofide eest on kannatuste ja inimelude kaotuste vähendamiseks vajalik;

1.

rõhutab universaalteenuse osutamise kohustuste tähtsust sotsiaalse kaasatuse turvavõrguna olukorras, kus ainuüksi turuvõimalustega ei suudeta kodanikele ja ettevõtjatele põhiteenuseid pakkuda;

2.

toetab osana universaalteenuse direktiivist ja kasutajate õiguste direktiivist korrapärast uuesti hindamist selle kohta, kui eesmärgipärased universaalteenusega seotud kehtivad ELi universaalteenuse seadusandlikud sätted on sotsiaalse, majandusliku ja tehnoloogia arengu seisukohast, et teha kindlaks ja võtta kasutusele sobivad määratlused, milles võetakse arvesse muutuvaid tegelikke vajadusi ning millega parandatakse teenuste kvaliteeti;

3.

kutsub komisjoni üles andma juhiseid muudetud universaalteenuse osutamise kohustuste parimaks rakendamiseks ja jõustamiseks, et vältida turumoonutusi ning võimaldada liikmesriikidel võtta samal ajal vastu sätteid, mis sobivad nende siseriiklikele oludele paremini;

4.

toetab digitaalse tegevuskava „Lairiba kõigile” eesmärke ja on veendunud, et universaalne juurdepääs lairibale aitab inimestel ja ettevõtetel saada täielikku kasu ühtsest digitaalsest turust, eeskätt parandades sotsiaalset kaasatust, pakkudes uusi võimalusi sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt innovaatilistele ettevõtetele töökohtade loomiseks, edendades majanduskasvu ja pakkudes rohkem võimalusi piiriüleseks kaubanduseks; toetab sel eesmärgil digitaalse kirjaoskuse edendamist;

5.

palub komisjonil suurendada rahalist toetust kohalikele projektidele, mis tagavad kõigile kogukondadele digitaalteenuste kättesaadavuse ja teevad tehnoloogilised seadmed kättesaadavaks ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele sellega, et pakuvad avalikes hoonetes tasuta internetiühendust;

6.

rõhutab, et tegevuspõhimõtete ja tehnoloogia ühendamine (näiteks juhtme-, kaabli-, kiudoptiliste, mobiilside- ja satelliitsidevõrkudega) võimaldab edendada selliste uute sidusteenuste ja -rakenduste nagu e-valitsuse, e-tervishoiu ja e-hariduse arendamist avalike ja eraõiguslike isikute poolt, suurendada nõudlust kiirema internetiühenduse järele, teha investeeringud avalikesse lairibavõrgustikesse tasuvamaks ja toetada sellega avaliku ja erasektori partnerlust, arendada ühtset digitaalset turgu ja parandada marginaliseerunud kodanike kaasamist;

7.

rõhutab ELi riigihanke eeskirjade tähtsust ning peab nende eeskirjade ulatuslikul läbivaatamisel väga oluliseks, et nii kohalikud kui ka piirkondlikud asutused saaksid kasu meetmetest, mis edendavad nende osalemist sidetehnoloogiasse tehtavates investeeringutes ja kommertskasutusele eelnevates hangetes (teadustulemuste turule toomise vahendina), ning et e-hanked võetaks laialdaselt kasutusele;

8.

nõuab telekommunikatsiooniraamistiku ja eriti selle võrguneutraalsust käsitlevate sätete tulemuslikku ülevõtmist selliselt, et lõppkasutajatel oleks juurdepääs teenustele ja infosisule ja nad saaksid internetis vabalt valida kasutatavaid rakendusi;

9.

rõhutab, et universaalteenus ei ole „lairiba kõigile”-eesmärgi saavutamiseks ainuke ega võtmemeede, sest selle investeeringukulud on suured ja ei ole kindel, et sellega pakutakse tarbijale oluliselt paremaid teenuseid; märgib siiski, et universaalteenuse direktiivi artiklis 15 on sätestatud, et universaalteenuse osutamise ulatus vaadatakse korrapäraselt läbi, ja on rõhutatud, et läbivaatamisel tuleb arvesse võtta direktiivi sätete rakendamise hindamist ja mõju pideva hindamise tulemusi, eelkõige seoses lairibavõrkude kasutuselevõtu ulatuse ja tegeliku kasutamisega kodumajapidamistes;

10.

on seisukohal, et lairibaühenduse kättesaadavuse kohustuse kehtestamine ei põhjusta automaatselt selle laialdasemat kasutuselevõttu; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel lihtsalt ühenduse tagamise asemel pigem tugevdada nõudlust suurendavaid ja kasutuselevõttu stimuleerivaid meetmeid; arvab lisaks sellele, et universaalteenuse osutamise kohustus võib hiljem, võimalik et keskmise tähtajaga eesmärgina, muutuda lairiba arendamise lisastiimuliks, kuid et lairiba arendamise üldeesmärgid tuleks täita nõuetekohaselt kavandatud riiklike programmidega;

11.

on seisukohal, et nn digitaalse dividendi ühtlustatud kasutamist võimaldav tõhus raadiospektripoliitika ja investeeringuid soosiv seadusandlus on samuti olulised abinõud lairiba leviku laiendamiseks;

12.

palub komisjonil viia lõpule käimasolev mõju hindamine ja esitada seadusandjatele usaldusväärsed andmed praeguse kasutuselevõtu, universaalteenuse osutamise kohustuste kohta ja nende parandamisest lairibaühenduse abil, samuti analüüs liikmesriikide, tarbijate ja ettevõtjate seisukohast kõige tõhusama rahastamismehhanismi kohta universaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks ning ebatõhusate kulude ja liigse koormuse vältimiseks;

13.

kutsub komisjoni üles paralleelselt ja koostöös siseriiklike reguleerivate asutustega hoolikalt turgu jälgima, et tagada olukord, kus liikmesriigid, kes on juba suutelised pakkuma või avaldavad soovi pakkuda universaalteenuse osutamise kohustust lairiba tehnoloogiate ja kiiruste terves ulatuses, teeksid seda turutõrgete korral turu moonutamist põhjustamata;

14.

väljendab heameelt komisjoni otsuse üle viia läbi internetiteenuste pakkumise süvauuring neljanda tarbijaturgude tulemustabeli avaldamise järel;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima siseriiklike reguleerivate asutuste kaasabil universaalteenuse osutamise kohustuse ja tarbijate õiguste sätete ühetaolise rakendamise võimalusi, mis tagaksid sotsiaalselt kaitsetutele rühmadele ja eriti puuetega inimestele võimalused kasutada eriotstarbelisi lõppseadmeid ja mõistlikke tariife, annaksid piisavat teavet ning pakuksid tarbijatele tegeliku võimalusi valida saadaolevaid teenuseid ja müügijärgseid teenuseid;

16.

on siiski seisukohal, et universaalteenuse rahastamise alussäte, mis tagab selle läbipaistva ja mittediskrimineeriva kohaldamise, peaks ELi õigusaktidesse alles jääma ja seda tuleks laiendada nii andme- kui ka audioside kohustustele;

17.

rõhutab, et Euroopa hädaabinumber 112 võib olla ka elupäästev number ja et see suurendab ELi kodanike kaitset, kuna toimib ühtse turu piires elavate kodanike ja tarbijate keskse tugisüsteemina; rõhutab vajadust tagada numbri 112 tõrgeteta toimimine kõikjal ELis; on seisukohal, et komisjon peaks tagama selle teenuse kättesaadavuse kõigile ühiskonna osadele, ka puudega (kõne- ja kuulmispuuded jms) isikutele ja teistele sotsiaalselt kaitsetutele elanikerühmadele;

18.

märgib siiski kahetsusega, et Euroopa hädaabinumber 112 on kaugel oma täieliku potentsiaali saavutamisest; järeldab sellest tulenevalt, et tuleb võtta põhimeetmeid, et tutvustada numbrit kodanikele ja lahendada muud küsimused, mis on seotud tehnoloogia ja parema koordineerimisega;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aasta veebruaris avaldatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt tunneb üksnes 26% ELi kodanikest numbri 112 automaatselt ära kui ELis hädaabiteenistuste väljakutsumise numbri ning et 58% ELi kodanikest ei nõustu endiselt väitega, et inimesi on nende riigis hädaabinumbri 112 olemasolust piisavalt teavitatud (14);

20.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel ühiselt tõhustada jõupingutusi avaliku teadlikkuse suurendamiseks numbri 112 kasutamise kohta, arendades välja sihtotstarbelise ja kaugeleulatuva teavitamisstrateegia, mis käsitleb kodanike muresid ja küsimusi seoses süsteemi toimimisega;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama veelgi oma teavitustööd, nii et hädaabinumber 112 jõuaks teabekampaaniate abil kogu ELi hõlmava hädaabinumbrina kõikide ELi kodanike ja reisijateni meedia, eelkõige trüki- ja audiovisuaalse meedia kaudu, ning korraldama ja toetama avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks edendamistegevust ja üritusi, mis toimuvad igal aastal 11. veebruaril, mis on kuulutatud Euroopa hädaabinumbri 112 päevaks; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata praktilisele teabele, rõhutades näiteks, et 112 on Euroopa hädaabinumber, millele võib nii laua- kui mobiiltelefonilt helistada tasuta kõikjalt Euroopas;

22.

võtab teadmiseks liikmesriikide seas esinevad märkimisväärsed erinevused Euroopa hädaabinumbri 112 alaste teadmiste osas ning kutsub liikmesriike üles jagama oma kogemusi ja vahetama parimaid tavasid, et saavutada 2020. aastaks hädaabinumbri 112 vähemalt 80%ne automaatne äratundmine ELi kodanike poolt numbrina hädaabiteenistusele helistamiseks kõikjalt Euroopa Liidus;

23.

palub liikmesriikidel hädaabinumbri 112 kohta teabe jagamiseks ära kasutada parimaid kohti, mille kaudu saab kergesti teavitada suurt hulka majapidamisi, eriti arstikabinette, apteeke, haiglaid, kliinikuid, selliseid õppeasutusi nagu koolid ja ülikoolid ning lennu- ja raudteejaamu, kuna 112 on eriti kasulik reisijatele, samuti riiklike hädaabiteenistuste infoportaale;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama numbrit 112 kogu ELi hõlmava hädaabinumbrina ka veebis ja raadios, mis on kaks kõige enam levinud meediavahendit noorte ja sageli reisivate inimeste seas; rõhutab, et numbrist 112 teadlikest inimestest sai üksnes 16% sellest teada raadiot kuulates ja üksnes 11% interneti kaudu;

25.

kutsub kõiki liikmesriike üles tagama, et number 112 oleks domineerivalt märgitud kõikidele hädaabisõidukitele, hõlmates politseiautosid, kiirabiautosid, tuletõrjeautosid ja muudele teenistustele kuuluvaid sõidukeid;

26.

märgib siiski, et liikmesriikidel on olemas pikka aega kasutusel olnud hädaabinumbrid, ning rõhutab, et kui nad kavatsevad riiklikud hädaabinumbrid säilitada, ei tohi vähendada teadlikkust ega tekitada segadust, millist numbrit valida;

27.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei taga veel 112 teenistustele õigeaegse, täpse ja usaldusväärse asukohateabe andmist; palub seetõttu komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega võimalikult kiiresti oluliselt parandada helistaja asukoha teabe täpsust ja usaldusväärsust vastavuses ELi uute sidenormidega ja uuendama tehnoloogiat, mille lõppeesmärk on kohustuslik asukoha automaatne määramine kõikide 112 kõnede, sealhulgas rändlusklientide kõnede puhul mõne sekundi jooksul, et anda täpset ja usaldusväärset teavet esimestele reageerijatele ja dispetšeritele, mis on kodanike jaoks hindamatu väärtusega; palub komisjonil kavandada meetmed liikmesriikide vastu, kes selles osas oma kohustusi ei täida;

28.

nõuab, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid meetmeid, mis parandavad rahastamise ja toetuse kättesaadavust teadusprojektide jaoks, et tagada parimate võimalike tehnoloogiate väljaarendamine helistaja asukoha kindlakstegemiseks, sealhulgas IP-kõne kaudu, ja toetab seetõttu järgmise põlvkonna standardite ja õigusaktide arendamist; nõuab ELi 2009., 2010. ja 2011. aasta eelarves ette nähtud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika toetamise programmi vahendite eraldamist, et toetada uuenduslike teenuste katsetamist ja rakendamist (IP-kõnede ja IP-juurdepääs 112-le), oodates järgmise põlvkonna 112 süsteemi loomist ELis; palub komisjonil samuti uurida järgmise põlvkonna 112 rakenduste (tekstisõnumid, video ja suhtlusvõrgud) kasutusele võtmist ning seda, kuidas selliseid kodanikele praegu kättesaadavaid rakendusi saaks kasutada hädaabisides, et parandada juurdepääsu 112-le ning edendada kodaniku algatatud hädaabireageerimist;

29.

usub et õigusliku reguleerimise abil tuleks eCall-süsteem kohustusliku teenusena kasutusele võtta;

30.

rõhutab hädaabiteenistuste vahelise parema koordineerituse tähtsust siseriiklikul ja piiriülesel / Euroopa Liidu tasandil võimalikult kõrge efektiivsuse saavutamiseks ning seepärast palub komisjonil toetada liikmesriikide ametiasutusi ja teha nendega koostööd, et uurida võimalusi nende süsteemide koostalitlusvõime parandamiseks;

31.

kutsub komisjoni üles kehtestama tihedas koostöös liikmesriikidega usaldatavus- ja kvaliteedinõuded nii kiiresti kui võimalik kogu 112 teenuseahela jaoks ning kehtestama tulemuslikkuse näitajad ja suunised 112 teenuse kvaliteedi kohta, nagu kodanikud seda tajuvad, võttes arvesse vajadust juurdepääsu, hädaabiteenistuste koostalitlusvõime, mitmekeelsuse ning hädaabiteenistuste õigeaegse ja kvalitatiivse sekkumise järele;

32.

soovitab ELis hädaabiteenuse 112 tõhususe parandamiseks koostada tegevuskava parimate tavade vahetamise toetamiseks liikmesriikide reguleerivate asutuste, hädaabiteenistuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, laiendades seda vahetust ka ELi kandidaatriikide ja naaberriikide organisatsioonidele; soovitab selleks luua ekspertide võrgustiku; konkreetsemalt soovitab parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel selles osas, mis on seotud numbrile 112 saabuvate kõnedega, eelkõige operaatorite koolitamisega, ühe operaatori kasutamisega kõne vastuvõtmiseks ning veebi- ja tõlketeenuste kasutamisega, et aidata inimesi, kes ei räägi selle maa keelt, kus nad hädaabiteenuseid kasutavad;

33.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid ebaõnnestunud hädaabikõnede tegemise katsete vähendamiseks, kõnede ühendamiseks ja vastuvõtmiseks kuluva aja lühendamiseks ning valeväljakutsete arvu vähendamiseks; kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid SIM-kaardita mobiiltelefonidelt tulevate kõnede blokeerimise küsimuses;

34.

rõhutab vajadust tagada erinevate puuetega inimeste ja sotsiaalselt kaitsetute rühmade juurdepääs numbrile 112 ja soovitab numbri 112 standardiseerimist nende inimeste huvides, näiteks kuulmis- või nägemispuudega kasutajatele eriotstarbeliste lõppseadmete pakkumise, teksti- ja viipekeeleteenuste osutamise või muude eriseadmete pakkumisega; samuti palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada jõupingutusi, et suurendada nende isikute teadlikkust numbrist 112, kasutades nende vajadustega kohandatud teavitamisvahendeid;

35.

kutsub komisjoni üles läbi viima uuringut hädaabinumbri 112 teenuste osutamise olukorra ja teenust pakkuvate asjaomaste isikute vahelise koostöö kohta ning liikmesriikide poolt seni võetud üksikmeetmete kohta; lisaks palub komisjonil kaaluda võimalust laiendada 112 teenust telefonikõnedelt tekstisõnumitele, nii et sõnum „112” käivitaks hädaabireageerimise;

36.

palub komisjonil sõltumatute asutuste abiga ja hiljemalt 2012. aasta lõpuks hinnata, kuidas kogevad kodanikud numbri 112 teenuse rakendamise tegelikku seisu ELis, hinnates eeskätt selle kättesaadavust, koostalitlusvõimet ja sekkumisaega. Seoses sellega palutakse komisjonil esitada samaks kuupäevaks ka ülevaade õiguslikult siduvate ja tegelikkuses rakendatavate sekkumisaegade kohta ELis ning laiendada eCalli raamistikus koostatavat mõjuhinnangut numbri 112 toimimise tagajärgedele inimeste ja raha seisukohast;

37.

palub liikmesriikidel ja komisjonil esitada aruande „ümberpööratud” 112 süsteemi ehk kogu ELi hõlmava üldise, mitmekeelse, juurdepääsetava, lihtsustatud ja tõhusa vastastikku ühendatud süsteemi kasutuselevõtu kohta, millega hoiatatakse kodanikke ilmsete või arvatavate looduslike ja/või inimese poolt põhjustatud mis tahes laadi suurte hädaolukordade ja katastroofide eest; on seisukohal, et selline süsteem tuleks rakendada ilma eraelu puutumatust kahjustamata ning koos asjakohaste teavitus- ja koolituskampaaniatega kodanike jaoks;

38.

kutsub komisjoni üles uurima, mil määral oleks sarnaselt 112 teenusega teostatav tulevane 116 teenus emotsionaalsete häiretega kodanikele, kellel on depressioon või muud vaimse tervise probleemid;

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/9

—

võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2010. aasta aruannet „Kaubandus- ja turustusturu järelevalve „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks” ” (KOM(2010)0355) ning sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti kaubanduse ja turustuse kohta siseturul (SEK(2010)0807);

—

võttes arvesse komisjoni algatatud kaubandus- ja turustusturu järelevalve aruande teemalise avaliku arutelu (mis toimus 5. juulist kuni 10. septembrini 2010) tulemust;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni 25. jaanuaril 2011. aastal korraldatud ümarlauda tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu teemal;

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. jaanuari 2011. aasta arvamust aruande „Kaubandus- ja turustusturu järelevalve „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks” ” kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest” (KOM(2011)0206);

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt – kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus – 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608);

—

võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet „Ühtse turu uus strateegia”;

—

võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus”(KOM(2010)0543);

—

võttes arvesse neljandat tarbijaturgude tulemustabelit „Making Markets Work For Consumers” (sügisene väljaanne – oktoober 2010) ja viiendat tarbijaturgude tulemustabelit „Consumers at home in the single market” (kevadine väljaanne – märts 2011);

—

võttes arvesse 23. septembril 2010 avaldatud 21. tarbijaturgude tulemustabelit;

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta teatist „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (KOM(2009)0591);

—

võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist pealkirjaga „ „Kõigepealt mõtle väikestele” – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” ” (KOM(2008)0394);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 764/2008, milles sätestatakse menetlused seoses teatavate riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamisega teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 3052/95/EÜ (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 768/2008/EÜ, 9. juuli 2008, toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (5);

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta seisukohta ettepaneku suhtes võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (6);

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul (7);

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana (8);

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta Euroopa kodanikele (9);

—

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa standardimise tuleviku kohta (10);

—

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (11);

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (12);

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (13);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta (14);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta (15);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni SOLVITi kohta (16);

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta (17);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0217/2011),

A.

arvestades, et Euroopas laienev protektsionism on murettekitav;

B.

arvestades, et ühtse turu täieliku potentsiaali ärakasutamiseks tuleb reaalmajandus seada uuesti poliitilise päevakorra keskmesse;

C.

arvestades, et jaekaubandusturul on võtmeroll ühtse turu taaskäivitamisel, mille EL on oma kohustuseks võtnud;

D.

arvestades, et jaekaubandusturg kui suur energiakasutaja ja jäätmetekitaja võib aidata oluliselt kaasa säästvusele, sealhulgas ELi 20-20-20 energiaalaste eesmärkide saavutamisele;

E.

arvestades, et rahvusvahelise e-kaubanduse äripotentsiaali piisavat realiseerumist takistavad mitmesugused tegurid, näiteks keelebarjäärid, süsteemi ebaturvalisus, asjakohatu ja ebapiisav teavitamine ning haldusliku kooskõlastamise ja koostöö vähesus, mis teevad tarbijad tõrksaks teistes liikmesriikides asuvatelt jaekauplejatelt võrgus ostmise suhtes ja jaekauplejad tõrksaks rahvusvahelise e-müügi suhtes,

1.

rõhutab, et jaekaubanduse sektor on Euroopa kasvu, konkurentsivõime ja töökohtade edendamise liikumapanev jõud ning otsustava tähtsusega Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel;

2.

rõhutab, et jaemüüjad pakuvad mitmesuguseid uudseid viise, kuidas kaupu ja teenuseid osta ja müüa, ning aitavad kaasa tarbija valiku suurendamisele ja samuti eelkõige noorte paindlikele ja inimväärilistele töövõimalustele;

3.

kutsub ELi institutsioone üles jaekaubanduse sektorit kui ühtse turu akti tugisammast ja vahendit, millega võita tagasi eurooplaste usaldus ühtse turu vastu, poliitikas maksimaalselt esile tõstma;

4.

kutsub komisjoni üles tugevdama eri poliitikavaldkondade kooskõlastamist ja võtma jaekaubanduse sektoris terviklikke pikaajalisi meetmeid;

5.

peab kahetsusväärseks, et jaekaubandussektori täieliku potentsiaali saavutamisel e- ja tavakaubanduses on endiselt tõsiseid takistusi; rõhutab, et nendega tuleb viivitamatult tegeleda;

6.

rõhutab, et jaemüüjad ja tarnijad vastutavad ühiselt tõhusama, läbipaistvama ja õiglasema jaekaubandusturu saavutamise eest;

7.

on arvamusel, et peamine eesmärk peaks olema ELi lepingu põhimõtete, kehtivate siseturu eeskirjade ja olemasolevate vahendite tulemuslik rakendamine ning iseregulatsioon, enne vajaduse korral reguleeriva lähenemise kaalumist;

8.

väljendab muret seoses sellega, et piiravad siseriiklikud eeskirjad, erinevad tõlgendused ja puudulik jõustamine raskendavad kaupade ja teenuste vaba liikumist ELis; rõhutab, et täiendavate testide ja registreerimise nõuded, sertifikaatide ja standardite mittetunnustamine, tarnete territoriaalne piiramine ning muud sarnased meetmed tähendavad tarbijate ja jaemüüjate, eriti aga VKEde jaoks lisakulu, piirates nii eurooplaste ja ettevõtjate teenistuses oleva ühtse turu potentsiaali;

9.

tunnistab, et komisjon peab ELi hinnaerinevuste põhjusi põhjalikumalt analüüsima, võttes aluseks nõuetekohased statistikavahendid, et kindlustada tarbijatele suurem hindade selgus ja võrreldavus Euroopa ja riiklikke eelarve- ja tööturu eeskirju piiramata, mis võimaldab edendada teadlikumat valikut ja suuremat usaldust piiriülese kaubanduse vastu; tuletab meelde vajadust teha selleks aktiivselt koostööd riikide statistikaametitega;

10.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täies ulatuses ja korrektselt siseturu eeskirju ja õigusakte – eriti kaupade paketti, teenuste direktiivi, hilinenud maksete direktiivi, e-kaubanduse direktiivi ja väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”; samuti palub, et liikmesriigid kõrvaldaksid kattuvused ning vähendaksid halduskoormust ja seadusandlikke tõkkeid, mis võivad piirata kasvu ja töökohtade loomist;

11.

palub komisjonil liikmesriike põhjalikumalt kontrollida, et vähendada ülevõtmise puudujääki ja tagada tõhus vastastikune kaupade ja teenuste tunnustamine; palub komisjonil samuti kindlustada kehtivate eeskirjade lihtsustamine;

12.

võtab teadmiseks raskused, millega Euroopa sõltumatud jaekaubandusettevõtjad kokku puutuvad, ning on arvamusel, et jaeturgu reguleerivad õigusaktid peaksid varasemast põhjalikumalt lähtuma kogemusest, eriti seoses vajadusega uurida ja mõista piisavalt õigusaktide mõju väikeettevõtetele;

13.

julgustab ettevõtjate ühendusi ja tarbijaliite Euroopa Komisjoni toetusel pakkuma huvirühmadele nende õiguste ja nende käsutuses olevate probleemide lahendamise vahendite, nt SOLVITi kohta rohkem teavet, koolitusi ja õigusalast nõu ning stimuleerima omavahelist parimate tavade jagamist;

14.

rõhutab, et killustatud maksesüsteem takistab kaubandust; kutsub komisjoni üles täiustama ühtset euromaksete piirkonda (SEPA), et välja töötada peamine makseteenus, mis on kättesaadav kõikidele kaartidele, soodustada makseviisidevahelist konkurentsi, eemaldades tõkked, suurendada tehingukulude läbipaistvust ja kaotada põhjendamatud vahendustasud; kutsub komisjoni samuti üles tagama ELi sees kiiremad pangaülekanded; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et SEPA-süsteemi võib pidada kasulikuks varimajanduse vastu võitlemise vahendiks;

15.

juhib tähelepanu kodanikuühiskonna ja VKEde murelikele avaldustele seoses sellega, et üha rohkem tekib kaubanduskeskusi ning kõrvalistes piirkondades ja kesklinnades suletakse kohalikke kauplusi ja turge;

16.

rõhutab, et jaekaubanduse planeerimine peaks looma struktuurse raamistiku, milles kõik äriühingud saaksid konkureerida, tõhustama tarbijate valikuvabadust ning pakkuma juurdepääsu kaupadele ja teenustele, eriti raskesti ligipääsetavates ja väheasustatud piirkondades või tarbijate väiksema liikumisvõime puhul; rõhutab lisaks kohalike kaupluste ja turgude sotsiaalset, kultuurilist ja keskkonnaalast rolli maa- ning linnapiirkondade elustamisel; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid ergutaksid kestlikke kohalikke kogukondi, soodustades innovatsiooni ja VKEde kasvu;

17.

rõhutab, et VKEd on Euroopa majanduse selgroog ning neil on ainulaadne roll töökohtade loomisel, eriti maapiirkondades, nagu ka innovatsiooni ja majanduskasvu soodustamisel jaekaubandussektoris ja kogu Euroopa Liidu kohalikes omavalitsustes;

18.

on seisukohal, et turulepääs tuleb tagada subsidiaarsuse põhimõtet täielikult järgides;

19.

tunnistab, et liikmesriigid vastutavad oma kaupluste paiknemise põhimõtete eest ise ning uute kaupluste asukohtade vastuvõetavuse üle otsustamisel on peamised arvesse võetavad tegurid säästvus, mobiilsus, piirkondlik planeerimine ja keskuse tugevdamine;

20.

on seisukohal, et linnaehituspärandi ümberstruktuureerimise stiimulid, ka struktuurifondide kasutamise teel, võivad lubada rendihindade alandamist (avaliku ja erasektori partnerlus) ning soodustada majandustegevuse, eelkõige lähiümbruse kaubanduse taastumist, mis on kasulikud majanduse ja ühiskonna arengule;

21.

kutsub komisjoni üles tegema koostöös liikmesriikidega uuringut hüpermarketite ja kaubanduskeskuste asutamise mõju ja võimalike tagajärgede kohta seoses tööturu, VKEde ja tarbijatega;

22.

võtab teadmiseks suure mure, mida tänavakaubanduse rändedasimüüjad on väljendanud võimaluse osas, et direktiivi 2006/123/EÜ võidaks jõustada liikmesriikides, nii et loodusressursi mõistet laiendatakse ka riigimaale, kehtestades tänavakaubanduse tegevuslubadele ajalisi piiranguid; see kahjustaks väga nende tööd, tarbijate valikuvabadust ja traditsiooniliste linnaosaturgude eksisteerimist üldiselt;

23.

rõhutab, et e-kaubandus täiendab oluliselt väljaspool võrgukeskkonda toimuvat kaubandust ning e-kaubanduse täieliku potentsiaali arendamiseks tuleb võtta sobivaid meetmeid, sealhulgas internetile juurdepääsu parandamine Euroopa Liidu kõige kõrvalisemates piirkondades; kutsub komisjoni üles lisama uude e-kaubandust käsitlevasse teatisse meetmed, mis suurendaksid usaldust, eelkõige lihtsustades domeenide piiriülest registreerimist, parandades internetipõhiste maksete turvalisust, hõlbustades piiriülest võlgade sissenõudmist ning arendades edasi tarbijate teavitamist nende õigustest, eelkõige taganemisõigusest ja õiguskaitsevõimalustest;

24.

peab kahetsusväärseks, et jaemüüjate asutamisvabadust piiravad ELis arvukad takistused; tunneb eriti muret seoses teatavate siseriiklike kaubandus- ja maksuseadustega, mis avaldavad välismaistele jaemüüjatele tegelikult diskrimineerivat mõju;

25.

kutsub komisjoni üles siseturu põhimõtteid eiravate liikmesriikide suhtes kindlakäelisemalt tegutsema, kiirendama rikkumismenetlusi nn kiirmenetluse abil ning esitama Euroopa Parlamendile igal aastal aruande jaekaubanduse valdkonnas lahendatud juhtumite kohta;

26.

kinnitab veel kord, et vaba ja õiglane konkurents, lepinguvabadus ja asjaomaste õigusaktide nõuetekohane jõustamine on jaekaubandusturu eduka toimimise võti;

27.

tunnistab, et ettevõtjatel on erinev turuvõim, et nad peavad tegutsema majanduslikult otstarbekal viisil ja et EL vajab globaalses konkurentsis püsimiseks eesrindlikke majandusettevõtjaid;

28.

toonitab siiski laialt levinud muret seoses sellega, et mõned suuremad toimijad, kellel on turul valitsev positsioon, näivad sageli nõrgematele tarnijatele ja jaemüüjatele peale suruvat ebaõiglasi tingimusi (nt põhjendamatud valikulise jaotamise mehhanismid, geograafiline segmenteerimine, hinnakontroll, toodete etteteatamiseta nimekirjast väljajätmine ja muu piirav tegevus) ning moonutavad seega konkurentsi; rõhutab, et niisugune tegevus mõjutab kogu jaekaubanduse tarneahelat; mõistab hukka tavad, mis kasutavad ära ettevõtjatevahelist jõudude tasakaalustamatust ning mõjutavad tõelist lepinguvabadust; rõhutab, et selliste tavade vältimisele aitaks kaasa kõigi osapoolte, eriti VKEde teadlikkuse suurendamine oma lepinguõigustest;

29.

tunnistab, et tegutsemine frantsiisi alusel on sõltumatute jaemüüjate jaoks hea vorm konkurentsitihedas keskkonnas ellujäämiseks; märgib murelikult, et frantsiisis osalemise lepingud on muutumas jaemüüjate jaoks järjest rangemaks;

30.

toonitab, et kaubamärke tuleks töötada välja viisil, mis pakuks paremat valikut tarbijatele, eelkõige seoses läbipaistvuse, teabe kvaliteedi ja mitmekesisusega, ja annaks VKEdele ilmsed võimalused innovatsiooniks ja laiendamiseks;

31.

on seisukohal, et nn parasiitlik jäljendamine, mis võib muu hulgas tuleneda jaemüüjate kaksikrollist nii kaubamärgi tootja kliendi kui ka konkurendina, on vastuvõetamatu tegevus ning selle probleemiga tuleks viivitamatult tegeleda; peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon viib läbi analüüsi, mille eesmärk on täiendavalt täpsustada õiguslikke raamistikke ja tavasid seoses ärisaladuste ja nn parasiitliku jäljendamisega 27s ELi liikmesriigis;

32.

tunnistab, et jaekaubanduse tarneahelas vajatakse tasakaalustatumaid suhteid ja suuremat läbipaistvust; rõhutab vajadust lõpetada vastasseis ja alustada faktidele tuginevat dialoogi, et taastada usaldus ja võimaldada õiglasemaid läbirääkimisi ning kõigile võrdseid võimalusi, andes seeläbi kõigile tarneahela ettevõtjatele võimaluse saada kasu oma toodete lisandväärtusest ja kasutada täielikult ära ühtse turu eelised;

33.

nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt tungivalt konkurentsiõiguse, ning kui see on siseriiklikul tasandil kohaldatav, ka ebaõiglase konkurentsi ja monopolidevastaste seaduste täielikku ja ühtset jõustamist;

34.

rõhutab, et konkurentsieeskirjade nõuetekohaseks rakendamiseks ja turgu valitseva positsiooni kuritarvitamise vältimiseks on esmajärjekorras vaja tugevdada kohalikke konkurentsijärelevalve asutusi ning tagada pidevad ja katkestusteta suhtlus- ja koostöökanalid nende ning komisjoni konkurentsi peadirektoraadi vahel;

35.

toetab toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelise foorumi ettevõtetevahelise lepingutava ekspertide platvormi tehtud head tööd, eriti seoses silmanähtavalt ebaõiglase konkurentsitegevuse määratlemise, loetlemise ja hindamisega, mille aluseks on faktid ja konkreetsed näited; kutsub üles avaldama osapoolte selles küsimuses peetava dialoogi algatustele jõuliselt toetust; tunneb muret, et Euroopa Parlamenti ei ole kõrgetasemelise foorumi töösse ametlikult kaasatud; on arvamusel, et parlament peaks selle küsimusega kiireloomuliselt tegelema ning osalema aktiivselt foorumi töös;

36.

toetab huvirühmade väljendatud vajadust läheneda probleemile laiemalt ja horisontaalselt, laiendades kohaldamisala ka muudele valdkondadele peale põllumajandusliku toidutööstuse; palub komisjoni ja ettevõtjate ühendusi ekspertide platvormi töö alusel uurida võimalusi luua uus tähtajatu foorum, mis keskenduks jaekaubandusele tervikuna;

37.

avaldab samas tugevat toetust jaemüüjate ja tarnijate ühenduste intensiivsele tööle mitteametliku dialoogi algatamiseks ja korrapäraste konsultatsioonimehhanismide loomiseks konkurentsiõiguse valdkonnas; tunneb heameelt nende vabatahtliku algatuse üle sõlmida kokkulepe deklaratsiooni kohta, mis käsitleb ühiseid hea kaubandustava põhimõtteid kogu jaekaubanduse tarneahela ulatuses;

38.

tervitab samuti komisjoni Euroopa toiduhindade jälgimise vahendit, nagu ka liikmesriikide sarnaseid algatusi, mis võimaldavad õiglast tulu toiduainete tarneahelas koos kulude, protsesside, lisandväärtuse, mahtude, hindade ja marginaalide analüüsiga toiduainete tarneahela kõigis osades;

39.

märgib murelikult, et kehtivaid õigusakte ei kasutata (eriti VKEde seas) oma õiguste kaitseks täielikult seetõttu, et ollakse majanduslikult sõltuvad ja kardetakse ettevõttest ilmajäämist; palub komisjonil, liikmesriikidel ja ettevõtjate ühendustel kindlaks teha, kuidas oleks võimalik taastada usaldus ja lihtsustada kohtusüsteemi poole pöördumist, kaasa arvatud anonüümse kaebuse esitamine ja kõnealuses valdkonnas ELi ombudsmani institutsiooni loomine; on ka veendunud, et on vaja arendada edasi kontseptuaalset raamistikku, et tagada õiglane konkurents nii vertikaalsetes kui ka horisontaalsetes ettevõtetevahelistes suhetes, rajades seeläbi teed ettevõtete tõeliselt võrdse konkurentsiolukorra suunas;

40.

palub komisjonil avaldada 2011. aasta lõpuks teatis, milles oleksid ära toodud kaubandustavasid ja lepingulisi suhteid käsitlevad riiklikud õigusaktid ja vahendid, ning hinnata põhjalikult, kas neid eeskirju on korrakohaselt jõustatud ning kas on vaja edasisi meetmeid;

41.

on arvamusel, et tuleks uurida vaidluste alternatiivse ja mitteametliku lahendamise võimalusi ja hüvitusmehhanisme ning hinnata nende tõhusust; kutsub komisjoni üles esitama alternatiivset vaidluste lahendamist käsitlevad meetmed 2011. aasta lõpuks, et suurendada ettevõtete ja tarbijate kindlustunnet;

42.

palub komisjonilt ja jaekaubanduse tarneahela ettevõtjatelt parlamendile iga-aastase aruande esitamist, mis käsitleks olemasolevate platvormide ja vaidluste mitteametliku lahendamise mehhanismide vallas tehtud edusamme; soovitab arutada tulemusi iga-aastasel jaekaubandusturu ümarlaual, mille korraldab siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon;

43.

rõhutab jaemüügisektori vastutust säästvuse osas; tunneb heameelt asjaolu üle, et jaemüüjad ja tarnijad on rohelise mõttelaadi edendamise esirinnas, eelkõige seoses jäätmete, energiatarbimise, transpordi ja CO2 vähendamisega; toetab jaemüüjate juba võetud säästva tarbimise kohustusi, kuid arvab, et vaja on täiendavaid jõupingutusi; on arvamusel, et ettevõtete ühiskondliku vastutuse raames tuleks pöörata suuremat tähelepanu sotsiaal- ja keskkonnaküsimustele;

44.

rõhutab, et jaemüüjad ja tarnijad on innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse eestvedajad; rõhutab, et kogu sektor peab jätkuvalt kasvatama investeerimist innovaatilistesse tehnoloogiasse ja tavadesse, et veelgi parandada konkurentsi kogu tarneahelas, hõlmates logistikat ja transporti, energiatõhusust, pakendamist, jäätmekäitlust ja toodete ringlussevõttu ning vahetada häid tavasid;

45.

palub komisjonil välja töötada ühine hindamis- ja märgistamissüsteem, millele viidatakse Euroopa Parlamendi resolutsioonis ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana ning mille aluseks on toote terviklik olelusring, eelkõige selleks, et lihtsustada, ühtlustada ning saada üle killustatuse maksumusest ettevõtete ja tarbijate jaoks;

46.

kutsub huvirühmi üles käivitama uusi algatusi, et võidelda toidujäätmete tekkimise vastu;

47.

tunneb heameelt EuroCommerce'i ja UNI-Europa vahelise kokkuleppe üle, mis on hea näide sotsiaalse dialoogi toimimise kohta ärisuhetes; tunnistab, et tuleb teha suuremaid jõupingutusi selle nimel, et suurendada tarbijale suunatud teavet jaemüüjate sotsiaalse vastutuse kohta, viia uutesse tehnoloogiatesse tehtavad investeeringud vastavusse inimkapitaliga, eriti pädevuste arendamise abil, ja võidelda mitteametliku majanduse vastu;

48.

tuletab meelde, kui oluline on kehtivate sotsiaal- ja tööalaste õigusaktide nõuetekohane rakendamine; kahetseb deklareerimata töö suurt osakaalu, mis hõlmab suuremal määral maksudest kõrvalehoidumist ning takistab kaubandusettevõtjate võrdset konkurentsiolukorda siseturul;

49.

juhib tähelepanu asjaolule, et selle sektori peamised ülesanded on töötingimuste parandamine, varimajanduse vastu võitlemine ning tööhõive- ja konkurentsitaseme säilitamine edasimüüjate nõudmiste ja nende töötajate oskuste omavahel paremini vastavusse viimise abil; toonitab sel eesmärgil, et tuleb investeerida koolitusse ja pädevuste suurendamisse, sest see aitab sektoril paremini kohaneda uute tehnoloogiatega;

50.

palub komisjonil jaekaubandussektori ettevõtjatega konsulteerides ette valmistada üldine Euroopa Liidu jaekaubanduse tegevuskava, et luua saavutustele tuginev strateegia, mis aitab tegeleda lahendamata probleemidega ja annab valdkonna eripäradest lähtuvaid soovitusi; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlament on toetanud seda algatust oma resolutsioonis ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana;

51.

rõhutab, et kõnealuses tegevuskavas tuleks arvestada komisjoni juba välja töötatud algatusi nende prioriteetide uurimiseks, näiteks toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelist foorumit, ühtse turu akti, kestlikkust ja kliimamuutust käsitlevaid algatusi ja vastavaid ettepanekuid;

52.

teeb ettepaneku, et tegevuskavas soovitatud tegevuste järelmeetmeid, sealhulgas huvirühmadega peetava dialoogi edusammud, esitletaks ja arutataks esimesel jaekaubandusturu ümarlaual;

53.

eeldab, et ostu- ja müügiprotsesside täiendav optimeerimine kogu jaekaubanduse tarneahelas alates turu-uuringutest kuni toodete turustamise ja suheteni tarnijatega, logistika ja varude halduse ning praaktoodete käsitlemiseni, tarbijate kaebusteni ja klienditeeninduseni, parandaks jaekaubandussektori konkurentsivõimet, alandaks hindu tarbijate jaoks ja parandaks teenuse kvaliteeti;

54.

ergutab jaemüüjaid ja tarnijaid aktiivselt osalema avatud, konstruktiivses ja jätkuvas dialoogis, et jõuda praktiliste lahendusteni; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles seda protsessi aktiivselt toetama;

55.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/17

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 4, 6 ja 7, Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 49, 56, 114, 167 ja 258, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, mis käsitlevad põhiõiguste austamist, edendamist ja kaitset;

—

võttes arvesse Ungari Vabariigi Rahvuskogu 18. aprillil 2011 vastu võetud Ungari põhiseadust, mis jõustub 1. jaanuaril 2012 (edaspidi „põhiseadus”);

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon) arvamusi nr CDL(2011)016 ja nr CDL(2011)001 vastavalt Ungari uue põhiseaduse ja Ungari uue põhiseaduse koostamise protsessist tuleneva kolme õigusliku küsimuse kohta;

—

võttes arvesse 25. jaanuaril 2011 Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel esitatud resolutsiooni ettepanekut nr 12490 tõsiste tagasilöökide kohta õigusriigi ja inimõiguste valdkonnas Ungaris;

—

võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust nr 30141/04 (Schalk ja Kopf v. Austria), eriti selle obiter dictat;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendis Ungari põhiseaduse kohta esitatud suulisi küsimusi ning nõukogu ja komisjoni avaldusi Ungari muudetud põhiseaduse kohta ning sellele järgnenud arutelu 8. juunil 2011;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et Euroopa Liit aluseks on Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtted, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud põhiõiguste ja -vabaduste kindel kaitse ning nimetatud õiguste, vabaduste ja põhimõtete õigusjõu tunnustamine, mida kinnitab veelgi ELi eelseisev ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

B.

arvestades, et Ungari on kirjutanud alla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ja muudele rahvusvahelistele õigusaktidele, mis kohustavad järgima ja rakendama võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning demokraatia ja inimõiguste edendamise põhimõtteid;

C.

arvestades, et kuivõrd uue põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine kuulub liikmesriigi pädevusse, on nii praegustel kui ka tulevastel liikmesriikidel ning ELil kohustus tagada, et põhiseaduse sisu ja sellega seotud menetlused oleksid kooskõlas ELi väärtuste, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning et vastuvõetud põhiseaduse vorm ja sisu ei läheks vastuollu nende väärtuste ja õigusaktidega; arvestades, et seda tõendab selgelt asjaolu, et paljud ELi praegused liikmesriigid on pidanud ELiga ühinemiseks läbi vaatama ja muutma või kohandama oma põhiseadust vastavalt ELi aluslepingute hilisematele nõuetele, seda eriti komisjoni nõudmisel;

D.

arvestades, et põhiseaduse koostamise protsess ei olnud läbipaistev, uue põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine toimus erakordselt lühikese aja jooksul, mis ei jätnud üldsusele piisavalt aega eelnõu teksti põhjalikuks ja sisuliseks aruteluks; arvestades, et hea ja legitiimne põhiseadus peab põhinema võimalikult ulatuslikul konsensusel;

E.

arvestades, et liikmesriikide, Euroopa ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid, Veneetsia komisjon ja liikmesriikide valitsuste esindajad on põhiseadust laialdaselt kritiseerinud ja et põhiseadus võeti vastu üksnes koalitsiooni kuuluvate parlamendiliikmete häältega, mille tõttu poliitilist ja ühiskondlikku konsensust ei saavutatud;

F.

arvestades, et Euroopa Parlament jagab Veneetsia komisjoni väljendatud muret, eelkõige seoses põhiseaduse vastuvõtmisprotsessi läbipaistvuse, avatuse, protsessi kaasatuse ja ajakavaga ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse süsteemi nõrgenemisega, eelkõige konstitutsioonikohtu, kohtute ja kohtunikega seotud sätetega, mis võivad Ungari kohtusüsteemi sõltumatuse ohtu seada;

G.

arvestades, et uues põhiseaduses ei ole selgesõnaliselt esitatud mitmeid põhimõtteid, mida Ungari peab oma õiguslikult siduvatest rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt järgima ja edendama, näiteks keelama surmanuhtluse, eluaegse vangistuse määramise ilma õiguseta tingimisi vabastamisele, diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel või põhiõiguste peatamise või piiramise erimääruste alusel;

H.

arvestades, et uues põhiseaduses esitatud väärtuste ja selliste põhimõiste nagu „perekond” ebaselge sõnastuse ja määratlusega, et „õigus elule tekib eostamise hetkest“, kaasneb oht diskrimineerida teatavaid ühiskonnarühmi, eriti rahvus-, usu- ja seksuaalvähemusi, üksikvanemaga perekondi, tsiviilpartnerluse sõlminud paare ning naisi;

I.

arvestades, et preambuli ebaselge sõnastus, eriti need osad, mis on seotud Ungari riigi kohustustega välismaal elavate ungarlaste ees, võivad anda õigusliku aluse tegevusele, mida naaberriigid võivad tõlgendada sekkumisena oma siseasjadesse, mis omakorda võib piirkonnas pingeid tekitada;

J.

arvestades, et uues põhiseaduses sätestatakse, et selle preambul on õiguslikult siduv, millel võivad olla õiguslikud ja poliitilised tagajärjed ning mis võib põhjustada õiguslikku ebakindlust;

K.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ülevõtmine uude põhiseadusesse võib põhjustada Ungari ja rahvusvaheliste kohtute pädevuste kattumise, millele on tähelepanu juhitud Veneetsia komisjoni arvamuses;

L.

arvestades, et põhiseaduses on ette nähtud kahekolmandikulise häälteenamusega vastu võetavate nn kardinaalsete õigusaktide ulatuslik kasutamine, millega reguleeritakse paljusid Ungari institutsioonilise süsteemi, põhiõiguste kohaldamise ja ühiskonnaga seotud küsimusi; arvestades, et tegelikult on nende vastuvõtmine uue Ungari põhiseadusliku protsessi osa;

M.

arvestades, et uue põhiseaduse kohaselt tuleb paljusid küsimusi, nagu perekonnaõiguse ning maksu- ja pensionisüsteemide konkreetsed aspektid, mis üldiselt kuuluvad valitsuse või seadusandja tavapärase otsustusõiguse pädevusse, hakata samuti reguleerima kardinaalsete seadustega, mis tähendab, et tulevikus on valimistel palju väiksem tähtsus ning kahekolmandikuline enamusvalitsus saab suurema õiguse oma poliitiliste eelistuste kindlustamiseks; arvestades, et seetõttu võib eri- ja üksikasjalike normide kehtestamine kardinaalsete õigusaktidega ohtu seada demokraatia põhimõtte;

N.

arvestades, et kultuuri-, usu-, sotsiaal-majanduslikku ja finantspoliitikat ei tohiks reguleerida kardinaalsete õigusaktidega, nagu rõhutab ka Veneetsia komisjon;

O.

arvestades, et eelarvenõukogu, mis on piiratud demokraatliku legitiimsusega parlamendiväline organ, saab õiguse panna veto üldeelarve vastuvõtmisele ning sel juhul võib riigipea Rahvuskogu laiali saata, millega piiratakse tõsiselt demokraatlikult valitud seadusandja tegevust;

P.

arvestades, et parlamendi nelja õigusvoliniku hästitoimiv süsteem asendatakse ühe üldombudsmani ja kahe asendusliikmega, mis ei pruugi pakkuda õiguste kaitset samal tasemel ning endise isikuandmete ja teabevabaduse voliniku pädevust neile üle ei anta; arvestades, et viimase pädevus antakse ametiasutusele, kelle modus operandit ei ole täpsustatud;

Q.

arvestades, et Ungari valitsus ja valitsusparteid tegid uue põhiseaduse vastuvõtmise ajal suuri muudatusi olulistes ametites, näiteks määrati ametisse uus peaprokurör, riigikontrolli esimees ja eelarvenõukogu esimees; arvestades, et hiljuti valis Ungari parlament kohtunikud uue põhiseaduse kohase Ungari uue konstitutsioonikohtu koosseisu; arvestades, et nende isikute nimetamine ja valimine ei toimunud poliitilise konsensuse alusel;

R.

arvestades, et uue põhiseadusega reguleeritakse kohtusüsteemi väga üldiselt, mis jätab ebaselgeks, kas ülemkohus jätkab uue nime all oma praeguse esimehega;

S.

arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on otsustanud koostada uue Ungari põhiseaduse kohta aruande, mis põhineb Veneetsia komisjoni arvamusel;

T.

arvestades, et uue põhiseaduse koostamist ja vastuvõtmist ei olnud valitsuserakondade valimisprogrammides mainitud;

U.

arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär Ban Ki-moon on soovitanud „Ungari valitsusel küsida nõu ja soovitusi riigisiseselt ja Euroopa Nõukogult või Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt”, ning on seisukohal, et põhiseaduse muutmisel peaks Ungari Euroopa Liidu liikmesriigina pöörduma nõu saamiseks Euroopa institutsioonide poole,

1.

kutsub Ungari ametivõime üles lahendama Veneetsia komisjoni arvamuses esitatud küsimused ja probleemid ning ellu viima komisjoni soovitused kas uue põhiseaduse muutmise või tulevaste kardinaalsete ja tavaseaduste abil, eelkõige:

2.

palub Euroopa Komisjonil Ungari põhiseadust ja eelseisvat kardinaalsete õigusaktide vastuvõtmist põhjalikult ja igakülgselt uurida ja analüüsida, lähtudes acquis communautaire’ist, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast ning aluslepingute vormist ja sisust;

3.

teeb oma asjaomastele komisjonidele ülesandeks jälgida kõnealust küsimust koostöös Veneetsia komisjoni ja Euroopa Nõukoguga ning hinnata, kas ja kuidas soovitused on rakendatud;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, OSCE-le ja ÜRO peasekretärile.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/21

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik” (KOM(2010)0642) (edaspidi „järeldused”);

—

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta viiendat aruannet majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta pealkirjaga „Investeering Euroopa tulevikku” (edaspidi „viies ühtekuuluvusaruanne”);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle III osa jaotist XVIII;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1784/1999 (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta (3);

—

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (4);

—

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94 (5);

—

võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (6);

—

võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1906/2006, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (7);

—

võttes arvesse oma 24. aprilli 2007. aasta resolutsiooni tulevaste laienemiste mõju kohta ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele (8);

—

võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase reformi üle toimuva mõttevahetuse hetkeseisu kohta (9);

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (10);

—

võttes arvesse oma 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni mägipiirkondade, saarte ja hõredalt asustatud alade majanduslikku ja sotsiaalset arengut käsitleva Euroopa strateegia kohta (11);

—

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat (12);

—

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Sotsiaalfondi tuleviku kohta (13);

—

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ERFi ja teiste struktuurifondide praeguse ja tulevase sünergia kohta tõhususe tõstmiseks (14);

—

võttes arvesse komisjoni 26. mai 2004. aasta teatist „Tugevam partnerlus äärepoolseimate piirkondadega” (KOM(2004)0343) ja komisjoni 17. oktoobri 2008. aasta teatist „Äärepoolseimad piirkonnad – Euroopa eelis” (KOM(2008)0642);

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (KOM(2010)0553);

—

võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (KOM(2011)0017);

—

võttes arvesse üldasjade nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande kohta (06762/2011);

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 1. aprilli 2011. aasta arvamust viienda ühtekuuluvusaruande kohta (15);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0222/2011),

A.

arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on oluliselt kaasa aidanud sellele, et möödunud ja käimasoleva rahastamisperioodi jooksul on tootlikkus kasvanud kõigis ELi piirkondades; arvestades, et järelhindamine näitab lisaks ka majanduslike, sotsiaalsete ja piirkondlike erinevuste vähenemist; arvestades, et neil arengutel on ühtlasi positiivne mõju sotsiaalsele kindlustatusele ja keskkonnakaitse investeeringutele;

B.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika loodi tasakaalustama ühtset turgu ning kiirendama innovaatilise ja solidaarsusel põhineva kaitsva Euroopa arengut, tulemaks toime üleilmastumise, demograafiliste muutuste ja ressursside säästmise probleemidega, ning arvestades, et kasutada tuleks kõigi piirkondade sisemist potentsiaali, et edendada majanduskasvu ning piirkondlikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

C.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on kodanike jaoks tõeliselt oluline, sest ta muudab Euroopa Liidu inimeste igapäevaelus tajutavaks ning annab talle konkreetsuse ja nähtavuse kogu ELis;

D.

arvestades, et ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika on näidanud kriisiolukordades paindlikkust ja oluliselt toetanud erinevaid riiklikke majanduse elavdamise ja koolitusprogramme, ning arvestades, et selle paindlikkuse säilitamine on oluline;

E.

arvestades, et Euroopa struktuuripoliitika aitab oluliselt kaasa majandus- ja finantskriisi ületamisele ning poliitika suunatus uuendustele ja erinevuste ühtlustamisele innustab Euroopa piirkondi ajakohastama infrastruktuuri, suurendama piirkondade innovaatilist potentsiaali ja edendama ökoloogiliselt säästvat arengut;

F.

arvestades, et struktuurifondide suunatus Lissaboni strateegia eesmärkidele on ennast õigustanud, mida tõendavad muljetavaldavad kulukohustused lähenemise, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide saavutamiseks, ning arvestades, et 20 % Euroopa territoriaalse koostöö projektidest lähtuvad Lissaboni eesmärkidest;

G.

arvestades, et territoriaalse koostöö eesmärk on toetada territooriumide ja piirkondade koostööd ühiste probleemide lahendamisel, vähendada füüsilisi, halduslikke ja regulatiivseid takistusi, mis seda koostööd pidurdavad, ning vähendada piiride mõju;

H.

arvestades, et Lissaboni strateegia osalise ebaõnnestumise põhjus ei ole ühtekuuluvuspoliitika ebapiisav rakendamine, vaid pigem mitmetasandilise valitsemise puudumine ja strateegia jõudmatus piirkondlikule ja kohalikule tasandile, finantskriisi mõju, ühtse turu ebapiisav rakendamine, puudulik eelarvedistsipliin ning ebapiisavad makromajanduslikud raamtingimused üksikutes liikmesriikides;

I.

arvestades, et veamäärad ja rahastamisvahendite kuritarvitamine on viimastel rahastamisperioodidel tunduvalt vähenenud; arvestades, et kahjuks on struktuuripoliitika siiski valdkond, kus on palju eeskirjadest kõrvalekaldumisi, ning osal liikmesriikidel ei ole ka tõhusaid vahendeid toetusrahade kuritarvitamise vastu ja valesti makstud raha sissenõudmiseks; arvestades, et eiramistest ei pruugita teatada, kas siis hooletusest või ka tahtlikult, ning arvestades, et märkida tuleb seda, et suur osa vigadest ühtekuuluvuspoliitika vallas võib olla tingitud õiguslikest nõuetest, mis jäävad väljapoole ühtekuuluvuspoliitikat ja puudutavad selliseid valdkondi nagu riigihanked, keskkonnanõuded ja riigiabi;

J.

arvestades, et ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika kehtiv eesmärgisüsteem (lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö) ühes mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, horisontaalsete eesmärkide ja planeerimiskindlusega on end usaldusväärse rahastamise ja kokkulepitud ajakava (7 aastat) alusel üldiselt tõestanud, kuid siiski on olnud märkimisväärseid viivitusi programmi kavandamisel, seda võib põhjendada veninud läbirääkimistega finants- ja seadusandlusküsimustes ELi otsustusprotsessis ning ühtekuuluvuspoliitikale kohaldatavate eeskirjade oluliste muudatustega;

K.

arvestades, et lähenemispiirkondade jätkusuutlik toetamine ja arendamine mõjutab positiivselt nende turunõudlust kaupade ja teenuste järele ning see avaldab tõendatavat positiivset toimet ka jõukamatele ELi liikmesriikidele;

L.

arvestades, et ulatuslik ja hästi rahastatud ELi ühtekuuluvuspoliitika kõigis Euroopa piirkondades on endiselt väga oluline, arvestades majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalustamatust piirkondade vahel ning teatavate piirkondade (eelkõige äärepoolseimate piirkondade) asukohast tingitud ebasoodsat olukorda, samuti eriomaseid struktuurilisi probleeme ning vajadust kohaneda uute ülesannetega; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on nõutav ka Lissaboni lepingu alusel;

M.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikast, millel on strateegiline tähtsus tulevikku silmas pidades, ei tohi saada kohandatav muutuja eelseisvatel eelarveläbirääkimistel,

1.

nõuab ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika programmide puhul suuremat rõhuasetust Euroopa lisandväärtusele; näeb lisandväärtust selles, kui ELi projektid saavutavad ebasoodsamas olukorras ja vähem arenenud piirkondade majandusliku, infrastruktuurilise, sotsiaalse ja/või ökoloogilise olukorra kestliku paranemise ja kui seda parandamist ei oleks saavutatud ELi stiimulita;

2.

tunnistab Euroopa rahastamise lisandväärtust samuti siis, kui toetust saanud projektid riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil aitavad saavutada üleeuroopalisi eesmärke sellistes valdkondades nagu Euroopa integratsioon, majanduskasv, teadustegevus, keskkonnakaitse, kultuur, ressursside majandamine, sport, demograafilised muutused, energiavarustuse jätkusuutlikkus, sotsiaalne ühtekuuluvus või piiriülene areng ning seda ei oleks saavutatud ELi stiimulita;

3.

peab ühtekuuluvuspoliitika suureks eeliseks ja omaette lisandväärtuseks seda, et Euroopa eesmärke viiakse ellu kooskõlas detsentraliseeritud lähenemisviisi ning mitmetasandilise valitsemise ja ühise juhtimise põhimõttega; on seisukohal, et selgelt kindlaks määratud struktuuri ja kohustustega mitmetasandiline valitsemine kehastab subsidiaarsuse põhimõtet ning seeläbi tunnustatakse vääriliselt piirkondlike omavalitsuste tähtsust ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel; nõuab partnerluspõhimõtte ja osaliste vastutustunde tugevdamist, selleks tuleks kehtestada üksikasjalikud siduvad sätted igas liikmesriigis sõlmitavas territoriaalses paktis, et tagada rohkem tulemustele suunatud kavandamine ja rakendamine;

4.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika üldeesmärkide saavutamise peamine eeldus on läbipaistvus, seda nii ühtekuuluvuspoliitika ja selle programmitsükli ning kulude jaotuse koha pealt kui ka selles osas, mis puudutab juurdepääsu teabele struktuurifondidest võimalike abisaajate kohta, ning on arvamusel, et seetõttu tuleks järgmisel rahastamisperioodil kehtestada läbipaistvus juhtiva valdkonnaülese põhimõttena ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja otsustusprotsessides; rõhutab, et abisaajate nimekirja avalikustamist tuleks jätkata, eelkõige veebis, kuna see on tõhus vahend läbipaistvuse suurendamiseks;

5.

on seisukohal, et läbipaistvuse sätted (kohustus avalikustada lõplikud abisaajad) on vajalikud ekspertide, avalikkuse ja poliitikute jaoks, et hinnata, kas struktuuritoetusi on kasutatud vastavalt seatud eesmärkidele ja seaduspäraselt; nõuab, et kirjeldus oleks lisaks vastavale riigikeele esitatud ka ühes kolmest töökeelest (inglise, prantsuse või saksa keel), ning soovitab nõutava teabe edasist ühtlustamist;

6.

rõhutab, et kuigi piirkondlikud erinevused küll vähenevad järk-järgult, eksisteerib siiski suur tasakaalustamatus – mõnede liikmesriikide vahel / liikmesriikides koguni suureneb muu hulgas majandus- ja finantskriisi tagajärjel –, ning et ühtekuuluvuspoliitika peab seepärast endiselt keskenduma erinevuste vähendamisele ning harmoonilise ja säästva arengu rakendamisele liidu kõikides piirkondades, olenemata liikmesriikidest, kus need asuvad;

7.

tunnistab eriti ebasoodsas olukorras piirkondade erivajadusi, mis on tingitud asukohast või looduskeskkonnast; kordab oma üleskutset liikmesriikidele ja komisjonile jätkuvalt kohaldada erisoodustusi – tingimusel et need on tõhusad ja annavad Euroopa lisandväärtust – eriti ebasoodsas olukorras piirkonnatüüpidele, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingus (äärepoolseimad piirkonnad, väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mäestikualad);

8.

tunnistab teatud piirkondade eristaatust ja erivajadusi tulenevalt geograafilisest asukohast, demograafilistest muutustest või erilistest piirangutest, näiteks nende looduskeskkond, samas tuleb tähelepanu pöörata ka nende potentsiaalile; kordab oma nõuet kohaldada jätkuvalt erisoodustusi, paindlikkust ja eri eelarvevahendeid seda liiki piirkondade suhtes ning eelkõige nende kõige ebasoodsamate piirkondade suhtes, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 349 ja 174 (äärepoolseimad piirkonnad, sh äärepoolseimad maapiirkonnad, väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, mille olukorra muudavad raskemaks muu hulgas pikad vahemaad ja põhjamaised olud, saared, piiriülesed ja mäestikualad), kusjuures neis piirkondades tuleks luua soodsamaid investeerimistingimusi kas siis otsese abi või maksuvabastuste kujul; nõuab samuti uuringuid, kuidas säilitada või luua teatavaid soodustusi seda liiki piirkondade jaoks, tagamaks seda, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamist kohandatakse nende majandusega, võttes igati arvesse sealsete väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete olulisust ning konkurentsivõime ja võrdsete võimaluste vajalikkust, et muuta nende piirkondade majandus ELi siseturu lahutamatuks osaks;

9.

rõhutab, et liit saab püsida üleilmses konkurentsis ainult siis, kui ühtekuuluvuspoliitika suudab täiel määral ära kasutada kõikide piirkondade, linnapiirkondade ja linnade arengupotentsiaali ning võimaldab piisavalt paindlikult reageerida piirkondlikul tasandil neile ülesannetele ja kitsaskohtadele, mis on välja toodud Euroopa 2020. aasta strateegias; rõhutab seoses sellega, et struktuurifondide vahendite sihipärane kasutamine oleks laiema territoriaalse lähenemise kaudu suunatud ka sellele, et tasandada struktuurseid nõrkusi ka tugevamates piirkondades; rõhutab siiski, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole üksnes Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisvahend ning et ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõtetele keskendumise lisandväärtuseks on Euroopa 2020. aasta strateegia saavutuste säilitamine ka pärast strateegia lõppemist;

10.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika peab jätkuvalt põhitähelepanu pöörama territoriaalsele ühtekuuluvusele, ja osutab sellele, et Lissaboni lepinguga on majandusliku ja sotsiaalsele ühtekuuluvuse eesmärkidele lisatud territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk; märgib, et see eesmärk on jätkuvalt lahutamatult seotud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ülesannetega ning tugevdab ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisandväärtust; rõhutab, et territoriaalne ühtekuuluvus on tähtis ka alampiirkondlikul tasandil, eriti linnapiirkondades (raskustes linnaosad, juhitamatu valglinnastumine), seda ka rikkaks peetavates piirkondades;

11.

näeb makropiirkondlikes strateegiates – tingimusel et piirkondlikud omavalitsused on kaasatud nende juhtimisse – suurt võimalust kasutada riigiülest potentsiaali, parandada koostööd eri valitsemistasandite vahel ning kasutada ühist lähenemisviisi toime tulemaks ühiste probleemidega, nagu keskkonnakaitse või ressursside kasutamine ja suutlikkuse suurendamine, mis võimaldaks palju tõhusamat, tasakaalustatumat ja säästvamat arengut; rõhutab vajadust siduda territoriaalse koostöö programmid tõhusamalt territoriaalsete strateegiatega (näiteks piirkondlikud arengukavad, kohaliku arengu strateegiad ja kohalikud arengukavad); on seisukohal, et olemasolevate toetusmehhanismide parema kooskõlastamisega saab ELi struktuurifonde sihipärasemalt kasutada, ilma et see tähendaks suuremal hulgal vahendite eraldamist neile piirkondadevahelise koostöö valdkondadele; on lisaks seisukohal, et nende strateegiate jaoks ei ole tarvis luua uusi instrumente, rahalisi vahendeid või rakendusstruktuure ning et need ei tohiks mõjutada väiksemate arenguprojektide tarvis piirkondadele antavat rahalist abi; on seisukohal, et makropiirkondlikku lähenemist võiks kasutada ühtekuuluvuspoliitika ja naabruspoliitika vaheliste sidemete tugevdamiseks; julgustab sellega seoses komisjoni ja liikmesriike võtma rohkem arvesse Euroopa Sotsiaalfondi territoriaalset mõõdet, eelkõige mis puudutab juurdepääsu tööturule;

12.

kahtleb selles, kas oma rakenduskavad funktsionaalsete geograafiliste üksuste jaoks, nagu omavalitsuste rühmad, kuhu kuuluvad ka kohalikud alad, merealad või jõgede valgalad, annavad lisakasu, eriti juhul, kui puuduvad poliitilised (sh demokraatlikult valitud) organid, millel oleksid piisavad volitused programmide rakendamiseks; nõuab selle asemel makropiirkondlike, suurlinnapiirkondade või loodusgeograafiliste strateegiate paremat kooskõlastamist valitsustevahelisel tasandil ning nõuab kõnealuste funktsionaalsete geograafiliste üksuste asjaomast arvessevõtmist riikide tegevuskavades eesmärgiga hõlbustada ELi vahendite kasutamist piirkondadevaheliste arenguprojektide tarvis; on seisukohal, et konkreetsed tegevuskavad oleksid võimaluseks nendes piirkondades, kus alampiirkondlik rakendamine annab võrreldes riiklike ja piirkondlike kavadega lisandväärtust ning kus poliitilised organid on sõlminud partnerlusi kavade rakendamiseks; nõuab piiriüleste rühmituste kaasamist piiriüleste programmide rakenduskavade väljatöötamisse, lähtudes Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi (ETKR) käsitlevast määrusest;

13.

rõhutab linnaalade ja piirkondade – sealhulgas pealinnade ja nende piirkondade – võtmerolli Euroopa 2020. aasta strateegia majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel; toetab seda dünaamilist protsessi, mis käivitati integreeritud linnaprogrammide eelmisel programmitöö perioodil, ning rõhutab käimasolevate katsete olulisust; nõuab integreeritud kohapõhiste arengukavade alusel koostatud näidiskavandite ja -projektide toetamist ning linnade ja nendega funktsionaalselt seotud maapiirkondade vaheliste sidemete vastastikku kasulikku tihendamist; on seisukohal, et nende piirkondade ühtekuuluvuse tugevdamine on eriti oluline selleks, et tegeleda ebasoodsas olukorras kogukondade poolt asustatud piirkondade probleemidega; rõhutab sellega seoses, et suurimad sotsiaalmajanduslikud erinevused esinevad tihti linnade piires ning et ka jõukates piirkondades leidub linnu mahajäänud linnaosade ja vaeste aladega;

14.

rõhutab, et linnad võivad kasvu keskuste ja kasvumootoritena oluliselt edendada oma piirkonda; rõhutab samas, et maa-asulatel peab partnerluste ja võrgustike edendamise kaudu olema võimalik osaleda antud funktsionaalse geograafilise üksuse integreeritud lahendustes; rõhutab, et suurematel linnakeskustel on eriomased probleemid tulenevalt nende sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnakaitseliste ülesannete keerukusest; näeb selles kontekstis maapiirkondade ja linnalähedaste piirkondade sisemist potentsiaali, mis pakub arenguvõimalusi ka mujal kui linnastute ümbruses ja suurlinnades; märgib ühtlasi, et eriti ebasoodsas olukorras piirkondade majanduslikku arengut on võimalik edendada, kui asjakohaselt ära kasutada ja toetada maapiirkondade sisemist potentsiaali, sealhulgas nende keskkonnaalaseid ja kultuurilisi väärtusi; on seisukohal, et struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika kontekstis tuleks maa- ja linnapiirkondade partnerlust suunata rohkem selles suunas, et pakkuda maapiirkondadele sotsiaalsest ja majanduslikust seisukohast samasuguseid arengutingimusi ja elukvaliteeti; kutsub liikmesriike üles, arvestades linnade dünaamilist mõju piirkondade majanduslikule arengule ja ümbritsevate maapiirkondade majanduse stimuleerimisele, tagama vahendid, mida on vaja linnade ja eeslinnade kavade rakendamiseks;

15.

lükkab tagasi kohustuslikud kvoodid, mis on mõeldud eriti ESF/ERF programmide alusel riiklike eralduste, kohaliku ja linnade arengu, maapiirkondade ja teiste asunduste liikide või funktsionaalsete piirkondade jaoks, sest nii võib tagada toetuste suurema kriitilise massi; on seisukohal, et toetuskõlblike linnade ja piirkondade kindlaksmääramise nõue juba rakenduskavade tasandil on üks võimalus, mida tuleks eelistada, kui see meetod tagab lisandväärtuse ja abi sihipärasema tõhususe, ning et selle osas tuleb läbi rääkida mitmetasandilise valitsemise põhimõtete alusel; on arvamusel, et selleks tuleks liikmesriikidele ja piirkondadele anda rohkem vastutust korraldada konkurentsi- ja tulemuspõhiseid valikumenetlusi;

16.

rõhutab, et struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitikas ei tohi tekkida teatud piirkonnatüüpide ühekülgset eelistamist; nõuab, et maa- ja linnapiirkondade partnerluses nähakse laiemat sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast konteksti;

17.

rõhutab, et struktuuri- ja ühtekuuluvusvahendite eraldamisel tuleks arvesse võtta ka Euroopa 2020. aasta strateegia hariduslikke, kultuurilisi ja sotsiaalpoliitilisi ülesandeid, järgides sealjuures aluslepingus sätestatud ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse üldeesmärki ning subsidiaarsuse põhimõtet; on siiski seisukohal, et vastavate poliitikavaldkondade üleüldine euroopastamine ebaõnnestuks finantsilistel põhjustel; nõuab seepärast, et rakendataks eeskuju loovaid ja kohapõhiseid kohaliku arengu lähenemisviise, järgides seejuures riikliku ja piirkondliku tasandi pädevusi;

18.

rõhutab samuti, et ühtekuuluvuspoliitika ei või muutuda abivahendiks või instrumendiks valdkondlike küsimuste jaoks, nagu teadus- ja arenduspoliitika, tööstusinnovatsioon, võitlus kliimamuutuste vastu, sest see ähmastaks põhieesmärki ja takistaks selle poliitika kasutamist piirkondade arengupotentsiaali edendamiseks, mis on olulise tähtsusega, et lähendada kõige ebasoodsamaid piirkondi kõige enam arenenud piirkondadele;

19.

nõuab, pidades silmas vajalikku üleminekut taastuvatele energiaallikatele ja kliimaalaseid arutelusid, et ühtekuuluvuspoliitika aitaks suuremal määral kaasa keskkonnatehnoloogia ja taastuvenergia kiiremale väljaarendamisele; on seisukohal, et kui programmidel on piisavalt rahalisi vahendeid ning taastuvenergiale keskendumine loob ELi lisandväärtust, peaks see olema üks prioriteete, mis põhineb detsentraliseeritud energiavarustuse kavadel, mis hõlmavad tõhusaid energia salvestamise tehnoloogiaid piirkondades; pooldab piirkonna majanduse potentsiaali kasutamist selles vallas;

20.

näeb struktuurfondide võimalusi toetada investeeringuid energiainfrastruktuuri, kuigi toetust tuleks anda üksnes piirkondades, kus poliitilistel või geograafilistel põhjustel on märkimisväärselt piiratud energiavarustuse turumajanduslikud lahendused; nõuab lisaks, et struktuurifondidest toetuse saamine oleks alati seotud tingimusega, et tugevdatakse energia siseturgu ja varustuskindlust ning varude majandamisel peetakse kinni mitmetasandilise valitsemise põhimõttest;

21.

on ühtlasi seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames on vaja täita lüngad ja jagu saada pudelikaeltest üleeuroopalise transpordivõrgu tähtsamatel põhiliinidel, eelkõige seni selles osas unarusse jäetud piirialadel;

22.

rõhutab, et üleeuroopalistel transpordivõrkudel on Euroopa piirkondade ühtekuuluvuse jaoks otsustav tähtsus ja seetõttu tuleb üleeuroopalise infrastruktuuri (TEN), meremagistraalide ja tähistatud E-maanteede väljaehitamist hoogustada ning parandada nendele juurdepääsu, eelkõige piirialadel ja äärepoolseimates piirkondades; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada prioriteetsete TEN-T projektide piisav rahastamine ja õigeaegne rakendamine; teeb ettepaneku, et teatavaid piiriüleseid infrastruktuure käsitletaks prioriteetsete projektidena, mis on abikõlblikud eesmärkide 1, 2 ja 3 raames, ning nõuab, et kindlasti peaks piirkondlikul tasandil olema õigus teha esialgne ettepanek seda laadi meetme võtmiseks ning piirialad ja kohalikud omavalitsused kaasataks võrdsetel alustel planeerimisse;

23.

julgustab kohaldama liikmesriikide vahendeid, kuna sellised meetmed loovad lisandväärtust, tugevdades piirkondlikku lähenemist ja territoriaalset ühtekuuluvust ning arendades selliseid tegevusi nagu turism, mis on olulised äärepoolseimates piirkondades, näiteks saartel;

24.

toetab majandusarengut ja tööhõivet VKEdes ja mikroettevõtetes; palub seetõttu, et Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” aluseks olevaid põhimõtteid, sh „kõigepealt mõtle väikestele” ja „ainult üks kord”, käsitletaks ühtekuuluvuspoliitika alusena, ning on seisukohal, et neid põhimõtteid peaksid liikmesriigid ja piirkonnad oma tegevuskavade kindlaksmääramisel kohaldama;

25.

rõhutab, et ELi 2020. strateegia põhielemendid (innovatsioon, haridus ja koolitus, energia, keskkond, tööhõive, konkurentsivõime, kvalifikatsioon, vaesuse vastu võitlemine) on juba ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika koostisosaks; on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia ülesandeid saab väga hästi integreerida kolme eesmärgiga (lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö), mis on oma tõhusust tõestanud;

26.

rõhutab, et majanduskasvu võivad soodustada investeeringud innovatsiooni ja haridusse; rõhutab siiski, et seda peavad tõhusalt toetama vastav infrastruktuur (transport, lairibainternet, energeetika) ja sobivad institutsioonid (tasakaalustatud segu avaliku sektori investeeringutest ja fiskaalpoliitilisest konsolideerimisest makromajanduslike meetmete puhul, e-valitsuse teenused, piiriülene õppimine);

27.

on seisukohal, et põhilise infrastruktuuri arendamist tuleb samuti pidada Euroopa 2020. aasta strateegiaga kooskõlas olevaks, sest alles siis, kui lähenemispiirkondadel on konkurentsivõimelised transpordi-, energia- ja sidevõrgud ning jäätmekäitluse infrastruktuur, on neil võimalik kaasa aidata Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamisele, seepärast tulebki kõige nõrgematele ja haavatavamatele piirkondadele lubada teatavat paindlikkust nende eesmärkide tõlgendamisel;

28.

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond on Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalmõõtme rakendamise kõige olulisem vahend ning et fondi kaudu saab märkimisväärselt kaasa aidata selle strateegia esmatähtsate eesmärkide täitmisele, milleks on tööhõive, üleminek jätkusuutlikule majandusele, koolist väljalangemise vähendamine, võitlus vaesuse, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning lahenduste leidmine erinevatele sotsiaalsetele probleemidele, millega inimesed kokku põrkavad; rõhutab sellega seoses, et SWOT-analüüsis oleks SKP kõrval kasu ka muudest sotsiaalsetest näitajatest;

29.

on seisukohal, et ESF on ühtekuuluvuspoliitika jaoks äärmiselt oluline ja fondil on potentsiaali suurendada ühtekuuluvuspoliitika panust Euroopa 2020. aasta eesmärkide täitmisse, sealhulgas jätkusuutliku majanduskasvu valdkonnas, toetades VKEsid keskkonnahoidlikele töökohtade loomisel;

30.

on seisukohal, et võitlus tööturul esineva diskrimineerimisega, olgu see siis seotud soo, seksuaalse sättumuse, etnilise päritolu, vanuse, puude või elukohaga, on tõeliselt võrdsete võimaluste edendamiseks äärmiselt oluline; märgib, et naiste tööhõive määra tõstmine on Euroopa 2020. aasta strateegia tööhõive eesmärgi saavutamiseks ülioluline ja seetõttu on vaja igakülgselt tegeleda tõketega, mis takistavad naiste tööturul osalemist;

31.

on seisukohal, et SKP peab jääma põhikriteeriumiks, mille alusel kindlaks määrata kõige kõrgemat toetust saavad piirkonnad (need, kus SKP inimese kohta on alla 75 % ELi keskmisest) ja vajaduse korral ühtekuuluvuspoliitika sihtriigid (kus kogurahvatulu inimese kohta on alla 90 % ELi keskmisest); on seisukohal, et pädevatele riiklikele ja piirkondlikele asutustele tuleks jätta võimalus kasutada asjaomasel otsustamistasandil iga eesmärgi jaoks ja geograafilist kontsentratsiooni arvestades lisanäitajaid, milles lepitakse kokku arengu ja investeeringute partnerluslepingutes ning mille abil hinnata sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnalaseid, demograafilisi ja geograafilisi probleeme;

32.

nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika oleks endiselt Lissaboni lepingu kohaselt suunatud esmajärjekorras kõige mahajäänumate piirkondade abistamiseks; rõhutab, et kõige enam abivajavatele piirkondadele tuleb eesmärgi 1 (lähenemine) raames antavatest vahenditest eraldada asjakohane osa, mis vastab nende arenguprobleemide tõsidusele;

33.

nõuab toetusperioodide piiramist nende piirkondade puhul, mis ei suuda pärast mitut programmiperioodi maksimaalsele abile vaatamata ilmutada oma majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise olukorra mingitki märkimisväärset paranemist;

34.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku järgmise programmitöö perioodi kestuse kohta, et tagada kohandatava, kindla ja proportsionaalse üleminekuabi andmine piirkondadele, mis ei kuulu enam lähenemise eesmärgi alla, et tegeleda nende eriolukorraga, ning piirkondadele, mille SKP elaniku kohta on 75 % kuni 90 % ELi keskmisest, luues selleks uue vahekategooria, et vältida piirkondade ebavõrdset kohtlemist, vaatamata nende sarnasele olukorrale; on seisukohal, et see erikord peaks asendama praeguse toetuste järkjärgulise kaotamise ja kasutuselevõtu süsteemi ning looma õiglase süsteemi, mille abil paremini võidelda majandus- ja finantskriisi negatiivsete mõjudega piirkondadele ning ühtlasi tugevdada õiglust ja solidaarsust, mis on ühtekuuluvuspoliitika põhiväärtused; rõhutab, et neid järgmise programmitöö perioodiks mõeldud üleminekumeetmeid ei tohiks kehtestada nende piirkondade arvelt, keda praegu toetatakse lähenemise (eesmärk 1) ja konkurentsivõime (eesmärk 2) või Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (eesmärk 3) alusel;

35.

nõuab, et tugevdataks eesmärki 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) tema horisontaalse olemuse kaudu, et saavutada tulemusi konkreetsete ELi prioriteetide osas, nagu VKEde toetamine, keskkonnahoidlikud uuendused, kohalik majandus, haridus ja koolitus, infrastruktuur, kestlik liikuvus, taastuvenergia ja energiavarustus, ressursitõhusus ja sotsiaalne kaasatus; rõhutab, et alal tuleb hoida ja edasi arendada end õigustanud süsteemi, mis võimaldab enam arenenud piirkondadel kõrvaldada piirkondlikke struktuurilisi nõrkusi, vähendada piirkondlikke erinevusi, aidata kaasa ühiste Euroopa eesmärkide saavutamisele ning lahendada eesseisvaid probleeme, kui kasutatakse struktuure, mis suudavad muutuvatele tingimustele paindlikult reageerida, nagu näiteks innovatsiooniklastrid ja konkursid toetusraha saamiseks neis piirkondades; nõuab piirkondades, mida on rängalt mõjutanud struktuurilised muutused, lisameetmeid, mis võivad aidata parandada sotsiaalmajanduslikku ja infrastruktuuri olukorda; märgib sellega seoses, et strateegiad tuleb kavandada piisavalt paindlikult, et saaks käsitleda iga piirkonna probleeme ja eripärasid;

36.

nõuab meetmeid tagamaks, et enam arenenud piirkonnad suudaksid oma sotsiaalset ja majanduslikku kapitali ajakohastada ning lahendada probleemid seoses konkreetsete vajakajäämiste ja ebapiisava majandusarenguga;

37.

on kindlal seisukohal, et jõupingutusi täitmaks eesmärki 3 (Euroopa territoriaalne koostöö) on vaja suurendada ELi kõigil sisepiiridel ja sellise koostöö kõigil kolmel tasandil (piiriülene, piirkondadevaheline ja riikidevaheline), ning nõuab struktuurifondide vastava osa tõstmist 7 %-le; nõuab, et vahendite eraldamisel igale territoriaalse koostöö programmile lähtutaks ühtlustatud kriteeriumidest, et iga geograafilise territooriumi ja asjaomase piirkonna vajadusi ja eripärasid saaks strateegiliselt ja integreeritult lahendada; rõhutab piirialade tähtsust Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel; on seisukohal, et vaja on parandada kooskõlastamist üleeuroopaliste võrkude, eelkõige transpordi- ja energiavõrkude, ning piiriülese infrastruktuuri vahel ning suurendada toetusi neile võrkudele kooskõlas Euroopa prioriteetidega, ning nõuab rahastamise vastavat suurendamist kõigi piirialade jaoks; nõuab, et proportsionaalsuse põhimõtte alusel lihtsustataks rakenduseeskirju, mida kohaldatakse eesmärgi 3 programmide suhtes, ning töötataks välja ühised abikõlblikkuse eeskirjad – need on kõnealuste programmide tõhusamaks ja nähtavamaks muutumise eeltingimused; rõhutab, et kohalikud otsustajad on vaja tihedalt kaasata, sest ainult nii on võimalik programme ellu viia;

38.

on seisukohal, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused kujutavad endast ainulaadset, väga väärtuslikku territoriaalse juhtimise vahendit, mis vastab struktureeritud koostöö vajadustele ja mida tuleb edendada kui piiriülese juhtimise süsteemide loomise tööriista, mille abil tagatakse isevastutus eri poliitikasuundade eest piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

39.

lükkab tagasi absoluutselt kõik ühtekuuluvuspoliitika liikmesriikide pädevusse viimise või valdkondadevahelise jaotamise ettepanekud; on seisukohal, et uued temaatilised fondid (kliima, energia, liiklus) kahjustaksid liikmesriikidega koostöös toimuva halduse põhimõtet, mis on end õigustanud, ja integreeritud arenguprogramme ning ohustaksid sünergiate kättesaadavust ja sekkumiste mõjusust ning seega piirkondliku koostöö panust ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamisel;

40.

toonitab, et Euroopa Sotsiaalfond peab jääma ühtekuuluvuspoliitika osaks, sest ainult sellisel juhul saab välja töötada ja rakendada majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamiseks ette nähtud integreeritud strateegiaid;

41.

toetab komisjoni eesmärki tagada tugevam, tõhusam ja nähtavam Euroopa Sotsiaalfond; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles jõudma kokkuleppele läbirääkimistes, mis puudutavad Euroopa Sotsiaalfondi osamaksu suurust struktuurifondides;

42.

on seisukohal, et ESFi tõhusust tuleks suurendada esmajoones stiimulite, mitte karistuste abil;

43.

rõhutab, et majanduskriisi tõttu on muutunud veelgi hädavajalikumaks võtta meetmed valdkondades, millega tegeleb Euroopa Sotsiaalfond, eelkõige selleks, et edendada tööhõivet, kutsealast ümberpaigutamist, sotsiaalset kaasatust ja vaesuse vähendamist;

44.

rõhutab asjaolu, et ESF pakub üliolulist tuge tööturupoliitikale, näiteks ennetavale ja kohalikule poliitikale, ja poliitikale, mille eesmärk on aidata noortel tööturule siseneda ning võidelda töötusega; toonitab asjaolu, et liikmesriigid peaksid kasutama ESFi, et investeerida uutesse oskustesse, haridusse (sh väikelaste haridus), elukestvasse õppesse, ümberõppesse ja kutsealase ümberpaigutamise tegevusse, ja rõhutab, et fond etendab olulist osa sotsiaalse kaasatuse kõikide tahkude tõhustamisel, sealhulgas ebasoodsas olukorras ja haavatavate rühmade jaoks;

45.

palub komisjonil intensiivistada ESFi meetmeid, mille eesmärk on edendada integratsiooni tööturuga; ergutab liikmesriiki investeerima väikelastesse hariduse kaudu ning hiljem looma kohalikel ja piirkondlikel töövõimalustel rajanevat koolinõustamist ning elukestvat koolitust, et aidata töötajail kohandada oskusi vastavalt tööturu vajadustele, rakendades samaaegselt meetmeid, et võidelda noorte töötusega ning tegeleda nn töötavate vaeste probleemiga, ja luues spetsiaalselt kohandatud programme, aitamaks ebasoodsas olukorras ja haavatavaid rühmi, näiteks romasid, rändajaid, puudega isikuid ja koolist väljalangenuid, et edendada Euroopas tulemuslikku ja kaasavat kasvu ning teadmusepõhist majandust;

46.

kutsub üles rohkem keskenduma ja andma täiendavat tehnilist toetust neile üksustele, mida mõjutab sügav vaesus ja kus enamus- ja vähemuskultuuride kooseksisteerimine allpiirkondlikel tasanditel põhjustab tihti pingeid; on seisukohal, et sellised allpiirkondlikud üksused võivad kergesti jääda sügava vaesuse lõksu, seistes silmitsi segregatsiooniga isegi sellistes piirkondades, mis keskmiste statistiliste näitajate järgi ei pruugi olla tingimata mahajäänud; märgib, et selliste allpiirkondlike üksuste arendamiseks tuleb teha keskendunud jõupingutusi;

47.

väljendab heameelt asjaoluga, et toetusperioodi 2007–2013 tarbeks on mõningates liikmesriikides esmakordselt koostatud ka ESFi jaoks sihtterritooriumideülene rakenduskava;

48.

toonitab asjaolu, et tänapäeval on endiselt oluline ühenduse algatuse EQUAL hindamatu kogemus, eelkõige seoses kohalike ja piirkondlike meetmete ühendamise ja parimate tavade vahetamisega kõikjal ELis;

49.

juhib tähelepanu sünergiale, mis on saavutatav kohaliku ja piirkonna arengu integreeritud lähenemisviisi abil, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi sidumisel Euroopa Regionaalarengu Fondiga, ning nõuab ühiseid abikõlblikkuse eeskirju ning et võimalust kasutada mõlema fondi vahelist ristrahastamist, pidades eelkõige silmas kohapõhist integreeritud arenguplaneerimist, suurendataks ja lihtsustataks; toetab mitmest fondist rahastatavate rakenduskavade kasutuselevõttu, mis lihtsustaks terviklikke lähenemisviise; kutsub samuti üles looma paremat sünergiat Euroopa Arengufondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahel;

50.

nõuab sünergia suurendamiseks valdkondlike poliitikasuundade (transport, energia, teadustegevus, keskkond, haridus) paremat integreerimist ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitikaga, et saavutada suurem mõjusus ja parem koordineerimine struktuurifondide, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning teadus- ja arendustegevuse raamprogrammide vahel; teeb ettepaneku, et mitmest fondist rahastatav planeerimine võiks aidata kaasa ühtsemale lähenemisviisile ja suurendada kõnealuste eri fondide vahelist vastastikust mõjusust; on arvamusel, et riiklikud ja piirkondlikud arengupartnerlused on asjakohane vahend eri poliitikasuundade koondamiseks; toonitab sellega seoses vajadust määrata selged eesmärgid ja hinnata nende eesmärkide saavutamist liikmesriikides;

51.

teeb ettepaneku, et teadus- ja arengupoliitika muudetaks territoriaalseks; rõhutab seepärast ühtekuuluvuspoliitika ning teadustöö ja innovatsioonipoliitika kohandamise tähtsust piirkondade konkreetsete vajadustega, sest piirkondlike ja kohalike ametiasutuste tihedam kaasamine regionaalarengu fondidesse ning teadustöö ja innovatsiooniprogrammide kujundamisse ja rakendamisse muutub väga oluliseks, sest on võimatu rakendada sama arengustrateegiat kõigis piirkondades;

52.

nõuab ühist strateegilist raamistikku ERFi, ESFi, Ühtekuuluvusfondi, raamprogrammide, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Kalandusfondi jaoks 2013. aasta järgseks rahastamisperioodiks; on seisukohal, et ühtlustatud reguleerivat lähenemisviisi (haldus, abikõlblikkus, auditeerimine, aruandluse eeskirjad) tuleb veelgi tugevdada ühise raammäärusega; rõhutab sellega seoses eri fondide ladusa koostoimimise tähtsust tulemuste saavutamiseks; kutsub komisjoni üles tegema vastavaid kohandusi, et asjaomased fondid saaksid võimaluse korral üksteist täiendada;

53.

nõuab, et nõukogu ja parlament võtaksid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklil 117 põhinevale seadusandlikule tavamenetlusele vastu uue ühise strateegilise raamistiku;

54.

on seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfond tuleb lisada ühisesse strateegilisse raamistikku, säilitades siiski selle konkreetse töökorra ja sätted ning tagades piisavad vahendid; kutsub komisjoni üles tugevdama ESFi rolli, muutma seda nähtavamaks ning lihtsustama eelarvekontrollikorda, kehtestades korraldusasutusele ja eelarvekontrolli osakondadele lihtsa ja tulemusliku koostöökorra;

55.

teeb sellega seoses ettepaneku kaaluda piirkondlike EAFRD-programmide (olemasolevad teljed 3 ja 4) uuesti ühendamist; on siiski vastu sellele, kui niisuguse uuesti ühendamisega kaasneb ERFi ja EAFRD eelarve vähendamine; nõuab, et liikmesriikidele ja piirkondadele nähtaks ette siduvad eesmärgid, et kehtestada ELi struktuurifondidele ja maaelu arengu piirkondlikele programmidele ühtlustatud haldusstruktuurid;

56.

nõuab välispiiridel tehtavat piiriülest koostööd käsitlevate õigusaktide ning kehtiva Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) läbivaatamist, et integreerida asjaomased fondid eesmärgiga 3 (Euroopa territoriaalne koostöö);

57.

tunneb heameelt ELi ja liikmesriikide vaheliste arengu ja investeeringute partnerluslepingute eesmärkide üle, mida komisjon esitab varem liikmesriikide poolt ettevalmistatud riiklike strateegiliste raamistike asemel; nõuab peamiste investeerimisprioriteetide kehtestamist, et rakendada ELi 2020. aasta strateegiat ja teisi sel etapil seatavaid ühtekuuluvuspoliitika alaseid eesmärke; on arvamusel, et asjassepuutuvate tasandite vaheline konkreetne pädevuste jaotus tuleb selgeks teha võimalikult kiiresti ning nõuab subsidiaarsuse põhimõttele vastavat riiklike või piirkondlike ja kohalike pädevuste säilitamist; nõuab selget partnerite asjakohase kaasamise kohustust arengu ja investeeringute partnerluslepingutesse;

58.

toetab rakenduskavade säilitamist kui tähtsaimat vahendit strateegiliste dokumentide elluviimiseks seoses konkreetsete investeerimisprioriteetidega; nõuab sellega seoses selgeid ja mõõdetavaid eesmärke;

59.

nõuab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja vastavate ühenduste kohustuslikku osalemist vastavalt iga liikmesriigi põhiseaduslikele ja institutsioonilistele süsteemidele ühtekuuluvuspoliitika rakendamise kõikides etappides (arengu ja investeeringute partnerluslepingute ja tegevuskavade strateegiline kavandamine, koostamine ja vastavad läbirääkimised, järelevalve ja hindamine) struktuursel ja süstemaatilisel viisil; peab struktuurifondide käsitlevate õigusaktide vastavaid sätteid hädavajalikuks;

60.

on arvamusel, et iga tulevane ESFi vahendite kasutamise strateegia on tulemuslikum, kui sellesse on kaasatud valitsemise piirkondlikud ja kohalikud tasandid, mis on võimelised strateegilisi eesmärke määratlema piirkondlikest eripäradest lähtuvalt, seda ka struktureeritud dialoogi abil kõikide sidusrühmadega;

61.

toetab komisjoni kavandatavat temaatiliste prioriteetide süsteemi; juhib tähelepanu asjaolule, et mida madalam on liikmesriikide või nende piirkondade arengutase, seda laiahaardelisemalt peab olema prioriteetide nimekiri, pidades silmas arvesse võetavaid eriomaseid regionaalarenguvajadusi ja tagades samas, et selline temaatiline lähenemisviis struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kavandamisele ei tohi rakendamisel kahjustada terviklikku kohapõhist lähenemisviisi;

62.

nõuab, et liikmesriigid –juhul, kui teatavad kohustuslikud prioriteedid kehtestatakse kõikidele liikmesriikidele – lisaksid oma prioriteetide hulka innovatsiooni, infrastruktuuri, transpordi ja loodusvarade majandamise valdkonnad, jättes siiski teataval määral paindlikkust valikute tegemisel, arvestades programmide ulatust, iga piirkonna stardipositsiooni ja saavutatavaid eesmärke, et kohandada need prioriteedid iga piirkonna konkreetsetele vajadustele; rõhutab seoses sellega, et innovatsiooni tuleb mõista siin laiemalt, lähtudes juhtalgatusest „Innovaatiline liit”; märgib, et VKEd on ELis uute töökohtade peamiseks allikaks ja uute äriideede loojad; toonitab, et VKEde toetust tuleb jätkata ja tugevdada, arvestades olulist rolli, mida nad võivad etendada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel; rõhutab, et seoses innovaatilise liiduga tuleb kohaldada innovatsiooni mõiste laia käsitlust ja et VKEde juurdepääsu rahastamisele tuleb jätkuvalt lihtsustada; rõhutab, et teised prioriteedid pakutakse välja ja viiakse ellu vabatahtlikult ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega; nõuab, et kavandatavad prioriteedid hõlmaksid energiat, haridust ja koolitust ning vaesuse vastu võitlemise meetmeid;

63.

nõuab viivituste vältimist programmiga alustamisel ja põhimõtteliselt kiiremat otsustus- ja hindamisprotsesside läbiviimist; rõhutab, et see on väga tähtis eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks; nõuab samuti asjaomastele haldusasutustele kättesaadava tehnilise varustustuse täiustamist ning et need asutused oleksid omavahel tihedamini seotud, avaldamisnõuded vähendatud ning pakkumiskutsete ja taotluste tähtajad märkimisväärselt lühendatud; palub komisjonil hinnata, kas oleks võimalik rajada pilootpiirkonnad, et katsetada enne määruse kohaldamist ülejäänud piirkondadele uusi eeskirju väiksemas ulatuses, et tuvastada võimalikke probleeme, mis nende rakendamisega seoses tekkida võivad;

64.

nõuab, et arengu ja investeeringute partnerluste raames toimuks rahastamine teatavate konkreetsete tingimuste alusel, mis määratakse kindlaks komisjoni ja liikmesriikide vahelises dialoogis; on seisukohal, et eelnevalt kindlaks määratud tingimused peavad kohustama liikmesriike võtma ette reforme, et tagada rahaliste vahendite tõhus kasutamine ühtekuuluvuspoliitikaga otseselt seotud valdkondades, et vajaduse korral tuleks liikmesriikidelt nõuda nende täitmist, ja et rahaliste vahendite andmine peab sõltuma nimetatud tingimustest; nõuab, et rakenduskavades osalejatel oleks võimalik kõnealuseid tingimusi mõjutada; peab õiglaseks, et sellised tingimused peaksid hõlmama eelkõige kehtivate ELi õigusaktide (nt hinnakujunduse, hankemenetluste, transpordi, keskkonna, tervishoiu valdkondades), täielikku rakendamist, et ennetada eeskirjade eiramist ja tagada efektiivsus; lükkab siiski tagasi selliste tingimuste kehtestamise, mis nõuavad liikmesriikidelt põhjalikke sotsiaal- ja majandusreforme; kõigis tingimustes tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse ja partnerluse põhimõtet;

65.

on seisukohal, et uued tingimused ei tohiks osalejatele täiendavat halduskoormust põhjustada; julgustab püsivate, standardsete tingimuste süsteemide väljatöötamist Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi tarbeks, mis on objektiivselt hinnatavad;

66.

on arvamusel, et komisjon vastutab tingimuste kehtestamise ja rakendamise järelevalve eest ning teeb ettepaneku liikmesriikide ja nende piirkondade vastavate tegevuskavade kohta;

67.

tunneb heameelt komisjoni poolt ette nähtud ühtekuuluvuspoliitika tugevama tulemustele suunatuse üle, milleks määratakse eelnevalt kindlaks asjakohased eesmärgid ja näitajad; rõhutab, et sellised näitajad peavad olema loetud, selgelt määratletud, mõõdetavad ja rahaliste vahenditega otseses põhjuslikus seoses, ja et need tuleb kehtestada kokkuleppes liikmesriikide või piirkondadega; on siiski arvamusel, et kõik tõhususe mõõtmiseks esitatud vahendid ja kriteeriumid peaksid jätkuvalt põhinema programmide kvalitatiivsel visioonil;

68.

on arvamusel, et näitajad, mille alusel antakse struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist piirkondlikke toetusi, peavad põhinema Eurostati kõige värskematel statistilistel andmetel, et maksimaalselt arvestada kriisi mõju piirkondade majandusele ja ühiskonnale;

69.

kutsub üles tõstma ESFi tulemuslikkust ja läbipaistvust tulemustele suunatud meetmete abil ning peab seetõttu vajalikuks eelnevalt määratleda selged ja mõõdetavad eesmärgid ja tulemusnäitajad, mis on otseselt seotud rahastamise eesmärgiga ja mis mõõdavad eelkõige vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning kvaliteetsele tööturule kaasamise tulemusi; on arvamusel, et kõnealuste eesmärkide ja näitajate kehtestamisel tuleb kaasata huvirühmad kõigil valitsemise tasanditel, ja et näitajad tuleb enne rahastamist õigeaegselt ja selgelt määratleda, et nii liikmesriigid kui ka komisjon saaksid tulemusi hinnata ja kasutada saadud kogemusi kavandamise järgmises etapis; toetab komisjoni ettepanekut seada ESFist raha eraldamine sõltuvusse sellele eelnevast tingimuste täitmisest, sealhulgas tingimusest võtta üle ELi õigusaktid ja ELi eesmärgid, mis on ESFi meetmete tulemuslikkuse ning struktuurireformide ja piisava haldussuutlikkuse seisukohast vältimatult vajalik; rõhutab, et tulemustele suunatus ei tohi kaasa tuua väikese abi saajate ebasoodsasse olukorda sattumist ega tekitada nende jaoks uusi juurdepääsutõkkeid või riske;

70.

peab avaliku ja erasektori kaasrahastamist üheks peamiseks ühtekuuluvuspoliitika põhimõtteks; nõuab ELi rahastamise ülemmäära läbivaatamist, mis peaks rohkem arvestama piirkondliku arengutaseme, Euroopa lisandväärtuse ja meetmete liike ning mida tuleks vastavalt tõsta või alandada;

71.

kutsub liikmesriike ja nende piirkondi üles planeerima kaasrahastamisvahendeid ettenägelikult ja tugevdama neid finantskorralduse abil;

72.

nõuab seoses otseste tegevustoetustega ettevõtjatele selle asjaoluga arvestamist, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamine ei pruugi mõjutada äriühingute – ja eelkõige suuremate äriühingute – otsuseid avada tehaseid teatavas kohas, vaid pigem sattuda nende äriühingute taskusse, kes on sellised otsused juba teinud (ballastkahjum), ja nõuab seetõttu suurte eraettevõtjatele toetust investeeringuteks uurimis- ja arendustegevusse või varasemast rohkem toetuse kaudset pakkumist infrastruktuuri rahastamisena; nõuab samuti selgete sätete lisamist üldisesse struktuurifondide määrusesse, mis välistab igasuguse ELi toetuse ümberpaigutamistele ELi piires ja alandab tunduvalt ümberpaigutamiste investeeringute kontrollikünnist, jättes suured ettevõtjad otsetoetuste saajate seast välja ning kehtestades toimingutele 10-aastase piirangu;

73.

tunnistab uute rahastamisvahendite võimendavat mõju ja investeerimist mobiliseerivat potentsiaali, pooldab üldiselt suuremat laenude rahastamist ja nõuab käibevahendite kasutamise laiendamist nendele toetatavatele valdkondadele, mis osutuvad asjakohaseks; nõuab sel eesmärgil korra lihtsustamist ja suuremal määral õiguskindlust rahastamisperioodi jooksul, samuti ELi registri loomist, mis näitab, millistele projektidele antakse laenu ja millistele toetust; nõuab vahendite kohandatavust, et tagada nende elujõulisus ja teostatavus kõigis piirkondades ja linnades; on seisukohal, et hiljemalt pärast rahastamisperioodi peaks vastutus rahaliste vahendite kasutamise eest üle minema riiklikule või projektipõhisele tasandile; märgib, et käimasoleva perioodi jooksul ei võtnud kõik liikmesriigid vastu detsentraliseeritud lähenemisviisi rahastamisvahendite, nt JESSICA, käsitlemise suhtes; rõhutab vajadust anda linnadele otsene juurdepääs;

74.

toonitab, et toetuste jagamine peab alati jääma üheks võimaluseks ja kohalikud osalejad peavad vastutama kõige paremini sobiva rahastamisvahendite kombinatsiooni kasutamise eest vastavalt piirkondlikele vajadustele;

75.

on arvamusel, et Euroopa Investeerimispank peab üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN) infrastruktuuri rahastamisel asuma tugevamale positsioonile; nõuab suurema osakaalu andmist iseseisvalt tegutsevale avaliku ja erasektori partnerlusele; on põhimõtteliselt arvamusel, et Euroopa Parlamendil on suur vastutus seoses läbipaistvuse tagamisega ning otsustus- ja kontrolliülesannetega;

76.

tunneb heameelt EIP ja komisjoni tulemusliku koostöö üle kolme ühisalgatuse – JESSICA, JEREMIE ja JASMINE – rakendamisel, mis peaks suurendama ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust ning parandama struktuurifondide tööd; kutsub komisjoni üles võtma jätkuvalt aktiivselt vastu ühisalgatusi Euroopa Investeerimispangaga, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ning VKEde rahalise toetamise tagamiseks;

77.

peab piirkondlikul alamtasandil antavaid üldisi toetusi Euroopa regionaalpoliitilistele eesmärkidele vastavaks sobivaks sõltumatute innovatsioonistrateegiate vahendiks;

78.

lükkab siiski üldiste toetuste kvoodid või kohustused tagasi, sest need võiksid nurjata üldiste prioriteetide kehtestamise, mis on kohandatud piirkondade vajadustele;

79.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika seitsmeaastased programmiperioodid on ennast tõestanud ja need tuleks säilitada vähemalt kuni järgmise programmiperioodi lõpuni (2020); nõuab siiski peamiste tingimuste kiiremat strateegilist kordushindamist, et EL saaks erakorralistele sündmustele (nt finantskriis, energiakriis, looduskatastroofid) veel kiiremini ja paindlikumalt reageerida;

80.

toonitab siiski, et ELi eelarve oma praeguse ülesehitusega ja fondimäärustel põhinev vahendite eraldamise mehhanism on ennast ühtekuuluvuspoliitika ja eelkõige struktuuripoliitika rakendamisel õigustanud, ja seega tuleks muuta ainult seda korda, mis ei toimi või on vastuolus finantsmäärusega; toetab sellega seoses komisjoni ettepanekuid kõiki regionaalarenguks kasutatavaid fonde reguleerivate eeskirjade ühtlustamise kohta; nõuab siiski, et kehtestatud, kindla ja usaldusväärse struktuuri iga väikseimagi kohanduse korral tuleb toimida äärmiselt ettevaatlikult, et vältida haldamise eest vastutavate riiklike ja piirkondlike haldusasutuste töös esinevaid häireid ja ebakindlust ning suuremat koormust abisaajate jaoks, eelkõige väikestruktuuriliste ja vähese võimsusega abisaajate puhul;

81.

peab ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide integreerimist olemasolevate eemärgi- ja fondisüsteemidega teostatavaks; lükkab tagasi ELi eelarve mis tahes jagamise mõttelistesse rubriikidesse „arukas”, „kaasav” või „jätkusuutlik” kasv, samuti ühtekuuluvuspoliitika killustamise mitmesuguste eelarvejagude vahel; on arvamusel, et sel poliitikal peaks ELi eelarves olema oma rubriik;

82.

leiab, et 2013. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika suudab anda veelgi suurema panuse ELi piirkondade edaspidisesse ja jätkusuutlikkusse arengusse ning on otsustava poliitikavaldkond, kus rakendatakse ELi 2020. aasta strateegiat sektoriüleselt, ja nõuab seepärast vähemalt samas ulatuses eelarveassigneeringuid;

83.

tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoda on osutanud juba aastaid sellele, et maksete veamäär on ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas suurem kui 5 %, kuid märgib samas, et kontrollikoja aastaaruande kohaselt langes veamäär 11 % tasemelt, kus see oli eelmise heakskiidu andmise menetluse ajal, ning et järelevalve- ja kontrollisüsteemid on vaid osaliselt mõjusad; nõuab lisaks vigade arvestusmeetodite täpsustamist, sest Euroopa Kontrollikoja ja komisjoni esitatud arvude lahknevus põhjustab segadust ning usaldamatust ametlike andmete vastu;

84.

nõuab struktuurifondide kasutamisel esineva eeskirjade eiramise järelevalvet käsitlevate rangemate eeskirjade vastuvõtmist seoses liikmesriikidega, kus esineb rohkem kõrvalekaldumisi struktuurifondide rahaliste vahendite kasutamisel, ning rangemaid maksete süstemaatilise katkestamise ja peatamise eeskirju, mida saaks kohaldada niipea, kui tõendid viitavad märkimisväärsetele puudustele akrediteeritud asutuste toimimises; nõuab samaaegselt asjatute kontrollimiste kaotamist nendes liikmesriikides, kus on olemas vastav fondide haldamise süsteem; on arvamusel, et „usalduslepingu” ja „ühekordse audiitorkontrolli” põhimõtteid tuleks rakendada nii sageli kui võimalik;

85.

kutsub liikmesriike ja ametiasutusi üles määrama kindlaks asutused või üksused, kes on ainuvastutavad struktuurifondide rahaliste vahendite nõuetekohase haldamise eest;

86.

peab rahalisi vahendeid haldavate asutuste (maksete maksmise amet / haldusasutus) tegevjuhtkonna tasandil esitatud iga-aastasi, auditeeritud deklaratsioone asjakohaseks aruandluse- ja kontrollimisahela tugevdamise vahendiks ning rõhutab niisuguste deklaratsioonide sisulise õigsuse absoluutset hädavajalikkust; nõuab seetõttu valede deklaratsioonide jaoks karistussüsteemi; jätkab riiklike kinnitavate avalduste eesmärgi eest seismist;

87.

nõuab, et komisjoni võtaks alates järgmisest programmiperioodist suurema vastutuse riikliku halduskorra parandamise eest; on sellega seoses arvamusel, et toetusprogrammide haldust tuleb kiireloomuliselt lihtsustada ja täpsustada, eelkõige rahalise rakendamise ja finantskontrolli valdkonnas; on seetõttu seisukohal, et riiklike või föderaalsete haldus- ja kontrolliasutuste akrediteerimine toimub komisjoni vastutusel; on arvamusel, et õigus lihtsustatud ja harvemale aruandlusele tuleks ühendada eduka akrediteerimise ja veamäära vähendamisega;

88.

nõuab lisaks komisjoni järelevalverolli tugevdamist maksete süsteemse katkestamise ja peatamise abil, niipea kui leitakse kindlaid tõendeid selle kohta, et akrediteeritud ametiasutuse tegevuses on esinenud olulisi puudusi; kutsub komisjoni üles kehtestama konkreetsema kava ekslike maksete tagasisaamise määra suurendamiseks;

89.

nõuab kontrollisüsteemi lihtsustamist, kontrollitasandite vähendamist ning vastavate komisjoni ja liikmesriikide vastutusalade selgemaks muutmist; nõuab, et kasutataks ühetasandilist kontrollimenetlust, mille raames liikmesriigid kontrolliksid projekte ja komisjon liikmesriikide kontrollisüsteeme;

90.

on seisukohal, et rakenduskavade tulemuslikkuse parandamiseks tuleks piirkondades kasutada rohkem projektivalimise konkursse;

91.

nõuab bürokraatia vähendamise eesmärgil standardkorra üldisemat kohaldamist, mis hõlmaks kuluühikute rohkem standarditud astmikku ja üldkulude deklareerimist kindla määra alusel, kus see süsteem on asjakohane; nõuab proportsionaalsuse põhimõttele suurema tähelepanu pööramist, s.t väiksemate programmide rakendamisele märkimisväärselt vähendatud aruandlus- ja kontrollikohustuste kohaldamist;

92.

kutsub komisjoni üles jätkama iga-aastase avaliku „eksimuste tulemustabeli” avaldamist aruandlus- ja avalikustamiskohustuste ebapiisava ja/või hilinenud teostamise ning struktuurifondide rahaliste vahendite kasutamise kõrvalekallete, kuritarvitamise ja pettuse kohta; nõuab seejuures teabe esitamist liikmesriikide ja fondide haaval;

93.

tunneb muret asjaolu üle, et bürokraatia takistab väikestel ettevõtjatel ja organisatsioonidel saada kasu struktuurifondidest; nõuab, et vastavad eeskirjad ja tehnilised dokumendid oleksid võimalikult selgesõnalised;

94.

nõuab, et uue programmiperioodi jaoks kehtestataks iga-aastane raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlus, mis hõlmaks ka mitmeaastaseid programme;

95.

on arvamusel, et kogu rahalise rakendamise ja järelevalvesüsteemi jaoks on vajalikud tõhusamad e-valitsuse lahendused (ühtlustatud vormid); nõuab komisjoni koordineeritavat liikmesriikidevahelist kogemustevahetust ning koordineeritud rakendamist haldus- ja kontrolliasutuste rühmade abil;

96.

toetab komisjoni ettepanekut hüvitada kulud riiklikele asutustele alles siis, kui vastav ELi toetus on abisaajatele on välja makstud; näeb ette, et see kiirendaks väljamaksmist ja oleks otsustav stiimul rangeteks riiklikeks kontrollideks; märgib siiski, et liikmesriikide ja piirkondade puhul võib tekkida likviidsusprobleeme ja selleks puhuks on vaja leida riskimaandamise lahendused;

97.

leiab, et komisjoni nõue, et väljamaksed oleksid rohkem tulemustele suunatud, on ebaloogiline, sest tulemusi saadakse pärast projektide rahastamist; tunneb muret asjaolu üle, et järelevalve on tõenäoliselt väga bürokraatlik, kuid peab mõistlikuks nõudeid, millega seotakse väljamaksed tõendatud kooskõlaga projektide ja näiteks Euroopa 2020. aasta strateegia vahel;

98.

on arvamusel, et kui kulud hüvitatakse pärast ELi rahastamise väljamaksmist projektide raames, ei tohiks pangad ega muud finantsasutused tekitada abisaajatele lisakoormust intressimääradega, milles ei kajastu selliste laenude madal riskifaktor;

99.

nõuab karistusmehhanismide mitmekesistamist, muu hulgas boonussüsteemi vormis rakendamisnõudeid järgivate liikmesriikide jaoks, eelkõige halduse lihtsustamise abil;

100.

tuletab meelde, et erinevalt teistest struktuurifondidest seisneb ESFi eripära selles, et see on tihedalt seotud toetatavate sihtrühmadega ja et seda on vaja kujundada viisil, mis võimaldab ellu viia palju väikesemõõdulisi kohalikke projekte; nõuab, et liikmesriikidel oleks kohustus suunata rahalised vahendid viivitamata edasi projektidele, et väiksematel abisaajatel ei tekiks probleeme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama programmide rahalisel rakendamisel paindlikkust, võtma kontrolli- ja auditikohustuste kehtestamisel aja- ja jõukulu ning rahalise panusega seoses arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning lihtsustama menetlusi ja vähendama nii liigset halduskoormust kui muid takistusi, mis ei lase projektidel ja abisaajatel kasu saada, võimaldades ESFil paremini kaasa aidata ELi eesmärkide saavutamisel majanduskasvu ja töökohtade loomise osas; kutsub komisjoni üles suurendama korraldusasutuste ja abisaajate valikuvõimalusi seoses rahastamisvõimalustega ning esitama ettepaneku standardkulude võimaluste kohta paralleelselt traditsioonilise raamatupidamisega;

101.

toetab komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks N+2 ja N+3 reegleid kohaldada teatavates olukordades järjepidevalt, võimaluse korral liikmesriikide assigneeringute tasandil, et võimaldada suuremat paindlikkust, välja arvatud rahastamise esimesel aastal ja piiriüleste programmide puhul, ja mille kohaselt automaatse kohustustest vabastamise reegli erandid peaksid kajastama kohandamist strateegilise programmi kavandamisega seotud uutest sätetest tuleneva halduskoormusega, tulemustele suunatusega ja eelnevate tingimustega; pooldab piiriüleste programmide puhul N+3-reeglit, et tulla toime juba keelelistest ja kultuurilistest probleemidest tingitud aeglasemate haldusprotsessidega; on arvamusel, et nii kindlustatakse tasakaal kõrgekvaliteediliste investeeringute ning sujuva ja kiire programmide rakendamise vahel;

102.

toonitab, kui oluline on Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI) ühtekuuluvuspoliitikas seoses piiriülese koostööga kolmandate riikidega; võtab teadmiseks programmide rakendamisel tekkinud probleemid; on veendunud, et viimaks on siiski vajalik ühendada ENPI piiriülese koostöö programmid uuesti ühtekuuluvuspoliitikaga; leiab, et naaberriikide infrastruktuuri ühendused (transport, energia, keskkonnakaitse) avaldavat eriti positiivset mõju Euroopa piirialadele; nõuab ENPI vahendite suuremat koondamist energia- ja transpordiinfrastruktuuride strateegilistele vajadustele; rõhutab rolli, mida makropiirkonnad selles kontekstis mängida võivad; palub komisjonil kaaluda võimalust luua tõhusam sünergia ERFi vahenditest sõltuvate algatuste, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) ja Euroopa Arengufondi (EAF) vahel; palub komisjonil lisaks hinnata, kas regionaalpoliitikas kasutatavaid struktuure saaks kohaldada ka ENPI haldusele;

103.

toonitab samuti, kui oluline on ELi laienemisprotsess ühtekuuluvusele, sest selle üheks osaks on ühinemiseelse abi rahastamisvahend, mille eesmärk on aidata kandidaatriikidel sisuliselt ja organisatoorselt ühtekuuluvuspoliitika rakendamist ette valmistada; juhib tähelepanu rakendamisega seotud probleemidele liikmesriikides; tuletab meelde ühinemiseelse abi rahastamisvahendi algset otstarvet, eelkõige neid eesmärke, mis on seotud suutlikkuse suurendamise ja institutsioonide väljaarendamisega ning kandidaatriikide toetamisega ühenduse ühtekuuluvuspoliitika rakendamise ettevalmistamisel eesmärgiga valmistada nad ette ühenduse õigustiku täielikuks rakendamiseks ühinemisel; kutsub komisjoni üles tegema kindlaks ühinemiseelse abi rahastamisvahendi toimimise praegused probleemid;

104.

kordab uuesti oma nõuet kaasata regionaalarengukomisjon vahendi tulevasse väljakujundamisse ning vastutuse jagamisse;

105.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning ELi piirkondade ja liidumaade presidentidele.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/38

—

võttes arvesse 2005. aasta Gleneaglesi G8 tippkohtumisel ja kõikidel järgnevatel G8 ja G20 kohtumistel võetud kohustusi, mis puudutavad abi suurust, Saharast lõunas asuvatele Aafrika riikidele antavat abi ja abi kvaliteeti;

—

võttes arvesse 8. septembril 2000. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande deklaratsiooni;

—

võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses (1) ning ELi tegevusjuhendit täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (2);

—

võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (3) (arengukoostöö rahastamisvahend (DCI)) artikli 25 lõike 1 punkti b;

—

võttes arvesse Cotonou lepingu artikli 61 lõiget 2;

—

võttes arvesse oma 6. aprilli 2006. aasta resolutsiooni abi tõhususe ja korruptsiooni kohta arengumaades (4);

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni tähelepanekutega, mis on seitsmenda, kaheksanda, üheksanda ja kümnenda Euroopa Arengufondi (EAF) 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitleva otsuse lahutamatu osa (5);

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (6);

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 11/2010 üldise eelarvetoetuse komisjonipoolse haldamise kohta AKV, Ladina-Ameerika ja Aasia riikides;

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tuleviku kohta (KOM(2010)0586);

—

võttes arvesse komisjoni 2007. aasta dokumenti „Guidelines on the Programming, Design & Management of General Budget Support” (Üldise eelarvetoetuse kavandamist, ülesehitust ja haldamist käsitlevad suunised);

—

võttes arvesse komisjoni 2008. aasta aruannet „Budget support. The effective way to finance development?” (Kas eelarvetoetus on tõhus viis arengu rahastamiseks?);

—

võttes arvesse majandusarengu-, rahandus- ja kaubanduskomisjoni AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee raportit, mis käsitleb eelarvetoetust kui ametliku arenguabi andmise vahendit AKV riikides;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A7-0206/2011),

A.

arvestades, et vaesuse vähendamine ja lõpuks selle kaotamine on vastavalt Lissaboni lepingule Euroopa Liidu arengupoliitika peamine eesmärk;

B.

arvestades, et eelarvetoetusest on saanud üks olulisemaid abiandmise viise;

C.

arvestades, et paljud rahastajad näevad üldises või valdkondlikus eelarvetoetuses vahendit, mis aitab edendada partnerriikide vastutust jätkusuutliku arengupoliitika ja reformiprotsesside eest, tugevdada riikide aruandvaid institutsioone ja aruandlussüsteeme ning soodustada majanduskasvu, vaesuse vähendamist ja arengueesmärkide saavutamist;

D.

arvestades, et vaja on suurendada toimevõimet, et üldse luua eeldused programmipõhistele lähenemisviisidele, kaasa arvatud eelarvetoetus või kaugemale ulatuvad mudelid;

E.

arvestades, et eelarvetoetus võimaldab kõrvaldada traditsioonilise projektipõhise lähenemise teatavad puudused (suured tehingukulud, killustatud paralleelsüsteemid) ning tugevdada sellega Lissaboni lepingus rõhutatud ELi meetmete järjepidevust ja tõhusust;

F.

arvestades, et eelarvetoetuse abil peaks olema võimalik muuta antavat abi kvaliteetsemaks ja tõhusamaks, ning võttes eriti arvesse isevastutuse ja ühtlustamise põhimõtteid, kuna rahastajate ja abisaajate vahelise poliitilise dialoogi tulemusena on võimalik kohandada toetusi riiklike vaesuse vähendamise strateegiate raames seatud prioriteetidega;

G.

arvestades, et hoolimata Euroopa Kontrollikoja eelarvetoetust käsitlevas aruandes väljatoodud riskidest, jääb nn dünaamiline lähenemine eelarvetoetuse üldises tingimuslikkuses väga oluliseks poliitilise dialoogi vahendiks; arvestades siiski, et eelarvetoetust ei saa mingil juhul pidada blankoveksliks;

H.

arvestades, et toetust saavate riikide võetud kohustused kõikide oma partnerriikide ees võivad ajuti muuta raskeks toetuse kasutamise, kuna rahastajate esitatud tingimused võivad vahel olla vastuolulised;

I.

arvestades, et seni on Euroopa Liit partnerluslepingute puhul esile toonud pigem (nn esimese põlvkonna) inimõiguste rikkumised kui (nn teise põlvkonna) sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste rikkumise;

J.

arvestades, et kõik rahastajad peaksid omavahel suhtlema, et hoida ära järjepidevuse puudumine tingimuste esitamisel;

K.

arvestades, et vastavalt Lissaboni lepingu artikli 2 lõikele 3 on Euroopa Liidu eesmärk toetada jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust ning see kehtib ka arengupoliitika ja naabruspoliitika puhul;

L.

arvestades, et partnerriigi valitsuse eelarvevastutus oma kodanike ees on arengusuutlikkuse suurendamise seisukohast oluline tegur, sest riigi parlamendil on selliselt kontroll riigi rahanduse haldamise üle ja kodanikuühiskonnal teave selle toimimise kohta,

1.

pooldab komisjoni algatust, mis määrati kindlaks eelarvetoetust käsitlevas rohelises raamatus ning mille eesmärk on edendada eeskätt partnerriikide sisemist arengut, ning nõuab eelarvetoetuse saamise kõlblikkuskriteeriumite täpsustamist selliselt, et hoida ära võimalikud kõrvalekalded ja sellise abi väärkasutus, võttes arvesse selliseid tegureid nagu korruptsiooniilmingud riikides;

2.

kiidab heaks Euroopa tasandil toimuva konsultatsiooniprotsessi; loodab, et eelarvetoetuse eraldamise praktikat analüüsitakse objektiivselt ja parandatakse, et seda tulemuslikumaks muuta;

3.

tuletab meelde, et vastavalt Lissaboni lepingule on vaesuse vähendamine ja kaotamine ELi arengupoliitika peamine eesmärk; rõhutab, et vaesus on mitmemõõtmeline nähtus, mis hõlmab näiteks inimlikku, majanduslikku, ühiskondlik-kultuurilist, soolist, keskkonna- ja poliitilist mõõdet, ning ELi arengupoliitika peab tegelema kõikide eelnimetatud valdkondadega;

4.

on arvamusel, et ELi abi peaks tekitama partnerriikides tegeliku kvalitatiivse muutuse; kinnitab, et eelarvetoetus on selle eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend, juhul kui sellele seatakse tingimused ja seda kasutatakse paralleelselt tõhusa poliitilise ja valdkondliku dialoogiga;

5.

rõhutab poliitika sidususe keskset ja kohustuslikku rolli mõjusa arengupoliitika rakendamisel; nõuab samuti, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika keskenduks sellele, et edendada demokraatiat, inimõigusi, rahu ja julgeolekut, mis kõik on säästva arengu põhitingimused; kutsub üles tegema süstemaatilisemaid jõupingutusi kliimamuutustega kohanemise ning katastroofiriski vähendamise meetmete edendamiseks;

6.

on seisukohal, et maksusüsteem tagab sõltumatu rahastamisallika jätkusuutliku arengu jaoks ning on oluline side arenguriikide valitsuste ja kodanike vahel; nõuab, et tõhusa finantsjuhtimise ja ulatusliku maksustamisalase infrastruktuuri ülesehitamine seataks eelarvetoetuse peamisteks prioriteetideks; soovitab, et eelarvetoetuse poliitikasse peaksid kuuluma ka meetmed maksuparadiiside, maksudest kõrvalehoidmise ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu võitlemiseks;

7.

rõhutab, et vajaduse korral tuleb kasutada valdkondlikku eelarvetoetust, et keskenduda rohkem põhilistele sotsiaalsektoritele, eelkõige tervishoiule, haridusele, ühiskonna kõige haavatavamate liikmete, eelkõige puudega isikute toetamisele;

8.

rõhutab, et eelarvetoetust ei tohi kasutada ELi majanduslike ja strateegiliste erihuvide tugevdamiseks, vaid arenguriikide arengueesmärkide täitmiseks, eelkõige vaesuse ja nälja kaotamiseks;

9.

juhib tähelepanu Euroopa Liidu uuenduslikule rollile eelarvetoetuse valdkonnas ja Euroopa Komisjoni oskusteabe lisandväärtusele;

10.

märgib, et eelarvetoetus ei tugevda mitte ainult valitsuste vastutust, vaid edendab kaasneva eelarveküsimuste alase dialoogi kaudu ka doonorriikide tegevuse koordineerimist; rõhutab, et see on võimalik edasine tee, kuidas saavutada parem koordineerimine uute doonorriikidega;

11.

rõhutab, et liidu ülesanne on jagada oma kogemusi ka teiste institutsiooniliste toimijatega, eelkõige Busani kõrgetasemelisel abi tõhususe foorumil;

12.

rõhutab, et komisjoni ja enamiku eelarvetoetuse andjate kasutatava dünaamilise lähenemisviisiga kaasnevad teatavad riskid, mida tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta; kutsub komisjoni üles hindama partnerriikides eelarvetoetuse võimalikke riske ja kasu;

13.

kutsub ELi üles haldama eelarvetoetust koos muude abiandmise viisidega, et kasutada ära selle täiendavust;

14.

rõhutab vajadust tugevdada nii komisjoni kontrollisüsteemi, parlamentide järelevalvet kui ka kodanikuühiskonna informeeritust eelarvetoetust saavates riikides; rõhutab samuti, et toetust saava riigi rahanduse optimaalse kontrollisüsteemi kehtestamine peab olema igasuguse vahendite saamise eeltingimus;

15.

tuletab meelde, et kolmandatele riikidele antava eelarvetoetuse konkreetse mõju näitamiseks on tingimata vaja selgelt määratletud, laialdaselt heakskiidetud ja hoolikalt jälgitavad näitajaid, ning et vastavad eelarvepädevad institutsioonid peaksid regulaarselt saama andmeid näitajate ja juhiste kohta, mis mõjutavad otsuste tegemist eelarvetoetuse kohta; rõhutab, et näitajaid tuleb paremini kohandada partnerriikide konkreetsetele vajadustele, et vältida komisjoni suhtumist, mille kohaselt ühesugune lähenemisviis sobib kõigile ja mis võib osutuda kahjulikuks;

16.

nõuab, et eelarvetoetuse tingimuseks seataks demokraatlik parlamentaarne eelarvekontroll eelarvetoetust saavates riikides; nõuab parlamentide laialdast osalemist ja konsulteerimist kodanikuühiskonnaga partnerriikides, et kindlustada demokraatlikul teel otsuste tegemine eelarvetoetuse vahendite kasutamise üle;

17.

kutsub komisjoni üles enne eelarvetoetuse lubamist tagama, et sekkumise eesmärgid on abisaajariigi riiklike programmide osa ning et teiste rahastajate suhtes järgitakse koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususe põhimõtteid, samuti seda, et toetus lisanduks abisaajariigi poolt juba määratud vahenditele;

18.

selleks et tagada ELi eelarvetoetuse asjakohasus, palub komisjonil muuta programmide koostamist ja kavandamist sujuvamaks, parandades eelarvetoetuse meetmete algatusotsuste ettevalmistust ja dokumentatsiooni ning arvestades delegatsioonide piiratud ressursse, mis piiravad sageli nende suutlikkust teatavate tegevuste puhul, palub komisjonil määrata rakendamiseks piisaval hulgal kvalifitseeritud töötajaid, sest eelarvetoetus nõuab projektide ja programmide rahastamisest erinevaid analüütilisi oskusi;

19.

nõuab, et abisaavate riikide parlamendid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kohalikud ametivõimud võtaksid juhtrolli, kuna nad on kõige sobivamad, et teha kindlaks prioriteetsed valdkonnad, valmistada ette riikide strateegiadokumendid ja jälgida eelarvevahendite jaotamist; nõuab, et riikide parlamendid võtaksid riikide strateegiadokumendid ja mitmeaastase eelarve vastu kodanikuühiskonnaga konsulteerides enne poliitilist dialoogi doonorriikidega eelarvetoetuse teemal, et tugevdada parlamentaarset kontrolli;

20.

rõhutab ELi arenguabi tõhususe tähtsust; kutsub üles välja töötama ELi tasandil sõltumatut hindamissüsteemi ning kaebuste mehhanismi, mis on avatud nendele, kes ELi abi saavad, samuti toetama riigisiseseid aruandlusmehhanisme;

21.

palub komisjonil esitada kokkuvõtlikud arvandmed kohaliku tasandi valitsemistegevusele eraldatud üldise ja valdkondliku eelarvetoetuse kohta ning analüüsida eelarvetoetuse osalise detsentraliseerimise võimalikke eeliseid ja ohtusid, et tagada abi tegelik jõudmine kohaliku tasandi valitsusasutusteni;

22.

kutsub ELi üles tunnustama ja edendama arenguriikide tõelist kontrolli oma arengustrateegiate üle ning hoiduma sellest, et liikmesriikide poliitikakujundajad surutakse eelarvetoetust käsitleva dialoogi abil kõrvale, mis kahjustab demokraatlikku vastutust ja depolitiseerib sisepoliitilist tegelikkust;

23.

on seisukohal, et eelarvetoetust peab eelkõige andma neile valitsussektoritele, mis aitavad vaesuse vähendamisele kõige rohkem kaasa, eelkõige tervishoiu- ja haridusministeeriumidele;

24.

on seisukohal, et eelarvetoetus peaks hõlmama soolist aspekti ja sellega tuleks arvestada kõigis eelarvemenetluse etappides, toetades dialoogi naisteühendustega ja töötades välja soo alusel liigitatud parameetrid;

25.

rõhutab, et vastastikuse aruandluskohustuse tugevdamiseks peab komisjon võtma suurema vahendajarolli valitsuse, parlamendiliikmete ja kodanikuühiskonna vahel, ja leiab seetõttu, et eelarvetoetuse raames valdkondlike ministeeriumide tugevdamiseks ette nähtud tehnilise abi vahendeid võiks muu hulgas kasutada ka parlamentide ning kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamiseks, et nad täidaksid oma järelevalvekohustust eelarvetoetuse üle täiel määral;

26.

rõhutab doonororganisatsioonide märkimisväärset rolli partnerriikide toetamisel nende suutlikkuse arendamisel ning kohalike projektitoetuste positiivset mõju partnerriikide vaesuse vähendamisele, kaasavale majanduskasvule ja jätkusuutlikule arengule;

27.

väljendab muret asjaolu pärast, et eelarvetoetuse andmise järsul katkestamisel on destabiliseeriv mõju makromajandusele ning see mõjutab kõige ebasoodsamas olukorras elanikkonnarühmi; teeb ettepaneku töötada koos rahastajatega ning pärast partnerriigi parlamendi ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimist välja eelarvetoetuse järkjärgulise vähendamise süsteem, millega saaks leevendada avaldatavat mõju, edendada poliitilist dialoogi ja ühiselt lahendada tekkida võivaid probleeme;

28.

on seisukohal, et eelarvetoetust nagu ka programmijärgset rahastamist tuleks käsitada üleminekuvahendina, mis ei tohiks takistada riikide jõupingutusi oma ressursside, näiteks maksude kogumise võime suurendamiseks, et saavutada sõltumatus kolmandate riikide abist;

29.

kutsub rahastajaid üles suurendama eelarvetoetuse kooskõlastatust ja prognoositavust ning rõhutab, et rahastajad peavad olema valmis võtma endale partnerriikide ees pikaajalise kohustuse;

30.

kutsub ELi üles võtma sobivaid meetmeid, nii et kolmandad riigid võtaksid kohustuse investeerida mehhanismi, mis edendab nende finantsstabiilsust;

31.

nõuab, et rakendataks tulemuslikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1905/2006 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend) artikli 25 lõikes b sisalduvat nõuet, mille kohaselt „komisjon kasutab järjepidevalt tulemustel ja tulemuslikkuse näitajatel põhinevat lähenemist, määratleb selgelt oma lisatingimused ja jälgib nende täitmist ning toetab partnerriikide jõupingutusi parlamentaarse kontrolli ja auditi alase suutlikkuse väljatöötamisel ning läbipaistvuse ja avalikkuse teabele juurdepääsu suurendamisel,” nõuab tungivalt, et komisjon laiendaks kõnealuseid sätteid Euroopa Arengufondi toetust saavate riikide (AKV riigid) eelarvetoetusele, millele seni kohaldatakse üksnes Cotonou lepingu artikli 61 lõike 2 tehnilisemaid kriteeriume;

32.

on seisukohal, et kuna eelarvetoetuse kasutamine on tähtis strateegiline otsus ELi suhetes partnerriikidega, tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290 (delegeeritud õigusaktid) kohaldada, et määrata kindlaks selle abistamisviisi jaoks abikõlblikkuse kriteeriumid, mille kehtestamiseks tuleb nõukogule ja parlamendile kui kaasseadusandjatele anda täielik kaasotsustamisõigus, mille hulka kuulub vajaduse korral ka õigus delegeeritud õigusakt tühistada;

33.

tuletab meelde, et äärmiselt vähese suutlikkuse ning eeskätt nõrga valitsemissüsteemi tõttu ei saa paljud arenguriigid eelarvetoetust;

34.

leiab, et eelarvetoetust puudutavates rahastamisotsustes tuleb lisaks oodatavale kasule võtta arvesse ka lühi- ja pikaajalisi riske nii doonor- kui ka partnerriikides; märgib, et kontrollikoda on oma eriaruandes (7) selle hinnanguga täielikult nõus ning rõhutab, et tuleb välja arendada toimiv riskiohjamissüsteem ja seda rakendada;

35.

tunneb muret asjaolu pärast, et kontrollikoda leidis oma aastaaruandes kaheksandast, üheksandast ja kümnendast Euroopa Arengufondist rahastatud tegevuste kohta 2009. aastal, et eelarvetoetuse maksetes esines palju mittekvantifitseeritavaid vigu, mille põhjuseks oli ametlike ja struktureeritud tõendite puudumine maksetingimustest kinnipidamise kohta; samas võtab teadmiseks ja tervitab kontrollikoja tähelepanekut, et kuna nüüd kasutatakse järjekindlalt selgemaid hindamisraamistikke, on kümnenda Euroopa Arengufondi raames oluliselt paranenud abikõlblikkuse tõendamine;

36.

meenutab, et avaliku sektori investeeringud avalikesse hüvedesse, nagu näiteks haridusse, sotsiaalkindlustusse, infrastruktuuridesse ja tootmisvõimsusesse, pidades eriti silmas väikepõllumajandustootjaid ja kohalike turgude toetamist, on edukate arengustrateegiate jaoks ülimalt olulised;

37.

kutsub komisjoni üles tagama, et tulemuspõhiste muutuva summaga osamaksetega seotud eritingimustes on selgelt kirjas näitajad, sihtmärgid, arvutusmeetodid ja tõendusmaterjalid, ning et delegatsioonide aruanded annavad struktureeritud ja ametliku ülevaate riigi rahanduse juhtimise edusammudest, tuues välja selged kriteeriumid, mille alusel edusamme hinnata, tehtud edusammud ja põhjused, miks reformiprogrammi ei olnud võimalik ellu viia vastavalt kavale;

38.

kutsub komisjoni üles võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et võidelda korruptsiooni vastu abisaajariikides, sealhulgas peatama vajaduse korral väljamaksed; sellega seoses kutsub komisjoni üles säilitama partnervalitsustega lähedast ja regulaarset dialoogi korruptsiooni küsimustes ning pöörama piisavat tähelepanu asjaomaste abisaajariikide suutlikkuse suurendamise vajadusele seoses nende aruandlus- ja korruptsioonivastaste mehhanismidega;

39.

peab abivoogude prognoositavust üheks kõige olulisemaks teguriks kulutuste kvaliteedi tagamisel, sest see võimaldab partnerriikidel kulusid pikaajaliselt planeerida ja rahastada valdkondliku poliitika parandusmeetmeid; pooldab kõnealuse lähenemise toetamist partnerriikide fiskaalpoliitikas ja riigi tulude paremat kasutamist, mis pikas perspektiivis peaks vähendama riigi sõltuvust abist;

40.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigi rahanduse juhtimise vähese arengu tõttu ei ole paljud riigid ikka veel kõlblikud saama eelarvetoetust;

41.

on seisukohal, et arenguriikides tuleks eelarvetoetust rakendada järk-järgult, alustades piiratud mahust ja suurendades seda vastavalt sellele, kuidas partnerriikide suutlikkus suureneb;

42.

kordab, et eelarvetoetus tuleks kulutada vaesuse vähendamiseks, eelkõige aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ning selliste põhimõtete nagu partnerlus, arenguabi tõhusus ning poliitikavaldkondade arengusidusus järgimiseks; avaldab toetust tulemuspõhistele stiimulitele, kuid rõhutab, et väljamaksete erinevused peavad võimalikult suures ulatuses olema prognoositavad, et vältida negatiivset mõju eelarve planeerimisele; kordab, et eelarvetoetust tuleks anda ainult riikidele, kes täidavad ja järgivad valitsemise ja inimõiguste austamise miinimumnorme; rõhutab, et makromajanduslike reformidega seotud tingimused peavad kokku sobima inim- ja ühiskondliku arenguga;

43.

ergutab arenguriike ja komisjoni edendama kaasavat arengut kooskõlas Cotonou lepingu asjakohaste sätete ja määruse (EÜ) nr 1905/2006 artiklitega 19 ja 20 ning eelkõige toetama kodanikuühiskonna ja kohalike ning piirkondlike asutuste arengut ja nendega konsulteerimist;

44.

rõhutab, et kui antakse eelarvetoetust banaane tootvatele AKV riikidele, kelle suhtes kehtivad sektori kaasnevad meetmed, siis on muutuvsumma arvestamisel oluline lisada valitsemisnäitajatele konkreetsed tingimused, mis on esitatud uues artiklis 17a, mille parlament soovitab lisada määrusele (EÜ) nr 1905/2006 (arengukoostöö rahastamisvahendi määrusele) vastavalt oma ülalnimetatud 3. veebruari 2011. aasta seisukohale;

45.

nõuab, et komisjon avalikustaks arenguriikidega sõlmitud eelarvetoetuse lepingud ja aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingud;

46.

rõhutab, et sektoripõhine eelarvetoetus võib teatavatel tingimustel olla kasulik vahevariant, et suurendada asjaomaste valitsuste ja parlamentide omavastutust abifondide puhul ning eraldada nende vahendid aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks;

47.

on seisukohal, et nafta ja mineraalide poolest rikkad riigid on võimelised ise oma arengut rahastama ning võitlema vaesusega läbipaistvate maksustamissüsteemide ja jõukuse õiglase ümberjaotamise teel;

48.

on arvamusel, et aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingud on näide eesmärkidega seostatud kvaliteetsest eelarvetoetusest (pikaajalisus, ennustatavus, keskendumine sotsiaalsektoritele jne); palub seetõttu komisjonil 2011. aastal avaldada aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingute hindamisaruande ja kaaluda võimalust sõlmida neid võimalikult paljude riikidega;

49.

palub komisjonil samuti avalikustada vahehindamiste käigus riikide strateegiadokumentides esitatud tingimused ja tulemusnäitajad; on seisukohal, et vaesuse vähendamise eesmärgi ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tuleb välja töötada eelarvetoetuse tulemusnäitajad;

50.

kordab oma eelmist üleskutset komisjonile minna sisendite kontrollilt üle tulemuste ja näitajate kõrvutamisele, parandades aruandlussüsteemi nii, et see keskenduks programmide tulemuslikkusele;

51.

kinnitab, et partnerriikides rakendatavate arengupoliitika meetmete tulemuslikkuse puhul tuleb igati arvesse võtta seda, millised on kohalikud tingimused ja kuidas järgitakse aluslepingutes sätestatud ELi väärtusi, nagu õigusriigi põhimõtted ja demokraatia; rõhutab, et vajadused peavad jääma ELi arenguabi eraldamise põhikriteeriumiks;

52.

kutsub kohalike demokraatlike institutsioonide tugevdamiseks ja vastastikuse aruandekohustuse tagamiseks komisjoni ja liikmesriike üles looma avaliku registri, milles oleksid läbipaistvalt loetletud eelarvetoetuse lepingud, menetlused ja arengunäitajad;

53.

kutsub liikmesriike olema arenguabipoliitikas nii riigi kui ka ühenduse tasandil järjekindlamad; palub liikmesriikidel kasutada Euroopa välisteenistust, et parandada eelarvetoetuse kooskõlastamist komisjoniga, vältida topelttööd ja järjepidevuse puudumist;

54.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et nad kooskõlastaksid omavahel arengualast koostööd ning parandaksid vastastikust aruandluskohustust abisaavate riikidega;

55.

on kindlalt veendunud, et kolmandatele riikidele tulevikus antava ELi eelarvetoetuse põhjalikus analüüsis tuleks käsitleda ka Euroopa Arengufondi eelarvestamist; on teadlik praeguse olukorra ajaloolisest ja institutsioonilisest tagapõhjast, kuid usub, et nõukogul, liikmesriikidel ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidel oleks aeg tunnistada, et praegune olukord kahjustab ELi eelarvetoetuse tõhusust, läbipaistvust ja sellega seotud vastutust; rõhutab siiski, et selline eelarvestamine ei tohi kaasa tuua arengupoliitika valdkondadele ette nähtud rahaliste vahendite kogusumma vähenemist;

56.

kutsub liikmesriike, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles parandama kooskõlas muudes poliitikavaldkondades kasutusel olevate tavadega kolmandatele riikidele antava eelarvetoetuse koordineerimist, et vältida ja/või kõrvaldada kattumist, ebajärjekindlust ja ebaühtsust; taunib asjaolu, et hiljutiste hinnangute kohaselt on poliitika, teenuseid osutavate asutuste ja süsteemide nõrkus valdkondlikul tasandil sundinud abiandjaid viima ellu projekte oma süsteemide abil ning tegema pigem kahepoolset kui koordineeritud koostööd; selline olukord on eriti vastuvõetamatu ajal, kui rahastamisvahendeid napib, ning lisaks on ELil seetõttu palju raskem täita oma lubadust parandada abi prognoositavust; kinnitab endiselt, et ELi eelarvetoetuse kõigis ettevalmistus- ja täitmisfaasides tuleks keskenduda konkreetsetele aladele, millest saadakse kõige rohkem lisandväärtust;

57.

kutsub komisjoni teavitama avalikkust eelarvetoetusega seonduvatest riskidest ning tooma esile eelarvetoetuse positiivse mõju partnerriikide arengule;

58.

kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama turvaliselt oma rahalise toetuse edendamist ja samal ajal toetama nõuannetega tehnokraatliku riigi rahanduse haldamist;

59.

rõhutab, et parema koordineerimise eesmärk on optimeerida vahendite eraldamist, edendada parimate tavade vahetamist ning suurendada eelarvetoetuse tõhusust;

60.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks ära tundma ja kasutama oma tohutust poliitilisest kaalust ja liidu tegevuse potentsiaalsest ulatuslikkusest tulenevat lisandväärtust ning tagama, et liidu poliitiline mõju on vastavuses tema antud rahalise toetusega;

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/46

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” (KOM(2010)0677);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti mõjuhinnangu kohta, mis käsitleb „Energiainfrastruktuuri prioriteete aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” (SEK(2010)1395);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Energia 2020 – säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia” (KOM(2010)0639);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Taastuvenergia: edusammud 2020. aasta eesmärgi täitmisel” (KOM(2011)0031);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (1);

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Kasvuhoonegaaside heite üle 20 %-lise vähendamise võimaluste analüüs ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamine” (KOM(2010)0265);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (KOM(2011)0112);

—

võttes arvesse kolmandat õigusaktide paketti energiavaldkonna siseturu kohta, mis on koondatud pealkirja „Euroopa varustamine energiaga: tõeline turg kindlate tarnetega” (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 994/2010, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid (3);

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus” (KOM(2011)0021);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta otsust nr 1364/2006/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kehtestamise ning otsuse 96/391/EÜ ja otsuse nr 1229/2003/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 663/2009, millega luuakse abikava majanduse elavdamiseks ühenduse finantsabi andmisega energeetikaprojektidele (5);

—

võttes arvesse komisjoni aruannet üleeuroopaliste energiavõrkude rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2009 (KOM(2010)0203);

—

võttes arvesse oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aktiveerimise kohta, et hõlbustada üleminekut energiatõhusale ja vähem süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandusele (6);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Euroopa energiapoliitika” (KOM(2007)0001);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Võrkude ühendamise prioriteetplaan” (KOM(2006)0846);

—

võttes arvesse 13. juuli 2009. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (7);

—

võttes arvesse 13. juuli 2009. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (8);

—

võttes arvesse oma 25. novembri 2010 resolutsiooni uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise kohta (9);

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2010 resolutsiooni energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta (10);

—

võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (11);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 170, mille kohaselt aitab liit kaasa üleeuroopaliste võrkude rajamisele ja arendamisele transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika infrastruktuuri valdkonnas;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0226/2011),

A.

arvestades, et meie peamised energiaga seotud probleemid on kliimamuutustega võitlemine, energiajulgeoleku ja -sõltumatuse tugevdamine üldise energiatarbimise vähendamise, samuti fossiilsete kütuste impordi ja neist sõltumise vähendamise teel, energiapakkujate ja energiaallikate mitmekesisemaks muutmise teel, konkurentsivõimelise energia siseturu saavutamine ning üldise juurdepääsu tagamine säästvale, vastuvõetava hinnaga, turvalisele ja tõhusale energiale;

B.

arvestades, et ELi taseme ühine energiapoliitika on ehitatud energiatoodete ja –teenuste katkematu füüsilise kättesaadavuse tagamise eesmärgi ümber turul hindadega, mis on kõigi (era- ja tööstus)tarbijate jaoks taskukohased;

C.

arvestades, et on vajalik tagada tarnekindlus ja solidaarsuse konsolideeritus liikmesriikide vahel olukordades, kus liikmesriik on sattunud energiakriisi;

D.

arvestades, et Lissaboni leping on konkreetne õiguslik alus ELi energiapoliitika arendamiseks, mis edendab ELi muude energiapoliitika ja solidaarsuse eesmärkide (energiaturu toimimine, energiatõhusus ja taastuvenergia, tarnekindlus ning energiaallikate ja tarneviiside mitmekesistamine) saavutamiseks vajaliku energiavõrkude vahelise ühenduse väljatöötamist liikmesriikide ja piirkondade vahel);

E.

arvestades, et puudujäägid liidu energiainfrastruktuuri õigeaegse kaasajastamise, uuendamise, omavahelise ühendamise ja kohandamise osas säästvama ja tõhusama energiatootmise, ülekande ja -tarbimise mudeli saavutamiseks võivad ohustada võimet saavutada energia- ja kliimaeesmärgid – eelkõige taastuvate energiaallikate integreerimise eesmärk – 2020. aastaks ning õõnestada ELi pikaajalist eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 2050. aastaks 80 kuni 95 % võrra;

F.

arvestades, et infrastruktuuri tehtavate investeeringute kavandamist ja sellega seotud otsuseid peavad toetama pikaajalised stsenaariumid, mille puhul võetakse arvesse oodatavaid saavutusi ja täiendavaid tehnika arengust tulenevaid vajadusi;

G.

arvestades, et taastuvate energiaallikate edasine integreerimine eeldab mõningate kohanduste tegemist Euroopa energiainfrastruktuuris nii ülekande kui ka jaotuse tasandil;

H.

arvestades, et konkurentsivõimeliste energiahindade, varustuskindluse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks ning taastuvenergia tõhusaks suurmahuliseks kasutuselevõtmiseks on vajalik avatud, läbipaistev, integreeritud ja konkurentsivõimeline ELi energiaturg, ning arvestades, et sellise turu saavutamine on endiselt oluline väljakutse kõikidele liikmesriikidele;

I.

arvestades, kui oluline on olemasolevaid õigusakte rakendada õigel ajal ja täielikult, sealhulgas teha regulatiivset tööd, mida nõuab kolmas energiaturu pakett, ja asjakohaselt teavitada energiainfrastruktuuri tehtavatest investeeringutest kuni Euroopa Kohtu otsuse (12) langetamiseni, et oleks ülevaade võimalikest lünkadest nõudluses ja pakkumises ning samuti investeerimistakistustest;

J.

arvestades, et liikmesriikidevaheline ühendusvõimsus on ühes kolmandikus liidust endiselt ebapiisav, pidades silmas 2002. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel seatud 10 % ühendumiseesmärki, ning arvestades, et teatavad piirkonnad on endiselt isoleeritud ja sõltuvad ainsast varustajast, mis takistab turgude, likviidsuse ja energiavoogude tegelikku integreerimist;

K.

arvestades, et energiainfrastruktuuride puhul tuleks arvesse võtta looduslike saarte ja äärepoolseimate piirkondade, nagu Kanaari saared, Madeira, Assoorid ja Prantsusmaa äärepoolseimad piirkonnad, erinõudeid;

L.

arvestades, et Kagu-Euroopa energiatransiidivõrgustik ei ole nii tihe kui ülejäänud mandril;

M.

võttes arvesse, et alternatiivsed tarne- ja transiitmarsruudid ning uued ühendused on olulised liikmesriikidevahelise solidaarsuse toimimise tagamiseks;

N.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sellistele lõpetamata projektidele, mille EL on valinud prioriteetseteks projektideks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta otsusele nr 1364/2006/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kehtestamise ning otsuse 96/391/EÜ ja otsuse nr 1229/2003/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta;

O.

arvestades, et kolmanda energiapaketiga on loodud õigusraamistik, mis peaks parandama konkurentsi energiaturul;

P.

arvestades, et praegu planeeritavad energiainfrastruktuurid peavad olema kooskõlas turu vajadustega ja ELi pikaajaliste kliima- ja energiaeesmärkidega ning nende rakendamisega liikmesriikide erinevates energiapoliitikates, seades esikohale need energiaallikad, millega ei kaasne ühiskondlikku ja keskkonnaalast kulu;

Q.

arvestades, et gaasi ja elektrienergia sektoris on vaja suurendada läbilaskevõimesse tehtavaid investeeringuid, pidades samal ajal silmas ELi nn 20-20-20 energiaeesmärke ja uut 2020. aasta järgset väga vähese CO2-heitega energiakeskkonda;

R.

võttes arvesse, et energiainfrastruktuuri ehitamine on Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava eesmärkide saavutamiseks strateegilise tähtsusega;

S.

arvestades, et energiatõhusus on võimas ja kulutõhus vahend jätkusuutliku energiatuleviku saavutamiseks; kahandades nõudlust, võib see ka vähendada sõltuvust impordist ja tööstusettevõtete ümberpaigutamist kasvavate kulude tõttu; arukate investeeringutega olemasolevasse ja uude infrastruktuuri võib see vähendada riiklike ja erainvesteeringute vajadust energiainfrastruktuur;

T.

arvestades, et arukad võrgud on oluline võimalus luua tõhus seos energiatootmise, energiaülekande, - jaotamise ja lõppkasutajate vahel, võimaldades ratsionaalset energiatarbimist ja suurendades seeläbi energiatõhusust;

U.

arvestades, et gaasisüsteemide vahelise ühendusvõimsuse suurendamine põhja-lõuna koridori edelateljel annab võimaluse kaasata nii veeldatud maagaasi impordi suutlikkuse kui ka Pürenee poolsaare maa-aluse säilitamise suutlikkuse ELi tarnekindluse tagamisse ning on samas oluliseks etapiks tõeliselt integreeritud energia siseturu loomisel;

V.

arvestades, et pikad loamenetlused ja koordinatsiooni puudumine haldusorganite vahel võivad põhjustada pikki viivitusi ja lisakulusid, eriti piiriülestes projektides;

W.

arvestades, et pikalevenivaid loamenetlused ja kulude jaotamise metoodika puudumine, samuti tulude ja kulude piiriülest jagamist käsitlevate instrumentide puudumine on piiriüleste infrastruktuuriprojektide arendamisel peamisteks takistusteks;

X.

arvestades, et tagada tuleb kvaliteetne avalik arutelu ning et tuleb täiel määral arvesse võtta Euroopa keskkonnaalaseid õigusakte;

Y.

arvestades, et seadusandjatel on oluline osa tarbijatele suunatud, integreeritud ja konkurentsivõimelise energia siseturu loomisel;

Z.

arvestades, et vastavalt komisjoni teatisele „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” on kümne aasta jooksul vaja leida 200 miljardit eurot, et rahastada energiainfrastruktuuride vajadusi; ning arvestades, et pool sellest summast peab tulema liikmesriikidelt;

AA.

arvestades, et turupõhised vahendid ja põhimõte, et kasutaja maksab, jäävad energiainfrastruktuuri rahastamise aluseks, ning arvestades, et teatavaid projekte, mis ei pruugi olla äriliselt elujõulised, rahastatakse piiratud määral riigi eelarvest, kuid läbipaistval moel ja üksikjuhtumipõhiselt, kaitstes samal ajal võrdseid võimalusi Euroopa energiaturul, tagades varustuskindluse, vältides seejuures turu moonutamist ja edendades taastuvenergia tõhusat integreerimist;

AB.

arvestades vajadust viia võimalikult kiiresti ellu ulatuslikke investeeringud;

AC.

arvestades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat rolli energiavaldkonna peamiste osalejatena, pidades silmas nende kohustusi seoses paljude tegevustega, mis on seotud territooriumi planeerimise ja majandamise, lubade andmise, suurte infrastruktuuriprojektidega seotud litsentside andmisega, investeeringute, riigihangete, tootmise ning tarbijatele lähedal olemisega;

1.

Rõhutab asjaolu, et riigiasutustel lasub üldine vastutus teenida üldsuse huvisid, täites ühiskondlikud ja keskkonnaalased eesmärgid, kuid peamine vastutus energiainfrastruktuuri arendamise eest peaks lasuma nõuetekohaselt reguleeritud turul;

2.

rõhutab, kui oluline on olemasolevaid õigusakte rakendada õigel ajal, korrektselt ja täielikult, sealhulgas teha kolmanda energiaturu paketiga nõutavat regulatiivset tööd, et saavutada integreeritud ja konkurentsivõimeline Euroopa siseturg hiljemalt 2014. aastaks;

3.

rõhutab vajadust rakendada praegust poliitikat ja määruseid, et olemasolev energiainfrastruktuur oleks Euroopa tarbija jaoks paremini kasutusele võetud; kutsub komisjoni ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametit üles teostama „kasuta või kaota” põhimõttel põhinevate eeskirjade rakendamise üle riiklikul tasandil rangemat kontrolli;

4.

on seisukohal, et uute infrastruktuuride eeliste täielikuks ärakasutamiseks on vaja ELi-ülest lähenemist, mis töötatakse välja koostöös kõikide sidusrühmadega, ning rõhutab vajadust töötada välja täielikult ühtlustatud meetod, mis oleks vastavuses siseturu arengu ja eeskirjadega, infrastruktuuriprojektide valimiseks; on seisukohal, et see meetod peaks võtma arvesse Euroopa ja piirkondlikke perspektiive, et kõrvaldada ebavõrdsus ja optimeerida sotsiaalmajanduslikke ning keskkonnamõjusid;

5.

rõhutab, et energiainfrastruktuuri projektide kavandamine peab toimuma täielikus kooskõlas ettevaatuspõhimõttega; iga üksiku tegevuskava puhul tuleb läbi viia põhjalik keskkonnamõju hindamine, mille juures võetakse arvesse kohalikke ja piirkondlikke keskkonnatingimusi;

6.

rõhutab ELile energiavarustuskindluse piisava taseme tagamise ja ELi väliste energiatarne ja –transiidi riikidega soodsate suhete välja arendamise vajadust, tehes koostööd seoses piirkondlike ja ülemaailmsete energiavarustuse transpordisüsteemidega;

7.

rõhutab, et 2020. aasta energiainfrastruktuuri hindamiseks kasutatav lähtestsenaarium peab olema läbipaistev ja kooskõlas üldise energiapoliitika eesmärkidega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 194, ja ELi 2050. aasta teetähiste ning muude ELi poliitika valdkondandega (nt transport, hooned ja heitkogustega kauplemise süsteem), energiatõhususe poliitikaga 20 % energiasäästu eesmärgi täitmiseks (eriti eelseisva energiatõhususe kava (EEAP) rakendamisega), tehnoloogilise arengu – eeskätt taastuvenergia aspektist – ja elektrisõidukite suureneva osatähtsuse potentsiaalse mõjuga, samuti arukate elektrivõrkude kasutuselevõtu ja arukate linnade algatuste elluviimise potentsiaalse mõjuga;

8.

toetab innovatsioonipartnerluse „Aruka energiakasutusega linnad” kiiret rakendamist ning õhutab asjaomaseid partnereid paremini edendama ja kasutama JESSICA ja Elena algatuste võimalusi aidata linnadel ja piirkondadel rakendada elujõulisi investeeringuprojekte energiatõhususe, energia põletamise ja taastuvenergia ning säästva linnatranspordi valdkonnas; juhib veel tähelepanu piiriülese rahastamise võimalustele koostöös naaberriikidega Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) raames;

9.

toonitab, et tähtsuse järjekorras ja kulutasuvuse huvides tuleb teha kindlaks, millal võiks infrastruktuuri minimeerida energiatõhususe poliitika abil, millal olemasolevat riiklikku või piiriülest infrastruktuuri saab uuendada või ajakohastada ning millal on vaja uut infrastruktuuri, mille saaks ehitada olemasoleva energia- või transpordiinfrastruktuuri kõrvale;

10.

leiab, et energiatarbimist ja heitgaaside vähendamist ning energiatõhususe parandamist on võimalik saavutada rakendades hoonetes ja transpordisektoris energiatõhususe suurendamise programme;

11.

rõhutab võimalike lõhede tuvastamise tähtsust energia nõudluse ja pakkumise vahel tulevikus, samuti võimalikke tootmis- ja edastusinfrastruktuuris esilekerkivaid puuduseid;

12.

rõhutab Euroopa siseturu kujundamise ühtlustamise ja Euroopa üldiste infrastruktuuriskeemide arendamise tähtsust, selleks, et kindlustada Euroopa telekommunikatsioonivõrkude vastastikune sidumine ja võrkude sidumine ühendusse mittekuuluvate riikidega;

13.

on seisukohal, et elektriinfrastruktuuri arendamine ELi ja kolmandate riikide ning mõnel juhul ka olemasoleva elektriinfrastruktuuri vahel, võib tekitada süsinikulekke riski või selle riski suurenemise kohtades, kus see juba on olemas; kutsub komisjoni üles seda võimalust hindama ja looma vajaduse korral meetmeid, mille järgi võiks EL seda tõhusalt käsitleda, näiteks nõudes vastavust ELi direktiivile 2009/28/EÜ taastuvenergia kohta;

14.

kutsub seega võrguettevõtjaid, reguleerivaid asutusi, sealhulgas Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet, ja komisjoni üles tegema koostööd kolmandate riikide võrguettevõtjate ja ametiasutustega, et luua vajalikud tingimused ELi ja kolmandate riikide elektriinfrastruktuuride vahelise ühilduvus ja stabiilsuse tagamiseks, et edendada liikmesriikide energiajulgeolekut;

15.

rõhutab, et tuleks keskenduda mitte ainult piiriülestele projektidele, vaid ka sisemistele ülekandesüsteemidele, mis on aitavad väga oluliselt kaasa energiaturgude integreerimisele, taastuva energia ja süsteemide kindlusele, energiaenklaavide kaotamisele ja kitsaskohtade leevendamisele ning mõjutavad Euroopa energiasüsteemi tervikuna; rõhutab, kui tähtis on tagada, et võetaks vajalikul määral arvesse kaugemaid piirkondi ja nende kohalikke vajadusi;

16.

rõhutab vajadust uue infrastruktuuri järele, mis teeb panuse energiaenklaavide ja ühest pakkujast sõltumise kaotamisse, ning parandab varustamise turvalisust;

17.

rõhutab, et ELi liikmesriikide ükski piirkond, kaasa arvatud saarealad, ei tohiks pärast 2015. aastat jääda eraldatuks Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest ega tunda muret selle pärast, et tema energiajulgeolekut ohustab asjakohaste ühenduste puudumine;

18.

väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle edendada piirkondlikku koostööd ning nõuab sellistele piirkondlikele algatustele täiendavaid juhiseid;

19.

juhib tähelepanu võimalustele, mida olemasolevad ELi piirkondlikud koostööalased kokkulepped endast piiriülese energiainfrastruktuuri projektide arendamisele ja tihendamisele kujutavad, eriti seoses taastuvenergiaga, ning nõuab tungivalt, et asjaomaseid piirkondliku koostöö vahendeid (EUREGIO, Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR)) kasutataks antud eesmärgil;

20.

asub seisukohale, et piirkondlikke algatusi tuleks laiendada ja edasi arendada, kuna nad seostuvad kõige lähedamalt viisiga, kuidas energiasüsteemid individuaalsetes piirkondades toimivad (nt piirkondlike energiaallikate struktuur, tuuleenergia, võrgupiirangud ja energiaallikate kättesaadavus);

21.

rõhutab, et koostöö omavalitsuste ja piirkondade vahel riiklikul ja Euroopa tasandil annab panuse energiaenklaavide kaotamisse, energia siseturu teostumisele ning energiainfrastruktuuri projektide rakendamisele; on arvamusel, et Euroopa territoriaalse koostöö ühtekuuluvuspoliitikat käsitlev eesmärk ning makropiirkondlikud strateegiad võivad suurendada koostöövõimalusi piiriüleste projektide jaoks eesmärgiga saavutada alternatiivsete kohalike ja piirkondlike energiaallikate ja suurte energiavõrkude tõhus ja arukas sidusus; rõhutab, et infrastruktuuriprojektide nõuetekohase koordineerimisega saab tagada parima võimaliku kulude ja tulude suhte ning ELi fondidest tehtud kulutuste suurima tõhususe; on siiski seisukohal, et soovitav on parandada piirkondlikku koostööd, eelkõige Euroopa piirkondades kindlaksmääratud prioriteetide sidususe osas;

22.

palub komisjonil ja liikmesriikidel välja töötada meetmed, mis tagaksid, et põhivõrguettevõtjatel oleks stiimul uurida võimalikke võrkudevahelisi ühendusi piirkondlikust või Euroopa perspektiivist lähtudes ning, et nende investeerimisplaanid põhineksid pigem energia ühenduste sotsiaal-majanduslikel mõjudel kui projekti säästlikkusel ja seega vältides edastusmahu alainvesteerimist;

23.

kutsub komisjoni üles esitama 2011. aasta lõpuks ettepanekud, kuidas lahendada Euroopa koordinaator Wilhelm Adamowitschi kolmandas aastaaruandes (15.11.2010) kirjeldatud probleemi seoses eesmärkidevaheliste vastuoluga näiteks uue infrastruktuuri ehitamise hädavajalikkuse ja rangete keskkonnakaitsealaste õigusaktide vahel;

24.

nõuab tungivalt, et piiriüleste projektide ehitamisel või arendamisel peetaks kinni rahvusvahelistest konventsioonidest, nagu Espoo konventsioon, ning osutab tihedama koostöö vajadusele energiavõrkude väljaehitamisel ja seda eriti Venemaa ja Valgevene ning Baltimaade vahel, kasutada selleks intensiivsemalt ka ELi ja Venemaa vahelist energiaalast dialoogi, eriti silmas pidades ELi liikmesriikide ja piirkondade energiajulgeolekut;

25.

toetab komisjoni otsust rakendada „stressitestide” kasutuselevõtmist Euroopa tuumaelektrijaamades; arvab, et tulevaste õigusaktide algatamise tulemusena moodustatav tuumaohutusalane ühine raamistik on hädavajalik, et jätkuvalt turvalisuse standardeid Euroopas parandada;

26.

märgib, et energiainfrastruktuuriga seostuvad märkimisväärsed ohud, mis on seotud näiteks käitamisega (ülekoormused, varustuse pidevus), loodusnähtustega (maavärinad, üleujutused), keskkonnaga (keskkonnareostus, elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine) või on inimtekkelised/poliitilised (ohutus, terrorism); seetõttu nõuab, et arukate võrkude arendamise otsuseid rakendataks nii, nagu on ette nähtud elutähtsaid infrastruktuure käsitlevas direktiivis 2008/114/EÜ; teeb liikmesriikidele ettepaneku koostada otsuste hõlbustamiseks ette riskide kaart ning jälgida arukate võrkude rakendamise tulemusi, et parandada võrkude ühenduvust;

27.

kutsub komisjoni üles hindama energiainfrastruktuuride prioriteetide hulka projektide lisamise võimalust, mis suurendaksid olemasolevate Euroopa suurte energiainfrastruktuuride turvalisust ja kindlust (gaasi- ja õlitorujuhtmed, elektrivõrgustikud, tuumaelektrijaamad, maagaasi veeldusjaamad jne) õnnetusjuhtumite, looduslike või inimtegevusest tingitud katastroofide vastu;

28.

on seisukohal, et liiduülese võrgu kümneaastases arengukavas nimetatakse asjakohased elektri- ja gaasiinfrastruktuuri projektid, ja arengukava peaks aitama seada prioriteete Euroopa huvides olevate projektide valimiseks, et saavutada ELi energia- ja kliimaeesmärgid siseturu toimimist häirimata; on sellega seoses seisukohal, et telekommunikatsioonivõrkude vastastikust sidumist peaks arvestama samal tasandil 20-20-20 eesmärkidega ja seega peaks liiduülese võrgu kümneaastast arengukava võtma kui võrkude vastastikuse sidumise 10 % vastavuse jälgimise vahendit;

29.

kutsub komisjoni seoses ELi tulevase elektri- ja gaasiinfrastruktuuri planeerimise parema juhtimise tagamisega üles esitama konkreetse ettepaneku läbipaistvuse ja avalikkuse osalemise parandamiseks ELi prioriteetide määratlemisel, kaasates selleks laiemalt sidusrühmi, mis hõlmaksid näiteks energiasektorit, sõltumatuid eksperte, tarbijaorganisatsioone ja valitsusväliseid organisatsioone; on seisukohal, et tehniliste planeerimisandmete avaldamine on võti sellise osalemise tagamiseks;

30.

arvab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata ELi energiainfrastruktuuri omandilisele kuuluvusele välisfirmade või nende tütarettevõtete poolt ilma läbipaistva juhtimisstruktuurita ja lubamatu mõjuga välisriikide valitsuste poolt; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid vastavate õiguslike ja institutsionaalsete kaitsemeetmete kehtestamiseks, eriti seoses ligipääsuga ELi avaliku sektori vahenditele;

31.

on seisukohal, et liiduülese võrgu kümneaastane arengukava peaks aitama kaasa Euroopa pikaajalises planeerimisperspektiivis Euroopa gaasitranspordi ja elektriülekande infrastruktuuri arendamise libisevale programmile ning võttes arvesse kolmanda siseturupaketi kehtivaid eeskirju, peaksid seda jälgima Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ja komisjon;

32.

rõhutab, et nn alt üles meetod vajab hästi struktureeritud Euroopa perspektiiviga nn ülalt alla meetodit;

33.

rõhutab, et taastuvenergia tõhusa ja aruka ülekande ja jaotamise infrastruktuuri loomise edendamine ning elektrienergia uute kasutusviiside, eelkõige elektri- või elektrivõrgust laetavate hübriidsõidukite integreerimine on üldiste energiaeesmärkide edukaks saavutamiseks otsustava tähtsusega; tunneb heameelt, et tulevane Euroopa supervõrk ja Firenze foorumil heakskiidetud katseprojektid on seatud prioriteediks; palub komisjonil konsulteerida kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et kiirendada elektrikiirteede määratlemist integreeritud, ühendussõlmedel põhineva infrastruktuurina, et optimeerida ühenduvust, süsteemi vastupidavust ja käitamise paindlikkust ning vähendada kulusid, jätmata välja ühtki ulatuslikku Euroopa geograafilist territooriumi, ning esitada Euroopa Parlamendile 2014. aasta keskpaigaks kava, milles käsitletakse võimalikult põhjalikult taastuvenergia ülekandmisest tulenevaid erivajadusi;

34.

tuletab meelde, et saare- ja mägipiirkondadele omased geograafilised takistused raskendavad nende piirkondade ELi energiavõrku integreerimist; palub sellega seoses, et komisjon võtaks arvesse piirkondade olukordade mitmekesisust ning pööraks erilist tähelepanu geograafiliste ja demograafiliste iseärasustega piirkondadele, nagu saared, mägipiirkonnad ja hõredalt asustatud alad, et saavutada energiaallikate suuremat mitmekesistamist ja taastuvenergia edendamist, vähendades sõltuvust välistest energiaallikatest; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks oma energiainfrastruktuuride prioriteetide hulka 2020. aastaks saarte energiasüsteemide eriolukorra;

35.

rõhutab, et energiainfrastruktuuride ning nende suhte osas mereala ruumilise planeerimise raamistikuga on vaja poliitika läbivat sidusust, millest võiks olla kasu ka suurte avamere tuuleparkide projektide lülitamisel üldisesse strateegiasse;

36.

tuletab komisjonile siiski meelde, et igale liikmesriigile tuleks anda nii julgeoleku- kui ka majanduslikel põhjustel toetust, et ta oleks nii säästva energia tootja kui ka tarbija;

37.

on arvamusel, et piirkondliku elektritootmise arendamine on oluliseks energia isevarustuse tagamise vahendiks Euroopa eri osades, eriti Läänemere piirkonnas, mis on jätkuvalt isoleeritud ja sõltuv ühest tarneallikast; märgib, et piirkondades on võimalik kasutusele võtta mitmesuguseid ressursse, sealhulgas loodusressurssidest tulenevaid võimalusi, ja et eesmärk tulevikus peaks olema nende ärakasutamine täiel määral, et energiatootmist mitmekesistada;

38.

kinnitab tõhusa gaasiinfrastruktuuri tähtsust tarnete mitmekesistamise ja varustuskindluse parandamisel ning energia siseturu toimimise parandamisel, vähendades sellega energiasõltuvust ja respekteerides samas vajadust energiasektori heitkoguseid 2050. aastaks drastiliselt vähendada; rõhutab, et gaasiinfrastruktuuri valdkonnas on vaja paindlikkusnõudeid täiendavalt ja õigesti rakendada, eriti selleks, et tagada energiavoogude tagasisuunamine ja võrkude omavahelised ühendused, ning rõhutab, et tuleks välja arendada gaasiinfrastruktuur, võttes täiel määral arvesse veeldatud maagaasi / surumaagaasi terminalide, transpordilaevade ning hoidlate panust, samuti biomassi ja biogaasi arendamist;

39.

pooldab komisjoni avaldust, et maagaasil saab olema tähtis roll varukütusena; rõhutab siiski, et varustuskindluse tagamiseks peavad ka muud energiakandjad ja energiasalvestuse rajatised seda rolli täitma; rõhutab asjaolu, et mitmekesine energiaallikate jaotus jääb ka edaspidi kindla ja kulutõhusa energiavarustuse aluseks;

40.

märgib, et erinevalt kõikidest muudest infrastruktuuriinvesteeringutest, mida EL kavatseb ergutada, loetakse gaasiühendusi ja –hoidlaid 2009. aasta gaasi varustuskindluse määruse kohaselt kohustuslikuks infrastruktuuriks; palub komisjonil hinnata, kas 2009. aasta määruse kohaselt nõutavad infrastruktuuri parendused vajavad mõningast ELi-poolset rahastamist;

41.

nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ebatraditsioonilisi gaasiallikaid, võttes arvesse õigusküsimusi, olelusringi hindamist, olemasolevaid reserve, keskkonnamõju ja majanduslikku elujõulisust; palub komisjonil primaarsete energiaallikate võrdse ja läbipaistva kohtlemise põhimõtte alusel põhjalikult hinnata, millised on ebatraditsiooniliste gaasiallikate ELis võimalikud eelised ja riskid ELis;

42.

on seisukohal, et kuigi CO2-heidete vähendamine majanduses toob kaasa fossiilse energia kasutamise järkjärgulise vähenemise, jääb nafta paljudeks aastateks ELi energiavarustuse märkimisväärseks osaks ning seetõttu tuleb üleminekuperioodil säilitada Euroopa konkurentsivõimeline nafta transpordi ning rafineerimise infrastruktuur, et tagada toodete kindel ja taskukohane tarnimine ELi tarbijatele;

43.

rõhutab põllumajanduse valdkonna ja maapiirkondade väikesemahuliste energiaallikate infrastruktuuri integreeritud planeerimise tähtsust eesmärgiga edendada detsentraliseeritud energiatootmist, turul osalemist ja maaelu arengut; rõhutab, et tähtis on taastuvate energiaallikate prioriteetne juurdepääs võrgule, nagu on kirjeldatud ELi direktiivis 2009/28/EÜ;

44.

juhib tähelepanu ühise põllumajanduspoliitika reformi tagajärjel tekkivale vajadusele valmistada võrk ette ja kohandada seda elektrienergia ja biogaasi tootmiseks põllumajandusest ja metsandusest pärit allikatest;

45.

on seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata uutele tehnoloogilistele lahendustele, kuidas kasutada tööstuse heitenergiat, nt põletatud gaas, heitsoojus jne;

46.

rõhutab jaotustasandi infrastruktuuri tähtsust ning tootjate-tarbijate ja jaotussüsteemide operaatorite olulist rolli detsentraliseeritud energiatoodete ja nõudluspoole tõhustamise meetmete integreerimisel süsteemi; juhib tähelepanu, et nõudluse juhtimisele ja nõudluse alusel energiatootmisele kõrgema prioriteetsuse omistamine tugevdaks märkimisväärselt detsentraliseeritud energiaallikate integreerimist ning edendaks üldise energiapoliitika eesmärkide saavutamist; usub, et see kehtib ka riiklike infrastruktuuriprojektide kohta, mille positiivne mõju ulatub energia siseturu varustamise või omavahel ühendamise mõttes väljapoole riigipiire;

47.

kutsub komisjoni tungivalt üles esitama 2012. aastaks konkreetsed algatused energiasalvestusvõimaluste arendamise edendamiseks (sealhulgas mitmeotstarbelised gaasi-/vesinikuseadmed, elektrisõidukite arukad tagasisuunamisega akud, hüdroenergia hoidlad, detsentraliseeritud biogaasi hoidlad, kõrge temperatuuriga päikeseenergia seadmed, suruõhu hoidlad ja muud innovaatilised tehnoloogiad); soovib, et komisjon hindaks täiendavaid energiasalvestuse algatusi, et maksimeerida taastuvenergia integreerimist;

48.

leiab, et linnade kütte- ja jahutussüsteemide tõhususe kaasajastamine ja parandamine peab olema ELi prioriteet ning seda tuleks kajastada ja toetada seoses nii olemasolevate finantsraamistike kui tulevase finantsperspektiivi läbivaatamisega;

49.

kiidab heaks seni väljatöötatud projektid CO2 kogumiseks, transpordiks ja säilitamiseks; palub komisjonil koostada viivitamata vahearuanne (sh tehnilisest ja majanduslikust aspektist), milles hinnatakse kivisöel töötavatele elektrijaamadele ettenähtud ELi rahastatud süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise eksperimentaaltehnoloogia kasutamise osas saavutatud tulemusi;

50.

nõuab tungivalt, et komisjon – koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega, kaasa arvatud võrgu- ja turuoperaatoritega – hindaks kriitiliselt ja vaataks vajaduse korral läbi investeerimisvajaduste arvandmed, mis on esitatud energiainfrastruktuuri prioriteete käsitlevas teatises, eelkõige seoses nõudluse vähenemisega tulenevalt energiatõhususe meetmetest, ning palub komisjonil teavitada nõukogu ja parlamenti tõenäoliselt vajaminevatest investeeringutest;

51.

märgib, et lisaks kapitali- ja tegevuskuludele tekivad suured keskkonnakulud seoses energiainfrastruktuuri projektide ehitamise, käitamise ja dekomisjoneerimisega; rõhutab, kui oluline on arvestada neid keskkonnakulusid kulude-tulude analüüsis, mis lähtub olelusringi maksumuse lähenemisviisist;

52.

on seisukohal, et põhivõrguettevõtjatelt tuleks nõuda, et nad annaksid kõik ülekandeliinid täielikult turu käsutusse, sellega välditaks ülekandevõime tagavaraks hoidmist piirüleseks tasakaalustamiseks jms; see tuleks kehtestada siduva õigusaktiga, mis põhineb elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) välja töötatud heade tavade suunistel;

53.

toetab liikmesriikidevahelist tõhustatud koostööd, et luua piirkondlikud reguleerivad asutused mitme liikmesriigi jaoks; soosib sarnaseid algatusi eesmärgiga luua ühtsed piirkondlikud põhivõrguettevõtjad;

54.

palub, et komisjon ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet võtaksid ülesandeks luua 2014. aastaks üleeuroopaline päevaturg, see võimaldaks võimsuse vaba vahetust kõigile ülekandeühendustele riikide ja/või eri hinnapiirkondade vahel;

55.

on seisukohal, et energiainfrastruktuur peaks muutuma rohkem lõppkasutajale orienteeritumaks, keskendudes tugevalt jaotussüsteemi ja tarbimismahtude vahelisele koostoimele ja rõhutab vajadust reaalajas toimuvate kahesuunaliste võimsus- ja teabevoogude järele; juhib tähelepanu uue elektrisüsteemi eelistele, mille hulka kuuluvad tõhusad kaasaegsed tehnoloogiad, seadmed ja teenused, näiteks arukad mõõdikud, arukad võrgud ja koostalitlusvõimelised info- ja kommunikatsioonitehnoloogia põhiselt toimivad väljund- ja nõudluspoole energiahaldusteenused, mis hõlmavad innovaatilisi ja dünaamilisi hinnakujunduse mudeleid ning tarbijatele kasulikke nõudlusele reageerimise süsteeme;

56.

rõhutab vajadust edendada kasutajasõbralike tehnoloogiate väljatöötamist ja nõudluse juhtimist, et tagada arukate võrkude tehnoloogia ja nõudlusele reageerimise süsteemide kasutuselevõtt ja tagada arukatest võrkudest maksimaalne kasu kõikidele sidusrühmadele;

57.

rõhutab, et arukate võrkude kasutuselevõtt peaks olema energiainfrastruktuuri üks prioriteete, et saavutada ELi energia- ja kliimaeesmärgid, kuna see aitab integreerida taastuvate energiaallikate jagatud tootmist ja elektriautosid, vähendada energiasõltuvust, parandada energiatõhusust ja arendada elektrisüsteemi paindlikkust ning võimsust; on seisukohal, et arukad võrgud pakuvad ainulaadset võimalust edendada innovatsiooni, töökohtade loomist ning Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, pidades eelkõige silmas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid;

58.

palub komisjonil hõlbustada ulatuslike arukate võrkude tutvustamisprojektide käivitamist, sest see on parim viis hinnata Euroopa ühiskonnale kaasnevaid kulusid ja tulusid; märgib, et kõnealusteks projektideks vajalike investeeringute riski jagamiseks on vaja rahastamist riiklikest vahenditest avaliku ja erasektori partnerluse raames, mida võimaldab hästi Euroopa elektrivõrgu algatus (EEGI);

59.

märgib, et arukad võrgud on elektritootmise ning informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia ühendamise tulemus ja seetõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata nende kahe sektori koostööle, näiteks seoses raadiospektri tõhusa kasutamisega kogu Euroopas ja aruka energia ülesannetest arusaamine tulevase asjade interneti kavandamisel; palub komisjonil välja töötada teemaga seotud üksuste (teadustöö peadirektoraat, energeetika peadirektoraat, infoühiskonna ja meedia peadirektoraat) koostöökava, et tagada arukate võrkude kasutulevõtmiseks ja käitamiseks kõige sidusam ja tõhusam viis, mis on energeetikapoliitikaga seotud tegevuse põhialus;

60.

palub komisjonil hinnata, kas arukate energiavõrkude rakendamiseks läheb energia siseturu kolmanda paketi eeskirjade raames vaja täiendavaid seadusandlikke algatusi; Peab vajalikuks, et hindamisel võetaks arvesse järgmisi eesmärke: i) piisava avatud juurdepääsu kindlustamine operatiivsele teabele ning selle jagamine osalejate ja nende füüsiliste liidestega; ii) hästitoimiva energiateenuste turu loomine; ning iii) võrgusüsteemi ettevõtjatele sobivate stiimulite pakkumine arukate energiavõrkude arukatesse tehnoloogiatesse investeerimiseks;

61.

nõuab aruka energiavõrgu ühise Euroopa strateegiaga seoses suuremat tähelepanu pööramist jaotusvõrgu läbilaskevõime ja tarbimise vastastoimele ja märgib, et nagu Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta kohtumise järeldustes rõhutatakse, tuleb arukate energiavõrkude tehnilised normatiivid vastu võtta hiljemalt 2012. aasta lõpuks;

62.

rõhutab, et võrgud tuleks kohandada uute liitujate jaoks, et hõlbustada uute väiksemahuliste tootmisallikate teket, nagu majapidamised ja VKEd;

63.

on seisukohal, et teadus- ja arendustegevuse seitsmendas ja kaheksandas raamprogrammis tuleks ühe prioriteedina luua arukate võrkude tehnoloogia valdkond seoses elektriautode laadimise infrastruktuuriga, et detsentraliseeritud, kahesuunaline energiavõrk selles valdkonnas kiiresti kasutusele võtta;

64.

märgib, et tarvis oleks luua stabiilne õigusraamistik, mis toetaks suuri investeeringuid, mida Euroopas on vaja arukate võrkude rajamiseks;

65.

rõhutab, et esmatähtsaks tuleb pidada arukate võrkude standardimist ja koostoimimisvõimet; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid koos Euroopa ja rahvusvaheliste standardimisasutuste ja tööstusega tööd elektrisõidukite, laadimise infrastruktuuri ning arukate võrkude ja arukate arvestite tehniliste ja ohutusstandardite osas, eesmärgiga lõpetada see töö 2012. aasta lõpuks; rõhutab, et need tehnoloogiad peaksid põhinema avatud rahvusvahelistel standarditel, et tagada nende kulutasuvus, see suurendaks süsteemide koostoimimisvõimet ning annaks tarbijatele valikuid lahenduste osas;

66.

tõdeb, et standardimistöö arukate arvestitega on käimas vastavalt standardile M/441, mille Euroopa Komisjon on väljastanud Euroopa standardiorganisatsioonidele (CEN, CENELEC ja ETSI), ning rõhutab, et arukate arvestite tehnilistes standardites tuleks arvesse võtta järgmiseid lisafunktsioone, mis on kindlaks määratud CEN/CENELEC/ETSI arukate arvestite koordineerimisrühma aruandes:

67.

mainib tunnustavalt tööd, mida teeb Euroopa elektrivõrgu algatus ja Euroopa Komisjoni arukate energiavõrkude töökond; kutsub komisjoni üles võtma igati arvesse nende järeldusi, mis käsitlevad arukate võrkude jaoks vajalikke õigusakte, mis võetakse vastu 2011. aasta esimesel poolaastal;

68.

rõhutab, et arukate arvestite eesmärk on anda tarbijatele võimalus tõhusalt jälgida ja kontrollida oma energiatarbimist;

69.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid on juba kohustatud võtma 2020. aastaks arukad arvestid kasutusele vähemalt 80 % lõpptarbijate puhul, ning juhib tähelepanu, et vaheeesmärgiks on jõuda 2015. aastaks nii kaugele, et 50 % majapidamistes oleks paigaldatud arukad arvestid, nagu nähakse ette Euroopa uue digitaalse tegevuskavaga;

70.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid toetama paljusid kodutarbijatele suunatud pilootprojekte, et suurendada avalikkuses toetust sellele vahendile ning edendada innovatsiooni, nagu on ette nähtud kolmandas energiaturu paketis; Palub komisjonil kolmandas energiapaketis ette nähtud hindamiste põhjal esitada täiendavad meetmed, et tagada aastaks 2014 arukate arvestite paigaldamine kõikidele äriklientidele, tehes ajutise erandi mikroettevõtetele; nõuab, et kehtestataks vastavalt praegusele ELi õigusele selged eeskirjad turvalisuse, privaatsuse ja andmekaitse osas;

71.

rõhutab, et energia haldamise seadmete, eriti arukate arvestite paigaldamisest eraklientidele peab lõpptarbijatele olema otseselt ja selgelt kasu; Rõhutab, et tarbijad peavad olema oma energiatarbimisest informeeritud, et kaasata neid aktiivselt energia säästmisse, ning nõuab erilise tähelepanu pööramist teadlikkuse tõstmise kampaaniatele, koolitusvõimalustele, selgetele arvetele, kulutasuvuse tagamisele ning kasutajasõbralike tehnoloogiate edendamisele;

72.

rõhutab sellega seoses teadus- ja uuendustegevuse toetamise ülimat tähtsust, mida peab omakorda toetama aktiivne rahastamispoliitika, sealhulgas selliste veel välja arendamata uuenduslike vahendite kasutamine nagu innovatsiooni rahastamise Euroopa fond või Euroopa patendifond;

73.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama selle nimel, et valida arukatele elektriarvestitele ja võrkudele standardne litsentsitud raadiospektri sagedusala;

74.

nõuab tungivalt, et komisjon hindaks tihedas koostöös Euroopa andmekaitseinspektoriga vajadust täiendavate andmekaitsealaste meetmete järele, eri osalejate juurdepääsuga seotud ülesandeid ja kohustusi ning andmete omamist ja käitlemist (omand, omandamine ja juurdepääs, lugemis- ja muutmisõigused jne) ja esitaks vajadusel adekvaatseid õigusaktide ja/või suuniste ettepanekuid;

75.

väljendab heameelt komisjoni määratletud esmatähtsate koridoride üle ning nõustub vajadusega optimeerida piiratud vahendeid; kordab, et kui infrastruktuuriprojektide kavandamise ja arendamise vastutus on peamiselt turul, võib EL edendada teatud projekte sellega, et annab neile üleeuroopalise tähtsuse ja eraldab mõnedele neist rahalisi vahendeid;

76.

kutsub üles selge ja läbipaistva metoodika loomisele, mille tulemusel tuvastataks ja valitaks välja prioriteetsed projektid, mis vastavad Euroopa tungivatele vajadustel; rõhutab, et Euroopa huvides olevate projektide valimisel tuleks lähtuda objektiivsetest ja läbipaistvatest kriteeriumidest ning kaasata kõik sidusrühmad;

77.

rõhutab, et Euroopa huvides olevad projektid peaksid andma panuse ELi energiapoliitika eesmärkidesse – siseturu väljatöötamine, energiatõhususe ja taastuvenergia edendamine ning energiavarustuskindluse tugevdamine – ning peaksid andma olulise panuse järgmistes valdkondades:

78.

on seisukohal, et projektide prioriteetsuse põhjendamiseks tuleks arvesse võtta järgmisi kriteeriumeid:

79.

on seisukohal, et võimaldamaks projekte täiendavalt prioriteetseks seada, tuleks arvesse võtta järgmisi kõlblikkuse kriteeriumeid:

80.

rõhutab piirkondliku koostöö olulisust kehtestatud prioriteetide kavandamisel, rakendamisel ja jälgimisel ning investeerimiskavade ja eriprojektide koostamisel; on seisukohal, et olemasolevad makropiirkondlikud strateegiad (nt Läänemere ja Doonau piirkonna strateegia) võivad olla koostööplatvormi eeskujuks energeetikaprojektide osas kokkulepete saavutamisel ja nende rakendamisel;

81.

rõhutab, et on vaja jätkata energia siseturu integreerimise suunda, edendades eelkõige projekte, mis tagaksid ühtsuse naaberriikide riiklike energiapakettide koostises;

82.

rõhutab, et tuleb kõrvaldada konkurentsitõkked ja kõikide energiainfrastruktuuride, sealhulgas kaugkütte ja -jahutuse turu vajadustest lähtuva arendamise takistused;

83.

kordab, et saarte asukohast tingitud geograafilised takistused muudavad nende integreerimise liidu energiavõrku väga raskeks ning et saartele tuleks anda erivõimalused oma energiasõltuvuse vähendamiseks kas sisemiste taastuvenergia allikate arendamise või energiatõhususe ja -säästu edendamise kaudu;

84.

rõhutab, et parandada tuleks läbipaistvust, teavitades avalikkust selgelt iga projekti eesmärgist ja tehnilisest kavandamisest; palub avalike konsultatsioonide kontekstis kontrollida kriteeriumidele vastavuse tõendite kontrollimist;

85.

on seisukohal, et tuleks toetada mitte ainult suuri infrastruktuuriprojekte, vaid ka väiksemaid projekte, millel võib olla suur lisaväärtus ja mida on võimalik kiiremini lõpule viia;

86.

palub komisjonil tagada, et Euroopa huvides oleva projekti staatuse saanud projektid vastavad nimetatud kriteeriumidele ka pärast nende heakskiitmist; on veendunud, et kui projekti tehakse suuri muudatusi, tuleks selle Euroopa huvides oleva projekti staatus läbi vaadata;

87.

nõustub vajadusega tagada Euroopa huvides olevate projektide õigeaegne rakendamine ning väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle tõhustada ja kiirendada loamenetluse koordineerimist ja parandamist, eeldusel, et järgitakse subsidiaarsuse põhimõtet ja riigi pädevust loa andmisel, et tagada, et nendes valdkondades kehtestatud tähtajad ei heidutaks erainvestorite uuenduslikkust;

88.

väljendab heameelt iga Euroopa huvides oleva projekti riikliku kontaktasutuse (koondasutuse) üle, mis on ainus haldusliides arendajate ja eri asutuste vahel, kes on autoriseerimismenetlusse kaasatud; on seisukohal, et seoses piiriüleste projektidega tuleks tagada täiendav koordineerimine riiklike koondasutuste vahel ja suurendada komisjoni rolli sellises koordineerimises; Juhib tähelepanu, et enne uute koondasutuste loomist peavad komisjon ja liikmesriikide asutused täielikult ära kasutama olemasolevad institutsioonid;

89.

rõhutab riiklik kontaktasutus peab olema sõltumatu ning vaba poliitilisest või majanduslikust mõjust; on veendunud, et Euroopa huvides olevaid projekte tuleb menetleda saabumise järjekorras ja komisjoni tulevases ettepanekus sätestatud tähtaja jooksul;

90.

rõhutab, kui oluline on projektide õigeaegne lõpetamine ja kvaliteetne dialoog sidusrühmadega; soovib, et komisjon näeks ette hoiatussüsteemi leebest kuni tõsise hoiatuseni juhuks, kui liikmesriik ei menetle loataotlust mõistliku aja jooksul ja jälgiks hoolikalt, et riiklikud haldusmenetlused tagaksid Euroopa huvides olevate projektide korrektse ja kiire rakendamise; väljendab heameelt suunavate ajapiirangute kehtestamise üle, mille jooksul asjaomased pädevad asutused peavad jõudma lõppotsuseni, kui tekivad raskused; kui selline otsus puudub, soovitab tungivalt komisjonil uurida, kas sellist viivitamist võiks mõista liikmesriigipoolse takistusena ELi energia siseturu nõuetekohasel ja kiirel rakendamisel;

91.

kutsub komisjoni üles tegema kindlaks, kas oleks võimalik luua ühised või koordineeritud menetlused, mis kehtestaksid konkreetsed põhimeetmed (teabe regulaarne vahetamine, otsuste õigeaegne edastamine, ühised probleemide lahendamise mehhanismid jne), ning hindama vahekohtumenetluste asjakohasust lõpliku otsuse tegemise vahendina;

92.

rõhutab vajadust osalevama lähenemise järele ning märgib, et tagamaks energiainfrastruktuuri projektide parem tunnustamine kohalike elanike poolt, on vaja jagada asjakohast teavet nende projektide eesmärgi kohta ja kaasata kohalikke võimalikult varajases etapis nende projektide väljatöötamisse; nõuab, et valitsusvälised organisatsioonid, tööstus, sotsiaalpartnerid ja tarbijaorganisatsioonid osaleksid kodanikuühiskonna kõikidel tasanditel Euroopa huvides olevate projektide konsultatsioonides; palub komisjonil luua konsulteerimise ja hindamise süsteem, et kindlaks teha ja levitada parimaid tavasid ja teadmisi avalikkuse toetuse kohta infrastruktuurile;

93.

võttes arvesse piirkondade säästva energeetika strateegiate olulisust nende arengupotentsiaalile, rõhutab vajadust luua platvorm piirkondades saavutatud parimate tavade levitamiseks, võttes arvesse edunäiteid neist omavalitsusüksustest ja piirkondadest, mis on spetsialiseerunud taastuvenergiale, energia säästmisele ja tõhususele; nõuab sellega seoses konsultatsioonide ja süsteemse hindamise läbiviimist, eesmärgiga määrata võimalusel kindlaks parimad tavad ja saadud teadmised seoses infrastruktuuri vastuvõtuga avalikkuse poolt ning neid jagada ja levitada;

94.

rõhutab, et tähtsaimaks ülesandeks on saavutada kohaliku üldsuse nõusolek energiainfrastruktuuri projektideks; on veendunud, et kodanike ja otsustajate nõusolek ja usaldus on saavutatav ainult otsusele eelnevate avatud ja läbipaistvate arutelude kaudu;

95.

palub komisjonil hinnata, kas kulutõhususe ja avalikkuse toetuse seisukohast tuleb eelistada praeguste energiakoridoride kaasajastamist ja uuendamist uutele koridoridele;

96.

soovitab anda rohkem teavet energiavõrkude tähtsuse kohta Euroopa Liidus; palub komisjonil kaaluda riiklikule ja kohalikule tasandile kohandatud ELi energiavõrkude teemalise teabe- ja kommunikatsioonikampaania läbiviimist;

97.

märgib, et rahastamine on tsükliline ning seda tuleks vaadelda ajaloolisest perspektiivist; juhib tähelepanu asjaolule, et suur osa viimastel aastakümnetel tsentraliseeritud elektrijaamade ühendamiseks ehitatud infrastruktuurist vananeb; osutab asjaolule, et ühiskond ootab olemasoleva infrastruktuuri käigushoidmise ja uute infrastruktuuride kasutuselevõtu kulude optimeerimist avaliku ja erasektori partnerluse ning uuenduslike rahastamisvahendite arengu kaudu; rõhutab infrastruktuuri vajaduste täpse kindlakstegemise ning üleliigse tootmisvõimsuse lõksu jäämise vältimise vajadust, võttes selleks täielikult arvesse kulutõhusa energiatõhususe suurendamise võimalusi;

98.

rõhutab, et suure osa infrastruktuuriinvesteeringute kuludest peab rahastama tõhusalt toimiv turg, lähtuvalt kulude nõuetekohase jaotamise, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja kulutõhususe põhimõtetest ning kooskõlas põhimõttega „kasutaja maksab”; palub, et komisjon hindaks, kuivõrd on olemasolevad regulatiivsed stiimulid vajalike signaalide saatmiseks piisavad ning missuguseid täiendavaid meetmeid oleks vaja, sealhulgas meetmeid kulude jaotamise parandamiseks;

99.

on seisukohal, et kui puudub regulatiivne alternatiiv ja turg üksi ei suuda vajalikke investeeringuid katta, võib osutuda vajalikuks mõnede niisuguste Euroopa huvides olevate projektide ELi poolne rahastamine, mis on oma eripära tõttu äriliselt nõrgad, kuid mille arendamine on ELi energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalik; on seisukohal, et erainvesteeringute toetamiseks võib kasutada eelarvevahendeid, luues rahastamisvahendite uuendusliku kombinatsiooni, tingimusel, et see ei moonuta konkurentsi;

100.

märgib, et Euroopa Regionaalarengu Fond osaleb suures mahus infrastruktuuriprojektide, sh energiainfrastruktuuri projektide rahastamises ning juhib tähelepanu sellele, et energiatõhususe suurendamisel ja ELi taastuvenergia eesmärkide täitmisel omab ühtekuuluvuspoliitika kohalikul ja piirkondlikul tasandil tähtsat rolli;

101.

rõhutab asjaolu, et ühtekuuluvus- ja struktuurifondid peaksid ka edaspidi jääma meie infrastruktuuriprojektides kesksele kohale; on veendunud, et mis tahes katse uute valdkondlike rahastute loomiseks ühtekuuluvuspoliitika fondidest on ekslik;

102.

palub komisjonil tagada, et infrastruktuuri-investeeringute rahastamine oleks turupõhine, et hoida ära konkurentsimoonutusi ja valesid stiimuleid investeeringuteks, ja et seega välditaks põhjendamatuid kõikumisi liikmesriikide vahel, kuid tingimusel, et kaitstakse ka avalikku huvi, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, ning geograafilise eripäraga piirkondades, nagu saared, mägialad ja väga madala asustustihedusega piirkonnad, tehes seda piiratud riikliku rahastamise kaudu, mis peab kaasa tooma uudse, erainvesteeringuid ärgitava finantsinstrumentide kombinatsiooni;

103.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks rahastama projekte, mis ei ole kaubanduse seisukohast atraktiivsed ega ole võimelised meelitama ligi erainvestoreid, kuid mis on olulised selleks, et ühendada ELi isoleeritud piirkonnad Euroopa elektri- ja gaasivõrkudesse Euroopa Liidus ühtse energiaturu loomise lahutamatu osana;

104.

kutsub komisjoni üles võimaldama avalikest vahenditest rahastamist üksnes liikmesriikide puhul, kes on kehtivad ELi õigusaktid, sh kolmandas siseturu paketis kehtestatud reguleerivad sätted, täies ulatuses rakendanud ning neid nõuetekohaselt kohaldavad;

105.

kutsub komisjoni üles läbi vaatama riigiabi eeskirjad seoses energiainfrastruktuuridega ning esitama vajadusel ettepanekud nende eeskirjade muutmiseks, et võimaldada riikidel edendada infrastruktuuride moderniseerimist; kutsub komisjoni üles samal ajal avaldama projektide riiklikku rahastamist ja praegusi riigiabi seadusi käsitleva suunisdokumendi, milles oleks selgelt esitatud kriteeriumid energiainfrastruktuuri riiklikuks rahastamiseks; rõhutab, et selle dokumendi peavad välja töötama energeetika, konkurentsipoliitika ja regionaalarengu peadirektoraadid ühiselt, et kõrvaldada kõik vastuolud komisjoni eeskirjades;

106.

nõuab strateegiliste eesmärkide alusel geograafilise põhimõtte arvestamist tulevaste energiatoetuste korral infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevuse valdkonnas; nõuab lisaks kindlalt, et arenenud piirkonnad peaks saama täiendavaid teadus- ja arendustegevusega seotud toetusi üksnes siis, kui toetatud tegevus viiakse ellu koos vähem arenenud piirkondadega;

107.

rõhutab, et investeeringute edendamiseks nii ülekande kui jaotuse valdkonnas on vajalik stabiilne, prognoositav ja nõuetekohane õigusraamistik, mis sisaldab ka asjakohast tootlust ja stiimuleid uute infrastruktuuride loomiseks; rõhutab, et seadusandjad peaksid turustiimulite ja katseprojektide abil edendama uute tehnoloogiate rakendamist;

108.

on veendunud, et erasektori rahastamine võib aidata kaasa vajalike energiainfrastruktuuride õigeaegsele valmimisele, kuna infrastruktuuride ees seisev väljakutse on nii suur, et erasektori vahendeid tuleb rakendada korralikult ja suures ulatuses; on seisukohal, et kui erainvestorid võtavad infrastruktuuride väljakutse vastu, siis peaks komisjon kehtestama selged suunised turuosaliste ja erainvestorite osalusele nn kommertsliinides; on veendunud, et murest turu toimimisele avaldatava võimaliku mõju pärast võib üle saada, kui kommertsliinid on kohustatud kogu oma täisvõimsuse turule loovutama;

109.

rõhutab, et turupõhiseid vahendeid tuleks kasutada suurimal võimalikul määral, sh täiendada eeskirju, mis käsitlevad kulude jaotamist, projektivõlakirju, käibefonde, taastuvenergia investeerimisfonde, laenutagatisi, mittetulunduslikke riskihajutusvahendeid, avaliku ja erasektori partnerluse finantseerimise algatusi, partnerlust EIPga (parandada selle sekkumisvõimet ja kasutadaolevaid vahendeid) ning Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi tulude kasutamist taastuvate energiaallikate ja energiatõhususega seotud projektides, samuti teisi asjakohaseid uuenduslikke rahastamisvahendeid; palub komisjonil võtta arvesse vähemarenenud liikmesriikide rahalisi võimalusi ja turutingimusi;

110.

rõhutab, kui oluline on tihedam ja tõhusam koostöö erasektori ja finantsasutustega, eelkõige Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni-ja Arengupangaga, et soodustada vajalikku rahastamist, eelkõige prioriteetsete piiriüleste projektide puhul; kutsub komisjoni üles uurima teisi uuenduslikke rahastamisvahendeid ja aitama kaasa avaliku ja erasektori partnerluste elluviimise edendamisele, mille puhul kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel ametiasutustel tuleb pakkuda soodustusi, vajalikku õiguslikku raamistikku ja poliitilist tuge; rõhutab sellega seoses vajadust töötada välja kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tasandil tehniline abistamine ja finantskorraldus eesmärgiga toetada kohalikke osalejaid energiatõhususprojektide loomisel, nt rakendades Euroopa Investeerimispanga tehnilise abi osutamise rahastamisvahendit ELENA ja energiateenuse ettevõtja kogemust, kui tegu on energia tõhususe infrastruktuuriga;

111.

toetab Euroopa ühiste projektivõlakirjade emiteerimise ideed, et rahastada Euroopa suuri infrastruktuuriga seotud vajadusi ja struktuuriprojekte, mis sisalduvad ELi 2020. aasta strateegia tegevuskavas, sh uues energiainfrastruktuuride arengustrateegias; on veendunud, et ELi projektivõlakirjad tagaksid vajalikud investeeringud ja looksid piisava kindlustunde, et võimaldada suurtel investeerimisprojektidel saada vajalikku toetust, ning et nad muutuksid seeläbi oluliseks vahendiks riikliku toetuse võimalikult tõhusaks kasutamiseks; märgib, et kui Euroopa tahetakse rajada jätkusuutlikule alusele, peavad need projektid aitama kaasa meie majanduskeskkonna teisenemisele;

112.

on seisukohal, et ELi projektivõlakirjadest võiks saada põhiline rahastamisvahend vajalikeks energiainfrastruktuuri investeeringuteks Euroopas, mis aitaksid projektidega tegelevatel eraettevõtjatel rahastamisel kaasata investoreid kapitaliturult; palub komisjonil esitada kiiresti õigusakti ettepanek ELi projektivõlakirjade kohta;

113.

rõhutab selle tähtsust, et seadusandjad töötaksid välja ühise metodoloogia seoses piiriüleste infrastruktuuriprojektide asjakohase kulujaotusega, sest selliseid võrguinfrastruktuuri algatusi iseloomustavad mitmed turutõrked, peamiselt tingituna loomulikest monopolidest ja konkurentsi puudumisest;

114.

rõhutab läbipaistvate, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate tariifide tähtsust, mille eesmärk on tagada asjakohane kulujaotus investeeringutele piiriülesesse ja liidusisesesse ülekandeinfrastruktuuri, andes piiriüleste mõjudega olulise panuse selleks, et saavutataks ELi poliitilised eesmärgid, õiglased hinnad tarbijatele ning suurem konkurentsivõime; nõuab tungivalt, et liikmesriigid hoiduksid äärmiselt madalale reguleeritud tariifide kohaldamisest; tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta;

115.

tuletab meelde, et kolmanda paketiga kehtestatakse seadusandjatele tariifide määramisel kohustus anda investeeringutele hinnang mitte ainult selle põhjal, millist kasu saab kõnealune liikmesriik, vaid üleeuroopalise kasu põhjal; palub tungivalt, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet tagaks, et tema liikmed pööraksid sellele kohustusele tähelepanu; palub komisjonil hinnata täiendavalt, kas juhtudel, kui kulusid ja tulusid ei saa tariifide kehtestamise kaudu õiglaselt jaotada, võiksid rangel läbipaistvusel põhinevad kompensatsioonimehhanismid olla asjakohased selliste piiriüleste projektide või muude asjassepuutuvate liidusiseste projektide heakskiitmisel, mis on vajalikud ELi energiaeesmärkide saavutamiseks;

116.

rõhutab erinevate energiavõrkude sidusvõimsuse tõstmise tähtsust piiriülesel tasandil ning juhib tähelepanu piisava rahastamise olemasolu olulisusele, et saavutada seatud eesmärgid;

117.

nõuab, et loodaks täiendatud ELi rahastamisvahendid, et toetada piirkondlikke ja kohalikke asutusi nende püüdlustes investeerida säästvasse energiatootmisse;

118.

väljendab heameelt komisjoni algatuse üle esitada 2011. aastal ettepanek tehnoloogiliselt keerukate või piiriüleste projektide kulude jaotamise kohta, kuna seda peetakse üheks põhiliseks takistuseks piiriülese infrastruktuuri arendamisel, ning uue rahastamisvahendi kohta prioriteetsete projektide toetamiseks aastatel 2014–2020;

119.

peab oluliseks, et tulevikus pöörataks rohkem tähelepanu investeeringute finantstagatistega tegemisele ja et kavandatav finantsraamistik töötataks välja seostatuna eelarveperioodi 2014–2010 kavandamisega;

120.

on seisukohal, et kõigi väliste torujuhtmete ja muude Euroopa Liidu territooriumile sisenevate energiavõrkude toimimist peaksid reguleerima läbipaistvad valitsustevahelised kokkulepped ning siseturueeskirjad, mis käsitlevad näiteks kolmandate osapoolte juurdepääsu, sihtkohti, jaotamise ja läbilasketõrgete juhtimise järelevalvet, lepingute kestust ning nn võta-või-maksa-tingimusi; kutsub komisjoni üles tagama praeguste ja tulevaste torujuhtmete ja kaubanduslepingute vastavust Euroopa Liidu energeetikaalasele õigustikule ning vajaduse korral võtma selleks meetmeid;

121.

kutsub komisjoni üles veelgi enam piirama erandeid kolmandate osapoolte juurdepääsul energiainfrastruktuurile ning juba tehtud erandeid läbi vaatama, et teha kindlaks, kas neid on veel vaja; märgib, et riikliku rahastamise või toetuse andmine projektidele selliste vahendite kaudu, nagu EIP-tagatavad projektivõlakirjad, peaks vähendama vajadust teha erandeid kolmandate osapoolte juurdepääsu osas või selle vajaduse üldse kaotama;

122.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja