15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/1

1.1

Komitee arvates ei ole püsiv, jätkusuutlik ja arukas kasv võimalik, kui puudub järelejõudmisprotsess. Seega on strateegia „Euroopa 2020” kolmetine eesmärk, s.o arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv põhiosas asjakohane, kuigi selle elluviimiseks on tarvis tasakaalustatud makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni ja struktuurireforme ning rohkem ja paremaid vahendeid.

1.2

Strateegia arukas elluviimine on seda olulisem praegusel ajal, mida iseloomustavad arvukad suured väljakutsed. Mõistlik on olemasolev strateegia lõpule viia ja seda täpsustada, kohandades seda vastavalt uuele poliitilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale. Tuleb otsida uut tasakaalu vastutuse ja solidaarsuse vahel.

1.3

Vajaliku kursimuutuse käigus peab liit üles näitama poliitilist tahet ja esitama konkreetse nägemuse integratsiooni oluliseks süvendamiseks. Kõrvuti sellega tuleb laiendada liikmesriikide ja piirkondade vahel mitmel tasandil tehtava koostöö vorme, et jõuda „rohkema Euroopa” ja „parema Euroopani”.

1.4

Komitee arvates tuleb jätkata majandus- ja arengupoliitilise juhtimise süvendamist, suurendada avaliku sektori vahendite mitmekesisust ja hulka ning aidata kaasa struktuurireformide kiirendamisele liikmesriikides.

1.5

Komitee märgib, et võib avaldada toetust strateegia „Euroopa 2020” rakendamisele suunatud õigusaktide eelnõude, nt mitmeaastane finantsraamistik ja ühine strateegiline raamistik, üldisele lähenemisviisile ja suunitlusele.

1.6

Samal ajal rõhutab komitee, et stabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive parandamiseks ning vaesuse vähendamiseks mõeldud meetmed ei ole piisavad ning et on hädavajalik laiendada olemasolevaid vahendeid.

1.7

Selgelt tuleb määratleda vastutuse jagunemine liidu ja liikmesriikide vahel. Majanduskasvu aluste konsolideerimiseks võetud meetmed, nt Euroopa pangaliit (reguleerimine, järelevalve, toetusmeetmed ja hoiuste tagamine Euroopa pangandussektoris) või projektivõlakirjade emiteerimine, kujutavad endast olulist etappi ja nende elluviimist tuleks kiirendada. Tuleb suurendada Euroopa Keskpanga rolli.

1.8

Komitee leiab, et ainuüksi „raami” määratlemisest arengupoliitikas ei piisa. Eesmärkide elluviimist on võimalik kiirendada, suurendades sihtinvesteeringuid ja rakendades Euroopa tasandil üle-euroopalisi, sektoriüleseid ja mitmemõõtmelisi tegevuskavu. Arvukates riikides, kus struktuurireformide lõpuleviimine on praegu põhiküsimus, tuleb seda protsessi edendada arengupoliitika abil.

1.9

Aruka ja kaasava majanduskasvu saaks omavahel siduda muuhulgas eesmärgi kaudu suurendada tööhõivet ja toetada hulka mitmesuguseid tegevusi hõlmavat võrgustikku. Selleks tuleb suurendada konkurentsi paljudes ühtse turu valdkondades.

1.10

Siiski ei tohi ühtekuuluvuspoliitikas jätkata ühekülgset keskendumist majanduse edendamisele ja konkurentsivõimele. Kõik fondid ja programmid tuleb suuremal määral suunata strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele, nagu tööhõive loomine, sotsiaalteenused, võitlus vaesusega, kutseharidus- ja koolitus jne.

1.11

Komitee hinnangul tuleb teatud ettepanekuid aastateks 2014–2020, nt makropiirkondlike strateegiate väljatöötamine, toestada vajalike struktuuridega.

1.12

Hea näide süvendatud integratsioonist võiks olla programmi „Ühendatud Euroopa” laiendamine teistele ühistele Euroopa eesmärkidele, kaasates ka erasektori vahendid.

1.13

Strateegia „Euroopa 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika kooskõlla viimine nõuab ka Euroopa tasandi territoriaalset strateegiat koos vastavate vahenditega. Tuleb kiirendada Euroopa territoriaalse arengu strateegia väljatöötamist.

1.14

Komitee on seisukohal, et hädavajalik on ekspertide ja laia üldsuse märksa ulatuslikum kaasamine otsuste ettevalmistamisse. Seepärast teeb komitee ettepaneku määratleda ühises strateegilises raamistikus kaheteistkümnes temaatiline eesmärk, et tugevdada teabevahetust ja dialoogi kodanikuühiskonnaga.

2.1

Ühest küljest ülemaailmsete muutuste ja teisalt laienemise ning ka kriisi ja Euroopa vastuse tõttu sellele on liit viimastel aastatel muutunud keerukamaks, de facto mitmekiiruseliseks ja erinevused liikmesriikide huvide vahel on kasvanud.

2.2

Suurenenud on sotsiaalpoliitiliste konfliktide oht ja äärmuslike poliitiliste jõudude roll. On oodata, et võitlus majandus-, finants-, sotsiaal- ja solidaarsuskriisidega jääb ka kümnendi keskel Euroopa peamiseks prioriteediks. Kahjuks on tootmine paljudes Euroopa riikides oluliselt vähenenud. Omavahel põrkuvad finantsstabiilsus ja majanduskasv. Ja majanduskasvuta toimub finantsstabiilsuse poole püüdlemine samuti solidaarsuse arvelt.

2.3

Strateegiat „Euroopa 2020” ei kavandatud sellistel alustel. Selles võeti arvesse kriisi, ent mitte sellises ulatuses ega sellise kestusega.

2.4

EL vajab samaaegselt nii eelarve konsolideerimist kui ka tõhusat majanduskasvu tegevuskava. On teatud lootus, et vältimatu eelarvekonsolideerimise tõttu kahanevat nõudlust on pikas perspektiivis võimalik kompenseerida, kui konsolideerimine on kavandatud arukalt ja tasakaalustatult.

2.5

Komitee leiab, et komisjoni väljapakutud mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 kujutab endast küllaltki vastuvõetavat kompromissi. Kui õnnestub suurendada ELi omavahendeid, neid tõhusamalt ja tulemuslikumalt kasutada ning need vastavuses strateegia „Euroopa 2020” ja struktuurireformidega ümber korraldada, võib see majandusarengule kaasa aidata.

2.6

Siiski ei käsitleta ettepanekus piisavalt järelejõudmisega seotud probleeme ega sotsiaalseid pingeid. Eelarvetasakaaluga kimpus olevatele riikidele (kahtlemata olulise) finantsabi osutamine on ammendanud abistavate riikide suutlikkuse.

2.7

Ühtekuuluvuspoliitikas ei tohi jätkata ühekülgset keskendumist majanduse edendamisele ja konkurentsivõimele. Kõik fondid ja programmid tuleb suuremal määral suunata strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele, nagu tööhõive loomine, sotsiaalteenused, võitlus vaesusega, kutseharidus- ja koolitus jne.

2.8

Ühtekuuluvuspoliitikat ootavad ees küllalt suured muutused. Edaspidi keskendutakse makro- ja mikromajanduslike tingimuste parandamisele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. Kaasava majanduskasvu saavutamiseks kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” on siiski vaja paradigma muutust. Ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud vahendid ei ole annetused ega toetused, vaid osa Euroopa kapitalipaigutuse ja investeerimispoliitikast ning seepärast tuleb neid kasutada tõhusalt.

2.9

Ühtaegu nii kaasava kui ka jätkusuutliku majanduskasvu huvides muutub kõrvuti traditsiooniliste kriteeriumidega olulisemaks teatud nn pehmete tegurite roll (nt tervishoiu ja demograafiline olukord, hariduse ja kutseõppe tase ja arengutrendid jne) ja kasvab nõudmine tervisliku keskkonna järele. Kõige hiljutisemates dokumentides pööratakse väga vähe tähelepanu võimalusele eraldada selles valdkonnas vajalikku ELi toetust.

2.10

Komisjon esitas ettepaneku avada tööturg eesmärgiga muuta ebasoodsaid suundumusi. Toetused võivad anda uut hoogu nii nõudlusele kui pakkumisele. Iseäranis oluline on tagada pensioniõiguste ülekantavus ja kõrvaldada erinevad juriidilised, administratiivsed ja maksualased takistused.

3.1

Strateegias „Euroopa 2020” kavandatud dünaamiline areng ei peegeldu kohaselt institutsioonilise süsteemi lihtsustamises, selle tõhususe suurendamises ega selleks mõeldud vahendite asjakohases täiendamises.

3.2

Kõige raskemates olukordades on eluliselt tähtis kasutada maksimaalselt ära intellektuaalsed ressursid. Mõistlik on tugevdada alalisi või ajutisi analüüsi-, nõuande-, järelevalve ja perspektiivkavandamise organeid, mis tegutsevad kõrvuti seadusandlike ja täidesaatvate organitega. Kaalumist väärivad nt järgmised küsimused:

3.3

Äärmiselt tähtis on tagada liidu toimimise läbipaistvus ja tugevdada osalusdemokraatiat. Märksa enam tuleks kasutada internetifoorumeid või, juhul kui eelistatud on näost-näkku mõttevahetus, korraldada ja/või toetada kõrgetasemelisi ja laiaulatuslikke konverentse ning pidada samal ajal debatte riiklikes parlamentides. Soovitav on laiendada ELi poolset teavitamist ja avalikustada mõned ELi läbirääkimised, piiratud juhtudel võiks igaühele anda võimaluse neid interneti teel jälgida või tutvuda hääletamisega.

3.4

Strateegia „Euroopa 2020” kolmetine eesmärk on äärmiselt ambitsioonikas. Ent, nagu komitee mitmes arvamuses juba välja toodud, määratletud ajaline perspektiiv ei ole vastavuses pakutud võimalustega, eelkõige arvestades nn ajaloolist kogemust, mis on olnud nii negatiivne – nt esimese „Lissaboni” strateegia puhul –, kui ka positiivne, nagu näiteks siin juba mainitud kiirete ja tõhusate majanduse juhtimise meetmete puhul.

3.5

Menetluste ja rakendamise vaatenurgast võetakse strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks ning struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kasutamiseks kavandatud meetmetes ja õigusaktide eelnõudes vaid üldjoontes arvesse kuni 2013. aastani kestval programmitöö perioodil omandatud kogemusi.

3.6

Ühises strateegilises raamistikus sätestatud põhimõtted ja temaatilised ettepanekud pakuvad häid võimalusi, et jõuda rohkema ja parema Euroopani. Ent sellest ei piisa, et muuta need võimalused tegelikkuseks. Üksikasjade väljatöötamiseks tuleb teatud riikidel uuesti üle vaadata oma lähenemisviis kavandamisele.

3.7

Viimastel kümnenditel on Euroopas, eelkõige teadus- ja arendustegevuse ning mahukate infrastruktuuriinvesteeringute valdkonnas (viimasel juhul tuleneb see vältimatult asja olemusest), esile kerkinud laiaulatuslik lähenemisviis, mis on kasutatav ka piirkondlikul tasandil. ELi strateegiad, sh üksteist temaatilist eesmärki, ei ole majanduspoliitika ja territoriaalse arengu mitmemõõtmeliste tegevuskavade aspektist täielikud.

3.8

Tulevase Euroopa territoriaalse arengu strateegia jaoks tuleb määratleda eesmärgid ja vahendid, mis edendavad ka majandus- ja sotsiaalset koostööd makropiirkondlikul tasandil, iseäranis järgmistes valdkondades:

3.9

Viimast kümnendit on iseloomustanud ühest küljest linnasüsteemide pakutavad võimalused ja teisalt neis üha tuntavamad pinged, mida on peaaegu võimatu hallata.

3.10

Linnastute, sõlmkohtade ja tipptasemega seotud, äärmiselt arenenud tegevuskeskuste võrgustamine võib pakkuda head näidet dünaamilisest ja kaasavast, ent jätkusuutlikust arengust.

3.11

Laiendades infrastruktuurielemente poliitiliseks, institutsiooniliseks, majandus- ja sotsiaalseks integratsiooniks vajalikele temaatilistele suunistele, võib nägemus ühendatud Euroopast – osana makropiirkondlikest strateegiatest – viia makromajandusliku tõhususe tuntava paranemiseni. Selline laiendamine ei oleks vastuolus vahendite proportsionaalse ja võrdse jaotamisega.

3.12

Ühes oma varasemas arvamuses on komitee juba soovitanud määratleda uue Euroopa finantsraamistiku „Euroopale erihuvi pakkuvate” integreeritud projektide ideede jaoks.

3.13

Kaalumist väärib Euroopa energiaühenduse täielik elluviimine. Poliitilise toetuse korral võiks EL rääkida üleilmsetes organisatsioonides „ühel häälel” ja oleks lisaks sellele võimeline tõhusamalt kaitsma strateegilisi, majandus-, keskkonna- ja sotsiaalseid aspekte.

3.14

Kuna puuduvad kontseptuaalsed edusammud Euroopa tasandil, tekitaksid õigusaktide eelnõud ja finantsraamistik aastateks 2014–2020 uuesti surve, mis ärgitaks liikmesriike otsima individuaalseid lahendusi, mis on sageli vähem tõhusad.

3.15

Komitee tõuseks oma ülesande kõrgusele, kui ta võiks, arvestades oma koosseisu, väljendada asjakohaselt ja heatasemelist metoodikat järgides oma eksperditeadmisi, milles kajastub seos majandushuvide, sotsiaalsete väärtuste ja majanduskasvu jätkusuutlikkuse kriteeriumide vahel.

4.1

Strateegia „Euroopa 2020”, ühtekuuluvusfondi rakendamiseks pärast 2014. aastat väljatöötatud õigussüsteem ja ühine strateegiline raamistik on näited arusaamast, mida integreeritud areng endas sisaldab.

4.2

Siiski on komitee arvamusel, et lisaks sellele arusaamale nõuab ülemaailmne konkurents ka konkreetsemate ja üldisemate tegevuskavade koostamist ja elluviimist.

4.3

Strateegias „Euroopa 2020” ette nähtud aruka ja kaasava majanduskasvu peamine eesmärk makrotasandil on liidu tootmisvõimsuse ja integreerimisvõime suurendamine, sellal kui mikrotasandil tuleb tagada liidu kodanike elukvaliteedi pidev ja jätkusuutlik paranemine, mis põhineks tööhõive kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel kasvul.

4.4

Tulemuslikkuse ja tõhususe saavutamiseks tuleb Euroopa ressursside kasutamise kavandamisel arvestada, et eksisteerivad ühilduvad ja eraldiseisvad meetmed, mida võib kujutada spetsiaalse mitmemõõtmelise integreeritud klastrina.

4.4.1

Sektoriüleste eesmärkide korral, mida võib käsitada makrotasandile kuuluvaina ja millel seega on samuti mõju Euroopa Liidu konkurentsivõimele, tuleb keskenduda organisatsioonidele, mis osalevad arenguprotsessis või mida see protsess otseselt mõjutab ja mis on tootmis- või teenussuhtes.

4.4.2

Kavandamisel tuleb arvesse võtta ka protsessist puudutatud sidusrühmade (kasusaajate) territoriaalseid (piirkondlikke ja kohalikke) võrgustikke, samuti nendevahelisi suhtesüsteeme.

4.5

Nende kahe seotud süsteemi analüüs ja kavandamine, samuti nende toetamine liidu tasandil võimaldab saavutada aruka ja kaasava majanduskasvu kombineeritud mõju.

4.6

Eelmisel kümnendil muudeti suuresti tänu Euroopa vahendite abil arendatud infrastruktuuridele sügavuti Euroopa tootmisprotsesside territoriaalset struktuuri, mis tõi vähemarenenud piirkondades kaasa tootmisvahendite ja -kultuuri arenemise, hariduse ja kutseõppe uuendamise, tööhõive paranemise ning sissetulekute ja tarbimise suurenemise.

4.7

Majanduse territoriaalse struktuuri arengu määravad kindlaks tingimused, mida on võimalik tagada mikromajanduse tasandil ja mis on tihedalt seotud strateegias määratletud jätkusuutlikkuse kriteeriumiga.

4.8

Määrav tähtsus on sellistel teguritel nagu töötajate kvalifikatsioon ja vanus, kutseõpe, töökultuuri üldine tase, tööhõive kasv ja teenuste kvaliteet. Olulised tegurid on samuti kohaliku elanikkonna tervislik seisukord, keskkonnakvaliteet, ent loomulikult ka äri- ja füüsilise infrastruktuuri arengutase, samuti logistilised süsteemid.

4.9

Euroopa konkurentsivõime sõltub suuresti sellisest koordineeritud arengust, mis suudaks siduda makro- ja mikromajanduse taseme.

4.10

Tingimusel, et vahendeid kasutatakse tõhusalt ja tulemuslikult, võivad nende restruktureerimist õigustada järgmised asjaolud:

4.11

Mis puutub majandussektorile Euroopa tasandil antavasse toetusse, siis tunnistatakse üldiselt, et seda on (eriti tagastamatu abi vormis) kõige rohkem vaja väikeste ettevõtete uuenduslike tegevuste jaoks ning valdkondades, kus tööstuse taandarengu tõttu toimuvad struktuurimuutused. Seoses tootmisvõrgustikega võib ettevõtja mõiste muuta teatud arengumahajäämusega piirkondades või linnades vajalikuks laiendada samaaegselt aruka ja kaasava majanduskasvu või järelejõudmise huvides VKEdele antavat toetust.

4.12

Kõigiti rahuldavalt toimivate innovatsiooniahelate, klastrite ja kohalike tootmissüsteemide puhul võib kaaluda, kas nii suurtele, konkreetses piirkonnas juurdunud ettevõtjatele kui ka varustajatele ei tuleks tagada suuremat paindlikkust ning kindlustada neile eri laadi kombineeritud rahastamine.

4.13

Mitmemõõtmeliste strateegiate väljatöötamist võib illustreerida tervishoiuvaldkonna näitel. Tervishoiutööstusega seotud võrgustik ulatub tervishoiust ja keskkonnaharidusest kuni erinevate seotud tootmissektoriteni, hõlmates koolitust, keskkonnatööstust, tervishoiutööstust, meditsiiniturismi, bioloogiauuringuid, varustuse tootmist ja asjaomast kõrgharidust, eksperimentaal- ja innovatsioonikeskusi, aga ka neis tegutsevaid väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid ja toimides koosmõjus nende valdkondadega. Seoses sellega kasvab oluliselt nn hõbedase majanduse roll.

4.14

Komitee on mitmetes uuringutes analüüsinud sotsiaalmajanduse tähtsust kaasava majanduskasvu poliitika määrava tegurina.

4.15

Selliste tegevuste majanduslikul ja rahalisel koostoimel, mis võivad hõlmata ülalpool näitena nimetatud laadi võrgustikke, võib olla oluline mõju liikmesriikide eelarvete restruktureerimisele, mis võib omakorda kaasa tuua muutuse ühiskonna lähenemisviisis ja hoiakus.

4.16

Makropiirkondlik nägemus arengust toetab polütsentrilist Euroopa territoriaalset restruktureerimist, mis võimaldaks parandada ühelt poolt tegevuste vajalikku keskendatust ja teisalt, tänu erinevate kohalike olukordade eeliste kasutamisele, töö jagamist võrgustiku sees, mis vastaks jätkusuutlikkuse eesmärgile.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/6

1.1

Käesoleva arvamuse eesmärk on aidata kaasa ühenduse tasandil seadusandlike ja muude meetmete kohta teabe levitamisele, nende üle arutlemisele ja nende võimalikule edasiarendamisele, et kaitsta lapsi ja noori teatud reklaamiliikide eest, milles kasutatakse lapsi kohatult või mis on kahjulikul viisil neile suunatud või edastavad neile mis tahes viisil sõnumeid, mis võivad kahjustada nende elutervet kehalist, vaimset või kõlbelist arengut.

1.2

Siin on kaalul laste põhiõiguste kaitsmine ELis, nagu on sätestatud ÜRO konventsioonis, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3. Kõnealuseid õigusi on hästi tõlgendatud komisjoni teatises „Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine” (COM(2006) 367 final), mitmeaastases ühenduse programmis Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks (COM(2008) 106 final) (1) ja lapse õigusi käsitlevas ELi tegevuskavas (COM(2011) 60 final).

1.3

Reklaam, milles lubamatult kasutatakse lapsi eesmärkidel, mis ei ole seotud neid otseselt puudutavate teemadega, on inimväärikuse ning nende kehalise ja vaimse puutumatuse rikkumine ja see tuleks keelustada.

1.4

Lastele suunatud reklaam sisaldab hõlmatud vanuserühmast sõltuvalt täiendavaid riske ning avaldab kahjulikku mõju nende kehalisele, vaimsele või kõlbelisele tervisele. Eriti kahjustav on liigtarbimisele õhutamine, mis toob kaasa võlad ja inimese kehalist või vaimset tervist rikkuva või ohustava toidu või teiste toodete tarbimise.

1.5

Üldisemalt võib teatud reklaami eriti vägivaldne, rassistlik, võõravaenulik, erootiline või pornograafiline sisu pöördumatult mõjutada laste kehalist, vaimset ja kõlbelist arengut ning arengut kodanikuna, vallandades vägivallapuhangud või seksuaalse varaküpsuse.

1.6

Komitee on seisukohal, et kõnealuseid küsimusi on vaja väga põhjalikult analüüsida ja asetada need subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides ELi raamistikku. Küsimus ei ole ainult põhiõiguste tagamises: see on vajalik ka seetõttu, et erinevad riiklikud eeskirjad seavad ohtu siseturu sujuva toimimise. Seega soovitab komitee kehtestada Euroopa tasandil konkreetselt lastele suunatud reklaami osas vanuse üldise alampiiri.

1.7

Komitee on seisukohal, et väga varasest east alates tuleb erilist tähelepanu pöörata laste oskuste arendamisele, teavitamisele ja harimisele infotehnoloogia asjakohase kasutamise ja reklaamisõnumite tõlgendamise alal. Nimetatud teemad tuleb lisada koolide õppekavadesse kõikidel tasanditel. Vanemad peaksid samuti olema suutelised aitama lastel reklaamisõnumeid tõlgendada.

1.8

Komitee on arvamusel, et teavitada ja koolitada tuleks ka laiemat avalikkust ja eelkõige perekondi ja õpetajaid, et aidata neil lapsi tõhusamalt kaitsta.

1.9

Komitee kutsub reklaamijaid ja sponsoreid üles, kasutades nii ise- kui ka kaasregulatsiooni algatusi (mitte ainult neid, mis on juba vastu võetud, vaid ka neid, mida propageeritakse), võtma vastu ja kohaldama laste õiguste kaitse kõrgeimaid standardeid ja tagama nende järgimise.

1.10

Komitee on seisukohal, et eriti audiovisuaalse meedia, interneti ja sotsiaalvõrgustike kaudu edastatavate reklaamisõnumite alal ei vasta ühenduse õigusraamistik laste õiguste kaitse praegustele vajadustele. Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma kiiresti vajadust võtta kõnealuste õiguste tõhusaks tagamiseks vastu piiravamad valdkondadeülesed meetmed.

1.11

Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja riikide parlamente üles kindlalt jätkama laste õiguste toetamise traditsiooni selles konkreetses valdkonnas.

2.1

Komitee pooldab eluterve ja ausa konkurentsi ja tarbijakaitse kõrge taseme edendamiseks asjakohaselt reguleeritud sotsiaalset turumajandust, mille eesmärgiks on siseturu lõpuleviimine eurooplaste elu- ja töötingimuste parandamise vahendina, võttes nõuetekohaselt arvesse inimväärikust, vabadust, demokraatiat, võrdsust, õigusriiki ja inimõigusi.

2.2

Komitee tunnistab selles kontekstis, et reklaam täidab kõigis oma vormides olulist osa, mille on hästi kokku võtnud Rahvusvaheline Reklaamiühendus (IAA), kelle seisukohtades juhitakse eelkõige tähelepanu selle rollile innovatsiooni levitamisel, loomingulisuse ja meelelahutuse edendamisel, konkurentsi stimuleerimisel ja valikuvõimaluste lisamisel. Komitee tunnistab ka seda, et reklaam on tarbijate jaoks tähtis teabe ja selgituste allikas, mis õigustab ja põhjendab selle reguleerimist ühenduse tasandil.

2.3

Sedalaadi arvamuses ja eelnimetatud eesmärki silmas pidades oleks otstarbekas pühendada üks osa meedia, eelkõige televisiooni, interneti ja sotsiaalvõrgustike üldisele mõjule, kuna need on muutunud kõige olulisemaks lastele ja noortele kui kasutajatele ja ka passiivsetele vaatajatele reklaamisõnumite edastamise vahendiks. Kasulik oleks uurida ka laste erinevat käitumist seoses sotsiaalmeediaga tulenevalt nende vanusest ja sotsiaalsest taustast, sealhulgas hästi tuntud nähtust, et lapsed valivad endale isiksuse määratlejatena iidoleid ja sotsiaalse käitumise mudeleid või elustiile, mida kasutavad ära reklaamimeetodid (2). Ent pikkusele seatud piirangute tõttu tuleb eeldada, et kõnealuse küsimuse kõik aspektid on arusaadavad, tuntud ja üheselt kokku lepitud, eriti mis puudutab eespool osutatud meedia rolli noorte teavitamises, koolitamises, harimises ja nende meelelahutuses ning aega, mida noored sellele kulutavad. Mõningate kõnealuste aspektidega on tegeletud või tegeldakse praegu komitee teistes arvamustes (3).

3.1

Lapsi kasutava reklaamiga seoses tuleb rõhutada inimväärikuse ja lapse õiguste aspekti, mis on selgesõnaliselt sätestatud mitmetes rahvusvahelistes konventsioonides ja Euroopa Liidu poolt, eelkõige põhiõiguste hartas (artiklid 1 ja 2c) ning eriti artiklites 24 ja 32.

3.2

Komitee on seisukohal, et laste kujutisi nendega otseselt mitteseotud valdkondades asjakohatult kasutava reklaami üldise keelu tagamiseks on vaja nõuete ühtlustamist ühenduse tasandil.

4.1

Kuni teatud vanuseni lapsed ei filtreeri reklaami, eriti kui sõnum on ülepaisutatud ja sama reklaami korratakse ikka ja jälle. Lapsed aktsepteerivad kõiki sõnumeid tõesena ja neist võivad seega kergesti saada ostusõltlased. See nähtus on seda tugevam, mida ebasoodsam on lapse sotsiaalmajanduslik taust. Reklaamis sisalduvad sõnumid ja hoiatused jäävad lastele mõistetamatuks ja nende ennetav või hoiatav roll jääb täitmata.

4.2

Lisaks sellele on reklaami tajumine eri vanuserühmades erinev. Kuni viienda eluaastani ei suuda lapsed saatekava alusel näidatavatel saadetel ja reklaamil vahet teha; isegi pärast seda vanust ei saa nad jätkuvalt aru reklaami keelitavast rollist. See oskus areneb alles umbes kaheksandaks eluaastaks ja ka siis mitte kõikidel lastel. See ei tähenda aga siiski, et lapsed suudavad taibata selliste sõnumite ühekülgsust, rõhutades vastava toote positiivseid külgi ja eirates negatiivseid.

4.3

Kui suuremad lapsed suhtuvad reklaami kui meelelahutusse, on selle mõju suurem ning nende parem suutlikkus reklaamisõnumeid töödelda ei muuda neid tingimata reklaami ja selle kavatsuste suhtes immuunseks, kuna nende käitumise mõjutamiseks on võimalik kasutada teisi, keerukamaid ja samavõrd tõhusaid veenmistehnikaid.

4.4

Laste kognitiivsete ja tõlgendamisoskuste arendamine meediaharidusprogrammide abil võimaldab neil reklaamiga tõhusamalt suhestuda. Vanemate ja laste paremast meediakirjaoskusest ja reklaami mõistmisest ei piisa siiski lastele suunatud reklaami kahjulike mõjude tõkestamiseks. Väga oluline on laste ettevalmistamine nende tulevaseks tarbijarolliks, keskendudes meediakirjaoskusele ja oskuste arendamisele juba väga varasest east. See ei lahenda siiski reklaamide ülepaisutatud ja korduva olemuse pakilist probleemi ning sellega ei ole võimalik jõuda kõikide lasteni, eelkõige nendeni, kellel on ebasoodsam sotsiaalmajanduslik taust ja keda reklaami kahjulik mõju kõige enam puudutab.

4.5

Uuringud näitavad, et reklaami mõju leevendamisel on oluline perekonna vahendav roll. Lastel, sealhulgas väga väikestel lastel, on üha enam võimalusi televisiooni ja interneti kasutamiseks oma magamistoas, mis tähendab, et lapsed teevad seda üksi ja järelevalveta. Teine tegur, mis suurendab laste kokkupuudet reklaami ja turundustehnikatega, on interneti kasvav roll ka kõige väiksemate laste igapäevategevustes. Nagu Euroopa Parlamendi rapordi projektis õigusega märgitakse, „on internet laste kaaslane, sageli rohkem kui perekond, kool ja sõbrad” (4). Viimased uuringud, näiteks „Lapsed Internetis”, näitavad, et 38 % 9–12aastastest lastest on internetiprofiil ja 13–16aastastel on see näitaja kasvanud 78 %ni. Paljudel mänguasjade ja mängude kaubamärkidel on oma veebilehed, millel lapsed saavad mängida ja internetis lõbusasti aega veeta, kuid kus nad on ka veenmise ja kaubamärgitruuduse strateegiate sihtrühmaks.

4.6

Ülemäärasesse võlgnevusse juhtivale liigtarbimisele õhutamisega seoses ergutavad mõned lastele suunatud turundussõnumid tarbimisharjumusi, mida iseloomustab ülemäärasus, kunstlike soovide tekitamine, mis ei ole kooskõlas tegelike vajadustega, ning õnnest väära arusaamise loomine. Statistika näitab, et 54 % noorukitest tunneb survet teatud toodete ostmiseks üksnes seepärast, et nende sõpradel on need olemas; teiste sõnadega, tarbimisest saab viimaks sotsiaalse kaasatuse tegur.

4.7

Teatud reklaamiga kokkupuutumise ja vanematelt asjade ostmise lunimise vahel on põhjuslik seos. Reklaamiga kokkupuutumise ja asjade ostmise nõudmisega seotud peretülisid esineb kõikides perekondades, aga eelkõige kõige madalama sotsiaalmajandusliku staatusega perekondades, kus lapsed veedavad teleri ees kõige enam aega. Rahaliste võimaluste puudumise või kesisemate oskuste tõttu asju arutada maksavad madala sissetulekuga pered reklaami eest kõrgeimat hinda.

4.8

Reklaami ergutatava tarbimise tagajärjeks on ka väga paljude laste ja noorte suunamine kindlate kaubamärkide juurde, mis põhjustab raskeid olukordi nende jaoks, kellel puudub juurdepääs samadele toodetele. Ühte sellist olukorda tuntakse koolides kaubamärgist lähtuva tagakiusamisena (brand bullying), mis mõjutab tõsiselt lapsi, kes ei kasuta teatud kaubamärke. See võib estekitada käitumisprobleeme või suurt isiklikku frustratsiooni, tuues mõnikord kaasa tõrjutust, vägivalda ja kannatusi, mis omakorda võib viia õigusrikkumisteni pisivarguste või röövimise kujul.

4.9

Kehalist ja vaimset tervist rikkuva või ohustava toidu või teiste toodete tarbimisele ergutamisega seoses peaksime rõhutama mõju, mis on lastel toidu ostmise otsustele, eelkõige valmis- või kiirtoidu eelistamise osas. Halbadele toitumisharjumustele kallutamine on lastele suunatud reklaamis püsiv tegur. Laste rasvumine on juba väga suur probleem. Ühenduse Consumers International andmetel on kogu maailmas üks laps kümnest ülekaaluline või rasvunud. 22 miljonit alla viieaastast last liigitatakse praegu ülekaaluliseks ja selle peamine põhjus on palju suhkruid ja rasva sisaldavate kõrgtöödeldud toodete tarbimine.

4.10

Näitajad, mis iseloomustavad laste kokkupuudet toiduainete reklaamiga eelkõige lastesaadete ajal, on kõrged ja on kasvanud sedamööda, kuidas lapsed on hakanud rohkem kasutama kaabeltelevisiooni, internetti ja sotsiaalvõrgustikke. Lisaks on muutunud reklaami olemus, kuna praegu sisaldab see keerukamaid toodete turundustehnikaid, mis muudavad selle veenvamaks (5).

4.11

Reklaam võib mõjutada ka söömishäirete, näiteks anoreksia või buliimia kujunemist. Reklaamides näidatavate noorte inimeste kehakuju ja välimus avaldab mõju lastele ja noorukitele. Saleda kehakuju mõju noortele, eelkõige tüdrukutele, soodustab iluideaali, mis ergutab potentsiaalselt eluohtlikku söömiskäitumist.

4.12

Ameerika psühholoogiaassotsiatsioon (American Psychological Association) on seisukohal, et alla kaheksa-aastastele lastele suunatud reklaami tuleks piirata (või see üldse keelata), pidades silmas selles vanuses laste suutmatust reklaamide keelitavat sisu töödelda. Kõnealuse keelu eesmärgiks oleks piirata reklaami hävitavat mõju seoses ebatervislike söömisharjumuste propageerimisega, laste ja vanemate tülidega, mida põhjustab nõudmine osta teatud reklaamitavaid tooteid, ja vägivallaga kokkupuutumisega (6).

4.13

Komitee on seisukohal, et need probleemid, mida mõnede liikmesriikide (7) ja väljaspool Euroopat asuvate riikide õigusaktides juba reguleeritakse, tuleks lisada Euroopa Liidu tasandi õigusaktidesse, kehtestades konkreetselt lastele suunatud reklaamidele vanusepiirangu, nagu soovitas oma aruandes Euroopa Parlamendi raportöör Kyriacos Triantaphylides (8) ja mida kinnitati ka Euroopa Parlamendi 22. mai 2012. aasta resolutsioonis (9).

5.1

Seoses reklaamiga, mis võib avaldada tõsist mõju laste vaimsele ja kõlbelisele arengule, isegi kui see ei ole otseselt lastele suunatud, on kõige olulisem reklaam, mis ergutab vägivalda või teatud liiki vägivaldset käitumist, näiteks vägivaldset käitumist ülistavate mänguasjade või mängude reklaamid.

5.2

Usaldusväärsed uuringud tõestavad meedias kajastatava vägivallaga kokkupuutumise kahjulikku mõju, eelkõige juhul, kui see soodustab agressiivset käitumist, suuremat vastuvõtlikkust vägivallale ja vaenulikkust. Sellise vägivaldse materjali tarbimine võib otseselt mõjutada ka vaimset tervist, põhjustades ärevust, hirmu, unehäireid ja hüperaktiivsust.

5.3

Üha enam kasutatakse tervist kahjustavate toodete, näiteks alkoholi või tubaka reklaamides kuulsusi. Ligitõmbavaks peetava elustiili seostamine selliste toodetega ergutab nende kasutamise soovi ja loob nendest positiivse ettekujutuse.

5.4

Laste normaalset psühholoogilist ja kõlbelist arengut mõjutab ka reklaam, mis sisaldab erootilisi või pornograafilisi elemente, millega propageeritakse loomuvastast, väärastunud või liialdatud seksuaalset käitumist. Suur osa reklaamist on oma olemuselt sooliselt diskrimineeriv ja seksuaalne ning selles käsitletakse naisi iha objektina, sageli alamas või allutatud, et mitte öelda orjastatud seisundis. Samuti toob materjali ülemäärane seksuaalne laeng või erootiline, kui mitte lausa pornograafiline sisu kaasa laste varase seksualiseerumise. Vaatamata sellele, et mõned tuntud kaubamärgid on olnud sunnitud tagasi võtma laste seksualiseerumist soodustava reklaami ja vaatamata avalikkuse nördimusele alaealiste kehade kasutamise üle reklaamides, puuduvad selged üleeuroopalised määratlused selliste olukordade kohta.

5.5

Vaatamata sellele, et kõnealune valdkond on mitmes liikmesriigis reguleeritud (kuigi väga erineval viisil, mis pärsib ühtse turu sujuvat toimimist ja mida ei saa põhjendada juurdunud kultuuritraditsioonidega) on komitee seisukohal, et seda tuleks kaaluda ka ühenduse tasandil.

6.1

Praeguse raamistiku kohta tuleb märkida, et reklaamivaldkonna erialaspetsialistide poolt vastu võetud riiklikud õigusaktid ja menetlused seoses laste reklaamides kasutamisega (st kaubandusalane teabevahetus selle sõna kõige laiemas tähenduses) on eri liikmesriikides kõike muud kui ühtsed.

6.2

Ühenduse õigusraamistik on omalt poolt tarbetult keerukas ja segadust tekitav ning enamikel juhtudel liikmesriikides erinevalt üle võetud ja rakendatud. Komisjon ise tunnistab seda oma teatises „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (10), aruandes „Laste kaitse digitaalmaailmas” (11) ja „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegias” (12). Enamikes liikmesriikides on piirdutud ühenduse asjaomaste direktiivide minimaalses mahus ülevõtmisega, samal ajal kui teistes (13) kohaldatakse rangemaid standardeid, mis isegi keelustavad alaealistele suunatud reklaami (14).

6.3

Üheski ühenduse õigusaktides sisalduvas sättes ei eeldata põhjendatult, et alaealiste ja inimväärikuse kaitseks tuleks läbi viia eelnevaid kontrolle, mis on kooskõlas sõnavabaduse põhimõtetega, nagu on seoses asjaomase Euroopa konventsiooniga kindlalt sedastanud Euroopa Inimõiguste Kohus.

6.4

Põhimõtteline viga seisneb aga nõukogu 1998. aasta soovituses võrreldava ja tõhusa alaealiste ja inimväärikuse kaitse saavutamise kohta, mille esmane eesmärk on audiovisuaalsete ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime. Soovituses käsitletakse alaealistele ja inimväärikusele potentsiaalselt kahjulikku audiovisuaalset ja online-teavet kui Euroopa Liidu õigusloomepädevusest väljapoole jäävat (15) ja vaadeldakse seega neid aspekte kui „maitse ja moraali” küsimusi, mis ei kuulu ühenduse reguleerimispädevuse alla (16).

6.5

Üldistest kohustustest rääkides nõutakse liikmesriikidelt üksnes selle tagamist, et telesaadete (mille all mõeldakse ka kommertsteadaandeid sisaldavaid saateid) hulka ei kuuluks saateid, mis võivad alaealiste kehalist, vaimset või kõlbelist arengut tõsiselt kahjustada, eelkõige saateid, mis sisaldavad pornograafiat või põhjendamatut vägivalda, välja arvatud juhul, kui nendele eelneb akustiline hoiatus või nendega kaasneb visuaalne sümbol. Erandiks on juhud, kui ringhäälingusaate edastusaja valiku või mõne tehnilise meetme abil on tagatud, et edastuspiirkonna alaealised selliseid ringhäälingusaateid tavaliselt ei kuule ega näe.

6.6

Praegustest õigusaktidest on välja jäetud piirangud reklaamide lisamisele, kui see ei riku oluliselt saadete terviklikkust, põhjendusega, et vaatajate võimalused reklaami vältimiseks on suurenenud. Kõnealustes õigusaktides ei võeta arvesse lapse eripärasid, teda peetakse passiivseks vaatajaks.

6.7

Praegu ühenduse tasandil selgesõnaliselt kehtivad keelud puudutavad tubakatooteid, retseptiravimeid ning tervishoiutöötaja väljastatava ettekirjutuse alusel kättesaadavat ravi ja varjatud või alalävisele tajule suunatud reklaami. Kõnealune keeld ei laiene siiski tootepaigutusele (mis peakski olema põhimõtteliselt keelatud) juhul, kui vaatajat on piisavalt teavitatud tootepaigutuse olemasolust. Lisaks on kehtestatud ranged nõuded alkohoolsete jookide reklaamile.

6.8

Ainult viimasel juhul on sätestatud, et reklaam ei tohiks olla suunatud konkreetselt lastele. Kõikides teistes alaealiste kehalise, vaimse või kõlbelise arengu kahjustamisega seotud aspektides (näiteks otseselt laste või kaudselt nende vanemate õhutamine reklaamitavaid kaupu või teenuseid ostma, kasutades ära nende kogenematust või kergeusklikkust, või lastesaadetes edastatav reklaam toitumisalase või füsioloogilise mõjuga toitaineid ja muid aineid sisaldavate toitude ja jookide kohta, eelkõige nende kohta, mis sisaldavad rasva, transrasvhappeid, soola/naatriumi ja suhkruid) antakse kehtivates eeskirjades üksnes üldisi soovitusi või viidatakse käitumisjuhenditele.

6.9

Tuleb ka märkida, et kuigi ebaõiglasi äritavasid käsitlevas direktiivis sisaldub säte ebaõiglaste tavade kohta, mille puhul sihtgrupp on „selgesti eristatavad tarbijarühmad, kes on eriti vastuvõtlikud” konkreetselt oma „vanuse või kergeusklikkuse tõttu”, siis ei ole seda tõlgendatud eelnimetatud tavade keeluna ja samuti ei ole seda sellisena liikmesriikide õigusaktidesse üle võetud ega rakendatud (17).

6.10

Lisaks kõnealustele ELi õigusaktidele on teistes traditsioonilistes vahendites kehtestatud aluspõhimõtted, mida omakorda toetavad ELi esmaste õigusaktide viimased arengud (Lissaboni leping ja Euroopa põhiõiguste harta).

6.11

Samal ajal on asjaomase valdkonna erialaspetsialistid nii rahvusvaheliselt kui ka eri liikmesriikides ja eelkõige EASA (18) välja töötanud äritavasid käsitleva enesereguleerimise sätete kogumiku, millest nähtub selgelt pühendumine laste kaitsele. See ei kaota mitmetes rahvusvahelistes ja ühenduse asutustes välja toodud vajadust tagada laste austamise ja nende kaitsmise kõrge tase, et kindlustada nende kehaline, vaimne ja kõlbeline areng, pidades silmas nende endi huve, heaolu ning perekeskkonna ja -sidemete säilitamist.

7.1

Euroopa reklaami- ja turundusturg on väga konkurentsitihe, parasjagu moes olevast sõltuv ning eriti tundlik majandus- ja finantskriiside tagajärgede suhtes. Olulised erinevused reklaami reguleerimisel liikmesriigi tasandil võivad avaldada mõju tulemustele ning lisaks takistada reklaamivaldkonna arengut siseturul ja olla diskrimineerimise ja ebaausama konkurentsi allikas. Eelkõige praegu kiirelt areneva lastele ja noortele suunatud reklaami puhul asetavad riikide õigusaktides esinevad olulised erinevused ja erinevad nõuded reklaamiettevõtjad ebavõrdsesse olukorda, nii et nad on sunnitud tegema suuremaid kulutusi, kohandamaks oma kampaaniaid eri tingimuste ja õigusnõuetega. Samuti soodustavad need erinevused ebaausamaid konkurentsitavasid, millega püütakse kõnealustest raskustest kõrvale hiilida ja turgu võita. Õigusnormide ühtlustamine, millega kehtestatakse kogu ELis sarnased tingimused ja viiakse kõnealuses valdkonnas lõpule siseturg, võib aidata otsustavalt kaasa sellise läbipaistvama turu loomisele, kus kõik reklaamiettevõtjad saavad oma äri ajada, toetudes oma oskustele ja suutlikkusele, mis on suunatud tarbijate nõudmiste tõhusale rahuldamisele, selle asemel et kasutada ära riikide õigusaktide erinevusi, kahjustades seejuures tervet ja ausat konkurentsi.

8.1

Käesoleva ajani on reklaami ELi tasandil reguleerivates ühenduse direktiivides võetud üldjuhul õiguslikuks aluseks siseturu lõpuleviimist käsitlevad aluslepingu sätted, mis on praegu artiklid 26 ja 114, kuigi suurte muudatustega. See on kindlasti oluline teemavaldkond, kuid ei tohiks olla ainuke. Teiste, konkreetsemalt teleringhäälingule suunatud ühenduse algatuste puhul võeti selle asemel õiguslikuks aluseks tekst, mida sel ajal kohaldati asutamisvabadusele ja teenuste vabadusele, mis vastab praegu – kuigi oluliselt muudetuna – artiklile 49 jj ning artiklile 56 jj. Hilisemates, kuid Lissaboni lepingule eelnevates lastekaitset ja lapspornot käsitlevates algatustes võeti kasutatav õiguslik alus õigusaktidest kriminaalasjades tehtava koostöö kohta.

8.2

Väärib meenutamist, et praeguses Lissaboni lepingus on sätestatud olulised muudatused kõikides kõnealustes küsimustes ja seal pakutakse palju uusi võimalusi ühenduse meetmeteks, mida peame suutma tõlgendada ja rakendada. Olulisim uuendus oli Euroopa põhiõiguste harta lisamine ELi esmastesse õigusaktidesse, millele järgnes kriminaal- ja tsiviilasjades tehtava koostöö õigusliku olemuse muutmine ja lõpuks muudatused aluslepingu paljudesse sätetesse, näiteks siseturu lõpuleviimist, tarbijakaitset ja inimväärikuse austamist käsitlevatesse sätetesse. Komisjon on hiljuti esitatud andmekaitse-eeskirjade ettepanekute aluseks võtnud samuti Euroopa põhiõiguste harta ja eespool nimetatud Lissaboni lepingu sätted.

8.3

Lastele ja noortele suunatud reklaami küsimus on esmajoones kodanikuõiguste ja põhiõiguste kaitsmise küsimus. Eelnimetatud harta artiklites 1, 3, 24, 33 ja 38 peitub oluline õiguslik alus, mis õigustab küllaldaselt ühenduse meetmete vajalikkust. Nendele peaksime kindlasti lisama Euroopa Liidu lepingu artikli 2, artikli 3 lõike 5 ja artikli 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 4, 9 ja 10.

8.4

Selles valdkonnas on lisaks liikmesriikide valitsustele, olgu siis nõukogus või tõhustatud koostöö valdkonnas (Euroopa Liidu lepingu artikkel 20), ka riikide parlamentidel vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 12 oluline osa ja neid kutsutakse üles kõnealust vastutust jagama.

8.5

Siseturu lõpuleviimine on kõnealuses valdkonnas samuti üks kõige olulisematest eesmärkidest, seetõttu hõlmavad seda Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõige 3 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 26 ja 114 jj. Lisaks avavad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 12 ja 169 uued võimalused tarbijakaitsele. Menetlustega seotud küsimustes panevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 67 jj, eelkõige artiklid 81 ja 82, aluse tsiviil- ja kriminaalmenetluse raamistikule, mis aitab täiendada laste ja noorte kaitsmise õiguslikku raamistikku kõnealuses valdkonnas.

8.6

Lõpuks järgib ühenduse tasandi lähenemisviis antud küsimuses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõige 3 ja artikkel 4), kuna piiriülese mõõtme eesmärki ei ole võimalik liikmesriikidel üksinda nende riiklike süsteemide raamespiisaval määral saavutada. Algatuse eesmärki saaks seega paremini saavutada ELi tasandi meetmetega kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Algatuse ulatus tuleks sellele lisaks piiritleda endast konkreetseid praktilisi probleeme kujutavate küsimustega. Selles ei ole vaja tegeleda küsimustega, mida on asjakohasem käsitleda riiklikes õigusaktides, võttes seega nõuetekohaselt arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/12

—

oluline on hõlmata diskrimineerimise vastu võitlemise jõupingutused kõigisse tegevusvaldkondadesse ning kajastada need nii ELi eelarves kui ka riikide eelarvetes;

—

vaja on näitajaid olukorra kohta teabe saamiseks;

—

mittediskrimineerimise rakendamine tuleks siduda strateegiaga „Euroopa 2020”;

—

nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil tuleks määratleda asjakohased ja tõhusad jõustamis- ja järelevalvemehhanismid;

—

haavatavate rühmade majandusliku sõltumatuse tagamiseks ja parandamiseks on vaja parandada nii töökohtade kvaliteeti kui ka kvantiteeti;

—

oluline on, et vastutus perekonna ja majapidamise eest jaguneks sugude vahel võrdselt ning et sotsiaalkindlustusõigused oleksid individuaalsed;

—

vaja on luua institutsioonilised struktuurid, nt Euroopa puudega inimestega tegelev komitee;

—

valitseb oht, et majandus- ja sotsiaalne kriis suurendab kogu Euroopas sallimatust, võõraviha, rassismi ja homofoobiat;

—

integratsioon on keeruline ja pikaajaline ühiskondlik protsess, millel on palju mõõtmeid ja millesse on kaasatud palju sidusrühmi, eriti kohalikul tasandil.

3.1.1

2009. aastal avaldas Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet kaks aruannet (8), milles analüüsiti lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide olukorda. Põhiõiguste ameti mõned järeldused on välja toodud allpool. Üks esimesi järeldusi on, et on olemas diskrimineerimise põhjuste hierarhia, kus kaitse diskrimineerimise eest soo, rassi või etnilise kuuluvuse alusel on tugevam kui kaitse muude diskrimineerimise vormide eest. Siiski võib liikmesriikides täheldada järjest enam suundumust kaitsta kõigi diskrimineerimise põhjuste eest ühtviisi.

3.1.2

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti andmetel on 18 liikmesriiki võrdse tööalase kohtlemise direktiivi rakendamisel läinud seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise osas miinimumnõuetest kaugemale. Seega on enamik liikmesriike viinud sisse seadused, mis tagavad kaitse seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise eest väljaspool töökohta. Umbes 20 liikmesriigis on olemas asutused, mis vastutavad seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimise probleemidega tegelemise eest.

3.1.3

Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannetes käsitletakse ka lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide liikumisvabadust, mis on ELi ühtse tööturu oluline element. Sellega seoses tasub märkida, et perekonnaõigus kuulub riigi seadusandlikku pädevusse, mis tähendab, et eri liikmesriikides kehtivad samasooliste paaride suhtes erinevad eeskirjad. Samuti on riikidel erinevad traditsioonid suhtumises nt samasooliste abielusse ja partnerlustesse, kuid see võib kaasa tuua ka probleeme, kui inimesed kasutavad oma õigusi seoses isikute vaba liikumisega.

3.1.4

Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet märgib, et samasoolised paarid puutuvad isikute vaba liikumise õiguse kasutamisel kokku märkimisväärsete takistustega, sõltumata sellest, kas nad on abielus, registreeritud partnerluses või pikaajalises stabiilses suhtes. Põhiõiguste amet juhib tähelepanu sellele, et paljudel juhtudel tähendab see otsest diskrimineerimist ning et täpsustada tuleks liikmesriikide kohustusi seoses vaba liikumise direktiiviga (9).

3.2.1

Euroopa Kohus on langetanud otsuse kahes kohtuasjas seksuaalse sättumuse alusel toimunud diskrimineerimise kohta: Römer ja Maruko. Römeri kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et võrdse tööalase kohtlemise direktiiv keelab selle, et registreeritud partnerluse sõlminud ülalpeetav saab madalamat täiendavat vanaduspensionit kui abielus ülalpeetav, ning et tegemist on otsese diskrimineerimisega seksuaalse sättumuse alusel, kuna riigi seaduse järgi olid asjaomased isikud pensionite osas abielus isikutega võrreldavas õiguslikus ja tegelikus olukorras.

3.2.2

Maruko kohtuasjas leidis kohus, et direktiiv keelab sätted, mille kohaselt ei ole lesestunud registreeritud partneril pärast teise partneri surma õigus lesepensionile samadel alustel nagu abikaasade puhul makstakse. Siiski sedastas kohus, et riigi kohus peab otsustama, kas registreeritud kooselu lesestunud pool on abikaasaga võrreldavas olukorras. Lisaks märkis kohus, et ELis valitsevad suured erinevused ning et üldiselt ei käsitleta abielu ja teisi õiguslikult tunnustatud suhtevorme samaväärselt.

3.3.1

Raskused seksuaalse sättumuse avameelse tunnistamisega töökohal: Uuringud näitavad, et lesbid, geid, bi- ja transseksuaalid on tööturul sageli „nähtamatud”. Selle peamine põhjus on hirm tagakiusamise ees. Paljudel juhtudel väldivad nad ka seltskondlikku läbikäimist kolleegidega, et vältida oma seksuaalse sättumuse ilmsiks tulekut. Kõige suuremaks osutus inimeste hirm rääkida töökohal oma seksuaalsest sättumusest ülemustele. Teatud valdkondades, nagu sõjavägi ja kirik, ollakse märkimisväärselt harvem avameelsed.

3.3.2

Spetsiifilised probleemid raskendavad töötamist: Lesbid, geid, bi- ja transseksuaalid on tööturul teiste haavatavate rühmadega võrreldes eriolukorras, kuna avatus oma seksuaalse sättumuse suhtes mõjutab nende tööelu. Sageli kujundavad lesbid, geid, bi- ja transseksuaalid oma seksuaalse sättumuse ilmsiks tuleku vältimiseks välja strateegiad, nt tööl olles vestlusteema vahetamine või vestlusringist lahkumine. Uuringud näitavad, et need pidevad jõupingutused töökohal laveerimiseks mõjutavad tervist ja tootlikkust. Lesbidele, geidele, bi- ja transseksuaalidele ELis osaks saav diskrimineerimine toob kaasa häbist tingitud emotsionaalset tõrjutust, millel on tagajärjed nii inimesele endale kui ka tööturul osalemisele. Komitee arvates peaksid ELi eri institutsioonid tegema aktiivseid jõupingutusi selle tõrjutusega võitlemiseks.

3.3.3

Probleemid tööturule juurdepääsul: Kui kedagi diskrimineeritakse seksuaalse sättumuse tõttu, siis on oluline, et tal oleks juurdepääs kaebuste esitamise mehhanismidele, näiteks riiklikule asutusele, kes tegeleb seesuguse diskrimineerimisega seotud kaebustega. Paljudes liikmesriikides lihtsalt ei ole sellist asutust.

3.3.4

Soovimatus kaebus esitada: Seksuaalse sättumuse alusel toimunud diskrimineerimise registreeritud juhtumite arv on tähelepanuväärselt väike. Selle põhjus on tõenäoliselt lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide soovimatus avalikkuse ette tulla ja võimalik, et ka puudulikud teadmised oma õigustest. Samuti on oht, et kaebuse esitamisel kaotavad nad oma töö. Mõnel juhul on oluline, et kaebuse esitanud inimene saaks kaitset ühiskonnalt, et vältida kaebuse esitamise negatiivseid tagajärgi.

3.3.5

Puudulikud teadmised: Eurobaromeetri uuring näitas, et inimeste teadmised diskrimineerimisvastastest õigusaktidest on puudulikud. Ligi pooled (45 %) ELi kodanikud ei tea, et on olemas seadused, mis keelavad uute töötajate värbamisel diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel. Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni uuring näitas ka, et ametiühingute teadlikkus LGBT valdkonna poliitikast ja meetmetest on puudulik. Vähene teadlikkus tööalastest õigustest peegeldub ka üldises teabe ja andmete puuduses erineva seksuaalse sättumusega inimeste olukorrast ja läbielamistest. Uuringud on näidanud, et töökohal on teadlikkus seksuaalsest sättumusest ja soolisest identiteedist väga madal. Üldine vähene teadlikkus muudab teistsuguse seksuaalse sättumusega inimeste jaoks väga raskeks arutada soolise identiteedi või seksuaalsest sättumusest tingitud diskrimineerimise küsimust tööandjate või ametiühingutega. Seepärast tuleb eeskätt valdkondades, mille osas praegu on teadlikkus madal, teha jõupingutusi, et parandada teadmisi ELi kodanike õigustest.

3.3.6

Õiguskaitse ja muud diskrimineerimise vähendamise meetmed: Mõnes riigis on õiguskaitse sisseviimine ning võrdsete õiguste parem tagamine riigi tasandil aidanud tõsta avalikkuse teadlikkust üldisemalt ning sellel on olnud ka positiivne mõju ametiühingutele ja tööandjatele. Põhiõiguste ameti uuringus ei mainita peaaegu üldse tööandjate vastutust, mis rõhutab juhtkonna vastutuse tähtsust. Mitmekesisuse arvestamisel ja avatud kultuuril on lesbidele, geidele, bi- ja transseksuaalidele töökohal positiivne mõju. Mitmekesisusega arvestamine ei pruugi diskrimineerimist ära hoida, kuid see on oluline esimene samm igas organisatsioonis.

3.3.7

Diskrimineerimise ulatus: Töökohal toimuva LGBT kogukonna diskrimineerimise ulatuse väljaselgitamiseks on läbi viidud mitmeid uuringuid. Need uuringud on näidanud, et peaaegu pooled kõnealusest rühmast ei ole oma seksuaalse sättumuse osas avatud ning et üks kolmandik kuni pooled nendest, kes on avatud, kogevad töökohal otsest diskrimineerimist või solvavaid märkusi ja eelarvamusi.

3.3.8

ELis on läbi viidud projekte, kuhu on kaasatud tööandjad, ametiühingud ja vabatahtlike sektor. Komisjon toetas neid projekte rahaliselt, mis suurendas projektide õiguspärasust. Prantsusmaal on ühe sektori tööandjad ja ametiühingud sõlminud kokkuleppe samasooliste perekondade võrdsete õiguste kohta. Rootsi ametiühing Vision pakub koolitusi LGBT teemal eesmärgiga tõsta teadlikkust tööl toimuvast diskrimineerimisest. Kogemused näitavad, et koos tegutsedes on täiesti võimalik muuta tööturul teistsuguse seksuaalse sättumusega inimeste olukorda. Komitee märgib kahetsusega, et sedalaadi tegevused on harvad, ja kutsub sellest tulenevalt Euroopa Komisjoni üles levitama parimaid tavasid ning sotsiaalpartnereid võitlema palju aktiivsemalt lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise vastu töökohal.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/16

1.6.1

ELi tasandil peaksid poliitikaloojad tegema järgmist.

1.6.2

Liikmesriigid peaksid tegema järgmist.

1.6.3

Kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskond, sealhulgas sotsiaalpartnerid, peaksid tegema järgmist.

3.1.1

ELi tööjõu-uuring (7) näitab, et sisserändajate ettevõtluse areng ELi ulatuses on varieeruv: näiteks kui Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis ja Rootsis on sisserändajatest ettevõtjate osakaal üldises tööhõives kohalikust elanikkonnast 1,5–2,9 protsendipunkti võrra kõrgem,, siis siis Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Iirimaal, Saksamaal ja Austrias on osakaal kohaliku elanikkonnaga võrreldes väiksem.

3.1.2

Piirkonniti on füüsilisest isikust ettevõtjate (kohalike ja sisserännanute) üldine osakaal kõrgem Lõuna-Euroopas ning Kesk- ja Ida-Euroopas. Siiski võib Kesk- ja Ida-Euroopas näha tendentsi, et sisserändajad on altimad hakkama füüsilisest isikust ettevõtjaks kui kohalikud, kuna Lõuna-Euroopas on see vastupidi.

3.1.3

Sisserändajate ülekaal Poola, Slovaki Vabariigi, Tšehhi Vabariigi ja Ungari füüsilisest isikust ettevõtjate seas võib olla osalt tingitud suhteliselt paindlikest viisaeeskirjadest sisserändajatest ettevõtjate suhtes ja tööhõive olukorrast nendes riikides. Lõuna-Euroopa riikide madalamad näitajad sisserändajate ettevõtluse osas võivad olla põhjustatud asjaolust, et nendesse riikidesse rännanutel pole võib-olla jätkunud aega koguda ettevõtte loomiseks vajalikku inim-, füüsilist ja sotsiaalkapitali, sest nad ei oska kuigi hästi kohalikku keelt või on neil tekkinud raskusi oma kvalifikatsiooni tunnustamisega.

3.1.4

Andmed kindla aasta uute ettevõtjate arvu kohta näitavad samuti, et sisserändajad kalduvad olema kohalikest ettevõtlikumad. Ajavahemikus 1998–2008 kahekordistus sisserändajatest uute ettevõtjate keskmine iga-aastane arv Saksamaal (üle 100 000 aastas), Ühendkuningriigis (peaaegu 90 000 aastas). Hispaanias ja Itaalias suurenes keskmine iga-aastane arv vastavalt kuus korda (üle 75 000 aastas) ja kaheksa korda (üle 46 000). Ka Prantsusmaal tunnistati samal ajavahemikul kerget kasvu (üle 35 000) (8).

3.1.5

Peale selle on sisserändajad kohalikest ettevõtlikumad ka suhtarvu poolest riigi rahvastikku. Näiteks Ühendkuningriigis, kus sisserännanud moodustavad 8 % riigi elanikkonnast, omavad nad umbes 12 % kõigist Ühendkuningriigi VKEdest.

3.1.6

Need tulemused on kooskõlas USA hiljutise uurimusega, mis näitab, et sisserännanute osa väikeettevõtete omanike hulgas on 18 %, võrreldes nende osaga üldisest elanikkonnast 13 % ja tööjõust 16 %. (9)

3.2.1

Kuigi ettevõtlusse siirdumise määr on sisserändajate hulgas iga aastaga aina kõrgem, on kõrgem ka ettevõtlusest lahkumine. See madalam püsimajäämise määr võib osutada, et füüsiliste isikute ettevõtlus on vaheaste palgatööle suundumisel, aga võib ka olla, et sisserändajate ettevõtted sagedamini ebaõnnestuvad. Näiteks Prantsusmaal tegutseb viis aastat pärast loomist veel ainult 40 % välismaalaste omanduses olevatest ettevõtetest, samas kui Prantsuse kodanike loodud ettevõtetest on jäänud püsima 54 %. (10) OECD uurimus (11) on näidanud, et isegi ettevõtjate kvalifikatsiooni, kogemusi ja muid tegureid arvesse võttes on sisserändajate ettevõtete püsimajäämise võimalus 27 % võrra väiksem kui kohalike elanike ettevõtetel.

3.3.1

Sisserändajatest ettevõtjate tegevusvaldkondade ulatus vastuvõtvas riigis on sama lai kui kohalikel ettevõtjatel. Algselt peamiselt oma etnilise enklaavi elanikkonda teenindavate ettevõtete selline muutus on osalt põhjustatud paljude sisserändajate haridustaseme tõusust, samuti nihetest postindustriaalsete ühiskondade majandusstruktuurides.

3.3.2

Kuigi suur hulk välismaal sündinud ettevõtjaid tegutseb Euroopas sektorites, mida traditsiooniliselt seostatakse sisserändajate ettevõtetega (nt hulgi- ja jaemüük), töötavad paljud ka väljaspool traditsioonilise etnilise ettevõtluse sektoreid – peaaegu 18 % sisserändajatest ettevõtjaid tegutseb ehitussektoris, umbes 8 % erialaspetsialistina või teaduslik-tehnilises sektoris, umbes 6 % tootmissektoris ja veel 6 % tervishoius ja sotsiaalhoolekandes.

3.4.1

Sisserännanud ja kohalike ettevõtjate üldine profiil on selle poolest sarnane, et tegemist on üldiselt tööalaste kogemustega meessoost isikutega, kellest rohkem kui kolm neljandikku on üle 35 aasta vana. Sisserännanud ja kohalikud ettevõtjad on keskmiselt vanemad kui palgatöölised. See nähtus võib olla seletatav vajadusega koguda piisavalt sotsiaal- ja füüsilist kapitali ning kogemusi, enne kui suudetakse luua oma ettevõte.

3.4.2

Sisserändajatest ettevõtjate keskmine haridustase on kõrgem kui kohalikel ning umbes 30–40 % sisserändajatest ettevõtjatel on kõrgharidus.

3.4.3

Peaaegu kaks kolmandikku sisserändajatest ettevõtjaid on elanud vastuvõtvas riigis üle kümne aasta, võrreldes napilt üle 50 % sisserännanud palgatöölistega.

3.4.4

Eri päritolupiirkondade sisserändajad ei ole ühtemoodi aktiivsed ettevõtteid looma; Aasiast sisserännanud on kõige aktiivsemad, Ladina-Ameerikast ja Aafrikast kõige vähem aktiivsed. Olulist osa erinevustest eri sisserändajate rühmade ettevõtluskäitumises võib seletada erinevustega hariduses ja jõukuses. Täiendavaks seletuseks on asjaolu, et mõne päritolumaa majanduses on traditsiooniliselt suurem osakaal ettevõtjatel ning sellistest riikidest sisserännanud loovad vastuvõtvas riigis suurema tõenäosusega oma ettevõtte.

3.4.4.1

Tuleks märkida, et sisserännanute olukord pole päritolupiirkonniti ühtlane. Näiteks viitavad Ühendkuningriigi arvud sellele, et kui vaadelda Pakistani sisserändajate tööhõive suhet India sisserändajate tööhõivega, võiks mees- ja naistööliste osakaalud selles rühmas suureneda vastavalt 24 % ja 136 %, see tähendab umbes 96 000 inimese võrra.

5.1.1

ELi tööjõu-uuring (1998–2008) tõstab esile sisserändajatest ettevõtjate positiivset panust tööhõivesse, isegi kui enamik ettevõtjaid (kohalikke ja sisserännanuid) annab tööd üksnes iseendale.

5.1.2

Nad loovad keskmiselt 1,4 kuni 2,1 täiendavat töökohta. Siiski näitab võrdlus kohalike ettevõtjatega, et sisserändajatest ettevõtjad loovad suhteliselt vähem töökohti. Erandiks sellest üldisest tähelepanekust on Tšehhi Vabariik, Ungari, Slovaki Vabariik ja Ühendkuningriik, kus sisserändajatest ettevõtjad näivad loovat rohkem töökohti kui kohalikud ettevõtjad.

5.1.3

Panus üldisesse tööhõivesse on aja jooksul kasvanud. Aastatel 1998–2008 kasvas sisserändajatest ettevõtjate poolt palgatud töötajate arv Hispaanias, Itaalias, Austrias, Saksamaal ja Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal on nende panus tööhõivesse olnud pidevalt kõrge. Näiteks nii 2007. kui ka 2008. aastal palkasid sisserändajatest ettevõtjad igal aastal üle 750 000 töötaja Saksamaal, ligikaudu pool miljonit Ühendkuningriigis ja Hispaanias, peaaegu 400 000 Prantsusmaal ja umbes 300 000 Itaalias.

5.1.4

Suhtarvuna on see panus võrdne umbes 1,5–3 %-ga tööjõu koguhõivest. Riigid, kus sisserändajate panus üldisesse tööhõivesse on kõige suurem, on Luksemburg (8,5 %) ja Iirimaa (4,9 %). Kuigi andmed ei ole piisavad, et kindlaks teha, kas sisserändajad palkavad enamasti teisi sisserändajaid või mitte, on mõned uurimused näidanud, et sisserändajad palkavad nii kohalikke elanikke kui ka teisi sisserändajaid.

5.2.1

Sisserändajatest ettevõtjate panus ei piirdu töökohtade loomisega, nad annavad oma panuse ka vastuvõtva riigi üldisesse majanduskasvu. On väga raske koguda tõeseid empiirilisi tõendeid tegelike panuste kohta ELi majandusse, siiski on olemas Ühendkuningriigi andmeid, mis näitavad, et nende panus Ühendkuningriigi majandusse on eeldatavalt 25 miljardit Inglise naela aastas – 6 % väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kogulisandväärtusest (430 miljardit inglise naela 2007. aastal). (14)

5.2.2

See on võrreldav USA uurimusega, mis näitab, et väikeettevõtted, millest rohkem kui 50 % moodustavad sisserännanute ettevõtted, annavad eeldatavasti 776 miljardit USA dollarit aastas – 13 % väikeste ettevõtete kogupanusest (6 triljonit USA dollarit 2007. aastal).

5.2.3

Veel on olemas andmed Prantsusmaalt, mille kohaselt said sisserändajad 2009. aastal Prantsuse riigilt 47,9 miljardit eurot (heaolu, majutus, haridus jne), nendepoolne panus oli aga 60,3 miljardit eurot – teisisõnu tekitasid sisserändajad riigile rahalisi vahendeid juurde summas 12,4 miljardit eurot. (15)

5.2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et nimetatud ettevõtjate panus ELi oleks suurem, kui mitteametlikus majanduses osalevatele sisserändajatest ettevõtjatele antaks toetust, mida nad vajavad üleminekuks ametlikku majandusse.

5.3.1

On olemas ka tõendeid, et sisserändajatest ettevõtjad aitavad luua vastuvõtvale riigile kaubandusvõimalusi, kuna nad alandavad oma päritoluriikidega toimuvate kaubatehingute kulusid, kasutades selleks oma kontaktvõrgustikke ja teadmisi turgude kohta päritoluriikides. Näiteks Rootsis suunab 22 % välismaalastele kuuluvatest ettevõtetest oma kaubad ja teenused vähemalt osaliselt välisturule, aga kohalikele kuuluvatest ettevõtetest üksnes 15 %. (16) Samuti on tõestatud, et sisserändajate hulga suurenemisega Rootsis 10 % võrra kaasnes ekspordi suurenemine keskmiselt 6 % ja impordi suurenemine 9 % (17). Need andmed viitavad, et sisserändajad võivad mängida tähtsat rolli väliskaubanduse hõlbustamisel, vähendades oma päritoluriikide kaudseid kaubandustõkkeid.

5.3.2

Teine näide on Ühendkuningriik. Sisserändajatest ettevõtjad annavad otsese juurdepääsu kasvavale diasporaakogukonnale, mille hinnanguline sissetulek ületab 30 miljonit eurot, samuti avavad uusi kaubandusvõimalusi sellistel maailmaturgudel nagu India, Hiina ja Aafrika riigid, Kariibi mere riigid ja Ladina-Ameerika.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/21

1.1

Komitee on käsitlenud koduvägivalda juba 2006. aastal arvamuses „Naistevastane koduvägivald” (1), väljendades kodanikuühiskonna muret selles küsimuses. Esitatud soovitused on endiselt kehtivad, mistõttu ei võeta neid käesolevasse arvamusse üle.

1.2

Kodanikuühiskonna esindajana ning olles teadlik soopõhise vägivalla, sealhulgas koduvägivalla problemaatika olulisusest kõikide inimeste jaoks, kinnitab komitee taaskord, et ta kasutab kõiki vahendeid asjaomase nähtuse vastu võitlemiseks ning kavandab muuhulgas selleteemaliste arutelude korraldamist iga kahe aasta järel.

1.3

Komitee esitab ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele järgmised soovitused.

2.1

Igasugune vägivald teise isiku suhtes on akt selle isiku väärikuse, füüsilise ja psühholoogilise puutumatuse, inimõiguste ning ka demokraatliku ühiskonna aluste vastu.

2.2

Riikidel on kohustus austada, kaitsta ja edendada oma kodanike õigusi ning nad peavad investeerima olulisel määral avaliku sektori vahendeid seda ülesannet täitvatesse teenustesse ja personali.

2.3

Ühiskond mõistab hukka avaliku vägivalla ning toetab liikmesriikide meetmeid süüdlaste karistamisel.

2.4

See-eest on olemas märkamatu, koduseinte vahel toimuv vägivald, mis mõjub teinekord ohvritele palju rängemalt – koduvägivald.

Ajutiselt või alaliselt võivad ohvriteks olla kõik pereliikmed, kes võivad kannatada eri vägivallaliikide all, mis võivad lõppeda ka surmaga.

2.5

Olgugi et pädevate asutuste tähelepanu ja meetmeid väärivad kõik vägivallaliigid, on kõige süsteemsem ohvrikategooria just naised. Koduvägivald on maailma üks sagedasemaid surmapõhjuseid naiste seas. Seepärast keskendutaksegi käesolevas arvamuses naistevastasele koduvägivallale.

2.6

EL on määratlenud naistevastast vägivalda kui igasugust naiste vastu suunatud vägivallaakti, mille tulemuseks on või võib tõenäoliselt olla naisele füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahju või kannatuse tekitamine, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, ning sundimine ja omavoliline vabadusevõtmine avalikus või eraelus (3).

2.7

Hoolimata avaliku sektori ja mitmete organiseeritud või organiseerimata ühenduste pingutustest kümnendite jooksul, peab ühiskond seda vägivallavormi ikka veel eraeluliseks probleemiks, kuigi tegelikult on tegemist avaliku probleemiga.

2.8

Koduvägivald on kuritegu, mis peab olema seadusega karistatav. Komitee tunnustab liidu eri liikmesriikide pingutusi toimepanijate karmimaks karistamiseks. Siiski tuleks koduvägivalla vastu võitlemiseks määratleda selle nähtuse sügavad algpõhjused ning kujundada välja vajalikud strateegiad, sh nähtuse parem mõistmine meeste poolt.

2.9

Majanduskriis on muuseas tõsiselt mõjutamas paljude ELi liikmesriikide sotsiaalpoliitikat, kes vähendavad avalikke põhiteenuseid, nagu tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenused, sellal kui perede ja eelkõige naiste vajadus selliste teenuste järele üha suureneb. Oleme tunnistajaks naiste tugikeskuste ja väärkoheldud naiste varjupaikade sulgemisele, naiste ja meeste võrdset kohtlemist tagavate avalike teenuste eelarvekärbetele, ennetus- ja meediakampaaniaprojektide tühistamisele jmt.

2.10

Sooliste stereotüüpide ja patriarhaalse ühiskonnakorralduse püsivus, majanduslik ebavõrdsus ja naiste diskrimineerimine seoses tööhõive, sissetulekute ja juurdepääsuga muudele majandusressurssidele ning lisaks majandusliku sõltumatuse puudumine vähendavad naiste ettevõtlikkust ning suurendavad nende vastuvõtlikkust koduvägivalla suhtes.

2.11

Praeguse majanduskriisi ja selle vastu võitlemise poliitika, aga ka majanduse liberaliseerimise ja avaliku sektori privatiseerimise tõttu ei suurene mitte üksnes sooline vahetegemine töökohal, vaid tõuseb ka ebavõrdsus, mis loob vägivalla tekkeks soodsa pinnase.

2.12

Maailma Terviseorganisatsioon (4) on tunnistanud globaliseerumise kahjulikku mõju sotsiaalstruktuuridele. Täielikult reguleerimata globaliseerumine võib soodustada tõsiste vägivallaaktide toimepanemist naiste vastu, eeskätt inimkaubandust.

2.13

Suurem risk sattuda vägivalla ohvriks on vähemusrühmadesse kuuluvatel naistel, naissoost sisserännanutel, maa- või eraldatud kogukondades vaesuses elavatel naistel, vanglakaristust kandvatel naistel, institutsioonides olevatel naistel, vaimsete ja füüsiliste puuetega naistel ning eakatel naistel.

2.14

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on anda ülevaade naistevastase koduvägivalla olukorrast Euroopas ja võetud meetmetest ning elavdada ühiskonnas probleemi teadvustamist.

2.15

Komitee kui kodanikuühiskonna häälekandja soovib asutada koostöös naistevastase koduvägivalla vastu võitlevate organisatsioonidega foorumi, et arutleda ettepanekute üle selle vägivallavormi kaotamiseks ning jagada häid tavasid, mis võimaldavad võtta tõhusaid ennetusmeetmeid.

3.1

2011. aastal võttis Euroopa Nõukogu vastu konventsiooni naistevastase vägivalla ja koduvägivalla ärahoidmise ja nende vastu võitlemise kohta (5). See on esimene rahvusvaheline õiguslikult siduv õigusakt, milles luuakse üldine õiguslik raamistik vägivalla ennetamiseks, ohvrite kaitsmiseks ja toimepanijate süüdimõistmiseks. See on üleskutse suuremale võrdsusele meeste ja naiste vahel, kuna naistevastase vägivalla sügavad alged peituvad soolises ebavõrduses, mida tekitab patriarhaalne ühiskond ja hoolimatus tegeliku olukorra suhtes.

3.2

Konventsioonis käsitletakse kõiki vägivallaliike (füüsilist ja psühholoogilist vägivalda, seksuaalset ahistamist, sundabielusid, naissuguelundite moonutamist, ahistamist, steriliseerimist või sunniviisilisi aborte), võtmata arvesse ohvri vanust, etnilist päritolu, rahvust, usku, sotsiaalset päritolu, rändestaatust või seksuaalset sättumust.

3.3

Seni on konventsiooni allkirjastanud vaid 20 riiki (6), kellest osa tegi seda reservatsioonidega (Saksamaa, Serbia ja Malta), ning ratifitseerinud ainult üks riik (7). Komitee julgustab kõiki liikmesriike viivitamata allkirjastama, ratifitseerima ja jõustama Istanbuli konventsiooni.

4.1

45 % kõigist ELi naistest väidab, et on soolise vägivallaga elu jooksul kokku puutunud. 40–45 % neist märgib, et nad on sattunud seksuaalse ahistamise ohvriks töökohal. Arvatakse, et Euroopas sureb soolise vägivalla tulemusel päevas 7 naist (8).

4.2

Muuhulgas on sellel nähtusel väga suur majanduslik mõju. Hinnanguliselt läheb naistevastane vägivald 47 Euroopa Nõukogu riigis aastas maksma vähemalt 32 miljardit eurot.

4.3

2010. aastal läbi viidud Eurobaromeetri uuring näitas, et nähtus on inimestele laialdaselt teada (98 % küsitletutest) ning väga levinud (veerand vastanutest väitis end tundvat mõnda koduvägivalla all kannatavat naist ning üks viiendik vastanutest kinnitas, et tunneb mõnda selle vägivallavormi toimepanijat).

4.4

Juba 1980. aastal tõsteti naiste õiguslikku ja sotsiaalset olukorda käsitleval teisel ülemaailmsel konverentsil esile asjaolu, et naistevastane vägivald on maailma üks mahavaikitumaid kuriteoliike. Kolmteist aastat hiljem loeti Viinis toimunud inimõiguste alasel ülemaailmsel konverentsil inimõiguste hulka naiste õigused. ELi liikmesriigid võtsid kohustuse saavutada Pekingi 1955. aasta tegevusplatvormil püstitatud tähtsaimad eesmärgid.

4.5

Naisjuhtide teise Euroopa tippkohtumise (Cádiz, märts 2010) (9) lõppdeklaratsioonis tunnistasid 25 naisministrit ja paljud vastutavad poliitikud kogu EList, et naiste ja meeste vahelisest võrdsusest peab saama reaalsus ning et naistevastane vägivald on jätkuv tõsine inimõiguste rikkumine. Dokumendis kinnitatakse, et soolised stereotüübid põhjustavad endiselt diskrimineerimist ning kutsutakse tegutsema selle nimel, et uued põlvkonnad ei võtaks üle samu soolisi käitumismalle.

4.6

ELi institutsioonid on koostanud mitmeid sellealaseid analüüse ja tegevuskavasid, sealhulgas

4.7

Küll mitte massiliselt, kuid ka liikmesriigid on võtnud vastu õigusakte, mille eesmärk on kriminaliseerida koduvägivald, võtta karmimaid meetmeid toimepanijate suhtes, liigitada koduvägivald avaliku korra vastaste kuritegude hulka jmt.

4.8

Olgugi et nii riikide kui ka ELi tasandil napib usaldusväärseid ja võrreldavaid andmeid koduvägivalla kohta, on teadaolevad andmed piisavalt murettekitavad, et mitte kahelda probleemi ulatuslikkuses (10).

4.9

Arvudest ja seaduste karmistamisest hoolimata on tõsi, et inimeste hulgas on endiselt levinud arusaam, et me elame võrdses ühiskonnas. See võib eksitada arutelusid nii koduvägivalla kui ka muude vägivallaliikide ning naiste ja meeste ebavõrdsuse (palgalõhe, edutamine, karjäär jne) teemal.

4.10

Üks eiratud vägivallaliik on psühholoogiline vägivald, kuna see on välismaailmale märkamatu. On aeg vaikusest läbi murda ning tunnistada, et see vägivallavorm on inimõiguste rikkumine, mistõttu tuleb see lülitada soolist vägivalda käsitlevatesse õigusaktidesse.

4.11

Psühholoogiline vägivald jätab ohvritele väga sageli jälje kogu eluks ja seetõttu vajavad selle all kannatanud naised igakülgset valdkonnaülest abi turvalises rehabiliteerivas keskkonnas. Omamata mingeid silmnähtavaid tõendeid vägivallast, on nad sunnitud elama ühiskonnas eraldatult, arvates, et keegi ei usu neid. Paranemiseks on oluline, et hooldusteenuse osutajad neid usuksid.

4.12

Koduvägivald ei avalda otsest mõju ainult ohvrile, vaid puudutab ka tema abistajaid ja probleemist teadlikke isikuid, samuti lapsi, kes on oma emotsionaalse hapruse tõttu eriti tundlikud ja võivad olla sellest mõjutatud kogu ülejäänud elu.

4.13

Olgugi et koduvägivald ei piirdu üksnes naistevastase vägivallaga, võiksime küsida, miks peetakse vastikust tekitavaks muud koduseinte vahel toimuvat vägivalda, nagu pedofiilia (90 % aktidest pannakse toime lähedaste inimeste poolt), samas kui koduvägivalla puhul püütakse endiselt analüüsida ajendeid, mis viisid toimepanija sellise teoni.

5.1

Tuleks vastata peamisele küsimusele – mis põhjusel ühiskond nimetatud kuritegusid sageli sallib või miks otsitakse selle all kannatanud naiste käitumises õigustust toimepandud kuritegudele. Tihtipeale esitatud sotsiaal-kultuurilised põhjused, mis on pealegi ekslikud, üksnes soodustavad praeguse olukorra säilimist.

5.2

Mõte, et koduvägivalla juured peituvad ajaloolises kultuuris ja traditsioonides, toidab väärarusaama, et kultuur on uskumuste ja harjumuste muundumatu kogum. Vastupidi – kultuur on pidevalt arenev ja uuenev ning just seetõttu, et see on heterogeenne ning sisaldab omavahel võistlevaid väärtushinnanguid. Arenguvõimelisus on kultuuri lahutamatu tunnus.

5.3

Kultuur on tihedasti seotud võimu teostamisega: normid ja väärtused muutuvad autoriteetseks siis, kui nende propageerijad saavutavad võimu või mõjuka positsiooni.

5.4

Ka naised osalevad kultuuris, sest nad mõjutavad kultuuri, milles nad elavad. Nende osalemine ühiskonna- ja kultuurielus on väga vajalik, sest nii on võimalik muuta mõtteviisi, käitumismalle ja tavasid, mis kahjustavad nende mainet ja olukorda.

5.5

See selgitab, miks peetakse naiste alaesindatust eri võimutasanditel nii oluliseks probleemküsimuseks. Seni kuni see probleem pole rahuldavat lahendust leidnud ning naised ei ole majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt piisavalt esindatud, kuigi neil oma arvult ja võimetelt oleks sellele õigus, jääb nendevastase vägivalla küsimuse lahendamine keerukaks ja liiga aeglaseks. Ehkki soolise vägivalla vastu võitlemise avalikul poliitikal on oluline mõju, võib naiste juurdepääs võrdsele valitsemisele muuta traditsioonilist arusaama nende kohast ühiskonnas.

5.6

Soomudelid, mis on sajandeid kujutanud naiselike väärtustena passiivsust, alandlikkust ja allumist ning mehelike väärtustena agressiivsust, jõudu ja tegutsemist on juurutanud sajanditepikkust arusaama, et naine peab paarisuhtes olema alluv ja sõltuv pool.

5.7

Kooselu, mis põhineb stereotüüpidel ja eeldab ühe või teise poole allumist, ei ole enam vastuvõetav ning mehed ja naised võiksid mõelda, milline on nende suhtumine mainitud stereotüüpidesse. Oma seisukoha kujundamisel võiks aluseks võtta sellised väärtused, nagu vabadus, sõltumatus ja isiklik heaolu.

5.8

Paljude naisetapujuhtumite (11) puhul on suur osa ohvritest eelnevalt teatanud vägivaldsest käitumisest või ähvardustest. Just seetõttu on väga oluline teha ennetustööd. Liigagi paljudel juhtudel ei võetud ohvri kaitsmiseks mitte mingeid meetmeid.

5.9

Ennetustöö võib ja lausa peab sisaldama:

5.10

Koduvägivalla ohvrite kaitsmisega tegelevatele organitele tuleb tagada eriväljaõppega personal ning rahalised vahendid kokku lepitud meetmete elluviimiseks, vastasel juhul ei ole meetmed tõhusad.

5.11

On tähtis luua valdkonnaüleseid tugikeskusi, kus ohvreid kuulatakse, mõistetakse ja usutakse. Koduvägivalla puhul on mängus mitmed psühholoogilised, kultuurilised ja usulised tegurid, aga ka sajandeid juurdunud tavad. Põhjuseid on seega rohkem kui üks, mistõttu ei saa juhtumeid lahendada üksnes politsei- või karistusmeetmetega. Selle nähtuse vastu võitlemise üks võtmeülesandeid on tagada valdkonnaülene tugisüsteem, mis hoiab ära korduva vägivalla toimepanemise naise suhtes. Eriti suurt tähelepanu tuleb pöörata puudega ja sisserännanud naistele, kes on nähtuse suhtes vastuvõtlikumad. Tugikeskuses tuleb korrapäraselt tegeleda ka kaudsete vägivallaohvritega, eriti lastega.

5.12

Turvaohte seostatakse liigagi tihti organiseeritud kuritegevuse, terrorismi, inimeste ja vara kahjustamise ning uimastite veoga ning praktiliselt mitte kunagi paljusid naisi kodus või töökohal ohustava vägivallaga, mistõttu tuleks turvaohud ümber mõtestada. Kui turvalisus sisaldaks rohkem humanistlikke kriteeriume ja ennetustööd, päästaksime väga palju elusid. Lisakaitset võib pakkuda uus tehnoloogia, nagu näiteks elektroonilised käevõrud, mis ei lase vabaduses oleval toimepanijal oma ohvritele läheneda, kui tema suhtes on väljastatud lähenemiskeeld.

5.13

Koduvägivalda käsitlev statistika ei anna olukorrast tõelist pilti, kuna statistika ei suuda hõlmata probleemi tegelikku ulatust. Seepärast on oluline ühtlustada koduvägivallajuhtumite registreerimise kriteeriume, et andmeid oleks võimalik ELi tasandil võrrelda.

5.14

Valitsused peavad sealhulgas rahaliselt väärtustama ja toetama vastavate kodanikuühenduste (naisühendused, inimõigusorganisatsioonid, ametiühingud jne) tegevust, üritamata neid kontrollida või nende sõltumatust vähendada.

5.15

Eriti oluline valdkond on haridus. Ka haridus võib kinnistada diskrimineerivaid stereotüüpe ja käitumismudeleid, nagu see võib mängida suurt rolli mõtteviisi ning nii individuaalse kui ka kollektiivse käitumise muutmisel. Kooliharidus peaks olema mittestereotüüpne ja mõlema sugupoolega arvestav ning põhinema võrdsetel õigustel ja võimalustel, mille puhul seatakse sihiks isiku terviklik areng, milles ei ole kohta soolistel stereotüüpidel ega soorollidel ega ka naiste diskrimineerimisel. Kool võib olla vahend selleks, et kaotada naiste ja meeste stereotüüpsed rollid, mida meedias üldiselt kujutatakse. Samuti on see ideaalne paik sool põhineva vägivalla märkamiseks.

5.16

Et kool saaks seda väärtuslikku rolli täita, peavad juba nii õpetajate algkoolitus kui ka täiendõpe sisaldama juhiseid soopõhise ja eelkõige koduvägivalla kohta. Õppekavad ja õpikud tuleks vaadata korrapäraselt läbi, et kõrvaldada nendest igasugused viited soolistele stereotüüpidele.

5.17

Sama oluline on tervishoiuvaldkond. Naiste ja noorte asetamine tervishoiustrateegiate keskmesse võimaldaks levitada veendumust, et naistevastane vägivald koduseinte vahel on riskitegur ja mitte isoleeritud probleem.

5.18

Registreerimis- ja teatamisprotseduure on vaja korrapäraselt läbi vaadata, vältides spetsialistidele liigset halduskoormust põhjustavaid, paindumatuid või mittejätkusuutlikke aruandlusvorme. Protseduurid peavad võimaldama registreerida terviseprobleemi riskitegurina (näiteks pereplaneerimise või sünnituseelse nõustamise raames), samuti eristada selgelt linna- ja maakeskkonnast tulenevaid vajadusi.

5.19

Kõikides soolise vägivallaga seotud valdkondades tuleb tagada tõhus ja reaalsusele vastav teadvustamine ja koolitamine ning vajalikud vahendid ja ressursid. Samuti tuleb teha olukorrast korrapäraseid ülevaateid, et veenduda olemasoleva teabe vastavuses reaalsusele.

5.20

Vahet tuleb teha teadvustamisel (sihtrühm on asutuses töötav kogu personal), koolitamisel (mõeldud kõigile neile, kes puutuvad kokku ohvritega ja võivad aidata probleemi tuvastada) ning erikoolitusel (suunatud kõigile, kes pakuvad ohvriabi). Erilist tähelepanu tuleb pöörata politseitöötajate ja kohtunike koolitamisele, kellel on suur roll kaebuse vastuvõtmisel ja toimepanija üle kohtumõistmisel. Nende tegevus võib tuua traumaatilisse kogemusse tagasi lootuse. Samuti on oluline, et kinnipidamisasutused töötaksid välja soolise vägivalla üle elanud naistele ja toime pannud meestele vanglas pakutavaid programme ning suurendaksid samuti kõikide ELi liikmesriikide vanglapersonali teadlikkust sellest probleemist.

5.21

Lõpuks suurendab naistevastase koduvägivalla käsitlemine inimõiguste alase küsimusena liikmesriikide vastutust sellist liiki vägivalla ennetamisel, kaotamisel ja selle eest karistamisel ning kohustust anda nimetatud eesmärkide täitmisest aru.

5.22

Soolise vägivalla sidumine inimõigustega võimaldab kasutada arvukaid mehhanisme liikmesriikide vastutusele võtmiseks rahvusvahelisel ja piirkondlikul tasandil, tuginedes inimõigusi käsitlevatele lepingutele, rahvusvahelistele kriminaalkohtutele, Euroopa piirkondlikule inimõigussüsteemile (Euroopa Inimõiguste Kohus – Euroopa Nõukogu organ).

5.23

Naistevastase vägivalla käsitlemine inimõiguste rikkumisena võimaldaks tegeleda probleemiga kõikehõlmavamalt ja valdkonnaüleselt, mis annaks inimõiguste mõõtme kõikide sektorite jõupingutustele. See sunnib meid tõhustama ja kiirendama kõikide valdkondade algatusi naistevastase vägivalla ennetamiseks ja kaotamiseks, sealhulgas kriminaalasjade, tervishoiu, kohalikku ja piirkondlikku arengut käsitlevate strateegiate, humanitaarabi jmt valdkondades.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/27

a)

korruptsioon, mille kõik hukka mõistavad;

b)

korruptsioon, mille vaid osa elanikkonnast hukka mõistab;

c)

korruptsioon, mida elanikkonna seas laialdaselt sallitakse.

—

Ollakse teadlikud sellest, et korruptsioon ei ole vajalik pahe ning et maailmas on riike ja süsteeme, kus elatakse korruptsioonita.

—

On hakatud asutama ühinguid mitte ainult korruptsiooni paljastamiseks, vaid ka inimestele selle majandusliku ja sotsiaalse mõju selgitamiseks.

—

Paljud riigid on otsustanud võtta vastu uusi õigusakte, milles võetakse arvesse võitlust korruptsiooniga.

—

Inimesed on teadlikud vajadusest arendada välja õigusriik, mis sisaldab võitlust korruptsiooni ja privileegidega.

—

Mõned, sh vähemuste seast valitud esindajad on poliitilisel areenil tõstatanud korruptsioonivastase võitluse teema.

—

On tehtud sümboolse tähendusega süüdimõistvaid otsuseid mõnede korruptiivsete vastutavate ametnike suhtes.

—

Mitmes riigis on loodud korruptsiooniga võitlevaid asutusi.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/31

1.1

Arvestades suhtlusvõrkude mõju isiklikul ja ühiskondlikul tasandil ning nende tulevast arengut ja tagajärgi, peavad ELi institutsioonid seadma esmatähtsaks võtta siduvaid ja mittesiduvaid riikideüleseid meetmeid, mis aitaksid kooskõlas digitaalse tegevuskavaga kaasa isereguleerimisele või veelgi parem, kaasreguleerimisele ning mille eesmärk oleks edendada ühtsel dünaamilisel digitaalturul vastutustundlikku ja arukat võrgukasutust ning vältida suhtlusvõrkudes esinevatest ohtudest tulenevaid probleeme. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ideaalis eksisteeriksid nn mudelseadused, mis reguleeriksid antud valdkonda üleilmselt, kuid seni, kuni see ei ole võimalik, tuleb leida lahendus ELi tasandil.

1.2

Juhul kui võetakse vastu ise- või kaasregulatsiooni toetavaid eeskirju, peavad need olema ajutised, nende kohaldamist tuleb korrapäraselt hinnata ning mittekohaldamise korral tuleb võtta vastu siduvaid eeskirju.

1.3

Täpsemalt kutsub komitee komisjoni üles korraldama digitaalse kirjaoskuse edendamise raames teadlikkuse suurendamise ja teavitamise kampaaniaid, mis peaksid eelistatult olema suunatud kõige haavatavamatele elanikerühmadele, et hoida ära ja leevendada suhtlusvõrkude ebasobiva kasutuse soovimatuid mõjusid. Selleks, et ka lapsevanemad saaksid sellise ebasobiva võrgukasutuse probleemiga tegeleda, tuleb neile õpetada laste võrgukasutust jälgima ja vahendama ning tugevdada veebis leiduvast ebaseaduslikust infosisust teavitamise punkte (hotlines).

1.4

Nende algatuste edendamiseks on vaja lisaks levitada teenusepakkujate häid tavasid oma kohustuste täitmisel, kontrollida reklaami ja jälgida väga noorte kasutajate juurdepääsu. Kõik see koos võib aidata kaotada suhtlusvõrkude negatiivse maine, rõhutades samal ajal nende potentsiaalseid võimalusi ja koostoimet. Lisaks esineb sõltuvust suhtlusvõrkudest. Kasutajaid tuleks sellest teavitada ning kõige enam ohustatud noorte teismeliste vanemaid tuleks hoiatada.

1.5

Tuleb paremini kaitsta õigust eraelu puutumatusele eraellu sekkumise katsete korral töösuhetes ja uute tehnoloogiate kasutamisel, eelkõige suhtlusvõrkudes. Seda valdkonda peaksid reguleerima sotsiaalpartnerid asjakohaste kokkulepete abil.

1.6

Kokkuvõtteks kordab komitee (1), et ootab ELi internetiõiguste juhendi avaldamist. Selles esitatakse kokkuvõte ELis kehtivatest digitaalsete teenuste kasutajate õigustest selgel ja kättesaadaval viisil ning käsitletakse võrkude vastutustundliku kasutamise edendamist, nendega seotud probleemide vältimist ja ebaõiglaseks või kahjulikuks peetavate tavade kaotamist, eelkõige ülimalt kontekstilise reklaami korral.

2.1

Käesoleva omaalgatusliku arvamusega soovitakse saavutada kolm eesmärki:

2.2

Kogu digitaalühiskonna viimaste aastate õitseaeg üldiselt ning konkreetsemalt virtuaalkogukondade üha suurem levik on tekitanud vajaduse võtta poliitikameetmeid, millega edendatakse suhtlusvõrkude vastutustundlikku kasutust, välditakse nendega kaasnevaid ohte ja probleeme ning pakutakse nende eest kaitset.

2.3

Mainitud areng jätkub ning mõõtmete tõttu, mille suhtlusvõrgud on saavutanud alates oma algusaegadest, tuleb pidevalt ümber hinnata nende kontseptuaalsed piirid ja seetõttu ka nende käsitlemise viisid. Siiski on võimalik kokku leppida suhtlusvõrkude teatud olulistes põhiomadustes, et suuta kindlaks määrata asjakohased tegevusvaldkonnad.

2.4

Sellega seoses võib öelda, et suhtlusvõrk kui keerulises kontekstis eksisteeriv vabatahtliku sotsiaalse suhtlemise vorm põhineb positiivse tagasiside avatud süsteemis toimuval dünaamilisel teabevahetusel.

2.5

Seepärast on suhtlusvõrkude tüüpide ja kasutusviiside ning kasutajaprofiilide ja sisu mitmekesisus pidevalt arenev protsess, mille jaoks on vaja täpselt määratleda toimimise üldeeskirjad. Seepärast oleks asjakohane korraldada korrapäraselt uuringuid nii nimetatud eesmärgil kui ka selleks, et saada teavet kasutajate liitumisest ühe või mitme konkreetse suhtlusvõrguga. Need uuringud aitaksid lisaks anda suuna tehnoloogiliselt neutraalsetele eeskirjadele, mida on vaja kõnealusele valdkonnale omases kohanemisvõimelise paindlikkuse protsessis.

2.6

Lisaks aitavad käesolevas arvamuses pakutud meetmed kaasa ELi eesmärgile saavutada strateegiaga „Euroopa 2020” (COM(2010) 2020 final) edendatav arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv. Seega tuleb suhtlusvõrkudes kui nähtuses ühendada teadmistepõhine ühiskond ja tegevuse edasiandmine kodanikele (crowdsourcing), aktiivsemate ja vastutustundlikumate kasutajate edendamine ja tõhus virtuaalturg ning koostöötahe ja sotsiaalne kaasatus.

2.7

Kuid lisaks taristute parandamisele, et tagada kõigile inimestele kiire, turvaline ja mittediskrimineeriv Interneti-ühendus, soodustades vastutustundliku digitaalse kodakondsuse teket, on vaja tagada kodanikele ka digitaalkeskkonnas oluliste õiguste tõhus kasutamine. Need õigused on sõna- ja teabevabadus, isikuandmete kaitse ja õigus eraelu puutumatusele, läbipaistvusnõue, funktsionaalsed Interneti-teenused, universaalsed telefoniteenused ning teenindamise minimaalne kvaliteet (COM(2010) 245 final/2).

2.8

Eraelu puutumatus on suhtlusvõrkude kasutamise üks oluline element. Komitee on juba avaldanud oma seisukoha andmekaitsemääruse kohta, pooldades ühemõtteliselt „õigust olla unustatud” ja seda, et säilitataks vaikimisi tagatud eraelu puutumatus, see tähendab et nõusolekut ei saa anda automaatselt, vaid see tuleb anda alati sõnaselgelt või väljapaistvalt.

2.9

Interneti otsingumootorites tuleks kehtestada vaikimisi turvalisus- ja privaatsusnõuded, et vältida profiilide indekseerimist ja tagada eriti delikaatsete andmete kaitse.

2.10

Lisaks tuleb selle sektori turgu paremini juhtida nii seoses teenusepakkujate kaasamisega kui ka konkreetsete siduvate meetmete järgimisega teenusepakkujate kasutatavate tavade juures. Sealhulgas tuleb järgida meetmeid, mis on seotud reklaami kontrollimisega, saadaoleva teabe kasutamisega ja omavahel seotud ettevõtlusniššide loomisega (näiteks kindlustusmaksed suhtlusvõrkude kasutajate õigustega seonduvate riskide maandamiseks).

2.11

Sellest hoolimata peavad kasutajad kaasvastutuse raames järgima suuniseid ja juhiseid, mida annavad asjaomased institutsioonid suhtlusvõrkude aruka ja vastutustundliku kasutuse tagamiseks („kasutajate sotsiaalne vastutus”). Nii et optimeeritakse olemasolevaid ressursse ja tugevdatakse eeliseid, mis seonduvad teabe levitamise ja läbipaistvusega õppimisele ja kultuuridevahelisele rikkusele suunatud koostöökontekstis, mis on midagi palju enamat kui iga suhtlusvõrgu oma eesmärgid. Siiski ehitatakse seaduslikkus mõnikord üles ekslikule eeldusele, et kasutaja on informeeritud ja teadlik, samal ajal kui statistika näitab, et tegelikult ei loe isegi üks igast 1000 kasutajast kasutustingimusi.

3.1

Suhtlusvõrgud on viimasel kahel aastal kiiresti arenenud, mistõttu nende kasutajate arv on muljetavaldavalt kasvanud. 2010. aastal räägiti, et kasutajate (kellest enamik on noored) koguarv lähenes maailmas ühele miljardile, olles eelmise aastaga võrreldes kasvanud 23 %. Andmeid suhtlusvõrkude koefitsientide kohta riikide kaupa on võimalik leida selleks tarbeks koostatud suhtlusvõrkude maailmakaartidelt.

3.2

Noorte osakaal on suhtlusvõrkude kasutajate seas palju suurem kui teiste vanuserühmade osakaal. Euroopas kasutas nimetatud eesmärgil Internetti Eurostati andmetel 2010. aastal neli viiendikku 16–24-aastastest ELi Interneti-kasutajatest, võrreldes kahe viiendikuga 25–54-aastastest kasutajatest ja alla ühe viiendikuga 55–74-aastastest kasutajatest (vt komisjoni küsitlus „Risk and Safety”). Komitee viitab siinkohal arvamusele, mida ta koostab lastele suunatud reklaami kohta.

3.3

Suhtlusvõrgud pakuvad oma kasutajatele väga mitmesuguseid võimalusi. Suhtlusvõrgustikus saab kaugel elavate sõprade ja sugulastega suhelda, leida uusi sõpru, vahetada multimeediateavet, edendada töösuhteid, esitleda projekte, tutvustada ennast ühiskondlikult ja ametialaselt, väljendada või kaitsta teatud ideid või eesmärke jne. Neid võimalusi on piltide edastamise, arvutigraafika ja videote vallas veelgi suurendanud uuemad suhtlusvõrgud, nagu Instagram, Pinterest ja Tumblr, mis on kasutajate arvult juba möödunud sellistest võrkudest nagu YouTube, LinkedIn ja Google+.

3.4

Kasutajad peavad siiski kõige olulisemaks võimalust jagada teavet viivitamata paljude inimestega, põhiliselt nendega, kellega on tutvutud väljaspool suhtlusvõrku (pereliikmed, sõbrad, tuttavad), kuigi vähem kasutatakse Interneti suhtlusvõrke ka uute inimestega tutvumiseks.

3.5

Uue suhetemudeli kontekstis hinnatakse kõrgelt suhtlusvõrkude arendamisega seonduvaid positiivseid aspekte, eelkõige nende panust järgmisse (3):

3.6

Suhtlusvõrkude kasulikkus aina kasvab, kuna üha rohkem lisandub uusi kasutusvaldkondi vastavalt mitmekesistele põhjustele, mis kasutajaid suhtlusvõrkudes osalema meelitavad, näiteks perekondlik ja ühiskondlik suhtlus, ettevõtlus- ja meelelahutusteabe vahetamine, ajaviide ja vaba aeg, sõprus- ja armusuhted, teadmiste saamine ja õppimine, töö- ja kutsealane keskkond, kodanikuaktiivsus ja vabatahtlik töö, arutelu arvamuste ja ideede üle jne.

3.7

Tuleb meeles pidada, et „Interneti-kogukondi esitletakse ja tajutakse kui füüsilise maailmaga võrdväärset ruumi, kus mängureegleid ei kehtesta kasutaja. Registreerudes allutatakse end lepingulistele reeglitele, mille kehtestab teenusepakkuja, kuigi kasutajale jäetakse mulje, et see ei maksa midagi. Siiski on tegemist tehinguga: kasutaja kaubaks on tema isikuandmed. Sotsiaalvõrku registreerudes ei kontrollita tavaliselt õiguslikku teavet, ei teata, mida võidakse teha meie andmetega või kuidas on kujundatud vastav keskkond, kes võib meie teavet näha ja millisel eesmärgil seda kasutada” („El Derecho Fundamental a la Protección de Datos: Guía del Ciudadano” (Isikuandmete kaitse põhiõigus: juhis kodanikele), Hispaania andmekaitsebüroo, jaanuar 2011 (https://www.agpd.es/portalwebAGPD/index-ides-idphp.php)).

3.8

Siiski on suhtlusvõrkude kasutajatel tunne, et need virtuaalruumid kuuluvad neile, et just nemad loovad ja kontrollivad nende sisu ja lisatavat teavet. Peategelase ja vabaduse tunne, mida need võrgud oma kasutajatele pakuvad, võib paljudel juhtudel takistada neid mõistmast, et hoopis teised kehtestavad mängureeglid ja kontrollivad neid ning seega on just neil tegelik võim andmekandja ja kogu selle sisu üle ning nad kehtestavad omale sobivad piirid (sealhulgas kasutajate vanusepiir, mis siiski ei takista tegelikkuses nooremate juurdepääsu).

3.9

Samal ajal püütakse edendada eetikakoodeksite vastuvõtmist, et need säilitaksid suhtlusvõrkude sobiva kasutusega seonduvad väärtused vastavalt määratletud eesmärkidele. Seda võib teha vabatahtliku reguleerimise või kaasreguleerimise abil, et elluviidavat tegevust kontrollida.

3.10

See ei välista aga kasutajate sattumist mitmesugustesse ohtudesse, mis tulenevad suhtlusvõrkude kasutamisest. Osa neist ohtudest on samad mis üldiselt kogu Internetis ja esinevad ka teistes rakendustes. Kuid suhtlusvõrkudega seonduvad konkreetsed probleemid, kuigi need esinevad Interneti mis tahes kasutuses, on suhtlusvõrkudes eriti teravad selliste iseloomulike aspektide tõttu nagu miljonite inimeste andmete kokku koondumine ja noorte suur osakaal, kes ei ole saanud mingit eelnevat õpetust suhtlusvõrgustike aruka ja vastutustundliku kasutuse kohta ega hoiatusi nende ohtudest (ei lapsevanemad ega õpetajad oska üldiselt oma teadmistele ja kogemustele tuginedes sobivaid kasutusreegleid paika panna), ning samuti seetõttu, et ei tunta probleeme ja väljakutseid, mis kaasnevad suhtlusvõrkude niivõrd uuendusliku ja peadpööritava arenguga, mis asetab Interneti-kasutajad peaaegu katsetajate rolli.

3.11

Sellega seoses kujuneb tehnoloogia kiire muutumise ja noorte inimeste uute sotsialiseerumisruumide (mida nende vanemate noorusajal ei olnud) tekkimise tulemusena sotsiaalne ärevus, kuigi samuti tärkab sensatsioonijanu, luuaks müüte ja pakutakse välja ekslikke avalikke lahendusi (UNICEFi aruanne „Child Safety Online”).

3.12

Mitmesuguste asjaomaste ohtude seas võib nimetada järgmisi: kõnealuste teenuste abil esitatud solvangutest põhjustatud psüühilised traumad; laste ja noorte seksuaalne ahistamine (küberahistamine, küberkiusamine ja peibutamine); organisatsioonis esinev korduv moraalne ahistamine ülemuste, töökaaslaste või alluvate poolt (kiusamine); tööalane ahistamine, kui ettevõte sekkub oma töötajate eraellu, või kui kasutatakse liigselt nutitelefone; alasti või poolalasti noorukite fotode või videote postitamine kas nende endi või teiste poolt (sekstimine); selgesõnaline prostitutsiooni või „eskortteenuste” reklaam; laste seksualiseerimine suhtlusvõrkudes; sagedane eraelu puutumatuse, maine ja inimväärikuse rikkumine; rünnakud kasutajate kehalisele ja vaimsele heaolule; vägivallale, rassismile ja ksenofoobiale õhutamine; totalitaarsete, fašistlikku laadi või natsismi õigustavate ideoloogiate levitamine; ning noorte enesetapud, arvatavasti kõnealuste võrkude kaudu teatud intiimsete detailide avalikustamise tagajärjel.

3.13

Juristid hoiatavad, et paljude sotsiaalvõrkude üldistes kasutustingimustes kehtestatakse kasutaja loodud infosisu kasutamise õigusest loobumine portaali kasuks. Suurem osa Interneti-kasutajatest seda ei tea.

3.14

Neile ohtudele, mis seonduvad suhtlusvõrkude kasutamisega ebaseaduslikul või kuritahtlikul eesmärgil, eriti seoses alaealistega, lisanduvad ohud, mis tulenevad iga kasutaja enda kasutusstiilist, mis võib häirida tema normaalset elukäiku nii isiklikus, perekondlikus, tööalases kui ka ühiskondlikus plaanis. Samuti esineb oht seoses veebipõhise maksmisega, mis võib õhutada lapsi kaupu ostma.

3.15

Samuti on olemas oht, et luuakse valeidentiteet, mille põhjuseks võib olla pettus, enesepettus või fantaseering. Igal juhul segunevad omavahel lihtsamalt intiimne, isiklik ja avalik sfäär ning kasvab näitlejalik ja eneseimetlejalik käitumine ka siis, kui see ei moonuta reaalsust (Enrique Echeburúa ja Paz de Corral). Lisaks võib liigne virtuaalne suhtlemine halvendada inimsuhete kvaliteeti, asendades tugevad otsesed suhted teiste nõrgemate suhetega, mis on sageli ebakindlamad. Selle tagajärjel võivad kasutajad tunda end üksikuna või isegi asendada oma reaalse elu virtuaalsega.

3.16

Suhtlusvõrkude kasutajad kipuvad valvsust kaotama, nii et nad kiidavad kergekäeliselt heaks sõbrataotlusi, mille on saatnud võõrad, kellega jagatakse kiiresti (pärast vaevalt tundidepikkust vestlust) delikaatset, intiimset ja isiklikku teavet, nagu kodune aadress, telefoninumber, vanemate nimed jne – sellist teavet kasutatakse sageli paroolide taastamise küsimustes. Sealt edasi võidakse avaldada ka muud konfidentsiaalset teavet oma töökoha, tulevikuplaanide, kasutatava tarkvara jm kohta.

3.17

Asjaomastes uuringutes on leitud, et suhtlusvõrkude kasutajad võtavad oma sõpruskonda võõraid vastu vaid korraliku profiilifoto alusel ning on seejärel pärast lühikest veebipõhist vestlust valmis avaldama neile igasugust isiklikku teavet. Kui arvestada sellega, et suurema osa kõnealuste võrkude aluseks ongi see, et need nn sõbrad saavad piiramatu juurdepääsu iga liikme teabele ja andmetele, võime järeldada, et mis tahes tuttava (või võõra) inimese üldise ja valimatu sõpruskonda vastuvõtmise üks praktiline tagajärg on see, et kõik suhtlusvõrgus jagatav teave muutub tegelikult vabalt kättesaadavaks teabeks.

3.18

Seepärast on vaja korraldada ennetavaid teabekampaaniaid programmi „Safer Internet” raames, andes nõu lugeda enne eri teenuste kasutamist nende kasutus- ja privaatsuspoliitikat, mõelda enne avaldamisotsuse tegemist järele, kasutada paroole, hinnata, millist teavet soovitakse avaldada, ja kontrollida, kes sellele ligi pääseb, kontrollida kontaktide nimekirja ning olla teadlik arvutiviirustega nakatumise ohust. Eelkõige tuleb anda teada, millised on võimalikud abimehhanismid, mida kasutada neil juhtudel, kui suhtlusvõrgus on langetud ebaseadusliku tegevuse ohvriks. Samuti tuleb käivitada algatusi õpetajate koolitamiseks ja õppematerjalide väljaandmiseks, et tagada varane kodaniku- ja digitaalõpetus.

3.19

Sellega seoses on väga oluline, et komisjon aitaks oma programmidega kasutajate ühendusi ja valitsusväliseid organisatsioone, kes on säilitanud tegeliku sõltumatuse haldusvõimust ja majandusjõududest ning demokraatliku toimimise.

4.1

Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul kannatab iga neljas inimene mõne uute tehnoloogiate liigkasutusega seotud probleemi all. Lapsed ja noorukid on selliste sõltuvuste ees kõige haavatavamad, sest kuigi nad on kõige asjatundlikumad kasutajad, on nad ka kõige ebaküpsemad.

4.2

Neid sõltuvusi nimetatakse ka mittetoksilisteks, mitteainelisteks või mittekeemilisteks sõltuvusteks. Kuigi osa spetsialiste leiab, et siinkohal ei tohiks rääkida ranges mõttes sõltuvusest (mis on hõlmatud mitmesse nimetusse – nn uued sõltuvused, sotsiaalsed sõltuvused, mitteainelised sõltuvused või mittekeemilised sõltuvused), vaid pigem kuritarvitamise, halva kasutuse või harjumuse probleemidest, on teised seisukohal, et siiski on asjakohane rääkida just nimetatud mõistest, nii nagu seda tehakse näiteks seoses töö-, ostu- või seksisõltuvusega.

4.3

Virtuaalsete suhtlusvõrkude liigkasutus võib põhjustada eraldumist, madalat tööviljakust, teistest teemadest mittehuvitumist, käitumishäireid ja majanduslikku ebaedu, samuti istuvat eluviisi ja rasvumist. Kokkuvõtteks moodustavad sõltuvuse tuumiku harjumus ja eluviisi allutamine harjumuse säilitamisele. Seega iseloomustab sõltuvust suhtlusvõrkudest mitte asjaomane käitumislaad, vaid suhe, mille inimene selle käitumisega loob (Alonso-Fernández, 1996; Echeburúa ja Corral, 2009).

4.4

Sellised sõltuvused mõjutavad eelkõige vaimset tervist, tekitades ärevust, depressiooni, sundkäitumist, unehäireid ja isiksusemuutusi, mis sageli põhjustavad halba kohtlemist, tülisid, liiklus- ja tööõnnetusi või tahtlikult enesele tekitatud kehavigastusi.

4.5

Sellele tuleb lisada probleemid, mis mõjutavad otseselt kasutajate füüsilist tervist, st sellised füsioloogilised häired nagu kaelavalu, kõõlusepõletik, karpaalkanali sündroom ja nägemishäired. Isiklik elu jääb hooletusse, uneaega jääb napimaks ja söömisharjumused muutuvad.

4.6

Interneti kasutamine, sh liigne kasutamine, on seotud psühhosotsiaalsete muutujatega, nagu psüühiline haavatavus, stressitegurid ning perekonna ja ühiskonna tugi. Noorte seas esineb konkreetseid suhtlusvõrkude liigkasutuse riskitegureid.

4.7

Osa hoiatavaid märke (uneaja piiramine, muu olulise tegevuse hooletusse jätmine, lähedaste kaebamine võrgukasutuse üle, pidev võrgust mõtlemine, korduvalt läbi kukkunud katsed piirata võrguühenduse aega, ajataju kadumine jne) ilmub veel enne, kui lemmikharrastusest saab sõltuvus, seepärast võib varane reageerimine neile märkidele koos hindamis- ja diagnoosivahendite väljatöötamisega aidata probleemi varakult märgata ja seda seejärel ravida.

4.8

Lisaks on vaja selleks rakendada avalikke vahendeid ja võtta ennetavaid meetmeid (teabekampaaniad, õppeprogrammid, digitaalne kirjaoskus, abiteenused, ohtude jälgitavus ja neist teavitamine jne), pöörates esmajärjekorras tähelepanu kõige haavatavamate rühmade erivajadustele.

4.9

Kui võrguühendus tuleb katkestada, kui tegevust ei saa lõpule viia või kui ühendus on aeglane, võib täheldada füüsilisi ja psüühilisi ärajätunähte – tujukus, ärrituvus, kannatamatus, rahutus, kurbus ja ärevus (Estévez, Bayón, De la Cruz ja Fernández-Liria, 2009; García del Castillo, Terol, Nieto, Lledó, Sánchez, Martín-Aragón, et al., 2008; Yang, Choe, Balty ja Lee, 2005).

4.10

Esineb teatud isiksuseomadusi või emotsionaalseid seisundeid, mis võivad suurendada psühholoogilist haavatavust sõltuvustele: impulsiivsus, düsfooria (ebanormaalne meelelaad, mida tajutakse subjektiivselt ebamugavustundena ja mida iseloomustab meeleolu sage kõikumine), nii füüsiliste (valu, unetus või väsimus) kui psüühiliste (pahandused, mured või vastutus) ebameeldivate ärritajate talumatus ning ülemäärane tugevate emotsioonide otsimine (Estévez, Bayón, De la Cruz ja Fernández-Liria, 2009; García del Castillo, Terol, Nieto, Lledó, Sánchez, Martín-Aragón, et al., 2008; Yang, Choe, Balty ja Lee, 2005).

4.11

Mõnikord peitub aga sõltuvuse taga mõni isiksuse probleem – näiteks liigne häbelikkus, madal enesehinnang või rahulolematus oma kehakuvandiga – või ebakohane reageerimine igapäevaraskustele. Samuti suurendavad Interneti-sõltuvusse sattumist varem põetud häired (depressioon, tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire, sotsiaalfoobia või vaenulikkus) (Estévez, Bayón, De la Cruz ja Fernández-Liria, 2009; García del Castillo, Terol, Nieto, Lledó, Sánchez, Martín-Aragón, et al., 2008; Yang, Choe, Balty ja Lee, 2005).

4.12

Ennetusstrateegiates on olulisel kohal nii lapsevanemate kui ka haridussüsteemi tugi, et juurutada suhtlusvõrgustike hea kasutamise tavasid. Samuti on vajalik eakaaslaste abi (asjatundlikumad ja ohuteadlikumad sõbrad, kes võivad eakaaslastel või noorematel aidata neid ohte tunda ja vältida), kes oleksid kasutajate kaitsjad võrgukeskkonnas.

4.13

Lõppkokkuvõtteks tuleb suhtlusvõrkude sobiva kasutuse abil edendada neid paljusid suhtlusvõrkude võimalusi, mis mõjutavad ka sotsiaalselt väga olulisi aspekte, nagu töö ja tarbimisega seotud küsimused (Salcedo Aznal, Alejandro „Sociedad de consumo o redes de consumidores? Esbozo para un análisis social del consumidor actual” (Tarbimisühiskond või tarbijavõrgustikud? Visand sotsiaalse analüüsi koostamiseks tänapäeva tarbija kohta) (2008)). Nende analüüsimine ei ole aga käesoleva arvamuse teema. Sel puhul tuleks ellu viia vajalikud reformid, et vältida tööõiguse rakendamisel lubamatut sekkumist inimeste eraellu uute tehnoloogiate abil (mobiiltelefonid, e-post, suhtlusvõrgud jne), ning sotsiaalpartnerid peaksid saavutama kokkuleppeid, mille eeskujuks on Euroopa Nõukogu sellealane soovitus.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/36

1.1

Pea veerand sajandit pärast 1988. aasta Cecchini raporti avaldamist tundub küsimuse „milline oleks ühtsest Euroopast loobumise maksumus?” esilekerkimine asjakohane ja huvitav võimalus arutleda selle üle, mil viisil minna edasi Euroopa ülesehitamisega. Cecchini raportis vaadeldi teemat üksnes ühtse turu seisukohast, praegu aga on vaja minna palju kaugemale ja vahetada mõtteid selle üle, milline oleks Euroopa majandusliku ja poliitilise liidu katkemise hind. Juba praegu on nimetatud kulud väga kõrged ja kui midagi ette ei võeta, suurenevad need veelgi.

1.2

Probleem on väga terav, kuna liikmesriigid, kes on ühelt poolt finantsturgude ja teiselt poolt uute institutsiooniliste eeskirjade surve all, on sunnitud tegema veelgi suuremaid pingutusi oma võlgade vähendamiseks. Mil viisil oleks võimalik minna edasi majanduskasvu ohverdamata, nagu nõuavad muuseas ka finantsturud? Et hoida ära lumepalliefekti ja mitte tõugata Euroopa rahvastikku vaesusesse ja viletsusse, tuleks osa kulusid ELi tasandil jagada ning arendada julgemat ELi poliitikat. See võimaldaks liidul tekitada positiivse mõjuringi majanduskasvuks, kujundada endale tugev majanduslik, tööstuslik ja tehnoloogiline identiteet praegusel üleilmastumise ajastul ning kaitsta sotsiaalset mudelit, mis on suures osas muutnud Euroopa selliseks, nagu see tänapäeval on.

1.3

Küsimuse tõstatamine ühtsest Euroopast loobumise hinna kohta on käesolevas arvamuses esitatud kujul kindlasti metoodiliselt ja tehniliselt kohati puudulik, kuid selle põhieesmärk on esitada kindlad loogilised argumendid praegusest kriisist väljumiseks ja tõelise majandusliku ja poliitilise liidu saavutamiseks Euroopas. Põhimõtteliselt oleks vaja teha tohutuid pingutusi, et veenda avalikkust leidma probleemidele lahendusi viisil, mis seab subsidiaarsuse asemel rõhu rohkemale ja paremale Euroopale, olgugi et teatavad poliitilised jõud süüdistavad kõikides probleemides ELi.

1.4

Selles suhtes sisaldab strateegia „Euroopa 2020” ülimalt huvitavaid aspekte. Strateegia eesmärki edendada tõelist ühtlustamist eriti ühise poliitika ja ühiste sihtide teel ning suuremat kooskõlastamist liikmesriikide vahel kõikidel tasanditel ja valdkondades, kus Euroopa mõõde on olematu või kaootiline, tuleb pidada kiiduväärseks. Ent võiksime küsida, kas strateegia on ikka oma eesmärgi kõrgusel, milleks on sellise majandusliku ja poliitilise liidu saavutamine, mis on suuteline tugevdama Euroopa positsiooni globaliseerunud maailmas, ja kas strateegiat ootab praeguseid sündmusi vaadates ees parem saatus kui Lissaboni tegevuskava.

1.5

Tundub, et oleks vaja minna kaugemale ja käsitleda seda küsimust euroala 17 liikmesriigi, aga ka 27-liikmelise ELi juhtide poolaasta-arutelude raames ning teha meie juhtidele ja avalikkusele selgeks, et liikmesriikide, Euroopa ja muu maailma vahelised suhted vajavad pöördelist revolutsiooni. Hind, mida me juba praegu maksame ühtsest Euroopast loobumise eest ja mis ilmselt ei kao ka tulevikus kusagile, on ideaalne argument selles suunas liikumiseks. Ühtse Euroopaga kaasnenud majanduslikke, poliitilisi ja strateegilisi hüvesid näiteks tuues peame veenma euroskeptikuid ja kutsuma avalikkuse tunnistajaks, et Euroopa ei ole mitte probleem, vaid lahendus.

1.6

Selline käsitlus võimaldab vähendada ja optimeerida kulusid ja mitmekesistada võimalusi, et leida sobiv ja kõigile kasulik viis praeguste probleemide lahendamiseks ja kriisist väljumiseks.

1.7

Kõiki aspekte arvesse võttes tuleb analüüsida ühtsest Euroopast loobumise maksumust palju laiaulatuslikumalt, kui on pakutud välja Euroopa Komisjoni tellitud uuringus „Uuring Euroopa Liiduga mitteintegreerumise maksumuse kohta: Euroopa ühtse turu kasutamata potentsiaal”. Meil ei ole tarvis järjekordset uuringut (mis on iseenesest tõenäoliselt kvaliteetne) riiulile tolmu koguma, et mõni valgustatud spetsialist saaks selle sealt ehk vahel harva välja võtta.

1.8

Seepärast palub komitee Euroopa Komisjonil koostada esialgu võimalikult täpne prognoos käesolevas arvamuses käsitletud ühtsest Euroopast loobumise kogumaksumuse ja selle tagajärgede kohta tööhõivele ja majanduskasvule. Teiseks teeb komitee ettepaneku lisada strateegiasse „Euroopa 2020” kulude vähendamise arvulised eesmärgid ning selge tegevuskava koos kohustusega selle edenemist süsteemselt hinnata.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on käsitlenud ühtsest Euroopast loobumise maksumust eri vaatenurkadest juba mitmes viimastel aastatel koostatud arvamuses (1). 2010. aasta lõpus algatasid ühtsest Euroopast loobumise teemalise arutelu Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon. Viimane tellis lisaks sihipärase uuringu (2), et jätkata Cecchini raportiga alustatud tööd (3).

2.2

Komisjoni ja parlamendi meetodivalik ja eesmärgipüstitus lähtuvad peamiselt ühtse turu akti II ettevalmistamisest, olgugi et oma teatistes on nad rõhutanud vajadust keskenduda just sellele teemale ja kasutada selle lähenemisviisiga kaasnevaid teaduslikke tõendusmaterjale (4). Tuletagem meelde, et Cecchini raporti üsnagi keerukad mudelarvutused näitasid toona 4,5 % kuni 7 % suurust võitu ühenduse SKPs (12 liikmesriigi kohta) ning hinnanguliselt 2–5 miljoni uue töökoha loomist ühisel alal. Arvutused põhinesid siiski metoodikal ja põhihüpoteesidel, mida võiks kritiseerida ja kahtluse alla seada. Olgugi et nimetatud prognoosid andsid alust edukale teabevahetustööle, ei ole neid meie teada kunagi mingi viisil läbi vaadatud, mis võimaldaks anda järelhinnangu nende õigsusele (5).

2.3

Komiteel on hea meel, et see teema on jälle päevakorda võetud, kuigi on hämmastav, et seda tehti ligi veerand sajandit pärast Cecchini raporti avaldamist. Siiski näib otsus kasutada taas sama meetodit ja väljendada arvuliselt siseturu kaubandustõkete kaotamise majanduslikku mõju, pehmelt öeldes piirav, et mitte öelda kohatu. Seda vähemalt kahel teineteisega seotud põhjusel.

2.4

Esimene põhjus on oht takerduda puht tehnilisse (et mitte öelda tehnokraatlikku) arutellu ühtsest Euroopast loobumise maksumuse üle, samas kui sotsiaalteadustes on asjade tehnilisus sageli näiline, olgu kasutatavad vahendid kui tahes keerulised.

2.5

Teine ja veelgi põhimõttelisem põhjus on see, et praegu on ajad täiesti teised. 1988. aastal keskenduti aruteludes peamiselt ühisturu ehk ümbernimetatuna „ühtse turu” olukorrale. Selles mõttes oli Cecchini raport väga kasulik, kuna selles toodi esile ja arvutati välja kõik tõkked ja viivitused asjaomases valdkonnas. See õigustas taastamiskava koostamist ja positiivse dünaamika tekitamist, mis päädis ennekõike Delorsi kavaga ja 1992. aasta eesmärgi püstitamisega.

2.6

2012. aastal ei ole probleemi tuum enam ühtne turg. Mainimisväärne pole ainuüksi see, et ühtne turg on veerandsaja aastaga tugevalt edasi arenenud, vaid ennekõike on märkimisväärselt arenenud üldine kontekst, mida iseloomustab võrreldes 1980ndate aastate lõpuga viis põhiaspekti: 1) praeguseks on maailm tärkava majandusega riikide, nagu Brasiilia, India ja eelkõige Hiina, esilekerkimisega väga tugevalt globaliseerunud, samas kui 1980ndatel aastatel olid Euroopa konkurendid arenenud riigid; 2) Euroopa koosneb 27 liikmesriigist, kelle arengutase, majandusstruktuurid ja sotsiaalsüsteemid on heterogeensemad kui 1980ndatel aastatel; 3) ELi ülesehitamine on selgelt edasi liikunud ning loodud on sellised põhiinstitutsioonid nagu euro ja EKP; 4) suurim majanduskriis alates 1930ndatest aastatest, mis laastab Euroopat üha edasi, olles muutunud nüüdseks riigivõla kriisiks; 5) lõpuks Euroopa riikide karjuv vajadus kõrvaldada lähiaastatel oma võlad.

2.7

Loetletut arvesse võttes tehakse ettepanek asetada ühtsest Euroopast loobumise maksumuse arutelus rõhk täielikult mujale. Euroopa praegune probleem ei ole mitte niivõrd ühtse turu (millest saavad lisaks eurooplastele endile kasu ka konkurendid) ülesehitamise venimine, kuivõrd tugeva majandusliku, tööstusliku ja tehnoloogilise identiteedi saavutamine multipolaarses globaliseerunud maailmas, mida iseloomustab järjest suurem konkurents eriti tärkava majandusega riikide poolt enneolematu süsteemse kriisi olukorras.

2.8

Seega tuleb aruteludes keskenduda ELi integratsiooniprotsessi seiskumisest tulenevale ühtsest Euroopast loobumise maksumusele tervikuna. See maksumus on palju suurem kui on mis tahes järelejäänud ühendusesiseste kaubandustõkete maksumus. Komitee mõistab, et selle teema laialdane ja poliitiline käsitlemine on keerukas, kuid arvab, et see on ainuvõimalik viis lahenduste leidmiseks praeguses olukorras (6).

3.1

60 aastat tagasi sai eurooplaste rahus elamise soov teoks esimese Euroopa ühenduse, ESTÜ asutamisega. Püüdlemine integratsiooni poole oli aeglane, kuid järjepidev kuni 1992. aastani. 27 liikmesriigini laienemine viimase 20 aastaga tähistab vaieldamatult edu, kuid see on jäänud ka ainsaks tegelikult saavutatud eduks. Ununenud on aga liidu süvendamine, millest hakati rääkima juba 1980ndate aastate alguses. Ühisraha, siseturg, ühtekuuluvuspoliitika ja ühine põllumajanduspoliitika on kahtlemata olulised saavutused, kuid need on jäänud täielikult lõpule viimata ja kindlasti ei piisa neist tõelise liidu rajamiseks.

3.2

Kui arutelu teema on kindlaks määratud, tõstatub küsimus, kuidas pidada arutelu ennast. Mida me peame täpselt silmas maksumusest rääkides? Mida mõtleme ühtsest Euroopast loobumise all? Milles seisneb loobumine? Kõike võib ju käsitleda Euroopa või mitte-Euroopana. Objektiivselt keeruline on valida välja avaliku sektori vahendid/poliitika või avalikud hüved, määratleda nende mõju ning tõhusaima kasutamise tasand (Euroopa/riigi/kohalik), otsustada kulude/hüvede väljendamise viis või siis ajavahemik, mille jooksul tuleks neid analüüsida (see keerukate ülesannete loetelu ei ole kaugeltki täielik). Kõike eelnevat arvesse võttes võib öelda, et põhjalikus metoodikas kokku leppimine ja rohkema kui ainult üldpõhimõtetes konsensuse saavutamine ei ole kerge ülesanne. Euroopa Parlamendi teatis metoodiliste aspektide kohta toob selles suhtes väärtuslikku selgust ja tõestab ideaalselt teema äärmist keerukust.

3.3

Olgu lähenemisviis milline tahes, ei võimalda ka kõige laiemad määratlused lisada arutellu ühte osa tähtsaimatest avalikest hüvedest (nagu rahu või kodanike vaba liikumine), mis on saavutatud ELi pisut rohkem kui poolesaja aasta pikkuse integreerimisprotsessi teel.

3.4

Soovimata arvutada välja nende hüvede maksumust Euroopa kodanike heaolu suurendavate teguritena või kirjutada ümber ajalugu (mis oleks juhtunud siis, kui Euroopa integreerumine ei oleks praegusel kujul toimunud?), tasub praegu, kui ühtsest Euroopast loobumise maksumuse üle arutlemine on üha rohkem moes, meelde tuletada, et meie maailmajao ajalugu ei ole alati olnud selline, nagu see on olnud alates 1945. aastast tänaseni. Rahu, heaolu, põhiõigused (nagu määratletud ELi põhiõiguste hartas) (7), isikute ja kaupade vaba liikumine, võimalus kasutada välisriiki minnes sama raha, hinnastabiilsus ja muud igapäevased hüved on paljude inimeste (eelkõige noorema põlvkonna) jaoks elu iseenesestmõistetav osa ning näiteks piirikontroll Prantsusmaa-Saksamaa vahel tunduks tüütu kentsakusena ja sõja võimalikkus Euroopa riikide vahel halva naljana. Seega on keeruline, ehk isegi võimatu kindlalt öelda, milline oleks Euroopa praegu, kui Euroopa oleks jäänud puhtalt rahvusriikide tasandile. Samas võime siiski õigustatult väita, et ELi integratsiooniprotsess on vähemalt lihtsustanud nimetatud avalike hüvede tekkimist ning muutnud need kõigi jaoks iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks.

3.5

Kas see tähendab, et need hüved kestavad igavesti? See pole sugugi kindel. Kodusõda tundus 1980ndate aastate Jugoslaavias sama absurdne ja võimatu, kuid ometi ei takistanud see veriste sõdade puhkemist pärast riigi lõhenemist. Ka muud aastakümnete vältel saavutatud hüved võivad kaduda: piirikontrolli taastamisest või euroala lagunemise võimalusest on hakatud rääkima üsna julgelt, ja seda ei ole teinud üksnes poliitikavaatlejad või euroskeptilised ja/või populistlikud parteid, vaid järjest enam ka tavalised poliitilised rühmitused.

3.6

Jättes puutumata kõige äärmuslikumad stsenaariumid, ei pääse me lõpuks küsimusest, milline oleks ühtsest Euroopast loobumise maksumus juhul, kui osa keskseid institutsioone, näiteks ühisraha, osaliselt või täielikult kaoks. Hiljutises UBSi panga (8) uuringus, millel on küll meetodite osas mitmed puudusi, prognoositakse eurost loobumise korral ainuüksi esimese aasta kuludeks 40–50 % SKPst nõrgemate riikide puhul. Isegi tugevama riigi (nagu näiteks Saksamaa) väljumine tähendaks sellele riigile ainuüksi esimesel aastal kulusid 20–25 % SKPst, mis teeb 6 000 kuni 8 000 eurot elaniku kohta. Kõige selle juures on veel arvestamata destabiliseerivad tagajärjed poliitikale, nn valuutasõjad uute vääringute vahel ja võidu devalveerimine, protektsionistliku poliitika esilekerkimine riikide tasandil ning katastroofilised tagajärjed majandusosalejate ootustele. Sellest tulenevalt võib Euroopa langeda mitmeteks aastateks sügavasse stagnatsiooni. Mitte keegi ei ole võimeline ennustama nende sündmuste tagajärgi, kuid ilmselt on oodata olulisi geopoliitilisi pingutusi uute liitude loomiseks, mis ohustavad Euroopa kui ühise poliitilise ja majandusliku liidu tasakaalu.

4.1

Vastupidiselt demagoogilistele ideedele, mida teatavad poliitilised rühmitused paljudes ELi riikides propageerivad, eriti alates kriisi puhkemisest (2008–2009) ja selle eri väljunditest, ei ole praegused majandusraskused seotud „Brüsseli eurokraatide” ülepingutamisega, vaid ELi integreerimisprotsessi täieliku peatamisega. Kuulutatud eesmärki viia ellu raha- ei ole tegelikkuses kunagi saavutatud. Liikmesriikide ja ELi institutsioonide häbiväärne huvipuudus ja selle tulemusel tõelise majandusliku integreerumise ning legitiimsete ja demokraatlike otsuste tegemiseks liikmesriikides (osa on saanud ohtralt meedia tähelepanu) hädavajalike protsesside pidev edasilükkamine on viinud järjestikuste turgude usalduse kaotuseni, mis toimub enneolematult vägivaldse ja ebasümmeetrilise välissurve tingimustes. Olukord on liidu kõikide liikmesriikide jaoks konkurentsi, majanduskasvu, tööhõive, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja isegi Euroopa tasandi demokraatliku legitiimsuse seisukohast üha koormavam.

4.2

Rahaliidu loomine ilma tõelise majandusliiduta on näidanud igati oma piiratust ning toonud lõppkokkuvõttes kaasa pigem erimeelsusi kui ühtlustumist. Praegu ei ole Euroopal enam aega oodata, et asjad laheneksid kauges tulevikus iseenesest. Seisame valiku ees, kas reageerida kiiresti ja luua tõeline majandusliit, kaasa arvatud tõhus mehhanism, mis võimaldaks sel toime tulla asümmeetriliste šokkidega, või kanda ühtsest Euroopast loobumise kulusid, mis võivad olla plahvatuslikud.

4.3

Praegused probleemid olemuslikult ebatäieliku ühisraha euroga on üks näide olukorrast. Euroala ja isegi enamiku n-ö ohustatud Euroopa riikide riigivõlgade suhtelised tasemed kokku on madalamad kui muudel arenenud riikidel, nagu Ameerika Ühendriikidel, Ühendkuningriigil või Jaapanil. Kuid samal ajal kui dollarit, naelsterlingit või jeeni peetakse tõeliste küpsete majandusjõudude vääringuteks, vaevab eurot kindla kuuluvuseta vääringu maine (9) ning Euroopa Keskpangale usaldatud piiravad volitused ja tõelise ELi tasandi majandusliku juhtimise puudumine. Just nimetatud põhjustel on ülioluline saavutada ka faktiliselt Euroopa majandusliit, mida iseloomustavad selged – eeskätt jõustatavad – eeskirjad ja vastutus kõikidel tasanditel. Kuid seda ei ole võimalik saavutada põhjalike poliitiliste reformideta, mis annaksid sellisele liidule vajaliku legitiimsuse.

4.4

Raske on hinnata, milline on praeguse languse peamise põhjuse – turgude usaldamatuse – kogumaksumus. Igal juhul võib ühtsest Euroopast loobumuse maksumuse riigieelarvetele, näiteks osadele riikidele praegu kehtestatud riskipreemiate tõttu, hinnata 0,4–1,5 %le SKPst 2012. aastal (ehk 9–36 miljardit eurot) ning 2013. ja 2014. aastal 1,8–2,4 % SKPst (ehk 42–56 miljardit eurot) kogu Euroopa peale kokku, kusjuures liikmesriigiti on olukord mõistagi väga erinev (10).

4.5

Ennekõike tugevamal eelarve- ja maksualasel integreerumisel põhinev täielik majandusliit, mis on allutatud rangele kontrollile ja rangetele tingimustele, oleks suutnud nimetatud riskipreemiad ära hoida, kuna kasutusele oleks võetud ELi tasandi ressursside ühise kasutamise mehhanismid (nagu eurovõlakirjad vms), selle asemel, et loota kiireloomulistele improviseeritud ning ikka ja aina ebaõnnestuvatele ajutistele hädaabimeetmetele, kui olukord on muutunud väljakannatamatuks. Euroopal ja selle liikmesriikidel peab olema julgust mitte tegutseda reageerivalt, vaid võtta vastu tegevuskava ja institutsioonilised reformid, mis oleksid asjakohased, et leida praegusele kriisile selline terviklik vastus, millega visandataks ka tegelikult usutav tulevikukava.

4.6

Hiljuti tehti selles suunas mõned sammud, mis ei ole aga probleemide lahendamiseks kahjuks piisavad.

5.1

Brüsseli 9. detsembri 2011. aasta tippkohtumisel võetud viimased kohustused, mis on kooskõlas Maastrichti stabiilsuspakti finantsdistsipliiniga, hõlmavad liikmesriikide võlgade olulist vähendamist, milleks kehtestati edaspidiseks automaatsed karistused nn kuldreegli rikkumise tuvastamise korral. Seega on riigid edaspidi sunnitud lisaks finantsturgude survele ka uute piiravate eeskirjade tõttu suurendama oma jõupingutusi võla vähendamiseks.

5.2

Mitmete Euroopa riikide poliitikute ees seisab riigivõla tõttu probleem, mille lahendamine on ilmvõimatu. Kuidas tulla toime mitteusaldavate turgude vastandlike nõuetega, nagu riigivõla tohutu vähendamine ja peaaegu samaaegselt majanduskasvu taastamine? Üks võimalus selle lahenduseta tehte lahendamiseks oleks asjatu dubleerimise kõrvaldamine liikmesriikide vahel, mastaabisäästu realiseerimine ning samal ajal tulevase ELi tasandi eelarvekava põhipunktide visandamine. Nii toimides oleks võimalik muuhulgas vältida või vähemalt pidurdada „igaüks iseenda eest” põhimõttel ellu viidava kokkuhoiupoliitika halba mõju, et mitte kahjustada kodanikele osutatavate avalike teenuste kvaliteeti ning lahendada samaaegselt 27 erisugusest ja sageli kooskõlastamata poliitikast tuleneva raiskamise probleemi samades valdkondades. Mõistagi on seda ideed võimatu viia ellu liidu eelarvega, mis piirdub 1 %ga SKPst ning on vastuolus soovitusega kõikjal, ka ELi tasandil, eelarveid kärpida.

5.3

Näiteks moodustasid Euroopa riikide kaitse-eelarved 2010. aastal kokku ligi 200 miljardit eurot, aga paljude ekspertide arvates on riikide tasandi kaitsepoliitika endiselt killustatud ja ebatõhus (11). Hoolimata mitmetest algatustest ELi ja riikide tasandil, on kaitsevaldkonna uurimis- ja arendustegevuse varustuseks ja programmideks ette nähtud assigneeringud endiselt praktiliselt ainus valdkond, mille puhul võib rääkida tegelikust kulude jagamisest (ligi 20 % üldeelarvest), kuid isegi selle puhul oli see määr 2010. aastal Euroopa Kaitseagentuuri kohaselt 22 % (12). Selleteemalistes uuringutes on prognoositud ainuüksi nende eelarveridade puhul võimalikuks kokkuhoiumääraks 32 % ehk 13 miljardit eurot, eeldusel et kulusid jagatakse (13).

5.4

Sama mõttekäiku võib arendada muudes riikide suveräänsusega seotud valdkondades, nagu diplomaatiline teenistus, toll, piirivalve, tsiviilkaitse, pettusevastane võitlus jms. Nende valdkondade kulude vähendamine on isegi juhul, kui tekib lahkarvamusi täpsete summade üle, puhtalt poliitilise tahte küsimus.

5.5

Ühtsest Euroopast loobumise maksumus maksuvaldkonnale on tagajärg, mis muudab eelarvekulu veelgi suuremaks. Liikmesriikide vahelist maksukonkurentsi ei ole reguleeritud kooskõlas ühiste ELi tasandi huvidega. See põhjustab liikuvvara alamaksustamist ja muu vara ülemaksustamist, mis toob Euroopa ja selle liikmesriikide jaoks kaasa maksutulu vähenemise (seega kulu). Olukord põhjustab muuhulgas tasakaalustamatust, ebaõiglust ja ennekõike väga suurt sotsiaalset kulu, mis on avalikkuse jaoks väga valus küsimus.

5.6

Sotsiaalvaldkonnas ei ole ühtsest Euroopast loobumise maksumus uus aruteluteema. ELi integratsiooniprotsessi ainus aluspõhimõte ei saa olla vaba kaubandus koos konkurentsipoliitika ning tarbijate heaoluga, mis on kõige muu suhtes ülim ja põhjustab sotsiaalse heaolu üldist langust. Tasub meelde tuletada, et olenemata sagedastest süüdistustustest „ELi käskude” kohta, on ka selle puhul tegemist ühtse Euroopa puudumise ja mitte selle liigsusega. Ühtsest Euroopast loobumine tooks asjaomases valdkonnas lisaks tuntavale ebaõiglusele ja erakordselt suurtele sotsiaalsetele kuludele (eriti praeguses kontekstis) mitme uuringu kohaselt kaasa ka suured majanduslikud kulud (14). Empiirilised andmed näitavad, et õiglane ja tõhus sotsiaalpoliitika soodustab makromajanduse stabiliseerumist, vähendades muuhulgas tsükliliste nähtuste esinemist ja parandades ressursside jagamist, aga ka kodanike heaolu laiemalt (15). Kvaliteetne sotsiaalpoliitika kaldub muuhulgas vähendama nn valikuriski, integreerib teatavad välistegurid ning tõstab tööjõu ja laiemalt sotsiaalse kapitali kvaliteeti. Euroopa sotsiaalhartaga sooviti võtta kõigi liikmesriikide jaoks kasutusele teatavad sellealased põhieeskirjad. Praegu tuleks minna kaugemale ja koostada sidusa sotsiaalpoliitika struktureeritud raamistik, et vähendada liiga suurt ebavõrdsust ja vältida olukorda, kus sotsiaalse ebavõrdsuse kasv ning üha suurem vaesuse levik hakkavad tõsiselt takistama tõhusat, tasakaalustatud ja säästvat majanduskasvu.

5.7

Nõrgalt reguleeritud maksu- ja sotsiaalne konkurents majandusruumis, mida iseloomustab suhteliselt vaba kaupade, teenuste ja kapitali liikumine, tekitab muuhulgas muid, globaliseerunud maailma kontekstis eriti kahjulikke nähtusi. Tööstuse üha suurem lagunemine mitmes Euroopa riigis on muutunud selgeks reaalsuseks, mis lisaks kodanike tugevale pahameelele tekitab meie riikidele ka strateegilisi probleeme, kuna lagunemine on märkimisväärne ning lühikeses ja keskpikas perspektiivis tõenäoliselt pöördumatu protsess, millel on sellest tulenevalt väga kahjulikud tagajärjed (16). Riiklike suuniste ülimuslikkusest põhjustatud üha suuremad ebakõlad tööstuspoliitikas on viinud ühepoolsete ja mitteoptimaalsete, vahel lausa kahjulike lahendusteni (17) olukorras, kus tärkava majandusega riigid arendavad usaldust tekitavat tööstuspoliitikat, mis tugineb nõrgale valuutale ja tugevale valitsuspoolsele toetusele (18). Nimetatud probleemidega toime tulemiseks on mitmed Euroopa suurriigid ressursside jagamise või vähemalt ressursikasutuse kooskõlastamise asemel sunnitud sõlmima kahepoolseid lepinguid kolmandate riikidega nii olulistes valdkondades kui energeetika või teadus- ja arendustegevus (19) – põhjus on Euroopa energiaühenduse puudumine (20). On ilmne, et ELi tasandi poliitika oleks selgelt tõhusam lahendus.

5.8

Liidu teadus- ja arendustegevuse eelarve 2014.–2020. aastaks moodustab 0,08 % SKPst, mis on 20–30 korda väiksem kui vastav määr liikmesriikide eelarvetes. Samas lisandub ühe uuringu kohaselt igale eurole, mis ELi tasandil teadus- ja arendustegevusse investeeritakse, 0,93 eurot erasektorist (21). Teadusuuringute seitsmes raamprogramm (2007–2013), mille eelarve on 50,5 miljardit eurot, tõestab, et tegemist ei ole üksnes soovmõtlemisega, vaid et ühtne poliitika on teadusvaldkonnas võimalik. Programmi mõju on tohutu: iga raamprogrammist eraldatud euro tõstab aja jooksul tööstuslikku lisaväärtust hinnanguliselt 7–14 eurot. Mis puutub pikaajalisse mõjusse, siis teadusuuringute peadirektoraadi makromajanduslike analüüside kohaselt on seitsmenda raamprogrammi mõjul aastaks 2030 loodud 900 000 töökohta, millest 300 000 teadlase ametikohta. Konkurentsivõime kasv on samaks ajaks võimaldanud kasvatada ELi ekspordil ligi 1,6 % ja vähendada importi umbes 0,9 %.

5.9

Ühises tööstuspoliitikas tuleb muuhulgas tingimata arvestada keskkonnaküsimustega ning see tuleb tihedalt kooskõlastada liidu energiapoliitikaga. Energiaküsimuste lahendamine riigi tasandil võib tekitada lühikeses ja keskpikas perspektiivis illusiooni teema lihtsusest, kuid pikas perspektiivis võib see lahendus osutuda kulukaks, tekitades tugeva sõltuvuse süsivesinikku tootvatest riikidest ning suurendades tohutult energiakulusid. Lahendus oleks energiainfrastruktuuri investeerimine ja uute energiaallikate levitamine ELi tasandil tehtava teadus- ja arendustegevuse tulemusel (22). Energeetika peadirektoraadi tellitud uuringu (Accenture) kohaselt võimaldaks taastuvate energiaallikate (nagu Ühendkuningriigi tuuleenergia või Hispaania päikeseenergia) kasutamine ühendvõrkude kaudu vähendada ELi tarbijate kulusid elektrile 2020. aastaks umbes 110 miljardi euro võrra.

5.10

Praeguse kriisi ajal kasvab pikaajalise, püsivaks kujuneda võiva töötuse risk. See võib takistada inimesi end töökohal teostamast ja jätta Euroopa majanduse ilma nende potentsiaalist. Selline olukord on vastuolus kaasava majanduskasvu eesmärgiga ja nõuab intensiivseid otsinguid pikaajaliste lahenduste leidmiseks. Need lahendused peaksid muu hulgas hõlmama kaasava tööhõive toetamist avaliku sektori vahenditest tööharjumuste säilitamise eesmärgil, samuti ümberõppemeetmete toetamist eesmärgiga aidata inimestel kohanduda tööturu tulevaste vajadustega.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/42

1.1

Euroopa Liidu kodanikud, kes pärivad vara teises liikmesriigis, seisavad sageli silmitsi maksunõudega kahes või enamas erinevas liikmesriigis (st topelt- või mitmekordne maksustamine) ja maksualase diskrimineerimisega. Need probleemid põhjustavad kodanikele sageli põhjendamatuid raskusi ja takistavad strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist. Nimetatud probleemide lahendamiseks esitas komisjon 2011. aastal teatise ja sellega kaasneva soovituse.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab topelt-/mitmekordse maksustamise ja maksualase diskrimineerimise kõrvaldamist ja tervitab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt austatakse liikmesriikide maksusuveräänsust, parandades samas riiklike maksusüsteemide vastastikust omavahelist sobivust.

1.3

Ent komitee on arvamusel, et komisjon võib saavutada nende meetmete eesmärgid tõhusamalt, kui ta:

1.4

Eelnimetatud soovituste elluviimise vahend võiks olla ELi maksustamise vaatluskeskus. Komisjoni egiidi all asjaomase vaatluskeskuse loomise pakkus komitee välja oma arvamustes (1) mitmekordse maksustamise ja maksualase diskrimineerimise kohta.

2.1

Välismaal vara pärivad ELi kodanikud seisavad sageli silmitsi enam kui ühe liikmesriigi maksunõudega (mitmekordne maksustamine). Lisaks maksustavad mitmed liikmesriigid välismaist pärandit kõrgema maksumäära alusel kui siseriiklikku pärandit (maksualane diskrimineerimine). Sellistel juhtudel võib pärandi saamine põhjustada kodanikele põhjendamatuid raskusi. Eelkõige väikestel ettevõtetel võib omanike surma korral tekkida probleeme vara üleminekuga.

2.2

Kodanike kaitseks maksualase diskrimineerimise eest on olemas õiguskaitsevahendid, ent sageli ei ole need tõhusad tohutute kulude tõttu. Kuna mitmel liikmesriigil on õigus maksu sisse nõuda, siis puuduvad õiguskaitsevahendid, mis kaitseksid kodanikke mitmekordse maksustamise eest (2).

2.3

See leiab aset kontekstis, kus ühest liikmesriigist teise liikuvate ELi kodanike arv on ajavahemikul 2005–2010 kasvanud 3 miljoni võrra, ulatudes 12,3 miljoni inimeseni, ning piiriülene kinnisvaraomand Euroopa Liidus on perioodil 2002–2010 kasvanud ligikaudu 50 % (3). Samuti on märkimisväärselt kasvanud ka piiriüleste portfelliinvesteeringute hulk. Samal ajal kui pärandi mitmekordne või diskrimineeriv maksustamine võib kodanikke tugevasti mõjutada, moodustavad pärandimaksudest saadavad tulud vähem kui 0,5 % ELi liikmesriikide kogu maksutulust, sealjuures moodustavad piiriülesed juhud sellest murdosa.

2.4

Olukord on tõsiseks piiravaks teguriks inimeste ja kapitali liikumisvabadusele ühtsel turul, takistades seega strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist. Samuti on see otseses vastuolus ELi kodanikuõigustega.

2.5

Nimetatud probleemide lahendamiseks esitas komisjon teatise ja sellega kaasneva soovituse, mille mõju peaks olema järgmine:

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab mitmekordse maksustamise ja maksualase diskrimineerimise käsitlemist, et kaitsta kodanike õigusi ja edendada ühtset turgu. Komitee on seda rõhutanud mitmes oma arvamuses ja soovitab eelkõige kaotada kodanike mitmekordse ja diskrimineeriva maksustamise ning tõhustada halduslikku lihtsustamist piiriülestes olukordades (5).

3.2

Seoses sellega tervitab komitee komisjoni teatist piiriüleste pärandimaksutõkete kohta, kuna teatises:

3.3

Lisaks tervitab komitee komisjoni valitud lähenemisviisi, mille kohaselt austatakse liikmesriikide maksusuveräänsust, ja soovitatakse neil samas teha jõupingutusi riiklike maksusüsteemide omavahelise sobivuse parandamiseks, kaotades riiklikest maksuraamisitkest maksualase diskrimineerimise.

4.1

Ent komitee on arvamusel, et komisjon võib saavutada nende meetmete lõppeesmärgid tõhusamalt, kui ta

4.2

Lisaks võiks komisjon kaaluda asjaolu, et nende ülesannete täitmine oleks osa ELi maksustamise vaatluskeskuse volitustest. Kõnealuse vaatluskeskuse moodustamiseks komisjoni egiidi all on komitee teinud ettepanekuid arvamustes, milles käsitletakse mitmekordset maksustamist ja maksualast diskrimineerimist (6). Vaatluskeskus aitaks teadusuuringute ja uurimistegevuse kaudu jooksvalt kaasa piiriüleste pärandimaksutõkete tõhusamale kaotamisele ning looks eri riikide maksujurisdiktsioonide vahel konsultatsiooni-, koostöö- ja kokkuleppefoorumeid.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/45

—

laenude kättesaadavus;

—

riskikapitali kättesaadavus;

—

juurdepääs kapitaliturgudele.

—

konkurentsivõime ja uuendustegevuse programm;

—

Euroopa Investeerimispanga eraldis VKEde rahastamiseks;

—

ühtekuuluvuspoliitika fondid;

—

riskijagamisvahend 7. raamprogrammis.

—

reguleerivad meetmed;

—

finantsmeetmed VKEdele laenuandmise ja riskikapitalile juurdepääsu parandamiseks kogu ELis;

—

meetmed VKEde keskkonna parandamiseks.

4.1.1

Komitee toetab ühtlustatud korra kasutuselevõttu riskikapitalifondide piiriülestele tehingutele. Ettepanek on kiiduväärne, kuna see leevendab tänu Euroopa passi loomisele tõenäoliselt turupuudujääke, võimaldades ELi riskikapitalifondidel tuua oma tooted turule ja koguda kapitali üleeuroopaliselt. Komitee esitas oma varasemas riskikapitali teemalises arvamuses (4) mitmeid märkusi ja palus komisjonil neid arvesse võtta.

4.1.2

Komitee toetab kindlalt seda, et komisjon viib 2012. aastal läbi uuringu, mis käsitleb usaldatavusnõuete ning pankade ja kindlustusettevõtjate tehtud riskikapitaliinvesteeringute vahelist seost. Uuringus tuleks hinnata, kas need vahendid looksid suurte rahvusvaheliste pankade oligopoli või tuleks neid keskpikas või pikaajalises perspektiivis muuta.

4.1.3

Kuna enamik VKEsid on väikeettevõtted (vähema kui 10 töötajaga), siis kutsub komitee komisjoni üles pöörama eritähelepanu mikroriskikapitalifondidele. Nendest fondidest investeeritakse ettevõtetesse, mille projektid ei ole piisavalt atraktiivsed, et tõmmata traditsiooniliste riskikapitali investorite tähelepanu, kuid on samas liiga suured või liiga riskantsed, et meelitada kapitali ligi traditsioonilistest laenuallikatest. Sellised fondid tugevdavad ettevõtte kapitalibaasi ja arendavad ettevõtja ärioskusi, kasutades kogu investeerimisperioodi jooksul juhendamismeetodeid (5). Liikmesriike kutsutakse üles pakkuma välja selliseid vahendeid nagu spetsiaalsed maksumeetmed, mis võiksid toetada nende fondide arengut rahastamislünga täitmiseks.

4.2.1

Komitee kiidab komisjoni ettepanekuid piiriüleste riskikapitaliinvesteeringute maksureformide kohta. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma samal ajal välja selged meetmed maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste ära hoidmiseks.

4.2.2

Lisaks piiriüleste tehingute ees seisvate maksutõketega tegelemisele peaks komisjon tagama ka selle, et liikmesriigid toetavad VKEde rahastamissüsteemide jaoks oma riigis maksureforme.

4.2.3

Uurida tuleks mõnes liikmesriigis olemasolevaid häid tavasid, laiendada neid kogu ELile ja levitada VKEde seas (6). Paljudes riikides on juba maksustiimulite paketid. Ühe näitena võiks tuua Belgia/Flandria, kes võttis paar aastat tagasi kasutusele kõigile osapooltele kasuliku laenu (win-win-loan), mille puhul üksikisikud saavad VKEdele laenu anda, saades selle eest vastutasuks maksusoodustuse. Teine hea näide on Hollandi süsteem, mida tuntakse tädi Agaatha laenu nime all (Tante Agaath loan) (7).

4.2.4

Kiiresti kasvavad VKEd võivad saada tõelist kasu ka maksuvabastustest, nagu näiteks Prantsusmaal kehtiv ISF-PME seadus (maksusoodustus varandusele kohalduva solidaarsusmaksu osas VKEdesse investeerimisel) (8). Komitee toetab selliseid süsteeme tingimusel, et maksuvabastuse summa on mõistlik ega mõjuta teiste, sama oluliste sektorite panust.

4.3.1

Komitee toetab kavandatud riigiabi ajakohastamise ettepanekut, et lihtsustada VKEde jaoks praegu kehtivaid riigiabi eeskirju. Komitee võtab teadmiseks, et komisjon vaatab läbi üldise grupierandi määruse ja mitmed riigiabisuunised, sealhulgas riskikapitali käsitlevad suunised, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Komitee kutsub üles neid eeskirju parandama, lihtsustama ja selgitama. Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et riigiabi kasutatakse ainult turutõrgete korrigeerimiseks.

4.4.1

Komitee tervitab seda, et finantsinstrumentide turgude direktiivis tehakse ettepanek luua homogeensed VKEde kasvuturud ja muuta need VKEde kasvuturu märgistuse abil investoritele atraktiivseks. Kuid komitee soovitab (9) kehtestada erisätted ja -meetmed, mis võimaldaksid seda tõhusalt ja tulemuslikult kohaldada.

4.5.1

Komisjoni ja liikmesriike kutsutakse üles vähendama Euroopas noteeritud VKEde aruandluseeskirju ja -koormust. Komitee tunnistab seda, et komisjon esitas direktiivi ettepaneku, mis lihtsustab ja muudab raamatupidamisdirektiive ning samal ajal ettepaneku vaadata läbi läbipaistvusdirektiiv. Komitee tuletab komisjonile meelde, et viimane võtaks arvesse kahte komitee 2012. aasta alguses avaldatud arvamust (10) ning on seisukohal, et VKEd peavad oma ärisse investeerimiseks vabastama ressursse, et tagada äritegevuse jätkuv kasv.

4.6.1

EL peab jätkuvalt olema rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud finantsküsimusi reguleerivate reformide elluviimisel esirinnas. Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et mitmesugused BASEL III jõustumisel ELis kehtima hakkavad ja praegu arutlusel olevad kapitalinõuded (kapitalinõuete direktiiv IV ja kapitalinõuete määrus) võivad VKEdele mitmesuguseid probleeme tekitada (11).

4.6.2

Komitee toetab ELi institutsioonide püüdeid muuta finantssüsteem vastupidavamaks, et hoida ära edaspidised kriisid. Samas ei saa finantsturge veelgi rohkem reguleerida väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamise arvelt. Komitee toetab täielikult Euroopa Parlamendis 2012. aasta mais vastu võetud Othmar Karasi raportit, mis on uus samm õiges suunas, milleks on Basel III kapitalinõuete eeskirjade mõistlik ja toimiv kohaldamine ELis.

4.6.3

Komitee võtab teadmiseks, et komisjon kavatseb 24 kuu jooksul pärast uue direktiivi (kapitalinõuete direktiiv IV) jõustumist konsulteerida Euroopa Pangandusjärelevalvega ja et viimane esitab aruande VKEdele ja füüsilistele isikutele laenuandmise kohta. Komitee kutsub komisjoni üles osalema täiel määral riskikaalu ülevaatamisel ning väljendama nõukogule ja Euroopa Parlamendile saadetava aruande kohta arvamust.

4.7.1

Komisjon kavatseb selle direktiivi kohaldamist 16. märtsiks 2013. Ta soovitab liikmesriikidel tungivalt tagada, et VKEd saaksid süsteemi kiiremini kasutama hakata. Samuti on väga oluline, et komisjon jälgiks direktiivi õigeaegset kohaldamist kõikides liikmesriikides. Lisaks sellele peab komisjon väga korralikult jälgima, kuidas liikmesriigid kohaldavad artikli 4 lõiget 5, mis annab neile võimaluse pikendada kontrollimenetlust üle 30 päeva, välja arvatud juhul, kui see oleks võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Komisjon peaks liikmesriike korralikult jälgima, et viimased ei kasutaks seda artiklit maksete kunstlikuks viivitamiseks, eriti arvestades, et riigiasutuste makseviivitused avaldavad märkimisväärset mõju VKEde rahavoole ja likviidsuse haldamisele.

4.7.2

Komitee kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles olema eeskujuks ja maksma oma alltöövõtjatele õigeaegselt ning vältima neile üleliigse haldus- ja finantskoorma panemist.

4.8.1

Komitee kiidab Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta ja tuletab komisjonile meelde, et sotsiaalettevõtete võimaluste suurendamine saada piisavalt kapitali tuleks seada päevakorras olulisele kohale. Komitee väljendas kõnealusel teemal arvamust (12) 2012. aasta alguses. Üks ülesanne on vajadus mõõta portfelliettevõtjate sotsiaalset ja ühiskondlikku mõju ning sellest aru anda. Komitee soovitab viia ELi tasandil läbi ühine uuring, et kujundada selliste küsimuste käsitlemiseks välja kriteeriumid ja näitajad. Komitee tuletab komisjonile meelde, et sellised fondid võivad olla ainult üks paljudest väga vajalikest finantsinstrumentidest, mis tuleb veel välja arendada.

4.8.2.

Lisaks kutsub komitee liikmesriike üles parandama eri liiki sotsiaalettevõtete tunnustamist. Kui neid tunnustataks rohkem, siis väheneks nende ettevõtete laenude riskikaal ja nad ei oleks selles küsimuses enam traditsiooniliste ettevõtetega võrreldes ebasoodsas olukorras.

6.1.1

Komitee kiidab ettepanekut parandada finantsvahendajatele teabe jagamist ja innustada pankasid ja finantsasutusi pakkuma klientidele kõik vajalikud vahendid, mis aitaksid neil rahastamisvahendeid leida. Lisaks sellele peab komitee oluliseks parandada VKEde finantsteadmisi. Liikmesriikidel soovitatakse tungivalt selles osaleda, luues VKEdele tihedas koostöös VKEde organisatsioonidega eraldi investeerimisvalmiduse programmid.

6.1.2

Suurema osa VKEde jaoks on üks põhiprobleeme spetsiaalselt nende jaoks kohandatud nõustamise puudumine. Komitee toetab Euroopa ettevõtlusvõrgustiku põhimõtet ja ülesannet, kuid on seisukohal, et selle potentsiaali tuleks täielikult ära kasutada (15). Seega soovitab komitee tugevdada ettevõtlusvõrgustiku suutlikkust pakkuda finantsnõu. Ta rõhutab siiski, et VKEde organisatsioonid peaksid samuti olema sellesse kampaaniasse tihedalt kaasatud ning see tuleks korraldada nii, et saaks rõhutada VKEde mitmekesisust.

6.2.1

Komitee märgib, et komisjon on selle küsimusega juba tegelenud (VKEde rahastamisvõimalusi käsitlevad uuringud ja VKEde finantsindeks). Ta kiidab komisjoni ettepanekut teha tihedamalt koostööd pankade ühendustega ja küsida nõu teistelt institutsioonidelt (Euroopa Keskpank, Euroopa Pangandusjärelevalve). Komitee soovitab kaasata ka VKEde organisatsioonid ja liikmesriigi tasandi asutused. Komitee kahetseb, et tegevuskavas ei mainita koostöö tugevdamist selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu OECD, et esitada rahastamisvõimaluste kohta andmeid ja statistikat (16).

6.3.1

Üksnes kvaliteetsed reitingumudelid ei sobi tihtipeale VKEde hindamiseks, kuna need on liiga jäigad. Siinkohal on väga tervitatav kvalitatiivsete tegurite kasutamine üldise kvantitatiivse analüüsi kõrval. Seetõttu võiksid pangad kaaluda VKEde krediidivõime hindamisel hindamismeetodite tasakaalustamist, jättes piisavalt ruumi suhtepangandusele. Selle küsimusega tegelemisel tuleb ka jagada parimaid tavasid. Komitee avaldab kahetsust, et mõned pangad tunduvad selle idee edendamise asemel sellest kaugenevat.

6.4.1

Komitee leiab näiteks, et oluline on arendada nn äriinglite ja varajase etapi riskikapitalifondide sidemeid hilisema etapi riskikapitalifondidega, et tagada innovatsiooni rahastamisahela toimimine. Lisaks toetab komitee kindlalt algatusi, millega suurendatakse äriinglite, riskikapitalifondide ja kohalike ettevõtjate dialoogi piirkondlikul tasandil.

6.4.2

Tuleks uurida ja kasutada uuenduslikke lähenemisviise riskikapitalile. Üheks neist on ühisrahastamisprojektid, mille raames üksikisikud (mitte pangad ega spetsialistid) investeerivad börsi asemel hoopis veebiplatvormi kaudu VKEdesse.

6.4.3

Samuti tuleks tugevdada spetsiaalselt kohandatud hübriidkapitali vorme (17), mis sisaldavad toetuste, omakapitali ja võlakapitali elemente (nt osaluslaenud), sest need sobivad VKEdele paremini nii varajases etapis kui ka kogu nende elutsükli kestel.

7.1.1

Tuleks kaaluda raamistiku loomist, mis võimaldaks soodustada laenu andmist sellistes asutustes, mis järgivad oma tegevuses riski ja kasumi jagamise põhimõtet, sest VKEdele oleks see kahtlemata kasulik. Komisjon peaks tõsiselt kaaluma osalusel põhineva panganduse ideed. Komitee sooviks, et komisjon valmistaks ette rohelise raamatu, mille alusel käivitada arutelu osalusel põhineva panganduse üle Euroopa tasandil. Teatud riikide, nagu Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburgi ja Malta individuaalsed algatused on kiiduväärt, kuid need võivad takistada finantsteenuste sektori edasist integratsiooni ELis. Pealegi ei pruugi eraldiseisvad ja omavahel kooskõlastamata algatused anda parimaid võimalikke tulemusi, näiteks jagada riske ja kasumit ning kasutada sotsiaalseid rahastamisviise. Islami rahastamise stiilis eriinvesteerimispoliitikaga mikrorahastamise julgustamine võiks ka luua uusi ettevõtlustegevusi ja aidata samal ajal võidelda vaesusega teatud piirkondades. Sellele mõeldes peaks komisjon koostama teatise, milles kavandatakse ja käsitletakse alternatiivseid rahastamismeetodeid ja julgustatakse neid kasutama, et tagada neile võrdsed tingimused teiste, näiteks tavapäraste rahastamismeetoditega.

7.1.2

Komitee võtab teadmiseks, et komisjon on analüüsinud laenuvahendajate tööd ja saavutatud tulemusi ning VKEde probleeme laenu saamisel (18). Komitee kutsub kõiki liikmesriike üles looma sellise ameti, et parandada laenuandmisprotsessi läbipaistvust. Komitee märgib, et kapitalinõuete direktiivi (CRD III) artikli 145 lõige 4 ja kavandatud kapitalinõuete määruse (CRD IV) artikli 418 lõige 4 sisaldavad sätteid, mis võimaldavad VKEdel paluda pankadelt teavet nende reitingu ja hinnangute kohta. Nende õigusnormide täielik rakendamine on väga oluline.

7.1.3

Seoses konkurentsiga pangandussektoris palub komitee komisjonil uurida olukorda ja tagada, et pangandussektoris on liikmesriikide sees ja vahel piisavalt konkurentsi VKEdele mõeldud finantstoodete puhul. Näiteks võib mainida leppetasu probleemi (vt allpool); samal ajal on väikeettevõtete arvelduskrediidi intressid püsinud väga kõrgel tasemel, kuigi Euroopa Keskpanga refinantseerimise intressimäärad on enneolematult madalal tasemel. Suurettevõtted võivad kasutada alternatiive (nt otselaenud), kuid väikeettevõtted ei saa neid finantstooteid kasutada.

7.1.4

Leppetasu. Paljudes liikmesriikides võtavad pangad ettevõtetelt tasu selle eest, kui ettevõte maksab laenu kokkulepitud tähtajast varem tagasi. Kui laen makstakse lepingus ettenähtust varem tagasi, siis võtab pank nn leppetasu kompensatsioonina selle eest, et pank võib olla sunnitud raha uuesti investeerima madalama intressimääraga kui see, mille ta oleks saanud, kui laenu ei oleks oodatust varem tagasi makstud.

7.1.5

Probleem on aga selles, et leppetasu on tihtipeale küllaltki kõrge. Samuti ei ole see tasu lepingus tihtipeale selgelt kirjas, vaid lisaks on juttu tulevastest, veel teadmata intressimääradest. Seetõttu on ettevõtetel väga raske hinnata, milline võiks olla leppetasu varasema tagasimakse korral. Igal juhul ei ole enamik ettevõtteid isegi teadlikud kohustusest maksta leppetasu.

7.1.6

Seetõttu on väga oluline, et pangad annaksid selliste tasude kohta selgemat teavet enne laenulepingu sõlmimist. Pealegi peaks leppetasu suurus olema piiratud ja mõistlik.

7.2.1

Komitee toetab ühtse mitmekeelse rahastamisallikate e-andmebaasi loomist, mis koondaks ühte Euroopa, liikmesriikide ja piirkondade meetmed VKEde rahastamisvõimaluste lihtsustamiseks. Komitee kutsub komisjoni üles levitama laialdaselt tema enda koostatud praktilist juhendit (19), milles antakse teavet selle kohta, kuidas taotleda rahastamist 27 liikmesriigis kasutada olevast 50 miljardi euro suurusest avaliku sektori rahastamisvahendist.

7.2.2

Komitee on arvamusel, et programmis „Horisont 2020” tuleb sellele eesmärgile eraldada kogu programmi eelarvest 15 % ja kohaldada ühtset juhtimisstruktuuri, et VKEde innovatsioonipotentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Menetluses tuleb teha parandusi seoses finants- ja haldusküsimustega. Näiteks on paljudel ELi rahastatud uurimisprojektides osalevatel VKEdel oma riigis endiselt tõsiseid probleeme käibemaksuga. Tihtipeale on see peamine komistuskivi nende jaoks, kes osalevad projektis algusest peale. Seetõttu tuleks kõigis liikmesriikides kohaldada selgeid eeskirju, mis vabastaksid VKEd nendest kohustustest. Käibemaksu peaks ELi rahastatud projektide puhul igal juhul tagasi saama.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/52

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle edendada kogu Euroopa Liidus turvalist, läbipaistvat ja uuenduslikku maksekeskkonda. Tõhusamad, uudsemad ja turvalisemad maksevahendid on hädavajalikud, et saada ühtsest turust suuremat kasu ja tugevdada Euroopa majanduse ülemaailmset konkurentsivõimet.

1.2

Komitee tervitab komisjoni väljapakutud dialoogi ulatuslikkust, sest see hõlmab tõepoolest ELi praeguse ja tulevase maksekeskkonna põhiküsimused. Ent täispildi saamiseks tuleb rohkem tähelepanu pühendada sularahamaksetele. Kuigi sularahas arveldamine järk-järgult väheneb, on sularaha teatud turgudel jätkuvalt peamine maksevahend. Üha rohkem andmeid liikmesriikidest näitavad, et põhimõtteliselt on sularahas arveldamine vähem tõhus ja säästa saaks märkimisväärseid ressursse, kui tarbijad läheksid üle elektroonilistele maksetele. Teatud liikmesriikides on tehtud tõelisi edusamme sularahata ühiskonna suunas liikumiseks. Ent komitee arvates ei tea üldsus ikka veel sularahas arveldamise tõelist hinda. Lisaks soodustab sularaha varimajandust. Seega on maksemeetodid, mis aitavad vähendada varimajandust, odavamad ja turvalisemad ning kõik asjaomased sidusrühmad peaksid neid edendama. Sellega seoses tuleks ühelt poolt arvesse võtta kõigile asjaomastele sidusrühmadele nende meetodite kasutamisest tulenevaid arvukaid eeliseid, teiselt poolt peavad aga klientidele neid maksemeetodeid pakkuvate VKEde kulud olema mõistlikud. Selleks peavad liikmesriigid komisjoni selgel toetusel rakendama täiendavad algatusi.

1.3

Kaardimakse on ELis ja kogu maailmas kõige levinum sularahata maksevahend. Majandusalases kirjanduses peetakse sularahata makseid üha sagedamini maksuõiguslikult ja majanduslikult läbipaistvamaks ja kogu ühiskonna jaoks odavamaks makseviisiks, samuti mugavaks, turvaliseks ja uuenduslikuks. Seetõttu toetabki komitee komisjoni ettepanekut kasutada selliseid makseid turgude suuremast integratsioonist tulenevate eeliste ärakasutamiseks. Ent ajalooliste takistuste ning standardimise ja koostalitusvõime puudumise tõttu ei kasutata ühtse turu võimalusi veel täielikult ära. Muud põhjused on avaliku teabe kasutamisel esinevad erinevused ja puudujäägid, millele võib lahenduse tuua kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete senisest ulatuslikum kasutamine. Seega on konkurentsi, innovatsiooni ja tõhususe valdkonnas veel kasutamata potentsiaali. Komitee kutsub üles rakendama turualgatusi, mille abil leida elluviidavaid lahendusi võimalikult kiiresti, iseäranis selliseid, mis samas edendavad finantsalast ja digitaalset kaasatust.

1.4

Praegune õiguslik ebaselgus vahendustasupõhiste ärimudelite suhtes takistab kaardi-, e- ja mobiilimaksete arengut ja sularaha asendamist. Selgus on äärmiselt oluline, et teha investeeringuid ja uuendusi kaardisüsteemides. Komitee kutsub komisjoni üles looma stabiilse ärikeskkonna kõigi ettevõtjate jaoks. Kooskõlas ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) eesmärkidega ei tohiks tasudes ja muudes nõuetes olla erinevusi ei riigisiseste ega piirüleste tehingute puhul.

1.5

Hoolikalt tuleks kaaluda, kuidas lubada ligipääsu teabele pangakontol olevate vabade vahendite kohta, võttes arvesse paljusid aspekte, sh turvalisus, andmekaitse, tarbijaõigused, konkurents ja hüvitised pangakontode hoidjatele. Komitee märgib, et sellist ligipääsu soovivate üksuste tegevust tuleks reguleerida ja nende üle järelevalvet teostada vastavalt iga üksuse riskiprofiilile. Euroopa õigusraamistikus tuleks selgelt kajastada asjaomaste ettevõtjate kohustusi ja ülesandeid.

1.6

Paljudel turgudel ei pruugi kliendid olla valmis aktsepteerima lisatasusid ning võivad hakata seetõttu eelistama sularahamakseid, arvates, et sularahas maksmine on tasuta. Kuigi alates 13. juunist 2014 kaitstakse tarbijaid tarbijaõiguste direktiiviga põhjendamatute lisatasude võtmise eest, ei ole selge, kuidas tagatakse kaitse äärmiselt kiiresti toimivas veebikeskkonnas.

1.7

Riigisisestel turgudel kasutavad kliendid laialdaselt e-makseid. Ent internetipanganduses ei ole üleeuroopaliste lahendusteni veel jõutud. See aga muudab e-kaubanduse kasvu keeruliseks. Komitee kutsub selliste süsteemide operaatoreid üles tegutsema avatult ja läbipaistvalt koostalitusvõime küsimuste lahendamisel ning tegelema e-kaubanduse probleemkohtadega võimalikult kiiresti.

1.8

Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et m-maksete puhul järgitaks nende arengu algetapist alates järgmiseid põhimõtteid: avatud juurdepääs platvormidele, rakenduste teisaldatavus, turvalisus ning topeltkulude vältimine ettevõtjate puhul, kes on valmis m-makseid aktsepteerima.

1.9

Komitee tunnustab turuosalejate edusamme füüsiliste makseterminalidega seotud pettuste vähendamisel. Praegu kujutavad endast kõige suuremat ohtu veebikeskkonna pettused. Rakendada tuleks täiendavaid turvameetmeid, ent mitte klientide mugavuse arvelt. Kui turvameetmeid kavandavad avaliku sektori asutused, peaksid need võimalikult suurel määral olema tehnoloogiaküsimustes neutraalsed.

1.10

Komitee tervitab jätkuvaid jõupingutusi tugevdada ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) juhtimist ning toetab kavatsusi muuta SEPA juhtimine tsentraalseks, näiteks andes juhtimise SEPA nõukogule. Ent komitee kutsub komisjoni ja Euroopa Keskpanka üles töötama välja üksikasjad võimalikult kiiresti, sest praegune de facto reguleerimata olukord takistab asjaomase mehhanismi rakendamist.

2.1

SEPA lõpuleviimine on üks komisjoni prioriteet ühtse turu saavutamisel. Ühtlustatud õigusraamistiku toetusel saavutatud standardimise ja koostalitusvõime tulemused on ettevõtjate jaoks juba kättesaadaval SEPA krediitkorralduste ja SEPA otsearvelduste vormis, mis 2014. aasta 1. veebruariks asendavad euroala nn pärandskeemid.

2.2

SEPA ulatus on aga laiem ja hõlmab teisi makseliike. Üks makseliik on kaardimaksed, mis on nii Euroopa Liidus kui ka kogu maailmas kõige olulisem maksevahend. Teine makseliik on e-maksed, st ostude eest maksmine Internetis. Tänapäeval moodustavad nimetatud maksed imeväikse osa kõigist sularahata maksetest, ent oodata on mahu kasvu kahekohalise numbri võrra. Euroopa Maksenõukogu, mis on Euroopa pangandussektori koordineerimis- ja otsustusorgan maksete valdkonnas, laiendas oma koostöötegevust e-maksetele ning töötas välja SEPA e-maksete raamistiku. Hiljuti esitas komisjoni konkurentsi peadirektoraat Euroopa Maksenõukogule teabepäringu.

2.3

Kõige uuem makseliik on m-maksed. Euroopa Maksenõukogu on võtnud koostöös teiste osalejatega koordineeritud meetmeid m-maksete vallas, koostades tehnilised dokumendid koostalitusvõime juhiste kohta ja mitu valget raamatut. Kuigi m-maksete areng on selgelt algetapis, on ootused m-maksete edasise arengu suhtes väga suured. Kaardi-, e- ja m-maksete areng, ulatus ja ärimudel on küll erinevad, ent siiski on Euroopa institutsioonid ja ettevõtjad ühel nõul, et nende mehhanismide integratsiooni, läbipaistvust ja konkurentsivõimelisust tuleb edasi arendada. On oht, et olemasolevates ärimudelites leitud puudused ilmnevad ka tulevases m-maksete keskkonnas.

2.4

Iga kodanik, ettevõte või ametnik maksab oma makse kas tavapärasel viisil (näiteks sularahas) või uute makseteenuste kaudu (näiteks e-maksed). Euroopa Keskpanga statistika (1) kohaselt tehti 2010. aastal Euroopa Liidus 86,4 miljardit sularahata maksetehingut, mis tähendab 4,4 % kasvu võrreldes eelneva aastaga ja millest kõige suurema osa moodustasid kaardimaksed (39 % ehk 33,9 miljardit). Kaardimaksete väärtus ulatus 1,8 triljoni euroni, suurenedes aastas %, mis on üle kolme korra suurem kui euroala SKP 1,8 % reaalkasv. Kuigi riigiti on kaardikasutuses märkimisväärsed erinevused, näitab üldine trend seda, et kaardimaksed on ühed kõige hoogsamalt arenevad sulatarahata maksevahendid.

2.5

Euroopa Keskpankade Süsteemi teostatud teabekogumisuuring (2) näitas, et vahendustasude määramine ja kohaldamine ei toimu kogu Euroopa Liidus ühtsel viisil. Vahendustasude valik, struktuur ja tase erinevad mitmel viisil ning sõltuvad paljudest aspektidest ja mõõdetest. Vahendustasu on peamine kaubandustasude komponent. Nii komisjon kui ka riiklikud konkurentsiasutused on hinnanud vahendustasude konkurentsiaspekte ning langetanud mitmed otsused, millest mõned olid seotud piiriülese tegevusega ja teised puudutasid ainult riiklikku tasandit.

2.6

Tasude läbipaistvuse osas ei ole kahjuks tarbijate makstavate kulude kohta teostatud ametlikke küsitlusi ega avaldata täielikke riigikohaseid või erinevaid riike võrdlevaid statistilisi andmeid. Sellised kulud hõlmavad muu hulgas mitmeid eri maksevahenditega seotud tasusid ja makse. See on nii vaatamata sellele, et kõnealune teave on saadaval riikide järelevalveasutustele, kes seda enamasti ei avalda isegi mitte osaliselt.

2.7

Hoolimata käimasolevatest eraalgatustest standardimise suunas, on teatud tehinguvaldkonnad ikka veel killustatud: vastuvõtva makseteenuse osutaja ja väljaandva makseteenuse osutaja vahel, kaardi ja terminali vahel ning terminali ja vastuvõtva makseteenuse osutaja vahel. Nende algatuste konkreetsed tulemused on aga olnud piiratud, sageli erinevate ärihuvide tõttu või seetõttu, et praeguses etapis puudub rakendamiseks selge ajakava.

2.8

Kõigi ettevõtjate märkimisväärsed investeeringud ja jõupingutused minna magnetribaga kaartidelt üle EMV-kiibitehnoloogiaga kaartidele on positiivselt mõjunud ja vähendanud kaardimaksepettusi müügikohtades. Ent hiljutine trend näitab, et kaugmaksed, mis moodustavad küll üksnes väikese osa kõigist kaardimaksetest, kujutavad endast suurimat pettuseohtu. See küsimus on pälvinud järelevalveasutuste ja kontrolliasutuste tähelepanu, kes ühendasid 2011. aastal Euroopa Keskpanga egiidi all jõud koostööfoorumi „SecuRe Pay Forum” raames, et suurendada elektrooniliste makseteenuste ja -vahendite turvalisuse taset ja üldsuse usaldust nende vastu. 2012. aastaks koostab foorum tehnoloogiaküsimustes neutraalsed soovitused internetimaksete turvalisuse tagamiseks.

2.9

Komisjoni rohelises raamatus käsitletakse tervet hulka makseküsimusi. Kui need edukalt lahendada, võib nii tagada aluse integreeritumatele ja turvalisematele makseteenustele nii tavapärases füüsilises maksekeskkonnas kui ka kiiresti arenevas elektroonilises keskkonnas. Kui tagada suurem konkurents, suurem valik ja läbipaistvus tarbijate jaoks, suurem innovatsioon, turvalisemad maksed ja suurem klientide usaldus, on Euroopal võimalus olla 21. sajandi maksete kujundamise esirinnas.

2.10

Komisjon kirjeldab oma visiooni integreeritud turust, teeb kindlaks lüngad praeguse olukorra ja visiooni vahel ning probleemid, mis neid puudujääke tekitavad. Komisjon määratleb viis ulatuslikku meedet, mille eesmärk on turuintegratsiooni kiirendamine, ning arutleb selle üle, kuidas tuleks nende rakendamist juhtida. Esimene meetmekogumik on küsimuste hulga poolest suurim ja hõlmab turu killustatuse, turulepääsu ja piiriüleste turgude teemasid. Ülejäänud meetmed puudutavad läbipaistva ja kulutasuva hinnakujunduse, standardimise, koostalitusvõime ja turvalisuse küsimusi. Juhtimisjuhiseid kohaldatakse olemasolevatele SEPA maksesüsteemidele (krediitkorralduste skeemile ja otsekorralduste skeemile), samuti maksekaartidele, e-maksetele ja m-maksetele.

3.1

Siiani ei ole kujundatud välja ELi ühist seisukohta korduma kippuvates ja tuleviku perspektiivist olulistes makseküsimustes – välja arvatud SEPA krediitkorraldused ja SEPA otsekorraldused –, see aga on oluline kõigi ettevõtjate jaoks ühtsel turul. Komitee väljendab heameelt komisjoni rohelise raamatu üle ning ootab sellele vastavat tegutsemist, et täidetaks praegused lüngad. Komitee kutsub üles panema iga maksetehingu puhul keskmesse tarbijate soovi turvaliste, tõhusate, mugavate ja kiirete maksete olemasolu järele.

3.2

Rohelises raamatus keskendutakse e-maksetele, jättes samas käsitlemata sularahamaksete siiani domineeriva rolli – need moodustavad 80 % maksetehingutest Euroopas. Kulude suurem läbipaistvus on ühtviisi oluline nii e-maksete kui ka sularahamaksete puhul ning see peaks olema peamine võrdlusalus sularahata maksevahendite analüüsimisel. Üldsuse hulgas on siiani levinud arusaam, et sularahas maksmine on tasuta. Tõhusus võiks märkimisväärselt suureneda, kui maksjad muudaksid oma harjumusi ning kasutaksid moodsaid ja odavamaid maksevahendeid. Lisaks näitavad tõendid, et sularahamaksete leviku tase on positiivses korrelatsioonis varimajanduse tasemega, sest sularahamakseid on raske jälgida. Seetõttu tervitab komitee täiendavaid algatusi, mida liikmesriigid komisjoni selgel toetusel rakendavad, et muuta sularaha osakaalu tänapäeva majanduses.

3.3

Komitee arvates tuleks läbipaistvuse suurendamise eesmärgil hoolikalt kaaluda täiendavaid, seejuures eelkõige siduvaid meetmeid, et mitte koormata tarbijaid liigse teabega, mis võib valel ajal (nt tipptundidel) ja keerulises vormingus esitamise korral suurendada segadust ostmisel ning tekitada kaubandusettevõtjatele häireid kassas.

3.4

Rahvusvaheliste ja mitmete riigisiseste kaardisüsteemide ärimudelid tuginevad vahendustasudele, mille vastu on riiklikud konkurentsiasutused ja samuti komisjon suuremal või vähemal määral protesti esitanud. Hiljuti toetas kohus komisjoni 2007. aasta otsust, millega keelati MasterCardi piiriülesed vahendustasud. Komitee märgib, et siiani ei ole vahendustasudel põhinevad ärimudelid suutnud sammu pidada SEPA visiooniga, mille kohaselt piiriüleste ja riigisiseste tehingute pealt võetavates tasudes ei ole erinevusi. Lisaks puudusid iseregulatsiooni mehhanism, millega tagada vahendustasumäärade alanemine tehingumahtude suurenemisel, ning alternatiivsed hinnalahendused, mida kohaldada väikese väärtusega maksetele. Komitee kutsub komisjoni üles looma pikaajaliselt stabiilse ärikeskkonna kõigi ettevõtjate jaoks, võttes arvesse selle valdkonna reguleerimisel saadud kogemusi ka teistest maailmapiirkondadest (nt Austraaliast) ning tagades võrdsed tingimused erinevate kaardisüsteemide ärimudelitele.

3.5

Kaubamärgi ühiskasutus, mille korral on erinevad maksekaardi kaubamärgid ühendatud plastikkaardis või tulevastel mobiiliplatvormidel, ei tohiks õõnestada tarbijate õigust valida erinevate kaubamärkide vahel ega piirata kaubandusettevõtjate võimalikke stiimuleid. Kaubamärgi ühiskasutus on oluline uute turule sisenevate kaardiskeemide jaoks, soodustades nii valikuvõimalusi kui ka konkurentsi. Mõnel juhul esitab üks kaubamärk oma võrgustiku kaudu toimuvatele tehingutele kohustuslikke lisanõudeid, isegi kui tehingu algatab teine kaubamärk. Komitee arvates tuleks tagada, et ühel kaubamärgil ei oleks võimalik panna peale selliseid nõudeid maksete töötlemisele.

3.6

Komitee nõustub seisukohaga, et kaardisüsteemi haldamise funktsioonide eraldamine töötlemisest on äärmiselt oluline, et luua konkurentsivõimeline maksekaarditurg, sest vertikaalsete silode mudelil põhinev turg võib sõltumatute maksetöötlejatega konkureerimisel kasutada ristsubsideerimist. Lisaks on praegune korraldus vähem soodne kavandatud algatustele, millega soodustatakse maksetöötlejate koostalitusvõimet. Seetõttu suurendaks selline eraldamine – ideaaljuhul ettevõtete tasandil – integratsiooni ja konkurentsi ühtsel turul.

3.7

Praeguse õigusraamistiku puhul ei ole makseasutustel ega e-raha asutustel juurdepääsu arvelduse lõplikkuse direktiivi kohastele maksusüsteemidele. Need süsteemid hõlmavad peamiselt suuremahulisi ja jaemakseid. Kui komisjon kavandab praegust raamistikku muuta, kutsub komitee komisjoni üles võtma arvesse riski, mis võib olemasolevates maksesüsteemides (infrastruktuurides) tekkida uute osalejate tõttu (nt makseasutuste ja e-raha asutustega), arvestades näiteks seda, et neil ei ole juurdepääsu keskpanga rahastamisele.

3.8

SEPA maksekaartide raamistik, mille Euroopa Maksenõukogu algselt välja töötas, ei tohiks piirata teiste ettevõtjate kujundatud ärimudeleid. Ideaaljuhul tuleks SEPA maksekaartide raamistik SEPA uue juhtimisstruktuuri raames hoolikalt läbi vaadata, võttes arvesse kõigi sidusrühmade ettepanekuid.

3.9

Komitee on mures selle pärast, et üksused, mille tegevust ei reguleerita ja mille üle ei teostata järelevalvet, püüavad saada ligipääsu tundlikele kontoandmetele. Lisaks ei kajastata asjaomaste ettevõtjate kohustusi ja ülesandeid Euroopa õigusraamistikus piisaval määral ning sellel võivad andmete väärkasutamise või pettuse korral olla ootamatud tagajärjed tarbijatele. Hoolikalt tuleks analüüsida, kuidas lubada ligipääsu teabele pangakontol olevate vabade vahendite kohta, võttes arvesse selliseid aspekte nagu turvalisus, andmekaitse, tarbijaõigused, konkurents ja hüvitised pangakontode hoidjatele.

3.10

Lisatasude võtmine on kaubandusettevõtjate jaoks võimalus lisada tehingu väärtusele teatud tasu kaardi kasutamise eest. Pärast makseteenuste direktiivi vastuvõtmist tunnustatakse seda võimalust kogu ELis, kui just mõni liikmesriike ei ole seda sõnaselgelt keelanud. Mis puudutab teatud lisatasude võtmist, siis varasemate kogemuste põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi, vähemalt mitte lühiajalises perspektiivis. Näiteks 2005. aasta algul avaldasid taani tarbijad tugevat protesti riigisiseste deebetkaartide tehingute suhtes kehtestatud tasude vastu, mille tulemusel deebetkaartide kasutus järsult vähenes ja sularaha väljavõtmine sularahaautomaatidest suurenes. Teistel turgudel tehtud küsitlused kinnitavad seda trendi. Kuigi 13. juunist 2014 hakatakse tarbijaid kaitsma tarbijaõiguste direktiiviga kuritarvitusliku lisatasude võtmise eest, ei ole selge, kuidas seda kaitset tagatakse äärmiselt kiiresti toimivas veebikeskkonnas. Komitee arvates ei tohiks lisatasude võtmist julgustada üleeuroopalise tavana.

3.11

Kaardisüsteemide keskkonda iseloomustab standardimise ja koostalitusvõime puudumine. Näiteks peab makseterminali pakkuja läbima kuni seitse sertifitseerimisprotsessi, et tegutseda ELi tasandil. Komitee kutsub erasektorit üles ühendama jõud ja jõudma konkreetsete tulemusteni, sh rakendusraamistiku ja kiirete tähtaegade osas. Ent kui turulahendusteni jõutakse aeglaselt, peaks komisjon esitama seadusandlikud ettepanekud.

3.12

E-makseteenused toimivad üldiselt ainult ühe riigi piires. Komitee kutsub selliste süsteemide operaatoreid üles tegutsema avatult ja läbipaistvalt koostalitusvõime küsimuste lahendamisel ning tegelema e-kaubanduse probleemkohtadega võimalikult kiiresti. Ent kui turg ei anna oodatud tulemusi, peaks komisjon ette nägema õiguslikud nõuded, et e-maksesüsteemid toimiksid Euroopa tasandil.

3.13

Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et m-maksete puhul järgitaks nende arengu algetapist alates järgmiseid põhimõtteid: avatud juurdepääs platvormidele, rakenduste teisaldatavus, turvalisus ning topeltkulude vältimine ettevõtjate puhul, kes on valmis m-makseid aktsepteerima. Lisaks peaksid andmekaitseinspektorid toetama ettevõtjaid kasutajasõbralike lahenduste väljatöötamisel.

3.14

Et tagada üldsuse usaldus maksevahenditesse, on kõige olulisem element turvalisus, millega tuleks ideaaljuhul tegeleda maksevahendi kujundamise etapis. Turvalisuse tagamisel on äärmiselt tähtis see, et iga pakkuja tegevust maksete väärtusahelas nõuetekohaselt reguleeritakse ja kontrollitakse. Komitee tunnustab turuosalejate edusamme füüsilistes makseterminalides tehtavate pettuste vähendamisel, ent märgib, et ettevõtjaid ohustavad pettused veebikeskkonnas. Turvameetmeid ei tohiks vähendada tarbijate mugavuse arvelt ning kui neid kavandavad avaliku sektori asutused, peaksid need võimalikult suurel määral olema tehnoloogiaküsimustes neutraalsed. Seetõttu tervitab komitee e-maksete turvalisust käsitlevas koostööfoorumis „SecuRe Pay Forum” osalevate asutuste soovitusi ja nende jõupingutusi, et suurendada elektrooniliste makseteenuste turvalisuse taset ja üldsuse usaldust nende vastu. Asjaomased asutused peaksid edaspidigi jälgima nende soovituste korrektset rakendamist.

3.15

Ent pettuste piiramine nõuab, et liikmesriikide vastutavad asutused võtaksid täiendavaid meetmeid. Seepärast tervitab komitee uue küberkuritegevusevastase võitluse Euroopa keskuse loomist Europoli raames. Keskus alustab tegutsemist 1. jaanuarist 2013 ning loodetavasti saab sellest pädevuskeskus ELi pettusevastases võitluses. Seda algatust pooldas komitee omaalgatuslikus arvamuses „Mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimiste vastane võitlus”, mis võeti vastu 23. oktoobril 2008 (3). Komitee märgib, et ülejäänud meetmed, mida selles arvamuses nimetati, on jätkuvalt äärmiselt olulised ja kaaluda tuleks ka nende rakendamist.

3.16

Maksete tegemisse on kaasatud paljud sidusrühmad. Nende huve, mis küll mõnikord võivad olla lahknevad, tuleks tulevase maksekeskkonna kujundamisel arvesse võtta. SEPA uus valitsemismudel peaks tagama avatuse, läbipaistvuse ja võrdsed tingimused selles arenevas ja kaugeleulatuvas projektis. Komitee tervitab komisjoni ja Euroopa Keskpanga jätkuvaid jõupingutusi muuta SEPA juhtimine tsentraalseks, näiteks andes juhtimise SEPA nõukogule. Ent komitee kutsub üles kiirendama seda protsessi, sest praegune de facto reguleerimata olukord takistab asjaomase mehhanismi rakendamist.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/57

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee”) toetab Euroopa Komisjoni (edaspidi „komisjon”) ettepanekut nõukogule võtta vastu määrus Euroopa sihtasutuse põhikirja kohta, mis võimaldaks luua Euroopa sihtasutuse (Fundatio Europaea, edaspidi „FE”). Komitee nõudis sellist õigusakti (1), et lihtsustada avalikes huvides tegutsevate sihtasutuste piiriülest tegevust ja koostööd Euroopa Liidus ning aidata seega kaasa majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele ELis.

1.2

Nüüd soovitab komitee, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtaksid ettepaneku viivitamatult vastu. Praegu on sihtasutused rohkem kui kunagi varem raskustes piiriüleste küsimustega, mille lahendamiseks on vaja tõhusat organisatsioonilist vormi. Teadusuuringute valdkonnas tegutsevad ja ühiskonnaküsimustega tegelevad Euroopa tasandi sihtasutused vajavad õiguslikku vormi, mida tunnustataks igas ELi liikmesriigis.

1.3

Sihtasutuse sektor ja selle esindusorganisatsioonid ja võrgustikud nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil on teinud korduvaid üleskutseid luua Euroopa sihtasutuse põhikiri kui kõige kulutõhusam lahendus piiriüleste takistuste kaotamiseks ning seeläbi sihtasutuste tegevuse ergutamiseks kogu Euroopas.

1.4

Fundatio Europaea (FE) on vabatahtlik ega asenda kohalikke või riiklikke õigusakte. Sellegipoolest pakub see FE põhikirja kasuks otsustanud sihtasutustele võimaluse tegutseda mis tahes liikmesriigis, ilma et nad peaksid looma kohalikke struktuure, tingimusel, et sihtasutust tunnustatakse selle loomise päritoluriigis.

1.5

Komitee on nõus, et kavandatud meede on täielikult kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. ELi meede on vajalik selleks, et kõrvaldada riiklikud takistused ja praegused piirangud, mis esinevad sihtasutustel, kui nad tegutsevad mitmes liikmesriigis. Praegune olukord annab tunnistust sellest, et riiklikud meetmed on ebapiisavad ning et probleemi riikideülene olemus nõuab Euroopa raamistikku, et tagada selliste sihtasutuste areng, kes on seadnud eesmärgiks tegutseda üleeuroopaliselt. Selle eesmärgi saavutamiseks ei piisa ühtse turu põhimõtte seisukohalt optimaalsete tulemuste tagamiseks üksnes liikmesriigi võetud meetmetest.

1.6

Ettepaneku mõte on luua innovaatiline õigusraamistik, mis täiendaks kehtivaid riiklikke õigusakte, muutmata nende vormi ja kohaldamisala. Liikmesriikidele jääb võime ja vabadus säilitada ja arendada sihtasutuste riiklikke vorme.

1.7

Komitee kiidab heaks, et ettepanekus on tehtud valik määruse kasuks. Määrus on kõige sobivam õiguslik vahend, et tagada põhikirja ühetaolisus kõigis liikmesriikides ja suurendada usaldust, sest selle puhul tuleb eeskirju kohaldada ühtselt ja vahetult. Lisatugevuseks on asjaolu, et artiklites 47 ja 48 sätestatakse vastavalt järelevalveasutuste vaheline ja maksuhalduriga tehtav koostöö.

1.8

Komitee nõustub põhijoontes komisjoni ettepanekuga Euroopa sihtasutuse põhikirja kohta. Ettepanekuga on ühelt poolt kavas tagada sihtasutuse kättesaadavus tänu selle lihtsale asutamisele ja teiselt poolt usaldusväärsus läbipaistvuse ja aruandekohustuse kaudu.

1.9

Ettepanekus käsitletakse muu hulgas maksustamist, loomata samas uut režiimi, vaid kehtestades FE-le automaatselt samad tingimused, mis on riiklikel avalikes huvides tegutsevatel üksustel. See ettepaneku osa tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuna mitte mingil juhul ei tohi ohtu seada määruse hädavajalikku vastuvõtmist.

2.1

ELi tasandil ei ole võimalik ühtlustada õigusraamistikku, millest avalikes huvides tegutsevad üksused liidus oma töös lähtuvad. Sihtasutuste asutamist ja tegevust reguleeritakse ELis hinnanguliselt rohkem kui poolesaja õigusaktiga. Liikmesriikide tsiviil- ja maksuseaduste erinevused muudavad sihtasutuste piiriülese tegevuse kulukaks ja kohmakaks. Lisaks pidurdavad sihtasutuste piiriülest tegevust õiguslikud, haldus- ja maksutõkked. Seepärast jääb suuresti kasutamata võimalus suunata vahendeid piiriüleselt avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks ja asjaomase tegevuse toetamiseks.

2.2

Probleemidele lahenduse leidmiseks esitas komisjon ettepaneku võtta vastu määrus, et kehtestada uus Euroopa õiguslik vorm, mille eesmärk on hõlbustada sihtasutuste loomist ja tegutsemist ühtsel turul. Sihtasutustel tekib seeläbi võimalus suunata eravahendeid ELis piiriüleselt tõhusamalt avaliku huvi eesmärkide saavutamiseks. See peaks omakorda tagama avalikku huvi pakkuva tegevuse parema rahastamise ning avaldaks seega positiivset mõju Euroopa kodanike avalikele hüvedele ja ELi majandusele tervikuna.

2.3

Ettepanekus sätestatakse FE põhitunnused, selle asutamise meetodid ning töökorraldust reguleerivad eeskirjad. Lisaks nähakse ette võimalus, et teatud tingimustel saab FE taas ümber kujundada avalikes huvides tegutsevaks üksuseks või selle likvideerida.

2.4

Määruses esitatakse järelevalveasutuste minimaalsed järelevalvevolitused igas liikmesriigis, selleks, et nad saaksid tõhusalt teostada järelevalvet oma riigis registreeritud FEde tegevuse üle. Samuti on sätestatud, et FE ja temale annetajate suhtes kohaldatakse automaatselt sarnaseid maksusoodustusi nagu omamaiste avalikes huvides tegutsevate üksuste suhtes.

3.1

Komitee on oma varasemates arvamustes tunnistanud, millise märkimisväärse panuse saavad anda sihtasutused, mis tegutsevad arvukates eri valdkondades, näiteks inimõigused, vähemuste kaitse, tööhõive ja sotsiaalareng, keskkonnakaitse ja Euroopa pärandi hoidmine ning teaduse ja tehnika arengu toetamine. Neil on samuti otsustav roll, aitamaks saavutada strateegias „Euroopa 2020” seatud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärgid.

3.2

ELis toimub üldiselt inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine üle riigipiiride. Siiski ei ole see enamasti nii avaliku huvi eesmärkidele suunatud tegevuste ja ressursside puhul. Selleks tulebki luua FE kui uus vabatahtlik juriidiline isik, mis seisaks kõrvuti ELi liikmesriikides juba olemasolevate juriidiliste üksustega.

3.3

Komitee on seisukohal, et Euroopa sihtasutuse põhikiri tähendaks kogu ELi sihtasutustele ühtsemaid tingimusi, sest kõigis liikmesriikides kasutataks ühte võrreldavat õigusvahendit ja juhtimisstruktuuri, mis pakuks suuremat õiguskindlust ja vähendaks nõuetega vastavusse viimisega kaasnevaid kulusid.

3.4

Põhikiri hõlbustaks nende oskusteabe ja vahendite koondamist ja suurendamist. Sihtasutuste äratuntav Euroopa vorm aitaks samuti innustada piiriüleseid algatusi ja annetusi. Tõenäoliselt saab liikmesriikide majandusele rohkem rahalisi vahendeid kättesaadavaks sellistes olulistes valdkondades nagu teadusuuringud ja haridus, sotsiaal- ja tervishoiuteenused, kultuur või keskkonnakaitse.

3.5

Komitee tervitab komisjoni ettepaneku keskendumist üksnes avalikes huvides tegutsevatele sihtasutustele. Artiklis 5 määratletud mõiste „avaliku huvi eesmärk” tugineb suletud nimekirjale kõige tavapärasematest eesmärkidest, mida võib leida enamikus liikmesriikides. Sellega suurendatakse õiguskindlust avaliku huvi määratluse osas, kuid selle ajakohastamine võib osutuda väga keeruliseks, kuna see on võimalik üksnes nõukogu ühehäälse otsuse alusel ja Euroopa Parlamendi nõusolekul seitse aastat pärast määruse jõustumist, mil toimub selle esimene läbivaatamine.

3.6

Komitee märgib, et määruses võiks täpsustada „üldistes avalikes huvides” tegutsemise mõistet, sedastades, et FE-l peab olema selgelt määratletav avalikes huvides tegutsemise eesmärk/eesmärgid ja ta peab teenima üldisi ja/või osa avalikkuse huve. Samuti soovitab komitee, et üksuse avalikes huvides tegutsemise või niisuguse tegutsemise kavatsuse määratlemisel võetakse arvesse järgmisi aspekte:

3.7

Komiteel on heameel kavandatud määruses sätestatud Euroopa sihtasutuse põhikirja põhiomaduste üle, mis ühtivad komitee varasemas arvamuses esitatud alljärgnevate soovitustega.

3.8

Komitee märgib, et määruse eesmärk on hõlbustada Euroopa Kohtu hiljutiste kohtulahendite (2) rakendamist, tehes võimalikuks riikidevahelised annetused FE-le ja käsitledes FEd kohalikule maksuseadusele alluva avalikes huvides tegutseva sihtasutusena. Komitee on arvamusel, et maksude kohaldamisel tuleks FE-le anda tavapärane mittetulundusliku organisatsiooni staatus, usaldades täielikult selle liikmesriigi maksuameti pädevust ja tavasid, kus FE on maksukohustuslane, et otsustada FEde maksustamine vastavalt riiklikul tasandil kohaldatavale maksueeskirjadele. Kuigi liikmesriigid ei saa diskrimineerida FEsid riiklike avalikes huvides tegutsevate sihtasutuste suhtes – mis on vastuolus Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Kohtu praktikaga –, on neil teatud mänguruum maksustamise korra kohaldamisel. Samuti peaksid liikmesriigid määratlema, milline maksustamise kord kehtib FE-le, kui nende õigusruumis kohaldatakse mittetulunduslikele organisatsioonidele mitmeid maksusüsteeme.

3.9

Lõpetuseks peaks kavandatud määrus võtma täielikult arvesse sihtasutuste sektori soovitusi tagamaks, et lõplikul õigusvahendil oleks ühelt poolt tõeline Euroopa mõõde, viitamata selles tarbetult riiklikele sätetele, ning teiselt poolt kõikehõlmav ja arusaadav olemus, mis tagab selle võimalikult laia kasutamise tulevikus.

4.1

Eespool viidatud komitee arvamuses toodi välja, et Euroopa sihtasutuse õigusaktil oleks mitmeid olulisi eeliseid, mis tooksid neljakordset kasu: tõhusus ja lihtsustamine, aruandlus, majanduslikud eelised ning poliitilised eelised ja eelised kodanikele. Komitee leiab, et kavandatud määrus pakub sobiva tasakaalu nende elementide vahel, ehkki mõnda ettepanekut võiks täiendada allpool esitatud viisil.

4.2

Komitee soovib juhtida tähelepanu konkreetse mõiste, nimelt „avalike huvide” kontseptsiooni tõlkele ettepanekus. See on mitmes keeles tõlgitud ühiskonnale kasutoova või üldise huvina ja viitab väga spetsiifilisele olemasolevale riikliku õiguse vormile, milles õigused ja kohustused on omavahel ühendatud. Selline tõlgendus võib põhjustada segadust selles, millised riiklikud avalikes huvides tegutsevad üksused võib ümber kujundada FEks, juhul kui see ei ole liikmesriigis selgelt määratletud.

4.3

Komitee leiab, et liikmesriik peaks saama määrata, millised avalikes huvides tegutsevad üksused ja sihtasutused saab ümber kujundada FEks või millised saavad FE moodustamiseks ühineda. Selline määratlus välistab juriidilise isiku õigusteta üksused, näiteks usaldusfondid, kuid hõlmab samas avaliku huvi eesmärgil tegutsevad sihtasutused, millesse mõnes liikmesriigis kuuluvad mitteiseseisvad fondid, samuti avalikes huvides toetatavad rahastud.

4.4

Komitee leiab, et silmas pidades FEde avalikes huvides tegutsemist ja maksustaatust, peaksid alaliselt loodud FEd kulutama oma aastasissetuleku mõistliku aja vältel (nt 4 aasta jooksul), samas peaks neile olema tagatud võimalus eraldada osa vahenditest (nt ühe kolmandiku) oma sihtkapitali väärtuse säilitamiseks ja/või suurendamiseks. Viimane ei kehtiks FEde puhul, mis on loodud kindlaksmääratud ajaks ega sihtotstarbeliselt loodud sihtasutustele.

4.5

Komitee soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et komisjoni ettepanekus esitatud läbipaistvusega seotud nõuded, eriti mis puudutab välisauditi küsimust, on FE jaoks kohustuslike varade suurusega võrreldes palju rangemad kui riiklikele sihtasutustele kogu ELis kehtivad sätted. See võib heidutada tulevikus FE kasuks otsustamast. Auditeerimisnõuded peaksid kehtima üksnes teatud künnisest kõrgemal (nt 150 000 eurot) ja/või kui töötajaid on keskmiselt vähemalt 50. Kui FE varad jäävad alla pakutud 150 000 euro künnist, võiks audiitori asemel rakendada sõltumatut revidenti. Praeguste tavade kohaselt ei nõua välisauditit 8 liikmesriiki ning riikides, kus seda tehakse, võib künnis jääda vahemikku 15 000 eurot (Eesti) ja üle 2,5 miljoni euro (Poola) ning see kehtib üle 50 töötaja olemasolu korral (3). Niisugune proportsionaalne lähenemine auditile ei vabasta FEd kohustusest täita määruses sätestatud muid läbipaistvuse ja aruandekohustuse nõudeid, eelkõige mis puudutab korrapäraseid (iga-aastasi) avalikke aruandeid.

4.6

Kuigi FE peaks saama ellu viia majandustegevust, mis on seotud tema avalikes huvides tegutsemise eemärgiga, valmistab tõenäoliselt suuremaid raskusi avaliku huvi eesmärgiga mitteseotud majandustegevuse määratlemine. Ehk oleks selgem lubada FE-l tegeleda üksnes kaudse, mitteseotud majandustegevusega teise juriidilise isiku kaudu.

4.7

Komitee on seisukohal, et määruses tuleb kehtestada sätted, millega tagatakse, et olukorras, kus suur osa FE töötajatest asub teises liikmesriigis, on FE töötajatel õigus saada teavet ja nendega konsulteeritakse asjakohasel riikidevahelisel tasandil.

4.8

Komitee leiab, et määrus tekitab oma praegusel kujul de facto mitmed täiesti uued nõuded vabatahtlikele – ehkki vabatahtlikel ei ole Euroopas kindlat staatust ja sellel mõistel puudub õiguslik määratlus – või nende õigustele ja kohustustele. Komitee arvates peaks selliste põhielementide puudumisel vabatahtlike teavitamine ja nendega konsulteerimine toimuma kooskõlas kehtivate riigisiseste õigusaktidega. Töötajate riikidevahelise teavitamise ja nendega konsulteerimise praktiline korraldus tuleks kindlaks määrata eelkõige FEs osalejate vahelise kokkuleppega. Eesmärk ei ole mööda hiilida kehtivatest õigusaktidest, mis käsitlevad vabatahtlikke ja nende staatust, ega ka muuta FE vormi kasutamist keeruliseks ja kohmakaks, lisades nõudeid, mida tegelikes olukordades ei esine. Komitee leiab ka, et vabatahtlike õigus teabele ja konsulteerimises osalemisele ei ole võrreldav töötajate vastavate õigustega; selle tulemuseks oleksid pretsedenditud õigused ja õiguslik rägastik.

4.9

Komitee avaldab tunnustust, et kavandatud määruses on arvestatud komitee algse soovitusega delegeerida EFi üle peetav järelevalve liikmesriigis selleks määratud pädevatele asutustele, võttes aluseks Euroopa sihtasutuste õigusakti määruses sedastatud ühiselt kokkulepitud Euroopa sihtasutuste registreerimis-, aruandlus- ja järelevalvenõuetega seotud standardid. Riikides, kus niisugused asutused veel puuduvad, võiks komitee arvates võtta selle rolli enda kanda äriregister. Komitee on seisukohal, et tuleks jätta liikmesriigi otsustada, kas ta määrab selleks ühe või mitu asutust, lähtuvalt vajadustest ja tavadest.

4.10

Kui ELi seadusandjad soovivad jätta maksustamisega seonduvad elemendid määruse lõplikku versiooni, soovitab komitee neil asjakohaselt arvesse võtta seisukohti, mida esindavad sihtasutuste valdkonna praktikud. Näiteks võiks selleks sobitada omavahel tsiviilõiguse vahendi (komisjoni määruse) ja maksuseaduse nõuded, mida liikmesriigid peavad oluliseks (nt aastasissetuleku väljamaksmine mõistliku ajaperioodi jooksul).

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/61

1.1

Komisjoni ettepanek direktiiviks töötajate lähetamise direktiivi jõustamise kohta on üks ettepanekutest, mille eesmärk on ühest küljest tugevdada töötajate lähetamise eeskirju ja teisest küljest kodifitseerida olemasolevaid õigusakte, millega reguleeritakse kollektiivse tegutsemise õigust piiriülestes olukordades. Need ettepanekud on vastuseks arutelule, mis järgnes neljale Euroopa Kohtu otsusele (Viking Line, Laval, Rüffert ja Luksemburg), mis puudutasid sotsiaalsete õiguste ja majanduslike vabaduste vahelist tasakaalu.

1.2

Komitee on kahes arvamuses nõudnud töötajate lähetamise eeskirjade tugevdamist, sealhulgas töötajate lähetamise direktiivi sätete selgemaks ja paremaks muutmise kaudu ja liikmesriikide asutuste vahelise koostöö parandamise kaudu. Komitee tervitab komisjoni ettepaneku eesmärke rakendusdirektiivi kohta, rõhutades samas, et tuleb tagada lähetatud töötajate kaitse, austada liikmesriikide erinevaid tööturumudeleid ja pidurdada sotsiaalset dumpingut ja ebaausat konkurentsi. Komitee on seepärast seisukohal, et EL peaks rohkem rõhutama sotsiaalseid aspekte.

1.3

Komitee tervitab kavatsust tugevdada kehtivat direktiivi, keskendudes selle paremale rakendamisele ja tõhusale halduskoostööle liikmesriikide vahel. Kehtiv direktiiv mängib olulist rolli ausa konkurentsi õhkkonna loomisel kõigile teenusepakkujatele (sealhulgas ka neile, kes pärit teisest liikmesriigist), tagades teenusepakkujatele, teenuste kasutajatele ja teenuste osutamiseks lähetatud töötajatele nii võrdsed konkurentsitingimused kui ka õiguskindluse.

1.4

Komitee leiab, et ettepaneku raames on oluline tagada lähetatud töötajate kaitse ja liikmesriikide eri tööturumudelite austamine, kuid suurendada samas piiriülese kaubanduse võimalusi, eelkõige vältides mittevajalikke halduskulusid.

1.5

Et edendada teenuste piiriülest osutamist ausa konkurentsi tingimustes, on oluline tagada võrdsed minimaalsed töötingimused liikmeriikide õigusaktide ja kollektiivlepingute kohaselt.

1.6

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 loetletud elemendid ei peaks olema ammendavaks loeteluks, vaid neid tuleks kasutada üldhinnangu osana, milles võetakse arvesse kõiki asjaomaseid tegureid.

1.7

Direktiivis tuleks tagada, et rohkem austatakse sotsiaalpartnerite autonoomiat ja rolli, mis neil on erinevate tööturumudelite raames. Komitee tuletab liikmesriikidele meelde kohustusi seoses tõhusa kontrolli tagamisega ja peab väga oluliseks, et meetmete loetelu vaadataks kolme aasta möödumisel läbi.

1.8

Töötajate õiguste kaitseks peaksid liikmesriigid saama kohustada välisriigi teenusepakkujaid määrama kontaktisikut, kellel on vajalikud volitused äriühingu nimel läbirääkimisi pidada, ning artikli 11 lõige 3 peaks tagama, et vastuvõtjariigi ametiühingud ja teised organisatsioonid saaksid lähetatud töötajate õigusi kaitsta kooskõlas riiklike tavadega.

1.9

Komitee leiab, et ettepanek solidaarvastutuse kohta allhanke puhul on kavandatud direktiivi oluline punkt. Sellega pakutakse kaitset töötajatele sektoris, kus allhange on väga levinud, kuid arvestatakse samas tööandjate vajadust kindlalt teada, millised on nende kohustused. Ent komitee rõhutab, et ettepanekus tuleks kinni pidada liikmesriikides juba kasutusel olevatest solidaarvastutussüsteemidest. Komitee soovitab tungivalt solidaarvastutuse nõuete rakendamisel tuleks võimaldada liikmesriikidel, kellel ei ole selliseid süsteeme, need pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist kasutusele võtta. Ta kutsub komisjoni koos sotsiaalpartneritega pakkuma hoolsuskohustuse mõistele täpsema määratluse, nagu on tehtud mõnedes liikmesriikides. Komitee mõistab hoolsuskohustuse mõistet – ilma et see piiraks sotsiaaldialoogi riiklikul tasandil – nii, et äriühinguid, kes allhankijaid piisavalt kontrollivad, ei tohiks vastutusele võtta.

2.1

Komisjoni ettepanek võtta vastu direktiiv töötajate lähetamise direktiivi jõustamise kohta on osa ettepanekute paketist. Koos jõustamise direktiiviga on komisjon esitanud ettepaneku võtta vastu määrus, millega kodifitseerida olemasolevad õigusaktid, millega reguleeritakse kollektiivse tegutsemise õigust piiriülestes olukordades (1). Komisjon kinnitab, et mõlema ettepaneku eesmärk on luua rohkem ja paremaid töökohti ning suurendada ELi konkurentsivõimet, ajakohastades ja parandades ühtset turgu töötajate õigusi kahjustamata.

2.2

Komisjoni ettepanek võtta vastu direktiiv töötajate lähetamise direktiivi jõustamise kohta sisaldab järgmist:

3.1

Komisjon on seisukohal, et ehkki lähetatud töötajate arv moodustab kogu ELi tööjõust väikese osa, on mõnes liikmesriigis lähetatud töötajaid palju ja see nähtus levib üha enam. Puuduvad usaldusväärsed andmed, kuid hinnanguliselt ulatub lähetatud töötajate arva aastas ligikaudu ühe miljonini. Tegemist on väga väikese osaga kogu tööjõust, st vähem kui ühe protsendiga praeguste liikmesriikide tööjõust, ent see nähtus moodustab 20 % piiriülesest tööjõu liikuvusest. See nähtus puudutab kõige enam Saksamaad, Prantsusmaad, Luksemburgi, Belgiat ja Poolat.

3.2

Komisjoni ettepanek järgneb tulisele arutelule, mille kutsusid esile neli Euroopa Kohtu otsust (Viking Line, Laval, Rüffert ja Luksemburg), mis seondusid sotsiaalsete õiguste ja majanduslike vabaduste vahelise tasakaaluga. Vastusena Euroopa Kohtu otsustele võttis Euroopa Parlament 2008. aasta oktoobris vastu resolutsiooni. Komisjoni ja eesistujariigi Prantsusmaa taotlusel viisid Euroopa sotsiaalpartnerid (2008. aasta teisel poolel) läbi Euroopa Kohtu otsuste ühisanalüüsi.

3.3

Need küsimused tõstatati ka 2012. aastal professor Mario Monti esitatud aruandes ühtse turu taaskäivitamise kohta. Aruandes soovitati tagada ja muuta selgemaks streigiõiguse kohaldamine ja võtta kasutusele mehhanism direktiivi kohaldamisega seotud töövaidluste mitteametlikuks lahendamiseks.

3.4

Komitee käsitles lähetamise direktiiviga seotud Euroopa Kohtu otsuste teemat kahes arvamuses: „Ühtse turu sotsiaalne mõõde” (2) ja „Ühtse turu akt – Kaksteist vahendit” (3).

Oma arvamustes taotles komitee järgmist:

4.1

Komitee võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku võtta vastu direktiiv, mille eesmärk on tõhustada töötajate lähetamise direktiivi rakendamist, selgitades lähetatud töötajatega seotud tingimusi ja parandada asjaomaste riigiasutuste ning äriühingute ja töötajate koostöö ja teabevahetuse võimalusi. Komitee usub, et ettepanekuga on tähtis tagada lähetatud töötajate kaitse, liikmesriikide mitmesuguste tööturu mudelite austamine ja sotsiaalse dumpingu ja ebaausa konkurentsi pidurdamise eesmärgi tulemuslik saavutamine ning suurendada piiriülese kaubanduse võimalusi, näiteks mittevajalike halduskulude vältimise teel. Et edendada teenuste piiriülest osutamist ausa konkurentsi tingimustes, on oluline tagada võrdsed minimaalsed töötingimused liikmeriikide õigusaktide ja kollektiivlepingute kohaselt.

4.2

Komitee peab õiguskindlust äärmiselt oluliseks ning täheldab õiguskindluse puudumist välismaalastest töötajate puhul, keda lähetab ajutist tööd vahendav asutus. Neile töötajatele kohaldatakse töötajate lähetamise direktiivi ja renditöö direktiivi. Et seda ebaselgust parandada, teeb komitee ettepaneku sätestada jõustamise direktiivis ajutiste töötajate jäämine kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui renditöö direktiivi artikli 5 punkti 3 kohaselt jõutakse soodsamate töötingimusteni.

4.3

Komitee seisukoht on, et piiriülesed teenused on väga olulised siseturu arengu jaoks. Selleks, et saavutada suuremat poliitilist toetust Euroopa projektile ja suurendada solidaarust Euroopa Liidus, peaks EL rohkem rõhutama oma poliitika sotsiaalseid aspekte. Siseturu potentsiaali täielikuks realiseerimiseks peab EL tugevdama sotsiaalset mõõdet. Ettepanek võtta vastu direktiiv on samm õiges suunas, kuid see ei vasta piisavalt komitee soovidele. Selleks oleks vaja ettepanekut veel selgemaks ja tugevamaks muuta.

4.4

Komitee toetab direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud eesmärki tegeleda nn riiulifirmadega, st äriühingutega, millel puudub sisuline tegevus riigis, kus nad on registreeritud, kuid mis eksisteerivad vaid kohustuste vältimiseks vastuvõtjariigis. Selguse, õiguskindluse ja kooskõla tagamiseks artikliga 3.2 tuleks seda, kas äriühingul on asukohariigis sisulist tegevust, hinnata üldise hinnangu kaudu, võttes arvesse kõiki asjaomaseid tegureid, mis tähendab ühtlasi, et seda ei tuleks lugeda ammendavaks loeteluks.

4.5

Direktiivi ettepaneku artikli 3 lõike 2 eesmärk on selgitada, millal tuleks töötaja lugeda ajutiselt muus liikmesriigis töötavaks. Väga tähtis on ajutise ja püsiva töö eristamine vastuvõtjariigis, sest sellest sõltub, millise riigi tööõigust kohaldatakse ja kas olukorda üldse saab lugeda lähetuseks. Komitee tervitab ettepanekus sisalduvaid selgitusi, eriti viidet vajadusele üldise objektiivse hinnangu järele.

4.6

Komitee tervitab uusi teavitamiseeskirju, kuid on seisukohal, et artikli 5 lõikes 4 tuleks samuti tingimusteta austada sotsiaalpartnerite autonoomiat ja nende rolli erinevates tööturumudelites. Samuti on vajalik tagada, et sotsiaalpartneritele ei kantaks üle näiteks selliste ülesannete nagu tõlkimine rahastamisega seotud halduskoormust. Tuleks toetada valdkondlike sotsiaalpartnerite algatusi teabe levitamiseks.

4.7

Seoses kontrollidega (artikkel 7) on oluline, et üldine vastutus jälgida kuritarvitamisi teisest riigist ajutiselt lähetatud töötajate puhul lasuks vastuvõtjariigi asutustel ja päritoluriigi asutused teeksid vastuvõtjariigi asutustega koostööd. Samuti peaks olema võimalik neid kontrolle algatada vastuvõtjariigi asutustel ja mitte ainult äriühingu asukohariigi asutustel.

4.8

Artikli 9 lõike 1 punktis d lubatakse liikmesriikidel kohustada välisriigi teenusepakkujaid määrama kontaktisik lähetuse sihtliikmesriigi asjakohaste sotsiaalpartneritega läbirääkimiste pidamiseks, vajaduse korral tööandja nimel, vastavalt siseriiklikule õigusele ja tavadele. Teatud riikides võib piisata kontaktisiku määramisest, kuna ametiasutuste abil on võimalik tagada seadustest ja lepingutest kinnipidamine. Teistes, teistsuguste tööturumudelitega riikides peab kontaktisikul olema pädevusettevõtte esindamiseks dialoogis ametiasutuste ja ametiühingutega. Seetõttu tuleks direktiivis arvestada erinevate tööturumudelitega. Artikli 11 lõike 5 punktis b peaks sisalduma nõue anda teavet sotsiaalkindlustusmaksete või -maksude ja nende maksmise koha kohta.

4.9

Artikli 11 lõikes 3 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad, et ametiühingud ja muud organisatsioonid, kellel on õigustatud huvi direktiivi sätete järgimise tagamiseks, võivad esineda lähetatud töötaja või tema tööandja nimel kohtu- või haldusmenetluses. Artiklis tuleks tagada, et vastuvõtjariigi ametiühingud ja teised organisatsioonid saaksid lähetatud töötajate õigusi kaitsta kooskõlas riiklike tavadega.

4.10

Komitee leiab, et ettepanek solidaarvastutuse kohta allhanke puhul on kavandatud direktiivi oluline punkt. Sellega pakutakse kaitset töötajatele sektoris, kus allhange on väga levinud, kuid arvestatakse samas tööandjate vajadust kindlalt teada, millised on nende kohustused. Ent komitee rõhutab, et ettepanekus tuleks kinni pidada liikmesriikides juba kasutusel olevatest solidaarvastutussüsteemidest. Komitee soovitab tungivalt liikmesriikidel, kellel ei ole selliseid süsteeme, need pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist kasutusele võtta. Ta kutsub komisjoni siiski koos sotsiaalpartneritega pakkuma hoolsuskohustuse mõistele täpsema määratluse, nagu on tehtud mõnedes liikmesriikides. Komitee mõistab hoolsuskohustuse mõistet – ilma et see piiraks sotsiaaldialoogi riiklikul tasandil – nii, et äriühinguid, kes allhankijaid piisavalt kontrollivad, ei tohiks vastutusele võtta.

15.11.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 351/65

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotisaalkomitee tervitab ökoinnovatsiooni tegevuskava esitamist. Komitee tõstab iseäranis esile tegevuskavas sisalduvat lähenemisviisi olemasolevate takistuste tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks ning positiivseid arenguid soodustavate tegurite tugevdamiseks.

1.2

Ei ole võimalik esitada ökoinnovatsiooni mõiste universaalset määratlust, kuna ühiskonnas (ja erinevate kultuuride vahel) on väga erinevad arusaamad innovaatilisusest ja progressiivsusest. Seetõttu peaks komisjon võimalikult selgelt kindlaks määrama kvalitatiivsed või – võimaluse korral – isegi kvantitatiivsed toetuse eraldamise kriteeriumid erinevate valdkondade puhul, milles ta kavatseb hakata tegutsema.

1.3

Tulevasest tegevuskavast kasu saavatele ettevõtetele tuleks teha kohustuseks kirjeldada lühidalt väikeses täiendavas uuringus, milles nad ise näevad kõige suuremaid takistusi oma tehnoloogiate rakendamisel või turuleviimisel.

1.4

ELi toetatavad ökoinnovaatilised lahendused peavad kogu oma olelustsükli vältel säästma ressursse ning olema kooskõlas õiglase kaubanduse ja säästva arengu põhimõtetega. Ökoinnovatsiooni toetamine tuleb siduda ELi säästva arengu strateegia kriteeriumitega.

1.5

Erilist tähelepanu tuleks omistada nn väikestele, kohandatud keskkonnatehnoloogiatele. Komitee tõi oma arvamuses „Kohandatud keskkonnatehnoloogiate hetkeseis ja väljavaated liituvates riikides” (1) esile, et sageli on olemas alternatiivid suuremahulistele, tsentraliseeritud lahendustele või siis tuleks neid arendada. Kohandatud, detsentraliseeritud ja väiketehnoloogilised lahendused jäävad tihti ka teadusasutuste või investorite huviorbiidist välja, kuna nendega saab vaid vähe raha (kui üldse) teenida, sest nad on just odavad, ent siiski tõhusad lahendused. Komitee soovitab komisjonil kõnealuses arvamuses esitatud soovitused uude tegevuskavva kaasata.

1.6

Olemasolevad direktiivid ja määrused, ent ka struktuurifondide ja põllumajanduspoliitika abikõlblikkuskriteeriumid tuleb korrapäraselt läbi vaadata selle osas, kas neid oleks vaja kohandada uusimate keskkonnatehnoloogia alaste uuendustega.

1.7

Samuti tuleb komisjonil lõpuks koostada keskkonnale kahjulikku mõju avaldavate toetuste nimekiri ja kõnealused toetused järk-järgult kaotada. Praegu ei ole enam kohane toetada suurejooneliselt ökoinnovatsiooni ja aidata samas ebaõnnestunud toetuspoliitika näol kaasa keskkonna kahjustamisele.

2.1

Komisjoni praeguse poliitilise kavandamis- ja suunamisvahendi strateegia „Euroopa 2020” elluviimiseks ja konkretiseerimiseks käivitati teadaolevalt järgmised seitse juhtalgatust:

2.2

Juhtalgatust „Innovatiivne liit” soovitakse muu seas konkretiseerida „Ökoinnovatsiooni tegevuskava” abil, kuigi selles tegevuskavas käsitletakse ka teisi juhtalgatusi, nagu nt algatus „Ressursitõhus Euroopa” ja „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”.

2.3

Tegevuskavas juhitakse tähelepanu sellele, et keskkonnakaitsetehnoloogia abil avatakse ühelt poolt väga kiiresti kasvavad turud ja teiselt poolt luuakse palju uusi töökohti.

2.4

Tegevuskava tugineb varasemale, 2004. aastal vastu võetud keskkonnatehnoloogia tegevuskavale. Ent tegevuskavas ei keskenduta enam üksnes traditsioonilistele teadusuuringutele või uute nn rohelise tehnika ja tehnoloogia arendamisele. Uut tegevuskava tuleb pigem käsitada ökoinnovatsiooni ulatusliku kontseptsiooni meetmete pakmena, milles uuritakse ka tegureid, mis takistavad või soodustavad uute tehnoloogiate rakendamist, ning võimalusi, kuidas esimesi vähendada ja viimaseid edendada.

2.5

Selleks kajastatakse komisjoni dokumendis huvitavaid küsitlustulemusi, milles kõnealuseid takistavaid või soodustavaid tegureid kirjeldatakse ja teatatud määral kvantifitseeritakse.

2.6

Kahe põhitõkkena tuuakse välja ebakindlus turunõudluse ja investeeringutasuvuse osas ning peamised soodustavad tegurid, milleks on kõrged energia- ja materjalihinnad, uued eeskirjad ja standardid ning juurdepääs teadmistele.

2.7

Dokumendis kirjeldatakse, et „[v]äljaspool energia- ja kliimapoliitika kaudu edendatavat taastuvenergiavaldkonda on ökoinnovatsioon seni suhteliselt aeglaselt turule jõudnud. Põhjuseks on muu hulgas olnud asjaolu, et turuhinnad ei kajasta täpselt keskkonnakulu ega -kasu, aga ka jäigad majandusstruktuurid, taristu ja käitumistavad ning kahjulikud stiimulid ja toetused.” Selle põhjal järeldatakse, et ökoinnovatsiooni tugevdamiseks tuleb keskkonda kahjustavad toetused kaotada.

2.8

Tegevuskava eesmärk on kiirendada ökoinnovatsiooni tervikuna, st kõigis majandussektorites, rakendades selleks sihipäraseid meetmeid. Suurema ja püsivama turunõudluse loomiseks ökoinnovatsiooni järele kavatsetakse tulevikus teha ettepanekuid õigusnormidega loodavaid stiimuleid, erasektori ja riigihankeid ning standardeid ja tulemuseesmärke käsitlevate meetmete kohta. Tuleb toetada VKEsid, et suurendada investeerimisvalmidust ning parandada koostöövõrgustike loomise võimalusi.

2.9

Ökoinnovatsiooni tegevuskava meetmed hõlmavad seega pakkumist ja nõudlust, teadusasutusi ja tööstust ning poliitilisi ja rahastamisvahendeid. Rõhutatakse keskkonnaõiguse põhjapanevat tähtsust ökoinnovatsiooni soodustava tegurina ning nähakse ette asjaomaste õigusaktide ja normide läbivaatamine juhuks, kui need peaksid osutuma takistuseks.

2.10

Samuti tõstetakse esile ökoinnovatsiooni rahvusvahelist mõõdet ja senisest tõhusamat poliitilist koordineerimist rahvusvaheliste partneritega.

2.11

Kokku on tegevuskava jaoks loetletud seitse tegevusvaldkonda ja kirjeldatud neid iseloomustavaid teetähiseid: