—

kes kohtus Lomés (Togo) 21.–23. novembril 2011,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1,

—

võttes arvesse AKV–ELi partnerluslepingut (Cotonou partnerlusleping),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

—

võttes arvesse Georgetowni kokkulepet, millega loodi ametlikult Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühm,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208,

—

võttes arvesse poliitikakomisjoni raportit (AKV-EL/101.082/11/lõplik),

A.

arvestades, et AKV–ELi Cotonou partnerlusleping on endiselt parim näide kõikehõlmava lähenemise kohta koostööle, mille lisaväärtust on vaja kaitsta, ja arvestades, et kõnealust partnerlust tuleks nõrgendamise asemel tugevdada, suurendades selle väärtust vastastikuse poliitilise kohustusena;

B.

arvestades, et AKV riigid on kaua olnud Euroopa Liidu privilegeeritud partnerid ja arvestades, et Lissaboni lepingus käsitletakse esmakordselt solidaarsust lõunapoolsete riikidega ja nende toetamist Euroopa Liidu identiteedi olulise aspektina;

C.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega antakse Euroopa Parlamendile suuremad volitused ning Euroopa Ülemkoguga jagatud vastutus Euroopa Liidu poliitika ja tegevuste neljakümnes uues olulises valdkonnas;

D.

arvestades, et selgesõnalise AKV riikidele osutamise väljajätmine Lissaboni lepingust tähendab, et mõlemad pooled peavad oma ühishuvid ümber sõnastama, et tagada alates 1975. aastast kestnud partnerluse väärtuse tugevnemine;

E.

arvestades, et Lissaboni lepinguga tagatakse ELi välistegevuse ulatuslikum koordineerimine;

F.

arvestades, et Lissaboni leping on toonud kaasa muutusi tegevusviisides, kuidas EL oma Euroopa välisteenistuse kaudu nüüd AKV riikidega suhtleb; arvestades, et kõnealused muutused, eelkõige AKV üksuse puudumine Euroopa välisteenistuses ning komisjoni uue arengu ja koostöö peadirektoraadi EuropeAid sisestruktuur mõjutavad eripartnerlust AKV riikidega;

G.

arvestades, et AKV–ELi suhted põhinevad paljudel elementidel, arengust konfliktide ennetamiseni, julgeolekust ja stabiilsusest inimõiguste kaitseni;

H.

arvestades, et tärkava turumajandusega riikide esiletõus, rahvusvahelise süsteemi võimutasakaalu muutus ja selliste poliitikaraamistike nagu G77 ja G24 suurenev arv on näidanud vajadust analüüsida, kuidas saaksid AKV riigid kõige paremini saavutada oma poliitilisi ja majanduslikke eesmärke paralleelselt ELi–AKV suhetest tuleneva poliitikaraamistikuga;

I.

arvestades, et parlamentaarse ühisassamblee mõju riikliku, piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi arenguga seotud poliitilistele otsustele ja strateegilistele valikutele on jätkuvalt väga piiratud, vaatamata selle ainulaadsele rollile põhja-lõuna dialoogis;

J.

arvestades, et AKV riigid esindavad peaaegu poolt maailma riikidest, kuid neil puudub võimalus väljendada arvamust globaalsetel juhtimisfoorumitel, nagu G20, mis jätavad välja kõige vaesemad riigid;

K.

arvestades, et kuigi ELilt saadud toetus on olnud väga oluline, peavad AKV riigid kasutama ka lõuna-lõuna koostöö pakutavaid võimalusi ja partnerlusi tärkava turumajandusega Hiina, India ja Brasiiliaga, et saada kasu nende väga suurtest turgudest kaubanduse abil vaesusest väljajõudmise vahendina;

L.

arvestades, et AKV riike silmas pidades on partnerite mitmekesisus pöördumatu ja üldiselt kasutoov, kuid arvestades, et lisandväärtuseta toormaterjalide eksport isegi paljudele partneritele aeglustab AKV riikide majanduste mitmekesistumist ja tõelist arengut;

M.

arvestades, et EL on välja töötanud piirkonnastrateegiad kõikide AKV rühma piirkondadega, mis on erinevas arengustaadiumis ja millest kaks on Cotonou traditsiooni jätkates liitunud ühisstrateegiatega; arvestades, et Cotonou partnerluse lõppedes 2020. aastal võiksid kõnealused strateegiad muutuda kolmeks eraldi hallatavaks suhteks;

N.

arvestades, et Cotonou partnerluslepingu tulevikku määravad ka läbirääkimised, mida peetakse eesseisva mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 üle, mille kaudu Euroopa Liit peab eraldama vahendeid oma välispoliitikale;

1.

tuletab meelde, et äsja teist korda läbi vaadatud Cotonou partnerluslepingu esmasteks eesmärkideks on vaesuse kaotamine, säästva arengu edendamine ja AKV riikide järkjärguline maailmamajandusega integreerimine;

2.

kutsub AKV rühma ja Euroopa Liitu üles kasutama oma partnerluse taaskäivitamiseks võimalust, mida pakub selgesõnalise AKV riikidele osutamise väljajätmine Lissaboni lepingust; nõuab seetõttu ühishuvi pakkuvate valdkondade määratlemist, näiteks energia, kliimamuutus ja ränne;

3.

tunnustab Lissaboni lepingut positiivse, demokraatlikku protsessi edasiviiva sammuna, mis võimaldab AKV–ELi parlamentaarsel ühisassambleel tegutseda tõhusamalt positiivsete muutuste algatamisel mõlema poole jaoks;

4.

loodab, et ELi välispoliitika, mille lahutamatuks osaks on vaesuse kaotamine ja seega arengupoliitika, ühendab kõik tema käsutuses olevad vahendid rahupoliitika edendamiseks;

5.

on seisukohal, et AKV rühmal on vaja end poliitiliselt tugevdada, samal ajal kui EL peab olema valmis oma partnerlust AKV riikidega läbi vaatama ja uuendama, arendades seda rahastaja-abisaaja suhtest edasi partnerlusel põhinevaks suhteks;

6.

kiidab heaks suursaadikute töörühma loomise, mis tegeleb AKV rühma tulevikuperspektiividega pärast 2020. aastat;

7.

kiidab heaks Euroopa välisteenistuse ning arengu ja koostöö peadirektoraadi vahelise mitteametliku töörühma loomise, mille eesmärgiks on AKV–ELi partnerluse tugevdamine; kutsub kõnealust rühma üles parlamentaarset ühisassambleed oma tööst korrapäraselt teavitama;

8.

kutsub ELi üles toetama AKV-sisest koostööd eri piirkondade vahel sellistes valdkondades nagu toiduga kindlustatus, tehnosiire, infrastruktuur, kliimamuutus, ränne, kaubandus, teadus, rahu, julgeolek ja demokratiseerimine;

9.

on seisukohal, et vastuvõetud raportite järelevalve on tähtis töövahend parlamentaarse ühisassamblee tugevdamisel otsuste rakendamise valdkonnas; teeb sellega seoses ettepaneku, et kaks kaasraportööri tegeleksid resolutsioonide järelevalvega ja teavitaksid vastavaid komiteesid korrapäraselt saavutatud edusammudest ja tekkinud probleemidest;

10.

on seisukohal, et lõpuks on AKV riikidel vaja astuda nende arengupüüdluste ja suutlikkusega kooskõlas olevatesse rahvusvahelistesse partnerlustesse;

11.

tuletab meelde, et AKV riikide rühm esindab 40% ÜRO liikmetest; rõhutab seetõttu, et AKV rühmal on vaja tugevdada oma identiteeti, et muuta oma kohalolu rahvusvahelisel areenil tuntavaks;

12.

jagab seisukohta, et AKV ja EL ei ole kaugeltki saavutanud täielikku potentsiaali, mida pakub nende privilegeeritud partnerlus, et avaldada mõju sellistele küsimustele nagu ÜRO reform, Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), G20 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni läbirääkimised ning et nad peaksid selles suunas liikumiseks igal võimalikul viisil pingutama;

13.

kutsub AKV rühma riike rakendama laialdaselt Cotonou lepingu artiklit 12, et kasutada võimalikult suures ulatuses ära nende arengut mõjutavate ühenduse poliitikasuundade mõjutamise võimalust; kutsub AKV riikide parlamendiliikmeid looma sellel eesmärgil tihedamaid sidemeid oma EP ametivendadega;

14.

nõuab riigi- ja piirkonnastrateegia dokumentide seadmist kesksele ja strateegilisele kohale parlamentaarse ühisassamblee komisjonide töös, et nad saaksid osaleda kõnealustes dokumentides sätestatud eesmärkide ettevalmistamises ja saavutamises;

15.

on seisukohal, et nii nagu Lissaboni lepingus sätestati Euroopa riikide parlamentide suurem roll, peaksid AKV riikide parlamendid ennast rohkem kehtestama, et tugevdada oma mõju riiklikes otsustusprotsessides;

16.

on seisukohal, et AKVd kui blokki tugevdaks selle liikmete ühishuvide edendamine Maailma Kaubandusorganisatsioonis, kuna tugevam blokk saaks mõjutada kaupade ja toidu hinda, tagada oluliste turgude kaitse ja nõuda Euroopa ja USA toetuste vastaseid meetmeid;

17.

tuletab meelde, et ELi kolmes piirkonnastrateegias Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkondade ja Lõuna-Aafrika jaoks tuleks seada eesmärgiks AKV–ELi partnerluse põhialuste tugevdamine, nagu on määratletud Cotonou partnerluslepingus;

18.

kutsub Euroopa Liitu üles eraldama oma delegatsioonidele AKV riikides nende uute pädevuste teostamiseks vajalikud inimressursid ja rahalised vahendid;

19.

tuletab meelde, et kaubanduse valdkonnas on uute kaubanduslepingute vastuvõtmiseks vaja nüüd Euroopa Parlamendi heakskiitu; teeb seetõttu ettepaneku kaaluda tõsiselt kaubanduslepingute läbirääkimisi käsitlevate arutelude lisamist parlamentaarse ühisassamblee päevakorda;

20.

tuletab meelde, et AKV riikide rühm peaks ennast kehtestama maailmamajanduses osalejana, toetudes oma kollektiivsetele inimressurssidele ja loodusvaradele, oma ajaloolistele sidemetele ELiga ja oma lähedusele tärkava turumajandusega riikidele;

21.

rõhutab, et Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendile antud uusi pädevusi tuleb kasutada AKV–ELi suhete parlamentaarse mõõtme tugevdamiseks, mille nurgakivi on parlamentaarne ühisassamblee; loodab, et kõnealune parlamentaarne mõõde kajastub Euroopa Arengufondi eelarves ja AKV riikide parlamendiliikmete paremas teavitamises Euroopa Liidu rakendatud riigi- ja piirkonnastrateegiatest ning ELi teiste finantsvahendite kasutamisest AKV riikides;

22.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, Aafrika Liidu komisjonile ja Üleaafrikalisele Parlamendile.

—

kes kohtus Lomés (Togo) 21.–23. novembril 2011,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1,

—

võttes arvesse AKV–ELi partnerluslepingut, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000. aastal ning vaadati läbi 2005. aastal ja 2010. aastal, eelkõige selle artikleid 60 ja 66,

—

võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse vaesuse ja nälja kaotamiseks ühiselt kehtestatud eesmärgid,

—

võttes arvesse 18.–22. märtsil 2002. aastal Monterreys, Mehhikos toimunud arengu rahastamise rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Monterrey konsensust,

—

võttes arvesse Pariisis 28.–29. mail 2009. aastal toimunud uuendusliku rahastamise konverentsi ja Dohas 28. novembril – 2. detsembril 2008. aastal toimunud rahvusvahelist arengu rahastamise konverentsi,

—

võttes arvesse 1996. aastal Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga käivitatud algatust suure võlakoormusega vaeste riikide suhtes tagamaks, et ühelgi vaesel riigil ei oleks võlakoormat, millega ta ei suuda toime tulla,

—

võttes arvesse G8 poolt 2005. aasta juunis käivitatud mitmepoolset võlakergendusalgatust,

—

võttes arvesse ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) 26. aprilli 2011. aasta riikide vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise edendamise põhimõtete projekti,

—

võttes arvesse Euroopa arengukonsensust (3),

—

võttes arvesse komisjoni talituste 15. aprilli 2009. aasta töödokumenti „Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks. Kuhu liigub EL pärast Doha konverentsi? Millised on ELi 2010. ja 2015. aasta eesmärkide täitmise väljavaated?”,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni „Maksundus ja areng. Koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes” (2010/2102(INI)) (4),

—

võttes arvesse majandusarengu, rahanduse ja kaubanduse komisjoni raportit (AKV-EL/101.079/11/lõplik),

A.

arvestades, et ülemaailmne kriis on kaasa toonud võlataseme suurenemise paljudes riikides kogu maailmas, ja arvestades, et ühel kolmandikul AKV riikidest on võlaprobleemid või suur võlaprobleemide oht;

B.

arvestades, et kõrge võlataseme teenindamine võib muutuda arengutõkkeks, suunates kõrvale märkimisväärsed eelarvevahendid ja/või vähendades investeeringuid avalikesse sotsiaalteenustesse ja vaesusega seotud kulutustesse; arvestades, et võla teenindamine võib vähendada ka majanduskasvu ergutamiseks vajalikke investeeringuid;

C.

arvestades, et 1% kaubanduse majanduskasvust on kolm korda suurem avalikust arenguabist;

D.

arvestades, et rahastajad peaksid abistama AKV riike pikaajaliselt jätkusuutliku võlataseme saavutamisel ja säilitamisel, tugevdades sel viisil oma jõupingutusi vaesuse vähendamiseks ja majanduskasvu edendamiseks; arvestades, et seda silmas pidades väärib märkimist võlausaldajate Pariisi klubi otsus tühistada 2010. aasta juulis Seišellide teine võlamakse, et aidata kõnealusel riigil oma võlg jätkusuutlikuks kujundada;

E.

arvestades, et võlakergendus on üks aastatuhande 8. arengueesmärgi eesmärkidest, mis on konkreetselt suunatud kõikehõlmavale arenguriikide võlaprobleemidega tegelemisele riiklikke ja rahvusvahelisi meetmeid kasutades, et muuta võlg pikaajaliselt jätkusuutlikuks;

F.

arvestades, et praegu on kõige olulisemad rahvusvahelised arenguriikide võlakergendusvahendid suure võlakoormusega vaeste riikide algatus ja mitmepoolne võlakergendusalgatus; arvestades, et 2010. aasta detsembri seisuga on võla vähendamise paketid suure võlakoormusega vaeste riikide algatuse raames heaks kiidetud 36 riigi jaoks – 32 nendest Aafrika riigid –, pakkudes 72 miljardi USA dollari ulatuses kergendust võla teenindamisel pika aja jooksul; arvestades, et Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid kannavad põhiosa suure võlakoormusega vaeste riikide algatuse ja mitmepoolse võlakergendusalgatuse kuludest;

G.

arvestades, et suure võlakoormusega vaeste riikide algatus ja mitmepoolne võlakergendusalgatus hakkavad lõpule jõudma ja seetõttu on vaja uusi rahvusvahelisi mehhanisme, mille abil tegeleda laenulepingute sõlmimise ning võlgade haldamise ja lahendamisega;

H.

arvestades, et tulevased võlgade haldamise ja jätkusuutlikkuse mehhanismid ei tohiks põhineda üksnes finantskaalutlustel, vaid peavad arvestama ka võlgades arenguriikide kulutamisvajadustega aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;

I.

arvestades, et AKV riikide järelevalveorganid, näiteks kõrgeimad auditiasutused, parlamendid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid etendama peamist osa järelevalves selle üle, kuidas valitsused eelarvevahendeid kasutavad, vähendades sel viisil riiklike vahendite väärkasutust;

J.

arvestades, et hea juhtimistava, õigusriik ja läbipaistvus on riiklike vahendite nõuetekohaseks haldamiseks ja võla jätkusuutlikkuse seisukohast vältimatud;

K.

arvestades, et jätkusuutliku ja kvaliteetse rahanduse edendamisel on kõikide laenuandjate vastutustundlik käitumine vältimatu;

L.

arvestades, et ülemaailmse majanduskriisi järellainetuses peaksid AKV riigid pöörama suuremat tähelepanu riigisisesele vahendite leidmisele leevendava abinõuna juhuks, kui välisabi ja välisriikide rahastamisallikad nende vaesuse vähendamise strateegiate rakendamiseks peaksid vähenema;

1.

kutsub ELi ja teisi rahastajaid üles kehtestama vastutustundliku rahastamise suuniseid, eelkõige ülemaailmse finantskriisi ajal, mille ülekanduv mõju, eriti ülemaailmse kaubanduse kokkutõmbumine ja seonduv kaubaekspordi kokkuvarisemine, halvendab veelgi arenguriikide võlaolukorda;

2.

kutsub ELi, AKV rühma ja AKV piirkondlikke organisatsioone üles töötama ühiselt ja koostöös asjaomaste rahvusvaheliste organitega välja nõuetekohase võla tasaarvestuse mehhanismi näidise võlgades riikide jaoks, võttes aluseks nende sotsiaalmajandusliku olukorra sõltumatud hinnangud, vähendades sel viisil võlakergendust käsitlevate otsuste ülepolitiseerimise ulatust, sealhulgas võimalikku korruptsiooni rahastaja poolel (tagastatud vahendustasud); on seisukohal, et see võimaldab rahastajatel võtta juhtumipõhiselt arvesse partnerist AKV riigi olukorra eripära ja selle üldist arengutaset; on arvamusel, et võla tasaarvestuse mehhanism võiks kujuneda võla tühistamiseks, võla restruktureerimiseks, võla tagasimaksmiseks või nende võimaluste kombinatsiooniks;

3.

kutsub rahastajaid üles määratlema ühiselt koos partnerist AKV riigiga tema võla tasaarvestamise skeemiga seotud konkreetsed tingimused, et luua õige tasakaal võla teenindamise kohustuse ja elanike põhivajaduste rahuldamise kohustuse vahel, kuna hea võlahaldus on jätkusuutliku arengu eeltingimus;

4.

on seisukohal, et täiendavad vahendid, mida AKV riikide valitsused saavad võlgade tühistamise kaudu, tuleks eraldada sotsiaalkulutuste suurendamiseks sellistes valdkondades nagu põhiharidus, esmatasandi arstiabi ja HIV/AIDS, aidates sel viisil kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele; kutsub komisjoni üles uurima koos partneritest AKV riikidega võimalust kujundada võlg ümber riiklikuks investeeringuks sotsiaalteenustesse ja avalikesse hüvedesse osana nende konkreetsest võlakergendusskeemist või kombinatsioonis teiste skeemidega;

5.

on seisukohal, et võla tühistamise kaalumisel konkreetses AKV riigis võiks seda teha ka eesmärgiga suunata võla tühistamisest saadavad vahendid VKEde loomise rahastamisse, VKEde asutamine ja kasv on AKV riikides keskklassi tekkimise ja arengu vajalik eeltingimus; kutsub komisjoni seetõttu üles uurima koostöös partneritest AKV riikidega võimalust muuta vajaduse korral AKV riikide võla tasaarvestamise strateegiaid ja kujundada need ümber riiklikeks investeeringuteks VKEdesse, võttes arvesse, et seda laadi kohalikud ettevõtjad saavad suuresti kaasa aidata töökohtade loomisele ja riigisisesele majanduskasvule ning seega võlakoormuse leevendamisele AKV riikides;

6.

on seisukohal, et elujõulise ettevõtluskliima tagamiseks on vaja edendada juurdepääsu laenudele; kutsub AKV riike ja erapartnereid seetõttu üles võtma meetmeid selle nõude täitmiseks;

7.

kutsub komisjoni ja rahastajariike üles abistama AKV riike riiklike võlastrateegiate koostamisel nende riiklike arengustrateegiate taustal ja kodanikuühiskonna osalusel, edendades eelkõige nende majanduse tervistavat restruktureerimist ning riigisisest kapitali ja säästude tekkimist;

8.

kutsub ELi ja OECDd üles mitte laiendama ametliku arenguabi määratlust ja lõpetama tava käsitleda võlakergendust abi andmisena; kutsub ELi siiski üles käsitlema võlakergendust koos teiste võla tasaarvestamise skeemidega osana kõikehõlmavatest jõupingutustest arenguriikide vajadustega tegelemisel;

9.

kutsub komisjoni üles jälgima hoolikalt (selliste asjaomaste rahvusvaheliste institutsioonide abil nagu ÜRO agentuurid, Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ning Euroopa arenguabi rahastamise institutsioonide ühendus) AKV riikide võlamäära kujunemist ja arenguabi mõju, keskendudes ennekõike vähim arenenud riikide ja arenguriikide hulka kuuluvate väikeste saareriikide olukorrale;

10.

kutsub komisjoni üles teavitama AKV–ELi parlamentaarset ühisassambleed aruande esitamise teel korrapäraselt partneritest AKV riikidega kokku lepitud võla tasaarvestamise skeemidest ja nende mõjust riikide suutlikkusele täita aastatuhande arengueesmärke, eelkõige silmas pidades võitlust nälja ja alatoitluse vastu ning arstiabi osutamist;

11.

nõuab partneritest AKV riikidelt tungivalt, et nad suhtuksid tõsiselt nii oma välis- kui ka siselaenude nõuetekohasesse teenindamisse;

12.

on seisukohal, et poliitikavaldkondade arengusidusus, eelkõige kaubandus-, arengu- ja finantsläbipaistvuse poliitika peaksid olema ELi arengukoostööd suunavaks põhimõtteks ja tihedalt seotud vastutustundliku laenuandmise ja -võtmise standardite väljatöötamisega;

13.

kutsub AKV riike üles tõhustama riigisiseseid jõupingutusi seoses usaldusväärse finantsjuhtimise, eelarvekontrolli ning korruptsiooni, pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemisega ning jätkama pikaajalisi jõupingutusi stabiilse majanduskeskkonna loomiseks, mida on vaja nende riigisiseste finantsturgude ja pangandussektori paremaks arendamiseks;

14.

on seisukohal, et AKV riigid peaksid keskenduma jätkusuutlike maksusüsteemide kujundamisele ja rakendamisele, sealhulgas jõulise maksukogumisasutuse loomisele, millele on antud volitused riigi oluliste huvide kaitsmiseks juurdepääsul riigipoolse rahastamise esmasele allikale;

15.

tunnustab rahvusvahelise koostöö tähtsat osa ebaseaduslike rahavoogude tõkestamisel ning ülemaailmse tasandi usaldusväärsete rahastamis- ja investeerimiseeskirjade väljatöötamisel; tuletab meelde ELi poliitikavaldkondade arengusidususega seotud kohustusi ja kutsub ELi üles toetama AKV riike nende võitluses ebaseadusliku väljavoolu ja kapitali väljavoolu vastu, mis on peamiseks tõkkeks sisemaiste tulude kasutamisel arenguks;

16.

on seisukohal, et AKV riigid peavad seadma eesmärgiks investeeringuid soodustava keskkonna loomise, kehtestades seadused, mis tagavad investoritele investeerimiseks vajaliku õiguskindluse;

17.

nõuab tõhusamat koostööd AKV riikide vahel parimate tavade vahetamisel seoses riigieelarvete koostamise ja kontrollimisega, et neid kasutataks üldsuse heaoluks; soovitab komisjonil eraldada 11. Euroopa Arengufondist rohkem vahendeid tehnilisele abile ja suutlikkuse suurendamisele AKV riikides, mida tuleb kasutada eelarve koostamiseks ja kontrollimiseks ning võlahalduseks;

18.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, Maailmapangale, Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) ja ELi liikmesriikidele.

—

kes kohtus Lomés (Togo) 21.–23. novembril 2011,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1,

—

võttes arvesse AKV–ELi partnerluslepingut (Cotonou partnerlusleping) ja eelkõige artikli 8 lõiget 4 mittediskrimineerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO 2006. aastal vastuvõetud puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 32, milles sätestatakse, et kõik osalisriigid peavad lisama oma rahvusvahelistesse koostööalastesse jõupingutustesse puuded ja puuetega inimesed,

—

võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 27. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 7/9, 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni 10/7, 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni 13/11 ja 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni 16/15 puuetega inimeste inimõiguste kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, Euroopa Liidu lepingu artiklit 6 ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 14, milles keelatakse diskrimineerimise kõik vormid, ning artikleid 21 ja 26, milles sätestatakse puuetega inimeste õigused,

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee 1. novembri 2001. aasta resolutsiooni puuetega inimeste ja eakate õiguste kohta AKV riikides ning 21. märtsil 2002. aastal Kaplinna assambleel vastu võetud resolutsiooni tervishoiuküsimuste, noorte, eakate ja puuetega inimeste kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni puudega inimeste ja arengu kohta,

—

võttes arvesse 2011. aasta juunis avaldatud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Maailmapanga maailma puuetega inimeste aruannet,

—

võttes arvesse ÜRO aastatuhande arengueesmärke ja aastatuhande arengueesmärkide 2010. aasta tippkohtumise lõppdokumenti „Lubaduse täitmine: ühisel jõul saavutame aastatuhande arengueesmärgid” (Res. 65/1),

—

võttes arvesse Pekingi deklaratsiooni puuetega inimeste õiguste kohta, milles nõutakse kõrgemat elatustaset, võrdset osalemist ning diskrimineeriva suhtumise ja tavade kaotamist,

—

võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse vaesuse kaotamiseks ühiselt kehtestatud eesmärgid,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone 65/186 ja 64/131 „Aastatuhande arengueesmärkide saavutamine puuetega inimeste jaoks 2015. aastaks ja pärast seda”,

—

võttes arvesse „Euroopa puuetega inimeste strateegiat 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas” (KOM(2010)0636 lõplik) ja selle esialgset rakenduskava 2010-2015 (SEK(2010)1324 lõplik),

—

võttes arvesse ELi juhist puuetega inimeste ja arengu kohta ELi delegatsioonidele ja teenistustele,

—

võttes arvesse 2009. aastal avaldatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) raportit „Tõrjutuse hind: puuetega inimeste töömaailmast väljajätmise majanduslikud tagajärjed”,

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta (1981) artikli 18 lõiget 4, milles sätestatakse, et puuetega inimestel on õigus konkreetsetele kaitsemeetmetele ja artikli 16 lõiget 1, milles nähakse ette, et igal üksikisikul on õigus parimale saavutatavale füüsilise ja vaimse tervise seisundile,

—

võttes arvesse Aafrika puuetega inimeste dekaadi (2000–2009), Aasia ja Vaikse ookeani maade puuetega inimeste dekaadi (1993–2002), Aasia ja Vaikse ookeani maade puuetega inimeste uut dekaadi (2003–2012) ning Euroopa puuetega inimeste aastat (2003),

—

võttes arvesse sotsiaal- ja keskkonnakomisjoni raportit (AKV-EL/100.954/11/lõplik),

A.

arvestades, et maailmas elab üle miljardi inimese – 15 % elanikkonnast –, kellel on mingit liiki puue (6);

B.

arvestades, et vastavalt puuetega inimeste õiguste konventsioonile „puuetega inimeste mõiste hõlmab isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel”;

C.

arvestades, et puuded kalduvad ebaproportsionaalselt mõjutama haavatavaid elanikerühmi, kelle seas suureneb puude tõenäosus koos vaesuse esinemisega (WRD 2011); arvestades, et puue on seega arenguküsimus;

D.

arvestades, et puuetega inimeste õiguste konventsiooni eesmärgiks on „edendada, kaitsta ja tagada kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku ja võrdset teostamist kõigi puuetega inimeste poolt ning edendada lugupidamist nende loomupärase väärikuse suhtes”;

E.

arvestades, et EL, selle 19 liikmesriiki ja 48 AKV riiki on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja palju rohkem on allakirjutanuid;

F.

arvestades, et rahvusvahelised õiguslikud kohustused on tõhusad ainult juhul, kui neid toetavad riiklikud seadused ja poliitika;

G.

arvestades, et WHO ja Maailmapank loetlevad puuetega inimeste tõrjutuse põhjustena ebapiisavat poliitikat ja ebapiisavaid standardeid, negatiivset suhtumist, teenuste osutamata jätmist, ebapiisavat rahastamist, juurdepääsu puudumist, nõustamise ja kaasamise puudumist ning andmete ja tõendite puudumist;

H.

arvestades, et puuetega inimesed võivad kogeda tõrjutust kõikides eluvaldkondades, sealhulgas töö, avalikud teenused, transport, side, haridus ja teave;

I.

arvestades, et riikides, kus oodatav eluiga ületab 70 aastat, veedavad inimesed ligikaudu 8 aastat oma elust vähemalt ühe puudega;

J.

arvestades, et paljud arenguriigid on teinud märkimisväärseid – kuigi osalisi – edusamme puuetega inimeste kaasamisel arenguprojektidesse;

K.

arvestades, et hinnanguliselt moodustavad puuetega inimeste tööhõivemäärad kogu maailmas poole puueteta inimeste tööhõivemääradest ja et enamik arenguriikide tööeas puuetega inimestest on töötud ja elavad vaesuses;

L.

arvestades, et puuetega inimeste töölt tõrjumisel on olulised majanduslikud tagajärjed, mis ILO hinnangu kohaselt jäävad vahemikku 3%–7% Aafrika riikide SKPst, ja arvestades, et kaasamise kulud on tõrjumise kuludest palju väiksemad, kuna puuetega inimestele igakülgse ühiskonnas osalemise võimaluse andmine võimaldab neil ennast ja teisi ülal pidada ja majanduse arengule kaasa aidata;

M.

arvestades, et puuetega inimeste ühendustel on eriline osa täita puuetega inimeste konkreetsete huvide esindamisel ja nende edastamisel poliitikutele ja üldsusele;

N.

arvestades, et puuetega inimeste tõrjumine on nende ebavõrdsust põhjustav tegur, nii seadusandlusest tuleneva diskrimineerimise, füüsiliste ja suhtlemistõkete kui ka sotsiaalse stigmatiseerimise ja nähtamatuse kujul poliitikaprotsessides ja eelarvetes, ning arvestades, et kaks suurimat puuetega inimeste ühiskonda kaasamise tõket on nende nähtamatus ja negatiivne suhtumine nendesse;

O.

arvestades, et puuetega naised ja tüdrukud on eriti haavatavad ja kogevad kolm korda suurema tõenäosusega soopõhist vägivalda kui puueteta naised; tuletab meelde ohtlikku suundumust, et kõnealusest vägivallast jäetakse teatamata (7);

1.

nõuab tungivalt kõikidelt AKV riikidelt ja ELi liikmesriikidelt, kes ei ole veel puuetega inimeste õiguste konventsioonile ja selle vabatahtlikule protokollile alla kirjutanud ega neid ratifitseerinud, et nad teeksid seda reservatsioonideta ja looksid riigisisesed mehhanismid nende rakendamiseks ja järelevalveks;

2.

julgustab parlamendiliikmeid koostööle, et tagada riiklike puuetega inimesi käsitlevate seaduste ja kavade vastuvõtmine nende parlamentides, sealhulgas eelarvete kontrollimist ja parlamendiliikmete esitatud seaduseelnõusid kasutades;

3.

kutsub riikide parlamente üles asutama komisjone puuetega inimeste vajadustega tegelevate õigusaktide rakendamise jälgimiseks;

4.

kiidab heaks asjaolu, et aastatuhande arengueesmärkide 2010. aasta tippkohtumisel tunnustati puuetega inimeste õigusi aastatuhande arengueesmärkide saavutamise seisukohast väga olulistena; kutsub rahvusvahelist kogukonda seetõttu üles kavandama aastatuhande arengueesmärkide algatused sellisel viisil, et puuetega inimesed oleksid põhiliste sihtrühmade seas;

5.

tunnistab, et konkreetsed meetmed puuetega inimeste võrdsuse saavutamiseks, sealhulgas valimiskvoodid, kus see on kohalikus kontekstis vajalik, on avaldanud positiivset mõju puuetega inimeste mainele riiklikul tasandil, ja nõuab tungivalt, et AKV ja ELi riigid edendaksid puuetega inimeste õigusi;

6.

rõhutab, et meedia peaks stereotüüpide kahtluse alla seadmisel ja kaasamise edendamisel täitma aktiivsemat osa; kutsub rahvusvahelise, riikliku ja kohaliku tasandi otsustajaid üles tagama ja edendama teadlikkuse tõstmist meedia, hariduspoliitika ja avalike kampaaniate kaudu;

7.

rõhutab empaatiliselt puuetega inimeste ühenduste keskset osa teadlikkuse tõstmisel puuetega inimeste kaasamisprobleemidest; kutsub AKV ja ELi riike üles toetama AKV ja ELi riikide puuetega inimeste liikumise arendamist;

8.

rõhutab, et kõikide puuetega laste ja täiskasvanute haridustegevuses osalemiseks on vaja juurdepääsetavat keskkonda ja õppematerjale; juhib tähelepanu vajadusele julgustada ja toetada puuetega noorte vajaduste suhtes tundliku ja nendele reageeriva õpetamiskultuuri arendamist, eriti abiõpetajate eriväljaõppe kaudu; rõhutab rahastajate kogukonna väga olulist osa juurdepääsetava hariduse infrastruktuuri toetamisel ja selle tagamisel, et EL lisaks oma haridussektori dialoogidesse puuetega inimestega seotud kohustused;

9.

rõhutab, et 98%-l arenguriikide puuetega lastest puudub juurdepääs üldisele põhiharidusele; rõhutab, et see takistab 2. aastatuhande arengueesmärgi saavutamist;

10.

rõhutab, et vaja on jätkata haridusvõimaluste parandamist ja julgustada puuetega noorte vajaduste tõhusale rahuldamisele suunatud õpetamiskultuuri levikut;

11.

nõuab, et riiklikud ja kohalikud valitsused lisaksid kõikidesse uutesse õigusaktidesse kõik juurdepääsetavuse aspektid ja kohandaksid kehtivaid õigusakte nii, et need täidaksid juurdepääsetavuse nõuded; kutsub rahastajate kogukonda üles lisama arengupoliitika kavandamisse ja rakendamisse ning lepingulistesse suhetesse teiste isikutega kõik juurdepääsetavuse aspektid;

12.

kutsub nii arenguriike kui ka arenenud riike üles vahetama häid tavasid; palub Euroopa Komisjonil töötada välja foorum teiste rahvusvaheliste rahastajatega avamuste vahetamiseks puuetega inimeste kaasamise tavade üle ja kutsub Euroopa Komisjoni üles täitma paremini oma puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklist 32 tulenevaid kohustusi;

13.

rõhutab andmete kogumise tähtsust puuetega inimeste õiguste konventsiooni tõhusaks rakendamiseks ning kutsub ELi ja AKV riikide valitsusi üles tegema riikide statistikateenistustega tihedat koostööd, et tagada üksikasjalikuma andmekogumise parandamine ja esikohale seadmine ja et nende töö ja poliitika rakendamise aluseks oleksid kõige uuemad ja kõikehõlmavad andmed;

14.

nõuab AKV riikidelt tungivalt puuetega inimeste kaasamise süvalaiendamist oma riiklikesse arengukavadesse, mehhanismide vastuvõtmist nende esindatuse suurendamiseks kõikidel otsustustasanditel, puuetega inimestele eelarvest konkreetsete ja piisavate eraldiste tegemist ja puudeid põhjustavate haiguste kohta põhjalikumate teadmiste tagamist kõikidele inimestele;

15.

nõuab AKV riikidelt tungivalt kaasava suhtumise ja arusaamise edendamist puuete suhtes ning puuetega inimeste ja valitsuste vahelise dialoogi edendamist kõikidel tasanditel;

16.

kutsub AKV ja ELi valitsusi üles kehtestama kinnipidamisasutustes meetmed, et tagada puuetega seaduserikkujate varustamine nende eritingimustele vastavate vahenditega nii vangistuses kui ka ühiskonnas viibimise ajal;

17.

toetab AKV riike haridusele, mikrorahastamisskeemidele ja teistele sissetuleku teenimise võimalustele juurdepääsu parandamisel;

18.

palub ELi ja AKV riikidel laiendada HIV-/AIDSi-alaste teadmiste levitamist kõikide, sealhulgas puuetega inimeste seas, kes on HIV/AIDSi ennetus- ja hooldusteenustest sageli kõrvale jäetud;

19.

nõuab võimalusi puuetega inimeste kaasamise auditeerimiseks asjakohaste ELi ja ühisprojektide rakendamisel;

20.

nõuab ELi rahastatud infrastruktuuriprojektide kordategemist, et tagada nende juurdepääsetavus puuetega inimestele ja kolmandates riikides asuvate ELi delegatsioonide ehitamist või saneerimist nii, et need vastaksid puuetega inimeste vajadustele;

21.

nõuab, et EL lisaks puuetega inimeste ja puuetega inimeste organisatsioonide vajadused oma projektidesse, sealhulgas kohtumõistmisele juurdepääsu edendavatesse projektidesse; nõuab, et riikide strateegiadokumentides võetaks arvesse puuetega inimeste vajadusi;

22.

rõhutab, et EL ja AKV peaksid edendama kaasamispoliitikaid kõikides asjaomastes ÜRO ja rahvusvahelistes foorumites, kuna puuetega inimeste küsimus puudub praegu paljudest kõrgetasemelistest rahvusvahelistest aruteludest (Rio+20, OECD tegevuskava) ja see tuleb seada poliitilises tegevuskavas kõrgele kohale;

23.

rõhutab, et puuete põhjuseid on palju ja need on erinevad ja nendega on vaja tegeleda mitmekesiste poliitikameetmete abil; kutsub AKV riike seetõttu üles võtma liiklusohutusmeetmeid, võitlema alatoitluse kui puuete väljakujunemise ohuteguriga, parandama juurdepääsu puhtale joogiveele, tegelema konfliktide puuetega seotud mõjudega ja tagama juurdepääsu avalikele tervishoiuteenustele ja inimväärsele tööle, süvalaiendades puuetega inimeste küsimuse lisamist oma riiklikesse arengukavadesse; kutsub ELi üles seadma kõnealused kaalutlused AKV riikidega tehtava arengukoostöö käigus esikohale;

24.

kutsub AKV–ELi parlamentaarset ühisassambleed üles esitama iga kahe aasta järel aruande heade tavade ja kaasamise osas toimunud edasimineku kohta AKV riikides, neid läbi vaatama ja esile tõstma;

25.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujale, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.

—

kes kohtus Lomés (Togo) 21.–23. novembril 2011,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 2,

—

võttes arvesse aastatuhande arengueesmärke,

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 24. augusti 2011. aasta avaldust näljahäda kohta Aafrika Sarvel,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu poolt 25. augustil 2011. aastal Addis Abebas korraldatud rahvusvaheliste abiandjate konverentsi,

A.

arvestades, et Aafrika Sarve piirkonda laastav pikaajaline põud koos piirkonnas kestvate konfliktide, toiduainete kõrgete hindade ja ressursside süveneva nappusega on tekitanud maailma suurima humanitaar- ja toidukriisi, mille tõttu kannatab ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo andmetel praegu 13,3 miljonit inimest, kellest 840 000 on põgenikud, ning kümned tuhanded inimesed on juba surnud, neist üle poole lapsed;

B.

arvestades, et Aafrika Sarvel valitseb hädaolukord – viimase 60 aasta rängim põud ja elanikkonna massiline ümberasumine, mille käigus veerand Somaalia 7,5 miljonist elanikust on kas riigisiseselt ümber asunud või põgenenud naaberriikidesse;

C.

arvestades, et enamikus põuast laastatud piirkondades ületab alatoitluse määr 30%, st on kaks korda suurem kui rahvusvaheliselt tunnustatud hädaolukorra lävend;

D.

arvestades, et kõige rängemalt on kõnealune humanitaarkatastroof tabanud Somaaliat, kus kannatab 4 miljonit inimest ja kuues piirkonnas on välja kuulutatud näljahäda; arvestades, et kohapealset olukorda halvendab veelgi loodusvarade nappus Somaalias ja riigi territooriumil 20 aastat kestnud konflikt;

E.

arvestades, et näljahäda tõttu tuleb iga nädal juurde tuhandeid põgenikke ja põgenikelaagrite olukord halveneb iga päevaga, 30% alla 5-aastastest lastest kannatab alatoitluse all, puhkevad epideemiad, sealhulgas koolera ja leetrid, ning teatatud on mitmetest vägistamisjuhtumitest (9);

F.

arvestades, et 80% põgenikest on naised ja lapsed, kellest paljud kogevad teel põgenikelaagritesse seksuaalset vägivalda ja hirmutamist;

G.

arvestades, et Kenyas Dadaabis asub praegu maailma suurim põgenikelaager, kus 90 000 põgenikule ette nähtud laagripaigas elab 463 710 (10) inimest; arvestades, et iga päev tuleb 3 000 toidu ja turvalisuse otsinguil somaallast üle riigipiiri Etioopiasse ja Kenyasse;

H.

arvestades, et tänaseks on olemas ainult 62% ÜRO üleskutse kohaselt vajatavast 2,4 miljardi USA dollari suurusest summast, et võidelda piirkonda laastava põua vastu, ning piirkonnas elutähtsa abi andmiseks on vaja veel 940 miljonit USA dollarit;

I.

arvestades, et inimestele juurdepääs on endiselt peamiseks takistuseks piirkonna toidukriisi lahendamisel, ning arvestades, et Somaalia on siiani humanitaartöötajate jaoks üks ohtlikemaid riike;

J.

arvestades, et maailma toiduabi programm vajab täiendavalt 250 miljonit eurot, et tagada järgmise kuue kuu jooksul vajalik abi;

K.

arvestades, et Aafrika Sarve piirkonna hädaolukorrale reageerimiseks eraldas komisjon piirkonna humanitaarabiks 97,47 miljonit eurot ning kavatseb toetust tõsta, suurendades põua tõttu kannatavatele elanikerühmadele ette nähtud abi käesoleval aastal 158 miljoni euroni; arvestades, et Addis Abebas toimunud rahvusvaheliste abiandjate konverentsil kohustusid Aafrika Liidu peamised liikmesriigid vabastama põua all kannatavatele riikidele ligikaudu 350 miljonit USA dollarit;

L.

arvestades, et Aafrika Liidu Somaalia missiooni (AMISOM) rahastatakse peamiselt Aafrika rahutagamisrahastust, mida omakorda rahastatakse üheksanda Euroopa Arengufondi pikaajaliseks arenguks ette nähtud vahenditest;

M.

arvestades, et kliimamuutuse mõjul on piirkonna teraviljasaak oluliselt vähenenud, mis koos kasvavate toiduhindadega on pidurdanud aastatuhande arengueesmärkide täitmist;

N.

arvestades, et loomade karjatamist, loomade pidamist ja veekindlust (sealhulgas tammid ja torud) on vaja toetada; arvestades, et karjatamisühistute praegune olukord Aafrika Sarvel annab suurt põhjust muretsemiseks; arvestades, et valitsused peaksid aluseks võtma seni tehtud hea töö ja institutsionaliseerima põua ohjamise kõnealustes piirkondades;

1.

on äärmiselt mures Aafrika Sarve piirkonna enneolematu ja üha halveneva humanitaarolukorra pärast, ning peab näljahäda tõttu juba surnud inimeste hulka lubamatuks;

2.

rõhutab, et olukorra paranemist ei ole enne järgmist aastat ette näha, sest saagid jäävad tõenäoliselt hiliseks ja alla keskmise, karjamaad ja veeallikad on ammendatud ning põhiteravilja maisi, vee ja kütuse hinnad on hüppeliselt tõusnud;

3.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles aktiivsemalt tegutsema ja oma jõupingutusi hädaolukorra lahendamisel kahekordistama, et tulla toime kasvavate humanitaarvajadustega ning hoida ära olukorra edasine halvenemine;

4.

rõhutab vajadust juhtida abiandmist kohapealsete usaldusväärsete partnerite kindlakstegemise, koordineerimise parandamise ja jagamise parema korralduse abil, et vältida abi väärkasutust ja röövimist;

5.

väljendab heameelt asjaolu üle, et EL on meetmeid võtnud (komisjoni ja liikmesriikide tasandil), ning kutsub üles kavandatud abi suurendama; väljendab heameelt Aafrika Liidu jõupingutuste üle kriisi lahendamiseks, ning rõhutab, et viivitamata tuleb mitte üksnes anda toiduabi, vaid parandada ka kohapealseid tervishoiu- ja sanitaartingimusi;

6.

mõistab hukka islamistliku sissirühmituse al-Shabab, mis takistab abiagentuure, ja tunnustab maailma toiduabi programmi pingutusi toiduabi jagamisel nii suurele hulgale elanikkonnast kui vähegi võimalik;

7.

kinnitab, et võitlus terrorismi vastu peab seisma esikohal, kuid kutsub üles solidaarsusele naaberriikidega, et vältida sõja puhkemist, mille tagajärjed oleksid tõeliselt laastavad;

8.

rõhutab, et Somaalia elanikkonnal on äärmiselt raske toiduabile ligi pääseda, eriti riigi kesk- ja lõunaosas ning Al-Shababi kontrolli all olevates piirkondades; toonitab vajadust kaasata kõik Somaalia konfliktiga seotud isikud kõigil tasanditel; ergutab käivitama rahvusliku leppimise protsessi, et saaks alustada riigi uuesti üles ehitamist;

9.

palub kõiki piirkonna võime võimaldada humanitaarabiorganisatsioonidel takistamatult hädasolijateni jõuda ja kaitsta alati tsiviilelanikkonda, eelkõige naisi ja lapsi, kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega, mõistab karmilt hukka vägivalla eskaleerumise, sealhulgas enesetapurünnakud ja inimröövid;

10.

kutsub Euroopa Liitu ja piirkonna valitsusi üles kiiresti parandama humanitaarabilt arenguabile üleminekut; kutsub komisjoni üles toetama Ida-Aafrika riikide projekte näljahäda ennetusvõime suurendamiseks ning varajase hoiatamise süsteemide loomiseks põua puhuks;

11.

rõhutab, et ka Aafrika riigid peavad rahvusvahelise üldsuse toetusel pikaajalisi meetmeid võtma, tagamaks, et põud ei tähendaks enam vältimatult näljahäda; rõhutab, et lisaks kiireloomulistele meetmetele tuleb ette näha pikaajaline toetus, et tagada inimestele püsivad elatusvahendid;

12.

kutsub Aafrika valitsusi üles täitma oma kohustust eraldada vähemalt 10% oma riigieelarvetest põllumajandusele, eesmärgiga saavutada aastas põllumajandussektori 6% suurune kasv, et tagada väikepõllupidajatele juurdepääs maale ja investeeringud põllumajandusse ja kaubandusse oma kodanike igapäevase toiduvajaduse rahuldamiseks;

13.

väljendab sellega seoses heameelt komisjoni otsuse üle anda kuni 2013. aastani kõnealusele piirkonnale kokku üle 680 miljoni euro pikaajalist abi põllumajanduse, maaelu arengu ja toiduga kindlustatuse valdkonnas ning põllumajandustoodete lisandväärtuse loomiseks; nõuab ametliku arenguabi põllumajandusele ette nähtud osa suurendamist;

14.

nõuab tungivalt, et andmed toiduainereservide ja -varude ning hinnakujunduse kohta rahvusvahelisel tasandil oleksid läbipaistvamad, kvaliteetsemad ja õigeaegsemad, nagu nõutakse ka komisjoni hiljutises teatises kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamise kohta; nõuab, et toidu- ja põllumajanduskaupade turul spekuleerivad finantsinstitutsioonid loobuksid spekuleerimisest, mis suurendab hindu ja muudab need kõikuvaks, ning seaksid vaesuse ja inimkannatuste vähendamise kasumist kõrgemale;

15.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ÜRO Julgeolekunõukogule ja peasekretärile, Aafrika Liidu institutsioonidele, Valitsustevahelise Arenguameti valitsustele ja liikmesriikidele, AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele ning ELi liikmesriikide valitsustele.

—

kes kohtus Lomés (Togo) 21.–23. novembril 2011,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 2,

—

võttes arvesse AKV–ELi parlamentaarset ühisassamblee 18. mai 2011. aasta resolutsiooni „Demokraatlik murrang Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas: tagajärjed AKV riikide, Euroopa ja maailma jaoks” (AKV-EL/100. 958/11/lõplik),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. ja 7. veebruari, 7. aprilli ja 7. juuli 2011. aasta resolutsioone olukorra kohta Tuneesias ja Egiptuses, Euroopa Liidu ja Pärsia lahe koostöönõukogu suhete kohta, olukorra kohta Süürias, Bahreinis ja Jeemenis ning demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta,

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (KOM(2011)0303) ja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (KOM(2011)0200),

—

võttes arvesse AKV–ELi partnerluslepingu eesmärke, mis allkirjastati Cotonous 23. jaanuaril 2000. aastal ja vaadati läbi 2005. aastal ja 2010. aastal,

—

võttes arvesse Aafrika Liidu 4.–5. septembri 2011. aasta Kairo deklaratsiooni „Poliitilise juhtimise tugevdamine Aafrika rahu, julgeoleku ja stabiilsuse huvides”,

—

võttes arvesse 30. jaanuari 2007. aasta Aafrika hartat demokraatia, valimiste ja valitsemise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—

võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta,

—

võttes arvesse 10. detsembril 1948. aastal ÜRO Peaassambleel vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni,

A.

arvestades, et Tuneesia, Egiptuse ja Liibüa rahvaste võit tähendab uut lootuse, vabaduse, solidaarsuse, demokraatia ja tegelike muutuste puhangut, mida soovivad kõik kolm rahvast ja kõik rõhutud inimesed;

B.

arvestades, et kõnealused murrangud on kaasa toonud inimelude kaotuse ja miljoneid põgenikke ja pagulasi nii asjaomastes kui ka teistes riikides;

C.

arvestades, et mõningad araabia kevade käigus esile tõusnud probleemid sarnanevad nendega, millega seistakse silmitsi paljudes Sahara-taguse Aafrika piirkonna riikides: noorte suur töötus, toidu- ja kütusehindade tõus, püsiv korruptsioon, põhiõiguste rikkumine ja piiratud osalemine otsuste vastuvõtmises;

D.

arvestades, et Liibüas tõi kõnealune murrang kaasa paljude musta nahavärviga Sahara-taguste aafriklaste lintšimise, kuna neid peeti ekslikult Gaddafi palgal olevateks palgasõduriteks, ja arvestades, et gangsterid ja teised kurjategijad on haaranud oma valdusesse väga suures koguses kerg- ja raskerelvi; arvestades, et kõnealused olukorrad tähendavad ohtu Liibüa naabritele (Alžeeria, Mauritaania, Mali, Nigeeria, Tšaad, Burkina Faso);

E.

arvestades, et mitmes Sahara-taguses riigis täheldatud poliitilisi rahutusi võib käsitleda araabia kevade kajana, kuid muutuste tähenduses on neil olnud piiratud mõju;

F.

arvestades, et sellel taustal tuleb arvesse võtta lahingurelvade Saheli-Sahara riikidesse viimise ohtu ja sellest tulenevaid ohte naaberpiirkondade julgeolekule;

G.

arvestades, et Kairo rahuüleskutse kajastas Aafrika Liidu (AL) ühist otsust muuta rahu Aafrikas reaalsuseks ja astuda sellel eesmärgil teatud konkreetseid samme, rõhutades eelkõige hariduse kaudu rahukultuuri, eesmärgiga säästa tulevasi põlvkondi sõja ja vägivalla nuhtlusest;

H.

arvestades, et hoolimata Aafrika kontinendil külluses leiduvast naftast, mineraalidest ning põllumajanduslikest ja teistest loodusvaradest, on suurem osa elanikkonnast endiselt väga vaene, mis tähendab inimväärikuse rikkumist;

1.

väljendab igakülgset ja täielikku toetust Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahvaste õiguspärastele demokraatlikele püüdlustele, mis võiks inspireerida Sahara-taguse Aafrika riike demokraatlikke muutusi algatama ning võib-olla kaasa aidata demokraatlikule konsolideerumisele kogu Aafrika kontinendil;

2.

kutsub ametivõime üles loobuma vägivalla kasutamisest meeleavaldajate vastu, austama nende kogunemis- ja sõnavabadust ja tagama nende ohutuse; nõuab rahumeelsete meeleavaldajate surma, vigastuste või vahistamisega lõppenud sündmuste sõltumatut uurimist asjaomastes riikides ja vastutajate kohtu alla andmist;

3.

nõuab kinnipeetud meeleavaldajate ja kõikide poliitvangide, inimõiguste aktivistide ja ajakirjanike viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;

4.

kordab oma solidaarsust Egiptuse rahvaga ja demokraatiale ülemineku toetamist; väljendab sügavaimat muret hiljutiste vägivaldsete kokkupõrgete pärast, mille käigus tapsid julgeolekujõud palju tsiviilisikuid ja vigastasid sadu inimesi; nõuab sõltumatut ja läbipaistvat uurimist ja süüdlaste vastutusele võtmist; nõuab tungivalt erakorralise seisukorra ja tsiviilisikute sõjakohtu alla andmise lõpetamist;

5.

mõistab kindlalt hukka Süüria režiimi jätkuvad jõhkrad repressioonid ning elanike vastu suunatud vägivaldsed mahasurumised ja inimõiguste rikkumised julgeolekujõudude poolt; avaldab kaastunnet ohvrite omastele ja kordab oma solidaarsust Süüria rahvaga; nõuab Süürias kiiret demokraatiale üleminekut;

6.

kiidab heaks Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu edusammud ja julgustab jätkama jõupingutusi demokraatia stabiliseerimise protsessi rakendamiseks ning rahu, põhi- ja inimõiguste austamise, rahu ja õiguse tagamiseks;

7.

märgib, et hiljutistel arengutel Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne mõju mitte ainult asjaomastes riikides, vaid ka AKV riikides ja Euroopas;

8.

kutsub Euroopa Liitu üles kindlalt toetama piirkonnas käimasolevat poliitiliste ja majandusreformide protsessi; rõhutab, et demokraatiale ülemineku protsessi toetamiseks tuleb kasutusele võtta kõik Euroopa naabruspoliitika ja arengupoliitika kättesaadavad vahendid;

9.

kutsub Maroko ametivõime üles austama kõigiti Sahara rahva enesemääramisõigust, mis on konflikti ainuke elujõuline, õiglane ja kestev lahendus; rõhutab, et ÜRO raamistikus toimuvat läbirääkimisprotsessi on vaja igakülgselt austada ja jätkata;

10.

kustub Euroopa Liitu, selle liikmesriike ja Aafrika Liitu üles näitama jätkuvalt solidaarsust tegelemisel humanitaarhädaolukorraga, mis mõjutab sadu tuhandeid inimesi, kes on põgenenud Liibüast naaberriikidesse Tuneesiasse, Egiptusesse, Nigeeriasse, Malisse ja Tšaadi ning Euroopasse;

11.

nõuab, et ELi liikmesriigid, ÜRO ja eriorganisatsioonid kaasataks Liibüa naaberriikide massiliselt saabuvate kodanike vastuvõtmise, nende eest hoolitsemise ja nende taasintegreerimise ning seadusevastase vahistamise ohvrite vabastamise protsessi;

12.

kiidab heaks Aafrika Liidu Kairo deklaratsiooni „Poliitilise juhtimise tugevdamine Aafrika rahu, julgeoleku ja stabiilsuse huvides”;

13.

tuletab meelde, et AL on vastu võtnud mitmeid õigusakte inimõiguste, demokraatia ja hea juhtimise kohta; kutsub kõiki ALi liikmeid üles kõnealuseid õigusakte, eelkõige Aafrika inimeste ja rahvaste õiguste harta ja Aafrika Liidu harta demokraatia, valimiste ja valitsemise kohta, vastu võtma ja neid rakendama ning julgustab Aafrika riikide ametivõime viimast ratifitseerima;

14.

nõuab relvaekspordi toimimisjuhendi ranget järgimist, sealhulgas ELi ja Aafrika vahelise relvakaubanduse suuremat läbipaistvust;

15.

on seisukohal, et valimised on vajalikud, kuid mitte piisavad demokratiseerimisprotsessi tingimuste loomiseks, mis ulatub kaugemale lihtsalt tõsiasjast, et valimised viiakse läbi; on seisukohal, et tulemuslik demokratiseerimine eeldab kindlasti riigi sotsiaal- ja majandusarenguga tegelemist, pidades silmas elanike põhiõiguste, näiteks hariduse, tervishoiu ja tööhõive austamist, ja noorte töötusele erilise tähelepanu pööramist;

16.

rõhutab, et juhtimine, õigusriigi austamine, ressursside õiglane jaotamine elanikkonna kõikide segmentide vahel ja riigi juhtpositsioon konfliktide ärahoidmisel ja jätkusuutliku rahu edendamisel on otsustava tähtsusega; kutsub AKV riike ja ELi üles pöörama eriti tähelepanu kodanikuühiskonna organisatsioonide arendamisele ja toetamisele, haldussuutlikkuse tugevdamisele, korruptsiooni vastu võitlemisele ja institutsioonide suutlikkuse arendamisele;

17.

kutsub araabia kevade riike üles toetama meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja julgustama viimaseid ühiskonnas ja sellega seotud otsuste tegemisel ja poliitilistes organites osalema;

18.

on seisukohal, et sõltumatul kohtusüsteemil ja meedial on väga oluline osa demokraatlike tavade kujundamisel ja reguleerimisel, mille eesmärgiks on õigusriigi tugevdamine ja demokraatlike institutsioonide, sealhulgas toimivate pluralistlike parlamentide ülesehitamine;

19.

tõstab esile rolli, mida nüüdisaegne tehnoloogia ja sotsiaalmeedia täitsid avaliku arvamuse kaasatõmbamisel seoses araabia kevadega, ja juhib tähelepanu sellele, et kõnealuste sündmuste meediakajastused varjutasid teatavad Sahara-taguses Aafrikas toimunud ülestõusud;

20.

tunnistab, et mõningates Sahara-taguse Aafrika riikides on raskusi teatavate etniliste rühmade ja hõimude demokraatlikesse juhtimisstruktuuridesse integreerimisel; nõuab, et kõnealused riigid õpiksid teiste Aafrika rahvaste kogemustest, kes on võimaldanud erinevas vormis piirkondlikku ja kultuurilist autonoomiat, et vältida teatud rühmade isoleerimist ühiskonnas;

21.

kutsub Euroopa Liitu üles esitama algatusi kaubandussuhete tugevdamiseks Sahara-taguste riikidega, et leevendada araabia kevade majanduslikke tagajärgi;

22.

kutsub Euroopa Liitu üles kaaluma demokraatiale üleminevate riikide võlgade tagasimaksete ajutist peatamist; nõuab korrumpeerunud juhtide varade külmutamist ja asjaomastele riikidele tagastamist;

23.

väljendab muret hämara taustaga AQMI (islamistliku Magribi al-Qaeda) liikmete poolt päästetud logistiliste ressursside ja relvade pärast, mis toob kiiresti kaasa ebakindluse Saheli-Sahara piirkonnas;

24.

nõuab ELi liikmesriikide, ÜRO ja eriorganisatsioonide kaasamist endistelt võitlejatelt ja tsiviilisikutelt relvade kokkukogumise ja Liibüa destabiliseerimisest ohustatud naaberriikide julgeoleku tagamise protsessi;

25.

juhib tähelepanu sellele, et AQMI väga suur relvavaru kujutab endast ohtu mitte ainult naaberriikidele, vaid kogu maailmale;

26.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Aafrika Liidu institutsioonidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassambleele, Üleaafrikalise Parlamendi presidendile, Lähis-Ida riikide ja Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide valitsustele ja parlamentidele ning Vahemere Liidu peasekretärile.