22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/1

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu 478. istungjärgul vastu võetud resolutsioon Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse olukorra kohta

2012/C 143/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 22.–23. veebruaril 2012. aastal toimunud täiskogu istungjärgul (22. veebruari istungil) vastu järgmise resolutsiooni. Poolt hääletas 157, vastu hääletas 30, erapooletuks jäi 12.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendas suurt muret olukorra üle ELis ning kutsus ELi institutsioone ja liikmesriikide valitsusi tungivalt üles tegema kõik mis nende võimuses, et kinnitada Euroopa ühtsuse absoluutset ja vääramatut väärtust, ja võttis vastu järgmise resolutsiooni.

1.

Komitee — avaldab kahetsust Euroopa Liidu liikmesriikide viivitamise ja lahkhelide pärast ajal, mil Euroopa peaks olema otsusekindel, ühtne ja solidaarne; — tervitab sellegipoolest Eurogrupi poolt esmaspäeval, 20. veebruaril Kreeka teise abikava osas saavutatud kokkulepet, kuid avaldab kahetsust aja kulutamise ja kõhkleva tegutsemise pärast lõpliku lahenduse leidmisel; — on siiski mures sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede pärast ning palub Euroopa Ülemkogul toetada meetmeid majanduse elavdamiseks, eelkõige kriisist kõige enam mõjutatud riikides; — tuletab meelde vajadust investeerida reaalmajandusse, eelkõige tõelisse tööstuspoliitikasse, et peatada praegune languskeeris; — tervitab nõukogule ja komisjonile adresseeritud kaheteistkümne valitsuse algatust.

2.	Komitee märgib, et kodanikud kahtlevad üha enam ELi institutsioonides ja seega liidus endas, mis on andnud neile põhjust pidada nende raskusi liidu süüks.

3.	Komitee ei ole nõus, et eelarve- ja fiskaaldistsipliinile suunatud meetmest üksi piisab, ning leiab, et majanduspoliitika juhtimine euroalas ja ELis peab olema ulatuslikum ja ambitsioonikam.

4.	Komitee rõhutab Euroopa Komisjoni keskset rolli Euroopa üldise huvi väljendamisel, eelkõige seoses majandus- ja rahapoliitika meetmete, sealhulgas uues valitsustevahelises lepingus sätestatud meetmete rakendamisega.

5.

Sellega seoses tõstab komitee esile vajadust hoogustada strateegia „Euroopa 2020” eelkõige noori, teadus- ja arendustegevust ning keskkonnahoidlikku majandust toetavad meetmed. Komitee avaldab Euroopa Komisjoni presidendile José Manuel Barrosole tunnustust noorte tööturule juurdepääsu toetavate uute meetmete eest, millest ta andis teada 30. jaanuaril 2012 toimunud Euroopa Ülemkogul, ning esitab üleskutse viivitamatult rakendada konkreetseid meetmeid kõnealuses valdkonnas. Lisaks pooldab komitee väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid toetavaid meetmeid, mis on täielikus kooskõlas kehtiva ELi õigusega.

6.

Komitee toonitab, et tulevaste mitmeaastaste finantsperspektiivide 2014–2020 üle peetavates läbirääkimistes tuleks ELile tagada piisav ja suurenev eelarve. Komitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut leida Euroopa eelarve rahastamiseks uusi omavahendeid ning kasutada ära avaliku ja/või erasektori investeeringute eri vorme. Omalt poolt koostab komitee aruande Euroopa integratsiooni lõpuleviimata jätmise hinna kohta, milles tuuakse välja Euroopa suurema integratsiooni eeldatav kasu. Samuti rõhutab komitee, et vältida tuleb alates 2004. aastast ühinenud liikmesriikide diskrimineerimist seoses Euroopa rahastute abikõlblikkuse künniste ja kriteeriumidega.

7.	Komitee toetab Euroopa Keskpanga tugevamat rolli euroala olukorra stabiliseerimisel ning samuti finantskorralduse vahendeid, milles kasutatakse erasektori sääste ja turgusid (eurovõlakirjad), et rahastada tuleviku ja majandustegevuse elavdamise suhtes paljulubavaid projekte.

8.

Komitee kutsub seega ELi institutsioone ja liikmesriikide valitsusi üles: — vältima igati kehtivate aluslepingute ja neis sätestatud institutsioonide nõrgendamist; — rakendama ühenduse meetmeid, millega soodustatakse majanduskasvu ja toetatakse taristute arendamist, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jõupingutusi, noorte tööturule juurdepääsu ning samuti meetmeid tõhusa ja keskkonnahoidliku Euroopa energiapoliitika edendamiseks; — võtma vastu ambitsioonika eelarve nimetatud meetmete rakendamiseks ja liidu ühtekuuluvuse tugevdamiseks; — suhtlema ühel häälel nii Euroopa kodanike kui ka ülejäänud maailmaga; — edastama Euroopa noortele positiivse sõnumi, et näidata neile Euroopa Liitu kui lahendust kriisile ja samuti seda, et Euroopa Liit on nende tulevikuvõimalus; — rajama kõigil tasanditel tehtud otsused kodanike tõelisele osalemisele sellise protsessi abil, kuhu kaasatakse Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid ning mille käigus toimub tõhus konsulteerimine kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonidega ja kasutatakse täielikult ära sõltumatu sotsiaaldialoogi panus.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/3

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kuidas kaasata kodanikuühiskond finantsturgude reguleerimisse” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 143/02

Raportöör: Peter MORGAN

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Kuidas kaasata kodanikuühiskond finantsturgude reguleerimisse”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.-23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 66, vastu hääletas 53, erapooletuks jäi 41.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Finantskriisi üheks põhjuseks olid finantsturgude ebapiisav ja puudulik reguleeritus ja järelevalve. Üks raskustest finantsturgude reguleerimisel seisneb erinevate ja vastandlike seisukohtade tasakaalustatud osalemise võimaldamises. Finantssektori huvide õiguspärasele esindamisele puudub oluline vastukaal kodanikuühiskonna osalemise näol. Poliitilised vaidlused leiavad eelkõige aset kahe poole – seadusandja ja asjaomase finantssektori – vahel.

1.2   Just finantsturgude reguleerimisel on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel väga head eeldused, et korvata kodanikuühiskonna osalemise puudujäägid. Komitees on ju ühelt poolt esindatud finantsmajanduse esindusühendused, teiselt poolt aga tarbijakaitseorganisatsioonid ja ametiühingud. Komitee ei soovi ega saa sealjuures asendada kodanikuühiskonna ühenduste vahetut osalemist. Kodanikuühiskonna dialoog on demokraatlik ja avalik arvamuse kujundamise protsess, milles peaksid kõik olulised osapooled osalema tõhusas vormis.

1.3   Komitee jaoks pole sealjuures kahtlustki, et finantssektori enda osalemine arvamuse kujundamisel on õigustatud. Finantsettevõtted on reguleerimise objektid, kes peavad nõudeid täitma ning seadusest tulenevaid kohustusi ellu viima. Komitee tunnistab ka seda, et finantssektoris on enamjaolt tegemist valdkondade ja ettevõtetega, kes tegutsevad tõsiselt ja ausalt ning ei ole põhjustanud finantskriisi.

1.4   Võttes arvesse üksikasjaliku reguleerimise keerukust, on otsustava tähtsusega see, et ühendused ei nimetaks mitte ainult põhimõttelisi eesmärke ega nõuaks reeglite üldist karmistamist, vaid esitaksid pädevaid ja eesmärgipäraseid ettepanekuid ja argumente. Selle saavutamiseks tuleb teha märkimisväärseid pingutusi, et need ühendused saaksid arutleda seadusandja ja teiste ühendustega võrdsel tasandil.

1.5   Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, nõukogu ja liikmesriigid peavad ise enam algatusi ellu viima, et kaasata kodanikuühiskonda finantsturgude reguleerimisse laiaulatuslikumalt.

1.6   Euroopa Keskpank, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ning vastloodud Euroopa finantsjärelevalveasutused peaksid arvestama oma töös kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohtadega. Õigusaktidega ette nähtud finantsjärelevalveasutuste juures tegutsevate sidusrühmade tööviisis tuleks arvestada kodanikuühiskonna organisatsioonide eripäradega.

1.7   Kodanikuühiskonna organisatsioonide rahaline toetamine ELi vahenditest võib teatud juhtudel olla asjakohane, et korvata oluliste huvide esindatuse puudujääke. Samas tuleb siiski tagada rahaliste maksete täielik läbipaistvus, garanteerida organisatsioonide sõltumatus ning kindlustada meetmed, mis väldivad toetatavate ühenduste eelistamist mittetoetatavate ühenduste ees suhetes komisjoniga.

1.8   Lisaks tarbijaorganisatsioonidele ja ametiühingutele on terve rida teisi rühmi, kes võiksid anda olulise panuse finantsturu üle peetavatesse aruteludesse, näiteks heategevuslikud organisatsioonid, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, institutsionaalsete investorite organisatsioonid, suuremate finantstoimingutega tööstus- ja teenindusettevõtted ja nende ühendused, finantsvahendajad ning isegi reitinguagentuurid. Seoses turgudel valitseva konkurentsiolukorraga võivad kasuliku panuse anda ka teiste valdkondade esindajad peale nende, keda reguleerimine otseselt puudutab.

1.9   Kõik teemad ei ole ühtemoodi sobivad, et kodanikuühiskonna ühendused saaksid nende üle arvamusi avaldada. Kui sellised küsimused nagu tarbijakaitse, maksurahade kasutamine finantsasutuste päästmiseks või finantssektori maksustamine on selleks väga sobivad, siis tehniliste üksikasjadega seotud probleemid, näiteks maksevõime arvutamine ja finantsaruandlus, pakuvad vähem huvi.

1.10   Lihtsalt üldiste ja eristamata nõuete esitamisest karmimate eeskirjade kehtestamiseks ei piisa. Sellest ei ole seadusandjale abi. Esitada ei tule mitte ainult võimalikult konkreetseid ettepanekuid, vaid kaaluda tuleks ka karmimate nõuete eeliseid ja puuduseid.

1.11   Komitee julgustab Euroopa ja riigi tasandi kodanikuühendusi tegelema finantsturgude reguleerimise küsimusega intensiivsemalt kui varem. Paljude selliste organisatsioonide jaoks on asjakohane seada finantsturu stabiilsuse edendamine organisatsiooni omaette või vajadusel uueks eesmärgiks ning laiendada vastavalt oma huvi- ja tegevusvaldkonda.

1.12   Komitee arvates oleks soovitav, kui ühendused kasutaksid osalemist finantsturgude reguleerimisel selleks, et laialdaselt levitada nii oma liikmete hulgas kui ka avalikkuse ees positiivset teavet ELi edukate tegevuste kohta selles valdkonnas.

1.13   Vaatamata tõestatud konkreetsetele vigadele kuulub Euroopa finantssektor samuti nende hulka, kellele kriis negatiivset mõju avaldas. Seetõttu kutsutakse seda üles andma oma panust finantsturu tõhusasse reguleerimisse. Seejuures ei tohiks üksikud valdkonnad peituda võlts-tagasihoidlikkuse varju, kui finantsturu stabiilsuse huvides tuleks kommenteerida teiste sektorite reguleerimist.

1.14   Ka finantssektor peaks aga end avama dialoogiks kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Seoses finantskriisiga on finantssektor sattunud suure avalikkuse tähelepanu alla ja nendele ettevõtetele võiks olla kasulik astuda kodanikühiskonnaga dialoogi, vahetada argumente ja saada ideid.

1.15   Euroopa arvamuse kujunemises mängib loomulikult silmapaistvat rolli ajakirjandus. Soovitav oleks ka ajakirjanduses kodanikuühiskonna seisukohti rohkem kajastada.

1.16   Komitee tegeleb ka edaspidi aktiivselt finantsturgude reguleerimise ettepanekutega, arutleb nende üle laiaulatuslikult ning esitab sisulisi arvamusi, pannes erilist rõhku kodanikuühiskonna esindajate seisukohtade kaasamisele komitees. Arutelude puhul kaasab komitee kodanikuühiskonna ühendusi aktiivsemalt ja otsesemalt oma arvamuse kujundamise protsessi sektsioonides ja uurimisrühmades toimuvate konsultatsioonide vahendusel.

1.17   Komitee kannab oma tööprogrammide kujundamisel, istungjärkude, sektsioonide ja uurimisrühma koosolekute kavandamisel hoolt selle eest, et finantsturu reguleerimise üle peetavaks põhjalikuks aruteluks jääks piisavalt aega. Komitee tagab oma finants- ja inimressursside haldamisel, et finantsturgude reguleerimise küsimuste arutamisel oleks liikmete käsutuses kõrge kvalifikatsiooniga asjatundlik erialane nõustamine.

2.   Arvamuse eesmärk ja taust

2.1   2008. aastal alanud finantsturgude kriis (1) on kogu maailmas ja eelkõige Euroopa Liidus toonud kodanikele kaasa ränki tagajärgi, mida komitee on korduvalt ja põhjalikult käsitlenud. Turgude kokkuvarisemise, sellele eelnenud spekuleerimise ja üliriskantsete finantstoodetega kauplemise üks põhjuseid oli finantsturgude ebapiisav ja puudulik reguleerimine ja kontroll.

2.2   Selle valdkonna reguleerimise muutis nii minevikus kui ka praegu keeruliseks see, et pluralistlikes ja demokraatlikes arvamuse kujundamise protsessides peaks olema tasakaalustatult esindatud erinevad ja vastandlikud seisukohad. Kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine ei kujuta endast hetkel olulist vastukaalu finantssektori huvide õiguspärasele esindamisele. Finantsturgude uue reguleerimise käigus tuleks see tasakaalutus kõrvaldada.

2.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui Euroopa kodanikuühiskonda esindav institutsioon peab lisaks arvamuste koostamisele oma ülesandeks ka edendada kõigi osapoolte ja sidusrühmade laiapõhjalist ja kõikehõlmavat kaasamist Euroopa õigusloomeprotsessi. Seetõttu tunneb komitee muret selle pärast, kui mõnedes poliitikavaldkondades ei suudeta korrapäraselt korraldada tasakaalustatud arutelu.

2.4   Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on seetõttu analüüsida kodanikuühiskonna osalemist finantsturgude reguleerimisel ning anda soovitusi nende parema kaasamise kohta.

3.   Puudujäägid ja takistused kodanikuühiskonna osalemisel

3.1   Finantsturgude reguleerimist on siiani suunanud eeskätt finantssektori asjaomased ringkonnad. Seda muljet kinnitas veenvalt ka 28. novembril 2011 toimunud komitee korraldatud avalik arutelu. Selle põhjuseks ei saa pidada ELi institutsioonide puudulikku avatust. Kõnealune teema on teistes, finantssektorivälistes organisatsioonides seni vaid väga vähest huvi äratanud. Sellest annab tunnistust näiteks vähene osalus ELi komisjoni konsultatsioonides, Euroopa Parlamendi kuulamistel ja avalikel aruteludel.

3.2   Poliitilised vaidlused finantssektori direktiivide ja määruste osas leiavad ka praegu aset eelkõige kahe poole – seadusandja ja asjaomase finantssektori – vahel. Seevastu kuuluvad muudes teemavaldkondades poliitilised tülid ka kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel just Brüsselis pluralistlike vaidluste keskmesse, näiteks sotsiaalpoliitika küsimustes tööandjate ja ametiühingute vahel, keskkonnapoliitika osas tööstuse ja keskkonnaühenduste vahel ning tarbijakaitsepoliitika küsimustes kaubandus- ja tarbijaühenduste vahel.

3.3   Komitee arvates on finantsturgude reguleerimise vajakajäämistel rida põhjuseid:

3.3.1   Finantsturgude reguleerimise eesmärk on finantsturgude turvalisus ja stabiilsus ning seega mitte eriti konkreetse ja käegakatsutava avaliku hüve säilimine, mis pealegi ei tundunud kaua aega üldse ohus olevat. Ei olnud lihtne tuvastada kodanike konkreetseid huvisid, mida oleks pidanud kaitsma. Seega ei olnud finantsturgudest väljapoole jäävatel ringkondadel suurt huvi, põhjust ja motivatsiooni nende küsimustega tegelemiseks.

3.3.2   Finantsturud on ülimalt keerulised ja mittespetsialistidel on neid raske mõista. Eri osapoolte, keeruliste toodete ja mitmekihiliste põhjuslike seoste tõttu on sektorivälistel organisatsioonidel keeruline aruteludes vajaliku pädevusega osaleda.

3.3.3   Ei ole lihtne tuvastada, millised on reguleerimise kaudsed ja eelkõige otsesed tagajärjed kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmetele, eelkõige kui tegu ei ole mitte direktiivide ja määrustega, vaid keeruliste rakenduseeskirjade ja tehniliste standarditega.

3.3.4   Finantsvaldkonna reguleerimise protsess on suhteliselt raskesti mõistetav. Varasema Lamfalussy menetluse ja praeguse delegeeritud õigusaktide, rakendusaktide ja siduvate tehniliste standardite süsteemi tõttu, kus on rohkelt menetlusetappe ja palju erineval määral osalevaid institutsioone ja ametkondi, on tihtipeale raske õigel ajal esitada sihipäraseid seisukohti. Lisaks määravad reguleerimiste sisu üha sagedamini ülemaailmsed institutsioonid nagu G20, Baseli komitee või IASB (International Accounting Standard Board), kelle töö ei ole väga läbipaistev.

3.3.5   Arvestades reguleerivate kavade suurt arvu, õigusloomeprotsessi kiirust ja sidusrühmade arvukust, on oma piirideni jõudnud ka institutsioonide otsustajate suutlikkus arutelude läbiviimises, seisukohta väljendavate dokumentide läbitöötamises või konverentsidel osalemises.

3.3.6   Euroopa turul toimuvasse ei võimaldanud siiani sekkuda sellised raskelt kummutatavad argumendid nagu finantsturgude tugev ülemaailmne seotus, kapitali ülemaailmne liikumine ja kauplemise suur tundlikkus. Konkurents majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamisse investeeritava lühiajalise kapitali pärast jättis mulje, et vähene reguleerimine on mõistlik ja üsna pikas perspektiivis piisav.

3.4   Need raskused on ka põhjus algatuse Finance Watch loomiseks, milles on Euroopa Parlamendi liikmete initsiatiivil ühinenud mitmesugused ühendused Euroopa ja riikide tasandil, et jälgida kriitiliselt finantssektori õigusloomet.

3.5   Ka liikmesriikides paistavad olevat sarnased probleemid. Ei ole näha, et kodanikuühiskonna jõud oleksid saavutanud seal olulist mõju finantsturgude reguleerimisel.

3.6   Finantssektori väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvidega arvestamine tundub samuti rinda pistvat raskustega, nagu ka kodanikuühiskonna osalemine. Paljud väiksemad finantsasutused kurdavad suurte halduskulude ja keeruliste reeglite üle, mida on raske ellu rakendada.

4.   Põhimõttelised märkused

4.1   Osalusdemokraatia on Euroopa ärimudeli ja Euroopa valitsemistava kindel koostisosa. Esindus- ja osalusdemokraatia on sätestatud Lissaboni lepingus. Siiski on seal ette nähtud üksnes kohustus anda „kodanikele ja esindusühendustele” võimalus teha teatavaks oma seisukohti (Euroopa Liidu lepingu artikkel 11). Seega peavad Euroopa institutsioonid olema ise algatusvõimelised, kui küsimus ei leia kodanikuühiskonnas üldse või leiab vaid ühepoolset vastukaja.

4.2   Sealjuures on endastmõistetav, et otsuseid teevad demokraatlikult õiguspärased institutsioonid ning et kodanikuühiskonna dialoogil on vaid ettevalmistav ja saatev roll.

4.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on organiseeritud kodanikuühiskonna jaoks peamine koht enda esindamiseks ning arvamuste vahetamiseks ja avaldamiseks ning kujutab endast hädavajalikku silda Euroopa ja selle kodanike vahel. Komitee täidab seda rolli eeskätt õigusloomes.

4.4   Just finantsturgude reguleerimisel on komiteel väga head eeldused täita olulist rolli ning korvata kodanikuühiskonna osalemise puudujäägid. Komitees on ju ühelt poolt esindatud finantsmajanduse esindusühendused, teiselt poolt aga tarbijakaitseorganisatsioonid ja ametiühingud. Kuna komitee on kohustatud esitama arvamusi komisjoni ettepanekute kohta, tegelevad komitee liikmed automaatselt õigusaktide tekstidega ega vaja täiendavaid üleskutseid või motiveerimist.

4.5   Nii on komitee alates finantskriisi algusest toonud korduvalt kuuldavale kodanikuühiskonna organisatsioonide hääle ja avaldanud alates 2008. aasta keskpaigast umbes 30 arvamust finantskriisi kohta üldiselt ning eriti õigusaktide algatuste kohta.

4.6   Arvestades kodanikuühiskonna muus osas puudulikku osalemist, oodatakse Euroopa institutsioonidelt seda enam, et nad pööraksid selles valdkonnas tähelepanu komitee arvamustele.

4.7   Komitee ei soovi ega saa sealjuures asendada kodanikuühiskonna ühenduste vahetut osalemist. Kodanikuühiskonna dialoog on demokraatlik ja avalik arvamuse kujundamise protsess, milles peab osalema võimalikult palju osapooli erinevas vormis.

4.8   Komitee jaoks pole seejuures kahtlustki, et finantssektori osalemine arvamuse kujundamises on sama õigustatud kui teiste organisatsioonide osalemine. Finantsettevõtted on ise reguleerimise objektid, kes peavad täitma nõudeid ning ellu viima seadusest tulenevaid kohustusi. Finantsmajanduse ühenduste osalus on vajalik ka seetõttu, et loomulikult on valdkond ise finantsstabiilsusest kõige rohkem huvitatud. Samuti on valdkonna asjatundlikkus vajalik selleks, et koostada usaldusväärseid mõjuhinnanguid.

4.9   Komitee tunnistab ka seda, et finantssektoris on enamjaolt tegemist valdkondade ja ettevõtetega, kes tegutsevad tõsiselt ja ausalt ning ei ole põhjustanud finantskriisi. Komitee hinnangul ei ole õigustatud finantssektorile kui tervikule negatiivse hinnangu andmine, nagu seda on senini tehtud. Enamjaolt on seal tegemist ettevõtetega, kes ei ole finantsturgude liialdustest kasu lõiganud, vaid keda ennast kriis ja selle mõjud kahjustasid. Finantsasutuste kahju kannatanud klientide arv on – muu hulgas ka tänu riigiabile – jäänud piiratuks.

4.10   Siiski on finants- ja majanduskriisi põhilised kahjukandjad üksikisikud: maksumaksjad, töövõtjad ja tarbijad. Neid kutsutakse üles osalema kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu aktiivsemalt finantssektori jaoks uute reeglite koostamisel, et kriis enam sellises mahus ei korduks.

4.11   Võttes arvesse üksikasjaliku reguleerimise keerukust, on otsustava tähtsusega see, et ühendused ei nimetaks mitte ainult põhimõttelisi eesmärke ega nõuaks reeglite üldist karmistamist, vaid esitaksid pädevaid ja eesmärgipäraseid ettepanekuid ja argumente. Selle saavutamiseks tuleb teha märkimisväärseid pingutusi, et need ühendused saaksid arutleda seadusandja ja teiste ühendustega võrdsel tasandil.

5.   Konkreetsed soovitused

5.1   Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, nõukogu ja liikmesriigid peavad ise enam algatusi ellu viima, et kaasata kodanikuühiskonda finantsturgude reguleerimisse laiapõhjalisemalt.

5.1.1   Otsustava tähtsusega on see, et reguleeritavate kavade otsesed ja kaudsed tagajärjed kodanikuühiskonnale oleks ettepanekutes kirjeldatud lihtsalt, otseselt ja täpselt, nii et mõju kodanikele oleks ühenduste jaoks paremini äratuntav.

5.1.2   Kui ilmneb, nagu seda on ka varem korduvalt juhtunud, et finantsturuteemaliste konsultatsioonide käigus saadakse kodanikuühiskonnalt vaid vähe vastuseid, tuleks pöörduda osalemisettepanekuga otse konkreetsete organisatsioonide poole. Vajadusel tuleb pikendada konsultatsioonide tähtaegu, nagu seda tehti komisjoni aruka reguleerimise algatuse puhul. Konsultatsioonide käigus ei tuleks käsitleda mitte ainult tehnilisi aspekte, vaid küsida ka sihipäraselt kodanikuühiskonna hinnanguid. Arvesse tuleks võtta kodanikuühiskonna organisatsioonide eriomast positsiooni.

5.1.3   Vastavad organisatsioonid tuleb algusest peale kaasata Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi avalikesse kuulamistesse. Institutsioonid peaksid lühikestele tähtaegadele vaatamata olema avatud kodanikuühiskonna organisatsioonidega peetavate vestluste suhtes ning osalema nende korraldatud üritustel.

5.1.4   Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi eksperdirühmad ei peaks koosnema mitte ainult finantssektori, vaid ka teiste rühmade esindajatest. Sealjuures tuleks siiski jälgida, et nendesse nimetataks isikuid, kellel on kõnealuses teemavaldkonnas vajalikud teadmised. Kui pädevuste tase on ebavõrdne, siis ei võida sellest keegi.

5.1.5   Kodanikuühiskonna organisatsioonide rahaline toetamine ELi vahenditest võib olla teatud juhtudel kohane, et korvata oluliste huvide esindatuse puudujääke. See on siiski vastuolus kodanikuühiskonna omaalgatusliku organiseerumise ja omafinantseerimisega ning võib mõjutada nende sõltumatust, samuti tuua mõlemal poolel kaasa lojaalsuskonflikte. Igal juhul tuleb tagada rahaliste maksete ulatuslik läbipaistvus, garantiid organisatsioonide sõltumatusele ja meetmed, mis väldivad toetatavate ühenduste eelistamist mittetoetatavatele ühendustele suhetes komisjoniga.

5.2   ELi muud organid, mis tegelevad finantsturgude reguleerimisega, näiteks Euroopa Keskpank, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ning kolm Euroopa finantsjärelevalveasutust panganduse, väärtpaberite ja kindlustuse valdkonnas, peaksid arvestama oma töös kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohtadega.

5.3   Õigusaktidega ette nähtud finantsjärelevalveasutuste juures tegutsevate sidusrühmade tööviisis tuleks arvestada kodanikuühiskonna organisatsioonide perspektiivi, võimaldada tagasisidet vastavatele ühendustele ning luua nii täiendav tee kodanikuühiskonna kaasamiseks. Praegu see alati nii ei ole, seda eelkõige dokumentide ja konsultatsioonide konfidentsiaalsuse alaste nõuete tõttu, mis on läbipaistvuse seisukohast liiga ranged.

5.4   Kodanikuühiskonna suuremat osalust finantsturgude reguleerimisel ei ole võimalik saavutada ainuüksi abstraktsete poliitiliste nõudmistega. Vajalik on konkreetne ettekujutus sellest, kes ja millal peaks milliste finantsturuteemade kohta arvamust avaldama.

5.4.1   Lisaks tarbijaorganisatsioonidele ja ametiühingutele on terve rida teisi rühmi, kes võiksid anda olulise panuse finantsturu üle peetavatesse aruteludesse, näiteks heategevuslikud organisatsioonid, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, institutsionaalsete investorite organisatsioonid, suuremate finantstoimingutega tööstus- ja teenindusettevõtted ja nende ühendused, finantsvahendajad ning isegi reitinguagentuurid. Kasuliku panuse võivad anda ka teiste finantssektorite esindajad, mitte ainult need, keda valdkonna reguleerimine otseselt puudutab.

5.4.2   Kõik teemad ei ole ühtemoodi sobivad, et kodanikuühiskonna ühendused saaksid nende osas arvamusi avaldada.

5.4.2.1

Kui sellised küsimused nagu tarbijakaitse, maksurahade kasutamine finantsasutuste päästmiseks või finantssektori maksustamine on selleks väga sobivad, siis tehniliste üksikasjadega seotud probleemid, näiteks maksevõime arvutamine ja finantsaruandlus, pakuvad vähem huvi.

5.4.2.2

Siiski ei peaks need organisatsioonid tegelema mitte üksnes eeskirjadega mitte üksnes nende vastuvõtmisel, vaid kogu eeskirjade skaalaga, võttes vaatluse alla muu hulgas ka rakenduseeskirjad ja tehnilised standardid, isegi kui see võib tunduda vaevarikas.

5.4.2.3

Igatahes ei ole komiteel valearusaama, nagu tekiks finantsturgude pikaajaline stabiilsus ja jätkusuutlikkus suure arvu asjassepuutuvate eeskirjade koosmõjul, mida arutatakse üksteisest isoleeritult. Kui ühendused ei suuda juba praegu toime tulla kõigi eelnõudega, peab kodanikuühiskond tegelema ka teemadega, mis on reguleerimise edukuse jaoks kokkuvõttes otsustava tähtsusega. See ei hõlma mitte ainult tarbijatega seotud õigusakte, vaid näiteks järelevalveõigust, omakapitali suurust ja ettevõtete üldjuhtimist.

5.4.2.4

Oht seisneb lisaks ka selles, et näiliselt ülitehnilised probleemid varjavad tihtipeale väga poliitilisi ja kodanikke vahetult puudutavaid küsimusi. Nii näiteks avaldab intressimäära fikseerimine erapensionikindlustuse reservide arvestamisel olulist mõju kindlustusfirmade võimalusele anda pikaajalisi kattega lubadusi pensionite suuruse kohta.

5.4.2.5

Lihtsalt üldiste ja eristamata nõuete esitamisest karmimate eeskirjade kehtestamiseks ei piisa. Sellest ei ole seadusandjale abi. Esitada ei tule mitte ainult võimalikult konkreetseid ettepanekuid, vaid kaaluda tuleks ka karmimate nõuete eeliseid ja puuduseid ning seejuures tuleks arvestada selliste teguritega nagu ettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega finantsasutuste koormus, eraisikute ja ettevõtete juurdepääs laenudele ning turgude talitlusvõime.

5.4.3   Kodanikuühiskond peaks võimalusel sõna võtma otsustusmenetluse kõigis etappides. Tihti tehakse põhimõttelised otsused juba varastes etappides, näiteks pärast komisjoni esimesi konsultatsioone või eelnõude koostamisel finantsjärelevalveasutustes. Seepärast peavad ühendused tutvuma ülalnimetatud keerukate ja tavapärasest menetlusest erinevate protsessidega ja neid jälgima.

5.5   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee julgustab Euroopa ja riigi tasandi kodanikuühiskonna ühendusi tegelema finantsturgude reguleerimisega intensiivsemalt kui varem.

5.5.1   Paljude selliste organisatsioonide jaoks on komitee hinnangul asjakohane seada finantsturu stabiilsuse edendamine organisatsiooni omaette või vajadusel uueks eesmärgiks ning laiendada vastavalt oma huvi- ja tegevusvaldkonda.

5.5.2   Võttes arvesse finantsturgude ja nende reguleerimise kirjeldatud keerukust, tuleb ühendustes luua ja arendada personaliressurssi, kellel on vajalik erialane pädevus. Võimalik, et on vaja ka luua uusi organeid, teha aktiivsemat koostööd riiklike ühendustega ja kaasata väliseksperte.

5.5.3   Komitee tervitab seoses sellega uue Euroopa tasandi ühenduse Finance Watch loomist, mis on seadnud eesmärgiks finantsturu stabiilsuse edendamise. Ainuüksi sellest aga ei piisa, et võimaldada kodanikuühiskonna laiaulatuslikku osalemist.

5.5.4   Ühendused peaksid osalema ka Euroopa tasandil ja liikmesriikides aset leidvates avalikes aruteludes, andes nii poliitilise panuse finantsturgude reguleerimisse.

5.5.5   Komitee arvates oleks soovitav, kui ühendused kasutaksid osalemist finantsturgude reguleerimisel selleks, et nii oma liikmete hulgas kui ka avalikkuse ees laialdaselt levitada positiivset teavet ELi edukate tegevuste kohta selles valdkonnas.

5.5.6   Eriline tähendus selles valdkonnas on riiklike ja Euroopa tasandi ühenduste koostööl. Esiteks täiendavad Euroopa ja riiklikud reguleerimistasandid just finantsturgude reguleerimisel üksteist. Teiseks on riiklikel ühendustel tihtipeale Euroopa katusorganisatsioonidest paremad vahendid, mida tuleks just selles valdkonnas kasutada Euroopa tasandi töös.

5.5.7   Kapitali lihtsa ülemaailmse liigutatavuse tõttu tuleb finantsturgude reguleerimine viia kogu maailmas võrreldavale tasemele. Sellesse saavad anda panuse eeskätt rahvusvahelise suunitluse või rahvusvaheliste sidemetega ühendused. Nad saavad ülemaailmselt nõuda finantsturgude tõhusat reguleerimist võrdselt kõrgel tasandil, et piirata ülemaailmset asukohakonkurentsi võimalikult madalate standardite abil. Maailma kõigis finantskeskustes tuleb võrdse aktiivsusega kaitsta ülemaailmse finantsturu stabiilsust.

5.6   Vaatamata tõestatud konkreetsetele vigadele kuulub Euroopa finantssektor samuti nende hulka, kellele kriis negatiivset mõju avaldas. Seetõttu kutsutakse seda üles andma oma panust finantsturu tõhusasse reguleerimisse.

5.6.1   Seejuures ei tohiks üksikud valdkonnad peituda võlts-tagasihoidlikkuse varju, kui finantsuru stabiilsuse nimel tuleks kommenteerida teiste sektorite reguleerimist.

5.6.2   Komitee seisukohast on iseenesestmõistetav, et finantssektori huvide esindamine leiab aset läbipaistvalt, ausalt ja otsustajaid austades. Valdkonna esindusühendused täidavad reeglina neid ootusi. Üksikute ettevõtete ja nende äriesindajate konkreetse tegevuse puhul ei ole see varem alati nii olnud.

5.6.3   Finantssektorit kutsutakse üles olema avatud kodanikuühiskonna organisatsioonidega peetava dialoogi suhtes. Seoses finantskriisiga on finantssektor sattunud suure avalikkuse tähelepanu alla ja nendele ettevõtetele võiks olla kasulik astuda kodanikühiskonnaga dialoogi, vahetada argumente ja saada ideid. See oleks oluline samm lähenemisel kogu ühiskonnale. Kui finantssektor peaks kohustuma teatud viisil käituma eneseregulatsiooni tulemusena, on ka selliste reeglite ettevalmistamisel kodanikuühiskonna osalemine asjakohane.

5.6.4   Pidades silmas ausat ja läbipaistvat kodanikuühiskonna dialoogi, väljendab komitee heameelt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni ühise lobistide registri loomise üle ning tunnustab Euroopa Parlamendi Buzeki rühma töö tulemusi. Komitee hoiatab siiski, et reeglite karmistamine ei tohi piirata ja takistada ühenduste osalemist. See kehtib eelkõige praktiliste küsimuste osas, näiteks lihtne juurdepääs Euroopa teenistustele ja osalemine avalikel istungitel.

5.7   Teadlasi, ühiskondlikke sihtasutusi ja eksperdirühmi kutsutakse üles panustama oma otsustusvõime, asjatundlikkuse ja kogemustega finantsturge käsitlevatesse aruteludesse. Isegi kui sellised asutused ei ole tihti mõeldud konkreetses õigusloometöös osalemiseks, peaksid nad kasutama võimalust, rakendamaks oma võimekust tulevaste kriiside vältimisel.

5.8   Euroopa arvamuse kujunemisel mängib loomulikult silmapaistvat rolli ajakirjandus. Soovitav oleks ka ajakirjanduses kodanikuühiskonna seisukohti rohkem kajastada. Selleks tuleks vajadusel veenda vastavaid organisatsioone, et nad võtaksid seisukohad teatud küsimustes, sest praegu osalevad vaid vähesed esindajad avalikus debatis omaalgatuslikult.

5.9   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kavatseb ka ise finantsturu reguleerimise küsimusi käsitlevates aruteludes aktiivsemalt osaleda.

5.9.1   Komitee tegeleb ka edaspidi aktiivselt finantsturgude reguleerimise ettepanekutega, arutleb nende üle laiapõhjaliselt ning esitab sisulisi arvamusi, pannes erilist rõhku kodanikuühiskonna esindajate seisukohtade kaasamisele komitees.

5.9.2   Komitee hoolitseb selle eest, et kõigi kolme rühma esindajad oleksid aruteludesse kaasatud võrdsel määral ning osaleksid menetluse kõikides etappides.

5.9.3   Arutelude puhul kaasab komitee kodanikuühiskonna ühendusi aktiivsemalt ja otsesemalt oma arvamuse kujundamise protsessi sektsioonides ja uurimisrühmades toimuvate konsultatsioonide vahendusel.

5.9.4   Komitee kannab oma tööprogrammide kujundamisel, istungjärkude, sektsioonide ja uurimisrühma koosolekute kavandamisel hoolt selle eest, et finantsturu reguleerimise üle peetavaks põhjalikuks aruteluks jääks piisavalt aega.

5.9.5   Komitee annab oma panuse ka sellesse, et tema liikmed, kes esindavad vastavaid kodanikuühiskonna organisatsioone, tegeleksid aktiivselt finantsturgude reguleerimise küsimustega ja mõjutaksid selles suunas ka oma ühendusi.

---

(1)  Ülemäärasest riigivõlast alguse saanud kriisi käesolevas arvamuses ei käsitleta, kuigi ka siinkohal võiks esitada küsimuse, miks kodanikuühiskond ei avaldanud varem ja tugevamalt survet võlgade vähendamiseks.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/10

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 143/03

Raportöör: Carmelo CEDRONE

14. juulil 2011. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril 2012 (23. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, vastu hääletas 46, erapooletuks jäi 11.

1.   Peamised soovitused

Jean Monnet: „Euroopa saab edasi minna ja üheks saada tänu kriiside kannustusele.”

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et euro põhiprobleem on ennekõike pigem poliitiline kui majanduslik. Euro usaldusväärsus on nõrgenenud sellest ajast, kui reitinguagentuurid kaotasid usu valitsuste otsustavasse tegutsemisse, et ära hoida võlaga hädas olevate liikmesriikide makseviivitust. Hiljutised reageeringud, nagu Euroopa Komisjoni stabiilsusvõlakirjade ettepanek, tegelevad ainult stabiilsusega, mitte majanduskasvuga, (1) samas kui koordineerimist ja juhtimist käsitlevat nõukogu lepingu projekti (2) iseloomustab ulatuslik demokraatia puudujääk, sest sellega minnakse mööda Euroopa Parlamendist ja teistest ELi institutsioonidest.

1.2   Komitee on ühtlasi seisukohal, et tee kriisist – euroala süsteemsest kriisist – välja ei lähe tagasipöördumise kaudu riikide egoismi juurde või õiguste vähendamise kaudu, vaid pigem majanduspoliitika muutmise, konkurentsivõimele uue hoo andmise ning õigluse, solidaarsuse ja ühtekuuluvuse kindlustamise kaudu. See taastaks üldsuse usalduse Euroopa projekti ja Euroopa sotsiaalmudeli taastamise teostatavuse vastu, muidu ohustaks kõiki kriisi lahendamata jätmine, mis võib välja viia koguni Euroopa idee purunemise ja läbikukkumiseni.

1.3   Komitee on seisukohal, et ELi institutsioonid ei peaks langema sellesse lõksu, et reageerivad vaid reitinguagentuuridele, isegi kui viimased avastavad vahel turu nõrku kohti. Institutsioonidel on kohustus näidata oma kodanikele kriisist väljumiseks tõhusat teed, mis hõlmaks samal ajal ELi tuleviku projekti, mis tekitaks usaldust ja optimismi, tugevdaks ühtekuuluvustunnet ja osalemist ühise ideaali – sotsiaalse progressi ja kõrge tööhõivemäära – elluviimises. Eelkõige peavad valijad nägema, et stabiilsusega käib kaasas majanduskasv, mitte ainult kokkuhoiumeetmed, ning tugev majanduskasv võib taastada finantsturgude usalduse euroala vastu ja selle usaldusväärsuse.

1.4   Seda silmas pidades peab komitee positiivseks ELi institutsioonide samme ühise eelarve- ja fiskaalpoliitika nimel, isegi kui siiani võetud meetmed on vaid osalised ja piiratud. Komitee peab Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja seejärel Euroopa stabiilsusmehhanismi vahetust käivitamisest ja kasutamisest olenemata siiski vajalikuks jõuda kiiresti kahe konkreetse ettepanekuni majanduskasvu küsimuse lahendamiseks (eurovõlakirjad) ja võla stabiliseerimiseks (liidu võlakirjad) (3). Nende ettepanekutega välditaks seda, et mõned riigid ja EL asuvad eurot kaitsma ainult kokkuhoiumeetmetega – see kahjustaks sotsiaalset olukorda, lämmataks majanduskasvu ja tekitaks majanduslanguse ohu.

1.5   Kiireks kasvu soodustamiseks on eelkõige vaja luua majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise elavdamise kava, nö uus Euroopa pakt, mida võiks võrrelda USA uue kursi (New Deal) poliitikaga, et võimaldada liikmesriikides tugev ja jätkusuutlik areng, mis tugineks konkurentsivõimele, tootlikkusele, tööhõivele, heaolule, jõukusele ja eelkõige demokraatlikule konsensusele. See aitaks ka luua tingimusi tõhusa ühise majandus- ja fiskaalvalitsemise elluviimiseks.

1.6   Praeguse kriisi võimalike lahendustena on soovitatud mitut liiki võlakirju koos vajalike struktuurireformidega, (4) mille elluviimiseks tuleks liikmesriike julgustada ja innustada. Ent neid võlakirju, sh komisjoni rohelises raamatus pakutuid, iseloomustab poliitiline nõrkus, sest need hõlmavad kas liikmesriikide solidaartagatist või proportsionaalset tagatist, mis on muutnud nad oluliste riikide valitsustele, sh Saksamaa valitsusele, vastuvõetamatuks.

1.7   Komitee seevastu leiab, et sellised tagatised ja ülekanded ei ole vajalikud selleks, et konverteerida osa riigivõlakirjadest liidu võlakirjadeks või teha eurovõlakirjade netoemissioone. Samuti ei soosiks komitee arvates võlakirjapõhine rahastamine lõtvust riigi rahanduse juhtimisel, kui riigivõla konverteerimine ELi võlaks toimuks deebetkontol, mitte krediidikontol. Võlakirjade netoemissioon ei kujutaks endast puudujäägi rahastamist, vaid säästude, sh globaalsete ülejääkide ümberpaigutamist investeeringutesse, millega saab suurendada ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet.

1.8   Komitee teeb seetõttu ettepaneku võtta kasutusele kahte tüüpi teineteist täiendavad, aga erinevad Euroopa Liidu võlakirjad: liidu võlakirjad võla stabiliseerimiseks ja eurovõlakirjad majanduse elavdamiseks ja majanduskasvu soodustamiseks. Lisaks soovitab komitee rahastada osaga eurovõlakirjadesse sissetulevast netovoost Euroopa riskikapitalifondi, mis oli üks Euroopa Investeerimisfondi kavandatud eesmärkidest (5).

1.9   Liidu võlakirju – riigivõlga, mis konverteeritakse järk-järgult kuni 60 % osas SKPst liidu võlakirjadeks – võiks hoida konsolideeritud deebetkontol, (6) mida aga ei kasutata kauplemiseks. Kuna nende võlakirjadega ei kaubelda, oleksid need kaitstud reitinguagentuuride hinnangutega seotud spekulatsioonide eest. Nende jaoks ei oleks aga vaja ühtegi fiskaalset ülekannet. Liikmesriigid, kelle võlga hoitakse liidu võlakirjades, maksaksid ise oma vastavat võlaosa. Sellise konverteerimise tulemusel väheneks enamiku selliste riikide võlg sel määral, et nad jääksid vastavate Maastrichti kriteeriumide piiresse. Kreeka finantsolukord oleks mõistagi jätkuvalt spetsiifiline probleem, aga see oleks piiratud ja seega hallatav.

1.10   Selle eesmärgi saavutamiseks ei oleks vaja stabiilsuse ja majanduskasvu pakti läbi vaadata, vaid selle usaldusväärsus, mis on tänaseks turgudel ja valijate seas väga väike, kasvaks, sest stabiilsuseesmärk saavutataks ilma kokkuhoiumeetmeid kasutamata. Ühtlasi võiks võlgu olevate ELi liikmesriikide võlast olulise osa (kuni 60 %) konverteerimine toimuda tõhustatud koostöö menetluse raames. Soovi korral võivad liikmesriigid säilitada oma riigivõlakirjad (7).

1.11   Erinevalt liidu võlakirjadest oleksid eurovõlakirjad majanduse elavdamiseks ja majanduskasvu soodustamiseks emiteeritavad kaubeldavad võlakirjad ja nendega saaks Euroopa Liitu ligi meelitada rahalisi vahendeid. BRIC-riigid (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) kinnitasid 2011. aasta septembris taas oma huvi hoida reserve eurodes, et aidata kaasa euroala stabiliseerimisele. Kui seda teha pigem eurovõlakirjadega kui riigivõlakirjadega, siis võiks see tugevdada eurot ülemaailmse reservvaluutana ja aidata tärkava turumajandusega riikidel täita oma eesmärki luua mitmekesisem ülemaailmne valuutareservide süsteem.

1.12   Eurovõlakirju ei ole vaja kanda Saksamaa ega ühegi teise liikmesriigi riigivõla arvele ja need ei vaja liikmesriikidelt solidaar- või proportsionaalseid tagatisi. Euroopa Investeerimispank on üle viiekümne aasta edukalt emiteerinud võlakirju, ilma et oleks vaja kasutada riikide tagatisi, ja on seda teinud nii suure eduga, et ta on juba kaks korda suurem kui Maailmapank.

1.13   Vabade likviidsete vahendite juurdevool eurovõlakirjadesse kogu maailmast soodustaks majanduskasvu, mis on pealegi kõige tõhusam viis võla ja puudujääkide vähendamiseks, nagu näitas Clintoni valitsuse teine ametiaeg, mil föderaaleelarve oli igal aastal ülejäägis. Eurovõlakirjad võiksid aidata finantseerida Euroopa Investeerimispanga investeeringuid, mille raames tagatakse sellistele investeeringutele vastava laenu tagasimaksmine pigem investeeringutest kasu saavate liikmesriikide sissetulekutega kui liikmesriikidevaheliste fiskaalsete ülekannetega.

1.14   Majanduskasv, mida rahastatakse võlakirjadega ja juhitakse investeeringutega Euroopa Investeerimispanga grupile alates Amsterdami eritegevuskavast 1997. aastal lähenemise ja ühtekuuluvuse alal usaldatud mandaadi valdkonnas, võiks saavutada makromajandusliku fiskaalsete ülekannete taseme.

1.15   See suurendaks ühtekuuluvust. Eurovõlakirjadega saaks kaasrahastada Euroopa Investeerimispanga investeerimisprojekte, mille jaoks on see pank 1997. aastal juba saanud mandaadi, et edendada ühtekuuluvust ja lähenemist järgmistes sektorites: tervishoid, haridus, linnauuendus, keskkond, keskkonnahoidlikud tehnoloogiad, toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning alustavatele ettevõtetele uute tehnoloogiate sektoris.

1.16   See parandaks konkurentsivõimet, nähes ette, et osa eurovõlakirjade emissiooni kaudu kogutavatest kapitalivoogudest antaks väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud riskikapitalifondi rahastamiseks. See võimaldaks luua Euroopa VKE-poliitika (Mittelstandspolitik), mis oli nüüdseks Euroopa Investeerimispanga gruppi ühendatud Euroopa Investeerimisfondi üks kavandatud eesmärk.

1.17   Kui Euroopa Keskpank on stabiilsuse hoidja, siis Euroopa Investeerimispanga grupp võib täita majanduskasvu kaitsmise ülesannet, kui selle investeerimisprojekte kaasrahastatakse eurovõlakirjadega. Pärast 2008. aasta finantskriisi kutsuti Euroopa Investeerimispanka hoidma ja emiteerima võlakirju võla stabiliseerimiseks. Pank keeldus sellest, mis oli sel ajal ka mõistetav. Ent Euroopa Investeerimisfondi üks paralleelne põhieesmärk oli see, et ta emiteeriks liidu võlakirju. Selle pakkus välja Jacques Delors komisjoni 1993. aasta valges raamatus „Majanduskasv, konkurentsivõime, tööhõive”. Euroopa Investeerimispanga gruppi kuuludes ja Euroopa Investeerimispanga edukate võlakirjaemissioonide kogemustele toetudes võiks Euroopa Investeerimisfond eurovõlakirjade netoemissiooni enda kanda võtta (vt täpsemalt arvamuse punktid 5.2–5.8).

1.18   Eurovõlakirjadega võiks seega kaasrahastada Euroopa majanduskasvu kava ja nn Euroopa majanduskasvu pakti, mis kaasaks kõik parimad jõud: ettevõtted, ametiühingud ja ühendused. See pakt toimiks käimapaneva jõuna, et anda konkreetsed vastused praegusele kriisile. See oleks USA eeskujul põhinev uus kurss (New Deal), mis võib elavdada majanduskasvu ja suurendada tööhõivet, vähendada võlga, võita tagasi usalduse ja usu ELi tulevikku ning eelkõige vähendada noorte töötust.

1.19   Sellega seoses oleks vaja käivitada protsess, milles käsitletaks viivitamata järgmiseid ELi jaoks väga olulisi küsimusi: majanduslik ja fiskaalpoliitiline mõõde, nagu käsitleti Brüsselis 8. ja 9. detsembril 2011. aastal toimunud tippkohtumisel ning mis peaks ette nägema ka Euroopa Keskpanga kui finantsstabiilsuse tagaja tugevdamise; sotsiaalne mõõde ja poliitiline mõõde, et korvata praegust demokraatia puudujääki ja kiirendada otsustusprotsessi. Praktikas tähendab see, et ületada tuleb kõik piirangud (eelkõige otsustusprotsessist ja poliitilisest nõrkusest tulenevad piirangud), mis on takistanud ja takistavad ELil tegutseda kiiresti ja tõhusalt mitte üksnes selleks, et toetada eurot, vaid selleks, et mitte seada ohtu euro olemasolu ennast ja selle olemasolu mõtet, süvendades selle langust.

2.   Taust

2.1   Käesoleva arvamuse esmane eesmärk on seega tegevusprogramm, mida saab kohe rakendada, mis ei vaja uusi institutsioone ega aluslepingu muutmist ja milles saab esitada alused euroala võla ühisele haldamisele. Tunnistades vajadust vähendada riigivõla jätkusuutmatut taset, täiendab käesolev arvamus teisi komitee juba välja töötatud või väljatöötamisel olevaid arvamusi majanduskasvu, tööstus- ja rahanduspoliitika, tootlikkuse ja konkurentsivõime teemal.

2.2   Pärast 2007. ja 2008. aasta finantskriisi loodeti, et halvim on möödas. Kriisi ületamine läks Euroopa kodanikele palju maksma ja suurendas riigivõlga. Aga kaks aastat hiljem suunati süüdistused erasektori võlalt riigivõlale, hoolimata sellest, et lühiajaliselt suurenes riigivõlg pankade päästmise kulude tõttu.

2.3   Haavatavamateks peetavate riikide ründamine on täiel määral näidanud euroala haprust, kuigi euroala riigivõlg – mida igal juhul tuleb vähendada ja kontrolli alla viia – on kokkuvõttes väiksem kui USA võlg. Meetmed, mida on rakendatud, isegi kui seda on tehtud hilinemisega, on suur samm edasi, aga sellest ei piisa, sest tegemist on süsteemse kriisiga, mis ei sõltu seega ühe või teise riigi võlast.

2.4   See on selgelt välja toonud nii euroala kui ka Euroopa projekti ellujäämise jaoks elulise tähtsusega probleemi: kes teeb seadusi ja kelle on viimane sõna? Nimelt on Euroopa kodanikuühiskond nüüdseks selgelt aru saanud, et kontroll olukorra üle ei ole enam valitud valitsustel, vaid nende asemele asunud mittevalitud organitel. Seega ei ole ohus mitte ainult konkreetsete valitsuste legitiimsus, vaid ka demokraatliku protsessi püsimajäämine Euroopa tasandil.

2.5   Euro ei olnud 2008. aastani valuutade kõikumisi tundnud ja oli dollari suhtes tugevnenud, saades maailma teiseks reservvaluutaks. Üks põhjus, miks olukord muutus ja euro rünnaku all sattus, oli see, et enne Kreeka kriisi olid reitinguagentuurid eeldanud, et EL ei lubaks euroala liikmesriigil sinnani jõuda, et riik oma kohustusi ei suuda täita. Kui Kreeka kriisile kiiret lahendust ei olnud, suurenesid uute võlakirjade emiteerimisel kiiresti riskimarginaalid. Kuna kahe aasta jooksul puudus poliitiline tahe jõuda Euroopa riigivõlakriisi lahenduseni, ajendas see reitinguagentuure alandama järjestikku mitme euroala liikmesriigi võla reitingut ning see mõjutab nüüd nii tuumikriike kui ka teisi riike.

2.6   Arvestades, et võlga on vaja stabiliseerida (järk-järgult, et mitte „süüdi” olevat haiget terveks ravimise asemel tappa), peab EL tegutsema kindlameelsemalt. Nagu ka EL, on liikmesriigid – ja mitte ainult kõige suurema võlaga riigid – tupikseisus vajadusest eelarvet mitte koormata ja kurnatud aeglasest majanduskasvust ning seetõttu loiud või vähemalt aeglased otsustama. Võlakirjaturgusid ei ole veennud piirangutest ja kokkuhoiu- ja kärpemeetmetest koosnev poliitiline reageering, millega kaasneb vähene või negatiivne majanduskasv.

2.7   Üks aspekt on see, et tuleb kõrvale jätta idee, et ühe riigi ülejääk on teise riigi puudujääk. Teine vale arusaam on nn väljatõrjumise hüpotees ja sellega kaasas käiv väärarusaam, et avaliku sektori investeeringute ja kulutuste vähendamine toob kindlasti kaasa investeeringud ja kulutused erasektoris. Samuti on tähelepanuta jäänud see, et mõnel juhul, kus väiksemas liikmesriigis varem võetud kokkuhoiukavadele järgnes majanduse elavnemine, toimus see olukorras, kus ELis tervikuna kasvas ekspordinõudlus, ning mitmel juhul kaasnes sellega valuuta devalveerimine, mis nüüd ei ole euroala liikmesriikide jaoks võimalik.

2.8   EL peab nüüd taastama Euroopa elanikes usu, et ühisraha on kõigile kasulik. See eeldab majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist tegevuskava ja nö uut Euroopa pakti, mida võiks võrrelda USA uue kursiga (New Deal), mille edu julgustas president Trumani toetama Marshalli plaani, mis võimaldas lisaks sõjajärgse saneerimise soodustamisele kõikidel Euroopa riikidel kestvalt areneda konkurentsivõime, tootlikkuse, tööhõive, heaolu, jõukuse ja eelkõige konsensuse (sotsiaalse osaluse ja partnerluse) põhjal.

2.9   Selline vaatenurk, mis hõlmab nii stabiilsust kui ka majanduskasvu, looks poliitilise konsensuse, et töötada välja uusi vahendeid ühiseks majanduslikuks ja fiskaalpoliitiliseks valitsemiseks. Ei ole loogiline jätkata ühisraha olemasolul 17 erineva riikliku poliitikaga võla haldamiseks. Ent selle lahendamiseks ei piisa fiskaalset kokkuhoidu järgivast eelarvepoliitikast. Vaja on nii järjepidevaid võla haldamise strateegiaid kui ka ühiseid rahastamisvahendeid, millega rahastada Euroopa majanduskasvu ajal, mil alandatakse liigset riigivõlataset.

2.10   ELi vastus kriisile ei või piirduda ainult sõnadega „rangus, kokkuhoid, kärped, ohverdused”, arvestamata tagajärgi. Lisaks tuleks vältida heade ja halbade nimetamist ja nende vahel vahe tegemist, mis sageli ei vasta reaalsele olukorrale ega tegelikule vastutusele. Selline käsitusviis tekitab vimma, egoismi, viha ja kibestumist, ka kultuurilist, ning viib välja väiklase kättemaksuni ning Euroopa jaoks ohtliku populismini. Eelnevas etapis on tehtud diagnoosiviga ja võetud kriisi suhtes moralistlik hoiak, mis takistab nn headel riikidel teisi aidata.

2.11   Kokkuhoiu ja majanduskasvu paar kujutab endast dilemmat, millest EL peab oma kodanike heakskiidul välja tulema, tegutsedes kahes plaanis samaaegselt, nagu on selgitatud järgmistes punktides.

2.12   Ühelt poolt tuleb esitada riigivõla kohta uus, kaugemale minev ettepanek, mis näeb ette võlakoorma vähendamise ja liikmesriikide vastutuse säilitamise ühise solidaarsuse alusel ja aluslepingute põhimõtete kohaselt, hoides ära spekulatsioonirünnakud. Euro kaitse, mis on ennekõike poliitiline küsimus, oleks kõikide, eriti jõukamate riikide huvides, ja sellega välditaks paradoksaalset olukorda, kus esialgsest ühisraha unistusest on saanud ELi kodanike jaoks õudusunenägu.

2.13   Teise ettepaneku eesmärk peab olema äratada usaldust Euroopa elanikes. Seega oleks vaja välja töötada majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline tegevuskava, mille abil viia ellu 2020. aastani ulatuva Euroopa majanduse taastamise kava eesmärgid, nähes ette vajaliku rahastamise. Ühtlasi vajab Euroopa suurt ideed, teatud laadi uut Euroopa pakti, näiteks USA uue kursi (New Deal) poliitika eeskujul. Teatavasti võimaldas Marshalli plaan lisaks sõjajärgse saneerimise soodustamisele kõikidel Euroopa riikidel kestvalt areneda konkurentsivõime, tootlikkuse, tööhõive, heaolu, jõukuse ja eelkõige konsensuse (sotsiaalse osaluse ja partnerluse) põhjal.

2.14   EL peab seega maksimaalselt pingutama, et vastata ühel häälel nende turgude küsimustele, kes on näidanud kogu oma piiratust, toimides ilma reeglite ja kontrollita. See ei sõltu siiski kõikide liikmesriikide ühehäälsest toetusest uutele rahastamisvahenditele. Selles valdkonnas saab kasutada tõhustatud koostöö põhimõtet. Selle asemel et taandada euroala tuumikriikidele, kes võivad seetõttu kahju saada, tuleks pigem võimaldada spekulatiivse rünnaku all olevatel riikidel kanda oluline osa oma võlast üle Euroopa deebetkontole, mis oleks kasulik kõikidele liikmesriikidele.

3.   Liidu võlakirjad riigivõla stabiliseerimiseks

3.1   Euroopas ei ole riigivõlg enam ainult riikide enda asi. Riikide valuutade ründamise muutsid lihtsaks ELi ja riikide endi piirangud ja vead ning see, et puudus tõhus raamistik, et teostada järelevalvet ja kontrolli finantseerimisasutuste üle (8). Kuna ära on kasutatud ka riigi rahanduse kehva juhtimist, on mitmete liikmesriikide olukord halvenenud.

3.2   Komitee peab tingimata vajalikuks tugevdada teatud riikides avaliku sektori eelarvedistsipliini, sh õiglaste ja konsensusepõhiste struktuurireformide kaudu. Kaugemas perspektiivis võiks kaaluda fiskaalliitu, kus oleks euroala majandus- ja rahandusministri ametikoht. Ei ole loogiline, et olemas on ühine rahapoliitika (ja eelarvepoliitika) ning 17 erinevat võlapoliitikat. Praegu kohe tuleb aga ette näha kiireloomulised meetmed riigivõla stabiliseerimiseks ja liikmesriikide eelarvete ühiseks haldamiseks ELi järelevalve all.

3.3   Ühtlasi tuleks poliitiliselt rohkem esile tõsta tõsiasja, et kui mõni liikmesriik on suure võlakoorma all, on ELi enda võlg seni praktiliselt null. Enne 2010. aasta maid ja mõne liikmesriigi võla väljaostmise alustamist ei olnud ELil üldse võlga. Ka pärast pankade väljaostmis- ja päästmisoperatsioone on ELi võlg veidi üle 1 % tema SKPst. Võla osakaal SKPst on alla kümnendiku sellest, mis oli 1930. aastatel USAs, kui Roosevelti valitsus hakkas konverteerima sääste investeeringuteks föderaalsete riigivõlakirjade emiteerimise laiendamise teel (9). Erinevalt tolleaegsest USAst on ELi eelis see, et ta saab kasutada seda hinnalist varasemat kogemust võlakirjadega.

3.4   Liikmesriikide suveräänsuse saab nüüd taastada EL, kes võimaldaks valitsustel uuesti asuda oma rolli, mis on praegu finantsturgude käes. Seda arengut saab toetada finantsturgude osalejate, sh reitinguagentuuride järelevalve ja vastutuse suurendamise teel. Selleks on siiski vaja võla väljaostmist, riikide solidaartagatisi või fiskaalseid ülekandeid. Näiteks USA uue kursi (New Deal) rahastamisel ei viinud Roosevelti valitsus läbi üksikute osariikide valitsuse võla väljaostmist ega kohustanud neid tagama föderaalvalitsuse rahandusministeeriumi emiteeritud võlakirju ega tegema fiskaalseid ülekandeid. USA riigivõlakirju rahastatakse föderaalsete maksudega, aga erinevalt USAst ei ole Euroopa Liidul ühist fiskaalpoliitikat. Liikmesriigid saavad siiski rahastada osa oma riigivõlakirjadest, mis on konverteeritud liidu võlakirjadeks, ilma et neil oleks vaja omavahel teha fiskaalseid ülekandeid.

3.5   Kokkuhoiustrateegia vastuvõtmisega vastuseks finantsturgudele on Euroopa majanduse elavdamise kava kõrvale jäetud. Enamik valijatest ei ole isegi teadlik ELi sellealasest ettevõtmisest, aga on vägagi teadlikud ohverdustest, mida neilt nõutakse pankade ja riskifondide päästmiseks. Euroopa majanduse elavdamise kava olemasolust teatakse laia üldsuse hulgas vastupidi üldiselt vähe.

3.6   Osa riigivõla konverteerimine ELi võlaks võiks toimuda ka tõhustatud koostöö teel selliste oluliste liikmesriikidega nagu Saksamaa, kellele jääksid alles nende riigivõlakirjad. Lissaboni lepingu alusel puudutab tõhustatud koostöö liikmesriikide vähemust. Siiski kujutas euro kasutuselevõtt endast tegelikult tõhustatud koostööd enamuse ELi riikide vahel. Bruegeli Instituut tegi ettepaneku luua uus institutsioon, mis tegeleks liikmesriikide võlgade liidu võlaks konverteerimisest tulenevate võlakirjadega (10). Kuid uut institutsiooni ei ole vaja.

3.7   Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (ja seejärel Euroopa stabiilsusmehhanism) võiks hoida liidu võlakirjadeks konverteeritud riigivõla osa eraldi konverteerimiskontol, mitte nendega kaubelda (11). See kaitseks konverteeritud võlakirju spekulatsioonide eest. Investorid hoiaksid oma vara võlakirjade lõpptähtajani reaalaja intressimääraga. Sellega välditaks ka moraalset riski, sest deebetkontol asuvaid võlakirju ei saa kasutada netokrediidi loomiseks. Eelis nii valitsuste kui ka võlakirjaomanike jaoks on see, et makseviivituse risk mõnes liikmesriigis väheneb seejuures märkimisväärselt.

4.   Eurovõlakirjad majanduse elavdamiseks ja säästvaks majanduskasvuks

4.1   Hiljutised arengud on välja toonud vajaduse, et EL jätkaks ühist majanduslikku ja sotsiaalset valitsemist kooskõlas ühisraha kaudu loodud ühtsusega, et tõhusamalt toime tulla kasvavate makromajanduslike tasakaalustamatuse probleemidega. Siiani on Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu tegelenud aga ainult stabiilsusega, jättes kõrvale majanduskasvu elavdamise vajaduse.

4.2   Sellega ignoreeritakse pikaleveninud kokkuhoiumeetmete nii sotsiaalset mõõdet kui ka globaalseid mõõtmeid, kuigi tärkava turumajandusega riikide jaoks on oluline, et Euroopa järjepidev nõudlus nende ekspordi järele. Samuti jäetakse tähelepanuta asjaolu, et majanduskasvu elavdamine ei pruugi toimuda liikmesriikidevaheliste fiskaalsete ülekannete kaudu, vaid tärkava turumajandusega riikide eelarveülejäägi kasutamise teel.

4.3   Näiteks erinevates ettepanekutes, mis on esitatud ajakirjanduses ja mis kajastavad Bruegeli Instituudi ettepanekut ja sellele eelnenud Delors’i ettepanekut (1993) liidu võlakirjade teemal, on üks jõulistest argumentidest see, et eurovõlakirjade netoemissioonid tõmbaksid ligi tärkava turumajandusega riikide keskpankade ülejääki ja riiklikke investeerimisfonde, tekitades mitmekordistava efekti.

4.4   See rahaliste vahendite juurdevool eurovõlakirjadele võiks muuta reaalsuseks liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi alates 2008. aastast võetud kohustuse viia ellu Euroopa majanduse elavdamise kava. Isegi kui nende võlakirjade emissioon oleks alguses järk-järgult kasvav, oleks ligikaudu 3 000 miljardi USA dollari suuruse ülejäägi osa kumulatiivne juurdevool tärkava turumajandusega riikide keskpankadest ja riiklikest investeerimisfondidest märkimisväärne.

4.5   Sellise juurdevoolu summa võib pigem ulatuda komisjoni omavahendite tasemeni või seda ületada, ja seda kõike ilma, et oleks vaja fiskaalseid ülekandeid, millele Saksamaa ja teised liikmesriigid vastu on. Lisaks saaks nende kaudu kaasrahastada ka Euroopa Investeerimispanga grupi investeeringuid ühtekuuluvuse valdkondades: tervishoiu, hariduse, linnauuenduse ja keskkonna valdkonnas.

4.6   1997. aastal anti Amsterdami eritegevuskavaga Euroopa Investeerimispangale mandaat ühtekuuluvuse ja lähenemise eesmärkide alal. Sellest alates neljakordistas Euroopa Investeerimispank edukalt investeeringuid rahastavate laenude mahu. Edasisel Euroopa Investeerimispanga investeeringute neljakordistamisel oleks sama mõju mis USAs sõjajärgselt käivitatud Marshalli plaanil (12). Ent erinevalt Marshalli plaanist või struktuurifondidest ei tugineks selle rahastamine toetustele, vaid suunaks säästud investeeringutesse. Majanduslike võimendavate tegurite kaudu tekitaksid sellised investeeringud erasektoris järjepidevat nõudlust ja tööhõive kasvu. See taastaks nii turgude kui ka üldsuse usalduse sellesse, et kokkuhoiumeetmeid saab asendada kõrgema elatus- ja heaolutasemega. Majanduskasv ja tööhõive kõrgem määr tooksid kaasa ka otsese ja kaudse maksutulu, mis võib aidata vähendada võlga ja puudujääki.

5.   Ettepaneku õiguslik ja institutsiooniline taust

5.1   Liidu võlakirjad ja Euroopa Finantsstabiilsuse Fond

5.1.1

Euroopa Finantsstabiilsuse Fond võiks hoida liidu võlakirjadeks konverteeritud riigivõla osa eraldi konverteerimiskontol. See oleks kooskõlas tema stabiliseerimisülesannetega. Ja seda võiks teha ka siis, kui Euroopa Finantsstabiilsuse Fond asendatakse 2012. aasta juulis Euroopa stabiilsusmehhanismiga, mis oleks siis konverteeritud võla hoidjaks.

5.1.2

Põhimõte, et liidu võlakirjadeks konverteeritud võlaga ei kaubelda, oleks kaitsnud Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi reitingu alandamise eest reitinguagentuuride ja väärtpaberiturgude poolt. Võlakirjade hoidmine deebetkontol peaks rahustama Saksamaad ja teisi liikmesriike, et liidu võlakirjadeks konverteeritud riigivõlakirju ei saa kasutada krediidi loomiseks.

5.2   Euroopa Investeerimisfondi ülesanded ja eurovõlakirjad

5.2.1

Ei ole mingit vajadust kaasata võlakirjade netoemissioonidesse Euroopa Keskpanka. Algselt oli ette nähtud, et Euroopa Liidu võlakirjade emiteerija peaks olema Euroopa Investeerimisfond, mis asutati 1994. aastal ja mis ühines Euroopa Investeerimispanga grupiga 2000. aastal. Euroopa Investeerimisfondi põhiülesanne oli tagada, et ühisrahale vastaksid ühised võlakirjad. Tema teine ülesanne oli rahaliselt toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ja uusi alustavaid kõrgtehnoloogiaettevõtteid. 1994. aastast on see fondi ainus ülesanne (13).

5.2.2

Euroopa Investeerimisfondi algses idees võeti arvesse asjaolu, et ühisraha jättis liikmesriigid ilma võimalusest kasutada maksebilansi tasakaalustamiseks devalveerimist ja et puudus poliitiline tugi fiskaalsete ülekannete tegemiseks MacDougalli aruandes soovitatud määral (14). Uue kursi (New Deal) poliitikat aluseks võttes tunnistati siiski ka seda, et Euroopa võlakirjadega oleks saanud rahastada struktuuri-, sotsiaal- ja regionaalpoliitikat, nagu soovitati juba 1956. aastal Spaaki aruandes ühisturu kohta (15). Pealegi oli see kooskõlas MacDougalli aruande eesmärkidega tagada struktuuriline ja tsükliline tööhõive- ja regionaalpoliitika, mille abil vähendada kapitalivahendite ja tootlikkuse ebavõrdsust piirkondade vahel.

5.3   Euroopa Investeerimisfondi ülesanded riskikapitali alal

5.3.1

1993. aasta soovitus toetada Euroopa Investeerimisfondi kaudu väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ei puudutanud ainult neile antavaid kapitalitagatisi või laene, vaid ka Euroopa riskikapitalifondi, mille eelarve oli kuni 60 miljonit eküüd ja millel oli eripädevus tegevust alustavate kõrgtehnoloogiaettevõtete rahastamisel.

5.3.2

Liidu võlakirjade kaudu rahastatavad Euroopa Investeerimisfondi vahendid investeeritaks paljude aastate jooksul, aga neil oleks makromajanduslik potentsiaal. Fondi kindel juhtimine koostöös riikide krediidiasutustega ja regionaalarenguasutustega, kes tunnevad kohalike VKEde olukorda, peaks tagama võimaluse rahastada võlakirju VKEde omakapitali tootlusega, kui nende ettevõtete edukus seda võimaldab.

5.3.3

Eesmärk oli kompenseerida erasektori riskikapitali suhtelist nappust Euroopas (võrreldes USAga), vähendada VKEde sõltuvust fikseeritud intressimääraga laenudest, mis tulid kahjuks uutele tegevust alustavatele ettevõtjatele enne, kui nad said endale turgu võita, ning tugevdada sel viisil innovatsiooni ja konkurentsivõimet mikromajanduslikul tasandil koos positiivsete mõjudega makromajanduslikul ja sotsiaalsel tasandil.

5.3.4

Euroopa Investeerimisfondi asutamisest alates (1994) on ta riskikapitali tagamise funktsiooni pigem ignoreeritud võrreldes laenude tagamise rolliga, mille tagajärjel oli fond Euroopa Investeerimispanga grupiga ühinemise ajaks (2000) andnud VKEdele tagatisi ainult ühe miljardi eküü mahus. Euroopa Investeerimisfondi algne idee – makromajanduslike mõjudega mikromajanduslik vahend – algatati uuesti alles 2008. aasta septembris, kui Nice’is kogunenud majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu käivitas VKEde jaoks 30 miljardi euro suuruse toetusprogrammi, kuid siiski pigem üksnes laenude kui omakapitalisüstide kaudu.

5.3.5

Euroopa Investeerimisfondi puhul tuleks nüüd eurovõlakirjade netoemissioonide raames uuesti kaaluda pigem tema riskikapitali fondi, mitte ainult laenude fondi funktsiooni, et täiendada osa liikmesriikide võla konverteerimist liidu võlaks.

5.4   Euroopa Investeerimispank

5.4.1

Euroopa Investeerimispank on alati emiteerinud oma võlakirju ja väljendanud selget eelistust säilitada nende puhul ELi võlakirjadest erinev identiteet, mis on ka õigustatud. Esiteks emiteerib Euroopa Investeerimispank oma võlakirju valdavalt projektide rahastamiseks ja peab asjakohaseks säilitada selle spetsiifiline identiteet. Teiseks eeldatakse, et eurovõlakirja rahastamine nõuaks fiskaalseid ülekandeid, samas kui Euroopa Investeerimispanga võlakirjade rahastamine toimub tema enda rahastatud projektidest teenitavate tuludega. Kolmandaks võivad fiskaalsed ülekanded nõuda komisjoni omavahendite suurendamist, mis näib ebatõenäoline. Lisaks oli Euroopa Investeerimispank mures, et juhul, kui ta kaasatakse võla stabiliseerimisse, langetatakse tema enda krediidireitingut.

5.5   Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi funktsioonide vastastikune täiendavus

5.5.1

Need reservatsioonid ei kehtiks aga Euroopa Investeerimisfondi eurovõlakirjade netoemissioonide puhul. Kuigi Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond kuuluvad samasse gruppi, on nad eri institutsioonid. Seega oleksid Euroopa Investeerimisfondi eurovõlakirjad erinevad Euroopa Investeerimispanga võlakirjadest ja võla stabiliseerimise eesmärgil Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis hoitavatest liidu võlakirjadest.

5.5.2

Euroopa Investeerimisfondi eurovõlakirja emissioonid võiksid täiendada võlakirju, mida Euroopa Investeerimispank emiteerib ühisprojektide rahastamiseks. Nende võlakirjade rahastamine võiks toimuda pigem investeerimisprojektides teenitud tuludega kui fiskaalsete ülekannetega. Kontroll jääks Euroopa Investeerimispangale, kellele jääb projektide heakskiitmise ja haldamise pädevus, ning nii säilib tema juhtiv roll selles valdkonnas.

5.5.3

Kui peaks vajalikuks osutuma kohalike partnerite kaasamine, mis on Euroopa Investeerimispanga jaoks oluline aspekt, võiks pank selle saavutada projektijuhtimisealases koostöös riikide krediidiasutustega, nagu Prantsusmaa Caisse des Depôts et Consignations, Itaalia Cassa Depositi e Prestiti ja Saksamaa Kreditanstalt für Wiederaufbau.

5.6   Euroopa Investeerimisfond ja võlakirjade haldamine

5.6.1

Võlakirjaemissioonide haldamiseks avatud turul ehk selleks, et täita oma põhifunktsiooni, milleks Euroopa Investeerimisfond loodi, oleks fondil vaja uut äriplaani. Selleks oleks vaja kõrgetasemeliste erialaoskustega inimestest koosnevat meeskonda, aga selle võib fond värvata Euroopa Investeerimispangalt ja koostöös riigivõlga haldavate riiklike asutustega. Arvestades ühtlasi, et eurovõlakirja emissioon oleks järk-järgult kasvav, võiks Euroopa Investeerimisfond luua sellise uue meeskonna aja jooksul.

5.6.2

Euroopa Investeerimispanga grupi valitsemisorgan on majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu. Otsus lasta Euroopa Investeerimisfondil emiteerida eurovõlakirju ei nõuaks aluslepingute muutmist, nagu seda ei olnud vaja ka fondi asutamiseks 1994. aastal.

5.7   Selleks et kehtestada kriteeriumid Euroopa majanduse elavdamise kava jaoks, ei ole vaja majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu otsust ega komisjoni ettepanekut. Alates Amsterdami eritegevuskavast ning Euroopa Ülemkogudest Luxembourgis (1997) ja Lissabonis (2000) on Euroopa Investeerimispank saanud nii ühtekuuluvuse- kui ka lähenemisealase mandaadi investeerimiseks tervishoidu, haridusse, linnauuendusse, linnakeskkonda, keskkonnahoidlikesse tehnoloogiatesse ning VKEde ja tegevust alustavate kõrgtehnoloogiaettevõtete rahaliseks toetamiseks, samuti investeerimiseks üleeuroopalistesse transpordi- ja sidevõrkudesse.

5.8   Alates 1997. aastast on Euroopa Investeerimispangal õnnestunud iga-aastane investeeringufinantseeringute maht neljakordistada, viies selle kahe kolmandikuni komisjoni omavahenditest. Kui neid summasid aastaks 2020 veel kord neljakordistada, ka tänu kaasrahastamisele eelarveülejäägis majandusega riikide keskpankade ja riiklike investeerimisfondide investeeringute näol eurovõlakirjadesse, saaks Euroopa majanduse elavdamise kava reaalselt rakendada. See on tõsi seda enam, et on tõendatud, et investeeringute mitmekordistav mõju on kolmekordne ja on seega kaks või kolm korda suurem kui fiskaalmeetmete mitmekordistav mõju (16).

---

(1)  Euroopa Komisjoni roheline raamat stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta, COM(2011) 818 lõplik, 23. november 2011.

(2)  Euroopa Ülemkogu majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu projekt, 10. jaanuar 2012.

(3)  Tuleb märkida, et käesolevas arvamuses kasutatav „eurovõlakirja” mõiste ei vasta täpselt teistes allikates kasutatavale mõistele. Euroopa Komisjoni rohelises raamatus analüüsitakse stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavust, kusjuures need on teatud mõttes sarnased käesolevas arvamuses käsitletava liidu võlakirja mõistega, ent erinevus seisneb eelduses, et sellised võlakirjad vajavad kas solidaartagatist või proportsionaalset tagatist. Teistes ettepanekutes, näiteks Lorenzo Bini Smaghi välja töötatud ettepanekutes kasutatakse samasuguses, stabiilsuse loomise kontekstis terminit „eurovõlakiri”, ent käesolevas arvamuses viidatakse eurovõlakirjadega seevastu võlakirjade netoemissioonile, mille abil taastada ja säilitada majanduse elavnemine. Vt Von Weizäcker, J. and Delpla, J. (2010). The Blue Bond Proposal. The Bruegel Institute. Policy Brief 2010:3. Schmidt, C. M et al, (2011). Proposal for a European Redemption Pact, November 9th. Sachverständigenrat zu Begutachtung der gesamtwirtshaftlichen Entwicklung.

(4)  Alates ühtse turu lõpuleviimisest, nagu soovitatud Monti aruandes.

(5)  Holland, Stuart (1993). „The European Imperative: Economic and Social Cohesion in the 1990s” (Jacques Delors'i eessõnaga). Nottingham: Spokesman Press.

(6)  Erasektori võlakirjaomanikel oleksid seega olulised eelised pankrotiohu korral, kuna riiklikud võlakirjad konverteeritakse üks-ühele liidu võlakirjadeks varasema intressimääraga.

(7)  Liikmesriigid, kes soovivad omavahel sisse seada tõhustatud koostöö valdkonnas, kus liidul ei ole ainupädevust, võivad kasutada liidu institutsioone ja teostada liidu pädevust, kohaldades aluslepingute asjakohaseid sätteid, arvestades piiranguid ja järgides korda, mis on sätestatud Euroopa Liidu Lepingu artiklis 20 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 326–334. Tõhustatud koostöö eesmärk peaks olema edendada liidu eesmärke, kaitsta tema huve ja tugevdada tema integratsiooniprotsessi. Asjaomane koostöö peaks olema igal ajal avatud kõikidele liikmesriikidele. Otsuse tõhustatud koostöö lubamise kohta peaks nõukogu võtma vastu viimase abinõuna, kui ta on kindlaks teinud, et liit tervikuna ei ole võimeline selle koostöö eesmärke mõistliku aja jooksul saavutama, ning tingimusel, et selles koostöös osaleb vähemalt üheksa liikmesriiki. Tõhustatud koostöö raames vastuvõetud õigusaktid on siduvad ainult osalevatele liikmesriikidele. Neid ei tohiks käsitada acquis’na, mida liidu kandidaatriigid peavad aktsepteerima (Euroopa Liidu Lepingu artikkel 20). Kõik nõukogu liikmed võivad osaleda tõhustatud koostöö menetlusega toimuvatel nõukogu aruteludel, kuid hääletamisel osalevad vaid tõhustatud koostöös osalevaid liikmesriike esindavad nõukogu liikmed (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 330).

(8)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta”, ELT C 54, 19.2.2011, lk 37.

(9)  USA otsustas puudujäägi finantseerimise kasuks alles president Roosevelti teisel ametiajal. Presidendi nii esimesel kui ka teisel ametiajal olid põhiliseks suurest majanduskriisist taastumise käimapanevaks jõuks siiski föderaalvalitsuse võlakirjadega rahastatavad sotsiaal- ja keskkonnainvesteeringud: eeskuju, mida Euroopa võiks nüüd kriisist väljumiseks järgida.

(10)  J. von Weizäcker ja J. Delpla (2010), „The Blue Bond Proposal”, Bruegel Policy Brief 2010/03.

(11)  Erasektori võlakirjaomanikud, kes omavad võlakirju, millega ei ole võimalik turul kaubelda, võiksid vajadusel müüa kõnealused võlakirjad Euroopa stabiilsusmehhanismile nimiväärtusega kuni jõutakse piirväärtuseni.

(12)  1950. aasta keskel Prantsusmaal, Norras, Taanis, Madalmaades, Austrias ja Itaalias 2 000 inimese seas korraldatud arvamusküsitlusest selgub, et 80 % küsitletutest tundis Marshalli plaani ja 25–40 % mõistis selle toimimise mehhanismi.

(13)  Stuart Holland (1993). „The European Imperative: Economic and Social Cohesion in the 1990s”. Op. Cit.

(14)  5–7 % SKPst, Euroopa Komisjon, „Report of the Study Group on the Role of Public Finance in European Integration”, 1977.

(15)  Valitsustevaheline Euroopa integratsiooni komitee, „Report on the General Common Market”, 1956 (Spaaki aruanne).

(16)  J. Creel, P. Monperrus-Veroni & F. Saraceno (2007). „Has the Golden Rule of public finance made a difference in the United Kingdom?” Observatoire Franēais des Conjonctures Économiques, Working Papers 2007-13.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/17

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Siseturupoliitika kujundamine kodaniku- ja inimkeskseks” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 143/04

Raportöör: Jorge Pegado LIZ

20. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada arvamuse järgmises küsimuses:

„Siseturupoliitika kujundamine kodaniku- ja inimkeskseks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 1. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis arvamuse vastu täiskogu 478. istungjärgul 22.-23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil). Poolt hääletas 118, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 8 liiget.

(José Manuel Barroso, Expresso, 19. september 2011)

1.   Sissejuhatus

1.1   Kakskümmend aastat pärast seda, kui Euroopa ühtne turg peaks Jacques Delorsi idee põhjal olema välja kujundatud, vaba barjääridest ja mis tahes muudest tõketest, oleme jõudnud punkti, kus kodanikuühiskonnal, keda Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee”) esindab, on õige aeg küsida, kui kaugele oleme jõudnud ja kuhu me suundume.

1.2   Mõeldes aga täna siseturu peale, peame mõtlema uuesti tervele Euroopa-projektile. Täiesti põhjendatud on küsimus, kas Euroopa – sellisena, nagu näevad seda mõned, kes on pingutanud kõvasti selle ülesehitamiseks, samas kui teised on üritanud seda viimase 60 aasta jooksul järk-järgult lammutada – eksisteerib veel aastal 2050 vabaduse ja kultuuri etalonina, mis seisab rahu eest, propageerib rahvaste vendlust ja inimeste võrdsust maailmas, mis on vaba diskrimineerimisest ja tõketest. Selle küsimuse esitas hiljuti volinik Barnier oma väljendusrikkas sõnavõtus Humboldti Ülikoolis.

1.3   Küsimus peab veelgi rohkem paika praegusel iseäranis rahutul ajal, kui Euroopa võitleb kangekaelse kriisiga, mis on pigem süsteemne kui tsükliline ning mis ei avaldu ainult majandus- ja finantskriisina, vaid ka sotsiaal- ja kultuuriväärtuste kriisina, millest enamik sidusrühmi, kelle huve komitee esindab, ei näe selget väljapääsu.

1.4   Me seisame silmitsi töökohtade kriisiga. Olukord on selline, et Euroopa ei suuda enam tagada töökohti oma kodanikele. Ainus võimalus sellest kitsikusest pääseda on luua majanduskasvu ning peamine vahend kasvu saavutamiseks peab olema siseturu täielik lõpuleviimine.

1.5   Kodanikuühendustel on täiesti põhjendatult küsimusi selle kohta, kas Lissaboni lepinguga kujundatud ELi praegune institutsiooniline mudel suudab kriisiga toime tulla; kaheldakse selles, kas praegune majandus- ja finantsmudel on võimeline tõhusaks ja asjakohaseks enesereguleerimiseks, ning ollakse väga mures järjekindlate ja tõhusate reguleerivate meetmete puudumise ja igast suunast tulevate üksteisega kooskõlastamata ja vastuolus otsuste pärast; küsitakse, kuidas saaks finantssüsteemi tõhusamalt ja rangemalt kontrollida, arvestades järjestikuseid börsikrahhe ja neile paratamatult järgnenud sotsiaalset ja majanduslikku kahju; kardetakse, et arvestades vahetut maailmamajanduse languse ohtu, viitavad kriisi sügavad tunnused sellele, et Euroopa mudel selle praegusel kujul võib kokku kukkuda. Kodanikuühendused kutsuvad seega tänaseid liidreid näitama üles vajalikku sihikindlust ja tulevikkuvaatavust, et taastada Euroopa majandus- ja sotsiaalmudel kooskõlas Euroopa Liidu lepingus talletatud väärtuste ja põhimõtetega.

1.6   Seepärast on eriti rõõmustav, et EFTA nõuandekomitee pidas vajalikuks koostada käesoleva arvamusega samal ajal ja samal teemal oma arvamuse, ning et Oslos peeti ühiskoosolek sellealase mõttevahetuse pidamiseks (1).

2.   Siseturg: mis see on ja milleks on seda vaja?

2.1   Ühisturu idee sõnastati juba asutamislepingu algtekstis kui majandustegevuse harmoonilise arengu, jätkuva ja tasakaalustatud laienemise, stabiilsuse suurendamise, elatustaseme hoogsa kasvu ja ühendusse kuuluvate riikide tihedamate suhete edendamise põhivahend (artikkel 2). Siseturg on algusest peale kavandatud tervikliku strateegia ühe osana, mitte eraldiseisva poliitikana ega lihtsalt EFTA sarnase vabakaubanduspiirkonnana.

2.2   Nii määratleti tulevase siseturupoliitika piirjooned, mida on mõned inimesed nimetanud üsna õigesti Euroopa poliitika kroonijuveeliks. Siseturupoliitika rajamine pidi toimuma „järk-järgult kaheteistkümneaastase üleminekuperioodi jooksul” (artikkel 8), kusjuures see periood võis kesta kuni 15 aastat alates asutamislepingu jõustumisest.

2.3   Vaatamata turu elluviimiseks loodud vahenditele domineeris 1957. aasta ideaalide üle poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik tegelikkus ning paratamatult tuli tunnistada, et 15 aastat hiljem oldi väga kaugel nende eesmärkide saavutamisest, mis pidid olema ühisturu tulemusliku rajamise märgiks.

2.4   1985. aasta valges raamatus siseturu väljakujundamise kohta sätestati selged eesmärgid sihi saavutamiseks aastaks 1992. Samal ajal leiti, et Rooma lepingut tuleks muuta, et hõlbustada valges raamatus sätestatud poliitiliste eesmärkide elluviimist. Nii sündiski ühtne Euroopa akt, (2) mis tõi siseturu küsimustes kaasa järgmised suured muutused:

a)	kvalifitseeritud häälteenamus ühehäälsuse asemel õigusaktide ühtlustamisega seotud meetmete vastuvõtmiseks siseturu väljakujundamisel (artiklid 8a ja 100a);

b)	esimene viide kaitstuse kõrgele tasemele seoses tervishoiu-, ohutus- ja tarbijakaitsemeetmetega (artikli 100a lõige 3);

c)	vastastikuse tunnustamise põhimõtte üldine kasutuselevõtt Euroopa Kohtu tuntud otsuse järel kohtuasjas Cassis de Dijon (artikkel 100b);

d)	selge üleskutse majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele kui peamisele eesmärgile, mida tuleb võtta arvesse siseturu väljakujundamisel (artiklid 130a ja 130 b).

2.5   Ometi alles 1992. aastal, Euroopa Liidu loomisel Maastrichti lepinguga, (3) võtsid uued siseturu loomise sätted konkreetsema kuju. Selleks ajaks oli rohkem kui kindel, et siseturu väljakujundamise tähtajast – 1992. aasta – ei suudeta kuidagi kinni pidada (4).

2.6   Õieti oli ilmselge, et enamikus liikmesriikides pöörduti tagasi õiguslike ja muude takistuste juurde ning kombineerituna komisjoni liberaalse ja lubava poliitikaga tekitasid need siseturu saavutamise protsessi paigalseisu mitmes eriti olulises, näiteks teenuste, valdkonnas.

2.7   Paljude siseturu väljakujundamise algatuste tulemuseks oligi kõigest üksikute, kooskõlastamata ja üldpoliitikast eraldi seisvate ühtlustamismeetmete kuhjumine. Algatusi tõkestasid tihti liikmesriigid, kes viisid ellu vaba konkurentsi takistavat riiklikku poliitikat, andsid õigusvastaselt riigiabi, kehtestasid uued kvoodi- või sarnased piirangud ja tõrjusid järjekindlalt igasugust edasiminekut olulisemates valdkondades, nagu tööstuslik integratsioon, maksusüsteem ja majanduse juhtimine.

2.8   Isegi näiliselt edukatel ja toona poolehoidu leidnud algatustel, nagu Schengeni eeskirjade vastuvõtmine, ühisraha kasutuselevõtt, hiljem õigusel ja vabadusel rajaneva ala lülitamine ühenduse pädevusse ja põhiõiguste harta lisamine Lissaboni lepingu lõplikku versiooni, on olnud piiratud mõju teatud liikmesriikide poolse mittejärgimise ja kõhkluste tõttu. Lisaks – kui neid ei ole avalikult rikutud – on piiratud algatuste ulatust ja kohaldamisala ning jäetud võtmata muud üliolulised kõrvalmeetmed, nagu näiteks tõhusa Euroopa finantspoliitika kujundamine. Kõik see aitab selgitada Euroopa võimetust käesoleva kriisiga toime tulla, mis on viinud liidu kuristiku servale, nagu ütles Jacques Delors intervjuus ajalehtedele Le Soir ja Le Temps 18. augustil 2011.

2.9   Komitee on juba kaua juhtinud tähelepanu asjaolule, et vajame selget rõhuasetuse muutmist, mis toob siseturu väljakujundamises esiplaanile kvaliteedi, käsitleb keskse küsimusena laiemalt kodanike ja konkreetsemalt tarbijate ja töötajate praktilisi huve ja põhiõigusi ning asetab sotsiaalsed aspektid võrdsetele alustele majanduslike aspektidega. See on osa inimkesksest visioonist, vastupidiselt seni järgitud puhtalt majanduslikule lähenemisviisile, mis ongi põhjustanud valitsevad piirangud, kõhklused, vastumeelsuse ja usalduse puudumise (5).

2.10   Euroopa Komisjoni president esitas oma teise ametiaja alguses uue visiooni 21. sajandi siseturu kohta, (6) mis oli jätk ilmunud teatisele „Kodanikekeskne tegevuskava – Euroopa Liit tulemuslikuks” (7). Komisjoni antud signaal olulise poliitilise suunamuutuse kavandamise kohta siseturul kodanike ja tarbijate hüvanguks tekitas loomulikult ootusi. Komisjon ei pidanud siseturupoliitikat enam eraldiseisvaks, vaid pigem osaks üldstrateegiast, mis oli 2020. aasta strateegia eelkäijaks, ning teatas, et siseturu peamisteks eesmärkideks on suurendada tarbijate usaldust, edendada majandusintegratsiooni ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning arendada välja teadmistepõhine ühiskond globaliseeruvasse maailma kuuluvas jätkusuutlikus Euroopas. Uue lähenemisviisi põhimeetmeks kujunes järjest parem reguleerimine ratsionaliseeritud ja lihtsustatud õiguskeskkonnas (8).

2.11   Uue lähenemisviisi tugevdamiseks palus komisjon endisel volinikul Mario Montil koostada aruande, mis avaldati 2010. aasta mais (9). Umbes samal ajal palus nõukogu väljapaistvatest isikutest koosneval analüüsirühmal, kuhu kuulus ka Mario Monti ja mida juhtis endine Hispaania peaminister Felipe González, koostaks aruande Euroopa väljavaadetest kuni aastani 2030 (10). Omalt poolt võttis Euroopa Parlament samuti 2010. aasta mais vastu Grechi raporti, mis oli aluseks 20. mai 2010. aasta resolutsioonile „Ühtse turu loomine tarbijatele ja kodanikele” (11).

2.12   Kõigis nimetatud olulistes dokumentides juhitakse põhiliselt tähelepanu vajadusele muuta täielikult rõhuasetust siseturu väljakujundamise poliitika määratlemisel ja elluviimisel ning leitakse, et praegune mudel ei ole enam elujõuline. Märgitakse, et kuigi mõnes valdkonnas on saavutatud märkimisväärseid tulemusi, teatakse neid üldiselt vähe, need on mitmes mõttes ebapiisavad ja kurvastavad ajal, mil Euroopa seisab silmitsi ootamatute probleemide ja kurjakuulutavate väljavaadetega.

2.13   Neid märkusi ja järeldusi kinnitavad laialdaselt ka järjestikused korrapärased siseturu tulemustabelid, (12) üksikasjalikud korrapärased Eurobaromeetri analüüsid liikmesriikide üldsuse ja ettevõtjate arvamuse ja kogemuste kohta siseturul, samasugused tarbijate tulemustabelid siseturu kohta, (13) ning komisjoni aastaaruanded üldiselt ühenduse õiguse kohaldamise (14) ja kitsamalt ühenduse tarbijaõigustiku kohaldamise kohta (15). Asjakohase tõlgendamise, korrektsete kriteeriumide põhjal analüüsimise ja kriitilise hindamise korral kinnitavad need täielikult eespool mainitud dokumentides väljendatud muret ja kahtlusi.

2.14   Loodeti, et komisjon muudab tõeliselt oma poliitilist lähenemisviisi siseturule, et kajastada kõiki neid järeldusi, ning võtab praeguse finantskriisi taustal täiesti uue ja teistsuguse seisukoha 21. sajandi siseturu kohta, vastates nii ootustele, mida on suurendanud juhtivpoliitikute paljud deklaratsioonid. Dokument konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse saavutamise prioriteetide kohta tekitas seega teatud määral pettumuse: hoolimata selle paljudest tunnustust leidnud headest külgedest sisaldab see lihtsalt 50 üksikmeetme loetelu ilma selge strateegilise lähenemiseta, (16) selle täpsed puudujäägid esitati Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioonis (17).

2.15   Lünka ei täitnud ka komisjoni kõige viimane teatis kaheteistkümne vahendi valimise kohta, sest siseturu saavutamise aluseks olevas poliitilises lähenemisviisis puudub selge ühine nimetaja, mis võiks selgitada nende kaheteistkümne vahendi eelistamist muudele vahenditele, näiteks komitee arvamuses loetletutele (18).

2.16   Siiski tunduvad komisjoni presidendi ja volinik Barnier' hiljutised avalikud avaldused ning vahepeal komisjoni esitatud tööprogramm (19) kinnitavat kavatsust muuta rõhuasetust siseturu edaspidisel elluviimisel. Sellest annavad tunnistust ka Krakowi deklaratsioon (20) ja mõttekoja Notre Europe Euroopa juhtkomitee deklaratsioon.

3.   Uus rõhuasetus siseturu väljakujundamises

3.1   Oluline on korrata, et seoses ühenduse poliitikaga ja kooskõlas nüüdseks Lissaboni lepingus sätestatud aluspõhimõtetega ei ole siseturg eesmärk omaette, vaid vahend või instrument kooskõlastatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks eri valdkondades (21).

3.2   Samuti on tähtis meelde tuletada, et need eesmärgid on olemuselt üheaegselt majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased ja võrdselt olulised ning et nende kõigi lõppeesmärk on liidu rahvaste hüvangu ja väärtuste, nagu inimväärikuse, võrdsuse, vabaduse, solidaarsuse, demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste austamise edendamine (ELi lepingu artiklid 2 ja 3) (22).

3.3   Järelikult tuleb siseturu väljakujundamise meetmete puhul – mille õiguslikud eesmärgid on nüüd palju laiaulatuslikumad kui 1957. aastal – neid põhimõtteid, väärtusi ja eesmärke arvesse võtta.

3.4   Siseturg, mille ülesanne oli algusest peale täita föderaalse olemusega Euroopa majandussamba ülesannet, tuleb nüüd uuesti viimase 30 aasta ja praeguse reaalsuse taustal üle vaadata. On tõsi, et praegused olud juhatavad meid üha rohkem siseturu muutmise poole EFTA–moodi vabakaubanduspiirkonnaks, kus siseturgu ei oleks enam kui riikideülese poliitilise projekti loomulik tulem, vaid Euroopa riikide riiklike huvide väikseim ühine nimetaja.

3.5   Seepärast on vaja väljendada kindlalt seisukohta, et siseturg peab siduma riiklikud huvid kokku majanduse ja rahanduse juhtimise täielikult integreeritud institutsioonilisse süsteemi – mudelisse, mis tuleb ümber määratleda ja millele tuleb anda uus kuju niipea kui võimalik.

3.6   Esimene samm selles suunas on realistlik arusaam siseturu enda piirangutest, siseturgu ei tohiks püüda muuta millekski, mida see ei saa ega tohiks olla, ja ei tohiks kehtestada vägisi sageli ebavajalikke ja põhjendamatuid meetmeid, mis üksnes raskendaksid ettevõtjate, eriti VKEde (kelle hulka kuuluvad ka vabakutselised) tegevust (23). Mõnikord, kui teistsuguste väärtuste, näiteks kvaliteedi tagamise, järgimine oleks asjakohasem, ei ole täieliku ühtlustamise meetmed õigustatud, nagu on juhtunud tarbijaõiguste ja tarbijakaitse teatud valdkondades. Lisaks ühtlustamise aspektidele peaks Euroopa siseturupoliitikas võtma keskse rolli jälle põhimõte ja tõekspidamine „tugevus seisneb mitmekesisuses”.

3.7   Äärmiselt oluline on jätkata parema õigusloome kavaga otsusekindlalt ja kompromissitult, jätmata ruumi järeleandmisteks. Komitee on olnud selle kavaga alati aktiivselt seotud (24) eesmärgiga mitte ainult koostada tehniliselt korrektseid tekste ja närida läbi mõttetust ja kahjulikust bürokraatiast, vaid ennekõike võtta proaktiivne lähenemisviis õigusloomes ja haldustavades ja kaasata kodanikuühiskond ja äriringkonnad tõhusalt õigusloome kujundamise ja määratlemise kõikidesse etappidesse. Eelkõige leiab komitee, et suuremat tähtsust tuleb omistada mõjude eelhindamistele, kasutades süstemaatilisemalt õigusliku ühtsuse saavutamise vahendina direktiivide asemel määrusi, seal kus see on vajalik, ning söandades proovida uusi ja praegusest keerukast õigusloomest sobivamaid instrumente, nagu vabatahtlike režiimide valimine alati, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud (25). Tuleb leida julgus jätta ELi algatused üldse kõrvale, kui nad ei ole tõhusad ja neil puuduvad eelised.

3.8   Samamoodi on oluline läbi vaadata ühenduse õigustik ja haldusformaalsused (26) ning neid lihtsustada ja kodifitseerida, eemaldada neist kõik kasutu, ebavajalik, takistav ja kahjulik (27). Seda tuleb aga teha hoolikalt, sest puuduliku kooskõlastamisega võidakse olulistes valdkondades hädavajaliku õigusloome tähtsad aspektid välja jätta.

3.9   Motoks peaks olema „reguleerida, mitte lämmatada”. Seega on meil vaja innovatsiooni ja loomingulisust, samuti on oluline vaadata värske pilguga üle sõltumatute ekspertide rühma esimese aruande ettepanekud õigusaktide lihtsustamise ja haldusliku lihtsustamise kohta, millest valdavat osa ei ole rakendatud, aga mis on endiselt asjakohased ja vajavad nõuetekohast rakendamist (28).

3.10   Kooskõlas uue lähenemisviisi mudeliga, mida ei kohaldata mitte ainult toodetele, vaid ka teenustele, on tähtis roll standardimisel (29). Ent ka siin tuleks täpselt analüüsida võetavate meetmete vajadust, tõhusust ja mõju, nii et teenuste standardimine hõlmaks teenuste eristamist viisil, mis on sobiv siseturule.

3.11   Samamoodi on vajalik laiendada siseturu infosüsteemi (IMI) ja anda sellele uut hoogu, suurendada selle reguleerimisala ja tugevdada halduskoostööd kooskõlas komitee poolt mitu korda esitatud ettepanekute ja soovitustega, (30) ning samuti vaadata üle SOLVITi võrgustik, andes sellele uue raamistiku ja asjakohased vahendid.

3.12   Siseturu ülesehitamist suunavad peamised põhimõtted tuleb samuti uuesti läbi mõelda, eelkõige vastastikuse tunnustamise, (31) subsidiaarsuse, (32) proportsionaalsuse (33) põhimõtted ja ettevaatusprintsiip, mis on siiamaani piirdunud spetsiifiliste valdkondadega, nagu toiduohutus, aga mis tuleks muuta üldpõhimõteteks ja ümber kujundada ning sätestada uued määratlusviisid, mis vastavad paremini inimeste tegelikele huvidele.

3.13   Prioriteedid tuleb kehtestada hoolikalt. See ei tähenda paari juhtmeetme enam-vähem suvalist valikut, vaid tegutsemist täpselt määratletud kriteeriumide alusel, mis kajastavad selget poliitilist lähenemisviisi, mis Euroopal endiselt puudub ja mis peaks seadma kindlalt esikohale inimese.

3.14   Teenustesektor (34) ja kitsamalt jaefinantstooted (35) peaksid olema nende prioriteetide hulgas tähtsal kohal, sest selles valdkonnas on siseturu väljakujundamise puudujäägid kõige suuremad ja innovatsioon kõige vajalikum, mitte ainult seoses meetmetega, vaid ka kohaldatavate instrumentidega. Eelkõige kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles jälgima teenuste direktiivi rakendamist ning sellest korrapärasel ja avatud viisil aru andma, kuna tegemist on seni ainsa õigusaktiga teenuste piiriülese kaubanduse avamiseks.

3.15   Erilist tähelepanu väärib piiriülese e-kaubanduse siseturu tegelik elluviimine selle sotsiaal-majandusliku kasu tõttu Euroopa tarbijatele ja eriti vähem ligipääsetavates piirkondades elavatele või puuetega inimestele. Selline siseturg on kasulik ka ELi ettevõtjatele, eriti VKEdele, sest see lahendaks kõik ammu tekkinud probleemid ja küsimused. Seni aga ei ole välja töötatud tarbijate usalduse kindlustamiseks, nende kaitsmiseks ja ettevõtjasõbraliku keskkonna loomiseks hädavajalikke vahendeid ega mehhanisme (36).

3.16   Öeldu kehtib eriti järgmistes küsimustes: turu killustatus, kohaldatavate eeskirjade lahknevus, ebakindlus eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitstuse kohta, tehingute turvalisus, õiguskaitse vaidluste korral, ebaseaduslike veebipõhiste teenuste olemasolu, piraatlus ja küberkuritegevus. Nendega peavad üheskoos tegelema komisjoni eri peadirektoraadid, et luua digitaalse siseturu jaoks sidus õigusraamistik.

3.17   Ühenduse õiguse tõhus kohaldamine on valdkond, kus on vaja suuremaid jõupingutusi ja kus EL ei ole kahjuks veenvaid tulemusi saavutanud. See on ainus viis tagada ühenduse õiguse austamine ja reguleerimise tõhusus (37) ning see ületab halduskoostöö (38) kitsad piirid. Sellega seoses on Euroopa kodanikele ülimalt tähtis kollektiivse tegutsemise õigus Euroopa tasandil, mis tuleb viivitamata ja selgesõnaliselt sätestada kui parim vahend, millega kehtestada vastutus ühenduse õiguse rikkumise eest ja innustada seeläbi õiguse vabatahtlikku järgimist (39).

3.18   Kõige tähtsam on aga määratleda sellise siseturu parameetrid, mille keskmes on inimesed kui üksikisikud ja kodanikud. Niisugust ülesannet ei tohi jätta rohkem või vähem valgustatud „tarkade klubile”, selle aluseks peab olema üksikute kodanike ja kodanikuühiskonna otsene panus ning nende murede, nõudmiste, probleemide ja pettumuste arvessevõtmine.

3.19   Kuna tegutseda on vaja kiiremas korras, peab tegevus olema kooskõlastatud ja korralikult läbi mõeldud. Seepärast teeb komitee ettepaneku võtta mõtlemisaega, mis sobib ka 20 aasta möödumisega aastast 1992. Oma panusena toob komitee välja aspektid, mida ta peab taolise arutelu pidamiseks oluliseks.

3.19.1

Esiteks on vaja arutelu selle kohta, kuidas nähtavalt reguleerida siseturupoliitikat Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle peatükkides IV ja V sätestatud aluspõhimõtete ja põhieesmärkidega, rõhutades eriti sotsiaalset mõõdet ja tarbijaõigusi (40).

3.19.2

Samuti on vaja pidada arutelu selle üle, kuidas ühendada poliitikavaldkonnad omavahel ühise strateegilise eesmärgi raames, hõlmates majandus-, tööstus-, kaubandus-, transpordi-, energia-, keskkonna-, tarbija- ja konkurentsipoliitikat üldises õigusraamistikus, mis edendab integratsiooni ja suurendab sotsiaal- ja teiste ühiskondlike partnerite (tarbijad, leibkonnad, töötajad, ettevõtjad, vabaühendused jt) usaldust. See eeldab strateegia „Euroopa 2020” ümberhindamist ja hoogustamist.

3.19.3

Lisaks tuleb arutleda selle üle, kuidas tugevdada ja tagada eelkõige töötajate (nii palgatöötajad kui ka füüsilisest isikust ettevõtjad), õpetajate ja üliõpilaste vaba liikumine ja liikuvus ning nende sotsiaalsete õiguste – sotsiaalkindlustus, õigusabi, ravikindlustus, vanaduspension jms – järgimine alati ja kõikjal ilma diskrimineerimiseta; samas tuleks vaadata üle kutsekvalifikatsioonide ja haridustaseme tunnustamise süsteem. Seejuures peab rangetest kvaliteedinõuetest tarbijate ohutuse ja tervise suhtes saama ELis reegel.

3.19.4

Et edendada sotsiaalset kaasatust ja tööhõivet, on vaja arutleda veel tööturgude tõhusa avamise üle kõigile Euroopa kodanikele, millest on kadunud diskrimineerimine ja piirangud, tuginedes seejuures hoolikale analüüsile.

3.19.5

Erilist tähelepanu väärib sotsiaal-majanduslike ettevõtjate, konkreetsemalt Euroopa sihtasutuste, vastastikuste ühingute ja liitude asjakohase õigusraamistiku kauaoodatud määratlemine.

3.19.6

Sama oluline on arutleda üldhuviteenuste ja eriti sotsiaalteenuste selge õigusraamistiku määratlemise üle, põhiliste riiklike teenuste kvaliteedikriteeriumide määratlemise ja riigihangetele, konkurentsile ja riigiabile kohaldatavate eeskirjade täpsustamise üle (41).

3.20   Lõppeks võiks öelda, et rahalised vahendid ja jõupingutused tuleb ühiselt rakendada Euroopa-alase sidusa ja integreeritud kommunikatsioonipoliitika laiemal taustal tõhusa ühtse turu kommunikatsioonipoliitika heaks, mis kaasab inimesi ja võtab asjakohaselt arvesse üldsuse arvamust ja Euroopa suhtlusmeediat, et levitada digitaalmeedia innovatiivse kasutamise abil Euroopa kodanikele, eriti tarbijatele usaldusväärset teavet (42).

---

(1)  Vt EFTA nõuandekomitee ja ühtse turu vaatlusrühma ühisjäreldused http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.smo-observaotry-smo-spotlight.21343.

(2)  EÜT L 169, 29.6.1987.

(3)  EÜT L 191, 29.7.1992. Vaadeldi hiljem kui Spinelli projekti jätku, viimasega üritati saavutada kokkulepe föderalistide ja nende opositsiooni vahel.

(4)  Komisjoni teatis „Siseturu toimimine pärast 1992. aastat: Sutherlandi aruande seire” (SEK(92) 2277, 2.12.1992) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 201, 26.7.1993, lk 59, mille järeldused on tänapäevani asjakohased ja väärivad hoolikat lugemist.

(5)  Vt muu hulgas järgmised komitee arvamused: EÜT C 39, 12.2.1996, lk 70; ELT C 225, 14.10.2005, lk 22; ELT C 204, 9.8.2008, lk 1; ELT C 347, 18.12.2010, lk 8; ELT C 44, 11.2.2011, lk 68 ja teabearuanne „Lissaboni lepingu mõju ühtse turu toimimisele”.

(6)  Teatis „Ühtne turg kodanike jaoks”, COM(2007) 60 final, 21.2.2007.

(7)  COM(2006) 211 final, 10.5.2006.

(8)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 15.

(9)  „Uus ühtse turu strateegia – Euroopa majanduse ja ühiskonna teenistuses”.

(10)  „Euroopa-projekt 2030 - väljakutsed ja võimalused”, avaldatud samuti mais 2010.

(11)  EP resolutsioon A7-0132/2010.

(12)  COM(2011) 372 final, 21.3.2011.

(13)  SEK(2011) 299 final, 4.3.2011; seda kinnitab olulisel määral 2011. aasta juuli Eurobaromeeter „E-Communications Household Survey”.

(14)  COM(2010) 538 final, 1.10.2010.

(15)  ELT C 18, 19.1.2011, lk 100.

(16)  ELT C 132, 3.5.2011, lk 47.

(17)  EP resolutsioon A7-0072/2011, mille aluseks on IMCO raport „Ühtne turg Euroopa kodanikele”, (2010/2278 (INI), PE 456.691v02-00, 24. märts 2011), raportöör: António Fernando Correia de Campos.

(18)  ELT C 24, 28.1.2012, lk 99.

(19)  COM(2011) 777 final, 15.11.2011.

(20)  Deklaratsioon võeti vastu pärast 3.–4. oktoobri 2011. aasta ühtse turu foorumit (millele avaldame siinkohal tunnustust ).

(21)  ELT C 93, 27.4.2007, lk 25.

(22)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 1.

(23)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 51.

(24)  ELT C 24, 31.1.2006, lk 39; ELT C 175, 27.7.2007, lk 21; ELT C 48, 15.2.2011, lk 107.

(25)  ELT C 24, 31.1.2006, lk 52; ELT C 175, 27.7.2009, lk 26; ELT C 21, 21.1.2011, lk 26.

(26)  Tagasipöördumine lähenemisviisi juurde, mille on komisjon määratlenud oma teatises „Ühenduse õigustiku ajakohastamine ja lihtsustamine” (COM(2003) 71 final, 11.2.2003), mida on selgelt kinnitanud ka komitee (ELT C 112, 30.4.2004, lk 4) ja mille puhul näib, et see on unustatud.

(27)  Vt järgmised arvamused: EÜT C 14, 16.1.2001, lk 1; EÜT C 125, 27.5.2002, lk 105; ELT C 133, 6.6.2003, lk 5; ELT C 309, 16.12.2006, lk 18; ELT C 10, 15.1.2008, lk 8.

(28)  COM(95) 288 final, 21.6.1995.

(29)  Vt järgmised arvamused: ELT C 120, 16.5.2008, lk 1; ELT C 376, 22.12. 2011, lk 69; ELT C 68, 6.3.2012, lk 35.

(30)  Vt ELT C 43, 15.2.2012, lk 14, ning selles tsiteeritud teised varajasemad arvamused.

(31)  Tagasipöördumine eelkõige komisjoni aruannete juurde vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta, mida alustati komisjoni 16. juuni 1999. aasta teatisega (COM(99) 299 final), kuid millest hiljem loobuti. Vt arvamus EÜT C 116, 20.4.2001, lk 14.

(32)  Vaadates tagasi Molitori aruandele, et lükata ümber selle kohta tehtud ebaõiglased süüdistused, nagu kommentaar „astutakse üks samm edasi ja kaks sammu tagasi” (vt Alexis Feral, „Le principe de subsidiarité, progrès ou statu quo après le Traité d’Amsterdam?”, Revue du Marché unique européen, I, 1998, lk 95), nähes komisjoni saamatust subsidiaarsuspõhimõtte kohaldamisel, muutes selle tõeliseks „muutuste väljakutseks”, nagu unistas kunagi Jacques Delors.

(33)  Siinkohal tuleb võtta arvesse mitut komitee arvamust komisjoni järjestikuste aastaaruannete kohta, vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9.

(34)  Vt järgmised arvamused: ELT C 221, 8.9.2005, lk 113; ELT C 175, 27.7.2007, lk 14; ELT C 318, 29.10.2011, lk 109.

(35)  Vt järgmised arvamused: EÜT C 56, 24.2.1997, lk 76; EÜT C 95, 30.3.1998, lk 72; EÜT C 209, 22.7.1999, lk 35; ELT C 157, 28.6.2005, lk 1; ELT C 302, 7.12.2004, lk 12; ELT C 221, 8.9.2005, lk 126; ELT C 65, 17.3.2006, lk 113; ELT C 65, 17.3.2006, lk 134; ELT C 309, 16.12.2006, lk 26; ELT C 318, 23.12.2006, lk 51; ELT C 115, 16.5.2006, lk 61; ELT C 100, 30.4.2009, lk 84; ELT C 27, 3.2.2009, lk 18; ELT C 100, 30.4.2009, lk 22; ELT C 228, 22.9.2009, lk 62; ELT C 228, 22.9.2009, lk 66; ELT C 218, 11.9.2009, lk 30; ELT C 318, 29.10.2011, lk 133.

(36)  Hoolimata komisjoni 22. oktoobri 2009. aasta teatisest ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (COM(2009) 557 final).

(37)  Vt järgmised arvamused: ELT C 317, 23.12.2009, lk 67; ELT C 18, 19.1.2011, lk 95.

(38)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 103.

(39)  Komiteed peetakse üsna põhjendatult kollektiivse tegutsemise eestvedajaks, sest komitee on pühendanud sellele küsimusele mitu arvamust, sh eelkõige ELT C 309, 16.12.2006, lk 1; ELT C 324, 30.12.2006, lk 1; ELT C 162, 25.6.2008, lk 1; ELT C 228, 22.9.2009, lk 40; ELT C 128, 18.5.2010, lk 97.

(40)  Siinkohal tuleb võtta arvesse komisjoni aruandes „ELi kodakondsuse tugevdamiseks aastatel 2007–2010 tehtud edusammud” (COM(2010) 602 final, 27. oktoober 2010) ja samaaegselt avaldatud dokumendis „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta: ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine” (COM(2010) 602 final, 27. oktoober 2010) esitatud järeldusi ja teha nende põhjal lõplikud järeldused.

(41)  Vt komitee arvamus ELT C 161, 13.7.2007, lk 80.

(42)  Vt komitee ettevalmistav arvamus ELT C 27, 3.2.2009, lk 152 ja omaalgatuslik arvamus ELT C 44, 11.2.2011, lk 62.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/23

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majanduspoliitilise juhtimise uute eeskirjade sotsiaalsed mõjud” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 143/05

Raportöör: Gabriele BISCHOFF

14. juulil 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Majanduspoliitilise juhtimise uute eeskirjade sotsiaalsed mõjud” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 25. jaanuaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012. aastal (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 232, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 9.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa peab rääkima ühel häälel, tegutsema kiiremini ja väiksema viivitusega ning rakendama õigeid lahendusi selleks, et astuda vastu kõige raskemale finants-, majandus- ja usalduskriisile alates ELi loomisest.

1.2   Komitee väljendab heameelt selle üle, et valitsused soovivad parandada euroala sünnidefekte ning võtta Euroopa majanduse juhtimise loomiseks kasutusele uue ülesehituse elemente. Seda on vaja, kuna senised vahendid ja menetlused ei andnud soovitud tulemusi võlataseme ja makromajanduslike tasakaalustamatuste vähendamisel. Ent siiski peab Euroopa majanduspoliitilise juhtimise uus ülesehitus hoidma liikmesriikide ja nende vabalt valitud parlamentide demokraatlikke õigusi samamoodi nagu sotsiaalpartnerite autonoomiat ja kollektiivläbirääkimiste vabadust.

1.3   Juhtimine keskendub majanduspoliitikale, kuid mõjutab peamiselt sotsiaalsüsteeme, sundides liikmesriike rakendama teatavaid reforme, kasutades (pool)automaatsete sanktsioonidega ähvardamist. Komitee soovitab arukat ja jätkusuutlikku eelarvekonsolideerimist, mis tagaks vajalikud sotsiaalsed investeeringud, et vältida sotsiaalset asümmeetriat.

1.4   Mõnel juba rakendatud või kavandatud kokkuhoiumeetmetest on negatiivne mõju nt inimestele ja ettevõtetele, kui vähendatakse haavatavatele rühmadele suunatud sotsiaalteenuseid või tööturumeetmeid ning kaotatakse vajalik sotsiaalne infrastruktuur nt lastehooldusteenuste või koolituse vallas. See avaldab negatiivset mõju teenuste juurdepääsetavusele ja kvaliteedile, halvendades tõsiselt haavatavate rühmade elukvaliteeti.

1.5   Komitee juhib tähelepanu strateegia „Euroopa 2020” ja Euroopa majanduspoliitilise juhtimise eesmärkide sisemisele vastuolulisusele. Euroopa poolaasta ja kuue seadusandliku ettepaneku paketi elluviimisega ei tohi õõnestada nt strateegias „Euroopa 2020” seatud vaesuse vähendamise eesmärki, seega tuleb iga meetme puhul kindlaks teha, et sellega ei suurendataks vaesust.

1.6   Komitee kinnitab, et majanduspoliitilise juhtimise uute eeskirjade sotsiaalsete tagajärgede hindamine on tungivalt vajalik, ning nõuab seetõttu

1)	sotsiaalse investeerimispakti sõlmimist;

2)	kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide, eelkõige sotsiaalpartnerite (nende kohustuste ja ülesannete tõttu) õigeaegset ja ulatuslikku kaasatust kõigisse meetmetesse;

3)	konvendi kokkukutsumist sotsiaalsele arengule suunatud kontseptsiooni väljatöötamiseks seoses eelseisvate aluslepingu muudatustega;

4)	sotsiaalset kaitsemehhanismi võrdse sotsiaalse valitsemise (social governance) kaudu;

5)	sotsiaalpartnerite kollektiivlepingute autonoomia kindlustamist ja edendamist;

6)	uute sissetulekuallikate leidmist riigieelarvete konsolideerimiseks;

7)	avaliku sektori vahendite kasutamise tõhustamist ja sihipärasemat suunamist ning maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemist.

2.   Uus ülesehitus kriisiga toimetulekuks

2.1   Lissaboni lepinguga tugevdati Euroopa sotsiaalset mõõdet, seati eesmärgiks sotsiaalne turumajandus ning nähti ette õiguslikult siduvad sotsiaalsed põhiõigused ja sotsiaalsete tagajärgede kohustuslik hindamine kõigi ELi projektide ja algatuste osas. Komitee on juba ammu rõhutanud, et Euroopa sotsiaalne turumajandus peab ühendama konkurentsivõime sotsiaalse õiglusega. Majanduslik dünaamika ja sotsiaalne areng ei ole sealjuures vastandid, vaid haakuvad üksteisega (1).

2.2   Komitee on väljendanud heameelt selle üle, et Euroopa Liit on oma uue strateegiaga „Euroopa 2020” jõudnud kokkuleppele aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu loomiseks.

2.3   Euroopa Liit on praegu alates oma asutamisest raskeimas kriisis. Finantskriis on paljudes riikides arenenud sügavaks majandus-, võla- ja sotsiaalkriisiks. Peale selle on meil tegemist Euroopa Liidu institutsioonide tegevus- ja usalduskriisiga. Euroopa peab rääkima ühel häälel, tegutsema kiiremini ja väiksema viivitusega ning rakendama õigeid lahendusi.

2.3.1   Kokkuhoiuprogrammid ja päästeraamistikud on tähelepanu keskpunktis, vajalikud meetmed paremaks majanduspoliitiliseks juhtimiseks (economic governance) ja majanduskasvu suurendamiseks on killustatud ja läbipaistmatud, arutelu sügavama integratsiooni poolt- ja vastuargumentide üle jääb ära.

2.3.2   Üha enam väljendatakse muret, et usalduskriisist saab demokraatia kriis, eriti sanktsioonide kartuses. Komitee rõhutab, et otse valitud riikide parlamendid peavad kooskõlas oma volituste ja vastutusega saama eelarvete ja valitsuste koosseisude üle vabalt hääletada

2.3.3   Komitee on juba mitmes arvamuses rõhutanud, et kriisist on saanud Euroopa jaoks eriline proovikivi. Kokkuhoiupoliitika kutsub paljudes riikides esile sotsiaalseid rahutusi ja soodustab Euroopa-vastasust või natsionalistlikku viha.

2.4   ELi poliitika ja liikmesriikide valitsused reageerisid niinimetatud võlakriisile, mis tekkis viimastel aastatel muu hulgas finantsturgude ulatusliku dereguleerimise tulemusena, tõhustatud kokkuhoiuprogrammidega, üritades niiviisi finantsturge rahustada. Komitee on mitmel korral väljendanud heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon on hoolimata paljudest vastuseisudest teinud ettepaneku kehtestada finantstehingute maks ja võtta kasutusele stabiilsusvõlakirjad (2).

2.5   Samal ajal püüti parandada mõnda euroala sünniviga ning võtta Euroopa majanduse juhtimise loomiseks kasutusele uue ülesehituse elemente. Tulevikus peaks selle abil saavutatama majanduspoliitika parem kooskõlastatus, rangem eelarvepoliitika ja -kontroll ning konkurentsivõime suurenemine (3). 2011. aasta sügisel kiitis Euroopa Parlament heaks viis määrust ja ühe direktiivi, milles käsitleti Euroopa majanduspoliitilise juhtimise reformi (nn six-pack).

2.5.1   Majanduspoliitilise juhtimise kuue meetme pakett põhineb kolmel alussambal.

—

Olemasoleva stabiilsuse ja majanduskasvu paketi tugevdamine: ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus näeb ette täiendavad, palju rangemad reeglid riigieelarve defitsiidi ja riigivõla vähendamiseks, nõudes liikmesriikidelt järgmise 20 aasta jooksul praeguse võlataseme viimist Maastrichti lepingus ette nähtud 60 % ülempiirini, sõltumata majanduse konjunktuurist. Tegemist on majanduse protsüklilise ning võimaliku kahjuliku meetmega majanduskasvule ja tööhõivele.

—	Ülemäärase tasakaalunihke menetluse kasutuselevõtt: tegemist on täiesti uue poliitilise lähenemisviisiga ELi tasandil. Selle eesmärk on tuvastada ja parandada makromajanduslikku tasakaalustamatust, mis võib ohustada ühisraha stabiilsust.

—

Stabiilsuspakti ja ülemäärase tasakaalunihke menetluse jõustamine tõepoolest tuntavate sanktsioonide abil: ELi soovitused riiklike poliitikaotsuste tõhustamiseks on olnud olemas juba Maastrichti lepingu allkirjastamisest saadik. Täiesti uus on aga asjaolu, et nende soovitustega kaasneksid nüüd peaaegu „automaatsed” sanktsioonid euroala liikmesriikidele. Selleks võetakse kasutusele „vastupidine häälteenamus”, mis on vähemasti küsitav, sest kujutab endast täiesti uut menetlust, mida seni ei ole aluslepingus käsitletud. Lihtsalt väljendatuna võetakse vastu komisjoni ettepanek kehtestada SKPst 0,1 või 0,2 % moodustav aastane trahv liikmesriikidele, kes ei järgi komisjoni soovitusi, välja arvatud juhul, kui rahandusministrite nõukogu hääletab selle kümne päeva jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega maha. See muudab sanktsioonid suurel määral „automaatseks”, sundides liikmesriike võtma reaalselt tõsiselt arvesse ELi tasandil tehtud poliitilisi soovitusi.

2.5.2   23. novembril 2011 lisas komisjon kuuest meetmest koosnevasse paketti kaks uut määrust: esimene käsitleb tõsiste finantsstabiilsuse probleemidega võitlevate liikmesriikide paremat jälgimist, teine aga liikmesriikide eelarveprojektide jälgimist ja parandamist. Esimene laiendab, tugevdab ja süvendab riigispetsiifilisi poliitikasoovitusi riikidele, kelle suhtes kohaldatakse makromajanduslikku kohanemisprogrammi, mille mittejärgimine toob kaasa ELi struktuurifondidest ja sotsiaalfondist eraldatavate maksete peatamise. Teine suurendab komisjoni võimu riikide eelarvemenetluste järelevalves, nõudes liikmesriikidelt eelarvedefitsiidi kohta siduvate arvväärtuste kehtestamist. Mõlemad määrused suurendaksid vastastikust survet ja tugevdaksid majanduse sisemist protsüklilist mõju selle hästi teadaolevate tagajärgedega.

2.5.3   Iga-aastane kuuekuuline ülevaatusperiood, mida nimetatakse Euroopa poolaastaks, on mõeldud selleks, et vältida liikmesriikide rahanduspoliitika vastuolulisi nõudmisi ja jälgida strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide jõustamist. Selle eesmärk on kindlustada ELi põhieesmärkide integreerimine riikide eelarveplaneerimisse õigel ajal ja enne riikide parlamentides toimuvat hääletust järgneva aasta kohta. Juhtimine keskendub majanduspoliitikale, kuid mõjutab peamiselt sotsiaalsüsteeme, sundides liikmesriike neid reformima, kasutades (pool)automaatsete sanktsioonidega ähvardamist.

3.   Uute eeskirjade sotsiaalne mõju

3.1   Finants- ja majanduskriisi juba neljandal aastal halvenevad Euroopa majanduse ja tööhõive väljavaated veelgi. 23 miljonit inimest on töötud ning viimase tööpuuduse statistika (4) kohaselt oli septembris 2011 töötuse määr ELi 27 liikmesriigis ja euroalas vastavalt 9,7 % ja 10,2 %, mis on rohkem kui 2010. aasta samal ajal. Noorte tööpuuduse tase on ajavahemikus 2008 kuni 2011 kasvanud 15,5 %-ilt 21,4 %-ile, samas kui mitteaktiivsuse määr on kasvanud 55,6 %-ilt 56,9 %-ile. Kreekas ja Hispaanias on peaaegu iga teine noor töötu (5), moodustades üle 5 miljoni noore, kes ei tööta ega õpi. 2011. aasta keskpaigaks saavutatud 1,5 miljoni uue töökoha teke ei suutnud leevendada kriisi ajal toimunud ulatuslikku töökohtade vähenemist, kui kadus 6 miljonit töökohta. Tööhõive on kasvanud peamiselt ajutiste lepingute alusel ja osaajaga töötamise suurenemise arvelt.

3.2   Seoses sellega on majandusprognoosides kasvunumbreid oluliselt alandatud ning Euroopa Komisjon on oma hiljuti avaldatud sügisprognoosis 2011.–2013. aasta kohta öelnud, et ELi majanduse taastumine on peatunud ning et töötuse kõrge taseme vähenemist ei ole ette näha (6).

3.3   Ülemaailmne panganduskriis 2007.–2009. aastal on sujuvalt viinud praeguse suure võlakriisini, sest riigid on eraldanud arvestatavaid ressursse pankade päästmiseks ja riigigarantiideks eesmärgiga hoida rahandussüsteemi pinnal. Seetõttu on keskmine võlatase kasvanud 60 %-lt 80 %-le SKPst, mille tagajärjel on oluliselt vähenenud manööverdamisruum automaatsete stabilisaatorite ja muude majanduse tsüklilisuse vastu toimivate poliitikameetmete toimimiseks. See tähendab, et tööturg ja sotsiaalpoliitika kannavad tasakaalustuskoorma põhiraskust. ELi eri poliitikaalgatusi iseloomustab ühise joonena palkade muutmine tasakaalustamise põhivahendiks nende alandamise ja deflatsiooni kaudu.

3.4   Komitee on seisukohal, et selliste arengute tagajärjed võivad olla ohtlikud nii majanduse põhialuste tervisele kui ka Euroopa sotsiaalsele struktuurile. Nagu sotsiaalpoliitika komisjon oma aruandes majanduskriisi sotsiaalse mõju kohta rõhutas, avaldavad rakendatud või kavandatavad kokkuhoiumeetmed mõju sotsiaalsele kaasatusele, kaotades haavatavatele rühmadele, nt puudega inimestele suunatud teenused ja pakkumised. Sellel on negatiivne mõju avalike teenuste juurdepääsetavusele ja kvaliteedile, tuues kaasa negatiivseid tagajärgi inimeste ja ettevõtete jaoks (7). Kõrged intressimäärad muudavad liikmesriikide jaoks peaaegu võimatuks eelarvedefitsiidi ja võlataseme alandamise. Näiteks Kreekas on olnud alates 2011. aasta kevadest tegu riigieelarve esmase ülejäägiga, kuid defitsiit kasvab endiselt seoses jätkusuutmatu intressimäära koormaga.

3.5   Kokkuhoiumeetmed, mis seavad ohtu just nimelt vajalikud sotsiaalsed investeeringud, kiirendavad allakäiguspiraali veelgi. Uute kasvuallikate puudumise olukorras põhjustab kulutuste vähendamine eelarvetulude negatiivset arengut, näiteks maksutulude vähenemist ja sotsiaalkulutuste suurenemist töötushüvitiste arvelt. Eelarvedefitsiidi risk laieneb veelgi, tuues kaasa võimalike hävitavate mõjude ohu finantsturgudelt, mis jälgivad pingsalt suundumusi kõigis liikmesriikides.

3.5.1   Peale selle võivad kokkuhoiumeetmed, mis vähendavad lõppnõudlust ühes liikmesriigis, põhjustada ahelreaktsioone teistes riikides, tuues nii kaasa allapoole suunatud spiraali. See võib juhtuda piki kogu ühisturgu hõlmavat väärtusahelat või kaubanduse kaudu. Mitmes riigis samaaegselt rakendatavad kokkuhoiuprogrammid halvendavad majanduskasvu väljavaateid veelgi ning võivad valla päästa investeeringute ebakindluse nõiaringi, mis hõlmab ka investeeringuid haridusse ja koolitusse, teadustegevusse ja innovatsiooni ning tööhõivesse ja tarbimisse.

3.6   ELi juhtimise meetmete ettevalmistamise ja läbiviimise osas tuleks komitee arvates täpselt kontrollida, kas ja kui suures ulatuses on negatiivsed majanduslikud arengud liikmesriikides ja piirkondades seotud ka turukõikumiste, majandusliku kontsentreerumise protsesside ja turu kuritarvitamisega kaubanduskontsernide poolt. Selle vastu tuleks komitee arvates rakendada kõigil tasanditel tõhusaid, nt koordineeritud maksupoliitilisi vastumeetmeid ning kaasata need ka konsolideerimismeetmetesse. VKEde konkurentsivõimet tuleks sealjuures tugevdada samavõrra nagu ekspordile suunatud tööstuslikku tootmist. Sellega peaksid kaasnema vajalikud struktuurimeetmed majanduskasvu tagamiseks ja töökohtade loomiseks.

3.7   Komitee väljendab kahetsust selle üle, et kõik sellega seotud majandusprotsessid põhinevad asümmeetrial ja toovad kaasa struktuurse ebavõrdsuse: Euroopa Komisjoni voliniku Olli Rehni kirjast selgub, et komisjon on küll teadlik euroala tasakaalustamatusega seotud probleemidest, mille võib põhjustada suur maksebilansi puudujääk, ent et ta ei pea suuri jooksevkonto ülejääke ühisraha ühtsuse jaoks probleemiks (8). Konkurentsivõime tingimuste ümbermääratlemine osutab sellele, et probleemi põhjus on nendes, kes suurendavad võlakoormat maksebilansi puudujäägi finantseerimiseks, samas kui eelarve ülejäägiga riike julgustatakse seda tegema.

3.8   Makromajandusliku tasakaalustamatuse tuvastamisel määratleb komisjon näitajaid selliselt, et palga dünaamilisest arengust eri majandusharudes antakse kohe märku ja seda uuritakse, samas kui liikmesriigid, kes kasutavad palkade külmutamist, jäetakse tähelepanuta. Samuti soovitakse kasutusele võtta „suhtelise” võrdlemise idee, mille kohaselt võrreldakse tööjõukulude arengut peamiste konkurentide omaga. Seda tüüpi võrdlus võib küll aidata tuvastada konkurentsivõime arenemist eri suundades, ent see ei tohi viia nii kaugele, et palgatõusu hinnataks automaatselt negatiivselt ning madalaid palku ja palgakokkuleppeid positiivselt. Selle asemel tuleks palkade ja töötasude tõstmisel võtta orientiiriks tootlikkuse ja inflatsiooni tõus.

3.9   Komitee väljendab muret eelkõige selle pärast, et liikmesriigid on kohustunud rakendama meetmeid ja järgima käitumisreegleid, mis jäävad väljapoole nende haardeulatust ja mõjutusvahendeid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta sisaldab eelhoiatusmehhanismi, mille keskmes on näitajate tulemustabel (artikkel 3). Need näitajad kirjeldavad sisemise ja välimise makromajandusliku tasakaalustamatuse alam- ja ülempiire, mis toovad kaasa ülemäärase tasakaalustamatuse menetluse käivitumise. Nende näitajate hulgas on ka tööjõukulud, vaatamata sellele, et need on peamiselt sotsiaalpartnerite autonoomsete kollektiivläbirääkimiste, mitte valitsuse majanduspoliitika tulemus.

3.10   Komitee on seetõttu seisukohal, et sotsiaalpartnerid peaksid olema pidevalt kaasatud määruse rakendamisse nii kogu euroalal kui ka liikmesriikide tasandil. Komitee rõhutab, et mis tahes institutsionaliseerumise vormi sotsiaalpartnerite kaasatus rakendamisel ka ei võtaks, ei tohi kahtluse alla seada sotsiaalpartnerite autonoomiat ning täielikult tuleb järgida ILO konventsioone nr 87 ja nr 98. Lisaks sellele peaks Euroopa Liidu üldiste eesmärkide, eelkõige sotsiaalse edenemise ja ELi sotsiaalpoliitika ülespoole suunatud ühtlustamise järgimine olema selle oluline osa, samuti tuleb arvesse võtta põhilisi sotsiaalseid õigusi, mis tulenevad ELi põhiõiguste harta artikli 52 lõikest 1.

3.11   Majanduslike ja sotsiaalsete raskuste ja muudatuste ajal on oluline kaasata protsessidesse ning maksu- ja konsolideerimismeetmete rakendamisse ka sotsiaalvaldkonna organisatsioonid. Need annavad olulise panuse haridusse ja ennetamisse, tööhõivesse ja sotsiaalsesse rahusse, mis põhineb inimväärikuse ja ühiskondliku solidaarsuse austamisel.

4.   Meetmete sotsiaalsed tagajärjed liikmesriikides

4.1   Komitee on sügavalt mures kriisi sotsiaalsete tagajärgede pärast, mis ilmnevad selgelt enamikus liikmesriikides, ning soovitab kujundada strukturaalseid reforme kasvu- ja tööhõivesõbralikult. Töövõtjate ja põhiliste sotsiaalsete õiguste tagamine ja edendamine avaldab positiivset mõju üldmajanduslikule tootlikkusele. Põhimõtteliselt tuleb tagada, et piisavate maksutuludega oleks kindlustatud valitsuste tegevusvõime ning et maksupettustega võideldaks jõuliselt.

4.1.1   Komitee võtab murelikult teadmiseks riikide ja piirkondade üha kasvavad erinevused. Need ähvardavad olulisel määral ühinemisprotsessi, sest esimest korda praeguses liidus väheneb majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Varem suurenesid sotsiaalsed ja majanduslikud erinevused vaid ajutiselt seoses uute liikmesriikide vastuvõtmisega.

4.2   Sotsiaalkaitsekomitee jõuab oma aruandes kriisi sotsiaalse mõju kohta järeldusele, et suure osa rahvastiku, eelkõige noorte, ajutiste töötajate ja sisserännanute sotsiaalne olukord on rahandus- ja majanduskriisi tagajärjel oluliselt halvenenud ning et töötud on kõigis liikmesriikides vaesusest kõige enam ohustatud rühm (9). Tagajärg on sotsiaalsed rahutused ja protestid Kreekas, Hispaanias ja paljudes teistes liikmesriikides

4.3   Ka Eurostati uusim, 2011. aasta uuring näitab, et ELi kodanikud on mures ja täheldavad vaesuse kasvu.

Suur ja üha kasvav osa eurooplastest arvab, et vaesus suureneb. Kui eurooplastelt küsiti, kas vaesus on viimasel kolmel aastal suurenenud või vähenenud, vastas 87 % kõigist küsitletutest, et vaesus on suurenenud. Seisukoht, et vaesus on viimasel kolmel aastal kasvanud, on nüüd palju levinum kui 2010. aasta sügisel. Vaid 22 % eurooplastest leiab, et vaesuse probleemiga on piisavalt tegeletud (10).

4.4   Komitee on sügavalt mures selle pärast, et Euroopa lõheneb kriisist väljumise sotsiaalsete tagajärgede tõttu veel rohkem ning tagajärjeks on inimeste toetuse vähenemine. Ent ELil tuleb kodanike usaldus tagasi võita.

4.5   Komitee on seisukohal, et teha tuleb kõik, et kokkuhoiumeetmed ei suurendaks vaesusriski. Korraldada tuleb tõhus sotsiaalsete tagajärgede hindamine, mille käigus uuritakse, kuidas saavutada muutunud tingimustes eesmärk tuua järgmise kümne aasta jooksul 20 miljonit inimest vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest välja, ning milliseid meetmeid on selleks vaja. Kasvava vaesuse vastand on kasvavad varad ja kasumid, mida mõnedes liikmesriikides soodustavad ebapiisavad maksu- ja eelarvestrateegiad. Euroopa majanduspoliitilise juhtimise ülesehitus ja Euroopa poolaasta kasutuselevõtt ei tohi viia selleni, et vaesuse vähendamise eesmärki ei saavutata strateegia „Euroopa 2020” üldistes raamides.

5.   Sotsiaalsete tagajärgede laiapõhjalise hindamise vajadus

5.1   Komitee rõhutas 2011. aastal, et horisontaalne sotsiaalklausel (ELi toimimise lepingu artikkel 9) on oluline uuendus, mis seab liidule selle poliitika rakendamisel kohustusi (11).

5.2   Komitee on seoses sellega juba osutanud asjaolule, et horisontaalset sotsiaalklauslit tuleb kohaldada ELi tasandil Euroopa Ülemkogu poolt 2010. aastal kokku lepitud strateegia „Euroopa 2020” uue sotsiaal- ja majanduspoliitilise juhtimise ulatuslikele valdkondadele ja üldisele struktuurile (12). Selle hulka kuulub nii Euroopa poolaasta kui ka kuuest meetmest koosnev pakett ning laiendatud euroala pakt ja kaitsemehhanismid.

5.3   Komitee kinnitab, et kriisimeetmed ei tohi mitte mingil juhul tuua kaasa seda, et põhiõiguste hartas tagatud õigusi rikutakse. Teisalt tuleks kindlaks teha, milliseid meetmeid võetakse aasta jooksul selleks, et kindlustada põhiõiguste säilitamine (13).

5.4   Sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjon kritiseerisid seetõttu üheskoos asjaolu, et seni on vaid vähesed riigid korraldanud sotsiaalsete tagajärgede või eelarve konsolideerimise meetmete sotsiaalse mõju hindamise (14).

5.5   Komitee kinnitab, et majanduspoliitilise juhtimise uute eeskirjade sotsiaalsete tagajärgede hindamine on tungivalt vajalik. Euroopa Liit on kohustunud edendama sotsiaalset kaasatust ning sidunud selle mitte ainult kvantitatiivsete eesmärkidega, vaid kinnistanud aluslepingus ka kvalitatiivselt sotsiaalsete põhiõigustega. See hõlmab vahetult inimeste elukvaliteeti ning seda tuleb tagajärgede hindamisel arvesse võtta ja käsitleda nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Õigusaktide ettepanekute kohta on koostatud vaid üksikuid tagajärgede hindamisi, kusjuures sotsiaalseid tagajärgi on sageli käsitletud vaid piiratud ulatuses, samuti ei võetud tulemusi tihtipeale üldse arvesse (15).

6.   Euroopa vajab sotsiaalsete investeeringute pakti

6.1   Võttes arvesse pretsedenditut otsest ja kaudset sekkumist sotsiaalsetesse õigustesse, struktuuridesse ja saavutustesse, on vaja ulatuslikku kontseptsiooni, milles seotakse sotsiaalsete tagajärgede põhjalike ja sõltumatute hinnangute alusel üksteist tugevdavalt järgmised elemendid.

6.1.1   Sotsiaalpartnerite õigeaegne ja laiapõhjaline osalemine kõigis meetmetes

6.1.1.1

Kõik seni võetud ja tulevikus kavandatavad meetmed peaksid rakenduma üksnes pärast sotsiaalpartnerite põhjalikku kaasamist. See tuleneb ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 152. See kehtib eeskätt ka puhtalt majanduslikeks või eelarvelisteks liigitatud kokkuhoiunõudmiste kohta, millega aga nõrgendatakse sotsiaalvaldkonda. Sotsiaalpartnerite vajaliku osalemise näitena võib tuua ELi rakkerühma kasutamise Kreekas. Lisaks tuleb kõikidesse meetmetesse õigeaegselt ja ulatuslikult kaasata sotsiaalvaldkonna ja valitsusvälised organisatsioonid.

6.1.2   Sotsiaalsete investeeringute pakt

6.1.2.1

Komitee on põhimõtteliselt seisukohal, et sellisest kriisist, nagu valitseb Kreekas ja teistes liikmesriikides, ei pääse mitte kokkuhoiumeetmete abil, vaid sellest tuleb välja kasvada. Komitee teeb seoses majanduspoliitilise juhtimisega ettepaneku teha jätkusuutlikke investeeringuid oskuste arendamisse, infrastruktuuri ja toodetesse ning edendada investeeringuid sotsiaalmajandusse, sotsiaalsesse ettevõtlusse (16) ja sotsiaalteenustesse.

6.1.2.2

See tuleb ellu viia sotsiaalsete investeeringute pakti abil. Komitee ühineb seega Vandenbroucke'i, Hemerijki ja Palieri sama nõudmisega. Nende kohaselt seisneb põhiülesanne selles, et hoolitseda tuleb nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides pikaajaliste sotsiaalsete investeeringute ja lühiajaliste eelarve konsolideerimise meetmete vastastikuse toetamise eest. Tänu strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele on võimalik luua vastav raamistik. Selle eeldus on ELi sotsiaalsete investeeringute paketi kinnistamine majanduskasvule suunatud eelarvepoliitikas ja rahanduseeskirjades. See tähendaks seda, et uue makromajandusliku ja eelarvepoliitilise järelevalvega peaks kaasnema sotsiaalsete investeeringute pakt (17).

6.1.2.3

Komitee jälgib murelikult sotsiaalseid tagajärgi, mida põhjustab kriisimeetmete raames eelkõige väikeste pensionide vähendamine. Komitee nõuab uuesti, et komisjon teeks esimese sammu ELi-ülese piisava pensioni määratlemiseks (18).

6.1.3   Uute sissetulekuallikate leidmine avaliku sektori jaoks

6.1.3.1

Avaliku sektori eelarvet ei saa kasutada kõige jaoks – pankade päästmiseks ja sotsiaalkulutuste suurendamiseks, innovatsiooni investeerimiseks ja ettevõtete toetamiseks. Uute sissetulekuallikate leidmine on riikidele hädavajalik. Samal ajal tuleb tõhustada avaliku sektori kulutusi ja neid sihipärasemalt suunata. Komitee on seisukohal, et liikmesriikides tuleks tugevdada maksutulude baasi, sealhulgas kehtestades finantstehingute maksu, sulgedes maksuparadiisid, lõpetades maksude vähendamise võidujooksu ning võttes meetmed maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemiseks. Samas tuleb palju rohkem tähelepanu pöörata investeeringute kvaliteedile, kui kõik liikmesriigid kohustuvad tegema sotsiaalseid investeeringuid ning konsolideerima eelarvet majanduskasvu ja reformide abil. Peale selle oleks asjakohane maksusüsteemide üldine läbivaatamine, kusjuures arvesse tuleks võtta eri liiki tulude ja varadega seotud maksete küsimust (19).

6.1.4   Sotsiaalne kaitsemehhanism võrdse sotsiaalse valitsemise (social governance) kaudu

6.1.4.1

Ilma sotsiaalse kaitsemehhanismita (Jean-Claude Juncker) jääb ELi poliitika ülesehitus ebatäielikuks ning pöörab Euroopa tagasisuunda. Euroopa manduks puhtalt majandus- ja eelarveliiduks, mis on kaugel sotsiaalse turumajanduse tõdemustest. Selle eest hoiatab komitee eriti.

6.1.4.2

Komitee seisab vastutustundliku riikliku tegutsemise eest nii majandus- kui ka sotsiaalvaldkonnas (economic and social governance). Nii tuleb lühiajaline konsolideerimine siduda palju tugevamalt strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega ning saavutada arukas majanduskasv, sotsiaalne ühtekuuluvus ja sotsiaalne kaasatus.

6.1.4.3

EL peab lisaks tagama selle, et kõigi majandus- ja eelarvepoliitiliste eesmärkide osas järgitakse täielikult esmase õiguse eesmärke ja sotsiaalseid põhiõigusi, sh eelkõige kollektiivläbirääkimiste ja streigiõigust, ning et sotsiaalsed saavutused ei halveneks.

6.1.5   Konvendi kokkukutsumine sotsiaalsele arengule suunatud kontseptsiooni väljatöötamiseks seoses eelseisvate aluslepingu muudatustega

6.1.5.1

Komitee nõuab tungivalt konvendi kokkukutsumist. Lähtuvalt praegu päevakorras olevatest ulatuslikest aluslepingu muudatustest on vajalik nii lai debatt kui ka demokraatlik legitimeerimine. Nii nagu viimasel konvendil, peavad sellel osalema nii riikide parlamendid, Euroopa Parlament, sotsiaalpartnerid kui ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee. Vahearuande ja tegevuskava koostamisel tuleb tagada, et aluslepingus tehtavad muudatused sisaldavad võrdväärset sotsiaalset mõõdet ning et tulemust käsitletakse märtsis esitatavas aruandes kokkulepitud meetmete rakendamise viisi kohta.

6.1.6   Sotsiaalpartnerite kollektiivlepingute autonoomia tagamine ja edendamine

6.1.6.1

Komitee kinnitab oma seisukohta, mille kohaselt kehtivad põhiõiguste harta kohustused kõigile ELi institutsioonidele ja asutustele, mistõttu sekkumine kollektiivläbirääkimiste autonoomiasse on täiesti lubamatu ning Euroopa Komisjon peab selle vastu kohe tegutsema. Komisjon ei tohi mitte mingil juhul anda liikmesriikidele soovitusi, mis sisaldavad põhiõiguste harta rikkumist. Vastupidi, komisjon peab tegema kõik, et põhiõigusi mitte ainult ei säilitata, vaid ka edendatakse. Kriisi näol on tegemist proovikiviga, mis näitab, kui hästi on põhiõiguste kultuur Euroopas juurdunud (20).

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalmeetmete kava”, ELT C 182, 4.8.2009, lk 65.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Finantstehingute maks”, ELT C 44, 11.2.2011, lk 81, ning arvamus teemal „Iga-aastane majanduskasvu analüüs”, ELT C 132, 3.5.2011, lk 26.

(3)  Vt loetelu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Iga-aastane majanduskasvu analüüs”, ELT C 132, 3.5.2011, lk 26.

(4)  http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/3-31102011-BP/EN/3-31102011-BP-EN.PDF.

(5)  Ühine tööhõivearuanne 2011, COM(2011) 815 final, lk 2 ja 4.

(6)  http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/11/1331&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en.

(7)  Sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjoni ühine hinnang majanduskriisi sotsiaalsele mõjule ja poliitilistele vastustele 2010, lk 9–10.

(8)  4. novembri 2011. aasta kiri Jan Vincent-Rostowskile, jooksevkonto defitsiidi ja ülejäägi käsitlemine ülemäärase tasakaalustamatuse menetluses.

(9)  Vt sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjoni 26. novembri 2010. aasta ühine aruanne (16905/10, SOC 793, ECOFIN 786), lk 2.

(10)  Eurobaromeetri eriküsitlus 377.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi ühtekuuluvuse tugevdamine ja ELi sotsiaalvaldkonna koordineerimine” (CESE 1591/2011, 26.10.2011).

(12)  Ibid.

(13)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Põhiõiguste harta rakendamise strateegia”, ELT C 376, 22.12.2011, lk 74.

(14)  Vt joonealune märkus 9.

(15)  Euroopa vaesusvastase võrgustiku 2011. aasta hinnang.

(16)  Sotsiaalne ettevõtlus on Euroopa Sotsiaalmudeli võtmeelement. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni käivitatud poliitilist raamistikku ja tegevuskava sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks Euroopas ning rõhutab nende täieliku rakendamise tähtsust nii ELi kui riiklikul tasandil. Vt EMSK arvamus teemal „Sotsiaalne ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõte” (ELT C 24, 28.1.2012, lk 1).

(17)  Vandenbroucke, Frank jt, „The EU needs a social investment pact”, OSE nr 5, 2011, lk 5.

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Pensionide roheline raamat”, ELT C 84, 17.3.2011, lk 38.

(19)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tööhõive tippkohtumise tulemused” – lõige 3.4.2, ELT C 306, 16.12.2009, lk 70.

(20)  Vt joonealune märkus 13.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/29

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalmajandus Ladina-Ameerikas”

2012/C 143/06

Raportöör: Miguel Ángel CABRA DE LUNA

18. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Sotsiaalmajandus Ladina-Ameerikas”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 24. jaanuaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Käesoleva arvamuse eesmärk on anda umbkaudne hinnang Ladina-Ameerika sotsiaalmajandusele kui kodanikuühiskonna organiseeritud sektorile, mis on üldiselt Euroopa Liidu koostöötegevusest välja jäänud. See hinnang antakse Ladina-Ameerika mitmekesisusega arvestades ja kummagi piirkonna erinevusi tunnistades. Seepärast peetakse sõltumata teistest võimalikest terminitest käesoleva arvamuse jaoks kõige sobivamaks kasutada terminit „sotsiaal- ja solidaarmajandus”.

1.2   ÜRO kuulutas oma resolutsiooniga nr 47/90 iga aasta juuli esimese laupäeva rahvusvaheliseks ühistute päevaks ning resolutsiooniga nr 64/136 nimetati 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistute aastaks. Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) on mitmel puhul (eelkõige oma resolutsioonis nr 193) tunnistanud ühistute ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse positiivseid aspekte. Ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja Maailmapank on väljendanud oma huvi kõnealuse sektori vastu. EL on samuti korduvalt sel teemal sõna võtnud, tunnistades ühistute ja sotsiaalmajanduse olulisust. Euroopa Investeerimispank osaleb projektides, mida korraldatakse koos Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtetega. Ka Mercosur ja teised Ladina-Ameerika institutsioonid on seda teinud sarnastel tingimustel. Käesolevas arvamuses nõustutakse nende seisukohtadega.

1.3   Samuti on arvamuse eesmärk panna alus komitee tööle ELi ja Ladina-Ameerika kodanikuühiskonna organisatsioonide seitsmenda kohtumise ettevalmistamisel. Kohtumine toimub 2012. aastal Tšiilis Santiagos. Tehakse ettepanek kutsuda nii kohtumist ettevalmistavas töös kui ka nimetatud kohtumisel endal osalema Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse ning Euroopa Liidu esindajaid, et analüüsida käesoleva arvamuse sisu konstruktiivse dialoogi raames. Samuti tehakse ettepanek väljendada seitsmendal kohtumisel arvamust selle dialoogi tulemuste kohta. Komitee leiab, et sotsiaal- ja solidaarmajandus lahendab Ladina-Ameerikas tõsiseid probleeme sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse ning põhiõiguste rikkumise vallas. See on oluline vahend võitluses inimväärse töö eest ja sotsiaal-majandusliku varimajanduse vastu ning on seepärast tähtis kohaliku arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks. Sotsiaal- ja solidaarmajandus mõjub soodsalt mitmekesisusele ja majandusdemokraatiale. Seepärast on esmatähtis soodustada kõiki nimetatud pädevus- ja mõjuvaldkondi, aidates kaasa tootmismudeli vajalikule muutmisele.

1.4   Väga oluline on Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse eri suundumuste kooseksisteerimine ja koostöö. Ühelt poolt tuleb soodustada seda, et tugevama ettevõtliku olemusega sotsiaal- ja solidaarmajandus tugineks solidaarsuspõhimõttest lähtuvatele eesmärkidele ega seaks kõige tähtsamaks suuremat kasumit, osaledes seeläbi rohkem üldise heaolu loomisel. Teiselt poolt peab rohkem sotsiaalpoliitilistele muutustele keskendunud sotsiaal- ja solidaarmajandus mõistma, et ettevõtted peavad olema tulusad ja saama kasumit, luues võrgustikke, mis võimaldavad neil turul püsima jääda. Seepärast ei tohi sotsiaal- ja solidaarmajandus seada end sisse mitte vaesuse, vaid suundumuste muutmise konteksti, seostades omavahel arengut, majanduslikku tasuvust ja sotsiaalset õiglust, et kaotada igasugused ebasümmeetriad.

1.5   Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajandusel on probleeme, mis raskendavad selle arengut: üks tõsisemaid on puudulik sotsiaalne ja institutsiooniline nähtavus. Seda põhjustab muu hulgas rangete mõõtmismenetluste puudumine, mis takistab sotsiaal- ja solidaarmajanduse mõõtmete ja oluliste sotsiaalsete mõjude kindlakstegemist. Vaja on tõhusamat tegevust rahvusvaheliselt ühtlustatud statistika kogumisel Ladina-Ameerika riikides, kaasates koostöösse rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide majanduskomisjon (CEPAL), rahvusvahelise ühistute liidu Ameerika mandri osakond (ACI-Americas), Ladina-Ameerika sotsiaalmajanduse sihtasutus (Fundibes), tööstus-, käsitöö- ja teenuseosutajate ühistute rahvusvaheline organisatsioon (Cicopa) ning rahvusvaheline avaliku, sotsiaal- ja ühistumajanduse teadus- ja teabekeskus (Ciriec). Sotsiaal- ja solidaarmajanduse esindusorganisatsioonide institutsioonilise kohalolu puudumine on samuti tõsine probleem, mille lahendamiseks peavad riigiasutused ja teised sotsiaalpartnerid tunnustama neid organisatsioone vestluskaaslastena sotsiaal- ja majanduspoliitika kohta nõu andvate institutsioonide raames. Riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud ning teised ühiskonnaelus osalemise organid on hea vahend ka sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonide kaasamiseks.

1.6   Välja arvatud mõne tähelepanuväärse erandi puhul, takistab tervikliku ja kaasava avaliku poliitika puudumine sotsiaal- ja solidaarmajanduse küsimuses märkimisväärselt selle tugevdamist ja arengut. On hädavajalik jätta seljataha ettepanekud, mille aluseks on vaid tingimusteta majanduslikud otsetoetused, ning edendada meetmeid, mis on suunatud sotsiaal- ja solidaarmajanduse rahastamisallikate probleemi lahendamisele. Tuleb luua üldist huvi pakkuvat struktuuripoliitikat, mis sisaldaks seadusandlikke otsuseid, ning arendada innovatsioonialast haridust ja ametialast pädevust, ka ülikoolides. Tuleb edendada sotsiaal- ja solidaarmajanduse osalemist sotsiaalkaitse arendamisel tervishoiusüsteemide kaudu, mida hallatakse koos kasutajatega. Tuleb tugevdada riigi tegelikku poliitikat, mis oleks jätkusuutlik ka pärast valitsuste järjestikust vahetumist.

1.7   Ametiühingutel ja teistel sotsiaalvaldkonna sidusrühmadel, sealhulgas sotsiaal- ja solidaarmajandusel, võib üheskoos tegutsedes olla oluline roll institutsiooniliste mehhanismide arendamisel, et võidelda seaduserikkumiste ja pettustega, mis tulenevad mitteametlikust majandusest ja näiliste füüsilisest isikust ettevõtjate tekkimisest. Samuti võivad nad aidata tagada inimväärse töö ja kõigile kättesaadavad kvaliteetsed avalikud teenused ning soodustada suutlikkuse suurendamist.

1.8   Käesolevas arvamuses kirjeldatud mõtted ja ettepanekud tuleb hõlmata ELi rahvusvahelisse koostööpoliitikasse Ladina-Ameerikas seoses sotsiaal- ja solidaarmajandusega. Tuleb korraldada koostööprojekte, mille eesmärk on rajada elujõulisi sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid, mis edendaksid sotsiaalset ühtekuuluvust, kohalikku arengut, mitmekesisust, majandusdemokraatiat ning majanduse ja töö ulatuslikku ametlikuks muutmist. Sotsiaal- ja solidaarmajandust tuleb pidada ELi koostöös prioriteetseks, et soodustada selliste võrgustike tugevdamist, mis aitavad viia ellu majanduskoostöö ja ühisarengu poliitikat. Sotsiaal- ja solidaarmajanduse valdkonna koostööprojektid peavad soodustama valdkonna sidusrühmade ja võrgustike kooskõlastamist, vältides killustatust ja dubleerimist: oluline on saavutada rahvusvahelisem ja strateegilisem tegevus.

1.9   Samuti on praegusel üleilmse kriisi ajal vaja tugevdada Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse vahelisi ettevõtlus- ja kaubandussuhteid. Eeskuju võivad seejuures anda Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse heade tavade kogemused. Oluline on, et Ladina-Ameerika riikidega sõlmitavad kaubanduskokkulepped edendaksid mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning konkreetsemalt sotsiaal- ja solidaarmajanduse arengut.

2.   Sotsiaalmajandus Ladina-Ameerikas

2.1   Mõiste kahesus

2.1.1   Käesolevas arvamuses antav umbkaudne hinnang Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajandusele lähtub kahest vältimatust eeldusest: ühelt poolt ELi ja Ladina-Ameerika sotsiaalolukorra vahelistest erinevustest ning teiselt poolt sellest, et ka Ladina-Ameerikas ei ole see kõikjal ühesugune. Seepärast arvestatakse käesoleva analüüsi juures võimalikult palju nimetatud mitmekesisusega. Samuti püütakse leida sarnasusi, mis võimaldavad teha koostööd võrdsetel alustel ning mõlemas piirkonnas toimuvaid muutusi arvestades (1).

2.1.2   Ladina-Ameerikas kasutatakse enamasti kahte terminit: „sotsiaalmajandus” ja „solidaarmajandus”. Viimast kasutatakse üldisemas tähenduses ning esineb vastakaid seisukohti termini tähenduse osas (nt mõiste „rahvalik majandus” („economía popular”). Euroopas kasutatakse terminit „sotsiaalmajandus” ning see tähistab mõistet, millel on selge ettevõtlusega seotud varjund ning mis sobitub süsteemi kui alternatiivne ja erinev tegutsemisviis, mis ei pea kasumi saamist iseenesest probleemiks. Selles osas on oluline küsimus viis, kuidas saadud kasumit jaotatakse, sest sotsiaalmajanduse äritegevus peab olema konkurentsivõimeline ja tooma tulu. ELis on sotsiaalmajanduse termin ja mõiste saavutanud laiapõhjalise konsensuse (2). Ladina-Ameerikas on palju erinevaid kriteeriume.

2.1.3   Viimastel aastatel, eelkõige Ladina-Ameerikas toimunud poliitiliste ja majanduslike muutuste järel, kasutatakse sageli kõnealusele sektorile viidates terminit „sotsiaal- ja solidaarmajandus” (3). Seepärast teeme ettepaneku kasutada seda terminit Ladina-Ameerikast rääkides.

2.1.4   Esimese hinnanguna võime märkida, et kogu sotsiaal- ja solidaarmajandusele on ühine koosnemine eraõiguslikest üksustest, mis on rajatud isiklike ja ühiskondlike vajaduste rahuldamiseks, mitte investoritele tulu toomiseks. Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse olukord on riigiti erinev, kuid teatud mudelid esinevad neis kõigis. Vahest saaks neist ühistest joontest lähtudes sõnastada kõnealuse mõiste ühtsema tõlgenduse. Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajandusse kuuluvad peamiselt ühistud, vastastikused kindlustusandjad, sihtasutused, ühendused, tootmisühistud, sotsiaalse solidaarsuse organisatsioonid, tsiviilrühmitused ja mitmesugused mikroettevõtted. Need ettevõtted ja asutused tuginevad solidaarsusele ja sotsiaalsele vastutusele. Suurem osa neist tegutseb turul, kuid mõnikord loovad nad ka eriturgusid (nt õiglane kaubandus), kus kehtivad konkurentsipõhimõttest erinevad põhimõtted.

2.1.5   Sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonidel ja ettevõtetel on avalik-õiguslikest ja eraõiguslikest kapitalil põhinevatest ettevõtetest erinevaid jooni, kuid nad toodavad nendega sarnaselt kaupu ja teenuseid. Seepärast ei ole sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted ainuüksi ega ka mitte esmajärjekorras heategevusasutused, samuti ei puudu neil teatud tulunduslikkus: kasum on vajalik. Keskne teema on tegevusest saadava tulu jaotamise viis. Tulu ei mõõdeta ainult rahalise tasuvusena ega liikmetele ja kogukonnale loodava kasumina, vaid ka selle tulu läbi saadava sotsiaalse väärtusena.

2.2   Mõõtmed ja mõõtmine

2.2.1   Üks suuremaid probleeme, mis takistab Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse arengut, on see, et kõnealuse sektori kohta on keeruline teavet süstematiseerida, see aga suurendab sektori sotsiaalset nähtamatust. On vaja kindlalt teada, mitte ainult oletada, milline on sotsiaal- ja solidaarmajanduse tegelik mõju. Selline mõõtmisvõimaluse puudumine muudab väga raskeks tuua välja sektori tegeliku sotsiaalse olulisuse ning selle erinevuse teist tüüpi ettevõtetest nende majandus-, ühiskondliku ja solidaarse tegevuse mõju osas. Sama oodatakse kõnealuselt sektorilt ka Euroopas: statistilist tunnustamist, usaldusväärsete avalike registrite loomist ning satelliitarvepidamist iga institutsioonilise sektori ja tegevusharu kohta, et saavutada suurem nähtavus (4).

2.3   Sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonid

2.3.1   Nagu paljudes ELi riikides on ka Ladina-Ameerikas esmatähtis lahendada sotsiaal- ja solidaarmajanduse piisavalt tugeva, tervikliku ja tõhusa representatiivsuse puudumise probleem. Kuigi viimastel aastatel on tehtud palju edusamme, tuleb sotsiaal- ja solidaarmajanduse eri harude esindusstruktuurid tervikuks ühendada, organiseerides need alt üles suunal püramiidikujuliselt ning võttes arvesse valdkondlikke ja territoriaalseid kriteeriume, kuid vältides killustatust, nendevahelist konkurentsi ja korporatiivsust. Tänu nende organisatsioonide lähedusele kohalikele ja piirkondlikele ametivõimudele saab neid lihtsalt pidada sotsiaalse kasu ja innovatsiooni keskusteks, mis suudavad leida lahenduse kõige olulisematele sotsiaal-majanduslikele probleemidele.

2.3.2   Kui sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonid (5) saavutavad tunnustatud positsiooni, mis annab neile tõelise dialoogi ja läbirääkimiste pidamise suutlikkuse, võidavad nad kätte mõju, mis aitab luua koostoimet sellistes valdkondades nagu suutlikkuse suurendamine, ettevõtluse tõhusus, ettevõtete sotsiaalne vastutus, uued juhtimismudelid, võitlus halbade tavadega ning lõpuks suurem mõju majandussüsteemis.

2.4   Avalik poliitika

2.4.1   Üks ülesanne, mille sotsiaal- ja solidaarmajandus peab veel lahendama, on see, kuidas sõlmida kokkuleppeid ja liite ametivõimudega vastastikuse austuse ja sõltumatuse alusel. Avalik poliitika on seega üks Ladina-Ameerika sotsiaal- ja solidaarmajanduse peamisi mureküsimusi ja eesmärke. Poliitika, mis põhineb eelkõige tingimusteta majanduslikel otsetoetustel, on allikas, mida ei ole võimalik kontrollida ja mis on ettearvamatu, ning see võib muutuda surve avaldamise ja manipuleerimise vahendiks. Kõigest leevendavad või abistavad poliitikameetmed soodustavad halbu tavasid.

2.4.2   Tuleb edendada terviklikku ja kaasavat poliitikat, mis ühtib sotsiaal- ja solidaarmajanduse põhieesmärkidega ning selliste valitsuste põhieesmärkidega, kes on huvitatud sotsiaal- ja solidaarmajanduse suutlikkusest mobiliseerida kogukonna ressursse turu tingimustes, et keeruliste probleemide korral uuenduslikke lahendusi kasutades saavutada üldist kasu. Riigivõimul ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonidel on vaieldamatult ühiseid sotsiaaleesmärke, sest nad mõlemad soovivad rahuldada inimeste pakilisi vajadusi (6).

2.4.3   Sotsiaal- ja solidaarmajanduse jaoks on juurdepääs rahastamisele lakkamatu probleem, mis pidurdab järsult selle arengut. Sotsiaal- ja solidaarmajandus elatub peamiselt oma liikmete ja eestvedajate panustest, mitte spekuleerivate kolmandate isikute kapitalist. Samal ajal viiakse ellu tegevust, mis toob üldist huvi pakkuvat kasu. Üldiselt on avaliku sektori tegevus vähene ja ebapiisav selles osas, mis puudutab korrapäraste rahastamisviiside loomist sotsiaal- ja solidaarmajanduse jaoks sobivate õigusreformide ja makromajanduse meetmete abil. On vaja riiklikku poliitikat, mis hõlmaks sotsiaal- ja solidaarmajanduse üldisesse majandusplaneerimisse, tööstuse rahastamise meetmeid uue kapitali loomiseks, millega tugevdatakse riskikapitalifonde, töötajate ja liikmete majandusliku kaasamise rahastamist; ettevõttegruppide loomise toetamist ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse riigihangetes osalemise edendamist. Kiiresti tuleb ümber kujundada meetmed, mis takistavad põhjendamatult sotsiaal- ja solidaarmajanduse enda finantsasutuste, nagu eetiliste pankade ja mikrorahastamise arendamist.

2.4.4   Suuremal osal riikidest puuduvad selged poliitikasuunised, mille alusel töötada välja eri tasanditel, pädevusvaldkondades ja haldusstruktuurides kooskõlastatud programme ning milles sotsiaal- ja solidaarmajandus leiaks oma institutsioonilise ja valdkondadevahelise koha. Haldusmenetlused ei ole piisavalt paindlikud ning riigi ja riigiülesel tasandil puudub sotsiaal- ja solidaarmajanduse edendamise ja toetamise üldsuuniste tõhus ühtlustamine. Puudust tuntakse riiklikest poliitikameetmetest, millega vältida väikeste sotsiaalettevõtete ning kohaliku solidaarse tootmisstruktuuri hävimist, ning tööalase koolituse ja ärijuhtimise meetmetest, eelkõige kohalikul tasandil, (7) ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse eri vormide õigusraamistike kohandamise meetmetest. Eelkõige tuleb viidata vajadusele rakendada sotsiaal- ja solidaarmajandusele suunatud riiklikku hariduspoliitikat (ILO 2002. aasta soovitus nr 193). Riigiasutused, sealhulgas ülikoolid, ning sotsiaal- ja solidaarmajandus ei ole teinud piisavalt jõupingutusi koostööks.

2.5   Ladina-Ameerika majanduse areng ning sotsiaal- ja solidaarmajanduse roll

2.5.1   Majanduse õiglane areng ja kasv

2.5.1.1

Ladina-Ameerika makromajanduslik areng on soodus tavapärase majanduskasvu tähenduses, kuigi see on riigiti erinev. Kuid seda piiravad raskused, sest majanduskasv toetub äärmiselt suure sotsiaalse ebavõrdsuse tingimustele, kus teatud sotsiaalsektorites valitseb massiline ja alaline töötus, samuti üldine ebakindlus tööturul, sotsiaalne tõrjutus ja vaesus. Kuid sellise ettevaatava riigi taasväärtustamine, mis on teadlik mittejätkusuutlikust sotsiaalsest kahesusest, näib soodustavat õiglasemat (8) ja keskkonnahoidlikumat majanduskasvu.

2.5.1.2

Ladina-Ameerika tugeva sotsiaal- ja solidaarmajanduse panus arengu juhtimisse keskendub selliste tõsiste probleemide nagu vaesus, ebavõrdsus, tõrjutus, mitteametlik majandus, inimeste ärakasutamine, sotsiaalse ühtekuuluvuse puudumine ja ettevõtete ümberpaigutamine lahendamisele ning lõppkokkuvõttes tulude ja rikkuse võrdsema jaotamise saavutamisele, aidates kaasa tootmismudeli vajalikule muutmisele. Siinkohal tuleb mängu sotsiaal- ja solidaarmajandus, mis pakub sotsiaalse heaolu teenuseid ning mis teiste sektoritega võrreldes annab eeliseid tõhususe osas eelistatud sotsiaalsete kaupade ja teenuste pakkumisel ja tootmisel. Kuna sotsiaal- ja solidaarmajandus suudab tegeleda elanikkonna suurte rühmadega ning tegutseda muidu võimu- ja majanduskeskustest kaugele jäävates piirkondades, on see sobiv saavutama õiglasemat arengut.

2.5.2   Mitteametlik majandus ja sotsiaalsed õigused

2.5.2.1

Mitteametlik majandus on Ladina-Ameerikas massiline nähtus, mis esineb ka teatud piirkondades ELis (varimajandus) ning mida iseloomustab sellise töö ja majandustegevuse elluviimine, mille puhul puudub täielikult või osaliselt sotsiaalkaitse ja ei austata kehtivaid seadusi. Töötus, vaeghõive ja halvad töötingimused on vastuolus ILO avaldustega inimväärse töö kohta (9). See on tõsine probleem. On leitud otsene seos mitteametliku töö või vaeghõive ning vaesusmäära vahel, kusjuures eriti levinud on see naiste, noorte, põlisrahvaste, Aafrika päritolu inimeste ja puuetega inimeste puhul nii mitteametliku töö kui ka palga- ja töötingimuste võrdsuse küsimuses. Seevastu sotsiaal- ja solidaarmajandus koos teiste sidusrühmadega aitab tõhusalt võidelda mitteametliku tööga, muutes ettevõtted ja isikud seaduslikuks ja andes neile sotsiaalkaitse. Lisaks aitab see vältida selliste tavade ilmumist, millega soodustatakse täitmistagatisteta ja ebakvaliteetsete avalike teenuste oma huvidest lähtuvat allhankimist, kahjustades seeläbi nende teenuste kasutajate sotsiaalkaitset. Ametiühingutel ja teistel sotsiaalvaldkonna sidusrühmadel, sealhulgas sotsiaal- ja solidaarmajandusel, võib üheskoos tegutsedes olla oluline roll institutsiooniliste mehhanismide arendamisel, et võidelda seaduserikkumiste ja pettustega, mis tulenevad mitteametlikust majandusest ja näiliste füüsilisest isiksust ettevõtjate tekkimisest. Samuti võivad nad aidata tagada inimväärse töö ja kõigile kättesaadavad kvaliteetsed avalikud teenused ning soodustada suutlikkuse suurendamist.

2.5.2.2

ILO tunnistab sotsiaal- ja solidaarmajanduse rolli, sest väärtused ja põhimõtted, millest lähtuvad sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtted, hõlmavad ka tööalaste põhimõtete ja põhiõiguste austamist (10). Sellega seoses on sotsiaal- ja solidaarmajandus näidanud, et suudab laiendada sotsiaalkaitse teenuseid isikutele ja tarbijatele, kes ei kuulu sotsiaalkindlustuse maksusüsteemide alla, vähendades seeläbi ebavõrdsust tööturul ja tagades võrdse kohtlemise.

2.5.2.3

Sotsiaal- ja solidaarmajanduses on palju füüsilisest isikuste ettevõtjate mitteametlikke rühmi, millel puuduvad tööalase koolituse, rahastamise ja ametliku tunnustamise võimalused. Väiketootjate ja käsitööliste vaheliste vastastikkusel põhinevate ja usaldussuhete olemasolu võiks luua tegevuse ametlikuks muutmise protsesse sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtete näol, sest näiteks ühingutesse mittekuuluvatel tootjatel ei ole põhimõtteliselt mingit võimalust siseneda ametlikule turule. Sotsiaal- ja solidaarmajandus peaks rohkem osalema sotsiaalkaitse arendamisel tervishoiusüsteemide kaudu, mida hallatakse koos kasutajatega. Põhiline on kaotada mitteametlik töö, mis võib esineda sotsiaal- ja solidaarmajanduses endas.

2.5.3   Kohalik areng ja sotsiaalne ühtekuuluvus

2.5.3.1

Sotsiaalse ühtekuuluvuse miinimumnõuete eesmärgiks seadmist peetakse tähtsaks mis tahes arengukäsitluse jaoks (11). Kohalikud omavalitsused hakkavad aru saama, kui oluline on toetada sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtjaid, et anda uut elu maa- ja linnapiirkondadele. Need ettevõtted loovad kohalikke töökohti ning nende kasum ringleb kohalikul tasandil, soodustades vahendite kogunemist ning seejärel nende investeerimist samas piirkonnas. Nii tagatakse sotsiaalse ühtekuuluvuse põhiprotsessid koos investeeringute, toodete ja teenuste kohaliku kontrolliga ning kasumi ringlemine, et seda saaks kasutada kohalikus ja piirkondlikus majanduses majandusstabiilsuse loomiseks.

2.5.3.2

Sotsiaal- ja solidaarmajandus suudab luua ja levitada ettevõtluskultuuri ja -struktuuri ning ühendada majandustegevus kohalike tootmisvajadustega. Sotsiaal- ja solidaarmajandus ergutab maapiirkondades kohalikku arengut ja soiku jäänud tööstuspiirkondades nende taaselustamist ning annab uue elu halvas olukorras linnapiirkondadele, leevendades sellega suurt piirkondlikku ebavõrdsust ilma ühe kindla kohaliku arengumustrita, vaid eri viiside kooseksisteerimisega vastavalt piirkondade sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele.

2.5.3.3

Sotsiaal- ja solidaarmajandus soodustab piirkondlikku iseseisvust, andes eriti olulise rolli kodanikuühiskonnale määramaks kindlaks kõnealuse piirkonna arengu mudeli ning kontrollimaks majanduskasvu ja struktuuriliste muutuste protsesse. Neis protsessides on väga oluline osa põllumajandusühendustel. Sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika peab keskenduma kohalikule tasandile (maa- ja linnapiirkonnad), et tagada põhilised sotsiaalteenused, infrastruktuurid ja haridus. Sotsiaal- ja solidaarmajandus on selle ülesande täitmisel hädavajalik.

2.5.4   Mitmekesisus ja majandusdemokraatia

2.5.4.1

Sotsiaal- ja solidaarmajandus ei ole majandussüsteemi marginaalne sektor, vaid selle institutsiooniline osa, mis eksisteerib koos avaliku ja kapitalil põhineva erasektoriga. Seeläbi luuakse majanduse mitmekesisust, mis võimaldab anda sotsiaal- ja solidaarmajanduse sektorile rohkem kaalu teise kahe sektori kõrval. Sotsiaal- ja solidaarmajandus annab panuse säästvasse arengusse, edendab vabatahtlike sektorit ja tagab oma hariduse edendamise süsteemide abil võrdsed võimalused. Sotsiaal- ja solidaarmajandus on tähtis sotsiaalse stabiilsuse, majanduskasvu jätkusuutlikkuse, tulude ümberjaotamise ja alternatiivsete majandusmudelite käivitamise saavutamiseks.

2.5.4.2

Sotsiaal- ja solidaarmajanduse toimimine, lähtudes demokraatia põhimõttest ja inimeste osalemisest oma majandusprotsesside üle otsuste langetamisel, tähendab pidevat demokraatia- ja kodanikukoolitust. Sotsiaal- ja solidaarmajandus ehitab üles sotsiaalstruktuuri ning selle võime osaleda edukalt konfliktide lahendamisel ning rahu ja sotsiaalse õigluse tagamisel muudab ta Ladina-Ameerika majandus- ja sotsiaalsüsteemi asendamatuks osaks. Neid võimeid tuleb edendada.

3.   Sotsiaal- ja solidaarmajanduse alane rahvusvaheline koostöö

3.1   Koostöövajadus

3.1.1   Sotsiaal- ja solidaarmajandus lähtub põhimõtetest ja tavadest, mis on ühised nii Euroopa Liidus kui ka Ladina-Ameerikas. Seepärast võivad need puutepunktid edendada koostööd nende kahe piirkonna vahel nii säästva arengu kui ka kaubavahetuse ja ettevõtluse valdkonnas.

3.1.2   Korrates komitee poolt varem öeldut, tuleb märkida, et Ladina-Ameerika riikidega sõlmitavad kaubanduskokkulepped peavad edendama mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning konkreetsemalt sotsiaal- ja solidaarmajanduse arengut (12).

3.2   Võrgustikud

3.2.1   Sotsiaal- ja solidaarmajanduse esindusorganisatsioonide, sotsiaalettevõtete, teabe-, mõõtmis- ja innovatsioonikeskuste ning ülikoolihariduse keskuste moodustatud võrgustikud võivad luua platvorme, mis tegutsevad mainitud suurte puuduste kaotamise nimel. Nende eesmärkide saavutamisel võib tuua suurt kasu ka EL, kuid meetmed ei tohi olla suunatud ainuüksi madalama sissetulekuga riikidele või piirkondadele, vaid ka keskmise sissetulekuga tärkava majandusega riikidele, kellel on vaja tugevdada oma sotsiaalset ühtekuuluvust ja edendada õiglast majanduskasvu. Elujõulistele võrgustikele toetuv sotsiaal- ja solidaarmajandus aitaks määrata kindlaks kõige pakilisemaid vajadusi ja kõige tõhusamaid projekte, muutes niimoodi ELi rahvusvahelise koostöö valikulisemaks. Väga tähtis võib olla ELi tegevus sotsiaal- ja solidaarmajandusele toetuvate arenguvõrgustike loomisel Ladina-Ameerika ja teiste piirkondade (Aafrika, Aasia jt) vahel (13).

3.3   Arengukoostöö ja ühisareng sotsiaal- ja solidaarmajanduses

3.3.1   EL võib koostööd teha, rakendades sotsiaal- ja solidaarmajanduse säästva arengu ettevõtluskavasid, (14) milles osalevad sellele valdkonnale pühendunud Ladina-Ameerika valitsused ja millega teevad koostööd mõlema mandri sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonid, luues aktiivse tööhõivepoliitika raames ettevõtjatele toetuse ja tehnilise abi programme. Nii nähakse, et ELil on Ladina-Ameerikas peale ärihuvi ka muud huvid.

4.   2012. aasta kui murdepunkt: ÜRO rahvusvaheline ühistute aasta; Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika riikide organiseeritud kodanikuühiskonna seitsmes kohtumine

4.1   ÜRO kuulutas oma Peaassamblee resolutsiooniga (64/136) 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistute aastaks. Nende oluliste seisukohtade seas, mida resolutsioonis avaldatakse ja mis tõstavad esile ühistute panuse kogu maailma majanduse ja ühiskonna arengusse, kutsub ÜRO üles ühistutegevust aktiivselt edendama eriti just 2012. aastal. Käesoleva arvamusega toetatakse seda resolutsiooni kõigis küsimustes ja nõustutakse selle ettepanekutega.

4.2   2012. aastal toimub ka Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika riikide organiseeritud kodanikuühiskonna seitsmes kohtumine. Selle kohtumise raames ja seda ettevalmistavatel etappidel peetakse töökoosolekuid käesoleva arvamuse teemadel Ladina-Ameerika ja ELi sotsiaal- ja solidaarmajanduse esindajatega, et jõuda kokkuleppele lõplikus dokumendis esitatavates soovitustes.

---

(1)  Dokument KOM(2009) 647 ELi 2020. aasta strateegia kohta. „Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhete sotsiaal-majanduslike aspektide edendamine”, ELT C 347, 18.12.2010, lk 48-54.

(2)  Arvamus INT/447 „Ettevõtluse vormide mitmekesisus”, ELT C 318, 23.12.2009, lk 22-28; Patrizia Toia aruanne nr 2008/2250(INI); komitee arvamus ühistute edendamise kohta Euroopas (ELT C 234, 22.9.2005); komitee arvamus „Sotsiaalmajandus ja ühisturg” (EÜT C 117, 26.4.2000). Samuti hiljutised Hispaania ja Portugali sotsiaalmajanduse seadused (2011) ning teised liikmesriikide õigusnormid, mis reguleerivad sotsiaal- ja solidaarmajanduse ettevõtteid.

(3)  Nii teeb näiteks ILO oma hiljutises, 2010. aasta töödokumendis „Social and Solidarity Economy: Building a Common Understanding”, mille koostas ILO rahvusvaheline koolituskeskus (CIF).

(4)  Ladina-Ameerikas ei ole täpset statistikat, kuid Fundibesi 2009. aastal tehtud uuringutest selgub, et umbkaudselt ja esialgselt võib rääkida enam kui 700 000 sotsiaal- ja solidaarmajanduse organisatsioonist, kuhu kuulub ligikaudu 14 miljonit liiget. Lisaks muudab kogu piirkonna majanduses mitteametliku sektori ulatuslikkus äärmiselt raskeks täpse või isegi ligikaudse üldarvu leidmise. ACI omalt poolt leiab, et Ladina-Ameerika on uute ühistute ja nende liikmete osas kõige kiiremini kasvav piirkond (2009). Uruguai riiklik ühistute instituut (Inacoop) avaldas 2008. aasta kohta mõned arvud: 1 164 ühistut, 907 698 aktiivset liiget, aastatoodang väärtuses 1,708 miljardit dollarit (3,2 % kogutoodangust), 27 449 töötajat. Veel 2008. aasta andmeid: Argentiina: 12 760 ühistut ja 9 392 713 nendega seotud isikut; 4 166 vastastikust kindlustusandjat ja 4 997 067 nendega seotud isikut; 289 460 töötajat (allikas: INAES). Tšiili: 1 152 ühistut ja 1 178 688 nendega seotud isikut; 536 vastastikust kindlustusandjat (allikas: Fundibes). Colombia: 8 533 ühistut ja 139 703 nendega seotud isikut; 273 vastastikust kindlustusandjat ja 4 758 nendega seotud isikut (allikas: Confecoop). Guatemala: 841 ühistut ja 1 225 359 nendega seotud isikut (eri allikad). Paraguay: 453 ühistut ja 1 110 000 nendega seotud isikut (allikas: Fundibes). Brasiilia kohta vt allmärkus 9. Samuti on uuringuid, mis näitavad, et sotsiaal- ja solidaarmajandus on kriisi tingimustes tugev olnud. Kuid kõik need andmed ja hinnangud on pigem umbkaudsed ja oletatud kui tõendatud.

(5)  Esindusorganisatsioonide näiteid: Confecoop (Colombia), Conacoop (Costa Rica), Confecoop (Guatemala), Conpacoop (Paraguay), Hondurase ühistute keskliit, OCB (Brasiilia), Conacoop (Dominikaani Vabariik), Cudecoop (Uruguay), Mehhiko solidaarmajanduse ettevõtete nõukogu ja Cosucoop (Mehhiko). Rahvusvahelised organisatsioonid: ACI Americas, Cicopa jt.

(6)  Sotsiaal- ja solidaarmajanduse riigiasutused: Infocoop (Costa Rica), Dansocial (Colombia), Incoop (Paraguay), Inaes (Argentina), Senaes (Brasiilia), Inacoop (Uruguay) ja Insafocoop (El Salvador).

(7)  Nagu on VKEde kohta märgitud arvamuses REX/180 „Euroopa Liidu ja Mehhiko suhted” (15.2.2006), ELT C 88, 11.4.2006, lk 85-93.

(8)  Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide majanduskomisjoni (CEPAL) andmetel elab üle poole elanikkonnast (350 miljonit inimest) allpool vaesuspiiri ning 22 miljonit last peab ellujäämise nimel töötama. Eeskujuks tuleb tuua viimasel aastakümnel Brasiilia valitsuse võetud meetmeid, millega on aidatud miljonitel inimestel väljuda äärmise viletsuse olukorrast. Brasiilia sotsiaal- ja solidaarmajandus on andnud nende edusammude juures oma panuse solidaarmajanduse riigisekretariaadi (SENAES) ja tolle juhi professor Paul Singeri strateegia kaudu. Tema hiljuti lausutud sõnade kohaselt „vajab sotsiaal- ja solidaarmajandus rohkem raha, ulatuslikumat turgu ja suuremat tuntust”.

(9)  Brasiilia solidaarmajanduse kaardistamise andmetel on riigis 22 000 ettevõtet, millest üks kolmandik on tõenäoliselt mitteametlikud (www.fbes.org.br). Vt ka arvamus REX/232 „Euroopa Liidu ja Kesk-Ameerika suhted”, ELT C 256, 27.10.2007, lk 138-143, arvamus SOC/250 „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks”, ELT C 93, 27.4.2007, lk 38-41, ning Euroopa ja Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee 12. oktoobri 2009. aasta töödokument „Strategies for maintaining and creating jobs, particularly for women and young people”.

(10)  2011. aasta töödokument „Social and Solidarity Economy: Our common road towards Decent Work”, http://socialeconomy.itcilo.org/en/2011-readers. Viiteks ka käesoleva arvamuse punktile 3.2.

(11)  Paljude teiste dokumentide seas vt komitee korraldatud ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide organiseeritud kodanikuühiskonna kuues kohtumine (2010); Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide majanduskomisjoni (CEPAL) töödokumendid Ladina-Ameerika riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumiseks Tšiilis Santiagos 2007. aastal; arvamus REX/257 „Euroopa Liidu ja Brasiilia suhted”, ELT C 100, 30.4.2009, lk 93-99; arvamus REX/232 „Euroopa Liidu ja Kesk-Ameerika suhted”, ELT C 256, 27.10.2007, lk 138-143; komitee vahendatud ELi ja Kesk-Ameerika assotsieerimisleping; ELi ja Ladina-Ameerika Guadalajaras toimunud tippkohtumine; komitee korraldatud ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide organiseeritud kodanikuühiskonna neljas kohtumine (2006); arvamus REX/210 „Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse suhted”, ELT C 309, 16.12.2006, lk 81-90; arvamus REX/180 „Euroopa Liidu ja Mehhiko suhted”, ELT C 88, 11.4.2006, lk 85-93; arvamus REX/135 „Ameerika vabakaubandusleping”, ELT C 110, 30.4.2004, lk 40-54; REX/13 (EÜT C 169, 16.6.1999). Eriti asjakohane on arvamus REX/152 „Sotsiaalne ühtekuuluvus Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikides”, ELT C 110, 30.4.2004, lk 55-71.

(12)  Arvamus REX/277 „Majanduslike ja sotsiaalsete aspektide edendamine ELi ja Ladina-Ameerika suhetes”, ELT C 347, 18.12.2010, lk 48-54. Vt ka komitee seisukohad kõnealuse piirkonna riikidega sõlmitud kaubanduskokkulepete kohta.

(13)  Siinkohal tuleb arvestada Hiina rolli maailmas ning tema mitmetahulist tähtsust strateegilistes liitudes osalejana. Ladina-Ameerikas on olulisi võrgustikke, nagu Lõuna-Ameerika lõunaosa ühisturg (Mercosur), Unisol (Brasiilia) ja FIDES (Mehhiko).

(14)  Sotsiaal- ja solidaarmajanduse seos keskkonna jätkusuutlikkusega on üks selle olemuslik tunnusjoon. Sellega seoses vt käesoleva arvamuse allmärkuses 10 nimetatud 2011. aasta dokumendi 9. peatükk nn keskkonnahoidlike töökohtade kohta. Vt ka ELT C 48, 15.2.2011, lk 14-20 ja lk 65-71.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/35

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Põllumajandus ja käsitööndus – kasulik kombinatsioon maapiirkondade jaoks” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 143/07

Raportöör: Adalbert KIENLE

22. septembril 2011 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Põllumajandus ja käsitööndus - kasulik kombinatsioon maapiirkondade jaoks” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 20. jaanuaril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012. aastal (23. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 184, erapooletuks jäi 8.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1   Käesoleva omaalgatusliku arvamusega tahab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee anda Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule tõuke poliitikakujundamiseks, pidades silmas eeskätt ühise põllumajanduspoliitika teise samba ja struktuurifondide edasiarendamist perioodil 2014–2020. Omaalgatusliku arvamusega soovitakse anda panus ELi 2020. aasta strateegia rakendamisse ja selleks tehakse konkreetsed ettepanekud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) tulevase toetuse ja ELi struktuuriabi, samuti teiste ELi meetmete kohta. Põllumajanduse ja käsitöönduse valdkonna kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks tähendab piirkondlikkuse ja piirkondlike väärtusahelate selge tunnustamine olulist toetust nende tegevusele. Samuti loodab komitee anda oma arvamusega olulise tõuke liikmesriikides aset leidvatele aruteludele.

1.2   Võttes arvesse Euroopa Komisjoni 5. ja 20. oktoobril 2011 esitatud seadusandlikke ettepanekuid EAFRD toetuse ja struktuurifondidest rahastamise kohta toetusperioodi 2014–2020, annab komitee alljärgnevad soovitused.

1.2.1

Välja pakutud EAFRD laiendatud investeerimistoetuste võimalusi VKEdele tuleks avardada ja vastavalt liigitada, pidades silmas piirkondlikku koostööd maapiirkondade ettevõtete vahel ning eeskätt käsitööndust ja põllumajandust. Sel eesmärgil tuleks kohapeal käivitada ka piirkondlikud ettevõtete teabevahetuse võrgustikud ja nõustajate võrgustikud ning neid toetada.

1.2.2

ELi kohaliku tasandi LEADER algatused EAFRDs ja struktuurifondides pakuvad olulist võimalust toetada piirkondlikku tegevust käsitöönduse, põllumajanduse, turismi ja kaubanduse valdkonnas. Ent seejuures peaksid esiplaanil olema majandus- ja sotsiaalpartnerite huvid.

1.2.3

VKEde hulgas tuleb järjepidevalt toetada teadmiste, teabe ja innovatsioon levitamist maapiirkondades tööhõive edendamiseks ja tagamiseks, samuti ressursitõhusa ja kliimasäästliku majandustegevuse toetamiseks. Traditsioonilised teadmised ja kogemused ei tohi unustusse vajuda, vaid neid tuleb hoida ja kasutada kui väärtuslikku kogemusteallikat.

1.2.4

Piirkondlikud väärtusahelad pakuvad käsitöönduse, põllumajanduse, turismi, kaubanduse ja maapiirkondade jaoks tervikuna suuri tulevikuvõimalusi. Neile tuleks tähelepanu pöörata eriti just piirkondlikke katusbrände ning ühist töötlemist ja turustamist silmas pidades.

1.2.5

Käsitööndus- ja põllumajandusettevõtted sõltuvad piisavast majandust toetavast infrastruktuurist. Selleks peavad eeldusi looma eelkõige struktuurifondid, nt paindlike piirkondlike eelarvete kaudu.

2.   Sissejuhatus

2.1   Põllumajandus ja käsitööndus – valdkonnad, kus peamiselt tegutsevad keskmise suurusega ettevõtted – mõjutavad väga mitmel viisil maapiirkondade majandust ning on suures osas vastutavad ELi külade ja väikelinnade kommunaalstruktuuride ja ühiskondliku elu säilimise eest.

2.2   Maapiirkondadele perioodil 2014–2020 antava ELi toetuse eelseisva edasiarendamise raames soovitakse käesoleva omaalgatusliku arvamusega anda panus sellesse, et kasutada ära maapiirkondade põllumajanduses ja käsitöönduses peituvat täiendava lisandväärtuse loomise potentsiaali. Arvamus on otseselt ajendatud komisjoni seadusandlikest ettepanekutest ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika kohta pärast 2013. aastat. Nendega laiendatakse EAFRD toetusi maapiirkondade kõigile, sh väikestele ettevõtetele, ning see on oluline muudatus. Pidades silmas teadmiste ja oskuste levitamist, on käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk aidata kaasa Euroopa arutelule aruka, kaasava ja püsiva majanduskasvu üle. Lisaks on arvamuses käsitletav oluline aspekt tingimuste parandamine, et kaasavatel, sektorülestel meetmetel oleks püsiv mõju maapiirkondade elukvaliteedile ja majandusjõule ning et rahvaarvu vähenemise tingimustes oleksid tagatud kommunaalstruktuurid. Samuti on omaalgatusliku arvamuse eesmärk hoogustada avalikku arutelu selle üle, kuidas tulla toime demograafiliste muutuste mõjudega, ning edendada liikmesriikides arutelusid konkurentsivõime ja elujõulisuse säilitamise üle maapiirkondades.

3.   Praegune olukord

3.1   Maapiirkondades tegutsevatel ning seal kanda kinnitanud väikestel ja keskmise suurusega käsitööndus- ja põllumajandusettevõtetel on oma majandustegevusest ja ühiskondlikust panusest tulenevalt suur potentsiaal olemasolevate majanduslike ja sotsiaalsete struktuuride tugevdamiseks ja edaspidiste väljakutsetega toimetulemiseks. Nad osalevad vahetult elukvaliteedi kujundamises ning aitavad oma toodete ja teenustega kaasa piirkondliku identiteedi vormimisele. Nad hoiavad olulisi traditsioone, viies samas ellu uuendusi. Käsitööndus ja põllumajandus tähendavad modernsust ja jätkusuutlikust, kvaliteetseid tooteid, energiajulgeolekut, pidevat keskkonna- ja looduskaitset ning kultuuripärandi hoidmist. Käsitöönduse ja põllumajanduse valdkonnas tegutsevad inimesed on kõrgelt kvalifitseeritud, iseseisvad ning suure kohandumis- ja õppimisvõimega. Nendele omadustele toetuvad paljud majanduslikud ja sotsiaalsed edulood maapiirkondade külades ja väikelinnades.

3.2   Peaaegu kõigis ELi maapiirkondades peitub ikka veel käsitöönduse ja põllumajanduse ühise lisandväärtuse loomise suur potentsiaal. See potentsiaal seisneb tootmis-, töötlemis- ja turustamisalases koostöös piirkondlikul ja piirkondadevahelisel tasandil, samuti õiglases konkurentsis osalejate vahel ning naiste ja meeste võrdses osalemises.

3.3   ELi maapiirkonnad on väga erinevalt struktureeritud. Madala töötusmäära ja püsiva majanduskasvuga väga jõukate maapiirkondade kõrval on piirkondi, kus võideldakse süvenevate majanduslike probleemide, väljarände ja vananemisega. Alati ei pakuta ka vastuvõetavas geograafilises kauguses väljaõppe ja täiendõppe võimalusi. Valitseb oht, et lõhe sotsiaalses ja majanduslikus arengus ja infrastruktuuri standardites süveneb veelgi.

3.4   Eelkõige vanemad inimesed sõltuvad lühikestest vahemaadest ning hästi kättesaadavatest kodukoha lähedal pakutavatest teenustest. Noored vajavad lisaks hästi toimivat alusinfrastruktuuri, sh internet, lasteaed ja algkool. Demograafiliste muutuste tõttu on tungivalt vajalik maapiirkonna infrastruktuuride ja kommunaalstruktuuride ning jäätmekäitlussüsteemide suur kohandumisvõime. Praegu ei kasutata nende väljakutsetega toimetulemisel sageli piisaval määral kohalike ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete oskusi. Sotsiaalselt vastutustundlikud ja kohapeal tegutsevad käsitööndus- ja põllumajandusettevõtted annavad olulise panuse puuetega inimeste kogukonda integreerimisse.

3.5   Selleks, et olla kas iseseisvalt või siis ühiselt majanduslikult edukas, vajavad käsitööndus-, põllumajandus- ja muud piirkondlikud majanduspartnerid kiiret internetiühendust. Sageli puudub aga just äärepoolsetes maapiirkondades piisav lairibaühendus.

3.6   Ühiskondlikes aruteludes annab üha enam tooni piirkondlikkus, mis on vastutusel ja väärtustel põhineva ühiskonna väljendus ning püsiva majandustegevuse ja kooseksisteerimise eeldus. Kuid sageli jääb piirkonnas puudu vastavatest impulssidest või on stiimulid piirkondliku lisandväärtuse loomise potentsiaali suurendamiseks liiga nõrgad. Tihti puudub kogemustevahetus ühe piirkonna ettevõtjate vahel või on see alles lapsekingades.

3.7   Käsitööndus ja põllumajandus seisavad koos üha kasvavate väljakutsete ees, mis on seotud ressursitõhususe ja kliimakaitse parandamisega. Ressursitõhusus ja kliimakaitse on nii käsitöönduse kui ka põllumajanduse ühised võtmesõnad tulevikku suunatud ettevõtlusstrateegiate jaoks. Nende kahe sektori koostöö võib anda maapiirkondadele olulisi impulsse kogu ühiskonda puudutavate väljakutsetega toimetulemiseks.

4.   Eesmärgid

4.1   Komitee peab äärmiselt vajalikuks seda, et Euroopa institutsioonid ja riikide valitsused tunnustaksid rohkem käsitöönduse ja põllumajanduse potentsiaali, võtaksid sobivaid poliitilisi meetmeid ja aitaksid seega tagada maapiirkondade tulevikuväljavaated.

4.2   Komitee toetab tugevalt käsitöönduse ja põllumajanduse täiendava ühise lisandväärtuse loomise potentsiaali rakendamist.

—

Käsitöönduse ja põllumajanduse piirkondlikud väärtusahelad tuleb luua või neid tugevdada koos teiste sektoritega, nagu kaubandus, turism, tervishoid või metsamajandus. Sealjuures peaksid kehtima õiglased konkurentsireeglid ning luua tuleks ka struktuurid, et kasutada piirkonnas asuvate VKEde abiga paremini ära piirkondlikku majanduspotentsiaali.

—	Maapiirkondades tuleks toetada VKEde säilimist, mitmekesistamist, loomist ja edasiarendamist ning sektoriülest majanduskoostööd.

—

Maapiirkondade väiksemaid ettevõtteid tuleks paremini toetada, töötades välja kättesaadavad pakkumised majanduse, innovatsiooni ja pädevuste edendamiseks. Kõigis Euroopa piirkondades tuleb luua piisavad võimalused juurdepääsuks väljaõppele ja täiendõppele, samuti praktiliste teadmiste edastamiseks tulevikku kujundavate tipptehnoloogiate kohta.

—	Kooliõpilased peaksid kohalike käsitööliste ja põllumajandustootjate juures tutvuma traditsiooniliste ja modernsete tootmisviisidega ning õppima tundma omavastutusel põhineva ja sõltumatu töö väärtust.

—	Piirkondlike toiduainete ja muude piirkondlike toorainete tootmine, töötlemine ja turustamine peaksid järjepidevalt vastama konkreetsetele piirkondlikele nõudmistele ja kvaliteedile. Seepärast tuleks edendada kvaliteeditagamissüsteeme, samuti kaubamärkide arendamist ja turundust.

—	Toetada tuleb ressursitõhusat ja kliimasäästlikku majandustegevust.

—	Maapiirkondades tuleb tagada kommunaalstruktuurid, infrastruktuurid ja ühiskondlik elu ning neid edasi arendada.

—	Maapiirkondades on lisandväärtuse loomise potentsiaali ära kasutamise põhieeldus modernsete lairibavõrkude tõhustamine.

—	Detsentraalseid energiavarustussüsteeme ja energiatõhususe meetmeid tuleb käsitleda kui suurt võimalust täiendava lisandväärtuse loomiseks.

—	Arvestades tõsiseid demograafilisi muutusi, on väga oluline, et maapiirkondades säiliks kvalifitseeritud tööjõud ja et neid töötajaid suudetaks meelitada käsitööndus- ja põllumajandusettevõtete jätkusuutlike tegevusalade juurde.

—	Tingimata tuleb maapiirkondade asutusi, organisatsioone ja ettevõtteid – eriti põllumajanduse ja käsitöönduse sektoris – innustada pidama aktiivsemat kodanikuühiskonna dialoogi, tegema tihedamat majanduskoostööd ning õppima headest näidetest.

4.3   Komitee tõstab esile kolm eesmärki, mis on eriti olulised selleks, et nimetatud potentsiaali tulevikus piirkondliku majanduse jaoks partnerluses paremini ära kasutada.

4.3.1   Piirkondlikkus ja lisandväärtuse loomine

Põllumajanduse ja käsitöönduse oluline potentsiaal seisneb nende kohalikes ja piirkondlikes juurtes. Just globaliseeruvas maailmas muutub järjest olulisemaks kohalik ja piirkondlik aspekt. Sageli pakub kohalik kaubandus võimalusi aktuaalsete probleemide lahendamiseks. Seepärast on piirkondlike väärtusahelate väljatöötamisel üha kasvav roll. Eriti toiduainete sektoris on paljudes piirkondades olnud põllumajanduse ja käsitöönduse vahel traditsiooniliselt tihedad sidemed ja on tehtud koostööd, mis loovad neis piirkondades tarbijate jaoks olulist lisaväärtust. Selle kohta on palju positiivseid näiteid, mida tuleks edasi arendada ja teistesse piirkondadesse levitada. Samuti peaks see olema eeskujuks teistele toote- ja teenusevaldkondadele, nt puidutöötlemine ja maaturism. Samal ajal võib see koostöö aidata tagada kohalikke kommunaalstruktuure ja vähendada transpordi kasutamist, andes nii panuse kliimakaitse parandamisse.

Lähenemisviis, mis on suunatud olulisemate maapiirkonnas tegutsejate tihedamale koostööle väärtusahelates, võimaldab ka toiduainete tootmisel ja turustamisel lähtuda konkreetsetest piirkondlikest nõudmistest ja kvaliteedist ning luua nii ainulaadse kohaliku identiteedi. Ühiseks turustamiseks piirkondlike katusbrändide arendamine vastab tarbijate suurenevatele nõudmistele toodete kvaliteedi ja päritolu osas. Sarnaselt toiduainetega tuleks ka käsitöötoodetele kehtestada kvaliteedimärgid ja päritolutähised.

4.3.2   Energia ja toorained

Detsentraalsete energiavarustussüsteemide ja energiasäästmise meetmete kasutuselevõtt maapiirkondades muutub Euroopas tulevikus palju olulisemaks ja see on ideaalne valdkond käsitöönduse ja põllumajanduse koostööks. Taastuvenergia ja taastuvate toorainete keskkonnaalast kasu on võimalik vaid siis täielikult rakendada, kui nende tootmine ja töötlemine leiavad aset ühes ja samas piirkonnas. Selleks on vaja kohapealseid spetsialiste.

Häid väljavaateid piirkondlikuks koostööks pakub taastuvate materjalide ja toorainete kasvatamise, töötlemise ja turustamise valdkond.

4.3.3   Kvalifitseeritud tööjõu säilitamine

Demograafiliste muutuste ja märgatava väljarände tõttu äärepoolsetest maapiirkondadest suurlinnadesse on põllumajandus- ja käsitööndusettevõtetel üha raskem leida kvalifitseeritud tööjõudu (1). Nagu ühes komitee arvamuses juba märgitud, tuleb erilist tähelepanu pöörata naiste tööhõivele (2). Et tagada paikkonna pikaajaline elujõulisus, tuleb parandada nn pehmeid asukohategureid – elukvaliteet, eluase, haridus, vaba aja veetmine ja kultuuripakkumine ning eelkõige noortele peredele suunatud pakkumised. Majanduspartnerite jõupingutusi õpilaste ja noorte teadlikkuse tõstmiseks põllumajanduse ja käsitöönduse valdkonna heade tulevikuväljavaadetega elukutsete kohta tuleb toetada poliitikameetme abil tööhõiveametite ja koolide kaudu. Need elukutsed omandanud inimestel on kõrge tööalane konkurentsivõime ning nad suudavad tööturu väljakutsetega hästi toime tulla (3).

5.   Meetmed

5.1   Eelnimetatud eesmärkide saavutamiseks on komitee arvates oluline tugineda järjepidevalt Euroopa 2020. aasta strateegile aruka, kaasava ja püsiva majanduskasvu edendamiseks, võtta kohaselt arvesse maapiirkondade toetamist EAFRD raames selle kuue toetusprioriteedi ja struktuurifondide kaudu ning saavutada integreeritud poliitiliste lähenemisviiside abil püsiv mõju maapiirkondade elukvaliteedile ja majandusjõule. Sektori- ja fondiülene lähenemisviis aitaks kaasa väärtusahelate ühisele arendamisele, väljarände vähendamisele ja kommunaalstruktuuride stabiliseerimisele maapiirkondades ja oleks seega kasulik kõigile kohalikele ettevõtlusvaldkondadele ja elanikkonnarühmadele.

5.2   Komitee arvates on ELi tulevase maapiirkondade struktuuripoliitika konkreetsed lähtepunktid alljärgnevad.

—	investeerimistoetused maapiirkondade VKEdele tegevuse mitmekesistamiseks, uute ettevõtete loomiseks, ettevõtete ülevõtmiseks ja edasiarendamiseks;

—	valdkonnaülese koostöö ja platvormide toetamine ja käivitamine (nt korrapäraselt toimuvate ümarlaudade loomisega);

—	piirkondlike (traditsiooniliste) majandusringluste toetamine lühikeste transporditeede kaudu;

—	piirkondlike katusbrändide toetamine piirkondlike toodete ja teenuste ühiseks töötlemiseks ja turustamiseks;

—	kvaliteedi ja kvaliteedi tagamise süsteemide toetamine toodete eduka müümise tegurina;

—	ressursitõhusa ja kliimasäästliku majandustegevuse edendamine;

—	teadmiste ja kogemuste sihipärase levitamise toetamine maapiirkonna käsitööndus- ja põllumajandusettevõtete ja teiste majanduspartnerite hulgas;

—	innovatsioonipartnerluste edendamine teaduse ja majanduse vahel, pidades eriti silmas rakendusele ja protsessidele suunatud innovatsiooni VKEde jaoks;

—	maapiirkondade majandusinfrastruktuuri (eelkõige lairibaühendus) tagamine ja väljatöötamine;

—	majandus- ja sotsiaalpartnerite meetmete toetamine, et tagada tulevikus erialase tööjõu vajaduse katmine;

—	teavitustegevus, koolidele ja avalikkusele ettevõtete külastamise võimaluste pakkumine;

—	praeguse LEADER algatuse laiendamine ettevõtete oluliselt suuremaks kaasamiseks ja maapiirkondade majandusliku potentsiaali suurendamiseks;

—	väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatest koosnevate nõustajate võrgustike toetamine, pidades eriti silmas abi osutamist koostöö tegemisel;

—	platvormide loomine ja edasiarendamine maapiirkondade majandus- ja sotsiaalpartnerite piirkondliku arengu ja koostöö parimate tavade kogumiseks ja levitamiseks;

—	maapiirkondade toetamine piirkondlike paindlike eelarvete kaudu.

---

(1)  CESE 1704/2007, ELT C 120, 16.5.2008, lk 47.

(2)  CESE 1175/2011, ELT C 318, 29.10.2011, lk 43.

(3)  Idem.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/39

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukoht ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20) ettevalmistamisel” (täiendav arvamus)

2012/C 143/08

Pearaportöör: Hans-Joachim WILMS

17. jaanuaril 2012. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 lõikele a koostada täiendava arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukoht ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20) ettevalmistamisel” (täiendav arvamus)

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 478. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) pearaportööriks Hans-Joachim WILMSI ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 211, erapooletuks jäi 3.

1.   Sissejuhatus

1.1

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) korraldab 20.–22. juunil 2012. aastal Brasiilias Rio de Janeiros säästva arengu konverentsi. Selle konverentsi ettevalmistuskomitee teisel koosolekul paluti kõigil liikmesriikidel, asjaomastel ÜRO süsteemi organisatsioonidel ja asjaomastel sidusrühmadel saata oma panused ja kaastööd 2011. aasta 1. novembriks sekretariaadile koonddokumendi koostamiseks, mis oleks 2012. aasta jaanuaris esitatava lõppdokumendi algse kavandi alus.

1.2	Komitee andis oma panuse ELi ja liikmesriikide ühisesse seisukohta koonddokumendi jaoks arvamusega „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas – Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna panus,” (1) mis võeti vastu 2011. aasta septembris.

1.3

Nagu selle arvamuse tegevuskavas märgitud, kavatseb komitee veelgi süvendada dialoogi Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonnaga Euroopas ja väljaspool Euroopat. Rahvusvahelisel tasandil toimub dialoog EL-Brasiilia ja EL-Hiina kodanikuühiskonna ümarlauanõupidamistel ning komitee kohtumistel Vene Föderatsiooni ühiskondliku koja ja AICESISiga. Täiendavaid tegevusi on kavandatud AKV koostöö raames.

1.4

Euroopa tasandil korraldas komitee laiaulatusliku dialoogiprotsessi Rio+20 konverentsi teemadel ja lisas selle esimesed tulemused lõppdokumendi algsesse kavandisse, mis avaldati 10. jaanuaril. Selle dialoogiprotsessi eesmärk oli valmistada ette komitee poolt 7.–8. veebruaril 2012. aastal korraldatud kodanikuühiskonna konverentsi „Elagem säästvalt, käitugem vastutustundlikult! Euroopa kodanikuühiskond Rio+20 eel” ja saavutada kokkulepe konverentsi ühissõnumi osas.

1.5

Käesolevas arvamuses korratakse komitee eelmises arvamuses „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas – Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna panus” (2) esitatud soovitusi ja järeldusi ning kinnitatakse täiel määral komitee konverentsi „Elagem säästvalt, käitugem vastutustundlikult! Euroopa kodanikuühiskond Rio+20 eel” sõnumit.

2.   Järeldused ja soovitused

2.1	Komitee on veendunud, et praegused majandus-, sotsiaalne ja keskkonnakriis on omavahel tihedalt seotud ning et senisel viisil jätkata enam ei saa.

2.2	Komitee kinnitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 7.–8. veebruaril 2012. aastal korraldatud konverentsil „Elagem säästvalt, käitugem vastutustundlikult! Euroopa kodanikuühiskond Rio+20 eel” kõlama jäänud järgmist sõnumit.

2.3

ÜRO Rio+20 konverentsil peavad maailma riikide juhid kokku leppima konkreetses tegevuskavas, mis toob kaasa säästva arengu ja tagab vaesuse kaotamise meie planeedi suutlikkuse piirides. Rohelise majanduse edendamine peab olema osa üldisest säästva arengu strateegiast, milles sotsiaalsed, keskkonna-alased ja majanduslikud aspektid on tasakaalus ja millega saavutatakse jaotuslik ning põlvkondadevaheline võrdsus.

2.4

Rio+20 peamised prioriteedid peaksid olema vaesuse kaotamine ja juurdepääsu tagamine piisavale toidule, puhtale veele ja säästvale energiale. Keskkonnale ohutu kohaliku põllumajanduse edendamisel arengumaades on otsustav roll vaesusevastases võitluses ja toiduga kindlustatuse parandamisel ning see on liikumapanev jõud majanduslikult heal järjel maapiirkondade arengus. Naistele tuleb tagada meestega võrdsed poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused.

2.5	Poliitilised juhid peavad võtma kohustuse saavutada millenniumi arengueesmärgid ning võtma muid meetmeid vajaliku tõhusa rahastamise tagamiseks. Eelkõige arenenud riigid peavad täitma kohustust suunata vähemalt 0,7 % kogurahvatulust arenguabisse.

2.6

Euroopa läbirääkijad peavad säästva arengu sotsiaalsele mõõtmele pöörama palju rohkem tähelepanu kui algses kavandis ette nähtud. Suurenev sotsiaalne ja heaolu ebavõrdsus riikide vahel ja riikide sees nõuab kiireid meetmeid, kuna see takistab jõupingutusi säästva arengu ja jaotusliku võrdsuse saavutamiseks. Peale selle peab õiglane üleminek tagama töötajatele inimväärse töö ja kvaliteetsed töökohad. Vaja on ratifitseerida ja rakendada ILO põhilised töönormid ja töökaitsenormid ning täielikult tuleb toetada ILO sotsiaalkaitse põhialuste algatust.

2.7

Poliitilised juhid peavad Rios võtma kohustuse järgida rohelise majanduse tegevuskava selgete eesmärkide ja järelevalvemehhanismidega, tagades majanduslikult tõhusa, sotsiaalselt õiglase ja keskkonnale ohutu ülemineku säästvale ühiskonnale. Üleminekuprotsess peab põhinema pideval koostööl kodanikuühiskonnaga, hõlmates sotsiaalset dialoogi.

2.8

Euroopa riigid ja teised arenenud riigid peavad Rios võtma kohustuse vähendada oluliselt Maa piiratud loodusvarade tarbimist. Euroopa juhid peavad rakendama kokkulepitud ELi eesmärke ja valmistuma ambitsioonikamate meetmete võtmiseks. Tärkava majandusega riigid peaksid loodusvarasid tõhusamalt kasutama.

2.9

Järkjärgult tuleb loobuda mittesäästvatest tarbimis- ja tootmismudelitest, kasutades paljusid erinevaid poliitikavahendeid, sealhulgas regulatiivseid meetmeid, fiskaalpoliitika vahendeid, rohelisi ja sotsiaalseid riigihankeid, keskkonnale kahjulike toetuste järkjärgulist kaotamist, teadusuuringuid ökoinnovatsiooni alal, keskkonnakulude sisestamist ja teisi turupõhiseid stiimuleid, edendades samal ajal säästvat elustiili ning tarbijate aktiivset kaasamist üleminekusse. Rios tuleb vastu võtta 10-aastane säästva tarbimise ja tootmise programm.

2.10	Algses kavandis tunnistatakse SKP piiratud võimalusi heaolu mõõtmisel, seega tuleb kodanikuühiskond kaasata täiendavate näitajate kiirese väljatöötamisse.

2.11

Algatus kehtestada 2015. aastaks ülemaailmsete säästva arengu eesmärkide kogum on tervitatav, kuna selles on võetud tasakaalustatud lähenemisviis säästva arengu kõigile kolmele mõõtmele. Rios tuleks käivitada kõiki kaasav protsess, mis ühendaks aastatuhande arengueesmärgid ulatuslike säästva arengu eesmärkidega, looks strateegia ja määraks kindlaks säästva arengu näitajad koos selgete vastutuse mehhanismidega.

2.12	Rios tuleb sõlmida uus globaalne kokkulepe, et tagada vajalikud investeeringud majanduse keskkonnasõbralikumaks muutmisesse.

2.13

Tuleb tunnistada erasektori võtmerolli ja vastutust säästvale arengule ülemineku saavutamisel. Majanduse keskkonnasõbralikumaks muutmine on ärivõimalus. Ettevõtted ja tööstus peaksid seda võimalust kasutama. Poliitilised juhid peavad koostama selge, stabiilse ja prognoositava rohelise majanduse poliitilise raamistiku, mis annaks ettevõtetele kindluse, regulatiivsed raamid ja stiimulid vajalikeks investeeringuteks.

2.14	Säästva arengu komisjoni asemel tuleb luua uus säästva arengu nõukogu, samuti uus ÜRO keskkonnaagentuur ÜRO Keskkonnaprogrammi baasil. Mõlemad organid peaksid tegelema põhirühmade esindatava kodanikuühiskonna tõhusa kaasamisega.

2.15	Tervitatav on ettepanek seada ametisse ombudsman tulevastele põlvkondadele.

2.16

Poliitilised juhid peavad Rio+20 konverentsil kokku leppima täiendavates meetmetes, et üleminekul säästvale ühiskonnale parandada kodanikuühiskonna tõhusat kaasatust ja saavutada globaalsel, riiklikul ja kohalikul tasandil isevastutuslik tegutsemine. Tuleb luua õiguslikud ja institutsioonilised raamistikud, mis tagavad avalikkuse juurdepääsu teabele, dialoogile, demokraatlikule osalusele ja kontrollile. Sidusrühmade mitmepoolseid foorumeid, nagu majandus- ja sotsiaalnõukogud ning riiklikud säästva arengu nõukogud, tuleb edendada kodanikuühiskonna arutelu hoogustamise mudelitena. Vaja on rohkem teavituskampaaniaid ja haridusprogramme säästva arengu teemal.

2.17	Kogu maailma kodanikuühiskond peaks püüdlema selle poole, konverentsil saavutataks tulemus, mille abil on võimalik toime tulla kõigi lahendust vajavate väljakutsetega. Kodanikuühiskond peab võtma globaalse vastutuse!

2.18	ÜRO Rio+20 konverentsi ettevalmistuskomitee poolt välja antud algne kavand on hea lähtepunkt järgnevatele läbirääkimistele. Siiski ei kata algne kavand kõiki lahendust vajavaid väljakutseid.

2.19

Euroopa valitsusjuhid peavad võtma vastutuse ja pühenduma tõsiselt Rio+20 konverentsile. ELi läbirääkijad peavad töötama selle nimel, et koostada dokument, mis oleks eesmärkide, tähtaegade, rahastamise, õiguslike kohustuste järeltegevuse osas ambitsioonikam.. ELi üldine säästva arengu strateegia tuleb pärast Rio+20 konverentsi üle vaadata ja anda sellele uut dünaamikat.

---

(1)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 102.

(2)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 102.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/42

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kohta (2014–2020)”

KOM(2011) 608 (lõplik) – 2011/0269 (COD)

2012/C 143/09

Raportöör: Martin SIECKER

Kaasraportöör: Jean-Pierre HABER

24. oktoobril 2011 otsustas nõukogu ja 25. oktoobril 2011 otsustas Euroopa Parlament kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõikega 3 ja artikliga 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kohta (2014–2020)”

COM(2011) 608 final – 2011/0269(COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI) võttis arvamuse vastu 9. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012. aastal (23. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 158, vastu hääletas 10, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on esitanud ettepaneku jätkata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kohta. Samas ei ole komitee veendunud, et kõik komisjoni ettepanekud lahendavad fondiga seotud probleemid. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondile (edaspidi EGF või fond) esitatud taotluste arv on olnud ja on ka praegu väga väike ning komitee ei usu, et fondi laiendamine põllumajandusele on õige viis selle puuduse kõrvaldamiseks. Selle asemel esitab komitee ettepanekuid mõnede täiendavate meetmete kohta, et parandada EGFi kasutamist, näiteks miinimummäära alandamise ja menetluse kiirendamise kaudu, vahendi rakendamise juhtudel on selle tulemused olnud üsna head.

1.2

Üks EGFi alakasutamise põhjuseid on selle eripärast tulenev aeglane ja bürokraatlik menetlus. Komisjon ei saa otsustada ilma Euroopa Parlamendi ega nõukoguta. Kui otsustamisse on kaasatud eelarvepädevad institutsioonid, on vaja teatud väga aeganõudvaid menetlusi, mille tulemusel on igal juhul kõik taotlused heaks kiidetud. Selline haldusmenetlus on väga kulukas ning neid kulutusi saaks paremini kasutada.

1.3

Komitee teeb ettepaneku alandada taotlustele seatud miinimummäära 200 koondamisele kavandatud 500 koondamise asemel. Samuti soovitab komitee suurendada ELi kaasrahastamist 75 %-ni, et suurendada EGFi kasutamist. Komitee tervitab asjaolu, et „töötaja” mõistet on laiendatud tähtajalise lepinguga ja renditöötajatele. Komitee nõustub, et EGFi tuleks laiendada ka füüsilisest isikust ettevõtjatele. Nad on tööturu kesksed ja olulised osalejad ning nende hulgas, keda nii globaliseerumise kui ka majanduskriisi tagajärjed esimesena puudutavad. EGFi eesmärk ei ole kunagi olnud tööandjate abistamine ning seepärast ei nõustu komitee fondi laiendamisega VKEde omanikele-juhtidele. Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadil on olemas eraldi üksus, mis tegeleb VKEde poliitikaga ja neile suunatud märkimisväärsete toetusprogrammidega. EGF ei peaks neisse programmidesse sekkuma.

1.4

Komitee pakub välja kaks täiendavat võimalust EGFi tulemuslikkuse parandamiseks: esiteks teavitada VKEsid EGFi võimalustest ulatusliku teabekampaania abil ja teiseks kaasata sotsiaalpartnerid kohe fondi taotluste menetluse alguses. Komitee soovib väljendada ka hämmeldust nõukogu 2011. aasta detsembri otsuse üle kaotada võimalus kasutada EGFi majanduskriisi ootamatute sotsiaalsete tagajärgedega võitlemiseks praeguse programmiperioodi kahel viimasel aastal (2012 ja 2013). Eriti arvestades, et ülevaade taotlustest näitab, et fondi tulemused selles aspektis olid head. Seepärast kutsub komitee nõukogu üles kõnealust otsust uuesti kaaluma ning väljendab täiesti selget soovi, et kõnealune mõõde kaasataks fondi ka selle jätkamisel aastatel 2014–2020.

1.5

Komitee ei nõustu ettepanekuga laiendada EGFi põllumajandusele, kuid tunnistab, et tulevaste kaubanduslepingute, nagu Mercosuri leping, jõustudes tuleb selle sektori heaks midagi ette võtta. Mercosuri leping on tõenäoliselt ELi kui terviku jaoks kasumlik, kuid ELi sees laekuvad need tulud tööstus- ja teenustesektorile, samas kui kulud peab kandma põllumajandussektor. Komisjon väljendas ootust, et tulevastel kaubanduslepingutel võib olla sama mõju. Selliste ebasoodsate tingimuste hüvitamine põllumajandusele on õiglane, kuid selleks tuleks kasutada sektori jaoks kohandatud lahendust, näiteks ühise põllumajanduspoliitikaga seotud struktuurifondide kaudu. Komitee nõuab, et EGF, mis loodi selleks, et toetada vallandatud töötajaid tööturule naasmisel, keskenduks ka edaspidi sellele eesmärgile.

1.6	Komitee rõhutab, et fond peaks kriisi perioodil edasi toimima ning seda peaks olema võimalik kasutada eelkõige tööstustegevuse ümberpaigutamise korral Euroopa Liidus.

2.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

2.1

2006. aasta märtsis esitas komisjon ettepaneku Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) kohta. Selle eesmärk oli pakkuda ühekordset eritoetust, millega lihtsustada töö kaotanud töötajate tööturule naasmist teatud piirkondades või sektorites, kus tekkisid tõsised majandushäired, nagu töökohtade ümberpaigutamine kolmandatesse riikidesse, impordimahu järsk suurenemine või ELi turuosa järkjärguline vähenemine asjaomases sektoris. EGFi rahastamisvahendite peamine kriteerium oli rohkem kui 1 000 töötaja koondamine ettevõttes või ühe sektori ettevõtete grupis ühes või kahes külgnevas piirkonnas.

2.2

EGF loodi programmiperioodiks 2007–2013. Selle meetmete hulka kuulusid ümberõpe, ümberpaigutamisabi, abi ettevõtlustegevuse alustamisel ning täiendavad hüvitised. Fond sekkub liikmesriigi taotlusel. Euroopa Liidu makstud summa ei tohtinud ületada 50 % liikmesriigi poolt kavandatud täieliku meetmetekomplekti hinnangulistest kogukuludest. Majanduskriisi surve tõttu kohandati toetuse kriteeriume 2009. aastal. Nõutud koondamiste arvu vähendati 1 000 koondamiselt 500-le ning ELi osalust EGFi projektides suurendati 50 protsendilt 65 protsendile.

2.3

2011. aasta oktoobris esitas komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku EGFi jätkamiseks programmiperioodiks 2014–2020, et anda panus strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisse ning laiendada toetuse andmist põllumajandusele. Selleks et tagada koondatud töötajatele võrdne juurdepääs EGFile sõltumata nende töölepingu või töösuhte liigist, on mõistet „töötaja” laiendatud, et hõlmata lisaks tähtajatu töölepinguga töötajatele ka tähtajalise lepinguga töötajad, renditöötajad ja mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete juhtidena tegutsevad omanikud ja füüsilisest isikust ettevõtjad, sh põllumajandustootjad. ELi osalus EGFi projektides jääb 50–65 % vahele.

2.4

Komisjon tegi ettepaneku, et EGF jääks mitmeaastasest finantsraamistikust väljapoole, sest selle kasutamine on seotud ettenägematute ja kiireloomuliste asjaoludega. ELi tasandi kulutused peaksid olema tulemustele orienteeritud. EGFiga seotud kulutuste puhul on mitmeaastases finantsraamistikus seatud eesmärk, et vähemalt 50 % EGFist toetust saanud töötajatest peaksid leidma uue ja stabiilse töökoha 12 kuu jooksul. Selleks et komisjon saaks hinnata liikmesriikide püüdlusi selle eesmärgi saavutamiseks, peavad liikmesriigid esitama 15 kuu pärast vahearuande.

3.   Üldmärkused

3.1

EGF loodi mõnes mõttes esmaabina – vahendina, mis võimaldas ELil anda kiire ja paindliku vastuse, et toetada globaliseerumise tagajärjel töö kaotanud töötajaid. EGFi kapital kogu seitsme aasta pikkuseks perioodiks 2007–2013 oli 3,5 miljardit eurot. Esimese viie aasta (2007–2011) jooksul kasutati selleks perioodiks ette nähtud 2,5 miljardist ära veidi üle 364 miljoni euro. Selle tagasihoidliku kasutuse kõige olulisemad põhjused olid aeglane ja bürokraatlik haldusmenetlus, kõrge koondamiste miinimummäär 1 000 töötajat ja madal kaasrahastamise määr 50 %. Fondi kasutus paranes 2009. aastal pärast seda, kui taotlusele seatud miinimummäära vähendati 1 000 töötajalt 500 töötajale, ELi kaasrahastamismäära suurendati teatud tingimustel 50 protsendilt 65 protsendini ning lubati esitada mitte ainult globaliseerumise, vaid ka majanduskriisi tagajärgedega võitlemiseks.

3.2

Pärast neid kohandusi suurenes EGFi kasutamine kaheksalt taotluselt 2007. aastal ja viielt 2008. aastal 29 taotluseni 2009. ja 2010. aastal. 2011. aastal kiideti heaks kaheksa taotlust, 18 taotlust on veel hindamisel. EGFi on kasutatud rohkem kriisi kui globaliseerumise tagajärgedega võitlemiseks. Kolme aasta jooksul (alates EGFi laiendamisest 2009. aastal, et hõlmata ka kriisi tagajärjed, kuni novembrini 2011) on esitatud 53 kriisiga seotud taotlust, samas kui viie aasta jooksul on esitatud 26 globaliseerumisega seotud taotlust. 53 kriisiga seotud taotlust hõlmasid 48 607 töötajat ning 26 globaliseerumisega seotud taotlust hõlmasid 28 135 töötajat. Seega aidati tööalast konkurentsivõimet säilitada 76 742 töötajal.

3.3

EGFi vahehindamisel analüüsiti, kui palju kaasatud töötajatest leidis töö järgneva aasta jooksul. Analüüs põhines sel hetkel kättesaadaval 15 lõpparuandel perioodi 2007–2009 kohta. Keskmine tööturule naasmise määr oli 41,8 %. Esimesest 15st EGFist kaasfinantseeritud juhust ületab tööturule naasmise määr kuuel juhul 50 % sihttaseme, samas üheksal juhul 15st jääb see sihttasemest madalamaks. Tööturule naasmise tulemused on väga erinevad alates Saksamaal saavutatud kõrgeimast määrast (78,2 %) märkimisväärselt madalamate määradeni (4–6 %) Portugalis, Hispaanias ja Itaalias. Et saavutada võrreldavad tõhususe tasemed, tuleks kaaluda eraldatud toetuse ühe osa sidumist abi tulemustega. Keskpikas perspektiivis (12+ kuud pärast EGFi abi lõppemist) enamikul juhtudel (mille kohta oli teave kättesaadav) tööturule naasmise määrad suurenesid vaatamata globaalse majanduskriisi mõju avaldumisele kohalikus majanduses. EGFist abisaajate tööhõive määr kasvas aja jooksul kaheksal juhul ja vähenes kolmel juhul. Nimetatud juhtudel suurenes tööturule naasmise määr keskmiselt 7 protsendipunkti. Üldine järeldus, et kui fondi tagasihoidlik kasutamine välja arvata, on tulemused head, näib õigustatud.

3.4

Käsitletud ei ole EGFi tagasihoidliku kasutamise kolmandat põhjust – asjaolu, et fondil ei ole oma eelarvet. Seepärast peavad eelarvepädevad institutsioonid, kõnealusel juhul Euroopa Parlament ja nõukogu, iga taotluse puhul eraldi otsustama, kas see väärib toetust. Hoolimata asjaolust, et mudel – väljapoole olemasolevaid ELi struktuure jääv vahend – tegi võimalikuks kiire ja paindliku reageerimise, on täpsuse eesmärgil järgitav haldusmenetlus väga pikk ja bürokraatlik. Arvestada tuleb heakskiitmismenetluse suuri kulusid, näiteks 22 keelde toimuva kirjaliku tõlke, koosolekuruumide, koosoleku dokumentide, osalejate ajaga seotud ja suulise tõlke kulud heakskiitmismenetluse eri etappidel. Kõik taotlused on heaks kiidetud, mistõttu tõstatub küsimus, kas heakskiitmismenetlusele kulutatud raha ei peaks suunama ümber asjaomastele töötajatele. EGFi praeguse menetluse eelis on see, et menetlus on väga läbipaistev ning et see teeb nähtavaks ELi pühendumuse sotsiaalse tõrjutusega võitlemisele. Kuigi läbipaistvus ja nähtavus on ülimalt olulised, tuleb midagi ette võtta menetluse kiirendamiseks ja kulude vähendamiseks.

3.5

Ettepanekus ja sellega kaasnevates dokumentides (1) nimetatud teised variandid on EGFi hõlmamine ESFi alla või EGFi jätkamine oma eelarvega eraldiseisva organina. Mõlemal mudelil on nii eeliseid kui ka puuduseid. Peamine puudus juhul, kui EGF hõlmatakse ESFi alla, on vajadus selgete eelarveeraldiste järele ELi eelarvest vaatamata asjaolule, et massilisi koondamisi on võimatu kavandada või programmeerida. Selged eelised oleksid järjepidevus ja vastastikune täiendavus ESFiga, otsustusprotsessi võimalik lühenemine ning EGFi rakendamise lihtsustamine ja ratsionaliseerimine. 3. variandil, EGFi jätkamisel oma eelarvega eraldiseisva ELi organina, on arvukate puuduste kõrval vaid üks eelis: Euroopa solidaarsuse parem nähtavus.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Ennekõike soovib komitee väljendada oma hämmeldust nõukogu 2011. aasta detsembri otsuse üle kaotada võimalus kasutada EGFi majanduskriisi ootamatute sotsiaalsete tagajärgedega võitlemiseks seal, kus vajatakse viivitamatut abi fondi praeguse programmiperioodi kahel viimasel aastal (2012 ja 2013). Ülevaade EGFi rakendamisest kuni 17. novembrini 2011 näitab väga selgelt, et sellest aspektist on fond toiminud suhteliselt hästi, paremini kui oma algse eesmärgi, globaliseerumise tagajärgedega võitlemise aspektist. Nii 2009. kui ka 2010. aastal kiideti heaks 23 taotlust kriisi tagajärgedega võitlemiseks, võrreldes globaliseerumise tagajärgedega võitlemise kuue taotlusega. Seepärast kutsub komitee nõukogu üles kaaluma võimalust, et kuni kriis ei ole lõppenud, saaks EGFi kasutada ka kriisi tagajärgedega võitlemiseks. Komitee väljendab täiesti selget soovi, et jätkataks fondi laiendamist majanduskriisi tagajärgedega võitlemisele, vähendades samas veelgi takistusi taotluste esitamisel.

4.2

Kuigi 2008. aastal taotluste arv suurenes, on EGFi poole pöördumine ikka veel väga tagasihoidlik. Seepärast näib loogiline vähendada taotlustele seatud miinimummäärasid kavandatust enam. Seoses koondamiste arvu miinimummäära vähendamisega 1 000 inimeselt 500-le sedastatakse EGFi vahehindamise esialgsetes järeldustes järgmist: „Teatud olukordades võib see vähendatud arv olla ikka veel liiga suur, kuna isegi 200–300 töökoha kaotamine võib põhjustada kohalikus ja piirkondlikus kontekstis väga suure vapustuse.” Kui vaadata käimasolevaid ettevõtete ümberpaigutamise ja allhangete kasutamise protsesse, võib praegune miinimummäär (500 töötajat) olla ikka veel liiga kõrge. Seepärast teeb komitee ettepaneku alandada miinimummäära 200 töötajale.

4.3

Komitee pakub välja kaks täiendavat võimalust EGFi tulemuslikkuse parandamiseks. Üldiselt on VKEd liiga väikesed ja neil on liiga vähe vahendeid, et olla täielikult kursis võimalustega, mida EL teatud tingimustel pakub. Paljud VKEd, kes võitlevad probleemidega, millele EGF lahendusi pakub, tõenäoliselt isegi ei tea selle fondi olemasolust ega saa seetõttu sellest kasu saada. Komitee arvab, et väga palju on võimalik saavutada sellega, kui teavitada VKEde omanikke-juhte EGFi pakutavatest võimalustest ulatusliku teabekampaania abil. Teine idee, millel võiks olla positiivne mõju EGFi tulemuslikkusele, on kaasata sotsiaalpartnerid kohe fondi taotluste menetluse alguses.

4.4

Seni on hindamine andnud mõningaid tõendeid, et liikmesriikide tugevad kahtlused EGFi toimimise esimeses etapis põhinesid osaliselt kõrgel omapoolsel panusel, mida maksta tuli. Seepärast muudeti 2009. aastal panuste vahekordi ning näib, et sellel oli positiivne mõju. Kuna praegune kriis vajab ikka veel kindlaid aktiivseid tööturupoliitika instrumente, soovitab komitee suurendada ELi kaasrahastamist 75 %-ni, et suurendada EGFi kasutamist.

4.5

Komisjon teeb ettepaneku kasutada ka edaspidi EGFi kui väljapoole finantsraamistikku jääva kriisivastase vahendi praegust mudelit. Selle mudeli puudus on aeglased ja bürokraatlikud menetlused. Osaliselt põhjustavad bürokraatiat kitsaskohad Brüsselis ja osaliselt kitsaskohad liikmesriikides. Komitee kutsub komisjoni üles otsima neile kitsaskohtadele lahendust, et menetlus muutuks paindlikumaks ja kiiremaks ning et võimalikud taotlejad ei tajuks seda enam takistusena. Näiteks esitavad taotlusi piirkonnad, kuid neid tuleb menetleda riiklikul tasandil. See aeglustab protsessi märkimisväärselt ning selliste menetluste muutmine suurendaks oluliselt protsessi tõhusust.

4.6

Komitee tervitab asjaolu, et uues määruses ei ole „töötaja” mõistet piiratud tähtajatu lepinguga töötajatele, vaid seda on laiendatud tähtajalise lepinguga ja renditöötajatele. Komiteel on kahtlusi füüsilisest isikust ettevõtjate kaasamise osas. EGF on rajatud paindliku vahendina, et toetada globaliseerumise tagajärjel töö kaotanud töötajaid. Füüsilisest isikust ettevõtja seisund on liikmesriikides väga erinev. See ulatub kõrge kvalifikatsiooniga ekspertidest, kellel on tööturul tugev positsioon, majanduslikult sõltuvatest FIEdest, kes on tegelikult samas olukorras kui töötajad, väikeste üheinimese ettevõteteni. Suur osa neist FIEdest moodustab olulise osa tööturust. Füüsilisest isikust ettevõtjad on esimeste hulgas, keda globaliseerumise ja majanduskriisi tagajärjed tabavad. Seepärast teeb komitee ettepaneku kaasata kõnealused tööturul osalejad EGFi, et vältida tööpuudust ja innustada EGFi paremat kasutamist.

4.7

VKEde omanike-juhtide osas on komiteel jätkuvalt kõhklusi. Kui nad on selliste VKEde omanikud-juhid, mis annavad inimestele tööd, siis on nad tööandjad ega vasta fondi tingimustele, kuna EGF on loodud töö kaotanud töötajate jaoks. Ettevõtete toetamine võib kergesti moonutada konkurentsi teiste VKEdega. EGFi kohaldamine sellele rühmale sekkuks ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi VKEde poliitikasse, mille raames pakutakse ulatuslikke koolitus-, väljaõppe- ja innovatsiooniprogramme. Seetõttu on komitee arvamusel, et VKEde omanikud-juhid kui sellised ei ole toetuskõlblikud. Ent selliste VKEde töötajad on toetuskõlblikud, kui nad kaotavad töö globaliseerumise ootamatute tagajärgede tõttu ning täidavad EGFi teisi tingimusi.

4.8

Komitee ei nõustu EGFi laiendamisega põllumajandustootjatele. Komisjon põhjendab oma ettepanekut kasutada 80 % või rohkem EGFi vahenditest põllumajandusettevõtetele viitega tulevaste kaubanduslepingute üle peetavatele läbirääkimistele. EL on juba välja arvutanud, et ELi ja mitmete Lõuna-Ameerika riikide vahelised lepingud, nagu Mercosuri leping, on ELi kui terviku jaoks kasumlikud, kuid ELi sees saavad sellest kasu peamiselt tööstus- ja teenustesektor, samas kui põllumajandussektorile avaldatakse negatiivset mõju. Paljude selliste tulevaste lepingute tulemus on tõenäoliselt sama.

4.9

Ettepanekus sedastatakse, et EGF peab andma „spetsiifilist ühekordset abi töötajatele, kes on kaotanud töö tootmise ja kaubanduse järjest ulatuslikumast üleilmastumisest tulenevate suurte struktuurimuutuste tõttu”. Järgmises lõigus lisab komisjon, et „EGFi kaudu peab Euroopa Liit olema võimeline andma abi ka ulatuslike koondamiste puhul, mis on põhjustatud ootamatu kriisi poolt vallandatud kohaliku, piirkondliku või liikmesriigi majanduse tõsisest häirest. EGFi reguleerimisala laiendatakse veelgi, et anda üleminekuperioodil abi põllumeestele, lihtsustamaks nende kohanemist uue turuolukorraga, mis tuleneb põllumajandustooteid mõjutavate kaubanduslepingute sõlmimisest Euroopa Liidu poolt.”

4.10

On mitu olulist põhjust, miks EGF ei ole põllumajandustootjatele laiendamiseks sobiv vahend. Probleemid, millega põllumajandus nimetatud kaubanduslepingute tagajärjel silmitsi seisab, on struktuursed, kuna tulevaste lepingute tulemus on tõenäoliselt sama ning EGF on üksnes ajutine vahend. Lisaks peetakse kaubanduslepingute, nagu Mercosuri leping, üle läbirääkimisi aastaid ning seda ei saa pidada ootamatu kriisi poolt vallandatud kohaliku, piirkondliku või liikmesriigi majanduse tõsiseks häireks. Need on Euroopa Liidu eesmärgipärase ja hoolikalt ettevalmistatud tegevusega vallandatud kohaliku, piirkondliku või liikmesriigi majanduse tõsised häired. On ütlematagi selge, et selline koormus tuleb põllumajandusele hüvitada, kuid seda tuleks teha põllumajanduse jaoks kohandatud vahendiga. Komitee nõuab, et EGFi, mis loodi eesmärgiga aidata koondatud töötajatel taas tööturule siseneda, kasutataks ka edaspidi sel eesmärgil.

---

(1)  SEC (2011) 1130, 1131 ja 1133 final.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/46

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (uuesti sõnastatud)”

KOM(2011) 714 (lõplik) – 2011/0314 (CNS)

2012/C 143/10

Raportöör: Peter MORGAN

20. detsembril 2011. aastal otsustas Euroopa Liidu Nõukogu konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 115 järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu direktiiv eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (uuesti sõnastatud)”

KOM(2011) 714 lõplik – 2011/0314 (CNS).

Komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 230, vastu hääletas 4 ja erapooletuks jäi 10 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee”) väljendab heameelt muutmisdirektiivi kohaldamisala üle. Komitee tunneb heameelt, et muudetav direktiiv ning ema- ja tütarettevõtjate direktiiv viiakse nüüd kooskõlla. Eelkõige on tervitatav asjaolu, et sidusühinguna käsitlemiseks on vajalik osaluse 10 %-line alammäär. Komitee on selle nõude olulisust rõhutanud juba 1998. aasta juulis (1).

1.2	Komitee märgib, et ettepanekust tulenevalt väheneb paljude liikmesriikide maksutulu. Praegusel ajal, kui liikmesriigid on rahanduskriisis, võtab 27 liikmesriigilt heakskiidu saamine mõistagi aega. Eelmise direktiivi võttis nõukogu lõplikult vastu alles viis aastat pärast ettepaneku avaldamist.

1.3	Komitee toetab kõnealust ettepanekut ning julgustab liikmesriike andma oma heakskiitu pigem varem kui hiljem, et saaks ratsionaliseerida kinnipeetavaid makse ning kaotada veel ühe takistuse siseturu sujuvalt toimimiselt.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa Liidus on eri liikmesriikide emaettevõtjate ja nende piiriüleste tütarettevõtjate vahelise topeltmaksustamise kaotamise valdkonnas paralleelselt esinenud kaks õigusloomelist suunda. Ema- ja tütarettevõtjate direktiivides on käsitletud dividendide topeltmaksustamist. Teine õigusloomeline suund hõlmab intressimaksete ja litsentsitasude topeltmaksustamise kaotamist. Neid kahte suunda ei ole kooskõlla viidud.

2.2

Esimene ema- ja tütarettevõtjate direktiiv (90/435/EMÜ) võeti vastu 1990. aastal. Põhipunkt oli see, et maksuvabastuse kohaldamiseks peab emaettevõtjal olema tütarettevõtjas vähemalt 25 %-line osalus. Nõukogu võttis muudetud direktiivi (2003/123/EÜ) vastu 2003. aasta lõpus. Selles vähendati maksuvabastuse saamiseks vajalikku nõutavat minimaalset osalust etapikaupa 10 %-ni 2009. aasta jaanuaris. Muudetud direktiivis ajakohastati ka direktiiviga hõlmatud äriühingute loetelu.

2.3

Tehti ka ettepanek tegeleda intresside ja litsentsitasude direktiiviga edasi samas ajagraafikus kui ema- ja tütarettevõtjate direktiiviga. Tõepoolest, 1992. aasta Rudingi raportis (2) oli see prioriteetne teema. Üksmeelele aga ei jõutud enne, kui komisjon avaldas 1998. aastal oma ettepanekud (KOM(1998) 67). Teema jäi aga endiselt vastuoluliseks – liikmesriikide seas oli nii võitjaid kui ka kaotajaid – ja nii ei võtnud nõukogu direktiivi (2003/49/EÜ) vastu enne kui 2003. aasta juunis. Tekkinud vaidluste tõttu kehtestati Kreekas, Hispaanias ja Portugalis nii intresside kui ka litsentsitasudega seoses üleminekuperioodid. Järgmise direktiiviga – 2004. aastal – laiendati üleminekukorda teatud uutele liikmesriikidele (Tšehhi Vabariik, Läti, Leedu ja Poola ning seejärel Bulgaaria ja Rumeenia vastava 2005. aasta protokolliga lisamise kohta).

2.4	Komitee kiitis 1998. aasta intressi- ja litsentsitasude ettepaneku heaks 1998. aasta juulis toimunud täiskogu istungil (3). Arvamus sisaldas nelja konkreetset märkust: üks oli ettepanek, et 25 % alammäära tuleks vähendada 10 %-ni, kolm ülejäänut puudutasid täpsustusi.

2.5

2006. aasta juunis avaldas Euroopa Komisjon uuringu direktiivi rakendamise kohta. Uuringu põhjal võttis komisjon 11. novembril 2011 vastu uue ettepaneku sõnastada direktiiv ümber eesmärgiga laiendada selle kohaldamisala. Sellega viiakse intressi- ja litsentsitasude direktiiv kooskõlla ema- ja tütarettevõtjate direktiiviga.

2.6	Komisjon algatas mitmeid valikuid hõlmava mõjuhinnangu ja alles seejärel otsustas teha ettepaneku valiku kasuks viia intresside ja litsentsitasude direktiiv ning ema- ja tütarettevõtjate direktiiv kooskõlla.

2.7

Mõjuhinnangust ilmnesid järgmised asjaolud: — intressimaksetega seoses ei tohiks kahju ületada 200-300 miljonit eurot ning see mõjutaks 13 ELi liikmesriiki, kus ikka veel peetakse kinni makse väljaminevatelt intressimaksetelt – Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Läti, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia ja Ühendkuningriik; — seoses litsentsitasudega ei tohiks kahju ületada 100-200 miljonit eurot ning see mõjutaks seitset liikmesriiki – Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Poola, Portugal, Rumeenia ja Slovakkia –, kus riigist väljamakstavate litsentsitasude suhe SKPsse on kõige suurem. Seda valikut eelistas enamik avalikule konsulteerimisele vastanud sidusrühmadest.

2.8	Vastavalt mõjuhinnangule võimaldavad käesolevas uuesti sõnastatud direktiivi ettepanekus esitatud algatused, mille eesmärk on kaotada maksude kinnipidamine suuremal hulgal juhtudel, vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid ettevõtjatele 38,4 kuni 58,8 miljoni euro võrra.

3.   Ettepaneku sisu

3.1

Komisjon võttis 11. novembril 2011. aasta ettepaneku vastu järgmiste eesmärkidega: — muuta direktiivi kohaldamisala, laiendades nende ettevõtjate loetelu, millele direktiivi kohaldatakse; — vähendada osalusega seotud nõudeid, mida äriühing peab täitma tema käsitlemiseks sidusühinguna, 25 %-lt otseselt osaluselt 10 %-le osalusele; — laiendada sidusühingu määratlust, et see hõlmaks ka kaudseid osalusi; — täpsustada, et liikmesriigid peavad tagama direktiivi kohased soodustused asjaomastele liikmesriigi ettevõtjatele ainult juhul, kui kõnealuseid intresse ja litsentsitasusid ei saa vabastada ettevõtte tulumaksust. Eelkõige puudutab see olukorda, kus ettevõtjad on maksustatud ettevõtte tulumaksuga, kuid saavad soodustusi riikliku maksustamise erikorra raames, millega vabastatakse tulumaksust välisriigist saadud intressid või litsentsitasud. Vastavalt käesolevale direktiivile ei ole lähteriik sellistel juhtudel kohustatud kinnipeetavast maksust vabastust andma. — Üleminekuperioode ei muudeta.

3.2

Vastavalt ühinemisi käsitlevale direktiivile ning ema- ja tütarettevõtjate direktiivile tagatakse intressi- ja litsentsitasude direktiiviga soodustused üksnes ettevõtjatele, mis on ELis maksustatud ettevõtte tulumaksuga, on ELi liikmesriigi maksuresidendid ning kuuluvad direktiivi lisas loetletud kategooriasse. Kuna direktiivi lisa hõlmab üksnes nendes liikmesriikides olemasolevaid ettevõtjate kategooriaid, mis olid ELi liikmed juba enne 1. maid 2004, on nüüd nõukogu 26. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/66/EÜ lisatud ka uute liikmesriikide ettevõtjate kategooriad.

3.3

Komisjoni vastuvõetud uue muudatusettepanekuga sõnastatakse kõik need direktiivid ümber, et ajakohastada direktiivi lisas esitatud ettevõtjate loetelu. Uus loetelu hõlmaks ka järgmisi kategooriaid: — Euroopa äriühing (nõukogu määrus (EÜ) 2157/2001 ja nõukogu direktiiv 2001/86/EÜ), mida on võimalik luua alates 2004. aastast, ja — Euroopa ühistu (nõukogu määrus (EÜ) 1435/2003 ja nõukogu direktiiv 2003/72/EÜ), mida on võimalik luua alates 2006. aastast.

3.4	Muudetud direktiiv jõustub 1. jaanuaril 2013.

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, mis käsitleb nõukogu direktiivi eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta, EÜT C 284, 14.9.1998, lk 50.

(2)  „Sõltumatute ekspertide komisjoni aruanne äriühingute maksustamise kohta”, märts 1992.

(3)  EÜT C 284, 14.9.1998, lk 50.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/48

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu tolli- ja maksustamisalane tegevusprogramm ajavahemikuks 2014–2020 (FISCUS) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1482/2007/EÜ ja nr 624/2007/EÜ”

KOM(2011) 706 (lõplik) – 2011/0341 (COD)

2012/C 143/11

Raportöör: Bryan CASSIDY

14. detsembril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 20. detsembril 2011 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 33 ja 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu tolli- ja maksustamisalane tegevusprogramm ajavahemikuks 2014–2020 (FISCUS) ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1482/2007/EÜ ja nr 624/2007/EÜ”

COM(2011) 706 final – 2011/0341 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 231, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 11 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee toetab üldjoontes ettepanekut programmi FISCUS kohta. Komitee rõhutaks siiski alljärgnevat: — tuleb kindlustada, et riikide tolli- ja maksuametid varustatakse vahenditega, millest piisab järgmise kümnendi probleemide lahendamiseks; — maksu- ja tollisektori käsutusse tuleb anda ajakohane ja tõhus IT-süsteem. See hõlmaks nt ajakohastatud tolliseadustikku; — komitee sooviks näha üksikasjalikumaid hinnanguid ELi ja liikmesriikide eelarvetele avalduvale mõjule; — programmi FISCUS koondeelarves on võrreldes praeguste tegevustega suurenenud 9 % maksu- ja tollivaldkonna üldeelarve. Tollisektori eelarve kavandatav maht on 479 622 792 eurot (maksusektori eelarve on 23 692 892 eurot). See tähendab tollisektori eelarve suurenemist 13 % ja maksusektori eelarve vähenemist 1 % võrra.

1.2

Komitee on teadlik nõukogu töörühmades valitsevatest erimeelsustest liikmesriikide vahel. Komitee on seisukohal, et komisjoni jaoks on oluline näidata, et liikmesriigid säästavad programmi FISCUS eelarves oluliselt võrreldes praeguste tegevuste jaoks ettenähtuga. Komitee usub, et komisjonil võib ilmselt olla raske saada parlamendi heakskiitu ELi eelarve kulutuste suurenemisele, kui ei anta teavet kompenseerivate säästude kohta liikmesriikide eelarvetes.

1.3	Komitee tuletab meelde tolli tegevusprogrammi teemalises arvamuses (1) tehtud märkust, kus ta kutsus üles tollipraktikate suuremale ühtlustamisele kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega, rõhutades, et selline suurem ühtlustamine tuleks saavutada ilma, et ühtlustataks tolliasutusi.

1.4	Uue programmi oluline osa on parandada liikmeriikide ametnike koolitust ja koolituse tõhusust (2).

2.   Sissejuhatus ja taust

2.1

ELi tolli- ja maksupoliitika aitab olulisel määral kaasa ELi ja liikmesriikide iga-aastaste eelarvetulude kogumisele. Peale selle annavad need poliitikasuunad olulisi eeliseid ELi kodanikele ja ettevõtjatele, olgu siis ohtliku või ebaseadusliku impordi tõkestamise, sujuva kaubanduse ja tugeva siseturu edendamise või piiriüleste ettevõtjate jaoks nõuete täitmise ja bürokraatiaga seotud kulude vähendamise kaudu.

2.2

Ettepanek võtta vastu määrus (COM(2011) 706 final) tähistab olulist edasiminekut palju aastaid tagasi alanud püüdlustes ratsionaliseerida ja koordineerida liikmesriikide tegevust eesmärgiga kaitsta nii nende kui ka liidu finantshuvisid: 2010. aastal moodustasid tollimaksud ja nendega seotud tasud 12,3 % ELi eelarvest. Komisjoni 2011. aasta juunis vastu võetud järgmises mitmeaastases finantsraamistikus 2014–2020 tehakse muu hulgas ettepanek luua programmide „Toll” ja „Fiscalis” uus põlvkond. Need kaks programmi on aastate jooksul arenenud eraldi, kuigi paralleelselt, viimased programmid on „Toll 2013” ja „Fiscalis 2013”. Nüüd on need koondatud ühe programmi alla (FISCUS), mis on tõeline uuendus komisjoni strateegias.

2.3

FISCUS ei ole komisjoni enda sõnu kasutades mitte ainult „lihtsustamispoliitika”, vaid „tolli- ja maksuasutuste ning muude asjaomaste isikute koostöö ” elulise tähtsuse tunnustamine. Sellise programmi peamine positiivne aspekt on inimtegurile omistatav tähtsus: tolli- ja maksualane koostöö on koondunud „suhtlusvõrkude loomisele ja pädevuse suurendamisele” (3); tehnilise ja IT-alase võimekuse loomine on muidugi oluline, kuid inimtegur on esmatähtis: komitee on selle seisukohaga nõus.

2.4

Komisjoni projekti FISCUS raames nähakse ette seitse aastat vältav programm, mis algab 1. jaanuaril 2014. Kogu programmi kulude finantsraamistik kogu programmi kestuse (2014–2020) ajal on praegustes hindades 777 600 000 eurot: tegemist on märkimisväärse summaga, mille vastavust eesmärkidele on raske hinnata. Programm pakub finantstuge üheksas eri tüüpi ühistegevuses, toetades kas stipendiume, riigihankelepinguid või hüvitades välisekspertide kulud.

2.5

Enamik kulutustest on seotud ametnike koolitamise ja ühiste IT-algatustega, kuid võivad katta ka „ettevalmistustööde, järelevalve, kontrolli, auditi ja hindamisega seotud kulusid” (4); Komitee mõistab, et see nõuab ühistegevuste eiti hoolikat järelevalvet, kuid loodab, et ebapiisava ühtsuse vältimiseks pööratakse sama palju tähelepanu ka riiklike meetmete rakendamisele.

2.6

Tegevusprogrammi konkreetsed eesmärgid on samad mis eelmistel ja praegustel programmidel; komitee on nende kohta juba teinud märkusi ning ei oleks mõtet neid kordama hakata, kui tegemist ei oleks teemaga, mida on korduvalt üles võetud, kuid mis on siiani vastuseta jäänud: tolli- ja maksuametite vaheline regulaarne teabevahetus kui pettuse ja/või maksudest kõrvalehoidmise avastamise vahend (5).

2.7

Esimene valdkond, suhtlusvõrkude loomine, peab võimaldama heade tavade ja rakenduslike teadmiste tutvustamist: see ei ole midagi uut, sest sama teema on tõstatatud – isegi täpselt samu sõnu kasutades – enamikus, kui mitte kõigis eelmistes programmides. Varasem tegevus ei ole olnud alati läbinisti edukas mitmel põhjusel, millest olulisimad on keelelised raskused ning osalejate erinevad kogemused või erinev taust. Uus tõuge ametiasutuste koostöö suunas, nagu seda näeb ette FISCUS, peaks innustama kogemuste tutvustamist ja kõrgetasemeliste professionaalide esilekerkimist – seda peaks EL toetama.

2.8

Komisjoni sõnu kasutades võimaldab teine valdkond „rahastada programmi raames uuenduslikke infotehnoloogia infrastruktuure ja süsteeme, mille abil saavad liidu tolli- ja maksuasutused areneda täisväärtuslikeks elektroonilisteks haldusasutusteks” (6). Ka seda küsimust on enam-vähem samas sõnastuses varasemates programmides tõstatatud. Siin ei ole tulemused olnud sugugi rahuldavad liikmesriikide IT-tehnoloogiate erineva taseme tõttu, kuid kahjuks üsna tihti ka mõnede (või paljude) liikmesriikide soovimatuse pärast vahetada oma meetodeid või seadmeid.

2.9

Liikmesriikide soovimatus teha koostööd on stabiilse Euroopa maksuvõrgustiku loomisel peamine komistuskivi: see ei piirdu kindlasti IT-tehnoloogiatega, kuid on selles valdkonnas kõige ilmsem. Komitee on sellist suhtumist oma paljudes arvamustes ELi maksundusalaste algatuste kohta kritiseerinud (7); ta loodab, et praegune kriis näitab, et ükski riik ei saa ennast isoleerida ülemaailmse kandepinnaga sündmustest ning et ainus vastus on koostöö.

2.10

2011. aastal analüüsis selleks volitatud lepingupartner pärast kutsealade esindajatega konsulteerimist kahe eraldi programmi, „Fiscalis 2013” ja „Toll 2013”, vahetulemusi. Teine lepingupartner korraldas uuringu tulevase programmi FISCUS võimaliku raamistiku kohta. Vahetulemustest ei ilmnenud ühtegi olulist takistust ega viidanud need ka ühelegi konkreetsele tegevusele soovimatute tagajärgede parandamiseks.

2.11	FISCUS ühendab maksu- ja tollivaldkonna kaks eraldi programmi üheks, täites nii komisjoni seatud lihtsustamis- ja kulude kokkuhoiu eesmärke, ilma sealjuures konkreetsete valdkondade tegevusi ohtu seadmata.

2.12	Uus määrus asendab otsuse nr 1482/2007/EÜ, millega kehtestati ühenduse programm maksusüsteemide toimimise parandamiseks siseturul („Fiscalis 2013”). Otsusega nr 624/2007/EÜ loodi ühenduse tollivaldkonna tegevuskava („Toll 2013”). Need kaks otsust tunnistatakse seetõttu kehtetuks.

2.13	Komisjon on korraldanud tolli- ja maksusektoris laiapõhjalised konsultatsioonid. Mõlema käigus tuvastati hulk probleeme, mis on loetletud komisjoni talituste töödokumendi – mõjuhinnangu I („Toll”) ja II osas („Maksud”) (8).

2.14

Komisjon on uue programmi ootel läbi viinud mõjuhinnangu, millest ilmneb, et Euroopa infosüsteemide ja tulevaste poliitikaarengutega seotud teabevahetuse osas valitseb suur ebaselgus. Mõnele neist on osutatud komitee arvamuses „Tolli tegevusprogramm” (9). Programmi „Fiscalis” toimimise parandamiseks vajalikke parandusi on kirjeldatud üksikasjalikult komitee arvamuses „Siseturu maksustamissüsteemide toimimise parandamine” (Fiscalis 2013) (10).

2.15

Komitee nõustub põhimõtteliselt komisjoni ettepanekus sisalduvate meetmetega; ta soovib siiski rõhutada, et eri ametite koostöö nii riigi kui ka Euroopa tasandil on paljude ELi teemade juhtmotiiv. Progress on nendes valdkondades tavaliselt aeglane ja keeruline mitmel põhjusel, millest olulisim on riigiasutuste teotahte puudumine.

2.16

Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku parandada tolli- ja rahandusasutuste koostööd. See peaks siiski olema algus tegevusele, mida komitee on varem paljudel kordadel soovitanud (11) – organiseeritud koostöö kõigi, nii riigi- kui ka Euroopa asutuste vahel, kes on seotud võitlusega finantspettuste ja finantskuritegevuse – rahapesu, organiseeritud kuritegevus, terrorism, salakaubavedu jne – vastu.

---

(1)  ELT C 324, 30.12.2006, lk 78, punkt 1.3.

(2)  Seda seisukohta väljendati komitee arvamuse „Siseturu maksustamissüsteemide toimimise parandamine” (Fiscalis 2013) punktis 1.2, ELT C 93, 27.4.2007, lk 1.

(3)  COM(2011) 706 final, lk 2, punkti 1 kolmas lõik.

(4)  COM(2011) 706 final, lk 21, artikli 10 lõige 2.

(5)  Komitee arvamused „Võitlus käibemaksupettuste vastu”; ELT C 347, 18.12.2010, lk 73 ja „Heade maksuhaldustavade edendamine”, ELT C 255, 22.9.2010, lk 61.

(6)  COM(2011) 706 final, lk 2 - punkti 1 kolmas lõik.

(7)  Komitee arvamused „Võitlus käibemaksupettuste vastu”, ELT C 347, 18.12.2010, lk 73; „Heade maksuhaldustavade edendamine”, ELT C 255, 22.9.2010, lk 61; „Maksudest kõrvalehoidumine importimisel”, ELT C 277, 17.11.2009, lk 112; „Maksude sissenõudmine”, ELT C 317, 23.12.2009, lk 120, ja „Maksustamisalane halduskoostöö”, ELT C 317, 23.12.2009, lk 120.

(8)  Komisjoni talituste töödokument – mõjuhinnang, SEK(2011) 1318 lõplik.

(9)  ELT C 324, 30.12.2006, lk 78.

(10)  ELT C 93, 27.4.2007 lk 1.

(11)  Komitee arvamused „Võitlus käibemaksupettuste vastu”, ELT C 347, 18.12.2010, lk 73; „Heade maksuhaldustavade edendamine”, ELT C 255, 22.9.2010, lk 61; „Maksudest kõrvalehoidumine importimisel”, ELT C 277, 17.11.2009, lk 112; „Maksude sissenõudmine”, ELT C 317, 23.12.2009, lk 120, ja „Maksustamisalane halduskoostöö”, ELT C 317, 23.12.2009, lk 120.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/51

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2012. aasta majanduskasvu analüüs” ”

KOM(2011) 815 (lõplik)

2012/C 143/12

Pearaportöör: David CROUGHAN

23. novembril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2012. aasta majanduskasvu analüüs” ”

COM (2011) 815 final.

6. detsembril 2011 tegi komitee juhatus arvamuse koostamise ülesandeks Euroopa 2020. aasta strateegia juhtkomiteele.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) pearaportööriks David CROUGHANI ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 171, vastu hääletas 19, erapooletuks jäi 21.

SISSEJUHATUS

i	Käesolevas arvamuse eelnõus, mis avaldati kevadist Euroopa Ülemkogu silmas pidades, esitatakse märkused komisjoni „2012. aasta majanduskasvu analüüsi” kohta.

ii	Analüüsiga juhatatakse sisse majandusjuhtimise Euroopa poolaasta 2012, mis on ka tugevdatud majandusjuhtimise õigusraamistiku ettepanekutest esimene (majandusjuhtimist käsitlevate seadusandlike ettepanekute nn kuuene pakett).

iii

Iga-aastases majanduskasvu analüüsis sätestatakse valdkonnad, mis peaksid komisjoni arvates olema järgmise 12 kuu jooksul ELi prioriteedid seoses majandus- ja eelarvepoliitikaga ning strateegia „Euroopa 2020” majanduskasvu ja tööhõivet edendavate reformidega. Pärast seda kui märtsis toimuv Euroopa Ülemkogu kinnitab nimetatud valdkondade tähtsust, peavad liikmesriigid neid oma poliitika ja eelarvete kujundamisel arvesse võtma.

iv

Käesoleva arvamuse eelnõu I osas kavatsetakse esitada üldised tähelepanekud järgmistes iga-aastase majanduskasvu analüüsiga seotud küsimustes: analüüsi keskendumine majanduskasvule, eelarvete tugevdamisele, Euroopa poolaasta raames kokku lepitud reformide rakendamisele ning organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite tähendusele iga-aastase majanduskasvu analüüsi protsessis.

v

II osas esitatakse konkreetsed märkused ja soovitused erinevate ELi poliitikavaldkondade kohta. Nendega antakse üksikasjalik vastus komisjoni poolt iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud viiele prioriteedile: diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine, tavapärase laenuandmise taastamine majanduses, majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine, võitlus töötusega ja tegelemine kriisi sotsiaalsete tagajärgedega ning avaliku halduse ajakohastamine. Panused on saadud erinevatest hiljutistest komitee arvamustest ning nendega ajakohastatakse komitee seisukohta 2011. aasta majanduskasvu analüüsi kohta, (1) mille komitee võttis vastu 2011. aasta märtsis.

vi	Ühtlasi on käesolev arvamuse eelnõu järg 2011. aasta detsembris vastu võetud komitee arvamusele Euroopa poolaasta 2011 kohta (2).

I   OSA

KOMITEE SÕNUMID KEVADIST EUROOPA ÜLEMKOGU SILMAS PIDADES

Erinevalt kõigist viimase aja tippkohtumistest peab Euroopa Liit nüüd tõestama oma poliitilist suutlikkust võlakriisiga toime tulla, võttes vastu ambitsioonikad ja küllaldased meetmed kindlustunde taastamiseks. Üks neist meetmetest on senisest palju suurema rõhu asetamine majanduskasvule.

A.    SISSEJUHATUS

1.   Euroopa Komisjon avaldab 2012. aasta majanduskasvu analüüsi troostitus olukorras: liit elab läbi oma ajaloo rängimat finants-, majandus-, sotsiaal- ja usalduskriisi. Sel kriisil on ulatuslikud tagajärjed: majapidamiste ja ettevõtete raskused, noorte ja pikaajalise tööpuuduse kasv, vaesuse ja tõrjutuse ohus olevate inimeste hulga suurenemine, ühiskonnas valitsev rahutus, natsionalismi ja populismi tõusu oht.

2.   Komitee väljendab sügavat muret Euroopa poolaasta protsessi käigus võetud kohustuse puuduliku rakendamise pärast riiklikul tasandil. EL peab rohkem kui kunagi varem tõestama oma võimet tegutseda, et taastada tarbijate ja investorite kindlustunne ning vastata probleemidele kõrgeid eesmärke seadvate lahendustega. Kui Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid ei suuda otsustavalt tegutseda ja tõhusalt reforme läbi viia, seisab Euroopa ees pikaajaline majanduskasvu kriis ja omavaheline kaugenemine, mis suurendaks omakorda survet euroalale.

3.   Arvestades, et 2012. aasta Euroopa poolaasta protsess algab oluliselt vähendatud majanduskasvu prognoosiga ja märkimisväärse majanduslanguse tõenäosusega, väljendab komitee kahetsust, et 2011. aasta detsembris toimunud Euroopa tippkohtumine ei suutnud taastada usaldust ja kindlustunnet Euroopa Liidu juhtimise suhtes, mis on viimasel pooleteisel aastal igal tippkohtumisel järjest vähenenud. Tippkohtumisel väljendunud selgelt puudulik valmisolek majanduskasvu analüüsis esile kerkinud sügavalt juurdunud probleemidele vastu astuda on toonud kaasa jätkuvad poliitilised ettekirjutused, millesse ei ole piisavalt usku ei maailma valitsustel ega investoritel ning mis eriti oluline, ka Euroopa kodanikel.

4.   Komitee on seisukohal, et seni riigivõlakriisile ja sellega seonduvale finantskriisile pakutud leevendusmeetmed on osalised ning võivad seetõttu hoida mõned väga suure võlaga riigid kavandatust kauem turgudelt eemal ning sisaldavad samas tõsist ohtu, et kriis kandub mõnda suuremasse liikmesriiki edasi. Kreeka kontrollimatu maksejõuetus on endiselt võimalik. See võib avaldada tõsist negatiivset mõju teistele riigivõla probleemidega maadlevatele riikidele ning lükata käima sündmuste ahela, mis võib mõjuda rängalt mitte ainult Euroopa, vaid ka maailma majandusele. Kaheldamatust majanduslikust võimsusest hoolimata ei ole Euroopa Liit leidnud mehhanismi raskustes liikmesriikide kaitsmiseks finantsrünnakute eest. Selle tulemusel on maailmaturud nõrgestanud oluliselt Euroopa ülesehitust, rünnates selle struktuurset killustatust. Seega on probleem nii majanduslik kui ka poliitiline.

5.   Komiteele valmistab muret, et selliselt tekkinud suur ebakindlus mõjub kahjulikult liidu reaalmajandusele, vähendades investeeringuid, toodangut ja tööhõivet, kuna investorid otsivad raha paigutamiseks turvalisemaid kohti ning koostavad isegi plaani euroala võimalikuks lagunemiseks ja sellega kaasnevateks ülemaailmseteks kohutavateks tagajärgedeks.

6.   Varasemad Euroopa integratsiooni kriisid on näidanud, et Euroopal on lahenduste leidmiseks vahendeid. Komitee kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles olema poliitiliselt julged visionäärid ning toetama tugevamat integratsiooni ning majanduse elavdamist ja investeeringute suurendamist, mis on nüüd kriisi ainuvõimalik lahendus.

7.   EL peab minema kaugemale senisest kriisi tükkhaaval lahendamisest, otsides kriisiga esile tulnud struktuursetele probleemidele püsivaid lahendusi ning tagades seeläbi eurooplaste pikaajalise heaolu. See nõuab vajaliku Euroopa tulemüüri rajamist kriisi rünnakute vastu, andes hädaolukorras riikidele võimaluse taastuda, ning täiendavate erimeetmete võtmist Euroopa majanduskasvu soodustamiseks.

8.   Kõrvuti võlakriisi toomisega Euroopa usaldusväärse juhtimise alla on vaja ka tugevamat fiskaalliitu. Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa poolaasta protsessi on sisse viidud liikmesriikide eelarvepoliitika varasemast palju põhjalikum järelevalve ning liikmesriikidelt fiskaalkokkuleppe raames nõutavad kohustused, isegi kui on vajalik rõhutada selliste meetmete sotsiaalse mõju analüüsi vajadust. Euroopa majandusjuhtimise uus ülesehitus peab tagama sotsiaalpartnerite autonoomia ja kollektiivläbirääkimiste vabaduse.

9.   Komitee kordab ka oma täielikku toetust üldisele „Euroopa 2020” strateegiale, mis pakub positiivset visiooni tulevikuks ning moodustab sidusa raamistiku tulevikku suunatud reformide läbiviimiseks aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks. Samuti tuletab komitee meelde vajadust saavutada sobiv tasakaal strateegia majanduslike, tööhõive- ja sotsiaalsete aspektide vahel.

10.   Komiteele valmistab sügavat muret, et ühenduse meetod on kaotamas oma kohta valitsustevahelisele lähenemisviisile, mida rakendavad väga vähesed liikmesriigid. See on avaldanud mõju ka poliitikameetmete piiratusele. Ühenduse institutsioonidel on olnud viimasel kahel aastal valitsustevahelise lähenemisviisi kõrval teisejärguline roll. Osaliselt just seetõttu ei ole Euroopa Liidu teravate probleemidega võideldud mitte liidu, vaid üksikute liikmesriikide poliitiliste hädavajaduste seisukohast.

11.   Komitee märgib, et kõige rohkem viie aasta jooksul pärast majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu jõustumist, milles leppisid 30. jaanuaril kokku 25 liikmesriiki, võetakse lepingu rakendamisel saadud kogemuste hinnangu alusel vajalikke meetmeid lepingu sisu lisamiseks Euroopa Liidu õigusraamistikku. Seepärast kutsub komitee lepingu tekkimise aluseks olnud valitsustevahelisest protsessist loobunud riike (3) oma seisukohta muutma.

12.   Komitee toetab Euroopa Komisjoni olulist rolli ning innustab komisjoni esitama julgeid ettepanekuid. Samuti toetab komitee Euroopa Parlamendi täielikku kaasamist Euroopa poolaasta protsessi, sest viimane aitab suurendada selle läbipaistvust ja õiguspärasust.

13.   Komitee tänab komisjoni 2012. aasta majanduskasvu analüüsi avaldamise eest 2011. aasta novembri lõpul, varem kui algselt kavandatud. Kuigi ajakava on jätkuvalt tihe, võimaldas see komiteel analüüsi üle arutleda, konsulteerida riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ja samalaadsete institutsioonide võrgustikuga ning avaldada käesolev arvamus enne kevadisel Euroopa Ülemkogul tehtavaid otsuseid iga-aastaste prioriteetide kohta.

B.    ASJAKOHANE KESKENDUMINE MAJANDUSKASVULE

14.   Komitee on arvamusel, et 2012. aasta majanduskasvu analüüs on mitmes mõttes eelmisest parem.

15.   Komitee tunneb heameelt üldise majanduskasvule keskendumise üle ning märgib rahuloluga, et 2012. aasta majanduskasvu analüüsis on võetud arvesse paljusid mõtteid, mida väljendati 2011. aasta majanduskasvu analüüsi kohta koostatud komitee arvamuses (4).

16.   EMSK rõhutab, et eelkõige hädaolukorras riikides ei saa riigivõlakriisi lahendada ilma piisava kasvumäärata. Majanduskasvu ebapiisav tähtsustamine sisaldaks suurt ohtu viia paljud liikmesriigid majanduslangusse ning mõne isegi majandussurutisse.

17.   Iga-aastases majanduskasvu analüüsis tunnistatakse, et finantsturud hindavad liikmesriikide valitsemissektori võla jätkusuutlikkust pikaajalise majanduskasvu väljavaadete alusel, nende suutlikkuse alusel teha kaugeleulatuvaid otsuseid struktuurireformide kohta ja nende pühendumuse alusel konkurentsivõime parandamisele.

18.   Komitee nõustub analüüsiga selles, et kõigi ELi liikmesriikide kasvuväljavaated sõltuvad riigivõlakriisi otsustavast lahendamisest ja usaldusväärse majanduspoliitika rakendamisest ning et praegu kulutatakse liiga palju poliitikute aega ja energiat hädaabimeetmetele ega pühendata piisavalt aega selliste poliitikamuutuste rakendamisele, mis tooksid majandusse tagasi suuremad kasvutasemed.

19.   Komitee nõustub täielikult, et tähelepanu tuleb pöörata üheaegselt nii lühiajalist majanduskasvu soodustavatele reformimeetmetele kui ka õigele kasvumudelile keskpikaks perioodiks.

20.   Komitee rõhutab, et majanduskasvu kolm aspekti – arukus, jätkusuutlikkus ja kaasamine – on omavahel seotud ja vastastikku toetavad. Samaväärset tähelepanu tuleb osutada majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaaspektile.

21.   Majanduskasvu taastamine peab olema kooskõlas teiste Lissaboni lepingus sätestatud eesmärkidega, sh inimeste heaoluga. Reformivajadust tuleks näha võimalusena muuta meie eluviisi säästvamaks.

22.   Majanduskasvu soodustavatele reformidele tuleb rõhku panna kõigis liikmesriikides.

23.   ELi – IMFi finantsabi programmi kuuluva viie liikmesriigi eriolukord  (5)

23.1   Komitee leiab, et komisjon ja nõukogu peaksid üksikasjalike riigipõhiste soovituste abil jätkuvalt innustama liikmesriike kavandama ja rakendama pikaajalise majanduskasvu poliitikat. Komitee väljendab kahetsust, et 2011. aastal oli viiele ELi – IMFi finantsabi programmi kuuluvale liikmesriigile antud ainuke soovitus jätkata neile finantsabi andmise otsustes sätestatud meetmete rakendamist.

23.2   Praegu valmistab komiteele tõsist muret komisjoni otsus, et neilt viielt riigilt ei peaks nõudma osalemist riiklike reformikavade teise ringi ettevalmistamises 2012. aastal. Komitee tunnistab, et riiklikud reformikavad hõlmavad suures osas samu valdkondi ning et kõnealused riigid esitavad küll strateegiaga „Euroopa 2020” seotud riiklikud eesmärgid. Siiski kõrvaldatakse need riigid sellega strateegia „Euroopa 2020” keskmes olevast uuest juhtimisprotsessist, mille eesmärk on saavutada vajalik majanduslik lähenemine reformide ja parimate tavade kasutuselevõtu kaudu. Eelkõige takistab see kodanike ja riigi tasandi sotsiaalpartnerite osalemist riiklike reformikavade rakendamisel ja läbivaatamisel. See on vastuolus Euroopa Ülemkogu 2011. aasta märtsi järeldustega, mille alusel tuleb tagada riikide parlamentide, sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmade täielik osalemine Euroopa poolaasta uues raamistikus.

24.   Investeerimine majanduskasvu – praeguses olukorras iseäranis raske katsumus

24.1   Komitee on teadlik asjaolust, et sobivate majanduskasvumeetmete tuvastamine võib olla eriti keeruline. ELi majanduskasvu praegune raske olukord ei tulene mitte ainult kriisist, vaid ka teistest ELi majandussuutlikkust mõjutavatest teguritest, nagu konkurentsivõime vähenemine, globaliseerumine, ressursside piiratus (energia, oskused jne), kliimamuutused ja elanikkonna vananemine.

24.2   Strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks on vaja olulisi investeeringuid muu hulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse, traditsioonilisse ja uude taristusse, teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni, haridusse ja oskustesse ning energiatõhususse. Investeeringutega keskkonnahoidlikku majandusse stimuleeritakse uuendustegevust ja suurendatakse vajadust uute toodete järele, mis suurendavad majanduskasvu ning toetavad samas maailma majanduse jätkusuutlikku arengut.

24.3   Kokkuhoiu aegadel on see eriti suur katsumus. Sellistest riiklikul või Euroopa tasandil tehtavatest arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule suunatud avaliku sektori investeeringutest on aga palju kasu ning neil võib olla oluline võimendav mõju, soodustades täiendavaid erasektori investeeringuid.

24.4   Komitee on arvamusel, et EL vajab rohkem investeeringuid struktuurimuutusi edendavatesse projektidesse, mis võivad aidata liikmesriikide majanduse jätkusuutliku kasvu teele. Selleks sobivad projektid peaksid olema kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega, näiteks üldsusele suurt huvi pakkuvad ja tulupotentsiaaliga pikaajalised taristuprojektid.

24.5   Sellega seoses toetab komitee täielikult Euroopa 2020 projektivõlakirjade algatust  (6) suuremahuliste taristuprojektide rahastamiseks energia, transpordi ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas. See avaldab projektivõlakirjade turule positiivset mõju ning aitab üksikprojektide edendajatel ligi meelitada erasektori pikaajalist laenuraha.

24.6   Komitee leiab, et Euroopa tasandil tuleks rohkem ära teha investeeringute tekitamiseks. Olemasolevaid struktuurifonde tuleb suunata konkurentsivõime tugevdamisele ja majanduskasvu taastamisele. ELi vahenditest rahastamine peaks sõltuma tulemustest ning kooskõlast strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega.

24.7   Komitee tunneb heameelt selle üle, et parlament ja nõukogu võtsid kiiresti vastu kokkuleppe struktuurifondide kaasrahastamismäärade suurendamise kohta ELilt, Euroopa Keskpangalt ja IMFilt finantsabi saavates riikides, et võimaldada ELi rahastamisvahendite kiiret mobiliseerimist majanduskasvu toetamiseks ja rahastamisvahendite vastuvõtusuutlikkuse suurendamiseks (7).

24.8   Arvestades tõsist survet riikide ja Euroopa eelarvetele, peavad liikmesriigid ja Euroopa seadusandjad tegema raskeid valikuid ja määratlema prioriteedid, et investeerida „majanduskasvu kiirendavatesse teguritesse”, nagu haridusse ja oskustesse, teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni, võrkudesse, näiteks kiiresse internetti, energia- ja transpordiühendustesse.

24.9   Toonitama peab ettevõtlikkuse, sotsiaalse ettevõtlikkuse ja ettevõtete, eelkõige VKEde, sealhulgas sotsiaalsete ettevõtete loomise olulist rolli taastumisel. Need on majanduskasvu, ettevõtlusinnovatsiooni ja oskuste keskne tõukejõud ning tähtis töökohtade loomise allikas.

24.10   Töötus on mitmes ELi riigis jõudmas vastuvõetamatu tasemeni, millel on väga suured sotsiaalsed ja majanduslikud kulud. Seetõttu on äärmiselt oluline võtta meetmeid lühikeses ja keskpikas perspektiivis, et soodustada noorte ja naiste juurdepääsu tööturule, kriisi tõttu tööturult koondatud töötajate naasmist tööturule, kutsekoolitust ja ümberõpet. Enne 2020. aastat tuleb ELis luua 17,6 miljonit töökohta.

C.    LIIGNE KESKENDUMINE EELARVETE KONSOLIDEERIMISELE

25.   Komitee nõustub täielikult, et eelarvete konsolideerimine on vajalik eelarvete tõsise tasakaalustamatuse parandamiseks ja kindlustunde taastamiseks. Komitee tunneb siiski muret kokkuhoiumeetmetele fiskaalkokkuleppes omistatud suure kaalu pärast. Tuleb teostada kõnealuste meetmete tõhusa sotsiaalse mõju hindamine ning teha kõik jõupingutused tagamaks, et need ei suurenda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu. Komitee on arvamusel, et tuleb leida õige tasakaal eelarve konsolideerimise ja majanduskasvu vahel. Eelarvedistsipliinist ja kokkuhoiust üksi piisa, et viia EL jätkusuutliku arengu teele. Kuigi teatud kokkuhoid on vajalik, peavad meetmed olema sotsiaalselt tasakaalustatud ning arvestada tuleb nende mõjuga erinevatele sotsiaalsetele rühmadele. Komitee nõustub IMFi tegevdirektori Christine Lagarde'i hoiatusega, et kõigis valdkondades ja kogu Euroopas tehtavad eelarvekärped vaid suurendavad majanduslanguse ohtu.

26.   Komitee väljendab muret, et majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping, milles leppisid 30. jaanuaril kokku 25 liikmesriiki, ei too praegusele kriisile lahendust. Kuigi leping peab tooma tulevikus kaasa suurema vastavuse stabiilsuse ja majanduskasvu paktile, on see eelarvetasakaalule keskendumisel siiski puudulik ning selles ei esitata ühtegi viidet varajase hoiatamise süsteemile ega tulemustabelile, mille eesmärk on vältida tasakaalustamatuse tekkimist mujal majanduses, nagu erasektoris ning konkurentsivõime vähenemist või kinnisvaramulle, mis on kõik praeguse kriisi olulised tegurid. Majanduskasv on osa lahendusest ning selle stimuleerimiseks on vaja rangeid erimeetmeid, eriti liikmesriikides, mis on sügavasse majanduslangusse sattumise ohus. Konsolideerimise osas tehtavad jõupingutused ja reformid peavad käima käsikäes majanduskasvu stimuleerivate meetmetega.

27.   Komiteele valmistab muret, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis nõutakse suuremat kokkuhoidu eelarve konsolideerimise eesmärkide saavutamiseks isegi juhul, kui makromajanduslik keskkond halveneb. Selles öeldakse, et finantsabi programmidest abi saavad liikmesriigid „peaksid, hoolimata muutuvatest makromajanduslikest tingimustest jätkama kokkulepitud eelarve-eesmärkide täitmist”. Selles öeldakse ka, et liikmesriigid, kellel on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames märkimisväärne kõrvalekalle, peaksid intensiivistama oma konsolideerimispingutusi ning et makromajandusliku prognoosi võimalikud „alandamised ei peaks põhjustama viivitusi ülemäärase puudujäägi korrigeerimisel”.

28.   Stabiliseerimine eurovõlakirjade abil

28.1   Finantsasutused investeerivad riigivõlakirjadesse, millelt nad eeldavad riskivabadust oma bilansi suhtes; sel põhjusel eelistavad finantsasutused praegu raha paigutada pigem Euroopa Keskpanka kui osta mõne liikmesriigi riskantsemaid võlakirju, jättes finantssüsteemi niimoodi likviidsusnälga.

28.2   Selle lahendamiseks vaja suurema ja usaldusväärsema Euroopa kaitsevalli loomist turusurvete vastu sellega, et Euroopa Keskpank täidaks veelgi suuremat rolli kas otseselt või kaudselt EFSFi või EMSi kaudu.

28.3   Komitee tunnistab, et olulised mõjud moraaliriskile on tegelikud ning vajavad lahendust. See probleem on võrreldes euroala võimaliku lagunemisega siiski väike. Arvestades liikmesriikide soovimatust vastutada teiste liikmesriikide võla eest ja EKP raskusi selle rolli täitmisel, kutsub komitee kiiresti kaaluma stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõttu. Kuna komisjon avaldas stabiilsusvõlakirju käsitleva rohelise raamatu, käsitleb komitee kõnealust küsimust eraldi arvamuses.

D.    SOBIV KESKENDUMINE RAKENDAMISELE

29.   Strateegia „Euroopa 2020” eesmärk on tagada Euroopa Liidu konkurentsivõime järjest kasvavas ülemaailmses konkurentsis. Seepärast toetab komitee kindlalt seda, et komisjon on pööranud kogu iga-aastase majanduskasvu analüüsis suurt tähelepanu reformide puudulikule rakendamisele riiklikul tasandil.

30.   Komitee märgib suure murega, et hoolimata olukorra pakilisusest on liikmesriikide edusammud 2011. aasta majanduskasvu analüüsi suuniste elluviimisel olnud oodatust väiksemad. ELi tasandil tehtud otsuste riikliku poliitika osaks saamine võtab liiga palju aega.

31.   Komitee soovitab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täielikult need reformid, mille osas nad on riiklikes reformikavades kohustuse võtnud. Nad peavad võtma vastutuse tulevase majandusjuhtimise seisukohast vajalike muudatuste eest. See toob esile vajaduse tugevdada Euroopa poolaasta protsessi liikmesriikide parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osaluse suurendamisega riiklike reformikavade rakendamisel tehtavate edusammude arutelus ja järelevalves.

32.   Komitee taunib asjaolu, et 2011. aasta riiklikes reformikavades võetud kohustused on enamiku ELi tasandi eesmärkide saavutamiseks ebapiisavad. Arvestades järjest suuremaid kahtlusi strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamise osas, kutsub komitee komisjoni ja eelkõige liikmesriikide valitsusi mitmekordistama oma jõupingutusi ja parandama selle programmi nii varajases etapis kindlaks tehtud vea, ning tagama, et kõigi riikide valitsused, sidusrühmad ja kodanikud võtavad vastutuse oma reformikava ja selle rakendamise eest.

33.   Samuti kutsub komitee komisjoni üles tagama, et kõik liikmesriigid, ka ELi – IMFi finantsabi saavad riigid, panustaksid vastavalt oma võimalustele üldeesmärkide saavutamisse.

E.    IGA-AASTASE MAJANDUSKASVU ANALÜÜSI TÄHTSUS NING KODANIKUÜHISKONNA ORGANISATSIOONIDE JA SOTSIAALPARTNERITE MÕJU

34.   Iga-aastane majanduskasvu analüüs on baas, millele peab ehitama üles ühise arusaama 2012. aasta prioriteetsetest meetmetest liikmesriikide ja ELi tasandil, mis tuleks seejärel kaasata liikmesriikide majandus- ja eelarvealastesse otsustesse ning riiklike reformikavade ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammide koostamisse liikmesriikides.

35.   Seepärast on majanduskasvu analüüsil oluline poliitiline roll ning komitee on seisukohal, et see ei tohiks jääda vaid tehnokraatlikuks protsessiks, vaid selles tuleb võtta arvesse Euroopa Parlamendi ning oluliste sidusrühmade nagu kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite seisukohti.

36.   Praeguses olukorras, kus puudub täielikult usaldus kriisi lahendamise seniste võtete vastu ja vähenenud on usaldus ka Euroopa Liidu enda vastu, peab Euroopa suutma kaasata oma inimesi. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga peetavat dialoogi tuleb parandada kõigil tasanditel, et saavutada laiapõhjaline konsensus reformide vajalikkuse üle.

37.   Euroopa majandusjuhtimise parandamisele suunatud meetmetega peaksid kaasnema meetmed selle õiguspärasuse, aruandmiskohustuse ja vastutuse suurendamiseks.

38.   Komitee kutsub üles parandama ja tõhustama organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasamist Euroopa poolaasta protsessi. ELi tasandil tähendab see iga-aastase majanduskasvu analüüsi ja riigipõhiste soovituste koostamist ning riiklikul tasandil tulevaste riiklike reformikavade koostamist, rakendamist ja järelevalvet. Riiklikud reformikavad peaksid sisaldama üksikasjalikku teavet selle kohta, millises ulatuses on sidusrühmad protsessis aktiivselt osalenud ja kuidas nende seisukohti on arvesse võetud.

39.   „Euroopa 2020” majanduskasvu strateegia eesmärke on võimalik saavutada üksnes juhul, kui kogu ühiskond tunnetab oma pühendumust sellele ja kõik osalejad võtavad täieliku vastutuse. Praegusel, kõigi sidusrühmade elu mõjutavate oluliste otsuste tegemise ajal on nende kaasvastutus reformide eest tähtsam kui kunagi varem.

40.   Komitee kavatseb ka edaspidi aktiivselt osaleda strateegia „Euroopa 2020” rakendamise etapis ja 2012. aasta majanduskasvu analüüsi järelmeetmetes. Komitee jätkab ühist tööd oma sotsiaal- ja majandusnõukogude ja samalaadsete organisatsioonide võrgustikuga, et parandada kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimist ning nende kaasamist ja mobiliseerimist nii Euroopa kui ka riikide tasandil.

II   OSA

KOMITEE ETTEPANEKUD EUROOPA KOMISJONI ESITATUD PRIORITEETIDE KOHTA

i

Komitee toetab viit prioriteeti, mis komisjoni sõnul peaksid 2012. aasta poliitiliste rõhuasetuste aluse panema: diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine; tavapärase majandusele laenu andmise taastamine; majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine; võitlus töötusega ja tegelemine kriisi sotsiaalsete tagajärgedega ja avaliku halduse ajakohastamine.

ii

Käesolevas II osas tutvustatakse tervet rida konkreetseid panuseid seoses eelnimetatud prioriteetidega. Need on peamiselt tsitaadid erinevatest komitee arvamustest, mis komitee võttis vastu 2011. aastal ja nad on jätkuks komitee seisukohavõtule 2011. aasta majanduskasvu analüüsile (8), mis võeti vastu 2011. aasta märtsis.

1.   Diferentseeritud ja majanduskasvu soodustav eelarve konsolideerimine

1.1   Eelarve konsolideerimine

1.1.1

Komitee kinnitab taas oma seisukohti, mida väljendati komitee arvamuses iga-aastase majanduskasvu analüüsi kohta punktis 1 „Eelarve kindlakäeline konsolideerimine” ja punktis 2 „Makromajandusliku tasakaalustamatuse parandamine”.

1.1.2

Mis puutub konsolideerimisse, siis nagu märgiti 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitleva arvamuse (9) punktides 1.1 ja 1.2, leiab komitee, et põhiküsimus on riigi rahanduse taas tasakaalu viimine, vältides seejuures nõudluse vähendamist, mis viiks uusi eelarvepuudujääke tekitava majanduslanguseni ja suunaks Euroopa majanduse langusspiraali. Võla vähendamise kavad tuleks luua kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud majanduse ja tööhõive elavdamise eesmärkidega.

1.1.3

Euroopa peab parandama majandusjuhtimist, et tagada eelarvedistsipliin igas liikmesriigis, eelkõige aga euroalas. Kokkulepitud reformipakett, nn kuuspakk, samuti uued õigusakti ettepanekud ja neid täiendav paremat majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimist ja ELi poolset hoolast järelevalvet võimaldav Euroopa poolaasta tuleb kiiresti ja asjakohaselt ellu viia.

1.1.4

Liikmesriikide eelarvedistsipliin ei ole siiski majanduskasvu ja tööhõive ning sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse piisavaks eelduseks. Komitee on tõsises mures, et praegused riigivõlakirjade emiteerimise tingimused on põhjustanud turul olukorra, mis ohustab õõnestada taastuvat stabiilsust ja majanduskavu.

1.1.5

Seepärast tervitabki komitee rohelist raamatut stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta. Komitee on veendunud, et rangete reeglite ja asjakohase juhtimise rakendamisel ELi tasandil, et välistada moraalne oht ja edendada vastutustundlikku ja prognoositavat käitumist liikmesriikide valitsuste poolt, annaks riigivõla haldamine ning euroala ühistagatised olulise panuse pakiliste probleemide ning kokkuhoidu ja majanduskasvu vastandava ummikseisu ületamiseks.

1.1.6

Edusammud selles valdkonnas aitavad Euroopa Keskpangal järk-järgult loobuda riigivõlakirjade ostuprogrammist, mida on praegu vaja konkreetse liikmesriigi riigivõla refinantseerimiseks. Selle asemel saaks keskpank teha otsuse toetada uusi stabiilsusvõlakirju, mis vähemalt üleminekuetapis annab turuosalistele suurema kindluse.

1.2   Majanduskasvu soodustavate kulutuste prioriteediks seadmine

1.2.1

Komitee väljendab oma täit toetust majanduskasvu soodustavate kulutuste prioriseerimisele. Eelkõige tuleb tagada, et meetmed majanduskriisi ja riigivõlaga toimetulekuks ei ohustaks avalikke investeeringuid haridusse ja koolitusse. Oma eelarvealaste keskpikkade eesmärkide hindamisel tuleb pöörama erilist tähelepanu investeeringutele haridusse, teadusesse ja kutseõppesse, et tagada jätkuvad ja suuremad investeeringud kõnealustesse sektoristesse.

1.2.2

Teadus- ja uuendustegevuse riikliku toetuse meetmed spetsiaalsete eriprogrammidega on osutunud äärmiselt oluliseks. Komitee palub Euroopa Komisjonil, nõukogul ja parlamendil energiatõhususele ja mitmekesistamisele suunatud programme tõhustada ja lülitada need püsivalt arengumeetmetesse.

1.2.3

Arvestades praeguseid raskeid majandusolusid, soovitab komitee investeerida veel rohkem nii teadus- ja arendustegevusse, tehnoloogia kasutuselevõttu ja haridusse kui ka tööstusliku rakendusega teadusuuringutesse. Nendeks investeeringuteks tuleks järgmises raamprogrammis leida piisav kate ja need peaksid võimaldama kogemuste ja tulemuste jagamist vähemalt Euroopa tasandil. Euroopa ja liikmesriikide programmides tuleks rohkem keskenduda energiatõhususe uuringutele ja innovatsioonile.

1.3   Aktiivne tööturupoliitika ja tööhõiveteenused

1.3.1

Nagu komitee juba märkis 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitlevas arvamuses, (10) tuleks inimeste innustamine töökoha otsimisele tagada eeskätt tööturuasutuste tõhusate teenuste pakkumise teel ja vähem nn stiimulite kaudu töötushüvitiste osas. (…) Praeguse rekordilise tööpuuduse tingimustes ei ole tööturgude probleem mitte tööjõu kui sellise puudus, vaid kvalifitseeritud tööjõu ja vabade töökohtade tohutu puudus teatud liikmesriikides. Senisest rohkem tuleb arvesse võtta arukat pakkumispõhist poliitikat, mis soodustab tulevast majanduskasvu ja uuendustegevust ning aitab kaasa täiendavate töökohtade loomisele.

1.3.2

Komitee on rõhutanud, et riiklikud tööhõiveteenistused on kohustatud etendama aktiivsemat rolli koolituspoliitikates prioriteetsetele sihtrühmadele, nagu näiteks ebakindlatel töökohtadel töötavad või madalamate oskuste ja kvalifikatsiooniga inimesed või kõige haavatavamad rühmad (näiteks puuetega inimesed, eakad töötud ja sisserändajad); Riiklikud tööhõiveteenistused peaksid etendama aktiivsemat rolli pikaajalistele töötutele töökohtade leidmisel ning aktiivsete tööhõive- ja kutsehariduspoliitikate väljatöötamisel Paljud riigid peavad oluliselt laiendama oma valitsusasutuste poolt pakutavat sihtotstarbelist toetust, kusjuures ebasoodsas olukorras olevad inimesed peaksid saama eritähelepanu osaliseks.

1.4   Pensionisüsteemide reformimine ja moderniseerimine

1.4.1

Mõistes pensionisüsteemide reformimise ja moderniseerimise vajadust, leiab komitee, et surve pensionisüsteemile on tingitud pigem töökohtade ja investeeringute puudusest kui demograafilisest olukorrast. Olulised on algatused, mis edendaksid tööelu pikendamist ning mida toetaks tõhus majanduskasvu ja tööhõivepoliitika. Ainult tõeline aktiivsena vananemist edendav poliitika, millega püütakse suurendada koolitusel ja elukestvas õppes osalemist, võib jätkusuutlikult tõsta nende eakate inimeste tööhõivemäära, kes lahkuvad tööturult varakult terviseprobleemide, töö intensiivsuse, enneaegse koondamise ja koolitus- või tööturule naasmise võimaluste puudumise tõttu. Komitee kahtleb jätkuvalt sügavalt selles, kas demograafiliste probleemidega toimetulekuks on otstarbekas tõsta seaduslikku pensioniiga. Ametliku pensioniea tõstmine võib suurendada survet sotsiaalkindlustuse teistele sammastele (nt invaliidsuspensionid või miinimumsissetulek), nagu on juhtunud mõningates liikmesriikides, mis muudaks riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tugevdamise ebareaalseks. Komitee arvates näib olevat palju sobivam tuua tegelik pensionile jäämise iga lähemale kehtivale seadusjärgsele pensionieale.

1.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates peab järjekindel ümberkujundamine, muutes töökeskkonna vastavaks eakate inimeste vajadustele, tulenema meetmete kogumist, kuhu kuuluvad eelkõige järgmised põhielemendid: stiimulid ettevõtetele eakate inimeste vajadustele vastavate töökohtade loomiseks ja eakamate töötajate olemasoleva tööhõive stabiliseerimiseks, jõuline tööturupoliitika eakamate töötute tööturule tagasitoomiseks koos laia valiku nõustamis- ja tugiteenustega tööotsijatele, meetmed, mis aitavad inimesi füüsiliselt ja psüühiliselt kauem tööelus hoida, meetmed töökohtade kaasavuse suurendamiseks eakatele puuetega inimestele, meetmed, et suurendada iga inimese valmisolekut ka pikemalt töötada, kuhu kuuluvad ka valmisolek elukestvaks õppeks ja ennetav tervishoiud, tervist edendavate töömudelite arendamine ja nende üle läbirääkimine sotsiaalpartnerite vahel sektorite ja ettevõtte tasandil kogu ametialase karjääri vältel, ettevõttesisesed, kollektiivlepingulised ja seaduslikud meetmed, et tagada eakamate inimeste suurem osalemine täiendõppes, ulatuslik teadlikkuse tõstmine ühiskonnas, et vabaneda eakamate töötajate kohta käivatest stereotüüpidest ja eelarvamustest ning anda vananemise mõistele positiivne tähendus, ettevõtete, eelkõige VKEde nõustamine ja toetamine ettenägeliku personaliplaneerimise ja eakate inimeste vajadusi arvestava töökorralduse arendamisel, adekvaatsete stiimulite loomine, et võtta tööle eakamaid inimesi ja neid tööl hoida, ilma seeläbi konkurentsi moonutamata, sotsiaalselt vastutustundlike stiimulite loomine pikemaks töötamiseks kõigi jaoks, kes suudavad leida töö ja suudavad töötada – uuenduslike ja atraktiivsete mudelite väljaarendamine järkjärguliseks üleminekuks töölt pensionile seadusega sätestatud pensionisüsteemides.

1.4.3

Lisaks sellele, mis puutub direktiivi 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta, kordab komitee 2011. aasta majanduskasvu analüüsi kohta koostatud arvamuse punkti 5.7 (11).

1.5   Majanduskasvu toetavad maksupoliitikad

1.5.1

Komitee kordab 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitleva arvamuse (12) punkti 1.4, milles öeldakse, et maksukoormust tuleks suunata uute sissetulekuallikate suunas.

1.5.2

Komitee on seisukohal, et finantssektor peaks samuti eelarve konsolideerimise jõupingutusi toetama õiglasel ja olulisel viisil. Euroopa Liidu ülese finantstehingumaksu kehtestamisele tuleks eelistada finantstehingumaksu kehtestamist ülemaailmsel tasandil. Ent kui siiski selgub, et finantstehingumaksu kasutuselevõtt ülemaailmsel tasandil ei ole teostatav, kaaluks komitee Euroopa Liidu finantstehingumaksu kehtestamist.

1.5.3

Seoses käibemaksuga kiidab komitee tingimusteta heaks komisjoni algatuse, milles kaalutakse käibemaksusüsteemi üldise läbivaatamise võimalust. Tuleks vähendada kasutajate tegevuskulusid, asutuste halduskoormust ning pettusekatseid. Eriti tundlik probleem on piiriüleste tehingute käsitlemine.

1.5.4

Komitee toetab uut, aktsiisialast halduskoostööd käsitlevat määrust, (13) mis on vajalik ja kasulik, et tagada maksude tõhus kogumine ja võidelda aktsiisimaksupettuste vastu.

1.5.5

Et vältida topeltmaksustamist ja lihtsustada haldusmenetlusi piiriülestes situatsioonides, soovitab komitee luua universaalteenistus, kus kodanikel on võimalik saada teavet, maksta makse ja saada vajalikke tõendeid ja dokumente kogu ELis kasutamiseks.

1.5.6

Sellega seoses kutsub komitee üles looma Euroopa Komisjoni egiidi all piiriülese maksustamise vaatluskeskus, et saada pidevalt üksikasjalikku ja praktilist teavet olemasolevate maksutõkete ja nende arengu kohta.

1.5.7

Komitee toetab kava ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kehtestamiseks, kuna see loob ettevõtetele paremad tingimused piiriüleseks tegutsemiseks.

1.5.8

Komitee eeldab, et CCCTB viib ühendusesiseste konkurentsimoonutuste vähendamiseni maksuõiguslike eeskirjade abil. CCCTB edendab sel viisil õiglast ja jätkusuutlikku konkurentsi ja mõjutab positiivselt majanduskasvu ja tööhõivet.

1.5.9

Komitee toetab energia maksustamise direktiivi läbivaatamist, mis võimaldab liikmesriikidel, kes seda soovivad, suunata osa töö või kapitali maksustamise koormusest sellisesse maksuvormi, mis toetab kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga keskkonnahoidlikku käitumist ja edendab energiatõhusust.

1.5.10

CO2-maks täiendab hästi ELi heitkogustega kauplemise süsteemi.

1.5.11

Kuid komitee kahetseb, et direktiivi uuestisõnastamine ei läinud kaugemale ega olnud sidusam. Komisjon tegi algatuse lisada sellesse erandid, mille eesmärk on mõningaid liikmesriike mitte pahandada või teiste soovidele vastu tulla.

1.5.12

Maksustamisega seotud hinnasignaal ei jõua kohale kütteainete puhul ja olukord ei pruugi energia maksustamise direktiivi uuestisõnastamisega muutuda.

1.5.13

Mõned teised sektorid (nt põllumajandus, ehitus, ühistransport) on sellest täielikult või osaliselt välja jäetud. Nendes erandites on raske sidusust leida ja pealegi võib see jääda arusaamatuks neile, kelle suhtes erandit ei kehtestatud.

2.   Tavapärase majandusele laenu andmise taastamine

2.1   Terve finantssüsteem

2.1.1

Tähtis on tegeleda rahvusvahelise finantsreguleerimise ja -järelevalve tõsiste puudustega. Viivitamatult tuleb käsitleda kasumi erastamisest ja kahjumi ühiskonna õlule lükkamisest tingitud üha suuremaid tasakaalunihkeid finantssektoris. Reguleerivad raamtingimused tuleb kehtestada nii, et finantsvahendajad täidavad oma peamist rolli – teenivad reaalmajandust – ja pakuvad krediiti reaalsetele projektidele, investeerides varadesse, selle asemel et panustada võlgadele. Igasugune riiklik toetus finantsasutustele peab käima käsikäes vajalike parandustega ettevõtete juhtimises; see oleks esimene samm sektori põhjapaneval reformimisel, et toetada majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava.

2.1.2

Komitee jagab komisjoni seisukohta, et probleemsete finantsasutuste toetamine riigi rahanduse ja siseturu võrdsete konkurentsitingimuste arvel ei ole tulevikus enam vastuvõetav. Komitee loodab, et komisjon viib läbi vajalike kulude, inimressursside ja õigusreformide põhjaliku mõjuhinnangu. Realistlikule ettepanekule lisaks tuleks koostada töötajate värbamise ajakava, arvestades sellega, et neid ei ole tööturul võib-olla kohe saada.

2.1.3

Komitee tunnistab, et Euroopa Komisjon on reageerinud üha keerukamale ja läbipaistmatumale finantssüsteemile. Seepärast kutsub komitee finantssektorit üles kohaldama uusi õigusakte asjakohaselt ning end ise reguleerima, et soodustada sobivaid ja ausaid tavasid, et muuta läbipaistvad finantstooted lihtsamini kättesaadavaks.

2.1.4

Komitee kutsub üles muutma rahanduse koolide õppekavas kohustuslikuks õppeaineks, sellele peaksid järgnema väljaõppe- ja ümberõppeprogrammid töötajatele. Õppeainena peaks rahandusalane koolitus innustama vastutustundlikult finantsasju haldama ning edendama sotsiaalselt vastutustundlikke finantstooteid. Kõigile kättesaadav rahandusalane koolitus toob kasu ühiskonnale tervikuna.

2.1.5

Komitee kordab 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitleva arvamuse (14) punkti 3.6 ja tervitab lühikese müügi ja krediidiriski vahetustehingute algatusi. Sellega kõrvaldatakse üksteisele vastukäivad süsteemid, tuuakse selgust asjaomasesse finantsturgude valdkonda ja antakse pädevatele asutustele volitused nõuda määruse reguleerimisalasse kuuluvate finantsinstrumentidega seoses suuremat läbipaistvust.

2.1.6

Komitee väljendab heameelt turu läbipaistvust käsitlevate sätete üle ja loodab, et need osutuvad väga kasulikuks. Komitee kiidab heaks EVJA reguleeriva rolli, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et ulatuslik sekkumine võib turge destabiliseerida.

2.1.7

Komitee leiab, et toimivate pangakriiside lahendamise fondide süsteemi loomiseks peaksid liikmesriigid konkurentsimoonutuste vältimiseks eelnevalt leppima kokku ühiste meetodite ja ühtsete eeskirjade vastuvõtmise suhtes.

2.1.8

Suurt muret valmistab makromajanduslik stsenaarium. Komitee on mures selle pärast, et pangakriiside lahendamise fond mõjutab ressursside kõrvalejuhtimise kaudu pangandussektori laenuandmise võimet.

2.1.9

Komitee on veendunud, et enne mis tahes sammude astumist pangamaksude kasutuselevõtuks peaks komisjon põhjalikult hindama maksude ja pangakriiside lahendamise fondide kumulatiivset mõju. Enne pangakriiside lahendamise fondi kasutuselevõtu otsustamist tuleb hinnata kogu kava kulude mahtu, seda, mis ulatuses kava mõjutaks pangandussektori laenuandmise võimet, ja seda, kui kaua kulub aega, enne kui pangakriiside lahendamise fond muutub piisavalt tugevaks või saavutab oma kavandatud mahu. Komitee soovitab anda need hinnangud vastavalt halvimale stsenaariumile.

2.1.10

Komitee tervitab selgesõnaliselt asjaolu, et määruse kohaselt on tulevikus põhimõtteliselt keelatud mitmepoolsed vahendustasud otsearveldustehingute eest. See muudab maksetehingute aluseks olevad keerukad lepingulised suhted selgemaks ja läbipaistvamaks. See tuleb kasuks just väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

2.1.11

Komisjoni teostatud mõju-uuringus leiti, et uute kapitalinõuete kehtestamine ei sea VKEsid kuigi ebasoodsasse olukorda, kuid komitee suhtub sellesse väitesse skeptiliselt ja nõuab, et komisjon jälgiks hoolega, millised arengud toimuvad VKEde jaoks pangalaenude ja pangakulude osas. Lisaks näeks komitee meelsasti, et komisjon vaataks läbi VKEdele antavate laenude riskireitingu.

2.1.12

Uue määruse tasakaalustajaks peab olema saneerimis- ja kriisilahendamiskavade elluviimine, tuginedes näiteks likvideerimiskavadele. Ehkki riik garanteerib jätkuvalt väikehoiuseid, tuleb kõrvaldada moraalne oht, mis johtub riigipoolsest piiramatust toetusest pankrotistunud pankadele. Kui olukord on piisavalt selginenud, peavad investorid, kreeditorid ja direktorid võtma otsese vastutuse iga krediidiasutuse tulevase heaolu eest.

3.   Majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine tänase ja homse jaoks

3.1   Komitee kordab oma 2012. aasta majanduskasvu analüüsi käsitlevas arvamuses väljendatud seisukohti: punkt 8: ühtse turu võimaluste kasutuselevõtmine, punkt 9: erakapitali kaasamine majanduskasvu rahastamiseks ja punkt 9: energia kulutõhus kättesaadavus.

3.2   Teadusuuringud ja innovatsioon

3.2.1

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil töötada komisjonis ja toetavates nõuandeorganites täiendavate struktuurimeetmete kaudu välja teadusuuringute ja innovatsiooni integreeritud strateegia ning tõsta teadusuuringute ja innovatsiooni edendamise tulevast eelarveosa.

3.2.2

Komitee väljendab heameelt olulise poliitilise ülesande üle luua usaldusväärsed, innovatsiooni soodustavad üleeuroopalised raamtingimused ja piisavalt tegutsemisruumi, et vabastada sel viisil potentsiaalsed leiutajad ja innovatsiooniprotsessid takistustest, mis tulenevad praeguste õigusraamistike killustatusest ja ülemäärasusest ning bürokraatlikest tõketest, mis jagunevad 27 liikmesriigi ja Euroopa Komisjoni vahel.

3.2.3

Komitee soovitab pühendada palju enam jõudu sellele, et eemaldada uuenduste kiire rakendamise ja innovaatilise liidu loomise teelt kõik takistused. Et kogu innovatsiooniprotsessi paremini edendada, on komitee arvates vaja hoolikalt ja asjaomaste osalejatega kooskõlastatult kontrollida riigiabi-, hanke- ja konkurentsieeskirju (puudutab 19. küsimust), mis võivad selle eesmärgi täitmist segada (15). Põhjuseks on konkurentsiõiguse ja innovatsiooni edendamise vaheline tasakaal või võimalik konflikt. Seepärast ei tohi konkurentsi-, riigiabi- ja hanke-eeskirju rakendada nii, et need pidurdavad innovatsiooni. Vajalikud võivad olla isegi reformid. Innovatsiooni tuleb mõnikord ka selle eest kaitsta, et konkurendid selle omandavad ja seejärel maha suruvad, et innovatsiooniprotsessi takistada.

3.2.4

Komitee tervitab eriti seda, et innovatsiooni mõistetakse ja määratletakse ulatuslikus ja sidusas mõttes.

3.2.5

Komitee soovitab suunata toetusmeetmed, rahastamine ja hindamiskriteeriumid innovatsiooni mõlemale liigile – nii pigem järk-järgult realiseeruvatele uuendustele, mis reageerivad valitsevatele turujõududele ja ühiskonna vajadustele, kui ka radikaalsematele uuendustele, mis mõjutavad omaltpoolt turujõude ja loovad uusi ühiskondlikke vajadusi, kuid mis peavad sageli esmalt läbima eriti raske ja vaevalise etapi.

3.2.6

Komitee rõhutab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja mikroettevõtete olulist rolli innovatsiooniprotsessis ja soovitab kujundada toetusprogrammid ja -meetmed eeskätt vastavalt nende konkreetsetele vajadustele. Lisaks soovitab komitee kaaluda, kas ja kuidas saaks alustavad ettevõtted vabastada piisavaks hingetõmbeajaks suuremast osast muidu tavapärastest kohustustest ja eeskirjadest ning kas on lisaks võimalik luua spetsiaalseid stiimuleid. See kehtib ka sotsiaalmajanduse ettevõtete kohta.

3.3   Ühtne turg

3.3.1

Komitee tervitab komisjoni eesmärki edendada majanduskasvu ja suurendada usaldust ühtsel turul. Komitee tuletab meelde, et ühtne turg on Euroopa integratsiooni keskne osa, millel on potentsiaal tuua Euroopa sidusrühmadele otseselt tuntavat kasu ning luua Euroopa majanduste jätkusuutlikku kasvu. Praeguses olukorras muudab see toimiva, tulevikku suunatud ühtse turu Euroopa Liidu poliitilise ja majandusliku tuleviku jaoks mitte ainult soovitavaks, vaid ka äärmiselt vajalikuks. Selle kasu saavutamiseks on oluline, et komisjoni ettepanekud oleksid ambitsioonikad ja läheksid kaugemale lihtsalt madalamat järku detailsete probleemidega tegelemisest.

3.3.2

Komitee kordab oma nõudmist tervikliku lähenemisviisi järele. Komitee leiab, et majanduskasvu ja ettevõtete potentsiaali edendamine on küll oluline, kuid arvab siiski, et ettepanekutes tuleks keskenduda rohkem tarbijatele ja kodanikele kui sõltumatutele osalejatele ühtse turu loomises.

3.3.3

Komitee nõuab nulltolerantsi ELi õigusaktide liikmesriikidepoolse mitterakendamise suhtes ning tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et viivitusega, ebajärjepidev ja ebatäielik rakendamine on jätkuvalt siseturu toimimise peamine takistus. Komitee tervitaks väga liikmesriikide korrelatsioonitabelite avaldamist, mis annaks panuse ühtse turu edendamisse ja paremasse mõistmisse.

3.4   ELi digitaalne ühtne turg

3.4.1

Mis puutub ELi digitaalsesse ühtsesse turgu, siis kordab komitee oma 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitleva arvamuse punkti 8.12 ja on mitmetes 2011. aastal koostatud arvamustes (16) rõhutanud oma tugevat toetust digitaalse tegevuskava rakendamisele, mis annaks jätkusuutlikke majanduslikke ja sotsiaalseid eeliseid tänu digitaalsele ühtsele turule, mis põhineb kvaliteetsel ja kiirel internetiühendusel ja oleks kodanikele kogu ELis taskukohase hinnaga kättesaadav.

3.4.2

Sellega seoses on komiteel hea meel tõdeda komisjoni loomingulist lähenemist kaasinvesteerimise mehhanismidele, et edendada kiire ja ülikiire lairibaühenduse kasutamist, kuid soovitab seada ambitsioonikamaid eesmärke lairibaühenduse valdkonnas, et hoida Euroopa ülemaailmselt konkurentsivõimelisena. Komitee rõhutab võrgu neutraalsuse põhimõtete kui ELi tasandi poliitilise eesmärgi ülimat tähtsust ning kutsub üles kiireloomulisele ja proaktiivsele lähenemisele, et fikseerida need põhimõtted ELI õigusaktides, tagades, et internet jääks kogu ELis avalikuks.

3.4.3

E-valitsuse tegevuskava ja koostalitlusvõime raamistiku teemal toetab komitee komisjoni jätkusuutliku ja innovaatilise e-valitsuse tegevuskava, tuletades meelde, et 2009. aasta Malmö ministrite konverentsil võetud kohustusi tuleb täita. Samuti väljendab komitee oma toetust platvormile, mille raames vahetada teavet, kogemusi ja koode, mis põhinevad avatud lähtekoodiga tarkvaral nagu kirjeldatud Euroopa koostalitlusvõime raamistikus, rõhutades, et enamik takistusi tuleneb piiriülese ja sektoriülese õigusliku aluse puudumisest, liikmesriikide õigusaktide erinevustest ja liikmesriikide poolt vastu võetud lahenduste kooskõlastamatusest.

3.4.4

Digitaalpädevuse, -oskuste ja -kaasatuse parandamise teemal leiab komitee, et ebavõrdne juurdepääs info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale (IKT) on majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse jätk, ja rõhutab, et kõigil kodanikel on õigus kõigi kommunikatsioonivahendite sisu kriitilisele omaksvõtule. Komitee on ka seisukohal, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid tagama e-oskuste elukestva õppe kaudu juurdepääsu e-teenustele, mis on vajalikud tööga seotud ja/või isiklikel või kodakondsusega seotud põhjustel, samas kui juurdepääsu infrastruktuurile ja vahenditele tuleb käsitleda kui põhiõigust.

3.5   Infoühiskond

3.5.1

Seoses uue rändlust reguleeriva määrusega leiab komitee, et pakutud tariifide ülempiiri vähendamine on proportsionaalne ja sobiv, et tagada taskukohase hinnaga juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, ning samm õiges suunas, st selles suunas, et keskpikas perspektiivis kaoksid igasugused rändlusteenuste erihinnad. Komitee väljendab siiski kahetsust, et komisjoni ettepanekuga ei käi kaasas uuring selle kohta, kuidas sellised uued meetmed mõjutavad asjaomase sektori tööhõivet ja töötingimusi.

3.6   Energia

3.6.1

Komitee on seisukohal, et piiriüleste energiaturgude tõhusus tugevdab varustuskindlust ja optimaalset kriisijuhtimist ning vähendab lisakulu ohtu, mida kannab lõppkokkuvõttes ikka lõppkasutaja. Energia siseturgu järk-järgult parandades on võimalik saavutada märkimisväärset kokkuhoidu, millest saavad kasu nii ettevõtted kui ka eratarbijad.

3.6.2

Komitee märgib, et Euroopa Liidu energia hulgimüügiturul on tingimused jätkuvalt erinevad ja seal toimub diskrimineerimine. Turgude integreeritus ei ole sugugi piisav, mis on osaliselt tingitud ka võrkude struktuurilistest puudustest ja eelkõige piiriüleste ühenduste puudumisest. Turul on veel märkimisväärseid takistusi, mis raskendavad juurdepääsu võrgule ning elektri võrdsetel tingimustel müümist.

3.6.3

Komitee peab hädavajalikuks jätkata Euroopa integreerimist energeetika valdkonnas, mille abil toetatakse liidu ja tarbijate üldisi huve, tagatakse energiajulgeolek ning tulu jagava ja kulude põhjendatust kontrolliva asjakohase poliitika kaudu ka sotsiaalne, keskkonnaalane ja majanduslik jätkusuutlikkus ning kaitstakse turgude terviklikkust, mis on sotsiaalse turumajanduse arengu lahutamatu osa.

3.6.4

Komitee soovitab võtta vastu integreeritud lähenemisviis sise- ja välispoliitika ning nendega seotud poliitikavaldkondade jaoks, sealhulgas naabrus-, lähimus- ja keskkonnakaitse poliitika jaoks. Vaja on ületada energeetikaalane ühekülgsus jõulise energiasolidaarsuse poliitika abil, mis põhineb mitmekesistamisel, iga liikmesriigi tingimustele ja eripärale hästi kohandatud energiaallikate valikul ning eelkõige keskkonnasäästlikkusel.

3.6.5

Mis puutub energia panusesse majanduskasvu, siis komitee — märgib, et energiatõhusus ja energiasääst sõltuvad peamiselt kodanike, ettevõtjate ja töötajate tegevusest ja nende käitumismuutustest; — toonitab, et energiasääst peaks edendama majandusarengut, sotsiaalset heaolu ja elukvaliteeti; — rõhutab, kui oluline on valida õiged vahendid, ning leiab, et vabatahtlikud kokkulepped on küll kasulikud, kuid kui positiivsed stiimulid ei toimi, on vaja kohustuslikke meetmeid; — rõhutab koostootmise kui ülitõhusa energiatootmise olulisust; — ei toeta üldise siduva riikliku energiatõhususe eesmärgi seadmist, vaid soovitab suunata kõik jõupingutused tõeliste tulemuste saavutamisele; — rõhutab vajadust tagada rahaline toetus ja investeeringud, et realiseerida uute liikmesriikide suur potentsiaal.

3.6.6

Energia tegevuskava teemal soovitab komitee komisjonile järgmist: — viia läbi ja avaldada valgete sertifikaatide põhjalik uuring; — kasutada sihipäraseid meetmeid, et lahendada energiatõhususe suure kasutamata potentsiaali üksikjuhtumid, tagades ka erijuhtudel riigiabi andmise võimaluse; — nõuda koostootmisest saadud elektrile elektrivõrkudele juurdepääsu tagamist, et suurendada koostootmise osakaalu soojuse ja elektri tootmisel.

3.6.7

Mis puutub meetmetesse käitumismuutuste edendamiseks, siis soovitab komitee komisjonile järgmist: — asetada kesksele kohale energiatarbija; — suurendada avaliku sektori rolli kui näidet energiatõhususest, nii et see oleks eeskujuks ettevõtetele ja kodumajapidamistele; — uurida inimeste käitumist ja kohandada teabe- ja teavitamismeetmeid eri tarbijarühmadele; — tagada, et tarbijad saavad meetmetest kasu; — pakkuda vajadusel hoolikalt kavandatud, mõjusaid stiimuleid, sest ka kõige tagasihoidlikumad võivad anda tulemusi; — nii ehitajatel kui ka valitsustel tagada, et hoonetesse tehtavad täiendavad investeeringud väljenduvad ka väärtuses; — tõsta ja kohandada hariduse ja koolituse taset ehitussektoris; — edendada energiatõhususe, sh keskkonnasõbralike riigihangete alaste koolituste pakkumist riigiasutustele; — komisjonil uurida probleeme ning vajadusel läbi vaadata hoonete energiatõhususe sertifikaate käsitlevad sätted ja seadmete ökomärgiste uus süsteem; — komisjonil hinnata arukate arvestite kasutuselevõtmise mõju energiatarbijatele ning teha ettepanekuid täiendavate meetmete kohta tõelise kasu saamiseks; — jätkata hästitoimivate riiklike pikaajaliste vabatahtlike kokkulepete süsteemide arendamist ning kasutada neid ka avalikus sektoris; — kaasata tõeliselt kõik sidusrühmad: kodanikud, ettevõtjad, töötajad.

3.6.8

Komitee kutsub üles võtma konkreetsemaid meetmeid kütteostuvõimetusega võitlemiseks, mis ähvardab viia järjest suuremaid inimrühmi tõrjutud seisundisse (keskkonnahoidlikud valikud võivad kõrgemate hindade ja/või maksude mõttes olla kallid, eriti haavatavamate elanikkonnarühmade jaoks), ning ühendama Euroopa oskusteabe uute keskkonnasäästlike (tõhusate, jätkusuutlike ja konkurentsivõimeliste) töökohtade loomiseks ja ebavõrdsuse vähendamiseks, (17) võimaldades tarbijatele juurdepääsu „energiateenustele ja vähese CO2-heitega majanduse loodud töökohtadele” (18).

3.7   Transport

3.7.1

Mis puutub transpordi panusesse majanduskasvu, siis on komitee nõus sellega, et heidete eesmärk on kooskõlas ELi üldise seisukohaga kliimakaitse osas ning et see võtab kokku kasvuhoonegaaside kiire vähendamise vajaduse ühiskonnas ning võimaluse kasutada ELi majanduse jaoks olulist rolli mängiva transpordi jaoks kiiresti alternatiivseid kütteallikaid. Komitee teeb ettepaneku lisada sellele pikaajalisele eesmärgile konkreetsemad mõõdetavad vahe-eesmärgid naftasõltuvuse, müra ja õhusaaste vähendamise kohta.

3.7.2

Komisjon näeb ette vajaduse parandada maanteetranspordi alternatiivsete transpordiliikide konkurentsivõimet. Komitee toetab seda eesmärki, kui selle saavutamiseks edendatakse raudtee-, sisevee- ja lühimereveo võimekust ja kvaliteeti ning tõhusaid mitmeliigilise transpordi teenuseid, mitte ei takistata tõhusate ja jätkusuutlike maanteeteenuste arendamist ELis.

3.7.3

Komitee mõistab transpordi olulist rolli konkurentsis ja heaolus, vajadust luua integreeritud Euroopa transpordisüsteem, ning vajadust parandada jätkusuutlikkust ja edendada madala CO2-heitega transpordiliike, energia- ja ressursitõhusust, tarnete kindlust ja sõltumatust ning liiklusummikute vähendamist. Komitee suhtub positiivselt tähelepanusse, mida on pööratud optimeeritud mitmeliigilistele logistikaahelatele ja transpordi infrastruktuuri tõhusamale kasutamisele. Komitee toetab tegevuskava strateegiat rakendada rohkem turupõhiseid meetmeid kui valge raamatu eelmistes versioonides.

3.8   Tööstus

3.8.1

Tööstuse osas toetab komitee kindlalt terviklikku lähenemisviisi ja seoste tugevdamist ELi eri poliitikavaldkondade vahel, samuti põhjalikumat tööstuspoliitilist kooskõlastamist Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Eesmärk on maailma majanduses konkurentsvõimeline ja jätkusuutlik Euroopa tööstussektor.

3.8.2

Komitee arvates peaks poliitikavaldkondade ulatuslikum vastastikune seostamine aruka reguleerimise, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni, kättesaadava rahastamise, energiatõhusa ja vähese süsinikdioksiidiheitega majanduse, keskkonna-, transpordi-, konkurentsi- ja tööhõivepoliitika, oskuste ja teadmiste parandamise, kaubanduspoliitika ja sellega seonduvate teemade ning toorainete kättesaadavuse kaudu viima integreeritud lähenemisviisideni sotsiaalse turumajanduse raames täielikult väljakujunenud siseturul.

3.8.3

Selgetele edusammudele vaatamata on säilinud siseturu killustatus ja fookuse puudumine, mis on osaliselt tingitud ettevõtlust puudutavate lähenemisviiside erinevusest. Tihti jääb tähelepanu alt välja siseturu väljakujundamise ja tööstuspoliitika vaheline seos. Komitee on korduvalt kutsunud üles looma asjakohaseid tingimusi, võttes arvesse vajadust sektoripõhiselt kujundatud eeskirjade järele ning temaatilisi küsimusi, mis on seotud ulatusliku haardega ülemaailmsete väärtusahelatega.

3.8.4

Tööstuspoliitika puudutab kõikvõimalikku vastastikku seotud tootmistegevust ja teenuseid. Sektoritevahelised piirid hägustuvad. VKEd muutuvad üha olulisemaks nii lisandväärtuse kui ka töökohtade loomise kontekstis. Need tegurid vajavad arukat horisontaalset ja sektoripõhist seadusloomet ja/või reguleerimist ning sellega kaasnevaid meetmeid. Arvesse tuleks võtta rahvusvaheliste võrgustike ja integreeritud tootmisprotsesside keerukust.

3.9   Teenused

3.9.1

Komitee on seisukohal, et komisjoni järeldused teenuste direktiivi mõjude ja teenustesektori toimimise kohta on ennatlikud. Direktiiv on kehtinud alles mõned aastad. Mitte kõik liikmesriigid ei ole direktiiviga ühtmoodi rahul ning nad peavad direktiivi oma õigusaktidesse üle võtma omal moel.

3.9.2

Teenuste direktiiv koostati vana lepingu raames, milles siseturg oli veel kõige olulisem prioriteet. Lissaboni lepingus ei asetata enam muid huvisid majanduslikest huvidest allapoole, vaid need on võrdväärsed. Oleks huvitav uurida, millised on vana lepingu kehtivuse ajal koostatud õigusaktide ja selleaegse kohtupraktika suhted uue lepinguga.

3.10   Majanduskasvu väline mõõde

3.10.1

Mis puutub majanduskasvu välisesse mõõtmesse ja tooraine tagamisse, siis kutsub komitee üles rakendama aktiivsemat välispoliitikat seoses ELi tööstusele tooraine tagamisega. Selleks peaksid liikmesriigid välja töötama toorainediplomaatia peamised suunised ja neis kokku leppima. Kahepoolsed kaubanduslepingud ja diplomaatia on ülimalt olulised ELis asuvale tööstusele esmatähtsate toorainete tagamiseks. See on vastloodud ELi diplomaatilise teenistuse viivitamatu ja raske ülesanne. Lisaks vajadusele keskenduda otse esmatähtsate toorainete tagamisele tuleb ka luua sihtriikides ELi huvide jaoks positiivne keskkond. EL kuulub maailma populaarseimate ja olulisimate turgude hulka ning seda asjaolu tuleb ära kasutada.

3.10.2

Mis puutub kolmandate riikide riigihangete turgudesse, siis usub komitee, et EL peab oma esmastele ja teisestele õigusaktidele tuginedes suurendama oma läbirääkimisjõudu, et parandada juurdepääsu nimetatud turgudele, arvestades, et EL on avanud rohkem kui 80 % oma riigihangete turust, samas kui muud suured arenenud riigid on avanud ainult 20 % enda omast.

3.10.3

Komitee nõuab tungivalt, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tagaksid ELi huvide tõhusama ja strateegilisema kaitse riigihangetele juurdepääsu valdkonnas nii Euroopa Liidu kui rahvusvahelisel tasandil, suurendades sellega ELi usaldusväärsust maailmas, kuid tagades ühtlasi ka Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli kestmise ja arengu.

3.10.4

ELi kaubanduspoliitika kui ELi 2020. aasta strateegia välise komponendi eesmärk on tagada, et muutused aitavad kaasa praegusest kriisist väljumiseks vajalikule pidevale majanduskasvule, tagades ühtlasi sotsiaalse turumajanduse püsimise ja toetades liikumist vähese CO2-heitega majanduse suunas. Teatud küsimustes, eriti toetuste ja riigiabi valdkonnas, peab komitee vajalikuks täpsustada kehtivat õigust ning tõhustada oma väärtuste ja normide järgimist, kasutades vajadusel Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organi süsteemi, et kujundada oma ausa konkurentsi ettekujutusega kooskõlas olevat õiguspraktikat, eelkõige tärkava turumajandusega riikide osas.

3.10.5

Mis puutub kaubandusse ja investeeringutesse, siis on väga tähtis tagada investorite kindlustunne, seda nii ELi ettevõtete kui ka arengumaade huvides. Komitee tervitab komisjoni uut pädevust välismaiste otseinvesteeringute valdkonnas, mis tugevdab ELi läbirääkimisjõudu, peaks EList tegema tähtsama osapoole ja võimaldama ELile parema juurdepääsu olulisematele kolmandate riikide turgudele, kaitstes samas investoreid ja tugevdades seeläbi liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet. Samal ajal rõhutab komitee, et ELi kaubandus- ja investeerimispoliitika „peab sobima kokku” ja olema kooskõlas liidu majandus- ja muu poliitikaga, sh „keskkonnakaitse-, inimväärse töö, tööohutus- ja töötervishoiu-” ning arengupoliitikaga. Siiski peaksid ELi investeerimislepingud tagama avatud investeerimiskeskkonna koos ELi investorite tõhusa kaitsega ning kindlustama paindlikud tegutsemisvõimalused riikides, kus nad investeerivad. Seepärast nõuab komitee tungivalt, et EL kasutaks seda võimalust täiustada ja ajakohastada investeerimislepinguid, mille üle läbirääkimisi peetakse, tuginedes seejuures lihtsalt teiste jäljendamise asemel pigem omaenda tugevatele külgedele. EL peab kriitilise pilguga jälgima viimaseid arenguid rahvusvahelises investeerimisõiguses ning ka investeerimispoliitikas ja praktikas (k.a investori ja riigi vahelised vahekohtumenetlused), tagamaks, et ELi ettekujutus ja lähenemisviis tulevaste investeerimislepingute ja investeerimist puudutavate peatükkide osas vabakaubanduslepingutes oleks ajakohane ja jätkusuutlik.

3.10.6

Komitee arvates tuleks kiirendada VKEde rahvusvahelistumist, sest see parandaks VKEde juurdepääsu uutele turgudele ja suurendaks seeläbi nende võimet luua töökohti.

3.10.7

Kahepoolsed kaubanduslepingud, nagu hiljuti Kolumbia, Peruu ja Lõuna-Koreaga sõlmitud vabakaubanduslepingud, pakuvad palju uusi kasulikke võimalusi, millest tuleks ettevõtjaid piisavalt teavitada. Komitee on seisukohal, et kahepoolseid kokkuleppeid tuleks käsitada mitmepoolsusega ühilduvana ja seda isegi tugevdavana. Komisjon kinnitab, et ELi õitseng sõltub kaubandusest. Komitee rõhutab siiski, et lähenemises neile uutele läbirääkimistele tuleb teha kvalitatiivne muudatus. Kahepoolne lähenemine võimaldab ehk rohkem arvestada piirkondade- ja riikidevaheliste erinevustega kui mitmepoolsed kokkulepped, mille raames ollakse sunnitud järgima laiemat lähenemist. Komitee rõhutab nende kokkulepete tähtsust parimate tavade edendamisel ja julgustamisel keskkonna olukorra parandamise ning jätkusuutliku arengu valdkondades, samuti kõrgemate sotsiaal- ja tööhõivestandardite väljaarendamist. Kahepoolsetes läbirääkimistes peab Euroopa tegema selgeks, et ta seisab oma kollektiivsete eelistuste eest sotsiaalasjades ning toiduohutuse ja keskkonnaküsimustes. Rahvusvaheline kaubandus on ühtaegu osa toiduga kindlustatuse probleemistikust ja ka lahendusest maailma tasandil. Rahvusvahelise kaubanduse eeskirjad peavad soosima toiduga kindlustatust, eriti vähim arenenud riikides, ning tagama neile tollimaksuvaba juurdepääsu arenenud ja ka tärkava turumajandusega riikide turgudele kooskõlas eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõttega.

3.10.8

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni asepresidendi Antonio Tajani ettepanekut võtta kasutusele „konkurentsivõimetest” enne kaubanduspartnerluslepingu sõlmimist ELi ja kolmanda riigi vahel. Komitee nõustub samuti, et tööstusliku konkurentsivõime mõjusid on vaja arvesse võtta ka kõigi muude poliitiliste algatuste puhul (näiteks energia-, kaubandus-, keskkonnakaitse-, sotsiaal- ja tarbijakaitse poliitika puhul) enne vastavate meetmete rakendamist.

3.10.9

Kui Euroopa soovib edendada rohelist majandust globaalse konkurentsi kontekstis ja säilitada selles valdkonnas juhtpositsiooni, tuleks tal nii enda kui ka kliima huvides jääda oma väga ambitsioonika kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgi juurde. Komitee teeb ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (konkurentsivõime, tööhõive ja keskkonna alal) ning korraldada avalikke arutelusid, et kavandada üleminekut aastatel 2020–2050 ning stabiliseerida majandusvaldkonnas osalejate ja kodanike ootusi.

3.11   ELi eelarve kasutamine majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamiseks

3.11.1

Komitee leiab, et majandus- ja finantskriisi ning üha suurenevate puudujääkide laviini tõttu enamikus liikmesriikides ei ole Euroopa Liidul praegu eelarvelisi vahendeid oma poliitilise strateegia elluviimiseks ega uue Lissaboni lepinguga võetud kohustuste täitmiseks.

3.11.2

Komitee arvates tuleks ELi eelarvet tugevdada ja see peaks olema ka finantsvõimendajaks. Riikide ja Euroopa eelarved peaksid üksteist täiendama, et saavutada mastaabisäästu ELi oluliste poliitiliste eesmärkide elluviimiseks.

3.11.3

Komitee nõuab, et ELi eelarve peab näitama eeskuju halduse, tõhususe, läbipaistvuse ja halduskulude kontrolli all hoidmise valdkonnas.

3.11.4

Komitee on seisukohal, et õiglase vastutasu (juste retour) põhimõttest tuleks loobuda, sest see on vastuolus solidaarsuse väärtuste ja Euroopa integratsiooni vastastikuse kasulikkuse ideega. Selle asemel tuleks järgida subsidiaarsuse põhimõtet, tuues Euroopa tasandile need küsimused, mis riigi tasandil tegelemiseks ei ole enam mõttekad ega tõhusad. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut taastada selliste omavahendite põhimõte, mis loodaks täiesti uuesti või mis asendaks siseriiklikke makse.

3.11.5

Komitee nõuab piisavate era- ja avalike rahastamisvahendite eraldamist konkurentsivõime hoidmiseks ja innovatsiooniks, et tasakaalustada vähenevaid eelarvevahendeid. Komitee tervitab riskikapitali piiriüleste tingimuste kavandatud parandamist, samuti ELi riiklike ja erasektori projektivõlakirjade ettepanekuid investeeringuteks energeetikasse, transporti ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse. Uurida tuleks projektivõlakirjade kasutamist ka teiste valdkondade, sh teadus- ja näidisprojektide rahastamisel. Struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid peaksid samuti olema suunatud tööstuspoliitika eesmärkidele. Arendada tuleb uusi innovaatilisi ideid, et meelitada tööstussektorisse erakapitali.

3.11.6

Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse rahaliste vahendite säilitamine ja isegi suurendamine on äärmiselt oluline. Euroopa suurprojektidel näiteks energiavaldkonnas ning üleeuroopalise infrastruktuuri elluviimisel, mida kaasrahastavad üks või mitu liikmesriiki, peaks olema võimendav mõju.

3.11.7

2010. aasta oktoobris võttis komisjon vastu teatise „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames”, (19) milles rõhutatakse selgelt innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse tähtsust kogu Euroopa Liidus ja juhitakse tähelepanu regionaalpoliitika rollile selles küsimuses. Teatises rõhutatakse ka, et innovatsiooni jaoks mõeldud vahendeid ei ole siiani väga innukalt kasutatud. Seetõttu on kahju, et komisjoni 2011. aasta dokumendis „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätetega selliste liikmesriikide suhtes, kes on sattunud tõsistesse finantsstabiilsusega seotud raskustesse või keda ähvardab oht sattuda sellistesse raskustesse” (COM(2011) 484 final) ei nähta ette kuni 100 %-list Euroopa Liidu poolset rahastamist innovatsiooniprojektidele, millest tõuseks kasu eelkõige VKEdele.

3.11.8

Komitee on alati toetanud üle-euroopalise transpordivõrgu programmi ja kinnitab taas oma toetust sellele. Komitee märgib siiski, et laienenud Euroopal on suuremad nõudmised transpordi infrastruktuurile ning et tuleks mõelda olemasolevate poliitikameetmete ja programmi rakendamisvahendite kohandamisele eelseisvate väljakutsetega.

3.11.9

Alternatiivsete transpordiliikide suurem turuosa nõuab olulisi investeeringuid infrastruktuuri, sealhulgas maanteetranspordi infrastruktuuridesse. Üldine pöördumine erainvesteeringute ja infrastruktuuride kasutustasude kehtestamise poole ei ole mingi imerohi. Komitee pooldab transpordisektori väliskulude arvessevõtmist, mida on öeldud ka mitmetes varasemates arvamustes. Komitee nõustub, et vastavalt põhimõttele „saastaja maksab” peavad majanduslikud vahendid kajastama transpordi tegelikku hinda ühiskonna jaoks, aidates nii mõjutada turu käitumist, et muuta see jätkusuutlikumaks. Selles suhtes tuleks neist lisamaksudest saadav tulu muuta sihtotstarbeliseks, et arendada jätkusuutlikku transporti ja optimeerida kogu transpordisüsteemi, et saavutada tõeliselt säästev liikuvuspoliitika. Need tuleb hoida lahus ka maksudest, mis on kehtestatud finantseerimise otstarbel, st vastavalt põhimõttele „kasutaja maksab.”

3.11.10

Komitee leiab, et on oluline vastu võtta poliitikakogumeid, mis hõlmavad järgmist: — energiatõhususe meetmed; — turvaline süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise süsteemid; — taastuvate energiaallikate konkurentsivõimeline arendamine; — elektrijaamade ümberkujundamine vähese CO2-heitega energiatootmiseks; — soojuse ja elektrienergia ülitõhusa koostootmise väljaarendamise meetmed.

3.11.11

Seoses Euroopa integreeritud energiaturu vahenditega usub komitee, et tuleb viivitamatult koostada ühine kava investeerimiseks järgmistesse valdkondadesse: — arukad võrgud ja energia ülekandevõrkude täiendamine; — ühisprogrammidega seotud teadus- ja arendustegevus energia säästvuse, nanoteaduse ja nanotehnoloogia, võrgu makrosüsteemide infotehnoloogia rakenduste ja koduste mikrosüsteemide valdkonnas; — võime reguleerida keerukaid süsteeme ja pakkuda stabiilset viiteraamistikku tööstusele ning avaliku ja erasektori käitajatele; — struktureeritud, interaktiivse dialoogi arendamine sotsiaalpartnerite, tarbijate ja avalikkusega.

3.11.12

Komitee leiab, et on vaja prioriseerida energiaallikate mitmekesistamise projekte, mida rakendatakse naaberriikides, nagu energiakoridor ELi ning Kaspia mere ja Musta mere vahel ning eelkõige Nabucco gaasijuhe, infrastruktuure veeldatud maagaasi (LNG) jaoks, elektrivõrkude ühendamist ja Euroopa ja Vahemere piirkonna elektri- ja gaasiinfrastruktuuride ühenduste lõpuleviimist (Med-Ring) ning selliste uute Euroopa tähtsusega naftaseadmestike projektide elluviimist, nagu projektid Odessast Gdanskini, Constanțast Triesteni ja Nord Stream.

4.   Võitlus töötusega ja tegelemine kriisi sotsiaalsete tagajärgedega

4.1.1

Komitee on seisukohal, et kõige olulisem tingimus uute töökohtade loomiseks on jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv. Komiteel on hea meel, et mitmed institutsioonid ja organisatsioonid on teinud majanduskriisist väljumiseks ettepanekuid, milles on arvestatud majanduse taastumise sotsiaalse mõõtmega.

4.1.2

Komitee leiab, et on vaja välja töötada algatusi, mis hõlbustaksid arengut suurima tööhõivepotentsiaaliga sektorites, k.a madala süsihappegaasiheitega ressursitõhusas majanduses („rohelised töökohad”), tervishoiu- ja sotsiaalsektoris („hõbedased töökohad”) ja digitaalmajanduses.

4.1.3

Komitee jaoks on prioriteetsed järgmised meetmed: uute ettevõtjate, eelkõige naiste potentsiaali edasi arendamine, noorte tööhõive ja põhieesmärgi – noorte liikuvus – toetamine.

4.1.4

Komitee peab oluliseks ettevõtluskultuuri ja algatusvõime edendamist keskkonnas, mis toetab ettevõtjaid, arvestab tururiske ning väärtustab inimkapitali, austades samas kollektiivlepinguid ja liikmesriigi tavasid.

4.1.5

Eelkõige palub komitee võtta viivitamata kasutusele tegevuskava, et tagada uute innovatiivsete ettevõtjate arenguks ja olemasolevate VKEde toetuseks vajalikud tingimused ning anda panus uute töökohtade loomisse, mis on vajalik kriisist väljumiseks ja kestliku majanduskasvu taaskäivitamiseks. Meetmed peaksid olema kavandatud Euroopa, riigi ja piirkondlikul tasandil ning hõlmama nii äri- ja mittetulundusühinguid kui ka sotsiaalmajandusettevõtjaid. Lisaks tegevuskavale tuleks luua tingimused töötute ja noorte koolitamiseks, abistamaks neid uue töökoha leidmisel.

4.1.6

Roheliste töökohtade edendamine peab hõlmama kombinatsiooni piitsa ja prääniku meetmetest heitkogustega kauplemise süsteemi raames ning tagama vajalikud vahendid, lootmata liialt juba niigi tühjale riigikassale. Rahastamisvahendite küsimus on määrava tähtsusega ja nõuab, et kõik osalised mängiksid kaasa, sest ELi 2020. aasta strateegia ja abiprogrammid ei saa toimida, kui liikmesriikidel ei ole enam eelarvelist manööverdamisruumi. Ettevõtteid, mis kohustuvad looma kvaliteetsemaid töökohti ja tootma säästvamalt, tuleb julgustada ja toetada. Nad nõuavad selget, stabiilset õigusraamistikku, millel ideaaljuhul oleksid rahvusvaheliselt kokkulepitud eeskirjad. Kiire konsensuslik resolutsioon Euroopa patendiküsimuses oleks loomulikult samm õiges suunas.

4.1.7

Nagu komitee 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitlevas arvamuses juba märkis, on kohasel palgapoliitikal kriisiga toimetulemisel keskne roll. Palgatõusu hoidmine kooskõlas vastava riigi majanduse üldise tootlikkuse tõusuga tagab makromajanduslikust seisukohast sobiva tasakaalu nõudluse piisava kasvu ja hindade konkurentsivõime vahel. Sotsiaalpartnerid peavad seega vältima palgakärpeid „kerja naabrilt” poliitika mõistes ja viima selle asemel palgapoliitika vastavusse tootlikkuse arenguga. Sellest tulenevalt lükkab komitee kategooriliselt tagasi samuti komisjoni teatises „2012. aasta majanduskasvu analüüs” sisalduva ettepaneku, mille kohaselt tuleb sekkuda riikide palkade määramise süsteemidesse, nõudes muu hulgas reformimeetmeid kollektiivläbirääkimiste detsentraliseerimiseks. Sotsiaalpartnerite sõltumatust ja nende vabadust sõlmida kollektiivleppeid ei tohiks mingil juhul jätkuvalt kahtluse alla seada, nagu seda põhjendati väga selgelt nn Sixpack määruses nr 1176/2011 (kuue meetme pakett).

4.1.8

Komitee täheldab, et ettevõtted kasutavad erinevaid töö liike, mis viivad uute tööhõivevormide tekkimiseni. Seejuures on tegu ka ebakindla tööga, kus ajutiste töölepingute alusel töötavad inimesed võetakse madalapalgalisele, madala sotsiaalkaitsega tööle ja neil puudub õiguskaitse. Mitte iga ajutine töö ei ole alati ebakindel – kõrgelt haritud füüsilisest isikust ettevõtjad tulevad selliste lepingute alusel töötades tööturul suurepäraselt toime. Ent ajutine töö on oma olemuselt ebakindel, kui tegu on vähest väljaõpet nõudvate või lihttöödega tootmis- ja teenindussektoris. Turvaline paindlikkus võib olla lahenduseks ettevõtete vajadusele paindliku töö järele. Ent üksnes tingimusel, et sellega kaasnev kindlustunne on samal tasemel kui alalise töökohaga kaasnev kindlustunne.

4.2   Struktuurilise lahknevuse risk tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel

4.2.1

Põhielement probleemide lahendamises seisneb heas koostöös haridus- ja koolitusasutuste, ettevõtete, sotsiaalpartnerite ja ametiasutuste vahel, eelkõige seoses tulevikus tekkiva kvalifikatsioonide nõudluse prognoosimisega ja õigete algatustega üldhariduse ning kutsehariduse ja koolituse valdkonnas. Komitee on kutsunud üles parandama kutsehariduse ja -koolituse kvaliteeti ja tõhusust eesmärgiga suurendada selle atraktiivsust ja asjakohasust. Seada hariduspoliitika sõnastamisel ainsaks näitajaks ülikooli minevate noorte arv on eksitav ega vasta tööturul nõutavate kutseoskuste vajadusele. Haridus- ja koolitussüsteemid tuleb tasakaalu viia.

4.2.2

Demograafiliste arengute – vananev aktiivne rahvastik ja tööturule sisenevate noorte arvu pidev kahanemine – ja tootmisprotsessides toimuvate kiirete tehnoloogiliste muutuste tulemusena ähvardab Euroopat suur koolitatud personali puudus. Seepärast on ülimalt oluline, et kõigil oleks ja säiliks juurdepääs tööturule ning et kedagi ei jäetaks kõrvale. Komitee rõhutab, et töötajatel peab olema võimalik tööelu jooksul täiendada oma pädevuste ja kutseoskuste taset ning omandada uusi oskusi. Nii on töötajatel võimalik käia kaasas nende töökeskkonnas toimuvate muutustega ning vastata samaaegselt tööturul valitsevale nõudlusele oskustöötajate järele. Selle protsessi hea ja tõhus korraldamine on ELi üks olulisematest ülesannetest, mis tal tuleb lahendada konkurentsivõime säilitamiseks maailma teiste piirkondadega.

4.2.3

Komitee tõstab esile, et töötajatel peab olema juurdepääs eelkõige kutseõppe programmidele. Kuna uuringutest nähtub, et kõige enam koolitust vajavad töötajad kasutavad tihti koolitusvõimalusi kõige vähem, siis on eri töötajate rühmadele vaja eri meetmeid.

4.2.4

Suur osa eelarvest peaks olema suunatud kõige madalama kvalifikatsiooniga töötajatele, kuna nende puhul on täiendava koolituse vajadus kõige suurem. Seda võiks teha üksiktöötajatele koolituseelarve eraldamisega, mille suurus on pöördvõrdelises seoses nende koolitustasemega – nii et suuremad summad eraldatakse kõige madalama koolitustasemega töötajate jaoks.

4.2.5

Vanemad töötajad vajavad enam vanusega arvestavat personalipoliitikat. Kuna paljudes ELi liikmesriikides on pensioniiga tõstetud, siis kaotavad paljud eakad inimesed oma koha tööturul juba enne praeguse pensioniea saavutamist, kuna nad ei suuda näiteks arengutega kohaneda. Selle probleemi lahendamisele võivad kaasa aidata sihtotstarbelised, spetsiifilised koolitused.

4.2.6

Koolituse ja väljaõppe tõhusus on ülimalt oluline. Eri liikmesriikides on saadud kogemusi uute, tõhusamate koolitusmeetoditega ja seejuures on taasavastatud eelkõige töökohal õppimise tähtsus. Komitee rõhutab selliste kavade edasise arendamise olulisust ja palub komisjonil seda teha, hoolitsedes antud valdkonnas parimate tavade vahetamise eest.

4.3   Eelkõige noorte ja pikaajaliste töötute tööhõive toetamine

4.3.1

Komitee kordab oma nõudmist ELi kvantitatiivsete eesmärkide järele noorte tööhõive osas: eelkõige on vaja 1) eesmärki noorte tööpuuduse märkimisväärseks vähendamiseks ja 2) maksimaalselt neljakuulist tähtaega tööd või väljaõppevõimalust otsivate noorte aktiveerimiseks. Noorte tööhõive valdkonnas konkreetsete eesmärkide määratlemise liikmesriikide tasandile jätmine osutus igatahes väheviljakaks, vaid üksikud riigid sõnastasid oma riiklikes reformikavades vastavad eesmärgid.

4.3.2

Komitee väljendab rõõmu selle üle, et tema nõudmine, mille kohaselt liikmesriigid peavad tagama, et nelja kuu jooksul pärast koolist lahkumist osalevad kõik noored aktiveerimismeetmetes, lisati nn noortegarantii ettepaneku kujul juhtalgatusse „Noorte liikuvus”.

4.3.3

Liikmesriikidel, kus olukord tööturul on noorte tööhõive osas eriti pingeline ning kes praegu peavad samas täitma piiravaid eelarve-eesmärke, peab olema lihtsustatud juurdepääs noortegarantii-taoliste meetmete jaoks ettenähtud ELi vahenditele. Vaja on pragmaatilisi ja paindlikke käsitusi ja lihtsustusi vahendite kasutuse haldamisel kuni riikliku kaasrahastamise ajutise katkestamiseni välja, kui meetmeid rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist ja teistest Euroopa fondidest.

4.3.4

Komitee on juba toonitanud, kui oluline on, et kõigis ELi liikmesriikides majanduskriisi tõttu vajalikuks osutunud eelarveprioriteetide ümberhindamisest hoolimata jätkuks ning vajadusel suureneks riiklike ja Euroopa vahendite eraldamine noorte hariduseks ja tööhõiveks. Seega nõuab komitee, et uues rahastamiskavas alates 2014. aastast tagataks Euroopa Sotsiaalfondist piisavalt vahendeid noortele suunatud algatuste elluviimiseks.

4.3.5

Mõnes riigis parandati kriisi ajal vastavate tingimuste abil halvemas olukorras olevate rühmade – ka noorte – ligipääsu töötuhüvitistele. Ent need meetmed olid piiratud kestusega või siis on oht, et need tühistatakse kavandatud säästupakettide raames. Komitee nõuab, et vaadataks läbi noortele töötu abiraha andmise üldised tingimused ja et parandataks nende noorte väljavaateid, kes otsivad tööd, kuid kellel polnud siiani abiraha saamise õigust. Samuti soovitatakse lisada vastavad eesmärgid riiklikesse reformikavadesse. See oleks oluline panus võitlemaks paljude noorte ebakindla olukorraga nende üleminekul tööturule.

4.3.6

15–24aastaste noorte puhul ei ole täiskasvanutega võrreldes kaks korda suurem mitte ainult töötus, vaid ka ebakindlate töösuhete osakaal (mõnes riigis üle 60 %), reguleerimata väljaõppe ja praktika sagenemine (eelkõige lõunapoolsetes riikides) ning nende kvalifikatsioonitasemest allapoole jääv töö. Komitee kutsub üles loobuma mittepüsivatest ja pikaajalisi väljavaateid mittepakkuvatest lahendustest noorte integreerimisel tööturule: ebakindlate töösuhete ja töölepingute asemel tuleks rakendada meetmeid, millega tagatakse, et tähtajaline töö ning vähetasustatud ja piiratud sotsiaalse kaitsega töökohad ei saaks normiks. Mis puudutab komisjoni praktikaalgatust, siis toetab komitee vastavat Euroopa kvaliteediraamistikku, millele tuleb toetust otsida ka ettevõtete hulgas, et need pakuksid selliseid siduvate lepingute alusel töökohal õppimise võimalusi eelkõige ka viletsama haridusega noortele. Üld- ja kutsehariduse ning praktika topeltsüsteem on mitmes riigis andnud positiivseid tulemusi ja seda tuleks selle osalise mujale ülekandmise aspektist uurida.

4.3.7

Jätkuv kriisiga seotud stagneerumine tööjõu nõudluses toob kaasa pikaajalise töötuse kasvu, mis omakorda põhjustab tõsiseid probleeme tööturule siirdumisel ning toob seega kaasa vaesuse kasvu mõõdetuna osakaaluna tööealisest või nooremast rahvastikust, kes elab kodumajapidamistes, millel puudub kontakt tööturuga. Komitee soovitab liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu selliste kaasavate ajutiste tööturgude loomisele, milles avaliku sektori vahenditega luuakse asjakohane arv sobivaid töökohti, tagamaks, et pikaajalised töötud säilitavad kontakti töömaailmaga ning parandavad oma oskusi. See aitab ära hoida vaesuse kasvu, mis tuleneb kontaktide kadumisest tööturuga, ning võimaldab asjaomastel töötajatel pärast kriisi lõppemist siirduda sujuvalt avatud tööturule.

4.4   Sotsiaalne ettevõtlus

4.4.1

Sotsiaalne ettevõte on üks Euroopa sotsiaalse mudeli põhielemente. Sellised ettevõtted annavad panuse ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamisse, luues töökohti, töötades välja uuenduslikke lahendusi üldsuse vajaduste täitmiseks ja kujundades sotsiaalset ühtekuuluvust, kaasatust ja aktiivset kodanikkonda.

4.4.2

Komitee leiab, et sotsiaalse ettevõtluse edendamine eelkõige praeguses karmis majanduskliimas võimaldab rakendada nii nende kasvupotentsiaali kui ka sotsiaalset lisaväärtust. Selle potentsiaali realiseerimiseks tuleb välja töötada ja ellu rakendada ulatuslik poliitiline raamistik, kaasates sidusrühmade laia skaalat kõigist ühiskonna sektoritest (kodanikuühiskond, era- ja avalik sektor) ning kõigilt tasanditelt (kohalik, piirkondlik, riiklik ja Euroopa tasand).

4.4.3

Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peavad tagama, et sotsiaalsed ettevõtted oleksid kaasatud riiklikesse ettevõtetele suunatud poliitikaalgatustesse ja programmidesse võrdsetel tingimustel teiste ettevõtlusvormidega ning et nendega arvestataks nagu teiste ettevõtlusvormidega.

4.4.4

Sotsiaalsete ettevõtete jaoks on esmatähtsad parem juurdepääs kapitalile ning vastavad rahalised vahendid. Komisjon peaks koguma ja levitama liikmesriikides olemasolevaid häid tavasid ja uuendusalgatusi, nagu hübriidkapital ning riikliku ja erakapitali vahelise koostoime vormid, ning kindlustama, et ELi praegune õigusraamistik ei takista uute vahendite väljatöötamist.

4.4.5

Oluline on, et järgmine struktuurifondide programmitöö periood hõlmaks selgesõnaliselt programme sotsiaalsete ettevõtete käivitamiseks ja arendamiseks.

4.4.6

Komisjon peaks käivitama ELi-ülese sotsiaalsetele ettevõtetele sobilike riikliku rahastamise kontseptsioonide võrdluse. Komisjon peaks soodustama sotsiaalseid kaalutlusi hõlmavaid pakkumusi ja hindama nende levikut ning lahendama ülemääraste nõuete probleemi hangetes. Riigiabi eeskirjade läbivaatamisel peaks komisjon kaaluma üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele täieliku erandi kehtestamist või vabastama teatamiskohustusest kõik väikesemahulised avalikud teenused ja teatud sotsiaalteenused, et edendada rohkemate sotsiaalsete ettevõtete loomist.

4.4.7

Mõnes liikmesriigis kehtivad seoses mitmekesiste õigusvormide ja kindlate sotsiaalsete eesmärkidega maksusoodustused. Need tuleks üle vaadata ja neist teada anda, et soodustada sobivate eeskirjade väljaarendamist.

4.5   Kaitsetus olukorras olevate isikute kaitse

4.5.1

Nagu komitee juba märkis 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitlevas arvamuses ja nagu komisjon selgesti tunnistab, tuleb sotsiaaltoetusi käsitleda tootliku investeeringuna, mis toob kasu kõigile. Töötuabiraha koos aktiivse tööturupoliitikaga stabiliseerib majandust ning toetab aktiivset kohanemist muutustega kvalifikatsiooni parandamise abil ning tõhusate tööotsimise ning koolituse algatuste kaudu. Ettevaatusega tuleks suhtuda meetmetesse, mille eesmärk on karmistada toetuse saamise tingimusi. See toob kaasa ohu muuta tõrjutud inimeste olukord veelgi ebakindlamaks, mis on märkimisväärne takistus nende tööalaseks (taas)integreerimiseks. Sellisel piiraval poliitikal võib olla moonutav mõju: see võib kaasa tuua koormuse suurenemise sotsiaalkaitse teistes valdkondades, nagu näiteks sotsiaalabi või töövõimetus, mis aga ei ole soovitav.

4.5.2

Komitee rõhutab, et töötajad vajavad ka kindlustunnet sissetuleku osas ja sotsiaalkaitset, et suuta optimaalselt ja tuleviku ees hirmu tundmata toimida kiiresti muutuvas ühiskonnas.

4.5.3

Komitee kutsub Euroopa institutsioone üles hoidma Euroopa sotsiaalset standardit suurema veendumusega. Otsustuskindluse puudumise tulemuseks selles küsimuses on nn töötavate vaeste hulga kasv, suurenev ebavõrdsus, üha kasvav hirm tuleviku ees ja samas kodanike kahanev usaldus üksteise, ühiskondlike institutsioonide ja valitsuse vastu. Nagu näitab mõnedes liikmesriikides kasvav euroskeptitsism, ei puuduta see üksnes liikmesriikide valitsusi, vaid ka Euroopa institutsioone.

4.5.4

Komitee arvates ei tohiks kokkuhoiumeetmed suurendada vaesuse riski ega suurendada ebavõrdsust, mis on viimastel aastatel isegi kasvanud. Kõikide kriisist väljumise meetmete puhul tuleb kindlasti pöörata tähelepanu sellele, et need ei satuks vastuollu nõudluse ja tööhõive elavdamise ning sotsiaalsete probleemide leevendamise eesmärkidega. Liikmesriigid peavad silmas pidama ka seda, et majanduskriisi ületamise meetmed ja riigivõlg ei ohustaks avaliku sektori investeeringuid tööturupoliitikasse ning üld- ja kutseharidusse. Komitee nõuab mõjusat sotsiaalsete tagajärgede hindamist, et uurida, kuidas saavutada ELi eesmärk tuua 2020. aastaks vähemalt 20 miljonit inimest välja vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest.

4.5.5

Säästumeetmed tabavad kõige valusamalt eelkõige inimesi, kes sõltuvad riiklikest toetustest, sealhulgas ebakindlas töösuhtes töötajaid ja muid tööturul halvemas olukorras olevaid rühmi. Kõige enam puudutab tööpuudus tavaliselt ka neid, kelle ligipääs toetustele on raskendatud ja piiratud. Seepärast on tarvis piisavaid, tõhusaid ja jätkusuutlikke sotsiaalseid turvavõrke, pöörates erilist tähelepanu tööturu kõige enam mõjutatud ja halvemas olukorras olevatele rühmadele.

5.   Avaliku halduse moderniseerimine

5.1.1

Komitee arvates tähendab hea valitsemistava mitmetasandilist valitsemist ja partnerlust representatiivse organiseeritud kodanikuühiskonnaga piirkondlikul tasandil.

5.1.2

Mitmetasandiline valitsemine ei ole valitsustasandite hierarhiline pädevusraamistik, vaid komisjoni, liikmesriikide valitsuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suhete paindlik struktuur, mis on kohandatud vastavalt konkreetsetele olukordadele ja temaatilistele kaalutlustele. Head valitsemistava iseloomustab avatud suhtlemine ja subsidiaarsuspõhimõtte leebem kohaldamine.

5.1.3

Partnerlus on ühiskondliku aktiivsuse oluline vahend ning annab panuse avaliku sektori kulutuste ja poliitika tõhustamisse. Sellega seoses võivad kasulikuks osutuda tõhusa partnerluse uued vormid. Nende platvormidega toetatakse innovatsioonistrateegiat kõikide (avaliku ja erasektori) sidusrühmade, sealhulgas pankade osalemise ja nende toetamise kaudu, kasutades selleks lihtsaid, selgeid ja tõhusaid reegleid, mis võimaldavad jälgida projekte kogu nende kestuse ajal ning kehtestada tähtajad, kohustused ja võimalikud karistused.

5.1.4

Komitee kutsub eeskätt ELi institutsioone, aga ka liikmesriike ja piirkondi üles seadma oma aluspõhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” Euroopa, riiklike ja piirkondlike otsuste keskmesse. Ta soovitab liikmesriikidel ja piirkondadel võtta aluseks see poliitika, et toetada VKEsid ning nende majandus- ja tööstuspoliitikat. Ta leiab, et „Small Business Act” peaks olema kohustuslik ka ELi institutsioonide jaoks. Selles kontekstis on komitee vastu komisjoni praegusele ettepanekule jätta VKEd ja mikroettevõtted ELi õiguse kohaldamisest välja.

5.1.5

Komitee leiab, et VKEde riiklike esindajate (nn VKEde saadikute) määramine peaks aitama liikmesriikidel rakendada Euroopa väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”. Komitee soovitab nimetada samuti VKEde esindajad piirkondade tasandil.

5.1.6

Jääb üle liikuda „kõigepealt väikeste nimel tegutsemise” etappi („Act small first”). Väikeettevõtlusalgatusel ei ole soovitud edu ilma tõelise „partnerluspõhise juhtimiseta: paljude osalejate ja mitmetasandilise valitsemiseta”. Majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kõik riiklikku ja erasektorit esindavad osalejad peaksid olema kaasatud poliitilistesse analüüsidesse ja õigusloomesse juba nende algatamisel. Komitee teeb seetõttu ettepaneku, et VKEde eri kategooriate esindusorganisatsioonid osaleksid tõhusalt õigusloome- ja otsustusprotsessi kõigil tasanditel.

5.1.7

Komitee nõustub nõukogu ja komisjoniga selles, et on vaja tõhusat mitmetasandilist valitsemist ja paremat juhtimist ELi vahendite haldamisel ja ELi meetmete rakendamisel. Küsimus ei ole „kas”, vaid „kuidas”. Tuleb parandada alt-üles suunaga algatusi ning ülalt-alla suunaga raamtingimusi.

5.1.8

Eriti suure rahuloluga märgib komitee ettepanekut tagada kodanike ja muude sidusrühmade ulatuslikum osalemine ühenduse õigusaktide väljatöötamisel, ülevõtmisel ja rakendamisel eelkõige avaliku arutelu tähtaegade pikendamise, rikkumismenetluse sujuvamaks ja tulemuslikumaks muutmise kaudu.

5.1.9

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni algatatud arutelu komisjoni rohelise raamatu üle eesmärgiga ajakohastada ELi riigihankepoliitikat selle tõhustamiseks sellise paremini toimiva ühtse turu kontekstis, mis on uuenduslikum, keskkonnasõbralikum ja sotsiaalsem. Komitee rõhutab Euroopa 2020. aasta strateegia uuenduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete aspektide mõju ja tähtsust ka riigihangete puhul.

5.1.10

Komitee rõhutab, et jätkuvalt hinnatakse avatuse ja läbipaistvuse põhimõtteid, aga samuti tõhusust, õiguskindlust, parima hinna ja kvaliteedi suhet, konkurentsi, VKEde turulepääsu ning vabu elukutseid, proportsionaalsust, piiriüleste hankelepingute arvu kasvu, diskrimineerimise ja korruptsiooni vältimist ning vajadust professionaalsuse järele.

5.1.11

Selleks, et saavutada kõigi jaoks parimaid tulemusi, tuleb vähendada ebavajalikku bürokraatiat. Vältida tuleb keerulisi õigusakte ja laialt levinud eeskirjade rangemaks muutmist nende siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel.

5.1.12

Komitee soovitab analüüsida liikmesriikide (parimaid) tavasid ja näiteid ning seejärel välja töötada meetmeid turu avamiseks konkurentsile.

5.1.13

Komitee tervitab komisjoni huvi poliitilise, seadusandliku ja haldusmenetluse tugevdamise vastu, selleks et tagada ühenduse õiguse ratsionaalsem ja asjakohasem väljatöötamine ja rakendamine kogu poliitilise tsükli vältel.

5.1.14

Komitee on eelkõige seisukohal, et selgemalt peaksid olema määratletud näiteks sellised aspektid, nagu viis, kuidas kõik mõjude eelhindamise eest vastutavad ühenduse institutsioonid neid läbi viivad, mõjuhinnangute kontrolli eest vastutava organi olemus ja koosseis, kasutatavad parameetrid, ning suurema läbipaistvuse tagamise meetodid ja vahendid.

5.1.15

Komitee toetab algatust avaliku halduse asutuste ajakohastamiseks, luues ühtsed kontaktpunktid, ning saab vaid tervitada halduskoostöö arendamist piiriülestes küsimustes. Seda koostööd on vaja laiendada ka poliitikavaldkondadele, kus kaalul on kohustuste täitmine.

5.1.16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab heameelt komisjoni kavatsuse üle parandada ühtse turu juhtimist parema halduskoostöö abil, laiendades ja arendades siseturu infosüsteemi.

5.1.17

Siseturu infosüsteem on peamine tehniline vahend koostööks riigiasutuste vahel ning lisaks on sellel ka potentsiaali saada ühtse turu kasutajaid ühendavaks liideseks.

5.1.18

Komitee leiab, et siseturu infosüsteem saab otsustavalt muuta halduskoostööd siseturul, nii et see võimalikult kiiresti vastaks kodanike, ettevõtete ja kodanikuühiskonna organisatsioonide nõuetele ja ootustele. Neil võib olla tulevikus oluline roll süsteemi arendamisel ja töös.

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid”, COM(2011) 11 final, ELT C 132, 3.5.2011, lk 26–38.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majanduspoliitika koordineerimiseks kavandatud esimese Euroopa poolaasta lõpetamine: juhised liikmesriikide poliitika kujundamiseks ajavahemikul 2011–2012”, ELT C 43, 15.2.2012, lk 8–12.

(3)  Ühendkuningriik ja Tšehhi Vabariik.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid”, COM(2011) 11 final, ELT C 132, 3.5.2011, lk 26–38.

(5)  Kreeka, Iirimaa, Läti, Portugal ja Rumeenia.

(6)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa 2020 projektivõlakirjade algatuse katseetapp”, KOM(2011) 0660 lõplik.

(7)  13. detsembril 2011 esimesel lugemisel vastu võetud Euroopa Parlamendi seisukoht eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr …/2011, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist – P7_TC1-COD(2011)0209.

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid” COM(2011) 11 final, ELT C 132, 3.5.2011, lk 26-38.

(9)  Ibid.

(10)  Ibid.

(11)  Ibid.

(12)  Ibid.

(13)  Vt COM (2011) 730

(14)  Ibid.

(15)  ELT C 218, 11.9.2009, lk 8, punkt 4.8.

(16)  Nt arvamused ELT C 107, 6.4.2011, lk 53; ELT C 376, 22.12.2011, lk 92; ELT C 318, 29.10.2011, lk 9; ELT C 24, 28.1.2012, lk 131; ELT C 24, 28.1.2012, lk 139.

(17)  ELT C 48, 15.2.2011, lk 65.

(18)  ELT C 48, 15.2.2011, lk 81.

(19)  Vt COM (2010) 553.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/69

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat audiovisuaalteoste internetis levitamise kohta Euroopa Liidus: võimalused ja probleemid digitaalse ühtse turu kujundamisel”

KOM(2011) 427 (lõplik)

2012/C 143/13

Raportöör: Jacques LEMERCIER

Euroopa Komisjon otsustas 13. juulil 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat audiovisuaalteoste internetis levitamise kohta Euroopa Liidus: võimalused ja probleemid digitaalse ühtse turu kujundamisel”

COM(2011) 427 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 1. veebruaril 2012. aastal.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22.–23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 226 ja erapooletuks jäi 10 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee peab vajalikuks juhtida tähelepanu Euroopa Kohtu praktikale, milles nõutakse, et failivahetuse korral internetis tuleb autoriõiguste puhul järgida tasakaalu eri põhiõiguste vahel (1). Autoriõigus ei ole absoluutne ja selle järgimiseks ei saa nõuda, et internetiühenduse pakkujad rakendaksid interneti üldist filtreerimist (ISP – vt kohtuasi SABAM vs. Scarlet). Mitmes liikmesriigis ei saa digitaalsete andmekandjate maksustamist kohaldada kandjatele, mida kasutatakse muuks otstarbeks kui digitaalsete audiovisuaalkoopiate tegemiseks, nagu ettevõtete juhtimisel kasutatavad digitaalsed kõvakettad (kohtuasi Padawan). Riikide teatud ülemäärased õigusaktid tuleks läbi vaadata, et mitte takistada audiovisuaalteoste internetis levitamise arengut, võttes arvesse Euroopa Kohtu arenevat praktikat.

1.2   Veel üks tegur audiovisuaalteoste turu arendamiseks on taskukohaste hindadega atraktiivsete ärimudelite sisseseadmine, kuivõrd selliseid pakkumisi saab teha palju väiksemate kuludega kui need, mis kaasnevad digitaalse audiovisuaalsisuga laserplaatide ja DVD-de levitamisega. See märkimisväärne levitamiskulude kokkuhoid peaks olema kasulik tarbijatele ja tagama samal ajal piisava tulu autoritele, et nad saaksid jätkata oma kunsti- ja kirjandusteoste loomist. Autoriõigus peaks olema korraldatud ka selliselt, et see vastaks üldsuse huvidele ja üldsuse huvil põhinevatele nõudmistele, näiteks peaks see ette nägema kohustused tagada juurdepääs puuetega inimeste jaoks, ilma et neil tuleks selleks kanda täiendavaid kulusid. Veel tuleb kaaluda võimalust laiendada erandeid ja piiranguid, et edendada vähe kindlustatud elanikkonnarühmade juurdepääsu riiklikele raamatukogudele ja kultuurikeskustele, nagu komitee soovitas oma 2010. aasta arvamuses (2).

1.3   Internetist on saanud universaalne veebimüügikeskkond. Siduvate õigusnormidega tuleks kehtestada teatud tehnilised ja õiguslikud nõuded tagamaks, et sisu turustajad austavad eraelu puutumatust, ja samuti selleks, et tagada võrgu sõltumatus: interneti suhtes ei või kohaldada üldist filtreerimist (3) ilma spetsiaalse nimelise kohtukorralduseta, kui on piisavalt tõendeid piraatkoopia kohta autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste omaniku konkreetse kaebuse põhjal.

1.4   Komitee leiab ühtlasi, et audiovisuaalteoseid haldavate asutuste ja raamatukogude tegevust ei tohiks takistada autoriõiguse kaitset käsitlevate õigusaktide ülemäärase karmistamisega. Nimetatud asutuste ülesanne on teoste säilitamine ja levitamine nende kultuurilise populariseerimise ning kunstnike ja autorite pikaajalise kaitsmise eesmärgil. Samuti on eesmärk tagada laiemale üldsusele ja eriti kooli- ja üliõpilastele juurdepääs asjaomasele loomingule üldsuse huvides, nagu on üldsuse huvides 2020. aasta strateegia, digitaalse tegevuskava ja kultuuristrateegia (4) õnnestumine. Komitee toetatav orbteoseid käsitlev direktiivi ettepanek (5) peaks samuti täielikult toetama Euroopa Liidu ja riiklike kultuuristrateegiate õnnestumist.

1.5   Loomingu piiriülene veebimüük ei tekita erilisi juurdepääsuprobleeme kolmele suuremale rahvusvahelisele turustajale, kellele kuulub kolmveerand turust ja kelle käsutuses on kõik rahalised ja tehnoloogilised vahendid oma kataloogide pakkumiseks Euroopa ja maailma üldsusele.

1.5.1

Komitee palub konkreetsemalt komisjonil esitada üksikasjalikumaid ettepanekuid arvukate VKE-de ning väikeste ja keskmise suurusega tööstuste (VKT) jaoks, mis moodustavad Euroopa tõelise kultuuri- ja kunstivaramu selle keelte ning kirjandus- ja filmiloomingu mitmekesisuses, et võimaldada neil aktiivselt osaleda audiovisuaalsisu internetis levitamise ühtsel turul.

1.6   Komitee juhib tähelepanu KEA–Cema 2010. aasta oktoobri uurimuses esitatud teatud ettepanekutele, nagu kataloogide koondamine ja ühtsed teeninduspunktid sisu levitamiseks Euroopa üldsusele (6). Lisaks on turuarengute analüüs põhjalik ja asjakohane. Turustamisstrateegiad ja uued ärimudelid on mõeldud soodustama teoste seaduslikku levitamist, et maksimeerida iga turustuskanali tulu ja teoseid paremini väärtustada. Toodete propageerimine toimub klassikaliste reklaamimeetodite kõrval ka nn kollase suhtlusmeedia kaudu.

1.7   Komitee on seisukohal, et sellise üldise ühtse Euroopa autoriõigusseadustiku loomine, nagu komisjon kavandab, võib direktiivi kujul aidata tõhustada liikmesriikide õigusaktide vajalikku ühtlustamist. See asendaks ELis autoriõiguste valdkonnas kehtivaid arvukaid direktiive ja liikmesriigid esitaksid selle tegeliku rakendamise kohta korrapäraseid aruandeid. Sellesse Euroopa autoriõigusseadustikku tuleks kaasata ka Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia (7).

1.7.1

Selline seadustik võiks tegelikku ühtlustamist silmas pidades keskenduda kohaldatava õiguse seisukohast rohkem päritolumaa küsimusele. Kui teatava filmiteose tootmist rahastab liikmesriik, tuleks kohaldatava õiguse määratlemisel pidada päritolumaaks üldiselt seda riiki. Komisjon peaks kohaldatava õiguse valikul kaaluma ka „Euroopa päritolu” võimalust (8).

1.7.2

Tuleks kaaluda, kuidas vältida ebaõiglaseid tingimusi lepingutes, millega teose tegelik autor (või tegelikud autorid) loovutab (loovutavad) oma õigused tootjatele/turustajatele. Liigagi sageli loovutab autor kõikide olemasolevate ja tulevaste tehnoloogiate suhtes õigused tootjatele ilma lepingusätteta, mis tagaks talle osa uute andmekandjate ja levikanalite (Blue-Ray, IPTV (9) jne) kasutamisest tekkivast tulust.

1.7.3

Sisu ei tohi käsitada kaubana. Seda tuleks meeles pidada, kui arutatakse internetis levitamist, mis on tähendust (ingl meaning) levitav kultuuriteenus.

1.7.4

Komitee rõhutab veelkord, et lairibaühendused tuleb teha kättesaadavaks, et internetikasutajad saaksid audiovisuaalteoseid kvaliteetselt ja piisavalt kiiresti kaabeltelevisiooni, IPTV ja VODi (10) kaudu vastu võtta

1.8   Komisjoni pädevad talitused peavad uurima võimalusi, kuidas töötada välja audiovisuaalteoste õiguste omanikke puudutavate andmete haldussüsteemid, (11) keskendudes selle sektori VKEde ja VKTde eripäradele ja vajadustele. Sama puudutab ka küsimust luua mitut territooriumi hõlmavad litsentsid, mis kujutaksid endast ühte ühtset õigust Euroopa turul. Euroopa väiketootjaid tuleks julgustada ja aidata (12) muuta nende kataloogid üleeuroopaliseks teoste identifitseerimise süsteemiks, millel on (vabatahtlik) teabelink mitut territooriumi hõlmava õiguse vormis autoriõiguste ja nendega kaasnevate õiguste omanike kohta.

1.9   Autoriõiguste käsitlemise süsteem peaks tagama õiguste omajatele mõeldud tuluosa läbipaistva ja õiglase jagamise (13). Autoritasusid koguvate ühingute tegevuse haldamisel tuleks tingimata läbi viia iga-aastaseid sõltumatuid kontrolle, mille tulemused on autoritele ja üldsusele kättesaadavad, et demokraatlikult kontrollida nende tegevust ja osalemist kultuuri arendamisel (14).

1.10   Komitee usub, et komisjon peaks sidusrühmadelt rohelise raamatu kohta saadud vastuste põhjal kaaluma valge raamatu koostamist 2012. aasta teisel poolaastal, korraldades enne seda – 2012. aasta esimesel poolaastal – sidusrühmade konverentsi, millel osalevad avalik-õiguslikud institutsioonid, (15) komitee ise ning tarbijaid, autoreid ja turustajaid Euroopa tasandil esindavad ametiühingud ja liidud. Valges raamatus tuleks esitada konkreetsemad ettepanekud võimalike edasiste sammude kohta Euroopa ühtse audiovisuaalteoste turu loomiseks keelebarjääridele vaatamata. Komitee on teadlik õiguslikest ja tehnilistest raskustest, millega tuleb toime tulla, et selle olulise toimikuga edasi minna, aga ei usu, et need oleksid ületamatud.

2.   Komisjoni teatise põhisisu

2.1   Kõnealune teatis on otseselt seotud Euroopa 2020. aasta strateegiaga ning jätk komisjoni teatisele „Intellektuaalomandiõiguse ühtne turg” ehk intellektuaalomandi õiguste strateegiale (16).

2.2   Kultuurisektor on oluline majandusharu, mis annab ELis tööd 6 miljonile inimesele ja mille aastane turuväärtus on 500 miljardit eurot ehk 3 % Euroopa SKPst. Seoses tehnoloogia arenguga on audiovisuaalteoste levitamises toimunud põhjalikud muutused. Digitaaltehnoloogia, kiire ja ülikiire internet, pilvandmetöötlus, audiovisuaalteoste vastuvõtmise võimalus personaalarvutis ja mobiiltelefonis muudavad põhjalikult traditsioonilisi turustusvõrke.

2.3   Rohelises raamatus kaalutakse mitut võimalust, aga pooldatakse autoriõiguste haldamise ühtset mudelit, mis tugineb piiriülestele ja üleeuroopalistele litsentsidele.

2.4   Komisjon leiab, et õiguste hankimist audiovisuaalteoste (filmide, …) edastamiseks interneti kaudu väljaspool algset territooriumi tuleb lihtsustada. Sama kehtib tellitavate programmide levitamise kohta, milleks on vaja hankida algse levitamise jaoks hangitud õigustest erinevad õigused.

2.5   Rohelises raamatus täpsustatakse, et saate samaaegseks edastamiseks on vaja saada õiguste omajatelt eriluba.

2.6   Teistest liikmesriikidest edastatud saadete samaaegse taasedastuse suhtes kehtib satelliit- ja kaabellevi direktiivi (17) nõue, et autoriõigusi haldavad kollektiivse esindamise organisatsioonid. Need õigused lisanduvad ringhäälinguorganisatsioonide poolt otse väljastatud õigustele.

2.7   Kaabli kaudu taasedastamise kohta märgib komisjon, et õiguste omajaid esindavad organisatsioonid ei ole kõik õiguslikult volitatud nende õiguste jaoks litsentse andma.

2.8   Kokkuvõttes kasutavad DSLi (digitaalne abonendiliin), IPTV (IP-televisioon) ja TNT (maapealne digitaalringhääling) operaatorid ning uued digitaalsed platvormid juba mitu aastat saadete taasedastamise teenuseid, mis muudab praeguste õigusaktide järgimise veelgi raskemaks.

2.9   Majanduslikust küljest vaadates toodeti ELis 2009. aastal ligi 1 200 filmi, mille osakaal piletitulust ELis oli vaid 25 %, samas kui Ameerika filmide osakaal oli 68 %. Seevastu moodustab aga Euroopa Liidu filmitoodang vaid 7 % Ameerika turust. ELis panevad tootjad ja turustajad filmi müüki järkjärguliselt. Filmi esilinastus toimub üldiselt kinosaalis, seejärel ilmub see videokandjal, seejärel tellitaval videol, seejärel levitatakse filmi tasulistel televisioonikanalitel ja lõpuks tasuta eetrisseantavas televisioonis. Väljapool tootjariiki pakutavate tellitava video teenuste arendamine mitmekordistab partnerite ja seega ka lepingute arvu.

Komisjon teeb nende menetluste arvu vähendamiseks ettepaneku kehtestada teoste kollektiivne haldamine ja kollektiivne litsentsimine otse ühe kindla isiku (tootja) kaudu.

2.10   Rohelise raamatu teine osa käsitleb autoritele hüvitiste maksmist.

Seda haldavad enamikus ELi riikides tootjad ühekordse makse ehk väljaostusumma eest, millega hüvitatakse nende panus audiovisuaalteose valmimisse. Nendes riikides ei saa autorid seega süstemaatiliselt täiendavat tasu teose interneti kaudu levitamise eest. Mõnes riigis saavad autoreid kollektiivselt esindavad organisatsioonid tasu üksikkasutuse pealt. Teistes riikides vastutab nende tasude maksmise eest lõplik turustaja.

2.11   Esitajatele hüvitiste maksmine

See toimub praegu peamiselt lepingu alusel ja ühekordse maksena, nagu ka autorite puhul. Komisjon teeb ettepaneku luua õiglasem tasustamissüsteem, milles seda õigust haldavad kollektiivse esindamise organisatsioonid. Rohelises raamatus märgitakse siiski, et need uued õigused tekitaksid tootjatele majanduslikku, seega ka õiguslikku ebakindlust ja pidurdaksid nende teoste levitamist internetis.

3.   Üldised tähelepanekud

3.1   Komisjon taotleb rohelise raamatuga Euroopa ühtse turu ülesehitamist riiklike eeskirjade lähendamise kaudu.

Asjaomane sektor puudutab kultuuri ja selle digitaalseid levikanaleid. See on väga eriline ja tundlik valdkond, mis annab edasi ühe riigi ajalugu, keelt, traditsioone ja püüdlusi. Seda ei saa käsitleda klassikalise majandussektorina ega isegi üldist majandushuvi pakkuva traditsioonilise sektorina. Komisjoni lähenemisviis rohelises raamatus võib näida ülemääraselt tarbijale suunatud. Tema eri mehhanismide analüüs on siiski põhjalik ja peaaegu ammendav.

3.2   Väga tihe tekst käsitleb paljusid väga erinevaid teemasid, aga komisjoni põhieesmärk on üles ehitada sektori ühtne turg.

3.3   Rääkides audiovisuaalteoste levitamist ja selle juurde kuuluvaid õigusi puudutavast olukorrast, rajab komisjon oma hinnangu mitmetele märkustele.

Esiteks, praegune süsteem ei toimi, sest see on keerukas ja lõpptarbijale kulukas. Teiseks – riikide toodangu koondamine võib turu kui terviku ärilist elujõudu suurendada. Suurtest internetiühenduse pakkujatest või iTunes’i teenuse pakkujatest sõltumatu tellitava video puhul on raskusi piirkondlike või Euroopa ainuõiguste saamisel teostele, mille õigused on sageli koondunud tootjate kätte, kelle eesmärk on oma tulusid maksimeerida teistel viisidel (eriti DVD müügi teel).

3.4   Tsentraliseeritud litsentsihalduse kujundamine (vahendite ja teabeallikate koondamine sektori arendamiseks)

Rohelises raamatus tehakse seega ettepanek litsentsida interneti kaudu mitut territooriumi hõlmavate teenuste autoriõigused ning kehtestada ühtne litsentsimudel, mis võimaldab anda mitut territooriumi hõlmavaid litsentse.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub, et teatud keelepiirkonna jaoks võib see olla hea lahendus.

3.5   Levikanalite ja interaktiivsete vastuvõtjate rohkus ja klientide liikuvus avaldavad tugevat survet turustusvõrgu majandusmudelitele.

3.6   Praegu toimub lubade ja litsentside väljastamine peamiselt riigipõhiselt ning teose tootja ja veebipõhise levitaja vaheliste lepinguläbirääkimiste alusel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et komisjoni kavandatud süsteemil on vaieldamatuid eeliseid, eelkõige kiire ja lihtne juurdepääs tootjate pakutavatele andmetele. See võib võimendada selliste riiklike teoste turustamist, mis muidu jääksid kohalikeks.

3.7   Tuleb siiski märkida, et satelliitlevi käsitleva direktiivi rakendamisega viisteist aastat tagasi ei sündinud üleeuroopalisi satelliitleviteenuseid.

3.8   Teoste Euroopa registri loomisega kaasneda võivaid riske on raske hinnata.

Komitee usub, et see andmebaas peaks olema puhtalt informatiivne.

Nimelt ei tohiks autoriõiguste kaitse saamine sõltuda sellest, kas teos on või ei ole kantud sellesse registrisse.

3.9   Selle Euroopa struktuuri eeliseks oleks Euroopa tootmis- ja levitamisjõudude ühendamine, et konkureerida Euroopas tegutsevate Hollywoodi suurtootjatega.

On muide huvitav märkida, et audiovisuaalteoste identifitseerimisnumbrite rahvusvahelise süsteemi (Entertainment Identifier Registry) loomise kallal töötavad just suured Ameerika stuudiod (Warner Bros, Disney,…).

3.10   Samal ajal arendavad Prantsuse tootjad alates 2004. aastast oma süsteemi ISAN (International Standard Audiovisual Number). Eespool nimetatud arvud Euroopa ja Ameerika filmitoodangu kohta on muret tekitavad. Tuleb meeles pidada, et selle süsteemiga moodustab Ameerika toodang 75% Euroopa kinosaalide piletitulust. Sellise süsteemi juhtimine on seega võtmetähtsusega.

3.11   Komitee tuletab meelde, et just tootjad on need, kes määravad oma äriläbirääkimistel levitajatega autoritele ja autoriõiguste omanikele õiguste eest lepinguliselt ühekordse maksena makstava tasu ning tagavad selle maksmise. Õiguste omanike tasustamise probleemi saab osaliselt lahendada tsentraliseeritud haldamisega. Seevastu tundub mõte hakata tasustama vastavalt mitme aasta lõikes mõõdetud vaatajaskonnale küll atraktiivne, ent raskesti teostatav.

3.12   Filmi tootjate, levitajate ja kaastegijate vahel valitseb tõsine huvide konflikt. Ühelt poolt soovivad tootjad filmi väljalaskmist alguses kinosaalides, et tagada oma teostele võimalikult hea reklaam, teiselt poolt nõuavad levitajad teoste kiiremini kättesaadavaks tegemist, et need oleksid saadaval videokandjatel, tasulistel kanalitel ja tellimiseks.

3.13   Komitee arvab, et nende tähtaegade kohandamiseks on vaja läbirääkimisi, arvestades IPTV, ADSLi ja digitaalsete platvormide võimsuse kasvu. Vanade teoste puhul, millele enam ainuõigusi ei ole, on väga huvipakkuv idee luua õiguste omanike andmebaasiga ühendatud teoste identifitseerimise ja inventeerimise süsteem.

3.14   Komisjon teeb seega sektori ergutamiseks panuse teoste kollektiivsele haldamisele (andmepank). Kas Euroopa Liit oleks suuteline vastu seisma Ameerika võimsatele rahvusvahelistele tootjatele? Praegustest riiklikest süsteemidest järsu loobumisega kaasnevad riskid on reaalsed.

3.15   Komitee hinnangul tuleb enne praegustest riiklikest süsteemidest loobumist või nende nõrgendamist läbi viia tõsised hindamised. Nagu komitee on varem märkinud, on Ameerika ettevõtete huvides toimuv lobitegevus tõhus ja avaldab ilmselgelt survet selle väga tulusa sektori liberaliseerimiseks.

3.16   Komisjon soovib selle projekti kaudu arendada ELi teoste ringlust ja seda reguleerida. Komisjonilt tulevad tehnilised ja regulatiivsed signaalid on seega olulised, sest need võivad teiste poolt juba alustatud liberaliseerimisprotsessi kiirendada.

3.17   Komitee toetab täielikult kõiki komisjoni ettevõtmisi selleks, et hõlbustada kodanike juurdepääsu internetis olevatele teostele. See juurdepääs peaks olema võimalik kogu ELi territooriumil ja taskukohase hinnaga. See võimaldaks liikmesriikide kultuuri paremini levitada ja hõlbustaks Euroopa noorte harimist. Komitee on ühtlasi seisukohal, et teatud versioonide edastamine – näiteks originaalis ilma reklaamipausideta loodud teostesse kommertsreklaami lisamine – võib interneti teel turustamise kultuurilisi eesmärke kahjustada, isegi kui need madalama kvaliteediga versioonid võimaldaksid selliselt moonutatud teoseid turustada tasuta või väga madala hinnaga. See kaalutlus võiks sisalduda vabatahtlikus kvaliteedijuhendis veebipõhiste, kaabel- või eetrilevi kaudu turustajate jaoks, kes kohustuksid originaalteoseid rohkem austama.

3.18   Komitee tuletab oma arvamuses komisjoni teatise „Intellektuaalomandiõiguse ühtne turg” (18) kohta meelde riiklike mudelite mitmekesisust ja vasturääkivaid lähenemisviise autoriõiguste haldamisele kultuurialal. Olles teadlik, et arutelu ei ole täielikult lõppenud, on komitee seetõttu seisukohal, et esimene samm oleks määrata kindlaks Euroopa seadustiku põhimõtted. See iga riigi kultuurilise eripära austamisel põhinev seadustik peaks esimeses etapis piirduma lihtsate põhimõtete kehtestamisega, mida ei või eirata ja mida iga riik peab litsentside väljastamisel järgima.

3.19   Komitee arvab, et päritoluriigi õigust ei ole soovitav laiendada, sest teenust osutav ettevõte võib asutamisriigi valikuga sellest muidu asjakohasest põhimõttest mööda hiilida. Komisjon algatas paralleelselt meetmed ja konsultatsioonid, et andmeedastusettevõtjad investeeriksid uutesse võrkudesse, mis suudaksid seda andmevoogu läbi lasta kvaliteetselt ja taskukohase hinnaga.

3.20   Komisjon väidab vaatlusaluses rohelises raamatus, et kollektiivne õiguste haldamine stimuleerib digitaalvõrkude kasvu. Veel oleks vaja kontrollida võrguoperaatorite finantssuutlikkust oma levivõimsuse ajakohastamiseks ja suurendamiseks. Sellepärast toetatakse komitee arvamuses avatud interneti ja võrgu neutraalsuse (19) kohta rohelises raamatus esitatud teatud teese.

3.21   Samaaegse taasedastuse suhtes teistest liikmesriikidest kehtestab satelliit- ja kaabellevi direktiiv nõude, et autoriõigusi haldavad kollektiivse esindamise organisatsioonid. Need õigused lisanduvad ringhäälinguorganisatsioonide poolt otse väljastatud õigustele. See kahekordne menetlus võib näida koormav, ent on vajalik, et vältida katkestusi saadete ajal (teiste saadete jaoks juba kasutuses olevate vahendite kasutamine).

3.22   Komisjon usub, et riiklik rahastamine on audiovisuaalsektori arendamiseks äärmiselt vajalik, ja toetab teoste mitmes piirkonnas levitamise hoogustamiseks loodud programmi MEDIA. Komitee on selle väitega nõus, ent märgib, et toetused vähenevad ja filmide rahastajad on massiliselt koondunud.

---

(1)  Hiljutised kohtuasjad: Padawan ja SABAM.

(2)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 52.

(3)  Kohtuasi SEBAM vs Scarlet.

(4)  COM(2007) 242 final.

(5)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 66.

(6)  Multi-Territory Licensing of Audiovisual Works in the European Union, Euroopa Komisjoni jaoks läbi viidud sõltumatu uuring (infoühiskonna ja meedia peadirektoraat), oktoober 2010. Vt ka teatis „Interneti-põhine loominguline infosisu ühtsel turul” COM(2007) 836 final.

(7)  ELT C 68, 6.3.2012, lk 28.

(8)  28. režiim, mille kohta komitee on juba ettepaneku esitanud Euroopa lepinguõiguse valdkonnas. ELT C 21, 21.1.2011, lk 26.

(9)  Internetipõhine televisioon (IP-televisioon).

(10)  Video-on-demand (tellitav video).

(11)  Tootjate arendatud rahvusvaheline teoste identifitseerimise süsteem (ISAN, International Standard Audiovisual Number). Ent ISAN ei sisalda teavet õiguste omanduse kohta ja selles osalemine on vabatahtlik. Mõned suured Ameerika stuudiod töötavad sarnase süsteemiga (EIDR, Entertainment Identifier Registry) (eidr.org/how-eidr-works/). See identifitseerimissüsteem hõlmab koodinumbrit, mille arendajad saavad rakendusliideselt, ent mis ei sisalda teavet teoste omandiõiguste kohta.

(12)  Näiteks programmi MEDIA, kaudu mis kestab aastani 2013 ja mis võidakse seejärel asendada uue toetusprogrammiga.

(13)  ELT C 68, 6.3.2012, lk 28.

(14)  Sealsamas.

(15)  Riiklikud filmide, raamatukogude ja kultuurikeskuste rahastamise asutused.

(16)  COM(2011) 287 final.

(17)  Direktiiv 93/83/EMÜ (ELT L 248, 6.10.1993, lk 15).

(18)  ELT C 68, 6.3.2012, lk 28.

(19)  ELT C 24, 28.1.2012, lk 139.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/74

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (Euroopa turu infrastruktuuri määrus) börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta”

KOM(2011) 652 (lõplik) – 2011/0296 (COD)

2012/C 143/14

Pearaportöör: Edgardo Maria IOZIA

25. novembril 2011 otsustas nõukogu ja 15. novembril 2011 Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust [Euroopa turu infrastruktuuri määrus] börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta”

COM(2011) 652 final - 2011/0296 (COD).

Komitee juhatus tegi 25. oktoobril 2011 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 478. istungjärgul 2012. aasta 22. ja 23. veebruaril pearaportööriks Edgardo Maria IOZIA ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 99, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee avaldab kiitust komisjoni määruse ettepanekule ja soovib, et see kiidetaks võimalikult kiiresti heaks, et kaitsta tõhusamalt hoiustajaid ja kohaldada selles sisalduvaid põhimõtteid kõigile finantsinstrumentidele (1).

1.2   Komitee leiab, et määruse ettepanek täidab järgmisi eesmärke:

—	muuta tehingud ning pädevatele asutustele esitatavad tehinguandmed läbipaistvamaks;

—	muuta kohustuslikuks tuletisinstrumentidega kauplemine organiseeritud kauplemiskohtades;

—	muuta lihtsamaks arveldussüsteemidele mittediskrimineerivat juurdepääsu takistavate tegurite kõrvaldamine;

—	suurendada finantsinstrumentide ja tuletisinstrumentide positsioonide järelevalvet;

—	kontrollida teenuste osutamist kolmanda riigi ühingute poolt, millel ei ole ELis filiaali;

—	kontrollida ja vähendada automaatse ja algoritmkauplemise meetodi mõju.

1.3   Kõnealuse määrusega muudetakse turg läbipaistvamaks ja võetakse mitmeid meetmed, mis vähendavad killustatust. Eeskirjade ühetaolisel kohaldamisel välditakse õigusnormide erinevuste ärakasutamise ohtu, mis on finantsturgudel väga suur ja seetõttu saavad lõppkasutajad kasu tehingukulude loodetavast vähenemisest (vähemalt teoorias).

1.4   Komisjon peaks oma seadusandlikes ettepanekutes korralikult välja tooma, millist kasu need toovad sihtrühmadele, nagu finantsteenuste üksikkasutajatele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, turuosalistele ja avalik-õiguslikele asutustele.

1.5   Üks üldine aspekt, mida komisjon peaks kindlalt toetama, on rahandusalase koolituse programm. Komitee kordas seda hiljuti oma omaalgatuslikus arvamuses (2).

1.6   Kuigi uue määrusega kaasnevad kulud ei tundu suured, on komitee kahtleval seisukohal võimalike makromajanduslike kulude suhtes finantssüsteemile. Tundub, et neid kulusid ei ole mõjuhinnangus nõuetekohaselt arvesse võetud. Sellega seoses on komitee juba ammu korduvalt palunud „põhjalikult uurida kõiki seadusandlikke algatusi finantssüsteemi ja kapitalituruga seotud vajalike meetmete seisukohast. Stabiilne ja tõhus süsteem peaks reaalmajanduse jaoks edendama finantsstabiilsust ja likviidsust” (3). Komitee avaldab heameelt, et komisjon on otsustanud sellise uuringu läbi viia, mis on hädavajalik selleks, et mõista kõikide reguleerivate meetmete üldmõju ja loodab, et see avaldatakse peagi.

1.7   Komitee juhib tähelepanu probleemile, et määruse artikkel 40 (delegeeritud õigusaktide kohta) ei ole vastavuses ELi toimimise lepingu artikliga 290. Delegeeritud õigusaktide arv, sisu ja tähtajad ei ole kooskõlas ELi toimimise lepingu sätetega ja jätavad tavapärasest seadusandlikust menetlusest välja liiga palju määruse jaoks olulisi teemasid. Komitee soovitab hoolikalt kaaluda, kuidas viia artikkel 40 täielikult vastavusse ELi toimimise lepingu sätetega.

2.   Määruse ettepanek

2.1   Viimastel aastatel on finantsturud märkimisväärselt muutunud. Esile on kerkinud uued tooted ja kauplemiskohad ning uued tehnoloogilised võimalused, nagu välkkauplemine on olukorda pöördeliselt muutnud.

2.2   Ettepanekute eesmärk on suurendada turgude tõhusust, vastupidavust ja läbipaistvust ning investorite kaitset. Uue õigusraamistikuga suurendatakse reguleerivate asutuste järelevalvevolitusi ja kehtestatakse selged tegevuseeskirjad kõigi kauplemisega seotud tegevuste suhtes.

2.3   Ettepaneku põhielemendid

2.3.1

Tugevamad ja tõhusamad turustruktuurid: ka praegune direktiiv hõlmab mitmepoolseid kauplemissüsteeme ja reguleeritud turge, kuid läbivaatamisel laiendatakse selle reguleerimisala uuele kauplemiskohtade liigile: organiseeritud kauplemissüsteemile ehk platvormidele, mida õigusraamistik ei kata, kuid millel on üha tähtsam roll. Üha enam kaubeldakse sellistel platvormidel näiteks standarditud tuletislepingutega. Uue ettepanekuga üritatakse see seaduselünk täita. Läbivaadatud direktiiv võimaldab jätkuvalt eri kauplemismudelite kasutamist, kuid tagab, et kõik kauplemiskohad peavad täitma samu läbipaistvuse eeskirju, ning vähendab huvide konflikte.

2.3.2

Tehnoloogiliste uuenduste arvessevõtmine: ajakohastatud direktiiviga kehtestatakse ka uued kaitsemeetmed algoritm- ja välkkauplemise suhtes, mis on märkimisväärselt suurendanud kauplemise kiirust ning millega võivad kaasneda süsteemsed riskid.

2.3.3

Need kaitsemeetmed hõlmavad nõuet, et kõigi algoritmkauplejate tegevus oleks nõuetekohaselt reguleeritud ja et nad tagaksid piisavalt likviidsust, ning eeskirju, mis takistavad sellistel kauplejatel turule sisse ja turult välja liikumistega volatiilsust suurendada. Ettepanekutega parandatakse ka selliste oluliste kauplemisjärgsete teenuste kättesaadavust nagu kliiring, mis võib muidu kahjustada kauplemiskohtade vahelist konkurentsi.

2.4   Suurem läbipaistvus: organiseeritud kauplemissüsteemide kategooria kasutuselevõtuga parandatakse kauplemise läbipaistvust kapitaliturgudel, sealhulgas ka anonüümsete kauplemisplatvormide (ingl k dark pools) puhul, kus kaubeldakse mahtude või likviidsusega, mis ei ole avalikel platvormidel kättesaadavad. Erandeid lubatakse ainult teatavates kindlaks määratud olukordades. Samuti võetakse kasutusele uus kauplemise läbipaistvuse kord turgude jaoks, millel kaubeldakse muude finantsinstrumentide kui aktsiatega (nt võlakirjad, struktureeritud finantstooted ja tuletisinstrumendid). Lisaks saavad investorid tänu uutele turuandmete kogumise nõuetele ülevaate kogu ELis toimuvast kauplemisest, mis aitab neil teha teadlikumat valikut.

2.5   Suuremad järelevalvevolitused ning rangem raamistik kauba tuletisinstrumentidega kauplemiseks. Ettepanekutega suurendatakse reguleerivate asutuste rolli ja volitusi. Kooskõlastades Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvega (ESMA) ja teatavates tingimustes on järelevalveasutustel õigus keelata teatavad tooted, teenused või tavad, kui need ohustavad investorite kaitset, finantsstabiilsust või turgude korrektset toimimist.

2.6   Tugevam kaitse investoritele: täiendades juba kehtivaid eeskirju, karmistab läbivaadatud direktiiv portfellihalduse, investeerimisnõustamise ning keerukate finantsteenustega, nagu struktureeritud tooted, seotud nõudeid. Võimaliku huvide konflikti ärahoidmiseks keelatakse sõltumatutel nõustajatel ja portfellihaldajal teha või vastu võtta makseid kolmandatele isikutele või kolmandatelt isikutelt või saada muud rahalist tulu. Kõigi investeerimisühingute suhtes kehtestatakse üldjuhtimist ja juhtkonna vastutust käsitlevad eeskirjad.

3.   Märkused ja tähelepanekud

3.1   Rahvusvaheliste Arvelduste Panga andmete järgi tõusis emiteeritud tuletisinstrumentide nominaalväärtus 601,046 triljonilt dollarilt 2010. aasta detsembris 707,569 triljonile dollarile 2011. aasta juunis (BIS QuarterlyReview, detsember 2011).

3.2   Uue ettepanekuga soovitakse suurendada turgude, eelkõige vähem reguleeritud turgude tõhusust, ausameelsust ja läbipaistvust, ning seega tugevdada investorite kaitset.

3.3   Viimasel 20 aastal on tehingute arv maailmaturul hüppeliselt kasvanud, mis on finantsturgude likviidsust märkimisväärselt suurendanud. Selle enneolematu kasvuga, mis on tingitud peamiselt lühiajalisest spekuleerimisest, ei ole kaasnenud ega seda ei ole toetanud vastav reaalmajanduse, tööturu ja palkade kasv. Komitee leiab, et määruse ettepanek on vajalik ja asjakohane, et selle abil taolist mõju turgudele piirata.

3.4   Finantsturgude esialgne ülesanne oli toetada majandusarengut ja vähendada teabe asümmeetriat, soodustades sellega ressursside tõhusat jaotust. Nagu juba öeldud, on kriis esile toonud häired turgude toimimises, sest turuosalised ei ole tegutsenud infomajanduse loogika järgi, vaid on kasutanud finantsturge ainult lühiajalistel ja väga lühiajalistel spekuleerivatel eesmärkidel.

3.5   Turgudel on seega olnud tohutul hulgal väga lühiajalist likviidust, samas kui on puudunud (ja puuduvad endiselt) stiimulid finantssektori asemel tööstussektori toetamiseks. Sellise käitumisega suurendatakse veelgi ebaloomulikku lõhet tööstus- ja finantssektori vahel, kus luuakse järjest läbipaistmatumaid, abstraktsemaid ja keerukamaid finantsinstrumente.

3.6   Spekuleerimine on osa turuloogikast ja turule kui sellisele omane, sest see tagab likviidsuse ja toob esile turumoonutused, samas on aga väga lühiajaline spekuleerimine majanduslikult ja sotsiaalselt mõttetu ja lisaks suurim finantsmulli tekitaja. Seetõttu on vaja praegust trendi muuta, pöörates investorite tähelepanu pigem reaalkasvule.

3.7   Kõnealuses kontekstis pakub määruse ettepanek kindlasti toimivaid meetmeid ja lahendusi, mis võimaldavad kõrvaldada süsteemi ilmseid puudusi ja tasakaalunihkeid.

3.8   Organiseeritud kauplemissüsteemi uues õigusraamistikus on kogu kauplemistegevuse suhtes kehtestatud selgemad tegevuseeskirjad. Portfellihaldusteenustele, väärtpaberitesse investeerimise alase nõustamisele ning finantstoodete pakkumisele kehtivad ranged nõuded. Uued sätted, millega kehtestatakse uusi kohustusi seoses juhtkonna vastutusega ja ettevõtete üldjuhtimise ülevaatamisega, nõuavad vahendajatelt äriühingu struktuuri olulist ümberkorraldamist. Komitee leiab, et kuigi uue süsteemiga kehtestatavad kohustused on kulukad, on nad vajalikud ja kooskõlas määruse eesmärkidega.

3.9   Määruse ettepanekuga võetakse kasutusele organiseeritud kauplemissüsteemid (ingl k Organized Trading Facilities (OTF)). Komitee pooldab seda sätet, kuna sellega on võimalik kaasata mitmesuguseid kauplemissüsteeme, mida eri vastaspooled kasutavad. See süsteem aitab turgu tervikuna, kuna see aitab esile tuua mitmesuguste omavahel konkureerivate instrumentide pakutavaid võimalusi. Nende instrumentide kasutamisel tuleb siiski järgida „parimal viisil täitmise” (ingl k best execution) põhimõtet.

3.10   Eeskirjad puudutavad ka pädevate asutuste volitusi, andes neile erivolitused klientidele tooteid ja teenuseid müüa, mis võib tõsiselt kahjustada investorite huve ja turu stabiilsust.

3.11   Pealegi ei kohaldata läbipaistvuse põhimõtet mitte ainult turgudele, vaid ka asutustele. Nimelt võivad pädevad asutused jagada kauplemise kohta teavet, hoides niimoodi ära võimalikud ja kardetavad turu kuritarvitamised. Komitee tunneb nende määruse ettepaneku aspektide üle väga suurt heameelt, kuna tegemist on otsustavate meetmetega investorite kaitse tugevdamiseks.

3.12   Autoriteetsete turuosaliste sõnul „on uued eeskirjad väga olulised: nad muudavad Euroopa finantsturgude struktuuri”. Näiteks tuleks meeles pidada finantsturule omast süsteemset riski, mis kerkis hiljutises finantskriisis esile. Panga pankrott võib ohustada börsiväliste tehingute raames võetud kohustuste täitmist ja seega võib risk üle kanduda panga vastaspooltele ja teistele asutustele. Uute eeskirjadega vähendatakse börsivälisel turul vastaspoole riski. Määruse ettepanekuga piiratakse märkimisväärselt börsiväliste tehingute arvu.

3.13   Teine uue määruse eesmärk, mida komitee väga positiivseks peab, on kõigi börsiväliste tehingute kohta, mitte ainult keskse vastaspoole kaudu arveldatud tehingute kohta andmete kokku kogumine. Need andmed esitatakse järelevalveasutustele, kes saavad nii turu üle tõhusat järelevalvet teha. See ei ole praegu andmete puudumise tõttu võimalik. Kuid selles osas nähakse määruses ette avatud ning eelnevalt kehtestamata struktuur. Näiteks on turuosaliste või Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve ülesanne hiljem otsustada, millised tuletisinstrumentide liigid tuleb suunata kesksele vastaspoolele. Seetõttu ei ole veel võimalik konkreetselt kindlaks teha, milliseid praeguseid tehinguid see puudutab.

3.14   Teine oluline aspekt on seotud sellega, et tulevases ELi määruses ei öelda, milline on tulevaste kesksete vastaspoolte turu struktuur. Seetõttu võivad mõnes riigis olemasolevad struktuurid, nagu Itaalia börsi hüvitis- ja tagatisfond muutuda tugevamaks või tekib väike hulk üleeuroopalisi organeid. Need on ainult hüpoteesid. Määruses seda ei öelda. Konkreetsest valitud struktuurist olulisem on siiski rõhutada, kui oluline on see, kuidas korraldatakse riskijuhtimist ja kui tõhusad on järelevalvemehhanismid edaspidiste katastroofiliste tagajärgedega pankrottide ärahoidmiseks.

3.15   Lisaks peaks kauplemise standardimine, viies selle kesksete vastaspoolte kontrolli alla, kulusid vähendama. Kauplemise koondamisel võib kahtlemata see mõju olla, kuid me ei saa selles kindlad olla. Ei ole kahtlust, et kui uusi eeskirju rakendatakse nõuetekohaselt, siis on võimalik paremini hinnata riske, mida laenuvahendajad on viimasel ajal tihtipeale suurema müügimahu ja lühiajalise kasu saamise nimel alahinnanud.

4.   Mõned puudused

4.1   Üks muredest on seotud praeguse määruse kohaldamise kuludega, mida tundub olevat alahinnatud ja mida tuleb kanda ajal, mil olukord finantsasutustes on eeskirjade, tasuvuse ja kulude seisukohast juba pingeline. Finantsasutused peavad olema tõhusad ja majandust toetama, kuid nad peavad hoidma ka piisavat tuluprofiili. Võib karta, et need kulud kantakse vältimatult üle investoritele ja klientidele. Komitee leiab, et erakliente ja ettevõtteid, eelkõige VKEsid tuleks selle eest kaitsta.

4.2   Komisjoni sõnul on ühekordsed nõuetele vastavusse viimise kulud 512–732 miljonit eurot, samas kui jooksvad kulud on 312–586 miljonit eurot. Tundub, et neid kulusid on alahinnatud. Näiteks on andmeedastusnõuete järgimiseks vajaliku tehnoloogilise infrastruktuuri loomise tegevuskulud vaieldavad, sest juba ainuüksi need kulud võivad kogusummat ületada. Komisjon on lõpuks korraldanud uuringu, mida komitee on ammu oodanud ja soovinud, et hinnata uute õigusakti ettepanekutega kaasnevate kogukulude üldmõju. Selleks, et hinnata määruse üldmõju ajalisest ja kulude perspektiivist, tuleks see uuring koostada ja avaldada nii pea kui võimalik.

4.3   Kuna eeskirjade muutmine suurendab jätkuvalt kulusid ja muudab finantsasutuste toimimise keerukamaks, esitavad finantsasutused tõenäoliselt mõningaid olulisi küsimusi selle kohta, kas nad peaksid oma tegevuse mõnes valdkonnas katkestama või viima teise jurisdiktsiooni alla.

4.4   Kuigi paljud toetavad põhimõtet vähendada riske läbipaistvuse suurendamisega, peame me paremini mõistma, milline on eeskirjade üldmõju Euroopa konkurentsivõimele finantsteenuste maailmaturul.

4.5   Pealegi on uuest määrusest tuleneva läbipaistvuse suurenemisega seoses oluline küsida, kes saavad uutest meetmetest vahetut ja tegelikku kasu. Kindlasti saavad lisateabest kasu investeerimispangad ja riskikapitalifondid, kuid kas sama saab öelda kommertsturgude kohta?

4.6   Komitee avaldab kahtlust, et anonüümseid kauplemisplatvorme (ingl k dark pools) rangelt piiravad eeskirjad võivad ohustada varahaldusettevõtete võimet oma klientide (peamiselt üksikisikute) jaoks parimal võimalikul viisil kaubelda.

4.7   Üks määruse ettepaneku eesmärkidest on finantsturge ühendada, ühtlustada ja integreerida. Jaeinvestorid ei tunne tihtipeale väga hästi asjaomasel turul nende käsutuses olevaid finantsinstrumente. Seetõttu toetab komitee ühelt poolt eri kauplemisplatvormide konsolideerimise põhimõtet, kuid samal ajal soovitab komisjonil hakata suhteliselt ruttu edendama rahandusalase koolituse programme. Komitee leiab nimelt, et ilma investorite piisava ettevalmistuse ja teadlikkuseta ei pruugita eesmärgiks seatud ühtlustamisega soovitud mõju saavutada.

4.8   Üks kõige olulisem uue määruse mõju on määrusega hõlmatud vara kategooriate laiendamine: eesmärk on see, et määrust kohaldataks lisaks aktsiatele ka kõigile teistele finantsinstrumentidele. Kui määruse eesmärk – noteeritud tuletisinstrumentidega arveldamisel tuginev konkurentsivõimeline kauplemine – saavutatakse, siis avaldab see turustruktuurile suurt mõju. Mõned fikseeritud intressiga turud, mis juba tegutsevad elektroonilistel kauplemisplatvormidel, võivad tõenäoliselt olla kõige kiiremini mõjutatud.

4.9   Määruse ettepaneku artiklis 40 on pikk ja põhjalik delegeeritud õigusaktide loetelu, mida komisjon võib vastu võtta. Need õigusaktid haaravad üsna palju valdkondi (et tuua vaid mõned näited: ostu- ja müügipakkumiste kindlaksmääramine, korralduste liik või maht, üksikasjad, mida reguleeritud turud ja investeerimisühingud peavad üldsusele iga finantsinstrumentide klassi osas avalikustama jne). Komitee pöörab tähelepanu küsimusele, kas määruse artikkel 40 on vastavuses ELi toimimise lepingu artikliga 290, mida muudeti ja täiendati Lissaboni lepinguga. Selle lepingu sätete kohaselt võidakse seadusandliku aktiga „komisjonile delegeerida õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad, mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi”. Komitee leiab, et kui uurida, milliseid määruse ettepaneku osi saab delegeerida, siis peab ütlema, et need on olemuslikud, mitte tähtsusetud. Seega leitakse, et artiklis 40 nimetatud delegeeritud õigusaktide nimekiri on ülemäärane, liiga pikk ega ole kooskõlas ELi toimimise lepinguga.

---

(1)  ELT C 54, 19.2.2011, lk 44.

(2)  ELT C 318, 29. oktoober 2011, lk 24.

(3)  ELT C 107, 6. aprill 2011, lk 21.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/78

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/109/EÜ (läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele) ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ”

KOM(2011) 683 (lõplik) – 2011/0307 (COD)

2012/C 143/15

Raportöör: Paulo BARROS VALE

30. novembril 2011 ja 15. novembril 2011 otsustasid nõukogu ja Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 50 ja 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/109/EÜ (läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele) ja komisjoni direktiivi 2007/14/EÜ”

COM(2011) 683 final – 2011/0307(COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 1. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril 2012 (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 232, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 11.

1.   Kokkuvõte ja järeldused

1.1

Ettepanek läbipaistvusdirektiivi muutmiseks on osa ulatuslikumast meetmete paketist, mis moodustavad komisjoni algatuse eesmärgiga parandada kapitalile ligipääsu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) jaoks. Samuti nähtub sellest soov taastada investorite usaldus ja tagada, et turule pakutakse asjakohase kvaliteediga teavet. Kõnealune ettepanek põhineb konsultatsiooniettevõtte Mazars koostatud sõltumatu aruande soovitustel, konsulteerimisel huvitatud isikutega ja nende märkustel, komisjoni 2010. aasta mai aruandel ja iga esitatud valikuvõimaluse mõjuhinnangul. Komitee nõustub sellest tulenevalt ettepaneku eesmärkide ja sisuga, ent tunneb vajadust tuua välja mõned arutamist vajavad küsimused.

1.2

Kavandatavad muudatused, mis peaksid muutma turu väikeste ja keskmise suurusega emitentide jaoks atraktiivsemaks, kehtivad üldiselt. Lihtsustamise kõige märkimisväärsem mõju ei avalduks seega mitte niivõrd tegelikule sihtrühmale, vaid pigem turul tegutsevatele suurtele ettevõtetele. Vähesed näevad läbipaistvusdirektiivi nõudeid takistusena väikeste ja keskmise suurusega emitentide turule sisenemisele, nii et ei ole tingimata kindel, et kõnealune lihtsustamine on määrav tegur nende otsuste langetamisel ja et sellel on märkimisväärne mõju turu VKEde jaoks atraktiivsemaks muutmisele. Ent kuna kõnealune lihtsustamine ei ohusta sidusrühmade hinnangul turu usaldusväärsust ega investorikaitset, on selle majanduslik mõju – ehkki tõenäoliselt tuntavam suuremate äriühingute puhul – lõppkokkuvõttes teatud määral tunda ka VKE puhul. Sellest tulenevalt on see oluline seda tüüpi äriühingute jaoks, mis on Euroopa ettevõtluse struktuuris kõige rohkem esindatud.

1.3

Juba alates 2004. aastast on kord kvartalis avaldatavad aruanded olnud tuline aruteluküsimus, millel on vastaseid ja mida komitee soovitas ettevaatlikult käsitleda. Avaldamise kohustuslikuks muutmise puudused, mida tookord esile tõsteti, on leidnud kinnitust (sealhulgas teabe kvantiteedi suurenemine, ent mitte kvaliteedi paranemine, suured finants- ja alternatiivkulud, lühiajalise lähenemisviisi rakendamine, mille tingis vajadus turul tulemusi saavutada, strateegilisema ja pikaajalise nägemuse asemel). Survet lühiajaliste tulemuste tagamiseks võib pidada üheks praeguse kriisi põhjustest, kuna finantssektoril lasub igas kvartalis surve avaldada tulemusi, mis ületavad alati varasemaid. Kuna nõutavat ja soovitavat läbipaistvust ei ohustata ning olulise teabe avaldamine tagatakse prospekti ja turu kuritarvitamise direktiivide järgimise kaudu, toetab komitee avaldamiskohustuse kaotamist. Sellega tagatakse, et turg otsustab ise, kui palju teavet on vaja.

1.4

Mõned on toonud välja aruannete jutustava osa keerulisuse kui põhilise teguri, mis tekitab alternatiivkulusid ja samuti teisi kulusid, mis tulenevad ettevõtteväliste ekspertide kasutamisest valdkonnas. Ehkki pole tagatud, et kulude vähendamise aspektist saadakse tänu Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) koostatavatele mallidele märkimisväärset kasu, võiks algatus kaasa tuua teatud sääste VKEde jaoks, kes ei peaks enam aruannete sisu koostamiseks ettevõtteväliseid asutusi palkama. Samuti tasub rõhutada, et raske on koostada malle, mis vastaksid kõigile võimalikele olukordadele, mis omakorda võib kaasa tuua osa edastatava teabe lihtsustamise või koguni osa olulise teabe avaldamata jätmise, kuna see ei ole mallis hõlmatud.

1.5

Nende finantsinstrumentide lai defineerimine, mille suhtes kehtib teatamise nõue, tõestab soovi uuendada turuinnovatsiooni eeskirju ja seega jälgida arenguid hoolikalt. See muudatus viib läbipaistvusdirektiivi vastavusse Ühendkuningriigis ja Portugalis juba vastuvõetud ning teistes ELi riikides ja mujal maailmas ettevalmistamisel olevate meetmetega. Ka Prantsusmaal tehti sellealase õigusakti algatus, ent see osutus ebapiisavaks. Ehkki hirm, et turg „ujutatakse üle” ebavajaliku teabega, võib olla teatud määral põhjendatud, on kogemus nendes riikides, kus eeskirjades juba sedalaadi teatamist nõutakse, selle hirmu ümber lükanud ning paljud sidusrühmad soovitavad võtta õppust Ühendkuningriigi kogemusest antud valdkonnas.

1.6

Euroopa teabemehhanismi loomisega seoses soovib komitee juhtida tähelepanu asjaolule, et olemasolevate riiklike andmebaaside integreerimine võib olla problemaatiline nende kasutavate tehnoloogiate ühildamatuse tõttu. Ehkki paljud huvitatud isikud toetavad selle mehhanismi loomist, eelkõige seoses investoritele ja analüütikutele suunatud teabega, on vaja hinnata mehhanismi käivitamise ja ülalpidamise kulude ja tulude suhet. Sellegipoolest on tegemist olulise meetmega, mis aitab ühtset turgu edasi arendada.

1.7

Mis puutub direktiivi artikli 6 uuesti sõnastamisse seoses nõudega avaldada teavet valitsustele tehtavatest maksetest, soovitab komitee selle sätte kohaldamisala laiendada. Mäetööstuses või ürgmetsade raietööstuses tegutsevate emitentide maksete avalikustamine on kahtlemata oluline, ent kõnealuse artikli sõnastus võiks olla jõulisem ja hõlmata eraõiguslikele ühingutele möönduste tegemist seoses üldist huvi pakkuvate tegevustega, näiteks transpordi, telekommunikatsiooni, energeetika ja hasartmänguvõrgustikega, kas lihtsalt kehtestades vastavaid möönduseid või luues avaliku ja erasektori partnerlusi. Mis tahes sedalaadi tehingud riigiasutustega tuleks avalikustada riigi- ja projektipõhiselt. Kuna meetme eesmärk on muuta valitsused oma kogutavate tulude kasutamise eest vastutavaks, ei tohi praeguses direktiivis hõlmatud maksete hulgas tähelepanuta jätta summasid, mida nende summade kõrval makstakse seoses riigi infrastruktuuri- ja ressursikasutust puudutava muu tegevusega.

1.8

Sanktsioonide osas on komitee seisukohal, et lisaks kavandatavatele sanktsioonidele ülempiiri kehtestamisele on vaja seada ka alampiirid tagamaks, et rikkujad ei jääks karistuseta ja et sanktsioonidel oleks pärssiv mõju ja need karistaksid tegelikult õigusvastast käitumist, samas ühtlustades eri liikmesriikide tavasid.

1.9

Praegust raamistikku arvestades on järsk nõudluse kasv ebatõenäoline, ent tasub lihtsalt märkida, et läbipaistvusdirektiivi eeskirjade lihtsustamise ettepanek koos teiste kavandatavate ettepanekutega turu atraktiivsemaks muutmiseks võib viia tehingute arvu suurenemiseni, mille mõju turu toimimisele ei ole veel arvesse võetud. Samal ajal võib VKEdele suurema tähelepanu pööramine ja turu investorite jaoks atraktiivsemaks muutmine tuua välja vajakajäämised praeguses tarbijahariduses, mis takistab neid kättesaadavat teavet mõistmast ja seega teadlikke otsuseid tegemast.

2.   Ettepaneku taust

2.1

Kooskõlas läbipaistvusdirektiiviga (direktiiv 2004/109/EÜ) (1) esitas Euroopa Komisjon teabearuande direktiivi rakendamise kohta aastatel, mil see jõus oli. Aruande järeldustes rõhutatakse, et suurem osa huvitatud isikutest peab direktiivi nõudeid turu asjakohase ja tõhusa toimimise jaoks oluliseks.

2.2

Praegune ettepanek direktiivi muutmiseks esitatakse viisil, milles võetakse arvesse komisjoni poliitilist prioriteeti parandada õigusraamistikku väikeste ja keskmise suurusega emitentide jaoks ja nende ligipääsu kapitalile. Samuti soovitakse sellega muuta noteeringu saanud VKEdele kehtestatud kohustused proportsionaalsemaks ja tagada investorikaitse samal tasemel. Veel peaks läbipaistvusdirektiivi läbivaatamisega tagatama äriühingutes oluliste majanduslike omandamiste läbipaistvus, investorite kindlustunne ja suurem keskendumine pikaajalistele tulemustele, tagades seeläbi finantsstabiilsuse. Jõupingutused korraldatud teabele juurdepääsu parandamiseks liidu tasandil peaks ka suurendama Euroopa väärtpaberiturgude funktsionaalset integreeritust ja muutma väikesed ja keskmise suurusega noteeritud äriühingud piiriüleselt paremini nähtavaks.

2.3

Tasub märkida, et kõnealune muutmise ettepanek põhineb konsultatsiooniettevõtte Mazars läbiviidud sõltumatul uuringul, mille eesmärk oli pakkuda kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid tõendeid komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruande toetuseks, mis on koostatud kooskõlas seda käsitleva direktiivi artikliga 33. Samuti on arvesse võetud Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) ja Euroopa väärtpaberiturgude eksperdirühma (ESME) avaldatud aruandeid.

2.4

Välja tuuakse kaks parandamist nõudvat valdkonda: kuna direktiivi lähenemisviis põhineb minimaalsel ühtlustamisel, võimaldab see liikmesriikidel võtta vastu piiravamaid meetmeid, mis muudavad rakendamise keerulisemaks ja suurendavad kulusid; samuti ei kavandata VKEde jaoks leebemaid meetmeid. Meie hinnangul pärsiksid need tegurid VKEde soovi turule tulla. Vaja on täpsustada mõnda direktiivis sisalduvat definitsiooni ning samuti kasutada sidusamalt ja selgitada teatud termineid, millel on sarnane tähendus. Veel rõhutatakse aruandes, et vaja on parandada teavitamise eeskirju.

2.5

Hinnati välja pakutud eri valikuvõimaluste mõju ning jõuti järgmiste otsusteni. 2.5.1 Üks võimalus korrapäraselt avaldatava finantsteabe avaldamise sageduse ja ajastuse paindlikumaks muutmiseks eelkõige VKEde jaoks on kaotada kõigi noteeritud ettevõtete kohustus esitada kord kvartalis finantsaruandeid. Ehkki pakutud lahenduse eesmärk on lihtsustada menetlusi VKEde jaoks, ei tehta selles mingit vahet meetmes hõlmatud ettevõtete vahel, et mitte tekitada kahetisi standardeid, mis võiksid investoreid segadusse ajada. Loodetakse, et selle meetmega kaasnevad väiksemad kulud ja suurem keskendumine pikemaajalistele eesmärkidele tänu sellele, et kaob surve esitada tulemusi kord kvartalis. Investorikaitse seeläbi ei kannata, kuna prospekti direktiiv ja turu kuritarvitamise direktiiv jäävad endiselt kohustuslikuks, tagades selle, et väärtpaberite hinda mõjutada võiv teave oluliste sündmuste ja/või asjaolude kohta avaldatakse turule. 2.5.2 VKEde finantsaruannete jutustava osa lihtsustamiseks vastuvõetud lahendus seisneb taaskord valikuvõimaluse kohaldamises kõigile ettevõtetele ja nõuaks ESMAlt nende dokumentide mittesiduvate mallide koostamist. Samuti loodetakse, et lisaks väiksematele kuludele saavutatakse teatud võrreldavus investoritele suunatud teabes ja et VKEde piiriülene nähtavus paraneb. 2.5.3 Selleks, et kaotada lüngad hääleõigusliku olulise osaluse avaldamise korras, tehakse ettepanek hõlmata kõiki instrumente, millel on sarnane mõju aktsiaosalusega ja õigusega omandada aktsiaid. 2.5.4 Selleks, et kaotada erinevused hääleõigusliku olulise osaluse avaldamise korras, on valikuvõimalus nõuda aktsiaosaluse summeerimist nende finantsinstrumentidega, mis annavad juurdepääsu aktsiatele, sealhulgas rahas arveldatud tuletisinstrumendid.

2.6

Peamised kavandatud muudatused, mille eesmärk on kas lihtsustada VKEde ligipääsu turule või selgitada direktiivi teksti, on järgmised. 2.6.1 Kolmanda riigi emitentidele, kes ei ole valinud oma päritoluliikmesriiki kolme kuu jooksul, määratakse vaikimisi päritoluliikmesriik. 2.6.2 Tühistatakse nõue avaldada tegevuse vahearuanded ja/või kvartaalsed aruanded. 2.6.3 Laiendatakse nende finantsinstrumentide definitsiooni, mille suhtes kehtib teatamise nõue. 2.6.4 Olulistest osalustest teatamise jaoks summeeritakse aktsiate ja finantsinstrumentide osalused. Sellegipoolest on liikmesriikidel jätkuvalt lubatud kehtestada läbipaistvusdirektiiviga ettenähtust madalamad riiklikud piirmäärad olulisest osalusest teatamiseks, võttes arvesse iga turu konkreetseid iseärasusi ja kui seda on vaja piisava läbipaistvuse tagamiseks selles valdkonnas. 2.6.5 Komisjonile antakse delegeeritud volitused võtta vastu ESMA koostatud regulatiivsed tehnilised standardid seoses korraldatud teabele ELi tasandil ligipääsuks vajalike tehniliste nõuetega, et tõhustada ligipääsu finantsteabele ja kaotades seega vajaduse 27 eri riigi andmebaasi läbivaatamise järele. Eesmärk on luua korraldatud teabe ELi mehhanism. 2.6.6 Kehtestatakse nõue avaldada äriühing kas individuaalselt või konsolideeritult valitsustele tehtud maksed alati, kui küsimus puudutab loodusvarade kasutamist. 2.6.7 Suurendatakse pädevate asutuste volitusi sanktsioonide määramiseks, kusjuures kehtestatakse kohustus mis tahes rikkumise eest määratud sanktsioonide ja meetmete avaldamiseks.

3.   Ettepanekus tõstatatud küsimused

3.1

Läbipaistvuse direktiivi muutmise üks eesmärk on aidata muuta reguleeritud turud väikeste ja keskmise suurusega emitentidele atraktiivsemaks, mis on määrava tähtsusega turu arengu ja kasvu jaoks. Läbipaistvusdirektiivi kavandatud muudatused kujutavad endast seega positiivset algatust, mis võimaldab lihtsustada teatud menetlusi, seadmata samas ohtu sellise teabe kvaliteeti, mis on oluline investorite otsuste ja turuanalüütikute hinnangute jaoks. Need lihtsustused avaldavad kahtlemata positiivset mõju kõigi noteeritud äriühingute kuludele, ent nende mõju VKEdele võiks olla suurem.

3.2

Vaatamata lihtsustamisele on sellele sektorile praegu ja edaspidi iseloomulik, et selle eeskirju ja keelekasutust on tarbijatel raske mõista. Ehkki üldsusele on keeruline selles valdkonnas ulatuslikku koolitust pakkuda, on tarbijakaitse äärmiselt oluline, kuna see aitab ennetada tarbijate eksitusse viimist tehnilisest keelekasutusest, seda tänu järelevalveasutuste ja valitsuste pakutavale haridusele ja teabele. Sellest tulenevalt peaks see olema üks valdkond, mida tulevastes meetmetes kaaluda.

3.3

Teabe tõlgendamise lihtsustamiseks ja teabe võrreldavamaks muutmiseks võivad ettepanekus esitatud jutustava osa mallid olla kasulikud. Ehkki mallide koostamine on keeruline küsimus ning on oht, et sisu lihtsustatakse liigselt ja et mallid ei kata kõiki olukordi, võib nende kasutamine aidata kulusid vähendada, eelkõige VKEde jaoks. Mallid võivad koguni aidata tarbijatel andmeid tõlgendada.

3.4

Tasub rõhutada vajadust kaotada kord kvartalis aruannete avaldamise kohustus. Turul valitseva lühiajalise lähenemisviisi vastu võitlemine, mis on suures osas kõnealuse meetme ülesanne, on turu jätkusuutliku arengu jaoks määrava tähtsusega. Ainult pikaajaline lähenemisviis võib toetada innovatsiooni, mis on jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu – mis on mõlemad strateegia „Euroopa 2020” prioriteedid – põhitegur.

3.5

Selliste instrumentide definitsiooni laiendamine, mille suhtes kehtib teatamise nõue, on läbipaistvusdirektiivi muudatuste keskne punkt. Finantssektori innovatsiooniga on kaasnenud uut tüüpi finantsinstrumentide loomine, mille jaoks tuleb luua läbipaistvust käsitlev raamistik. Loodetakse, et need muudatused aitavad kaotada lünki hääleõigusliku olulise osaluse ja aktsiakapitalis olulise osaluse avaldamise korras ja tagavad seega, et investorid ei loo vaikimisi seltsinguid ega teavita olulistest osalustest turule ilma eelneva hoiatuseta, nagu on juba juhtunud.

3.6

Eesmärk luua korraldatud teabe jaoks ühtne Euroopa teabe säilitamismehhanism ELi tasandil on kõrgelennuline ja selle poole tuleks püüelda. Tegemist oleks kahtlemata väärtusliku vahendiga ühtse turu süvendamiseks. Arvesse tuleks aga võtta seda tüüpi vahendi käivitamise ja ülalpidamise kulude ja tulude suhet.

3.7

Läbipaistvusdirektiiv hõlmab nüüd mäetööstuse emitentide makseid valitsustele riikides, kus nad tegutsevad. See komisjoni ettepanek on uuenduslik ja sellega püütakse näidata finantsmõju, mida äriühingu tegevus avaldab vastuvõtvale riigile, suurendades seega läbipaistvust. Komitee usub kindlalt, et direktiiv võiks olla veelgi jõulisem, kui laiendada seda avaldamiskohustust summadele, mida makstakse seoses üldist huvi pakkuvate tegevustega, mille puhul on eraõiguslikele ühingutele kehtestatud mööndus. Need summad võivad olla märkimisväärsed, eelkõige möönduste puhul transpordi, telekommunikatsiooni, energeetika ja isegi hasartmängu sektoris.

3.8

Ettepanekuga muudetakse ka sanktsioonide süsteemi, suurendades pädevate asutuste volitusi kasutada lisaks mitmeid vahendeid, nagu näiteks hääleõiguse peatamise ja sanktsioonide avaldamise õigus. Tasub rõhutada, et ehkki finantskaristustele on seatud ülempiirid, puuduvad neil alampiirid. Selliste piiride seadmisel võiks täiendavalt olla märkimisväärne hoiatav mõju.

3.9

Eeskirjade lihtsustamine ja sellest tulenevalt turu atraktiivsemaks muutmine – nagu on eesmärk – võiks viia tehingute arvu suurenemiseni, ent pole teada, milline võiks mõju olla tavatoimingutele näiteks väärtpaberibörsidel või reguleerivates asutustes, kes loodetavasti suudavad tehingute arvu järsu tõusuga toime tulla.

3.10

Ehkki see ei ole otseselt seotud läbipaistvusdirektiiviga, soovib komitee kasutada võimalust, et tõsta esile ühte peamist turu laiendamise takistust, milleks on väärtpaberibörside kehtestatud kõrged tasud. Nimelt näevad äriühingud mitte ainult äriühingu noteerimisega kaasnevaid, vaid ka turul püsimisega seotud iga-aastaseid kulusid – mis on mõlemad märkimisväärsed – noteerimise negatiivse stiimulina. Sellest tulenevalt oleksid meetmed selles valdkonnas äärmiselt kasulikud ettevõtetele, kes selle otsuse langetavad.

---

(1)  ELT L 390, 31.12.2004, lk 38-57, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus: ELT C 80, 30.3.2004, lk 128.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/82

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1081/2006”

KOM(2011) 607 (lõplik) – 2011/0268 (COD)

2012/C 143/16

Raportöör: Xavier VERBOVEN

Kaasraportöör: Miguel Ángel CABRA DE LUNA

27. oktoobril 2011 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu ja 25. oktoobril 2011 Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1081/2006”

COM(2011) 607 final – 2011/0268 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 25. jaanuaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 487. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril (22. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 217, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning solidaarsuse põhimõtted on sedastatud asutamislepingutes ning need on rahvaste, kodanike ja piirkondade integratsiooni kaks kõige tähtsamat sammast. Euroopa Sotsiaalfond (edaspidi sotsiaalfond) kui Euroopa põhiline finantsvahend inimressursside toetamiseks aitab jätkuvalt kaasa majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 162.

1.2   Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus peab olema jätkuvalt Euroopa 2020. aasta strateegia keskmes. Ka kõiki kodanikuühiskonna osalisi, sh vabatahtliku töö tegijaid tuleb tunnustada kui olulisi tegureid Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel, asjaolu, mida toetatakse ka nõukogu 3. oktoobri 2011. aasta järeldustes (1).

1.3   Komitee toetab seda, et vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 10 peaks sotsiaalfondist rahastatavate prioriteetide elluviimine aitama võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ning toetama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevate kohustuste täitmist muu hulgas seoses hariduse, tööhõive ning juurdepääsetavusega.

1.4   Euroopa Sotsiaalfond peab olema eelistatud vahend Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide elluviimiseks, eelkõige tööhõive, hariduse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vastu võitlemise eesmärkide puhul. Fond peab toetama liikmesriikide poliitikat koondsuuniste ja riiklike reformikavade raames. Komitee leiab, et riiklikud reformikavad peaksid muu hulgas sisaldama kõige haavatavamate ühiskonnarühmade, nt noorte, naiste, sisserändajate, pikaajaliste töötute, eakate, puuetega inimeste (et riiklikud reformikavad täidaksid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi) ja rahvusvähemuste sotsiaalse kaasatusega seotud eesmärke, aga ka vahe-eesmärke Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud põhieesmärgi – vaesuses elevate inimeste arvu vähendamine 2020. aastaks 20 miljoni võrra – saavutamiseks.

1.5   Euroopa Sotsiaalfondi prioriteet on ja peab ka edaspidi kõikides ELi piirkondades olema eelkõige kõige haavatavamate ühiskonnarühmade – noorte, naiste, sisserändajate, pikaajaliste töötute, eakate, puuetega inimeste ja rahvusvähemuste – tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse edendamine (eelkõige tööhõive kaudu). Vähemalt 40 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest igas liikmesriigis tuleb eraldada temaatilise eesmärgi „tööhõive ja tööjõu liikuvuse parandamine” saavutamiseks.

1.6   Komitee pooldab rõhuasetust sotsiaalsele innovatsioonile ja võimalusi toetada projekte sotsiaalmajanduse, sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete valdkonnas.

1.7   Investeeringute suurendamine taristute, piirkondliku konkurentsivõime ja ettevõtete edendamisse peab käima koos jätkusuutlike töökohtade loomist toetavate meetmetega, mis on seotud tööturupoliitika, hariduse ja koolituse, sotsiaalse kaasatuse, töötajate, ettevõtete ja ettevõtjate kohanemisvõime ning haldussuutlikkusega.

1.8   Euroopa tööhõivestrateegia ning ELi sotsiaalse kaasatuse poliitika peab olema taas Euroopa Liidu prioriteetide keskmes ning rohkem rahalisi vahendeid tuleb eraldada selleks, et luua rohkem ja paremaid töökohti.

1.9   Komitee leiab, et ühine strateegiline raamistik vastab Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidest tulenevatele investeerimisprioriteetidele, sest selles määratletakse avatuma ja juurdepääsetavama tööturu pakutavad võimalused, eelkõige tööturult kõige enam tõrjutud inimeste (nt noorte, naiste, sisserändajate, pikaajaliste töötute, eakate, puuetega inimeste, rahvusvähemuste jt) jaoks.

1.10   Komitee toetab sotsiaalfondi panust muudesse Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidesse: teadustegevus ja innovatsioon, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kättesaadavus ja kasutatavus, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete konkurentsivõime suurendamine, keskkonna kaitsmine, üleminek vähese CO2-heitega majandusele ja ressursside säästev kasutamine.

1.11   Komitee toetab temaatilist kontsentratsiooni ja vastastikust täiendavust muude olemasolevate rahastamisvahenditega, et saavutada piisav ja nähtav mõju.

1.12   Komitee toetab ettepanekut, et vähemalt 20 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest eraldatakse temaatilise eesmärgi „sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine” saavutamiseks, sest sellega soovitakse kaasata enim tõrjutud inimesed tööturule.

1.13   Partnerluspõhimõte, mis kaasab majandus- ja sotsiaalpartnereid ning selliseid kodanikuühiskonda esindavaid organisatsioone nagu keskkonnapartnereid, valitsusväliseid organisatsioone ning asutusi, mis edendavad võrdseid võimalusi ja mittediskrimineerimist, on struktuurifondide ja eelkõige Euroopa Sotsiaalfondiga seotud meetmete asjakohase toimimise põhitagatis.

1.14   Partnerluspõhimõtte elluviimist käsitlevas Euroopa tegevusjuhendis tuleb selgitada ja määratleda eri tasanditel tegutsevate partnerite rolli ning selgitada, et kuigi sotsiaaldialoog on sotsiaalpartnerite ainupädevuses, peab kõigile partneritele, kes on loetletud fondide ühissätteid käsitleva määruse (2) ettepaneku artiklis 5, olema tagatud juurdepääs fondide elluviimise eri etappidele, sh rakenduskavade kujundamisele ja elluviimisele, ning neile tuleb anda nende osalemise tagamiseks piisavalt rahalisi vahendeid.

1.15   Komitee ei nõustu sugugi komisjoni ettepanekuga kehtestada stabiilsus- ja kasvupaktiga seotud struktuurifondidele finantssanktsioonid ning -stiimulid.

1.16   Ainult struktuurifondidest ei piisa kriisile vastuseismiseks. Euroopa vajab teistsugust majandusjuhtimist, mille keskmes asetseb vastutustundlikkus ning mis püüdleb kasvu ja konkurentsivõime poole, soodustab investeerimist inimressurssidesse ning edendab õiglust, ühtekuuluvust ning solidaarsuse ja sotsiaalse kaasatuse põhimõtteid. ELi eelarvet tuleb nende põhimõtete järgi reformida.

1.17   Euroopa Sotsiaalfondile eraldatud eelarve tuleb hoida vähemalt samal tasemel kui eelmisel programmitöö perioodil. Fond peaks ühtlasi toetama kodanikuosalust, kodanikuühiskonda ja Euroopa ühiste väärtuste levitamist.

2.   Taust: ELi mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekud ja ühtekuuluvuspoliitika 2014.–2020. aastal

2.1   Uue poliitilise raamistiku eelolevaks kümnendiks ehk Euroopa 2020. aasta strateegia kinnitas Euroopa Ülemkogu 17. juunil 2010.

2.2   Komisjon tutvustas 29. juunil 2011 ettepanekut „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve”, milles sätestatakse ELi uus finantsperspektiiv aastateks 2014–2020.

2.3   6. oktoobril 2011 esitas komisjon seadusandlikud ettepanekud struktuurifondide, kaasa arvatud Euroopa Sotsiaalfondi kohta.

2.4   Nende ettepanekute üle on kodanikuühiskonna ja sidusrühmadega ulatuslikult konsulteeritud. Konsultatsioon lõppeb aasta lõpuks. 2012. aasta jaanuaris avaldab komisjon viimased ettepanekud ühise strateegilise raamistiku kohta, mis esitatakse Euroopa Parlamendile, nõukogule, Regioonide Komiteele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

2.5   Mis puudutab täpsemalt sotsiaalfondi tulevikku, siis komitee võttis 15. märtsil 2011 vastu arvamuse „Euroopa Sotsiaalfondi tulevik pärast 2013. aastat” (3). Tuleks analüüsida, kas käesolevas arvamuses käsitletud peamised punktid on kirjas sotsiaalfondi tulevikku käsitlevas määruse ettepanekus.

2.6   Majanduslik taust: uue finantsperspektiivi asjakohasel analüüsimisel ei saa jätta tähelepanuta üldist tausta selliste probleemidega nagu globaliseerumine, demograafilised muutused ja rändevood ning eelkõige sügav majanduskriis, mis on täielikult muutnud põhimõtteid, millele Euroopa 2020. aasta strateegia tugines. Seetõttu on esmatähtis, et investeeringute suurendamine taristute, piirkondliku konkurentsivõime ja ettevõtete, kuid eelkõige VKEde ja sotsiaalmajanduse ettevõtete edendamisse käiks koos jätkusuutlikku töökohtade loomist toetavate meetmetega, mis on seotud tööturupoliitika, hariduse ja koolituse, sotsiaalse kaasatuse, töötajate, ettevõtete ja ettevõtjate kohanemisvõimega.

2.7   Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ja vahendeid, mis on üldjoontes head, tuleb paremini suunata ja uue olukorraga kohandada. Seda tuleks teha reguleeritud ja kaasava tööturu raames, mis pakuks Euroopa kodanikele, kuid eelkõige neile, kes on tööturult enim tõrjutud (nt noored, naised, sisserändajad, pikaajalised töötud, eakad, puuetega inimesed, rahvusvähemused jt) võimalusi leida stabiilne ja heade töötingimustega töö, mis vastab nende omandatud teadmistele.

2.8   Sotsiaalfondi rahalistele vahenditele juurdepääsu rakendamist ja praktilisi aspekte tuleb oluliselt parandada. Need parandused seisnevad eelkõige bürokraatia vähendamises enne rakenduskava elluviimist ja selle vältel, muutes rahalistele vahenditele juurdepääsu menetlused paindlikumaks, kiirendades eriti maksete süsteemi, et muuta programmide elluviijate finantskulud minimaalseks, ja lihtsustades arveldusmenetlusi ja kontode korrigeerimise menetlusi; muu hulgas tuleks kohaldada realistlikult, kuid laiemalt ühtsete maksumäärade põhimõtet.

2.9   Komitee leiab, et ühine strateegiline raamistik vastab Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidest tulenevatele investeerimisprioriteetidele, sest selles määratletakse avatuma ja juurdepääsetavama tööturu pakutavad võimalused, eelkõige tööturul enim tõrjutud inimeste (nt noorte, naiste, sisserändajate, pikaajaliste töötute, eakate, puuetega inimeste, rahvusvähemuste jt) jaoks. Üldiseid toetusi peaks kasutama rohkem selleks, et väikesed valitsusvälised organisatsioonid saaksid fonde lihtsamini kasutada.

2.10   Euroopa Sotsiaalfond peab olema eelistatud vahend Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide elluviimiseks, eelkõige tööhõive, hariduse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesusega võitlemisega seotud eesmärkide puhul. Fond peab toetama liikmesriikide poliitikat koondsuuniste ja riiklike reformikavade raames. Komitee leiab, et riiklikud reformikavad peaksid sisaldama kõige haavatavamate ühiskonnarühmaderühmade, nt noorte, naiste, sisserändajate, pikaajaliste töötute, eakate, puuetega inimeste (et riiklikud reformikavad täidaksid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevaid kohustusi) ja rahvusvähemuste sotsiaalse kaasatusega seotud eesmärke, aga ka vahe-eesmärke Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud põhieesmärgi – vaesuses elevate inimeste arvu vähendamine 2020. aastaks 20 miljoni võrra – saavutamiseks.

2.11   Euroopa Sotsiaalfond peaks ühtlasi toetama kodanikuosalust, kodanikuühiskonda ja Euroopa ühiste väärtuste levitamist.

3.   Üldmärkused sotsiaalfondi tulevikku käsitleva määruse ettepaneku kohta

3.1   ELi eelarvet tuleb suurendada, eelkõige peatükkides, mis toetavad majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust, innovatsiooni (sh sotsiaalset innovatsiooni) ja säästvat arengut riigi ja piirkonna tasandil.

3.2   Komitee leiab, et komisjoni ettepaneku täitmisel ELi kogueelarve igal juhul väheneks, hoolimata finantstehingute maksu võimalikust kasutuselevõtmisest ja Euroopa Sotsiaalfondi suurendamisest.

3.3   Nagu praeguselgi programmitöö perioodil, saaksid piirkonnad nende majandusarengu taseme järgi diferentseeritud toetust. Samas ei tohiks seda taset mõõta ainult SKP järgi elaniku kohta. Tuleb arvestada ka muid kriteeriume, sh töötuse, tööhõive ja aktiivsuse määra, oskuste taset, vaesuse, heaolu ja sotsiaalse kaasatuse määra ning koolist väljalangejate protsenti.

3.4   Komitee nõustub ettepanekuga võtta kasutusele uus üleminekupiirkondade kategooria nende piirkondade jaoks, mille keskmine SKP elaniku kohta on 75–90 % ELi keskmisest, tingimusel et see ei vähenda kõige vaesematele piirkondadele antavaid vahendeid. Arvestades tööturult enim tõrjutud rühmade (pikaajalised töötud, noored, naised, sisserändajad, eakad, puuetega inimesed ja rahvusvähemused) haavatavatust, peaks nende tööhõivet soodustavaid meetmeid saama rahastada sõltumata nende piirkonna kategooriast.

3.5   Struktuurifondid on põhivahendid piirkondade arengutaseme ühtlustamiseks ning mahajäämuse vähendamiseks kõige ebasoodsamates piirkondades ja ühiskonnarühmades, ja seda strateegia raames, mille eesmärk on viia ellu sellised prioriteedid nagu arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv liikmesriikides, piirkondades ja aladel.

3.6   On ilmselge, et praeguse majanduskriisi ajal peab Euroopa tööhõivestrateegia olema taas Euroopa Liidu prioriteetide keskmes ning tuleb anda rohkem rahalisi vahendeid selleks, et luua rohkem ja paremaid töökohti.

3.7   Komitee on seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfond on eelistatud vahend, mis võimaldab ELi sotsiaalpoliitika elluviimist toetada, eelkõige tööhõive, hariduse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesusega võitlemisega seotud poliitika puhul, ning et sotsiaalfond peab seda esmatähtsat rolli Euroopa 2020. aasta strateegias hoidma.

3.8   Sotsiaalfond ei tohi piirduda tööhõivesuuniste elluviimisega nii, nagu need on praegu kindlaks määratud. Samuti tuleb suurendada sotsiaalfondi rolli sotsiaalmeetmete kava (4) elluviimisel.

3.9   Sotsiaalfond peaks toetama nii liikmesriikide poliitikameetmeid riiklike reformikavade raames kui ka aitama saavutada muid Euroopa 2020. aasta strateegia olulisi prioriteete: suuremad investeeringud teadustegevusse ja innovatsiooni, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete konkurentsivõime suurendamine, üleminek vähese CO2-heitega majandusele ja ressursside säästev kasutamine.

3.10   Praeguses erandlikus olukorras peab sotsiaalfond erandlikult keskenduma võitlusele majanduskriisiga ning kaitsma kõige ebasoodsamas olukorras olevaid töötajaid ja kodanikke kriisi tagajärgede eest, samuti ennetusmeetmetele kriisi järel, sealhulgas inimturvalisuse ja kaitsevõimekuse toetamisele. Konkreetselt peab ta pakkuma toetust (loodetavasti ajutiselt) pikaajalistele töötutele, tööturult enim tõrjutud inimestele, noortele, naistele, sisserändajatele, eakatele, puuetega inimestele, rahvusvähemustele jt.

3.11   Komitee hinnangul peab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond selle eesmärgi saavutamiseks Euroopa Sotsiaalfondi täiendama ja lõppkokkuvõttes saama selle osaks, et töötuse vastu paremini võidelda ja hõlbustada fondi kasutamist. Samuti on oluline tagada, et kahe fondi põhimõtted oleksid sidusad, eelkõige partnerluse ja sotsiaalpartnerite osalemise osas.

3.12   Komitee teeb ettepaneku, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond kasutaks täiendavuse ja sidususe huvides Euroopa Sotsiaalfondi kogemust sotsiaalküsimustes. Kuna sotsiaalfondiga on saadud kogemusi taotluste küllaltki kiirel läbivaatamisel, siis oleks eelarvepädeva asutuse heakskiit vaid formaalsus, mis tugineks sotsiaalfondi antud positiivsel seisukohal.

3.13   Komitee ei poolda põllumajandustootjate lisamist Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi pädevusvaldkonda, sest see tähendaks, et suur osa fondist või isegi selle juhtimine antaks põllumajandusele. Ühine põllumajanduspoliitika ja uus kriisiabireserv peab suutma põllumajandussektorit tõhusamalt toetada. Ühtlasi soovib komitee saada kinnitust, et Euroopa Sotsiaalfondi tehnilise abi vahendid on ka edaspidi kodanikuühiskonnale kättesaadavad ja juurdepääsetavad (juhime tähelepanu sellele, et tehnilist abi ei ole Euroopa Sotsiaalfondi määruses eraldi nimetatud).

3.14   Komitee leiab, et partnerluspõhimõte peab olema kesksel kohal selle tagamisel, et ELi struktuurifondidega seotud meetmeid viiakse korrektselt ellu. Struktuurifonde käsitlevates määrustes tuleb väljendi „riikide praegused eeskirjad ja tavad” kasutamise asemel määratleda selgelt partnerluspõhimõte, määrates seejuures selgelt kindlaks iga partneri funktsiooni kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee soovib kodanikuühiskonna eraldi tunnustamist sotsiaalset kaasamist ja vaesusevastast võitlust käsitlevate projektide esitajana (nagu on rõhutatud Euroopa 2020. aasta strateegias).

4.   Konkreetsed märkused ja ettepanekud peatükkide kohta

4.1   Üldsätted

4.1.1

Komitee pooldab temaatilist käsitlust, milles keskendutakse neljale temaatilisele eesmärgile, mis jagunevad tegevusalade ja investeerimisprioriteetide järgi: — tööhõive ja tööjõu liikuvuse parandamine; — investeerimine haridusse, oskustesse ja elukestvasse õppesse; — sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine; — institutsionaalse suutlikkuse parandamine ja avaliku halduse tõhustamine.

4.1.2

Vähemalt 40 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest igas liikmesriigis tuleb eraldada temaatilise eesmärgi „tööhõive ja tööjõu liikuvuse parandamine” saavutamiseks. Komitee pooldab ettepanekut, et vähemalt 20 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest eraldatakse temaatilise eesmärgi „sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine” saavutamiseks, et toetada sotsiaalset kaasatust tööhõive ja koolituse kaudu, eelkõige selliste kõige haavatavamate rühmade puhul nagu noored, naised, sisserändajad, eakad, puuetega inimesed, rahvusvähemused jt. Selle eesmärk on vähendada 2020. aastaks vaeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra.

4.1.3

Euroopa 2020. aasta strateegia järgi peavad tööhõive parandamine, sotsiaalse kaasatuse edendamine ning haridus olema jätkuvalt sotsiaalfondi prioriteedid.

4.1.4

Sotsiaalfond peab toetama territoriaalseid tööhõivepakte ning kohalikke algatusi tööhõive, sotsiaalse kaasatuse ja hariduse toetuseks ning turu elavdamiseks uute ettevõtete, eriti VKEde ja sotsiaalmajanduse ettevõtete loomise kaudu, samuti nt e-kaasatuse, kultuuri ja loovuse edendamiseks, sest need algatused parandavad inimeste tööalast konkurentsivõimet, aga ka eesmärgiga edendada kodanikuühiskonna osalemist otsustusprotsessides, toetada kodanikuühiskonda üldiselt ja levitada Euroopa ühiseid väärtusi..

4.1.5

Komitee toetab rõhuasetust sotsiaalsele innovatsioonile ja võimalusi toetada projekte sotsiaalmajanduse, sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete valdkonnas.

4.1.6

Komitee leiab, et sotsiaalfondi toetus rahvusvahelisele koostööle on vahend, mille abil saab edendada üksteiselt õppimist ja seega suurendada sotsiaalfondi toetatava poliitika tõhusust.

4.2   Kavandamise ja rakendamise erisätted: partnerluspõhimõte

4.2.1

Komitee leiab, et partnerluspõhimõte peab olema kesksel kohal selle tagamisel, et ELi struktuurifondidega seotud meetmeid viiakse korrektselt ellu.

4.2.2

Struktuurifonde käsitlevates määrustes tuleb väljendi „riikide praegused eeskirjad ja tavad” kasutamise asemel määratleda selgelt partnerluspõhimõte, määrates seejuures selgelt kindlaks iga partneri funktsiooni kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Selleks tuleks tagada vajalik rahastamine.

4.2.3

Partnerluspõhimõtte elluviimist käsitlevas Euroopa tegevusjuhendis tuleb selgitada ja määratleda eri tasanditel tegutsevate partnerite rolli ning selgitada, et kuigi sotsiaaldialoog on sotsiaalpartnerite ainupädevuses, peab kõigile partneritele, kes on loetletud fondide ühissätteid käsitleva määruse (5) ettepaneku artiklis 5, olema tagatud juurdepääs fondide elluviimise eri etappidele, sh rakenduskavade kujundamisele ja elluviimisele, ning neile tuleb anda nende osalemise tagamiseks piisavalt rahalisi vahendeid.

4.2.4

Partneritel peab olema algusest peale juurdepääs tehnilise abi vahenditele, et neil oleks võimalik osaleda struktuurifondide programmide strateegilises kavandamises, elluviimises ja järelevalves. Tehniline abi on väga oluline ka osalemise tagamiseks järelevalvekomiteedes, mis kujundavad ja viivad rakenduskavad kõikidel tasanditel ellu, aga ka selle tagamiseks, et tehniline abi on kättesaadav võimalikele projekti elluviijatele.

4.2.5

Praegune konsulteerimisviis, kus sotsiaalpartneritega konsulteeritakse koostöös liikmesriikidega sotsiaalfondi komitees, on hea näide, mida võiks laiendada kõikidele fondidele. Komitee soovitab samasse osalemissüsteemi kaasata kõik fondide üldsätteid käsitleva määruse artiklis 5 nimetatud partnerid.

4.2.6

Toetus sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmade, kuid eelkõige valitsusväliste organisatsioonide osalemiseks sotsiaalfondi toetatavas tegevuses ei peaks olema suunatud ainult kõige vaesematele piirkondadele ja see ei tohiks sõltuda ühtekuuluvusfondist, vaid vastupidi, see peaks laienema kõikidele ELi liikmesriikidele ja piirkondadele.

4.2.7

Komitee leiab, et 2 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest tuleks eraldada sotsiaalpartnerite osaluse toetuseks ning 2 % sotsiaalfondist toetatud tegevuse ühissätteid käsitleva määruse artiklis 5 nimetatud muude partnerite osalusele.

4.3   Menetlusi, tulemusi ja tingimusi käsitlevad erisätted

4.3.1

Komitee jagab arvamust, et fonde tuleb paremini kooskõlastada ja parandada fondide kasutamise hindamist, toimimist ja tulemusi.

4.3.2

Komitee toetab ka kõiki meetmeid, mille eesmärk on piirata ja suunata struktuurifondide prioriteete, vähendada nõudeid ja halduskoormust ning kiirendada maksete tegemist.

4.3.3

Seega tuleb määratleda tulemusnäitajad, kuid samavõrd olulised on kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed kriteeriumid. See hõlmab tulemuste hindamist võetud meetmete tõhususe, loodud töökohtade töötingimuste ja mitmete positiivsete meetmete alusel, mis on võetud sotsiaalse kaasatuse tagamiseks.

4.3.4

Komiteel on siiski tõsiseid kahtlusi, kas vahendite eraldamist tasub alati siduda tulemustega. Tööhõivepoliitikas ja üldisemalt sotsiaalpoliitikas on tulemusi raskem mõõta ja need ei ole nii nähtavad kui näiteks transpordipoliitikas. Eriti kehtib see juhul, kui piirdutakse vaid koguseliste majandusnäitajatega, nagu näiteks töökohad. Selle asemel tuleks propageerida kõige keerulisemas olukorras oleva elanikkonna abistamisega seotud tulemusnäitajate (näiteks läbitud vahemaa) ja kvalitatiivsemate näitajate (sealhulgas vabatahtlik töö) kasutamist. Kui vahendite eraldamine on seotud tulemustega, siis võib juhtuda, et neil, kes on tööturul enim tõrjutud ja kellel on seega vähem võimalusi saavutada lühiajaliselt nii-öelda positiivseid tulemusi, võivad olla piiratud võimalused või ei pruugi olla mingit võimalust fonde kasutada. Seetõttu peaksid sotsiaalfondist kaasrahastatud programmide tulemuste hindamiseks sotsiaalfondi määruses olema asjakohased „ühised tulemuste näitajad osalejate kohta”, mis peegeldaksid raskusi tulemuse mõõtmisel.

4.3.5

Sotsiaalfondi määrus peaks üksustele seatavate ühiste tulemuste näitajate hulka lisama partnerluses koostatud projektide arvu ja osalejatele seatavate ühiste pikaajaliste tulemuste näitajate hulka osalejad, kes on vähendanud oma sotsiaalset sõltuvust.

4.3.6

Euroopa Liidu fondide kasutamise tingimustes tuleks kindlasti rõhutada valitud ja tõhusaid eesmärke, mitte karistada nõrgemaid liikmesriike. Tingimusi tuleks täiendada nii, et need toetaksid majanduskasvu, tööhõive suurenemist ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

4.3.7

Komitee ei nõustu sugugi komisjoni ettepanekuga kehtestada stabiilsus- ja kasvupaktiga seotud struktuurifondidele finantssanktsioonid ning -stiimulid. Karistused karistaksid niigi nõrku liikmesriike, piirkondi ja alasid.

4.3.8

Pealegi seaks makromajanduslike kohustuste rikkumine ohtu ka Euroopa solidaarsuse, mis ei ole veel piisavalt välja arenenud. Selle tulemuseks oleks Euroopa Liidu kõige haavatavamate rahvaste ja ühiskonnarühmade vaesumine, mis on vastuolus Lissaboni lepingus taas kinnitatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika aluspõhimõtetega.

---

(1)  Tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervishoiu ja tarbijaküsimuste nõukogu 3114. kohtumine Luksemburgis 3. oktoobril 2011, punkt 12.

(2)  COM(2011) 615 final.

(3)  ELT C 132, 3.5.2011, lk 8–14.

(4)  „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandil Euroopas” (COM(2008) 412 final).

(5)  COM(2011) 615 final.

---

22.5.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/88

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta”

KOM(2011) 609 (lõplik) - 2011/0270 (COD)

2012/C 143/17

Pearaportöör: Laure BATUT

Euroopa Parlament otsustas 25. oktoobril 2011 ja nõukogu 16. novembril 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kehtestamise kohta”

COM(2011) 609 final – 2011/0270 (COD)

Komitee juhatus tegi 25. oktoobril 2011 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile (pearaportöör Laure BATUT).

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 478. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril 2012 (23. veebruari istungil) pearaportööriks Laure BATUT'i ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee on juba tõstatanud sotsiaalse innovatsiooni mõiste teemalise küsimuse, tuues esile mõiste ebamäärasuse ning sellega seonduva ebakindluse; (1) seevastu on komitee juba tunnistanud innovatsiooni väärtust töökohal (2). Lisaks sellele tegelevad paljud sidusrühmad iga päev sotsiaalse uuendustegevusega ilma seda teadmata, lihtsalt oma tööd hästi tehes.

1.2   Komitee kutsub komisjoni üles määratlema sotsiaalse innovatsiooni ja sotsiaalsete muutuste eesmärgid oma asjaomases programmis (3). Need mõisted on eksperimenteerimise järgus. Nad ei tohiks asendada riikide sotsiaalsüsteeme ega tööõigustikku. Elanikkonna kaasamine tööturule soodustab võib-olla konkurentsivõimet, kuid komitee leiab siiski, et kriisi ei tohi kasutada selliste süsteemsete muutuste ettekäändena, mis võivad erandist teha reegli.

1.3   Komitee sooviks käsitletavasse programmi lisada kirjalikke klausleid, et tagada see, et sotsiaalne uuendustegevus ei häiri liikmesriikide sotsiaalsüsteeme ja –õigusi ega kindlustatute õiguskindlust, vaid täiendab neid.

1.4   Komitee soovib, et komisjon viitaks oma eelnõus eesmärgile „võimaldada [riiklike sotsiaalõiguste] ühtlustamist samal ajal jätkuva parandamisega” (4), et kaotada nende erinevused ja lihtsustada seega liikuvust.

1.5   Komitee soovitab komisjonil selgitada PROGRESSi, EURESe ja mikrorahastamise programmides nimetatud koostoimete oodatud mõju ning seoseid Euroopa fondidega (eelkõige Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Sotsiaalse Ettevõtluse Fond (5)), ning samuti selgitada nimetatud programmide haldamise eeskirjade nõuetele vastavust, mis ei ole kõige selgem.

1.6   Komitee soovib, et sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide rolli kajastataks selgelt sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kolmes tegevussuunas.

1.7   Komitee kutsub üles lisama sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi paindlikkuse klausli, et võimaldada programmi kohandamist peale vahearuannet. 2017. aastal koostatakse sotsiaalsete muutuste esialgne ülevaade, mis esitatakse Euroopa Parlamendile ning arvamuse saamiseks nõuandekomiteedele ja nende esindusorganisatsioonele.

1.8   Komitee on seisukohal, et kui kolm tegevussuunda peavad jääma ühe programmi alla, peaks selle nimetus olema järgmine „Programm sotsiaalse progressi, liikuvuse ja kaasatuse toetamiseks”.

1.9   Seoses PROGRESSiga tuleks komitee arvates:

—	määratleda, milliseid töökohtade liike on olnud võimalik tänu PROGRESSi programmile luua;

—	avaldada saavutused ning rõhutada häid tulemusi ja võimaldada kogemuste vahetamist, avaldades asjaomase ülevaate veebilehel;

—	määratleda „eksperimenteerimine” koos selle kohaldamisala, osalejate, meetmete ja võimalike kasusaajatega;

—	tagada soolist ja/või mittediskrimineerimise mõõdet sisaldavate projektide abikõlblikkus;

—	vähendada PROGRESSi raames oluliselt analüüsi ja aruandlusega seonduvaid halduskohustusi, et tagada programmi suurem kasutegur kohalikul tasandil;

—	lihtsustada dokumente ja kontrollimenetlusi;

—	täpsustada sotsiaalettevõtete osatähtsust seoses üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenustega;

—	selgitada sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi ja Euroopa Sotsiaalse Ettevõtluse Fondi ning sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi ja Euroopa Sotsiaalfondi koosmõjusid ning täpsustada rakendatavaid juhtimiseeskirju, sõltuvalt sotsiaalettevõtte sotsiaalsest eesmärgist.

1.10   Seoses EURESega soovitab komitee:

—	säilitada EURESi algne suundumus, mida iseloomustasid piirkondliku tasandi pädevus ja sotsiaalpartnerite osalus;

—	kinnitada põhimõtet, mille kohaselt omab inimväärsete töökohtade pakkumine esmatähtsust võrreldes mikrokrediidi ja mikrotöökohtade pakkumisega;

—	kinnitada liikuvuse edendamise eesmärki, võideldes samal ajal sotsiaalse dumpingu vastu;

—	levitada teavet õigusliku aluse muutumisest tulenevalt turu avamisest eraõiguslikele töövahendusteenustele, (6) ning selgitada selle mõju Euroopa Sotsiaalfondile ja fondide jaotamisele;

—	selgitada EURESi rahastamist kahest allikast (sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm ja Euroopa Sotsiaalfond) ning eelarve- ja kontrollimeetmete kattumise tagajärgi;

—	määratleda sihipärane liikuvus; määratleda EURESi raames allkirjastatud lepingute liigid ning selgitada komisjoni uut koordineerivat rolli, et tekitada selleteemalist arutelu;

—	kinnitada sotsiaalõiguste ülekantavuse ning oskuste vastastikuse tunnustamise süsteemide vajadust;

—	lisada digitaalset kaasatust soodustavad meetmed.

1.11   Seoses mikrorahastamise ja sotsiaalse ettevõtlusega soovitab komitee järgmist:

—	arvestada subsidiaarsuse põhimõttega;

—	kaaluda liikmesriikidele jaotuskoefitsiendi kehtestamise võimalust;

—	määratleda täpsemalt abisaajate kategooriad (abikõlblike sotsiaalettevõtete suurus);

—	suurendada projekti nähtavust, et kaitsta abikõlblikke kodanikke ebaausate mikrorahastamise pakkujate eest ning tagada mikrorahastamise alane teave kõigil asjakohastel veebilehtedel kõigis ELi keeltes;

—	selgitada täpsemalt Euroopa Investeerimisfondi ja Euroopa Investeerimispanga osatähtsust ja nende võimendavat mõju;

—	kehtestada eeskirjad laenusaajatele, et tagada nende täielik vastutus.

2.   Taust

2.1   Euroopa 21. sajandi sotsiaalmeetmete kava on üks osa ELi 2020. aasta strateegiast. Sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi ettepanekut tuleb vaadelda kõnealuses kontekstis. Vastavalt sotsiaalkaitsekomitee andmetele ohustab Euroopa igast viiest elanikust ühte vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ning see murettekitav areng süveneb kriisi sotsiaalse mõju tagajärjel veelgi. ELi ja liikmesriikide meetmete eesmärk on aidata vähemalt 20 miljonil inimesel 2020. aastaks vaesusest väljuda ning peamised tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse tagamise vahendid on muuhulgas Euroopa Sotsiaalfond, PROGRESS, Euroopa Maaelu Arendamise Põllumajandusfond, (7) Euroopa Regionaalarengu Fond ja mikrorahastamine.

2.2   Programmi üldised eesmärgid

2.2.1   Komisjon teeb ettepaneku kolm olemasolevat programmi (PROGRESS, Euroopa mikrokrediidirahastu ja EURES) ühendada, et tagada mõistlikumad otsused ja teostada tõhusamat järelevalvet rahastamise kasutamise üle praegusel liikmesriikide eelarvekriiside ajal.

2.3   Uue programmi suunad

2.3.1   2006. aasta tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmis PROGRESS soovitatakse koostada Euroopa sotsiaalse olukorra tulemustabelid, mis võimaldaks võrrelda eri riikide olukorda.

2.3.1.1

Aastatel 2014–2020 on programmi PROGRESS eesmärk edendada tööhõivet, koguda võrreldavaid andmeid, toetuda tulemuspõhise lähenemisviisi edendamisel kogemustele, et arendada Euroopa kodanikuühiskonna võrgustike võimsust ELi sotsiaalpoliitika eesmärkide arendamisel. Programmi eelarve on 575 miljonit eurot, mis teeb aasta kohta 82,1 miljonit eurot, millest 17 % on ette nähtud sotsiaalsete eksperimentide jaoks.

2.3.2   EURES on Euroopa Komisjoni ja riiklikke tööturuasutusi ühendav võrgustik. Võrgustik põhineb varasemal ametiühingute ja sotsiaalpartnerite tegevusel, lihtsustades töötajate liikuvust piirialadel. Pärast 2002. aastat on võrgustikul olnud kolm järgmist eesmärki: arendada Euroopa tööalase liikuvuse portaali, luua piiriülesed partnerlused riiklike tööturuasutuste ja sotsiaalpartnerite vahel ning liikmesriikide tegevuskavad vabade töökohtade ja töötaotlejate vahendamiseks (20 miljonit eurot). EURES katab kogu Euroopa Liitu ning liikmesriigid kasutavad 70 % oma eelarvest asjaomaste tegevuskavade jaoks.

2.3.2.1

Sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi raames on aastateks 2014–2020 ette nähtud 143 miljonit eurot (20,5 miljonit eurot aastas), et tagada eelkõige noorte liikuvus ELi kõigis piirkondades ja tagada Euroopa tasandi haldusmeetmed järgmistes valdkondades: statistika ja teave, vahetuste kohta aastaaruannete koostamine, liikuvuse portaali täiendamine tänu mitmekeelsusele, töökohti vahendavate eraettevõtete kaasamine lähitulevikus, tagada Euroopa Sotsiaalfondi eelarvest riiklike tegevuste juhtimisprogrammide rahastamine.

2.3.3   Tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse toetamise mikrokrediidirahastu (2010) eesmärk on arendada mikrokrediidivõimalusi neile, kellel on raskusi juurdepääsuga töökohtadele ja/või krediidile. Abikõlblikud on füüsilisest isikust ettevõtjad ja sotsiaalsed mikroettevõtted. Programmi haldab Euroopa Investeerimisfond, kes võimaldab laenu andvatel finantsasutustel kasutada Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi toetust võimalike kahjude korral ning tagada likviidsus. Programm sisaldab vahendeid summas 200 miljonit eurot kolme aasta kohta (2010–2013) 27 liikmesriigile.

2.3.3.1

Programmi eesmärk aastatel 2014–2020 on endiselt juurdepääsu lihtsustamine mikrorahastamisele ja sotsiaalsele ettevõtlusele, tagades 25 000 euro ulatuses laene 191,6 miljoni suurusest eelarvest seitsmeks aastaks (27 miljonit eurot aastas).

2.4   Ettepaneku peamised punktid

2.4.1   Uue sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi eelarve on 958 miljonit eurot, mis on ainult 10 % suurem 2007. aasta eelarvest. Programm, mis kuulub ELi 2020. aasta strateegiasse, toetub strateegiaga samadele põhimõtetele: partnerlus, kooskõlastus, eeltingimused, eelarve tasakaal, koostöö ja territoriaalse ühtekuuluvuse tõhustamine, jätkuv lihtsustamine.

2.4.2   Komisjon, kelle laiem eesmärk on viia läbi suuremaid struktuurimuutusi ELi sotsiaalvaldkonnas, edendades liikmesriikide sotsiaalpoliitika ajakohastamist, teeb järgmised ettepanekud (8):

—	kooskõlastada kõnealused kolm programmi omavahel ning Euroopa Sotsiaalfondiga;

—	kehtestada ühtlustatud teabe-, teabevahetus-, levitamis-, juhtimis- ja hindamismenetlused;

—	keskenduda rohkem tugevat Euroopa lisandväärtust pakkuvatele suurtele projektidele, ning üritada kärpida kulusid.

2.4.3   Programmil on viis eesmärki:

—	tõhustada ELi eesmärkide kooskõla tööhõive, sotsiaalpoliitika ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas;

—	edendada head valitsemistava, vastastikust õppimist ja sotsiaalset uuendustegevust;

—	ajakohastada Euroopa õigusakte ja tagada nende rakendamine;

—	edendada geograafilist liikuvust;

—	lihtsustada juurdepääsu mikrorahastamisele.

3.   Komitee üldised märkused

3.1   Komitee leiab, et komisjoni ettepanek ratsionaliseerida ELi toetusmeetmeid tööotsijate jaoks on huvitav ning arvestab asjaolu, et pole lihtne kavandada seitsmeaastast programmi ajal, kui eelmine programm veel kaks aastat kehtib.

3.2   Komitee tunneb kahetsust selle üle, et eesmärk ühtlustada riiklikke sotsiaalõigusi ning samal ajal neid jätkuvalt parandada, mis peab kaasa tooma erinevuste kaotamise nende vahel ja liikuvuse hõlbustamise, ei ole seatud üldeesmärgiks (9).

3.3   Komitee rõhutab, et ELi pädevus sotsiaalpoliitika ja ühtekuuluvuse valdkonnas on jagatud pädevus (10). EL peab seda alati järgima kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (11) artikli 9 ning artiklite 8 ja 10 üldkohaldatavate sätetega.

3.4   Kõnealuses kontekstis soovib komitee, et praeguseni sotsiaalpoliitika valdkonda kuulunud kaks olulist teemat, milleks on võrdsed võimalused ja võitlus diskrimineerimise vastu, mis kuuluvad nüüd õigusküsimuste peadirektoraadi pädevusvaldkonda, jääksid programmi PROGRESS kohaldamisalasse, kuna paljud diskrimineerimise vormid väljenduvad töötasuga seonduvas ja sotsiaalses ebavõrdsuses. Seda korratakse ka Euroopa Sotsiaalfondi 2011. aasta oktoobri määruse ettepaneku põhjendustes 10 ja artiklites 7 ja 8 (12) ja võrdseid võimalusi käsitletakse endiselt sotsiaalseid küsimusi käsitlevas aluslepingu peatükis.

3.5   Komitee tunneb kahetsust selle üle, et kolme tegevussuuna, milleks on PROGRESS, EURES ja mikrorahastamine, ühendamisest oodatavaid sünergiaid ei ole sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmis rohkem rõhutatud. Arvestama oleks pidanud piirkondade osatähtsusega. Konkreetseid koosmõju võimalusi teiste Euroopa programmidega, hariduse, noorte tööhõive toetamise, noortele suunatud juhtalgatuse „Sinu esimene EURESi töökoht” valdkonnas, ei ole uuritud.

3.6   Uue programmi tutvustamiseks on komitee arvates vajalik anda hinnang tegelikult jaotatud vahenditele, nende kasutamise tasemele ning praktiliste takistustele projektide rakendamisel (vt mikrorahastamine ja töökohtade loomine). Lisaks sellele ei selgita komisjon, mil moel tehakse kindlaks Euroopa tugev lisaväärtus, mis määrab uute meetmete abikõlblikkuse. Komisjon rajab oma eesmärgid ebakindlatele alustele, mis on seda ebakindlamad, et eelnevat programmi ei ole hinnatud ja uue programmi lisaväärtuse hinnang on enam kui subjektiivne.

3.7   Arvestades Euroopa Sotsiaalfondi määruse eelnõu, leiab komitee, et sotsiaalpartnerite osatähtsust oleks tulnud mainida sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi kolmes tegevussuunas; Euroopa Sotsiaalfondi käsitlevas dokumendis tunnistatakse nende esmatähtsust „tööhõive-, majandus- ja sotsiaalpoliitika” (13) valdkonnas.

3.8   Samuti leiab komitee, et sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmis (mis on osaliselt rahastatud Euroopa Sotsiaalfondist) peaks olema kajastatud valitsusväliste organisatsioonide osatähtsus; Euroopa Sotsiaalfondi käsitleva määruse ettepaneku põhjenduses 9 on sätestatud, (14) et „Sotsiaalfondi toetatavate meetmete tõhus ja tulemuslik rakendamine tugineb heale valitsemistavale ja kõikide asjaomaste territoriaalsete ja sotsiaalmajanduslike osalejate, eriti sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide vahelisele partnerlusele”.

3.9   Programm omistab olulist tähtsust kodanikuühiskonna organisatsioonidele (15) ning komitee leiab, et nende kindel roll peaks olema määratletud. Nad võiksid seega täita oma ülesandeid poliitika kujundamise protsessis.

3.10   Komitee arvates peaks komisjon käsitlema digitaalse kaasatuse (16) teemat kavandatud meetmetes, kuna info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on valdkonnaülese tähtsusega kaasatuse ja tööhõive suurendamisel.

4.   Strateegia

4.1   Komitee märgib, et eelnõus pealkirjaga „Sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm” tehakse ettepanek jätkata kolme varasemat ELi meedet neid uuendamata. Komisjon teeb ettepaneku kavandada kolm tegevussuunda sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni saavutamiseks sotsiaalse eksperimenteerimise kaudu, kuid ei määratle ei põhjendustes, dokumendi tekstis ega eelhinnangus sotsiaalse uuendustegevuse tegelikku eesmärki.

4.2   Eri riikides teostatud akadeemilised uuringud sotsiaalse uuendustegevuse kohta põhinevad ideel, et tootmise/tarbimise mudel on aegumas, ning neis jõutakse järeldusele, et aeg on muuta sotsiaalseid struktuure sidusrühmade ja huvikategooriate rollide ümberjaotamisega. Uuenduse püsiva määratluse puudumine toob endaga kaasa ebakindluse nii sotsiaalsete kui muude ettevõtete juhtimismudelite valikul ning tasustamisel ja sotsiaalse dialoogi vormi küsimuses (17). Teadlaste jaoks mõjutab sotsiaalne muutus ka sotsiaalkaitsesüsteeme. Euroopa sotsiaalmudel tuleb üle vaadata ilma siduvaid õigusakte kehtestamata ning eksperimenteerimise vormis. Üldprogrammi „PROGRESSi tegevussuund” (18) peaks edendama tõenditepõhist poliitika kujundamist ja uuendustegevust, kaasates sotsiaalseid partnereid, kodanikuühiskonna organisatsioone ja teisi huvitatud isikuid;

4.3   Euroopa Komisjon edendab oma eelnõus seda sotsiaalset eksperimenteerimist, määratlemata seejuures kavandatud uuendustegevuse ja muutuste suunda. Tegemist on sotsioloogilise lähenemisviisiga, mis võiks eksitada kodanikke, kes ei mõista lõpp-projekti eesmärki. Komitee arvates tuleks eelkõige vaadelda, miks ja kuidas turg, avalikud teenused ning Euroopa toetused ei ole vastanud sotsiaalsetele vajadustele, miks rikkuse ümberjaotamine ei taganud raskustes olevatele inimestele sõltumatust kooskõlas põhiõiguste harta põhimõtetega.

4.4   Komitee arvates peaksime teadma, millise sotsiaalse muutuseni peaks uuendustegevus viima – asjaolu, mida ei võimalda alt-üles meetod ega käsitletava määruse eelnõu, kus sellele viidatakse.

4.5   Sotsiaalkindlustuse süsteemidel, mida kodanikud tunnevad tänu nende jätkusuutlikkusele, on tugev legitiimsus. Komitee leiab, et „on väga oluline, et innovaatilisi lahendusi katsetataks ja hinnataks enne nende ulatuslikumat kasutuselevõttu,” (19) asjaolu, mis võib vähendada ulatuslikku solidaarsust, muutes selle järelevalveks ning killustades sotsiaalmeetmeid ja nende esindusvorme.

4.6   Komitee arvates peaks vaadeldav programm tagama selle, et sotsiaalne uuendustegevus täiendaks sotsiaalõigusi (20) ja riiklikke sotsiaalkaitsesüsteeme nendega konkureerimata. Komitee rõhutab, et sotsiaalne innovatsioon ei tohi välja tõrjuda pikaajalisi õigusel ja turvalisusel põhinevaid süsteeme, mida pakutakse kodanikele, sealhulgas kõige haavatavamatele.

4.7   Tõeline sotsiaalne muutus ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade jaoks enne süsteemseid sotsiaalseid reforme oleks juurdepääs tööturule, elamispinnale ja transpordivahenditele. Euroopa Liidus elavad inimesed vajavad eelkõige inimväärset tööd. Programmis tuleks mainida elamispinna küsimust, kuna see puudutab kõiki osalejaid nii tööhõive kui kaasatuse valdkonnas (21).

4.8   Komitee meenutab, et mis puudutab sotsiaalkaitse valdkonda selle kõige kitsamas tähenduses (22), antakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõikes 4 liikmesriikidele õigus määratleda oma sotsiaalkaitse süsteemi põhiprintsiibid ja võimalus säilitada või kehtestada rangemaid kaitsemeetmeid, mis on loomulikult kooskõlas aluslepingutega.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Komitee peab vajalikuks lisada määruse ettepanekusse viide subsidiaarsuse põhimõttele, ning samuti loodetav tugeva Euroopa lisandväärtuse määratlus.

5.2   PROGRESS

5.2.1   Projekti meetmed, osalejad ja võimalikud toetuse saajad ei ole piisavalt hästi määratletud (23). Dokumendis ei ole öeldud, kas analüüsis võetakse arvesse sotsiaalpartnerite (24) ja valitsusväliste organisatsioonide seisukohti, eelkõige näitajate (25) valiku arendamisel.

5.2.2   Programmi PROGRESS eesmärke on raske mõõta ning selles kasutatakse subjektiivseid muutujaid, ning lisaks sellele on finantsselgituse kohaselt projekti haldamine tulemuspõhine (26). Mõju tööhõive-eesmärgile ei ole hinnatud, vahend näib olevat vähe tõhus. Kogutud andmetes tuleks võtta õppust ebaõnnestumistest ning nende põhjal tuleks luua veebipõhine ülevaade headest kogemustest. Komitee soovitab enne programmi jätkamist uurida, milliseid töökohti on tänu programmi toetustele loodud. Komisjon väldiks nii väheusutaval hinnangul põhinevaid soovitusi struktuurireformide kohta.

5.2.3   Eesmärk ja vahendid ei ole kooskõlas: väljakuulutatud rahastamine, millest aastatel 2014–2020 eraldatakse kolmele tegevussuunale 10 % võrra rohkem vahendeid kui 2007. aastal, ei võimalda uute meetmete käivitamist.

5.2.4   Dokumendis keskendutakse liialt haldusküsimustele (27): maksumaksjate raha peaks aitama otse kodanikke. Oleks oluline teada, millist osa sellest kasutatakse näiteks võitlusele vaesusega.

5.2.5   Toetusega projektide hindamine sarnaselt varasemate hinnangutega võivad tuua endaga kaasa täiendavaid kulusid välisaudiitorfirmade kasutamisel. Komitee arvates tuleks dokumente ja menetlusi lihtsustada ja standardiseerida.

5.2.6   Seoses sotsiaalsete ettevõtetega (28) soovib komitee:

—	meenutada subsidiaarsuse põhimõtet ja liikmesriikide vastutusvaldkondi;

—	määratleda nende roll üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste raames;

—	näha koosmõju sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi ning 7. detsembri 2011. aasta määruse ettepaneku [Euroopa Sotsiaalse Ettevõtluse Fondi kohta] vahel, mille eesmärk on arendada sotsiaalettevõtteid (ESEFi märgise andmine);

—	juhtimiseeskirju, mis sõltuvad sellest, mil määral sotsiaalettevõte teenib sotsiaalset eesmärki, investoritele kohandatavaid eeskirju, täpsustusi pankade rolli kohta vajadusel koos eeldatavalt nõutavate maksejõulisuse eeskirjadega;

—	füüsilisest isikust ettevõtjate abikõlblikkus.

5.3   EURES

5.3.1   EURESt rahastatakse 15 % ulatuses sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmist ning suures osas Euroopa Sotsiaalfondist. Programmide eelarvete kattumine ei muuda olukorda kodanike jaoks lihtsamaks: struktuurifondid on jagatud piirkondade vahel vastavalt NUTS2-le, aga sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi fondid ei ole.

5.3.2   Riikliku ja piiriülese tasandi tegevusi rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, kuid näib, et ELi tasandi tegevusi (29) tuleb rahastada sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmist. Euroopa Sotsiaalfondi puhul kehtivad eeskirjad sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide osaluse kohta, kuid sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi puhul ei kehti.

5.3.3   Komitee kahtleb selles, kas on kasulik ühendada ühe sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi alla niivõrd erinevaid teemasid, mille eelarvekontroll oleks palju raskem kui praeguse korralduse puhul. Rahastamise jaotamine Euroopa Sotsiaalfondi, komisjoni ja liikmesriikide vahel peaks olema palju selgem. See toob endaga kaasa eri eeskirjade rakendamise komiteemenetluse korral ja komisjoni rakendusaktide kontrollimisel (30).

5.3.4   Komitee ei ole kindel, kas komisjonil on mõttekas luua tsentraliseeritud süsteem ja pidurdada EURESi piirkondlikku dünaamikat, seda enam et selle kauaaegse sotsiaalse uuendustegevuse varasemad kogemused näitavad, et kohaliku tasandi osalejad saavutavaid kõige paremaid tulemusi. 2007. aastal soovis parlament isegi suurendada programmi eelarvet (31). Komitee meenutab, et liikuvus ei ole eesmärk omaette, vaid üksnes abivahend vajadusel töö otsimiseks ELi vastuvõtvas liikmesriigis.

5.3.5   Komitee leiab, et dokumendis tuleks mainida järgmist:

—	kinnitada põhimõtet, mille kohaselt omab inimväärsete töökohtade pakkumine esmatähtsust võrreldes mikrokrediidi ja mikrotöökohtade pakkumisega;

—	kinnitada liikuvuse edendamise eesmärki, võideldes samal ajal sotsiaalse dumpingu vastu;

—	EURESi kaudu sõlmitud töölepingu liigid;

—	sihipärase liikuvuse määratlus;

—	EURESi õiguslikku alusesse kavandatud muutused (32);

—	liikuvate Euroopa kodanike vajadus sotsiaalõiguste ülekantavuse ja oskuste vastastikust tunnustamist reguleerivate uute õigusaktide järele (33);

5.3.6   Komitee peab vajalikuks säilitada sotsiaalpartnerite roll EURESis.

5.4   Mikrorahastamine ja sotsiaalne ettevõtlus

5.4.1   Komitee soovib, et kodanikke teavitataks põhjalikult kõnealusest programmist, et nad väldiksid mitteametliku majanduse veebipõhiseid liigkasuvõtliku intressimääraga mikrorahastamise pakkumisi (digitaalse kaasatuse vajadus). Ei tohiks unustada, et eelnõu artiklis 22 loetletud isikud on haavatavas olukorras ja neile on vaja muud toetust kui mikrokrediiti ja konkurentsi tekitamist. Selline riskantne tegevus võib viia nad ummikseisu ning ei asenda tasustatud tööd.

5.4.2   Komitee sooviks, et analüüsitaks võimalust kasutada erilist jaotuspõhimõtet programmi jagamiseks liikmesriikide vahel.

5.4.3   Komitee peab vajalikuks esile tuua Euroopa Investeerimisfondi ja Euroopa Investeerimispanga võimendavat mõju ning määratleda selgelt toetuse saajad. On selge, et 25 000 euro suuruse summa mõju on väga erinev vastavalt sellele, kas küsimuse all on töökoha kaotanud isik (artikli 22 lõike 1 punkt a), sotsiaalettevõte (artikli 22 lõige 3) töötajate ja eelarvega või eraettevõtja ja tema mikroettevõte ja ka laenuandjad suhtuvad tagatistesse erinevalt. Seega on põhjust selgitada,

—	mida tähendab „sotsiaalne” selle tegevussuuna raames;

—	kes on toetuse saajad ja eelkõige abikõlblike sotsiaalsete ettevõtete suurus;

—	mida mõeldakse „sotsiaalse mikroettevõtte” all;

—	kuidas abi rakendatakse ja milline on selle täielik kate (100 %);

—	millised on astmelise abi võimaliku kehtestamise kriteeriumid;

—	millised on lihtsustusmeetmed järelhinnangu ja kontrollikulude vähendamise hõlbustamiseks.

5.4.4   Laenuandjate seisukohast tuleks

—	tagada selgemad eeskirjad laenuandjate kohta, et nad täidaksid oma ülesandeid, seadmata laenajatele erilisi varjatud nõudmisi;

—	näha ette hindamismeetmed kiire järelhinnangu tegemiseks.

5.4.5   Komitee soovib, et nende meetmete lisaväärtus oleks suurem kui eelneva programmi eelnev hinnang, mille kohaselt loodi 1,2 töökohta eraldatud mikrolaenu kohta (34).

---

(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 100, lk 77, 30.4.2009.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 132, lk 22, 3.5.2011.

(3)  Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm, COM(2011) 609 final

(4)  ELi toimimise lepingu artikkel 151.

(5)  Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Sotsiaalse Ettevõtluse Fond.

(6)  Komisjoni 2012. aasta tööprogramm, COM(2011) 777 final.

(7)  Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond.

(8)  COM(2011) 609 final, eelnõu seletuskirja punkt 1 ja artikli 4.1 punkt c.

(9)  EÜ asutamislepingu artikli 151 lõige 1

(10)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 lõike 2 punktid b ja c.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 24, lk 29, 28.1.2012.

(12)  COM(2011) 607 final.

(13)  COM(2011) 607 final, vt seletuskirja punkt 5.

(14)  COM(2011) 607 final, põhjendus 9.

(15)  COM(2011) 609, põhjendus 9

(16)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 318, lk 9, 29.10.2011.

(17)  Social innovation Review, Standford Graduate School of Business, sügis 2008, J.A. Phills, K. Deiglmeier, D.T. Miller; Social Innovation, J. Howaldt & M. Schwarz, IMO-Dortmund, mai 2010; Transformations et Innovation sociale en Europe: quelles sorties de crise ?, N. Richez-Battesti & D. Vallade, P.U de Louvain-Cahiers du CIRTES 5.9. 2010, lk.45; S. Bacq & F. Janssen, ibid, lk. 207.

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse eelnõu punkt 3 a, ELT C 255, lk 67, 14.10.2005.

(19)  artikli 9 lõige 1 ja artikkel 3, millel on väga lai kohaldamisala.

(20)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 151 lõige 1.

(21)  Põhiõiguste harta artiklid.1, 7, 15 ja 24, artikli 34 lõige 3 ja artikli 52 lõige 3, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8, Läbivaadatud Euroopa sotsiaalharta artiklid. 30 ja 31.

(22)  COM(2011) 609, artikli 4 lõike 1 punktid a ja b.

(23)  Näiteks eelhinnang lk 42.

(24)  COM(2011) 609, artikli 15 alapunktid a ja c.

(25)  COM(2011) 607, artikkel. 6.

(26)  „Ettepanekutele lisatav finantsselgitus”, punkt 1.4.3 (lisa dokumendile COM(2011) 609 final, lk 32).

(27)  COM(2011) 609 final, artikli 5 punkt 3.

(28)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 24, 28.1.2012, lk 1.

(29)  Portaal ja algatus noortele „Sinu esimene EURESi töökoht"

(30)  Määrus (EL) nr 182/2011.

(31)  Euroopa Parlamendi 15. septembri 2007. aasta resolutsioon.

(32)  Teatis COM(2011) 777 final.

(33)  19. detsembri 2011. aasta direktiivi ettepanek (COM(2011) 883 final).

(34)  „Ettepanekutele lisatav finantsselgitus”, punkt 2.1.2. Tulemusnäitajad, (lisa dokumendile COM(2011) 609 final, lk 37).

---