13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/1

—

võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni Atlandi-üleste suhete olukorra kohta pärast valimisi Ameerika Ühendriikides (1);

—

võttes arvesse oma resolutsioone Atlandi-ülese majandusnõukogu kohta ja oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni eelseisva ELi ja USA tippkohtumise ning Atlandi-ülese majandusnõukogu kohtumise kohta (2);

—

võttes arvesse 3. novembril 2009. aastal Washingtonis toimunud ELi ja USA tippkohtumise tulemusi;

—

võttes arvesse Atlandi-ülese majandusnõukogu neljandal kohtumisel 27. oktoobril 2009. aastal vastu võetud eduaruannet, õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi raames vastu võetud ühisavaldust ning 4.-9. detsembril 2009 New Yorgis ja 4.-6. juunil 2010 Madridis toimunud kohtumisi;

—

võttes arvesse ELi ja USA 28. oktoobri 2009. aasta ühisavaldust „Atlandi-ülese koostöö tõhustamine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal”;

—

võttes arvesse ELi ja USA 3. juuni 2010. aasta terrorismivastast ühisavaldust;

—

võttes arvesse 26.-27. juunil 2010 Torontos ja 21.-23. oktoobril 2010 Soulis toimunud G20 tippkohtumiste järeldusi;

—

võttes arvesse 20.–22. septembril 2010 toimunud, aastatuhande arengueesmärke käsitlenud ÜRO kõrgetasemelist plenaaristungit ja selle järeldusi;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et Atlandi-ülesed suhted on ainulaadsed ja laiaulatuslikud ning sisaldavad muu hulgas vastastikust kohustust austada demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja inimõigusi, võidelda terrorismiga ning tõkestada massihävitusrelvade levikut; märkides ELi ja USA ühistele huvidele ja väärtustele tähelepanu juhtides vajadust, et EL ja USA peavad üksteist kuulda võtma, ning asjaolu, Euroopa Parlament peab olema valmis USA presidenti ja USA Kongressi kuulda võtma;

B.

arvestades, et Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid teevad koostööd kogu maailmas, et edendada ühisel ajalool, kultuuril ning ühistel huvidel ja väärtustel põhinevat ühist tegevuskava, ning arvestades, et ELi ja USA suhted peavad olema määrava tähtsusega üleilmsete küsimuste ja uute probleemide lahendamisel rahvusvahelise õiguse ja olemasolevate mitmepoolsete institutsioonide, eelkõige ÜRO, OSCE ja NATO raamistikus;

C.

arvestades, et kaks Atlandi-ülest partnerit moodustavad kokku poole maailma majandusest, oma 4,28 triljoni dollarilise mahuga moodustavad nad maailma suurima, integreerituima ja kõige pikaajalisema majandussuhte ning nad on üleilmse majandusliku heaolu peamised tagajad; arvestades, et Atlandi-üleste suhete tugevus ja nendele suhetele pühendumine on praeguse üleilmse finants- ja majanduskriisi tõttu veelgi suurema tähtsusega; arvestades, et koordineeritud rahapoliitika peaks Atlandi-üleses partnerluses omama suuremat tähtsust;

D.

arvestades, et mõlemad partnerid on võtnud majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks kohustuse teha koostööd, ning arvestades, et Euroopa Parlament toetab jätkuvalt sotsiaalse turumajanduse põhimõttel rajaneva Atlandi-ülese turu väljakujundamist 2015. aastaks, milline saavutus oleks ELi enda ühtse turu väljakujundamise kõrval üleilmse majanduskasvu taastamise ja majanduse elavdamise peamisi tegureid;

E.

arvestades, et arengumaad on inimtegevuse põhjustatud kliimamuutuse mõjudes kõige vähem süüdi, kuid nende jaoks on tagajärjed kõige tõsisemad; arvestades, et kliimamuutuse negatiivsete välismõjude tõttu on ohus vaesuse vähendamise otstarbel tehtavad rahvusvahelised investeeringud, mis omakorda seab ohtu aastatuhande arengueesmärkide saavutamise; märgib ka, et Atlandi-ülese arengupartnerluse algatuse osas on vaja jätkuvat arutelu,

1.

rõhutab, kui oluline on, et ELi ja USA juhtorganid suurendaksid üleilmsete probleemide ja piirkondlike konfliktide käsitlemisel strateegilist arutelu, koostööd ja koordineerimist;

2.

kutsub mõlemat osalist üles edendama demokraatia ja inimõiguste austamist maailmas oma poliitika põhielemendina; rõhutab vajadust tõhusa kooskõlastamise järele ennetava ja kriisidiplomaatia valdkonnas; kutsub USA administratsiooni veel kord üles Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti ratifitseerima ja sellega ühinema; kordab oma üleskutset kaotada kogu maailmas surmanuhtlus;

3.

peab oluliseks, et ELi ja USA tippkohtumisel kohustuksid mõlemad partnerid võtma juhtrolli G20 kohustuste täitmisel;

4.

rõhutab, kui tähtis on ELi ja USA koostöö konkreetsete vormide kokkuleppimises, et Cancúnis toimuval ÜRO kliimamuutuste konverentsil (COP 16) oleks teaduslike tõendite alusel lõpuks võimalik saavutada selline rahvusvaheline kokkulepe, mis hõlmab piisavat rahvusvahelist abi kliimamuutuse leevendamise ning sellega kohanemise meetmete rahastamiseks arengumaades;

5.

tunneb heameelt uue lähenemisviisi üle, mille USA administratsioon on võtnud oma suhetes Iisraeliga, ja nõuab, et Euroopa ja Ameerika tugevdaksid oma partnerlust Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamisel; tunneb sellega seoses heameelt otsekõneluste alustamise üle Iisraeli ja Palestiina omavalitsuse vahel, millest anti teada Washingtonis 2. septembril 2010. aastal; juhib tähelepanu asjaolule, et on vaja edasisi läbirääkimisi, mille tulemuseks on kokkulepitud tähtajaks kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, kus rahus ja turvaliselt eksisteerivad kõrvuti Iisrael ja sõltumatu, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik; rõhutab, et üldine rahu, mis on piirkonna kõigi osapoolte ja ELi peamine huvi, tuleb saavutada asjaomaste ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide, Madridi põhimõtete (sh „territoorium rahu vastu”), nn teekaardi ning poolte vahel varem saavutatud kokkulepete alusel, ning rõhutab, et Lähis-Ida nelik peab rahuprotsessis aktiivselt osalema, tunnustades Araabia rahualgatuse ja Araabia partneritega jätkuva koostöö tähtsust; nõuab tungivalt, et Iisraeli valitsus pikendaks moratooriumi asunduste rajamisele; nõuab Euroopa aktiivsemat osalemist Süüria ja Liibanoni suunal;

6.

rõhutab, et teadmatus Iraani tuumaprogrammi olemuse suhtes ohustab tuumarelva leviku tõkestamise süsteemi ning nimetatud piirkonna ja kogu maailma stabiilsust; väljendab pettumust selle üle, et Iraan keeldub endiselt täieulatuslikust koostööst Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga – takistab selle tööd, ei võimalda juurdepääsu tähtsatele tuumarajatistele ja paneb veto inspektorite nimetamisele; kutsub Iraani riigijuhte üles tagama, et Iraan täidaks oma tuumarelva leviku tõkestamise lepingust tulenevaid kohustusi; kutsub Teherani üles ratifitseerima ja rakendama kaitsemeetmete lepingu lisaprotokolli, ja kutsub USAd ja ELi üles oma välispoliitikat selle eesmärgi saavutamiseks koordineerima;

7.

nõuab paremat ELi ja USA vahelist koostööd Afganistanis ja Pakistanis eesmärgiga aidata kaasa piirkonna rahule ja stabiilsusele, demokraatiale, inimõigustele ja arengule; toonitab, kui oluline on naaberriikide ja teiste piirkonna kesksete osaliste osalus selles protsessis, mis võib märkimisväärselt kaasa aidata piirkonna stabiliseerumisele;

8.

kuigi on teadlik sellest, et konfidentsiaalsete sõjaväedokumentide lekkimine võib sõjaväelased ohtu seada, on väga mures hiljutiste tõsiste süüdistuste pärast, et Iraagis on piinamisele läbi sõrmede vaadatud; nõuab, et see küsimus tõstatataks ELi ja USA tippkohtumisel, pidades silmas sõltumatut Atlandi-ülest uurimist;

9.

nõuab tungivalt, et Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV) täidaks endale kuuepoolsete kõneluste raames võetud kohustusi, sh loobuks täielikult ja tõendatult kõigist tuumarelvadest ja olemasolevatest tuumaprogrammidest; kutsub KRDVd üles täitma täies ulatuses oma tuumarelva leviku tõkestamise ja tuumadesarmeerimise alaseid kohustusi; kinnitab veel kord oma tugevat toetust kuuepoolsetele kõnelustele ja jääb endale kindlaks, et diplomaatiliste kanalite abil tuleb asjakohastes küsimustes saavutada rahuldav ja terviklik lahendus;

10.

väljendab rahulolu 2010. aasta aprillis toimunud tuumaohutusalase tippkohtumise tulemustega, milles rõhutati tuumaterrorismi tõkestamise ja järgmise nelja aasta jooksul kõigi ohtlike tuumamaterjalide turvalisuse tagamise ülemaailmset tähtsust ning lepiti kokku töökavas olemasolevate tuumaohutusalaste lepingute ja programmide parandamiseks ja üldiseks kohaldamiseks; toetab erinevate riikide algatusi riigisisese turvalisuse parandamiseks ja ergutab teisi riike selle protsessiga ühinema;

11.

rõhutab NATO tähtsust Atlandi-ülese julgeoleku tagajana ja nõuab, et USA ja ELi liikmesriigid teeksid üleilmse julgeolekuga seotud probleemide lahendamiseks koostööd; märgib tööd, mis on tehtud selleks, et jõuda kokkuleppele uue strateegilise kontseptsiooni osas; on seisukohal, et kõnealuse laiema julgeolekustruktuuri asjakohast arengut tuleks käsitleda ka arutelus Venemaaga ja ELi mittekuuluvate OSCE liikmesriikidega; toonitab ÜJKP tähtsust ja Euroopa kaitsevõime suurendamise olulisust Atlandi-ülese julgeoleku tugevdamise seisukohalt;

12.

märgib, et ELil ja USAl on järjest rohkem ühised probleeme ja väljakutseid; nõuab tungivalt, et partnerid algataksid kõikehõlmava ühise protsessi, mille raames oleks võimalik hinnata ja välja töötada kõiki Atlandi-üleseid meetmeid, et luua ühtne, sidus ja laiaulatuslik strateegia nende küsimuste tõhusaks lahendamiseks;

13.

rõhutab, kui oluline on piirkonna stabiilsuse jaoks ausalt ja demokraatlikult läbiviidav rahvaküsitlus Lõuna-Sudaani iseseisvuse küsimuses; nõuab, et EL ja USA teeksid tihedat koostööd Sudaani ametivõimudega tagamaks, et 2011. aasta jaanuaris toimuv rahvaküsitlus Sudaani tuleviku küsimuses toimuks rahumeelselt, ausalt ja läbipaistvalt;

14.

tunneb heameelt, et USA president Barack Obama ja Venemaa president Dmitri Medvedev kirjutasid 8. aprillil 2010 Prahas alla uuele START-lepingule, ja ootab mõlemalt osapoolelt selle kiiret ratifitseerimist;

15.

tunnistab, et ELil ja USAl on ühiseid kaubandus- ja poliitilisi huvisid Ladina-Ameerikas, kus EL omab strateegilist partnerlust Mehhiko ja Brasiiliaga, vabakaubanduslepinguid Tšiili ja Mehhikoga ning peab Colombiaga läbirääkimisi vabakaubanduslepingu sõlmimise üle;

16.

on veendunud, et Atlandi-ülene majandusnõukogu (AMN) on Atlandi-üleste majandussuhete korraldamiseks kõige sobivam mehhanism; nõuab partneritelt tungivalt Atlandi-ülese majandusnõukogu kogu potentsiaali kasutamist, et ületada majandusintegratsiooni takistavad tõkked ning saavutada 2015. aastaks sotsiaalse turumajanduse põhimõttel rajanev Atlandi-ülene turg, mis on positiivne lahendus praegusele majandus- ja sotsiaalkriisile;

17.

nõuab AMNilt suuremat strateegilisust, et käsitleda kõigi sidusrühmade muresid; kordab uuesti nõuet jagada AMNi kohtumiste ajakavad, päevakavad, tegevuskavad ja eduaruanded õigeaegselt laiali, sest need peaksid olema sidusrühmadele piisava viiteajaga kättesaadavad ning seejärel avalikustatud, et suurendada läbipaistvust;

18.

tervitab asjaolu, et AMNi nõustab hulk sidusrühmi, sh äriringkondade esindajad, ja kordab oma nõudmist, et võrreldav sotsiaalse mõõtme täielikuks hõlmamiseks antaks roll ka ametiühinguliikumise esindajatele mõlemal pool Atlandi ookeani; kutsub üles lisama Atlandi-ülese töövõtjate dialoogi ja Atlandi-ülese energiadialoogi juhid nõuanderühma koosseisu;

19.

kutsub tulevast AMNi kohtumist silmas pidades komisjoni üles jätkama pingutusi kolmanda osapoole kohustusliku kontrolli alla kuuluvate toodete vastavusdeklaratsioonide tunnustamise korra ametlikuks vastuvõtmiseks, eriti info- ja sidetehnoloogia ning elektriseadmete osas, nõudma ametlike mõõtühikute vastastikust tunnustamist, eelkõige USA nõustumist EList pärit toodete märgistamisega üksnes meetermõõdustikus, uurima standardimisküsimusi koostöös USA ametivõimudega, korraldama standardimise ümarlaudu, mis keskenduksid uuenduslikele lahendustele, ja kooskõlastama tegevust rahvusvahelisel tasandil; on arvamusel, et innovatsioonialases partnerluses tuleks seada siht intellektuaalomandi kaitse tagamisest kaugemale ning käsitleda selles strateegilist dialoogi konkurentsipoliitika, tehnosiirde ja standardite lähendamise üle;

20.

peab ülimalt oluliseks dialoogi pidamist AMNis uuendtoidu ning toiduainetetööstuses uute tehnoloogiate kasutamise teemal; rõhutab muresid, mis on seotud kloonimisega tõuaretuses;

21.

kutsub üles tegema AMNi raames koostööd kõigis küsimustes, mis puudutavad tööstusharude, eelkõige VKEde õiguskeskkonda, ning järgima Atlandi-ülese mõjuga õigusaktide koostamisel ELi väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” lähenemisviisi „kõigepealt mõtle väikestele”;

22.

väljendab rahulolu ELi ja USA vahelise avatud taeva teise etapi lepingu allkirjastamisega 2010. aasta juunis, sest see on tulemusliku koostöö nurgakivi, ja viimase Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) lepingu sõlmimisega 8. oktoobril 2010, sest see on oluline samm teel Atlandi-ülesele lennundusturule; kutsub USA ametiasutusi ja komisjoni siiski üles tegema Atlandi-ülest koostööd suurema vabaduse heaks investeeringute ja lennuettevõtjate omandilise kuuluvuse osas, mille puhul ei tehtaks piiranguid väliskodanikele;

23.

märgib, et EL ja USA kui maailma suurimad põllumajandustoodete tootjad, eksportijad ja importijad seisavad silmitsi sarnaste probleemidega, ja et nad etendavad maailma toiduga kindlustatuse tagamisel olulist osa; nõuab suuremat koostööd Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi vahel põllumajanduspoliitika paralleelse reformimise osas;

24.

rõhutab kriisi ajal toimunud seniolematut koostööd silmas pidades, kui oluline on kasutada AMNi ka partneritevahelise makromajandusliku koostöö raamistikuna, ning innustab pädevaid finantsasutusi tihendama koordineerimist, eelkõige järelevalve ja süsteemse riski ennetamise vallas; tunnustab ELi ja USA suurt rolli maailma finantseerimisasutustes, sh Rahvusvahelises Valuutafondis, Maailmpangas ja Rahvusvaheliste Arvelduste Pangas;

25.

kordab oma üleskutset ELi ja USA juhtidele ning AMNi kaasesimeestele võtta AMNi edu huvides arvesse õigusloojate otsustavat rolli; nõuab tungivalt, et nad kaasaksid õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi esindajad täielikult ja vahetult AMNi, kuna õigusloojad jagavad koos vastavate täitevvõimuorganitega vastutust paljude AMNi otsuste jõustamise ja järelevalve eest;

26.

on seisukohal, et on oluline tagada USA Kongressi ja Euroopa Parlamendi juhtivate liikmete kaasamine õigusloojate dialoogi ja AMNi protsessi, et vältida õigusaktide soovimatut mõju Atlandi-ülesele kaubandusele ja investeeringutele; loodab, et praeguse õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi saab Euroopa Parlamendi eelnimetatud 26. märtsi 2009. aasta resolutsioonis esitatud soovituste alusel muuta järk-järgult Atlandi-üleseks parlamentidevaheliseks assambleeks;

27.

on otsustanud jätkuvalt kutsuda USA seadusandjat üles (ning nõuab, et komisjon toimiks samamoodi AMNi raames) uuesti läbi vaatama konteinerite 100 %lise läbivalgustamise kohustust ning arendama USAga riskijuhtimisel põhinevat koostööd, mis hõlmaks ELi ja USA kaubanduspartnerlusprogrammide vastastikust tunnustamist kooskõlas Maailma Tolliorganisatsiooni SAFE-normide raamistikuga;

28.

rõhutab, kui pakiline on Doha arenguvoor võimalikult kiiresti lõpule viia; nõuab ühist lähenemisviisi, mis kaasaks selliseid kiiresti areneva majandusega riike nagu Hiina, India ja Brasiilia, et arendada mitmepoolselt kaubanduseeskirju ja -läbirääkimisi;

29.

on veendunud, et AMN võib etendada olulist osa ELi ja USA ühise lähenemisviisi tugevdamisel nende kaubandussuhetes kolmandate riikidega ning samal ajal tegeleda ka turulepääsu probleemidega;

30.

tuletab meelde, et rahvusvahelisi kohustusi seoses aastatuhande arengueesmärkidega, millest paljude saavutamine on ajakavast maas, on võimalik täita ainult siis, kui tööstusriigid jäävad oma kohustuste juurde eraldada 2015. aastaks 0,7 % oma SKPst ametlikule arenguabile; kutsub seetõttu ELi ja USAd ning teisi rahvusvahelisi rahastajaid üles pidama kinni oma kohustusest võtta meetmeid, et kiirendada edasiminekut aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks 2015. aastaks;

31.

tuletab meelde, et Basel II kokkulepe ja selle järgmine läbivaadatud versioon on mõeldud üleilmseks standardiks, ja nõuab tungivalt, et USA rakendaks Basel II kiiresti; on seetõttu väga mures, et piirangud, mis on kehtestatud erinevates riiklikes õigusaktides, mis võeti vastu kriisile reageerimise eesmärgil (eelkõige Ameerika Ühendriikide Wall Streeti reform ja tarbijakaitseseadus, mis piiravad välisreitingute tunnustamist) viivad suurte lahknevusteni selle ülemaailmse standardi kohaldamisel; märgib lisaks, et järjepidevad üleilmsed arvestuseeskirjad on olulised võrdsete tingimuste tagamiseks, ja kutsub USAd üles võtma vastu rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid;

32.

märgib, et kriis oli suurim üleilmne majanduslangus pärast suurt depressiooni ja et kriisi lahendamiseks on valitsused üle maailma, eelkõige ELis ja USAs, teinud enneolematul viisil koostööd finantsturgude ja finantseerimisasutuste reformimiseks; nõuab tungivalt, et ELi-USA finantsturgude reguleerimise alane dialoog teeks seadusandjate vahelise lähenemisviiside koordineerijana kindlaks lüngad ning töötaks lähenemise parandamise nimel;

33.

on seisukohal, et majandus- ja finantsjuhtimise struktuurid, mis olid enne kriisi vallandumist olemas ülemaailmsel tasandil, USAs või ELis, ei suutnud tagada üleilmse finantssüsteemi piisavat stabiilsust; on seisukohal, et majanduse ja finantsturgude vastastikuse sõltuvuse suurenemise tõttu tuleb süvendada suurriikide koostööd makromajanduspoliitika ja majanduse järelevalve vallas; lisaks möönab, et EL peab tegelema oma esindatuse küsimusega Rahvusvahelises Valuutafondis;

34.

kutsub ELi ja USAd üles tegema koostööd Hiinaga, et lahendada üleilmne vaidlus valuutakursside üle ilma protektsionistlikke või vastastikuseid meetmeid rakendamata; on seisukohal, et ELi liikmesriikide turge mõjutab USAga võrreldes erinev surve, eelkõige seoses riigi võlakirjade ja rahaliidu olemasoluga; kutsub USAd üles hoiduma oma siseriikliku rahapoliitika rakendamisel valuutakursside ülemaailmse tasakaalu probleemi teravdamisest;

35.

märgib, et nii Frank-Doddi seadus kui ka õigusliku reguleerimise reformi programm ELis on kooskõlas G20 algatustega, ning peab oluliseks, et kõnealune koostöö jätkuks kogu õigusloome protsessi vältel; märgib, et see on eriti ilmne börsiväliste tuletisinstrumentidee turge käsitlevate õigusaktide puhul; rõhutab, et paljude lahknevuste põhjuseks on erinevused seadusandluse olemuses ja järelevalveasutuste erinev roll eeskirjade kehtestamisel;

36.

tunneb heameelt, et luuakse ELi ja USA energeetikanõukogu, mille eesmärk on anda uus raamistik Atlandi-ülese dialoogi süvendamiseks strateegilistes energeetikaküsimustes, nagu varustuskindlus või üleminek vähem süsihappegaasi tekitavatele energiaallikatele, tugevdades samal ajal jätkuvalt teaduslikku koostööd energiatehnoloogia alal; tunneb heameelt selle üle, et parafeeriti uus ELi ja USA vaheline Energy Stari leping kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmide kooskõlastamise ning koostöö kohta energiatehnoloogiate arendamisel;

37.

soovitab AMNil arendada koostööd, et välja töötada energia ja toorainete ühine strateegia, mis toetaks allikate, varustusteede ja infrastruktuuri mitmekesistamist ja edendaks energiatõhusat majandust, et suurendada energiavarustuse kindlust ja energiaalast sõltumatust; soovitab Atlandi-ülesel majandusnõukogul aidata otsida energiaallikate jaotuse säästlikkuskriteeriumide ühildamise võimalusi ning tõhustada teadus- ja arendustegevust, sh biokütuste valdkonnas; peab hädavajalikuks asjakohast toorme- ja haruldaste muldmetallide poliitikat, mille eesmärk on vähendada sõltuvust sellistest materjalidest;

38.

märgib, et kliimamuutus on üleilmne probleem ning sellele ei ole üht ka ainust poliitilist ja tehnoloogilist lahendust, kuid olemasolevate võimaluste ühendamine ja kõigi majanduse ning ühiskonna valdkondade tõhususe oluline suurendamine nii arenenud kui ka arenguriikides aitaks ressursside ja jaotamise probleemi lahendada ning valmistada ette kolmandat tööstusrevolutsiooni;

39.

nõuab tungivalt, et ELi eesistuja püüaks eelseisval Cancuni tippkohtumisel saavutada seda, et USA võtaks kaugeleulatuva eesmärgiga kohustuse ning teeks koostööd, et edendada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi ja USA piirkondlike või föderaalsete kauplemissüsteemide vahelist ühitavust; märgib sellega seoses, et oluline on tagada ühtsed standardid ja võrdleva hindamise kriteeriumid kõigil tärkavatel heitkogustega kauplemise süsteemi turgudel, et vältida tarbetuid regulatiivseid takistusi sellel areneval turul;

40.

palub, et USA võimaldaks täielikult ja tõhusalt rakendada ELi ja USA esimese etapi lennunduskokkulepet ning ELi ja USA lennuohutuskokkulepet; tuletab nii komisjonile kui ka USA ametivõimudele meelde, et teise etapi kokkuleppe sõlmimata jätmine võib tuua kaasa esimese etapi kokkuleppe tühistamise mõne ELi liikmesriigi poolt;

41.

nõuab tungivalt, et Atlandi-ülene majandusnõukogu innustaks koostööd teadusuuringute valdkonnas, et ELi ja USA hiljuti laiendatud teadus- ja tehnoloogiaalase koostöölepingu potentsiaali paremini ära kasutada, eelkõige laiendades kooskõlastatud lähenemisviisi mõlemale poolele strateegilist huvi pakkuvates valdkondades ning tõhustades koostööd energeetikauuringute vallas;

42.

rõhutab Atlandi-ülese tiheda koostöö olulisust digitaalarengu tegevuskava küsimustes, nagu digitaalne turg, internetivabadus maailmas, võrgu neutraalsus, õigus eraelu puutumatusele, ühised standardid, läbipaistvus ja õigusriigi põhimõtted seoses võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepinguga;

43.

peab hädavajalikuks töötada välja ELi ja USA ühine tegevuskava intellektuaalomandiõiguste jõustamiseks, et võidelda võltsitud ja piraattoodete suureneva kaubandusega kogu maailmas; nõuab, et loodaks Atlandi-ülene rakkerühm, mille eesmärk oleks kodanikuvabadusi, sõnavabadust, eraelu puutumatust ja nõuetekohaseid menetlusi järgides võidelda võltsimise vastu ning anda sellega vajalikul moel märku poliitilisest tahtest võidelda ebaseadusliku tegevusega, mis vähendab uuendusliku ja loomemajanduse konkurentsivõimet;

44.

nõuab, et EL peaks USA viisanõudest loobumise programmiga liitumise üle läbirääkimisi ühtse üksusena, tagamaks et neli liikmesriiki - Bulgaaria, Küpros, Poola ja Rumeenia - väljaspool viisanõudest loobumise programmi ei peaks sõlmima USAga kahepoolseid kokkuleppeid viisavabaduse saamiseks; kordab, et komisjon peab koos USAga poliitilisel ja tehnilisel tasandil jätkuvalt esile tooma, kui oluline on ELi jaoks, et ka viimased neli ELi liikmesriiki võetaks võimalikult kiiresti viisanõudest loobumise programmi;

45.

rõhutab ELi ja USA koostöövaimu ülemaailmses terrorismivastases võitluses ning kutsub Euroopa Liitu ja USAd üles jätkama koostööd, et võidelda uue terrorismiohuga; tuletab meelde oma otsusekindlust selles vallas ja oma kindlat veendumust, et vaja on tagada see, et julgeolekumeetmed ei kahjustaks kodanikuvabaduste ja põhiõiguste kaitset ega eraelu puutumatuse ja andmekaitse täielikku järgimist; kinnitab veel kord, et hädavajalikkus ja proportsionaalsus on kesksed põhimõtted, mida järgimata ei anna võitlus terrorismi vastu kunagi tulemusi;

46.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ELi ja USA vahelises lepingus pangaandmete edastamise kohta on märgata USA tahet võtta positiivselt arvesse andmekaitsenõudeid, mis Euroopa Parlament on esitanud SWIFTi raportis;

47.

kutsub nõukogu üles saavutama kiiresti kokkulepet läbirääkimisvolitustes ELi ja USA vahelise andmekaitselepingu sõlmimiseks; nõuab, et ELi läbirääkijad teeksid läbirääkimistel edusamme, et tagada põhiõiguste täielik kaitse; toetab komisjoni lähenemisviisi, mille kohaselt sellist raamkokkulepet kohaldataks kõigi ELi või ELi liikmesriikide ja USA vahel õigusalase ja politseikoostöö raames sõlmitud tulevaste ja kehtivate kokkulepete suhtes, mis käsitlevad isikuandmete edastamist ja töötlemist;

48.

kutsub nii USAd kui ka ELi üles piirduma andmete kogumisel ja töötlemisel absoluutse miinimumiga, mida on tingimata vaja julgeoleku eesmärkidel, nii et vabadust, sh kodanikuvabadusi võimalikult vähe piirataks, ning nõuab tungivalt, et andmete edastamise nõudeid ning muid õigus- ja siseküsimusi käsitletaks üldiselt mitmepoolses USA ja ELi raamistikus ja mitte kahepoolselt üksikute liikmesriikide tasandil;

49.

rõhutab, et on tõsiselt mures nn turismi edendamise akti ja selle diskrimineeriva mõju pärast, sest seda kohaldatakse üksnes USA viisanõudest loobumise programmi raames reisivatele isikutele, samuti andmekaitse probleemide pärast, mis tulenevad asjaolust, et makseid saab teha ainult vaid nelja suure krediitkaardiga, mida haldavad äriühingud asuvad kõik USAs; nõuab, et reisiloa elektroonilise süsteemi tasu võetaks detsembris toimuval järgmisel EL ja USA justiits- ja siseministrite kohtumisel kõne alla;

50.

pidades silmas mõlemal pool Atlandi ookeani täheldatavaid arengusuundi, mis tekitavad probleeme harmoonilistes ja mitmekesistes ühiskondades, nõuab avatud dialoogi meie valitsuste ja ühiskondade vahel, kuidas saaksime oma ühiskonnas püüelda suurema sallivuse ja mitmekesisuse austamise poole, austades kõiki põhilisi inimõigusi;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, USA Kongressile, õigusloojate Atlandi-ülese dialoogi kaasesimeestele ning Atlandi-ülese majandusnõukogu kaasesimeestele ja sekretariaadile.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/8

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 16 ja 218, Euroopa Liidu lepingu artiklit 6, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eriti selle artiklit 8 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja eriti selle artikleid 6, 8 ja 13;

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist broneeringuinfo kolmandatele riikidele edastamist käsitleva üldise lähenemisviisi kohta (KOM(2010)0492);

—

võttes arvesse komisjoni soovitust nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Austraalia vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb broneeringuinfo edastamist ja kasutamist terrorismi ja muu tõsise rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamise ja sellega võitlemise eesmärgil;

—

võttes arvesse komisjoni soovitust nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb broneeringuinfo edastamist ja kasutamist terrorismi ja muu tõsise rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamise ja sellega võitlemise eesmärgil;

—

võttes arvesse komisjoni soovitust nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Kanada vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb broneeringuinfo edastamist ja kasutamist terrorismi ja muu tõsise rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamise ja sellega võitlemise eesmärgil;

—

võttes arvesse komisjoni soovitust nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames kriminaalkuritegude, sealhulgas terrorismi ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest süüdistuse esitamiseks edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitset;

—

võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone ELi ja USA vahelise broneeringuinfo kohta, eelkõige 5. mai 2010. aasta resolutsiooni läbirääkimiste alustamise kohta broneeringuinfot käsitlevate lepingute üle Ameerika Ühendriikide, Austraalia ja Kanadaga (1), 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni isikuandmete üleandmise kohta lennufirmade poolt transatlantiliste lendude puhul (2), 9. oktoobri 2003. aasta resolutsiooni isikuandmete üleandmise kohta lennufirmade poolt transatlantiliste lendude puhul: läbirääkimiste seis Ameerika Ühendriikidega (3); 31. märtsi 2004. aasta resolutsiooni komisjoni otsuse eelnõu kohta Ameerika Ühendriikide tolli- ja piirivalveametile üle antavates reisijate nimekirjades sisalduvate isikuandmete kaitse piisava taseme kohta (4), 7. septembri 2006. aasta soovitust nõukogule seoses läbirääkimistega Ameerika Ühendriikidega sõlmitava lepingu osas reisijate registrite kasutamise kohta terrorismi ja rahvusvahelise kuritegevuse, sealhulgas organiseeritud kuritegevuse vältimisel ja tõkestamisel (5), 14. veebruari 2007. aasta resolutsiooni SWIFTi, reisijate isikuandmete (PNR) lepingu ja neid küsimusi käsitleva atlandiülese dialoogi kohta (6) ning 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni reisijate isikuandmete (PNR) lepingu kohta Ameerika Ühendriikidega (7);

—

võttes arvesse taotlust nõusoleku saamiseks ELi ja USA vahelise lepingu sõlmimisele, mis käsitleb lennuettevõtjate poolt broneeringuinfo töötlemist ja edastamist Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumile (DHS) (8), ning Euroopa Liidu ja Austraalia vahelise lepingu sõlmimisele, mis käsitleb lennuettevõtjate poolt Euroopa Liidust pärineva broneeringuinfo töötlemist ja edastamist Austraalia Tolliametile (9);

—

võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust komisjoni teatise kohta, mis käsitleb broneeringuinfo kolmandatele riikidele edastamist käsitlevat üldist lähenemisviisi;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et Lissaboni leping, millega muudeti Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, jõustus 1. detsembril 2009;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta muutus seoses Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009 siduvaks;

C.

arvestades, et komisjon esitas 26. mail 2010. aastal nõukogule soovituse anda volitused alustada läbirääkimisi ELi ja USA vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames kriminaalkuritegude, sealhulgas terrorismi ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest süüdistuse esitamiseks edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitset;

D.

arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist palutakse Euroopa Parlamendilt nõusolekut broneeringuinfo edastamist käsitlevate lepingute sõlmimiseks ELi ja Ameerika Ühendriikide ning ELi ja Austraalia vahel;

E.

arvestades, et Euroopa Parlament otsustas 5. mail 2010. aastal lükata edasi hääletamise taotluse üle, mis käsitleb nõusoleku andmist lepingute sõlmimisele USA ja Austraaliaga;

F.

arvestades, et komisjoni teatis broneeringuinfo kolmandatele riikidele edastamist käsitleva üldise lähenemisviisi kohta ning komisjoni soovitused nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi ELi ning Austraalia, Kanada ja USA vahel osutavad asjaomastes Euroopa Parlamendi resolutsioonides sisalduvatele tähtsatele antud teemaga seotud küsimustele;

G.

arvestades, et ELi ja Kanada vaheline broneeringuinfo edastamist käsitlev kokkulepe enam ei kehti, kuna 2009. aasta septembris aegus piisava kaitse otsus, ning et pärast seda on Kanada edastanud broneeringuinfot liikmesriikidele ühepoolselt võetud kohustuse alusel;

H.

arvestades, et ka teised riigid nõuavad juba broneeringuinfo edastamist või on andnud teada oma kavatsusest seda lähitulevikus nõuda;

I.

arvestades, et praegusel digitaalajastul on informatsioonilise enesemääramise õigus, isikuõigused ja õigus eraelu puutumatusele muutunud väärtusteks, millel on üha suurenev roll ning mida seetõttu tuleb eriti hoolsalt kaitsta;

J.

arvestades, et maailmas, kus mobiilsus on ülioluline, peab suurema turvalisuse ja tõhustatud pingutustega tõsise kuritegevuse vastu võitlemisel kaasnema tulemuslikum, otstarbekohasem ja kiirem andmevahetus Euroopas ja maailma tasandil,

1.

tuletab meelde oma otsustavust terrorismi ning organiseeritud ja rahvusvahelise kuritegevusega võitlemisel ning samas ka kindlat veendumust, et on vaja kaitsta kodanikuvabadusi ja põhiõigusi, sealhulgas õigust eraelu puutumatusele, informatsioonilisele enesemääramisele ja andmekaitsele; kinnitab taas, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 8 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 sätestatud vajalikkus ja proportsionaalsus on terrorismivastase võitluse tulemuslikkuse tagamisel kõige tähtsamad põhimõtted;

2.

tunneb heameelt komisjoni teatise üle broneeringuinfo kolmandatele riikidele edastamist käsitleva üldise lähenemisviisi kohta;

3.

tunneb heameelt komisjoni soovituse üle nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ning Austraalia, Kanada ja Ameerika Ühendriikide vaheliste lepingute sõlmimiseks, mis käsitlevad broneeringuinfo edastamist ja kasutamist terrorismi ja muu tõsise rahvusvahelise kuritegevuse tõkestamise ja sellega võitlemise eesmärgil; tunneb heameelt nõukogu otsuse üle alustada kõiki läbirääkimisi üheaegselt, tõdedes samas, et läbirääkimiste pikkus võib erineda;

4.

rõhutab ELi ning USA, Kanada ja Austraalia vahelise koostöövaimu tähtsust võitluses terrorismiga ning nõuab tungivalt, et EL ning USA, Kanada ja Austraalia jätkaksid koostööd edasisel terrorismiohuga võitlemisel;

5.

tuletab meelde, et lepingute eesmärk on tagada, et andmeid edastatakse Euroopa andmekaitse standardeid järgides; rõhutab seetõttu, et õiguslik alus peab sisaldama Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 16;

6.

märgib, et andmekaitse poliitikas jääb tähtsaimaks põhimõtteks proportsionaalsus ning et kõik lepingud ja poliitikameetmed peavad olema õiguslikult proportsionaalsed, st et nende sihiks on saavutada aluslepingu eesmärgid ja nad ei ole rangemad, kui on nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalik; kordab oma üleskutset komisjonile anda Euroopa Parlamendile faktilisi tõendeid, et broneeringuinfo kogumine, säilitamine ja töötlemine on iga nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalik; kordab ka oma üleskutset komisjonile uurida alternatiivseid variante, mis vajaksid vähem sekkumist;

7.

kordab oma seisukohta, et broneeringuinfot ei tohi mitte mingil juhul kasutada andmete hankimiseks või profiilide koostamiseks; kordab sellega seoses oma nõudmist komisjonile selgitada erinevust „riski hindamise” ja „profiili koostamise” kontseptsioonide vahel seoses broneeringuinfoga;

8.

rõhutab, et parlamenti on vaja täielikult teavitada igasugusest arengust seoses broneeringuinfo ja sellega seotud küsimustega, et parlament saaks kaaluda, kas anda oma nõusolek lepingutele, mille üle peetakse läbirääkimisi; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja nõukogu selgitaksid põhjalikult, milline on seis seoses liikmesriikide ja USA vaheliste kahepoolsete lepingute ja vastastikuse mõistmise memorandumitega, mis käsitlevad õiguskaitsealase teabe vahetamist ja osalemist USA viisanõudest loobumise programmis ning ühekordse julgestuskontrolli programmi;

9.

rõhutab, et liikmesriikide ja USA vahelised kahepoolsed vastastikuse mõistmise memorandumid kõrvuti ELi ja USA vaheliste läbirääkimistega on vastuolus ELi institutsioonide vahelise lojaalse koostöö põhimõttega; nõuab, et nõukogu annaks liikmesriikide ja USA vaheliste kahepoolsete vastastikuse mõistmise memorandumite õigusliku aluse ja pädevuse kohta seoses broneeringuinfot käsitleva teabe vahetamisega rohkem teavet ja õiguslikku selgust;

10.

peab kiiduväärseks ja toetab komisjoni soovitust nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi ELi ja USA vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames kriminaalkuritegude, sealhulgas terrorismi ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest süüdistuse esitamiseks edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitset; toetab komisjoni metoodikat, et sellist raamlepingut kohaldataks kõigile ELi või liikmesriikide ning USA vahelistele tulevastele ja olemasolevatele isikuandmete edastamist ja töötlemist käsitlevatele lepingutele, mille eesmärk on kriminaalkuritegude ennetamine, uurimine, avastamine ja nende eest süüdistuse esitamine politsei- ja õigusalase koostöö raames;

11.

rõhutab, et kindlad eesmärgid, mis sisalduvad komisjoni soovituses nõukogule anda volitused alustada läbirääkimisi ELi ja USA vahelise lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames kriminaalkuritegude, sealhulgas terrorismi ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest süüdistuse esitamiseks edastatavate ja töödeldavate isikuandmete kaitset, on USAga sõlmitava andmevahetuslepingu jaoks üliolulised, ning et sama oluline on varajane läbirääkimiste alustamine jõustatavate andmekaitseõiguste küsimuses vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ja direktiivile 95/46/EÜ;

12.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa andmekaitseinspektorile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Kanada valitsusele, Austraalia valitsusele ning Ameerika Ühendriikide Kongressile ja valitsusele.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/11

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” (KOM(2010)0546);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et „Innovaatiline liit” on seni kõige olulisem algatus ja konkreetne püüe töötada välja terviklik Euroopa innovatsioonipoliitika, mille edu sõltub hästi kooskõlastatud koostööst piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ning millesse on võimalikult suurel määral kaasatud kõik asjaomased osalejad kõigilt tasanditelt;

B.

arvestades, et Euroopa innovatsioonialased partnerlused on uuenduslik kontseptsioon, mille eesmärk on luua sünergiaid olemasolevate ning vajaduse korral nii Euroopa kui ka liikmesriikide uute algatuste vahel innovatsiooni valdkonnas ning maksimeerida ja kiirendada tulemuste ja kasu jõudmist ühiskonnani,

1.

tervitab esimest kavandatavat Euroopa innovatsioonialast partnerlust täisväärtusliku eluperioodi pikendamise valdkonnas ning komisjoni esitatud lähenemisviisi käivitada kõigepealt katseprojekt, et leida kõige sobivam vorm kõnealusteks partnerlusteks enne täiendavate projektide käivitamist;

2.

kutsub komisjoni üles laiendama täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlevat esimest katseprojekti ühiskondlikule innovatsioonile, mis aitab kaasa elukvaliteedi parandamisele, haiguste ennetamisele, sotsiaalvõrgustike tõhustamisele avalikes sektorites ja sotsiaalpartnerite vahel ning elukvaliteeti toetavate uute tehnoloogiate kasutuselevõtule;

3.

rõhutab, et selle uue kontseptsiooni edu tagamiseks tuleb selgelt kindlaks määrata rakendusala ja erinevate osalevate partnerite kohustused, üksikprojektide elluviimise täpne ajakava, võimalikult turulähedased mõõdetavad ja teostatavad eesmärgid, lihtsustatud haldusmenetlused seoses elluviimisega ning uuringutulemuste optimaalne levitamine ja nendele juurdepääs; seoses sellega rõhutab veelgi, et komisjonil on keskne roll õige tegevusraamistiku ja suuniste väljatöötamisel ühe partnerluse raamesse kuuluvate eraldi projektide jaoks;

4.

kutsub komisjoni üles kõnealustele partnerlustele haldusraamistiku loomisel koostama ülevaadet olemasolevatest Euroopa ja riiklikest struktuuridest ning hindama, kuidas neid tõhusalt partnerlustesse kaasata, loomata asjatult uusi struktuure, ning tagama väiksemate innovaatiliste ettevõtjate, ülikoolide ja teadusasutuste piisava osaluse;

5.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks partnerluste asjakohase ja tõhusa rahastamise, ühendades efektiivselt Euroopa Liidu, liikmesriikide, piirkondade ning teiste avaliku ja erasektori osalejate ressursid, järgides samas vahendite jaotamisel selgeid kriteeriume ning läbipaistvuse, avatuse ja võrdsete võimaluste põhimõtet; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni teatise üle ELi eelarve läbivaatamise kohta, milles pööratakse suurt tähelepanu teadusuuringutele, innovatsioonile ja haridusele;

6.

toetab kavandatavate partnerluste valdkondi, mille komisjon on kindlaks määranud; kutsub komisjoni üles partnerluste käivitamisel hindama poolelioleva töö taset ja ulatust ning partnerluse võimalusi anda ühiskonna ja konkurentsivõime seisukohast võimalikult kiireid ja laiaulatuslikke tulemusi ja kasu;

7.

on seisukohal, et järgmised partnerlused tooksid loodava lisandväärtusega viivitamata kasu ning nende partnerluste keskne põhimõte peaks olema ressursside arukas kasutamine, edendades seega ressursitõhusust, tõhusat tootmist kogu tarneahelas ja arukat tarbimist:

8.

kutsub komisjoni üles teavitama parlamenti nõuetekohaselt selle katseprojekti edenemisest ja tulemustest ning selgelt määratlema parlamendi osalust tulevaste parterluste strateegilise suunitluse kindlaksmääramisel, pidades silmas suurte ühiskonnaprobleemide pakilisust; teeb ettepaneku anda partnerluste tegevuskavale uus hinnang kaks korda aastas ning palub komisjonil vastavalt tegevuskava muudatustest teatada;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/12

—

võttes arvesse Helsingi 1975. aasta lõppakti, 1990. aasta Pariisi hartat ja Kopenhaageni dokumenti, 1999. aasta Euroopa julgeolekuhartat ja Viini dokumenti, samuti Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi / Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (CSCE/OSCE) teisi olulise tähtsusega dokumente;

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 1999. aasta resolutsiooni OSCE kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”;

—

võttes arvesse oma 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia kohta (2);

—

võttes arvesse väljapaistvate isikute töörühma 27. juuni 2005. aasta lõppraportit ja soovitusi pealkirjaga „Ühine eesmärk: liikudes tõhusama OSCE poole”;

—

võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse välismõõtme kohta (3);

—

võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi valimisvaatlusmissioonide kohta: eesmärgid, tavad ja tulevased väljakutsed (4);

—

võttes arvesse oma 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni Jevgeni Žovtise juhtumi kohta Kasahstanis (5);

—

võttes arvesse ministrite nõukogu 5. detsembri 2008. aasta otsust nr 4/08 pealkirjaga „OSCE õigusraamistiku tugevdamine” ning varasemaid otsuseid OSCE õigusvõime, privileegide ja immuniteetide kohta;

—

võttes arvesse Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi 5. juunil 2008. aastal Berliinis peetud kõnet, milles käsitleti vajadust kutsuda kokku Euroopa julgeoleku alane üleeuroopaline konverents, ning Medvedevi 29. novembri 2009. aasta ettepanekut Euroopa julgeolekulepingu sõlmimiseks;

—

võttes arvesse 11.–12. detsembril 2008. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistuja lõppjäreldusi, milles kiidetakse heaks nõukogu peasekretäri ning ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 11. detsembri 2008. aasta aruanne „Euroopa julgeolekustrateegia rakendamine ning julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”;

—

võttes arvesse OSCE ministrite nõukogu deklaratsiooni Korfu protsessi kohta pealkirjaga „Kinnitada, kontrollida ja hoogustada julgeolekut ja koostööd Vancouverist kuni Vladivostokini” ning 2. detsembri 2009. aasta otsust nr 1/09 Korfu protsessi edendamise kohta;

—

võttes arvesse NATO uue strateegilise kontseptsiooni eksperdirühma 17. mai 2010. aasta analüüsi ja soovitusi pealkirjaga „NATO 2020: tagatud julgeolek, dünaamiline koostöö”;

—

võttes arvesse OSCE eesistuja 21. juuni 2010. aasta vahearuannet, milles võetakse kokku Korfu protsessis osalevate riikide ettepanekud;

—

võttes arvesse OSCE alalise nõukogu otsust 16.–17. juulil Almatõs toimunud mitteametlikul ministrite nõukogul saavutatud kokkuleppe kohaselt korraldada 2010. aasta detsembris Astanas OSCE tippkohtumine ning läbivaatamise konverents selle ettevalmistamiseks;

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni kõnet Almatõ mitteametlikul kohtumisel (SPEECH/10/393) ELi prioriteetide kohta Astana tippkohtumisel;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et OSCE on Euroopa-Atlandi ja Euraasia julgeolekustruktuuri lahutamatu osa, mida iseloomustab: laiaulatuslik julgeolekukontseptsioon, mis hõlmab sõjalis-poliitilist, majanduslikku ja keskkonnaalast ning inimmõõdet, laialdane liikmesus, mis ühendab riike Vancouverist kuni Vladivostokini, ning mehhanismide mitmekesisus ja paindlikkus;

B.

arvestades, et EL ja OSCE on oma olemuselt ja ülesehituselt küll erinevad, kuid neil on ühised põhimõtted ja väärtused; arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on ka OSCE osalisriigid; arvestades, et mõlemad organisatsioonid tegelevad institutsioonide ülesehitamise, demokraatia ja inimõiguste edendamise ning konfliktide ennetamise ja lahendamisega, tunnistades täielikult ÜRO Julgeolekunõukogu esmast rolli rahvusvahelise rahu ja julgeolekuga seotud küsimustes;

C.

arvestades, et käesoleval aastal möödub 35 aastat Helsingi lõppakti allkirjastamisest ning et sellest sai alguse Helsingi protsess, mis käivitas Euroopas olulised demokraatlikud muutused;

D.

arvestades, et OSCE viimase, 1999. aastal Istanbulis toimunud tippkohtumise tulemusel võeti vastu Euroopa julgeolekuharta; arvestades, et OSCE piirkonnas on pärast seda toimunud olulised muutused ning OSCE on kogenud oma osatähtsuse kahanemist;

E.

arvestades, et OSCE on Euroopa piirkonnas julgeolekuküsimustega tegelevatest organisatsioonidest ainus, millel puudub rahvusvahelise juriidilise isiku staatus; arvestades, et sel olukorral on palju poliitilisi ja praktilisi õiguslikke tagajärgi; arvestades, et 2007. aasta oktoobris valmis OSCE õiguslikku seisundit, privileege ja immuniteete käsitlev konventsioon ning osalevad riigid ei ole selle artiklite teksti hiljem vaidlustanud;

F.

arvestades, et Korfu protsess sai alguse Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi 5. juunil 2008 tehtud ettepanekust arutada Euroopa julgeoleku küsimust ja koostada õiguslikult siduv Euroopa julgeolekuleping; arvestades, et OSCE on ettepaneku arutamiseks oluline foorum;

G.

arvestades, et Korfu protsess on andnud OSCEle uut hoogu, ning arvestades, et tippkohtumisel tuleks kinnitada kohustust järgida Helsingi lõppakti põhimõtteid ja vaimu ning määratleda selge strateegiline nägemus edasise tegevuse, sh olemasolevate vahendite edasiarendamise ja uuendamise kohta;

H.

arvestades, et tuleks teha jõupingutusi otsustusmehhanismi uuendamiseks, sest see ei ole võimaldanud OSCE-l kriisidele alati õigeaegselt reageerida; arvestades, et tuleks välja töötada tõhusamad kriisiohjamise vahendid ning suuremat rõhku tuleks panna konfliktide vahendamisele ja lahendamisele;

I.

arvestades, et OSCE-l kui Euroopa-Atlandi ja Euraasia piirkonna kõige ulatuslikumal konsultatsioonifoorumil on endiselt tähtis roll mitmes küsimuses, nt tuumarelva leviku tõkestamine, desarmeerimine, majanduskoostöö ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete kaitse ja edendamine;

J.

arvestades, et Lissaboni leping annab ELile maailmas selgema ja suurema sõnaõiguse ning soodustab mitmesugust mõlemapoolselt kasulikku koostööd ELi ning asjaomaste rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide (sh OSCE) vahel;

1.

rõhutab, kui tähtis on praegu OSCEs, NATOs ja ELis toimuv intensiivne arutelu Euroopa julgeoleku üle, sest ühiste väärtuste taaskinnitamine ja mehhanismide tugevdamine võib suurendada Euroopa-Atlandi ja Euraasia piirkonnas vastastikust usaldust ja kindlust, mis lõpptulemusena tugevdab Euroopa julgeolekustruktuuri;

2.

rõhutab, et OSCE kolme mõõtme vahel on vaja säilitada tasakaal, arendades neid järjekindlalt ja ulatuslikult ning tuginedes juba saavutatule; juhib tähelepanu sellele, et ühtegi mõõdet ei tohi tugevdada teiste arvel; lisaks rõhutab, et tõhusaks tegelemiseks julgeolekuohtude ja muude selle valdkonna küsimustega (muu hulgas tänapäevaste nähtustega, nagu organiseeritud kuritegevus, terrorism, küberohud, inim- ja uimastikaubandus, energiajulgeolek, samuti varajase hoiatuse mehhanismidega seotud meetmed ning konfliktide ennetamine ja lahendamine) tuleks meetmeid võtta kõigis kolmes mõõtmes;

3.

rõhutab, et OSCE tugevdamine ei tohiks toimuda olemasolevate institutsioonide ja mehhanismide nõrgestamise või nende sõltumatuse vähendamise arvel, kuni neid ei ole veel reformitud või kuni ei ole kokku lepitud alternatiivides, eriti mis puudutab demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) tööd;

4.

kutsub OSCEd üles jätkuvalt tõstma oma suutlikkust, et ta saaks järgida ja täita põhimõtteid ja kohustusi, mida osalisriigid on võtnud kõigis kolmes mõõtmes, muu hulgas tõhustades selleks ka järelevalvemehhanisme;

5.

usub, et teiste asjaomaste piirkondlike organisatsioonidega koostöö tugevdamine ja sünergia edendamine tuleks OSCE tööle kasuks, ning nõuab selgemate ja paindlikumate koostööraamistike loomist, see soodustaks ja kiirendaks sellise sünergia teket;

6.

leiab, et OSCE on julgeoleku suurendajana teinud olulist tööd, mis põhineb ainulaadsel lepingute, kohustuste, normide ja meetmete võrgustikul, mille hulka kuuluvad ka Euroopa tavarelvastuse piiramise leping, avatud taeva leping ning 1999. aasta Viini dokument usalduse ja julgeoleku suurendamise meetmete kohta; tunnistab siiski, et poliitilis-sõjalises mõõtmes ei ole suudetud edu saavutada, eriti mis puudutab 2008. aasta Gruusia konflikti, suutmatust tõhusalt reageerida pikaleveninud konfliktidele Kaukaasias ja Transnistrias, Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu peatamist Venemaa poolt ning NATO liikmesriikide senist keeldumist Euroopa tavarelvastuse piiramise kohandatud lepingu ratifitseerimisest; nõuab, et NATO liikmesriigid ja Venemaa Föderatsioon ratifitseeriksid ja rakendaksid olemasolevad lepingud ning täidaksid oma kohustused, sealhulgas ka 1999. aasta Istanbuli kohustused;

7.

on seisukohal, et OSCE on sobiv koht, kus pidada läbirääkimisi tema vastutusalasse jäävate piirkondlike konfliktide lahendamise üle; peab kahetsusväärseks, et ELil ja liikmesriikidel jääb vajaka tahtest kasutada selles vallas paremini ära OSCE võimalusi; pooldab seda, et OSCE tugevdaks konfliktide ennetamise vahendeid; peab kahetsusväärseks, et rahuprotsessidele ei ole leitud uuenduslikke lähenemisviise, ning märgib, et edu saavutamine nende pikaleveninud konfliktide lahendamises aitaks oluliselt suurendada OSCE usaldusväärsust ning seda tuleks Korfu protsessi raames arvestada; on seetõttu seisukohal, et seda eesmärki tuleks tippkohtumise järeldustes käsitleda;

8.

võtab teadmiseks OSCE missiooni Transnistrias (Moldovas); taunib missiooni ülesannete vähendamist ja desarmeerimise peatamist Colbasna relvahoidlas alates 2004. aastast; tuletab meelde ELi kindlat tahet leida Transnistria konfliktile lahendus, mis põhineb Moldova Vabariigi territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse austamisel; nõuab võimalikult kiiresti ja lisatingimusteta läbirääkimiste jätkamist 5+2 formaadis; nõuab, et EL teeks ühiseid jõupingutusi Saksa-Vene Mesebergi algatuse kooskõlla viimiseks OSCE missiooni tegevusega Transnistrias;

9.

tuletab meelde ELi olulist osa sõjategevuse lõpetamises ja relvarahu kokkulepete üle peetud läbirääkimistel 2008. aasta konflikti ajal Gruusias ning on sellega seoses seisukohal, et ELil on koos OSCEga täita oma roll rahvustevaheliste konfliktide ja pingete ennetamisel ja leevendamisel OSCE piirkonnas; toonitab, et nendel konfliktidel ei ole mitte ainult kohalik ja piirkondlik tähtsus, vaid ka otsene mõju ELi julgeolekustruktuurile; nõuab uut kokkulepet OSCE rahuvalvemissiooni taaskäivitamiseks Gruusias, et vältida edasist vägivalda, kaitsta vähemusi ja soodustada läbirääkimisi julgeoleku ja stabiilsuse tagamiseks Lõuna-Kaukaasias;

10.

võtab teadmiseks OSCE rolli Mägi-Karabahhi konfliktis, eriti seoses relvarahu ja käimasolevate läbirääkimistega; märgib, et kuigi EL ei osale otseselt OSCE Minski rühma rahuläbirääkimistel Mägi-Karabahhi konflikti küsimuses, võib ta anda olulise praktilise ja poliitilise panuse selle rühma jõupingutuste toetamisse, sealhulgas andes Minski rühma prantslasest kaasesimehele ELi mandaadi, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi resolutsioonis vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele;

11.

nõuab tavarelvastuse piiramise ja desarmeerimise protsessi taaselustamist OSCEs; pooldab läbirääkimiste alustamist relvajõudude ja relvastuse edasise vähendamise üle (CFE II) ning kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema sellekohaseid algatusi OSCEs;

12.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tegema OSCEs raames kättesaadavaks oma kogemused ja suutlikkus relvatööstuse konversiooni vallas ning aktiivselt edendama OSCE sellealaseid kokkuleppeid;

13.

rõhutab, et väga oluline on taastada vastastikune usaldus ja ühise eesmärgi tunnetus; märgib, et usalduse ja turvalisuse suurendamise meetmeid on vaja edasi arendada ning tavarelvastuse piiramiseks on vaja kehtestada tugev ja tõhus süsteem, ning rõhutab, et selleks on ülimalt oluline leida lahendus Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu kriisile ning ajakohastada Viini dokumenti; väljendab heameelt avalduse üle, mille presidendid Obama ja Medvedev tegid 2010. aasta juunis tavarelvastuse kontrolli ja Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu kohta; väljendab heameelt USA valitsuse 2010. aasta jaanuari otsuse üle määrata ametisse Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu eriesindaja; toetab OSCE väärtuslikku tegevust terrorismivastase võitluse, piirikontrolli ja politseitöö valdkonnas; rõhutab, et see tegevus on eriti vajalik Kesk-Aasias, kus see annab panuse julgeolekuolukorra stabiliseerimiseks kogu piirkonnas;

14.

märgib, et ELi tegevust oma suutlikkuse arendamiseks ei tuleks pidada OSCE tähtsuse vähenemiseks, vaid võimaluseks teha tõhusamat koostööd ka OSCEs osalevate riikide vahel, ning rõhutab, et seda arusaama aitaksid tugevdada regulaarsed kohtumised kõrgeimal tasemel ning pidev vastastikune teavitamine, teabevahetusüritused ja konsultatsioonid ELi ja OSCE vahel;

15.

rõhutab OSCE ministrite nõukogu järeldusi majandus- ja keskkonnamõõtme strateegiadokumendi kohta, milles tõdeti, et tugevam koostöö OSCE osalisriikide vahel majanduslike ja ühiskondlike tegurite põhjustatud ohtudele ja probleemidele reageerimiseks võib anda olulise panuse piirkonna julgeolekusse, stabiilsusesse, demokraatiasse ja jõukusse, ning rõhutab asjaolu, et praeguste konfliktide ajendiks võivad olla majanduslikud ja keskkonnategurid;

16.

usub kindlalt, et koostöö ja varajase hoiatamise edendamine majandus- ja keskkonnaküsimustes, nagu energeetika, kaubandus, kliimamuutus või veega kindlustatus, võib aidata OSCE alal vähendada pingeid, ennetada konflikte, tugevdada usaldust ning edendada häid naabrussuhteid ja mitmepoolset piirkondlikku koostööd; soovitab OSCE majandusfoorumil nende küsimustega tegelda, suurendades oma nõu- ja abiandmise võimet ning tõhusalt ja hõlpsamalt kasutusele võttes ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide ekspertteadmisi ja ressursse; kutsub nõukogu seda arvesse võtma Korfu protsessi käigus ja tippkohtumisel;

17.

on seisukohal, et kuna mitte ainult EL ja Venemaa Föderatsioon, vaid kõik OSCE liikmesriigid energia ja energiaallikate importijate ja eksportijatena sõltuvad üksteisest ja kuna energiavarustusega seotud konfliktid, mille tõttu kannatab tsiviilelanikkond, on viimastel aastatel kogu OSCE territooriumil sagenenud, tuleks kesksele kohale tuleks seada dialoog energiapoliitika teemal;

18.

on seisukohal, et kliimamuutusest tingitud probleemid on kõikidel elualadel pikaajalised ja koormavad ning need mõjutavad mõnda piirkonda rohkem kui teisi; palub OSCE-l suurendada jõupingutusi, et vähendada inimkonna osa globaalses soojenemises ning edendada stabiilsust ja jätkusuutlikku julgeolekut paikades, kus kliimamuutuse mõjud kõige suurema tõenäosusega ilmnevad;

19.

rõhutab, et OSCE terviklikus julgeolekukontseptsioonis on kesksel kohal inimõigused ja vähemuste õigused ning põhivabadused ning seda tõendab olemasolev laiaulatuslike kohustuste ja mehhanismide kogum, mida tuleks täielikult rakendada; rõhutab, et Korfu protsess ja tippkohtumine peaksid veelgi tugevdama nende kohustuste ja mehhanismide täitmist ja rakendamist;

20.

tõdeb, et demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürool on oluline roll valimiste vaatlemise, inimõiguste, demokratiseerimise ning vähemuste (ka romide ja sintide) õiguste edendamise alal; rõhutab rahvusvähemuste ülemvoliniku rolli ja ülesandeid vähemuskogukondade rahuliku kooseksisteerimise edendamisel ning etniliste konfliktide vältimisel, kasutades selleks kõiki vajalikke varajase hoiatamise mehhanisme; kiidab heaks meediavabaduse esindaja ning inimkaubanduse vastase võitluse eriesindaja ja koordinaatori töö; nõuab, et Euroopa Parlament osaleks aktiivselt demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo tegevuses;

21.

kutsub OSCEd üles eriti seoses valimiste vaatlemisega, mida tuleks tugevdada ja aktsepteerida usalduse märgina igas OSCE liikmesriigis, kinnitama ja säilitama demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo sõltumatust ning jätkuvalt tugevdama selle büroo rolli ja pädevust juhtiva valimiste eest vastutava OSCE institutsioonina, kellega Euroopa Parlament on selle alal välja arendanud tugeva ja tõhusa koostöö; kutsub üles tugevdama koostööd ja koordineerimist OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo ning Euroopa Parlamendi vahel OSCE riikidesse suunduvate rahvusvaheliste valimiste vaatlemise missioonide ettevalmistamise ajal, nende toimumise käigus ja pärast nende lõppemist;

22.

kutsub nõukogu üles tagama, et OSCE arendaks ja mitmekesistaks ka edaspidi tööd selles mõõtmes ning võtaks arvesse ka muid probleeme (näiteks terrorismivastane võitlus ja elanikkonna liikuvuse mõju, sealhulgas ümberasustatud isikute ja pagulaste liikuvuse mõju), mille lahendamise juures oleks abi olemasolevatest ekspertteadmistest;

23.

kutsub liikmesriike üles rõhutama OSCE välimissioonide tähtsust, sest nendest on saadud tähelepanuväärseid ekspertteadmisi, neil on oluline roll kõigi kolme dimensiooni edusammudes ning nad soodustavad demokratiseerumise ja reformi protsesse sellega, et jälgivad sõjakuritegude kohtumenetlusi, edendavad rahvuslikku lepitamisprotsessi, toetavad kodanikuühiskonna arengut ning on varajase hoiatuse andmise ja konfliktide ennetamise põhiline vahend, ning palub tagada, et välimissioonide rahastamist ei vähendataks; soovitab tungivalt ELil neid ekspertteadmisi kasutada enda välimissioonidel;

24.

võtab teadmiseks OSCE jõupingutused Kõrgõzstanis, mis näitavad tema võimet reageerida kriisiolukorras viivitamata seal, kus ta on kohal; võtab sellega seoses teadmiseks OSCE alalise nõukogu 22. juuli 2010. aasta otsuse käivitada politsei nõuandev missioon; rõhutab, et selles riigis pidevalt jätkuv ebastabiilsus nõuab tugevamat ja olulisemat rahvusvahelist kohalolekut, et abistada ja toetada kohalikke jõude ning tõhustada politsei tegevust; leiab, et OSCE-l võiks Kesk-Aasias olla juhtiv roll ning tema roll Gruusias tuleks taastada; taunib asjaolu, et Kõrgõzstani valitsuse vastuseisu tõttu ei käivitunud politsei nõuandev missioon vastavalt kavandatule 2010. aasta septembri alguses; kutsub OSCE liikmesriike ja Kõrgõzstani valitsust tungivalt üles võimaldama neutraalsete rahvusvaheliste politseijõudude viivitamatut riiki lubamist, et oluliselt suurendada kohalviibivate jõudude isikkoosseisu ning tagada neile täitevvolitused ja mitte ainult nõuandev roll;

25.

kiidab heaks Korfu protsessi, mille käivitas eelmine OSCE eesistujariik Kreeka ja mida tõhusalt jätkab praegune OSCE eesistujariik Kasahstan ning mille eesmärk on taastada usaldus ja kindlus, kinnitada endale võetud kohustust järgida OSCE põhimõtteid, lahendada mitmepoolse mõttevahetuse ja koostöö abil julgeolekuküsimusi ning arvestada sealjuures kõikide OSCEs osalevate riikide tundlike teemade ja probleemidega;

26.

tuletab meelde, et see protsess käivitati pärast Venemaa presidendi Medvedevi 2008. aasta juunis esitatud üleskutset uuendada dialoogi üleeuroopalise julgeoleku küsimuses ja Prantsusmaa presidendi Sarkozy 8. oktoobri 2008. aasta üleskutset kaasajastada Euroopa julgeolekut OSCE raames, ning et OSCE on tähtis foorum uues julgeolekulepingus sisalduvate küsimuste arutamiseks; on seisukohal, et vaja on rohkem kooskõlastamist ja paremat koostööd Venemaaga, kuna tal on Euroopa julgeolekus otsustav tähtsus;

27.

leiab, et Korfu protsessi lõppeesmärk peaks olema praeguste kohustuste ning Helsingi lõppakti põhimõtete ja vaimu alusel OSCEd tugevdada, et tagada talle tähtis roll praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisel, sealhulgas paindlikum otsuste tegemise menetlus ning Euroopa-Atlandi ja Euraasia ala julgeolekuküsimuste põhjalikum arutamine ja abistamine nendele konkreetsete lahenduste leidmisel, ning suurendada OSCE nähtavust;

28.

peab kiiduväärseks OSCE eesistujariigi Kasahstani algatust OSCE tippkohtumise korraldamiseks, et anda poliitiline impulss käimasolevate arutelule sisejulgeoleku ja OSCE tugevdamise teemal; kutsub komisjoni ja OSCE liikmesriike üles nõudma Kasahstanilt tippkohtumise eel tungivalt konkreetsete meetmete võtmist, millega kaitstaks ja austataks OSCE põhiväärtusi, nagu inimõigused, õigusriigi põhimõtted, sõnavabadus, sealhulgas vabaduste dekriminaliseerimine, ning õiguskaitse kättesaadavuse tagamist; rõhutab, et tippkohtumise päevakorra tähtsaimad punktid peaksid olema tavarelvastuse kontrollisüsteemi tugevdamine, inimmõõtmega seotud kohutuste täitmise parandamine ning OSCE suutlikkuse suurendamine kõigis kolmes valdkonnas, et edendada konfliktide ennetamist, kriisiohjamist ja konfliktijärgset taastamist, eelkõige pikaleveninud konfliktide puhul;

29.

kutsub ELi liikmesriike, komisjoni ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tegema 2010. aasta detsembris toimuval tippkohtumisel koostööd OSCE liikmetega, et koostada tegevuskava, mis sisaldaks juhiseid julgeolekuühiskonna harta loomiseks OSCE piirkonnas, ning andma volitusi kahe kuni nelja aasta pärast toimuva jätkukohtumise ettevalmistamiseks;

30.

kutsub OSCEd ja ELi liikmesriike üles, et tippkohtumise ajakavasse lisataks Ameerika Ühendriikide asepresidendi Bideni ettepanek OSCE kriisiennetusmehhanismi kohta; toetab Korfu protsessi puhul lähtumist Ameerika Ühendriikide algatusest, et tugevdada OSCE peasekretäri ja OSCE eesistujariikide, st ametisoleva, eelmise ja tulevase eesistuja moodustatud kolmiku rolli OSCE kriisiohjamises;

31.

väärtustab kõigiti OSCE tööd ning palub seetõttu tõsiselt mõelda selle üle, kuidas EL saaks endale võtta suuremaid kohustusi ja tõhusamalt osaleda ühiste eesmärkide saavutamises, pidades sealjuures silmas, et OSCE ja ELi ametliku kokkuleppe puhul võiksid selleks sobivad vahendid olla püsidialoogi süsteemi rakendamine, ühisalgatustes kokkuleppimine ja kohapealse tegevuse kooskõlastamine; kutsub ELi välisministrite nõukogu, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning OSCE alalist nõukogu üles töötama välja mehhanismi, mis aitaks laiendada koostööd, suurendada kooskõlastamist ja tihendada konsultatsioone kahe organisatsiooni vahel; kutsub ELi liikmesriike, komisjoni ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles esitama OSCE tippkohtumisel ettepanekuid ELi valmisoleku ja suutlikkuse kohta osaleda OSCE missioonides;

32.

kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni asepresidenti üles kaaluma, kuidas tulevane Euroopa välisteenistus saaks luua asjakohase koostöökorra demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürooga, et tugevdada ELi valimiste vaatlemise rolli OSCE piirkonnas ilma tegevust dubleerimata;

33.

leiab, et EL peaks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning oma liikmesriikide ja Euroopa Ülemkogu eesistuja abil ning OSCE reforme käsitleva ELi ühise seisukoha õigeaegse vastuvõtmise kaudu tagama, et tippkohtumise tulemusel kehtestatakse OSCE tugevdamiseks mõeldud edasine tegevuskava, milles keskendutakse eelkõige konfliktide ennetamisele, kriisiohjamisele ja konfliktijärgsele taastamisele ning milles tuleks muu hulgas sätestada, et OSCE tööle poliitilise impulsi andmiseks hakkavad kõrgetasemelised tippkohtumised toimuma regulaarselt; peab kiiduväärseks uut tava korraldada mitteametlikke ministrite kohtumisi;

34.

peab kiiduväärseks ja toetab asjaolu, et EL sõnastas ja määratles OSCEs prioriteedid, ning leiab, et tippkohtumise kõigi võimaluste ärakasutamiseks tuleb keskenduda põhivaldkondadele;

35.

soovitab ELi liikmesriikidel ja ELi delegatsioonil Viinis anda ka edaspidi oma oluline panus Korfu protsessi; palub OSCE järgmisel eesistujariigil Leedul tagada OSCE tugevdamise protsessi järjepidevus ja edasiminek;

36.

kutsub ELi, tema liikmesriike ning OSCE praegust ja tulevast eesistujat üles jätkama dialoogi OSCE õigusraamistiku teemal ning meelde tuletama vajadust võtta viivitamata vastu rahvusvahelise juriidilise isiku, õigusvõime ning privileegide ja immuniteetide konventsiooni projekt – see samm ei mõjuta OSCE kohustuste praegust iseloomu, vaid tugevdab tema identiteeti ja mainet ning lahendab ühtlasi mitmed OSCE töötajate praktilised probleemid, eriti kui nad töötavad kriisipiirkondades;

37.

leiab, et Euroopa Parlamendi president tuleks kutsuda tippkohtumisest osa võtma ja palub Euroopa Ülemkogul talle kutse saata;

38.

leiab, et parlament peaks OSCEga suhete tugevdamise huvides vaatama läbi oma osalemise OSCE parlamentaarse assamblee töös ning uurima võimalust luua selles assamblees alaline delegatsioon, et olla OSCE ja OSCE parlamentaarse assamblee tegevusega paremini kursis;

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, OSCE liikmesriikidele ja OSCE peasekretärile.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/19

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 1997. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile, mis käsitleb demograafilist olukorda Euroopa Liidus 1995. aastal (1);

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 1998. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta, mis käsitleb demograafilist olukorda (1997) (2);

—

võttes arvesse oma 15. detsembri 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta „Euroopa igale vanusele – heaolu ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine” (3);

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut pealkirjaga „Silmitsi demograafiliste muutustega – uus põlvkondadevaheline solidaarsus” (KOM(2005)0094);

—

võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (4);

—

võttes arvesse oma 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase sotsiaalse mudeli kohta (5);

—

võttes arvesse oma 20. mai 2008. aasta resolutsiooni edusammude kohta võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise valdkonnas ELis (direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ ülevõtmine) (6);

—

võttes arvesse oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa demograafilise tuleviku kohta (7);

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis (8);

—

võttes arvesse oma 2. aprilli 2009. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (9);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa demograafiline tulevik – kuidas teha väljakutsest võimalus” (KOM(2006)0571);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine” (KOM(2007)0244);

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. märtsi 2007. aasta arvamust „Perekond ja demograafiline areng” (10) ja selle põhiettepanekut, mille kohaselt peaksid liikmesriigid allkirjastama Euroopa perepoliitika pakti;

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Euroopa demograafiline tulevik: faktid ja arvandmed” (SEK(2007)0638);

—

võttes arvesse Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse väljaandeid „Innovatiivsed õppemeetmed eakamatele töötajatele” (11), „Töö ja vananemine. Uued teooriad ja empiirilised väljavaated” (12), „Kutsehariduse ja koolituse moderniseerimine: raporti Europe Synthesis neljas aruanne kutsehariduse ja koolituse uurimistöö kohta” (13), ning „Pakkumine ja nõudmine kutseoskuste alal Euroopas. Keskpikk prognoos kuni aastani 2020” (12);

—

võttes arvesse komisjoni 2008. aasta demograafiaalast aruannet vananeva ühiskonna sotsiaalsetele vajadustele vastamise kohta (SEK(2008)2911);

—

võttes arvesse komisjoni ja majanduspoliitika komitee (vananemise töörühma) ühisaruannet „2009. aasta aruanne rahvastiku vananemise kohta: ELi 27 liikmesriigi majanduslikud ja eelarveprognoosid (2008–2060)”;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 25 ja 34, milles sätestatakse selgesõnaliselt eakate õigus elada väärikat ja iseseisvat elu ning osaleda ühiskonna- ja kultuurielus ning õigus sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele, millega pakutakse eakatele kaitset;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 21, millega keelatakse selgesõnaliselt igasugune diskrimineerimine vanuse tõttu;

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008)0426) ja parlamendi seisukohta selles küsimuses;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3;

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (14);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0268/2010),

A.

arvestades, et inimväärne ühiskond põhineb põlvkondadevahelise õigluse põhimõttel;

B.

arvestades, et põlvkondadevaheliste suhete soolisele mõõtmele tuleb tähelepanu pöörata;

C.

arvestades, et palju rohkem on vaja teha laialt levinud ebaõiglase diskrimineerimise lõpetamiseks, millega eakad inimesed nii tööhõive kui ka kaupadele, hoonetele ja teenustele juurdepääsu puhul ainult oma vanuse pärast tihti kokku puutuvad;

D.

arvestades, et eakate vanuselise diskrimineerimise ning eakate sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vahel on tugev seos;

E.

arvestades, et paljudel eakatel inimestel on ka invaliidsus, mistõttu nad võivad sattuda mitmekordse diskrimineerimise ohvriks;

F.

arvestades, et demograafilised muutused on avaldanud tugevat mõju era- ja tööelule ning seda eriti naiste puhul, kusjuures teenuste puudulikkus, sotsiaaltoetuste ebapiisavus, tööturule pääsemise aeglus ja vaevalisus, pikaajaline töötamine ebakindlatel või ajutistel töökohtadel ning noortele paaridele pakutava toe puudulikkus kuuluvad nende põhjuste hulka, miks noored lükkavad edasi pere loomist ja laste saamist;

G.

arvestades, et majandus ja ühiskond vajavad oma eesmärkide saavutamiseks kõikide põlvkondade elukogemust, panust ja ideederikkust;

H.

arvestades, et demograafilised muutused võivad komisjoni hinnangul muuta põhjalikult rahvastiku koostist ja vanuselist struktuuri, mistõttu 0–14-aastaste noorte arv väheneb 2050. aastaks 100 miljonilt (1975. aasta näitaja) 66 miljonile, töötava elanikkonna arv kulmineerub 331 miljoni inimesega u 2010. aastal ja väheneb seejärel ühtlaselt (umbes 268 miljonini 2050. aastaks), samal ajal kui eeldatav eluiga tõuseb ajavahemikul 2004–2050 kuus aastat meeste puhul ja viis aastat naiste puhul ning üle 80-aastaste inimeste arv tõuseb 4,1 %-lt 2005. aastal 11,4 %-ni 2050. aastal;

I.

arvestades, et ELi 2020. aasta strateegia tööhõivemäära puudutavate ambitsioonikate eesmärkide kohaselt tuleks 20–64-aastaste naiste ja meeste tööhõivemäära 2020. aastaks suurendada 75 %-ni, seistes samal ajal silmitsi demograafiliste probleemidega;

J.

arvestades, et demograafilist muutust on võimalik suunata ja sellega toime tulla, kui selleks tehakse piisavalt ettevalmistusi ja kõik suhtuvad sellesse tõsiselt; arvestades, et demograafilise küsimusega tuleks tegeleda pikaajalisi strateegilisi eesmärke silmas pidades ning tuleks astuda samme ebaõiglase vanuselise diskrimineerimise probleemiga tegelemiseks;

K.

arvestades, et demograafiliste muutuste ajastul on lapsevanemate roll eriti tähtis, kuna nad peavad täitma nii töötaja kui ka (kaas)vanema kohustusi, kusjuures tuleks ära hoida olukord, kus see kahekordne koormus langeb ainult naiste õlgadele;

L.

arvestades, et me seisame praegu silmitsi kahe kriisiga – noorte suure töötusega ja pensionisüsteemide rahastamise kahtluse alla seadmisega –, ning arvestades, et neid nähtusi tuleb käsitleda koos, tehes tööd sotsiaalsete õiguste suurendamise nimel ja selle nimel, et kaasata noored paremini rikkuste loomisse ja majanduse elavdamisse; arvestades, et vastavalt Regioonide Komitee arvamusele (CdR 97/2009) tuleb meie vananevas ühiskonnas noorust käsitleda väärtusliku ja ühiskonnale äärmiselt vajaliku ressursina, mida saab ja tuleb kasutada sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamiseks;

M.

arvestades, et kuigi põlvkondadevahelise õigluse ja ebaõiglase diskrimineerimise lõpetamise põhivahendid on liikmesriikide käes (pensionisüsteemid, eelarve, võlad, tervishoid ja kompleksne rehabilitatsioon), saab EL siiski teha olulisi algatusi järelevalve, parimate tavade vahetuse ja tegevuskavade kaudu ning kontrollida ELi vanuselise diskrimineerimise vastaste õigusaktide rakendamist ning kiita heaks uued olulised diskrimineerimisvastaste õigusaktide eelnõud, mis muudaksid ebaseaduslikuks vanuselise diskrimineerimise juurdepääsu osas kaupadele, hoonetele ja teenustele;

N.

arvestades, et üle 60 aasta vanuste inimeste osakaal Euroopa Liidus kasvab edaspidi kiiremini kui kunagi varem, kusjuures selle elanikkonnarühma kõige suuremat paisumist on oodata aastatel 2015–2035, mil see iga aasta suureneb kahe miljoni inimese võrra;

O.

arvestades, et vanuseline diskrimineerimine kahjustab põlvkondadevahelist solidaarsust, ning kuigi selline diskrimineerimine on aluslepingute kohaselt keelatud, esineb seda siiski laialdaselt, mis piirab oluliselt nooremate ja eakate töötajate juurdepääsu tööturule, sotsiaalkindlustusele ja teatavatele teenustele,

1.

peab õiglust ja põlvkondadevahelist solidaarsust samatähenduslikuks, mõistab põlvkondadevahelise õigluse all kasu ja koormuse ühtlast, mõistlikku ja teadlikku jaotamist põlvkondade vahel ning peab üldist solidaarsust Euroopa koostöö üheks põhiväärtuseks;

2.

on seisukohal, et põlvkondade toimiv kooselu rajaneb sellistel põhiväärtustel nagu vabadus, õigused ja solidaarsus, õiglus ja noore põlvkonna omakasupüüdmatu toetus ning seda peavad iseloomustama vastastikune austus, jagatud vastutus, valmisolek aktsepteerida põhiõigusi, millele igal inimesel ja ELi kodanikul on õigus, ja hoolivus ning samuti individuaalne planeerimine, sealhulgas tugevam kohustus võtta omaks konstruktiivne ennetav käitumine tervisevaldkonnas;

3.

on seisukohal, et väljavaade elanikkonna arvukuse kahenemisele 2050. aastaks võib kaasa tuua surve vähenemise keskkonnale ja pakkuda võimalust säästvaks arenguks, mis omakorda vajab ennetavat poliitikat, et kohandada vastavalt ruumilist planeerimist, elamumajandust, transporti ja kogu muud infrastruktuuri;

4.

tõdeb, et rõõmustaval kombel pikeneb järjest inimeste eluiga, seejuures on nad kauem aktiivsed ning võtavad enesekindlalt ja südilt ühiskondlikust elust osa; on seisukohal, et eeldatava eluea pikenemine on areng, millega ei tohiks kaasneda töötajate õiguste vähenemine; märgib samuti, et sündimuse tase on liikmesriikides juba aastakümneid madal ning kui sellele olukorrale kiiresti ei reageerita, võib see kaasa tuua liiga suure koormuse järeltulevatele põlvkondadele ja jaotuskonfliktid; rõhutab, et need probleemid võivad olla oluline tegur, mis annab tõuke koormuse õiglasema jagamise ning hõlmavamate ja kvaliteetsemate sotsiaalkindlustussüsteemide loomise suunas;

5.

on seisukohal, et eri põlvkondade vajadusi arvestava poliitika eesmärgiks peaks olema põhialuste, õiguste ja vahendite loomine, et pidada avatud ja ausat põlvkondadevahelist dialoogi, millest võidavad kõik osapooled, ning seega ka selliste vahendite loomine, mis võimaldaksid põlvkondadevahelist õiglast jagamist;

6.

rõhutab, et eakad inimesed – ka juhul kui nad kannatavad puuete all – ja pensionieale lähenevad töötajad ei ole majandusele ja ühiskonnale koormaks ega takista töömeetodite ajakohastamist, vaid vastupidi – nad on oma kogemuste, saavutuste, teadmiste ja töökoha suhtes üles näidatud suurema lojaalsuse tõttu kasulikud ja toodavad olulist lisandväärtust; peab tähtsaks võidelda igat liiki eelarvamuste ja diskrimineerimise vastu mis tahes ühiskonnarühma suhtes ning teha tööd sellise ühiskonna nimel, kus eakaid koheldakse võrdselt kui põhiõigustega inimesi; märgib, et ELi eakate poliitika rajaneb põhimõttel „ühiskond kõigile”, millest tulenevalt peavad kõik ühenduse eakate poliitika raames plaanitavad meetmed igati toetama selle arusaama kinnistumist; on veendunud, et kõigis liikmesriikides tuleb tagada eri vanuses inimestele igakülgne võimalus osaleda aktiivselt ühiskonnaelus nende east sõltumatult; juhib tähelepanu asjaolule, et tulevik sõltub noortest ning poliitikakujundajad peavad seega arvesse võtma ühiskonna moderniseerimist ja kõigi kaasatust;

7.

palub demograafiliste probleemide ja solidaarsuse käsitlemisel pöörata erilist tähelepanu soolistele küsimustele, sest meeste ja naiste vahelised suhted kujundavad inimeste elutsüklit sünnist vanaduseni, mõjutades seda, millised ressursid ja võimalused on kättesaadavad ja milliseid strateegiaid eri eluetappides järgitakse;

8.

rõhutab, et ELi majandus vajab demograafiliste muutustega toimetulekuks ettevõtteid, mille kõrge konkurentsvõime tagavad madalad maksud, vähene bürokraatia ning ümberkujundatud riiklik sektor; on seisukohal, et konkurentsivõimeline ja uuendusaldis erasektor on oluline tegur uute töökohtade loomisel igas põlvkonnas;

9.

arvestades, et kodanikuühiskond, kirikud ja mittetulundusühingud on aegade jooksul pidevalt tegutsenud selle nimel, et tagada toetusmeetmete pakkumine nii perekondadele kui ka kõikidele puudustkannatavatele kodanike rühmadele ja kindlustada nende sotsiaalne areng; on seisukohal, et nende kaasamine toetusmeetmete kavandamisse ja rakendamisse rikastab sotsiaalse ja põlvkondadevahelise solidaarsuse valdkonnas võetavaid poliitikameetmeid kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

10.

märgib, et demograafiliste muutuste tõttu eksisteerib märkimisväärne hulk võimalikke eakaid vabatahtlikke, mis on meie ühiskonnas siiani kasutamata ressurss; kutsub komisjoni üles edendama võimalusi eakatele vabatahtlikele ja töötama välja programmi „Aktiivsed eakad”, et suurendada suurte kogemustega eakate arvu, kes sooviksid töötada vabatahtlikena, mis võib toimuda paralleelselt programmiga „Aktiivsed noored” ja seda täiendada, ning lisaks toetama eriprogramme põlvkondadevahelise vabatahtliku tegevuse ja juhendamise valdkonnas;

11.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles kehtestama teabevahendina põlvkondade bilansse ning edasi arendama kõikides liikmesriikides ja ELi tasandil Eurostati säästva arengu näitajaid, et luua usaldusväärsed mudelid ja prognoosid iga põlvkonna maksevoogude, hüvitiste ja koormuse kohta;

12.

pooldab kohustuslikku mõjuhinnangut põlvkondade vaatekohast, mis ELi ja riiklikul tasandil tooks välja seaduste mõju põlvkondadevahelisele õiglusele ja võimaldaks pikaajalist kulude ja tulude analüüsi;

13.

kutsub komisjoni üles esitama praeguste põlvkondade elustrateegiate kavandamiseks eraldi aruannet praeguste suundumuste kohta seoses ülalpeetavuse määra ja järsult langenud sündivusega liikmesriikide kodanike puhul, kellel on kõrge hinna (ning tööjõuga seotud õigusnormide) tõttu raske ligi pääseda ka katseklaasiviljastamisele, ning kõigi nende protsesside finantsmõju kohta;

14.

palub Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil sooliste ja vanuseliste näitajate alusel jälgida ja analüüsida põlvkondadevahelisi suhteid;

15.

on veendunud, et iga vanuserühma avatud ja õiglane juurdepääs haridusele ja tööle on eri põlvkondade vajadusi arvestava poliitika tuum ning heaolu, iseseisvuse ja jätkusuutlikkuse alus;

16.

on seisukohal, et Euroopa Liidu vananevat ühiskonda arvestades tuleb aktiivselt püüelda inimeste tööturule toomise ja seal hoidmise poole kõigis vanuserühmades, ka eakate inimeste osas; peab oluliseks on leida tasakaal inimestele piisava kindlustunde pakkumise ning töötamise ja tulu teenimise motivatsiooni säilitamise vahel; usub, et kõrgema oskuste taseme saavutamiseks tuleb kindlustada kõigile ühiskonnagruppidele võimalikult kvaliteetne haridus ja senisest paremad võimalused elukestvaks õppeks;

17.

on seisukohal, et eakate töötajate olukorda arvestav tööhõivepoliitika tähendab uute vormide leidmist töö korraldamiseks ettevõtetes, paindlike mooduste soodustamist, mis võimaldaksid järk-järgulist pensionile jäämist, stressi vähendamist, töötingimuste parandamist ning diskrimineerimisvastaste tavade edendamist töölevõtmise ja kutseõppe valdkonnas;

18.

rõhutab, et demograafiliste muutuste tõttu seisab EL silmitsi inimressursside haldamise probleemiga, mis eeldab täielikku tööhõivet soodustava ennetava poliitika järgimist;

19.

tunnistab, et töö on enamat kui teenistus ning et nii noored kui ka eakad inimesed aitavad peresisese ja ühiskondliku tööga suurel määral kaasa meie ühiskonna inimlikule kujundamisele ning teenuste ja töökohtade stabiliseerimisele, ning palub valitsustel hõlbustada ja tunnustada ühiskondlikku tööd, kohalike kogukondade moodustumist, kogukonna- ja peresisest hooldust ning kiiresti lahendada õigusliku vastutusega seotud küsimused;

20.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, et tunnustada nähtamatut ja mitteametlikku tööd, mida põlvkondadevahelise solidaarsuse valdkonnas teevad igas vanuses pereliikmed (peamiselt naised), hoolitsedes eakate ja noorte pereliikmete eest, kes vajavad õiguslikul, sotsiaalsel ja majanduslikul tasandil hoolt (eriti sotsiaalkindlustuse, ametialase kvalifikatsiooni, sissetulekute ning naiste ja meeste võrdsete võimaluste valdkonnas), nagu kirjeldatakse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni 8. detsembri 2008. aasta raportis;

21.

on veendunud, et ebaõiglane vanuseline diskrimineerimine töökohas on laialt levinud ning et selle probleemi osas tuleb võtta kiiresti rohkem meetmeid, eelkõige rakendada kõikides liikmesriikides tõhusamalt ELi 2000. aasta võrdse tööalase kohtlemise direktiivi 2000/78/EÜ ning võtta täiendavaid, õigusloomega mitteseotud meetmeid tagamaks, et eakad inimesed oleksid oma õigustest teadlikud ning neil oleks vajadusel juurdepääs toele ja õigusabile;

22.

tunnistab, et eakad naised on tööturul sageli otsese või kaudse diskrimineerimise ja mitmekordse diskrimineerimise objektiks ning et see probleem tuleb nõuetekohaselt lahendada;

23.

märgib, et juurdepääsuks tööturule on eakatel inimestel kõigepealt vaja töökohta jõuda ning seepärast peab tähtsaks, et võimalikult kiiresti antakse heakskiit ja hakatakse rakendama praegu kavandatavat diskrimineerimisvastast direktiivi, mis keelab vanuselise diskrimineerimise juurdepääsul kaupadele, hoonetele ja teenustele;

24.

on arvamusel, et ei ole õige sundida eakaid töötajaid vastu nende tahtmist suvaliselt kokku lepitud pensioniea tõttu töötamist lõpetama; seetõttu kutsub liikmesriike üles uuesti kaaluma kohustusliku pensioniea äramuutmist, sest see ei lase jätkata töötamist nendel, kes sooviksid seda teha, kuid alles tuleks jätta pensioniiga, mis laseb pensionile jääda neil, kes seda tahavad, saades sealjuures pensionit ja pensionile jäämisega seotud hüvitisi;

25.

on seisukohal, et tööjõu ühekülgne noorendamine ei too kaasa suuremat innovaatilisust, nagu sageli väidetakse, vaid tegelikult on tegemist kulude vähendamisega kogenud ja seega kõrgelt tasustatud töötajate koondamise abil, mis kujutab endast kogemuste, teadmiste ja oskuste raiskamist, eriti juhul, kui eakate inimeste koolitamine annaks suuremat kasu, sest nad püsivad kauem samal ametikohal;

26.

on arvamusel, et kõik pensionieaga seotud meetmed peaksid põhinema asjaomaste isikute vajadustel; tunnistab vajadust paindlikumate pensionisätete järele, milles oleks arvestatud üksikisikute vajadusi vananeva tööjõu tingimustes ja mis vastaksid tööturu nõudmistele; kutsub liikmesriike üles nende vajaduste täitmiseks seadma tähtsuselt esikohale sotsiaalkindlustuse süsteemide arendamise ja täiustamise;

27.

peab kahetsusväärseks, et inimeste teenistuskäik muutub mõnes liikmesriigis ajutise töö ning ilma korraliku palga ja sotsiaalsete õigusteta tähtajaliste töölepingute kasvu, samuti deklareerimata töö, ebakindla töö, juhutöö ja tööpuuduse tõttu üha muutlikumaks ja ebakindlamaks, ning et suurem osa töökohti on eakatele raskesti kättesaadavad; tunnistab, et töötamisele, õppimisele, hooldamisele ja vabatahtlikule tööle kulutatud ajavahemikud täiendavad vastastikku üksteist ning annavad kasuliku kogemuse igas vanuses inimestele; märgib, et lisaks mõjub ebakindla tööhõive selline suurenemine halvasti praeguse põlvkonna majanduslikule kindlustatusele ning suurendab seega järgmiste põlvkondade koormust; märgib siiski, et paljud sõltumatu töötamise vormid, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine, paindlik tööaeg, osaajatöö ning eri tüüpi ajutine töö võivad olla elulise tähtsusega tegurid, mis aitaksid paljudel eakatel inimestel suurendada oma sissetulekut või hakata saama töötasu näiteks siis, kui neil on oma lähimate pereliikmete või sõprade suhtes hooldamiskohustusi;

28.

on veendunud, et turvaline paindlikkus võib aidata tööturge avatumaks, reageerimisaltimaks ja kaasavamaks muuta ning sellega saab kergendada üleminekut tööelu eri etappide vahel eriti siis, kui see toetub põlvkondadevahelisele solidaarsusele ja jagatud vastutusele ning arvestab kõigi vanuse- ja sissetulekurühmade erinevaid nõudmisi ja vajadusi; rõhutab, et tuleb tagada asjakohast koolitust, töötajate õiguste kontrolli ja perekonnaelu austamist võimaldavate kooskõlastatud mehhanismide rakendamine; märgib, et ühtlasi hõlmab turvaline paindlikkus ka terviklikke elukestva õppe strateegiaid ning moodsaid, asjakohaseid ja säästvaid sotsiaalkindlustussüsteeme;

29.

rõhutab, et tuleb täielikult tagada kindlustunne karjääri- ja koolitusvõimaluste osas; igaühel peab olema võimalus elada täisväärtuslikku tööelu ning omandada õigus täielikule pensionile;

30.

rõhutab, et elukestev õpe peab olema kõigi haridusmeetmete keskmes ja kõigi põlvkondade, ametiasutuste ja ettevõtete ülesandeks; kutsub seetõttu liikmesriike üles toetama kutseõppesüsteeme, eriti kui nende täienduseks pakutakse praktilist koolitust, mis võib tähendada õpipoisiks olemist;

31.

nõuab tungivalt, et EL järgiks tõhusat poliitikat, mis võimaldaks vanemaealistel töötajatel tööturule jääda ega lubaks neid vanuse tõttu diskrimineerida;

32.

nõuab, et edendataks lähenemisviisi, milles võetakse arvesse vananemist töökohas nii noorte tööleasumise kui eakate töötajate töölt lahkumise seisukohast, ning töötataks välja selle üksikasjad, eelkõige kasutades järkjärgulise pensionilejäämise võimalusi, arvestades seejuures erinevate töökohtade raskusastmega ning töö-, tervise- ja ohutustingimustega;

33.

on veendunud, et inimressursside optimaalne haldamine, pakkudes esialgset väljaõpet ja elukestvat õpet, on majandustegevuses osalejate ja eelkõige kutsevaldkondade ülesanne, kes peaksid nägema ette oma vajadusi seoses tööhõive ja koolitusega;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, elukestvat õpet peab saama tõendada diplomite ja tõenditega, et töötajad sellest täit kasu saaksid; juhib tähelepanu vajadusele hakata üldiselt kasutama omandatud oskuste tõendamise tava;

35.

teeb ettepaneku teostada eakate töötajate elukestva õppe struktuurides osalemise suhtes süstemaatilist järelevalvet ning kajastada seda statistikas;

36.

teeb ettepaneku näha eakatele töötajatele ja töötutele ette täiendavad stiimulid, et nad osaleksid elukestva õppe programmides eesmärgiga kindlustada oma ametialast positsiooni või pöörduda edukalt tagasi tööturule;

37.

nõuab, et igas vanuses naisi kaasataks suuremal määral elukestva õppe programmidesse;

38.

märgib, et hinnangute kohaselt kujuneb demograafiliste muutuste tõttu aktiivsete ja mitteaktiivsete inimeste suhteks 2030. aastaks 2:1; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama pereliikmest hooldajate rolli tulevikus ning arendama sel eesmärgil välja poliitilised algatused, mis võimaldaksid naistel ja meestel saavutada tasakaalu ametialaste ja hooldamiskohustuste vahel;

39.

rõhutab, et demograafiliste muutustega ei tohi põhjendada sotsiaalsete õiguste ja teenuste üldist vähendamist, vaid see on, vastupidi, väljakutse tänasele ühiskonnale, ning need õigused ja teenused peavad olema tööelus aktiivsete ja mitteaktiivsete põlvkondade vahel tasakaalustatult jaotatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lihtsustaksid sotsiaalõigusnorme, et muuta need paindlikumaks, kergemini juurdepääsetavaks ning nii tööandjatele kui ka töötajatele kergemini mõistetavaks;

40.

on seisukohal, et Euroopa Komisjon peaks toetama uute algatuste rakendamist, mis ELi olemasolevate poliitiliste vahendite ja programmide kaudu edendavad aktiivset, tervet ja väärikat vananemist;

41.

rõhutab, et noorte tööpuudus kuulub kõige pakilisemate probleemide hulka, sest sellega kaasnevad võimaluste puudumine, sotsiaalne tõrjutus, kasvavad sotsiaalkulud ja väärtuslike inimressursside raiskamine, mis on kahaneva sündivuse ja süveneva põlvkondadevahelise õiglusetuse oluline sotsiaalne põhjus; rõhutab vajadust kahandada ajavahet, mis tekib noorte üleminekul ühest õppeasutusest teise ja pärast kooli lõpetamist töö saamisel; märgib, et on väga oluline tagada noorte sotsiaalne kaasatus, anda neile võimalus omandada sobiv elukutse ning edendada noorte seas ettevõtlust;

42.

rõhutab vajadust luua noorte jaoks pikaajalised väljavaated ning ergutab komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid, mis edendaksid noorte liikuvust õpingute ajal ja nende osalemist heatasemelistel praktikatel; rõhutab lisaks vajadust luua noortele rohkem töökohti ja tagada nende täielik osalus ühiskonnaelus, investeerida noortesse ja neid mobiliseerida, et uus põlvkond saaks täielikult kasutada oma õigusi ja säilitaks väärikuse;

43.

rõhutab, et noorte tööpuudus ning eelkõige piirkondade ebavõrdne areng takistab territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamist;

44.

rõhutab, et demograafilistest muutustest tulenevalt tekib oskustööjõupuudus, mida aitaksid suuresti ületada hea väljaõppega naistöötajad; selleks on vaja, et riik ja tööandjad muudaksid oma suhtumist ning võtaksid meetmeid üld- ja töötingimuste paremaks kohandamiseks naiste vajadustele;

45.

rõhutab, et eritähelepanu tuleks pöörata noorte kutsetegevuse alustamisele ning soodustada igati nende edukat tööturule tulekut, sest ebaõnnestunud kutsetegevuse alustamine võib jätta noorele jälje kogu eluks ja edaspidiseks tegevuseks tööturul;

46.

palub, et nõukogu ja komisjon teeksid erilisi jõupingutusi ja töötaksid välja konkreetsed meetmed – mille hulka peaks kuuluma Euroopa noortegarantii –, et pakkuda noortele pärast maksimaalselt neljakuulist töötust töökohta, praktikakohta, täiendusõpet või tööga ühendatud väljaõpet, tingimusel, et asjaomased noored ise pingutavad oma integratsiooniprotsessi nimel;

47.

peab vajalikuks pakkuda noortele töötutele nõuandeid, juhatust ja abi, et nad saaksid uuesti (või esimest korda) tööle asuda; samasugune abi tuleks tagada neile, kes õpivad või kavatsevad õppima asuda, et nad saaksid oma karjääri kavandada täie teadmisega töövõimaluste kohta;

48.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles hoolt kandma, et ELi 2020. aasta strateegia laiendamisel saavutataks järgmised eesmärgid:

49.

väidab, et eakate inimeste konkurentsivõime tööturul sõltub algatustest tervishoiu valdkonnas, sissetuleku ning rahaliste ja mitterahaliste hüvitiste tasemest võrrelduna pensioni ja muude pensionilejäämisega seotud hüvitistega, täiendusõppest, tööaja korraldusest, töötajate sõltumatusest ja võimalusest ise valikuid teha, töö ja eraelu paremast tasakaalust, tööga rahulolust ja juhtimisstiilist, samuti mõistlike abinõude tagamisest vastavalt direktiivile 2000/78/EÜ ning juurdepääsu osas; väidab, et tööturu osapooled peaksid sellised algatused ühiselt välja töötama, vajaduse korral kõikide töötajate jaoks, ning komisjon ja liikmesriigid peaksid neid edendama;

50.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid õhutama ettevõtteid kehtestama vanuselise juhtimise strateegiat, mis mõjuks positiivselt nende konkurentsivõimele, kuna see võimaldab kasutada eakate töötajate kogemusi ja eriomadusi;

51.

soovitab sotsiaalpartneritel, tööandjatel ja liikmesriikidel tagada üle 50-aastastele töötajatele võimalus, et neid edutatakse kuni karjääri lõpuni;

52.

nõuab konkreetseid algatusi, et edendada tööprotsessis eri vanuses töötajatest koosnevaid meeskondi, soovitab selliseid algatusi tegevaid ettevõtteid toetada ja silmapaistvaid projekte esile tõsta, tõendamaks, et põlvkondade segunemine suurendab konkurentsivõimet ja võimaldab ühtlasemat majanduskasvu;

53.

teeb ettepaneku võtta konkreetseid meetmeid, et luua uus ettevõtluskultuur inimressursside haldamise valdkonnas, selleks et liikuda eakate töötajate töölevõtmise suunas ning kehtestada seos kõnealuse lähenemisviisi ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse vahel;

54.

on veendunud, et liikmesriigid saaksid suurendada riiklike tööhõiveametite tõhusust eakate töötute huvides, pakkudes sotsiaaltöö ja ühiskondlikult kasuliku töö võimalusi;

55.

on veendunud, et igal töötajal on õigus pensionile minna, kui ta jõuab ametlikku pensioniikka, mille iga liikmesriik on kehtestanud kooskõlas sotsiaalpartneritega ja järgides riiklikke tavasid; on seisukohal, et otsus pärast ametlikku pensionikka jõudmist tööelu mitte jätkata ei tohi mõjutada õigust vanaduspensionile ega muid sotsiaalseid õigusi;

56.

kutsub nõukogu ja liikmesriike üles hiljemalt 2012. aastal erapooletult läbi vaatama ja tühistama vanusepiirangud kutsetöös ja volituste täitmisel või laenude andmisel ja kindlustuslepingute sõlmimisel; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles uurima eakate raskusi laenu saamisel;

57.

kutsub komisjoni üles läbi vaatama tervena vananemisega seotud meetmed ning esitama 2011. aastal tegevuskava, et:

58.

väljendab heameelt, et paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid on 29. aprilli kuulutanud põlvkondadevahelise solidaarsuse päevaks, ning kutsub komisjoni üles koostama ettepanekut, et 2012. aasta kuulutataks aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aastaks, millega rõhutatakse eakate inimeste panust ühiskonda ning luuakse võimalusi noorte ja eakate inimeste koostööks;

59.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid võtma aktiivsena vananemise oma järgmiste aastate prioriteetide hulka; rõhutab, et sinna peaksid kuuluma eelkõige sobivate raamtingimuste loomine eakate inimeste potentsiaali ärakasutamiseks, uudsete lähenemisviiside väljatöötamine tegevuseks ja abiteenuste personali asjakohane väljaõpe;

60.

on seisukohal, et aktiivsena vananemist tuleks vaadelda naiste ja meeste kogu tööelu hõlmava jätkusuutliku tööalase konkurentsivõime laiemast perspektiivist, ning selleks, et julgustada eakaid töötajaid tööturule jääma, tuleb eelkõige parandada töötingimusi ja kohandada neid eakate inimeste tervisliku seisundi ja vajadustega, võidelda vanuselise diskrimineerimisega, ajakohastada eakate oskusi, tagades asjakohase juurdepääsu elukestvale õppele ja koolitusele, ning vaadata läbi maksu- ja toetussüsteemid, et tagada tõhusad stiimulid kauem töötamiseks;

61.

on seisukohal, et liikmesriigid ja EÜ peaksid kasutama kõiki avatud koordinatsiooni meetodi, tööhõivestrateegia ja muude ühenduse vahendite ja programmide võimalusi ning edendama aktiivsena vananemist struktuurifondidest, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondist saadava rahalise toetuse abil;

62.

on seisukohal, et liikmesriigid ja EÜ peaksid kasutama olemasolevaid nõuande- ja poliitikakomiteesid, sealhulgas sotsiaalkaitsekomiteed, tööhõivekomiteed, majanduspoliitika komiteed ja rahvastikuküsimusi käsitlevat eksperdirühma, et hoida aktiivsena vananemine ELi ja liikmesriikide tegevuskavades prioriteetsel kohal;

63.

palub nõukogul ja liikmesriikidel võtta kiiresti meetmeid, et tagada kõigile inimväärne pension, mis ei tohiks mingil juhul jääda allapoole vaesuspiiri;

64.

kutsub komisjoni üles viima läbi uuringut eakate töötajate tööturul aktiivse osalemise tõhususe ja eeliste kohta, võttes arvesse sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust, tootlikkuse ja majanduskasvu edendamist ning võitlust sotsiaalse tõrjutuse vastu;

65.

rõhutab, et sellise olukorra vältimiseks, kus vananeva ühiskonna suurenenud hooldevajaduse tõttu langeb naistele ebaproportsionaalselt suur koormus, tuleb kõigis liikmesriikides tagada töö ja hooldekohustuste ühitamise võimalus nii meestele kui ka naistele ning nende kohustuste võrdne jagamine naiste ja meeste vahel; ühtlasi rõhutab, et selleks on vaja pakkuda hinnalt jõukohaseid ja kvaliteetseid hooldusteenuseid, paremat haridust, laste hooldust ja isapuhkust ning edendada osaajaga töötamist meeste seas;

66.

rõhutab, et eakatel inimestel on sageli perekonnas oluline roll, kuna nad hoolitsevad laste eest koolivaheaegadel ja pärast kooli ning et selline panus on väga väärtuslik nii üldises mõttes kui majanduslikust seisukohast;

67.

tunnistab vajadust võtta meetmeid, et parandada mitte ainult ema sünnituspuhkuse, vaid ka töötavale isale antava sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkuse reguleerimise korda;

68.

juhib tähelepanu asjaolule, et kogu ELis tuleks luua stiimulid sündivuse suurendamiseks, sest teisiti ei saa Euroopa vananemise probleemi lahendada;

69.

julgustab liikmesriike võtma püsivaid pikaajalisi kohustusi perekondade toetuseks, nt täiendavate hüvitiste võimaldamine vanematele, eriti lisameetmed üksikemade toetuseks ning maksusoodustused lastesõimedele, vabatahtlikele, koostöö- ja heategevusorganisatsioonidele; on seisukohal, et parimaid tavasid tuleks vahetada Euroopa Perede Liidu ning teiste asjaomaste platvormide ja organisatsioonide raames; kutsub liikmesriike üles võtma töötajate toetuseks kasutusele täistööajal või osalisel tööajal põhinevad stimuleerivad puhkusesüsteemid, et vanemad saaksid laste eest hoolitseda ja nende õigused oleksid ettevõttesse naastes säilinud;

70.

kutsub liikmesriike üles eakate ja puudega inimeste eest hoolitsevate inimeste hoolduskoormuse vähendamiseks ja nende tööleasumise toetamiseks arendama liikmesriikides välja integreeritud hooldussüsteeme;

71.

toetab õigust osalisele tööajale, tööpaiga paindlikkusele ja töötaja vajadustega kohandatud tööajale, sobivat korda seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsehoolduspuhkuse ja peretoetustega ning töökoha jagamist ja kodus töötamist (kusjuures säilib sotsiaalkindlustuse kõrge tase), kui meetmeid, mis aitavad kaasa hooldus- ja töökohustuste ühitamisele;

72.

peab eelkõige soolise mõõtme kontekstis ülioluliseks põlvkondadevahelise solidaarsuse tugevdamist, kasutades selleks sihtotstarbelist maksupoliitikat, aktiivsena vananemist edendavad meetmeid, eluasemepoliitikat ning lastele, eakatele, puudega inimestele ja ülalpeetavatele pakutavate teenuste integreeritud võrgustike loomist, et avaldada soodsat mõju töö ja eraelu tasakaalule;

73.

rõhutab, et töö- ja pereelu ühitamine on võimalik vaid siis, kui tasustamata hoolduskohustused jagatakse naiste ja meeste vahel õiglasemalt ning kui peredele on kättesaadavad jõukohase hinnaga kvaliteetsed hooldusteenused; kutsub liikmesriike üles tagama teenuste kättesaadavust, jõukohast hinda, paindlikkust ja kõrget kvaliteeti ning eriti lastehoiuteenuste kättesaadavust, võttes eesmärgiks tagada kuni kolmeaastastele lastele 50 % ja kolme- kuni kuueaastastele lastele 100 % vajalikest hooldusteenustest, ning suurendada hooldusteenuste kättesaadavust teistele ülalpeetavatele ja näha ette selline puhkusekord, mis sobiks nii emadele kui ka isadele;

74.

juhib tähelepanu asjaolule, et paljudel eakatel inimestel on vähe või ei ole üldse sugulasi, kellele toetuda, ning kutsub liimesriike üles tõhustama omavahelist parimate tavade vahetust tagamaks, et eakad säilitaksid võimalikult kauaks iseseisvuse ning et tugiteenused oleksid vajadusel kättesaadavad ja kohandatud üksikisiku vajadustega;

75.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui tööturul ei looda tingimusi töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks ega soodustata perekondadele ettenähtud täisteenuste arengut, siis sündivus väheneb ning Euroopa ühiskonna vananemine hoogustub veelgi;

76.

kutsub ettevõtjaid ja valitsusi üles arendama kõrgetasemelist nõustamist ja abi nendele perekonnaliikmetele, kes peavad ülal või hooldavad oma vanemaid omakseid, ning looma neile võimalused osutatud hooldeteenuse arvamiseks pensioniõiguste hulka ja piisava rahalise hüvitise saamiseks; on seisukohal, et pereliikmete hoolet ei tohi kuritarvitada kokkuhoiumoodusena;

77.

on seisukohal, et uute turgude hõlvamine eakatele suunatud majanduses pakub suuri võimalusi konkurentsi- ja innovatsioonivõime parandamiseks, majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks ning vabatahtliku töö propageerimiseks; usub, et paljud erialaorganisatsioonid, kes on olnud vanuselise diskrimineerimise vastaste kavandatavate õigusaktide vastuvõtmise vastu, ei ole seda võimalust märganud;

78.

on seisukohal, et üks võimalus ületada digitaalne lõhe – nähtus, mis puudutab eriti naisi, eelkõige eakaid naisi, ning põhjustab nende ametialast ja sotsiaalset tõrjutust – oleks koolide poolt läbi viidavad arvutioskusi arendavad eksperimentaalsed algatused;

79.

on arvamusel, et uued tugevad diskrimineerimisvastased õigusaktid, mis reguleerivad kaupade ja teenuste kättesaadavust, pakuvad tähelepanuväärset majanduskasvu ja tööhõive võimalust, kuna likvideeritakse takistused, mida eakad inimesed teatavatele teenustele ja kaupadele ligipääsu puhul kogevad; nõuab, et lõpetataks kõik põhjendamatud ja ebaõiglased üldised piirangud kaupadele ja teenustele juurdepääsu osas, millega paljud eakad inimesed puutuvad kokku, kui nad soovivad näiteks osta kindlustust või puhkusereisi või üürida autot;

80.

kutsub liikmesriike üles looma raamtingimusi ning eelkõige võtma uuenduslike meetmeid, mis arvestavad erinevaid piirkondlikke tingimusi;

81.

nõuab rohkem meetmeid kohalikul tasandil, näiteks tuleb asutada piirkondlikke, territoriaalseid või kohalikke tööhõivenõukogusid, mis viiksid kokku poliitiliste otsuste langetajad ja tööturu osapooled;

82.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid rakendama tugevaid meetmeid, et ära hoida vari- ja poolvarimajandust, kus tegutseb mitteametlik tööjõud ja mis mõjutab negatiivselt ELi tööturgu, selle asemel et edendada ainult meetmeid, mis on suunatud nende sisemise tööjõu kaitsmisele; rõhutab, et võitlus deklareerimata töö vastu tööandjate ja/või vahendajate vastu võetavate meetmete/sanktsioonide abil mõjub tõesti hoiatusvahendina;

83.

nõuab jõupingutusi, et tõhustada võitlust ebaseadusliku töö vastu – eelkõige tuleb suurendada järelevalveasutuste (tehaseinspektsioonid, töökohtud jne) inim- ja muid ressursse;

84.

märgib, et sotsiaalkindlustussüsteemide ees seisavad rasked ülesanded ning liikmesriigid peaksid ellu viima ulatuslikke struktuurireforme ning otsima uusi võimalusi tervishoiu ja pensionisüsteemide jätkuvaks rahastamiseks;

85.

on seisukohal, et kuna rahvastiku kiirest vananemisest on saamas ülemaailmne probleem, mis tekitab liikmesriikide tervishoiu- ja hoolekandesüsteemidele lähiaastatel lisaprobleeme, tuleks komisjonil võtta endale koordinaatori roll eakatele suunatud tervishoiu- ja hoolekandeteenuste lahenduste väljatöötamisel ja parimate tavade levitamisel liikmesriikides;

86.

nõuab rohkemate meetmete võtmist tagamaks, et eakad inimesed oleksid teadlikud oma õigustest ja kohustustest sotsiaalkindlustuse süsteemide ja pensionide valdkonnas ning et selline teave oleks esitatud lihtsas ja kergesti ligipääsetavas vormis;

87.

rõhutab, et õigus inimväärsele elule on inimõigus ning terve elu töötanud inimesed ei tohi saada majanduskriisi ohvriteks;

88.

rõhutab, et tuleb tegeleda meeste ja naiste palgaerinevusega, mis praegu on ELi 27 liikmesriigis 17 %, sest see toob kaasa madalama sissetuleku esimese lapse sünnist alates ning lõppkokkuvõttes vähendab pensioni ja suurendab vaesuse määra eakate naiste seas;

89.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ümber hindama sotsiaalhooldussüsteeme selles osas, kus need endiselt näevad meestele ja naistele ette märkimisväärselt ebavõrdseid pensione, ning kaaluma võimalusi võtta parandusmeetmeid, arvestades ajutisest töötamisest või emakohustuste täitmisest tuleneva sissemaksete puudumisega;

90.

rõhutab, et kõnealuses sotsiaalpoliitika valdkonnas tuleb arvesse võtta kõigi liikmesriikide tavasid, sest liikmesriikide pensionisüsteemid on erinevad;

91.

rõhutab, et kuna üle 80-aastaste (väga eakate) inimeste arv on märkimisväärselt suurenenud, peab tulevaste põlvkondade kanda jäävate üha kasvavate prognoositud kulude vähendamine olema esmatähtis;

92.

märgib ülemaailmse majanduslanguse üdist mõju riikide rahandusele ja majandusele laiemalt; on lisaks arvamusel, et Euroopa elanikkonna vananemine koos sündimuse vähenemisega kujutab endast põhjalikku demograafilist muutust, mistõttu tuleb reformida Euroopa hoolekande- ja fiskaalsüsteeme, sh pensionisüsteeme, et võimaldada vanemale põlvkonnale heatasemelist hoolekannet, vältides samas noorematele põlvkondadele võlakoorma tekitamist; ergutab stabiilsuse ja kasvu pakti reformiprotsessi, et võimaldada liikmesriikidel täita oma kohustust muuta pensionisüsteemid jätkusuutlikumaks;

93.

märgib, et ühiskonna demograafilise muutusega seonduvad arvukad küsimused kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse ning seetõttu ei ole ühendusel üldist pädevust demograafilise muutuse küsimuste reguleerimiseks Euroopa tasandi eeskirjadega; tõdeb, et kõikidel liikmesriikidel tuleb võtta meetmeid, et tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja võime demograafilise muutusega toime tulla;

94.

märgib, et põlvkondadeüleseks arvepidamiseks ning prognooside tegemiseks seoses valitsemissektori võlaga järgmistel aastakümnetel ja sellest tulenevate kaudsete kuludega tulevastele põlvkondadele on viimastel aastatel kasutatud mitmesuguseid viise, mis toovad esile mahajäämuse näitajad jätkusuutlikkuse valdkonnas, nagu nõutav esmane tasakaal, mis tähendab eelarve struktuurset tasakaalu, mille abil on võimalik tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus;

95.

kutsub komisjoni üles teostama pidevat põlvkondadeülest arvepidamist, sealhulgas hindamisi liikmesriikide tulevase võlakoorma ja riigi rahanduse mahajäämuse kohta jätkusuutlikkuse valdkonnas, ning tegema tulemused üldsusele kergesti juurdepääsetaval ja arusaadaval viisil kättesaadavaks;

96.

märgib, et praegused võlaprognoosid on murettekitavad ja viitavad tulevaste põlvkondade suurele võlakoormale, ning kutsub seetõttu liikmesriike üles vähendama oma struktuurseid esmaseid puudujääke ja liikuma jätkusuutliku võla suhte suunas;

97.

soovitab liikmesriikidel teha ettepanekuid meetmeteks, millega suurendada üldist tootlikkust, eelkõige hoolekandeteenuste, sealhulgas tervishoiu- ja hooldusteenuste osutamisel eakatele;

98.

märgib, et kui kõrgema keskmise elueaga kaasneks ka hea tervis, oleks riigi rahanduse mahajäämus jätkusuutlikkuse valdkonnas mõnede arvutuste kohaselt väiksem suurusjärgus 1,5 % SKPst, ning on seisukohal, et seetõttu on ülimalt oluline ennetada terviseprobleeme ja tegeleda nendega võimalikult vara;

99.

väljendab muret asjaolu pärast, et paljud liikmesriigid ei ole suutnud oma pensionisüsteeme reformida; kutsub komisjoni üles esitama analüüsi olukorra kohta kõikides liikmesriikides, tuues välja pikaajalised riskid seoses iga liikmesriigiga;

100.

rõhutab, et liikmesriikidel on vaja suurendada oma osalust tööturul, kasutades selleks paindlikku tööaega ning pakkudes rohkem võimalusi osalise tööajaga või kodus töötamiseks;

101.

ergutab liikmesriike oma maksu- ja hüvitissüsteemide raames toetama perekondi ning võimaldama väikelastega perekondadele lastehoiuteenuseid;

102.

ergutab liikmesriike kõrvaldama kõik negatiivsed stiimulid (eriti maksude ja pensioni osas), mis takistavad eakatel jätkamast töötamist ka pärast pensioniea saabumist, ning julgustab looma tõhusaid toetusmehhanisme ja stiimuleid, kuna elanikkonna vananemise mõju sõltub tööhõive määrast ja keskmisest töötundide arvust;

103.

on seisukohal, et demograafilisi suundumusi arvesse võttes on suur potentsiaal jätkusuutlike ja heal tasemel töökohtade loomiseks sotsiaal- ja tervishoiuteenuste valdkonnas;

104.

on seisukohal, et ränne koos õnnestunud integratsiooniga, sh majandusliku integratsiooniga, aitab toime tulla demograafiliste muutustega ning et liiga paljud sisserändajad ei tunne end kuuluvat riiki, kus nad elavad, osaliselt diskrimineerimise pärast, mida nad kogevad;

105.

on veendunud, et oluline on avatud ja siiras arvamustevahetus, mille käigus käsitletakse erinevat sisserändepoliitikat, sisserändajate vastuvõtmise tingimusi, nende majanduslikke väljavaateid, ebaseadusliku sisserände probleemi, praegusest majanduskriisist tekitatud töötuse kasvu sisserändajate hulgas ning tõhusaid meetmeid uustulnukate sotsiaalse ja kultuurilise isoleerituse vältimiseks;

106.

juhib tähelepanu asjaolule, et eakad inimesed ei ole sotsiaalselt enam nii liikuvad ning nad ei kohane kergesti uue keskkonnaga, kuid nende integratsioonivõime on kõrge;

107.

on veendunud, et edukas integratsioon eeldab demokraatlike traditsioonide kohast ja põhiseaduslike alusväärtuste kohast samastumist, võrdõiguslikku osalust ja vastutust ning et integratsioon saab õnnestuda alles siis, kui sisserändajad on valmis kohanema ja kohalikud elanikud on valmis neid vastu võtma; on arvamusel, et põlvkondadevahelist solidaarsust täiendab kultuuridevaheline solidaarsus, mis eeldab erineva kultuuriga seotud eelarvamustest loobumist;

108.

on arvamusel, et vastuvõtjariigi elanikkonna seas seaduslikke sisserändajaid aktsepteeriva õhkkonna saavutamine sõltub otseselt täpse ja tervikliku teabe esitamisest ning ksenofoobiavastase kultuuri loomisest;

109.

on veendunud, et aktiivsena vananemine peaks hõlmama täielikku ühiskondlikku osalust ja kaasatust osalusdemokraatia otsustamisprotsessidesse;

110.

märgib, et demograafilised muutused on piirkonniti väga erinevad ning põhjustavad väljarännet maa- ja äärepiirkondadest, mistõttu tuleks ette näha sotsiaalhoolekande- ja tervishoiustruktuuride ümberkorraldamine, tagada toetusrahad ning sisse viia intensiivne parimate tavade vahetus nüüdisaegsel info- ja sidetehnoloogial põhinevate uute lähenemisviiside ja teenuste kohta;

111.

on seisukohal, et eakatele kodus pakutavaid teenuseid oleks võimalik edendada ja korraldada iseseisvate koostöötegevuste innustamise teel, lähtudes kohalike omavalitsusega sõlmitavatest kokkulepetest ja jagades peredele vastavaid teenuse kasutamist võimaldavaid tõendeid;

112.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tulenevalt elanikkonna üldisest vananemisest tegema igakülgset koostööd ka hooldussüsteemide jätkusuutlike finantseerimissüsteemide väljatöötamise osas, et tagada vajalike hoolekandeteenuste kättesaadavus;

113.

märgib, et eakate diskrimineerimise kohta tervishoius on märkimisväärselt palju tõendeid; juhib tähelepanu asjaolule, et tõenäosus, et eakas patsient saab kogu talle vajaliku ravi, on vanuselise diskrimineerimise tõttu madalam kui noorema patsiendi puhul; on seisukohal, et selline erinev kohtlemine ravis ja hoolduses võib avaldada olulist mõju eakate inimeste tervisele;

114.

märgib lisaks, et demograafilised muutused ja nende tagajärjed puudutavad ELi lääne- ja idaosa erinevalt ning vaja on poliitikat, mis tagaks ühtse ja tasakaalustatud majanduskasvu ning jätkusuutliku piirkondliku arengu;

115.

kutsub liikmesriike üles aitama väheneva elanikkonnaga piirkondi, tagades üldhuviteenuste kõrge taseme (nt haridus, kaasa arvatud koolieelne haridus ja lapsehooldus, hoolekande- ja tervishoiu- ning postiteenused) ja juurdepääsu (nt ühistransport, transpordi infrastruktuur ja telekommunikatsioonivõrgud) ning tagama osalemise majandustegevuses ja oskused (nt koolituse abil, mis hõlmab elukestvat õpet ja uute tehnoloogiate kasutamist ning nendesse investeerimist); nõuab, et nende ülesannete täitmiseks kohandataks raamtingimusi vastavalt kohalikele vajadustele ja kohalikele osalistele ning parandataks osaliste kohanemisvõimet; juhib eriti tähelepanu saarte, piirialade, mägipiirkondade ja teiste asustuskeskustest kaugemal asuvate piirkondade olukorrale;

116.

kutsub liikmesriike üles kaaluma tööjõu reguleeritud rände võimalusi (ränne kolmandatest riikidest ELi);

117.

rõhutab, et olenemata sissetulekust, vanusest, sotsiaalsest staatusest või terviseriskidest, peavad inimesed saama taskukohast ja korralikku arstiabi ja kvaliteetset hooldust ning sel eesmärgil tuleb võimalikult kiiresti vastu võtta uued ELi diskrimineerimisvastased õigusaktid, mis tagavad juurdepääsu sotsiaalteenustele;

118.

tervitab ELi rahastatavat projekti Predict („Eakate osaluse suurendamine kliinilistes katsetes”), mille toel püütakse mõista, miks jätkub eakate inimeste diskrimineerimine kliinilistes katsetes; on arvamusel, et eakaid inimesi tuleks varustada ravimitega, mille tõhusus ja ohutus vastavas vanusegrupis on katsetega kindlaks tehtud;

119.

tunnustab liikmesriikide saavutusi eakate hoolduses, kuid kutsub neid üles senisest veelgi enam tähelepanu pöörama pakutavate teenuste kvaliteedikriteeriumide kehtestamisele ja nende järgimisele; on seisukohal, et liikmesriikidel ja komisjonil tuleks ühenduse sees parandada koostööd ka hoolekandeteenuste järelevalve valdkonnas, milleks liikmesriigid võiksid kaaluda siseriiklike hoolekandteenuste kontaktpunktide võrgustiku loomist, mille kaudu oleks nii siseriiklikult kui ka ühenduse siseselt võimalik saada teavet osutatavate hoolekandeteenuste ja nende kvaliteedi kohta, samuti esitada kaebusi teenuste kvaliteedi kohta;

120.

nõuab, et komisjon esitaks rohelise raamatu eakate väärkohtlemise ning eakate inimeste kaitsmise kohta ühiskonnas ja hooldekodudes;

121.

nõuab, et liikmesriigid vahetaksid avatud koordinatsiooni meetodi kaudu teavet ja parimaid tavasid eakate pikaajalise hoolduse kohta ning eriti meetmete kohta, mille eesmärk on kaitsta eakaid inimesi ühiskonnas ja hooldekodudes ning võidelda eakate väärkohtlemise vastu;

122.

tunnistab, et suur hulk sisserännanud naisi töötab eakate hooldusteenuste sektoris, ning teeb ettepaneku tõhustada liikmesriikide kontrolli deklareerimata töö piiramiseks kõnealuses sektoris ja teisalt hõlbustada sektori töötajaile juurdepääsu asjakohasele koolitusele elukestva õppe raames, et tagada teenuste hea kvaliteet;

123.

kutsub liikmesriike üles tegelema pereliikmest hooldajate küsimusega, kaasa arvatud nende õigusega vabalt otsustada, kas nad tahavad olla hooldajad, ning võimalusega ühitada hooldamine palgatööga ning juurdepääsuga sotsiaalkindlustuskavadele ja vanaduspensionile, et vältida otseselt hooldamise tulemusel tekkinud vaesumist;

124.

rõhutab tasustamata hooldustööd arvestavate individuaalse sotsiaalkindlustuse ja pensioniõiguste olulisust;

125.

on seisukohal, et vaja on koostada ELi toimimisjuhend, milles määratakse kindlaks miinimumnõuded ja -hüvitised seoses pikaajalise hoolduse tagamisega ning mille Euroopa Parlament ja nõukogu vastu võtavad;

126.

on seisukohal, et igal inimesel peaks olema võimalus ühiskonnaelus osaleda; rõhutab siiski, et ühiskondlik tegevus peab jääma vabatahtlikuks;

127.

rõhutab, et seoses demograafiliste muutustega muutub üha tähtsamaks aktiivse kodanikuühiskonna idee, mistõttu on vaja ümber hinnata kodanike ja riigi vahekord ühiskondlike ülesannete täitmisel;

128.

on seisukohal, et hooldetöö nõuab hooldetöötajatelt kõrget kvalifikatsiooni ja erilist vastutust, mida peab tunnustama nii ühiskondlikult kui ka rahaliselt; on seisukohal, et ainult nii on võimalik pikas perspektiivis taset säilitada ning piisaval hulgal hea väljaõppega ja motiveeritud hooldetöötajaid leida;

129.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/34

—

võttes arvesse komisjoni teatist teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta (KOM(2010)0187);

—

võttes arvesse komisjoni 23. juuni 2009. aasta otsust keskmise personalikulu arvutamise meetodite lubatavuskriteeriumide kohta (C(2009)4705);

—

võttes arvesse eksperdirühma aruannet kuuenda raamprogrammi järelhindamise kohta (2002–2006) – Rietscheli aruanne – ning sellele järgnenud komisjoni teatist (KOM(2009)0210);

—

võttes arvesse komisjoni 26. mai 2010. aasta teatist pealkirjaga „Kas kontrollide arvu tuleks suurendada või mitte? Kontrollidega kaasnevate halduskulude ja vigade esinemise riski vahelise õige tasakaalu leidmine” (KOM(2010)0261);

—

võttes arvesse nõukogu 3. detsembril 2009. aastal vastu võetud järeldusi suuniste kohta, mis puudutavad Euroopa teadusuuringute ja teadusuuringutel põhineva innovatsiooni tulevasi prioriteete 2010. aastale järgnevas Lissaboni strateegias, ning konkurentsivõime nõukogu 26. mail 2010. aastal vastu võetud järeldusi lihtsustatud ja tõhusamate Euroopa teadusuuringuid ja innovatsiooni toetavate programmide kohta;

—

võttes arvesse Berliini deklaratsiooni, mis käsitleb avatud juurdepääsu teadmistele täppis- ja humanitaarteaduste vallas;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja eelarvekontrollikomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0274/2010),

A.

arvestades, et seitsmes raamprogramm on maailma suurim riikideülene teadus- ja arendustegevuse programm ning sellel on otsustav osa Euroopa teadusruumi loomisel ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmisel;

B.

arvestades, et teadustöö annab olulise panuse majanduskasvu tagamisse, töökohtade loomisse ning rohelise ja säästva energia edendamisse;

C.

arvestades, et raamprogramm eeldab teadusuuringute kõrgeimat tipptaset, tõhusust ja tulemuslikkust, et parimaid teadlasi Euroopasse meelitada ja neid siin hoida ning luua innovaatilisem ja teadmistel põhinev Euroopa majandus, mis suudaks maailmamajanduses konkureerida;

D.

arvestades, et riiklikku, piirkondlikku ja Euroopa teaduspoliitikat kooskõlastatakse endiselt vähesel määral, mis oluliselt takistab tulusate lahenduste leidmist;

E.

arvestades, et hoolimata täiustustest, mida tehti võrreldes kuuenda raamprogrammiga, iseloomustavad seitsmenda raamprogrammi praegust juhtimist liigne bürokraatia, vähene riskitaluvus, vähene tõhusus ning asjatud viivitused, ning on ilmne, et seetõttu kõhklevad teadlased, akadeemikud, kodanikuühiskonna organisatsioonid, äri- ja tööstusettevõtjad (eriti teadusuuringute väiksemad osalised, sealhulgas VKEd) selles osalemast;

F.

arvestades, et kõik osalised nõuavad eeskirjade ja menetluste edasist lihtsustamist ja ühtlustamist, kusjuures lihtsustamine ei ole eesmärk omaette, vaid pigem vahend selleks, et tagada ELi teadustöö rahastamise ligitõmbavus ja juurdepääsetavus ning vähendada teadlaste ajakulu nende toimingutega seoses;

G.

arvestades, et tulemuspõhise rahastamise tõttu võidakse teadusprojektide seas eelistada vähem riskantseid projekte ning turule orienteeritud uuringuid, mis takistaks ELi teadusliku tipptaseme ja eesliini teadusuuringute edendamisel ning innovatsioonis;

H.

arvestades, et teadusuuringud ja innovatsioon peavad olema kaks selgelt eraldatud protsessi (teadusuuringud muudavad investeeringud teadmisteks ja innovatsioon muudab teadmised investeeringuteks);

I.

arvestades, et praegune lihtsustamisprotsess toimub otsustaval hetkel, hoogustades seitsmenda raamprogrammi vahekokkuvõtte tegemist ning ettevalmistusi tulevaseks kaheksandaks raamprogrammiks;

J.

arvestades, et seitsmenda raamprogrammi ning tulevaste raamprogrammide kavandamine ja rakendamine peab toimuma lihtsuse, stabiilsuse, läbipaistvuse, õiguskindluse, järjepidevuse, tipptaseme ja usalduse põhimõtete alusel,

1.

toetab komisjoni teatises tehtud algatust teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamise kohta, mis hõlmab tõsiseid ja loovaid meetmeid raamprogrammides osalejate probleemide lahendamiseks;

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et hoolimata lihtsustamisprotsessi tähtsusest on see ainult üks teadustöö paremaks rahastamiseks vajalikest reformidest ELis;

3.

rõhutab, et iga üksiku lihtsustamismeetme puhul tuleb kindlaks määrata, kas see jõustub praeguses õiguslikus raamistikus või on vaja muudatusi finantsmääruses, osalemiseeskirjades või raamprogrammide kohta kehtivates erieeskirjades;

4.

kutsub komisjoni üles toetama finantsmääruse käimasolevat reformi, millel on järgmised eesmärgid: sidususe suurendamine praeguses õiguslikus raamistikus, sätete vähendamine, selgus ja üheselt mõistetavus ning rakendatavus; seepärast nõuab osavõtueeskirjade lülitamist finantsmäärusesse;

5.

rõhutab asjaolu, et komisjon peaks kavandatava lihtsustamise kõrval koostama üksikasjaliku kava, kuidas arendada teadusuuringute infrastruktuuri uutes liikmesriikides, et luua kõikidele liikmesriikidele võrdsed võimalused juurdepääsuks rahastamisele seitsmenda ja tulevase kaheksanda raamprogrammi alusel;

6.

märgib, et erasektori osalus raamprogrammis jääb madalaks keerukate ja aeganõudvate osalust käsitlevate eeskirjade, suurte personalikulude ja ülemäärase bürokraatia tõttu;

7.

tunneb heameelt suuremate jõupingutuste üle, mida tehakse raamprogrammide eeskirjade halduslikuks ja rahanduslikuks lihtsustamiseks kogu programmide ja projektide elutsükli jooksul (kohaldamine, hindamine ning juhtimine) – see peaks andma osalistele suurt kasu;

8.

rõhutab, et käesoleva seitsmenda raamprogrammi puhul peab lihtsustamine toimuma ettevaatlikult, et säilitada tasakaal, järjepidevus ja õiguskindlus ning tagada vastastikune usaldus kõigi osaliste vahel; sellega seoses rõhutab, et kuigi kehtivate eeskirjade ühtne tõlgendamine tuleks saavutada kiiremas korras, tuleks kehtivate lepingute puhul vältida hiljem kokkulepitud suuniste kohaldamist;

9.

tunneb muret selle üle, et praeguses süsteemis ning seitsmenda raamprogrammi juhtimise praktikas pööratakse liiga palju tähelepanu kontrollile, mis toob kaasa ressursside raiskamise, väiksema osavõtu ja vähem huvipakkuvad teadusliku töö väljavaated; märgib murega, et praegune juhtimissüsteem on „riskitalumatu”, st riski pigem välditakse, selle asemel et seda hallata; nõuab seetõttu isikliku vastutuse küsimuse läbivaatamist ja/või ulatuslikumat tõlgendamist ELi personalieeskirjades ning konkreetsete ettepanekute esitamist finantsmääruse käimasoleva reformi käigus (nt kindlustus või riskide jagamise süsteem);

10.

leiab, et järelevalve ja finantskontroll ELis, mida teevad komisjon ja OLAF, peaksid olema suunatud peamiselt avalike vahendite kaitsmisele ja pettusevastasele võitlusele ning et tuleks teha selget vahet pettuse ja vigade vahel; sellega seoses peab vajalikuks kehtestada selgem vea määratlus kõikides siduvates dokumentides ning mehhanismid vigade, mitte aga erinevate tõlgenduste kindlakstegemiseks; nõuab seetõttu vigade põhjalikku analüüsi ja nendest teavitamist ning parandusmeetmeid;

11.

on veendunud, et teadustöö rahastamise juhtimine ELis peaks projektide kõigis faasides põhinema suuremal usaldusel ja riskitaluvusel osalejate suhtes ning tagama aruandluskohustuse, kusjuures paindlikud ELi eeskirjad tuleks võimaluse korral viia paremini kooskõlla eri riikide kehtivate eeskirjade ja tunnustatud raamatupidamistavadega;

12.

toetab täielikult lubatava veaohu kõrgema määra heakskiitmist, mis vähendaks nii keerukust kui ka järelkontrolli ning kindlustaks nõuetekohase tasakaalu mõistliku finantsjuhtimise ja vajaliku kontrolli vahel; rõhutab, et otsustavalt tähtis on tagada, et osaluseeskirju tõlgendataks ja kohaldataks ühtselt, mis vähendab eksituste arvu;

13.

nõuab, et toetusesaajaid, kes saavad toetust raamprogrammist, teavitataks komisjoni vastavatest auditistrateegiatest; soovitab levitada neid strateegiaid riiklike kontaktpunktide ning CORDISe (ühenduse teadus- ja arendustegevuse teabeteenistus) kaudu;

14.

nõustub tavapäraste raamatupidamistavadega osavõtjate abikõlblike kulude puhul ning soovitab neid tavasid laiemalt tunnustada, kui need tavad on selgelt määratletud ja kokku lepitud, eelkõige keskmise personalikulu meetodite puhul, tingimusel et see kord vastab riiklikele eeskirjadele ja on saanud pädevate asutuste heakskiidu, jättes igale toetusesaajale piisava vabaduse kasutada kas tegeliku või keskmise personalikulu meetodit;

15.

nõuab tungivalt, et komisjon aktiivselt järgiks parlamendi nõudeid, mis on esitatud 2007. ja 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiitu andvates otsustes, eelkõige keskmise personalikulu arvutamise lihtsustamist käsitlevate konkreetsete ettepanekute tegemise ja nende ettepanekute rakendamise suhtes;

16.

on arvamusel, et riikliku audiitorkoja ja/või riigi audiitori poolt riigiasutusele väljastatud avaldust, mis kinnitab raamatupidamiskontode usaldatavust ja nende aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust, peaksid aktsepteerima Euroopa institutsioonid kulu arvutamise kogu metoodika auditeerimisel;

17.

toetab rahastamismäärade ja kaudsete kulude määramise meetodite kombinatsioonide edasist vähendamist kõigi vahendite puhul ja tegevuste vahel (juhtimine, teadustöö, tutvustamine ja levitamine), kui sellega ei kahjustata praegusi rahastamismäärasid; tõdeb siiski, et säilitada tuleks praegust eristust ülikoolide/uurimiskeskuste, tööstusettevõtete, valitsusväliste organisatsioonide ning VKEde vahel; palub komisjonil jätta alles tegelike kulude kasutamine ühe meetodina, millega ühitatakse rahastamismäärad ja kaudsed kulud;

18.

on arvamusel, et kindlaid summasid ja ühtseid maksemäärasid tuleks kasutada vabatahtlikul alusel ja ainult asjakohastel juhtudel; palub komisjonil veelgi selgitada ühtse maksemäära ja kindlasummalise rahastamise kasutamise terminoloogiat;

19.

pooldab kindlasummalise rahastamise kasutamist „muude otseste kulude” katteks, tingimusel et tegelike kulude valik jääb alles; palub komisjonil rangelt hinnata kindlasummalise rahastamise kasutamist personalikulude puhul; toonitab, et kindlasummaline rahastamine on raamprogrammi rahvusvahelise koostöö partnerriikide puhul kõige tõhusam võimalus;

20.

möönab, et kui võimaluse korral vähendatakse konsortsiumide suurust, aitab see protsessi lihtsustada, projektide ajakava lühendada ja halduskulusid vähendada;

21.

on veendunud, et suuremad meeskonnad on õigustatud, kui teostatava töö olemus on mitut teadusharu hõlmav;

22.

teeb ettepaneku kasutada näiteks vaikimisi heakskiitmise korda, et hõlbustada toetuslepingute muudatusi, eeskätt konsortsiumide koosseisus või nende haldus- ja finantsstruktuuris toimunud muudatuste arvessevõtmiseks;

23.

pooldab ajakulu registreerimise mehhanismide, näiteks töögraafikute täielikku kaotamist (mitte üksnes kindlasummalise rahastamise puhul);

24.

tervitab eelrahastamise intresside sissenõudmise kohustuse viivitamatut tühistamist;

25.

nõustub, et auhindade kasutamist tuleks ergutada, kuid mitte asjakohaselt korraldatud rahastamise asemel;

26.

palub komisjonil lubada hüvitada kulud, mis on tekkinud pärast projektiettepaneku esitamist, juhul kui ettepanek on rahastamiseks välja valitud, et lihtsustada tööstuspartnerite, eeskätt VKEde osalust;

27.

nõuab, et lihtsustataks abikõlblike kulude tõlgendust ja veelgi täpsustataks nende määratlust (näiteks personalikulude, haiguspuhkuse ning rasedus- ja sünnituspuhkusega seotud maksud ja tasud), samuti küsimust, kas käibemaks kuulub abikõlblike kulude alla; palub komisjonil uurida võimalust, et käibemaksu käsitataks abikõlbliku kuluna, kui see ei kuulu mahaarvamisele; nõuab, et erinevaid vääringuid kasutavate partnerite puhul selgitataks vahetuskurssidega seotud menetlusi;

28.

peab kahetsusväärseks, et osavõtu identifitseerimiskoodi (PIC) kasutuselevõtt ei ole vähendanud õigus- ja rahandusalase teabe (ning tõendavate dokumentide) korduvaid nõudmisi ning et taotluse esitamise protsessi käigus identifitseerimiskoodi saamisele ei ole alati järgnenud valideerimisprotsessi; kutsub seetõttu asjaomaseid osalejaid üles osavõtu identifitseerimiskoodi täiustama ning selle kasutust tõhusamaks muutma;

29.

palub komisjonil esitada täpsemad, ühtsemad ja läbipaistvamad eeskirjad auditimenetluse kohta, sealhulgas eeskirjad ja põhimõtted, millega tagatakse auditeeritava organi õiguste austamine ja kõigi osapoolte ärakuulamine, ning palub komisjonil anda aru auditite kulude ja nendest saadava kasu suhte kohta;

30.

nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks üheainsa auditi põhimõtet ning võtaks kasutusele reaalajas auditeerimise, mida teostab üks üksus, kuna see võimaldab toetusesaajatel parandada võimalikud süsteemsed vead ja esitada järgmisel aastal paremad kuluaruanded; on seisukohal, et taoline üheainsa auditi põhimõte tagaks ühtlasi selle, et lõpetatud projekte ei auditeeritaks mitu korda eri audiitorite poolt, komisjon usaldaks esimese määratud sõltumatu audiitori arvamust ning dokumendid esitataks vaid üks kord olenemata sellest, kui palju auditeid teostatakse;

31.

palub komisjonil tagada õiguskindlus, hoidudes kindlaksmääratud osalusreeglite tagantjärele rangemast kohaldamisest ning sellest, et toetuse saajatel palutakse komisjoni teenistuste poolt juba heakskiidetud finantsaruanded ümber arvutada, eesmärgiga vähendada järelauditi ja tagantjärele korrigeerimise vajadust; palub komisjonil kiiresti lahendada varasemad juhtumid seoses käimasolevate kontrollidega ning tegutseda seejuures mõistvalt ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid järgivalt; soovitab lahendada selliseid varasemaid juhtumeid käsitlevad vaidlused pooltevahelise kokkuleppega, mille aluseks on näiteks sõltumatu uus audit ja/või ajutise sõltumatu vahendaja sekkumine;

32.

teeb ettepaneku kehtestada vastamise kord, mille alusel loetakse komisjoni poolt kinnitatuks teave, millele komisjon ei ole reageerinud määratud tähtaja möödumisel;

33.

palub komisjonil anda parlamendile korrapäraselt aru seitsmenda raamprogrammi halduskuludest, kaasa arvatud nii komisjoni kui osavõtjate halduskulud, samuti nende kulude vähendamiseks võetud või kavandatud meetmed;

34.

tuletab komisjonile meelde, et ELi programmidest toetusesaajatelt eeldatakse, et nad sooritavad rahastatavat tegevust heas usus ning teevad oma parima, et oodatud tulemusi saavutada;

35.

tunneb seetõttu muret, et komisjon kaldub praegu üldiselt tulemuspõhise rahastamise poole (mida õigustatakse peamiselt tugeva vastutuskohustuse põhimõtetega), ning on tõsiselt mures tulemuspõhise rahastamise võimaliku mõju pärast teadustöö kvaliteedile ja iseloomule, sest see võib piirata teadusuuringuid ja olla kahjuliku mõjuga projektidele, millel ei ole mõõdetavat eesmärki või mille eesmärgi mõõtmiseks tuleks kasutada muid kui otsese kasu parameetreid; on samavõrd mures selle pärast, kuidas eeltoodu võib mõjutada projektide tulemuste edasist eel- ja järelhindamist, ning selleks vajalike kriteeriumide määramise vajaduse pärast;

36.

peab ebapiisavaks kindlasummalise rahastamise (näiteks eelnevalt läbi räägitud ja projektist sõltuvad kindlad summad või teatava projekti jaoks ette kindlaks määratud summad) üldist kasutamist, välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel; pooldab selle asemel suure usaldusega seotud lähenemist, mis sobib eriti eesliiniuuringute puhul; soovitab käivitada tulemuspõhise rahastamise katseprojektid, kus eriti uuenduslikes valdkondades projektipõhiselt makstakse kindlad summad ette kokkulepitud tulemuste saavutamise eest;

37.

pooldab selle asemel nn teaduspõhist rahastamissüsteemi, kus pannakse rõhku teaduslikele ja tehnilistele kriteeriumidele ning vastastikustele eksperdihinnangutele, mis põhinevad tipptulemustel, asjakohasusel ja mõjul ning millega kaasneb lihtsustatud ja tõhus finantskontroll, mis järgib kõigi poolte õigust ärakuulamisele; on veendunud, et niisugune teaduspõhine lähenemine toob kontrollimehhanismides kaasa olulise tähelepanunihke rahanduslikult küljelt teaduslikele ja tehnilistele aspektidele; arvab, et see aitab sidusrühmadel keskenduda oma põhipädevusele, teaduslik-tehnilistele küsimustele ning Euroopa teadusruumi rajamisele;

38.

tunneb heameelt selle üle, et toetuste andmise ja väljamaksmise keskmine aeg lüheneb, kuid on mõnevõrra mures laialdasemate teemadega ning vahetähtaegadega konkursikutsete laieneva kasutamise pärast; tõdeb siiski, et sellised kutsed sobivad VKEdele, sest vähendavad ebakindlust rahastamisvõimaluste suhtes ja innustavad rohkem osalema;

39.

arvab, et keskmine ajavahemik ettepaneku esitamise tähtajast kuni lepingu allakirjutamiseni on ikka veel liiga pikk ning komisjoni erinevate teenistuste puhul esineb erinevusi; palub komisjonil lühendada lepingu allakirjutamise tähtaega maksimaalselt kuue kuuni ning määrata sobivad hindamise ja lepingute üle läbirääkimise tähtajad, lähtudes võrdlusaluste süsteemist;

40.

palub komisjonil pikendada keskmist ajavahemikku konkursikutse avaldamisest kuni taotluste esitamise tähtajani;

41.

muretseb tõsiselt selle pärast, millist mõju võib avaldada see, kui kaotatakse juriidiline nõue, mille kohaselt liikmesriikide esindajatest koosnevad komiteed peavad esitama arvamuse üksikprojektide valimise otsuse kohta, eelkõige kui tegemist on projektidega, mis omavad mõju eetikale, julgeolekule ja kaitsele;

42.

on seisukohal, et ühiste põhimõtete kindlaksmääramist toetav lähenemine ei tohiks piirata riiklikke eetilisi valikuid ja teadusuuringute eripära;

43.

toetab üldist suundumust kaheosalisele taotlemismenetlusele, eriti juhtudel, mil on oodata suurt ülepakkumist, tingimusel, et esimeses faasis toimub põhjalik hindamine (eesmärgid, teaduslik lähenemine, osalejate pädevus, teadusliku koostöö lisandväärtus ja üldine eelarve); rõhutab, et see suurendab eduvõimalust teises faasis, kui see ei toimu pikemate lepingule allakirjutamise või toetuste andmise tähtaegade arvel; on veendunud, et nii on võimalik taotlemiskulusid vähendada;

44.

toonitab, et raamprojekti juhtimisel tuleb põhitähelepanu pöörata toetusesaajatele ning parandada raamprogrammi juurdepääsetavust;

45.

nõuab, et oluliselt parandataks juhenddokumentide selgust ja kättesaadavust, koondataks need ühte käsiraamatusse ja tõlgitaks ELi ametlikesse keeltesse;

46.

rõhutab, et vaja on suurendada uute liikmesriikide osalust raamprogrammi projektides ning et selleks tuleks lihtsustada taotlemise ja lepingute sõlmimise korda, mis on oluliseks takistuseks ettepaneku esitamise etapis, eelkõige esmakordsetele taotlejatele;

47.

soovitab suurendada sidusrühmadele pakutavat stabiilsust, määrates võimaluse korral projekti kontaktisikuks komisjoni ühe kindla ametniku, kes kogu projekti kestel tagaks isikliku toe ning eeskirjade järjekindla rakendamise, ning soovitab ka ühe klienditeeninduspunkti kohast lähenemist, mille puhul teavet eri programmide kohta saab ühest kontaktpunktist;

48.

nõuab, et igas komisjoni ja tema teenistuste esitatud dokumendis peaks olema selgelt kindlaks määratud dokumendi õiguslik seisund, nii et on teada, kelle jaoks on dokumendi sisu siduv ja mil moel;

49.

pooldab e-halduse ja infotehnoloogia vahendite laiemat kasutuselevõttu, eelkõige teadustöös osalejate portaali loomist ja e-allkirja kasutuselevõttu; palub komisjonil luua ühtne ja kasutajasõbralik võrgusüsteem; toetab kogu programmi juhtimist puudutava elektroonilise teabe kättesaadavaks tegemist (identifitseerimine, kohaldamine, läbirääkimised ja aruandlus); arvab, et see võrgusüsteem peaks olema kasutatav programmi esimesest päevast alates ja juurdepääsetav kõigis etappides; on seisukohal, et otsekohtumiste asemel tuleks edendada videokonverentside kasutamist; soovitab e-halduse teenistustel kasutada kodanikega suhtlemisel avatud internetiprotokolle ja vorminguid, et tagada läbipaistvus, kättesaadavus ja koostalitusvõime;

50.

soovitab komisjonil algatada teavitamise ja teadlikkuse tõstmise kampaania infotehnoloogia vahendite kohta, mis on selle programmi puhul kättesaadavad;

51.

väljendab heameelt avatud juurdepääsu käsitleva komisjoni katseprojekti üle, mille eesmärk on parandada juurdepääsu uurimistulemustele nii CORDISe süsteemi kaudu kui ka selle kaudu, et teadlasi ergutatakse kandma oma uuringud vastavasse arhiivi;

52.

rõhutab asjaolu, et abisaajate juurdepääs teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna projektidele eeldab suurt tehnilist suutlikkust ja põhjalikke teadmisi haldus- ja finantsmenetluste kohta, ning seetõttu on juurdepääs äärmiselt raske väikeste taotlejate jaoks, nagu VKEd ja äärealadel asuvad väikesed uurimisinstituudid; tuletab meelde, et Euroopa ettevõtjatest on 90 % VKEd ning et tuleb tagada nende täielik ja tõhus osalemine teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi vahendite kasutamisel;

53.

rõhutab, et vaja on suurendada konkursikutsete teemavaliku läbipaistvust, mis peaks tagama asjakohaste sidusrühmade osaluse;

54.

soovitab luua läbipaistvama, sidusama, ühtsema ja kogemustel põhineva vastastikuse eksperdihinnangu süsteemi;

55.

nõuab tungivalt, et vähendataks kõikide ELi programmide (nt raamprogrammid, konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmid, struktuurifondid) ja nendega seotud vahendite (ühised tehnoloogiaalgatused, artikli 187 kohased algatused, riikliku ja erasektori partnerlus, artikli 185 kohased projektid, teadmis- ja innovaatikakogukonnad, ERA-NET jne) keerukust; rõhutab, et see võimaldab täielikult kasutada nende kombineeritud tegevusest tulenevat koostoimet;

56.

peab kahetsusväärseks uurimisasutuste, koostöömudelite ja haldusmehhanismide arvu suurt kasvu, kuna sellest tuleneva keerukuse tõttu tekivad probleemid läbipaistvusega eelarvepädeva institutsiooni suhtes ja toetuse saajaid koheldakse erinevalt;

57.

soovitab ELi teadus- ja arendustöö rahastamise eeskirjade ning ühiste rahastamispõhimõtete vähendamist ning nõuab eeskirjade ja menetluste sidusat ja ühtlustatud rakendamist ja tõlgendamist; rõhutab, et nimetatud ühiseid eeskirju tuleb kasutada kogu raamprogrammi ulatuses, sellega seotud vahendite puhul ning komisjonis, vaatamata sellele, missugune üksus või täitevasutus vastutab rakendamise eest;

58.

soovitab kehtestada komisjonis ühise suuniste jagamise mehhanismi ning alustada projektiametnike ja siseaudiitorite koolitamist; nõuab tungivalt osalejate jaoks kaebuste esitamise mehhanismi loomist, nt raamprogrammi vahendaja näol, juhuks kui eeskirju ja menetlusi tõlgendatakse arusaamatult ja järjepidevusetult; on seisukohal, et selle vahendaja langetatud otsused peaksid olema lõplikud ja siduvad;

59.

on arvamusel, et piirkondlik tasand sobib kõige paremini uuendustegevuse soodustamiseks, sest see asub nn klastrite lähedal, mis koosnevad ülikoolidest, avalikest uurimisasutustest, suurettevõtetest, VKEdest ning piirkondlikest ja kohalikest ametiasutustest; märgib samuti, et uuendustegevuse soodustamine piirkondlikul tasandil võib vähendada sotsiaalset ja piirkondlikku ebavõrdsust; ergutab siiski erinevaid tasandeid (piirkondlik, riigi ja liidu tasand) oma jõupingutusi teadus- ja arendustegevuse Euroopa tasandil kavandamise raames paremini kooskõlastama; rõhutab lisaks vajadust akadeemikute ja tööstuse vaheliste paremate sidemete järele;

60.

on veendunud, et üks olulisemaid ülesandeid tulevase raamprogrammi kavandamisel on raamprogrammi juhtimise põhjalik ümberkujundamine;

61.

arvab, et teadustöö rahastamise raamistiku ümberkujundamisel ja rahastamise edasise lihtsustamise eesmärgil on kõige tähtsam muuta finantsmäärust ja personalieeskirju ning rakendada uurimiskeskset lubatavat veaohtu;

62.

palub komisjonil hinnata igas programmis iga üksiku vahendi tõhusust konkreetsete poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ning nõuab, et vähendataks eri vahendite hulka, kui selgelt ei ole tõestatud tõhusus või konkreetne panus, kusjuures säilitada tuleks piisav paindlikkus projektide erijoonte arvessevõtmiseks;

63.

toetab kaheksanda raamprogrammi alusena teaduspõhist rahastamissüsteemi ja hästi tasakaalustatud jaotust ülalt alla suunatud mõjupõhise ja alt üles suunatud teaduspõhise uurimistöö vahel;

64.

on veendunud, et kaheksandas raamprogrammis tuleks keskenduda eesliiniuuringutele, võttes arvesse kogu innovatsiooniahelat, mis koosneb eesliiniuuringutest, tehnoloogia arendamisest, tutvustamisest, levitamisest, tulemuste väärtustamisest ning uurimistulemuste kiirest turul rakendamisest;

65.

on seisukohal, et kaheksandas raamprogrammis tuleks innustada Euroopa teadlaste vahelist koostööd ja juurutada sel eesmärgil nn teadlase kaardi süsteem, millega eraldatakse raha teadusuuringuteks, kui teadlased liiguvad eri liikmesriikide ülikoolide vahel, toetatakse tippkeskusi, iseseisvaid ülikoole ja teadlaste suuremat liikuvust;

66.

palub komisjonil avaldada analüüs eri liikmesriikide seitsmendas raamprogrammis osalemise kohta ning võtta analüüsi tulemusi arvesse, et tagada liikmesriikide teadusuuringute tasakaalustatud areng kaheksandas raamprogrammis;

67.

on seisukohal, et kaheksanda raamprogrammi jaoks prioriteete seades tuleks tähelepanu pöörata innovatsiooni erinevatele alternatiivsetele rahastamisvõimalustele, mis ei ole toetuspõhised, sealhulgas riikliku ja erasektori riskikapitali ja laenukapitaliga tehtavad investeeringud;

68.

soovitab muuta kaheksas raamprogramm rahvusvahelisemaks ning teha koostööd kolmandate riikide, sealhulgas arenguriikidega, kellele tuleks anda lihtsad ja konkreetsed juhtimiseeskirjad; innustab kaheksanda raamprogrammi rakendamise ootuses parimate tavade ja standardite vahetamist kõigi muude rahvusvaheliste partneritega;

69.

toetab komisjoni järelevalvaja rolli, kui on nõutav riiklike või piirkondlike asutuste poolne rahastamine;

70.

tervitab komisjonis innovatsiooni töörühma loomist ja selle arutelusid teemal, kuidas mõõta ELi teadus- ja arendustegevuse poliitika tõhusust ning teadus- ja arendustegevuse projektidele tehtavaid kulutusi;

71.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/42

—

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat (1);

—

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (2);

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsioon aastateks 2006–2010 koostatud loomade kaitset ja heaolu käsitleva ühenduse tegevuskava hindamise kohta (3);

—

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et paljude loomakasvatusettevõtete elujõulisust ohustab tõsiselt rida tegureid, sealhulgas:

B.

arvestades, et Euroopa tootjad peavad toiduohutuse ja toidu kvaliteedi, keskkonna, loomade tervise ja heaolu ning töötingimuste valdkonnas järgima kõige rangemaid eeskirju maailmas; arvestades, et nende ülikõrgete standardite täitmine suurendab oluliselt Euroopa tootjate tootmiskulusid, seades nad kolmandate riikide tootjatega võrreldes ebasoodsasse konkurentsiolukorda;

C.

arvestades, et loomakasvatussektori praegune kriis võib märkimisväärselt vähendada lihatootmist kogu Euroopa Liidus, millel on tõsised tagajärjed mitte ainult hindadele, vaid ka ELi toiduga kindlustatusele ning mis tähendab suuremat sõltumist impordist;

D.

arvestades, et Euroopa Liit sõltub suurel määral kolmandatest riikidest imporditavatest sojaubadest ja maisist ning arvestades, et nimetatud toodete tarnimise katkemine tühise hulga ebaseaduslike geneetiliselt muundatud organismide esinemise tõttu läheb Euroopa toidutööstusele ja loomakasvatajatele väga kalliks maksma (miljard eurot, kui katkestus kestab näiteks kuus kuud);

E.

arvestades, et kolmandate riikide impordi turuosa Euroopa Liidus järjest suureneb, avaldades seega täiendavat survet loomakasvatussaaduste turuhindadele;

F.

arvestades, et järgmistel aastakümnetel kasvab kogu maailmas nõudmine liha ja muude loomakasvatustoodete järele, põhjuseks maailma rahvastiku kasv ja arenguriikide elanike kasvav ostujõud, mille tulemusel võetakse omaks läänelikud toitumisharjumused;

G.

arvestades, et ulatuslikud investeeringud, mida loomakasvatussektor vajab, muudavad selle sektori turukriiside suhtes eriti tundlikuks;

H.

arvestades, et mõnedes uutes liikmesriikides on vaid vähesed loomakasvatussektori põllumajandustootjad saanud otsetoetusi ning seetõttu on neil olnud raskem täita suuri investeeringuid nõudvaid rangeid Euroopa standardeid;

I.

arvestades, et sea- ja kodulinnukasvatuse sektor ei saa ühise põllumajanduspoliitika raames mingeid otsetoetusi, neil ei ole mingeid turvaabinõusid turu ebastabiilsuse mõju leevendamiseks ning nad peavad keskkonna ja loomade heaolu valdkonnas järgima kõige rangemaid ELi eeskirju;

J.

arvestades, et tarbijate makstavate hindade ja tootjatele makstavate hindade vahe on märgatavalt suurenenud;

K.

arvestades, et toormetootjad on sundseisus, kus neid survestavad ühelt poolt suured rahvusvahelised töötlemisettevõtted ja jaemüüjad, kes nende toodangut ostavad, ning teiselt poolt suured rahvusvahelised tarneettevõtjad, kes varustavad neid vajaliku sisendiga;

L.

arvestades, et ELi väikesed loomakasvatusettevõtted on lahutamatult seotud Euroopa maapiirkondade majandusega ja annavad keskkonna seisukohast olulist kasu, kusjuures paljud neist asuvad ebasoodsates piirkondades, kus ei ole muid arvestatavaid tootmisvõimalusi;

M.

arvestades, et veiselihaturu olukord on tihedalt seotud piimatoodete sektori arenguga, kuna 60 % ELi punasest lihast saadakse lüpsilehmadelt;

N.

arvestades, et ELi piimatoodete sektorit kahjustab alates 2007. aastast turu äärmine ebastabiilsus, mis on vähendanud piimatootjate sissetulekuid ning nende võimet Euroopa tarbijatele säästvalt kvaliteetseid toiduaineid toota;

O.

arvestades, et komisjoni andmetest toiduainete tarneahela toimimise kohta ilmneb, et vajatakse rohkem läbipaistvust ning rohkem teavet tootmise ja turusuundumuste kohta,

1.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles kindlustama 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika piisavat rahastamist, et tagada kõikide ELi põllumajandustootjate, sealhulgas loomakasvatajate jätkusuutlik tegevus; rõhutab sellega seoses, et tuleb tagada liikmesriikide põllumajandustootjate aus konkurents;

2.

palub komisjonil võtta loomakasvatussektoris kiiresti kasutusele tõhusad ja paindlikud turumehhanismid ning võtta vajalikud meetmed, et piirata kogu põllumajandussektoris hindade kõikumise ja spekuleerimise mõju;

3.

kutsub komisjoni üles kasutama olemasolevaid turumehhanisme, et leevendada praegust sealihasektori ja muude loomakasvatussektorite kriisi;

4.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse korraldada enne novembri lõppu pakkumismenetluse teel 2,8 miljoni tonni teravilja müük sekkumislaost;

5.

palub komisjonil teha ettepanekud turumehhanismide kasutuselevõtmise kohta, millega tagataks piisavad söödateravilja varud; on seisukohal, et kogu teraviljasektoris tuleks kohaldada turvaabinõusid minimaalse sekkumishinnaga pakkumissüsteemi jaoks;

6.

kutsub komisjoni üles võtma uue finantsinstrumentide turgude direktiivi raames vajalikke meetmeid liigse spekuleerimise ohjeldamiseks ühenduse turgudel ja ka maailmaturul;

7.

palub komisjonil teha ettepanekud paindlike turumehhanismide kasutuselevõtmiseks, mis võimaldaksid liidul kiiremini reageerida kriitilistele olukordadele ühises turukorralduses (artikkel 186);

8.

toetab valgurikaste kultuuride kava kiiret kasutuselevõtmist Euroopa Liidus, et edendada valgurikaste ja liblikõieliste kultuuride kasvatamist, millel võiks samuti olla oluline roll kasvuhoonegaaside heidete vähendamisel;

9.

väljendab tõsist muret väetiseturu hiljutise konsolideerumise pärast, mis on paljude riikide turgudel tekitanud olukorra, kus on põhimõtteliselt vaid üks tarnija ja puudub igasugune konkurents; kutsub seetõttu komisjoni üles paluma konkurentsiametitel olukorda uurida ja võtta vajalikud meetmed, et vältida hinnakartelle ning valitseva seisundi kuritarvitamist;

10.

palub komisjonil suurenenud konsolideerumise kontekstis tagada sisendite, sealhulgas väetiste sektoris vaba turg, arvestades, et energia ja väetised on põllumajandustootmise ja toiduga kindlustatuse tagamiseks hädavajalikud;

11.

palub komisjonil võtta ühise põllumajanduspoliitika järgmise reformi raames arvesse teatud loomakasvatussektorite – näiteks karjatatavate lihaveiste kasvatamise – erilist tundlikkust ja ebaõiglasi tingimusi kolmandate riikidega konkureerimisel;

12.

palub komisjonil kaaluda ühise põllumajanduspoliitika järgmise reformi raames erimeetmete võtmist, et hoida ära säästvaid tootmistingimusi kohaldavatele põllumajandustootjatele makstavate ELi toetuste tõsine vähenemine;

13.

kutsub komisjoni üles tõhustama loomakasvatussektori toetamise meetmeid vähem soodsates piirkondades;

14.

palub komisjonil aktiivselt tegeleda loomakasvatussektori ettevõtjate bürokraatiakoormuse lihtsustamise ja vähendamisega;

15.

peab vajalikuks anda Euroopa Liidule vahend maailmaturu arengu prognoosimiseks;

16.

palub komisjonil ja liikmesriikidel arvesse võtta suuri kulusid, mis tulenevad loomade heaolu käsitlevate õigusaktide järgimisest, eriti kuna need kulud ei kajastu müügihinnas; palub seetõttu komisjonil tagada kolmandate riikide impordi vastavus loomade heaolu käsitlevatele ELi standarditele, et vältida konkurentsimoonutusi; rõhutab, et sealiha- ja kodulinnukasvatuse sektor peab tulevastel aastatel täitma järjest rangemaid nõudeid ilma igasuguse Euroopa Liidult saadava toetuseta;

17.

kutsub komisjoni hindama loomade heaolu käsitlevate uute eeskirjade kehtestamise majanduslikku mõju ning enne uute õigusaktide koostamist jälgima, et nõuetekohaselt täidetakse nii üldisi kui konkreetseid kehtivaid eeskirju;

18.

on seisukohal, et toormetootjad on toiduainete tarneahelas tegutsevate töötlejate, jaemüüjate ja sisendituru ettevõtete jõupositsioonist tingitud kõrgete sisendihindade ja madalate tarbijahindade tõttu surutud seisus ning seetõttu ei saa nad tootjahindade tõusust täit kasu;

19.

kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut kõikide loomakasvatussektorite tootjaorganisatsioonide positsiooni tugevdamiseks, et neil oleks võimalik kaubelda oma toodete jaoks välja parem hind, milles võetakse arvesse tootmiskulusid;

20.

palub komisjonil tagada, et kaubanduse ja põllumajanduse valdkonnas võetavad meetmed ei oleks omavahel vastuolus, ning arvestada sellega, et eesmärgid tuleb tasakaalustada, et tagada kaubanduse areng ja Euroopa loomakasvatussektori jätkusuutlik tulevik;

21.

kutsub komisjoni üles täiel määral kaitsma Euroopa tootjate huve kahepoolsetel kaubandusläbirääkimistel Mercosuri ja muude kolmandate riikidega, vältides järeleandmisi, mis võiksid ELi loomakasvatuse ohtu seada;

22.

kutsub komisjoni üles tagama kolmandatest riikidest pärit soja ja maisi impordi õiguskindluse, kehtestades pragmaatilise künnise niisuguste geneetiliselt muundatud organismide juhuslikule esinemisele, mis on Euroopa Liidus praegu keelatud, ent mida teaduslikult uuritakse;

23.

palub komisjonil vaadata läbi mittemäletsejaliste söödaks mõeldud lihale ja kondijahule praegu kehtiv keeld ning kaaluda võimalust tühistada piirangud tingimusel, et tagatakse maksimaalne toiduohutuse tase;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/46

—

võttes arvesse Krzysztof Liseki puutumatuse äravõtmise taotlust, mille Poola kohtuorganid esitasid 5. novembril 2009 ja millest anti teada Euroopa Parlamendi täiskogu istungil 14. detsembril 2009;

—

olles vastavalt kodukorra artikli 7 lõikele 3 Krzysztof Liseki ära kuulanud;

—

võttes arvesse aluslepingutele lisatud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli (nr 7) artikleid 8 ja 9;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta ja 10. juuli 1986. aasta (1) otsuseid;

—

võttes arvesse Poola Vabariigi põhiseaduse artiklit 151;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 6 lõiget 2 ja artiklit 7;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A7-0301/2010),

A.

arvestades, et Poola kohtuorganid on algatanud Euroopa Parlamendi liikme Krzysztof Liseki vastu kriminaalmenetluse ning teda süüdistatakse kriminaalkuritegudes järgmiste sätete alusel: 6. juuni 1997. aasta karistusseadustiku (avaldatud Poola Vabariigi 1997. aasta ametlikus väljaandes nr 88, punkt 553, koos hilisemate muudatustega) artikli 296 lõiked 1 ja 3, 15. septembri 2000. aasta äriseadustiku (avaldatud Poola Vabariigi 2000. aasta ametlikus väljaandes nr 94, punkt 1037, koos hilisemate muudatustega) artikkel 586 ning 29. septembri 1994. aasta raamatupidamisseaduse (konsolideeritud tekst, mis avaldati Poola Vabariigi 2002. aasta ametlikus väljaandes nr 76, punkt 694, koos hilisemate muudatusega) artikli 77 lõiked 1 ja 2;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 9 kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmetel Euroopa Parlamendi istungjärkude ajal oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel; arvestades, et immuniteedile ei saa tugineda, kui parlamendi liige tabatakse õigusrikkumiselt ja see ei takista Euroopa Parlamenti teostamast oma õigust oma liikme immuniteet ära võtta;

C.

arvestades, et hr Liseki vastu esitatud süüdistused ei ole seotud tema kui Euroopa Parlamendi liikme ametikohustuste täitmisel väljendatud seisukohtade ega antud häältega;

D.

arvestades, et vastavalt Poola Vabariigi põhiseaduse artikli 105 kohaselt saab Poola parlamendi (Sejm) liikme kriminaalvastutusele võtta ainult parlamendi nõusolekul;

E.

arvestades, et artiklis 105 on lisaks sellele sätestatud, et riigi parlamendi liiget ei saa võtta vastutusele liikme pädevusse kuuluva tegevuse eest liikme ametiaja jooksul või pärast selle lõppu;

F.

arvestades, et hr Lisekit süüdistatakse peamiselt õigusrikkumistes, mis on seotud tema juhtimis- ja raamatupidamisalase tegevusega Euroopa Noortekaardi Poola ühingu ja osaühingu CAMPUS nõukogu esimehena ajavahemikus enne tema valimist Euroopa Parlamendi liikmeks; arvestades, et õigusrikkumistel, milles hr Lisekit süüdistatakse, ei ole mingit seost tema tegevusega Euroopa Parlamendi liikmena;

G.

arvestades, et ei ole esitatud veenvaid tõendeid fumus persecutionis'e olemasolu kohta;

H.

arvestades, et seetõttu on asjakohane temalt puutumatus ära võtta,

1.

otsustab Krzysztof Lisekilt parlamendiliikme puutumatuse ära võtta;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Poola Vabariigi pädevale asutusele.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/48

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0489 – C7-0280/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1), eriti selle punkti 28;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2) (EGFi määrus);

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja;

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0297/2010),

A.

arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusloomega seotud ja eelarvevahendid, et anda täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailma kaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärgede tõttu, ning aidata neil uuesti tööturule integreeruda;

B.

arvestades, et EGFi rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajaile, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

C.

arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu rahaline abi peaks olema dünaamiline ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes EGFi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.

arvestades, et Iirimaa on taotlenud abi seoses 850 inimese koondamisega õhutranspordisektori ettevõttes SR Technics Ireland Ltd, mis tegutseb Dublinis, NUTS III piirkonnas;

E.

arvestades, et taotlus vastab EGFi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele,

1.

palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi EGFi kasutuselevõtmise kiirendamiseks;

2.

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada sujuv ja kiire menetluskord EGFi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks ning näha üksikisikutele ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus eesmärgiga aidata töötajaid, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud; rõhutab, et EGF võib aidata koondatud töötajaid uuesti tööturuga siduda;

3.

rõhutab, et vastavalt EGFi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate uuesti tööturule integreerimist; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada siseriiklikust õigusest või kollektiivlepingutest tulenevaid äriühingute vastutusalas olevaid meetmeid ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

4.

võtab teadmiseks, et EGFist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab üksikasju selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab oma nõudmist esitada nende andmete võrdlev analüüs ka fondi aastaaruannetes;

5.

tervitab asjaolu, et seoses EGFi kasutuselevõtmisega on komisjon kavandanud maksete assigneeringute alternatiivse allika Euroopa Sotsiaalfondi kasutamata vahendite asemel, seda pärast Euroopa Parlamendi sagedasi meeldetuletusi, et EGF loodi eraldi instrumendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning seetõttu tuleb kindlaks määrata ümberpaigutamiseks asjakohased eelarveread;

6.

märgib siiski, et antud juhul paigutatakse EGFi vahendite kasutuselevõtmiseks maksete assigneeringud ümber eelarverealt, mis on nähtud ette VKEde toetamiseks ja uuendustegevuseks; peab kahetsusväärseks komisjoni tõsiseid puudujääke konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmide rakendamisel, eelkõige majanduskriisi ajal, mis peaks märkimisväärselt suurendama vajadust sellise abi järele;

7.

tuletab meelde, et EGFi toimimist ja lisandväärtust tuleks hinnata 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel loodud programmide ja muude eri vahendite üldise hindamise raames mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) vahekokkuvõtte tegemise käigus;

8.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku uue vormingu üle, sest selle seletuskirjas antakse selge ja üksikasjalik teave taotluse kohta, analüüsitakse abikõlblikkuse kriteeriume ning selgitatakse taotluse heakskiitmise põhjuseid, mis vastab ka Euroopa Parlamendi nõudmistele;

9.

kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

10.

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/51

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2009)0207);

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 47 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0040/2009);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Lissaboni lepingu jõustumise mõju käimasolevatele institutsioonidevahelistele otsustamismenetlustele” (KOM(2009)0665);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 53 lõiget 1;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0171/2010),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/52

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0358);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõike 2 punkti a, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0162/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 3. novembri 2010. aasta kirjas võetud kohustust kiita parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A7-0294/2010),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

13.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 74/53

—

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0283);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 194 lõike 1 punkti c, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0139/2010);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. septembri 2010. aasta arvamust (1);

—

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega;

—

võttes arvesse nõukogu esindaja 22. oktoobri 2010. aasta kirjaga võetud kohustust kiita parlamendi seisukoht vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4 heaks;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A7-0246/2010),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.