8.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 70/1

—

võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2009. aasta aruannet „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010” (KOM(2009)0694);

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2003. aasta teatist „Töö kvaliteedi parandamine: ülevaade viimase aja edusammudest” (KOM(2003)0728);

—

võttes arvesse komisjoni 2004. aasta aruannet „Ebakindel töö Euroopas: võrdlev uuring tööturuga seotud riskide kohta paindlikes majanduskeskkondades”;

—

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa kohta (KOM(2010)0193);

—

võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2009. aasta järeldusi turvalise paindlikkuse kohta kriisi ajal;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (2);

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (3);

—

võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (4);

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2010. aasta taustadokumenti „Väga ebatüüpiline töö”;

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2008. aasta aruannet „Meetmed deklareerimata töö tõkestamiseks Euroopa Liidus”;

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2007. aasta aruannet „Töötingimused Euroopa Liidus: sooline tegur”;

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 1998. aasta aruannet „Ebakindlad töösuhted ja töötingimused Euroopas”;

—

võttes arvesse Eurobaromeetri 2007. aasta oktoobri aruannet „Deklareerimata töö Euroopa Liidus”;

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni soolise võrdõiguslikkuse ja tööhõive küsimustega tegeleva ekspertrühma (EGGE) 2009. aasta aruannet „Sooline ebavõrdsus tööturul”;

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni soolise võrdõiguslikkuse, sotsiaalse kaasatuse ja tööhõive küsimustega tegeleva ekspertrühma 2006. aasta aruannet „Sooline ebavõrdsus ebasoodsas olukorras rühmade vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohu osas kolmekümnes Euroopa riigis”;

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aruannet „Koduabiliste inimväärne töö”, mis koostati 2010. aasta juunis toimuvaks rahvusvahelise töökonverentsi 99. istungiks;

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2009. aasta aruannet „Majapidamistööde sooline mõõde Lääne-Euroopas”;

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (5);

—

võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (6);

—

võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta (7);

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Lissaboni strateegia tuleviku kohta sooküsimuste vaatenurgast (8);

—

võttes arvesse oma 18. septembri 1998. aasta resolutsiooni ühistute rolli kohta naiste tööhõive suurendamisel (9);

—

võttes arvesse oma 17. veebruari 1998. aasta resolutsiooni inimõiguste austamise kohta Euroopa Liidus (1996) (10);

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni 12. mai 2010. aasta arvamust teemal „Majapidamistööde professionaalsemaks muutmine” (SOC/372 – CESE 336/2010 fin);

—

võttes arvesse Eurostati väljaannet „Statistics in focus” nr 12/2010 pealkirjaga „EL-27 tööturud endiselt kriisis”;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0264/2010),

A.

arvestades, et tööturu individualiseerumine ja kasvav paindlikkus, mis toob endaga kaasa kollektiivläbirääkimiste vähenemise, seab töötajad – eriti naised, kes peavad sageli tööelu ühitama perekondlike kohustustega – kaitsetumasse olukorda, mille tagajärjeks võivad olla ebakindlad töökohad, kuna nii on tööandjatel lihtsam halvemaid teenistustingimusi peale suruda;

B.

arvestades, et ebakindlates töösuhetes naised on tööturul ülekaalus, arvestades, et teatavat tüüpi ebakindel töö, mida naised teevad, näiteks tasulised majapidamistööd ja hooldustööd, ei ole tööturul nähtav, ning arvestades, et hoolimata olemasolevast õiguslikust raamistikust valitsevad ELis endiselt suured erinevused naiste võimalustes tööhõive, töö kvaliteedi, ülalpidamiseks vajaliku sissetuleku ning võrdse ja võrdväärse töö eest võrdse tasu saamise osas;

C.

arvestades, et ebakindlates töösuhetes olevate naiste ülemäärane osakaal on põhiline tegur, mis soodustab suurte sooliste palgaerinevuste püsimist; arvestades, et seetõttu aitab naiste töökohtade kvaliteedi parandamine soolisi palgaerinevusi vähendada;

D.

arvestades, et sunnitud osaajatöö on laialdaselt levinud teenindussfääris, eelkõige sellistes valdkondades nagu majutus ja toitlustus, haridus, tervishoid ja sotsiaaltöö ning muude kogukondlike, sotsiaal- ja isikuhooldusteenuste osas, kus enamik töötajaid on naised;

E.

arvestades, et naiste osalus tööturul kajastab nende rolli koduses majapidamises ning naised võtavad sageli vastu töökoha, mis võimaldab neil ühitada palgatööd ja tasustamata tööd;

F.

arvestades, et majandus- ja finantskriisil on olnud ebakindlatele töösuhetele kahesugune mõju, kuna paljude äriühingute esimene reaktsioon seisnes ajutiste töötajate vähendamises, ning arvestades lisaks kartust, et paljusid majanduslanguse ajal kaotatud alalisi töökohti ei taastata, vaid need asendatakse ebatüüpiliste – kui mitte ebakindlate – töösuhetega;

G.

arvestades, et ebakindel töö viitab mittestandardsetele tööhõivevormidele, millel on järgmised omadused:

H.

arvestades, et ebakindlatel teenistustingimustel, näiteks muud kui kirjalikud lepingud, mittevabatahtlik osaajatöö ja palkade püsiv erinevus, on pikaajaline mõju sotsiaalkindlustuskaitsele ja pensionidele ning need seavad töötajad suuremasse vaesuse ohtu;

I.

arvestades, et naised on mõnikord sunnitud töötama kõlbmatutes tingimustes ning arvestades, et sellele ohule tuleb erilist tähelepanu pöörata, eriti juhul, kui on tegemist raseda või rinnaga toitva naisega;

J.

arvestades, et globaliseerumine, praegune üldine majanduslik taust ja tehnoloogia areng põhjustavad muutusi töösuhetes ning töötajate ülesannetes;

K.

arvestades, et ebakindlates töösuhetes olevad naised ei ole tõenäoliselt oma õigustest teadlikud ning on suurem oht, et neil ei ole juurdepääsu õiguskaitsele ja/või nad vallandatakse ebaseaduslikult;

L.

arvestades, et tuleks rõhutada, et kõikidel töötajatel, sealhulgas ebakindlates töösuhetes olevatel naistel, on õigus kutsealasele koolitusele ja täiendõppele;

M.

arvestades, et on täiesti vale pidada naist teisejärguliseks palgasaajaks perekonnas, kuna suur osa naistööjõust on pere ainsad palgasaajad;

N.

arvestades, et mitteametlikult töötavate naiste arv on kasvanud, eelkõige majapidamistöödel;

O.

arvestades, et enamik koduabilisi, kes täidavad niisuguseid kohustusi nagu kodune hooldus, koristamine ja toitlustamine, on naised; arvestades, et tööstusriikides moodustavad majapidamistööd 5–9 % kogu tööhõivest; arvestades, et niisugune töö on enamasti ebakindel, väheväärtustatud ja mitteametlik, ning arvestades, et koduabiliste ebakindel seisund tähendab seda, et neid tihti diskrimineeritakse ja neile võib kergesti saada osaks ebavõrdne, ebaõiglane või kuritarvitav kohtlemine;

P.

arvestades, et kõrgelt kvalifitseeritud töötajate kvalifikatsiooni vähendamine on ebakindlate töökohtadega seoses tavapärane probleem, eelkõige töölt vallandatud töötajate või võõrtöötajate korral, kes võtavad tööturul püsimiseks vastu madalat kvalifikatsiooni eeldavaid töökohti, ja arvestades, et see olukord, mis puudutab eelkõige naisi, seab ohtu nende karjäärivõimalused ning omandatud ja olemasolevatele oskustele vastava palgataseme saavutamise;

Q.

arvestades, et naissoost sisserändajatele, kes võtavad vastu vähe oskusi eeldavaid ajutisi töökohti tööturu äärealadel või koduabilise töökohti, võib saada osaks kahekordne diskrimineerimine, kuna lisaks asjaolule, et nad töötavad sageli viletsates, ebakorrapärastes – kui mitte õigusvastastes – tingimustes, on nende väärkohtlemise või vägivalla või seksuaalse kuritarvitamise ohvriks langemise tõenäosus suurem; arvestades, et nad ei ole ka tihti teadlikud oma õigustest, neil on piiratud juurdepääs avalikele teenustele, nende kohaliku keele oskus on piiratud ja nad ei ole võimelised moodustama võrgustikke, ning arvestades, et need, kes on õigusvastastes töösuhetes, ei julge võtta ühendust ametivõimudega, et taotleda kaitset, kuna nad kardavad kodumaale tagasisaatmist;

R.

arvestades, et Euroopa Nõukogu 24. novembri 1969. aasta kokkulepe au pair’ina töötamise kohta ei ole enam ajakohane ning järelikult ei käsitleta selles probleeme, mis võivad tekkida seoses au pair’ide tööga paljudes liikmesriikides;

S.

arvestades, et EL on endiselt seotud kohustusega võtta soolist võrdõiguslikkust arvesse kõigis liidu poliitika valdkondades; arvestades, et tööhõivepoliitikas tuleb naiste ja meeste võrdseid võimalusi aktiivselt edendada,

1.

juhib tähelepanu ebakindlate töösuhete soopõhisele olemusele ja tuletab meelde standardsetelt töösuhete vormidelt mittestandardsetele ülemineku suundumust tööturul, mistõttu on vaja takistada mittestandardsete töösuhtevormide muutumist ebakindlaks tööks; on seisukohal, et nende probleemide vastu võitlemiseks tuleb liikmesriikidel ja tööturu osalistel paluda ulatuslikult ühtlustada oma õigusnorme ja lepingutingimusi, mis reguleerivad standardseid ja ebatüüpilisi töövorme, et vältida olukorda, kus eelistatakse kõige mugavamat ja odavamat tööd, samas unustamata ohtu, et deklareerimata töö osakaal kasvab;

2.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon määraksid liikmesriikide tööhõivepoliitika suunistes ja uues soolise võrdõiguslikkuse strateegias kindlaks ebakindla töösuhte omadused;

3.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma õigusloomega seotud meetmeid, et teha lõpp tööajata lepingutele, mis on omased töökohtadele, kus töötavad tavapäraselt naised, valdkondades nagu majapidamistööd, hooldustööd, toitlustamine ja hotellindus, ning võtta kasutusele ulatuslikud meetmed, et reguleerida niisugust tegevust ettevõtetes ja töökohtades, mis on vormiliselt ette nähtud juhatuse või koolituse pakkumiseks, kuid millest on tegelikult saanud järjekordne kuritarvituste allikas ning mis varjavad tegelikke teenuseid, mida osutatakse ilma korraliku tasu ja kaitseta;

4.

palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja ebakindlaid töösuhteid käsitlev strateegia, et rõhutada inimväärseid ja rohelisi töökohti ning võtta arvesse sugude tasakaalustatud esindatust;

5.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama naiste kahekordset töökoormust, mis on ebakindlates töösuhetes olevate naiste ülemäärase osakaalu üks põhjusi; nõuab stabiilsete töösuhete puhul töö- ja eraelu tasakaalu parandamist, et vähendada ebakindlate töösuhete osakaalu;

6.

väljendab pettumust asjaolu üle, et ELi tööõiguse paketis ning eespool mainitud direktiivides tähtajalise töö, osalise tööaja ja renditöö kohta ei käsitleta piisavalt töösuhete ebakindlat olemust; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles võtma täiendavaid õigusloomelisi erimeetmeid, nagu töötajate jaoks siduvate sotsiaalsete miinimumstandardite kehtestamine ja kõikide töötajate võrdse juurdepääsu võimaldamine sotsiaalteenustele ja -hüvitistele, sealhulgas sünnituspuhkus, tervishoid ja vanaduspensionid ning haridus ja koolitus, sõltumata nende teenistustingimustest; kutsub liikmesriike üles lisaks rakendama õigusakte, millega tagatakse tööpäeva mõistlik lühendamine ning töötajate puhkus ja vaba aeg;

7.

kutsub liikmesriike üles tagama, et tööandjad, kes kohtlevad naistöötajaid kuritarvituslikult või kahjustavalt, antakse võimalikult kiiresti kohtu alla;

8.

toonitab vajadust näha naistele, kes on ebakindlates töösuhetes, ette kaitse võimalus niisuguste õiguste osas nagu väärikas tasu, sünnituspuhkus, õiglane ja korrapärane tööaeg ning mittediskrimineeriv töökeskkond, mis on nende jaoks ülimalt olulised; palub liikmesriikidel muuta ametiühingutes osalemise takistamine karistatavaks ning ergutab liikmesriike pakkuma kergesti kättesaadavaid nõustamisteenuseid naistele, kes ei saa loota töönõukogu toetusele, nagu kodumajapidamistes töötavad naised; kutsub tööturu osalisi üles suurendama soolist võrdõiguslikkust oma kõigi tasandite organites;

9.

rõhutab vajadust õigusloomega seotud meetmete järele, et kindlustada sooline võrdõiguslikkus ja vähendada soolist vahetegemist tööturul; tuletab seetõttu meelde oma eespool mainitud 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni, nõuab tungivalt, et komisjon esitaks meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamist käsitleva ettepaneku, ning tuletab liikmesriikidele meelde, et nad võtaksid viivitamata üle direktiivi 2006/54/EÜ;

10.

kutsub liikmesriike üles täitma Barcelona lastehoiu eesmärke, et parandada naiste osalemist tööturul ja nende majanduslikku sõltumatust; kutsub liikmesriike leidma lahendusi, mis võimaldaksid naistel nii osaajatööl kui ka täistööajaga töötades töötada nii suure koormusega, kui nad soovivad;

11.

rõhutab vajadust teha lõpp kutse- ja sektoripõhisele vahetegemisele tööturul teadlikkuse suurendamise ja hariduse abil juba varasest east alates, näiteks propageerides meeste seas naiselike oskustega seonduvaid töökohti ja vastupidi, suunates naisüliõpilasi teadusaladele ning võideldes selle vastu, et naist peetakse teisejärguliseks palgasaajaks, kusjuures selles töös peaks osalema Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut;

12.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kavandama ja rakendama meetmeid, mille abil tütarlapsed ja noored naised saavad hea hariduse, koolituse ja väljaõppe ning millega toetatakse eriti sisserändaja taustaga tütarlapsi ja noori naisi; rõhutab lisaks sellele, et lapse sünni tõttu koju jäänud naised peavad aktiivselt tegutsema tööle naasmise nimel;

13.

kutsub liikmesriike üles võitlema mitteametliku töötamise vastu selle muutmise kaudu korrapäraseks tööks niisuguste ennetavate meetmete abil nagu vastutuselevõtmise suhtes puutumatuse tagamine töötajatele, kes teatavad oma õigusvastasest tööhõivealasest staatusest, ja tööandjate suhtes hoiatavate meetmete võtmine; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles parandama andmete kogumist ja jälgima edusammude tegemist kõnealuses valdkonnas;

14.

rõhutab, et sotsiaalkaitse on turvalise paindlikkuse oluline osa; rõhutab, et turvalise paindlikkuse kontseptsioon mõjutab mehi ja naisi erinevalt ning võib praegusi soorolle veelgi tugevdada; tuletab liikmesriikidele ja tööturu osapooltele meelde nõukogu 8. juuni 2009. aasta järeldusi „Turvaline paindlikkus kriisi ajal”, eelkõige soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohaldamist turvalise paindlikkuse põhimõtte rakendamisel;

15.

on seisukohal, et pensioniskeemide jätkusuutlikkus, laenuvõimalused eneseabiprojektidele ning töökohtade loomine ja alternatiivse sissetuleku loomise skeemid võivad parandada ebakindlates töösuhetes olevate naiste olukorda;

16.

võtab endale eesmärgiks kujundada standardtöökohti tulevikus hea töö põhimõtte kohaselt ja mitte muuta neid ebakindlateks töökohtadeks; nõuab tööjõuturgude paremat reguleerimist rangema töökontrolli abil, et vähendada ebakindlate töökohtade arvu;

17.

kutsub Euroopa Ülemkogu üles võtma ELi 2020. aasta strateegia raames vastu selged suunised ja konkreetsed meetmed tööhõive säilitamiseks ja uute töökohtade loomiseks;

18.

kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele kooskõlas kohapeal saavutatud tulemustega suunised otsese ja kaudse diskrimineerimise vastu võitlemise, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja naiste ebakindlate töösuhete vähendamise parimate tavade kohta;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike võtma vastu hooajatööliste sotsiaalset ja õiguslikku positsiooni reguleerivad õigusaktid ning tagama neile sotsiaalkindlustuse; märgib, et hooajatöölised on töölised, kes töötavad sellise ametliku või mitteametliku töölepingu alusel, mille puhul lepingu lõpp ja kestus sõltuvad hooajalistest teguritest, nagu ilmastikutingimused, riigipühad ja/või saagikoristuse aeg põllumajanduses;

20.

juhib tähelepanu uuringutele, mis on näidanud, et ebakindlatele töösuhetele, kus võidakse eirata minimaalseid tervise- ja ohutusnorme, on omane kõrgem vigastuste määr ja suurem haiguste oht ja kokkupuude ohtudega; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama oma töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete järelevalvet ning pöörama seejuures erilist tähelepanu naistöötajate eririskidele;

21.

kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike vahetama parimaid tavasid ja kasutama täies ulatuses ära kaasrahastamise võimalusi, mida pakuvad struktuurifondid, eelkõige Euroopa Sotsiaalfond, et tagada ulatuslikum juurdepääs taskukohastele ja kvaliteetsetele lapsehoiu- ja vanurite hoolekande võimalustele, et naised ei oleks sunnitud neid kohustusi täitma mitteametlikult; rõhutab lisaks vajadust tagada võimaluse korral koduse hooldusega seotud ebakindlate töökohtade muutmine väärikateks ja pikaajalisteks töökohtadeks;

22.

kutsub komisjoni toetama liikmesriike kampaania väljatöötamisel, mille eesmärgiks on ebakindlates töösuhetes olevate töötajate töökohtade järkjärguline muutmine alalisteks töökohtadeks; kutsub komisjoni toetama programmi, mille eesmärk on teavitada töötajaid ebakindla töösuhte tagajärgedest muu hulgas tööohutusele ja töötervishoiule;

23.

kutsub komisjoni tegema ettepanekut võtta vastu uus Euroopa kokkulepe au pair’e käsitlevate eeskirjade kohta, millega alandataks vanusepiiri 30 eluaastalt nii, et täiskasvanud leivateenijaid, kelle vanus langeb kahekümnendate eluaastate lõppu, ei saaks panna töötama au pair’ina, ning milles toonitataks, et au pair’ide roll on olla abiks igapäevaste perekohustuste täitmisel ja osaleda perekondlikus tegevuses, mis ei tohi nädalas ületada 30 tundi, ning selle eesmärk on arendada nende keeleoskust ja arusaamist kultuurist;

24.

kutsub komisjoni üles tugevdama uues soolise võrdõiguslikkuse strateegias oma pühendumist soolise võrdõiguslikkuse edendamisele rände- ja integratsioonipoliitikas, eelkõige eesmärgiga kasutada täies ulatus ära naissoost migrantide tööhõivepotentsiaali;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et meestega võrreldes on sisserändajatest naiste sotsiaalne integreerimine isegi keerulisem, arvestades, et neile saab osaks kahekordne diskrimineerimine; julgustab seetõttu tööandjaid võtma erimeetmeid naissoost võõrtöötajate sotsiaalse integratsiooni hõlbustamiseks, näiteks pakkudes neile keelekoolitust ja/või tugiteenuseid, ja tagama, et võõrtöötajad registreeritakse, et neil oleks õigus saada hüvitisi;

26.

juhib erilist tähelepanu ebakindlat tööd käsitlevate teadusuuringute puudumisele; kutsub komisjoni ning Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (EUROFOUND) üles koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga algatama sihtotstarbelisi teadusuuringuid, et hinnata muu hulgas ebakindlatest töösuhetest tuleneva kvalifikatsiooni ja heaolu vähenemise kulu ning võtta seejuures arvesse soolist aspekti; toonitab, et Euroopa teadusuuringute programmides tuleks edaspidi keskenduda rohkem sotsiaalküsimustele, näiteks ebakindlatele töösuhetele;

27.

tunneb heameelt ebakindla töö õigustega tagatud tööks muutmise katseprojekti üldeesmärkide üle, ning toonitab vajadust pöörata projekti elluviimisel erilist tähelepanu ebakindla töö soopõhisele olemusele;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

8.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 70/8

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4, 9, 14, 19, 151 ja 153;

—

võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, mis võeti vastu 1979. aastal;

—

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni, mida kinnitati 1993. aasta inimõiguste maailmakonverentsil, eriti selle artikleid 3, 16, 18, 23, 25, 26, 27 ja 29;

—

võttes arvesse ÜRO 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti;

—

võttes arvesse ÜRO poolt 2000. aastal püstitatud aastatuhande arengueesmärke, sealhulgas äärmise vaesuse ja nälja vähendamine (esimene eesmärk), üldise alghariduse kõigile kättesaadavaks muutmine (teine eesmärk) ning võrdsete võimaluste tagamine meestele ja naistele (kolmas eesmärk);

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone nr 26 ja 131 miinimumpalga kindlaksmääramise kohta ning konventsioone nr 29 ja 105 sunniviisilise töö kaotamise kohta;

—

võttes arvesse ILO ülemaailmset tööhõivepakti;

—

võttes arvesse inimväärset tööd käsitlevaid ÜRO ja ILO tegevuskavasid;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle sätteid, mis käsitlevad sotsiaalseid õigusi;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 34, 35 ja 36, milles on konkreetselt sätestatud õigus sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse ning juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele;

—

võttes arvesse ILO aruannet „Ülemaailmne liit sunniviisilise töö vastu. Ülemaailmne aruanne jätkuna ILO deklaratsioonile aluspõhimõtete ja -õiguste kohta tööl. Peadirektori 2005. aasta aruanne”;

—

võttes arvesse nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitust 92/441/EMÜ piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkaitsesüsteemides (soovitus miinimumsissetuleku kohta) (1);

—

võttes arvesse nõukogu 27. juuli 1992. aasta soovitust 92/442/EMÜ sotsiaalkaitse eesmärkide ja poliitika lähendamise kohta (2);

—

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 16.–17. detsembril 2008. aastal toimunud 2916. istungi järeldusi (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust nr 1098/2008/EÜ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (4);

—

võttes arvesse oma 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase sotsiaalse mudeli kohta (5);

—

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis (6) ning sellega seotud tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0364/2008);

—

võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni uue sotsiaalmeetmete kava kohta (7);

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist, milles käsitletakse komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta, ning oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (8);

—

võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta kirjalikku deklaratsiooni nr 0111/2007 tänavakodutuse kaotamise kohta (9);

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (KOM(2010)0193);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A7-0233/2010),

A.

arvestades, et komisjoni sotsiaalmeetmete kavas aastateks 2005–2010 esitati ettepanek nimetada 2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks eesmärgiga kinnitada ja tugevdada ELi poliitilisi jõupingutusi Lissaboni strateegia käivitamisel, et „anda otsustav panus vaesuse kaotamisse”;

B.

arvestades, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on inimväärikuse ja põhiliste inimõiguste rikkumised ning et sissetulekutoetuste süsteemide keskne eesmärk peab olema inimeste vaesusest välja aitamine ja neile inimväärse elu võimaldamine;

C.

arvestades, et vaatamata majanduslikule jõukusele ja kõikidele avaldustele vaesuse vähendamise kohta on sotsiaalne ebavõrdsus süvenenud ning 2008. aasta lõpus elas 17 % elanikkonnast (ehk ligikaudu 85 miljonit inimest) allpool vaesuspiiri (isegi pärast sotsiaaltoetusi (10)), samas kui 2005. aastal oli see näitarv 16 % ja 2000. aastal EL15 riikides 15 %;

D.

arvestades, et vaesuse ohu määr on laste ja kuni 17-aastaste noorte jaoks kõrgem kui kogu elanikkonna jaoks; arvestades, et see ulatus 2008. aastal EL-27 riikides 20 %ni, kusjuures kõige kõrgem määr oli 33 %;

E.

arvestades, et eakad on samuti suuremas vaesuse ohus kui elanikkond üldiselt; arvestades, et vaesuse ohu määr ulatus 2008. aastal EL-27 riikides 19 %ni 65-aastaste või vanemate elanike seas, samas kui 2005. aastal oli see näitarv 19 % ning 2000. aastal 17 %;

F.

arvestades, et ebakindlate töösuhete püsivalt kõrge määr ja mõnes sektoris makstavad madalad tasud tähendab seda, et vaesuse ohus olevate töötajate protsendimäär püsib endiselt kõrgel tasemel; arvestades, et vaesuse ohus olevaid töötajaid oli 2008. aastal EL-27 riikides keskmiselt 8 %, samas kui 2005. aastal oli see näitarv 8 % ja 2000. aastal EL-15 riikides 7 %;

G.

arvestades, et nõukogu soovitab oma 24. juuni 1992. aasta soovituses 92/441/EMÜ liikmesriikidel tunnustada iga inimese põhiõigust saada piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi, et elada inimväärselt; arvestades, et 27. juuli 1992. aasta soovituses 92/442/EMÜ soovitab nõukogu liikmesriikidel tagada inimväärsel tasemel toimetulekuvahendid; arvestades, et nõukogu kiitis 17. detsembri 1999. aasta järeldustes heaks sotsiaalse integratsiooni edendamise kui sotsiaalkaitse ajakohastamise ja parandamise ühe eesmärgi;

H.

arvestades, et naised moodustavad olulise osa vaesuse ohus olevatest elanikest tööpuuduse, ainult nende õlul lasuvate hooldamiskohustuste, ebakindla ja madalapalgalise töökoha, palga osas diskrimineerimise ning madalamate pensionide ja vanaduspensionide tõttu;

I.

arvestades, et naisi ohustab äärmisse vaesusesse langemine rohkem kui mehi; arvestades, et Euroopa ühiskonnas püsiv vaesuse feminiseerumise suundumus näitab, et kehtiva sotsiaalkaitsesüsteemide raamistiku ning Euroopa Liidus elluviidavate erinevate sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika meetmete puhul ei ole mõeldud naiste vajadustele ega naiste töö osas eksisteerivate erinevuste kaotamisele; arvestades, et naiste vaesus ja nende sotsiaalne tõrjutus Euroopas vajavad konkreetseid, mitmekesiseid ja soopõhiseid poliitilisi lahendusi;

J.

arvestades, et naisi ohustab äärmisse vaesusesse langemine rohkem kui mehi, eriti vanemas eas, sest sotsiaalkindlustussüsteemid tuginevad sageli järjepideva tasustatud töö põhimõttele; arvestades, et üksikisiku õigus vaesust vältida aitavale miinimumsissetulekule ei tohiks sõltuda tööpanusest;

K.

arvestades, et noorte töötus on tõusnud enneolematule tasemele, moodustades ELis 21,4 %, ulatudes Madalmaades 7,6 %, Hispaanias 44,5 % ja Lätis 43,8 %ni, ning et noortele pakutav väljaõpe ja praktika on sageli tasustamata või halvasti tasustatud;

L.

arvestades, et iga viies alla 25-aastane inimene Euroopa Liidus on töötu ning et Euroopa kodanikest puudutab töötus kõige enam üle 55-aastaseid töötajaid, kes seisavad silmitsi konkreetse ja tõsise probleemiga, kuna neil on vananedes üha väiksem tõenäosus tööd leida;

M.

arvestades, et finants- ja majanduskriisi tulemusel on vähenenud töökohtade arv – hinnanguliselt on 2008. aasta septembrist saadik kadunud üle 5 miljoni töökoha ning suurenenud on ebakindlate töökohtade arv;

N.

arvestades, et ELis puuduvad ametlikud andmed äärmises vaesuses elamise, näiteks kodutuse kohta, mistõttu on praeguseid suundumusi keeruline jälgida;

O.

arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastas tuleb näha võimalust tõsta teadlikkust vaesusest ja sellega kaasnevast sotsiaalsest tõrjutusest ning näha selles võimalust leida paremaid poliitilisi lahendusi tõrjutusega võitlemiseks; arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta peab aitama edendada inimeste aktiivset kaasamist, piisava sissetuleku tagamist, kvaliteetsete teenuste kättesaadavust ja toetavat lähenemisviisi inimväärse töö saamisel, see nõuab rikkuse õiglast ümberjagamist ning eeldab meetmeid, mis tagavad tõelise majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse nii Euroopa Liidu tasandil kui ka piirkondade vahel; arvestades, et miinimumsissetulek võib olla nõuetekohane turvaabinõu tõrjutud ja haavatavate isikute jaoks;

P.

arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta eesmärgid ja juhtpõhimõtted on õiguste tunnustamine, ühine vastutus ja osalus, ühtekuuluvus, kohustuste võtmine ja konkreetsed meetmed;

Q.

arvestades, et EL-27 riikide majandus- ja rahanduskliimat tuleb nõuetekohaselt hinnata, et julgustada liikmesriike kehtestama miinimumsissetuleku künnist, mis aitaks tõsta elatustaset, soodustades samas ka konkurentsivõimelisust;

R.

arvestades, et Euroopa Liit on võtnud kohustuse täita ÜRO aastatuhande arengueesmärgid ja järgida ÜRO resolutsiooni, millega kuulutati välja ÜRO teine aastakümme vaesuse kaotamiseks (2008–2017);

S.

arvestades, et vaesusel ja sotsiaalsel tõrjutusel on palju tahke ning on olemas eriti haavatavad ja sõltuvad elanikerühmad (lapsed, naised, eakad, puuetega inimesed jt), kuhu kuuluvad ka sisserändajad, rahvusvähemused, paljulapselised või üksikvanemaga pered, krooniliste haigustega inimesed ja kodutud, ning vajadust integreerida vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vältimise ja nende vastu võitlemise meetmed ja vahendid teistesse ELi poliitikavaldkondadesse; arvestades, et liikmesriikidele tuleb kehtestada suunised, et need lisataks riikide poliitikasse, tagades kvaliteetsed sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalkaitsesüsteemid ning üldise juurdepääsu avalikule infrastruktuurile ja kvaliteetsetele avalikele üldhuviteenustele, inimväärsetele ja kvaliteetsetele töötingimustele ja töökohtadele, mille puhul on tagatud töötajate õigused, ning kindlale miinimumsissetulekule, mis võimaldaks vältida vaesust ja annaks igaühele võimaluse osaleda ühiskondlikus, poliitilises ja kultuurielus ning elada inimväärselt;

T.

arvestades, et vaesuse kõrge määr ei mõjuta üksnes sotsiaalset ühtekuuluvust Euroopas, vaid ka selle majandust, sest kui suur osa elanikkonnast tõrjutakse alaliselt kõrvale, nõrgestab see majanduse konkurentsivõimet ja suurendab survet riikide eelarvele;

U.

arvestades, et eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia raames tuleb seada üldine eesmärk, pidades esmatähtsaks majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning põhiliste inimõiguste kaitset, mis eeldab majandus-, tööhõive-, sotsiaal-, regionaal- ja keskkonnapoliitika tasakaalu ning rikkuse ja tulude õiglast ümberjagamist, võttes arvesse drastiliselt suurenevat sõltuvusmäära, mistõttu on vaja hinnata kõigi otsuste sotsiaalset mõju ning rakendada Euroopa Liidu toimimise lepingu horisontaalset sotsiaalklauslit (artikkel 9);

V.

arvestades, et Euroopa Liidu, kelle eesmärkide hulka kuulub püüdlemine täieliku tööhõive ja sotsiaalse arengu poole, võitlus sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning sotsiaalse õigluse ja sotsiaalkaitse tugevdamine, üks aluspõhimõtteid on inimväärikuse austamine;

W.

arvestades, et tuleb tagada struktuurifondide rakendamine, nende vahendite suurendamine ja parem kasutamine vaesuse vältimisel, sotsiaalse kaasatuse tagamisel ning kvaliteetsete ja õigustega töökohtade loomisel;

X.

arvestades, et sotsiaalkaitsesüsteemide roll on tagada selline sotsiaalse ühtekuuluvuse tase, mis garanteeriks arenguks vajaliku sotsiaalse kaasatuse ja leevendaks majanduskriisi sotsiaalseid tagajärgi, mis eeldab üksikisiku tasandil tagatud ja riiklikult kindlaksmääratud miinimumsissetulekut, mille eesmärk on vältida vaesust, konkurentsisurve tõttu tööturult tõrjutud inimeste oskuste ja haridustaseme parandamist ning võrdsete võimaluste tagamist tööturul ja põhiõiguste teostamisel;

Y.

arvestades, et miinimumsissetuleku tagamise kavade rakendamine ja tugevdamine on oluline ja tõhus viis vaesusest jagu saamiseks, toetades sotsiaalset integratsiooni ja juurdepääsu tööturule ning võimaldades inimestel elada inimväärselt;

Z.

arvestades, et miinimumsissetuleku tagamise kavad on olulised vahendid nendele inimestele kindlustunde andmiseks, kes peavad toime tulema sotsiaalse tõrjutuse ja töötuse tagajärgedega, ning tööturule pääsu toetamiseks; arvestades, et miinimumsissetuleku tagamise kavadel on rikkuse ümberjagamisel määrav tähtsus ning nad tagavad solidaarsuse ja sotsiaalse õigluse ning eelkõige kriiside ajal on neil antitsükliline mõju, kuna nende abil pakutakse täiendavaid vahendeid, mis kasvatavad nõudlust ja tarbimist siseturul;

AA.

arvestades, et vastavalt hiljutisele Eurobaromeetri uuringule ELi kodanike hoiakute kohta seoses vaesusega on valdav enamus (73 %) seisukohal, et vaesus on tema riigis levinud probleem, 89 % nõuab oma valitsuselt kiiret tegutsemist selle vastu võitlemiseks ning 74 % ootab, et ka EL astuks selles suhtes otsustavaid samme;

AB.

arvestades majanduskriisi rasket sotsiaalset mõju, mille tõttu on viimasel kahel aastal töötuks jäänud üle 6 miljoni Euroopa kodaniku;

AC.

arvestades majandus- ja sotsiaalkriisi tõsidust ning selle mõju vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemisele ning tööpuuduse kasvule (6,7 %lt 2008. aasta alguses 9,5 %le 2009. aasta lõpus), kusjuures iga kolmanda töötu näol on tegu pikaajalise töötuga ning olukord on halvem haavatavama majandusega riikides;

AD.

arvestades, et nõukogu ja komisjon ning rahvusvahelised organisatsioonid, nagu IMF, kohustavad teatavaid liikmesriike vähendama kiiresti eelarvepuudujääki, mis on kriisi tagajärjel suurenenud, ning kärpima kulusid, kaasa arvatud sotsiaalkulutusi, mis nõrgendab heaoluriiki ja suurendab vaesust;

AE.

arvestades sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist mõnes liikmesriigis eelkõige majandusliku ebavõrdsuse tõttu tulude ja rikkuse jaotumisel, ebavõrdsuse tõttu tööturul, sotsiaalse ebakindluse tõttu ning ebavõrdsuse tõttu juurdepääsul riigi sellistele sotsiaalteenustele nagu sotsiaalkindlustus, tervishoid, haridus, õigussüsteem jms;

AF.

arvestades Euroopa sotsiaalse kaasamise poliitika elluviimist, eelkõige Lissaboni strateegia kontekstis 2000. aastate alguses heaks kiidetud eesmärke ja vastavat Euroopa programmi, milles nähakse ette avatud koordineerimismeetodi rakendamine ja ühised eesmärgid, mis tuleb saavutada riiklike tegevuskavade raames;

AG.

arvestades, et kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides on eri põhjustel palju kodutuid inimesi, mis nõuab erimeetmeid nende integreerimiseks ühiskonda,

1.

rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid, mille abil kaotada vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, otsides tööturule naasmist võimaldavaid lahendusi, edendades tulude ja rikkuse õiglast ümberjagamist, tagades piisava sissetuleku ning andes seeläbi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastale tõelise tähenduse ja sisu ning aastatuhande arengueesmärkide täitmisele tugeva poliitilise impulsi, tagades sealhulgas kogu Euroopa Liidus miinimumsissetuleku tagamise kavad, mis aitavad vältida vaesust ja edendada sotsiaalset kaasatust, toetudes liikmesriikide eri tavadele, kollektiivlepingutele ja õigusaktidele, ning tehes aktiivselt tööd selle nimel, et edendada piisava sissetuleku tagamise kavasid ja sotsiaalkaitsesüsteeme; kutsub liikmesriike üles vaatama läbi piisava sissetuleku tagamiseks väljatöötatud meetmed, arvestades, et vaesuse vastu võitlemiseks tuleb tööturul ebasoodsas olukorras olevate rühmade jaoks luua inimväärseid ja püsivaid töökohti; on seisukohal, et igal töötajal peab olema võimalik inimväärselt ära elada; on arvamusel, et heaoluriigi poliitika tähendab seega ka aktiivset tööturupoliitikat;

2.

tuletab meelde, et hiljutise majanduslanguse, tööpuuduse kasvu ja töövõimaluste vähenemise tõttu ohustab paljusid inimesi vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, eelkõige mõnes liikmesriigis, kus tööpuudus või töötus on pikaajaline;

3.

nõuab tegelikke edusamme miinimumsissetuleku tagamise kavade piisavamaks muutmisel, et aidata kõik lapsed, täiskasvanud ja eakad vaesusest välja ning tagada neile õigus inimväärsele elule;

4.

rõhutab vaesuses elavate sotsiaalsete rühmade erinevusi eri valdkondades (tervishoid, elamumajandus, haridus, sissetulekud, tööhõive) ning kutsub komisjoni ja liikmesriike neid erinevusi sihtotstarbeliste meetmete väljatöötamisel arvesse võtma; rõhutab, et üks tõhusamaid vaesuse vähendamise viise on tagada kõigile juurdepääs tööturule;

5.

rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu elukestva õppe programmidele kui põhilisele vahendile vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel, parandades tööalast konkurentsivõimet ning juurdepääsu teadmistele ja tööturule; peab vajalikuks pakkuda stiimuleid, mis ärgitaksid töötajaid, töötuid ja kõiki haavatavaid sotsiaalseid rühmi osalema senisest enam elukestvas õppes, ning võtta meetmeid, mis aitavad edukalt võidelda kooli poolelijätmist tingivate teguritega, kuna kutseoskuste parandamine ja uute oskuste omandamine võib kiirendada tööturule naasmist, suurendada tööviljakust või aidata inimestel leida parem töö;

6.

rõhutab, et liikmesriikide tasandil tuleb võtta konkreetseid meetmeid, et kehtestada asjakohaste näitajate põhjal miinimumsissetuleku künnis, eesmärgiga tagada sotsiaal-majanduslik ühtekuuluvus, vähendada sama töö eest makstava ebavõrdse tasu ohtu, vähendada elanikkonna vaesumisohtu kogu Euroopa Liidus, ning nõuab, et Euroopa Liit esitaks selliste meetmete kohta rangemaid soovitusi;

7.

rõhutab, et tööhõivet tuleb mõista kui kõige tõhusamat kaitset vaesuse vastu ning seetõttu tuleb võtta naiste tööhõivet edendavaid meetmed, seades pakutavatele töökohtadele kvalitatiivseid eesmärke;

8.

rõhutab vajadust tegutseda nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil, et kaitsta kodanikke ja tarbijaid laenude ja krediitkaardivõlgade tagasimaksmise ebaõiglaste tingimuste eest ning kehtestada laenu saamise tingimused, mis hoiaksid ära majapidamiste sattumise suurtesse võlgadesse ning seega ka vaesusse langemise ja sotsiaalsesse tõrjutuse;

9.

rõhutab, et vaesusel ja sotsiaalsel tõrjutusel on palju tahke ning toonitab vajadust sotsiaalseid eesmärke igakülgselt arvesse võtta ning makromajanduslike poliitikameetmete sotsiaalse mõõtme ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse tähtsust; on seisukohal, et sotsiaalsed eesmärgid peavad olema kriisist väljumise strateegia, Euroopa 2020. aasta strateegia ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse lahutamatu osa, mis eeldab valdkondadevaheliste sotsiaalsete suuniste kehtestamist ja tulemuslikku keskkonnamõju hindamist, tagades prioriteetide ja poliitikavaldkondade ümberkujundamise, eelkõige rahandus-, tööhõive-, sotsiaal- ja makromajanduspoliitika, sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakti, konkurentsipoliitika, siseturu- ning eelarve- ja maksupoliitika valdkonnas; on arvamusel, et nimetatud poliitikameetmed ei tohi saada takistuseks sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisel ning peavad tagama asjaomaste meetmete rakendamise ja võrdsete võimaluste edendamise, eesmärgiga tagada kriisist kindel väljapääs, eelarve uuesti konsolideerida ning viia läbi reformid, mis on vajalikud majanduse suunamiseks taas kasvu ja töökohtade loomise teele; kutsub üles viima asjakohaste mehhanismidega ellu konkreetseid poliitikameetmeid kõige rohkem abi vajavate riikide toetamiseks;

10.

on seisukohal, et töökohtade loomine peab olema komisjoni ja liikmesriikide valitsuste prioriteet ning esimene samm vaesuse vähendamiseks;

11.

on arvamusel, et miinimumsissetuleku tagamise kavad tuleks kaasata sotsiaalse integratsiooni tagamise strateegilisse lähenemisviisi, mille hulka kuuluvad nii üldised kui ka sihtotstarbelised meetmed elamumajanduse, tervishoiu, hariduse, koolituse ja sotsiaalteenuste valdkonnas, ning mis aitab inimestel vaesusest pääseda ja leida nende enda aktiivse tegevuse tulemusena oma koht ühiskonnas ning pääseda tööturule; on seisukohal, et miinimumsissetuleku tagamise kavade tegelik eesmärk ei ole lihtsalt abi anda, vaid eelkõige toetada abisaajaid liikumisel sotsiaalse tõrjutuse olukorrast aktiivsesse ühiskonnaellu;

12.

rõhutab, et miinimumsissetuleku suuruse kehtestamisel tuleb võtta arvesse ülalpeetavaid, eriti lapsi, et murda välja laste vaesuse nõiaringist; on samuti seisukohal, et komisjon peaks igal aastal koostama aruande laste vaesuse vastu võitlemisel tehtud edusammude kohta;

13.

toonitab, et tuleb muuta mõnes riigis kriisist väljumiseks kehtestatud kulude kärpimise poliitikat ning rõhutab, kui tähtsad on tõhusad solidaarsusmeetmed, mis hõlmavad vahendite suurendamist, liikuvust ja nende varasemat ülekandmist ning eelarvevahendite abil kaasrahastamise vähendamist, et luua inimväärseid töökohti, toetada tootmissektoreid, võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning vältida uute sõltuvuste tekkimist või võla suurenemist;

14.

on seisukohal, et kõigis liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise kavade kasutuselevõtmine, mis hõlmab erimeetmeid ebapiisava sissetulekuga inimeste toetamiseks majandusliku abi andmise ja teenustele juurdepääsu hõlbustamisega, on üks tõhusamaid viise vaesuse vastu võitlemiseks, piisava elatustaseme tagamiseks ja sotsiaalse integratsiooni edendamiseks;

15.

on seisukohal, et piisava miinimumsissetuleku tagamise kavades tuleb kehtestada miinimumsissetulekuks summa, mis moodustab vähemalt 60 % asjaomase riigi mediaansissetulekust;

16.

rõhutab vajadust hinnata sotsiaalse kaasamise poliitikat, avatud koordineerimismeetodi rakendamist, ühiste eesmärkide ja riiklike tegevuskavade täitmist seoses vaesuse leviku probleemiga, et Euroopa ja riikide tasandil otsustavamalt tegutseda ja võidelda vaesuse vastu ulatuslikumate, sidusamate ja paremini kooskõlastatud meetmetega, mille eesmärk on kaotada absoluutne vaesus ja laste vaesus aastaks 2015 ning vähendada oluliselt suhtelist vaesust;

17.

kordab, et ükskõik kui olulised miinimumsissetuleku tagamise kavad ka ei oleks, peavad nendega kaasnema nii riiklikul kui ka ELi tasandil koordineeritud strateegia, mis keskenduks laiapõhjalisele tegevusele ja erimeetmetele, näiteks aktiivsele tööturupoliitikale, mis on suunatud nendele rühmadele, keda on kõige raskem tööturule tagasi tuua, väljaõppe ja koolituse pakkumisele kõige vähem kvalifitseeritud inimestele, miinimumpalkadele, sotsiaalelamupoliitikale ning taskukohaste, juurdepääsetavate ja kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisele;

18.

rõhutab vajadust edendada sotsiaalset integratsiooni ja kaasatust, et tagada tulemuslikult põhiliste inimõiguste austamine, ning võtta selgeid kohustusi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks võetavate Euroopa Liidu ja liikmesriikide poliitikameetmete kujundamisel; peab vajalikuks tagada parem – üldine ning füüsiliste ja teabevahetusega seotud takistusteta juurdepääs tööturule, riiklikele tervishoiuteenustele, haridusele ja koolitusele (eelkoolist kuni kõrghariduse esimese astmeni), kutsekoolitusele, riiklikele elamispindadele, energiavarustusele ja sotsiaalkaitsele; on seisukohal, et töökohad peavad olema kvaliteetsed, õigustega ja takistusteta juurdepääsuga; on arvamusel, et palgad peavad olema inimväärsed ning pensionitega tuleb tagada miinimumsissetulek vanaduse korral, et võimaldada pensionäridele, kes on kogu elu tööd teinud, inimväärne pensionipõlv; lisab, et kõigile piisava miinimumsissetuleku tagamise kavad peavad pakkuma kaitset vaesuse ohu eest ning tagama sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise integratsiooni vastavalt liikmesriikide tavadele, kollektiivlepingutele ja õigusaktidele; märgib lisaks sellele, et mida rohkem liikmesriigid nendesse eri poliitikavaldkondadesse pikas perspektiivis investeerivad, seda vähem on vaja võtta kasutusele leibkonna kohta piisava sissetuleku tagamise kava; toonitab, et need meetmed tuleb võtta ranges vastavuses liikmesriikide subsidiaarsuse põhimõttega ning järgides eri tavasid, kollektiivlepinguid ja õigusakte; on seisukohal, et üksnes nii on kõigil võimalus kasutada oma õigust osaleda ühiskondlikus, poliitilises ja kultuurielus;

19.

juhib veel kord tähelepanu nende noorte vajadustele, kellel on majandusliku ja sotsiaalse integratsiooni osas suuri raskusi ning kellel on seetõttu oht õpingud varakult pooleli jätta; kutsub liikmesriike üles tagama, et noorte tööpuuduse vastu võitlemisest saaks eriline eesmärk omaette prioriteetidega, mis hõlmab konkreetsete meetmete võtmist, kutseõppe pakkumist, ühenduse programmide (elukestva õppe programm, programmid Erasmus ja Erasmus Mundus) toetamist ning ettevõtlusalgatuste soodustamist;

20.

juhib tähelepanu sellele, et koolist väljalangemine ning piiratud juurdepääs kõrg- ja ülikooliharidusele on peamised tegurid pikaajalise töötuse suure osakaalu tekkes ja need vähendavad märkimisväärselt sotsiaalset ühtekuuluvust; on seisukohal, et kuna nende kahe probleemi lahendamine on peamine eesmärk, mille komisjoni on Euroopa 2020. aasta strateegia raames püstitanud, tuleb stipendiumide, õppetoetuste, -laenude ja kooliharidust dünaamilisemaks muutvate algatuste abil luua alus konkreetsete meetmete ja poliitika elluviimiseks, et parandada noorte juurdepääsu haridusele;

21.

on seisukohal, et komisjon peaks uurima mõju, mida avaldaks igas liikmesriigis tema esitatud õigusakti ettepanek miinimumpalga kehtestamise kohta Euroopa tasandil; soovitab eelkõige selles uuringus käsitleda piisava miinimumsissetuleku ja miinimumpalga erinevust asjaomases liikmesriigis ja ka selle mõju tööotsijatele tööturule sisenemisel;

22.

rõhutab, kui oluline on võtta vastu eeskirjad töötuskindlustushüvitise kohta, millega võimaldatakse asjaomastel isikutel vaesust ära hoida, julgustada liikmesriike võtma meetmeid, mis muudavad lihtsamaks inimeste naasmise tööturule ebapopulaarsetele töökohtadele asumisega, hõlbustades sealhulgas liikuvust Euroopa Liidus;

23.

rõhutab, et investeerimine miinimumsissetuleku tagamise kavadesse on otsustava tähtsusega tegur vaesuse vältimisel ja vähendamisel ning isegi kriisi ajal ei tohiks miinimumsissetuleku tagamise kavasid vaadelda kulutegurina, vaid kriisiga võitlemise põhifaktorina; rõhutab, et varajased investeeringud vaesuse vastu võitlemisse toovad märkimisväärset kasu, kuna vähendavad ühiskonna kulusid pikas perspektiivis;

24.

rõhutab sotsiaalkaitse olulisust, eriti haiguste, peretoetuste, pensionide ja puuete valdkonnas, ning palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu kõige haavatavamatele inimestele, tagades neile minimaalsed õigused, isegi kui nad ei tööta;

25.

rõhutab inimese põhiõigust saada laiaulatuslike ja sidusate sotsiaalse tõrjutuse vastu võetavate meetmete raames inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi; kutsub liikmesriike aktiivse sotsiaalse kaasamise strateegia raames üles võtma vastu riiklikke poliitikameetmeid, et toetada asjaomaste inimeste majanduslikku ja sotsiaalset integratsiooni;

26.

juhib tähelepanu kasvavale töötavate vaeste arvule ning vajadusele võidelda selle uue probleemiga eri vahendite abil; nõuab, et äraelamist võimaldav palk oleks alati kõrgem kui vaesuspiir ning töötajad, kelle elatustase jääb mitmesugustel põhjustel allapoole vaesuspiiri, saaksid tingimusteta ja lihtsalt kättesaadavaid lisatoetusi; juhib tähelepanu Ameerika Ühendriikide heale kogemusele seoses negatiivse tulumaksuga, mis aitab madalapalgalistel töötajatel ületada vaesuspiir;

27.

märgib, et komisjon teeb teatises „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” ettepaneku seada ELi jaoks viis suurt eesmärki, sealhulgas eesmärgi vähendada vaesuse ohus elavate inimeste arvu 20 miljoni inimese võrra; tuletab meelde, et see tähendab taganemist Lissaboni strateegia esialgsetest eesmärkidest, mida ei suudetud kahjuks saavutada (vaesuse kaotamine); on arvamusel, et vaesus ja sotsiaalne tõrjutus tuleb kaotada tõsiseltvõetavate, konkreetsete ja siduvate meetmetega; on arvamusel, et see eesmärk on liiga tagasihoidlik ning ei tohi loobuda eesmärgist kaotada Euroopast vaesus; on seisukohal, et selleks tuleb võtta asjakohaseid meetmeid ning sellele absoluutväärtuses eesmärgile tuleb lisada eesmärk vähendada vaesust igas liikmesriigis, et julgustada iga liikmesriiki osalema kõnealuse eesmärgi saavutamisel, ja muuta see usutavaks asjakohaste meetmetega, pidades silmas abivajajaid toetavate poliitikameetmete tõhusust; on arvamusel, et see eesmärk tuleb saavutada konkreetsete ja asjakohaste meetmetega, eelkõige miinimumsissetuleku tagamise kavade kasutuselevõtmisega kõigis liikmesriikides;

28.

peab prioriteetseks võitlemist sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, eelkõige majandusliku ebavõrdsuse vastu tulude ja rikkuse jaotumisel, ebavõrdsuse vastu tööturul, millega kaasneb sotsiaalne ebakindlus, ning ebavõrdsuse vastu juurdepääsul riigi sellistele sotsiaalteenustele nagu sotsiaalkindlustus, tervishoid, haridus, õigussüsteem jms;

29.

kutsub nõukogu ja liikmesriike üles lähtuma Euroopa 2020. aasta strateegia vaesuse vastu võitlemise eesmärgi saavutamisel suhtelisest vaesusnäitajast (60 % asjaomase riigi keskmisest sissetulekust), nagu kiideti heaks 2001. aasta detsembris Euroopa Ülemkogu Laekenis toimunud kohtumisel, sest see näitaja asetab tegeliku vaesuse iga liikmesriigi konteksti, käsitledes vaesust kui suhtelist olukorda;

30.

kutsub liikmesriike üles seadma ELi vaesusega võitlemise eesmärgist lähtuvalt konkreetsed ja saavutatavad riiklikud eesmärgid, mis on seotud ELi sotsiaalse kaasatuse strateegia prioriteetsete probleemidega, näiteks kodutuse kaotamine 2015. aastaks vastavalt kirjalikule deklaratsioonile nr 0111/2007;

31.

on seisukohal, et kodutute olukord nõuab erilist tähelepanu ja täiendavaid meetmeid nii liikmesriikide kui ka komisjoni tasandil, et tagada kodutute täielik ühiskonda integreerimine aastaks 2015, see eeldab võrdlusandmete kogumist ja usaldusväärset statistikat ühenduse tasandil, nende andmete avaldamist igal aastal koos kõnealuses valdkonnas tehtud edusammudega ning vastavates riiklikes ja ühenduse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise strateegiates seatud eesmärkidega;

32.

on seisukohal, et iga liikmesriigi kohus on võtta kõik asjakohased meetmed, et vältida oma kodanike sattumist raskesse rahalisse olukorda, hoides ära ülemäärase võlakoorma tekkimise, eriti pangalaenude kasutamise puhul, kaaludes selliste pankade ja finantsasutuste maksustamist, kes on nõus maksejõuetutele inimestele laenu andma;

33.

on seisukohal, et liikmesriigid peavad aktiivse kaasatuse saavutamiseks võtma konkreetseid meetmeid: vähendama eeltingimustega sidumist, investeerima tugitegevustesse, kaitsma piisavat miinimumsissetulekut ja säilitama sotsiaalsed standardid, välistades põhiliste avalike teenuste kärped, et vaesed ei peaks kriisi eest maksma;

34.

on seisukohal, et erinevad kogemused miinimumsissetuleku ja igaühe jaoks tingimusteta põhisissetuleku tagamise valdkonnas koos täiendavate sotsiaalse kaasamise ja sotsiaalkaitsemeetmetega näitavad, et need on tõhusad vahendid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks ja kõigile inimväärse elu tagamiseks; palub seetõttu komisjonil teha algatusi, et toetada liikmesriikides teisi, parimate tavadega arvestavaid ja liikmesriike innustavaid kogemusi, mis võimaldavad igal üksikul liikmesriigil vaesuse kaotamise eest võitlemise meetmena tagada vaesust vältida aitava piisava miinimum- ja põhisissetuleku eri mudelite kasutuselevõtmise ning sotsiaalse õigluse ja võrdsed võimalused kõigile kodanikele, kelle abivajadust tuleb vastavas piirkondlikus kontekstis tõestada, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ning jätmata seejuures tähelepanuta iga liikmesriigi eripärasid; on seisukohal, et komisjoni algatustele peaks järgnema tegevuskava, mis on mõeldud liikmesriikides miinimumsissetuleku tagamise Euroopa algatuse elluviimise toetamiseks, järgides liikmesriikide eri tavasid, kollektiivlepinguid ja õigusakte, et saavutada järgmised eesmärgid:

35.

rõhutab, et piisav miinimumsissetulek on inimväärseks eluks hädavajalik ning piisav miinimumsissetulek ja sotsiaalne kaasatus on eeldused inimpotentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja selleks, et kõik osaleksid ühiskonna demokraatlikus kujundamises; rõhutab, et äraelamist võimaldav sissetulek aitab lisaks kaasa rahvamajanduse positiivsele dünaamikale ning seega heaolu kindlustamisele;

36.

on arvamusel, et komisjoni algatuses miinimumsissetuleku tagamise kohta tuleb arvesse võtta soovitust 92/441/EMÜ, milles tunnustatakse „inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi”, ning rõhutab, et sissetulekutoetuse kavade keskne eesmärk peab olema inimeste vaesusest välja aitamine, võimaldades neil elada inimväärselt, see hõlmab õigust saada väärikat invaliidsuspensioni ja vanaduspensioni; soovitab komisjonil sel eesmärgil välja töötada ühtne meetod elatusmiinimumi ja elukalliduse arvutamiseks (kaupade ja teenuste ostukorv), et vaesuse taseme näitajad oleks võrreldavad, ja määrata kindlaks sotsiaalse sekkumise meetodid;

37.

kutsub liikmesriike üles võtma kiiremas korras meetmeid, et parandada sotsiaalteenuste kasutamist ning jälgima teenuste mittekasutamise määra ja põhjuseid, tunnistades, et teenuste kasutamata jätmise osakaal on OECD andmetel 20–40 % osutatavatest teenustest, suurendades selleks läbipaistvust, pakkudes tõhusamat teavet ja tõhusamaid nõustamisteenuseid, lihtsustades menetlusi ning võttes meetmeid, mis aitavad võidelda miinimumsissetuleku saajatega kaasneva häbimärgistamise ja diskrimineerimise vastu;

38.

rõhutab abisaaja inimväärset elu tagava töötushüvituse olulisust ning vajadust vähendada tööturult eemaloleku aega muu hulgas riigi tööhõiveametite tõhustamise abil;

39.

rõhutab vajadust võtta vastu sotsiaalkindlustuseeskirjad, mille abil luua seos igas liikmesriigis makstava miinimumpensioni ja vastava vaesuspiiri vahel;

40.

kritiseerib neid liikmesriike, kus miinimumsissetuleku tagamise kavad ei ole kooskõlas suhtelise vaesuspiiriga; kordab liikmesriikidele nõuet leida sellele olukorrale võimalikult kiiresti lahendus; nõuab komisjonilt riiklike tegevuskavade hindamisel heade ja halbade tavade käsitlemist;

41.

juhib miinimumsissetuleku puhul tähelepanu laialt esinevale vanuse alusel diskrimineerimisele, näiteks miinimumsissetuleku piiri seadmine laste puhul alla vaesuspiiri või noorte väljajätmine miinimumsissetuleku tagamise kavadest, kuna nad ei ole maksnud sotsiaalkindlustusmakse; rõhutab, et see õõnestab tingimusteta ja inimväärse miinimumsissetuleku tagamise kava põhimõtet;

42.

rõhutab pakilist vajadust töötada välja ja võtta eri valdkondades (tervishoid, elamumajandus, energiavarustus, sotsiaalne ja kultuuriline kaasatus, liikuvus, haridus, sissetulekud (nt Gini koefitsient sissetulekute erinevuste mõõtmiseks), materiaalne puudus, tööhõive ja sotsiaalabiteenused) kasutusele asjakohased sotsiaal-majanduslikud näitajad, mis võimaldaksid jälgida ja mõõta vaesuse vastu võitlemisel ja sotsiaalse kaasamise valdkonnas tehtud edusamme ning mis tuleks esitada igal aastal ülemaailmsel vaesuse vastu võitlemise päeval (17. oktoober), pöörates tähelepanu nende muutumisele aja jooksul, võttes arvesse sugu, vanuserühmi, leibkonna koosseisu, puudega inimeste olukorda, rännet, kroonilisi haigusi ja erinevat sissetulekutaset (60 % keskmisest sissetulekust, 50 % keskmisest sissetulekust, 40 % keskmisest sissetulekust), et võetaks arvesse suhtelist vaesust, äärmist vaesust ja kõige haavatavamaid elanikerühmi; rõhutab, et vaja on mitte ainult finantsnäitajaid kajastavaid Euroopa tasandi statistilisi andmeid äärmises vaesuses elamise, näiteks kodutuse kohta, mida tulu ja elamistingimusi käsitleva Euroopa Liidu statistika (EU-SILC) praegu ei hõlma; nõuab, et need sotsiaal-majanduslikud näitajad edastataks igal aastal aruande vormis liikmesriikidele ja Euroopa Parlamendile, et neid saaks arutada ja määratleda teised konkreetsed tegevusalused;

43.

rõhutab vajadust maksta kõige ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele (puuetega või krooniliste haigustega inimesed, üksikvanemaga või paljulapselised pered) täiendavaid eritoetusi, mis kataksid nende olukorrast tulenevad lisakulud eelkõige tänu isiklikult antavale abile, eri võrgustike kasutamisele ning arstiabile ja sotsiaalhoolekandele;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima, kuidas kõigile tagatud tingimusteta ja vaesust vältida aitava põhisissetuleku eri mudelid saaksid kaasa aidata sotsiaalsele, kultuurilisele ja poliitilisele kaasatusele, võttes eelkõige arvesse nende mittehalvustavat olemust ja suutlikkust ära hoida varjatud vaesust;

45.

on seisukohal, et seoses vaesuse vähendamise poliitikaga, mis kaasneb piisava miinimumsissetuleku kehtestamisega liikmesriikides, tuleks muuta avatud koordineerimismeetodit, et võimaldada tõelist heade tavade vahetust liikmesriikide vahel;

46.

märgib, et miinimumsissetulekuga saavutatakse vaesuse vastu võitlemise eesmärk üksnes juhul, kui see on maksuvaba, ning soovitab kaaluda miinimumsissetuleku sidumist kommunaalkulude suuruse kõikumisega;

47.

tuletab meelde, et äärmisse vaesusse langemise oht on naistel suurem kui meestel, arvestades ebapiisavaid sotsiaalkaitsesüsteeme ja ikka veel esinevat diskrimineerimist, eelkõige tööturul, mistõttu on vaja konkreetseid, mitmekesiseid ja soopõhiseid poliitilisi lahendusi vastavalt konkreetsele olukorrale;

48.

on seisukohal, et töötavate inimeste vaesus näitab, et töötingimused on ebaõiglased, ja nõuab, et seda olukorda püütaks muuta nii, et töötasu üldiselt ja konkreetselt alampalgad tagaksid inimväärse elatustaseme, olenemata sellest, kas need on kindlaks määratud õigusaktides või kollektiivlepingutes;

49.

nõuab vaesuses elavate inimeste (kelle puhul tuleb eriliselt soodustada tööturule integreerimise algatusi) integreerimist ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma sisse dialoogi vaesuses elavate inimeste, neid esindavate organisatsioonide, nende võrgustike ja sotsiaalpartneritega; on seisukohal, et tuleb tagada, et vaesuses elavatest inimestest ja neid esindavatest organisatsioonidest saaksid sidusrühmad ning neile antaks rahalist toetust ja muud abi, mis võimaldaks neil osaleda poliitika, meetmete ja näitajate väljatöötamisel ning nende rakendamisel ja järelevalves Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, eriti seoses Euroopa 2020. aasta strateegia riiklike reformikavade ning sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse avatud koordineerimismeetodiga; rõhutab lisaks sellele vajadust võtta karmimaid meetmeid nende tööandjate suhtes, kes võtavad ebaseaduslikult tööle kõrvaletõrjutud elanikerühmi miinimumsissetulekust väiksema palga eest;

50.

on seisukohal, et jõupingutusi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks tuleb jätkata ja suurendada, et parandada nende inimeste olukorda, kes elavad suurimas vaesuse ja tõrjutuse ohus, nagu juhutöölised, töötud, üksikvanemaga pered, üksi elavad eakad inimesed, naised, ebasoodsas olukorras olevad lapsed ning ka rahvusvähemused, haiged või puuetega inimesed;

51.

väljendab kahetsust selle üle, et mõned liikmesriigid ei arvesta nõukogu soovitusega 92/441/EMÜ, milles tunnustatakse „inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi”;

52.

nõuab, et sotsiaalpartnerid kaasataks täiel määral riiklike vaesuse vastu võitlemise tegevuskavade väljatöötamisse ja eesmärkide seadmisse kõigil valitsemistasanditel;

53.

rõhutab vajadust kavandada ja rakendada sihipäraseid meetmeid aktiivse tööhõivepoliitika kaudu piirkondlikul, majandusharu ja ettevõtte tasandil, kaasates sellesse aktiivselt sotsiaalpartnerid, et parandada tööturule juurdepääsu nende inimeste jaoks, kelle elukutse on seotud eriti kõrge töötuse määraga majandusharudega või kes on pärit eriti kõrge töötuse määraga geograafilistest piirkondadest;

54.

rõhutab vajadust keskenduda kindlatele elanikerühmadele (sisserändajad, naised, pensionieale lähenevad töötud jne) eesmärgiga parandada oskusi, vältida töötust ja suurendada sotsiaalset integratsiooni;

55.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma meetmeid noorte ja eakate integreerimiseks tööturule, sest need on haavatavad rühmad, keda mõjutab tugevalt praegusest majanduslangusest tingitud töökohtade vähesus;

56.

rõhutab, et miinimumsissetuleku tagamise kavad peavad katma ka küttekulud, et rahapuuduse tõttu energiakuludega kimpus olevad vaesed majapidamised suudaksid tasuda energiaarveid; on seisukohal, et miinimumsissetuleku tagamise kavad peavad põhinema realistlikul elamu küttekulude hinnangul ning võtma arvesse konkreetse majapidamise, näiteks lastega perede, eakate ja puuetega inimeste vajadusi;

57.

rõhutab, et ehkki enamikul ELi 27 liikmesriigist on riiklikud miinimumsissetuleku tagamise kavad, on riike, kellel neid ei ole; kutsub liikmesriike üles kehtestama sotsiaalse kaasatuse edendamiseks vaesust vältida aitava miinimumsissetuleku tagamise kavad ning jagama parimaid tavasid; tunnistab, et sotsiaalabi andmisel on liikmesriikide kohus tagada, et kodanikud mõistavad oma õigusi ja on suutelised neid kasutama;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 70/19

—

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2009. aasta otsust finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni moodustamise, volituste, arvulise koosseisu ja ametiaja kestuse kohta (1), mis võeti vastu vastavalt kodukorra artiklile 184;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raportit (A7-0267/2010),

1.

märgib, et praegusel kriisil on palju põhjuseid ning selle mõju on nii kohene kui ka pikaajaline ja mitmeid hoiatavaid märke ignoreeriti ning kriisi ulatust, mõju ja ülekanduvat mõju alahinnati;

2.

märgib, et USAs kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude mullist alguse saanud kriisi juured ulatuvad kaugele minevikku;

3.

märgib, et peamised tegurid, mis praeguse finantskriisi tekkele kaasa aitasid, on üleilmne tasakaalustamatus, regulatiivne juhtimine (reguleerimine ja järelevalve) ning rahapoliitika, ning nendele teguritele lisandusid finantssüsteemi konkreetsed puudused, nagu finantstoodete keerukus ja läbipaistmatus, lühiajalistel tulemustel põhinevad töötasusüsteemid ja puudulikud ärimudelid;

4.

on seisukohal, et kriisi süvenemisele on mõneti kaasa aidanud huvide konfliktide sagenemine, isiklike huvide ja liiga erapoolikute osaliste olemasolu finantssektoris;

5.

märgib, et USA ekspansiivne rahapoliitika soodustas liigse vaba raha teket, mis pandi suurt kasumit tootma, ja tarbimislaenudel põhineva sisenõudluse arengut, mis omakorda soodustas kodumajapidamiste võlgadesse sattumist ja valitsussektori suuri kulutusi, mille katmiseks kasutati odavat raha;

6.

märgib, et finantsturgudel esines spekulatiivset käitumist, sest mõned investorid võtsid väga suuri riske ja seda süvendas reitinguagentuuride oligopol; märgib, et turumajandus toimib kõige paremini, kui sellega kaasnevad demokraatlikult kokku lepitud, läbipaistvad ja mitmetasandilised õigusaktid ning kõrged eetika- ja moraalinormid, mis soodustavad usaldusväärseid finants- ja majandussüsteeme ega kahjusta reaalmajandust;

7.

märgib, et süsteemseid riske ei vähendanud, vaid suurendas keeruliste bilansiväliste toodete (eriotstarbelised varakogumid, hajutatud tagatisega võlaobligatsioonid, krediidiriski vahetustehingud jne) levik ja paralleelses, reguleerimata pangandussüsteemis toimunud väärtpaberistamine; märgib, et hoiustajate ja VKEde rahastamisele keskenduvad ettevõtted on tõestanud oma väärtust;

8.

on seisukohal, et kriisi peamisi põhjuseid võimendab asjaolu, et vaatamata kliimamuutusele, bioloogilise mitmekesisuse kadumisele ja loodusvarade ammendumisele puuduvad säästvamad tootmis-, tarne- ja tarbimistavad;

9.

on seisukohal, et ülemaailmsed, USA või ELi majanduse ja finantsjuhtimise struktuurid ei olnud enne kriisi vallandumist makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve eristamisel sidusad ega järjekindlad, need struktuurid keskendusid liialt finantseerimisasutuste mikrotasandi alt üles korraldatud usaldatavusjärelevalvele ja makromajanduslike näitajate riikliku tasandi seirele, kuid ei pööranud tähelepanu finantsturu ja makromajanduse terviklikule arengule, mis oleks nõudnud nii finantseerimisasutuste kui ka riikide vastastikuse seotuse jälgimist;

10.

tõdeb, et üleilmastumine on toimunud ilma, et turgude integreerimisega ühel ajal oleks tekkinud või arenenud ülemaailmse juhtimise struktuurid, millega mõjutada eelkõige ülemaailmset tasakaalu või tasakaalustamatust ja finantsturge, ja peab G20 protsessi õiges suunas liikumiseks, kuid juhib tähelepanu sellele, et ELi seisukohad peavad G20-s olema tulemuslikult esindatud;

11.

märgib, et 1990. aasta juulis tunnistas Euroopa Liit ELi aluslepingute kohaselt kapitali vaba liikumist, mis aitas kaasa majanduse arengule; märgib siiski, et kapitali vaba liikumisega samal ajal ei toimunud hoiuste intressidelt makstavate maksude ühtlustamist, asjakohaste piiriüleste õigusaktide ega Euroopa tasandi järelevalve kehtestamist;

12.

mõistab hukka, et stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtetest ei peetud minevikus alati kinni, ja märgib, et euroala riikide majanduse vahel esineb suuri erinevusi;

13.

märgib, et asjakohaste õigusaktide ja karmi järelevalve puudumine ning panganduskriisi korral ettenägematute asjaoludega toimetulemise mehhanismide täielik puudumine näitasid, kui palju tuleb Euroopa Liidul teha selliste mehhanismide kehtestamiseks, mis aitaksid lahendada siseturu ja integreeritud finantssüsteemiga seotud poliitilisi probleeme; märgib eelkõige piiriülese pankrotihalduse mehhanismi puudumist;

14.

tõdeb, et valitsemissektori eelarve puudujääk on Eurostati hinnangul tõusnud Euroopa Liidus 2,3 %-lt 2008. aastal 7,5 %-ni 2010. aastal ja euroalal 2 %-lt 6,3 %-ni ning valitsemissektori võla määr on tõusnud Euroopa Liidus 61,6 %-lt SKPst 2008. aastal 79,6 %-ni 2010. aastal ja euroalal 69,4 %-lt 84,7 %-ni, mis on kahe aastaga nullinud peaaegu kahe aastakümne jooksul mõne liikmesriigi poolt eelarve konsolideerimise valdkonnas tehtud jõupingutused; peab sellist tagasilööki kahetsusväärseks, sest selle tagajärjel on tööhõive- ja demograafiliste probleemidega palju raskem võidelda;

15.

on seisukohal, et Euroopa riikide rahandus oli halb juba enne kriisi, sest alates 1970ndatest on liikmesriikide valitsemissektori võlg mitme ELis toimunud majanduselanguse mõjul pidevalt suurenenud; märgib, et elavdamiskavade kulude, maksutulude vähenemise ja suurte sotsiaalkulude tagajärjel on valitsemissektori võlg ja valitsemissektori võla suhe SKPsse suurenenud kõigis liikmesriikides, kuigi liikmesriigiti erinevalt;

16.

on seisukohal, et kriisi kõik tagajärjed ei ole veel ilmnenud ning olukorra halvenemist, st W-kujulist langust ei saa eelkõige praegust töötuse määra silmas pidades välistada;

17.

märgib, et kriis mõjutas tööhõivet kogu ELis, kuigi töötuse määr tõusis EL-27-s keskmiselt ainult 1,9 %, ja et negatiivne mõju tööhõivele jätkub, sest tööturg reageerib majanduses toimuvatele muutustele tavaliselt viivitusega; rõhutab, et komisjoni prognoosib kogu ELi töötuse määraks 2010. aastal 11 %, millel on ELi tööjõu jaoks tõsised tagajärjed;

18.

tõdeb, et kriisi sotsiaalsed tagajärjed on liikmesriigiti väga erinevad, sest keskmine töötuse määr on küll 10 %, kuid mõnes riigis ulatub see 20 %-ni ja noorte hulgas isegi üle 40 %, mis näitab, kui ulatuslikke struktuurseid parandusmeetmeid tuleb mõnes liikmesriigis võtta;

19.

on seisukohal, et kuigi valitsemissektori võlga tuleb vähendada, ei tohiks riigieelarvete kiire konsolideerimisega ohustada sotsiaalkaitsesüsteeme ega avalikke teenuseid, sest nende roll kriisi automaatse stabiliseerijana ja leevendajana on leidnud õiglast tunnustust; märgib, et sotsiaalkaitsesüsteemide ja avalike teenuste tõhususe edendamine võib parandada ka majandussuutlikkust ja teenuste kvaliteeti; tunnistab, et kui õige tasakaal jääb leidmata, võib tagajärjeks olla pikka aega kestev aeglane majanduskasv ja pidev tööpuudus ja seoses sellega ELi konkurentsivõime vältimatu vähenemine;

20.

tõdeb, et suur tööpuudus ei tekita mitte ainult sotsiaalkulu, vaid ka suurt majanduslikku kulu, sest töötud aitavad sisenõudlust suurendada üksnes vähesel määral ja nad maksavad teistest vähem makse ja sotsiaalkindlustusmakseid; märgib, et see suurendab töötavate inimeste maksukoormust ja tulevaste põlvkondade võlakoormust;

21.

märgib, et kõige uuemate, st 2007. aastast ehk kriisile eelnenud ajast pärit statistiliste andmete põhjal on Euroopa Liidus 30 miljonit vaest töötajat (ja hiljutiste andmete kohaselt elab 79 miljonit inimest Euroopa Liidus allpool vaesuspiiri) ja see arv on vahepeal tõenäoliselt kasvanud;

22.

märgib, et lisaks tööpuudusele on kriisil mitmeid muid sotsiaalne tagajärgi, eelkõige töötingimuste halvenemine, suurem kodutute hulk, ülemäärased võlad ja majanduslik tõrjutus ning asjaolu, et mõnedel inimestel on üha raskem täita põhivajadusi ja kasutada teenuseid;

23.

märgib, et sarnaselt kõikidele kriisidele mõjub praegune kriis halvasti majanduskasvule ja tööhõivele ning see mõjutab esmajärjekorras kõige ebasoodsamas olukorras olevaid inimesi, sh noori, lapsi ja naisi ning etnilisi vähemusi ja migrante;

24.

jagab muret usaldatavusnormatiivide, regulatiivsete, raamatupidamis- ja maksueeskirjade protsükliliste aspektide pärast, mis suurendavad turumajanduse toimimisele omast kõikumist veelgi;

25.

märgib, et pangandussektori päästmine valitsuste poolt moodustab ainult osa kuludest, mis finantskriis ühiskonnale on tekitanud, sest tõeliselt suured kulud on seotud majanduslanguse ja valitsemissektori võla suurenemisega, mille tõttu on maailmas kaotatud ligikaudu 60 triljonit USA dollarit;

26.

märgib, et pärast seda, kui riigiabi ajutine raamistik heaks kiideti, on kriisi tõttu antav riigiabi järsult kasvanud, ja peab kahetsusväärseks, et see võib võrdseid võimalusi Euroopas vähendada; kutsub komisjoni üles võtma protektsionismi ja konkurentsimoonutuste vastases võitluses kindla juhtpositsiooni;

27.

kiidab heaks tavapärasest erinevad meetmed, mida Euroopa Keskpank ja riikide keskpangad on kahe viimase aasta jooksul võtnud, et päästa liikmesriikides pankasid, mida ähvardas nn toksiliste varade enneolematu taseme tõttu pankrot; tunneb eelkõige heameelt, et nende pankade klientide hoiused tagati, kuid rõhutab, et ebaausa konkurentsi vältimiseks pangandussektoris tuleb need ebatavalised meetmed järk-järgult kaotada;

28.

tuletab meelde, et 2008. aasta oktoobris võttis Euroopa Liit vastu Euroopa majanduse elavdamise kava, mille maht oli 1,6 % SKP-st, kuid näiteks Hiina ja USA kavade maht oli vastavalt 5 % ja 6,55 % SKP-st;

29.

tunneb heameelt, et majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu võttis 10. mail 2010. aastal vastu 750 miljardi euro suuruse stabiliseerimiskava, mille õigusliku alusena kasutati osaliselt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 122 ja millega loodi riikide maksujõuetusriskidega toimetulemiseks finantsstabiilsuse tagamise mehhanism; märgib, et nõukogu päästepaketti puudutavaid otsuseid iseloomustab demokraatia ja vastutuse puudumine, sest Euroopa Parlamendiga ei konsulteeritud; nõuab, et Euroopa Parlament kui kaasseadusandja kaasataks kriisiga seotud tulevaste päästepakettide ettepanekutesse ja otsustesse;

30.

peab kahetsusväärseks, et eri riikide majanduse elavdamise kavade koordineerimine on pigem tagasihoidlik, sest ELi tasandi koordineerimise mitmekordsel mõjul ja mõjutuspotentsiaalil oleks tõenäoliselt olnud suurem efekt kui peamiselt riikliku tasandi kavadel, mis võivad üksteisega vastuolus olla; nõuab, et tulevaste elavdamise kavade ja suurmahuliste investeeringute Euroopa mõõde oleks suurem;

31.

palub komisjonil esitada liidu pikaajalisi ja lühiajalisi eesmärke, konkurentsi, ELis võrdsete võimaluste säilitamist, finantsreformi ja töökohtade loomist silmas pidades 2008.-2009. aasta sügis-talvel vastu võetud riikide pankade päästepakettide ning riikide ja Euroopa tasandi majanduse elavdamise kavade tõhususe kohta väga täpne aruanne, mis sisaldab ka põhjalikku analüüsi läbivaadatud riigiabimehhanismide kohta, mis kriisiga toimetulemiseks vastu võeti;

32.

märgib, et mõnel – eelkõige EÜ maksebilansiabi saanud - liikmesriigil ei ole praegu võimalik koostada majanduskasvu ja tööhõivet soodustavaid elemente sisaldavaid tegelikke riigi tasandi elavdamise kavasid, sest kuni 2012. aastani on ainsad võimalikud valikud avalike sektori kulude kärpimine, maksude suurendamine ja valitsemissektori koguvõla vähendamine;

33.

on seisukohal, et EL ei saa olla ainuke ühtne ruum, kus energeetikat, eelkõige energiaallikate kogumit ei peeta ei oma territooriumil ega suhetes partneritega strateegiliseks küsimuseks; on seisukohal, et energeetikaalgatusi tuleb ELis komisjoni, liikmesriikide ja asjaomaste valdkondade vahel hoolikalt koordineerida, et kaitsta mitmekesise jaotusvõrgu kaudu ELi liikmesriikidesse energiaallikate (nagu nafta ja gaas) tarnimist, eelkõige tarnelepingute üle läbirääkimisi pidades, ladustamismahtu korraldades ning asjakohaste programmide, nagu seitsmes teadusuuringute raamprogramm (2007-2013) ja selle ajakohastatud versioonid, raames uute energiaallikate alast teadus- ja arendustööd rahastades ja koordineerides;

34.

kutsub komisjoni üles võtma endale täielik vastutus projektide juhtimise ja rahastamise eest, eelkõige järgmistes valdkondades:

35.

on seisukohal, et kui jagatud vastutuse ja täiendavate meetmete valdkonnas on saavutatud kokkulepe ELi juhtimise ja tegevuse aspektide üle, peab EL leidma vahendid, eelkõige rahalised vahendid sellise strateegia elluviimiseks;

36.

juhib tähelepanu sellele, et finantssüsteemi peamine eesmärk on pakkuda asjakohaseid hoiustamisvõimalusi ja kasutada hoiuseid reaalmajandust toetavateks ja majanduslikku tõhusust suurendavateks investeeringuteks, mille eesmärk on katta osa ettevõtete ja kodumajapidamiste riskist, et optimeerida pensionide pikaajalist rahastamist ja luua töökohti, mida on tehtud näiteks piirkondlikes ja kohalikes jaepankades; märgib, et see ülesanne on eriti oluline, sest majanduskasvu hoogustamiseks on vaja uusi vahendid, mis nõuavad suuri investeeringuid puhastesse tehnoloogiatesse;

37.

rõhutab, et finantssektori areng peab lähtuma ka võrdsuse põhimõttest, mis kindlustab piisavate tagatistega laenu ja kindlustusteenuste kättesaadavuse ka nendele elanikkonna kihtidele, kellel seda võimalust praegu ei ole; kordab, et finantssektori õigusreformi ei tule läbi viia ainult finantsstabiilsuse tagamiseks, vaid ka säästva arengu eesmärkide arvesse võtmiseks;

38.

tõdeb, et praegune kriis toob esile isereguleeriva süsteemi piirangud ja liigse usu finantssektori turuosaliste ja reitinguagentuuride võimesse hinnata alati riske õigesti ja tulla riskidega asjakohaselt toime ning tegutseda eetiliselt;

39.

tunneb heameelt Baseli pangajärelevalve komitee praeguste ettepanekute ja institutsiooni rolli üle, kuid tuletab meelde, et universaalne lähenemine on ELi finantseerimisasutustele kahjulik, ja on seisukohal, et õigusaktide ettepanekute ajastamisel ja tegemisel tuleks lähtuda mõjuhinnangutest, milles analüüsitakse, kuidas vastav õigusakt mõjutab seda, kui palju finantseerimisasutused teenivad reaalmajanduse ja ühiskonna huve; jagab muret kapitalinõuete õige taseme ning üleminekuaja kestuse üle;

40.

märgib, et usalduse taastamiseks peavad nii ettevõtete kui ka liikmesriikide raamatupidamisaruanded olema läbipaistvad; kutsub seetõttu komisjoni üles uurima bilansiväliste tehingute ja rahastamata kohustuste kasutamist ning eriotstarbeliste rahastamisvahendite ja eriotstarbeliste üksuste levikut ning kaaluma, kas piirata nende kasutamist või nõuda avaldavates raamatupidamisaruannetes kohustuslike deklaratsioonide esitamist;

41.

märgib, et kriisi tõttu on selgunud, et järelevalvesüsteemis esineb suuri puudusi; nõuab, et õigusaktide meelevaldne rakendamine viidaks miinimumini kogu maailmas, sõlmides selleks kindla kokkuleppe G20 tasandil, samuti ELis, ning võimaluse korral kehtestataks selle asemel ühtsed finantsteenuste eeskirjad;

42.

on seisukohal, et tuleb kaotada õigusaktides olevas lüngad, mille tõttu oli välismaiste finantsteenuste pakkujate tütarettevõtetel võimalik teostada ELis suuresti reguleerimata äritegevust;

43.

märgib, et finantssektori kriisijuhtimine on praegu rahvusvaheliselt liiga vähe reguleeritud; kutsub komisjoni üles esitama ELi finantssektori piiriülese kriisiohjamisraamistiku kohta konkreetseid ettepanekuid ja võtma neis ülemaailmsel tasandil võrdsete võimaluste tagamiseks arvesse rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks G20 ja IMFi algatusi;

44.

märgib, et standarditel on eelkõige õiglase väärtuse kasutamisel otsuste tegemisele protsükliline mõju, eriti nende finantseerimisasutuste puhul, kes on standardeid liialt usaldanud; märgib, et selliseid puudusi võib täheldada ka mõnedes regulatiivsetes ja maksueeskirjades ning usaldatavusnormatiivides;

45.

on teadlik konkreetsetest probleemidest seoses sellega, et paljudes uutes liikmesriikides kuulub suur osa panga- ja kindlustussektori ettevõtteid välismaistele ettevõtetele;

46.

märgib, et vajadus võtta meetmeid finantsstabiilsuse säilitamiseks tuleb tasakaalustada vajadusega säilitada pankade võime anda majanduse edendamiseks laenu; peab oluliseks, et pangandussektor suudaks täita oma põhiülesandeid nii tavalistes oludes kui ka kriisi ajal;

47.

märgib, et finantseerimisasutuste ja nende bilansi suurusega seoses on kasutusele tulnud mõiste „pankrotti minemiseks liiga suur”; kutsub komisjoni sellega seoses üles nõudma pankadelt, et nad koostaksid nn elutestamendi, milles on kirjeldatud kriisi korral rakendatavat likvideerimise korda;

48.

tunneb heameelt, et Euroopa Keskpangal on Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu raamistikus oluline roll, tänu millele on sel võimalik anda Euroopa Liidu finantsstabiilsusse suur panus;

49.

rõhutab, et finantssektori statistika osas tuleb kasutusele võtta uued standardid, mille eesmärk on tugevdada Euroopa Komisjoni riskiseire- ja järelevalvepädevust;

50.

soovib innustada finantsinnovatsiooni, eeldusel et selle abil on võimalik töötada välja läbipaistvad vahendid tehnoloogilise innovatsiooni, pikaajaliste investeeringute, pensionifondide, töökohtade ja nn rohelise majanduse rahastamiseks; ootab uusi ELi finantsinnovatsiooni meetmeid, mille abil kasutada pikaajalisi hoiuseid jätkusuutlike ja strateegiliste pikaajaliste investeeringute tegemiseks ning suurendada finantsteenuste kättesaadavust;

51.

kinnitab veel kord, kui tähtis on reguleerimis- ja järelevalvesüsteem, mille puhul ükski finantstehing ega ükski finantsinstrument ei jää registreerimata; nõuab, et riskifondid allutataks samasugustele eeskirjadele nagu kõik muud investeerimisfondid; rõhutab, et järelevalve ja reguleerimine peab olema suunatud finantsturgudel toimuvatele spekulatiivsetele liikumistele, et piirata ja ohjeldada riikide, valuutade ja majanduste vastu spekuleerimist;

52.

on seisukohal, et finantseerimisasutuste nõrk juhtimine soodustas kriisi teket ja seetõttu tuleb võtta meetmeid, mille abil tagada, et riskihindamiskomiteed on toimivad ja tõhusad, haldusnõukogu liikmed tunnevad piisavalt hästi finantseerimisasutuse tooteid ning juhatus ja juhatusse mittekuuluvad direktorid võtavad töötasupoliitika raames vastutuse investorite ja töötajate huvide tasakaalustamise eest;

53.

märgib, et mõnede finantsturu osaliste ja finantseerimisasutuste käitumises puuduvad väärtused ja eetika; rõhutab, et finantsturud ja finantseerimisasutused on kohustatud võtma sotsiaalse vastutuse tõttu arvesse kõigi asjaosaliste (nagu kliendid, aktsionärid ja töötajad) huvisid;

54.

on seisukohal, et finantseerimisasutuste kategoriseerimiseks, eelkõige ELis, tuleb kasutada piisavalt palju eri süsteemse riski kriteeriume; on seisukohal, et nende kriteeriumide kasutamiseks tuleb uurida, kui paljudes liikmesriikides sellised asutused tegutsevad ja kui suured need on, ning hinnata esmajoones asutuste võimet tekitada siseturul häireid, eriti kuna praegune kriis on näidanud, et suurus oli ainult üks paljudest süsteemse riski teguritest;

55.

peab hädavajalikuks, et EL võtaks uute eeskirjade koostamisel arvesse vajadust säilitada ja suurendada ELi finantssektori struktuuri mitmekesisust, ning on seisukohal, et Euroopa majandus vajab tugevat, nt hoiupankadest ja ühistupankadest koosnevat piirkondlikku ja kohalikku pangavõrku, kuigi eri pankade pädevusvaldkonnad on erinevad; märgib, et mitmekesisus on tõestanud finantskriisis oma väärtust ja suurendanud stabiilsust, ning et ühtsus võib põhjustada süsteemset nõrkust;

56.

nõuab, et taastataks traditsioonilise pangajuhi staatus, kes tunneb laenutaotlejate iseloomu, minevikku ja äriplaani ning võib seega vastavalt ELi õigusaktidele (nagu finantsinstrumentide turgude direktiiv ja tarbijate teavitamist ja tarbijakaitset käsitlevad tarbijakrediidi direktiivid) võtta isiku tundmise alusel kaalutletud riski;

57.

rõhutab, et ettevõtetele ja eraisikutele suunatud krediidivoo taastamiseks ja vabastamiseks tuleb leida pika perspektiiviga lahendusi probleemidele, mida tohutu erasektori võlg tekitas nii kodumajapidamistele kui ka äriühingutele;

58.

nõuab suuremat läbipaistvust liikmesriikide vahelistes sidemetes, samuti liikmesriikide ja juhtivate finantseerimisasutuse vahelistes sidemetes;

59.

tunneb heameelt komisjoni 2. juuni 2010. aasta ettepaneku üle ja on seisukohal, et reitinguagentuuride ärimudel võib tekitada huvide konflikte, sest agentuurid hindavad neile maksvate ettevõtete finantsvõimekust, ning ärimudel ei luba neil hinnata otsuste makromajanduslikke aspekte; mõistab, et reitinguagentuurid aitasid kriisile kaasa, sest nende stiimulid olid välja töötatud kahju tekitaval viisil, mis oli suuresti konkurentsi puudumise tagajärg; kutsub üles uurima sellise süsteemi usaldusväärsust, kus investorid ja hoiustajad maksavad õiguse eest saada vajalikku teavet;

60.

palub komisjonil algatada Euroopa avaliku sõltumatu reitinguagentuuri loomise teostatavuse ja mõju uuring ning arvab, et sõltumatud kontrollikojad peaksid aktiivselt osalema riigivõla hindamises; usub, et see aitaks kaasa võrdlusandmete vajalikule mitmekesistamisele; on seisukohal, et reitinguturgudel tihenev konkurents võiks parandada reitingute kvaliteeti;

61.

palub komisjonil töötada välja aktsionäride hääleõigust puudutavad ettepanekud, mis tagaksid aktsionäride identiteedi ja strateegiate suurema läbipaistvuse ja soodustaks pikaajalisi investeeringuid;

62.

on seisukohal, et majandus- ja sotsiaalkriisi ajal ootavad eurooplased, et otsustamine Euroopas lähtuks sellistest juhtpõhimõtetest nagu aruandekohustus, vastutus ja solidaarsus;

63.

märgib, et aastakümned enne kriisi iseloomustas paljusid Euroopa riike aeglane majanduskasv ja suur tööpuudus, mis tulenes mõne liikmesriigi suutmatusest reformida oma majandus teadmuspõhise majanduse väljakujundamiseks ja taastada selle konkurentsivõime rahvusvahelistel turgudel, samuti tulenevalt väikesest sisemaisest nõudlusest; märgib, et Euroopa vajab läbipaistvamaid ja tõhusamaid finantsturge ning kiiremat majanduskasvu, mis aitab luua kvaliteetseid töökohti ja edendada sotsiaalset kaasatust;

64.

märgib, et Euroopa Liidul on kriisist väljumisel suuremad raskused kui maailma teistel piirkondadel, seda suures osas kriisile reageerimiseks võetud ebakohaste, ebapiisavate ja hilinenud poliitiliste meetmete ning liidu juhtimisvõime struktuurilise nõrkuse tõttu, ning juhib tähelepanu asjaolule, et kriis nõrgestab tõsiselt ja püsivalt ELi üleilmset majanduslikku ja seega ka poliitilist positsiooni, mille taastamine võib olla võimalik alles pika aja pärast, kui EL suudab kaaluda nn Euroopa eluviisi idee jätkusuutlikkust oma peamisi väärtusi kahjustamata;

65.

on seisukohal, et liit peab saavutama poliitika kujundamisel suurema sidususe, et tulla toime tema ees seisvate probleemidega; peab seetõttu oluliseks, et rakendatav poliitika oleks järjekindel; on seisukohal, et ELi institutsioonide tegevus on siinjuures otsustava tähtsusega;

66.

märgib ühtlasi, et Euroopa Liidu majanduse juhtimise struktuurid on puudulikud, kusjuures see killustatus pärsib liidu suutlikkust panna teisi endaga arvestama olulist makromajanduslikku tasakaalustamatust käsitlevatel aruteludel, eelkõige USA ja Hiinaga peetavatel aruteludel;

67.

usub, et kriis on toonud ilmsiks viimaste aastate majanduspoliitika suundumuse, mille tõttu on valitsemissektori võlg paljudes riikides nii euroalal kui ka väljaspool seda murettekitavalt suur;

68.

juhib tähelepanu asjaolule, et stabiilsuse ja majanduskasvu jaoks on oluline riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus; väljendab rahulolu komisjoni ettepanekutega, mis käsitlevad euroala juhtimise tugevdamist keskmises ja pikas perspektiivis, et vältida praeguse rahakriisi kordumist, ning jagab komisjoni seisukohta, et stabiilsuse ja kasvu pakti jaoks on vaja efektiivsemaid stimuleerimis- ja karistusmehhanisme;

69.

rõhutab, et stabiilse kasvumäära taastamiseks ning püsiva majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamiseks tuleks peamiselt tegelda kestva ja märkimisväärse makromajandusliku tasakaalutuse ning konkurentsivõime erinevustega; väljendab heameelt selle üle, et komisjon tunnistab seda vajadust oma teatises majanduspoliitika koordineerimise kohta;

70.

märgib, et kriis tõi välja struktuursed puudused teatud ELi liikmesriikides ning mõne liikmesriigi raskused rahastada oma võlga turgudel võivad olla tingitud ebapiisavast juhtimisest ja – nagu IMF on märkinud – valehäiretest rahvusvahelistel finantsturgudel;

71.

on seisukohal, et finantskriis Kreekas ja muudes euroala riikides on tõsine probleem euroala jaoks tervikuna ning see kajastab euroala nõrkust ülemaailmse finantssektori ülekandemõjudega toimetulekul;

72.

on seisukohal, et igas arengumudelis, mis põhineb üldiselt väljendatud soovil mitte sattuda uuesti praegusse olukorda, tuleb seostada jätkusuutlikkus ja solidaarsus; teeb ettepaneku rajada liidu tulevane strateegia finantsturgude, majanduse, valitsussektori kulutuste, majandusliku ja sotsiaalse dünaamika, kliima ja keskkonna valdkonnas jätkusuutlikkusele;

73.

toetab finantstehingute maksu kehtestamist, et sellest saadava tuluga parandada turu toimimist ja vähendada spekulatsioone ning aidata rahastada ülemaailmseid avalikke hüvesid ja vähendada eelarvepuudujääki; on seisukohal, et selline maks peaks olema võimalikult laiapõhjaline, või kui see ei ole võimalik, siis tuleks finantstehingute maks kehtestada kõigepealt ELi tasandil; palub komisjonil koostada kiiresti teostatavusuuring, milles arvestatakse ülemaailmselt võrdseid võimalusi ja esitatakse konkreetsed õigusakti ettepanekud;

74.

on seisukohal, et struktuursete järelvapustuste ohu vältimiseks peaks kriisist väljumise strateegiaga seotud poliitiliste valikute põhikriteeriumiks olema pikaajalise püsiva majanduskasvu saavutamine; fiskaalmeetmete sisu on selles osas äärmiselt oluline; poliitilised valikud tuleks teha vastavalt keskmise pikkusega kuni pikaajalistele eesmärkidele ja avaliku sektori investeeringud peavad olema sihipäraselt kasutatud ning keskenduma innovatsioonile, teadusuuringutele, haridusele ja energiatõhususele, kusjuures prioriteetseks tuleks pidada uusi tehnoloogiaid;

75.

juhib tähelepanu asjaolule, et liidu kõige suuremad õnnestumised on saanud alguse konkreetsete projektide elluviimisest ning sisuliste poliitikavaldkondade (nt ühine siseturg, ühine kaubanduspoliitika, euro, struktuurireformide käivitamine ja Erasmuse programm) rakendamisest, milles on edasiviiv roll komisjoni tegevusel;

76.

on seisukohal, et põlvkondade-vaheline solidaarsus tähendab seda, et ei noortel ega eakatel inimestel ei tohiks olla minevikus võetud võlast tingitud liiga suur koormus;

77.

võtab teadmiseks asjaolu, et suur kriis näitab demograafilist probleemi ja pensionide rahastamise küsimust uues valguses; on seisukohal, et pensionide rahastamist ei saa jätta täielikult avaliku sektori kanda, vaid kasutada tuleks kolmepoolseid süsteeme, sealhulgas riigi, tööandja ja erapensioniskeeme, mis on investorite kaitsmiseks nõuetekohaselt tagatud konkreetsete õigusaktide ja järelevalvega; on ühtlasi seisukohal, et põlvkondade-vahelise solidaarsuse rahastamisele kaasa aitamiseks on vaja üleeuroopalist pensionireformi; on seisukohal, et oodatava eluea pikenemine tõstatab ühiskonnakorralduse osas valdkondadevahelisi küsimusi, millega ei ole veel tegeldud;

78.

on seisukohal, et Euroopal on vaja pigem ühtsemat ja tõhusamat ning vähem bürokraatlikku liitu ja mitte pelgalt suuremat kooskõlastatust; on arvamusel, et komisjon, kelle ülesanne on Euroopa üldiste huvide kindlakstegemine ja kaitsmine, peab esmajärjekorras ja kooskõlas oma algatusõigusega võtma endale kohustuse tegutseda liidu nimel neis valdkondades, kus tal on jagatud pädevus või liikmesriikide tegevuse kooskõlastamise pädevus, samas rakendades ja jõustades ühist poliitikat ja kehtestades piirid turuosaliste või riikide sellisele tegevusele, mis pärsiks siseturgu; peab väga oluliseks, et komisjon kasutaks õigusliku alusena direktiivide asemel määrusi, et hõlbustada ühtset kohaldamist kogu ELis ja hoiduda moonutustest;

79.

palub komisjonil korraldada vajaduse korral valdkondlikke ümarlaudu, et kõik konkreetse turu sidusrühmad saaksid teha koostööd, ergutamaks tõelisele Euroopa tööstuspoliitikale uue hoo andmist ning innovatsiooni edendamist ja töökohtade loomist; tuletab meelde, et selle püüdlusega seoses peame pidama silmas oma võetud kohustusi kliimamuutuse ja teatud keskkonnasäästlike tehnoloogiate potentsiaali osas; on seisukohal, et ELi eelarvet tuleb paremini kasutada, et sellest saaks kõigi riiklike püüdluste tõeline katalüsaator teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja uute äriühingute ning töökohtade loomise valdkonnas; kutsub komisjoni üles esitama konkreetsed ettepanekud äriühingute ja teadusasutuste vahelise koostöö ja klastrite edendamiseks ning toetama sellist strateegiat piisavate rahaliste vahenditega; rõhutab, et üks peamine arengu tõukejõud igal turul on vaba ja aus konkurents, kus uustulnukatel on lihtne turule siseneda ja kus puuduvad turgu moonutavad eesõigused;

80.

teeb komisjonile ettepaneku kasutada igakülgselt ära raamlepingu sisu ja mõtet seoses eripartnerlusega Euroopa Parlamendiga, et seada paika Euroopa tegevuskava prioriteedid kõigi kodanike huvides; nõuab tihedamat arutelu liikmesriikide parlamentidega, eelkõige eelarve- ja finantsküsimuste valdkonnas; hoiatab katsete eest luua eraldi valitsustevahelised institutsioonid, mis kõrvaldaks mõned riigid otsuste tegemisest ega võimaldaks arvestada võrdselt kõigi liikmesriikide seisukohti;

81.

usub, et tõhus majanduse juhtimine tähendab seda, et komisjonile antakse juhtimises nõuetekohane ja suurem vastutus, mis võimaldaks tal kasutada nii olemasolevaid kui ka uusi vahendeid, mis on ette nähtud Lissaboni lepinguga, näiteks selle artiklites 121, 122, 136, 172, 173 ja 194, milles komisjonile antakse ülesanne kooskõlastada reformikavu, meetmeid ja luua ühine strateegia;

82.

on seisukohal, et majanduse juhtimist tuleb tugevdada koos Euroopa valitsemise demokraatliku legitiimsuse tugevdamisega, mille saavutamiseks tuleb Euroopa Parlamenti ja riikide parlamente kogu protsessi kulgu tihedamalt ja õigemal ajal kaasata;

83.

teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusküsimustega tegeleks üks komisjoni asepresident; teeb ettepaneku teha sellele inimesele ülesandeks tagada ELi majanduse järjepidevus ja jälgida, kuidas komisjon täidab majanduse, rahanduse ning finantsturuga seotud kohustusi, ning kooskõlastada muid liidu majandustegevuse aspekte; teeb ühtlasi ettepaneku, et see isik peaks osalema Euroopa Ülemkogu töös, juhtima majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ning eurorühma tööd ja esindama ELi asjaomastes rahvusvahelistes organites;

84.

on seisukohal, et liikmesriikide praegused eelarveraskused ja märkimisväärsete investeeringute vajadus eeldavad uusi nii avaliku kui erasektori rahalisi vahendeid kaasavaid rahastamismudeleid eesmärgiga saavutada liidu strateegilised eesmärgid 2020. aastaks;

85.

nõuab liikmesriikidelt ja komisjonilt kiirendatud korras tingimuste loomist avaliku ja erasektori tihedaks koostööks, sealhulgas avaliku ja erasektori partnerluse kujul, et lahendada pikaajaliste investeeringutega seotud ülesanded riigi ja Euroopa tasandil, mis viib püsiva, kaasava ja konkurentsivõimelise kasvuni;

86.

kinnitab toetust eurole; tunnistab ühisraha strateegilist tähtsust ja väärtust; toonitab läbipaistvust ja majanduslikke eeliseid, mis euro on euroalale andnud; on seisukohal, et euro peab eelkõige olema Euroopa majanduse stabiilsuse kants;

87.

märgib, et EKP rahapoliitika peamine eesmärk on hinnastabiilsuse hoidmine; juhib tähelepanu asjaolule, et hinnastabiilsuse eesmärki on võimalik edukalt saavutada üksnes juhul, kui tegeldakse nõuetekohaselt inflatsiooni algpõhjustega; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikliga 127 antakse EKP-le ka ülesanne toetada liidu üldist majanduspoliitikat; peab vajalikuks, et euroalasse kuuluvad liikmesriigid ja eristaatusega liikmesriigid täidaksid rangelt oma kohustusi ning et ei jääks mingit kahtlust, et ühine eesmärk on hindade stabiilsus, EKP sõltumatus, eelarvedistsipliin ja kasvu, tööhõive ning konkurentsivõime soodustamine;

88.

tunnustab EKP pingutusi hoida inflatsioon kontrolli all, kuid kutsub panka üles mängima suuremat rolli varade hinnatõusu kontrolli all hoidmiseks;

89.

märgib, et rahaliit eeldab majanduspoliitika jõulist koordineerimist, et olla majanduslanguse tingimustes vastupanuvõimeline; väljendab kahetsust, et majandus- ja rahaliidus on rõhk olnud suuresti „rahal”;

90.

on nõus IMF-i seisukohaga, et kriisijuhtimine ei ole alternatiiv parandusmeetmetele ja põhjalikele reformidele, mis on vajalikud Euroopa rahaliidu aluse tugevdamiseks;

91.

toonitab, et euroala peab suurendama oma vastupanuvõimet institutsioonilise raamistiku lõpuleviimisega, mis tugineb vajalike meetmete võtmiseks nii stiimulitele kui sanktsioonidele;

92.

rõhutab, et stabiilsuse ja kasvu pakt on ainus olemasolev reguleeriv vahend, mille abil luua makromajanduse ja ELi rahanduse põhjapanev regulatiivne raamistik;

93.

tõdeb, et eurole üleminek, nagu näitab euro esimese kümne kasutusaasta aruanne, on ühtlasi välja toonud euroala riikide majanduste konkurentsivõime suureneva erinevuse, mis omakorda on süvendanud tagajärgi majanduslikult nõrkade riikide jaoks ning põhjustanud märkimisväärset kaubavahetuse tasakaalustamatust euroala sees; märgib samas, et eurost tulenevad eelised liidu jaoks tervikuna (näiteks suhtelise majandusliku stabiilsuse, hinnastabiilsuse ja madala inflatsioonimäära näol) on olnud märkimisväärsed;

94.

toonitab, et paljud riigid peaksid oma fiskaalolukorda parandama ning vähendama olulisel määral riigivõla ja eelarve puudujäägi taset; nõustub nõukoguga, et kõigis liikmesriikides tuleb tagada fiskaalne jätkusuutlikkus ja kiirem majanduskasv ning tööhõive, ning on seetõttu nõus, et eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide kavad tuleb kindlaks määrata ja vastavalt ka ellu viia;

95.

märgib, et see võib viia rahandusalase konsolideerumise strateegiateni, mis suuresti piiravad valitsuste tegutsemisvõimet; hoiatab samas, et kokkuhoiupaketid ei tohiks viia meetmeteni, mis võiksid pärssida majanduse elavdamist, töökohtade loomist ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

96.

on seisukohal, et stabiilsuse ja kasvu pakt on oluline vahend surve avaldamiseks riigi rahanduse jätkusuutlikkuse osas, mis omakorda on aidanud parandada majanduslikku vastutustunnet euroalal; tunnistab, et seda on takistanud ebapiisav jõustamine, mis ei ole olnud piisav mõjutusvahend iga liikmesriigi ja terve euroala majanduspoliitika optimeerimisel; on seisukohal, et seda majanduspoliitika vahendit ei kavandatud jätkusuutlike korrektsioonide tegemiseks, millega hüvitada praegune tasakaalustamatus ja juhtida majandust kriisi või väga aeglase majanduskasvu ajal; on seisukohal, et olemasolevate eeskirjade rakendamise kõrval peaksid liikmesriigid rakendama sisepoliitikat, millega edendatakse majanduskasvu, innovatsiooni, konkurentsivõimet ja püütakse kvalitatiivse eesmärgi poole, mille kohaselt avaliku sektori eelarvepuudujääk ei tohi ületada teatud võrdlusaluseid;

97.

on seisukohal, et stabiilsuse ja kasvu paktis ei arvestata muud tasakaalustamatust, nagu erasektori võlakoormust ja jooksevkonto tasakaalustamatust, mis mõjutab samuti rahaliitu;

98.

tõdeb, et parlamendi eelmise koosseisu ametiajal, kui leidis aset Eurostati käsitleva direktiivi läbivaatamine, oli nõukogu, vastu sellele, et Eurostatile antaks kohapealse kontrolli teostamise volitus, nagu seda soovitas Euroopa Parlament, kuigi oli saanud selgeks, et mõne liikmesriigi esitatud statistilised andmed olid mõnel juhul küsitavad;

99.

on seisukohal, et Maastrichti lepingu autorid eeldasid konkurentsivõime-alast lähenemist euroala liikmesriikide vahel ega eeldanud suuri erinevusi, mis omakorda on toonud kaasa marginaalide vahe suurenemise, kuna mure mõne liikmesriigi maksevõime pärast viis üles nende riskipreemia;

100.

märgib, et viimastel kuudel on tehtud Euroopa riigiabi normide kohaldamisel palju ajutisi erandeid, mis võimaldas liikmesriikidel piirata kriisi mõju; märgib, et kasvuetapp, mille suunas me liigume, eeldab tugevat alust ning sellega seoses tuleb meil pöörduda järk-järgult tagasi normaalse riigiabi režiimi juurde, tagades seeläbi võrdsed tingimused Euroopas;

101.

nõuab tungivalt, et tugevdataks stabiilsuse ja kasvu pakti sätteid, eelkõige selle ennetavaid meetmeid, mille puhul teiste liikmesriikide surve on olemasolev tugevaim vahend, mille abil sundida liikmesriike nõukogu soovitusi järgima; nõuab, et komisjonile antakse suuremad volitused majanduse üle järelevalve teostamiseks; on seisukohal, et tuleks uurida võimalust luua stiimulid eelarve konsolideerimiseks;

102.

teeb ettepaneku luua stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise suhtes kohaldatav tulemuslik stiimulite ja karistuste mehhanism, mis aitaks hoida ära praeguse kriisi halvenemise ning tagaks uue kriisi ärahoidmise tulevikus;

103.

on arvamusel, et mitmepoolne järelevalve ja kohanduste tegemise nõuded peavad puudutama nii puudujääki kui ka ülejääki, võttes arvesse iga riigi eripära, näiteks demograafilist olukorda, samuti tuleb arvesse võtta eralaenude taset, palkade kujunemist tööjõu tootlikkusega võrreldes, tööhõivet, eelkõige noorte tööhõivet, ning jooksevkonto tasakaalu; on seisukohal, et nimetatud näitajaid – kui neid ei saa kasutada samal viisil kui praeguse stabiilsuspakti kriteeriume – tuleks käsitada ohumärkidena; on seisukohal, et riigi rahandust puudutavad andmed peavad olema läbipaistvamad, ning väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle, mis käsitleb statistiliste andmete kvaliteeti;

104.

nõuab komisjonilt euroalal Euroopa sanktsioonide mehhanismi jõustamist, mis on komisjoni selges pädevuses, et sundida liikmesriike järgima stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju;

105.

on seisukohal, et stabiilsuse ja kasvu pakt ei osutunud piisavalt tõhusaks fiskaalpoliitika koordineerimisel ning selle tuginemine üksikute riikide poliitikale tõstatas probleeme jõustamise ja õiglase teabega, sellega ei suudetud seostada tööhõive taset ja töökohtade loomist selliselt, et luua nõuetekohaselt tasakaalustatud poliitika, ka ei suudetud lahendada tõelise lähenemise, konkurentsi ja euroala sünergiate küsimust; on seetõttu seisukohal, et liikmesriikide – eelkõige euroala riikide – majandused vajavad ulatuslikumat kooskõlastamist, et tugevdada euroala majanduslikku tasakaalu;

106.

on seisukohal, et nii stabiilsust kui kasvu käsitlevad majanduspoliitika üldsuuniseid, mis on kehtestatud koos Euroopa Parlamendiga, tuleks kasutada raamistikuna euroala liikmesriikide eelarvete aruteludeks ja hindamiseks – enne nende esitamist vastavate riikide parlamentidele;

107.

usub, et lisaks ühisraha kasutamisele peaksid euroala riigid astuma veel ühe sammu ja kehtestama korra, mis võimaldaks osa liikmesriikide riigivõlast vastastikku emiteerida ja hallata, mis oleks kompleksse mitmepoolse järelevalve alus koos Euroopa Valuutafondi ja Euroopa finantsstabiilsusvahendi toetusega, selleks et tagada euroala turu kui terviku suurem atraktiivsus ja võla ühine haldamine;

108.

on seisukohal, et struktuurireformide teostamine, eriti sotsiaalsete jaotussüsteemide kohandamine ja ümberkorraldamine uutes liikmesriikides, eeldab liidu tugevamat toetust ja solidaarsust; vaatamata mis tahes ülemaailmsele finants-, majandus- ja sotsiaalkriisile peavad euroala ja ERM II edasi laienema uutesse liikmesriikidesse, kes on täitnud Maastrichti kriteeriumid; sellised otsused tõestaksid muu hulgas euroala enese stabiilsust ja jätkusuutlikkust;

109.

on seisukohal, et oluliste erinevuste vähendamine euroala riikide konkurentsivõimes, hoides palgatõusu kooskõlas tootlikkuse kasvu ja prognoositud inflatsiooniga, on väga tähtis euroalal lõhede ärahoidmise seisukohalt;

110.

nõuab makromajandust käsitleva arutelu olulist parandamist, sest arutelu ei saa piirduda ainult sotsiaalpartnerite teavitamisega esitatud või vastuvõetud suunistest;

111.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles määratlema laiapõhjalised ELi suunised jätkusuutliku turumajanduse rakendamiseks; usub, et sellised suunised tuleks kindlaks määrata igal aastal, tuginedes hinnangule, milles nõuetekohase ühiskondliku arutelu käigus arvestatakse palkade/tootlikkuse arengut riigi ja Euroopa tasandil;

112.

nõuab ühist eelarvestrateegiat, et taastada ja kaitsta ELi kui pikaajalise majanduskasvu piirkonda;

113.

on seisukohal, et tõhusalt kasutatud ja tulevikku silmas pidavad avaliku sektori kulutused (haridusele, koolitusele, infrastruktuurile, teadusuuringutele, keskkonnale jne) võivad majanduse stabiliseerida, kuna toetavad aja jooksul tugevat püsivat kasvu; on arvamusel, et kvaliteetsed ja vastutustundlikud avaliku sektori kulutused koos erasektori ettevõtlikkus- ja innovatsioonipotentsiaali edendamisega võivad anda tõuke majanduslikule ja sotsiaalsele progressile;

114.

toonitab, kui oluline on luua tugevam seos stabiilsuse ja kasvu pakti, makromajanduslike vahendite ning ELi 2020. aasta strateegia riiklike reformikavade vahel, esitades need sidusalt, parandades seejuures riikide eelarvete võrreldavust eri kategooriate kulutuste osas; usub, et liikmesriigid ei peaks oma vastavat majanduspoliitikat pidama mitte ainult riiklikuks huviks, vaid ka ühise huvi küsimuseks ja nad peaksid oma poliitika kujundama sellele vastavalt; tuletab liikmesriikidele meelde majanduspoliitika üldsuuniste suuremat rolli;

115.

rõhutab, et ELi 2020. aasta strateegia usaldusväärsuseks on vaja suuremat ühilduvust ja täiendavust ELi 27 liikmesriigi riigieelarvete ja ELi eelarve vahel; rõhutab, et ELi eelarvel peaks olema suurem roll vahendite koondajana;

116.

on seisukohal, et targalt suunatud avaliku sektori investeeringud võivad oluliselt soodustada pikaajalisi investeeringuid; teeb ettepaneku laiendada EKP volitusi, et pangal oleks võimalik emiteerida eurovõlakirju ja investeerida olulistesse struktuuriprojektidesse vastavalt ELi strateegilistele prioriteetidele;

117.

juhib tähelepanu, et ühisraha saab toimida ainult siis, kui liikmesriigid kooskõlastavad oma eelarvepoliitika ja avavad üksteisele oma aruanded; tunnistab, et see eeldab tihedad koostööd liikmesriikide parlamentidega;

118.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles parandama Eurostati abiga riikide eelarvekulude võrreldavust, et teha kindlaks, kas rakendatud poliitikameetmed on teineteist täiendavad ja täidavad sama eesmärki;

119.

on seisukohal, et liit ja liikmesriigid peaksid tegema jõupingutusi selliste fiskaalpoliitika põhimõtete kehtestamiseks, mis ei soodustaks enam laenamist avalikus ja erasektoris ega lühiajalisi hüvitisi erasektoris ning mis võiks hõlmata riskigrupi (bonus/malus) mehhanisme, mis tuginevad inimväärse töö ja keskkonnanõuetega seotud kriteeriumitele;

120.

märgib, et toibumine finants-, majandus- ja sotsiaalkriisist ning väljumine riigivõla kriisist on pikaajaline protsess, mis peab olema hästi kavandatud ning tagama tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu; tunnistab, et majanduskasvu, õigluse ja finantsstabiilsuse vahel võib olla vajalik teha kompromisse ning see eeldab poliitiliste otsuste tegemist; palub komisjonil esitada finantsarengut käsitlevaid ettepanekuid, milles võetakse arvesse neid eesmärke, eriti ELi 2020. aasta strateegiat, ning selgitada, millised kompromissid eeldavad poliitiliste valikute tegemist; loodab, et see annab liidule võimaluse korraldada arutelu ja võrrelda eri poliitilisi seisukohti pärast konsulteerimist kõigi finantsturu reformi sidusrühmadega (pangad, investorid, hoiustajad ja sotsiaalpartnerid); kutsub komisjoni ühtlasi üles kaasama Euroopa Parlamenti tihedamalt sellesse protsessi, eelkõige ELi 2020. aasta strateegia kujundamisse ja seejärel selle rakendamisse;

121.

nõuab, et liidul oleksid paremad antitsüklilised majanduspoliitika juhtimise vahendid;

122.

on seisukohal, et Lissaboni lepinguga on antud kõik vahendid, mis on selles etapis vajalikud, et kujundada välja tegelik liidu majanduse juhtimine ning teostada paremat järelevalvet riigi rahanduse olukorra üle liikmesriikides;

123.

rõhutab Euroopa Parlamendi poolt 20. mail 2010. aastal vastu võetud Mario Monti ja Louis Grechi raportites esitatud nõudmist käsitleda siseturgu terviklikumalt, seda nii strateegia kui ka hinnangu osas, et muuta siseturg tõhusamaks ja taastada inimeste usaldus; rõhutab ühtse turu akti algatuse seadusandlike ja mitteseadusandlike ettepanekute tähtsust, et tugevdada ja ajakohastada siseturgu, arendada välja digitaalne siseturg ning kaotada alles jäänud tõkked;

124.

peab hädavajalikuks, et ühtse turu akt sisaldaks ambitsioonikat sotsiaal- ja tarbijakaitse tegevuskava, mis tähendab sotsiaalse klausli lisamist kõikidesse siseturuga seotud õigusaktidesse, üldist majanduslikku huvi pakkuvaid teenuseid käsitlevaid õigusakte, õigusloomekava töötajate õiguste suurendamiseks, ambitsioonikat tarbijakaitse õigusloomepaketti, mis mõjutaks kodanike igapäevaelu, ning paremat maksude koordineerimist ettevõtte tulumaksu baasi ja käibemaksumäärade ühtlustamise kaudu;

125.

märgib, et siseturg kui Euroopa projekti nurgakivi ja ELis püsiva rikkuse loomise alus vajab kõigi toetust;

126.

juhib tähelepanu asjaolule, et siseturg on üks peamisi Euroopa majanduskasvu mootoreid; rõhutab, et ELi 2020. aasta strateegia peaks olema konkreetne majanduskasvu ja tööhõive kava majanduskriisi vastu võitlemiseks ja siseturu tugevdamiseks;

127.

on seisukohal, et üksikute riikide algatused ei saa olla tulemuslikud ilma koordineeritud tegevuseta ELi tasandil, mistõttu on hädavajalik, et Euroopa Liit käituks tugevalt ja ühtselt ning viiks ellu ühiseid meetmeid; Euroopa sotsiaalmajandusliku mudeli aluseks olev solidaarsus ning riiklike meetmete koordineerimine on olnud väga vajalikud, et vältida üksikute liikmesriikide lühiajalisi protektsionistlikke meetmeid; väljendab muret, et majandusliku protektsionismi taasteke riigi tasandil toob tõenäoliselt kaasa siseturu killustumise ja konkurentsivõime vähenemise, ning seepärast tuleks seda vältida; tunneb muret, et praegust majandus- ja finantskriisi võidakse mitmes liikmesriigis kasutada selleks, et õigustada protektsionistlike meetmete elustamist, kuigi majanduslanguse tingimustes on vaja kasutada hoopis ühiseid kaitsemehhanisme;

128.

on seisukohal, et siseturu edusammud ei tohiks põhineda madalaimal ühisnimetajal; palub seepärast komisjonil haarata ohjad ning esitada julged ettepanekud; julgustab liikmesriike kasutama tõhustatud koostöö meetodit valdkondades, kus kokkuleppele jõudmine 27 riigi vahel ei ole võimalik; märgib, et teistel riikidel on võimalus nende juhtalgatustega hiljem liituda;

129.

hoiatab arusaama eest, et Euroopa majandus võib areneda ja kasvada, ilma et tal oleksid vabad ja õiglased kaubandussuhted võimalikult paljude maailma riikidega, sh meie praeguse peamise kaubanduspartneri USAga ning kiiresti arenevate riikidega, nagu Hiina, India ja Brasiilia; on seisukohal, et Euroopa Liit peab lootma ka oma tugevusele, kasutades paremini ära siseturgu, seda enam, et majanduskasv on suuresti seotud ka sisenõudlusega;

130.

rõhutab vajadust kasutada globaliseerumise ajastul ära siseturu ettevõtluspotentsiaali, et edendada töökohtade loomist ja tehnoloogilist innovatsiooni Euroopas;

131.

usub, et tõhusa siseturu loomiseks peab komisjon koostama selge poliitiliste prioriteetide loetelu, võttes vastu ühtse turu akti, mis hõlmaks nii seadusandlikke kui ka mitteseadusandlikke algatusi, et luua suure konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus;

132.

tunnistab, et kuna Euroopa Liidus ei ole siseturu kujundamisel makse ühtlustatud (eriti puudutab see ettevõtete maksustamist) ega sotsiaalkaitse norme kindlaks määratud, on tekkinud ülemäärane konkurents liikmesriikide vahel, kes püüavad maksumaksjaid teistest liikmesriikidest üle meelitada; märgib siiski, et siseturu üks suuri eeliseid on olnud liikuvuse tõkete kaotamine ning institutsiooniliste eeskirjade ühtlustamine, mis on edendanud kultuurilist arusaamist, integratsiooni, majanduskasvu ja Euroopa solidaarsust;

133.

soovitab komisjonil korraldada sõltumatu uuringu, et kindlaks teha 20 kõige olulisemat ühtse turuga seotud rahulolematuse ja pettumuse allikat, millega kodanikud iga päev kokku puutuvad, eelkõige seoses e-kaubanduse, piiriülese arstiabi ja kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamisega;

134.

kutsub liikmesriike üles aktsepteerima lõpuks vastavustabeleid, mis käsitlevad õigusaktide rakendamist, et muuta seadusandlikud puudujäägid nähtavamaks;

135.

rõhutab, et hästi toimiv riigihanketurg on siseturu jaoks väga tähtis; peab siiski murettekitavaks, et riigiasutustel on ikka veel suuri probleeme, et saavutada oma poliitilised eesmärgid keerukas eeskirjade rägastikus ning tagada VKEdele juurdepääs riigihanketurule;

136.

ergutab komisjoni esitama ettepanekut, millega kehtestatakse hilisema jõustumise klausel („sunrise clause”), mis tagab ELi siseturu õigusaktide automaatse jõustumise kindlaksmääratud kuupäeval, kui liikmesriik ei ole neid õigel ajal üle võtnud;

137.

on veendunud, et pärast sellist kriisi aitab majandusruumile kindla ja tõhusa õigusraamistiku andmine oluliselt konkurentsivõimet tõsta; on seisukohal, et ELi ametiasutustel on eriline kohustus pidada kinni reformikavast ja nõuda seda ka liikmesriikide poliitilistelt ametivõimudelt;

138.

on seisukohal, et Euroopast peaks taas kord saama atraktiivne piirkond investeeringute ja tootmise jaoks ning ta peaks olema maailmas innovatsiooni ja majanduskasvu mõõdupuu; on veendunud, et nii avalikud kui ka eraõiguslikud finantsasutused peavad maksimaalselt pingutama, et finantsturud töötaksid reaalmajanduse ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huvides;

139.

palub komisjonil igal aastal hinnata avalike ja erainvesteeringute vajadust ja seda, kuidas seda vajadust rahuldatakse või peaks rahuldama;

140.

mõistab, et liidu siseturu edasiseks arendamiseks on vaja nii riiklikul kui ka ELi tasandil koordineeritud lähenemisviisi, et kasutada ära parimaid tavasid võitluses maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, määrates samal ajal kindlaks sobivad stiimulid, et maksumaksjad maksaksid nõuetekohaselt makse ja liikmesriikide maksuametid võtaksid kasutusele tõhusad ennetavad meetmed iga liiki maksundusalaste eeskirjade eiramise vastu;

141.

on seisukohal, et maksupettuste määra vähendamine aitaks kahandada avaliku sektori eelarve puudujääki ilma makse tõstmata, säilitades samal ajal sotsiaalkulutused; on mures siseturu moonutuste pärast, mida põhjustavad liikmesriikide erinevad maksupettuse määrad; palub komisjonil koostada mõjuhinnang, et hinnata maksudest kõrvalehoidumise ja varimajanduse põhjustatud eri probleeme kõigis liikmesriikides;

142.

rõhutab asjaolu, et riigi rahanduse jätkusuutlikkuse saavutamiseks on peale vastutustundliku kulutamise vaja ka piisavat ja õiglast maksustamist, tõhusamat maksude kogumist riiklike maksuametite poolt ning jõulisemat võitlust maksudest kõrvalehoidumise vastu; palub komisjonil esitada meetmete kogum, et aidata liikmesriikidel taastada avaliku sektori eelarve tasakaal ning rahastada avalikke investeeringuid uuenduslike rahastamisallikate abil;

143.

võtab seoses Mario Monti tööga teadmiseks asjaolu, et soodsast majandusolukorrast tuleneva riigitulude kasvuga on enamasti kaasnenud maksude vähendamine; märgib, et tööjõu maksustamist tuleks vähendada, et tõsta Euroopa konkurentsivõimet; toetab Mario Monti ettepanekut luua liikmesriikide esindajaid koondav maksupoliitika töörühm, mis oleks hea võimalus edendada Euroopa riikide vahelist arutelu; palub töörühmal arutleda eelkõige sellise maksusüsteemi raamistiku üle, mis võtaks arvesse keskkonnaeesmärke ja toetaks ressursitõhusust; väljendab heameelt komisjoni 2011. aasta töökavas sisalduva ettepaneku üle võtta vastu direktiiv ühise konsolideeritud ettevõtte tulumaksu baasi kohta;

144.

mõistab, et liikmesriikide institutsioonilise arengu ja majanduskasvu tähtis mootor on riikide võimalus ise otsustada, kuidas nad soovivad makse koguda; peab väga vajalikuks vähendada tööjõu maksustamist, seda nii kõige vähem kindlustatute huvides kui ka selleks, et keskklass saaks oma töö vilju maitsta;

145.

toetab maksusüsteemi, mis võimaldab alandada tööjõu maksukoormust ning edendada tööhõivet, innovatsiooni ja pikaajalisi investeeringuid, ning luua selleks stiimuleid;

146.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb pidada liidu majanduspoliitika üheks tugisambaks, mis annab panuse ELi pikaajalisse investeerimisstrateegiasse;

147.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitikast on saanud Euroopa majanduse elavdamise paketi tähtis osa, sest see on avalik poliitika, mida saab kasutada kriisile reageerimiseks ja lühiajaliseks nõudluse stimuleerimiseks, investeerides samal ajal pikaajalisse majanduskasvu ja konkurentsivõimesse;

148.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika tugevus taastumise sidumisel pikaajalise kasvuga tuleneb selle kolmest põhiomadusest: ühtekuuluvuspoliitikaga pannakse paika strateegiasuunised, mis on vahendite ülekandmise tingimuseks ja mis on siduvad nii liikmesriikidele kui ka piirkondadele; selle poliitikaga jäetakse liikmesriikidele ja piirkondadele ruumi kohandada sekkumist vastavalt kohalikule eripärale; ning ühtekuuluvuspoliitika suudab eesmärkide täitmist jälgida ja toetada;

149.

rõhutab, et kriisi ebavõrdne mõju Euroopa eri osadele näitab erinevusi konkurentsivõimes ja kriisivastaste meetmete erineval määral kasutamist ning see tähendab erinevaid pikaajalisi väljavaateid; juhib tähelepanu asjaolule, et kriisi mõjul võib nõrgeneda territoriaalne ühtekuuluvus, kui selle vastu ei võidelda konkreetseid probleeme eri viisidel käsitleva poliitika abil; märgib, et mõnes kriisist kõige enam mõjutatud riigis moodustas ühtekuuluvuspoliitika olulise osa riiklike investeeringute kogusummast;

150.

on seisukohal, et kriisijärgne strateegia on edukam, kui piirkonnad ja linnad on selle rakendamisse kaasatud; mitmetasandiline juhtimine annab suurema poliitilise ruumi, võimaldades tõhusamalt edendada majanduse elavdamist ELis, sest piirkondlik ja kohalik juhtimistasand suudavad kohandada Euroopa üldisi strateegilisi eesmärke kohalike oludega, nad suudavad ära kasutada oma käsutuses olevaid poliitilisi vahendeid ja kõikide osapoolte – ettevõtjate, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna – entusiasmi;

151.

juhib tähelepanu asjaolule, et kohalikul ja piirkondlikul juhtimistasandil on praegu palju poliitilisi vahendeid; nii innovatsioon, mis toob suurema tootlikkuse, kui ka majanduse keskkonnasäästlikumaks muutmine, mis võib luua uut nõudlust ja uusi turge, nõuavad kohalikku ja piirkondlikku tähelepanu ja kohapõhist integreeritud lähenemisviisi investeerimis- ja kasvupoliitikale; piirkond, linn või maapiirkond võib olla koht, kuhu partnerid kokku tuuakse ja kus lahenduseni jõudmiseks vajalikud komponendid leitakse;

152.

väljendab seetõttu muret edusammude puudumise pärast võimu üleandmises kogukondadele, arvestades, et kohalikud ja maakogukonnad pakuvad majanduslikke, tööhõive ja kogukondliku arenguga seotud võimalusi, ning et nende kogukondade toetamine võimaldab vähendada tõrjutust, tugevdades kogukonna sidusust ja suurendades seeläbi selle vastuvõtuvõimet;

153.

juhib tähelepanu asjaolule, et kui piirkonnad muutuvad üha olulisemaks ELi majanduskava täitmisel, tuleb tugevdada kohalikku laenamist ning seda on võimalik stimuleerida tugevate piirkondlike pankade kaudu; märgib, et finantsteenuste sektori reguleerimises tuleb võtta arvesse vajadust stimuleerida ettevõtlust ja rahastada VKEsid ning et VKEde rahaline toetamine ühtekuuluvuspoliitika raames peaks liikuma riskikapitali rahastamise suunas, mis võimaldaks pangandussektori suuremat osalemist ja struktuurifondide tõhusamat kasutamist;

154.

nõuab praeguse ühtekuuluvuspoliitika struktuuri edasist uuendamist, et rahalised vahendid saaks kiiremini ja tõhusamalt liikmesriikidele, piirkondadele ja linnadele anda; juhib tähelepanu asjaolule, et vaja on suuremat paindlikkust ning et komisjon peab seda tulevase ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel arvesse võtma;

155.

peab hädavajalikuks, et ühtekuuluvuspoliitika raames toetatav mis tahes ELi pikaajaline investeerimisstrateegia oleks seotud tulemustega konkurentsivõime, innovatsiooni, töökohtade loomise, keskkonnasäästliku majanduskasvu ning Euroopa tasandi majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse (eriti vanade ja uute liikmesriikide vahel) valdkonnas;

156.

nõuab, et ELi 2020. aasta strateegia hõlmaks avarat poliitilist käsitlust tulevasest EList kui konkurentsivõimelisest, sotsiaalsest ja jätkusuutlikust liidust, mille poliitika keskmes on inimesed ja keskkonnakaitse;

157.

on seisukohal, et nende eesmärkide saavutamiseks on vaja meie makromajanduspoliitikat tihedalt koordineerida, seades esmaseks eesmärgiks liidu kasvupotentsiaali ning keskendudes kaasava ja säästva arengu mudelile, ilma milleta ei saa ühtegi meie probleemi lahendada; on seisukohal, et see peaks olema uue ELi 2020. aasta strateegia fookuses;

158.

tõdeb, et selleks, et eurokriisi vastumeetmetele ei järgneks pikaajaline majandusseisak, peaks liit korraga ellu viima nii jätkusuutliku majanduskasvu kiirendamise strateegiat kui ka reforme, mille eesmärk on taastada konkurentsivõime ja seda tõsta;

159.

võtab teadmiseks viis peamist eesmärki, mis Euroopa Ülemkogu püstitas seoses tööhõive määra, uurimis- ja arendustegevuse, kasvuhoonegaaside heite, haridustaseme ja sotsiaalse kaasatusega; rõhutab, et need põhieesmärgid tuleks sõnastada järjekindla ja sidusa säästva arengu strateegia raames, mis ühendaks majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika kavad;

160.

on seisukohal, et haridus tuleks asetada liidu majandusstrateegia keskmesse, eesmärgiga tõsta ELis kõikide hariduse ja koolituse tasemete kvaliteeti, ühendada tipptase ja õiglus ning uuendada haridusmudelit; on veendunud, et haridus peaks liidu jaoks olema avalik hüve ning investeeringuid on vaja teha haridussüsteemi kõikidesse osadesse, hariduse kvaliteeti ja kõrgharidusele laiema juurdepääsu võimaldamisse; teeb ettepaneku luua Euroopa tasandil elukestva õppe alaline ja kaasav süsteem, mille alusel õpingute ja koolituse alase liikuvuse programmid Erasmus ja Leonardo leiaksid laialdasemat kasutamist; juhib tähelepanu vajadusele suurendada kiiresti investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, arvestades eriti seitsmenda raamprogrammi lähenevat vahehindamist ja ELi järgmist finantsperspektiivi;

161.

märgib, et võitlus noorte tööpuuduse vastu ning oskuste ja turuvajaduste vastavusse viimine peaksid olema kesksel kohal; on seisukohal, et hariduses tuleks arendada avaliku ja erasektori partnerlust ning Euroopa kõrgharidusasutuste rahvusvahelise atraktiivsuse suurendamiseks tuleks kasutada tudengite ja teadlaste piiriülest liikuvust vahetuste ja praktikavõimaluste kaudu, säilitades samal ajal eesmärgi kasutada 3 % SKPst teadus- ja arendustegevuseks, mis suurendab innovatsiooni teadusuuringute ja kõrghariduse kaudu;

162.

on seisukohal, et EL 2020. aasta strateegia, nagu komisjon on selle esitanud, peaks püüdma muuta siseturu vähem bürokraatlikuks, vähendades ettevõtete halduskoormust 2012. aastaks 25 % võrra, ja rohkem tõhususele orienteerituks, kasutades internetti kogu ELi hõlmava e-turu loomiseks, mis loob uusi teenuseid ja töökohti;

163.

on seisukohal, et ELi 2020. aasta strateegia juhtimisstruktuuri tuleks tugevdada, et strateegia saavutaks oma eesmärgid; on seisukohal, et uue strateegia eduks on vaja majanduspoliitikas laiemalt kasutada siduvaid meetmeid, mitte avatud koordineerimismeetodit; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon esitaksid majanduse elavdamise strateegia, mis põhineb eelkõige ELi vahenditel ja mitte peamiselt valitsustevahelistel algatustel;

164.

on teadlik asjaolust, et ei hea valitsemistava ega majanduse juhtimine ole iseenesest piisavad selleks, et kindlustada Euroopa Liidule kriisi ja ülemaailmse konkurentsiga toimetulekuks vajalikku kasvustrateegiat; on siiski veendunud, et kümme aastat majandus- ja rahaliitu on euro erilaadsust arvesse võttes näidanud, kui vajalik on sellise strateegia olemasolu;

165.

nõuab, et ELi 2020. aasta strateegia sisaldaks eesmärki vähendada ELis vaesust poole võrra ning juhib tähelepanu sellele, et enamik praegu vaesuses või vaesuse ohus elavatest eurooplastest on naised, eeskätt vanemad naised, sisserännanud naised, üksikemad ja hooldajad; on samuti seisukohal, et kasutusele tuleks võtta elukäigu perspektiiv, sest vanemate vaesus mõjutab otseselt lapse elu, arengut ja tulevikku;

166.

nõuab ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ambitsioonikat pikaajalist strateegiat vaesuse vastu, millel on auahned eesmärgid vaesuse ja vaeste töötajate osakaalu vähendamiseks; teeb ettepaneku luua ELi miinimumsissetuleku raampoliitika, võttes arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, erinevaid tavasid, kollektiivlepinguid ja liikmesriikide õigusakte ning lähtudes iga liikmesriigi elatustaset kajastavatest Euroopa kriteeriumidest; samuti nõuab lastetoetust, et vähendada vaesust, ebavõrdsust ja sotsiaalset tõrjutust;

167.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid enne siseriiklike stabiilsus- ja kasvuprogrammide (EL 2020) vastuvõtmist korraldama oma parlamendis sel teemal arutelu;

168.

märgib, et komisjoni innovatsiooni tulemustabelist on näha, et Euroopa jääb teadustegevuse ja innovatsiooni osas Jaapanist ja USAst endiselt märkimisväärselt maha;

169.

on seisukohal, et lisaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamisele vajab Euroopa Liit ennetavat ja koordineeritud lähenemisviisi teadustegevuse ja innovatsiooni rahastamisele ning ta peab olema uutes tööhõivesektorites ja erainvesteeringute ligimeelitamisel esirinnas;

170.

märgib, et üleminek energiatõhusale majandusele ELi energiajulgeoleku suurendamiseks peaks olema komisjoni ja liikmesriikide üks prioriteete; on seisukohal, et EL peaks soodustama innovatsiooni energia tootmises taastuvatest allikatest, pöörates põhitähelepanu vähese süsinikdioksiidiheitega kohalikele allikatele;

171.

on seisukohal, et energiavõrkude ühendamine on energiasektori siseturu toimimise ja taastuvatest allikatest energia tootmise suurendamise seisukohast hädavajalik; rõhutab arukate võrkude arendamise tähtsust;

172.

rõhutab, et VKEd peaksid olema taastuvatel allikatel põhineva ja energiatõhusa tehnoloogia arendamises kesksel kohal; märgib, et tingimata on vaja luua finantsinstrumendid energiatõhususe edendamiseks ja innovatsiooniks taastuvenergia valdkonnas;

173.

on veendunud, et investeeringuid hoonete ja ühistranspordi uuendamisesse tuleb pidada esmatähtsaks, et vähendada energiakulutusi ja -puudust ning luua positiivne mõjuring;

174.

toetab õiglast ja ausat järkjärgulist üleminekut rohelisele majandusele; on seisukohal, et üleminekust tulenevat töökohtade kadumist tuleb ennetada, parandades töötajate väljaõpet ja oskusi uue tehnoloogia valdkonnas; märgib, et kütteostuvõimetus on oluline ja üha suurenev mure;

175.

palub komisjonil välja arendada ja välja pakkuda mehhanism, mille abil VKEdele ja teistele innovaatoritele pakutakse riski vähendavat rahastamist avaliku ja erasektori partnerluses erakapitali investeerimisfondidega ning kus Euroopa Investeerimispanga raha koos liikmesriikide rahaga, mida toetavad Euroopa Investeerimispanga riskikaitsemehhanismid, mida levitatakse erakapitali investeerimisfondi kaudu, võimaldaks projektidel võimendada erainvesteeringuid kuni 80 %;

176.

toetab selliste finantsasutuste rajamist, mis pakuksid kõikjal liidus rahastamist innovatsiooniprojektidele, mida on kindlasti vaja tulevase püsiva majanduskasvu jaoks;

177.

nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks haldustõkete kõrvaldamisega ning looks innovatsioonile paremad tingimused, nt ühtse ELi patendi loomise abil; märgib, et headest kavatsustest lähtuvad programmid, mille eesmärk on suurendada konkurentsivõimet ja kujundada säästvat majandust, ei toimi, kui VKEd, ülikoolid ja rahvusvahelised ettevõtted ei soovi Euroopa programmides osaleda;

178.

märgib, et fiskaal- ja rahapoliitika ei asenda struktuurireformi, mis peab tegelema Euroopa majanduse põhiprobleemidega – järsult kasvavad võlad ja defitsiidid, vananev elanikkond, inflatsiooni tõenäoline kasv või deflateerimine, väga tõenäoline uus inflatsioonilaine, tööstust kliimamuutuse poliitikaga seoses ähvardavad ohud, mis on eelkõige tingitud ebakindlusest uute sihtmärkide ja normide osas, madalast tootlikkusest ja konkurentsivõimest; nõuab avaliku raha kasutamisel suuremat tõhususest nii Euroopa kui ka riigi tasandil; on seisukohal, et koordineeritud poliitika kujundamisel ja eesmärkide seadmisel tuleks arvesse võtta erinevusi kriisi ajas ja raskusastmes, samuti liikmesriikide erinevat kriisieelset fiskaalset ja rahalist olukorda; on veendunud, et need jõupingutused peaksid tooma kaasa riikide majanduse kiirema tegeliku lähenemise;

179.

on seisukohal, et edukas Euroopa strateegia peab põhinema usaldusväärsel fiskaalpoliitikal, mis soosib innovatsiooni, haridust ja töötajate konkurentsivõimet – see on ainus võimalus suurendada jätkusuutlikul viisil tootlikkust, tööhõivet ja majanduskasvu;

180.

rõhutab, et kliimamuutuse ja ressursside nappusega tegelemine ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine on Euroopa tulevase majanduskasvu raamtingimused; märgib, et kasv peab seepärast põhinema majanduskasvu lahutamisel ressursside kasutamisest, keskkonnasäästlikul innovatsioonil ja ökoloogiliselt jätkusuutlikul majanduse arengul;

181.

väljendab heameelt Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis vastuvõetud strateegia üle, mille eesmärk on suurendada Euroopa Liidu energiasõltumatust ja määratleda konkreetsed kohustused kliimamuutuse vastu võitlemiseks; on seisukohal, et kriis on veelgi rõhutanud selle strateegia olulisust; on siiski seisukohal, et strateegia õnnestumiseks peavad sellega siseturu reguleerimise aspektide kõrval kaasnema ambitsioonikamad ELi meetmed;

182.

on seisukohal, et Euroopa Liidu üks suuremaid ülesandeid on konkurentsivõime säilitamine, majanduskasvu suurendamine ja tööpuuduse vähendamine;

183.

kordab, et kvaliteetsed töökohad peaksid olema 2020. aasta strateegia prioriteet ning et suurem tähelepanu hästi toimivale tööturule ja sotsiaalsetele tingimustele on tööhõiveolukorra parandamisel keskne küsimus; nõuab seetõttu uut tegevuskava inimväärse töö edendamiseks, töötajate õiguste tagamiseks kogu Euroopas ja töötingimuste parandamiseks;

184.

on seisukohal, et uues strateegias tuleb panna palju rohkem rõhku inimväärsele tööle, sealhulgas võitlusele deklareerimata töö vastu, ning tagada, et tööturule pääseksid ka praegu sealt kõrvale jäetud inimesed;

185.

on seisukohal, et uues strateegias tuleks soodustada sellise tööturu arengut, millega parandatakse inimeste motivatsiooni töötada ja töötingimusi ning suurendatakse ühtlasi tööandjate motivatsiooni töötajaid palgata ja hoida;

186.

märgib, et tähelepanu tuleb pöörata Euroopa vähenevale konkurentsivõimele globaalses mastaabis; on seisukohal, et pikaajalises perspektiivis tulevast tööjõu puudust silmas pidades tuleb vaadata kriisist kaugemale ja uurida võimalusi rakendada Euroopa kavu, mis võimaldavad oskustööliste rännet ja takistavad ajude äravoolu Euroopast;

187.

on seisukohal, et kindla ja otsustava tegevuse tööhõive edendamiseks muudab veelgi olulisemaks oht, et ELis taastub majandus ilma, et sellega kaasneks jätkusuutlik töökohtade loomine;

188.

nõuab tungivalt, et tööhõivet soodustava liidu tegevusega kaasneksid meetmed vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks ning tõhusalt toimiv siseturg ELi töötajatele, et kriis ei süvendaks veelgi ebavõrdsust;

189.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles saavutama 2020. aastaks meeste ja naiste 75 % tööhõive määra, vähendades tööturu killustatust ning suurendades jõupingutusi töö- ja pereelu ning hoolduskohustuste ühitamiseks;

190.

on seisukohal, et töökohtade loomist toetavates jõupingutustes tuleb keskenduda noorte tööhõivele, mis omakorda nõuab sootundlike programmide süvendamist, et varustada noored reaalmajanduses vajalike oskustega;

191.

rõhutab vajadust luua kaasavad ja konkurentsivõimelised tööturud, mis pakuvad töötaandjatele suuremat paindlikkust ning tagavad samal ajal küllaldased toetused töötutele koos aktiivse toetusega uue töökoha leidmiseks töö kaotuse korral;

192.

on veendunud, et ehkki haridus peaks jääma liikmesriikide vastutusalasse, on ELi investeeringuid vaja haridussüsteemi kõikidesse osadesse, hariduse kvaliteeti ja kõrgharidusele laiema juurdepääsu võimaldamisse, samuti on vaja kvalifikatsioonide tunnustamist kogu ELi ulatuses; teeb ettepaneku luua Euroopa tasandil elukestva õppe suuniste alaline ja kaasav süsteem, mille alusel liidu õpingute ja koolituse alase liikuvuse programmid Erasmus ja Leonardo leiaksid laialdasemat kasutamist;

193.

tuletab meelde, et tööhõive on majanduse võtmetegureid, kuna aitab tagada ostujõu; on seisukohal, et Euroopa Liit peab püüdlema täieliku ja kvaliteetse tööhõive poole ning et siseturu jätkusuutliku toimimise tingimus on inimväärset tööd pakkuva ja innovatsiooni soodustava tööturu olemasolu;

194.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid tööturupoliitika meetmete abil nii tööpuuduse tsüklilist kui ka pikaajalist mõõdet;

195.

on seisukohal, et Euroopa vajab korralikku majanduskasvu, et säilitada oma sotsiaalsüsteemi, mis annab panuse Euroopa sotsiaalse turumajanduse konkurentsivõimesse;

196.

märgib, et tähtis on hõlbustada liikuvust, mis ühtlasi teeb ettevõtetele lihtsamaks vajalike oskuste leidmise ning aitab siseturul paremini toimida, seda ka kriisi ajal; märgib, et töötajate liikuvusega peab kaasnema töötingimuste paranemine;

197.

tõdeb, et VKEdel ja ettevõtjatel on oluline osa kõikide riikide majanduses ning et nad on peamised töökohtade loojad ja tulu tootjad ning innovatsiooni ja majanduskasvu ergutajad; usub, et VKEd on ELi edasise arengu, majanduskasvu ja heaolu seisukohalt üliolulised ning et ELi konkurentsivõimet ülejäänud maailmaga võrreldes saab tugevdada VKEsid prioriteediks seades;

198.

on seisukohal, et on aeg vaadata tulevikku ja õppida minevikust ning viia seeläbi aja jooksul ellu struktuurilised muudatused, mis parandavad VKEde konkurentsivõimet ja võimaldavad neil toime tulla lisasurvega, mida avaldab globaliseerunud keskkond ja meie konkurentide suutlikkus hõlvata üha uuenduslikumaid turge, ning tagada seega potentsiaalsed töökohad paljudele tööjõuturu haavatavamatele osalistele ja nende peredele;

199.

tunnistab, et praegu ELis kehtiv VKEde määratlus tuleb üle vaadata ja töötajate arvu kriteeriumi alandada, et oleks võimalik VKEde jaoks sihipärasemaid meetmeid välja töötada;

200.

tõdeb, et tööstuse ja VKEde innovaatilisemaks muutmise eesmärki ei saavutata üksnes kapitali kättesaadavuse parandamisega üldiselt, vaid sihiks tuleb seada ka rahastamisallikate mitmekesistamine;

201.

on seisukohal, et majanduse taastumist silmas pidades tuleks erilist tähelepanu pöörata VKEde rollile tootlikkuse ja uute väärtuste loomise seisukohalt ning et seetõttu tuleks võtta meetmeid VKEde turult lahkumise vältimiseks, sest see suurendaks tööpuudust ja pikendaks majanduse nõrkusperioodi; on seisukohal, et tagada tuleks ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendite tulemuslik jaotamine;

202.

leiab, et VKEsid tuleks käsitleda kui ühtekuuluvusfondidest rahastatavate väiksemate investeeringute edendajatena; usub, et selles osas on kõige olulisem eraldada vahendeid ülikoolidele ja soodustada partnerlust VKEdega;

203.

tõdeb, et ELi siseturg aitab luua soodsat ettevõtluskeskkonda kogu ELis ja on samas kasulik ka tarbijatele; on siiski teadlik sellest, et VKEd kohtavad siseturul palju takistusi ja töötavad sageli vähem tõhusalt, kui nende tase lubaks, et VKEsid tuleb eriti mikrotasandil toetada, et nad saaksid tegutseda kogu siseturu ulatuses, ning nende juurdepääsu võimalusi pakkuvale teabele tuleb parandada sel määral, et oleks võimalik luua üleeuroopalisi platvorme, sest ainult sellisel juhul saavad VKEd kasutada ärivõimalusi, leida vastastikuse täiendavuse võimalusi ja lõppkokkuvõttes leida vahendid ELi turgudele sisenemiseks;

204.

on seisukohal, et pensioniealiste inimeste hoidmine aktiivsete ja produktiivsetena on lisaks muule ka Euroopa majanduslikes huvides ning et nende kogemuste kadu saaks leevendada, kui neid aktiivsuse säilitamiseks kaasataks kodanikuosalusel põhinevate paindlikumate struktuuride ja võrgustike abil ning loodaks sidemeid eakate inimeste, ettevõtjate ja akadeemiliste ringkondade vahel; usub, et VKEd saaksid sellistest nõustamisega tegelevatest mitteametlikest struktuuridest kõige enam kasu, sest enamik VKEsid ei saa endale lubada nõustamisteenuste ostmist teistelt ettevõtjatelt; rõhutab, et eakate teadmisi tuleb kasutada üldiseks hüvanguks ja selleks tuleb luua võrgustik ELi tasandil;

205.

kutsub Euroopa Liitu üles toetama VKEde võrgustikku, millel on töökohtade loomisel juhtroll, ning muutma laenu saamise VKEde jaoks lihtsamaks, toetades eeskätt tagatiste süsteeme ja luues uusi standardtooteid, mis võimaldavad väiksematel ettevõtjatel kombineerida laene ja omakapitali; kutsub ELi üles looma VKEdele ELi tagatisfondi; nõuab ka olemasolevate rahastamissüsteemide, eelkõige konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi hindamist ja sihikindlate jõupingutuste tegemist selle nimel, et ELi tagatisega laenud oleksid kättesaadavad kõikide liikmesriikide ettevõtjatele, ning VKEdele pakutavate teenuste ja sotsiaalse dialoogi struktuuride arendamist;

206.

kutsub ELi üles VKEde rahastamisallikate valikut tasakaalustama; märgib, et kapitaliturgude osakaalu VKEde rahastamisel tuleb suurendada; on seisukohal, et kapitaliturgude, riskikapitali, erainvestorite ning avaliku ja erasektori partnerluste osalemist VKEde rahastamises tuleb suurendada ja ergutada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama märkimisväärselt VKEde riigihangetega seotud asjaajamisi ja bürokraatiat, sest see on VKEde heaolu seisukohalt väga oluline;

207.

toetab ainult VKEde jaoks mõeldud madala sisenemiskünnisega väärtpaberibörside loomist, et lihtsustada omakapitali suurendamist; on seisukohal, et VKEd peaksid keskenduma rohkem omakapitalile, ja teeb sellega seoses ettepaneku kaotada negatiivse mõjuga maksusoodustused turu mõlemal poolel – nii investorite osas kui ka turul;

208.

nõuab, et ELi liikmesriigid püüaksid VKEde maksustamist kooskõlastada; usub, et siseturu lõplik väljakujundamine VKEdele piiriüleste rahastamis- ja ärivõimaluste pakkumiseks on ELi majanduse taastumise toetamise seisukohalt ülioluline;

209.

rõhutab, et on äärmiselt soovitav, et tööstus ja innovatsioon (ning seeläbi ka haridus) oleksid omavahel tihedalt seotud; on seisukohal, et nii Euroopa kui ka riikliku tasandi investeeringute puhul peavad olema esiplaanil innovatsiooniga tegelejad, sealhulgas VKEd; juhib tähelepanu asjaolule, et kuna innovatsiooniga tegelemiseks loodavaid uusi VKEsid ähvardab juba nende olemuse tõttu suur pankrotioht, tuleb nende rahastamist ja sellele järgnevaid tegevusi hakata käsitlema täiesti uuel moel; rõhutab, et kuna innovatsiooniga tegelemiseks loodavatel uutel äriühingutel on kõige raskem leida endale pangandussüsteemi kaudu rahastajaid, tuleb selle sektori jaoks luua spetsiaalsed laenutagatisskeemid;

210.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks algatama projekti „Üks VKE – üks töökoht”, luues ELi tasandil uue rahastamisvahendi VKEde tegevuse toetamiseks ELis; on seisukohal, et tuleks saavutada VKEde rahastamisallikate valiku suurem tasakaalustatus;

211.

nõuab Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” reformi, mis hõlmaks kõikide liikmesriikide suhtes kohaldatavate siduvate sätete läbivaatamist, ja uue sotsiaalse väikeettevõtlusalgatuse „New Social Small Business Act” loomist, mis oleks vajalik Euroopa uue sotsiaalse turumajanduse tugevdamiseks kriisijärgsel perioodil;

212.

soovitab luua ühe akna süsteemi, mis on vajalik VKEde kõikide haldusküsimuste lahendamiseks; on seisukohal, et VKEde halduskoormuse vähendamine on väga oluline, nagu ka sotsiaalse mõõtme lisamine VKEsid käsitlevatesse Euroopa õigusaktidesse; on seisukohal, et Euroopa peab saama kõige VKE-sõbralikumaks piirkonnaks maailmas;

213.

märgib, et kuigi osa tärkava turumajandusega riike ja arengumaid tundub olevat finantskriisi halvimatest mõjudest pääsenud, on 40 % arengumaadest siiski kriisist väga mõjutatud ja hinnanguliselt 90 miljonit inimest langeb selle tõttu vaesusse;

214.

nõuab, et kinnitataks veel kord lubadust eraldada 0,7 % liikmesriikide rahvamajanduse kogutulust arenguabiks ning et otsitaks täiendavaid uuenduslikke rahastamisallikaid arengumaade majanduslangusest tuleneva rahastamisvajaduse rahuldamiseks;

215.

palub Euroopa ettevõtetel, eelkõige rahvusvahelistel ettevõtetel tagada, et nende tootmisahelasse kuuluvad allhanke-ettevõtted oleksid sotsiaalselt vastutustundlikud;

216.

mõistab valupunkte ja probleeme, mida tekitab ülemaailmsete finants- ja majandusinstitutsioonide juriidiliselt siduvate volituste puudumine ja nende eraldatus; tunneb seetõttu heameelt algatuste üle suurendada reformi teel Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste ÜRO institutsioonide tõhusust, globaalset haaret ja vastutust, et neile saaks teha ülesandeks toimida majandus- ja finantssektorit puudutavate kooskõlastamisalgatuste katusorganisatsioonidena ning vajaduse korral anda õiguse kehtestada rahvusvaheliste konventsioonide näol juriidiliselt siduvaid eeskirju;

217.

on seisukohal, et üks ELi ülemaailmsetest väljakutsetest on viia oma majanduslik võimsus tasakaalu globaalpoliitilise mõjuvõimsusega, esindades ühtseid seisukohti; usub, et üks ELi välispoliitika peamisi eesmärke peab olema püüda muuta ÜROd ja ÜROga seotud institutsioone globaalseteks institutsioonideks, millel on tõelist poliitilist kaalu selliste rahvusvahelist muret tekitavate küsimuste lahendamisel nagu kliimamuutus, finantssektori järelevalve ja õiguslik reguleerimine, vaesuse vähendamine ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamine;

218.

palub Euroopa Ülemkogul kutsuda kokku G20 tippkohtumine, mis oleks tervikuna pühendatud vajadusele reformida ülemaailmset valitsemistava;

219.

mõistab karmilt hukka rolli, mis on maksuparadiisidel maksudest kõrvalehoidumise, maksupettuse ja kapitali väljavoolu soodustamisel, et saada ise sellest kasu; palub seepärast tungivalt, et liikmesriigid seaksid võitluse maksuparadiiside, maksupettuse ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu esmatähtsaks küsimuseks; kutsub Euroopa Liitu tõhustama oma tegevust ja võtma viivitamata konkreetseid meetmeid maksuparadiiside, maksupettuse ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu, näiteks kehtestama karistusi; nõuab, et nõukogu käivitaks maksuparadiiside sulgemise kava ÜROs ja muudes rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liikmed on Euroopa Liit ja selle liikmesriigid;

220.

soovitab, et Baseli pangajärelevalve komitee juhtimise ja toimimise parandamisega samaaegselt tuleb püüda tugevdada teiste turusegmentide rahvusvahelist juhtimist; teeb ettepaneku jõustada Baseli pangajärelevalve komitee eeskirjad rahvusvaheliste lepingute kujul;

221.

tõdeb, et OECD ja G20 raames on tehtud edusamme maksuhalduse valdkonnas, kuid soovib näha kiiret ja jõulist tegutsemist, et OECD koostatavasse koostööst keelduvate jurisdiktsioonide musta nimekirja kuulumine tooks kaasa karmimad õiguslikud ja majanduslikud tagajärjed; nõuab kiiresti konkreetsete meetmete võtmist, et muuta automaatne mitmepoolne teabevahetus normiks kogu maailmas, parandamaks maksusüsteemi läbipaistvust ning võitlemaks pettuse ja maksudest kõrvalehoidumisega;

222.

teeb ettepaneku, et Lissaboni lepingu jõustumise järel saaks Euroopa Liit ILO konventsioonide otseseks osaliseks ja kirjutaks alla kõigile praeguseks ILOs vastu võetud konventsioonidele;

223.

teeb järelduse, et me vajame rohkem Euroopat; on seisukohal, et Euroopa projektiga uuesti järje peale saamiseks tuleb poliitiline ja intellektuaalne juhtroll kiiresti enda kanda võtta; on seisukohal, et ELile eesseisvate probleemidega toimetulekuks piisavate volituste andmiseks peab komisjon kasutama täies ulatuses oma algatusõigust jagatud pädevuse valdkondades, eelkõige energiapoliitika alal; usub, et ELi aluseks oleva keskkonna- ja ühiskonnasõbraliku siseturu projekt tuleb lõpule viia; nõuab tungivalt liidu majanduse juhtimise mehhanismide tugevdamist, pidades eelkõige silmas vastutuse suurendamist, tegutsemist ettenägematutes olukordades ning majandus- ja tööhõivepoliitika kooskõlastamist; kinnitab, et finants- ja järelevalvereformi kavaga tuleb kiiresti edasi liikuda ja see ei peaks piirduma üksnes kriisi jooksul täheldatud puuduste kõrvaldamisega, vaid peaks keskenduma ka vajadusele luua reaalmajandust toetav finantssüsteem, mis aitaks tagada finantsstabiilsuse ja ergutaks majanduskasvu ning soodustaks pikaajalisi investeeringuid, töökohtade loomist, sotsiaalset ühtekuuluvust ja vaesuse vähendamist; peab vajalikuks kujundada maksusüsteem õiglaselt ümber, et see ei soodustaks ülemäärast laenukapitali kasutamist, vaid edendaks sotsiaalset õiglust, ettevõtlikkust ja innovatsiooni; nõuab jätkusuutliku sotsiaalse turumajanduse ja selle väärtuste taaselustamist;

224.

püüab täita finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni kaudu oma mandaadist tulenevaid eesmärke tihedas koostöös ELi liikmesriikide parlamentidega, et võtta vastu ühiseid soovitusi;

225.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, eurorühma esimehele, Euroopa Keskpangale, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning sotsiaalpartneritele.

8.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 70/41

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 121, 126, 136, 138 ja 352 ning Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 12) ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta ja protokolli (nr 14) eurorühma kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 12. mai 2010. aasta teatist majanduspoliitika koordineerimise edendamise kohta (KOM(2010)0250) ning 30. juuni 2010. aasta teatist „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad” (KOM(2010)0367);

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta soovitust võtta vastu nõukogu soovitus liikmesriikide ja Euroopa Liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste I osa (SEK(2010)0488);

—

võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2010. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta: Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa (KOM(2010)0193) ja oma 8. septembri 2010. aasta seisukohta (1) sellel teemal,

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta määrust (EL) nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism (2);

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 332/2002, millega liikmesriikide maksebilansi toetamiseks luuakse keskmise tähtajaga rahalise abi süsteem (3);

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (4);

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (5);

—

võttes arvesse nõukogu 22. novembri 1993. aasta määrust (EÜ) nr 3605/93 Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli kohaldamise kohta (6);

—

võttes arvesse nõukogu 7. septembri 2010. aasta istungi järeldusi, millega kiidetakse heaks majandus- ja eelarvepoliitika tugevam järelevalve (Euroopa poolaasta);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse nõukogu 9. ja 10. mai 2010. aasta istungi järeldusi;

—

võttes arvesse euroala liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide 7. mai 2010. aasta avaldust;

—

võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 25. märtsi 2010. aasta avaldust;

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. ja 26. märtsi 2010. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse euroala liikmesriikide 11. aprilli 2010. aasta avaldust Kreekale antava toetuse kohta;

—

võttes arvesse nõukogu 16. märtsi 2010. aasta istungi järeldusi;

—

võttes arvesse eurorühma 15. märtsi 2010. aasta järeldusi euroalasisese konkurentsivõime ja makromajandusliku tasakaalustamatuse järelevalve kohta;

—

võttes arvesse eurorühma 15. märtsi 2010. aasta dokumenti väljumise strateegiate ja lähiaja poliitiliste prioriteetide kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames: mõju euroalale;

—

võttes arvesse 22. ja 23. märtsil 2005. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

—

võttes arvesse 23. ja 24. märtsil 2000. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldusi;

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 13. detsembri 1997. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis ning EÜ asutamislepingu artiklite 109 ja 109b kohta;

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 1997. aasta resolutsiooni stabiilsuse ja kasvu pakti kohta (7);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. juuni 1997. aasta resolutsiooni kasvu ja tööhõive kohta (8);

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 10. juuni 2010. aasta teadet majandusliku juhtimise tugevdamise kohta euroalal;

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni statistiliste andmete kvaliteedi kohta Euroopa Liidus ja komisjoni kontrollivolituste laiendamise (Eurostat) kohta (9);

—

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise kohta (10);

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni raporti kohta, mis käsitleb euroala ja riikide rahanduse 2009. aasta aruannet (11);

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni EL 2020 kohta (12);

—

võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni EMU@10 – majandus- ja rahaliidu esimese kümne aasta ja tuleviku kohta (13);

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0282/2010),

A.

arvestades, et hiljutine majanduslik areng on selgelt näidanud, et majanduspoliitika kooskõlastamine ei ole liidus ega eelkõige euroalal piisavalt hästi toiminud ja hoolimata Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevatele kohustustest ei ole liikmesriigid suutnud käsitleda oma majanduspoliitikat kui ühise huvi küsimust ja kooskõlastada see nõukogus vastavalt aluslepingu asjaomastele sätetele ning austada seejuures komisjoni keskset rolli järelevalve menetluses;

B.

arvestades, et ei kehtivad majanduse juhtimise ja järelevalve raamtingimused ega ka finantsteenuste õiguslik raamistik ei ole taganud piisavat stabiilsust ega kasvu;

C.

arvestades, et ülimalt oluline on väljuda niisuguste ajutiste meetmete raamidest, mille eesmärk on stabiliseerida euroala;

D.

arvestades, et majanduse kooskõlastamist ja järelevalvet tuleb liidu tasandil tugevdada subsidiaarsuse põhimõtet järgides ning euroala erinõudeid ja hiljutise majanduskriisi käigus saadud õppetunde arvesse võttes, kuid seejuures ei tohi kahjustada Euroopa Liidu terviklikkust ja tuleb tagada liikmesriikide võrdne kohtlemine;

E.

arvestades, et majanduse koordineerimist tuleks tugevdada kogu liidus, võttes arvesse asjaolu, et liidu majanduslik stabiilsus võib sõltuda ühe selle liikme majandusolukorrast, et ühtse turu kontekstis on kõikide liikmesriikide vastastikune majanduslik sõltuvus väga suur ning et tuleb teha ettevalmistusi euroala laienemiseks;

F.

võttes arvesse, et niivõrd kui võimalik peaksid kõik 27 liikmesriiki maksimaalselt järgima kõiki majanduse juhtimise alaseid ettepanekuid, mõistes et, euroalasse mittekuuluvate liikmesriikide puhul on see osaliselt vabatahtlik protsess;

G.

arvestades, et Lissaboni lepinguga muudetakse endine ühenduse meetod selle kohandamise ja tugevdamise teel liidu meetodiks, millega sisuliselt:

H.

arvestades, et uus tõhusam majanduse juhtimine peaks täies ulatuses integreerima ja tugevdama ELi solidaarsuse põhimõtet, mis on eelduseks euroala võimele reageerida asümmeetrilistele vapustustele ja spekulatiivsetele rünnakutele;

I.

arvestades, et liidu praegune majanduskriis on maksevõimekriis, mis algselt väljendus likviidsuskriisis, mida ei saa pikas perspektiivis lahendada ainult juba niigi suurtes võlgades olevatele riikidele täiendava võla tekitamisega koos eelarve konsolideerimise kiirendatud kavadega;

J.

arvestades, et tööhõivepoliitikal on keskne roll majanduskasvu ja konkurentsivõime stimuleerimisel Euroopa sotsiaalses turumajanduses, kuna sellega hoitakse ära makromajanduse tasakaalustamatus ning tagatakse sotsiaalne kaasatus ja tulude ümberjagamine;

K.

arvestades, et tuleb austada komisjoni ja Euroopa Keskpanga (EKP) Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevat rolli;

L.

arvestades, et täielikult sõltumatu EKP on eeldus stabiilse euro, madala inflatsiooni ning majanduskasvu ja töökohtade loomist soosivate rahastamistingimuste saavutamiseks;

M.

arvestades, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata kaudsetele kohustustele ja bilansivälistele tehingutele, mis võivad keskpikas ja pikas perspektiivis suurendada valitsemissektori võlga ja vähendada läbipaistvust;

N.

arvestades, et poliitikakujundajad peavad kooskõlastatud viisil tegema kindlaks ühised majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid, millega ELi liikmesriigid silmitsi seisavad, ja need lahendama;

O.

arvestades, et sotsiaalpartnerite suurem kaasamine liikmesriikide ja Euroopa tasandil aitab kaasa paremale isevastutusele majandusliku juhtimise ja kogu Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel;

P.

arvestades, et tuleks luua alaline kriisilahendusmehhanism, sealhulgas võla restruktureerimise või nõuetekohase maksevõimetuse menetluskord, et tagada finantsstabiilsus riigivõla ja erasektori võla kriisi korral ja kaitsta samal ajal EKP sõltumatust;

Q.

arvestades, et kehtivad stabiilsuse ja kasvu pakti nõuded ning nende jõustamine, mis on olnud puudulik, ei ole taganud usaldusväärset fiskaalpoliitikat ja laiaulatuslikumat makromajanduspoliitikat; arvestades, et ELi fiskaal- ja makromajanduse raamistikku tuleb tugevdada meetmete, sanktsioonide ja stiimulite karmima, eeskirjadel põhineva rakendamise abil;

R.

arvestades, et eesmärk taastada riigi rahanduse tasakaal on hädavajalik ülemäärastes võlgades olevate riikide jaoks, kuid see üksi ei lahenda euroala ja laiemalt liidu riikide vahelise majandusliku tasakaalustamatuse probleemi;

S.

arvestades, et Euroopa sotsiaalne mudel annab eelise ülemaailmses konkurentsis ja seda on nõrgestanud liikmesriikide erinev majanduslik konkurentsivõime;

T.

arvestades, et teadmised, kapital, innovatsioon ja väiksemal määral ka tööjõud kalduvad liikuma teatavatesse piirkondadesse ning et ELi finantssolidaarsusmehhanisme tuleb edasi arendada vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele ning keskenduda tuleb eelkõige teadus- ja arendustegevuse ning hariduse ja koolituse valdkonnas olemasolevatele koostööalgatustele, ning keskkonnasäästlikule ja vähese CO2-heitega majandusele, mille eesmärk on edendada innovatsiooni, piirkondlikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning majanduskasvu;

U.

arvestades, et kuna liit seisab silmitsi tärkava turumajandusega riikide tiheda konkurentsiga ja stabiilne riikide rahandus on ülioluline selleks, et edendada võimalusi, innovatsiooni, majanduskasvu ja seega Euroopa teadmusühiskonna loomist;

V.

arvestades, et eelarve konsolideerimine toimub tõenäoliselt avalike teenuste ja sotsiaalkaitse arvel;

W.

arvestades, et majanduskasv ja jätkusuutlik riigirahandus on majandusliku ja sotsiaalse stabiilsuse ning eelarve pikaajalise konsolideerimise ja heaolu eeltingimus;

X.

arvestades, et kuna paljude liikmesriikide fiskaalpoliitika on sageli olnud protsükliline ning stabiilsuse ja kasvu pakti riigipõhiseid keskpika perioodi eelarve-eesmärke on harva rangelt jõustatud või rakendatud;

Y.

arvestades, et tööhõivepoliitika etendab otsustavat rolli tööjõumahuka kasvu ja Euroopa majanduse konkurentsivõime tagamisel, eelkõige rahvastiku vananemisega seoses;

Z.

arvestades, et siseturu väljakujundamine, mida soovitatakse Monti aruandes (14), on Euroopa õige majandusjuhtimise jaoks väga oluline;

AA.

arvestades, et iga liikmesriigi jätkusuutmatu rahandus ja ülemääraseks paisunud (avaliku ja erasektori) võlg võib mõjutada tervet liitu; arvestades, et jätkusuutlikku ja töökohti loovasse majanduskasvu tehtavate investeeringute ning ülemäärase tasakaalustamatuse vältimise vahel tuleb kogu majandustsükli vältel püüda saavutada asjakohane tasakaal kooskõlas liidu tasandi kohustuste ja suunistega ning samas tuleb arvesse võtta sotsiaalset kaasatust ja tulevaste põlvkondade huvisid, et taastada usaldus Euroopa riikide rahandusse;

AB.

arvestades, et pikaajaliste eelarvepuudujääkide vähendamise protsess peab käima käsikäes muude majandust stimuleerivate jõupingutustega, nagu paremad tingimused investeeringute tegemiseks, täiustatud ja arenenud siseturg, mis pakub suuremaid võimalusi, ning suurem konkurentsivõime;

AC.

arvestades, et tunnustada tuleks ELi eelarvest rahastatavate poliitikavaldkondade, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, tähtsust liidu majanduskasvu ja suurema konkurentsivõime jaoks;

AD.

arvestades, et hiljutine majanduskriis on näidanud, et ülemäärased erinevused makromajanduses ja konkurentsivõimes ning eelarve ja jooksevkonto tasakaalustamatus nii euroalal kui ka liidus üldisemalt suurenesid kriisieelsetel aastatel muu hulgas tõhustatud majanduse kooskõlastamise ja järelevalve puudumise tõttu pidevalt ja nende probleemidega tuleks igakülgselt tegeleda;

AE.

arvestades, et Euroopa Parlament on aastaid tungivalt nõudnud majanduse juhtimise parandamist nii liidus kui ka ELi välise esindatuse osas rahvusvahelistes majandus- ja rahandusfoorumites;

AF.

arvestades, et majanduse juhtimise tugevdamine peab käima käsikäes Euroopa Liidu valitsemistava demokraatliku legitiimsuse tugevdamisega, mis tuleb saavutada kogu protsessis Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide tugevama ja varasema kaasamise abil, samuti vastastikusel austamisel põhineva täiendava kooskõlastamise abil Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel;

AG.

arvestades, et 2010. aasta kevadel euro stabiilsuse tagamiseks vastu võetud otsused on üksnes ajutised lahendused ja neid tuleb toetada liikmesriigi tasandil poliitiliste meetmetega ja ELi tasandil tugevama majanduse juhtimise raamistikuga, eelkõige euroala liikmesriikides;

AH.

arvestades, et igasugune majanduse järelevalve ja juhtimise täiustamine peab põhinema täpsel ja võrreldaval statistikal vastava liikmesriigi majanduspoliitika ja majandusliku seisundi kohta;

AI.

arvestades, et selleks, et Euroopa omandaks juhtiva ülemaailmse rolli ja et Euroopast saaks kõige konkurentsivõimelisem teadmusühiskond, tuleb võimalikult kiiresti kehtestada pikaajalisele kasvule suunatud meetmed;

AJ.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga antakse liidule suuremad volitused majanduse juhtimise tugevdamiseks liidus ja nimetatud lepingu sätteid tuleks täielikult ära kasutada, kuigi Euroopa Liidu toimimise lepingu (tõenäoliselt tundlike) sätete edaspidist muutmist ei saa välistada;

AK.

arvestades, et võimalikud karistused, mis on seotud stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkide rikkumisega, peavad tulenema kas mittepiisavast tahtest neid järgida või pettusest, kuid mitte kunagi suutmatusest neid järgida põhjustel, mis väljuvad liikmesriikide suutlikkuse raamidest;

AL.

arvestades, et institutsioonid peavad olema valmis võimaluseks, et aluslepingud tuleb läbi vaadata;

AM.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 48 antakse Euroopa Parlamendile õigus teha ettepanekuid aluslepingutes muudatuste tegemiseks;

AN.

arvestades, et liidu eesmärkide saavutamiseks kõnealuses valdkonnas tuleb vastu võtta terviklikud teisesed õigusaktid ja neid rakendada; arvestades, et on ülimalt oluline saavutada liidu tõhustatud majanduse juhtimine Euroopa Liidu toimimise lepingu sätetele tuginevalt ning et liidu meetodit tuleks kasutada täies ulatuses ja et Euroopa Parlamendi ja komisjoni keskset rolli tuleks austada, et edendada vastastikku tugevdavaid poliitikavaldkondi;

AO.

arvestades, et õigusakti ettepanekud peaks toetama tugevaid stiimuleid püsivat kasvu tõhustavaks majanduspoliitikaks, vältima moraalset ohtu, olema kooskõlas muude ELi instrumentide ja eeskirjadega, suurendama võimalikult palju euroala puhul euro kui ühisraha eeliseid ning taastama usalduse Euroopa riikide majandusse ja eurosse;

AP.

arvestades, et tuleb tugevdada lühiajaliste, keskpika perioodi ja pikaajaliste avaliku sektori investeeringute sidusust, ning arvestades, et kõnealuseid eelkõige infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid tuleb kasutada tõhusalt ja nii, et võetakse arvesse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke eelkõige teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja hariduse osas, et suurendada ressursitõhusust ja konkurentsivõimet, tõsta tootlikkust, luua töökohti ja tugevdada siseturgu;

AQ.

arvestades, et majanduskasvu edendamiseks tuleb ettevõtetele ja ettevõtjatele anda reaalne võimalus arenemiseks ja liidu 500 miljoni tarbija kaasamiseks; arvestades, et selleks tuleb teenuste siseturg täielikult välja kujundada;

AR.

arvestades, et liidu eri konkurentsivõime-mudelites tuleks austada riigipõhiseid prioriteete ja vajadusi ning võtta samal ajal arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingust tulenevaid kohustusi;

AS.

arvestades, et liitu tuleb rahvusvahelises valuutasüsteemis, rahvusvahelistes finantseerimisasutustes ja foorumites esindada ühise seisukohaga; arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu vaimus peab nõukogu enne Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 138 kohase otsuse vastuvõtmist konsulteerima Euroopa Parlamendiga ja ta vajab Euroopa Parlamendi nõusolekut enne niisuguste ühiste seisukohtade kehtestamist, mis hõlmavad valdkondi, mille suhtes kohaldatakse siseselt seadusandlikku tavamenetlust;

AT.

arvestades, et stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärgid peavad lisaks Euroopa 2020. aasta strateegiale olema kooskõlas ka muude kompromissidega, mis on seotud arenguabile, teadus- ja arendustegevusele, keskkonnale, haridusele ja vaesuse kaotamisele tehtavate kulutustega;

AU.

arvestades, et selleks, et vältida ELis olemasolevate konkurentsivõime erinevuste edasist suurenemist ning Euroopa uue tugevdatud majandusliku juhtimise edu ja ELi 2020. aasta tööhõive- ja majanduskasvualaste eesmärkide kahjustamist, tuleks Euroopa eelarve konsolideerimise strateegia puhul võtta täies ulatuses arvesse iga liikmesriigi eripärasid ja vältida lihtsustatud universaalset lähenemisviisi;

AV.

arvestades, et mis tahes uutel kavandatud meetmetel ei tohiks kõige haavatavamatele liikmesriikidele olla ebaproportsionaalset mõju, mis kahjustaks nende majanduskasvu ja ühtekuuluvuse alaseid jõupingutusi;

AW.

arvestades, et majanduskriisi tõttu võeti mais 2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõike 2 alusel nõukogu määrusega (EL) nr 407/2010 kiiresti vastu Euroopa finantsstabiilsusmehhanism, mille osas Euroopa Parlamendiga ei konsulteeritud;

AX.

arvestades, et Euroopa Liidu 2010. aasta eelarve paranduseelarve nr 5 hõlmab vajalikke muudatusi, et luua uus eelarvepunkt 01 04 01 03 rubriigis 1a tagatiseks kuni 60 miljardi euro suuruses summas laenudele, mida Euroopa Liit annab vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 122 lõikele 2, ning tulude poolel luua vastav uus artikkel 8 0 2;

AY.

arvestades, et mõnel liikmesriigil tuleb võib-olla kasutada päästemeetmete paketti, kuid samal ajal võtta arvesse mitmesuguseid meetmeid, mis on suunatud konkreetsele abi saavale riigile;

AZ.

arvestades, et komisjon võttis 29. septembril 2010. aastal vastu majanduse juhtimist puudutavad õigusakti ettepanekud, mis osaliselt täidavad käesolevas resolutsioonis sõnastatud vajadust majanduse juhtimise parandamise meetmete järele; arvestades, et Euroopa Parlament hakkab neid ettepanekuid käsitlema Euroopa Liidu toimimise lepingu vastavate sätete alusel; arvestades, et käesolev resolutsioon ei piira seisukohti, millele Euroopa Parlament tulevikus sellega seoses asub,

1.

palub komisjonil võimalikult kiiresti esitada pärast kõikide huvitatud isikutega konsulteerimist ja Euroopa Liidu toimimise lepingu asjaomaste sätete alusel Euroopa Parlamendile seadusandlike aktide ettepanekud eelkõige euroalal liidu majandusliku juhtimise raamtingimuste parandamise kohta, järgides lisas toodud üksikasjalikke soovitusi ja seda määral, mil neid ei ole juba käsitletud komisjoni 29. septembri 2010. seadusandliku akti ettepanekus majanduse juhtimise kohta;

2.

märgib, et lisas toodud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja Euroopa Liidu kodanike põhiõigustega;

3.

palub komisjonil lisaks meetmetele, mida saab ja tuleb kiiresti võtta olemasolevate aluslepingute alusel, hakata kaaluma institutsioonilisi muudatusi, mis võivad ühtse ja tõhusa majandusjuhtimise huvides vajalikuks osutuda;

4.

on seisukohal, et taotletava ettepanekuga kaasnevad kulud tuleks katta asjaomastest eelarveassigneeringutest ja seejuures tuleks arvesse võtta liikmesriikide praegust eelarvepuudujääki ja kokkuhoiumeetmeid;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Keskpangale, eurorühma esimehele ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

8.3.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 70/56

—

võttes arvesse avalikku kuulamist Euroopa standardimise tuleviku kohta, mille siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon korraldas 23. juunil 2010;

—

võttes arvesse reageeringut komisjoni konsulteerimisele üldsusega Euroopa standardimissüsteemi läbivaatamise asjus (mis toimus 23. märtsist21. maini 2010);

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi mõjuhindamise uuringut nn standardimispaketi kohta (9. märts 2010);

—

võttes arvesse Euroopa standardimissüsteemi läbivaatamise ekspertide rühma (EXPRESS) aruannet pealkirjaga „Standardimine konkurentsivõimelise ja innovaatilise Euroopa heaks: visioon aastaks 2020” (veebruar 2010);

—

võttes arvesse professor Mario Monti komisjoni presidendile esitatud 9. mai 2010. aasta aruannet ühtset turgu käsitleva uue strateegia kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse uuringut VKEde juurdepääsu kohta Euroopa standardimisele „Kuidas võimaldada väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel saada suuremat tulu standarditest ja standardimises osalemisest”, mille tellisid Euroopa Standardikomitee (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) (august 2009);

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi uuringut standardimisele juurdepääsu kohta (10. märts 2009);

—

võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2009. aasta aruannet direktiivi 98/34/EÜ toimimise kohta ajavahemikus 2006–2008 (KOM(2009)0690) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2009)1704);

—

võttes arvesse 3. juuli 2009. aasta valget raamatut „IKT standardimise ajakohastamine ELis – edasised sammud” (KOM(2009)0324);

—

võttes arvesse nõukogu 25. septembri 2008. aasta järeldusi standardimise ja innovatsiooni kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist „ „Kõigepealt mõtle väikestele”–Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” ”(KOM(2008)0394);

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2008. aasta teatist „Standardimise osakaalu suurendamine Euroopa uuendustegevuses” (KOM(2008)0133);

—

võttes arvesse komisjoni 18. oktoobri 2004. aasta teatist „Euroopa standardimise tähtsusest Euroopa poliitika ja seadusandluse raames” (KOM(2004)0674) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti Euroopa standardimisega seotud ülesannete kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 25. veebruari 2004. aasta teatist keskkonnaaspektide kaasamise kohta Euroopa standarditesse (KOM(2004)0130);

—

võttes arvesse komisjoni talituste 26. juuli 2001. aasta töödokumenti „European Policy Principles on International Standardisation” (SEK(2001)1296);

—

võttes arvesse oma 12. veebruari 1999. aasta resolutsiooni komisjoni aruande kohta, mis käsitleb Euroopa standardimises uue lähenemisviisi juurutamise tõhusust ja legitiimsust (1);

—

võttes arvesse komisjoni 13. mai 1998. aasta aruannet, mis käsitleb Euroopa standardimises uue lähenemisviisi juurutamise tõhusust ja legitiimsust (KOM(1998)0291);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta otsust nr 1673/2006/EÜ Euroopa standardimise rahastamise kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (3);

—

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1986. aasta otsust 87/95/EMÜ standardimise kohta infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni valdkonnas (4);

—

võttes arvesse 1991. aasta juuni Viini kokkulepet tehnilise koostöö kohta Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) ja CENi vahel ning 1996. aasta septembri Dresdeni kokkulepet tehniliste andmete vahetuse kohta CENELECi ja Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) vahel;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0276/2010),

A.

arvestades, et Euroopa standardimissüsteemil on olnud ühtse turu saavutamises keskne roll, eelkõige tänu standardite kasutamisele olulistes õigusloome valdkondades uue lähenemisviisi raames, mis on integreeritud uude õigusraamistikku;

B.

arvestades, et kehtiv õigusraamistik on aidanud kaasa Euroopa standardimise edule, võimaldades selliste Euroopa standardite väljatöötamist, mida vajavad kõik majanduses osalejad, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine, hõlbustada maailmakaubandust ja turule juurdepääsu ning tõhustada säästvat kasvu ja konkurentsivõimet;

C.

arvestades, et Euroopa standardimissüsteem täidab keskset osa Euroopa poliitikas ja õigusloomes üha suureneva vajaduse rahuldamisel standardite järele, mis võimaldaksid tagada tooteohutust, juurdepääsetavust, innovatsiooni, koostalitlusvõimet ja keskkonnakaitset;

D.

arvestades, et väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” VII põhimõttes rõhutatakse, kui tähtis on VKEde osaluse edendamine ja nende huvide kaitsmine standardimisel;

E.

arvestades, et Euroopa standardite väljatöötamine aitab kaasa ülemaailmsete standardite kujundamisele;

F.

arvestades, et moodne ja paindlik Euroopa standardimissüsteem on edasipüüdliku ja uuendatud Euroopa tööstuspoliitika otsustava tähtsusega koostisosa;

G.

arvestades, et Euroopa standardimine toimib ülemaailmses ökosüsteemis ja on sellega mitmeti seotud ning toetub spetsiaalsetele struktuuridele ja standardite kujundamise menetlustele, mida CEN ja CENELEC rakendavad siseriikliku delegatsiooni põhimõtte ja Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituudi (ETSI) otsese liikmesuse alusel;

H.

arvestades, et Monti aruandes ühtse turu uue strateegia kohta kinnitatakse, et standardimine on ühtse turu haldamisel otsustavalt tähtis, ja rõhutatakse, et Euroopa standardimisprotsess tuleb läbi vaadata, säilitades kehtiva süsteemi positiivsed küljed ning leides sobiva tasakaalu Euroopa ja siseriikliku mõõtme vahel;

I.

arvestades, et Euroopa standardimine peab kohanema globaliseerumisest, kliimamuutusest, uute majandusjõudude tärkamisest ja tehnoloogia arengust tulenevate väljakutsetega, et täita ettevõtete ning tarbijate tulevasi vajadusi ning kasutada kõiki oma võimalusi, et toetada üldsuse ja ühiskonna eesmärkide saavutamist,

J.

arvestades, et on vaja välja töötada strateegiline lähenemine Euroopa standardimisele ja läbi vaadata senine süsteem, et see oleks ka edaspidi edukas ning vastaks järgmise kümnendi vajadustele, et seeläbi võimaldada Euroopal säilitada ülemaailmses standardimissüsteemis juhtrolli;

1.

väljendab rahulolu komisjoni kavatsusega vaadata läbi Euroopa standardimissüsteem, et säilitada selle paljusid edukaid elemente, kaotada puudusi ja leida sobiv tasakaal Euroopa, siseriikliku ning rahvusvahelise mõõtme vahel; toonitab, et kavandatav läbivaatamine peaks põhinema praeguse süsteemi tugevatel külgedel, mis on tugev alus selle edasiarendamiseks, ja läbivaatamise käigus tuleks hoiduda radikaalsetest muudatustest, mis võivad kahjustada süsteemi põhiväärtusi;

2.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu ja esitaks viivitamata modernse ja integreeritud standardimispoliitika ettepaneku, mis hõlmaks direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord), otsuse 87/95/EMÜ (standardimise kohta infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni valdkonnas) ja otsuse 1673/2006/EÜ (Euroopa standardimise rahastamise kohta) läbivaatamist, nagu seda nähakse ette komisjoni 2010. aasta tööprogrammis;

3.

rõhutab, et Euroopa standardimissüsteem peab toetama innovatsiooni ja säästvat arengut Euroopas, suurendama liidu konkurentsivõimet, parandama liidu positsiooni rahvusvahelises kaubanduses ning suurendama kodanike heaolu;

4.

kiidab Euroopa standardimissüsteemi läbivaatamise ekspertide rühma (EXPRESS) aruannet; kutsub Euroopa ja siseriiklikke standardimisorganisatsioone, liikmesriike ja komisjoni üles rakendama selle rühma strateegilisi soovitusi, et rajada selline Euroopa standardimissüsteem, mis on võimeline täitma ühiskonna ja majanduse vajadusi ning säilitama juhtivat rolli ülemaailmses standardimissüsteemis;

5.

palub, et komisjoni ettepanekule vaadata läbi Euroopa standardimise kehtiv õigusraamistik lisataks strateegiadokument, millega kehtestatakse ulatuslik raamistik meetmete võtmiseks Euroopa ja siseriiklikul tasandil ning mis hõlmaks konkreetsed ettepanekud nende paranduste kohta, mida ei saa kohaldada õigusaktide läbivaatamise abil; rõhutab, et selline strateegiadokument ei tohiks piirduda EXPRESSi aruandes sisalduvate soovitustega;

6.

tunneb heameelt komisjoni valge raamatu üle „IKT standardimise ajakohastamine ELis – edasised sammud”; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama valge raamatu peamiseid soovitusi, et kindlustada Euroopa ja rahvusvaheliste standardimissüsteemide raames asjakohaste ülemaailmsete info- ja kommunikatsioonitehnoloogia standardite kättesaadavus rakendamiseks ja kasutamiseks ELi poliitikas ning riigihangetes;

7.

toetab komisjoni kavatsust integreerida Euroopa standardimise õigusraamistikku Maailma Kaubandusorganisatsiooni tehniliste kaubandustõkete (läbipaistvus, avatus, erapooletus, üksmeel, tõhusus, otstarbekus ja järjepidevus) lepingu põhimõtted, et tugevdada nende kohaldamist Euroopa standardimissüsteemis; on seisukohal, et eespool nimetatud põhimõtete integreerimine õiguslikku raamistikku ei tohiks suurendada tunnustatud Euroopa standardiorganisatsioonide arvu (praegu on neid kolm – CEN, CENELEC ja ETSI);

8.

on seisukohal, et neile põhimõtetele võiks lisada täiendavaid omadusi, nagu hooldus, kättesaadavus, kvaliteet, neutraalsus ja aruandekohustus; on veendunud, et kõiki neid põhimõtteid tuleb veelgi täpsustada ja määratleda ning et kasutusele tuleb võtta spetsiaalne jälgimissüsteem, mis aitaks nii liikmesriikide kui Euroopa tasandil tagada nende põhimõtete rakendamise ELi poliitika ja õigusloome toetuseks mõeldud standardite väljatöötamisel;

9.

toonitab siiski, et neist põhimõtetest ei piisa kõigi sidusrühmadele – eelkõige nendele, kes esindavad tervishoidu ja ohutust, tarbijate ja keskkonnaalaseid huve –, piisava esindatuse tagamiseks standardimises Euroopa standardimissüsteemi raames; on seepärast arvamusel, et väga tähtis on lisada asjakohase esindatuse põhimõte, sest kui asjaga on seotud avalik huvi, on ülimalt tähtis asjakohaselt arvestada kõikide sidusrühmade seisukohti, eelkõige selliste standardite väljatöötamisel, mille eesmärk on toetada ELi õigusloomet ja poliitikat, võttes samas teadmiseks vajaduse kaasata igasse standardimisprojekti kõige laialdasemate teadmistega tehnilised eksperdid;

10.

rõhutab, et kuigi VKEd moodustavad Euroopa turul olulise osalejarühma, ei ole neid piisavalt standardimissüsteemi kaasatud ja seetõttu ei saa nad standardimise eeliseid täielikult kasutada; on veendunud, et hädavajalik on suurendada VKEde esindatust ja osalemist standardimissüsteemis, eelkõige riikliku tasandi tehnilistes komiteedes; palub Euroopa Komisjonil Euroopa standardimissüsteemi läbivaatamise käigus koostada mõjuhinnang, et teha kindlaks parim viis selle eesmärgi saavutamiseks, hinnates VKEde toetamiseks vajaliku rahastamise määra;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi standardid on aidanud kaasa kaupade kvaliteedi ja ohutuse märkimisväärsele paranemisele, ei ole nende kättesaadavus teenuste valdkonnas sugugi võrreldav nimetatud sektori majandusliku tähtsuse ja potentsiaaliga; märgib eelkõige, et viimastel aastatel teenuste valdkonna jaoks väljatöötatud siseriiklike standardite arv ületab tunduvalt samas sektoris väljatöötatud Euroopa standardite arvu;

12.

tunnistab, et teenuste standardid on sageli kooskõlas siseriiklike eripäradega ning nende väljatöötamine sõltub turu vajadustest ja tarbijate ning avalikust huvist; rõhutab siiski, et direktiiviga 2006/123/EÜ (teenuste kohta siseturul) ette nähtud Euroopa teenuste standardite väljatöötamine ning kvaliteedipõhimõtete või -märkide koostamine kutseühingute poolt liidu tasandil võib kaasa aidata teenuste sektori edasisele ühtlustamisele, suurendada Euroopa teenuste läbipaistvust, kvaliteeti ja konkurentsivõimet ning edendada konkurentsi, innovatsiooni, kaubandustõkete vähenemist ja tarbijakaitset;

13.

toetab seetõttu komisjoni kavatsust lisada teenuste standardid Euroopa standardimise õigusraamistikku, sest see mitte üksnes ei taga kõigist sellistest siseriiklikest teenuste standarditest teavitamise, mis võivad osutuda tehnilisteks kaubandustõketeks siseturul, vaid võib samuti olla nõuetekohane õiguslik alus, mille põhjal komisjon võib Euroopa standardimisorganisatsioonidel paluda välja töötada standardid teenuste sektori selgelt määratletud ja hoolikalt hinnatud valdkondades; soovitab komisjonil ergutada teenuseosutajaid töötama standardimisorganisatsioonides välja standardeid, et vältida võimalikult suures ulatuses killustumist erinevate siseriiklike standardite vahel ning tagada samal ajal teenuste standardite vastavuse turu vajadustele ja tarbijate ning avalikule huvile; toetab meetmeid, mis on võetud pakutavate teenuste kvaliteedi tagamiseks, näiteks kutseühingute koostatud kvaliteedipõhimõtted või kvaliteedimärgid, ja kutsub kõiki asjaomaseid osalisi üles osalema Euroopa standardimisprotsessis;

14.

kinnitab veel kord, et Euroopa standardimine uue lähenemisviisi õigusaktide toetuseks on osutunud edukaks ja oluliseks siseturu väljakujundamise vahendiks; märgib, et viimastel aastatel on suurenenud standardimisvolituste arv, mis toetavad õigusloomet muudes valdkondades kui need, mida hõlmab uus lähenemisviis, mis viitab asjaolule, et kõnealust mudelit rakendatakse mitmetes ELi poliitikavaldkondades; on arvamusel, et standardite kasutamist oleks soovitav laiendada lisaks ühtsele turule liidu õigusloome ja poliitika teistesse valdkondadesse, võttes vastavalt parema õigusloome põhimõtetele arvesse asjaomase valdkonna eripära;