11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/1

1.

tuletab meelde, et kliimamuutuste ja nende tagajärgede kohta on olemas vaieldamatud teaduslikud tõendid, mistõttu on hädavajalik, et ei lükataks edasi kiiresti toimivate, kooskõlastatud, kaugeleulatuvate ja siduvate meetmete võtmist rahvusvahelisel tasandil, et tegeleda selle ülemaailmse väljakutsega;

2.

kutsub Euroopa ja rahvusvahelisi juhte üles püsivalt keskenduma kliimamuutuse leevendamisele ja nendega kohanemisele ning eraldama vajalikud ressursid nende eesmärkide saavutamisele riigivõla kriisist hoolimata. Sellega seoses rõhutab komitee, et kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärgil infrastruktuuri investeerimine ning üleüldine liikumine rohelisema majanduse suunas võib olla ainus võimalus praeguste probleemide lahendamiseks;

3.

kinnitab taas oma pühendumist kaugeleulatuvatele eesmärkidele ja meetmetele, mille abil hoida globaalset soojenemist vähemalt alla 2 °C, nagu on väljendatud komitee resolutsioonis Cancúni kliimatippkohtumise kohta, samuti 2010. aasta arvamuses rahvusvahelise kliimapoliitika kohta. Komitee juhib tähelepanu ka nõukogu järeldustele (1);

4.

rõhutab, et kindlasti tuleb Durbanis jõuda rahvusvahelise õiguslikult siduva ja Kyoto protokolli jätkuks oleva kokkuleppeni kooskõlas ELi võetud kohustustega ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pädevuse raames. Komitee kutsub üles tagama, et rahvusvaheline kokkulepe toetuks Cancúni konverentsil tehtud edusammudele, millega tunnistati kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat rolli ning julgustati ja toetati kohalikku ja piirkondlikku tasandit tegutsema vähese CO2-heitega keskkonnahoidliku majanduse loomise nimel;

5.

arvab, et nõutud investeeringud mitte ainult ei aita leevendada kliimamuutusi, vaid soodustavad märkimisväärselt ka Euroopa jätkusuutlikku majanduskasvu, loovad töökohti, pakuvad sissetulekut, mida on hädasti vaja, ja aitavad seega vähendada avaliku sektori võlga;

6.

väljendab seetõttu heameelt Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse õigel ajal esitatud aruande (2) üle, milles kutsutakse üles jätkusuutlikule poliitikale ja pikaajalistele investeerimisprogrammidele vähese CO2-heitega elektritootmisele, et saavutada kasvuhoonegaasiheite märkimisväärne vähenemine;

7.

nagu Cancúni tippkohtumisel kokku lepiti, kutsub osalisi üles käivitama Rohelise Kliimafondi ja kohanemiskomitee ning tagama, et kodanikuühiskonnal ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks neile vahenditele lihtne ligi pääseda;

8.

väljendab heameelt eesmärgikindluse üle suurendada ELi 2013. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus kliimavaldkonna kulutuste osakaalu vähemalt 20 %-ni ning julgustab rahvusvahelisi juhte võtma sarnaseid meetmeid;

9.

tõdeb, et globaalsete kliimamuutustealaste eesmärkide saavutamine eeldab esiteks seda, et tulevased heitkoguste vähendamise mahud jaotatakse õiglaselt kogu rahvusvahelises kogukonnas, võttes nõuetekohaselt arvesse riikide ja piirkondade suutlikkuse ja lähtepositsioonide erinevusi, ning teiseks seda, et ülemaailmselt jõutakse üksmeelele otsustava tegutsemise suhtes, mis tugineb korrapärast seiret, aruandlust ja kontrolli reguleerivatele ühistele reeglitele. Komitee tervitab Méxicos allkirjastatud linnade kokkuleppe (Mexico City Pact) ja linnade kliimameetmete registri (carbonn Cities Climate Registry) loomist kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülemaailmset vastust mõõdetavate, aruandlusega hõlmatud ja kontrollitavate kliimameetmete rakendamiseks;

10.

väljendab suurt heameelt, et Cancúnis toimunud kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 16. konverentsil tunnustati kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi oluliste valitsustasandi sidusrühmadena rahvusvahelises kliimamuutustealases tegevuses. Komitee kutsub üles tagama Kyoto protokolli järgses kokkuleppes neile samasugune tunnustus. Seetõttu palub komitee, et omavalitsustele antaks vastavad volitused ja ressursid ning juurdepääs rahastamisele;

11.

kutsub üles kaasama kliimapoliitika sihid võimalikult varases etapis sotsiaalsesse arengusse, pakkudes rahalist toetust, luues kliimapartnerlusi, arendades inimkapitali ja oskusteavet, et stimuleerida vähese CO2-heitega majanduse kasvu, võidelda kõrbestumise vastu ja arendada säästvat metsamajandust. Seda arvesse võttes kutsub komitee üles võtma edasisi meetmeid programmi REDD+ (raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine) rakendamiseks;

12.

märgib, et linnapiirkonnad tekitavad 75 % süsinikdioksiidi heitkogustest, ning rõhutab, et tõhus globaalne tegutsemine eeldab mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, mis hõlmab kohaliku, piirkondliku, riikliku ja riigiülese valitsemistasandi tegevuse kooskõlastamist subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt. Sellega seoses toonitab komitee, et Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt Regioonide Komitee esitatud kujul on väga oluline vahend kliimamuutustega tegelemisel;

13.

seetõttu innustab kogu maailma kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi investeerima kliimamuutustevastasesse võitlusse, suurendama üldsuse teadlikkust, koondama üldsuse poliitilist toetust, suurendama protsessi omaksvõttu, edendama äriinvesteeringuid ja uusi ärimudeleid, mobiliseerima rahastamisallikaid ning motiveerima tootjaid ja tarbijaid oma käitumist muutma, et luua ressursse säästev ühiskond ja kliimahoidlikum majandus;

14.

toob esile nende Euroopa linnade ja piirkondade jõupingutused, kes on vastu võtnud kohalikud või piirkondlikud kliima- või energiastrateegiad konkreetsete eesmärkidega kliimamuutuste leevendamiseks ning näiteks alla kirjutanud linnpeade paktile, mille eesmärk on vähendada 2020. aastaks CO2 heitkoguseid vähemalt 20 %;

15.

rõhutab samuti jõupingutusi, mida on teinud saarepiirkonnad, kes on saarte pakti raames võtnud kohustuse koostada energiaalane tegevuskava, et saavutada ELi eesmärgid säästva energia ja kliimamuutustega võitlemise vallas ning need isegi ületada;

16.

leiab, et mujalgi maailmas asuvad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid saama kasutada ELi omavalitsuste eksperditeadmisi selles valdkonnas;

17.

tuletab meelde USA linnapeade konverentsiga sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumit ja kinnitab taas oma pühendumist selle erilise Atlandi-ülese koostöö edasiarendamisele. Komitee on valmis kaaluma sarnast koostööd partneritega mujal maailmas;

18.

leiab, et äärmiselt oluline on suurendada teadlikkust globaalse soojenemisega kaasnevatest väljakutsetest ning kaasata kodanikud taastuvenergiat toetavatesse programmidesse. Nende programmide eduks on vaja nii kodanike teadlikkust ja omaksvõttu kui ka laialdast teavet, mille kaudu maksimaalselt kaasata avalik arvamus. Hea näide võiks olla kodanike varajane kaasamine taastuvaid energiaallikaid edendavatesse programmidesse;

19.

rõhutab, et ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega keskkonnahoidliku majanduse visioon eeldab uut tööstusrevolutsiooni, mis hõlmab kõik valitsemistasandid, üksikisikud, ettevõtted, ülikoolid ja teaduskeskused, ning innustab kõiki neid jagama oma ideid ja kogemusi ka teistes riikides, et toetada altpoolt lähtuvat käsitlust;

20.

kutsub üles integreerima keskkonnapoliitika ja kliimameetmete prioriteedid teistesse poliitikavaldkondadesse, et maksimaalselt tekitada nendevahelist koostoimet. Samas tunnistab komitee, et samade meetmetega võib ja tuleb püüelda mitmete üksteist täiendavate eesmärkide suunas;

21.

märgib, et kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine eeldab terviklikku käsitlust. See nõuab muutusi paljudes sektorites, nagu liikuvuse, hoonete, toiduainete, jäätmekäitluse, toodete ringlussevõtu ja taaskasutuse ning maa ja linnaalade kasutuse valdkonnas. Samuti on vaja stimuleerida vähest CO2-heidet edendavaid investeeringuid, uuesti keskenduda toodete ja teenuste olelusringi ökoloogilisele jalajäljele ning integreerida säästvad käitumismustrid haridusse ja koolitusse;

22.

kutsub osalisi üles pöörama rohkem tähelepanu kliimavaldkonna teadus- ja uuendustegevusele ja -programmidele ning nõuab, et liikmesriigid tagaksid kõigile kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele piisavad rahalised vahendid selle väljakutsega tegelemiseks;

23.

kutsub seetõttu üles looma sobivad raamtingimused, viimaks kiiresti ellu vajalikud energiainfrastruktuuri muudatused, et võimaldada arukaid võrke, nii et vastavalt kohapealsele olukorrale saaksid kodumajapidamised, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kohalikud omavalitsused ja ühistud saaksid ise toota rohelist energiat ja jagada seda partneritega teistes piirkondades. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kutsuma kokku spetsiaalse konverentsi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning asjaomaste sidusrühmade osalusel, et lükata käima Euroopa energiatootmise ja -jaotuse ümberkujundamine, pakkudes sel viisil teistele raamistikku;

24.

toetab heitkogustega kauplemise süsteeme kliimamuutuste käsitlemise vahendina. ELi kontekstis julgustab komitee liikmesriike kasutama ELi heitkogustega kauplemise süsteemist saadud kogutulu CO2-heite vähendamist käsitlevate teadusuuringute ja keskkonnahoidlike investeeringute toetamiseks;

25.

tuletab meelde, et kui EL tahab olla usaldusväärne ja muutusi juhtiv jõud, peab ta näitama eeskuju, võttes sealhulgas vastu ja viies ellu kaugeleulatuvad ja kohustuslikud eesmärgid, näiteks CO2-heite vähendamise, taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas;

26.

näeb Cancúni tulemustes ülesannet just ka kohaliku ja piirkondliku tasandi jaoks ning võtab siinkohal vastutuse;

27.

väljendab oma valmisolekut pakkuda oma erialaseid eksperdi- ja oskusteadmisi Durbanis toimuvate läbirääkimiste protsessis ja võtta endale aktiivne roll selle kujundamisel;

28.

ootab, et temaga korrapäraselt konsulteeritakse Euroopa ja rahvusvaheliste kliimaläbirääkimiste küsimustes, ning püüab seetõttu teha tihedat koostööd Euroopa Komisjoni, parlamendi ja nõukoguga.

29.

kutsub osalisi üles tagama Durbani kliimakonverentsil ja Rio+ 20 konverentsil vastu võetavate otsuste järjepidevuse;

30.

teeb Regioonide Komitee presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile Poolale ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalistele.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/4

—

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik kodanikud saaksid endale eluaset lubada. Selleks peaks üüritõusud põhinema hindade objektiveerimisel, s.o meetodil, mis tagab kinnisvarahindade mõõduka tõusu, ning kohandada tuleks maksupoliitikat, et vähendada spekulatsioone;

—

tervitab asjaolu, et – nagu on varem nõudnud Regioonide Komitee – esitas komisjon 19. septembril 2011 ettepaneku uueks lähenemisviisiks teatamise kohustusest vabastatud kohalike ja sotsiaalsete üldhuviteenuste ulatuse laiendamiseks (sh sotsiaalelamud). Komitee meenutab sellega seoses, et liikmesriigi ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ülesanne on määratleda üldhuviteenused sotsiaaleluasemepoliitika valdkonnas ning see, kuidas neid pakutakse, ning rõhutab samuti, et komisjon ei ole pädev sotsiaalelamute jagamise tingimuste ega selliste leibkondade kategooriate määratlemisel, kelle sotsiaalseid põhivajadusi ei saa rahuldada üksnes turujõudude abil;

—

nõuab seega, et sotsiaalse ühtekuuluvuse raames säilitataks Euroopa Liidu struktuurifondide abikõlblikkus eluasemete energiasäästlikuks renoveerimiseks, võimaldades igale piirkonnale suuremat paindlikkust selleks eraldatavate vahendite summa osas. Seoses struktuurifondidega tuleb tõhusalt rakendada partnerluse põhimõtet ning innustada liikmesriike tegema prioriteetide seadmisel ja rahaliste vahendite kasutamise üle otsustamisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

—

rõhutab, et puudulikel eluasemetingimustel on oluline mõju tervisele ja et eluaseme kvaliteedi parandamine võimaldab ennetada liiga ülerahvastatud, niiske, külma, halvasti õhutatud eluaseme negatiivseid mõjusid elanike tervisele. Komitee lisab, et eluaseme puudumine on stressi- ja kannatuste allikas, mis mõjutab negatiivselt üksikisikute, perekondade ja ühiskonna elukvaliteeti, tervist ja heaolu.

Raportöör

Alain HUTCHINSON (BE/PES), pealinna Brüsseli piirkonna parlamendi liige

1.

kordab oma toetust Euroopa 2020. aasta strateegiale, mille eesmärk on aruka, kaasava ja säästva majanduskasvu edendamine;

2.

märgib huviga, et eluasemeturgude tasakaal on tunnistatud üheks makromajandusliku järelevalve tulemustabeli potentsiaalseks näitajaks Euroopa uue poolaasta raames, arvestades nende turgude tähtsust Euroopa tasandil suurema finants- ja majandusliku stabiilsuse tagamisel;

3.

meenutab, et taskukohase ja kvaliteetse eluaseme omamine on iga Euroopa Liidu kodaniku põhivajadus ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on rahvastiku jaoks selle vajaduse rahuldamisel peamiseks kontaktpunktiks;

4.

rõhutab sellest lähtuvalt, et isegi kui Euroopa Liidul ei ole selgesõnalisi pädevusi eluasemepoliitika valdkonnas, siis arvestades eluaseme tähtsust Euroopa Liidu ülalnimetatud suurte poliitiliste eesmärkide saavutamisel (majanduslik stabiilsus, võitlus kliimamuutuste vastu ja sotsiaalne kaasatus) ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 sätestatud horisontaalset sotsiaalklauslit ja põhiõiguste harta artiklit 34, tuleb selgitada, kuidas Euroopa poliitikameetmed võivad mõjutada eluaset;

5.

nendib, et lisaks peab kohalikele, piirkondlikele ja riiklike ametiasutustele jääma täielik õigus määrata ise kindlaks oma eluasemepoliitika, eelkõige sotsiaalelamumajanduse poliitika, kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 14 ja selle protokolliga 26, et tagada ka edaspidi kõikvõimalikest saadaolevatest vahenditest rahastatud eluasemepoliitika vastavus inimeste vajadustele, et pakkuda nii kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus seista paremini vastu kogu Euroopa Liidu ühistele suurtele probleemidele;

6.

peab oluliseks, et liikmesriigid võtaksid eluasemepoliitika eest vastutuse ja et ELi poliitikameetmed moodustaksid raamistiku selle eesmärgi saavutamiseks;

7.

tervitab sellega seoses Euroopa Liidu struktuurifondide abikõlblikkuse laienemist sotsiaalelamute energiasäästlikule renoveerimisele ja marginaliseerunud kogukondade eluasemetingimuste parandamisele. Komitee nõuab seepärast, et kõnealune kord säiliks ka pärast 2014. aastat;

8.

tervitab asjaolu, et – nagu on varem nõudnud Regioonide Komitee (1) – esitas komisjon 19. septembril 2011 (2) ettepaneku uueks lähenemisviisiks teatamise kohustusest vabastatud kohalike ja sotsiaalsete üldhuviteenuste ulatuse laiendamiseks (sh sotsiaalelamud). Komitee meenutab sellega seoses, et liikmesriigi ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ülesanne on määratleda üldhuviteenused sotsiaaleluasemepoliitika valdkonnas ning see, kuidas neid pakutakse, ning rõhutab samuti, et komisjon ei ole pädev sotsiaalelamute jagamise tingimuste ega selliste leibkondade kategooriate määratlemisel, kelle sotsiaalseid põhivajadusi ei saa rahuldada üksnes turujõudude abil;

9.

jagab komisjon seisukohta, mille kohaselt tuleb tulevikus vältida kinnisvaramullide teket, kuna need mõjutavad nii sotsiaalset kui ka finantsstabiilsust. Sellega seoses peavad komisjoni pakutud hüpoteeklaenude ühtse turu uued reeglid, mis hõlmavad lepingu allkirjastamisele eelnevat aega ja mille eesmärk on kohandatud raamistiku loomine laenuandmises osalevate turuosaliste jaoks, kaitsma paremini tarbijaid ja eelkõige vaeseid leibkondi paremini kaitsma, jätmata neid samas ilma juurdepääsust eluasemele. Sotsiaalomandile juurdepääsu mudelid (toetatavad ja jälgitavad) on juba olemas ja moodustavad lahutamatu osa sotsiaalelamumajanduspoliitikast, mida uue direktiiviga ei tohiks vähendada (3);

10.

rõhutab, et eluasemete väga kallitest hindadest tekkinud majandusliku tasakaalu puudumine ei piirdu finantssektoriga, vaid ja sellel on märkimisväärne mõju leibkondade tarbimissuundumustele. Euroopas kulutavad vaesed leibkonnad keskmiselt 40 % oma sissetulekutest eluasemele (4) ja küttele ning see osakaal kasvab jätkuvalt;

11.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik kodanikud saaksid endale eluaset lubada. Selleks peaks üüritõusud põhinema hindade objektiveerimisel, s.o meetodil, mis tagab kinnisvarahindade mõõduka tõusu, ning kohandada tuleks maksupoliitikat, et vähendada spekulatsioone;

12.

nõuab, et sotsiaalelamutesse tehtavaid investeeringuid toetataks ning et eluasemesse tehtavate investeeringute riskihindamisel võetaks arvesse sotsiaalelamute spetsiifilist iseloomu – nende puhul ei ole tegemist samade riskidega, mis ülejäänud kinnisvarasektoris;

13.

on seisukohal, et Euroopa Investeerimispank peab oma investeeringuid kõnealusesse sektorisse märkimisväärselt suurendama, kuna kvaliteetne, energiatõhus ja taskukohane eluase on kohaliku majanduse arengu infrastruktuur, eelkõige liikmesriikides, kus ei ole olemas riiklikku eluasemepanka, parandades samas antavate laenude tingimusi, võttes eriti arvesse vajadust luua mõnes piirkonnas oluline üürikorterite kogum, et suuta vastata enim puudustkannatava elanikkonna vajadustele, kellel puudub eluaseme omandamise võimalus;

14.

meenutab, et elamumajandus toodab 40 % kasvuhoonegaaside heitkogustest ja on seega kliimamuutustega võitlemise kontekstis prioriteetne sektor. Komitee tõdeb, et kõnealuste eesmärkide saavutamiseks on esmatähtis parandada üle 30 aasta vanade hoonete seisukorda. Selliste hoonete osakaal moodustab mõnes piirkonnas üle 70 % kõigist hoonetest. Komitee rõhutab, et nelja eluaseme energiasäästlik renoveerimine loob ühe töökoha, ja rõhutab sellest tulenevalt selle sektori positiivset ja struktuurilist mõju kohalikule tööhõivele, majanduskasvule ja keskkonnale;

15.

nõuab seega, et sotsiaalse ühtekuuluvuse raames säilitataks Euroopa Liidu struktuurifondide abikõlblikkus eluasemete energiasäästlikuks renoveerimiseks, võimaldades igale piirkonnale suuremat paindlikkust selleks eraldatavate vahendite summa osas. Seoses struktuurifondidega tuleb tõhusalt rakendada partnerluse põhimõtet ning innustada liikmesriike tegema prioriteetide seadmisel ja rahaliste vahendite kasutamise üle otsustamisel koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

16.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni prioriteedi üle energiat säästa ja tõhusamalt kasutada ning on seisukohal, et Euroopa energiatõhususe direktiiv (5) tuleb subsidiaarsuse põhimõtet järgides konsolideerida. Komitee nõuab, et Euroopa Parlament ja nõukogu tagaksid, et energiatarbimise ja kütteostuvõimetuse vähendamise kohustustel oleks positiivne mõju haavatavatele leibkondadele ja et renoveerimise toetamise meetmete eesmärk oleks eeskätt kütuseostuvõimetuse vähendamine, luues selleks spetsiaalsed üleriigilised või piirkondlikud fondid;

17.

rõhutab muuhulgas, et tehnilise abi programme nagu ELENA (kohalike energiatõhususe kavade koostamine) või erifonde nagu JESSICA (linna ühtse arengu fond, mis kasutab struktuurifondide vahendeid), kaks peamist vahendit linnapeade pakti elluviimisel, mille kaasalgataja on Regioonide Komitee, tuleb järgmisel programmeerimisperioodil jätkata ja neile uus hoog anda;

18.

toetab komisjoni lähenemisviisi, mille eesmärk on vähendada meie eluviisi ja majanduse korraldamise keskkonnamõju, nagu komisjon selgitab oma juhtalgatuses „Ressursitõhus Euroopa” (KOM(2011) 21 lõplik), ning märgib, et eluasememajandus, ruumiline planeerimine ja linnade taaselustamise poliitika peavad aktiivsemalt osalema selle eesmärgi saavutamisel;

19.

tervitab komisjoni soovi investeerida majanduse ajakohastamisse ning pakkuda kõigile kodanikele juurdepääsu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele – ühiskonnas aktiivse osalemise vahenditele;

20.

juhib tähelepanu sotsiaaleluasemete nõudluse kasvule kõigis vanuse- ja elanikkonnarühmades ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasuvale koormale, mis tuleneb püüdlustest vastata eri rahvastikurühmade vajadustele. Komitee nõuab, et vananeva rahvastiku vajaduste rahuldamiseks arendatavad teenused oleksid hästi kooskõlas selle rahvastikurühma vajadustega ning tehniliselt ja majanduslikult kättesaadavad. Komitee märgib, et eakad inimesed vaesuvad kõigis Euroopa riikides ja kutsub sellega seoses üles looma aktiivse vananemise Euroopa uut innovatsioonipartnerlust, mis koordineeriks selle valdkonna teadusuuringute jõupingutusi ja keskenduks eelkõige taskukohaste lahenduste arendamisele, et võimaldada eakatel inimestel võimalikult kaua oma koju jääda. Tuleb arvestada tõsiasja, et olemasolevatele eluasemetele juurdepääsu tingimuste parandamine kujutab endast arukat ja teostatavat viisi kõnealuste abivajaduste vähendamiseks, soodustades inimeste võimalusi jääda elama oma kodudesse ja lihtsustades inimeste taasintegreerimist ühiskondlikku ellu tänu iseseisva elu elamise võimaluste parandamisele;

21.

kordab vajadust asetada kodanikud homseid linnasid („arukad linnad”) arendavate katseprogrammide keskmesse, mis sisaldab sotsiaalse kaasatuse aspekti ja soodustab kasutajate osalemist projektides, tunnustades nii nende peamise osaleja rolli linnade muutmises, mis peavad säästvuse huvides tagama sotsiaalse ühtekuuluvuse;

22.

on seisukohal, et arendada tuleb laiaulatuslikumaid programme, et suurendada passiivmajade ehitamise tehnoloogiate kasutajatepoolset omaksvõttu ja lisaks tehnoloogilistele teadusuuringutele on vaja ka, et Euroopa rahastustest toetataks meetmeid nähtavuse suurendamiseks ja kasutajate/tarbijate kaasamiseks;

23.

tervitab infotehnoloogia ja kaughoolduse (tele-care) edusamme eakate ja puuetega inimeste toetamisel nende kodudes

24.

toetab Euroopa Liidu eesmärki vähendada vaesust 2020. aastaks, mis nõuab, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused viiksid ellu ambitsioonikaid kavasid;

25.

rõhutab, et puudulikel eluasemetingimustel on oluline mõju tervisele ja et eluaseme kvaliteedi parandamine võimaldab ennetada liiga ülerahvastatud, niiske, külma, halvasti õhutatud eluaseme negatiivseid mõjusid elanike tervisele. Komitee lisab, et eluaseme puudumine on stressi- ja kannatuste allikas, mis mõjutab negatiivselt üksikisikute, perekondade ja ühiskonna elukvaliteeti, tervist ja heaolu;

26.

nõuab, et eluaseme mõõde oleks kõnealuste programmide sammas ja sellega kaasneks kohased investeeringud ja poliitikameetmed, mille eesmärk on suurendada taskukohaste ja inimväärsete eluasemete pakkumist nii eluaseme omandamise kui ka üürimise vormis;

27.

soovib, et EUROSTATi näitajaid sotsiaalse kaasatuse eluasemega seotud mõõtme kohta (hind, kvaliteet) avaldataks korrapäraselt, et hinnata sooritatud edusamme, ning et neid täiendataks kohaliku ja piirkondliku statistikaga;

28.

on seisukohal, et on oluline lahendada kodutuse probleem (6) ja sellesse tuleb koordineeritult kaasata kõik poliitikameetmed, mis mõjutavad kodutuse küsimust. Komitee tervitab sellega seoses Euroopa Parlamendi resolutsiooni ELi kodutuse kaotamise strateegia kohta (7) ja kutsub Euroopa Komisjoni üles seda viivitamatult ellu viima;

29.

soovib, et sotsiaalset innovatsiooni toetaks vaesusevastane platvorm, aga ka teadusuuringute raamprogramm, et katsetada eluasemele juurdepääsu parandamise ja kodutuse vastu võitlemise (8) poliitikate juhtimise uusi vorme;

30.

toob huviga esile Euroopa Liidu Belgia eesistumise ajal korraldatud kodutust käsitlenud konsensuskonverentsi žürii soovitused ning meenutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üliolulist rolli nii partnerluste loomisel asjaomaste osalejatega kui ka taskukohase eluaseme pakkumise suurenemisel, mis on vajalik, kuigi ebapiisav tingimus kodutusega võitlemiseks;

31.

toetab vajadust arendada välja diferentseeritud eluasemelahendused, et vastata üha erinevamatele vajadustele, ning pakkuda üleminekulahendusi üürimise ja eraomanduse vahel, nt kooperatiivid, kaasomand, land trust communities jne, ning nõuab, et liikmesriigid toetaksid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi pakkumise mitmekülgsuse säilitamisel ja tugevdamisel, võttes arvesse eluasemete renoveerimiseks vajalikke mehhanisme, soodustamata sealjuures omandile juurdepääsu eluasemele juurdepääsu teiste vormide arvelt;

32.

nõuab, et komisjoni sotsiaalset ettevõtlust käsitlevas teatises, mille avaldamine on kavas 2011. aasta lõpus, määratleks sotsiaalsete ettevõtete pakutavad võimalused taskukohaste eluasemete pakkumise arendamiseks;

33.

rõhutab, et oluline on ennetada ja vähendada elamupiirkondade kahjulikku diferentseerumist linnaplaneerimis- ja sotsiaalpoliitiliste meetmete alusel;

34.

märgib, et lisaks võimalusele kasutada Euroopa Liidu struktuurifonde marginaliseeritud elanikkonnarühmade eluasemeküsimuste lahendamiseks – meede, mis tuleks järgmisel programmeerimisperioodil jätkata, kuna see vastab vajadusele kõrvaldada elamiskõlbmatud eluasemed – on vaja Euroopa Liidu struktuurifonde ka paremini integreerida (ESF/ERF), et toetada ebasoodsas olukorras linnaosade säästvat arengut (9). Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et linnaosade taaselustamisega ei tohi siiski kaasneda gentrifikatsiooni nähtust, ja et ellu tuleb viia sotsiaalse mitmekesisuse kavasid, et tagada sotsiaalne ühtekuuluvus;

35.

palub liikmesriikidel tagada, et jätkuksid eluasemepoliitika eest vastutavate ministrite mitteametlikud kohtumised kui arvamuste vahetamise ning riikide poliitikate ja olukordade parema mõistmise foorumid, aga ka selleks, et määrata kindlaks seisukohad teemade kohta, mis avaldavad otsustavat mõju liikmesriikide eluasemepoliitikale, eriti selle rahastamisele;

36.

teeb ettepaneku, et EUROSTAT tegeleks spetsiifilise eurobaromeetri uuringuga eluasemetingimuste ja -hindade kohta, arvestades eluaseme tähtsust Euroopa Liidu kodanike igapäevaelus;

37.

teeb linnade eluasemeküsimusi käsitlevale Euroopa Parlamendi laiendatud töörühmale ettepaneku korraldada koos Regioonide Komiteega korrapäraselt koosolekuid Euroopa poliitikavaldkondade eluaseme mõõtme ja eelkõige linnapoliitika teemal.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/8

—

rõhutab, et makropiirkondlik strateegia ei saa hõlmata kõiki poliitikavaldkondi, vaid peab keskenduma eelkõige sellesama makropiirkonna väljakutsetele ja probleemidele, mis tuleb kindlaks määrata koostööpartnerite ühises hinnangus, ning tuletab meelde, et makropiirkonnal kui funktsionaalsel territooriumil ei ole rangelt kehtestatud piire, vaid makropiirkondade määratlus on väga tihedalt seotud nende ühiste väljakutsetega, millega kavatsetakse tegeleda;

—

leiab, et selline lähenemine võib anda territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile konkreetse sisu;

—

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia oluline lisaväärtus seisneb selles, et rõhutatakse ELi tähelepanu Lääne-Balkani riikidele, olles oluline tegur alade leppimisel ning andes panuse nende Euroopa integratsiooni;

—

tuletab meelde, et strateegiaga kaetud geograafiline ala hõlmab kolme liikmesriiki (Itaalia, Kreeka ja Sloveenia), kahte kandidaatriiki (Horvaatia ja Montenegro) ja kolme võimalikku kandidaatriiki (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning Serbia); rõhutab, et merelise mõõtme kõrval peab makropiirkondlik käsitlus arvestama kõiki Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna praeguseid olulisemaid küsimusi (keskkonna kaitsmine ja säilitamine, energia, kliimamuutused, teadus- ja uuendustegevus jne);

—

tuletab meelde, et Euroopa Komisjoni nn „kolme ei” põhimõttele (ei uusi eeskirju, ei uusi institutsioone ega täiendavaid vahendeid) tuleks samuti lisada nn „kolme jaa” põhimõte: makropiirkondade olemasolevate eeskirjade kohaldamine ja kontroll; kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja liikmesriikide platvormi, võrgustiku või territoriaalse rühmituse loomine; ELi olemasolevate rahaliste vahendite kooskõlastatud tõhus kasutamine.

Raportöör

Gian Mario SPACCA (IT/ALDE), Marche maavanem

1.

tunneb heameelt, et Euroopa Ülemkogu võttis 2009. aasta oktoobris vastu Läänemere makropiirkonna strateegia. Sellega algatati protsess, mille abil on mõned Euroopa piirkonnad leidnud või leidmas makropiirkondlike strateegiate vahendis ühe võimaliku lahenduse tasakaalustatud ja säästva arenguga seotud probleemidele;

2.

tuletab meelde, et ta on algusest peale edendanud Euroopa makropiirkondlike strateegiate väljatöötamist, sest nende algatustega edendatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist, tingimusel, et neil on ELi lisaväärtus;

3.

tunneb heameelt, et 13. aprillil 2010. aastal Regioonide Komitee korraldatud konverentsil „Euroopa makropiirkonnad: integratsioon territoriaalse koostöö kaudu” kinnitasid paljud Euroopa piirkonnad huvi selle teema vastu. Konverentsil peetud arutelu ja mõttevahetuse põhjal võib järeldada, et makropiirkonnad võivad olla territoriaalse koostöö innovaatiline vorm piirkondade- ja riikidevahelisel tasandil, mille abil saab parandada poliitilise tegevuse sidusust ja kooskõlastamist eri valdkondades ning muuta raha kasutamine ratsionaalsemaks, väärtustada mitmetasandilise valitsemise põhimõtetele tuginedes kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja kaasata ulatuslikult kodanikuühiskonna organisatsioonid;

4.

leiab, et makropiirkondlik lähenemisviis võib tänu meetoditele ja tegevusvaldkondadele olla tihedalt seotud Euroopa Liidu teiste strateegiliste poliitikavaldkondadega, nagu Euroopa 2020. aasta strateegia, ühtekuuluvuspoliitika ja integreeritud merenduspoliitika;

5.

rõhutab, et oma eripära tõttu ei saa makropiirkondlik strateegia hõlmata kõiki poliitikavaldkondi, vaid peab keskenduma eelkõige sellesama makropiirkonna väljakutsetele ja probleemidele, mis tuleb koostööpõhimõtteid ja subsidiaarsuse põhimõtet ühendades kindlaks määrata koostööpartnerite ühises hinnangus;

6.

rõhutab, et makropiirkonnal kui funktsionaalsel territooriumil ei ole rangelt kehtestatud piire, vaid makropiirkondade määratlus on väga tihedalt seotud nende ühiste väljakutsete olemuse ja hulgaga, millega kavatsetakse tegeleda, seepärast tuleks need kujundada lahendatavate probleemide osas tehtava koostöö konkreetsete kriteeriumide alusel (vastastikuse geograafilise seotuse alusel). See peaks tagama paremad sidemed teiste piirkondadega, näiteks Kesk-Euroopa, Alpide ja Doonau piirkonnaga;

7.

leiab, et sellest küljest vaadatuna võib makropiirkondlikust strateegiast kujuneda oluline vahend Lissaboni lepingus kindlalt toetatud territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile konkreetse sisu andmiseks, et tugevdada nn uute ja vanade liikmesriikide ning kolmandate riikide ja piirkondade ühistele huvidele tuginedes kandidaatriikide ja võimalike kandidaatriikide ühinemisprotsessi Euroopa Liiduga, nagu seda on juba tõestanud Euroopa Liidu Läänemere ja Doonau piirkonna strateegiad;

8.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia oluline lisaväärtus seisneb selles, et rõhutatakse ELi tähelepanu Lääne-Balkani riikidele, nagu toimus varem Kesk- ja Ida-Euroopa riikide integratsiooni puhul;

9.

märgib, et Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia on oluline tegur Aadria mere ja Joonia mere idapoolsete alade leppimisel, ning et samal ajal tunnustatakse ühendavaid väärtusi, mis on sajandeid neid rannikualasid ühendanud, ning leitakse need uuesti üles;

10.

rõhutab, et makropiirkondliku strateegia täiendav väärtus on ka võimalus tugevdada piirkondlikku koostööd nendes piirkondades, mis kuuluvad ka Vahemere ulatuslikuma piirkonna alla, ning anda panus nende Euroopa integratsiooni;

11.

rõhutab, et makropiirkonnad ei kujuta endast Euroopa Liidu täiendavat institutsioonilist tasandit, vaid võrgustikku, tegevusvormi või pigem ühist meedet, mis hõlmab Euroopa, riigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi eri osalejaid, poliitikavaldkondi ja rahastamisprogramme. Seega on soovitav kõigi osapoolte, vahendite ja algatuste paindlik ja mittebürokraatlik võrkude loomine;

12.

täheldab, et Aadria mere ja Joonia mere piirkonna puhul on tegemist rahvusvahelise vesikonna ja rahvusvahelise piirkonnaga. Nii ajaloolisest, geograafilisest, majanduslikust, keskkonnaalasest kui ka sotsiaalsest vaatepunktist on riikidevahelised suhted olnud seal alati kesksel kohal. Aadria meri ja Joonia meri on Euroopa suured merendus- ja mere(öko)piirkonnad, mis külgnevad teineteisega ja suubuvad Vahemerre, mis on poolsuletud meri, kus vee uuenemise määr on madal;

13.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere makropiirkond hõlmab ELi rannikuäärseid liikmesriike, kandidaatriike ja võimalikke kandidaatriike. Tegemist on majanduslikus, keskkonnaalases ja kultuurilises mõttes äärmiselt eripalgelise piirkonnaga. Lisaks ühise kultuuripärandi jagamisele mõjutab Aadria mere ja Joonia mere piirkonda veelgi rohkem nimetatud Lääne-Balkani riikide käimasoleva ühinemisprotsessiga kaasnev inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine;

14.

tuletab meelde, et strateegiaga kaetud geograafiline ala hõlmab kolme liikmesriiki (Itaalia – eeskätt selle Aadria mere ja Joonia mere piirkonnad, Kreeka ja Sloveenia), kahte kandidaatriiki (Horvaatia ja Montenegro) ja kolme võimalikku kandidaatriiki (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning Serbia). Selle piirkonna pindala on mereala välja jättes peaaegu 450 000 ruutkilomeetrit ja seal elab umbes 60 miljonit inimest. Kõnealune piirkond, mis ulatub mere vesikonnast kaugemale, sobib piirkondi, rahvaid ja institutsioone ühendava olemuse tõttu hästi ühise strateegia koostamiseks, mille abil on võimalik luua võimalusi säästvaks arenguks ning optimeerida ideede, isikute, kaupade ja teenuste vahetust;

15.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere piirkond on poolsuletud meri ja tulevikus võib sellest üha suuremal määral saada Euroopa Liidu sisemeri. See on Läänemere piirkonnaga sarnane merepiirkond, sest mõlemal merel on sarnased probleemid ja väljakutsed: mõlemad toimivad ühenduslülina liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning samas on neil mõlemal ka looduslik veeühendus Doonau piirkonnaga;

16.

rõhutab, et kõik Euroopa piirkonnad on omavahel seotud ja seega on Läänemere ja Doonau alade soovitav ühendamine Aadria mere ja Joonia mere piirkonnaga loomulik jätk ja võimalus tugevdada Euroopa territoriaalse koostöö poliitikat;

17.

võtab teadmiseks, et Aadria mere ja Joonia mere piirkond on 1970ndate lõpust kaasatud paljudesse organisatsioonidesse ja algatustesse, millest kõige tähtsamad on järgmised:

Lisaks on olemas mitmeid infrastruktuurivõrgustikke (nt North Adriatic Port Association – N.A.PA.) ja kultuuri-, haridus- ja koolitusvõrgustikke;

18.

tuletab meelde, et piirkonnas viiakse ka ellu olulisi Euroopa Liidu meetmeid, mida rahastatakse temaatilise koostöö programmidest (transport, energia, keskkond jne), Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika riiklikest ja piirkondlikest programmidest (eesmärgid 1 ja 2) ning Euroopa territoriaalse koostöö programmidest, nagu Aadria mere programm IPA CBC ning vastavad piiriülese koostöö programmid (nt Itaalia – Sloveenia, Kreeka – Itaalia) ja riikidevahelise koostöö programmid, Kesk- Euroopa programm (CENTRAL EUROPE - CE), Kagu-Euroopa programm (SOUTH EAST EUROPE – SEE), Vahemere programm (MED), Alpide piirkonna programm (ALPINE SPACE), Euroopa Regionaalarengu Fondi ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kaudu. Tungiv vajadus Euroopa Liidu makropiirkonna strateegia järele ja selle lisaväärtus seisneb eelistes, mis tulenevad kõnealuste programmide ning riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil elluviidud programmide tugevast vastastikusest seotusest ning Euroopa Investeerimispanga investeeringutest, kohalikust krediidisüsteemist ja erasektori osalejatest. Komitee rõhutab sellega seoses, et sellises protsessis ei saa piirduda valitsustevahelise lähenemisviisiga, vaid see nõuab poliitilise ja institutsioonilise hoova ning ELi institutsioonide eksperditeadmiste viivitamatut kasutamist;

19.

rõhutab, et kõnealune ulatuslik suhtevõrgustik on oluline viitepunkt ja vajalik alus kohaliku ja regionaalpoliitika Euroopa mõõtme arendamiseks. Piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise partnerlussüsteemi toetamine muutub piirkondlikul tasandil strateegiliselt oluliseks ja see aitab kaasa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning keskvalitsuse dialoogi- ja koostöövahendite struktureerimisele kooskõlas Lissaboni strateegiaga;

20.

leiab, et Aadria mere ja Joonia mere algatuses võib selle eripära ja eriti huvi tõttu, mida tema liikmesriigid vete ja rannikualade kaitsega seotud teemade vastu üles näitavad, esile kerkida tõeline Vahemere mõõde. Samas võib algatuse geograafiline mõõde ja sellega seotud küsimused anda lisaväärtust piirkonna stabiliseerimisprotsessi ja eelkõige Euroopa ala integreerumispüüdlustele, dubleerimata samas teisi institutsioone, mille struktuur ja tähtsus on teistsugused;

21.

tuletab meelde, et Aadria mere ja Joonia mere nõukogu, mille moodustavad algatuses osalevate riikide välisministrid, võttis 5. mail 2010. aastal Anconas vastu deklaratsiooni, milles nad toetasid Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia ettepanekut ning kutsusid makropiirkonda kuuluvaid ELi liikmesriike (Itaaliat, Kreekat ja Sloveeniat) üles töötama selle nimel, et ettepanek kiidetaks Euroopa Liidu institutsioonides heaks;

22.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere piirkonna nõukogu võttis 23. mail 2011 vastu veel ühe deklaratsiooni, milles tervitatakse Euroopa Ülemkogu 13. aprilli 2011. aasta otsust, milles kutsutakse liikmesriike üles jätkama tööd tulevaste makropiirkondadega ja kinnitatakse nõukogu toetust Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegiale, mis tuleb ellu viia koostöös Euroopa Komisjoniga ning riiklike, piirkondlike ja kohalike institutsioonide osalusel;

23.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere algatuses osalevate riikide parlamentide esimehed võtsid VIII konverentsil 29. aprillil 2010. aastal Baris (Itaalias) ja IX konverentsil 11. aprillil 2011. aastal Budvas (Montenegros) vastu lõppdeklaratsioonid, milles kinnitatakse, et parlamendid kohustuvad tegema rohkem jõupingutusi, et anda panus algatuses osalevate Lääne-Balkani riikide EL-iga ühinemise protsessi, ning kutsutakse Euroopa Liidu institutsioone üles arendama Euroopa kaguosas Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegiat;

24.

tuletab meelde, et strateegiasse kaasatud territooriumide funktsionaalne keskus on Aadria meri või Joonia meri. Aadria mere vesikonna kahe ranniku ja sisemaa maastiku ja keskkonna vahel on olulised erinevused, mis on tingitud geomorfoloogilistest iseärasustest, linnaarengu tugevast survest ja demograafilistest erinevustest. Piirkonnal on tihedad sidemed ja vastastikune mõju ka Austria ning Vahemere piirkonna ida- ja keskosaga;

25.

nendib, et mõned rannikualad on kõrge linnastumise määraga ning eelkõige on linnad koondunud tööstuspiirkondade ja turismipiirkondade ümbrusesse. Tootliku kasutamise ülemäärane surve, kohalik nõudlus ning sellest tulenevad muutused ranniku elupaikades on põhjustanud linnastumisest tuleneva ulatusliku ülekoormuse ja looduskeskkonna pideva vähenemise. Sellest hoolimata on seal erakordseid ökoloogilisi paiku ning riiklikke ja piirkondlikke looduskaitsealasid;

26.

märgib, et mõned rannikualad pakuvad looduse ja keskkonnapärandi järjepidevust, mida nüüdsel ajal ohustavad järjest rohkem arenguprotsessid. Piirkonnas on täheldatavad kanalisatsiooni ja jäätmete kõrvaldamise süsteemide puudumine, ranniku järjest suurenev linnastumine ning transpordi, tööstusprotsesside ja energiatootmise saasteainetest tekkiv pidev õhusaaste;

27.

rõhutab, et laiemas plaanis on Euroopa Liidu Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia väärtuslik vahend mitte ainult asjaomase piirkonna jaoks, vaid kogu ELi jaoks tervikuna, kuna see on täiesti kooskõlas ELi aruka, säästva ja kaasava majandusarengu strateegiliste suunistega ning eeskätt ELi 2020. aasta strateegiaga. Aadria mere ja Joonia mere piirkonna strateegia peaks alustama tegevust 2012.–2013. aastal, mis võimaldab eelnimetatud kooskõlastamist ja tagab suurima sidususe järgmise mitmeaastase finantsperspektiivi prioriteetidega, sellega seotud ühiste strateegiliste raamistike ja rakenduskavadega;

28.

leiab, et kui soovitakse määratleda Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia peamist eesmärki, siis on see „ühendada ja kaitsta”: ühendada makropiirkonna territooriumid, et tugevdada säästvat arengut, kaitstes samas habrast mere-, ranniku- ja sisemaa keskkonda. ELi kaks olemasolevat makropiirkondade strateegiat (Läänemere ja Doonau piirkonna strateegia), ELi Aadria mere ja Joonia mere piirkonna strateegia ning ELi tulevased strateegiad (1) võivad luua ka infrastruktuurialaseid seoseid ja koostoimet, millele viidatakse üldasjade nõukogu 13. aprilli 2011. aasta järelduste punktis 18. See peaks moodustama ideaalse telje Euroopa põhja-lõuna suunal ning sellega seoses võiks Aadria mere ja Joonia mere makropiirkond, kuhu võiks kuuluda ka Vahemere piirkonna ida- ja keskosa, tugevdada ja lihtsustada ülejäänud maailma juurdepääsu Kagu-Euroopale tänu Euroopa Komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatises KOM(2011) 500 ette nähtud Läänemere ja Aadria mere koridori pikendamisele ja selle ühendamisele mitmeliigiliste võrgustikega. Võimaliku suure territoriaalse kattuvuse tõttu Aadria mere ja Joonia mere strateegia ja Doonau piirkonna strateegia vahel peaks Euroopa Komisjon ette nägema vastavad kooskõlastusmehhanismid;

29.

leiab, et mere vesikond on määratluse järgi ühine ressurss, mis ühendab omavahel sellega külgnevaid riike ja piirkondi ning on ka nende ühine vara, mida kõik peavad hoidma. Meri nõuab siiski ka ühist sekkumist, et luua heaolu ja tagada areng. Meri on habras süsteem, eriti Aadria meri ja Joonia meri, mis on sisemered, mille vee uuenemise määr on madal ja mis on ühendatud Vahemerega, mis on omakorda poolsuletud meri. Aadria mere ja Joonia mere keskkonna säilitamiseks tuleks Aadria mere ja Joonia mere strateegiasse kaasata asjakohased merestrateegiad;

30.

nendib, et sellest perspektiivist võib Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonda käsitleda merekogukonnana. Seega ei too strateegia kaasa mitte ainult planeerimisdokumente, vaid ka meetmeid – konkreetseid, nähtavaid meetmeid piirkonna ees seisvate väljakutsete lahendamiseks. Riigid, piirkonnad ja teised sidusrühmad peavad juhtivate partneritena võtma vastutuse konkreetsete prioriteetsete valdkondade ja juhtprojektide eest, mis juhinduvad üleeuroopaliste koridoride loogika järgi merendus-, transpordi- ja sadamate poliitika integreeritud lähenemisviisist;

31.

rõhutab, et merelise mõõtme kõrval peab makropiirkondlik käsitlus arvestama kõiki Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna praeguseid olulisemaid küsimusi alates keskkonna kaitsmisest ja säilitamisest, energiast, kliimamuutustest, teadus- ja uuendustegevusest, veealuste ja kultuuriliste ressursside kaitsest kuni konkurentsivõime ja töökohtade loomise, kaubanduse, logistika ning Aadria mere ja Joonia mere piirkonna avaliku sektori juhtide koolituseni;

32.

tuletab meelde Euroopa Komisjoni seisukohta, mille kohaselt peab makropiirkondade strateegiate koostamisel praegu arvesse võtma nn „kolme ei” põhimõtet: ei uusi eeskirju, ei uusi institutsioone ega täiendavaid vahendeid. Komitee leiab siiski, et sellele põhimõttele tuleks samuti lisada nn „kolme jaa” põhimõte: makropiirkondade olemasolevate eeskirjade kohaldamine ja kontroll ühisel kokkuleppel; kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja liikmesriikide platvormi, võrgustiku või territoriaalse rühmituse loomine, milles osaleksid ka sidusrühmad ja mille eest vastutaksid ELi institutsioonid; ELi olemasolevate rahaliste vahendite kooskõlastatud tõhus kasutamine makropiirkondade strateegiate väljatöötamiseks ja elluviimiseks;

33.

nõuab, et Euroopa Ülemkogu teeks Euroopa Komisjonile ülesandeks töötada ajavahemikus 2012–2013 välja Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia. Kui arutelu on piisavalt edasi arenenud, siis kujutab strateegia endast Euroopa tasandil ühenduse institutsioonide vastutustundlikku valikut, sest sel viisil on võimalik jõuda konsensusele ja samal ajal võtta praktiline lähenemisviis makropiirkonna strateegia kolme telje suhtes, mille kaudu avaldada mõju uuele, 2014.–2020. aasta programmiperioodile;

34.

nendib, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte osas on Läänemere ja Doonau piirkonnaga sarnaselt ka Aadria mere ja Joonia mere piirkonna puhul võimalik kindlaks määrata Euroopa strateegia, milles kasutatakse mitmeid juba olemas olevaid koostöövõrke ning mitmesuguseid juba käimasolevaid algatusi, programme ja projekte, kohandatakse ja kooskõlastatakse eri sidusrühmade käsutuses olevaid vahendeid ja aidatakse tugevdada nii riikidevahelist kui ka riigisisest integratsiooniprotsessi, sest kodanikuühiskond kaasatakse rohkem otsustusprotsessi ja konkreetsete meetmete rakendamisse;

35.

rõhutab, et neil tingimustel võib Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia olla suurepärane praktikas elluviidav „mitmetasandilise valitsemise” näide, kuna see loob koostöö- ja suhtlusvõimaluse kõigile neile, keda selle piirkonna suured väljakutsed puudutavad;

36.

tuletab meelde, et praeguses etapis, mil enamik meetmetest põhineb Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevusvaldkondadega seotud õiguslikul alusel, peaks komisjon kõigepealt piirduma konkreetsete meetmete pakkumisega, mis arendatakse seejärel edasi kõikide asjaomaste haldustasandite koostöös vastavalt nende volitustele ja kohustustele. Hiljem võib komisjonil olla kooskõlastav, kontrolliv, strateegia elluviimist hõlbustav ning järelmeetmeid läbiviiv roll. Selle ülesande täitmiseks peaks komisjon võimalikult suures ulatuses kasutama sobivaid olemasolevaid struktuure;

37.

märgib, et Aadria mere ja Joonia mere piirkonna nõukogus (Aadria mere ja Joonia mere piirkonna riikide välisministrite nõukogus) vastu võetud deklaratsiooni ning pakilisi probleeme ja praegusi väljakutseid arvesse võttes tuleks Euroopa Liidu Aadria mere ja Joonia mere strateegia koostamist viivitamatult alustada. Komitee kutsub seetõttu Euroopa Ülemkogu üles andma strateegia koostamise volitused Euroopa Komisjonile;

38.

palub Euroopa Parlamendil anda Aadria mere ja Joonia mere algatuses osalevate riikide parlamentide esimeeste konverentsil väljaantud deklaratsioonide alusel ning ELiga ühinemisprotsessi lõpuleviimise strateegilist väärtust arvestades oma tugev poliitiline panus Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonda käsitleva Euroopa Liidu strateegia käivitamisse;

39.

kutsub Euroopa Parlamenti, kes koostab praegu integreeritud merenduspoliitika elluviimise, territoriaalvete haldamise ja transpordipoliitika kohta olulisi õigusakte, üles võtma arvesse Aadria mere ja Joonia mere makropiirkondlikku mõõdet;

40.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia on täielikult kooskõlas piirialade koostööle suunatud euroregioonide loomisega, samuti ELi struktuuride arendamisega piiriüleste, riikidevaheliste või piirkondadevaheliste projektide raames Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) õiguslikus vormis;

41.

soovitab, et makropiirkondlikud strateegiad oleksid täiel määral Euroopa Liidu poliitika ja eelkõige 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika territoriaalse koostöö valdkondade nimekirjas (eriti seoses piiriülese ja riikidevahelise koostööga), et järgmise programmiperioodi (2014–2020) piirkondlikud rakenduskavad saaksid anda oma panuse makropiirkondlike strateegiate tõhusasse rakendamisse;

42.

kutsub komisjoni üles kooskõlas üldasjade nõukogu 13. aprilli 2011. aasta järelduste punktiga 21 ja 23.–24. juunil 2011 kogunenud Euroopa Ülemkogu järeldustega ning võttes arvesse seda, et riiklikud ja kohalikud institutsioonid on juba pikka aega töötanud makropiirkondliku strateegiaga, asuma kohe hoolikalt jälgima käimasolevaid Aadria mere ja Joonia mere piirkondi käsitlevaid strateegilisi projekte, mis on heaks kiidetud või heaks kiitmisel. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni taas üles järgima käesoleva arvamuse punktis 32 kirjeldatud „kolm jaa” põhimõtet;

43.

peab hädavajalikuks analüüsida täiendavalt makropiirkondade rolli ja funktsiooni, mis tuleks asjaomases rohelises raamatus kindlaks määrata, nagu juba paluti Euroopa Komisjoni 2010. aasta õigusloome- ja tööprogrammi käsitlevas resolutsioonis;

44.

rõhutab, et Aadria mere ja Joonia mere strateegia põhineb subsidiaarsuse põhimõtte rakendamisel. Strateegias käsitletakse valdkondi ja probleemseid küsimusi, mida ei saa lahendada üksnes kohalikul, piirkondlikul või liikmesriigi tasandil;

45.

rõhutab, et kõnealune strateegia tuleb koostada laialdase avaliku arutelu raames. Avalik arutelu tuleks läbi viia ELi Läänemere ja Doonau piirkonna strateegiatest saadud kogemusi arvestades ja tihedas koostöös kõnealuse valdkonna võrgustike ja organisatsioonide ning Regioonide Komitee kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajaga ning teiste oluliste koostööpartneritega;

46.

tuletab meelde, et läbipaistvust, nähtavust ja makropiirkondlike strateegiate vahel heade tavade vahetamist käsitleva üldasjade nõukogu 13. aprilli 2011. aasta soovituse kohaselt koostavad Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna partnerorganisatsioonid järgmisel Open Days üritusel 2011. aastal makropiirkondadega seotud teemade analüüsi ja uurivad eriti Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna strateegia ettepanekut. Sellega seoses toimub arutelu, milles osalevad partnerorganisatsioonide 13 kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse esindajat ning korraldatakse avaliku ja erasektori partnerluste seminar, kus tutvustatakse koostamisel olevaid projekte;

47.

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev omaalgatuslik arvamus Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, nõukogule praegusele eesistujariigile ja selle kolmele partnerile, kellest saavad järgmised eesistujariigid.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/14

—

on arvamusel, et arukas reguleerimine peaks tähendama vähem bürokraatiat ja halduskoormust mitte ainult kodanikele ja sidusrühmadele, vaid ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Kuid komitee on vastu reguleerimise ainult kvantitatiivsele mõõtmisele;

—

märgib, et üha enam viidatakse aruka reguleerimise kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele ning Regioonide Komitee asjaomasele tegevusele ja pädevusele, tunnistades selle kaudu Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ELi poliitika kujundamisel ja õigusaktide rakendamisel;

—

kutsub Euroopa Komisjoni ja teisi ELi institutsioone üles pöörama rohkem tähelepanu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele õigusaktide väljatöötamisel, nende mõju hindamisel või ELi poliitika ja eesmärkide elluviimiseks vajalike lahenduste leidmisel;

—

leiab, et lisaks Euroopa Liidu territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3) nõuavad nii Lissaboni lepingu horisontaalsed klauslid sotsiaalsete (ELi toimimise lepingu artikkel 9) ja keskkonnanõuete kohta (artikkel 11) kui ka Euroopa 2020. aasta strateegia kolm põhieesmärki mõjuhinnanguid, kus analüüsitakse tasakaalustatult eeskirjade tagajärgi territoriaalsest, majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna seisukohast;

—

väljendab oma valmisolekut aidata mõjuhinnangute ettevõtmistes ELi institutsioone, kui on vaja andmeid kohalikelt ja piirkondlikel omavalitsustelt, tuletades samas meelde komitee piiratud ressursse ja põhiülesannet;

—

leiab, et ELi institutsioonid peaksid järgima mõju hindamisel ühist käsitust ning et Regioonide Komitee peaks olema selle ühise käsituse koostamisse kaasatud;

—

kiidab heaks kavatsuse vaadata läbi Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni koostööleping. Seejuures tuleb arvesse võtta Lissaboni lepingust tulenevaid institutsionaalseid muutusi, vajadust rakendada mitmetasandilist valitsemist ja komitee poliitilise rolli arengut, samuti tagada koostöö parandamine ja arendamine mõju hindamisel ning luua mehhanism, mille kaudu saaks komitee anda oma panuse iga-aastasse aruandesse parema õigusloome kohta.

Raportöör

Graham TOPE (UK/ALDE), Londoni Suttoni linnaosavalitsuse liige

Viitedokumendid

Komisjoni teatis „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus” KOM(2010) 543 lõplik

Komisjoni aruanne subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (17. aruanne „Parem õigusloome”, mis hõlmab aastat 2009)

KOM(2010) 547 lõplik

1.

väljendab heameelt aruka reguleerimise käsituse üle, millega kinnitatakse ja laiendatakse ELi sellise poliitikatsükli ideed, kus õigusakte pidevalt läbi vaadatakse ning uutele väljakutsetele ja tingimustele kohandatakse, tehes seda põhjaliku hindamise ja rakendamisel saadud konkreetsete kogemuste alusel;

2.

on arvamusel, et arukas reguleerimine peaks tähendama vähem bürokraatiat ja halduskoormust mitte ainult kodanikele ja sidusrühmadele, vaid ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Kuid komitee on vastu reguleerimise ainult kvantitatiivsele mõõtmisele, kuna poliitilisi prioriteete ei saa allutada õigusloome üldise hulgaga seotud asjaoludele. Seega kutsub ta üles arvestama mõjuhinnangutes ka ELi õigusaktide puudumise hinda;

3.

väljendab kahetsust, et aruka reguleerimise vahendid ei näi olevat kohaldatavad delegeeritud ja rakendusaktidele (komiteemenetlus). Kõnealuste menetluste üle ei ole piisavalt järelevalvet ja nad ei ole piisavalt läbipaistvad;

4.

märgib, et üha enam viidatakse aruka reguleerimise kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele ning Regioonide Komitee asjaomasele tegevusele ja pädevusele, tunnistades selle kaudu Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ELi poliitika kujundamisel ja õigusaktide rakendamisel;

5.

märgib, et enamikus komitee arvamustes on väljendatud muret selle üle, mil määral konsulteeritakse kohalike ja piirkondlike omavalitsustega või mil määral neid kaasatakse ELi algatuste koostamisse. Arvamustes kutsutakse sageli üles suurendama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasatust uute poliitikasuundade ja õigusaktide väljatöötamisse, nende potentsiaalse mõju hindamisse ja nende rakendamisse;

6.

kutsub Euroopa Komisjoni ja teisi ELi institutsioone üles pöörama rohkem tähelepanu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele õigusaktide väljatöötamisel, nende mõju hindamisel või ELi poliitika ja eesmärkide elluviimiseks vajalike lahenduste leidmisel;

7.

toetab seetõttu kavatsust vaadata läbi praegused konsulteerimismenetlused ning pikendada vastamise aega;

8.

leiab, et konsultatsioonitulemused tuleks avaldada ja neid tuleks analüüsida, näiteks selles osas, kuidas kasutati saadud vastuseid ettepaneku koostamisel või muutmisel, milliseid panuseid ei kasutatud jne;

9.

väljendab taas muret selle üle, et avatud konsultatsioonid soosivad hästi organiseeritud ja hästi rahastatud vastajaid või vähemuste erihuve. Seetõttu väärtustab komitee jätkuvalt kõrgelt nii kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindusliitude kui ka teiste vastajate vastuseid;

10.

võtab teadmiseks halduskoormust käsitleva kõrgetasemelise töörühma („Stoiberi rühm”) tegevuse;

11.

väljendab taas muret selle üle, et halduskoormust käsitlev töörühm ja Euroopa Komisjon keskenduvad peaaegu eranditult otsesele koormusele, mida ELi õigusaktid põhjustavad väikeettevõtetele. Kuigi komitee tunnistab, et see on suur majanduskasvu takistus, tuletab ta meelde, et riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste koormavad aruandluskohustused tekitavad omakorda halduskoormust kodanikele ja ettevõtetele nii riiklikul kui ka sellest allpool asuvatel tasanditel. Seega tuleks komitee arvates tegeleda ka kohalike ja piirkondlike ametiasutuste koormuse küsimusega ja koormust vähendada;

12.

väljendab heameelt praeguse algatuse üle teha kindlaks head tavad selle kohta, kuidas rakendada uusi õigusakte vähem tülikal viisil ja meenutab sellega seoses aktiivset panust, mille komitee andis kohaliku ja piirkondliku tasandi parimate tavade kogumisse asjakohase aruande ja oma alalise vaatleja kaudu Stoiberi rühmas. Komitee rõhutab siiski, et EL peaks keskenduma sellele, et liigset halduskoormust üldse tekkida ei saakski;

13.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni 2010. aasta aruande subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta (18. aruanne parema õigusloome teemal) ja avaldab tunnustust, et aruanne annab märku sellest, et Euroopa Komisjon võtab Regioonide Komitee teostatud subsidiaarsuse analüüsi arvesse;

14.

tuletab meelde, et Lissaboni lepingu kohaselt peab iga ELi seadusandliku akti eelnõu sisaldama selle potentsiaalse mõju hindamist, võttes samuti arvesse kohalikku ja piirkondlikku tasandit;

15.

toonitab taas nii eelneva mõjuhinnangu kui ka järelhindamise olulisust poliitika kujundamises ja õigusloomes, pooldades samas järelhindamise tugevdatud rolli;

16.

tunnistab, et püüdlused lihtsustada Euroopa seadusandlust ja seda paremaks muuta hõlmavad tasakaalu saavutamist mõjude eel- ja järelhindamise vahel, tagades samal ajal, et hindamise läbiviimine ei põhjusta täiendavat halduskoormust eri valitsustasandeil;

17.

võtab teadmiseks mõju hindamise komitee (Impact Assessment Board) 2010. aasta aruande. Regioonide Komitee arvates on mõju hindamise komiteel tähtis roll, aga sellele komiteele oleks kasulik, kui ta oleks Euroopa Komisjonist rohkem sõltumatu;

18.

leiab, et nimetatud aruandes näidatakse, et mõju hindamise protsess ja mõju hindamise komitee töö aitavad püsivalt tagada, et Euroopa Komisjoni talitused jälgivad põhjalikumalt subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist. Seda näitavad aruandes selgelt viited juhtumitele, mil mõju hindamise protsessis kogutud teave pani komisjoni peadirektoraadi meelt muutma õigusaktide vajalikkuses ja võimalikus lisaväärtuses;

19.

märgib, et mõju hindamise komitee aruandes tuuakse välja kalduvus koostada ja avaldada mõjuhinnanguid lõplike õigusaktide ettepanekute kohta, mitte varasemas etapis esitatud poliitiliste teatiste kohta. Komitee kutsub üles koostama tähtsate ja suurt mõju avaldavate poliitikaalgatuste korral mõjuhinnang varases etapis, eelkõige juhul kui nende ettepanekute eesmärk on teavitada otsuste langetajaid konkreetsetest võimalikest meetmetest hiljem;

20.

märgib, et mõju hindamise komitee aruandes viidatakse vajadusele kaasata sotsiaalsete tagajärgede ja halduskulude hindamine iga peadirektoraadi koostatavatesse mõjuhinnangutesse. Samas ei mainita konkreetsete territoriaalsete mõjude hindamist ega Regioonide Komitee võimalikku rolli Euroopa Komisjoni abistamisel mõju hindamise protsessis. Regioonide Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles selle küsimusega tegelema ning mõju hindamise komiteed seda käsitlema oma 2011. aasta aruandes;

21.

peab soovitavaks, et mõjuhindamiskomiteesse saaks täiel määral kaasata ka regionaalpoliitika peadirektoraadi, sest see peadirektoraat on territoriaalsest mõõtmest kõige paremini teadlik;

22.

leiab, et lisaks Euroopa Liidu territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgile (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3) nõuavad nii Lissaboni lepingu horisontaalsed klauslid sotsiaalsete (ELi toimimise lepingu artikkel 9) ja keskkonnanõuete kohta (artikkel 11) kui ka Euroopa 2020. aasta strateegia kolm põhieesmärki mõjuhinnanguid, kus analüüsitakse tasakaalustatult eeskirjade tagajärgi territoriaalsest, majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna seisukohast;

23.

leiab, et kvaliteetsed mõjuhinnangud ja õigusaktide kohaldamise jälgimine nõuavad palju aega ja inimressurssi, et tagada nii eksperditeadmised kui ka terviklik nägemus;

24.

väljendab kahtlust suundumuse suhtes teha mõjuhinnangute koostamine ülesandeks sõltumatutele organitele, s.t osta see teenus sisse lepinguliselt konsultatsioonibüroolt või ajutiselt komisjonilt. Võib kahelda, kas selline teenuse sisseostmine aitab tõesti läbipaistvust või sõltumatust suurendada. Nii eirataks ka komisjoni ülesannet, mis seisneb ELi üldise huvi esindamises. Samuti on oht seada eelisolukorda selliste hinnangute läbiviimiseks piisavalt vahendeid omavad organid, kahjustades sellega kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonda või töötajate esindajaid, kelle vahendid on palju piiratumad;

25.

väljendab oma valmisolekut aidata neis ettevõtmistes ELi institutsioone, kui on vaja andmeid kohalikelt ja piirkondlikel omavalitsustelt, tuletades samas meelde komitee piiratud ressursse ja põhiülesannet;

26.

meenutab, et ELi uute õigusaktide mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võib oleneda sama palju Euroopa Parlamendi ja nõukogu muudatustest kui Euroopa Komisjoni esialgsest ettepanekust. Komitee kutsub kahte viimati nimetatud institutsiooni üles pöörama kogu seadusandliku protsessi vältel suuremat tähelepanu oma otsuste territoriaalsele mõjule ning pakub selles küsimuses oma eksperditeadmisi. Komitee arvates tuleks uurida konkreetseid võimalusi Regioonide Komitee selliseks koostööks Euroopa Parlamendi ja nõukoguga mõjuhindamiste, subsidiaarsuse põhimõtte järgimise ja ELi õigusaktide rakendamise järelevalve valdkonnas (eel- ja järelkontroll);

27.

kutsub komitee oma raportööre üles arvestama enda esitatud ettepanekute mõju finants- ja halduskoormusele, samuti keskkonnale, sotsiaalsele struktuurile, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ja kodanikuühiskonnale;

28.

leiab, et ELi institutsioonid peaksid järgima mõju hindamisel ühist käsitust ning et Regioonide Komitee peaks olema selle ühise käsituse koostamisse kaasatud;

29.

tunnustab Euroopa Komisjoni selle eest, et ta Lissaboni lepinguga loodud varajase hoiatamise süsteemi raames osutab piisavat tähelepanu liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamustele, ehkki nn kollase kaardi jaoks vajalik künnis ei ole veel saavutatud. Võttes arvesse Regioonide Komitee rolli ja vastutust subsidiaarsuse järelevalve teostamisel, nõuab komitee, et Euroopa Komisjoni edastaks talle liikmesriikide parlamentide põhjendatud arvamused, nende tõlked ning komisjoni enda antud vastuse;

30.

kiidab heaks kavatsuse vaadata läbi Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni koostööleping. Seejuures tuleb arvesse võtta Lissaboni lepingust tulenevaid institutsionaalseid muutusi, vajadust rakendada mitmetasandilist valitsemist ja komitee poliitilise rolli arengut, samuti tagada koostöö parandamine ja arendamine mõju hindamisel ning luua mehhanism, mille kaudu saaks komitee anda oma panuse iga-aastasse aruandesse parema õigusloome kohta;

31.

leiab, et asjaomane töörühm on väärtuslik foorum liikmesriikide ja ELi institutsioonide, sh Regioonide Komitee ametnike jaoks, et arutada Euroopa valitsemise praktilisi küsimusi ja tutvustada üksteisele häid tavasid;

32.

väljendab seetõttu kahetsust, et ei Ungari ega Poola eesistumise ajal 2011. aastal ei korraldata selle töörühma täiskoosseisuga koosolekut, ning kutsub üles seda tegema 2012. aastal;

33.

tuletab meelde, et Lissaboni lepingus viidatakse selgesõnaliselt kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele ning subsidiaarsuse põhimõtte kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele, mis tähendab, et EL peab jagatud pädevuse alusel uute õigusaktide ettepanekute tegemisel ja nende vastuvõtmisel austama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevust. Samuti tuletab komitee meelde, et Lissaboni lepinguga antakse Regioonide Komiteele subsidiaarsuse alal keskne roll, mis ei piirdu ainult kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevuse austamise kaitsmisega, vaid edendab ka subsidiaarsuse põhimõtte järgimist kõigil valitsustasanditel;

34.

rõhutab taas komitee valmisolekut jätkata koostööd Euroopa Komisjoniga, et integreerida mitmetasandilise valitsemise põhimõte Euroopa peamistesse strateegiatesse ja ühistesse poliitikavaldkondadesse eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel;

35.

juhib tähelepanu Regioonide Komitee subsidiaarsuse 2010. aasta aruandele, mille komitee juhatus võttis vastu 4. märtsil 2011 koos otsusega subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku tööprogrammi lisatavate teemade kohta. Aruandes märgitakse komitee peamiste prioriteetidena ära subsidiaarsuse järelevalve tugevnemine ja panus subsidiaarsuse kultuuri integreerimisel ELi otsustamisprotsessi;

36.

peab positiivseks asjaolu, et üheski arvamuses ei leitud subsidiaarsuse põhimõtte otsest rikkumist. See näitab, millise tõsidusega austab Euroopa Komisjon subsidiaarsuse põhimõtet, ning tõstab esile Regioonide Komitee järelevalverolli väärtust;

37.

väljendab heameelt selle üle, et üha rohkem konsulteeritakse subsidiaarsuse järelevalve võrgustikuga, mis on võimeline edastama üksikasjalikke praktilisi kommentaare väga erinevatelt kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt. Komitee palub subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku partneritel võrgustiku tegevuses ja konsultatsioonides rohkem osaleda, et suurendada võrgustikuga konsulteerimise tulemuste representatiivsust;

38.

nõustub vajadusega ELi õigusaktide õigeaegse, täpse ja tõhusa ülevõtmise ja nõuetekohase kohaldamise järele liikmesriikide kõigil valitsustasanditel ning on teadlik, et rikkumismenetlused võivad mõnikord vajalikud olla, et karistada täitmatajätmist või toimida hoiatava vahendina. Siiski väljendab komitee muret, et Euroopa Komisjon püüab üha rohkem sätestada, millal ja kuidas peaksid liikmesriikide valitsused tagama, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad õigusakte. Subsidiaarsuse põhimõtte seisukohast peaks täitmise tagamine olema liikmesriikide valitsuste – ja vajadusel piirkondlike omavalitsuste – endi vastutuses, seni kuni on tagatud ELi õigusaktide üldeesmärkide saavutamine.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/18

—

tunnustab algatuse „Small Business Act” kaudu rakendatud meetmete seniseid positiivseid mõjusid, ent soovitab tungivalt järgmist: selleks et komisjon ja eriti liikmesriigid saaksid algatuse eesmärkide osas märkimisväärset edu saavutada, tuleb muuta see poliitiliselt siduvamaks, et tagada ulatuslikum ja asjakohasem rakendamine ning ületada praegused väikeettevõtlusalgatuse täieliku rakendamise ees seisvad tõkked;

—

leiab, et väikeettevõtlusalgatus vajab poliitilist juhtimist ning on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegiasse tuleb lisada algatuse „Small Business Act” selgem tunnustamine. Viimatinimetatu eesmärk on anda sellele poliitikale stabiilsem juhtimisstruktuur, võttes vastu asjakohase tegevuskava, milles rõhutatakse peamisi liikmesriikide poolt saavutatavaid eesmärke, mis tuleks lisada riiklikesse reformikavadesse;

—

näeb kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ette suuremad võimalused anda panus väikeettevõtlusalgatuse eesmärkide saavutamisse ning innustab selgemalt tunnustama kohalikku ja piirkondliku mõõdet, et edendada alt-üles ja ülevalt-alla lähenemisviisi ning tagada algatuse suurem nähtavus kogu Euroopa Liidus. Komitee tõdeb, et algatuse osas on vajalik ulatuslikum teabevahetus ja prioriteetide seadmine kogu Euroopa Liidus nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil;

—

rõhutab, et VKEde jaoks on suurimaks väljakutseks juurdepääs rahastamisele ning see eeldab sihipärast tegevust algatuse järgmistes etappides. Komitee toonitab, kui oluline on lihtsustada VKEde pääsu turgudele ja märkimisväärselt vähendada nende halduskoormust;

—

väljendab sügavat kahetsust, et püüdlused kaasata väikeettevõtlusalgatus Lissaboni strateegiasse ning seejärel Euroopa 2020. aasta strateegiasse ei ole õnnestunud, mis tähendab, et seni on jäetud kasutamata riiklike reformikavade võimalused algatuse rakendamise ühe põhivahendina. Seetõttu kutsub komitee veelkord tungivalt üles kaasama ettevõtlusalgatuse põhimõtted ja eesmärgid viivitamatult Euroopa 2020. aasta strateegia ja riiklike reformikavade elluviimisse.

Raportöör

Constance HANNIFFY (IE/EPP) Offaly krahvkonnanõukogu, Midlandi piirkondliku omavalitsuse ning Borderi, Midlandi ja Westerni regionaalkogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamine”

KOM(2011) 78 lõplik

1.

tervitab komisjoni teatist teemal „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamine” ning kordab oma täielikku toetust selle äärmiselt olulise poliitilise tegevuskava jätkamisele, et toetada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) arengut, majanduskasvu ja jätkusuutlikkust kogu Euroopa Liidus;

2.

rõhutab jõuliselt vajadust käsitleda põhiprobleeme, mis takistavad väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” rakendamist Euroopa Liidu kõigil valitsustasanditel ning kutsub liikmesriike üles seadma väikeettevõtlusalgatuse põhielemendid ulatuslikumalt prioriteediks – 3,5 miljoni töökoha kadumine (1) Euroopa VKEdes finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi tulemusel on kahetsusväärne märk sellest, et kõnealune teema tuleb seada poliitilise tegevuskava etteotsa;

3.

tunnustab algatuse „Small Business Act” kaudu rakendatud meetmete seniseid positiivseid mõjusid, ent soovitab tungivalt järgmist: selleks et komisjon ja eriti liikmesriigid saaksid algatuse eesmärkide osas märkimisväärset edu saavutada, tuleb muuta see poliitiliselt siduvamaks, et tagada ulatuslikum ja asjakohasem rakendamine ning ületada praegused väikeettevõtlusalgatuse täieliku rakendamise ees seisvad tõkked;

4.

toetab komisjoni jõupingutusi tugevdada algatuse juhtimisaspekte, eelkõige riiklike VKE saadikute nimetamist liikmesriikides. Nimetatud saadikute ülesandeks on vastutada koos komisjoni VKE erisaadikuga väikeettevõtluse elluviimise eest kogu Euroopa Liidus;

5.

leiab, et väikeettevõtlusalgatus vajab poliitilist juhtimist ning on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegiasse tuleb lisada algatuse „Small Business Act” selgem tunnustamine. Viimatinimetatu eesmärk on anda sellele poliitikale stabiilsem juhtimisstruktuur, võttes vastu asjakohase tegevuskava, milles rõhutatakse peamisi liikmesriikide poolt saavutatavaid eesmärke, mis tuleks lisada riiklikesse reformikavadesse;

6.

näeb kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ette suuremad võimalused anda panus väikeettevõtlusalgatuse eesmärkide saavutamisse ning innustab selgemalt tunnustama kohalikku ja piirkondliku mõõdet, et edendada alt-üles ja ülevalt-alla lähenemisviisi ning tagada algatuse suurem nähtavus kogu Euroopa Liidus;

7.

rõhutab, et VKEde jaoks on suurimaks väljakutseks juurdepääs rahastamisele ning see eeldab sihipärast tegevust algatuse järgmistes etappides. Komitee toonitab, kui oluline on lihtsustada VKEde pääsu turgudele ja märkimisväärselt vähendada nende halduskoormust;

8.

tõstab esile, et VKEdele asjakohase toetuse andmine on jätkuvalt oluline selleks, et tagada erinevate ettevõtete pikaajaline jätkusuutlikus. Lisaks rõhu asetamisele suure potentsiaaliga ettevõtete käivitamisele ning uutele ja ekspordile orienteeritud VKEdele tuleb tähelepanu pöörata ka olemasolevatele ning arengu- või ümberstruktureerimisetapis olevatele ettevõtetele. Komitee tunnistab samuti väljakutseid, mis seisavad kohalikule ja kodumaisele turule keskendunud VKEde ees, kuna nende näol on lõppkokkuvõttes tegemist kohaliku ja piirkondliku majanduse tuiksoonega;

9.

rõhutab lisaks, et väikeettevõtlusalgatus ning VKEde poliitika peab kõigil tasandeil kohanduma ning toimima koos erinevate ettevõtlusmudelitega, sealhulgas sotsiaalmajandusettevõtetega, (kommertskasutusele eelneva ja kommertskasutuseks ettenähtud) kultuuri- ja loomemajandussektoriga, kooperatiivide ja sarnaste õigusvormidega, et maksimeerida töökohtade loomist ning säästvat majanduskasvu;

10.

väljendab sügavat kahetsust, et püüdlused kaasata väikeettevõtlusalgatus Lissaboni strateegiasse ning seejärel Euroopa 2020. aasta strateegiasse ei ole õnnestunud, mis tähendab, et seni on jäetud kasutamata riiklike reformikavade võimalused algatuse rakendamise ühe põhivahendina. Seetõttu kutsub komitee veelkord tungivalt üles kaasama ettevõtlusalgatuse põhimõtted ja eesmärgid viivitamatult Euroopa 2020. aasta strateegia ja riiklike reformikavade elluviimisse;

11.

on pettunud selles, kuivõrd erinev on ettevõtlusalgatuse rakendusaste liikmesriikides, mida komisjoni teatises ka tõdetakse, ent seda põhjustavaid peamisi tegureid ei ole põhjalikult uuritud – liikmesriikidele tuleb algatuse elluviimisel panna suurem vastutus. Seetõttu järeldab komitee, et algatuse osas on vajalik ulatuslikum teabevahetus ja prioriteetide seadmine kogu Euroopa Liidus nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil;

12.

tervitab riiklike VKE saadikute nimetamist liikmesriikide poolt ning palub kõigil saadikutel täielikult täita oma kohustusi, tagamaks, et valitsused „mõtlevad kõigepealt väikestele” ning võtavad asjakohaselt arvesse VKEde ees seisvaid väljakutseid, töötades välja seadusi, eeskirju ja menetlusi, mis võivad positiivselt mõjutada VKEde tegevuskeskkonda;

13.

nendib, et VKE saadikuid nimetatakse poliitilises või halduskontekstis ning teeb ettepaneku, et enamates liikmesriikides peaks nimetamine toimuma poliitilistel alustel, et anda selgemalt märku prioriteetide seadmisest ja pühendumisest väikeettevõtlusalgatuse rakendamise ning VKEde väljakutsete käsitlemise suunal;

14.

on seisukohal, et väikeettevõtlusalgatuse eesmärkide poole püüdlemisel on põhimõtteliselt vale toetuda olemasolevatele, väga erinevatele programmidele ja rahastamisvahenditele ilma täiendavaid või sihtotstarbelisi rahastamisvahendeid kaasamata;

15.

võtab teadmiseks Euroopa Liidu uue VKE saadiku määramise, ent rõhutab veelkord, et teatises ei osutata piisavat tähelepanu VKE saadiku rollile. Komitee kutsub komisjoni üles tagama VKE saadikule piisavalt rahalisi vahendeid ja asjakohast toetust poliitilisel tasandil, mis teeb võimalikuks väikeettevõtlusalgatuse eesmärkide eduka rakendamise ja edendab VKEdega seotud poliitika nähtavust ja mõistmist;

16.

tervitab kavatsust luua väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” nõuanderühm, mis koosneb liikmesriikidest, VKE saadikutest ning VKEde organisatsioonide esindajatest ning nõuab, et Regioonide Komitee arvatakse sellesse rühma, võttes arvesse soovi, et algatus mõjutaks kõiki valitsustasandeid, mitte ainult Euroopa Liidu ja riiklikku tasandit;

17.

teeb ettepaneku, et liikmesriikides julgustatakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi võtma omaks algatuse põhimõtted ning kohandama selle meetmeid kohalikele/piirkondlikele oludele. Komitee on seisukohal, et Euroopa ettevõtluspiirkonna süsteem võiks toimida selles osas inspiratsiooniallikana;

18.

tunnustab enamiku ettevõtlusalgatuses nimetatud õigusaktide ettepanekute edukat vastuvõtmist ning julgustab liikmesriike vastu võtma Euroopa osaühingu põhikirja, mis tänu ettevõtte loomise kulude vähendamisele edendab lõppkokkuvõttes ühtse turu ulatuslikumat kasutamist ning lihtsustab õigusraamistikku piiriülese kaubanduse hõlbustamiseks;

19.

palub liikmesriikidel täielikult vastu võtta hilinenud maksmist käsitleva direktiivi ja seda rakendada ning toonitab, et olulisim on kõnealuse direktiivi jõustamine ja liikmesriigid peavad püüdma parandada ettevõtete ja riigiasutuste maksete tasumise tavasid;

20.

rõhutab, et õiguslike erandite sisseviimine teatud tüüpi ettevõtetele – alustavatele ettevõtetele ja mikroettevõtetele – peaks võimalusel toimuma nii, et see ei tooks kaasa nn teisejärguliste ettevõtete loomist ega segadust turul;

21.

kutsub üles rakendama kindlamalt tulemuslikkuskontrolli, et jälgida, hinnata ja võrrelda liikmesriikide tulemuslikkust ettevõtlusalgatuse rakendamisel, ning palub lisaks, et kogu tulemuslikkuskontrollist saadav teave oleks avalikult kättesaadav, et see toimiks kommunikatsioonivahendina ning motiveeriks liikmesriike suuremaid jõupingutusi tegema;

22.

juhib tähelepanu VKEde ees seisvatele väljakutsetele seoses finantsasutuste laenutingimuste kitsenemisega (2), mis on majanduslanguse ja rahvusvahelises panganduses valitseva kriisi tulemus, ja viitab lisaks VKEdele avalduvale ülemäära suurele mõjule, mis tuleneb nende arvatavast suuremast krediidiriskist, kuid lõppkokkuvõttes õõnestab märkimisväärselt nende suutlikkust ellu jääda ja tegutseda nii lühikeses kui ka keskpikas perspektiivis;

23.

julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma oma tegevuse aluseks 2011. aasta märtsis toimunud VKEde alalise rahastamisfoorumi teise kohtumise järeldused ning tervitab siiralt komisjoni algatusi käsitleda juurdepääsu sellistele laenuvõimalustele nagu mikrokrediidirahastu „Progress” ning komisjoni lubadust viia ellu tegevuskava VKEde juurdepääsu parandamiseks rahastamisvõimalustele kindlal kaubanduslikul alusel;

24.

toetab väikeettevõtlusalgatuse tegevuskava, mis peaks keskenduma rahastamisele juurdepääsu taotlevate VKEde keerukatele tegutsemistingimustele, nagu näiteks: i) rohkem läbipaistvust pankade ja teiste finantseerimisasutuste ning VKEde vahel; ii) laenuvahendite kombineerimine omakapitaliga; iii) laenumahu tõstmine väärtpaberistamise abil; iv) hõlpsamad piiriülesed riskikapitaliinvesteeringud; v) mikrokrediidi parem korraldamine;

25.

on seisukohal, et VKEde rahastamiseks välja pakutud koondsüsteemil on oma head küljed, ent soovitab seda täiendavalt uurida ning esimese sammuna teeb ettepaneku kaardistada kas riiklikul või piirkondlikul tasandil kõik VKEdele saadaolevad toetusvahendid (et hõlmata Euroopa Liidu, riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke toetusprogramme ja -asutusi). Lisaks soovitab komitee Euroopa Komisjonil kaaluda teisigi edukaid mudeleid, mis pakuvad VKEdele lisaväärtust ettevõtlustoetuste integreeritud ristviitega süsteemi abil, ning edendada neid laiemalt kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

26.

tervitab komisjoni ettepanekut täiendada pakutud ühist strateegiaraamistikku temaatilise eeltingimusega, et ELi rahastamine sõltuks väikeettevõtlusalgatuse tõhusast rakendamisest, ja lisada VKEde investeeringud temaatilise prioriteedina ERFi määruse eelnõusse, sest see aitaks viia väikeettevõtlusalgatuse eesmärke ellu kohalikul ja piirkondlikul tasandil kõigis liikmesriikides;

27.

on seisukohal, et VKEdele avatud Euroopa Liidu programmide erinev olemus ja erinevad nõudmised on rahastamisele juurdepääsu nõrk külg, ja teeb ettepaneku ühendada Euroopa Liidu eelarves paremini VKEdele suunatud instrumendid ja finantsvahendid. Komitee soovib, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames suurendataks toetust kõigile VKEde edendamisele suunatud programmidele ja instrumentidele. Sellest tulenevalt avaldab komitee üldist toetust VKEdega seotud ettepanekutele, mis on visandatud komisjoni ettepanekus 2014–2020. aasta kohta, kuid viivitab otsuse langetamisega ajani, mil on kokku lepitud lõpliku eelarve, VKEde toetuse täpse mahu ja konkreetse rakendamise osas;

28.

väljendab muret, et 2013. aasta järgses konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmis, mis kuulub ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühisesse strateegilisse raamistikku, ei võeta piisavalt arvesse VKEde nõudmisi, ning toetab seega eraldi VKE samba loomist selles programmis. Komitee kutsub üles parandama finantsinstrumentide kättesaadavust ja nende vastavust VKEde vajadustele, asetades muu hulgas suurema rõhu mikrokrediidile ja vahefinantseerimise vahenditele ning täiendades ja laiendades konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi tagatisvahendeid ja riskijagamisrahastut teadusuuringute raamprogrammi raames. Komitee kutsub samuti üles kasutama arukamalt Euroopa Investeerimispanga tooteid, nagu Jasmine ja Jeremie;

29.

toetab komisjoni otsust pikendada ajutise riigiabi raamistikku, mis võimaldab VKE-dele täiendavat abi, kuni 2011. aasta lõpuni, ning leiab, et komisjon peaks seda korda pikendama ka pärast 2011. aastat, seejuures tuleb põhjalikult läbi vaadata raamistiku tulemuslikkus selle eesmärkide saavutamise seisukohalt;

30.

teeb riikide valitsustele ettepaneku kaaluda maksusoodustuste pakkumist innovaatilistele alustavatele VKEdele nende tegevuse algusaastail;

31.

tervitab komisjoni ettepanekut toetada suuremat hulka VKEsid tugevamate laenutagamisskeemide kaudu, mis toetab investeeringuid, kasvu, innovatsiooni ja teadusuuringuid; ning tunnustab lisaks ettepanekuid õigusaktide jõustamiseks, et tagada riskikapitalituru tõhusam toimimine;

32.

rõhutab lihtsustatud, selgema ja ühtse õigusliku ja haldusliku tegevuskeskkonna olulisust VKEde jaoks ning leiab, et VKE testi kohaldamise tõhustamine on selles osas keskse tähtsusega;

33.

kutsub üles mõjuhindamise protsessis VKE testi süstemaatilisemalt kohaldama, et kaasata poliitilised teatised ning õigusaktide ettepanekud juba varases etapis, ning väidab lisaks, et kõnealune protsess oleks tõhusam, kui mõju hindamise komitee sõltuks vähem komisjonist;

34.

toetab kindlalt seda, et kõik liikmesriigid rakendaksid VKE testi ning „kõigepealt mõtle väikesele” põhimõtet mitte üksnes õigusaktide puhul, vaid ka poliitilistes raamistikes ja haldusmenetlustes, mis puudutavad VKEsid, ning teeb komisjonile ettepaneku hinnata VKE testi kohaldamist liikmesriikides VKEde tulemuslikkuskontrolli osana;

35.

tervitab komisjoni valmisolekut aidata liikmesriikidel vältida Euroopa Liidu õigusaktiga ettenähtust rangemate nõuete kehtestamist. Seda toetas komitee ka oma eelmises arvamuses algatuse „Small Business Act” kohta, rõhutades märkimisväärseid tõkkeid mikroettevõtete sisenemisel turule ja nende laienemisel, mille põhjuseks on ülepingutamine Euroopa Liidu direktiivide siseriiklikku õigusse ülevõtmisel.

36.

toetab täielikult ühekordsuse põhimõtte rakendamist ning julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kohaldama seda kõigi haldus- ja õigusteabe taotluste suhtes VKEdelt. Komitee rõhutab siiski, et on teatud tõendeid selle kohta, et ametiasutused, kes on üritanud ühekordsuse tavasid rakendada ning kogutud andmeid jagada, on puutunud kokku takistustega andmekaitse ja andmete säilitamise valdkonnas;

37.

toetab komisjoni lubadust esitada 2011. aastal poliitikasoovituste kogumi, et lihtsustada ja käsitleda väljakutseid, mis on seotud ettevõtete üleminekut takistavate tõkete kõrvaldamisega ning juhib veelkord tähelepanu asjaolule, et eriti asjakohane on see küsimus ettevõtete üleminekul pereliikmetele, kuna paljude VKEde omanikud vananevad ja loobuvad ettevõtlusest lähema kümne aasta jooksul; lisaks toonitab komitee, et sarnased probleemid on omased omaniku juhitavatele VKEdele;

38.

väljendab kahetsust, et pankrotimenetluse lihtsustamise valdkonnas ei ole tänini tehtud märkimisväärseid edusamme, mistõttu kutsub komitee liikmesriike ja komisjoni üles seda küsimust prioriteediks seadma. Samuti kutsub komitee komisjoni taaskord üles tegelema sarnaste, kuid siiski erinevate väljakutsetega, millega seisavad silmitsi ettevõtjad, kelle pankrotti ei ole ametlikult välja kuulutatud;

39.

rõhutab, et kui ettevõtted on sunnitud oma tegevuse lõpetama, on raskustesse sattunud ettevõtjatel nende töötajate õigustega võrreldes raskusi juurdepääsul liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemidele;

40.

toetab ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) laiendamist kõigile Euroopa ettevõtetele ja nõustub täielikult SEPA nõukogu 2011. aasta mai avaldusega (3), milles kutsutakse üles viivitamatult vastu võtma määrust, millega kehtestatakse üleminekutähtaeg nii SEPA kreeditkorralduste kui ka otsearvelduste jaoks. Kui määrus vastu võetakse, asendab see liikmesriikide olemasolevad kreeditkorraldused ja otsearveldussüsteemid. See toob lõppkokkuvõttes kaasa kiirema ja tõhusama SEPA rakendamise;

41.

tervitab komisjoni võetud kohustust rakendada täielikult Euroopa parimate tavade juhendit, millega lihtsustatakse VKEde juurdepääsu riigihankelepingutele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vastama ulatuslikumalt komitee varasematele üleskutsetele edendada VKEde riigihangetes osalemise suurendamiseks uuenduslikke lepingute sõlmimise meetmeid, nagu enamate pakkumiste osadeks jaotamine või vajaduse korral koostöövõimaluse lisamine pakkumiskutsesse;

42.

palub lisaks komisjonil edendada riigi tasandil pakkujate nn hankepasside taotlemise võimalust (elektrooniline registreerimissüsteem), mis tõendaks, et ettevõtjal on kinnitused ja tõendid, mille esitamist hankijad hankemenetluste puhul tihti nõuavad. Asjaolu, et VKEd peavad ainult üks kord passi taotlema, tähendab seda, et nad ei pea samu kinnitusi ja dokumente üha uuesti esitama. See on aja ja ressursside kokkuhoid, kui ettevõtja osaleb hankemenetlustes tihti. Selline hankepass oleks kehtiv teatud perioodi jooksul, kuna asjaomaste tõendite kehtivusaeg on piiratud. Vastavad süsteemid juba toimivad ja seni on kogemused olnud positiivsed;

43.

kordab, et e-hangete potentsiaal on suuresti kasutamata ning tunnustab komisjonile ja liikmesriikidele suunatud üleskutset tagada e-identimise ja e-autentimise vastastikune tunnustamine Euroopa Liidus aastaks 2012. Seetõttu julgustab komitee komisjoni läbi vaatama selle meetme osas 2011. aastal tehtud edusammud, et tagada vajalike sammude astumine ning määratleda küsimused, mille rakendamisele on vaja tähelepanu pöörata;

44.

soovitab põhjalikumalt kasutada ära info- ja kommunikatsioonitehnoloogia lahenduste eeliseid kulude vähendamisel, sest kogu Euroopa Liidus sõlmitakse praegu vaid kolmandik lepingutest üksnes elektroonilisel kujul. Seepärast kutsub komitee üles seda võimalust väikeettevõtlusalgatuses paremini käsitlema ning komisjoni ja liikmesriike seda rakendama;

45.

juhib veelkord tähelepanu üha kasvavale ohule, mida must turg endaga seaduslike VKEde elujõulisuse seisukohalt kaasa toob, ja nõuab, et komisjon käsitleks sellest tulenevaid probleeme seoses ebaausa konkurentsi ja reguleerimata kaubandusega. Eelkõige tuleks võtta meetmeid intellektuaalomandi kaitse tõhustamiseks ja võltsimise vastase võitluse parandamiseks;

46.

tunnistab ettevõtluskultuuri edendamise ja arendamise tähtsust; kutsub liikmesriike üles osutama suuremat tähelepanu ettevõtlusalase hariduse edendamisele ja ettevõtliku mõtteviisi juurutamisele üliõpilastes ja õpetajakoolituses;

47.

toetab Euroopa ettevõtluspiirkonna (European Entrepreneurial Region, EER) süsteemi tugevdamist väikeettevõtlusalgatuse elluviimise osana, et edendada ettevõtlust ning kui vahendit piirkondade võrgustamiseks ja VKEde toetamisega seotud parimate kohalike ja piirkondlike tavade levitamiseks;

48.

tervitab programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” hindamist ja leiab, et programmi katseetapp on täitnud mitut oma eesmärki ning loonud tõelist Euroopa lisaväärtust. Komitee toetab kõnealuse programmi pikendamist tingimusel, et lahendatakse katseetapi põhipuudused, eelkõige: a) parem algatusest teavitamine üldiselt ja osalejate ja võõrustajate kasu tõhusam propageerimine; b) kohalike/riiklike kontaktpunktide loomine teabevahetus- ja edendamisprobleemide lahendamiseks; c) suurem geograafiline tasakaal osavõtjate vahel; d) osalejatele nn järelhooldusprogrammi pakkumine, et kinnistada saadud kogemusi ja e) programmi kindlam rahastamisalus;

49.

tunnustab ja toetab juhendamisskeemide loomist naisettevõtjatele ning juhib samuti tähelepanu sisserändajatest ettevõtjate vajadustele, kes on olukorrast tingituna üldiselt ettevõtlikumad ja vähem riskikartlikud. Komitee soovitab arvesse võtta ka noorte, vähemuste ja eakate ettevõtjate vajadusi ning teha vahet Euroopa Liidust ja kolmandatest riikidest pärit sisserändajatest ettevõtjate probleemidel ja vajadustel;

50.

tervitab Euroopa 2020. aasta juhtalgatust „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”, milles võetakse arvesse VKEde teatud spetsiifilisi iseärasusi ja väljakutseid, ning julgustab komisjoni ja liikmesriike tagama, et oskuste ja töökohtade poliitika töötataks välja väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” kontekstis, et maksimeerida töökohtade loomise ja oskuste arendamise potentsiaali VKEdes.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/23

—

loodab, et võetakse kasutusele SKPd täiendavaid näitajaid, et tuua paremini esile tehtud edusamme ELi erinevate piirkondade vaheliste ja piirkonnasiseste erinevuste vähendamisel;

—

peab vajalikuks teha seal, kus on olemas erinevad struktuurid riiklike ja ELi meetmete rakendamiseks, senisest tihedamat koostööd kaasatud valitsemistasandite vahel, et vältida kattumisest tulenevat ebatõhusust. Seetõttu tuleb tõhustada peetavat dialoogi ja selle kaudu tugevdada ka eri valitsemistasandite koostööd, et tagada erinevate meetmete suurem sidusus ja täiendavus;

—

on seetõttu arvamusel, et partnerluse põhimõtte kohaselt on ELi ja riiklike meetmete edu lahutamatult seotud vastava riigi pädevate kohalike ja piirkondlike otsustusorganite osalemisega;

—

toetab lähenemisviisi ühtekuuluvuse tõhususe suurendamiseks, orienteerudes rohkem tulemustele, ega ole põhimõtteliselt vastu eelhindamiste kasutamisele; rõhutab samas, et nimetatud tingimused ei tohi põhjustada viivitusi programmide käivitamisel, ent ei ole nõus stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud tingimustega;

—

leiab, et on oluline kontrollida täiendavust eesmärgiga tagada, et neid vahendeid kasutatakse tõepoolest riiklike rahastamisprogrammide täiendamiseks ja et ELi meetmed toovad tõelist lisaväärtust;

—

toetab ettepanekut töötada välja ühine strateegiline raamistik ja peab hädavajalikuks, et arengu- ja investeerimispartnerluse lepingud saaksid vahendiks, mis ühendaks omavahel täiendavalt riiklikud ja Euroopa Liidu meetmed; rõhutab vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ulatuslikult nende väljatöötamisse.

Raportöör

Francesco MUSOTTO (IT/EA), Sitsiilia maakonna volikogu liige

1.

rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174 (EÜ asutamislepingu endine artikkel 158) on sätestatud, et liit töötab välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks, selleks et edendada oma igakülgset harmoonilist arengut. Iseäranis taotleb liit eri piirkondade arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades;

2.

toob esile, et erilist tähelepanu pööratakse maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele, kuigi ka ülejäänud Euroopa piirkondi tuleb nende konkurentsivõime tagamisel ja tugevdamisel toetada;

3.

rõhutab linnapiirkondade ja -regioonide, samuti pealinnade ja pealinnapiirkondade võtmerolli majanduskasvu mootorina Euroopa 2020. aasta strateegia majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel. Ka tulevikus peaksid integreeritud lähenemisviiside raames – vastavat piirkondlikku tegevusruumi arvestades – olema võimalikud linnade ja probleemsete linnaliste piirkondade sotsiaalse ja majandusliku stabiliseerimise meetmed. Sealjuures tuleb lähtuda sellest, et linnamõõde iseenesest vastab Euroopa 2020. strateegiale. Ka linnade ja ümbritsevate piirkondade koostööd tuleb lihtsustada liikmesriigisiseselt funktsionaalsete piirkondade raames, kehtestades selleks vajalikud tingimused tulvastes struktuurifondimäärustes;

4.

toetab komisjoni teatises „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (1) sisalduvat Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta kasutusele uus kategooria „üleminekupiirkonnad”. Samas märgib komitee, et piirkondadel, mille SKP inimese kohta ületas praegusel finantsperspektiivi perioodil 75 % ELi keskmisest, peaks olema ka võimalus kasutada vahendeid infrastruktuuriinvesteeringuteks, mis võimaldaks neil kinnistada jooksval programmiperioodil loodud lisaväärtust. Samuti peaks energiatõhususe eesmärk hõlmama tõhusaid transpordiliike, k.a raudteetransporti ja sellega seotud infrastruktuuri;

5.

tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 349 tunnustatakse äärepoolseimate piirkondade eriomast olukorda ning õigustatakse vajadust kohandada neile kohaldatavat liidu õigustikku ja võtta tarvidusel erimeetmed, eriti ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas;

6.

jagab põhimõtet, mille Euroopa Komisjon esitas viiendas aruandes majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta (2) ning mille kohaselt peetakse ka tulevikus ühtekuuluvust arengupoliitikaks, mida rakendatakse kogu Euroopa Liidus ja seega kõigis tema piirkondades;

7.

on seetõttu arvamusel, et kõigi erinevatel territoriaalsetel tasanditel võetavate riiklike meetmete lahutamatu osana on ELi ühtekuuluvuspoliitikal ka edaspidi keskne osa kogu ELi territooriumi ühtlase arengu edendamisel, aidates vähemarenenud piirkondadel teistele järele jõuda, suunates neile suurema osa vahenditest, ning aidates samas suurendada ja tugevdada kõigi piirkondade konkurentsivõimet;

8.

leiab, et ELi territooriumil ikka veel olemasolevad majanduslikud, sotsiaalsed ja territoriaalsed erinevused saab kaotada üksnes integratsiooni, koostoime ning konkreetse solidaarsuse väärtusele tuginevate riiklike ja ELi meetmete vastastikuse täiendavuse abil;

9.

on arvamusel, et kõnealustel põhimõtetel võib selles olla määrav tähtsus mitmes mõttes, eelkõige aga järgmiste eesmärkide osas:

10.

on seisukohal, et ELi ühtekuuluvuspoliitika kui kõigi avaliku sektori meetmete lahutamatu osa eri territoriaalsetel tasanditel on tõhusaim vahend kõige ebasoodsamates tingimustes piirkondade solidaarseks toetamiseks, aidates samas luua majanduskasvu ja heaolu kogu ELis. Komitee toob esile, et ühtekuuluvuspoliitika on aidanud suurendada SKPd kogu ELis, lihtsustanud uute infrastruktuuride rajamist, suurendades ELi piirkondade ligipääsetavust, parandanud keskkonnakaitset. Jätkusuutlikku tööhõivestrateegiasse tehtavate investeeringute kaudu ja tööturu nõudmisi arvesse võttes tekkisid täiesti uut tüüpi ametid, vanad muutusid ja traditsioonilised kadusid. Heade töökohtade loomine tähendab seda, et tagatud on inimeste isiklik rahulolu, tulemustele vastav töötasu, töötervishoiu edendamine ning töö- ja pereelu ühitamise võimalus. Töövaldkonna kvaliteedi tõstmisega suurendatakse töökoha atraktiivsust, millel on positiivne mõju ka konkreetsele majanduskeskkonnale ja seeläbi on võimalik anda panus ELi piirkondade konkurentsivõime tõusu;

11.

toob esile, et hoolimata arengu erinevuste vähendamisel saavutatud märkimisväärsest edust, võib Euroopa piirkondade vaheline ja sisene ebaühtlus praeguse majandus- ja finantskriisi tõttu rohkem esile tõusta. Komitee rõhutab, et olukord on veelgi teravam riikides, kes saavad abi Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja maksebilansimehhanismi raames, kus piirkondlikud erinevused on tegelikult teisejärgulised ning esikohal on püüdlused täita tingimusi ja nõudmisi, mis on rangelt riikliku suunitlusega;

12.

juhib tähelepanu asjaolule, et ebasoodsate tingimustega piirkonnad suudavad jõukamate piirkondadega võrreldes leida vähem omavahendeid. Seepärast võib suureneda nende haavatavus väliste vapustuste suhtes ja praeguse, teadmata kestusega kriisi ajal võivad ohtu sattuda juba saavutatud edusammud. Kõnealustes valdkondades on riiklikke meetmeid täiendav ELi rahastamine esmatähtis element, et tagada avaliku sektori investeeringute teatav stabiilsus, ja järelikult on sellel keskne osa majanduslikus taastumises;

13.

toob esile, et ELi ühtekuuluvuspoliitika, mida iseloomustab laiaulatuslik visioon, mis hõlmab mahajäänud piirkondade majanduslikku arendamist, sotsiaalselt haavatavate rühmade toetamist, arengu sotsiaalset ja keskkonnaalast jätkusuutlikkust ning territoriaalsete ja kultuuriliste eripärade austamist, suunab selles mõttes ka riikides võetavaid, samadele ühtekuuluvuse eesmärkidele suunatud meetmeid;

14.

rõhutab seepärast vajadust, et Euroopa uue ühtekuuluvuspoliitika käsutuses oleks ka edaspidi piisavalt vahendeid, et jätkata püüdlusi tõelise majandusliku ja sotsiaalse tasakaalu saavutamiseks piirkondade vahel, tugevdades ja täiendades riigi, piirkonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil elluviidavaid meetmeid. Seepärast tuleks ka tulevikus suunata piisav osa ELi eelarvevahenditest asjakohaste toetusmeetmete rahastamisse ELi mahajäänud piirkondades;

15.

rõhutab, et uus ühtekuuluvuspoliitika peaks arvesse võtma piiriülest koostööd. ELi liikmesriikide piirialadel tuleb toetada koostöö arendamist naaberriikidega ELi välispiiril, eelkõige väga erineva majandusarengu tasemega riikide ja piirkondadega. Komitee leiab samuti, et ühiste territoriaalalade loomine äärepoolsetes piirkondades nõuab ELi tasandil süsteemset ja valikulist toetust nii ruumilise planeerimise poliitika tugevdamiseks kui ka ühiste arenguprojektide elluviimiseks;

16.

on teadlik sellest, SKP inimese kohta on piirkondlikul tasandil oluline näitaja majanduskasvu mõõtmiseks, ent loodab, et koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega võetakse kasutusele täiendavaid näitajaid, millega määratakse konkreetse piirkonna lähteolukord (baseline) ja mis seetõttu tooks paremini esile tehtud edusamme ELi erinevate piirkondade vaheliste ja piirkonnasiseste erinevuste vähendamisel (3) ning mis kajastavad täpsemalt iga piirkonna arengutaset ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse alaseid konkreetseid probleeme;

17.

rõhutab lisaks, et oodatav arvestusperiood, mida kasutatakse piirkonna abikõlblikkuse määratlemiseks ELi uue, 2014. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika raames (suure tõenäosusega on tegu SKPga inimese kohta piirkondlikul tasandil ajavahemikus 2007–2009), ei kajasta majanduskriisi ja sellest tulenevate kärpemeetmete täielikku mõju piirkondadele kogu Euroopa Liidus. Komitee nõuab kõikvõimalike jõupingutuste tegemist, et kasutada ajakohasemaid piirkondlikke SKP ja SKP suundumuste andmeid vahendite jaotamisel, ning progressiivsemate kontrollimehhanismide rakendamist programmiperioodil;

18.

peab vajalikuks, et nii ELi ühtekuuluvuspoliitika kui ka riiklik regionaalarengupoliitika saaksid kasutada asjakohast institutsionaalset raamistikku, tõhusat avalikku haldust ja mõjusat partnerlust eri valitsustasandite vahel, et määrata kindlaks keskmise ja pikaajalise ulatusega sidusad ja terviklikud arengustrateegiad ning mitmeaastased raamprogrammid, millel need strateegiad saavad põhineda;

19.

leiab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika kui kõigi avaliku sektori meetmete lahutamatu osa eri territoriaalsetel tasanditel saaks iga riigi struktuuri austades innustada liikmesriike tugevdama oma institutsionaalset ja haldussuutlikkust, mida on vaja, et tagada finantsressursside senisest tõhusam ja tulemuslikum kasutus ning selle tulemusena viia maksimumini majanduskasvu erinevuste vähendamiseks tehtavate investeeringute mõju;

20.

juhib tähelepanu tõigale, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ja riikide regionaalarengupoliitika erinevad rakendussüsteemid sõltuvad iga liikmesriigi eripäradest ja on tingitud institutsionaalsest raamistikust ja pädevuste jaotusest ning konkreetsemalt detsentraliseerituse määrast, mitmetasandilise valitsemise põhimõtte rakendamise määrast, aga ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil saadud regionaalarengualastest kogemustest ning programmide geograafilisest mõjust ja ulatusest (4);

21.

arvates tuleb teha seal, kus on olemas erinevad struktuurid riiklike ja ELi meetmete rakendamiseks, senisest tihedamat koostööd kaasatud valitsemistasandite vahel, et vältida kattumisest tulenevat ebatõhusust. Komitee arvates saab optimaalse koostoimeni jõuda järk-järgult kõigi teatavas piirkonnas rakendatavate arengumeetmete tervikliku kavandamise kaudu, ent ka tihedalt kooskõlastatud juhtimise abil. Seetõttu peab komitee kasulikuks tõhustada peetavat dialoogi ja selle kaudu tugevdada ka eri valitsemistasandite koostööd, et tagada erinevate riiklike ja ELi meetmete suurem sidusus ja täiendavus;

22.

leiab, et suurema mõju avaldamiseks piirkondade ühtekuuluvusele ja konkurentsivõimele peavad majanduslike, sotsiaalsete ja piirkondlike tasakaalunihete vähendamise meetmed põhinema terviklikel meetmetel, mis on suunatud eelkõige tulemuste saavutamisele ning mille väljatöötamisel on arvestatud probleemide territoriaalsete aspektidega;

23.

rõhutab, et uue poliitilise eesmärgina Lissaboni lepingusse lisatud territoriaalne ühtekuuluvus on lisaks majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele muutunud prioriteetseks ning et seetõttu tuleb territoriaalne mõõde paremini kaasata kõikidesse poliitikameetmetesse, millel on selge territoriaalne mõju, kasutades selleks ka meetmete territoriaalse mõju süstemaatilist hindamist. Sellega seoses on komitee arvates kasulik võtta kasutusele järelevalvesüsteemid, mille abil saaks pidevalt jälgida ELi piirkondades ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamiseks tehtavate avaliku sektori kulude jaotumist;

24.

toob esile, et kõigi tasandite ametiasutuste kaasamine majanduslike ja sotsiaalsete tasakaalunihete vähendamise meetmete strateegilise kavandamise ja rakendamise protsessi tagab selliste meetmete väljatöötamise, milles on lähtutud konkreetsetest piirkondlikest tingimustest ja teadmistest, mis on vajalikud piirkondade võimaluste ärakasutamiseks, ressursside koondamiseks ja avaliku sektori tegevuse maksimaalseks tõhustamiseks;

25.

toob esile, et kliimamuutuste vastu võitlemine, energiavarustus, globaliseerumine, linna- ja maapiirkondade suhted, demograafilised muutused ning rändeprotsessid avaldavad piirkondadele väga erinevat mõju. Seepärast vajavad need ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil väljatöötatavaid ja elluviidavaid lahendusi, mille puhul peetakse kinni subsidiaarsuse põhimõttest;

26.

on seetõttu arvamusel, et partnerluse põhimõtte kohaselt on ELi ja riiklike meetmete edu lahutamatult seotud vastava riigi õiguse kohaselt pädevust omavate kohalike ja piirkondlike otsustusorganite osalemisega ja samuti sellega, mil määral suudavad majandus- ja sotsiaalpartnerid osaleda nii meetmete kavandamises kui ka nende väljatöötamises ja rakendamises;

27.

tunnistab vajadust edendada Euroopa piirkondade arengut kitsas finantsraamistikus, mis nõuaks püüdlemist võimalikult suure tõhususe poole. Komitee toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut orienteeruda rohkem tulemustele, kehtestades selleks selged ja kvantitatiivselt väljendatavad eesmärgid, samuti mõõdetavad tulemusnäitajad, mille kehtestamisel on tagatud piisav paindlikkus ja mis on kooskõlas kavandatud meetmetega. See võib võimaldada ka hindamist kogu programmi kestel;

28.

ei ole põhimõtteliselt vastu struktuurifondide puhul eelhindamiste kasutamisele, kui need on rangelt ja otseselt seotud Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika tõhususe parandamisega ning mõjuvad positiivselt programmide teostatavusele ja toimivusele ning arendusmeetmete integreerimisele;

29.

rõhutab samas, et nimetatud tingimused ei tohi põhjustada viivitusi struktuurifondiga seotud programmide käivitamisel, mis kahjustaks tugevalt tulemusi, mida oodatakse riiklike ressursside kasutamisest ELi meetmeid täiendavate meetmete puhul;

30.

jätab endale õiguse esitada täiendavaid märkusi, kui Euroopa Komisjon on avaldanud selles küsimuses oma ettepaneku;

31.

ei ole siiski nõus Euroopa Komisjoni ettepanekuga stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud tingimuste kohta, mille puhul on oht, et nendega karistatakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes ei ole vastutavad liikmesriikidele pandud kohustuste mittetäitmise eest (5). Need tingimused takistaksid või viivitaksid nende arenguprotsessi ja kahjustaksid juba saavutatud tulemusi;

32.

võtab teadmiseks, et Euroopa fondide optimaalset kasutamist majanduskasvu jaoks kõige olulisemates sektorites ja sekkumisvaldkondades võivad kahjustada mitmed tegurid, vähendades nende võimalikku mõju konkreetse piirkonna jaoks (6). Sellega seoses on oluline kontrollida täiendavust eesmärgiga tagada, et neid vahendeid kasutatakse tõepoolest riiklike rahastamisprogrammide täiendamiseks ja et ELi meetmed toovad tõelist lisaväärtust;

33.

rõhutab seepärast, et mõttekas kontrollida tõhusamalt struktuurifondide täiendavat rolli ja tagada, et Euroopa programmide käigus võetakse täiendavaid meetmeid, mis riiklike eeskirjade järgi ei ole ette nähtud või ei ole piisaval määral ette nähtud;

34.

on seisukohal, et ELi ühtekuuluvuspoliitika tõhusus ja mõjusus sõltub ka menetluste lihtsustamisest, et vähendada nii palju kui võimalik kasusaajate õiguslikku ja halduslikku koormat. Tõhustatud menetlused on vahendite tõhusa kasutamise eeldus. Seepärast nõuab komitee, et komisjon soovitaks liikmesriikidel koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega uurida ja esitada ettepanekuid Euroopa Liidu eeskirjade paremaks kooskõlastamiseks (põhimõtete, tähtaegade ja menetluste osas) riiklike eeskirjadega, seades sealjuures prioriteediks tulemused ja saavutatava mõju ning vältides samal ajal ebavõrdsete tingimuste loomist vahendite kasutamisele eri liikmesriikides;

35.

tunnistab arukat, säästvat ja kaasavat majanduskasvu taotleva Euroopa 2020. aasta strateegia olulisust ja tervitab komisoni teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias”, (7) mille kohaselt sõltub strateegia eesmärkide saavutamine suures osas kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustest;

36.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika võib anda olulise panuse Euroopa 2020. aasta strateegiasse, kuid see ei tohi ühtekuuluvuspoliitikat enda alla haarata. Ühtekuuluvuspoliitika roll on toetada Euroopa Liidu harmoonilist arengut, kaotades ELi piirkondade vahel majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 174. Seega peavad need kaks rakendusprotsessi ka tulevikus eraldi jääma, sest kummalgi on oma konkreetsed ja mittekattuvad eesmärgid, kuigi integratsiooni ja täiendavuse raames võivad nad teineteist vastastikku mõjutada;

37.

toetab majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse viiendas aruandes esitatud ettepanekut töötada välja struktuurifondide ja teiste piirkondliku arengu fondide, nagu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Ühtekuuluvusfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond ühine strateegiline raamistik, olgugi, et kõigil neil on oma vahendid ja konkreetsed sätted. Komitee arvates on positiivne, et struktuuripoliitika teenistuses olevad Euroopa fondid koondatakse ühte strateegilisse arenguraamistikku, mis peaks võimaldama paremat koordineerimist;

38.

peab hädavajalikuks, et struktuurifondide tulevaste sätete üle käiva arutelu tulemusena saaksid arengu- ja investeerimispartnerluse lepingud vahendiks, mis ühendaks omavahel tõhusalt ja täiendavalt riiklikud ja Euroopa Liidu meetmed, mille eesmärk on kaotada majanduslikud, sotsiaalsed ja territoriaalsed tasakaalunihked. Sealjuures määratakse kindlaks investeeringute prioriteedid, riiklike ja ELi vahendite määramine, vastavad tingimused ja eesmärgid;

39.

rõhutab samas, et lepingud tuleb välja töötada ja arendada kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõttega, kaasates ulatuslikult kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, st neid ametiasutusi, kes vastutavad meetmete elluviimise ja juhtimise eest kohapeal. Selleks, et tõhusamalt koordineerida ja kooskõlastada eri poliitilisi tegevuskavasid, ja selleks, et ei tugevdataks mitte ainult rakenduslikku, vaid ka strateegilist valitsemist, ei tohi liikmesriigid ja Euroopa Komisjon neid lepingud üksinda välja töötada;

40.

on seisukohal, et arengu- ja investeerimispartnerluse lepingud, mis vastavad iga liikmesriigi konkreetsetele tingimustele, võivad sobival viisil hõlmata territoriaalseid pakte, mida Regioonide Komitee seoses riiklike reformikavadega propageerib;

41.

on seisukohal, et riiklike regionaalarengu meetmete ja Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika seesugune koordineerimine oleks meetmete kontsentreerimise põhimõtte konkreetne väljendus ning see tooks kaasa sama valdkonna erinevate vahendite maksimaalse koostoime, võttes arvesse olemasolevaid vastastikuseid mõjusid. Sel viisil ei oleks võimalik saavutada paremat koordineerimist mitte ainult Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi rakendusvaldkondade vahel, vaid ka nende fondide ja samade arengueesmärkidega riiklike meetmete vahel;

42.

on lisaks seisukohal, et strateegiliselt oluline on see, et riiklikke regionaalarengu meetmeid ei käsitletaks valdkondlikust poliitikast eraldi. Komitee arvates on hädavajalik üritada luua meetmete vahel rohkem ühtekuuluvust, seoseid ja koostoimet. Paljudes valdkondades on avaliku sektori meetmetel üldise suundumusena üksteisest sõltuv mõju ja neil oleks parem üldmõju, kui neid rakendatakse ellu hästi koordineeritud viisil (8);

43.

on seisukohal, et see lihtsustab programmide konkreetset suunamist seatud eesmärkidele, millele järgneb toimivate poliitilise vahendite ja olemasolevate finantsvahendite koondamine nende eesmärkide saavutamisele. Sealjuures määratakse sekkumisvaldkondade ja investeeringute prioriteedid, samuti Euroopa Liidu vahendite kättesaadavus kindlaks iga piirkonna ressursside analüüsi alusel. Selline lähenemisviis võimaldab kõige paremini ära kasutada iga piirkonna potentsiaali ja oma prioriteetide tundmist igas valdkonnas.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/29

—

rõhutab, et ELi uue tööstuspoliitika edukus sõltub tõhusast poliitikast sellistes valdkondades nagu majandustingimused ja juhtimine, konkurentsivõime, investeerimine ja finantssektori struktuur, innovatsioon ja teadusuuringud, energeetika ja ressursid, digitaalarengu tegevuskava, uued oskused ja töökohad jne;

—

rõhutab, et Euroopa tööstuse ümberkujundamise puhul tuleb võimaldada ettevõtetele tööhõivestrateegiates suuremat paindlikkust vastutasuks piisava kaitstuse eest, millega kaasneb töötajate kindel valdkondades, millele muudatused tõenäoliselt mõju avaldavad, ning pakkuda ümbersuunamise ja ümberõppe võimalusi ning toetust FIEna tööle asumiseks. Elukestev õpe on otsustava tähtsusega töötajate hea tööalase konkurentsivõime tagamisel ja töötu olemise aja vähendamisel ning ettevõtetele uute oskuste pakkumisel, et nad suudaksid kiiresti turumuutustega kohaneda. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on nende meetmete kooskõlastamises oluline roll. Lisaks tuleks paremini kasutada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi;

—

nõuab Euroopa Liidu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele senisest suuremat rolli Euroopa 2020. aasta strateegia kavandamisel ja elluviimisel ning teatises seatud eesmärkide elluviimisel ja kordab, et Euroopa Liidu kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on tööstuspoliitika ja majandusarengu edendamisel keskne roll, sest nad teavad tänu rohujuure tasandil tegutsemisele ja kohapealse tööstusstruktuuri tundmisele ettevõtjate probleeme;

—

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi sõlmima riigi tasandil territoriaalseid pakte, et ühiselt välja töötada ja ellu viia riiklikud reformikavad, ning hindama üheskoos oma edusamme, et kooskõlastada oma jõudpingutused ja poliitilised tegevuskavad ning suunata need Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele, mis aitab kahtlemata oluliselt kaasa seatud sihtide saavutamisele.

Raportöör

Patxi LÓPEZ (ES/PES), Baskimaa valitsusjuht

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika: jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale”

KOM(2010) 614 lõplik

1.

väljendab heameelt, et Euroopa Komisjon on võtnud ülesandeks luua Euroopas tugev, konkurentsivõimeline ja jätkusuutlikule majanduskasvule suunatud tööstus, mis aitaks majandusel taastuda, nagu on sätestatud teatises „Üleilmastumise ajastu terviklik tööstuspoliitika: jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kesksele kohale” (1), mis on üks Euroopa 2020. aasta strateegia seitsmest juhtalgatusest;

2.

rõhutab, et ELi uue tööstuspoliitika edukus sõltub tõhusast poliitikast sellistes valdkondades nagu majandustingimused ja juhtimine, konkurentsivõime, investeerimine ja finantssektori struktuur, innovatsioon ja teadusuuringud, energeetika ja ressursid, digitaalarengu tegevuskava, uued oskused ja töökohad jne;

3.

kutsub seetõttu üles Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusi rohkem integreerima ja kooskõlastama;

4.

avaldab kahetsust, et seitsme juhtalgatuse ettepanekud tehti ilma, et oleks võetud arvesse nende mõju eelarvele või nende rakendamisvajadusi;

5.

rõhutab, kui oluline on globaalsetele probleemidele vastu seismisel ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide käsitlemisel kasutada ära Euroopa tasandi tegevuse lisaväärtust, sest nii on kooskõlastatud poliitikaga võimalik ühendada jõud ja saavutada koostoime;

6.

märgib, et maailmas toimuvad struktuurimuutused on näidanud, et teatud praegused olemuslikult ülemaailmsed probleemid ja raskused levivad kiiresti ning mõjutavad maailma avatumat ja vastastikku sõltuvamat konteksti arvestades nii riike kui ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. See näitab, et tuleb kasutusele võtta strateegilised tulevikku vaatavad ning tehnoloogilised vahendid, mis võimaldaksid pakkuda kiireid ja kooskõlastatud lahendusi;

7.

tuletab meelde, et konkurentsivõime uued parameetrid on seadnud kahtluse alla Euroopa Liidu majanduse rolli maailmas ja et Euroopa 2020. aasta strateegiat on vaja jõuliselt toetada, et Euroopa Liidu majandus taastaks oma positsiooni. Tööstusel peab olema selles protsessis majanduskasvu tõukejõuna keskne roll;

8.

toetab tervikliku jätkusuutlikkuse mõistet, mis hõlmab tasakaalustatult majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid muutujaid. Keskkonnakaitse ja keskkonna taastamine, energeetika, ressursside tõhus haldamine ning vananemisega ja ülalpeetavate isikute hooldamisega seotud sotsiaalsed vajadused pakuvad kõik häid võimalusi majandust elavdada. Ülemaailmselt konkurentsivõimelise tööstuse edendamine peab olema kooskõlas majandusliku ja sotsiaalse arenguga ning arvestama keskkonda;

9.

palub Euroopa Komisjonil pöörata suuremat tähelepanu arengutasemete erinevustele ja Elis ikka veel püsiva ebavõrduse vähendamisele, mille puhul võib ühe vahendina kasutada tööstuspoliitikat. Liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olukord seoses Euroopa 2020. aasta strateegias määratletud viie eesmärgiga on väga erinev ja kriis mõjutab neid eri määral;

10.

rõhutab, et Euroopa tööstuse ümberkujundamise puhul tuleb võimaldada ettevõtetele tööhõivestrateegiates suuremat paindlikkust vastutasuks piisava kaitstuse eest, millega kaasneb töötajate kindel valdkondades, millele muudatused tõenäoliselt mõju avaldavad, ning pakkuda ümbersuunamise ja ümberõppe võimalusi ning toetust FIEna tööle asumiseks. Elukestev õpe on otsustava tähtsusega töötajate hea tööalase konkurentsivõime tagamisel ja töötu olemise aja vähendamisel ning ettevõtetele uute oskuste pakkumisel, et nad suudaksid kiiresti turumuutustega kohaneda. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on nende meetmete kooskõlastamises oluline roll. Lisaks tuleks paremini kasutada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi;

11.

nõuab Euroopa Liidu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele senisest suuremat rolli Euroopa 2020. aasta strateegia kavandamisel ja elluviimisel ning teatises seatud eesmärkide elluviimisel. Mõnel kohalikul ja piirkondlikul omavalitsusel on laialdane pädevus ja tõestatud kogemus majanduse ja tööstuse arengu valdkonnas ning teistes otseselt konkurentsivõimega seotud poliitikavaldkondades. Kuna nad on otsusetegijatele ja majandustegevuses osalejatele lähedal, siis on nad avaliku sektori poliitika haldamisel tõhusamad;

12.

toetab seega piirkondade ja liikmesriikide territoriaalseid pakte, et võtta Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmiseks endale kohustusi. Tööstuspoliitika eesmärkide, ühiste strateegiate ja rahastamise ühtlustamine aitab saavutada suuremat majanduskasvu;

13.

tunnustab piirkondade ja linnadega seotud kohalikku majandustegevust edendavate asutuste rolli (2) tööstusele hoo andmisel: Nende tegevus on esmatähtis ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja kodanike ulatuslikumaks kaasamiseks ELi tööstuspoliitikasse;

14.

palub Euroopa Komisjonil koostada iga teatises määratletud prioriteedi jaoks eraldi ajakava, et uue tööstuspoliitika elluviimise üle oleks lihtsam järelevalvet teostada;

15.

teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku viia koostöös Regioonide Komiteega lõpuni järelmeetmed ja tööstuspoliitika elluviimisel tehtud edusammude regulaarne hindamine, et saavutada koostoime ja jagada vahendeid ühise eesmärgi saavutamiseks. Sellega seoses soovib komitee, et töötataks välja menetlus tööstuspoliitika arengu kvalitatiivseks ja kvantitatiivseks mõõtmiseks. Seejuures tuleb arvesse võtta töökohtade loomist, konkurentsivõimet, säästvat arengut ja innovatsiooni edenemist;

16.

tunneb heameelt selle üle, et algatusega antakse tööstusele ELi majanduskasvu uues mudelis otsustava majandussektorina keskne osa, arvestades selle suurt kaasatõmbavat mõjujõudu muu majandustegevuse suhtes;

17.

tunnistab, et ka tööstuse mõiste on muutunud ja alanud on majanduse faas, kus on kanda kinnitanud nn ebamäärane tööstus ehk uus tööstus, mis nõuab oma arenguks suurt lisaväärtust loovaid teenuseid;

18.

juhib tähelepanu sellele, et tööstuspoliitika peab sektoripõhisest poliitikast eemaldudes muutuma konkurentsipoliitikaks, et laiema käsitluse järgi uues tööstuse muutuste kontekstis ettevõtetele aktiivsemat toetust pakkuda;

19.

juhib tähelepanu sellele, et EL peaks investeerima suurema sotsiaal-majandusliku potentsiaaliga valdkondadesse, ja soovib, et suund võetaks üha enam teadmistele põhineva ELi majanduse arukale arendamisele ning strateegilistele investeeringutele teadus- ja arendustegevusse, teadusele ja tehnoloogiale suunatud haridusele ja mittetehnoloogilisele innovatsioonile;

20.

täheldab, et ELi tööstus sõltub suurel määral toorainest ja energiaressurssidest, mis on järjest kallimad, mida on järjest vähem ja mis sõltuvad rahvusvahelise poliitika konjunktuurist;

21.

kordab, et üks peamiseid eesmärke peaks olema majanduskasvu ja ressursside suurema kasutamise vahelise seose kaotamine;

22.

leiab seega, et ELi tööstuspoliitika strateegiline eesmärk peaks olema nende ressursside tõhusam haldamine, toorainete asendamine ja edusammude tegemine alternatiivse energia kinnistamisel ja kasutamisel;

23.

tuletab meelde, et demograafiline areng ja uued tarbimismudelid on omavahel seotud. Arenenud riikide elanikkonna vananemine toob kaasa uued sotsiaalhüvitiste vajadused, kuid pakub tööstuse ja teenuste jaoks ka palju võimalusi. Arengu ja innovatsiooni teisi potentsiaalseid võimalusi pakub keskklassi suurenemine kiiresti areneva majandusega riikides;

24.

tunnustab uues parajasti kujunemisel olevas geograafilis-majanduslikus olukorras kiiresti areneva majandusega riikide rolli. Nendel riikidel on uus roll, kuna tegemist on atraktiivsete, kiiresti kasvavate turgudega, kuhu suunatakse ka uute otseinvesteeringute vood ja kus suureneb järjest nõudlus tehnoloogia ning teadus- ja arendustegevuse järele;

25.

nõustub, et viivitamatult on vaja viia läbi struktuurireformid, et kohaneda ärikeskkonda mõjutavate põhjalike muutustega, mis nõuavad globaalsel tasandil uue konkurentsimudeli kasutuselevõtmist, mille puhul on otsustava tähtsusega uute kiiresti areneva majandusega riikide esilekerkimine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja nendega seotud oskused ning üleminek vähese CO2-heitega majandusele;

26.

kutsub üles kaotama ettevõtete kasvu takistavaid piiranguid, nt otsida koostööl ja ettevõtete liitudel põhinevaid lahendusi ja mudeleid. Rahvusvahelisemaks muutumise, innovatsiooni ja jätkusuutlikkusega seotud raskustele ei saa vastu seista isoleeritult ja teistega suhtlemata;

27.

rõhutab, et ettevõttele peaks looma võimalusi laienemiseks, et nad võiksid mingis nišis olla tulemuslikud. Nii saaks ELis tekkida nišiturgudel tegutsevaid rahvusvahelisi VKEsid. Spetsialiseerumine on tegelikult üks nendest strateegilistest aspektidest, millest sõltub ettevõtete konkurentsivõime. Seetõttu peavad ettevõtted arendama üha keerulisemaid tooteid ja teenuseid, mis on suunatud kitsamatele ja suuremat lisaväärtust pakkuvatele turusegmentidele;

28.

rõhutab vajadust kiiremas korras inimesi koolitada ja nende oskusi parandada, luua teadmistepõhises tööstuses töötamiseks soodsad ja atraktiivsed tingimused, võttes arvesse praeguseid raskusi täita töökohad sellistes tuleviku jaoks strateegilistes valdkondades nagu uurimistegevus ja teadus, inseneritöö, tervishoid ja matemaatika. Ka töötajate kvalifikatsiooni, oskusi ja teadmisi tuleb pidevalt ajakohastada ja kohandada paremini uute sektorite ja tehnoloogialahenduste nõuetega, et sellest saaks kasu nii tööstus kui ka töö kaotanud töötajad, nii et nad saaksid kiiresti kohaneda uue sektoriga ja uute tehnoloogiatega;

29.

märgib ka, et tuleks suurendada mitmekesisust ja multidistsiplinaarsust ning keskenduda teatud isiklike oskuste, nagu rühmatöö ja muutustega kohanemise oskuse arendamisele, mis võimaldaks tööstussektori vajadustega paremini kohaneda;

30.

peab vajalikuks, et ettevõtted mõtleksid globaalselt ja kohaneksid uue konkurentsikontekstiga, mis on juba rahvusvaheline ja oma olemuse tõttu pidevalt muutuv. Üleilmastumine on kahtlemata suurendanud konkurentsi, sest turg on avatud uutele konkurentidele, kes kasutavad ära uusi liikumis- ja teabesaamisvõimalusi;

31.

juhib tähelepanu sellele, et rahvusvaheliseks muutumine on kogu ühiskonna, mitte ainult ettevõtete ühine väljakutse. Selleks, et Euroopa ettevõtted võtaksid otsustavalt suuna rahvusvaheliseks muutumisele ja oleksid maailmaturul konkurentsivõimelised, on oluline, et inimeste, ülikoolide, koolituskeskuste ning teadus- ja tehnoloogiasüsteemi strateegiad sisaldaksid rahvusvahelist kultuuri ja mõõdet;

32.

rõhutab, et väärtusahel on killustunud, tuues esile eelised, mida konkreetne asukoht pakub konkreetse toote tootmise või teenuse osutamise käigus täidetavate ülesannete jaoks;

33.

kutsub üles parandama laenudele juurdepääsu ja laenude kättesaadavust, toetab VKEde finantsfoorumite korraldamist ning rõhutab, kui oluline on, et pangad ja finantsasutused täidaksid oma vahendaja ülesannet vastutustundlikult ja läbipaistvalt, tagades, et finantsmajandus ja reaalmajandus oleksid senisest paremini vastavuses;

34.

kutsub samuti üles parandama finantsturgude toimimist tõhusate meetmetega ning jätkama ELi alustatud tööd finantsturgude asjakohaseks reguleerimiseks, mille abil võidelda spekulatsioonide ja pangasüsteemi haavatavusega, mille eesmärk on seista vastu süsteemsetele ohtudele, pakkudes selgemas ärikeskkonnas suuremat tasakaalu ja stabiilsust ning tagades üldsuse suurema usalduse ärikeskkonna vastu;

35.

kutsub üles tihedamale Euroopa Investeerimispanga ning Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööle, et teadus-, arendus- ja uuendustegevusse tehtavaid investeeringuid kohalikul ja piirkondlikul tasandil paremini toetada;

36.

teeb ettepaneku määratleda ja käivitada ELi tasandil konkurentsivõimekava, milles määratletakse ELi raamtingimused tööstuspoliitika valdkonnas;

37.

tuletab meelde, et konkurentsivõime ei ole mitte ainult ärikeskkonna, vaid kogu ühiskonna ja kõikide majandusarengus osalevate süsteemide proovikivi; konkurentsivõime avaldab mõju inimestele, ülikoolidele, tehnoloogiakeskustele, tervishoiuteenustele ning ka kõikidele sektoritele ja tootmisega seotud tegevustele;

38.

pooldab seega tööstuspoliitika sellise süstemaatilise käsitluse kasutamist, mis hõlmaks erinevaid konkurentsivõimet mõjutavaid poliitikavaldkondi. Selle käsitluse peaks üle kandma ka riigi, piirkonna ja kohalikule tasandile. Selleks, et Euroopa tööstus oleks tõhusam ja tootlikum, tuleb parandada ka ELi positsiooni transpordi, sotsiaal- ja tarbijakaitse, finantsvahenduse, energeetika, keskkonna ning ühtse turu ja kaubanduspoliitika valdkonnas ning käsitleda neid kooskõlastatult konkurentsiahelana;

39.

leiab, et uus tööstuspoliitika peab toetama sektoritevahelist käsitlust. Viimastel aastatel on levinud kõikvõimalikud ärikoostööd edendavad klastrite või klastrite rühmituste projektid, et koguda kokku ja kujundada kõiki samalaadsete algatuste väärtusahela tegevusalasid, kuna neid projekte peetakse kogu väärtusahelat katvaks tõhusaks raamistikuks, mis ei sekku ettevõtete otsustesse. Kuna klastrid on otseselt seotud alaga, kus nad tegutsevad, siis on uue tööstuspoliitika kujundamisel tähtis võtta arvesse ka klastrite märkimisväärset piirkondlikku mõõdet;

40.

kordab, et majanduskasvu ja töökohtade loomise taastamine sõltub suurel määral tootlikkuse tõhustamisest töötlevas tööstuses ja eelkõige nende ettevõtetega seotud teenuste sektoris;

41.

rõhutab VKEde olulist rolli ELis. Nende arvel on kaks kolmandikku tööstuse töökohtadest. Seetõttu tuleb Euroopa Liidus avaliku sektori poliitikas lähtuda „kõigepealt mõtle väikestele” („think small first”) põhimõttest, et vastata VKEde kui peamiste töökohti ja majanduskasvu loovate majandusosalejate erivajadustele. Euroopa on konkurentsivõimeline ainult siis, kui Euroopa VKEd on konkurentsivõimelised;

42.

palub seetõttu teatises pöörata suuremat tähelepanu Kohalike ja piirkondlike omavalitsustega seotud majandustegevust edendavate asutuste kesksele rollile, sest nad pakuvad VKEdele kohapeal peamiseid toetusteenuseid selleks, et nood saaksid edukalt konkureerida;

43.

soovitab kasutada vajalikke vahendeid, mis tagaksid, et väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act” rakendataks tõhusalt, ning rõhutab, et algatuse viimasel ülevaatamisel peetaks prioriteetseks VKEde juurdepääsu rahastamisele ja arukat reguleerimist;

44.

nõustub, et tuleks luua sellised tingimused, kus ettevõtetel oleks juurdepääs võimalikult headele teenustele, kuna neist sõltub suuresti nende toodete ja teenuste kvaliteet ning konkurentsivõime. Tuleb eelistada meetmeid, mis aitavad parandada suutlikkust ning edendada ettevõtetele teenuseid pakkuvate asutuste vahelist konkurentsi;

45.

toetab selliste meetmete võtmist, mis lihtsustaksid ettevõtetes ja eelkõige VKEdes uuendustegevuse arendamist ning haldamise lihtsustamist, vähendades ettevõtete konkurentsivõimet mõjutavat haldus- ja seadusandlikku koormust, laiendades näiteks nn tervisekontrolli tööstuspoliitikale ning kasutades seda tava laiemalt ja üldisemalt ka tööstuspoliitikaga seotud teistes valdkondades;

46.

rõhutab ELi tööstuspoliitika piirkondliku mõju ja mõõtme olulisust tööstuspoliitika eesmärkide kohandamisel erinevatele lähtepositsioonidele, sest see on tasakaalustatud ja harmoonilise arengu seisukohalt esmatähtis. Komitee kutsub üles tagama vajaliku ühtsuse vaadeldava teatise ning teatistes „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (3) ja „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (4) esitatud suuniste vahel;

47.

on nõus, et tööstuse konkurentsivõime edendamiseks tuleb aruka spetsialiseerumise alal teha edusamme, ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles otsima innovatsioonis oma nišši. Arukas spetsialiseerumine on tööstuspoliitikat käsitleva teatise ja juhtalgatuse „Innovatiivne liit” vaheline ühenduslüli;

48.

peab oluliseks toetada Euroopa Liidus klastreid edendavate vahendite tervikuks ühendamist, võttes kasutusele üheainsa käsitluse, milles keskendutaks majanduskasvule ja konkurentsivõimele ning mis toetaks kogemuste vahetamisest kaugemale minnes ühiseid või koostööl põhinevaid konkreetseid projekte. Euroopa Liit on selles kontekstis maailmatasemel klastrite arengut hõlbustava riikidevahelise koostöö tugevdamiseks määrava tähtsusega;

49.

toob esile vajaduse arendada jätkuvalt ELi tasandil konkreetsete aspektide kohta strateegilisi projekte, millel võiks tehnosiirde ja koostoime loomise seisukohast olla suur võimendav mõju (nt „keskkonnasäästlike sõidukite”, „energiatõhusate ehitiste” ja „tuleviku tehaste” projektid). Seda tüüpi algatustega tuleb Euroopa Liidu lisaväärtusele rõhku pannes edasi liikuda ja neid pikaajalise visiooniga süvendada;

50.

leiab, et riikide valitsemissektor saaks tänu uuenduslikele riigihangetele avaldada ka märkimisväärset võimendavat mõju ettevõtete konkurentsivõimele. Avalike pakkumismenetluste nõuded, milles eelistatakse uuenduslikke ja säästvaid tooteid ning teenuseid, soodustavad töövõtjate uuendustegevust. Seeläbi paraneb ka avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Sealjuures tuleb aga tingimata vältida täiendavat halduskoormust, kuna just väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ei ole riigihangetes osalemine siis enam atraktiivne.

51.

palub, et liikmesriigid ning pädevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused liiguksid edasi Euroopa ühiskonnas ettevõtluskultuuri tugevdamisel, eelkõige noorte seas. Haridussüsteemides tuleks koostada õppeprogrammid, kus põhipädevuste arendamine hõlmaks ka ettevõtlikkuse edendamist, riskide ja juhtrolli võtmist ning loomingulisust.

52.

märgib, kui oluline on töötada välja üleilmastumisega seotud profiilid. kus on väga oluline keeleoskus, valmisolek rahvusvaheliseks tööalaseks liikuvuseks ning avatud suhtlemiseks erinevatest kultuuridest pärit inimestega;

53.

teeb ettepaneku käsitleda teatises ulatuslikumalt tehnoloogia- ja rahvusvaheliseks muutumise strateegiaid. Innovatsioon, tehnoloogia ja rahvusvaheliseks muutumine on kolm üksteisega seotud mõistet. Tuleks püüda kujundada neid hõlmav ühine poliitika;

54.

kutsub üles näitama VKEde rahvusvaheliseks muutumise toetamise strateegia edaspidisel ettevalmistamisel üles piisavat ambitsioonikust ja praktilisust. Kõnealuses strateegias tuleb pöörata erilist tähelepanu ettevõtete koostöö ja suhete arendamisele, nagu ka sektoritevaheliste sidemete loomisele;

55.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tõhusalt rakendama meetmeid, mis sisaldusid teatises „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (5), eelkõige seoses rahvusvaheliste institutsioonide läbirääkimistekava ning strateegiliste partnerluste süvendamisega; Euroopa Liidu tegevus on selles kontekstis äärmiselt oluline, et suurendada Euroopa tööstuse mõju maailmas;

56.

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et konkurentsipoliitika on ELi tööstuse ja siseturul toimiva moonutamata konkurentsi jaoks strateegilise tähtsusega. Ausa konkurentsiga keskkond, mis soosib võrdseid tingimusi, innustab ettevõtteid end konkurentsi huvides arendama ja soodustab eraalgatusi. On väga oluline hoolitseda konkurentsipoliitika toimimise eest ja tagada, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused viivad seda asjakohaselt ellu;

57.

tuletab aga meelde avaliku sektori uut rolli: otsida uusi avaliku ja erasektori koostöövorme mahukate strateegiliste infrastruktuuride ja tootlike investeeringute rahastamiseks. Avalik ja erasektor peavad tegema koostööd ka tööstuspoliitika kujundamisel ja püüdma oma huve ühitada ning käivitada üleeuroopalisi konkreetseid projekte, mis võimaldaksid avaliku sektori kulutusi tõhusamaks muuta. Eri valitsustasandite ja avaliku sektori institutsioonide vahelise avaliku sektori koostöö abil saaks edendada poliitikavaldkondade kooskõlastamist ning vähendada ebaefektiivsust;

58.

tervitab visiooni innovatsioonist kui Euroopa 2020. aasta strateegia keskset osa ja selle strateegilist positsiooni strateegilises juhtalgatuses „Innovaatiline liit”. Aruka majanduskasvu kui prioriteedi saavutamisel keskendutakse mõistlikult teadmiste- ja innovatsioonipõhisele majanduskasvule, mis on Euroopa Liidu tulevase majanduskasvu üks kolmest tugisambast;

59.

rõhutab seda, kui oluline on laiendada ja tugevdada innovatsiooni mõistet, toonitades vajadust, et tööstus kombineeriks kogemustepõhist innovatsiooni, st „tee, kasuta ja suhtle”-lähenemisviisi (Doing, Using and Interacting) teaduse-, tehnoloogia- ja innovatsioonipõhise lähenemisega, mis tugineb reaalsel teadus- ja tehnoloogiaalasel tööl;

60.

väljendab pettumust selle üle, et teatises rõhutatakse nii vähe mittetehnoloogilise innovatsiooni kui konkurentsieelise võimalusi. Reaalsed muutused äritegevuses tulenevad sageli äritegevuse innovatsioonist ja organisatsioonilisest juhtimisest teatud valdkondades, nagu strateegia, menetlused, turundus, tootmise korraldus ja suhtlemine pakkujatega. Mittetehnoloogilise innovatsiooni toetamine on võimaldanud mitmel piirkonnal saavutada tõelisi edusamme konkurentsi alal;

61.

teeb seepärast ettepaneku kaasata mittetehnoloogilise innovatsiooni näitajad tööstuspoliitika hindamise menetlusse;

62.

leiab, et innovatsioon põhineb teadmistel ja loovusel ning et ettevõtetel peaksid olema süsteemid teadmiste ja loovuse järjepidevaks kasutamiseks ja juhtimiseks kõigis oma tegevustes;

63.

väljendab pettumust selle üle, et teatises ei rõhutata seda, et uues tööstuspoliitikas on otsustav osa inimestel, kui tõepoolest soovitakse panna alus tasakaalustatud, pikaajalisele majanduskasvule. Teadmistepõhises tööstuses saavad muutusi esile kutsuda ja ettevõtetele konkurentsieeliseid tagada ainult inimesed;

64.

leiab, et uurimistegevus ülikoolides ja tehnoloogiakeskustes peaks lisaks teoreetilistele käsitlustele olema rohkem väljapoole suunatud ning rohkem kooskõlas turu vajadustega ning et nimetatud uurimistegevuse tulemused peaksid olema praktilise väärtusega;

65.

peab vajalikuks paremat kooskõlastatust uurimistegevuse ja tööstuse vahel, et piirkonnad saaksid teha edusamme aruka spetsialiseerumise alal oluliste arengut soodustavate tehnoloogiate valdkonnas (nagu nanotehnoloogia, mikro- ja nanoelektroonika, tööstuslik biotehnoloogia, fotoonika, uudsed materjalid ja uudsed tootmissüsteemid), et saaks edendada riikidevahelisi võrgustikke ning tugevdada koostööd piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

66.

rõhutab asjaolu, et innovatsiooni- ja teadmistepõhise Euroopa tööstuse kasv peaks andma vältimatult tulemuseks selle, et Euroopa ettevõtted saavad rohkem patente. On eriti oluline kehtestada ettevõtete ja leiutajate intellektuaalomandi õiguste tagamiseks tõhus, odavam süsteem, mis pakuks suuremat õiguslikku kaitset võltsimise ja piraatluse vastu. Seetõttu on oluline lihtsustada patendi saamise menetlusi, muuta need odavamaks ja tagada, et patendid oleksid automaatselt kehtivad kõigis liikmesriikides kooskõlas ühtse Euroopa patendi ettepanekuga;

67.

juhib tähelepanu sellele, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on muutunud peamiseks teguriks ettevõtete tootlikkuse tõstmisel ja nõustub seega, et tähtis on edendada IKT kasutamist VKE-des. IKT kohandamine ja selle kaasamine annab Euroopa ettevõtetele eelise kolmandatest riikidest pärit konkurentide ees. IKT soodustab koostööd, teabe ja ideede töötlemist ja vahetamist ning võimaldab samuti vahetumat juurdepääsu turule ja klientidele;

68.

rõhutab, et oluline on parandada suhteid eri sidusrühmade vahel ja edendada piirkondliku arengu strateegiates piirkondlike innovatsiooni „ökosüsteemide” ideed. See hõlmab võrgustike ja kanalite arendamist teadmiste vahetuseks, kindlalt kohapeal kanda kinnitanud organisatsioone ja paindlikke organisatsioonimudeleid;

69.

soovitab ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse järgmise raamprogrammi suhtes välja töötada lähenemisviisi, milles keskendutakse rohkem VKEde vajadustele, mis aitaks neid kaasata Euroopa ühisprojektidesse;

70.

kutsub Euroopa Komisjoni üles rohkem rõhku pöörama piirkondlikule mõõtmele teadus- ja arendustegevuse ühises strateegilises raamistikus (mis hõlmab raamprogrammi ja konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi) ning jätkama pilootprojekti „Teadmiste piirkonnad”, et suurendada Euroopa piirkondade teaduspotentsiaali riikidevaheliste klastrite kaudu;

71.

rõhutab vajadust arendada soodsat keskkonda erakapitali produktiivseteks investeeringuteks innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevusse, milleks oleks tingimata vaja selliste rahastamisvormide nagu riskikapital ja erainvestorid (business angels) tugevdamist;

72.

kutsub üles kehtestama täpsemat näitajate ja eesmärkide süsteemi, millega saaks lisaks ettevõtete teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute osakaalule mõõta ka konkurentsivõime ja tootlikkuse suurendamisega seotud aspekte – teisisõnu süsteemi, millega mõõdetaks teadus- ja arendustegevuse tulemusi;

73.

on seisukohal, et EL peaks rõhutama oma tugevaid külgi, mida on arendatud Euroopa tööstuse konkurentsivõime huvides: ELil on tugev tehnoloogiline ja teaduslik alus, kõrgetasemelised ülikoolid ning kvalifitseeritud ja spetsialiseerunud tööjõud; oleme loonud ühtse turu, kus kaubanduse ja töötajate vaba liikumise teelt on kõrvaldatud takistused; lisaks on loodud tugevad klastrid ja koostöövõrgustikud ning EL on olnud teerajajaks keskkonnasäästlike lahenduste juurutamisel;

74.

juhib tähelepanu sellele, et ühtse turu loomisest alates tehtud edusammudest hoolimata ei ole ikka veel täielikult kasutatud ära selle kõiki võimalusi säästva ja kaasava majanduskasvu soodustamiseks. Ühtne turg on kogu ELi majanduse tõukejõuks ning selle täielik lõpuleviimine on meie tööstuse kasvu ja konkurentsivõime toetamiseks otsustava tähtsusega;

75.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kõrvaldama takistused ja puudused, mis ei lase ühtse turu kasvupotentsiaalil täiel määral realiseeruda; tunnistab sellega seoses, et tänu teenuste direktiivile on kõrvaldatud mõned ühtsel turul teenuste osutamise ja teises liikmesriigis asutamise õiguse ees seisvad takistused; Euroopa Komisjon peab selles suunas tööd jätkama ning kaasama ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, sest nemad on teenusteturul peamised tegutsejad;

76.

leiab, et rahvastiku vananemine, kliimamuutused ja keskkonnakaitse on kolm kõige olulisemat proovikivi, millega Euroopa Liit peab lähiaastatel toime tulema;

77.

märgib siiski, et jätkusuutlikkust tuleks käsitleda kui Euroopa tööstuse tuleviku seisukohast suurepärast võimalust, kuna see aitab kahtlemata luua rohkem ja uusi töökohti ning uuenduslikke ja konkurentsivõimelisi ettevõtteid;

78.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni kavatsuse suurendada keskkonnakaitsenõuete ja tööstuspoliitika eesmärkide seoseid ja sidusust ning liikuda seeläbi kogu tööstuses ressursside tõhusama haldamise poole. Strateegiliste energiavarude ja tooraine nappus ning kallinemine sunnib tööstust neid üha ratsionaalsemalt kasutama, mis peaks toimuma tänu energiatarbimise tõhustamisele, ringlussevõtule ning alternatiivsete materjalidega asendamisele;

79.

kordab, et keskkonnasäästlikku majandust tuleks edendada esiteks seetõttu, et energiakasutus peab olema tõhus, ja teiseks eelkõige seetõttu, et üha rohkem teadvustatakse vajadust muuta ökoinnovatsioon ulatuslikumaks. Seepärast töötatakse vähese CO2-heitega majanduse edendamiseks välja uuenduslikke majandustegevusi, kasutades seejuures nii taastuvenergiat kui ka uusi materjale;

80.

peab sellegipoolest vajalikuks, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suunaksid ka tarbijaid vastutustundlikkuse poole: et nad tarbiksid eetiliselt ja teeksid teadlikke valikuid, mis tähendab ettevõtetele kõrgemaid nõudmisi kvaliteedi, teabe ja läbipaistvuse osas. Tarbijatel on seega oluline roll ettevõtete konkurentsivõime potentsiaali toetamisel ja vastutustundliku poliitika kujundamisel;

81.

väljendab heameelt, et teatises on arvestatud ja esile toodud ettevõtete sotsiaalset vastutust kui üht tegurit, mis aitab samuti tugevdada tööstuse konkurentsivõimet ja juhtivat rolli rahvusvahelisel tasandil;

82.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tunnevad kohalikke olusid ning on pädevad levitama uusi väärtusi ja edendama ettevõtete sotsiaalset vastutust. Euroopa Komisjon peab jätkuvalt edendama sotsiaalse vastutuse mõistet ning toetuma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kelle ülesanne on selle kohapealne elluviimine. Seetõttu on väga oluline rakendada subsidiaarsuse põhimõtet ning viia poliitikat ellu kõige tõhusamalt ja kõige kodanikulähedasemal valitsustasandil;

83.

kutsub üles võtma ettevõtetes kasutusele uued juhtimismudelid, mis suurendaksid töötajate osalust, kuna see on äärmiselt oluline, kui soovitakse parandada kõigi tootmisprotsesside tõhusust ja seega ka konkurentsivõimet ning vältida tööstuse muutuste tõttu töötingimuste ebakindlaks muutumist;

84.

märgib siiski, et samal ajal tuleb ka tööstuse sisemine töökorraldus paindlikumaks muuta. Huvigrupid peavad muutuvale majanduslikule olukorrale reageerima ja sellega kohanema, mistõttu tuleks tootmise korraldust kohandada nõudluse kõikumise ja tehnoloogia muutustega;

85.

kutsub sellega seoses üles muutma liikmesriikide tööturud paindlikumaks, tuginedes sotsiaalpartnerite dialoogile, mida peab lisaks toetama kindel sotsiaalkaitsesüsteem. See aitab rohkemate ja paremate töökohtade kaudu kaasa majanduskasvule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Tööturgude reguleerimine peaks tagama ülemineku töötuse perioodidelt töötamise perioodidele, pakkudes majandusliku kindluse tagatisi ning koolituste ja ametialase suunamise võimalusi, mis suurendavad töö saamise tõenäosust;

86.

kordab, et Euroopa Liidu kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on tööstuspoliitika ja majandusarengu edendamisel keskne roll, sest nad teavad tänu rohujuure tasandil tegutsemisele ja kohapealse tööstusstruktuuri tundmisele ettevõtjate probleeme;

87.

soovib, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid liiguksid koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega parema kooskõlastamise ja tervikliku käsitluse poole, et nad kujundaksid üheskoos kaugeleulatuva ja konkurentsivõimele keskenduva tööstuspoliitika, mis kasutab koostoimet teiste Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatustega;

88.

kutsub Euroopa Komisjoni üles parandama tööstuspoliitika tingimusi ja juhtimist ning andma Euroopa kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele senisest suurema rolli tööstuspoliitika kavandamisel ja elluviimisel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on majandusarengu jaoks esmatähtsad, sest nad tunnevad ettevõtete tegelikku elu ning neil on tööstuspoliitika valdkonnas pädevus ja muu hulgas ka seadusandlik võim; seetõttu on selles valdkonnas ideaalselt sobilik liikuda alt ülespoole (bottom-up) meetodil põhineva lähenemisviisi suunas;

89.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi sõlmima riigi tasandil territoriaalseid pakte, et ühiselt välja töötada ja ellu viia riiklikud reformikavad, ning hindama üheskoos oma edusamme, et kooskõlastada oma jõudpingutused ja poliitilised tegevuskavad ning suunata need Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele, mis aitab kahtlemata oluliselt kaasa seatud sihtide saavutamisele;

90.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel ning majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisel. Nad on väga olulised rohujuure tasandi käsitluse kujundamisel, mis aitab juurutada Euroopas tööstuspoliitikat territoriaalsel tasandil.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/37

—

kutsub üles lühendama Euroopa Komisjoni ressursitõhusa Euroopa tegevuskava ajalisi piire ja toetab näitajate vastuvõtmist juba 2012. aasta jooksul. Komitee kutsub lisaks üles konsulteerima pädevate kohalike ja piirkondlike asutustega tagamaks, et nimetatud näitajad on realistlikud ja teostatavad nii haldussuutlikkuse kui ka taskukohasuse seisukohast;

—

kutsub komisjoni kaaluma loodusvarade kasutamise nn korvi vastuvõtmist, mis koosneks eelkõige neljast näitajast – maa jalajälg, tooraine kasutamine (bioloogiline mitmekesisus, bioloogilised ja mineraalsed maavarad), vee jalajälg ja kasvuhoonegaaside heite jalajälg. Komitee nõuab tungivalt, et näitajad muutuksid Euroopa 2020. aasta strateegia riiklike aruannete süsteemi ning strateegiaga seotud juhtalgatuse lahutamatuks osaks, et need suunaksid riiklikke reformikavasid ja eelarve ettevalmistusi;

—

peab kahetsusväärseks, et tegevuskavas ei nimetata võimalust kasutada ressursitõhususe valdkonnas tehtavates jõupingutustes linnapeade pakti, ning teeb ettepaneku uurida koos Euroopa Komisjoniga konkreetseid võimalusi linnapeade pakti kaasamiseks juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” peamistesse kohaldamisaladesse nagu bioloogiline mitmekesisus ja maakasutus, jäätmekäitlus ja veemajandamine või õhusaaste;

—

soovitab võtta spetsiaalseid meetmeid, mis on eelkõige suunatud järgmistele aspektidele: vähese CO2-heitega ressursitõhusate transpordi- ja energiasüsteemide kasutuselevõtt, keskkonnasäästlike riigihangete edendamine, jäätmevaba ühiskonna saavutamine jäätmetekke ennetamise optimeerimise kaudu ja jäätmete käsitlemise kaudu ressursina ringmajanduse süsteemis, ressursside asendamise ja ressursitõhususe edendamine toorainete väärtusahelas, ökosüsteemi teenuste tõhus kasutamine, kaitsmine ja taastamine, vajadusel suletud pinnase taseme vähendamine.

Raportöör

Michel LEBRUN (BE/EPP), prantsuskeelse kogukonna parlamendi liige

Viitedokumendid

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus”

KOM(2011) 21 lõplik

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava”

KOM(2011) 571 lõplik

1.

leiab, et tulevikku vaatav keskkonna-, kliima- ja energiapoliitika peab rajanema vastutustundliku majandamise põhimõttel. Selle põhimõtte all peab Regioonide Komitee silmas, et inimesed peaksid võtma kohustuse majandada ja kasutada loodusressursse nii, et see tagaks nende jätkusuutlikkuse ja säilitaks mitmekesisuse. Nimetatud poliitika peamine eesmärk on selline areng, mis vastab tänaste põlvkondade vajadustele, kuid ei sea ohtu tulevaste põlvkondade võimet oma vajadustele vastata;

2.

on mures selle pärast, et Euroopa Liit on tänasel päeval ohtlikul ja mitte elujõulisel arengu-, tootmis- ja tarbimisteel. Nagu kinnitab Euroopa Komisjon oma juhtalgatuses: „Me ei saa enam jätkata loodusvarade kasutamist senises mahus”;

3.

tervitab sellega seoses juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” käivitamist, mille eesmärk on muuta loodusvarade tõhus kasutamine Euroopa Liidu poliitikameetmete peamiseks põhimõtteks energia, vähese CO2-heitega majanduse, transpordi, tooraine ja toormaterjali, kaupade ja teenuste säästva tarbimise ja tootmise, jäätmekäitluse, pinnase- ja ökosüsteemide kasutuse, põllumajanduse ja kalanduse valdkonnas. Kõnealusel algatusel on oluline roll toetada sünergiate loomist eri valdkondade vahel ning erinevate huvide ja eesmärkide tasakaalu viimist ning tagada samaaegselt ühine, sidus ja säästev lähenemisviis loodusvarade kasutamisele;

4.

tervitab juhtalgatuse positiivset mõju Euroopa keskkonnapoliitikale. Ent Euroopa keskkonnapoliitika üldiselt ja eelkõige loodusvarade tõhusat kasutamist käsitlev praegune poliitika (nagu loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia) keskenduvad majanduse arengu ja loodusvarade kaevandamise negatiivse keskkonnaalase mõju vähendamisele. Juhtalgatusega laiendatakse ulatust, et hõlmata ka loodusvarade ebatõhusa kasutamise negatiivne mõju majandusarengule, andes nii vajaliku stiimuli keskkonnapoliitika integreerimiseks ELi majandus- ja tootepoliitikasse.

5.

tervitab asjaolu, et juhtalgatusega avardatakse Euroopa Liidule muret valmistavate teemade ringi kõigile loodusvaradele: traditsioonilised energiaallikad ning ka biootilised ja abiootilised toorained, nagu kütused, biomass, mineraalid, metallid ja puit, põllumaad ja kalavarud, pinnas, vesi, õhk ning ökosüsteemide või bioloogilise mitmekesisuse kaitsega seotud teenused;

6.

tervitab Euroopa Komisjoni Regioonide Komiteele esitatud kutset avaldada arvamust rolli üle, mis kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema selle algatuse elluviimisel, ning seda otsustusprotsessi eel, eeskätt juhul, kui neil on selle algatusega seotud eripädevused, peamiselt nt ehitus- või jäätmekäitlusstandardite vallas. Seeläbi antakse Regioonide Komiteele võimalus teha end kuuldavaks juba alates tulevaste poliitikameetmete väljatöötamise esimestest etappidest;

7.

nõustub täielikult komisjoni hinnanguga, et ressursitõhusa ja vähese CO2-heitega majanduse eeliste saavutamiseks on tarvis täita kolm võtmetingimust, milleks on 1) poliitiline tahe muudatuste tegemiseks, 2) poliitika ja investeeringute pikaajaline planeerimine ning 3) kõigi kodanike teadlikkuse ja käitumise muutumine pikas perspektiivis. Nende põhimõtete kujundamisel ja rakendamisel peab juhinduma mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisist. Kõnealuses seoses meenutab Regioonide Komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülimalt olulist rolli nende poliitikameetmete (1) väljatöötamisel, arendamisel, elluviimisel ja hindamisel, mida on juba selgesõnaliselt tunnustanud Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament;

8.

tervitab ELi jõupingutusi selle nimel, et luua tihe side majandusliku arengu, ühiskondade heaolu ja loodusvarade vastutustundliku kasutamise vahel;

9.

on seisukohal, et üleminek tõhusale majandusele loodusvarade kasutamisel suurendab heaolu tulevaste ja praeguste põlvkondade jaoks. Selle heaolu üheks elemendiks kujuneb majanduslikust, kaubanduslikust ja innovaatilisest seisukohast väga paljude võimaluste loomine. See aitab toetada ELi konkurentsivõimet, eelkõige langetades materjalide ja energiatarbimise kulusid ning hoogustades tööhõivet keskkonnahoidlike tehnoloogiate sektoris;

10.

rõhutab, et keskkonna ja õhu kvaliteedi parandamiseks on vaja ELi ambitsioonikat, saasteallikale suunatud poliitikat. Komitee nõuab ELi poliitika tugevdamist kasvuhoonegaaside heite ja õhusaaste valdkonnas;

11.

märgib, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba võtnud vastu ja viinud edukalt ellu erinevaid loodusvarade tõhusat kasutamist edendavaid poliitikameetmeid ja tavasid. Need algatused väärivad tutvustamist ja tunnustamist Euroopa tasandil, et võimaldada kõigil saada kasu mõningatest selles valdkonnas omandatud eksperditeadmistest ning edendada tõhusamaid ja tulemuslikumaid algatusi;

12.

juhib tähelepanu sellele, et komisjoni algatuses puudub viide mitmetele Euroopa Liidu vahenditele ja strateegiatele, millega on juba alustatud loodusvarade tõhusa kasutamise käsitlemist, nt loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia, jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatiline strateegia, säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava. Need strateegiad võivad luua pretsedendi loodusvarade haldamist puudutavaid küsimusi käsitlevate tulevaste strateegiate vastuvõtmisel ja elluviimisel;

13.

osutab Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vastutusele igasuguste loodusvarade tõhusa kasutamise parandamisele suunatud algatuste edendamisel ülemaailmsel tasandil. Sellega seoses toetab komitee kõiki Euroopa Komisjoni poolt 2012. aasta juunis toimuva Rio+ 20 konverentsi ettevalmistuste raames kavandatud algatusi, eelkõige meetmeid era- ja avaliku sektori rahastamise ja investeeringute mobiliseerimiseks, samuti meetmeid eesmärgiga kujundada järk-järgult tõhusamat ülemaailmset mitmepoolse valitsemise süsteemi. Komitee soovib, et kõnealuse valitsemissüsteemi ülesehitus võimaldaks mitmetasandilist osalust ja koostööd, mille kaudu piirkonnad ja linnad saaksid konsulteerida ja aktiivselt osaleda neid puudutavates küsimustes;

14.

palub sarnaselt Euroopa Komisjoniga kiiresti rakendada OECD 2009. aasta juunis vastu võetud deklaratsiooni keskkonnahoidliku majanduskasvu kohta;

15.

tervitab Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide toetust ÜRO Keskkonnaprogrammi rahvusvahelise rühma tehtud tööle loodusvarade säästva haldamise nimel ning selle keskkonnahoidliku majanduse algatusele;

16.

väljendab kahetsust, et säästva tarbimise ja tootmise programmide kümneaastane raamistik aastateks 2011–2021 jäi ÜRO säästva arengu komisjoni 19. istungil vastu võtmata;

17.

rõhutab keskkonna- ja sotsiaalpoliitika omavahelist seotust. Nafta ja gaasi tootmise kõrge tase, mille lagi on mõnede hinnangul saavutatud, ning teiste toorainete tootmise kõrge tase põhjustavad vältimatult hindade tõusu. Esimestena kannatavad selle all kõige madalama sissetulekuga inimesed ja kõige madalama keskmise sissetulekuga piirkonnad;

18.

rõhutab, et seoses juhtalgatuse horisontaalse ja keerulise iseloomuga on oluline, et selle valitsemine oleks tõhus ja et selle edusamme jälgitaks Euroopa 2020. aasta strateegia, Euroopa poolaasta ning iga-aastase majanduskasvu analüüsi raames (liikmesriikide tulemuslikkuse iga-aastase kontrollimise kaudu), tagamaks, et Euroopa Liit saavutab loodusvarade kasutamisel suurema tõhususe;

19.

kordab tungivalt vajadust selgitada juhtalgatuste eelarvelist mõõdet Euroopa 2020. aasta strateegia raames (2). Järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks peegeldama juhtalgatuse eesmärke loodusvarade tõhusa kaitsmise osas, tagades, et ELi meetmeid koordineeritakse ühise strateegilise raamistiku kaudu, arvestades, et see algatus läbib mitmeid ELi eelarvest rahastatavaid poliitikameetmeid;

20.

palub komisjonil võtta arvesse riikide võetud kohustuste taset loodusvarade tõhusa kaitsmise edendamisel riikide 2011. aasta aprillis esitatud riiklike reformikavade hindamisel;

21.

meenutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia edu sõltub suures osas kohalikul ja piirkondlikul tasandil võetud otsustest. Sellega seoses on Regioonide Komitee juba avaldanud toetust riiklikes reformikavades viidatud territoriaalsete paktide elluviimisele Euroopa 2020. aasta strateegia jaoks ning seda mitmetasandilise partnerluse vormis Euroopa, liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike haldusasutuste vahel (3);

22.

innustab seepärast kasutama integreeritud kohalikku arengut kui tähtsaimat meetodit kõnealuse juhtalgatuse eesmärkide rakendamiseks;

23.

peab väga oluliseks Regioonide Komitee osalemist juhtalgatuse „Ressursiõhus Euroopa” ja tõhusa loodusvarade kasutamise integreeritud poliitika elluviimises oma Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi kaudu;

24.

nõuab, et tegevuskava jaoks pakutud ajalised piirid, mille kohaselt on näitajate ja eesmärkide määratlemise ja vastuvõtmise tähtajaks 2013. aasta lõpp, oleksid veelgi lühemad. Komitee toetab kõnealuste näitajate vastuvõtmist 2012. aasta jooksul ning kutsub lisaks üles konsulteerima näitajate tähtaegade osas pädevate kohalike ja piirkondlike asutustega, tagamaks, et need on realistlikud ja teostatavad nii haldussuutlikkuse kui ka taskukohasuse seisukohast;

25.

peab kiiduväärseks dokumendis „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava” väljendatud Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta vastu piiratud arv näitajaid, et tagada nende nähtavus ja tõhusus poliitikameetmete väljatöötamise alusena. Nende näitajate valik peaks põhinema nende olulisuse, asjakohasuse, usaldusväärsuse ja tugevuse astmel ning neid tuleb võimalikult laialdaselt tunnustada;

26.

kutsub komisjoni kaaluma loodusvarade kasutamise nn korvi vastuvõtmist, mis koosneks eelkõige neljast näitajast – maa jalajälg, tooraine kasutamine (bioloogiline mitmekesisus, bioloogilised ja mineraalsed maavarad), vee jalajälg ja kasvuhoonegaaside heite jalajälg. Neid näitajaid on suhteliselt lihtne mõõta, samas annavad need hea ülevaate meie loodusvarade kasutamisest ja nende mõjust. Samuti täiendaksid need loodusvarade kasutamisega seotud keskkonnamõju ja tõhususe mõõtmise näitajaid;

27.

rõhutab vajadust kasutada üldise näitajana ökoloogilist jalajälge kui kasulikku vahendit reklaami- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniates. Seejuures tuleb siiski selgitada, et selline näitaja on oma liiga üldise iseloomu tõttu vaid väga vähesel määral rakendatav poliitikameetmete väljatöötamisel. Kogutavad andmed ja kasutatavad meetodid tuleb eri riikide vahel ühtlustada ning selle eesmärgi saavutamisele saaks komisjon kaasa aidata;

28.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle võtta loodusvarade tõhusa kasutamise valdkonnas vastu piiratud hulk eesmärke, mis oleksid ühtaegu ambitsioonikad, arvuliselt mõõdetavad, täpsed ja ühtlustatud. Need eesmärgid peaksid olema suunatud näiteks punktis 26 nimetud nelja näitaja parandamisele, suletud pinnaste pindala kasvu peatamisele või jäätmete ennetamise ja ringlussevõtu taseme suurendamisele;

29.

kutsub Euroopa Komisjoni uurima oma näitajate ja eesmärkide hindamise raames selliste poliitikameetmete teostatavust, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid ellu viia nende näitajate ja eesmärkide alusel;

30.

nõuab tungivalt, et näitajad lisataks komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis märgib 2012. aasta majanduspoolaasta algust ja muutub seega Euroopa 2020. aasta strateegia riiklike aruannete süsteemi lahutamatuks osaks ning suunab arutelusid viisi üle, kuidas riiklikud reformikavad ja eelarve ettevalmistused tuleks viia vastavusse Euroopa 2020. aasta strateegiaga;

31.

on selle poolt, et need loodusvarade tõhusa kasutamise näitajad moodustaksid lahutamatu osa Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide tehtud poliitiliste ettepanekute mõjuanalüüsidest. Euroopa Komisjon peaks andma suuniseid ja vahendeid, mis võimaldaksid liikmesriikidel, kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, ettevõtetel ja muudel asutustel neid näitajaid lihtsal ja tõhusal viisil kasutada;

32.

märgib, et loodusvarade säilitamise valdkonnas esinevate probleemide ulatus ja mitmekesisus nõuavad kõigi Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil kättesaadavate vahendite koondamist. Euroopa ja riigi tasandi vahendid sisaldavad keskkonnaaspektide tugevamat integreerimist majandus- ja tootepoliitikasse ning üks kohaliku tasandi vahend on linnapeade pakt, mis on juba tõestanud oma tõhusust energiavaldkonnas;

33.

kutsub rahvusvahelisi, Euroopa, riiklikke ning kohalikke ja piirkondlikke institutsioone üles tegema sellega seoses kokkuvõtteid linnapeade pakti allkirjastanute senistest ulatuslikest kogemustest ja saavutatud tulemustest (linnapeade pakti on allkirjastanud ligikaudu 3 000 omavalitsusüksust ja rohkem kui 100 piirkonda enam kui 40 riigis);

34.

palub Euroopa Komisjonil ja teistel ELi institutsioonidel teha koostööd konkreetsete mehhanismide väljatöötamiseks, mis võimaldavad jagada linnapeade paktist saadud kogemusi ELi ülemaailmsete partneritega, nt edendada kohaliku ja piirkondliku tasandi koostööd ressursitõhususe küsimustes ELi linnade ja piirkondade ning Euroopa Liidu lõuna- ja idanaabrite linnade ja piirkondade vahel ning samuti arengumaadega;

35.

peab kahetsusväärseks, et tegevuskavas ei nimetata võimalust kasutada ressursitõhususe valdkonnas tehtavates jõupingutustes linnapeade pakti. Sellele mõeldes kutsub Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni tungivalt üles tegutsema selle nimel, kaasata kõnealusesse valdkonda ka linnapeade pakt;

36.

teeb samuti ettepaneku uurida koos Euroopa Komisjoniga konkreetseid võimalusi linnapeade pakti kaasamiseks juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” peamistesse kohaldamisaladesse nagu bioloogiline mitmekesisus ja maakasutus, jäätmekäitlus ja veemajandamine või õhusaaste (CdR 164/2010 fin);

37.

palub Euroopa vee aluskava ettevalmistamist arvestades eelkõige, et Euroopa Komisjon laiendaks 2012. aastal partnerluses Regioonide Komiteega linnapeade pakti, et hõlmata vee tervikliku majandamise vallas seatud 20-20-20 eesmärgid, nagu esitatud Regioonide Komitee arvamuses CdR 5/2011 fin;

38.

toetab kindlameelselt ideed luua loodusvarade tõhusale kasutamisele ülemineku platvorm, mis koondaks erinevad osapooled ja peaks samuti hõlmama erinevate haldustasandite otsustajaid, kes esindaksid eelkõige kohalikku ja piirkondlikku tasandit (4). Selline platvorm võiks tegeleda asjaomaste poliitikameetmete vaheliste seostega ja aidata tuvastada ülemineku eesmärke ja takistusi;

39.

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta ressursitõhusussüsteeme haldavate ametite koostöövõrgustike loomise ja nendevahelise parimate tavade vahetamise osas ning kutsub lisaks Euroopa Liitu toetama loodusvarade tõhusa kasutamise eest vastutavate riiklike, piirkondlike ja kohalike ametite loomist seal, kus neid veel ei ole. Olemasolevate ametite volitusi võiks laiendada kõigile küsimustele, mis puudutavad loodusvarade kasutamist, ning need peaksid hõlmama riigiasutuste, ettevõtete ja kodanike teavitamist ja nõustamist olemasolevate ja kättesaadavate meetmete ja lahenduste osas loodusvarade tõhusa kasutamise valdkonnas;

40.

kinnitab, et ressursitõhusal Euroopal on lisaks tehnoloogilisele innovatsioonile vaja ka oma sotsiaalmajandusliku süsteemi uuendamist koos uute käitumismustritega tootmise ja tarbimise valdkonnas, eluviiside muutust ja uusi valitsemismudeleid ning süsteemsele innovatsioonile keskendunud strateegilist teadusprogrammi;

41.

kutsub eelkõige üles tegema vajalikke infrastruktuuri muudatusi, et võimaldada arukaid jaotusvõrke, nii et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja ühistud saaksid toota omaenda rohelist energiat ja jagada seda partneritega teistes piirkondades. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kutsuma kokku spetsiaalse konverentsi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning asjaomaste sidusrühmade osalusel, et lükata käima Euroopa energiatootmise ümberkujundamine;

42.

tõdeb, et terve rida meetmeid, nt ELi liikmesriikide eelarve- ja majanduspoliitika läbivaatamine ja keskkonnahoidlikud maksureformid, mis on suunatud loodusvarade tõhusale kasutamisele, on vajalikud juhtalgatuse eesmärkide saavutamiseks. Samuti tuleb riiklikud raamatupidamisarvestused suunata loodusvarade tõhusale kasutamisele, toetades väliskulude sisestamist, et kehtestada kohased hinnad, panna maksma saastajad, kaitstes samal ajal tarbijaid, ning kaotada järk-järgult keskkonna jaoks kahjulikud toetused;

43.

on seisukohal, et vähese CO2-heitega ja loodusvarasid tõhusalt kasutav Euroopa transpordisüsteem on juhtalgatuse edu seisukohast peamise tähtsusega. Selles kontekstis tuleb vähendada mootorsõidukite tootmiseks vajaliku energia ja tooraine hulka ning toetada tööstust taolistes jõupingutustes. Samuti tuleb veelgi vähendada sõidukite kütusekulu ning luua transpordisüsteeme, mis avaldavad järjest väiksemat mõju loodusvaradele;

44.

tunnustab juhtalgatuses sellise Euroopa veepoliitika edendamist, mis annab prioriteedi vee säästmise ja veekasutuse tõhususe suurendamise meetmetele. Regioonide Komitee esitab sel teemal oma soovitused ettevalmistavas arvamuses „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll säästva veemajanduse edendamisel” (5);

45.

avaldab kahetsust, et praegu elluviidavad energiatõhususe poliitikameetmed ei võimalda saavutada Euroopa Liidu kliima- ja energiapaketis 2020. aastaks seatud eesmärke. Energiatõhusus peaks olema kohustuslike eesmärkide seas ja senisest olulisemalt kaasa aitama 2050. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärkide saavutamisele;

46.

kutsub komisjoni üles keskenduma jätkuvalt ehitus-, teenuste ja transpordisektoritele seadusandlikes ja finantsalgatustes, mis on jätkuks tema hiljuti vastuvõetud energiatõhususe kavale 2011 (6);

47.

kinnitab taas, et ehitussektorile tuleks suunata regulatiivseid ja rahalisi stiimuleid, mis aitaksid tõsta energiatõhususe suurendamise eesmärgil teostatava renoveerimise määra;

48.

juhib tähelepanu vajadusele tagada kõigis asjaomastes majandusharudes ning seega ka ehitussektoris energiatõhususe valdkonnas pädeva ja kättesaadava tööjõu koolitamine ja toetamine. Regioonide Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa strateegia selle tööjõu teadlikkuse tõstmise ja koolitamise valdkonnas. Kõnealuses kontekstis rõhutab komitee juhtalgatuse ning selleks vajalike innovaatiliste meetmete potentsiaali kvalifitseeritud ja jätkusuutlike töökohtade loomisel ELi eri majandusharudes ja elualadel;

49.

kutsub Euroopa Komisjoni üles pakkuma välja konkreetsed meetmed hoonete renoveerimise valdkonnas oma tulevase energiasäästu käsitleva direktiivi kaudu ning eraldama mitmeaastases eelarvekavas piisavalt rahalisi vahendeid Euroopa hoonete parandamiseks ja energiatõhusaks renoveerimiseks pärast 2013. aastat. Need meetmed peavad olema seotud finantseerimisstrateegiaga väga vähese energiatarbimisega hoonete jaoks;

50.

kutsub Euroopa Komisjoni üles pakkuma välja kogu Euroopa Liidus energiatõhususe meetmete ühtlustatud süsteemi, mis sisaldaks meetodeid, mida saaks kasutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

51.

tervitab Euroopa Komisjoni eesmärki minna edukalt üle vähese CO2-heitega ja ressursse tõhusalt kasutavale majandusele (7);

52.

soovib, et need eesmärgid peegelduksid asjakohasel viisil mitmeaastases finantsraamistikus, milles sisalduksid ka kohalikule ja piirkondlikule tasandile suunatud täiendavad rahalised vahendid;

53.

tunnistab Euroopa saastekvootidega kauplemise süsteemi tähtsust vahendina, mis suunab investeeringuid süsteemiga hõlmatud sektorites – elektritootmine, energiamahukad tööstused, alates järgmisest aastast ka lennundus – ja mis muudab vähese CO2-heitega investeeringud majanduslikult tasuvaks, ning loodab, et süsteemi tõhustus paraneb pärast 2012. aastat;

54.

teeb siiski ettepaneku tugevdada Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi rolli vähese CO2-heitega tehnoloogiate edendamisel, eeldades, et kõnealused tehnoloogiad aitavad ka parandada loodusvarade kasutamise näitajate olukorda ega suurenda keskkonnaohte;

55.

kiidab seega heaks Euroopa Komisjoni projektid, mille eesmärk on kõrvaldada turult osa praegustest saastekvootidest, soodustamaks Euroopa Liidu üleminekut vähese CO2-heitega majandusele;

56.

kiidab heaks selle, et tegevuskavas sisalduksid mulla majandamise tavad, mis suurendavad süsiniku sidumist pinnases, ning tuletab meelde, et mulla orgaanilise ainese sisalduse parandamisega kaasnevad muudki eelised keskkonna ja põllumajanduse ning mulla ja selle viljakuse säilitamise jaoks;

57.

väljendab siiski kahetsust, et põllumajandussektori potentsiaal kliimamuutuste tagajärgede leevendamisel on killustunud mitmete eri kategooriate vahel aruandlust ja arvepidamist puudutavates ÜRO ja Kyoto protokollides, kuigi kõnealusel sektoril peaks olema esmatähtis osa loodusvarade tõhusas ja säästvas kasutamises;

58.

rõhutab vajadust saavutada tasakaal vähese CO2-heitega majanduses biokütuste kasutamise ning bioloogilise mitmekesisuse kaitse, veemajanduse, üldise keskkonnakaitse ja maailma toiduainetoodangu vahel;

59.

rõhutab, et oluline on toetada energiatõhususe alaseid poliitikameetmeid sotsiaalmeetmetega, mis võimaldavad kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele ja piirkondadele juurdepääsu tõhusatele energiateenustele;

60.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama ELi säästva tootmise ja tarbimise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava tõhusa rakendamise ning võtma kasutusele senisest laiema lähenemisviisi;

61.

soovib, et Euroopa Komisjon toetaks tootepoliitika valdkonnas nn top runner-lähenemist, kasutades senisest enam hoiatava mõjuga meetmeid, mille abil kõrvaldatakse turult kõige vähem tõhusad tooted, ning stimuleerivaid meetmeid, millega toetatakse parimaid tooteid ja kiirendatakse nende turulejõudmist;

62.

julgustab ökoinnovatsiooni uute ressursitõhusate toodete või teenuste loomiseks; ökoinnovatsioon on oluline vahend kõnealuse eesmärgi saavutamisel, samuti konkurentsivõimet ja töökohtade loomist silmas pidades. Ökoinnovatsiooni tulevase tegevuskava raames tuleks innovatsiooni valdkonnas rajada uusi partnerlussuhteid, millesse kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

63.

kordab oma pühendumust edendada keskkonnasäästlike riigihangete kasutamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

64.

soovib, et riikide valitsustele ja ELi institutsioonidele seataks kohustuslikud eesmärgid keskkonnasäästlike riigihangete osas ning et keskkonnasäästlikud riigihanked oleksid tulevase riigihanke direktiivi lahutamatu osa õigusliku selguse suurendamise huvides ja kõnealuste hangete kasutamise tavapäraseks muutmisel;

65.

kutsub üles vaatama põhjalikult läbi ökodisaini direktiivi ja selle rakendusmeetmed, et edendada ressursitõhusust, laiendades kõnealuse direktiivi kohaldamisala muudele toodetele kui energiatooted, millel on märkimisväärne mõju keskkonnale (8), ning soovitab välja töötada meetodid kaupade ja teenuste olelustsükli analüüsimiseks, mille tulemused oleksid hõlpsasti kättesaadavad piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes, et suunata neid paremate valikute tegemisel;

66.

nõuab meetmete rakendamist võitlemaks suundumuse vastu, mille kohaselt hoitakse toodete ja teenuste kasutusiga teadlikult lühikesena, nii et nende kasutusiga pikeneks ja nende parandatavus ja taaskasutatavus suureneks. Vastavasisulisi majandus- ja tööstusalgatusi tuleb edendada;

67.

julgustab eelkõige kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kasutama senisest enam keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi (EMAS) kui turule suunatud organisatsiooni ressursihalduse vahendit. Regioonide Komitee on seisukohal, et eelmainitud süsteemis osalemist on võimalik suurendada, kui sellega kaasnevaid kulusid saaks kõrvaldada või vähendada ning kui liikmesriikidel palutaks määrata omaenda eesmärgid selles osas, milline on EMASis ametlikult osalevate asutuste arv;

68.

kutsub Euroopa Komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles koheselt tugevdama meetmeid tarbijate ja ettevõtete teadlikkuse tõstmiseks nende tarbimisest tuleneva keskkonna- ja sotsiaalse mõju osas. Nende meetmete hulgas on näiteks märgistamiskavad, säästva tarbimise integreerimine õppe- ja koolitussüsteemidesse ning suurem kontroll kaubanduslikel eesmärkidel esitatavate keskkonnaalaste argumentide üle;

69.

kutsub üles kiitma heaks eesmärgi saavutada jäätmevaba ühiskond, mis põhineb jäätmetekke ennetamise optimeerimisel ja jäätmete käsitlemisel ressursina materjalide ringmajanduse süsteemis;

70.

väljendab kahetsust, et jäätmete matmine on endiselt kõige levinum vorm olmejäätmete kõrvaldamisel. Seega kutsub Regioonide Komitee komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu ELi kehtivate jäätmealaste õigusaktide rakendamisele ja kohaldamisele, kuna sellel on väga oluline roll ressursitõhususe edendamisel;

71.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi võtma tõhusaid meetmeid, et hoida ära jäätmete leke nõuetele mittevastavatesse käitlusrajatistesse kas ELis või väljaspool, parandada Euroopa jäätmekäitlustööstuste konkurentsivõimet kogu väärtusahela ulatuses, stimuleerida innovatsiooni ressursitõhususe ja ringlussevõetavate toodete kavandamise valdkonnas, luua majanduslikke stiimuleid või uusi turupõhiseid vahendeid teiseste toormaterjalide ringlussevõtuks ja nende kasutamise eelistamiseks, optimeerida ringlussevõetud materjalide jäätmeteks olemise lakkamise kriteeriumide ning kvaliteedikriteeriumide väljatöötamist ja kasutamist, arvestades siinkohal Euroopa Komisjoni käimasolevaid töid kriteeriumide kohta, millal jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Komitee nõuab samuti erilise tähelepanu omistamist toodetele, mis sisaldavad ohustatud toorainet, sh haruldasi muldmetalle;

72.

julgustab liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi võtma vastu jäätmetekke vältimise ambitsioonikaid programme, nii nagu seda nõutakse jäätmete raamdirektiivi artiklis 29, sealhulgas selgeid kvantitatiivsed võrdluspunkte jäätmetekke vältimise meetmeteks (9);

73.

kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama eelkõige biojäätmete tekke vältimist ja toidujäätmete vähendamist ning toetama jätkuvalt Euroopa jäätmetekke vältimise nädalat, mis on mitmetes piirkondades ja linnades edukaks osutunud;

74.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli ringlussevõtu ja korduskasutamise turgude arendamisel. Sellega seoses kordab Regioonide Komitee oma üleskutset viia elektroonikaromude direktiivi sisse spetsiifilised ja täpsed eesmärgid elektroonikaromude taaskasutamise valdkonnas, tagades samas, et tootja vastutuse põhimõte on õigusaktis täielikult välja arendatud;

75.

juhib tähelepanu asjaolule, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on suur tegevusvabadus ringlussevõtu edendamiseks lisaks Euroopa Liidu praegustele eesmärkidele. Mitmed edukad linnad ja piirkonnad ületavad juba praegu Euroopa miinimumeesmärgid jäätmete ringlussevõtu ja prügilates ladestamise asenduslahenduste alal, ning on seadnud nüüd eesmärgiks saavutada jäätmevabadus jäätmete ladustamisel või põletamisel ning majapidamisjäätmete ringlussevõtu kõrge tase. Selles kontekstis õhutab Regioonide Komitee Euroopa Liitu ja liikmesriike soodustama jätkuvalt viima eelkõige kõnealuses valdkonnas kõige vähem arenenud piirkondades ellu ringlussevõtu edendamise vahendeid, mida kasutavad tulemuslikult toimivad linnad ja piirkonnad;

76.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kiirendama jäätmete raamdirektiivist tulenevat hindamisnõuet ELi jäätmetekke ennetamise siduvate eesmärkide rakendamisest saadava kasu kohta, samuti praegu kehtiva tahkete olmejäätmete ringlussevõttu käsitleva siduva eesmärgi tugevdamise kohta. Viimase meetmega peaks kaasnema 500 000 uut töökohta Euroopas (10);

77.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjoni ressursitõhusa Euroopa juhtalgatuse raames avaldatud teatises „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine” (11) sisaldub ressursitõhususe teema;

78.

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles täiendavalt edendama ressursside asendamist ja ressursitõhusust toorainete väärtusahelas, mis hõlmab uuringuid, kaevandamist, muundamist, ringlussevõttu, ökodisaini, tööstusökoloogiat ja ressursitõhusat tootmist;

79.

julgustab liikmesriike ja piirkondi määratlema Euroopa Komisjoni jätkuva toetuse abil säästvad ja ressursitõhusad mineraale puudutavad poliitikameetmed, kehtestama mineraalide osas maakasutuspoliitika ja panema paika kaevandamislubade andmise selge menetluse;

80.

tervitab muuks kui energia tootmiseks kasutatavate mineraalsete toorainete kaevandamise ja Natura 2000 (12) nõudeid puudutavaid komisjoni suuniseid ning kutsub üles järgima kõnealustes küsimustes terviklikku lähenemisviisi ka edaspidi;

81.

võtab teadmiseks nõukogu üleskutse Euroopa Komisjonile teha ettepanekuid meetmete kohta tööstusliku ning metsandusest ja taastuvenergia sektorist pärineva toorme varustusprobleemide käsitlemisel;

82.

soovib, et kõikjal ELis võetaks vastu kohustuslik sertifitseerimissüsteem, loodaks stiimulid biomassi kasutamiseks energia tootmisel ja säästvalt majandatud metsadest pärit puidu kasutamiseks. Regioonide Komitee juhib selles osas tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalikule haldustegevuslikule rollile;

83.

kordab oma taotlust selle kohta, et komisjon esitaks ettepanekud elektritootmiseks, kütmiseks ja jahutamiseks kasutatavate tahkete ja gaasiliste biomassiallikate säästlikkuse kohustuslike miinimumkriteeriumide kohta (13);

84.

kinnitab, et ökosüsteemi teenuste tõhus kasutamine, kaitsmine ja taastamine, nagu liikmesriigid on need 2020. aastaks seatud bioloogilise mitmekesisuse uue eesmärgi raames määratlenud ja mis on esitatud dokumendis „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” (14), on ressursitõhususe seisukohast väga olulised;

85.

tervitab ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga kaasnevat toetust, et edendada bioloogilise mitmekesisuse väärtustamist, sh bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste majanduslikku väärtustamist, julgustada struktuurifondide haldusasutusi investeerima looduskapitali kui tulevaste põlvkondade pärandisse ja majandusliku arengu allikasse, suurendada ühise põllumajanduspoliitika toetust bioloogilisele mitmekesisusele, seada alleesmärgiks ökosüsteemide taastamine ja edendada nn rohelise infrastruktuuri loomist;

86.

väljendab kahetsust, et vastupidiselt komitee eelnevatele soovitustele ei tunnustata piisavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli kõnealuse strateegia õnnestumises;

87.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles algatama bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kohalikke ja piirkondlikke katseprojekte, eelkõige ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevaid katseprojekte (The Economics of Ecosystems and Biodiversity – TEEB), mis toetavad kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi rahvusvahelises, kohalikke ja piirkondlikke otsusetegijaid puudutavas TEEB-aruandes (TEEB Report for Local and Regional Policy Makers) määratletud vahendite vastuvõtmisel ja nende rakendamisel (15);

88.

märgib, et endiselt on keskne probleem selliste looduslike ja poollooduslike kasvukohtade vähenemine, nagu näiteks rohumaad, rabad, nõmmed ja madalsood, mis on kliimamuutustega võitlemisel otsustava tähtsusega. Seega julgustab Regioonide Komitee Euroopa Liitu, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi töötama välja asjakohased programmid kõnealuste ökosüsteemide säilitamiseks ja taastamiseks;

89.

väljendab muret selle pärast, et linnastumine ja transpordivõrgustikud võtavad enda alla üha enam maa-alasid, suurendades suletud pinnase taset, mis toob kaasa vee läbivoolu vähenemise, üleujutus- ja erosiooniohu suurenemise, elupaikade ja loomaliikide killustumise ning soojussaare efekti suurenemise linnades, mis muudab linnad haavatavamaks kuumalainete ja kliimamuutuste suhtes;

90.

julgustab liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi hoolitsema selle eest, et nende maakasutus- ja ruumilise planeerimise süsteemid aitaksid edendada säästvate linnaasustusskeemide elluviimist, looma stiimuleid soodustamaks saastatud alade taaskasutamist haljasalade ja maapiirkondade asemel, koostama andmebaasi saastatud alade kohta ja vähendama suletud pinnase ulatust kõikjal, kus see on vajalik;

91.

kinnitab, et ühine mullakaitse temaatiline strateegia, mis sisaldab ka eesmärki võtta vastu mulla raamdirektiiv, peaks olema jätkuvalt osa Euroopa Liidu tulevasest keskkonnapoliitikast;

92.

tunneb muret selle pärast, et arvestuslikud kaubanduslikud kalavarud ületavad bioloogiliselt ohutut piiri. Regioonide Komitee kordab seega oma üleskutset võtta ühise tulevase põllumajanduspoliitika juhtpõhimõttena 2015. aastaks vastu maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärk (16);

93.

pooldab Euroopa Komisjoni toetatavat lähenemist teatises „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegias” (17);

94.

kutsub eelkõige üles suurendama struktuurifondide toetust juhtalgatuse rakendamisele, kutsudes struktuurifondide haldusasutusi senisest enam investeerima vähese CO2-heitega majandusse, ökosüsteemi teenustesse ja bioloogilisse mitmekesisusse, samuti ökoinnovatsiooni;

95.

toetab samuti ressursitõhususele suunatud investeeringute optimeerimist;

96.

on veendunud, et Euroopa Liidus ja väljaspool on võimalik saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav areng, milles kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on muutuste ja sotsiaal-majandusliku arengu liikumapanev jõud.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/45

—

väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon järgib sama suunda, mis sisaldub ka Regioonide Komitee ettepanekus, mis seisneb järgmiste olukordade eristamises: 1) olukorrad, kus avalike teenuste vähese tähtsusega abi hüvitamine ei mõjuta ELi-sisest kaubavahetust – selle suhtes ei tohiks kohaldada riigiabi puhul ette nähtud kontrolli; 2) kohalike avalike teenuste hüvitamine, mis ületab vähese tähtsusega abi künnise, kuid mis oma korralduse ja siseturu arengu praeguse seisu tõttu ei mõjuta ELi-sisest kaubavahetust; 3) teiste Euroopa või piiriülese mõõtmega avalike teenuste hüvitamine, mille kohta kehtivad valdkondlikud direktiivid või eeskirjad;

—

kordab oma nõudmist, et vähese tähtsusega abi piirmäära tõstetaks 800 000 euroni aastas;

—

palub komisjonil loobuda kohaliku omavalitsusüksuse elanikkonna kriteeriumi võtmisest selle uue vähese tähtsusega abi määruse rakendamise tingimustesse;

—

on vastu sellele, et komisjon kehtestaks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitamise majandusliku tõhususe hindamise; Regioonide Komitee arvates ei paku sellisele õigusakti ettepanekule piisavat õiguslikku alust ei artikkel 106 ega komisjoni ühepoolne otsus või direktiiv selle lõike 3 sätete alusel. Euroopa Komisjoni kui Euroopa konkurentsiasutuse volitused ei hõlma mingil viisil liikmesriikide ametiasutuste eraldatavate avaliku sektori vahendite tõhusa jaotamise tingimusi.

Pearaportöör

Karl-Heinz LAMBERTZ (BE/PES), Belgia saksakeelse kogukonna peaminister

Viitedokumendid

Regioonide Komitee muudetud arvamus seoses Regioonide Komitee dokumendiga 150/2011 fin kooskõlas kodukorra artikliga 52 – ECOS-V-016

1.

tervitab Komisjoni õigusaktide paketi ettepanekut avalike teenuste eest makstava hüvitistena antava riigiabi kohta;

2.

leiab, et see läbivaatamine kujutab endast olulist poliitilist algatust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kuna selle eesmärk on määratleda siseturu jaoks uued, selged ja proportsionaalsed eeskirjad avalike teenuste rahastamisviiside siseturule vastavuse kohta ning tagada seega õiguskindlus ja prognoositavus, mida on Euroopa Liidus avalike teenuste arenguks vaja. Komitee väljendab siiski kahetsust, et komisjon ei suuda täita enda poolt seatud eesmärki luua rohkem selgust rakendatavuse ja rakendamise küsimustes ning vähendada bürokraatiat eelkõige asjaomaste osapoolte jaoks;

3.

on seisukohal, et Euroopa Komisjoni kavandatud riigiabi kontrolli mehhanismi üldises ülesehituses tuleks paremini arvesse võtta avalike teenuste kohalikku, piiriülest või Euroopa mõõdet, nende korraldusviiside mitmekesisust ja tegelikku liikmesriikidevahelise kaubavahetuse mõjutamise ohu taset, ent ettepanekud kajastavad seda siiski vaid osaliselt;

4.

väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon järgib sama suunda, mis sisaldub ka Regioonide Komitee ettepanekus, (1) mis seisneb järgmiste olukordade eristamises: 1) olukorrad, kus avalike teenuste vähese tähtsusega abi hüvitamine ei mõjuta ELi-sisest kaubavahetust – selle suhtes ei tohiks kohaldada riigiabi puhul ette nähtud kontrolli; 2) kohalike avalike teenuste hüvitamine, mis ületab vähese tähtsusega abi künnise, kuid mis oma korralduse ja siseturu arengu praeguse seisu tõttu ei mõjuta ELi-sisest kaubavahetust sellisel määral, mis kahjustaks ELi huve; 3) teiste Euroopa või piiriülese mõõtmega avalike teenuste hüvitamine, mille kohta kehtivad valdkondlikud direktiivid või eeskirjad või millel on piiriüleste või rahvusvaheliste volitustega äriettevõtte struktuur;

5.

väljendab heameelt teatise ettepaneku üle, milles selgitatakse ja ajakohastatakse eri termineid ja kontseptsioone üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavas ELi õiguses, eriti Euroopa Liidu Kohtu praktikas toimunud arengute seisukohast. Komitee väljendab siiski kahetsust, et komisjon ei ole seadnud Euroopa Kohtu tingimustest kaugemale ulatuvaid arusaadavaid kriteeriume majandustegevuse, kohaliku seose ja tähtsuse määratlemiseks siseturu seisukohalt, mistõttu tekib kontrollimisel ulatuslik tõlgendusruum ning jätkub õiguslik ebakindlus;

6.

rõhutab selleks, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 14, mis hõlmab Lissaboni lepingu üldkohaldatavaid sätteid, tagataks Euroopa Parlamendile ja nõukogule uus õiguslik alus, mille eesmärk on kehtestada määrustega põhimõtted ja tingimused, mis võimaldaksid üldist majandushuvi pakkuvatel teenustel oma eriülesandeid täita. Komitee palub komisjonil seega algatada menetluse aluslepingus määratlemata põhimõistete selgitamiseks nõukogu ja Euroopa Parlamendi määruse ettepanekus, tuginedes Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 14;

7.

on seisukohal, et vaadeldav teatise ettepanek ei vabasta komisjoni kohustusest esitada üldhuviteenuste jaoks kvaliteediraamistik;

8.

väljendab heameelt Euroopa Komisjoni kavatsuse üle tõsta vähese tähtsusega abi määruses kehtestatud piirmäära, (2) millest väiksem riigiabi ei kuulu riigiabi kontrolli alla, nii et riigiabi kontrolli alt jääksid välja kõik kohalikud avalikud teenused, mis tegelevad eeskätt kohaliku sotsiaalse arengu teemadega, nagu sotsiaalne kaasamine, tõrjutuse vastu võitlemine, eakate hooldus, üldkasulik töö, kultuuri-, spordi- ja sotsiaalharidusliku tegevuse edendamine, mis põhinevad kohalikul vabatahtlike sektoril ja kohalikel sotsiaalsetel mikroettevõtetel. Ettepanek põhineb asjaolul, et puudub oht, nagu sedalaadi kohalikud avalikud teenused mõjutaksid liikmesriikidevahelist kaubandust;

9.

peab siiski kahetsusväärseks, et komisjon teeb üksnes ettepaneku tõsta piirmäära 200 000 eurolt kolme aasta kohta 150 000 eurole aastas, mis võimaldaks katta ainult vähem kui nelja töötajaga kohalikke struktuure; kordab seega oma nõudmist, et seda piirmäära tõstetaks 800 000 euroni aastas, et kaetud oleksid kõik alla 20 töötajaga kohalikud struktuurid, mille rahastajaks on üksnes avaliku võimu asutused, sest neid kohalikke teenuseid pakutakse kindlaksmääratud territooriumil tasuta;

10.

palub komisjonil loobuda kohaliku omavalitsusüksuse elanikkonna kriteeriumi võtmisest selle uue vähese tähtsusega abi määruse rakendamise tingimustesse. Elanikkonna suurus ei ole nimelt kuidagi määrav, kui hinnatakse asjaomase omavalitsusüksuse majandustegevuse mõju liikmesriikidevahelisele kaubavahetusele. Pealegi on mõeldamatu lähtuda kaalutlustest, mis võiksid põhjustada teatud üksuste (valdade, piirkondade, riigi jt) diskrimineerimist. Üksnes elanikkonna kriteeriumi kasutamisel jäetaks arvestamata ka asjaolu, et neid kohalikke teenuseid võivad kaasrahastada mitu eri suuruse ja eri tasemega avaliku võimu asutust kooskõlas aluslepingus kehtestatud avalike teenuste korraldamise ja osutamise vabaduse põhimõtetega. Kokkuvõttes ei oleks mõeldav karistada teenuste koondamist, eelkõige kui seda tehakse omavalitsustevaheliselt. Seega peab kohaliku olemuse ja piiratud ulatuse kontroll tuginema mitmetele näitajatele, mille puhul võetakse arvesse nt omavalitsusüksuse geograafilist asendit ja kõnealuste avalike teenuste võimalike kasutajate ringi. Kõnealusel kontrollil tuleb kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 174 arvestada nende piirkondade olukorraga, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, ning tagada sellest tulenevalt abimeetmete diferentseeritus. Käibele kehtestatud 5 miljoni euro suurune piirang tuleks tühistada;

11.

märgib rahuloluga, et komisjon suhtub läbipaistvusse väga tõsiselt ja jätab määruse reguleerimisalast välja igasuguse läbipaistmatu abi, mida ei ole võimalik täpselt välja arvutada;

12.

toetab kooskõlas aluslepingus sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega komisjoni pakutud meetodit võtta arvesse teatud kohalike avalike teenuste üksnes kohalikku olemust ning ettepanekut laiendada a priori ühilduvust puudutavat otsust ka teistele sotsiaalteenustele peale vaid haiglate ja sotsiaalelamumajandusega tegelevatele organisatsioonidele;

13.

leiab, et mõiste „olulised sotsiaalsed vajadused” kasutuselevõtt tekitab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning nende partneritele palju segadust, kuna see kattub üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste ja teenuste direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti j mõistes kohaldamisalast välja arvatavate sotsiaalteenuste juba olemasolevate käsitlustega. Komitee palub seepärast komisjonil eelistada sotsiaalteenuste mõistet teenuste direktiivi artikli 2 lõike 2 punkti j tähenduses, millega jäetakse kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega selle mõiste ulatus liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määratleda, ning täpsustada, et teenuste näidete nimekiri, mis esitatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamist käsitleva otsuse ettepanekus, ei ole ei suletud ega lõplik;

14.

palub komisjonil loobuda aastase hüvitise piirmäära kui otsuse kohaldamise tingimuse vähendamisest poole võrra ja säilitada see tasemel 30 miljonit eurot aastas;

15.

palub komisjonil mitte seada teatamiskohustusest vabastamise tingimuseks ülesande andmise akti maksimaalset kestust, järgides nii põhimõtet, et liikmesriikide avaliku võimu asutustel on õigus avalikke teenuseid vabalt hallata ja korraldada;

16.

palub komisjonil mitte seada sotsiaalteenuste puhul teavitamiskohustusest vabastamise tingimuseks seda, et neid teenuseid osutavad ainult selleks volitatud ettevõtjad, kuivõrd kohaldatakse ettevõtjate ja avaliku võimu asutuste suhete läbipaistvust käsitleva direktiivi sätteid (viited) ning asjaomased ettevõtjad tagavad analüütilise arvestuse;

17.

usub, et kui kohalikud omavalitsused korraldavad hankekonkursi, et täita avaliku teenuse hüvitise kvalifitseerimiseks Altmarki kohtuotsuses sõnastatud 4. kriteeriumi, peab neil olema võimalik pigem kehtestada kvaliteedikriteeriumid majanduslikult kõige soodsama pakkumise kindlaksmääramiseks kui kasutada parima hinna kriteeriumi;

18.

on seisukohal, et välja pakutud uus mõiste „mõistlik kasum”, mis põhineb kapitali tasuvuse määral ja teistel kasuminäitajatel, on nii keeruline, et see on paljude riigi tasandist allpool asuvate ametiasutuste jaoks kasutamiskõlbmatu;

19.

kutsub komisjoni üles kaasama läbivaatamise lõplikesse ettepanekutesse kõik avalike teenuste hüvitamise vormid, arvestades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslikku diskretsiooni avalike teenuste rahastamisel, ning sealhulgas tuleks kaasata toetusena antav hüvitis pikaajaliste investeeringute jaoks, mis on vajalikud kohalike avalike teenuste infrastruktuuride rahastamiseks; piirduda ei tuleks üksnes iga-aastaste kasutamistoetustega ning täpsustamist vajavad üleliigse hüvitamise puudumise hindamise tingimused pikaajalistele investeeringutele eraldatava toetuse puhul, eelkõige seoses kinnisvara infrastruktuuriga;

20.

tuletab komisjonile meelde, et arvesse tuleks võtta ka teisi objektiivseid kriteeriume, mis automaatselt neutraliseerivad liikmesriikidevahelise kaubavahetuse mõjutamise, konkurentsi moonutamise või ristsubsideerimise ohu, nagu kohapealselt piiratud pädevus teatud ettevõtjatel, kelle suhtes kehtib kohalik või piirkondlik autoriseerimismenetlus; samuti selliste riiklike või eraettevõtjate piiratud tegutsemispädevus, kes on loodud ühe konkreetse avaliku teenuse osutamiseks teatud piirkonnas ning kes ei tegele turul ühegi äritegevusega; ning selliste sotsiaalettevõtete mittetulunduslik olemus, kes taasinvesteerivad oma võimaliku tulu osutatavate avalike teenuste rahastamisse, kusjuures kõnealune tulu arvestatakse nende tulevasest hüvitisest maha;

21.

soovitab, et kooskõlas aluslepingus sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega tuleks komisjoni lõplikus otsuses teha hüvitisi maksvatele avaliku võimu asutustele kohustuseks rakendada kõiki vajalikke meetmeid igasuguse üleliigse hüvitamise takistamiseks, avastamiseks ja korrigeerimiseks, arvestades, et selliste olukordade vältimine on just kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvides. Samas tuleks üleliigse hüvitamise avastamise korral tegelikult ja otseselt karistatavate ettevõtjate jaoks edasikaebamise menetlusi lihtsustada;

22.

teeb komisjonile ettepaneku, et nende sätete kohaldamise tingimuseks oleks:

23.

kordab oma vastuseisu sellele, et komisjon kehtestaks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hüvitamise majandusliku tõhususe hindamise; Regioonide Komitee arvates ei paku sellisele õigusakti ettepanekule piisavat õiguslikku alust ei artikkel 106 ega komisjoni ühepoolne otsus või direktiiv selle lõike 3 sätete alusel. Euroopa Komisjoni kui Euroopa konkurentsiasutuse volitused ei hõlma mingil viisil liikmesriikide ametiasutuste eraldatavate avaliku sektori vahendite tõhusa jaotamise tingimusi. Kõnealune ainupädevus, mida komisjon Euroopa Kohtu järelevalve all teostab, piirdub nende avalike teenuste hüvitiste nõuetele vastavuse tagamisega, mis ei vasta tingimustele, mis Euroopa Kohus Altmarki kohtuasjas kindlaks määras ning millele seega kehtivad riigiabi keelustamise ja kontrolli eeskirjad;

24.

ei toeta nõuet, mille kohaselt peavad liikmesriigid turu-uuringu vormis tõestama vajadust avaliku teenuse järele, kuna see oleks sekkumine liikmesriikide ainuõigusse korraldada ja kujundada üldhuviteenuseid.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/53

—

juhib tähelepanu sellele, et on kindlalt pühendunud oma ettepanekule sõlmida Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt, mille eesmärk on tagada strateegia eest omavastutuse võtmine kõigil tasandeil tõhusa partnerluse abil Euroopa Liidu asjaomaste organite ja riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutuste vahel. Seda ettepanekut toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu. Territoriaalsetes paktides tuleks keskenduda vähestele, konkreetsetele oludele kohandatud prioriteetidele, millel on asjaomase piirkonna jaoks eriline väärtus;

—

tunnistab tohutut lõhet värskeimate teadusuuringute põhjal omandatud teadmiste ja tegeliku praktika vahel. Selleks et muuta uurimistulemused innovatsiooniks, mis on kohandatud kohalikele oludele ja mida saab rakendada kogu Euroopas, on tarvis tugevaid piirkondlikke meetmeid;

—

rõhutab, kui tähtis on arendada piirkondlikku innovatsioonivõimet aruka spetsialiseerumise ja naaberpiirkondade omavahelise täiendavuse alusel;

—

kutsub eesrindlikke piirkondi üles moodustama Euroopa konsortsiumid, integreerides erinevad võimed murranguliste sotsiaalsete innovatsioonide loomiseks üle-Euroopaliseks kasutuseks. Igast piirkonnast võib tänu erinevatele osalejatele saada eesrindlik piirkond, mis keskendub omaenda vajadustele ja tugevatele külgedele;

—

julgustab piirkondi liikuma edasi avatud innovatsiooni suunas inimkeskse visiooni raames avaliku ja erasektori osalejate partnerlusest, milles on ülitähtis roll ülikoolidel ja muudel teadusasutustel, s.t moderniseerima kolme osaleja (triple-helix) kontseptsiooni.

Raportöör

Markku MARKKULA (FI/EPP), Espoo linnavalitsuse liige, Helsingi–Uusimaa piirkonna volikogu liige

Viitedokument

/

1.

tunnistab, et Euroopa 2020. aasta strateegia kujutab endast nii üldist struktuurireformi kava kui ka strateegiat kriisist väljumiseks. Lisaks sellele hõlmab see ka laiemat eesmärkide valikut ja paremini integreeritud majandusjuhtimist (1). Sellel taustal on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel potentsiaali ja poliitilist pühendumust käsitleda territoriaalsest vaatenurgast majandus-, sotsiaal- ja keskkonnateemasid;

2.

rõhutab, et nagu ilmneb Lissaboni strateegia ebaõnnestumisest, ei piisa tõhusate tulemuste saavutamiseks headest kavadest ega isegi mitte korrektsetest analüüsidest. Praktilisel tasandil tuleb julgelt edasi liikuda, andes liikmesriikides kõigile tasanditele – nii kohalikule ja piirkondlikule kui ka keskvalitsuse tasandile – suurema omavastutuse ja kaasates kõik ülejäänud sidusrühmad. Piirkondi tuleks julgustada looma piirkondlikke innovatsiooniplatvorme, mis toimiksid nõudlusele suunatud teenustekeskusena ja edendaksid rahvusvaheliste teadmiste kasutamist Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel, arukat spetsialiseerumist ja piirkonna huvidele vastavat Euroopa koostööd. Selleks, et see juhtuks, tuleb meil rakendada uut dünaamilist arusaama piirkondlikest innovatsiooni ökosüsteemidest, milles üldsus, erasektor ning haridus- ja teadusasutused (nn triple-helix) õpivad oma innovatsioonipotentsiaali täielikuks ellurakendamiseks uuel ja loomingulisel viisil koos tegutsema;

3.

rõhutab, et arvestades asjaolu, et piirkonnad on nüüdseks kujunenud peamisteks osalejateks paljudes poliitikavaldkondades, sealhulgas sotsiaal-, majandus-, tööstus-, innovatsiooni-, haridus- ja keskkonnapoliitikas, on neil täita otsustav roll Euroopa 2020. aasta strateegia partnerluspõhisel rakendamisel. See nõuab ulatuslikku, kompleksset, avatud ja mitmeid valdkondi hõlmavat lähenemisviisi, mis koondaks kokku piirkondades ja linnades loodud arvukad täiendavad varad;

4.

avaldab otsustavalt toetust komisjoni väljendatud vajadusele integreerida riiklikud reformikavad ja stabiilsus- või lähenemisprogrammid täielikult riikide eelarvemenetlustesse ning kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja asjaomased sidusrühmad riiklike reformikavade määratlemisse ja rakendamisse (2);

5.

kutsub üles keskendama radikaalsed muudatused, mida võivad teostada teedrajavad piirkonnad ja linnad, järgmisele:

6.

rõhutab, et väga oluline on võimaldada kohalikel elanikel ja nende kogukondadel võtta kasutusele nende täielik potentsiaal. See nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tugevdamist mitte ainult nende traditsioonilise, teenusepakkuja rolli osas, vaid proaktiivse koostöö kaudu ka uute äritegevuste hõlbustajana. Kõik eri osalejad peaksid tegutsema ühiselt, et luua piirkondlik koostöökultuur, mida iseloomustab vastavus kohalike elanike ja nende kogukondade motiividele, kavatsustele ja ressurssidele;

7.

tervitab laiemat strateegilist visiooni, mis sisaldab sotsiaalset ja keskkonnamõõdet võrdsete ja täiendavate sammastena majanduskasvu kõrval, ja kutsub üles tunnustama ühiskondliku innovatsiooni otsustavat tähtsust kõigis juhtalgatustes strateegia kolme prioriteedi – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu – rakendamiseks;

8.

kutsub nii avaliku kui erasektori otsuselangetajaid üles tunnistama vajadust uute juhtimis- ja haldusoskuste, pädevuste, struktuuride ja tavade järele, selleks et toimida ülemaailmses ettevõttevõrgus;

9.

julgustab piirkondlikke otsuselangetajaid ja poliitikakujundajaid saama muutuste läbiviijaiks ning arendama välja innovatsioonipõhise piirkondliku arengu strateegilise raamistiku, arvestades, et innovatsioon parandab kvaliteeti ning avaliku ja erasektori vahendite kasutamise tõhusust ning sellel on märkimisväärne potentsiaal luua uut majanduskasvu ja uusi töökohti. Poliitika ülesanne on leida piirkonna ainulaadsed varad ja kasutada neid strateegiliste arengueesmärkide täitmiseks. Selleks peavad piirkonnad välja arendama kindlatel alustel ja realistliku visiooni oma majanduslikust ja sotsiaalsest tulevikust ning määratlema laiema, paremini integreeritud ja tõhusama poliitikameetmete kombinatsiooni. Selleks tuleb kombineerida eri poliitikavaldkondade ja valitsemistasandite vahendeid, toetada teadmiste loomist, levitamist ja kasutamist ning luua sidus poliitikapakett, mida toetavad parem mõõdustik, tulevikku suunatud eelarvestamine ja tõenduspõhine katsetamine;

10.

teeb ettepaneku, et komisjon käivitaks koostöös mõningate piirkondade ja eri valdkondade ekspertidega vajalikud arendusprojektid eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks. Nende raames tuleks välja töötada ka menetlused, mille abil oleks võimalik üldistest statistilistest andmetest saada töödeldud andmeid või tulevikuprognoose teatud piirkonna või uuritava valdkonna analüüsiks;

11.

kutsub eesrindlikke piirkondi üles moodustama Euroopa konsortsiumid, integreerides erinevad võimed murranguliste sotsiaalsete innovatsioonide loomiseks üle-Euroopaliseks kasutuseks. Igast piirkonnast võib tänu erinevatele osalejatele saada eesrindlik piirkond, mis keskendub omaenda vajadustele ja tugevatele külgedele;

12.

taotleb eesmärgistatud õppeprotsessi, millesse oleksid integreeritud poliitika eri tasandid, et koordineerida ressursikasutust ja suurendada meetmete mõju. Ühise võimekuse loomiseks tuleks poliitikakujundajate, kõrgemate ametnike, tööstusjuhtide ja uurijate jaoks välja töötada juhtimisalase täiendkoolituse magistritaseme programmid (Executive MBA), mis hõlmaksid mitmetasandilise strateegilise kujundamist protsesse. Selliseid koolitusprogramme on vaja nii Euroopa kui ka piirkondlikul tasandil. Nii tugevdatakse eri riikide piirkondlike otsuselangetajate rolli Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimisel ning suurendatakse nende koostööd ja heade tavade levitamist;

13.

rõhutab vajadust ühistegevuste ja ulatusliku koostöö järele eri juhtalgatuste vahel, et võimaldada ja julgustada Euroopa 2020. aasta strateegia tõhusat ellurakendamist. See lähenemisviis võimaldab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel arendada territooriumiülest koostööd. Eelkõige saavad nad edendada avatud platvormil põhinevaid lähenemisviise ja suurendada endi väljatöötatud lahenduste ja struktuuride taaskasutatavust. Kuigi lõplikud tulemused võivad olla tugeva kohaliku värvinguga, toob aktiivne koostöö struktuuride ja koostalitusvõime seisukohast kaasa mastaabisäästu ja loob kohalikele tegevustele suuremad turud;

14.

tunnistab, et peamine küsimus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks (arvestades juhtalgatustest tulenevate ja nendega seonduvate meetmete tohutut hulka) on, kuidas kiirendada kõige olulisemate meetmete ellurakendamist. Järelikult, selleks et suurendada juhtalgatuste piirkondlikku mõju, tuleb käsitleda mitmeid aspekte:

a)

toetada selliseid algatusi nagu teadmiste piirkonnad, eluslaborid ja arukad linnad;

b)

arendada partnerlusi, mis toimiksid piirkondlike otsuselangetajate teadmusbaasi suurendamise platvormidena ja edendaksid sotsiaalset innovatsiooni;

c)

luua aruka spetsialiseerumise platvorm eesmärgiga toetada ja julgustada piirkondi võtma vastu strateegiad, milles seatakse prioriteediks konkurentsieelised ja võimalik koostöö teiste piirkondadega;

d)

toetada äri- ja akadeemiliste ringkondade koostööd teadmusühenduste loomise kaudu, keskendudes eelkõige lünkade täitmisele innovatsioonialaste oskuste vallas;

e)

tugevdada poliitika kujundamise teadmusbaasi tulevikku suunatud tegevust käsitleva Euroopa foorumi (European Forum on Forward Looking Activities) abiga, kaasates nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka muud avaliku ja erasektori sidusrühmad poliitika teadmusbaasi täiendamiseks;

f)

äratada laiemat huvi triple-helixi mudeli kasutamise vastu, käivitada innovaatilisi piirkondlikke (riigitasandist allpool olevaid) teadusklastreid, arendada innovatsiooniplatvorme ning tihendada teadmiste kolmnurga tegevust (teadus-, haridus- ja innovatsioonitegevuste omavaheline sünergia);

g)

kõrvaldada korralduslikud erinevused Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, kasutades selleks partnerlusi ja koostöö projekte, mis on suunatud innovaatilise liidu loomisele, vaatavad tulevikku, on jätkusuutlikud ning ergutavad struktuuri ja korralduslikust aspektist väiksemaid omavalitsusi omavahel liituma, selleks et rakendada oma eripädevusi stabiilses ja struktureeritud raamistikus;

a)

keskenduda teadmistepõhises ühiskonnas kesksetele pädevustele nagu nt õppimisoskus, keeled ja kultuur, ettevõtlus- ja innovatsioonioskused, interaktiivsed oskused ning võime kasutada täielikult ära IKT potentsiaali;

b)

ühendada formaalne, mitteformaalne ja informaalne haridus ja koolitus tööturu vajadustega, et suurendada noorte tööalast konkurentsivõimet ja võimaldada neil vallandada oma potentsiaal ning isiklikult ja tööalaselt areneda;

c)

luua liikuvusvõimalused võimalikult paljudele noortele, olenemata nende taustast, majanduslikust olukorrast või nende päritolupiirkonna geograafilisest asukohast;

d)

arendada edasi Euroopa instrumente ja vahendeid õpirände suurendamiseks kõigis haridussüsteemi osades;

e)

toetada liikuvuse edendamiseks Europassi (Euroopa CV standardvorm) lisamist tulevasse Euroopa oskuste passi;

f)

võtta kokkulepete alusel vastu riigisasutuste vahelisi koostööalgatusi eesmärgiga leida parimad lahendused sellele, kuidas valmistada õppurid tõhusalt ette täiskasvanuelu vastutusteks, kuidas arendada tihedamat koostööd kutseõppeasutuste, tööandjate ja ülikoolidega, et saavutada optimaalne hariduslik progress (ka kutseõppe valdkonnas), mis vastab õppurite ja tööandjate nõudmistele, kuidas kaasata tööandjad haridusvaldkonna probleemide määratlemisse ja nendele lahenduste leidmisse, kuidas toetada koole ettevalmistavate haridusprogrammide läbiviimisel, kuidas tuua noored kutseõppe praktikate juurde ning kuidas propageerida tööandjate hulgas täiendavat haridust;

g)

rõhutada, et heale tervisele ja liikuvusele pannakse alus juba lapsepõlves ning sellega luuakse tingimused heaks eluks. Mittetulundusühingute tegevus on ühiskonna nurgakivi. Sellega seoses nõuab komitee, et komisjon loobuks ettepanekutest (Roheline raamat käibemaksu tuleviku kohta, KOM(2010) 695), mis võiksid ohustada kõnealuste ühingute olemasolu ja majandusolukorda;

a)

luua kohalikud digitaalarengu tegevuskavad kiirendamaks kohaliku, piirkondliku ja Euroopa tasandi organiseeritud koostöö abil IKT optimaalset kasutamist;

b)

parandada koostalitusvõimet ja e-valitsemist, arendades selliseid uusi rakendusi nagu inimesekesksed e-teenused, e-õpe, e-tervis, e-hääletus, e-haldus, arukad transpordisüsteemid ja piirkondliku teabe modelleerimine linnaplaneerimises;

c)

edendada digitaalset ühtset turgu kui „Digitaalarengu tegevuskava” nurgakivi ja toetada laiaulatuslikke teedrajavaid projekte, mis kasutavad Euroopa tippteadmisi ja kaasavad kõiki eri sidusrühmi;

d)

tagada kõikjal võrdne juurdepääs taskukohase hinnaga lairibaühendusele ja võtta juhtroll katseprojektides, mis on suunatud juurdepääsuerinevuste ületamisele;

e)

töötada välja ühised lahendused IKT toodete ja teenuste andmekaitse ja turvalisusega seotud küsimustele, mis on eeltingimus kodanike usalduse saavutamiseks ning pakutud võimaluste kasutuselevõtuks;

a)

parandada kliimamuutuste haldamist, kaasates kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kui põhiosalisi kliimamuutuste vastu võitlemise ja nende leevendamise jõupingutustesse ning ressursside jätkusuutlikuma kasutamise edendamisse, ja motiveerida tootjaid ja tarbijaid võtma omaks kliimasõbralikumat ja ressursitõhusamat käitumisviisi;

b)

luua kasutajakeskne väärtusloome ja mõjuhindamise mõõdustik, mida kasutataks eri valitsemistasanditel seoses jätkusuutliku teadmistepõhise ühiskonna loomisega, ning piirata antud kontekstis näitajate arvu tagamaks, et meetmed töötatakse välja tõhusal viisil, mis oleks üldsusele arusaadav ja terviklik;

c)

võtta vastu kohalikud või piirkondlikud kliima- ja energiastrateegiad, milles nähtaks ette, et avaliku sektori eelarvetest teostatavad hanked, sealhulgas liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahenditest rahastatavad projektid, peavad olema keskkonnasäästlikumad;

d)

kasutada tegevuskavasid ja meetmepakte poliitilise toetuse kogumiseks ja edendada kliimasäästlikku infrastruktuuri, energiasüsteemi uuendamisse ja ökoloogilistesse avalikesse teenustesse investeerimist;

a)

edendada kogu Euroopas tööstuse moderniseerimist strateegiliste projektide abil, mis on sihitud ülemaailmse võimendava mõju saavutamisele teadmiste ja tehnoloogia jagamise aspektist (sellistes valdkondades nagu keskkonnasäästlik transport ja energiatõhusad ehitised);

b)

tagada selliste algatuste abil nagu Euroopa ettevõtluspiirkond vastastikku täiendavad äriideed ja -mudelid, et julgustada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi edendama VKEde ja ettevõtluskultuuriga seonduvaid uusi arenguid;

c)

edendada piirkondlike innovatsiooni ökosüsteemide kontseptsiooni ja arendada tihedamat koostööd tootmisstruktuuride ning ülikoolide ja tehnoloogiakeskuste vahel eesmärgiga luua uut majanduskasvu ja töökohti;

d)

võtta meetmeid töö- ja pereelu ühitamiseks, parandades avalike teenuste kvaliteeti (nt piisav hulk kogu päev avatud lastehoidude kohti) ning edendades töökeskkonna peresõbralikku kujundamist, kasutades paindlikke tööaja- ja tööhõivemudeleid;

a)

luua tingimused töökohtade loomiseks ja kohalikud meetmed tööstus- ja majanduslike muutuste juhtimiseks, nt tuvastades ebakõlad e-oskustes ja asjaomased ärivõimalused;

b)

edendada strateegilist partnerlust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, haridusasutuste ja ettevõtete vahel, selleks et parandada piirkondlikke innovatsiooni ökosüsteeme ja ühitada need paremini turvalise paindlikkuse poliitikaga;

c)

julgustada võtma kohalikke meetmeid digitaalse kirjaoskuse, koolist väljalangemise, elukestva õppe ja eakate mõjuvõimu suurendamise alal;

d)

tugevdada sidemeid ettevõtjate ja ülikoolide vahel, nt integreerides ainepunkte andva praktika kõikidesse ülikoolide programmidesse, ning võtta programmide koostamisel arvesse ka töö kõrvalt õppijate vajadusi ja probleeme, nt lühemate välismaal viibimise perioodide ja riigisisese rahvusvahelistumise (internationalisation at home) kaudu;

a)

töötada välja kohalikul ja piirkondlikul tasandil sotsiaalset kaasatust soodustav tegevuskava, et muuta kohalikud sotsiaalteenused tõhusamaks ja kõigile kättesaadavamaks;

b)

kasutada õiguspädevusi ja kohalikele vajadustele kohandatud programme haridus-, elamumajandus-, linnaplaneerimise, sotsiaalteenuste, turvalisuse ja kultuuritegevuste valdkonnas, keskendudes eriti noortele ja lastele;

c)

edendata e-kaasatust, sotsiaalmajandust, vabatahtlikku tegevust ja ettevõtte ühiskondlikku vastutust;

d)

hinnata läbiviidud reforme, eelkõige sotsiaalsete uuenduste ulatust, maksumust ja mõju, ning levitada uusi tõhusaks osutunud lahendusi kogu Euroopas ja neid kohapeal rakendada;

15.

rõhutab, et eesmärk tugevdada strateegia piirkondlikku ja kohalikku mõõdet tähendab, et suurendatakse liikmesriikide pühendumist strateegiale ja nende poliitilist omavastutust selle eest, muutes sellega strateegia rohujuuretasandil olulisemaks ja tasandit paremini arvestavamaks;

16.

juhib tähelepanu sellele, et on kindlalt pühendunud oma ettepanekule sõlmida Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt, mille eesmärk on tagada strateegia eest omavastutuse võtmine kõigil tasandeil tõhusa partnerluse abil Euroopa Liidu asjaomaste organite ja riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutuste vahel. Seda ettepanekut toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu (3);

17.

märgib, et mitmed Euroopa 2020. aasta strateegia riiklikud reformikavad, mille riikide valitsused esitasid komisjonile Euroopa poolaasta raames 2011. aasta aprillis, osundasid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile nende kujundamisel. Ometigi ilmneb vaid mõnest riiklikust reformikavast, et uue strateegia osade ellurakendamiseks valiti mitmetasandilise valitsemise lähenemisviis ja vaid ühes neist mainitakse selgelt komitee ettepanekut territoriaalsete paktide kohta;

18.

soovitab liikmesriikidel tungivalt aidata oma piirkondadel ja linnadel koostada Euroopa 2020. aasta strateegia alane territoriaalne pakt (4), et seada koostöös oma riigi keskvalitsusega riigi eesmärgid ning Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide poole liikumisel võetavad kohustused ja kasutatavad aruandlusstruktuurid, järgides seejuures täpselt asjaomase riigi õigusraamistikku (5);

19.

rõhutab territoriaalsete paktide loodud lisaväärtust. Neis tuleks keskenduda vähestele, konkreetsetele oludele kohandatud prioriteetidele, millel on asjaomase piirkonna jaoks eriline väärtus, ning need ei tohiks muutuda uueks bürokraatiavahendiks, vaid peaksid olema riiklike reformikavade loomulikud osised, et tagada vastavus mitmetasandilise valitsemise ja partnerluspõhimõtetele. Paktid võiksid võtta poliitilise pühendumuse vormi, mida võib-olla täiendaksid avalik-õiguslike asutuste vahel vabatahtlikul alusel sõlmitud lepingud, keskendudes samas Euroopa 2020. aasta strateegia haldamisele ja ellurakendamisele. Territoriaalsed paktid võiks koostada eelkõige neis poliitikavaldkondades, kus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kesksed osalejad Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide ja juhtalgatuste väljatöötamisel ja elluviimisel;

20.

meenutab, et on mitmeid näiteid mitmetasandilise valitsemise alastest kokkulepetest, mis on suunatud liikumisele territoriaalse arengu jagatud eesmärkide poole integreeritud ja kooskõlastatud poliitikakujunduse abil. Need näited on väga erinevad, kajastades nii erinevaid eesmärke kui ka asjaomaste riikide tegelikke erinevusi ja nende sotsiaal-majanduslikku, kultuurilist, institutsioonilist ja keskkonnaalast mitmekesisust. Võimalikud näited hõlmavad muu hulgas nt Austrias (territoriaalsed tööhõivepaktid), Hispaanias (Kataloonia territoriaalsed paktid maapiirkondadele), Belgias (pakt „Flanders in Action 2020” ja „Plan Marshall 2.vert” Valloonia jaoks), Ühendkuningriigis (Nottinghami partnerlusleping The Greater Nottingham Partnership), Prantsusmaal (territoriaalne kaasamispakt, riigi ja piirkondade vahelised planeerimislepingud) ja Saksamaal (BMBF uuendustegevuse algatus ettevõtluspiirkondade alal) eksisteerivaid kokkuleppeid. Komitee kordab, et on pühendunud kogemuse võimalikult ulatusliku levitamise propageerimisele, et julgustada vastastikuse õppimise protsessi (6). Komitee juhib tähelepanu ka ühistele tegevustele, mille eesmärk on tugevdada ja arendada naaberlikke kontakte kahe või enama naaberriigi kogukondade ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. See tugineks kahepoolsetele või mitmepoolsetele koostöökokkulepetele huvitatud poolte vahel;

21.

kordab komitee juhatuse avaldust 2011. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule: territoriaalsed paktid aitavad anda uuele strateegiale territoriaalse mõõtme ja samuti aitavad nad keskendada kõiki strateegiasse kaasatud eri valitsemistasandite käsutuses olevaid poliitikavahendeid ja rahastamiskanaleid;

22.

toonitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad vastavalt siseriiklikele ja Euroopa Liidu õigusaktidele Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid ellu viima, ja seega kutsub Euroopa Liidu eesistujariike üles osutama Euroopa Ülemkogu järeldustes selget toetust mitmetasandilise valitsemise põhimõtetele, komitee territoriaalsete paktide ettepanek kaasa arvatud;

23.

tõdeb, et riikliku reformikava analüüs näitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei olnud enamikus liikmesriikides piisavalt kaasatud liikmesriikide riiklike reformikavade koostamisse. Komitee kutsub liikmeriike üles kaasama võimalikult täielikult kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi riiklike reformikavade rakendamisse. Alt üles suunatud rakendusstrateegia, millesse on vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele piisavalt ulatuslikult kaasatud vastutavad haldustasandid, ei paranda mitte ainult riiklike reformikavade eduvõimalusi, vaid toob kaasa ka laiema heakskiidu nende rakendamiseks. Regioonide Komitee on valmis koostöös huvitatud piirkondadega töötama välja territoriaalse pakti käsitusi ja piirkondlikke rakenduskavasid, mille abil viiakse ellu Euroopa Liidu 2020. aasta strateegiat ning rakendatakse piirkondade tasandil juhtalgatusi. Siia hulka kuuluvad tüüpiliselt kohalik digitaalarengu tegevuskava (Local Digital Agenda) ja kohalik innovatsiooni tegevuskava (Local Innovation Agenda), mille abil saab piirkond arukalt spetsialiseeruda ning rajada aluse oma Euroopa koostööle ja heaolule;

24.

rõhutab, kui tähtis on arendada piirkondlikku innovatsioonivõimet aruka spetsialiseerumise ja naaberpiirkondade omavahelise täiendavuse alusel. Turgude laiendamiseks ja majanduskasvu toetava innovaatilise laborina toimimiseks tuleks kasutada Euroopa makropiirkondade kogu potentsiaali. Seda silmas pidades on kindlaid tõendeid selle kohta, et Läänemere piirkonda saaks kasutada teerajaja ja prototüübina kogu Euroopa jaoks;

25.

tunnistab tohutut lõhet värskeimate teadusuuringute põhjal omandatud teadmiste ja tegeliku praktika vahel. Selleks et muuta uurimistulemused innovatsiooniks, mis on kohandatud kohalikele oludele ja mida saab rakendada kogu Euroopas, on tarvis tugevaid piirkondlikke meetmeid. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad kasutusele võtma avaliku ja erasektori partnerlused ja julgustama osalust rohujuuretasandil (nn kasutajast lähtuv avatud innovatsioon väärtuse loomiseks avatud ühiskondades);

26.

rõhutab juhtalgatuste „Innovaatiline liit” (7) ja „Digitaalarengu tegevuskava” (8) otsustavat raamivat rolli soodsate tingimuste loomisel, et ületada lõhe olemasolevate uurimistulemuste ja praktika vahel. Strateegilisi ja rakenduslikke tavasid kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb arendada ja isegi radikaalselt muuta kooskõlas värskeimate uurimistulemustega;

27.

kutsub üles aktiivselt edendama teenuste innovatsiooni, mille abil ajakohastatakse protsesse ning rajatakse nende kasutus süsteemsele digitaalsele mõtlemisele;

28.

soovitab, et komisjon võtaks kiiresti vastu otsused, et panna alus ühtse turu, eelkõige digitaalse ühtse turu arendamisele ja rahastada väheseid laiaulatuslikke teadus- ja arendustegevuse algatusi, mis käsitlevad ülemaailmsete teadusuuringute põhjal omandatud teadmisi multidistsiplinaarselt ja loominguliselt ning muundavad need praktilisteks rakendusteks päriselus. Need peavad olema juhtalgatused, millesse on kaasatud parimad eksperdid ja muutuste läbiviijad mitmetest valdkondadest;

29.

ärgitab komisjoni käivitama koos komiteega laiema teabevahetuskampaania, et suurendada kohalike ja piirkondlike otsuselangetajate ja poliitikakujundajate ning üldsuse teadlikkust Euroopa 2020. strateegiast. Selleks teeb komitee ettepaneku koostada koos komisjoniga „Euroopa 2020. aasta strateegia käsiraamat linnadele ja piirkondadele”, et selgitada arusaadavalt, kuidas nad saavad panustada strateegia rakendamisse, ja tuua välja erinevad rahastamise allikad (riigi, kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa Liidu tasandil);

30.

kinnitab, et jätkab Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi kaudu kõnealuse strateegia kohapealse rakendamise jälgimist. Panusena uue strateegia edusse ja Euroopa poolaasta kontekstis avaldatakse iga aasta detsembris, enne komisjoni iga-aastast majanduskasvu analüüsi ja Euroopa Ülemkogu kevadist tippkohtumist komitee järelevalvearuanne;

31.

rõhutab, et tõeline Euroopa Liidu, liikmesriikide ja piirkondade ees seisev väljakutse seisneb vajaliku sünergia loomises erinevate avaliku ja erasektori rahastamisvahendite vahel, selleks et Euroopa 2020. aasta strateegiat oleks võimalik ellu rakendada, ja ärgitab riigi, piirkonna ja kohaliku tasandi avalikke eelarveid omavahel paremini kooskõlastama, et võimaldada piirkondadel ja linnadel struktuurifonde ja muid Euroopa Liidu programme paremini kasutada;

32.

rõhutab eelkõige vajadust saavutada edu ressursside koondamisel Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks ja toonitab seost ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel, mis avab tõelise võimaluse pakkuda Euroopa Liidu vaesematele piirkondadele jätkuvalt abi teistega sammu pidamiseks, hõlbustada Euroopa Liidu poliitikavaldkondade vahelist koordineerimist ning täiustada ühtekuuluvuspoliitikat nii, et see oleks juhtiv majanduskasvu stimulaator kogu Euroopa Liidus ja sellest oleks tuge ühiskondlike probleemidega tegelemisel (nt elanikkonna vananemine ja kliimamuutus) (9);

33.

kinnitab sel eesmärgil oma huvi komisjoni kahe ettepaneku vastu uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta, mis hakkab kehtima pärast 2013. aastat (10). Need on: komisjoni ja liikmesriikide vahelised arengu ja investeeringute partnerluslepingud, mis peegeldaksid riigi ja piirkonna ning kohalikul tasandil tegutsevate koostööpartnerite võetud kohustusi, ja ühine strateegiline raamistik, et suurendada Euroopa 2020. aasta strateegia ja ühtekuuluvuseesmärkide saavutamisele suunatud poliitika sidusust;

34.

tuletab meelde ühtekuuluvuspoliitika meetmeid piirkondlike innovatsioonisüsteemide arendamiseks, territoriaalse koostöö vahendeid, riskikapitali eraldamist ja meetmeid innovaatiliste toodete kiiremaks kasutuselevõtuks ning majandus-, teadus- ja haldusvaldkonna asjaomaste sidusrühmade võrgustike loomist (11);

35.

tuletab meelde vajadust luua paremad mõõdustikud kui seda on SKP üksinda, selleks et tulla toime selliste küsimustega nagu kliimamuutused, ressursside tõhus kasutamine, elukvaliteet või sotsiaalne kaasatus, ja juhib tähelepanu sellele, et kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa Liidu ametiasutuste kasutatavad indeksid peavad olema ühtsed ning soosima ühiskondliku innovatsiooni loomist ja levitamist ning sidusust otsuste langetamisel (12). Ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel ja hindamisel tuleks arvesse võtta nimetatud täiendavaid näitajaid, et peegeldada paremini iga piirkonna arengutaset (13);

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles soodustama uusi territoriaalseid partnerlusi, lihtsustades ja parandades piirkondadevaheliste koostööprogrammide haldamise viisi (14);

37.

kutsub üles suurendama piirkondade ja linnade talitlusvõimet, et kasutada teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi, konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammi ja teisi sarnaseid algatusi. Eritähelepanu tuleks pöörata digitaliseerimise ja uute võtmetehnoloogiate täielikule kasutamisele piirkondliku innovatsioonipoliitika moderniseerimiseks;

38.

tunnistab, et innovatsioon on erinevate elementide kombinatsiooni ja valdkonnaüleste lähenemisviiside tulem, ja kutsub üles võtma meetmeid piirkondade struktuurilise ja suhtekapitali suurendamiseks, seda nii töökogukonna sees kui ka koostöös teistega;

39.

usub, et ettevõtted peavad enda avama uutele hoiakutele ja kasutama ulatuslikult nende piirkondades olemasolevaid kollektiivseid ressursse ning et seepärast sõltub nende edu sotsiaalsest kapitalist. Teisalt julgustab komitee piirkondi liikuma edasi avatud innovatsiooni suunas inimkeskse visiooni raames avaliku ja erasektori osalejate partnerlusest, milles on ülitähtis roll ülikoolidel ja muudel teadusasutustel, s.t moderniseerima kolme osaleja (triple-helix) kontseptsiooni;

40.

tervitab kommertskasutusele eelnevate hangete kasutamist sotsiaalset uuendust tehnoloogiapõhiste lahendustega ühendava vahendina ja rõhutab, et hanke-eeskirjade moderniseerimine peab suurendama avaliku sektori rolli parima hinna ja kvaliteedi suhte saavutamisel (15). Eeldusel, et spetsifikaate ja menetlusi saab koordineerida piirkonnaüleselt, võivad kommertskasutusele eelnevad hanked osutuda ka Euroopas ühtse turu loomise oluliseks mootoriks;

41.

kordab uuesti, et kommertskasutusele eelnevaid hankeid edendatakse veelgi, kui need kombineeritakse avatud uuendusega, mis on suunatud rohelise teadmistepõhise ühiskonna arengu kiirendamisele, teisisõnu, kui neid kasutatakse ühiste, taaskasutatavate lahenduste leidmiseks, et luua infrastruktuurid ja teenused, millele rajanevad modernsed päriselulised innovatsiooni ökosüsteemid.

11.1.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 9/61

—

avaldab toetust põhiõiguste tugevdamisele ELis. Vaatamata Euroopa tugevale õigusraamistikule inimõiguste alal, esineb tegelikkuses puudusi nende õiguste tagamisel;

—

toetab komisjoni strateegia kolme põhisuunda. Komitee märgib samas, et strateegia on esmajoones suunatud institutsioonidele ja täpsustab konkreetsemalt, mida komisjon teeb ja peaks tegema. Komitee soovib harta elluviimisel rakendada strateegilisemat lähenemisviisi, mis tähendab kõigi institutsioonide, sh kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikute kaasamist;

—

soovib aidata kaasa õiguste kaitse ja edendamise kultuuri juurutamisele paljudel poliitilistel tasanditel. See nõuab nii kodanike teadlikkuse tõstmist kui ka Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajate teavitamist põhiõiguste hartast kui vahetult kohaldatavast õigusest;

—

leiab, et strateegia ettepanekus tuleb täpsustada, mil viisil toimuvad ettevalmistavad konsultatsioonid kavandatud õigusaktide puhul. Menetlus tuleb selgeks teha, et mõjuhinnang oleks veatu ja kasutamiskõlblik. ELi demokraatia tugevdamise seisukohalt on tähtis, et erinevatele toimijatele, sh kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikutele, antakse võimalus oma arvamust avaldada.

Raportöör

Lotta Håkansson HARJU (PES/SE), Järfälla kommuunivolikogu liige

Viitedokument

Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks

KOM(2010) 573 lõplik

1.

märgib, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta sai õiguslikult siduvaks pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Hartas sätestatud õigusi saab kaitsta Luksemburgis asuvas Euroopa Kohtus ning liikmesriikide kohtud peavad oma lahendites täiel määral arvestama hartaga. Vastavalt Lissaboni lepingus sätestatule ühineb Euroopa Liit Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

2.

sedastab, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alla kuuluvaid kohtuasju saab edasi kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse Strasbourg’is. Kui EL ratifitseerib inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, võidakse Euroopa Inimõiguste Kohtus hakata käsitlema ka ELi õigusakte;

3.

märgib, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise kohta saab hagi esitada iga Euroopa Nõukogu liikmesriigi kodanik, aga ELi põhiõiguste harta kohta ELi liikmesriik, ELi institutsioon ning juriidiline või füüsiline isik. Kogu Euroopas hästi toimiva õigusraamistiku eelduseks on, et EL ratifitseerib juba lähitulevikus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et ELi põhiõiguste harta puhul on ühte dokumenti koondatud kõik liidu kaitstavad põhiõigused, andes neile sel viisil täpse sisu. Paraneb õiguskindlus ja üksikisiku õigused saavad selgemaks. Harta on ette nähtud ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele, kui nad rakendavad või kohaldavad ELi õigust;

5.

märgib, et hartas sätestatakse, et ELi pädevust uute artiklite lisamisega ei laiendata. Austama peab pädevuste jaotust ELi ja liikmesriikide vahel;

6.

nendib, et kohalike omavalitsuste tähtsust tunnustatakse ELi lepingus, kus rahvusliku identiteedi austamine (artikkel 4.2) hõlmab nüüd poliitilisi ja põhiseaduslikke põhistruktuure, sealhulgas kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust. Tugev kohaliku ja piirkondliku tasandi omavalitsus on ELi liikmesriikide demokraatliku süsteemi alus. Lissaboni lepingus sõnastati uuesti subsidiaarsuse põhimõte ja esmakordselt laieneb see nii riiklikule, piirkondlikule kui ka kohalikule tasandile. Kõik ELi riigid on nüüdseks ratifitseerinud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta;

7.

sedastab, et Euroopa Komisjoni teatises (KOM(2010) 573 lõplik) tutvustatakse komisjoni strateegiat. Strateegia üldeesmärk on edendada põhiõiguste kultuuri. Strateegial on kolm keskset elementi:

8.

märgib, et strateegia keskendub eelkõige komisjoni ja ELi institutsioonide tegevusele ja neis aset leidvatele protsessidele. Strateegia kohaselt kontrollib komisjon iga ELi õigusakti kooskõla hartaga kõigil õigusloome etappidel, sh nende rakendamisel kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil;

9.

avaldab toetust põhiõiguste tugevdamisele ELis. Vaatamata Euroopa tugevale õigusraamistikule inimõiguste alal, esineb tegelikkuses puudusi nende õiguste tagamisel;

10.

avaldab seetõttu toetust Euroopa Komisjoni strateegiale ELi põhiõiguste harta praktilisel elluviimisel ja kohaldamisel. Komitee jagab komisjoni arvamust, et ELis kaitstavate põhiõiguste tagamiseks tuleb rohkem ära teha;

11.

toetab komisjoni strateegia kolme põhisuunda. Komitee märgib samas, et strateegia on esmajoones suunatud institutsioonidele ja täpsustab konkreetsemalt, mida komisjon teeb ja peaks tegema. Komitee soovib harta elluviimisel rakendada strateegilisemat lähenemisviisi, mis tähendab kõigi institutsioonide, sh kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikute kaasamist;

12.

rõhutab, et on tähtis suhtuda kriitiliselt hartas ja ELi aluslepingutes sätestatud põhiõigustealaste pädevuste jaotuse jätkusuutlikkusse lähiaastatel, mil harta saab konkreetsema sisu nii poliitilise tegevuse kui ka õigushinnangute kaudu. Põhiõiguste harta ei too kaasa ELi pädevuste laiendamist. Arvesse tuleb võtta ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli liikmesriikide poliitilises süsteemis;

13.

tuletab meelde eri liikmesriikide kohaliku ja piirkondliku demokraatia mitmekesisust. Põhiõiguste rakendamisel tuleb arvesse võtta liikmesriikide põhiseaduse traditsioone ja austada kohalikke omavalitsusi. Strateegia peab tuginema kodanike ja riigi, aga samuti ühiskonna eri tasandite vahelisele koostoimele. Kohalik ja piirkondlik tasand peavad leidma selgemat äramärkimist ja nad peavad osalema strateegia rakendamisel;

14.

soovib esile tuua, et just kohalikul ja piirkondlikul tasandil tagatakse ja rakendatakse paljusid põhiõigusi, nt tervishoid (harta artikkel 35), haridus (artikkel 14), õigus omandile (artikkel 17), sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi (artikkel 34), tarbijakaitse (artikkel 38) ja osalusdemokraatia (artiklid 39 ja 40);

15.

märgib, et kohaliku ja piirkondliku tasandi tähtsust inimõiguste rakendamisel on rõhutanud muu hulgas Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress (nt raportis „The role of local and regional authorities in the implementation of human rights”, Lars O. Molin 2010) ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (nt Regioonide Komitee CIVEXi komisjoniga 26. novembril 2010 toimunud põhiõiguste mitmetasandilist kaitset ja edendamist käsitleva dialoogi käigus);

16.

konstateerib, et strateegia mõju suurendamiseks ning selleks, et põhiõigusi saaks täielikult rakendada, on strateegias vaja palju selgemalt esile tõsta kohalik ja piirkondlik tasand ning see roll, mida omavalitsused strateegia rakendamisel etendavad. Komitee innustab liikmesriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et nad kodanike ja sidusrühmadega peetavate avatud konsultatsioonide tulemusena koostaksid ja ka rakendaksid omaenda põhiõiguste harta, mis oleks võrreldav ELi hartaga või ulatuks sellest isegi kaugemale;

17.

tuletab meelde, et kõik ühiskonna tasandid peavad andma ühise panuse ja neil peab lasuma ühisvastutus. Seega peaks strateegia oluline osa olema tõhusa ja toimiva koostöö sisseviimine ühiskonna kõigi tasandite vahel. ELis peab regulaarne dialoog põhiõiguste teemal toimuma kõigi poliitiliste tasandite vahel. Seda on rõhutanud ka Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Thomas Hammarberg („Recommendation on systematic work for implementing human rights at the national level – CommDH(2009)3”);

18.

tõdeb, et heaks näiteks ühiskonna eri tasandite vahelise koostöö kohta on iga-aastane põhiõiguste mitmetasandilist kaitset ja edendamist käsitlev dialoog, mida korraldavad Regioonide Komitee CIVEXi komisjon ja Viinis asuv ELi Põhiõiguste Amet. Vaja on regulaarset kõiki tasandeid kaasavat dialoogi põhiõiguste kaitse ja edendamise alal ning kogu Euroopa Liidu kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi on vaja teavitada põhiõiguste küsimuses;

19.

märgib, et ELi Põhiõiguste Amet tegeleb samuti ELi eri poliitiliste tasandite vahelise koostöö edendamise projektiga. Projekt „Joined-up governance: connecting fundamental rights” käsitleb põhiõiguste ühendatud juhtimist ja selle eesmärk on eri poliitiliste tasandite tegevuse koordineerimine, et tagada põhiõiguste säilimine;

20.

soovib aidata kaasa õiguste kaitse ja edendamise kultuuri juurutamisele paljudel poliitilistel tasanditel. See nõuab nii kodanike teadlikkuse tõstmist kui ka Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajate teavitamist põhiõiguste hartast kui vahetult kohaldatavast õigusest; teeb komisjonile ettepaneku töötada välja vastavad vahendid (näiteks e-õpe), et panna sellega ühtne alus õiguse kohaldamisele;

21.

tõdeb, et kõik ELi riigid on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning peavad sellest tulenevalt tagama konventsioonis sisalduvate inimõiguste ja vabaduste täieliku austamise muu hulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil. Lisaks sellele on kõik ELi riigid ratifitseerinud Euroopa Nõukogu sotsiaalharta (ning mitmed neist ka muudetud sotsiaalharta, mis tagab suuremad õigused). Nende dokumentide kohaselt laienevad õigused kõigile inimestele, kes elavad ELis, st ka ELi liikmesriikides elavatele kolmandate riikide kodanikele. Paljud aspektid sisalduvad ka ELi põhiõiguste hartas;

22.

soovib rõhutada, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sisalduvad põhiõigused peavad laienema kõigile inimestele, kes viibivad ükskõik millises ELi riigis, sõltumata nende kodakondsusest. See on inimväärikuse ja vabaduse alustala, mis laieneb üksikisikutele ega olene sellest, kas nad on ELi kodanikud või mitte. Enamik ELi põhiõiguste harta artikleid kehtivad samuti kõigile, sh kolmandate riikide kodanikele;

23.

rõhutab, et üks põhiõiguste ülesanne on kaitsta just nõrgemaid, näiteks Euroopasse pürgivaid põgenikke, ning et põhiõiguste tagamine nõuab seega kogukonnalt kaasabi ja mõnikord ka ohvreid;

24.

leiab, et strateegia ettepanekus tuleb täpsustada, mil viisil toimuvad ettevalmistavad konsultatsioonid kavandatud õigusaktide puhul. Menetlus tuleb selgeks teha, et mõjuhinnang oleks veatu ja kasutamiskõlblik. ELi demokraatia tugevdamise seisukohalt on tähtis, et erinevatele toimijatele, sh kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikutele, antakse võimalus oma arvamust avaldada;

25.

soovib rõhutada, et konsultatsioonide käigus tuleb anda piisavalt aega ja häid võimalusi oma seisukoha väljendamiseks näiteks nii riigi parlamendile, ombudsmanidele kui ka teistele instantsidele, kelle pädevusvaldkonda kuuluvad inimõigused. Lisaks peaks kaasama kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikuid ja kodanikuühiskonna organisatsioone ning andma neile võimaluse oma arvamust avaldada;

26.

leiab, et tähtis on selgelt välja tuua, kuidas õigusaktid mõjutavad harta õiguste rakendamist. Tegu peab olema tõelise hinnanguga mõjule, mitte pelgalt tüüpsõnastusega. Tunnustada tuleb ka asjaolu, et komisjon rõhutab vajadust selgitada oma mõttekäike, aidates seega kaasa tegelikule rakendamisele. Strateegias esitatud kontrollnimekiri võiks olla edasise töö aluseks;

27.

märgib, et EL ja kõik tema valitsustasandid peavad olema eeskujuks ja tegutsema aktiivselt põhiõiguste tagamise nimel. Tähtsad ei ole õigused õiguste pärast – vaja on ka jõuliselt tegutseda ja olla heaks eeskujuks teistele riikidele, kus pannakse toime inimõiguste rikkumisi;

28.

toetab Euroopa Komisjoni seisukohta, et tähtis on arusaadava ja kvaliteetse teabe edastamine kodanikele. Teabe levitamist tuleks aga hinnata, et teha kindlaks, kui hästi teave kodanikeni jõuab. Alles seejärel on võimalik anda hinnang selle kohta, kui tõhus ja arusaadav see tegelikult on;

29.

soovib eriti rõhutada kohaliku ja piirkondliku tasandi võimalikku rolli teavitamisel. Piirkonnad on tähtsad toimijad ja pakuvad platvormi kodanikeni jõudmiseks, aidates neil mõista oma õigusi. Arusaadav ja selge teave selle kohta, millal hartat rakendatakse ja millal mitte, aitab vältida arusaamatusi selle kohta, millistes olukordades saavad kodanikud hartale toetuda;

30.

tõdeb, et teave ei tohi ELis liikuda vaid ühes suunas. Omavalitsused saavad vahendada kodanike seisukohti harta rakendamise osas. Dialoog peab tagama, et põhiõigused muutuvad tõelisteks ja toimivateks abivahenditeks ühiskonna kõigi liikmete jaoks. Siin saab kohalikul ja piirkondlikul tasandil olla määrav roll ja see peab strateegias ka kajastuma;