15.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 304/1

(1)

Lisaks oma põhiülesandele rahastada investeeringuid Euroopa Liidus on Euroopa Investeerimispank (EIP) 1963. aastast alates teinud finantstehinguid väljaspool liitu, et toetada liidu välispoliitikat. See võimaldab liiduvälistele piirkondadele kättesaadavaid liidu eelarvevahendeid täiendada abisaajate riikide kasuks EIP majandusliku tugevusega. Selliste finantstehingute tegemisega aitab EIP kaasa liidu üldistele juhtpõhimõtetele ning poliitilistele eesmärkidele, sealhulgas nii kolmandate riikide arengule kui ka liidu heaolule maailma muutunud majandustingimustes. Liidu välispoliitikat toetavad EIP finantstehingud tuleks ka edaspidi viia läbi usaldusväärse pangandustava põhimõtete kohaselt.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 209 lõikes 3 (koostoimes selle artikliga 208) sätestatakse, et EIP aitab oma põhikirjas esitatud tingimuste kohaselt kaasa liidu arengukoostöö poliitika eesmärkide edendamiseks vajalike meetmete rakendamisele.

(3)

Vastavalt EIP põhikirja artiklile 19 tuleb taotlused, mis on esitatud EIPle otse käesoleva otsuse alusel tehtavate EIP finantstehingute kohta, esitada komisjonile arvamuse saamiseks („EIP rahastamistaotlus”).

(4)

Eesmärgiga toetada liidu välistegevust ja selleks, et võimaldada EIP-l oma krediidireitingut mõjutamata rahastada investeeringuid väljaspool liitu, on enamikule EIP tehingutest liiduvälistes piirkondades antud komisjoni hallatav ELi eelarvetagatis („ELi tagatis”).

(5)

ELi tagatis kehtestati ajavahemikuks 2007–2011 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta otsusega nr 633/2009/EÜ (millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks) (2).

(6)

Nõukogu 25. mai 2009. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 480/2009 (välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta) (3) loodud välistegevuse tagatisfond („tagatisfond”) tagab liidu eelarve jaoks likviidsuspuhvri EIP finantstehingutest ja muust ELi välistegevusest tuleneda võiva kahjumi vastu.

(7)

Otsuse nr 633/2009/EÜ kohaselt on komisjon ja EIP teinud EIP välisfinantstehingute kohta vahekokkuvõtte, mis põhineb ekspertidest koosneva korralduskomitee kontrollitud sõltumatul välishindamisel, väliskonsultandi hinnangul ja EIP koostatud erihinnangutel. 12. veebruaril 2010 esitas korralduskomitee Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja EIP-le oma järeldusi ja soovitusi sisaldava aruande.

(8)

Korralduskomitee leidis oma aruandes, et ELi tagatis EIP-le on suure finantsilise ja poliitilise mõjuga tõhus ja jõuline poliitiline vahend ning et see tuleks säilitada, katmaks poliitilisi riske ja riigiriski. Esitati ka teatavad otsuse nr 633/2009/EÜ muutmise ettepanekud, et tagada EIP välisfinantstehingute maksimaalne lisaväärtus ja tõhusus.

(9)

On oluline koostada ELi tagatisega EIP finantseeringu saamiseks potentsiaalselt kõlblike riikide loetelu. Samuti on asjakohane laiendada otsuse nr 633/2009/EÜ I lisas esitatud ELi tagatisega EIP finantseeringu saamiseks kõlblike riikide loetelu.

(10)

Oluliste poliitiliste arengute kajastamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva otsuse III lisa muutmiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(11)

Summad, mida ELi tagatis katab igas piirkonnas, peaksid jätkuvalt kujutama endast ELi tagatisega EIP finantstehingute ülemmäärasid, mitte EIP jaoks kohustuslikke sihtsummasid.

(12)

Liidu poolt kolmandatele riikidele ülemaailmse majandus- ja finantskriisiga toimetulekuks antava abi raames koondas EIP 2009. ja 2010. aastal oma kehtivate volituste kohaselt välislaenud peamiselt ühinemiseks valmistuvatesse riikidesse, naaberriikidesse ja partnerriikidesse. Vahemere lõunapiirkonnas 2011. aasta alguses aset leidnud rahutused tingivad, et liit aitaks varustada asjaomaseid riike vahenditega nende majanduse taastamiseks ja ajakohastamiseks. Seetõttu tuleks volituste ülejäänud kehtivuse ajaks üldvolituse ülemmäär läbi vaadata ja suurendada seda 1 684 000 000 euro võrra, et paremini toime tulla kõnealuste ajutiste ja erakordsete asjaoludega, ilma et sellega piirataks järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga kehtestatavaid ülemmäärasid.

(13)

Üldvolituse ülemmäära suurendamisega seotud EIP finantstehingud peaksid võtma arvesse igas partnerriigis läbiviidud poliitilisi reforme, mida on hinnanud komisjon koostöös Euroopa välisteenistusega, võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsioone ning nõukogu otsuseid ja järeldusi. Kõnealuses hindamises tuleks kajastada ka Euroopa naabruspoliitika läbivaatamist ja uuendatud rõhuasetust diferentseerimisele. Ühinemiseks valmistuvates riikides täiendab EIP rahastamine jätkuvalt liidu abi.

(14)

Lisaks piirkondlikele ülemmääradele tuleks aktiveerida 2 miljardi euro suurune lisavolitus ning eraldada see rahastamispaketina, mille kaudu toetatakse EIP finantstehinguid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohandumise valdkonnas kõigis volituse alla kuuluvates piirkondades. EIP võiks panustada oma eriteadmiste ja vahenditega tihedas koostöös komisjoniga, et aidata riigiasutustel ja erasektoril võidelda kliimamuutustega ning kasutada ära võimalikult hästi olemasolevat rahastamist. Kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohandumise projektide puhul tuleks EIP vahendeid võimaluse korral ja, kui see on asjakohane, täiendada liidu eelarve raames kättesaadavate soodusvahenditega, ning ühendades kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamiseks ette nähtud toetused ja laenud liidu välisabiga tõhusalt ja järjekindlalt. Sellega seoses on asjakohane, et komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal esitatav aruanne sisaldaks üksikasjalikku ülevaadet kõnealuste projektide rahastamiseks kasutatud rahalistest vahenditest ja et selles määratletaks lisavolituse kohase EIP-poolse rahastamise summad ning vastavad toetuste summad.

(15)

Kõlblikkuse saada EIP-lt ELi tagatisega vahendeid kliimamuutuste leevendamiseks võiks kliimamuutuste volituse raames piirata riikide puhul, keda ei peeta pühendunuks asjakohaste kliimamuutustega seotud sihtmärkide täitmisele. Iga selline kõlblikkuse piiramine peaks tuginema terviklikule ja põhjalikule poliitilisele hinnangule. Seetõttu peaks nõukogul olema õigus otsustada komisjoni ettepaneku põhjal ja Euroopa välisteenistust kaasates piirata riigi kõlblikkust saada EIP-lt ELi tagatisega rahastamist kliimamuutuste leevendamiseks. Sellist piiramist tuleks kohaldada üksnes selliste EIP finantstehingute suhtes, mille puhul EIP rahastamistaotlus esitatakse pärast käesoleva otsuse jõustumist ja mis allkirjastatakse pärast 1. jaanuari 2012.

(16)

Kliimamuutuste volituse kohaste vahendite piirkondlik jaotamine peaks olema paindlik, et eraldatud rahalisi vahendeid oleks võimalik kasutada võimalikult kiiresti ja tõhusalt kolmeaastase perioodi jooksul aastatel 2011–2013, püüdes tagada kõnealusel ajavahemikul piirkondades vahendite tasakaalustatud jaotuse, võttes aluseks üldvolituse kohased välisabi prioriteedid.

(17)

EIP välisrahastamise rakendamise vahearuanne näitas, et kuigi hindamisperioodil (2000–2009) tehtud EIP finantstehingud olid üldiselt kooskõlas liidu välispoliitikaga, peaksid liidu poliitilised eesmärgid kajastuma EIP tegevuses üksikasjalikumalt ja struktureeritumalt.

(18)

Selleks et suurendada volituse kooskõlastatust ja keskenduda EIP välisfinantstehingutes rohkem liidu poliitika toetamisele ning suurendada võimaluse piires abisaajate kasu, tuleks käesoleva otsusega sätestada volituses EIP finantstehingute jaoks kõigis rahastamiskõlblikes piirkondades ja riikides horisontaalsed kõrgetasemelised eesmärgid, tuginedes EIP suhtelisele tugevusele valdkondades, kus ta on häid tulemusi saavutanud. Käesoleva otsusega hõlmatud piirkondades peaks EIP seega rahastama selliste valdkondade projekte nagu kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohandumine (sealhulgas uute energiaallikatega seotud tehnoloogiasiirde abil), sotsiaalne ja majanduslik infrastruktuur (eelkõige transport, energia, sh taastuvenergia, energiajulgeolek, energiainfrastruktuur, keskkonnainfrastruktuur, sh vesi ja kanalisatsioon, ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) ning kohaliku erasektori areng, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) toetamine. Meelde tuleks tuletada, et VKEde juurdepääsu parandamine rahastamisele võib olla väga olulise tähtsusega majandustegevuse ergutamisel ja tööpuuduse vastu võitlemisel. Osutatud valdkondades peaks EIP finantstehingute peamine eesmärk olema piirkondlik integratsioon partnerriikides, sealhulgas ühinemiseks valmistuvate riikide ja naaberriikide ning liidu vaheline majanduslik integratsioon. EIP peaks olema võimeline toetama liidu kohalolekut partnerriikides selliste välismaiste otseinvesteeringutega, mis toetavad tehnoloogia- ja teadmussiiret, kas ELi tagatisega investeeringutena eelnimetatud valdkondadesse või oma vastutusel.

(19)

Et EIP suudaks tõhusalt VKEsid aidata, peaks EIP tegema koostööd rahastamiskõlblike riikide kohalike finantsvahendusasutustega, eesmärgiga tagada eelkõige see, et osa finantssoodustustest edastataks nende klientidele ja pakuks lisaväärtust võrreldes muude rahastamisallikatega. Kui see on asjakohane, peaks EIP kõnealuste vahendusasutustega sõlmitud koostöölepingute kaudu taotlema, et vahendusasutuste klientide projektide vastavust kokkulepitud kriteeriumitele kontrollitakse kooskõlas liidu arengueesmärkidega, et pakkuda lisaväärtust. Finantsvahendajate tegevus VKEde toetamisel peaks olema täiesti läbipaistev ja sellest tuleks korrapäraselt EIP-le aru anda.

(20)

Lisaks peaksid EIP finantstehingud toetama liidu välistegevuse üldpõhimõtteid, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 21, st demokraatia ja õigusriigi arendamine ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine, ning aitama rakendada rahvusvahelisi keskkonnalepinguid, milles liit on lepinguosaline. Arenguriikides, mis on määratletud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ametliku arenguabi saajate loetelus, peaksid EIP finantstehingud eelkõige toetama järgmist: nende riikide ja eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevate riikide säästlikku majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast arengut, nende majanduse sujuvat ja järkjärgulist integreerumist maailmamajandusse, võitlust vaesuse vastu ja selliste eesmärkide järgimist, mille liit on ÜRO ja muude pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide raames heaks kiitnud.

(21)

Kuigi EIP tugevus seisneb endiselt selles, et ta on selgelt investeerimispank, peaks EIP käesoleva otsuse kohaselt hindama oma välistegevuse mõju arengule tihedas koostöös komisjoniga ja Euroopa Parlamendi demokraatliku kontrolli all, järgides Euroopa arengukonsensuses ja ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud põhimõtteid, samuti 2005. aasta Pariisi deklaratsioonis ja 2008. aasta Accra tegevuskavas sätestatud abi tõhususe põhimõtteid. Selleks tuleks rakendada mitut konkreetset meedet, eelkõige tugevdada EIP suutlikkust hinnata projektide keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja arengualaseid tahke, sealhulgas inimõiguste ja konfliktidega seotud riske, ning toetada riigiasutuste ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimist kohalikul tasandil. Projekti hoolikal analüüsimisel peaks EIP kooskõlas liidu sotsiaalsete ja keskkonnaalaste põhimõtetega vajaduse korral kohustama projekti läbiviijat korraldama kohalikke konsultatsioone ja tegema nende tulemused avalikkusele teatavaks. Lisaks sellele peaks EIP rohkem keskenduma sektoritele, kus tal on liidu raames tehtud finantstehingutest saadud usaldusväärsed ekspertteadmised ja mis toetavad asjaomase riigi arengut, näiteks VKEde ja mikroettevõtete juurdepääs rahastamisele, keskkonnainfrastruktuur (sealhulgas vesi ja kanalisatsioon), säästev transport ja kliimamuutuste leevendamine ning eelkõige taastuvenergia. Rahastamine võiks hõlmata ka projekte, mis toetavad tervishoiu ja hariduse infrastruktuuri, kui sel on selge lisaväärtus.

(22)

Samuti peaks EIP üha enam tugevdama meetmeid, mis toetavad kliimamuutustega kohandumist, tehes vajaduse korral koostööd muude rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja Euroopa kahepoolsete finantseerimisasutustega. Käesolevas otsuses sisalduvad täiendavad nõuded eeldaksid juurdepääsu soodusvahenditele ja inimressursside järkjärgulist kohandamist, seades samuti eesmärgiks tõhususe, tulemuslikkuse ja koostoime saavutamise ja kasutamise. Samuti peaks EIP tegevus täiendama liidu eesmärke ja prioriteete, mis on seotud institutsioonide väljaarendamise ja sektoripõhiste reformidega. EIP peaks määratlema projektide arengu- ja keskkonnaaspektide ja tulemustega seotud tulemuslikkuse näitajad.

(23)

Lissaboni lepingu jõustumisega loodi liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja („kõrge esindaja”) ametikoht, et suurendada liidu välissuhete mõju ja kooskõlastatust.

(24)

Viimastel aastatel on liidu välissuhete poliitikat ka laiendatud ja tugevdatud. See kehtib eelkõige ühinemiseelse strateegia, Euroopa naabruspoliitika, liidu Kesk-Aasia strateegia ning Ladina-Ameerika ja Kagu-Aasiaga uuendatud partnerluste kohta ning liidu strateegiliste partnerluste kohta Venemaa, Hiina ja Indiaga. Sama kehtib ka liidu arengukoostöö poliitika kohta, mida on nüüd laiendatud kõikidele arengumaadele. Alates 2007. aastast on liidu välissuhteid toetatud ka uute rahastamisvahenditega, st ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA), Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI), arengukoostöö rahastamisvahendi (DCI), demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) ning stabiliseerimisvahendiga.

(25)

Seoses Euroopa välisteenistuse asutamisega ja pärast käesoleva otsuse jõustumist peaksid komisjon ja EIP muutma vastastikuse mõistmise memorandumit, mis käsitleb koostööd ja koordineerimist piirkondades, millele on osutatud nõukogu 19. detsembri 2006. aasta otsuses 2006/1016/EÜ (millega Euroopa Investeerimispangale antakse ühenduse tagatis ühendusevälistele projektidele antavatest laenudest ja laenutagatistest tekkida võiva kahjumi puhuks) (4) ning nad peaksid vastavalt vajadusele ja kõrge esindajaga heakskiidul laiendama uut vastastikuse mõistmise memorandumit Euroopa välisteenistusele, see peaks eelkõige käsitlema komisjoni ja EIP strateegilisel tasandil peetavat korrapärast ja süstemaatilist dialoogi, millesse tuleks kaasata Euroopa välisteenistus, ning muid Euroopa välisteenistuse pädevuses olevaid küsimusi.

(26)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 209 lõikele 3 peaks EIP liidu arengukoostöö poliitika teostamiseks vajaliku meetmena püüdma kaudselt toetada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist 2015. aastaks kõikides piirkondades, kus ta tegutseb.

(27)

Selleks et suurendada kogu liidu toetuse kooskõlastatust asjaomastes piirkondades, tuleks vajaduse korral leida võimalusi EIP rahastamistegevuse sidumiseks liidu eelarvevahenditega (näiteks tagatiste, riskikapitali, intressitoetuste ja investeeringute kaasrahastamise vormis) ning tehnilise abiga projektide ettevalmistamisel ja elluviimisel IPA, ENPI, DCI, EIDHRi ning stabiliseerimisvahendi kaudu. Alati kui EIP-poolsed rahastamisvahendid ja muud liidu eelarvevahendid ühendatakse sel viisil, tuleb kõigis rahastamisotsustes kasutatavad ressursid selgelt määratleda. Komisjoni poolt Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal käesoleva otsuse kohaselt teostatud EIP finantstehingute kohta esitatav aruanne peaks sisaldama selliste eelarvevahendite ja finantsinstrumentide üksikasjalikku kirjeldust, mida on kasutatud koos EIP rahaliste vahenditega.

(28)

Kõikidel tasanditel, alates strateegilisest kavandamisest kuni projekti väljatöötamiseni, tuleks tagada, et EIP välisfinantstehingud järgivad ja toetavad liidu välispoliitikat ning käesolevas otsuses sätestatud kõrgetasemelisi eesmärke. Selleks et suurendada liidu välistegevuse kooskõlastatust, tuleb veelgi edendada poliitika- ja strateegiaalast dialoogi komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja EIP vahel. Samal eesmärgil tuleks tõhustada komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja EIPi vahelist koostööd ning varajast vastastikust teabevahetust tegevustasandil. Sellise koostöö soodustamiseks ja tegevuskulude jagamiseks peaksid väljaspool liitu asuvad liidu esindused paiknema peamiselt liidu delegatsioonidega samas kohas. Eriti oluline on, et komisjon, Euroopa välisteenistus ja EIP vahetaksid vajaduse korral arvamusi planeerimisdokumentide ettevalmistamise varases etapis, et suurendada sünergiat nende kolme liidu organi tegevuse vahel.

(29)

Praktilised meetmed üldvolituse eesmärkide ja nende elluviimise sidumiseks sätestatakse piirkondlikes tehnilistes tegevussuunistes. Sellised suunised peaksid olema kooskõlas käesolevas otsuse lisas sätestatud laiema liidu regionaalpoliitika raamistikuga. Suunistes tuleks kajastada liidu riigistrateegiaid ja nende eesmärk peaks olema tagada, et EIP rahastamistegevus täiendab liidu vastavaid abipõhimõtteid, -programme ja -vahendeid eri piirkondades.

(30)

EIP peaks koostöös komisjoniga koostama mitmeaastase näidisprogrammi EIP finantstehingute sõlmimise kavandatud mahtude kohta, et oleks tagatud vajalike tagatisfondi eraldiste kavandamine eelarvesse ja EIP prognoositava rahastamise ühilduvus käesolevas otsuses sätestatud ülemmääradega. Komisjon peaks kõnealust eelarvekava arvesse võtma eelarvepädevale institutsioonile esitatavas korrapärases eelarveprogrammis.

(31)

Analüüsida tuleks „liidu koostöö- ja arenguplatvormi” väljatöötamist, et optimeerida toetuste ja laenude ühendamiseks ettenähtud mehhanismide toimimist liiduvälistes piirkondades. Komisjon peaks sel eesmärgil moodustama eksperdirühma, mis koosneb liikmesriikide, Euroopa välisteenistuse ja EIP esindajatest ning mis hindab kõnealuse platvormi kulusid ja sellest saadavat kasu. Oma arutelude käigus peaks kõnealune rühm konsulteerima teiste asjakohaste osalejatega, sealhulgas Euroopa mitme- ja kahepoolsete finantsasutustega. Selline platvorm edendab jätkuvalt koostoimet ja vastastikust usaldust, tuginedes eri institutsioonide suhtelistele eelistele ning austades samal ajal komisjoni ja EIP rolli ning eelisõigusi vastavalt liidu eelarve ja EIP laenude rakendamisel. Komisjon peaks eksperdirühma töö tulemustele tuginedes esitama 2012. aasta keskpaigaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande ning, kui see on asjakohane, ettepaneku platvormi loomiseks.

(32)

EIPd tuleks ergutada laiendama oma tegevust ja mitmekesistama oma rahastamisvahendeid väljaspool liitu ilma ELi tagatist kasutamata, et innustada tagatise andmist riikidele ja projektidele, millel on halb juurdepääs turule, võttes arvesse võla jätkusuutlikkusega seotud kaalutlusi, ja mille puhul tagatis annab seega suuremat lisaväärtust. Seepärast ning samuti liidu välispoliitika eesmärkide toetamiseks tuleks EIP enda riskitaluvusvõimet arvesse võttes innustada EIPd suurendama omal riisikol antavate laenude mahtu, sealhulgas liidu majandushuvide toetamise kaudu, ja eelkõige ühinemiseks valmistuvates riikides ja naaberriikides ning investeerimisjärgu reitinguga riikides teistes piirkondades, kuid ka riikides, mille reiting on allapool investeerimisjärku, kui EIP-l on asjakohane kolmanda isiku tagatis. EIP peaks koostöös komisjoniga töötama välja põhimõtted, mille alusel otsustada, kas projekti tuleks rahastada ELi tagatisega volituse alusel või EIP omal riisikol. Sellistes põhimõtetes tuleks eelkõige arvesse võtta asjaomaste riikide ja projektide krediidivõimelisust.

(33)

EIP peaks kaaluma käesoleva otsuse kohaste finantstehingute suurendamist riigi tasandist allpool asuvate avalik-õiguslike üksuste puhul, kui EIP on teinud sellistele tehingutele vajaliku krediidiriski hindamise.

(34)

EIP peaks laiendama pakutavate uute ja innovaatiliste rahastamisvahendite valikut, sealhulgas keskendudes võimaluse korral rohkem tagatisvahenditele, võttes arvesse EIP riskipoliitikat. Lisaks sellele tuleks EIPd ergutada andma laene kohalikus vääringus ja emiteerima võlakirju kohalikel turgudel, tingimusel et partnerriigid rakendavad eelkõige finantssektoris EIP tegevuse toetamiseks vajalikke struktuurireforme ning muid meetmeid.

(35)

Tagamaks, et EIP täidab volituse nõuded kõikides piirkondades ja allpiirkondades, peaksid EIP välistegevusele pühendatud inim- ja finantsressursid olema piisavad ning neid tuleks järk-järgult suurendada. See tähendab, et tal oleks eelkõige piisavalt suutlikkust toetada liidu arengukoostöö eesmärke, keskendudes rohkem oma tegevuse sotsiaalsete, keskkonna- ja arengualaste tahkude eelhindamisele ning kontrollides projekte rakendamisetapis tõhusalt. Kasutada tuleks võimalusi tõhusust ja tulemuslikkust veelgi suurendada ning aktiivselt tuleks püüelda koostoime suunas.

(36)

Käesoleva otsuse reguleerimisalasse kuuluvate finantstehingute puhul väljaspool liitu peaks EIP püüdma veelgi tõhustada koordineerimist ja koostööd rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja Euroopa kahepoolsete finantseerimisasutustega, sealhulgas vajaduse korral sellistes valdkondades nagu sektoripõhiste tingimuste täitmine ja menetluste vastastikune usaldamine, kaasrahastamise kasutamine ja ülemaailmsetes algatustes (näiteks abi kooskõlastamist ja tõhusust edendavad algatused) osalemine. Sellise koordineerimise ja koostöö abil tuleks püüda vähendada miinimumini võimalikke topeltkulusid ja tarbetut dubleerimist. Need meetmed peavad olema vastastikused. Käesolevas otsuses sätestatud põhimõtteid tuleks kohaldada ka siis, kui EIP rahastamist rakendatakse teiste rahvusvaheliste finantseerimisasutuste või kahepoolsete finantseerimisasutustega sõlmitud koostöölepingute kaudu.

(37)

Eelkõige nendes väljaspool liitu asuvates riikides, kus tegutseb mitu finantseerimisasutust, peaks EIP parandama oma koostööd teiste Euroopa finantseerimisasutustega selliste kokkulepete abil nagu komisjoni, EIP grupi (koosneb EIPst ja Euroopa Investeerimisfondist (EIF)) ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) vaheline kolmepoolne vastastikuse mõistmise memorandum, mis käsitleb koostööd väljaspool liitu ja võimaldab EIP grupil ja EBRD-l tegutseda teineteist täiendavalt, tuginedes oma vastavatele suhtelistele eelistele.

(38)

EIP aruandlust ja teabeedastust komisjonile tuleks suurendada, et võimaldada komisjonil kaasata kord aastas Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavasse aruandesse käesoleva otsuse kohased EIP finantstehingud. Käesolevas põhjenduses nimetatud täiendavaid aruandlusnõudeid tuleks kohaldada ainult sellistele EIP finantstehingutele, mille puhul EIP rahastamistaotlus esitatakse pärast käesoleva otsuse jõustumist ja mis allkirjastatakse pärast 1. jaanuari 2012. Aruandes tuleks eelkõige hinnata EIP finantstehingute vastavust käesolevale otsusele, võttes arvesse piirkondlikke tehnilisi tegevussuuniseid, ja sellesse tuleks lisada jaotised järgneva kohta: EIP pakutav lisaväärtus, nagu liidu välispoliitika toetamine, volituste nõuded, rahastatud tehingute kvaliteet, finantssoodustuste ülekandmine klientidele, samuti jaotised koostöö kohta komisjoni, muude rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja kahepoolsete rahastajatega, sealhulgas kaasrahastamise kohta. Aruandes tuleks samuti hinnata seda, mil määral on EIP võtnud rahastatavate projektide valimise ja järelevalve juures arvesse majanduslikku, finantsilist, keskkonnaalast ja sotsiaalset jätkusuutlikkust. Aruandes peaks samuti olema eraldi jaotis, milles hinnatakse üksikasjalikult EIP meetmeid praeguse volituse täitmiseks, mis on sätestatud otsuses nr 633/2009/EÜ, pöörates erilist tähelepanu EIP finantstehingutele, milles kasutatakse koostööst keelduvates jurisdiktsioonides paiknevaid finantsvahendeid. Oma finantstehingute puhul peaks EIP nõuetekohaselt rakendama oma poliitikat nõrgalt reguleeritud või koostööst keelduvate jurisdiktsioonide suhtes, et anda panus rahvusvahelisse maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastasesse võitlusesse. Aruanne peaks sisaldama projektide sotsiaalsete ja arenguga seotud aspektide hinnangut. See tuleks avalikkusele kättesaadavaks teha, et kodanikuühiskonnal ja abisaajariikidel oleks võimalik arvamust avaldada. Vajaduse korral tuleks aruandes osutada asjaolude olulisele muutumisele, mis õigustaks volituse edasist muutmist enne selle lõppemist.

Aruanne peaks eelkõige sisaldama jaotust, mis hõlmab kõiki käesoleva otsuse raames eraldatavaid EIP finantsvahendeid ja kõiki liidu ja muude rahastajate eraldatavaid finantsvahendeid ja annab seega ülevaate finantstehingutega seotud rahalistest kohustustest.

(39)

EIP peaks finantstehinguid jätkuvalt tegema EIP kehtestatud eeskirjade ja korra, sh asjakohaste kontrollimeetmete ja maksudest kõrvalehoidumise vältimiseks võetud meetmete kohaselt, kooskõlas kontrollikoja ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) asjaomaste eeskirjade ja menetlustega.

(40)

Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku alusel ELi tagatise andmist käsitleva ettepaneku esitamisel tuleks komisjonil paluda eelkõige analüüsida tihedas koostöös EIPga ning võttes arvesse mõju tagatisfondi rahastamisele järgmist: ELi tagatisega kaetud ülemmäärad, potentsiaalselt rahastamiskõlblike riikide loetelu ning EIP võimalused rahastada mikrokrediiti ja muud liiki vahendeid. Komisjon ja EIP peaksid samuti analüüsima IPA, ENPI, DCI; EIDHRi ja stabiliseerimisvahendi kaudu rahastamise ja EIP tulevase välisvolituse vahelise koostoime suurendamise võimalusi.

(41)

Käesolev otsus ei tohiks piirata järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seotud läbirääkimisi ega otsuseid.

(42)

Seetõttu ning õiguskindluse ja -selguse huvides tuleks otsus nr 633/2009/EÜ kehtetuks tunnistada,

a)

üldvolitus suuruses 27 484 000 000 eurot;

b)

kliimamuutuste volitus suuruses 2 000 000 000 eurot.

a)

kohaliku erasektori arendamine, eelkõige VKEde toetamine;

b)

sotsiaalse ja majandusliku infrastruktuuri, sealhulgas transpordi-, energia-, keskkonnainfrastruktuuri ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendamine;

c)

kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohandumine, nagu on osutatud artikli 2 lõikes 4.

a)

komisjoni ja/või vajaduse korral Euroopa välisteenistuse koostatavad strateegiadokumendid, näiteks riiki ja piirkonda käsitlevad strateegiadokumendid, näidisprogrammid, tegevuskavad ja ühinemiseelsed dokumendid;

b)

EIP strateegilise planeerimise dokumendid ja projektikavad;

c)

muud poliitilised ja praktilised asjaolud.

a)

rahaülekannet ei tehta;

b)

sundvõõrandamine;

c)

sõda või rahvarahutused;

d)

kohtuliku kaitse puudumine lepingu rikkumise korral.