2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/1

—

peab äärmiselt oluliseks ühest küljest suurendada ELi teadusuuringute eelarvet ja teisest küljest siduda riiklikud programmid paremini Euroopa teadusuuringute raamprogrammiga;

—

kinnitab, et tööstus-, sotsiaalne ja keskkonnainnovatsioon on koos teenustesektori innovatsiooniga oluline jõud vajaliku Euroopa konkurentsivõime suurendamisel, mis aitab edendada Euroopa territoriaalset ühtekuuluvust;

—

tunnistab, et innovatsiooni olukord on üle Euroopa väga erinev ja et piirkondlikud poliitikameetmed oma spetsiifiliste iseärasustega võiksid kooskõlas piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiatega anda täiendavuse põhimõttel panuse Euroopa Liidu teaduspoliitikasse;

—

tunneb heameelt menetluste lihtsustamiseks tehtud jõupingutuste üle, nagu Euroopa Liidu rahastamisvõimalustele juurdepääsu käsitleva praktilise juhendi väljaandmine ja ajakohastamine;

—

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oleksid tihedalt kaasatud riigihankeid käsitlevate õigusraamistike ja rahastamiskavade ettevalmistusse;

—

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud osalejad kaasataks tulemuslikult tehnoloogiaplatvormidesse;

—

märgib Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse võimalikku rolli;

—

kinnitab taas, et ELi sisene koostöö klastrite vahel on äärmiselt vajalik, kuid alus tuleb panna ka klastrite rahvusvahelisele koostööle.

Raportöör

Claude GEWERC (FR/PES), Picardie piirkonna volikogu esimees

Viitedokument

Roheline raamat „Probleemid ja võimalused: ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühise strateegilise raamistiku arendamine”

KOM(2011) 48 lõplik

1.

tunneb heameelt selle üle, et kõnealuse rohelise raamatuga käivitatakse avalik arutelu olulistel teemadel, mida tuleks arvesse võtta tulevastes ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamisprogrammides;

2.

tunnistab, et ELi teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise ühine strateegiline raamistik peab tuginema ühtsetele ja kõigi sidusrühmade selgesõnaliselt jagatud strateegilistele eesmärkidele;

3.

soovitab nimetatud ühises raamistikus määratleda suhted teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni eri tasemete vahel, säilitades samas kõigi nimetatud funktsioonide eripära;

4.

toonitab, et Euroopa Liidu ambitsioonikas innovatsioonistrateegia vajab nii tugevat teadusbaasi kui ka kindlat tööstuspoliitikat. Siinkohal tunneb komitee heameelt komisjoni juhtalgatuste „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika” ja „Innovaatiline liit” üle ning viitab Regioonide Komitee asjaomastele arvamustele (1);

5.

rõhutab, et piirkondlik ja kohalik tasand sobivad hästi teadus- ja innovatsioonipoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika vahelise sünergia loomiseks, millel oleks mõju nii majandus- ja tööstustegevusele kui ka sotsiaalsetele tavadele;

6.

rõhutab, et Euroopa teadusuuringute tulemusi ei rakendata praegu piisavalt kiiresti ega piisavalt laialdaselt. Komisjon peaks muutma suuniseid ja eeskirju, et piirkonnad saaksid praegusest märgatavalt rohkem kasutada struktuurifonde ja muid rahastamisvahendeid raamprogrammi ja muude teadusuuringute tulemuste innovaatiliseks rakendamiseks, valides selleks detsentraliseeritud lähenemisviisi, kus piirkondadel on suurem roll, ning võimaldades raamprogrammi raames loodud tehnoloogiat paremini kasutada ja turustada;

7.

juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalne ja keskkonnainnovatsioon on väga oluline nii avaliku kui ka erasektori jaoks;

8.

rõhutab innovatsiooni igapäevaellu integreerimise ja selle soodustamise tähtsust, seda näiteks haridussüsteemis ja tööelus;

9.

toob esile erineva uuenduslikkuse tasemega piirkondadevahelised teadus- ja innovatsiooniprogrammid, mis toovad kasu kõigile sidusrühmadele. See hõlmab näiteks piirkondade suuremat osalemist ERA-NETis;

10.

rõhutab, et ELi praegune teadusuuringute eelarve, mis moodustab vaid 4 % riikide rahastatavast teadustööst Euroopas, ei ole piisav. Komitee peab äärmiselt oluliseks ühest küljest suurendada ELi teadusuuringute eelarvet ja teisest küljest siduda riiklikud programmid paremini Euroopa teadusuuringute raamprogrammiga;

11.

juhib komisjoni tähelepanu eriti nende uuendajate ja üksikleiutajate olukorrale, kes ei ole tegevad kõrgharidussüsteemis, suurettevõtetes ning riigi- ja valitsusasutustes või -ettevõtetes. Edaspidise töö käigus tuleb koostada strateegiad, mis toetavad uuendajaid ja üksikleiutajaid ning annavad neile võimaluse kasutada ELi ühiseid rahastamisvahendeid samadel tingimustel;

12.

palub piisavalt arvesse võtta asjaolu, et 97 % 27-liikmelise ELi majandustegevusest on jätkuvalt vähe või keskmiselt tehnoloogiamahukas. Seetõttu leiab komitee, et teadmistepõhise ühiskonna arendamisel ei saa keskenduda vaid enim arenenud tehnoloogiate arendamisele, vaid oma osa peab olema ka innovatsioonimudelil, mis võimaldaks teadmised kasutusele võtta ja neid levitada. Komitee toob esile riigihangete direktiivi läbivaatamise pakutavad võimalused (2) ning rõhutab arendus- ja teadustegevuse riigihangetesse kaasamisega seotud võimalusi ja probleeme (3);

13.

märgib, et rohelisel raamatul selle praegusel kujul ei näi tekkivat probleeme subsidiaarsuse põhimõttele vastavusega. Komitee rõhutab siiski, et ELi tulevaste teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist ning neid reguleerivate õigusaktide ettevalmistamist tuleks tähelepanelikult jälgida, et tagada vastavus subsidiaarsuse põhimõttele;

14.

märgib lisaks, et „Innovaatilises liidus” liikmesriikidele ja piirkondadele esitataval nõudel eraldada innovatsiooniga seotud riigihangete jaoks sihtotstarbelised eelarved võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed kohalike omavalitsuste ja piirkondade jaoks. Komitee toonitab, et kavandatavad järelmeetmed peaksid hõlmama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimaliku finants- ja halduskoormuse ning samuti ühiskondlike mõjude ja muude eeliste hoolikat hindamist;

15.

leiab, et tuleks rohkem toetada kaheetapiliste hankemenetluste korraldamist, kus esimeses etapis peaksid pakkujad esitama ainult partnerite nimekirja ja projekti kirjelduse, ning detailsemalt tuleks projekti kirjeldada ainult siis, kui saadakse esimesest hindamisvoorust edasi. See oleks väga oluline eelkõige VKEde jaoks, kellel oleks suurem stiimul hankemenetlustel osalemiseks, kuna nad ei peaks selleks algselt nii palju ette valmistama;

16.

kinnitab, et tööstus-, sotsiaalne ja keskkonnainnovatsioon on koos teenustesektori innovatsiooniga oluline jõud vajaliku Euroopa konkurentsivõime suurendamisel, mis aitab edendada Euroopa territoriaalset ühtekuuluvust;

17.

nõustub, et teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamine peab kuuluma Euroopa Liidu laiemate poliitiliste eesmärkide hulka. Nende hulka kuulub näiteks tööstuspoliitika rakendamisega seotud nõue, mille esitas Regioonide Komitee oma arvamuses tööstuspoliitika juhtalgatuse kohta;

18.

teeb ettepaneku, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tunnistataks eelistatud tasandina teadusuuringute, innovatsiooni- ning ühtekuuluvusprogrammide riiklike ja Euroopa strateegiate ühendamisel. Strateegiad võiks kokku tuua eraldi dokumendis piirkondlikul tasandil;

19.

tunnistab, et innovatsiooni olukord on üle Euroopa väga erinev ja et piirkondlikud poliitikameetmed oma spetsiifiliste iseärasustega võiksid kooskõlas piirkondlike aruka spetsialiseerumise strateegiatega anda täiendavuse põhimõttel panuse Euroopa Liidu teaduspoliitikasse;

20.

nagu teadusuuringute eelmiste raamprogrammide puhul, peaks teadusalane koostöö, eelkõige ühisprojektide edendamine, olema Euroopa teadusuuringute tulevase edendamise üks prioriteet. Neile tuleks eraldada vahendid vähemalt senises ulatuses. Ühisprojektid pakuvad kõigi Euroopa piirkondade kõrgkoolidele, teadusasutustele ja ettevõtetele võimaluse kaasa lüüa. Nad tagavad kasutajate jaoks vajaliku läbipaistvuse ja lihtsustamise;

21.

rõhutab, et komisjoni ja piirkondade tõeline väljakutse on luua sünergia eri rahastamisvahendite vahel, et oleks võimalik ellu viia Euroopa 2020. aasta strateegia. Euroopa teadusuuringute tulemusi ei rakendata piisavalt kiiresti ega piisavalt ulatuslikult. Komisjon peaks muutma ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendeid puudutavaid eeskirju ja kriteeriume selliselt, et piirkonnad kasutaksid raamprogrammi ja muu teadustegevuse tulemusi innovatsioonirakenduste piirkondlikul elluviimisel;

22.

kordab, et järgmine raamprogramm peab hõlmama programme, mille eesmärk on arendada piirkondlikku võimekust ning edendada selliste kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemist, kelle teadus- ja arendustegevus on täiendava iseloomuga. Seda saaks teha näiteks kriteeriumide abil, mis hõlbustaksid praegu veel teadusuuringutes mahajäänud piirkondade pädevate partnerite osalemist projektides ja programmides, mida juhivad tuntumad ja tunnustatumad teadlased, nii nagu on kirjeldatud Regioonide Komitee arvamuses „Teadusuuringute raamprogrammide rakendamise lihtsustamine” (4);

23.

tunneb heameelt menetluste lihtsustamiseks tehtud jõupingutuste üle, nagu Euroopa Liidu rahastamisvõimalustele juurdepääsu käsitleva praktilise juhendi väljaandmine ja ajakohastamine;

24.

kinnitab, et klastritel on alati territoriaalne mõõde;

25.

kordab, et kuigi tipptase on klastrite üks tunnusjooni, ei ole kõik klastrid samal arengutasemel ega samal rahvusvahelise nähtavuse tasemel. Klastrite puhul on väga kõrge teaduslik tase silmapaistvuse saavutamiseks vajalik, kuid mitte piisav. Klastri tipptase luuakse järk-järgult pikema aja jooksul sihtotstarbeliste rahastamisvahendite, hea struktuuri, hea juhtimise ning soodsa, ettevõtjaid, koolitust, teadusuuringuid ja innovatsiooni ühendava ökosüsteemi abil;

26.

märgib, et paljude klastrite soov tegutseda oma territooriumil ei pruugi tähendada ületamatut vastuolu märkimisväärsete võimalustega, mida pakub teabe levitamine või parimate tavade tutvustamine naaberklastritega teistes liikmesriikides. Seega võib ka väga tugevalt ühe territooriumi keskne klaster olla maailmatasemel nähtav ja ulatuslik;

27.

rõhutab, et klastripõhiste innovatsioonikeskuste kõrvale ja kohati isegi neist olulisemaks on viimasel ajal kerkinud vajadus mõista piirkondlike innovatsiooni ökosüsteemide keerukat toimimist ja luua soovitud arengut soodustavad tingimused. Seepärast peaks komisjon pakkuma finants- ja tegevustoetust eelkõige avatud innovatsiooni arendamiseks piirkondades, et piirkond saaks luua tingimused avaliku halduse reformiks ning majanduskasvu ja uute töökohtade loomisele suunatud ettevõtlustegevuseks;

28.

üks piirkondlike ökosüsteemide konkreetne väljendus on nn juhtivate turgude (edge market) käsitus ja selle arendamise ideed. On täheldatud, et juhtivad turud on tihedalt seotud kohaliku oskusteabe ja kultuuriga ning nende vastastikuse spontaanse uuenemisega. Varasemates arvamustes (CdR 11/2009 ja CdR 83/2007) on Regioonide Komitee rõhutanud vajadust leida õige tasakaal ühelt poolt teadusringkondade konkurentsile suunatud rahastamise – mida kujutab endast ka ELi suurte juhtalgatuste rahastamine – ja teiselt poolt institutsioonilise rahastamise vahel. Regioonide Komitee toonitab institutsioonilise rahastamise tähtsust, kuna see võimaldab teadusringkondadel käivitada omaalgatuslikke ja teiste kogukondade ajendatud uurimusi, eelkõige suurte ühiskondlike väljakküsimuste ning ka lähenemise ja ühtekuuluvuse huvides;

29.

kinnitab taas veendumust, et Euroopa teadusruumi saaks tugevdada, kui teadus- ja arendustegevuse teenuste hanked liidetaks riigihangetega seotud menetlustega. Komitee viitab siinkohal oma arvamusele riigihanketuru rohelise raamatu kohta (5) ja arvamusele kommertskasutusele eelnevate hangete kohta (6), samas ei tohiks see põhjustada seda, et kõnealused teenused peavad hakkama alluma konkurentsitingimustele;

30.

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oleksid tihedalt kaasatud riigihankeid käsitlevate õigusraamistike ja rahastamiskavade ettevalmistusse;

31.

kordab taas oma toetust äriringkondade ja valitsuste aktiivsele kaasamisele innovatsiooni rahastamiskavadesse ning väljendab kahtlust sellise süsteemi suhtes, mille puhul võtab avalik sektor üksi riski katsetamata toodete ja teenuste eest, arvestades sellise süsteemi võimalikku mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

32.

märgib, et riigihangete turg jääb killustatuks ja on vaid harva piiriülene, ning soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tungivalt arendada läbipaistvamat raamistikku, mis võiks muuta Euroopa Liidus riigihangete turu avatumaks;

33.

kinnitab taas, et Euroopa Komisjon peab koostama selge ja üksikasjaliku juhendi ning pakkuma koolitusvõimalusi riigihangetega seotud lepingute sõlmimiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

34.

tunnistab, et innovatsiooni ja teadusuuringute kogu tsükli – alates uurimistegevusest kuni turule jõudmiseni – rahastamine nõuab laia vahendite valikut, ning toetab seepärast jõupingutusi soodustada erasektoripoolset rahastamist, näiteks riskide jagamise, laenude või riskikapitali kavade kaudu;

35.

kiidab heaks riikliku rahastamise rolli erainvesteeringute innustamisel. Komitee toonitab, et kindel riskijuhtimine ja läbipaistev haldamine on äärmiselt tähtsad, kui kasutatakse nii riiklikke kui ka eravahendeid;

36.

tunneb heameelt jõupingutuste üle soodustada VKEde innovatsiooniinvesteeringute rahastamist erasektori poolt ning kutsub siinkohal üles edendama rahalisi ergutusmeetmeid (maksustamissüsteem, halduspiirangute vähendamine) ja vajaduse korral vaatama läbi reguleeriva raamistiku. Viimatimainitu eesmärk on tugevdada ja laiendada meetmetevalikut, et toetada ja tunnustada VKEde rolli innovatsioonikultuuri edendamise võtmeosalejana. Seoses sellega rõhutab komitee samuti vajadust tugevdada VKEde ning teadus- ja arendustegevuses osalejate vahendamise vahendeid;

37.

nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud osalejad kaasataks tulemuslikult tehnoloogiaplatvormidesse, et koostada teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiaid uute tehnoloogiaplatvormide loomiseks ja juba aktiivsete platvormide arendamiseks vastavalt piirkondlike sidusrühmade vajadustele ning võttes arvesse maailmaturgude pakutavaid võimalusi ja VKEde osalust;

38.

tunnistab teadusuuringute raamprogrammi ainulaadset panust ühisesse teadustegevusse liikmesriikide osalejate ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

39.

rõhutab ELi õiguslike nõuete tähtsust (näiteks riskikapitali ja teadusuuringute infrastruktuuri kohta); märgib selles osas Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse võimalikku rolli;

40.

kinnitab taas, et ELi sisene koostöö klastrite vahel on äärmiselt vajalik, kuid alus tuleb panna ka klastrite rahvusvahelisele koostööle.

41.

Euroopa 2020. aasta strateegias tunnustatakse (juhtalgatuste „Innovaatiline liit” ja „Tööstuspoliitika” kaudu) teadusuuringute ja innovatsiooni keskset rolli Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmisel, ning toonitatakse, kui tähtis on innovatsiooni nähtavamalt poliitikasse integreerida. Samuti on strateegia elluviimisel tähtis koht Euroopa linnadel ja piirkondadel. Seetõttu soovib Regioonide Komitee seda rolli toetada ja anda oma panuse Euroopa teadusruumi arendamisele piirkondades, sest linnad ja piirkonnad rahastavad teadusuuringute programme, osalevad Euroopa teadusprojektides ja toetavad aktiivselt piirkondlike tegutsejate osalemist Euroopa teadusprojektides.

42.

Regioonide Komitee tunneb heameelt teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuuenda (2000–2006) ja seitsmenda (2007–2013) raamprogrammi vahel suurenenud rahastamise ning Euroopa Teadusnõukogu loomise üle. Komitee tunneb heameelt ka Euroopa algatuste üle, millega soodustatakse teadmistevahetust ja koostööd piirkondlike omavalitsuste ning teadus- ja majandustegevuses osalejate vahel, eelkõige eelarverubriigi „Teadmiste piirkonnad”, eriprogrammi „Võimekus” Cofund’i alajaotuse ning selliste meetmete nagu tippkeskuste võrgustike ja ERA-NET-süsteemi raames.

43.

Samuti ootab Regioonide Komitee huviga eelseisvaid hinnanguid programmide „Teadmiste piirkonnad” ja „Teadusuuringute potentsiaal” mõju kohta. Sedamööda, kuidas kavad arenevad ja nende eesmärgid selgemaks muutuvad, kutsub Regioonide Komitee üles tugevdama nende rolli, et toetada pädevaid piirkondi, millel on potentsiaal arendada kõrgetasemelisi lahendusi näiteks mentorlus- (7), partnerlus- või muude kavade kaudu.

44.

Regioonide Komitee hindab asjaolu, et konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis omistatakse oluline roll piirkondlikele klastritele ning algatustele, mille eesmärk on elavdada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengut, energiatõhusust, taastuvenergiat ning ökoinnovatsiooni. Selles osas soovitab komitee, et neid algatusi tuleks tulevikus jätkata, et vastata väljakutsetele, millega Euroopa Liit peab praegu või tulevikus silmitsi seisma.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/6

—

leiab, et valge raamatu eesmärkide puhul võiks siiski seada lühemaajalised eesmärgid, et anda poliitiliste otsuste tegijatele selgeid suuniseid selle kohta, milliseid meetmeid nad peavad oma ametiajal võtma;

—

toetab kõigi transpordiliikidega seonduvate väliskulude täielikku sisestamist ühtlustatud maksusüsteemi kaudu, mille rakendamisest saadav kogu tulu eraldataks integreeritud ja tõhusa transpordisüsteemi elluviimisele;

—

rõhutab, et valge raamatu eesmärgid maanteeveolt raudteeveole, sisevee- ja mereveole üleminekul ei ole piisavad ja kutsub komisjoni üles esitama ambitsioonikamat programmi;

—

pooldab ka nn sinise vööndi ideed, mis on esimene samm mereveoteenuste tugeva süsteemi suunas, mida täiendaks meremagistraalide kontseptsioon ning väljendab kahetsust selle pärast, et 2011. aasta valge raamat tähendab võrreldes 2001. aasta valge raamatuga meretranspordi poliitika osas tagasiminekut;

—

toetab stimuleerivaid meetmeid säästlike linnaliikluskavade koostamiseks ning kutsub üles võtma paremini arvesse transpordipoliitika linnamõõtme ja ruumilise planeerimise vahelist seost;

—

toetab Euroopa eurovõlakirjade kasutuselevõttu TEN-T loomiseks vajalike transpordiinfrastruktuuride rahastamisel;

—

märgib, et välismõju arvessevõtmine, maksumoonutuste ja põhjendamatute toetuste kõrvaldamine ning vaba ja moonutusteta konkurentsi tagamine peaksid olema osa Euroopa uuest transpordimudelist, mis põhineb turuvalikute ja jätkusuutlikkusvajaduste kooskõla tagamisel.

Raportöör

António COSTA (PT/PES), Lissaboni linnapea

Viitedokument

Valge raamat: Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas

KOM(2011) 144 lõplik

1.

on seisukohal, et 2011. aasta valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” käsitletakse põhilisi olulisi probleeme Euroopa transpordipoliitika tuleviku ja Euroopa transpordisüsteemidega. Sellega seoses on komitee veendunud, et kavandatavasse transpordipoliitikasse tuleks kaasata ELi 2020. aasta strateegia raames seatud üldisemad ELi eesmärgid ning keskkonnasäästlikkuse eesmärgid, mis on kavandatud eelkõige kliimamuutustevastaseks võitluseks ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks ELis üldiselt;

2.

tõstab esile, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on transpordipoliitikas olulised poliitilised pädevused. Nad ei ole mitte üksnes kaasvastutajad selliste aspektide eest nagu teedevõrgu korrashoid, parkimispoliitika, juurdepääsetavus ja ühistransport, vaid nad kontrollivad ka keskkonnaalastest normidest (nt õhu kvaliteet) kinnipidamist. Seepärast on vajalik nende kaasamine mitmetasandilise valitsemise lähenemise vahendusel;

3.

märgib, et valges raamatus räägitakse linnadest. Komitee teeb ettepaneku nimetada lisaks linnadele ka linnapiirkondi ja/või linnastuid. Paljudes liikmesriikides ei määra liikuvuspoliitika suunda niivõrd omavalitsusüksuse piirid, vaid pigem linnastu piirid;

4.

leiab, et 2011. aasta valge raamat on äärmiselt kaugeleulatuvate eesmärkidega, eriti kuna ühtegi 2001. aasta valge raamatu põhieesmärkidest ei ole täielikult saavutatud. Mõnede kõrgelennuliste pikaajaliste eesmärkide puhul võiks siiski seada lühemaajalised vahe-eesmärgid, et anda riigi ja piirkonna poliitiliste otsuste tegijatele selge suunav raamistik selle kohta, milliseid meetmeid nad peavad oma ametiajal võtma;

5.

märgib, et on vajalik ja õigustatud töötada välja tulevikustsenaariumid, kuna praegu võetud otsustel on otsustav mõju transpordile lähikümnenditel. Sellega seoses ei tohi unustada, et ennustused mitme aastakümne kohta on kindlasti väga ebatäpsed;

6.

leiab, et transpordiliikidevaheline tasakaal on lahutamatult seotud väliskulude sisestamise küsimusega ning samuti mõjutab seda otseselt transpordiinfrastruktuuri kasutamise eest nõutava hinna poliitika. Komitee väljendab selgelt toetust valges raamatus esitatud läbipaistvale ja üldkohaldatavale mudelile, mille alusel arvutatakse kõigile transpordiliikidele kohaldatavaid infrastruktuuritasusid, ning väliskulude täielikule sisestamisele, ja soovib, et väliskulude paremale arvestamisele suunatud Euroopa eeskirjade (sh Eurovignette'i direktiiv) rakendamisest saadav kogu tulu eraldataks integreeritud ja tõhusa transpordisüsteemi elluviimisele, tagades, et arvesse võetakse äärepoolseimate piirkondade ja saarte eripärasid;

7.

leiab sellega seoses ja eriti õhu- ja meretransporti silmas pidades, et tuleb leida tasakaal range keskkonnakaitse ning sellest saartele ja äärepoolseimatele piirkondadele tekkivate tohutute lisakulude vahel. Kõnealused piirkonnad sõltuvad täielikult nimetatud transpordiliikidest, ent teevad siiski suuri jõupingutusi heitkoguste vähendamiseks;

8.

väljendab heameelt, et Euroopa Komisjon innustab minema maanteeveolt üle raudtee-, sisevee- ja mereveole, ning rõhutab samas kõikide transpordiliikide väliskulude, nt õhusaaste, ummikute või müra täielikku sisestamist;

9.

märgib, et komisjon on varem rõhutanud, et liiklusõnnetuste väliskulude sisestamiseks juba kasutatakse head moodust – kindlustusseltside kindlustusmakseid. Komitee ei jaga seda arvamust ning peab seetõttu vajalikuks, et komisjon töötaks liiklusõnnetuste kulude sisestamiseks välja arvutusmudelid, kus oleks arvesse võetud kõik liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kulud;

10.

tunneb heameelt, et valge raamat hõlmab ka meetmeid, millega edendada säästvamaid reisimisharjumusi, parandada valmisolekut uute transpordiliikide ja tehnoloogiate kasutuselevõtuks ning tagada selle aktsepteerimine, et väliskulud sisestatakse täielikult liikuvuse üldkuludesse. ELil on tähtis ülesanne – aidata mõista ja aktsepteerida meetmeid, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad võtma liiklusprobleemide lahendamiseks linnades;

11.

väljendab kahetsust, et valges raamatus ei ole piisavalt käsitletud kättesaadavust ja inimeste liikuvust ning territoriaalse ühtekuuluvuse esmatähtsat küsimust transpordivaldkonnas, eelkõige äärealadel, äärepoolseimates piirkondades ja saartel. Euroopa ühtset transpordipiirkonda ei ole võimalik saavutada, kui ettevõtete ja kodanike jaoks ei tagata võrdseid võimalusi piirkondadele ligi pääseda;

12.

märgib, et komitee viimase kümnendi poliitilises töös on võetud selge seisukoht põhimõtete ja poliitikasuundade kohta, mis peaksid juhtima praegust Euroopa transpordipoliitikat. Seetõttu on komitee seisukohal, et sellele teadmistehulgale tuleks omistada asjakohast tähtsust, kui töötatakse välja Euroopa transpordipoliitikat järgmisteks aastateks;

13.

sedastab, et tõhus säästlik väheste heitkogustega liikuvussüsteem on kodanikuõigus ning samas ka majanduse, heaolu ja elukvaliteedi tähtis faktor. Infrastruktuuri arengu tõhusamaks kujundamiseks tuleks innustada planeerimismenetluste lihtsustamist;

14.

kiidab heaks valge raamatu analüüsi, milles uuritakse transpordisektorit mõjutavaid suundumusi ja probleeme järgmistel kümnenditel. Transpordisektorit mõjutavate suundumuste usaldusväärne diagnoos on tuleviku jaoks õige transpordipoliitika koostamise vajalik eeltingimus. Selles osas kajastatakse valges raamatus enamikku põhimõttelisi puudusi, mida tuleb käsitleda transpordi tuleviku teemalises arutelus;

15.

leiab, et kuigi transport on Euroopa Liidu konkurentsivõime tagamisel väga oluline, võiks Euroopa Komisjoni lauset „liikuvuse piiramine ei ole lahendus” siiski nüansseerida. On selge, et transport peab vastama üksikisikute liikuvuse ja kaubavahetuse vajadustele, suurendada tuleks eelkõige ettevõtjate teadlikkust vajadusest sõite rohkem koondada, kasutada tegevuse ümberpaigutamise võimalusi ning samuti menetlusi ja tehnoloogiaid, mis aitavad sõitude hulka optimeerida (nt kaugtöö, videokonverentsid, asukoha optimeerimine);

16.

toetab valges raamatus nimetatud konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kümmet eesmärki ja nende kasutamist kriteeriumidena, mida järgides saavutatakse kasvuhoonegaaside heite 60 % vähendamine. Seetõttu soovitab komitee kaasata ka see üldeesmärk valges raamatus määratletud eesmärkide nimekirja. Lisaks soovitab komitee lisada kavandatud ettepanekutele täiendavad ettepanekud, mis keskenduksid naftast sõltuvuse, müra ja õhusaaste vähendamisele;

17.

toetab eesmärki vähendada nn tavakütusel töötavate autode osakaalu poole võrra 2030. aastaks, järk-järgult kõrvaldada need linnaliiklusest 2050. aastaks ning luua suuremates linnakeskustes 2030. aastaks peaaegu CO2-heiteta logistikasüsteem, kasutades selleks ka fiskaalmeetmeid, ehkki leiab, et tegemist on väga kõrgelennulise meetmega. Seepärast leiab komitee, et tuleks kehtestada vahe-eesmärgid, mis võimaldaksid koostada tegevuskava meemete rakendamiseks, kontrollida rakendamist ja hinnata tulemusi;

18.

tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon soovib liikuda „kasutaja maksab” ja „saastaja maksab” põhimõtete täieliku kohaldamise poole ning seega kõrvaldada kahjulikud moonutused, mis takistavad transpordiliikidevahelist õiglast konkurentsi, mille aluseks on kõikide väliskulude sisestamine. Komitee toetab sotsiaal- ja keskkonnakulude (sh õnnetuste, õhusaaste, müra ja ummikute) täielikku sisestamist, nii et kõiki transpordiliike maksustatakse ühtlustatult ning et maksudest saadavat tulu kasutatakse integreeritud ja tõhusa transpordisüsteemi loomiseks;

19.

on rahul, et valges raamatus on arvesse võetud mitmeid soovitusi, mida komitee esitas oma hiljutistes arvamustes linnalise liikumiskeskkonna kohta. Selles osas toetab komitee komisjoni eesmärki luua innustusmeetmeid, et optimeerida ja vähendada reise tavapäraste autode ja veoautodega linnades ning nõustub, et linnatranspordis kasutatavad suured bussi-, takso- ja kaubikupargid sobivad eriti hästi keskkonnasäästlike sõidukite kasutuselevõtu testimiseks. Komisjon märgib õigustatult, et keskkonnasäästlike sõidukite väljatöötamine ja kiire kasutuselevõtmine võib anda vahetut kasu, vähendades sõltuvust naftast ja parandades tervist tänu linnaõhu paremale kvaliteedile;

20.

väljendab toetust ka ideele suurendada kõige keskkonnasäästlikumate transpordiliikide osakaalu, tagades samas kõigi transpordiliikide üldise tõhususe ja koostalitlusvõime suurendamise. Aktiivseid meetmeid, mis soodustavad teatud transpordiliike, tuleks hoolikalt analüüsida ja hinnata vastavalt õiglasele ja läbipaistvale transpordikulude jaotamise mudelile, vastasel juhul on oht, et soodustatakse vähetõhusaid transpordilahendusi. Teiselt poolt eeldab alternatiivsete transpordiliikide kasutamine selleks sobiva infrastruktuuri ja asjakohaste teenuste olemasolu, et suuta vastata praegustele nõudmistele;

21.

hoolimata eeltoodud märkustest on veendunud, et valges raamatus nimetatud konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi kümme eesmärki on selgelt väga kõrgelennulised. Seetõttu on komitee veendunud, et määratleda tuleks ka vahe-eesmärgid, võttes arvesse Euroopa Komisjoni määratletud täiendavaid strateegilisi eesmärke ning tuginedes seejuures kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tehtavale koostööle. Need vahe-eesmärgid peaksid olema osa järelevalveprotsessist, et tagada valge raamatu visiooni edu;

22.

tuletab meelde, et ennekõike peab Euroopa Liidu transpordipoliitika põhinema üldhuvi kontseptsioonil (kõikide võrdsed võimalused kasutada eri transpordiliike, sotsiaalõiguste austamine, väliskulude arvessevõtmine jne);

23.

juhib tähelepanu, et valgele raamatule lisatud töödokumendi (SEC(2011) 391) (mis on küll avaldatud ainult ühes keeles) punktis 137, milles käsitletakse määruse (EÜ) nr 1370/2007 järgset tegevust seoses avaliku teenindamise kohustustega transpordi valdkonnas, märgitakse, et „komisjon kavatseb teha algatuse korraldada avaliku teenindamise lepingute puhul võistlevaid hankemenetlusi, et tagada kvaliteetsete teenuste tõhus osutamine”. Kõnealuse algatuse puhul tuleb austada kohalike omavalitsuste õigust pakkuda teatud tingimustel teenuseid otse (in house) ilma konkurentsita;

24.

kutsub Euroopa Liitu üles, et kooskõlas mitmetasandilise valitsemisega viidaks lõpule 27 liikmesriigi transpordipoliitika tõeline integreerimine (mille puhul ühtlustatakse riikide struktuurid, tagatakse üldhuvi põhimõtete alusel konkurentsist kinni pidamine, ühtlustatakse maksud, võetakse vastu uus reguleeriv raamistik, mida kohaldatakse erinevatele subsidiaarsuse tasanditele);

25.

soovib rõhutada vajadust vähendada Euroopa raudteeturu killustatust, et luua tõhus raudteevõrgustik, mis pakuks kvaliteetset teenust nii veoaegade, usaldusväärsuse kui ka veomahu mõistes. Selles osas tuleks välja kujundada jätkusuutlik ja kulutõhus lahendus, eesmärgiga luua Euroopa raudteel konkurentsivõimeline kaubaveovõrgustik, mis vastab selle veoliigi erivajadustele. Lisaks tuleks ületada olulised tehnilised tõkked, nt seoses rööpmelaiusega. Lisaks on selge, et raudteekaubaveol ja lähimereveol ning eriti mõlema transpordiliigi vastastikku täiendaval kasutusel on potentsiaal aidata integreerida äärepoolsete piirkondade majandusi. Sellega seoses ja kõnealuste keskkonnasäästlike transpordiliikide hea toimimise tagamiseks on samuti vaja arendada logistikakeskusi, mis võimaldavad eri transpordiliikide optimaalset koostoimet ja muudavad kogu süsteemi tõhusaks. Samas tuleb vältida selliste logistikasõlmede levikut, millel puuduvad elemendid transpordisüsteemi suunamiseks intermodaalsuse ja koosmodaalsuse suunas;

26.

toetab ideed tugevdada Euroopa transpordipoliitikat, mille aluseks on selged, sidusad, põhjalikud ja stabiilsed eeskirjad kasutajatele ja ettevõtjatele, täiustatud transporditehnoloogiate ja -lahenduste kasutuselevõtt ning piisava infrastruktuuri ehitamine või ajakohastamine. See nõuaks transporditeenuste siseturu lõplikku väljaarendamist ning õiguslike, haldusalaste ja tehniliste tõkete kõrvaldamist kõikide transpordiliikide puhul, samuti konkurentsieeskirjade, täiustatud teenindusstandardite ja kasutajate tugevdatud õiguste järjepidevat jõustamist;

27.

märgib, et seejuures on oluline vaadata mitte ainult pikamaaühendusi, vaid ka nende aluseks olevaid piirkondlikke võrgustikke. Lisaks tuleb pöörata erilist tähelepanu piiriäärsetele aladele, kes seisavad silmitsi oma spetsiifiliste probleemidega. Siinkohal võib välja tuua erinevad maksesüsteemid, tehnilised ühendused, sõidugraafikud ja õigusraamistikud;

28.

tuletab siiski meelde, et raudteeturu avamine ei ole end veel tõestanud. Seetõttu tuleks raudteeturgu hõlmavaid tehnilisi ja õiguslikke eeskirju tõhustada ja ühtlustada. Samal ajal peab olema võimalik ühendusi kaasrahastada;

29.

tuletab meelde, et kui toimub liberaliseerimine ja turule tulevad uued ettevõtjad, siis tuleb kasutusele võtta kord, mille abil on võimalik suurendada raudteetranspordi turuosa (eelkõige seoses ELi ametite ülesandega seadmete, liiklustingimuste ja võrgustike ohutusnõuete standardimisel), sest vaid nii on võimalik toetada loovust ning võtta tarbijate huvides ja teist tüüpi veole üleminekuks kasutusele mitmekesisemad teenused;

30.

rõhutab, et maanteelt raudtee-, sisevee- ja mereveole ülemineku eesmärgid, millega soovitakse vähendada kaupade maanteeveo osakaalu pikematel kui 300 km pikkustel vahemaadel, ei ole valges raamatus piisavalt kaugeleulatuvad (30 %-ne vähendamine 2030. aastaks ja 50 %-ne vähendamine 2050. aastaks). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles pakkuma välja ambitsioonika programmi veoautode transportimiseks raudteel (rolling highways) kogu Euroopas. Vaid seda tüüpi infrastruktuur võib aidata pikas perspektiivis loobuda kaupade maanteeveost pikematel vahemaadel, edendades territoriaalset ühtekuuluvust eelkõige äärepoolsete riikidega;

31.

toetab algatuse „Ühtne Euroopa taevas” täielikku rakendamist ja raudteeteenuste siseturu lõplikku väljaarendamist. Komitee pooldab ka nn sinise vööndi ideed, mis on esimene samm mereveoteenuste tugeva süsteemi suunas, mida täiendaks meremagistraalide kontseptsioon, sh uus nägemus laevade kui tõeliste liikuvate infrastruktuuride tähtsusest;

32.

leiab, et äärepoolseimate piirkondade ühendusi mandri-Euroopa ja ELi mittekuuluvate naaberriikidega tuleb eriti arvesse võtta. Kõnealustele piirkondadele omased puudulikud transpordiühendused asetavad piirkonnad halvemasse olukorda ja takistavad neil saamast täiel määral osa Euroopa ühisturust ja arendamast majandustegevust piirkondlikul tasandil;

33.

väljendab kahetsust selle pärast, et 2011. aasta valge raamat tähendab võrreldes 2001. aasta valge raamatuga (mille tulemusena loodi meremagistraalid) meretranspordi toetamise poliitika osas tagasiminekut, ning eriti selle pärast, et valgele raamatule lisatud algatuste nimekirjas ei ole teavet ei meremagistraalide ega Marco Polo programmi tuleviku kohta;

34.

on samuti seisukohal, et piirkonnad, kus transpordisektori tekitatud heitmed põhjustavad seoses topograafiliste tingimustega märkimisväärselt tõsisemaid kahjustusi (nagu mäepiirkondades), vajavad eraldi eeskirju ja meetmeid, et vähendada liikluse mahtu ja sellega seotud mõjusid sel määral, et oleks võimalik välistada inimtervisele ja keskkonnale tekitatavad kahjustusi;

35.

leiab, et vaja on teha täiendavaid jõupingutusi, et soodustada paremaid ja tõhusamaid lahendusi, mis parandavad mandri-Euroopa territooriumi transpordiühendusi Euroopa saarte ja äärepoolseimate piirkondadega ning nende ühendusi väljaspool ELi välispiire asuvate piirkondadega;

36.

soovib ka toonitada, et lisaks Ida- ja Lääne-Euroopa kontaktide tugevdamisele on nii ühtekuuluvuse kui ka konkurentsivõime seisukohast oluline soodustada tõhusaid kontakte ühelt poolt Kesk-Euroopa ja teiselt poolt Euroopa välispiiridel ja kaugemal asuvate piirkondade vahel, mis seovad Euroopat Vahemere ja Atlandi piirkondadega. Selles osas soovib komitee rõhutada sadamate ja lennujaamade ning nende sisemaaga ühendatuse tähtsust ELi integreerimisel maailmaturule, eriti Aafrika, Ameerika ja Aasia piirkondades, ning Atlandi ookeani saarte strateegilist potentsiaali logistiliste transpordiplatvormidena;

37.

märgib, et suuri jõupingutusi tehakse ka selleks, et dokumendi „Suunised transpordi kohta Euroopas ja naaberpiirkondades” raames komisjoni poolt määratletud viit peamagistraali sihipäraselt üles ehitada. Sellega seoses vajab keskmagistraal suuri jõupingutusi nii ELi kui ka selle ääres asuvate riikide poolt. Tervitatav on eesmärk muuta keskvõrgustik üleeuroopalise transpordivõrgu raames paindlikuks. Siin on vaja läbipaistvaid hindamismeetodeid, mis tagavad nii investeerimiskindluse kui ka üleeuroopaliste transpordivõrkude pideva ajakohastamise ja täiendamise;

38.

väljendab heameelt ettepaneku üle vaadata läbi teenindusaegade määrus, et tõhustada lennuväljade läbilaskevõimet. Tähtis on hoolikalt järele mõelda, enne kui võetakse vastu lõplik otsus uute lennugraafikute kohta, eelkõige linnapiirkondades asuvate lennujaamade puhul, kus keskkonnamõju on suurem;

39.

rõhutab, et oluline on viia konkurentsivõime ja sotsiaalküsimused omavahel kooskõlla ja pidada sotsiaalset dialoogi, et vältida sotsiaalseid konflikte, mis on tõendatult põhjustanud tõsist majanduslikku kahju mitmes sektoris;

40.

pooldab esitatud algatusi, mille eesmärk on parandada julgeolekut lennu- ja meretranspordiga seotud poliitikat, õigusakte ja kontrolli käsitleva ELi kõikehõlmava lähenemisviisi abil. Eelkõige täiustatud kontrollimeetodite edendamine, mis võimaldab minimaalse sekkumisega kontrollida suurt arvu reisijaid, ent arvestab samas täielikult reisijate põhiõigusi, on äärmiselt oluline;

41.

pooldab komisjoni eesmärki saavutada hukkunute arvu nulltase maanteetranspordi turvalisusega, ent tunnistab samas, et nende väga kaugeleulatuvate eemärkidega kaasnevad ELile suured väljakutsed. Siinkohal tuleks kasutada diferentseeritud lähenemist, vaadates näiteks, milline on seos liiklustiheduse ja liiklusõnnetuste ohvrite arvu vahel. Linnade ja piirkondade vahel on nimelt suured erinevused surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arvu ja juba võetud meetmete osas. Linnadele ja piirkondadele, mis on juba võtnud tõhusaid meetmeid, mille tulemusena on vähenenud liiklusõnnetuste ohvrite arv, kaasneks üldise normi kehtestamisega ebaproportsionaalselt suur koormus. Liiklusohutuse saavutamine ei sõltu üksnes tehnoloogiast, vaid ka inimkäitumisest. Selles valdkonnas soovitab komitee ühtlustada perioodilised sõidukite ülevaatused ning viia maanteetranspordi turvalisuse teema sisse Euroopa autokoolide õppekavadesse. Sellist ühtlustatud ülevaatust võiks kasutada ka teiste aspektide, nagu näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste puhul. Liikluse mahu vähendamiseni ja seega liiklusohutuse märkimisväärse tõusuni võib viia ka inimeste käitumismalli muutumine;

42.

leiab, et liiklusohutuse valdkonna meetmed peaksid põhinema headel tavadel ja need peaksid jätma ruumi kohaliku olukorraga kohandamiseks. Selles kontekstis soovime ka viidata komitee varasematele arvamustele, mis käsitlevad poliitikasuuniseid liiklusohutuse valdkonnas aastateks 2011–2020;

43.

märgib, et raudteetranspordi osas peaks Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi kasutamine muutuma tavapäraseks kõigil raudteeliinidel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata piiri ületavatele ühendustele, mille puhul erinevad ohutussüsteemid tingivad veel kitsaskohti;

44.

sellega seoses kinnitab taas oma toetust raske vigastuse erinevate määratluste ühtlustamisele, et liiklusohutuspoliitikat oleks võimalik paremini jälgida ja hinnata. Lisaks teeb komitee ettepaneku tagada juurdepääs liikluseeskirjade rikkumiste registritele ja nende koostalitlusvõime, et võimaldada kohaldada sanktsioone, võttes asjakohaselt arvesse teistes liikmesriikides toime pandud rikkumisi;

45.

toetab jõuliselt Euroopa transpordialase teadus- ja innovatsioonipoliitika valges raamatus esitatud nägemust, mis näeb ette ühised teadusuuringutealased jõupingutused. Komitee nõustub ka sellega, et vaja on tegeleda järgmiste valdkondadega: uudsed mootorid, materjalid ja mudelid, mis suurendavad sõidukite jõudlust; uudsed energiaallikad ja jõuseadmed, mis võimaldavad energiat keskkonnasäästlikumalt kasutada; info- ja kommunikatsioonisüsteemid, tänu millele muutub võrkude kasutamine paremaks ja nende toimimine ohutumaks ja turvalisemaks;

46.

pooldab valge raamatu ettepanekut kehtestada nõuetekohased standardid kõikide transpordiliikide CO2-heite suhtes, keskkonnasäästlike sõidukite laadimiseks vajaliku infrastruktuuri koostalitlusvõimet käsitlevad eeskirjad ning tankimiseks vajalikke infrastruktuure käsitlevad suunised ja normid. Kõik see peab toimuma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalusel;

47.

rõhutab, et oluline on selline ELi poliitika, mis oleks suunatud sõidukite probleemide lahendamisele heiteallika juures, kasutades selleks kasvuhoonegaaside heitkoguste ning müra ja õhusaaste standardeid koos sõidukite aktiivse ja passiivse ohutuse suurendamise standarditega. Seejuures on hädavajalik, et põhimõtteliste tehniliste paranduste sisseviimine sõidukitehnoloogias käiks käsikäes mürataseme ja õhusaaste piirmääradest kinni pidamisega;

48.

leiab, et liiklus- ja reisimisharjumused on valge raamatu eesmärkide täielikuks saavutamiseks olulise tähtsusega. Seepärast pooldab komitee kõiki valge raamatu algatusi, mille eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust alternatiivsetest eratranspordivõimalustest, ja meetmeid sõidukijuhi käitumise parandamiseks. Siiski leiab komitee, et reisimisharjumuste valdkonnaga tuleb rohkem tegeleda, eelkõige valmistada Euroopa üldsust tulevikus ette muutma oma suhtumist liikuvusse ning kohandada nõuetele vastavat transpordiinfrastruktuuri;

49.

kiidab heaks valge raamatu ettepaneku töötada välja linnaliikluskeskkonna kavad. Säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamine vähemalt suurte linnade jaoks oli peamine nõue Regioonide Komitee arvamuses rohelise raamatu kohta;

50.

märgib, et komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et suur osa transpordisüsteemi välismõjudest avalduvad eelkõige linnapiirkondades. Just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teavad kõige paremini, kuidas neid probleeme lahendada. Seepärast on tähtis, et just nende käsutuses oleksid vajalikud vahendid nimetatud probleemide lahendamiseks. Subsidiaarsuse põhimõtet tuleb austada, ent EL saab kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehtavat tööd toetada, innustades koostööd ja kogemuste tutvustamist ning tõstes teadlikkust;

51.

toetab stimuleerivaid meetmeid säästlike linnalise liikumiskeskkonna kavade ja linnaliikluskeskkonna auditite koostamiseks, ent seejuures peab otsustamine jääma asjaomastele kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele täielikus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Komitee kordab oma varasemat seisukohta, et 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi raames tuleks luua uus rahastamisvahend, mille abil saaks kaasrahastada linnalise liikumiskeskkonna kavasid. Linnaliikluskeskkonna auditite taotluse esitamine võiks näiteks aidata kaasa Euroopa aastaauhinna väljaandmise protsessile, et tõsta esile silmapaistvaid ja järgimist väärivaid transpordialgatusi. See auhind omakorda oleks osa üleeuroopalise sinise lipu süsteemile sarnanevast süsteemist, kus auhind määratakse madala keskkonnasaaste taseme ja väheste liiklusummikutega piirkondadele, nagu komitee on varem soovitanud;

52.

leiab, et hästi planeeritud linnad, mis võtavad kasutusele tõhusamad tootmisprotsessid ja kõrvaldavad üleliigsed transpordilahendused, soodustavad paremat juurdepääsu kaupadele, inimestele ja teenustele. Komitee soovitab linnaplaneerimise ja liikuvuse kavandamisega integreeritumalt tegeleda;

53.

ootab innukalt kohalikke algatusi linnateede kasutamise maksustamiskavade ning juurdepääsu piiramise kavade kehtestamise kohta ja toetab ühiste tehniliste standardite kehtestamist koostalitlusvõime tagamiseks, jälgides samas, et need kohalikud algatused ei looks uusi tehnilisi takistusi vabale liikumisele Euroopa Liidus;

54.

rõhutab tehnoloogiliste ja korralduslike lahenduste, näiteks infotehnoloogiate võtmerolli selliste uute liikuvusvõimaluste toetamisel, mis põhinevad kõikide reisi- ja kaubaveotranspordi liikide kombineeritud kasutamisel (nt eri transpordiliikide elektroonilised piletisüsteemid, kaupade ühendvedude dokumentatsioon, elektrooniline marsruut, kaubavedude jälgimine, reaalajas teave saadetiste kohta), et olemasolevaid kergemaid transpordivahendeid võimalikult optimaalselt kasutada (ühisomandis sõidukid, lühikeste sõitude puhul elektriautode kasutamine, ühisauto, koossõit, transpordivõrgustiku ja -ühenduste projekteerimine, bussi ja trammi kasutamise prioriteediks seadmine). Kohaliku ja piirkondliku transpordisüsteemi juhtimine on tähtis ülesanne, mida ei ole valges raamatus käsitletud;

55.

soovitab välja töötada strateegia peaaegu saastevaba linnaliikluse logistika loomiseks, võttes arvesse nii maakasutuse planeerimise aspekte, juurdepääsu raudteele, merele ja jõgedele kui ka maksustamise ja sõidukitehnoloogiaga seotud standardeid, edendades ühiseid riigihankeid ärilisel otstarbel kasutatavate vähese CO2-heitega sõidukite (nt kaubikud, taksod, bussid jne) ostmiseks;

56.

kutsub üles võtma paremini arvesse transpordipoliitika linnamõõtme ja ruumilise planeerimise laiema kontseptsiooni vahelist seost, et parandada mitte ainult linnatransporti ja infrastruktuuri, vaid võidelda ka valglinnastumise vastu ning vaadata üle linna ja selle vahetu keskkonna (linna ja maakeskkonna) suhe, erilist tähelepanu tuleks seejuures pöörata ühiskondliku linnalähitranspordi laiendamisele;

57.

osana käimasolevast üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika läbivaatamisest toetab Euroopa strateegiliste infrastruktuuride põhivõrgu loomist, et ühendada omavahel kõik ELi piirkonnad ja peamised transpordi- ja logistikakeskused, ning aidata kaasa Euroopa ühtse transpordipiirkonna kujundamisele, mille puhul tuleks eemaldada kitsaskohad ja ette näha asjakohased ühendused maailmaturuga;

58.

märgib, et valges raamatus nimetatud eesmärke ei ole võimalik täielikult saavutada, kui asjakohased vahendid ei ole paigas, pidades silmas ühtekuuluvuse piirkondlikku eripära eri liikmesriikides ning stabiilsuse ja kasvu pakti raames võetud kohustusi. Tuleb märkida, et valges raamatus välditakse ELi transpordipoliitikale ja infrastruktuuridele eraldatavate eelarveliste ja eelarveväliste rahastamisallikate valdkonda. Sellega seoses toetab komitee ettepanekut kasutada Euroopa laene ja eurovõlakirju peamiste vahenditena vajalike transpordiinfrastruktuuride rahastamiseks. Regioonide Komitee tuletab meelde, et see suur investeering nõuab tõelist poliitilist tahet kõige kõrgemal tasandil. Ilma selleta jäävad piirkonna konkurentsivõime jaoks hädavajalikud ELi transpordipoliitika eesmärgid vaid tühjadeks lubadusteks;

59.

märgib, et ühtekuuluvuspoliitikal on oma eesmärgid, mis moodustavad osa ühtsest lähenemisviisist piirkondlikule arengule, ja selle eelarve kasutamine Euroopa transpordivõrgustiku poliitika rahastamiseks ei ole soovitav. Samas tuleks toetada ühtekuuluvuspoliitikast rahastatavate infrastruktuuriprojektide ja ELi transpordipoliitika eesmärkide omavahelist sidusust;

60.

rõhutab vajadust vaadata läbi tulevases ELi eelarves kavandatud vahendid transpordiinfrastruktuurile ja innustada erasektorit rohkem ja läbipaistvamalt osalema. Komitee pooldab lisaks ka transpordisektori uute rahastamisvahendite edendamist, eelkõige ELi projektivõlakirjade algatuse kaudu;

61.

märgib, et välismõju arvessevõtmine, maksumoonutuste ja põhjendamatute toetuste kõrvaldamine ning vaba ja moonutusteta konkurentsi tagamine peaksid olema osa uuest mudelist, mis põhineb turuvalikute ja jätkusuutlikkusvajaduste kooskõla tagamisel. Seepärast toetab komitee arukat hinnakujundust ja maksustamist, mille eesmärk on võtta täielikult ja kohustuslikult arvesse maantee- ja raudteetranspordi väliskulud, kohaliku saaste ja müraga seotud kulud sadamates ja lennuväljadel ning laevade tekitatud õhusaastega seotud kulud, ning soovitab kaaluda väliskulusid arvesse võtvate maksude kohustuslikku kohaldamist kõikide ELi siseveekogude suhtes. Alternatiivide nappust saarte ja äärepoolseimate piirkondadega transpordiühenduse pidamisel tuleb arvesse võtta, kehtestades hinnad transpordi väliskulude sisestamisel;

62.

rõhutab siiski vajadust võtta edaspidistes väliskulude sisestamise eeskirjades (Eurovignette ja selle järelmeetmed) arvesse äärealade eripiiranguid. Igasuguse sättega, mille puhul ei ole arvestatud kaugusest tingitud piiranguid, karistatakse kaugemate piirkondade ettevõtjaid;

63.

toonitab, et hoolimata selle meetme tähtsusest tunduvad 2016. ja 2020. aastaks seatud eesmärgid väga kõrgelennulised ning arvestades eelnevaid ja praeguseid kogemusi (nt Eurovignette'i direktiiv) on neid väga raske ellu viia;

64.

toetab täielikult valge raamatu välismõõdet käsitlevat osa. Siinkohal juhib komitee tähelepanu sellele, et on tähtis laiendada siseturueeskirju rahvusvahelistes organisatsioonides tehtava töö kaudu, edendada kahe- ja mitmepoolse koostöö kaudu Euroopas kehtivaid ohutuse, turvalisuse, eraelu puutumatuse ja keskkonnaalaseid nõudeid kogu maailmas ning tugevdada transpordialast dialoogi põhipartneritega;

65.

kutsub Euroopa Komisjoni üles ELi transpordisüsteemi rahvusvahelise mõõtme kontseptsiooni paremini välja arendama ja palub Euroopa Komisjonil võtta täiel määral arvesse transpordi Vahemere ja Atlandi mõõdet, mis avaldab kahtlemata mõju transpordi arengule Euroopa Liidus ja mis on esmatähtis vahend Vahemere kahe kalda olulise koostöö tugevdamiseks ning konkurentsivõimeliseks ja jätkusuutlikuks integreerumiseks maailmaturule.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/13

—

kutsub üles tugevdama ELi suunavat poliitikat ja võtma kasutusele uued ELi reguleerimisvahendid, millega seatakse igale tegevusvaldkonnale selged ja täpsed tõhususeesmärgid, mille määravad iga valgala jaoks kindlaks asjaomased liikmesriigid ise;

—

taotleb komisjoni algatuse ehitiste tõhusa veekasutuse kohta integreerimist hoonete energiatõhusust käsitlevasse direktiivi, ent jättes võimaluse võtta seda valikuliselt arvesse geograafilistes piirkondades, kus esineb veepuudus;

—

soovitab vastu võtta sellise õigusakti, millega määratakse ELi tasandil ühtlaselt kindlaks kvalitatiivsed piirmäärad, et tagada igas tegevusvaldkonnas vee asjakohane taaskasutamine veevarude ringlussevõtt, võttes samas arvesse liikmesriikide iseärasusi;

—

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi käsitlema teadlikku riskijuhtimist kui kõige tõhusamat sekkumisvahendit äärmuslikele kliimanähtustele reageerimiseks. Nende tagajärgede piiramiseks tehtavad tulevased investeeringud peaksid olema suunatud eelisjärjekorras rohelise ehk keskkonda säästva infrastruktuuri rajamisele;

—

toob esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulise rolli keskkonnaandmete kogumisel ning teeb ettepaneku muuta praegune Euroopa põuavaatluskeskus Euroopa veevarude vaatluskeskuseks;

—

teeb ettepaneku, muuhulgas direktiivi 2000/60/EÜ rakendamisega seonduvate nõuete taustal, seada veevarude säästvale majandamisele järgmised konkreetsed ja kontrollitavad eesmärgid 2020. aastani kestvaks perioodiks: 1) suurendada vee kokkuhoidu 20 % võrra kõigis kasutusvaldkondades; 2) suurendada taastatavate vooluveekogude arvu 20 % võrra, muuhulgas eesmärgiga vähendada üleujutusohtu; 3) suurendada 20 % võrra põllumajanduses või tööstuses taaskasutatava vee mahtu. Komitee loodab antud küsimuses linnapeade pakti otsesele osalusele.

Raportöör

Nichi VENDOLA (IT/PES), Apuulia maavanem

Viitedokument

Eesistujariigi Ungari 29. oktoobri 2010. aasta kiri

1.

avaldab heameelt, et eesistujariik Ungari on komiteelt taotlenud arvamuse koostamist teemal „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll jätkusuutliku veemajanduse edendamisel”, ning loodab, et komitee kaasatakse tulevikus senisest ulatuslikumalt veevarude säästva majandamise alaste poliitiliste ja programmiliste valikute tegemisse, kuna ta esindab institutsioonilisi osalejaid, kes vastutavad kõnealuste otsuste rakendamise ja üldisemalt loodusvarade kaitse eest, arvestades nende osa säästva arengu mudelite määratlemisel;

2.

kiidab heaks ÜRO 28. juuli 2010. aasta resolutsiooni, milles joogivesi kuulutati üldiseks võõrandamatuks inimõiguseks loomuliku ja loogilise jätkuna õigusele elule. Resolutsioonis on kirjas järgmine: „tunnistab õigust turvalisele ja puhtale joogiveele ning sanitaariale inimõigusena, mis on elu ja kõigi inimõiguste täieliku kasutamise esmatähtis eeltingimus” (1);

3.

on seisukohal, et veevarud kui inimkonna piiratud ühisvara, mis on elusolendite ja looduslike ökosüsteemide ellujäämise jaoks esmatähtis, ei peaks alluma turu loogikale ega konkurentsireeglitele. Kõikidel inimestel tuleb teadliku kohustusena austada ja kaitsta seda vara tulevaste põlvkondade hüvanguks;

4.

tunnistab vee eetilist ja ökotsentrilist mõõdet ja seega mis tahes (elusa või elutu) moraalse kogukonna kohustust austada oma loomupäraseid veevajaduse õigusi ning peab hädavajalikuks määratleda ühised veevarude majandamise mudelid, kuna tegemist on esmatähtsa avaliku ja üldhuvi pakkuva teenusega. Kõnealuste mudelitega tuleb tagada veevarude majandamise täielik jätkusuutlikkus ja selle järjepidev kaasamine kõikidesse poliitikavaldkondadesse, mis on suunatud säästvale arengule;

5.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad avaliku ruumi haldamise eest. See tähendab, et nad on vastutavad jätkusuutliku veemajanduse seisukohalt oluliste poliitikavaldkondade eest, sh ruumiline planeerimine, infrastruktuur, liikuvuse poliitika, lubade väljastamine, põllumajandus ja maastikuhooldus, kohandumine kliimamuutustega, kaitse üleujutuste eest ning turism. Samuti vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sünergiate eest nende poliitikavaldkondade vahel ja nende tegevus on seega määratluse kohaselt terviklik, arvestades territoriaalset planeerimist, mis hõlmab samuti piisavat sotsiaalset ja majanduslikku arengut piirkondades. Paljud neist kannavad lisaks sellele arvukates ELi riikides vastutust riikliku veevarustuse ja reovee käitluse eest. Seetõttu on esmatähtis, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on tihedalt kaasatud Euroopa tulevase veepoliitika kujundamisse;

6.

nõustub sellega, et Euroopa Liidul tuleks käivitada uus veevarude Euroopa etapp, ja loodab, et üldsuse ulatusliku kaasamise tagamiseks antakse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kaasarääkimisõigus ja tagatakse neile võimalus aktiivseks osalemiseks juba olemasolevate (vee raamdirektiiv, põhjaveedirektiiv, üleujutuste direktiiv ning veepuudust ja põuda käsitlev strateegia) või koostamisel olevate (ELi ettepanekud ja eesmärgid kliimamuutustega kohanemiseks) direktiivide ja strateegiate uuestimääratlemisel, kooskõlastamisel ja ühtlustamisel alates Euroopa veekogude kaitse projekti väljatöötamisest;

7.

leiab, et inimtegevusest tulenev suurenenud surve veevarudele, millega kaasnevad negatiivsed tagajärjed (ökosüsteemide kadumine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, mulla veepidamise võime vähenemine, mulla kvaliteedi halvenemine, samuti kliimamuutused jne), nõuab mitte enam valdkondliku, vaid tervikliku lähenemisviisi alusel majandamis- ja kaitsemeetmete võtmist, mis peavad hõlmama paljusid ELi poliitikavaldkondi: veemajandus, energeetika, põllumajandus, transport, jäätmekäitlus, turism, kliimamuutuste vastane võitlus ja nendega kohanemine;

8.

loodab, et liikmesriigid määratlevad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetusel selge vee hinnapoliitika, milles austatakse riikide ja kohalikke ametipädevusi ning arvestatakse lisaks küsimusega seonduvatele sotsiaal- ja keskkonnaaspektidele erinevate geograafiliste ja kliimatingimustega. Selline poliitika peaks lisaks vee raamdirektiivis (2000/60) juba sisalduvale põhimõttele „saastaja maksab” (polluter pays) juhinduma vajaduse korral progresseeruvat hinnakujundust kasutades ka põhimõttest „raiskaja maksab” (over user pays), kuna see võib aidata taastada vähenenud kasutatavat keskkonda. Kui seda meedet toetatakse veel asjakohase keskkonnahariduse kampaaniaga, viib see üha teadlikuma veevarudega ümberkäimiseni, sh seoses väga saasteohtlike toodete kasutamisega (nt ravimijäägid, kosmeetikatooted, pestitsiidid), ning võiks endaga kaasa tuua ka majanduslikust seisukohast tõhusama ja tulemuslikuma veevarude majandamise;

9.

omistab teadusteadmistele ja tehnoloogilisele innovatsioonile võtmerolli veeringluse majandamise eesrindlike tavade määratlemisel, kuna need on esmatähtsad eeltingimused uute infrastruktuurimeetmete kavandamisel. Samas võivad ka teadus ja uuendustegevus olla kasvu ja töökohtade loomise mootor rohelises tööstuses;

10.

leiab, et veega seotud küsimused tuleb asetada laiemasse konteksti. See hõlmab veepuudust ja üleujutusi, aga ka teisi veega seotud ja kliimamuutustest tulenevaid kõige tuntumaid ohtusid nagu sademete intensiivsus ja merepinna tõus ja veel teadmata ohtusid;

11.

juhib tähelepanu sellele, et praeguses kliimamuutuste alases arutelus ei peeta veevarusid veel esmatähtsaks ökosüsteemi osaks, mille säilitamine ja kaitse on kliimamuutuste vastase võitluse ja nendega kohanemise mis tahes meetme esmatähtsad eeltingimused, ning kinnitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valmidust etendada vastutusrikast ja ettevaatavat osa kliimamuutuste leevendamiseks võetavate meetmete koostamisel ja rakendamisel (2);

12.

on teadlik asjaolust, et kliimamuutuste mõjul on hüdroloogilisele tasakaalule kõikjal Euroopa Liidus märkimisväärsed sotsiaalmajanduslikud tagajärjed. Näiteks ägenevad ja sagenevad äärmuslikud kliimanähtused, mille ohjamiseks on vaja terviklikku ja solidaarset lähenemisviisi, mis hõlmab kõiki ELi poliitikavaldkondi vaatamata asjaomase subjekti või sektori geograafilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele mõõtmele. Seepärast ongi vaja tugevdada teaduslikku koostööd ELi, liikmesriikide ja piirkondlikul tasandil, et uurida põhjuse/mõju seoseid, mis muudavad kliimanähtused (üleujutused ja põuad) Euroopas järjest äärmuslikumaks;

13.

on teadlik erinevast mõjust, mida kliimamuutused avaldavad veevarudele ELi eri piirkondades. Selle tulemusena valitsevad Euroopa Liidu piirkondade vahel veeprobleemide vallas suured erinevused, seda nii vee hulga (üleküllus või puudus) kui ka aastaaegade osas, millal need probleemid esile kerkivad (kevadised üleujutused või suvised põuad). Kohanemismeetmed, milles tuleb arvestada ELi piirkondade erinevate geograafiliste, majanduslike ja sotsiaalsete eripäradega, peavad olema paindlikud ja nende rakendamisel tuleb rangelt järgida subsidiaarsuse põhimõtet (3);

14.

on teadlik sellest, et kliimamuutused muudavad ja mõjutavad – kuigi erineval määral – vee kättesaadavust Euroopa piirkondades ning põhjustavad eri kasutajate vahel uusi, teravnenud konflikte ja tõenäoliselt rände suurenemist, eelkõige äärepoolseimates piirkondades, mille geograafiline asukoht on väga haavatav;

15.

leiab, et kuigi EL tegutseb pühendunult inimtegevuse põhjustatud kliimamuutuste vastase võitluse üldpoliitikas, on veevarude nõuetekohane majandamine vältimatu ja tõhus vahend CO2 heitkoguste vähendamiseks ja säästva arengu mudelite edendamiseks, mis soodustab loodus- ja energiavarude tõhusat kasutamist;

16.

on arvamusel, et usaldusväärsete menetluste väljaselgitamine veevarude oodatava kättesaadavuse hindamiseks on vältimatu teabeelement ELi vee- ja keskkonnapoliitiliste meetmete nõuetekohasel määratlemisel. Komitee on teadlik vajadusest viia kokku kogu Euroopale rakendatud kliimamudelitest ning piirkondlikul ja kohalikul tasandil kasutatud hüdroloogilistest mudelitest saadud tulemused;

17.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles suurendama keskkonnasäästliku energia (green power) tootmist ning rakendama ellu kõik meetmed, millest võib olla kasu CO2-vabade hüdroelektrijaamade ehitamiseks seal, kus morfoloogilised ja keskkonnatingimused, eelkõige ökoloogiline tasakaal ja Euroopa Liidu vee raamdirektiivi sätted, nagu ka majanduslikud tingimused ja vesistute laevatatavus seda lubavad;

18.

kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et piirata vee soojusreostust ja vähendada nii palju kui võimalik vee kasutamist tööstus- ja energiarajatistes jahutuse eesmärgil, eriti juhul kui see tekitab probleeme seoses vee kättesaadavuse, bioloogilise mitmekesisuse või rahvatervisega;

19.

on seoses veekriiside mõju leevendamise meetmetega seisukohal, et üksnes seal, kus nõudlus vastab umbkaudselt veevarude kättesaadavusele, saaks kohanemismeetmena kaaluda uusi investeeringuid antud piirkonna veeinfrastruktuuri, kuna kohalikele tingimustele vastavate uute ja mitmesuguste tehnoloogiliste ja haldusalaste lahendustega võib veevarude kättesaadavus suureneda ilma, et oleks vaja täiendavalt vett koguda;

20.

on teadlik kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesandest veeringluse kui veevarude majandamise strateegia juhtpõhimõtte keskse tähtsuse propageerimisel, et edendada tõhusaid ühiseid lahendusi kohanemiseks kliimamuutustega ja soodustada erinevate tingimustega piirkondade vahel vastastikust kogemuste tutvustamist;

21.

on arvamusel, et veevarude majandamise parandamisele suunatud meetmete ja algatuste kavandamist tuleb tingimata kujundada mitme eesmärgiga protsessina, milles võetakse arvesse otseselt või kaudselt huvitatud isikute paljusust ning milles lähtutakse veevarude kui avaliku ressursi, õigluse, keskkonnakvaliteedi, rahvatervise, vee sotsiaalse rolli ja ühiskonna turvalisuse põhimõtetest;

22.

on teadlik sellest, et veevarude nõuetekohane ja keskkonnaeetikat austav kasutamine on võimalik siis, kui – kättesaadavuse ja majandusliku tasuvuse korral – kasutatakse parimaid meetodeid vee kogumisel, jaotusel ja kasutamisel ning kui range ja paindliku majandamismudeli abil tasakaalustatakse keskpikas perspektiivis keskkonnaalased ning majandus- ja sotsiaalse arengu nõudmised;

23.

pooldab ELi suunava poliitika tugevdamist ja selliste uute reguleerimisvahendite kasutuselevõttu, millega seatakse igale tegevusvaldkonnale (kodumajapidamised, tööstus, põllumajandus, kalakasvatus, vesiviljelus, turism ja hüdroenergeetika) selged ja täpsed tõhususeesmärgid, mille määravad iga valgala jaoks kindlaks asjaomased liikmesriigid ise;

24.

peab valgalade majandamiskavade abil tehtavat veevarude kasutamise kavandamist, isegi, kui liikmesriikide eripära arvestades on liikmesriikide ajalised prioriteedid erinevad, vältimatuks menetluseks, mille käigus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad solidaarselt, jätkusuutlikult ja kooskõlas vee raamdirektiivi põhiideega luua koostoimet, täites võimalikult palju keskkonnafunktsioone, ohverdamata taastumisvõimet pikas perspektiivis ning piiramata loodusvara juurdepääsetavust õiguspäraseks ja kaitsmist väärivaks kasutamiseks;

25.

leiab, et valgaladevahelisi veevarude ülekandeid, kus prioriteetsed on ühe ja sama liikmesriigi sees tehtavad ülekanded, tuleb tõlgendada osana terviklikust piirkondlikust majandamisstrateegiast, mis tuleb koostada selliselt, et tagatakse hüdroloogiline, hüdrogeoloogiline, keskkonna- ja sotsiaalmajanduslik säästlikkus, ning mis on suunatud piiratud loodusvara õiglasele jaotusele ja mille kohta tuleb läbi viia põhjalikud mõjuhinnangud;

26.

on seisukohal, et suureneva veenõudluse ja piirkondlike eripäradega kohanemise strateegiate nõuetekohaseks määratlemiseks on esmatähtis veesüsteemide põhjalik tundmine tervikuna alates looduslike veekogude hüdroloogilisest dünaamikast kuni veekogumis-, transpordi- ja kasutussüsteemide tõhususe hindamiseni;

27.

kutsub üles võtma ELi mitmeaastase finantsperspektiivi (2013–2020) raames vastu uued investeerimisprogrammid, mis pikaajalisi meetmeid soodustades lubavad liikmesriikidel koostada uusi veeinfrastruktuuri tugevdamise kavasid üksnes pärast veemajandusalase struktureeritud tegevuskava vastuvõtmist ja elluviimist. Magestamine on energiamahukas protsess. Seetõttu tuleks seda ühe variandina kaaluda ainult olukordades, kus eelised on suuremad kui märkimisväärne negatiivne keskkonnamõju. Komitee soovitab selle jaoks kasutada mitmetasandilist valitsemisstruktuuri, et optimeerida kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemist riiklike programmide väljatöötamisel;

28.

nõustub sellega, et tõhusa veekasutuse saavutamist peetakse kokkuhoiumeetmetes (veepoliitiliste lahenduste tähtsusjärjekord (water hierarchy) (4) prioriteetseks, ning kiidab komisjoni algatust ehitiste tõhusa veekasutuse kohta, mis tuleks integreerida hoonete energiatõhusust käsitlevasse direktiivi, (5) et edendada ökoloogilise jätkusuutlikkuse põhimõttele toetuvaid linnastuid ja ehituslahendusi. Ehitiste tõhusat veekasutust peaks võtma valikuliselt arvesse geograafilistes piirkondades, kus esineb veepuudus;

29.

kohustub kaasa aitama tavapäratute veevarude kasutamisele, edendades taaskasutust ja ringlussevõttu kõigis valdkondades selle kaudu, et arvestatakse liikmesriikides valitsevaid erinevaid tingimusi ja eesmärke ning edendatakse seda, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võtavad kasutusele ja seostavad omavahel majandus- ja maksuvahendeid jätkusuutliku tootmistegevuse toetamiseks ja vajaduse korral samuti põhjavee kasutamise vähendamiseks;

30.

peab vajalikuks lisada uude ühisesse põllumajanduspoliitikasse veevarude majandamise eeskujulike tavade levitamist soodustavad vastavusnõuete põhimõtted, mis kohustavad määratlema asjaomase piirkonna vee kättesaadavusele vastavad põllukultuuride viljelemistavad ja niisutusmeetodid;

31.

teeb ettepaneku kasutada osa uuele ühisele põllumajanduspoliitikale eraldatavatest vahenditest selleks, et soodustada vee kokkuhoidu põllumajanduses, võttes kasutusele majandus- ja maksuvahendeid, millega soodustada veekasutuse seisukohast väga tõhusate põllukultuuride viljelemist („best crop per drop”) ning et edendada meetmeid, mis on suunatud põllumajandusmaa säilitamisele ja keskkonnaalasele taastamisele selliselt, et soodustatakse metsa- ja märgalade säilitamist ning piiratakse mulla kvaliteedi halvenemist ja erosiooni, ennetades niiviisi kõrbestumise edenemist ja rannikualade põhjavee sooldumist;

32.

leiab, et ei saa enam edasi lükata sellise õigusakti vastuvõtmist, millega edendatakse veevarude tõhusat kasutust taaskasutamise ja ringlussevõtu abil ning millega määratakse ELi tasandil ühtlaselt kindlaks kvalitatiivsed piirmäärad, et tagada igas tegevusvaldkonnas ja igasugustes tingimustes vee asjakohane taaskasutamine. Sellega tagatakse, et vee ringlussevõtu ja taaskasutamise teema käsitlemisel jõutakse eesmärkide osas ühele nõule ning ollakse samas teadlik sellest, et liikmesriikide erinevate tingimuste tõttu ei ole meetmete rakendamise nõuded igal pool samasugused;

33.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles selgitama teadlikus riskijuhtimises välja kõige tõhusama sekkumisvahendi äärmuslikele kliimanähtustele reageerimiseks ning vaatama kaugemale hädaolukordade juhtimise optimeerimise eesmärgist (from crisis management to risk management);

34.

kutsub liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi nende vastavate volituste ja pädevuste raames üles aitama kooskõlas üleujutuste direktiivi (2007/60) artikliga 7 senisest paremini kooskõlastada kodanikukaitse operatiiv-tehniliste struktuuriüksuste ning üleujutusriskide ennetamise ja juhtimisega tegelevate keskkonnaosakondade või -agentuuride tegevust, et soodustada teadmiste ja oskusteabe tutvustamist. Samuti kutsub komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles võimalusel ergutama rahvusvahelisi sünergiaid (liikmesriikide või liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel) seoses rahvusvaheliste valglapiirkondadega kooskõlas üleujutuste direktiivi artikliga 8 (2007/60/EÜ);

35.

on seisukohal, et veepoliitika peaks tuginema kolmele järgmisele elemendile, milleks on vee kogumine, hoidmine ja drenaaž (storing, containing and drainage), mille eesmärk on vähendada veeringluse tippkoormust. See võimaldab üleliigset vett ära juhtida loomulikul viisil, tagades samas piisava veekoguse kättesaadavuse veepuuduse tingimustes;

36.

peab vältimatuks selliste meetmete prioriteetseks seadmist, mille eesmärk on äärmuslike kliimanähtuste tagajärgede ennetamine ja piiramine looduskeskkonna kasutamise ja taastamise kaudu. Komitee on teadlik sellest, et taolised meetmed, millega säilitatakse bioloogiline mitmekesisus ja taastatakse jätkusuutliku maakasutuse abil valgalade looduslik hüdroloogiline režiim, kujutavad endast lisaks järjest suuremale pinnase katmise ohjamisele äärmiselt tõhusat vahendit ka kliimamuutuste tagajärgede leevendamiseks;

37.

on seisukohal, et üks ennetav meede on luua rohkem ruumi veesüsteemile. Näiteks võiks see hõlmata täiendavate avalike vesistute loomist, kuid samuti ruumi mitmekordset kasutust, mille kohaselt antakse veele ruumi kombinatsioonis teiste kasutusotstarvetega, nagu eluasemed, tööhõive, liikuvus, puhkus ja loodus. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on siin võtmeroll;

38.

loodab, et EL ja liikmesriigid omistavad asjakohast tähtsus ELi solidaarsusfondile, mis on majandusliku ja sotsiaalse solidaarsuse asendamatu vahend äärmuslike kliimanähtuste esinedes, ning et nad kohandavad juurdepääsureegleid ja haldusviise selliselt, et fondi saaks maksimaalselt ära kasutada;

39.

leiab, et kooskõlas vee raamdirektiivi ja üleujutuste direktiiviga on keskkonna-, piirkondliku ja majandusanalüüsi viiteüksuseks oleva valgala kavandamise meetod õige ja asjakohane lähenemisviis, et tagada kõikjal ELis veevarude kaitse ühtlane tase;

40.

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes on kodanike häälekandjad ning nende nõudmiste esindajad, peaks valgalade majandamiskavades ja veevarude ühisel majandamisel olema kavandaja, rakendaja ja kontrollija ülesanne, jättes ELi ja liikmesriikide – vastavalt nende pädevustele – ülesandeks poliitiliste suuniste ja haldusprioriteetide määratlemise;

41.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust kontrollimisel ja järelevalves veeressursside alaste ELi poliitikameetmete rakendamise edenemise üle, kuna vaid kohalike kogukondade otsese ja aktiivse osalemisega saab tagada kaitsemeetmete edu, tekitades piirkonda kuuluvuse tunde ja soodustades olemasolevate loodusvarade teadlikku austamist;

42.

kutsub üles kasutama juba olemasolevaid või varsti valmivaid õigus- ja finantsvahendeid (valgalade majandamiskavad, maaelu arengu- ja ühtekuuluvusprogrammid, struktuurifondid jne), mille abil juhitakse valglapiirkondade veevarude majandamist, hinnates terviklikult ja vastastikust sõltuvusest lähtuvalt kõiki sellega seonduvaid aspekte (veevarude kvaliteet ja suurus, laevandus ja transport, energia), sh seoses piiriüleste veekogude ühise majandamisega;

43.

peab hiljutist ELi Doonau piirkonna strateegiat kordamist väärivaks riikidevahelise koostöö ja veevarude majandamise mudeliks, mis on kooskõlas vee raamdirektiivi põhiideega ja sotsiaalmajanduslikust seisukohast täiesti jätkusuutlik. Komitee loodab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasatakse otseselt strateegia elluviimisse;

44.

toob esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulise rolli keskkonnaandmete kogumisel (6) (mille teostamisse peaks olulise panuse andma programm GMES), ning teeb ettepaneku muuta praegune Euroopa põuavaatluskeskus Euroopa veevarude vaatluskeskuseks, laiendades selle ametipädevust ka Euroopa veevarude seisu kohta olemasoleva teabe valideerimisele ja ühtlustamisele;

45.

leiab, et on vaja tagada järjepidevus, läbipaistvus ning keskkonna- ja veevarude seisu alaste andmete ja näitajate usaldusväärsus, et anda ökosüsteemi teenustele sotsiaalmajanduslik mõõde ja võtta ELis tõhusalt kasutusele SKT näitajast kaugemale vaatav keskkonnastrateegia (7);

46.

soovib juhtalgatusele „Ressursitõhus Euroopa” viidates anda – muu hulgas Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi tegevuse kaudu – nii lähenemisviisi määratlemisel kui ka operatiivsete vahendite valimisel panuse Euroopa Komisjoni veevarude, energia- ja jäätmekäitluse alastesse meetmetesse, olles teadlik, et nendega seonduvad keskkonnaaspektid on omavahel tihedalt seotud;

47.

tuletab meelde, et vee kvaliteediga seotud poliitika mõjutab kättesaadavaid veekoguseid ja nende võimalikku kasutust, ning palub seepärast nimetatud aspekti tähelepanu alt mitte välja jätta. Sellega seoses tuleks vastavad meetmed võtta võimalikult varases etapis, eriti tootepoliitika valdkonnas, et elutsüklianalüüsi ja keskkonnamõju hindamiste abil uurida toodete mõju vee kvaliteedile;

48.

kohustub pöörama võimalikult suurt tähelepanu sellele, et muu hulgas kliimamuutuste mõjul esinevate äärmuslike kliimanähtuste (üleujutused ja põuad) tagajärgede piiramiseks ELis ja liikmesriikides tehtavad tulevased investeeringud oleksid suunatud eelisjärjekorras rohelise ehk keskkonda säästva infrastruktuuri (kontrollitult üleujutatavad lammid, looduslikud reservuaarid, metsastamis- ja mäestikalade säilitamise meetmed, kaldavööndite ja märgalade taastamine, nõlvade korrastamine ja kindlustamine jne) rajamisele, et tagada asjaomaste piirkondade veevarude kaitse ja samas säilitada bioloogiline mitmekesisus, taastada loodusvarad ja pakkuda uusi turismi- ja tööhõivevõimalusi. Kui nn rohelise infrastruktuuri meetmed ei ole asjakohased või need on kohalike olude tõttu teostamatud, on vajalikud nn halli infrastruktuuri meetmed (tehispaisud, kraavid, tammid jne), et kaitsta piirkonda, inimesi ja majandust üleujutuste eest;

49.

pooldab teadusuuringute raamprogrammi raames teadus- ja tehnoloogiasiirde meetmete soodustamist, millega toetada selliste uute tehnoloogiate arendamist, mille abil suurendada mitte ainult Euroopa konkurentsivõimet, vaid ka tõhusust ja uuendusmeelsust veevarude majandamises;

50.

kinnitab oma märkusi seoses võimalusega tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otsene juurdepääs kasvuhoonegaaside heitkoguste piirangutest saadavatele rahalistele vahenditele, et rahastada kohalikke programme kliimamuutuste vastu võitlemiseks, (8) kohustudes kasutama osa kõnealustest vahenditest algatuste käivitamiseks, et suurendada inimeste teaduslikkust vee tegelikust väärtusest, võttes kasutusele toodete vee jalajälje, soodustades keskkonnajuhtimissüsteemidega (EMAS) liitumist veemahukate tootmisprotsesside vallas ning korraldades teavitamis- ja keskkonnaalase hariduse kampaaniaid lastele juba eelkoolieast saadik;

51.

teeb ettepaneku, muuhulgas direktiivi 2000/60/EÜ rakendamisega seonduvate nõuete taustal, seada veevarude säästvale majandamisele järgmised konkreetsed ja kontrollitavad eesmärgid 2020. aastani kestvaks perioodiks: 1) suurendada vee kokkuhoidu 20 % võrra kõigis kasutusvaldkondades; 2) suurendada taastatavate vooluveekogude arvu 20 % võrra, muuhulgas eesmärgiga vähendada üleujutusohtu; 3) suurendada 20 % võrra põllumajanduses või tööstuses taaskasutatava vee mahtu. Komitee loodab antud küsimuses linnapeade pakti otsesele osalusele.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/19

—

kordab oma toetust saavutada 2020. aastaks konkurentsivõime ja uuendustegevuse eesmärgid ning tõdeb, et sellega seoses tuleb tagada hariduse ja koolituse järjepidev rahastamine;

—

tunnistab tehnoloogilise, sotsiaalse ja avaliku sektori innovatsiooni tasakaalustamise tähtusust;

—

kordab, et kõigi ametioskuste taseme tõstmine ja nende ühitamine tööturu vajadustega on tingimata vajalik;

—

rõhutab rolli, mille ülikoolid peaksid võtma teadustöö tulemuste turule toomisel kõrghariduse, teadustegevuse ja ettevõtluse integreerimise kaudu; märgib sellega seoses toetava kohaliku ja piirkondliku tasandi keskkonna tähtsust partnerlusele ülikoolidega;

—

tunnistab teadustöö infrastruktuuride võtmerolli teadmuspõhistes innovatsioonisüsteemides; toetab seoses sellega uusi piirkondlikke partnerlusrajatisi;

—

juhib tähelepanu piiriülese koostöö potentsiaalile, sh ELi siseinvesteeringutele ja välisinvesteeringutele;

—

kordab, et struktuurifondide võimendava mõju täielikuks ärakasutamiseks tuleb piirkondadel ja liikmesriikidel hoolikalt jälgida, et kohalikud ja piirkondlikud strateegiaid, riiklikud reformikavad, riiklikud strateegilised võrdlusraamistikud ning rakenduskavad Euroopa ühtekuuluvuspoliitika arendamiseks oleksid omavahel kooskõlas, järgides Euroopa teadusuuringute ühist strateegilist raamistikku ja piirkondliku aruka spetsialiseerumise strateegiaid.

Raportöör

Roger KNOX (UK/EA), East Lothiani piirkonna aselinnapea

Viitedokument

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” ”

KOM(2010) 546 lõplik

1.

tervitab komisjoni teatises „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” toodud kavatsust käsitleda innovatsiooni strateegilisemalt, kui keskpikka või pikaajalist üldpoliitilist eesmärki, milles ELi, liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste tegevuspõhimõtted on hästi ühitatud ja vastastikku toetavad;

2.

tunnistab siinkohal kõige paljulubavamate valdkondade kindlaksmääramise tähtsust aruka spetsialiseerumise piirkondliku strateegia määratlemisel; märgib samas, et mõni piirkond võib esile tõusta rohkem kui ühes valdkonnas;

3.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Parlamendi 12. mai 2011. aasta resolutsioonis innovaatilise liidu kohta rõhutatakse, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olulisimad partnerid juhtalgatuse Innovaatiline liit prioriteetide elluviimisel. Nemad seisavad kodanikele, ettevõtlusele, eelkõige VKEdele, ja teadusasutustele kõige lähemal ning on seepärast võimelised looma ning koordineerima sobivaid poliitikavahendeid, pidades silmas sellist teadmiste väärtustamist, mis sobib kõige paremini kohalikesse ja piirkondlikesse oludesse;

4.

nõuab mõistete „innovatsioon” ja „tipptase” selget ja laialt tunnustatud määratlust;

5.

rõhutab vajadust paremini mõista, et lisaks ELi poliitika kujundamisele on piirkondadel oma roll ka visioonide edasiarendamisel ja eesmärkide püstitamisel;

6.

toetab viidet sotsiaalsele innovatsioonile, sh avaliku sektori innovatsioonile; tunnustab kogu ELi riigiorganite ja sotsiaalmajandusvaldkonna (ühistud, vastastikused ühingud, ühendused ja sihtasutused) sageli suurepäraseid jõupingutusi, eesmärgiga uuendada oma tegevustavasid pärast hiljutisi rahalisi piiranguid, selleks et täita vajadusi, mida turg ega tavaettevõtluse vormid arvesse ei võta; kutsub üles arvestama sotsiaalset innovatsiooni suuremal määral rahastamis- ja toetusprogrammides nagu Euroopa Sotsiaalfond, raamprogrammid ja konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (CIP);

7.

nõuab, et uuritaks võimalust territoriaalsete paktide kaasabil saavutada Innovaatilise liidu põhieesmärgid ja rõhutab Innovaatilise liidu eest vastutavate osapoolte ja Regioonide Komitee tiheda koostöö tähtsust;

8.

rõhutab ökoinnovatsiooni otsustavat tähtsust ja toetab Euroopa Parlamendi üleskutset võtta vastu põhjalik ökoinnovatsiooni tegevuskava, kus esitatakse meetmed ökoinnovatsiooni sisseviimiseks väärtusahela kõigis etappides, kaasa arvatud algatuste planeerimine ja rahaliste vahendite suurendamine selles valdkonnas konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kaudu;

9.

kahetseb, et koos juhtalgatusega Innovaatiline liit ei esitatud ka väljapakutud meetmete eelarvemõju hinnangut;

10.

avaldab tunnustust teatisele regionaalpoliitika panuse kohta aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames [KOM(2010) 553] ja selle lisadokumentidele [SEK(2010) 1183], mis käsitlevad strateegilise juhtalgatuse Innovaatiline liit piirkondlikku mõõdet;

11.

on seisukohal, et 34 pakutud kohustuse osas tuleb Innovaatilise liidu tegevuse prioriteedid selgeks teha, et hõlbustada rakendamist, saavutada konkreetsed tulemused ja süstida sisse arusaam kiire tegutsemise vajadusest. Sellest tulenevalt soovitab a) ühtekuuluvus- ja innovatsioonipoliitika sünergiat; b) innovatsioonipartnerlust, tunnustades seejuures piirkondade rolli; c) teadmusbaasi ja arukat spetsialiseerumist; ja d) ideede turule viimist;

12.

juhib komisjoni tähelepanu eriti nende uuendajate ja üksikleiutajate olukorrale, kes ei ole tegevad kõrgharidussüsteemis, suurettevõtetes ning riigi- ja valitsusasutustes või -ettevõtetes. Edaspidise töö käigus tuleb koostada strateegiad, mis toetavad uuendajaid ja üksikleiutajaid ning annavad neile võimaluse kasutada ELi ühiseid rahastamisvahendeid samadel tingimustel;

13.

nõustub nõukogu ja Euroopa Parlamendiga, et vaja on suurendada sünergiat ELi teadusuuringute, innovatsiooni- ja ühtekuuluvuspoliitika vahel;

14.

nõuab haridus-, teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika ühtsuse tugevdamist, ühtlustamist ja vastastikust täiendavust, võttes arvesse piirkondlikku omapära;

15.

kordab, et struktuurifondide võimendava mõju täielikuks ärakasutamiseks tuleb piirkondadel ja liikmesriikidel hoolikalt jälgida, et kohalikud ja piirkondlikud strateegiaid, riiklikud reformikavad, riiklikud strateegilised võrdlusraamistikud ning rakenduskavad Euroopa ühtekuuluvuspoliitika arendamiseks oleksid omavahel kooskõlas (1); järgides Euroopa teadusuuringute ühist strateegilist raamistikku ja piirkondliku aruka spetsialiseerumise strateegiaid;

16.

meenutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on eriline roll uuendustegevuse toetamisel piirkondades, mistõttu saab Euroopa Regionaalarengu Fondi samuti kasutada äriinkubaatorite ja teadusparkide rahastamiseks (infrastruktuur ja ühendused). Klastrid pakuvad erilist huvi VKEdele, kelle jaoks need moodustavad keskkonna, mis soodustab VKEde sidemeid ülikoolide ja suurettevõtetega ning mis annab neile juurdepääsu rahvusvahelistele kaubandusvõrgustikele (2);

17.

leiab, et juhtalgatus Innovaatiline liit annab võimaluse parandada töö- ja kohustuste jaotust Euroopa tasandil ühelt poolt alus- ja rakendusuuringute toetamisel tipptaseme saavutamiseks ning teiselt poolt teadus- ja innovatsiooni edendamiseks detsentraliseeritud tasandil, et arendada sel moel piirkondlikke pädevusi ja saavutada vajalik ulatus. Tuleb tunnustada potentsiaali, mis on olemas kohalikul ja piirkondlikul tasandil tegutsevates asutustes, kes tegelevad teadustööga rahvusvaheliselt olulistes erialavaldkondades, ning teiselt poolt potentsiaali, mis põhineb praktikapõhise innovatsiooni tunnustamisel muu hulgas ettevõtetes. Nii saavutatakse piisavalt laiaulatuslik, juhtalgatuse eesmärke edendav mõju erinevatel piirkondlikel tasanditel.

18.

arvab, et katsumuseks saab innovatsiooni nende aspektide määramine, milleni saab jõuda integreeritud territoriaalarengu kavade kaudu;

19.

kordab oma vastuseisu sellise ühtse monotemaatilise innovatsioonifondi loomisele, kuhu lisaks praegu peamiselt struktuurifondide raames eraldatavatele vahenditele koondataks kõik innovatsiooni rahastamiseks mõeldud ELi rahastamisvahendid. Lisaks sellele, et vahendite sel viisil ümberpaigutamine võib tuua kaasa innovatsiooniks eraldatud vahendite üleüldise vähenemise, võib ohtu sattuda ka innovatsiooniprojektide integreerimine piirkonnale kohandatud arengustrateegiatesse;

20.

teeb ettepaneku rakendada ELi innovatsioonipoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika võimaliku eralduskriteeriumina seda, et viimane võiks toetada sellist innovatsiooni, mis on kõige tihedamini seotud laiema säästva majandusarenguga asjaomases piirkonnas, nt klastreid, vastandina neile innovatsioonipoliitika aspektidele, mida ei saa määratleda territoriaalselt ja mida tuleb toetada temaatiliste ELi rahastute kaudu, mis on avatud üleeuroopalistele pakkumiskutsetele, ning mitte ühtekuuluvusfondi kaudu, millest eraldatakse üldist toetust piirkondadele;

21.

tunnistab teadus- ja innovatsioonitegevuse suurt mitmekesisust Euroopas ja nõuab selliselt kujundatud poliitikat, mis tõhusalt toetab tippsaavutusi ja Euroopa piirkondade ühtekuuluvust; märgib, et innovatsioon kehtib ühtviisi nii uutmoodi töötamise ja teenuste osutamise kui ka uute toodete puhul; nõuab praeguse olukorra tähelepanelikumat läbivaatamist ja uurimist, kuidas veelgi tõhusam olla. Komitee rõhutab vajadust suurendada eelkõige kohaliku tasandi ja äärealade innovatsioonivõimalusi ja seda rohkem tunnustada, lihtsustades teadmistele ja teabevahetusele juurdepääsu paremate füüsiliste ja virtuaalsete struktuuride kaudu;

22.

märgib, et ühise strateegilise raamistiku osana võiks järgmiste teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamise programmide puhul nõuda veelgi suuremat sünergiat programmidega, mille eesmärk on piirkondliku võimekuse parandamine ning teadus- ja arendustegevuses osalemise lihtsustamine piirkondadele. Hoides kõrgel teadusuuringute ja innovatsiooni tipptaseme põhimõtet, saaks seda näiteks teha süsteemi abil, millega luuakse võimalused, et laiendada teadusuuringutes mahajäänud piirkondade pädevate partnerite osalemist projektides ja programmides, mida juhivad nende paremini tuntud, tipptasemel partnerid mentoriprogrammide või muude vahendite abil; märgib sellega seoses kohalike ja piirkondlike osalejate potentsiaali tippkeskustega seotud pädevuskeskuste edendamisel. Seoses sellega innustab komitee heade tavade näidete levitamist ja vahetamist;

23.

kordab valmisolekut tagada seitsmenda raamprogrammi [ja järgnevate programmide], struktuurifondide, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi, Euroopa Maaelu Arengu Fondi ning Euroopa Kalandusfondi kooskõlastatud kasutus, kuna see on väga oluline ELi konkurentsivõime ning ühtekuuluvus-, tööstus-, teadus-, kõrgharidus- ja innovatsioonipoliitika vastastikuse koosmõju jaoks riiklikul ja piirkondlikul tasandil (3);

24.

toetab menetluse lihtsustamise püüdeid, samuti ELi rahastamisvõimaluste kasutamise praktiliste suuniste avaldamist (4); väljendab erilist heameelt jätkuvate jõupingutuste üle selle nimel, et projektide erinevaid etappe rahastataks ka edaspidi järjepidevalt eri programmidest; pooldaks praktiliste suuniste kujunemist kõikehõlmavaks, samas kättesaadavaks teabe ja ressursside digiväravaks teadus- ja innovatsiooniprogrammide kohta;

25.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi ettepaneku luua universaalteenistus ehk üks (teenindus)keskus, kus VKEd, teadlased, ülikoolid, teaduskeskused, piirkonnad, ettevõtted jne saavad taotleda teadus- ja innovatsioonitegevuseks Euroopa, riiklikku, piirkondlikku või kohalikku rahastamist; rõhutab, et ELi tasandil esitatud ettepanekut tuleb ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil toetada;

26.

kiidab heaks kogu ahela tervikuna käsitlemist, alates teadusuuringutest kuni jaemüügini;

27.

rõhutab, et ettevõtluse ja uuendustegevuse programmid peaksid andma panuse ühtlustatud käsitlemisse, lisamata samas arvututele olemasolevatele vahenditele veel ühte; toonitab komitee seisukohta, mida väljendati hiljutises arvamuses teadusuuringute lihtsustamise kohta (5); eriti mis puutub vajadusse tugevdada uurimistegevuse rahastamise vahendeid lisaks teadusuuringutes mahajäänud piirkondade osalemise laiendatamisele; teadusuuringute suutlikkuse ja toetuste vastuvõtmise potentsiaali loomisesse ELi kõikidel territooriumidel ja; tagamisse, et uued vahendid tunnistatavad teaduse, tehnoloogia arengu ja turul levimise ühisjooni ja erinevusi;

28.

toetab katsepartnerlust täisväärtusliku eluperioodi pikendamise valdkonnas, jääb ootama edasisi partnerlusi ning kutsub üles kaasama Regioonide Komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi mõjutavate küsimuste lahendamisse; on arvamusel, et algatuse haldamine nõuab õnnestumiseks enam tähelepanu, kuna sellega on seotud palju organisatsioone ja teemavaldkondi;

29.

kutsub üles käivitama kiiremas korras Arukad Linnad/Arukad Piirkonnad innovatsioonipartnerlust, kuna selles valdkonnas on vältimatud kiired ja olulised arengumeetmed, et leida uusi ja eelarvamustevabasid lahendusi majanduskriisile ja kliimamuutustele reageerimiseks ning kohandada neid linnade tavadele. Eriti oluline on tugevdada teedrajavate ettevõtete ja institutsioonidega piirkondade koostööd ning eraldada neile vahendeid tulemuste tõhusaks edastamiseks ka teistele piirkondadele;

30.

kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke sidusrühmi ettevõtluse ja uuendustegevuse programmi väljatöötamisel, rakendamisel ja haldamisel; hoiatab aga, et see ei tohiks suurendada olemasolevat, juba sageli segadusse ajavat teabe- ja teenustepakkujate rohkust (nt ettevõtlusväravad, kontaktpunktid, teadmiste vahetamise algatused jne); hoiatab, et selguse puudumine võib märkimisväärselt raskendada ülikoolide, ettevõtjate ja vabatahtliku sektori arusaamist sellest, kuidas paremini edasi minna; märgib samuti, et lisastruktuuride loomine võib hoogustada niigi teravat võitlust piiratud ja üha kasinamate ressursside pärast;

31.

juhib tähelepanu piiriülese koostöö potentsiaalile, sh ELi siseinvesteeringutele ja välisinvesteeringutele, toetavate raamtingimuste tähtsusele ning asjaolule, et innovatsiooni globaalse olemuse tunnistamine annaks lisapanuse innovatsiooni piiriülesesse dimensiooni;

32.

rõhutab sellega seoses muu hulgas ETKRide ja territoriaalsete paktide võimalikku rolli;

33.

tõstab esile paljusid olemasolevaid kohaliku ja piirkondliku tasandi innovatsiooni ja teadmussiirde partnerlusi, mille taga seisavad sageli kohalik või piirkondlik omavalitsus, kohalikud akadeemilised ja äriringkonnad; märgib samuti kohalike ja piirkondlike ülikoolide koostöö tähtsust, nt jõudude ühendamisel teadustöös ja algatustes osalemisel;

34.

märgib, et partnerluse ja aruka spetsialiseerumise põhimõtete kandjatena võiks sellises partnerluses töötada välja ja vajaduse korral hallata struktuurifondide kaudu rahastatavaid piirkondlikke innovatsiooniprogramme – korraldusasutustele tuleb sätete muutmise abil luua edasivolitamise võimalus. Komitee rõhutab, et selliste uute lahendustega on võimalik märkimisväärselt kiirendada teadustulemuste üleminekut kohaliku ja piirkondliku tasandi käsutusse. Oluline on asjakohaselt kaasata asjaomased sidusrühmad nende programmide väljatöötamisse, rakendamise korraldamisse ja hindamisse, võttes võimalusel arvesse nende erivajadusi;

35.

kordab oma toetust saavutada 2020. aastaks konkurentsivõime ja uuendustegevuse eesmärgid ning tõdeb, et sellega seoses tuleb tagada hariduse ja koolituse järjepidev rahastamine, eelkõige just majandusliku ebakindluse ajal (6);

36.

toonitab, milline strateegiline tähtsus on Euroopa jaoks innovatsiooni kontseptsiooni lisamisel haridussüsteemi;

37.

meenutab, et jätkuva majanduskriisi tõttu on juba tuhanded töötajad Euroopa Liidu riikides kaotanud oma töökoha. Uute turgude tekkimine ja ettevõtete ümberpaigutamine madalate tootmiskuludega riikidesse suurendavad seda efekti veelgi. Kõigi ametioskuste taseme tõstmine ja nende ühitamine tööturu vajadustega on tingimata vajalik, (7) et innovatsioon ei tooks kaasa reaalset töökohtade kaotust;

38.

rõhutab siinkohal, et äri- ja tööhõive taristud tuleb viia vastavusse innovatsiooniga toodete, teenuste ja tarnete alal, et kohalikele kogukondadele tõuseks kohalikust innovatsioonist tulu;

39.

rõhutab rolli, mille ülikoolid peaksid võtma teadustöö tulemuste turule toomisel kõrghariduse, teadustegevuse ja ettevõtluse integreerimise kaudu; märgib sellega seoses toetava kohaliku ja piirkondliku tasandi keskkonna tähtsust partnerlusele ülikoolidega; toonitab, et teadustööd tuleb käsitleda võimalikult laias perspektiivis ja mitte üksnes toote arengu aspektist; lisaks rõhutab, et on vaja innustada teadustöötajaid seostama oma tööd tihedamini üldsusega, kaasata üldsust projektide kujundamisse ning eriti just tulemuste levitamisse;

40.

tuletab meelde, et aruka spetsialiseerumise määratlemine konkreetses valdkonnas ei sõltu üksnes piirkonna hinnangust oma nõrkustele ja tugevustele, vaid ka mõistmisest, millised on ohud ja võimalused teiste piirkondade ja mandrite jaoks, mis omakorda nõuab ulatuslikumat ülevaadet potentsiaalsete huvivaldkondade ülemaailmsest arengust. Komitee nendib samuti, et takistada ei tohiks võimalike spontaansete turupõhiste arengute teostumist mingis piirkonnas üksnes seetõttu, et need ei vasta antud piirkonna kindlaksmääratud prioriteetidele;

41.

hoiatab igasuguse püüde eest kasutada arukat spetsialiseerumist juba juhtpositsioonil olevatele piirkondadele või kohalikele omavalitsustele eelisõiguse andmisel, jättes teised piirkonnad toetuseta või pakkudes neile vaid vähest toetust. See oleks vastuolus ELi territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttega. Seepärast oleks vaja kaarti, kus on näidatud Euroopa piirkondade innovatsiooni tase, et seda saaks kasutada kõige mahajäänumatele piirkondadele konkreetsete toetusvahendite eraldamiseks sõltuvalt olemasolevatest selleotstarbelistest ressurssidest, millega aidataks neid arengus järele kõige innovaatilisematele piirkondadele. Üks võimalus suurendada eri piirkondade koostööd on luua tavad, mille abil vähem arenenud piirkonnad saavad näiteks struktuurifondide toel juurdepääsu vajalikele teadmistele ja rakendusviisidele Euroopa eri paigust;

42.

tunnistab teadustöö infrastruktuuride võtmerolli teadmuspõhistes innovatsioonisüsteemides; toetab seoses sellega uusi piirkondlikke partnerlusrajatisi (8) ja teadustöö infrastruktuuride partnerlust ning kinnitab nende võimet anda panus Euroopa teadusruumi tasakaalustatumasse arengusse, kaasates väiksemaid või vähem kogenud riike ja piirkondi konkurentsivõimelistesse teadusuuringutesse ja innovatsiooni;

43.

tuletab meelde, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhineva virtuaalse infrastruktuuri edasisel arengul on määrav tähtsus kogu Euroopa seisukohalt ja eriti suhtluse hõlbustamisel geograafiliselt hajutatud ning eriti kaugete alade, nagu saarte ja äärepoolseimate piirkondade vahel;

44.

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist aruka spetsialiseerumise platvormi;

45.

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist struktuurifondidest kaasrahastatud rakenduskavade läbivaatamisse; samuti nõuab, et riiklikes reformikavades võetaks piisavalt arvesse kohalikke ja piirkondlikke huve;

46.

toetab Euroopa Komisjoni kavatsust viia rakenduskavad vastavusse Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteetidega ning kutsub üles piirama prioriteetide arvu ja keskenduma praktilisele rakendamisele, võttes arvesse piirkondlikku olukorda;

47.

püüeldes pikemas perspektiivis ühe rahvusvaheliselt sobiva näitaja loomise poole edusammude mõõtmiseks, toetab komitee; ühtse tervikliku näitajate süsteemi väljatöötamist (Euroopa Parlamendi üleskutse kohaselt), hõlmates ideaalis avalikule haldusele ja avalikele teenustele suunatud Innobaromeetri kasutamist. Komitee rõhutab, et sellised näitajad peaksid olema võimalikult lihtsad ning neis ei tohiks arvestamata jätta Euroopa piirkondade tohutut mitmekesisust. Komitee soovib enda kursis hoidmist arengutega ja võimalusel ka kaasamist sellise süsteemi väljatöötamisse;

48.

tunnistab tehnoloogilise, sotsiaalse ja avaliku sektori innovatsiooni tasakaalustamise tähtusust. Eriti oluline on edendada ühiskondlikku innovatsiooni, mille puhul saavutatakse soovitavaid tegevuslikke ja struktuurilisi muutusi innovatsioonitegevuse eri alavaldkondade nt tehnoloogia, kunsti ja disaini, kultuuri ja pärandi ning teenuste arendamise ühendamisega kasutajate oma tegevustega;

49.

avaldab tunnustust kultuuri- ja loomemajanduse mainimisele teatises, kuna neil on võimalik roll loovuse sidumisel innovatsiooniga; rõhutab seoses innovatsiooni soodustamise ja edendamisega, et on tähtis loovalt mõtelda, kuidas üksteisest varem kaugele jäävaid distsipliine lähendada, eesmärgiga idandada uusi ideid;

50.

rõhutab, et innovatsiooni keerukus ja süsteemsus kasvab jätkuvalt. Innovatsiooni abil, mis põhineb lisaks teadusuuringutele järjest enam ka nõudlusel ja võimalustel, lahendatakse reaalse maailma probleeme ja vastatakse olulistele ühiskondlikele väljakutsetele. Innovaatilise liidu juhtalgatuse rakendamisel tuleks innustada poliitikakujundajaid ja teadlasi aktiivselt arendama uusi avatud innovatsiooni käsitusi, mis loob kõigi sidusrühmade seisukohalt tõeliselt kasulikke olukordi ja milles kasutatakse olemasolevaid ressursse nende päritolust sõltumata;

51.

tunnistab riigihangete tohutut ostujõudu, mis ulatub 17 protsendini 27-liikmelise ELi SKPst, ning mõistab riigihangete otsustavat rolli innovatsioonimootori ja (sotsiaalsete, keskkondlike jne) standardite tõusu ilmse vedajana;

52.

toetab ettevõtete ja valitsuste aktiivset kaasamist innovatsiooni toetuskavadesse; manitseb samas ettevaatusele võimaliku mõju eest kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kui üksnes avalik sektor võtab endale olulise tarbija rolli ja riskid katsetamata toodete ja teenuste osas;

53.

toetab algatusi, mille eesmärk on vahetada parimaid tavasid innovaatiliste hankekavade kohta;

54.

väljendab aga muret, millist mõju võib kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele avaldada nõue, et liikmesriigid ja piirkonnad peavad eraldama sihtotstarbelised eelarverahad turustamiseelsete hangete ning innovaatiliste toodete ja teenuste riigihangete tarbeks. Huvitatud piirkondi tuleb julgustada ellu viima katseprojekte muu hulgas rahastamise ja piisavalt paindlike eeskirjade abil;

55.

nõuab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tihedat kaasamist innovaatiliste avalike teenuste ja riigihangete uurimise, näitlikustamise ja rahastamisega seotud õigusraamistiku ja programmide ettevalmistamisse;

56.

usub, et Innovaatilisele liidule territoriaalse mõõtme andmiseks oleks asjakohane teha vahet kõrgetasemeliste innovatsiooniprogrammide ja tipptasemeprogrammide (mida nende olemusest tulenevalt peab toetama temaatiliste innovatsiooniprogrammide kaudu) ning praktilisema, turuleviimiseks valmis oleva innovatsiooni vahel, mida saaks toetada kohaliku ja piirkondliku tasandi innovatsioonipartnerluses erasektoriga; soovitab teha algust „turuleviimiseks valmis innovatsiooniga”, mis tõenäoliselt annavad kiireid tulemusi ja otselepinguid kohaliku tasandi toimijatega;

57.

tuletab meelde, et ELi riigihankedirektiivid juba annavad hangetega tegelevatele ametnikele võimaluse juhinduda valikukriteeriumidest, mis soodustavad innovaatiliste toodete ja teenuste ostmist, ning viimastel aastatel on komisjon esitanud mitmeid juhiseid selles valdkonnas, sh turustamiseelsete hangetega seoses;

58.

märgib, et Euroopa Komisjon on mures innovaatiliste hangete valikukriteeriumide kasutamisel esinevate tõsiste takistuste pärast ning innustab levitama innovatsioonisõbralikke riigihanke tavasid;

59.

hoiatab siiski, et ELi hanke-eeskirjad on sageli vastuolulised ja suurendavad riiklike programmide bürokraatiat – sageli ületavad nad aluslepingutega antud volitusi ja rikuvad subsidiaarsuse põhimõtet –, kehtestades sisepoliitikale hankekriteeriume, mis seotakse sageli õigusaktidega, millega neil tundub puuduvat seos, või on need kriteeriumid esitanud komisjoni eri talitused;

60.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üleskutset, et kõigis Euroopa Komisjoni talitustes valitseks kõigi ELi hanke-eeskirjade osas õiguskindlus, etteaimatavus, järjekindlus ja ühtne määratlus. See tingimus peaks olema täidetud mis tahes riigihanke ettepaneku puhul, mis puudutab Innovaatilist liitu;

61.

rõhutab vajadust lihtsustada selliste rahastamisprogrammide kättesaadavust VKEde jaoks, mis võiksid nende osalusest majanduselus kasu saada, võttes arvesse praeguste programmide keerukust ja eeskirjade lahknevust, mis sageli välistavad VKEde osaluse, kuna neil puudub soov ja aeg, et püüda mõista asjaomaste programmide pakutavaid võimalusi. Komitee avaldab tugevat toetust VKEde olulisele rollile innovatsiooni edendajana;

62.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua ühine strateegiline raamistik kõigile piirkondliku mõõtmega ELi fondidele (Ühtekuuluvusfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond, Euroopa Kalandusfond), nõudes sidusust uue kavandatud innovatsiooni ühise strateegilise raamistikuga;

63.

avaldab tugevat toetust, et ühine strateegiline raamistik hõlmaks ka sünergiat temaatiliste ELi fondidega, millel on territoriaalne element, näiteks maapiirkondade jätkusuutlik areng lairibaühenduse tagamise abil, TEN-T transpordifond, teadustegevus ja uued kohalikud teemaalgatused (nt arukad linnad);

64.

tuletab meelde, et riigiabi eeskirjad on sageli väga keerulised, ja nõuab, et 2011. aastal kavas olev läbivaatamine annaks selguse, milliseid innovatsioonivorme on võimalik asjakohaselt toetada; märgib, et selline selgus võib luua võimaluse toetada konkreetse piirkonna innovaatilisi ettevõtteid;

65.

toetab praktikas tegutsejate üleskutset lihtsustada ELi innovatsiooniprogrammi haldusmenetlust, suurendades näiteks avatud pakkumiste arvu ja määrates kindlaks pakkumiskutse avaldamise kuupäeva, kuna praktikud on kindlad, et sellised meetmed suurendaksid rahastamise taotlejate jaoks etteaimatavust ja vähendaksid nende halduskulusid; toonitab sellega seoses halduse prognoositavuse tähtsust;

66.

nõuab paremat tasakaalu ELi programmide riski ja kontrolli vahel, sest sageli on tegu ülekontrollimisega; nõuab proportsionaalset auditi- ja aruandemehhanismi, näiteks neile organitele, kelle usaldusväärsete haldus- ja aruandetavade kohta on kinnitatud andmeid; nõuab teaduslikel ja tehnilistel aspektidel või teaduslikel ja uuenduslikel aspektidel põhinevat rahastamist, mille puhul asetatakse rõhk teaduslikele ja tehnilistele kvaliteedikriteeriumidele, (9) mitte keskendumist kulude korrapärasele kasutamisele, mis on enamiku ELi programmide puhul sageli siiani aluseks.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/26

—

kordab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on otsustav roll Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel;

—

rõhutab, et peamist tähelepanu vajab hoonete energiatõhusus;

—

usub, et investeeringute suunamiseks on vaja suuremat läbipaistvust. Avalikkusele peaks olema kättesaadav statistika nii energia kasutamise ja tootmise kui ka heitkoguste kohta;

—

teeb ettepaneku, et 2014.–2020. aasta struktuurifondides peaks vähemalt üks eriline prioriteetne jaotus olema pühendatud energia säästvale kasutamisele ja tootmisele, omistades sellele eesmärgile väärilise tähelepanu ja tähtsuse;

—

nõuab, et ühtekuuluvuspoliitikasse lisataks spetsiaalne linnamõõde, mis toetaks kohalike säästva energia tegevuskavade väljatöötamist, kaugkütte parendamist ja laiendamist, soojuse ja elektri koostootmist, energiatootmist ja taastuvate energiaallikate kasutamist, tänavavalgustust, ühistransporti ja keskkonnahoidlikke liiklusviise, hoonete energiatõhusust jne, ning paneks aluse kohalike ametiasutuste tugiteenustele, nt kohalikud ja piirkondlikud energiaagentuurid;

—

kordab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks keskenduma inimressursside suutlikkuse suurendamisele kohalikul tasandil, sest sel on otsustav tähtsus energiasäästlike linnade tuleviku ja kohaliku majanduse toetamise seisukohalt;

—

avaldab toetust tõhusamatele rahastamismehhanismidele, mis võivad soodustada avaliku ja erasektori partnerlust. See võiks tähendada nt madala intressimääraga või intressivabu laene, pangagarantiisid, kohalikke käibefonde ja muid uuenduslikke finantskorralduse vahendeid, mida tuleks täiendavuse põhimõtte alusel kombineerida struktuurifondidest kohalikule ja piirkondlikule tasandile eraldatud vahenditega.

Raportöör

Pearaportöör: Ilmar REEPALU (SE/PES), Malmö linnavolikogu liige

Viitedokument

Euroopa Komisjoni 14. veebruari 2011. aasta kiri

1.

tajub täie teravusega, et kliimamuutused on suur globaalne väljakutse, mille kohalik ja piirkondlik mõju on väga erinev. Kliimamuutuste probleemi lahendamisel on vaja keskenduda nii kohalikele kui ka piirkondlikele oludele ja võimalustele, pakkudes arukaid kohalikke ja piirkondlikke lahendusi. Kliimamuutustega seonduv väljakutse on liiga ulatuslik, et liikmesriigid suudaksid sellega ise toime tulla, seetõttu võib Euroopa Liit siinkohal anda lisaväärtust;

2.

rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia seisukohalt on tööhõive, innovatsiooni, hariduse, sotsiaalse kaasatuse ja kliima/energia eesmärgid omavahel tihedalt seotud ning on kõik olulised elemendid sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse üldise eesmärgi saavutamiseks. Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise põhimeetmed rajanevad arukal, jätkusuutlikul ja kaasaval majanduskasvul;

3.

toonitab, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 („Meie elukindlustus, meie looduskapital”) on sobiv täiendus kliimamuutustega võitlemisele, sest selles on kavandatud säästvuse ja kliimamuutustega kohanemise seisukohast hädavajalikud meetmed;

4.

kordab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on otsustav roll Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel ning edukal liikumisel vähese CO2-heitega majanduse poole, aidates kärpida energiatarbimist, detsentraliseerida energiavarustust, suurendada taastuvenergia kasutamist, tagada ökosüsteemide vastupanu kliimamuutustele ning CO2 sidujate säilitamine ja nende hulga suurendamine;

5.

märgib, et ettearvamatu kliima ohustab rahvatervist, infrastruktuuri, põllumajandust, bioloogilist mitmekesisust, vee ja toiduga kindlustatust ja majanduse arengut ning sellega tuleb meie linnades ja maapiirkondades tegeleda parema kavandamise, paremate tavade ja tehnoloogiate abil;

6.

on veendunud, et kliimameetmetel võib olla positiivne mõju majanduse arengule, keskkonnahoidlike töökohtade loomisele, vastupanuvõimele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja elukvaliteedile, mis põhineb arukal majanduskasvul. Seepärast oleks vaja tuvastada võimalik kliimamuutustest tulenev kasu ja asjaomased sektorid, kus võiks avaneda võimalusi majanduse arenguks;

7.

usub, et kliimamuutustega seotud kohalikud hanked ja investeeringud edendavad õiglast, kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu. Majandusarengu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonnaalase rahastamise integreerimine võib edendada üleminekut vähese CO2-heitega majandusele;

8.

usub, et ELi investeeringud arukasse kohalikku spetsialiseerumisse aitaksid piirkondadel leida uuenduslikke lahendusi kohalike oludega toimetulekuks ja võimalusi vähese CO2-heitega majanduse arendamiseks;

9.

on veendunud, et investeeringud säästvate linnade ja piirkondade loomisse Euroopas tugevdaksid Euroopa ettevõtete positsiooni kasvaval maailmaturul;

10.

peab vajalikuks kaasata ettevõtlusringkonnad säästva majanduse arendamisse, tuues poliitikameetmete ja strateegiate abil äritegevusse ka sotsiaal- ja keskkonnaaspekti, ning muuta nad vastutustundlikuks nende tegevuste mõju eest;

11.

rõhutab, et kliimasõbralikud meetmed nõuavad pikaajalist märkimisväärset rahastamist. Üleminek vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele nõuab, et investeeringute keskmes oleks energiatõhusus, hooned, taastuvenergia, puhas transport ja muud ressursside paremat kasutamist tagavad arukad süsteemilahendused. Nii ELi linnadele kui ka maapiirkondadele on vaja anda kohest toetust, et tõhustada kohalikke ja piirkondlikke jõupingutusi kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks. Komitee märgib, et komisjoni hinnangul oleks ELil vähese CO2-heitega majandusele üleminekuks vaja järgmise 40 aasta jooksul investeerida täiendavalt 270 miljardit eurot ehk keskmiselt 1,5 % ELi SKPst aastas ning lisaks võimaldaks kliimameetmete tõhustamine luua 2020. aastaks 1,5 miljonit uut töökohta;

12.

kutsub üles märkimisväärselt tugevdama linnapeade pakti algatust, millele tuleks tagada sobivad vahendid, et toetada linnu ja piirkondi kliimameetmete kavade elluviimise ettevalmistamisel ning koostada koostöös rahvusvaheliste partneritega, nagu USA linnapeade konverents, ühised standardid CO2-jalajälje jaoks;

13.

kordab sellega seoses, et toetuskavad peaksid olema kättesaadavad kõigile taastuvenergia tootjatele, sõltumata nende suurusest, kuna kohaliku ja piirkondliku tasandi detsentraliseeritud energiatootmise võimaluste kasutamine on ELi 20-20-20-eesmärkide saavutamiseks vältimatu;

14.

rõhutab, et kohaliku ja piirkondliku tasandi kliimamuutuste leevendamiseks vajab peamist tähelepanu hoonete energiatõhusus, kuna ehitussektor (st elamud ja ärihooned) on ligikaudu 40 % ga ELi kogu energia lõpptarbimisest ELi suurim energiatarbija ja CO2-heite tootja;

15.

rõhutab, et tõhususe suurendamiseks, heitkoguste vähendamiseks ja õhukvaliteedi parandamiseks tuleb innukamalt tegeleda säästvate transpordisüsteemide, inimeste transpordiharjumuste ja puhastel kütustel sõitvate sõidukitega. Komitee toonitab keskkonnahoidliku suunitlusega kohaliku ühistranspordi tähtsust linnastupiirkondades ja nõuab struktuurifondide kaudu investeerimist puhtasse ühistransporti ja hoogsamat CO2-heite vähendamist;

16.

juhib tähelepanu sellele, et oluline on edendada CO2 sidujate arendamist ja parandamist – need aitavad vähendada CO2 sisaldust õhus, eriti kõige väärtuslikumate maa- ja/või loodusvaradega piirkondades;

17.

rõhutab, et EL peab täitma oma rahvusvahelised kohustused kliimamuutustevastase võitluse rahastamisel; jagab seisukohta, et rahvusvaheliselt CO2-turult saadud rahalised vahendid peaksid olema nende vahendite hulgas, mida kasutatakse ka arenguriikide projektide toetamiseks;

18.

peab tingimata vajalikuks muuta inimesed teadlikuks loodusvarade praeguse kasutamise viiside mittesäästvusest;

19.

peab vajalikuks parandada teadlaste ja poliitikute vahelist teadmiste vahetust, et parandada otsuste langetamist, tuginedes teaduslikele tõenditele;

20.

usub, et subsidiaarsuse põhimõte, partnerluse põhimõte ja mitmetasandiline valitsemine on struktuurifondide eduka rakendamise peamised eeldused ning kordab, et just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid osalema ELi fondide ühisest strateegilisest raamistikust juhinduvate partnerluslepingute väljatöötamisel, nende üle peetavatel läbirääkimistel ja nende rakendamisel. Seda tuleks käsitleda kui ELi olulist ja unikaalset võimalust tagada kulutuste suurem sidusus kõigis poliitikavaldkondades ja kõigil valitsustasandeil;

21.

kordab oma vastuseisu sellise ainult kliimamuutustele suunatud ühtse fondi loomisele, mis praegu peamiselt struktuurifondide vahenditele toetudes koondaks kõik kliimamuutustevastase võitluse rahastamiseks mõeldud ELi rahastamisvahendid. Lisaks sellele, et vahendite sel viisil ümberpaigutamine võib kokkuvõttes tuua kaasa kliimamuutustevastase võitlusele ette nähtud vahendite vähenemise, võib sattuda ohtu ka kliimameetmete projektide kaasamine piirkondlikesse arengustrateegiatesse;

22.

teeb ettepaneku vaadelda kohaliku ja piirkondliku tasandi kliimameetmeid rahvusvahelise, Euroopa ja liikmesriikide poliitika täiendusena, toetudes samas sarnaste ohtude ja võimalustega silmitsi seisvate piirkondade vahelisele kogemuste vahetamisele ja koostööle;

23.

usub, et mitmetasandilise valitsemise käsitust tuleks edasi arendada, kuna kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine saab olla edukas ainult siis, kui sellesse on kaasatud kõik valitsustasandid. Sellega seoses on komitee kutsunud Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles kohaldama subsidiaarsuse põhimõtet;

24.

rõhutab seepärast, et ELis tuleb vältida haldustõkkeid kõigil tasandeil. Selleks on vaja kooskõlastada kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste ning Euroopa Komisjoni tegevust;

25.

kordab, et piirkondade ja ettevõtete vahelisi valdkondlikke või valdkonnaüleseid energia- ja kliimakaitseliite tuleb tiivustada toetama innovatsiooni ja kiiret üleminekut vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele. Niisuguse avaliku ja erasektori partnerluse kindel eesmärk peaks olema vähese CO2-heitega tehnoloogiate väljatöötamine ja rakendamine, CO2 sidujate arendamine ja parandamine, kliimamuutustega kohanemise meetmete võtmine ning sellest tulenevalt tuleks tagada sihttoetuse eraldamine struktuurifondidest;

26.

usub, et investeeringute suunamiseks on vaja suuremat läbipaistvust. Avalikkusele peaks olema kättesaadav statistika nii energia kasutamise ja tootmise kui ka heitkoguste ning eriti just andmed kliima füüsiliste näitajate muutuste kohta. Tuleks tagada kliimamuutustega seotud kulude jälgimine ELi eelarves, et EL saaks selgelt öelda, kui paljud kulutustest on seotud kliimameetmetega;

27.

on seisukohal, et kliimamuutused, eeskätt nendega kohanemine ja nende mõjude leevendamine, ning energiapoliitika tuleks seada ELi eelarve oluliste prioriteetide hulka;

28.

rõhutab, et ELi eelarve peaks toetama mitmetasandilise valitsemise põhimõtet ja kõik ELi meetmed peaksid põhinema horisontaalsel käsitlusel, kombineerides kliimamuutustega võitlemise ja nendega kohanemise meetmeid ja määratledes selgelt nii poliitilise kui ka finantsrolli ja -vastutuse jagunemise kohaliku, riikliku ja ELi valitsemistasandite vahel, samuti eri poliitikameetmete vahel, et vältida lõhesid, ebajärjekindlust ja poliitilise vastutuse dubleerimist;

29.

märgib, et ELi õigusaktid ja ELi kulutuste tingimuslikkus on keskse tähtsusega elemendid Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel, arvestades et kliimameetmed tuleb integreerida kõikidesse asjaomastesse kuluvaldkondadesse, sh struktuurifondidesse ning põllumajanduse, maaelu arengu, teadusuuringute ja innovatsiooni ning väliskoostöö rahastamisvahenditesse. Integreerimine tähendab siinkohal praeguste poliitikameetmete prioriteetide ümbervaatamist jätkusuutlikkuse edendamiseks, arvestades et sama meetmega saab ja tuleks taotleda korraga erinevate eesmärkide saavutamist;

30.

märgib, et piiratud eelarvevahendite tõhusat eraldamist ja nende mõjusust saab parimal viisil tagada, kui kliimameetmed ja energiatõhusus lisatakse läbiva prioriteedina struktuurifondide, ühise põllumajanduspoliitika ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammidesse (tulevane 8. raamprogramm). Lisaks peaks tulevane keskkonna ja kliimameetmete rahastamisvahend Life+ täiendama kõnealust integreerimist, pakkudes kliimameetmete rahastamiseks rohkem vahendeid ning katsetades uusi lähenemisviise kliimamuutustega kohanemiseks ja nende leevendamiseks;

31.

toetab kümneaastast eelarveperioodi, mis muudaks rahastamise kavandamise märksa stabiilsemaks ja prognoositavamaks ning aitaks sihikindlamalt eesmärgile keskenduda;

32.

väljendab kahetsust, et „Energiastrateegias aastateks 2011–2020” puuduvad täiendavad konkreetsed kohustused säästvasse energiasse tehtavate kohalike ja piirkondlike investeeringute rahastamise osas, ehkki komisjon on rõhutanud kohalike ja piirkondlike omavalitsust rolli;

33.

teeb ettepaneku, et 2014.–2020. aasta struktuurifondides peaks vähemalt üks eriline prioriteetne jaotus olema pühendatud energia säästvale kasutamisele ja tootmisele, omistades sellele eesmärgile väärilise tähelepanu ja tähtsuse;

34.

märgib, et säästva linna mõiste muutub, hõlmates kohalikke energiatootmise rajatisi, elektripõhise liikumise kasvu, arukate võrkude ja muude ressursside paremat kasutamist tagavate süsteemilahenduste kasutamist. Komitee nõuab, et ühtekuuluvuspoliitikasse lisataks spetsiaalne linnamõõde, mis toetaks kohalike säästva energia tegevuskavade väljatöötamist, kaugkütte parendamist ja laiendamist, soojuse ja elektri koostootmist, energiatootmist ja taastuvate energiaallikate kasutamist, tänavavalgustust, ühistransporti ja keskkonnahoidlikke liiklusviise, hoonete energiatõhusust jne, ning paneks aluse kohalike ametiasutuste tugiteenustele, nt kohalikud ja piirkondlikud energiaagentuurid;

35.

meenutab Euroopa Komisjoni kavatsust edendada kohalikke energialahendusi ja jätkata „arukate linnade” (st arukad mõõtmisseadmed ja arukad võrgud) algatusprojekti arendamist, et toetada puhtaid investeeringuid, mille eesmärk on parandada energiatõhusust. Komitee kutsub komisjoni üles 2014.–2020. aasta struktuurifondide kontekstis seda head kavatsust ka kajastama;

36.

nõuab regionaalarengu/ühtekuuluvuspoliitika kaudu kodumajapidamiste energiatõhususe parandamiseks tehtavate eraldiste suurendamist vähemalt 5 %, mis vastaks Euroopa Regionaalarengu Fondi raames kogu ELis keskmiselt vähemalt 15 %-le;

37.

rõhutab struktuurifondide võtmerolli, et toetada teadmiste arendamist, uuenduslikke lahendusi ja üldist teadlikkust väljakutsetest ja võimalustest, mis tulenevad vajadusest võidelda kliimamuutuste vastu, neid leevendada ja nendega kohaneda;

38.

peab oluliseks edendada kaasavat lähenemisviisi ja teadmiste platvorme, mis hõlmaksid kõiki kliimamuutuste küsimusega seotud sektoreid, nii et uurimisvajadused tuvastataks poliitikast lähtuvalt;

39.

kutsub eelarvepädevaid institutsioone üles tagama piisava rahastamise, suurendama kulutusi teadusuuringutele ja innovatsioonile seoses kliimamuutuste mõju, CO2 heitkoguste vähendamise ja kliimamuutustega kohanemisega, eriti mis puudutab energiat ja energiatehnoloogia strateegilise kava rakendamist mitte ainult ELi ja liikmesriikide tasandil, vaid ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil, edendades sh klastreid ja uuenduslikke VKEsid;

40.

rõhutab, et oluline on toetada säästvate tehnoloogiate integreerimist ja uuendustegevuse rahastamist uute arukate tehnoloogiate valdkonnas, kaasates kliimamuutuste küsimused ja meetmed kõigisse ELi kavadesse ja strateegiatesse;

41.

rõhutab, kuivõrd tähtis on levitada arukaid lahendusi ja tippuuendusi, nt näidisprojekte, et muuta suhtumist, tugevdada säästvat majanduskasvu ja toetada Euroopa 2020. aasta strateegiat;

42.

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfondi saab kasutada säästva tegevuse edendamiseks olemasolevatel elualadel ja uute oskuste arendamiseks keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate ja teenuste valdkonnas, kuna fond on vahend, mis aitab töötajatel ja ettevõtetel kohaneda uue majandusliku reaalsusega;

43.

kordab sellest tulenevalt, et Euroopa Sotsiaalfond peaks keskenduma inimressursside suutlikkuse suurendamisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sest sel on otsustav tähtsus energiasäästlike linnade ja piirkondade tuleviku seisukohalt, kuna seal on võimalik rakendada tõhusaid kliimamuutustega kohanemise ja/või nende leevendamise meetmeid ning see toetab kohalikku majandust;

44.

rõhutab, et tähtis on tervikliku käsitluse alusel toetada linnade ja maapiirkondade koostoimet ja arengut nt energiatõhususe, keskkonnahoidliku ühistranspordi, keskkonnateenuste säilitamise, veemajanduse ning atraktiivsuse suurendamise vallas;

45.

usub, et ühine põllumajanduspoliitika peaks põllumajandustootjatele ja maahaldajatele hüvitama avalike hüvede pakkumise, nt taastuvenergia tootmine, CO2 sidumise võime poolest oluliste piirkondade kaitse, kasvuhoonegaasiheite vähendamine ja kliimamuutustega kohanemine;

46.

usub, et ühise põllumajanduspoliitika tingimuslikkuse ja keskkonnasõbralikkuse suurendamisele tuleks rohkem tähelepanu pöörata (ÜPP I ja II sammas);

47.

toonitab, et maaelu arengu fond (ÜPP II sammas) on jätkuvalt väga tähtis, aidates põllumajandustootjatel viia läbi uuendusi ja toetades maapiirkondade majanduse mitmekesistamist. Seepärast peaks fondi praegust rolli laiendama kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ning muude olulise tähtsusega ressursiprobleemide lahendamisele, nt veemajandus, bioloogiline mitmekesisus ja mullaharimine;

48.

kordab, et on väljendanud heameelt määruse (EÜ) nr 663/2009 II peatüki kohaselt ette nähtud kasutamata assigneeringute ümberjaotamise üle, mis antakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käsutusse säästva energia projektide rahastamiseks, ning rõhutab, et seda uut Euroopa energiatõhususe rahastamisvahendit tuleks käsitleda olulise eeskujuna, mida peaks edaspidi järgima;

49.

kordab, et valitseb tihe seos „majanduse elavdamise kavade ja energiatõhususse ja taastuvenergiasse investeerimise vahel praeguse […]kriisi taustal”;

50.

rõhutab, et vähese CO2-heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelise majanduse arendamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil parandab Euroopa üldist konkurentsivõimet keskkonnasõbraliku majanduse valdkonnas ning seda peaks olema võimalik kaasrahastada Euroopa Investeerimispanga emiteeritud projektivõlakirjade abil;

51.

avaldab toetust tõhusamatele rahastamismehhanismidele, mis võivad soodustada avaliku ja erasektori partnerlust. See võiks tähendada nt madala intressimääraga või intressivabu laene, pangagarantiisid, kohalikke käibefonde ja muid uuenduslikke finantskorralduse vahendeid, mida tuleks täiendavuse põhimõtte alusel kombineerida struktuurifondidest kohalikule ja piirkondlikule tasandile eraldatud vahenditega;

52.

toetab mõtet, et kättesaadavaks tuleks teha uued rahastamisvahendid, eraldades heitkogustega kauplemise süsteemi tuludest vähemalt kolmandiku kohalikule ja piirkondlikule tasandile. Tulude jaotamise täpne skeem tuleb kindlaks määrata igas liikmesriigis riigi kliimastrateegia raames, et võtta asjakohaselt arvesse liikmesriigiti väga erinevat vastutuse jagunemist kliimamuutuste leevendamise valdkonnas. Komitee kutsub üles kasutama kõikjal Euroopas üha rohkem süsinikdioksiidi maksu ning seejuures eraldama kohalikule ja piirkondlikule tasandile uued rahastamisvahendid, toetudes eelpool nimetatud raamistikule. Arvestades, et praegused CO2-turud ei teeni linnu ja piirkondi piisavalt, toetab komitee jõuliselt OECD üleskutset, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused looksid oma kasvuhoonegaaside vähendamise projektid, mida rahastataks heitkogustega kauplemise süsteemist.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/31

—

rõhutab vähemuskeelte ja keelelise mitmekesisuse positiivset mõju Euroopas nii sotsiaalsele ühtekuuluvusele üldiselt kui ka üksikisikutele ja eelkõige kogukondadele, mis aitab muu hulgas innustada loovust ja uuendustegevust igasuguse kulutuuripärandi väärtustamisel ning toob seega kasu ka majandusarengule;

—

rõhutab, et Euroopas ollakse sellest küsimusest üha enam teadlikud, mida näitab ka ELi õiguse areng, eelkõige Lissaboni leping, millega lisati kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamine olulise nõudena Euroopa kultuuripärandi kaitse- ja arenguraamistikku, ning põhiõiguste harta, millega keelatakse igasugune diskrimineerimine keele- või rahvusvähemusse kuulumise tõttu;

—

rõhutab enda olulist rolli, kuna Regioonide Komitee on assamblee, kus saab kõikide ajalooliselt väljakujunenud keeleliste vähemuste huvides koguda ja levitada häid tavasid vähemuskeelte ning üldisemalt kõikide keelevähemuste kultuuri kui Euroopa kultuurilise mitmekesisuse väljenduse kaitseks ja väärtustamiseks;

—

väljendab lõpetuseks soovi, et komisjon ja nõukogu võtaksid rohkem teadmiseks vajadust kujundada keeleliste vähemuste jaoks spetsiaalne poliitika, mis oleks kohaselt rahastatud ja toetuks kindlale õiguslikule alusele.

Raportöör

Luciano CAVERI (IT/ALDE) Valle d’Aosta autonoomse maakonna volikogu liige

1.

soovib eelkõige meelde tuletada, et Euroopa Liidus on palju ajalooliselt väljakujunenud keelelisi ja rahvusvähemusi (keda võib samuti määratleda kui põlis- või traditsioonilisi rahvaid), kes räägivad oma asukohariigi keelest erinevat keelt;

2.

tuletab samuti meelde, et kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kohaliku kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse kaitsmisel ja edendamisel subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes väga oluline roll, sealhulgas igat liiki ja iga tasandi hariduse, kultuuri ja meedia ning piirkondliku arengu valdkonnas;

3.

rõhutab vähemuskeelte ja keelelise mitmekesisuse positiivset mõju Euroopas nii sotsiaal- ja kultuurivaldkonnale üldiselt kui ka üksikisikutele ja eelkõige kogukondadele, mis aitab muu hulgas innustada loovust ja uuendustegevust igasuguse kulutuuripärandi väärtustamisel ning toob seega kasu ka majandusarengule;

4.

märgib, et viimastel kümnenditel on loodud järjest rohkem õiguslikke vahendeid vähemuskeelte kaitsmiseks ja arendamiseks rahvusvahelises õiguses, nt ÜRO 1992. aasta deklaratsioon rahvuslikesse või etnilistesse, usulistesse ja keelelistesse vähemustesse kuuluvate isikute õiguste kohta ning arvukad läbi aegade vastu võetud UNESCO deklaratsioonid, konventsioonid ja soovitused, millest kõige hiljutisem on 2005. aasta konventsioon kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise kohta;

5.

peab kiiduväärseks eelkõige Euroopa Nõukogu tegevust, mis on keelepoliitika valdkonnas alati olnud aktiivne, ning eriti olulist 1992. aastal vastu võetud Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte hartat ja 1995. aastal sõlmitud rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni;

6.

märgib lisaks sellele, et Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi 18. märtsi 2010. aasta resolutsioonis (301/2010) „Vähemuskeelte panus piirkondlikku arengusse” kajastatakse nende keelte positiivset panust piirkondlikku arengusse;

7.

rõhutab, et Euroopas ollakse sellest küsimusest üha enam teadlikud, mida näitab ka ELi õiguse areng, eelkõige Lissaboni leping, millega lisati kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse austamine olulise nõudena Euroopa kultuuripärandi kaitse- ja arenguraamistikku, ning põhiõiguste harta, millega keelatakse igasugune diskrimineerimine keele- või rahvusvähemusse kuulumise tõttu;

8.

märgib, et juba enne eelkirjeldatud õiguslikku alust tugevdava kaitsesüsteemi kujunemist olid ELi institutsioonid tunnustanud kehtinud aluslepingute (ELi õigustiku) põhimõtetes mitmeid kaitsega seotud aspekte ning seda tõestati laienemisel, kui Kopenhaageni põhimõtetega nõuti aktiivsete meetmete võtmist keeleliste vähemuste kaitseks, toetudes ka Euroopa Kohtu arenevale kohtupraktikale kõnealuses küsimuses;

9.

kordab siiski, et kuigi õiguse areng võimaldab suurema kaitset, võttes loomulikult arvesse iga liikmesriigi põhiseaduslikest põhimõtetest kinnipidamist, ei ole komisjoni jaoks veel tegemist piisava õigusliku alusega, mis õigustaks spetsiaalsete eelarveridade loomist ajalooliselt väljakujunenud keelevähemuste jaoks;

10.

toob esile eri institutsioonide, sh Regioonide Komitee püüded kaitsta mitmekeelsust poliitilise ja haldustegevusega, eelkõige seoses vähemuskeelte järkjärgulise kasutuselevõtuga, millest annavad tõestust kokkulepped Hispaania ja Ühendkuningriigiga;

11.

hindab positiivseks komisjoni koostööd ELis keeleliste vähemuste heaks tegutsevate eri organisatsioonidega ning toob esile keelelise mitmekesisuse edendamise võrgustiku (NPLD – Network to Promote Linguistic Diversity) tehtud märkimisväärse töö, samuti varasema koostöö nüüdseks tegevuse lõpetanud Euroopa Vähemkasutatavate Keelte Bürooga (BELMR/EBLUL) ja Mercatori võrgustikuga, kes on juba kaua aega tegelenud vähemuskeelte ja -kultuuridega seotud küsimustega;

12.

tunnistab, et keelisi vähemusi on juba rahastatud arvukatest Euroopa programmidest (nt „Meedia”, „Kultuur”, VKEde heaks tehtud algatused, struktuurifondid, uute tehnoloogiate arendamine), arvestades vahel poliitikameetmeid, mida rakendatakse suurel geograafilisel alal, nt Doonau piirkonna strateegia või Alpi konventsioon (mille raames tegutses töörühm „Alpide piirkond”);

13.

toob negatiivse külje pealt esile Euroopa Parlamendi 2008. aastal teostatud uuringust selgunud asjaolu, et keelelisele mitmekesisusele on ELi ametlike keelte arvu kasvuga võrreldes eraldatud vähem finantsvahendeid;

14.

rõhutab enda olulist rolli, kuna Regioonide Komitee on assamblee, kus saab kõikide ajalooliselt väljakujunenud keeleliste vähemuste huvides koguda ja levitada häid tavasid vähemuskeelte ning üldisemalt kõikide keelevähemuste kultuuri kui Euroopa kultuurilise mitmekesisuse väljenduse kaitseks ja väärtustamiseks;

15.

palub Euroopa Komisjonil jätkata keelelise mitmekesisuse edendamist, toetades eri moel keeleõpet, sh vähemus- ja piirkondlike keelte õpet;

16.

kutsub ELi organeid üles edendama kõnealuste keelte kasutust ELi institutsioonide otsekontaktides kodanikega – eelkõige internetilehekülgedel ja elektroonilises suhtluses –, näitamaks ka sel moel, et EL seisab ajalooliselt väljakujunenud keelelistele vähemuste eest;

17.

innustab ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tutvustama teavituskampaaniate abil keeleliste vähemuste õigusi ning oma kultuurilist rikkust ja mitmekesisust ülejäänud Euroopale;

18.

palub komisjonil toetada Euroopa kohalikke ja piirkondlikke institutsioone, arendades õpet mitmete materjalide ja vahenditega, näiteks pakkudes õpetajate erikoolitust vastavalt iga keelekogukonna vajadustele;

19.

soovitab integreerida vähemus- ja piirkondlikud keeled täielikult ELi poliitikasse ja programmidesse, eelkõige audiovisuaalsektori meetmetesse, samuti kõigisse haridustasanditesse, kultuuri- ja keeleõppesse ning territoriaalse koostöö, regionaalarengu, turismisektori ja noorte vahetusprogrammide meetmetesse;

20.

teeb komisjonile ja seega ka nõukogule ettepaneku kaasata järgmisel programmiperioodil vähemus- ja piirkondlikud keeled sobival viisil järgmisesse teadusuuringute raamprogrammi, programmidesse „Kultuur” ja „Meedia”, samuti kõikidesse kultuuri-, haridus- ja koolitusprogrammidesse ning eelkõige elukestva õppe ja hariduse tegevuskavasse. Samamoodi tuleks toimida struktuurifondide, digitaalse tegevuskava ja kõigi nende valdkondade puhul, mis on seotud inimeste ja nende kogukondade väärtustamisega;

21.

juhib lõpetuseks komisjoni tähelepanu sellele, et ajalooliselt väljakujunenud keeleliste vähemuste toetuseks võetavate meetmete jaoks on vaja üldist, regulaarselt ajakohastatavat raamistikku (vaadates muu hulgas läbi Euromosaici uuringud), sh selleks, et tutvustada Euroopa integratsiooni üldprojektis tugeva kultuurilise ühtekuuluvuse saavutamiseks vahetus- ja vastastikuse tutvumise võimalusi. Selles projektis tuleks piirkondlike ja vähemuskeelte olulist panust käsitleda kui ühte tükki „Euroopa puslest”;

22.

väljendab lõpetuseks soovi, et komisjon ja nõukogu võtaksid rohkem teadmiseks vajadust kujundada keeleliste vähemuste jaoks spetsiaalne poliitika, mis oleks kohaselt rahastatud ja toetuks kindlale õiguslikule alusele;

23.

soovitab liikmesriikidel, kellel on keelepoliitika küsimustes märkimisväärne roll, olla tundlik oma territooriumil leiduva keelelise mitmekesisuse suhtes eesmärgiga väärtustada ajalooliselt väljakujunenud keelelisi kogukondi, teades, kui palju võib tunnustus kultuuripärandile ja igasugustele muudele väärtustele (ajalugu, keel, kultuuripärand), mille tõlgendajaks nad on, aidata kaasa rahumeelsele kooseksisteerimisele ja Euroopa identiteedi rikastamisele.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/34

—

soovitab tungivalt kõigil liikmesriikidel seada riiklikud kvantitatiivsed eesmärgid kõigile Euroopa 2020. aasta strateegia juhteesmärkidele, eelkõige neile, mis on otseselt seotud uute oskuste ja töökohtade tegevuskavaga, et suurendada vastutust riiklike reformikavade eest, näidata rakendatava poliitika poliitilist ambitsioonikust ning võimaldada poliitika tulemuslikkuse läbipaistvat hindamist;

—

toetab sellist oskuste ja töökohtade käsitust, mis a) julgustab kohalikke või piirkondlikke partnereid töötama välja sekkumismeetmeid ja suunama vahendeid kohaliku või piirkondliku tööandja vajadustele vastamiseks ning tööjõu teatud sihtrühmadele keskendumiseks; b) loob raamistiku teenuste ühendamiseks nende osutamise hetkel ning kujundab konkreetsetele kohalikele või piirkondlikele probleemidele kohandatud lahendusi;

—

tuletab meelde ELi toimimise lepingu artiklit 174 territoriaalse ühtekuuluvuse kohta ning toonitab vajadust arvestada täiel määral piirkondlikku erinevust, kuna kogu ELis esineb märkimisväärseid erinevusi ning piirkonnad seisavad Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel silmitsi väga erinevate väljakutsetega. Need probleemsed tingimused on selgelt välja toodud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas viiendas aruandes (vt punkt 6, lk 2–3);

—

kutsub üles tõsisemalt kaaluma praeguste kriisiga seotud tööturumeetmete järkjärgulise kaotamise ajastamist ja selle tagajärgi turu usaldusväärsusele, riigi rahandusele, haavatavate töötajate individuaalsetele tööhõivevõimalustele ja pikaajalise töötuse üldisele tasemele. See, kas uute oskuste ja töökohtade tegevuskava saavutab varakult edu või mitte, sõltub kriisimeetmete tõhususest ja püsivast mõjust tööturu majanduskriisist välja aitamisel. Juhtnööriks peab siiski olema kriisiga seotud tööturumeetmete peatne lõpuleviimine.

Raportöör

Henk KOOL (NL/PES), Haagi linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse”

KOM(2010) 682 lõplik

1.

väljendab heameelt uute oskuste ja töökohtade tegevuskava üle, mis on üks Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia seitsmest juhtalgatusest. Komitee tunnistab, et seda täiendavad teised juhtalgatused, ning toonitab, et tegevuskava eesmärgid on võimalik saavutada üksnes juhul, kui neid rakendatakse sidusa, mitmetasandilise ja integreeritud tegevuse abil;

2.

soovitab tungivalt kõigil liikmesriikidel seada riiklikud kvantitatiivsed eesmärgid kõigile Euroopa 2020. aasta strateegia juhteesmärkidele, eelkõige neile, mis on otseselt seotud uute oskuste ja töökohtade tegevuskavaga, et suurendada vastutust riiklike reformikavade eest, näidata rakendatava poliitika poliitilist ambitsioonikust ning võimaldada poliitika tulemuslikkuse läbipaistvat hindamist;

3.

tervitab asjaolu, et komisjon viitab juhtalgatuses mõneti piirkondlikele aspektidele, kuid leiab, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste selgele rollile tööandjate, teenusepakkujate ja reguleerijatena, majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendajate ning strateegilise partnerluse koordineerijatena haridusasutuste, ettevõtlusasutuste ja ettevõtete vahel asjaomastes piirkondades;

4.

toetab sellist oskuste ja töökohtade käsitust, mis a) julgustab kohalikke või piirkondlikke partnereid töötama välja sekkumismeetmeid ja suunama vahendeid kohaliku või piirkondliku tööandja vajadustele vastamiseks ning tööjõu teatud sihtrühmadele keskendumiseks; b) loob raamistiku teenuste ühendamiseks nende osutamise hetkel ning kujundab konkreetsetele kohalikele või piirkondlikele probleemidele kohandatud lahendusi;

5.

leiab lisaks, et juhtalgatuses on sedastatud mitu meetme ettepanekut, millele võiks kasuks tulla tugevam kohalik või piirkondlik mõõde, ning kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles toetama meetmeid järgmistes valdkondades: kohalikud oskuste arendamise strateegiad; kohaliku või piirkondliku mõõtme lisamine ülevaatele oskuste kohta Euroopa Liidus; kohalikud meetmed nende inimeste tööjõu hulka integreerimiseks, kellel on tõsiseid probleeme töö leidmisega, nt sisserändajad; kohalikud meetmed koolist väljalangemise vastu; täiskasvanute kirja- ja arvutusoskuse ning elukestva õppe strateegiad; töökohtade loomist soodustavad tingimused; kohaliku või piirkondliku tasandi sotsiaaldialoog tööjõu- ja tööhõivepoliitika üle; piirkondlikud tippkeskused, et katta tulevase tööturu vajadusi; meetmed piisava arvu töötajate tagamiseks tulevikus võtmevaldkondades nagu tervishoid;

6.

tuletab meelde ELi toimimise lepingu artiklit 174 territoriaalse ühtekuuluvuse kohta ning toonitab vajadust arvestada täiel määral piirkondlikku erinevust, kuna kogu ELis esineb märkimisväärseid erinevusi ning piirkonnad seisavad Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel silmitsi väga erinevate väljakutsetega. Need probleemsed tingimused on selgelt välja toodud majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas viiendas aruandes (1). Need on eelkõige järgmised:

7.

rõhutab selliste poliitikameetmete võimalikke negatiivseid mõjusid mõningatele piirkondadele, mille abil püütakse kogu ELis parandada olukorda või saavutada riiklikke eesmärke, pööramata või pöörates vähe tähelepanu territoriaalsele mõõtmele. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma arvesse sellise poliitika tagajärgi eelkõige tõsiste struktuuriliste nõrkustega piirkondade jaoks;

8.

märgib suurt erinevust elukestvas õppes ja koolituses osalemise määrades piirkondlikul tasandil kogu Euroopa Liidus ning on mures selle pärast, et hoolimata paljude aastate jooksul seatud arvukatest eesmärkidest ei suudeta jätkuvalt tagada, et mahajäänud liikmesriigid ja piirkonnad jõuaksid ELi keskmisele järele;

9.

väljendab kahetsust, et juhtalgatuse „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” esitamisega ei kaasnenud hinnangut pakutud meetmete eelarvemõju kohta;

10.

kutsub üles tõsisemalt kaaluma praeguste kriisiga seotud tööturumeetmete järkjärgulise kaotamise ajastamist ja selle tagajärgi turu usaldusväärsusele, riigi rahandusele, haavatavate töötajate individuaalsetele tööhõivevõimalustele ja pikaajalise töötuse üldisele tasemele. See, kas uute oskuste ja töökohtade tegevuskava saavutab varakult edu või mitte, sõltub kriisimeetmete tõhususest ja püsivast mõjust tööturu majanduskriisist välja aitamisel. Juhtnööriks peab siiski olema kriisiga seotud tööturumeetmete peatne lõpuleviimine;

11.

soovib, et nii ELi kui ka liikmesriigi tasandil kehtestataks mehhanismid, mille abil koordineerida uute oskuste ja töökohtade tegevuskava ja teiste, eelkõige juhtalgatuste „Noorte liikuvus” ja „Vaesusevastase võitluse platvorm” eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi;

12.

väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon tunnistab, et kõrge struktuurilise töötuse tasemega tööturul ei piisa tööpuuduse probleemi lahendamiseks üksnes tööjõupakkumisele suunatud meetmetest ning et neid meetmeid tuleb täiendada tööjõunõudluse stimuleerimisele suunatud tegevusega, kuid kutsub üles nende kahe poliitikasuuna suuremale tasakaalustamisele;

13.

tunnistab, et liikmesriikide turvalise paindlikkuse korraldust on vaja tugevdada ning kohandada vastavalt uuele sotsiaalsele ja majanduslikule olukorrale, ning väljendab heameelt turvalise paindlikkuse suuniste kaasamise üle nõukogu töösse. Samas meenutab komitee komisjonile, et tööturgu mõjutada võivate muudatuste arutamisel tuleb alati kaasata sotsiaalpartnerid. Komitee kutsub komisjoni üles üksikasjalikumalt selgitama mõjusid töökohakindlusele, kehtivatele tööalastele õigustele, tööajale ja töökorraldusviisidele alates soovitatud muudatustest kuni tähtajatute lepingute sõlmimise korrani;

14.

tuletab meelde, et Euroopa Liit on varasemate ELi direktiivide kaudu olnud liikmesriikide tööõigussüsteemides tehtud järkjärguliste muudatuste katalüsaator, ning rõhutab nende standardite säilitamise tähtsust. Komitee leiab siiski, et vaja on pidevaid jõupingutusi ja innustust struktuurimuutusteks suurema sotsiaalse stabiilsuse suunas;

15.

toetab komisjoni rõhuasetust VKEde olulisele rollile ELi töökohtade loomisel ja majandusliku konkurentsivõime suurendamisel ning tuletab meelde soovitusi arvamuses väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” (2) kohta, eelkõige seoses võimalustega rahastamisvahendeid kasutada ja põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” rakendamisega;

16.

tuletab meelde edusammude ebaühtlast kiirust ja mitmete kehtivate ELi tööhõivealaste direktiivide erinevat tõlgendamist nende ülevõtmisel liikmesriikide õigusesse, mistõttu ei eksisteeri ELi ühtset tööturgu ega võrdseid tingimusi. Komitee nendib samas, et komisjoni õigus saada liikmesriikidelt tagasisidet muu hulgas selle kohta, kuidas ELi õigusakte rakendatakse siseriiklikus õiguses, tagab siseriiklike kõrvalekallete jäämise vastuvõetavatesse raamidesse. Et saada ülevaadet kõrvalekallete ulatuse kohta, soovitab komitee läbi viia võrdlevad analüüsid teatud direktiivide rakendamise viiside kohta liikmesriikides;

17.

tunnustab Euroopa Komisjoni esitatud sisutihedat hinnangut ELi tööturu ees seisvate peamiste väljakutsete kohta. Komitee on nõus, et tulevaste tööturu vajaduste täitmiseks sobivate oskuste puhul esineb puudusi, teatud taseme oskuste puhul on koolitusvõimaluste pakkumine ja nõudlus ebapiisav ning et vaja on rändajatest töötajate oskuste ja kogemuste paremat ühitamist ja juhtimist;

18.

hoiatab siiski, et praegu tõlgendab Euroopa Komisjon oskuste probleemi liiga kitsalt ning näib alahindavat väljakutseid järgmistes aspektides: majanduse muutuva sektorilise jaotuse ning selle vanuseliste, sooliste ja puudega inimestele avalduvate mõjude haldamine, eelneva kogemuse tõendamine, kasvavate esmaste kutsealadega (nagu tervishoiu abitöötajad) seotud oskuste ametlikuks muutmine, eakate töötajate osakaalu kasvu ja nende oskuste pideva täiendamisega seotud küsimuste tunnistamine, kolmandate riikide kodanike töötuse määra haldamine, arvestades, et see on kaks korda kõrgem kui liikmesriikide kodanike seas, ning spetsiaalsete poliitikameetmete vajaduse tunnistamine, et vähendada selliste noorte arvu, kes ei tööta, ei omanda haridust ega kutset;

19.

leiab, et Euroopa Komisjon peaks pöörama suuremat tähelepanu vajadusele suurendada teenuste osutamise ja strateegilise planeerimise kohalikku mõõdet tööturu profiili koostamisel, prognoosimisel ja tööstuspoliitika väljatöötamisel. Samuti on vaja suuremat individualiseeritust otsemeetmete kujundamisel ja kavandamisel kohalike tööandjate, sotsiaalpartnerite ja tööturuasutustega, et pakkuda ettevõtlustoetust ning teha varakult ja ennetavalt kindlaks sulgemisohus olevate ettevõtete töötajate koolitusvajadused;

20.

toetab ELi oskuste ülevaate kontseptsiooni, et suurendada tööturu läbipaistvust tööotsijate, töötajate, ettevõtjate ja/või riigiasutuste jaoks, kuid leiab, et kõnealust vahendit tuleb kohandada kohalikele oludele, et täiendada riigi tasandil kogutud teavet eelkõige väga tsentraliseeritud haldussüsteemidega liikmesriikides. Just piirkondlikul tasandil on võimalik saada kõige täpsemat ja õigeaegset teavet piirkondlike tööturgude kohta ning just seal on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oluline roll oskuste mittevastavuse kindlaksmääramisel, pakkudes asjakohast ümberõpet ja kutsealast koolitust, ja investeeringute innustamisel vastusena kohalikule nõudlusele;

21.

toetab ettevõtjate ja ülikoolide sidemete tugevdamist ning eelkõige ainepunkte andva praktika integreerimist kõikidesse ülikoolide programmidesse, et tugevdada ülikoolilõpetajate tehnilisi, ärivaldkonna ja nn pehmeid oskusi ning suurendada nende tööalast konkurentsivõimet tänapäeva tööturul;

22.

leiab, et digitaalne kirjaoskus ja digitaalpädevus peaks olema üks keskne element tulevaste oskuste ennetamisel ja kaardistamisel ning et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia infrastruktuuridesse tehtavate investeeringutega peavad kaasnema sobivad süsteemid tööjõu, eelkõige vähe kvalifitseeritud, haavatavate rühmade ja töötute digitaalpädevuse suurendamiseks;

23.

soovitab – arvestades et 2011. aasta on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta – uute oskuste ja töökohtade tegevuskavas arvesse võtta vabatahtliku tegevuse väärtust inimese oskuste laiendamisel. Lisaks nõuab komitee, et olemasolevad sertimissüsteemid vabatahtliku tegevuse käigus omandatud oskuste, teadmiste ja kogemuste tunnustamiseks seotaks Europassi CV süsteemiga, et edendada vabatahtliku tegevuse käigus saadud kogemuste ja tööalase konkurentsivõime tunnustamist kogu ELis;

24.

leiab, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba pakuvad teenuseid ettevõtete, eelkõige VKEde juhendamiseks, nõustamiseks, innustamiseks ja abistamiseks ning et neid teenuseid tuleks selgesõnaliselt tunnustada. Samuti tuleks rõhutada ja rohkem toetada nende rolli kaasrahastajana ning akadeemiliste ja äriringkondade kontaktide edendajana;

25.

märgib, et vaid 15 % liikuvusest tööturul tuleneb ELi-sisesest piiriülesest liikumisest ning et kolmandatest riikidest saabuvate tööealiste sisserändajate osatähtsus on kaks korda suurem teistest liikmesriikidest saabuvatest sisserändajatest. Komitee on seisukohal, et Euroopa Komisjoni ettepanek kolmandate riikide kodanike oskuste profiili kaardistamiseks on tervitatav, ja rõhutab, et selles tuleks rohkem tähelepanu pöörata sotsiaalsele ja majanduslikule integratsioonile ning sellesse tuleks kaasata liikmesriikide valitsused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Sellise kaardistamise puhul tuleb aga valida väga ettevaatlik lähenemisviis ning austada isikupuutumatust;

26.

tõdeb, et Euroopa Komisjon toetab tööjõu liikuvust kui mehhanismi piirkondadevahelise turu tasakaalustamatuse kohandamiseks, kuid tõdeb, et see mõjutab territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtet. Komitee kutsub üles arvestama rohkem „ajude äravoolu” nähtust ja tööjõu liikuvuse erinevaid mõjusid nii kodu- kui ka vastuvõtvale piirkonnale. Sellise poliitikaga kaasneb oht, et kogu ELi üldise tööhõivetaseme osas saavutatud lühiajaline edu põhjustab pikemaajalisi kulusid mõnes äärepoolseimas piirkonnas. Komitee kutsub üles korraldama liikmesriikide ja nende piirkondade vahel ulatusliku arutelu sisserände osas saadud kogemuste üle ning sisserände mõjude üle üksikute piirkondade pikaajalisele majanduskasvupotentsiaalile;

27.

tervitab ettepanekut viia läbi töökohtade kvaliteeti ja töötingimusi käsitlevate õigusaktide ulatuslik hindamine, kuid kutsub komisjoni üles võtma oma kaalutlustes arvesse ELi direktiivide praegust ebaühtlast rakendamist liikmesriikides;

28.

toob esile praegused olulised ratsionaliseerimiskavad ja eelarvete kärpimise mitmete ELi liikmesriikide kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes ning märgib, et omavalitsustel võib tekkida raskusi, kui nad peavad samal ajal ellu viima töötajate kohtlemisega seotud edumeelse programmi. Nende püüdlustega säilitada esmatähtsate teenuste tase väiksemate finants- ja inimressurssidega kaasneb muret tekitav võimalus, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused satuvad raskustesse tööaja direktiivi järgimisel. Tootlikkuse suurenemisest üksi tõenäoliselt ei piisa, et saavutada teenuseosutamise soovitud maht ning sellega kaasneb vältimatu surve veel allesjäänud töötajatele pikendada tööaega. Kui tootlikkuse realistlik paranemine on saavutatud, võib oodata, et leitakse kompromiss väiksemate inimressursside ja osutatavate teenuste mahu vahel. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb toetada eeskuju näitamisel tööeeskirjade järgimisel ning komitee kutsub neid üles seadma teenuste osutamisele realistlikud eesmärgid;

29.

tunnistab, et liikmesriigid säilitavad kontrolli selliste kaitsvate õigusaktide õigusliku jõustamise üle, kuid soovitab, et EL võiks luua teabe kogumise ja levitamise vahendi, eelkõige seoses tervishoiu- ja ohutuseeskirjade rakendamisega. Selline tervishoiu- ja ohutusmonitor võimaldaks vahetada teavet rakendamisel esinevate kõrvalekallete kohta liikmesriikides;

30.

märgib, et uute oskuste ja töökohtade tegevuskavas viidatakse töötajate vaesusele, kuid kahjuks ei esitata ühtegi konkreetset ettepanekut seoses töökvaliteedi, püsivate töökohtade ega piisava sissetulekuga, et seda püsivat küsimust otse käsitleda;

31.

toetab seisukohta, et VKEd on tulevase tööhõivekasvu mootor ning et vaja on ettevõtlustegevuse kõrgemat taset kogu ELi majanduses, et toetada kasvavat tööealist elanikkonda ning vähendada suurt sõltuvust välismaistest otseinvesteeringutest teatud piirkondades. Samas kutsub komitee üles kasutama laiemat lähenemisviisi ettevõtluskoolitusele ja majanduse uue sektorilise jaotusega kohanemisele. Ettevõtlusele tuleb pöörata suuremat tähelepanu haridussüsteemides, kuid see peab sisse imbuma ka nii avaliku kui ka erasektori eakamate töötajate koolitamisse ja oskuste täiendamisse, et innustada suuremat innovatsiooni olemasolevatel töökohtadel;

32.

väljendab heameelt selle üle, et lähtutakse põhimõttest „mõtle esmalt väikestele”, mida tuleks rakendada juhtalgatuse kõigis sammastes. Komitee toonitab lisaks, et toetusi ei tuleks anda mitte üksnes alustavatele ettevõtetele, uutele VKEdele ja kõrgtehnoloogia ettevõtetele, vaid ka arengu- või ümberstruktureerimisetapis olevatele ettevõtetele, et tagada kõigi ettevõtete pikaajaline jätkusuutlikkus;

33.

nõustub komisjoniga, et tuleb teha jõupingutusi selleks, et minna mitteametlikult töölt üle ametlikule tööle, ning rõhutab, et selle saavutamiseks on vaja teatud on vaja teatud majapidamis- ja hooldustööde reguleerimist. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepaneku selle edendamiseks võetavate stiimulite üksikasjade kohta;

34.

leiab, et valitsused saavad ka riigihangete korraldamisel kaasa aidata pikaajaliste töötute, puuetega inimeste ja praktikantide tööle rakendamisele. Nii võivad valitsused lisada hankedokumentidesse sätte, et hanke võitnud ettevõtja peab kulutama teatud protsendi lepingu väärtusest nende sihtrühmade tööle rakendamisele. Praegu ei kasutata olemasolevaid võimalusi täiel määral. Kooskõlas oma arvamusega „ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta: Euroopa hanketuru tõhustamine” soovitab komitee seepärast pöörata ELi tasandil enam tähelepanu sotsiaalsete aspektidega arvestamisele ning peab vajalikuks edendada riigihangete korraldamisel töötute, puuetega inimeste ja praktikantide tööle rakendamist;

35.

loodab saada suuremat selgust selle kohta, kuidas käsitletakse juhtalgatuse „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” eesmärke asjaomastes ELi programmides käimasoleval programmitöö perioodil, kuid hoiatab põhjalike muudatuste eest rakenduskavades rakendamise selles etapis;

36.

toetab üleskutset ELi rahastute paremale kasutamisele ja suurema sünergia saavutamisele, nagu on sedastatud teatises eelarve läbivaatamise kohta, (3) et toetada uute oskuste ja töökohtade tegevuskava eesmärke. Komitee leiab siiski, et seda on kõige paremini võimalik saavutada järgmiste lähenemisviiside kaudu.

Asukohapõhised lähenemisviisid– valdkondliku ja territoriaalpoliitika parem koordineerimine mitmest fondist rahastamise (ühine strateegiline raamistik) ning eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi tugevama territoriaalse mõõtme kaudu (mida rakendab vaid mõni liikmesriik laiaulatuslike riiklike programmide kaudu). Liikmesriigid ja piirkonnad peaksid säilitama piisava paindlikkuse, et määratleda oma prioriteedid ja koostada sobivate poliitiliste meetmete kombinatsioonid vastavalt riiklikele või piirkondlikele eripäradele.

Mitmetasandilise valitsemise lähenemisviis– Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide varasemast suurem ühtlustamine ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega arengu ja investeeringute partnerluslepingute sõlmimise kaudu. Nimetatud lepingud tuleks koostada koos kõigi valitsustasanditega tagamaks, et piirkondlik programmitöö ei muutuks lihtsalt riiklike prioriteetidega määratletavaks vahendiks.

Tulemustepõhine lähenemisviis– edusammude jälgimine kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate alusel, et toetada hindamist ja poliitiliste otsuste tegemist. See aitaks tugevdada meetmeid prioriteetide saavutamiseks ning ka seost riigipõhiste soovitustega Euroopa 2020. aasta strateegia raames (ELi toimimise lepingu artikkel 148). Selle saavutamiseks on vaja välja töötada ühine mõjuhindamise raamistik ELi tasandil;

37.

tervitaks Euroopa 2020. aasta strateegia ja riiklike reformikavade ning ühtekuuluvuspoliitika aruandlusnõuete tihedama sidumise kaalumist eesmärgiga vältida dubleerimist ja saavutada tõhusamad tulemused;

38.

tunnistab vajadust ELi rahastute parema kasutuse järele reformide läbiviimiseks tööhõive, hariduse ja koolituse valdkonnas, kuid ei nõustu ettepanekutega kohaldada rahastamisvahenditele lepinguliselt siduvat tingimuslikkust, sest liikmesriikide ametiasutuste ja makromajanduspoliitika tõhususe puudumine ei tohiks piirata piirkonna õigust saada ühtekuuluvuspoliitika vahendeid;

39.

soovitab, et teatud rahastute, nagu Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite rakendamisel saadud kogemuste alusel on vaja paremat kooskõlastamist kõigi oskuste ja töökohtadega seonduvate ELi rahastute vahel;

40.

soovib aidata Euroopa Komisjonil teostada järelevalvet Euroopa 2020. aasta strateegia ja selle juhtalgatuste rakendamise üle kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt, kasutades selleks Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/40

—

kordab, et selle õigusloome paketi läbivaatamine peab toimuma ranges kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning tagama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valiku- ja haldusvabaduse seoses avalike teenuste korralduse, rahastamise ja omavalitsuste eelisõiguste teostamisega avalike teenuste valdkonnas, vastavalt riiklike või piirkondlike õigusaktide sätetele;

—

rõhutab siiski, et suur manööverdamisruum, mis kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel vastavalt Lissaboni lepingule peab olema, nõuab rakendamiseks õiguslikku alust teiseste õigusaktide sätetena, mis reale määratlustele tuginedes tagab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste alase konkurentsiõiguse võimalikult paindliku kohaldamise;

—

on vastu avalike teenuste hüvitamise majandusliku tõhususe hindamise sisseviimisele komisjoni poolt;

—

leiab, et tuleks arvesse võtta ka teisi objektiivseid kriteeriume, mis automaatselt neutraliseerivad igasuguse ELi-sisese kaubavahetuse mõjutamise nagu teatud ettevõtjate piiratud piirkondlik pädevus, kelle suhtes kehtib autoriseerimismenetlus, selliste riiklike või eraettevõtjate piiratud tegutsemispädevus, kes on loodud ühe konkreetse avaliku teenuse osutamiseks teatud piirkonnas ning kes ei teosta turul ühtegi kaubanduslikku tegevust, ning selliste sotsiaalettevõtete mittetulunduslik olemus;

—

soovitab komisjonile, et vähese tähtsusega abi määruse piirmäära tuleks tõsta 800 000 euroni aastas konkreetselt avalike teenuste hüvitamise osas. See jätaks riigiabi kontrolli alt välja kõik kohalikud avalikud teenused, mis põhinevad kohalikul vabatahtlike sektoril ja kohalikud sotsiaalsed mikroettevõtted.

Pearaportöör

Karl-Heinz LAMBERTZ (BE/PES), Belgia saksakeelse kogukonna peaminister

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamine”

KOM(2011) 146 lõplik

1.

tervitab Euroopa Komisjoni otsust käivitada arutelu asjaomaste sidusrühmade ja institutsioonidega avalike teenuste eest hüvitisena antava riigiabi õigusloome paketi läbivaatamise üle, võttes aluseks selle hindamisaruande järeldused, mis koostati pärast ulatuslikku konsulteerimist liikmesriikide ja arvukate sidusrühmadega;

2.

leiab, et see läbivaatamine kujutab endast olulist poliitilist algatust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanike jaoks, kuna selle eesmärk peab olema määratleda uued, selged ja proportsionaalsed eeskirjad avalike teenuste rahastamisviiside vastavuse kohta siseturuga ning tagada seega õiguskindlus ja prognoositavus, mis on vajalikud avalike teenuste arenguks Euroopa Liidus ja Euroopa kodanike põhivajaduste tõhusaks rahuldamiseks;

3.

märgib huviga, et selle õigusloome paketi läbivaatamine toimub Euroopa Komisjoni ulatuslikumate eesmärkide raames avalike teenuste ja siseturu valdkonnas ning on seotud eelkõige teatise „Ühtse turu akt” (1) ettepanekuga nr 25, milles Euroopa Komisjon kohustus võtma hiljemalt 2011. aasta lõpuks vastu teatise koos terve rea meetmetega avalike teenuste kohta, rõhutades, et EL ja selle liikmesriigid peavad tagama, et avalikke teenuseid on asjakohasel tasandil lihtsam rakendada, et need vastavad selgetele finantseeskirjadele ning on kõrgeima kvaliteediga ja üldiselt juurdepääsetavad;

4.

kordab, et selle õigusloome paketi läbivaatamine peab toimuma ranges kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ning tagama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valiku- ja haldusvabaduse seoses avalike teenuste korralduse, rahastamise ja omavalitsuste eelisõiguste teostamisega avalike teenuste valdkonnas, vastavalt riiklike või piirkondlike õigusaktide sätetele;

5.

kinnitab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvi osaleda aktiivselt selles õigusloome paketi läbivaatamise protsessis on igati õigustatud, kuna nad on kõige kodanikulähedasemad ning kaasatud igapäevaselt avalike teenuste määratlemisse, korraldamisse, rahastamisse ja osutamisse, et vastata pidevalt muutuvatele ja mitmekesistuvatele põhivajadustele, mida kodanikud väljendavad kohapeal nii seoses tööhõive, eluaseme, transpordi, hariduse, tervishoiu, lastehoolduse kui ka vanurite hoolduse, kultuuri, spordi, ja vabaaja veetmisega jne;

6.

avaldab heameelt, et Euroopa Komisjoni tunnistab avalike teenuste võtmerolli ELi ühistes väärtustes kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 14. On oluline, et nii liikmesriigid kui ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suudaksid tagada oma kodanikele üldhuviteenuste kättesaadavuse mõistlikel tingimustel. Kõnealused teenused suurendavad sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, parandavad kodanike heaolu, omavad osatähtsust ümberjaotamisel, võitluses ebavõrdsuse vastu ja sotsiaalse õigluse eest ning panustavad oluliselt ELi arengusse Euroopa 2020. aasta strateegia vaimus. Selles mõttes on ELi avalike teenuste poliitika küsimus seotud ka ELi toimimise lepingu artikli 9 rakendamisega;

7.

tuletab seetõttu meelde, et kvaliteetsete üldist majandushuvi pakkuvate teenuste arendamine peab olema komisjoni igapäevane ja läbiv prioriteet. Sellega seoses leiab komitee, et komisjon oleks pidanud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid ja eelkõige üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid ELi 2020. aasta strateegias selgelt esile tõstma, sest nad on püstitatud eesmärkide saavutamiseks esmatähtsad. Lisaks väljendab komitee kahetsust, et komisjon ei soovinud neid lisada ühtse turu taaskäivitamiseks vajalike 12 peamise prioriteedi hulka, kuigi ta tunnistab, kui oluline on võidelda kodanike ühtsest turust võõrandumise vastu;

8.

kiidab heaks komisjoni seisukoha, milles kinnitatakse, et avalike teenuste eest hüvitisena antava riigiabi eeskirjade praeguse läbivaatamise eesmärk peab olema suurendada panust, mida avalikud teenused võivad anda majanduse elavdamisse Euroopa Liidus, tagades samal ajal juurdepääsu põhiteenustele kogu elanikkonnale vastuvõetavatel tingimustel;

9.

tuletab meelde, et kodanikud vajavad nüüd rohkem kui kunagi varem kvaliteetseid ja kättesaadavad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, et tulla toime kriisi majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega. Komitee leiab seega, et liikmesriikide reformikavade ja riigieelarve puudujäägi vähendamise programmide rakendamine ei peaks viima üldist majandushuvi pakkuvate teenustena osutatavate või rahastatavate teenuste vähenemiseni või kvaliteedi halvenemiseni;

10.

kutsub üles vastu võtma sätted, mis on tasakaalustatumad ja paremini kohandatud avaliku teenuse olemusele, selle kohalikule, piiriülesele või ühenduse mõõtmele, nende korraldusvormide mitmekesisusele ja sidusrühmade struktuurile ning on proportsionaalsed ELi sisest kaubavahetust ohustava mõju ja siseturu konkurentsi reaalselt ohustavate moonutuste tegeliku tasemega;

11.

nõustub Euroopa Komisjoni analüüsiga, milles käsitletakse Lissaboni lepingu uusi sätteid avalike teenuste kui ELi ühiste väärtuste kohta, mida iseloomustavad kõrge kvaliteet, ohutus ja taskukohane hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine; ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid;

12.

rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 14, mis hõlmab Lissaboni lepingu üldkohaldatavaid sätteid, tagatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule uus õiguslik alus, et kehtestada õigusaktidega põhimõtted ja tingimused, eelkõige majanduslikud ja finantstingimused, mis võimaldaksid üldist majandushuvi pakkuvatel teenustel täita oma eriülesandeid;

13.

meenutab Euroopa Komisjonile selle ainuõigust teha Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekuid rakendada oluline demokraatlik edusamm, mida kujutab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 14, ning et komisjon kannab täielikku poliitilist vastutust selle rakendamata jätmise eest;

14.

tunneb sellega seoses kahetsust, et komisjon kohustab Euroopa Liidu Kohust tegema otsuseid konkreetsete juhtumite põhjal küsimustes, mida seadusandja peaks selgitama vastavalt demokraatliku vastutuse põhimõttele ning Lissaboni lepingu vaimus;

15.

meenutab, et protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta tunnustatakse nii avalike teenuste spetsiifilisust ja mitmekesisust kui ka liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esmapädevust nende teenuste pakkumisel, teostamisel, rahastamisel ja korraldamisel;

16.

rõhutab siiski, et suur manööverdamisruum, mis kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel vastavalt Lissaboni lepingule peab olema, nõuab rakendamiseks õiguslikku alust teiseste õigusaktide sätetena, mis reale määratlustele tuginedes tagab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste alase konkurentsiõiguse võimalikult paindliku kohaldamise;

17.

meenutab, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 kohaldatakse ettevõtete suhtes, kellele on usaldatud avalike teenuste osutamine, konkurentsieeskirju ja eelkõige riigiabi keelustamise ja järelevalve eeskirju, kuivõrd selliste eeskirjade kohaldamine ei takista õiguslikult ega faktiliselt nendele riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste poolt määratud eriülesannete täitmist;

18.

kinnitab, et nende majandus- ja finantstingimuste hulka, mis võimaldavad neil ettevõtetel, kelle ülesandeks on avalike teenuste osutamine, täita oma eriülesandeid, mis riiklikud ametiasutused on neile määranud, kuuluvad netokulude hüvitamisele juurdepääsu tingimused eelkõige sellel majandus- ja finantskiiri perioodil, mil avalikud teenused etendavad esmatähtsat rolli automaatse stabilisaatorina, kaitstes kõige haavatavamaid Euroopa kodanikke ning aidates selliselt kaasa kriisi sotsiaalse mõju leevendamisele;

19.

peab vajalikuks meenutada Euroopa Komisjonile, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on alati püüdnud täie pühendumusega vastata kodanike kohalikul tasandil väljendatud vajadustele ning nende vajaduste muutumisele aja jooksul. Sel eesmärgil püüavad nad oma igapäevases töös võimalikult hästi kasutada riiklikke rahastamisvahendeid, et tagada avalike teenuste kvaliteet, juurdepääsetavus, ohutus ja järjepidevus oma pädevusvaldkonnas. Komitee märgib, et praegune kriis on rõhutanud vajadust tõhususe järele, mille tagamine on nende esmane poliitiline ülesanne oma valijate ees;

20.

peab vajalikuks rõhutada kõnealuses kontekstis, et avaliku sektori omavahelise koostöö arendamine tagab ulatusliku potentsiaali tõhususe suurendamiseks riiklike vahendite kasutamisel ja avalike teenuste ajakohastamisel, et vastata kodanike uutele vajadustele kohapeal;

21.

on vastu majanduslikku üldhuvi pakkuvate teenuste hüvitamise majandusliku tõhususe hindamise kasutuselevõtmisele; komitee arvates ei paku sellisele õigusakti ettepanekule, piisavat õiguslikku alust ei artikkel 106 ega komisjoni ühepoolne otsuse või direktiiviga selle lõike 3 sätete alusel;

22.

märgib sellega seoses, et avaliku teenuse osutamise hüvitamise majandusliku tasuvuse mõõtmine on igal juhul vaid üks osa laiemast avalike teenuste kvaliteedi hindamisest, mis peab hõlmama puhtalt kvalitatiivseid ja mitte ainult majanduslikke näitajaid (teenuse kättesaadavus, järjepidevus, vastuse andmise tähtaeg, kasutajate rahulolu jne) ning ainult see põhjus ei saa õigustada osutatava teenuse mahu piiramist;

23.

kinnitab selgelt, et Euroopa Komisjoni kui Euroopa konkurentsiasutuse volitused ei hõlma mingil viisil liikmesriikide ametiasutuste eraldatavate avaliku sektori vahendite tõhusa jaotamise tingimusi ega selle tõhusa panuse tingimusi, mille avalikud teenused annavad ELi majanduslikku, sotsiaalsesse ja territoriaalsesse ühtekuuluvusse, majanduskasvu ja tööhõivesse; kõnealused teemad lähevad palju kaugemale põhimõttest keelata igasugune üleliigne hüvitamine, mis võiks moonutada konkurentsi siseturul;

24.

meenutab, et kõnealune komisjoni ainupädevus, mida ta teostab Euroopa Kohtu järelevalve all, piirdub nende avalike teenuste hüvitiste nõuetele vastavuse tagamisega, mis ei vasta tingimustele, mis Euroopa Kohus kehtestas Altmarki kohtuasjas ning millele seega kehtivad riigiabi keelustamise ja kontrolli eeskirjad;

25.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon peab vajalikuks jätkata selgitusprotsessi ja muuta see ametlikuks põhimõistete puhul, mis seonduvad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes kohaldatavate ELi riigiabi eeskirjade uuendamisega. See protsess on kestnud mitteametlikult mitmeid aastaid (see ei hõlmanud komisjoni) ning selle käigus avaldati töödokument korduma kippuvate küsimuste kohta (2) ja juhis üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta (3) ning loodi üldhuviteenuste alane interaktiivne infosüsteem (4). Komitee palub komisjonil algatada ametlik protsess aluslepingutes määratlemata põhimõistete selgitamiseks nõukogu ja Euroopa Parlamendi määruse ettepanekuga, mis tugineks ELi toimimise lepingu artiklil 14, mitte tõlgendava teatisega, mis kohustaks vaid komisjoni;

26.

tunneb muret, et siseturu tasandil õiguslikult konsolideeritud avalike teenuste alaste mõistete puudumise tõttu kaasab Euroopa Komisjon teenustekaubanduse üldlepingu (GATS) raames toimuvate läbirääkimiste tasandil läbirääkimistesse kõik teenused, arvestamata sugugi üldhuvi kandvate teenuste eripära;

27.

soovitab, et üldhuviteenuste alases interaktiivses infosüsteemis oleks ka andmeseade, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kontrollida toetuse klassifikatsiooni;

28.

leiab, et üks põhjus, miks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused komisjoni 2005. aasta otsust nii vähesel määral rakendasid – lisaks sellest tulenevatele tehingukuludele – seisneb raskuses mõista kohalikul tasandil selles otsuses sisalduvaid ELi kontseptsioone ja mõisteid, eelkõige selliseid vähe kasutatud mõisteid nagu „tegevuse majanduslik olemus”, „ettevõtjad”, „ühendusesisese kauplemise mõjutamine”, „majanduslik eelis”, „ülesande andmise akt”, „keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja” või „mõistlik kasum”;

29.

rõhutab, et seda tõelist probleemi kõnealuste mõistete omandamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks raskendab veelgi asjaolu, et nende kohaldamine teatud liiki avalikele teenustele ei ole ühtne, vaid sõltub otseselt korraldusvormist ja lepingulistest üksikasjadest, mis on eri kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes erinevad isegi ühe liikmesriigi piires;

30.

kutsub komisjoni üles esitama samal ajal läbivaadatud otsuse eelnõuga suunava ja mittesiduva ELi avalike teenuste registri vastavalt liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määratlustele. Komitee teeb ettepaneku, et selles registris, mille võiks välja töötada koostöös Regioonide Komiteega, täpsustataks iga korraldusvormi puhul tegevuse majanduslikku ja mittemajanduslikku olemust, ning kutsub üles ajakohastama kõnealust registrit igal aastal, et tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele praktiline näide nimetatud mõistete rakendusala ja objektiivsete põhjuste kohta tegevuse klassifitseerimisel majandusliku või mittemajanduslikuna ning selle klassifikatsiooni arengu kohta ajas;

31.

kutsub komisjoni üles laiendama kõnealust selgitusprotsessi ELi ühistele väärtustele avalike teenuste valdkonnas vastavalt nende määratlusele Lissaboni lepingus, kus neid iseloomustab kõrge kvaliteet, ohutus ja taskukohane hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine ning eelkõige ELi ühine väärtus – üldine juurdepääs, mida rakendatakse avalikele sotsiaalteenustele, avaldab sellega seoses kahetsust komisjoni kitsast seisukohta üle, mille ta on kujundanud oma äsjastes otsustes üha arvukamates liikmesriikides sotsiaalmajutusega tegelevatele organisatsioonidele antava riigiabi nõuetele vastavuse kohta, eelkõige asjades E 2/2005 ja N 642/2009 sotsiaalmajutuse kohta Madalmaades, kus komisjon seab ainult väga madala sissetuleku kriteeriumit kasutades kahtluse alla sotsiaalse segunemise põhimõtte sotsiaalmajutuses. Komitee kutsub komisjoni üles oma seisukohta Euroopa Kohtusse esitatud edasikaebuses üle vaatama;

32.

kinnitab seoses sellega, et avalike sotsiaalteenustega seotud eriülesanded ning nendest tulenevate avaliku teenindamise kohustuse olemus ja sisu jäävad iga liikmesriigi ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse määratleda ning et seetõttu ei ole komisjon pädev sekkuma abisaavatele peredele sotsiaalteenuste jaotamise tingimuste küsimuses ega selliste perekategooriate määratlemisel, mille sotsiaalsed põhivajadused ei ole rahuldatud üksnes turujõudude abil;

33.

kutsub komisjoni üles kaasama oma analüüsi ja läbivaatamise ettepanekutesse kõik avalike teenuste hüvitamise vormid, arvestades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslikku suvaõigust avalike teenuste rahastamisel; sealhulgas riigiabina antav hüvitis pikaajaliste investeeringute jaoks, mis on vajalikud kohalike avalike teenuste infrastruktuuride rahastamiseks (haiglad, sotsiaalkorterid, majutuskeskused, kultuurikeskused jms), ning mitte piirduma üksnes iga-aastaste kasutamistoetustega, mida võib üleliigse hüvitamise korral aastast aastasse üle kanda, ning täpsustama üleliigse hüvitamise puudumise hindamise tingimusi pikaajalistele investeeringutele antava riigiabi puhul, eelkõige kinnisvara infrastruktuur;

34.

kutsub komisjoni üles lahutama võimalike üleliigse hüvitamiste ennetamise, järelevalve ja tagasimaksmise küsimuse, mis tuleneb riigiabi keelustamise põhimõttest ning moonutusteta konkurentsi tagamise järgimisest, riiklike ametiasutuste poolt nende ettevõtjate valimise ja nendega lepingu sõlmimise tingimuste küsimusest, kellele võidakse teha ülesandeks avalike teenuste osutamine ning kes vastavalt riikliku ametiasutuse valitud korraldusvormile alluvad kas lepingu mittediskrimineerimise, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse üldpõhimõtetele, juhul kui tegemist on näiteks teenuste kontsessioonidega või ainu- või eriõiguste andmisega, või riigihangete direktiivi sätetele;

35.

kordab, et hankemenetluse kasutamine ettevõtja(te) valikul, kellele tehakse ülesandeks avalike teenuste osutamine, on üks võimalik menetlus, mis kujutab endast avalike teenuste ostmist välisteenusena tasu eest ning mitte üksnes katset vältida riigiabina klassifitseerimist;

36.

kutsub komisjoni üles selgitama, et hankemenetluste läbiviimine kooskõlas ELi õigusega välistab alati riigiabi eeskirjadest tulenevat üleliigset hüvitamist, kuid juhib samas tähelepanu sellele, et hangete puhul ei arvestata alati avalike teenuste osutamise netokulude võimalikku muutumist aja jooksul, kui hind tuleneb jõuvahekorrast ja turuolukorrast konkreetsel ajahetkel. Sõltuvalt teenusteosutajate poolt valitud strateegiast teatud turgudele pääsemiseks võib hindade kujundamine pakkumismenetluse kaudu viia ka struktuurilise alahüvitamiseni, mis võib aja jooksul ohustada avalike teenuste rahastamise järjepidevuse ning nende taskukohasuse põhimõtteid;

37.

juhib tähelepanu sellele, et lisaks täiendavatele tehingukuludele, mida hankemenetlus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks sisaldab, ei sobi teatud avalike teenuste puhul selle menetluse paindumatus järgmistel põhjustel: teenuste muutuvus, rahastamise järjepidevus või üldhuvi vajadus tagada eeskirjad ettevõtjatele autoriseerimissüsteemi kaudu, juhul kui teenuste osutajate ja kasutajate vahel valitseb teabealane ebavõrdsus, eelkõige selleks, et kaitsta haavatavaid inimesi, kellel on vaja selliseid põhilisi sotsiaalteenuseid nagu tervishoid, eluase või töökoht, asjaolu, mis tuleneb eri- või ainuõiguste andmisest või lihtsalt piiriülese mõõtme puudumisest kohalike avalike teenuste ja avalike sotsiaalteenuste osutamise valdkonnas;

38.

teeb sellega seoses komisjonile ettepaneku, et eeskirjade paketi läbivaatamisele lisataks tõlgendava teatise ettepanek kui „töövahend” kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, milles selgitatakse avalike teenuste osutamise eri vormide suhtes kohaldatavaid seadusi, eelkõige teenuste otsesest osutamisest kuni teenuste osutamiseni vahendite ühendamise kaudu avaliku sektori omavahelise koostöö raames, ettevõttesisese teenuste osutamiseni, teenuste ostmiseni allhankijatelt pakkumismenetluse kaudu teatud tasu eest, ettevõtte riski ülekandmiseni allhankijale tasu eest või tasuta, ainu- või eriõiguste andmiseni autoriseerimissüsteemide kaudu või finantsabi andmiseni üldhuvi pakkuvale mittetulunduslikule projektile;

39.

tervitab asjaolu, et Euroopa Kohus lihtsustas ja selgitas teenuste otsese osutamise tingimusi ning hiljuti ka kohalike omavalitsuste omavahelise koostöö tingimusi; kutsub komisjoni üles esitama muudatusettepaneku riigihangete õigusakti kohta, et kehtestada otsese teenuseosutamise määratlus, mis on kohandatud kohaliku iseseisvuse tegelikkusele ja avaliku sektori vahendite tõhusa kasutamise nõudele majandus- ja eelarvekriisi tingimustes;

40.

meenutab, et avaliku sektori koostöö piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel pakub suurt potentsiaali majandustõhususe, avaliku sektori vahendite optimaalse jaotamise ja avalike teenuste ajakohastamise valdkonnas, et vastata kodanike põhivajadustele kohapeal;

41.

kutsub komisjoni üles vaatlema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja avalik-õiguslike organite halduskoostöö valdkonnas tehtavaid otsuseid siseriiklike korralduslike otsustena, mis ei allu riigihangete sätetele, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu põhimõtetega;

42.

toetab komisjoni soovi vähendada nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende ettevõtete haldus- ja eelarvekoormust, kellele on usaldatud avalike teenuste osutamine seoses üleliigse hüvitamise korrapärase kontrollimisega, mis praegu määratleb teavitamiskohustusest vabastamist ning a priori avalike teenuste hüvitamise nõuetele vastavust;

43.

toetab komisjoni pakutud meetodit kooskõlas aluslepingus sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, et mitmekesistada võimaliku üleliigse hüvitamise järelevalvemenetlusi, võtta suuremal määral arvesse teatud kohalike avalike teenuste üksnes kohalikku olemust, nagu sotsiaalteenused, millel ei ole praegust siseturu arengut silmas pidades mingit mõju või on väga väike mõju ELi-sisesele kaubavahetusele, ning koondada oma tähelepanu ELi või piiriülese mõõtmega avalikele teenustele, mis mõjutavad märksa suuremal määral siseturgu sest neid reguleeritakse valdkondlikku liberaliseerimist käsitlevate direktiividega või tulenevalt teenuseosutajate struktuurist ELi või piiriülesel tasandil;

44.

leiab sellega seoses, et tuleb eristada järgmisi olukordi: 1. olukorrad, kus avalike teenuste vähese tähtsusega abi hüvitamine ei mõjuta ELi-sisest kaubavahetust ning ei ole seetõttu võrreldav riigiabiga; 2. kohalike avalike teenuste hüvitamine, mis ületab vähese tähtsusega abi künnise, kuid mis oma korralduse ja siseturu arengu praeguse seisu tõttu ei mõjuta ELi-sisest kaubavahetust sellisel määral, mis kahjustaks ELi huve; ning 3. teiste ELi või piiriülese mõõtmega avalike teenuste hüvitamine, mille kohta kehtivad valdkondlikud direktiivid või eeskirjad või kui ettevõtetel on riigiülene struktuur;

45.

leiab, et tuleks arvesse võtta ka teisi objektiivseid kriteeriume, mis automaatselt neutraliseerivad igasuguse ELi-sisese kaubavahetuse mõjutamise, konkurentsi moonutamise või ristsubsideerimise ohu, nagu teatud ettevõtjate piiratud piirkondlik pädevus, kelle suhtes kehtib autoriseerimismenetlus, selliste riiklike või eraettevõtjate piiratud tegutsemispädevus, kes on loodud ühe konkreetse avaliku teenuse osutamiseks teatud piirkonnas ning kes ei teosta turul ühtegi kaubanduslikku tegevust, ning selliste sotsiaalettevõtete mittetulunduslik olemus, kes taasinvesteerivad oma võimalikud tulud osutatavate avalike teenuste rahastamisse, kusjuures kõnealune tulu arvestatakse nende tulevasest hüvitamisest maha. Need objektiivsed omadused, mis seonduvad ettevõtja eripäraga ja asjaoluga, et ta tegutseb kohalikul tasandil, välistavad igasuguse ohu moonutada konkurentsi või mõjutada ELi-sisest turgu;

46.

kutsub seoses üleliigse hüvitamise korrapärase kontrollimisega, mis on praegu teavitamiskohustusest vabastamise ja võimaliku üleliigse hüvitamise ennetamise tingimus, komisjoni üles muutma otsust paindlikumaks ning usaldama vastutuse praktiliste ennetusmeetmete ning kontrollide sageduse määratlemise eest asjaomastele pädevatele ametiasutustele ning lihtsustama samas üleliigse hüvitamise korral rakendatavaid menetlusi ettevõtjate jaoks;

47.

kutsub üles pöörama erilist tähelepanu kohalike avalike teenuste ja avalike sotsiaalteenuste eripärale, mille kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on korraldanud suhteliselt väikeses ja piiratud ulatuses ning mis ei avalda mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele. Komitee kutsub üles kehtestama sellisteks juhtudeks lihtsustatud menetlused ja eeskirjad riigiabi eeskirjadest vabastamise kohta, võttes arvesse kõnealuste avalike teenuste kohalikku olemust ja piiratud ulatust eelkõige kõige isoleeritumates ja kaugemates piirkondades, nagu äärepoolseimad piirkonnad, saared ja mäestikualad. Komitee leiab siiski, et nende teenuste kohaliku ja piiratud olemus kontrollimine ei saa tugineda ainult teatud omavalitsuse elanikkonna kriteeriumile, vaid peab tuginema mitmetele näitajatele, mille puhul võetakse arvesse nt omavalitsuse geograafilist asendit ja kõnealuste avalike teenuste võimalike kasutajate ringi;

48.

märgib, et Altmarki kohtuasja kaks esimest kriteeriumi, nimelt kohustus määratleda selgelt nende avalike teenuste ülesanne, mille teostamine on usaldatud abi saajale, ning kehtestada eelnevalt objektiivsed ja selged näitajad, mille alusel hüvitisi arvutatakse, kohustavad kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema jõupingutusi, et selgitada oma avaliku teenindamise kohustust; juhib tähelepanu sellele, et volitusdokumendile esitatavad nõuded ei tohi omavalitsustele kaasa tuua soovimatuid käibemaksukohustusi ning kutsub seega üles viima antud kriteeriumid kooskõlla Euroopa käibemaksudirektiivis kehtestatud eeskirjadega;

49.

leiab, et see jõupingutus toob avalike teenuste juhtimises kaasa suuremat läbipaistvust ja demokraatlikku vastutustunnet, eeldusel, et see on proportsionaalne ja mõistlik, ei tekita liigset halduskoormust avalikele ametiasutustele ja ettevõtetele ning ei ole vastuolus põhimõttega, et avalikke teenuseid peab saama kohandada kollektiivsete vajaduste muutumisele. Komitee teeb ettepaneku, et kooskõlas aluslepingus fikseeritud läbipaistvuse põhimõttega ja vastusena vajadusele teha avalikke teenuseid inimeste jaoks selgemaks, komisjon seaks iga avalike teenuste hüvitamist puudutava otsuse tingimuseks „avalike teenuste lepingu” praeguse „volituse” asemel, mis jääb riigiasutustele ja eraisikutele üsna ähmaseks mõisteks;

50.

sooviks edastada komisjonile konkreetseid, konstruktiivseid ja tasakaalustatud ettepanekuid, et lihtsustada ja selgemaks muuta hetkel kehtivaid eeskirju, ja tagada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad neid nõuetekohaselt õiguskindluse ja prognoositavuse huvides. Ettepanekud põhinevad aluslepingus sätestatud proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtetel;

51.

soovitab komisjonile, et vähese tähtsusega abi määruse piirmäära (5)200 000 eurot kolme aasta jooksul, millest väiksemat avaliku sektori abi ei loeta riigiabiks, tuleks tõsta 800 000 euroni (6) aastas konkreetselt avalike teenuste hüvitamise osas. See jätaks riigiabi kontrolli alt välja kõik kohalikud avalikud teenused, mis põhinevad kohalikul vabatahtlike sektoril ja kohalikud sotsiaalsed mikroettevõtted, sealhulgas need, mis tegelevad kohaliku sotsiaalse arengu teemadega, nagu sotsiaalne kaasamine, tõrjutuse vastu võitlemine, üldkasulik töö, kultuuri-, spordi- ja sotsiaalharidusliku tegevuse edendamine jms. See ettepanek põhineb ohu puudumisel, et sedalaadi kohalikud avalikud teenused mõjutaksid ELi-sisest kaubandust, ning sellel, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on füüsiliselt võimatu allutada sedalaadi kohalikke teenuseosutajaid riigiabi kontrollile, kuna neid on nii palju;

52.

soovitab komisjonile, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt kohalikke avalikke teenuseid – sealhulgas sotsiaalteenuseid – osutavatele ettevõtetele antav hüvitis üle 800 000 eurot aastas peaks kuuluma lihtsustatud otsuse alla, milles käsitletakse eelkõige vastavust riigiabi eeskirjadele, kuna ühtse turu praeguse arengu juures on oht mõjutada ELi-sisest kaubandust väga väike. Väike oht kaubandust mõjutada tuleneb avalike teenuste puhtalt kohalikust olemusest, sektori korralduse laadist ja siiski ka selle sektori ettevõtete spetsiifilistest eripäradest – nad asuvad enamasti kohapeal ning neil puudub piiriülene ja ELi mõõde;

53.

leiab, et lihtsustatud otsuse rakendamine peaks sõltuma järgmistest objektiivsetest kriteeriumidest, kuna ühtse turu praeguses arenguetapis tagavad need, et oht mõjutada ELi-sisest kaubandust on väga väike: (1) hüvitist peab maksma kohalik ja/või piirkondlik ametiasutus, ametiasutuste rühm või ükskõik milline organ, keda kohalik ja/või piirkondlik ametiasutus on selleks volitanud; (2) seda tuleb maksta kohalike ja/või piirkondlike avalike teenuste osutamise eest konkreetsetes geograafilistes piirides ning need teenused peavad rahuldama selle piirkonna inimeste konkreetseid vajadusi; ja (3) seda tuleb maksta ettevõtjatele, kelle tegevus jääb de facto ja de jure selle territooriumi piiridesse, kus teenuseid osutatakse, või kes tegelevad ainult avalike teenuste osutamisega ega oma muid ärilisi tegevusalasid ja mis loodi konkreetselt nende põhivajaduste rahuldamiseks või kes annavad kõik lisatulud enda poolt osutatavate avalike teenuste rahastamiseks, kusjuures need lisatulud arvestatakse tulevasest hüvitisest maha;

54.

soovitab, et kooskõlas aluslepingus sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, tuleks kohalike ja/või piirkondlike avalike teenuste hüvitiste ühilduvust käsitlevas lihtsustatud otsuses teha hüvitisi maksvatele kohalikele ametiasutustele kohustuseks rakendada kõiki vajalikke meetmeid igasuguse üleliigse hüvitamise takistamiseks, avastamiseks ja korrigeerimiseks, arvestades, et selliste olukordade vältimine on just kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvides. Samas peaksid üleliigse hüvitamise avastamise korral tasaarvelduse menetlused olema lihtsustatud;

55.

soovitab, et ELi või piiriülese mõõtmega avalike teenuste osutamise korral, mis kuuluvad ELi direktiivide või määruste (näiteks määrus avaliku teenindamise kohustuse kohta maanteetranspordis (7)) reguleerimisalasse, ja teiste avalike teenuste osutamise korral, mis ei kuulu ELi õigusaktide reguleerimisalasse, kuid ei vasta ka uues lihtsustatud otsuses sätestatud kriteeriumidele (näiteks kuna ettevõte on struktureeritud ELi või piiriülesel tasandil), tuleks avalike teenuste hüvitiste ühilduvuse (sealhulgas ka teenuste osutamise netomaksumuse), ettevõtete tõhususe ja mõistliku kasumi reeglitega seotud teemadele läheneda valdkondlikust, mitte horisontaalsest seisukohast, võttes arvesse iga teenuse spetsiifilist iseloomu, ning et neid teemasid tuleks käsitleda Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaasotsustusmenetluses. Kehtivate direktiivide ja määruste läbivaatamise ja uute valdkondlike direktiivide ja määruste vastuvõtmise ootel tuleb jätkata kehtiva ELi õigusraamistikuga, võttes arvesse soovitatud lihtsustamisi vähese tähtsusega avalike teenuste hüvitamisel ja kohalike avalike teenuste ühilduvust puudutava otsuse läbivaatamist;

56.

soovitab komisjonile kooskõlas aluslepingus sätestatud läbipaistvuse põhimõttega ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 ning artikli 106 lõikega 2, et nende kolme sätte kohaldamisele tuleks seada tingimuseks esiteks „avalike teenuste leping” (8), st ükskõik milline avalik dokument, milles (1) tunnistatakse, et ettevõtja poolt teostatud töö on üldhuviteenus ning kuulub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 ja artikli 106 lõike 2 ning protokolli 26 artikli 2 reguleerimisalasse, (2) kirjeldatakse tekkinud kohustuste konkreetset iseloomu ja asjaomast geograafilist piirkonda ja (3) seatakse parameetrid, mille abil arvutada avaliku teenuse hüvitist, ning teiseks vastava avalike teenuste lepingu avaldamine Euroopa Liidu Teatajas spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud registris.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/48

—

palub, et kõikides ELi tasandil vastu võetud infrastruktuurialgatustes võetaks arvesse nende küsimuste käsitlemist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

—

palub, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja vajadusi võetaks kõikide energiainfrastruktuuri arendamise projektide uurimisel arvesse ning et hinnataks põhjalikult kulusid ja tulusid, mida sellised projektid võivad kohalikul, piirkondlikul või isegi makropiirkondade tasandil kaasa tuua;

—

leiab, et energiainfrastruktuuri hindamisel tuleks mõõta projektide mõju nii energiajulgeolekule kui ka keskkonnale, maastikule ja sotsiaalmajanduslikule arengule piirkondades;

—

toetab tugevalt seda, et komisjon peab arukate võrkude loomiseks vajaliku tehnoloogia arendamist prioriteetseks. Need võrgud on energiaturu sujuvaks toimimiseks väga olulised, kuna nad võimaldavad ressursse tõhusamalt ning otstarbekamalt kasutada;

—

on mures, et Euroopa Komisjon ei suuda esitada energiainfrastruktuuri arenguprogrammi terviklikku ja üksikasjalikku rahastamiskava;

—

palub, et ta saaks esitada arvamust selliste oluliste küsimuste kohta nagu energiainfrastruktuuri investeerimise programmi eelarve, kavandatud rahastamisviisid ning osalemise tasandid, mis avaldavad mõju kõikidele sidusrühmadele, eelkõige kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kuid samas ka kõigile tarbijatele.

Raportöör

Michel LEBRUN (BE/EPP), Prantsuskeelse kogukonna parlamendi liige

Viitedokument

„Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” ”

KOM(2010) 677 lõplik

1.

väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Liit on täielikult pühendunud tohutule ja väga olulisele ülesandele arendada samaaegselt välja Euroopa supervõrk, tõhusad ühendused ja arukad detsentraliseeritud võrgud. Regioonide Komitee on väga rõõmus, et nimetatud algatuse raames arvestatakse lõpuks ometi piisavalt äärepoolsemate piirkondadega ja ühendatakse nad kõnealustesse võrkudesse. Selliste struktuuride loomine tugevdab territoriaalset ühtekuuluvust ja piirkondade solidaarsust tingimusel, et kõikide muresid ja huve võetakse projektide koostamisel täielikult arvesse;

2.

hindab seetõttu asjaolu, et Euroopa Komisjon märgib oma teatises „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda”, kui oluline on tagada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalevad nii Euroopa energiainfrastruktuuri moderniseerimist kui ka tulevase integreeritud supervõrgu arengut puudutava otsustusprotsessi kõikides etappides. Regioonide Komitee rõhutab, et neid tuleks kaasata juba alates projektide uurimise esimestest etappidest;

3.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on Euroopa Komisjoni esitatud projektide edukal elluviimisel oluline roll, sest nende pädevus- ja vastutusalasse jäävad arvukad planeerimise, lubade andmise, investeerimise, riigihangete ning energia tootmise, ülekande, jaotuse, energiatarbimise kontrollimise ja energiatõhususe parandamise, samuti jäätmekäitluse ja jäätmete ladustamisega seotud küsimused. Selles mõttes peaksid kõik ELi tasandil vastu võetud infrastruktuurialgatused võtma arvesse nende küsimuste käsitlemist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

4.

hindab eelkõige seda, et tähelepanu on pööratud piirkondlike klastrite mehhanismidele. Spetsialiseerunud piirkondlike platvormide süstemaatiline loomine mitte ainult ei lihtsusta ja kiirenda kavandatud projektide planeerimis-, rahastamis-, rakendus-, järelevalve- ja kontrollimenetlust, vaid on hädavajalik ka selleks, et tagada, et kõik uute energiainfrastruktuuride rajamisest mõjutatud kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad teeksid täiel määral koostööd ja oleksid projekti kaasatud;

5.

palub pöörata erilist tähelepanu sellele, et kodanikele esitatakse õigel ajal ja regulaarselt teavet uute infrastruktuuride rajamise kohta. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes on inimestega vahetus kontaktis, peavad tingimata olema vahendid ja struktuurid, mis võimaldavad neil piisavalt üldsust teavitada ja üldsusega konsulteerida, et tagada projektile inimeste toetus ja nõusolek. Komisjon peaks ka hoolitsema selle eest, et nende energiainfrastruktuuride vajadust kindlaks teha võimaldavad mudelid oleksid selgemad, et eri mudelid konkureeriksid omavahel ja et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid aru nende mudelite koostamisel kasutatud parameetritest ja arvutusmeetoditest;

6.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et Euroopa Liit ei suuda taastuva energia, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise, energiatarbimise vähendamise ja varustuskindluse eesmärke saavutada, kui ta ei investeeri märkimisväärselt kõige energiatõhusama majanduse arendamisse, mis hõlmab võrkude moderniseerimist, ühenduste väljaarendamist ja taastuva energia prioriteetset kaasamist nendesse võrkudesse, sh arendades ulatuslikult kesk- ja madalpinge jaotusvõrke, mis on vajalik eeltingimus taastuvatest energiaallikatest detsentraliseeritult energia tootmiseks;

7.

pöörab komisjoni tähelepanu Regioonide Komitee hiljutisele resolutsioonile „Jaapani looduskatastroofide ja tuumakatastroofi tagajärjed – mida on Euroopa Liidul sellest õppida” ja eelkõige selle punktidele 14–16 ning palub, et edaspidisel energiainfrastruktuuri kavandamisel võetaks seda arvamust arvesse. Komitee kutsub ka nõuetekohaselt arvestama kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärkidega 2050. aastaks. Äärmiselt oluline on rangelt jälgida, et kõik riigid saavutaksid või ületaksid selliste fossiilkütuste nagu kivisüsi, nafta ja maagaas kasutamisel tekkiva heite vähendamise osas püstitatud eesmärke;

8.

rõhutab vajadust teha olulisuse järgi kindlaks, kus võiks olemasolevat infrastruktuuri parandada või ajakohastada ning kus on vajalik uus ulatuslik infrastruktuur;

9.

rõhutab vajadust võtta lisameetmeid nõudluse reguleerimiseks ning selliseid meetmeid, mis on vajalikud energia säästmise ja tõhususe alal 2020. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks. Vajadus täiendava energiainfrastruktuuri järele sõltub meie võimest oma tarbimist ratsionaliseerida;

10.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide ja Euroopa asjakohane poliitika võimaldaks tulevasel Euroopa supervõrgul anda hoogu elektri ja maagaasi siseturu väljakujundamisele, mis looks kõnealuses valdkonnas tõelise konkurentsi. Regioonide Komitee leiab, et selle tõhusa ühtse turu projekti lõpuleviimine ning Euroopa integreeritud ja tõhusa energiavõrgu loomine on tingimata vajalik selleks, et tagada selline heaolu ja ühtekuuluvuse tase, nagu sõnastati Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia eesmärkides;

11.

mõistab, kui oluline on tõhus gaasiinfrastruktuur energiaallikate mitmekesistamise ja varustuskindluse tugevdamiseks ja mõnede piirkondade energiasõltuvuse vähendamiseks, ning rõhutab, kui vajalik on gaasiinfrastruktuuri puhul selliste reeglite kehtestamine, mis tagavad suurema paindlikkuse, eelkõige selleks, et võimaldada peavoolule vastupidiseid gaasiülekandeid, et mõned piirkonnad ei sõltuks enam ainult ühest tarneallikast. Komitee leiab, et gaasiinfrastruktuuri tuleks arendada täiel määral veeldatud maagaasi / surumaagaasi terminalide panust arvestades;

12.

leiab, et Euroopa Komisjoni teatises pakutud meetmed täiendavad kolmandat energiapaketti, kuna nendega püütakse vastata vajadusele investeerida energiatootmisse ja -ülekandesse;

13.

tunnistab sellega seoses energiaturgu reguleerivate ametite rolli, kuna nad tagavad, et nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud energiainfrastruktuuride investeeringuid on asjakohased ja tõhusad;

14.

toetab tugevalt seda, et arukate võrkude loomiseks vajaliku tehnoloogia arendamist peetakse prioriteetseks. Need võrgud on energiaturu sujuvaks toimimiseks väga olulised, kuna nad võimaldavad ressursse tõhusamalt ning otstarbekamalt kasutada. Regioonide Komitee kutsub üles looma tulevase aruka võrgustiku teemalise nõustamis-, teabe- ja arvamustevahetuse platvormi;

15.

on seisukohal, et energiatõhusus kujutab endast võimsat ja tulusat vahendit energiasäästliku tuleviku saavutamisel ning et selle abil on võimalik osaliselt vähendada vajadust energiainfrastruktuuri investeerimise järele;

16.

on mures, et Euroopa Komisjon ei suuda esitada energiainfrastruktuuri arenguprogrammi terviklikku ja üksikasjalikku rahastamiskava. Seega peab komitee kahetsusväärseks, et ta ei saa esitada arvamust selliste oluliste küsimuste kohta nagu programmi eelarve, kavandatud rahastamisviisid ning osalemise tasandid, mis avaldavad mõju kõikidele sidusrühmadele, eelkõige kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kuid samas ka kõigile tarbijatele;

17.

toetab Euroopa Komisjoni ideed luua Euroopa infrastruktuurifond, millest rahastatakse kõiki Euroopa huvides teostatavaid suuri infrastruktuuriprojekte energia, lairibaühenduse ja transpordi valdkonnas, sh üleeuroopalisi transpordivõrke;

18.

avaldab samuti kahetsust, et ei ole seatud kvantitatiivseid eesmärke kasu kohta, mida strateegiaga kavatsetakse saavutada;

19.

soovitab tungivalt võimalikult kiiresti välja töötada ja edastada täielik ja üksikasjalik teave komisjonis kaalumisel olevate rahastamisviiside ja -vahendite kohta ning anda komiteele võimalus edaspidi nendes küsimustes arvamust avaldada;

20.

palub, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ja vajadusi võetaks kõikide energiainfrastruktuuri arendamise projektide uurimisel arvesse. Kulusid ja tulusid, mida sellised projektid võivad kohalikul, piirkondlikul või isegi makropiirkondade tasandil kaasa tuua, tuleb kindlasti regulaarselt ja põhjalikult hinnata. Hindamisel tuleks mõõta projektide mõju nii energiajulgeolekule kui ka keskkonnale, maastikule ja sotsiaalmajanduslikule arengule piirkondades. On teada, et avalikkuse vastuväited on suur takistus energiainfrastruktuuride arengule. Kui näidata kohalikele kogukondadele, millist kasu nad energiainfrastruktuurist saavad, samuti seda, milline on selle keskkonnamõju, võib see märkimisväärselt vähendada selliseid vastuväiteid;

21.

tunnistab, et võrkudesse ja ühendustesse tehtavate investeeringute kooskõlastamisel on riigi tasand jätkuvalt väga oluline. Regioonide Komitee kordab siiski asjaolu, et märkimisväärne osa taastuvatest energiaallikatest saadava energia tootmisest ja energiatarbimise vähendamisest, eelkõige hoonetes, on saanud alguse kohaliku ja piirkondliku tasandi algatustest;

22.

nendib, et ELi ja kolmandate riikide vaheliste energia ülekande infrastruktuuride areng võib suurendada või teatud juhtudel isegi tekitada kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu ja palub seetõttu komisjonil kiiresti analüüsida kasvuhoonegaaside heitkoguste saastekvootide turgu tehtavaid muudatusi, et vältida sellist kasvuhoonegaaside ülekandumist. Tuleks kaaluda erinevaid võimalusi, sealhulgas süsinikdioksiidi hõlmamise mehhanismi;

23.

tunnistab Euroopa energiainfrastruktuuri moderniseerimise projekti majanduslikku, keskkondlikku ja sotsiaalset mõttekust, kuna see aitab ligi meelitada energiatööstuse ettevõtjaid, rajada energia valdkonnas uusi ettevõtteid ja luua kõnealuses sektoris arvukalt töökohti. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid sellest positiivsest mõjust esimesena kasu saada;

24.

rõhutab, kui oluline on kaasata taastuvenergia tootmise allikad kohalikest ja piirkondlikest võrkudest üleeuroopalistesse energiavõrkudesse, mis saaksid sel viisil kasutada ülekande- ja jaotusvõrke ning edasi areneda;

25.

kutsub eelkõige üles tegema vajalikke infrastruktuuri muudatusi, et võimaldada arukaid jaotusvõrke, nii et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja kooperatiivid saaksid toota omaenda rohelist energiat ja jagada seda partneritega teistes piirkondades. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kutsuma kokku spetsiaalse konverentsi kohalike ja piirkondlike organisatsioonide ning asjaomaste sidusrühmade osalusel, et lükata käima Euroopa energiatootmise ümberkujundamine;

26.

leiab, et on oluline rõhutada neid innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu alaseid võimalusi, mida see strateegia pakub Euroopa ettevõtete liidripositsioonile ning konkurentsivõimele seadmete sektoris (eelkõige elektri valdkonnas, nt taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmine, arukad ja väga tõhusad võrgud, uued elektri ladustamissüsteemid või elektriautode edendamine). Komitee kutsub üles tugevdama Euroopa energiatehnoloogia strateegiat ning teadus-ja arendustegevuse raamprogrammide algatusi kõnealuses valdkonnas;

27.

märgib, et tarbijahindade, innovatsiooni ja energia varustuskindluse osas ei ole ilma tõhusamate ja arukamate võrguinfrastruktuurideta oodata olukorra paranemist, eriti nendes piirkondades, mis on ettevõtjate jaoks majanduslikult vähem huvitavad: nt äärealad, hõredalt asustatud ja majanduslikult nõrgemad piirkonnad;

28.

tuletab meelde, et tsentraliseeritud tootmine suurtes elektrijaamades on Euroopa energia siseturu toimimise jaoks ka tulevikus väga oluline. Seda peavad siiski olulisel määral täiendama detsentraliseeritud energiatootmise rajatised ja arukad juhtimis- ja transpordisüsteemid. Seetõttu rõhutab Regioonide Komitee, et linnu ja piirkondi tuleks rohkem julgustada arendama süsteeme ja tehnoloogiaid detsentraliseeritud energia tootmiseks, sest see piirab monopolide tekkimist energia valdkonnas ja võib aidata kaasa elanikkonna aktiivsemale kaasamisele ning seega säästlikuma energiamajanduse laiemale heakskiidule;

29.

rõhutab, et energia tootmine detsentraliseeritult väikestes kohalikes ja piirkondlikes tootmiskeskustes sobivate keskkonnatingimustega paigas on tõhus meede linnade ja piirkondade jaoks ning puhta taastuva energia arendamiseks, aidates samuti edendada keskkonnakaitset ja võidelda kliima soojenemise vastu;

30.

märgib, et detsentraliseeritud energiatootmisallikate arendamine võimaldaks kogu Euroopa Liidul vähendada järk-järgult välisenergiast sõltumist ja parandada seega oma varustuskindlust;

31.

soovib osaleda selle meetodi väljatöötamises, mille abil määratakse kindlaks need konkreetsed projektid, mida peetakse kogu Euroopale huvipakkuvaks, ja samuti nende vahendite väljatöötamises, mis on vajalikud nende prioriteetide paindlikuks rakendamiseks viisil, mis on kohandatud kohalikele ja piirkondlikele turutingimustele ning tehnoloogiliste alternatiivide eripäradele;

32.

toetab makropiirkondlikul tasandil spetsiaalsete platvormide loomist, mis peaks hõlbustama määratletud prioriteetide elluviimist. Platvormid peaksid tegevust alustama kohe pärast projektide uurimisetappi ja need peaksid olema kaasatud kõikidesse elluviimise etappidesse, sh rahastamiskavade väljatöötamisse ja nende eelarvete koostamisse;

33.

tervitab kõnealuses seoses selgesõnaliselt Põhjamere ääres asuvate ELi liikmesriikide ja Norra avamerevõrgu algatust, koordineerimaks paremini avamere tuuleenergia ja infrastruktuuri arengut põhjapoolsetes meredes, sest tuuleenergial on otsustav roll ELi energia- ja kliimaeesmärkide saavutamisel;

34.

palub olulisel määral tugevdada piirkondlike energiaalgatuste rolli, tehes spetsialiseerunud organitele ülesandeks nende projektide tehnilise ja finantsplaneerimise ning mõju hindamise. Samuti on soovitav rajada ajutised piirkondlikud struktuurid tingimusel, et neil on tõhusad ja otstarbekad talitlus- ja otsustussüsteemid;

35.

hindab kõnealuse piirkondadevahelise ja rahvusvahelise koostöö valdkonna kõrgetasemeliste töörühmade loomisel saadud väga julgustavaid tulemusi. Regioonide Komitee on siiski endiselt väga mures selle pärast, kas sellises süsteemis saab ära kuulata ka väiksemate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukoha;

36.

nõustub komisjoniga, et energiainfrastruktuuri valdkonnas on praegune lubade väljastamise menetlus kahetsusväärselt aeglane, ja palub, et seda menetlust ratsionaliseeritaks, paremini kooskõlastataks ja parandataks. Kuid oleks vastuvõetamatu kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi sellest lubade väljastamise protsessist kõrvale jätta, sest nemad on peamised vastutajad ja neid puudutab kõige rohkem mõju, mida mõned energiaprojektid võivad elanikele avaldada;

37.

kiidab heaks ettepaneku luua kontaktasutus (universaalteenistus), mis on vahendaja projektide arendajate ning riigi, piirkondliku ja/või kohaliku tasandi pädevate asutuste vahel. Regioonide Komitee rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste volitusi ei tohi kuidagi vähendada;

38.

taotleb loamenetluse kestvusele asjakohaste tähtaegade vastuvõtmist, millega tagataks projektide korrektne ja täielik hindamine, kõigi sidusrühmade kaasatus ning lihtsustatakse infrastruktuuri kavandamist ja arendamist;

39.

kinnitab oma soovi, et elanikud kaasataks otsustusprotsessi juba alates projektide uurimise esimestest etappidest. Nad tuleks kaasata selgelt, avatult ja konkreetselt, nii et tagatud oleks läbipaistvus, mis on vajalik selleks, et elanikud ühisprojekti toetaksid. Ajakava tuleks tutvustada võimalikult ulatuslikult, et igaüks võiks avaldada oma arvamust ja saada oma küsimustele vastused;

40.

soovib aktiivselt osaleda suuniste koostamisel, mille eesmärk on muuta lubade andmine läbipaistvamaks ja prognoositavamaks, tagamaks, et suunistega täidetakse rahuldavalt nende eesmärke teavitada ja vahetada teavet projektide negatiivsete ja positiivsete mõjude kohta, tagada läbipaistvus, võtta arvesse esitatud arvamusi, viia läbi projektide järelevalve ja uurida avalikku arvamust;

41.

palub pöörata erilist tähelepanu üldsuse teavitamisele sellest, millist kasu saavad tarbijad ja elanikud infrastruktuuri arendamisest ja arukatest võrkudest varustuskindluse, CO2-heidete vähendamise ja energiatõhususe valdkonnas. Teave peaks siiski olema tasakaalustatud ega tohiks varjata puudusi, millega elanikud võivad kokku puutuda. Vaid täielik ja läbipaistev teave võimaldab elanikel mõista nende väljakutsete ulatust ja kergemini aktsepteerida projekti kõrvaltoimeid. Teave peaks olema konkreetsele olukorrale kohandatud, et kõik saaksid täpset ja asjakohast teavet;

42.

kutsub üles võtma kasutusele tõhusad, kättesaadavad ja õiglased kahju hüvitamise süsteemid elanikele, kellele projektide elluviimine eriti negatiivset mõju avaldab. Hüvitis peaks olema piisav selleks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid negatiivset mõju kompenseerida ja tagada, et kui üldsus projekti just heaks ei kiida, siis on see vähemalt tema jaoks vastuvõetav;

43.

toetab ideed luua eeliseid ja stiimuleid piirkondadele, kes hõlbustavad Euroopa jaoks huvi pakkuvate projektidele kiiresti loa andmist, tingimusel, et neid ei õhutata rikkuma selliseid vajalikke ettevaatusabinõusid nagu mõju hindamine ja üldsusega konsulteerimine. Regioonide Komitee soovib, et neid stiimuleid saaks pakkuda ka kohalikele omavalitsustele;

44.

jagab komisjoni seisukohta, et ergutussüsteemi oleks hea laiendada kõikidele kohalikul ja piirkondlikul tasandil algatatud taastuvenergia tootmise, ülekande ja jaotuse projektidele;

45.

soovib osaleda sellise projektide toetuskava koostamisel, mille eesmärk on aidata piirkondi ja riikide ametiasutusi infrastruktuuri planeerimisel ja projektide väljaarendamisel. Selles kontekstis tuleks kindlasti silmas pidada nii projektide keskkonnamõju kui ka sotsiaalmajanduslikku mõju kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tasandil;

46.

on mures, et Euroopa Komisjoni hinnangul vajaminevast 200 miljardi euro suurusest investeeringute kogusummast on ikka puudu üle 60 miljardi;

47.

pooldab tugevalt erasektori investeeringute mobiliseerimist, võttes vastu eeskirja suurte, tehniliselt keerukate või piiriüleste projektide kulude jaotamise küsimuse lahendamiseks. Mitmed praegu ebapiisava rahastamise tõttu ohus olevad makropiirkondlikud projektid saaksid sellistest uutest sätetest otsest kasu;

48.

toetab komisjoni algatust optimeerida avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kaasamist investorite riskide maandamise kaudu. Kasumi optimeerimine, investeeringute kindlus ja positiivne mõju ühiskonnale innustaks kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi investeerima neile kõige sobivamana tunduvatesse projektidesse;

49.

peab kahetsusväärseks, et puudub täpne ja konkreetne teave eelarve ja finantsperspektiivi kohta, mida on võimalik kõnealusele stiimulile eraldada. Regioonide Komitee loodab, et analüüsitavad rahastamismehhanismid vastavad paindlikkuse, olemasolevatele riskidele kohandamise ning iga projektide rahastamisvajadustega arvestamise kriteeriumitele;

50.

kutsub komisjoni eelkõige üles uurima, kuidas saaksid erinevad toimijad, sealhulgas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused energiainfrastruktuuri arendamisel rahaliselt osaleda. Eelkõige annaks see hoogu asjaomaste projektide käivitamisele ja hindamisele. Lisaks võib infrastruktuuri tulevasest kasutamisest saadava rahalise kasu perspektiiv aidata projektil saada avalikkuse toetust;

51.

kutsub üles seadma prioriteetseks investeeringud kõikidesse sellistesse projektidesse, mis aitavad saavutada nn 20-20-20 eesmärke: arukate võrkude arendamine, taastuvate energiaallikate kaasamine Euroopa supervõrku, kõigi äärepoolseimate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ühendamine supervõrguga ning ühendused;

52.

rõhutab arukate võrkude olulisust energiatarbimise eest isikliku vastutuse võtmisel. Arukad võrgud, arukad voolumõõtjad ja vastavad tarbimisseadmed, mis ei pakuks üksnes energiat, vaid ka teavet tarbimise taseme ja tüübi kohta, võivad pakkuda energia kokkuhoiu võimalusi. Need võrgud saaksid niimoodi aidata vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja parandada energiatõhusust. Seetõttu tuleb edendada vastavate tehnoloogiate edasiarendamist ja kasutuselevõttu. Komitee rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid enne 2020. aastat riiklike tegevuskavade ja Euroopa Liidu programmide toel viima läbi arukate võrkude katseprojektid ja pöörama erilist tähelepanu piiriäärseid piirkondi hõlmavatele projektidele;

53.

palub, et energiainfrastruktuuri moderniseerimisprojektide rahastamise ja toetamise prioriteedid valitaks välja järgmiste kriteeriumide alusel: kohaliku ja taastuva energia tootmise ning jaotuse arendamine; ühtse elektri- ja maagaasituru lõpuleviimine; tarbijate toetamine, aidates neil turul aktiivsemalt osaleda mitte ainult tänu tarbimise tõhustamisele, vaid võimaldades neil tegutseda ka kohaliku või isegi eraisikust tootjatena, müües oma võimalikku üleliigset toodangut. 20-20-20 eesmärkide saavutamiseks on tähtis parandada tõhusust, uuendades ja täiustades olemasolevaid võrke, et vähendada muundamis- ja transformeerimiskadusid;

54.

kutsub üles suunama kõik oma jõupingutused selliste süsteemide arendamisse, kus energiat toodetakse taastuvatest energiaallikatest ning suure tõhususega koostootmisel tuginedes oma tarbeks, ning tagades, et energiavõrgud projekteeritakse selliselt, et seda tüüpi rajatisi peetakse prioriteetseks.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/54

—

kinnitab, et LIFE-programm on oma kasulikkust korduvalt tõestanud ja seepärast tuleks selle kestust pikendada ka järgmisele rahastamisperioodile, pöörates erilist tähelepanu programmi „Bioloogilise mitmekesisuse” osale;

—

soovib, et lihtsustataks halduslikku külge, tõstetaks maksimaalse kaasrahastamise määra, tehtaks projekti ettevalmistamise kulud LIFE-programmi raames rahastamise kõlblikuks ning võimaldataks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ka LIFE-programmi uuel rahastamisperioodil arvestada personalikulusid täies ulatuses omavahenditena;

—

kutsub üles katma LIFE-programmi bioloogilist mitmekesisust käsitlevas osas bioloogilist mitmekesisust laiemalt. Natura 2000 rahastamisel olulise rolli täitmiseks peaks LIFE-programm hõlmama ka korduvate tegevuste rahastamist hoiualade haldamisel;

—

soovitab, et tulevane LIFE-programmi keskkonda käsitlev osa peaks jääma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otsustavaks stiimuliks nõuete täitmise edendamiseks ELi keskkonnaalaste õigusaktide jõustumise eelses järgus, samuti õigusaktidega kehtestatud nõuetest kaugemale minemiseks ning innovaatiliste tehnoloogia- ja keskkonnalahenduste kasutamiseks, nii et projektid sobiksid hästi nende teostamisviisi võimalikuks kasutamiseks ka avalikule sektorile suunatud ökoinnovatsiooni puhul;

—

toetab LIFE-programmi tulemuslikumaks muutmiseks komisjoni ettepanekut võimaldada luua uue LIFE-projektide kategooriana suuremamahulised nn integreeritud LIFE-projektid, mis oleksid tõhusaks võimaluseks kasutada parimal viisil ära LIFE-programmi mõju võimendavat väärtust, luues struktureeritud seose teiste ELi rahastutega;

—

rõhutab, et uus LIFE-programm jätkab teabevahetus- ja teavitamisprojektide toetamist, keskendudes rohkem haridusele ning selliste projektide toetamisele, kuhu on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja millel on märkimisväärne mõju ELi tasandil.

Raportöör

Daiva MATONIENĖ (LT/EA), Šiauliai linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „LIFE+-määruse rakendamise vahekokkuvõte” KOM(2010) 516 lõplik

1.

on seisukohal, et keskkonna kaitsmine ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on Euroopa elukvaliteedi oluline eeldus ning seega mitte ainult riikide valitsuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste või ELi institutsioonide ülesanne, vaid küsimus, mille pärast peaksid muretsema kõik eurooplased;

2.

rõhutab, et üks Euroopa Liidu eesmärkidest seisneb keskkonnaeesmärke arvestades säästva ja inflatsioonisurveta majanduskasvu edendamises ning et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine võib avaldada sellele negatiivset mõju; Euroopa Liidu enda pädevused keskkonnakaitse valdkonnas aga üha suurenevad, nagu kajastub Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 192, millega kehtestatakse ELi pädevus keskkonna valdkonnas;

3.

tunnustab seda, et määrusega (EMÜ) nr 1973/92 kasutusele võetud ja hiljem ajakohastatud LIFE-programmi – spetsiaalselt keskkonnakaitse rahastamiseks mõeldud ELi vahendi – kaudu on seni toetatud 3 115 keskkonnaprojekti 2,2 miljardi euroga (1) ning seega kujutab see endast olulist vahendit, millega aidata rahastada kohalikku ja piirkondlikku keskkonnakaitsepoliitikat ning Euroopa lisandväärtusega keskkonnaprojekte (2);

4.

kuigi komitee hindab ja väärtustab kõrgelt LIFE-programmi tegevust, hoiatab ta siiski ka programmi võimaluste ülehindamise eest. Igal aastal LIFE-programmi käsutuses oleva ligikaudu 340 miljoni euroga saab tõepoolest toetada tervet rida projekte, millest paljudel on potentsiaali anda head eeskuju ja ideid headeks lähenemisviisideks keskkonnapoliitikas. See summa, mis vastab ligikaudu 0,2 %-le ELi eelarvest, ei ole aga siiski piisav, et lahendada kõiki probleeme, mis tekivad teiste keskkonnaprogrammide või ELi rahastute alafinantseerimise tõttu;

5.

tunnistab, et LIFE+-programm on palju kaasa aidanud keskkonnajuhtimiskavade vastuvõtmisele ja elluviimisele, väärtuslike elupaikade taastamisele, oluliste liikide populatsiooni taastumisele ja Natura 2000 võrgustiku laiendamisele. Samuti on LIFE+ aidanud sõlmida partnerlussuhteid, tugevdades seeläbi koostööstruktuure ning lihtsustades kogemuste ja teabe vahetamist sidusrühmade ja poliitiliste otsustajate vahel;

6.

kutsub üles arendama kohalikke partnerlusi, sest need on kõige sobivamad, et kombineerida LIFE-programmi ressursse teiste siseriiklike rahastamisallikate ja ELi vahenditega;

7.

rõhutab, et uued väljakutsed keskkonnakaitse valdkonnas, bioloogilise mitmekesisuse jätkuv kadu ja ELi areng panevad keskkonnakaitsele Euroopas uue ülesande, millele tuleb võimalikult kiiresti leida mõjus, uue finantsperspektiivi raames elluviidav lahendus;

8.

usub, et Euroopa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on täita hädavajalik roll ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel ning ökoinnovatsiooni ja parimate tavade paremal tutvustamisel laiemale üldsusele;

9.

soovitab seada bioloogilise mitmekesisuse säilimise ülimaks prioriteediks kõigis ELi keskkonnakaitsepoliitika valdkondades. Kuna bioloogilise mitmekesisuse kaitse on eri valdkondi puudutav küsimus, tuleb lisaks ka tagada, et seda arvestatakse kõigis kesksetes poliitikavaldkondades;

10.

kutsub üles arvestama ELi keskkonnakaitsepoliitikas uute väljakutsetega seoses geneetiliselt muundatud organismide valdkonna kiire arengu ja nende mõjuga kohalikele liikidele, mida ei ole piisavalt uuritud;

11.

tunnistab, et teatud tingimustel võib tekkida vastuolu bioloogilise mitmekesisuse säilitamise poliitika ja muude säästva arengu aspektide eesmärkide vahel. Seepärast on selliseid võimalikke eesmärgikonflikte silmas pidades väga oluline tagada uuel programmiperioodil säästva arengu erinevate keskkonnaalaste ja eesmärkide paindlikum kooskõlastamine ja kõigi asjakohaste meetmete omavaheline sidusus, vältimaks, et ühel alal kehtestatud eeskirjad ja meetmed põhjustaksid olukorra halvenemist mõnes muus valdkonnas või kahjustaksid isegi üldisi lahendusi;

12.

rõhutab, et kuigi LIFE-programmi projektid on selgelt suunitletud keskkonnale, võivad nad kohalikele kogukondadele tuua sotsiaalset ja majanduslikku kasu. Siia juurde kuuluvad ka LIFE-programmi osa „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus” projektide ökosüsteemi teenused. Komitee väljendab rahulolu selle üle, et juba käesolevast aastast alates kirjeldatakse sellist võimalikku kasu ka LIFE-programmi projektide taotlusvormis. Selle tulemusel peaks Euroopa Komisjon koostama ulatusliku loetelu sotsiaalsetest ja majanduslikest tulemusnäitajatest kogu LIFE-programmi jaoks;

13.

arvab, et LIFE+-programmi osa „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus” on oluliselt kaasa aidanud linnudirektiivi ja loodusdirektiivi rakendamisele ning saavutatud on vähemalt mõned komisjoni teatises (milles käsitletakse bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamist aastaks 2010) esitatud eesmärgid. Siiski hõlmab LIFE+ vaid osa linnudirektiivis ja loodusdirektiivis ette nähtud meetmetest ning jätkuvalt vajab erilist tähelepanu ka bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine;

14.

on seepärast seisukohal, et LIFE+-programmi tuleb ka tulevikus vaadelda ELi keskkonnakaitsepoliitika olulise osana ja erilist tähelepanu tuleb pöörata programmi „Bioloogilise mitmekesisuse” osale ning suunata kõik jõupingutused 2020. aastaks seatud bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise eesmärkide saavutamisele;

15.

juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade erilisele olukorrale, kuna nemad annavad kogu Euroopa Liidus suurima panuse bioloogilise mitmekesisuse edendamisse. Neis piirkondades asub enam kui 200 ühenduse tähtsusega ala, mis on hõlmatud Natura 2000 võrgustikuga. Kõnealustel piirkondadel on keskne tähtsus bioloogilise mitmekesisuse kadumise peatamise eesmärgi saavutamisel;

16.

tervitab komisjoni ettepanekut võtta Natura 2000 rahastamiseks kasutusele Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavad kui makrotasandi juhtimise kavad piirkondlikul ja riiklikul tasandil, mis pakuvad selget ja siduvat raamistikku teistele ELi rahastutele ja liikmesriikide panustele Natura 2000 alade ja esmatähtsate liikide säilitamisel määratletud territooriumil (3).

17.

rõhutab, et ka hiljutine majandus- ja finantskriis põhjustas mitmeid raskusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste plaanides seoses eri algatuste kaasfinantseerimisega, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse säilitamise alal. Sellele mõeldes kutsub komitee riikide ametiasutusi ja ELi institutsioone üles jagama ja rakendama valdkonna parimaid tavasid, nt Poola hea tava mudel: riigi valitsus lõi riikliku rahastu, millega tagatakse edukate LIFE-projekti taotluste kaasrahastamine (4);

18.

tervitab indikatiivsete riiklike eraldiste kehtestamist LIFE+-määruses, eriti juhul, kui meedet kasutatakse ajutiselt ja eesmärgiga suurendada ELi uutest liikmesriikidest pärinevate heakskiidetud taotluste arvu. Samal ajal väljendab komitee vajadust tuua selgelt esile selle meetme ajutisus ja ärgitab Euroopa Komisjoni jätkama oma jõupingutusi, et pakkuda riiklikele kontaktpunktidele ja neile liikmesriikidele, kus programm ei ole olnud nii edukas, koolituse vormis toetust ning ärgitada neid liikmesriike suurendama oma riiklike ja piirkondlike kontaktpunktide võimet pakkuda taotlejatele aktiivset toetust;

19.

rõhutab vajadust tagada piisav tähelepanu kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, keda kõnealune määrus puudutab, säilitada piisav paindlikkus prioriteetide seadmisel tähtsusjärjestatud tegevuskavades ning anda piirkondlikele omavalitsustele võimalus vastutada tähtsusjärjestatud tegevuskavade programmide eest ja saada seeläbi kõnealusest uuest meetmest kasu;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni jätkama keskkonnapoliitikat ja juhtimistava käsitleva LIFE+ osa panuse suurendamist nõuete täitmise edendamise projektide rahastamisel. Need projektid on suunatud sellele, et selgitada õigusloome protsessi algusjärgus välja, milliseid ressursse on tarvis uute ELi õigusaktide rakendamiseks, keskkonnahoidlike hangete katseprojektideks, millega testitakse ulatuslike keskkonnahoidlike riigihangete programmide teostatavust linnades ja piirkondades, ning ressursitõhususe, keskkonnasäästliku majanduskasvu ja säästva tootmise alasteks näidisprojektideks;

21.

toonitab, et lisaks tuleks luua võimalused rahastada vabaühenduste algatusi keskkonnakaitse valdkonnas ja tagada sel moel kodanikuühiskonna tõhus osalus ELi keskkonnakaitse-eeskirjade ellurakendamisel, suurendada avalikkuse teadlikkust keskkonnakaitsest, kaasates neid ulatuslikumalt uute eesmärkide püstitamisse, ning koguda parimaid tavasid ja oskusteavet;

22.

juhib tähelepanu asjaolule, et seni on paljudes loodust käsitleva programmiosa raames teostatud algatustes keskendutud üksnes mõningatele väljasuremisohus liikidele, mida kajastati põhjalikult ka meedias – nt pruunkaru (Ursus arctos), punakõht-unk (Bombina bombina) või teelehe-mosaiikliblikas (Euphydryas aurinia). Paljudele teistele ohustatud liikidele ei ole aga üldse mingit tähelepanu osutatud. LIFE+-programmi parandamisel tuleks ka kaaluda, kuidas seda kasutada teiste, vähem kajastatavate liikide kaitseks;

23.

tuletab meelde, et praegu kehtivate nõuete kohaselt peavad loodust käsitleva programmiosa projektid sobima näidisprojektiks ja/või olema innovaatilised. Ent paljudel juhtudel ei nõua bioloogilise mitmekesisuse kaitse mitte innovaatilisust, vaid juba alustatud töö jätkamist ning samuti saadud heade kogemuste kogumist ja levitamist. Seepärast on selle programmiosa projektide puhul väga oluline näha ette võimalus panna vähem rõhku näidisprojektiks sobivuse ja innovaatilisuse nõudele ning rohkem keskenduda Natura 2000 alade erivajadustele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise küsimustele konkreetses geograafilises piirkonnas. Peaks piisama sellestki, kui need projektid tuginevad eeskujulikele meetoditele ja on suunatud nende meetodite teistesse piirkondadesse ülekandmisele;

24.

toonitab, et, arvestades raskusi, mis kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning uute liikmesriikide ühiskonnal ELi liikmesuse tingimustega kohanemisel ületada tuleb, on oluline toetada aktiivsemalt LIFE+-programmi ja muude eriprogrammide rakendamist nendes riikides;

25.

rõhutab, et maksimaalse sünergia saavutamiseks tuleks juba ELi praegusel rahastamisperioodil tegutseda selle nimel, et LIFE+-programm oleks võimalikult ulatuslikult kooskõlas ELi teiste otseselt või kaudselt keskkonnakaitsega seotud programmidega, nt teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi, struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondiga;

26.

märgib ära, millised eelised on erasektori bioloogilise mitmekesisuse kaitse algatustesse kaasamise soodustamisel ja sellest arusaamise edendamisel, et LIFE+-programmi eesmärgid toetavad säästvat ja sotsiaalselt vastutustundlikku majandusarengut;

27.

märgib ära eelised seoses akadeemiliste ringkondade ulatuslikuma kaasamisega LIFE-programmi tegevustesse, innustades tegema koostööd peamiste programmi toetusesaajatega, sest teadlased võivad uusimate teadussaavutuste ja uue vaatenurgaga anda oma panuse probleemide lahendamisele;

28.

rõhutab, kui oluline on anda uuel rahastamisperioodil Euroopa keskkonnakaitsealgatuste käsutusse piisavad vahendid, et tagada bioloogilise mitmekesisuse kaitse, kindlustada Euroopa Liidu kodanikele hea kvaliteediga elukeskkond ja tõsta kogu maailmas inimeste keskkonnateadlikkust;

29.

tuletab meelde, et tegelikkuses on keskkonna valdkonnas piiramatu hulk väljakutseid, mille lahendamise vahendid on harilikult piiratud. Seepärast peaksid kõik keskkonna- ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse meetmed olema eriti tõhusad. Euroopa tõhususe üks peamisi eeltingimusi, mis vastab ka motole „ühinenud mitmekesisuses”, on see, et sidusrühmad Euroopa eri riikides ja piirkondades saaksid kohapealseid tingimusi arvestades tagada ELi rahastamistegevuse maksimaalse lisandväärtuse;

30.

kinnitab taas, et Euroopa Liidu kodanikele kvaliteetse ja bioloogiliselt mitmekesise eluruumi tagamisel on praegu ja ka tulevikus oluline roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Seepärast tuleb eelkõige hoolitseda selle eest, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid kasutada erinevaid keskkonnakaitsevahendeid ning võiksid nende kujundamisel ja parandamisel võimalikult ulatuslikult osaleda;

31.

kinnitab, et 1992. aastast ellu viidav LIFE-programm on oma kasulikkust korduvalt tõestanud. Seepärast tuleks selle kestust pikendada ka järgmisele rahastamisperioodile, võttes maksimaalselt arvesse praeguse rahastamisperioodi positiivseid ja negatiivseid kogemusi;

32.

võtab arvesse LIFE-programmi tulevikku puudutavate mõjuhinnangu nõupidamiste tulemusi, (5) mille kohaselt on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused määratlenud kaks kõige tõhusamat viisi keskkonnapoliitika ja selle rakendamise parandamiseks: esiteks tõsta teadlikkust keskkonnaprobleemidest ja vajadusest leida lahendusi eri toimijate seas ning teiseks edendada innovaatilisi meetodeid, mis aitavad kaasa esmajoones pädevate asutuste keskkonnajuhtimise tõhustamisele; kutsub komisjoni seepärast üles jätkuvalt seadma LIFE-programmi reformimisel esmatähtsale kohale kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldussuutlikkuse tugevdamist ja üldsuse teadlikkuse tõstmist;

33.

väljendab kindlat veendumust, et LIFE-programm peab ka järgmisel programmiperioodil jääma looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse peamiseks rahastamisvahendiks, mida iseloomustavad kulutõhusus ning projektide ja programmide kõrge kvaliteet. Seepärast tuleks programmi ükskõik millisel arendamisel keskenduda toetuse taotlemise ja haldusmenetluste lihtsustamisele ning selle avamisele paljudele toetuskõlblikele taotlejatele;

34.

soovib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning teistel avalik-õiguslikel organisatsioonidel võimaldataks ka LIFE-programmi uuel rahastamisperioodil arvestada personalikulusid täies ulatuses omavahenditena, et nad saaksid LIFE-programmi veelgi paremini kasutada;

35.

toonitab, et LIFE-programmi eesmärkide täielik saavutamine võib olla takerdunud ka aeglaste haldusmenetluste ja madala kaasrahastamise määra tõttu (tavaliselt 50 %, aga võimalikud erandid LIFE+ loodust käsitleva programmiosa raames). Seepärast tuleb programmis leida võimalusi lihtsustada halduslikku külge (taotlemine, rakendamine, väiksemate projektide kõlblikkus) ja tõsta maksimaalse kaasrahastamise määra;

36.

meenutab uute ja vanade liikmesriikide vahel ikka veel püsivaid erinevusi teabe tasemes ja finantsvõimalustes ning soovitab seetõttu programmi kättesaadavuse tagamiseks töötada välja vastavad mehhanismid uute liikmesriikide taotlejate ja programmist toetusesaajate eriliseks toetamiseks. Kõnealune toetus peaks olema suunatud projektiettepanekute väljatöötamisele ja haldusküsimustele ning selle võiks korraldada riiklike kontaktpunktide süsteemi laiendamise kaudu või piirkondlike kontaktpunktide loomise kaudu seal, kus neid veel pole;

37.

teeb ettepaneku võtta taotluse esitamise menetlustes arvesse säästvuse aspekte ja kasutada olemasolevaid infotehnoloogilisi võimalusi. Nimelt tuleks välja töötada internetipõhised menetlused taotluse esitamiseks, hindamiseks, juhtimisorgani ja taotlejate vaheliseks suhtluseks; see peaks hõlmama ka elektroonilist süsteemi taotlejate registreerimiseks ja andmete esitamiseks;

38.

kutsub üles pöörama erilist tähelepanu projektitaotluste hindamise protsessile, millele praegu kulub ligikaudu poolteist aastat alates projektikonkursi väljakuulutamisest kuni projekti käivitamiseni. Selles seoses võiks kasutada kõige paremini toimivate territoriaalse koostöö programmide nn ühiste tehniliste sekretariaatide parimaid juhtimistavasid;

39.

märgib, et taotluse esitamise menetluste lihtsustamisel ja territoriaalse koostöö programmide tavade järgimisel tuleb projekti ettevalmistamise kulud muuta LIFE-programmi raames rahastamise kõlblikuks või siis hüvitada need projekti heakskiitmise korral kindlasummalise maksega (nt sõltuvalt projekti kogueelarvest);

40.

märgib, et uusi LIFE-programmi rakendamise menetlusi tuleks võimalikult lihtsustada tagamaks, et programmist rahastatud projektid ei keskenduks mitte aruandlusele, vaid eelkõige sihipärasele keskkonnakaitse- ja teavitustegevusele;

41.

tuletab meelde, et organiseeritud kodanikuühiskonnal on ka tulevastes keskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse algatustes jätkuvalt tähtis roll. Seepärast peaks uus LIFE-programm sisaldama rõhuasetust vabaühendustele ja avalikkuse teadlikkuse tõstmisele. Samas tuleks tagada, et ka väikesed kohalikud vabaühendused ja teadlased võiksid sellest programmist kasu saada;

42.

rõhutab, kui oluline on arvestada kõigi LIFE+-programmi muutuste puhul suurt vastuolu bioloogilise mitmekesisuse kaitse meetmete ja tegelike tulemuste vahel: projektid on sageli lühiajalised, ent tulemused ilmnevad alles kaua aega hiljem. Seepärast tuleb taotluste hindamiseks kasutada sobivat meetodit;

43.

kutsub üles määratlema LIFE+-programmi arusaadavamate ja paremini saavutatavate eesmärkide kaudu. Selleks on tarvis pöörata rohkem tähelepanu tulemustele, mitte mõõta edu kulutuste nõuetekohasuse alusel;

44.

kuna programm on suunitletud pikaajalistele eesmärkidele, teeb ettepaneku motiveerida taotlejaid viima ellu ja/või rahastama tegevusi, mis on vajalikud tõhusa edaspidise mõju, sealhulgas pikaajalise mõju jälgimise tagamiseks pärast projekti lõppemist. Motiveerimiseks võiks kavandada hindamisel lisapunktide andmist taotlejatele, kes näevad oma taotluses ette edaspidise jälgimise süsteemi ja kohustuvad seda oma vahenditest toetama.

45.

osutab, et uus LIFE+-programm peab hõlmama ka nende projektide märgistust, mis on vastavuses piirkondlike strateegiate (nt Läänemere strateegia) eesmärkidega;

46.

on praktilisest kogemusest lähtudes veendunud, et kõige tõhusamad on projektitoetused (meetmetoetused), mis peaksid jääma LIFE-programmi põhivahendiks, millega toetatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskkonnapoliitilist tegevust ja investeeringuid. Innovaatiliste rahastamisvahendite kasutamist tuleks samuti kaaluda, eelkõige LIFE-programmi keskkonnaosas, kuid kui neid vahendeid üldse kasutada, siis otseste projektitoetuste täienduseks, mitte nende asemel;

47.

leiab, et LIFE-programmi praegune tsentraliseeritud juhtimine on osutunud tõhusaks, kuna haldamiseks on eraldatud üsna väike osa programmi vahenditest. Seega soovitab komitee, korrates oma juba väljendatud vastuseisu kõnealuse vahendi n-ö taasriigistamisele, (6) jätkata tulevase LIFE-programmi puhul Euroopa Komisjoni juhitava tsentraliseeritud juhtimissüsteemiga;

48.

leiab, et kuna projekti teostamise ajal ökosüsteemis konkreetsete tulemusteni jõudmine võib osutuda keeruliseks, tuleks uuel ELi rahastamisperioodil LIFE+-programmi raames teostatud projekte hinnata ka muust vaatenurgast. Ent suurimat tähelepanu ei tuleks seejuures osutada mitte aruandlusperioodil saadud tulemustele, vaid projektis kavandatud meetmetele, nende ulatusele ja võimalikele pikaajalistele mõjudele;

49.

kutsub üles muutma uut LIFE+-programmi piisavalt paindlikuks ja kohandama seda ka teiste toetusvahenditega, mis ei pea olema ilmtingimata otseselt seotud keskkonnakaitsega, kuid mis sisaldavad keskkonnamõõdet;

50.

leiab, et tuleks edendada ühist ja sidusat strateegiat, mis hõlmaks nii looduskaitset kui ka maaelu arengut, eelkõige neil Natura 2000 võrgustiku aladel, kus tegeletakse palju karjakasvatuse ja põllumajandusega. Komitee rõhutab vajadust tagada tõhus kooskõlastamine ÜPP tulevaste vahenditega, mis hõlmab tõenäoliselt seda, et tuleb olla keskkonnalasest seisukohast konkurentsivõimeline;

51.

tervitab ideed, mille kohaselt piirkondlikel omavalitsustel lasuks vastutus Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavade eest, ja rõhutab vajadust kindlustada piisav mänguruum kõnealuste tegevuskavade prioriteetide hilisemaks muutmiseks;

52.

toetab nõukogu, kes rõhutas „vajadust kõikide selle komponentide järele” ning seda, et LIFE-programmi on tähtis kajastada ELi finantsraamistikus, „arvestades sünergiaid muude ELi rahastamisvahenditega, mis aitavad kaasa ELi keskkonnaeesmärkide saavutamisele” (7);

53.

kutsub üles siduma LIFE-programmi vähemalt formaalselt uue ühise strateegilise raamistikuga;

54.

soovitab, et tulevane LIFE-programm säilitaks praegusega sarnase struktuuri, mis koosneks kolmest osast: LIFE Bioloogiline mitmekesisus (sealhulgas praegune LIFE+-programmi osa „Loodus ja bioloogiline mitmekesisus”), LIFE Keskkond ja LIFE Juhtimistava (sealhulgas praegune LIFE+-programmi osa „Teave ja teabevahetus”;

55.

kutsub üles mitte piirduma LIFE-programmi bioloogilist mitmekesisust käsitlevas osas ainuüksi Natura 2000-ga, vaid katma sellega bioloogilist mitmekesisust laiemalt. Bioloogilisest mitmekesisusest on kujunenud laiaulatuslik kontseptsioon, mis hõlmab erinevaid aspekte, nagu ökosüsteemi teenused, rohelised infrastruktuurid, invasiivsed võõrliigid jne. Kuigi neist mitmeid aspekte on võimalik käsitleda Natura 2000 raames, mis jääb põhikontseptsiooniks, mahub osa neist selle alla vaid osaliselt või ei mahu üldse, mis viitab vajadusele kasutada laiemat bioloogilise mitmekesisuse kontseptsiooni;

56.

osutab, et Natura 2000 rahastamisel olulise rolli täitmiseks peaks LIFE-programm hõlmama ka korduvate tegevuste rahastamist hoiualade haldamisel, mitte olema piiratud parimate tavade või innovaatiliste projektidega, nagu on sätestatud LIFE+-määruse artiklis 3; rahastatavate projektide ja tegevuste kõrge kvaliteedi huvides peaks LIFE-programm hõlmama projektiettepanekute miinimumnõudeid, nende järelevalvet ja nõuet edastada tulemused avalikkusele;

57.

soovitab, et LIFE-programmi keskkonda käsitlev osa peaks jääma otsustavaks stiimuliks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kes soovivad minna õigusaktidega kehtestatud nõuetest kaugemale ning kasutavad innovaatilisi tehnoloogia- ja keskkonnalahendusi. See osa võiks katta algseid investeeringuid, avades nõnda tee pikaajalisele kasule (8);

58.

tuletab meelde, et kuna rahastamine on piiratud, võib LIFE-programmi toetus jätkuda vaid piiratud arvus kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, ent õigustiku rakendamise väljakutse puudutab suurt osa omavalitsusüksustest ja piirkondadest. Seega peaksid tulevased LIFE-programmi projektid hästi sobima nende teostamisviisi võimalikuks kasutamiseks ka avalikule sektorile suunatud ökoinnovatsiooni puhul (9) ja samal ajal peaks prioriteetide hulgas olema ka LIFE-programmi keskkonda käsitleva osa nähtavuse suurendamine;

59.

toonitab, et tulevane programmiosa LIFE Keskkond peaks keskenduma enamale kui üksikud temaatilised küsimused, (10) olles seega avatud programmiga hõlmatud alade ainulaadsetele väljakutsetele ja võimalustele. Toetuse eraldamise kriteeriumid peaksid arvestama korraga nii programmi strateegilisi eesmärke kui ka võimalike toetusesaajate kohalikke prioriteete. Selleks et LIFE-programm jääks säästvaks, võiks selle igas teemavaldkonnas kehtestada kaheaastaseks perioodiks prioriteedid, mis oleksid seotud ELi prioriteetidega;

60.

kutsub üles toetama programmiosaga LIFE Keskkond kohalike ja piirkondlike omavalitsuste läbiviidavaid tervikliku keskkonnajuhtimise projekte ning projekte nõuete täitmise edendamiseks ELi keskkonnaalaste õigusaktide jõustumise eelses järgus;

61.

juhib tähelepanu käimasolevale debatile selle üle, kui otstarbekas on jätta ökoinnovatsiooni kaasrahastamiseks alles kaks eraldi vahendit, (11) mis on mõlemad keskkonna peadirektoraadi haldusalas. Seepärast kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles hindama oma tulevase LIFE-programmi mõju hinnangus kõnealust aspekti, võttes arvesse asjaolu, et kumbki vahend teenib praegu erinevaid eesmärke ja jõuab erinevate toetusesaajateni (12). Seepärast tuleb iga selles debatis tehtud otsusega kinnitada, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused jäävad projekti raames toetuse saajate hulka, sest neil on hädavajalik roll keskkondlike parimate tavade levitamisel laiema üldsuse hulgas, kuna nad on tihedas kontaktis avalikkusega ja seega võimelised tõstma teadlikkust ja ärgitama tegema muutusi käitumises;

62.

soovib, et tulevase programmi osa LIFE Juhtimistava raames edendataks teadmiste jagamist ELi keskkonnaõiguse rakendamise ja täitmise kohta, tehes seda toetusvõrgustike, koolituse ja parimate tavade tutvustamise projektide kaudu Euroopa tasandil – nt rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustik (IMPEL) või LIFE+-projekt „Bioloogilise mitmekesisuse Euroopa pealinnad” (13);

63.

kutsub üles vaatama läbi ELi keskkonnaalaste vabaühenduste rahastamist LIFE Juhtimistava raames, et pakkuda neile tõhusamat tuge nende rollis tasakaalustada sidusrühmade osalemist ELi poliitikas. See hõlmab tegevustoetuste muutmist üheaastasest mitmeaastasteks ning konkreetse projekti raames partnerluses osalevate liikmesriikide arvu suurendamist, pakkudes sellega vajalikke kogemusi, mis on saadud tööst võrgustike raames ja kohapeal;

64.

kordab oma üleskutset, et Euroopa Komisjon „uuriks, kas [linnapeade pakti] kontseptsiooni saaks laiendada sellistele ELi keskkonnapoliitika olulistele valdkondadele nagu bioloogiline mitmekesisus, vesi ja jäätmed, müra ja õhureostus ning maakasutus (14)”, rahastades linnapeade pakti kontseptsiooni laiendamist energiatõhusatelt linnadelt ressursitõhusatele ja loodussäästlikele linnadele tulevase LIFE-programmi kaudu;

65.

LIFE-programmi tulemuslikumaks muutmiseks ja halduskulude vähendamiseks toetab komisjoni ettepanekut võimaldada uue LIFE-projektide kategooriana suuremamahuliste nn integreeritud LIFE-projektide või LIFE-tegevusprogrammide loomist. Seda tüüpi projekte saaks kasutada paljude erinevate probleemide lahendamiseks, eelkõige mageveemajanduse, looduse ja bioloogilise mitmekesisuse ning ressursikasutuse ja jäätmete valdkonnas (15). Siiski peaksid säilima traditsioonilised LIFE-üksikprojektid, kuna need võimaldavad projekti raames toetuse saajate hulka kuuluda ka väiksematel kohalikel vabaühendustel, sidusrühmadel ja ametiasutustel;

66.

on seisukohal, et integreeritud projektid peaksid ette nägema võimaluse toetada konkreetset teemavaldkonda või suurt osa mõne piirkonna või liikmesriigi territooriumist (nt projektid märgalade taastamiseks vesikonnas, meetmed ohustatud liikide toetuseks nende rändeteekonnal, hoiualade haldamise kavade koostamine ja rakendamine piirkonna kõigil või samalaadsetel Natura 2000 aladel Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavade raames);

67.

teeb ettepaneku, et integreeritud projektid võiksid sisaldada raamistikku ja suuniseid LIFE- ja muude üksikprojektide koostamiseks, sealhulgas kava selgitamaks muude ELi, riiklike, piirkondlike, kohalike ja eravahendite kombineerimist väljapakutud meetmete rahastamiseks. Nende projektide raames võiks luua eri riikides tegutsevatest töörühmadest koosnevad alalised töörühmad, kes analüüsiksid juba elluviidud LIFE-projektidega saadud sarnaste kogemuste käigus keskpika ja pika perioodi järel saavutatud tulemusi, ning luua koosolekute, kongresside, virtuaalplatvormide ja teiste teabevahetusvormide abil võrgustikke;

68.

kutsub üles võimaldama integreeritud projektide raames toetusi ka ametiasutustele, vabaühendustele ja kohalikul või piirkondlikul tasandil tegutsevatele sidusrühmadele ning nende rühmade vahelistele partnerlustele. Samuti peaks nende projektide kestus olema pikem (nt 5–10 aastat), mille vältel võiks välja töötada ja LIFE-programmi raames ellu viia seonduvaid üksikprojekte;

69.

näeb selliste integreeritud projektide lisandväärtust eelkõige ülitähtsas rollis, mille need annavad piirkondlikele omavalitsustele potentsiaalsete peamiste projekti raames toetuse saajatena, kes on sageli ühtlasi maaelu arengu fondi, struktuurifondide rakenduskavade ja tulevaste Natura 2000 tähtsusjärjestatud tegevuskavade eest vastutavad pädevad asutused. Lisaks pakuvad sellised projektid tõhusat võimalust edendada vastastikust täiendavust ja kasutada parimal viisil ära LIFE-programmi mõju võimendavat väärtust: nad loovad struktureeritud seose teiste ELi rahastutega ja töötavad välja projektisuunad nende rahastute jaoks, julgustades seejuures kasutama nende märksa suuremaid panuseid keskkonnaeesmärkide täitmisse. See võiks aidata käsitleda ka bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja keskkonnaalaste meetmete praegust alarahastatust ELi struktuurifondidest. Seda probleemi on komitee käsitlenud oma varasemates arvamustes (16);

70.

kutsub üles võtma uues LIFE+-programmis arvesse seda, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse väljakutsed ulatuvad üle ELi välispiiride. Seega peaks olema võimalik laiendada teatud tegevusi ELi vahetutesse naaberriikidesse;

71.

peab rahuldavaks LIFE+-programmi vahekokkuvõtte tulemusi, mille kohaselt ametiasutused ja arenguagentuurid olid kõige tavalisem toetusesaajate rühm kõigi kolme LIFE+-programmi osa lõikes (42 % peamistest projekti raames toetuse saajatest 2007. ja 2008. aastal, kusjuures need näitajad ulatuvad 51 %-ni looduse ja bioloogilise mitmekesisuse projektide puhul), (17) ning rõhutab jätkuvalt vajadust edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivset osalust keskkonnakaitses ja bioloogilise mitmekesisuse kaitses;

72.

kutsub üles parandama teavitamise poliitikat riiklikul tasandil, selleks et suurendada võimalike osalejate teadlikkust LIFE+-programmi pakutavatest võimalustest. Sel eesmärgil tuleks – järgides subsidiaarsuse põhimõtet ja arvestades eri liikmesriikide ilmseid erinevusi – detsentraliseerida teavitamise poliitika sel moel, et luuakse riikide teabekeskused ja üksikjuhtudel toetatakse programmist teavitamise kampaaniaid ka piirkondlikul tasandil;

73.

kutsub üles andma tulevase LIFE-programmi raames tegevustoetusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustikele, mis tegelevad aktiivselt LIFE-programmi tutvustamisega omavalitsusüksustes ja piirkondades (18);

74.

rõhutab, et uus LIFE-programm jätkab teabevahetus- ja teavitamisprojektide toetamist, keskendudes rohkem haridusele ning selliste projektide toetamisele, kuhu on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja millel on märkimisväärne mõju ELi tasandil;

75.

märgib, et teabevahetuse lisandväärtuse suurendamiseks peaks programm iga LIFE-projekti puhul senisest enam keskenduma paremini suunatud, s.t tõhusamatele teavitusviisidele. Eelkõige peaksid sellised meetmed olema mõeldud esmajoones võimsuse loomisele ning peamiste sidusrühmade koolitamisele ja kaasamisele, mitte aga lihtsalt üldsuse teavitamisele brošüüride või voldikute kaudu;

76.

tuletab meelde, et praeguseni olid vabaühenduste algatused LIFE+-programmi kohta teabe levitamiseks suunatud vaid Brüsselis asuvate Euroopa vabaühenduste rahastamisele. 2007. aastal rahastati kogu ELis sel moel 30 vabaühendust, 2008. aastal 33 ja 2009. aastal 32 vabaühendust. Kuigi enamikul neist on võrgustikstruktuurid, on see ilmselgelt ebapiisav. Seepärast on väga tähtis liikmesriikides ja eelkõige kohalikul tasandil tegutsevaid organisatsioone rohkem toetada, sest just nemad teavad tavaliselt kõige paremini, millised on vajadused kohapeal;

77.

soovitab vabaühenduste teavituskampaaniate mõjususe tagamiseks anda neile organisatsioonidele võimalus pühendada end taotluste esitamise ja aruandluse asemel täielikult oma tegelikule tööle keskkonnakaitse ja teavitustegevuse alal. Peale selle oleks mõistlik, kui komisjon nõustuks sõlmima pikaajalisi, vähemalt kahe- kuni kolmeaastaseid kokkuleppeid;

78.

kohustub ka edaspidi levitama teavet LIFE+-programmi võimalustest, toetama kohalike taotlejate programmis osalemist, koguma ka edaspidi Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vaateid ja esitama komisjonile soovitusi, tuginedes praktilistele kogemustele, kuidas parandada programmi, ning ELi võimalustele täiendavate vahendite väljatöötamiseks „Looduse ja bioloogilise mitmekesisuse” osa jaoks paralleelselt uue rahastamisvahendiga LIFE.

2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/62

—

rõhutab, et Regioonide Komitee üks peamisi poliitilisi võtmeteemasid on ELi laienemisprotsessi edu tagamine;

—

näeb mõnede Lääne-Balkani riikide suhtes viisanõude kaotamises head näidet sellest, kui palju on võimalik saavutada, kui rangete tingimuste täitmine seotakse teatud soodustuste tagamisega;

—

ei jäta märkimata, et enamikus riikides jääb alles terve rida väljakutseid, mille lahendamine toimub osaliselt väga aeglaselt ja kõhklevalt, ning leiab, et reforme on tarvis eelkõige sellistes valdkondades nagu riigi ülesehitamine, õigusriigi põhimõtted, haldussuutlikkuse suurendamine kõigil tasanditel (eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil), parem valitsemistava, kohtusüsteemi reform ning korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus kõigil riiklikel tasanditel;

—

rõhutab, et läbirääkijariike tuleb nende jõupingutustes jätkuvalt toetada ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) toetuste, Euroopa Investeerimispanga ja teiste rahvusvaheliste finantsasutuste laenude kaudu;

—

on veendunud, et ilma piisava ettevalmistuse ja hariduseta poliitika- ja haldusvaldkonna esindajateta kohalikul ja piirkondlikul tasandil ei ole võimalik laienemispüüdlusi edukalt ellu viia.

Raportöör

Franz SCHAUSBERGER (AT/EPP), Salzburgi liidumaa esindaja Regioonide Komitees

Viitedokument

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2010–2011” ”

KOM(2010) 660 lõplik

1.

rõhutab, et Regioonide Komitee üks peamisi poliitilisi võtmeteemasid on ELi laienemisprotsessi edu tagamine;

2.

toonitab kindlalt, et komitee kaudu esindatud kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on keskne roll dialoogis kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikidega, kus kõikjal valitsevad väga erinevad detsentraliseerimisvormid, mis on kujunenud ajaloo ja kultuuri taustal;

3.

tunnistab vajadust luua kohalikul ja piirkondlikul tasandil detsentraliseeritud teabe- ja teabevahetuspoliitika laienemisprotsessi tarvis ning teatab, et on valmis kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kõnealuses valdkonnas toetama, et valmistada neid ette nende tulevasteks ülesanneteks ning edendada koostööd asjaomaste Euroopa kontaktinstitutsioonidega;

4.

edendab välissuhete strateegia kaudu poliitilist dialoogi ning majanduslikku ja kultuurilist koostööd kandidaatriikide, potentsiaalsete kandidaatriikide ja ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

5.

töötab aktiivselt selle nimel, et parandada otseste institutsioonidevaheliste kontaktide ning avalike ürituste, erialakonverentside ja töörühmade korraldamise kaudu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust õigus-, rahandus- ja haldusvaldkonnas;

6.

viitab tänulikult Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi arvamustele ja informatsioonile ning kandidaatriikide delegatsioonide, nende kohalike omavalitsuste liitude ja erinevate valitsusväliste organisatsioonide olulisele panusele;

7.

tervitab tõsiasja, et – nagu ilmneb komisjoni teatisest – Euroopa Liidu laienemisprotsess on alates viimaste eduaruannete vastuvõtmisest saanud uue hoo ja seda hoolimata arvukatest muudest väljakutsetest ning finants- ja majanduskriisist, ning seega on Lissaboni lepingu jõustumisega tagatud, et Euroopa integratsiooniprotsessi dünaamilisus saab püsima jääda;

8.

tervitab asjaolu, et tänu Horvaatiaga peetavate ühinemisläbirääkimiste edukusele ning 2010. aasta juulis Islandiga alustatud ühinemisläbirääkimistele on Euroopa Liidu kuues laienemisring käeulatuses;

9.

toonitab siiski, et uued ühinemised on vaja hästi ette valmistada tagades, et tingimused on asjakohaselt täidetud;

10.

on veendunud, et ühinemisprotsess loob laienemisprotsessis osalevates riikides erakordse võimaluse poliitiliste ja majanduslike reformide elluviimiseks, et saavutada neis riikides Euroopa standardid. Samuti aitab ühinemisprotsess toime tulla finants- ja majanduskriisiga ning ellu viia 2020. aasta reformikava;

11.

juhib tähelepanu sellele, et laienemisprotsessis osalevatel riikidel, eelkõige Lääne-Balkani riikidel, on – osaliselt isegi piirkondlikul ja kohalikul tasandil – väga erinevad poliitilised ja haldusstruktuurid ning traditsioonid ning suured erinevused arengutasemes, millega tuleb laienemisprotsessis piisavalt arvestada;

12.

innustab just Lääne-Balkani riike võtma kohalikul ja piirkondlikul tasandil sihipäraseid meetmeid VKEde tugevdamiseks, et luua töökohti ja seega vähendada noorte seas stiimuleid väljarändeks eelkõige vähemarenenud äärealadelt;

13.

näeb mõnede Lääne-Balkani riikide suhtes viisanõude kaotamises head näidet sellest, kui palju on võimalik saavutada, kui rangete tingimuste täitmine seotakse teatud soodustuste tagamisega;

14.

tervitab asjaolu, et viimasest eduaruandest alates on pikkades kahepoolsetes vaidlustes saavutatud läbimurdeid ning käivitatud dialooge, mille raames on läbirääkijariigid hakanud võtma suuremat vastutust piirkondliku koostöö eest;

15.

ei jäta aga märkimata, et enamikus riikides jääb alles terve rida väljakutseid, mille lahendamine toimub osaliselt väga aeglaselt ja kõhklevalt, ning leiab, et reforme on tarvis eelkõige sellistes valdkondades nagu riigi ülesehitamine, õigusriigi põhimõtted, haldussuutlikkuse suurendamine kõigil tasanditel (eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil), parem valitsemistava, kohtusüsteemi reform ning korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus kõigil riiklikel tasanditel;

16.

rõhutab, et läbirääkijariike tuleb nende jõupingutustes jätkuvalt toetada ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) toetuste, Euroopa Investeerimispanga ja teiste rahvusvaheliste finantsasutuste laenude kaudu;

17.

leiab, et enamikus Lääne-Balkani riikides ja Türgis on tarvis võtta konkreetseid meetmeid igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemiseks ja inimõiguste kaitse tugevdamiseks eelkõige naiste, laste ja romade õiguste osas. Konkreetsemalt Türgi puhul peab komitee vajalikuks järgmisi meetmeid: kõigi küproslaste inimõiguste taastamine, inimeste ümberasustamise peatamine, Famagusta piirkonna tagastamine selle seaduslikele elanikele kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega ning ELi tingimuseks oleva Ankara protokolli elluviimine;

18.

on veendunud, et ilma piisava ettevalmistuse ja hariduseta poliitika- ja haldusvaldkonna esindajateta kohalikul ja piirkondlikul tasandil ei ole võimalik laienemispüüdlusi edukalt ellu viia;

19.

julgustab läbirääkijariike oma detsentraliseerimis- ja regionaliseerimispüüdlusi jätkama. See lihtsustab ka teabe- ja teabevahetuspoliitika vajalikku detsentraliseerimist, samuti kodanikuühiskonna ja poliitilist dialoogi Euroopa Liidu ja laienemisprotsessis osalevate riikide kodanike vahel;

20.

viitab vajadusele parandada kohalike ja piirkondlike institutsioonide suutlikkust seadusandluse, finants- ja haldusvaldkonnas ning anda subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades võimalikult palju ülesandeid kohaliku ja piirkondliku taseme pädevusse ja tagada nende rahastamine;

21.

tunneb heameelt selle üle, et ELi strateegiad makropiirkondade jaoks kujutavad endast olulist vahendit integratsiooniprotsessi kiirendamisel, eelkõige tänu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste väärtustamisele, ja leiab, et ELi Doonau piirkonna strateegia ning Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna tulevane strateegia loovad uusi võimalusi piirkondlikuks koostööks kandidaatriikidega;

22.

võtab teadmiseks asjaolu, et alates 2000. aastast seati Aadria mere ja Joonia mere algatusega eesmärk tagada rahu, turvalisus, areng ja koostöö EL-Lääne-Balkani piirkonnas; märgib samuti, et Aadria mere ja Joonia mere piirkonna nõukogu võttis kohustuse toetada ELi Aadria mere ja Joonia mere piirkonna strateegiat ELi institutsioonides ning kaasates riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused;

23.

palub asjaomastel liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil kontrollida, mil määral on võimalik luua vastastikuseid seoseid ja koosmõju ELi makropiirkondade eri strateegiate vahel;

24.

palub Euroopa Komisjonil analüüsida, kuidas kasutada ära Lääne-Balkani ja Vahemere ümbruse riikides tegutsevate Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste (ETKR) potentsiaali, et kohandada Lääne-Balkani riikide ja Türgi kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ELi õigustikuga;

25.

teeb eelkõige Lääne-Balkani riikidele ja Türgile ettepaneku võtta sobivaid meetmeid, et oluliselt suurendada naiste osakaalu kohalikes ja piirkondlikes esindusorganites;

26.

soovitab komisjonil laienemisstrateegiat puudutavates tulevastes aruannetes käsitleda põhjalikumalt piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse olukorda ja taset, arvestades nende olulist rolli ELi meetmete rakendamisel, ning juhtida seega laienemisprotsessis osalevate riikide tähelepanu rohkem reformide vajadusele regionaliseerimise ja detsentraliseerimise valdkonnas;

27.

tervitab asjaolu, et Horvaatia on ühinemisläbirääkimistel 2010. ja 2011. aastal nii suuri edusamme teinud, et ühinemisläbirääkimised ELiga lõpetati ametlikult 30. juunil 2011 ning seega ühineb Horvaatia 28. liikmesriigina ELiga eeldatavasti 1. juulil 2013;

28.

peab siiski tungivalt vajalikuks, et Horvaatia võtaks nüüd vajaliku aja, et täita 23. peatüki veel täitmata kriteeriumid; see hõlmab ennekõike täielikku koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, valitsuse kõrgeimal tasandil pidevat võitlust korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega, kohtusüsteemi sõltumatust ja tõhusust, samuti vähemuste austamist ja kaitset, sh pagulaste tagasipöördumist;

29.

viitab sellele, et avaliku halduse reformi raames on tarvis täiendavaid jõupingutusi ning sellesse tuleb tingimata kaasata ka kohaliku ja piirkondliku tasandi haldusasutused, et kõrvaldada olemasolevad keerulised haldusmenetlused ning liigne politiseerimine ning suurendada haldussuutlikkust, tõhusust, sõltumatust ja usaldusväärsust kõigil tasanditel;

30.

julgustab kiiresti ellu viima kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töötajate tasustamist käsitleva uue seaduse ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutavate isikute ja töötajate koolitamise riikliku strateegia aastateks 2009–2013, et parandada kodanikele pakutavate detsentraliseeritud teenuste osutamist ning soodustada ajakohase ja tõhusa avaliku halduse loomist;

31.

teeb ettepaneku, et hoolimata edusammudest regionaalpoliitika ja struktuurifondide koordineerimise valdkonnas tuleb võtta edasisi meetmeid, mille abil kaasata kohalikku ja piirkondlikku tasandit ulatuslikumalt ELi ühtekuuluvuspoliitika rakendamisse ning pakkuda piirkondadele ja omavalitsusüksustele hea koolituse ja ettevalmistusega haldustöötajate ning kohalike ja piirkondlike poliitikute kaudu võimalust töötada välja sobivad projektid, mida toetataks ELi fondidest. Sellega vähendataks Horvaatia piirkondade arenguerinevusi, aidates tugevdada territoriaalset ühtekuuluvust;

32.

soovitab ellu viia detsentraliseerimisstrateegia, mis muu hulgas aitab kaasa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahalise olukorra parandamisele ning võimaldab kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajatel ka õigusloomeprotsessis osaleda, samuti soovitab komitee ellu viia 2010. aasta juulis vastu võetud funktsionaalse detsentraliseerimise ja territoriaalse korralduse suunised;

33.

tervitab piirkondade ja kohalike omavalitsuste arvukaid iseseisvaid algatusi kohaliku majanduse edendamisel investoritele atraktiivsete stiimulite loomise teel, sh näiteks bürokraatia lihtsustamine ja tugimeetmed, mis võimaldavad asutada kohapeal rohkem ettevõtteid ning luua töökohti. Komitee loodab, et õiguslikust ebakindlusest omandiküsimuses on võimalik üle saada uute sätete abil;

34.

viitab sellele, et Horvaatia viimasel ajal paranenud kahepoolseid suhteid teiste laienemisprotsessis osalevate riikidega (nt Serbiaga) ja naabruses asuvate ELi liikmesriikidega (nt Sloveeniaga) on piiriülese piirkondliku ja kohaliku koostöö kaudu võimalik veelgi märkimisväärselt tugevdada;

35.

innustab suurendama edusamme vähemuste õiguste, kultuuriliste õiguste, vähemuste kaitse ja põgenike tagasipöördumise valdkonnas, kaasates aktiivsemalt kohaliku ja piirkondliku tasandi vastutavaid osapooli. Tõhustada tuleb sihipäraseid piirkondlikke toetusi põgenike tagasipöördumiseks eelkõige nendesse piirkondadesse, mis endise Jugoslaavia sõjaga seotud ümberasustamiste tõttu on endiselt suures osas asustamata, ning tervitab sellega seoses tihenenud koostööd Serbia ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga;

36.

väljendab heameelt selle üle, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik täidab endiselt poliitilisi kriteeriume ning on ka 2010. aastal teinud täiendavaid edusamme. Komitee tõdeb siiski, et enamikes poliitiliste kriteeriumide valdkondades, nagu näiteks kohtusüsteemi sõltumatus, avaliku halduse reform ja sõnavabadus meedias, on tarvis teha täiendavaid jõupingutusi ning suurendada valmidust reformideks; peab Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja ELi lähenemises oluliseks heanaaberlike suhete, eelkõige ka piiriüleste piirkondlike ja kohalike, säilitamist. Selle alla kuulub ka praegu ÜRO egiidi all toimuva protsessi raames mõlemale poolele vastuvõetava lahenduse leidmine nimeküsimuses;

37.

kutsub üles tõhustama dialoogi etniliste rühmade vaheliste suhete küsimustes ning soovitab korrapäraselt korraldada parlamendi asjaomase komisjoni kokkusaamisi, et viia ellu Ohridi lepingu eesmärgid;

38.

tervitab detsentraliseerimise kui Ohridi raamkokkulepete ühe põhiprintsiibi jätkamist ja asjaolu, et detsentraliseerimisküsimustega tegelev ministeeriumitevaheline töörühm on korrapäraselt kokku saanud, samuti 2008.–2010. aastaks koostatud detsentraliseerimise rakendusprogrammi ja tegevuskava ajakohastamist;

39.

tervitab asjaolu, et rahaliste vahendite detsentraliseerimise protsessi viimasesse faasi on jõudnud uusi kohalikke omavalitsusi, seega on nimetatud faasi jõudnud 77 omavalitsust 85st;

40.

tunneb ka heameelt selle üle, et kohalike omavalitsuste rahastamist käsitlevat seadust muudeti nii, et kohalike omavalitsuste osa käibemaksutuludest suurendatakse 2013. aastaks 3 %-lt 4,5 %-le, mis siiski ei ole veel piisav selleks, et omavalitsused suudaksid oma ülesandeid rahuldavalt täita;

41.

peab positiivseks seda, et strateegia riigiomandis olevate kruntide halduse ülekandmiseks omavalitsustele alates 2011. aastast on välja töötatud, ning komitee ootab nüüd kõnealuse strateegia võimalikult kiiret elluviimist;

42.

tunnistab, et hoolimata tõsiasjast, et mitmed omavalitsused on suurendanud oma finantsasjade järelevalvet, on tarvis täiendavaid suutlikkuse arendamise programme, et suurendada omavalitsuste suutlikkust maksuhalduse, personali arendamise ja finantskontrolli valdkonnas. Komitee tunneb kahetsust, et igakuiselt kohtuva avaliku halduse kõrgetasemelise komitee töö raames kokkulepitud reforme ei rakendata süstemaatiliselt ega tõhusalt;

43.

kutsub üles pädevate ministeeriumite eripanuse abil kiirendama detsentraliseerimist ning finants- ja eelarvepoliitika suutlikkuse suurendamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee tunneb kahetsust, et ministeeriumitevaheline komitee omavalitsuste rahastamise jälgimiseks on kokku saanud vaid ühel korral ja et kohalike projektide riigipoolne rahastamine ei ole tasakaalustatud piirkondliku arengu seisukohalt olnud piisavalt läbipaistev ega vajalikult määral kooskõlastatud;

44.

tunneb kahetsust märkimisväärsete viivituste pärast regionaalarengu tööprogrammide elluviimisel ning selle pärast, et projektide ettevalmistamisel ja rakendamisel jääb pidevalt vajaka tehnilisest suutlikkusest ministeeriumites ja kohalikes haldusasutuses;

45.

kutsub üles koostama õiglasi kriteeriume riiklike investeerimisfondide vahendite jagamiseks omavalitsustele, et vältida muljet nagu toimuks jagamine parteipoliitilistel või etnilistel alustel ja et oleks võimalik vältida etniliste vähemuste diskrimineerimist;

46.

rõhutab vajadust tagada vähemustele täielikult õiguslikud garantiid kõigil tasanditel ning parandada etniliste kogukondade (eelkõige romade) integratsiooni. Komitee kutsub valitsust üles ratifitseerima Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta ning tugevdama etniliste kogukondade vaheliste suhete komisjonide positsiooni;

47.

möönab, et kohaliku omavalitsuse seadusega antakse omavalitsustele küll olulised pädevused, kuid kõnealune seadus on teiste õigusnormide mõjul suhteliselt piiratud ning selle rakendamiseks ei ole eraldatud piisavalt vahendeid;

48.

tervitab Euroopa Ülemkogu 2010. aasta juuni otsust avada ühinemisläbirääkimised Islandiga ning väljendab heameelt selle üle, et Island täidab poliitilisi kriteeriume ning et tegemist on toimiva parlamentaarse demokraatiaga, kus on tugevad institutsioonid, stabiilne põhiseaduslik ja õigussüsteem koos hästijuurdunud kohtusüsteemi ja tõhusa avaliku haldusega;

49.

tervitab asjaolu, et Islandil on tõhusalt toimivad kohalikud omavalitsused, ent soovitab subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt läbi viia täiendava detsentraliseerimise ja ülesannete delegeerimise kohalikele omavalitsustele;

50.

näeb Euroopa Liidu fondide toel regionaalarengu projektide väljatöötamises võimalust võidelda elanike väljarände vastu kaugemalasuvatest väikestest omavalitsustest ning vältida omavalitsuste ühendamist;

51.

tervitab regionaalpoliitika töörühmade kasutamist ühinemisläbirääkimiste meeskonnas ning soovitab aktiivselt kaasata kohaliku tasandi esindajaid;

52.

tuletab meelde, et vastavalt ELi lepingutele on kõigil ELi kodanikel õigus kandideerida ja hääletada oma elukohariigi kohalikel valimistel samadel tingimustel vastava riigi kodanikega [põhiõigusteharta artikkel 40], ning julgustab seetõttu Islandit kohandama oma valimisõigust nimetatud sätetega;

53.

nendib, et Islandi elanikkonna ja erinevate poliitiliste rühmade seas valitseb märkimisväärne skepsis või vastasseis Euroopa Liiduga ühinemise vastu. Komitee peab vajalikuks täiendavaid jõupingutusi, et tagada islandlaste ulatuslik teavitamine ELi liikmesuse mõjudest ning soovitab sellesse tingimata aktiivselt kaasata kohaliku tasandi;

54.

soovitab subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades vastavate seadusandlike meetmete abil jagada selgelt pädevused keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel ning luua õigusvahend, mis võimaldab ametiasutustel otsuseid vaidlustada, kui need on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhimõtetega;

55.

peab probleemseks tõsiasja, et 76-st Islandi omavalitsusest 26-s on alla 500 elaniku, ent osaliselt asuvad omavalitsused üksteisest väga kaugel, nii et omavalitsuste arvu edasine vähendamine tähendaks elanikele pikki vahemaid kohalike ametiasutuste ja esindusteni. Komitee soovitab seetõttu edendada aktiivselt väikeste omavalitsusüksuste koostööd, et tagada nende püsimajäämine ja anda neile ka võimalus välja töötada ja läbi viia ühiseid ELi rahastatavaid projekte;

56.

loodab, et praegust põhiseadust saab asendada tsiviilpõhiseadusega, mis lähtub ulatuslikest konsultatsioonidest erinevate ühiskonnarühmade ja -osadega, sh kohalik ja piirkondlik tasand ning rahvusvähemused ja usukogukonnad. Kõnealuses kontekstis tervitab komitee põhiseaduse reformipaketi vastuvõtmist ja sellega seonduvaid demokratiseerimise ja liberaliseerimise püüdlusi ning loodab, et selle taustal paraneb poliitiline kliima ning poliitilistes parteides ja institutsioonides suureneb valmisolek dialoogiks ja kompromissideks. Komitee kutsub seetõttu üles kiiresti ellu viima põhiseaduse reformi ning leidma selleks poliitiliste parteide ja kodanikuühiskonna laialdast toetust;

57.

tunnustab alustatud reforme ja tahet edasisteks reformideks, mis peaksid positiivset mõju avaldama ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

58.

julgustab Türgi valitsust hoolimata rõõmustavatest edusammudest kõnealustes valdkondades jätkama jõupingutusi usuvabaduse, naiste õiguste ja selliste põhiõiguste nagu sõnavabadus ja ajakirjandusvabadus austamise valdkonnas; kutsub Türgit üles tegema suuremaid jõupingutusi ja vajadusel võtma vastu uued õigusaktid, tagamaks mittemoslemite kogukondade õigused ja et piirangud ei takistaks nende tegevust;

59.

tõdeb heameelega, et regionaalpoliitika ja struktuuripoliitiliste vahendite koordineerimise alal võis täheldada edusamme ning et kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejaid on ettevalmistustesse aktiivsemalt kaasatud. Komitee juhib aga tähelepanu sellele, et riiklikul tasandil oleks tarvis nende küsimustega tegelevate ametkondade suutlikkust parandada, et oleks võimalik vahendeid tõhusamalt kasutada ning valmistada Türgit kõigil tasanditel hästi ette struktuurifondide kasutamiseks;

60.

on veendunud, et seni suures osas lahendamata kurdide probleemi eelkõige riigi ida- ja kaguosas aitaks lahendada kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tugevdamine. Komitee soovitab Türgi ametiasutustel jätkata jõupingutusi kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tugevdamiseks pikaajalise detsentraliseerimisstrateegia abil, ja innustab Türgi ametiasutusi eraldama kohalikule omavalitsusele rohkem vahendeid;

61.

soovitab uurida, millisel määral võiksid ELi piirkondliku ja föderaalse võimu jagamise struktuuride olemasolevad parimad tavad ja head näited ning subsidiaarsuse ja detsentraliseerimise põhimõtete rakendamine aidata kaasa kõnealuse probleemi lahendamisele;

62.

kutsub Türgit üles näitama läbirääkimistes valmidust Küprose küsimuse lahendamiseks ning rakendama ÜRO julgeolekunõukogu Küprost puudutavaid resolutsioone;

63.

avaldab kahetsust selle üle, et puuduvad edusammud assotsiatsioonilepingu teise lisaprotokolli (nn Ankara protokolli) rakendamisel, millega laiendati Türgiga 1996. aastast eksisteeriv tolliliit kümnele uuele liikmesriigile, sh Küpros;

64.

toetab Euroopa Komisjoni 2010. aastal alustatud jõupingutusi projektipartnerluste loomiseks ELi liikmesriikide ja Türgi omavalitsuste vahel, et toetada Türgi omavalitsusi selliste valdkondade nagu jäätmekäitlus, keskkonnakaitse, transport ja liiklus, sotsiaalteenused, energia, turism ja kultuur ülesehitamisel, arendamisel ja täiustamisel;

65.

tervitaks asjaolu, kui Türgi omavalitsusüksustele ja piirkondadele antaks võimalus luua suhteid teiste riikide piirkondade ja omavalitsustega ilma eelnevalt siseministeeriumist luba taotlemata, ning innustab ELi liikmesriikide kohalikke ja piirkondlikke institutsioone tugevdama koostööd Türgi piirkondade ja omavalitsustega;

66.

tõstab esile vajaduse kaasata kohalik ja piirkondlik tasand varakult ühinemisprotsessi, sest suur osa ELi õiguseeskirjadest tuleb ellu viia kohalikul ja piirkondlikul tasandil, ning peab seetõttu kohaliku ja piirkondliku tasandi haldussuutlikkuse suurendamist eriti oluliseks;

67.

on valmis koos Türgi kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajatega moodustama ühise nõuandekomitee, et veelgi paremini toetada Türgi detsentraliseerimisprotsessi ning anda konkreetne panus institutsioonide ülesehitamisse ja haldussuutlikkuse suurendamisse kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

68.

soovitab sammhaaval vähendada kuberneride mõju piirkondliku omavalitsuse tööle;

69.

innustab looma õiguslikku struktuuri, mis kohustaks konsulteerima kohalike ja piirkondlike haldusasutustega, kui puudutatakse nende huvisid ja pädevusvaldkondi;

70.

viitab sellele, et Türgi on ikka veel suurte piirkondlike erinevustega riik, millest tulenevad olulised väljakutsed regionaalpoliitikale ja struktuurilisele arengule, et erinevusi sammhaaval tasakaalustada, ning innustab koostama ulatuslikku strateegiat arenguerinevuste vähendamiseks linna- ja maapiirkondade vahel;

71.

soovitab ühenduse õigustiku raames võimalikult kiiresti avada eelkõige peatükk 22 – regionaalpoliitika ja struktuuripoliitiliste vahendite kooskõlastamine;

72.

soovitab võimalikult kiiresti võtta vastu piirkondade ja kohalike omavalitsuste rahalisi vahendeid käsitleva seadus, et eraldada kõnealustele omavalitsustele piisavad rahalised vahendid oma kohustuste ja ülesannete täitmiseks;

73.

viitab Türgi olulisele rollile piirkondliku osalejana seoses ELi Musta mere strateegiaga ning soovitab Türgil kõnealuse küsimusega aktiivselt tegeleda, kaasates sellesse vahetult Musta mere ääres asuvad piirkonnad;

74.

tervitab Albaania jõupingutusi Euroopa Liidu poliitiliste kriteeriumide täitmisel eelkõige stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu kohustuste täitmise kaudu;

75.

tõdeb, et Albaania peab regionaalpoliitika vallas võtma veel märkimisväärseid meetmeid, et jõuda Euroopa standarditeni. Eelkõige puudutab see NUTS-2-le vastavate territoriaalüksuste puudumist ning regionaalarengu projektide elluviimist käsitlevat ühtset kooskõlastatud seadusandlust;

76.

tunneb kahetsust, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste finantskäitumine on ebapiisavalt reguleeritud, eriti mis puudutab finantsressursside kogumise võimalust ja ka piiratud kulutamisvõimalusi, ning et detsentraliseerimismeetmete ja haldusautonoomia elluviimine ning sellega seonduv pädevuste delegeerimine kohalikule ja piirkondlikule tasandile on olnud aeglane;

77.

märgib, et ELi programmide tõhusaks elluviimiseks on kõigil tasanditel veel liiga vähe koolitatud personali;

78.

kutsub üles tugevdama Albaania demokraatlikke struktuure eriti poliitiliste institutsioonide ja parteiülese dialoogi osas, et parandada riigi poliitilist stabiilsust ja et valitsus saaks tõhusamalt kujundada oma haldustegevust, ilma milleta ei ole vajalikud reformid võimalikud. Samuti rõhutab komitee antud kontekstis opositsiooni hädavajalikku osalemist parlamentaarses töös;

79.

soovitab kehtestada piirkonnanõukogude otsevalimised ning vastu võtta kohalikku omavalitsust käsitleva uue seaduse;

80.

teeb ettepaneku reformida kohaliku ja piirkondliku tasandi tugevdamise nimel prefektide rolli, et seeläbi piirata nende kontrolliõigusi ning jõuda nende ja piirkonnanõukogude vastutusalade selge määratlemiseni;