5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/2

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa) 23. novembril 2010 — Deutsches Weintor eG versus Land Rheinland-Pfalz

(Kohtuasi C-544/10)

2011/C 72/03

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: Deutsches Weintor eG

Vastustaja: Land Rheinland-Pfalz

Eelotsuse küsimused

Kas väite tervisealasus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (1) (viimati muudetud komisjoni 9. veebruari 2010. aasta määrusega (EL) nr 116/2010 (2)) artikli 4 lõike 3 esimese lause koostoimes artikli 2 lõike 2 punktiga 5 või artikli 10 lõike 3 tähenduses eeldab väidet kasuliku toitumisalase või füsioloogilise mõju kohta, mis on suunatud füüsilise seisundi pidevale paranemisele, või piisab ka väitest ajutise mõju kohta, mis piirdub toidu söömise ja seedimise ajavahemikuga?

Juhul, kui juba väide ajutise kasuliku mõju kohta võib olla seotud tervisega:

Kas oletuseks, et selline mõju põhineb mingi aine puudumisel või selle sisalduse vähendamisel määruse artikli 5 lõike 1 punkti a ja põhjenduse 15 tähenduses, piisab, kui väites kinnitatakse üksnes, et sellelaadse toidu tihti kahjulikuks peetav mõju on konkreetsel juhul väike?

Juhul, kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt:

Kas Euroopa Liidu lepingu 13. detsembri 2007 redaktsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta 12. detsembri 2007 redaktsiooni (3) artikli 15 lõikega 1 (kutsevabadus) ja artikliga 16 (ettevõtlusvabadus) on kooskõlas see, et veini tootjale või turustajale on eranditult keelatud reklaamimine tervislikkuse väitega käesolevas asjas käsitletaval moel, kuigi see väide vastab tõele?

(1) ELT L 404, lk 9

(2) ELT L 37, lk 16

(3) ELT C 303, lk 1

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/3

Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE 26. novembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 9. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-300/07: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-560/10 P)

2011/C 72/04

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE (esindajad: advokaadid N. Korogiannakis, M. Dermitzakis)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu otsus;

—	tühistada komisjoni otsus (DG ENTER) lükata tagasi apellandi AE pakkumus, mille ta oli esitanud hankemenetluse ENTR/05/078 1. hankeosas (toimetamine ja tõlkimine) „Portaali Your Europe haldamine ja hooldus” ja sõlmida leping teise pakkujaga;

—	saata asi tagasi Üldkohtusse, et viimane analüüsiks mõlema pakkumismenetluse osaga seotud kõiki küsimusi, sealhulgas kahjunõuet, mida Üldkohus veel arutanud ei ole;

—	mõista komisjonilt välja apellandi õigusabi kulud ja muud kulud, sealhulgas esimese astme menetlusega seotud kulud, isegi kui käesolev apellatsioonkaebus rahuldamata jäetakse, ja käesoleva apellatsioonmenetlusega seotud kulud, kui kaebus rahuldatakse.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et vaidlustatud Üldkohtu otsusega rikuti õigusnormi ja selles tõlgendati valesti finantsmääruse (1) artikli 100 lõiget 2 ja rakenduseeskirjade artiklit 149, nõustudes sellega, et kuna apellandi pakkumus ei ulatunud 70 % piirmäärani, jättis komisjoni õigustatult apellandile avaldamata edukaks tunnistatud pakkumuse kriteeriumid. Lisaks väidab apellant, et kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna Üldkohus ei analüüsinud põhjalikult ja eraldi kaebust läbipaistvuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise rikkumise kohta.

(1) Nõukogu 25. juuni 2002. määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/3

Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE 26. novembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 9. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-387/08: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-561/10 P)

2011/C 72/05

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE (esindajad: advokaadid N. Korogiannakis, M. Dermitzakis)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu otsus;

—	tühistada OPOCE (Publications Office of the European Union) otsus lükata tagasi apellandi pakkumus ja sõlmida selle pakkumismenetluse raames leping teise pakkujaga, ja kahjunõue;

—	saata asi tagasi Üldkohtusse, et viimane analüüsiks mõlema pakkumismenetluse osaga seotud kõiki küsimusi, sealhulgas kahjunõuet, mida Üldkohus veel arutanud ei ole;

—	mõista OPOCE-lt välja apellandi õigusabi kulud ja muud kulud, sealhulgas esimese astme menetlusega seotud kulud, isegi kui käesolev apellatsioonkaebus rahuldamata jäetakse, ja käesoleva apellatsioonmenetlusega seotud kulud, kui kaebus rahuldatakse.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab lisaks, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna — kuigi ta möönis, et vaidlustatud otsuses on mitmete allkriteeriumide osas tehtud märkused ebaselged ja üldsõnalised ega selgita apellandi pakkumusele antud punkte ning et vaidlustatud otsust ei ole konkreetsete allkriteeriumide osas kohaselt põhjendatud–, leidis Üldkohus, et „mitmete muude pakkumuse hindamise kriteeriumide ja allkriteeriumide kohta on antud kohane põhjendus”. Lisaks tõlgendas Üldkohus valesti põhjendamiskohustust, leides et mitmete hindamiskomisjoni märkustega on põhjendamiskohustus täidetud, ja jättis põhjalikult analüüsimata ega põhjendanud eraldi ja piisavalt apellandi väiteid läbipaistvuse põhimõtte ja võrdse kohtlemise rikkumise kohta.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/4

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa) 2. detsembril 2010 — Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung versus Pfeifer & Langen Kommanditgesellschaft

(Kohtuasi C-564/10)

2011/C 72/06

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung

Vastustaja: Pfeifer & Langen Kommanditgesellschaft

Eelotsuse küsimused

1.	Kas määruse (1) artiklit 3 kohaldatakse ka selliste intressinõuete aegumisele, mis tuleb lisaks eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagasimaksmisele tasuda siseriikliku õiguse kohaselt?

Kui esimesele küsimusele vastatakse jaataval, siis kas aegumistähtaja pikendamisel, mida näeb ette määruse artikli 3 lõige 3, tuleb silmas pidada üksnes tähtaja kestust või tuleb arvesse võtta ka siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt hakatakse aegumistähtaega arvestama, ilma et selleks oleks vaja täiendavaid asjaolusid, alles selle kalendriaasta lõpust, mil (käesolevas asjas: intressi-)nõue tekib?

Kas aegumistähtaega hakatakse ka intressinõuete puhul arvestama eiramise toimepanekust või jätkuva või korduva eiramise lõppemisest isegi siis, kui intressinõuded puudutavad alles hilisemaid perioode ja tekivad seetõttu alles hiljem? Kas määruse artikli 3 lõike 1 teise lõigu kohaste jätkuvate või korduvate eiramiste korral hakatakse aegumist ka intressinõudeid silmas pidades arvestama alles eiramise lõppemise hetkest?

4.	Millal lõpeb katkestav mõju, mis on määruse artikli 3 lõike 1 kolmanda lõigu teise lause kohaselt pädeva asutuse otsusel, millega kõnealune (käesolevas asjas: intressi-)nõue põhimõtteliselt tuvastatakse?

(1) Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/4

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif de Saint-Denis de la Réunion (Prantsusmaa) 8. detsembril 2010 — Clément Amedee versus Garde des sceaux, Ministre de la justice et des libertés, Ministre du budget, des comptes publics, de la fonction publique et de la réforme de l'État

(Kohtuasi C-572/10)

2011/C 72/07

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal administratif de Saint-Denis de la Réunion

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Clément Amedee

Vastustajad: Garde des sceaux, Ministre de la justice et des libertés, Ministre du budget, des comptes publics, de la fonction publique et de la réforme de l’État

Eelotsuse küsimused

Kas code des pensions civiles et militaires de retraite’i (tsiviil- ja sõjaväe vanaduspensionide seadustik) artikli L.12 punktis b 21. augusti 2003. aasta seaduse artikliga 48 muudetud redaktsioonis ning sama seadustiku artiklis R.13 26. detsembri 2003. aasta dekreedi artikliga 6 muudetud redaktsioonis kehtestatud sätteid võib käsitada kaudset diskrimineerimist põhjustavatena Euroopa Liidu [toimimise] lepingu artikli 157 tähenduses bioloogiliste laste vanemate suhtes, võttes arvesse nende meeste osakaalu, kes võivad vastata tingimusele, mis on seotud nende tegevuse katkematult katkestamisega vähemalt kaheks kuuks, ning seda eelkõige sellise õigusliku raamistiku puudumise tõttu, mis võimaldaks neil selle tingimuse täita tasustatud puhkuse raames?

2.	Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas sel moel ette nähtud kaudse diskrimineerimise saab muuta õiguspäraseks protokollile nr 14 sotsiaalpoliitika kohta lisatud kokkuleppe artikli 6 lõike 3 sätetega?

3.	Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas direktiivi 79/7/EMÜ (1) sätted takistavad code des pensions civiles et militaires de retraite’i artikli L.12 punkti b ja artikli R.13 jõussejätmist?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ning vastus teisele ja kolmandale küsimusele on eitav, siis kas kõnealuste sätete vaidlustamine peab piirduma ainult diskrimineerimisega, mille need kaasa toovad või tingivad seetõttu, et mõlemast soost ametnikel ei ole võimalik nende sätete kohaldamist nõuda?

(1) Nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/7/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas (EÜT 1979, L 6, lk 24; ELT eriväljaanne 05/01, lk 215).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/5

9. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik

(Kohtuasi C-574/10)

2011/C 72/08

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Wilms ja C. Zadra)

Kostja: Saksamaa Liitvabariik

Hageja nõuded

—	Kostja on rikkunud direktiivi 2004/18/EÜ (1) artiklist 2, artiklist 9 ja artiklist 20 koostoimes artiklitega 23–55 tulenevaid kohustusi, sest Gemeinde Niedernhausen sõlmis Autalhalle saneerimiseks arhitektiteenuste osutamise hankelepingud ilma selleks Euroopa tasandil hankemenetlust korraldamata;

—	mõista kohtukulud välja Saksamaa Liitvabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagi ese on arhitektiteenuseid puudutavad tasulised teenuse osutamise lepingud, mis Gemeinde Niedernhausen sõlmis hankijana ühe inseneribürooga. Kuigi kõnealused arhitektiteenused puudutavad kõik ühte ehitusprojekti, nimelt ühe kommunaalhoone (Autalhalle) saneerimist, anti need eraldi projekteerimisteenustena üksikute hoone osade kohta ühele ja samale inseneribüroole, ilma et oleks korraldatud Euroopa tasandil hankemenetlust. Hangete maksumused määrati sellele vastavalt samuti eraldi üksikute tellimuste kohta.

Kõnealused arhitektilepingud on tasulised lepingud direktiivi 2004/18/EÜ artikli 1 lõike 2 punkti d tähenduses teenuste osutamise kohta. Arhitektiteenused on prioriteetsed teenused vastavalt direktiivi II A lisa rubriigile 12.

Komisjon on seisukohal, et kõnealuste projekteerimisteenuste puhul on tegemist ühe hankega, mille jagamine erinevatesse üksikutesse tellimustesse ei näi objektiivselt põhjendatud. Tegemist on teenuse osadega tervikprojektina mõeldud, otsustatud ja teostatud ühe hoone saneerimisest. Need teenuse osad teenivad seda ühtset eesmärki ja on tihedas ruumilises, majanduslikus ja funktsionaalses seoses. Seetõttu oleks tulnud hankelepingu maksumus määrata kogu saneerimise raames osutatud arhitektiteenuste maksumuse põhjal. Sellisel juhul oleks hankelepingu maksumus ületanud direktiivi 2004/18/EÜ artikli 7 punktis b nimetatud piirmäära ja hanketeade arhitektiteenuse osutamiseks oleks tulnud avaldada Euroopa tasandil.

Autalhalle ehitusliku saneerimise osas on tegemist ühtse ehitustööde hankega liidu hankeõiguse tähenduses. See viitab vähemasti tugevasti sellele, et ka sellega vastastikus seoses olevat projekteerimist tuleb vaadelda ühe hankena. Kui arhitektiteenused, nagu käesoleval juhul, on seotud ühe ehitusteenuste hankega ning nende sisu määrab plaanitav ehitusobjekt, siis puudub mõistlik põhjus valida teistsugune arvestusviis. Arhitektiteenused on siis teataval määral ehitusteenusega aktsessoorsed. Komisjoni arvates ei ole mõistetav, miks peaks ühe ehitusteenuse jaoks vaja olema mitut arhitektiteenust.

Euroopa Kohus leiab, et kui hanke osadel on üks majanduslik ja tehniline funktsioon, siis annab see kaudselt tunnistust sellest, et tegemist on ühe hankega. Nimetatud funktsionaalne lähenemisviis on välja arendatud küll ehitustööde lepingute jaoks, kuid komisjon on siiski seisukohal, et see kehtib ka teenuste osutamise lepingute suhtes. Käesoleval juhul on täidetud üksikute hooneosade projekteerimistööde tehnilise ja majandusliku ühtsuse kriteerium, kuna tegemist on ühe hoone saneerimisega.

Niinimetatud suvaline hangete osadeks jagamine on vastuolus direktiivi kasuliku mõjuga. Sellega kaasneks nimelt sageli kunstlik piirmääradest allapoole jäämine, millega piiratakse direktiivi kohaldamisala. Euroopa Kohus rõhutab väljakujunenud kohtupraktikas hankemenetlusi käsitlevate direktiivide tähtsust teenuste vabale liikumisele ja ausale konkurentsile liidu tasandil. Teenuste osutamise hangete suvaline ja tarbetu „tükeldamine” õõnestaks neid eesmärke.

Eelarveõiguslikud põhjused ehituse osadeks jagamiseks ei saa samuti õigustada hanke ühtse maksumuse kunstlikku osadeks jagamist. Euroopa hankeõigust reguleerivate direktiivide mõttega on vastuolus, kui ühte hanget, mis puhtalt eelarvelistel põhjustel viiakse ellu mitmes etapis, käsitatakse ainult sel põhjusel mitme iseseisva hankena, et jääda niimoodi välja direktiivi kohaldamisalast. Direktiivi artikli 9 lõige 3 pigem keelab sellise ühe hanke kunstliku jagamise.

Kokkuvõttes tuleb tuvastada, et kõnealuste hangete puhul on tegemist ühe ühtse hankega, mille maksumus ületas hankelepingu sõlmimise ajal selgelt direktiivis kindlaksmääratud piirmäära. Hanketeade oleks tulnud seega avaldada Euroopa tasandil ning hankeleping oleks tulnud sõlmida vastavalt direktiivis sätestatud menetlusele. Seda ei tehtud, mistõttu on kostja rikkunud direktiivi 2004/18/EÜ.

(1) Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (EÜT L 134, lk 114; ELT eriväljanne 06/07, lk 132).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/6

9. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Ungari Vabariik

(Kohtuasi C-575/10)

2011/C 72/09

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: D. Kukovec ja A. Sipos)

Kostja: Ungari Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Ungari Vabariik ei ole taganud, et majandusettevõtjad saaksid riigihankemenetluses vajaduse korral tugineda teiste ettevõtete suutlikkusele sõltumata nende vaheliste suhete õiguslikust laadist, siis on Ungari Vabariik rikkunud direktiivi 2004/18/EÜ (1) artikli 47 lõikest 2 ja artikli 48 lõikest 3 ning direktiivi 2004/17/EÜ (2) artikli 54 lõigetest 5 ja 6 tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Ungari Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Nii direktiiv 2004/17 kui ka direktiiv 2004/18 näevad riigihankemenetluses pakkujatele ette võimaluse tugineda teiste ettevõtete suutlikkusele sõltumata nende vaheliste suhete õiguslikust laadist, et õigustada oma enda suutlikust ning valikukriteeriumidele vastavust.

Nõukogu seisukohast ei ole kõnealuste direktiivide vastavate sätetega kooskõlas ungari õigusnormid, mis teatud suutlikkuse kriteeriumide puhul lubavad pakkujatel kasutada nende ettevõtete vahendeid, mis ei osale otseselt lepingu täitmisel, üksnes siis, kui pakkujal on kõnealuses ettevõttes enamusosalus, mis võimaldab tal seda kontrollida. Sel moel kehtestavad vaidlustatud siseriiklikud õigusnormid juhul, kui tegemist on ettevõtetega, mis ei osale alltöövõtjatena lepingu täitmisel, täiendava nõude selleks, et pakkuja saaks tugineda hankemenetluses selliste ettevõtete suutlikkusele.

Direktiivi sätted on selged: kehtestamata nõuet, et vahenditega varustavad ettevõtted osaleksid otseselt lepingu täitmisel, näevad nad ette, et siseriiklike õigusnormidega tuleb tagada võimalus tugineda kõnealuste ettevõtete vahenditele sõltumata pakkuja ja kõnealuste ettevõtete vaheliste suhete õiguslikust laadist. Ainus nõue on see, et pakkuja peab olema võimeline tõendama hankijale, et tema käsutuses on tõepoolest lepingu täitmiseks vajalikud vahendid.

Komisjon jätkab, et hagi esemeks olevad ungari õigusnormid piiravad aga selles osas pakkujate võimalusi, kellel ei jää tegelikult muud üle, kui kaasata lepingu täitmisse alltöövõtjatena teda kõnealuste vahenditega varustavad ettevõtted, välja arvatud juhul, kui neil on algusest peale asjaomase ettevõttes enamusosalus, mis võimaldab pakkujal seda kontrollida.

Komisjon väidab, et vaidlustatud siseriiklikke õigusnorme ei saa õigustada eesmärgiga vältida riigihanke eeskirjadest kõrvalehoidmisele suunatud toiminguid, sest sellele eesmärgile ei saa tugineda õigustamaks liidu riigihankeid käsitlevate sätetega vastuolus olevaid õigusnorme, mis piiravad ebaproportsionaalselt direktiivides ette nähtud menetlusõigusi ja –kohustusi. Liikmesriikidel on direktiivi sätestatud piirides loomulikult võimalik otsustada, kuidas pakkujad peavad tõendama, et teiste ettevõtete vahendid on tõepoolest nende käsutuses, kuid seda tuleb teha erisusteta selliste majandusettevõtjate vahel esinevate suhete õigusliku laadi alusel.

Komisjon vaidleb vastu Ungari Vabariigi väitele, mille kohaselt ei saa ettevõte, mis ei osale lepingu täitmisel, tõendada, et ta täidab minimaalsed valikukriteeriumid, mis seisnevad võimes anda lepingu täitmise hetkel tõepoolest pakkuja käsutusse vajalikud vahendid. Komisjon väidab selles osas, et direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõikes 3 on sõnaselgelt sätestatud, et pakkuja võib tõendada teiste ettevõtete vahendite kasutamise võimalust „tuues esile […] kõnealuste üksuste poolt võetud kohustuse anda vajalikud vahendid ettevõtja käsutusse”. Sellest järeldub, et vahenditega varustav ettevõte võib tõendada, et tema käsutuses on vahendid, mis ta peab lepingu täitmisel andma pakkuja käsutusse, ilma et ta peaks osalema otseselt lepingu täitmisel.

Komisjon märgib lõpetuseks, et vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid võivad põhjustada välismaiste pakkujate diskrimineerimist. Kuigi asjaomaseid ungari õigusnorme kohaldatakse kõigi pakkujate suhtes, piiratakse tegelikult eriti välismaiste pakkujate puhul hankemenetluses osalemise võimalusi, sest tavaliselt ei ole viimaste käsutuses lepingu täitmise kohas kõiki selleks vajalikke vahendeid, mistõttu nad on riigihankemenetluse raames sunnitud ungari pakkujatest sagedamini tuginema neist sõltumatute kohalike majandusettevõtjate suutlikkusele.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/7

10. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Belgia Kuningriik

(Kohtuasi C-577/10)

2011/C 72/10

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: E. Traversa ja C. Vrignon)

Kostja: Belgia Kuningriik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et võttes vastu 27. detsembri 2006. aasta programmseaduse (I) artikli 147 lõike 8, artikli 138 kolmanda taande ja artikli 157 lõike 3, selle seaduse alates 1. aprillist 2007 kehtivas versioonis, on Belgia Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklist 56;

—	mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas hagis väidab komisjon, et siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad teistes liikmesriikide asuvatele teenusteosutajatele, kes soovivad Belgias ajutiselt teenuseid osutada, kohustuse esitada eeldeklaratsioon („Limosa” deklaratsioon), kujutavad endast teenuste osutamise vabaduse piiramist.

Komisjon väidab esiteks, et vaidlustatud õigusnormid kujutavad endast diskrimineerivat piirangut, kuna esiteks kehtestavad need asjaomastele sõltumatutele teenuste osutajatele kohustuse täita märkimisväärseid ja hoiatava mõjuga täiendavaid haldusformaalsusi ja teiseks kehtestavad kontrollisüsteemi, mis puudutab üksnes teises liikmesriigis asuvaid teenuste osutajaid, ilma et erinevat kohtlemist õigustaks objektiivsed põhjused.

Teiseks väidab hageja, et nimetatud teenuste osutamise vabaduse piirangut, isegi eeldusel, et see ei ole diskrimineeriv, ei õigusta üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamine, sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu säilitamine, pettuse vältimine ega töötajate kaitse.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/8

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 9. detsembril 2010 — Staatssecretaris van Financiën versus G. Frank

(Kohtuasi C-580/10)

2011/C 72/13

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlanden

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: Staatssecretaris van Financiën

Vastutaja kassatsioonimenetluses: G. Frank

Eelotsuse küsimus

Kas olukorraga, millele kohaldatakse ühenduse õigust, on EÜ artiklit 18 (nüüd ELTL artikkel 21) silmas pidades tegemist siis, kui liikmesriik maksustab mootorsõiduki kasutamise oma territooriumi teedel olukorras, kus see sõiduk on registreeritud teises liikmesriigis ja selle teise liikmesriigi elanikult laenatud ning kus esimese liikmesriigi elanik, kellel on aga teise liikmesriigi kodakondsus, kasutab seda sõidukit isiklikuks tarbeks esimese liikmesriigi territooriumil?

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/8

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Köln (Saksamaa) 13. detsembril 2010 — Emeka Nelson, Bill Chinazo Nelson, Brian Cheimezie Nelson versus Deutsche Lufthansa AG

(Kohtuasi C-581/10)

2011/C 72/14

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Köln

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Emeka Nelson, Bill Chinazo Nelson, Brian Cheimezie Nelson

Kostja: Deutsche Lufthansa AG

Eelotsuse küsimused

1.	Kas määruse nr 261/2004 (1) artiklis 7 sätestatud hüvitise nõue on 28. mai 1999. aasta rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise Montreali konventsiooni (edaspidi „Montreali konventsioon”) artikli 29 teises lauses sätestatud nõue, mis ei ole seotud kahju hüvitamisega?

Milline on Euroopa Kohtu 19. novembri 2009. aasta otsuse kohtuasjas C-402/07: Sturgeon jt kohaselt artiklil 7 põhineva hüvitise nõude, kui reisija jõuab sihtkohta rohkem kui kolm tundi hiljem, ja Montreali konventsiooni artiklis 19 sätestatud hilinemisest põhjustatud kahju hüvitamise nõude vaheline suhe, arvestades Montreali konventsiooni artikli 29 teises lauses sätestatud välistamist?

Kuidas on Euroopa Kohtu 19. novembri 2009. aasta otsuse aluseks olnud tõlgendus, mille kohaselt hõlmab määruse artiklis 7 sätestatud hüvitise nõue ka hilinemisega seotud juhtumeid, kooskõlas määruse tõlgendusega, mida Euroopa Kohus järgis 10. jaanuari 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-344/04: International Air Transport Association jt?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1, ELT eriväljaanne 07/08, lk 10).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/9

Euroopa Komisjoni 13. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-85/09: Yassin Abdullah Kadi versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-584/10 P)

2011/C 72/15

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: P. Hetsch, S. Boelaert, E. Paasivirta ja M. Konstantinidis)

Teised menetlusosalised: Yassin Abdullah Kadi, Euroopa Liidu Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus tervikuna;

—	jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata Yassin Abdullah Kadi taotlus tühistada teda puudutavas osas komisjoni määrus nr 1190/2008 (1);

—	mõista apellatsioonkaebusega seotud komisjoni kohtukulud ning Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja Yassin Abdullah Kadilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon väidab, et Üldkohtu järeldustega on rikutud õigusnormi, kuna need järeldused põhinevad õiguslikult vääral kohtuliku kontrolli standardil. Komisjoni väited on järgmised:

1. Väited, mis puudutavad Üldkohtu järeldusi kohaldatava kohtuliku kontrolli standardi kohta: Komisjon väidab, et Üldkohtu kasutatud kohtuliku kontrolli standard on õiguslikult ebaõige, kuna Euroopa Kohus ei ole määranud seda täpset kohtuliku kontrolli standardit, mis on selles kohtuasjas kohaldatav ning Üldkohtu kasutatud konkreetset kohtuliku kontrolli standardit ei saa EL ilt nõuda.

2. Väited, mis puudutavad Üldkohtu järeldusi kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumise ning proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta: Komisjon väidab, et Üldkohus leidis ekslikult, et komisjoni kohaldatud menetlused ei vastanud põhiõigustest tulenevatele nõuetele, mis on esitatud seda tüüpi piiravate meetmetega režiimile; et Üldkohus jättis ebaõigesti tähelepanuta komisjoni argumendi, mis puudutas Y.A. Kadi suhtes algatatud siseriiklikke menetlusi Ameerika Ühendriikides; ning et Üldkohus jättis ebaõigesti tähelepanuta komisjoni argumendid, mis puudutasid halduskontrolli ja läbivaatamise menetlusi vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele 1822(2008) ja 1904(2009) – sealhulgas keskuse (focal point) menetlus ja ombudsmani büroo.

(1) ELT L 322, lk 25.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/9

Euroopa Liidu Nõukogu 16. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-85/09: Yassin Abdullah Kadi versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-593/10 P)

2011/C 72/16

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: M. Bishop, E. Finnegan ja R. Szostak)

Teised menetlusosalised: Yassin Abdullah Kadi, Euroopa Komisjon, Prantsuse Vabariik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-85/09;

—	jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata vastustaja taotlus tühistada teda puudutavas osas komisjoni määrus nr 1190/2008 (1);

—	mõista kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus välja vastustajalt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva apellatsioonkaebusega soovib nõukogu vaidlustada mitmeid Üldkohtu järeldusi. Nõukogu väidab, et:

—	Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et vaidlustatud määrusel puudub kohtulik immuniteet.

Teise võimalusena väidab nõukogu, et:

—

Üldkohus tõlgendas ja kohaldas Euroopa Kohtu praktikat ebaõigesti, kui leidis, et teostatav kontroll peab olema „täielik ja range” ning nõudis, et kindlaksmääratud isikule või üksusele ning ka liidu kohtule tuleb edastada aluseks olevad tõendid, et tagada selle isiku või üksuse kaitseõiguste austamine; ja

—	Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ei pööranud vajalikku tähelepanu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1904(2009) loodud ombudsmani büroole.

(1) ELT L 322, lk 25.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/10

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi 16. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-85/09: Yassin Abdullah Kadi versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-595/10 P)

2011/C 72/17

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik (esindajad: E. Jenkinson, barrister D. Beard ja barrister M. Wood)

Teised menetlusosalised: Yassin Abdullah Kadi, Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu, Prantsuse Vabariik

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-85/09 tervikuna;

—	jätta rahuldamata Yassin Abdullah Kadi taotlus tühistada teda puudutavas osas määrus nr 881/2002 (1);

—	mõista Ühendkuningriigi kohtukulud Euroopa Kohtus välja Yassin Abdullah Kadilt.

Väited ja peamised argumendid

EL lepingute ja EL kohtute praktikaga on vastuolus Üldkohtu järeldus, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioone õigesti rakendavate EL i meetmete puhul on asjakohane täielik kohtulik kontroll. See on otseselt vastuolus EL i ajaloo ja eesmärgiga ning iseäranis ühise välis- ja julgeolekupoliitika pädevuse arenguga.

ÜRO harta näeb ette, et ÜRO liikmed tegutsevad kooskõlas hartast tulenevate kohustustega. Niisugused kohustused on ülimuslikud mis tahes muust rahvusvahelisest lepingust tulenevate kohustuste suhtes. Nende kohustuste hulka kuuluvad ka Julgeolekunõukogu resolutsioonidega ette nähtud kohustused rahvusvahelise terrorismiga võitlemiseks.

Võttes eelkõige arvesse ELL artikli 3 lõiget 5 ja artiklit 21 ning ELTL artiklit 351, siis on EL i liikmesriikide kohustusel täita Julgeolekunõukogu otsuseid prioriteet mis tahes kohustuste ees, mis võivad tulened EL i lepingutest.

EL-il on kohustus pidada enda suhtes siduvaks ÜRO harta ja selle alusel vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste sätteid.

ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste siduva toimega ei ole kooskõlas, kui liidu kohtud teostavad täielikku kontrolli Julgeolekunõukogu resolutsioone rakendavate EL i meetmete üle.

Selles osas, milles Julgeolekunõukogu resolutsioone õigesti rakendavate EL i meetmete kontroll on asjakohane, on liidu kohtutel kohustus arvestada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni harta olemuse ja eesmärgiga ning Julgeolekunõukogu rolliga, kes on peamine rahvusvahelist rahu ja julgeolekut tagav organ. Võttes arvesse Julgeolekunõukogu olemust ja tema tähtsat rolli, ombudsmani büroo loomist ja tegevust ning komisjonile ja Yassin Abdullah Kadile edastatud põhjenduste kokkuvõtet, ei ole põhjust tühistada määrust nr 881/2002 Yassin Abdullah Kadi puudutavas osas.

(1) ELT L 139, lk 9.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/11

16. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Prantsuse Vabariik

(Kohtuasi C-596/10)

2011/C 72/18

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: F. Dintilhac ja M. Afonso)

Kostja: Prantsuse Vabariik

Hageja nõuded

—

Tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik kohaldab vähendatud käibemaksumäära hobuslastega ja eelkõige hobustega seotud tehingutele, kui need loomad ei ole mõeldud kasutamiseks toiduainete valmistamisel või põllumajandustootmises, on kõnealune liikmesriik rikkunud käibemaksudirektiivi (1) artiklitest 96–99 ja III lisast tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon esitab oma hagi põhjendamiseks kaks etteheidet, mis puudutavad käibemaksudirektiivi rikkumist siseriiklike õigusnormidega, mille alusel maksustatakse esiteks 5,5-protsendilise vähendatud maksumääraga tehinguid, mis ei kuulu direktiivi III lisas nimetatud erandite hulka, ning teiseks teatud tehinguid 2,1-protsendilise vähendatud maksumääraga.

Esimeses etteheites märgib hageja, et lisaks sellele, et elushobuselistega seotud tehingutele kohaldatakse 5,5-protsendilist vähendatud maksumäära, tegemata vahet vastavalt nende kasutusotstarbele, on Prantsuse õigusnormides ette nähtud veel muidki sätteid, mis ei ole kooskõlas käibemaksudirektiiviga ning eelkõige direktiivi III lisa punktidega 1 ja 11.

Teises etteheites toob komisjon esile kostja halduspraktika, mis seisneb 2,1-protsendilise vähendatud maksumäära kohaldamises juhul, kui isikutele, kes ei ole käibemaksukohustuslased, müüakse elusloomi, kes ei ole mõeldud kasutamiseks liha- ja vorstitootmises, see tähendab eelkõige ratsa-, võistlus-, vaba aja või koolihobuseid.

(1) Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, lk 1).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/11

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariik) 17. detsembril 2010 — SAG ELV Slovensko, a.s., FELA Management AG, ASCOM (Schweiz) AG , Asseco Central Europe, a.s., TESLA STROPKOV, a.s, Autostrade per ľItalia S.p.A., EFKON AG, STALEXPORT Autostrady S.A. versus Úrad pre verejné obstarávanie

(Kohtuasi C-599/10)

2011/C 72/19

Kohtumenetluse keel: slovaki

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Najvyšší súd Slovenskej republiky

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: SAG ELV Slovensko, a.s., FELA Management AG, ASCOM (Schweiz) AG , Asseco Central Europe, a.s., TESLA STROPKOV, a.s, Autostrade per ľItalia S.p.A., EFKON AG, STALEXPORT Autostrady S.A.

Vastustaja: Úrad pre verejné obstarávanie

Menetluses osales: Národná dialnicná spolocnost, a.s.

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta, asjaomasel perioodil kehtinud redaktsioonis, on kooskõlas tõlgendamine, mille kohaselt kõnealuse direktiivi artikli 51 alusel koostoimes artikliga 2 on hankija riigihankelepingute sõlmimisel kehtivate diskrimineerimiskeelu ja läbipaistvuse põhimõtteid arvesse võttes kohustatud nõudma pakkumuse kohta selgitusi, järgides sealjuures selle isiku subjektiivset menetluslikku õigust, kellel palutakse täiendada või selgitada kõnealuse direktiivi artiklite 45–50 alusel esitatud tõendeid ja dokumente, kui hankes osaleja pakkumuse mõistmine vastupidi või ebaselgelt võib tähendada osaleja hankemenetlusest välja jätmist?

Kas direktiiviga [2004/18/EÜ] selle asjaomasel perioodil kehtinud redaktsioonis on kooskõlas tõlgendamine, mille kohaselt kõnealuse direktiivi artikli 51 alusel koostoimes artikliga 2 ei ole hankija vastavalt riigihankelepingute sõlmimisel kehtivate diskrimineerimiskeelu ja läbipaistvuse põhimõtetele kohustatud nõudma pakkumuse kohta selgitusi, kui ta leiab, et on tõendatud, et hankelepingu esemega seotud nõuded ei ole täidetud?

Kas direktiivi [2004/18/EÜ] artiklitega 51 ja 2 asjaomasel perioodil kehtinud redaktsioonis on kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt pakkumuse hindamiseks loodud komisjonil on pelgalt õigus nõuda pakkujatelt kirjalikult pakkumuse kohta selgitusi.

Kas direktiivi [2004/18/EÜ] artikliga 55 on kooskõlas hankija toimimisviis, mille kohaselt viimane ei ole kohustatud nõudma pakkujalt selgitusi põhjendamatult madala hinna kohta, ja kas arvestades küsimuse sõnastust, mille hankija esitas kaebuse esitajatele I ja II põhjendamatult madala hinna kohta, oleks viimastel olnud võimalus piisavalt selgitada esitatud pakkumusele iseloomulikke põhiparameetreid?

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/12

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa) 22. detsembril 2010 — Association nationale d’assistance aux frontières pour les étrangers (Anafé) versus Ministre de l’intérieur, de l’outre-mer, des collectivités territoriales et de l’immigration

(Kohtuasi C-606/10)

2011/C 72/20

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Conseil d'État

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Association nationale d'assistance aux frontières pour les étrangers (Anafé).

Vastustaja: Ministre de l’intérieur, de l’outre-mer, des collectivités territoriales et de l’immigration

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (1), artikkel 13 on kohaldatav kolmanda riigi kodaniku naasmise suhtes viimasele ajutise elamisloa väljastanud liikmesriigi territooriumile, kui tema territooriumile naasmine ei tingi vajadust teiste liikmesriikide territooriumile siseneda, sealt läbi sõita ega seal viibida?

2.	Millistel tingimustel võib liikmesriik kolmanda riigi kodanikele väljastada „mitmekordse viisa” sama määruse artikli 5 lõike 4 punkti a tähenduses? Täpsemalt: kas niisugune viisa võib piirata sisenemist ainult liikmesriigi territooriumil asuvate sisenemiskohtadega?

Kuna 15. märtsi 2006. aasta määruses on välistatud igasugune võimalus siseneda liikmesriikide territooriumile kolmandate riikide kodanikel, kellel on üksnes ajutine elamisluba, mis on väljastatud elamisloa esmakordse taotluse või varjupaigataotluse läbivaatamisel, vastupidi sellele, mis on lubatud 19. juuni 1990. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni kohaselt määrusega muutmisele eelnenud redaktsioonis, siis kas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte ei kohusta kehtestama üleminekumeetmeid kolmandate riikide kodanikele, kes on liikmesriigi territooriumilt lahkunud nii, et neil oli ainult elamisloa esmakordse taotluse või varjupaigataotluse läbivaatamisel väljastatud ajutine elamisluba, ja kes soovivad sinna naasta pärast 15. märtsi 2006. aasta määruse jõustumist?

(1) ELT L 105, lk 1.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/12

22. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Hispaania Kuningriik

(Kohtuasi C-610/10)

2011/C 72/21

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Stromsky ja C. Urraca Caviedes)

Kostja: Hispaania Kuningriik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad komisjoni 20. detsembri 1989. aasta otsusest 91/1/EMÜ abi kohta, mida Hispaania valitsus ja mitu Hispaania autonoomse piirkonna valitsust andsid Magefesale, kes toodab roostevabast terasest majapidamistarbeid ja väikseid elektrilisi kodumasinaid (EÜT 1991, L 5, lk 18; edaspidi „otsus 91/1”), ja ELTL artiklist 260, kuna ta ei ole võtnud kõiki meetmeid, mida on vaja, et täita Euroopa Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsust kohtuasjas C-499/99: komisjon vs. Hispaania (EKL 2002, lk I-603; edaspidi „2002. aasta kohtuotsus”), mis käsitleb mainitud otsusest tulenevate kohustuste rikkumist Hispaania Kuningriigi poolt.

—	Kohustada Hispaania Kuningriiki tasuma komisjonile karistusmakset summas 131 136 eurot iga 2002. aasta kohtuotsuse täitmisega viivitamise päeva eest alates käesolevas kohtuasjas otsuse tegemisest kuni 2002. aasta kohtuotsuse täieliku täitmiseni.

—

Kohustada Hispaania Kuningriiki tasuma komisjonile põhisummat, mis saadakse 14 343 euro suuruse päevasumma korrutamisel päevade arvuga, mil kestab rikkumine, alates 2002. aasta kohtuotsuse kuulutamisest kuni:

—	päevani, mil Hispaania Kuningriik nõuab tagasi otsusega 91/1 ebaseaduslikuks tunnistatud abi, kui Euroopa Kohus tuvastab, et abi on tõhusalt tagasi nõutud enne käesolevas kohtuasjas otsuse tegemist;

—	päevani, mil Euroopa Kohus teeb otsuse käesolevas kohtuasjas, kui 2002. aasta kohtuotsust ei ole enne seda päeva täielikult täidetud.

—	mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Hispaania poolt võetud meetmed ei toonud kaasa 2002. aasta kohtuotsuse ja otsuse 91/1 kohest täitmist ega ebaseaduslikuks ning kokkusobimatuks tunnistatud abi kohest tagastamist.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ainuke põhjendus, millega liikmesriik võib end liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastu kaitsta, otsuse nõuetekohaselt täitmise täielik võimatus.

Antud juhul ei viidanud Hispaania ametivõimud komisjoni teenistuste ja Hispaania ametivõimude vahelise väga pikaajalise suhtlemise käigus, mis puudutas otsuse 91/1 täitmiseks vastu võetud meetmeid, selle otsuse täitmise täielikule võimatusele ja tuginesid üksnes ebamäärastele sisemistele raskustele.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/13

22. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Austria Vabariik

(Kohtuasi C-614/10)

2011/C 72/22

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Martenczuk ja B.-R. Killmann)

Kostja: Austria Vabariik

Hageja nõuded

Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et

—	Austria Vabariik rikkus direktiivi 95/46/EÜ artikli 28 lõike 1 teisest lausest tulenevaid kohustusi, kuna Austrias järelevalveasutusena loodud Andmekaitsekomisjoni õiguslik seisund ei vasta täieliku sõltumatuse kriteeriumile;

—	mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon on seisukohal, et Andmekaitsekomisjoni kui andmekaitse alaste õigusnormide järelevalveasutuse sõltumatus ei ole Austrias tagatud.

Komisjon märgib, et Andmekaitsekomisjon on organisatsiooniliselt otseselt Föderaalkantseleiga seotud. Viimane teostab Andmekaitsekomisjoni teenistujate üle teenistuslikku järelevalvet ning on ühtlasi vastutav nimetatud komisjoni tehniliste seadmetega varustatuse eest. Peale selle allub Andmekaitsekomisjoni juhtkond ühele Föderaalkantselei ametnikule, kellele on tema tegevuse raames kohustuslikud tema tööandja juhised ja kes on tema teenistusliku järelevalve all. See olukord tekitab ilmse lojaalsuse ja huvide konflikti.

Komisjon lisab, et föderaalkantsler, kes jääb nagu teisedki avaliku võimu organid Andmekaitsekomisjoni järelevalve alla, teostab viimase üle üldist järelevalvet ja tal on tema suhtes õigus teabele. See võimaldab föderaalkantsleril saada igal ajal ja ilma konkreetse põhjuseta teavet kõigi asjade kohta, mida Andmekaitsekomisjon menetleb. Seega on olemas oht, et seda õigust kasutatakse poliitiliseks mõjutamiseks.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/14

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus (Soome) 23. detsembril 2010 — Insinööritoimisto InsTiimi Oy versus Puolustusvoimat

(Kohtuasi C-615/10)

2011/C 72/23

Kohtumenetluse keel: soome

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Korkein hallinto-oikeus

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Insinööritoimisto InsTiimi Oy

Vastustaja: Puolustusvoimat

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (1) tuleb selle direktiivi artikli 10, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 346 lõike 1 punkti b ning nõukogu poolt 15. aprillil 1958. aastal kinnitatud relvade, laskemoona ja sõjavarustuse loetelu põhjal kohaldada põhimõtteliselt direktiivi kohaldamisalasse kuuluva riigihanke suhtes, kui ostja väitel on riigihanke objekt mõeldud spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks, kuid selle objekti üldjoontes samu tehnilisi rakendusi on olemas ka tsiviilturgudel?

(1) ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/14

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Haparanda tingsrätt (Rootsi) 27. detsembril 2010 — Åklagaren versus Hans Åkerberg Fransson

(Kohtuasi C-617/10)

2011/C 72/24

Kohtumenetluse keel: rootsi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Haparanda tingsrätt

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Åklagaren

Vastustaja: Hans Åkerberg Fransson

Eelotsuse küsimused

Rootsi õiguse kohaselt peab siseriiklik kohus selleks, et jätta kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mille puhul võib kahtlustada 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) lisaprotokolli nr 7 artiklis 4 sätestatud ne bis in idem põhimõtte rikkumist ja seega ka 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 50 rikkumist, leidma kindlat toetust EIÕKst või Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Kas selline siseriiklikus õiguses sätestatud siseriiklike õigusnormide kohaldamata jätmise tingimus on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige selle üldpõhimõtetega, sealhulgas liidu õiguse ülimuslikkus ja vahetu mõju?

Kas maksualaseid süütegusid käsitleva süüdistuse lubatavus kuulub EIÕK lisaprotokolli nr 7 artiklis 4 ja harta artiklis 50 sätestatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamisalasse, kui süüdistatavale on eelnevalt määratud haldusmenetluses rahaline karistus (lisamaks) sama valeteabe esitamise juhtumi eest?

3.	Kas teise küsimuse vastust mõjutab asjaolu, et need karistused peavad olema sel viisil koordineeritud, et üldkohtud saaksid kriminaalkorras määratavat karistust vähendada, sest süüdistatavale on sama valeteabe esitamise juhtumi eest määratud ka lisamaks?

Teatavatel asjaoludel võib olla lubatud määrata teises küsimuses nimetatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamisalas uues menetluses täiendavaid karistusi sama teo eest, mida on uuritud ja mille eest isikut on karistatud. Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas ne bis in idem põhimõtte kohaselt on eraldi menetlustes mitme karistuse määramise tingimused täidetud, kui viimases menetluses uuritakse juhtumi asjaolusid uuesti ja varasemast menetlusest sõltumatult?

Rootsis kohaldatavat eraldi menetlustes lisamaksude määramise ja maksualaseid süütegusid puudutava vastutuse uurimise süsteemi toetavad mitmed üldised huvid, mida kirjeldatakse üksikasjalikumalt allpool. Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas selline süsteem nagu Rootsis on ne bis in idem põhimõttega kooskõlas, kui oleks võimalik kehtestada süsteem, mis ei kuuluks ne bis in idem põhimõtte kohaldamisalasse, nii et ei oleks vaja hoiduda lisamaksude määramisest või maksualaste süütegude eest vastutusele võtmisest, sel viisil, et kui vastutus maksualaste süütegude eest on asjakohane, antakse lisamaksude määramise otsuse tegemine Skatteverket’i ja, kui see on asjakohane, halduskohtute asemel üldkohtute pädevusse, kui nad uurivad süüdistust maksualastes süütegudes?

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/15

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Latvijas Republikas Augstākās tiesas Senāts (Läti Vabariik) 29. detsembril 2010 — Trade Agency Ltd versus Seramico Investments Ltd

(Kohtuasi C-619/10)

2011/C 72/25

Kohtumenetluse keel: läti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Latvijas Republikas Augstākās tiesas Senāts

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Trade Agency Ltd

Vastustaja: Seramico Investments Ltd

Eelotsuse küsimused

Kas juhul, kui välismaise kohtu otsusele on lisatud määruse nr 44/2001 (1) artikliga 54 ettenähtud tunnistus, kuid vaatamata sellele vaidlustab kostja selle väitega, et teda ei ole teavitatud otsuse teinud liikmesriigis algatatud menetlusest, on selle liikmesriigi kohus, kus täitmist taotletakse, kui ta analüüsib määruse nr 44/2001 artikli 34 lõikega 2 ettenähtud tunnustamisest keeldumise põhjust, pädev omal algatusel kontrollima tunnistuses sisalduva teabe vastavust tõenditele? Kas selle liikmesriigi kohtu, kus täitmist taotletakse, pädevuse selline ulatus on kooskõlas määruse nr 44/2001 põhjendustes 16 ja 17 nimetatud vastastikuse usalduse põhimõttega õigusemõistmisse?

Kas tagaseljaotsus, millega lahendatakse vaidluse sisu, kontrollimata nõude eset ja selle alust, ning milles ei esitata ühtki argumenti nõude sisulise põhjendatuse kohta, on kooskõlas harta artikliga 47 ja kas see ei riku kostja õigust õiglasele kohtumenetlusele, mis on sätestatud nimetatud artikliga?

(1) Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12. lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/15

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammarrätten I Stockholm — Migrationsöverdomstolen (Rootsi) 27. detsembril 2010 — Migrationsverket versus Nurije Kastrati, Valdrina Kastrati, Valdrin Kastrati

(Kohtuasi C-620/10)

2011/C 72/26

Kohtumenetluse keel: rootsi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Kammarrätten I Stockholm — Migrationsöverdomstolen

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Migrationsverket.

Vastustajad: Nurije Kastrati, Valdrina Kastrati, Valdrin Kastrati

Eelotsuse küsimused

Arvestades inter alia määruse nr 343/2003 (1) artikli 5 lõikes 2 sätestatud tingimusi ja/või seda, et määruses puuduvad muud liikmesriigi varjupaigataotluse läbivaatamise kohustuse äralangemist käsitlevad sätted peale nende, mis sisalduvad artikli 4 lõike 5 teises lõigus ning artikli 16 lõigetes 3 ja 4, siis kas määrust nr 343/2003 tuleb tõlgendada nii, et varjupaigataotluse tagasivõtmine ei mõjuta määruse kohaldamise võimalikkust?

2.	Kas eelmisele küsimusele vastamisel on oluline, millisel menetlusetapil varjupaigataotlus tagasi võetakse?

(1) Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT L 50, lk 1, ELT eriväljaanne 19/06, lk 109).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/15

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Varna (Bulgaaria) 29. detsembril 2010 — Direktor na Direktsia „Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto” — Varna

(Kohtuasi C-621/10)

2011/C 72/27

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Administrativen sad Varna

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: АDSITS „Balkan and Sea prоperties”

Vastustaja: Direktor na Direktsia „Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto” — Varna

Eelotsuse küsimused

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (1), artikli 80 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et kui tarne osutamise eest makstud tasu on turuväärtusest kõrgem, on seotud isikute vaheliste tarnete korral maksustatavaks väärtuseks ainult sel juhul tehingu turuväärtus, kui kauba tarnijal ei ole täielikku sisendkäibemaksu mahaarvamisõigust selles osas, mis on seotud tarne esemeks olevate kaupade ostuga või tootmisega?

Kas direktiivi 2006/112/EÜ artikli 80 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik ei tohi juhul, kui tarnija on kasutanud selliste kaubatarnete ja teenuste sisendkäibemaksu täieliku mahaarvamise õigust, mis on seejärel toimunud seotud isikute vaheliste tarnete ese ning suurema väärtusega kui turuväärtus, ja nimetatud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei ole vastavalt direktiivi artiklitele 173–177 parandatud, ette näha meetmeid, mille kohaselt on maksustatavaks väärtuseks määratud üksnes turuväärtus?

3.	Kas direktiivi 2006/112/EÜ artikli 80 lõikes 1 on ammendavalt loetletud juhtumid, mille esinemisel on täidetud tingimused selleks, et liimesriik tohiks võtta meetmeid, mille kohaselt on tarnete korral maksustatavaks väärtuseks tehingu turuväärtus?

4.	Kas selline siseriiklik õigusnorm nagu Zakon za danak varhu dobavenata stoynost’i (käibemaksuseadus) artikli 27 lõike 3 punkt 1 on lubatav muude asjaolude korral kui direktiivi 2006/112/EÜ artikli 80 lõike 1 punktides a, b ja c loetletud asjaolud?

5.	Kas sellisel juhtumil nagu käesolev on direktiivi 2006/112/EÜ artikli 80 lõike 1 punktil c vahetu õigusmõju ja kas siseriiklik kohus tohib seda vahetult kohaldada?

(1) ELT L 347, lk 1.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/16

21. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Prantsuse Vabariik

(Kohtuasi C-624/10)

2011/C 72/28

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindaja: M. Afonso)

Kostja: Prantsuse Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik nägi 23. juuni 2006. aasta haldusjuhendi nr 105 (3 A-9-06) IV osas ette salliva halduskäitumise, mis kaldub kõrvale käibemaksuga pöördmaksustamise alustest ja nõuab muu hulgas, et väljaspool Prantsusmaad asuv müüja või teenuseosutaja määraks endale maksuesindaja, siis on ta rikkunud käibemaksudirektiivist tulenevaid kohustusi ja eriti selle artikleid 168, 171, 193, 194, 204 ja 214;

—	mõista kohtukulud välja Prantsuse Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon väidab oma hagiavalduses, et Prantsuse õigusakt, mis kaldub kõrvale käibemaksuga pöördmaksustamise alustest, on mitmes osas Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

Esiteks on maksukohustuslased, kes soovivad kasutada haldusjuhendi 3 A-9-06 IV osas toodud sätet, kohustatud määrama maksuesindaja, mis ei ole kooskõlas käibemaksudirektiivi artikliga 204. Nimetatud artikkel lubab liikmesriikidel sellise kohustuse kehtestada üksnes juhul, kui maksukohustuslase asukohariigiga puudub kaudsete maksude valdkonnas vastastikust abi käsitlev kokkulepe, mis sarnaneks liidu piires ette nähtud kokkuleppega.

Teiseks on salliva halduskäitumise eelduseks seatud ka müüja kohustus end Prantsusmaal käibemaksukohustuslasena registreerida, mis ei ole kooskõlas käibemaksudirektiivi artikli 214 lõikega 1. Nimetatud sättest tuleneb, et käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustus ei puuduta maksukohustuslasi, kelle asukoht ei ole selle liikmesriigi territooriumil, kus nad tarnivad kaupa või osutavad teenuseid, millele laieneb pöördmaksustamise kord, mis sätestab kliendi maksustamise vastavalt käibemaksudirektiivi artiklile 194.

Kolmandaks ja viimaseks näeb säte ette, et müüja või teenuseosutaja mahaarvatav käibemaks arvatakse maha tema ühe või mitme kliendi tasutud käibemaksust. See ei ole kooskõlas käibemaksudirektiivi artiklitega 168 ja 171, mille kohaselt mahaarvatava käibemaksu ja tasutud käibemaksu vahe hüvitamine peab toimuma iga maksukohustuslase tasandil. Selline erandnorm ei saa põhineda ka sama direktiivi artiklil 11.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/17

Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Company, Inc 29. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 27. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-24/05: Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Co., Inc., Trans-Continental Leaf Tobacco Corp. Ltd versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-628/10 P)

2011/C 72/29

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellandid: Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Company, Inc. (esindajad: advokaadid M. Odriozola Alén ja A. João Vide)

Teised menetlusosalised: Trans-Continental Leaf Tobacco Corp. Ltd ja Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

—

tühistada Üldkohtu 27. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-24/05 osas, milles lükatakse tagasi väited, mis puudutavad ilmset hindamisviga ELTL artikli 101 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 (1) artikli 23 lõike 2 kohaldamisel, põhjenduse puudulikkust ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna tuvastati, et Alliance One International, Inc., endine Standard Commercial Corp., ja Standard Commercial Tobacco Co. on solidaarselt vastutavad;

—	tühistada komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsus COMP/C.38.238/B.2 — Toortubakas — Hispaania apellante puudutavas osas ja vähendada vastavalt neile määratud trahvi; ja

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Esiteks väidavad apellandid, et komisjon ja Üldkohus kohaldasid vääralt ELTL artikli 101 lõiget 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, tuvastades, et SCC ja SCTC vastutavad WWTE toime pandud rikkumise eest. Täpsemalt väidavad apellandid, et ühiskontroll ise ei tõenda piisalt, et neil oli enne 1998. aasta maid WWTE tegevuse üle otsustav mõju. Igal juhul, isegi kui vastutust nii omistada saaks, oleks tulnud ühe majandusüksuse kindlaksmääramisel arvesse võtta ühiskontrolli teostavat mõlemat emaettevõtjat. Teise võimalusena väidavad apellandid, et nende vastutuse tuvastamisel puuduliku põhjenduse esitamise tõttu rikkusid kõigepealt komisjon ja siis Üldkohus ELTL artiklit 296. Lisaks, mis puudutab perioodi pärast 1998. aasta maid, siis ei võimaldanud Üldkohus apellantidel teostada oma õigus, mis tulenevad Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtetest, EIÕK-st ja põhiõiguste hartast, mis on nüüd Lissaboni lepingu osa ja käsitletav õiguse esmase allikana.

Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus oma kodukorra artikli 48 lõiget 2, apellantide kaitseõigusi ja ELTL artiklit 296 sellega, et ta lubas komisjonil esitada uus argument ja muuta oma nõuet vastuses kirjalikule küsimusele. Veel leiavad apellandid, et Üldkohtul ei ole õigust kohtuotsuses (ja seega tagantjärele) selgitada komisjoni otsuses esitatud argumentatsiooni.

Lõpuks väidavad apellandid, et koheldes teisi ettevõtjaid soodsamalt, rikkus Üldkohus põhiõiguste harta artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi vastutuse kindlaksmääramiseks kasutatud meetodi määratlemisel, eriti seetõttu, et ta kasutas kahel alusel põhinevat meetodit, mis lõi ettevõtjate apellatsioonkaebuse nõude tugevuse seisukohast diskrimineeriva olukorra, andmata aga ühtset standardit. Teiseks väidavad apellandid, et Üldkohus kohaldas vastutuse omistamise meetodit diskrimineerivalt, jättes Universal Corporationi ja Universal Leafi suhtes kohaldamata kahe aluse kriteeriumit või jättes SCC ja SCTC suhtes kohaldamata sama meetodit, mida kohaldati Universal Corporationile ja Universal Leafile.

(1) Nõukogu määrus nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, ELT L 1, lk 1, ELR eriväljaanne 08/02, lk 205.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/18

Üldkohtu presidendi 24. jaanuari 2011. aasta määrus — Rubinetterie Teorema versus komisjon

(Kohtuasi T-370/10 R)

(Ajutiste meetmete kohaldamine - Konkurents - Komisjoni trahvi määrav otsus - Pangagarantii - Täitmise peatamise taotlus - Rahaline kahju - Erakorraliste asjaolude puudumine - Kiireloomulisuse puudumine)

2011/C 72/30

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Rubinetterie Teorema SpA (Flero (Brescia), Itaalia) (esindajad: advokaadid R. Cavani, M. Di Muro ja P. Preda)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad A. Antoniadis, F. Castillo de la Torre ja L. Malferrari)

Ese

Taotlus peatada komisjoni 23. juuni 2010. aasta otsuse K(2010) 3 4185 lõplik ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/39.092 — sanitaarvarustus) täitmine.

Resolutsioon

1.	Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.	Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/18

16. detsembril 2010 esitatud hagi — Vivendi versus komisjon

(Kohtuasi T-567/10)

2011/C 72/31

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Vivendi (Pariis, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid O. Fréget, J.-Y. Ollier ja M. Struys)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks;

—

tühistada komisjoni 1. oktoobri 2010. aasta otsus, millega komisjon jättis rahuldamata Vivendi 2. märtsi 2009. aasta kaebuse (registreeritud numbri 2009/4269 all), mis käsitles 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel rikkumist ja sellest tulenevalt ELTL artikli 106 rikkumist Prantsuse Vabariigi poolt seeläbi, et viimane on seoses telefonivõrguga ühenduse hindade taseme kindlaksmääramisega andnud haldusaktiga eelise;

—	mõista hageja poolt Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja seoses sisuga kolm väidet.

1.	Esimene väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, kuna komisjon piirdus talle esitatud kaebuse põgusa uurimisega.

Teine väide, et mõiste „eri- ja ainuõigused” hindamisel direktiivist 2002/77/EÜ (1) ja ELTL artikli 106 lõikest 3 lähtuvalt on rikutud õigusnorme.

—

Hageja väidab, et komisjon ei või jätta sanktsioneerimata seda, et Prantsuse Vabariik andis France Télécomile haldusaktiga eelise, kui ta kehtestas universaalteenuse alla kuuluva telefonivõrguga ühenduse hinna tasemele, mis välistas mis tahes konkureeriva teenusepakkumise võrreldes France Télécomi pakkumisega, viidates seejuures asjaolule, et ükski eraõiguslik ettevõtja ei esitanud taotlust haldusaktiga antud eelise kaotamiseks.

—	Teise võimalusena väidab hageja, et niisugused taotlused esitati.

3.	Kolmas väide, et seoses elektroonilist sidet käsitlevatest direktiividest tulenevate riikliku reguleeriva asutuse kohustuste ulatusega on rikutud õigusnorme ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna liikmesriigi käitumist ei saa õigustada sellega, et õiguslik raamistik on puudulik või ebatäpne.

(1) Komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EMPs kohaldatav tekst) (EÜT L 249, lk 21).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/19

16. detsembril 2010 esitatud hagi — Vivendi versus komisjon

(Kohtuasi T-568/10)

2011/C 72/32

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Vivendi (Pariis, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid O. Fréget, J.-Y. Ollier ja M. Struys)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks;

—

tühistada komisjoni 1. oktoobri 2010. aasta otsus, millega komisjon jättis rahuldamata Vivendi 2. märtsi 2009. aasta kaebuse (registreeritud numbri 2009/4267 all), mis käsitles 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel rikkumist ja sellest tulenevalt ELTL artikli 106 lõike 1 rikkumist Prantsuse Vabariigi poolt seeläbi, et viimane andis haldusaktiga eelise, mis puudutab ARCEP-i keeldumist kasutada oma volitusi selleks, et kohustada pikaajalist ettevõtjat kliendiliinile juurdepääsu taotlevatele ettevõtjatele tagasi maksma sissenõutud summade seda osa, mis ületab kulupõhisuse nõudele allutatud teenuse tegelikke kulusid;

—	mõista hageja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja seoses sisuga neli väidet.

1.	Esimene väide, et seoses „eriõiguse” määratlusega direktiivi 2002/77/EÜ (1) tähenduses on rikutud õigusnormi.

2.	Teine väide, et komisjon on rikkunud ELTL artikli 106 artikli 3 kohast järelevalvekohustust.

3.	Kolmas väide, et rikutud on õigusnorme, kuna komisjon leidis vääralt, et kohustus orienteerida teatavad hinnad kuludele ei kuulu Euroopa Liidu direktiivi kohaldamisalasse, vaid selle eest vastutab riigi reguleeriv asutus.

Neljas väide, et rikutud on õigusnorme, kuna komisjon leidis, et eraõiguslike ettevõtjate õigusi ei ole riivatud, sest nad võivad France Télécomi poolt liigselt sissenõutud summade tagasimaksmiseks pöörduda siseriiklikesse kaubanduskohtutesse, kuigi niisuguse kohtuasja keerukus muudab võimatuks õiguse nõuda tagasimaksmist kohtus tõhusa kasutamise.

(1) Komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/19

21. detsembril 2010 esitatud hagi — komisjon versus Commune de Millau

(Kohtuasi T-572/10)

2011/C 72/33

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: S. Petrova ja advokaat E. Bouttier)

Kostja: Commune de Millau (Millau, Prantsusmaa)

Hageja nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada, et Commune de Millau vastutab solidaarselt äriühingu Société d’économie mixte d’équipement de l’Aveyron (SEMEA) kohustuste ja võlgade eest Euroopa Komisjoni ees;

—	mõista Commune de Millault solidaarselt äriühinguga SEMEA hagejale välja põhiosas summa 41 012 eurot, millele lisanduvad intressid, mis on kulgenud alates 10. märtsist 1992 või teise võimalusena 27. aprillist 1993;

—	määrata intresside kapitaliseerimine;

—	mõista Commune de Millault solidaarselt äriühinguga SEMEA välja 5 000 eurot kuritarvitava vastuseisu eest;

—	mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja solidaarsel Commune de Millau’lt ja äriühingult SEMEA;

—	teha määrus käesoleva kohtuasja liitmiseks kohtuasjaga T-168/10: komisjon vs. SEMEA.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitatud väited ja peamised argumendid on identsed nendega, mis esitati sama hankemenetlust puudutavas kohtuasjas T-168/10: komisjon vs. SEMEA (1), ning komisjon lisab, et Commune de Millau vastutab solidaarselt äriühingu SEMEA võla tagasimaksmise eest, kuna Commune de Millau on üle võtnud äriühingu SEMEA vara ja kohustused, sh vaidluse aluseks oleva lepingu, mille äriühing SEMEA sõlmis komisjoniga.

(1) ELT 2010, C 161, lk 48.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/20

29. detsembril 2010 esitatud hagi — Just Music Fernsehbetrieb versus Siseturu Ühtlustamise Amet — France Télécom (Jukebox)

(Kohtuasi T-589/10)

2011/C 72/34

Hagiavaldus esitati inglise keeles.

Pooled

Hageja: Just Music Fernsehbetrieb GmbH (Landshut, Saksamaa) (esindaja: T. Kaus)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: France Télécom SA (Pariis, Prantsusmaa)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 14. oktoobri 2010. aasta otsus asjas R 1408/2009-1;

—	kohustada kostjat tühistama vastulausemenetluses 30. septembril 2010 tehtud otsus asjas B 1304494 ja nõustuma taotluse nr 6163778 alusel kaubamärgi registreerimisega täies ulatuses;

—	mõista kohtumenetluse kulud välja kostjalt;

—	mõista apellatsioonikoja menetluse ja vastulausemenetluse kulud välja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas; ja

—	teise võimalusena peatada menetlus seniks, kui tehakse lõplik otsus hageja poolt 21. detsembril 2010 Siseturu Ühtlustamise Ametile esitatud taotluse kohta tunnistada kehtetuks varasem ühenduse kaubamärk nr 3693108.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: Just Music Fernsehbetrieb GmbH

Asjaomane ühenduse kaubamärk: kujutismärk „Jukebox” teenustele klassides 38 ja 41 — ühenduse kaubamärgitaotlus nr 6163778

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: France Télécom SA

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: ühenduse kaubamärgiregistreering nr 3693108: kujutismärk „JUKE BOX” kaupadele ja teenustele klassides 9, 16, 35, 38, 41 ja 42

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: Hageja väitel rikub vaidlustatud otsus esiteks nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 15 ja artikli 42 lõiget 2, kuna vastulausemenetluses ei esitatud mingeid tõendeid, et vastulause aluseks olevat kaubamärki (ühenduse kaubamärgiregistreering nr 3693108: „JUKE BOX”) on tegelikult kasutatud, teiseks nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b, artiklit 9 ja artikli 65 lõiget 2, kuna apellatsioonikoda tegi vea vaidlusaluse kaubamärgi sarnasuse hindamisel, ning kolmandaks nõukogu määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 78, kuna apellatsioonikoda jättis kasutamata oma uurimispädevuse ja ei teostanud oma pädevust täies ulatuses.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/20

27. detsembril 2010 esitatud hagi — Thesing ja Bloomberg Finance versus ECB

(Kohtuasi T-590/10)

2011/C 72/35

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Gabi Thesing ja Bloomberg Finance (London, Ühendkuningriik) (esindajad: solicitor M. H. Stephens ja solicitor R. C. Lands)

Kostja: Euroopa Keskpank

Hageja nõuded

—	tühistada Euroopa Keskpanga otsus, mis edastati 17. septembri ja 21. oktoobri 2010. aasta kirjades ja millega keelduti võimaldamast juurdepääsu hagejate taotletud dokumentidele;

—	kohustada Euroopa Keskpanka võimaldama hagejatele juurdepääsu neile dokumentidele vastavalt Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsusele üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (EKP/2004/3); ja

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Keskpangalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad esitavad käesoleva hagi ELTL artikli 263 alusel, paludes tühistada Euroopa Keskpanga otsus, mis teatati 17. septembri ja 21. oktoobri 2010. aasta kirjadega ja millega Euroopa Keskpank jättis rahuldamata hagejate nõude saada vastavalt Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsusele üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (EKP/2004/3) juurdepääsu järgmistele dokumentidele:

i)	kiri pealkirjaga Turuväliste vahetustehingute mõju eelarvepuudujäägile ja välisvõlale. Kreeka juhtum (SEC/GovC/X/10/88a);

ii)	teine kiri pealkirjaga Titlos’e tehing ja sarnaste tehingute võimalik olemasolu, mis mõjutavad euro-ala välisvõla või eelarvepuudujäägi tasemeid (SEC/GovC/X/10/88b).

Oma hagi toetuseks esitavad hagejad järgmised väited:

Esiteks väidavad hagejad, et Euroopa Keskpank tõlgendas ekslikult ja/või kohaldas ekslikult Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsuse üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (EKP/2004/3) artikli 4 lõiget 1, mis näeb ette erandi selle otsuse artiklis 2 antud üldisest juurdepääsuõigusest, kuna:

i)	Euroopa Keskpank ei tõlgendanud artikli 4 lõige 1 punkti a nii, et see nõuab üldise huvi tegurite kaalumist avalikustamise kasuks;

ii)	Euroopa Keskpank ei omistanud piisavat või nõuetekohast kaalu üldise huvi teguritele nõutud dokumentide avalikustamise kasuks;

iii)	Euroopa Keskpank hindas üle ja/või tuvastas ekslikult üldise huvi, mille alusel nõutud dokumente ei tuleks avalikustada.

Lisaks väidavad hagejad, et Euroopa Keskpank tõlgendas ekslikult ja/või kohaldas ekslikult Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsuse üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (EKP/2004/3) artikli 4 lõiget 2, mis näeb ette erandi selle otsuse artiklis 2 antud üldisest juurdepääsuõigusest, kuna:

i)	Euroopa Keskpank oleks pidanud „ülekaalukat” üldist huvi tõlgendama nii, et see tähendab üldist huvi, mis on piisavalt tugev, et see suudab üles kaaluda mis tahes üldise huvi erandi säilitamise suhtes;

ii)	Euroopa Keskpank oleks pidanud järeldama, et esineb selles tähenduses ülekaalukas üldine huvi taotletud informatsiooni avalikustamise kasuks.

Lõpuks väidavad hagejad, et Euroopa Keskpank tõlgendas ekslikult ja/või kohaldas ekslikult Euroopa Keskpanga 4. märtsi 2004. aasta otsuse üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Keskpanga dokumentidele (EKP/2004/3) artikli 4 lõiget 3, mis näeb ette erandi selle otsuse artiklis 2 antud üldisest juurdepääsuõigusest, kuna:

i)	Euroopa Kekspank oleks pidanud „ülekaalukat” üldist huvi tõlgendama nii, et see tähendab üldist huvi, mis on piisavalt tugev, et see suudab üles kaaluda mis tahes üldise huvi erandi säilitamise suhtes;

ii)	Euroopa Keskpank oleks pidanud järeldama, et esineb selles tähenduses ülekaalukas üldine huvi taotletud informatsiooni avalikustamise kasuks;

iii)	Euroopa Keskpank hindas üle ja/või tuvastas ekslikult üldise huvi, mille alusel nõutud dokumente ei tuleks avalikustada.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/21

17. detsembril 2010 esitatud hagi — Zenato versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Camera di Commercio Industria Artigianato e Agricoltura di Verona (RIPASSA)

(Kohtuasi T-595/10)

2011/C 72/36

Hagiavaldus esitati itaalia keeles.

Pooled

Hageja: Alberto Zenato (Verona, Itaalia) (esindaja: advokaat A. Rizzoli)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Camera di Commercio Industria Artigianato e Agricoltura di Verona (Verona, Itaalia)

Hageja nõuded

—	kuulutada käesolev hagi ja selle lisad vastuvõetavaks;

—	tühistada apellatsioonikoja otsus osas, milles sellega tühistatakse vaidlustatud otsus ja mõistetakse välja apellatsioonikoja menetluse kulud;

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk RIPASSA (registreerimistaotlus nr 106 955) kaupadele klassis 33

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Camera di Commercio Industria Artigianato e Agricoltura di Verona

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: Itaalia sõnamärk VINO DI RIPASSO (nr 528 778) kaupadele klassis 33

Vastulausete osakonna otsus: Lükata vastulause tagasi.

Apellatsioonikoja otsus: Tühistada vaidlustatud otsus ja saata toimik tagasi vastulausete osakonnale.

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine ja ebaõige kohaldamine.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/22

29. detsembril 2010 esitatud hagi — Eurocool Logistik versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Lenger (EUROCOOL)

(Kohtuasi T-599/10)

2011/C 72/37

Hagiavaldus esitati saksa keeles

Pooled

Hageja: Eurocool Logistik GmbH (Linz, Austria) (esindaja: advokaat G. Secklehner)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Peter Lenger (Weinheim, Saksamaa)

Hageja nõuded

—

tühistada tervikuna Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 14. oktoobri 2010. aasta otsus asjas R 451/2010-1, millega kinnitati vastulausemenetluses nr B 751 570 tehtud vastulausete osakonna 27. jaanuari 2010. aasta otsus; lükata vastulause tagasi; suunata asi tagasi Siseturu Ühtlustamise Ametisse kaubamärgi registreerimismenetluse jätkamiseks, ning mõista kostjalt välja kohtukulud, sh eelkõige apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk EUROCOOL kaupadele klassides 39 ja 42.

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Peter Lenger.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis:„EUROCOOL LOGISTICS” sisaldav siseriiklik kujutismärk teenustele klassides 35 ja 39, ja siseriiklikus kaubanduses teatud teenuste tähistamiseks kasutatav ettevõtte tähis „EUROCOOL LOGISTICS”.

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause.

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väited: määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 63 lõike 2 ja artikli 75 teise lause rikkumine, kuna vastulause esitajale ei antud vastulausemenetluses võimalust vastata teise menetlusosalise apellatsioonikojas vastulause põhjendustele, ning määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna vastandatud kaubamärkide puhul ei esine segiajamise tõenäosust.

(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/22

7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Export Development Bank of Iran versus nõukogu

(Kohtuasi T-4/11)

2011/C 72/38

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Export Development Bank of Iran (esindaja: advokaat J. M. Thouvenin)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada nõukogu määrus (EL) nr 961/2010 teda puudutavas osas;

—	tunnistada otsus 2010/413/ÜVJP hageja suhtes kohaldatamatuks;

—	tühistada nõukogu määruse (EL) nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b hagejat puudutavas osas;

—	tühistada nõukogu otsus kanda hageja nõukogu määruse (EL) nr 961/2010 VIII lisas sisalduvasse loetelusse;

—	mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi toetuseks seitse väidet.

Esimene väide, et nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrusel (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (1), ja/või selle määruse artikli 16 lõike 2 punktidel a ja b puudub õiguslik alus.

—	Selle väite esimeses osas väidab hageja, et ELTL artikkel 215 ei saa olla määruse nr 961/2010 õiguslik alus, sest otsus 2010/413/ÜVJP ei näe seda ette;

—	Väite teises osas väidab hageja, et ELTL artikkel 215 ei saa olla määruse nr 961/2010 õiguslik alus, sest otsust 2010/413/ÜVJP ei võetud vastu ELL V jaotise 2. peatüki kohaselt. Seega ei saa seda seda otsust antud juhul kohaldada.

2.	Teine väide, et määruse nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punktid a ja b rikuvad rahvusvahelist õigust seeläbi, et need sätted ei kujuta endast nõukogu julgeolekuotsuse rakendamist ja rikuvad rahvusvahelises õiguses kehtivat mittesekkumise põhimõtet.

3.	Kolmas väide, et rikutud on ELTL artiklit 215, kuna VIII lisa loetelusse kandmise menetlus on vastuolus ELTL artiklis 215 sätestatuga.

4.	Neljas väide, et rikutud on kaitseõigusi, õigust heale haldusele ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna nõukogu ei järginud hageja õigust olla ärakuulatud, ei põhjendanud oma otsuseid piisavalt ja ei võimaldanud tal toimikuga tutvuda.

Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

—	Hageja väidab kõigepealt, et vaidlustatud otsused on sobimatud, kuna hageja hallatavate rahaliste vahendite ja muude ressursside külmutamisega külmutatakse vahendid ja ressursid, mis ei ole vabalt tema käsutuses ja mis kuuluvad tema klientidele.

—	Hageja väidab seejärel, et talle määratud sanktsioon on ebaproportsionaalne asjaolude suhtes, mida talle ette heidetakse ning see põhineb aegunud ja kinnitamata asjaoludel.

6.	Kuues väide, et rikutud on omandi austamise õiguse põhimõtet, kuna tema omandiõiguse piiramine on ebaproportsionaalne, sest menetluse käigus rikuti tema kaitseõigusi.

7.	Seitsmes väide, et rikutud on diskrimineerimiskeelu põhimõtet osas, milles hagejat karistati ilma, et oleks olnud tuvastatud, et ta osales teadlikult ja vabatahtlikult tegevustes, mille eesmärk või tagajärg oli piiravatest meetmetest kõrvale hiilida.

(1) ELT L 218, lk 1.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/23

7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Export Development Bank of Iran versus nõukogu

(Kohtuasi T-5/11)

2011/C 72/39

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Export Development Bank of Iran (esindaja: advokaat J. M. Thouvenin)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada 25. oktoobri 2010. aasta otsus 2010/644/ÜVJP hagejat puudutavas osas;

—	tühistada 28. oktoobril 2010 hagejale saadetud nõukogu kirjas sisalduv otsus;

—	tunnistada otsus 2010/413/ÜVJP hageja suhtes kohaldatamatuks;

—	mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitatud väited ja peamised argumendid on sisuliselt identsed või sarnased nendega, mis esitati kohtuasjas T-4/11: Export Development Bank of Iran vs. nõukogu.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/24

Euroopa Komisjoni 5. jaanuaril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F-9/09: Vicente Carbajosa jt versus komisjon

(Kohtuasi T-6/11 P)

2011/C 72/40

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Euroopa Komisjon (esindajad: J. Currall ja B. Eggers)

Teised menetluspooled: Isabel Vicente Carbajosa (Brüssel, Belgia), Niina Lehtinen (Brüssel) ja Myriam Menchen (Brüssel)

Apellatsioonkaebuse esitaja nõuded

Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

—	tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas F-9/09: Vicente Carbajosa jt vs. komisjon;

—	saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse hagejate esitatud väidete analüüsimiseks;

—	otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi põhjenduseks kaks väidet:

1.	Esimeses väiteks leitakse, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus põhjendamiskohustust, kaitseõigusi ja õiguskindluse põhimõtet, kuna ta nõustus väitega, mida kõnealuses kohtuasjas ei olnud esitatud ning mida kohus ei olnud omal algatusel tõstatanud, vaid mis oli tõstatatud ühes teises kohtuasjas.

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena, tuleneb Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade III lisa artiklite 1, 5 ja 7 ning Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) asutamise otsuste rikkumisest ning samuti põhjendamiskohustuse rikkumisest, mis seisneb selles, et Avaliku Teenistuse Kohus järeldas ebaõigesti, et EPSO-l puudus pädevus jätta huvitatud isikud kandmata nende kandidaatide nimekirja, kellele pärast eelvalikuetappi tehakse ettepanek esitada oma täielik kandideerimistaotlus.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/24

7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Bank Kargoshaei jt versus nõukogu

(Kohtuasi T-8/11)

2011/C 72/41

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Bank Kargoshaei, Bank Melli Iran Investment Company, Bank Melli Iran Printing and Publishing Company, Cement Investment & Development Co., Mazandaran Cement Company, Melli Agrochemical Company, Shomal Cement Co., (Teheran, Iraan) (esindajad: advokaadid L. Defalque ja S. Woog)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

—

tühistada nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, (1) jaotise B punkt 5 ja nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007, (2) jaotise B punkt 5 ning nõukogu 28. oktoobri 2010. aasta kirjas sisalduv otsus;

—	tunnistada nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse (3) artikli 20 lõike 1 punkt b ja nõukogu määruse (EL) nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a õigusvastaseks ja hagejate suhtes kohaldamatuteks;

—	mõista kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi põhjenduseks tuginevad hagejad argumentidele, mis on identsed kohtuasjas T-7/11: Bank Melli Iran vs. nõukogu esitatud argumentidega.

(1) ELT L 281, lk 81.

(2) ELT L 281, lk 1.

(3) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/25

6. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Air Canada versus komisjon

(Kohtuasi T-9/11)

2011/C 72/42

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Air Canada (Saint Laurent, Kanada) (esindajad: solicitor J. Pheasant ja solicitor T. Capel)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada otsus, sh artiklid 2 ja 3, või teise võimalusena ELTL artikli 263 alusel tühistada osa otsusest;

—	tühistada trahv või teise võimalusena ELTL artikli 261 alusel vähendada trahvisummat, sh vähendada trahvi nullini;

—	nõuda, et komisjon võtaks ELTL artikli 266 alusel vajalikud meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks;

—	mõista Air Canada poolt käesoleva hagi ja menetluse kõigi järgmiste etappide kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab hagi toetuseks kuus väidet:

1.	Esimene väide, et esineb hageja kaitseõiguste rikkumine, kuna komisjon muutis juhtumit sisuliselt vastuväidete esitamise ja otsuse tegemise vahepeal ning seetõttu tugines oma otsuses uuele faktilisele ja õiguslikule hinnangule, milles hagejale ei antud võimalust olla ära kuulatud.

Teine väide, et:

—	otsus põhineb lubamatul tõendil, sest sisuline tõend, millele komisjon hageja vastu tehtud otsuses tugineb, on lubamatu;

—

säilitades teatud tõendit hageja vastu, samas pidades sama või olemuslikult sama tõendit ebapiisavaks, et tõendada vastuväidete teatud teiste adressaatide vastu toime pandud rikkumist, ning võtmata arvesse hageja poolseid faktilisi parandusi ja selgitusi, on komisjon rikkunud EL-i õiguse võrdse kohtlemise põhimõtet ja ei ole kohaldanud EL-i õiguses ette nähtud nõuetekohast tõendamistaset.

Kolmas väide, et ei ole rikkumist, milles hageja osales, sest:

—	otsuse resolutsioonis ning artiklites 2 ja 3 ei ole järeldust, et hageja on osalenud põhjendustes kirjeldatud ühes ja jätkuvas rikkumises;

—	komisjon ei ole vastanud ELTL artikli 101 lõike 1 kohastele vastavatele õiguslikele tingimustele ja kohaldatavale kohtupraktikale, et panna hagejale vastutus ühe ja jätkuva rikkumise eest;

—	nende tõendite alusel, mida komisjonil on teise väite kohaselt seaduslik õigus säilitada hageja vastu esitatud vastuväidete hindamiseks, ei tõenda otsus ühtegi hageja poolset rikkumist.

4.	Neljas väide, et ei ole määratletud või teise võimalusena õigesti määratletud vastavat turgu, rikkudes EL-i kohtupraktikas kehtestatud kohaldatavat õiguslikku kohustust ning eriti õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

5.	Viies väide, et teiste väidete alusel ja seetõttu, et komisjon ei kohaldanud trahvimäära hindamisel EL-i õiguse võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb trahv täielikult tühistada või teise võimalusena seda märkimisväärselt vähendada (sh nullini).

6.	Kuues väide, et põhjendamine on ebapiisav ning sellega rikutakse ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/26

6. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Sina Bank versus nõukogu

(Kohtuasi T-15/11)

2011/C 72/43

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Sina Bank (Teheran, Iraan) (esindajad: advokaadid B. Mettetal ja C. Wucher-North)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

—	tühistada määruse nr 961/2010 (1) VIII lisa B osa punkt 8 hagejat puudutavas osas;

—	tühistada nõukogu 28. oktoobri 2010. aasta otsust sisaldav kiri;

—	tunnistada nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, (2) II lisa B osa punkt 8 kohaldamatuks hagejat puudutavas osas;

—	tunnistada nõukogu määruse nr 961/2010 artikli 16 lõige 2 hageja suhtes kohaldamatuks;

—	tunnistada nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 20 lõike 1 punkt b hageja suhtes kohaldamatuks;

—	mõista nõukogult välja, lisaks tema enda kohtukuludele, ka hageja kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks neli väidet:

Esimene väite kohaselt ei ole hageja suhtes täidetud 2010. aasta vaidlustatud määruse ja otsuse kohased sisulised nimekirja kandmise kriteeriumid ja/või nõukogu on teinud ilmse hindamisvea, kui määras kindlaks kriteeriumidele vastavuse või mittevastavuse. Järelikult ei ole hageja nimekirja kandmine õigustatud.

Teine väide, mille kohaselt rikub hageja nimekirja kandmine võrdse kohtlemise põhimõtet;

—	hagejat koheldi ebavõrdselt võrreldes teiste Iraani pankadega;

—	hagejat koheldi ebavõrdselt võrreldes teiste nimekirja kantud Iraani pankadega, kes olid märgitud 2010. aasta määruses ja otsuses;

—	hagejat koheldi ebavõrdselt võrreldes „Daftari” and the Mostaz’afan Foundation’iga.

Kolmas väide, mille kohaselt ei ole järgitud kaitseõigusi ning ei ole täidetud sanktsioonide põhjendamise nõue, kuna:

—	hageja ei ole saanud nõukogult oma seisukoha kaitsmiseks mingit teavet, välja arvatud kaherealine, üldsõnaline ja ebatäpne lakooniline põhjendus;

—	vaatamata sellele, et hageja on seoses enda nimekirja kandmisega saatnud nõukogule üksikasjalikke teabenõudeid, ei ole nõukogu ega tema nõustajad talle vastanud;

—	sellise olukorra tõttu on võimatu kindlaks teha, kas meede on põhjendatud või on tegemist veaga;

—	igast hageja vastu esitatud tõendist oleks pidanud teda teavitama sellisel määral nagu võimalik, kas koos esialgse otsusega varad külmutada või niipea kui võimalik pärast seda otsust.

Neljas väide, mille kohaselt rikuvad piiravad meetmed hageja omandiõigust ning ei ole proportsionaalsed vastupidiselt Euroopa Liidu põhimõttele, et otsus peab olema proportsionaalne, kuna:

—	nõukogu taotletava eesmärgi ja hagejale piirava meetme kehtestamise vahel puudub seos;

—	nõukogu ei ole tuvastanud ühtki hageja osalusega tehingut;

—	olemas on muid, proportsionaalsemaid meetmeid Iraani väidetava „tuumaenergiaalase tegevusega” seotud ohtude ja sellise tegevuse rahastamise vastu.

(1) Nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1).

(2) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/27

14. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Madalmaad versus komisjon

(Kohtuasi T-16/11)

2011/C 72/44

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Hageja: Madalmaade Kuningriik (esindajad: C. Wissels, M. de Ree ja M. Noort)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni 4. novembri 2010. aasta otsuse 2010/668/EL (mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) raames) artikkel 1 osas, milles see hõlmab Madalmaid ning puudutab finantskorrektsiooni (kokku) summas 28 947 149,31 eurot, mida üksikasjalike rakenduseeskirjade raames seoses kartulitärklise tootmise kvoodisüsteemi kehtestamisega kohaldati deklareeritud kulutustele aastate 2003–2008 eest;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon korrigeeris otsusega 2010/668/EL kindlasummaliselt 10 % Madalmaade valitsuse deklareeritud summasid, mis oli aastatel 2003–2008 Euroopa abikava alusel kartulitärklisega seoses välja makstud. Komisjoni sõnul maksid Madalmaade ametivõimud tärklisetootjatele ja kartulikasvatajatele välja abi enne, kui viimastele tasuti täies ulatuses miinimumhind tarnitud kartulite eest.

Madalmaade valitsus on seisukohal, et miinimumhind tasuti täielikult enne tärklisetootjatele ja kartulikasvatajatele abi andmist. Miinimumhind tasuti esiteks miinimumhinnast ühe osa tasaarvestamise teel tootja tasumata (eraõigusliku) nõudega kartulikasvataja ees ning teiseks miinimumhinnast puudujääva summa ülekandmise teel kartulikasvataja viidatud (panga)kontole.

Hageja tugineb oma hagis viiele väitele.

Esiteks on komisjon rikkunud määruse nr 1258/99 (1) artikli 7 lõiget 4, määruse nr 1290/2005 (2) artiklit 31 koostoimes määruse nr 1868/94 (3) artikliga 5, määruse nr 97/95 (4) artiklit 11, määruse nr 2236/2003 (5) artiklit 10, määruse nr 2237/2003 (6) artiklit 26 ja määruse nr 1973/2004 (7) artiklit 20 sellega, et ta välistas teatavate kulutuste finantseerimise, kuigi eeldused lisatasu ja otsetoetuste maksmiseks olid täidetud, kuna miinimumhind oli tasutud tasaarvestamise ja ülekande teel.

Teiseks on komisjon rikkunud määruse nr 1258/99 artikli 7 lõiget 4, määruse nr 1290/2005 artiklit 31 koostoimes määruse nr 1868/94 artikliga 5, määruse nr 97/95 artiklit 11, määruse nr 2236/2003 artiklit 10, määruse nr 2237/2003 artiklit 26 ning määruse nr 1973/2004 artiklit 20 sellega, et ta välistas teatavate kulutuste finantseerimise, kuigi kartulikasvatajad olid saanud miinimumhinna enne lisatasu ja otsetoetuste maksmist.

Kolmandaks on komisjon rikkunud määruse nr 1258/99 artikli 7 lõiget 4, määruse nr 1663/95 (8) artiklit 8, määruse nr 1290/2005 artiklit 31, määruse nr 885/2006 (9) artiklit 11 ning kaitseõigusi sellega, et ta välistas kulutuste finantseerimise, kuigi nendes sätetes ette nähtud võistlevat menetlust ei järgitud kõigi nende järelduste puhul, millel see meede rajaneb.

Neljandaks on komisjon rikkunud määruse nr 1258/99 artikli 7 lõiget 4, määruse nr 1290/2005 artiklit 31 koostoimes määruse nr 97/95 artikliga 11, määruse nr 2236/2003 artiklit 10, määruse nr 2237/2003 artiklit 26 ja määruse nr 1973/2004 artiklit 20 sellega, et ta välistas kulutuste finantseerimise, kuigi miinimumhinna tasumist oli asukohariigi makseasutusel võimalik kontrollida.

Viiendaks on komisjon rikkunud määruse nr 1258/99 artikli 7 lõiget 4, määruse nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 2 ning proportsionaalsuse põhimõtet sellega, et ta kohaldas ühtse määraga korrektsiooni 10 %, kuigi viga seisnes selles, et miinimumhinna kohaldamisel ja selle tasumise tingimuse kontrollimisel lähtuti valest eeldusest.

(1) Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103).

(2) Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1).

(3) Nõukogu 27. juuli 1994. aasta määrus (EÜ) nr 1868/94, millega kehtestatakse kartulitärklise tootmise kvoodisüsteem (EÜT L 197, lk 4; ELT eriväljaanne 30/07, lk 4).

(4) Komisjoni 17. jaanuari 1995. aasta määrus (EÜ) nr 97/95, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad, kohaldamaks nõukogu määrust (EMÜ) nr 1766/92 kartulitootjatele makstavate miinimumhindade ja kompenseerivate maksete suhtes ning nõukogu määrust (EÜ) nr 1868/94, millega kehtestatakse kartulitärklise tootmise kvoodisüsteem (EÜT L 16, lk 3; ELT eriväljaanne 24/01, lk 3).

(5) Komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2236/2003, millega kehtestatakse kartulitärklise tootmise kvoodisüsteemi kehtestanud nõukogu määruse (EÜ) nr 1868/94 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT L 339, lk 45; ELT eriväljaanne 03/41, lk 515).

(6) Komisjoni 23. detsembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2237/2003, millega nähakse ette üksikasjalikud reeglid teatavate toetuskavade kohaldamiseks, mis on sätestatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV jaotises, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ning teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks (ELT L 339, lk 52; ELT eriväljaanne 03/41, lk 522).

(7) Komisjoni 29. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1973/2004, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV ja IVa jaotises sätestatud toetuskavade rakendamiseks ja tootmisest kõrvaldatud maa kasutamine tooraine tootmiseks (ELT L 345, lk 1).

(8) Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määrus (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette nõukogu määruse (EMÜ) nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EAGGF tagatisrahastu raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 158, lk 6; ELT eriväljaanne 03/18, lk 31).

(9) Komisjoni 21. juuni 2006. aasta määrus (EÜ) nr 885/2006, millega nähakse ette nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses makseasutuste ja teiste organite akrediteerimise ning EAGFi ja EAFRD raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmisega (ELT L 171, lk 90).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/28

19. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband versus komisjon

(Kohtuasi T-22/11)

2011/C 72/45

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband (Münster, Saksamaa) (esindajad: advokaadid I. Liebach ja A. Rosenfeld)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—

tühistada komisjoni 21. detsembri 2010. aasta otsus C(2010) 9525 lõplik, riigiabi, MC 8/2009 ja C-43/2009 — Saksamaa — WestLB, osas, milles selle otsusega lükati tagasi Saksamaa 28. oktoobri 2010. aasta taotlus lükata 15. veebruarist 2011 edasi Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse võõrandamise ja lõpetamise tähtaega;

—

teise võimalusena, tühistada komisjoni 21. detsembri 2010. aasta otsus C(2010) 9525 lõplik, riigiabi, MC 8/2009 ja C-43/2009 — Saksamaa — WestLB, osas, milles komisjon on kaudse tahteavaldusega otsustanud, et Saksamaa esitas ainult ühe ühtse tähtaja pikendamise taotluse Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse võõrandamiseks ja lõpetamiseks kuni 15. veebruarini 2011, mistõttu ei tule otsust teha sellest kaugemale ulatuva tähtaja pikendamise kohta;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi toetuseks esitab hageja viis väidet.

1. Esimene väide: põhjendamiskohustuse rikkumine vastavalt ELTL artikli 296 teisele lõigule

Selle kohta väidab hageja, et komisjon ei selgitanud, miks ta käsitas kahte Saksamaa esitatud tähtaja pikendamise taotlust ühe ühtse taotlusena.

Komisjon ei selgitanud samuti, miks ei ole täidetud tingimused tähtaja pikendamiseks vastavalt komisjoni 12. mai 2009. aasta otsuse K(2009) 3900 lõplik (muudetud) riigiabi kohta, mida Saksamaa soovib anda WestLB AG ümberstruktureerimiseks (C 43/2008 [N 390/2008]) (edaspidi „12. mai 2009. aasta otsus”), artikli 2 lõikele 2.

2. Teine väide: diskretsiooni- ja hindamisviga

Hageja väidab sellega seoses, et komisjon tugines oma diskretsiooniotsuses tähtaja pikendamise lubamise kohta ebaõigele faktide tuvastamisele. Hageja arvates võetakse vaidlustatud otsuse aluseks ebaõigesti ainult tähtaja pikendamise taotlus kuni 15. veebruarini 2011, st tuvastatakse vaikimisi, et otsustada ei tule enam sellest kaugemale ulatuva pikendamise taotluse üle.

Peale selle väidab hageja, et komisjon ei kasutanud 12. mai 2009. aasta otsuse artikli 2 lõikes 2 selgesti ette nähtud tähtaja pikendamise võimalust, kuigi tingimused selleks on täidetud. Selle asemel tugines komisjon kirjutamata pikendamise õigusele sui generis, millel puudub õiguslik alus ja mille täpsed tingimused on täiesti ebaselged.

3. Kolmas väide: proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Selle kohta väidab hageja muu hulgas, et komisjoni otsus Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse lõpetamise kohta pärast 15. veebruari 2011 ei ole proportsioonis sellega kaasneva kahjuga.

4. Neljas väide: võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

Selles kontekstis väidab hageja, et komisjon on andnud teistel finantskriisi juhtumitel, kui finantsasutustele on antud märksa suuremat abi, märgatavalt pikemaid tähtaegu osaluste ja ka kinnisvara finantseerivate äriühingute võõrandamiseks.

5. Viies väide: Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 ja hea halduse põhimõtte rikkumine

Viienda väite raames väidab hageja, et komisjoni pädevuses ei ole tõlgendada liikmesriigi esitatud taotlusi vastuolus nende selge sõnastuse ja mõttega ega nende üle selle põhjal otsustada.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/29

18. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Fraas versus Siseturu Ühtlustamise Amet (Must, beež, pruun, tumepunane ja hall ruudumuster)

(Kohtuasi T-26/11)

2011/C 72/46

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: V. Fraas GmbH (Helmbrechts-Wüstenselbitz, Saksamaa) (esindajad: advokaadid R. Kunze ja G. Würtenberger)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 15. novembri 2010. aasta otsus asjas R 1317/2010-4;

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Asjaomane ühenduse kaubamärk: kujutismärk, mis kujutab musta, beeži, pruuni, tumepunast ja halli sisaldavat ruudumustrit, kaupadele klassides 18, 24 ja 25.

Kontrollija otsus: lükata taotlus tagasi.

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väited: määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 7 lõike 1 punkti b koosmõjus artikli 7 lõikega 2 rikkumine, kuna asjaomane ühenduse kaubamärk on eristusvõimeline; ning määruse nr 207/2009 artiklite 75 ja 76 rikkumine, kuna apellatsioonikoda ei hinnanud hageja põhjalikku selgitust faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta.

(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/29

21. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Rheinischer Sparkassen- und Giroverband versus komisjon

(Kohtuasi T-27/11)

2011/C 72/47

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Rheinischer Sparkassen- und Giroverband (Düsseldorf, Saksamaa) (esindajad: Rechtsanwalt A. Rosenfeld ja Rechtsanwalt I. Liebach)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi toetuseks esitab hageja viis väidet.

1. Esimene väide: põhjendamiskohustuse rikkumine vastavalt ELTL artikli 296 teisele lõigule

Selle kohta väidab hageja, et komisjon ei selgitanud, miks ta käsitas kahte Saksamaa esitatud tähtaja pikendamise taotlust ühe ühtse taotlusena.

2. Teine väide: diskretsiooni- ja hindamisviga

3. Kolmas väide: proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Selle kohta väidab hageja muu hulgas, et komisjoni otsus Westdeutsche Immobilienbank AG uue üksuse lõpetamise kohta pärast 15. veebruari 2011 ei ole proportsioonis sellega kaasneva kahjuga.

4. Neljas väide: võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine

5. Viies väide: Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 ja hea halduse põhimõtte rikkumine

Viienda väite raames väidab hageja, et komisjoni pädevuses ei ole tõlgendada liikmesriigi esitatud taotlusi vastuolus nende selge sõnastusega ja mõttega ega nende üle selle põhjal otsustada.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/30

23. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Koninklijke Luchtvaart Maatschappij versus komisjon

(Kohtuasi T-28/11)

2011/C 72/48

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV (Amstelveen, Madalmaad) (esindaja: advokaat M. Smeets)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada täielikult või osaliselt komisjoni 9. novembri 2010. aasta otsus nr K(2010) 7694 lõplik ja teise võimalusena,

—	vähendada määratud trahvi.

Väited ja peamised argumendid

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL”) artikli 263 (endine EÜ artikkel 230) alusel esitatud hagi, milles palutakse läbi vaadata ja tühistada komisjoni KLM NV-le adresseeritud 9. novembri 2010. aasta otsus nr K(2010) 7694 lõplik ELTL artikli 101 (endine EÜ artikkel 81), EMP lepingu artikli 53 ja Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise õhutranspordi alase kokkulepe artikli 8 (juhtum nr COMP/39.258—Lennulast) kohaldamise menetluses, ning teise võimalusena vähendada ELTL artikli 261 (endine EÜ artikkel 229) alusel määratud trahvi.

Hageja esitab hagi toetuseks neli väidet.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuses ei ole esitatud põhjendusi ELTL artikli 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c tähenduses. Sellega seoses esitab hageja järgmised argumendid:

—	oluline vastuolu otsuse resolutsiooni ja põhjenduste vahel;

—	vastuolud otsuse resolutsiooni ja põhjenduste vahel takistavad Euroopa Kohtul otsust tõhusalt läbi vaadata;

—	vastuolud ja ebaselgus põhjenduste osas seoses (i) rikkumise ulatuse ja otsuse adressaatidega, (ii) lisatasude vahendustasu puudumisega ja (iii) kütuse lisatasu lisamisega takistavad Euroopa Kohtul otsust tõhusalt läbi vaadata;

—	vastuolud ja ebaselgus põhjenduste osas seoses 2006. aasta trahvimissuuniste kasutamisega ja trahvide määramisega takistavad Euroopa Kohtul otsuse tõhusat läbivaatamist.

Teine väide, et otsus võeti vastu rikkudes õigust õiglasele kohtumenetlusele Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 41, 47, 48, 49 ja 50 tähenduses. Hageja esitab sellega seoses järgmised argumendid:

—

komisjon ei järginud õigust olla ära kuulatud, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja süütuse presumptsiooni, mis on sätestatud harta artikli 41 lõike 2 punktis a ja artiklites 47 ja 48, jättes adressaadid ära kuulamata seoses mitmete muutustega kohtuasja ulatuses ning seoses adressaatide arvuga;

—	rikuti trahvide seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet, mis on sätestatud harta artiklis 49, lisades vastavalt 2006. aasta trahvimissuunistele KLM Cargo kogu käibe müügiväärtusele, ja õigust olla sellega seoses ära kuulatud;

—

rikuti harta artiklis 49 sätestatud trahvide seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning harta artiklis 50 sätestatud põhimõtet non bis in idem, arvates 2006. aasta trahvimissuuniste alusel müügiväärtuse hulka väljaspool EMP-d oleva väärtuse ja kasutades selle müügiväärtuse ületamiseks valimatut kriteeriumi, ning õigust olla sellega seoses ära kuulatud.

Kolmas väide, et trahvi määrates rikuti ELTL artiklit 101, määruse 1/2003 (1) artiklit 23 ja 2006. aasta trahvimissuuniseid, sest:

—	2006. aasta trahvimissuunised ei võimalda hõlmata müüki, mis ei ole otseselt või kaudselt seotud müügiväärtuse rikkumisega;

—	2006. aasta trahvimissuunised ei võimalda seda, et trahv põhineb väljaspool EMP-d toimunud müügil;

Neljas väide, et trahvide määramine 2006. aasta trahvimissuuniste alusel on ilmselgelt ekslik ning rikub õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Hageja esitab sellega seoses järgmised argumendid:

—	seisukoht, et rikkumisega otseselt või kaudselt seotud müük on KLM Cargo kogu müük, on ilmselgelt ekslik ning rikub õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet;

—	seisukoht, et rikkumisega otseselt või kaudselt seotud müük peaks hõlmama KLM Cargo müüki väljaspool EMP-d, on ilmselgelt ekslik ning rikub õiguspärase ootuse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet;

—	rikkumise raskuse määramine, võtmata arvesse lisamaksude laadi, ja nii müügiväärtuse kui ka rikkumise raskuse määramine, võttes arvesse rikkumise globaalset ulatust, on ilmselgelt ekslik ning rikub proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet;

—	trahvi lisasumma (nn sisenemistasu) määramine sõltumata rikkumise kestvusest on ilmselgelt ekslik ning rikub proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet;

—	trahvi vähendamine 15 % võrra valitsuse sekkumise tõttu on ilmselgelt ekslik ning rikub proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003 L 1, lk 1, ELT eriväljaanne 08/02, lk 205-229).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/32

20. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Fraas versus Siseturu Ühtlustamise Amet (Roosa, lilla, beež ja tumehall ruudumuster)

(Kohtuasi T-31/11)

2011/C 72/49

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: V. Fraas GmbH (Helmbrechts-Wüstenselbitz, Saksamaa) (esindajad: advokaadid R. Kunze ja G. Würtenberger)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 15. novembri 2010. aasta otsus asjas R 1284/2010-4;

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Asjaomane ühenduse kaubamärk: kujutismärk, mis kujutab roosat, lillat, beeži ja tumehalli sisaldavat ruudumustrit, kaupadele klassides 18, 24 ja 25.

Kontrollija otsus: lükata taotlus tagasi.

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/32

21. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Cathay Pacific Airways versus komisjon

(Kohtuasi T-38/11)

2011/C 72/50

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Cathay Pacific Airways Ltd (esindajad: D. Vaughan, QC, barrister R. Kreisberger, advokaat B. Bär-Bouyssière ja solicitor M. Rees)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada komisjoni otsuse artikkel 2 hagejat puudutavas osas;

—	tühistada komisjoni otsuse artikkel 3 hagejat puudutavas osas;

—	tühistada komisjoni otsuse artikkel 5 osas, milles on määratud Cathay Pacific’ule 57 120 000 euro suurune trahv, või teise võimalusena vähendada selle trahvi suurust;

—	ja mõista hageja käesoleva hagi esitamise kulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja palub tühistada komisjoni 9. novembri 2010. aasta otsus K(2010) 7694 lõplik (juhtum nr COMP/39258 — Lennulast) osas, milles komisjon leidis, et hageja on rikkunud ELTL artiklit 101 ja EMP artiklit 53, kooskõlastades erinevaid lennulasti teenuste eest võetava hinna elemente seoses (i) kütuse lisatasudega, (ii) ohutuse lisatasudega, ja (iii) lisatasude vahendustasu maksmata jätmisega liinidel (i) EMP siseste ja EMP väliste lennujaamade vahel ja (ii) nende riikide, kes on EMP lepingu pooled, kuid ei ole liikmesriigid, ja kolmandate riikide lennujaamade vahel. Teise võimalusena palub hageja oma trahv tühistada või seda oluliselt vähendada.

Hageja esitab hagi toetuseks kaheksa väidet:

Esimene väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, leides, et hageja oli ühe ja jätkuva üldise rikkumise pool. Valdav osa otsuses esitatud juhtumeid, mis rääkisid hageja vastu:

—	ei kujuta endast rikkumist, sest nad puudutavad avalikult kättesaadava teabe vahetamist või;

—	on kohustusliku kollektiivse reguleeriva heakskiitmismenetluse osa või;

—	leidsid aset väljaspool rikkumise perioodi või ei kuulu komisjoni pädevusse.

Lisaks ei ole komisjon tuvastanud seda, et hageja otsuses käsitletud tegevus annab kinnitust selle kohta, et ta järgis ühise eesmärgi poole püüeldes ühist tegevuskava.

Teine väide, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea, leides, et hageja ei pidanud osalema kollektiivses taotlusmenetluses, millega püüti saada Hiina Rahvavabariigi Hongkongi erihalduspiirkonna tsiviillennunduse osakonnalt (Civil Aviation Department) lisatasudele heakskiit. Nagu selgitas Hongkongi tsiviillennunduse osakond oma 3. septembri 2009. aasta kirjas Euroopa Komisjoni presidendile, nõuti vedajatelt, et nad lepiksid kokku kollektiivsete taotluste üksikasjade suhtes, k.a lisatasude suurus, millele paluti heaksiitu, ja vedajad kohustusid nõudma tsiviillennunduse osakonna kehtestatud lisatasusid.

3.	Kolmas väide, et komisjon rikkus õigusnormi, leides, et hageja käitumisele Hongkongis (ja Indias, Sri Lankal, Jaapanis, Filipiinidel ja Singapuris) ei kohaldata argumenteerimiskohustust, ja järeldus, et hageja rikkus oma käitumisega ELTL artiklit 101, on ilmselgelt ebaseaduslik.

Neljas väide, et komisjoni poolne rikkumise tuvastamine on ilmne õiguslik viga, sest see on otsene sekkumine Hongkongi siseriiklikusse haldusesse, seetõttu:

—	see rikub rahvusvahelise õiguse mittesekkumise või riikide rahuliku kooseksisteerimise põhimõtet ja;

—	see tekitab otsese kohtualluvuse konflikti, mis rikub õiguskindluse põhimõtet.

5.	Viies väide, et komisjon rikkus õigusnormi, käsitledes Hongkongi reguleerimissüstemi Dubai vastavast reguleerimissüsteemist erinevalt. Ta oleks pidanud Cathay Pacificu ja Hongkongi rikkumise ulatusest välja jätma sarnasel alusel, nagu ta jättis sealt välja Dubai.

6.	Kuues väide, et komisjon rikkus õigusnormi, leides, et hageja tegevuse Hongkongis ja teiste EL-i väliste reguleeritud jurisdiktsioonide eesmärk võis olla takistada, piirata või häirida konkurentsi EL-is/EMP-s. Samuti ei väitnud komisjon seda, et rikkumisel oli konkurentsivastane mõju.

7.	Seitsmes, Hongkongist ja teistest kolmandate riikide jurisdiktsioonidest EMP-sse suunduvate lendudega seonduv väide, et komisjonil ei olnud pädevust tuvastada ELTL artikli 101 rikkumist ja määrata trahve. Kuna see ei mõjutanud EL-i sisest konkurentsi ega liikmesriikide vahelist kaubandust.

Kaheksas väide, et isegi kui ei tühistata väidetavat rikkumist hageja osas, tuleks trahv sellele vaatamata tühistada või seda vähendada. Komisjoni määratud müügiväärtus oli ilmselgelt liiga suur ja komisjon ei võtnud arvesse hageja isiklikku kaasatuse taset. Hageja palub Üldkohtul rakendada ELTL artikli 261 alusel oma piiramatut pädevust ja määrata sümboolne trahv või vähendada trahvi oluliselt.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/34

Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2011. aasta otsus — Strack versus komisjon

(Kohtuasi F-121/07) (1)

(Avalik teenistus - Ametnikud - Juurdepääs dokumentidele - Määrus (EÜ) nr 1049/2001 - Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus - Vastuvõetavus - Isikut kahjustav meede)

2011/C 72/53

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Guido Strack (Köln, Saksamaa) (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: J. Currall ja B. Eggers, keda abistas advokaat B. Wägenbaur)

Ese

Nõue tühistada mitmed komisjoni otsused, millega keeldutakse andmast viivitamatut ja täielikku juurdepääsu kõikidele hagejat puudutavatele toimikutele. Kahju hüvitamise nõue.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

(1) ELT C 315, 22.12.2007, lk 50.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/34

Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2011. aasta otsus — Strack versus komisjon

(Kohtuasi F-132/07) (1)

(Avalik teenistus - Ametnikud - Personalieeskirjade artiklid 17, 17a ja 19 - Loataotlus dokumentide avaldamiseks - Loataotlus teksti avaldamiseks - Loataotlus siseriiklikes kohtuorganites järelduste kasutamiseks - Vastuvõetavus)

2011/C 72/54

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Guido Strack (Köln, Saksamaa) (esindaja: H. Tettenborn)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: J. Currall ja B. Eggers, keda abistas advokaat B. Wägenbaur)

Ese

Avalik teenistus — Nõue tühistada mitu komisjoni otsust, milles lükati tagasi hageja tehtud loataotlus ühelt poolt teatavate dokumentide avaldamiseks ja teiselt poolt (endiste) volinike ja komisjoni ametnike suhtes kaebuste esitamiseks — Kahju hüvitamise nõue.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Guido Strackilt.

(1) ELT C 107, 26.4.2008, lk 44.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/34

22. oktoobril 2010 esitatud hagi — Gross jt versus Euroopa Kohus

(Kohtuasi F-106/10)

2011/C 72/55

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Ivo Gross (Luxembourg, Luksemburg) ja teised (esindaja: advokaat J. Kayser)

Kostja: Euroopa Liidu Kohus

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsused, mis sisalduvad nõukogu 23. detsembri 2009. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1296/2009 alusel ametnike ja teiste teenistujate töötasude ja pensionide igaaastase kohandamise raames hagejate töötasu kohandamise teadetes juulist kuni detsembrini 2009 ning alates 1. jaanuarist 2010 koostatud palgateatistes.

Hageja nõuded

—

Tühistada ametisse nimetava asutuse otsused hagejate töötasu kohandamise kohta, mis nähtuvad 2010. aastal jaotatud lehtedelt 12/2009 töötasu tagasiulatuvalt kohandamise kohta; töötasu lehtedelt 1/2010, 2/2010, 3/2010, 4/2010, 5/2010, 6/2010, 7/2010, 8/2010, 9/2010 ning hiljem koostatud töötasu lehtedelt kuni kuupäevani, mil käesolevas kohtuastmes tehakse lõplik otsus, kuna nendes õigusvastaselt kohaldatakse töötasu kohandamise väärtuse 3,7 % asemel väärtust 1,85 %;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Kohtult.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/35

2. novembril 2010 esitatud hagi — AT versus EACEA

(Kohtuasi F-113/10)

2011/C 72/56

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: AT (esindajad: advokaadid S. Rodrigues, A. Blot ja C. Bernard-Glanz)

Kostja: Hariduse, audiovisuaalvaldkonna ja kultuuri täitevasutus

Hagi ese ja sisu

Taotlus esiteks tühistada hageja karjääriarengu aruanne ajavahemiku 1. juunist kuni 31. detsembrini 2008 kohta, teiseks tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsus, millega öeldi hageja tähtajaline tööleping ennetähtaegselt üles, ja kolmandaks rahuldada kahju hüvitamise taotlused.

Hageja nõuded

—	tühistada hageja 2008. aasta karjääriarengu aruanne, mille hariduse, audiovisuaalvaldkonna ja kultuuri täitevasutus võttis vastu 29. oktoobri 2009. aasta otsusega;

—	tühistada hariduse, audiovisuaalvaldkonna ja kultuuri täitevasutuse 12. veebruari 2010. aasta otsus, millega öeldi hageja tööleping üles; ning vajaduse korral,

—

tühistada hariduse, audiovisuaalvaldkonna ja kultuuri täitevasutuse otsus, millega jäeti rahuldamata hageja poolt tema 2008. aasta karjääriarengu aruande ning töölepingu ülesütlemise peale esitatud kaebused; mõista EACEA-lt välja hüvitissumma, mis ei ole madalam hageja töötasust (ja kõigist muude teenistujate teenistustingimustes ettenähtud eelistest), ajavahemiku eest alates töökohustuste lõppemisest 12. veebruaril 2010 kuni pärast ülesütlemise otsuse tühistamist asutusse tööle ennistamise kuupäevani, nii ametialase kui ka varalise kahju eest, millele lisanduvad seadusjärgses määras viivitusintressid tehtava kohtuotsuse kuupäevast alates;

—	mõista EACEA-lt füüsilise kahju tekitamise eest välja summa, mille suuruseks on esialgu määratud 10 000 eurot ning millele lisanduvad seadusjärgses määras viivitusintressid tehtava kohtuotsuse kuupäevast alates;

—	mõista EACEA-lt mittevaralise kahju tekitamise eest välja summa, mille suuruseks on esialgu ning ex aequo et bono määratud 50 000 eurot, millele lisanduvad seadusjärgses määras viivitusintressid tehtava kohtuotsuse kuupäevast alates;

—

igal juhul mõista EACEA-lt 2008. aasta karjääriarengu aruande koostamise mõistliku tähtaja ületamisega tekitatud kahju eest välja summa, mille suuruseks on esialgu ning ex aequo et bono määratud 10 000 eurot, millele lisanduvad seadusjärgses määras viivitusintressid tehtava kohtuotsuse kuupäevast alates;

—	mõista kohtukulud välja EACEA-lt.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/35

15. novembril 2010 esitatud hagi — AR versus komisjon

(Kohtuasi F-120/10)

2011/C 72/57

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: AR (Brüssel, Belgia) (esindajad: advokaadid S. Rodriguez, C. Bernard-Glanz ja A. Blot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada esiteks Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsus jätta hageja välja Bulgaaria või Rumeenia kodakondsusega administraatorite sisekonkursiga COM/INT/EU2/10/AD5 seotud menetlusest selle tõttu, et hageja ei sooritanud edukalt eelvalikuteste ning teiseks kaebuse kohta langetatud otsus, millega hagejal lubati eelnevalt mainitud konkursi eelvalikutestid uuesti sooritada.

Hageja nõuded

—	tühistada Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) otsus jätta hageja välja sisekonkursilt COM/INT/EU2/10/AD5, et võimaldada hagejal katsetel osaleda;

—	tühistada ametisse nimetava asutuse 3. augusti 2010. aasta otsus osas, milles sellega ei rahuldatud hageja kaebust sisuliselt täies mahus;

—	nõuda komisjonilt vajadusel vastavaid menetlustoiminguid või menetlust korraldavaid meetmeid kasutades, et viimane esitaks Brüsselis 5. märtsil 2010 toimunud testidel esitatud küsimused ja antud vastused;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/36

15. detsembril 2010 esitatud hagi — Bömcke versus EIP

(Kohtuasi F-127/10)

2011/C 72/58

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Eberhard Bömcke (Athus, Belgia) (esindaja: advokaat D. Lagasse)

Kostja: Euroopa Investeerimispank

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada EIP personali esindaja valimine, mille EIP valimisbüroo kuulutas välja 8. detsembril 2010.

Hageja nõuded

—

Tühistada EIP kogu personali esindaja valimine, mille EIP valimisbüroo kuulutas välja 8. detsembril 2010, ja EIP valimisbüroo 10. detsembri 2010. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kokkuleppe EIP personali esindamise kohta IV lisa artikli 17 alusel hageja poolt 9. detsembril 2010 esitatud kaebus;

—	mõista kohtukulud välja EIP-lt.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/36

6. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Soukoup versus komisjon

(Kohtuasi F-1/11)

2011/C 72/59

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Zdenek Soukup (Luxembourg, Luksemburg) (esindajad: advokaadid E. Boigelot ja S.Woog)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada avaliku konkursi EPSO/AD/144/09 komisjoni otsus jätta hageja reservnimekirja kandmata ja kanda sinna nimekirja teine kandidaat ning nõue hüvitada mittevaraline ja varaline kahju.

Hageja nõuded

—	tühistada avaliku konkursi EPSOIAD/144/09 komisjoni 27. aprilli 2010. aasta otsus, mis võeti pärast hageja suulise katse ülevaatamist ning mis kinnitas hageja selle katse tulemusi, st nõutud hindest madalam hinne ja seetõttu otsus jätta hageja reservnimekirja kandmata;

—	tühistada avaliku konkursi EPSOIAD/144/09 komisjoni otsus lubada teine kandidaat kirjalikele ja suulistele katsetele ning seejärel kanda ta nimetatud konkursi reservnimekirja;

—	tühistada kõik konkursikomisjoni toimingud, mida ta tegi sellest ajast alates, kui need etteheidetud rikkumised toime pandi;

—	mõista kostjalt välja hageja karjäärile tekitatud mittevaralise ja varalise kahju eest 25 000 euro suurune summa, kui see menetluse käigus ei suurene või ei vähene, ning suurendada seda 7 % aastase intressimäära võrra alates 28. juunist 2010, kui kaebus esitati;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/36

7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Descamps versus komisjon

(Kohtuasi F-2/11)

2011/C 72/60

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Eric Descamps (Brüssel, Belgia) (esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Blot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus vabastada hageja katseaja lõpul teenistusest ja teiseks nõue hüvitada hagejale selle otsusega põhjustatud kahju.

Hageja nõuded

—	tühistada Euroopa Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraati kuuluva direktoraadi HR.B personalihalduse kesksed protsessid 1: teenistuskäik direktori poolt ametisse nimetava asutuse rollis 1. märtsil 2010 vastu võetud otsus vabastada hageja teenistusest alates 31. märtsist 2010;

—	tühistada vajalikus ulatuses 24. detsembri 2010. aasta otsus, millega jäeti kaebus rahuldamata;

—

eelnevast lähtudes ennistada hageja teenistusse alalise ametnikuna alates 1. aprillist 2010 ja mõista tema kasuks välja töötasu summa, mille ta oleks pidanud saama alalise ametnikuna alates sellest kuupäevast, sh kõik tuletatud õigused (ka pensioniõigused), ja mille suuruseks hageja hindab esialgu ja ex aequo et bono39 600 eurot;

—	mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitamiseks välja summa, milleks on esialgu ja ex aequo et bono määratud 10 000 eurot;

—	mõista kostjalt välja viivis võlgnetavatelt summadelt;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

5.3.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 72/38

Kohtuasja T-507/10 puudutava teate muudatus Euroopa Liidu Teatajas

( Euroopa Liidu Teataja C 13, 15. jaanuar 2011, lk 28 )

2011/C 72/61

Muudetud teade kohtuasja T-507/10: Uspaskich versus parlament kohta on Euroopa Liidu Teatajas järgmine:

28. oktoobril 2010 esitatud hagi — Viktor Uspaskich versus Euroopa Parlament

(Kohtuasi T-507/10)

2011/C 72/61

Kohtumenetluse keel: leedu

Pooled

Hageja: Viktor Uspaskich (Kėdainiai, Leedu) (esindaja: advokaat Vytautas Sviderskis)

Kostja: Euroopa Parlament

Hageja nõuded

—	tühistada Euroopa Parlamendi 7. septembri 2010. aasta otsus nr P7_TA(2010)0296 Viktor Uspaskichi puutumatuse äravõtmise taotluse kohta;

—	mõista kostjalt välja 10 000 euro suurune summa tekitatud mittevaralise kahju eest;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet.

Esiteks väidab hageja, et kostja rikkus menetluses 2009/2147 (IMM) hageja kaitseõigusi ja hea halduse põhimõtet. Euroopa Parlament keeldus hagejat ära kuulamast tema puutumatuse äravõtmise menetluses nii õiguskomisjonis kui ka täiskogu istungil. Kostja ei võtnud arvesse enamusi hageja argumentidest ning ei vastanud neist ühelegi.

Teiseks võttis Euroopa Parlament vaidlustatud otsuse vastu valel õiguslikul alusel ning rikkus Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 9 esimese lõigu punkti a, kuna tugineti Leedu põhiseaduse artikli 62 esimese ja teise lõigu valele tõlgendusele. Hageja viitab Üldkohtu 19. märtsi 2010. aasta otsusele kohtuasjas T-42/06: Gollnisch vs. parlament, milles Üldkohus leidis, et Euroopa Parlament oli toime pannud analoogilise rikkumise.

Kolmandaks ei järginud kostja fumus persecutionis põhimõtet ning tegi selle analüüsimisel ilmse hindamisvea. Kostja ei pööranud mingit tähelepanu oma varasematele fumus persecutionis põhimõtet puudutavatele otsustele. Pealegi ei võtnud Euroopa Parlament arvesse asjaolu, et kriminaalvastusele võtmise otsuse tegemise ajal ei olnud poliitjuht vastutav halduse tehtud vigade eest ning et eeluurimismaterjalid avaldati.

Neljandaks rikkus kostja hageja õigust esitada puutumatuse kaitsmise taotlus vastavalt Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 6 lõikele 3. Kostja keeldus hageja taotlust puutumatuse kaitsmise kohta läbi vaatamast, kuna meede, mis nõuab temalt 436 000 euro suuruse tagatise maksmist, on ebaproportsionaalne võrreldes talle süüks pandava kriminaalteo eest ettenähtud maksimaalse trahviga.

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2011.072.est
Euroopa Liidu Teataja		C 72

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	54. köide 5. märts 2011

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	IV Teave
	TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT
	Euroopa Liidu Kohus
2011/C 072/01	Euroopa Liidu Kohtu viimane väljaanne Euroopa Liidu TeatajasELT C 63, 26.2.2011	1

	V Teated
	KOHTUMENETLUSED
	Euroopa Kohus
2011/C 072/02	Kohtuasi C-266/10 P: Sistemul electronic de arhivare, criptare și indexare digitalizată Srl-i (Seacid) 27. mail 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 16. märtsi 2010. aasta määruse peale kohtuasjas T-530/09: Sistemul electronic de arhivare, criptare și indexare digitalizată Srl (Seacid) versus Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu	2

2011/C 072/03	Kohtuasi C-544/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa) 23. novembril 2010 — Deutsches Weintor eG versus Land Rheinland-Pfalz	2

2011/C 072/04	Kohtuasi C-560/10 P: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE 26. novembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 9. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-300/07: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE versus Euroopa Komisjon	3

2011/C 072/05	Kohtuasi C-561/10 P: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE 26. novembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 9. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-387/08: Evropaïki Dynamiki — Proigmena Systimata Tilepikoinonion Pliroforikis kai Tilematikis AE versus Euroopa Komisjon	3

2011/C 072/06	Kohtuasi C-564/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa) 2. detsembril 2010 — Bundesanstalt für Landwirtschaft und Ernährung versus Pfeifer & Langen Kommanditgesellschaft	4

2011/C 072/07	Kohtuasi C-572/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal administratif de Saint-Denis de la Réunion (Prantsusmaa) 8. detsembril 2010 — Clément Amedee versus Garde des sceaux, Ministre de la justice et des libertés, Ministre du budget, des comptes publics, de la fonction publique et de la réforme de l'État	4

2011/C 072/08	Kohtuasi C-574/10: 9. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Saksamaa Liitvabariik	5

2011/C 072/09	Kohtuasi C-575/10: 9. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Ungari Vabariik	6

2011/C 072/10	Kohtuasi C-577/10: 10. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Belgia Kuningriik	7

2011/C 072/11	Kohtuasi C-578/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 6. detsembril 2010 — Staatssecretaris van Financiën versus L.A.C. van Putten	7

2011/C 072/12	Kohtuasi C-579/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 8. detsembril 2010 — Staatssecretaris van Financiën versus P. Mook	8

2011/C 072/13	Kohtuasi C-580/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 9. detsembril 2010 — Staatssecretaris van Financiën versus G. Frank	8

2011/C 072/14	Kohtuasi C-581/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Köln (Saksamaa) 13. detsembril 2010 — Emeka Nelson, Bill Chinazo Nelson, Brian Cheimezie Nelson versus Deutsche Lufthansa AG	8

2011/C 072/15	Kohtuasi C-584/10 P: Euroopa Komisjoni 13. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-85/09: Yassin Abdullah Kadi versus Euroopa Komisjon	9

2011/C 072/16	Kohtuasi C-593/10 P: Euroopa Liidu Nõukogu 16. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-85/09: Yassin Abdullah Kadi versus Euroopa Komisjon	9

2011/C 072/17	Kohtuasi C-595/10 P: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi 16. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 30. septembri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-85/09: Yassin Abdullah Kadi versus Euroopa Komisjon	10

2011/C 072/18	Kohtuasi C-596/10: 16. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Prantsuse Vabariik	11

2011/C 072/19	Kohtuasi C-599/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariik) 17. detsembril 2010 — SAG ELV Slovensko, a.s., FELA Management AG, ASCOM (Schweiz) AG , Asseco Central Europe, a.s., TESLA STROPKOV, a.s, Autostrade per ľItalia S.p.A., EFKON AG, STALEXPORT Autostrady S.A. versus Úrad pre verejné obstarávanie	11

2011/C 072/20	Kohtuasi C-606/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Prantsusmaa) 22. detsembril 2010 — Association nationale d’assistance aux frontières pour les étrangers (Anafé) versus Ministre de l’intérieur, de l’outre-mer, des collectivités territoriales et de l’immigration	12

2011/C 072/21	Kohtuasi C-610/10: 22. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Hispaania Kuningriik	12

2011/C 072/22	Kohtuasi C-614/10: 22. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Austria Vabariik	13

2011/C 072/23	Kohtuasi C-615/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus (Soome) 23. detsembril 2010 — Insinööritoimisto InsTiimi Oy versus Puolustusvoimat	14

2011/C 072/24	Kohtuasi C-617/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Haparanda tingsrätt (Rootsi) 27. detsembril 2010 — Åklagaren versus Hans Åkerberg Fransson	14

2011/C 072/25	Kohtuasi C-619/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Latvijas Republikas Augstākās tiesas Senāts (Läti Vabariik) 29. detsembril 2010 — Trade Agency Ltd versus Seramico Investments Ltd	15

2011/C 072/26	Kohtuasi C-620/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Kammarrätten I Stockholm — Migrationsöverdomstolen (Rootsi) 27. detsembril 2010 — Migrationsverket versus Nurije Kastrati, Valdrina Kastrati, Valdrin Kastrati	15

2011/C 072/27	Kohtuasi C-621/10: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Administrativen sad Varna (Bulgaaria) 29. detsembril 2010 — Direktor na Direktsia Obzhalvane i upravlenie na izpalnenieto — Varna	15

2011/C 072/28	Kohtuasi C-624/10: 21. detsembril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Prantsuse Vabariik	16

2011/C 072/29	Kohtuasi C-628/10 P: Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Company, Inc 29. detsembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 27. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-24/05: Alliance One International, Inc., Standard Commercial Tobacco Co., Inc., Trans-Continental Leaf Tobacco Corp. Ltd versus Euroopa Komisjon	17

	Üldkohus
2011/C 072/30	Kohtuasi T-370/10 R: Üldkohtu presidendi 24. jaanuari 2011. aasta määrus — Rubinetterie Teorema versus komisjon (Ajutiste meetmete kohaldamine — Konkurents — Komisjoni trahvi määrav otsus — Pangagarantii — Täitmise peatamise taotlus — Rahaline kahju — Erakorraliste asjaolude puudumine — Kiireloomulisuse puudumine)	18

2011/C 072/31	Kohtuasi T-567/10: 16. detsembril 2010 esitatud hagi — Vivendi versus komisjon	18

2011/C 072/32	Kohtuasi T-568/10: 16. detsembril 2010 esitatud hagi — Vivendi versus komisjon	19

2011/C 072/33	Kohtuasi T-572/10: 21. detsembril 2010 esitatud hagi — komisjon versus Commune de Millau	19

2011/C 072/34	Kohtuasi T-589/10: 29. detsembril 2010 esitatud hagi — Just Music Fernsehbetrieb versus Siseturu Ühtlustamise Amet — France Télécom (Jukebox)	20

2011/C 072/35	Kohtuasi T-590/10: 27. detsembril 2010 esitatud hagi — Thesing ja Bloomberg Finance versus ECB	20

2011/C 072/36	Kohtuasi T-595/10: 17. detsembril 2010 esitatud hagi — Zenato versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Camera di Commercio Industria Artigianato e Agricoltura di Verona (RIPASSA)	21

2011/C 072/37	Kohtuasi T-599/10: 29. detsembril 2010 esitatud hagi — Eurocool Logistik versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Lenger (EUROCOOL)	22

2011/C 072/38	Kohtuasi T-4/11: 7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Export Development Bank of Iran versus nõukogu	22

2011/C 072/39	Kohtuasi T-5/11: 7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Export Development Bank of Iran versus nõukogu	23

2011/C 072/40	Kohtuasi T-6/11 P: Euroopa Komisjoni 5. jaanuaril 2011 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 28. oktoobri 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas F-9/09: Vicente Carbajosa jt versus komisjon	24

2011/C 072/41	Kohtuasi T-8/11: 7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Bank Kargoshaei jt versus nõukogu	24

2011/C 072/42	Kohtuasi T-9/11: 6. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Air Canada versus komisjon	25

2011/C 072/43	Kohtuasi T-15/11: 6. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Sina Bank versus nõukogu	26

2011/C 072/44	Kohtuasi T-16/11: 14. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Madalmaad versus komisjon	27

2011/C 072/45	Kohtuasi T-22/11: 19. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Westfälisch-Lippischer Sparkassen- und Giroverband versus komisjon	28

2011/C 072/46	Kohtuasi T-26/11: 18. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Fraas versus Siseturu Ühtlustamise Amet (Must, beež, pruun, tumepunane ja hall ruudumuster)	29

2011/C 072/47	Kohtuasi T-27/11: 21. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Rheinischer Sparkassen- und Giroverband versus komisjon	29

2011/C 072/48	Kohtuasi T-28/11: 23. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Koninklijke Luchtvaart Maatschappij versus komisjon	30

2011/C 072/49	Kohtuasi T-31/11: 20. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Fraas versus Siseturu Ühtlustamise Amet (Roosa, lilla, beež ja tumehall ruudumuster)	32

2011/C 072/50	Kohtuasi T-38/11: 21. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Cathay Pacific Airways versus komisjon	32

2011/C 072/51	Kohtuasi T-389/09: Üldkohtu 10. jaanuari 2011. aasta määrus — Labate versus komisjon	33

2011/C 072/52	Kohtuasi T-198/10: Üldkohtu 12. jaanuari 2011. aasta määrus — Maximuscle versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Foreign Supplement Trademark (GAKIC)	33

	Avaliku Teenistuse Kohus
2011/C 072/53	Kohtuasi F-121/07: Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2011. aasta otsus — Strack versus komisjon (Avalik teenistus — Ametnikud — Juurdepääs dokumentidele — Määrus (EÜ) nr 1049/2001 — Avaliku Teenistuse Kohtu pädevus — Vastuvõetavus — Isikut kahjustav meede)	34

2011/C 072/54	Kohtuasi F-132/07: Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 20. jaanuari 2011. aasta otsus — Strack versus komisjon (Avalik teenistus — Ametnikud — Personalieeskirjade artiklid 17, 17a ja 19 — Loataotlus dokumentide avaldamiseks — Loataotlus teksti avaldamiseks — Loataotlus siseriiklikes kohtuorganites järelduste kasutamiseks — Vastuvõetavus)	34

2011/C 072/55	Kohtuasi F-106/10: 22. oktoobril 2010 esitatud hagi — Gross jt versus Euroopa Kohus	34

2011/C 072/56	Kohtuasi F-113/10: 2. novembril 2010 esitatud hagi — AT versus EACEA	35

2011/C 072/57	Kohtuasi F-120/10: 15. novembril 2010 esitatud hagi — AR versus komisjon	35

2011/C 072/58	Kohtuasi F-127/10: 15. detsembril 2010 esitatud hagi — Bömcke versus EIP	36

2011/C 072/59	Kohtuasi F-1/11: 6. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Soukoup versus komisjon	36

2011/C 072/60	Kohtuasi F-2/11: 7. jaanuaril 2011 esitatud hagi — Descamps versus komisjon	36

	Parandused
2011/C 072/61	Kohtuasja T-507/10 puudutava teate muudatus Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 13, 15.1.2011, lk 28)	38