11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel, tuginedes 2007.–2013. aasta perioodi headele tavadele” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/01

Raportöör: Jan OLSSON

23. veebruaril 2009 palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel, tuginedes 2007.–2013. aasta perioodi headele tavadele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on sügavalt veendunud, et tõeline ja põhjalik partnerlus aitab suuresti kaasa ELi ühtekuuluvuspoliitika tõhususele ja üldisele edule. Partnerlus on säästva, majandusliku ja sotsiaalse arengu vahend, mis muudab ELi fondid kohapeal asuvate osalejate vajadustele reageerivaks, suurendab ELi nähtavust ning tugevdab demokraatiat. Edukas partnerlus peab põhinema pikaajalisel ja tegelikul osalemisel, mis pakub erasektori partneritele kõrvuti riigiasutustega võrdseid võimalusi aktiivse rolli täitmiseks. TANGOT TANTSITAKSE KAHEKESI!

1.2 Kehtivad õigusaktid jätavad partnerluspõhimõtte riigi tasandil tõlgendamiseks ikka veel liiga suure vabaduse. Neid eeskirju, eelkõige üldmääruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklit 11 tuleb tugevdada. Komitee teeb ettepaneku teha tulevikus nimetatud artikli sõnastuses mitu muudatust, kehtestades nii partnerluse miinimumnõuded.

1.3 Komitee väljendab kahetsust selle üle, et Euroopa Komisjon on viimasel ajal keskendunud rohkem menetlusele ning seeläbi vähem tulemustele. Komitee on kindlalt veendunud, et komisjonil kui partnerluspõhimõtte kaitsjal peaks olema palju tugevam ja ennetavam roll. Komisjon peaks koos liikmesriikide, piirkondade ja organiseeritud kodanikuühiskonnaga seda avatud koordinatsiooni meetodil põhinevat põhimõtet jõulisemalt levitama.

1.4 Partnerite suutlikkuse pidev suurendamine on määrava tähtsusega: tehnilise abi vahendid tuleks teha sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaks kõigis rakenduskavades.

1.5 Komitee rõhutab, et üldised toetused on väga tõhus vahend partnerite, eelkõige väike- ja sotsiaalettevõtete tegeliku osalemise saavutamiseks ning neid tuleks seetõttu laialdaselt kasutada kõigis liikmesriikides nii Euroopa Sotsiaalfondi kui ka Euroopa Regionaalarengu Fondi programmides.

1.6 Komitee toetab ka tagasipöördumist sotsiaalsele innovatsioonile ja kohalikule arengule suunatud ELi algatatud lihtsustatud programmide juurde.

1.7 2013. aasta järgses ELi ühtekuuluvuspoliitikas peaksid programmistruktuurid ja -eeskirjad lihtsustama partnerluspõhimõtte rakendamist. See on kooskõlas Barca aruandega, milles keskendutakse rangelt asukohapõhise lähenemisviisi ja partnerluse seosele ning mis on eriti asjakohane Euroopa Regionaalarengu Fondi jaoks ning peaks olema osa Euroopa 2020. aasta strateegiast.

1.8 Selleks et tagada kodanikuühiskonna suurem kaasatus ühtekuuluvuspoliitika kõigis etappides, tuleks ELi tasandil kehtestada heade tavade koodeks, milles lepiksid kokku asjaomased Euroopa partnerid.

1.9 Lihtsustamine on väga oluline programmide, eriti väiksemaid osalejaid hõlmavate projektide positiivse mõju suurendamiseks. Projektide kontrollimist tuleb ratsionaliseerida. Sellistele osalejatele tehtavaid rahalisi väljamakseid tuleb hõlbustada ja kiirendada eelfinantseerimise ja õigeaegsete maksete kaudu.

1.10 Komitee on väga teadlik sellest, et ei ole kõigile sobivat lähenemisviisi. Sellegipoolest saab ja tuleb levitada laialdaselt häid tavasid. Sellised head tavad on määratletud ning neid on kirjeldatud käesoleva arvamuse lisas. Euroopa Komisjon peaks nende levitamist toetama.

1.11 Enamikus liikmesriikides on piirkondadel väga oluline roll partnerluspõhimõtte rakendamisel. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et oma kogemusi tutvustada ja häid tavasid levitada soovivad piirkonnad looksid partnerlust edendavate juhtpiirkondade võrgustiku, ning leiab et Regioonide Komitee oleks sellise võrgustiku sobiv eestvedaja.

2. Sissejuhatus

2.1 2009. aasta veebruaris palus Euroopa Komisjon Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistava arvamuse selle kohta, „kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel, tuginedes 2007.–2013. aasta perioodi headele tavadele”. Arvamus peaks ka „aitama ette valmistada tulevast ühtekuuluvuspoliitikat”. Komiteel paluti käsitleda eelkõige neid aspekte, mis on seotud partnerlusega ja kodanikuühiskonna osalemisega ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamises. Siiski ei käsitleta arvamuses nn vertikaalset partnerlust avalikus sektoris, st Euroopa Komisjoni, liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ja muude riigiasutuste vahel.

2.2 Arvamuse koostamisel on tehtud tihedat koostööd komisjoni talitustega. Märkimisväärse osa praktilisest tööst tegi raportöör, kes kaasas komitee liikmeid, riiklikke majandus- ja sotsiaalnõukogusid, sotsiaalpartnereid ja muid kodanikuühiskonna organisatsioone eesmärgiga määratleda ja dokumenteerida head tavad. Arutelud toimusid Katowices, Portos ja Schwerinis. Neid täiendati mitmete külastustega eri liikmesriikidesse. Väärtuslikku abi saadi ka Euroopa Parlamendilt ja Regioonide Komiteelt.

3. Partnerluspõhimõte ja selle areng

3.1 Partnerluspõhimõte on üks ELi ühtekuuluvuspoliitika nurgakive. Selle kõige varasemad alged võib leida 1957. aasta Rooma lepingust, kui loodi Euroopa Sotsiaalfond. Uus samm astuti 1988. aastal, kui põhimõttest sai struktuurifondide ühine instrument. Alguses hõlmas partnerlus üksnes traditsioonilisi majanduslikke ja sotsiaalseid osalejaid, nüüd kuuluvad sellesse ka „muud asjakohased organid, kes esindavad kodanikuühiskonda, keskkonnapartnereid või valitsusväliseid organisatsioone, ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust edendavad organid” (1). See areng peegeldab ELi strateegilist hea valitsemistava eesmärki, mida kinnitati hiljuti veelkord Euroopa 2020. aasta visioonis.

3.1.1 Üldmääruse artikkel 11 on partnerluspõhimõtte ulatuse ja kohaldamise määratlemisel võtmetähtsusega. Liikmesriigid kaasavad asjaomaseid partnereid programmitöö eri etappidesse. Kooskõlas riigisiseste eeskirjade ja tavadega nimetab iga liikmesriik oma kõige olulisemad partnerid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning majandus-, sotsiaal-, keskkonna- või muus valdkonnas. Komisjon konsulteerib igal aastal majandus- ja sotsiaalpartnereid Euroopa tasandil esindavate organisatsioonidega.

3.2 Määruses sätestatakse üldised toetused, mille juhtimise võib usaldada vahendavale asutusele, sealhulgas regionaalarengu asutustele või valitsusvälistele organisatsioonidele (artikkel 42).

3.2.1 Tehnilise abi meetmed võivad olla suunatud kõigile partneritele, fondidest abi saajatele ja üldsusele. Meetmed hõlmavad teabe levitamist, võrgustikke, teadlikkuse tõstmist, koostöö edendamist ja kogemuste vahetamist (artiklid 45 ja 46).

3.3 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 163 ja eespool nimetatud nõukogu määruse artikliga 104 antakse seoses Euroopa Sotsiaalfondiga (ESF) eriline roll sotsiaalpartneritele. ESFi haldamisel abistab komisjoni valitsuste, ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide esindajatest koosnev komitee.

3.4 Euroopa Sotsiaalfondiga seonduv partnerlus sätestatakse määruses (EÜ) nr 1081/2006.

3.4.1 Esile tuuakse hea haldustava, partnerlus, suutlikkuse suurendamine ja EQUALi programmist õpitu, mida tuleks edendada sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmade kaasamise teel (preambul ja artikkel 5).

3.4.2 ESF peaks edendama partnerlussuhteid, kokkuleppeid ja algatusi asjaomaste riikidevaheliste, riiklike, piirkondlike ja kohalike sidusrühmade, näiteks tööturu osapoolte ja valitsusväliste organisatsioonide võrgustike loomise abil (artikli 3 lõike 1 punkt e). Seda tuleks toetada suutlikkuse suurendamisega (artikli 3 lõike 2 punkt b).

3.4.3 ESFil on muu hulgas ülesanne tugevdada sotsiaalpartnerlust ja sotisaaldialoogi lähenemise eesmärgi alla kuuluvates piirkondades. Eelkõige valitsusvälised organisatsioonid peaksid aktiivselt osalema sotsiaalse kaasatuse, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste valdkonna tegevustes (artikkel 5).

3.4.4 Partnerluse kontekstis tuleb erilist tähelepanu pöörata innovaatiliste tegevuste edendamisele (artikkel 7).

3.5 Vastupidiselt ESFi ja EAFRD määrustele ei sisalda Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERDF) käsitlev määrus (EÜ) nr 1080/2006 eraldi sätteid partnerluse kohta. Komitee leiab, et ERDF peaks muutma oma suunitlust ja keskenduma rohkem väikeettevõtlusele, innovatsioonile ja kohalikule arengule, kasutades selleks partnerlust soosivaid vahendeid (nt sihtotstarbelised meetmed, üldised toetused).

4. Partnerlus praktikas

4.1 Partnerluspõhimõttest tulenevad ühtekuuluvuspoliitika tõhususe ja edutegurid võib kokku võtta järgmiselt:

—	erinevad vaatenurgad ja teadmised, mis toovad esile tegeliku olukorra kohapeal,

—	parem vastus partnerite vajadustele ja väljavaadetele,

—	kuna tegutsetakse kohalikul tasandil, saab meetmeid veelgi paremini kohandada ettevõtluse, töötajate ja kodanike igapäevaste vajadustega,

—	keskkonnal, meeste ja naiste võrdõiguslikkusel ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise meetmetel on programmides suurem osa,

—	integreeritud poliitika lisandväärtus muutub nähtavamaks,

—	partnerlus on ühiskondliku aktiivsuse oluline vahend ning annab panuse avaliku sektori kulutuste ja poliitika tõhustamisse,

—	partnerid toovad ELi ühtekuuluvuspoliitika kodanikele lähemale.

4.2 Siiski sõltub partnerluse edukus suures osas sellest, kas konsulteerimise ja osalemise traditsioon on osa riiklikust ja poliitilisest kultuurist. Seal, kus see nii on, on partnerid programmidesse ja projektidesse rohkem kaasatud ning suudavad rääkida kaasa nende sõnastamises ja isegi elluviimises.

4.3 Kogemused näitavad, et partnerluspõhimõtte üldine rakendamine näib olevat aastate jooksul paranenud, isegi kui partnerite hinnang sellele on erinev. Peamised takistused, mis on riigiti ning vahel isegi riigi sees erinevad, on alles. Sellegipoolest on mõne liikmesriigi kodanikuühiskonna arvates 2000.–2006. aasta programmitöö perioodiga võrreldes toimunud mõningane tagasiminek.

4.4 Viimastel aastatel on komisjon varasemasest veelgi rohkem keskendunud formaalsustele ja auditeerimisnõuetele. Väikeettevõtetele ja -organisatsioonidele on jäetud projektide läbiviimiseks vähe võimalusi. Piisavad ressursid väikeprojektide toetamiseks on suures osas kadunud. ELi algatatud programmid on ära kaotatud ning nende süvalaiendamine on enamikus liikmesriikides ebaõnnestunud.

4.5 Partnerlusse suhtutakse ikka veel formalistlikult: ametiasutuste ja partnerite vahel esineb sageli usaldamatust, kuna puudub ühine või selge arusaam partnerluse eesmärgist. Ei mõisteta täpselt, mis on organiseeritud kodanikuühiskond ja selle roll. Määruse ebaselgus ning ametiasutuste suhtumine partnerluse arendamisse kui lisakoormusesse ei muuda olukorda sugugi paremaks. Partnerite õiguspärasus ja esindavus seatakse kahtluse alla ning tekib hirm, et liigsed ja aeganõudvad konsultatsioonid võivad aeglustada programmide rakendamist.

4.6 Seega ei viida konsulteerimismenetlusi sageli korralikult lõpule liigse bürokraatia, liigse tehnilisuse ja partneritele antud liiga lühikeste täheaegade tõttu. Asjaomaste ametiasutuste ja partnerite vahel valitseb suur teabepuudus. Sageli on viimased vaid osaliselt kaasatud poliitika kujundamisse ja rakendamisse. Partnerite eiramine tähendab, et neid ei kuulata. Sageli esineb ka vastuseisu uuele mõtlemisviisile ja innovaatilistele ideedele. Praegustes eeskirjades ja nende rakendamisel ei peeta partnerluse edendamist kuigi oluliseks. Selle tulemusena ei soovi partnerid osaleda ega kohustusi võtta.

4.7 Selleks et täita oma rolli partnerina, vajavad paljud sotsiaal-majanduslikud osalejad ja valitsusvälised organisatsioonid vastavaid teadmisi, organiseeritust, kutsealast suutlikkust ja rahalisi vahendeid. Täiel määral osalemine on eriti raske väikeste organisatsioonide jaoks.

4.8 BusinessEurope'i küsitlus näitab märkimisväärset edasiminekut 2007.–2013. programmitöö perioodil võrreldes eelneva perioodiga. See tuleneb ametiasutuste ja sotsiaalpartnerite suurematest kogemustest, arutelude suuremast läbipaistvusest ning konsulteerimis- ja rakendusmenetluste paremast korraldusest. Kaasatust peetakse üldiselt rahuldavamaks riiklikul kui piirkondlikul tasandil. Edusamme on kindlasti vaja neis liikmesriikides, mis ühinesid ELiga hiljuti, kuid sama kehtib ka ELi pikaajaliste liikmete kohta. BusinessEurope toob välja konsultatsiooniprotsessi lühikese tähtaja ja pika viivituse programmi rakendamisel ning palub konsultatsiooniprotsessi kohta paremat tagasisidet.

4.9 Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliit (UEAPME) pooldab alt-üles ja „kõigepealt mõtle väikestele” lähenemisviisi, mida on kohandatud kohalike ettevõtete ja kogukondade vajadustele. Partnerlust tuleks arendada mitmetasandilise ja mitme osalejaga valitsemistava raamistikus. UEAPME rõhutab edutegurina horisontaalse subsidiaarsuse mõistet, st sotsiaal-majanduslike partnerite kaasamist samal ajal nii Euroopa, riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Haldus- ja finantseeskirju tuleb lihtsustada ning samas on vajadus suuremate ettemaksete ja üldiste toetuste järele, mis on väga tõhusad. UEAPME andmetel on piirkondi, kus väikeettevõtted saavad vaid üks-kaks protsenti olemasolevatest ELi rahastamisvahenditest. Rahalistele vahenditele juurdepääsuks peavad VKEd tegutsema partnerluses ja vahendusorganisatsioonide kaudu. Siinkohal on hädavajalik tehniline abi. UEAPME nõuab, et komisjon avaldaks rahaliste vahendite kasutamise kohta vademeekumi.

4.10 Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) leiab, et eelmisel programmitöö perioodil ei tehtud erilisi edusamme. ETUC soovib, et määrus sisaldaks selgeid eeskirju partnerluse määratlemiseks ning et selles kehtestataks miinimumnõuded. Partnerluse kvaliteet sõltub suuresti ametiasutuste tahtest põhimõtet rakendada. ETUC nõustub, et riikliku ja piirkondliku tasandi partnerlus toimib paremini kui kohaliku tasandi partnerlus. Oluline on tutvustada kogemusi. Piirkondadevahelisi koostööprogramme tuleb tugevdada eelkõige ametiühingute piirkondadevaheliste nõukogude kaasamise kaudu. ETUC on avaldanud käsiraamatu ametiühingute ja Euroopa Sotsiaalfondi koostöö kohta. Käsiraamat põhineb ETUCi liikmete kogemustel.

4.11 2010. aasta veebruaris avaldasid Euroopa sotsiaalpartnerid (ETUC, BE, CEEP) Euroopa Sotsiaalfondi kohta ühisaruande. Peamine järeldus oli, et suutlikkuse suurendamine on äärmiselt oluline fondi tõhususe parandamiseks. Teiste takistustena toodi esile haldusalane jäikus ja hägune arusaam partnerlusest mõnes liikmesriigis. Sotsiaalpartnerid kutsuvad üles tugevdama partnerlust sotsiaalpartnerite endi vahel ning kohalike/piirkondlike omavalitsustega.

4.12 Euroopa vaesusevastane võrgustik soovitab, et konsulteerimine peaks olema ulatuslik ja põhjalik, hõlmates eri liiki organisatsioone ja kasutades arvukaid meetodeid. Osalemiskulud tuleks hüvitada ning koosolekud peaksid toimuma piisavalt sageli. Vaesusevastase võrgustiku jaoks on oluline võtta Euroopa Sotsiaalfondi juhtimisel arvesse EQUAList saadud õppetunde, keskendudes innovatsiooni, partnerluse, soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja rahvusvahelisuse põhimõtetele. Eelmise programmitöö perioodiga võrreldes tuleks teha rohkem ruumi väikeprojektidele.

4.13 Euroopa Kodanike Teenistus (ECAS) teeb ettepaneku, et liikmesriigid ja piirkonnad koostaksid teabe-, konsulteerimis- ja osalemiskava, mis hõlmaks programmide ja nende projektide kõiki etappe. Kavad tuleks avaldada ning neid tuleks hinnata kohalikke juhte ühendava mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse raamistikus. ECAS soovitab piirkondadel, kes tahavad võtta kogemuste tutvustamisel juhtrolli, luua ühiste tavade võrgustik.

4.14 2008. aastal avaldas CpKP (Tšehhi Vabariik) aruande, milles Kesk- ja Ida-Euroopa valitsusvälised organisatsioonid analüüsisid struktuurifondi platvormi kaudu partnerluse edenemist kuues riigis (Bulgaaria, Ungari, Leedu, Portugal, Rumeenia, Slovakkia). Aruandes jõuti järeldusele, et kõige suurem probleem on valitsusväliste organisatsioonide piiratud suutlikkus. Samuti leidis CpKP, et poliitiline toetus partnerlusele on väike. Valitsusvälised organisatsioonid peavad koolitama oma spetsialiste ja juhte tehnilise abi programmide abil; riigiasutused kasutavad tavaliselt sellist abi otse. Järelevalvekomiteedes või teistes organites osalemiseks korraldatava valikuprotsessi läbiviimisel tuleks olla hoolikam.

4.15 Kahel juhtumiuuringul põhinevas Euroopa Parlamendi raportis (2) tõdetakse, et valitsemise viimine madalamatele territoriaalsetele tasanditele on oluline. Samuti on oluline vahendusplatvormide või kooskõlastusorganite ja mitteformaalsete võrgustike loomine. Raportis soovitatakse ka vähendada programmide keerukust. Poliitikast õppimine ja suutlikkuse suurendamine peaksid olema korraldatud erimeetmetega, nagu strateegilised arutelud, rahvusvahelised meetmed, toetusstruktuurid, heade tavade levitamine.

5. Üldised märkused

5.1 Komitee on veendunud ning varasemates arvamustes ka korduvalt väitnud, et oma olemuselt tõeline ja sügav partnerlus viib struktuurifondide sihipärasema ja tõhusama kasutamiseni ning seeläbi edukamate projektideni. Partnerlus peab põhinema tegeliku osalemise pikaajalisel perspektiivil, mis pakub erasektori partneritele kõrvuti riigiasutustega võrdseid osalemisvõimalusi. Tõeline partnerlus loob kõigile sidusrühmadele kasutoova olukorra.

5.2 ELi poliitika keskmes peab olema kodanik. Seepärast peaks partnerlus struktuurifondide kontekstis peegeldama alt-üles lähenemisviisi ning pakkuma kõigile kodanikele ja nende organisatsioonidele võimalusi osaleda ühtekuuluvuspoliitikas ja selle rahastatavates projektides. Seal, kus partnerluspõhimõte on põimunud nii kavandamisse kui ka rakendamisse, toob see kaasa kodanike ja organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivse osaluse ühtekuuluvuspoliitikas, tugevdades nii demokraatiat.

5.3 Tõelise partnerluse saavutamine on õppimisprotsess. See tähendab vastutuse võimaldamist partnerile ja kõigile võrdsete võimaluste loomist ühtekuuluvuspoliitika rakendamise kõigis etappides osalemiseks. Kogemused on näidanud, et suutlikkuse suurendamise vahendid on olnud partnerluse tõhustamisel määrava tähtsusega. Seepärast tuleks selliseid vahendeid kasutada kõigi, nii avaliku kui ka erasektori partnerite ja kõigi rakenduskavade, mitte üksnes lähenemispiirkondade puhul. Hädavajalik on avaliku ja erasektori partnerite ühine täiendõpe.

5.4 Partnerite vahel puudub tasakaal seoses mõju ja võimuga, teabele juurdepääsuga, rahaliste vahenditega, kutsealase suutlikkusega jne. 2013. aasta järgseks perioodiks tuleb tingimata kehtestada raamistik, millega luuakse uus tasakaal riigiasutuste ja erasektori vahel partnerluspõhimõttel põhineva valitsemismudeli abil, mille nurgakivid on piirkondlik ja kohalik mõõde ning erasektori sotsiaalsed ja majanduslikud osalejad.

5.5 Kõik avaliku ja erasektori partnerid peavad üksteist usaldama ning nägema oma huvidest kaugemale. Selleks on vaja muuta suhtumist. Vaja on uut dialoogikultuuri, mis põhineb „kõigepealt mõtle väikestele” lähenemisviisil, mis vastab kohalike ettevõtete ja organisatsioonide vajadustele. Riigiasutused peavad olema partnerite panusele avatud ning vajalik on erasektori partnerite pühendumus, mida saab innustada, lubades projektides suuremat erasektori kaasfinantseerimist. Partnereid tuleb kaasata varajasest etapist alates, andes neile otsustava ja konstruktiivse rolli.

5.6 Partnerlusse tuleb kaasata sotsiaalpartnerid kui peamised sotsiaal-majanduslikud osalejad ning samuti sotsiaalmajanduse ja valitsusvälised organisatsioonid. Oluline on innustada pluralismi, kaasates innovaatilisi väikeettevõtteid, organisatsioone ja teisi osalejaid, kellest võivad tulevikus saada võtmeosalejad. Siiski peaks partnerlus olema ka paindlik ja eesmärgistatud vastavalt eri programmide konkreetsetele vajadustele.

5.7 Nagu eespool öeldud, määravad partnerluspõhimõtte rakendamise liikmesriikides poliitiline kultuur, traditsioon ja kogemused. Kuna need on 27-liikmelises Euroopa Liidus väga erinevad, ei ole ühte ühtset mudelit, mis sobiks igasse konteksti. Seepärast tuleb tavasid vastastikuse õppimise kaudu tutvustada. Kõik sidusrühmad jagavad ühist vastutust heade tavade levitamise eest, muutes nii rahaliste vahendite kasutamise tõhusamaks.

5.8 Partnerlusega kaasnev vastutus, õigused ja kohustused sõltuvad partnerite rollist ja staatusest. See avaldub eelkõige juhul, kui osalusõigus vastandub otsustusõigusega eelarveküsimustes. Siiski on seda vastuolu võimalik ületada juhul, kui kõik partnerid taotlevad üksmeelset lähenemisviisi strateegiale ja rahastamisele.

5.9 Kehtiva määruse alusel juhib partnerluspõhimõtte kohaldamist liikmesriik kooskõlas riigi eeskirjade ja tavadega. Komitee arvates on suur ja kiireloomuline vajadus kehtestada Euroopa miinimumnõuded selle kohta, kuidas kõrgetasemelist partnerlust korraldada. Seepärast leiab komitee, et ERDF peaks muutma oma suunitlust ja keskenduma rohkem väikeettevõtlusele, innovatsioonile ja kohalikule arengule, et kasutada partnerlust soosivaid ja sellele kasutoovaid vahendeid, nagu sihtprogrammid, üldised toetused jms.

5.10 Partnerluse tugevdamiseks saab ja tuleb reformida programmitööd üldiselt. See on võimalik programmide eemärgi ja ulatuse (nt geograafiline piirkond, sektor, ülesanne) sihtotstarbelisemaks ja probleemipõhiseks muutmise kaudu.

5.11 Asjaolu, et programmi struktuur määrab otseselt väljavaated edukaks partnerluseks, tuli esile ELi algatustes nagu EQUAL ja URBAN II, kus nõuti selgesõnaliselt partnerlust. Nende algatuste kaotamist võib pidada partnerluspõhimõtte taandarenguks võrreldes 2000.–2006. aasta programmitöö perioodiga. Paljudel liikmesriikidel ei ole õnnestunud EQUAList saadud kogemust käesolevasse programmitöö perioodi integreerida vaatamata sellele, et selline säte on Euroopa Sotsiaalfondi määruses olemas.

5.12 Maapiirkondadele suunatud LEADER-algatus oli algusest peale partnerluspõhimõtte teerajaja. Kuigi tegemist ei ole enam ELi eraldi algatusega, tuleb märkida, et LEADER-meetod integreeriti täielikult käesolevasse perioodi maaelu arengu programmide kohustusliku teljena, seda tänu nii algatuse edule kui ka EAFRD määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 5 rangematele sätetele. Selle eesmärk on kaasata ja tugevdada kohalikke osalejaid, luues territoriaalseid liite isetoimiva kohaliku arengu jaoks. Üks selline kohaliku partnerluse näide on nn kohalikud tegevusrühmad. Kohalikul otsustustasandil on suurima mõjuga sotsiaal-majanduslikud partnerid ja kodanikuühiskond. LEADER-algatust toetavad riiklikud maaelu arendamise võrgustikud, mille moodustab ulatuslik partnerlus, mis seob kohalikud projektid riigi ja ELi tasandiga.

5.13 Komitee avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjoni roll on viimasel ajal muutunud suhteliselt menetluslikuks ja formaalseks, keskendudes rohkem auditeerimisele ja vähem tegelikele tulemustele. Komitee rõhutab, et komisjon peaks olema partnerluspõhimõtte rakendamisel otsustuskindlam ja ennetavam. Mineviku ühtekuuluvuspoliitika filosoofia juurde tagasipöördumisel peaks komisjon ise muutuma vaatlejast tõeliseks ja kaasatud partneriks.

5.14 Komitee on tuvastanud, et struktuurifondide projektide ja programmide keerukad haldus- ja finantsmenetlused on abisaajate ning eriti VKEde, mikroettevõtete ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide jaoks lämmatava, takistava ja isegi äritegevust pärssiva mõjuga. Seetõttu on komitee jaoks selliste menetluste lihtsustamine ja maksete kiirendamine nii ELi kui ka liikmesriigi tasandil loogiline järg vajadusele saavutada edukas partnerlus. Tegemist on kiireloomulise küsimusega.

5.15 Üldised toetused on osutunud äärmiselt tõhusaks fondide haldajate toomisel abisaajatele ja nende vajadustele lähemale. Sellised toetused on olnud väikeprojektide rahastamisel olulise tähtsusega. Komitee kahetseb, et kõnealust süsteemi on praegusel perioodil tõsiselt piiratud võrreldes 2000.–2006. aasta perioodiga. Komitee leiab, et kõik liikmesriigid kasutavad mõlema fondi üldisi toetusi väga laialdaselt, andes abisaajatele ulatuslikult vastutust, et vabastada VKEde ja sotsiaalmajanduse tohutu potentsiaal.

5.16 Siinkohal oleks teretulnud täiendus Euroopa Investeerimispanga kindlam ja ulatuslikum tegevus. Komitee palub ka JEREMIE-programmi tugevdamist eesmärgiga stimuleerida toetust väikeettevõtetele ja nende organisatsioonidele.

5.17 Komitee kordab oma nõudmist integreerida ja kooskõlastada kõik ELi ühtekuuluvuspoliitikaga seotud fondid, sealhulgas EAFRD ja Euroopa Kalandusfond ühe rakenduskava alla. Selline integreerimine tõhustab partnerlust veelgi, kuna tavaliselt on partneritel arengust terviklik arusaam. Komitee leiab, et integreerimise poole tuleks aktiivselt püüelda ka riigi poliitika tasandil, saades nii integreeritud lähenemisviisist kahekordset kasu – Euroopa ja riigi tasandil.

5.18 See nõudmine on täielikult kooskõlas 2009. aasta aprillis avaldatud Barca aruandega, (3) milles rõhutatakse partnerluse rolli organiseeritud kodanikuühiskonnas, et anda ühtekuuluvuspoliitika territoriaalsele mõõtmele Euroopa integratsioonis võtmeroll. Partnerlus on väga oluline fondide tõhusa ja hea kasutamise jaoks. Aruandes rõhutatakse vajadust kaasata kohalikke osalejaid piirkondades ning hõlmata kodanikke avaliku arutelu kaudu. Fabrizio Barca soovitab, et tulevase, 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika vastuvõtmisele peaks ajavahemikus 2010–2012 eelnema tõeline strateegiline arutelu kodanikuühiskonna osalusel.

6. Euroopa Liidu algatused partnerluse tõhustamiseks

6.1 Komitee leiab, et ELi ja riikide tasandil on vaja rida kohustuslikke ja vabatahtlikke meetmeid, et parandada ja tugevdada partnerlust struktuurifondides ning laiendada partnerluse heaks tavaks peetavat praktikat kõikidele liikmesriikidele. Komitee kutsub üles muutma erinevaid ELi õigusakte. Lisaks on vaja heade tavade koodeksit ning samas peaks Euroopa Komisjon tugevdama omapoolseid juhiseid.

6.2 Komitee teeb ettepaneku muuta kehtiva üldmääruse (EÜ) nr 1083/2006 artiklit 11, milles sätestatakse partnerluse meetmed, et kasutada seda tulevases uues määruses (konsolideeritud tekst koos kõigi muudatusettepanekutega on toodud 1. lisas).

6.2.1

Pärast sõnastust „kooskõlas kehtivate riigisiseste eeskirjade ja tavadega” tuleks esimesse lõiku lisada sõnad „ning pärast kokkulepet asjaomaste partneritega”. Protsess on legitiimne ning see saab kaasa tuua rohkem edukaid projekte üksnes juhul, kui partnerluse olemuse osas saavutatakse kokkulepe partneritega. Komitee toetab Euroopa Sotsiaalfondi komitee raames juba käsitletud sätteid, et määrata kindlaks, kes on asjaomased partnerid. Seda konkreetset sätet tuleks laiendada kõigile struktuurifondidele.

6.2.2

Komitee peab hädavajalikuks lisada artiklisse 11 mõte, et partnerluspõhimõtte rakendamist peaksid jälgima komisjon, liikmesriigid ja organiseeritud kodanikuühiskond ühiselt. Selle eeskujuks sobib suurepäraselt avatud koordinatsiooni meetod. Komisjon seab koostöös liikmesriikidega eesmärgid, kehtestab näitajad ja suunised, võrdlusnäitajad ja heade tavade tutvustamise, samuti vastastikustel eksperthinnangutel põhinevad hindamised.

6.2.3

Lissaboni lepingus tunnustatakse avatud koordinatsiooni meetodit, mille võib leida Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 149, 153, 156, 168, 173 ja 181. Sellest tulenevalt teeb komitee ettepaneku lisada artiklisse 11 sarnane sõnastus: „Komisjon võib teha tihedas koostöös liikmesriikidega algatusi, mille eesmärk on kehtestada suuniseid ja näitajaid, korraldada kogemuste tutvustamist ning valmistada ette korrapäraseks järelevalveks ja hindamiseks vajalikke tegureid”. Osalema peaksid ka suuremad Euroopa sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonid.

6.2.4

Majandus- ja sotsiaalpartnerite Euroopa tasandil konsulteerimine „peaks toimuma kaks korda aastas” ning hõlmama artikli 11 lõike 1 punktis c toodud asjakohaseid organeid ja esindusorganisatsioone ning samuti maaelu arengu organisatsioone, et luua seos EAFRDga. Selliseid konsultatsioone tuleks juba praegu korraldada osana tõelisest strateegilisest Euroopa tasandi arutelust, mis peaks toimuma enne tulevase, 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika vastuvõtmist (vt Barca aruanne).

6.2.5

Sarnaselt soovitab komitee parandada iga fondi konkreetseid konsulteerimisprotsesse ELi tasandil. Euroopa Sotsiaalfondi komitee peaks pärast asjakohaseid konsultatsioone kaasama piiratud arvu vaatlejaid teistest sidusrühmade esindusorganisatsioonidest, vähendamata seejuures sotsiaalpartnerite privilegeeritud rolli.

6.2.6

Komitee soovitab tungivalt muuta ERDFi ja EAFRD määrusi, et lisada neisse Euroopa Sotsiaalfondi määruse artiklis 5 selgitatud „hea haldustava ja partnerluse” põhimõte. Samuti soovitab komitee lisada uude ERDFi määrusesse säte partnerluskomitee kohta.

6.2.7

Komitee rõhutab eriti asjaolu, et „suutlikkuse suurendamiseks eraldatakse sobiv hulk vahendeid, mis on kättesaadavad kõigile erasektori partneritele”, ning teeb seetõttu ettepaneku, et suunisena võiks 10 % kõigi rakenduskavade tehnilise abi eelarvest eraldada suutlikkuse suurendamiseks ja õppimiseks. Samuti tuleks toetada Euroopa tasandi koolitust, millest saadakse kasu riiklikul tasandil, edendades seeläbi ka kogemuste ja hea tava tutvustamist.

6.3 Vajaliku lihtsustamise saavutamiseks tuleks komitee arvates ratsionaliseerida projektide auditeerimist ja kontrollimist. Makseid, finantstagatisi ja eelfinantseerimist tuleks kohandada ja kiirendada vastavalt abisaajate vajadustele, eriti väikeosalejate puhul. Eelfinantseerimise praegused võimalused on jätkuvalt ebapiisavad vaatamata komisjoni poolt 2009. aastal väljapakutud mitmetele parandustele.

6.4 Selleks et täita kõrgetasemelise partnerluseni viivad miinimumnõuded, teeb komitee ettepaneku, et komisjon töötaks koos artiklis 11 nimetatud partnerite kategooriate esindajatega välja heade tavade koodeksi partnerluspõhimõtte rakendamise kohta. Koodeks peaks põhinema järgmistel suunistel:

—	asjakohased avaliku ja erasektori partnerid peaksid kohe alguses kokku leppima selgete eesmärkidega ja juhistega teabe-, konsulteerimis- ja osalemiskavas, mis hõlmaks programmitööd, rakendamist ja hindamist;

—	pädevad asutused peaksid andma aru selle kohta, kuidas nad on oma ettepanekutes ja aruannetes partnerluspõhimõtet arvestanud. Partnerite seisukohad tuleks selgelt ja avalikult dokumenteerida;

—	partnerlus peaks vastutama menetluste eest oma liikmete valimiseks korralduskomiteesse ja teistesse struktuurifondide raames asutatud nõuandvatesse organitesse. Valik peaks põhinema huvil, esindavusel ja avatusel uutele, sihtotstarbelistele ja innovaatilistele osalejatele;

—	tehniline abi peaks kõigi rakendusprogrammide puhul olema kättesaadav kõigile partneritele suutlikkuse suurendamise, koordineerimise ja esindamise jaoks. Selliseid projekte sõnastaksid ja juhiksid partnerid ise;

—	partnerlus peaks olema algusest peale kaasatud projekti valikukriteeriumide kehtestamisse;

—	partnerlus peaks olema fondide rahastavate projektide kriteerium;

—	tuleks edendada rahvusvahelist partnerlust;

—	tuleks kehtestada tõhusa juhtimise näitajad abisaajate seisukohast;

—	tuleks läbi viia menetluste ja kontrollide lihtsustamine;

—	tuleks kiirendada abisaajatele tehtavaid makseid;

—	pikaajalisi strateegiaid tuleks arutada korralduskomiteedes või teistes riikliku strateegilise raamistikuga seotud asjakohastes organites.

6.5 Kui rakendusprogramme muudetakse märkimisväärselt programmitöö perioodi jooksul, tuleks partnerluspõhimõtet rangelt jälgida ja rõhutada.

6.6 Komitee teeb ettepaneku, et kogemusi tutvustada ja häid tavasid levitada soovivad piirkonnad looksid partnerlust edendavate juhtpiirkondade võrgustiku. Selliste võrgustike alged on juba olemas (4). Sellise algatuse edendamiseks soovitab komitee võtta komitee enda, Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni vahelisi ühismeetmeid. Regioonide Komitee oleks sellise võrgustiku sobiv eestvedaja.

6.7 Komitee teeb komisjonile ettepaneku juhtida töörühma moodustamist, mis koosneks kõigist asjaomastest Euroopa tasandi partneritest, et edendada partnerluspõhimõtet eri aspektidest ning jälgida, et riigiabi ja hanke-eeskirjad ei avaldaks partnerlusele negatiivset mõju.

7. Head tavad

7.1 Käesoleva arvamuse koostamise käigus määratleti, millised on head tavad kaasatuse ja , mitte riigiasutuste seisukohast. Eraldi lisas lühidalt tutvustatud juhtumid on üksnes näited. Kindlasti on veel teisigi.

7.2 Häid tavasid on hinnatud neljast aspektist: juurdepääs partnerlusele, partnerite vastutuse suurendamine, partnerlused otsuste tegemisel ja sihtotstarbelised partnerlused.

7.3 Hea tava ühes valdkonnas ei tähenda tingimata üldist head tava. Samas võib sama juhtum esindada head tava kahes või rohkemas valdkonnas. Mõned juhtumid väärivad erilist esiletoomist. Näiteks kogu Inglismaal võetud süstemaatiline lähenemisviis partnerlusele, edukas rahuprogramm leppimise edendamiseks Põhja-Iirimaal, mille kesksed tegurid on kohaliku tasandi partnerlus ja kodanike kaasamine, samuti võib nimetada kõigi fondide (sh EAFRD) haldamist partnerluse põhimõttel integreeritud arengu edendamiseks Saksamaal, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, ainulaadset ESFi rakenduskava haldamist kodanikuühiskonna osalusel Hispaanias (sh Fundación ONCE jt) ning kolmanda sektori toetusstruktuuri Walesis (3-SET).

7.4 Hea tava kõik neli aspekti väljenduvad näiteks järgmiste huvitavate projektide puhul, kus struktuurifondid on suunatud selgelt kohaliku tasandi osalejate vajadustele vastamisele: innovaatiline partnerlus (ametiühingud/ühistud/pangad), mis haldab üldist Esprit-toetust Itaalias Toscanas, üldiste toetuste strateegiline ja suurem kasutamine Prantsusmaal Poitou-Charentes'is, Austria territoriaalsed tööhõivepaktid ning ESFi detsentraliseeritud haldamine Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal. Siinkohal tuleks mainida ka LEADER-algatuses osalevaid kohalikke tegevusrühmi.

7.5 Hea tava on ka partnerluspõhimõtte täiustamise ja arendamise dünaamiline protsess. Sobiva näitena tuleks siinkohal esile tuua Poola, kus fondide haldamine on detsentraliseeritud töörühmadele, kus partneritel on otsustav roll. Eeskuju võib võtta sellistest algatustest, nagu riiklik partnerluseeskirjade raamleping (Protocollo d'Intesa) Itaalias ning sellele järgnenud lepingud mõnes piirkonnas, nt Puglias.

7.6 Komitee märgib, et üldiselt kaasatakse riiklikke ja/või piirkondlikke majandus- ja sotsiaalnõukogusid vaid osaliselt. Erand on siinkohal Itaalia CNEL, millel on oluline roll Lõuna-Itaalia Mezzogiorno piirkonna poliitika kujundamises ja hindamises. Nt Portugalis, Prantsusmaal (piirkondlikul tasandil) ja Maltal osalevad majandus- ja sotsiaalnõukogud programmitöö etapis.

7.7 Juurdepääs tõstatab küsimusi selle kohta, kuidas ja milliseid partnereid valitakse. Partnerite määratlemiseks on vaja läbipaistvat ja õiguspärast menetlust. Partnerite valimine on tavaliselt probleemne mitte sotsiaalpartnerite, vaid pigem valitsusvälise sektori puhul ning eelkõige selles osas, kuidas kaasata haavatavaid ja tõrjutud rühmi, nagu puudega isikud, endised vangid, romid ja teised etnilised vähemused.

7.7.1 Hea tava on jätta vastutus valiku tegemise eest organiseeritud kodanikuühiskonnale. Üks huvitav näide selle kohta leidub Tšehhi Vabariigis (valimissüsteem).

7.8 Suutlikkuse suurendamise ja vastutustundliku partnerluse arendamise kohta on mitmeid huvitavaid näiteid, nagu:

—	sotsiaaldialoogi raames toimuv õppimine (nt Tšehhi Vabariik);

—	partnerorganisatsioonide kutsealase suutlikkuse suurendamine (Mezzogiorno, Saksamaa, Hispaania, Poitou-Charentes, Sloveenia);

—	spetsiaalsete teadmiste keskuste või vaatlusrühmade loomine (Kompetenzstellen Saksamaal, 3-SET Walesis);

—	partnerorganisatsioonidele mõeldud käsiraamatute ja juhiste koostamine liikmesriigi (nt DGB Brandenburg, Saksamaa) ja ELi tasandil (ETUC, EAPN, Bankwatch).

7.9 Mõnel juhul on tegelik otsuselangetamine selle üle, millist projekti rahastada, delegeeritud partnerluses osalevatele organisatsioonidele. Vaid üks näide selle kohta on üldised toetused (Itaalia, Ühendkuningriik, Prantsusmaa). Teised näited selle kohta on Rootsi mudel (Västra Götaland ja muud struktuurifondide partnerlused) ja eespool nimetatud ONCE Fundación'i rakenduskava.

7.10 Mõned programmid on hästi suunatud (geograafiliselt, sihtrühmade, valdkondade, kogukondade, konkreetsete ülesannete jms järgi) ning on seetõttu tavaliselt tihedalt seotud konkreetse partnerite rühmaga, millel on tegelikud volitused otsustada. Hea tava sellesse kategooriasse kuuluvad nii Põhja-Iirimaa rahuprogramm kui ka Taani kasvufoorumid, kuid ka punktis 7.4 nimetatud kohalikud algatused.

8. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 praeguse artikli 11 muudatusettepanekud:

Artikkel 11

Partnerlus

1. Fondide eesmärke viiakse ellu komisjoni ja iga liikmesriigi vahelise tiheda koostöö raames (edaspidi „partnerlus”). ga liikmesriik partnerlussuhteid asutuste ja organitega, kelleks on järgmised:

a)	pädevad piirkondlikud, kohalikud ja linnade ametiasutused ning muud avalik-õiguslikud asutused;

b)	majandus- ja sotsiaalpartnerid;

c)	muud asjakohased organid, kes esindavad kodanikuühiskonda, keskkonnapartnereid või valitsusväliseid organisatsioone, ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust edendavad organid.

Kooskõlas riigisiseste eeskirjade ja tavadega nimetab iga liikmesriik oma kõige olulisemad partnerid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning majandus-, sotsiaal-, keskkonna- või muus valdkonnas (edaspidi „partnerid”), arvestades seejuures vajadust edendada meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja säästvat arengut keskkonnakaitse ja selle parandamise integreerimise kaudu.

2. Partnerlust viiakse ellu täielikus vastavuses iga lõikes 1 määratletud partneri institutsionaalsete, õiguslike ja finantsalaste volitustega. Partnerlus hõlmab rakenduskavade ettevalmistamist, rakendamist, seiret ja hindamist. iikmesriik kõik asjaomased partnerid, eelkõige piirkonnad, igaks etapiks ette nähtud tähtaja jooksul programmitöö erinevatesse etappidesse .

3. Komisjon konsulteerib fondidest toetuse saamise osas esindavate organisatsioonidega.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt struktuurifonde käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikkel 11.

(2) „Valitsemistavad ja partnerlussuhted riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning regionaalpoliitika projektide lähtepunktid”, raportöör Jean-Marie Beaupuy. Euroopa Parlamendi hääletus toimus 21. oktoobril 2008.

(3) „Ühtekuuluvuspoliitika reformikava. Asukohapõhine lähenemine Euroopa Liidu väljakutsetele ja ootustele vastamiseks”, mai 2009.

(4) Nt Reves (kohalike/piirkondlike omavalitsuste ja sotsiaalmajanduse partnerlus), Bankwatch Network, IQ net (piirkondlikud haldusasutused ja teadusuuringud), ECASe algatus ja ühiste tavade võrgustik, kuhu on kaasatud Euroopa Sotsiaalfondi haldusasutused.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Elanikkonna vananemise mõju tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/02

Raportöör: Renate HEINISCH

18. septembri 2009. aasta kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal

„Elanikkonna vananemise mõju tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 16. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 89 ja erapooletuks jäi 5 komitee liiget.

1. Soovitused

1.1 Et tulla toime elanikkonna vananemise mõjuga tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele, on komitee arvates tarvis järgmisi meetmeid.

1.1.1

Liikmesriikide tasandil:

—	hea tervise juures vananemise küsimuse süvalaiendamine kõigis valdkondades;

—	haiguste ennetamise, tervise edendamise ja tervisekasvatuse tõhustamine kõigis vanuserühmades;

—	eakatele inimestele suunatud tervishoiu- ja hooldusteenuste kvaliteedi parandamine;

—	palliatiivse ravi integreerimine hoolekandeteenustesse;

—	eakohaste teraapiavormide väljatöötamine ja kohandamine, kaasates vanemaid inimesi kliinilistesse uuringutesse ja korraga esinevate haiguste uuringutesse;

—	eakatele inimestele sobivate tervishoiu- ja hooldusasutuste ning alternatiivsete majutusvõimaluste arendamine;

—

telehoolduse (telecare) ja tehnoloogiliste lahenduste – sh intelligentne elukeskkond (Ambient Assisted Living, AAL) ja teised tervishoiutehnoloogiad (hoolduskeskkond), millega püütakse toetada iseseisvat toimetulekut ning mis parandab eakatele inimestele suunatud hoolekande kvaliteeti – hindamine tervisetehnoloogia hindamisvõrgustiku (HTA) abil;

—	ulatusliku, detsentraliseeritud ja elukohalähedase infrastruktuuri loomine, mis võimaldaks vanemate inimeste ning meditsiini- ja hoolekandetöötajate vahel otsest kontakti („deinstitutsionaliseerimine”);

—	piirkondlike ja kohalike sidusrühmade võrgustike toetamine tervist ja vananemist puudutavate eesmärkide elluviimiseks;

—	riikide õigusaktidega vanaduspõlve hooldusravi kindlustuse (nt hoolduskindlustuse) kohustuslikuks tegemine;

—	riikide tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemide avamine mudelkatseteks koos neile järgneva hindamisega, et tagada süsteemide areng;

—	täiendavate maksete ja lisakindlustuse süsteemide paindlikumaks muutmine;

—	elukestvat õpet käsitlevate riikide strateegiate ja meetmete väljatöötamine ja rakendamine liikmesriikide, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

—	pere-, tööelu ja hoolduse ühitamine;

—	vabatahtliku tegevuse edendamine;

—	hooldajate olulisuse ja nende vajaduste tunnustamine.

1.1.2

Euroopa Liidu tasandil:

—	töötada välja tegevuskava tervena ja väärika vananemise kohta, toetudes tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitse küsimuste nõukogu 30. novembri 2009. aasta järeldustele;

—	aktiivsena, tervena ja väärika vananemise temaatika prioriseerimine ELi 2020. aasta strateegias;

—	terminoloogia, määratluste, hindamisvahendite, tegevusjuhiste, kriteeriumite, menetluste jne vajalik ühtlustamine. Kõnealune probleem tekkis esimest korda juba 20 aastat tagasi, ent senini ei ole tehtud eriti olulisi edusamme selle lahendamisel;

—

rõhutada aktiivsena, tervena ja väärikat vananemist Euroopa aasta 2010 (vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta), 2011 (Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta) ja 2012 (Euroopa aktiivse ja tervena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta) raames ning samuti nõukogu vastavatel eesistumisperioodidel;

—	demograafiliste muutuste kaasamine Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühisesse kavandamisse;

—	abi ja hooldust vajavate inimeste õiguste Euroopa harta väljatöötamine;

—	komisjonis spetsiaalse talitustevahelise töörühma loomine, et käsitleda teemat „Vananemine ja tervis” (k.a tervishoidu, hoolekannet, pensione ja rahastamise jätkusuutlikkust);

—	komitee juurde ümarlaua, huvigrupi või alalise uurimisrühma loomine, et käsitleda teemat „Aktiivsena, tervena ja väärikas vananemine põlvkondadevahelises arutelus” ja töötada välja valdkondadevaheline strateegia kõnealuses valdkonnas;

—	gerontoloogia ja demograafia uuringute lisamine prioriteetsete punktidena 8. teadusuuringute raamprogrammi;

—	töötada meetmes „Teadus ühiskonnas” välja projekt „Eakad inimesed ja teadmussiire”;

—	liikmesriikide tervishoiueesmärkide ja nende siduvuse loetlemine ja võrdlemine;

—	liikmesriikide toetamine eelnimetatud meetmete rakendamisel struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide vahendite ning avatud koordinatsiooni meetodi abil;

—	heade tavade vahetamise toetamine sobivate info- ja sidetehnoloogia lahenduste valdkonnas, nt INTERREGi programmi kontekstis, struktuurifondide abil;

—	mitmes riigis tegutsevate tervisetehnoloogia hindamisvõrgustike (HTA) toetamine vanemate inimeste hooldusvajadusi käsitlevate uute info- ja sidetehnoloogia lahenduste hindamiseks;

—	elanikkonna teadlikkuse pidev tõstmine elukestva õppe valdkonnas ning temaatikat „Vananemine ja tervis” käsitlevate Euroopa haridus- ja koolitusprogrammide vahetamine ja koordineerimine; elukestvalt õppelt pikaks eluks õppimisele (Learning for a long life);

—	vananemisest uue pildi loomine (ka meedias);

—	Euroopa suuniste koostamine pere-, tööelu ja hoolduse ühitamise kohta.

2. Üldised märkused

2.1 Sissejuhatus

2.1.1 Ühiskond vananeb Euroopa Liidus tänu pikenevale elueale. EUROSTATi prognooside kohaselt kasvab 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal rahvastikus 17,1 %-lt 2008. aastal 30 %-le 2060. aastal. Tööealiste (15–64-aastased) ning 65-aastaste ja vanemate keskmine suhe on aastal 2050 praeguse 4:1 asemel 2:1.

2.1.2 Suur osa töötavast elanikkonnast lahkub ajavahemikul 2026–2030 tööturult, suurendades vanemate inimeste osakaalu elanikkonnas oluliselt. Madalama sündimuse perioodil suureneb seega mittetöötavate inimeste osa rahvastikust võrreldes töötavate inimeste osakaaluga.

2.1.3 Komisjoni hiljutises teatises (1) märgitakse, et valitsustel on jäänud vaid vähe aega meetmete rakendamiseks demograafilise vananemisega seonduvate probleemidega tegelemiseks, enne kui beebibuumi põlvkond pensionile läheb. Kõnealuses seoses palus Euroopa Komisjon 18. septembril 2009 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus, et uurida, kuidas oleks võimalik tervishoiuvaldkonnas võetavate ELi algatuste abil toetada liikmesriikide jõupingutusi nimetatud probleemi lahendamiseks. Käesolev arvamus toetub mitmele Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele (2).

2.1.4 ELi eesistujariigid Tšehhi Vabariik (2009. aasta esimene poolaasta), Rootsi (2009. aasta teine poolaasta) ja Hispaania (2010. aasta esimene poolaasta) on oma tegevuskavadesse prioriteetse punktina lisanud tervena, väärika ja aktiivsena vananemise.

2.1.5 Ühiskond ja tervishoiu valdkonna eest vastutajad peavad looma vananemisest uue pildi, mis vastaks demograafilistele muutustele ning sobiks eakate inimeste väärikusega.

2.1.6 Suuremaid kulutusi ei tekita mitte elanikkonna vananemine kui selline, vaid vananemisega kaasnevad haigused. Seetõttu antakse käesolevas arvamuses soovitusi eelkõige tervena vananemist toetavateks meetmeteks.

2.2 Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemide ning tervishoiuteenuste arendamine ja uuendamine

2.2.1 Demograafilise arengu tulemusel on tarvis edasi arendada tervishoiu- ja sotsiaalsüsteeme, tervishoiuteenuseid ja teisi seotud teenuseid korralduse ja ulatuse osas, et i) tulla vastu eakate inimeste vajadustele; ii) tagada kõigile hooldust vajavatele inimestele teenused, mida nad vajavad oma iseseisvuse ja väärikuse säilitamiseks, ning iii) võimaldada kõigile elanikkonnarühmadele vanusest, soost, materiaalsest olukorrast ja elukohast sõltumata võrdne juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele (sh tervise edendamine, haiguste ennetamine, ravi, taastusravi ja palliatiivne ravi).

2.2.2 Sellega seoses ei tule arvestada mitte ainult eakate inimeste ootusi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele, vaid ka inimeste õigeaegset ja ennetavat isikuvastutust omaenda vananemise eest ning seega ühiskonna esitatavaid nõudmisi vananevatele inimestele.

2.2.3 Selleks, et toetada ELi poliitikameetmete abil tervishoidu ja pikaajalist hooldust kõigi eakate inimeste jaoks, peaks EL nimetama liikmesriikide tervishoiualased eesmärgid (3) ja nende siduvuse ning võrdlema neid. Samuti tuleb välja selgitada, mil määral on ennetustegevus ja terviseedendamine juba kaasatud tervishoiusüsteemidesse.

3. Konkreetsed märkused

3.1 Erilist tähelepanu väärivad valdkonnad

3.1.1 Ennetusmeetmed

3.1.1.1 Inimene vananeb kogu aeg alates oma sünnist. Seetõttu on oluline, et kogu tema elu kulgeks võimaluste piires soodsates tingimustes. Eriti tähtis on hea algus ja väärikas elulõpp. Tervena vananemine algab juba kaua enne pensionile jäämist ning sellele avaldavad muu hulgas mõju elu- ja töötingimused ning ressursside olemasolu. Kui ollakse antud tõsiasjast teadlik, siis on igati loogiline nõuda, et inimesed peavad ise kandma vastutust vananemise eest (4). Vastutustundlik vananemine eeldab elukestvat õppimist. Selleks tuleb liikmesriikide, piirkondlikul ja kohalikul tasandil välja töötada uued tegevuskavad ja poliitilised meetmed elukestva õppe soodustamiseks, hõlmates kõiki õppimise liike (formaalne, mitteformaalne ja informaalne õppimine). Hõlmata tuleb kõik õppetasemed, alates eelkoolist ja lõpetades täiendusõppega. Vastutuse võtmine oma tervise säilitamise eest aktiivse osalemise kaudu ennetusmeetmetes (toitumine, sportimine, tervislik eluviis, riskitegurite vältimine jne), terviseedenemises ja tervisekoolituses aitab eakatel inimestel jääda elama oma kodus ja oma sotsiaalses keskkonnas nii kaua kui võimalik. Lisaks tuleb jätkata tehnoloogiate asjakohase rolli uurimist ja hindamist.

3.1.1.2 Tervishoiusüsteemides tuleb senisest rohkem edendada ennetusmeetmeid. Need võivad pikendada inimeste aktiivset osalemist tööturul, ent parandada ka nende kohanemisvõimet tööturuga. Töötervishoiu ja tööohutuse kõrge kvaliteet ning ergonoomilisemate töökohtade loomine võib anda olulise panuse hea tervise juures kulgeva tööelu pikenemisse, mis omakorda oleks vastuseks demograafilistele muutustele.

3.1.1.3 Tööelu võidakse pikendada vanusega muutuva ning oskustele ja vajadustele kohandatud tegevuse abil (nt täitvate ülesannete vähendamine ettevalmistava, ent ka nõustamis- ja toetustegevuse ning juhendava ja planeerimistegevuse kasuks). Sellega kaasneb ka eakamate inimeste integreerimine pikemaks ajaks sotsiaalsetesse ja sotsiaal-majanduslikesse kontekstidesse ning järelikult sooritusvõimet soodustava motiveerituse säilitamine. Niiviisi õnnestub muuta tervena elatud lisandunud eluaastad ka täiendavateks rikasteks tööaastateks. See aga eeldab vastavate täiendusõppe- ja toetusmeetmete olemasolu, et algatada eespool visandatud protsess ja arendada seda edasi (elukestev õpe, kutsealane täiendusõpe, sh tööelu jooksul omandatud oskuste sertifitseerimine jne). Ettevõtetes tuleb pakkuda terviseedendamise, haiguste ja tööõnnetuste ennetamise meetmeid, et luua tervislikud töötingimused.

3.1.1.4 Pärast tööelu lõpetamist on esmatähtis sotsiaalne integreerimine ühiskonda ja sotsiaal-kultuurilisesse keskkonda. Sotsiaalse tõrjutuse ennetamine tähendab depressiooni tekke ennetamist. Just nimelt eakamad inimesed sobiksid kasutama oma sotsiaalseid oskusi ja kogemusi, nt vabatahtlikus tegevuses osaledes. Ent inimesi tuleks järk-järgult hakata vabatahtlikku tegevusse kaasama juba nooruses.

3.1.2 Tervishoiuteenused

3.1.2.1 Järjest rohkem tähelepanu pööratakse patsiendikesksete tervishoiusteenuste osutamisele ja patsientide kaasamisele tervishoiuteenuste arendamisse ja kujundamisse.

3.1.2.2 Kasvava vanusega esineb sagedamini kroonilisi haigusi (diabeet, reuma, südamehaigused), samuti närvisüsteemi (dementsus ja Alzheimeri tõbi), luu- ja lihaskonna ning silmade degeneratiivseid haigusi, ent ka vähki haigestumisi. Sellest tulenevad erilised nõuded tervishoiuvaldkonna elukutsetele, diagnostikale, ravimeetoditele ja tervishoiuteenustele.

3.1.2.3 Tuleb luua tervishoiuteenused integreeritud ja personaliseeritud hoolduseks, kus kesksel kohal on patsient.

3.1.2.4 On kohane nõuda paremat ja spetsiifilisemat väljaõpet tervishoiualaste elukutsete vallas: tervishoiuspetsialistidele (arstid, apteekrid, meditsiini- ja hooldusõed) ja teadlastele tuleb senisest paremini tutvustada geriaatrilise meditsiini eripära, mida tuleb rohkem arvesse võtta ka nende välja- ja täiendusõppes. Lisaks tuleks tervishoiuspetsialistidele pakkuda erikoolitusi tervise edendamise ja ennetusmeetmete olulisuse kohta kõrgesse ikka jõudnud inimeste puhul (nt kukkumise ennetamine, tervislik toitumine jne).

3.1.2.5 Eakohaste ravimeetodite arendamine ja kohandamine: korraga esinevad haigused, vanusega muutuvad ainevahetusprotsessid ja sageli mitu paralleelselt toimuvat ravi eeldavad täpseid teadmisi organite ja süsteemide ristuvate reaktsioonide mõjust eakamate inimeste organismis. Seega on tarvis erilist ravimite manustamise juhtimist ning eakate patsientide vajadustele kohandatud ravimite manustamise ja doseerimise valikut. Personaliseeritud nõustamine apteegis, sh ravimite koosmõju kontrollid, ning apteekide hea info- ja sidetehnoloogia, mille abil pakutakse teavet ravimite ja nende koosmõju kohta, võivad aidata viia miinimumini ravimite soovimatu kõrvaltoime ja saavutada parimad ravitulemused.

3.1.2.6 Otseste ja püsivate sidemete edendamine eakate inimeste ja tervishoiuspetsialistide vahel on seda olulisem, mida rohkem hooldust vajavad eakad inimesed, et tagada edukas ravi ning et hoida ära tõrjutust ja depressiooni teket.

3.1.3 Hoolekandeteenused

3.1.3.1 Hooldekandeteenuste kvaliteet tuleks tagada standardite kehtestamise abil ning seda kvaliteeti peaks saama kontrollida ja hinnata. Tuleks välja töötada abi ja hooldamist vajavate inimeste õiguste Euroopa harta, milles tuleks muu hulgas sätestada kaitse hooldamisel toimepandava vägivalla eest. Sellele võivad kaasa aidata uued tehnoloogiad (nt intelligentne elukeskkond), mis võimaldavad iseseisvat toimetulekut. Ent võimalikke uusi tehnoloogiaid tuleb nõuetekohaselt hinnata ning need ei tohi mingil juhul põhjustada uut ebavõrdsust eri riikide tervishoiu- ja hooldekandeteenustes.

3.1.3.2 Eakate inimeste suhtes peab kehtima reegel „enne taastusravi, siis hooldamine”. Hooldamine hoolekandeasutuses ei tohi muutuda ühesuunaliseks lahenduseks: sealt peab olema võimalik ka koju tagasi saada. Praegused tervishoiu- ja hoolekandeasutused ei vasta veel piisaval määral sellele nõudmisele.

3.1.3.3 Eakatele inimestele sobivate tervishoiu- ja hooldusasutuste ning alternatiivsete majutusvõimaluste arendamine: tarvis on sujuvat ja tagasipööratavat üleminekut tervise, haiguse, hoolduse ja sotsiaalse elu vahel. Vajadusel peab üleminek võimaldama kvaliteetsete tervishoiu- ja hoolekandeteenuste saamist, võimaldades eakatel inimestel elada nii kaua kui võimalik n-ö normaalses, st mitme põlvkonna esindajatest koosnevas keskkonnas. Selleks on vaja tervishoiu- ja hoolekandeteenuste tõhusat kooskõlastamist. Samas tuleb lisaks pikaajalist hooldust pakkuvatele asutustele ette näha järjest enam statsionaarseid ja ambulatoorseid teenuseid pakkuvaid hooldekodusid ja palliatiivse meditsiini asutusi ning edasi arendada nn hooldekodukultuuri.

3.1.3.4 Selleks tuleb luua ulatuslik, detsentraliseeritud ja kodulähedane infrastruktuur teenuste osutamiseks inimeste kodus („deinstitutsionaliseerimine”). Edendada tuleks väljaspool hooldusasutusi teenuseid pakkuvat hoolekandeinfrastruktuuri, millesse on kaasatud kõik vajalikud teenused (ambulatoorsed hooldusteenused, koduhooldus, väiksed abiteenused). See peab kajastuma piirkondliku tasandi korralduses ja parandatud struktuurses rahastamises, et tagada asjakohaste asutuste ja struktuuride olemasolu mitte ainult linnades, vaid laialdaselt ka maapiirkondades.

3.1.3.5 Ühiskonda hinnatakse selle järgi, kuidas suhtutakse vanematesse inimestesse. Vabatahtliku tegevuse osatähtsus vanemate inimestega suhtlemises ja nende hooldamises on oluliselt kasvanud. Tulevikus peab igaüks oma võimaluste piires vastutama haigete, puudega ja eakate inimeste eest – ent saama oma panuse eest ka tasu.

3.1.4 Teadustegevus eespool nimetatud valdkondades

Demograafilised muutused tuleb kaasata Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühisesse kavandamisse. Jätkuks 7. teadusuuringute raamprogrammi projektidele „WhyWeAge” ja „Futurage” peaks 8. raamprogrammis esikohal olema gerontoloogia (vanaduse ja vananemise uurimine) ja demograafia uuringud. Oleks mõttekas lisada ka teemavaldkond „Eakad inimesed ja teadmussiire” teadusuuringute peadirektoraadi meetmesse „Teadus ühiskonnas”. Muu hulgas tuleb hõlmata järgmised uurimisvaldkonnad.

3.1.4.1 Ennetusalased uuringud

—	Millised ennetusvõimalused on tööalase tervishoiu tuleviku suhtes paljulubavad?

—	Millist pikaajalist mõju avaldavad teatavad eluviisid tervislikule seisundile üldisemalt ja konkreetsetele haigustele?

—	Milline mõju on erinevatel soolistest, kultuurilistest ja rändega seotud eripärasustest tulenevatel eluviisidel tervena vananemisele?

—	Millised võimalused on olemas kukkumiste ja luumurdude ärahoidmiseks?

—	Millised ennetusmeetmed aitavad säilitada füüsilisi, taju-, kognitiivseid ja sotsiaalseid pädevusi?

—	Kuidas innustada inimesi kandma vastutustundlikult hoolt oma tervise ja vananemisprotsessi eest (tervislike tavade edendamine, eakatele inimestele suunatud stiimulid tervisealaste meetmetes osalemiseks ja vastavasisuliste võimaluste ärakasutamiseks)?

—	Kuidas innustada inimesi muutma oma käitumist, et paremini kohaneda sotsiaalse keskkonnaga?

3.1.4.2 Haiguste ja ravi uuringud

—	Vanusest tulenevate haiguste epidemioloogia ja etioloogia ning ennetusvõimaluste parandamise kohta;

—	bioloogilise vananemisprotsessi kohta n-ö hällist hauani;

—

korraga esinevate haiguste, krooniliste haiguste, vähi, südamehaiguste, reumatismi ning luu- ja lihaskonna haiguste, nägemise kahjustuste (nt kae), neurodegeneratiivsete haiguste (nt Alzheimeri tõve) jmt kohta. Seejuures tuleb arvestada ka diagnoosimisvõimaluste paranemist, et võimaldada varajane diagnoosimine ja seega ravi kiire algus;

—

eakate inimeste ravivõimaluste kohta seoses vanadusest tulenevate haigustega: tuleb paremini mõista ja ravimisel arvesse võtta biokeemilisi protsesse, mis mõjutavad imendumist, ainevahetust, ravimite tõhusust ning ravimite manustamist ja doseerimist. Sageli puuduvad selleks ravikogemused, kuna kliinilised katsed ja ravimite katsetamine toimuvad üldjuhul vaid nooremate täiskasvanutega.

3.1.4.3 Hoolekandealased uuringud

—	Kuidas välja töötada uusi, eakamate inimeste vajadustele vastavaid tehnoloogiaid?

—	Millised on kõige sobivamad hoolduskeskkonnad ja hooldusteenuste osutamise vormid?

—	Kuidas parandada hooldajate väljaõpet ja töötingimusi, ka seoses uute tehnoloogiatega?

—	Mil määral aitavad tehnilised lahendused (nt robootika) vähendada hooldavate perekonnaliikmete töökoormust ning parandada elukutseliste hooldajate töötingimusi, kahjustamata hooldust vajava inimese au ja väärikust?

—	Kuidas kohandada pakutavaid hoolekandeteenuseid paremini hooldust vajavate eakate inimeste vajaduste ja nõudmistega?

—

Millised uued kontseptsioonid võivad kaasa aidata koduhoolduse arendamisele ja toetamisele? See hõlmab ka hooldavate perekonnaliikmete majanduslikku toetamist ja ühiskondlikku tunnustamist (nt hooldusega seotud tööaja vähendamise võimalus, mis on tööandja ja töötaja vahel kokku lepitud ning ajaliselt piiratud; hooldamiseks kulunud aja arvessevõtmine pensioniskeemis; hooldushüvitis jne).

—	Millised uued vahendid on hoolduse, valuravi ja hoolduse korraldamiseks, et tagada väärikas elulõpp?

3.1.4.4 Tervishoiusüsteemialased uuringud

—

Avalikus tervishoiusüsteemis tehtavates uuringutes tuleks tähelepanu pöörata tervishoiusüsteemidele ja pikaajalisele hooldusele ning teenuste integreerimisele ning välja töötada vananemist käsitleva uurimistegevuse juhised. On vaja hinnata, kas liikmesriikide tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemid on valmis leidma vastuseid demograafilistest muutustest tulenevatele väljakutsetele. Milline osatähtsus on näiteks ennetustegevusel? Kui suur on ennetamiseks eraldatavate vahendite osakaal tervishoiueelarves? Kui palju inimesi on hooldusel oma kodus või hoolekandeasutustes?

—	Kui suur on ressursside kokkuhoid tänu vabatahtlikule tegevusele ja hooldusele ning kui palju tasustamata tööd teevad kodus eelkõige naised?

—

Tarvis on tervishoiunäitajaid ja hindamist tervisetehnoloogia hindamisvõrgustiku (Health Technology Assessment, HTA) abil eelkõige seoses uute tehnoloogiate ja e-tervise kasutamisega eakate inimeste ravimisel ja hooldamisel, ent neid on vaja juba enne nimetatud tehnoloogiate kasutuselevõttu. Vastavad kõnealused tehnoloogiad praktilisel rakendamisel ootustele? Kas kõige haavatavamad rühmad saavad kõnealustest tehnoloogiatest kasu?

—	Koostöös liikmesriikidega tuleks kliinilises ja sotsiaal-majanduslikus uuringus hinnata eakatele inimestele osutatavate tervishoiu- ja hoolekandeteenuste parandamisse tehtavate investeeringute tulemuslikkust ja tõhusust.

—	Kuidas parandada tervishoiuteenuste ja sotsiaalteenuste ühisosade toimimist?

3.1.5 Uute tehnoloogiate arendamine

3.1.5.1 Demograafilised muutused ei tekita aga mitte üksnes probleeme, vaid avavad ka uusi võimalusi. See puudutab eelkõige uusi tooteid ja teenuseid vananeva ühiskonna tarbeks. Majandustegurina võib vanadus muutuda majanduskasvu ja töökohtade loomist soodustavaks jõuks tervishoiuteenuste, uute tehnoloogiate, ravimite, meditsiinitoodete, meditsiinitehnoloogia, ent ka turismi ja tervisetööstuse valdkonnas. Komisjoni hinnangul võib demograafiliste muutuste mõju tervishoiukuludele olla märkimisväärne: ELis tehtavad avaliku sektori tervishoiukulud kasvavad prognooside kohaselt 2060. aastaks 1,5 protsendipunkti SKPst. Uued tooted ja teenused tuleks välja töötada ja turule viia. Nende kaudu loodavat väärtust mõjutavad turumaht, hind ja nende lisaväärtus.

3.1.5.2 „Tervishoiu esimesel turul” on esmatähtis võimalik kulude kokkuhoidmine, millest sõltub, kas intelligentne elukeskkond lisatakse ravi- ja hoolduskindlustuste hüvitatavate teenuste loetellu, samal ajal kui „tervishoiu teisel turul” on oluliselt rohkem vabadust ja paindlikkust tegutsemiseks. Siin lähtutakse vajadusest arendada usaldusväärseid taskukohaseid ärimudeleid, mis tasuvad ennast ära müügi, väljaüürimise või väljarentimise kaudu. Samas tuleb tagada, et „tervishoiu teisel turul” välditakse ebavõrdsusi.

3.1.5.3 Edendamist väärivad sotsiaalsete ja majanduslike teadmiste väljatöötamine ja vastastikune tutvustamine hooldamistehnoloogiate kasutulevõtu mõju osas, kusjuures aluseks võiksid olla nt konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi raames käivitatud käimasolevad projektid. Samas tuleks toetada ka info- ja sidetehnoloogia alaste heade tavade vastastikust tutvustamist seoses elukvaliteedi parandamisega vanaduspõlves, nt INTERREGi programmi raames ja struktuurifondide vahenditest. Kõnealuses uurimistegevuses tuleks hinnata tehnoloogiate kasutajate arvamusi, eelkõige seoses kõnealuste tehnoloogiate kasutajasõbralikkuse ja eelistega.

3.1.5.4 Kuigi tehnoloogiline progress ning vastarendatud sõeluuringud ja ravimismeetodid kuuluvad kulude suurenemise peamiste põhjuste hulka, saab otstarbekalt kasutatavate tehniliste uuenduste abil siiski pikemas perspektiivis ka kulusid kokku hoida. Suuremat osatähtsust tuleks omistada hindamisele tervisetehnoloogia hindamisvõrgustiku abil, et määrata kindlaks tervishoiu- ja hoolekandeteenuste maht ja hüvitamise kord. Seega on uute tehnoloogiate tõhus kasutuselevõtt ja tõhus haldamine otsustava tähtsusega kulude edaspidise muutuse seisukohast. Uued tehnoloogiad peavad olema sobiva hinnaga ning nendega ei saa ega tohi asendada otseseid sidemeid eakate inimeste ning tervishoiutöötajate ja hooldajate vahel.

3.1.6 Finantsalane jätkusuutlikkus

3.1.6.1 Peaaegu kõigis liikmesriikides makstakse eakatele inimestele osutatavad hoolekandeteenused ja hooldushüvitised kinni sotsiaalkaitsesüsteemide vahenditest, mis eeldab üksikute sotsiaalkaitsesüsteemide jätkusuutlikku ja kindlat rahastamist.

3.1.6.2 Hooldusvajadus kujutab endast jätkuvalt vaesusriski, eriti madala pensioni või sissetulekuga pensionäride puhul. Euroopas on palju inimesi, kellel puuduvad vahendid asjakohase hooldamise kinnimaksmiseks vanaduspõlves. Seetõttu tuleb kõigis ELi liikmesriikides vastavalt nende sotsiaalkaitsesüsteemi korraldusele (sotsiaalkindlustussüsteemid või maksudest rahastatud süsteemid) luua hoolduskindlustused ja kohandada järgnevatel aastakümnetel juba olemasolevaid kindlustussüsteeme demograafilistest muutustest tulenevate väljakutsetega, et tagada igale kodanikule juurdepääs hoolekandeteenustele kooskõlas ELi ja iga liikmesriigi õigusnormide ja tavadega ning vastavalt isiklikele vajadustele. Kõnealune hoolduskindlustus peaks lisaks statsionaarsetele teenustele hõlmama ka ambulatoorseid teenuseid.

3.1.6.3 Pikaajalise hoolduse osade kulude ülekandmine eratervisekindlustusele peab toimuma läbimõeldult ning koostöös asjaomaste osapooltega vältimaks, et selline suundumus ei muudaks juurdepääsu teenustele veelgi keerulisemaks. Liikmesriigid peaksid ka tulevikus tagama, et eakatel inimestel oleks üldine juurdepääs esmastele teenustele ja ennetusmeetmetele. Selle ambitsioonika eesmärgi saavutamiseks tuleb koondada kõik olemasolevad finantsvahendid: nii riiklikud sotsiaalkaitsesüsteemid kui ka täiendavad mehhanismid.

3.1.6.4 Kulude hüvitamise korra ümberkorraldamine peaks võimaldama, et ka kaugemad sugulased võiksid saada hooldust vajavate inimeste hooldamise eest hooldushüvitist. Sellegipoolest peab ka sellistel juhtudel olema tagatud hoolduse kvaliteet. Lisaks tuleks sarnaselt lapsehoolduspuhkusega kehtestada hoolduspuhkus. Poliitilisel tasandil tuleks esmajärjekorras ja sotsiaaldialoogi raames saavutataval kokkuleppel sotsiaalpartneritega (nagu nt lapsehoolduspuhkuse puhul) välja töötada võimalused pere- ja tööelu ning hooldamise ühitamiseks.

3.1.6.5 Sotsiaalkindlustussüsteemidele avaldatavat finantssurvet saab vähendada mitmesuguste riikide tasandil võetavate meetmete abil, nt geneeriliste ravimite kasutamise suurendamine, ravimite käibemaksumäära vähendamine ja farmaatsiatööstusega peetavad läbirääkimised hinnapoliitika üle.

3.2 Kohalikud võrgustikud – väikseim üksus on kõige tõhusam ja inimestele kõige lähem

3.2.1 Eakad inimesed saavad (sõltuvalt oma tervislikust seisundist) ühiskonnale väga palju pakkuda. Era- ja tööelu asjaoludest tulenevalt on tänapäeval üha vähem kodusid, kus üheskoos elab mitu põlvkonda. Sellest tuleneva lünga võiksid täita era- või avalikud teenusepakkujad koos kohalike võrgustikega, sest üldhuviteenuste pakkujaid tuleb sobiva toetuse ja abi tagamiseks piirkondliku või kohaliku tasandi oludega kohandada.

3.2.2 Selliste kohalike võrgustike näidetena võib tuua kohalike teenusepakkujate, sotsiaalpartnerite, VVOde ja tervishoiuvaldkonna juhtide platvormid, kes kooskõlastavad omavahelises koostöös teenuste pakkumist. Nimetatud algatused pakuvad häid võimalusi toetuse saamiseks struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidest. Euroopa peaks tunnustama heade tavade mudeleid, näiteks algatusi kodanike aktiivsemaks kaasamiseks ja toimetulekuks koduse hoolduse valdkonnas.

3.2.3 Eri põlvkondade kooskäimiskeskused on perekonnavälise põlvkondadevahelise suhtluse uueks vormiks: lasteaiad, noorte huviringid ja eakate päevakeskused on toodud ühe katuse alla (5).

3.2.4 Neile täienduseks tuleks luua päevased ja öised hooldusvõimalused (eriti dementsete patsientide jaoks).

3.3 Euroopa tervishoiupoliitika

3.3.1 Liikmesriikide tervishoiusüsteemid peavad tulema toime demograafiliste muutustega ja neid on vaja selles osas tõhustada. Oluline on aga meeles pidada, et tervishoiusüsteemide korraldus ja juhtimine on jätkuvalt, ka Lissaboni lepingu kohaselt, liikmesriikide ülesanne ja kohustus ning ELi institutsioonidel on seejuures vaid liikmesriike toetav roll. Riikide tervishoiusüsteemid erinevad üksteisest märkimisväärselt oma korralduse (erakindlustajad paralleelselt riiklike süsteemidega Beveridge’i või Bismarcki mudeli eeskujul või segamudeli alusel), arengu, riigi majanduse ning vajaduste ja ootuste poolest. Sellegipoolest tuleb kooskõlas Euroopa põhiõiguste hartaga tagada inimeste juurdepääs tervishoiuteenustele.

3.3.2 Tervishoiupoliitika tõhusamaks korraldamiseks ja juhtimiseks võiks kasutada avatud koordineerimise meetodit. Selle raames tehtav koostöö peaks keskenduma kogemuste jagamisele ja praktiliste näidete tutvustamisele kolmes võtmevaldkonnas: juurdepääs, kvaliteet ja pikaajaline kättesaadavus.

3.3.3 Ka sotsiaalpoliitika korraldamine jääb subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt eeskätt liikmesriikide pädevusse. EL saab neid aidata toetavate meetmetega, nagu liikmesriikidevahelise koostöö täiendamine või edendamine. Sotsiaalpoliitika parandamisel on avatud koordineerimise meetod osutunud juurdepääsu, kohandamise ja jätkusuutlikkuse põhimõtete seisukohast kasulikuks vahendiks.

3.3.4 Aktiivsena, tervena ja väärika vananemise teemast peaks saama ELi 2020. aasta strateegia prioriteet ning selleks tuleks koostada tegevuskava. Selleks on vaja intensiivsemat ja järjepidevat koostööd komisjoni peadirektoraatide vahel. Selleks tuleks luua spetsiaalne talitustevaheline töörühm „Vananemine ja tervis”, kes hakkaks käsitlema tervishoidu, hoolekannet, pensione ja rahastamise jätkusuutlikkust puudutavaid küsimusi. Kõigis poliitikameetmeis tuleks tõhustada ennetuse, tervise edendamise ja tervisealase hariduse põhimõtte järgimist ning liikmesriigid peaksid need endale eeskujuks võtma.

3.3.5 Komitee peaks ka edaspidi analüüsima põlvkondadevahelise dialoogi raames – kas siis ümarlaua vormis, huvigrupis või alalises uurimisrühmas – aktiivsena, tervena ja väärika vananemise küsimust, et koostada valdkonnaülene demograafiline strateegia.

3.3.6 ELi poliitika peaks struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kaudu toetama liikmesriikide meetmete elluviimist.

3.3.7 Lisaks eelnevale kutsub komitee jätkama Euroopa tasandil elukestva õppe toetamist vananemise ja tervise valdkonnas ning töötama välja spetsiaalse strateegia kõnealuse põhimõtte elluviimiseks riikide, piirkondade või kohalikul tasandil.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2009) 180 lõplik.

(2) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuste loetelu aadressil http://www.eesc.europa.eu/sections/soc/index_en.asp.

(3) Vt European Observatory on Health Systems and Policies (Euroopa Tervishoiusüsteemide ja Tervishoiupoliitika Vaatluskeskus), http://www.euro.who.int/en/home/projects/observatory/activities/research-studies-and-projects.

(4) „Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!” (Psalm 90:12).

(5) http://www.mehrgenerationenhaeuser.de.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa ühise varjupaigasüsteemi lisaväärtus nii varjupaigataotlejate kui ka ELi liikmesriikide jaoks” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/03

Raportöör: Cristian PÎRVULESCU

Oma 16. veebruari 2010. aasta kirjas palus rände- ja varjupaigapoliitika eest vastutav asepeaminister ning tööhõive ja võrdsete võimaluste minister Joëlle Milquet eesistujariigi Belgia nimel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 koostada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ettevalmistav arvamus teemal

„Euroopa ühise varjupaigasüsteemi lisaväärtus nii varjupaigataotlejate kui ka ELi liikmesriikide jaoks”

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 16. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 133, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 8.

1. Järeldused

1.1	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et ELi institutsioonid võtavad varjupaiga taotlemise suhtes ennetava hoiaku ja et mõned liikmesriigid on huvitatud selles tegevusvaldkonnas edusamme sooritama.

1.2

Isegi kui Euroopa Liidu sisserände- ja varjupaigapoliitika kannatab ülemaailmse ebakindluse ja ohtude surve all, (1) on komitee seisukohal, et majanduskriisist tingitud eri eelarvepiirangud ei tohi kaasa tuua kasusaajatele osutatava kaitse taseme ja kvaliteedi langust. Euroopa Liidu identiteet on tihedalt seotud inimõiguste eest seismisega. Kui ELil see ei õnnestu, siis saab kahjustada tema kui poliitilise ja demokraatliku organi usaldusväärsus nii ELis kui ka väljaspool seda.

1.3	Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumisega laieneb ELi vastutus selles valdkonnas ja muudetud otsustusmehhanismid pakuvad väljavaate luua Euroopa ühine varjupaigaala. Sellega seonduvad siiski ka mõned ohud. Loodud ootused võivad ületada olemasoleva poliitilise ja haldusliku võimsuse.

1.4	Komitee on arvamusel, et toimiv Euroopa ühine varjupaigapoliitika on kõige tõhusam ja jätkusuutlikum viis tegeleda ohusolevate inimeste kaitse ja sellest tuleneva mõjuga liikmesriikidele.

1.5

Komitee arvates ei kujuta rahvusvahelisest kaitsest kasusaajad endast majanduslikku ja halduslikku koormat, vaid nad on väärtuslikud partnereid nende riikide ja kogukondade jaoks, kes neid vastu võtavad. Oma päritoluriigis võivad neist saada muutuste eestvedajad, kes tugevdavad demokraatiat, õigusriiki ja inimõiguste kaitset. Omandatud pädevused võivad neist teha põhilised osapooled majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks nii neid vastuvõtval maal kui oma päritoluriigis.

1.6

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub teatud olulistest parameetritest: tõhus inimõiguste kaitse, solidaarsus liikmesriikide vahel, selle valdkonna õigusaktide ja poliitika ühtlustamine, osutatava kaitse sisu rikastamine ja selle vastukonna eest vastutavate Euroopa institutsioonide kohane rahastamine. Komitee arvates on prioriteetne võita avalikkuse, kodanikuühiskonna ja liikmesriikide valitsuste toetus Euroopa ühisele varjupaigapoliitikale. Selle eesmärgini on võimalik jõua vaid seda poliitikat kiiresti ellu viies ja konkreetseid tulemusi saavutades, eelkõige katsejärgus.

1.7

Varjupaiga andmise süsteemide erinemine riigiti toob kaasa kulude suurenemise. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine selgitaks ja piiraks neid kulusid, ennekõike tänu õigusaktide lihtsustamisele (korduvate taotluste või taotluste arvu vähenemine, menetluse kuritarvitamise võimaluste piiramine) ja teiseks pädevate Euroopa institutsioonide – nt Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet – tegevuse kaudu, mis võivad liikmesriikide ametiasutusi asendada. Lihtsamaks muutub heade tavade vahetamine, asjaomaste inimeste koolitamine ja mis veelgi olulisem, varjupaigataotlejate voo ümber suunamine.

2. Sissejuhatus

2.1

ELi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on ostsustavas etapis. 1999. aastast alates on nõukogu võtnud vastu kaks viieaastast kava: Tampere programm (1999-2004) ja Haagi programm (2004-2009). Kümne aasta jooksul on Tamperes kinnitatud eesmärgid täidetud vaid osaliselt. Euroopa Liit ei moodusta veel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Ühise sisserände-, varjupaiga- ja piirijulgeoleku poliitika valdkonnas võib täheldada märkimisväärseid, aga ebaühtlaseid edusamme.

2.2

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist viiakse ellu Stockholmi programm ja sellest tulenevalt võtab nõukogu vastu terve rea lepingus sisalduvaid poliitikaid klassikalise õigusloomega seotud menetluse või Euroopa Parlamendiga koosotsustusmenetluse kaudu. Sellest tulenevalt saab EL sätestada ambitsioonikamaid eesmärke ja käivitada protsesse, mida praegu pidurdab mõnede liikmesriikide vastuseis.

2.3

Põhiõiguste hartat sisaldava Lissaboni lepingu vastuvõtmisega suurenesid olulisel määral Euroopa Liidu vastutusala ja pädevused varjupaiga valdkonnas. See volituste laienemine pakub võimaluse liikuda sisserände- ja varjupaiga valdkonna eesmärkide konkretiseerimise suunas, aga võib samuti tuua kaasa ohu, kui ei suudeta koondada sidusrühmade toetust vastuvõetud otsustele. Kui ei suudeta lahendada sedavõrd tundlikule valdkonnale iseloomulikke pingeid ja ebatäpsusi, mis olid ilmselged juba väljatöötamise etapis, võib see saada saatuslikuks nii juba tehtud edusammudele kui tulevikuväljavaadetele.

2.4

Stockholmi programm on konsultatsiooniprotsessi tulemus, mis võttis kokku ja viis ellu Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis sätestatud ettepanekud, (2) justiits- ja siseküsimuste tuleviku nõuanderühma aruanded (3) ning 2008. aasta septembris ja novembris saadud Euroopa Komisjoni panus avaliku arutelu raames teemal „Vabadus, turvalisus ja õigus: milline on tulevik? – Konsultatsioon järgmise viie aasta prioriteetide kohta”. 2009. aasta juunis avaldas komisjon teatise „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses – Suuremad kodanikuvabadused ja turvalisem ühiskond”, (4) mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldas arvamuse (5).

2.5

Ühise varjupaigasüsteemi loomine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osana tuleneb Genfi 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni tõhusa elluviimise nimel võetud kohustusest ning väärtushinnangutest, mida liikmesriigid inimõiguste kohta jagavad. Perioodil 1999-2006 saavutati märkimisväärseid edusamme, eelkõige praeguse õigustiku moodustava nelja vahendi vastuvõtmisega. Nõukogu direktiivis 2004/83/EÜ (kvalifikatsioonidirektiiv) sätestatakse ühised kriteeriumid, mille alusel määratletakse, millised isikud võivad rahvusvahelist kaitset taotleda, ja kehtestatakse minimaalne hüvitiste tase, mis tuleb kõigis ELi liikmesriikides neile tagada. Haagi ja Stockholmi programmides võttis Euroopa Komisjon endale ülesandeks hinnata esimeses etapis tehtud edusamme ning pakkuda enne 2010. aasta lõppu nõukogule ja Euroopa Parlamendile hulga meetmeid.

2.6

2002. aastast alates on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee osalenud aktiivselt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise ja elluviimise protsessis, koostades mitmeid arvamusi, mis käsitlesid eelkõige rohelist raamatut Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta (6) ja varjupaigapoliitika kava (7).

2.7

17. juunil 2008 vastuvõetud varjupaigapoliitika strateegilises kavas (8) tegi komisjon ettepaneku viia lõpule Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teine etapp, võttes selleks vastu paremad kaitsealased õigusaktid ja tagades nende ühtlustatud kohaldamise liikmesriikides. Nõukogu 17. oktoobril 2008 vastuvõetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis korratakse toetust sellele poliitikale ja tema eesmärkidele. Strateegilises kavas on ette nähtud miinimumnõuete direktiivi läbivaatamine, eesmärgiga muuta see laiendatud pakettdokumendiks, mis koosneb läbivaadatud Dublini ja Eurodaci määrustest ning läbivaadatud varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõudeid käsitlevast direktiivist (9). Samuti võeti 19. veebruaril 2009 vastu ettepanek Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta (10). Kavandatud meetmetest võib veel nimetada varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamist, eelkõige ümberasustamist ja piirkondliku kaitse programmide loomist käsitleva Euroopa programmi vahendusel.

2.8

Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise raames on Belgia valitsus esitanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus, mis käsitleb varjupaiga teemaga seotud probleeme. Ametlikus taotluses on märgitud, et rahvusvahelise kaitse andmine ohus olevatele isikutele kujutab endast üht olulist väljakutset Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide jaoks. Viimaste aastate jooksul on pidevalt järgitud endale seatud põhieesmärki: luua Euroopa ühine varjupaigapoliitika. Kehtestatud on eeskirjad rahvusvahelise kaitse saamiseks, määratletud vastutusalad ja loodud uusi institutsioone. Paljud liikmesriigid on siiski vastu oma õigusaktide ja poliitikate tõelisele ühtlustamisele. Liikmesriikide toetuseta võib Euroopa õiguslik ja institutsiooniline ülesehitamine kujuneda ebatõhusaks ja kulukaks. Liikmesriigid ei taju veel korralikult Euroopa ühise varjupaigapoliitika eeliseid ega ole valmis selgelt oma vastutust kandma.

2.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on selles valdkonnas töötanud välja konstruktiivsed ettepanekud, tervitades rahuldusega ELi ja liikmesriikide tehtud edusamme. Oma seisukohavõttudes on komitee olnud avatult selliste põhimõtete ja väärtuste poolt, mis seavad esikohale inimeste põhiõigused, ja on pakkunud meetmeid, mille eesmärk on soodustada rahvusvahelisest kaitsest kasusaajate isiklikku ja kutsealast õitsengut. Samuti on ta mitmetel juhtudel toonud esile piirangud ja ebakõlad nii Euroopa poliitika kujundamisel kui ka selle elluviimisel. Kõnealuses valdkonnas tuleb poliitikaid ja vahendeid kohandada konsensuslikul viisil, mis seoks liikmesriigid, ühenduse institutsioonid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, ettevõtted ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tõelisesse dialoogi.

3. Üldised märkused

Ühise varjupaigapoliitika lisaväärtus taotlejate ja liikmesriikide jaoks

3.1	Komitee on seisukohal, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eeliseid esile tõstev lähenemine oleks paljutõotav ja suudaks äratada sidusrühmades, eelkõige liikmesriikides usaldust selle vahendi loomise vastu.

3.2

Komitee on samuti nõus Euroopa Liidu võetud eesmärkidega, mis puudutavad Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täiustamist. Samas juhib ta tähelepanu lahknevusele Euroopa tasandil seatud eesmärkide ja liikmesriikides kasutusel oleva menetluse vahel, mida võib võimendada majanduskriis ning selle sotsiaalne ja poliitiline mõju.

3.3	Euroopa ühist varjupaigasüsteemi ei ole võimalik luua ilma teda tugevasti nende ühiste väärtuste ja põhimõtete külge sidumata, mis asetavad ELi ja liikmesriikide tegevuse keskmesse inimväärikuse ja julgeoleku.

3.4	Erinevad vastuvõtumäärad, vaidlustatavate otsuste arvukus ja taotlejate edasiliikumine teistesse liikmesriikidesse annavad tunnistust asümmeetrilisest survet eri liikmesriikidele, mistõttu võib väita, et liikmesriikide vahelist otsese solidaarsuse põhimõtet ei täideta.

3.5

Liikmesriikide soov piirata õigusaktide ja riiklike menetluste ühtlustamist ohustab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi aluseid. Ühtlustamine ei ole varjupaigapoliitika probleem, vaid peamine vahend, mis võimaldab konkretiseerida Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eeliseid. Ühtlustamine vähendab haldus- ja finantssurvet mõnedele liikmesriikidele ning tagab muu hulgas varjupaiga taotlejatele kaitse kõrgema taseme, eelkõige protsessi algetapis. Et ühtlustamine tooks oodatud tulemused, ei tohiks aluseks võtta kaitsetaseme kõige väiksemat sarnast tegurit.

3.6

Rahvusvahelise kaitse sisu on varjupaigapoliitika tundlik aspekt. Siin on liikmesriikide vahelised erinevused ka suuremad rahvusvahelise kaitse andmise menetlusest endast. Kaitse sisu rikastamine, mis väljendub kvalifikatsiooni tunnustamises ning koolitusele ja tööhõivele juurdepääsu tagamises, saavad rahvusvahelisest kaitsest kasusaajad aidata tõsta isiklikku ja kollektiivset õitsengut.

3.7

Varjupaigapoliitikale rahuldavaks toetamiseks peavad spetsialiseerunud institutsioonidel, eelkõige Frontexil ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil olema selged volitused, nende kohustustega kooskõlas olev rahaline toetus ja läbipaistev toimimisviis, mis tagab menetlustest ning taotlejate ja rahvusvahelisest kaitsest kasusaajate inimõiguste austamise. Rahaline toetus tõhusatele institutsioonidele oleks suurepärane näide eelistest, mida Euroopa ühine varjupaigapoliitika endaga kaasa toob.

4. Konkreetsed märkused

4.1

Komitee on seisukohal, et varjupaigapoliitika erinevad aspektid on omavahel seotud. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub teatud olulistest parameetritest: tõhus inimõiguste kaitse, solidaarsus liikmesriikide vahel, selle valdkonna õigusaktide ja poliitika ühtlustamine, osutatava kaitse sisu rikastamine ja selle vastukonna eest vastutavate Euroopa institutsioonide kohane rahastamine. Komitee arvates on prioriteetne võita avalikkuse, kodanikuühiskonna ja liikmesriikide valitsuste toetus Euroopa ühisele varjupaigapoliitikale. Selle eesmärgini on võimalik jõua vaid seda poliitikat kiiresti ellu viies ja konkreetseid tulemusi saavutades, eelkõige katsejärgus.

Inimõiguste austamine rahvusvahelisele kaitsele juurdepääsu igas etapis

4.2

Oma seisukohavõttudes on komitee pidevalt rõhutanud, et rahvusvahelise kaitse valdkonnas on vaja pigem ühiseid kui minimaalseid norme (11): Need normid tagavad rahvusvahelise kaitse taotlejate põhiõiguste suurendatud kaitse järgmiste meetmete abil:

—	riigi territooriumile juurdepääsu tagamine;

—	vabadus valida koht, kus esitada varjupaiga ja kaitse taotlus;

—	kõigepealt peaks kaaluma pagulase staatuse andmist ning alles seejärel täiendava kaitse andmist, kui pagulase staatuse andmiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud;

—	mittetagasisaatmise põhimõte, kui taotleja elu oleks päritolu- või viimases transiitriigis ohus;

—	taotlejat ei saadeta välja enne pädeva kohtu vastavat otsust, et tagada täiel määral edasikaebamisõigus vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale;

—	alaealiste või eeldatavate alaealiste puhul on nõutav erikaitse;

—	isikuõiguste austamine, eelkõige naiste õigus esitada kaitse taotlus.

4.3	On ülioluline, et menetluse ajal võiksid varjupaigataotlejad end oma emakeeles väljendada ja saaksid igas etapis kasutada tasuta õigusabi.

4.4	Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine peab olema selgelt põhjendatud ja sellele peab olema lisatud selgitused edasikaebamisvõimaluse tingimuste ja tähtaegade kohta. Väljasaatmine tuleb igal juhul peatada kuniks selguvad apelleerimise tulemused (12).

4.5

Kinnipidamist võiks kasutada vaid viimase abinõuna, kui alternatiive enam ei ole, ning mitte kunagi ilma kohtuotsuseta, võttes arvesse õigust õiguslikule kaitsele, ja kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (13). Vastuvõetud otsuseid peab olema võimalik apellatsioonimenetluse raames vaidlustada.

4.6	Komitee toob esile naiste erilise olukorra, kuna neil on meestega võrreldes palju enam raskusi varjupaiga taotlemise ja pagulase staatuse saamisega. Samas juhib ta tähelepanu alaealiste probleemile varjupaigapoliitikas ja rõhutab, et nende huvisid ja julgeolekut tuleb tõhusalt kaitsta.

4.7

Komitee avaldab muret asjaolu üle, et sellised sisserände ja varjupaigataotlemisega seotud nähtused nagu inimkaubandus ja -kuritarvitamine, ei ole piisavat käsitlemist leidnud ei liikmesriikides ja kolmandates riikides, eelkõige transiitriikides. Riigid, kes ei ole ratifitseerinud 1951. aasta Genfi konventsiooni, ei saa olla Euroopa Liidu partnerid varjupaigapoliitikas. Varjupaigapoliitika edu ei saa tagada ilma tugeva institutsioonilise kokkuleppeta transiitriikide vahel, kes lubavad tihti ohus olevate inimeste õiguste ja julgeoleku rikkumist.

Suurenenud solidaarsus liikmesriikide vahel ühishuvi ja vastutuse jagamise alusel

4.8

Pagulasvoogude ebaühtlasest jaotumisest tulenevate erinevuste tõttu liikmesriikide vahel on mõned liikmesriigid sellele reageerinud piiravate eeskirjade kehtestamisega rahvusvahelise kaitse andmisel. Varjupaigapoliitika peab neid riike tõhusalt aitama taotluste haldamisel ja eelkõige kaitse sisu parendamisel. Komitee kiidab heaks asjaolu, et kavandatakse uut menetlust, millega peatatakse Dublini menetluse alusel üleviimine vastutavasse liikmesriiki, kellele osutatakse täiendavat survet (14).

4.9

Tugevdatud koostöö riikidega, kellel on selline surve, kujutab endast mitmeid eeliseid. Ta piirab teisest liikumist ühest liikmesriigist teise. Lisaks võimaldab varjupaigataotlejate võrdsem jagunemine paremini protsessi hallata ja tagab rahvusvahelise kaitse saajate parema integratsiooni liikmesriikidesse.

Tõhus ühtlustamine, eesmärgiga parandada ohus olevate isikute kaitset

4.10

Varjupaigataotluste käsitlemine kuulub liikmesriikide ametiasutuste pädevusse. Liikmesriikide õigusaktide puuduliku ühtlustamise tõttu on selles valdkonnas jäänud püsima väga erinevad traditsioonid. Olukorda päritoluriigis hinnatakse erinevalt. On märgata ühise menetluse puudumist Euroopa tasandil. Erinev on ka haldussuutlikkus. Ja lõpuks ei jagune ka rahvusvahelise kaitse taotlejate surve geograafiliselt ühtlaselt. Sellest lähtuvalt, on erinevate liikmesriikide pakutava kaitse tasemed väga erinevad, mis selgitab, miks jätkuvad pagulaste teisesed liikumised ELi sees (15).

4.11

Ühe vajaliku etapina tuleb varjupaiga taotlusi analüüsida ühtsetel alustel. Komitee on väga palju kordi kutsunud üles hülgama nn turvaliste riikide nimekirju ja asendama need süsteemiga, mis hindab reaalaajas kolmandates riikides esinevaid ohtusid individuaalsel ja kollektiivsel tasandil. Selle süsteemiga tegelemine oleks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ülesanne. Ühine hindamissüsteem peab kasutama hulka ühismääratlusi, mis täpsustaksid kaitseagentuurid ja kaitse asjaomase riigi territooriumil.

4.12

Komitee on seisukohal, et valitsusvälised kaitseagentuurid võivad osutada lühiajalisi kasulikke teenuseid, mis on teinekord lausa hädavajalikud – mõelgem näiteks humanitaarkriiside lahendamisele. Komitee arvates ei saa neile aga panna vastutust tagada teatud riigis viibivate isikute kas või osaline kaitse, see peab jääma ainult riigiasutuste kohustuseks. Riigisisene kaitse on olemas vaid juhul, kui valdav osa riigi territooriumist allub keskvalitsusele, kes on suuteline tagama sisejulgeoleku, minimaalses ulatuses avalikke teenuseid ning üksikisikute õiguste ja julgeoleku adekvaatse kaitse ning soovib seda teha.

4.13

Komitee tervitab arengut kahe kaitseseisundi (pagulus ja täiendav kaitse) sisu ühendamise suunas. Komitee on sellele arengule korduvalt toetust avaldanud, kuna seeläbi tagatakse tulevikus ohustatud isikutele terviklikum kaitse ning integreeritakse nad paremini liikmesriikidesse. Samas ei tohi kahe kaitseseisundi ühendamine tuua otseselt ega kaudselt kaasa kaitsetaseme ega sisulise kvaliteedi langust, (16) vaid peaks neid hoopis tugevdama.

4.14

Liikmesriikide valitsuste vastutus varjupaigapoliitika haldamises ei tohi seisneda täiesti uute menetluste loomises. Mõned liikmesriigid nagu Madalmaad või Rootsi on kõnealuses valdkonnas töötanud välja hulga häid tavasid, mis võiksid ärgitada võtma teistes riikides sarnaseid meetmeid. Heade tavade rolli alahinnatakse: nad võivad näidata, kuidas riigi tasandil võib varjupaigapoliitikat ellu viia ja katsetuskulusid piirata.

Tugevama sisuga rahvusvaheline kaitse

4.15

Selles valdkonnas on liikmesriikidel erinev poliitika ja programmid. Samas on see hinnang intuitiivne, sest seda vahendit ei ole liikmesriikides korralikult analüüsitud. Ennetavate meetmete puudumisel on rahvusvahelise kaitse pakkumine olematu ning toob kaasa kaitse saajate otsese diskrimineerimise. Komitee soovitab kaasata riigi tasandi varjupaigapoliitika kujundamisse ja elluviimisesse ka ametiühingud ja tööandjate esindajad.

4.16

Komitee arvates tuleks sellesse mehhanismi lisada sätted diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, samuti meetmeid, millega lihtsustatakse rahvusvahelise kaitse saajate juurdepääsu kutsekoolitusprogrammidele. (17) See tähendab olulist edasiminekut nende inimeste integreerimises vastuvõtva riigi majandusse ja ühiskonda ning nende elukvaliteedi tõstmises. Parandada tuleb juurdepääsu tööturule, võttes toimivaid diskrimineerimisvastaseid ja ettevõtteid motiveerivaid meetmeid.

Varjupaigapoliitika eest vastutavate institutsioonide kohane tugevdamine ja rahastamine

4.17

Komitee on seisukohal, et Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti peab oma tegevust võimalikult kiiresti alustama. Tema eelarve peaks võimaldama tema logistiliselt keerulist ja tihedat tegevust ellu viia. Näiteks peab ta prioriteedina arendama ka kolmandate riikide ohtude hindamise Euroopa ühist süsteemi, mis moodustab varjupaigapoliitika ühe olulise osa. Talle eraldatavad kohased vahendid võivad esile tuua ühiste institutsioonide ja menetluste eelised Euroopa tasandil. Ta peaks toimima kooskõlas teiste ELi asutustega ja eelkõige liikmesriikide valitsustega.

4.18

Varjupaigapoliitika eri aspektide rahastamine tuleb läbi vaadata. Seda tuleks suurendada ja juhtida vahendite poole, mis annavad parimaid tulemusi ja osutavad liikmesriikidele reaalset abi. Solidaarsus hõlmab endas finantsvahendit, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Näiteks on Euroopa Pagulasfondil umbes 5 miljoni euro suurune eelarve, mis on kaugelt liiga väike, et aidata Euroopa ja liikmesriikide tasandil varjupaigapoliitikat ellu viia.

4.19

Komitee väljendab suurt muret liikmesriikide valitsuste ja Frontexi tegevuse üle rahvusvahelist kaitset tegelikult vajada võivate isikute väljasaatmisel (18). Sellised järjest sagedamad ja ulatuslikumad operatsioonid peavad toimuma täielikult läbipaistvates tingimustes ja asjaomase asutuse täielikul vastutusel (19). Komitee kutsub Frontexit ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit koostööle, eesmärgiga hoida ära inimõiguste rikkumisi. Inimeste väljasaatmine nende julgeolekut ohustavatesse riikidesse või piirkondadesse on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte ennenägematu rikkumine.

4.20

Komitee hinnangul (20) tuleks püüda koolitada Frontexi töötajaid, et parandada järgmist:

—	koordineerida paremini operatiivkoostööd liikmesriikide vahel;

—	töötada välja ühised eeskirjad koolituse valdkonnas;

—	tagada riikidele vajalik toetus vastuvõtu ja tagasisaatmise korraldamiseks kultuuriliste vahendajate abil;

—	valmistada ametnikke ette ELis kehtestatud varjupaiga humanitaarõiguste valdkonnas.

4.21	Komitee soovitab integreerida varjupaigapoliitika valdkonna institutsioonilises arengus kodanikuühiskonna organisatsioonid tihedamalt otsustusprotsessi ja praktilisse toimimisse. Nende selline sidumine tõstaks ühise poliitika usaldusväärsust ja aitaks pidevalt parandada kasutatavaid vahendeid.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Näiteks keskkonna kahjustumise ja sellest tulenevate konfliktidega seotud ohud.

(2) Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt, Euroopa Liidu Nõukogu, 13440/08, 24. september 2008.

(3) Sisepoliitika tuleviku nõuanderühma aruanne „Liberty, Security, Privacy: European Home Affairs in an Open World” (Vabadus, turvalisus, eraelu: Euroopa sisepoliitika avatud maailmas), juuni 2008.

(4) KOM(2009) 262.

(5) ELT C 128, 18.5.2010, lk 80.

(6) ELT C 204, 9.8.2008, lk 77.

(7) ELT C 218, 11.9.2009, lk 78.

(8) KOM(2008) 360 lõplik.

(9) KOM(2008) 815 lõplik. KOM(2008) 820 lõplik. KOM(2008) 825 lõplik.

(10) KOM(2009) 66 lõplik.

(11) ELT C 204, 9.8.2008, lk 77, ELT C 218, 11.9.2008, lk 78.

(12) EMSK 28. aprilli 2010. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (uuesti sõnastatud)” - KOM(2009) 554 lõplik – 2009/0165 (COD), raportöör Antonello Pezzini.

(13) ELT C 317, 23.12.2009, lk 110.

(14) ELT C 317, 23.12.2009, lk 115.

(15) ELT C 218, 11.9.2009.

(16) EMSK 28. aprilli 2010. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ümbersõnastatud)” - KOM(2009) 551 lõplik/2 – 2009/0164(COD), raportöör Cristian Pīrvulescu.

(17) Idem, vt joonealune märkus 16.

(18) Vt Human Rights Watchi aruanne „Pushed Back, Pushed Around Italy's Forced Return of Boat Migrants and Asylum Seekers, Libya's Mistreatment of Migrants and Asylum Seekers” („Minge tagasi, minge ringiga: sisserändajate ja varjupaigataotlejate sunniviisiline tagasisaatmine Itaaliast, nende väärkohtlemine Liibüas”), Human Rights Watch 2009.

(19) Komitee tervitab Euroopa Komisjoni soovi muuta selle valdkonna menetlus läbipaistvaks.

(20) EMSK 28. aprilli 2010. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (uuesti sõnastatud)” - KOM(2009) 554 lõplik – 2009/0165 (COD), raportöör Antonello Pezzini.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Avatud koordinatsiooni meetod ja sotsiaalklausel Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/04

Pearaportöör: Jan OLSSON

28. aprilli 2010. aastal kirjas palus Belgia asepeaminister ning sotsiaal- ja rahvatervise minister Laurette Onkelinx tulevase eesistujariigi Belgia nimel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Avatud koordinatsiooni meetod ja sotsiaalklausel Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis”

25. mail 2010 tegi komitee juhatus käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 464. istungjärgul 14.-15. juulil 2010 (15. juuli istungil) pearaportööriks Jan Olssoni ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 61, erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eesistujariigi Belgia algatust kasutada horisontaalset sotsiaalklauslit ja tugevdatud avatud koordinatsiooni meetodit, kuna see tõstab esile asjaolu, et sotsiaalne ühtekuuluvus peab sammu pidama majanduspoliitika tugevama kooskõlastamisega, et saavutada kõik Euroopa 2020. aasta strateegias toodud eesmärgid.

1.2

Organiseeritud kodanikuühiskonna reaalne osalemine kõigis etappides ja kõigil tasanditel on oluline, et saavutada horisontaalse klausli ja avatud koordinatsiooni meetodi tõhus kasutamine. Komitee teeb komisjonile ettepaneku koostada nimetatud osalemise kohta iga-aastane valitsemisaruanne. Komitee võib selle ülesande juures abiks olla ja teeb ühtlasi ettepaneku, et osalemise katseprojekte rahastataks programmi PROGRESS raames. Veel teeb komitee ettepaneku koostada avatud koordinatsiooni meetodi juhtimises osalemise heade tavade juhend.

1.3

Komitee rõhutab tungivat vajadust koordineerimisprotsessi järele, mis hõlmaks kõigi eesmärkide ja poliitikavaldkondade koosmõju. See oleks sotsiaalklausli ja avatud koordinatsiooni meetodi rakendamise üldine suunis. Komisjon peaks sotsiaalkaitsekomitee ja tööhõivekomitee assisteerimisel seda koordineerimist juhtima. Mõlemad komiteed peaksid avama end väliste sidusrühmade esindajatele.

1.4

Horisontaalse sotsiaalklausli rakendaminepeab olema tõhus. Sotsiaalse mõju hinnangud peaksid katma tööhõive ja majanduspoliitika kõiki kümmet koondsuunist, need tuleks avaldada ja integreerida avatud koordinatsiooni meetodi protsessi. Tuleks keskenduda tööhõive mõjudele, vaesuses ja sotsiaalsete riskide käes elavate inimeste arvule.

1.5

Komitee toetab tugevdatud avatud koordinatsiooni meetodit, et tööhõive, sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus ei jääks praeguses kriisiolukorras tagaplaanile. Avatud koordinatsiooni meetod peaks toimima rohkem kohalikul tasandil ja, tuleks seeläbi ühendada ka Euroopa Sotsiaalfondi egiidi all läbiviidavate suunatud tegevustega. Üksteiselt õppimisel põhinevad vastastikused eksperdihinnangud peaksid viima sotsiaalse ühtekuuluvuse riiklike tegevuskavadeni. Näitajad peaksid keskenduma ka kvalitatiivsetele heaolukriteeriumitele. Komitee toetab Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi, kuid leiab, et avatud koordinatsiooni meetod ja horisontaalne klausel saavad kaasa aidata ka teiste peamiste algatuste arengule.

2. Taustteave

2.1

ELi eesistujariik Belgia palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmisel teemal: „Kuidas on võimalik saavutada sotsiaalset ühtekuuluvust Euroopa 2020. aasta strateegia ning avatud koordinatsiooni meetodi tugevdamise kaudu, milline praktiline roll võib olla horisontaalsel sotsiaalklauslil Euroopa poliitikate sotsiaalses mõõtmes ja kuidas seda rakendada?”

2.2	Kõnealust arvamust on kasutakse 14.–15. septembril toimuva eesistujariigi Belgia konverentsi „ELi koordineerimine sotsiaalvaldkonnas Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis” ettevalmistamisel.

2.3	Teatises Euroopa 2020. aasta strateegia kohta rõhutab Euroopa Komisjon vajadust kaasata sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna esindajaid kõigilt tasanditelt. Seal öeldakse, et „koostöösse tuleb tihedamalt kaasata ka Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee”.

2.4

Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamiseks lepiti 17. juuni Euroopa Ülemkogul kokku viies peamises eesmärgis (tööhõive määr, teadus- ja arendustegevus, kasvuhoonegaasid, haridus ja sotsiaalne kaasatus) ning sedastati, et need on omavahel seotud ja toetavad üksteist. „Majanduse paremale juhtimisele” pandi alus majanduspoliitika tugevama kooskõlastamise prioriteediks seadmisega. Eesmärkide eduka rakendamise seisukohast on äärmiselt tähtsad tõhusad järelevalvemehhanismid. Nõukogus lepiti kokku eesmärk aidata vaesusohust välja 20 miljonit inimest, jättes liikmesriikidele vabad käed riiklike eesmärkide seadmisel vähemalt ühe puhul kolmest näitajast: vaesusoht, materiaalne puudus ja töötud leibkonnad.

2.5

Euroopa 2020. aasta strateegias viidatakse ELi tasandi ja riikliku tasandi meetmete kombinatsioonile aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks. Kümme majandus- ja tööhõivepoliitika koondsuunist toetavad viit peamist eesmärki. Algatatakse seitse peamist algatust. Liikmesriigid seavad riiklikud eesmärgid ja rakenduskorra, milles võetakse arvesse riigi olusid, ning koostavad riiklikud reformikavad.

2.6

Horisontaalne sotsiaalklausel (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 9) lisati Lissaboni lepingusse ning see ütleb, et „oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid”.

2.7	See haakub lepingu teiste horisontaalsete klauslitega (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 8, 10, 11 ja 12): sooline võrdõiguslikkus, keskkonna- ja tarbijakaitse, mis sätestati Amsterdami lepingus, ning diskrimineerimisvastane võitlus, mis sai osaks Lissaboni lepingust.

2.8

Avatud koordinatsiooni meetod määratleti vahendina Lissaboni lepingus aastal 2000. Lühidalt öeldes, nõukogu püstitas eesmärgid, mida järgitakse riiklikes tegevuskavades ja reformikavades, samal ajal kui edusamme mõõdetakse võrdlusuuringute, näitajate, vastastikuste eksperdihinnangute ja parimate tavade tutvustamise abil. Avatud koordinatsiooni mudeli õiguslik alus teatud poliitikavaldkondade jaoks on sätestatud Lissaboni lepingus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 149, 153, 156, 168, 173 ja 181)

3. Üldised märkused

3.1

Et taastuda praegusest sügavast majandus- ja sotsiaalsest kriisist, liigub Euroopa majanduspoliitika parema koordineerimise suunas. Komitee rõhutab, et sotsiaalne edasiminek peab majandusreformidega sammu pidama, kui tahetakse saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia kõik eesmärgid. Seega on vaja omavahel ühendada strateegia majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane mõõde. Integreeritud ja üksteist vastastikku toetavad poliitikavaldkonnad eeldavad kõigi vahendite ohjamist, koordineerimist ja tugevdamist.

3.2

Sellel taustal tervitab komitee asjaolu, et eesistujariik Belgia keskendub valitsemisele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele, rõhutades horisontaalset sotsiaalklauslit ja tugevamat avatud koordinatsiooni meetodit. See rõhuasetus peaks pikas perspektiivis säilima. Komitee soovitab tõsiselt Ungari valitsusel valida oma eesistumisperioodil see ka oma prioriteediks.

3.3	Komitee soovib samas rõhutada, et sotsiaalsete edusammude saavutamise vahendite tugevdamisel tuleb võtta arvesse põhiõiguste harta sätteid.

3.4

Komitee on pidevalt toonitanud, et kodanike ja organiseeritud kodanikuühiskonna tõeline osalemine protsessi kõigis etappides ja kõigil tasanditel on valitsemise vältimatu osa. Sotsiaalpartnerite ja teiste oluliste sidusrühmadega tuleb jõuda konsensusele majanduslike ja sotsiaalreformide osas, et suurendada peamiste eesmärkide saavutamise tõenäosust.

3.5

Komitee rõhutab, et riiklike eesmärkide püstitamisse ja riiklike reformikavade koostamisse, samuti avatud koordinatsiooni meetodi tugevdamisse ning horisontaalse sotsiaalklausli rakendamisse on väga oluline kaasata tihedalt sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna esindajaid. Organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohti tuleks samuti arvesse võtta siis, kui komisjon ja nõukogu kinnitavad eesmärke ja hindavad edusamme.

3.6

Euroopa 2020. aasta strateegia tuleb rakendada kõigil territoriaalsetel tasanditel. ELi sotsiaalpoliitikate kujundamise ja rakendamise juures peaks alt-üleslähenemine käima käsikäes ülevalt-alla suunatavate ELi algatustega. Seetõttu peab organiseeritud kodanikuühiskond rajama reaalsed ja tõhusad partnerlused piirkondlike ja kohalike parlamentide/ametkondadega, et püstitada piirkondlikud eesmärgid ja määratleda sobivad poliitikameetmed. Sellega seoses tuleb tõhusalt rakendada partnerluse põhimõtet, mis peaks tulevikus juhtima ELi struktuurifondide kasutamist ja eraldamist, mille juures saab ära kasutada Euroopa 2020. aasta strateegia ja Euroopa Sotsiaalfondi (1) vahelist sünergiat.

3.7	Komitee pooldab samuti riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete organisatsioonide aktiivset kaasamist.

3.8

Komitee teeb ettepaneku, et koos liikmesriikide iga-aastaste aruannetega reformikavade edusammudest koostaks komisjon valitsemisaruande, mis põhineks avatud koordinatsiooni meetodi juhtimises osalemisel ning horisontaalsel sotsiaalklauslil, mille osas tuleks konsulteerida Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega. Komitee saaks kasutada riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete organisatsioonide võrgustikku, et jälgida organiseeritud kodanikuühiskonna kaasatust. Komitee võiks oma aruandeid isegi avaldada.

3.9

Tungivalt on vaja koordinatsiooniprotsessi, mis hõlmaks peamiste eesmärkide, koondsuuniste ja peamiste algatuste vastastikust mõju. Komisjonil on strateegiliselt tähtis roll juhtida seda „koordineerimise koordineerimist”. Koondsuunised peaksid olema sõna otseses mõttes integreeritud, st kõik poliitikad peaksid olema sidusad ja keskenduma kõigile eesmärkidele. Selline integratsioon peaks olema üldine suunis horisontaalse sotsiaalklausli rakendamise ja avatud koordinatsiooni meetodi tugevdamise mehhanismide käivitamisel. Tugevdamaks kahe vahendi vahelist seost, peaksid horisontaalse sotsiaalklausli rakendamise tulemused aitama kaasa avatud koordinatsiooni meetodi protsessile.

3.10

Seetõttu toetab komitee kindlalt sotsiaalkaitsekomitee 21. mai 2010. aasta panuses uue Euroopa strateegia kohta esitatud ettepanekuid (2). Sotsiaalkaitsekomitee soovib, et horisontaalne sotsiaalklausel lisataks majanduspoliitika suuniste preambulisse. Veel väidab ta, et Euroopa 2020. aasta ühtse visiooni oluline aspekt on kõnealuse strateegia sotsiaalse mõõtme temaatiline hindamine ja aruandlus edusammudest.

3.11

Komitee väärtustab sotsiaalkaitsekomitee ja tööhõivekomitee tehtud tööd ning leiab, et nende rolli tuleks tugevdada, kui tugevdatakse sotsiaalse mõõtme saavutamise vahendeid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et komiteedes ei peaks olema esindatud mitte ainult valitsused, vaid ka sotsiaalpartnerid ja teised asjaomased kodanikuühiskonna organisatsioonid. Komitee teeb ettepaneku, et komiteed korraldaksid korrapärasemalt koosolekuid, kus osaleksid ka nende sidusrühmade esindajad nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandilt. Valitsuse esindajatel sotsiaalkaitsekomitees ja tööhõivekomitees on ka kohustus korraldada konsultatsioone sotsiaalpartnerite ja teiste asjaomaste kodanikuühiskonna sidusrühmadega oma koduriigis, samuti osaleda neis konsultatsioonides.

3.12

Komitee toetab komisjoni ettepanekut arendada kommunikatsioonivahendeid, et kaasata kodanikke, töötajaid, ettevõtteid ja nende esindusorganisatsioone. Üks näide võib olla Euroopa Komisjoni algatus tegeliku sotsiaalse olukorra läbivaatamiseks ning seda võib korraldada ka püsivamalt, jõudes ka kohaliku tasandini. Sellegipoolest peavad ka sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ise olema horisontaalse sotsiaalklausli ja avatud koordinatsiooni meetodi kasutamise suhtes proaktiivsed. Seetõttu soovitab komitee algatada selleks otstarbeks programmi PROGRESS vahenditest rahastatavaid katseprojekte.

4. Konkreetsed märkused horisontaalse sotsiaalklausli kohta

4.1	Enam kui kümme aastat tagasi lepinguga kehtestatud keskkonna, soolise võrdõiguslikkuse ja tarbijakaitse valdkonna horisontaalklauslite mõjud on enamaltjaolt mitteformaalsed.

4.2

Komitee rõhutab, et sotsiaalse mõju hinnangud on oluline osa Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalvest. Mõjuhinnangud peaksid pakkuma tõhusaid mehhanisme sotsiaalsete riskide hindamiseks ning need tuleks avaldada ja esitada avalikkusele aruteluks. Komitee soovib rõhutada, et eelkõige tuleks hinnata mõjusid tööhõivele ja vaesusohus elavate inimeste arvule.

4.3

Komisjon peaks sotsiaalkaitsekomitee ja tööhõivekomitee kaasabil võtma vastutuse. Euroopa sotsiaalpartnereid ja teisi suuremaid sidusrühmi tuleks aktiivselt kaasata. Nende seisukohad tuleks avaldada koos hinnangutega (nende lisades). Sellega seoses tuleks märkida, et komisjon on juba kehtestanud mehhanismid sotsiaalse mõju hindamisteks integreeritud mõjuhindamise näol, kuid nende nähtavus ja kasutus ei ole veel väga hästi välja arendatud.

4.4

Komitee arvates tuleb tagada, et majanduspoliitika ja eelarve konsolideerimine viiksid kõrgema tööhõiveni, vaesuses elavate inimeste arvu vähenemiseni ja sotsiaalsete õiguste parandamiseni. Seetõttu peaksid sotsiaalsed hinnangud katma eelkõige kõik kümme tööhõive- ja majanduspoliitika koondsuunist, kuid vajadusel tuleks hinnata ka teisi meetmeid, mida rakendatakse viie peamise eesmärgi saavutamiseks.

4.5	Sotsiaalse mõju hindamisi tuleb läbi viia ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

4.6	Esialgne aruanne peaks valmima 2010. aasta detsembris, et seda saaks kasutada Euroopa 2020. aasta strateegia esimese iga-aastase hindamise juures.

5. Konkreetsed märkused avatud koordinatsiooni meetodi kohta

5.1	Komitee on sageli väljendanud kriitikat selle kohta, et avatud koordinatsiooni meetod ei ole toonud oodatud tulemusi. Riiklikul tasandil on see ebatõhus ja nähtamatu. See ei kaasa piisavalt sotsiaalpartnereid ega teisi kodanikuühiskonna organisatsioone.

5.2

Teisest küljest on olnud märgata paranemist, eelkõige sotsiaalse kaasatuse valdkonnas, ja komitee on mitmetes arvamustes kindlalt pooldanud avatud koordinatsiooni meetodi sisseviimist uutesse poliitikavaldkondadesse (nt tervishoid, noorsoopoliitika, demograafilised väljakutsed ning sisserände- ja varjupaigapoliitika).

5.3	Komitee on kindlal veendumusel, et praeguses kriisiolukorras tuleks avatud koordinatsiooni meetodit tugevdada, tagamaks, et sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse poliitika ei jääks tähelepanuta.

5.4

Komitee toetab täielikult Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi loomist ja selle muutmist vahendiks, mis motiveeriks ettevõtteid, töötajaid ja üldist avalikkust vähendama sotsiaalset tõrjutust praktiliste vahenditega. Platvorm ja avatud koordinatsiooni meetod täiendavad teineteist vastastikku. Komitee leiab sellegipoolest, et avatud koordinatsiooni meetod võib aidata arendada ka teisi peamisi algatusi, eelkõige siis, kui seda toetavad horisontaalse klausli sotsiaalse mõju hinnangud.

5.5

Komitee on teinud ettepaneku, et avatud koordinatsiooni meetodit tuleks tugevdada, kehtestades liikmesriikide tasandil siduvad eesmärgid Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimiseks. Seda seisukohta rõhutatakse mitmetes komitee arvamustes, nagu nt hiljutises arvamuses tööhõivesuuniste kohta (3), milles kutsutakse üles ambitsioonikamate ja mõõdetavamate eesmärkide püstitamisele tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse osas poliitika parema koordineerimise toel. Komitee toetab samuti kindlalt iga kahe aasta tagant korraldataval konverentsil Firenzes esitatud nõudmist, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks hõlmama konkreetseid näitajaid, millega mõõta varase hariduse mõju sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel hilisemas elus.

5.6

Komitee rõhutab siiski, et kui liikmesriikidel on vabadus valida kõige sobivamad näitajad (vt eespool punkt 2.4), siis tuleks avatud koordinatsiooni meetodi raames läbi viia kõigi oluliste näitajate võrdlusuuring. Ükski liikmesriik ei peaks saama eirata ELi peamisi eesmärke. Komitee arvates on vaesusohus inimeste arv, mõõdetuna suhtelise sissetuleku näitaja alusel (4), oluline iga liikmesriigi jaoks. Peale selle on oluline, et riiklikud eesmärgid seataks tõelise osalusdialoogi põhjal sidusrühmadega.

5.7

Komitee usub, et liikmesriikidele tuleks seada paremaid stiimuleid, et neid motiveerida, nt selge seose teel Euroopa Sotsiaalfondist tehtavate eraldistega. Seda lähenemist tugevdatakse veelgi, kui Euroopa Sotsiaalfondi rakendusprogrammid keskenduksid senisest enam sotsiaalsele kaasatusele ning neid toetaks tõhus partnerlus sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

5.8

Avatud koordinatsiooni meetod peaks toimima rohkem kohalikul tasandil, kehtestades kohalikud ja piirkondlikud tegevuskavad koostöös kohalike omavalitsuste ja organisatsioonidega, mis peegeldaks osalusel põhinevat alt-üles lähenemist ning partnerite ja poliitika koordineerimist, samuti struktuurifondide toel. Meetodi detsentraliseerimine sel viisil tõstab poliitika integratsiooni mainet, mida on tungivalt vaja.

5.9

Komitee on kindlal veendumusel, et tuleks teha avatud koordinatsiooni meetodi juhtimises osalemise võrdlusuuring – eriti organiseeritud kodanikuühiskonna osalemist silmas pidades –, mis põhineks näitajatel, vastastikustel eksperdihinnangutel, vastastikusel õppimisel ning heade tavade tutvustamisel. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon ja sotsiaalkaitsekomitee koostaksid selle võrdlusuuringu heade tavade juhendina koostöös Euroopa suuremate sidusrühmadega. See võiks toetuda järgmistele kriteeriumitele (5):

—

dialoogi struktuur

—	osalema peaksid kõik olulised sidusrühmad

—	dialoogi laad – tuleks julgustada tõelist osalemist – mitte vaid teavitamist ja konsulteerimist

—	piirkondliku/kohaliku tasandi kaasatus osalusele suunatud tegevuskavade jne kaudu

—	riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude osalemine

—	sidusrühmade õigeaegne kaasatus poliitikatsükli kõigis etappides

—	dialoogi dokumenteeritud tulemus

—	riiklike/piirkondlike eesmärkide püstitamine

—	näitajate kehtestamine ja kontrollimine

—	sidusrühmade osalemine vastastikustes eksperdihinnangutes, vastastikune õppimine ja parimate tavade määratlemine

—	sidusrühmade osalemine praktilistes meetmetes, et edendada tööhõivet ja sotsiaalset kaasatust

5.10

Ühistel põhimõtetel tuginevate ettepanekute ja avatud koordinatsiooni meetodi vahel tuleb luua selge seos. Ühised põhimõtted on liikmesriikidele antud soovitused ning neid on ELi poliitikas kasutatud näiteks turvalise paindlikkuse, aktiivse kaasamise ja aktiivse vananemise temaatilistes strateegiates.

5.11	Avatud koordinatsiooni meetodi tulemus peaks lõpuks viima ettepanekuteni teiste vahendite kohta nagu nt tihedam koostöö liikmesriikide vahel, ühenduse meetodi kasutamine jt.

5.12

Komitee rõhutab, et näitajad peaksid ulatuma majanduslikust suutlikkusest kaugemale, hõlmates ka sotsiaalse heaolu näitajaid, nagu oli Stiglitzi komisjoni (6) ettepanek. Komitee on varem määratlenud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid sotsiaalpoliitika näitajaid, näiteks seoses soolise võrdõiguslikkuse, noorte tööhõive, vaesuses elavate töötajate, puuetega inimeste, kvaliteetsete töökohtade, laste ja noorte vaesuse, sissetulekute jaotumise, miinimumpalga/miinimumsissetulekute süsteemi ning tervishoiu- ja sotsiaalteenustele juurdepääsuga. Samuti on tehtud ettepanek kasutada elukvaliteedinäitajat, mis kataks kuut erinevat valdkonda (7). On soovitatud ka kvalitatiivseid näitajaid, mis mõõdavad juurdepääsetavust ja kvaliteeti suhestatuna inimeste ootuste, kasutaja kaasatuse ja kasutajasõbralikkusega.

5.13	Pidades silmas, et näitajad tuleb kehtestada Euroopa, riigi ja piirkonna tasandil, rõhutab komitee, et sidusrühmi tuleb kutsuda üles osalema nende formuleerimises ja hindamises.

5.14

Komitee usub, et liikmesriikidele on oluline anda aru edusammudest iga eesmärgi saavutamise suunas, kasutades võrreldavaid, kuid kohandatavaid üleeuroopalisi näitajaid, niihästi edetabeli loomiseks, nagu Koki aruandes (8) välja pakutud, kui ka kasutamiseks diagnostilise vahendina parandusteks ja enda korrigeerimiseks riiklike ja kohalike osalejate poolt.

5.15

Vastastikuse õppimise ning parimate tavade ülekandmise ja mitteseadusandlike meetmete rakendamise tõhusad süsteemid peavad hõlmama kõigi tasandite otsustajaid. Kuna sotsiaalpartneritel ja teistel olulistel kodanikuühiskonna sidusrühmadel on ainulaadsed teadmised ja laialdased kogemused sotsiaal- ja tööhõivepoliitika valdkonnas, siis tuleb neid kaasata parimate tavade, eelkõige uuenduslike meetmete ülekandmise võimaluste määratlemisse ja hindamisse.

5.16

Vastastikuseid eksperdihinnanguid tuleb tugevdada, kaasates sotsiaalpartnereid ja teisi olulisi sidusrühmi. Vastastikusel õppimisel ja parimatel tavadel põhinevad eksperdihinnangud peaksid viima liikmesriikidele esitatavate avalike soovitusteni, milles tehakse ettepanek sotsiaalse ühtekuuluvuse tegevuskava kohta.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ECO/258, „Tõhus partnerlus ühtekuuluvuspoliitikas”, raportöör: Jan Olsson.

(2) Council 9964/10.

(3) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27.5.2010 arvamus tööhõivepoliitika suuniste teemal, pearaportöör Wolfgang Greif, CESE 763/2010.

(4) Kus vaesusepiiri määratletakse kui sissetulekut 60 % alla keskmist sissetulekut.

(5) Vt ka Jonathan Zeitlin „EU Policy Coordination Beyond 2010: Towards a New Governance Structure”.

(6) Majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude mõõtmise kõrgetasemeline komisjon.

(7) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22.10.2008 arvamus „SKT näitajast kaugemale vaatamine: säästva arengu näitajad”, raportöör Martin Siecker, (ELT C 100, 30.4.2009, lk. 53-59).

(8) Vastamisi väljakutsega: majanduskasvu ja tööhõivet käsitlev Lissaboni strateegia, Wim Koki juhitud kõrgetasemelise töörühma aruanne, november 2004.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaaltoetuste arendamine”

2011/C 44/05

Pearaportöör: Xavier VERBOVEN

Oma 29. aprilli 2010. aasta kirjas palus asepeaminister ning sotsiaal- ja tervishoiuminister Laurette ONKELINX tulevase eesistujariigi Belgia nimel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 koostada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ettevalmistav arvamus teemal

„Sotsiaaltoetuste arendamine”

Komitee juhatus tegi 25. mail 2010 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli 2010 istungil) pearaportööriks Xavier VERBOVENI ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 66, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 10.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tunneb heameelt, et sotsiaaltoetuste arendamise teemal korraldatakse Belgia Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisaja raames eraldi konverents. Komitee tunnistab, et sotsiaalkaitse on oluline tulude jagamise, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse vahend, mis on ELi projekti ülesehituses kesksel kohal. Sotsiaalsed põhiõigused tagavad nimelt õiguse piisavaks sotsiaaltoetuseks teatud sotsiaalsete riskide teostumisel ning sotsiaalabiks ja -majutuseks neile, kellel puuduvad piisavad sissetulekud. Komitee tuletab meelde, et 30. novembril 2009 võttis ta vastu deklaratsiooni, milles taotletakse komisjonilt Euroopa sotsiaalse tegevuskava (1) elluviimist, et tagada sotsiaalsete põhiõiguste võrdväärne käsitlemine konkurentsieeskirjade ja majandusvabadustega.

1.2 Komitee rõhutab sotsiaalpoliitika rolli tootliku tegurina. Ta tuletab uuesti meelde, et nõuetekohaselt rajatud sotsiaal- ja tööturu poliitika avaldavad positiivset mõju nii sotsiaalsele õiglusele kui ka majanduslikule tõhususele ja tootlikkusele. Euroopa sotsiaalmudeli olulisim osa põhineb majandustõhususe ja sotsiaalarengu ühtesobitamisel (2). Kodanike toetus ELi projektile sõltub eri valdkondades elluviidud poliitika tõhususest. Lisaks ei tasu unustada sotsiaalkaitse olulist rolli majandusliku stabilisaatorina ja seda nii heades kui ka halbades majandustingimustes (3).

1.3 Praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi tõttu on rohkem kui kunagi varem vaja ambitsioonikat ELi strateegiat kuni 2020. aastani. Komisjoni koostatud uus strateegia (4), mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 17. juunil 2010 ja mille Euroopa Parlament peaks ametlikult septembris vastu võtma, hõlmab nelja valdkonda: teadmised ja innovatsioon, jätkusuutlikum majandus, tööhõivemäära parandamine ja sotsiaalne kaasatus. Komitee pooldab seda mitmemõõtmelist nägemust, mille eesmärk on toetada „arukat, säästvat ja kaasavat” majanduskasvu. Sellegipoolest on komiteel kahju, et arvesse ei ole võetud tema eelmises arvamuses teemal „Lissaboni strateegia tulevik pärast aastat 2010” esitatud soovitusi seoses teatud punktidega, kus täheldati vajakajäämisi. Komitee soovitas nimelt „suuniseid, mis sisaldavad mõõdetavaid eesmärke sellistes valdkondades nagu sooline võrdõiguslikkus, võitlus ebapiisava sotsiaalse kindlustatusega töökohtade vastu, madalate CO2 heitkogustega majanduse edendamine, võitlus vaesuse vastu (ka töötavate inimeste hulgas) ning sotsiaalse tõrjutuse takistamine (nt piisav toetus töötuks jäämise või töövõimetuse korral ning abi juurdepääsul avalikele teenustele). (5)”

1.4 Komitee on rahul asjaoluga, et Euroopa 2020. aasta strateegia hõlmab konkreetselt sotsiaalsele kaasatusele ja vaesuse vastasele võitlusele pühendatud suunist koos eesmärgiga aidata vaesuse ja tõrjutuse ohust välja vähemalt 20 miljonit inimest (6). Kuna 2010. aasta on kuulutatud vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastaks, tuleb tingimata võtta vajalikke meetmeid, et aidata kõigil asjaomastel inimestel vaesusest väljuda.

1.5 Nõukogu on arvamusel, et parim vahend tõrjutusest väljumiseks on juurdepääs jätkusuutlikule, kvaliteetsele ja asjakohaselt tasustatud tööle. Vaja on struktuurilise parandamise meetmeid, et luua kaasav tööturg (7). Komitee tuletab meelde, et sotsiaaldialoogi raames sõlmiti 9. detsembril 2009 kaasava tööturu raamkokkulepe. Selles raamkokkuleppes väljendavad sotsiaalpartnerid oma soovi edendada kaasavat tööturgu, kasutada maksimaalselt Euroopa tööjõu potentsiaali, suurendada tööhõivemäära ja parandada töökohtade kvaliteeti, sealhulgas koolituse ja pädevuste arendamise kaudu.

1.6 Komitee jagab seisukohta, mida Euroopa Parlament väljendas oma 6. mai 2009. aasta resolutsioonis (8) tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta. Eriti nõustub komitee soovituse esimese punktiga: „aktiivne kaasamine ei tohi asendada sotsiaalset kaasatust, sest sotsiaalselt kaitsetutel rühmadel, kes pole võimelised osalema tööturul, on õigus väärikale elule ja täielikule osalemisele ühiskonnas ning seetõttu peavad miinimumsissetulek ja ligipääsetavad ja jõukohase hinnaga kvaliteetsed sotsiaalteenused olema isikule kättesaadavad olenemata tema võimest tööturul osaleda”.

1.7 Komitee tuletab meelde, et ta soovitas oma 12. juuli 1989. aasta arvamuses vaesuse kohta (9) võtta kasutusele selline miinimumsotsiaaltoetus, mis oleks ühelt poolt vaestele turvavõrk ja teisalt vahend nende uuesti ühiskonda toomiseks. Komitee avaldab kahetsust, et nimetatud arvamus ega ka nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitus sotsiaalkaitse süsteemide piisavate ressursside ja teenuste ühiste kriteeriumide kohta (10) ei ole seni viinud asjakohaste meetmeteni. Komitee on seega arvamusel, et kavandada tuleks sotsiaalkaitsesüsteemide ressursside ja teenuste tagatise järk-järgulist loomist. Selleks võiks kasutada uut vahendit, mis toetaks riiklikke eripärasid arvesse võttes tõhusamalt eri liikmesriikide meetmeid vaesuse vastu võitlemiseks. Selles suhtes kujutab Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud vaesuse vähendamise eesmärk endast olulist stiimulit.

1.8 Komitee rõhutab, et osa sissetulekut asendavatest sotsiaaltoetustest jääb praeguses sotsiaalkaitset käsitlevas avatud koordinatsiooni meetodis tagaplaanile. Avatud koordinatsiooni meetodiga, milles määratletakse eesmärgid ja ühised näitajad ning mille kaudu jagatakse häid tavasid, soovitakse uuendada sotsiaalkaitsesüsteeme vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse, pensionide, tervishoiuteenuste ja pikaajalise hoolduse valdkondades. Seega ei võeta selles olulises protsessis arvesse toetusi töötuse, töövõimetuse või emapuhkuse korral, samuti toetusi puuetega inimestele, tööõnnetuse või kutsehaiguse korral. Komitee soovitab, et avatud koordinatsiooni meetodi sotsiaalkaitse meetmeid laiendataks kõigile sissetuleku asendamise toetustele. Samuti soovitab komitee luua järelevalve, mis võimaldaks uurida, kas eraldatud toetused on piisavad.

1.9 Komitee tuletab meelde, et Euroopa sotsiaalkaitsesüsteemide uuendamine eeldab seda, et ühelt poolt tööjõu pakkumist ergutavad stiimulid ja teisalt piisava sotsiaalkaitse tagavad meetmed oleksid tasakaalus, kindlustades kõnealuses valdkonnas kulutõhususe. Mis puutub stiimulitesse, siis tasub täpsustada, et sissetulek ei peaks olema ainus määrav tegur. Oluline roll on ka muudel teguritel, nagu näiteks lastehoiuteenuste kättesaadavus, tõhusus ja kvaliteet, puuetega inimeste juurdepääsutingimused, avalikud töövahendus-, koolitus-, haridus- ja tervishoiuteenused (11). Komitee rõhutab seega uuesti oma soovi, et avatud koordinatsiooni meetodit tugevdataks sotsiaalkaitse valdkonnas mõõdetavate eesmärkide määratlemise kaudu, eelkõige seoses asendus- või katvusmääradega, ent ka ligipääsuga avalikele teenustele (12). Lisaks märgib komitee, et aktiveerimissüsteemide üldistamist ei käsitleta sotsiaalkaitset puudutava avatud koordinatsiooni meetodi raames eraldi. Komitee soovitab, et sotsiaalkaitse komitee koostaks aruande, et uurida, kas need aktiveerimismeetmed peegeldavad ka tegelikult tasakaalu selliste väärtuste vahel nagu solidaarsus, vastutus ja ühtekuuluvus.

1.10 Komitee rõhutab kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite olulist rolli kõigis küsimustes, mis on seotud sotsiaalkaitsesüsteemide uuendamisega ja avatud koordinatsiooni meetodi kui demokraatliku protsessi tugevdamisega.

2. Sissejuhatus ja taust

2.1 Sotsiaalkaitse on tulude jagamise ja solidaarsuse oluline vahend, mille korraldamine ja rahastamine kuulub liikmesriikide pädevusse. Sotsiaalkaitset iseloomustab süsteemide suur erinevus, kuna see on igas liikmesriigis eri moodi üles ehitatud. Sotsiaalkaitse on ELi projekti keskmes, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 (13). Põhiõiguste harta artiklis 34 (14) tunnustatakse ja austatakse

—	ühelt poolt õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele raseduse ja sünnituse, haiguse, tööõnnetuste, ülalpeetavaks muutumise, eakuse või töökoha kaotuse korral;

—	teiselt poolt õigust sotsiaalabiks ja -majutuseks neile, kellel puuduvad piisavad sissetulekud.

2.2 Lisaks sellele, et tagatakse piisav sissetulek mitteaktiivsetele isikutele või teatud sotsiaalsete riskide teostumisel, peab sotsiaalkaitsel olema aktiivne roll tööalaste üleminekute toetamisel, et tagada asjakohane integreerimine tööturul.

2.3 2008. aasta finantskriisi tagajärgedega silmitsi seistes on sotsiaalkaitsesüsteemid aidanud kaitsta eurooplasi finantskriisi kõige tõsisemate tagajärgede eest ja etendanud olulist kontratsüklilist rolli majanduse stabiliseerijana (15). Ambitsioonika lähendamispoliitika puudumisel võivad neid süsteeme ohustada mõnede liikmesriikide kehtestatud konkurentsitavad. Nende riikide arvates meelitab sotsiaalkulude vähendamine ligi väliskapitali investeeringuid. See protsess, mis väljendub juba nii maksu- kui ka palgapoliitikas, ähvardab laieneda ka sotsiaalpoliitikasse (16).

2.4 Uue Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise hakul tasub meelde tuletada, et majanduse ja tööhõive kasv üksi ei suuda tagada paremat sotsiaalset ühtekuuluvust. Viimase kümne aasta jooksul on ebavõrdsus pigem kasvanud ning vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on suur probleem enamikes ELi riikides (17). Komitee toonitab samas vajadust võidelda nende nähtuste vastu selliste poliitikameetmete abil, mis ei ole peamiselt reaktsioonilised ja hüvitamisele suunatud, vaid ka ennetavad ja proaktiivsed, et võidelda vaesuse vastu juba enne selle tekkimist. See kehtib eelkõige laste vaesuse puhul, mis võib olla isiku arengus ja edasises elus määrav.

2.5 Sotsiaalkaitse üldiselt ja eelkõige sotsiaaltoetused seisavad praegu vastamisi nelja peamise väljakutsega:

—

kriisi tagajärjed ehk ühelt poolt töötusega seotud kulude suurenemine paljude töökohtade kaotamise tõttu ning teiselt poolt sellega kaasnev surve riigieelarvele. Selleks, et vältida pikaajalise töötuse üldistumist, on vaja jätkata sotsiaalkaitsesüsteemide parandamist ja uuendamist, kuna nii suudetakse pakkuda aktiivset ja kindlustatud raamistikku, mis toetab juurdepääsu ja tagasiteed kvaliteetsele töökohale. Samas on vaja tagada süsteemide jätkusuutlikkus;

—	rahvastiku vananemine, mille tagajärjed pensionitele ja tervishoiuteenustele on märkimisväärsed. Põlvkondadevaheline solidaarsus eeldab, et tagatakse pensionite piisav tase ning samas investeeritakse lahendustesse, millega vastata selle nähtusega seotud vajadustele, eelkõige hooldusvajadusele;

—	vaesuse ja ebavõrdsuse lubamatu kasv. Uues Euroopa 2020. aasta strateegias määratletud vaesuse vähendamise eesmärgid on ambitsioonikad. Need nõuavad liikmesriikide kooskõlastatud jõupingutusi mitmetes poliitikavaldkondades, tehes koostööd sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga;

—	Euroopa kodanike heaolu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vältimatu tugevdamine. Viimastel aastatel on ilmnenud, et kodanikel on seoses uue sotsiaalpoliitikaga kõrged ootused: see peab olema sotsiaalselt tõhus ja edumeelne ning majanduslikust seisukohast jätkusuutlik.

3. Piisavate asendussissetulekute maksmine

3.1 Sotsiaalsed toetused, mis on mõeldud tagatiseks töötuse ajal, pärast pensionile jäämist, haiguse ajal või puude tõttu, moodustavad sotsiaalkaitsesüsteemide tähtsa osa. Rahastamisviisidest, aluspõhimõtetest (kindlustuspõhine või üldine) või eraldamise korrast hoolimata on kõigi nende eesmärk tagada nimetatud sotsiaalsete riskide teostumisel stabiilne ja piisav sissetulek. Seega on neil nii üksikisiku kui ka terve ühiskonna seisukohast oluline turvavõrgu roll. Neid tuleb käsitleda mitte koormana, vaid tootliku investeeringuna, millest võidavad kõik.

3.2 Globaliseerumisest, tehnoloogilistest muudatustest, rahvastiku üha suuremast vananemisest ja ka 2008. aastal puhkenud majanduskriisist tingitud olulised muutused on tugevalt raputanud Euroopa majandust ja ettevõtteid ning kaasa toonud suuri muudatusi sotsiaalkaitsesüsteemides üldiselt ja eelkõige asendussissetulekute maksmises. Viimase kahekümne aasta jooksul ellu viidud nn uuendamise poliitika kaudu püütakse eelkõige tervendada liikmesriikide riigieelarvet ja tagada majanduskasvu eelkõige tänu kõrgele tööhõivemäärale. Selle tulemusel on sotsiaaltoetustele usaldatud ülekaalukas roll, et ärgitada inimesi aktiivsemalt tööturul osalema.

3.3 Komitee on teadlik sellest, et nende toetuste pakutava kaitse tase sõltub oluliselt riigieelarvest, mis on praegu majanduskriisi ja rahvastiku vananemise tõttu tugeva surve all. Sellegipoolest tuletab komitee meelde, et on vastu „mis tahes algatustele, mis võivad seada ohtu solidaarsuse, millel sotsiaalkaitse põhineb ja mis on Euroopale niivõrd kasulik” (18). Osaliselt elustandardit säilitavate toetuste maksmine on oluline, et tagada vara ja sissetulekute parem jaotamine ning sotsiaalne ühtekuuluvus. Samuti soovitab komitee rõhutada nende mehhanismide olulisust, mille eesmärk on kohandada toetusi vastavalt elutaseme arengule. See on ka põhjus, miks komitee peab vajalikuks luua avatud koordinatsiooni meetodi raames järelevalve, mille kaudu uurida, kas eraldatud toetuste tase on piisav.

3.4 Komitee taotleb sotsiaalse tegevuskava elluviimist, mis peab sotsiaalsete õiguste, sotsiaalse kaitse ja töötingimuste osas põhinema liikmesriikide positiivsel koostööl, mitte konkureerival „võidujooksul põhja” (19).

3.5 Töötus: tugevdada sotsiaalkaitset investeeringuna nii majandusliku konkurentsivõime kui ka sotsiaalse kaasatuse huvides

3.5.1 Töötuskindlustus on esmatähtis sotsiaalne eelis, kuna selle eesmärk on kindlustada töötaja vallandamise või ümberstruktureerimise tagajärgede vastu. Eesmärk on tagada piisava ja stabiilse tasemega sissetulek, mis on kindlustatuse, tööalase liikuvuse ja seeläbi ka tööturule tagasituleku esmane tingimus (20).

3.5.2 Töötuskindlustus ei tohi piirduda üksnes toetuste maksmisega, vaid peab hõlmama ka asjakohaseid ja dünaamilisi toetusmeetmeid kvaliteetse töökoha leidmiseks. Need aktiivsed meetmed peavad tagama nii personaalse lähenemise kui ka juurdepääsu kvalifikatsiooni tõstvatele koolitustele (21). Oluline roll on ka muudel teguritel, nagu näiteks lastehoiuteenuste kättesaadavus, tõhusus ja kvaliteet, puuetega inimeste juurdepääsutingimused, avalikud haridus- ja tervishoiuteenused (22). Riigiasutused peaksid tagama nende elementide rakendamise, kuna need on sujuvate tööalaste üleminekute toetamiseks vältimatud.

3.5.3 Teisalt on komitee seisukohal, et vaja on struktuurilise parandamise meetmeid, et luua tõeliselt kaasav tööturg (23). Selleks tuletab komitee meelde, et sotsiaaldialoogi raames sõlmiti 9. detsembril 2009 kaasava tööturu raamkokkulepe. Selles raamkokkuleppes väljendavad sotsiaalpartnerid oma soovi edendada kaasavat tööturgu, kasutada maksimaalselt Euroopa tööjõu potentsiaali, suurendada tööhõivemäära ja parandada töökohtade kvaliteeti, sealhulgas koolituse ja pädevuste arendamise kaudu.

3.5.4 Komitee peab vajalikuks lähendamist, et muuta töö tasuvaks, nii et tööhõive muutuks tõepoolest finantsilises mõttes kõige paremaks valikuks. Kooskõlastatud sotsiaal-, palga- ja maksupoliitika elluviimisega on võimalik tagada vähese sissetuleku ja madala kvalifikatsiooniga inimestele juurdepääs tasuvale tööle ning vältida vaesust ja töötust (24).

3.5.5 Töötuabiraha koos aktiivse tööturupoliitikaga stabiliseerib majandust ning toetab aktiivset kohanemist muutustega kvalifikatsiooni parandamise ja tõhusa tööotsimise ning koolituse kaudu (25). Siiski tuleb jälgida, et praegu kõigis liikmesriikides elluviidavad aktiveerimismeetmed peegeldaksid ka tegelikult tasakaalu selliste väärtuste vahel nagu solidaarsus, vastutus ja ühtekuuluvus ning et need ei tooks endaga kaasa ebavõrdsust, valdkondlikke erinevusi ega riski jääda ebatüüpilisele, vähekvalifitseeritud ja vähetasustatud tööle. Teisalt tasub suhtuda ettevaatusega sellistesse meetmetesse, mille eesmärk on karmistada toetuse saamise tingimusi, seda eelkõige majanduskriisi kontekstis, kus nõudlus tööjõu järele on vähene. See toob kaasa ohu muuta tõrjutud inimeste olukord veelgi ebakindlamaks, mis on märkimisväärne takistus nende tööalaseks (taas)integreerimiseks. Sellisel piiraval poliitikal võib olla ka moonutav mõju: see võib kaasa tuua siirdumist sotsiaalkaitse teistesse valdkondadesse, nagu näiteks sotsiaalabi või töövõimetus, mis aga ei ole soovitav.

3.6 Pensionid: piisavate pensionite tagamine rahvastiku vananedes

3.6.1 Ajal, mil pensionäride arv Euroopas kasvab ja tööealiste inimeste suhteline arv kahaneb, on Euroopa Liit julgustanud liikmesriike läbi viima oma pensionisüsteemide reforme, et säilitada piisavad ja jätkusuutlikud pensionid. Nende reformide aluseks on järgmised eesmärgid: inimesi ärgitatakse kauem töötama, julgustatakse toetuma lisapensionitele, luuakse tugevamaid sidemeid sotsiaalmaksude ja toetuste vahel, võetakse toetuste maksmisel arvesse üha pikenevat eluiga, tagatakse miinimumpensioni piisav rahastamine, võimaldatakse pensioniõigusi koguda hooldusperioodidel ja võetakse kasutusele automaatsed või poolautomaatsed kontrollmehhanismid.

3.6.2 Vaesuse riskimäär on eriti kõrge 65-aastastel ja vanematel eakatel inimestel (27-liikmelises ELis keskmiselt 20 % võrreldes kogu elanikkonna 17 %-ga) ja seda eelkõige naiste puhul (kelle puhul ulatub see määr 22 %-ni). See viitab asjaolule, et vanaduspensionite tase ei vasta ülejäänud elanikkonna sissetulekute tasemele. Vanaduspensioni eesmärk on pakkuda pensionäridele kindlat sissetulekut, mis asendaks kogu aktiivse elu jooksul saadud sissetulekut, võttes arvesse eelnevat elatustaset. Tulevikku silmas pidades tuleks võtta vajalikke meetmeid nii selleks, et vähendada eri pensionitoetuste erinevust nais- ja meespensionäride vahel, kui ka selleks, et tagada asjakohane toetus vanaduse korral sellistele töötajatele – nii meestele kui ka naistele –, kes on töötanud ebatüüpilistel töökohtadel või kellel on olnud ebatüüpiline karjäär. Praegu veel tööturul esinev killustatus meeste ja naiste vahel mõjutab märkimisväärselt kogutud õigusi ja seeläbi ka naiste pensioniväljavaateid (26). Komitee rõhutab samuti, et miinimumpensionide üldiseks muutmine võib osutuda määravaks eakate vaesuse vastu võitlemisel. Komitee peab oluliseks, et sellele küsimusele pöörataks sotsiaalkaitse komitees ja avatud koordinatsiooni meetodi raames erilist tähelepanu.

3.6.3 Riiklikud pensionisüsteemid on vanaduspensioni peamine allikas. Antud tingimustes on vaja teha kõik endast sõltuv nende jätkuvuse ja majandusliku tasuvuse tagamiseks. Komitee on seisukohal, et nimetatud riiklike süsteemide piisava rahastamise parim tagatis on kõrge tööhõivemäär ning täiendavad rahastamismeetmed, mida mõnedes riikides juba rakendatakse. Need süsteemid tuginevad solidaarsuse põhimõttele ja tekitavad põlvkondade vahelisi ja siseseid seoseid, mis aitavad tagada sotsiaalset ühtekuuluvust. Teisalt võimaldavad need koguda pensioniõigusi töötuse või haigusest ja perekondlikest põhjustest tingitud karjääripausi ajal. Nende süsteemide finantsstabiilsus tõestas ennast 2008. aasta finantskriisi ajal.

3.6.4 Nimetatud riiklike pensionisüsteemidele lisaks on loodud täiendavaid pensionisüsteeme. Need võivad pensionärile pakkuda täiendavat sissetulekut ja peaksid seetõttu hõlmama kõiki töötajaid. Sellegipoolest ei tohiks neid pidada alternatiivseks lahenduseks riiklike pensionisüsteemide tasuvusprobleemidele ning tingimata ei tohiks neid kahtluse alla seada. Täiendavate süsteemide loomine ja elluviimine peaksid vastama teatud tingimustele, et need oleksid maksumaksjate ja pensionäride huvides. Eelkõige peaksid need järgima sotsiaalpartneritega koostöös välja töötatud ELi õiguslikku raamistikku. Need ei peaks olema üksnes investeerimisfondid, millega tagatakse isiklikud pensioniõigused, vaid nad peaksid katma ka elueaga seotud riskid ja tagama sissetuleku haigusperioodidel ning võimalusel ka töötuse või perekondlikel põhjustel tehtud pausi ajal. Juurdepääs täiendavatele süsteemidele peaks olema tagatud kõigile antud sektori või ettevõtte töötajatele. Vaja on rakendada meeste ja naiste võrdväärse kohtlemise põhimõtet. On oluline, et sotsiaalpartnerid oleksid kaasatud nii nende süsteemide kooskõlastatud elluviimisesse kui ka nende juhtimise järelevalvesse. Samuti tasub edendada investeeringuid, millel on positiivne mõju tööhõivele, ja ära hoida puhtspekulatiivseid investeeringuid.

3.7 Töövõimetus: haigestunud või invaliidistunud töötajate oluline turvavõrk

3.7.1 Töötuse ja pensioni kõrval hõlmavad asendussissetulekud ka kolmandat kategooriat, milleks on toetused töövõimetuse, invaliidistumise, tööõnnetuse või kutsehaiguse korral. See tõstatab mitte ainult küsimuse asendussissetuleku kohta, vaid ka tööhõivesse tagasi pöördumise või sellele juurdepääsu kohta. Komitee tuletab meelde seisukohta, mida ta väljendas oma eelmises arvamuses sotsiaalse kaasatuse kohta (27). Sissetulek on iseseisva elu vajalik tingimus, ent sellest tingimata ei piisa. Paljudel juhtudel pööratakse endiselt liiga vähe tähelepanu asjaomaste inimeste tööellu integreerimisele, ehkki selleks on kehtestatud õiguslikud sätted. Praktilised korraldused töö leidmise või jätkamise suunamiseks või toetamiseks on tihti kohmakad ja ebapiisavad.

3.7.2 Isikutele, kellel ei ole võimalik töötada, tuleb tagada väärikaks eluks piisav sissetulekutoetus. Selleks peaksid eraldatud toetused võtma arvesse nii piisava elustandardi säilitamist kui ka erikulusid, mida inimene haiguse või puude tõttu kandma peab. Siinkohal on samuti oluline roll nii meetmetel, millega üritatakse tagada ligipääsetavad ja kvaliteetsed tervishoiuteenused, kui ka meetmetel, mille kaudu edendatakse infrastruktuuri ja sotsiaalteenuste pakkumist hooldust vajavatele inimestele, et kindlustada neile inimväärne elu (nt koduhooldus- ja abi, kolmandatest isikutest hooldajad jne).

4. Miinimumsissetulek ja sotsiaalne kaasatus

4.1 Komitee tuletab meelde, et ta soovitas oma 12. juuli 1989. aasta arvamuses vaesuse kohta (28) võtta kasutusele selline miinimumsotsiaaltoetus, mis oleks ühelt poolt vaestele turvavõrk ja teisalt vahend nende uuesti ühiskonda toomiseks. Kõnealust arvamust on tsiteeritud nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovituses sotsiaalkaitse süsteemide piisavate ressursside ja teenuste ühiste kriteeriumide kohta (29), milles soovitatakse eri liikmesriikide sotsiaalkaitse süsteemides tagatiste järk-järgulist loomist viie aasta jooksul. Peaaegu 20 aastat hiljem ja vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastal 2010 võib tõdeda, et need taotlused ja soovitused on jäänud vastuseta. 2008. aastal täpsustas komisjon oma 3. oktoobri 2008. aasta soovituses aktiivse kaasamise kohta (30) asjaolu, et 1992. aasta soovitus „on endiselt ühenduse vaesust ja sotsiaalset tõrjutust käsitleva poliitika viitedokument, mis ei ole minetanud oma tähtsust, kuigi selle täielikuks jõustamiseks tuleb veel teha jõupingutusi”. Hiljem avaldas Euroopa Parlament 6. mail 2009. aastal oma resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (31), milles ta „kutsub liikmesriike üles rakendama vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks piisavat sissetulekutoetust” ja „juhib tähelepanu vajadusele kehtestada soovituse 92/441/EMÜ ja soovituse 2008/867/EÜ alusel piisav sissetulekutoetuse määr, mis peab olema piisav, läbipaistev, kõigile ligipääsetav ja pikas perspektiivis jätkusuutlik”.

4.2 Kooskõlas nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitusega on komitee seisukohal, et sissetulekutagatis tuleb määratleda vastavalt iga liikmesriigi elatustasemele. See eeldab selliste asjakohaste näitajate kasutamist nagu näiteks liikmesriigi keskmine või mediaansissetulek, kodumajapidamiste tarbimisstatistika, seaduslik miinimumpalk (kui eksisteerib) või hinnatase. Miinimumsissetulekut peaks lisaks saama kohandada või täiendada, et see vastaks konkreetsetele vajadustele. Peamiselt on tegemist paljudes liikmesriikides juba rakendatud meetmetega – elatustoetus, juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele või hooldamisega seotud kulude katmine. Komitee toetab Euroopa Parlamendi algatust (32) parandada nõukogu 1992. aasta soovitust, täpsustades, et „sotsiaalabi peaks tagama inimväärset elu võimaldava piisava miinimumsissetuleku, mis ületab vähemalt vaesusohu künnise”. Sellegipoolest tuleb hoolikalt jälgida, kuidas selline sissetulekutagatis – mis võib olla seotud teiste, elatustoetuse laadi toetustega – võiks mõjutada teisi sotsiaalkaitseteenuseid. Vaja on vältida seda, et sotsiaalkaitse saajad ei satuks ebasoodsamasse seisu, kuna sellel oleksid kahtlemata ebasoovitavad tagajärjed.

4.3 Komitee tuletab meelde, et miinimumsissetuleku kehtestamist tuleb kavandada aktiivse sotsiaalse kaasamise ja kvaliteetsetele sotsiaalteenustele juurdepääsu tagava poliitika raames. Selles osas toetab komitee Euroopa Parlamenti (33), kes „soovitab, et liikmesriigid kaaluksid aktiivselt miinimumsissetulekupoliitikat, et leida lahendus „töötavate vaeste” hulga kasvule ja muuta töötamine tööturust kaugel olijaile toimivaks lahenduseks”. Komitee soovib lisaks täpsustada, et unustada ei tohi ka nende inimeste olukorda, kes ei saa tööturul osaleda oma vanuse, tervisliku seisundi või puude tõttu. Komitee jagab Euroopa Parlamendi nägemust (34), mille kohaselt „aktiivne kaasamine ei tohi asendada sotsiaalset kaasatust” ja „seetõttu peavad miinimumsissetulek ja ligipääsetavad ja jõukohase hinnaga kvaliteetsed sotsiaalteenused olema isikule kättesaadavad olenemata tema võimest tööturul osaleda”.

4.3.1 Komitee on seisukohal, et sissetulekutagatise järk-järguline loomine on vajalik Euroopa 2020. aasta strateegias uuesti sätestatud vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamiseks ja seda tuleks kavandada sellise uue vahendi kaudu, mis võimaldaks kõige tõhusamalt toetada eri liikmesriikide poliitikat vaesuse vastu võitlemiseks.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 27, 3.2.2009.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 309, 16.12.2006.

(3) Euroopa Komisjon ja sotsiaalkaitse komitee: „2010. aasta ühisaruanne sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta”, paberkandjal, veebruar 2010.

(4) Komisjoni teatis, KOM (2010)2020.

(5) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 128/3, 18.5.2010, punkt 4.4.

(6) 17. juuni 2010 Euroopa Ülemkogu järeldused, EUCO 13/10.

(7) Vt viide 5.

(8) Euroopa Parlamendi resolutsioon, 6.5.2009, 2008/2335(INI).

(9) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 221, 28.8.1989 ja ELT C128/15, 18.5.2010

(10) Nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitus, 92/441/EMÜ, EÜT L 245, 26.8.1992.

(11) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 302/86, 7.12.2004.

(12) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 128/10, 18.5.2010 ja ELT C 302/86, 7.12.2004.

(13) Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 9, ELT C 115, 9.5.2008.

(14) Põhiõiguste harta, ELT C 364, 18.12.2000.

(15) Euroopa Komisjoni ja sotsiaalkaitse komitee aruanne „Majanduskasv, tööhõive ja sotsiaalsed edusammud ELis – peamised sõnumid”, paberkandjal, september 2009.

(16) Klaus Busch, „World Economic Crisis and the Welfare State – Possible solutions to reduce the economic and social imbalances in the world economy, Europe and Germany”, International Policy analysis, Friedrich-Ebert-Stiftung, veebruar 2010.

(17) Vt viide 15.

(18) Vt viide 5.

(19) Vt viide 1.

(20) Florence Lefresne, „Regard comparatif sur l’indemnisation du chômage: la difficile sécurisation des parcours professionnelles”, Chronique internationale de l’IRES – nr 115, november 2008, lk 23.

(21) Vt viide 18.

(22) Vt viide 11.

(23) Vt viide 5.

(24) Vt viide 11.

(25) Vt viide 2.

(26) Vt viide 11.

(27) Vt viide 5.

(28) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 221, 28.8.1989 ja EÜT C 128/10, 18.5.2010.

(29) Vt viide 10.

(30) Komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitus, 2008/867/EÜ, ELT L 307, 18.11.2008.

(31) Vt viide 8.

(32) Vt viide 8.

(33) Vt viide 8.

(34) Vt viide 8.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/34

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Laste vaesus ja laste heaolu” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/06

Pearaportöör: Brenda KING

28. aprilli 2010. aasta kirjas palus Belgia asepeaminister ning sotsiaal- ja tervishoiuminister Laurette Onkelinx tulevase eesistujariigi Belgia nimel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Laste vaesus ja laste heaolu”.

Komitee juhatus tegi 25. mail 2010 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) pearaportööriks Brenda Kingi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 113, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 14.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Täna elab ELis vaesuse ohus 20 miljonit last. Vaesuses elavate laste osakaal on isegi suurem kui vaesuses elavate täiskasvanute osakaal (vastavalt 20 % ja 16 %), mis eeldatavalt suureneb majanduskriisi tõttu veelgi. Vaesuse olemasolu ELis elavate laste hulgas on tõendus sellest, et neil puuduvad kõige olulisemad põhiõigused.

1.2 Kui laste vaesusega midagi ette ei võeta, avaldavad selle tagajärjed kahjulikku mõju Euroopa Liidu tulevasele heaolule. ELi 2020. aasta strateegia elluviimine sõltub haritud, tervest ja lootusrikkast noorte põlvkonnast. Nii suure hulga laste vaesuse ohus olek kui ka vaesuse põlvest põlve edasikandumise ulatus on saatuslik märk ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid kaitsva ELi poliitika läbikukkumisest.

1.3 Laste vaesus ja heaolu on mitmemõõtmeline probleem. Mitmete aruannete järeldustest nähtub, et probleemi põhjustavad mitmed tegurid, sealhulgas materiaalne puudus ning juurdepääsu puudumine põhilistele tervishoiuteenustele, korralikule eluasemele ja haridusele. Üldise arusaama kohaselt on need tegurid omavahel seotud ja vastastikku sõltuvad ning probleemi lahendused peaksid seda kajastama.

1.4 Laste vaesuse ja puuduse all kannatamise tõttu puudub miljonitel lastel parim algus eluks ning sellel on oma osa nende isikliku arengu takistamisel. Väga sageli avaldab sekkumine lapse varajastes eluetappides positiivset mõju tema ülejäänud elule. Äärmiselt oluline on välja töötada asjakohane poliitika, et tagada kõigile, eelkõige ühiskonna kõige tõrjutumate rühmade lastele võimalus saavutada oma täielik potentsiaal ning anda seeläbi positiivne panus tulevikku.

1.5 Käesoleval vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastal tervitab komitee nõukogu poliitilist pühendumist, mida ta näitas otsusega muuta vaesuse vähendamine üheks viiest 2020. aastaks seatud ELi peamisest eesmärgist. Eesmärk on „vähendada allpool riiklikku vaesuse piiri elavate eurooplaste arvu 25 % võrra ning päästa seega vaesusest 20 miljonit inimest” (1).

1.6 Sellegipoolest on komitee pettunud, et ei ole seatud konkreetset eesmärki vähendada laste vaesust ja edendada laste heaolu, arvestades poliitilist tähelepanu ja arvukaid selleteemalisi algatusi ELi ja liikmesriikide tasandil alates 2000. aastast.

1.7 Komitee väljendab heameelt selle üle, et üks seitsmest ELi suurprojektist on Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm, mille eesmärk on „tagada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, et majanduskasv ja tööhõive jõuaksid kõikjale ning et vaesuses elavad ja sotsiaalselt tõrjutud inimesed saaksid edaspidi elada väärikat elu ja ühiskonnas aktiivselt osaleda”.

1.8 Komitee soovitab tungivalt, et kõnealusest platvormist saaks laste vaesuse kaotamise ja laste heaolu edendamise raamistik, töötades välja lastele suunatud mitmemõõtmelised lähenemisviisid, mis tuginevad laste õigustele ning mida toetatakse lastele ja lastega peredele keskenduvate konkreetsete eesmärkidega.

1.9 Sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide ELi võrgustik on toonud välja konkreetsed lasterühmad, kes elavad suures äärmise vaesuse ohus. Nende hulka kuuluvad:

i.	hooldusasutustes elavad või sealt lahkuvad lapsed, tänavalapsed, kuritarvitamist, väärkohtlemist või hooletussejätmist kogenud lapsed, vaimsete häiretega vanemate lapsed, hoolekandeasutuste lapsed, kodutud lapsed ning koduvägivalla või inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed;

ii.	puudega lapsed, rahvusvähemustesse kuuluvad lapsed, romide lapsed, noored pagulased ja sisserändajad;

iii.	väga vaestes ja isoleeritud maapiirkondades elavad lapsed, kellel puudub juurdepääs paljudele põhiteenustele ning suurte linnapiirkondade äärealal asuvates suurtes elamurajoonides elavad lapsed.

1.10 ELi põhiõiguste harta sisaldab sätteid laste õiguste kohta, mis annab ELile ulatuslikud volitused tagada laste ellujäämine, kaitse ja areng. Nendel haavatavatel lastel peaksid olema ELi vaesusevastase võitluse platvormi raames oma näitajad ja eesmärgid.

1.11 Komitee toetab üleskutset kõikehõlmava laste vaesust ja heaolu käsitleva komisjoni soovituse koostamiseks, et seada olulised poliitilised eesmärgid ja sihid ning luua pideva järelevalve, teabevahetuse, teadustegevuse ja vastastikuse hindamise raamistik, mis annab panuse ELi 2020. aasta strateegia vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisse.

2. Taust

2.1 Alates 2000. aastast on laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse küsimus muutunud sotsiaalse avatud koordinatsiooni meetodi järjest olulisemaks osaks. Seda on võtmeküsimusena rõhutatud igas sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitlevas ühisaruandes (2002–2004). Euroopa riigijuhid tõid välja vajaduse „võtta vajalikke meetmeid laste vaesuse kiireks ja oluliseks vähendamiseks, andes kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest taustast” (2).

2.2 Luksemburgi ELi eesistumise ajal 2005. aastal tehtud algatuses „ELi sotsiaalse kaasamise protsessi edendamine” kutsuti selgesõnaliselt üles arvestama laste küsimustega kõikides poliitikavaldkondades ja võtma ELi tasandil vastu vähemalt ühe laste heaolu näitaja. Euroopa Komisjon pööras 2006. aasta teatises lapse õiguste kohta erilist tähelepanu laste sotsiaalse kaasatuse küsimusele ja ELi sotsiaalse kaasamise protsessi rollile. ELi laste vaesuse ja laste heaolu töökonna analüütiline aruanne ja soovitused võeti ametlikult vastu 2008. aasta jaanuaris. 2009. aasta lõpus tunnistati Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlenud komisjoni töödokumendis, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on üks ELi pikaajalisi sotsiaalseid väljakutseid, mida finants- ja majanduskriis on veelgi suurendanud. 2010. aasta märtsis koostas TARKI sotsiaaluuringute instituudi juhitud konsortsium Euroopa Komisjoni jaoks üksikasjaliku aruande teemal „Laste vaesus ja laste heaolu Euroopa Liidus”.

2.3 2009. aasta Lissaboni leping sisaldab ELi konkreetse eesmärgina laste õiguste edendamist. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aasta 2010 avakonverentsil kutsus Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso üles vähendama 2020. aastaks vaesuse ohu määra kogu elanikkonna ning eelkõige laste ja eakate inimeste jaoks, sest praegused arvud on vastuvõetamatud. Belgia, kes on ELi eesistujariik 2010. aasta teisel poolel, on toonud ühe oma prioriteedina välja laste vaesuse vastu võitlemise ja laste heaolu edendamise.

3. Laste vaesus ja heaolu ELis

3.1 Laste vaesus

3.1.1 Laste vaesus ja heaolu on olulised väljakutsed kogu Euroopa Liidus. Siiski on selle ulatus ja tõsidus riigiti ja paljudes riikides piirkonniti väga erinev. Sissetulekut ja elutingimusi käsitleva ELi uuringu (EU-SILC) (3) 2007. aasta küsitluslaine tulemused olid järgmised:

—

ELis elab vaesuse ohus (4) 20 % lastest võrreldes 16 % kogu elanikkonnast. Laste vaesuse oht on täiskasvanute omast suurem kõigis riikides, välja arvatud Küprosel, Taanis, Eestis, Soomes, Saksamaal ja Sloveenias (Lätis on oht võrdväärne). Laste vaesuse ohu määr on kuni 30–33 % kahes riigis (Bulgaaria ja Rumeenia) ning 23–25 % viies riigis (Kreeka, Itaalia, Poola, Hispaania ja Ühendkuningriik), samas on laste vaesuse ohu määr viies riigis 10–12 % (Küpros, Taani, Soome, Sloveenia ja Rootsi).

—

Kõnealust teavet on oluline täiendada riikliku vaesuse ohu erinevusega, (5) mis näitab, kui vaesed lapsed on, st laste vaesuse ohu suurust. Laste vaesuse oht kõigub 13 protsendist Soomes ja 15 protsendist Prantsusmaal 40 protsendini Rumeenias ja 44 protsendini Bulgaarias. Enamikus riikides kaldub vaesuse oht suurenema koos laste vanusega.

—

Teine võtmetegur, mida tuleks madalat sissetulekut käsitledes arvestada, on kestus, st kui kaua lapsed elavad allpool vaesuspiiri. Eespool nimetatud TARKI aruandes on rõhutatud, et kuigi vaesuse oht laste seas vastaval aastal annab teatava märgi sellest, millise puuduse ja sotsiaalse tõrjutuse ohuga nad silmitsi seisavad, on asjaomane oht palju tõsisem juhul, kui nende sissetulek jääb allapoole nimetatud taset paljudeks aastateks. Nende 20 riigi puhul, kelle kohta on vajalikud EU-SILC uuringu andmed kättesaadavad, näitab TARKI aruanne, et nende leibkondade laste osakaal, kes on elanud aastatel 2005–2007 vaesuse ohus, ulatub 4–6 protsendist Austrias, Küprosel, Soomes, Sloveenias ja Rootsis 13–16 protsendini Itaalias, Leedus, Luksemburgis, Poolas ja Portugalis.

3.2 Materiaalne puudus

3.2.1 ELi vaesuse ohus elavate laste määratlus põhineb madala sissetulekuga peredes elavate laste arvul. Kuigi oluline, on see näitaja ebapiisav, sest see ei hõlma kõike, mida on vaja heaks alguseks elus. Lapsed võivad elada normidele mittevastavates tingimustes või olla isegi kodutud, nad võivad elada mahajäetud linnaosades, kogeda kuritegevuse kõrget taset, halvemat tervist, ühekülgset toitumist, suuremat õnnetuste ja vigastuste ohtu, rohkem füüsilist väärkohtlemist ja kiusamist, väiksemat juurdepääsu lapsehooldusteenustele, piiratud juurdepääsu sotsiaal- ja pereteenustele, hariduse seisukohast ebasoodsat olukorda ja madalakvaliteedilisi haridusvõimalusi, neil võib olla piiratud juurdepääs mänguväljakutele, spordi- ja puhkevõimalustele või kultuuriüritustele või puudub see üldse. Mõned lapsed seisavad silmitsi rohkem kui ühe ebasoodsa tingimusega ning nende kuhjudes mõjutavad ja tugevdavad need üksteist ning süvendavad nii lapse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tunnet ning suurendavad vaesuse ja tõrjutuse põlvest põlve edasikandumist.

3.2.2 Materiaalse puuduse määr on kõigi laste jaoks ELis võrdväärne vaesuse ohuga (20 %). Siiski erineb materiaalne puudus liikmesriigiti oluliselt suuremal määral: 4–10 protsendist Luksemburgis, kolmes Põhjamaade riigis, Madalmaades ja Hispaanias 39–43 protsendini Ungaris, Lätis ja Poolas, 57 protsendini Rumeenias ning 72 protsendini Bulgaarias. Samas kui vaesuse oht varieerub 10 protsendist 33 protsendini. Materiaalse puuduse selline suur erinevus peegeldab keskmise elatustaseme erinevust nii liikmesriikide vahel kui ka jaotumist liikmesriikide sees.

3.2.3 Materiaalse puuduse määr on 46 %, selle osakaal kõigub märkimisväärselt, ulatudes 18–28 protsendist Taanis, Luksemburgis, Madalmaades, Hispaanias ja Rootsis 72–96 protsendini Bulgaarias, Ungaris, Lätis ja Rumeenias. Ülevalpool vaesuspiiri elavate laste hulgas on ELi keskmine materiaalne puudus 13 %. Ka selles osas on tegemist väga suure kõikumisega, ulatudes 1–6 protsendist Taanis, Luksemburgis, Madalmaades, Hispaanias ja Rootsis 35–62 protsendini Bulgaarias, Ungaris, Lätis ja Rumeenias.

3.2.4 Komitee soovitab hõlmata näitajatena riiklikud vaesuse ohu määrad, vaesuspiirid ja riiklikud materiaalse puuduse määrad.

3.3 Kõige enamohustatud lapsed

3.3.1 Üksikvanemad ja suured pered

3.3.1.1 Üksikvanemaga või suurtes peredes elavad lapsed on kõige enamohustatud praktiliselt kõigis riikides. EU-SILC uuringu 2007. aasta küsitluslaine tulemused näitavad, et ELis on vaesuse ohus 34 % üksikvanemaga peredes elavatest lastest, ulatudes 17–24 protsendist Taanis, Soomes ja Rootsis 40–45 protsendini Eestis, Iirimaal, Leedus, Luksemburgis, Rumeenias ja Ühendkuningriigis ning 54 protsendini Maltal. Suurtes peredes (st kahest täiskasvanust ja kolmest või enamast lapsest koosnevad leibkonnad) elavatest lastest on ELis vaesuse ohus 25 %. Osakaal ulatub 12–15 protsendist Saksamaal, Soomes, Rootsis, Taanis ja Sloveenias 41–55 protsendini Itaalias, Lätis, Portugalis ja Rumeenias ning 71 protsendini Bulgaarias.

3.3.2 Töötud leibkonnad

3.3.2.1 2007. aastal läbi viidud ELi tööjõu-uuringu andmetel elab 9,4 % lastest töötutes leibkondades. Nende osakaal ulatub 2,2–3,9 protsendist Küprosel, Kreekas, Luksemburgis ja Sloveenias 12 protsendini Belgias, 12,8 protsendini Bulgaarias, 13,9 protsendini Ungaris ja 16,7 protsendini Ühendkuningriigis (6). Nende laste keskmine vaesuse oht on väga kõrge – 70 %. Kõige madalam oht on registreeritud Taanis ja Soomes (47–49 %) ja kõige kõrgem oht Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Leedus, Portugalis, Rumeenias ja Slovakkias (81–90 %).

3.3.2.2 Mis puudutab materiaalset puudust, siis on tasustatud tööta leibkondades elamisel tõenäoliselt oluline mõju nii laste praegustele kui ka tulevastele elamistingimustele. Töötus ei tõstata üksnes võimalike rahaprobleemide küsimust – töötava täiskasvanu puudumine lapse leibkonnast võib piirata ka lapse praeguseid ja tulevasi võimalusi täielikult ühiskonnaelus osaleda.

3.3.3 Äärmise vaesuse ohus lapsed

3.3.3.1 Sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide ELi võrgustik on toonud välja konkreetsed lasterühmad, kes on tõsise või äärmise vaesuse ohus. See tuleb esile eelkõige eri liikmesriikide sotsiaalset kaasatust käsitlevatest riiklikest tegevuskavadest ning mitmetest rahvusvahelistest vahetusprojektidest. Kõnealuste rühmade hulka kuuluvad: puudega lapsed, rahvusvähemustesse kuuluvad lapsed (eelkõige romid), noored pagulased ja sisserändajad, kuritarvitamist, väärkohtlemist või hooletussejätmist kogenud lapsed, vaimsete häiretega vanemate lapsed, hoolekandeasutuste lapsed, kodutud lapsed, koduvägivalla või inimkaubanduse ohvriks langenud lapsed, väga vaestes ja isoleeritud maapiirkondades elavad lapsed, kellel puudub juurdepääs paljudele põhiteenustele ning suurte linnapiirkondade äärealal asuvates suurtes elamurajoonides elavad lapsed (7). ELi 2007. aasta analüüsist nähtub, et vanades liikmesriikides on üha kasvav probleem sisserändajatest perede ja mõnedesse rahvusvähemustesse kuuluvate laste olukord.

3.4 Pikaajaline mõju ja põlvkondadevaheline vaesus

3.4.1 Pikaajaline mõju

3.4.1.1 Sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset kaasatust käsitlevates ühisaruannetes on üks oluline teema see, et vaesuses kasvamine piirab isiklikku arengut ning sellel on pikaajalised tagajärjed laste arengule ja heaolule ning nende tulevasele elujõule ja heaolule täiskasvanutena. See suurendab nende vaesuse, töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu täiskasvanuna. Pikaajalist mõju rõhutati 2007. aasta aruandes, milles jõuti järeldusele, et vaesuses üles kasvavad lapsed ei saavuta tõenäoliselt koolis nii häid tulemusi kui nende jõukamad eakaaslased, neil on tõenäoliselt halvem tervis, nad puutuvad tõenäoliselt sagedamini kokku kriminaalõigussüsteemiga ning noorte täiskasvanutena on neil tõenäoliselt raskem pääseda tööturule ja ühiskonda laiemalt.

3.4.2 Põlvkondadevaheline vaesus

3.4.2.1 Sellega on seotud teine ikka esilekerkiv teema: mil määral kandub vaesus edasi ühelt põlvkonnalt teisele. Mitmetes riikides on vaesuse põlvest põlve edasikandumine eriti ilmne seoses haridusega ning see tundub olevat tõsi nii kõrge kui ka madala laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tasemega riikides. EU-SILC uuringu 2005. aasta moodulist „Vaesuse ülekandumine ühelt põlvkonnalt teisele” ilmnes, et haridusvõimalused lapsepõlves mõjutavad vaesuse tõenäosust täiskasvanueas. Seega on algharidusega vanemate lapsel 23 korda suurem risk jääda ilma ametliku kvalifikatsioonita võrreldes kõrgharidusega vanemate lapsega.

4. Võrdlev hindamine, seire ja hindamine

4.1 Erilist tähelepanu vajab oluline väljakutse, et range võrdlev hindamine, seire ja hindamine peaksid olema kesksel ja nähtaval kohal nii riiklikul kui ka ELi tasandil.

4.2 Selle saavutamiseks soovitab komitee:

—	kehtestada protsess, mille kaudu komisjon ja liikmesriigid saaksid uurida viise muuta ELi sotsiaalsed eesmärgid ELi tasandil nähtavamaks, mõõdetavamaks ja käegakatsutavamaks;

—	tagada, et ELi ja riiklike eesmärkide ning kokku lepitud ELi näitajate kogumi suurema tulemuslikkuse suunas tehtavaid edusamme jälgitakse rangelt ja korrapäraselt ning nende kohta antakse aru;

—	tagada vastastikuste hindamiste korraldamine, et arutada seire tulemusi eesmärgiga innustada poliitika tundmaõppimist liikmesriikide hulgas ja komisjonis;

—

võtta kasutusele palju rangem lähenemisviis seirele ja hindamisele, pöörates suuremat tähelepanu tulemustele, ning tagada eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude korrapärane sõltumatu kriitiline analüüs. Võtmeelemendid võiksid sisaldada järgmist:

—	ühiste näitajate süstemaatilisem kaasamine liikmesriikide riiklikesse seire- ja analüütilistesse raamistikesse, et parandada vastastikust õppimist;

—	statistikaalase suutlikkuse suurendamine ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning eelkõige õigeaegse sotsiaalse statistika tootmise tagamine (sh andmed laste vaesuse ja heaolu kohta, mis võimaldavad finants- ja majanduskriisi mõju kogu ELis paremini jälgida);

—	nõue, et kõik liikmesriigid looksid ametliku korra kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sõltumatute ekspertide pidevaks kaasamiseks seireprotsessi ja sotsiaalse kaasatuse poliitika hindamisse.

5. Euroopa vaesusevastase võitluse platvormi loomine

5.1 ELi sotsiaalse mõõtme tugevdamine ning eelkõige ELi 2020. aasta eesmärkide täitmine sõltuvad tugevalt kavandatud ELi 2020. aasta suurprojektist „Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm”.

5.2 Platvormist peab saama uuendatud sotsiaalse Euroopa nähtav sümbol. Sellel peab olema keskne roll tagamisel, et kõik muud ELi poliitikasuunad (nt majandus-, konkurentsi-, haridus-, sisserände-, tervishoiu-, innovatsiooni- ja keskkonnapoliitika) annavad panuse ELi sotsiaalsete eesmärkide, sealhulgas vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisse.

5.3 Siinkohal on oluline prioriteet arvestada kõigis asjaomastes ELi poliitikavaldkondades ja programmides, kaasa arvatud struktuurifondides piisava sotsiaalkaitse, sealhulgas laste vaesuse vastase võitluse, laste heaolu ja laste õiguste edendamise küsimustega. Platvormil peaks olema keskne roll sotsiaalse mõju hindamisprotsessi läbiviimise jälgimisel ja selle kohta aruandmisel. Samuti peaks ta jälgima, mil määral aitavad Euroopa 2020. aasta strateegia teised suunad kaasa vaesuse vähendamise eesmärgi saavutamisele, ning ka selle kohta aru andma.

5.4 Seoste tugevdamine ELi sotsiaalse kaasatuse eesmärkide ja ELi struktuurifondide eesmärkide vahel

5.4.1 ELi ja liikmesriikide sotsiaalse kaasatuse eesmärgid ja struktuurifondide kasutamine peaksid olema omavahel lähemalt seotud. Sellega seoses peaks struktuurifondide kasutamisest saama sotsiaalset kaasatust käsitlevate riiklike tegevuskavade oluline osa. Siinkohal on sobiv näide komisjoni 2009. aasta teatis, mille eesmärk on lubada Euroopa Regionaalarengu Fondi kasutamist marginaliseerunud kogukondadele suunatud elamumajandusmeetmete toetamiseks uuemates liikmesriikides. Sellel võiks olla oluline roll kõnealuse valdkonna projektidele eraldatavate vahendite suurendamisel.

6. Komitee soovitused

6.1 ELi pühendumine laste vaesuse ja heaolu küsimuse käsitlemisele

6.1.1 Arvestades Euroopa 2020. aasta strateegia üldeesmärke, tuleks õigustel põhinevat lähenemisviisi kasutades välja töötada laste vaesuse ja heaolu käsitlemise ühtne raamistik. Tuleks seada konkreetne ELi eesmärk laste vaesuse kaotamiseks ja nende heaolu edendamiseks.

6.2 Piisavad vahendid

6.2.1 Lastega perede jaoks tuleks kehtestada minimaalne peresissetulek, kasutades selleks rahaülekandeid, mis sõltuvad vanemate staatusest tööturul. Rahalise toetuse saaks kõigile lastele tagada ka maksusoodustuste ja/või üldiste rahaliste hüvitistega.

6.2.2 Nagu ilmneb sotsiaalkaitsekomitee analüüsist (2008), tuleks täiendavalt uurida üldisi lastetoetusi kui laste vaesusega võitlemise põhivahendeid, arvestades haldusorganite üldist tõhusust, sotsiaalse märgistatuse puudumist ja vahendite tõhusat kasutamist.

6.2.3 Kuna töötutes leibkondades elavad lapsed on väga suures vaesuse ohus, on vaja vähendada töötute leibkondade ja tööl käivate vaeste vaesust, et vähendada laste vaesuse tõsidust. Aktiivne tööturupoliitika peaks toetama vanemate tööhõivet ning samuti tuleks osutada kohalikke, kättesaadavaid ja taskukohaseid kvaliteetseid teenuseid nagu lastehoiuteenus.

6.2.4 Kaasav tööturg peab pakkuma vanematele kvaliteetseid töökohti. Tagamaks, et vanemad saavad oma lastega aega veeta, on vaja poliitikameetmeid töö- ja pereelu ühitamise edendamiseks.

6.2.5 Äärmist vaesust kannatavate laste põlvest põlve kanduva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ahela katkestamiseks tuleb hästikavandatud sotsiaalpoliitika abil tagada kõigile võrdsed võimalused ning suurendada jõupingutusi selleks, et iga laps saavutaks haridussüsteemis head tulemused. Selleks tuleb tugevdada diskrimineerimisvastast ja kaasamispoliitikat, eriti seoses sisserändajate, nende järglaste ning rahvusvähemustega.

6.3 Varane lapseiga

6.3.1 Komitee toetab Eurochildi soovitust, et lastehoiuteenuseid on vaja laiendada, et võtta kasutusele sünnieelsest ajast eelkoolieani osutatavate teenuste kaasav põhimõte, mis on avatud kõigile lastele ja peredele. Eurochildi väitel eiravad Barcelona eesmärgid varast lapseiga käsitleva poliitika paljusid häid tavasid. Seoses Barcelona eesmärkidega soovitab komitee, et vaja on välja töötada ELi ühised kvaliteedistandardid varase lapseea teenuste, sealhulgas väikelaste hoolduse ja hariduse jaoks, nagu on määratlenud Euroopa Komisjoni lastehoiu võrgustik, mis peaks mõjutama liikmesriikide poliitika ja tavade väljatöötamist, sh struktuurifondide kasutamist.

6.4 Tervishoid

6.4.1 Komitee soovitab ELi tervisenäitajate töörühmal töötada välja lastega seotud näitajad, et jälgida ja hinnata rahvatervishoiu poliitikat ja selle mõju.

6.4.2 Samuti tuleks välja töötada vaimse tervise näitajad laste hea vaimse tervise ja vaimsete häirete hindamiseks.

6.4.3 Tervisealast ebavõrdsust käsitlevas komisjoni teatises, mis peaks valmima 2012. aastal, tuleks käsitleda laste tervist.

6.5 Elamumajandus

6.5.1 ELi liikmesriigid peaksid rakendama märtsis 2010 toimunud keskkonna- ja tervishoiuministrite konverentsil võetud kohustusi ja kokku lepitud meetmeid seoses Euroopa laste keskkonna ja tervise tegevuskavaga.

6.5.2 Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid kokku leppima ühises raamistikus ja ühistes suunistes kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse mõõtmiseks, jälgimiseks ja sellest teatamiseks, pöörates erilist tähelepanu laste olukorrale.

6.5.3 Euroopa Komisjon peaks jätkama algatuste toetamist ja rahastamist, et aidata liikmesriikidel ja kandidaatriikidel sulgeda halvas seisukorras olevad laste hoolekandeasutused ning arendada sobivaid alternatiive.

6.6 Kaitse vägivalla, väärkohtlemise ja ekspluateerimise eest

6.6.1 Euroopa Komisjon peaks uurima koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega võimalust kehtestada lastevastase vägivalla, laste väärkohtlemise ja ekspluateerimise näitaja, mis hõlmaks kindlakstegemise, kaitse, süüdistuse esitamise ja ennetamise küsimusi kooskõlas näitajaid käsitlenud ELi Põhiõiguste Ameti 2009. aasta uuringus esitatud soovitustega.

6.6.2 Liikmesriigid peaksid koostama riiklikud strateegiad igasuguse lastevastase vägivalla ennetamiseks ja laste kaitsmiseks. Strateegiad peavad sisaldama selgeid eesmärke ja eelarvevahendeid, samuti kohaliku tasandi mehhanisme, et lapsed või teised saaksid vägivallajuhtumitest teatada.

6.7 Lastekesksed meetmed

6.7.1 Komisjon peaks tugevdama sidemeid Euroopa Nõukogu programmiga „Euroopa laste jaoks ja koos lastega”, milles rõhutatakse laste osalust.

6.7.2 Olemasolevaid ühiselt kokku lepitud sissetuleku ja materiaalse puuduse näitajaid on vaja laiendada, et hõlmata rohkem lastekeskseid näitajaid. On oluline, et nimetatud näitajad kajastaksid laste arengu eri etappe, peegeldades kõige asjakohasemaid mõõtmeid ning hõlmates laste kõik asjaomased eluaastad. Tarki/Applica-uuringus soovitatakse kasutada vanuserühmi 0–5, 6–11 ja 12–17 eluaastat ning hõlmata selliseid mõõtmeid nagu sissetulek, materiaalne puudus, haridus, eluase, tervishoid, ohuga kokkupuutumine ja sotsiaalne osalus.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vastavalt ELi määratlusele elavad vaesuse ohus inimesed, kes elavad leibkonnas, mille kogusissetulek on alla 60 % riigi keskmisest leibkonna sissetulekust (kasutatud keskmise sissetuleku skaala on OECD muudetud skaala).

(2) Brüsseli Euroopa Ülemkogu 23.–24. märtsi 2006. aasta järeldused, 7775/1/06 rev 1, punkt 72.

(3) Vt Euroopa Ühenduste statistikaameti Eurostat veebileht: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/statistics/themes.

(4) Vaesuse ohus elav laps on laps, kes elab vaesuse ohus elavas leibkonnas, st leibkonnas, kelle kogusissetulek on alla 60 % riigi keskmisest leibkonna sissetulekust.

(5) „Suhteline keskmine vaesuse ohu erinevus” (siin: vaesuse ohu erinevus) mõõdab vahet allpool vaesuspiiri elavate inimeste keskmise kogusissetuleku ja vaesuspiiri läviväärtuse vahel; seda väljendatakse vaesuspiiri protsendina.

(6) Vt Eurostati veebileht: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/statistics/themes.

(7) Seda mustrit kinnitatakse sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide ELi võrgustiku 2007. aasta aruannetes, milles jõuti järeldusele, et märkimisväärses arvus riikides paistavad silma kaks lasterühma, mis on väga suures vaesuse ohus ja mis kannatavad tõsise vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all. Need on hooldusasutustes elavad või sealt lahkuvad lapsed ning romide lapsed. Siiski tuuakse üsna sageli esile ka mitmeid teisi olukordi, nagu lapstööjõuna kasutatavad lapsed, vägivalla, seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse ja sõltuvuse ohvritest ning kuritegevusega seotud lapsed, puudega lapsed, saatjata alaealised, kodutute perede lapsed ja tänavalapsed. (Frazer and Marlier, 2007).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/40

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Keskkonna-, energia- ja kliimaprobleemidest tulenevate tööstuse muutuste mõju tööhõivele” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/07

Raportöör: Valerio SALVATORE

Kaasraportöör: Enrique CALVET CHAMBÓN

9. veebruaril 2010. aastal saadetud kirjas palus kliima- ja energiapoliitika eest vastutav minister Paul MAGNETTE eesistujariigi Belgia nimel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 koostada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Keskkonna-, energia- ja kliimaprobleemidest tulenevate tööstuse muutuste mõju tööhõivele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 1. juulil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14. ja 15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 89, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 5 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Eesistujariik Belgia on palunud uurida kliimasoojenemise vastu võitlemisest põhjustatud tööstuse muutuste mõju tööhõivele sellises ülemaailmses kontekstis, mida iseloomustab kolmekordne ebaõnnestumine, või leebemas sõnastuses kolm negatiivset stsenaariumi kolossaalse majanduskriisi keskmes.

A.	Euroopa Liit ei ole suutnud saavutada Lissaboni strateegia häid eesmärke.

B.	Finantssektorit on tabanud laiaulatuslik kriis, mille põhjustasid puudulik reguleerimine ja ebapiisav järelevalve.

C.	ÜRO tippkohtumine Kopenhaagenis, mis oleks pidanud päädima Kyoto protokolli järgse uue rahvusvahelise kliimakokkuleppega, jäi oma tulemustes ülimalt tagasihoidlikuks.

1.2	EL peab üheaegselt osalema tõhusalt maailma kasvuhoonegaaside vähendamises ning arendama oma majandust ja tööturgu viisil, mis võimaldab saavutada Lissaboni eesmärgid uuel aastakümnel ehk tõusta ülemaailmselt konkurentsivõimeliseks ja kaotada massiline tööpuudus Euroopas.

1.3

Komitee ja sealhulgas tööstuse muutuste nõuandekomisjon on juba võtnud meetmeid seoses energia-, kliima-, säästvuse, tööstuse muutuste ja tööhõivealaste väljakutsetega. Muuhulgas on esitatud järgmised arvamused: CCMI/002, 024, 027, 029, 045, 052 ja 053, ECO/267, NAT/392, 440 ja 453 ning TEN/401. Käesoleva arvamuse probleemikäsitluses järgitakse horisontaalset loogikat, ehkki selles esitatud (eriti tööhõivega seotud) ideede praktiliseks elluviimiseks on tingimata vaja läbi viia ka piirkonna- ja valdkonnapõhiseid uuringuid.

1.4	ELi 2020. aasta strateegia peab lahendama Lissaboni strateegia ebaõnnestumised. See on uus võimalus, mille raames tuleb tugevdada VKEde üliolulist rolli. Komitee teeb ettepaneku tõhustada majanduskoostööd Euroopa Liidu tasandil ja edendada konkurentsivõime uut ühist kontseptsiooni.

1.5	EL vajab tugevdatud majanduslikku juhtimist institutsioonides (st arutelu Euroopa institutsioonidele teatavates majanduspoliitika valdkondades iseseisvuse ülekande üle), et toetada tööstuse muutusi, mis on keskkonnasäästlikuma Euroopa majanduse ja jätkusuutlike töökohtade alus.

1.6

Ülemaailmset nõudlust keskkonnasäästlike toodete ja tehnika ning jätkusuutlike töökohtade järele suurendavad veelgi sellised tegurid nagu demograafiline areng ja keskkonnaprobleemid Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, joogivee nappus paljudes riikides ja võitlus kliimamuutuse vastu. Samuti tuleb meeles pidada seda, et teadaolevad energiatootmiseks vajalikud toorainevarud ei ole piiramatud.

1.7

Tööhõivestrateegia, mis on kooskõlas jätkusuutlikku majandusega, võib põhineda liikmesriikide juba hästi arenenud kogemustel ja oskusteabel. Neid eeliseid peaks edendama Euroopa Liit, kus vajatakse kvalifitseeritud töökohti. Seega peavad liikmesriigid investeerima rohkem oma haridus- ja koolitussüsteemi ning edendama muuhulgas teadus-, tehnika- ja insenerivaldkonda. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei piisa praegustest avaliku sektori investeeringutest haridusse, mis tuleb kaasata elukestva õppe sidusasse strateegiasse.

1.8	EL ja liikmesriigid peavad võtma vajalikke meetmeid, et tagada tööstuse muutuste kooskõla töökohtade säilitamise ja loomise eesmärkidega.

1.9

Keskkonnasäästlik majandus, millega kaasneb teadusuuringute kõrge tase ja uute teadmiste rakendamine ning mille eesmärk on konkurentsivõime suurendamine, peaks mõjutama tööturgu kvalifitseeritud ja stabiilsete töökohtade loomise kaudu, vähendades nii ebakindluse ohtu. Seetõttu peaksid liikmesriigid investeerima rohkem oma haridus- ja täiendkoolitussüsteemidesse.

1.10

Avalikul sektoril on oluline osa teadusuuringute toetamisel, uute keskkonnasäästlike tehnoloogiate tõhusal kasutamisel ja olemasolevate tõhusate keskkonnasäästlike tehnoloogiate täiustamisel, eelkõige tänu oma maksumeetmetele. Seetõttu nõuavad majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased edusammud elujõulist ja piisavalt kvalifitseeritud avalikku sektorit, mille nõrgendamine kõigi majandustegevuste erastamise kaudu ei teeniks alati avalikkuse huve. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et üldise hüvangu tagamiseks tuleks vaadata läbi liberaliseeritud energiaturgu reguleeriv raamistik.

1.11	Uusi töökohti luuakse erasektori ja eelkõige VKE-de poolt. Avalik sektor peaks looma samuti stabiilse ja konstruktiivse ELi tasandil raamistiku, mis võimaldaks ettevõtetel optimeerida üleminekut keskkonnasäästlikumale, tõhusamale ja arvukate jätkusuutlike töökohtadega majandusele.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku luua spetsiaalne Euroopa fond, et toetada tööstuse muutusi ja eelkõige teadusuuringuid, arendustegevust ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate, sealhulgas taastuvenergia tehnoloogiate ja selliste uute tehnoloogiate rakendamist, mis võimaldavad tõhusalt vähendada energiamahukate tööstusharude heiteid.

1.13

Komitee kordab, et Euroopa Liidul on vaja tugevat tööstust jätkusuutliku tööhõive eesmärkide saavutamiseks. Paljud töökohad, isegi teenuste sektoris, sõltuvad Euroopa tööstuse edust. Seega peavad tööstuse muutused, mis sektoriti ja piirkonniti erinevad, toimuma järk-järgult, et vältida negatiivset mõju tööturule ning seadmata ohtu hädavajalikku tööstusvõrgustikku. Tegemist ei ole keskkonnapoliitika piiramisega, vaid selle sotsiaalselt jätkusuutliku juhtimisega.

1.14	Komitee soovitab võtta 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika reformis arvesse põllumajanduse tähtsust ning anda panus teiste vajalike koosmõjude arengusse ELi poliitikavaldkondadega teadusuuringute, uute tehnoloogiate ja tööstuse moderniseerimise valdkonnas.

1.15	Liikmesriigid peavad leppima kokku finantstehingute maksustamises. Kõnealusest maksust saadud tulu võiks kasutada liikmesriikide eelarvepuudujäägi vähendamiseks, võimaldades neil nii paremini rahastada oma haridussüsteemi.

1.16

Keskkonnasäästliku majanduse saavutamisele suunatud tööstuse muutused nõuavad täiesti uut majanduskasvu ja konkurentsivõime kontseptsiooni. Komitee on juba väljendanud oma toetust majanduslike ja sotsiaalsete edusammude uuele hindamisviisile. Komitee kinnitab veelkord oma veendumust, et tööstuse muutused ja tööhõive on kooskõlas jätkusuutliku arengu eesmärkidega üksnes juhul, kui Euroopa Liit ja maailm tervikuna jõuavad kokkuleppele majanduskasvu teistsuguses kontseptsioonis. Komisjoni ettepanekust 2020. aasta strateegia kohta ei piisa.

1.17	Komitee on seisukohal, et ELi institutsioonide ülesanne on töötada sellenimel, et kõigil oleks kogu maailmas võrdsed võimalused (level playing field), et vältida tööhõivet ja keskkonda kahjustavat ettevõtete ümberpaigutamist või isegi tervete sektorite kaotamist.

1.18

Euroopa kodanikuühiskonna institutsioonilise häälekandjana ja struktureeritud dialoogi olulise foorumina toetab komitee aktiivselt Euroopa kodanike demokraatlikku osalust ulatuslikul ja vajalikul arutelul tööstuse muutuste ja nende mõju üle tööturule ning samuti tööstuse muutuste arengurütmi ja ülemaailmse sotsiaalse mõju üle.

2. Arvamuse ulatus

2.1

Eesistujariik Belgia soovis, et kõnealune dokument oleks poliitilist laadi ja avaks uusi analüüsivõimalusi. Eesistujariigi esindajate soovi kohaselt ei tohi selle dokumendi lähenemisviis olla valdkondlik, vaid valdkonnaülene ja üldine. Tegemist ei ole uuringuga, vaid poliitilise strateegiaga. Eesistujariik Belgia kavatseb kõnealust arvamust käsitleda energiaministrite nõukogu mitteametlikul kohtumisel.

2.2

Kopenhaageni tippkohtumise deklaratsioonid põhinevad keskkonna- ja kliimaprobleemidel. Energiaprobleemil on mitu mõõdet. Eurooplaste juurdepääs energiavarudele tuleb tagada ELi ja liikmesriikide rahvusvahelise poliitika raames. Kõnealust aspekti ei käsitleta käesolevas arvamuses, milles analüüsitakse energiaprobleeme nende tööstuse muutuste raames, mille on põhjustanud võitlus kliimamuutuste vastu ning eelkõige seoses kliimamuutuste mõjuga Euroopa tööhõivele.

2.3

Käesolevas arvamuses kasutatakse mõistet „keskkonnasäästlik”, et määratleda kaupu või tootmismeetodeid, mis on kooskõlas jätkusuutliku mõtlemisviisiga ning annavad panuse ELi eesmärkide saavutamisse võitluses globaalse kliimasoojenemisega. Komitee toetab Euroopa majanduse muutmist keskkonnasäästlikumaks ja tööturuga seoses võimalikult paljude keskkonnasõbralike töökohtade loomist, mis on selle tulemuse saavutamiseks vajalikud, st kvalifitseeritud ja sotsiaalset kaasatust tagavate töökohtade loomist (sh koolitused/kvalifikatsioonid) (vt arvamust TEN/401 teemal „Keskkonnasõbralike töökohtade edendamine ELi kliima- ja energiapaketi jaoks”, kus nimetatakse ILO majandusliku ja tööturu analüüsi osakonna pakutud mõistet „keskkonnasõbralikud töökohad” vastuseks Euroopa Komisjoni hiljutisele algatusele). Komitee meenutab kõnealuses kontekstis 2009. aasta oktoobrikuu arvamust paindlikkuse ja turvalisuse teemal (1).

3. Ülesanded, saavutused ja uus võimalus

3.1	Tuleb lühidalt meenutada eesistujariigi Belgia taotluse üldist tausta. See taust seondub ülesannetega, mis on võimalik kokku võtta kolme omavahel tihedalt seotud ebaõnnestumisega.

Ülesanded – Lissaboni strateegia ebaõnnestumine

3.2

Vastavalt 23.–24. märtsil 2000. aastal Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu määratlusele oli Lissaboni strateegia eesmärk muuta EL 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustab jätkusuutlik majanduskasv, rohkem paremaid töökohti ja suurem sotsiaalne ühtekuuluvus.

3.3	2010. aasta alguses oli komitee sunnitud nentima, et kahjuks ei ole need hoolikalt valitud ja vajalikud eesmärgid saavutatud. Tööhõive valdkonnas on tulemus eriti halb. Lissaboni strateegia raames nähti muuhulgas ette konkurentsivõimelisema majanduse positiivset mõju tööhõivele.

Ülesanded – finantsturu reguleerimise ebaõnnestumine

3.4

Soodsad majandustingimused majanduskasvu perioodil 2005–2008 sõltusid paljudest teguritest: tööstuskaupade ekspordile keskendunud Euroopa riigid said kasu Aasia riikide, eelkõige Hiina suurest nõudlusest. Teatud Euroopa riikide finants- ja kinnisvaraspekulatsioonide sektorites toimus majanduskasv, mis, nagu me praegu teame, ei olnud elujõuline. Saavutatud edu tulenes nii välisest nõudlusest kui ka ulatuslikust spekuleerimisest kinnisvarasektoris. Seega ei olnud majanduskasv Euroopa Liidus jätkusuutlik. Jätkusuutliku majanduskasvu ja elujõulise tööturu tagamiseks on vajalik nii eksport kui ka sisemine nõudlus.

3.5

Ülemaailmne finantskriis kustutas kõik Lissaboni strateegiaga seonduvad lootused. Lissaboni strateegia kukkus täielikult läbi. Töötus Euroopas kasvab ja kriisi lõppu pole näha. Teadmistepõhine ühiskond ei ole veel reaalsus, arvestades paljude liikmesriikide haridussüsteemides esinevaid raskusi ja SKP osa, mida Euroopa Liidus kasutatakse teadusuuringuteks ning mis liiga paljudes riikides ei ulatu Lissaboni eesmärkide lähedalegi. Riigivõlg ja mõnel juhul eraisikute võlakoormus on Euroopa Liidus saavutanud sellise ulatuse, et mõningaid liikmesriike ähvardab pankrott. Tuleb tagada, et kõnealuste probleemide lahendused sissetulekute ja väljaminekute tasakaalustamiseks ei oleks takistuseks olulistele investeeringutele.

Ülesanded – Kopenhaageni tippkohtumise ebaõnnestumine

3.6

15.–16. juunil 2001 Göteborgis toimunud Euroopa Ülemkogul lisati Lissaboni strateegiale uus mõõde. Lissaboni strateegiale lisandus säästva arengu strateegia. Selles soovitati vaadata läbi ELi poliitikavaldkondade majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased tagajärjed, eelkõige kliimamuutuste globaalne mõõde.

3.7

Globaalsel tasandil üritas ÜRO sõlmida Kopenhaagenis 17.–18. detsembril 2009. aastal lepingu eesmärgiga tõhustada võitlust globaalse kliimasoojenemise vastu, mida paljude teadlaste analüüside alusel põhjustavad kasvuhoonegaaside heited. Need 192 riiki, kes ratifitseerisid 1997. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC), on asjatult üritanud välja töötada uut rahvusvahelist kliimalepingut, mis asendaks 2005. aastal jõustunud Kyoto protokolli.

3.8

On selge, et kliimamuutused ja keskkonnasaaste on eelkõige suurtes linnades tõsine probleem. Lisaks sellele nõuab globaalne demograafiline areng kiireid lahendusi. Selleks, et üheksa miljardit inimest saaksid ellu jääda, tuleks ressursse kasutada säästvamalt ja õiglasemalt. Energiavarude vähesus ja juurdepääs energiale on üha kasvavad probleemid, kui meie ühiskonnad ei suuda aegsasti leida arukaid lahendusi. Selles olukorras tuleb kasutada olemasolevaid tehnoloogiaid ja lahendusi, nt neid, mis võimaldavad parandada olemasolevate hoonete energiatõhusust. Lisaks on uued tehnoloogiad on eelkõige energiamahukate tööstuste jaoks hädavajalikud, kuid on vaja ka uut teadlikkust sellistest ühistest varadest nagu vesi, mida on vaja paremini majandada ja säilitada ning millele juurdepääs peaks olema üks inimõigus.

3.9

See globaalne mõõde on arvestatava tähtsusega, kuna see sisaldab võimalusi uuendusliku tööstuse jaoks Euroopas, mida juba praegu iseloomustab suur konkurentsivõime keskkonnasäästlike kaupade ja teenuste turul. Kaitstes ilma naiivsuseta seda soodsat olukorda rahvusvahelistel läbirääkimistel, võib Euroopa Liit panustada kasvuhoonegaasi heidete tegelikku vähendamisse maailmas ning arendada Lissaboni eesmärkide saavutamise nimel oma majandust ja tööturgu.

Tulemused: komitee võrdlusnäitajad

3.10

Viimastel aastatel on komitee ja tööstuse muutuste nõuandekomisjon juba võtnud meetmeid seoses energia-, kliima-, jätkusuutlikkuse, tööstuse muutuste ja tööhõivealaste väljakutsetega. Seda olulist tööd võetakse arvesse käesolevas arvamuses. Uued elemendid arvamuses tulenevad eespool nimetatud kolmekordse ebaõnnestumise (Lissaboni strateegia, finantsturgude reguleerimine ja Kopenhaageni konverents) teadvustamisest.

3.11	Komitee on juba rõhutanud vajadust siduda konkurentsivõime säästva arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvusega (2).

3.12	Komitee arvates ei saa tööhõivestrateegiat vaadelda „eraldi makromajanduslikest raamtingimustest” (3).

3.13	Komitee on rõhutanud, et „hüpotees, mille kohaselt on inimtegevuse tagajärjel tekkinud kliimamuutuste põhjuseks atmosfääri viidud kasvuhoonegaasid, on leidnud kinnitust asjaomaste liikmesriikide ja Euroopa Liidu poliitilistes dokumentides” (4).

3.14

Tööstuse muutuse nõuandekomisjon on samuti käsitlenud säästva arengu ja tööstuse muutuste teemat eesmärgiga „vaadelda, kuidas säästev areng Brundtlandi mõistes […] võiks toimida […] tööstuse muutuste katalüsaatorina” (5). Ka käesolev arvamus põhineb ülemaailmse keskkonna- ja arengukomisjoni 1987. aasta Brundtlandi aruandes esitatud säästva arengu määratlusel.

3.15	Komitee võttis vastu arvamuse, milles väitis, et me seisame silmitsi „uue tööstusrevolutsiooniga, mis asetab elukvaliteedi ja keskkonna arengus kesksele kohale” (6).

3.16

Komitee on rõhutanud, et tugev tööstus on Euroopa sotsiaalmudeli jaoks otsustava tähtsusega. Komitee hoiatab selle eest, et „energiamahuka tööstuse võimalik ümberpaigutamine väljapoole ELi vähendaks märkimisväärselt tööstuse asukoha atraktiivsust Euroopas ning viiks majanduskasvu ja töökohtade vähenemiseni” (7). Kõnealuses kontekstis jälgib komitee suure huviga ELi 2020. aasta strateegia tähtsaimate algatuste „Ressursitõhus Euroopa” ja „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika” rakendamist.

3.17

Komitee lähtub hüpoteesist, et „SKP ei ole piisav poliitikale suuna andmiseks, et astuda vastu 21. sajandi väljakutsetele” (8). Komitee võttis vastu arvamuse, milles ta soovitas komisjonil kaasata strateegia Euroopa 2020.aasta strateegia raames uusi meetmeid, et „luua 2011. aastaks raamistik, mis võimaldaks töötada välja selged ettepanekud maailma mastaabis võrreldavate meetmete jaoks säästva arengu ülemaailmse tippkohtumise ajaks, mille ÜRO kutsub kokku 2012. aastal” (9).

3.18	Euroopa 2020. aasta strateegia (10) raames kutsus komitee üles pöörama põhitähelepanu uute töökohtade loomisele.

3.19

Komitee on kritiseerinud komisjoni nelja tuleviku jaoks põhilise teema analüüsi puuduliku arendamise tõttu, nimelt „vähem CO2-heiteid tekitav majandus, bioloogilise mitmekesisuse, vee ja teiste loodusvarade kaitse, sotsiaalse kaasatuse edendamine ning säästva arengu rahvusvahelise mõõtme tugevdamine” (11). Oma eesmärkide saavutamiseks vajab ELi säästva arengu strateegia „täiesti uut valitsemisstruktuuri” (12). Komitee arvates tuleks mõõta inimeste heaolu arengut teisiti, kui seda on seni tehtud.

3.20	Lõpetuseks meenutas komitee, et maailma kõige arenenumad tööstusriigid peaksid vähendama oma kasvuhoonegaaside heiteid vähemalt 80 % võrra aastaks 2050.

Uus võimalus: Euroopa 2020. aasta strateegia

3.21

ELi 2020. aasta strateegia peab lahendama Lissaboni strateegia ebaõnnestumised. Euroopa Komisjon avaldas 3. märtsil 2010 teatise, milles visandati ELi sotsiaal-majandusliku arengu uus strateegia (KOM(2010) 2020). Selleks, et muuta EL arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majandussüsteemiks, mida iseloomustab kõrge tööhõive- ja tootlikkuse määr ning sotsiaalne ühtekuuluvus, vajame strateegiat. Komitee nendib, et eelmise strateegia jaoks 2000. aastal sõnastatud ülivõrded on unustatud. Komitee arvates peaks EL edendama keskkonnasäästlikumat majandust, mille eesmärk on muu hulgas tagada teadusuuringutesse ja arengusse tehtavad investeeringud 3 % ulatuses SKP-st, 75 %-line tööhõive 20–64 aastase elanikkonna hulgas, ning toetama käesoleva arvamuse valguses olulist eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 20 % võrra võrreldes võrdlusaastaga 1990. Komisjon leiab, et hariduse kvaliteeti tuleks parandada, et saavutada arukas majanduskasv, mis põhineb äripartneritega võrreldes suuremal konkurentsivõimel ning tõhustab meie tootlikkust. EL peaks säilitama oma juhtiva rolli keskkonnasäästlike tehnoloogiate turul, kuid tema senised eelised hakkavad kaduma meie tugevate konkurentide, eelkõige Hiina ja Põhja-Ameerika edusammude tõttu.

3.22

Esimesed reaktsioonid paljastasid teatud pettumuse seoses ELi kodanike ootustega oma valitsuste, ELi institutsioonide pädevuse ja vastutuse ning Euroopa valitsemise suhtes. Euroopa Parlamendi rühmade esindajad nimetasid Euroopa Komisjoni strateegiat praeguste ja tulevaste väljakutsete jaoks vähe ambitsioonikaks ja ebapiisavaks.

3.23

Komitee on eelkõige seisukohal, et VKEde otsustavat rolli tuleb eriti tõhustada ELi 2020. aasta strateegia raames, kuna VKEd loovad kõige rohkem töökohti Euroopas ning on vaieldamatult tööstuse muutuste liikumapanev jõud. Seega kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles tõhustama oma jõupingutusi intellektuaalse omandi kaitse süsteemi rakendamisel, millest saaksid kasu eelkõige VKEd, kellel sageli puuduvad vahendid, et oma leiutisi kaitsta.

3.24

Komitee teeb ettepaneku tõhustada majanduskoostööd Euroopa Liidu tasandil ja edendada konkurentsivõime uut ühist kontseptsiooni. Seega on praegu käimasolevad tööstuse muutused vajalikud selleks, et

—	vähendada kasvuhoonegaaside heiteid,

—	kasutada paremini ära loodusvarasid ja

—	optimeerida energiatõhusust,

ning need võivad haridussüsteemide parandamise ja teadusuuringutesse tehtavate investeeringute suurendamise korral luua rohkem kvaliteetseid töökohti Euroopa Liidu liikmesriikides.

4. Kuidas lihtsustada tööstuse muutusi, mis toetavad kliima- ja tööhõive eesmärke Euroopa Liidu tasandil

4.1

EL vajab tugevdatud majanduslikku juhtimist institutsioonides (st arutelu Euroopa institutsioonidele teatavates majanduspoliitika valdkondades iseseisvuse ülekande üle), kas Euroopa Ülemkogu või eurorühma tasandil. Finantskriisi tagajärjed annavad tunnistust vajadusest suurema kooskõlastatuse järele, et vältida siseturu moonutusi ning muuta Euroopa majandus keskkonnasäästlikumaks ja luua jätkusuutlikke töökohti.

4.2

Jätkusuutlikel töökohtadel on tulevikku, kuna neid toetavad globaalsed arengud, millest võivad omakorda saada väljakutsed, millega tuleb toime tulla mitte üksnes liikmesriikide, vaid ka Euroopa Liidu tasandil. Need arengud on järgmised:

—	demograafiline areng ja väljakutse toita aastal 2050 üheksat miljardit inimest,

—	väga suuri keskkonnaprobleeme tekitavate megalinnade kasv, eelkõige Aasias ja Ladina-Ameerikas,

—	joogivee nappus paljudes arengumaades,

—	võitlus kliimamuutuste vastu, mis hõlmab heitkoguste vähendamist ja eelkõige energia – nii (vähenevate) fossiilkütuse varude kui ka alternatiivsete energiaallikate – arukat ja säästvat kasutamist.

4.3

Selline vaieldamatu areng stimuleerib nõudlust keskkonnatoodete ja keskkonnatehnoloogia ning seega ka moodsa, jätkusuutlikke töökohti edendava tööstuse järele. Need töökohad on õiglased ja tootlikud ning tagavad õiglase ülemineku ja tugeva konkurentsivõime. Viimane ei põhine üksnes kvantitatiivsel juurdekasvul, mille aluseks on energiamahukad tööstused, vaid jätkusuutlikkusel. See rõhutab veelkord selget vajadust valdkondliku strateegia järele. Eelkõige võivad põhilised tööstus- ja tehnoloogiasektorid, sealhulgas ehitus ning bio- ja nanotehnoloogia, aga ka uued keskkonnasäästlikud tehnoloogiad mitmekordistada tööstuse muutuste mõju inimlikuma ja keskkonnasäästlikuma majanduse saavutamiseks.

4.4

Sellised tööstuse muutused annavad panuse ka ühiskonna stabiilsusesse ja rahvusvahelisse julgeolekusse, kuna keskkonnasaaste, kliimamuutuste, nappuste ja maailma rahvaarvu kasvu negatiivne mõju kujutab endast üht suurimat ohtu rahule 21. sajandil. Selle tasandi väljakutsetele ei ole võimalik leida lahendusi riiklikul tasandil, vaid üksnes tihedas rahvusvahelises koostöös ELi tasandil. Euroopa Liidu integreeritud ala peaks varustama end selle ülesande täitmiseks vajalike poliitiliste ja õigusvahenditega.

4.5

Selline tööhõivestrateegia võimaldab suurendada tootlikkust ja tasuvust keskpikas ja pikas perspektiivis. See võib tänapäeval põhineda teadmistel, liikmesriikides hästi arenenud oskusteadmistel ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate edusammudel maailmaturul. Neid eeliseid peab EL edendama suuniste, Euroopa fondide ja sotsiaalpartneritega sõlmitavate lepingutega (eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 155 põhinevate lepingud) Euroopa õigusaktide abil, mis valmistavad ette üleminekut jätkusuutlikule majandusele, kus tööturgu iseloomustavad madal töötuse tase ja kvaliteetsed töökohad. Keskkonnasäästlik majandus, millega kaasneb kõrge teadusuuringute tase ja uute teadmiste rakendamine, peaks tööturgu positiivselt mõjutama kvalifitseeritud ja stabiilsete töökohtade loomise kaudu, vähendades nii ebakindluse ohtu.

4.6

See mõju aitab kaasa ka pigem kvaliteetsete kui ebatüüpiliste või isegi ajutiste töökohtade loomisele, nagu see mõnedes teenusteturu sektorites on kujunenud. Sellised ebakindlad töökohad ei soodustaks teadmistepõhise ühiskonna tugevdamist, mis on kahtlemata konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku majanduse oluline tingimus. Euroopa Liit vajab pigem kvaliteetseid töökohti. Seega peavad liikmesriigid investeerima rohkem oma haridus- ja täiendkoolitussüsteemi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei piisa praegustest avaliku sektori investeeringutest haridusse, mis tuleb kaasata elukestva õppe sidusasse strateegiasse.

4.7

Konkurentsivõime mõiste tuleb läbi vaadata Euroopa tasandil. Komisjoni strateegia ei ole 3. märtsi 2010. aasta teatises piisavalt ambitsioonikas. Uutesse keskkonnasäästlikesse tehnoloogiatesse tehtavad investeeringud koos olemasolevate tehnoloogiate järjekindlama kasutamisega nõuavad praegu jõupingutust, mis ei suurenda konkurentsivõimet lähitulevikus, vaid pikas perspektiivis.

4.8

EL peab vaatama läbi oma arusaama avaliku sektori võimalikust osatähtsusest uute tehnoloogiate, tööstuse muutuste ja jätkusuutlike töökohtade loomise edendamisel liikmesriikides. Avalik sektor võib olla võime investeerida pikas perspektiivis selliste uute tehnoloogiate edendamisse, mis ei ole veel tasuvad, kuid on paljutõotavad tulevikus, jätmata hooletusse olemasolevate ja tõhusate tehnoloogiate edendamist. Avalikul sektoril on oluline osa teadusuuringute toetamisel, uute keskkonnasäästlike tehnoloogiate tõhusal kasutamisel ja olemasolevate tõhusate keskkonnasäästlike tehnoloogiate täiustamisel, eelkõige tänu oma maksumeetmetele. Riigiasutused peaksid eelkõige tagama investeeringud, millel on kõige suurem mõju energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heidete vähendamisele. Kõnealuses valdkonnas võib kaasa aidata allpool nimetatud Euroopa fond.

4.9

Seetõttu nõuavad majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased edusammud elujõulist ja piisavalt kvalifitseeritud avalikku sektorit, mille nõrgendamine kõigi majandustegevuste erastamise kaudu ei teeniks alati üldsuse huve. Avalikule sektorile tuleks võimalusel anda võimalus investeerida koos erasektoriga kodanike ja Euroopa tööstuse jaoks vajalikku avalikku infrastruktuuri. Seevastu tuleks vältida üksnes teatud ettevõtetele makstavaid toetusi, et mitte kahjustada turu toimimist. Liikmesriigid peaksid keskkonnasäästlike tööstuse muutuste lihtsustamiseks kasutama pigem maksuvahendeid.

4.10

Lisaks sellele on komitee seisukohal, et energiaturgude liberaliseerimine ei ole siiani aidanud kaasa ei teenuste kvaliteedi parandamisele ega hindade vähendamisele. Energiavõrkudesse alainvesteerimise oht on väga suur. Selleks et tõhustada ELi kodanike huvides konkurentsi, säilitada varustuskindlus ja saavutada kliimaeesmärgid, tuleks vaadata läbi liberaliseeritud turge reguleeriv raamistik.

4.11

Komitee teeb ettepaneku luua spetsiaalne Euroopa fond, et toetada tööstuse muutusi ja eelkõige teadusuuringuid, arendustegevust ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate, nii taastuvenergia tehnoloogiate kui selliste uute tehnoloogiate rakendamist, mis võimaldavad tõhusalt vähendada energiamahukate tööstusharude heiteid.

4.12

Komitee meenutab, et Euroopa Liidul on vaja tugevat tööstust. Komitee rõhutab, et energiamahukate tööstussektorite sotsiaal-majanduslik tähtsus on Euroopas piirkonniti erinev. Seega peavad tööstuse muutused toimuma järk-järgult, võimaldades üleminekuid, mille puhul välditakse negatiivset mõju asjaomaste piirkondade tööturule. Energiavarustus on tuleviku jaoks strateegiline küsimus. Tuleb rohkem investeerida uutesse tehnoloogiatesse, mis võimaldavad tõhusalt suurendada tootlikkust võrreldes kasutatud energiaga ja samal ajal vähendada kasvuhoonegaaside heiteid. Töökohti energiamahukates tööstusharudes on võimalik muuta jätkusuutlikumaks, parandades nende tööstusharude energiakasutust.

4.13

Komitee soovitab, et 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika reformis, mida juba käsitleti suurt üksmeelt pälvinud omaalgatuslikus arvamuses, tuleks tagada areng, mis on kooskõlas põllumajanduse tähtsusega ELi maapiirkondade jaoks (mis moodustavad enam kui 80 % ELi territooriumist) ning rahvusvahelisel tasandil arengumaade suhtes võetud kohustustega. Läbivaatamine peaks aitama optimeerida vajalikke koosmõjusid, innustades samal ajal teisi Euroopa poliitikameetmeid teadusuuringute, uute tehnoloogiate ja tööstuse moderniseerimise valdkonnas. See kehtib eelkõige käimasolevatest muutustest eriti mõjutatud sektorites ja piirkondades, nimelt energiamahuka tööstusega sektorites ja piirkondades, kus tuleb investeerida uude keskkonnasäästlikku tehnoloogiasse heidete vähendamiseks, et kaitsta töökohti.

4.14

Liikmesriigid peavad leppima kokku finantstehingute maksustamises, et vähendada finantsspekulatsioonide kahjulikku mõju ning sel viisil stabiliseerida pangandussektorit ja tugevdada euroalas ühisraha. Kõnealusest maksust saadud tulu võiks kasutada liikmesriikide eelarvepuudujäägi vähendamiseks, võimaldades neil nii paremini rahastada näiteks oma haridussüsteemi. Riiklike eelarvete tasakaalustatusel ja kvalifitseeritud tööjõuga tööturgudel põhineb Euroopa tööstuse üleminek keskkonnasäästlikku arengufaasi.

4.15

Sellisel tööstusrevolutsioonil on ühiskondlikud tagajärjed, mis on kooskõlas jätkusuutlikkuse põhimõttega. Tööstuse muutused, mille eesmärk on keskkonnasäästliku majanduse saavutamine, nõuavad täiesti uut majanduskasvu ja konkurentsivõime kontseptsiooni. Tänapäeval määratleb kodanikku tema võime tarbida. Kas me oleme võimelised määratlema heaolu, mida iseloomustab füüsiline ja vaimne tervis, demokraatlikud ja osalusõigused, sotsiaalne kaasatus (mis väljendub eelkõige inimeste kaasatuses tööturule, tingimusel, et töökohad on kvaliteetsed), energiavarustus ning juurdepääs avalikele hüvedele ja üldhuviteenustele? Tuleb mõista, et selline lähenemine on seotud teistsuguse kasvu mõistega ja teistmoodi toimiva majandusega. SKP abil mõõdetavatest näitajatest selle saavutamiseks ei piisa. Komitee on juba väljendanud oma toetust majanduslike ja sotsiaalsete edusammude uuele hindamisviisile. Komitee kinnitab veelkord oma veendumust, et tööstuse muutused ja tööhõive on kooskõlas jätkusuutliku arengu eesmärkidega üksnes juhul, kui Euroopa Liit ja maailm tervikuna jõuavad kokkuleppele majanduskasvu teistsuguse kontseptsiooni osas. Komisjoni ettepanek 2020. aasta strateegia kohta ei ole piisav.

4.16

Komitee on seisukohal, et ELi institutsioonide ülesanne töötada selle nimel, et kõigil kogu maailmas oleksid võrdsed võimalused (level playing field), et vältida tööhõivet ja keskkonda kahjustavat ettevõtete ümberpaigutamist või isegi tervete sektorite kaotamist. Euroopa peab olema heade tavade liikumapanev jõud, kuid tagama ka heade tavade rakendamise kogu maailmas, nii kiiresti kui see mõistlikkuse piires võimalik on, üksnes Euroopas rakendamisest tulenevaid negatiivseid tagajärgi (sh keskkonna jaoks).

4.17

Euroopa kodanikuühiskonna institutsioonilise häälekandjana ja struktureeritud dialoogi olulise foorumina toetab komitee aktiivselt Euroopa kodanike demokraatlikku osalust ulatuslikul ja vajalikul arutelul. ELil on vaja sidusamat ja siduvamat strateegiat võrreldes sellega, mida me tunneme täna ELi 2020. aasta strateegia nime all – strateegiat –, mis võimaldab õiglast, võrdset ja jätkusuutlikku üleminekut keskkonnasäästlikule majandusele, mis põhineb täiesti uuel majanduskasvu kontseptsioonil. Uus majanduskasv, mida me Euroopas vajame, aga samuti kogu maailmas, on kooskõlas jätkusuutlikkusega ning põhineb elukvaliteedil ning tervel ja aktiivsel ellusuhtumisel.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) „Paindlikkuse ja turvalisuse kasutamine globaalse arenguga seotud ümberkorraldustes” (ELT C 318, 23.12.2009, lk 1).

(2) ELT C 10, 14.1.2004, lk 105 ja ELT C 318, lk 23.12.2006, lk 1.

(3) ELT C 65, 17.3.2006, lk 58.

(4) ELT C 185, 8.8.2006, lk 62.

(5) ELT C 318, 23.12.2006, lk 1.

(6) ELT C 120, 16.5.2008, lk 57.

(7) ELT C 77, 31.3.2009, lk 88.

(8) ELT C 100, 30.4.2009, lk 53.

(9) CESE 647/2010, NAT/453 (ELTs avaldamata).

(10) ELT C 128, 18.5.2010, lk 3 (ECO/267) ja ELT C 100, 30.4.2009, lk 65 (CCMI/053 ).

(11) ELT C 128 du 18.5.2010, lk 18.

(12) Idem.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/47

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Elektrisõidukite laiaulatusliku kasutamise suunas”

(ettevalmistav arvamus eesistujariigi Belgia taotlusel)

2011/C 44/08

Raportöör: Frederic Adrian OSBORN

ELi eesistujariik Belgia otsustas 9. veebruaril 2010 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Elektrisõidukite laiaulatusliku kasutamise suunas” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 1. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juuli 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

1. Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab jõuliselt Euroopa Liidus võetavaid meetmeid elektrisõidukite, eelkõige elektriautode laiaulatusliku kasutamise suunas. Tegemist on kiireloomulise küsimusega, mis kujutaks endast panust nii transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste kahandamisse kui ka Euroopa sõltuvuse vähendamisse üha ebakindlamast naftaimpordist.

1.2	Komitee toetab kõiki komisjoni hiljutises keskkonnasõbralikke ja energiatõhusaid sõidukeid käsitlevas teatises väljapakutud meetmeid. Samuti soovitab komitee Euroopa Liidul ja liikmesriikidel võtta mitmeid täiendavaid meetmeid.

1.3

Tehnoloogilise poole pealt annab komitee soovitusi mitmete prioriteetide kohta teadus- ja arendustegevuseks, oluliste standardimisprogrammide kiirendamiseks, asjaomaste oskuste arendamise ja koolitusprogrammide laiendamiseks ning muutuste haldamiseks ja leevendamiseks autotööstussektori ja sellega seotud sektorite tööhõivemudelites.

1.4

Komitee rõhutab, et elektrisõidukitele üleminekuga saavutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine ainult juhul, kui sõiduki jaoks saadakse elektrit vähese süsinikdioksiidiheitega või süsinikdioksiidivabadest allikatest. Seetõttu peab üleminek elektrisõidukitele toimuma paralleelselt üleminekuga vähese süsinikdioksiidiheitega elektrienergia tootmisele.

1.5

Elektrisõidukite laialdane kasutus ja nende akude märkimisväärne kollektiivne elektrimahutavus võivad oluliselt aidata optimeerida pakkumise ja nõudluse tasakaalu elektrivarustussüsteemis, kui võrgu haldamisel ja elektrisõidukite laadimisjaamade infrastruktuuris võetakse kasutusele arukas tehnoloogia. Komitee märgib, et seda on küll keeruline korraldada, kuid soovitab algatada kiireloomulisi uuringuid ja projekte, et püüda muuta see võimalus suurt kasu toovaks nii transpordisektorile kui ka elektrivarustussektorile.

1.6

Kiire üleminek elektrisõidukitele autotööstussektoris nõuab suuri kooskõlastatud jõupingutusi autotööstuselt, laadimisjaamade infrastruktuuri uutelt pakkujatelt, avalikult sektorilt kui reguleerijalt, standardite kehtestajalt, stiimulite pakkujalt ja koolitajalt – ning üldsuselt kui uue tehnoloogia arukalt ja huvitundvalt, kuid nõudlikult tarbijaskonnalt. Komitee kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles tegema suuri ühiseid jõupingutusi selle äärmiselt olulise ülemineku edendamiseks ja toetamiseks kõigi nende käsutuses olevate vahenditega ning tagama, et Euroopa ei jääks selles olulises sektoris kiirelt arenevas välises konkurentsis teistest maha.

2. Üldised märkused

2.1

Transpordisektor tervikuna näitab jätkuvalt märke sellest, et CO2 heitkogused suurenevad aasta-aastalt hoolimata üha parematest tõhususnormidest kõikidele transpordiliikidele. Kui transpordisektor soovib anda piisava panuse süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisse 2050. aastaks, milleks Euroopa Liit on võtnud endale kohustuse, ei piisa sellest, et jäädakse lootma täiendavale tõhususest saadavale kokkuhoiule iga transpordiliigi puhul.

2.2	Maanteetranspordis on sisepõlemismootori süsinikdioksiidiheite vähendamisel teatud põhimõttelised füüsikalised piirid. Teatud punktis nõuavad täiendavad parandused põhjapanevat üleminekut uutele energiaallikatele, millega ei kaasne süsinikdioksiidiheidet või mille puhul see on väiksem.

2.3	Selle saavutamiseks on mitmeid eri võimalusi, millest kõige paljulubavam paistab olevat võimalikult kiire üleminek sõiduautode sektoris hübriidautodele ja seejärel elektrisõidukitele.

2.4

Kiirustamiseks on mitmeid põhjuseid.

—	Süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine pigem varem kui hiljem annab paremaid tulemusi kliimamuutuste leevendamisel ja kulukate kohanemismeetmete vältimisel tulevikus.

—

See toob ülemineku esimestes etappides kaasa märkimisväärsed esialgsed kulud nii erasektorile (autotootjad, akude tootjad, infrastruktuuri pakkujad jne) kui ka avalikule sektorile (teadus- ja arendustegevus, infrastruktuur, maksusoodustused jne) ning mida kiiremini muutus toimub, seda kiiremini hakkavad investeeringud tooma majanduslikku kasu.

—

Tarbijad tunnevad järjest suuremat huvi sõidukite vastu, millega ei kaasne süsinikdioksiidiheidet või mille puhul see on väiksem. See oleks ELi ja liikmesriikide jaoks suurepärane võimalus olla (õigesti tegutsemise korral) populaarse ülemineku eestvedaja eeldusel, et uued sõidukid vastavad samadele turva-, mugavus-, kasutus-, usaldus- ja projekteerimisnormidele ning on samas hinnaklassis kui nende traditsioonilised rivaalid.

—	Peamised konkurendid (USA, Jaapan, Hiina jt) teevad elektrisõidukite valdkonnas juba suuri investeeringuid ning võivad saavutada tohutu edumaa ja konkurentsieelise, kui Euroopa ei tegutse sama kiiresti.

—

Kui Euroopa Liit tegutseb piisavalt kiiresti, et edendada elektrisõidukite arengut Euroopas koos sellega seotud muutustega energiavarustuses ja võrgusüsteemides, oleks kõnealuste sektorite laienemine oluline majanduskasvu, töökohtade loomise ja ekspordi kasvu mootor. Üleminekuga viivitamine seevastu nõrgendaks oluliselt Euroopa Liidu majandust.

2.5

Sellest tulenevalt tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni, nõukogu ja liikmesriikide praegust intensiivset tegutsemist elektrisõidukitele ülemineku toetamiseks ja kiirendamiseks ning soovitab võtta täiendavaid Euroopa tasandi meetmeid kolmes peamises valdkonnas:

—	täiendav toetus tehnoloogilisele üleminekule teadus- ja arendustegevuse, kasutuselevõtuprogrammide, hariduse ja koolituse kaudu;

—	toetus energeetikasektori paralleelsele arendamisele, mis on hädavajalik, sh taastuvenergia, võrgu ja infrastruktuuri arendamisele ning elektrisõidukite ja elektrivarustuse vahelise liidese standardimisele;

—	toetus turu ümberkujundamisele asjakohaste stiimulitega tagamaks, et nõudlus vastab muutustele sõidukite pakkumises.

3. Toetus tehnoloogilisele üleminekule

3.1 Teadus- ja arendustegevus

3.1.1

Vaja on suuri jõupingutusi, et liikuda teadus- ja arendustegevuses 3 % sihi suunas ja pühendada rohkem programme üleminekule vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt selle üle, et teadus- ja arendustegevuse valdkonna suurematele jõupingutustele omistatakse uues 2020. aasta strateegias oluline roll ning eriliselt oluliseks peetakse toetust keskkonnahoidlikumale majandusele üleminekule, sh üleminekule vähese süsinikdioksiidiheitega või elektrisõidukitele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata järgmistele valdkondadele:

—	akutehnoloogia edasine areng elektrisõidukite sõidukauguse suurendamiseks ning süsteemide tugevuse ja vastupidavuse parandamiseks mis tahes ilmastiku- ja sõidutingimustes;

—	alternatiivsed laadimise haldamise meetodid optimeerimaks meetodeid, mis lõpuks valitakse standardimiseks;

—	viisid elektrisõidukite leviku laiendamise sidumiseks taastuvate või väiksema süsinikdioksiidiheitega elektritarneallikate leviku laiendamisega;

—	viisid arukate mõõteseadmete ja sellise ümberkujundatud võrgu kasutamiseks, mis võimaldaks laadida akusid tasakaalustatud elektrikasutuse seisukohast parimal võimalikul ajal;

—	ülemaailmne varustatus materjalidega, mida on vaja akude ulatusliku nõudluse puhul, eelkõige liitiumi ja haruldaste maavaradega, ning võimalikud meetmed, mida tuleks võtta tarneallikate suurendamiseks või kindlustamiseks või nende asendamiseks muude laialdasemalt kättesaadavate materjalidega;

—	meetmed, mida tuleks võtta juba alguses, et edendada läbikulunud sõidukite ja akude materjalide võimalikult laialdast taaskasutust.

3.1.2

Erilist tähelepanu tuleb pöörata näidisprojektidele ja teistele kasutuselevõtuprogrammidele. Energia tehnoloogiaplatvormide kogemusi tuleb laiendada ning nende põhjal välja töötada proaktiivsed kasutuselevõtuprogrammid laetavate hübriidsõidukite, täielikult elektriliste autode ja vajaliku infrastruktuuri kasutuselevõtuks. Linnades ja piirkondades, mis on valmis ellu viima katseprojekte (mis on mõnes Euroopa linnas ja piirkonnas juba alanud), tuleb näidisprojekte aktiivselt ja sobivate stiimulitega soodustada. Programmi CIVITAS tuleks laiendada.

3.1.3

Komitee on mures, et praegune akutehnoloogia sõltub suuresti materjalidest (liitium ja haruldased muldmetallid), mida toodetakse praegu peamiselt või ainult Hiinas. Komitee kutsub üles korraldama kiireloomulisi geoloogilisi ja muid uuringuid, et leida selliste materjalide saamiseks muid allikaid ja julgustada igal võimalikul juhul nende taaskasutust.

3.2 Standardite kehtestamine

3.2.1

Toodete ja teenuste energiatõhususe miinimumnõudeid reguleerivatel standarditel on keskne roll. Euroopa Liit on juba kehtestanud nõuded autode süsinikdioksiidi heitkogustele ja vastuvõetud ajakava kohaselt on tulevikus plaanis energiatõhusust veelgi parandada. Ent need programmid tuleb muuta veel ulatuslikumaks ning kehtestada tuleb ambitsioonikamad lühi- ja pikaajalised eesmärgid.

3.2.2

Praeguste (2015. aastaks) kehtestatud heitkoguste piirväärtuste kohaselt võimaldatakse vähese süsinikdioksiidiheitega või elektrisõidukitele täiendavat toetust. Tegemist on olulise stiimuliga Euroopa tootjatele kiirendamaks täielikult elektriliste autode esimese põlvkonna väljatöötamist ja turulepaiskamist. Samal ajal vähendab see aga stiimulit otsida uusi võimalusi selliste autode täiustamiseks, mis sõidavad veel fossiilkütusel. Järgmisel läbivaatamisel võiks kehtestada eraldi eesmärgi elektrilise autopargi laiendamiseks. Samuti tuleks nõuda, et tootjad jätkaksid bensiinil ja diiselkütusel sõitvate autode süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist, kuna sellised sõidukid moodustavad vältimatult järgmisel 20 aastal suurema osa autodest.

3.2.3

On oluline säilitada surve Euroopa tööstusele jagada maailmas juhtpositsiooni elektrisõidukite osas, et säilitada tugev konkurentsipositsioon, kuna kogu maailmaturg liigub selles suunas. Mootorsõidukitööstuse, akutööstuse ja energiavarustuse valdkondades on osalejate vahel tugev konkurents, arendamaks parimaid tehnoloogiaid konkurentsivõimeliste hindadega. Selline konkurents on ise tugev innovatsiooni edendaja ning seda ei tohiks takistada.

3.2.4

Teisalt on selge, et EL peab soodustama teatud varast standardimist turvalisuse, usaldusväärsuse ja konkurentsivõimelisuse tagamiseks eelkõige elektrisõidukite laadimise ja laadimisseadmete baasinfrastruktuuris, aga ka akude võimsusele esitatavate nõuete ja akude koostisosade osas. Kuna Euroopa ja ülejäänud maailma vahel toimub laiaulatuslik kauplemine nii uute kui ka kasutatud autodega, peaks EL osalema aktiivselt sellekohaste globaalsete standardite kehtestamise töös, et tagada elektrisõidukite tehnoloogia ühilduvus kogu maailmas.

3.3 Haridus ning ametialane ja tehniline koolitus

3.3.1

Üleminek autotööstusele, kus domineerivad elektrisõidukid, toob kaasa muutusi tööstuse tööhõivemudelites. Kui soovime säilitada tootmist ja töökohti Euroopa autotööstuses ning tugevat eksporti, on oluline kiiresti investeerida elektrisõidukite tootmisvõimsusse Euroopas ning panna paika vastav koolitus ja ümberõpe uute oskuste osas, mis muutuvad vajalikuks tööstuse kõigis sektorites (projekteerimine, tootmine, levitamine, müük, hooldus, hävitamine jne).

3.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab jõuliselt komisjoni ettepanekut käivitada uuesti CARS 21 kõrgetasemeline töörühm, kuhu sidusrühmad oleksid suuremal määral kaasatud, eesmärgiga tegeleda uute tehnoloogiate levikut turul takistavate asjaoludega. Komitee soovitab selle raames luua spetsiaalse sotsiaalküsimuste töörühma ning võtta viivitamatult meetmeid valdkondliku koolituse ja haridusstruktuuride arendamiseks ja ümbersuunamiseks, et need vastaksid vajadusele elektrisõidukite tehnoloogia loodavate oskuste järele.

4. Elektrivarustuse paralleelne ümberkujundamine ja seosed elektrivarustuse süsinikdioksiidiheite vähendamisega

4.1

Üleminek elektrisõidukitele toob kaasa olulise – alguses küll mitte väga suure, kuid lõpuks märkimisväärse – lisanõudluse elektrivarustuse järele. Kui täiendavale elektrinõudlusele vastamiseks ehitatakse juurde vanamoodsaid söeküttel töötavaid elektrijaamu, puudub kasutegur süsinikdioksiidi tootmise osas. Süsinikdioksiidi heitkogused pärinevad sel juhul lihtsalt autode asemel elektrijaamadest. Seetõttu on oluline, et elektriautode leviku laienemisega kaasneks vähese süsinikdioksiidiheitega ja süsinikdioksiidivabade toiteallikate laialdasem kasutamine.

4.2	Taastuvenergia laialdasema kasutamise programme tuleb kiirendada paralleelselt elektrinõudluse suurenemisega elektriautode jaoks. See nõue tuleb kaasata taastuvenergia laiema kasutamise eesmärkide järgmisesse läbivaatamisse.

4.3	Elektrisõidukite jaoks vajamineva aku koguvõimsuse suurendamine ja taastuvatest energiaallikatest pärineva elektrivarustuse osakaalu suurenemine on hakanud viimasel ajal üksteist keerukamalt täiendama.

4.4

Üks suur probleem taastuvenergia laiemal kasutamisel on tuule, päikeseenergia, tõusu ja mõõna jne vahelduvus. Elektrinõudluse sellest erineva kõikumisega toimetulemiseks tuleb ilmselt arendada võimalusi energia salvestamiseks. Autoakut on vaja ainult piiratud ajavahemikuks, kui inimesed autoga sõidavad. Vahepeal on vaja akusid laadida, kuid neid saaks kasutada ka varuenergiaallikana võrgus, kui taastuvenergiaallikatest ei piisa. Sellega kaasnevad aga tohutud tehnilised ja logistilised probleemid. Sedamööda kuidas arukas ühendatud võrk areneb, on see alternatiiv üha realistlikum. Komitee kutsub komisjoni üles käivitama kiiresti vajalikud uuringud ning tagama, et elektrisõidukite jaoks väljaarendatav laadimisinfrastruktuur oleks piisavalt arukas täiendavuse saavutamiseks taastuvenergiaallikatega.

4.5

Infrastruktuuri arendamine akude laadimiseks ja/või väljavahetamiseks nõuab suuri investeeringuid. Laadimisseadmed tuleb muuta laialdaselt kättesaadavaks, näiteks parkimisplatsidel, kodudes, töökohtadel, jaemüügipunktides, autoremonditöökodades, muudes avalikes kogunemiskohtades ja tänavatel. Avalik sektor peab looma õigusliku raamistiku, mis tagaks infrastruktuuri investeerijatele mõistliku kasumi, vältides samas ülemäära kõrgeid hindu. Komitee soovitab komisjonil korraldada kiireloomulised uuringud sobivate õiguslike raamistike kohta, mis innustavad tegema vajalikke infrastruktuuri investeeringuid. Sellega seoses märgib ja toetab komitee konkurentsivõime nõukogu 26. mai järeldusi, milles kutsuti üles töötama kiiresti välja elektrisõidukite Euroopa standard, et kiirendada nende kasutuselevõttu.

5. Tarbijad ja turg

5.1

Euroopa üldsus on üha teadlikum sellest, et lõppemas on ajajärk, mil sõltuti üldiselt kättesaadavast odavast naftast. Nad on teadlikumad asjaolust, et paljudes maailma osades on naftat üha raskem leida ja puurida ning et tärkava majandusega riikidest saadava nafta üle on konkurents üha kõvem. Hoolimata teatud skepsisest kasvab teadlikkus sellest, et kahjulike kliimamuutuste ärahoidmiseks tuleb vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid ning transpordisektor peab andma selle saavutamisse oma panuse. Eri liikmesriikide valitsused on seda sõnumit eri ulatuses rõhutanud, maksustades naftatooteid, tehes sõidukite maksustamisel vahet väikese süsinikdioksiidi heitkogusega sõidukite kasuks ja bensiini neelavate sõidukite kahjuks ning ostes mõnel juhul ametiautodeks hübriidautosid ja elektriautode prototüüpe.

5.2

Üldine teadlikkus on viimastel aastatel kaasa toonud teatud muutuse turul. Tarbijate eelistused on liikunud märkimisväärselt väikeste, vähese süsinikdioksiidi heitkogusega sõidukite suunas ning kaugemale suurematest, suurte heitkogustega mudelitest. On tekkinud teatud nõudlus praeguseks kasutusele võetud hübriidsõidukite järele, eelkõige juhtudel, kui liikmesriigid on pakkunud selleks stiimuleid maksusoodustuste kujul. Üldiselt kipuvad tarbijad olema ettevaatlikud uuenduste suhtes kõnealuses sektoris ning vajavad nähtavasti julgustust ja stiimuleid astumaks otsustava sammu laetavate hübriidsõidukite ja täielikult elektriliste sõidukite järgmise põlvkonna suunas, kui need muutuvad kättesaadavaks.

5.3

Tootjad ja naftatööstus on samuti olnud ettevaatlikud võimaluse suhtes liikuda elektrisõidukite suunas. Neid tuleb veenda selles suunas liikumise vältimatuses ja Euroopa Liidu poliitilises otsustavuses see üleminek läbi suruda ja seda kiirendada, selleks et nad rakendaksid kõik oma ressursid ja eksperditeadmised selle muutuse elluviimiseks ja tarbijale müümiseks. EL ja liikmesriigid peavad tegema Euroopa tööstustele ilmselgeks, et üleminek on vajalik ja sellega on kiire, ning mitte kuulama aeglasemate ettevõtete ühepoolseid argumente üldise arengu aeglustamiseks. See viiks vaid selleni, et kiiremini tegutsevad muu maailma ettevõtted võtavad tööstuse tervikuna üle ning EL kaotab jäädavalt nii turuosa kui ka võimaluse avaldada mõju ülemaailmsete standardite arendamisel.

5.4

Edukaks liikumiseks järgmisesse etappi ning tarbijate usalduse võitmiseks ja nõudluse saavutamiseks on mitmeid tarbijatepoolseid nõudeid. Need saaks kokku võtta järgmiste pealkirjade alla: turvalisus, usaldusväärsus, jõudlus ja disain, sõidukaugus ja paindlikkus, laadimise mugavus, hind ja kasutamisega seotud kulud. (On väljendatud muret ka selle üle, et elektrisõidukid võivad liikuda maanteedel ohtlikult vaikselt – sellisel juhul võib olla vaja tõsta minimaalset mürataset, et hoiatada kuuldavalt jalakäijaid ja teisi liiklejaid läheneva sõiduki eest.)

5.5

On oluline, et elektrisõidukid oleksid vähemalt sama turvalised kui tavapärased sõidukid (nii normaalsel sõitmisel kui ka liiklusõnnetuse korral), seda nii objektiivsete statistiliste näitajate poolest kui ka inimeste arusaamades. Laadimisseadmeid, eelkõige avalikult juurdepääsetavaid laadimisseadmeid tuleb kaitsta rikkumiste ja pettuste eest. Kõnealused kriteeriumid tuleb lisada kõikidesse elektrisõidukite turvanõuetesse.

5.6

Elektrisõidukid peavad olema alati ja mis tahes ilmastikutingimustes usaldusväärsed. Kui akud kergesti tühjaks lähevad või kui teatud ilmastikutingimused vähendavad jõudlust või sõidukaugust märgatavalt, pettub üldsus kergesti. Õiguslikus raamistikus tuleks kehtestada kestvuse ja usaldusväärsuse standardid.

5.7

Elektrisõidukid peaksid olema vähemalt sama suure jõudlusega kui keskklassi pereauto, kuna need autod on suuremale osale elanikkonnast tuttavad. Samamoodi on oluline, et elektrisõidukid pakuksid oma disaini ja koostisosade poolest üldsusele sama suurt huvi kui parimad sisepõlemismootoriga autod. See on tööstuse jaoks muidugi väljakutse ja selleks ei pruugi vaja minna regulatiivseid meetmeid, eeldusel et tööstusel endal on tugev motivatsioon (ja vajaduse korral stiimulid) muutuse kiirendamiseks.

5.8

Sõidukaugus on tihedalt seotud laadimisseadmetega. Kui laadimiseks läheb mitu tundi autoremonditöökojas või tänaval asuvas laadimisjaamas, soovivad tarbijad tõenäoliselt, et igast laadimisest jätkuks kauaks. Võib juhtuda, et suurem osa inimesi sõidab tavalisel tööpäeval ainult lühikest vahemaad, kuid nad soovivad samas, et vajadusel oleks võimalik sõita ka pikemaid vahemaid, ilma et vahepeal oleks vaja teha mitmetunnine laadimispeatus. Vahel tühjenevad akud siis, kui auto ei ole laadimisjaama läheduses. Vaja on välja arendada seadmed hädalaadimiseks või akude vahetamiseks maanteel.

5.9

Väljatöötamisel on tehniline võimalus kiiremaks laadimiseks. Kui laadimisaega ei suudeta lühendada ligikaudu sama ajani, mis kulub bensiinipaagi täitmisele, muutuvad kiirustavad inimesed kannatamatuks. Kui tootjad soovivad hõivata suure turuosa, peaksid nad komitee arvates võtma eesmärgiks olemasoleva sõidukauguse võimalikult kiire suurendamise 300 km-ni. Teadus- ja arendustegevus peaks olema suunatud eelkõige just selle eesmärgi saavutamisele.

5.10

Kui sellise sõidukauguse saavutamine ei ole lähima paari aasta jooksul tõenäoline, soovitab komitee pöörata erilist tähelepanu sellele, et lisaks laadimisseadmetele loodaks võimalus kogu akuploki kiireks vahetamiseks autoremonditöökojas (või erakorralises olukorras maanteel) kahe-kolme minutiga. Komiteele on teada, et praegu on väljatöötamisel mitu selle valdkonna varast katseprojekti. Kõnealuse akude vahetamise infrastruktuuri arengu hõlbustamiseks soovitab komitee komisjonil pöörata varakult tähelepanu võimalusele varakult standardida akuplokkide koostisosad ja omadused ning nende lihtne ja mugav eemaldamine ja asendamine. Akude vahetamine oleks lihtsam ka siis, kui akuplokki saaks rentida akude vahetamisega tegelevalt teenindusettevõttelt, selle asemel, et see endale osta. Selline korraldus vähendaks elektrisõidukite esialgseid kulusid, kuid vajalikuks võib osutuda õigusraamistiku loomine, et tagada teenindusettevõtetes õiglased hinnad ja kõrged tegevusstandardid.

5.11

Juhtudel, kui kasutatakse laadimist, on oluline, et see tehakse kiiresti võimalikuks ulatusliku laadimisjaamade võrgustiku abil. Lisaks kodudes asuvatele seadmetele on laadimisjaamu vaja parklates (avalikes ja eraparklates, töökohtadel, jaemüügipunktides jne) ning tänaval asuvate parkimiskohtade juures. Selleks et kõnealune programm oleks hallatav, võiksid varased püüdlused elektrisõidukite kasutuselevõtuks keskenduda konkreetsetele geograafilistele piirkondadele. Kasulikuks võivad osutuda katsekavad eri keskkondades, sh saartel, suurlinnades ja nende ümbruses, väiksemates linnades, maapiirkondades jne, et määrata kindlaks olulised kasutus- ja infrastruktuuritingimused. On oluline, et kõikjal, kus elektrisõidukid kasutusele võetakse, oleks juba alguses olemas piisav laadimisseadmete võrgustik. Tarbijad muutuvad kiiresti uue tehnoloogia vastasteks, kui nad ei koge esimesest päevast alates toetust kergesti ligipääsetavate laadimis- ja akuvahetusjaamade kujul.

5.12

Linnadel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll elektrisõidukite kasutuselevõtu edendamisel oma piirkonnas. Nad saavad aidata kindlaks määrata, kuhu sobiks ehitada laadimis- ja akuvahetusjaamu. Nad saaksid anda elektrisõidukitele eelisõigusi parkimisel ja eraldi radade näol. Samuti saaksid nad etendada olulist rolli elektrisõidukitele ülemineku reklaamimisel ja selleks julgustamisel. Üks viis julgustamiseks oleks elektrisõidukite kasutamine liikumispuudega inimeste transportimiseks, tänavate puhastamiseks jne, kuna paljud sellised reisid toimuvad ainult lühimarsruutidel omavalitsuse piirides.

5.13

Ostuhind ja kasutamisega seotud kulud on loomulikult väga olulised. Suurepärane näide on üleminek pliisisaldusega bensiinilt pliivabale bensiinile paljudes riikides. Tarbijad avaldasid mõnda aega sellele muutusele vastupanu. Kuid niipea, kui valitsused hakkasid tegema maksude osas vahet pliivaba bensiini kasuks, haihtus ka vastupanu ja muutus toimus kiirelt.

5.14

Elektrisõidukite kasutuselevõtu õhutamiseks on samamoodi vaja kaotada vähemalt bensiinil sõitvate sõidukite kulueelised asjakohaste erinevate maksurežiimide abil ning tõenäoliselt ka eelistada algusaastatel elektrisõidukeid, et turg liikuma panna. Põhimõtteliselt peaks elektrisõidukite kasutamine olema odavam, kuna elektrimootor on palju tõhusam. Muidugi sõltub palju elektritariifide struktuurist ja sellest, kas akude laadimist saab integreerida soodustariifiga arukasse tasakaalustatud elektritarbimissüsteemi. Komitee kutsub üles viima varakult läbi ökonomeetrilised uuringud olemasolevate eri võimaluste kohta. Kuna üleminek elektrisõidukitele on tarbija jaoks suur samm, võib vaja minna tugevaid stiimuleid, eelkõige ülemineku algusaastatel (nt suur maksusoodustus elektriautode ostmisel võrreldes sisepõlemismootoriga autodega).

5.15

Lisaks stiimulitele hindade osas peavad valitsused ja kohalikud omavalitsused uurima muid stiimuleid, mis võiksid üleminekut soodustada, sh elektrisõidukitele eraldatud teed või tsoonid ning parkimissoodustused. Elektrisõidukid saastavad selgelt vähem kui sisepõlemismootorid. Mõned mudelid võivad kaasa aidata ka liiklusummikute vähendamisele (nt väiksemad eriotstarbelised elektrisõidukid).

5.16

Lisaks meetmetele, mille eesmärk on tagada, et elektrisõidukeid saaks turustada konkurentsivõimeliste hindadega, on oluline võtta täiendavaid meetmeid parandamaks tarbijate arusaamist sellest, millist mõju nende transporti puudutavad otsused avaldavad CO2-jalajäljele ning kui suures ulatuses nad parandavad oma CO2-jalajälge, kui nad lähevad üle elektrisõidukitele.

5.17

Selline teave peaks põhinema nende kasutatavate autode ja teiste transpordiliikide mõju analüüsil, mis põhineb sõidukite täielikul olelusringil. Isegi kogu olelusringi arvessevõtmisel on tõenäoline, et otsus minna üle elektriautole on üks olulisemaid, mida üksikisik saab oma CO2-jalajälje vähendamiseks teha. Inimestel on vaja teavet, mis vastab tõele, et nad saaksid seda korrektselt hinnata.

5.18

Alguses võib olla mõnda turusegmenti lihtsam siseneda kui mõnda teise. Arvestades praegusi sõidukauguse ja laadimisaja piiranguid, sobivad elektrisõidukid vähemalt alguses lühikesteks linnasõitudeks või kohalikeks sõitudeks ja vähem pikkadeks reisideks. Samamoodi on lihtsam paigutada laadimisseadmed kodudesse, kus on garaaž või vähemalt isiklik parkimiskoht autole. Varased turustamispüüdlused keskenduvad seetõttu tõenäoliselt neile majapidamistele, kellel on sellised võimalused olemas ning kes võivad kaaluda elektrisõiduki ostmist teise (väiksema) autona kohalikuks kasutamiseks, jättes samas alles suurema sisepõlemismootoriga auto või hübriidauto pikemateks suurema koormaga reisideks. Isegi sellise kasutuse puhul näivad uuringud viitavat sellele, et piiratud sõidukaugus ja pikk laadimisaeg pärsivad elektrisõidukite algset kasutuselevõttu. Selleks et vältida elektrisõidukite taandumist vaid väikestele nišiturgudele, on oluline juba algusest peale luua pikemaajaline nägemus täielikust üleminekust, mis muudab elektrisõidukid ahvatlevaks lahenduseks kõikidele kasutajatele ja kõikideks sõitudeks.

5.19

Riigihangete kavad võivad olla ääretult jõuline vahend paremate standardite läbisurumiseks olulistes tööstussektorites. Avalik sektor on oluline autode ja teiste sõidukite ostja ning avaliku sektori eeskuju võib avaldada teiste ostuotsustele täiendavat mõju. Seetõttu on oluline, et valitsused ja teised avaliku sektori asutused, sh Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võtaksid varakult kohustuse osta elektriautosid ja teisi elektrisõidukeid, et nende sõidukite turule varakult hoogu anda, nii et tootmismaht läheneks kiiresti majanduslikult kasuliku tootmise kriitilisele massile. ELi institutsioonid võiksid olla oma oste puudutavate otsuste poolest esirinnas ning käivitada üleeuroopalised arutelud ja algatused elektrisõidukite kiire kasutuselevõtu edendamiseks. Poliitilised juhid ja teised prominentsed avaliku elu tegelased võiksid elektrisõidukeid propageerida, neid ise varakult kasutades.

5.20

Hinnanguliselt peaaegu 50 % Euroopas ostetud autodest ostetakse süsteemide raames, mida ettevõtted oma töötajate heaks haldavad või toetavad. Oleks hea pakkuda ettevõtetele sobivate maksusoodustuste näol stiimuleid, et nad eelistaksid oma süsteemides väikeste heitkogustega või täielikult elektrilisi autosid.

6. Muud sõidukid ja transpordiliigid

6.1	Käesolevas arvamuses oleme keskendunud peamiselt eraisikute sõiduautodele ja meetmetele, mida Euroopa Liit peab praegu võtma, kiirendamaks tulevast üleminekut elektriautodele. See on lihtsaim võimalus transpordivaldkonna süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks.

6.2

Loomulikult ei ole elektrikasutus sellega ammendatud. Poliitikakujundajad ja tööstus peavad olema avatud võimalusele minna üle elektrikasutusele kogu maa- ja veetranspordi valdkonnas, sh väga väikesed üheinimesesõidukid, suured ühissõidukid, raudteed, trammid ja trollid ning kogu kaubavedu. Kui transpordisüsteemi üleminek elektrikasutusele levib, võivad tekkida uued liikuvusmustrid, mida soodustavad elektrivoolu, akutehnoloogia ning arukate võrgu- ja liiklushalduse süsteemide eri omadused. Ka siinkohal innustab komitee komisjoni ja poliitikakujundajaid olema tähelepanelikud ja hoidma silmad lahti parimate ideede suhtes, mis vajavad ergutamist.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/53

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kütteostuvõimetus liberaliseerimise ja majanduskriisi kontekstis” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 44/09

Pearaportöör: Sergio SANTILLÁN CABEZA

9. veebruaril 2010 otsustas ELi tulevase eesistujariigi Belgia valitsus vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Kütteostuvõimetus liberaliseerimise ja majanduskriisi kontekstis”

(ettevalmistav arvamus).

Komitee juhatus tegi 16. veebruaril 2010 kõnealuse arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) pearaportööriks Sergio Ernesto SANTILLÁN CABEZA ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124 ja erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Elektrienergia, gaasi ja muude kütuste, nagu söe hinnad kasvavad pidevalt ning selline suundumus tundub jätkuvat ka eelseisvatel aastatel, nii et kui kiiresti ja tõhusalt ei tegutseta, võib märkimisväärselt suureneda energia eest tasumisega raskustes olevate tarbijate hulk. Käesoleva arvamuse eesmärk ei ole analüüsida energiahinna tõusu põhjuseid, vaid juhtida tähelepanu eelnimetatud tarbijate kaitsmise vajadusele, et hoida ära nende kütteostuvõimetust.

1.2

Võitlus kütteostuvõimetusega on uus sotsiaalküsimustega seotud prioriteet, millega tuleb tegeleda kõigil tasandeil, ning oluline on, et EL kehtestaks ühised suunised, tagamaks kõigis liikmesriikides ühesugune lähenemine probleemi lahendamisele. Komitee rõhutab raskustes olevate klientide kaitsmiseks ELi poolt viimastel aastatel tehtud tööd. Paljud liikmesriigid ei täida aga oma kohust, mistõttu EL peaks astuma samme kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega, kui liikmesriigid ei vii vastuvõetud meetmeid ellu.

1.3	Kütteostuvõimetus mõjutab lisaks energiasektorile ka teisi valdkondi, nagu tervishoid, tarbimine ja eluase.

1.4

Komitee soovitab ELil võtta vastu kütteostuvõimetuse ühtne üldmääratlus, mida iga liikmesriik saaks oma oludega kohandada. Üks võimalus on määratleda kütteostuvõimetusena olukorda, kus on raskendatud või võimatu eluaseme sobiva temperatuuri tagamine ja juurdepääs muudele olulistele energiateenustele mõistliku hinna eest. Selline määratlus oleks küll üldine, kuid seda võiks täiendada ka teiste kriteeriumidega, mille abil saab viia selle vastavusse ühiskonnas toimuvate muutustega. Määratlus aitaks kütteostuvõimetust paremini mõõta ja probleemi tulemuslikumalt lahendada.

1.5	Komitee peab vajalikuks olemasolevaid statistilisi andmeid ühtlustada, et võimalikult hästi hinnata kütteostuvõimetuse probleemi Euroopas. Selleks võiksid Eurostat ja liikmesriigid võtta kasutusele ühtlustatud statistilised meetodid, et oleks võimalik mõõta kütteostuvõimetuse probleemi ulatust.

1.6

Komitee küll tunnustab Londonis asuvat kodanike energiafoorumit, kuid leiab, et tasuks luua Euroopa kütteostuvõimetuse vaatluskeskus, mis tuleks ühendada mõne juba olemasoleva asutusega, nagu energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet, või mõne muu asutusega, mis võimaldaks kaasata kõik majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmad, kes tegelevad otse või kaudselt kütteostuvõimetuse probleemiga, näiteks energiaettevõtted, tarbijad, tervishoiu- ja keskkonnaühendused, ametiühingud, energia- ja ehitusliidud. Vaatluskeskusest oleks väga palju kasu liikmesriikide heade tavade tuvastamisel, et uurida uusi võimalusi kütteostuvõimetuse küsimusega tegelemiseks või erapooletu ja täpse ülevaate koostamiseks selle kohta, kuidas energiaturgude liberaliseerimine mõjutab kaitsetuid tarbijaid.

1.7	Komitee teeb ettepaneku arvestada kõigi energiapoliitikaga seotud ettepanekute koostamisel ka kütteostuvõimetuse küsimust.

1.8	Komitee rõhutab vajadust tagada kaitsetutele tarbijatele juurdepääs uuenduslikele energiakasutust optimeerivatele tehnoloogiatele, sest just nemad vajavad neid kõige rohkem.

1.9	Tähtis on viia ellu juba vastu võetud meetmed seoses hoonete, kõnealusel juhul eramajade energiatõhususega. Vähekindlustatud inimeste võimalikele raskustele mõeldes peaksid liikmesriigid kaaluma toetusmeetmete rakendamist vastavalt oma võimalustele.

1.10	Energia detsentraliseeritud tootmine võiks aidata teatud juhtudel kaasa käesolevas arvamuses nimetatud eesmärkide saavutamisele (vt punkt 6.8).

2. Kütteostuvõimetus ELis

2.1	Energiatarbimine ja juurdepääs energiale on seotud inimeste ja kogukondade heaoluga. Loendamatute kasutusvõimalustega energia on hädavajalik transpordiks, kütteks ja valgustuseks nii tööstuses, tervishoius, põllumajanduses kui ka kodumajapidamises ja vaba aja veetmisel.

2.2

Kütteostuvõimetuse probleemi võib seega käsitleda makro- või mikromajanduse aspektist. Piisava ja kvaliteetse energia saamise võimalus tööstuses, põllumajanduses ja ka teistes valdkondades on riigi heaolu ja konkurentsivõime jaoks keskse tähtsusega ning selle puudumine võib põhjustada majanduskriisi, tööpuudust ja üldist vaesust. Käesolevas arvamuses keskendutakse aga eeskätt kodumajapidamistega seotud kütteostuvõimetusele.

2.3

Kütteostuvõimetus on olukord, kus on raskendatud või võimatu eluaseme sobiva temperatuuri tagamine (lähtepunktina võiks kasutada Maailma Terviseorganisatsiooni määratlust, mille kohaselt peetakse parajaks temperatuuriks elutoas 21 °C ja teistes eluruumides 18 °C, või ka mõnd muud tehniliselt sobivat määratlust), samuti olukorda, kus on puudulik või olematu mõistliku hinnaga juurdepääs muudele olulistele energiateenustele, näiteks valgustusele, transpordile või interneti või seadmete kasutamiseks vajalikule elektrienergiale. Selline määratlus oleks küll üldine, kuid seda võiks täiendada ka teiste kriteeriumidega, mille abil saab määratlust vajaduse korral ajakohastada.

2.4

Kütteostuvõimetuse olemust ei ole lihtne arvuliselt väljendada, kuigi seda saab teatud muutujate põhjal mõõta: suutmatus hoida majas parajat temperatuuri (21 % 27-liikmelises ELis, Eurostat), võlad kommunaalmaksete tasumisel (2007. aastal 7 % 27-liikmelise ELi elanikkonnast), nende majade arv, kus on veelekkeid, pragusid või muid hoone seisukorda mõjutavaid probleeme (2007. aastal 18 % 25-liikmeslisest EList, EU-SILC uuring, 2007). Kuigi asjakohase statistika ja uurimuste puudumise tõttu ei saa esitada usaldusväärseid andmeid kõnealusest probleemist mõjutatud inimeste kohta, võib teadaolevaid näitajaid kõrvutades ja mitmete avaldatud uurimuste põhjal öelda, et kütteostuvõimetus puudutab Euroopas vähemalt 50 miljonit inimest (Tackling Fuel Poverty in Europe. Recommendations Guide for Policy Makers – Euroopa kütteostuvõimetuse probleemi lahendamine. Soovitused poliitikakujundajatele; www.fuel-poverty.org). Mõne hinnangu kohaselt on näitaja aga märkimisväärselt suurem.

2.5

Lisaks probleemi ulatuse määratlemise raskustele esinevad vasturääkivused Euroopa ja liikmesriikide statistikas. Näiteks EU-SILC andmetel ei ole Ühendkuningriigi elanikel kommunaalmaksete tasumisel võlgu, samas kui riigi energiaameti (Ofgem) järgi on sellised võlad 5 %-l elanikest (www.fuel-poverty.org).

2.6

Kütteostuvõimetuse probleemist mõjutatud perede arv Euroopas võib üha kasvada, sest

—	umbes 16 % eurooplastest elab vaesuse ohus (ühisaruanne sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta, Euroopa Komisjon, 2009);

—	ajavahemikus 2005–2007 tõusis kodutarbijatele müüdava gaasi hind keskmiselt 18 % (Eurostat, 2007);

—	ajavahemikus 2005–2007 tõusis kodutarbijatele müüdava elektri hind keskmiselt 14 % (EU-SILC uurimus, 2007);

—	üle 60 % ELi elumajadest on ehitatud isolatsioonistandardeid järgimata.

2.7	Kütteostuvõimetust põhjustavad üheskoos kolm tegurit: madal sissetulek, vilets ehituskvaliteet ja energia kõrge hind.

2.8	Selle tagajärgedena võib näiteks välja tuua terviseprobleemid, varustusvõrgust lahtiühendamise, energia sedavõrd piiratud kasutamise, et see ei taga vastuvõetavaid elutingimusi, ja võlgade tekke.

2.9

Kõige kaitsetumad elanikkonnarühmad on ühtlasi ka kõige madalama sissetulekuga, näiteks üle 65aastased, üksikvanemad, töötud ja sotsiaaltoetustest elavad inimesed. Enamasti elavad madala sissetulekuga inimesed ka viletsa isolatsiooniga majas („Housing Quality Deficiencies and the Link to Income in the EU” – „Hoonete kvaliteedipuudused ja nende seos elanike sissetulekuga”, Orsolya Lelkes, Euroopa sotsiaalhoolekandepoliitika ja -uuringute keskus, märts 2010).

2.10

Mõned liikmesriigid on juba võtnud kütteostuvõimetuse ärahoidmiseks mõningaid meetmeid („Good practices experienced in Belgium, Spain, France, Italy and United Kingdom to tackle fuel poverty” – Belgias, Hispaania, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis kasutatavad head tavad kütteostuvõimetusega võitlemiseks, töörühm European Partnership for Energy and the Environment (EPEE)). Enamik neist headest tavadest on suunatud probleemi põhjustele, näiteks järgmistele asjaoludele:

—	energia hind (nt soodustariifid);

—	hoonete kvaliteet (nt nii sotsiaalelamute kui ka eramajade parema energiatõhususe edendamine);

—	madalad sissetulekud (nt rahaline abi).

Samuti on mõned liikmesriigid võtnud parandusmeetmeid kütteostuvõimetuse tagajärgede leevendamiseks, näiteks keelanud raskes olukorras olevate inimeste majapidamiste lahtiühendamise võrgust kriitilisel ajal.

2.11	Hoonete energiatõhususe parandamine on kütteostuvõimetuse probleemi lahendamise võtmeks. Uuestisõnastatud direktiivi ettepanek ehitiste energiatõhususe kohta (KOM(2008) 780 lõplik) võiks pakkuda selleks head võimalust.

3. Majandus- ja finantskriisi tõttu on lisandunud 23 miljonit töötut

3.1

Euroopa majandust on tabanud sügavaim kriis pärast 1930. aastat. Aastal 2009 vähenes 27-liikmelise ELi SKP 4,2 % võrreldes 2008. aastaga, kui kasv oli juba niigi väike (0,8 %). Märkimisväärselt kasvas aga töötuse määr: 2010. aasta jaanuaris oli töötute osa tööealisest elanikkonnast 9,5 % (1,5 % suurem kui eelnenud aasta samal kuul). Nii oli 2010. aasta alguses tööta 22 979 000 inimest. Kõige väiksem töötute protsent oli Eurostati andmetel Madalmaades (4,2 %) ja Austrias (5,3 %) ning kõige kõrgem Leedus (22,9 %) ja Hispaanias (18,8 %).

3.2

2008. aasta lõpus koostatud Euroopa majanduse taastamise kava ei ole andnud loodetud tulemusi. Praegune olukord teeb jätkuvalt muret, lisaks on senistes hinnangutes (k.a komisjoni omades) prognoositud, et selline seis paraneb lähiajal vaid vaevumärgatavalt. 27-liikmelises ELis (5 % SKPst) maksustiimulite kehtestamisele vaatamata ei ole meetmed olnud piisavad ja puudub piisavalt kooskõlastatud strateegia kriisist väljumiseks.

3.3

2007. aastal alanud majandus- ja finantskriis kujunes Euroopa töötajate palkade samal tasemel püsimise või languse kontekstis. Mõnede liikmesriikide võetud majanduslikud meetmed võlakoorma ja riigieelarve puudujäägi vähendamiseks mõjutavad sotsiaaltoetusi (nt pensione, töötu abiraha) ja avalikke teenuseid.

3.4	Kõik see tekitab muret energiamaksete tõusu suhtes kõige tundlikumate perede tuleviku pärast.

4. ELi energiapoliitika

4.1

Energiaturu liberaliseerimise soov on olnud ELi viimaste aastakümnete poliitikas kesksel kohal. 1987. aasta juunis toimunud energiaküsimustele pühendatud Euroopa Ülemkogu kohtumise järel hakati kõnealust algatust ellu viima ning 1990ndate aastate lõpus avaldati esimesed gaasi- ja elektriturgu liberaliseerivad direktiivid, millest alates on tehtud palju sellesuunalisi algatusi.

4.2	Liberaliseerimise üldeesmärkidena nimetati tõhusamat energiasektorit ja konkurentsivõimelisemat Euroopa majandust. Sugugi mitte kõik liikmesriigid ei olnud vastu võetud meetmetega nõus ning mõned on nende elluviimisele kindlalt vastu.

4.3	Praegu on hulgimüügiturule koondunud märkimisväärne hulk pakkujaid nii gaasiturul (10 liikmesriigis kontrollib kolm peamist tarnijat 90 % turust või rohkemgi) kui ka elektriturul (üle 80 % neljateistkümnes liikmesriigis) (KOM(2009) 115 lõplik).

4.4	Turgude liberaliseerimine toob tarbijale kasu juhul, kui sellega tõesti konkurentsi soodustatakse, ent mitmes liikmesriigis on riigi monopol asendunud eraettevõtete oligopolidega, mistõttu on vaja edendada energia valdkonnas läbipaistvust ja konkurentsi soodustavaid meetmeid.

4.5

Seega tasub rõhutada vajadust kolmanda energiapaketi meetmete elluviimise järele. Nende eesmärk on luua tõeline riikidevahelisel koostööl põhinev energiaturg, parandades muu hulgas võrkude omavahelist ühendatust, täiustada käitajate omavahelist kooskõlastamist ja suurendada riiklike reguleerimisasutuste volitusi.

5. Turgude liberaliseerimine peab tooma kasu tarbijale

5.1

Turgude liberaliseerimine soodustab energiapakkumise detsentraliseerimist ja mitmekesistamist ning selle abil tuleks püüda saavutada teatud põhieesmärke: tarnitava energia odavnemine ja varustuskindlus, teenuste parem kvaliteet, suurem valik ja pakutava kohandatus tarbijate, eelkõige kaitsetute tarbijate vajadustega. Siiski on liikmesriikide esimesed kogemused toonud ilmsiks nt tariifide vähesest läbipaistvusest ja kõrgetest hindadest tulenevad probleemid.

5.2

Enamikus liikmesriikidest olid hinnad 2009. aasta esimesel poolaastal kõrgemad kui 2008. aastal, kuigi nafta hinna muutus lubanuks eeldada märkimisväärset langust lõpptarbija jaoks. Sellist olukorda saab ehk osaliselt seletada ajalise nihkega nafta hinna muutumise ja lõpptarbijale arve esitamise vahel. Ometi tundub, et energia hinna langus ei peegeldu piisaval määral lõpptarbijale kehtivates hindades (vt KOM(2009) 115 lõplik).

5.3

Elektri- ja gaasitarneteenuste mõju kodumajapidamiste majanduslikule olukorrale on seega negatiivne. Kuuskümmend protsenti tarbijaist nentis, et nende energiatarnija on hindu tõstnud, samal ajal kui hindade alandamist oli täheldanud vaid 3–4 % tarbijaist. Elektri- ja gaasitarneteenuste tulemused on eriti viletsad pakutavate teenuste võrdluse võimaldamise ja tarnija vahetamise lihtsuse osas. Just energiasektoris vahetavad tarbijad tarnijat kõige harvemini: üksnes 7 % gaasitarbijatest ja 8 % elektritarbijatest (Euroopa Komisjon, 2. aruanne iga-aastase tarbijaturu tulemustabeli kohta, 2. veebruar 2009).

6. Euroopa tegevus kütteostuvõimetuse küsimuses

6.1

Kütteostuvõimetus on uus sotsiaalküsimustega seotud prioriteet, mis vajab toetamist kõigil tasandeil. EL on küll koostanud häid õigusloomealaseid dokumente, (1) kuid liikmesriikide senine reaktsioon neile ei ole olnud rahuldav. Näiteks täidavad gaasi ja elektri ühisturu direktiivides (kõigepealt 2003/54/EÜ ja seejärel 2009/72/EÜ) sätestatud kaitsetutele klientidele soodustariifide pakkumise kohustust vaid 10 liikmesriiki 27st ning vaid kaheksas liikmesriigis on ametlikult kasutusel termin „kaitsetu klient” („Status Review of the definitions of vulnerable customer, default supplier and supplier of last resort” – „Ülevaade kaitsetu kliendi, määratud tarnija ja viimasena vastutava tarnija määratlustest”, ERGEG, 2009).

6.2

Sugugi mitte kõigis liikmesriikides ei tegelda selle küsimusega ja nendes riikides, kus sellega tegeldakse, tehakse seda omal algatusel ega püüta saavutada koosmõju teistega – see aga teeb keeruliseks kütteostuvõimetuse probleemi arutamise Euroopa tasandil. Näiteks erineb Ühendkuningriigis kasutatav määratlus ülejäänud liikmeriikide omast: selle kohaselt on kütteostuvõimetusega tegemist siis, kui leibkond kulutab üle 10 % oma sissetulekust oma kodu piisavalt soojana hoidmisele. Erinevusi leidub ka ELi dokumentides kasutatavates määratlustes.

6.3

Kütteostuvõimetuse probleemiga tegelemine on liikmesriikide kohustus, mida nad peaksid täitma oma kindlaksmääratud pädevuste piires (üleriigilisel, piirkondlikul või kohalikul tasandil). Kuni aga puuduvad tõhusad siseriiklikud õigusaktid gaasi ja elektri valdkonnas, peab Euroopa Liit kooskõlas EÜ asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega võtma meetmeid. Muude kütuste, näiteks söe puhul on kogu vastutus aga liikmesriikide õlgadel.

6.4	Euroopa Liit koostab õigusakte ja omab pädevust energiapoliitika valdkonnas, mistõttu mõjutab ta otseselt või kaudselt liikmesriikide kütteostuvõimetust. Seepärast on oluline, et EL tegutseks ja arendaks poliitikameetmeid oma pädevusvaldkonna piires.

6.5

Euroopa Komisjon koostas Euroopa energiatarbijate õiguste harta (KOM(2007) 386 lõplik) ja Euroopa Parlament avaldas 19. juunil 2008. aastal resolutsiooni (P6–TA(2008)0306), millega seoses on komitee juba märkinud, (2) et siduvad õiguslikud vahendid on vajalikud kodanike õiguste tagamiseks samal määral nagu muudelgi juhtudel (3). Komisjon võttis kõnealuse harta tagasi ja lisas selle mõned punktid kolmandasse energiapaketti, et anda sellele suurem mõju (nt direktiivi 2009/72/EÜ artiklid 7 ja 8).

6.6

Seoses käesoleva arvamusega tasub meenutada ELi põhiõiguste hartas sätestatut: „Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid” (artikkel 34); samuti peab olema tagatud tarbijakaitse (artikkel 38).

6.7

Komitee kordab vajadust tunnustada universaalteenuste tagamist, avalike teenustega seotud kohustuste täitmist, ebasoodsamas majanduslikus olukorras olevate ja kütteostuvõimetuse probleemi ees jõuetumate elanikkonnarühmade kaitset, näiteks keelates lahtiühendamise võrgust kriitilisel ajal, tagades majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning mõistlikud, läbipaistvad ja võrreldavad eri tarnijate pakutavad hinnad (4).

6.8

Komitee toob esile võimaliku kasu, mida tarbijad – sealhulgas kõige kaitsetumas olukorras olijad – teatud juhtudel energiatarne detsentraliseerimisest saaksid. Nimelt võimaldaks see

—	tuua tootmise väiksemate käitamisüksuste rajamise teel tarbijatele lähemale, vähendades seeläbi transpordi käigus kaduvat energiat (mis näiteks elektrienergia puhul on hinnanguliselt 7–10 %);

—	edendada taastuvenergia tootmist;

—	soodustada tehnoloogia arengut;

—	tõenäoliselt luua töökohti ja täiendada tsentraliseeritud energiatootmist.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT L 211, 14.8.2009, lk 55, artikkel 7.

(2) ELT C 151, 17.6.2008, lk 27.

(3) ELT L 46, 17.2.2004, lk 1.

(4) ELT C 151, 17.6.2008, lk 27.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/57

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästva majanduse ülesehitamine tarbimismudeli muutmise kaudu” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/10

Raportöör Anna Maria DARMANIN

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Säästva majanduse ülesehitamine tarbimismudeli muutmise kaudu”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.-15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 98, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 8 liiget.

0. Preambul

Olukorras, kus Euroopat räsib endiselt kriis, kus paljud eurooplased võitlevad oma töökoha ja sissetuleku säilimise ning VKEd enam kui kunagi varem oma ellujäämise eest, võib säästva eluviisi käsitlemine tunduda luksusena. Säästvust edendav poliitika peaks seepärast sisaldama ka meetmeid Euroopat tabanud eespool nimetatud probleemidega toime tulemiseks. Käesolevas arvamuses keskendutakse säästvuse ühele aspektile – tarbimisele. Komitee usub ja lähtub oma tegevuses juhtpõhimõttest, et üks säästva tarbimise järjepideva edendamise viise on tugevdada Euroopa kodakondsuse tunnetamist eurooplaste seas, ning seda mitte üksnes Lissaboni lepingus sätestatud tarbijate õiguste edendamise, vaid ka Euroopa kodakondsuse väärtustamise kaudu, et kodanikel ei oleks mitte üksnes õigused, vaid ka moraalne vastutus elada säästvalt.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Säästev majandus on majandus, kus ühteaegu nii tootmis- kui ka tarbimisviisid toetavad üksikisikute, kogukondade ja looduskeskkonna püsivat heaolu. Valdav osa ühiskonnaliikmetest peaks jagama teatavaid ühiseid väärtusi. Nagu ka varasemates arvamustes, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asjaolu, et poliitika edukuse hindamisel tuleb lisaks SKP näitajatele võtta aluseks ka keskkonna- ja sotsiaalsed näitajad.

1.2 Euroopa praeguseid tootmis- ja tarbimisviise ei peeta eriti keskkonnasäästlikuks, eriti nende sõltumise tõttu energiast, toorainest, pinnasest ja veest, ning tagajärgede tõttu maailma kliimale ja bioloogilisele mitmekesisusele. Kui kõik maailma elanikud elaksid nii nagu eurooplased, läheks meil vaja veel kahte ja poolt planeeti.

1.3 Euroopa Liidu Nõukogus on ühiselt otsustatud, et aastaks 2050 peavad tööstusriigid vähendama oma kasvuhoonegaaside heiteid 80–95 %. Komitee soovitab sellega seoses võtta ELi 2020. aasta strateegias arvesse nii säästva tootmise kui ka säästva tarbimise meetmeid. Need kaks aspekti on omavahel tihedasti seotud ja vajavad käsitlemist, kui me soovime muuta inimtegevuse mõju planeedile minimaalseks.

1.4 80–95 %-lise vähendamise saavutamiseks 40 aastaga eeldusel, et aastane majanduskasv on 2-3 %, tähendaks majanduse CO2-mahukuse vähendamist 6–10 % aastas. Selline tehnoloogiline muutus oleks jätkusuutliku majanduse taustal enneolematu. Seetõttu tuleks juba varakult alustada tõsist dialoogi selle üle, kuidas oleks võimalik muuta tarbimisharjumusi ning üldisemalt sellist majanduslikku ja sotsiaalmudelit, mis toetub tootmise laiendamise ja tarbimise suurendamise põhimõttele, ning otsida võimalikult kiireid lahendusi tootmise ja tarneahela täiustamiseks.

1.5 Muutused suunaga ülevalt alla üksi ilmselt vilja ei kanna. Muutused ühiskonnas saavad sageli alguse väikestest elanikerühmadest ning levivad seejärel eri teabekanalite kaudu edasi. ELi, riigi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll võib peituda säästvat eluviisi propageerivate elanikerühmade äratundmises, julgustamises ja toetamises.

1.6 Selleks on vaja arendada ELi institutsioonide, riigiasutuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite vahelist dialoogi. Komisjoni jaoks oleks üks edasiliikumisvõimalusi luua komiteega koostöös säästva tarbimise foorum, mille raames uuritakse näiteks järgmiseid küsimusi:

—	milliste väärtuste alusel oleks võimalik kujundada säästvat majandust ning kuidas lahendada vastuolud majanduskasvu, ökoloogilise jätkusuutlikkuse, sotsiaalse kaasamise, isikuvabaduse ning praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedi jms tagamise vahel;

—	kas teatavates valdkondades oleks vaja tarbida vähem;

—	millistel põhjustel ei vali inimesed säästvamaid tarbimisviise ning kuidas saaks kohalik, riigi ja ELi tasand olukorda parandada;

—	millised on keskkonnahoidliku eluviisiga inimeste ja elanikerühmade kogemused ning kuidas saaks selliseid kogemusi mujal kasutada;

—	milliste meetmetega saaks edendada säästvat tarbimist kindlate elanikerühmade, nagu eakate, noorte, töötute, uute sisserändajate või väikelastega perede seas.

1.7 Dialoog peab olema ühendatud tegevusega, sealhulgas säästvat eluviisi propageerivate elanikerühmade eksperimenteerimise ja saadud kogemuste levitamise toetamine, vajaduse korral poliitika kohandamine ja tugevdamine ning ELi institutsioonide sisesed praktilised meetmed juhtrolli etendamiseks ning eeskuju andmiseks säästvamate lahenduste leidmisel. Lisaks tuleks parimad tavad avalikustada, et näidata, kuidas on võimalik muuta tarbimismudeleid.

1.8 Säästev tarbimine ei ole saavutatav pelgalt keskkonnapoliitikaga. See nõuab algatusi arvukates poliitikavaldkondades, nagu tervishoid, haridus, tööhõive, kaubandus, tarbijaküsimused, transport, põllumajandus ja energia.

2. Vajadus teistsuguse majandusliku ja ühiskondliku mudeli järele

2.1 Säästva majanduse olemuse üle on arutletud juba pool sajandit (1). See on majandus, kus ühteaegu nii tootmis- kui ka tarbimisviisid toetavad üksikisikute, kogukondade ja looduskeskkonna püsivat heaolu.

2.2 Isetoimiva majandusmudeli saavutamiseks peab valdav osa ühiskonnast juhinduma teatavatest ühistest väärtustest, nii nagu ELi liikmesriikide puhul praegu. Praegu propageerivad valitsused poliitika kujundamisel majandusele ja kitsamalt SKPle tuginevaid väärtuseid. SKP kui kriteeriumi puudustele inim- sotsiaal- ja ökoloogilise arengu mõõtmisel on juhitud laialdaselt tähelepanu. Selleks et mõõta säästva majanduse saavutamise suunas tehtud edusamme, on komitee teinud ettepaneku (2) kasutada lisaks SKPle ökoloogilise jalajälje näitajat ning elukvaliteedi indeksit. Ökoloogiline jalajälg näitab, kui palju tootlikku pinnast hektarites on vaja teatava isiku, elanikerühma, organisatsiooni või piirkonna elutegevuseks. Elukvaliteedi indeksi puhul võetakse arvesse tervist, materiaalset heaolu, juurdepääsu avalikele teenustele, ühiskondlikku kaasatust ja sisserändajate integreerimist, vaba aega ja elukeskkonna kvaliteeti.

2.3 Rohkemate näitajate kasutamine poliitika edukuse hindamise puhul peaks andma tulemuseks rõhuasetuse nihkumise poliitikakujundamises SKP-lt inimeste, ühiskonna ja keskkonna heaolule.

3. Ökoloogiline väljakutse

3.1 Euroopa Keskkonnaamet toob oma peagi avaldatavas keskkonnaseisundit ja väljavaateid käsitlevas aruandes 2010 välja kaks teemarühma: ühelt poolt kliima ja energia ning teiselt poolt bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemid (3). Euroopa ühiskonna jätkusuutlikkuse keskne probleem on ühiskonda ülal hoidvate ökosüsteemide kahjustumine ning ressursside (energia, pinnas ja vesi) seisukorra halvenemine. 2003. aastal oli keskmine ökoloogiline jalajälg ELis hinnanguliselt 5 ha inimese kohta ning see suureneb veelgi, samas kui ülemaailmset kasutada olevat maad on vaid 1,8 ha inimese kohta ning see väheneb veelgi (4). Kui kõik maailma elanikud elaksid nii nagu eurooplased, läheks meil vaja veel kahte ja poolt planeeti.

3.2 Kliimamuutuse küsimus on eriti oluline, kuna lisaks vahetule mõjule, mida see avaldab inimeste elule, võimendab see inimtegevuse tagajärgi bioloogilisele mitmekesisusele, värskele veele ja muudele ökosüsteemidele. Kõige suurema ökoloogilise jalajälje jätab Euroopas fossiilkütuste kasutamine ja kasvuhoonegaaside teke. Järgnevad põllumajanduslik maakasutus, transport ja elamumajandus. Ökoloogiline jalajälg ei kajasta väga hästi muid Euroopa majandustegevuse mõjusid, sealhulgas vee- (peamiselt põllumajanduslikul otstarbel) ja nappivate maavarade kasutust.

3.3 Euroopa Liidu Nõukogus on ühiselt otsustatud, et aastaks 2050 peavad tööstusriigid vähendama oma kasvuhoonegaaside heiteid 80–95 %, mis teeb ühe aasta kohta 4–7 %. Võetud on kohustus vähendada ELi heitkoguseid 2020. aastaks 20 % 1990. aasta tasemest või isegi 30 %, kui teised riigid on nõus võtma võrreldavaid kohustusi. Komitee on teinud muuhulgas ettepaneku muuta 30 % eesmärk mittetingimuslikuks (5).

3.4 EL püüab vähendada kasvuhoonegaaside heidet peamiselt tehnoloogiliste vahenditega, säilitades samal ajal majanduskasvu. Olgugi et tehnoloogia 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks on olemas, on selle rakendamine olnud väga aeglane. 1997. aastal võttis EL 15 kohustuse vähendada ajavahemikuks 2008–2012 heitkoguseid 8 % võrra 1990. aasta tasemetest, kuid 2006. aastaks olid heitkogused vähenenud vaid 2,2 %. EL 27s vähenesid heitkogused sel ajal küll 7,7 %, kuid alates 2000. aastast suurenesid need 1,5 % (6). Alates 1990. aastatest on ELi energiatõhusus kasvanud vaid 0,5 % aastas (7).

3.5 80–95 %-lise vähendamise saavutamine 40 aastaga eeldusel, et aastane majanduskasv on 2-3 %, tähendaks majanduse CO2-mahukuse vähendamist 6–10 % aastas. Selline tehnoloogiline muutus oleks jätkusuutliku majanduse taustal enneolematu. Seetõttu tuleks juba varakult alustada tõsist dialoogi selle üle, kuidas oleks võimalik muuta tarbimisharjumusi ning üldisemalt sellist majanduslikku ja sotsiaalmudelit, mis toetub tootmise laiendamise ja tarbimise suurendamise põhimõttele, ning otsida võimalikult kiireid lahendusi tootmise ja tarneahela täiustamiseks.

4. Säästev tarbimine: valikuvõimaluste lubamine

4.1 1992. aasta Rio keskkonna- ja arengukonverentsil võtsid ELi valitsused kohustuse mittesäästvad tarbimis- ja tootmisviisid ära kaotada. Marrakechi protsessis võeti lisaks kohustus koostada 2010. aastaks ELi säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavad, mille ÜRO säästva arengu komisjon vaatab läbi aastal 2011.

4.2 Üha rohkem on hakatud koostama säästva tarbimise ja selle elluviimise viiside alaseid uuringuid (8). Tarbijad hoiavad sageli oma eluviisist kramplikult kinni – isegi kui neil näiteks on tekkinud soov sõita vähem autoga, puudub neil ettekujutus, kuidas seda teha. Tarbimist kujundavad ja piiravad arvukad eri tegurid, sealhulgas füsioloogilised vajadused, isiksus, ühiskondlik positsioon, kultuurilised aspektid ning alternatiivsete toodete ja teenuste kättesaadavus ja hind. Tarbijaühiskonnas mängivad tarbimisvalikud sotsiaalsete ja psühholoogiliste vajaduste täitmisel põhirolli, olgu vajaduseks näiteks kuulumine teatavasse rühma, hea enesehinnang või eneseidentiteedi määratlemine. Kõik see teeb inimeste jaoks väiksemadki muutused, samuti valitsuste jaoks tarbimisharjumiste muutmise poliitika juurutamise väga raskeks. Kui sellist poliitikat ongi ellu viidud, siis on tulemused olnud kahetsusväärselt kesised ja aeglased ning seetõttu ja eri huvide keerises mitte eriti püsivad.

4.3 Teisalt on tarbimismotiivid ja –harjumused ning seetõttu võimalik reageerimine teatavale poliitikameetmele inimeseti väga varieeruvad. Isegi ühe isiku tasandil sõltub see veel omakorda olukorrast. Seega ei ole leitud säästva tarbimise edendamiseks lihtsat poliitilist lahendust. Pigem on mõjukamad mitme poliitikavaldkonna ühised meetmed, alates põllumajandusest ja tööhõivest ning lõpetades hariduse ja tervishoiuga. Vaja oleks kitsamaid strateegiaid, et toetada kindlate elanikerühmade, nagu näiteks eakate või noorte, säästvamaid tarbimisvalikuid.

4.4 Üleriigilise kriisi ja sõja ajal on inimesed küll vabatahtlikult ja massiliselt oma tarbimisvalikuid muutnud, kuid ökoloogilist kriisi ei tunnetata üldiselt sedavõrd tõsise hädaolukorrana. Siiski on viimastel aastatel järjest rohkem inimesi, kes on valinud lihtsama eluviisi eesmärgiga vähendada oma elutegevuse tagajärgi keskkonnale. Ühed edukamad tarbimiskäitumise muutmise projektid on saanud alguse kohalikest kogukondadest. Näiteks on mitmes riigis ülemaailmse tegevuskava alusel loodud nn ökomeeskonnad, mis on kas ühest linnaosast, töökohast või õppeasutusest pärit inimeste väikesed ühendused, kes on otsustanud jälgida oma prügimajandust, energiakulu ja veekasutust ning teha kindlaks, mil viisil oleks võimalik elada keskkonnahoidlikumalt.

4.5 Muutused suunaga ülevalt alla üksi ilmselt vilja ei kanna, eriti juhul, kui avalikkust üritavad mõjutada poliitikud, kes ise on priiskava eluviisiga. Suurema osa elanikkonna jaoks ei ole säästev tarbimine väga oluline küsimus. Siiski saavad muutused ühiskonnas sageli alguse väikestest elanikerühmadest ning levivad seejärel eri teabekanalite, sealhulgas põhivoolu meedia, kunsti, sõprade või usukogukondade kaudu edasi. Poliitikute roll peaks pigem olema olemasolevate säästvat eluviisi edendavate elanikerühmade äratundmine ja julgustamine ning vähem oma seisukoha pealesurumine selle kohta, mida oleks kogukondlikul tasandil üldiselt vaja teha.

4.6 Säästva eluviisi valikut ei tohiks pidada ega kujundada luksuseks, mida saavad endale lubada vaid jõukad inimesed. Komitee on rõhutanud, et säästev tootmine ei tohiks olla saavutatav kõrgema hinna kaudu, vaid peaks olema kättesaadav kõigile (9). Väga oluline on vältida keskkonnahoidliku tarbimise kallidust inimeste jaoks, kuna see jätab võimalusi vaid väikesele osale ühiskonnast ning kõrvale jääb vaene ja madala sissetulekuga elanikkond.

4.7 Komitee rõhutab, et keskkonnahoidliku tarbimise võimaldamiseks tuleb lahendada probleemid muudes olulistes heaolu tagavates valdkondades. Siin võib nimetada töövõimalusi, tehtud töö eest õiglase tasu saamist, inimväärseid töökohti ja VKEde juurdepääsu krediidile.

5. Muud käsitlemist vajavad poliitikameetmed

5.1 ELi institutsioonid on ühinenud Euroopa ülesehitamisel saanud pikaajalisi kogemusi, kuidas luua visiooni ja etendada juhtivat rolli radikaalsete muutuste läbiviimisel. Enamasti on tegutsetud mitmepoolsuse mudeli järgi, soodustades pigem valitsustevahelisi kokkuleppeid kui suunates muutusi kindlas ettemääratud suunas. Siiski on EL teatavatel juhtudel võtnud juhtrolli, näiteks tervishoiu- ja keskkonnastandardite kehtestamisel. Need kogemused võivad osutuda säästva majanduse ülesehitamisel väärtuslikuks. Seepärast võivad eestvedamine ja inspiratsioon olla teinekord sama tähtsad kui tehnilised ekspertteadmised ja administratiivsed oskused.

5.2 Komitee on avaldanud poolehoidu Euroopa Komisjoni säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavale (10). Säästvat tarbimist käsitletakse veel paljude muude ELi poliitikameetmete raames, nagu heitkogustega kauplemise süsteem, sõiduki kütusesäästlikkuse märgistamise direktiiv, väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitlev määrus, biokütuste direktiiv, ehitiste energiatõhususe direktiiv, energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste direktiiv ning ühise põllumajanduspoliitika keskkonnaalased sätted. ELi poliitika keskendub paraku peamiselt turuinstrumentidele ning tehnilistele või tootestandarditele. Vaid heitkogustega kauplemise süsteemis on osutatud kasvuhoonegaasi heidete absoluutsele tasemele. Konfliktid tekivad muude poliitiliste eesmärkidega nagu liikuvuse suurendamine. Vaid väga vähesed meetmed käsitlevad vahetult tarbimist ja elustiili, mistõttu ei piisa neid kindlasti kasvuhoonegaaside heite vähendamise ning taastumatute maavarade mittekasutamise alase eesmärgi saavutamiseks.

5.3 Selleks on vaja arendada ELi institutsioonide, riigiasutuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite vahelist dialoogi. Komisjoni jaoks oleks üks edasiliikumisvõimalusi luua komitee ja muude organitega koostöös säästva tarbimise foorum, mille raames uuritakse näiteks järgmiseid küsimusi.

—	milliste väärtuste alusel saaks kujundada säästvat majandust ning kuidas lahendada vastuolud majanduskasvu, ökoloogilise jätkusuutlikkuse, sotsiaalse kaasamise, isikuvabaduse ning praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedi jms tagamise vahel;

—	kas teatavates valdkondades oleks vaja tarbida vähem. Valdav osa kasvuhoonegaaside heitest on seotud toidu, energia ja transpordi tarbimisega. Säästvuse ja muude eesmärkide vahel on küll vastuolusid, kuid ka sünergiavõimalusi (näiteks on rattasõit kasulik nii tervisele kui ka keskkonnale);

—

millistel põhjustel ei vali inimesed säästvamaid tarbimisviise ning kuidas saaks kohalik, riigi ja ELi tasand olukorda parandada. Näiteks võiks mõelda olemasolevate poliitikameetmete (nagu ehitiste energiatõhususe direktiiv) täielikule elluviimisele ning meetmete tugevdamisele säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava raames, et anda tarbijatele võimalus teha valik säästvamalt toodetud toidu kasuks;

—

millised on keskkonnahoidlikku eluviisi harrastavate inimeste ja elanikerühmade kogemused ning kuidas saaks selliseid kogemusi mujal kohaldada. Siin võiks mõelda selliste organisatsioonide nagu ülemaailmne tegevuskava peale, mille juurde kuuluvad ökomeeskonnad on suutnud tavaliselt vähendada ümbertöötlemata prügi 40–50 % võrra, või võrgustike nagu üleminekulinnad peale, mille eesmärk on kindlustada kohalike kogukondade elujõulisus kliimamuutuse ja ressursside vähenemise taustal, või siis usukogukonna nagu Quakers peale, mis on väärtustanud keskkonnahoidlikku eluviisi juba pikka aega. Teatavate rühmade ja võrgustike liikmed elavad täisväärtuslikku elu, kuid kasutavad 60–80 % vähem materjale ja energiaallikaid kui on ELi keskmine;

—	milliseid meetmeid oleks vaja võtta üleminekuks säästvamale tarbimisele kindlate elanikerühmade, nagu eakate, noorte, töötute, uute sisserändajate või väikelastega perede puhul;

—	kuidas ühendada valikut keskkonnahoidliku tarbimise ja säästva tootmise kasuks ning vajadust tagada siseturu konkurentsivõimelisus;

5.4 Tarbimisharjumuste muutmiseks tuleks võtta nii lühi- kui ka pikaajalisi poliitikameetmeid. Palju saab õppida muude valdkondade kogemustest, nagu suitsetamise vastasest võitlusest, mille puhul saavutati hinnapoliitika, reguleerimise, märgistamise ja teavitamise kaudu kannapööre inimeste suhtumises ja käitumises.

5.4.1 Poliitikameetmete seas mängivad olulist osa küll hinnastiimulid, kuid samas esineb vastuolusid komisjoni elektrihinna vähendamise eesmärgi (11) ja vajaduse vahel vähendada tarbimist. Süsinikumaksu ja heitkoguste kauplemise süsteemi tuleb täiendada muude meetmetega – näiteks võib kütuse või süsiniku kõrge hinna poliitika, millega ei kaasne tõhusaid täiendavaid meetmeid majade soojustamiseks ja alternatiivsete energiaallikate kasutamiseks, suurendada kütteostuvõimetust.

5.4.2 Komitee on tõstnud mitu korda esile haridussüsteemi osatähtsust keskkonnahoidliku käitumise juurutamisel. Komitee rõhutab, et õppeprogrammid ei peaks olema suunatud üksnes koolidele ja noortele (mis on küll ka oluline), vaid igas vanuses inimestele ning hõlmama seega kutseharidust, elukestvat õpet ning eakatele mõeldud programme. Mingil juhul ei tohi säästev eluviis suurendada teatavate elanikerühmade, nagu näiteks töötute, eraldatust.

5.5 Dialoog peab käima käsikäes tegevusega, toetada tuleb säästvat eluviisi propageerivate elanikerühmade eksperimente ja saadud kogemuste levitamist. Et kirjeldatud tegevusest oleks ka reaalselt kasu, peavad ELi institutsioonid sellesse tõsiselt suhtuma ning kohandama või tõhustama vajaduse korral vastavaid poliitikavaldkondi. Samuti tuleb institutsioonides võtta praktilisi meetmeid juhtrolli täitmiseks ning eeskuju andmiseks säästvamate lahenduste leidmisel.

5.6 Säästev tarbimine ei ole saavutatav pelgalt keskkonnapoliitikaga. See nõuab algatusi arvukates poliitikavaldkondades, nagu tervishoid, haridus, tööhõive, kaubandus, konkurentsipoliitika, tarbijaküsimused, transport, põllumajandus ja energia.

5.7 Komitee kutsub komisjoni tungivalt nägema oma dokumendis „2010. aasta tööprogramm. Aeg tegutseda”, (12) aga ka ELi 2020. aasta strateegias ette säästva tarbimise alaseid meetmeid.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Boulding, K. „The economics of the coming spaceship earth”, Environmental Quality in a Growing Society, (Baltimore: Johns Hopkins University Press, 1966) lk 253 jj.

(2) Arvamus avaldatud ELTs C 100, 30.4.2009, lk 53.

(3) Euroopa Keskkonnaamet, tähelepanekud 2010.

(4) Global Footprint Network and WWF, Europe 2007: Gross Domestic Product and Ecological Footprint.

(5) ELT C 77, 31.3.2009, lk 73.

(6) Euroopa Keskkonnaameti iga-aastane Euroopa Ühenduse kasvuhoonegaaside järelevalve ajavahemikus 1990-2006 ja 2008. aasta järelevalvearuanne. Esitatud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) sekretariaadile (Kopenhaagen: Euroopa Keskkonnaamet 2008).

(7) Tipping, P. et al., Impact Assessment on the Future Action Plan for Energy Efficiency, koostanud ECN (NL) ja WS Atkins (UK) Euroopa Komisjoni transpordi ja energeetika peadirektoraadi tellimusel. Töövõtja: ECORYS, NL (2006).

(8) Jackson, T. Motivating Sustainable Consumption: A Review of Evidence on Consumer Behaviour and Behavioural Change, a report to the Sustainable Development Research Network, 2005, kättesaadav aadressil http://www.sd-research.org.uk/.

(9) ELT C 224, 30.8.2008, lk 1.

(10) ELT C 218, 11.9.2009, lk 46.

(11) Monti, M., Uus siseturustrateegia: aruanne Euroopa Komisjoni presidendile, mai 2010.

(12) KOM(2010) 135 lõplik – 1. osa.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/62

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tarbija teavitamine” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/11

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Tarbija teavitamine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 81, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Inimeste õigust teabele selle erinevates tahkudes – teabevabadus, õigus teavitada, õigus saada teavet ja eeskätt tarbija õigus teabele – tunnustatakse tänapäeval ühenduse esmase õiguse süsteemis üldiselt siduva põhiõigusena (Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambuli lõige 5 ja artiklid 11, 27, 38, 42 ja 53, Euroopa Liidu lepingu artikkel 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 169).

1.2 Palju on siiski veel teha seoses teisese õigusega, kus kõnealuse põhireegli uut konfiguratsiooni ei ole veel üle võetud ega esitatud. Tõsiasi on see, et ühenduse õiguses ei tegeleta järjekindlalt ega sisuliselt tarbija õigusega saada teavet, teabele juurdepääsu ja selle olulisuse, profiili ja laadiga ning esineb tegevusetust ja kattumisi, mis mõjutavad liikmesriikide õigust ja võimenduvad selles; eeltoodu kahjustab nii tarbijaid kui ka majandusjõude ning selle tulemusena ka jõupingutusi ühtse turu väljakujundamiseks.

1.3 Komitee arvates peaks tarbijate õigus teabele, olgu see siis lepingueelne, lepinguline või lepingujärgne, samuti nõuanded ja abi olema subsidiaarsuse põhimõtet piiramata hõlmatud konkreetsete ELi eeskirjadega.

1.4 Käesoleva, paratamatult tarbijate teabeõiguste põhiaspektidega piirduva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on seetõttu tõsta esile uuest lähenemisest tulenevaid teatavaid põhimõtteid ja praktilisi tagajärgi, eelkõige nende sammude kontekstis, mida astutakse 21. sajandi ühtse turu arendamiseks 2020. aasta strateegia osana.

1.5 Tuleb märkida, et komisjoni viimased suunised, mis käsitlevad nii tarbijate õigusi üldiselt kui ka konkreetselt tarbijate õigust teabele ning milles on valimatult kasutatud täieliku ühtlustamise meetodit, on kõnealuse arusaamaga ilmses vastuolus, sest subsidiaarsuse põhimõtet rikkudes piiravad need liikmesriikide suutlikkust tõsta tarbijaõiguste taset ja isegi kitsendavad kõnealust suutlikkust, avaldades tagasiulatuvat mõju ühenduse direktiivides ning liikmesriikide põhiseadustes ja õigusaktides kehtestatud õigustele.

1.6 Komitee on jätkuvalt arvamusel, et ELi vastutusalasse jäävate tarbijakaitsealaste õigusaktide määratlemisel tuleks lähtuda nõrgema või haavatavama osapoole mõistest, mitte teadliku, tähelepaneliku ja aruka, puhtalt majanduslikel kaalutlustel otsuseid langetava tarbija mõistest. Sellist lähenemisviisi järgides väidab komitee jätkuvalt, et minimaalne ühtlustamine ja kõrge kaitsetase on asutamislepingu nõuetega rohkem kooskõlas ja vastab suuremal määral tarbijasuhete tegelikule olemusele.

1.7 Sellel taustal tõuseb esile „sobiva teabe” mõiste, mille puhul tuleks omistada suurem tähtsus teabe kvaliteedile, mitte kvantiteedile, et rahuldada tarbijate tegelikke vajadusi ja ootusi, mida kaalutakse lähtuvalt kõnealuse teabe eesmärgist, sisust, esitamisest ja kontekstist.

1.8 Üldise teabeõigusega seoses on väga oluline kehtestada ühenduse tasandil subjektiivse õiguse universaalne olemus, samuti määratleda täpselt nende riigiasutuste ja kutseorganisatsioonide kohustused, kes peavad teabe kättesaadavaks tegema.

1.9 Mis puudutab kommertsteadaannete, sealhulgas reklaami osa tarbijate teavitamisel, leiab komitee, et üldjuhul tuleks kohaldada reisipakette käsitlevas direktiivis sätestatud eeskirja, mille kohaselt käsitletakse täpse ja konkreetse teabega teateid tarbijasuhete objektiks oleva kauba, teenuse või õiguse kohta lepingu lahutamatu osana.

1.10 Selles kontekstis tuleks ebaausate kaubandustavade direktiivi struktuur tervikuna läbi vaadata ja uuesti sõnastada, et hoida ära täieliku ühtlustamise hukatuslikke tagajärgi, mida on nüüdseks tunnustatud väga mitmetes Euroopa Kohtu otsustes.

1.11 Valdkonnad, mille puhul on veel aega asuda tegutsema käesolevas arvamuses soovitatud suundades, hõlmavad komisjoni ettepanekut tarbija õiguste kohta, milles nähakse ette tõelise „tarbija teabeõiguste harta” koostamist; lepingueelseid, lepingulisi ja lepingujärgseid aspekte; õigust nõuannetele ja abile; puuduste olemuse ja tegematajätmiste tagajärgede määratlust seoses teabe ja ebaõige teabega.

1.12 Sellel eesmärgil soovitab komitee vaadata tervikuna läbi kutsetöötajatele kehtestatud lepingueelsete ja lepinguliste nõuete üksikasjaliku loetelu, sest need nõuded on liiga sageli vastuolulised, ebajärjekindlad ja kattuvad mitmetes valdkondlikes direktiivides.

1.13 Komitee soovitab lisaks määratleda kõnealuste kohustustega seotud üldised kohustused, pidades kinni järgmistest suunistest:

a)	kehtestada tuleb üldine lepingueelse teabe esitamise kohustus, mis hõlmab muu hulgas asjaomaseid kaupu ja teenuseid, kaasatud kutsetöötajaid, lepingu täitmise hinda ja sellega seotud tingimusi, taganemisõigust ja kasutatavat erimeelsuste lahendamise meetodit;

b)	esitatava lepingueelse teabe sisu ja ulatust tuleb laiaulatuslikult kohandada, lähtudes asjaomastest kaupadest ja/või teenustest, eelkõige juhul, kui teema on keerukas või mõjutab tarbijate tervist ja ohutust;

c)	teabe esitamise viis peab olema kooskõlas õigluse üldpõhimõtetega: see ei tohi olla eksitav ega välja jätta keskseid aspekte ning see peab olema selge ja arusaadav mitte ainult seoses lepingu objektiga, vaid ka selle turustamismeetodiga;

d)	lepingueelne teave peab sisaldama tarbija sõlmitud lepingut;

e)	kehtestada tuleb lepingu põhiaspektide kohta esitatava tasuta teabe põhimõte koos hindade kuludega vastavusse viimise põhimõttega teistel juhtudel;

f)	lepingu sõlmimise otsuste tegemisel peab tarbijatel olema hõlbus juurdepääs esitatud lepingueelsele teabele ning õigus saada selgitusi nii kõnealuse teabe kui ka lepingu sisu ja tagajärgede kohta;

g)	kehtestada tuleb säte, mis kohustab kutsetöötajaid osutama abi ja andma nõu; kõnealune säte peab olema eriti range eeskätt juhul, kui on tegemist toodete ja/või teenustega, mis on keerukad või millega kaasneb oht tarbijate tervisele või ohutusele, vastavalt punktis 8 nimetatud tingimustele;

h)	kohustus tõendada, et lepingueelne teave on esitatud ja abi osutamise kohustus täidetud, peab lasuma kutsetöötajal;

i)	lepingueelse teabe esitamise ja abi osutamise kohustuse täitmata jätmisega – kuna need on olulised – peab kaasnema taganemisõigus koos tekkinud kahjude hüvitamisega.

1.14 Komitee nõuab tungivalt, et komisjon vaataks põhjalikult läbi eelpool nimetatud direktiivi ettepaneku, eelkõige selle tarbija teabeõigusi käsitleva osa eesmärgiga lisada põhimõtted ja erijuhtumid, mille suhtes on vaja kõnealuseid õigusi kohaldada, nagu käesolevas arvamuses soovitatud.

1.15 Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja liikmesriike üles tegelema enne eelnimetatud ettepaneku heakskiitmist kõikide selles sisalduvate tarbijate teabeõigusi puudutavate põhipunktidega kooskõlas käesolevas arvamuses esitatud suunistega.

1.16 Samuti tuleb ELi tasandil kehtestada sidus õigusraamistik, millega reguleeritakse veebis avaldatavaid kaubanduslikke teadaandeid ning mille kaudu on alati tagatud õigus eraelu puutumatusele kui inimeste põhiõigus.

2. Sissejuhatus: teabeõigus kui põhiline kodanikuõigus ning tarbijate õigus teabele

2.1 Euroopa Liidu institutsioon on esmakordselt võtnud vastu sõltumatu ja süstemaatilise lähenemisviisi tarbijate teabeõigusele, mis on osa laiemast teabeõiguse raamistikust Euroopa kodanike ühe õigusena. Komitee võtab vastu samasuguse lähenemisviisi panusena laiemasse arutelusse kõnealuse küsimuse üle kodanikuühiskonnas üldiselt, unustamata selget mõju, mida see avaldab mis tahes uuele ühtse turu väljakujundamist käsitlevale lähenemisviisile.

2.2 Kõnealuse teema laiahaardelisus nõuab tasakaalukat määratlemist. See tuleneb seda laadi arvamusele iseloomulikest piiridest ning tegemist on erinevate asutuste kaastööga ja komitee poolt 1. märtsil 2010 korraldatud paljude osavõtjatega kuulamisel väljendatud probleemide tulemusega (üksikasjad on kättesaadavad komitee veebilehel ühtse turu vaatlusrühma leheküljel: http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.consumer-information).

2.3 Oluline on rõhutada, et inimeste õigus teabele, mis sisaldub enamikus universaalsetes põhiõigusi käsitlevates deklaratsioonides ja hartades, muutus täielikult ühenduse õigussüsteemi lahutamatuks osaks alles Euroopa põhiõiguste harta lisamisel (hiljuti jõustunud) Lissaboni lepingusse. See hõlmab teabevabadust, õigust anda teavet/õigust saada teavet ja kohustust anda teavet/kohustust saada teavet (vt eriti Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambuli lõige 5 ja artiklid 11, 27, 38, 42 ja 53, Euroopa Liidu lepingu artikkel 2 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 169). Lisaks hõlmab see ka põhiõigust eraelu kaitsele agressiivsete ja tarbijale vastuvõetamatute kaubandustavade ning soovimatute kaubanduslike teadaannete ehk rämpsposti eest.

2.4 Praegu on need aspektid eriti olulised, eelkõige seoses tarbijaõiguste, peamiselt kõnealuste õiguste olemuse ja nende teostamise viisiga, samuti erinevate osapoolte eeltooduga seonduvate erikohustustega, alates hetkest, kui neid hakatakse käsitlema põhiõigustena ja neid tuleb arvesse võtta ühenduse erinevate poliitikate ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel.

2.5 Tõepoolest, piiramata subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist ja kõnealuses valdkonnas ELi õigussüsteemis kehtivaid jagatud pädevusi, on tänapäeval ELi aluseks olevale turumajandussüsteemile eriomase vaba konkurentsi mudeli sujuva toimimise peamine eeltingimus, et asjaomastele pooltele on teada kõik põhilised faktid mõistlike otsuste vastuvõtmiseks turul.

2.6 Kõnealuse üldise kohustuse üks tagajärgi on ülesanne tagada ühenduse institutsioonide toimimise läbipaistvus, mille puhul saladused peavad olema erandiks ning mida vajadusel garanteeritakse mõjuvate kaalutlustega seoses õigussüsteemi sujuva toimimise, avaliku huvi, seaduse ja korra ning eraelu kaitsmisega. Kuigi ühenduse institutsioonid on kahtlemata teinud olulisi edusamme ning Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament on käivitanud olulisi algatusi, (1) ei arvestanud nõukogu kahjuks kõnealuse suunisega; loodetavasti tagab uue Lissaboni lepingu jõustumine märkimisväärse edasiliikumise. Vaatamata teema olulisusele tarbijate teavitamise üldisel parandamisel, ei käsitleta seda siinkohal üksikasjalikult; selle asemel viidatakse komitee samateemalisele arvamusele.

2.7 Lisaks sellele ei käsitleta nende vaieldamatust tähtsusest hoolimata ka tarbijate üldise harimisega seotud aspekte, vaid viidatakse taas komitee vastavateemalisele arvamusele (2), eelkõige komitee omaalgatuslikule arvamusele teemal „Tarbijaharidus” (3).

2.8 Kuigi selgesõnaliselt tunnustatakse vajadust valdkondliku lähenemise järele teabeõigusele ühenduse tasandil, et rõhutada teatavate valdkondade, toodete ja teenuste eripära – näiteks toiduained, ravimid, finantsteenused ja e-kaubandus –, mille puhul tuleks võtta meetmeid ühtlustamise tagamiseks kõige kõrgemal tasandil, ei ole seda laadi arvamusele omased piirangud sellise üksikasjalikkusega kooskõlas.

2.9 Käesolevas arvamuses keskendutakse seetõttu eraldi suunistele, mis tuleks ühenduse tasandil vastu võtta, et määratleda ja iseloomustada tarbijate õigust teabele üldiselt ja konkreetselt lepingulise suhte erinevatel etappidel.

3. Nn keskmine tarbija ja nn haavatav tarbija – nõuetekohase teabe mõiste

3.1 Alates komisjoni kõige esimestest tarbijakaitsealastest programmidest (mis on kaasa toonud viimase 30 aasta kõige olulisemad õiguslikud meetmed) on ühenduse õigustikus, mida toetab Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika ja asjaomase valdkonna tippekspertide omaksvõetud ühine lähenemisviis, kujundatud arusaam tarbijast kui nn nõrgemast poolest tarbija ja müüja õiguslikus suhtes, mis on oma olemuselt ebavõrdne. Peale selle on kõik antud valdkonna õigusaktid algatatud selleks, et taastada vaatlusaluses suhtes tasakaal spetsiaalsete kaitsemeetmete abil.

3.2 Hiljuti töötas komisjon erinevates strateegiadokumentides, mis on teisendatud mitmeteks õigusloomega seotud algatusteks, (4) siiski välja nn keskmise tarbija mõiste, kes on „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas”, (5) ning on sel viisil püüdnud kasutusele võtta uue lähenemisviisi Euroopa tarbijapoliitikale, mis põhineb täielikul ühtlustamisel, teostades seiret vastavalt päritoluriigile ja vastastikusele tunnustamisele.

3.3 Kõnealune suunis, mille on üldiselt vaidlustanud kõikide liikmesriikide tarbijaorganisatsioonid ja millele komitee on erinevates arvamustes vastuseisu avaldanud, toob kaasa tarbijate kaitse vähenemise ja kujutab endast kõnealuses valdkonnas ühenduse poliitika lubamatut sammu tagasi.

3.4 Tarbijaõiguste küsimus on siiski just selle uue suunise valguses omandanud suurema tähtsuse, sest üleilmsel turul mõistlike otsuste vastuvõtmiseks peavad tarbijad olema üha paremini informeeritud. Aluseks olev uusliberaalne mudel põhineb tuntud eeldustel, milleks on esmajoones

a)	kriitiline teadlikkus enda vajadustest ja eelistuste seadmine tähtsuse järjekorda;

b)	erinevate toodete ja teenuste võrdlemise võimalus turul ja

c)	tehnilised ja majandusalased teadmised kauba ja teenuse kvaliteedi ja hinna kohta (6).

3.4.1 Eeltoodu valguses omandab üha suurema tähtsuse ka see, et olulisemaks muutub küsimus selle teabe olemusest ja kvaliteedist, mis peab olema tarbijatele kättesaadav, ning sobiva teabe mõiste.

3.5 Vastupidiselt komisjoni viimastes dokumentides märgitule ei ole määrav teabe hulk. Teave peab rahuldama tarbijate tegelikke vajadusi ja ootusi ning selle sobivust tuleb kaaluda kooskõlas

eesmärgi,

sisu,

c)	esituse ja

d)	kontekstiga.

3.6 Teave tuleks samuti allutada pidevale sobivuse kontrollile, et kohandada selle kvaliteeti vastavalt otstarbele ja tarbijatele, kellele see on määratud. Põhikriteeriumid peavad olema usaldusväärsus, ajakohasus, erapooletus, täpsus, olulisus, sisutihedus, arusaadavus, selgus, loetavus ja hõlbus kättesaadavus.

3.7 Parema õigusloome osana kutsub komitee komisjoni üles võtma kasutusele tarbijauuringud esitatava teabe sisu ja vormi kohta, et hinnata teabe tõhusust ja anda tarbijatele võimalus ise otsustada, millest neile kasu on.

3.8 Finantsteenuste valdkonnas on tarbija teavitamine tihedalt seotud finantsalase koolitamise ja finantssuutlikkusega. Teave peaks olema kergesti mõistetav, vältida tuleks juriidilist ja tehnilist žargooni. Mõned finantstooted on siiski keerukad ning neid puudutav teave peab olema täpne, peegeldades seeläbi toodete keerukust.

3.9 Esitatav teave (sisu või vorm) ning sellega seotud õiguslik raamistik peab olema ajalises lõikes stabiilne. Kui teabe parameetreid sageli muudetakse, võib tarbijatel olla raskem teabest aru saada.

4. Teave, reklaam ja turustamine; direktiiv 2005/29/EÜ

4.1 Tarbijate üldine õigus teabele võib kaasa tuua üldise eelise selle tõttu, et riigi- ja teised avalikud asutused tegutsevad üldiste teabe esitajatena, ning seda ei saa pidada tõeliseks subjektiivseks õiguseks. Samas võib see ka kehtestada tarnijatele ja teistele kaupade ja teenuste tootmise ja turustamisega tegelevatele osapooltele kohustuse ise kõnealust teavet esitada.

4.2 Sellel eesmärgil võivad kommertsteadaanded, mis ei too otseselt kaasa lepingulisi ega lepingueelseid suhteid, sellest hoolimata sisaldada kollektiivseid õigusi (mida tõenäoliselt teostavad tarbijaorganisatsioonid või mida teostatakse ühistegevuste kaudu) või isegi nende eripäraks olevaid tegelikke subjektiivseid õigusi.

4.3 Kõnealust teemat reguleerib direktiiv 2005/29/EÜ. Komitee viitab siinkohal oma arvamusele 2005. aasta direktiivi ettepaneku kohta (7).

4.3.1 Nagu komitee omal ajal õigesti hoiatas, on täieliku ühtlustamise meetod viinud tarbijate teavitamise nõude üldise taseme selge halvenemiseni.

4.3.2 Eksitavate kaubandustavade määratlus ise on see, mis tegevuse või tegevusetuse kaudu koos direktiivile lisatud tegevuste piiratud loeteluga toob kõige selgemalt esile tõsise halvenemise, mille direktiiv on põhjustanud selles osas, mida kannavad reklaam ja turustamine tarbijate tõesel teavitamisel.

4.3.3 Olukorda halvendab selgesõnaline kinnitus, et lubatav on üldine ja seaduslik reklaamitava „esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt”, isegi kui adressaadiks on tarbijate rühm, „kes oma vaimse või füüsilise puude, vanuse või kergeusklikkuse tõttu on eriti vastuvõtlikud …”.

4.3.4 Seda võib veelgi halvendada tõsiasi, et direktiivi tõttu on võimatu säilitada ühenduse või liikmesriikide õigusakte rakendavaid sätteid näiteks selle kohta, et pärast direktiivi jõustumist sõlmitavatesse lepingutesse tuleb lisada konkreetne ja objektiivne teave kaupade, teenuste või õiguste reklaami kohta, kuna lepingulised sätted näitavad, et praegu vastupidist ei kohaldata.

5. Teave lepingute kohta; ettepanek võtta vastu tarbijaõiguste direktiiv

5.1 Valdkond, kus on veel väga palju teha, on tarbijate teabeõiguste tegeliku harta määratlemine. Hiljutisest tarbijaõiguste direktiivi ettepanekust võinuks oodata otsustavat panust nimetatud tühimiku täitmisse ühenduse õigustikus.

5.2 Peatükk „Tarbija teavitamine” valmistab väga suure pettumuse: tegelike siduvate õiguste määratlemise asemel, nagu seda tehakse kõikide riikide õigusaktides, on ära toodud lihtsalt loetelu valikulise teabe kohta, mis tuleb esitada – „kui selline teave ei ole kontekstist niigi selge” (8) –, mis on lisaks ilmselge ja elementaarne ning mida võib leida mis tahes kutseala heade tavade koodeksist. Siinkohal viitab komitee oma kõnealust ettepanekut käsitlevale arvamusele (9).

6. Lepingueelne teave

6.1 Kuigi vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele kehtivad enamikule tarbijasuhetele jätkuvalt esmajoones liikmesriikide enda õigusaktid, mõjutavad üha suuremat osa teabele esitatavad nõuded, mille on kehtestanud ühendus. See on nii kindlasti juhul, kui tegemist on lepingueelse teabega, teenustega üldiselt, reisipakettidega ja eriti finantsteenustega, teatavate tarbekaupadega, mis mõjutavad tarbijate tervist ja ohutust, samuti kaupade kaugmüügi, teenuste ja õigustega, mis on kommertsteadaande ja kaubandustava või tüüplepingute objektiks.

6.2 Ühenduse õigusaktide analüüs viitab selgelt ühistele punktidele ja olulistele erinevustele lepingueelse teabe sisus ja sellele lähenemise viisis, eelkõige

kohustuslike üksikasjade ja keelatud väljendite täielik või osaline kohaldamine lepingueelsele teabele, kui tegemist on konkreetsete kaupade, teenuste või õiguste reklaamiga; see on nii tarbijakrediidi puhul, mille reklaamis nõutakse tüüpteavet, või reisipakettide puhul, kus teabe käsitlemise aluseks on oluliste aspektide kohustuslikud üksikasjad. See on nii ka juhul, kui tegemist on ravimitega, mille puhul seostatakse tarbija teavitamine kommertsteadaannetega, sealhulgas reklaamiga, keskendudes märgistel ja dokumentidel kirjaliku teabe esitamise nõudele, samuti juhul, kui tegemist on toiduainetega, kus praegune märgiste ja lihtsustatud märgiste vohamine tekitab tarbetut segadust, millele lisanduvad toiduainete teatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta kehtivad teavituseeskirjad radikaalselt muutuval turul, põhjustades võimalikke ohte tarbijate tervisele;

ii)

lepingueelse teabe standardimine, mille esitamiseks tuleb kõikide siseturul olevate toodete kohta kasutusele võtta ühised vormid – see lahendus võeti näiteks vastu seoses tarbijakrediidiga, võttes kasutusele Euroopa tarbijakrediidi standardinfo vormi, mis põhineb eeldusel, et kogu Euroopas kasutatakse lepingueelse teabe vastuvõtmiseks ja mõistmiseks ühtset meetodit.

6.3 Vaatamata eelistele, mida võib näha lepingueelse teabe teatavatel standardimise juhtudel, kui on tegemist pakkumiste võrdlemisega, on äärmiselt oluline jätta teatav vahemik kohandamiseks erinevate liikmesriikide tarbijate eripäraga. Kuna paljud turud jäävad olemuselt suures ulatuses riiklikuks, võib võrdlemise eesmärgil esitatava teabe hulk tekitada suuri tehingukulusid, mida ei kata piiriülese turu kasv ja see võib olla VKEdele kahjulik.

7. Lepingueelne ja lepingujärgne teave

7.1 Teavitamiskohustus laieneb ka lepingulisele etapile, eelkõige tarbijalepingutes, mis loovad püsivaid kohustusi või on pikaajalised või keerukad (nt finantsteenused ja -tooted, osaaeg) või millel on tõenäoliselt pikaajaline toime (ravimid).

7.2 Ühenduse õiguses on juba näiteid õigusest lepingulisele teabele, näiteks reisipakettide direktiiv või makseteenuste direktiiv.

7.3 Tarbijate õigus teha vabu valikuid ja teadmistepõhiseid otsuseid, mis toetab teavitamiskohustuste kehtestamist enne lepingu sõlmimist, laieneb kogu lepingu kehtivuse perioodile ja teatavatel juhtudel isegi ajale pärast selle täitmist. Teabe esitamisest sõltub nii tarbija otsus, kas jätkata lepingut või mitte, kui ka võimalik vastutuse eeldamine lepingu täitmise eest.

7.4 Lisaks otsesele keeldumisele on nendel etappidel põhilised teabe saamise õigusega seoses tekkivad takistused nõuete täitmisest põhjustatud lisakulud. Komitee juhib tähelepanu sellele, et enamikus ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud, et tarbijateave peab olema tasuta, isegi kui tegemist on lepingueelse teabega. Direktiivis 2007/64/EÜ (makseteenuste direktiiv) on siiski kasutusele võetud kaks kohustust, mille eesmärk on tagada teabe esitamise õiguse/kohustuse nõuetekohane täitmine:

i)	tasuta teave: makseteenuse osutaja ei tohi nõuda kasutajalt teenustasu teatava arvu teabeühikute esitamise eest;

ii)	kuludele vastavad tasud: kui esitatav teave ei ole tasuta, peavad tasud olema asjakohased ja vastavuses makseteenuse pakkuja tegelike kuludega.

7.5 Komitee on seisukohal, et teabe esitamise õigust/kohustust tuleb tunnustada kogu lepingu täitmise perioodi ajal ja pärast selle täitmist, eriti kui tegemist on lepingutega, mis loovad püsivaid kohustusi, on keskmise või pikaajalise kehtivusega või mille mõju on pikaajaline. Kehtestada tuleb veel lepingu põhiaspektide kohta esitatava tasuta teabe üldine põhimõte koos hindade kuludega vastavusse viimise põhimõttega teistel juhtudel.

8. Abi ja nõu andmise kohustused

8.1 Kutsetöötajate seadusejärgsest teabe esitamise kohustusest tulenevalt esitatav teave on sageli standarditud või eelnevalt kindlaksmääratud vormis ning ei ole tarbija jaoks alati piisav vaba valiku tegemiseks ja teadmistepõhise otsuse vastuvõtmiseks selle kohta, kas sõlmida teatav leping või jätkata seda. Teabe esitamise õigus/kohustus sisaldab seetõttu õigust/kohustust saada/esitada selgitusi sisu kohta.

8.2 Tarbija õigust abile, nagu on sätestatud näiteks tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EÜ, (10) tuleb laiendada kõikidele tarbijalepingutele, eelkõige nendele, mis puudutavad kestvuskaupu ja -teenuseid, mis loovad püsivaid kohustusi, on keskmise või pikaajalise kehtivusega, keerukad või sisaldavad ohtu tervisele või ohutusele. Tarbijale abi osutamise kohustuse raames esitatav teave tuleb tarbija nõudmisel esitada kirjalikult.

8.3 Komitee rõhutab vajadust eristada loomupäraselt kutsetöötaja teabe esitamise kohustusest tulenevat õigust abile õigusest nõuannetele, mille esitamist võib kutsetöötajalt nõuda ainult konkreetsete toodete või teenuste puhul, mis on keerukad, suure väärtusega või võivad mõjutada tarbijate tervist või ohutust.

9. Teabe puudumisest tulenevad probleemid ja muud tagajärjed

9.1 Üks ilmne tegematajätmine kutsetöötajate teabe esitamise kohustusi mõjutavates direktiivides on nõuete täitmatajätmise eest karistuseks ette nähtud sanktsioonide kogum.

Euroopa Liit on jätnud selle ülesande erinevatele liikmesriikidele, kes on valinud suure hulga erinevaid tsiviil- ja kriminaalkaristusi, mis tekitab ühtsel turul moonutusi ja kahjustab seega tarbijaid ja majandusjõude.

9.2 Osades direktiivides on ainult vähestel konkreetsetel juhtudel sätestatud, et tarbijatel on õigus taganeda lepingust, mis sõlmiti ajal, mil edastati või sai teatavaks teave, mis oleks tulnud esitada, (11) või et kohustus teabe esitamist tõendada lasub kutsetöötajal, nagu see on sätestatud seoses lepingueelse teabega direktiivis 2006/123/EÜ (12) teenuste kohta siseturul.

9.3 Mehhanismid, millega kehtestatakse taganemisperioodi algushetkena päev, mil teave esitatakse või tarbija sellest teada saab, ning teabe esitamise tõendamise kohustuse jätmine kutsetöötajale on teabeõiguse teostamise põhigarantiid. Koos teabe puudumisest tekitatud kahju eest vastutamise põhimõttega on need lisatud juba mitmetesse riiklikesse õigussüsteemidesse, mis on tarbijate teabeõiguse tunnustamise ja olulisuse loomupärane tagajärg, mis tuleks ühenduse tasandil selgesõnaliselt ja universaalselt kehtestada.

10. Tarbija teavitamine ja siseturu väljakujundamine

10.1 Hiljutised muutused siseturu väljakujundamise väljavaadetes seoses komisjoni uute suunistega 2020. aasta strateegia raames on hästi teada.

10.2 Kõikides olulistes tekstides domineerib arusaam tarbijatest kui siseturu keskpunktist ja tegelikust kasusaajast, mida käsitletakse arengu ja majanduskasvu strateegia vahendina, mis on praeguse kriisi ületamiseks eluliselt oluline, pöörates palju rohkem tähelepanu sotsiaalsetele aspektidele ja kodanike põhiõiguste tagamisele. Tarbijate parem teavitamine aitaks taastada nende usaldust ühtse turu vastu.

10.3 Sellel taustal on selge vajadus tagada tarbijatele nõuetekohane teave uuendatud, 21. sajandi väljakutsetega vastavusse viidud siseturul, et võita nende usaldus ja tagada nende konstruktiivne koostöö. See hajutaks praegused kartused ja põhjendatud kahtlused, kõhkluse ja vastumeelsuse otsustavama piiriüleses kaubanduses osalemise suhtes.

10.3.1 Veebis avaldatavaid kaubanduslikke teadaandeid ELi tasandil reguleerivad eeskirjad on praegu killustatud erinevatesse tekstidesse (e-kaubandust käsitlev direktiiv, kaugmüük, eraelu puutumatuse kaitse kaubanduslikes teadaannetes, ebaausad kaubandustavad jne), mistõttu tuleb läbi viia reform, koondades olemasolevad eeskirjad ühteainsasse teksti ja vältides seega vasturääkivusi.

10.4 See on käesoleva arvamuse üks peamisi teemasid.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt Euroopa Komisjoni roheline raamat „Euroopa läbipaistvuse algatus”, KOM(2006) 194 lõplik ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee samateemaline arvamus, ELT C 324, 30.12.2006, lk 74.

(2) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 133, 6.6.2003, lk 46.

(3) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 133, 6.6.2003, lk 1.

(4) Vt täpsemalt 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22); direktiiv 98/7/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediiti (EÜT L 101, 1.4.1998, lk 17); ja hiljutine direktiivi ettepanek tarbija õiguste kohta KOM(2008) 614 lõplik. (Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 317, 23.12.2009, lk 54.)

(5) Vt Euroopa Kohtu otsus – kohtuasi C-220/98, 13.1.2000, Estée Lauder Cosmetics versus Lancaster Group ja Euroopa Kohtu otsus – kohtuasi C-210/96, 16.6.1998, Gut Springenheide ja Tusky. Vrd ka hiljutine Euroopa Kohtu otsus – kohtuasi C-278/08, 25.3.2010, BergSpechte Outdoor Reisen und Alpinschule Edi Kobimuller GmbH versus Gunter Guni trekking at Reisen GmbH, milles internetikasutajaid kirjeldatakse „piisavalt informeeritute ja mõistlikult tähelepanelikena” (punktid 35 ja 39).

(6) Vt K. Simitis „Verbraucherschultz – Schlagwort oder Rechtsprinzip?”, lk 109.

(7) ELT C 108, 30.4.2004, lk 81.

(8) KOM(2008) 614 lõplik, II peatükk, artikli 5 lõike 1 punkt 1.

(9) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 317, 23.12.2009, lk 54.

(10) EÜT L 133, 22.5.2008, lk 66.

(11) Nagu direktiivi 85/577/EMÜ puhul, milles kehtestatakse teavitamise põhiõiguste seas taganemisõiguse olemasolu, kuid jäetakse sätestamata karistused kõnealuse õiguse täitmata jätmise eest. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale tuleb perioodi, mille jooksul tarbijal on õigus taganeda alates tarbija nõuetekohase teavitamise hetkest, lõputult pikendada, vrd EK kohtuasi C-227/08, 17.12.2009, Eva Martín Martín, punktid 25 kuni 29.

(12) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/68

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lissaboni leping ja ühtse turu toimimine” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/12

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

18. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Lissaboni leping ja ühtse turu toimimine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.-15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 129, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 8 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Lissaboni lepingu jõustumine oli algselt kavandatud 1. jaanuariks 2009, kuid sai teoks alles 1. detsembril 2009, kui kõik 27 liikmesriiki olid viinud lõpuni ratifitseerimisprotsessi. Tuleb tunnistada, et leping on keeruline ja raskesti arusaadav.

1.2 Teabearuandes CESE 241/2008 sisalduva võrdleva ülevaate põhjal võib tõdeda, et ehkki siseturu struktuur uuest Lissaboni lepingust tulenevalt ei muutu, käsitletakse seda rohkem sotsiaalsest vaatepunktist. Erinevalt mõnes inimeses ehk kõhklusi tekitanud põhiseaduse lepingu viitest „vabale ja moonutamata konkurentsiga siseturule” tundub, et Lissaboni lepingus seatakse siseturule sotsiaalsemad eesmärgid: saavutada „sotsiaalne turumajandus” ning „täielik tööhõive ja sotsiaalne progress”.

1.3 Senised dokumendid komisjoni tulevaste poliitiliste suuniste ja Euroopa 2020. aasta strateegia kohta ning volinike ja riigi tasandi poliitikute arvukad avaldused tunduvad samuti taotlevat liikumist ühtse turu kodanikukesksemaks muutumise suunas.

1.4 Lissaboni lepingus tugevdati kodanikukesksuse aspekti ka selge viitamisega põhiõiguste harta siduvale õigusjõule, sätestades, et sellel on „aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud” (küll mõne piiranguga teatavates liikmesriikides).

1.5 Teisalt hakkab siseturuga seotud õigusloomeprotsessi iseloomustama riikide parlamentide sekkumine, kes tagavad subsidiaarsuse põhimõttest kinnipidamise. Subsidiaarsuse põhimõte reguleerib jagatud pädevust liidu ja selle liikmesriikide vahel. Kahes protokollis, millest esimene käsitleb riikide parlamentide rolli Euroopa Liidus ning teine subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist, on riikide parlamentidele antud võimalus taotleda teatava õigusakti ettepaneku läbivaatamist esimesel lugemisel, mis tugevdab demokraatlikku osalemist ELi õigusloomeprotsessis.

1.6 Kui riikide parlamentide ennetav sekkumine annab tulemusi ning subsidiaarsuse põhimõtte järgimise järelevalve osutub tõhusaks ja kvaliteetseks, toetades igati põhiseaduse lepingust Lissaboni lepingusse üle võetud varajase hoiatamise süsteemi, ei kritiseeriks liikmesriigid ehk enam nii sageli Euroopa Liitu õigusloome kaudu riigi pädevusvaldkondadesse sekkumise pärast ning Euroopa elanikud ei peaks ELi õigusakte enam nii Brüsseli-keskseks. Selleks peaksid riikide parlamendid arendama rohkem omavahelisi võrgustikke, sest see, kui mõjusaks ja tõhusaks osutub varajase hoiatamise süsteem (olgugi et tegemist on kõikidele parlamendikodadele antud individuaalse õigusega), sõltub parlamentide suutlikkusest ühiselt tegutseda.

1.7 Lissaboni lepingus nähakse ette ka seadusandliku tavamenetluse (kaasotsustamismenetlus EÜ asutamislepingu artikli 251 kohaselt) laiendamine siseturule, nagu on märgitud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 48, milles käsitletakse töötajate liikumisvabaduse tagamiseks vajalikke meetmeid sotsiaalkindlustuse valdkonnas.

1.8 Lissaboni lepinguga soovitakse seega soodustada siseturu arengut, laiendades veelgi kaasotsustamismenetluse (mis nimetatakse ümber seadusandlikuks tavamenetluseks) kohaldamisala. Samuti antakse ELi institutsioonidele uus partner otsustusprotsessis – liikmesriikide parlamendid, kelle seisukohti tuleb edaspidi arvestada kõigi siseturgu puudutavate õigusaktide vastuvõtmisel.

2. Sissejuhatus

2.1 13. juunil 2008 sektsioonis vastu võetud teabearuanne Lissaboni lepingu mõju kohta ühtse turu toimimisele (1) sisaldab tabeli vormis võrdlevat ülevaadet, milles tuuakse paralleelselt välja Lissaboni lepingu siseturu alased sätted, sel hetkel veel kehtinud EÜ asutamisleping, põhiseaduse leping (mis jäigi ratifitseerimata) ning ühtse turu vaatlusrühma märkused 13. detsembril 2007 Lissabonis vastu võetud lepingu õiguslike tagajärgede kohta.

2.2 Lissaboni lepingu jõustumine oli algselt kavandatud 1. jaanuariks 2009, kuid protsess sai täieliku hoobi 12. juunil 2008, kui Iirimaa lükkas lepingu rahvahääletusel tagasi.

2.3 Pärast seda, kui Iirimaale anti tagatis riikide suveräänsuse ja igale liikmesriigile ühe volinikukoha säilimise kohta, võeti leping 3. oktoobri 2009. aasta rahvahääletusel vastu.

2.4 Lepingu ratifitseerimise protsessi venimisele tegi lõpu Tšehhi konstitutsioonikohtu otsus, milles kinnitati Lissaboni lepingu vastavust Tšehhi põhiseadusele. Ratifitseerimisprotsessi lõpetas president Václav Klausi allkiri ning leping jõustus lõpuks 1. detsembril 2009.

2.5 Teabearuande vastuvõtmise ja Lissaboni lepingu jõustumise vahele jäänud pika ajavahemiku tõttu ning võttes arvesse komisjoni 26. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta ning komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, peab komitee praegu vajalikuks muuta aruanne omaalgatuslikuks arvamuseks, et ajakohastada ja tutvustada oma arvamust selles valdkonnas. Samal ajal tõstatatakse ka uusi küsimusi, mida aruandes ei käsitletud – praeguseks on läinud mööda piisavalt aega Lissaboni lepingu esimesest tekstist, mille loetavus jättis soovida ning mille viimane konsolideeritud versioon avaldati Euroopa Liidu Teatajas30. märtsil 2010 (2).

3. Üldised märkused

3.1 Poliitiliste sündmuste järgselt, mis kujundasid Lissaboni lepingu käekäiku alates selle allkirjastamisest 27 liikmesriigi poolt 13. detsembril 2007 kuni jõustumiseni 1. detsembril 2009, ei muutunud olulisel määral siseturu alased sätted, vaid pigem olid muutused institutsioonilised.

3.1.1 Euroopa Ülemkogu, kes võttis teadmiseks Iirimaa peaministri väljendatud Iiri rahva mured, leppis oma 11.-12. detsembri 2008. aasta kohtumisel kokku, et Lissaboni lepingu jõustumise korral tehakse vastavalt vajalikele õiguslikele menetlustele otsus, mille kohaselt kuulub komisjoni jätkuvalt üks kodanik igast liikmesriigist.

3.1.2 18.-19. juuni 2009. aasta Euroopa Ülemkogu andis Iirimaale õiguslikult siduvad tagatised, et Lissaboni lepingu jõustumine ei avalda mõju teatavatele valdkondadele (maksundus, õigus elule, haridus, perekond, sõjalise neutraalsuse poliitika). See aga ei mõjuta kuidagi liidu suhteid teiste liikmesriikidega ega Lissaboni lepingu sisu ja kohaldamist.

3.1.3 Muu hulgas võttis sama ülemkogu vastu piduliku avalduse töötajate õiguste ja avalik-õiguslike teenuste kohta.

3.2 Tšehhi Vabariigi viivitus lepingu ratifitseerimisel ei avaldanud lepingule vahetut mõju. Küll aga otsustasid 29.-30. oktoobril 2009 Euroopa Ülemkogus kohtunud liikmesriigid anda järgmisele ühinemislepingule lisatava protokolliga Tšehhi Vabariigile sarnaselt Ühendkuningriigi ja Poolaga erand põhiõiguste harta kohaldamisest.

3.3 Teabearuanne „Lissaboni lepingu mõju ühtse turu toimimisele” ja selle lisa on seega endiselt aktuaalsed ja neid saab kasutada kui käesoleva arvamuse juurde lahutamatult kuuluvaid õigusliku analüüsi alusdokumente.

3.4 Siinjuures juhime tähelepanu sellele, et Lissaboni leping on isegi konsolideeritud versioonina keerukas dokument. Lepingu lugemine ja mõistmine on raske isegi õigusvaldkonna ekspertide jaoks, sest selle sisu moodustavad arvukad muudatused Euroopa Liidu lepingusse, mis loob Euroopa Liidu üldraamistiku ja liidu aluseks olevad põhimõtted, ning Euroopa Ühenduse asutamislepingusse, mis muutus Euroopa Liidu toimimise lepinguks ja milles nähakse ette Euroopa Liidu lepingus esitatud põhimõtete järgimise kord.

3.5 Kuna ratifitseerimise ajal ei olnud lepingu ametlikku konsolideeritud versiooni veel olemas, ratifitseerisid liikmesriigid keerulise ja raskesti loetava dokumendi, milles enamik uusi otsustusmehhanisme (v.a lepingu protokollides) ei olnud just kõige täpsemini määratletud ning mille tegelik toimivus oli veel läbi katsetamata.

3.6 Lisaks ei ole Lissabonis allkirjastatud dokumenti erinevalt põhiseaduse lepingust esitatud konsulteerimiseks ei Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, riiklikele või piirkondlikele parlamentidele ega kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonidele (olgu siis liidu, riigi või piirkonna tasandil). Vastupidiselt põhiseaduse lepingule otsustasid komisjon ja nõukogu avaldada uue lepingu sisu ja eeliseid tutvustavad ja selgitavad dokumendid alles pärast lepingu ratifitseerimist

3.7 Lissaboni lepinguga võeti taas kasutusele menetlus, kus jõus olevaid aluslepinguid muudetakse valitsustevahelisel konverentsil, millel osalevad vaid liikmesriikide esindajad. Põhiseaduse leping valmistati seevastu ette konvendi raames, mis koosnes põhiliselt liikmesriikide parlamentide liikmetest (sealjuures ka kandidaatriikidest, kes ühinesid Euroopa Liiduga 2004. ja 2007. aastal), Euroopa Parlamendi liikmetest, 15 liikmesriigi esindajatest ja toonase 12 kandidaatriigi esindajatest, samuti Türgi ning komisjoni ja kodanikuühiskonna esindajatest, kelle hulka kuulus vaatlejana ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

3.8 Lissaboni lepinguga antakse seega selgelt ohjad liikmesriikide kätte, põhiseaduse leping oli föderaalsema iseloomuga. Jõukeskme liikumine liikmesriikide kätte ilmneb muuhulgas ka selles, et põhiseaduse lepingus sisalduvad sümbolid, mis võisid viidata föderaalriigi loomise püüdele, on kaotatud (lipp, hümn, juhtlause, 9. mai tähistamine Euroopa päevana).

3.9 Lissaboni lepinguga ühendatakse kolm sammast, andes ELi lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule samaväärse õigusjõu (3). Lisaks saab Euroopa Liidust juriidiline isik, mis asendab Euroopa Ühenduse ja saab selle õigusjärglaseks – enne Lissaboni lepingu jõustumist oli vaid Euroopa Ühendusel juriidilise isiku staatus.

3.10 Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkus liikmesriikide õiguse suhtes oli sätestatud põhiseaduse lepingu artiklis I-6 liidu peamiste põhimõtete seas. Et lõpetada vaidlused, mis tulenesid ülimuslikkuse põhimõtte lisamisest põhiseaduse lepingusse – kuigi see vaid kajastas Euroopa Kohtu praktikat –, lisati ülimuslikkuse põhimõte deklaratsiooni nr 17. Konverents otsustas lisada Lissaboni lepingusse nõukogu õigustalituse arvamuse ülimuslikkuse kohta, milles tuletatakse meelde, et ülimuslikkuse põhimõte on välja kasvanud kohtupraktikast ja on väärtuslik aluspõhimõte.

3.11 Lissaboni lepinguga muudetakse Nice'is 7. detsembril 2000 välja kuulutatud põhiõiguste harta õiguslikku staatust. Meenutagem, et Nice'i tippkohtumisel ei võetud vastu otsust harta õigusliku siduvuse kohta, mistõttu see jäi põhimõtte deklaratsiooniks, millel puudub kindel õigusjõud.

3.11.1 Põhiseaduse lepingu osana oleks harta aga saanud siduva õigusjõu. Põhiseaduse lepingu ratifitseerimata jätmise tõttu jäi harta õiguslik siduvus eksisteerima üksnes paberil (4). Lissaboni lepingus küll parandatakse nimetatud olukorda, kuid ei võeta üle põhiseaduse lepingu kõiki uuendusi (5).

3.11.2 Lissaboni lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatakse, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartal on „aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud”. See tähendab, et liidu institutsioonid, organid ja ametid peavad järgima hartas sätestatud põhimõtteid. Samad kohustused on liidu õiguse rakendamisel ka liikmesriikidel (valitsustel, ametiasutustel, kohtutel).

3.11.3 Protokollis Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes (protokoll nr 30) täpsustatakse, et harta ei laienda Euroopa Kohtu ega mis tahes Poola või Ühendkuningriigi kohtu pädevust otsustada, et Poola või Ühendkuningriigi kehtivad õigusaktid on hartaga vastuolus.

3.11.4 Kõnealuses protokollis täpsustatakse samuti, et mitte miski harta IV, sotsiaalseid õigusi ja solidaarsust käsitlevas jaotises ei loo Poola või Ühendkuningriigi suhtes kohaldatavaid õigusi, kui just asjaomased riigid ei ole näinud neid õigusi ette oma riiklikes õigusaktides.

3.11.5 Protokollis märgitakse veel, et hartat kohaldatakse Poola ja Ühendkuningriigi suhtes üksnes määral, mil selles sisalduvaid õigusi ja põhimõtteid tunnustatakse Poola või Ühendkuningriigi õigusaktides või õiguspraktikas.

3.11.6 Nimetatud protokollide kohaldamisala võib tegelikult olla väga piiratud: liidu õiguse ühtse rakendamise põhimõtet järgides peavad kõik liikmesriigid pidama kinni liidu õigussüsteemi lahutamatu osa moodustavast Euroopa Kohtu kohtupraktikast. Kui kohtuotsuses viidatakse harta IV jaotisele või tõlgendatakse seda, on see siduv ka Poola ja Ühendkuningriigi kohtute jaoks, sõltumata sellest, kas nad osalesid kohtuasjas või mitte.

3.12 Lissaboni lepingusse on lisatud põhiseaduse lepingus sisalduv säte liikmesriikide võimaluse kohta liidust vabatahtlikult välja astuda (ELi lepingu artikkel 50). Euroopa Ülemkogult saadud suuniste kohaselt räägib liit selle riigiga läbi ja sõlmib lepingu, milles sätestatakse riigi väljaastumise kord, võttes arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku.

3.13 Vabatahtlikku liidust väljaastumist ei tohi segamini ajada liikmesuse õiguste peatamisega liikmesriigi suhtes, kes rikub oluliselt ja järjekindlalt ELi lepingu artiklis 7 osutatud väärtusi (inimväärikuse, vabaduse, demokraatia, võrdsuse, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste jms austamine) (6).

4. Konkreetsed märkused

4.1 Lähemat käsitlust vajavad vahepeal ühtse turu poliitika arengus uue alusepingu raames esilekerkinud majandus-poliitilised aspektid, nagu Euroopa Parlamendi ja nn Barroso teise komisjoni uus koosseis.

4.2 Meeldetuletuseks võib öelda, et juba 2007. aastal avaldas komisjon olulise teatise „21. sajandi Euroopa ühtne turg”, mis oli vastuseks Euroopa Parlamendi 4. septembri 2007. aasta resolutsioonile „Ühtse turu läbivaatamine: tõkete ja ebatõhususte ületamine parema rakendamise ja jõustamise abil”. Selles esitati nn uus visioon ühtsest turust, mis oleks mõeldud kõigi jaoks, aitaks aktiivsemalt kujundada Euroopa vastust üleilmastumisele, edendaks majanduskasvu ja looks töökohti, tagaks õiglased hinnad ning suurendaks sotsiaal- ja keskkonnakaitset. Komitee väljendas kahes arvamuses (7) seisukohta, mille kohaselt on ühtne turg alati olnud vahend, mis teenib kõigi kodanike, sh vabakutseliste ja lepinguliste töötajate ning tarbijate huve.

4.3 Oma 6. novembri 2008. aasta teatises (8) osutas komisjon, et ühtse turu edenemine sõltub halduskoostöö paranemisest. Siseturu infosüsteemi (IMI) arenguaruandes kutsus komisjon liikmesriikide pädevaid asutusi üles tegema tihedat koostööd ja usaldama üksteise süsteeme (9).

4.4 Oma 29. juuni 2009. aasta soovituses ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta (10) osutas komisjon ühtse turu toimimises esinevatele puudujääkidele, mis tulenevad komisjoni kohaselt eeskirjade väärast kohaldamisest ja järelevalve puudumisest kohaldamise üle. Komisjon tegi seega ettepaneku võtta otstarbekaid ja liikmesriikide meetmeid täiendavaid meetmeid partnerlusel põhineva lähenemisviisi raames.

4.4.1 Komisjon soovitas võtta järgmiseid meetmeid: tõhustada ühtse turu eeskirjade jõustamist, edendada alternatiivseid vaidluste lahendamise mehhanisme, hinnata korrapäraselt riigisiseseid õigusakte ning teavitada üksikisikuid ja ettevõtjaid nende õigustest seoses ühtse turuga.

4.5 Tekkinud finantskriis hakkas kõikjal, eriti Euroopas, levima kulutulena ning tõi endaga kaasa majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, mis olid sama ootamatud kui prognoosimatud – komitee on neile ka tähelepanu juhtinud – ning on tekitanud sügavaima majanduslanguse pärast 1930. aastaid. Töötuid on rohkem kui 23 miljonit (11) – sellist tööpuuduse määra ei ole nähtud II maailmasõjast saadik. Vahetult enne komisjoni koosseisu muutumist ning olles teinud nn De Larosière'i töörühmale (12) ülesandeks koostada põhjaliku uuringu kriisi põhjuste ja selle ületamiseks vajalike meetmete kohta, pidas komisjon vajalikuks määratleda edasist uut majandus-, sotsiaal- ja finantskliimat arvestavad uued poliitilised suunised.

4.6 Seepärast sätestas president José Manuel Barroso dokumendis „Poliitilised suunised järgmisele komisjonile” juhised 21. sajandile vastava ühtse turu arendamiseks, mõistes hukka katsed nõrgestada ühtset turgu kriisi ettekäändel ning rõhutades komisjoni veendumust, et ühtne turg on aluslepingute nurgakivi ning parim tagatis pikaajalise heaolu saavutamiseks, kui seda kohandatakse vastavalt tulevikumajanduse väljakutsetele. Selle taustal tuleb rõhutada, et siseturu kui Euroopa majanduse arengumootori dünaamilisemaks muutmise eesmärki on võimalik saavutada vaid juhul, kui aktiivne tarbijakaitsepoliitika suudab tekitada kodanikes usalduse sel määral, et nad võtaksid täielikult osa ühtse turu toimimisest.

4.6.1 Samal ajal tegi komisjoni president endisele siseturuvolinikule Mario Montile ülesandeks koostada ühtse turu taaselustamist käsitlev aruanne, mille viimane esitas Euroopa Parlamendile Euroopa päeval 9. mail. Aruandes tuuakse esmalt välja ühtse turu põhiprobleemid, misjärel pakutakse välja algatusi selle tugevdamiseks kooskõlas sotsiaalsete ja keskkonnaaspektidega. Euroopa tuleviku analüüsirühm Hispaania endise peaministri Felipe Gonzáleze juhtimisel esitas Euroopa Ülemkogule samal päeval aruande teemal „Euroopa Liit aastal 2030: võimalused ja väljakutsed”. Aruandes keskendutakse eelkõige Euroopa majanduse juhtimisele keskmises perspektiivis ning ühtse turu tugevdamise ja elluviimise otsustavale rollile, et luua kõigile osalistele kasutoov olukord kui ühtse turu uus eesmärk. Aruande järeldustel majanduse juhtimise kohta on kahtlemata otsustav mõju ühtse turu tulevikule.

4.7 Osaliselt läbikukkunud Lissaboni strateegia järgset dokumenti tuleb tõlgendada just nimetatud uute poliitiliste suuniste taustal. Euroopa 2020. aasta strateegias ei pühendata ühtsele turule erilist tähelepanu, välja arvatud mõned read peatükis „Puuduvad ühenduslülid ja kitsaskohad”, milles osutatakse, et näha on ühtses turus pettumise märke.

4.7.1 Komisjon on teatanud, et selle probleemi lahendamiseks teeb ta ettepaneku hakata edasises õigusloomes kasutama direktiivide asemel pigem määrusi, kohandada õigusloomet digitaalajastuga ning liikuda Euroopa lepinguõiguse suunas, eriti tarbijalepingute suunas. Ühtse turu volinik Michel Barnier on oma kuulamisel Euroopa Parlamendi ees, aga eelkõige hiljuti Pariisis tehtud avaldustes rõhutanud tungivalt üksikisikute ja turu huvide ühendamise vajadust, nii et turg teeniks ühiskonna huve. Nagu on rõhutanud volinik Viviane Reding, jääb ühtne turg Euroopa Liidu „kroonijuveeliks” (13).

4.8 Samas võib siseturu arengule avaldada väga olulist mõju ELi lepingu artikli 11 lõikes 4 sätestatud kodanikualgatuse põhimõte, mida ka komitee on põhjalikult analüüsinud (14).

4.8.1 Kõnealune kodanikuaktiivsuse edendamise vahend avab uue tee selliste kodanikuühiskonnale oluliste teemade käsitlemiseks, mis on jäänud seni tähelepanuta ühenduse institutsioonide huvi või poliitilise tahte puudumise tõttu (Euroopa sihtasutuse põhikiri, (15) Euroopa tasandi kollektiivmeetmed, (16) Euroopa tasandi streigiõigus jne).

5. Konkreetsed märkused

5.1 Teabearuande tähelepanekud Euroopa Liidu toimimise lepingus sisalduvate siseturu alaste sätete kohta on endiselt ajakohased (vt nt punkt 6a).

5.2 Lissaboni lepingule lisatud 37st protokollist neljal on enam-vähem otsene mõju siseturule.

—	Kõigepealt tuleb nimetada protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta (nr 2), kuna kõnealustest põhimõtetest tuleks lähtuda ELi ja liikmesriikide jagatud pädevuse puhul, mida kasutatakse ka siseturu valdkonnas.

—	Protokoll siseturu ja konkurentsi kohta (nr 27) mõjutab samuti siseturgu. Selles nähakse ette, et siseturg peab hõlmama süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata.

—	Protokoll jagatud pädevuse teostamise kohta (nr 25) on siseturuga seotud samadel põhjustel mis protokoll subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta (nr 2).

—

Protokollil üldhuviteenuste kohta (nr 26) on siseturu kontekstis samuti kahtlemata oma osa. Selles märgitakse, et kõnealused teenused kuuluvad liidu ühiste väärtuste hulka, ning tuuakse välja riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste laiaulatuslik kaalutlusõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid. Samuti osutatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste mitmekesisusele ning kasutajate vajaduste ja eelistuste erinevustele, mis võivad tuleneda geograafilistest, sotsiaalsetest või kultuurilistest eripäradest. Lisaks rõhutatakse üldise juurdepääsu edendamist nimetatud teenustele, nende kõrget kvaliteeti, ohutust ja vastuvõetavat hinda ning kasutajate õiguste edendamist. Protokolli nr 26 artikkel 2 on läbimurdeline, kuna esimest korda viidatakse esmases õigusaktis majandushuvi mitte pakkuvatele üldhuviteenustele ning sätestatakse liikmesriikide pädevus nimetatud teenuseid osutada, tellida ja korraldada.

5.3 Deklaratsioonide hulgas on kaks sellist, mis võivad mõjutada siseturgu. Deklaratsioonis nr 18 pädevuse piiritlemise kohta meenutatakse, et vastavalt aluslepingutes sätestatud süsteemile pädevuse jagunemise kohta liidu ja liikmesriikide vahel kuulub mis tahes pädevus, mida ei ole aluslepingutega antud liidule, liikmesriikidele ning et jagatud pädevuse puhul teostavad liikmesriigid oma pädevust ainult niivõrd, kuivõrd liit ei ole oma pädevust teostanud või on otsustanud selle teostamise lõpetada.

5.3.1 Pädevuse ühendusele andmise samastas kohus õige pea liikmesriigi pädevuse üleandmisega ühenduse institutsioonidele: sellest annab tunnistust 1964. aasta otsus kohtuasjas Costa vs. ENEL, milles määratleti Euroopa Majandusühendust kui piiramata kestusega ühendust, millel on omaenda institutsioonid ning eelkõige reaalne pädevus, mis tuleneb liikmesriikide pädevuse piiramisest või selle üleandmisest ühendusele (kohtuasi 6/64, EKL 1141).

5.3.2 Deklaratsioonis nr 42 täpsustatakse, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat järgides ei saa pädevuse andmise põhimõtet kasutada liidu pädevusala laiendamiseks väljapoole aluslepingute sätetega kehtestatud üldraamistikku.

6. Peamine mõju siseturupoliitikale

6.1 Siseturupoliitika valdkonnas aluslepingutesse tehtud konkreetsetest muudatustest tuleb rõhutada järgmisi.

Sõna „ühisturg” asendamine sõnaga „siseturg” sobivas käändes annab tõendust kvalitatiivsest nihkest ühisturust siseturu suunas, võimaldades heita valgust kõnealustele vastuolulistele mõistetele ning toetades seeläbi seisukohta, et EL ei ole mitte pelgalt vaba turg vabakaubanduspiirkonna puhtalt majanduslikus tähenduses, vaid pigem inimeste jaoks eksisteeriv siseturg (ELi toimimise lepingu artikkel 26) (17).

b)	Subsidiaarsuse põhimõtte tugevdamise ja selle üksikasjalikuma määratlemisega seoses tuleb märkida, et on loobutud EÜ asutamislepingu protokollis nr 30 sätestatud direktiivide eelistamisest määrustele ning vastav säte kaotati Lissaboni lepingu protokollist nr 2.

Selleks et tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest kinnipidamine, antakse riikide parlamentidele sekkumiseks peaaegu vetoõigus, mille piiriks on seatud 1/3 kõigist riikide parlamentidele antud häältest. Perekonnaõiguse valdkonnas saab ka üksainus parlament seista vastu õigusakti vastuvõtmisele (ELi toimimise lepingu artikkel 81).

Kuna laiendatakse kaasotsustamismenetlust, mis nimetatakse ümber seadusandlikuks tavamenetluseks, saab Euroopa Parlament uusi volitusi. Parlamendile antakse eelarveküsimustes nõukoguga võrdne positsioon ning ta valib komisjoni presidendi. Lissaboni lepingus sätestatakse, et Euroopa Parlament koosneb „liidu kodanike” esindajatest, samal ajal kui EÜ asutamislepingus räägitakse „riikide rahvaste esindajatest”.

e)	Kaasotsustamismenetlust (seadusandlik tavamenetlus) hakatakse koos nõukogu uue kvalifitseeritud häälteenamuse süsteemiga (18) kasutama paljudes uutes valdkondades.

Liikmesriigid on jätnud liidu eesmärkidest välja viite „vaba ja moonutamata konkurentsiga siseturule”. Konkurentsipoliitika määratlust on muudetud, viidates sellele kui siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikule instrumendile. „Vaba ja moonutamata konkurentsiga siseturu” nimetamine põhiseaduse lepingus üheks liidu eesmärgiks tekitas osas inimestest kahtlusi.

g)	Kaalutakse uuesti tarbijate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huve – millest annab tunnistust nn uue visiooni pakett ning teatis „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (19).

Esitatakse üldhuviteenuste uus kontseptsioon (ELi toimimise lepingu artikkel 14 ja protokoll nr 26), milles on täpsustatud liidu vastutusvaldkondi ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste laiaulatuslikku kaalutlusõigust, mida on käsitletud ka teatises „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)”, (20) milles on tehtud ettepanek ühtlustada ELi üldhuviteenuste reguleerimise raamistikku.

Pööratakse rohkem tähelepanu sotsiaalsete aspektide (võitlus tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, õigluse, sotsiaalse kaitse, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning põlvkondade solidaarsuse edendamine, lapse õiguste kaitse) kaasamisele siseturu lõpuleviimisse seoses teatisega „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (21).

Lissaboni lepinguga tehakse uuendusi, laiendades võimalust teha tõhustatud koostööd kõigis ELi tegevusvaldkondades, v.a liidu ainupädevusega seotud valdkondades (ELi lepingu artikkel 20), tingimusel et kaasatud on vähemalt üheksa liikmesriiki (sõltumata liikmesriikide koguarvust). Tõhustatud koostöö tegemise üle otsustab nõukogu, kes langetab otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepanekul ja pärast Euroopa Parlamendi heakskiidu saamist (ELi toimimise lepingu artikli 329 lõige 1). See võib mõjutada eelkõige siseturgu, energiaturgu, sisserändepoliitikat ja kodanikukaitset.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) CESE 241/2008, INT/393 (ELTs avaldamata).

(2) ELT C 83, 30.3.2010. Edaspidi tähendavad kõik viited Lissaboni lepingule viidet nimetatud konsolideeritud versioonile.

(3) Euroopa Liidu lepingu artikli 1 kolmandas taandes antakse Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule võrdne õigusjõud, olgugi et 13. septembril 2005 oli kohus tunnistanud oma otsuses keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu EÜ asutamislepingu ülimuslikkust Euroopa Liidu lepingu suhtes.

(4) Hoolimata sellest, et harta ei ole õiguslikult siduv, viitab Euroopa Kohus sellele sageli. Vt nt hiljutine Euroopa Kohtu 14. veebruari 2008. aasta otsus kaupade vaba liikumist käsitlevas kohtuasjas C-244/06 Dynamic Medien Vertriebs GmbH vs. Avides Media AG. Kohus tsiteerib harta artikli 24 lõiget 1, kus sätestatakse, et lastel on õigus nende heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele (otsuse punkt 41). Vt samuti Euroopa Kohtu 14. veebruari 2008. aasta otsus asutamisvabadust käsitlevas kohtuasjas C-450/06, Varec SA vs. Belgia Kuningriik. Kohus tsiteerib Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 7, mis käsitleb õigust eraelu puutumatusele (otsuse punkt 48).

(5) Lissaboni lepingu eelnõu 23. juuli 2007. aasta versioonis (CIG 3/07) sedastatakse deklaratsioonis nr 11, et kolm institutsiooni kuulutavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta pidulikult välja Lissaboni lepingule allakirjutamise päeval, kuid seejuures ei mainita sõnagagi harta õiguslikku siduvust.

Kolm institutsiooni kuulutasid Euroopa Liidu põhiõiguste harta teist korda pidulikult välja kolmapäeval, 12. detsembril 2007 Strasbourgis. Teine väljakuulutamine oli vajalik, sest pärast harta vastuvõtmist Nice’i tippkohtumisel 2000. aasta detsembris on hartale lisatud selgitusi ja joonealuseid märkusi.

(6) ELi lepingu artiklis 7 eristatakse kahte juhtu: „ilmne oht, et mõni liikmesriik rikub oluliselt […]” ja „liikmesriik rikub oluliselt ja jätkuvalt […]”.

(7) ELT C 77, 31.3.2009, lk 15; ELT C 182, 4.8.2009, lk 1.

(8) KOM (2008) 703 lõplik.

(9) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 128, 18.5.2010, lk 103.

(10) Komisjoni soovitus 2009/524/EÜ; vt ka Euroopa Parlamendi oluline 9. märtsi 2010. aasta resolutsioon (A7-0064/2009).

(11) Eurostati viimased andmed.

(12) Komitee on väljendanud De Larosière'i töörühma aruande suhtes arvamust – ELT C 318, 23.12.2009, lk 57.

(13) Madridis 15. märtsil 2010 toimunud Euroopa tarbijakaitsepäeval peetud kõne „An ambitious Consumer Rights Directive: boosting consumers’ protection and helping businesses”.

(14) Omaalgatuslik arvamus „Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus” (CESE 465/2010, SC/032), milles analüüsitakse ja kommenteeritakse komisjoni rohelist raamatut (KOM(2009) 622 lõplik, 11.11.2009). Omaalgatuslik arvamus „Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ELi Nõukogu eesistumine” (CESE 464/2010, SC/031). Vt ka Euroopa Parlamendi oluline 7. mai 2009. aasta resolutsioon kodanikualgatuse rakendamise kohta (A6-0043/2009).

(15) Omaalgatuslik arvamus CESE 634/2010, INT/498.

(16) ELT C 162, 25.6.2008, lk 1; ELT C 128, 18.5.2010, lk 97.

(17) Kohus kinnitas juba kohtuasjas Schul (15/81) 5. mail 1982 langetatud otsuses, et ühisturg ehk lihtne vabakaubanduspiirkond eelneb siseturule. Siseturg tähendab seega ulatuslikumat majanduslikku integratsiooni.

(18) Protokoll üleminekusätete kohta (nr 36).

(19) KOM(2007) 724 lõplik, SEK(2007) 1517, 1518, 1519, 1520 ja 1521.

(20) KOM(2007) 725 lõplik, SEK(2007) 1514, 1515 ja 1516.

(21) KOM (2007) 726 lõplik.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/75

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uuendused turismi valdkonnas: saarte säästva arengu strateegia määratlemine” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/13

Raportöör: Sylvia GAUCI

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Uuendused turismi valdkonnas: Saarte säästva arengu strateegia määratlemine”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 153, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 13.

1. Järeldused

1.1 Komitee soovitab töötada välja jooksvad elukestva õppe programmid spetsiaalselt turismisektoris töötavate saareelanike jaoks. Selleks tuleks eraldada Euroopa struktuurifondidest ja ühtekuuluvusfondidest spetsiaalsed vahendid. Nii sobilik töösuhete raamistik töötingimuste kvaliteedi parandamiseks kui ka meetmed ettevõtjate toetamiseks (võrgustikud, turundus, reklaam jne) aitaksid saareturismi edendada.

1.2 Arvestades, et reise ja puhkusi broneeritakse üha sagedamini interneti teel, tuleks (saare)turismisektori väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele pakkuda kas ELi rahastatavaid koolitusi või lihtsustatud juurdepääsu sobivatele teenusepakkujatele, et töötada välja edukas veebileht, vastasel juhul ähvardaks neid oht kaotada nn nüüdisaegsed kliendid.

1.3 Komitee soovitab asutada mõnel strateegilise asukohaga saarel piirkondadevahelise haridusasutuse, mis põhineks sarnasel kontseptsioonil nagu Erasmus turismisektori õpilastele ja töötajatele.

1.4 Ehkki ettevõtted, eriti just väikesed ettevõtted saavad õigusaktide vähesusest ja kvaliteedist kasu, tuleks kaaluda spetsiaalse haldusasutuse, nt turismi peadirektoraadi loomist Euroopa Komisjonis, kuna turism moodustab ligikaudu 11–12 % Euroopa Liidu SKPst ning saartel, nagu näiteks Maltal, koguni 25 % SKPst. Komitee näeb sellises komisjoni juurde loodud turismiametis (saare)turismi huvide kaitsjat ELi institutsioonides ja poliitikas. Komitee kordab oma eelmises turismiteemalises arvamuses tehtud ettepanekut luua Euroopa turismiagentuur.

1.5 Saared on mandriga võrreldes halvemas olukorras neile iseloomulike vahemaade, juurdepääsu ja eraldatuse tõttu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleks püüelda soodsa maksusüsteemi poole, võttes arvesse erilisi jõupingutusi investeeringute, töökohtade säilitamise ja loomise ning asutuste lahtiolekuaegade osas, et leevendada hooajalisuse mõju.

1.6 ELi kasutatav saarte määratlus on mitmel juhul ebasobiv ning takistab sageli lahenduste leidmist. Komitee on oma varasemates arvamustes (1) soovitanud kõnealust määratlust muuta. Käesolevaga kordab komitee seda soovitust.

1.7 Euroopa Liit töötab välja uut regionaalpoliitika kontseptsiooni, milleks on makropiirkondade koostöö (nt Läänemere strateegia ja Doonau piirkonna strateegia). Komitee on veendunud, et tegemist on huvitava kontseptsiooniga, mida saaks kindlasti rakendada saarestikele. Seega lahendaks Vahemere lääneosa saarte makropiirkondade strateegia mõned nende raskendatud ligipääsetavusest tulenevad probleemid.

1.8 Komitee pooldab ja toetab täielikult CALYPSO sotsiaalturismi programmi. Ta leiab, et 2009. aastal alanud ettevalmistuste järel tuleks jätkata täieliku tegevuskavaga. Komitee soovitab integreerida CALYPSO programm tulevasse makropiirkondade strateegiasse, mis hõlmab Vahemere lääneosa piirkonda.

2. Sissejuhatus

2.1 Turism annab olulise ja üha suurema panuse majanduskasvu ning võib äärmuslikel juhtudel moodustada kuni 70 % saare SKPst. See on üks parimaid võimalusi sissetulekute suurendamiseks ja töökohtade loomiseks. Kuigi Euroopa turuosa maailma turismis on aeglaselt vähenemas, on oodata turistide voolu suurenemist Euroopa Liitu. Turismi kasvu ei saa siiski iseenesestmõistetavaks pidada, nagu väga teravalt näitas 2008.–2009. aasta finantskriis.

2.2 Traditsioonilise, päikest ja mererandu eelistava massiturismi asemele on tulnud uued turismivormid, sealhulgas uuenduslikumad ja spetsialiseerunud keskkonnahoidlikud, kohandatud ja kogema innustavad turismivormid. Lisaks sellele kiirendavad nii suurenenud nõudlus turismi järele kui ka demograafilised muutused (nt üha suurem arv eakaid reisijaid) turismitoodete killustatust ja turismitoodete uute liikide väljatöötamist, mis hõlmavad palju uudseid teenuseid.

2.3 Innovatsioon on majanduspoliitika jaoks äärmiselt oluline nii ELi (Lissaboni ja ELi 2020. aasta strateegia) kui ka piirkonna tasandil, millega kaasnevad üha suuremad avaliku sektori investeeringud teadusuuringutesse, koolitusse ja kõige uuenduslikemate sektorite (nt transport, energeetika, keskkonnahoidlikud tööstused) toetamiseks. See kehtib ka teenuste kohta, eriti nende teenuste kohta, mis nõuavad sellise tasemega teadmisi või kvalifikatsiooni, mida peetakse tüüpiliseks enamiku turismiga seotud tegevuste puhul (nt majutus, toitlustamine, kinnisvara).

2.4 Tänapäeva turist otsib parimat kvaliteeti madalaima hinna eest. Edukaks saareturismiks on seega vaja kõigepealt nii haritud personali kui ka tööandjate ja töötajate pühendumist elukestvale õppele, et säilitada kiirelt muutuvas maailmas aruka ja nõudliku tarbija jaoks kõrge teenuste tase. Üks kvaliteetse turismi eeldusi on hea väljaõppega ja kvalifitseeritud töötajad.

2.5 Peamine muutuste ja uuenduste valdkond turismisektoris on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamine. IKT ja interneti lai levik turismitööstuses võimaldab tarbijatel suhelda vahetult teenusepakkujatega. Sektori jaoks tervikuna võib see viia (tehingu)kulude vähenemisele, millega omakorda kaasneb vahendajate, nt reisibüroode või koguni reisikorraldajate arvu vähendamine. Olulised uuendused massireiside valdkonnas, nt odavlennufirmade esilekerkimine, on suuresti mõjutanud turismitööstuse kasvu ja edasist arengut.

2.6 Saartel on jätkuvalt mitmed probleemid. Üldiselt on saared mandrist maha jäänud. Lisaks sellele ei kontrolli, tooda ega isegi halda paljusid neist uutest tehnoloogiatest ja protsessidest need ettevõtted, keda kõnealused tehnoloogiad otseselt puudutavad.

2.7 Saarte ametivõimud uurivad praegu, millist mõju avaldavad tööstusharude uued tavad nende algatustele ja meetmetele turismipoliitika valdkonnas. Nende peamine ülesanne on tagada, et poliitika ja meetmed toetavad ja edendavad innovatsiooni, mis omakorda aitab nende turismitööstust edasi arendada.

3. Tungiv vajadus innovatsiooni järele

3.1 Arvestades ühiskonna muutuvat dünaamikat ja 20. sajandile iseloomuliku reisikorraldajate organiseeritud massiturismi hääbumist, peab saareturism edu saavutamiseks olema innovatiivne ja kohanema uue paradigmaga. Uuenduslikkus peab leiduma neis inimestes, kes turismisektoris tegelikult töötavad. Paradoksaalselt lööb innovatsioon tavapärased harjumused segi ning kui inimesed ei näe kohest kasutegurit, on nad muutuste vastu.

3.2 20. sajandi viimasel poolel dikteeris nõudlust massiturismituru pakkumine. Sihtkohtade arvu suurenedes turg aga küllastus. Tänapäeval on turul, mida tüüpiliselt domineerib tarbija, saavutanud ülekaalu muutlik nõudlus. Selle tulemusel kannatavad teenusepakkujad. See tähendab uut probleemi, mida saab lahendada innovatiivse ja loova mõtlemisega, töötades välja rikkaliku valiku nišiturismi vorme nagu näiteks raviturism, keskkonnahoidlik/ökoturism, taluturism, loodusturism jne.

3.3 Lisaks sellele on inimeste elustiil viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Turismitööstus seisab silmitsi vananeva, tervema ja jõukama elanikkonnaga, kes võtab üha rohkem ja lühemaid puhkusi. Paljud turistid eelistavad võimalikult madalate hindade asemel nüüd parimat kvaliteeti parima hinna eest. Tarbijad ei ole enam lojaalsed. Turistid otsivad üha enam jätkusuutlikkust ja autentsust ning kaugenevad massiturismist. Saareturism peab tingimata tegelema innovatsiooni küsimusega, kui ta soovib neis tingimustes ellu jääda.

4. Saareturism ja innovaatilised tooted

4.1 Suurtes turismitööstuse ettevõtetes on innovatsioon kindlakskujunenud toimimisviis ja ettevõtte otsustusprotsessi standardkomponent. Selleks et ennenägematud uuendused neid ootamatult ei tabaks, lisavad ettevõtted innovatsiooni tänapäeval oma igapäevase töö planeerimisse. Nende jaoks on innovatsioon vaid üks täiendav tootmistegur.

4.2 Sihtkohtadele orienteeritud turisminduse valdkonnas tegutsevate väikeettevõtete jaoks on innovatsioonist kasusaamise võimalus piiratud. Peamine piirang seisneb personali vähesuses ja puudulikus rahastamises. Turismindusega tegelevad VKEd on ennekõike huvitatud püsiklientide igapäevastest vajadustest ning neil ei ole võimalik teadus- ja arendustegevuseks rahalisi vahendeid kõrvale panna.

4.3 Turismitööstuses domineerivad peamiselt VKEd ja see on eriti iseloomulik saartele. Üha tihedama konkurentsiga ja globaliseeruvas maailmas ellujäämiseks peavad eelkõige väikesed turismiettevõtted saavutama mastaabisäästu ja kriitilise massi, et vähendada tehingutega seotud kulusid, suurendada tootlikkust ja saavutada turuvõimu. Ümberkorraldus- ja koostöömehhanismid aitavad ettevõtetel kohaneda muutustega ja suurendada oma konkurentsivõimet.

4.4 Turismitööstuse üks ülesanne on pakkuda uusi tooteid ja teenuseid. Kogema innustav turism, säästev turism ning loodus-, kultuuri- ja päranditurism on mõned suunad, mis on praegu paljude Euroopa sihtkohtade uuenduslike turismitoodete aluseks. Saared peaksid neid tooteid reklaamima, kuna kõnealused tooted on seotud saarte identiteedi põhiloomusega.

4.5 Kogemustele suunatud turismi aluseks on turistide ja sihtkohtade koostoime. Turistide üldised kogemused on kogum paljudest põgusatest kohtumistest erinevate inimestega, kes töötavad turismitööstuses.

4.6 Tarbijate suurem teadlikkus keskkonnateemadest innustab turismiettevõtteid uuendama ja parandama oma keskkonnakaitsemeetmeid, seda nii selles osas, mis puudutab turistide mõju keskkonnale kui ka ettevõtete endi mõju keskkonnale. Peamised innovatiivsed tooted kuuluvad tõepoolest nišivaldkondadesse nagu näiteks ökoturism ja seiklusturism.

4.7 Ka kultuuriturism on oluline ja kasvav sektor, mis pakub huvi suhteliselt jõukatele ja haritud turistidele. Mitmed saared on teinud oma kultuuriteenustes ümberkorraldusi ning töötavad välja uuendusi, mis on suunatud väärtuse suurendamisele kultuuri kaudu. Nad mitmekesistavad oma turismi ja pikendavad kohalviibimist, pakkudes nt paremaid pakette ning reklaamides olemasolevaid kultuurikogemusi ja -üritusi.

4.8 Kui turism ei ole saarekogukonda harmooniliselt integreeritud ja on kasulik vaid mõnele elanikule, kuid häirib paljusid teisi, ei muutu see ühiskondliku tegevuse jätkusuutlikuks ja harmooniliseks osaks. Selleks et tagada elanikkonna toetus turismipõhisele kogukonnale, on vajalik alt-üles lähenemisviis planeerimisele ning elanikkonna kaasamine. Turism võib aidata tuua saare elanikkonna kokku, kaasates kõik elanikud ja aidates neil mõista, et turism aitab suuresti parandada loodust ja linnakeskkonda, maakasutust ja ruumilist planeerimist, sotsiaalteenuseid ning kultuuripärandi (arhitektuuri, käsitöö, traditsiooniliste toitude jne) säilitamist.

4.9 Võib selguda, et erinevaid turismivorme ei saa omavahel ühildada, eriti väikeses saarelises keskkonnas. Näiteks sellise nišituru arendamine nagu suvised keelekursused üliõpilastele võib osutuda ühildamatuks suveturu arendamisega eakatele, kuna tundidest saabuvad noored peavad end kärarikkalt ülal, samas kui eakad otsivad rahu. Taas on vaja alt-üles toetust neile turismivormidele, mille kasuks saar otsustab. Üksnes see tagab valiku edu.

4.10 Turism ei puuduta üksnes neid inimesi, kes töötavad hotellides, restoranides ja lennuettevõtetes. Kaasatud on ka paljud teised sektorid, mis turismisektorisse oma panuse annavad, alates kohalikust torumehest kuni kohaliku talupidajani.

5. Saareturismi edendamine innovatiivsete protsesside kaudu

5.1 Turismitööstus on alati olnud väga proaktiivne, võttes kasutusele uusi tehnoloogiaid nagu näiteks ülemaailmsed broneerimissüsteemid. Hiljutised edusammud telekommunikatsiooni, võrgustike, andmebaaside, andmetöötluse ja elektroonilise turustamise valdkonnas pakuvad turismiettevõtetele palju uusi võimalusi. Nad mõjutavad märkimisväärselt traditsioonilisi turismiettevõtluse mudeleid. Interneti lairibaühenduse kasutamine koos juurdepääsuga info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale (IKT) annab turismiteenustele lisaväärtuse ja toetab tööstusvõrgustike ja -klastrite arengut. Probleemiks on siinkohal lairibaühenduse tehnoloogia puudumine, samuti puuduvad eriteadmised ja oskused IKTst täit kasu saada. Saareelanikele tuleks ette näha erikoolitused selliste lünkade täitmiseks.

5.2 Tarbijad oskavad IKTd üha paremini oma turismireiside korraldamisel kasutada. ELi tasandil korraldab kaks kolmandikku turistidest oma reisi interneti teel ning enam kui pooled ostavad oma reisi internetist. Nad otsivad paindlikke ja hõlpsalt kättesaadavaid tooteid ning neile meeldib suhelda vahetult turismifirmadega. IKT-revolutsioonist kasu saamiseks peavad ettevõtjad ümber korraldama kogu tööstuse turundusprotsessi. Internetitehnoloogia pakub nii ettevõtetele kui ka tarbijatele olulise võimaluse vahetuks veebipõhiseks asjaajamiseks.

5.3 Paljud Euroopa saared, millel on pikaajalised traditsioonid turismi valdkonnas, kannatavad väikese majanduskasvu ja madala tootlikkuse all. Turism on seega tohutu konkurentsisurve all. Turismi liberaliseeritud maailmaturul konkureerivad saared uute sihtkohtadega, mis saavad kasutada puutumatuid või väga vähe kasutatud ressursse ning millel on väga soodsad majanduslikud tingimused, sh madalad palgad, erinevad riiklikud toetused ja nõrk valuuta.

5.4 Nagu kõikides teenindussektorites, sõltub ka saareturismi valdkonnas pakutud teenuste kvaliteet suuresti sektori töötajatest ja saarlastest endist. Head töötingimused ja hea teenindustase on omavahel seotud.

5.5 Euroopa saareturism, kuhu kuuluvad valdavalt VKEd ning mida iseloomustab suur tööjõumahukus, seisab oma killustatuse tõttu silmitsi tootlikkuse probleemiga. Vähenenud tootlikkuse tõttu on saartel raske olla turismi valdkonnas konkurentsivõimelised. See tõsiasi peegeldub hindades.

5.6 Hooajalisuse probleem avaldab reaalset mõju töökohtade stabiilsusele ning vähendab turismisektoris töötamise atraktiivsust. Just seetõttu on vaja edendada erilepinguid, mis tagavad hooajalistele töötajatele kindla töö, pakkudes neile tööhõivet ja sotsiaalseid õiguseid alaliste töötajatega võrdsetel alustel. Komitee on tõstatanud selle küsimuse juba varem (2).

5.6.1 Saareturismi edendamine ja uuendused selles valdkonnas nõuavad töösuhete kohandamist ja ajakohastamist sotsiaalpartnerite sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste raames, eelkõige koolituse, edutamise ja ametialase karjääri, ametialaste ülesannete, töötundide, tööaja ja -tingimuste küsimuses.

5.7 Eriti tänapäeva kiires maailmas kasutatakse saartele sõitmiseks peamiselt õhutransporti. Meretransport ei ole alati toimiv alternatiiv. Selleks on vaja tugevat infrastruktuuri maa peal, mis oleks seotud usaldusväärse laevaühenduste võrgustikuga merel. Laevaühendus sõltub juba oma loomu poolest ilmast.

6. Poliitikameetmete väljatöötamine saareturismi turundusinnovatsiooniks

6.1 Saareturismi eest vastutavate ametivõimude jaoks on tõeline väljakutse määratleda kõige tõhusam viis selliste poliitikameetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks, mis toetavad turismi innovatsiooni ilma turudünaamikasse sekkumata. Oleks hea, kui valitsused võimaldaksid turgudel võimalikult palju ise tegutseda ja sekkuksid ainult turuprobleemide tekkimisel.

6.2 Saared peavad hoolikalt otsima tasakaalu majanduskasvu taotlevate ettevõtete, puhkevõimalusi otsivate tarbijatest turistide ning loodushoidlike keskkonnakaitsjate potentsiaalselt vastandlike huvide vahel. Seoses linnaplaneerimisega on võtmeküsimus, kellele anda volitused hoonestusprojektide üle otsustamiseks. Konfliktid võivad tekkida ühelt poolt kohaliku tasandi ettevõtluse huvidest juhinduvate kohalike omavalitsuste ning teiselt poolt piirkondlike või keskvalitsuste vahel, kes hindavad olukorda suures plaanis ning soovivad ohjes hoida kontrollimatut arendamist keskkonnatundlikes piirkondades.

6.3 Valitsused peaksid lubama uuenduslikel ettevõtetel saavutada mastaabisäästu ning taotlema innovatsiooni ühistute liitude ja muude võrgustike kaudu. Turismitööstuse innovatsiooni kõige edukama ja paljulubavama vahendi väljatöötamiseks on vaja koostööd, liite ja/või võrgustikke nt tehnoloogia, turunduse, broneerimise ning inimressursside jagamise valdkonnas. Siiani tundub koostöö turismi valdkonnas olevat ebapiisav, eelkõige VKEde puhul. Selles osas peaksid valitsused toetama innovatiivset turismipoliitikat, mis edendab sidusust ja koostoimet.

6.4 Turismiprobleemidega tegelemisel on mõeldamatu jätta kaasamata ruumiline mõõde. Eelkõige on tegemist huviväärtuste kaubastamise ja turustamisega. Need on turismi tooraine, mis sünnitab turu sihtkohad. Külastajad valivad sellise sihtkoha, mis tundub olevat kõige kasulikum ning mis pakub kaupu, mille eest nad on nõus maksma. Valmisolek maksta on seda suurem, mida unikaalsem on sihtkoht. Enamikel juhtudel on tegemist avalike hüvede või ühisressurssidega nagu kaitse all olevad maastikud või põllumajanduslikuks kasutuseks mõeldud maa, mida saareelanikud peavad kaitsma ja haldama, nii et neid lihtsalt ei tarbitaks ega hävitataks.

6.5 Kohalikud huviväärtused ja uuenduslikud teenused annavad sihtkohtadele eriomase värvingu. Nad piiravad ka võimalusi tooteinnovatsiooniks, kuna selliseid uuendusi ei saa läbi viia, kaasamata sihtkohtade kaupu. Näiteks mereäärset kuurorti ei saa muuta puhkepaigaks mägedes. Paljude erinevate huviväärtustega turismiriik saab aga turul ümber paigutuda.

6.6 Päikesele, merele ja McDonaldsile keskenduv massiturism ei pruugi olla pikas perspektiivis parim turismivorm saarte jaoks. Šotimaa kogemused näitavad, et väikesemahulised spetsialiseerunud saareturismi vormid võivad olla väga edukad. Kõigile ühesugune lahendus ei sobi ja seda tuleb saareturismi strateegia väljatöötamisel tingimata arvesse võtta. Väikese Vahemeres asuva saare jaoks sobiv lahendus ei pruugi sobida Ühendkuningriigi, Iirimaa või Rootsi rannikul asuva väikese saare jaoks.

6.7 Sihtkohtade saatus sõltub paljudest iseseisvatest muutujatest, sealhulgas lähteturgude asukoht ja potentsiaal ning ligipääsetavus, mis puudutab transporti ja ajaga seotud kulusid. Neid muutujaid saab mõjutada vaid avalik sektor selliste mehhanismide abil nagu avalike teenuste osutamise kohustus ja territoriaalse ühtsuse süsteemid. Lisaks sellele määravad nad suures osas tooteinnovatsiooni iseloomu. Kohalike ettevõtjate ülesanne on seega luua uutele toodetele täiendav lisaväärtus.

6.8 ELis on hetkel päevakorral keskkonnasäästlikkus, mis hõlmab nt selliseid teemasid nagu reisimisega seotud saasteainete heitkoguste vähendamist mõjutavate mehhanismide kindlakstegemine ning keskkonnasäästlikkuse muutumine turismi konkurentsivõime põhiteguriks.

6.9 Miks ei võiks saareelanikud näiteks täiustada randu või näidata oma kultuuripärandit? Miks juhitakse tähelepanu vaid mõnele turismikeskusele, kui kogu saar võiks olla turismiatraktsioon? Miks keskendutakse nii palju ajale ja nii lühikestele turismihooaegadele, kui mujal on turism aastaringne tegevus? Reklaamitakse vaid mõningaid paiku, samal ajal saaks aga reklaamida kõiki külasid ja linnu. Iga linna ja küla elanikud peavad õppima oma kodupaiga üle uhkust tundma, ainult siis suudavad nad kaitsta ja müüa oma tooteid ja pärandit.

6.10 Kui saari külastavate turistide arv suureneb, peavad omavalitsused tegema suuremaid investeeringuid, et kaitsta saareliste sihtkohtade hügieenilisust, tagades kvaliteetse joogivee (ja pesemisvee), hoolsa jäätmetöötluse, säästva energia ja ohutu toiduga varustatuse.

6.11 Konkurentsivõime kohta teadlikkuse tõstmine on väga oluline, sest saareelanikud peavad konkurentsivõime seadma kõrgele kohale oma päevakorras. Seda ei saa teha üksnes valitsus. Nii töötajad, ettevõtjad, juhatus kui ka haldusasutused peavad olema kaasatud.

6.12 Tegelikkuses avaldavad mõju kolm otsustavat tegurit:

—	esiteks valitsuse kaasatus tervisekaitsesse ja keskkonnasäästlikkusse;

—	teiseks erasektori element ettevõtluses, sh maismaatransport, õhutransport ja IKT infrastruktuur; ning

—	kolmandaks inimkultuuri elemendid iga riigi ressurssides.

6.12.1 Valitsusel on esimese kategooria üle suur mõju. Kui saar ei pea keskkonnahoidu tähtsaks, ei ole ta lihtsalt piisavalt hea. See näitab, et keskkonna- ja kultuurivaldkondade surverühmadel on õigus, kui nad nõuavad pidevalt suuremat teadlikkust saarte kultuuripärandist ning rõhutavad tungivat vajadust investeerida suuremal määral selle pärandi kaitsmisse.

6.12.2 Ka turismi infrastruktuuri osas on palju teha. Halb olukord selles valdkonnas võib innustada tegutsema ning kasutama võimalust tegemaks suuremaid investeeringuid. Majanduslangus on sobiv aeg teha ülevaade infrastruktuuridest ja eraldada rohkem ressursse ajakohastamiseks. Saared peavad ajakohastama praegu ning otsima uusi turunišše uute avaliku ja erasektori investeeringute abil. Valitsus peab tagama, et erasektoril oleks suurem ligipääs rahalistele vahenditele ning et pangad oleksid VKEde suhtes soosivamad. Nad peavad täiel määral ära kasutama ELi stimuleerivate meetmete paketi raames kättesaadavad vahendid. Olulisem on, et valitsusasutused ei sunniks erasektorile peale sobimatuid reegleid, et pressida ettevõtetelt välja kogu olemasolev kapital investeerimiseks.

6.12.3 Saareturismil on ka varjukülg: varimajandus, mis annab saareelanikele täiendavat tulu, kuid avaldab siiski negatiivset mõju tööhõivele ja töötingimustele. Teise kodu soetamine saarele tähendab saareelanike jaoks suuremaid kulusid, kuid ka tuluallikat. Lisaks sellele peab vee-, jäätme- ja energiainfrastruktuur tippkoormusega kuudel toime tulema kohalikust elanikkonnast kuni 20 korda suurema inimeste arvuga.

6.13 Töönõudluse hooajaline kõikumine põhjustab varimajandust. Üliõpilaste tööjõu ärakasutamine või isegi kuritarvitamine ning illegaalse tööjõu kasutamine kahjustab nii legaalseid kui ka illegaalseid töötajaid, kuna see alandab makstava töötasu määra. Illegaalne tööjõud võib moodustada märkimisväärse osa turismisektori töötajatest. Mõnes riigis moodustab see üle poole tööjõust.

6.13.1 Lääne-Euroopa turismi, sh saareturismi iseloomustab üha enam odav ja liikuv tööjõud uutest liikmesriikidest, nt Poolast, Bulgaariast ja Rumeeniast. Tegemist on pidurdamatu suundumusega, mis on kooskõlas ELi töötajate vaba liikumise eeskirjadega, ning ettevõtjad ja töötajad peavad otsustama, kuidas sellele reageerida. Vaja on tagada nii ettevõtete konkurentsivõime kui ka võrdsus, samuti tuleb tagada, et töötingimustest peetaks kinni ja töötajaid ei ekspluateeritaks.

6.14 Just seepärast on vaja tasakaalukat saareturismi käsitlust. Turism on saareelanike ja saartel tegutsevate VKEde jaoks elulise tähtsusega. Nüüd on tulnud aeg tegutseda. Saareelanikud peavad end konkurentidega võrdlema. Kõigepealt tuleb tegeleda lühiajaliste ja kiireloomuliste probleemidega. Selleks et turism oleks ka edaspidi jätkusuutlik ja kujutaks endast olulist majanduskasvu mootorit, on vaja võtta tõhusaid keskpika ja pika perioodi meetmeid.

7. Turismiettevõtete ja -sihtkohtade organisatsioonilise innovatsiooni võrgustike edendamine

7.1 Mitmed turismitööstuse harud, nt lennuettevõtted, hotelliketid, reisikorraldajad ja autorendifirmad on äärmiselt kontsentreeritud ja tegutsevad sageli globaalsel tasandil. Teisest küljest moodustavad VKEd siiani valdava osa saarte turismitööstusest. Kogu maailma konkurentide hulgas ellujäämiseks peaksid saarte turismiettevõtted püüdma konkureerida pigem konstruktiivselt kui destruktiivselt. Kui esimesel juhul suureneb juurdepääsetav turg ja laieneb toodete platvorm, mis teeb võimalikuks toodete eduka eristamise ja innovatsiooni maailmaklassi toodetena, siis teisel juhul konkureerivad ettevõtted sama turu pärast, tuues kaasa toodete lähendamise ja hinnasõjad. Seetõttu on oluline, et turismiettevõtted teaksid, kuidas konstruktiivse konkurentsi saavutamiseks üksteisega ulatuslikumat koostööd teha.

7.2 Eelkõige väikeste saareturismiettevõtete hirm konkurentide ees on suurem kui koostööst saadav kasu. Turismi valdkonnas saab eristada geograafilisi võrgustikke/klastreid ja tegevusel põhinevaid võrgustikke/klastreid, nt keskkonnahoidlik turism, veiniturism jne. Võrgustikel ja klastritel võib olla oluline roll reisikorraldajate suutlikkuse tõstmisel, nt madalate katsetuskulude ja suurema nähtavuse abil, ning reageerides paremini muutuvale nõudlusele. Nagu teistes teenindussektorites, sõltub innovatsioon ka turismisektoris peamiselt võrgustikest ja koostööst.

7.3 Ka poliitikute, tööandjate ja ametiühingute organisatsioonide koostöö ning turismisektori jaoks oluliste asutuste, sihtasutuste ja liitude integratsioon on saareturismi pideva majanduskasvu võtmetegurid. Kui ettevõtlussektori põhiroll seisneb võrgustike loomises, siis kohalikud omavalitsused vastutavad infrastruktuuri väljatöötamise eest, et võimaldada paremat koostööd ning toetada turuvõrgustikke.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) „Saarte parem integreerimine siseturule – saarte ühtekuuluvuse ja majanduskasvu oluline eeldus”, ELT C 27, 3.2.2009, lk 123.

(2) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalselt jätkusuutlik turism kõigile”, ELT C 32, 5.2.2004, lk 1 (Ei ole eesti keeles kättesaadav).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/81

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Finantstehingute maks” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/14

Raportöör: Lars NYBERG

18. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Finantstehingute maks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juulil 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, vastu hääletas 55, erapooletuks jäi 7 liiget.

1. Kokkuvõte ja järeldused

1.1 Kõigi finantstehingute kogumaht on kasvanud alates 1990. aastast maailma SKP 15kordsest väärtusest 70kordseni 2007. aastal (1). Hetketehingute mahus võrreldes SKPga ei ole toimunud peaaegu mingit muutust, mis tähendab, et finantstehingute neljakordne tõus tuleneb peaaegu eranditult tuletisinstrumentidest, eelkõige intressimäära tuletisinstrumentidest. Tuletisinstrumentidega kauplemine vähenes 2008. aasta teisel poolel, kuid maht suurenes taas 2009. aasta esimesel poolel. Finantssektori käitumine ei tundu olevat eriti muutunud.

1.2 Aastal 2007 andis finantssektor – kelle põhiülesanne on reaalmajanduse toetamine – 40 % USA ettevõtete kogukasumist, samas kui tema osa SKPst oli kõigest 7 %. Samuti võib täheldada koondumist üksikutele turgudele, eriti Londoni ja New Yorgi omale, ning vaid paari väga suure finantsasutuse ümber. Sellesse sektorisse on finantsasutuste krahhist päästmiseks suunatud tohutult palju raha, mis on põhjustanud enneolematu eelarvepuudujäägi.

1.3 Finantstehingute maks võiks finantsasutuste käitumist otsustavalt mõjutada, vähendades väga lühiajaliste finantstehingute arvu, mis on sageli väga riskantsed.

1.4 Komitee väljendas finantstehingute maksu ideele põhimõttelist toetust de Larosière’i aruannet käsitlevas arvamuses: (2)„Komitee leiab, et vajalik on üleminek lühinägelikkuselt pikaajalisele ettevaatamisele, kus soodustuste aluseks ei oleks spekulatsioonid. Samamoodi toetab komitee finantstehingute maksustamise ideed”. Käesoleva arvamusega soovib komitee osaleda käimasolevas arutelus kõnealuse maksu üle ning analüüsida täiendavalt sellise maksu eesmärke ja mõju.

1.5 Esimest korda tegi väärtpaberitehingute maksu kehtestamise ettepaneku J. M. Keynes aastal 1936. Ta soovis sellega vähendada destabiliseerivaid spekulatsioone omakapitaliga ja tugevdada väärtpaberihindade pikaajalisi põhialuseid. 1970ndatel aastatel arendas ideed edasi James Tobin. Tema eesmärk oli aeglustada finantsturgude hoogu ja viia selle toimimine rohkem kooskõlla reaalmajandusega, maksustades selleks hetketehingud rahvusvahelises valuutas. Sellega sooviti saavutada sama eesmärki, mida ka praegu muu hulgas arutatakse – vähendada lühiajalisi tehinguid.

1.6 Tobin soovitas eraldada kõnealusest maksust saadav tulu Rahvusvahelisele Valuutafondile või Maailmapangale, kuid tulu ei olnud tema ettepaneku keskne eesmärk: „Mida edukam on maks majanduseesmärkide osas, mis on minu peamine huvi (…), seda vähem tulu see teenib…”.

1.7 Finantstehingute maksu mõte on kerkinud taas päevakorda pärast 2008. aastal alanud finantskriisi, kuid nüüd kavandatakse seda kõigi finantsasutuste omavaheliste tehingute puhul.

1.8 Komitee arvates peaks finantstehingute maksu peaeesmärk olema finantssektori käitumise muutmine lühiajaliste spekulatiivsete finantstehingute arvu vähendamise teel. Sellisel juhul saab finantssektori tegevus avaldada mõju turu hinnamehhanismi kaudu. Mõnda neist tehinguist on Lord Adair Turner Ühendkuningriigi finantsteenuste ametist nimetanud koguni ühiskonnale kasutuks. Soovitud eesmärk on saavutatav, sest finantstehingute maks tabab kõige rängemini kõige sagedasemaid tehinguid.

1.9 Kui finantstehingute maks vähendab lühiajalist kauplemist väärtpaberite ja tuletisinstrumentidega, kahandab see ka finantssektori kasumit, mis võib viia preemiate vähenemiseni ja samas ka maksutulu kahanemiseni. See ei mõjutaks traditsioonilist pangandust, mis põhineb hoiustest rahastatavate laenude andmisel ettevõtetele ja kodumajapidamistele ning mille kasum tuleb intressimäärade vahest. Seda laadi pangandus võiks olla finantssektori peaeesmärk: säästud eraldatakse kõige optimaalsemateks investeeringuteks. Uued finantsraskused 2010. aastal ning IMFi ja ELi püüdlused leida rahastamismeetodeid tulevaste finantskriiside puhuks ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale võimaluselt parandada finantssektorit lühinägelikkuse vähendamise kaudu.

1.10 Finantstehingute maksu teine eesmärk on hankida rohkem raha riigieelarvesse. Sellist uut tuluallikat võiks kasutada majandusarengu toetamiseks arenguriikides, et rahastada sealset kliimapoliitikat või leevendada koormust riigieelarvele. Viimatinimetatu tähendab ka seda, et finantssektor maksab tagasi riigilt saadud toetused. Pikas perspektiivis peaks kõnealusest maksutulust saama riigieelarve uus peamine rahastamisallikas.

1.11 Finantstehingute maks oleks olemuselt astmeline maks, sest finantsasutuste kliendid ja ka finantsasutused ise, kui nad teevad tehinguid oma arvel, esindavad ühiskonna jõukamat osa. Lisaks arvatakse, et finantssektor ei panusta maksudesse piisavalt.

1.12 Finantstehingute maks peaks olema võimalikult ulatuslik ning soovitavalt tuleks seda kohaldada nii riiklikel turgudel kui ka välisbörsidel. Komitee soovitab üldise süsteemi finantstehingute maksuks kehtestada 0,05 %. Euroopa süsteemi jaoks oleks soovitatav madalam maksumäär, et see kindlasti ei hakkaks häirima finantsturu toimimist.

1.13 Mis tahes maksu kehtestamine vähendab alati vara väärtust, ent kas see mõjutab ka tehingu toimumise kohta, kui tegemist ei ole ülemaailmse maksuga? Üks uurimus on näidanud, et praegune tempelmaks Ühendkuningriigis on vähendanud käivet 20 % ega ole eriti mõjutanud äritegevust Londonist välja viima.

1.14 Kõnealuse maksu kehtestamine ei tooks kaasa peaaegu mingisuguseid halduslikke, tehnilisi ega majanduslikke kulusid, sest tehingud toimuvad juba praegu elektrooniliselt. Endiselt puudub aga digitaalne turg börsiväliste tehingute jaoks, kuid selle kohta kavandatakse juba ELi õigusakte. Vajadus kaasata kõik tehingud, seega ka börsivälised tehingud, ühtsesse süsteemi viitab sellele, et reguleerimine ja finantstehingute maksu sarnased maksud on täiendavad meetmed, mitte aga lihtsalt alternatiivid.

1.15 Muutes finantssektori käitumist – et lähtutaks pigem pikaajalistest põhialustest ja samal ajal teenitaks riigieelarvesse suuremat tulu –, toob finantstehingute maks topeltkasu. Ent samuti on ilmne, et mida kõrgem on maksumäär, seda suuremat mõju avaldab see lühiajalistele tehingutele ja sellest tulenevalt on ka tulu väiksem. Seega tuleb leida niisugune maksumäär, mis loob tasakaalu finantstehingute maksu kahe eesmärgi – finantssektori käitumise muutuse ja saadava maksutulu – vahel.

1.16 Kui kõnealust maksu kohaldataks kogu Euroopas, oleks maksutulu ligikaudu 1,5 % SKPst, millest põhiosa annaks Ühendkuningriigi finantsturg. Kui finantstehingute maksu rakendataks ülemaailmselt, oleks maksutulu umbes 1,2 % kogu maailma SKPst. Tulemused oleksid enam-vähem samad nii Euroopa kui ka USA jaoks.

1.17 26.–27. juunil 2010 Torontos toimunud kohtumisel ei teinud G20 riigid ettepanekut ülemaailmse finantstehingute maksu kehtestamiseks. Komitee leiab, et finantsreformide puhul tuleks jätkuvalt kaaluda eraldi Euroopa süsteemi loomist.

2. Taustteave

2.1 Finantskriisi põhjusena on viidatud paljudele asjaoludele. Kriitiliseks muutus olukord pärast Lehman Brothers’i (3) pankrotti minekut 2008. aastal. Muu hulgas on kriisi põhjustena nimetatud odavate, madala intressimääradega laenude kättesaadavust; riskantsete väärtpaberite levitamist väärtpaberistamise teel; puudujääke reguleerimises ja järelevalves; majandusressursside kättesaadavust spekulatsioonideks, mille käigus jaotati sissetulekud pikas perspektiivis ümber tööjõult kapitalile; finantsturu ülemaailmset olemust jm.

2.2 SKPga võrreldes on finantssektor kasvanud lausa uskumatult suures ulatuses. Aastal 1990 oli finantstehingute maht umbes 15 korda suurem kui kogu maailma SKP. 2008. aastal alanud finantskriisi ajaks oli see maailma SKPst suurem juba 70 korda (4). Hetketehingud moodustasid peaaegu sama suure osa maailma SKPst kui 1990. aastal, nii et finantstehingute neljakordne kasv tuleneb sisuliselt ainult tuletisinstrumentidest. Tegemist on peamiselt börsiväliste tehingutega, kliendi ja finantsasutuse vaheliste otselepingutega, millest enamik puudutab intressimäära tuletisinstrumente (5). Isegi pikaajalised tehingud, nagu hüpoteekvõlakirjad, on toodud lühiajalisele turule, sest nad vahetavad tihti omanikku. Suure osa uute tehingute taga võib olla nii riskiturve kui ka spekulatsioon.

2.2.1 Tuletisinstrumentide turu areng on majandussüsteemi uus aspekt, mis ei ole alati reaalmajandusega samamoodi seotud kui traditsiooniline kapital. Tuletisinstrumentide liike on palju: optsioonid, futuurid, forward’id ja swap’id ning need võivad põhineda nt mitmesugustel kaupadel, välisvaluutal, intressimääradel, aga ka lihtsalt n-ö mängurõõmul.

2.2.2 Statistika andmetel langes tuletisinstrumentidega kauplemine 2008. aasta teisel poolel, kuid see ei olnud eriti tõsine, sest langeti kõigest kolme aasta tagusele tasemele. Lisaks hakkas 2009. aasta esimesel poolel kauplemise maht taas kasvama (6). Nimetatud muutused puudutasid jällegi ennekõike intressimäära tuletisinstrumente. Selle põhjal võib järeldada, et finantssektori käitumine ei ole eriti palju muutunud. Samal ajal on aga väärtpaberistamine ehk finantskriisi peamine vallandaja turult peaaegu kaotatud (7).

2.2.3 2007. aastal, vahetult enne kriisi algust, pärines finantssektorist 40 % USA ettevõtete kogukasumist, samas kui sektori osa SKPst oli kõigest 7 % (8). Kui finantssektor annab 40 % kasumist, siis on ta kaldunud kõrvale oma finantsvahendaja rollist. Selles mõttes ei ole teatud riikide finantssektori oligopoolsus reaalmajanduse rahastamiseks tõhus.

2.2.4 Samuti võib täheldada koondumist üksikutele turgudele, eelkõige Londoni ja New Yorgi omale, ning vaid paari väga suure finantsasutuse ümber. Nende suurust silmas pidades mõeldi välja hüüdlause „pankrotistumiseks liiga suur”, mida järgides pidasid paljud valitsused vajalikuks päästa vähemalt mõned pangad, et hoida ära finantssektori kokkuvarisemist. Sellesse sektorisse suunati tohutult palju raha, mis põhjustas enneolematu eelarvepuudujäägi.

2.3 De Larosière’i aruandes esitati mitu ettepanekut finantssüsteemi muutmiseks, et kriise tulevikus vältida (9). Sellele järgnesid peagi komisjoni neli ettepanekut finantssektori makro- ja mikrotasandi järelevalve reguleerimiseks (10) ning mitu ettepanekut finantssektori eeskirjade muutmiseks (11). Samal ajal on küsimust aktiivselt arutatud ka USAs.

2.3.1 Uute õigusaktide ettepanekutes on peamiselt käsitletud järelevalvet ja teatud finantsasutuste reguleerimist ning osaliselt on asendatud finantssektori iseregulatsioon. Vaid vähestes ettepanekute osades on seatud eesmärgiks finantssektori käitumise muutmine. Finantssektori vahendite reguleerimiseks ei ole esitatud ühtegi ettepanekut, ometi peituvad mõned finantskriisi tõelised põhjused just neis.

2.4 Ka ei ole ELis tehtud ühtegi ametlikku ettepanekut finantstehingute maksu kohta, kuigi selleteemaline üldine arutelu on viimasel paaril aastal hoogustunud. Selline maks võiks komitee arvates finantsasutuste käitumist ja finantsvahendeid otsustavalt mõjutada. Selleks võiks vähendada mõnede praegu domineerivate lühiajaliste finantstehingute arvu.

2.4.1 2009. aasta septembris Pittsburghis palusid G20 juhid „IMFil koostada meie järgmiseks koosolekuks (juunis 2010) aruanne, milles käsitletakse erinevaid meetmeid, mida riigid on vastu võtnud või mida kaalutakse vastu võtta selleks, et finantssektor võiks anda õiglase ja märkimisväärse panuse summadesse, mida valitsus peab pangandussüsteemi taastamiseks tasuma”. Käesoleva aasta aprillis esitatud IMFi esialgses aruandes oli rõhk võimalike finantskriiside ennetamise meetmetel, eelkõige finantsstabiilsuse maksul, mida kombineeritaks kriisilahendusmehhanismiga. Käesolevas arvamuses ei tee komitee mingeid konkreetseid tähelepanekuid nende ettepanekute kohta, vaid piirdub kommentaarides IMFi lühikese aruteluga, mis puudutab finantstehingute maksu praeguse kriisi kontekstis.

2.4.2 Komitee on andnud de Larosière’i aruannet käsitlevas arvamuses finantstehingute maksule põhimõttelise heakskiidu: „Komitee leiab, et vajalik on üleminek lühinägelikkuselt pikaajalisele ettevaatamisele, kus soodustuste aluseks ei oleks spekulatsioonid. Samamoodi toetab komitee finantstehingute maksustamise ideed”. Käesoleva arvamusega soovib komitee osaleda käimasolevas arutelus ning analüüsida täiendavalt sellise maksu eesmärke ja mõju.

3. Sissejuhatus

3.1 Esimest korda tegi väärtpaberitehingute maksu kehtestamise ettepaneku J. M. Keynes aastal 1936, et vähendada destabiliseerivaid spekulatsioone omakapitaliga ja tugevdada väärtpaberihindade pikaajalisi põhialuseid.

3.2 1970ndatel aastatel tegi James Tobin valuutatehingute maksu, nn Tobini maksu kehtestamise ettepaneku, et vähendada destabiliseerivaid valuutaspekulatsioone. Kapitali vaba liikumise tõttu on spekulatiivsed rünnakud valuutadele muutunud lihtsamaks. Tobini eesmärk oli aeglustada finantsturu hoogu, viia turu toimimine rohkem kooskõlla reaalmajandusega ja tugevdada rahapoliitika rolli. Maks oli mõeldud valuuta hetketehingutele ja selle määraks pidi olema 0,5 %. Kuigi maks ei olnud kavandatud kõigile finantstehingutele (hetketehingud moodustavad praegu alla 10 % kogu maailma finantstehingutest), oli selle eesmärk sama, mida muude eesmärkide hulgas ka praegu arutatakse – vähendada lühiajalisi tehinguid.

3.2.1 Tobin soovitas eraldada kõnealusest maksust saadav tulu Rahvusvahelisele Valuutafondile või Maailmapangale, kuid tulu ei olnud tema ettepaneku keskne eesmärk: „Mida edukam on maks majanduseesmärkide osas, mis on minu peamine huvi (…), seda vähem tulu see teenib …” (12).

3.3 2008. aasta finantskriisi ajal kerkis kõnealuse maksu idee taas üles, seekord mitte üksnes seoses valuutatehingutega, vaid kõigi finantstehingutega. Tuleb märkida, et isegi sedavõrd ulatusliku maksuna ei hõlma finantstehingute maks kodumajapidamiste ja ettevõtetega seotud finantstehinguid. See peaks piirduma finantsasutuste vaheliste tehingutega. Finantstehingute maksu toetajate hulka kuulub palju erinevaid kodanikuühiskonna organisatsioone, majandusteadlasi, valitsusi ja finantssektoris tegutsejaid, nagu Lord Adair Turner Ühendkuningriigi finantsteenuste ametist ning nüüd ka Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta G20 kohtumiseks tehtud ettepanekutes (13). Finantstehingute maksu kehtestamise vastu on muuhulgas IMF, OECD ja Maailmapank.

3.4 Mis on sellise maksu peaeesmärgid? Millele see tuleks kehtestada? Kui kõrge peaks olema maksumäär? Kas seda saab kehtestada ühes riigis eraldi või tuleb seda kohaldada kogu ELis või kogu maailmas? Milliseid tulemusi võiks oodata? Arutame järgnevalt neid küsimusi ja tutvustame pisut asjakohast statistikat, tuginedes Austria majandus- ja poliitikauuringute instituudi (WIFO) (14) ning samuti majanduse ja poliitika uurimiskeskuse (CEPR) ja Massachusettsi ülikooli (Amherst) majanduspoliitilise uurimiskeskuse (PERI) (15) uuringutele.

3.5 Keynesi ja Tobini ideede kohaselt peaks finantssektori käitumist mõjutav mehhanism toimima tänu sellele, et finantstehingute maks mõjutab lühiajalisi investeeringuid. Kuna lühiajalisi tehinguid tehakse sageli, tõstab finantstehingute maks nende maksumust võrreldes pikaajaliste tehingutega. Tänu sellisele suhtelise maksumuse muutusele saavad valitsused turu hinnamehhanismi kaudu mõjutada finantssektorit tuginema pigem reaalmajanduse pikaajalistele põhialustele.

4. Eesmärgid

4.1 Finantsturu põhjalik ülevaade näitab, et tehingute maht suurenes peamiselt lühiajaliste tehingute arvelt, mille taga on sageli spekulatsioon või riskiturve. Reaalmajandusega võrreldes on paljud neist tehinguist ülimahukad. Kuna lühiajalised kõikumised kipuvad kumuleeruma ja põhjustama pikaajalisi kõikumisi vara hinnas, võivad nad ka kalduda kõrvale reaalmajanduse arenguteelt (16). Mõnda kõnealustest tehingutest on Lord Turner nimetanud koguni ühiskonnale kasutuks.

4.1.1 Komitee arvates peaks seega finantstehingute maksu peaeesmärk olema finantssektori praeguse käitumise muutmine lühiajaliste spekulatiivsete finantstehingute arvu vähendamise teel. Just peamiselt lühiajaliste tehingute arvel kasvas 21. sajandi esimesel aastakümnel finantssektori aktiivsus. Finantssektor peab taas võtma püsiva vastutuse reaalmajanduse eest.

4.1.2 IMF nimetab küll oma aruandes finantstehingute maksu mõju turgude käitumisele, kuid näeb seda negatiivsena. Negatiivseid külgi käsitledes märgitakse, et kõnealune maks ei aita rahastada tulevast kriisilahendusmehhanismi. See aga ei olegi kunagi finantstehingute maksu eesmärk olnud. Teise vastuargumendina öeldi, et parem on maksustada otse neid tehinguid, mille arvu soovitakse vähendada. Just seda finantstehingute maksuga tehaksegi: see tabab kõige rängemalt lühiajalisi tehinguid.

4.1.3 Lühiajaliste tehingute mahu vähendamine vähendab ka selliste tehingute osa finantsasutuste tegevuses. See tähendab teiste tegevuste, nagu hoiustajate ja laenuvõtjate vahendamise osakaalu kasvu. Finantssektor ei ole eesmärk omaette, vaid vahend muude majanduseesmärkide saavutamiseks. Tõhus finantssektor eraldab säästud reaalmajandusse parimate võimalike investeeringute tegemiseks.

4.1.4 Traditsiooniline kommertspangandus põhineb ettevõtetele ja kodumajapidamistele laenude andmisel, kus kasum tuleb intressimäärade vahest. Oma klientide toetamiseks aitavad pangad neil kaasata raha kapitaliturgudel, kaitsta ennast rahvusvahelisest ärist tulenevate valuuta- ja kaubahindade riskide vastu ning piirata põllumajanduslikest kaubafutuuridest tulenevaid riske. Nende teenuste pakkumisel maandavad pangad oma riske teiste pankadega tehinguid tehes, tavaliselt reaalajas. Klientide teenindamine võib hõlmata mitmeid väga lühiajalisi tehinguid. Lisaks sellele saavad pangad kasumit ka oma arvel väärtpaberite või tuletisinstrumentidega kaubeldes. Kõike seda ei tohiks finantsturult kõrvale jätta, sest osaliselt on selle puhul tegemist pankadevahelise kauplemisega likviidsuse tagamiseks. Kui aga finantstehingute maks vähendab märkimisväärselt lühiajalist kauplemist väärtpaberite ja tuletisinstrumentidega, kahandab see ka finantssektori kasumit, mille tulemusel vähenevad ilmselt ka preemiad ja maksutulu. Traditsioonilist pangandust mõjutab uus maks vähe, finantsasutuste tulevane kasum on madalam ja sõltub peamiselt traditsioonilistest pangandustegevustest.

4.1.5 Kõnealuse maksu üks võimalik mõju võib olla vara hinna kõikumise vähenemine, kuid erialakirjanduses ollakse selles osas eri arvamusel. Alternatiivne seisukoht on, et juhuslikud kaubandustehingud võivad olla väga muutlikud ja ettenägematud, ilma et nad mahtu negatiivselt mõjutaksid.

4.1.6 Võttes kokku finantstehingute maksu võimalikke mõjusid eri finantsasutustele, soovime rõhutada, et sellised muutused võivad ehk vähendada väga sagedaste tehingute arvu. Uued finantsraskused 2010. aastal ning IMFi ja ELi püüdlused leida rahastamismeetodid tulevaste finantskriiside puhuks ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale võimaluselt parandada finantssektorit lühinägelikkuse ja ahnuse vähendamise kaudu.

4.2 Finantstehingute maksu teine peaeesmärk on hankida rohkem raha riigieelarvesse. Finantstehingute maksu abil saaks koguda märkimisväärset tulu. Arutelus selle üle, milleks saadavat tulu kasutada, tuleks kaaluda majandusarengu toetamist arenguriikides, et rahastada sealset kliimapoliitikat või leevendada finantskriisist tulenevat koormust riigieelarvele. Arvestades hiljutisi poliitilisi arutelusid ELis, hakataks kõnealust maksu tõenäoliselt kasutama riigieelarve rahastamisallikana.

4.2.1 Euroopa Komisjoni sõnul on kiidetud heaks rahaline toetus 30 % Euroopa Liidu SKP ulatuses. Kui tagatised välja jätta, on selle maht 13 %. Ühendkuningriigi puhul on see protsent poole suurem. Kui mõelda riigile finantssektori kriisist väljatoomisega tekkinud kuludele, tuleks tähelepanu pöörata sellele, et umbes poolt ressurssidest ei ole kunagi kasutatud ja suur osa kasutatud rahast makstakse lõpuks tagasi. Nimetatud 13 % käib kapitalisüstide (panga omakapital), vara ostmise ja otsetoetuste kohta. Suur osa tagatistest tundub olevat kasutamata.

4.2.2 Finantstehingute maksust saadavat tulu võiks esialgu kasutada ülejäänud kulude katmiseks. Seal, kus tuli pankade päästmiseks kasutada kõige rohkem raha riigieelarvest, tuleks finantstehingute maksu abil koguda ka kõige rohkem tulu, arvestades finantsturu kontsentreeritust. Ent riigi kogukulud on olnud palju suuremad, hõlmates muu hulgas sotsiaalkindlustusmaksete kadusid, automaatsete stabiliseerijate kulusid, kõrgemaid intressimakseid riigilaenudelt jne. Koguni IMF märgib, et „finantskriiside ulatuslikud maksualased, majanduslikud ja sotsiaalsed kulud viitavad sellele, et finantssektor peaks andma üldistesse tuludesse panuse, mis ületaks otsetoetustega seotud eelarvekulud” (17).

4.2.3 Edaspidi tuleks hoopis finantstehingute maksu hakata pidama peamiseks uueks riigieelarve rahastamisallikaks. Arvestades, et finantsteenused on käibemaksust vabastatud, mistõttu pangateenuste kasutajad maksavad pangateenuste pealt vähem makse kui enamike muude teenuste pealt, ning et finantssektor teenib suuri kasumeid, tundub eriti õigustatud just sellele sektorile maksude kehtestamine.

4.2.4 OECD korraldatud uuringu kohaselt on 2011. aastal USA osa kõigi OECD liikmete eelarvedefitsiidist peaaegu 50 %. Sama aasta eelarvedefitsiidiks euroalal prognoositakse ligikaudu 6 % SKPst. See tekitab tõelisi väljakutseid nii euroala riikides, nt Kreekas, kui ka Ühendkuningriigis, kus eelarvedefitsiidiks prognoositakse umbes 12 %.

4.2.5 Finantstehingute maksu alternatiiviks, mida käsitleti IMFi aruandes, on finantstegevuse maks, mis kehtestataks kasumile ja tasudele. Tegemist on lihtsa võimalusega finantstegevuse maksustamiseks, kuid peamine erinevus nende kahe maksu vahel on see, et finantstegevuse maksuga maksustataks igasuguseid tegevusi, eristamata lühi- ja pikaajalisi tehinguid. See on üksnes võimalus pankadelt saadava maksutulu tõstmiseks.

4.2.6 Isegi ühtse maksuna oleks finantstehingute maks oma olemuselt astmeline, sest finantsasutuste kliendid ja ka finantsasutused ise, kui nad teevad tehinguid oma arvel, esindavad ühiskonna jõukamat osa. Kuigi on oluline keskenduda sellele, kuidas finantstehingute maksust saaks finantssektorile võimalikult tõhus vahend, tuleb arvesse võtta ka maksu jaotumist. Komisjoni töödokumendis (18) on märgitud, et „uudsete rahastamisallikate puhul peetakse sageli eeliseks kõrgemat poliitilist tunnustust, eriti kui maksukoorem on kehtestatud neile rühmadele või sektoritele, kelle senine panus maksudesse ei tundu olevat õiglane”.

4.2.7 Euroopa Parlament palus komisjonil koostada „piisavalt enneaegselt enne järgmist G20 tippkohtumist (…) ülemaailmse finantstehingute maksu mõjuhinnangu, uurides nii selle eeliseid kui puudusi” (19). Ka komitee peab vajalikuks uurida mitmeid finantstehingute maksu tehnilisi külgi. Komisjoni töödokument (20) ei vasta täielikult Euroopa Parlamendi soovitule. Komitee soovib seega rõhutada vajadust täieliku hindamise ja finantstehingute maksu kohta ametliku ettepaneku tegemise järele.

5. Struktuur

5.1 Üldised raamid

5.1.1 Maksubaas ei peaks hõlmama mitte üksnes rahvusvahelisi tehinguid, vaid kõiki finantstehinguid. Hoolimata sellest, et kasutatud on sõna „kõik”, on enamikes arvestustes piirdutud kas teatud liiki tehingute või maksustatavate tehingute väärtusega. CEPRi/PERI uuringus analüüsiti eri maksubaase. WIFO uuringus valiti kõikehõlmav variant.

5.1.2 Maksustatavate tehingute piiritlemise kriteeriumi valikul tuleks keskenduda kõige lühiajalisematele maksudele. Teine lähtepunkt on valida võimalikult ulatuslik maksubaas. Kolmas võimalus on kaaluda, kas suunata maksustamine riikide turgudele või kaasata ka välisbörsid.

5.1.3 Kui kaasatakse nii riigisisesed kui ka välistehingud, siis on hõlmatud kõik finantstehingud. Reaalmajanduse moonutamise vältimise soovist lähtudes võiks pooldada hetketehingute väljajätmist.

5.1.4 Kui ei kaasata päris kõiki tehinguid, mõjutab see teatud määral eri tehingute konkurentsivõimet. Selline mõju on soovitav juhul, kui seeläbi pannakse lühiajalistele spekulatiivsetele tehingutele suurem maksukoormus kui pikaajalistele mittespekulatiivsetele tehingutele. Nii see tegelikult ongi, sest mida sagedasemate tehingutega on tegemist, seda rängemini kõnealune maks neid tabaks.

5.1.5 Finantstehingu nimiväärtuse kasutamist finantstehingu maksu alusena on kritiseeritud kui päris mõeldamatut alust. Finantstehingute maksu alternatiivina võiks maksustada raha, mida finantsasutused tuletisinstrumentidega kauplemise eest tegelikult saavad – makse, lisatasusid või mis tahes muid kliendi kantavaid kulusid. Finantstehingute areng SKPga seotud nimiväärtuse põhjal on komitee arvates siiski kasulik eriti selleks, et näidata finantsturu tehingute mahu muutusi aja jooksul.

5.2 Geograafiline ulatus

5.2.1 Kas finantstehingute maks tuleks kehtestada mõnes üksikus riigis, teatud piirkonnas (EL) või kogu maailmas? Kahtlemata tasuks eelistada ülemaailmset maksu. Kui see osutub võimatuks, tuleks mõelda kogu ELi hõlmavale maksule. Sellegipoolest on näiteid, mis annavad tõestust sellest, et isegi riigisisene maks on üks võimalik variant, eriti suure finantssektoriga riikides. See mõjutaks eeldatavasti märkimisväärselt kauplemise toimumiskohti. Kogemuste põhjal võib aga öelda, et see ei tundu olevat probleemiks (21).

5.2.2 Varale maksu kehtestamine vähendab alati vara väärtust, kuid kas see mõjutab kuidagi ka tehingu toimumise kohta? Ühes uuringus on välja arvestatud, et Ühendkuningriigis omakapitalile ja teatud võlakirjadele kehtestatud 0,5 %-line tempelmaks on vähendanud käivet 20 %, mistõttu ei saa öelda, et see oleks tehingute tegemist Londonist eemale suunanud (22).

5.3 Maksumäär

5.3.1 Maksumääraks on pakutud erinevaid määrasid alates 0,1 %-st kuni 0,01 %-ni. Kõige sagedamini nimetatakse 0,05 %-list määra. Üldise süsteemi jaoks soovitab komitee finantstehingute maksule sama määra. See on piisavalt madal, et mitte mõjutada lühiajalisi tehinguid sedavõrd, et see häiriks finantsturu toimimist. Kui finantstehingute maks kehtestatakse aga Euroopa süsteemina, tuleks kaaluda madalamat maksumäära.

5.3.2 Muutes finantssektori käitumist – et lähtutaks pigem pikaajalistest põhialustest ja samal ajal teenitaks riigieelarvesse suuremat tulu –, toob finantstehingute maks topeltkasu. Ent samuti on ilmne, et mida kõrgem on maksumäär, seda suuremat mõju avaldab see lühiajalistele tehingutele ja sellest tulenevalt on ka tulu väiksem. Seega tuleb leida niisugune maksumäär, mis loob tasakaalu finantstehingute maksu kahe eesmärgi – finantssektori käitumise muutuse ja saadava maksutulu – vahel.

5.3.3 Kõik kehtivad maksud on alati kehtestatud teatud liiki finantstehingutele, mitte aga kõigile. Kui maks kehtestatakse kõigile tehingutele, ei ole võimalik selle täpset mõju prognoosida. Seega tuleks maksumäär varsti uuesti läbi vaadata, nt kolme aasta pärast, et näha, kas seda tuleks tõsta või alandada.

5.4 Teostatavus

5.4.1 Omaette küsimus on see, kui lihtne on sellist maksu koguda. Enamik tehinguid, millele kavandatakse maks kehtestada, toimub juba elektrooniliselt. See tähendab, et maksu kehtestamine ei tooks kaasa peaaegu mingisuguseid halduslikke, tehnilisi ega majanduslikke kulusid. Loomulikult tuleks luua spetsiaalne arvutiprogramm. Selleks on juba korraldatud mõned katsetused.

5.4.2 Vaja oleks kontrollida selliste uudsete finantstoodete loomist ja olemasolu, mida ei maksustata või mis on just loodudki maksustamise vältimiseks. Need tuleb lisada maksubaasi.

5.4.3 Praegu puudub veel digitaalne turg börsiväliste tehingute jaoks, kuid selle kohta kavandatakse juba ELi õigusakte. Vajadus kaasata börsivälised tehingud ühtsesse süsteemi viitab sellele, et reguleerimine ja finantstehingute maksu sarnased maksud on täiendavad meetmed, mitte aga lihtsalt alternatiivid.

6. Mõju

6.1 Lühiajaliste finantstehingute arvu vähendamine

6.1.1 Puuduvad täpsed prognoosid, kuidas finantstehingute maks lühiajalisi tehinguid mõjutaks. On vaid oletused. See on finantstehingute maksu kaalumisel tõeline probleem. Uue maksu peamise eesmärgi, lühiajaliste finantstehingute arvu vähendamise kohta puuduvad meil seega igasugused statistilised andmed. Ainsad statistikal põhinevad hinnangud, mis meie käsutuses on, puudutavad maksutulu võimalikku suurust.

6.1.2 Finantstehingute maksu üks mõju on likviidsuse vähenemine. Milline on aga optimaalne likviidsus? Kas majandus oleks 1990ndail või 2000ndate aastate alguses toiminud paremini, kui likviidsus oleks siis olnud samamoodi äärmiselt kõrge nagu 2007. aastal? Kas likviidsus on vastavuses finantstehingute kogumahuga? Vastus peaks olema „ei”, juhul kui mitmed neist tehinguist põhinevad samadel väärtpaberitel, nii et tehingute kogumahu põhjal ei saaks tegelikku likviidust kuigi täpselt hinnata. Kui tulla tagasi finantssektori peaeesmärgi ehk finantsvahendaja rolli juurde, siis tundub mõttekas viia likviidsus vastavusse SKP tasemega. Komitee ei oska küll öelda, kui suurel määral likviidsust tuleks vähendada, kuid on ilmne, et vähendamisel tuleks eesmärgiks võtta 2007. aasta likviidsuse tase.

6.1.3 Kuna finantstehingute maks tabab kõige rängemini kõige sagedasemaid tehinguid, on lisaks tehingute arvu vähendamisele vaja ka muuta pika- ja lühiajaliste tehingute suhet. Finantstehingute maksu vastuargumendina on tihti toodud see, et niisugune maks suurendaks finantsturu läbipaistmatust ja vähendaks lühiajaliste tehingute arvu. Kui arvestada selliste lühiajaliste tehingute praegust arvu, ei kaoks isegi nende märkimisväärse vähendamise järel kõik igapäevased tehingud. Vaevalt võib pidada finantssektori tegevust selles mõttes läbipaistmatuks nt 2000. aastal.

6.1.3.1 Nagu on ka WIFO uuringus kirjeldatud, tõi tuletisinstrumentide suurenenud kasutamine kaasa nii lühi- kui ka pikaajaliste tehingute hindade ülehindamise. Tuletisinstrumentide kasutamise vähenemine sellistel põhjustel võib vähendada hindade kõikumist finantsturul, mitte aga vastupidi, nagu mõnikord väidetakse.

6.1.3.2 Finantstehingute tegemine on jaotunud peaaegu võrdselt pankade ja muude finantsasutuste vahel. Andmed lühi- ja pikaajaliste tehingute jaotumise kohta aga puuduvad.

6.2 Riigitulude suurus

6.2.1 WIFO uuringu prognooside kohaselt väheneks 0,05 %-lise maksumäära kehtestamise korral maksustatavate tehingute maht 65 %. Madalam maksumäär viiks arvutuste kohaselt tehingute arvu väiksema kahanemiseni ja kõrgem maksumäär suurema kahanemiseni.

6.2.1.1 Kui finantstehingute maks kehtestataks üksnes Ühendkuningriigis, saadaks uuringu kohaselt maksutulu summas, mis moodustab 7 % Ühendkuningriigi SKPst. Saksamaal, mis on selliste finantstehingute mahult Ühendkuningriigi järel teine riik ELis, oleks vastav näitaja pisut üle 1 % SKPst. Maksu kehtestamisel kogu ELis saadaks maksutulu umbes 1,5 % SKPst ja põhiosa tuleks seejuures Ühendkuningriigi finantsturult. Kui finantstehingute maksu rakendataks ülemaailmselt, oleks maksutulu umbes 1,2 % kogu maailma SKPst.

6.2.2 CEPRi/PERI uuringus leiti omakorda, et kauplemise maht väheneks 25–50 %. Et tulemused oleksid kõrvutatavad WIFO uuringu omadega, esitatakse järgnevalt vaid prognoosid muutuste kohta maksubaasi 50 %-lisel vähendamisel. Andmed esitatakse kaubeldavate varade liikide kaupa. USA dollarites antud näitajad on uuringus teisendatud protsendiks USA SKPst.

—	aktsiad ja omakapital 0,75 %

—	võlakirjad 0,18 %

—	optsioonid 0,03 %

—	välisvaluuta hetketehingud 0,05 %

—	futuurid 0,05 %

—	swap’id 0,16 %

—	KOKKU 1,23 %

6.2.3 Mõlema uuringu tulemused Euroopa ja USA kohta on enam-vähem samad. CEPRi/PERI uuringust võib lisaks veel näha, et mõned hetketehingud moodustavad tehingute koguhulgast väga väikse osa.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) andmetel.

(2) De Larosière’i aruanne – ELT C 318/11, 23.12.2009, lk 57.

(3) Ülemaailmne finantsteenuste ettevõte.

(4) Schulmeister, Stephan „A General Financial Transaction Tax”, WIFO Working Papers 344/2009.

(5) Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) andmetel: Davas/ von Weizsäcker „Financial Transaction Tax: Small is Beautiful”, 2010.

(6) Vt 5. allmärkus.

(7) H. W. Sinn, EEAG rühma 2010. aasta majandusaruande ettekanne, 23. veebruar 2010, Brüssel.

(8) Helene Schubert, Austria Riigipank.

(9) De Larosičre’i aruanne – ELT C 318/11, 23.12.2009, lk 57.

(10) „Makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve”, ELT C 277/25, 17.11.2009, lk 117.

(11) „Reitinguagentuurid”, ELT C 277/25, 17.11.2009, lk 117.

„Väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatav prospekti” ja „Läbipaistvuse nõuete ühtlustamine teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele”, ELT C ….

(12) Tobin, James „A Proposal for International Monetary Reform”, 1978.

(13) Euroopa Ülemkogu järeldused, 17. juuni 2010: „EL peaks juhtima jõupingutusi üleilmse lähenemisviisi leidmiseks finantsasutuste lõivude ja maksude süsteemide kasutussevõtuks, et säilitada selles osas võrdsed tingimused kogu maailmas. EL kaitseb jõuliselt oma positsiooni G20 partnerite ees. Üleilmse finantstehingute maksu kehtestamist tuleks sellega seoses rohkem uurida ja arendada.”

(14) Schulmeister, Stephan „A General Financial Transaction Tax”, WIFO Working Papers 344/2009.

(15) Baker, Pollin, McArthur, Sherman „The Potential Revenue from Financial Transactions Taxes”, CEPR/PERI, detsember 2009.

(16) Schulmeister, Stephan „A General Financial Transaction Tax”, WIFO Working Papers 344/2009.

(17) IMFi vahearuanne G20-le „A fair and substantial contribution by the financial sector”.

(18) SEK(2010) 409 lõplik, komisjoni töödokument teemal „Uudne rahastamisviis ülemaailmsel tasandil”.

(19) PE432.992v01-00, resolutsiooni ettepanek.

(20) SEK(2010) 409 lõplik.

(21) Samalaadsed maksud kehtivad ka Lõuna-Koreas, Hongkongis, Austraalias, Taiwanil ja Indias ning mõnevõrra sarnased maksud Belgias, Argentinas ja Brasiilias.

(22) Maksu-uuringute instituut, 2002: „Stamp duty on share transactions: is there a case for change?”, 89. märkus.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Tagasi lükati järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel rohkem kui veerandi antud häältest.

Punkt 1.10. – José SARTORIUS Álvarez de Bohorquesi muudatusettepanek

Muuta järgmiselt:

“1.10.

Finantstehingute maksu teine eesmärk on hankida rohkem raha riigieelarvesse. Sellist uut tuluallikat võiks kasutada . Viimatinimetatu tähendab ka seda, et finantssektor maksab tagasi riigilt saadud toetused. Pikas perspektiivis peaks kõnealusest maksutulust saama riigieelarve uus peamine rahastamisallikas.”

Motivatsioon

Mõned liikmesriigid ei kasutanud riigieelarvelisi vahendeid pankade päästmiseks, mistõttu nendel juhtudel ei olnud pangad riigieelarvele koormaks. Siiski on soovitatav tulevasi kriise ennetada ning ilmselgelt peavad finantsasutused andma oma panuse sellesse fondi, mida kasutataks ainult selleks, et maksejõuetu asutuse pankrotti hallataks nõuetekohaselt ja et see ei destabiliseeriks kogu finantssüsteemi.

Punkt 4.2.

Jätta esimesed kolm lauset välja ning asendada need punktis 1.10 pakutud uue sõnastusega:

„	Arvestades hiljutisi poliitilisi arutelusid ELis, hakataks kõnealust maksu tõenäoliselt kasutama riigieelarve rahastamisallikana.”

Motivatsioon

Sama kui punkti 1.10 puhul.

Punkt 4.2.3. – José SARTORIUS Álvarez de Bohorquesi muudatusettepanek

Lisada punkti lõppu uus lause:

„4.2.3.

Edaspidi tuleks hoopis finantstehingute maksu hakata pidama peamiseks uueks riigieelarve rahastamisallikaks. Arvestades, et finantsteenused on käibemaksust vabastatud, mistõttu pangateenuste kasutajad maksavad pangateenuste pealt vähem makse kui enamike muude teenuste pealt, ning et finantssektor teenib suuri kasumeid, tundub eriti õigustatud just sellele sektorile maksude kehtestamine.

Motivatsioon

Riigieelarve haldamisel ollakse üldiselt ühel nõul selles osas, et kui ainus eesmärk on makse koguda, siis ei ole soovitatav ettevõtete vahelisi tehinguid maksustada, sest sellel võib olla negatiivne mõju. Parem on maksustada lõpptulemust, sest tehingute maksustamine võib omakorda hindu tõsta. Maksude kogumiseks on tõhusamaid viise.

Kolm ülaltoodud muudatusettepanekut pandi koos hääletusele.

Hääletustulemus:

Poolt	:	52
Vastu	:	91
Erapooletuid	:	9

Punkt 1.11. - José SARTORIUS Álvarez de Bohorquesi muudatusettepanek

Jätta viimane lause välja:

„1.11.

Finantstehingute maks oleks olemuselt astmeline maks, sest finantsasutuste kliendid ja ka finantsasutused ise, kui nad teevad tehinguid oma arvel, esindavad ühiskonna jõukamat osa ”

Motivatsioon

Väide on alusetu. Finantssektor panustab nagu iga teinegi sektor maksudesse. Millise sektoriga raportöör finantssektorit võrdleb? Millised andmed võiksid seda väidet kinnitada?

Hääletustulemus:

Poolt	:	65
Vastu	:	102
Erapooletuid	:	10

Punkt 1.16. – José SARTORIUS Álvarez de Bohorquesi muudatusettepanek

Lisada punkti 1.16 järele uus punkt:

„1.17.

Motivatsioon

Väide vastab tõele ja seetõttu tuleks seda arvamuses öelda. Seda on väga oluline rõhutada, et maks avaldaks reaalmajanduse rahastamisele negatiivset mõju.

Hääletustulemus:

Poolt	:	62
Vastu	:	116
Erapooletuid	:	4

Järgmine sektsiooni arvamuse tekst jäeti täiskogus vastuvõetud muudatusettepanekuga välja, kuid vähemalt veerand häältest anti sektsiooni arvamuse teksti allesjätmise poolt.

Punkt 5.3.1. – Lars NYBERGI muudatusettepanek 8

Muuta järgmiselt:

„Maksumääraks on pakutud erinevaid määrasid alates 0,1 %-st kuni 0,01 %-ni. Kõige sagedamini nimetatakse 0,05 %-list määra. soovitab finantstehingute maksule sama määra. See on piisavalt madal, et mitte mõjutada lühiajalisi tehinguid sedavõrd, et see häiriks finantsturu toimimist.

Hääletustulemus:

Poolt	:	102
Vastu	:	52
Erapooletuid	:	15

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/90

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Siseturu sotsiaalne mõõde” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/15

Raportöör: Thomas JANSON

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Siseturu sotsiaalne mõõde”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 5. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 143, vastu hääletas 15, erapooletuks jäi 19.

1. Kokkuvõte

1.1 Sotsiaalne mõõde on siseturu põhiosa. Sellel on mitmeid aspekte. Käesolevas arvamuses käsitletakse muu hulgas majanduslikke ja õiguslikke aspekte. Hiljutised arengud on tekitanud küsimusi selle kohta, kuidas suudab sotsiaalne mõõde kaitsta töötajaid. Siseturg ei saa korralikult toimida ilma tugeva sotsiaalse mõõtmeta ja kodanike toetuseta.

1.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab kindlalt, et ELil on täita oluline roll sotsiaalvaldkonnas, sest sotsiaalseid probleeme ei saa liikmesriigid üksinda lahendada. Poliitilise tunnustuse, solidaarsuse ja sidususe loomiseks peab EL panema suuremat rõhku oma poliitika sotsiaalsetele aspektidele.

1.3 Muude tegurite hulgas on mitmed ebasoodsad arengud sotsiaalse mõõtme ohtu seadnud. Euroopa majandus seisab silmitsi aastakümnete tõsiseima väljakutsega. Finantsmullidel võimaldati üha kasvada ning kontrollimehhanismid ja traditsiooniline riskihindamine lükati kõrvale. Selle tulemusena on kasvanud töötus ning tööturgude ja sotsiaalne olukord üha halvenevad. Seepärast peab tööhõive jääma ELi tegevuskavas esimesele kohale. Euroopa vajab säästvat majanduskasvu ja kõrget tööhõivemäära koos kvaliteetse tööturuga, et rahastada hoolekandesüsteeme.

1.4 Hoolekandesüsteemides on viimasel aastakümnel läbi viidud reforme eesmärgiga edendada sotsiaalkaitsesüsteemides tõhusamaid tööstiimuleid, et tugevdada töö väärtust ja integreerida inimesed uuesti tööturule. Siiski on selle üks tulemus olnud ebavõrdsuse suurenemine, raskendades nii sotsiaalseid probleeme. Tööhõive ja hoolekandesüsteemid on vaesuse leevendamisel otsustava tähtsusega ning ilma sotsiaaltoetusteta oleks ebavõrdsuse ja kriisi sotsiaalse mõju suurenemine veel palju kiirem ja tõsisem. Sotsiaalhoolekandesüsteemidele avaldab märkimisväärset survet valitsemissektori tegeliku või võimaliku võlakriisini viiv riiklike rahastamisvahendite vähenemine paljudes liikmesriikides. Selle probleemi mõned võimalikud lahendused on suurenev, säästev majandustegevus, finantsturgude reguleerimine ning investeeringud teadusesse ja haridusse.

1.5 Siseturg on areen, kus on ruumi nii sotsiaalse kui ka ettevõtluse mõõtme jaoks. Õitsengu jaoks tuleb luua säästvat majanduskasvu ja töökohti, mis omakorda loovad maksutulu, mis on sotsiaaltoetuste alus. Kõrged töötusmäärad ja eelarvetasakaalu puudumine annavad tunnistust sellest, et praeguse olukorra leevendamiseks saab palju ära teha.

1.6 Sotsiaalse mõõtme õiguslikud aspektid on seatud küsimuse alla, sest Euroopa Kohtu neli otsust (Viking, Laval, Rüffert ja Luksemburg) on tekitanud elavaid arutelusid esmajoones poliitilistes ja akadeemilistes ringkondades seoses võimaliku sotsiaalse dumpingu ohuga. Euroopa Parlament ja akadeemilised ringkonnad ning töötajate esindusorganisatsioonid (1) on väljendanud muret nende otsuste üle. Teised veendunud, et Euroopa Kohtu otsused neis asjus aitavad parandada siseturu toimimist.

1.7 Seepärast nõuab komitee järgmist.

Lühikeses perspektiivis nõuab komitee töötajate lähetamise direktiivi tõhusamat rakendamist. Komitee teeb ettepaneku uurida ideed luua Euroopa sotsiaalvaldkonna Interpol, mis toetab liikmesriikide tööinspektsioonide tegevust.

Komitee kutsub komisjoni üles hindama olukorda ELis Euroopa Inimõiguste Kohtu hiljutiste otsuste valguses.

Komitee toetab ka komisjoni meetmeid, mille eesmärk on tugevdada sotsiaaldialoogi, sh

—	edendada kvaliteetsemat sotsiaaldialoogi ning Euroopa mehhanismi vaidluste lahendamiseks ja lepitamiseks;

—	arendada edasi makromajanduslikku dialoogi, et vältida uusi finantskriise;

—	edendada rahvusvahelistes suhetes Euroopa sotsiaalmudelit.

Keskpikas perspektiivis toetab komitee komisjoni algatust, mis aitab selgitada liikmesriikide ametiasutuste, ettevõtete ja töötajate õiguslikke kohustusi töötajate lähetamise direktiivi rakendamisel ja tagab nende sätete üldise kohaldatavuse. Komitee arvates on huvitav Monti aruande ettepanek, vabastada Euroopa siseturul streikimise õigus, ning usub et see võiks lahendada mõned probleemid. See ei tohiks siiski välistada töötajate lähetamise direktiivi osalist läbivaatamist, et kohaldada töökoha põhimõtet sidusalt, võimaldades õigusaktiga sätestada, et samale tööle samas asukohas peavad alati kohalduma ühesugused töö- ja tasustamistingimused.

Pikemas perspektiivis peaks Euroopa Liit tegema jõupingutusi selle nimel, et tugevdada sotsiaalset mõõdet ja realiseerida siseturu täielik potentsiaal. Lissaboni leping ja sellele lisatud põhiõiguste harta ei ole veel saavutanud oma täielikku mõju tasakaalule põhiõiguste ja majanduslike õiguste vahel. Sotsiaalse mõõtme tugevdamine nõuab sotsiaalsete õiguste tugevdamist, samuti seda, et iga piirang, mis tehakse sotsiaalseid põhiõigusi sisaldavates põhiõiguses, oleks väga kitsalt piiritletud. Selle eesmärgi saavutamiseks võiks taotleda lepingu muudatust.

2. Siseturg ja sotsiaalne mõõde

2.1 1987. aastal võttis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastu arvamuse (2) siseturu sotsiaalsete aspektide kohta. Komitee tegi ettepaneku, et Euroopa Ühendus tagaks rea tööturuga seotud sotsiaalseid põhiõigusi. Komitee tahtis tagada, et äsja loodud siseturg ei tekitaks turumoonutusi, ning rõhutada, et ühendusel on ka sotsiaalsed eesmärgid. Sotsiaalne mõõde hõlmab Euroopa tasandi õigusakte ja kokkuleppeid, et tagada töötajatele teatud põhiõigused töökohal. Kuid see nõuab ka koostööd, et hoogustada tööhõivet ELis.

2.2 Kõnealuse arvamuse järel avaldas Euroopa Komisjon mitmeid dokumente, mis olid siseturu sotsiaalse mõõtme laiema ja sügavama tõlgendamise lähtepunkt (3). Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et siseturu sotsiaalne mõõde on selle projekti põhiosa, sest eesmärk ei ole mitte ainult majanduskasvu tugevdamine ja Euroopa ettevõtete välise konkurentsivõime suurendamine, vaid ka kõigi kättesaadavate ressursside tõhusam kasutamine ning ühtse turu eeliste õiglane jaotamine (4).

2.3 1989. aastal aitas komitee kaasa sotsiaalharta sisu väljatöötamisele, kus töötajatele antakse sotsiaalsed põhiõigused, mida ei tohi ohtu seada konkurentsisurve tõttu või konkurentsivõime suurendamise eesmärgil. Niisuguste põhiõiguste kasutamine eeldab komitee arvates seda, et neid ei piirata õigustamatult.

2.4 Käesolevas arvamuses käsitletakse mõningaid kõige hiljutisemaid olulisi arengud, mis mõjutavad kahjustavalt sotsiaalse mõõtme toimimise võimalusi. Viimastel aastatel on komitee vastu võtnud teisi arvamusi, kus käsitletakse sotsiaalset mõõdet ning millele käesolev arvamus osaliselt tugineb (5). Algusest peale on selge, et sotsiaalses turumajanduses ei saa siseturg korralikult toimida ilma tugeva sotsiaalse mõõtme ega Euroopa kodanike tunnustuseta. Asjakohaselt toimiva ühtse turu eeliseid on palju ja need on tähtsad ettevõtete, töötajate, kodanike ja üleüldse majanduse jaoks. Aluslepingute preambulite lugemisest selgub siiski, et siseturg loodi vahendina kodanike heaolu suurendamiseks, mitte aga omaette eesmärgina.

2.5 Sotsiaalsel mõõtmel on seega neli olulist põhjust:

—	isikute vaba liikumine;

—

on jagamatuid sotsiaalseid õigusi, millest iga ühiskond peaks kinni pidama ja mida ühiskond peaks austama mis tahes olukorras. Need on kollektiivse tegutsemise õigus, ametiühingute moodustamise vabadus ja kollektiivläbirääkimiste õigus ning teised ILO peamistes konventsioonides ning rahvusvahelistes ja Euroopa sotsiaalõigusi ja üksikisikute õigusi käsitlevates konventsioonides sätestatud õigused;

—	siseturu toimimise tugevdamine ning samas selle negatiivsete tagajärgede leevendamine, et saavutada poliitilistele ja majanduslikele projektidele tunnustus ja hoogustada sotsiaalset ühtekuuluvust;

—	sotsiaalpoliitika on ka parema konkurentsivõime üks peamisi komponente.

2.6 Sotsiaalpoliitika on liikmesriikide ja Euroopa tasandi jagatud pädevuses. Enamik selle valdkonna sätteid on keskendunud töötajatele liikumisvabaduse loomisele ja asutamisvabadusele siseturu eesmärkidel. Siiski on sotsiaalne mõõde järjest enam esile kerkinud. Hilisemate lepingutega on enamushääletust sellistele valdkondadele nagu võrdsete võimaluste õigusaktid, töötajate teavitamine ja nendega konsulteerimine ning tööhõivemeetmed. Kuid õigusaktid ei pakkunud (ega paku ka praegu) õiguslikku alust selliste teemade reguleerimiseks nagu töötasu, ühinemisõigus, streikimisõigus või töösulgude kasutamise õigus, isegi kui Euroopa Kohtu otsused ja ELi õigusaktid neid küsimusi puudutavad. Nice'i lepinguga võeti ametlikult vastu Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Lissaboni lepinguga kinnitati õigused ametlikult, muutes põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks.

2.7 Sotsiaalpoliitika eest vastutavad esmajoones liikmesriigid. Kuid globaalsetest või Euroopa arengutest tingitud sotsiaalsed väljakutsed mõjutavad ka liikmesriikides elavaid inimesi ning seega on vajalik Euroopa kooskõlastatud lähenemisviis. EL on tegelenud topeltpädevuste dilemma probleemiga mitmel viisil. EL on püüdnud säilitada sotsiaalseid norme, kehtestades rea miinimumstandardeid. Täiendav tegevusviis on avatud koordinatsiooni meetod. Avatud koordinatsiooni meetodit saaks kasutada paremini ja tõhusamalt, rakendades hiljuti sisseviidud ühiste põhimõtete lähenemisviisi ja võimaldades organiseeritud kodanikuühiskonnal osaleda Lissaboni strateegia eesmärkide sõnastamisel ja isegi neid puudutavatel läbirääkimistel Euroopa tasandil (6).

2.8 ELi sotsiaalne õigustik on märkimisväärne: alates Euroopa Liidu loomisest on selles valdkonnas vastu võetud ligikaudu 70 direktiivi ja määrust. Valdav osa neist on vastu võetud alates 1985. aastast. Komitee usub kindlalt, et ELil on oluline sotsiaalne roll. Sotsiaalseid probleeme ei saa liikmesriigid üksinda lahendada. Poliitilise tunnustuse, solidaarsuse ja sidususe saavutamiseks peaks EL panema suuremat rõhku oma poliitika sotsiaalsetele aspektidele, austades samas subsidiaarsuse põhimõtet.

3. Praegused arengud

3.1 Majandusareng

3.1.1 Euroopa majandus seisab silmitsi aastakümnete kõige tõsisema väljakutsega. Alates 2008. aasta teisest poolaastast (7) on maailma majandusele saanud osaks terav majanduslangus, mis on enamikes riikides osutunud oodatust palju halvemaks. Just siis, kui majandused hakkasid näitama pangakriisist taastumise märke, ohustab neid nüüd valitsemissektori võlakriis ning sellest tulenevad kohustuslikud ranged parandusmeetmed.

3.1.2 Töötus kasvab, halvendades olukorda veelgi. Finantskriisi tagajärjed ja laenuandjate nõudmised on põhjustanud kärpeid hoolekandesüsteemides, pensionites ja sotsiaaltoetustes. See teravdab vaesust ja paneb kõige haavatavamad rühmad ebasoodsatesse tingimustesse, tekitades nõiaringi. Siiski on paljud kriisist mõjutatud Euroopa ettevõtted võtnud koos riiklike tööturuasutustega meetmeid oma tööjõu alalhoidmiseks ja seega inimestele töökoha säilitamiseks.

3.1.3 Sündmuste plahvatuslik kulg ja kiire levimine toovad esile globaliseerunud majanduse uue nähtuse. Põhjuseid on väga palju. Raha- ja vahetuskursipoliitikad, mis tõid kaasa ülemäärase likviidsuse, teatavate valdkondade või osalejate puuduv või ebapiisav reguleerimine, ebarealistlikult kõrgete kasumimäärade poole püüdlemine turuosaliste ning järelevalve- ja reguleerivate asutuste poolt, millega kaasneb riskide ebapiisav hindamine või tundmine, ülemäärased võimendusefektid, ebapiisavalt kooskõlastatud makromajanduslikud meetmed ning ebapiisavad struktuurireformid (8).

3.1.4 Paratamatult tekib küsimus, kas ei ole ELi praegune majandusraamistik, sh ebapiisav makromajanduslik dialoog, kriisi veelgi raskendanud. Tulemus on nõrgenenud automaatsed stabilisaatorid, laenude plahvatuslik kasv reaalsete palkade asemel, majanduskasvu määrade langemine ja finantsmullide avastamise väiksem tõenäosus. Komitee on arvamusel, et erasektori võlgade (pangad) ülekandmine avaliku sektori võlgadesse (riik ja kodanikud) paneb ülemäärase koorma kodanikele, eriti kuna arvestades valitsemissektori eelarve olukorra halvenemist ning stabiilsuse ja kasvu pakti piiratust, tekib küsimus, kuidas rahastatakse tulevikus üliolulisi investeeringuid hoolekandesüsteemi.

3.1.5 Kriisi kõige hilisemas etapis on ilmnenud paljude liikmesriikide mittejätkusuutlikud eelarvedefitsiidid. Riikide rahanduse taastamiseks vajalikud parandusmeetmed avaldavad tohutut survet sotsiaalmeetmetele ja -programmidele.

3.1.6 Tuleb märkida, et vaatamata nende puudustele kaalub Euroopa Komisjon ulatuslikumas Euroopa kontekstis riigitoetusi, sh seoses töötajate kaitsmisega. Eriti VKEde ning riigitoetuste osas pankadele võetakse konkurentsipoliitikas õigustatult arvesse sotsiaalmajanduslikku eesmärki säilitada Euroopas võrdsed tingimused.

3.1.7 Komitee on varem (9) märkinud, et Euroopa majanduspoliitilised otsustajad on tunnistanud vajadust antitsüklilise makromajanduspoliitika järele, et täiendada majanduspoliitika senist orienteeritust pakkumispõhistele meetmetele. Komitee tervitas ka lubadust kaitsta paremini ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid ja kooskõlastada tõhusamalt majanduspoliitikat. Siiski rõhutas komitee, et võrreldes maailma teistes piirkondades vastuvõetud pakettidega tundub ELi majanduse elavdamise kava suhteliselt väike.

3.2 Siseturu areng

3.2.1 Komitee on mitmetes arvamustes kiitnud siseturu loomist ja arendamist (10). Kõiki liikmesriike ja Euroopa Majanduspiirkonna riike hõlmav siseturg toob tarbijatele, ettevõtetele ja töötajatele kasu, pakkudes ühtset mõjuala kaupade, kapitali, isikute ja teenuste vaba liikumise reguleerimiseks.

3.2.2 Komisjon on esitanud oma visiooni ühtse turu tuleviku kohta (11). Ta toob välja, et ühtne turg toob kasu tarbijatele ja ettevõtetele ning see on toetanud töökohtade loomist ning ergutanud majanduskasvu, konkurentsivõimet ja innovatsiooni. Komisjon toob tuleviku jaoks välja võtmevaldkonnad:

—	tarbijad ja ettevõtted, kellele ühtne turg peab pakkuma paremaid tulemusi ja suuremat kasu, et paremini vastata tarbijate ja ettevõtete ootustele ja muredele;

—	toimetulek globaliseerumisega;

—	teadmiste ja innovatsiooni muutmine nn viiendaks vabaduseks;

—	sotsiaalne ja keskkonnaalane mõõde, mille puhul lubab komisjon parandada oma mõjuhinnanguid, et turu muutusi paremini ette näha.

Siseturu üks tõsisemaid läbikukkumisi on olnud suutmatus stimuleerida tööhõivet ja majandustegevust siseinvesteeringute kaudu. Eriti kahetsusväärne on asjaolu, et ei ole suudetud luua ja arendada tehnoloogiat ja teadust, et panna alus majanduse üleminekule. Kui nimetatud olukorda ei parandata, jääb Euroopa maailmamajandusest kaugele maha.

3.2.3 Komitee nõuab paremat tasakaalu sotsiaalse arengu, soodsa majanduskeskkonna ja keskkonnakaitse vahel, mis on otsustava tähtsusega toimiva siseturu tagamisel ja säästva arengu edendamisel pikas perspektiivis. Mida sügavam siseturu integratsioon, seda paremini peaks olema täidetud aluslepingutes seatud kodanike heaolu tagamise eesmärk ja seda parem peaks järelikult olema ka sotsiaalne kaitse. Erinevate õiguslike traditsioonidega 27 tööturu puhul peab EL tagama, et siseliikuvuse reeglid ei nõrgendaks juba toimivaid süsteeme. Tuleb võtta ettevaatusabinõusid tagamaks, et liikmesriikide vaheline konkurents siseturul oleks innovatsioonile suunatud konkurents, mitte pärssiv või isegi hävitav (12).

3.2.4 Lisaks saab kriisi järel Euroopale osaks ettevõtete ümberstruktureerimise laine. Komitee märgib, et ELil puudub praegu ühine strateegiline visioon nii seesuguse ümberstruktureerimise negatiivsete tagajärgedega võitlemiseks kui ka võimaluse ärakasutamiseks, et tõsta ELi ettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul. Komitee kutsub komisjoni üles võtma koos sotsiaalpartneritega vastu Euroopa tasandi seisukoha, et kaitsta kõiki asjaomaseid töötajaid. Selles kontekstis tervitab komitee Euroopa sotsiaalpartnerite algatust viia läbi uuring ELi ümberstruktureerimise kohta ja koostada ettevõtete jaoks tegevuskava selle kohta, kuidas ümberstruktureerimises tõhusalt osaleda.

3.2.5 Komitee on öelnud (13), et kui Euroopa tahab jääda pikas perspektiivis konkurentsivõimeliseks, tuleb siseturul tagada jätkusuutlik ja pikaajaline kasv, mis eeldab ühtlasi keskkonnamõõtmega arvestamist. Lõplik eesmärk on parandada märkimisväärselt siseturu toimimist sotsiaalses turumajanduses ja tagada sotsiaalsete põhiõiguste austamine. Samuti on komitee rõhutanud, et kui osutub vajalikuks või kohaseks, tuleks võtta töötajate kaitseks võimalikult kiiresti sobivaid meetmeid, toonitades, et ei majanduslikel vabadustel ega konkurentsieeskirjadel ei tohiks olla eelisõigus sotsiaalsete põhiõiguste ees (14). Samal ajal on komitee teadlik vajadusest ergutada töökohtade loomist ja edendada ettevõtlust, samuti luua terved ja jätkusuutlikud liikmesriikide majandused.

3.2.6 Et siseturg saaks oma rolli täita, siis tuleb kõrvaldada üks kitsaskoht, st üldhuviteenustele, millel on olnud praeguses majanduskriisis oluline roll majanduse stabilisaatoritena, on vaja omistada suurem tähtsus ja õiguskindlus ning tuleb arendada rahvusvahelist mõõdet. EL peab rahvusvahelisel areenil edendama oma sotsiaalmudelit arengut soodustava tegurina ja rahvusvahelistes foorumites tõendama, et ta on solidaarne, aktiivne organ, mille eesmärk on luua globaliseerumisele tugevam raamistik. Et globaliseerumine oleks õiglane, siis peaks Euroopa Liit oma kaubandusega seotud ja muudes rahvusvahelistes lepingutes pürgima jõuliselt võrdsema kaubanduse ja globaliseerumise poole.

3.2.7 Komitee kindel veendumus on, et liikuvus Euroopas peaks jääma ELi üheks poliitiliseks prioriteediks. Sellega seoses on komitee kutsunud neid liikmesriike, kes jätkuvalt kohaldavad isikute vaba liikumise osas üleminekusätteid, üles järgima lepingutest tulenevaid menetlusi ja need sätted kõrvaldama (15).

3.3 Sotsiaal-/ hoolekandesüsteemide areng

3.3.1 Majandusliku olukorra osalisest paranemisest hoolimata halveneb jätkuvalt tööhõive ja sotsiaalne olukord, eriti praeguste valitsemissektori võlakriisi lahendamiseks kavandatavate meetmete tingimustes. Komisjon prognoosib, et järgmisel kahel aastal tõuseb töötuse määr tasemele, mida ei ole enam mitmeid aastakümneid ette tulnud (16).

3.3.2 Liikmesriikides on võetud meetmeid, millel on positiivne mõju tööhõive kõrgel hoidmisele ja töötuse vaos hoidmisele. Need hõlmavad investeeringute ergutamist, kollektiivläbirääkimiste lihtsustamist ja konkreetseid tööturu meetmeid, mida rahastatakse riiklikest tööhõiveprogrammidest. Mõned toetuvad nn sisemisele paindlikkusele, nagu erinevad programmid töötundide vähendamiseks kombineerituna koolitusega. Mõnes riigis on toimunud massilised koondamised osaliselt seesuguste meetmete puudumise tõttu (17).

3.3.3 Tööhõive peab olema ELi tegevuskava tipus. Euroopa vajab kõrget tööhõivemäära koos kvaliteetse tööturuga. Kvaliteetse tööturu jaoks on vaja kvaliteetset ettevõtlust ning samuti avaliku ja erasektori investeeringuid, et olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Hoolekandesüsteemide rahastamine toetub Euroopa tööturule, mis suudab kaasata võimalikult palju töötajaid. Euroopa seisab jätkuvalt silmitsi täistööhõive saavutamise takistustega. Tulevikus Euroopas kõrge tööhõivetaseme säilitamiseks on rõhuasetus nihkunud turvalisele paindlikkusele, tööalasele konkurentsivõimele, suuremale tootlikkusele ning haridusele ja koolitusele, mis kõik saavad anda panuse tõhusamate tööturgude loomisele. Veelgi enam, prioriteetsed peaksid olema eelkõige meetmed, mis stimuleerivad töökohtade ja ettevõtete loomist ning edendavad jätkusuutlikke siseinvesteeringuid.

3.3.4 Hoolekandesüsteemides on viimasel aastakümnel läbi viidud reforme eesmärgiga edendada sotsiaalkaitsesüsteemides tõhusamaid tööstiimuleid kooskõlas pakkumisele suunatud filosoofiaga koos sotsiaaltoetuste vähendamise ja rangemate abikõlblikkuse kriteeriumitega. Nende meetmete eesmärk on vähendada töötust. Hoolekandsüsteemid peavad töötuse korral pakkuma tasakaalustatult nii toetust töö otsimiseks kui ka sissetulekutoetust.

3.3.5 Tõstatub niisuguste meetmete tõhususe küsimus. Viimasel kahel aastakümnel on toimunud ebavõrdsuse suurenemine. Hoolekandesüsteemid on vaesuse leevendamisel otsustava tähtsusega ning ilma sotsiaaltoetusteta oleks ebavõrduse ja kriisi sotsiaalse mõju suurenemine veel palju kiirem ja tõsisem. Valitseb oht, et praegune kriis peatab tööhõive suurenemise ja riikidevahelise sotsiaalse ühtekuuluvuse paranemise suundumuse, teravdades samal ajal Euroopas pikaajalist suundumust, mille puhul suureneb riigisisene sissetulekute erinevus (18).

3.3.6 Paljude riikide kriisivastased meetmed on andnud positiivseid tulemusi. Teisalt teatab komisjon (19), et paljudes riikides ei saa töötud sissetulekutoetust. Mõnel juhul on need toetused halvasti suunatud, mis tähendab, et toetussüsteemid ei suuda pakkuda ulatuslikku turvavõrku ega ole ka õigesti suunatud neile, kes kõige rohkem abi vajavad. Kaalul on nii nende süsteemide kvaliteet kui ka jätkusuutlikkus (20). Arvestades majanduskriisi mõjusid ja demograafilisi arenguid on oht, et hoolekandesüsteemid nihkuvad elustandardite kaitsmiselt lihtsalt miinimumstandardite kehtestamisele. Eriti kehtib see riikide kohta, kus sotsiaaltoetused ületavad riigi eelarvelisi sissetulekuid. Kuigi tootlikkus ELi liikmesriikides kasvab jätkuvalt, suureneb samas ka vaesus. Tuleks uurida, millest tuleneb kõnealune ilmne suutmatus täita kodanike tähtsamaid põhivajadusi ja pakkuda neile inimväärset tööd. Pikas perspektiivis peitub üks lahendus avaliku ja erasektori majanduskasvus, mis põhineb konkurentsivõimeliste ettevõtete arengul.

3.3.7 Siiski saab üksnes reformijõupingutuste süvendamise abil säilitada ELi suutlikkust tagada kaitse riskide eest ning siduda omavahel majanduskasv ja sotsiaalne edu. Ühist edu tuleb saavutada tööhõive tõstmise, tootlikkuse kasvu, sobivate fiskaalsüsteemide, säästvuse ning Euroopa sotsiaalsüsteemide võimaluste osas pakkuda piisavat kaitset.

3.4 Kohtupraktika arengud

3.4.1 Euroopa Kohtu neli otsust (Viking, Laval, Rüffert ja Luksemburg (21)) on tekitanud elavaid arutelusid poliitilistes ja akadeemilistes ringkondades ning on suurendanud – nii põhjendatud kui ka põhjendamatuid – kartusi, et suureneb sotsiaalse dumpingu oht. Ka Euroopa institutsioonides ja sotsiaalpartnerite hulgas on need otsused kutsunud esile reaktsioone.

3.4.2 Vastusena Euroopa Kohtu otsustele võttis Euroopa Parlament oktoobris 2008 vastu resolutsiooni (22). Parlament märkis, et teenuste osutamise vabadusel ei ole eelisseisund Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sisalduvate põhiõiguste ees, eriti ametiühingute õiguse ees pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle, neid sõlmida ja jõustada ning kollektiivselt oma õigusi kaitsta. Lisaks oli parlament seisukohal, et praegused ühenduse õigusaktid on lünklikud ja vastuolulised. Ühenduse seadusandja, kes üritas leida õiglast tasakaalu teenuste osutamise vabaduse ja töötajate õiguste kaitse vahel, seda nii ei kavatsenud.

3.4.3 Akadeemiliste ringkondade arutelu (23) on olnud kriitiline. 2009. aasta juunis saatis rohkem kui sada tööõigusega tegelevat Euroopa juristi ja akadeemikut avaliku kirja riigipeadele ja valitsusjuhtidele, milles nad väljendasid suurt muret sotsiaalsete põhiõiguste halvenemise üle ja Euroopa Kohtu hiljutiste otsuste mõju üle töötajate ja nende organisatsioonide õigustele. Samuti olid nad mures, et kohtuotsused on põhjustanud tõsiseid probleeme töötajate õiguste tõhusal kaitsmisel. Nad nõudsid, et sotsiaalseid põhiõigusi ei allutataks siseturu vabadustele ja konkurentsiõigusele, vaid et neid tunnustataks täielikult kui jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse arengu vajalikku eeltingimust Euroopa Liidus.

3.4.4 Euroopa Komisjoni ja eesistujariigi Prantsusmaa taotlusel alustasid Euroopa sotsiaalpartnerid 2009. aasta märtsi lõpus ühisanalüüsi Euroopa Kohtu otsuste kohta. Selleks loodi ajutine töörühm, mille töö on keskendunud piiratud arvule võtmeteemadele, nagu majanduslike vabaduste ja sotsiaalsete põhiõiguste suhe; takistused, mis on vaja kõrvaldada, ning tingimused, mis on vaja luua teenuste vaba liikumise ja osutamise parandamiseks; läbipaistvuse ja õiguskindluse küsimus ning väljakutse austada riiklike töösuhete süsteemide mitmekesisust (24).

3.4.5 Austades Euroopa Kohtu eelisõigust kehtivate eeskirjade tõlgendamisel, on komitee siiski seisukohal, et kõnealused kohtuotsused tekitavad palju põhjuseid muretsemiseks ning toovad kaasa vajaduse analüüsida ja selgitada nende tagajärgi.

3.4.5.1 Majanduslike vabaduste ja sotsiaalsete põhiõiguste hierarhia

Vikingi ja Lavali juhtumites tunnustas Euroopa Kohus kollektiivse tegutsemise õigust kui põhiõigust ja sellisena kui ELi õiguse osa, kuid rõhutas samas, et see ei ole ülimuslik ELi ülejäänud õiguse suhtes, nt teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse suhtes. Lisaks sellele andis Euroopa Kohus teenuste osutamise vabadusele ja asutamisvabadusele horisontaalse otsese mõju. Kohus märkis, et töövaidlusel peab olema „asutamislepinguga kooskõlas olev õiguspärane eesmärk ja […] seda [peab õigustama] ülekaalukas avalik huvi. Kuid lisaks peab sellisel juhul olema piirang taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik” (25). Seega on kollektiivse tegutsemise põhiõigusena tunnustamise näol tegemist pigem põhimõttelise tunnustamise kui reaalsusega. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et kollektiivne tegutsemine piirab nimetatud vabaduste kasutamist, ning tõstatas küsimuse, kas selline piirang on õigustatud. See tähendab, et kollektiivset tegutsemist hinnatakse selle järgi, kas see põhjustab majanduslike vabaduste piiramist. Teadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus (26) on viimaste juhtumite puhul uurinud seda küsimust vastupidisest vaatepunktist, st kaaluti, millised piirangud on põhiõiguste valdkonnas vastuvõetavad. Euroopa Kohtu otsused võivad tekitada muret vastuolu tõttu Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga.

3.4.5.2 Põhiõiguste piiramine

Euroopa Kohus tegi esimest korda riikliku kollektiivse tegutsemise piirangute kohta otsuse rahvusvahelises kontekstis. Komitee peab eriti muret tekitavaks asjaolu, et Euroopa Kohus võttis kasutusele proportsionaalsuse kontrolli. Seeläbi ei õõnestata mitte ainult kollektiivse tegutsemise põhiõigust, vaid rikutakse ka streikimise õigust. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse ja reaktsioonide valguses rõhutab komitee, et majanduslike vabaduste ja sotsiaalsete põhiõiguste piiride määratlemine sõltub ka tulevastest kohtuotsustest ja nendega seoses tekkivatest küsimustest.

3.4.5.3 Töötajate lähetamise direktiiv

Töötajate lähetamise direktiivi eesmärk on tagada töötajate ajutise piiriülese lähetamise riiklike meetmete koordineerimisel vajalik ühtlustamine, austades samas riiklikke erinevusi. Euroopa Kohus järeldas, et ilmnenud probleemide põhjus on töötajate lähetamise direktiivi teatud sätete puudulik ülevõtmine liikmesriikide õigusesse (Lavali kohtuasi), ühildamatu riiklik seadus (Rüfferti kohtuasi (27)) või töötajate lähetamise direktiivi liiga lai tõlgendamine ning ebaselged ja põhjendamatud kontrollimeetmed (Luksemburgi kohtuasi).

Euroopa Kohtu seisukoha järgi ei kehtesta töötajate lähetamise direktiiv võrdse kohtlemise kohustust, vaid tagab miinimumnõuete järgimise lähetatud töötajate suhtes. Järelikult on tegelikult tegemist maksimumdirektiiviga, mitte miinimumdirektiiviga. Siiski ei takista Euroopa Kohtu kohtulahendid tööandjatel rakendada soodsamaid töötingimusi. Töötajate lähetamise direktiivi artikli 3.7 eesmärk on tagada, et vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate miinimumeeskirjade rakendamine ei tooks kaasa lähetatud töötaja töötingimuste halvenemist võrrelduna tingimustega, millele lähetatud töötajal oli õigus oma päritoluriigis. On väidetud, et need kohtuotsused kõrvaldavad mõned võimalused kehtestada riiklikul tasandil kas õigusnormide või kollektiivlepingute kaudu töötajate kasuks kõrgemaid standardeid, mis lähevad kaugemale direktiivi miinimumkaitse kohustuslikest sätetest.

See omakorda tekitab konkurentsimoonutusi riigisiseselt ning siseturul, kui liikmesriigi ettevõtted peavad järgima riiklikke õigusnorme või kollektiivlepinguid, samas kui konkurendid teistest liikmesriikidest saavad kohaldada miinimumstandardeid.

3.4.5.4 Konflikt eri õigussüsteemide vahel

Kohtuotsuste üks tulemus on konflikt ühenduse õiguse ja rahvusvaheliste standardite vahel (28). Lisaks võib väita, et õiguslik konflikt on ILO konventsioonidega nr 87 ja 98, samuti Euroopa sotsiaalharta artikli 6 lõikega 4 ning vastavate institutsioonide kohtupraktikaga, nagu sedastasid ILO kontrollorganid (juhtum BAPA UK).

4. Järeldused

4.1 Viimased aastad ning praegune kriis on toonud kaasa uusi ohte, et sotsiaalne ebavõrdsus võib suureneda. Lisaks on EL oma otsustega ise suurendanud sotsiaalsete ja konkurentsimoonutuste ohtu. Majanduslikud, sotsiaalsed ja kohtupraktika valdkonna arengud võivad viia olukorrani, kus siseturu sotsiaalne mõõde satub ohtu ning õõnestatakse komitee 1987. aasta arvamuses esile tõstetud põhiõigusi ja peamisi sotsiaalseid õigusi. Seepärast peaks siseturu sotsiaalne mõõde olema eelseisvatel aastatel tähelepanu keskpunktis, kuid majanduslike aspektide – tööhõive, õigused, maksutulu – parandamiseks peab EL kõrvaldama siseturu selge võimetuse edendada kasvu kvaliteetsete töökohtade ning kvaliteetsete ettevõtete ja teiste tööandjate kaudu.

4.2 Sotsiaalse mõõtme üks olulisemaid aspekte on tööhõive. Surve tõttu avaliku sektori vahenditele ei saa avalik sektor luua lõputul hulgal töökohti, seega peab töökohtade loomine olema valdavalt erasektori ülesanne. Liikmesriigid peavad looma tingimused taas reaalsele majandusele suunatud positiivse mõjuringi jaoks, kus tarbijate kaudu tekivad töökohad, ettevõtted loovad tarbijaid ning investorid ja ettevõtjad loovad ettevõtteid. Samuti on oluline vaadelda sotsiaalseid investeeringud ettevõtete ja hea ettevõtluskliima edendajatena. Sotsiaalmajandus annab selles kontekstis hindamatu panuse.

4.3 Komitee on aidanud kujundada arutelu Euroopa sotsiaalmudelite väljakutsete ja Euroopa sotsiaalmudeli olemuse üle (29). Komitee märkis, et Euroopa sotsiaalmudeli tugevus seisneb konkurentsivõime, solidaarsuse ja vastastikuse usalduse koostoimes.

4.4 Üks viis konflikti lahendamiseks siseturu ja sotsiaalsete õiguste vahel oleks pöörduda tagasi rahvusriigikesksema ja vähem Euroopa-keskse poliitika poole. Komitee on seisukohal, et vajalik on täpselt vastupidine: me vajame rohkem Euroopa-kesksust, aga see peaks olema teistsugune. Samas nõuaks see uut õigussüsteemi Euroopa majandus- ja sotsiaalpoliitika jaoks. Vaid täielikult demokraatlik ja sotsiaalne Euroopa saab vältida ohtu, et eurooplastes kasvab võõrdumine Euroopa projektist. EL peab siiski austama liikmesriikides kehtivaid eri sotsiaalsüsteeme. Kui kohtupraktika ja EL ei suuda arvesse võtta ELi mitmekesisust, siis võivad miinimumstandardid muutuda liiga madalaks, et vältida sotsiaalset dumpingut paljudes riikides.

4.5 Euroopa sotsiaalse mõõtme üks väga oluline element on ühtlustatud ja õiglasem fiskaalpoliitika ELi tasandil. Komitee toetab jõupingutusi ettevõtete ühise konsolideeritud tulumaksubaasi kaitsmiseks, et vältida praegust kahjulikku maksukonkurentsi. See on pikas perspektiivis vajalik korralikult toimiva siseturu jaoks (30). Komitee nõudis ka liikmesriikide maksupoliitika ulatuslikumat koordineerimist üle kogu ELi, esmajoones valdkondades, kus maksubaas on muutuv ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksukonkurentsi oht liikmesriikide vahel suurem (31). Võidelda tuleb maksudest kõrvalehoidmise ja maksupettuse, samuti maksuparadiiside vastu.

4.6 Samuti tuleb meeles pidada, et kaotades osaliselt võimaluse reguleerida tööturu tingimusi kollektiivlepingutega, muudetakse tööturud vähem paindlikuks. Kollektiivlepingud ja sotsiaaldialoog on turvalisuse ja paindlikkuse kontseptsiooni olulised vahendid (32).

5. Kuidas tagada sotsiaalse mõõtme tõhusam toimimine

5.1 Lühikeses perspektiivis nõuab komitee töötajate lähetamise direktiivi rakendamise parandamist. Töötajate lähetamise sätete õige kohaldamise tõhus kontroll on eeltingimus direktiivi eesmärgi – sotsiaalse dumpingu vältimise – saavutamiseks. Lähetatud töötajate palga- ja töötingimuste tõhusaks kontrollimiseks tuleb tagada asutuste tõhus rahvusvaheline koostöö. Komitee pooldab nn Euroopa sotsiaalvaldkonna Interpoli loomist, mille ülesanne oleks koordineerida liikmesriikide sotsiaalsete tingimuste eest vastutavate inspektsioonide tegevust.

5.2 Pidades silmas oma kohtupraktikat põhiõiguste osas, märgib Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsioon on elav vahend, et peegeldada järjest kõrgemat nõutavat standardit inimõiguste kaitse valdkonnas, järelikult on tingimata vajalik vankumatus demokraatlike ühiskondade põhiväärtuste rikkumiste menetlemisel ning nende õiguste piiranguid tuleb tõlgendada kitsendavalt (33). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles hindama olukorda ELis Euroopa inimõiguste Kohtu hiljutiste otsuste valguses.

5.3 Töötajate ning nende esindajate ja ametiühingute kaasamine ja osalemine on otsustava tähtsusega, et selle muutusega ettevõtte tasandil ühiskondlikult vastuvõetaval viisil toime tulla (34). Komitee on paljudel juhtudel rõhutanud sotsiaaldialoogi ning töösuhete süsteemide tugevdamise olulisust Euroopa ja riiklikul tasandil, austades nende süsteemide mitmekesisust kogu ELis (35). Komitee toetab kõiki komisjoni meetmeid, mille eesmärk on tugevdada sotsiaaldialoogi, sh

—	edendada kvaliteetsemat sotsiaaldialoogi ning Euroopa mehhanismi vaidluste lahendamiseks ja lepitamiseks;

—	arendada edasi makromajanduslikku dialoogi, et vältida uusi finantskriise.

5.4 Keskpikas perspektiivis toetab komitee komisjoni algatust, mis selgitab liikmesriikide ametiasutuste, ettevõtete ja töötajate õiguslikke kohustusi töötajate lähetamise direktiivi rakendamisel ja tagab, et need sätted on üldiselt kohaldatavad. Sellega seoses tervitab komitee president José Manuel Barroso Euroopa Parlamendi ees võetud kohustust. Komitee arvates on huvitav Monti aruande ettepanek vabastada Euroopa siseturul streikimise õigus, ning usub et see võiks lahendada mõned probleemid. See ei tohiks siiski välistada töötajate lähetamise direktiivi osalist läbivaatamist, et kohaldada töökoha põhimõtet sidusalt, võimaldades õigusaktiga sätestada, et samale tööle samas asukohas peavad alati kohalduma ühesugused töö- ja tasustamistingimused.

5.5 Pikemas perspektiivis peaks Euroopa Liit tegema jõupingutusi sotsiaalsete põhiõiguste tugevdamiseks.

Komitee on paljudel juhtudel nõudnud tugevamat Euroopa sotsiaalpoliitikat, eriti praeguse kriisi valguses. EL peab tegutsema täistööhõive poliitika, sissetulekuerinevuste vähendamise, sotsiaalsete tingimuste parandamise, heaoluriigi tugevdamise, ebakindlate töötingimuste kaotamise ning töötajate õiguste ja tööalase demokraatia laiendamise nimel. Lissaboni leping ja sellele lisatud põhiõiguste harta ei ole veel saavutanud oma täielikku mõju tasakaalule põhiõiguste ja majanduslike õiguste vahel. Selle kujunemist näitab tulevik.

Siiski nõuab sotsiaalseid põhiõigusi sisaldavate põhiõiguste tugevdamine, et iga piirang oleks väga kitsalt piiritletud. Seega peavad kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga olema lähtepunktiks põhiõigused, mitte majandusvabadused. Sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks tuleb taotleda kohandusi vahetult kohaldatavas ELi õiguses (esmased õigusaktid).

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon esindab 80 miljonit töötajat.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. novembri 1987. aasta arvamus „Siseturu sotsiaalsed aspektid”, raportöör: Beretta (EÜT C 356, 31.12.1987, lk 31–33).

(3) Näiteks komisjoni töödokument „Siseturu sotsiaalne mõõde”, SEK(88) 1148 lõplik, 14.9.1988, ja komisjoni teatis ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta rakendamist käsitleva tegevusprogrammi kohta, KOM(89) 568 lõplik, 29.11.1989.

(4) „Siseturu sotsiaalne mõõde”, komisjoni töödokument, SEK(88), 1148 lõplik, 14.9.1988.

(5) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused:

—	6. juulist 2006„Sotsiaalne ühtekuuluvus: Euroopa sotsiaalmudeli konkretiseerimine”, raportöör: Ernst Erik Ehnmark (ELT C 309; 16.12.2006, lk 119–125)

—	9. juulist 2008„Euroopa uus sotsiaalvaldkonna tegevuskava”, raportöör: Jan Olsson (ELT C 27, 3.2.2009, lk 99-107) ja

—	4. novembrist 2009„Lissaboni strateegia pärast 2010. aastat”, pearaportöör: Wolfgang Greif.

(6) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. detsembri 2008. aasta arvamus „Uuendatud Lissaboni strateegia tõhus juhtimine”, pearaportöör: Susanna Florio. (ELT C 175, 28.7.2009, lk 13-19).

(7) Euroopa Komisjoni majandusprognoos, kevad 2009.

(8) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. jaanuari 2009. aasta arvamus „Euroopa majanduse taastamise kava”, raportöör: Thomas Delapina (ELT C 182, 4.8.2009, lk 71–74).

(9) Vt eelmine allmärkus.

(10) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. mai 2009. aasta arvamust „Liikmesriikide õigluslike tõkete mõju ELi konkurentsivõimele”, raportöör: Joost van Iersel (ELT C 277, 17.11.2009, lk 6–14).

(11) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007) 724 lõplik).

(12) Terviklik aruanne Lissaboni strateegia rakendamise ja tuleviku kohta pärast 2010. aastat.

(13) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. jaanuari 2009. aasta arvamus „Siseturu sotsiaalne ja keskkonnamõõde”, raportöör: Andrzej Adamczyk (ELT C 182, 4.8.2009, lk 1–7).

(14) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. mai 2009. aasta arvamust „Liikmesriikide õigluslike tõkete mõju ELi konkurentsivõimele”, raportöör: Joost van Iersel (ELT C 277, 17.11.2009, lk 6–14).

(15) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. märtsi 2009. aasta arvamus teemal „Töötajate liikuvuse peamiste tõkete määratlemine ühtsel tööturul”, raportöör: Vladimķra Drbalovį (ELT C 228, 22.9.2009, lk 14–23).

(16) Euroopa Komisjoni majandusprognoos, kevad 2009.

(17) „Plant-level responses to the economic crisis in Europe”, Vera Glassner ja Béla Galgóczi, WP 2009.01, Euroopa Ametiühingute Instituut.

(18) Erinevuste suurenemise suundumus on ilmne ka OECD piirkonnas.

(19) „Sotsiaalne olukord Euroopa Liidus 2008”.

(20) IRES 115.

(21) Viking C-438/05, Laval C-341/05, Rüffert C-346/06, komisjon v Luksemburg C-319/06.

(22) Euroopa Parlamendi 22. oktoobri 2008. aasta resolutsioon kollektiivlepingutega seotud väljakutsete kohta ELis (2008/2085(INI))

(23) http://www.etui.org/en/Headline-issues/Viking-Laval-Rueffert-Luxembourg/2-Articles-in-academic-literature-on-the-judgements.

(24) Aruanne Euroopa sotsiaalpartnerite ühisest tööst seoses Euroopa Kohtu otsustega Vikingi, Lavali, Rüfferti ja Luksemburgi kohtuasjades.

(25) Viking C-438/05 (75).

(26) Euroopa Inimõiguste Kohus, Demir ja Baykara vs Türgi (kaebus nr. 34503/97).

(27) Rüfferti kohtuasja puhul otsustas kohus, et madalamate palkade maksmise konkurentsieelis on osa teenuste osutamise vabadusest ja seega kaitstud.

(28) Euroopa Kohtu otsus Rüfferti kohtuasjas ei võtnud arvesse ILO konventsiooni nr 94 ja seepärast tekitab see tõlgendus konflikti eri õigussüsteemide vahel.

(29) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 6. juuli 2006. aasta arvamus „Sotsiaalne ühtekuuluvus: Euroopa sotsiaalmudeli konkretiseerimine”, raportöör: Ernst Erik Ehnmark (ELT C 309, 16.12.2006, lk 119–125).

(30) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. septembri 2007. aasta arvamus „Otsese maksustamise koordineerimine”, raportöör: Lars Nyberg (ELT C 10, 15.1.2008, lk 113–117).

(31) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. novembri 2009. aasta arvamus „Lissaboni strateegia pärast 2010. aastat”, pearaportöör: Wolfgang Greif (ELT C 128, 18.5.2010, lk 3–9).

(32) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamus „Flexicurity (sisemise paindlikkuse mõõde — Kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll tööturu reguleerimise ja reformimise vahenditena)”, raportöör: Thomas Janson (ELT C 256, 27.10.2007, lk 108–113).

(33) Euroopa Inimõiguste Kohus, Demir ja Baykara vs Türgi (kaebus nr. 34503/97).

(34) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. septembri 2005. aasta arvamus „Tööstuse muutuste prognoosimiseks ja juhtimiseks vajalik sotsiaaldialoog ja töötajate osalus”, raportöör: Gustav Zöhrer (ELT C 24, 30.1.2006, lk 90–94.).

(35) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamus „Flexicurity (sisemise paindlikkuse mõõde — Kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll tööturu reguleerimise ja reformimise vahenditena)”, raportöör: Thomas Janson (ELT C 256, 27.10.2007, lk 108–113).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/99

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi poliitika rullofset- ja rotatsioonsügavtrüki tööstuse ratsionaliseerimiseks Euroopas” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/16

Raportöör: Pierre GENDRE

Kaasraportöör: Nicola KONSTANTINOU

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„ELi poliitika rullofset- ja rotatsioonsügavtrüki tööstuse ratsionaliseerimiseks Euroopas”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 1. juulil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 145, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa trükitööstus seisab silmitsi suurte raskustega, mis tulenevad üha kasvavast interneti kasutamisest teabe- ja reklaamivahendina, ajalehtede ja ajakirjade lugejate arvu vähenemisest ning üldisest karmist konkurentsist, mis puudutavad selle sektori teatud tooteid.

1.2 Rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki valdkonnas on olukord veelgi keerulisem ülemäärase tootmisvõimsuse tõttu, mis mõnede analüütikute sõnul küündib 25–30 %-ni. Saksamaa trükitööstuse olukorda käsitlevas IFO Konjunkturtest i aruandes on märgitud, et kõnealusesse sektorisse tehtavate investeeringute maht on püsinud vastavuses suundumustega turul, milles võib süüdistada 2008. aastal alanud üldist majanduslangust. Aastad 2006 ja 2007 olid trükitööstusele üsna edukad (1). Ent alates 2008. aastast on tehtud silmnähtavalt vähem investeeringud, eelkõige tootmisvoo ratsionaliseerimisse ja parandamisse.

1.3 Trükiturg kannatab liigse tootmisvõimsuse käes, lisaks mõjutavad seda muud olulised konkurentsitegurid, nagu uute meedialiikide eelistamine, import madala tootmishinnaga riikidest ja nõudluse vähenemine. Selline ebasoodne majanduskeskkond on toonud kaasa hindade langemise ja töötajate elatustaseme halvenemise.

1.4 Lisaks on praeguse majanduskriisi tõttu raskem laenu saada. Nagu teisteski sektorites on sellised negatiivsed suundumused suurendanud vajadust tootmiskulude vähendamise järele. See mõjutas hiljutisi palgaläbirääkimisi. Sellises keerulises olukorras võib kardetavasti juhtuda, et trükiettevõtted, eriti need, kes tegutsevad kõige haavatavamates turusegmentides, peavad hakkama mõtlema ümberkorraldustele ja arvukatele koondamistele.

1.5 Euroopa Komisjon avaldas 2007. aastal kõnealuse sektori konkurentsivõimet mõjutavate tegurite uuringu tulemused. Uuringute põhjal esitati trükitööstuse tegevuskava toetavad ettepanekud. Komitee avaldab toetust kõigile ettepanekutele, mida ettevõtted hakkavad rakendama ja mis on jätkuvalt asjakohased. Komitee peab juba tehtud edusamme kiiduväärseks, kuid leiab, et sektori raskused, mida kõiki ELi liikmesriike tabanud kriis ja majanduslangus veelgi võimendasid, nõuavad uusi algatusi, et tulla toime nii lühikeses kui ka keskpikas perspektiivis ees seisvate raskustega.

1.6 Komiteele teatati uuest kõnealuse sektori ametiühingute ja tööandjate üheaastasest ühisprojektist, mille tulemusel peavad sotsiaalpartnerid määratlema suunised ettevõtete sotsiaalselt vastutustundlikuks ümberkorraldamiseks. Täna sellele 2009. aastal käivitatud projektile saavad tööandjad ja ametiühingud analüüsida ühiselt sektori probleeme ja püüda arutelude kaudu probleeme kooskõlastatult lahendada. Seejuures tuleks keskenduda sektori tootmisvõimsuse vähendamist käsitleva tegevuskava väljatöötamisele.

1.7 Seda võiks teha pikaajalisema tööstuspoliitika raames, mis hõlmaks ka trükitööstuse uute mudelite analüüsi. Neile jõupingutustele peaks omalt poolt kaasa aitama ka kõrgetasemeline sektori, ametiühingute ja töötajate esindajatest ning ekspertidest koosnev töörühm, mis moodustataks Euroopa Komisjoni egiidi all. Rühma ülesandeks oleks teha kindlaks eesootavad tööstuse muutused ja leida läbipaistva teabekogumissüsteemi abil vahendid nendega toimetulekuks.

1.8 Praegu toimub tööandjate ja ametiühingute vahel ametlik sotsiaaldialoog üksnes ettevõtte ja riigi tasandil. Komitee kutsub komisjoni üles looma trükitööstuse jaoks Euroopa sotsiaaldialoogi komitee.

1.9 Euroopa ametliku ja struktureeritud sotsiaaldialoogi kava võiks sisaldada järgmisi punkte.

1)	Nõupidamine eri meetmete üle, millega saaks säilitada töökohti, korraldades koolitusi ning ümberõpet, millele täienduseks vähendataks tööaega ja parandataks selle kasutust, rakendataks lühiajalisi sundpuhkusi ning uuritaks ettevõtte või eriala sisest ja välist liikuvust.

2)	Vajalike jõupingutuste analüüs, et tagada tootmisvõimsuse kohandamine turu nõudlusega nii, et see ei mõjutaks negatiivselt tööturu tingimusi.

Tööandjate ja töötajate esindajate ühine soovitus pikaajaliste investeeringute põhisuuna kohta, tunnistades, et vajadusi uute investeeringute järele ja nende mahtu saab igakülgselt analüüsida üksnes iga ettevõtte tasandil eraldi. Sobiva investeerimisstrateegia tundmine peaks tagama masinate hankimise inimtööjõu asendamiseks või turu vajadustele vastamiseks, mis võimaldab ettevõtetel olla piisavalt varustatud tõhusaks tööks nii oma praegustes kui ka tulevastes valdkondades.

4)	Vajadus analüüsida sektori finantsolukorda, kogudes ja korrastades avaldatud andmeid, ohustamata seejuures ettevõtete kavandatavate strateegiliste otsuste konfidentsiaalsust. See on tingimata esmatähtis, kui soovitakse valdkonna nö mänguruumi paremini hinnata.

5)	Selliste töötingimusi, koolitusi ja ümberõpet puudutavate parimate tavade tuvastamine, mis tagaksid Euroopa sotsiaalmudelist ning võimalikest konventsioonidest ja kokkulepetest kinnipidamise.

1.10 Komitee kutsub komisjoni üles looma kõnealuse sektori ameteid ja pädevusi hindav vaatlusüksus või valdkondlik nõukogu, mille ülesanne oleks analüüsida trükitööstuse praegusi ja tulevasi vajadusi ning viia pakutav väljaõpe vastavusse nõudlusega. Vaatlusüksus soodustaks pidevat kutseõpet ning töötajate liikuvust ja ümberõpet.

1.11 Komitee soovitab, et kohe järgmise sammuna võiksid pädevad Euroopa institutsioonid korraldada Euroopa Komisjoni rahalisel ja logistilisel toel ning osavõtul kõiki osapooli kaasava konverentsi, et üheskoos täpsustada praegust olukorda ning selle põhjal kaaluda lühiajalisi meetmeid ning rahastada sõltumatut uuringut trükitööstuse väljavaadete kohta keskmises ja pikas perspektiivis. Sotsiaalpartneritele võiks teha ülesandeks pakkuda välja pakilisi meetmeid, millega saaks tagada turu jätkusuutlikkuse, ja teha kindlaks trükitööstuse võimalikud arenguteed.

1.12 Analüüsida tuleks vahendajate tegevust, et hinnata nende tegevuse mõju hindade määramisele, samuti peaksid ettevõtted analüüsima võimalikke spetsialiseerumiskokkuleppeid, tagamaks tootmisvõimsuse paremat kasutamist tänu mastaabisäästule ja tootmisviisidele.

1.13 Komitee kutsub riikide ja Euroopa ametiasutusi üles lihtsustama trükitööstuse juurdepääsu riigipoolsele rahastamisele – eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengufondi ning Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kaudu –, et edendada kõnealuse valdkonna töötajate koolitusi, ümberõpet ja liikuvust. Komitee kutsub ettevõtteid üles analüüsima, kuidas Euroopa Investeerimispank saaks aidata rahastada uute tegevuste arendamisega seotud uute tehnoloogiate soetamist.

2. Taust

2.1 Euroopa trükitööstuse areng on otseselt seotud paberi-, tindi- ja trükimasinatööstuse ning tellijate arenguga, kes seisavad silmitsi oma probleemidega ja teevad nende probleemide ületamiseks ümberkorraldusi. Osa neist kasutab selleks eelkõige tegevuse koondamist.

2.2 Nimetatud probleemid tulenevad kriisi tõttu veelgi teravnenud struktuurilistest muudatustest kommunikatsiooniviiside valdkonnas, seoses interneti arenguga, mis muudab järk-järgult turu ülesehitust. Interneti tugev mõju annab kogu väärtusahelas tunda reklaamieelarvete vähendamise kaudu, mis viib trükimeedialt üliolulisi sissetulekuid – olles teatud mõttes pöördumatu suundumus – ja avaldab negatiivset mõju teavitusvahendite mitmekesisusele.

2.3 Uued transpordi- ja sidevõimalused on toonud kaasa selle, et ettevõtted, kes töötavad valdkonnas, kus tooted ei pea nii kiiresti turule tulema (eelkõige eri liiki raamatud), võistlevad nüüd Indias või Hiinas paiknevate trükiettevõtetega. Samuti näib, et madalaimat hinda otsivad vahendajad kipuvad üha enam esitama tellimusi Aasia firmadele, mis soodustab investeerimisele negatiivselt mõjuvat deflatsiooni tendentsi. Kui lisaks arvestada, et üha enam avaldatakse katalooge pigem internetis kui paberil, siis toovad need arengud kaasa tõsiseid tagajärgi Euroopa rulloffset- ja rotatsioonsügavtrüki sektorile.

2.4 Eurostati avaldatud viimaste andmete kohaselt hõlmab Euroopa trükitööstus 132 571 ettevõtet ja annab tööd 853 672-le töötajale (2), kusjuures seitse riiki (Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Hispaania) annavad tööd 80 %-le kogu sektori tööjõust 25-liikmelises ELis. Enam kui 95 % Euroopa trükiettevõtetest on vähem kui 50 töötajaga, mis moodustab ligikaudu 60 % tööhõivest, samas kui vähem kui 1 %-s ettevõtetest on üle 250 töötajaga, mis moodustab umbes 13 % kogutööhõivest. Sektorist täielikuma ja täpsema pildi saamiseks on siiski vaja üksikasjalikumaid arvandmeid, mis ei ole praegu kättesaadavad.

2.5 Käesolevas arvamuses keskendutakse peamiselt rullofsettrükile ja rotatsioonsügavtrükile, mis hõlmab suurt hulka trükiseid ja väljaandeid. Ajalehti ja pakendeid ei käsitleta sügavuti, kuna neid võib käsitleda eraldi turgudena. Näiteks on paljudel ajakirjadel oma trükikojad ning seega mõjutavad need trükiturgu ainult minimaalselt. Rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki sektor hõlmab trükiettevõtteid, mis toodavad tooteid väga suures mahus. Rullofsettrükk ja rotatsioonsügavtrükk on kaks eri trükitehnikat, mis nõuavad eri masinaid. Ofsetti kasutavad suured rullofsettrükiga tegelevad ettevõtted ja väikesed poognaofsettrüki ettevõtted. Euroopa rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki sektorid moodustavad koos 56 % kogu klassikalisest trükiturust Euroopas (3). Asjaomased ettevõtted toodavad raamatuid, teatmikke, katalooge ja ajakirju, mida nende olemuse tõttu trükitakse väga suures mahus – tavaliselt 10 000st 300 000 eksemplarini.

2.6 Poole tootmisest moodustavad ajakirjad, teise poole peamiselt kataloogid, reklaamvoldikud ja raamatud. Kogu tootmine kasutab 5 miljonit tonni paberit. Suurem osa Euroopa ajakirjadest, nagu ka paljud eri tüüpi pakendid trükitakse rotatsioonsügavtrüki meetodil. Euroopa rotatsioonsügavtrüki sektori aastane maht on rohkem kui 5 miljonit tonni, millest 80 % toodetakse ainult 5 riigis. Kokku on Euroopas 222 rotatsioonsügavtrüki masinat.

2.7 Euroopas iseloomustab rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki sektorit suurte ettevõtete olemasolu nii rullofsettrüki (umbes 30 ettevõtet Euroopas) kui ka rotatsioonsügavtrüki puhul (umbes 25 ettevõtet Euroopas). Need konkureerivad omavahel, et suurendada oma turuosa ülemaailmse nõudluse vähenemise kontekstis. Viimastel aastatel on rotatsioonsügavtrükk pidanud silmitsi seisma rullofsettrüki üha tugevama konkurentsiga. Ettevõtted on üha suurema surve all ja sotsiaalpartnerid on sunnitud pidama läbirääkimisi ümberstruktureerimise teemal, üritades samas säilitada võimalikult palju töökohti, töötingimusi ja palku.

3. Põhjused

3.1 Probleemid, millega kogu trükitööstus silmitsi seisab, on eriti teravad just rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki sektoris, mida on tugevalt raputanud struktuurilised ja konjunktuurilised muutused: meediasektori üldine areng interneti esilekerkimise kontekstis, mis vähendab informatiivsete trükitoodete turgu; ülemaht ja üleinvesteerimine ning tegevuse koondamine.

3.2 Meediasektori üldine areng

3.2.1 Järgnevatel aastatel peaks toodete maht jätkuvalt langema, mis tuleneb internetis avaldatavate toodete arengust, veebireklaamist ja sellise arengu esilekutsutavad muutused lugejate käitumises.

Viimase viie aasta jooksul on kinnistunud teatmike ja kataloogide tootmise vähenemise tendents. Tegemist on aga rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki jaoks esmatähtsa tootmisega. Kui see suundumus jätkub, on tulemuseks uued ümberstruktureerimised, uued ühinemised ja tehaste sulgemised, millega kaasnevad täiendavad töökohtade kaotamised.

3.2.2 Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa ajakirjade sektor kannatanud tendentsi all, mida iseloomustab müügi vähenemine ja hindade alanemine (4). Lisaks on Intergrafi andmetel neli kuuest peamisest ajakirjade tootjamaast registreerinud ajavahemikus 2001-2004 langust, v.a Hispaania ja Itaalia, kus on täheldatud vähest tõusu. Hilisematest andmetest nähtub, et ka Itaalia ja Hispaania turud on nüüd kahanemas. 2009. aastal langesid investeeringud ajakirjareklaamidesse Itaalias 28,7 % võrra (Nielsen), samas kui ajakirjade tootmine kahanes 10,5 % võrra (Istat). Tegemist on praeguseni kestva tendentsiga, mis jätkub seni, kuni sektoris esineb liigset tootmisvõimekust. Kuna ettevõtted keskenduvad oma müügi parandamiseks üha konkreetsematele sihtrühmadele, siis trükitakse nende tellimusi üha väiksemas mahus, mis toob kaasa negatiivseid tagajärgi rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki sektorile, kus tootmiskulusid on võimalik säästa üksnes väga suurte tiraažide kaudu.

3.2.3 Päevalehtede kirjastajad on vähendanud ajalehtede arvu, kuna lugejaid on vähemaks jäänud. Näiteks Ühendkuningriigis kaotati 2008. aastal 53 ajalehte, millest enamus olid tasuta nädalakirjad. Mõned kirjastajad on välja töötanud topeltabonemendi (paber- ja veebileht) pakkumised, püüdes sedasi kasutada nende kahe teabelevitamise ja reklaamivõimaluse täiendavust. Selline lähenemisviis võiks aidata sektori langust pidurdada ja võib-olla kaasa aidata teatud hulga töötajate ümbersuunamisele, ehkki praegu on veel liiga vara kindlatest tulemustest rääkida.

3.2.4 Paber moodustab Euroopas rohkem kui poole trükikuludest ja kuna ettevõtted ostavad paberit individuaalselt, siis on neil raske võistelda Kagu-Aasia ühisostudega. Hiljutises Stationers' and Newspaper Makers' Company uuringus prognoositi, et nõudlus paberkandjal ajalehtede järele langeb 2020. aastaks poole võrra (56 %). Samas aruandes märgiti samuti, et nõudlus ajakirjade järele peaks langema umbes kolmandiku võrra, kuna üha enam materjali avaldatakse internetis, ning viidati sellele, milliseid tagajärgi see avaldab reklaamile, rääkimata veebimeedia mõjust äriajakirjade sektorile (5).

3.2.5 Varem olid suurtel kirjastuskontsernidel oma trükikojad, kus nende väljaandeid trükiti. Viimase kümne aasta jooksul on paljud kontsernid oma trükikojad maha müünud, et keskenduda rohkem oma põhitööle. Praegu esineb seda väga harva, et kirjastajal oleks oma trükikoda. Lisaks kasutavad kirjastajad kohati vahendajate teenuseid, andes trükitööd madalaimat hinda pakkuvale trükikojale. Selline tendents tähendab trükiettevõtetele lisakoormust, teravdades niigi raskustes oleva sektori probleeme. Liigne tootmisvõimekus võimaldab suurtel ja mõjukatel kirjastajatel nõuda hinnaalandust, mis vähendab trükiettevõtete kasumit ja avaldab seeläbi negatiivset mõju töötajate palgatasemele.

3.2.6 Samasugust survet avaldavad kataloogide ja perioodikaväljaannete kirjastajad oma toodete tootmiskulude osas. Võttes arvesse iga lepingu puhul tekkivat suurt konkurentsi, üritab enamik trükiettevõtteid oma kulusid vähendada, kasutades selleks töötajate palkade alandamist, mis viib töötingimuste halvenemiseni.

3.2.7 Finantskriisi tagajärjel on trükiettevõtetel raske laenu saada ning kuna sektoril on pankade seas halb maine, asetab see ettevõtted veelgi ebasoodsamasse olukorda. Samuti avaldab reklaamieelarvete vähenemine negatiivset mõju nende tegevusmahule.

3.2.8 Ehkki tegevuste mitmekesistamine võiks olla soovitav, on see trükiettevõtetele keeruline, kuna enamik neist ei ole praegu võimelised investeerima. See kehtib eelkõige trükieelsete protsesside puhul, seda eelkõige rahaliste vahendite ja käsutuses olevate ruumide nappuse tõttu.

3.2.9 Võrdlusena aga tundub, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted suudavad struktuuriliste muudatuste ja konjunktuuriliste raskustega paremini kohaneda, kuna nad on oma tegevusviisides paindlikumad ning võtavad mitmekesisema klientuuri vajadusi kergemini arvesse. Tulevikus võiksid need ettevõtted osaleda selliste töötajate ametialases ümbersuunamises, kes on suurtest ettevõtetest vallandatud – ehkki praegu on raske öelda, kui suur nende arv võiks olla.

3.3 Liigne tootmisvõimekus ja üleinvesteerimine

3.3.1 Liigse tootmisvõimekuse suurenemine (6) Euroopa rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki turul, mis tuleneb nii nõudluse vähenemisest Euroopa turul kui ka üleinvesteerimisest, avaldab negatiivset mõju ettevõtete madalatele marginaalidele. See on viinud tõsise ohuni, et ette võetakse karmimad kulude kärpimise meetmed – seda meeleheitlikus püüdes kasumit säilitada või lihtsalt ellu jääda. Paljud ettevõtted on kahjumite piiramiseks sunnitud nõustuma müügihinnaga, mis jääb alla nende kogutootmiskuludele.

3.3.2 UNI Europa Graphicali läbiviidud uuringu alusel jõudis trükitööstuse tootmismaht 2008. aastal 2004. aasta tasemele (7). Vaatamata sellele ebasoodsale majanduskonjunktuurile ostsid Euroopa rotatsioonsügavtrüki ettevõtted 2005.–2008. aastal 28 uut masinat. Mõistagi vastasid need investeeringud osaliselt teatud strateegiatele, mis on seotud näiteks vajadusega uuendada seadmeid, vastata uutele turunõudmistele ning tõsta täiendavalt tootlikkust, et reageerida tõhusamalt tootmise võimalikele tipphetkedele. Need masinad suudavad trükitooteid tõhusamalt toota, suurendades veelgi sektori liigset tootmisevõimekust, mis enne kriisi jäi vahemikku 15-20 % (8). Praeguse kriisi kontekstis on see umbes 25-30 %.

3.3.3 Saksa ametiühingu Ver.di väitel on trükimahu suurendamine Euroopas kasvatanud konkurentsist tulenevat survet, mis on muutunud hävitavaks. Ver.di analüüsist nähtub, et need investeeringud on ainult suurendanud survet kulusid vähendada ja turukonkurendid kõrvaldada, mis on juba kaasa toonud massilisi vallandamisi.

3.3.4 Liigne tootmisvõimekus ja üleinvesteerimine on juba põhjustanud mitmeid märkimisväärseid pankrotte. Üks sellistest ettevõtetest – Quebecor World – oli üks Euroopa peamisi trükiettevõtteid, kes andis kogu maailmas tööd üle 20 000 inimesele. 2008. aastal läks Quebecor World tugevneva konkurentsi ja digitrüki ulatuslikuma kasutamise tõttu pankrotti. 2009. aastal maksis ettevõte oma võlad tagasi ja kandis oma tegevuse Euroopas üle HHBV nimelisele investeerimisfondile. Ettevõtte nimi on nüüd World Color. Samal ajal, kui osa ettevõtteid läks pankrotti, reageerisid paljud ettevõtted nendele raskustele sellega, et ühinesid teiste ettevõtetega. See protsess viis kogu sektori tohutu ümberstruktureerimiseni, mis omakorda tõi kaasa töökohtade kaotamisi.

3.3.5 Nagu paljudes teistes sektorites tõi majanduskriis kaasa tõsiseid tagajärgi 2009. aasta palgaläbirääkimistele. Isegi kui töökohad säilitati, avaldati töötajatele tugevat survet tööjõukulude vähendamiseks, mis mõjutab negatiivselt töötingimusi ja palku. 2009. aasta kollektiivläbirääkimistega jõuti selleni, et Euroopa trükisektori töötajate ostuvõime vähenes keskmiselt -0,9 % (9). Turu laienemine viis nõiaringi tekkimiseni, mis avaldab negatiivset mõju nii hindadele kui ka tööjõukuludele ning teravdab konkurentsi.

3.4 Koondumine

3.4.1 Viimastel aastatel on paberit, tinti ja trükimasinaid tootvate ettevõtete arv kahanenud, mis on kaasa toonud suurema koondumise, andes teenuseosutajatele jõupositsiooni oma tingimusi lihtsamini peale suruda.

3.4.2 Hiljutisest uuringust Euroopa trükisektori kohta nähtub, et liigne tootmisvõimekus, üleinvesteeringud, vähene nõudlus, toodete madalamad hinnad, kahanevad käibed ja suurenev konkurents turul on viinud ühinemiste ja ülevõtmisteni ning uute pankrottideni (10).

3.4.3 Ühinemiste ja ülevõtmiste tagajärjel on tekkinud suuremad ettevõtted, kes soovivad veelgi sihikindlamalt oma konkurendid kõrvaldada. Näiteks 2005. aastal loodi kõnealuses sektoris selliste meediakontsernide nagu Bertelsmann, Gruner + Jahr ja Springer trükitegevuse ühendamisel Prinovis, mis on kõige suurem rotatsioonsügavtrüki ettevõte Euroopa trükitööstuses. Samuti tõusis Schlott AG kontsern Euroopa rotatsioonsügavtrüki suuruselt teiseks ettevõtteks tänu ettevõtete ülevõtmisele (REUS Tšehhis Plzeňis) ning voltimis- ja trükimahu suurendamisele (Biegelaar, Madalmaad) aastatel 2006 ja 2007. 2008. aasta alguses võttis Madalmaade investeerimiskontsern üle Quebecori Euroopa trükitegevuse. Briti kontsern Polestar otsib partnereid, et tõsta oma osakaalu turul.

4. Tulevikuväljavaated

4.1 Kõik nimetatud probleemid asetavad Euroopa rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki sektori ebakindlasse olukorda, mis on pikemas perspektiivis kahjulik, kui valdkonna otsuselangetajad ja teised sidusrühmad ei tegutse kiirelt ja kooskõlastatult. Sotsiaalpartnerid on jõudnud järeldusele, et trükisektori säästva arengu tagamiseks pikas perspektiivis on vaja sektori ümberkorraldamist ja -struktureerimist. Järgmise kümne aasta jooksul toimub tõenäoliselt sektori täiendav ratsionaliseerimine, mis toob kaasa palju vallandamisi. Seepärast on sotsiaalpartnerid seisukohal, et algatused tuleb käivitada kohe, et tagada sektorit praegu raputava kriisi juhtimine ja haldamine tööandjate ja töötajate parimates huvides. Kriis on aga niivõrd sügav, et ametiühingud uurivad praegu selle tagajärgi ja üritavad välja töötada konstruktiivseid strateegiaid, et säilitada tööhõivet, kavandada ümberõpet, vältida töötingimuste halvenemist ja säilitada palgataset.

4.2 Euroopa Komisjon pakkus 2007. aastal kutseliitude heakskiidul välja trükitööstuse tegevuskava, mis koosnes kuuest punktist:

Euroopa trükitööstuse toetamine globaliseerunud turul;

a)	partnerlused ja liidud

b)	tootmiskulude haldamine

2)	Suure lisaväärtusega teenuste pakkumine klientidele;

3)	Parem koolitus;

4)	Tugevdatud Euroopa raamistik – standardiseerimine ja ühtlustamine;

5)	Teadus- ja uuendustegevuse kooskõlastatud tugevdamine;

6)	Trükitööstuse maine parandamine.

Komitee toetab seda endiselt suures osas aktuaalset ettepanekut täielikult ja tunneb heameelt juba elluviidud meetmetest. Komitee leiab siiski, et lähituleviku väljakutsetele vastamiseks tuleks võtta teatud hädaabimeetmeid, kuna ELi kõiki liikmesriike raputanud kriis ja sellele järgnenud majanduslangus on sektori probleeme tunduvalt teravdanud.

4.3 Finantskriis on lisaks toonud esile pakilise vajaduse sotsiaalpartnerite kavandatud ja kooskõlastatud tegevuse järele. Rohkem kui kunagi varem on vaja Euroopa tõelise tööstuspoliitika määratlust, mis põhineks komisjoni ettepanekul. Ei ole soovitav, et koondumise protsess ulatuks kaugemale kui vajalik, ehkki piiratud koondumist peaks olema võimalik kaaluda üleminekute haldamisel, sh tööaja vähendamine võimalikult paljude töökohtade säilitamiseks ning ümberõppe ja sisese ja välise liikuvuse tõhusaks korraldamiseks. Praegu läbivaatamisel oleva määruse nr 2685/2000 kohaselt võiksid sellised ettevõtted, kelle turuosa kokku ei ületa 20 %, sõlmida spetsialiseerumiskokkuleppeid, et parandada tootmistehnikaid ja saavutada mastaabisäästu, mis võimaldaks neil tagada ettevõtte püsimist.

4.4 Uurida tuleks vahendajate tegevust, et määratleda selle mõju hindade moodustumisel. Vaba ja mitte moonutatud konkurents peaks olema lubatud, kui peetakse kinni töönormidest ja inimväärsest töötasust ning konventsioonidest ja kollektiivlepingutest kõikjal ELis, kus neid rakendatakse.

4.5 Sektori tootmisvõimekust tuleks kooskõlastatud viisil vähendada. Sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi tuleb edendada kõigil tasanditel igas riigis, et sektori ümberstruktureerimist oleks võimalik ellu viia ühiskondlikult aktsepteeritavate suuniste alusel. Lisaks tuleb ELi tasandil viivitamatult käivitada ametlik ja struktureeritud sotsiaaldialoog, et töötada välja selle ala väljakutsetele vastavad lahendused. Komitee tuletab meelde, et valdkondlik sotsiaaldialoog võib toimuda arvamuste, ühisavalduste, suuniste, tegevusjuhiste, hartade ja lepingute vastuvõtmise teel.

4.6 Euroopa Komisjoni rahaline ja logistiline toetus on vältimatu selleks, et Euroopa rullofsettrüki ja rotatsioonsügavtrüki tööstus oleks tulevikus heal järjel ja õitsev. Komitee ärgitab ettevõtteid taotlema muu hulgas Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengufondi, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa teadusuuringute- ja innovatsioonifondi vahendeid. Samuti oleks soovitav hinnata Euroopa Investeerimispanga võimalusi rahastada ettevõtete kohandamist uusi tehnoloogiaid nõudvateks tegevusteks. Eri toetussüsteeme tuleks kasutada üksnes üleminekute lihtsustamiseks ja neid ei tohiks kasutada ümbersuunamiste kaudseks rahastamiseks.

4.7 Komitee soovitab, et viivitamatult käivitataks järgmised neli algatust:

4.7.1

Luua kõrgetasemeline arutelurühm, kuhu kuuluksid tööstuse, töötajate ja teadlaste esindajad, et uurida põhjalikumalt seda, milliseks võiks trükitööstus keskpikas perspektiivis kujuneda, ning teha ettepanekuid vajaliku uue ettevõtlusmudeli kohta.

4.7.2

Korraldada kõigi sidusrühmade konverents, et täpsustada praegust olukorda ja selle põhjal kaaluda lühiajalisi meetmeid. Sotsiaalpartneritele võiks teha ülesandeks määrata kindlaks trükitööstuse võimalikud arenguteed ja pakkuda välja pakilisi meetmeid, millega saaks tagada turu jätkusuutlikkuse.

4.7.3

Koostada Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi raames komisjoni rahastatav sõltumatu uuring, mille kaudu tuua selgust sektori keskpika ja pikema perspektiivi väljavaadetesse, võttes eelkõige arvesse uusi tehnoloogiaid, tarbijate käitumise muutumist ning teenuseosutajate ja tellijate strateegiaid.

4.7.4

Luua ameteid ja pädevusi hindav vaatlusüksus või valdkondlik nõukogu, mis kaardistaks praeguseid ja tulevasi ameteid. Hea ülevaade nõutavatest pädevustest on asjakohase koolitus- ja ümberõppepoliitika vältimatu tingimus.

4.8 Valdkonna arengute tõhusa järelevalve tagamiseks peaks komisjon looma usaldusväärse teabe- ja andmekogumissüsteemi, mis oleks ligipääsetav ka sidusrühmadele.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Ifo, Investitionstest, München, Frühjahrsgutachten 2008 (investeeringute analüüs, München, kevad 2008).

(2) Euroopa trükitööstuse konkurentsivõime, Euroopa Komisjon (2007).

(3) Euroopa trükitööstuse konkurentsivõime, Euroopa Komisjon (2007).

(4) Euroopa trükitööstuse konkurentsivõime, Euroopa Komisjon (2007).

(5) The Future of Paper and Print in Europe (Euroopa paberi- ja trükisektori tulevik), Stationers' and Newspaper Makers’ Company (2009).

(6) Gennard, J: The Impact of the financial crisis on the European graphical industry (Finantskriisi mõju Euroopa trükitööstusele) (2009).

(7) Euroopa rotatsioonsügavtrüki ja rullofsettrüki konverents, 16.-20. märts 2009, Verona (Itaalia).

(8) Ibid.

(9) Gennard, J: Report on UNI Europa's collective agreements (Aruanne UNI Europa kollektiivlepingute kohta) (2009).

(10) Gennard, J. Annual Collective Bargaining Survey. (Iga-aastane kollektiivläbirääkimiste uuring). UNI Europa (2008).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/105

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tekstiiliteenuste allsektori muutused ja väljavaated Euroopas” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/17

Raportöör: Antonello PEZZINI

Kaasraportöör: Peter BOOTH

18. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Tekstiiliteenuste allsektori muutused ja väljavaated Euroopas”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 1. juulil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused (1)

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, kui tähtis on Euroopa tekstiiliteenuste tööstus, mille areng näitab häid tulemusi nii majanduslikus kui ka tehnoloogilises tähenduses, sest see on tihedalt seotud kohaliku ettevõtluse ja kohaliku tööhõivega ning sellel on potentsiaal anda jätkuvalt märkimisväärne panus Euroopa majanduse arengusse, luues töökohti ning suurendades majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

1.2 Komitee kutsub Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi üles käivitama katsealgatuse, et kaardistada sektori ettevõtete suurus ja geograafiline jaotumine ning töötajate elu- ja töötingimused, samuti sektori varimajanduse ulatus. Samal ajal kutsub komitee põhjalikult kaaluma sektorit puudutavaid NACE määratlusi tagamaks, et sektoris kehtestatakse majandusliku, sotsiaalse ja tööhõive arenguga seonduvad asjakohased määratlused.

1.3 Euroopa 2020. aasta strateegias sisalduvate kliimasoojenemise vastu võitlemise algatuste kontekstis soovitab komitee Euroopa Parlamendil, nõukogul ja komisjonil võtta uute keskkonnanormide koostamisel nõuetekohaselt arvesse tekstiiliteenuste tööstuse ressursisäästlikkust ja -tõhusust ning selle sektori potentsiaali töökohtade loomisel ja investeeringute soodustamisel.

1.4 Komitee peab väga oluliseks struktureeritud sotsiaaldialoogi arendamist nii ELi kui ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning teeb ettepaneku, et EL rahastaks võrgustikke parimate tavade tutvustamiseks järgmistes valdkondades:

—	kvalifikatsioonide ja professionaalsuse, samuti vastavate koolitusvajaduste arendamine, mis määratletakse spetsiaalse CEDEFOPi algatuse abil;

—	õiglaste töö-, tööohutuse ja töötervishoiu tingimuste määratlemine Bilbaos asuva Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri toetusel;

—	sektori sotsiaalpartnerite piisav esindatus hooldusteenuseid käsitlevas Euroopa komitees.

1.5 Komitee rõhutab, kui oluline on teavet, töötajatega konsulteerimist ja Euroopa töönõukogude nõuetekohast asutamist ja juhtimist käsitlevate ühenduse normide korrektne kohaldamine ning sektori osaluspõhiste tulevikuanalüüside koostamine ELi tasandil Sevilla tulevikutehnoloogiate instituudi toetusel.

1.6 Komitee arvates on sektori positiivse arengu eeltingimus Euroopa sotsiaal- ja keskkonnastandardite kohaldamine keskkonnahoidlikele ja sotsiaalhangetele ning asjaomaste normide täielik ja läbipaistev rakendamine. Kõik sektori osad peavad järgima tehnilisi ja sotsiaalseid kvaliteedistandardeid, eelkõige seoses alltöövõtu süsteemi ja kohustustega, mis hõlmavad kogu sertifitseeritud tarneahelat.

1.7 Komitee teeb ettepaneku, et

—	teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi iga-aastastes tööprogrammides,

—	konkurentsivõime ja innovatsiooni mitmeaastastes programmides ja

—	struktuurifondides

võetaks piisavalt arvesse tehnoloogilisi ja organisatsioonilisi innovatsiooniprojekte tekstiiliteenuste sektoris, eriti seoses ressursitõhususe ja ressursside säästmise, integreeritud logistika ja tarnitavate toodete jälgitavusega, kasutades selleks eelkõige Galileo rakendusi. Euroopa Investeerimispank peaks soodustama investeeringuid, eriti VKEde puhul.

1.8 Komitee kutsub Euroopa standardimisasutusi üles jätkama püüdlusi koostada keskkonnaalasest, sotsiaalsest ja tehnilisest seisukohast ning vastavalt komisjoni juhistele järjest rohkem täiustatud reguleerivaid tehnilisi standardeid, mida kohaldatakse sektori kõigi osade suhtes, et tagada kvaliteetsed tooted, protsessid ja teenused ning parandada töötajate töötingimusi.

1.9 Komitee arvates tuleks struktuurifonde kasutada piirkondlikul tasandil, et laiendada sektoris Euroopa piirkondade võrgustikke innovaatilisel viisil ning töötada eri liikmesriikide edukate kogemuste alusel välja kahepoolsed asutused, eelkõige eesmärgiga pakkuda koolitust ja haridust, sealhulgas keeleõppe valdkonnas.

1.10 Komitee peab oluliseks selliste heade tavade levitamist ja tutvustamist nagu erinevates riikides juba olemas olevate kahepoolsete asutuste asutamine, mis on toonud kaasa sektori inimressursside eduka arengu.

1.11 Komitee rõhutab, kui oluline on Euroopa tasandil kampaania tööohutuse, majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase läbipaistvuse edendamiseks tekstiiliteenuste tööstuses ning paremate töötingimuste ja tööhõive väljavaadete edendamiseks sektoris. Seejuures tuleb täielikult rakendada põhiõiguste harta, eelkõige ametiühingu- ja kollektiivläbirääkimiste õigused.

1.12 Komitee soovitab Euroopa Parlamendil, nõukogul ja komisjonil määratleda tekstiiliteenuste tööstuse strateegiline raamistik, kasutades ära asjaolu, et selle majanduslik areng ning tootmise ja tööhõive kasv vastavad täielikult jätkusuutliku majanduskasvu 2020. aasta 20/20/20 eesmärkidele.

2. Sissejuhatus

2.1 Tekstiiliteenuste tööstus hõlmab laia ettevõteteringi, mis pakuvad järgmisi tööstuslikke teenuseid:

—	tööstuslikud pesumajad ja keemilise puhastuse töökojad, samuti tekstiiltoodete rent tootmis- ja teenindusettevõtetele ning eraisikutele;

—	rõivaste ja töörõivaste, vormirõivaste ning kaitse- ja turvarõivaste rent, parandus ja hooldus;

—	hotellide, restoranide ja kohvikute tekstiiltoodete pesu, rent, parandus ja viimistlemine;

—	haiglate, hooldekodude ja kogukonnaasutuste meedikute, parameedikute ja patsientide rõivaste ja tekstiiltoodete pesu, steriliseerimine, rent, parandus ja viimistlemine;

—	kirurgiainstrumentide ja tekstiiltoodete rent ja steriliseerimine ning steriilsete meditsiiniabi komplektide pakkumine/tarnimine;

—	integreeritud ülimugavate ja kasutajasõbralike funktsioonidega arukate tekstiiltoodete tarnimine, rent ja parandus;

—	tööstuslik viimistlemine, filtrid, imavad materjalid tolmukontrolliks ning sarnased tekstiiliteenused tootmisrajatiste ja steriilsete töötlemiskeskkondade jaoks;

—	hügieeniga seotud tekstiiliteenused ning tekstiiltooteid täiendavad või neile alternatiive pakkuvad teenused;

—	moevaldkonnaga seotud viimistlemine ja eriteenused.

2.2 Tööstuslikud pesumajateenused on äärmiselt olulised mitmete tegevuste jaoks majutus- ja toitlustussektoris ja turismitööstuses (nt restoranid, hotellid, kogukonnaasutused, reisilaevad jne) ning täiustatud kaitsetekstiilide tarnimisel arvukates tootmis- ja kaubandussektorites. Need teenused on tihedalt seotud kohaliku tasandiga ning nende väljapoole ELi paigutamise oht on väike.

2.3 Pesumajateenused on olulised ka tekstiilitööstuse jaoks, sest rõivatootjate tooted peavad enne turuleviimist läbima testimis- ja pesuetapi. Arvestades töökoormuse suurust ja vajadust saavutada pesemisel perfektsed tulemused, on tekstiilitööstusele osutatavate pesumajateenuste jaoks vaja keerukate masinatega varustatud ettevõtjaid ning nõuetekohastes tingimustes töötavat kutsealase väljaõppega personali.

2.4 Hotellisektorile osutatavad tööstuslikud pesumajateenused hõlmavad hotellide kõigi regulaarset pesemist nõudvate tekstiiltoodete hooldust ja pesemist. Selline kiire ringlus nõuab pesumajateenuse pakkujalt võimet tõhusa töökorralduse ja erialatöötajate abil sammu pidada ja vältida viivitusi.

2.5 Kõrvuti pesumajateenustega on välja kujunenud järjest keerulisemad renditeenused, mis peavad eelkõige kaitsevarustuse ja tipptasemel militaarvarustuse puhul vastama kõrgematele tehnilistele ja kasutusnõuetele ning järjest rangematele reguleerivatele keskkonna- ja tehnilistele eeskirjadele.

2.6 Viimastel aastatel on tekstiiliteenuste tööstus tervikuna välja töötanud olulisi kõrgtehnoloogilisi, nii ettevõtetevahelisi (B2B) kui ka ettevõtja ja tarbija vahelisi (B2C) süsteeme (2) seoses hotellidele ja haiglatele osutatavate traditsiooniliste, sh hügieeniga seotud teenuste kvaliteedi-, tehniliste ja keskkonnanormidega ning seoses täiustatud ja arukate kaitsetekstiilidega (3).

2.7 Traditsioonilise tekstiiliteenuste tööstuse tegevusulatus on märkimisväärne; selle käive on ligikaudu 9 miljardit eurot (2007), see on geograafiliselt koondunud ning selles valitsevad üksikud rahvusvahelised korporatsioonid (4). Ülejäänud turg on väga killustunud ning täis loendamatuid, tavaliselt kohapeal tegutsevaid väikeettevõtteid. Tegemist on kiiresti kasvava turuga nii käibe (ligikaudu 10 miljardit eurot aastas) kui ka töötajate arvu poolest (rohkem kui 200 000 töötajat).

2.8 Kõrgtehnoloogiliste kaitserõivaste sektor areneb kiiresti ning on seotud uue põlvkonna arukate tekstiilidega. Kõnealuse sektori aluseks on arukad materjalid, keerukad tootmisprotsessid, integreeritud ja ülimugavad funktsioonid ning isiklik riskiennetus ja -juhtimine. ELi ühe lootustandvaima juhtiva turu, (5) isikliku kaitsevarustuse turu suurus on hinnanguliselt 9,5–10 miljardit eurot ning isikliku kaitsevarustuse toodete ja teenustega on otseselt või kaudselt seotud ligikaudu 200 000 töötajat.

2.9 Turu nõudlus nende toodete ja teenuste järele sõltub üksikisikute ohutusstandardite rangemast reguleerimisest töökohal; kõrgemast ohutustasemest ja rangematest ohutusnõuetest kogu personalile ning paremast isiklikust riskijuhtimisest, usaldusväärsuse kultuuri levitamisest ja soovist vältida võimalikke kaebusi.

2.10 Eriti oluline on see, millist tähelepanu pöörab sektor tekstiilitöötlemise ja tekstiiliteenuste keskkonnamõjule. Tekstiiliteenuste tööstuses on läbi viidud keskkonnamõju hindamisi olelusringi hindamiste vormis (6).

3. Arvamuse eesmärk

3.1 Käesolevas arvamuses käsitletakse tekstiiliteenuste tööstuse arengutingimusi. Need eeldavad, et sektor

—	austab töötajate elu- ja töötingimusi, eelkõige seoses tervishoiu ja ohutusega;

—	põhineb eri tasandite sotsiaalpartnerite valdkondlikul struktureeritud dialoogil;

—	toob kaasa töötajate oskuste ja professionaalsuse ning kiiremal haridus- ja koolitusprotsessil põhinevate tööhõivealaste väljavaadete suurenemise;

—	pakub suuremat keskkonna- ning energia- ja veeressursside kaitset toote olelustsükli ja taaskasutamise vältel;

—	investeerib tehnoloogilisse ja logistilisse/organisatsioonilisse innovatsiooni avatud keskkonnas, vältides valitseva seisundi kuritarvitamist ning tagades väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete asutamist ja arendamist soodustava keskkonna;

—	edendab kvaliteedil ning keerukate reguleerivate tehniliste standardite koostamisel ja rakendamisel põhinevat konkurentsi;

—	tagab läbipaistvad riigihanked, järgides täielikult keskkonnanõudeid ja sotsiaalseid klausleid, eelkõige alltöövõtu ahelas;

—	suurendab sektori tähtsust ja läbipaistvust, mis parandab sektori mainet.

3.2 11. mail 2010 korraldas komitee Brüsselis samateemalise avaliku arutelu, kus osalesid sektori ametiühingute ja tööandjate riiklikud ja Euroopa esindajad, samuti Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri (Bilbao) ja komisjoni (ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat) esindajad, erinevate riiklike algatuste kahepoolsed üksused ning suuremahulisi tootmis- ja teenindusettevõtteid esindavad üksikud ettevõtted.

4. Üldised märkused

4.1 Komitee leiab, et sektori strateegia ja tegevuskava koostamise eeltingimus on Euroopa tasandi katseprojekti käivitamine, et kaardistada Euroopa tekstiiliteenuste tööstuse väga erinevad eri sektorid, nende suurus ja geograafiline jaotumine 27-liikmelises ELis ning neid analüüsida, pidades meeles olulisi soolisi tegureid ja reguleerimata varimajanduse sektori olemasolu.

4.2 Komitee arvates tuleks sektori määratlemiseks leida parem viis, mis võimaldaks seda Eurostati NACE koodisüsteemis selgemini liigitada, et lihtsustada sammupidamist sektori majanduslike suundumuste, investeeringute ja innovatsiooni, tööhõive ja kutsealaste kvalifikatsioonidega.

4.3 Tekstiiliteenuste tööstus on eriti dünaamiline ja kiiresti arenev ning selle arengupotentsiaal on tihedalt seotud sotsiaal-kultuurilise konteksti paranemise ning ettevõtete tehnilise ja majandussuutlikkusega.

4.4 Komitee peab oluliseks, et Euroopa standardimisasutused koostavad sektori kõigi osade jaoks keskkonnaalasest, sotsiaalsest ja tehnilisest seisukohast ning vastavalt komisjoni juhistele järjest rohkem täiustatud reguleerivad tehnilised standardid, et tagada kvaliteetsed tooted, protsessid ja teenused ning töötajate töötingimused ja et ülemaailmses konkurentsis püsima jääda.

4.5 Sektori arengut tuleb toetada struktureeritud sotsiaaldialoogiga nii Euroopa kui ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et määratleda õiglased töötingimused. Need moodustavad sektori ühtse aluse kogu ELis kooskõlas meeste ja naiste võrdõiguslikkust, tööaja korraldamist ning töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist käsitlevate ELi direktiividega. Komitee leiab, et sektor peaks saavutama parema tasakaalu klientide rahulolu ja töömotivatsiooni põhimõtete vahel, nagu see on teatud tipptasemel tootmisettevõtete puhul.

4.6 Komitee leiab, et põhiõiguste harta, eelkõige ametiühingu- ja kollektiivsete õiguste täielik rakendamine ELi tootmis- ja teenindussektori kõigis valdkondades on sektori arenguks väga oluline.

4.7 Komitee arvates tuleks edendada parimate tavade tutvustamist liikmesriikide asutuste vahel Euroopa tasandil ning rahastada asjaomaseid piiriüleseid Euroopa projekte.

4.8 Kõnealune tööstusharu peab esmatähtsaks pidama keskkonnakaitset, innustades keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemi EMAS ja ökomärgiste levitamist ning ISO 14000 standardite kohaldamist.

4.8.1 Tootmisharu 2006. aasta andmed moodustavad suurepärase aluse mõttevahetusele ja analüüsile, et uurida eri sektorite arengut, (7) kuid andmeid tuleks ajakohastada vähemalt iga kahe aasta tagant. Samuti tuleks läbi viia nende keskkonnamõju analüüs ning esitada see Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

4.8.2 Tuleks läbi viia täielik hindamine, milles käsitletakse sektori jõupingutusi levitada sotsiaalpartnerite abiga EN 14065 sertifikaati kõlvatu konkurentsiga võitlemiseks, reguleerides turgu ning pakkudes maksu- ja muid stiimuleid, et innustada parimate tavade ja kvaliteedimärkide levitamist.

4.8.3 Valides rõivaid, mille puhul tuleks kasutada täisteenuslahendusi, tuleb arvesse võtta nende funktsioone ja omaduste vastupidavust tekstiiltoote olelustsükli vältel.

4.8.4 Komitee peab oluliseks, et sektoril oleks aktiivne roll nii selles, kuidas kasutatakse ELi REACH-määrusega reguleeritud lahusteid ja kemikaale, kui ka ELi veedirektiivi rakendamises.

4.9 Komitee kutsub üles võtma teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi iga-aastastes tööprogrammides, mitmeaastases konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammis ning struktuurifondide meetmetes piisavalt arvesse tehnoloogilisi ja organisatsioonilisi innovatsiooniprojekte seoses integreeritud logistika ja tarnitavate toodete jälgitavusega, kasutades selleks eelkõige Galileo rakendusi. Euroopa Investeerimispank peaks soodustama investeeringuid, eriti VKEde puhul.

4.10 Hangete puhul on sektori keskkonnahoidliku ja sotsiaalse arengu eeltingimus asjaomaste normide täielik ja läbipaistev rakendamine, eelkõige seoses alltöövõtu süsteemi ja kohustustega, mis peavad hõlmama kogu tarneahelat.

4.11 Tehnoloogiline ja logistiline/organisatsiooniline innovatsioon vajab avatud keskkonda, et vältida valitseva seisundi kuritarvitamist ning tagada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete asutamist ja arendamist soodustav keskkond;

4.12 Vaja on töötajate oskuste ja professionaalsuse ning kiiremal haridus- ja koolitusprotsessil põhinevate tööhõivealaste väljavaadete suurenemist ning sektori osaluspõhiste tulevikuanalüüside koostamist ELi tasandil Sevilla tulevikutehnoloogiate instituudi toetusel. Struktuurifondide meetmed tuleks pühendada kahepoolsete nõuandeasutuste väljatöötamiseks, et pakkuda töötajatele koolitust, oskuste arendamist ja haridust, sealhulgas keeleõppe valdkonnas.

4.13 Kvaliteedi tõstmiseks sektoris peab üks prioriteet olema tööohutus ja töötervishoid: sektori Euroopa tasandi sotsiaalpartnerid peavad arendama struktureeritud dialoogi ning olema nõuetekohaselt esindatud hooldusteenuseid käsitlevas Euroopa komitees.

4.14 Komitee kutsub komisjoni üles esitama viivitamata teatise võimaliku Euroopa majandus- ja tööhõivestrateegia kohta tekstiiliteenuste tööstuse arendamiseks. Eesmärk on koostada ELi tegevuskava kõnealuse tööstusharu jaoks, sidudes selle Euroopa juhtivate turgude algatusega, milles viidatakse tekstiiliteenustele kui strateegilisele edupotentsiaalile.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Arvamusega seotud täiendava teabega, nagu aruteludel esitatud tutvustused, tehnilised lisad või statistiliste uuringute tulemused, on võimalik tutvuda Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodulehel:

http://www.eesc.europa.eu/sections/ccmi/Hearingsandconferences/Textile_2010/index_en.asp

(2) Vt kompleksteenused 17. juuli 2008. aasta arvamuses „Ettevõtlusteenuste sektori arengud Euroopas” (ettevalmistav arvamus), ELT C 27, 3.2.2009, lk 26-33.

(3) Vt „Europe INNOVA – INNOVATION WATCH. Sectoral Innovation Foresight: Textiles and Clothing” – vahearuanne, juuni 2009, lk 3-4, 9-10.

(4) Elis, Rentokil, Johnson Service, Davis, Alsco, HTS jne.

(5) Vt „Euroopa juhtivate turgude algatus – vahearuanne”, SEC(2009) 1198 final, 9.9.2009.

(6) Vt 1. lisa – http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.fr.textile-services-sub-sector-in-europe

(7) Vt allmärkus 5.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/110

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Keskkonnasõbralike töökohtade edendamine ELi kliima- ja energiapaketi jaoks” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/18

Raportöör: Edgardo Maria IOZIA

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Keskkonnasõbralike töökohtade edendamine ELi kliima- ja energiapaketi jaoks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 1. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14. ja 15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 10.

1. Komitee arvamuse põhisisu

1.1 „Soovin tõestada, et kliimasõbralikesse ja energiatõhusatesse tehnoloogiatesse investeerides saame kasu säästlikul viisil. Võimalused on suured.”

Connie Hedegaard, kliimameetmete volinik

1.2 Kolmanda aastatuhande algul on üles kerkinud uued küsimused meie planeedi tuleviku kohta. Võttes arvesse ohtusid, mis on seotud praeguste kliimamuutuste, ülemaailmse energiavajaduse suurenemise ja traditsiooniliste energiaallikate suhteliselt peatse ammendumisega, ning võitlust kasvuhoonegaaside heite kahjuliku mõjuga ja selle mõju vähendamist nõudva üldsuse üha kasvavat teadlikkust, on tekkinud vajadus vaadata läbi arengumudel, vähendada tarbimist ning suurendada alternatiivsete ja taastuvate energiaallikate kasutamist, mis aitavad vähendada heitkoguseid. ELi poliitikad peaksid keskenduma keskkonnasõbraliku, sotsiaalse ja konkurentsivõimelise Euroopa arengule.

1.3 Vajadus parandada varustuskindlust ja vähendada sõltuvust poliitiliselt ebastabiilsetest või konkureerivatest piirkondadest, samuti energiakasutuse järkjärguline üleminek nn puhastele taastuvatele energiaallikatele annab märku sellest, et uus keskkonnasõbralik majandus on säästva arengu ja tööhõive kasvu tegur, mis aitab kaasa uue majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnatasakaalu tekkele.

1.4 Komitee käesoleva arvamuse eesmärk on analüüsida jätkusuutlike keskkonnasõbralike töökohtade väljavaateid ning teha kindlaks vahendid, mille abil saaks neid kõige paremini toetada ja edendada.

1.5 Nende uute poliitikate mõju hindamisel on oluline meeles pidada uute tekkivate ja vanade kaduvate, näiteks nn mustade töökohtade (söekaevanduste ning traditsiooniliste elektrijaamade ehitamise ja haldamisega seotud töökohad jms) vahelist tasakaalu. Nende muudatuste protsessiga peavad kaasnema poliitikad, mille eesmärk on kaitsta sissetulekut ning edendada kutseharidust ja ümberõpet. Töötajad ja üldsus peaksid tajuma keskkonnasõbralikku majandust kui suurepärast võimalust, mis hõlmab inimväärse töö põhimõtteid ning mis on säästva sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku arengu mootor.

1.6 Euroopa strateegia, mille eesmärk on üle minna vähe süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandus- ja tööstuspoliitikale, peaks toetuma valitsuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna arutelule majanduse ja tööstuse muudatuste üle ning uute ja inimväärsete keskkonnasõbralike töökohtade ja uute keskkonnasõbralike oskuste jaoks vajalikesse tehnoloogiatesse investeerimise üle.

1.7 Strateegia õnnestumiseks tuleb kaasata pidevasse dialoogi riiklikud ja kohalikud asutused, ettevõtted ja ametiühingud, eesmärgiga jälgida mõju tööhõivele ja tööturule. Sotsiaalpartnereid ja organiseeritud kodanikuühiskonda kaasamata ei ole võimalik teha edusamme. Komitee tervitab kliimameetmete peadirektoraadi (CLIM) loomist, mis kooskõlastaks nii ELi sise- kui ka välispoliitikat kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise küsimuses.

1.8 Komitee on seisukohal, et ülioluline on luua püsiv nõuandemehhanism, mis ennetaks sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, kooskõlastaks kõnealuse sektori nõukogude tegevust ning tugevdaks sotsiaalpartnerite ja ametiasutuste dialoogi. Euroopa Keskkonnaagentuuri ülesandeks peaks olema ka heitkoguste tõhus jälgimine tootmise ja transpordi kõigil tasanditel vastavalt standardi ISO 14 040 kohasele ning rohelises raamatus KOM(2001) 68 ja terviklikku tootepoliitikat käsitlevas teatises KOM(2003) 302 määratletud kogu olelusringi arvestava hindamise meetodile, mille näevad vähemalt kaudselt ette ka ELi määrused EMASi (761/2001/EÜ) ja ökomärgise kohta (1980/2000/EÜ).

1.9 ELil on keskkonnasõbralike töökohtade edendamisel oluline roll. Seoses investeeringutega peaks EL edendama poliitikat, mis toetab tegevusvaldkondi ja sektoreid, ning looma koostöös liikmesriikidega stabiilse õigusraamistiku, mis vähendab oluliselt halduskoormust ning arvestab alati nõuetekohaselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustega. EL peaks seoses tööturuga edendama eriprogrammide loomist, mis toetaksid kutseharidust ning eelkõige selliste töötajate ümberõpet, keda ähvardavad muutused tööstuses ning kellel on oht kaotada töö või osa sissetulekust. Liikmesriigid peaksid toetama energiatõhusust, investeeringuid taastuvenergiasse ning teadus- ja arendustegevust, kasutades selleks ettevõtetele ja tarbijatele tehtavaid maksusoodustusi ning heitkoguste saastekvootidega kauplemise tulusid. Praeguse kriisi ajal on sellist poliitikat kiiresti vaja.

1.10 Riigihangetel on oluline roll. Üle 15 % ELi SKPst tuleb riigihangetest. Soodustingimused keskkonnasäästlikele kaupadele ja teenustele võivad julgustada turgu kiiremini investeerima tehnoloogilistesse uuendustesse.

1.11 EL tervikuna – nii ühenduse kui ka riikide tasandil – kulutab endiselt liiga vähe teadusuuringutele: alla 2 % SKPst võrreldes 2,6 %ga USAs ja 4 %ga Jaapanis. Euroopa vajab suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning selline uurimistegevus peab olema suunatud vähese süsinikdioksiidiheitega ühiskonnale.

1.12 Suurim arengupotentsiaal peitub kõigis traditsioonilistes tegevusvaldkondades ja töökohtades, mida saab keskkonnasõbralikumaks muuta. Kodanikuühiskonnal on siin oluline roll. Nooremate põlvkondade keskkonnaharidus, kutseõpe ning ettevõtetele, töötajatele ja üldsusele mõeldud teabevahetuse ja teabemeetmed on kõik olulised sammud teel uue keskkonnasõbraliku majanduse poole. Komitee osaleb aktiivselt ka nende tegevuste toetamises Pinocchio projekti kaudu.

1.13 Põllumajandusvaldkond võiks omalt poolt anda väga olulise panuse tootmismudelite muutmise näol, arendades agrometsandust ja kasvatades biomassi. Praegused jõupingutused kaitsta maad ja keskkonda tähendavad, et põllumajandus ja selle organisatsioonid võiksid olla juhtivad partnerid ulatuslikus teadlikkuse tõstmise ja teabekampaanias uue keskkonnasõbraliku majanduse eeliste kohta.

1.14 Biomass on kaugelt kõige olulisem taastuvenergia allikas. 2008. aasta andmed näitavad selgelt, et biogeenne energia on kõigi teiste taastuvenergia allikatega võrreldes ELi tasandil domineerival kohal. 27-liikmelises ELis on kaks kolmandikku primaarsest taastuvenergiast, st 66,1 % 6 200 PJ suurusest koguenergiast toodetud biomassist.

1.15 Praegusel majanduslikult raskel ajal, mil juurdepääs kapitalile on piiratud, tuleb jõupingutused keskendada teatud prioriteetidele, mis on järgmistel aastatel Euroopa jaoks rahvusvahelise konkurentsi, keskkonnakaitse ja töökohtade säilitamise seisukohast olulised. Komitee jaoks on prioriteetsed järgmised valdkonnad: taastuvenergia, säästev transport ja vähese süsinikuheitega ehitised.

1.16 Avalik sektor peaks üleminekuperioodil kõnealuseid valdkondi nii suures ulatuses kui võimalik toetama. Konjunktuuripoliitika (stop-go policies), ebastabiilne ja kooskõlastamata õigusraamistik ning bürokraatia on peamised takistused tegevuste ning kvaliteetsete ja inimväärsete keskkonnasõbralike töökohtade arendamisel.

2. Sissejuhatus

2.1 Energiaturg

2.1.1 Finants- ja majanduskriis on kahtlemata aeglustanud tegevuse kasvu kogu uue energia sektoris.

2.1.2 2009. aastal kahanesid gaasi- ja naftasektori investeeringud seoses investeerimise alaste eelarvete vähendamisega ligikaudu 19 % ehk rohkem kui 90 miljardi USA dollari (IEA (Rahvusvahelise Energiaagentuur) 2009. aasta energeetikaülevaade „World Energy Outlook”) võrra. Hoolimata tarbimise vähenemisest suureneb energiavajadus 2030. aastaks eeldatavasti u 40 %, saavutades 16,8 miljardi naftaekvivalenttonni piiri.

2.1.3 Fossiilsed energiaallikad katavad siiski 2007.–2030. aastani üle 77 % nõudluse kasvust ja nõudlus nafta järele kasvab praeguselt 85 Mb/p (miljonilt barrelilt päevas) 2015. aastal 88 miljoni barrelini päevasja 2030. aastal 105 miljoni barrelini päevas.

2.1.4 Vastavalt maailma 2009. aasta energeetikaülevaatele „World Energy Outlook” on võimalik kliimamuutustega võidelda ja neid ohjeldada, kuid ainult juhul, kui energeetikasektorit radikaalselt muuta. Aruandes tehakse ettepanek 450 osakese stsenaariumi kohta, mis näeb ette agressiivse tegevuskava, mis on vajalik selleks, et piirata kasvuhoonegaaside pikaajalist kontsentratsiooni atmosfääris 450 osakeseni miljoni süsinikdioksiidiekvivalendi kohta ja hoida ülemaailmse temperatuuri tõus kuni 2 °C ulatuses võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega. Selle stsenaariumi saavutamiseks peab IEA sõnul nõudlus fossiilsete kütuste järele jõudma haripunkti 2020. aastaks ning energiaga seotud süsinikdioksiidiheide vähenema 2030. aastaks 26,4 Gt-ni (gigatonnini) võrreldes 2007. aasta 28,8 Gt-ga.

2.2 Energiatõhusus

2.2.1 ELi energiatõhususe kavades on seatud eesmärk vähendada ajavahemikul 2005–2020 energiakulu 3,3 % võrra aastas, mille abil oleks võimalik aastas kokku hoida 860 miljonit naftaekvivalenttonni. See on ambitsioonikas eesmärk, mille osas võiks võimaluse korral kehtestada siduvad meetmed. Kuigi vaja on olulisi investeeringuid, peaks see omakorda kaasa tooma märkimisväärse säästu, mille komisjon on hinnanud ligi 100 miljardi euro suuruseks säästuks aastas (komisjoni teatis „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” KOM(2006) 545 lõplik).

2.2.2 Komitee on mitmes eelnevas arvamuses tervitanud ELi algatusi, mille eesmärk on käivitada energiatõhususe kavasid (1). Samal ajal on komitee märkinud ka asjaomase entusiasmi puudumist liikmesriikides (2). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab veelkord järgmist „Üks keskkonnahoidlike poliitikameetmete sageli unustatud aspekt on nende majanduslik kasu. Keskkonnahoidlik majandus on tõepoolest üks viis, kuidas globaalsest majanduskriisist välja tulla. Tärkav keskkonnahoidlik majandus loob uusi tööhõivevõimalusi. Komisjoni volinik Stavros Dimas väitis, et keskkonnasõbralikud investeeringud loovad Euroopa Liidus järgmise kümne aasta jooksul 2 miljonit töökohta. Seega ei ole keskkonnahoidlik majandus mitte luksus” (3).

2.2.3 Euroopa Komisjon peaks olema valmis energiatõhususe strateegia läbivaatamiseks. Senised edusammud ei ole andnud oodatud tulemusi. Naftahinna suhteline stabiliseerumine, mille käigus on hind langenud 11. juuli 2008. aasta tipptasemelt 147,27 USA dollarit barreli eest 2009. aasta keskmise hinnani 53,56 USA dollarini (2008. aastal oli keskmine hind 91,48 USA dollarit) (WTRG Economics.), ei ole kahtlemata investeeringuid soosinud.

2.2.4 Elamute ja ärihoonete energiatõhusust käsitleva direktiivi läbivaatamine, mis laiendab oluliselt nõuet viia uutes ja renoveeritavates ehitistes läbi ehitustöid, autode heitkoguste vähendamise eeskirjad ning menetluses olevad õigusaktid kergeveokite heitkoguste kohta nõuavad tööstuselt heitkoguste vähendamisega seotud eesmärkide saavutamiseks olulist jõupingutust. See toob kaasa energiatõhususe märgatava suurenemise ning vähendab nii tarbimist.

2.2.5 EurObserv'ERi 2009. aasta aruandes (EurObserv’ER 2009 – „The State of Renewable Energies in Europe”. Üheksas EurObserv’ERi aruanne) analüüsiti erinevate taastuvenergia tehnoloogiate otsest mõju tööhõivele 14 liikmesriigis (Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Taani, Rootsi, Itaalia, Austria, Poola, Soome, Ühendkuningriik, Madalmaad, Slovakkia, Sloveenia ja Luksemburg). 2008. aastal võimaldasid taastuvenergia tehnoloogiad luua või säilitada 660 000 töökohta. Biogeense energia (ehk täpsemalt väljendudes biomassi) valdkonnaga on seotud üle 42 % neist töökohtadest (ligikaudu 278 000 töökohta). Biomassi investeerimise abil on võimalik luua püsivaid töökohti, vähendada Euroopa sõltuvust energiast ja vähendada märkimisväärselt süsinikdioksiidiheidete taset.

3. Majanduskriis ja keskkonnasõbralikud töökohad

3.1 Majanduskriis on andnud ränga hoobi riikide rahalistele vahenditele. Euroala eelarvepuudujäägi koondnäitaja 2009. aastal oli 6,4 % ning 2010. aastal on sama näitaja komisjoni hinnangu kohaselt 6,9 %. Seega on puudujäägi viimiseks stabiilsuspakti kriteeriumide tasemele vaja kiiresti põhjalikke võla vähendamise kavasid. Komitee hoiatab keskkonnasõbraliku majanduskasvu edendamisest rääkides retoorika ja poliitilise tegevusetuse eest.

3.2 Taastuvenergia soodustamise kavade ning energiatõhususe programmide elluviimiseks kättesaadavad rahalised vahendid vähenevad. Liikmesriigid peaksid eraldama enam kui 50 % heitkoguste saastekvootidega kauplemise tuludest energiatõhususe programmidele ning taastuvenergia, säästva liikuvuse ja üldisemalt transpordi investeeringutele.

3.3 On oht, et võitlust kliimamuutuste vastu võidakse tajuda valesti – üksnes tarbimise vähendamisena. Arvesse tuleks võtta toodetud energia ja tootmiseks kasutatud energia suhet (energy return on investment, EROI) ning ühendada säästvuse ja arengu põhimõtted, luues nii uue majanduse, mis ei vii säästva majanduslanguse ja sellega kaasneva töötuse suunas, vähendades nii vääramatult inimeste elatustaset parandamata oluliselt meie planeedi tervislikku seisundit.

3.4 Lisaks seisavad ettevõtted – eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted – silmitsi suure laenusurvega. Tavapäraste tegevuste jaoks ette nähtud väiksema hulga rahaliste vahenditega on remonditöödesse investeerimine, mis on sageli kulukas ja tasub ennast ära alles mitme aasta pärast, peaaegu võimatu. Vajalikud on eesmärgistatud toetuspoliitikad.

3.5 ILO tegi oma seisukoha tutvustamisel komisjoni hiljutise algatuse (ILO majanduse ja tööturuanalüüside osakonna direktor Duncan Campell) kohta järgmise määratluse ettepaneku:

„Keskkonnasõbralikke töökohti võib määratleda töökohtadena, mis vähendavad ökoloogilist jalajälge:

—	energia-, toorainete ja veetarbimise vähendamine;

—	majanduse muutmine süsinikdioksiidi- ja materjalivabaks;

—	kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine;

—	kliimamuutustega kohanemise poliitika vastuvõtmine ning

—	ökosüsteemi kaitsmine ja taastamine”.

3.6 ILO, kes on mitu aastat koos rahvusvaheliste tööandjate organisatsioonide ja ametiühingutega läbi viinud keskkonnasõbralikke töökohti käsitlevaid sektorite süvauuringuid, peab siinkohal eriti oluliseks järgmisi valdkondi:

Energeetika	Integreeritud gaasistamine / süsinikdioksiidi sidumine
	Energia koostootmine (soojus- ja elektrienergia koostootmine)
	Taastuvad energiaallikad (tuul, päike, biokütused, geotermiline energia, väikehüdroenergia); kütuseelemendid
Transport:	Kütusesäästlikumad sõidukid
	Hübriidelektri-, elektri-, ja kütuseelemendiga sõidukid
	Autode ühiskasutus
	Ühistransport
	Muud kui motoriseeritud liikumisviisid (jalgrattasõit, kõndimine) ning maakasutuspoliitika ja -kasutusviiside muutmine (kauguste ning motoriseeritud transpordist sõltuvuse vähendamine)
Ettevõtted	Saastamise piiramine (puhastid ja muud filtreerimistehnoloogiad)
	Energia- ja materjalitõhusus
	Keskkonnasäästlikud tootmismeetodid (toksiliste ainete vältimine)
	Jäätmevabad tootmistsüklid (suletud ahelaga süsteemid, nagu on kirjeldanud William McDonough ja Michael Braungart)
Ehitised	Valgustus, energiatõhusad majapidamis- ja kontoriseadmed
	Päikeseküte ja -jahutus, päikesepaneelid
	Vanade ehitiste ajakohastamine uute tehnoloogiatega
	Keskkonnasõbralikud ehitised (energiatõhusad aknad, isolatsioon, ehitusmaterjalid, küte, ventilatsioon ja kliimaseadmed)
	Passiiv-päikeseenergiamajad, heiteta ehitised
Materjalihaldus	Ringlussevõtt
	Laiendatud tootjavastutus, toodete tagasivõtmine ja taastootmine
	Tootmise elektrooniliseks muutmine
	Toodete vastupidavus ja parandatavus
Jaemüük	Tõhusate toodete edendamine ja ökomärgiste kasutamine
	Kauplused elamupiirkondadele lähemale
	Veokauguse (tootmiskohast kaupluse asukohta) vähendamine
	Uus teenustel põhinev majandus (teenuste, mitte toodete müük)
Põllumajandus	Mullakaitse
	Veekasutuse tõhusus
	Mahepõllumajanduse kasvatusviisid
	Tootjate ja turu vahelise kauguse vähendamine
Metsandus	Metsastamise ja taasmetsastamise projektid
	Agrometsandus
	Säästva metsamajandamise ja sertifitseerimiskavad
	Raadamise lõpetamine

3.7 Keskkonnasõbralikke töökohti peaks iseloomustama üldiselt kõrge oskuste ja kutsealase väljaõppe tase.

4. Peamised osalejad ja head näited

4.1 EMSK korraldatud arutelul (23. märtsil 2010) andsid väärtusliku panuse eri ühendustest pärit peamised osalejad.

4.2 Bergamos asuva ühenduse Confartigenato [Itaalia oskustöötajate üldine ühendus] esimees rääkis keskkonnasõbraliku energia nädalast – 16 üritusest eesmärgiga tõsta teadlikkust ja pidada arutelusid, kus osales 80 sõnavõtjat ja sadu osalejaid, kes uurisid õigusalaseid ja tehnilisi küsimusi seoses energia säästmise ja keskkonna jätkusuutlikkusega. See on suurepärane näide selle kohta, milline roll saaks ja võiks ametiühingutel keskkonnasõbralike tavade levitamisel olla. Tutvustati uusi energiateenuseid, nagu energiateabepunkt, kus pakutakse erialast nõu ettevõtetele; krediiditugi, millega toetatakse investeeringuid, sealhulgas ühenduse krediidikonsortsiumi kaudu, ning tehniline koolitus koostöös Bergamo ülikooli energeetikateaduskonnaga.

4.3 Maailma Looduse Fondi esindaja, kelle töövaldkonnaks on Euroopa kliima- ja energiapoliitika, rõhutas oma kõnes, millist positiivset mõju avaldab keskkonnasõbralik majandus tööhõivele kõneleja organisatsioonis tehtud uuringute kohaselt. Keskkonnaorganisatsioonid pooldasid ilmselt väga poliitikat, mis toetab vähese süsinikdioksiidisisaldusega või – veel parem – heiteta energiaallikaid.

4.4 Poola ametiühingu NSZZ Solidarnosc nimel kõneleja (kaevandus- ja energeetikasektori sekretariaadi juhataja) rõhutas ohte, mis on seotud nn mustade töökohtade ülemäärase karistamise poliitikaga. Ülioluline on säilitada tööhõive algatuste kaudu, mille eesmärk on luua uusi töökohti tasakaaluks kaduvatele töökohtadele. Mõelda tuleks uute loodavate töökohtade ja vanade kaduvate töökohtade vahelise tasakaalu peale. Olulist tähelepanu tuleks pöörata ka palgale: mõnel uuel keskkonnasõbralikul töökohal on väiksem palk ja kivisöest toodetava energia kulu KW kohta on poole väiksem kui taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kulu KW kohta. Asjakohase tööhõive toetamise poliitikata tekib reaalne oht, et töötus kahekordistub lühikese aja jooksul. Samuti tuleks ette näha asjakohased töötajate liikuvuse tugimeetmed.

4.5 Euroopa ehitustööstuse ühenduse esimees rõhutas Euroopa ettevõtete kõrget osalemise määra ja suurt huvi ehitiste ning avaliku ja erasektori tööruumide tõhususe ajakohastamise ja parandamise toetamise vastu. Tööstus ei soovinud saada konkreetset majandusabi, vaid pigem stabiilseid õigusakte, mis kehtiksid mitu aastat ja võimaldaksid kavandada investeeringuid ja tööstuskavasid. Ehitustööstus nõudis pidevat ja piisavat rahastamisvoogu, millele võib tugineda, mitte lühiajalisi toetusi. Asjakohane maksupoliitika aitaks peredel liikuda sellist laadi investeeringute suunas. Ettevõtted olid valmis andma oma panuse töötajate koolitusse olulistes valdkondades.

4.6 Euroopa arhitektide nõukogu (ACE) esimees rõhutas vajadust arendada Euroopas veelgi säästva arhitektuuri valdkonnas antavat koolitust ning levitada terviklikku visiooni territoriaalsete meetmete kavade kohta; see nõuaks kutseala olulist muutmist. Euroopa arhitektide nõukogu arvates tuleks seada kooskõlas ehitustööstuse organisatsioonidega ambitsioonikad eesmärgid, mille kohaselt tuleks parandada ehitiste kvaliteeti ja energiatõhusust. Arhitektide nõukogu väljendas kahtlust seoses avaliku ja erasektori partnerluse tulemustega riigihangetes, tuginedes hiljutistele halbadele kogemustele.

4.7 Komisjoni esindaja rõhutas töökohtade loomise suurt potentsiaali: hinnanguliselt üle ühe miljoni töökoha. Geotermilise energia teise kongressi edukus on näidanud võimalikke suundumusi. Näiteks on Rootsis paigaldatud 33 küttepumpa 1 000 inimese kohta, Hispaanias on see näitaja kõigest 0,1. Taastuvenergia arendamisel on takistuseks bürokraatia. Kogu süsteemi, eriti ehitiste aluseks on energiatõhusus. Riiklike tegevuskavade raames loodavad keskkonnasõbralikud töökohad oleksid jätkusuutlikud ja konkurentsivõimelised.

4.8 Berliini majandus- ja tehnikaülikooli esindaja andis rohkelt teavet ja palju mõtteainet; ta juhtis tähelepanu taastuvenergiaturul esinevale suurele rahvusvahelisele konkurentsile, kus peamised konkurendid on USA ja Hiina. Hiina ja Taiwani osakaal päikesepaneelide ekspordis on praegu ligikaudu 50 %.

4.9 Ühe Hispaania suurima tuuleturbiinitootmise ettevõtte esindaja rõhutas oma valdkonna strateegilist tähtsust, mis võlgneb tänu oma arengu eest arukale ja julgele poliitikale, mis on soodustanud investeeringuid ja lisanud majandusse lisaväärtust. Tulevikuväljavaated on hoolimata kriisist head, kui jätkatakse taastuvenergiat soosivat poliitikat. Oma kõnes tsiteeris ta president Obamat: Barack Obama on öelnud „Riik, mis juhib puhtale energiale põhinevat majandust, juhib ka maailmamajandust” (Barack Obama kõne Ameerika rahvale 27. jaanuaril 2010).

4.10 Lõpetuseks rõhutas üks Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) nõunik ETUCi pühendumist toetavatele poliitikatele, mis edendavad ja säilitavad keskkonnasõbralikke töökohti, mis peaksid austama töötajate väärikust, õigusi ja palgataset. Keskkonnasõbralik töö peaks määratluse kohaselt olema inimväärne töö. ETUC pidas oluliseks töötada välja üleminekupoliitika, et toetada koolitust ja ennetada muutusi tööstuses.

5. Pilk tulevikku

5.1 Viimastel aastatel on esitatud mitmeid suuresti erinevaid arvnäitajaid keskkonnasõbralike töökohtade, energiatõhususe meetmete ja kliimamuutustega võitlemise algatuste võimalikku soodsa mõju kohta tööhõivele. Uute töökohtade arvu on hinnatud sadades tuhandetes, kuid selliste töökohtade arv kasvab väga aeglaselt. Netokasvu, st samas sektoris kadunud töökohtade lahutamisel järele jäävat tulemust on väga raske hinnata.

5.2 Lähtuvalt keskkonnasäästliku tööstuse kitsast määratlusest on praegu 4,6 miljonit keskkonnasõbralikku töökohta; see arv peaks suurenema 8,67 miljonini ehk 6 %ni 27-liikmelise ELi tööjõust, kui võtta arvesse ka keskkonnaressurssidega seotud tegevused, näiteks metsandus ja ökoturism. Ulatuse määr kasvab oluliselt, kui kasutaksime laiemat määratlust, mis hõlmab kaudseid ja lisatöökohti (GHK et al. (2007)), mille tulemusel on töötajate koguarv 36,4 miljonit ehk 17 % tööjõust. Komisjon rõhutab oma hiljutises Euroopa tööhõivet (Tööhõive Euroopas 2009. aastal) käsitlevas dokumendis neid erinevusi. Eriti suur kasv on toimunud taastuvenergia sektoris, mahepõllumajanduses ja – kuigi endiselt mõõdukas ulatuses – hoonestuse uuendamisega seotud tegevuses.

5.3 Peamised tegevusvaldkonnad – ehitus

5.3.1 Ehitustööstus on 16,3 miljoni töötaja ja 7,6 %-lise kogutööhõivega Euroopa suurim tööstuslik tööandja. 2008. aasta käive oli 1 305 miljardit eurot ehk 10,4 % SKPst. Kaudselt töötavaid töötajaid on ehitustööstuses (FIEC (Euroopa ehitustööstuse ühendus) 2009. aasta aruanne) ligi 32 miljonit.

5.3.2 Euroopa ehitustööstus on osalenud aktiivselt projektides ja algatustes, mille eesmärk on saavutada energiatõhususe kõrgemad standardid ja suurem energiasääst. Näidetena võib esile tõsta (seitsmenda raamprogrammi raames) Sunrise’i projekti ehk fotogalvaanikaseadmete kasutamist ehitistes; Cygnum: eelisoleeritud puitraamide tootmine, mille käigus kasutatakse soodsaid ringlussevõetud materjale, mis parandavad juurdepääsu väikese energiakuluga ehitistele, ning Mobi3con, mis on kolmemõõtmeline süsteem, mida kasutatakse ehitustel vigade vältimiseks projekti ja teostuse vahel ning mis peaks Euroopa ehitustööstuse ühenduse hinnangul andma aastas 6,2 miljardi euro suuruse kokkuhoiu.

5.3.3 Hoolimata finantskriisi tõsisest mõjust, mis on mõnes riigis, näiteks Hispaanias ja Iirimaal turud külmutanud, usub tööstus, et tulevastel aastatel luuakse ehitiste energiatõhususe parandamise kavade raames tehnikutele ja inseneridele 800 000 uut töökohta. Ainuüksi Prantsusmaal kasvab selle valdkonna töökohtade arv 2007.–2012. aastal 169 000 töökohalt hinnanguliselt 320 000 (Ademe (Prantsuse keskkonna- ja energiajuhtimisagentuur) 2008. aasta uuring) töökohani.

5.3.4 Teine valdkond, kus eeldatavasti tekib rohkem töökohti, on energiateenuste osutamisega tegelevad ettevõtted. Need on ettevõtted, kes rakendavad energiatõhususe meetmeid, võttes riski ja vabastades lõpptarbija korralduslikust ja investeerimisega seotud koormusest. Nende ettevõtete arvu kasvu on mõnes riigis takistanud suured tootjad, kes kardavad tarbimise märkimisväärset vähenemist (4).

5.3.5 Kutseõpe ja elukestev õpe on olulised, kui tööstuse muutustega soovitakse asjakohaselt toime tulla: FIEC ja EFBWW (Euroopa Ehitus- ja Puidutööstuse Töötajate Liit) teevad aktiivselt koostööd ühisalgatuste väljatöötamiseks kutsekvalifikatsioonide ja piiriüleste koolitusprojektide raames.

5.4 Taastuvenergia

5.4.1 2008. aastal töötas fotogalvaanikasektoris 190 000 inimest (130 000 otseselt ja 60 000 kaudselt). 27-liikmelise ELi turutoetuse abil loob see tööstusvaldkond 2030. aastaks eeldatavasti ligi 2,2 miljonit töökohta, kuid töökohtade netokasv on piiratud. eeldades 15 % ekspordiosakaalu, on EL 27 töökohtade netokasv 2030. aastal ligi 162 000 töökohta (20 000 aastal 2010 ja 49 000 aastal 2020) (EPIA (Euroopa fotogalvaanikatööstuse ühendus) 2009).

5.4.2 Fotogalvaanikasektor vajab kõrge kvalifikatsiooniga inimesi nii teadus- ja arendustegevuse kui ka hoolduse jaoks; arhitekte ja insenere on vaja selleks, et kaaluda päikesepaneelide kasutuselevõttu kõrge maastikuarhitektuurilise ja kunstilise väärtusega ajaloolises linnakeskkonnas. Euroopa kumulatiivne tootmisvõimsus on kasvanud 2005. aasta 1 981 megavatilt 2008. aasta 9 405 megavatini, kusjuures ajavahemikul 2007–2008 kasv kahekordistus (EPIA – fotogalvaanika globaalse turu väljavaade aastani 2013 – 2009, A.T. Kearney analüüs). Olemasolevad magistri- ja kraadiõppekavad fotogalvaanika valdkonnas on ebapiisavad.

5.4.3 2008. aasta lõpuks 64 935 MW suuruse tootmisvõimsuse saavutanud tuuleenergia on kõige tähtsam taastuv energiaallikas. ELi tuuleenergiasektoris töötas 2007. aastal otseselt 108 600 inimest; koos kaudsete töötajatega oli koguarv 154 000. Tuuleturbiinide ja nende komponentide tootmine moodustab 59 % otsesest tööhõivest. Kõige rohkem on tuuleenergiaga seotud töökohti Saksamaal, Hispaanias ja Taanis (EWEA (Euroopa tuuleenergia ühendus), 2009). Euroopa tuuleenergia ühenduse hinnangul võib selle sektori tööhõive saavutada 2020. aastaks 330 000 töötaja taseme, mis tähendaks praeguse arvu enam kui kahekordistumist.

5.4.4 Vastavalt Hispaanias – riigis, kes on investeerinud suuri summasid alternatiivsetesse energiaallikatesse – läbi viidud uuringule suureneb töökohtade arv 2007. aasta 89 001 töökohalt sõltuvalt lähtestsenaariumist 228 000–270 000 töökohani (ISTAS (Hispaania ametiühingute töö-, keskkonna- ja tervishoiuinstituut), 2009).

5.5 Transport

5.5.1 Autotöötuses ja maanteetranspordi valdkonnas töötab umbes 2,2 miljonit inimest, koos kaudsete töötajatega on see arv 9,8 miljonit (ACEA – Euroopa autotootjate ühendus); sellele tuleks lisada kõik inimesed, kes töötavad nii ühis- kui ka eratranspordisektoris. Koguarv ületab 16 miljonit, kui lisada ka raudtee-, laevandus-, lennundussektori tööhõive määrad ning nendega seotud teenused ja autoveod.

5.5.2 See tööstusharu tunnetab kriisi eriti teravalt, sest tootmine on langenud bussisektoris 7,6 %, autosektoris 21,6 %, väikebussisektoris 48,9 % ja veokisektoris 62,6 %, mis tähendab tootmise tõelist kokkuvarisemist. Olukord pole palju parem teistes transpordisektorites, kus samuti on vähenenud tellimused ja tegevuse maht.

5.5.3 Transpordisektorit mõjutavad teistest sektoritest enam tehnoloogilised probleemid, mis tulenevad kliimapaketist ja süsinikdioksiidi heitkoguste eeskirjadest. Õhutranspordi kaasamine Euroopa saastekvootide sertifikaatide (ETS) süsteemi tekitab vanematele sõidukiparkidele raskusi, sest neilt nõutakse heitkoguste tekitamise eest suuri trahve. Lisaks sellele vastavalt varasemale komitee arvamusele (5)„Heitkogustega kauplemise süsteemi kasutuselevõtt meretranspordis ning eriti tramplaevanduses on palju keerulisem kui lennunduses, sest ülemaailmse merekaubanduse praktilised aspektid muudavad heitkogustega kauplemise süsteemis tehtavad arvutused väga keeruliseks”.

5.5.4 Püsivat (ja soovitavat) kasvu oodatakse nii reisi- kui ka kaubarongiliikluses. 2030. aastaks luuakse reisijateveo valdkonnas ligi 1,2 miljonit töökohta ning kaubaveo valdkonnas 270 000 töökohta; samal ajal kaob maanteetranspordis peaaegu 700 000 töökohta (Syndex Etuc Istasi 2007. aasta uuring).

5.5.5 Säästev linnaliiklus, mis põhineb sellise muu kui motoriseeritud liikumisviisi nagu jalgrattasõit ja jalgsi liikumise toetamise poliitikal, parandab elukvaliteeti ja annab olulise panuse süsinikuheite vähendamisse.

6. Keskkonnasõbralike töökohtade edendamise positiivsed meetmed

6.1 Avaliku ja erasektori aktiivne osalemine ning avaliku ja erasektori partnerlus on meie ees seisvate probleemide lahendamisel väga oluline: majanduskasvu koos kahjulike heitkoguste olulise vähendamisega ning võimalusega luua rohkem paremaid töökohti.

6.2 Avaliku sektori vahendite praegune seisukord ei jäta palju tegevusruumi, arvestades meetmeid, mida on võetud finantssüsteemi toetamiseks finantskriisi ning sellele järgnenud majanduskriisi ajal, millega on kõigis liikmesriikides kaasnenud maksutulu vähenemine.

6.3 Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa suveräänne fond, mida toetavad Euroopa Investeerimispank ja erifondid, mille vahendeid eraldavad Euroopa Keskpankade Süsteem ning Euroopa Keskpank energiatõhususe ja -säästvuse eesmärkide saavutamiseks. Samuti on vaja Euroopa Marshalli plaani, mis võimaldaks reageerida turvaliselt kliimamuutustega võitlemisega kaasnevatele rahalistele nõuetele.

6.4 Euroopa Investeerimispank, kes juba tegeleb taastuvenergia arendamise rahastamisega, võiks fondi hallata ning suunata vahendeid Euroopa pangandussüsteemi kaudu.

6.5 Ressursside asjakohane kasutamine on suurim probleem. Eriti oluline on suunata ja kooskõlastada struktuurifondide, Euroopa Sotsiaalfondi ja 7. raamprogrammi vahendeid; seda ülesannet võiks täita komisjoni uus energeetika peadirektoraat.

6.6 Vaja on erasektoripoolset rahastamist. Avaliku ja erasektori partnerluse algatusi tuleks stimuleerida tegevus- ja maksusoodustustega stabiilses ja usaldusväärses võrdlusraamistikus.

6.7 Selle valdkonna ettevõtete ja töötajate organisatsioonid ning kodanikuühiskonna ühendused peaksid mängima põhirolli oskuste levitamisel, võimaluste esiletõstmisel, teadlikkuse parandamisel ning hariduse ja koolituse edendamisel. Kodanikuühiskond peaks sellistes projektides alati osalema.

6.8 Ressursside optimeerimisel mängivad olulist rolli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) rakendused. Komisjoni hiljutises uuringus (IKT mõju energiatarbimisele (e-Business Watch, uuringuaruanne nr 9/2008, http://www.ebusiness-watch.org/studies/special_topics/2007/documents/Study_09-2008_Energy.pdf) rõhutati vajadust rakendada IKT potentsiaali täiel määral (6). See võib avaldada väga head mõju uute keskkonnasõbralike töökohtade loomisele.

6.9 Komitee tegi oma 2008. aasta arvamuses ehitiste energiatõhususe kohta (7) ettepaneku teatava poliitika elluviimiseks, mille eesmärk on edendada ehitiste energiatõhususe standardite kontrollimist ja pakkuda lõppkasutajale soodustusi sobivate seadmete ostmisel ja paigaldamisel ning soojustusega seotud remonditööde läbiviimisel.

6.10 Seoses taastuvenergia sektori edendamisega pooldab komitee teadus- ja arendustegevuse toetamist, stabiilse, isemajandava turu loomise kavasid ning taastuvenergiat tootvate ja tarbivate ettevõtete ning lõppkasutajate toetamist maksu- ja muude soodustustega. Need meetmed võiksid kuuluda pikaajalisse programmi, mis võiks põhineda Saksamaal kasutataval mudelil, kus riigi sekkumine väheneb järk-järgult, võimaldades ettevõtetel ja üldsusel oma investeeringuid ette planeerida.

6.11 Eraldi peatükk tuleks pühendada haridusele ja koolitusele (8). Haridusel on oluline roll teadmiste ja teadlikkuse levitamisel tulevaste põlvkondade hulgas; koolitus on uute, energiatõhusust suurendavate ja kliimamuutuste vastu võitlevate tehnoloogiate edendamise eeldus.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 10, 15.1.2008, lk 22-35.

(2) ELT C 77, 31.3.2009, lk 54-59; ELT C 318, 23.12.2009, lk 39-42.

(3) ELT C 277, 17.11.2009, lk 20.

(4) ELT C 77, 31.3.2009, lk 54-59; ELT C 318, 23.12.2009, lk 39-42.

(5) ELT C 277, 17.11.2009, lk 20.

(6) ELT C 175, 28.7.2009, lk 87-91.

(7) ELT C 115, 25.6.2008, lk 62-71.

(8) ELT C 277, 17.11.2009, lk 15-19.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/118

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu energiapoliitika tõhustamine VKEde ja eelkõige mikroettevõtete toetuseks” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/19

Raportöör: Francis DAVOUST

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Euroopa Liidu energiapoliitika tõhustamine VKEde ja eelkõige mikroettevõtete toetuseks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 1. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14. ja 15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, erapooletuks jäi 5. liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Liidu tasandil:

—	rakendada energiapoliitikas lähenemisviisi „kõigepealt mõtle väikestele”, tagades Euroopa väikeste ja mikroettevõtete organisatsioonide osaluse õigusloomeprotsessis ja et mõjuanalüüsid hõlmaksid ka väikseimaid ettevõtteid ning et toetatakse valdkondlikku lähenemisviisi;

—	luua koos VKEde organisatsioonidega arutelufoorum ELi energiapoliitika mõju kohta ettevõtetele, eelkõige väikseimatele neist;

—	määratleda kooskõlas asjaomaste ettevõtete organisatsioonidega meetmed, mida Euroopa programmides tuleb arvestada, et võimaldada kõnealustel ettevõtetel kõige paremini kohaneda ELi suunistega;

—	hinnata ökotõhususe programmide mõju VKEde eri kategooriatele ja levitada parimate tavade juhendit;

—	lihtsustada juurdepääsu ELi olemasolevatele energiatõhususe valdkonna programmidele ning kõnealuste programmide rakendamist VKEde jaoks;

—	kinnitada öko-energeetiliste uuenduste toetuskava ja luua rahaline vahend väikeste ja mikroettevõtete vajadustele kohandatud uuendustegevuse toetamiseks;

—	luua riiklikul tasandil raamistik energiateenuste ettevõtete olemasolu ja tegevuse tõhustamisel väikeettevõtete toetamiseks;

—	lihtsustada väikeettevõtete juurdepääsu struktuurifondidele, eelkõige väikeettevõtete organisatsioonide vahendusel;

—	luua liikmesriikides raamistik mikrotootmise leviku toetamiseks.

1.2 Liikmesriikide tasandil:

—	luua riiklikul tasandil VKEde organisatsioonidega arutelufoorum;

—	arendada koolitus- ja teavitusprogramme valdkondlike kampaaniate ja ühtsete, eelistatavalt asjaomaseid ettevõtteid esindavates vahendusorganisatsioonides asuvate teeninduspuntide abil;

—	toetada investeeringute rahastamist, vähendada kindlustuskulusid ja luua maksustiimuleid;

—	luua ELi, liikmesriikide ja ettevõtete organisatsioonide vahel finantssünergiaid, mis toetaksid abi eri vormide loomist väikeettevõtete jaoks;

—	värvata vahendusorganisatsioonides keskkonna- ja energianõustajad ning tagada sõltumatud diagnostikateenused ja energiaalased nõustamisteenused.

1.3 Piirkondade tasandil:

—	kaasata piirkondlike programmide prioriteetide hulka energiaalane toetus ja nõustamine, samuti koolitus, toetada uuendustegevust ning investeeringuid piirkondlike programmide prioriteetidesse;

—	toetada mikrotootmist struktuurifondide abil.

2. Sissejuhatus

2.1 Arvamuse taust

2.1.1 Euroopa Liit kehtestas energiatõhususe tugevdamise poliitika, mis on ühtlasi strateegia EL 2020 üks osa. Peamine mõju VKEde jaoks on energiale juurdepääsu põhjalik muutmine ja energia mõistlik kasutamine ettevõtetes. Praeguseni ei ole ELi energiatõhususe alastes töödes käsitletud konkreetselt väikeste ja mikroettevõtete olukorda ning nende mõju kõnelustele ettevõtetele ei ole teada.

2.1.2 Selles kontekstis tuleb meenutada, et 1. oktoobri 2009. aasta arvamuses „Edendada energiatõhususe toetuskavasid ja –poliitikaid lõpptarbijate tasandil” (1) soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõhustada jõupingutusi, mille eesmärk on lõpptarbijate, eelkõige väikeettevõtete süstemaatiline kaasamine; sealhulgas: 1) tõhustades ELi poliitika valdkondlikku aspekti; 2) lihtsustades energiaalaseid ELi programme; 3) analüüsides energiatõhususe meetmete mõju lõpptarbijatele, eelkõige VKEdele, ja hinnates nende tulemusi; 4) luues Euroopa tasandil ekspertide rühma ning sõltumatute organite võrgu, mis tegutseksid energiatõhususe toetamise eesmärgil ning mille tegevus oleks suunatud lõpptarbijatele, eelkõige VKEdele ja käsitööndusettevõtetele.

2.2 Arvamuse teema

2.2.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab esmatähtsaks käsitleda kõnealust teemat kooskõlas väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act” ja põhimõttega „kõigepealt mõtle väikestele”, mis on ELi programmide ja poliitika analüüsimise ja väljatöötamise alus. Arvamuses keskendutakse sellele, kuidas mõjutab ELi energiapoliitika väikeseid ja mikroettevõtteid, mis moodustavad 92 % ELi ettevõtetest (2).

2.3 Raamistik ja piirangud

2.3.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse eesmärk on esitada põhielemendid, et innustada ELi ametiasutusi arvestama ELi tulevase poliitika raames VKEde ja eelkõige väikeste ja mikroettevõtetega. Arvamuses ei käsitleta töökohtade keskkonnasõbralikumaks muutmise küsimust, vaid võetakse arvesse toetavate meetmete rakendamist töötajate jaoks ettevõtete kohandamisel energiapoliitika prioriteetidega.

3. Üldised märkused

3.1 Energiapoliitika üldmõju väikeettevõtetele

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab asjaolu, et ELi energiapoliitika eesmärgid võivad pakkuda olulisi võimalusi teatud liiki VKEde arenguks ning seega uute töökohtade loomiseks. Selles kontekstis iseloomustavad väikeseid ja mikroettevõtteid neli olukorda

3.1.1 Energia kasutajad: enamik väikeseid ja mikroettevõtteid puutub kokku nelja probleemiga: 1) nad ei ole veel teadlikud energia ratsionaalsema kasutamise eelistest; 2) nad ei analüüsi energiasäästu meetmete mõju oma tegevusele ja /töötajatele; 3) nad ei tea, milliseid valikuid teha ning kellega neid ellu viia; 3) neil puuduvad rahalised vahendid öko-energeetiliste investeeringute jaoks, mille tasuvust on võimalik märgata alles väga pika aja möödudes.

3.1.1.1 Teabe puudumine tuleneb asjaolust, et nende suurust silmas pidades ei ole neil ettevõttesiseseid keskkonna- ja energeetikaeksperte.

3.1.1.2 Investeeringutuluga seonduv probleem: energiatarbimise vähendamiseks tehtavad investeeringud võivad olla väga kulukad, kuid lühikeses perspektiivis väga vähetulusad. Enamikel juhtudel ei saa kulusid üle kanda tootmistegevusele või teenuste osutamisele ning saavutatud energiasäästud tasuvad investeeringukulud ära alles väga pika aja pärast.

Investeeringutulu saavutamine nõuab sageli rohkem kui viis aastat ning see asjaolu on väikeettevõtete jaoks takistus.

3.1.2 Paigaldusettevõtted: ettevõtetel, mis paigaldavad tooteid ja süsteeme või teostavad hooldust energiakasutamise tõhustamise eesmärgil, on väga oluline roll keskkonna- ja energiatehnoloogia tutvustamisel tarbijatele. See puudutab eelkõige alljärgnevat.

3.1.2.1

Ehitustegevus: keskkonnasõbraliku ehituse, keskkonna- ja energiatehnoloogia toodete süsteemi rakendamisega või taastuvenergia süsteemide paigaldamisega seoses tekivad uuenduslikke tooteid paigaldavate väikeettevõtete jaoks probleemid, kuna kindlustusseltsid ei taha neile anda vajalikke tagatisi, sealhulgas kümneaastased garantiid, kuna toote stabiilsus ja tõhusus pikas perspektiivis ei ole tõestatud. Kindlustusseltside kõhklev hoiak aeglustab öko-tehnoloogiate tutvustamist tarbijatele.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab 1) arendada ehitusspetsialistide jaoks koolitusprogramme keskkonnasõbraliku ehituse uute tehnoloogiate, keskkonnasõbralike materjalide ning hoonete energiatõhususe hindamise uute strateegiate valdkonnas; 2) vähendada kindlustuskulusid ELi tasandi rahastamis- või muu vahendi loomise teel, mis võimaldaks vähendada kindlustusseltside võetavate riskidega seonduvaid kulusid.

3.1.2.2

Paigaldusteenused ja energiasäästuseadmete hooldus majapidamistes ja ettevõtetes. Selle sektori VKEd konkureerivad otseselt suurte energiatootjatega, kes tegutsevad iga riigi territooriumil nende endi loodavate ja kontrollitavate struktuuride kaudu. Need VKEd sõltuvad täielikult suurtest rühmadest, kes neid kontrollivad ning kes on rohkem huvitatud tavaenergia müügist kui oma klientide energiatõhususe parandamisest.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 1) leiab, et Euroopa ja riiklikud ametiasutused peavad kontrollima kõnealust turgu, et tagada täielik läbipaistvus ja vältida juhtiva positsiooni kuritarvitamist; 2) kutsub üles arendama koolitusprogramme VKEde jaoks, et tugevdada nende rolli eraisikute ja ettevõtete motiveerimisel ja nõustamisel.

3.1.3 Energiasäästu toodete arendamise ja tootmisega tegelevad väikeettevõtted on eriti uuenduslikud jätkusuutlike materjalide ja varustuse sektoris.

3.1.3.1 Praktikas peavad väikesed uuenduslikud ettevõtted tulema toime arvukate raskustega oma toodete viimistlemisel, patenteerimisel (ELi patent?) ja turule viimisel. Nad on silmitsi olukordadega, kus suurtel rühmadel või tööstuslikel laboratooriumitel on turul peaaegu monopoolne seisund ning olukordadega, kus nad peavad toime tulema üha keerukama sertifitseerimissüsteemidega, mis lämmatavad uuendused ja teevad võimatuks väikeetevõtete uuenduste turule pääsemise.

3.1.3.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab siinkohal võtta mitmeid meetmeid:

—	luua ELi tegevuskava, mis vastab USA programmile SBIRE, mille eesmärk on aidata väikeettevõtete vahendusorganisatsioonidel (3) välja selgitada öko-energeetilised uuendused, toetada nende viimistlust, sertifitseerimist ja patenteerimist ning lihtsustada nende juurdepääsu turule;

—	luua paindlik ja lihtsalt juurdepääsetav rahastamisvahend, mis tasuta või väga väikese tasu eest toetab uuendusi säästlike materjalide ja seadmete valdkonnas;

—

kehtestada lihtsustatud, neutraalsed ja kättesaadavad tehnilised menetlused väikeettevõtete öko-energeetiliste uuenduste standardimiseks ja sertifitseerimiseks ning jälgida, et standardimist ja sertifitseerimist ei kasutataks selleks, et tõkestada sisenemist energiatõhususe turgudele. Sellise olukorra vältimiseks tuleks nõuda kõigi ELi ühtlustatud tehniliste standardite mõjuanalüüsi enne nende lõplikku vastuvõtmist.

3.1.4 Väikesed energiatootmisettevõtted: mikrotootmine

3.1.4.1 Elektrienergia väiketootmine on alahinnatud võimalus, mis on paljudes liikmesriikides siiski arenemas. Jõujaama võib varustada kohaliku tasandi taastuvatest energiaallikatest. Selle eelkõige väikeettevõtetele kohandatud tehnoloogia tulemusel, mis eeldab energia ratsionaalsemat kasutamist, 1) vähenevad üldkulud; 2) tagatakse energiaga varustatus isegi voolukatkestuse korral; 3) suureneb Euroopa Liidu sisene energiatootmise tase; 4) antakse panus kliimasoojenemise vastasesse võitlusse; 5) toetatakse töökohtade loomist kohalikul tasandil.

3.1.4.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles looma õigus- ja tegevusraamistiku, mis soodustab süsteemi levikut, innustades liikmesriike kõrvaldama arengut pidurdavad eri tüüpi takistused. Komisjon peaks eelkõige 1) analüüsima olemasolevaid meetodeid ja levitama teavet parimate tavade kohta; 2) kaasama elektrienergia väiketootmise ja selle arengu nende meetmete hulka, mida võib rahastada struktuurifondidest ja erinevatest maaelu arengu fondidest.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Puudub püsiv arutelufoorum ELi institutsioonide ja eri kategooriasse kuuluvate VKEde esindusorganisatsioonide jaoks

4.1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt dialoogi üle, mille Euroopa Komisjon algatas VKEde esindajatega. Sellele vaatamata puudub praegu konkreetselt väikestele ja mikroettevõtetele suunatud struktureeritud strateegiline lähenemisviis (4). Sellel on kolm negatiivset tagajärge:

—	ei ole võimalik teada, kas olemasolevad ja tulevased algatused on kohandatud väikeettevõtetele;

—	ei ole teada, millisel tasandil neid algatusi rakendatakse ning see jääb keeruliseks, kui jätkatakse praegust üldist poliitilist lähenemisviisi, mida iseloomustavad puudulikud teadmised tegeliku olukorra kohta;

—	paljud liikmesriigid on algatanud tegevusi kooskõlas ettevõtete organisatsioonidega, kuid ei ole teada milliseid meetmeid on võetud. Seetõttu ei saa teised liikmesriigid headest tavadest ja edusammudest eeskuju võtta või teiste ebaõnnestumistest õppida.

4.1.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei eita ettevõtete arutelufoorumite vajalikkust, kuid need ei saa mingil juhul asendada selliste vahendusorganisatsioonide kogemust nagu kutseorganisatsioonid ja kaubanduskojad, valdkondlikud organisatsioonid, mis on ettevõtetega ühenduses ja nõustavad neid individuaalselt vastavalt konkreetsele vajadusele. Komisjon peab määratlema prioriteedid eelkõige kooskõlas nende vahendusorganisatsioonidega.

4.1.3 Liiga üldine ELi tasandi ülalt-alla lähenemisviis toob endaga kaasa otsused, mida ei ole võimalik rakendada. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab uut koostöökultuuri, mis põhineb alt-üles lähenemisviisil, vastavalt Euroopa väikeettevõtlusalgatusele „Small Business Act”. Üks meede, mis tuleks viivitamatult võtta, on ELi ja liikmesriikide tasandil koostööfoorumite loomine institutsioonide ja nende ettevõteteorganisatsioonide vahel, mis hõlmavad eelkõige väikeseid ja mikroettevõtteid.

4.2 Puudulik teave ELi programmide mõju kohta kõige väiksematele ettevõtetele

4.2.1 Paljude ELi programmide raames tehakse panuseid VKEde energiatõhususe üldiseks edendamiseks. Komitee nendib, et programmide mõju väikestele ja mikroettevõtetele ei ole teada ning et puuduvad ELi uuringud selle kohta, millist kasu kõnealused ettevõtted programmidest saanud on. Sellealase teabe puudumine on kahetsusväärne ühest küljest seetõttu, et ei tunta parimaid tavasid ja puudub võimalus töötada välja heade tavade juhendeid, ning teisest küljest seetõttu, et komisjon ei saa teha programmide ja meetmete ettepanekuid, mis on kohandatud väikeettevõtete tegelikkusele.

4.2.2 Komitee kustub komisjoni üles 1) võimalikult kiiresti läbi viima sõltumatu hinnanguprogrammide mõju kohta VKEdele, eelkõige väikestele ja mikroettevõtetele, lisades sellele esilekerkinud probleemide analüüsi; 2) koostama heade tavade juhendid.

4.3 Linnade ja piirkondade roll

4.3.1 Võitlus kliimamuutuste vastu ja energiakasutuse juhtimine peaksid olema edasise ühtekuuluvuspoliitika üks peamiseid prioriteete. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on otsustav tähtsus piirkondlike kliimakavade koostamisel ning nad toetavad aktiivselt uuendustegevust, sealhulgas energiasäästu valdkonnas, eelkõige väikseimatele ettevõtetele mõeldud piirkondlike klastrite, innovatsioonikeskuste ja ressursikeskuste kaudu.

4.3.2 Sellele vaatamata ei tunnista haldusasutused ja piirkondlikud omavalitsused sageli eri kategooria VKEde piiranguid ja vajadusi.

Komitee kutsub kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikuid üles looma või tõhustama koostööd eri piirkondade majandus- ja sotsiaalpartneritega energiatõhususe valdkonnas ja suunama struktuurifondide prioriteedid meetmetele, mille eesmärk on energia haldamine eelkõige väikseimates ettevõtetes. Üks Euroopa Regionaalarengu Fondi prioriteet peaks olema teavitada ja koolitada väikeettevõtjaid ja nende töötajaid, luua või tõhustada toetusteenuseid ning ettevõtete vahendus- ja valdkondlike organisatsioonide nõustamismeetmeid, luua lihtsalt juurdepääsetavaid rahastamisallikaid ning tagada individuaalne või kollektiivne toetus igat liiki uuendustegevusele.

4.3.3 Komitee tunneb siiski muret struktuurifondide väga nõrga mõju üle väikeettevõtetele, teatud piirkondades on kõnealune mõju üksnes 1–2 %, mille põhjus on eelkõige ebakohased haldus- ja finantsnõudmised. Näib, et struktuurifondide praegune haldamine ei võimalda VKEdel neist piisavalt kasu saada. Komitee kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles määratlema vajalikud lihtsustused koos VKEde, eelkõige väikeste ja mikroettevõtete, organisatsioonidega.

4.4 Raskused investeerimisvahendite leidmisel.

4.4.1 Enamikel VKEdel on suured raskused ratsionaalse energiakasutusse ja keskkonnasõbralikku tootmisse tehtavate investeeringute rahastamisega. Praegu ei ole pangad sageli nõus rahastama selliseid projekte väikeste summade tõttu (20 000–25 000 eurot) ning selliste riskantseteks peetavate projektide hindamiseks vajalike ekspertteadmistega töötajate puudumise tõttu.

4.4.2 Takistused ELi programmidest toetuste saamisel: isegi kui mitmed ELi programmid on VKEde jaoks huvipakkuvad, puudub väikestel ja mikroettevõtetel tegelikult otsene juurdepääs programmidele. Neil tuleb osaleda vahendusorganisatsioonide korraldatavates kollektiivsetes meetmetes. Kuid ka siin tuleb ette, et haldus- ja finantsnõuete ning komisjoni asjaomastes talituses sageli esineva mõistmatuse tõttu väikeste ja mikroettevõtete tegeliku olukorra suhtes lükatakse ettepanekud tihti tagasi.

4.4.2.1 Sellega seoses rõhutab komitee, et vajadus kindlustada liikmeriikide eelarvet mõjutab eelkõige kodanike ja väikeettevõtete majanduslikku ja sotsiaalset tegevust ning piirkondade tööhõive taset. Komitee loodab, et komisjon korraldab finantsmääruse läbivaatamise raames selleteemalise üldise arutelu.

4.4.3 Komitee kutsub üles lihtsustama investeeringute rahastamist ja ratsionaliseerima investeerimistoetuste süsteeme kõigil tasanditel. Tuleks käivitada mitmeid algatusi, sealhulgas järgmised:

—	lihtsustada ühistupankade, kohalike pankade ja erinevate finantsasutuste juurdepääsu EIB ja EIF fondidele, et rahastada investeeringuid energiakasutamise ratsionaliseerimise projektidesse;

—	suurendada VKEde jaoks pangatagatiste süsteeme investeeringute toetamiseks ja luua riskitagatiste süsteem, et kindlustusseltsid võiksid katta öko-energeetilisi investeeringuid;

—	innustada mikrokrediidi kasutamist väikeste summade investeerimiseks ja koolitada kohalike pankade töötajaid, et nad suudaksid objektiivselt hinnata VKEde esitatud projekte;

—	vaadata üle ELi finantsmäärus, et lihtsustada või kohandada nõudmisi ning kehtestada uuringu- ja teostatavusstipendiumid;

—	tõhustada energiatõhususe lepingute rakendamist energiateenuste ettevõtete poolt, eelkõige mikroettevõtete jaoks.

5. Toetamist ja nõustamist edendava poliitika suunas

5.1 Teavitamine ja koolitus

5.1.1 Kõigi ettevõtete teavitamine peab olema ELi tegevuskavade üks prioriteet, kuid teave tuleb suunata ja kohandada asjaomasele tegevusvaldkonnale ning selleks tuleb kasutada kõiki kanaleid, eelkõige ettevõtete organisatsioone. Mitmetes liikmesriikides on ametiasutused, vahendus- ja valdkondlikud organisatsioonid juba korraldanud kampaaniaid. Seda eesmärki on võimalik saavutada järgmiste meetmetega:

—	ELi teabekampaania, mille viivad läbi riiklikud ja piirkondlikud organisatsioonid, ning heade tavade juhendi väljatöötamine;

—	valdkondlike organisatsioonide teabekampaaniate toetamine;

—	keskkonna- ja energiaküsimuste ühtsete teeninduspunktide loomine või tugevdamine piirkondlikul tasandil, mis on ettevõtetele kõige lähemal;

—	piirkondliku tasandi abi tagamine keskkonna- ja energianõustajate värbamisel piirkondlikesse vahendusorganisatsioonidesse.

5.1.2 Ettevõtjate koolitus ja töökohtade keskkonnasõbralikumaks muutmine on esmatähtsad meetmed säästavale arengule üleminekul. Komitee nõuab, et üks kindel osa Euroopa Sotsiaalfondist määrataks väikeste ja mikroettevõtete juhtide ning nende töötajate koolitamiseks energiatõhususe valdkonnas.

5.2 Ettevõtete toetamine ja nõustamine

5.2.1 Väikeste ja mikroettevõtete puhul on individuaalne toetamine kõige tõhusam viis energiatõhususpoliitika rakendamiseks. Paljudes piirkondades toetavad omavalitsused otse või struktuurifondide kaudu ettevõtetele osutatavaid sõltumatuid audititeenuseid ja energiaalast nõustamist.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on selles valdkonnas kõige olulisem sisse viia sõltumatud diagnostikateenused, energianõustamine ja energiaaudit või toetada nende loomist, eelkõige ettevõtete vahendusorganisatsioonides ja valdkondlikes organisatsioonides.

5.3 Kehtestada innustav maksupoliitika kehtestamine

5.3.1 Eesmärgiga innustada väikeettevõtteid investeerima oma tegevuse raames energiatõhususe parandamisse, kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmesriike üles 1) panustama investeeringutesse ja nõustamisse, auditisse ja koolitusse; 2) laiendama eraisikutele pakutavaid riiklikke rahalisi stiimuleid ka energiasäästu investeerivatele väikeettevõtetele.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 318, 23.12.2009, lk 39

(2) 2007. aastal oli 27-liikmelise ELi enam kui 20,104 miljonist ettevõttest 18,26 miljonit mikroettevõtet (vähem kui 10 töötajat), 1,49 miljonit väikeettevõtet (10–25 töötajat), 303 400 keskmise suurusega ettevõtet (26–250 töötajat), 159 000 suurettevõtet (üle 250 töötaja). Mikroettevõtted tagavad 30 % kogu tööhõivest, väikeettevõtted 21 %, keskmise suurusega ettevõtted 17 % ja suurettevõtted 33 %. Allikas: EIM. Business & Policy Research, EUROSTAT.

(3) Väikeettevõtteid esindavad vahendusorganisatsioonid on liikmesriikide arvates: kutseorganisatsioonid ja käsitöönduskojad, kaubanduskojad, valdkondlikud organisatsioonid, ettevõtjate ühendused. Ametiasutused tunnustavad nende organite representatiivsust, kes esindavad kõiki teatud piirkonna ettevõtteid ning võtavad ettevõtete huvides kooskõlastatud ja ühiseid meetmeid.

(4) 23.–24. märtsil 2006. aastal toimunud Euroopa Ülemkogul otsustati võtta arvesse eri liiki VKEsid ja prioriteerida/eelistada väikeettevõtteid, juhindudes ELi ja liikmesriikide kõigi seaduste puhul põhimõttest „kõigepealt mõtle väikestele”.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/123

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu arengukoostöö rahastamisvahend: organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite roll”

2011/C 44/20

Raportöör: Giuseppe IULIANO

16. juulil 2009 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Euroopa Liidu arengukoostöö rahastamisvahend: organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite roll”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juuni 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010. aastal (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 123, vastuhääli ja erapooletuid ei olnud.

1. Soovitused ja järeldused

Inimväärse töö koht ELi koostööpoliitikas ja sotsiaalpartneritele osutatava toetuse tõhustamine

1.1

Üldkokkuvõttes annab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee positiivse hinnangu uuele arengukoostöö rahastamisvahendile, mille tähtsus ELi arengukoostööpoliitika toetamisel on vaieldamatu. Sellega seoses soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee anda arengukoostööpoliitikale uue Lissaboni lepingu raames tugevam institutsiooniline alus ning leiab, et komisjonil on keskne koht ja põhivastutus arengukoostööpoliitika ja arengukoostööstrateegiate kavandamisel. Komitee väljendab veelkord toetust Euroopa Parlamendi rollile demokraatliku kontrolli ja eelarve kontrolli menetluse tõhustamisel.

1.2

Komitee tuletab meelde vajadust edendada veelgi enam inimväärse töö mõistega hõlmatavate eesmärkide praktilist elluviimist. Seetõttu palub komitee ELi institutsioonidel, eelkõige komisjonil ja nõukogul anda konkreetset toetust inimväärse töö rakendamisele arengukoostööpoliitikas ning kaasata inimväärne töö aastatuhande arengueesmärkide tegevuskavasse.

1.3

Sotsiaalpartnereid (töötajate ja tööandjate organisatsioonid) kui võtmeisikuid sotsiaaldialoogis, mis on inimväärse töö põhielement, tuleb kõnealuses kontekstis vaadelda peamiste osalejate ja ELi partneritena. Sotsiaalpartnerid tuleb täielikult kaasata poliitilisse dialoogi ja neile tuleb võimaldada otsest toetust.

1.4

Komitee rõhutab erasektori tähtsust arengus. Kõnealuses kontekstis rõhutab komitee ettevõtete sotsiaalse vastutuse kontseptsiooni, mis põhineb peamiste töö- ja keskkonnakaitsenormide järgimisel ja selgitab sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektidega seonduvaid nõudeid õiglasema arengu tagamisel riikides, kus kõnealused ettevõtted tegutsevad.

1.5	Komitee soovitab, et kavandamisel kaasataks sotsiaalpartnerid rohkem ka teenuste hankemenetlusse neis valdkondades, mis on seotud majanduslike ja sotsiaalsete õiguste toetamisega.

Kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite roll ja esindatus arengukoostöö rahastamisvahendis

1.6

Komitee rõhutab üldiselt organiseeritud kodanikuühiskonna olulist rolli nende elanikkonnarühmade ja riikide demokraatliku arengu edendamisel, kes saavad toetust täiesti iseseisvalt ja sõltumatult valitsuste poliitilistest suunistest. Seetõttu kutsub komitee üles andma rohkem ressursse kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite toetamiseks arengukoostöö rahastamisvahendi temaatiliste programmidega ning taotleb ka, et suurendataks nende programmide ja selle rahastamisvahendi geograafiliste programmide vastastikkust täiendavust, eelkõige eelarvetoetuse osas.

1.7

Arengukoostöö rahastamisvahendi alla kuuluvaid kodanikuühiskonna toetamise mehhanisme tuleks tugevdada, et kodanikuühiskond saaks täita oma rolli kõigil tasanditel, sealhulgas poliitiliste prioriteetide väljatöötamisel ja nende kontrollimisel ning arengualgatuste rakendamisel. Seetõttu soovitab komitee hinnata komisjoni programmide konsultatsioonide ja toimimise korda ja töötada see välja selliselt, et need oleksid kooskõlas asjaosaliste eripära ja vajadustega (Actor Based Approach).

1.8

Komitee leiab seetõttu, et kodanikuühiskonna rahvusvahelist mõõdet tuleks tunnustada nii poliitilisel kui operatiivsel tasandil. See mõõde tuleb kõige paremini esile neis organisatsioonides, kelle liikmed esindavad nii põhja- kui ka lõunapoolseid riike, sealhulgas sotsiaalpartnerid, ühistuliikumine jmt. Need organisatsioonid esindavad ülemaailmseid instantse, mistõttu peaks olema võimalik nendega ametlikult korrapäraselt konsulteerida, kui kavandatakse ELi koostööpoliitika prioriteete. Kõnealuses kontekstis võiks komitee olla institutsioon, kes lihtsustab kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist ELi otsustusprotsessi arengukoostöö küsimustes.

1.9

Komitee rõhutab kodanikuühiskonna osalejate tugevdamise tähtsust kolmandates riikides, sealhulgas otsetoetuste kaudu kodanikuühiskonna piirkondlikele võrgustikele lõunapoolsetes riikides. Komitee teeb seetõttu ettepaneku kaasata vahendid, millega toetada võrgustike kooskõlastamist ja suutlikkuse arendamist lõunapoolsetes riikides, toetades samal ajal olemasolevaid võrgustikke põhjapoolsetes riikides arengukoostöö rahastamisvahendi programmi „Valitsusvälised osalejad” kolmanda eesmärgi raames, et tagada poliitikate ja meetmete üldine sidusus.

Arengukoostöö rahastamisvahendi tõhustamine

1.10	Komitee hindab positiivselt Euroopa Kontrollikoja märkusi ning soovitab toetada pikemaajalisi programme ehk raamlepinguid, mis suures ulatuses on suunatud strateegilistele eesmärkidele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele.

1.11	Komitee soovitab ka võimalust laiendada alltoetuste (sub-granting) kasutamise kriteeriumeid, sest see oleks otstarbekas ja täiendaks raamlepingutel põhinevaid programme ning on suunatud olemasolevate vahendite tõhusamale haldamisele.

1.12

Komitee rõhutab vajadust tugevdada arenguprojektide jätkusuutlikkust ja teeb järgmised ettepanekud:

—	lisada lõunapoolsete riikide organisatsioonide suutlikkuse suurendamine organisatoorsel tasandil horisontaalse mõõtmena kõigisse arenguprojektidesse;

—	tagada võimalus toetada projektide teostatavuse eeluuringuid.

1.13

Komitee peab vajalikuks toetada koostöömeetmete valiku-, järelevalve- ja hindamisetappe tõhususe parandamise eesmärgil. Komitee soovib eelkõige rõhutada järgmiseid vajadusi:

—	seada sisse otsesem suhe ja strateegiline dialoog Euroopa Komisjoni ja abi taotlevate organisatsioonide vahel nii keskvalitsuse kui ka kohalikul tasandil;

—	innustada komisjoni programmide eest vastutajaid osalema rohkem ja otsesemalt meetmete elluviimisel nii keskvalitsuse kui ka kohalikul tasandil, seda nii strateegilises kui ka rahalises mõistes;

—	määrata iga ELi delegatsiooni juurde vastutav isik, kelle ülesanne on suhtlemine kodanikuühiskonnaga.

2. Euroopa Liidu välisabi rahastamisvahendid ja programmid

2.1

ELi 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi raames on alanud ELi välisabiprogrammide ümberkujundamise pikaajaline protsess. Uus raamistik hõlmab seega geograafilisi rahastamisvahendeid: ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA, kandidaatriikidele ja võimalikele kandidaatriikidele), Euroopa naabrus- ja partnerlusvahend (ENPI, Kaukaasia riikidele, Kesk-Euroopa ja Vahemere piirkonna riikidele), arengukoostöö rahastamisvahend (DCI), rahastamisvahend koostööks tööstusriikidega (ICI) ning temaatilised vahendid, nagu demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), (1) stabiliseerimisvahend (SI) ja tuumaohutusalase koostöö rahastamisvahend (INSC) tuumareaktorite ohutuse parandamiseks kõikjal maailmas. Temaatiliste vahendite rakendamine ei eelda kolmandate riikide ametiasutuste nõusolekut.

2.2

Sellises jaotuses on arengukoostöö rahastamisvahend konkreetne vahend arengukoostööks (2). Arengukoostöö rahastamisvahend on omakorda jaotatud geograafilisteks ja temaatilisteks programmideks, (3) mille vahendid on jaotatud eri moodi, alates eelarvetoetustest kuni toetuste ja lepinguteni rahvusvaheliste organisatsioonide toetuseks.

2.3

Oluline on rõhutada, et nende osalejate kategooriaid, kes on arengukoostöö rahastamisvahendi potentsiaalsed sihtrühmad, on oluliselt laiendatud, eelkõige toetuste osas. Tavapärasest arusaamast, mille kohaselt arenguga tegelevad valitsusvälised organisatsioonid on kodanikuühiskonna peamised osalejad arengukoostöös, on saanud palju varjundirohkem nägemus, milles nähakse sotsiaalpartnereid, eelkõige ametiühinguid uute osalejatena, kes võivad selle rahastamisvahendiga töötada (4).

2.4

Seoses arengukoostöö rahastamisvahendi käimasoleva läbivaatamismenetluse ning praegu toimuva struktureeritud dialoogiga (5) on komitee teinud algatuse esitada kõnealune arvamus eesmärgiga anda soovitusi kodanikuühiskonna organisatsioonide võtmerolli toetamiseks arengukoostöö valdkonnas (6) ja rõhutada seejuures eelkõige sotsiaalpartnerite panust arengusse.

3. Üldised märkused

3.1

Tuleks mainida äsjaseid arenguid ELi üldise raamistiku ja arengukoostöö valdkonnas seoses Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009. See leping sisaldab kahte institutsioonilist uuendust: Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimetamine ning tema juhtimisel tegutseva Euroopa välisteenistuse (7) rajamine. ELi delegatsioonid, tõelised diplomaatilised esindused, tegutsevad samuti Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja juhtimisel ning kuuluvad ELi ühise välisteenistuse juurde. Kuigi vastavalt lepingule kuulub koostööpoliitika arenguvoliniku pädevusvaldkonda, on kõrge esindaja ülesanne siiski ELi välistegevuste kooskõlastatuse ja sidususe tagamine. Vastavalt kõrge esindaja äsjasele ettepanekule (8) kuulub peamiste koostööinstrumentide programmdokumentide (temaatiliste ja geograafiliste) väljatöötamine ELi ühise välisteenistuse pädevusvaldkonda (arenguvoliniku juhtimisel). See lähenemisviis võib kahjustada arengupoliitika sõltumatust, kuna seda võivad mõjutada ning endast alluvusse seada ELi ja liikmesriikide välispoliitika eesmärgid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni võtmerolli ja põhivastutust arengukoostööpoliitika ja -strateegiate kavandamisel ning soovib veel kord toetada Euroopa Parlamendi rolli demokraatliku kontrolli ja eelarve kontrolli menetluse tõhustamisel.

3.2

Üldkokkuvõttes annab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee positiivse hinnangu uuele arengukoostöö rahastamisvahendile, mille tähtsus ELi arengukoostööpoliitika toetamisel on vaieldamatu. Komitee suhtub samuti positiivselt erinevate olemasolevate programmide ühendamisse ühe arengukoostöö vahendi loomist käsitleva määruse raames, sest see suurendab läbipaistvust vahendite kavandamisel ja haldamisel. Komitee märgib ka seda, et sellele sektorile eraldatakse üha rohkem rahalisi vahendeid, tehes Euroopa Liidust koostöö ja arengu valdkonnas ühe olulisema rahastaja maailmas. Samuti tunneb komitee heameelt sotsiaalpartnerite kaasamise üle arengukoostöö rahastamisvahendi uute abikõlblike partnerite hulka. Komitee näeb palju ühist rahastamisvahendi raames käsitletavates teemades ja komitee välissuhete sektsiooni poolt esile toodud strateegilistes prioriteetides (9).

3.3	Ent komitee tahab rõhutada mitmeid üldiseid nõudeid, mis on vajalikud arengukoostöö rahastamisvahendi eesmärkide tõhusaks elluviimiseks ning puudutavad organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite rolli arengukoostöös.

3.4

Komitee tuletab meelde vajadust edendada veelgi enam inimväärse töö mõistega hõlmatavate eesmärkide praktilist elluviimist. Rahvusvahelisel tasandil on inimväärne töö selgesõnaliselt lisatud aastatuhande arengueesmärkidesse, mille ÜRO püstitas vaesusevastase võitluse toetamiseks ja seega arengukoostöö vahendina. Euroopa tasandil kaasati inimväärne töö ametlikult arengupoliitikasse 2006. aastal (10) ning lisati arengukoostöö rahastamisvahendi eesmärkide hulka. Ent ELi ja kolmandate riikide koostöö kavandamisel ja läbirääkimistel tekivad jätkuvalt probleemid inimväärse töö mõõtme praktilisel elluviimisel. Seetõttu on üllatav, et Euroopa Komisjon ei maini inimväärset tööd oma teatises, (11) mis avaldati hiljuti 2010. aasta arenguteemalise kevadpaketi raames. Seetõttu kutsub komitee komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles kaasama inimväärse töö valdkonna taas ja suuremal määral nii arengupoliitikasse kui ka praktilisse arengukoostöösse.

3.5

Komitee tuletab meelde, et ühinemisvabadus, kollektiivläbirääkimiste õigus ja sotsiaaldialoog moodustavad sotsiaalpartnerite kaudu elluviidava inimväärset tööd toetava poliitika rakendamise alustalad. Nagu Euroopa Komisjon ise märgib, usub EL, et „sotsiaalsete õiguste ja töönormide tagamine viib õiglase ja kestva sotsiaalse ja majandusliku arenguni” ja seega on „peamised osalejad sotsiaalpartnerid (ettevõtjad, ametiühingud) […]. Ametiühingud on partnerriikides sageli kõige suurema liikmete arvuga organisatsioonid, kes valvavad rahvusvaheliste töönormide täitmise üle” (12). Ka Euroopa Liidu Nõukogu arutas seda mõistet 2005. aasta arengupoliitika küsimuses tehtud ühisavalduses „Euroopa konsensus”, mille kohaselt „majandus- ja sotsiaalpartnerid nagu ametiühingud […] omavad […] demokraatia, sotsiaalse õigluse ja inimõiguste edendamisel olulist rolli” (13). Seepärast rõhutab komitee, et sotsiaalpartnereid tuleb selles valdkonnas käsitleda ELi peamiste osalejate ja partneritena. Sotsiaalpartnerid tuleb täielikult kaasata poliitilisse dialoogi ja neile tuleb võimaldada otsest toetust.

3.6

Komitee rõhutab, et vaba ettevõtluse põhimõtteid järgival erasektoril on suur roll dünaamilise arengu tagamisel, et soodustada kolmandate riikide sobivat integreerumist maailmamajandusse. Komitee rõhutab, et ettevõtete sotsiaalse vastutuse kaudu võib panna erasektori veelgi rohkem vastutust võtma nende riikide õiglasema arengu eest, kus nad tegutsevad. Ettevõtete sotsiaalne vastutus, mis põhineb peamiste töönormide ning ülemaailmsete keskkonnakaitse ja säästva tootmise prioriteetide järgmisel, tugevdab arengukoostöö rahastamisvahendi raames võetud meetmete sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte.

3.7

Komitee soovitab, et kavandamisel kaasataks sotsiaalpartnerid rohkem ka teenuste hankemenetlusse neis valdkondades, mis on seotud majanduslike ja sotsiaalsete õiguste toetamisega. Komitee märgib, et teenuste hankelepingud puudutavad sageli selliseid küsimusi nagu sotsiaaldialoog, tööõigused ja sotsiaalõigused. Ent praegused valikukriteeriumid (taotlejaorganisatsiooni organisatoorsed ja finantsnõuded) takistavad sageli sotsiaalpartnerite – keda tuleks selles sektoris näha peamiste osalejatena – õiglase ja tasakaalustatud osalemise võimalust.

3.8

ELis on süvenemas suundumus edastada märkimisväärne osa arengukoostöö vahenditest eelarvetoetuse kaudu (14). Kuigi selles meetodis võib leida positiivse eesmärgi muuta abisaajad riigid proaktiivsemaks ja samas panna nad võtma rohkem vastutust oma arengu eest, on oht, et see piirab kodanikuühiskonna äärmiselt olulist panust abisaava rahva ja valitsuse tõelisse demokraatlikusse arengusse (15). Kodanikuühiskonna sõltumatuse tugevdamine on säästva arengu tagatis, mistõttu peaks see olema arengukoostöö poliitika prioriteetne eesmärk. Seepärast juhib komitee tähelepanu vajadusele suurendada kodanikuühiskonna toetuseks eraldatud vahendeid (temaatilised programmid) (16) kahel eesmärgil: et tagada tõeline eelarvetoetuse järelevalve (17) ja et rakendada täiendavad meetmed, mis ei oleks saavutatavad koostöö kaudu, mis toimub ainult valitsuste tasandil (18). Sama käib geograafiliste programmide kohta, (19) kuhu tuleks lisada kodanikuühiskonna toetamise mõõde vastavalt läbipaistvuse ja nõuetekohase kavandamise kriteeriumidele ning kus peaks määratlema konkreetsed eesmärgid, arvestades ja kaitstes seejuures algatusõigust.

3.9

Sellest aspektist on sotsiaalpartneritel väga oluline roll sellistes temaatilistes programmides (muud „Valitsusvälised osalejad”) nagu „Investeerimine inimestesse” (mis hõlmab sotsiaalse ühtekuuluvuse, inim- ja sotsiaalse arengu, soolise võrdõiguslikkuse ja tervishoiu valdkonna), „Rände- ja varjupaigaküsimused” (mille eesmärk on tugevdada võõrtöötajate jaoks seaduslikke lahendusi), „Keskkond ja loodusvarad” (mis edendab arengumaades kodanikuühiskonna kaudu keskkonnasäästlikkuse järelevalvet) ja „Toiduga kindlustatus”. Eelkõige teemas „Tööhõive, sotsiaalne ühtekuuluvus ja inimväärne töö” (20) (mis kuulub programmi „Investeerimine inimestesse”) tuleks rohkem kajastada sotsiaalpartnerite ja sotsiaaldialoogi rolli. Samuti tuleks programmi „Toiduga kindlustatus” prioriteetide hulka selgelt lisada põhiliste põllumajandusvaldkondade arendamine (21).

3.10

Arengukoostöö rahastamisvahendi eesmärkide põhjal tundub ilmne, et vaja on vastu võtta terviklikud strateegiad arengukoostöö elluviimiseks. See kehtib ka kodanikuühiskonnale organisatsioonidele, eelkõige kui neil on rahvusvaheline mõõde. Kodanikuühiskonna rahvusvaheline mõõde tuleb kõige paremini esile neis organisatsioonides, kelle liikmed esindavad nii põhja- kui ka lõunapoolseid riike (nt sotsiaalpartnerid, ühistuliikumine jne (22). Need organisatsioonid esindavad ülemaailmseid instantse, mistõttu peaks olema võimalik nendega ametlikult konsulteerida, kui kavandatakse abisaavate riikide valitsustega tehtava ELi koostöö poliitika prioriteete. Selles kontekstis tõstab komitee esile juba olemasolevaid konsultatsiooni- ja otsustamismehhanisme OECD ja Euroopa Nõukogu juures (23).

3.11

Komitee rõhutab kodanikuühiskonna osalejate tugevdamise tähtsust kolmandates riikides, sealhulgas otsetoetuse kaudu kodanikuühiskonna piirkondlikele võrgustikele lõunapoolsetes riikides. Komitee teeb seetõttu ettepaneku kaasata vahendid, millega toetada võrgustike kooskõlastamist ja suutlikkuse arendamist lõunapoolsetes riikides (et tugevdada nende esindussuutlikkust), toetades samal ajal olemasolevaid võrgustikke põhjapoolsetes riikides arengukoostöö rahastamisvahendi programmi „Valitsusvälised osalejad” kolmanda eesmärgi raames. Rahvusvaheliste ja piirkondlike võrgustike toetamine aitaks suurendada arengukoostöö poliitika ja meetmete üldist sidusust.

3.12

Seetõttu tuleks tugevdada arengukoostöö rahastamisvahendi alla kuuluvaid kodanikuühiskonna toetamise mehhanisme, et kodanikuühiskond saaks täita oma rolli kõigil tasanditel: poliitiliste prioriteetide seadmisel ja järelevalves ning arengualgatuste elluviimisel. Seetõttu soovitab komitee hinnata komisjoni programmide konsultatsioonide ja toimimise korda ja töötada see välja nii, et see vastaks asjaomaste osalejate iseloomusele ja vajadustele (Actor Based Approach). On selge, et rahvusvahelisel tasandil on praegu mitmeid erinevaid koostööosalisi, kel on kõigil oma tegevusvaldkond, eesmärgid, strateegiad ning organisatoorsed ja toimimissüsteemid.

4. Konkreetsed märkused

4.1

Oma hiljutises aruandes valitsusväliste osalejate kaasatuse kohta (24) keskendus Euroopa Kontrollikoda vajadusele hakata programme rahastama pikaajalisemas perspektiivis raamlepingute alusel, mis oleksid rohkem suunatud strateegilistele eesmärkidele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele. Komitee nõustub selle lähenemisviisiga ja toetab seda.

4.2

Komitee soovitab ka võimalust laiendada alltoetuste (sub-granting) kasutamise kriteeriumeid, sest see oleks otstarbekas ja täiendaks raamlepingutel põhinevaid programme, et jõuda paremini rohujuuretasandi organisatsioonideni. Lisaks oleks see Euroopa Komisjoni jaoks tõhusam süsteem olemasolevate vahendite haldamiseks, hoides ära algatuste killustatuse.

4.3

Komitee rõhutab vajadust tugevdada arenguprojektide jätkusuutlikkust ning teeb järgmised ettepanekud:

—	lisada lõunapoolsete riikide organisatsioonide suutlikkuse arendamine organisatoorsel tasandil (mis seega ei piirduks ainult projektide haldamise võimega) horisontaalse mõõtmena kõigisse arenguprojektidesse;

—

tagada võimalus toetada projektide teostatavuse eeluuringuid: nagu Euroopa Kontrollikoda rõhutab eespool nimetatud aruandes, viibib projektide käivitamine tavaliselt seetõttu, et kohapealseid vajadusi ei ole piisavalt analüüsitud (25). Nende uuringute eelrahastamine aitaks kaasa projektide toimimisele kohe algusest peale (26).

4.4

Komitee peab vajalikuks toetada koostöömeetmete valiku-, järelevalve- ja hindamisetappe tõhususe parandamise eesmärgil. Komitee soovib eelkõige rõhutada järgmiseid vajadusi.

—

Praegune projektide valikumenetlus tuleb läbi vaadata, sest väga sageli ei saa bürokraatia tõttu valida kõige sobivamaid ettepanekuid. Seetõttu tuleb seada sisse otsesem suhe ja strateegiline dialoog Euroopa Liidu ja abi taotlevate organisatsioonide vahel nii keskvalitsuse kui ka kohalikul tasandil, töötades välja osalemismudeli rakendatavate meetmete jaoks.

—

Komisjoni programmide eest vastutajaid tuleb innustada osalema rohkem ja otsesemalt meetmete elluviimisel (nii strateegilises kui ka rahalises mõistes). See aitaks tõhusalt jälgida tulemusi, lihtsustaks rahastajate ja abisaajate suhteid ning lõppetapis projektide mõju hindamist nii keskvalitsuse kui ka kohalikul tasandil.

—

Iga ELi delegatsiooni juurde tuleks määrata vastutav isik, kelle ülesanne on suhtlemine kodanikuühiskonnaga. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on delegatsioonidest saanud ELi tõelised diplomaatilised esindused. Pealegi nagu eespool juba mainitud, kuuluvad delegatsioonid Euroopa välisteenistuse alla ning peavad tulevikus tegema üha tihedamat koostööd konkreetsete liikmesriikide esindustega. Seetõttu on väga oluline institutsionaalselt tugevdada delegatsioonides kodanikuühiskonna organisatsioonide kontaktisiku rolli.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend”, REX/263, 2009.

(2) Arengukoostöö rahastamisvahendi eelarve aastateks 2007–2013 on 16 897 miljardit eurot: http://www.developmentportal.eu/wcm/subsite/snv1v2/content/view/53/81/. Koostöövahendite hulgas tuleb mainida ka Euroopa Arengufondi (EDF) Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide jaoks, mis ei kuulu aga ELi arengukoostöö rahastamisvahendite eelarvesse. Kümnenda Euroopa Arengufondi eelarve on 22 682 miljonit eurot perioodiks 2008–2013: http://europa.eu/legislation_summaries/development/overseas_countries_territories/r12102_en.htm.

(3) Geograafilised programmid: Ladina-Ameerika, Aasia, Kesk-Aasia, Lähis-Ida ja Lõuna-Aafrika. Temaatilised programmid: toiduga kindlustatus, investeerimine inimestesse, rände ja varjupaigaküsimused, valitsusvälised osalejad ja kohalikud omavalitsused, keskkond ja loodusvarad. Vt http://ec.europa.eu/europeaid/infopoint/publications/europeaid/153a_en.htm. Perioodil 2007–2013 jagunevad geograafilistele ja temaatilistele programmidele vahendid järgmiselt: 10,57 miljardit eurot geograafiliste programmide jaoks (60 %) ja 5,596 miljardit eurot temaatiliste programmide jaoks (33 %).

(4) Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend; ELT L 379, 27.12.2006.

(5) Struktureeritud dialoog kodanikuühiskonna ja kohalike omavalitsuste arengukoostöösse kaasamise kohta on komisjoni 2009. aasta algatus, mille eesmärk on arutleda kodanikuühiskonna ja kohalike omavalitsuste rolli üle koostöös. Kuigi see dialoog ei kujuta endast läbirääkimisprotsessi, on selle eesmärk siiski ühiste mõttevahetuste algatamine nimetatud teemadel, kaasates kodanikuühiskonna esindajate kõrval arutellu ka liikmesriigid ja Euroopa Parlamendi. Vt http://ec.europa.eu/europeaid/who/partners/civil-society/structured-dialogue_en.htm.

(6) Seoses sellega meenutab komitee, et 2008. aastal toimunud Accra foorumi tulemusel tunnistati kodanikuühiskonna organisatsioonid arenguprotsessi täieõiguslikeks osalejateks (independent development actors in their own right) võrdväärselt valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, kellel on oma algatusõigus vastavalt Accra tegevuskava artiklile 20: http://siteresources.worldbank.org/ACCRAEXT/Resources/4700790-1217425866038/AAA-4-SEPTEMBER-FINAL-16h00.pdf.

(7) Euroopa välisteenistuse personal valitakse Euroopa Komisjoni asjaomastest talitustest ja nõukogu peasekretariaadist ning liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest. Euroopa välisteenistus on omalaadne teenistus, mis tegutseb eraldi ja iseseisvalt nii komisjonist kui nõukogust: http://eeas.europa.eu/background/index_en.htm.

(8) Artikkel 8: http://eeas.europa.eu/docs/eeas_draft_decision_250310_en.pdf.

(9) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees on AKV-ELi komitee, kes vastutab suhete eest nende riikidega. Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Arengufondi (EDF) teemaliste arvamuste loetelu.

(10) Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks”, KOM(2006) 249 lõplik.

(11) Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Kaheteistkümnest punktist koosnev ELi tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide toetuseks” (KOM(2010) 159 lõplik).

(12) Euroopa Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu roll inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides”, (KOM(2001) 252 lõplik).

(13) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1, punkt 18.

(14) Eelarvetoetus tähendab ELi rahaliste vahendite otseülekannet abisaavale riigile olemasolevate finantsasutuste kaudu. Eelarvetoetus võib olla üldine, toetades riiklikku arengustrateegiat, või valdkondlik, olles suunatud konkreetsetele valdkondadele, nt tervishoid, haridus jne. http://ec.europa.eu/europeaid/how/delivering-aid/budget-support/index_en.htm

(15) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Kodanikuühiskonna roll Euroopa uues Lääne-Balkani strateegias”, ELT C 80, 30.3.2004.

(16) Erinevalt geograafilistest programmidest ei eelda temaatiliste programmide rakendamine abisaava riigi nõusolekut.

(17) See viitab olulisele rollile, mis saab kodanikuühiskonna organisatsioonidel olla arengukoostööks eraldatud vahendite järelevalves ja kontrollis, et ära hoida igasugune korruptsioon.

(18) EuropeAid koostab praegu uuringuid selles küsimuses. Vt „Engaging Non-state actors in new aid modalities” aadressil https://webgate.ec.europa.eu/fpfis/mwikis/aidco/index.php/WG2:_T1:_New_aid_modalities_and_CSOs_and_LAs_challenges_and_opportunities%3F ja „Complementarity of EC financial instruments in the field of human rights and democracy”, teabekiri, aidco.e.4 (2009)338553, 29.10.2009.

(19) Suur osa geograafiliste programmide raames antavast rahalisest toetusest näib siiani olevat eraldatud eelarvetoetuse vormis, jättes välja toetuse kodanikuühiskonnale kohalikul tasandil. Tuleb silmas pidada, et geograafilised programmid eeldavad abisaava riigi nõusolekut.

(20) Tuleb märkida, et sellele teemale eraldatud finantsvahendid ulatuvad vaid 21 %-ni kogu rahalisest toetusest, mis on antud 2007.–2013. aasta programmile „Investeerimine inimestesse”. Vt „Mid-term of Strategy Paper for Thematic Programme (2007-2013)”.

(21) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus (raportöör: Mario Campli) „Kaubandus ja toiduga kindlustatus”, REX/273, 2009.

(22) Sotsiaalpartnerid (töötajate ja tööandjate organisatsioonid) on organiseerunud nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil. Euroopa tasandil on olemas tööandjaid esindav BusinessEurope ja töötajaid esindav Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC). Rahvusvahelisel tasandil on loodud Rahvusvaheline Tööandjate Organisatsioon (IOE) ja Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon (ITUC). Ka ühistuliikumineon organiseeritud nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil: Cooperatives Europe ja International Co-operatives Alliance. Siia tuleks lisada mitmed organisatsioonid, ühistud ja vastastikuse abistamise ühingud, mis moodustavad Johannesburgis 19.–21. oktoobril 2009 toimunud ILO konverentsi („Sotsiaalmajandus: Aafrika vastus ülemaailmsele kriisile”) määratluse järgi sotsiaalmajanduse.

(23) Siin võib mainida OECD juures asuva ametiühingute nõuandekomitee (TUAC) ja Euroopa Noortefoorumi rolli.

(24) „Valitsusväliste osalejate EÜ arengukoostöösse kaasamise komisjonipoolne haldamine”, eriaruanne nr 4/2009.

(25) Idem, lk 21, punkt 41.

(26) Selliste uuringute rahastamiseks võiks luua rotatsioonifondi, millest komisjon teeks ettemakseid ja mis hiljem võetaks projekti kogumaksumusest välja, juhul kui projekt osutub valituks.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/129

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Aafrika sotsiaalmajanduse roll ja perspektiivid arengukoostöös” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/21

Raportöör: Luca JAHIER

17. detsembril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Aafrika sotsiaalmajanduse roll ja perspektiivid arengukoostöös”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 116, erapooletuks jäi 1 liige.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Sotsiaalmajandus on kogu maailmas oluline nähtus, mida iseloomustavad järgmised aspektid: innovatsioonisuutlikkus, dünaamilisus, paindlikkus ja vastupidavus isegi kõige tõsisemate kriiside ajal, samuti suutlikkus kaasata kogu elanikkond, eriti kõige vaesemad ja kõige enam tõrjutud elanikkonnarühmad. Usaldusväärsete hinnangute kohaselt puudutab see 10 % maailma tööealisest elanikkonnast (1) ning selle osakaal kasvab kõikjal maailmas. Sotsiaalmajanduse spetsiifilised omadused ja dünaamilisus eristavad seda teistest majanduse vormidest. Samas täiendab see ideaalselt majandustegevuse muid vorme ja moodustab vahel ka sünergiaid.

1.2 Aafrika sotsiaalmajandus on valdkond, mis siiani on suures osas kogu rahvusvahelise kogukonna, sealhulgas Euroopa Liidu poolt unarusse jäetud. Selle eriomadusi ei tunnistata ning seetõttu ei ole seda aktiivselt kaasatud poliitikameetmetesse ega konsulteerimis- või otsustamisprotsessidesse. Ometi on sotsiaalmajandus lahutamatu osa Aafrika traditsioonilistest solidaarsusstruktuuridest ning kollektiivsetest ja kogukondlikest ettevõtetest, mis sageli võtavad ühistute või vastastikuste ühingute kõige erinevamaid vorme. Sotsiaalmajanduse mitmed struktuurid on oluline osa sellest ulatuslikust sektorist, mida nimetatakse mitteametlikuks majanduseks.

1.3 Mandril, kus 80–95 % elanikkonnast töötab mitteametlikus sektoris, saab sotsiaalmajandus olla otsustavaks vahendiks, mille abil parandada ja muuta järk-järgult elu- ja töötingimusi ning kohandada need inimväärikuse ja sotsiaalkaitse kõrgetele standarditele, mis aitavad selles osalejatel turul tegutseda ja anda otsustav panus Aafrika sotsiaalse ja majandusliku arengu heaks.

1.4 Majanduskriisi tagajärgede praeguses kontekstis on Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) ametlikult tunnistanud sotsiaalmajanduse uuenduslikku olemust ja selle võimet anda märkimisväärne panus kohalikku arengusse. ILO esimene sotsiaalmajandusalane konverents toimus 19.–21. oktoobril 2009. aastal Johannesburgis, mille käigus võeti vastu ulatuslik tegevuskava. Maailmapank ja IMF on näidanud üles uuenenud huvi sotsiaalmajanduse vastu, kuna see ja eelkõige ühistud on tõestanud vastupidavust praegusele kriisile.

1.5 Seega on maailma suurima arenguabi andja ELi huvides osaleda kõnealuses rahvusvahelises algatuses. Hea võimalus selleks võiks olla 2012. aasta, mille ÜRO on kuulutanud rahvusvaheliseks ühistute aastaks. Komitee pakub välja järgmised võimalused Aafrika sotsiaalmajanduse edendamiseks arengukoostöö raames:

—	tagada, et EL tunnustab ametlikult sotsiaalmajanduse rolli ja panust Aafrika arengusse;

—	lisada sotsiaalmajandus Cotonou lepingu selliste valitsusväliste osalejate nimekirja, kes tuleb kaasata kõnealuse lepingu elluviimisesse;

—	kahekordistada valitsusvälistele osalejatele eraldatud rahastamist riiklikes ja piirkondlikes strateegilistes dokumentides;

—	tagada valitsusväliste osalejate, sealhulgas Aafrika sotsiaalmajanduses osalejate, kaasamine ELi tulevastesse suhetesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega 2020. aasta järgsel perioodil;

—	integreerida sotsiaalmajandus ELi ja Aafrika partnerlusse ning eelkõige seitsmendasse rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerlusse;

—	kaasata Aafrika ühistud ELi meetmetesse, mis on suunatud koostööle seoses põllumajanduse ja maapiirkondade arendamisega Aafrikas;

—	toetada Aafrika sotsiaalmajandust ELi temaatiliste programmide kaudu „Investeerimine inimressurssidesse” ja „Valitsusvälised osalejad ja kohalikud ametivõimud arenguprotsessis”;

—	edendada sotsiaalmajanduses osalejate võrgustike loomist ja arendamist (põhja ja lõuna ning lõuna ja lõuna vahel);

—	edendada haridust, koolitust, kultuurikoostööd ja soolist võrdõiguslikkust ELi programmides ja meetmetes;

—	tunnustada sotsiaalmajanduse panust inimväärsete töökohtade loomisesse Aafrikas ja tagada, et see peegelduks ELi koostöömeetmetes;

—	lisada sotsiaalmajandus Euroopa 2010. aasta arenguaruandesse, milles käsitletakse sotsiaalkaitse küsimusi;

—	edendada sotsiaalmajanduse toimimiseks sobivat keskkonda, eriti asjakohast õigusraamistikku, suutlikkuse arendamist, juurdepääsu rahastamisele ja võrgustike loomist;

—	süvendada sotsiaalmajanduse arendamise nimel Euroopa institutsioonidevahelist koostööd;

—	integreerida sotsiaalmajandus olemasolevatesse strateegilistesse partnerlustesse komisjoni ja ILO vahel.

Kooskõlas nende soovitustega kohustub komitee aktiivselt kaasama Aafrika sotsiaalmajanduse osapooled oma tegevustesse, eelkõige ELi ja AKV järelevalvekomitee töösse.

2. Aafrika sotsiaalmajanduse olukord ja ulatus

2.1 Sotsiaalmajandus koosneb kõigist „ettevõtetest ja organisatsioonidest, eelkõige ühistutest, vastastikuse abi ühingutest, liitudest, sihtasutustest ja sotsiaalettevõtetest, mille tunnuseks on pakkuda tooteid, teenuseid ja teadmisi, järgides samaaegselt majanduslikke, sotsiaalseid ja solidaarsust edendavaid eesmärke” (2). Selliselt määratletuna on sotsiaalmajandus oluline majandusvaldkond mitte ainult Euroopas, vaid ka teistel mandritel, alustades Aafrikast.

2.2 Kuna tegemist on äärmiselt avatud mõistega, milles pannakse rõhk sarnasustele eri organisatsioonide ja ettevõtete vahel, ei ole praegu praktiliselt võimalik täpselt kaardistada sotsiaalmajanduse levikut ja arvulist suurust Aafrika iga riigi või kogu mandri tasandil. Siiski on võimalik tuua välja tunnused, mis iseloomustavad Aafrika sotsiaalmajanduse piiridesse kuuluvaid organisatsioone ja ettevõtteid.

2.3 Traditsiooniliselt on sotsiaalmajanduse üheks peamiseks osapooleks olnud ühistud, mida ILO (R193, 2002) on määratlenud järgmiselt: „sõltumatu liit isikutest, kes on vabatahtlikult ühinenud, et täita ühiseid majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi püüdlusi ja vajadusi ühises omanduses ja demokraatlikult juhitud ettevõtte kaudu”. Ühistud tõid Aafrikasse koloniaalvõimud ning need on iseseisvusliikumistega saanud Aafrika üheks peamiseks majanduslikuks ja sotsiaalseks vormiks (Develtere, Pollet & Wanyama, 2009). Enamikel juhtudel sõlmisid uued iseseisvad valitsused ühistutega siiski tihedad sidemed, mida kasutati kui toetus- ja kontrollivahendeid eri sotsiaal- ja majandusvaldkondades. Alles 1990. aastatel toimunud liberaliseerimise käigus õnnestus ühistutel eemalduda ülemäärasest sõltuvussuhtest riigiga, mis senini oli neid iseloomustanud, saades tagasi ühistumudelile iseloomulikud autonoomia, vabatahtlikkuse põhimõtte ja sisemise demokraatia tunnused ning sisenedes seega uude nn taassünni ja laienemise süsteemi.

2.4 Viimase 15 aasta jooksul on ühistumudeli levik ja populaarsus märgatavalt suurenenud. Nagu näitasid Develtere, Pollet & Wanyama (2009) (3) analüüsides 11 Aafrika riigi andmeid, on võrreldes aastatega 1989–1992 mitmel puhul (nt Keenias, Ghanas ja Senegalis) aktiivsete ühistute arv enam kui kahekordistunud ning need moodustavad väga olulise osa riikide majandusest.

2.5 Enamik Aafrika ühistutest on klientide omandis (client-owned) ja need toimivad põllumajandussektoris. Samas on need väga levinud ka laenusektoris: WOCCU (World Council of Credit Unions) andmetel eksisteeris 2007. aastal ligikaudu 12 000 laenuühistut, millel oli üle 15 miljoni liiget 23 riigis ning kelle säästude hulk oli ligikaudu 3,5 miljardit dollarit (Fonteneau & Develtere, 2009). Seega on ühistutel mitmes Aafrika piirkonnas keskne koht mikrofinantseerimisinstitutsioonina. Samuti on ühistud tegevad ehitus-, kindlustus- ja turustussektoris. Hinnanguliselt kuulub ligikaudu 7 % Aafrika elanikkonnast ühistusse.

2.6 Vastastikuse abi ühingute peamine eesmärk on pakkuda oma liikmetele ja nende peredele sotsiaalteenuseid, jagades riske ja vahendeid ning toimides sotsiaalkaitse sektoris. Need ühingud pööravad erilist tähelepanu kõigile tervishoiu ja tervishoiuteenustega seotud küsimustele. Vastastikuse abi ühingud on arvuliselt ja mõjult olulised: hinnanguliselt tegutseb Lääne-Aafrikas vähemalt 500 sellist ühingut, mis tähendab, et see puudutab sadu tuhandeid inimesi. Alates 2003. aastast on Ruanda terviseministeerium seda tüüpi ettevõtted integreerinud oma strateegiasse terviseteenustele juurdepääsu laiendamiseks, toetudes ministeeriumi käsutuses olevatele andmetele, mille järgi kuulub 75 % elanikkonnast vähemalt ühte ühingusse. Siiski ei tuleks nimetada mitte ainult tervishoiusektorist. Vastastikuse abi ühingutega sarnased organisatsioonid ja/või ettevõtted tegutsevad ka teistes sektorites. See puudutab tontiinkindlustusteenuseid (tontines) prantsuskeelsetes Aafrika riikides ning laenusektori osas krediidiühistuid (credit unions) ingliskeelses Aafrikas või ka matusekorraldajaid, kes osutavad matuseteenuseid eri riikides, sh Etioopias ja Lõuna-Aafrikas.

2.7 Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu (UEMOA) ministrite nõukogu kiitis 26. juunil 2009. aastal esmakordselt Aafrikas heaks määruse (nr 07/2009) vastastikuse abi ühingute kohta (sotsiaalsed ühingud). Nn vastastikuseid põhimõtteid iseloomustavad põhiväärtused määratletakse ja tunnustatakse järgmisel viisil: läbipaistvus, sotsiaalne vastutus, demokraatia, võrdsus, õiglus ja solidaarsus. Kõnealuste põhimõtete kaudu määratletakse ka teised omadused, mis iseloomustavad sotsiaalseid ühinguid, eelkõige vabatahtlikkusel põhinev ja mittediskrimineeriv liikmesus, mittetulunduslik eesmärk, demokraatlik ja osalusel põhinev toimimine, autonoomia ja sõltumatus, halduskomitee vabatahtlik töö ning vastutustundlik osalemine.

2.8 Veel üks arvukas ja kõigis võimalikes sektorites levinud rühm nii Aafrika linna- kui maapiirkondades on liidud, mille hulgas on vabatahtlikud organisatsioonid, kogukonnal põhinevad organisatsioonid (community-based organisations), mittetulundusorganisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid jne. Sotsiaalmajandusega seotud liitude arv on hüppeliselt kasvanud seoses 1990. aastate demokratiseerimisprotsessiga tänu õigusliku raamistiku paranemisele ning tegevusstruktuuride paindlikkusele, mis võimaldavad kõnealust mudelit kohandada kõige erinevamatele sotsiaalsetele vajadustele. Selle rühma sees on eriti oluline valitsusväliste organisatsioonide roll: kuna nad on tihtipeale seotud põhjapool asuvate samalaadsete organisatsioonide ja institutsioonidega, suudavad nad mobiliseerida olulisi vahendeid ja tegutseda seega suuremas mastaabis. Ka sotsiaalpartnerid on sageli aktiivsed eri riikides, et edendada sotsiaalmajanduslikke struktuure ja algatusi.

2.9 Struktuuriliste kui tegevuslike tunnuste tõttu on ühistutel, vastastikuse abi ühingutel, liitudel ja teistel sotsiaalmajandusega seotud organisatsioonidel ja ettevõtetel Aafrikas oluline majanduslik ja sotsiaalne mõju. Kõigepealt pakuvad nad töökohti ja võimaldavad otsest ja demokraatlikku osalemist vahendite korraldamisel ja jagamisel. Tegutsedes laiemalt kogu ühiskonnas ning sageli kõige vaesemates maapiirkondades, kus riigi sekkumine on väike või olematu, tagavad sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja ettevõtted juurdepääsu sotsiaal- ja/või majandusteenustele elanikkonna kõige haavatavamatele rühmadele (vaesed, naised, puuetega inimesed, kvalifitseerimata töötajad, sisserändajad jne). Olgu siis tegemist väikelaenu, arsti- või sotsiaalabiga HIV/AIDSi-haigetele, osalemisega põllumajandusühistus või matusekorraldaja ettevõttes, sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja ettevõtted võimaldavad rakendada sotsiaalkaitsemeetmeid solidaarsel ja kogukondlikul alusel ning samaaegselt pakuvad kaupu või teenuseid, millel on vaieldamatu majanduslik tähtsus ja otsene mõju vaesuse vähendamisele.

2.10 Sotsiaalmajanduslike organisatsioonide või ettevõtete rolli olulisus suureneb veelgi ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tagajärgede valguses. Aafrikas lisandusid need 2007.–2008. aastate toidu- ja energiakriisi omadele (4). Kuna suure osa elanikkonna majanduslik ja sotsiaalne olukord halvenes, oleksid arenguriikide valitsused pidanud tugevdama ja arendama oma sageli puudulikke sotsiaalkaitsesüsteeme. Sotsiaalmajandus on kõnealuses valdkonnas juba olemas ja aktiivne ning kompenseerib sageli puudujäägid riigi algatustes või nende killustatuse, valitsustelt ja institutsioonidelt sellegipoolest nende rolli ja vastutust võtmata.

3. ILO programm

3.1 Sotsiaalmajandus võimaldab oma omaduste tõttu luua uusi töökohti, tagada põhiõiguste järgimise töökohal ning edendada sotsiaalkaitset ja -dialoogi. Niisiis on sotsiaalmajandus täielikus kooskõlas ILO strateegiliste eesmärkidega, et saavutada ja tagada inimväärne töö (decent work). Töö loetakse inimväärseks, kui seda teostatakse „vabaduse, võrdsuse, ohutuse ja inimväärikuse tingimustes”. Inimväärne töö on olnud ILO meetmete kauaaegne põhieesmärk. Seda peetakse prioriteediks vaesuse vähendamise tegevuskavades ja see on vahend, et edendada säästvat, kaasavat ja õiglast arengut.

3.2 Aruandes „Inimväärse töö tegevuskava Aafrikas: 2007–2015” (ILO, 2007) loetleb ILO võimalusi ja väljakutseid, mis Aafrika ees seisavad, et inimväärne töö muutuks reaalsuseks kogu mandril ning et tagada vajalik majanduslik ja sotsiaalne areng. Peamised mainitud väljakutsed puudutavad tööpuudust, madalat tööhõivet ja vaesust, sotsiaalkaitse rolli arengus, sotsiaalse tõrjutuse ja HIV/AIDS-i levikuga seonduvaid probleeme. Otseselt ei mainita kõnealuses dokumendis sotsiaalmajandust kordagi. Aga mõisted, meetmed, rõhuasetus ühistutele ja liitudele, võrdsuse, osaluse ja sotsiaalse kaitse teemade keskne koht on kõik tegurid, mis ühtivad sotsiaalmajanduse põhialustega.

3.3 Aastate jooksul on ILO saavutanud olulise pädevuse sotsiaalmajanduse valdkonnas, nii oma tavapäraste vahendite kasutamise kui ühistutele keskendunud osakonna loomise kaudu (EMP/COOP) ning kogu Aafrikat hõlmava (nt Coop Afrique) või konkreetset riiki puudutava (nt projekt SAY JUMP! Lõuna-Aafrikas) tehnilise abi programmide käivitamise kaudu.

3.4 Seega ei ole juhus, et just ILO korraldas esimesena rahvusvahelise arutelu Aafrika sotsiaalmajanduse teemal. Kõigepealt tellis ILO terve rea analüüse ja uuringuid ühistute kohta Aafrikas, seejärel korraldati 2009. aasta oktoobris Johannesburgis konverentsi teemal „Sotsiaalmajandus – Aafrika vastus kriisile”. Kõnealusel üritusel osalesid esindajad kogu mandrilt ning selle eesmärk oli vastu võtta tegevuskava Aafrika sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide edendamiseks (5).

3.5 Tegevuskavas on neli strateegilist eesmärki:

—	ülemaailmsel tasandil võtavad ILO ja sotsiaalmajanduse sidusrühmad kohustuse edendada sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide tunnustamist, samuti suurendada partnerluste arvu põhja ja lõuna ning Aafrika ja maailma teiste piirkondade sotsiaalmajanduslike võrgustike vahel;

—	piirkondlikul tasandil püütakse edendada sotsiaalmajanduslikke ettevõtteid ja organisatsioone, sealhulgas mobiliseerida ressursse, et luua sotsiaalmajanduslik programm Aafrika jaoks;

—	riiklikul tasandil on eesmärk luua arenguks ning sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide tugevdamiseks vajalikud õiguslikud, institutsioonilised ja poliitilised raamtingimused ning neid tugevdada ja/või edendada;

—

mikro- ja kesktasandil keskendutakse sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide tõhususe suurendamisele, et need vastaksid paremini elanikkonna vajadustele järgmistes valdkondades: sotsiaalkaitse, sissetulekute loomine, tööhõive edendamine ja töökohal järgitavad õigused, toiduga kindlustatus ja keskkonnakaitse, HIV/AIDSi vastane võitlus, sotsiaalne tõrjutus jne.

3.6 Kuna ülemaailmse majandus- ja finantskriisi mõjule lisandus eelnenud toidu- ja energiakriis, muutub Johannesburgi tegevuskavas loetletud eesmärkide täitmine eriti oluliseks. ILO hinnangul töötab 73 % Saharast lõunapool asuvate Aafrika riikide töötajatest ebakindlatel töökohtadel ning see määr võis 2009. aastal tõusta 77 %-ni, tuues tõenäoliselt kaasa nii Aafrika-sisese kui Euroopasse suunduvad suurenenud rändevood, puudutades hulgaliselt parema töö otsinguil olevaid töötajaid. Kriisi tagajajärjed on juba endast tunda andnud välismaiste otseinvesteeringute vähenemise kaudu nii infrastruktuuridesse kui kaupade tootmisesse, samuti emigreerunute rahaülekannete vähenemise kaudu. Sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide levimise edendamine ja tugevdamine aitab kaasa töökohtade loomisele ja kujutab endast seega konkreetset alternatiivi rändevoogudele.

3.7 Ühistute oluline panus sotsiaalmajanduslikule arengule andis ÜRO-le tõuke kuulutada 2012. aasta rahvusvaheliseks ühistute aastaks. See on võimalus toetada ja tugevdada sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete rolli.

4. Perspektiivid ja soovitused ELi meetmeteks ja uuteks prioriteetseteks poliitikavaldkondadeks

4.1 Sotsiaalmajandus, mille majanduslikku ja sotsiaalset rolli tunnustatakse üha rohkem, on oluline tegur Euroopa Liidus. 2006. aastal koostas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esimese selleteemalise ulatusliku aruande (6). 2009. aastal tunnistas Euroopa Parlament, et sotsiaalmajandus on Euroopa integratsiooni üks sambaid, „arvestades, et sotsiaalmajandus moodustab 10 % kogu Euroopa Liidu ettevõtlusest, seda esindab 2 miljonit ettevõtet, see hõlmab 6 % kogu tööhõivest ning sellel on suur potentsiaal luua ja säilitada stabiilseid töökohti” (7). Lõpuks soovitas komitee, et tunnustataks ja säilitataks eri ettevõtlusmudelid, nende hulgas sotsiaalmajandust (8).

4.2 Väliskoostöö programmides ei ole sotsiaalmajandusel täieõiguslikku kohta teemade hulgas, millega määratletakse ELi arengualased meetmed. Peamised valdkonnad, milles sotsiaalmajandusorganisatsioonid ja -ettevõtted on Aafrikas aktiivsed, kuuluvad kõik siiski ELi tegevusprioriteetide hulka: sotsiaalkaitse, tervishoid, sotsiaalne kaasatus, tööhõive, põllumajanduse ja maaelu areng, mikrorahastamine, kultuur. Ehkki asjakohased vahendid ja meetmed, mida EL võiks kasutada, ei ole konkreetselt suunatud sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete selgeks toetamiseks, on need kõik olemas.

4.3 Selleks, et Aafrika uus sotsiaalmajanduslik tegelikkus integreeritaks ELi arengukoostöösse, soovitab komitee, et EL tunnistaks ametlikult Aafrika sotsiaalmajanduse olemasolu. Sellise uue prioriteedi lisamine ELi tegevuskavasse võib ELile pakkuda konkreetset huvi ja lisaväärtust, sest see edendaks tõelist koostööd selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu ILO ja Maailmapank, tugevdades seeläbi süsteemseid sünergiaid, mis osutuvad arengukoostöös üha kasulikumaks. Lisaks võimaldab kõnealune uus prioriteet kaasata Euroopa sotsiaalmajanduse peamised osalejad ning annaks seega panuse Euroopa avalikkuse toetuse suurendamisele ELi välisabi tugevdamisel.

4.4 Kõige tõhusam viis tunnustamaks põhimõtteliselt Aafrika sotsiaalmajanduse rolli ja selle panust Aafrika arengusse, on edendada kõnealust sektorit ELi olemasolevate partnerluste kaudu Aafrikaga, st Cotonou lepingu ning ELi ja Aafrika partnerluse kaudu.

4.4.1 On kahetsusväärne, et Cotonou lepingu 2010. aasta läbivaatamine on juba lõppenud ning et seal ei sisaldu sotsiaalmajandust puudutavaid sätteid. ELi delegatsioonid Aafrika riikides peaksid siiski võtma meetmeid, et lisada viivitamatult sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja -ettevõtted kaardistatavate ja konsulteeritavate sidusrühmade nimekirja.

4.4.2 Lisaks peaks 2015. aastal toimuv läbivaatamine võimaldama sotsiaalmajandust selgesõnaliselt tunnustada ja lisada see kategooria alla „valitsusvälised osalejad”, keda tuleb teavitada, kellega tuleb konsulteerida ja kes tuleb kaasata lepingu elluviimisesse. Nende tõhus kaastöö tuleb tagada piisavate rahaliste vahendite ja võimalustega.

4.4.3 Komitee on seisukohal, et pärast Cotonou lepingu lõppemist 2020. aastal, tuleks ELi suhete kujundamisel AKV riikidega kaaluda mitte üksnes valitsusvälistele osalejatele suunatud institutsiooniliste meetmete kaasamist, mis on sarnased Cotonou lepingus sisalduvatele meetmetele, vaid samuti tuleks tagada sotsiaalmajanduse selgesõnaline kaasamine kõnealusesse kategooriasse.

4.5 Mis puutub ELi ja Aafrika partnerlust, siis saab luua otseseid seoseid seitsmenda rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerluse eesmärkide ja meetmete vahel ning nende eesmärkide vahel, mida soovitakse saavutada sotsiaalmajanduse kaudu, eelkõige seoses panusega töökohtade loomise, mitteametliku majanduse järk-järgulise formaliseerimise ja inimväärse töö edendamise osas. Selles kontekstis kujutavad 2010. aasta novembriks kavandatud 3. ELi ja Aafrika tippkohtumine ja sel kohtumisel vastu võetavad tegevuskavad endast konkreetset võimalust sotsiaalmajanduse edendamiseks. Näiteks võiks kõneluse partnerluse uues tegevuskavas sisalduda järgmised elemendid:

—	eesmärk: tunnustada ja edendada sotsiaalmajandust kui vahendit, et vähendada lõhet ametliku ja mitteametliku majanduse vahel ning julgustada inimväärsete töökohtade loomist;

—	tegevus: tugevdada Aafrika sotsiaalmajanduses osalejate võimeid ja oskusi, töötades kutseõppeasutustes ja kõrgkoolides välja koolituskavad, eelkõige juhtimise alal;

—	tegevus: hõlbustada sotsiaalmajanduses osalejatele suunatud laenusid ja mikrokrediite;

—	tegevus: aidata Aafrika valitsustel luua sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide edendamiseks ja toimimiseks sobiv õiguslik, institutsiooniline ja poliitiline raamistik.

4.6 Sektori tasandil on Aafrika sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid ja ettevõtted väga aktiivsed põllumajanduse ja maaelu arengu sektoris. Kõnealuses valdkonnas võeti ELi ja Aafrika põllumajandussektori strateegia ning teatise „Aafrika põllumajanduse edendamine” (9) raames konkreetsed kohustused. Kummaski dokumendis aga ei mainita ühistute sektorit, mis on Aafrika sotsiaalmajanduse üks kandetelgi. Võimalused tegutsemiseks ja koostööks Aafrika põllumajandus- ja maaühistutega on siiski arvukad ning vastaksid eesmärgile panna „rõhku põllumajanduse juhtimise parandamisele ning põllumajandusega tegelevate Aafrika avalik-õiguslike ja eraorganisatsioonide suutlikkuse suurendamise toetamisele” (10).

4.6.1 Lisaks tuleb märkida, et ELi arengukoostöö rahastamisvahend hõlmab toiduga kindlustatuse temaatilist programmi. Ka see on valdkond, milles ELi olemasolevaid vahendeid ja programme saaks kasutada, et tunnustada olulist rolli, mida Aafrika sotsiaalmajanduslikud ettevõtted ja organisatsioonid saavad Euroopa arengukoostöös etendada.

4.7 Veel üks arengukoostöö rahastamisvahendi alla kuuluv ja käsitlemist vajav temaatiline programm on „Investeerimine inimressurssidesse”. Seda inimressursside arendamiseks mõeldud programmi võiks kasutada, et toetada Aafrika sotsiaalmajanduse osalejate ettevõtlusoskuste koolitamist ja tugevdamist.

4.7.1 See oleks kooskõlas ILO deklaratsiooni sätetega oskuste arendamise kohta, eelkõige juhtimise alal. Haridus ja koolitus on väga olulised, et tugevdada sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete suutlikkust ning võimaldada neil konkureerida turgudel. Seejärel tuleb teha erilisi jõupingutusi naiste haridus- ja koolitusprogrammide osas. Naiste roll Aafrikas on sageli alahinnatud, eelkõige põllumajandussektoris ja maapiirkondades.

4.8 ELil tuleks hariduse ja koolituse osas oskuste ja juhtimise arendamiseks edendada ja julgustada suhteid Euroopa ja Aafrika sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtetega. Kogemuste ja heade tavade vahetamine ning tehniline abi põhja–lõuna ja lõuna–lõuna suunal aitaks tugevdada Aafrika struktuure (11). Sellest tulenevalt julgustab komitee sotsiaalmajanduslike võrgustike loomist ja arendamist (põhi-lõuna ja lõuna-lõuna suund) olulise koostöö- ja oskusteabe siirdamise vahendina sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja ettevõtete vahel.

4.9 Haridus ja koolitus on olulised ka töökvaliteedi ning üldisemas mõttes kultuurilise koostöö seisukohast. Neil kahel valdkonnal on töökohtade loomisel esmatähtis roll, nii nagu komitee on korduvalt märkinud. Seega on vaja, et EL arvestaks neid valdkondi Aafrika sotsiaalmajanduse lisamisel oma programmidesse ja tegevusmeetmetesse.

4.10 Kui arvestada, et töökohtade loomine koos sotsiaalkaitse ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustega on sotsiaalmajanduse oluline osa, eelkõige mis puudutab tööhõivet maapiirkondades, saab ELi ja Aafrika strateegia teatud aspekte siduda Johannesburgi tegevuskava eesmärkidega. See kehtib eelkõige rännet, liikuvust ja tööhõivet käsitleva ELi ja Aafrika partnerluse kolmanda prioriteetse meetme – tööhõive ja vaesuse vastu võitlemine – kohta, millega rõhutatakse inimväärse töö põhimõtet.

4.11 Veel üks vahend, mille abil saaks põhimõtteliselt tunnustada sotsiaalmajanduse rolli Aafrika arengus, võiks olla Euroopa 2010. aasta arenguaruanne. 2010. aastal on aruande keskne teema sotsiaalkaitse küsimus. See on valdkond, milles sotsiaalmajanduslikel organisatsioonidel ja ettevõtetel on eelkõige Aafrikas, nagu juba märgitud, (12) oluline roll. Aafrika sotsiaalmajanduse selgesõnaline lisamine 2010. aasta Euroopa arenguaruandesse võimaldaks töötada välja praegu puuduva konkreetse sotsiaalkaitsealase poliitika ELi arengukoostöö valdkonnas.

4.12 Lisaks soovitab komitee komisjonil käivitada liikmesriikide tegevuste kaardistamise koostöö alal Aafrika sotsiaalmajanduses osalejatega, nii et kõnealuses valdkonnas paraneks tööjaotus ja koordineerimine ELi ja liikmesriikide vahel.

4.13 Selleks et Aafrika sotsiaalmajandus saaks anda tõhusa panuse vaesuse kõrvaldamisesse, on vaja sobivat keskkonda, eelkõige asjakohast õigusraamistikku, suutlikkuse arendamist, juurdepääsu rahastamisele ning võrgustike loomist Aafrika sotsiaalmajanduslike organisatsioonide ja Euroopa sarnaste struktuuride vahel. Õiguskeskkonna osas tuleb ELil ja ILO-l julgustada Aafrika ametivõime registreerima sotsiaalmajanduslikke organisatsioone ja võtma vastu õigusakte, mis võimaldavad neil osalejatel tõhusalt tegutseda, käsitledes ka tootmisvahendite omandilise kuuluvuse võtmetähtsusega küsimust. EL ja liikmesriigid võiksid jagada neis Euroopa riikides arendatud parimaid tavasid, kus sotsiaalmajandus toimib kõige aktiivsemalt.

4.13.1 ELi toetusmeetmeid sotsiaalmajanduses osalejate suutlikkuse parandamiseks ja võrgustike loomiseks tuleks hallata riiklikul, piirkondlikul ja mandri tasandil, eelkõige Cotonou lepingu, ELi Aafrika strateegia ja temaatilise programmi „Valitsusvälised osalejad ja kohalikud ametivõimud arenguprotsessis” (ELi arengukoostöö rahastamisvahend) kaudu (13). Need tegevused võiksid hõlmata toetust koordineerimisele, huvide kaitsmist ja dialoogi, sotsiaalmajanduslike organisatsioonide vertikaalset ja horisontaalset integratsiooni, koolitust jne.

4.13.2 Selleks tuleks sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid lisada nende valitsusväliste osalejate kategooriasse, mis on abikõlbulikud eelmainitud temaatiliste programmide raames. Samuti tuleks ELi tulevaste finantsperspektiivide (2014–2020) läbivaatamisel suurendada rahastamist temaatilistele programmidele või sellistele täiendavatele temaatilistele programmidele, millesse sotsiaalmajandus on tõhusalt kaasatud (14). Rahastamist tuleks kahekordistada, nii nagu komitee on seda juba soovinud (15). ELi rahastamisest sõltumatult tuleb julgustada ja jätkata koordineerimist, dialoogi, sünergiaid ja konkreetseid koostööprojekte Euroopa ja Aafrika sotsiaalmajanduse eri sektorite, eriti Aafrika organisatsioonide vahel. Samuti tuleks suurendada 11. Euroopa Arengufondi (EAF, 2014–2019) asjaomaste programmide rahastamist, et sotsiaalmajandus saaks sellest abist kasu.

4.14 Soodsat keskkonda iseloomustab ka valitsusvälistele osalejatele tagatud konkreetsed juurdepääsutingimused rahastamisele lihtsustatud menetluste alusel. Eriline ja uuenduslik aspekt on pikaajalised laenud struktureeritumatele sotsiaalmajanduse osapooltele. ELil tuleb omalt poolt lihtsustada juurdepääsu seda tüüpi laenudele uute või olemasolevate vahendite kaudu.

4.15 Lõpuks toetab komitee nii institutsioonides toimuvat kui institutsioonidevahelist Euroopa koostööd Aafrika sotsiaalmajanduse edendamiseks. Komitee kutsub üles:

—	Euroopa Parlamenti, kes on juba võtnud vastu resolutsiooni sotsiaalmajanduse mõju kohta Euroopa integratsioonile, (16) võtma vastu teise resolutsiooni Aafrika sotsiaalmajanduse panuse kohta vaesuse kõrvaldamisse kas säästva arengu komisjonis ja/või AKV-ELi parlamentaarse ühisassambleel;

—	2010. aasta teisel poolel ELi Nõukogu eesistujariigina toimivat Belgiat, kelle eesistumine toimub samaaegselt ELi ja Aafrika kolmanda tippkohtumisega, aktiivselt tegutsema Aafrika sotsiaalmajanduse parema tunnustamise ja toetamise nimel;

—	soovitab Euroopa Komisjonil uurida võimalusi kaasata sotsiaalmajandus komisjoni ja ILO vahelisse strateegilisse partnerlusse arengu valdkonnas, mille abil püütakse vähendada vaesust, edendada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ning teostada programmi „Inimväärne töö kõigile” (17).

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Johannesburgis 19.–21. oktoobril 2009 toimunud ILO konverentsi ettevalmistav dokument, vt lisa 3.

(2) Vt „Aafrika sotsiaalmajanduse ettevõtete ja organisatsioonide edendamise tegevuskava” artikli 1 preambulit. Dokument koostati ILO piirkondlikuks konverentsiks teemal „Sotsiaalmajandus – Aafrika vastus ülemaailmsele kriisile”, Johannesburg 19.–21. oktoober 2009; vt ka diagrammi lisas 2.

(3) Vt lisa 3.

(4) Vt arvamus REX 285 – CESE 1954/2009 „Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks”, raportöör Luca Jahier.

(5) Vt lisa 1 ja http://www.ilo.org/public/english/region/afpro/addisababa/pdf/se_planofaction_en.pdf.

(6) CIRIEC, sotsiaalmajandus Euroopa Liidus, CESE/COMM/05/2005.

(7) Euroopa Parlamendi 19. veebruari 2009 resolutsioon sotsiaalmajanduse teemal, raportöör Patrizia Toia, .

(8) ELT C 318, 23.12.2009, lk 22.

(9) Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Aafrika põllumajanduse edendamine - Ettepanek põllumajanduse arendamise alaseks koostööks mandri ja piirkondlikul tasandil Aafrikas” (KOM(2007) 440 lõplik).

(10) ELi ja Aafrika strateegiline partnerlus – ELi ja Aafrika ühine strateegia, punkt 73.

(11) Hea näide põhja–lõuna sotsiaalmajandusvõrgustikust on Euroopa ja Vahemere sotsiaalmajandusvõrgustik (ESMED), mis hõlmab organisatsioone Hispaaniast, Prantsusmaalt, Itaaliast, Marokost, Portugalist ja Tuneesiast. Võrgustik toetab ja edendab vahetus- ja koostööprojekte Euroopa-Vahemere piirkonna partnerluse raames.

(12) Vt eelpool punktid 2.8 ja 2.9.

(13) Kõnealuse programmi artiklis 5.1.2 märgitakse, et EL edendab algatusi, mis aitavad kaasa rahvusvaheliste vahetuste edendamisele, usaldusväärse kliima loomisele, valitusväliste ja kohalike ametivõimude (põhi-lõuna ja lõuna-lõuna suund) võrgustike loomisele ja tegevuste koordineerimisele.

(14) Näiteks arengukoostöö rahastamisvahendi temaatilised programmid „Investeerimine inimressurssidesse” ja „Toiduga kindlustatus”.

(15) Vt arvamus REX 285/2009 „Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks”, punkt 6.3, raportöör Luca Jahier.

(16) Vt joonealune märkus 4.

(17) http://ec.europa.eu/europeaid/what/social-protection/documents/memorandum_of_understanding_ec_ilo_en.pdf.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/136

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa tehnoloogia-, tööstus- ja teaduspargid kriisiohjamisel, kriisijärgse ja Lissaboni strateegia järgse perioodi ettevalmistamisel” (täiendav arvamus)

2011/C 44/22

Raportöör: János TÓTH

Kaasraportöör: András SZŰCS

14. juulil 2009. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa tehno-, tööstus- ja teaduspargid kriisiohjamisel, kriisijärgse ja Lissaboni strateegia järgse perioodi ettevalmistamisel”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 1. juulil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 147, erapooletuks jäi 7 liiget.

1. Soovitused

1.1	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide olulisust majanduse arengu ja moderniseerimise toetamisel. Loodud struktuurid edendavad tööstuse arengut aruka spetsialiseerumise, ressursside koondamise ja teadmistebaasi kaudu.

1.2

Euroopa Liit vajab sihipärasemat ja integreeritumat lähenemist, mis oleks suunatud 21. sajandi tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide toetamisele ja arendamisele. Eriti tuleks kriisi- ja kriisijärgses olukorras edendada terviklikumat strateegiat, et kasutada ära nende parkide pakutavad eelised majanduskasvuks ja konkurentsivõimeks. Euroopa Liit peaks võtma juhtrolli ja need tegevused eesmärgikindlalt ellu viima.

1.3	Komitee soovitab tuvastada ja jõutada sünergiaid ELi kohapealsete suurprojektidega selles valdkonnas, eelkõige Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudiga ning selle teadmis- ja innovaatikakogukondadega.

1.4	Tuleb võtta teadmiseks ja julgustada uue põlvkonna parkide, uues vormis parkide arendamist. Samuti tuleks edendada parkide rolli innovaatiliste struktuuride kujundamisel.

1.5	Piirkondliku mõõtmega seoses tuleb tugevdada kohalike ametivõimude ja linnastute kaasamist tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide arendamisse kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. On vaja parandada võrgustikes tehtavat koostööd avaliku sektori, ettevõtlusringkondade ja kõrgharidusasutuste vahel.

1.6

Parkide arendamisel on üha olulisemaks muutunud koostöö teadusasutuste, eelkõige ülikoolide ja uurimisasutustega, samuti on üha olulisemad teadus- ja arendustegevusega seotud aspektid. Samas tehakse praegu parkidega soovitust vähem koostööd. Pargid võiksid oma funktsioonist tulenevalt olla ühendavaks lüliks akadeemiliste ringkondade ja tööstuse vahel. Partnerlus parkidega võiks olla üks kriteerium silmapaistvate ülikoolide tunnustamisel.

1.7

Arukas oleks käivitada ja edendada kõnealuses valdkonnas seiret, hindamist ja akrediteerimist, samuti heade tavade levitamist. Vaja on hindamist ja empiirilisi võrdlusuuringuid, kui riiklikul ja Euroopa tasandil tahetakse töötada välja kooskõlastatud poliitikameetmed ja vahendid, mis on seotud pargi loomise ja arendamisega. On soovitav edendada tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide kaardistamist kogu Euroopas ulatusliku andmebaasi abil. Koostöö parkide vahel lihtsustub tänu ühendava maatriksi loomisele, mis aitab edendada kontakte ja kõrvaldada majanduskasvu piirkondlikud takistused.

1.8

Üha suurem professionaalsus parkide arendamisel ja käitamisel ilmneb parkide haldamisel, arenguga seotud komplekssete (piirkondlike) aspektide, samuti teadusaspekti integreerimise, klastritel põhineva struktuurse lähenemise ja kvaliteedi kaudu. Sellegipoolest nõutakse endiselt parkide tegevusstandardite parandamist.

1.9	ELi pakutavaid ühtekuuluvuse ja kohandatavusega seonduvaid võimalusi tuleb senisest paremini ära kasutada; neid tuleb jälgida pikaajalises perspektiivis.

2. Sissejuhatus

2.1

2005. aasta novembris võttis komitee vastu kõikehõlmava omaalgatusliku arvamuse tehnoloogia- tööstus-, innovatsiooni- ja teadusparkide kohta. Erilist tähelepanud pöörati kõnealuses arvamuses uutes liikmesriikides asuvatele parkidele, ehkki sõnastatud järeldused ja soovitused kehtivad kogu Euroopa Liidu kohta.

2.2	Nimetatud arvamuses esitati mitmeid asjakohaseid seisukohti ja sõnastati vajalikke soovitusi, millel on viimastel aastatel olnud märkimisväärne poliitiline mõju. Saavutatud edu on olnud sünergias ELi jõupingutustega regionaal-, tööstus- ja innovatsioonipoliitika alal.

2.3

Siinkohal võib viidata järgmistele järeldustele ja soovitustele, mille mõju on ilmne:

a)	pargid täidavad innovaatilisust edendavatele vahenditele esitatud kriteeriumeid ja neid saab seega käsitada innovatsioonikeskustena;

b)	pargid on eriti sobivad interaktsiooni hõlbustamiseks teaduse, tehnoloogia ja majandusliku arengu vahel, sünergia loomiseks uurimisasutuste ja ettevõtete koostöö kaudu, edendades seeläbi nende juurdepääsu turule;

c)	pargid loovad kõikehõlmava raamistiku uuenduste hõlbustamiseks ja edendavad piirkondlikku arengut. neil on olnud keskne roll konkurentsivõime parandamisel, aidates vähendada tööpuudust ja kõrvaldada olulisi erinevusi;

d)	vaja on majandusstrateegiaid, milles võetakse arvesse parkide pakutavate võimaluste mitmekesisust ja näidatakse kätte suund, mida järgida;

e)	parke iseloomustab nende täiesti omalaadne roll innovatsiooni edendamisel. Selles kontekstis on üha olulisem kasutada ära ülikoolide ja teiste uurimisasutuste intellektuaalsed ressursid;

f)	piirkonnaüleste parkide võrgustike loomine, integreeritud koostööprogrammide toel arendatavad üleeuroopalised parkide ja tööstuspiirkondade võrgustikud on olnud soovitud ehkki siiani elluviimata suund.

2.4

Nüüd on aeg mõõta eelmise arvamuse mõju nii poliitiliste kui praktiliste õppetundide vaatepunktist. Käesolevas järelarvamuses keskendutakse samuti parkide osatähtsusele ja lahendustele, mida pargid majanduskriisi ohjamisel pakuvad. Käesolevas dokumendis keskendub komitee parkide spetsialiseerumise küsimusele, uutele ootustele, mida esitatakse tööstusele, töötajatele ja teistele kodanikuühiskonna osapooltele, uutele väljakutsetele piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, millega pargid silmitsi seisavad, ning parkide haldamise eest vastutavate asutuste komplekssetele ülesannetele.

2.5

Tehnoloogia-, tööstus-, innovatsiooni- ja teadusparke peetakse senisest enam vahendiks, mille abil luua dünaamilisi klastreid, mis annavad tõuke majanduskasvule ja rahvusvahelisele konkurentsivõimele. Pargid annavad panuse tööstuse muutustesse Euroopas, edendavad innovatsiooni, ettevõtete koondumist ja ettevõtetevahelist (B2B) tegevust ning toetavad VKEde sektorit ja töökohtade loomist. Klastrite mõiste on määratletud üksikasjalikult komitee koostatud omaalgatusliku arvamuse CESE „Euroopa tööstuspiirkonnad ja uued teadmiste võrgustikud” (1) punktis 2.3.

2.6

Lisaks peab EL valmistuma kriisijärgseks ajaks ning seda keskkonnas, kus oskused ja ressursid innovatsiooni, teaduse ja tööstusvaldkonnas on kogu Euroopa Liidus kontsentreerunud tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkidesse. On täiesti asjakohane rõhutada rolli, mis võiks parkidel olla 2010. aasta järgse Lissaboni strateegia väljatöötamisel ja kavandamisel. Käesoleva järelarvamuse eesmärk on sõnastada nende järeldustega kooskõlas olevad soovitused.

3. Tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide muutuv roll ja seisund

3.1

Tingituna viimaste aastate suurtest majanduslikest ja sotsiaalsetest muutustest– majanduskriis ja selle tagajärjed, jõuliselt esile kerkiv säästva arengu temaatika, energiajulgeoleku ja kliimamuutustega seotud probleemid – on olnud vajadus uuesti määratleda moderniseerimise, majanduskasvu ja -arenguga seonduvad mõisted ja ülesanded nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Et pargid oleksid sellises kontekstis tõhusad, on vaja arendada välja uusi teenuseid ja toiminguid ning luua ettevõtetele uusi teenusmudeleid, mis annaksid uutele tegevusaladele ja sektoritele võimaluse areneda.

3.2

Teadus-, tehnoloogia- ja muude sarnaste kontsentreeritud ja integreeritud arengustruktuuridega parkide tähtsus on kasvanud. Innovatsioonile ja loovusele pööratakse Euroopa Liidus ja kogu maailmas erilist tähelepanu. Tunnustatakse nende struktuuride tähendust uuendusliku ja konkurentsivõimelise majanduse edendajatena, mis toetavad nii loomist kui konsolideerimist.

3.3

Pargid on oma ülesannetest ja suurusest tulenevalt kogu maailmas väga erinevad. Eri tüüpi parkide paremaks tundmiseks tuleb vaadelda seda, kuidas määratletakse vajadused, pannakse paika prioriteedid ja kujundatakse välja strateegiline kavandamine. Erialaorganisatsioonid on pakkunud parkide kohta välja mitmeid määratlusi. Ühe levinud määratluse järgi on park avaliku ja erasektori partnerlus, mis edendab teadmistevoogu – sageli pargi enda ettevõtete või ettevõtete ja ülikoolide vahel – ning aitab edendada majanduskasvu ja majanduse arengut piirkonnas.

3.4

Mõiste „teadus- ja tehnoloogiapark” on hakanud tähistama kõiki kõrgtehnoloogia klastreid nagu näiteks tehnopolis, teaduspark, teaduslinnak, küberpark, kõrgtehnoloogia (tööstus)park, innovatsioonikeskus, uurimis- ja arenduspark, akadeemiline teaduspark, uurimis- ja tehnoloogiapark, teadus- ja tehnoloogiapark, teaduslinnak, teaduslinn, tehnoloogiapark, tehnoloogiainkubaator, tehnopark, tehnopol või tehnoloogiaettevõtete inkubaator. Ehkki sarnasusi on palju, näitab kogemus, et tehnoloogiaettevõtete inkubaatori, teadus- või uurimispargi, teaduslinnaku, tehnopoli ja piirkondliku uuendussüsteemi vahel on erinevused.

3.5

On asjakohane teha vahet teadusparkide ja uurimisparkide vahel. Euroopas on esimesena mainitud nimetus kõige enam levinud, samas kasutatakse teist laialdaselt USAs ja Kanadas. Euroopas eksisteerivad teaduspargid kõrvuti tehnoloogiaparkidega, peamised erinevused nende kahe vahel on seotud pargi suurusega ning asjaoluga, kas seal toimub tootmistegevus. Üldiselt on teaduspark väiksem, sellel on tihedad sidemed ülikooliga ning tootmistegevusele pannakse seal vähem rõhku. Tehnoloogiapark on keskmise suurusega või suur ning seal toimub tootmine. Geograafiliselt kalduvad teaduspargid järgima nn Briti mudelit ja tehnoloogiapargid nn Vahemere mudelit, mis on tüüpiline sellistes riikides nagu Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia ja Portugal.

3.6

On selge, et tehnoloogia-, teadus- ja tööstusparkide suurprojekti õnnestumisele aitavad suuresti kaasa järgmised korralduslikud aspektid:

a)	avaliku ja erasektori pikaajalised ja jätkusuutlikud partnerlused;

b)	parke juhivad kogemustega innovaatikaspetsialistid;

c)	strateegilised tegevused määratletakse ühiste otsuste kaudu, millesse kaasatakse peamised asjaomased sidusrühmad: piirkondlikud omavalitsused, ettevõtted, uurimisasutused ja kohalikud kogukonnad;

d)	ilmselge eelis on ühele valdkonnale spetsialiseerunud parkidel;

e)	kriitilise massi saavutamine vajalikul hetkel, et viia uuringute tulemused praktikasse, ehkki kujunemisprotsess on tavapäratult aeganõudev:

4. Võrgustike loomine, klastrid ning ülikoolide ja tööstuse koostöö

4.1

Euroopa postindustriaalsele majandusele on iseloomulik omavaheline seotus, millest tulenevalt toimub majanduse ja ühiskonna uuenemine innovatsioonile keskendunud loomingulistes ökosüsteemides. On soovitav, et pargid tugevdaksid koostööd teiste samalaadsete asutustega nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.

4.2	Klastrid on parim näide konkurentsivõimet edendavatest nn ökosüsteemidest. Teadus- ja tehnoloogiapargid on tõestanud oma tõhusust klastrite loomisel.

4.3	Viimaste aegade areng majanduses asetab üha enam rõhku teadmiste loomisele, kasutamisele, ülekandmisele ja rakendamisele. On vaja arendada ja parandada võrgustikus tehtavat tööd avaliku sektori, ettevõtlusringkondade ja kõrgharidusasutuste vahel.

4.4	Vaja on teadlikku ja mitmetasandilist juhtimist, mis tagaks sünergia eri valitsustasandite – Euroopa, riigi, kohaliku ja piirkondliku – vahel, edendaks ettevõtete, ülikoolide ja valitsusväliste organisatsioonide partnerlust, et luua tugevad sidemed teadmisi loovate ja innovaatiliste asutuste vahel.

4.5

Ülikoolide, muude teadus- ja uurimisinstituutide ning tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkidega on vaja kooskõlastada stiimuleid ja ülesandeid, samuti edendada uusi koostöövorme. Pargid võivad märkimisväärselt suurendada oma atraktiivsust, pakkudes välja laia valiku erinevaid teenuseid, nagu näiteks tehnoloogiasiire, toetus patendile, ettevõtete käivitamise või eraldumise juhendamine, projektijuhtimine või rahaline toetus. Et tõeliselt toetada vajalikke koostöövorme, peavad tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide teenused olema ajakohased ja kõrgetasemelised.

4.6

Parkide arendamisel on üha olulisemaks muutunud koostöö teadusasutuste, eelkõige ülikoolide ja uurimisasutustega, samuti on üha olulisemad teadus- ja arendustegevusega seonduvad aspektid. Siiski tuleb tunnistada, et soovitust väiksemas ulatuses toimuv koostöö teadusringkondade ja ettevõtete vahel on probleem ning praegu tehakse parkidega soovitust vähem koostööd.

4.7

Pargid võiksid oma funktsioonist tulenevalt olla ühendavaks lüliks akadeemiliste ringkondade ja tööstuse vahel. Ülikoolide tegevuse kvaliteedi ja mõju hindamisel oleks soovitav pöörata senisest suuremat tähelepanu sellele, milline on nende toime tööstusele ja majandusele. Ettevõtlusvaimu edendamisel ülikoolis saab kaubanduskodadel ja piirkondlikel ametivõimudel olla oluline roll, mida tugevdavad meetmed täiskasvanuhariduse alal. Silmapaistvate ülikoolide tunnustamise üks kriteerium võiks olla ettevõtlusparkide olemasolu.

4.8	Parkide roll ülikooli ja tööstuse vahelise distantsi vähendamisel võib olla eriti tähtis uutes liikmesriikides.

5. Euroopa valitsemisasjad, tegevuse ning juhtimisalgatused ja -meetmed

5.1

5.2

Kuna Lissaboni strateegia eesmärgid saavutati vaid osaliselt ja kuna kogemused on õppetunniks, tuleb Lissaboni-järgse perioodi algatusi mõistlikult lihtsustada ning keskenduda piiratud arvule konkreetsetele, mõõdetavatele ja riigiti erinevatele eesmärkidele, toetudes tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkidesse koondunud eri oskuste arengupotentsiaalile. Euroopa Liit peaks võtma juhtrolli ja need tegevused eesmärgikindlalt ellu viima.

5.3

Tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkidesse koondunud ettevõtted, töökohad, teadmised, majanduslik ja innovatsioonisuutlikkus on ELi peidetud ressursid. Me teame, et neid ressursse on palju, aga meil ei ole neist ülevaadet ning puudub igasugune ühine strateegia, kuidas neile ressurssidele läheneda ja need kaasata. Euroopa, riiklikul või piirkondlikul tasandil on kättesaadavad üksnes killustunud teadmised ja piiratud ulatusega meetmed. Eriti tuleb rõhutada parkide territooriumil tegutsevate piirkondliku või riikliku tasandi kutse- ja kodanikuühiskonna organisatsioonide olulisust. Julgustada tuleb nende organisatsioonide omavahelist koostööd; see koostöö peaks võimaldama luua ELi tasandil tehnoloogia platvormi.

5.4

Edu võti seisneb selles, et tehnoloogia-, tööstus- ja teaduspargid tuleb täielikult kaasata strateegilisse ja sihipärasesse kavandamisse, mis toetab Euroopa tugevat tahet kasvada ja muutuda rahvusvahelisel tasandil konkurentsivõimeliseks tänu märkimisväärsetele piirkondlikele investeeringutele teadusel põhineva majanduse arendamisse. Need algatused peavad ametlikult sisalduma Euroopa teadusuuringute ja innovatsioonikavas, mis kinnitab kõnealuste parkide tähtsust Euroopa innovatsioonipoliitikas.

5.5

Soovitav oleks, et Euroopa Komisjoni peadirektoraadid võtaksid ette ühiseid horisontaalseid meetmeid, et edendada eri vahendite sünergiat ning tugevdada juhtimist ja koordineerimist eri programmide vahel. See lähenemine peaks viima kõrgetasemeliste platvormide, organite või rühmade loomiseni, et kõrvaldada tegevuse kaasfinantseerimist piiravad takistused ning töötada välja ja käivitada kaasrahastatavaid meetmeid.

5.6

Tuleks töötada välja parkide hindamise, järelevalve ja kaardistamise kriteeriumid. Hindamist, järelevalvet ja empiirilisi võrdlusuuringuid on vaja teostada, kui soovitakse töötada välja riikide ja Euroopa kooskõlastatud poliitikameetmed ja -vahendid, mis on seotud pargi loomise ja majanduskasvuga ning mis võiksid viia pargid uuele tasandile.

5.7

Samuti on oluline riiklik vastutus, st on vaja välja töötada ja rakendada hindamismeetodid ja -vahendid, mille abil saaks arvudes esitada avaliku sektori toetuse selge positiivse mõju. Edu parameetrite osas ei ole praegu selget konsensust (näiteks rahalised kriteeriumid: investeering, käive jne; uuendustegevuse näitajad: uued ettevõtted, patendid, uued tooted). Samuti tekitavad võrdlusraskusi erinevused pargi tüübi ja riiklike/piirkondlike olukordade vahel.

5.8	Vaja oleks edendada tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide kaardistamist kogu Euroopas ulatusliku andmebaasi abil. Koostöö parkide vahel lihtsustub tänu vastastikuse seotuse maatriksile, mis edendab kontakte ja aitab kõrvaldada majanduskasvu piiravad piirkondlikud takistused.

5.9	Komitee rõhutab järjekordselt vajadust senisest enam investeerida haridusse ja koolitusse, samuti teadmistesse ja uuendustegevusse, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatesse, säästvasse arengusse ja keskkonnahoidlikumasse majandusse.

6. Piirkondlik mõõde

6.1

Piirkondadel on teadmistepõhises majanduses oluline roll, sest piirkonnad suunavad oma jõupingutused teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni integreerimisele oma arengustrateegiatesse. Mis puutub majanduse restruktureerimise toetamisse, siis peaksid piirkondlikud omavalitsused panema veel suuremat rõhku uuendustegevusele.

6.2	On vaja edendada piirkondlikke uuendusstrateegiaid, mille alusel töötada välja konkreetsed tegevuskavad. Riiklikud asutused peaksid koondama oma jõupingutused kohalike tingimuste parandamisele, luues stabiilse ja ettearvatava majandus- ja poliitilise kliima.

6.3

Tehnoloogia- ja teadusparkide juurdepääs rahalistele vahenditele (riskikapital, algkapital) on olnud tõeline kitsaskoht ning on takistanud parkide süsteemset arendamist. Euroopa Liidu eraldatavad vahendid peaksid olema loomupäraseks täienduseks asjakohasele kohalikule ja piirkondliku rahastamisele. Tuleb parandada oskusteavet, mis võimaldab juurdepääsu kaasrahastamisele Euroopa rahastamisvahenditest. Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi rahaliste vahendite kasutamine peab muutuma struktureeritud ja levinud tavaks.

6.4	Tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide edu võtmetegur on pikaajaline rahastamine. Kriisiolukorras on väga oluline tagada, et parkidel on liikmesriikide valitsuste ja ELi-poolne rahaline ja poliitiline toetus.

6.5	Piirkonna säästva, pikaajalise ja harmoonilise arengu seisukohalt on oluline andekate ligimeelitamine ja nende koondamine.

6.6	Parkide esmaklassiline juhtimine on keskse tähtsusega, et tagada nende tegevuse kõrge tase. Teenuste kvaliteedi säilitamisel on oluline koht juhtkonna täiendkoolitusel ja ametialasel arengul. Parke haldavate organisatsioonide vajalike oskuste tagamiseks tuleb luua struktureeritud programmid.

7. ELi strateegiline algatus – Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT)

7.1

Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudist (EIT) saab Euroopa innovatsiooni kõrgekvaliteediline lipulaev. Instituudi roll on soodustada uuendustegevust nn teadmiste kolmnurga kõigi osalejate koostöö kaudu, muuta haridus- ja teadustegevuse tulemused konkreetseteks ärivõimalusteks innovatsiooni alal ning edendada säästvat majanduskasvu ja töökohtade loomist kogu Euroopa Liidus. Komitee ootab väga palju sellelt ELi uuelt organilt ning väljendab lootust, et tehnoloogia-, tööstus- ja teaduspargid ja asjakohase kvalifikatsioonige partnerorganisatsioonid on EIT projektides kasulikud partnerid ja osalejad.

7.2

Teadmis- ja innovaatikakogukonnad (Knowledge and Innovation Communities, KIC) valiti tegevusvahendiks strateegilisel alusel, et vastata neile väljakutsetele, mis hetkel ELi ees seisavad, nagu näiteks kliimamuutustega kohanemine ja nende mõju leevendamine, taastuvad energiaallikad, tulevane info- ja kommunikatsiooniühiskond. Teadmis- ja innovatsioonikogukonnad on ülikoolide, uurimisasutuste ja ettevõtete hästi integreeritud avaliku ja erasektori partnerlused, milles sisaldub ettevõtluse mõõde kõigis teadmisega seotud tegevustes ning mis loovad uuendusi majanduse ja ühiskonna jaoks keskset huvi pakkuvates valdkondades.

7.3

EIT pakub ka piirkondliku ja kohaliku arengu võimalusi. Tema roll ja mõju võib osutada märkimisväärseks, kuna EIT pakub ekspertteadmisi piirkondades, kus sellised teadmised ja kogemused puuduvad. Piirkonnad ja linnad saavad kasu ka EIT ning teadmis- ja innovatsioonikogukondade tegevusest, sellel on positiivne mõju, meelitades ligi uusi inim- ja rahalisi ressursse.

7.4

EIT on uus kontseptsioon teadmisteklastrist, mis on moodustatud virtuaalsete võrgustike, mitte omavahel geograafiliselt seotud kogukondade ümber. Praegune majanduskriis tugevdab EIT algatuse ajakohasust. Seega on selgelt vaja uurida ELi tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkides olemasolevat tugipotentsiaali.

8. Tehnoloogia-, tööstus-, innovatsiooni- ja teaduspargid ja majanduskriis – vajalikud muutused ja majanduse elavdamise meetmed

8.1	Majanduskriis on puudutanud erineval viisil ja ulatuses kõnealuste parkide tegevust ja neis paiknevaid ettevõtteid. Ettevõtted saavad kriisile reageerida tegevuse, personali ja kulude vähendamise ning projektide ja investeeringute lõpetamise kaudu.

8.2

Tehnoloogia-, tööstus- ja teadusparkide juhtkond võiks kriisile reageerida aktiivse poliitikaga, et hoida ettevõtteid enda juures ja teha nendega koostööd kriisi mõju minimeerimiseks. See võiks toimuda järgmiselt:

a)	kogukonna juhtimise kaudu;

b)	lihtsustada pargis tegutsevate ettevõtete koordineeritud tegevust;

c)	aidata ettevõtlusolukorra ja -võimaluste hindamisel, leida uusi turgusid või tooteid;

d)	tagada järelevalve pargis paiknevate ettevõtete tegevuse üle, vaadata läbi äri- ja juhtimismudelid;

e)	levitada teavet ja teha lobitööd avaliku sektori programmide ja riigiabi kohta koostöös agentuuride ja ettevõtetega;

f)	hoida kontakte sidusrühmadega (ettevõtjate ühendused, kohalikud omavalitsused, ametiühingud), et probleemide lahendamisel kaasata tegevusse võimalikud töörühmad;

g)	parandada teenuseid ja parkide sisejuhtimist.

8.3

Vahepeal võiks ilmneda nõudlus ka keerukamate toodete ja teenuste järele. Uued tööstused – biotehnoloogia, uuenduslik info- ja kommunikatsioonitehnoloogia – kannavad endas võimalusi ja väljakutseid. Vältimatult tuleb arvestada uues majandus- ja sotsiaalkeskkonnas konkurentsivõimet kujundavate uute teguritega, nagu näiteks jätkusuutlikkus, väärtuse loomine ja ettevõtete sotsiaalne vastutus.

8.4	Praegustes tingimustes lasub ettevõtlusvaimul uus rõhk, eriti parkide kontekstis. Ettevõtted ja ettevõtete liidud võivad olla teejuhid, kuna neil on olukorrast põhjalik arusaamine. Oluline on määrata kindlaks, millised on parkide konkurentsivõimet soodustavad aspektid ja neid rõhutada.

8.5

Parkide arengus mängivad olulist rolli nii siseturu investeeringud kui välismaised otseinvesteeringud. Sellega seoses on hea märkida, et välismaised otseinvesteeringud siirduvad tootmiselt teadus- ja arendustegevusele. Komitee toetab neid protsesse ja soovib, et ELi tööstuspoliitikas selgelt määratletud võtmesektoritele antakse nende parkidesse viimisega võimalus saada olukorrast kasu.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT 255, 14.10.2005, punkt 1

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/143

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni aruanne: 2008. aasta konkurentsipoliitika aruanne”

KOM(2009) 374 lõplik

2011/C 44/24

Raportöör: Arno METZLER

23. juulil 2009. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni aruanne: 2008. aasta konkurentsipoliitika aruanne”

KOM(2009) 374 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.-15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 111, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 8.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et komisjon on monopolivastaste eeskirjade kontekstis esmakordselt pühendanud peatüki tarbijatemaatikale, ning kinnitab veelkord oma varasemates arvamustes esitatud kindlat seisukohta, et komitee toetab komisjoni algatust kehtestada ühenduse tasandil kiiresti eeskirjad kollektiivsete hagide esitamiseks nagu on ette nähtud komisjoni konkurentsi peadirektoraadi 2. aprilli 2008. aasta valges raamatus. Komitee väljendab kahetsust, et üle kahe aasta on möödunud, kuid nimetatud mehhanism ei ole ikka veel tööle hakanud. Sealjuures tuleks aga rõhutada konkurentsiõiguse ja monopolivastaste eeskirjade mõju ja tähtsust Euroopa kodanikuühiskonna ja majanduse teistele valdkondadele. Edaspidi tuleks selle kohta aruandeid koostada.

1.2 Komitee tervitab ja toetab komisjoni jõupingutusi taastada ja jõustada riigiabi ja riigitagatiste abil võrdsed konkurentsitingimused kogu Euroopa turul. Komitee on veendunud, et see on Euroopa konkurentsiõiguse usaldusväärsuse jaoks esmavajalik.

1.3 Komitee kutsub komisjoni üles tegema rohkem ja suuremaid jõupingutusi, et teadvustada tõhusama kommunikatsiooni kaudu oma tegevuse just neid aspekte Euroopa kodanikele.

1.4 Komitee palub komisjonil selgitada, kas ja kuivõrd ta tulenevalt oma kogemustest seoses riigiabi kasutamisega kriisist kahjustatud finantssektori ja reaalmajanduse turgutamiseks kavatseb kehtivaid eeskirju ja suuniseid muuta. Sellest loodab komitee leida teavet selle kohta, kuidas komisjon kavatseb edaspidi käituda süsteemi seisukohast olulistele tööstusharudele (nt autotööstus) antava riigiabi suhtes.

Konkurentsiküsimuste juures tuleb arvesse võtta ka globaliseerumisest tulenevaid tingimusi ja vajadusi.

1.5 Komitee rõhutab 2007. aasta aruande kohta koostatud arvamuses esitatud väidet, et komisjon peaks muu hulgas tähelepanu pöörama sotsiaalse dumpingu ja töökaitsenormide eiramise tähtsusele ja tulemuste kohta aru andma. Sellel on eriti suur tähtsus transpordi valdkonnas.

2. 2008. aasta konkurentsipoliitika aruande sisu

2.1 Euroopa Komisjoni 2008. aasta aruandes on erilist rõhku pööratud kartellidele ja tarbijakaitsele. Komisjon selgitas banaanikartelli ja autoklaasikartelli (2008. aasta menetlused) näite varal, kuidas tootjate kartellid mõjuvad kahjulikult tarbijatele ja makstavatele hindadele, kuid ka tööstusharude uuendusvõimele.

Komisjon näitas, et leebema kohtlemise programmide vahendid on tõhusad. Võimalus koostöövalmidust kartellide avastamisel trahvi määramise juures pehmendava asjaoluna arvesse võtta on komisjoni tööle ja selle tulemustele positiivselt mõjunud. Komisjon selgitas, kuidas suurte trahvide määramine toetab monopolivastaste ja majandusõiguslike eeskirjade üldpreventiivset mõju.

2.2 2008. aastal jätkas komisjon oma otsustavat võitlust kartellide vastu. Ta määras 7 kartellijuhtumi käigus 34 ettevõttele trahvi kogusummas 2 271 miljardit eurot.

Komisjon hindas 2008. aastal kahjusid. Sealjuures võttis ta aluseks 18 kartelli, mille kohta ajavahemikus 2005–2007 olid komisjoni otsused tehtud. Kartellis osalejate toodetele lisati 5–15 % juurdehindlust ja kartellide põhjustatud kahjusummaks saadi 4–11 miljardit eurot.

Õiglase kaubanduse ameti nime kandva Briti konkurentsiasutuse hinnangul tuleb iga avastatud kartelli kohta viis avastamata või enne avastamist laiali läinud kartelli. See eeldus lubab oletada, et 2005–2007. aasta 18 kartelliotsusega kaasnev täiendav sääst tarbijale, sealhulgas hoiatavast mõjust tulenev, võib olla suurusjärgus umbes 60 miljardit eurot.

3. Õigusaktid

3.1 Monopolivastane võitlus – Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 81 ja 82

3.1.1 2. aprillil 2008 võttis komisjon vastu valge raamatu „EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamine”. Monopolivastaste eeskirjade rikkuja vastu individuaalhagi esitamise võimaluse tõttu pakkus see monopolivastase võitluse ja konkurentsiõiguse valdkonna projekt Euroopa Komisjonis palju kõneainet. Komitee on selgelt avaldanud toetust ühenduse õiguskaitsevahendile, mis ühtlustaks ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise individuaal- või ühishagide teatud aspekte.

Peale selle sätestas komisjon kartellidevastases võitluses lihtsustatud kokkuleppemenetluse võimaluse. Komisjoni määrustest ja komisjoni teatistest koosnev kokkuleppemenetluse pakett jõustus 1. juulil 2008. Selle järgi saavad mõistlikud kartelliliikmed, kes pärast menetluse alustamist ja dokumentide üleandmist „süü üles tunnistavad”, taotleda trahvisumma vähendamist 10 %. See teeb menetluse tõepoolest lihtsamaks.

3.1.2 Samuti 2008. aastal andis komisjon välja suunised komisjoni jõustamisprioriteetide kohta EÜ asutamislepingu artikli 82 kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes. Siin on komisjon määratlenud analüütilise raamistiku, mis võimaldab otsuste tegemise juures tarbijate kahjustamist mõista ja jälgida.

3.1.3 2008. aastal algatas komisjon vertikaalkokkulepete suhtes kohaldatava grupierandimääruse, mootorsõidukisektori grupierandimääruse ja kindlustussektori grupierandimääruse läbivaatamise või jätkas seda.

3.1.4 Monopolidevastaste eeskirjadega mitteseotud autoriõiguse eeskirjade kohaldamine

3.1.4.1 Komisjon keelas 2008. aastal Rahvusvahelisel Autorite ja Heliloojate Ühingute Konföderatsioonil kasutada ainuõiguslikke sätteid vastastikuse esindamise lepingutes ja nii lepingute territoriaalset piiritlemist läbi suruda.

3.1.4.2 Komisjon on tegutsenud ka turgu valitseva seisundi kuritarvitamiste valdkonnas, määrates firmale Microsoft lõpliku trahvi 899 miljonit eurot. Kohtuprotsess lõppes 2009. aasta detsembris.

3.2 Liikmesriikide meetmed: avalik-õiguslikud ettevõtjad või eri- või ainuõigusi omavad ettevõtjad

3.2.1 Ka avalik sektor kuulub ELi asutamislepingu artikli 86 kohaselt Euroopa konkurentsipoliitika alla.

Siin sekkus komisjon otsustega postimonopoli ja energiamajanduse kohta.

3.3 Kontroll ühinemise üle ja parandusmeetmete järelevalve

3.3.1 Teatis parandusmeetmete kohta

Selles valdkonnas võttis komisjon 2008. aasta oktoobris vastu uue teatise ja rakendusmääruse. Mõlema eesmärk on parandada tuntavalt tarbijakaitset madalamate hindade mõistes, ka nt rangemate nõuete kaudu teavitamise ja tootele lisatud teabe süstematiseerimise osas.

3.3.2 Eeskirjade kehtestamine

Peale selle kirjeldas komisjon, milliseid vahendeid ja meetmeid kasutati tarbija kaitseks. Ka siin oli komisjonile teatatud juhtumite arv 2008. aastal (ühinemised ja koostööjuhtumid) väga kõrge – 347. Komisjon tegi 340 lõplikku otsust.

3.4 Riigiabi kontrollimine, konkurentsipoliitika eeskirjade areng

3.4.1 Siinkohal tajus komisjon 2008 aastal kõige suuremat survet ja vajadust muudatuste tegemiseks. Finantskriisi tõttu püüdis ta kiirendada riigiabi tegevuskava rakendamist. Avaldati kolm teatist riigiabipoliitika rolli kohta kriisi raames ja majanduse elavdamise protsessis.

3.4.2 Seoses konkurentsipoliitika eeskirjade üldise arenguga võttis komisjon vastavalt kavandatule vastu üldise grupierandi määruse rakenduskava.

3.4.3 Teatistes garantiidena antava riigiabi kohta (ELT C 155, 20.6.2008 ja ELT C 244, 25.9.2008) nähakse ette, kuidas garantii abikomponenti arvutatakse, ja sätestatakse VKEdele lihtsustatud eeskirjad.

3.4.4 Ka 2008. aastal jätkas komisjon riigiabi otsuste jõustamise ja järelevalve tõhustamist. Komisjon soovis tagasinõudmisteatise ja tagasinõude otsuste tõhusa ja kiire täitmise kaudu näidata, et ta soovib ja on suuteline riigiabi mõju piirata.

Nagu oli juba kirjas vastavas tegevuskavas, algatas komisjon viiel juhul vastavalt ELi asutamislepingu artikli 88 lõikele 2 ja kaheksal juhul vastavalt artikli 228 lõikele 2 menetluse liikmesriikide vastu, kes tagasinõude otsuseid piisaval määral ei täitnud.

3.4.5 Riigiabi 2008. aasta tulemustabel näitab, et liikmesriigid järgivad komisjoni soovi ELi riigiabi suunatumalt ära kasutada. Nii andsid liikmesriigid 2007. aastal horisontaalseteks eesmärkideks keskmiselt 80 % abist.

3.4.6 Seoses ühenduse teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni raamistikuga tegeles konkurentsi peadirektoraat riigiabi aspektiga (88 juhtumit).

VKEdesse tehtavate riskikapitaliinvesteeringute valdkonnas kiitis komisjon riskikapitalisuuniste alusel heaks 18 riskikapitalikava.

4. Valdkonnasisene areng

4.1 Energeetika ja keskkond

Komisjon uuris koondumist energiasektoris, kliimamuutuste keskkonnapoliitilisi aspekte ning energiatootmises CO2-vähestele protsessidele ülemineku toetamist. Energeetikanõukogu saavutas kompromissi 10. oktoobril.

Monopolidevastased uurimised selles valdkonnas on suunatud konkurente tõrjuvale käitumisele, turuseisundi kuritarvitamisele ja salajastele kokkulepetele. Eriti just uute energiapakkujate juurdepääs energiavõrkudele on peaaegu kõigis ELi riikides ikka ja jälle menetluste teemaks.

4.2 Finantsteenused

4.2.1 Finantssektorile antud abi mõjutas 2008. aastal üsna olulisel määral finantsteenuste sektorit.

Siinkohal on vaja nii komisjoni- kui ka liikmesriikidepoolset riigiabi kontrolli.

4.2.2 Komisjon võttis vastu suunised riiklike meetmete kohta. Vahepeal tegeles komisjon finantsasutuste rekapitaliseerimise vastavate meetmetega ja sätestas minimaalsed meetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu. Nende sätete kohaselt on üle 16 Euroopa Ühenduse riigile ja nende mitmetele asutustele lubatud konkreetsed meetmed alates tagatiskavadest kuni üksikjuhtumite abini ja likviidsuskavadeni.

4.2.3 Komisjon enda hinnangul tegutses ta kiiresti turu usaldusväärsuse taastamiseks.

4.2.4 Ta näitas oma meetmete abil, et konkurentsiõigus on kriisiga toimetulekul tõhus vahend.

4.3 Reaalmajanduse vahendid

4.3.1 Komisjon lubas reaalmajanduse ettevõtetele riigiabi, laenutagatisi, subsideeritud laene ja riskikapitaliabi.

Turuhälvete tõendamine ekspordikrediidikindlustuse loa eeldusena muudeti lihtsamaks.

4.4 Elektrooniline side

4.4.1 Siinkohal pooldab komisjon riiklike monopolide muutmist konkurentsivõimelisteks turgudeks. Komisjoni 2007. aasta soovitus on mõju avaldanud. 2008. aastal jõudis enamik riiklikke reguleerimisasutusi järeldusele, et riiklikud eripärad ei ole takistuseks.

4.4.2 Infotehnoloogia valdkonnas suudeti suuri menetlusi lõpetada või lõpusirgele viia. Komisjoni aruandes räägitakse ka üleminekust analoogringhäälingult digitaalsele ja käsitletakse kriitiliselt riigiabi avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele.

4.5 Transport

4.5.1 Transpordi valdkonnas räägib komisjon raudtee- ja kombineeritud veo menetlusest, suunistest raudtee-ettevõtjatele antava riigiabi kohta, ühinemiste kontrollist ja otsustest raudteeveo edendamiseks kombineeritud veos. Meretranspordi osas viitab ta konkurentsieeskirjade reformiprotsessi peatsele lõpuleviimisele. Ka siin on konkreetsed tegevused suunatud üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele nagu ka õhutranspordi valdkonnas.

On oodata veel muid koondumisprotsesse.

4.5.2 Puuduvad märkused sotsiaalsetest standarditest kinnipidamise kohta transpordivaldkonna konkurentsis.

4.6 Farmaatsiatööstus

4.6.1 Komisjon uuris seda sektorit teabe ja teatud märkide põhjal. Ta süvenes eriti just geneeriliste ravimite turule viimisesse ja täheldas vähest innovatsiooni.

Uuriti 100 ettevõtet ja 219 keemilisest molekulist koosnevat valimit.

Komisjon sedastab, et ühtse ühenduse patendi ja ühtse patendiõiguse süsteemi kasutuselevõtt tuleks kasuks selle valdkonna innovatsioonivõimele. Müügilubade, hinnakujundamise ja hüvitamise kord on liikmesriigiti erinev ning komisjoni aruande kohaselt tuleks seda ühtlustada.

4.7 Toiduained

4.7.1 Toidu- ja muudes varustusvaldkondades ei ole komisjon koondumistendentse täheldanud. Komisjon on koostanud kaks arvamust toiduainete hindade kohta (KOM(2008) 321 lõplik ja KOM(2008) 821 lõplik), mis seda kinnitavad.

5. Tarbijaküsimuste talitus

5.1 Konkurentsi peadirektoraat lõi 2008. aastal tarbijaküsimuste talituse, mis vahendab teavet turgude toimimise paremaks mõistmiseks. Omakorda saab talitus teavet ja andmeid turuhälvete kohta. Tarbijaküsimuste talitus viis edukalt läbi konsultatsioone tarbijaühendustega. Samuti osales ta arutelus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega, kui koostati omaalgatuslikku arvamust „Majandusdemokraatia siseturul” ja loodab, et sellesuunaline koostöö jätkub, tagamaks, et konkurentsipoliitika oleks suunatud tarbijate heaolu parandamisele.

6. Euroopa konkurentsivõrgustik ja riikide kohtud

6.1 2008. aastal kulges koostöö Euroopa konkurentsivõrgustikus riiklike konkurentsiasutuste ja ELi peadirektoraadi vahel probleemideta ja komisjon hindab seda edukaks.

6.2 Kohtute tegevuse ja koostöö kohta võib sama öelda.

7. Rahvusvaheline tegevus

7.1 Komisjon teatab, et rahvusvahelise koostöö raames tegi ta 2008. aastal koostööd Hiina ja Koreaga. Komisjon tegutseb ka OECD juures ja samuti rahvusvahelises konkurentsivõrgustikus.

8. Institutsioonidevaheline koostöö

8.1 Konkurentsi peadirektoraat rõhutab oma suurepäraseid kontakte Euroopa Parlamendi, nõukogu ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.

9. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohad

9.1 Tarbijakaitse

9.1.1 Komitee tervitab seda, et konkurentsi peadirektoraat on asetanud pearõhu tarbijaküsimustele, arvestades eelkõige asjaolu, et avaldati valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta, millele komitee toetust avaldab. Samas väljendab komitee kahetsust, et üle kahe aasta on möödunud ning senini ei ole ellu viidud kollektiivse hagi võimalust tarbijakaitse raames, nagu seda on ette nähtud valges raamatus ning millele komitee on mitmes arvamuses toetust avaldanud.

9.1.2 Komitee on arvamusel, et tarbijakaitsega tehtava koostöö rõhutamine – vastava tegevuse piiramatu jätkamise korral – ei tohiks kõrvale tõrjuda mõtet ja eesmärki, et monopolivastane võitlus peaks katma ka muid aspekte peale tarbijakaitse, näiteks tuleks:

—	tagada põhiõiguste ja -vabaduste kättesaadavus;

—	tagada, et majanduslikud jõud ei ohustaks demokraatlikke ja vabu struktuure (too big to fail);

—	takistada ühe süsteemi või sektori domineerimist;

—	tagada VKE-struktuuride kaitse.

9.2 Riigiabi

9.2.1 Komitee toetab püüdlusi jälgida liikmesriike laenude ja tagatiste tagasinõudmist, et taastada võrdsed konkurentsitingimused.

9.2.2 Komitee järeldab konkreetsest aruandlusest üksikute menetluste kohta uute menetluspakettide loomiseks kartellijuhtumite kohtuväliseks lahendamiseks, et uute vahenditega on edu saavutatud. Seega usub komitee, et just menetlusõigust on vaja muutuvatele tingimustele järjest kohandada.

9.2.3 Finantsvaldkonnas pannakse järgmistel aastakümnetel proovile Euroopa konkurentsiõiguse usaldusväärsus. Võrdseid võimalusi ei ole taastatud. Euroopa Komisjoni tegevus määrab siin Euroopa kodanike usalduse Euroopa asutuste ja õigusaktide vastu.

9.2.4 Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles jälgima riigiabi ja kohustuste kontrollimisel, et finantsvaldkonnas jääks pankade rekapitaliseerimine seotuks rahavoogude funktsionaalsuse ja laenumehhanismide taastamisega. Riikide avalike sektorite laenukoormust õigustab vaid see, kui abisaajad toetavad reaalmajanduslike eesmärkide saavutamist jätkusuutlikult.

9.3 Komitee palub komisjonil selgitada, kas ja kuivõrd ta juhtumipõhine ja poliitiliselt oportunistlik tegutsemine riigiabi lubamisel finantssektoris kujutab endast püsivat eemaldumist senistest põhimõtetest ja reeglitest ning kas artikli 87 (2A3) alusel lubatud abi on tulevikus kättesaadavad ka teistele süsteemi jaoks olulistele tööstusharudele nagu autotööstus.

9.4 Üldhuviteenused

9.4.1 Komitee toetab komisjoni tema püüdlustes muuta elektri-, gaasi-, telefoni- ja transporditeenuste eeskirju tarbijasõbralikuks.

9.5 Transport

9.5.1 Komitee toetab Euroopa Ühenduste püüdlusi.

Aruandes 2007. aasta kohta sedastas komitee, et sotsiaaleeskirjadest kinnipidamine selles sektoris sisaldab endas konkurentsiaspekti.

9.5.2 Komitee nõuab, et sellele aspektile tuleb transpordisektori töötajate huvides rohkem tähelepanu pöörata. Lõhe Euroopa transpordisektori sotsiaalsetes standardites moonutab ikka veel konkurentsi. Komitee leiab, et Euroopa Komisjon peab siin liikmesriikidega rangem olema.

9.6 Elektrooniline side ja meedia

9.6.1 Komitee leiab, et puudutatud on nii tarbijahuvid kui demokraatlikud huvid, läbipaistvuse huvid ja kodanikuühiskonna sõnavabaduse huvid.

Eesmärkidena tuleks neid rohkem arvesse võtta.

9.7 Tarbijaküsimuste talitus

9.7.1 Komitee tervitab tarbijaküsimuste talituse loomist ja tegevust ning toetab komisjoni selle täiustamisel.

9.8 Euroopa võrgustik ja liikmesriikide koostöö

9.8.1 Komitee sedastab, et Euroopa konkurentsivõrgustik toimib – nii riiklike konkurentsiasutuste kui ka kohtute vahel.

9.8.2 Konkurentsiõiguse rahvusvahelist tähtsust ei hinnata komitee meelest veel piisavalt.

9.8.3 Juba 2007. aasta konkurentsiaruande kohta koostatud arvamuses esitas komitee selged seisukohad sotsiaalse dumpingu ning tööõiguse ja keskkonnaõiguse eeskirjade eiramise mõju kohta konkurentsiõigusele. Komitee palus siis komisjonil selle kohta aru anda. Seda ei ole siiani tehtud, kuid tuleks siiski teha.

9.8.4 Komitee kutsub komisjoni üles viima tööstus- ja konkurentsipoliitika omavahel tasakaalu.

9.9 Konkurents ja globaliseerumine

9.9.1 Komitee leiab, et konkurentsiküsimuste hindamise juures tuleks kaasata ka selliseid aspekte nagu globaliseerumine, nimelt GATTi ja WTO suuniseid.

9.9.2 Üks osa, mis komitee arvates 2008. aasta konkurentsiaruandest puudub, on riigiosalus finantsvaldusettevõtetes ja selle konkurentsi moonutav mõju, ka väljaspool ELi. Peale selle on murekoht veel Euroopa ettevõtete üleostmine teiste riikide – ka väljaspool ELi asuvate riikide rahaliste vahendite kaudu ja riigi strateegiliste eesmärkide teostamine kapitaliosaluse kaudu.

10. Konkurents ja autoriõigus

10.1 Selles valdkonnas oleks vajalik autoriõiguse konkurentsialaste aspektide analüüs.

10.2 Õiglane kaubandus ja vabakaubandus ei toimi täielikult seal, kus on tegemist autoriõiguse rikkumistega. Konkurentsiõigus on selles valdkonnas võimas relv, mida komitee soovitab komisjonil kasutada.

11. Koostöö muude ELi asutustega

11.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teatab, et on koostööks meeleldi valmis.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/148

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist”

KOM(2009) 154 lõplik – 2009/0157 (COD)

2011/C 44/25

Raportöör: Claudio CAPPELLINI

20. novembril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist”

KOM(2009) 154 lõplik – 2009/0157 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 119, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tervitab komisjoni ettepanekut, ent märgib siiski, et see ei vasta kaugeltki rohelises raamatus esitatud perspektiividele ning veelgi vähem komitee 26. oktoobri 2005. aasta arvamuses esitatud ettepanekutele.

1.2 Komitee leiab, et määruse ettepanek on kodanikuühiskonnale oluline vahend, et suurendada õiguslikku etteaimatavust ning lihtsustada kiireid ja kulutõhusaid lahendusi rahvusvahelistes pärimisasjades ELi liikmesriikides. Samas juhib komitee komisjoni tähelepanu vajadusele vaadata läbi teksti eri keeleversioonid, et tagada nende kooskõla ja korrektse õigusterminoloogia kasutamine.

1.3 Komitee väljendab mõningast muret eelkõige seoses ELi mittekuuluvate riikide õigusega ja pärimistunnistuse teatavate aspektidega. Neile probleemidele pakuvad lahenduse uus artikkel 26 ja artikli 43 lõikes 2 sätestatud pikem tähtaeg. Kõnealune määruse ettepanek on keeruline dokument, mille põhjalik analüüs ja tutvustamine nõuaksid ulatuslikumat töödokumenti, mis väljuks komitee tavakäsitluse piiridest.

1.4 Komitee soovitab tungivalt, et määruse ettepanekusse viidaks sisse järgmised muudatused:

lisada määruse ettepaneku seletuskirja punktidesse 1.2 ja 3.2 järgmised laused: „Samuti takistavad ja lükkavad need erinevad eeskirjad edasi õigusjärgse pärija omandiõiguse teostamise surnu vara üle” ja „Liikmesriikide ühepoolsed meetmed ei ole määruse ettepaneku kõikide eesmärkide saavutamiseks piisavad” (vt punktid 3.4.3 ja 3.4.4);

ii.	lisada artikli 1 lõikes 1 selgitus, et määruse ettepanekut kohaldatakse üksnes „rahvusvahelise iseloomuga” pärimisasjadele (vt punkt 4.1.1);

iii.	asendada artikli 21 lõikes 1 kõikides keeleversioonides sõna „rohkem” sõnaga „lisa-” või „muid” (vt punkt 4.3.8);

iv.	muuta artikli 25 sõnastust järgmiselt: „Üldine kohaldatavus. Käesoleva määrusega sätestatakse kohaldatav õigus ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega” (vt punkt 4.3.9);

Muuta artikli 26 (pealkiri peaks ingliskeelses versioonis olema Renvoi, mitte Referral; eestikeelne versioon: „Tagasisaade ja edasiviide”) sõnastust järgmiselt: „Kui surnu ei ole artikli 17 kohaselt valinud kohaldatavat õigust ning käesoleva määruse alusel on kohaldatavaks õiguseks ELi mittekuuluva riigi õigus, mille kollisiooninormide järgi määratletakse kohaldatava õigusena kas sellise ELi liikmesriigi või ELi mittekuuluva riigi õigust, mis kohaldaks oma õigust, siis kohaldatakse selle teise riigi õigust. Käesolev artikkel ei laiene pärimislepingutele, mille ühendav tegur artikli 18 lõike 2 tähenduses on õigus, millega sel on kõige tihedam seos”. (vt punkt 4.3.10.1.);

vi.	lisada artiklis 27 kõikides keeltes sõna „ilmses” enne sõna „vastuolus” ja sõna „rahvusvahelise” enne sõnaühendit „avaliku korraga”, vähemalt prantsuse ja itaalia keeles (vt punkt 4.3.11);

vii.	kasutada kõikides keeltes artikli 27 lõikes 2 sõna „sätted” (vt punkt 4.3.12);

viii.

pikendada artikli 43 lõikes 2 sätestatud tähtaega üheksale või kaheteistkümnele kuule (vt punkt 4.6.1).

2. Taust

2.1 Ettepanek käsitleb keerulist teemat, mis on oluline igaühele, kelle alaline elukoht (teatud laiendused on sätestatud artiklis 6), sõltumata tema kodakondsusest, asub Euroopa Liidus. Pärimisõigust ja testamente käsitlev roheline raamat (1) pani aluse laiapõhjalistele konsultatsioonidele rahvusvahelistes pärimisasjades seadusjärgse ja testamendijärgse pärimise teemal.

2.2 Määruse ettepaneku praktiline tähtsus ühtse normdokumendina tuleneb asjaolust, et praegu esinevad ELi liikmesriikide õigusnormides erinevused järgmistes küsimustes:

a)	kohaldatava õiguse kindlaksmääramine;

b)	liikmesriikide kohtute pädevuse ulatus rahvusvaheliste testamentide ja pärimise asjus;

c)	tingimused, mille korral võib teises ELi liikmesriigis langetatud kohtuotsust tunnustada ja see täitmisele pöörata;

d)	tingimused, mille korral võib teises ELi liikmesriigis vastu võetud ametlikke dokumente tunnustada ja need jõustada.

2.3 Selguse huvides soovitakse määruse ettepanekuga sätestada ühtne kord neile eeskirjadele, mis kõik kuuluvad rahvusvahelise eraõiguse valdkonda ning seavad rahvusvaheliste testamentide ja pärimisasjade lahendi sõltuvusse õigusest, mida nende suhtes kohaldatakse vastavalt asukohariigi (ELi liikmesriigi) konkreetsetele kollisiooninormidele (sisalduvad määruse ettepanekus). Teisalt ei soovita määruse ettepanekuga iseenesest mingil moel mõjutada ELi liikmesriigi materiaalõigust, mis reguleerib pärijate seisundit, õigusi ja kohustusi surnu vara (või pärimisasjade) suhtes. Lisaks ei ole VI peatüki kohaselt loodud Euroopa pärimistunnistus erandjuht, vaid selles käsitletakse pärija seisundi tõendamist, pakkumata asukohariigile ühtseid sisulisi sätteid tingimuste kohta, mis selle seisundi saamiseks tuleb täita. Üldisemas plaanis ei kuulu asukohariigi materiaalõigus asutamislepingu artikli 65 punktiga b antud pädevuste alla, kui välja arvata kõnealune määruse ettepanek.

3. Üldised märkused

3.1 Arvamuses (2) pärimisõigust ja testamente käsitleva rohelise raamatu kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee muuhulgas:

a)	tervitanud rohelist raamatut, leides, et „selles tõstatatud küsimused on olulised ja pakilised”;

b)	juhtinud komisjoni tähelepanu „maksuprobleemidele, mis võivad pärijatel tekkida seoses mitmes riigis paikneva pärandvaraga”;

väljendanud avalikult oma huvi, märkides, et komitee „peab testamentide ja pärimisõiguse teemat Euroopa kodanikele huvipakkuvaks ja oluliseks. Samuti loodab komitee ühenduse algatusest formaalsuste lihtsustamist, suuremat õiguslikku ja rahalist kindlustunnet, kiiremat piiriüleste pärimisküsimuste lahendamist”.

3.2 Komiteepoolse huvi ülesnäitamist testamentide ja pärimisasjus, mis kajastus väites, et seda peetakse „Euroopa kodanikele huvipakkuvaks ja oluliseks”, on vaja neli aastat pärast rohelise raamatu analüüsimist ajakohastada, võttes arvesse komisjoni määruse ettepaneku struktuuri ja selles esitatud konkreetseid sätteid.

3.3 Praeguse määruse ettepaneku potentsiaal ja sidusrühmad

3.3.1 Tuleb märkida, et komitee kutsus komisjoni oma arvamuses (3) üles käsitlema maksuküsimusi ja soovis „suuremat […] rahalist kindlustunnet”. Rääkides määruse ettepaneku kohaldamisalast ja võttes arvesse asutamislepingu artiklis 65 antud piiratud pädevusi, käsitletakse määruse ettepanekus testamentide ja pärimisasjade rahvusvahelise eraõiguse aspekte ning ei ole kavas, et sellel oleks otsene mõju liikmesriikide õigusele, mis tegeleb rahvusvaheliste testamentide ja pärimisasjade rahaliste aspektidega.

3.3.2 Testament tehakse – kui üldse – enne surma ja testaator võib selle hetkeni testamendi tühistada ning pärimisõiguse sätted kehtivad kohe pärast surma. Ei testamendid ega pärimisasjad ei ole õiguslikult jõus ega reguleeri pärimisega seotud tagajärgi enne, kui alles pärast surma. Määruse ettepanek puudutab seega igaüht, kõiki kodanikuühiskonna sidusrühmi.

3.3.3 Kohaldamisala selgitamise huvides tuleb siiski märkida, et määruse ettepanek:

a)	käib üksnes nende testamentide ja pärimisasjade kohta, millel on rahvusvaheline iseloom – mõistet ennast ei ole määruse ettepanekus selgitatud – ja mitte palju arvukamate puhtalt siseriiklike pärimisasjade kohta;

b)	käib üksikisikute kohta, st füüsiliste isikute, mitte eraõiguslike või avalik-õiguslike juriidiliste isikute kohta.

3.4 Eesmärgid ja subsidiaarsuse põhimõte

3.4.1 Loomulikult selgitab ELi määruse ühtne ja siduv olemus ELi liikmesriikide, nende siseriiklike õigusaktide ja kohtute suhtes asjaolu, et määruse ettepanek suurendab märkimisväärselt õiguslikku etteaimatavust kõikides küsimustes, mida ta reguleerib. Sellest mõjust tuleneb määruse ettepaneku otsene lisaväärtus. Esmatähtis on tagada määruse ettepaneku sätete kvaliteet ja täpne koostamine.

3.4.2 Sõnastatud eesmärk „kaotada kõik isikute vaba liikumist piiravad takistused” ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, et küsimused, kas isikul on pärija seisund või mitte ja kas tal on juriidiline õigus surnu varale ELi liikmesriigis, tuleb lahendada mitte rahvusvahelise eraõiguse normide alusel (mis on määruse ettepaneku teema), vaid asjakohaste materiaalõiguse normide alusel, mis asukohariigis kehtivad ELi liikmesriikide testamentidele ja pärimisasjadele. Määruse ettepanek ei kavanda mingit muutust selles osas, kuna ei ühtlusta niisuguseid materiaalõiguse sätteid. Lissaboni lepingu jõustumisega seoses tuleks seletuskiri läbi vaadata ja vajadusel ümber sõnastada. Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Taani seisukohtadega seoses kordab komitee taas oma nõudmist, et need liikmesriigid peaksid väljendama nõusolekut seda määrust rakendada.

3.4.3 Nende selgituste valgel märgib komitee, et määruse ettepaneku seletuskirja punktis 1.2 on toodud kohane avaldus („Seepärast on oma õiguste teostamine rahvusvaheliste pärimisasjade puhul praegu üsna keeruline”), aga ka vähem veenev ja kaugeleulatuv järeldus, mida on laiendatud omandiõigusele („Asjaolu, et erinevaid eeskirju on nii palju, ei võimalda inimestel täielikult teostada ka oma õigust eraomandile”). Selle asemel oleks täpsem ja kohasem kasutada leebemat sõnastust: „Samuti takistavad ja lükkavad need erinevad eeskirjad edasi õigusjärgse pärija omandiõiguse teostamise surnu vara üle”.

3.4.4 Väites „seepärast oleksid liikmesriikide ühepoolsed meetmed selle eesmärgiga vastuolus” on mõiste „vastuolu” selge liialdus. Kui ELi liikmesriigid soovivad, võivad nad määrusest hoolimata püüelda vähemalt kohaldatava õiguse ühtse määratlemise poole, ratifitseerides 1989. aasta Haagi konventsiooni pärimisasjade kohta. Komitee leiab, et sobivam on leebem sõnastus, näiteks: „Liikmesriikide ühepoolsed meetmed ei ole määruse ettepaneku kõikide eesmärkide saavutamiseks piisavad”.

4. Konkreetsed märkused

4.1 I peatükk: Kohaldamisala ja struktuur

4.1.1 Määruse ettepaneku eesmärk on reguleerida testamentide ja pärimisasjadega seonduvaid rahvusvahelise eraõiguse aspekte, kuid seda mõistet ei selgitata. Selguse huvides tuleb lisada viide, et määruse ettepanekut kohaldatakse üksnes „rahvusvahelise iseloomuga” juhtumite puhul.

4.1.2 Juba pealkirjast nähtub, et määruse ettepanek katab nii kohtualluvust (II peatükk) kui ka otsuste tunnustamist ja täitmist (IV peatükk), st rahvusvahelise eraõiguse kaht haru, mida (välja arvatud kohaldatava õiguse normid) käsitletakse 22. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „määrus (EÜ) nr 44/2001”), mille kohaldamisalast on testamendid ja pärandiasjad välja arvatud. See lünk aitab selgitada, kuivõrd oluline on otsus hõlmata määruse ettepanekus rahvusvahelise eraõiguse kõik kolm haru – rahvusvahelistes pärimisasjades kohaldatav õigus, kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – ja esitada nende kohta ühtsed eeskirjad.

4.2 II peatükk: Kohtualluvus

4.2.1 II peatükk (artiklid 3–15) puudutab kohtualluvust ja kehtib liikmesriikide kõikide kohtute suhtes, kuid kohtuväliste asutuste suhtes ainult vastavalt vajadusele.

4.2.2 Üldine kohtualluvus määratakse isiku surma hetkel tema alaliseks elukohaks olnud liikmesriigi kohtule. Loomulikult ei seata tingimusi kodakondsuse suhtes. Tuleb märkida, et ka ELi üldine kohtualluvuse režiim ehk lex generalis, milleks on määrus (EÜ) nr 44/2001, sätestab üldise kohtualluvuse elukoha alusel, jättes kõrvale kodakondsuse teema.

Määruse ettepaneku kohaselt kehtib üldine kohtualluvus (surnud) ELi kodanikele, kuid ka kolmandate riikide kodanikele, kui surma hetkel oli nende alaline elukoht ELi liikmesriigis.

4.2.3 Kui surnu alaline elukoht surma hetkel ei asu ELi liikmesriigis, on liikmesriigi kohtutel siiski teisene pädevus mitmetel juhtudel, mis laiendavad ELi liikmesriikide kohtute pädevust märkimisväärselt, hõlmates lisaks tavajuhtumitele, mille puhul surnu alaline elukoht surma hetkel oli ELi liikmesriigis, ka muid juhtumeid. Kodakondsus ei ole üldise kohtualluvuse puhul tingimuseks, kuid on teisese pädevuse aluseks.

4.2.4 Vara asukohaliikmesriigi kohtutel ei ole määruse ettepaneku kohaselt iseenesest üldist kohtualluvust. Üks osaline erand puudutab vara üleminekut, vara või selle omandiõiguse üleminekut kandmisega kinnistusregistrisse.

4.3 III peatükk: Kohaldatav õigus

4.3.1 III peatükis esitatakse kohaldatava õiguse ühtsed eeskirjad (artiklid 16–28). Üldine reegel on, et kõikide pärandiga seotud küsimuste suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus asus surnu alaline elukoht tema surma hetkel. Puuduvad muud tingimused, näiteks kodakondsuse osas. Vahet ei tehta vallas- ja kinnisvara vahel.

4.3.2 Märkida tuleb, et määruse ettepaneku kollisiooninormid, mida ELi liikmesriikide kohtud peavad rakendama, määravad kindlaks kohaldatava õiguse, mis ei sõltu sellest, kas riik, mille õigust kohaldatakse, on ELi liikmesriik või mitte (artikkel 25).

4.3.3 Tavapäraselt tunnustab rahvusvaheline eraõigus poolte iseseisvust, st poolte võimalust valida lepingusuhetes kohaldatav õigus ise. Määruse ettepaneku kohaselt võib isik kõikide oma pärandiga seotud küsimuste suhtes kohaldatavaks õiguseks valida üksnes selle riigi õiguse, mille kodanik ta on.

4.3.4 Õigusliku etteaimatavuse tagamiseks peab see valik olema sõnaselgelt kindlaks määratud surma puhuks tehtud korraldusena vormistatud avalduses.

4.3.5 Hoopis teine teema, mida ei tohi ajada segi pärimisasju üldisemalt reguleeriva õiguse valimisega, on pärimisleping. Isiku pärandit käsitleva lepingu suhtes kohaldatakse õigust, mida käesoleva määruse kohaselt oleks kohaldatud isiku pärandi suhtes juhul, kui ta oleks surnud lepingu sõlmimise päeval. Lähtuvalt põhimõttest favor validitatis kasutatakse alternatiivseid ühendavaid tegureid.

4.3.6 Nii õiguse võrdlevast kui ka ühtsuse aspektist on väga oluline kohaldatava õiguse ulatuse küsimus. Määruse ettepanekus laiendatakse kohaldatava õiguse ulatust, nii et see reguleerib kõiki pärandiga seotud küsimusi pärandi avanemisest kuni pärandvara lõpliku üleandmiseni õigustatud isikutele. Mõte on arusaadavalt üheainsa kohaldatava õigusega hõlmata nii palju õiguslikke küsimusi kui võimalik, et suurendada õiguslikku etteaimatavust ning vähendada keerulist ja aeganõudvat rohkem kui ühe (sageli välisriigi) õiguse uurimist. Määruse ettepanekus esitatakse pikk mittetäielik loetelu küsimustest, mida kohaldatav õigus peaks reguleerima, hõlmates sel viisil ka loetlemata pärandiküsimused alates pärandi avanemisest kuni pärandvara lõpliku üleandmiseni õigustatud isikutele.

4.3.7 Kohaldatav õigus reguleerib pärandit tervikuna, selle avanemisest kuni pärandvara lõpliku üleandmiseni õigustatud isikutele, kuid see ei takista kohaldamast vara asukohariigi õigust juhul, kui sellega nähakse pärandi või annaku vastuvõtmise või sellest loobumise jaoks ette rohkem vorminõudeid kui pärandi suhtes kohaldatava õigusega.

4.3.8 Selle sättega seoses on soovitatav püüda selgitada, kas ingliskeelse versiooni artikli 21 lõike 1 sõnastuses on kohane kasutada väljendis formalities subsequent to those (eestikeelses versioonis: „rohkem vorminõudeid”) sõna subsequent (järgnev, pärastpoole) või on siin mõeldud hoopis tähendust additional või other („lisa(vorminõudeid)” või „muid (vorminõudeid)”). Sätte sõnastuses tuleks eelistada sõnade „lisa-” või „muid” kasutamist.

4.3.9 Komitee on arvamusel, et üldise kohaldatavuse sättes (artikkel 25) kasutatud mõisted peaksid selgelt peegeldama üksnes seda, mida tulevase määruse III peatükk tegelikult kajastab: täpsustama kohaldatava õiguse. Lihtsam ja parem oleks seega sõnastada see nii: „Üldine kohaldatavus. Käesoleva määrusega sätestatakse kohaldatav õigus ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega”.

4.3.10 Jättes kõrvale võimaluse, et surnu valib päritoluriigi õiguse (artikkel 17), kohaldatakse määruses üldiselt asukohariigi, st ELi selle liikmesriigi kohtu õigust, kus asus surnu alaline elukoht tema surma hetkel. Siiski võib teisese pädevuse (artikkel 6) kohaselt kohaldada ELi mittekuuluva riigi õigust. Sellisel juhul on vaja vältida olukorda, kus määrus seaks kahtluse alla ühtsed ühendavad tegurid, mis võivad juba osade ELi mittekuuluvate riikidega olemas olla (selline ühtsus on kasulik nii surnule kui ka pärijale) ning annaks pädevuse sellisele riigi õigussüsteemile, mis ise ei pea end konkreetses pärimisasjas pädevaks. Kirjeldatud olukorra vältimiseks ja tasakaalustatuma kooskõla saavutamiseks ELi liikmesriikide ja ELi mittekuuluvate riikide vahel on soovitatav muuta praeguse artikli 26 (pealkiri peaks ingliskeelses versioonis olema Renvoi, mitte Referral; eestikeelne versioon: „Tagasisaade ja edasiviide”) sõnastust järgmiselt:

4.3.10.1

„Kui surnu ei ole artikli 17 kohaselt valinud kohaldatavat õigust ning käesoleva määruse alusel on kohaldatavaks õiguseks ELi mittekuuluva riigi õigus, mille kollisiooninormide järgi määratletakse kohaldatava õigusena kas sellise ELi liikmesriigi või ELi mittekuuluva riigi õigust, mis kohaldaks oma õigust, siis kohaldatakse selle teise riigi õigust. Käesolev artikkel ei laiene pärimislepingutele, mille ühendav tegur artikli 18 lõike 2 tähenduses on õigus, millega sel on kõige tihedam seos”.

4.3.10.2

See uus säte sobib määrusesse (4) ja üritab parandada (5) sarnast sätet, mis säilitati olulises Haagi konventsioonis pärimisasjade kohta samal põhjusel, st kuna enamus delegatsioone tunnustasid seda kui püüet hoida alal ühtsus, mis juba oli olemas (6). Lisaks on selle sättega (uus artikkel 26) tagatav paindlikkus kooskõlas tagasisaate ja edasiviite õiguse ja tavadega mõnes ELi mittekuuluvas riigis, nt USAs (7).

Asjaolu, et Rooma I ja Rooma II määrus on radikaalselt jätnud kõrvale igasugused tagasisaate ja edasiviite sätted, peegeldab üksnes seda, et nende temaatika (lepingulised ja lepinguvälised kohustused) on äärmiselt erinev pärimisasjade temaatikast. Selline väljajätmine Rooma I ja II määrusest ei ole iseenesest tõsine argument, et loobuda ülal soovitatud uuest artiklist 26, mis on oluline ja kasulik pärandiasjades nii igale surnule ja tema pärijatele kui ka ühendavate tegurite tasakaalustatuma kooskõlastamise jaoks ELi ja kolmandate riikide vahel.

4.3.11 Traditsiooniline, kuid samas oluline on artiklis 27 sätestatud avalik kord. Lähtudes suhteliselt normikohasest kasutusest, on soovitatav lisada kõikides keeltes sõna „ilmses” enne fraasi „vastuolus […] avaliku korraga” ja sõna „rahvusvahelise” enne „avaliku korraga”, vähemalt prantsuse ja itaalia keeles (ja kui kohane, siis ka teistes keeltes). Uuenduslik ja kasulik on spetsiaalselt pärimisasjade tarbeks koostatud sellise võimaluse välistus „ainult sellepärast, et selle sundosa käsitlevad sätted erinevad kohtu asukohariigis kehtivatest sätetest”.

4.3.12 Artikli 27 lõike 2 ingliskeelses versioonis on kasutatud sõnastust its clauses regarding, mis ei ole samatähenduslik prantsuskeelse väljendiga ses modalités concernant. Soovitatav on kasutada „selle […] sätted” määruse kõikides keeleversioonides.

4.4 IV peatükk: Tunnustamine ja täitmine

4.4.1 Järgides eeskujuna määrust (EÜ) nr 44/2001, sisaldab määruse ettepaneku IV peatükk tunnustamist käsitlevaid artikleid 29–33.

4.4.2 Rahvusvahelise pärimise lihtsustamine Euroopas tuleneb põhimõttest, et määruse ettepaneku kohaselt tunnustatakse ELi liikmesriigis tehtud otsuseid kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.

4.4.3 Liikmesriigis langetatud otsus ei kuulu mingile sisulisele läbivaatamisele liikmesriigis, millelt oodatakse otsuse tunnustamist, ja see jäetakse tunnustamata üksnes neljal juhul.

4.5 V peatükk: Ametlikud dokumendid

4.5.1 Rahvusvaheliste pärimisasjade täiendav oluline lihtsustamine tuleneb asjaolust, et liikmesriigis koostatud või registreeritud ametlikku dokumenti (mis on pärimisasjades tavapärane) tunnustatakse määruse ettepaneku kohaselt teistes liikmesriikides.

4.6 VI peatükk: Euroopa pärimistunnistus

4.6.1 Määruse ettepanekuga luuakse Euroopa pärimistunnistus, mis tõendab pärija või annakusaaja õigusi ning testamenditäitja või pärandvara valitseva kolmanda isiku volitusi. Soovitatav on pikendada artikli 43 lõikes 2 sätestatud tähtaega üheksale või kaheteistkümnele kuule.

4.6.2 Taotluse vormi tuleks lihtsustada ning jätta välja punktis 4.7 nõutud ebavajalik teave.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2005) 65 lõplik.

(2) ELT C 28, 3.2.2006, lk 1.

(3) ELT C 28, 3.2.2006, lk 1.

(4) Sellega laiendatakse tagasisaate ja edasiviite kehtivust kolmandatelt riikidelt ELi liikmesriikidele.

(5) Sättega välistatakse selle kohaldamine mitte üksnes professio iuris juhul (artikkel 17), vaid ka teistsuguse iseloomu ja metoodikaga ühendavate tegurite puhul (erandiklauslid, nagu õigus, millega ta on kõige tihedamalt seotud – artikli 18 lõige 2).

(6) Waters Report, lk 553, „Proceedings of the Sixteenth Session”, 3.–20. oktoober 1988, T.II, Hague Conference of Private International Law, 1990. artikkel 4, „Convention on the Law Applicable to Succession to the Estates of Deceased Persons” (1. august 1989). Samuti P. Lagarde, „La nouvelle Convention de la Haye sur la loi applicable aux successions”, RCDIP 1989, lk 249 (258).

(7) Haagi konventsiooni artikli 4 kohta vt E. F. Scoles, The Hague Convention on Succession, AJCL 1994 lk 85, (113).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/153

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Üleilmne keskkonna- ja turvaseire (GMES): kosmosevaldkonnaga seotud ülesanded ja edasised sammud””

KOM(2009) 589 lõplik

2011/C 44/26

Raportöör: Edgardo Maria IOZIA

28. oktoobril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Üleilmne keskkonna- ja turvaseire (GMES): kosmosevaldkonnaga seotud ülesanded ja edasised sammud””

KOM(2009) 589 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 135, erapooletuks jäi 1 liige.

1. Järeldused ja soovitused

1.1	Komitee tervitab komisjoni teatist ja loodab, et see viib otsustusorganid operatiivsete otsuste tegemiseni ning selles esitatud ettepanekute ja teabega kooskõlas oleva rahastamise ja poliitikani.

1.2	Komitee on alati pooldanud komisjoni ettepanekuid kosmosepoliitika valdkonnas – tegemist on ühe tehnoloogilise prioriteediga, mida tuleks arendada suurema järjekindlusega. Kosmose vastutustundlik ja säästev kasutamine tsiviil- ja rahu eesmärkidel kujutab endast suurepärast arenguvahendit.

1.3

Kosmosevaldkonna teadusuuringud üldiselt ning eelkõige üleilmne keskkonna- ja turvaseire (inglisekeelne lühend: GMES) moodustab uue keskkonnasõbraliku majanduse täieõigusliku osa. Põllumajanduse, kliimamuutuste haldamise, ilmaprognooside täpsustamise ja ruumilise planeerimise valdkonna rakenduste arendamine moodustab aluse uuele mudelile, kus võetakse säästvat arengut arvesse innovatsiooni ja tehnoloogiliste teadusuuringute põhiteljena.

1.4	Komitee jagab komisjoni väljendatud muret GMES programmi ajaliste piiride ebamäärasuse üle. Komitee on seisukohal, et programmi lõpp tuleks kavandada 2030. aastasse ja näha ette selle programmi peamiste tegevuste jätkumine pärast seda kuupäeva.

1.5

Komitee arvates ei ole rahalised vahendid piisavad, kuna neis ei võeta arvesse Sentineli satelliitide tehniliste komponentide kulude suurenemist ning kuna teadus- ja arendustegevusele eraldatud eelarvevahendid, eelkõige seoses vajadusega koguda andmeid kliimamuutustega võitlemise ja julgeoleku tarbeks, ei ole piisavad. Vajadustega toimetulekuks on perioodiks 2014–2020 vaja täiendavalt vähemalt 700–800 miljonit eurot. Programmi käivitamise ja ka elektrooniliste seadmete kulud on märkimisväärselt kasvanud.

1.6

Mitmete põlvkondade kosmoseunistus tuleb käima lükata ambitsioonikate programmide abil: tuua noored kosmosevaldkonna õpingute juurde, luua stabiilseid tööhõiveväljavaateid, kus rõhutatakse selliste projektide nagu GMES sotsiaalset väärtust – need võivad vähendada kliimamuutuste negatiivset mõju ja edendada inimtegevust, aidates prognoosida selliseid äärmuslikke nähtusi nagu üleujutused ja pikad põuaperioodid. Mürgiste heidete kontrollimine atmosfääris võimaldab kontrollida näiteks CO2 vähendamiseks võetud meetmete tõhusust või võtta koostöös Frontexi tegevusega kohaseid meetmeid inimkaubanduse vastaste seaduste rikkumise suhtes.

1.7

GMES võib anda jäätmekäitluspoliitikasse otsustava panuse, aidates tuvastada ebaseaduslikke ja mürgiste ainete prügilaid. GMES programm peab kindlasti hõlmama ka kosmoses leiduvate jääkide probleemi, st enam mitte kasutusel olevate jaamade ja enam mitte töötavate satelliitide kosmosest kokku korjamine. Euroopa Kosmoseagentuuri kosmose järelevalveprogramm koos Saksamaa TIRA süsteemiga võivad aidata kontrolli all hoida kosmosejäätmete hulka. Alates 1957. aastast on kosmosesse saadetud üle 5 000 satelliidi ja praegune sagedus on umbes üks satelliit iga kahe päeva tagant.

1.8

Asjakohase ajakavaga programmi positiivne mõju võib komitee arvates pakkuda kasuliku ja kindla vahendi asjaomase sektori avalike ja eraettevõtete otseseks kaasamiseks, mis võimaldab neil kavandada oma investeeringuid tehnoloogia arengusse üha kulutõhusamate ja sooritusvõimelisemate andursüsteemide loomiseks. Kogu tegevuse edukus sõltub võimest kaasata erainvesteeringud ja luua teenuste turg.

1.9

Liikmesriigid, kes sellist tüüpi programmides ei osale ja kes on praegusel hetkel kosmosevaldkonna poliitikast kõrvale jäänud, võiksid oma algatuste käivitamiseks vajaliku tagatise leida kindlast teadmisest, et ELi programmid jätkuvad. Seda silmas pidades tervitab komitee 2010. aasta veebruaris tehtud otsust luua 27 liikmesriigi aktiivsel osalusel GMESi partnerite nõukogu, mis tähistab sammu kosmosepoliitika osapoolte teadmiste arendamise ja pühendumise suunas. See organ peaks olema avatud ka kodanikuühiskonna esindajatele.

1.10

Pikaajaline programm on muu hulgas ka võimalus anda ELile rohkem jõudu ja suuremat poliitilist kaalu teiste ülemaailmses kosmosevaldkonnas praegu aktiivsete osapoolte seas. See võib olla kasulik eelarveläbirääkimiste ajal nende rahaliste vahendite üle, mis võivad osutuda vajalikuks, arvestades juurdepääsu sellistele programmidele ja lähetuste tulemustele, mille üle ei teosta kontrolli EL.

1.11	GMES suudab olulisel määral aidata kaasa mitmete ülioluliste sektorite arengule nagu okeanograafia, õhukvaliteedi kontroll, maakasutuse üksikasjalike kaartide tootmine ja looduskatastroofidest mõjutatud alade kiire kaardistamine. Seega on tegemist äärmiselt olulise vahendiga kodanikukaitse jaoks.

1.12

Praeguses sügava majanduskriisi olukorras ei tohiks vajadus oluliste finantsallikate järele saada nende investeeringute takistuseks. Vastupidi – GMES võibolemasolevate vahendite maksimaalse kasutamise abil ja programmi kõigist pakutavatest võimalustest teavitatud avaliku arvamuse toel anda tänu oma erakordsele teadus- ja tootmispotentsiaalile ja selle avaldatavale mõjule panuse kriisist väljumisse ja anda ELile tagasi tema praegu taanduva juhtpositsiooni kõnealuses sektoris.

2. Sissejuhatus

2.1

ELi otsus luua Maa seire Euroopa programm GMES (Global Monitoring For Environment and Security) eesmärgiga koguda teavet ning luua teenuseid keskkonna- ja julgeolekuvaldkondades kujutab endast strateegilist otsust, mis võimaldab ELil säilitada ja kinnitada oma juhtpositsiooni kosmose tsiviilkasutuse valdkonnas.

2.2

Vastavalt Euroopa Komisjoni 2001. aasta tegevuskava üldsuunistele on GMESi algatuse eesmärk siduda ühiskonna keskkonna- ja julgeolekuvajadused Maa seire- ja satelliitsüsteemide pakutava kõrgtaseme tehnilise ja operatiivse võimekusega. Nii vastab see vajadusele tagada kiire juurdepääs keskkonnaalasele teabele ülemaailmsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, seadmata ohtu järgmiste sektorite autonoomiat: säästev areng, kliimamuutused planeedil Maa, ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika, Euroopa teadusruum ning Euroopa kosmosestrateegia.

2.3

See süsteem tugineb Maa seirest tulenevate andmete analüüsile, mida annavad edasi satelliidid ja nn in situ seirevõrgustikud. Analüüsitud ja kooskõlastatud andmed muudetakse kättesaadavaks lõppkasutajatele: riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele ja ametitele, keskkonna- ja kodanikukaitseorganisatsioonidele jne. GMES on Euroopa Liidu ja Euroopa Kosmoseagentuuri ühiselt edendatav ja elluviidav algatus, mille raames on kosmoseagentuuril otsustav roll kosmosevaldkonna arengus ning EL tegutseb edendaja ja nõudmise vahendaja rollis.

2.4	GMESi programm koosneb kolmest valdkonnast: kosmosevaldkond, in situ süsteemid ja teenindus. Selle kohta on komisjon avaldanud määruse ettepaneku, mille kohta komitee on juba arvamuse avaldanud (1).

2.5

Neist kolmest osast on kosmosevaldkond kaugelt kõige kulukam ning just see valdkond määrab võimalike teenuste kvaliteedi ja kvantiteedi. Sellesse kuuluvad kuus Maa vaatluste seeriat Sentinelidega, millest viis on rahastatud ja peaksid algama 2012. aastal. Kõiki kosmosevaldkonnaga seotud aspekte kontrollib, kooskõlastab ja viib ellu Euroopa Kosmoseagentuur – see ei hõlma ainult satelliitide ja vajaliku infrastruktuuri arendamiseks tööstusega sõlmitud lepinguid, vaid ka selles etapis käivitatud ja tulevaste rakenduste valguses hinnatavate pilootprojektide juhtimist.

3. Komisjoni teatis

3.1	Oma teatises teadvustab komisjon teenuste ja in situ valdkonnas praeguseks tehtud edusamme, mis on olemasolevaid kosmoseinfrastruktuure kasutades juba rahuldavaid tulemusi andnud, eelkõige EUTMESATi ja Euroopa Kosmoseagentuuri missioonide ning riiklike missioonide raames.

3.2

Süsteemi struktuuri alused, eelkõige vastavad rahalised vajadused ja eelarvepoliitika pandi paika 2008. aastal. Projekti elluviimiseks vajalikud vahendid tuleks eraldada järgmise ELi mitmeaastase finantsraamistiku alusel. Euroopa Kosmoseagentuuri prognooside kohaselt tuleks perioodiks 2014-2020 leida 23 miljardit eurot (2).

3.3	Teatises analüüsitakse mõningaid Euroopa kosmosepoliitika keskseid aspekte, mille põhitelje moodustab GMES koos Euroopa GNSSi programmidega (EGNOS ja GALILEO).

3.4	Komisjon rõhutab vajadust rahastada esimeses järjekorras Sentineli 1, 2 ja 3 missioonide elluviimist ja arendamist, tagada andmete järjepidevus ja kättesaadavus ning lükata ümber liikmesriikide kahtlused seoses projekti kestvusega, mille lõpp on praegu kavandatud 2020. aastasse.

3.5	Komisjon peab vajalikuks reguleerida andmete omandiõigusega seotud aspekte, et luua täieliku juurdepääsu ja tagatisega poliitika. Ta tõstatab ka infrastruktuuriomandi ja selle haldamise probleemi.

3.6	Märkimisväärne osa teatisest on pühendatud ostupoliitikale, mis peab samal ajal tagama nii hinna ja kvaliteedi hea suhte kui ka andmete pideva kättesaadavuse.

3.7

Rahvusvaheline koostöö on kogu GMESi programmi üks peamistest aspektidest, mis moodustab seeläbi ELi panuse ülemaailmsesse Maa seire süsteemide võrgustikku GEOSS. Komisjon loob uusi kogemustevahetusi ja partnerlusi Maa seire satelliitide komisjoni CEOS raames, mis vastutab eelkõige kliimamuutuste mõju jälgimise eest.

3.8	Järeldustes teeb komisjon kokkuvõtte dokumendi sisust ja võtab endale kohustuse jälgida lähedalt programmi elluviimist ja ajakohastamist vastavalt kasutajate vajadustele.

4. Komitee märkused

4.1	Pidades kosmosepoliitikat üheks tehnoloogiliseks prioriteediks, mida tuleb hoogsamalt arendada, tervitab komitee komisjoni teatist lootuses, et see viib otsustusorganid operatiivsete otsuste tegemiseni ning selles esitatud ettepanekute ja teabega kooskõlas oleva rahastamise ja poliitikani.

4.2

Väljendades oma positiivset arvamust, jagab komitee samas komisjoni muret seoses liikmesriikide kõhkleva seisukohaga GMESi programmi ajaliste piiride suhtes ja peab hädavajalikuks, et nad võtaksid selge seisukoha programmi osas, mille lõppemise tähtajaks on praegu sätestatud kõige varasemalt aasta 2030, aga kindlasti tuleks ette näha peamiste tegevuste jätkumine ka pärast 2030. aastat.

4.3	Ka ettevõtete jaoks on hädavajalik suuta kavandada oma investeeringuid piisavalt pika perioodi peale ette ja arendada tehnoloogiaid eesmärgiga luua nii kulude kui teenusekvaliteedi osas üha tõhusamaid andursüsteeme.

4.4

Komitee hinnangul ei ole Euroopa Kosmoseagentuuri pikaajalise stsenaariumi põhjal määratletud 4 miljardit eurot piisavad. Iga-aastase ligikaudu 600 miljoni euro hulka ei ole arvestatud Sentineli satelliitide tehnoloogiliste komponentide hindade tõusu. Ilmneb, et ka teadus- ja arendustegevusele eraldatud eelarve ei ole piisav, eelkõige seoses vajadusega koguda märkimisväärselt andmeid kliimamuutustega võitlemiseks ja julgeolekuks.

4.5

Nõustudes täielikult komisjoni ettepanekutega, kutsub komitee üles meelekindlamatele sammudele eelarve osas – vaja on täiendavalt vähemalt 700–800 miljonit eurot. Samuti on vaja projekti ajaliste piiride laiendamist vähemalt aastani 2030, kosmoseturu avamist kõigi liikmesriikide väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, selgeid ja avatud õigusakte andmetele juurdepääsu valdkonnas, tugevat kooskõlastamist kõigi osapoolte vahel ning projekti rahvusvahelise mõõtme tugevdamist.

4.6

Komisjon ise rõhutab vajadust investeerida rohkem julgeolekuvaldkonda. Oma hiljutises teatises (3) osutas ta, et seitsmenda raamprogrammi kosmose valdkonna raames avaldati pakkumiskutse GMESi mereseireteenuste arendamiseks enne nende kasutuselevõttu. Kui eesmärgiks on keskkonna, merede ja rannikute kaitsmine ebaseadusliku salakaubanduse eest ning inimeste päästmine südametunnistuseta kuritegelike organisatsioonide küüsist, siis tuleb valida integreeritud lähenemine, mis toetub kõigile kättesaadavatele vahenditele.

4.7

Vaja on leida täiendavaid vahendeid, et toetada sektoris tegutsejate jätkuõpet ja ka projekte, mis toovad nooremaid põlvkondi kosmoseõpingute ja nende võimalike rakenduste juurde. Viimastel aastatel on vähenenud huvi kosmosetehnoloogia õppe vastu – eelkõige üldsuse vähese huvi tõttu nende küsimuste vastu –, see väljendub sellesse õppesse astujate ja selle lõpetajate selgelt vähenenud arvus. Puudu on juba ka tehnikutest – vaja on spetsiifilist poliitikat, mis aitaks juhtida huvitatuid nimetatud õpingute suunas. Üks põhjustest, mida tuuakse kõige sagedamini esile seoses nimetatud erialade üliõpilaste vähesusega, on tööhõivevõimalused, mis näivad selles valdkonnas mitte piisavalt kindlad ja kestvad.

4.8

Komitee toetab komisjoni ettepanekut võtta üle süsteemi omandiõigus ja asuda seda juhtima. Avatud, pideva ja vaba juurdepääsu valik näib kohane ja hästi kaalutletud tingimusel, et eraldi õigusaktide vastuvõtmisega tagatakse turvalisus. Juurdepääsu tagamine võib luua tingimused, mis ärataksid erainvestorite huvi teenuste osutamise vastu. GMESi süsteemiga seotud turu teke võib lisaks majanduslike võimaluste pakkumisele ja avaliku teenuse osutamisele võimaldada maismaateenuste halduskulude jagamist.

4.9

Süsteemi ülesehituse valik on andmete hea haldamise puhul määrav. Kaubandusliku kasutamisega peab alati kaasnema kuludes osalemine, pärast turuga kohanemise asjakohast perioodi, nagu see toimub mõnede internetis pakutavate teenuste puhul, mis on seni olnud tasuta, aga mis hakkavad järk-järgult kasutajatelt tasu nõudma. Riigiasutustele mõeldud andmed peaksid põhimõtteliselt olema tasuta ja juurdepääsetavad konfidentsiaalsus- ja julgeolekunõuete alusel kohandatud platvormide kujul.

Hiljuti on loodud olulisel määral rakendusi satelliidiseireks. My Ocean programmi altimeetrilised satelliidid tuvastasid 2009. aasta nähtuse El Niño kordumise; GMESi teenuste lahutamatu osa moodustav atmosfääri koostise ja kliima jälgimise Euroopa projekt (MACC) on andnud näitajaid, mis võimaldavad teha simulatsioone Islandi pilve võimaliku levimise kohta; teine GMESi teenus – hädaolukorrateenus SAFER –, mille eesmärk on koostada kuue tunni jooksul pärast selliste katastroofide algust nagu maavärinad, üleujutused, mudavoolud üksikasjalikud kaardid, mis võivad osutuda väga väärtuslikuks kodanikukaitse seisukohast; G-mosaiik (julgeolekuvaldkonna pilootteenused), mis jälgib territooriumi julgeoleku eesmärkidel, alates tuumajaamadest kuni ebaseadusliku sisserändeni, hõlmates ka piiride valvamist ning sõjakahjude ja vajaduste analüüsimist.

4.10

Erilist tähelepanu tuleb pöörata ostupoliitikale. Riigihangete, eelkõige ELi avalike hangete puhul tuleb alati rakendada Small Business Acti (väikeseid ettevõtteid käsitlev õigusakt) põhimõtteid. Välja tuleb töötada tõeline poliitika väikeste ja keskmise suurustega ettevõtete toetamiseks, eelkõige sellistes riikides, kellel ei ole veel tugevat tootmisaparaati ja kes peaksid ka saama kasu sellesse sektorisse tehtavatest hiigelsuurtest investeeringutest. GMESi kosmosevaldkonnal on vaja lisaks kosmose elektroonikale spetsialiseerunud suurtele ettevõtetele ka uuenduslikke lahendusi, mida suudavad pakkuda ka väikesed ettevõtted. Komisjon peaks soodustama konsortsiumide moodustamist riigiüleste ettevõtete vahel, mis vastaks projekti euroopalikule loomusele.

4.11	Komitee pooldab tihedamat kooskõlastamist projekti elluviimises osalevate eri osapoolte vahel: komisjon, liikmesriigid, Euroopa Kosmoseagentuur ja EUTMETSAT ning toetab komisjoni ettepanekut jagada vastutused nende eri osapoolte vahel, nagu teatises sätestatakse.

4.12

Komitee on seisukohal, et Euroopa Kosmoseagentuuril on kõik nõutavad pädevused selleks, et saada kosmoseinfrastruktuuri lõpphaldajaks koostöös liikmesriikide agentuuridega satelliitide hoolduse, arendamise ja väljavahetamise küsimustes. Ta soovitab soojalt tugineda kõigile seaduslikult võimalikele algatustele selle ilmse valiku teostamiseks.

4.13

Komitee arvates tuleks kindlasti jätkata rahvusvahelise koostöö tugevdamist. Võitlus kliimamuutuste vastu tuleb vältimatult viia maailma tasandile ning andmete jagamine on väga oluline kasvuhoonegaaside heidete mõju reaalse arengu ja sellest tuleneva kliima muutumise hindamisel. Komisjon on just seda aspekti arvesse võtnud ja komitee soovitab kaasata ka teised partnerid naaberpiirkondadest ning siduda nad võimalusel Euroopa strateegiasse maismaa-, mere- ja julgeolekukaitse kohta. Näiteks võiks Vahemere Liit olla ideaalne platvorm selle koostöö arendamiseks praeguste programmide raames, mis on prioriteetsed kodanikukaitse, Vahemere reoveepuhastuse ja kliimamuutuste vastu võitlemise valdkonnas. Samuti võiks olulise panuse anda võime tuvastada teiste konkreetsete piirkondade erapärad, nt juba elluviidud tegevused Läänemere ja Doonau piirkonnas.

4.14

Komitee toetab ideed luua 27 liikmest koosnev GMESi partnerite nõukogu, mis on osalemiseks avatud ka Šveitsile ja Norrale, kuna nad kuuluvad Euroopa Kosmoseagentuuri liikmete hulka. Selle komisjoni juhitud organi ülesanne on luua koostöö kõigi liikmesriikide organite vahel, aidata komisjoni programmi kohase rakendamise kontrollimisel ja strateegilise raamistiku väljatöötamisel ning GMESi valdkonna ja Maa seire programmide kogemuste ja heade tavade vahetamiseks. GMESi partnerite nõukogu kui esindusorganisatsioon võib aidata ületada vanade ja uute liikmesriikide vahel esinevaid erinevusi, mis tänapäeval kosmosevaldkonna pädevustes ja tegevustes välja paistavad. Erakasutajate foorumi loomine oleks samuti võimalus analüüsida õigel ajal süsteemi väljavaateid ja teha koostööd nõukoguga.

4.15	Erilist tähelepanu tuleb osutada programmeerimise lühiajalise vajadustele, eelkõige Sentinel satelliitide A seeria toimimisele, B seeria käivitamisele ja C seeria jaoks ülioluliste koostisosade hankimisele.

4.16

Nii eesistujariik Hispaania, kes võttis endale ülesandeks GMESi teenuseid käsitlevate õigusaktidega tegelemise, kui eesistujariik Belgia on kooskõlas Euroopa kosmosepoliitikaga ühel nõul, et vaja on uut hoogu. Ka Euroopa Parlament suhtub sellesse väga soosivalt. Seega on loodud kõik tingimused õhku jäänud küsimuste selgitamiseks: projektile vajalike vahendite määratlemine ja eraldamine, GMESi ajaliste piiridega seotud kõhkluste hajutamine selliselt, et Sentineli satelliite oleks võimalik sätestatud programmi alusel edasi arendada, rahvusvahelise koostöö tugevdamine ning teadus- ja arendustegevusse rohkem investeerimine.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) EMSK 96/2010, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus „Maa seire Euroopa programmi (GMES) ja selle esialgsete toimingute kohta (2011-2013)””, KOM(2009) 223 lõplik - 2009/0070 (COD).

(2) ESA /C (2009) 36.

(3) „Suund mereseire integreerimisele: Ühine teabejagamiskeskkond ELi merendusvaldkondadele”, KOM(2009) 538 lõplik.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/157

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast ühenduse terviklikust lähenemisviisist”

KOM(2009) 593 lõplik – 2009/0173 (COD)

2011/C 44/27

Raportöör: Virgilio RANOCCHIARI

20. novembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 251 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast ühenduse terviklikust lähenemisviisist”

KOM(2009) 593 lõplik – 2009/0173 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.-15. juulil 2010 (14. juuli istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Ettepanek võtta vastu määrus väikeste tarbesõidukite CO2-heite vähendamise kohta, mis kuulub ühenduse CO2-heite vähendamise strateegia alla, on pärast sõiduautosid käsitlenud määruse vastuvõtmist 2009. aastal asjakohane täiendav meede. Kasvuhoonegaaside vähendamisel, mis on kliimamuutuste vastu võitlemise peamine aspekt, ei saa kõrvale jätta ühtki algatust, mida toetatakse asjakohase tervikliku lähenemisviisiga.

1.2 Uus ettepanek on tehtud sõiduautosid käsitleva määruse eeskujul ning ka selles nähakse ette karistusi, preemiaid, erandeid, ökoinnovatsioone jne.

1.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) kardab siiski, et nii ei võeta asjakohaselt arvesse põhimõttelist vahet sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite vahel: esimene on tarbekaup ja teine kapitalikaup, mistõttu on nende ülesanded ja tootmiskulude suurus erinevad. Lisaks sellele on ettepanek väikeste tarbesõidukite kohta mõnest küljest, nt ajalise raamistiku, karistuste, kulude jm osas, ambitsioonikam kui sõiduautosid käsitlev määrus. Komitee leiab, et arvestades tarbesõidukite jaoks vajalikku ettevalmistusaega (ing k lead time) (1), mis on vähemalt kaks aastat pikem kui sõiduautode puhul, tuleks ettepanek üle vaadata, seda enam, et sektor on tõsises kriisis, millel olid ja on jätkuvalt märkimisväärsed kaubanduslikud tagajärjed.

1.4 Lisaks sellele kardetakse, et liiga suur mõju tootmiskuludele ja seega hindadele võib turgu, mis juba on sügavas kriisis, veelgi nõrgendada, põhjustades seetõttu töökohtade kaotust ja sõidupargi uuendamise täiendavat aeglustumist, ning seega takistaks ka heitkoguste vähendamist.

1.5 Seetõttu palub komitee, et võetaks arvesse 2009. aasta mai konkurentsivõime nõukogu soovitusi, milles rõhutati, et „sektori praegust majandusolukorda arvesse võttes tuleb võimaluse korral vältida autotööstusele täiendava koormuse tekitamist” ning otsuse tegemisele peaks eelnema põhjalik mõjuhinnang.

1.6 Komitee tuletab meelde, et ettepanek põhineb kriisieelsel mõjuhinnangul, ning kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles paluma mõjuhinnangut ajakohastada, mis peaks hõlmama täpset heitkoguste seiret pärast Euro 5 jõustumist.

1.7 Kuigi komitee kinnitab vajadust vähendada CO2-heidet, kutsub ta eelnevat arvestades vaatama määruses kehtestatud tähtajad üle, et kohandada neid sektori jaoks vajaliku ettevalmistusajaga (meetmete algatamine 2015. aastal ja lõpetamine 2018. aastal) ning koostada täpsem ja ajakohastatum mõjuhinnang, sh seoses 2020. aasta järgsete eesmärkidega, mis võiksid tehnoloogia arenedes järk-järgult jõuda tasemele 150–160 g CO2/km, kuid muidugi on vaja see eesmärk aegsasti üle vaadata.

2. Sissejuhatus

2.1 Komisjoni 2. veebruari 2007. aasta teatises „Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia läbivaatamise tulemused” (KOM(2007) 19 lõplik) teatati, et komisjon kavatseb esitada õigusraamistiku, et saavutada ühenduse eesmärk, milleks on 120 g CO2/km. 2008. aasta detsembris vastu võetud tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete teemalise määruse eesmärk vähendada nende sõidukite heitetaset keskmiselt 130 g CO2/km on ühenduse strateegias keskse tähtsusega. Strateegia aluseks olevates õigusaktides sätestatakse mitmed täiendavad meetmed heitetaseme vähendamiseks veel 10 g CO2/km võrra (terviklik lähenemisviis). Nende meetmete seas on uus ettepanek piirata väikeste tarbesõidukite CO2-heidet.

2.2 Euroopa Liit on võtnud kohustuse vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid kokku vähemalt 20 % või 30 %, kui jõutakse üldisele rahvusvahelisele kokkuleppele. Muidugi peaksid kõik majandussektorid vähendamiseesmärgi saavutamisele kaasa aitama. Väikeste tarbesõidukite heited moodustavad komisjoni sõnul u 1,5 % kõigist Euroopa Liidu CO2-heidetest.

2.3 Uus ettepanek on jätk kahele komisjoni 2007. aasta veebruari teatisele – KOM(2007) 19 lõplik, mida juba mainiti eelnevalt, ja KOM(2007) 22 lõplik: „21. sajandi konkurentsivõimelise mootorsõidukitööstuse reguleeriv raamistik” – ning keskkonnanõukogu 2007. aasta juuni üleskutsele koostada ettepanek väikeste tarbesõidukite energiatõhususe parandamiseks.

3. Määruse ettepanek

3.1 28. oktoobril 2009. aastal võttis Euroopa Komisjon vastu ettepaneku määruse kohta, mille eesmärk on vähenda uute väikeste tarbesõidukite CO2-heidet.

3.2 Nagu juba sissejuhatuses öeldi, täiendab uus määrus määrust (EÜ) nr 443/2009 (sõiduautode CO2 kohta) ja on osa terviklikust lähenemisviisist, et saavutada ELi eesmärk: 120 g CO2/km kõikide uute väikeste sõidukite puhul. 1. jaanuaril 2014 algaval kalendriaastal ja igal järgmisel kalendriaastal tagab iga väikeste tarbesõidukite tootja, et keskmine CO2 eriheide ei ületaks määruses ette nähtud sihttaset.

Eelkõige:

3.2.1

Kohaldamisala

Ettepaneku kohaldamisala piirdub N1-kategooria sõidukitega. Komisjon otsustab, kas laiendada kohaldamisala N2- ja M2-kategooria sõidukitele (2) alles pärast 2013. aasta ülevaatamist, kasutades selleks komiteemenetlust.

3.2.2

Lühiajaline eesmärk

Ettepaneku eesmärk on vähendada 1. jaanuariks 2016 uute väikeste tarbesõidukite keskmist CO2-heidet 175 grammini CO2/km. Eesmärk on siduv 2014. aastal 75 %-le sõidukitest, 2015. aastal 80 %-le sõidukitest ja 2016. aastal 100 %-le sõidukitest.

3.2.3

Kasulikkuse parameeter

Ettepanekus säilitatakse töökorras sõiduki mass kui kasulikkuse parameeter (heitkoguse mõõtmise arvutamise alus). Kuid artiklis 12 sätestatakse, et komisjon hindab 2014. aastal, kas tuleks kasutada alternatiivseid parameetreid (sõiduki katteala ja kasulik koormus) (3).

3.2.4

Karistussüsteem

Ettepanekus sätestatakse, et

a)	trahvi arvutamiseks korrutatakse väärtus CO2 grammides km kohta, mille võrra ületatakse sihttaset, esmakordselt registreeritud sõidukite arvuga;

b)	üleminekuajal (kuni 2018. aastani, k.a) nähakse ette paindlik mehhanism, mil trahv ühiku kohta suureneb vastavalt sellele, kui suurelt sihttaset ületatakse: 5 eurot esimese ülemäärase grammi eest, 15 eurot teise, 25 eurot kolmanda ja 120 eurot iga järgmise ülemäärase grammi eest;

c)	pärast üleminekuaega (pärast 2018. aastat) ei sõltu trahv ühiku kohta enam sellest, kui suurelt sihttaset ületatakse ja kehtestatakse 120-eurone trahv iga ülemäärase grammi eest.

3.2.5

Erisoodustused

CO2 keskmise eriheite arvutamiseks nähakse ette hüvitised neile, kes toodavad eriti heade näitajatega sõidukeid. Iga uus väike tarbesõiduk, mille CO2 eriheide on väiksem kui 50 g CO2/km, arvestatakse 2014. aastal 2,5 väikese tarbesõidukina, 2015. aastal 1,5 väikese tarbesõidukina ja alates 2016. aastast ühe väikese tarbesõidukina.

3.2.6

Teatavate tootjate suhtes tehtavad erandid

Eriheite sihttasemest tehtava erandi kohaldamise taotluse võib esitada tootja, kelle valmistatud uusi väikesi tarbesõidukeid on ühenduses kalendriaasta kohta registreeritud vähem kui 22 000 (vt punkt 3.2) ja kes:

a)	ei kuulu seotud tootjate rühma või

b)	kuulub sellisesse seotud tootjate rühma, kelle poolt kokku valmistatud uusi väikesi tarbesõidukeid on ühenduses registreeritud vähem kui 22 000 kalendriaasta kohta; või

c)	kuulub seotud tootjate rühma, kuid tal on oma tootmisüksused ja projekteerimiskeskus.

3.2.7

Ökoinnovatsioon

Komisjon vaatab innovatiivsete tehnoloogialahenduste kasutamisega saavutatud CO2-heite vähenemise läbi tarnija või tootja taotluse alusel veel kindlaks määratava menetluse järgi väljaspool CO2 mõõtmise standardset katsetsüklit. Nende tehnoloogiate kogupanus tootja süsinikdioksiidi eriheite sihttaseme vähendamisse võib olla kuni 7 g CO2/km.

3.2.8

Heiteühenduste moodustamine

Uute väikeste tarbesõidukite tootjad, kelle suhtes ei kohaldata käesoleva arvamuse punkti 3.2.6 kohast erandit, võivad oma kohustuste täitmiseks moodustada heiteühenduse.

3.2.9

Mittekomplektsed (mitmeastmelised) sõidukid (4)

Määruse ettepanekus nähakse ette, et kõikidele komplekteeritud sõidukitele, mis on sama tüüpi sõidukid kui mittekomplektne sõiduk, mille baasil komplekteeritud sõiduk on ehitatud, kohaldatakse komplekteeritud sõidukite eriheite suurimat väärtust.

3.2.10

Pikaajaline eesmärk

1. jaanuariks 2013 lõpetab komisjon eriheite sihttaseme läbivaatamise, et määratleda, kuidas saavutatakse 2020. aastaks pikaajaline sihttase 135 g CO2/km.

4. Üldmärkused

4.1 Nagu varasemateski arvamustes komisjoni ettepanekute kohta vähendada süsinikdioksiidiheiteid kinnitab komitee taas oma toetust ELi algatustele, mille eesmärk on saavutada erieesmärgid kasvuhoonegaaside heidete vähendamise kohta, mis on oluline aspekt kliimamuutuse vastases võitluses. Selleks ei saa kõrvale jätta ühtki mõistlikku algatust väikeste tarbesõidukite heidete vähendamiseks, kuna need sõidukid moodustavad 10 % sõidupargist.

4.2 Komisjoni arvates on valitud õigusakt – määrus – kõige asjakohasem õigusakt, et tagada vastuvõetud sätete vahetu täitmine, hoides ära konkurentsimoonutusi, mis võivad kahjustada siseturgu.

4.3 Komitee leiab siiski, et kõnealune ettepanek, mis on kujundatud sõidukite kohta vastu võetud määruse järgi, alahindab sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite erinevusi, millest kõige olulisemad on

—	pikem arendus- ja tootmistsükkel kui sõiduautode puhul;

—	kõnealuste sõidukite ülesanne: neid kasutatakse majandustegevuseks, kus mootori tõhusus ja kütusekulu on tihtipeale kõige suuremad tegevuskulu allikad. Ei ole juhus, et 97 % väikestest tarbesõidukitest sõidavad diislikütusega;

—	ostjate profiil: üle 90 % ostjatest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes on väga tundlikud igasuguse kulude suurenemise suhtes.

4.4 Komitee märgib ka, et läbivaatamine on keeruline, sest eesmärk on CO2-heite täiendav vähendamine mootorsõidukite sektori konkurentsivõimet ohtu seadmata. Kõnealune sektor tegutseb äärmiselt tiheda konkurentsiga maailmaturul ja on väga suures kriisis. 2009. aastal langes väikeste tarbesõidukite kogumüük võrreldes 2008. aastaga 30 %: -30 % Lääne-Euroopas (Itaalias -23,4 %, Saksamaal -24,7 %, Hispaanias -38,8 %, Prantsusmaal -21,3 %, Ühendkuningriigis -37,1 %) ja -49 % uutes liikmesriikides (nt -28,0 % Poolas, -67 % Tšehhi Vabariigis).

4.5 Komitee ei saa ignoreerida nende muresid, kes kardavad, et see võib avaldada liiga suurt mõju tootmiskuludele ja seega sõidukite müügihindadele, mistõttu võib tootmine väheneda ning seetõttu kaduda töökohad ja kahaneda ostjate arv, mis aeglustaks sõidupargi uuendamist vähem saastavate sõidukitega.

4.6 Komitee ei sea kahtluse alla otsust kehtestada väikestele tarbesõidukitele heitenormid, muu hulgas ka selleks, et turujõudude mõjul ei taotletaks maksude vähendamiseks või teiste eeliste saamiseks suuremale sõiduautole väikese tarbesõiduki tüübikinnitust. Komiteele valmistab praegu muret just eelkõige ettepaneku praktiline teostatavus, sest ettepanek põhineb 2007. aasta hinnangutel, mis tehti enne kriisi, mis avaldas ja avaldab sektorile jätkuvalt suurt mõju, ning lisaks ei jäeta piisavalt aega määruse kohaldamiseks.

4.7 Kõnealune ettepanek erineb eesmärkide senisest käsitlusest selle poolest, et eesmärk ei ole enam 175 g CO2/km 2012. aastaks ja 160 g CO2/km 2015. aastaks, vaid, nagu eelnevalt öeldi: 175 g CO2/km 1. jaanuariks 2016. aastal, kuid järkjärgulise vähendamisega alates 2014. aastast, et lõpuks saavutada 2020. aastaks eesmärk, mis on 135 g CO2/km. Nagu edaspidi näeme, on kõnealune muudatus kahjuks ebapiisav, kuna see ei võta arvesse sektori jaoks vajalikku ettevalmistusaega. Ükski tööstus ei algata eriti kulukat investeerimiskava, kui ta ei ole kindel, millist õigusraamistikku hakatakse kohaldama.

4.8 Siinkohal viitab komitee konkurentsivõime nõukogu 29. mai 2009. aasta järeldustele autotööstuse kohta, milles kutsuti üles mitte võtma vastu uusi eeskirju, mis võiksid tekitada kõikide tootmissektorite ettevõtetele liigseid kulusid. Mootorsõidukitööstuse osas tunnistas nõukogu, et „sektori praegust majandusolukorda arvesse võttes tuleb võimaluse korral vältida autotööstusele täiendava koormuse tekitamist. Uute õigusaktide vastuvõtmist tuleb käsitleda äärmise ettevaatlikkusega ning sellele peaks eelnema praegusi tingimusi arvestav põhjalik mõjuhinnang.”

4.9 Lisaks sellele märgib komitee, et komisjon ei ole võtnud arvesse nn konkureerivaid õigusakte, mis muudavad sätestatud eesmärgi saavutamise raskemaks. Nimelt ei arvestatud koostatud mõjuhinnangus asjaolu, et Euro 5 ja 6 nõuetele vastava diisli jaoks vajalik sõidukite heitgaaside vähendamine lämmastikoksiidide (NOx) ja tahkete osakeste osas, avaldab negatiivset mõju kütusesäästlikkusele.

4.10 Veel tuletab komitee meelde, et siiamaani ei ole kergete tarbesõidukite heite kontrolliks mingit ametlikku süsteemi ning seetõttu ei ole selle küsimuse kohta ametlikke andmeid. On oht, et me võime autotööstust kohustada tegema konkreetseid jõupingutusi, ilma et neil oleks vajalikku teavet.

4.11 Eelnevalt öelduga seoses kutsub komitee, nagu ta tegi seda ka sõiduautode CO2-heitenormide kohta koostatud arvamuses (5), Euroopa institutsioone üles vaatama määruses kehtestatud tähtajad üle, et kohandada neid sektori jaoks vajaliku ettevalmistusajaga (meetmete algatamine 2015. aastal ja lõpetamine neljas etapis nagu sõiduautode puhul: 2018. aastaks.

4.12 Küll ambitsioonikas, kuid realistlikum eesmärk 2020. aastast alates võiks olla u 150–160 g CO2/km, milleni peaks jõudma järk-järgult ja vahepeal kättesaadavaks tehtavate andmete alusel. Komitee loodab, et Euroopa Parlamendis ja nõukogus algatatud analüüsi tulemusel vaadatakse algne ettepanek sellest seisukohast läbi.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Komitee märgib, et ettepanekus sätestatud tingimused on karmimad kui määruses (EÜ) nr 443/2009 sõiduautode kohta.

5.1.1

Tähtajad on lühemad. Eesmärkide järkjärguline kohaldamine algab u neli aastat pärast seda, kui komisjon on ettepaneku vastu võtnud. See on kooskõlas määrusega (EÜ) nr 443/2009, mille komisjon võttis vastu 2007. aasta lõpul ja avaldas 2009. aasta keskel. Kuid teatavasti on tarbesõidukite projekteerimis- ja tootmistsüklid pikemad kui sõiduautodel (7–10 aastat 5–7 aasta asemel) ning seega on neil vaja pikemat ettevalmistusaega kui see, mis on ette nähtud määruses (EÜ) nr 443/2009. Lisaks sellele on järkjärgulise kohandamise aeg väikeste tarbesõidukite puhul lühem kui sõiduautode puhul ning kaetavate sõidukite protsent alguses kõrgem (75 % väikeste tarbesõidukite puhul ja 65 % sõiduautode puhul).

5.1.2

Kulud on kõrgemad. Enamik tarbesõidukeid sõidavad diislikütusega (u 97 %). Parandamise võimalused on väiksemad ja seega on heitkoguste vähendamise kulud suuremad. Seetõttu on oodatav mõju müügihinnale suurem (8–10 %, kuid sõiduautode puhul 6 %) nagu ka heitkoguste vähendamise kulumarginaal (u 160 eurot, samas kui sõiduautode puhul varieerub see 25–150 euro vahel).

5.2 Komitee märgib, et ettepanekus kasutatakse kasulikkuse parameetrina töökorras sõiduki massi, kuid samas sätestatakse artiklis 12, et komisjon hindab 2014. aastal, kas tuleks kasutada alternatiivseid parameetreid (sõiduki katteala ja kasulik koormus). Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu kaaluma, kas ei peaks juba praegu hindama eri parameetreid, mis võtaksid paremini arvesse tarbesõidukite ülesannet. Näiteks leiab komitee, et sõiduki tehnilisse passi kirja pandud sõiduki brutomass vastaks seatud eesmärgile paremini, kuna võimaldab arvestada ka koormusvõimsusega.

5.3 Karistused väikeste tarbesõidukite puhul on suuremad kui sõiduautode puhul: karistuse baasühik on palju kõrgem (120 eurot 95 euro asemel). Komitee rõhutab vajadust säilitada sektori konkurentsivõime ja leiab, et eeskirja järgimise tagamiseks piisaks tarbesõidukite puhul sellisest karistuste tasemest, mis sarnaneks sõiduautode karistuste tasemega. Seda öeldakse ka mõjuhinnangus. Nimelt ei ole selge, miks peaks tarbesõidukite CO2-heidet karistama karmimalt kui sama kogust sõiduautode CO2-heidet.

5.4 Ettepanekus nähakse ette, et innovatiivsete tehnoloogialahenduste kasutamisega võib tootjate jaoks eriheite sihttaset vähendada kuni 7 g CO2/km. Komitee pooldab selliste tehnoloogialahenduste kasutuselevõttu, mis pakuvad töö- ja arenguvõimalusi ka autoosade sektorile.

5.5 Eriti tõhusatele sõidukitele mõeldud erisoodustuste osas märgib komitee, et kavandatud erisoodustused on väiksemad kui määruses (EÜ) nr 443/2009 ette nähtud, kuna heite piir, mis on seatud sõidukitele, kes võiksid erisoodustust saada (väiksem kui 50 g CO2/km), on sama mis sõiduautode puhul. Tarbesõidukite keskmine heitetase (ja sihttasemed) on aga palju kõrgem kui sõiduautode puhul. Komisjon peaks kehtestama tegelikkusele paremini vastavad tasemed, lähtudes kolme klassi N1-kategooria väikeste tarbesõidukite massist (6).

5.5.1 Ka siinkohal oleks komitee soovinud põhjalikumat analüüsi mõjuhinnangus. Komitee leiab, et oleks metodoloogiliselt ebaõige kehtestada absoluutmäär (50 g CO2/km), kui tarbesõidukite puhul võivad sama šassii ülesanded olla sõltuvalt kasutatud seadmetest ja transporditavast massist täiesti erinevad, võtmata siinkohal arvesse asjaolu, et nii madal tase ei ole tegelikkuses praeguste sisepõlemismootoritega saavutatav, vaid nõuab „tehnoloogilist läbimurret võrreldes praegusega”, (7) mis ei ole hetkel võimalik.

5.6 2020. aastaks ette nähtud pikaajalisem eesmärk, mis on 135 g CO2/km, sõltub ajakohastatud mõjuhinnangu tulemustest, sest mõjuhinnangus kontrollitakse 2013. aastal tehtava läbivaatamise raames eesmärgi saavutamise tõenäosust. Komitee jagab arvamust, et ka väikestele tarbesõidukitele on vaja seada pikaajalised eesmärgid, kuid tundub, et pakutud sihttaset ei suudeta praegu kavandatud tähtajaks saavutada: järgnevate aastate oodatavaid tehnoloogilisi edusamme on üle hinnatud ning seetõttu on taaskord mööda vaadatud sektorile antavast ettevalmistusajast ja välistegurite mõjust, mis peaksid olema osa terviklikust lähenemisviisist.

5.7 Komitee leiab, et eespool tehtud märkusi kinnitab ka asjaolu, et tehtud mõjuhinnang on järgmistel põhjustel ebapiisav.

5.7.1

Ei täpsustata, kuidas saavutatakse eesmärk, mis on 135 g CO2/km, ning ei pakuta selle taseme saavutamiseks vajalike kulude hinnangut. Mõju müügihindadele on näidatud ainult 160, 150, 140 ja 125 g CO2/km taseme puhul. Viimati nimetatud tasemest vaadatakse üle, kuna see on liiga kulukas (tõstaks müügihinna 4 000 euro võrra ehk u 20 %). Seega võib müügihinna puhul eeldada, et selleks, et heitetase oleks 135 g CO2/km, peaksid kulud tõusma u 15–20 %.

5.7.2

Ei arvestata, et müügihinna tõus võib aeglustada sõidupargi uuendamise tsüklit ja seega tuua kaasa koguheidete hulga suurenemise (uute sõidukite keskmine heitetase oleks madalam, kuid olemasoleva sõidupargi koguheide oleks suurem).

5.8 Komitee toetab erandite tegemist väikestele ja keskmistele tootjatele ning nišitootjatele, sest eritingimused nõuavad ka paindlikke mehhanisme.

5.9 Seoses mittekomplektsete sõidukitega kardab komitee, et pakutud erirežiim ei ole probleemi lahendamiseks sobiv, sest puuduvad asjakohased andmed. Komitee tervitas seetõttu eesistujariigi Hispaania algatust. Hispaania on teiste liikmesriikide ja komisjoniga kõnealust küsimust läbi vaatamas. Käimasoleva läbivaatamise käigus tehakse lõppteksti muudatusi, mis on rohkem kooskõlas sektori tegelikkusega. Seega on oluline, et loodaks võimalikult kiiresti ametlik süsteem mitmeastmeliste sõidukite CO2-heitega seotud andmete kontrollimiseks.

5.10 Komitee toetab otsust piirata kohaldamisala N1-kategooria sõidukitele ning lisada N2- ja M2-kategooria sõidukid alles pärast erimõjuhinnangu koostamist, kui on olemas andmed heidete kohta (8). Komitee rõhutab aga vajadust võtta nende sõidukite omadusi täielikult arvesse. Eelkõige tuleks praegu jätta välja M2-kategooria sõidukid, sest tegemist on nišitootega.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Aeg, mida on tööstuses vaja, et rakendada uusi nõudeid seoses muudatustega sõidukite ehituses.

(2) N1 = sõidukid, mis on mõeldud maksimaalselt 3,5-tonniste kaupade veoks; N2 = sõidukid, mis on mõeldud alla 12-tonniste kaupade veoks; M2 = sõidukid, mis on mõeldud rohkem kui kaheksa inimese veoks ja mille mass ei ületa viit tonni.

(3) Sõiduki kasulik koormus on direktiivi 2007/46/EÜ III lisa kohase suurima tehniliselt lubatud täislastis sõiduki massi ja sõiduki massi vahe. Sõiduki katteala arvutamiseks korrutatakse sõiduki teljevahe sõiduki rööpmega.

(4) Mitmeastmelised sõidukid on sõidukid, mida tootja müüb ainult kabiin+kere kujul (baassõiduk) ja seejärel täiendavad teised seda nii, et sõidukit saaks kasutada soovitud eesmärgil (mis võib eri kasutajatel olla täiesti erinev). Mitmeastmeliste sõidukite turuosa on u 15 %. Nendele sõidukitele saaks anda tüübikinnituse järjestikustes etappides direktiivi 2007/46/EÜ alusel, mis teeb vahet „baassõidukil” (millele antakse tüübikinnitus mitmeastmelise tüübikinnitusmenetluse algetapil), „komplekteeritud sõidukil” (millele antakse tüübikinnitus mitmeastmelise tüübikinnitusmenetluse lõpul) ja „komplektsel sõidukil” (millele antakse tüübikinnitus lihtsa tüübikinnitusmenetlusega).

(5) 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames (ELT L 140, 5.6.2009, lk 1) – EMSK arvamus: ELT C 77, 31.3.2009, lk 1.

(6) I klass: maksimaalne kaal 1 305 kg ja mahutavus 2,5 m3; II klass: maksimaalne kaal 1 760 kg ja mahutavus 6 m3; III klass: alla 1 760 kg ja mahutavus 17 m3.

(7) Vt viidatud EMSK arvamuse allmärkus 5.

(8) Meetmed N2- ja M2-kategooria sõidukite CO2-heitele võeti tarvitusele Euro 5 ja 6 normiga sõidukite uute registreerimiste kohta alates 2011. aasta jaanuarist ja 2015. aasta septembrist. Raskeveokite normi järgi tüübikinnituse saanud sõidukite puhul ei pruugi CO2-heite andmed olla kättesaadavad enne seda, kui Euro VI norm muutub kohustuslikuks (31. detsembril 2013).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/162

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) asutamise kohta”

KOM(2010) 61 lõplik – 2010/0039 (COD)

2011/C 44/28

Raportöör: Antonello PEZZINI

18. märtsil 2010. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) asutamise kohta”

KOM(2010) 61 lõplik — 2010/0039 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 16. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464 istungjärgul 14. ja 15. juulil 2010 (15. juuli 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 78, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 1 liige.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ja toetab Euroopa Komisjoni tööd määruse (EÜ) nr 2007/2004 kohandamisel ja ajakohastamisel.

1.2 Liikmesriigid, kes kooskõlas Schengeni konventsiooniga liikumisvabaduse kohta on kaotanud piirikontrollid sisepiiridel, võivad ise valida ametiasutuse, kellele usaldada välispiiride kontroll.

1.2.1 Arvestades ELi laienemist ja asjaolu, et Schengeni ala pidevalt laieneb, hõlmates pea kõiki liikmesriike, ning seoses riikide õigussüsteemide erinevustega on täheldatud, et välispiiride kontroll on liikmesriigiti usaldatud väga erinevatele ametiasutustele.

1.3 Seetõttu võtsid liikmesriigid 2001. aastal Laekenis toimunud Euroopa Ülemkogu tulemusena endale kohustuse luua ühine ja operatiivne konsulteerimis- ja koostöömehhanism, et koordineerida riiklike asutuste tegevust ELi välispiiride kontrollimisel.

1.3.1 See ülesanne on muutunud üha kiireloomulisemaks seoses piiriüleste suhete olulise arenguga, mis on lihtsustanud identiteetide arvu kasvu ja uute rahvusriikide teket.

1.4 Rakendades üldist lähenemisviisi piiride turvalisuse tagamisele ja ebaseadusliku sisserände vastu võitlemisele, tegi Euroopa Komisjon ettepaneku luua Frontexi ühised toetusrühmad, mida ELi liikmesriigid pakuvad vabatahtlikkuse alusel.

1.4.1 Sel põhjusel ning järgides Schengeni piirieeskirju ja riiklike ametiasutuste pädevusi ning ühise poliitika arendamise eesmärgil püsi- ja mobiilse infrastruktuuri valdkonnas, tuleks kõnealustele rühmadele teha ülesandeks järelevalve ja sellest tulenevalt piiripunktide integreeritud kontrolli tagamine.

1.4.2 See tähendab võimet kontrollida alati kooskõlas liikmesriigi suunistega isikut tõendavaid dokumente, küsida välisriikide kodanikelt nende asjaomases riigis viibimise põhjust, ja minna liikmesriigi territoriaalvetes oleva laeva pardale (1).

1.4.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et rühmadele tuleb tagada vajalikud finants- ja transpordivahendid (laevad, lennukid, helikopterid). ELi kõigil liikmesriikidel tuleb määrata kindlaks Frontexi operatsioonides kasutatavad varad, teha need teatavaks ning registreerida need ELi liikmesriikides.

1.5 Siiski ei tohi unustada välispiiride valve ja kontrolli militariseerimise ohtu. Seetõttu tuleb hoolikalt kooskõlastada kõik võimalikud kattuvused uurimis-, militaar- ja tollivaldkonna ülesannetega, mille üksikud liikmesriigid on usaldanud oma politsei-, maa-, mere- ja õhujõududele ning tolliasutustele, tagades, et nende kontrollisuutlikkust mitte ei vähendata, vaid suurendatakse (Euroopa lisandväärtus).

1.5.1 Lisaks sellele on lahendamata rahvusvahelise õiguse küsimused, mis seonduvad sekkumisega avamerel ning 1982. aasta ÜRO mereõiguse konventsiooniga (2).

1.6 Muu hulgas põhiõiguste hartat hõlmava Lissaboni lepingu vastuvõtmisega suurenesid oluliselt ELi ülesanded ja pädevus sisserände- ja varjupaigapoliitika valdkonnas. Komitee leiab, et üksikisikute kinnivõtmise ja kinnipidamisega seotud eelisõigusi tuleks jätkuvalt reguleerida tavaliste inimõiguste kaitse alaste õigusaktidega, mitte nn üleliigsete eeskirjadega. Frontexit kui agentuuri ei saa kontrollida välisteenistuse kaudu või üksnes eelarve eeskirjadega, vaid see peab jätkuvalt alluma samadele isikute austamise nõuetele, mida rakendatakse üle kogu Euroopa Liidu, ning konkreetsemalt Euroopa Nõukogu karistusõiguse eeskirjadele (3).

1.7 Arvestades Euroopa Liidu sotsiaalseid ja õiguslikke tavasid inimväärikuse ja varjupaigaõiguste küsimustes, soovitab komitee anda nimetatud rühmade liikmetele selget ja põhjalikku põhikoolitust ning täiendõpet psühholoogia ja käitumise valdkonnas (tagades nii korrapärase kontrolli), mis võimaldavad paremini mõista haavatavamas olukorras olevaid isikuid ja isikuid, kes üritavad parandada oma sotsiaalset heaolu, nagu paljud eurooplased sajandite jooksul teinud on.

1.7.1 Asjaomastel rühmadel peab komitee arvates olema operatiivne, mitte politseiline iseloom, kuna rühma tegevuse eesmärk on Schengeni piirieeskirjade rakendamine.

1.7.2 Komitee arvates peaks Frontexi ülesanne olema selliste rahvusvaheliste kurjategijate paljastamine ja karistamine, kes korraldavad inimkaubandust ja muudavad inimesed, kelle õigustatud eesmärk on heaolu ja sotsiaalsete tingimuste parandamine, alandava ja hävitava ekspluateerimise ohvriteks.

1.7.3 Lisaks sellele peaksid Frontexi rühmad GMES-süsteemi abil kooskõlas liikmesriigi suunistega aktiivselt kaasa aitama Vahemere piirkonnas raskustesse sattunud pagulaste päästmisele.

1.7.4 Eespool öeldut arvesse võttes teeb komitee ettepaneku seada sisse jätkuvad suhted ja tihe koostöö valitsusväliste organisatsioonidega.

1.7.5 Komitee leiab, et valitsusväliste organisatsioonide rolli ja ülesandeid silmas pidades on nende kaasamine vältimatu, kui soovitakse, et nad annaksid oma panuse ja täidaksid kultuurivahendaja rolli asjaomaste menetluste kõikides etappides vastavalt haavatavas olukorras olevate inimeste kohtlemist käsitlevatele ELi ja riiklikele eeskirjadele.

2. Sissejuhatus

2.1 Piirid kõrvutavad ja eraldavad kaks riiki või geograafilist piirkonda vastavalt piirjoonele, mis määrab asjaomaste rahvaste vastastikused suhted.

2.1.1 Looduslikud piirid (mäed, jõed, veekogud) on eri kallastel elavate inimeste jätkuva rivaliteedi põhjuseks.

2.1.2 Ka poliitilised ja konventsionaalsed piirid on ajaloos toimunud võitluste ja saavutatud kompromisside tulemus.

2.1.3 Globaliseerumise ajajärgul on rahvusvahelise suhtlemise kiire areng lihtsustanud identiteetide arvu kasvu ja suurendanud iseseisvate rahvaste arvu, mille tulemusel on kerkinud esile uued rahvusriigid ja rahvuspiirkonnad.

2.1.4 Selle tulemusel suureneb selliste üksikute riikide piiride arv ja puutumatus, mille haprad piirid on võimalike ja tegelike konfliktide allikaks.

2.2 Euroopa riigid kujutavad endast olulist erandit maailmas. Schengeni kokkuleppega kaotati kontroll liikmesriikide sisepiiridel, millega vähendati riikide suveräänsuse tähtsust.

2.2.1 Kuid tugeva surve tõttu, mida sisserändelaine ELi maa- ja merepiiridele praegu põhjustab, on vaja tõhustada ja arendada uusi välispiiride valvamise süsteeme (Eurosur).

2.3 EUROSUR

2.3.1 EL analüüsib praegu Euroopa välispiiride valvamise süsteemi loomist.

2.3.2 Projekti rakendamine peaks vähendama ebaseaduslike sisserändajate arvu ja surmajuhtumeid transiidil, ennetama rahvusvahelist kuritegevust ja suurendama sisejulgeolekut.

2.3.3 Kavas on luua Euroopa integreeritud piirihaldussüsteem, mis põhineb teabe- ja seiresüsteemide ühisel võrgustikul.

2.3.4 Kavas on luua elektrooniline turvatud sidevõrk, et tagada andmevahetus ja tegevuste koordineerimine liikmesriikide erinevate pädevate asutuste vahel ning liikmesriikide ja Frontexi agentuuri vahel (4).

2.4 FRONTEXI loomine

2.4.1 Määrusega (EÜ) nr 2007/2004 loodi Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur.

2.4.2 Määrusega (EÜ) nr 863/2007 kehtestati mehhanism piirivalve kiirreageerimisrühmade (RABIT) loomiseks, muudeti määrust (EÜ) nr 2007/2004 kõnealuse mehhanismiga seoses ning reguleeriti külalisametnike ülesandeid ja volitusi.

2.4.3 Liikmesriigil on seega võimalus taotleda agentuuri kaudu teiste liikmesriikide nõuetekohase väljaõppega kiirreageerimisrühmade sekkumist oma territooriumil (5).

2.5 Direktiivis 2008/115/EÜ kehtestatakse ühised nõuded ja kord liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, „kooskõlas põhiõigustega … kaasa arvatud pagulaste kaitse ja inimõigustega seotud kohustustega”.

2.5.1 5. aprillil 2010, pärast viisataotluste menetlemise ja väljastatud viisade muutmise käsiraamatu (6) vastuvõtmist, mis edastati kõigi liikmesriikide konsulaartöötajatele, rakendatakse ühenduse viisaeeskirja Schengeni viisaruumis, kuhu kuulub 22 liikmesriiki ja kolm assotsieerunud riiki.

2.5.2 Haagi programmis (7) nähakse ette agentuuri Frontex väljaarendamine kindla programmi alusel.

2.5.3 Euroopa Ülemkogu 10.–11. detsembril 2009 toimunud kohtumisel vastuvõetud mitmeaastases Stockholmi programmis, milles käsitletakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, otsustati tõhustada Frontexi rolli, sealhulgas agentuuri õigusraamistiku läbivaatamise teel, ning nähakse eelkõige ette ELi välispiiride integreeritud haldamine.

3. Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1 Euroopa Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi agentuuri Frontex õigusraamistik, pidades silmas järgmisi võtmeaspekte:

—	liikmesriigid vastutavad ka edaspidi välispiiride kontrollimise eest kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega (lepingu artikkel 74), rakendades oma politseijõude ja luureteenistusi,

—	liikmesriigid võivad taotleda agentuurilt abi koordineerimise näol, kui kaasatud on teised liikmesriigid ning piiridel on vaja tõhusamat tehnilist ja operatiivabi,

—	praegune selliste kolmandatest riikidest pärit kodanike suur juurdevool, kes üritavad ebaseaduslikult siseneda liikmesriikide territooriumile, muudab vajalikuks tugevdada agentuuri Frontex osatähtsust ELi sisserändepoliitikas,

—	ettepanekule lisatud mõjuhinnangus (8) nähakse ette Frontexi õigusraamistiku erandid ning vaadeldakse määruse muutmist kui Schengeni acquis' uut arengusuunda, mille eesmärk on võidelda ebaseadusliku sisserände korraldamise vastu,

—	muudatusettepaneku eesmärk on tõhustada operatiivkoostöö koordineerimist liikmesriikide vahel paremini ühtlustatud menetluste ja kriteeriumide abil, mille eesmärk on ühtlustada ja parandada piirikontrolli haldamist,

—	tuleb täiendada tehnilist varustust ja inimressursse. Sel eesmärgil võib luua piirivalvemeeskonna, mis koosneb kõrge kvalifikatsiooniga ja eriväljaõppe saanud riiklikest spetsialistidest.

4. Üldised märkused

4.1 Kõigi Frontexi teostatavate operatsioonide puhul tuleb rangelt järgida Genfi konventsiooni mittetagasisaatmise põhimõtet, ÜRO konventsiooni ebainimliku või alandava kohtlemise vastu ja Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni.

4.2 Frontexi missioonid tuleb läbi viia, tagades inimelu ning naiste, laste ja haavatavas olukorras olevate isikute maksimaalse kaitse, vältides nende väljaandmist selliste riikide piirikontrollile, (9) kus ei tunnustata varjupaigaõigust ega Genfi konventsiooni (10).

4.3 Frontexi tegevus peaks keskenduma järgmistele prioriteetsetele väärtustele:

—	jälgida ja nõrgendada inimkaubandusega tegelevaid rahvusvahelise kuritegevuse võrgustikke;

—	võimaldada varjupaigaõiguse tegelikku rakendamist vastavalt ELi lepingule isikute puhul, kes on ebaõigluse ohvrid;

—	aidata raskes olukorras olevaid sisserändajaid, isegi juhul kui nad asuvad rahvusvahelistes vetes.

4.4 Komitee nõustub määruse sätetega, vastavalt millele võivad liikmesriigid, kooskõlas agentuuri volitustega, jätkata välispiiridel operatiivkoostööd teiste liikmesriikide ja/või kolmandate riikidega, kui selline koostöö täiendab agentuuri tegevust, järgides samal ajal inimõigusi kooskõlas ELi usuliste, ühiskondlike ja õiguslike tavadega.

4.5 Komitee leiab, et võimalikult hea koostöö tagamiseks tuleks agentuurile Frontex võimaldada vajalikud vahendid (laevad, lennukid ja helikopterid). ELi kõigil liikmesriikidel tuleb määrata kindlaks Frontexi operatsioonides kasutatavad varad, teha need teatavaks ning registreerida need ELi liikmesriikides. Võttes arvesse nende eelarvelist mõju, peaks agentuuril olema võimalus koordineerida nende kasutamist kõigi riiklike teenistustega, kellel juba on sellised vahendid.

4.6 Komitee toetab Frontexile pakutud võimalust rahastada ja teostada tehnilise abi projekte kolmandates riikides ning lähetada sinna kontaktametnikke, kui projektid hõlmavad valitsusväliseid organisatsioone, kellel on pikaajalised ja väärtuslikud kogemused toetuse, arengukoolituse ja inimväärikuse kaitse valdkonnas.

4.7 Frontexile tuleks tagada võimalus hakata võimalikult kiiresti kasutama uut SIS II (11) süsteemi (teise põlvkonna Schengeni süsteem).

4.8 Neustrelitzi (12) jaama edastatavad GMESi andmed võiksid oluliselt tõhustada agentuuri Frontex tegevust Vahemere piirkonnas raskustesse sattunud pagulaste päästmisel.

4.9 Koordineerimisülesanded, mis Frontex peab ühiste tagasisaatmisoperatsioonide käigus üle võtma, peavad komitee arvates samuti toimuma tihedas koostöös valitsusväliste humanitaarorganisatsioonidega, kellel on vajalikud teadmised ja kogemused raskes või haavatavas olukorras olevate isikute kohtlemisel.

4.10 Komitee arvates võiks Frontexile anda piiratud volitused nende isikuandmete töötlemiseks, mis on vajalikud võitluses ebaseaduslikku sisserännet korraldavate kuritegelike võrgustike vastu ning agentuur peaks seejuures tegema alati tihedat koostööd riikide prokuratuuridega.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Komitee leiab, et esitatud muudatused on kooskõlas eesmärgiga suurendada Frontexi osatähtsust ja ülesandeid, et tõhustada ELi välispiiride kontrolli ning tagada liikmesriikide vabadus ja sisejulgeolek.

5.2 Komitee esitab siiski järgmised märkused.

5.2.1 Põhjendus (10) – oleks juriidiliselt siduvam, kui itaaliakeelses tekstis asendataks mõiste „procurando” mõistega „assicurando”[ei puuduta eestikeelset versiooni, kuna selles on juba kasutatud mõistet „tagama” („assicurando”)].

5.2.2 Põhjendus (13) – mõiste „nimekirju” võiks asendada mõistega „sihtotstarbelisi registreid”, milles väljendub ka vahendite range haldamise kohustus.

5.2.3 Põhjendus (14) – väljendile „asjakohase arvu kvalifitseeritud piirivalvureid” tuleks lisada „koolitatud ja eriväljaõppega”.

5.2.4 Põhjendus (15) – väljend „poolalaliselt” näib olevat ebamäärane ning tuleks asendada täpsema mõistega.

5.2.5 Põhjendus (23) – agentuuri võimalusi „käivitada ja rahastada tehnilise abi projekte” tuleks rangelt piiritleda.

5.3 Artikkel 1 (2) a) 2 — väljendit „kelle territooriumiga külgneval territooriumil” tuleks täpsustada eelkõige selleks, et vältida õigustamatut sekkumist riikide suveräänsusse.

5.3.1 Artikkel 2 c) – agentuurile antud „riskianalüüside” ülesanne, peaks hõlmama ka kulusid, mis on vajalikud, et liikmesriigid suudaksid reageerida survele välispiiridel. Näib olevat õiglane, et kõnealuste kulude kandmisel osalevad kõik liikmesriigid ja mitte üksnes piiririigid.

5.3.1.1 Kõnealune säte tuleks kooskõlastada artiklis 4 sätestatuga.

5.3.2 Artikkel 2, 1 iii), h) – näib olevat asjakohane täpsustada, et agentuurile võib anda üksnes „piiratud volitused” nende isikuandmete töötlemiseks, mis on vajalikud võitluses ebaseaduslikku sisserännet korraldavate kuritegelike võrgustike vastu. See säte peaks olema kooskõlas muu hulgas artiklite 11, 11a ja 11b sätetega.

5.3.3 Artikkel 14, 1 – näib olevat asjakohane selgitada üksikasjalikult, kuidas agentuur hõlbustab operatiivkoostööd liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel.

5.3.4 Artikkel 14, 2 – agentuuri võimalust lähetada kontaktametnikke kolmandatesse riikidesse tuleks täpsustada väite osas, et kõnealuseid ametnikke, kes on lähetatud vaatlejate ja/või nõustajatena, on võimalik saata „ainult sellistesse kolmandatesse riikidesse, kus piirihaldustavad vastavad inimõiguste miinimumstandarditele”, lisades kohustuse, et kõnealused kolmandad riigid on üle võtnud siduvad rahvusvahelised konventsioonid inimõiguste, varjupaigaõiguse ja rahvusvahelise kaitse kohta.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 77 võivad Frontexi töötajad tegutseda liikmesriikide piirivalve korraldusel kooskõlas liikmesriikide suveräänsusega.

(2) Lisaks lahkarvamustele teiste liikmesriikidega põgenike vastuvõtmise ja tagasisaatmise eeskirjade korrektse rakendamise teemal süüdistavad Itaalia kohtud ametnikke ja sõjaväelasi vägivalla kasutamises, kui nad saatsid 2009. aasta augustis Liibüasse tagasi 75 rahvusvahelistes vetes kinni peetud ebaseaduslikku sisserändajat. Itaalia valitsus ei jaga Siracusa prokuratuuri seisukohti, samal ajal kui ÜRO pagulaste ülemvolinik on seisukohal, et pagulaste tagasisaatmised on seadnud ohtu pagulaste võimaluse taotleda varjupaika Itaalias.

(3) Kuna kõik liikmesriigid on nüüd ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 14, avavad selle artikkel 17 ja ratifitseeritud Lissaboni leping tee ELi ühinemisele inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mistõttu on nüüd veelgi vajalikum tagada, et Frontex ei kalduks sellelt teelt kõrvale.

(4) Elektrooniline võrk peab olema kooskõlastatud komisjoni 20. jaanuari 2006. aasta otsusega, milles on sätestatud üksikasjalikud rakenduseeskirjad nõukogu otsuse 2005/267/EÜ kohta, millega luuakse liikmesriikide migratsiooniteenistustele turvaline veebipõhine teabe- ja koordineerimisvõrk (Iconet), eelkõige kiire teabevahetuse abil võitluses ebaseadusliku sisserände vastu.

(5) Eespool nimetatud ülesanded on otseselt seotud Euroopa õiguskaitseorgani (Europol) ülesannetega, mis rajati 1992. aastal, et tagada kuritegevuse kohta teave Euroopa tasandil. See raamistik hõlmab ka Schengeni infosüsteemi (SIS), mis võimaldab Schengeni riikide asjaomastel võimuorganitel jagada teatud kategooriatesse kuuluvate isikute ja kaupade identifitseerimiseks vajalikku teavet.

(6) Komisjon võttis vastu 19. märtsil 2010.

(7) ELT C 53, 3.3.2005, lk 1.

(8) SEK(2010) 149.

(9) Sealhulgas näiteks Liibüa.

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. detsembri 2008. aasta direktiivis 2008/115/EÜ (mis jõustub 2010. aasta detsembris) kehtestatakse ühised nõuded ja kord liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, „kooskõlas põhiõigustega … kaasa arvatud pagulaste kaitse ja inimõigustega seotud kohustustega”.

(11) SIS – Schengeni infosüsteem, mis peaks hakkama toimima enne 31. detsembrit 2011 (Euroopa Parlamendi Coelho aruanne).

(12) Neustrelizi jaam Saksamaal tagaks Euroopa ja Vahemere piirkonna jaoks kõrgeima resolutsiooniga satelliidiandmete (Geo, Eye-1 ja Ikonos) kavandamise ja töötlemise.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/167

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas”

KOM(2010) 105 lõplik/2 – 2010/0067 (CNS)

2011/C 44/29

Üksikraportöör: Daniel RETUREAU

19. aprillil 2010 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas”

KOM(2010) 105 lõplik/2 – 2010/0067 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 16. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1. Soovitused

1.1 Kõnealuse ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõige 3, millega nõukogule antakse õigus võtta vastu piiriülese toimega meetmeid perekonnaõiguse valdkonnas. Ettepanek vastab asutamislepingutes sätestatud välismaise elemendi kriteeriumile.

1.2 Komitee tõstab huviga esile asjaomase määruse ettepaneku kaudu avanevat võimalust rakendada ELi toimimise lepingu III jaotise artiklis 326 ja järgnevates artiklites sätestatud tõhustatud koostöö menetlust (1) valdkonnas, kus see ei ole ei lihtne ega enesestmõistetav, nimelt õiguse valdkonnas. Komitee loodab, et tõhustatud koostöö võimaldab edaspidi ning ka muudes valdkondades ületada seisakuid ja lahkarvamusi valdkondades või küsimustes, milles ei ole teatud hetkel küll üksmeelt, kuid mille suhtes soovib teatav hulk riike oma koostööd edasi arendada.

1.3 Komitee jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et kavandatavas määruses, mis jõustub pärast selle vastuvõtmist määrust taotlenud liikmesriikide poolt, peetakse kinni subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest. Algatus on kooskõlas põhiõiguste hartaga ning liikmesriikide rahvusvaheliste kohustustega inimõiguste valdkonnas.

1.4 Väljapakutud lahenduste eesmärk on vältida olukorda, kus abikaasad alustavad võidujooksu meelepärasema asjaomases küsimuses pädeva kohtu leidmiseks, ning vastata abikaasade õiguspärastele ootustele pädeva kohtu asukohariigi suhtes. Selleks on riik, kus oli lahuselu või abielulahutuse taotluse esitamise hetkel abikaasade alaline elukoht. Määruse eelnõust on jäetud välja abielu kehtetuks tunnistamise menetlused. Kõiki muid küsimusi reguleeritakse abieluasju ja vanemlikku vastutust käsitleva ühenduse õigusega.

1.5 Komitee märgib samuti, et määruse ettepanek ei avalda mingit mõju liikmesriikide materiaalõigusele.

1.6 Lõpetuseks toetab komitee ettepanekut, mis aitab kiiremini lahendada kõnealuse koostööga seotud riikide elanike abielulahutuse või lahuselu vormistamise menetlusi, aidates seeläbi kaasa isikute ja täitmisele pööratavate kohtuotsuste vabale liikumisele.

2. Euroopa Komisjoni ettepanek

2.1 Abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatav õigus ei kuulu veel abieluasjades kehtiva ühenduse õiguse juurde. Esimese perekonnaõiguse valdkonnas vastu võetud ühenduse õigusaktiga – nõukogu määrusega (EÜ) nr 1347/2000 – sätestati eeskirjad kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta kohtuasjades, mis käsitlevad abieluasju ja vanemlikku vastutust abikaasade ühiste laste eest abieluõiguslike menetluste kontekstis. See ei sisalda aga kohaldatava õiguse alaseid eeskirju.

2.2 Nõukogu määrusega (EÜ) nr 2201/2003 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. märtsist 2005 nõukogu määrus (EÜ) nr 1347/2000, ent selle jõustumine ei toonud selles küsimuses kaasa muudatusi.

2.3 Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 kohaselt on abikaasadel aga õigus valida erinevate kohtualluvuse aluste vahel. Pärast abieluõigusliku menetluse algatamist liikmesriigi kohtus määratakse kohaldatav õigus vastavalt kõnealuse riigi kollisiooninormidele, mille aluseks on erinevad kriteeriumid. Enamik liikmesriike määrab kohaldatava õiguse ühendavate tegurite alusel, selle eesmärgiks on tagada menetlemine kõige lähedasema õiguskorra kohaselt. Teised liikmesriigid kohaldavad abieluõiguslike menetluste korral süstemaatiliselt oma riiklikke õigusakte (lex fori, asukohariigi õigus).

2.4 Kuna liikmesriigid ei ole suutnud saavutada viimastel aastatel kokkulepet abielulahutuse ja lahuselu puhul kohaldatava õiguse ega vastavate kollisiooninormide suhtes ning probleemile ilmselt lähitulevikus lahendust ei leita, on mitmed liikmesriigid otsustanud püüelda omavahelise tõhustatud koostöö poole ootuses, et selles küsimus saavutatakse lõplik kokkulepe, mis nõuab nõukogu ühehäälset otsust. Sellest tulenevalt teatas kümme liikmesriiki komisjonile, et nad kavatsevad omavahel sisse seada tõhustatud koostöö abielusasjades kohaldatava õiguse valdkonnas, ja palusid komisjonil esitada nõukogule sellesisulise ettepaneku. 3. märtsil 2010 võttis Kreeka oma taotluse tagasi (2). Samas on mõnel riigil kavas tõhustatud koostööga ühineda. Seni on kõnealuse koostöö vastu huvi tundnud 14 liikmesriiki.

2.5 Olles täheldanud, et koostöökava ei sea kahtluse alla kehtivat ühenduse õigust, koostas komisjon vaadeldava määruse ettepaneku, milles ta ühtlasi märkis, et kümne algse liikmesriigi projekt on edasiminek komisjoni poolt 17. juulil 2006 esitatud algatuse KOM(2006) 399 lõplik (ettepanek muuta määrust (EÜ) nr 2201/2003 seoses kohtualluvusega ning abieluasjades kohaldatavat õigust käsitlevate eeskirjade kehtestamisega) mõistes, mis seisab aga endiselt nõukogu laual ning mida ei ole endiselt vastu võetud. Esitamise ajal koostatud mõjuhinnang on endiselt asjakohane ning uus uuring ei ole vajalik.

2.6 ELi toimimise lepingu artikli 329 lõike 1 alusel andsid Euroopa justiitsministrid 4. juunil 2010. aastal kvalifitseeritud häälteenamusega loa seada komisjoni ettepaneku kohaselt teatud riikide vahel sisse tõhustatud koostöö abielulahutuste ja lahuselu küsimuses. Euroopa Parlament andis oma nõusoleku paar päeva hiljem (16. juunil 2010). Praegu on jäänud vaid oodata tõhustatud koostööd lubava otsuse ametlikku vastuvõtmist ELi Nõukogu poolt.

2.7 Seoses määrusega tõhustatud koostöö rakendamise kohta kiitsid ministrid heaks üldise lähenemisviisi peamiste elementide puhul ning taotlesid veel otsustamata küsimuste uuesti läbivaatamist. ELi Nõukogu peab ELi toimimise lepingu artikli 81 lõike 3 järgi kiitma kõnealuse määruse heaks ühehäälselt (3).

3. Komitee märkused

3.1 Komitee on juhtinud korduvalt tähelepanu ELi kodanike vajadusele, et nende suhtes teatavas liikmesriigis tehtud lõplikku ja täitmisele pööratavat kohtuotsust tunnustatakse teises liikmesriigis ilma välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlust läbi viimata.

3.2 Tsiviil- ja täpsemalt abieluasjade teemal on komitee võtnud vastu arvamuse lahutusasju käsitleva rohelise raamatu kohta, (4) millest on lähtutud ka vaadeldavas määruse eelnõus, mis on endiselt nõukogus blokeeritud. Kõnealuses arvamuses avaldas komitee poolehoidu väljapakutud sätetele kohtuotsuste, kollisiooninormide ja kohtualluvuse vastastikuse tunnustamise kohta.

3.3 Komitee hoiatas komisjoni võimalike vastuolude eest välisriigi, eeskätt ELi mittekuuluva riigi õiguse kohaldamisel ning seoses ühenduse või pädeva riigi avaliku korraga vastuolus olevate sätetega, mida välisriigi õigus võib sisaldada (meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus, lapse traditsiooniline jätmine teatavast soost vanema hooldada). Seega on tervitatav, et ettepanekus sisaldub avalikku korda puudutav erandiklausel, mis välistab välisriigi selliste õigussätete kohaldamise, mis on näiteks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, mis moodustab esmase õiguse osa (aluslepingutega võrdne õigusjõud). Liikmesriigid kohaldavad oma siseriikliku kohtu rahvusvahelist avalikku korda, et kehtestada võimalik erand seda rikkuva kolmanda riigi õiguse suhtes.

3.4 Komitee kiidab veel kord heaks valitud lahenduse määrata pädeva kohtu asukohariik selle alusel, millises riigis oli abikaasade viimane ühine alaline elukoht (5). Sellega hoitakse ära olukord, kus abikaasad alustavad võidujooksu küsimuses pädeva kohtu leidmiseks, kui pädeva kohtu määramine toimuks mitme eri kriteeriumi alusel. Ehk võiks mõelda ka kumulatiivsete kriteeriumide alusel selle riigi õiguse kohaldamise peale, milles abielu vormistati. Nõrgemal poolel oleks õigus toetuda just sellele õigusele ja mitte kohustuslikus korras asukohariigi õigusele, nagu näevad ette osa liikmesriikide menetlused. Kohaldatava õiguse võiks valida ka abikaasade ühisel kokkuleppel, eeldusel et esinevad objektiivsed ühendavad tegurid.

3.5 See tagaks suurema kindluse ja õiguskindluse sageli konfliktses valdkonnas, olgu tegemist lahutuse või lahuseluga (mis sageli eelneb lahutusprotsessile). Muude abieluasjade suhtes kehtivad samad eeskirjad, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 2201/2003, mis kehtib kõigis liikmesriikides.

3.6 Komitee seega kiidab vaadeldava määruse eelnõu heaks ja toetab seda ning loodab, et tõhustatud koostöö, mis leiab nüüd esimest korda kasutust (kuigi see oleks olnud võimalik juba alates Amsterdami lepingu jõustumisest 1999. aastal), muutub nüüd menetluste tavaliseks osaks ning võimaldab liikuda Euroopal edasi valdkondades, mis nõuavad ühehäälsust, kuid mille puhul ei ole seda võimalik niipea saavutada. Nii välditakse võimalikke seisakuid ja viivitusi ühiste õigusaktide või meetmete vastuvõtmisel ning võimaldatakse seda soovivatel riikidel arendada edasi omavahelist koostööd ka ühehäälsuse või kvoorumi puudumise korral.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 83, 30.3.2010, lk 189.

(2) Tõhustatud koostööd propageerivad riigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Hispaania, Itaalia, Luksemburg, Läti, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Sloveenia ja Ungari.

(3) Artikli 81 lõikes 3 sätestatakse, et perekonnaõiguse piiriülest toimet käsitlevad meetmed sätestab nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt. Nõukogu teeb ühehäälse otsuse pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga. Kõnealuses valdkonnas tõhustatud koostööd rakendavad meetmed tuleb vastu võtta kõnealuses sättes kehtestatud eeskirjade kohaselt.

(4) Vt ELT C 24, 31.1.2006, lk 20.

(5) Eeldusel, et menetluse algatamise hetkeks on kõnealuses elukohas elatud teatud ajavahemiku vältel (tavaliselt kuu või aasta).

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/173

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Suund mereseire integreerimisele: ühine teabejagamiskeskkond ELi merendusvaldkondadele””

KOM(2009) 538 lõplik

2011/C 44/32

Raportöör: Nikolaos LIOLIOS

15. oktoobril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Suund mereseire integreerimisele: ühine teabejagamiskeskkond ELi merendusvaldkondadele””

KOM(2009) 538 (lõplik).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 1. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 164, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist ning toetab pakutud võimalikke mereseire integreerimise meetmeid, mille kaudu selgelt mõista kõiki merel toimuvaid tegevusi, mis võivad mõjutada Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide julgeolekut, turvalisust, majandust või keskkonda.

1.2 Komitee nõustub põhimõtteliselt teatises esitatud soovitustega ning leiab, et andmete levitamise ja töötlemise eeskirjade integreerimine ning kontrollimehhanismide loomine kõigi osalevate organisatsioonide vahel parandab merendusvaldkonnas olukorrateadlikkust.

1.3 Komitee märgib, et mereseire teatis on positiivne panus, mis aitab lahendada ELi üha tõsisemaid turvalisusprobleeme, nagu ebaseaduslik sisseränne, ebaseaduslik kaubandus ja narkoäri, ning tulemuslikult ja tõhusalt kaitsta keskkonda ja ELi kodanike elu ja heaolu.

1.4 Komitee tunnistab, et ELi integreeritud merenduspoliitika jätkusuutlikkus sõltub ELi poliitikameetmete ja nende hulgas ka integreeritud mereseire jätkusuutlikkusest. Seepärast peaks teatises välja pakutud integreeritud mereseire süsteem võimaldama täpsete ja kvaliteetsete andmete jätkusuutlikku, õigeaegset ja kulutõhusat edastamist õiges kohas ja üksnes taotletud eesmärgil. Seetõttu tuleb kaaluda ka integreeritud mereseiresüsteemi laiendamise võimalust.

1.5 Komitee toetab ühist üleeuroopalist seiremehhanismi, mis põhineb ühtlustatud õigusraamistikul, millega reguleeritakse tundliku sisuga ja muu teabe jagamist ELi liikmesriikide asutuste, ametite ja kasutajate vahel.

1.6 Komitee tunnistab rahvusvahelise mõõtme tähtsust merendusvaldkonnas ning kutsub üles töötama välja tehnilised standardid ja õigusnormid ning uurima võimalusi teha koostööd kolmandate riikidega.

1.7 Komitee leiab, et mereseiresüsteemide omavaheline ühendamine eeldab seda, et analüüsitakse mitmesuguseid õiguslikke aspekte seoses kogutud teabe vahetamisega eri eesmärkidel ja eri allikate vahel. Nimetatud valdkonna eeskirjad on liikmesriigiti erinevad, aga andmete konfidentsiaalsus ja isikuandmete kaitse on väga olulised küsimused. Veel tuleb määrata asjaomaste andmete iseloom, andmevahetuse eesmärgid (ja meetodid), võimalikud andmesaajad ning vajalikud kaitsemeetmed andmete konfidentsiaalsuse ja turvalisuse ning vajaduse korral isikuandmete kaitse valdkonnas.

1.8 Komitee arvates tuleks andmeid edastada teadmisvajaduse põhimõttest lähtudes, et tagada andmekaitse ja ära hoida andmete lubamatut levikut. Samuti on äärmiselt oluline selgelt määratleda konfidentsiaalsuse ja kasutusõiguse astmed, luues selge ja läbipaistva juurdepääsuõiguste andmise süsteemi.

1.9 Komitee mõistab, et kogutud andmete valideerimine on tõsine ja keeruline ülesanne, ning teeb ettepaneku luua raamistiku, mis võimaldab koguda andmeid ja kontrollida nende õigsust ning tagada andmeedastusel teabeturbe.

1.10 Komitee soovitab integreeritud mereseire rakendamisel järgida tegevuskava, mis põhineb katseprojektide ja eksperdirühmade kogemustel, aga ka mõjuhinnangutel teabe integreerimise õiguslike ja tehniliste aspektide kohta.

1.11 Komitee soovitab luua ühtsed riiklikud koordineerimismehhanismid ja ühe teabekeskuse iga riikliku kasutajarühma (kasutajaskonna) kohta, et lihtsustada integreeritud mereseire süsteemi arendamist ja toimimist.

1.12 Arvestades olemasolevate süsteemide paljusust, hoiatab komitee nende kattuvuse eest. Integreeritud mereseire süsteem ei peaks seega muutma teabe kogumise, vaid selle levitamise viisi.

1.13 Komitee kutsub ELi üles järgima tsentraalsemalt hallatava võrgustiku lähenemisviisi, kus koordineerimine toimub võrgustiku ametliku struktuuri ja tsentraliseeritud teabevahetuse kaudu.

1.14 Et muuta kasutajaskondade ühendamise protsess turvaliseks, soovitab komitee ELil luua selge ja tugeva juurdepääsulubade andmise platvormi, mis lähtuks eri poliitiliste seisukohtade suhtes kokku lepitud ELi ühisest arusaamast ning töötaks tõhusalt. Juurdepääsuõigusi antakse kooskõlas ELi määrusega läbipaistvuse kohta.

1.15 Kasutusele võetava süsteemi ülesehitus peab võimaldama tagasisidet, et süsteemi kohandada ja ajakohastada, arvestades sh arenevat õigusraamistikku.

1.16 Komitee soovitab pidada turvariskide tugevdatud juhtimist Euroopa merendusvaldkonnas ka edaspidi põhiprioriteediks. Sel eesmärgil tuleks eelistada süsteemi mitmekihilist ülesehitust, millega tagatakse andmete usaldusväärsus ja turvalisus.

2. Sissejuhatus

2.1 Komisjon avaldas 15. oktoobril 2009 teatise „Suund mereseire integreerimisele: ühine teabejagamiskeskkond ELi merendusvaldkondadele” (KOM(2009) 538 lõplik) ning palus EÜ asutamislepingu artikli 262 kohaselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel esitada selle kohta arvamuse.

2.2 Teatises „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” esitab Euroopa Komisjon eesmärgi võtta enne 2013. aastat „meetmed parema koostalitlusvõimega seiresüsteemi loomiseks, et ühendada olemasolevad seire- ja jälgimissüsteemid, mida kasutatakse meresõiduohutuse ja -turvalisuse tagamiseks, merekeskkonna kaitseks, kalanduskontrollis, välispiiride valvamisel ja muus õiguskaitsetegevuses.”

2.3 EL on ka varem käivitanud mitmeid mereseirealaseid algatusi, mis koondavad rohkem kui ühte valdkondlikku tegevust, nagu näiteks laevaliikluse seiresüsteem, mis hõlmab laevade liikumist ja lasti puudutavate andmete kogumist ja vahetust liikmesriikide vahel, või algatus SafeSeaNet (direktiiv 2002/59/EÜ) (1) – liikmesriikide merendusasutuste vaheline andmevahetussüsteem, et ära hoida õnnetusi ja merereostust ning suurendada reageerimistõhusust merel toimuvate intsidentide või õnnetuste korral.

2.4 Sel eesmärgil kasutatakse juba üleeuroopalist serverit EIS (European Index Server) ning väljatöötamisel on SafeSeaNeti laevaliiklusteabe edastamise ja vahetamise süsteem STIRES (SafeSeaNet Traffic Information Relay and Exchange System). Lisaks kogutakse praegu lähilaevaliikluse andmeid ning koostöös liikmesriikidega on tulevikus vastava taotluse korral kättesaadavad kauglaevaliikluse andmed ELi kaugtuvastus- ja jälgimissüsteemi andmekeskusest (ELi kaugtuvastus- ja jälgimissüsteemi (LRIT) andmekeskus – Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) mereohutuskomitee otsused MSC 202 (81) ja MSC 211 (81), millega muudetakse 1974. aasta rahvusvahelist konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS)). Peale selle kavandatakse Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) väljatöötamisega luua ELi jaoks integreeritud seirelahendus.

2.5 Teatises käsitletakse ka kõiki ELi muid asjaomaseid algatusi: Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA), Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (FRONTEX), Euroopa Kaitseagentuur (EDA) ja ELi integreeritud merenduspoliitika sinine raamat. Paralleelselt on käivitatud kaks katseprojekti, et testida koha peal, kuidas mereseire integreerimine praktikas töötaks. Üks katseprojekt toimub Vahemere piirkonnas ja teine Põhja-Euroopa merepiirkondades.

2.6 Kavandatava integreeritud mereseirepoliitika eesmärk ei ole luua täiendavat seiresüsteemi, vaid töötada välja liidesed ning seejärel integreerida olemasolevad süsteemid valdkonna- ja piiriüleselt, et parandada seiremeetmete rakendamise eest vastutavate riiklike asutuste tõhusust ja muuta merendustegevus kulutõhusamaks. Töötades välja turvalist valdkondadevahelist võrgustikku, mis suudab vastata üha tungivamale vajadusele saada merel toimuvast ühesugune ja tõene ülevaade, tuleb hoolikalt määratleda kasutajate juurdepääsuõigused ja turvaeeskirjad.

2.7 Komitee tunnistab, et mereseire integreerimine hõlmab palju keerulisi ja mitmetahulisi meetmeid, mis sageli kattuvad, ent on samas kogu ELi huvides.

2.8 Komitee tervitab teatist kui dokumenti, mille alusel integreeritakse praegu eraldiseisvad süsteemid ühiseks teabevahetuskeskkonnaks, mis võimaldab toetada Euroopa tulevast meretranspordipoliitikat, kaitsta keskkonda ja nii ülemaailmseks kui ka Euroopa kaubanduseks vajalikke Euroopa laevandusteenuseid ning parandada ELi kodanike, eelkõige ELi ja kolmandate riikide vaheliste merepiiride piirkondades elavate kodanike igapäevaelu.

2.9 Komitee märgib, et teatis on esitatud kriitilisel ajal, mil meretransporti mõjutavad tõsised proovikivid: a) ülemaailmne majandus- ja finantskriis, mis teravdab struktuurilist ja tsüklilist laevanduskriisi, b) ebaseaduslik sisseränne eelkõige ELi lõuna- ja idapiiridel, c) ebaseaduslik tegevus, sh ebaseaduslik kaubandus, relva- ja narkoäri, d) sõjaväe- ja tuumarajatistega seotud tundliku sisuga materjal. Kõikide kirjeldatud probleemidega tuleb tegeleda ja neile lahendused leida.

2.10 Samuti rõhutab komitee, et lahendada ja kontrolli alla tuleb saada ELi mereteenuseid väljaspool ELi asuvate riikide vetes (st Ida-Aafrika, Indoneesia jt) ohustavad turvalisus- ja piraatlusprobleemid.

3. Teatis mereseire integreerimise kohta ELi merendusvaldkonnas loodava ühise teabejagamiskeskkonna kaudu

3.1 Nagu komitee on ühes varasemas arvamuses (2) öelnud, toetab ta „ettepanekuid seoses Euroopa mereseire võrgustikuga ja tihedama koostööga liikmesriikide rannapiirivalveasutuste vahel. Sedalaadi meetmed tugevdavad ohutust ja turvalisust merel, kalanduse kontrolli ja välispiiride kontrolli ning kaitsevad merekeskkonda. EMSK kordab, et kooskõlastatud lähenemine laevade vastuvõtmist käsitlevatele kahepoolsetele kokkulepetele kolmandate riikidega on soovitav julgeolekukaalutluste tõttu. Samuti leiab ta, et vajalik on ELi tegevus seoses kaubalaevade vastu toime pandud relvastatud röövi ja piraatluse sagenenud juhtumitega Kagu-Aasias ja Aafrikas.”

3.2 Komitee tervitab komisjoni teatist ning toetab pakutud võimalikke meetmeid, mille abil saab EL aidata kujundada ohutumaid ja turvalisemaid merendusteenuseid. Komitee nõustub põhimõtteliselt teatisega ning väljendab heameelt selliste edaspidiste paranduste üle, mis aitavad käivitada integreeritud mereseire süsteemi võimalikult kiiresti.

3.3 Teatises seiresüsteemide paremat integratsiooni käsitleva ELi strateegia kohta esitatakse neli juhtpõhimõtet ühise teabejagamiskeskkonna väljatöötamiseks: 1) kõiki kasutajaskondi ühendav lähenemisviis, 2) koostalitlusvõime ja edasise integreerimise tehnilise raamistiku loomine, 3) teabevahetus tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel, 4) konkreetsed õigusaktid ühise teabejagamiskeskkonna loomiseks. Kuna teatis on koostatud põhimõtete tasandil, siis piirdutakse ka arvamuses põhimõtete analüüsimisega. Loomulikult on vaja edasist tööd, et need põhimõtted õigusaktideks muuta.

3.4 Komitee möönab, et Euroopa laevanduse ülemaailmse iseloomu tõttu on olukorrateadlikkus väga oluline, sest a) laevaliiklus moodustab ruumiliselt ja ajaliselt dünaamilise süsteemi, b) ohutus-, turvalisus- ja keskkonnaspektid ei tunne riigipiire, c) ühe asutuse tehtavad otsused võivad mõjutada teisi süsteeme.

3.5 Tuleb märkida, et tegeleda tuleb kahe aspektiga: üldise poliitilise raamistikuga ja süsteemi toimivusega. Integreeritud mereseire süsteemi käivitamist võivad takistada konfidentsiaalsuse või muud küsimused liikmesriikide tasandil, mistõttu tuleb integreeritud mereseiret kohandada nii, et selle rakendamine tõhusalt toimiks.

3.6 Komitee leiab, et integreeritud mereseire elluviimisel tuleb lahenda küsimused kolmes põhivaldkonnas: õiguslikud, tehnilised/tehnoloogilised ja juhtimisküsimused. Kõige olulisemad õiguslikud küsimused näivad puudutavat konfidentsiaalsuse tagamist isikuandmete, äriteabe ning sõjaväeasutuste teabe kirjususe taustal. Lisaks võib andme(kaitse)poliitika keelata või piirata teatud andmete edastamist (või edasist kasutamist).

3.7 Konfidentsiaalsuse osas tuleb märkida, et järelevalve- ja seirevahendite põhieeskirjad liigitavad märkimisväärselt suure osa merenduse aruandlus- ja seireandmeid konfidentsiaalseks (äri)teabeks. Andmetele juurdepääsu õigusega isikutele kehtib seetõttu andmete menetlemisel konfidentsiaalsus- ja ametisaladuse nõue.

3.8 Praegused süsteemid on valdkonnapõhised, ent neid piiravad konfidentsiaalsusküsimused. Andmetele juurdepääsu laiendamine asjaomasest valdkonnast väljapoole võib tekitada uusi konfidentsiaalsusprobleeme ja -küsimusi, sest kaasatakse mitmed uued osalejad.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Komitee nõustub integreeritud mereseire teatises esitatud põhimõtetega ja toetab neid.

4.2 Komitee möönab, et ettepanekut tuleb poliitilisest, õiguslikust, turu- ja tehnoloogiaperspektiivist edasi analüüsida, et jõuda konkreetse tegevuskavani integreeritud mereseire rakendamiseks, ning toob seejuures välja õiguslikud ja tehnoloogilised väljakutsed. Analüüsi tulemusel koostatakse täpse ajaraamistikuga konkreetne rakenduskava, mis võiks tugineda kogemustele, mis on saadud sellistest projektidest nagu SafeSeaNet, Freightwise, e-Freight ja automaatne identifitseerimissüsteem (AIS) ning muudest asjakohastest algatustest.

4.3 Komitee kordab, et enne teatud otsuste langetamist tuleb kindlasti analüüsida käimasolevate katseprojektide tulemusi. Katseprojektid peavad olema suunatud nii ettevõtluskeskkonnale kui ka ELi representatiivsete merendusvaldkondade ametiasutustele. Katseprojektide põhjal tuleks aru anda ka sellest, milline on integreeritud mereseire pikaajaline jätkusuutlikkus. Et integreeritud mereseire väljatöötamisel esilekerkivatest probleemidest oleks võimalik paremini aru saada, oleks hea käivitada veel täiendavaid katseprojekte. Katseprojektide õigeaegseks lõpetamiseks tuleb seada konkreetne ajaraamistik, mida tuleb jälgida.

4.4 Komitee märgib, et integreeritud mereseire strateegias võiks andmete jagamise osas õppust võtta teistest transpordisektori tavadest, sh ühtsest veodokumendist, mida peetakse samaväärseks äriteabe jagamise süsteemiks (praegu on kaubavedude jälgimiseks vaja veodokumenti (määrus (EMÜ) 11/60 ja direktiiv 92/106/EÜ); kaubaveologistika tegevuskava kohaselt luuakse ühtne Euroopa veodokument, mida saab kasutada kõikide transpordiliikide puhul, laiendades sellega mitmeliigiliste veokirjade või mitmeliigiliste lastikirjade pakutud raamistikku). Peale selle peaks teabevahetuses kasutama merenduses kõige levinumat keelt.

4.5 Integreeritud mereseire süsteemi jätkusuutlikkus tuleb tagada eelprogrammeeritud laiendamisvõimalusega, et sellesse oleks tulevikus võimalik integreerida uusi eraldiseisvaid seiresüsteeme.

4.6 Teabejagamise suhtes pooldab komitee põhimõtet, mille kohaselt tagatakse juurdepääs nii rohkele teabele kui vajalik, lähtudes teadmisvajaduse põhimõttest ja kooskõlas kasutustingimustega, mitte põhimõtet, mille kohaselt tagatakse juurdepääs nii rohkele teabele kui võimalik. Teabejagamine kõigi kasutajaskondadega peab toimuma selges raamistikus, mis tagab isikuandmete ja muude tundliku sisuga andmete kaitse. Samuti on äärmiselt oluline jälgida andmete avaldamist väljaspool juurdepääsuloaga asutust, st järgida ELi õigusraamistikku.

4.7 Tehniliste aspektide osas soovitab komitee kasutada avatud lähtekoodiga platvorme, et toetada asjakohaste lahenduste projekteerimist, väljatöötamist, kasutuselevõttu ja hooldamist. Süsteem peaks tagama järgmised aspektid: a) merendusvaldkonna ontoloogia automaatseks andmevahetuseks; b) vahendid seirelahenduste projekteerimiseks, simuleerimiseks, nende tulemuslikkuse analüüsiks ja optimeerimiseks; c) teenuste register; d) vahendid, millega aidata lahendada koostalitusvõime konflikte; e) mehhanismid sobivate teenuste automaatseks leidmiseks ja integreerimiseks; f) turvaline koostalitusvõime; g) kontrolli- ja auditeerimismehhanismid.

4.8 Komitee pooldab ettepanekut, mille kohaselt on süsteemi ülesehitust kihiline. Selline lähenemisviis võimaldab kasutada tipptasemel pilvandmetöötlust, mida praegu kasutavad kõik IT-arendajad. Ometi tuleb arvestada sellega, et sellise ülesehituse korral on turvarikkumised lihtsamad tulema, mistõttu tuleks ette näha täiendavad turvamehhanismid. Samas võib organisatsioonisisene hierarhiline otsustusprotsess ja andmejuurdepääsu raamistik suurendada andmete konfidentsiaalsuse kaitset.

4.9 Komitee märgib, et asjakohaste andmete kogumiseks, ühtlustamiseks ja kõigile huvitatud pooltele edastamiseks on olemas tehnoloogilised vahendid, ning kutsub ELi üles määratlema ühised platvormid, mida kõik huvitatud pooled saaksid kõigis liikmesriikides tõhusalt kasutada. Et ära hoida dubleerimist andmete kogumisel ja talletamisel, tuleb välja töötada mehhanismid vastavate probleemide vältimiseks.

4.10 Teatises esitatud esimese põhimõtte suhtes soovitab komitee andmete kvaliteedi parandamise eesmärgil töötada aktiivselt selle suunas, et kehtestataks ühised andmealased standardid ja eeskirjad nii valdkondlikul kui ka funktsionaalsel tasandil.

4.11 Kuna merendusvaldkond on lai, võib paindlik teabejagamiskeskkond sellega kaasnevate võimalike ohtudega nõrgendada andmeturvet.

4.12 Komitee peab tehnilist koostalitusvõimet oluliseks ning leiab, et see peaks lihtsustama andmevahetust kõigi ettevõtteid ja riigiasutusi esindavate huvitatud sidusrühmade vahel (sh teabevahetus ametiasutuse ja ametiasutuse vahel (A2A), ametiasutuse ja ettevõtte vahel (A2B) ning ettevõtte ja ettevõtte vahel (B2B)).

4.13 Teatises esitatud kolmanda põhimõtte osas oleks komitee arvates vaja põhjalikumalt analüüsida tsiviil- ja sõjaliste asutuste teabevahetussüsteemide integreerimise võimalusi, et andmeid paremini integreerida ja aidata kaasa teabe paremale kasutusele. Komitee nõustub sellega, et tsiviil- ja sõjalised asutused peavad saama seireteavet omavahel jagada, ning kordab taas, et kehtestada tuleb selle aluseks olevad volitused. Asjaomasele teabele ligipääsuks ja selle kasutamiseks tuleb luua ühised standardid ja toimimismenetlused, mis võimaldaksid seaduslikku kahesuunalist teabevahetust, mille puhul andmete kasutusele kehtivad ühenduse õigusaktid.

4.14 Teatises esitatud neljanda põhimõtte osas rõhutab komitee vajadust analüüsida põhjalikumalt isikuandmete kaitset kõnealuse dokumendi raames ning kutsub ELi taas kaaluma neid küsimusi ja võtma vastu kõik tundliku sisuga andmete turbeks vajalikud meetmed. Kuigi sellise süsteemi ülesehitamine muudab protsessi keerulisemaks, peab komitee seda oluliseks põhimõtteks.

4.15 Komitee nõustub ettepanekus esitatud valdkonnapõhise lähenemisviisiga teabejagamisele. Igal juhul tuleb ette näha konkreetsed juhised pädevatele asutustele ja volitatud töötajatele juurdepääsuõiguste andmiseks.

4.16 Komitee kutsub komisjoni üles uurima põhjalikumalt, kas ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel on kahepoolseid kokkuleppeid teabejagamise valdkonnas, ning vajadusel tagama ühenduse õigustiku jõustamise (määrused 4055/86 ja 4058/86).

4.17 Kosmoseaparatuuriga hangitud andmete suhtes mainitakse eraldi ülemaailmset keskkonna- ja turvaseire programmi (GMES). Komitee soovib, et teatises mainitaks eraldi ka Galileo satelliitnavigatsioonisüsteemi.

4.18 Komitee mõistab, et isikuandmete töötlemine sõjaliste, riigi julgeolekut ja kriminaalõigust käsitlevate õigusaktide jõustamiseks jääb praegu väljapoole andmekaitse üldist õigusraamistikku. Komitee nõustub komisjoni tellitud mereseireandmete õiguslikke aspekte käsitleva uuringu (Euroopa Komisjon, „Legal Aspects Of Maritime Monitoring & Surveillance Data” – lõpparuanne, teenuste raamleping nr FISH/2006/09 – LOT2) järeldustega, kus öeldakse selgelt, et andmekaitse on ELi kõige olulisem kohustus ning sellega tuleb tegeleda nii ühenduse kui ka liikmesriikide tasandil. Võib eeldata, et lisada tuleb täiendavad kaitsemeetmed, kui isikuandmeid kavatsetakse jagada ametiasutuste vahel, mis kuuluvad andmekaitse olemasoleva õigusraamistiku alla (nt kalandusasutused), ja nende asutuste vahel, mis jäävad (praegu) sealt välja (nt sõjalised, riigi julgeolekuasutused).

4.19 Komitee peab väga oluliseks töötada välja õigusraamistik, mis tegeleks muu hulgas selliste küsimustega nagu andmete kvaliteet, andmete edasine kasutamine, juurdepääsu lubamise mehhanismid, asjaomaste andmete iseloom, andmevahetuse eesmärgid (ja meetodid), võimalikud andmesaajad, vajalikud kaitsemeetmed, millega tagada teatavate andmete konfidentsiaalsus ja turvalisus, isikuandmete kaitse ja asjaomased menetlused.

4.20 Komitee leiab, et teabe jagamisel tuleb arvestada järgmiseid küsimusi: milliseid andmeid esitatakse, miks neid esitatakse, kui kaua neid kasutatakse ning kellega neid jagatakse? Eelkõige viimase küsimuse osas on väga oluline määratleda ettenähtud asutused, kel on õigus kontrollida, avaldada ja saada andmeid nii ELi liikmesriikides kui ka suhetes kolmandate riikide asutustega, kelle puhul tuleb olla hoolikam.

4.21 Komitee palub Euroopa Komisjonil avaldada igal aastal aruande oma mereseiremeetmete rakendamise ja tulemuste kohta.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10–27.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika”, ELT C 211, 19.8.2008, lk 31–36.

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/178

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks” ”

KOM(2009) 586 lõplik

2011/C 44/33

Raportöör: Anna Maria DARMANIN

28. oktoobril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks””

KOM (2009) 586 (lõplik).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 1. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juuli 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks”. See on väga oluline samm ELi 2020. strateegia ühe eesmärgi – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu – saavutamisel ning sealjuures on digitaalne dividend Euroopa digitaalse tegevuskava lahutamatu osa.

1.2 Komitee toetab komisjon püüdlust tagada, et liikmesriigid peaksid kinni spektriruumi vabastamise tähtajast, milleks on 2012. aasta. Komitee mõistab, et mõnel riigil võib olla raskusi ning neil võib olla mõistlikke põhjusi nimetatud tähtajast mitte kinni pidamiseks. Kuid see peaks põhinema tõestel põhjustel ning aeg, mis kulub nõuete täitmiseks pärast 2012. aasta jaanuari, peaks olema võimalikult lühike.

1.3 Komitee tunnistab, et väga piiratud ressursist, s.o spektriruumist tulenev digitaalne dividend võib Euroopale märkimisväärset majanduslikku ja sotsiaalset kasu tuua, tingimusel, et selle kasutamine õigesti määratletakse ja tagatakse. See edendaks täiendavalt Euroopa ühtset turgu ning suurendaks majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, tagades nii lisaks mõnede ELi sotsiaalsete eesmärkide saavutamise.

1.4 Komitee peab seda projekti, mis on digitaalse tegevuskava lipulaev, ka tugevaks vahendiks EList saadava kasu esiletoomisel. Ajajärgul, mil skeptiline suhtumine ELi on kasvamas ja inimesed ei mõista täielikult ühendatud Euroopa potentsiaali, võib see tuua selget ja reaalset kasu nii eraisikute kui ka ettevõtete jaoks. Kõnealune projekt peab tugevdama ka tarbijakatse taset ning protsessiga ei tohi kaasneda ebavajalikke kulusid lõpptarbijate jaoks

1.5 Komitee kutsub komisjoni üles käivitama integreeritud teabevahetusstrateegia, mis motiveeriks analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile üleminekut ja näitaks sellest tulenevat kasu.

2. Sissejuhatus / Taust

2.1 Maapealselt analoogtelevisioonilt maapealsele digitaaltelevisioonile üleminekul vabaneb Euroopas tänu digitaaltehnoloogia tõhusamale edastusvõimele väga väärtuslik spektriruum. See nn digitaalne dividend pakub laialdasi võimalusi mitmesuguste teenuste osutamiseks.

2.2 Sellega pakutakse Euroopale ainulaadne võimalus vastata kasvavale nõudmisele raadiospektri järele, eelkõige osutada traadita lairibateenuseid maapiirkondades, ületades seega digitaalset lõhet, kiirendada uute traadita teenuste kasutuselevõttu, mis aitaks oluliselt kaasa konkurentsivõimet ja majanduskasvu käsitlevate eesmärkide saavutamisele ning rahuldaks Euroopa kodanike teatavaid olulisi sotsiaalseid, kultuurilisi ja majanduslikke vajadusi.

2.3 Digitaalse dividendi spektriosa muutub Euroopas suhteliselt varsti kättesaadavaks, kuna kõik liikmesriigid peaksid lõpetama analoogtelevisiooni edastamise hiljemalt 2012. aastaks.

2.4 Komisjon on tunnistanud, et kiire lairibainfrastruktuur on oluline paljude arengusuundade jaoks, mis on hädavajalik eeldus üleminekul teadmistepõhisele, vähese süsihappegaasiheitega digitaalmajandusele. Juba nõukogu heakskiidetud majanduse elavdamise kavas seati eesmärgiks saavutada lairibaühenduse täielik katvus ajavahemikus 2010–2013.

2.5 Sellega luuakse uusi innovatsioonivõimalusi. Kõige selgemad innovatsioonivõimalused on ringhäälinguvaldkonnas, kuna digitaalse dividendiga pakutakse ringhäälinguorganisatsioonidele oma teenuste arendamiseks suurel hulgal spektriruumi. Samuti avanevad ulatuslikud võimalused sellistes märkimisväärseid sotsiaalseid eeliseid pakkuvates teenustepõhistes sektorites nagu tervishoid, e-õpe, e-valitsus ja e-juurdepääs ning valdkondades, kus väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saavad ära kasutada paremat juurdepääsu majandustegevusele.

3. Digitaalse dividendi majanduslik ja sotsiaalne kasu

3.1 Võimalik majanduslik mõju sõltub tegelikust tulevasest nõudmist uute teenuste järele, mida on praeguses etapis raske hinnata. Siiski oleks komisjoni hiljutise uuringu kohaselt võimalik kasu – kui digitaalse dividendi spektriosa Euroopa-tasandi koordineerimiseni tervikuna jõutaks enne 2015. aastat – hinnanguliselt vahemikus 20 kuni 50 miljardit eurot (15-aastase perioodi jooksul) võrreldes sellega, kui ELi riigid üksinda tegutseksid. Selles hinnangus võetakse arvesse uute rakenduste potentsiaali, nagu kõrgetasemeline maapealne ringhääling ja traadita lairibaühendus.

3.2 Ühtlustatud tingimused ELis toovad kasu tehnoloogiatööstusele, sest enamik kasutatavast tehnoloogiast standarditakse ja ühtlustatakse. Lisaks suureneb sektoris märkimisväärselt innovatsiooni potentsiaal ning see oleks sihipärasem. See on eriti kasulik tööstuse jaoks, eeskätt nende osalejate jaoks, kes on innovatsiooni palju investeerinud.

3.3 Peamine spektriruumi vabastamisest tulenev sotsiaalne mõju oleks ulatuslikum lairibajuurdepääs kõigi jaoks. Isegi praegu ei ole maapiirkondades vahel korralikku internetiühendust. Digitaalse dividendi kaudu võib internet kõigi jaoks kättesaadavaks muutuda ja internetiteenused levivad laialdasemalt, tugevdades veelgi siseturgu. Kuna lairiba saab kättesaadavaks ka enamikes maapiirkondades, siis usub komitee, et ettevõtted ei pea tingimata paiknema linnapiirkondades, mistõttu paigutub rohkem ümber ka tööstus, mis seni on teabevahetuse ning logistika põhjustel koondunud linnapiirkondadesse. Seesuguse asukohamuutuse mõju on tööhõive võimalik kasv maapiirkondades ja samuti keskkonnaalane mõju (kuna linnapiirkondade ülerahvastatus ei aita kaasa säästvatele tavadele). Siiski kordab komitee oma mitmetes arvamustes esitatud seisukohta, et vaja on universaalset lairibateenust kõigi kodanike jaoks koos juurdepääsumeetmetega puuetega inimeste takistamatuks juurdepääsuks.

3.4 Suurendatakse tarbija valikuid, sest valida on rohkemate telekanalite, samuti kvaliteetsete teenuste vahel, samas kasutatakse vähem spektriruumi. Võimalus vaadata teleprogramme mobiilse multimeedia vahendusel annab pealegi uue mõõtme televisiooni juurdepääsetavusele. Samuti parandab digitaalne dividend märkimisväärselt kasutajate elukvaliteeti. Komitee juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peavad tagama, et tarbijatele jääb analoogtelevisiooni edastamise lõpetamise käigus piisav kaitse ja et tarbijatele ei suruta peale tarbetuid kulusid.

3.5 Digitaalse dividendi täiendav kasu on see, et näidatakse, milline potentsiaal ja millised eelised on ühtsel ja sama standardit järgivate liikmesriikidega ELil. Ajal, mil skeptiline suhtumine ELi on kasvamas, toob digitaalne dividend reaalset kasu kogu Euroopa Liidule.

4. Vajalikud kaalutlused

4.1 Analoogtelevisiooni väljalülitamine ja digitaaltelevisiooni sisselülitamine tooks kahtlemata kaasa palju parema spektriruumi kasutamise. Digitaaltelevisiooniga saab iga raadiosageduskanal (8 MHz) edastada keskmiselt viit või kuut telekanalit. See tähendab, et pärast täielikku üleminekut digitaaltelevisioonile peaks televisiooni edastuse eesmärgil kasutatav spektriruum vähenema ühe viiendiku või ühe kuuendikuni varem vajalikust spektriruumist. Riikides, kus viiakse sisse ühesageduslikud võrgud, võib kasutatava spektriruumi vähenemine pärast eri televisioonivõrkude optimaalset käikulaskmist olla isegi kümnekordne.

4.2 Kahtlemata on vabastatav spektriruum hinnalinne ressurss, eriti riikides, kus kaabeltelevisioon on vähe arenenud ja seega on raadiosageduse spekter tõepoolest piiratud ressurss. Vast vabanenud spektriruumi võib optimaalselt kasutada traadita lairibateenuste jaoks, mis on eriti väärtuslikud maapiirkondadele, kus kiire internetiühenduse teenuste puudumine põhjustab kahtlemata majanduslikku loidust ja sotsiaalset tõrjutust. Komitee usub, et need teenused aitavad süvendada kõnealuste piirkondade majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.

4.3 Analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile ülemineku põhjus ei olnud varem ehk nii selgelt ära põhjendatud. Üldsusel võib olla ettekujutus, et selline üleminek toimub ainult televisioonioperaatorite majandusliku kasu pärast, sest majapidamiste jaoks võib sellega kaasneda seadmete vahetuse kulu. Seega on väga oluline, et valmistatakse ette ja viiakse ellu korralik teabevahetusstrateegia eesmärgiga teadvustada selle ülemineku tegelikku põhjust.

4.4 On väga oluline, et liikmesriigid kasutaksid üht sagedusala, et võimaldada universaalteenuste osutamist kogu ELis ja kõigile Euroopa kodanikele. Optimaalne valik oleks 800 MHz sagedusala, mis asub ultrakõrgsagedusala sagedusvahemikus 790–862 MHz.

4.5 Euroopa postside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverents vastutab 800 MHz sagedusala ühtlustamise tehnilise kirjelduse koostamise eest tihedas koostöös mitmete riiklike reguleerivate asutustega, kes on hästi kursis oma riikide praeguse spektriruumi kasutamise probleemidega.

4.6 800 MHz sagedusala avamiseks traadita lairibasidele on oluline, et liikmesriigid lõpetaksid täielikult analoogtelevisiooni edastamise määratud kuupäevaks. Näib, et mitte kõik riigid ei suuda kinni pidada praegusest tähtajast, 1. jaanuarist 2012. Kuid on oluline, et need, kes ei lõpeta õigeaegselt analoogtelevisiooni edastamist, teeksid seda 2012. aastal siiski üsna kiiresti.

4.7 Paljud televisioonioperaatorid, kes on praegu sunnitud sisse lülitama digitaaltelevisiooni saatjad liikmesriikides, kus lõpetatakse analoogtelevisiooni edastamist, ei suuda kriitilise finantsolukorra tõttu osta hästi toimivaid seadmeid (tavaliselt toodetud ELis). Sellistes rasketes oludes on nad sunnitud ostma odavamaid, aga samas ka madalama tulemuslikkusega ja vähem usaldusväärseid ringhäälinguseadmeid, mis on tavaliselt toodetud Kaug-Idas. Selle tulemusena võivad need seadmed olla töökõlbmatud juba paari-kolme aasta pärast ning see sunniks ringhäälinguorganisatsioone taas kord ostma uusi ringhäälinguseadmeid (loodetavasti suurema usaldusväärsuse ja tulemuslikkusega).

4.8 Praeguses majandusolukorras on tõenäoline, et televisioonioperaatorid, eriti väiksed operaatorid peavad nägema palju vaeva, et rahastada seadmete vahetamist digitaaltelevisioonile ülemineku tõttu. Seepärast usub komitee, et tuleks kehtestada mingid eelrahastamise struktuurid, et aidata seesuguseid VKEsid uute tehnoloogiatega kohandumise protsessis. See abi ei pea olema tingimata toetuse vormis, vaid see võib olla seotud vahendite kättesaadavusega enne investeeringut, mis tuleks siis tagastada reaalselt võimaliku perioodi jooksul, nagu laenude puhul. Lisaks peaksid garantiiskeemid olema suunatud kõnealuse valdkonna VKEde abistamisele.

4.9 Üldine tagajärg võib olla vilets televisiooniteenuse kvaliteet lõppkasutaja jaoks ja majanduslik kahju ringhäälinguorganisatsioonide jaoks, kes finantsraskuste tõttu on sunnitud tegema kaks investeeringut. Pikem ajakava analoogtelevisiooni edastamise lõpetamiseks või rahaline abi ringhäälinguorganisatsioonidele väldiks neid probleeme ja teeks võimalikuks võrgu ühtlustatud rakendamise kõigis liikmesriikides.

4.10 Liikmesriikidele küll soovitatakse vabastada sagedusvahemik 790–862 MHz digitaalseks dividendiks, aga nad ei ole kohustatud seda tegema. Kui konkreetse riigi spektrikasutus on selline, et kõiki teleringhäälinguteenuseid ei saa mahutada ülejäänud ultrakõrgsagedusala spektriruumi, lubatakse kõnealusel riigil jätta need teenused 800 MHz sagedusalasse. Samuti võivad riigid kompromisslahendusena otsustada võimaldada teleringhäälingu- ja traadita lairibateenuste üheaegset toimimist.

4.11 Kuna pikaajalises perspektiivis hakkavad tõenäoliselt kõik liikmesriigid kasutama 800 MHz sagedusala traadita lairibateenusteks, on oluline töötada välja sobivad tehnilised kirjeldused, vältimaks kahjulikke nn piiriüleseid mõjusid, mis kindlasti kahjustaksid traadita lairibateenuseid, kuna traadita võrkudes kasutatakse madalaid võimsustasemeid.

4.12 Sama probleem tekib ELi piiridel asuvate ELi mittekuuluvate riikidega. Neis riikides hakkavad 800 MHz sagedusala kasutavad suure võimsusega ringhäälinguteenused tõenäoliselt häirima naabruses asuvates ELi riikides kasutusele võetud traadita lairibateenuseid. Kui ELi-välise piirneva riigiga tekib häireprobleem, on ainus lahendus sõlmida kõnealuse riigiga kokkulepe ELi piiri lähedal asuvate telesaatjate sageduste eraldamise kohta, kuigi see ei pruugi olla kerge ülesanne.

4.13 Digitaalse dividendi eesmärgil 800 MHz sagedusala kasutuselevõtvate ELi liikmesriikide optimaalne eesmärk on saavutada sobiv tasakaal majandusliku ja sotsiaalse kasu vahel. See tekib, kui vabanenud spektriruumi hakkavad kasutama telesideoperaatorid, kes saavad kasu uuest kättesaadavast ribalaiusest, ning ringhäälingu operaatorid, kes saavad kasu kättesaadavast ribalaiusest ja täiendavatest suure lisaväärtusega teenustest, nagu interaktiivsed rakendused, sh e-tervis, e-õpe, e-valitsus, e-juurdepääs jne.

4.14 Liikmesriigid peaksid töötama üldhuviteenuste rakendamise nimel digitaaltelevisiooni võrgu kaudu ning samal ajal võimaldama kergesti kättesaadavaid teenuseid uute mobiilsete lairibateenuste abil, mis on loodud tänu digitaalse dividendi sagedusalale. Kui liikmesriigid seda teevad, toimivad nende tegevuspoliitikad neutraalsel viisil, tagades nii ringhäälingu- kui ka telekommunikatsioonioperaatorite majanduslike huvide kaitse.

4.15 Uue digitaalse dividendi rakendamise väga huvitav aspekt on see, et teleteenused muutuvad üha enam kättesaadavaks mobiiltelefonivõrkude uue põlvkonna (3G ja edasi) vahendusel. See tähendab, et teatud viisil pakuvad mobiilsideoperaatorid samu teenuseid kui telesaadete tavapärased edastajad. Sellega tekib uus konkurentsiruum.

Siiski on soovitav vältida selliste hübriidsete võrkude rakendamist, mida haldaksid samaaegselt nii telesaadete edastajad kui ka telesideoperaatorid. See võimaldab neil kahel eri tüüpi ettevõtjal säilitada täielik sõltumas ning hoida ära sellised ärimudelid, mis ei pruugi olla tarbijasõbralikud.

4.16 Interaktiivseid rakendusi, mida teleringhäälingud võivad uute digitaalsete programmide raames pakkuda, saab arendada iga interaktiivsete teleteenuste standardi alusel. Siiski on soovitav kasutada sellist tehnoloogiat nagu MHP-standard (Multimedia Home Platform – interaktiivse digitaaltelevisiooni eesmärgil DVB-projekti raames loodud avatud vahevara süsteemistandard), kuna tegemist on Euroopa ja täielikult avatud tehnoloogiaga. Seega ei ole vaja maksta autoritasusid ning see pakub operaatoritele ja eelkõige lõppkasutajatele majanduslikke eeliseid. Kättesaadaval on ka muud tehnoloogiad, aga on soovitav valida ükskõik milline avatud standard, et tagada kõnealuse uue tehnoloogia juurdepääsetavus lõppkasutajale.

4.17 Tõhusam viis analoogtelevisiooni edastamise lõpetamiseks ELis on liikmesriikidevaheline koordineeritud koostöö eesmärgiga tagada pidev kogemuste vahetamine, eelkõige digitaaltelevisiooni võrgustiku kavandamise ja optimaalse spektritõhususe valdkonnas. Komitee usub, et riikide avalikel ringhäälinguorganisatsioonidel peaks olema selles ELi-siseses kogemustevahetuses keskne roll. Pealegi viitab nende nn avalik staatus sellele, et nad peavad pakkuma avalikku teenust. Riikide avalikud televisioonioperaatorid peaksid seega pakkuma nõustamisteenuseid teiste (ELi ja ELi-väliste) riikide avalikele televisioonioperaatoritele. Kirjeldatud lähenemisviisi selge kasu oleks uute liikmesriikide – kelle digitaaltelevisiooni võrgustike arendamine on üldiselt algusjärgus – televisioonioperaatorite kiire ja tõhus koolitus.

4.18 Kui 800 MHz sagedusala avatakse uutele traadita lairibateenustele, tuleb silmas pidada asjaolu, et praegu ülikõrge sageduse alas edastavad teleringhäälingud peavad tõenäoliselt siirduma (aeg veel teadmata) ultrakõrgsagedusalasse, kui asjaomaseid ülikõrge sageduse kanaleid hakkavad kasutama digitaalsed raadioringhäälingud (DAB, Digital Audio Broadcasting). Üleminek digitaalsele raadiole ei aita iseenesest kaasa digitaalsele dividendile, kuna ei ole veel teada, kas tavapärane analoograadio edastamine lõpetatakse. Pealegi on selle lõpetamisel vabanev sagedusala liiga väike, et digitaalsesse dividendi märkimisväärselt panustada. Siiski hakkavad uued DAB-teenused kindlasti kasutama sama ülikõrge sageduse ala, mida praegu kasutavad televisioonioperaatorid, nii et see aitab veelgi enam kaasa spektriruumi kasutamisele ultrakõrgsagedusala kanalitel 21–60.

4.19 Samuti tuleb märkida, et 800 MHz sagedusala avamisel uutele teenustele tuleb neil teleringhäälinguorganisatsioonidel, kes praegu kasutavad kanaleid 61–69 (800 MHz sagedusalas), siirduda ultrakõrgsagedusalas teisele kanalile, samal ajal kui need ringhäälinguorganisatsioonid, kes praegu kasutavad kanaleid 21–60, ei ole kohustatud midagi muutma. See asetab 800 MHz sagedusala kasutavad edastajad selgelt ebasoodsasse olukorda, kuna muutused nõuavad raha ja aega. Samuti tuleb neil kanali vahetuse ajaks lülitada oma saatjad välja ning seetõttu kannavad nad ka eetrireklaami võimaluse ajutisest kaotusest tulenevat kahju. Neile ebasoodsamas olukorras olevatele ringhäälinguorganisatsioonidele tuleks seega võrdsuse põhimõtte kohaselt anda finantsabi vastavalt asutamislepingu riigiabi sätetele.

4.20 Optimaalse spektritõhususe saavutamiseks on tungivalt soovitatav võtta kasutusele uued tehnoloogiad (näiteks MPEG-4 kodeerimine ja DVB-T2), mis võimaldaksid televisiooniprogrammide mahutamise kitsamale sagedusalale. Samas ei tohiks nende uute tehnoloogiate kasutuselevõtt oluliselt mõjutada lõppkasutaja kulusid, vastasel korral on uute teenuste üldine kättesaadavus tõsiselt häiritud.

4.21 Veel üks kasulik tehnoloogia (väheste) spektriressursside optimaalseks kasutamiseks on ühesageduslike võrkude (SFN) rakendamine. Selle tehnoloogia abil saab rakendada piirkondlikku võrgustikku, kasutades ühte spektrikanalit, samal ajal kui standardsete mitmesageduslike võrkude puhul on keskmise suurusega televisioonivõrkudeks vaja vähemalt kolme või nelja sagedust. Ühesageduslike võrkude kasutamiseks peavad võrgustiku kõik saatjad olema sünkroniseeritud ühise ajaarvestuse kaudu. Ainus praegu kasutatav meetod on globaalse positsioneerimise süsteem (GPS), mis on täielikult USA halduses olev militaarrakendus. See tähendab, et kõik digitaalsed SFN-televisioonivõrgud on täielikult sõltuvad süsteemist, mida USA ametivõimud saavad iga hetk muuta või välja lülitada, tekitades seeläbi suure probleemi neile televisioonioperaatoritele.

4.22 GPS ei ole siiski ainus süsteem, mis võimaldab võrgud sünkroniseerida. Ühiseks sünkroniseerimiseks saab kasutada ka muid alternatiivsed süsteeme. EL võiks töötada GALILEO projekti kiire lõpuleviimise nimel. Sellest projektist võib saada GPSi Euroopa alternatiiv ning see võimaldaks saavutada ELi liikmesriikide täieliku sõltumatuse USA militaarsüsteemist.

4.23 Veel üks digitaalse dividendi sagedusala optimaalseks kasutamiseks välja pakutud süsteem sisaldab võimalust kasutada arukaid traadita lairibaühenduse seadmeid, mis otsivad automaatselt vabu raadiosagedusalasid (isegi olemasolevate ringhäälinguteenuste hulgast) ning kasutavad dünaamiliselt ära kättesaadavaid sagedusalasid, jälgides tavapärase toimimise jooksul pidevalt sagedusi. Need süsteemid (nn kognitiivne raadio) oleksid kindlasti ideaalseks tehniliseks lahenduseks digitaalse dividendi maksimeerimisel, aga oht on selles, et selle lõppmaksumus lõppkasutajale suureneks tasemeni, mis takistab üldist ligipääsu digitaalsele dividendile.

4.24 800 MHz sagedusala täielikuks avamiseks uutele traadita lairibateenustele tuleks kõik madala võimsusega süsteemid, mida kasutatakse meelelahutuse või spordiürituste edastamiseks (nn traadita mikrofonide süsteemid) paigutada ümber kõnealuselt sagedusalast väljaspool asuvatele sagedustele, et hoida ära kahjulikke häireid digitaalse dividendi uutele teenustele. Need süsteemid toimivad üldiselt kahe aktiivse ringhäälinguleviala vahele jäävas kasutamata spektriruumis. Osa neist süsteemidest on mitteprofessionaalseks kasutamiseks (näiteks need, mis on töös olümpiamängude ajal või ametlike kontsertide ajal) ning kasutavad üldiselt ultrakõrgsagedusala litsentseeritud osasid. Paljud muud süsteemid toimivad üldloa alusel ega nõua eraldi litsentse. ELi tasandil tuleks seega koordineeritult kavandada nende teenuste hoolikat reguleerimist, tagamaks, et ei jää segajaid, kes põhjustaksid digitaalse dividendi sagedusala kahjustumise spektriruumis isegi pärast seda, kui analoogtelevisiooni edastamine on edukalt lõpetatud.

4.25 Veel üks tundlik teema on militaarsete ultrakõrgsagedusala teenuste olemasolu mõnedes liikmesriikides ja/või mõnedes ELiga piirnevates riikides. Ka need teenused põhjustavad häireid digitaalse dividendi uutes teabevahetusteenustes. Asjaomaste riikide sõjaväevõimudega tuleb pidada diplomaatilisi läbirääkimisi, et viia kõnealused teenused üle raadiosagedusspektri teistesse osadesse.

Brüssel, 15. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/182

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta”

KOM(2010) 119 lõplik – 2010/0074 (COD)

2011/C 44/34

Pearaportöör: Anne-Marie SIGMUND

Vastavalt 27. aprillil 2010 ja 19. mail 2010 otsustasid nõukogu ja Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 304 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta”

KOM(2010) 119 lõplik – 2010/0074 (COD).

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli 2010. aasta istungil) pearaportööriks Anne-Marie SIGMUNDI ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155 ja vastu hääletas 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tervitab komisjoni ettepaneku peamisi põhimõtteid, eriti kolmeastmelist lähenemisviisi, mis hõlmab ametliku registreerimist, sisulise vastuvõetavuse kontrolli ja poliitilist hindamist.

1.2 Komitee näeb oma rolli kahes etapis: esiteks uute kodanikualgatuste hõlbustaja, kes annab neile võimaluse moodustada võrgustikke, võimalusel omavahel kohtuda jne; teiseks institutsiooniline toetaja, kes toetab arvamusega eduka algatuse hindamist komisjoni poolt, arutelude korraldamisega jne. Lisaks osaleb komitee ka teabevahetuskampaaniates.

1.3 Siiski teeb komitee ettepaneku viia sisse järgmised parandused:

—	registreerimise tagasilükkamise põhjuse selge seos ka ELi väärtustega;

—	loobuda algatuse allkirjastamisel eri isikukoodidest;

—	viide elukohale toetajate rühmitamise põhimõttena;

—	kestuse pikendamine 18 kuule;

—	avatud lähtekoodiga tarkvara arendamine veebipõhise toetusavalduste kogumise jaoks;

—	liikmesriikide minimaalse osakaalu vähendamine ühele neljandikule;

—	vastuvõetavuse kontrolli kvoorumi vähendamine 50 000 allakirjutanule;

—	määruse läbivaatamine kolme aasta möödudes;

—	institutsioonidevahelise koostöö loomine.

2. Sissejuhatus

2.1 Komitee tervitab komisjoni Euroopa kodanikualgatust käsitleva määruse ettepaneku peamisi põhimõtteid. Käesolev arvamus täiendab 17. märtsil 2010 vastu võetud arvamust „Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus (artikkel 11)” (1) ning käsitleb vaid neid punkte, mis komitee arvates veel parandamist nõuavad.

2.2 Komitee juhib tähelepanu eeskätt Euroopa Tulevikukonvendi motiividele, kes tahtis „ELi demokraatliku elu” raames selgelt luua kodanike jaoks parlamendi ja nõukoguga võrdväärse tegevuskava kehtestamise vahendi.

3. Soovitud muudatused määruse ettepanekus

3.1 Kavandatud kodanikualgatuse registreerimine (artikkel 4)

3.1.1 Kolmeastmeline lähenemisviis

Komitee tervitab selgesõnaliselt komisjoni pakutud kolmeastmelist lähenemisviisi, mis hõlmab

—	algatuse ametlikku registreerimist,

—	õigusliku vastuvõetavuse kontrolli pärast kvoorumi saavutamist, samuti

—	eduka algatuse poliitilist hindamist.

Mitmelt poolt välja pakutud vastuvõetavuse kontroll kohe registreerimise ajal ei tundu mõttekas, sest seeläbi võidakse aeglustada või takistada mõne esitatud algatuse käivitamist. Sel viisil ei saa komisjonile ka ette heita ennatlikku hindamist või lausa tsensuuri.

Sellega seoses rõhutab komitee, et kodanikualgatus ei ole mitte ainult innovaatiline, üleeuroopaline ja otsedemokraatlik element, vaid see on ka väga oluline teabevahetusvahend Euroopa poliitiliste arutelu elavdamiseks. Vaid nii on võimalik Euroopa aruteludesse lisada kõige erinevamad ettepanekud ja ideed, mis vastasel korral ei jõuaks kunagi allkirjade kogumise järku, ning see on juba väärtus omaette.

3.1.2 Esitatav teave

Komitee toetab komisjoni ettepanekut vajaliku teabe kohta (II lisa). See on maksimaalse läbipaistvuse ja seega kavandatud algatuse tunnustamise huvides. Konkreetse õigusliku aluse nimetamine peaks olema korraldajate jaoks vaba, aga mitte kohustuslik.

3.1.3 Ametlik registreerimine

Komitee peab õigustamatuks ettepanekus registreerimise tagasilükkamise põhjusena nimetatud kriteeriume („sobimatu”, „kuritahtlik” või „põhjendamatu”). Lisaks jätavad need määratlused palju ruumi tõlgendamiseks.

Seepärast teeb komitee ettepaneku, et ametlikul registreerimisel kontrollitaks administratiivsel viisil vaid seda, et

—	algatuse ettepanekus on jälgitud teema ühtsust, st ühte ettepanekusse ei üritata haarata mitut eri teemat;

—	algatuse ettepanek ei sisalda üksikisikuid või rühmi laimavat sõnastust;

—	ei rikuta põhiõiguste hartat ega Euroopa Liidu väärtusi (Euroopa Liidu lepingu artikkel 2).

3.1.4 Õiguslikud vahendid

Üldiselt peab loomulikult olema tagatud kodanike õigus heale haldusele (põhiõiguste harta artikkel 41). Registreerimise tagasilükkamise korral võiksid korraldajad pöörduda sellega seoses Euroopa ombudsmani poole ning loomulikult lõpuks õiguslikke vahendeid kasutada. Komitee on seisukohal, et määruse läbipaistvuse huvides tuleks seda vähemalt põhjenduses selgitada.

3.1.5 Subsidiaarsuse kontroll

Mitmelt poolt nõutud seos subsidiaarsuse põhimõttega näib komiteele üleliigne. Komisjon viib nimetatud kontrolli läbi igal juhul, kui ta peaks kodanike algatusest ajendatuna otsustama esitada õigusakti ettepaneku.

3.2 Toetusavalduste kogumine (artikkel 5)

3.2.1 Isikukoodid

Komitee arvates nõutakse väljapakutud toetusavalduse vormis (III lisa) ebaproportsionaalselt palju isiklikke andmeid, mis kahtlemata vähendab valmidust allkirja anda. Seepärast on komitee vastu nimetatud isikukoodide nõudmisele. On ebatõenäoline, et tänaval möödujad, kes lasevad end algatusest veenda, passi järele haaravad või oma isikukoodi peast teavad. Komitee juhib tähelepanu ka Euroopa andmekaitseinspektori (2) negatiivsele seisukohale selles küsimuses.

Kuna mitte kõik liikmesriigid ei nõua isikukoodi või ei tunne seda ning kuna liikmesriigiti nõutakse kõige erinevamaid dokumente, (3) siis tekitaks see erinevate vajalike andmete virvarri ning allkirjade kogumisele ei kehtiks enam ühesugused tingimused. Sellega rikutaks Euroopa kodanike võrdse kohtlemise põhimõtet, sest eesmärk peab olema siiski ühtne menetlus.

Seepärast on komitee seisukohal, et piisama peab vähestest isikukontrolli jaoks vajalikest andmetest, st nimi, aadress, sünniaeg ja kodakondsus. Lisaks tuleb ausõnaliselt kinnitada, et algatusele anti allkiri vaid üks kord.

3.2.2 Elukoha põhimõte

Üldiselt tuleks ELi kodanikud võtta elukoha põhimõtte järgi arvesse nendes riikides, kus nad elavad, sõltumata nende rahvusest. ELi kodanik, kelle elukoht on kolmandas riigis, rühmitatakse vastavalt tema esitatud rahvusele.

3.2.3 Kestus

Komitee arvates on komisjoni poolt nõutud 12-kuuline ajavahemik liiga lühike aeg selleks, et üleeuroopaline algatus edukalt lõpule viia. Seepärast nõuab komitee 18-kuulist perioodi.

3.3 Veebipõhised toetusavalduste kogumise süsteemid (artikkel 6)

Komitee tervitab selgesõnaliselt väljapakutud veebipõhise kogumise võimalust ning jagab komisjoni seisukohta, et selle tagamine nõuab äärmiselt hoolikat ettevalmistust. Arvestades asjaolu, et maailmas ei ole seni võrreldavaid süsteeme algatustele allkirjade kogumiseks (erinevalt õiguslikult oluliselt vähem siduvatest massipetitsioonidest), tuleb komitee arvates kontrollida alljärgnevaid aspekte.

—	Komisjon peab veebipõhiste algatuste jaoks edendama avatud lähtekoodiga tarkvara arendamist ning selle üldiselt kättesaadavaks tegema.

—	Korraldajad peaksid laskma selle tarkvara sertifitseerida liikmesriigis, kus salvestatakse veebipõhise toetusavalduste kogumise süsteemi abil saadud andmed.

—	Täiendavad elektroonilised identifitseerimistunnused, näiteks õigsuse kontroll e-kirja teel, peaksid võimaldama laitmatut kontrolli.

—	Vastaval nupul klõpsates kinnitaks allakirjutanu, et andis vaid üks allkirja.

3.4 Allakirjutanute minimaalne arv liikmesriigiti (artikkel 7)

3.4.1 Liikmesriikide arv

Komitee jääb oma ettepaneku juurde kehtestada alammääraks üks neljandik liikmesriikidest. Sellega rakendatakse parlamendi ja kodanike võrdsuse huvides sama põhimõtet, mida tuleb järgida Euroopa erakondade loomisel (4). Euroopa kodanikualgatusele ei või seada kõrgemaid tõkkeid kui Euroopa erakonna registreerimisele.

3.4.2 Allakirjutanute arv liikmesriigiti

Komitee tervitab selgesõnaliselt pakutud minimaalse arvu süsteemi (I lisa) ja selle kahanevalt proportsionaalset lähenemisviisi. Elukoha põhimõtte järgi (vt punkt 3.2.2) tuleks ka topeltkodakondsusega ja teistes liikmesriikides elavad ELi kodanikud võtta arvesse selles riigis, mille nad märgivad elukohana. Tekkida võivad topeltallkirjade andmise juhtumid peaksid tegelikkuses jääma kitsastesse piiridesse ning seega mitte seadma kahtluse alla vahendit tervikuna.

3.5 Otsus kavandatud kodanikualgatuse vastuvõetavuse kohta (artikkel 8)

3.5.1 Nõutavate allkirjade arv

Komitee toetab komisjoni kolmeastmelist lähenemisviisi. Siiski on komisjoni nimetatud 300 000 allkirja vastuvõetavuse kontrolli jaoks liiga suur arv. See on korraldajate jaoks märkimisväärne kulutus. Ilmselt sama suur oleks frustratsioon allakirjutanute hulgas, kui neile teatatakse, et algatus ei ole üldse vastuvõetav. Vastuvõetavuse kontroll peaks toimuma pärast 50 000 allkirja kogumist kolmest liikmesriigist (ja ilma kontrollita) ning see peaks lõpule jõudma hiljemalt kahe kuu pärast. Selle aja jooksul võivad korraldajad allkirjade kogumist jätkata.

3.6 Toetusavalduste kontrollimine ja tõendamine liikmesriigi poolt (artikkel 9)

Komitee toetab juhuvaliku alusel kontrollimise lubamist hindamise käigus.

3.7 Kodanikualgatuse esitamine komisjonile (artikkel 10)

Võimalikult suure läbipaistvuse huvides peaks igal allakirjutanul olema võimalik saada teavet selle kohta, kes korraldab ja rahastab algatust. Seepärast kordab komitee oma nõudmist, et korraldaja peaks allkirjade esitamisel andma ka teavet kodanikualgatuse rahastamise ja toetuse vormide kohta.

3.8 Kodanikualgatuse läbivaatamine komisjonis (artikkel 11)

3.8.1 Võrdsustamine parlamendi või nõukogu algatuste korraga

Komitee nõuab, et komisjon käsitleks kodanikualgatusi samal viisil nagu parlamendi või nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 225 või Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 241 kohaselt esitatavaid algatusi. Neil peaks olema võrdne positsioon.

3.8.2 Õigus avalikule arutelule

Kuna ELi kodanikualgatuse puhul on tegemist ka teabevahetusvahendiga, mis peaks edendama dialoogi kodanike ja Euroopa Liidu Komisjoni vahel, siis tuleb eduka kodanikualgatuse esitamise järel korraldada avalik arutelu. Komitee on valmis sealjuures abiks olema või seesugust arutelu korraldama. Sellega täidab komitee oma ülesannet sillana ELi ja kodanike vahel.

3.8.3 Nõuandvate organite teavitamine

Komisjoni teave oma edasise tegutsemise kohta tuleks edastada ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

3.9 Läbivaatamisklausel (artikkel 21)

Kuna selle uue, rahvusvahelise vahendi osas puuduvad kogemused, siis soovitab komitee juba kolme aasta pärast määrus uuesti läbi vaadata. Sealjuures peaks komisjon konsulteerima ka komiteega.

3.10 Määruse jõustumine (artikkel 22)

Komitee toetab komisjoni poolt määruse jõustumiseks esitatud tähtaegu, isegi kui veel ei ole sätestatud näiteks kõik veebipõhise allkirjade kogumise üksikasjad. Siiski on kodanike ootused selle uue vahendi suhtes sedavõrd kõrged, et see peaks jõustuma võimalikult kiiresti.

3.11 Muud lahendamata küsimused

3.11.1 Rahaline toetus

Komitee kordab oma nõudmist, et kodanikualgatus, mis on läbinud vastuvõetavuse kontrolli 50 000 allkirjaga, peaks saama komisjoni poolt ka teatavat rahalist toetust.

3.11.2 Tõlkimine

Komitee on seisukohal, et juba algatuse registreerimisel peaksid komisjoni talitused tõlkima selle lühikokkuvõtte (vastavalt II lisale kokku vaid 800 tähemärki) kõigisse ametlikesse keeltesse.

Esimese 50 000 allkirjani jõudmisel ja ametliku loa saamisel peaks komisjon võtma kohustuse tõlkida kogu registreeritud algatuse tekst ELi ametlikesse keeltesse.

4. Komitee konkreetsed ettepanekud

Komitee viitab eespool osundatud 17. märtsi 2010. aasta arvamuse ettepanekutele, mida alljärgnevalt täpsustatakse.

4.1

Teabevahetus ja teave

Komitee rõhutab, et kohe kui määrus on jõustunud, on vaja põhjalikku teavituskampaaniat. Sealjuures peaksid ELi institutsioonid tegema koostööd ja oma tegevust kooskõlastama. Komitee töötab juba välja teabebrošüüri, milles selgitatakse ja tutvustatakse kodanikele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele uusi kodanikualgatuse võimalusi, kuid käsitletakse ka konsultatsioone ja dialoogi kodanikuühiskonnaga. Lisaks on komiteel kavas korraldada asjaomaste sidusrühmade konverents kohe pärast määruse vastuvõtmist. Täiendavad algatused võiks suunata näiteks koolidele, et just noort põlvkonda teavitada.

4.2

Institutsioonidevaheline koostöö

Oluline on, et kodanikualgatusega tegelev ELi institutsioonide ja nõuandvate organite personal oma tegevust tihedalt kooskõlastaks ja koordineeriks, et tõhusalt vastata kodanike teabevajadusele. See taotletav sünergia – asjaomaseid pädevusi austades – on tõepoolest vajalik, kui soovitakse, et kodanikualgatusest saaks tõhus tööriist nüüdisaegse demokraatia Euroopa mudeli teenistuses.

4.3

Komitee osalemine

Komitee näeb oma rolli kahes etapis.

4.3.1

1. etapp: komitee kui hõlbustaja

Algatuse ettevalmistuse ajal või selle käigus on komitee valmis dialoogi- ja teabeplatvormina olema toetaja, kes annab kodanikualgatustele võimaluse võrgustikke moodustada, omavahel kohtuda jne, ilma et see seoks komitee eelnevalt algatuse sisuga.

4.3.2

2. etapp: komitee kui institutsiooniline toetaja

Täites oma põhiülesannet – anda nõu komisjonile, parlamendile ja nõukogule – võib komitee selles etapis olla kodanikualgatuse institutsiooniline toetaja. Nii võib komitee oma arvamuse kaudu toetada komisjoni tema sisearuteludel ja arvamuse kujundamisel eduka algatuse kohta. Komitee on ka valmis pakkuma eduka kodanikualgatuse arutelude korraldamiseks oma infrastruktuuri.

4.3.3

Olemasolevate struktuuride tugevdamine

Need ja 17. märtsi 2010. aasta arvamuses esitatud ettepanekud võivad vajadusel nõuda komitee juba olemasolevate struktuuride tugevdamist ning ka lisavahendeid, et oleks võimalik nõuetekohaselt reageerida.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata.

(2) 21. aprilli 2010. aasta arvamus kodanikualgatust käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku kohta (Allikas: http://www.edps.europa.eu/EDPSWEB/).

(3) Üldine lähenemisviis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse suhtes kodanikualgatuse kohta (10626/2/10 REV 2).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2004/2003 Euroopa tasandi erakondi reguleerivate määruste ja erakondade rahastamise eeskirjade kohta (ELT L 297, 15.11.2003).

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2011.044.est
Euroopa Liidu Teataja		C 44

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	54. köide 11. veebruar 2011

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 464. istungjärk 14. ja 15. juulil 2010
2011/C 044/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel, tuginedes 2007.–2013. aasta perioodi headele tavadele (ettevalmistav arvamus)	1

2011/C 044/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Elanikkonna vananemise mõju tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele (ettevalmistav arvamus)	10

2011/C 044/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa ühise varjupaigasüsteemi lisaväärtus nii varjupaigataotlejate kui ka ELi liikmesriikide jaoks (ettevalmistav arvamus)	17

2011/C 044/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Avatud koordinatsiooni meetod ja sotsiaalklausel Euroopa 2020. aasta strateegia kontekstis (ettevalmistav arvamus)	23

2011/C 044/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaaltoetuste arendamine	28

2011/C 044/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Laste vaesus ja laste heaolu (ettevalmistav arvamus)	34

2011/C 044/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Keskkonna-, energia- ja kliimaprobleemidest tulenevate tööstuse muutuste mõju tööhõivele (ettevalmistav arvamus)	40

2011/C 044/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Elektrisõidukite laiaulatusliku kasutamise suunas (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Belgia taotlusel)	47

2011/C 044/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kütteostuvõimetus liberaliseerimise ja majanduskriisi kontekstis (ettevalmistav arvamus)	53

2011/C 044/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Säästva majanduse ülesehitamine tarbimismudeli muutmise kaudu (omaalgatuslik arvamus)	57

2011/C 044/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tarbija teavitamine (omaalgatuslik arvamus)	62

2011/C 044/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Lissaboni leping ja ühtse turu toimimine (omaalgatuslik arvamus)	68

2011/C 044/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Uuendused turismi valdkonnas: saarte säästva arengu strateegia määratlemine (omaalgatuslik arvamus)	75

2011/C 044/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Finantstehingute maks (omaalgatuslik arvamus)	81

2011/C 044/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Siseturu sotsiaalne mõõde (omaalgatuslik arvamus)	90

2011/C 044/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi poliitika rullofset- ja rotatsioonsügavtrüki tööstuse ratsionaliseerimiseks Euroopas (omaalgatuslik arvamus)	99

2011/C 044/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tekstiiliteenuste allsektori muutused ja väljavaated Euroopas (omaalgatuslik arvamus)	105

2011/C 044/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Keskkonnasõbralike töökohtade edendamine ELi kliima- ja energiapaketi jaoks (omaalgatuslik arvamus)	110

2011/C 044/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu energiapoliitika tõhustamine VKEde ja eelkõige mikroettevõtete toetuseks (omaalgatuslik arvamus)	118

2011/C 044/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu arengukoostöö rahastamisvahend: organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite roll	123

2011/C 044/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Aafrika sotsiaalmajanduse roll ja perspektiivid arengukoostöös (omaalgatuslik arvamus)	129

2011/C 044/22	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa tehnoloogia-, tööstus- ja teaduspargid kriisiohjamisel, kriisijärgse ja Lissaboni strateegia järgse perioodi ettevalmistamisel (täiendav arvamus)	136

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 464. istungjärk 14. ja 15. juulil 2010
2011/C 044/23	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kordKOM(2010) 179 lõplik – 2010/0095 (COD)	142

2011/C 044/24	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni aruanne: 2008. aasta konkurentsipoliitika aruanneKOM(2009) 374 lõplik	143

2011/C 044/25	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomistKOM(2009) 154 lõplik – 2009/0157 (COD)	148

2011/C 044/26	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Üleilmne keskkonna- ja turvaseire (GMES): kosmosevaldkonnaga seotud ülesanded ja edasised sammudKOM(2009) 589 lõplik	153

2011/C 044/27	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast ühenduse terviklikust lähenemisviisistKOM(2009) 593 lõplik – 2009/0173 (COD)	157

2011/C 044/28	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) asutamise kohtaKOM(2010) 61 lõplik – 2010/0039 (COD)	162

2011/C 044/29	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnasKOM(2010) 105 lõplik/2 – 2010/0067 (CNS)	167

2011/C 044/30	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus töötajate liikumisvabaduse kohta Euroopa Liidu piiresKOM(2010) 204 lõplik – 2010/0110 (COD)	170

2011/C 044/31	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 22. mai 2006. aasta määrust (EÜ) nr 861/2006, millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnasKOM(2010) 145 lõplik – 2010/0080 (COD)	171

2011/C 044/32	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Suund mereseire integreerimisele: ühine teabejagamiskeskkond ELi merendusvaldkondadeleKOM(2009) 538 lõplik	173

2011/C 044/33	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks KOM(2009) 586 lõplik	178

2011/C 044/34	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohtaKOM(2010) 119 lõplik – 2010/0074 (COD)	182