19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse mudeli tugevdamine” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 18/01

Raportöör: José María ESPUNY MOYANO

Kaasraportöör: Carlos TRÍAS PINTO

Euroopa Liidu eesistujariik Hispaania palus oma 23. juuli 2009. aasta kirjas vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse mudeli tugevdamine” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.-29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1. Ühenduse põllumajandusliku toidutööstuse mudeli praegune seis

1.1 Ühine põllumajanduspoliitika ei ole pelgalt esimene sõna otseses mõttes ühine poliitika – mis tõusis hiljutise pädevusi laiendavate Lissaboni lepingu muudatustega veelgi tähtsamale kohale –, vaid ka tõeline põllumajandusliku toidutööstuse mudel. Seepärast peaks see pakkuma Euroopale märkimisväärset strateegilist huvi ja avaldama suurt rahvusvahelist mõju.

1.2 Ühine põllumajanduspoliitika on päris algusest peale ja ka pärast mitmeid aluslepingute reforme säilitanud oma eesmärgid. Siiski on seda peaaegu 50 aasta jooksul kohandatud uute, muutustest tulenenud vajadustega: vahendite ja juhtimissüsteemide reform, eelarved, üldsuse taotlused ja turgude avamine kolmandatele riikidele. Tänaseks oleme jõudnud põllumajandusliku toidutööstuse säästva mudelini, mis lähtub üha rohkem majanduslikest, keskkondlikest- ja sotsiaalsetest kaalutlustest.

1.3 See Euroopa mudel on aja jooksul mõõdukalt täitnud oma peaeesmärgid: taganud inimestele tervislike ja ohutute toiduainete kättesaadavuse, loonud maailma tasandil juhtiva põllumajandusliku toidutööstuse süsteemi ning pakkunud mitmekesist, kvaliteetset ja tarbijate seas hinnatud tootmist.

2. Positiivsed ja negatiivsed tahud

2.1 Kuigi üldiselt võib mudelit hinnata heaks, on ilmne, et kaaluda tasuks teatud täiendusi ja parandusi, muu hulgas tuleks:

—	leida ühised vahendid, mis suudaksid reageerida hindade võimalikule kõikumisele eelseisvatel aastatel, et vältida 2007. ja 2008. aastal kujunenud olukordi;

—

parandada põllumajandusliku toidutööstuse spetsiaalseid süsteeme – kaitstud päritolunimetusi, kaitstud geograafilisi tähiseid, garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid –, et muuta nende tingimused lihtsamaks ja mõistlikumaks, tõsta neile esitatavate tehniliste nõuete taset ning tugevdada mudelit, tõhustades samal ajal nende õiglasemat kaitset välisturgudel;

—	tugevdada tõelist ühenduse põllumajandusliku toidutööstuse toodete edendamise poliitikat, mis loob Euroopas lisaväärtust meie rikkalikule ja mitmekesisele tootevalikule ning eelkõige ühitab sobivalt meie väärtuste edendamise ja toodete kaubandusliku arendamise;

—	edendada strateegilist nägemust põllumajandusliku toidutööstuse tootmisahelast – tootmisest, töötlemisest ja müügist –, soodustades süsteemi läbipaistvust ning võttes meetmeid turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ja turu toimimist mõjutavate ebaausate toimimisviiside ärahoidmiseks;

—	parandada tarbijate teavitamist ühtse märgistussüsteemi abil ja luua süsteem, mis kasutab maksimaalselt ära infotehnoloogia uusi võimalusi, et tarbija saaks oma valiku teha võimalikult teadlikult.

3. Toimetulek vahetult eelseisvate raskustega

3.1 Uuendatud institutsioonide ja uue lepinguga astub Euroopa Liit uude etappi. Peame tulema toime paljude uute katsumustega ning tegema põhjalikke muudatusi, mis aitavad Euroopa Liidul püsida juhtpositsioonil ja ennekõike leida tee praegusest majandus- ja finantskriisist väljumiseks.

3.2 Selles kontekstis on ühenduse põllumajandusliku toidutööstuse süsteemil teatud vajadused, mida tuleb arvesse võtta praegustes aruteludes 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika üle. Mõned vajadused on välja toodud ka käesolevas dokumendis ja neid on selgelt nimetatud ka komitee varasemates arvamustes (1).

3.3 Käesolevas arvamuses soovib komitee väljendada üksikasjalikumalt oma seisukohta ühenduse põllumajandusliku toidutööstuse mudeli säästvuse väärtuste kohta ja toonitada selle tähtsust. Kuna see on ainus vastupidav mudel, tuleb tagada, et seda rakendatakse ühtselt kogu ühenduse turul ja välditakse olukorda, kus selle võtavad kasutusse üksnes Euroopa ettevõtjad, sest ilmselgelt on tegemist ainsa süsteemiga, millelt võime loota püsimajäämist.

4. Teel kindla, tasakaalustatud ja õiglase mudeli poole

4.1 Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse mudel jääb selgesti säästvuse raamistikku, kus arvestatakse mudeli majanduslikku, keskkondlikku ja sotsiaalset külge.

4.2 Viimastel aastatel ja eriti ühise põllumajanduspoliitika viimase reformi tulemusena on tehtud kaugeleulatuvaid täiendusi õigusnormides, mis puudutavad järgmisi valdkondi:

—	toiduainete ohutuse ja nende jälgitavuse parandamine;

—	ökoloogilise tootmise, integreeritud tootmise ja keskkonda arvestavate tavade kujundamine ning keskkonna üldine kaitsmine;

—	loomade heaolu käsitlevate eeskirjade rakendamine kõigi toodete puhul;

—	sotsiaalsete ja töötajaid kaitsvate eeskirjade tõhustamine.

4.3 Komitee peab kõnealust mudelit ühise põllumajanduspoliitika edasise püsimajäämise jaoks eriti tähtsaks, sest tänu sellele suudab Euroopa Liit püsida üha enam globaliseeruvas maailmas konkurentsivõimelisena. Just nimetatud väärtused, mis kajastuvad ka õigusnormides, ning jõupingutused teadusuuringute ja põllumajandusliku toidutööstuse edendamiseks võimaldavad Euroopa Liidul tulla toime raskustega olukorras, kus ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel on 2020. aastaks vajadus toodetavate toiduainete järele maailmas kahekordistunud.

4.4 Ent selle mudeli elluviimine on nõudnud ja nõuab ka edaspidi ühenduse ettevõtjailt suuri jõupingutusi nii põllumajandustoodete tootmisel kui ka nende töötlemisel. Seega ei saa lubada, et mudeli rakendamisel kerkib esile mitmesuguseid puudusi, mis seavad ohtu mudeli toimimise.

4.5 Üht puudust võib täheldada seoses toiduainete ohutusega ning imporditud toiduainete, loomasööda, loomade ja taimede vastavusega ühenduse normidele. Kogemused on Euroopale näidanud vajadust säilitada kõrge tervisekaitse tase nii inimeste, loomade kui ka taimede puhul ning see on viinud uute standardite väljatöötamiseni määruses (EÜ) nr 178/2002, milles on sätestatud ühenduse toidualaste õigusnormide põhimõtted. Seadusandja on aga keskendunud ühenduse ettevõtjate kohustuste loetlemisele ja jätnud imporditud toodetele esitatavad nõuded tahaplaanile.

4.5.1 Praeguse seisuga on Euroopa Toiduohutusameti andmetel rohkem kui üks kolmandik kõigist siseturul registreeritud hoiatustest seotud kolmandast riigist pärinevate toodetega. Komitee soovib meelde tuletada, et Euroopa Liidul on kohustus tagada tarbijate ohutus ja tervis ning järgida kehtivaid standardeid kõikide turule lastud, k.a imporditud toodetepuhul.

4.6 Teine probleem, millega ühenduse tootjad ja tööstus kokku puutuvad, on see, et tasakaalu puudumise tõttu ühenduse turul väheneb nende konkurentsivõime võrreldes imporditud toodetega.

4.6.1 Euroopa Liidu mudeliga kaasnevad nõuded tõstavad märkimisväärselt tootmiskulusid. Teatud nõuetele ei pea aga imporditud tooted vastama ning neist mõnedele kohaldatakse pealegi soodustariife (2).

4.6.2 Wageningeni ülikooli aruande (nr 2008-071, LEI) kohaselt suurendavad direktiivis 1999/74/EÜ sätestatud munakanade kaitse nõuded Euroopa Liidu keskmise tootja kulusid 8–10 %. Samal ajal peavad tootjad konkureerima Brasiiliast ja USAst imporditud toodetega, mis ei vasta nimetatud nõuetele ja mille tootmisel kasutatakse süsteeme, mida reguleerivad normid ei ole kaugeltki nii ranged kui Euroopa Liidu õigusaktides ette nähtud (intensiivtootmine, vähem piiranguid ravimite kasutamisel, GMOde kasutamise piirangute puudumine loomasööda puhul jne).

4.6.3 Samalaadne mõju on õiguslikust reguleerimisest tulenevatel kuludel. Euroopa loomasöödatööstus vajab teatud importtooraineid, sest Euroopas ei toodeta neid piisavalt, kuid ühenduse poolt GMOde kohta kehtestatud ranged piirangud raskendavad loomasööda tootmiseks oluliste toodetesaaduste, nagu teravilja, soja ja valgurikaste taimede seemnete importimist näiteks Brasiiliast ja Argentinast. Sellised piirangud mõjutavad otseselt Euroopa lihatööstust, kes peab tekkinud kulud kinni maksma. See aga vähendab lihatööstuse konkurentsivõimet nii Euroopa turul kui ka kolmandatesse riikidesse eksportimisel. Komitee ei võta aga seisukohta GMOde kasutuse sobilikkuse osas.

4.6.4 Seda möönab ka Euroopa Komisjon põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi aruandes GMOsid puudutavate normide rakendamise kohta, märkides, et nulltolerantsi põhimõtte järgimisel võib Euroopa põllumajanduslik toidutööstus kaotada kuni 200000 miljonit eurot. Pealegi jääb tegelikult saavutamata Euroopa tarbijakaitse eeldatav kõrgem tase, sest jätkuvalt imporditakse liha, piima ja muid tooteid, mida saadakse muu hulgas GMOdega toidetud loomadelt. Seetõttu peaks looma tingimused tarbijate ootuste suhtes tähelepaneliku tootmisharu arendamiseks.

4.6.5 Eelnimetatutega sarnased probleemid kerkivad esile ka teistes valdkondades, kus õiguslikust reguleerimisest tulenevad kulud on samuti suured, näiteks pestitsiidide (jääkide piirnormid ja muud keskkonnapiirangud), taimetervise ja loomade identifitseerimise osas.

4.7 Kõigele lisaks tulevad mängu teatud poliitilised kaalutlused, mis ei lase praegusel olukorral jätkusuutlikuna püsida. Ei tundu mõistlik, et Euroopa ettevõtjaid diskrimineeritakse nende enda turul võrreldes kolmandate riikide tootjatega.

5. Oluline on otsida lahendusi

5.1 Komitee arvates peaks Euroopa Liit leidma lahendused, et parandada ühenduse mudeli rakendamist siseturul, austades seejuures vaba konkurentsi ja rahvusvahelisi norme.

5.2 Lahendus hõlmaks eri valdkondi ja mõnel juhul tuleks see ellu viia järk-järgult. Võimalike meetmete hulgast soovib komitee välja tuua järgmised:

—

Parandada turulepääsu tingimusi: järelevalve impordi üle peab tagama, et Euroopa Liitu sissetoodavad ja eelkõige toiduahelas kasutatavad loomad ja taimed on kasvatatud ohutult ja Euroopa standardeid järgides. Samuti on oluline, et järelevalves kasutataks ühtlustatud menetlust, nii et kõikidele toodetele võiks nende turule saabumise kohast hoolimata anda samad ohutustagatised. Euroopa ettevõtjate jaoks on küsimus ühtmoodi kohtlemises.

—

Parandada rahvusvahelist toetust Euroopa mudelile: Euroopa Liidul on vaja tutvustada oma mudelit, mille aluseks on ÜRO poolt kogu maailmas edendatav säästva arengu väärtused, ning aidata kaasa selle omaksvõtmisele rahvusvahelisel areenil. Näiteks WTO, FAO, CODEX Alimentarius Mundi, IOE, ILO, UNCTAD ja teisedki organisatsioonid peaksid selles tutvustustegevuses osalema. Samuti tuleks püüelda õigusaktide maksimaalse ühtlustatuse poole rahvusvahelisel tasandil, et vältida erinevat kohtlemist.

—

Parandada tarbijate tervise ja loomade heaolu kaitse süsteemide vastastikust tunnustamist ELi ja kolmandate riikide vahel: Euroopa Liit peab lisama oma kaubanduslepingutesse eraldi peatüki tervise, taimetervise ja toiduainete ohutuse tagamise süsteemide vastastikuse tunnustamise kohta, et tagada vastastikune üksmeel tervisekaitse sobiva taseme osas WTO kehtestatud raamistikus.

—

Parandada rahvusvahelist tehnilist abi: tuleks edendada selliseid algatusi nagu „Better Training for Safer Food” („Parem väljaõpe ohutumate toiduainete nimel”), millega toetatakse tehniliste koolituste, eeskirjade ja standardite väljatöötamise, töötajate vahetusprogrammide jms kaudu tehnilist koostööd arenguriikidega, kes ekspordivad Euroopasse või ehk hakkavad seda tegema.

—	Kaubandusstiimulid: Euroopa Liit võiks lisaks analüüsida võimalust parandada kaubandus-, finants- või arengukoostöötingimusi nende arenguriikide jaoks, kes viivad oma süsteemi vastavusse ühenduse mudeliga.

—	Parem õigusloome: kui Euroopa ei tohi võtta protektsionistlikke turulepääsu piiravaid meetmeid, siis ei tohi me ka nõustuda sellega, et meie mudel toob kahju Euroopa enda ettevõtjatele. Õigusaktide lihtsustamine võib olla veel üks väga kasulik vahend liigse halduskoormuse vähendamiseks.

5.2.1 Euroopa mudel põhineb osaliselt neil avalikel hüvedel, mida kodanikud ja tarbijad peavad vajalikuks: olulisemad neist on päritolust ja kaitsemeetoditest tulenev kvaliteet, loomade kaitse, ettevaatuspõhimõte ja keskkonnakaitse.

5.2.2 Euroopa poliitikas tuleks leida vahendid, mis ei lase töökohti ühest paigast teise üle viia – nii oleks võimalik konkureerida võrdsetel alustel. See soodustaks inimväärikat tööd käsitlevate sotsiaal- ja töönormide (3) rakendamist, mida siseturul edendatakse. Lisaks peaks Euroopa Liit kutsuma asjaomaseid rahvusvahelisi institutsioone (eriti WTOd) üles võtma mittekaubanduslike kaalutluste hulgas arvesse ka peamisi sotsiaal- ja töönorme, sest kaubandus saab olla tõeliselt vaba üksnes siis, kui see on ka õiglane.

5.2.3 Seadusandja peaks seega seadma praegu esikohale tasakaalu taastamise, võttes selleks vastu sobivad õiguslikud meetmed.

5.3 Komitee palub Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Komisjonil arvestada käesolevat arvamust ning kutsub eesistujariiki Hispaaniat üles tegema ettepanekuid asjakohasteks meetmeteks.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 77, 31.3.2009, lk 81.

(2) Komitee tuletab meelde, et Euroopa Liit on maailma suurim põllumajanduslike toiduainete importija ja et sellele positsioonile on ta jõudnud tänu soodustariifide (üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP), GSP+, erikord „Kõik peale relvade”) kasutamisele vähim arenenud riikides ja arenguriikides.

(3) ILO konventsioonid nr 87, 98, 105, 111, 135 ja 182; ILO töö põhimõtete ja -õiguste deklaratsioon; ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika kohta; ILO deklaratsioon sunniviisilise töö kohta; ILO deklaratsioon diskrimineerimise kohta; ILO inimväärika töö tegevuskava; ILO deklaratsioon laste töö kohta; OECD põhimõtted äriühingu üldjuhtimise kohta; OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele; ÜRO aastatuhande deklaratsioon.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühenduse põllumajandusmudel: tootmiskvaliteet ja tarbijate teavitamine kui konkurentsivõime tegurid” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 18/02

Raportöör: Carlos TRÍAS PINTO

20. jaanuaril 2010 otsustas Euroopa Liidu eesistujariik Hispaania vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ühenduse põllumajandusmudel: tootmiskvaliteet ja tarbijate teavitamine kui konkurentsivõime tegurid” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 116 liiget, vastu hääletas 1 liige ja erapooletuks jäi 5 komitee liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab tugevdada kvaliteedipoliitikat ja tarbijate teavitamist kui olulisi tegureid, mis aitavad tõsta Euroopa põllumajandustoiduainete tööstuse konkurentsivõimet ning parandada põllumajanduse mainet. Selleks on vaja:

—	soodustada sotsiaalsete ning keskkonna, tervishoiu ja loomade heaoluga seotud aspektide edendamist põllumajandustootmises, kasutades uusi, info- ja kommunikatsioonitehnoloogial (IKT) põhinevaid vahendeid;

—	saavutada selgitamis-, ühtlustamis- ja lihtsustamissuuniste abil olemasolevate akrediteerimismehhanismide suurem sidusus ja kooskõla;

—	tugevdada dialoogikanaleid tootjate, töösturite, turustajate ja tarbijate vahel ning töötada välja tõhusaid kodanike teavitamise strateegiaid.

1.2 Täpsemalt teeb komitee ettepaneku võtta mitmesuguseid järgmisi meetmeid.

1.2.1 Vahendid

—

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine teavitusvahendina. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on osa meie igapäevaelust, kuid ostmisel seda veel ei kasutata. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine poeriiulitel teabevahendina võimaldab teavet pidevalt ajakohastada (põllumajandustooted vahetuvad kiiresti), aitab tarbijal teabe alusel valikuid teha ja teavet mis tahes kohast kätte saada.

—

Jälgitavus kui väidete usaldusväärsuse tagamise vahend. Kogu tootmisahela pikkuses osalevad selles mitmesugused osapooled, kes vastutavad eri sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektide eest, mis moodustavad kokku tervikliku kvaliteedi. Jälgitavus ei võimalda tuvastada mitte ainult ahelas osalejaid, vaid ka seda, mida nad on tootega teinud, ja tootega seotud näitajaid.

1.2.2 Mehhanismid

—	Hõlmata tervikliku kvaliteedi kriteeriumid olemasolevatesse vabatahtlikesse mehhanismidesse, nagu ELi ökomärgis, laiendades selle ulatust põllumajandustoodetele, või kehtivatesse kvaliteedistandarditesse, nagu kaitstud päritolunimetused ja kaitstud geograafilised tähised.

—	Luua uus vabatahtlik sertifitseerimissüsteem, mis hõlmab sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte ning võimaldab tarbijal kiiresti, lihtsalt ja usaldusväärselt hinnata toodet tervikliku kvaliteedi seisukohast.

1.2.3 Strateegiad

—	Euroopa kvaliteedi edendamine. Komitee teeb ettepaneku korraldada Euroopa põllumajandustoodete teabekampaaniaid, tuues esile toodete kõrged kvaliteedinormid ja nende mitmekesisuse.

—	Meetmete edendamine ja integreerimine. Haldusasutustel on võimalus kasutada nende käsutuses olevaid vahendeid, et edendada sotsiaalselt vastutustundlikke ja keskkonnahoidlikke põllumajandustooteid: riigihanked, diferentseeritud maksustamine, teabekampaaniad ja tootmissoodustused.

2. Sissejuhatus

2.1 Meie ühiskond muutub iga päevaga üha enam teadlikuks suurtest sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest väljakutsetest, alates kliimamuutuste tagajärgede tajumisest, loodusvarade järkjärgulisest otsalõppemisest ning rikkuse üha ebavõrdsemast jaotumisest.

2.2 Paradoksaalselt ei käi selle järkjärgulise teadlikkuse suurenemisega kaasas vastavad ostuotsused (tegevus, mida on nimetatud teadlikuks ja vastutustundlikuks tarbimiseks). Seetõttu tuleb järjest enam ilmsiks kasvav lõhe tarbijate teoreetiliste seisukohtade (1) ja igapäevatavade vahel.

2.3 Ei tohi siiski unustada, et suure majandusliku ebakindluse ajal muutub väga keeruliseks lisada traditsioonilisse hinna ja toote võrrandisse (2) pidevalt selliseid muutujaid nagu sotsiaalne ja keskkonnamõju, eelkõige siis, kui see mõjutab tarbija makstavat hinda. Ei saa aga eirata seda, et sotsiaal-majanduslik kriis on langenud ajaliselt kokku keskkonnaalase kriisiga, ning ei ole võimalik pöörata tähelepanu neist ühele ja jätta teine arvesse võtmata. Teist moodi väljendudes võib öelda nagu Jacques Delors, et väärtuste kriis seisneb selles, et me elame maailmas, kus kõike on võimalik osta. Seega on vaja meie väärtused ümber hinnata.

2.4 Õnneks kehtib Euroopa Liidus põllumajandustoiduainete tootmise süsteem, mis põhineb rangetel tervishoiu-, keskkonna-, sotsiaalsetel ja loomade heaolu normidel. Seda süsteemi võib määratleda kui tervikliku kvaliteedi süsteemi, mis annab meile kahtlemata lisaväärtust muu maailmaga võrreldes, kuid sisaldab ka konkurentsiriske.

2.5 Paljud terviklikku kvaliteeti kujundavad aspektid sisalduvad õigusaktides või on osa Euroopa põllumajandustoiduainete tööstuse tavadest ning seepärast tooted ja tootjad juba järgivad neid. Kahjuks ei saa sama öelda paljude kolmandatest riikidest imporditud toodete kohta. See tähendab üha suuremat erinevust Euroopa Liidu ja kolmandate riikide põllumajandustoodete hindades, mistõttu ELi toodete konkurentsivõime väheneb.

2.6 See kvaliteedile keskendumine, mis tuleneb pikaaegsest traditsioonist ja pingsast, tipptasemele suunatud tööst, peab muutma (nagu tänapäeval toimubki) konkurentsiriski suuremaks arenguvõimaluseks. Selleks on vaja kaaluda uusi strateegiaid, mis väärtustaksid ELi tootmismudelit eristavaid omadusi ja suunaksid tarbijat eelistama Euroopa tooteid. Selleks tuleb pöörata tähelepanu eelkõige tarbija teavitamise poliitikale, võttes kasutusele mitmesuguseid kanaleid ning luues eeskätt IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) abil tõhusaid tarbijate koolitamise ja teavitamise vahendeid (3).

2.7 Samal ajal tuleb kaaluda vajalike, nii tehniliste kui ka majanduslike toetuste tagamist, et jätkata edusamme multifunktsionaalse põllumajandusmudeli raames, tagades Euroopa põllumajandusettevõtete elujõulisuse, tootjatele õiglaste hindade maksmise ning stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade säilimise – see on kõnealuse mudeli püsimajäämiseks oluline.

2.8 Komitee juhib tähelepanu ka sellele, et konkurentsivõime suurendamine põllumajanduskvaliteedi ja tarbijate teavitamise poliitika abil peab käima käsikäes põllumajandustoiduainete väärtusahela uuesti tasakaalustamise meetmetega. Praegu kannatab väärtusahel paljude hinnamoonutuste käes, mis on tekkinud teatud ettevõtete domineeriva positsiooni ärakasutamise tõttu (4).

3. Tarbijad, kvaliteet ning sotsiaalsed ja keskkonnaalased aspektid

3.1 Komitee on varemgi mitmel korral kinnitanud oma pühendumist säästvale arengule, mis aitab kaasa Euroopa Liidu keskkonna, majanduse ja ühiskonna arengule. See pühendumine võib tugevdada juba olemasolevat Euroopa põllumajandusmudelit, muutes praegust käsitust kvaliteedist, mis põhineb peamiselt toote sisemistel tavapärastel kvaliteediaspektidel (maitse, välimus, suurus jne), ja täiendades seda muude kriteeriumidega, mis puudutavad toote tootmiskeskkonda, nagu sotsiaalsed, keskkonna-, tervishoiu-, ohutuse ja loomade heaolu aspektid. Nimetagem seda „terviklikuks kvaliteediks”, mis põhineb uutel tipptaseme näitajatel.

3.1.1 Näitena, kuid mitte täieliku ega piirava loeteluna, võib esile tuua mitmesuguseid kriteeriume või näitajaid, millega võiks arvestada (5).

Keskkonnamõju

—	niisutuse tüüp

—	tootega seotud energiatarbimine

—	kaugus tootmiskohast

—	pakendi tüüp

—	jäätmekäitlus

Sotsiaalsed tegurid

—	päritoluriigi seaduste järgimine

—	tarbija makstava müügihinna ja tootjale makstava ostuhinna vahe

—	töölepingu liik (tähtajatu/tähtajaline)

—	puuetega inimeste töölevõtmine

—	sooline võrdõiguslikkus

Loomade heaolu

—	kasvatuse liik ja loomade hoiukoha tüüp

—	sööda tüüp

—	transpordisüsteem

—	tapmismeetod

3.2 Uues tervikliku kvaliteedi raamistikus saavad Euroopa tooted eristuda teiste tootjariikide toodetest, sest praegu täidavad Euroopa tooted tänu ELi ja liikmesriikide õigusnormidele, mis on palju rangemad kui ülejäänud tootjariikide omad, juba paljusid nimetatud kriteeriume. Probleem on selles, et enamik reguleeritud aspekte on tarbija jaoks tundmatud. See tähendab, et nendega ei arvestata ostuotsuse tegemisel, eeskätt siis, kui tarbija kahtleb esitatud väidete õigsuses. Seepärast on vaja tarbijat koolitada ja teavitada, et soodustada nõudlust paremate tavade abil toodetud toodete järele.

3.3 Toiduohutust ei ole mainitud seepärast, et tegemist ei ole lihtsalt ühe tipptaseme kriteeriumiga, vaid pigem võõrandamatu elemendiga, mis aitab tagada Euroopa kodanike õiguse tervisele. Komitee väljendab taas nördimust selle üle, kui lihtsalt antakse impordiluba toiduainetele, millel puudub täielik jälgitavus (kahtlase tõlgenduse tõttu, mille komisjon ja liikmesriigid on andnud toidualastele õigusnormidele) või mida on töödeldud ELis keelatud sünteetiliste ainetega. Nende laskmine turule kujutab endast tarbijate petmist ning põhjustab Euroopa tootjate jaoks ebaausat konkurentsi.

4. Jälgitavus kui kvaliteedist teavitamise vahend

4.1 Praegu kerkib maailmas esile mitmeid algatusi (6) toote jälgimiseks kogu tema elutsükli jooksul. Osa algatusi on kohustuslikud (näiteks veise- ja vasikaliha ELis), osa on vabatahtlikud (erinevad turustusahelad või CO2-jalajälje tüüpi algatused).

4.2 Komitee viitab kõnealuse kvaliteedivaldkonna vahendi uuele (alguses vabatahtlikule) kasutusele, mis seisneb mitmesuguste tootega seotud sotsiaalsete ja keskkonnalaste aspektide või näitajate hõlmamises, et lihtsustada tooteinfo lugemist tarbija poolt. Seega teeb komitee ettepaneku, et see tõhus ja usaldusväärne vahend, millega kaasnevad asjaomased sertifikaadid või kontrollid, aitaks tarbijal teha ostuotsuseid teadlikult ning õigetele ja tegelikele andmetele toetudes.

4.3 Asjaomaste näitajate nähtavaks muutmiseks tuleb kehtestada vajalikud mehhanismid, mis ulatuvad märgistel esitatud tavapärasest teabest väärtusastmiku (nt energiatõhususe märgis), logo (nt ökomärgis, päritolunimetus) või toodet iseloomustava väite (nt „ümbertöödeldav toode”) vormis kuni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuseni.

5. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakutavad võimalused tarbijate teavitamisel põllumajandustoodete kvaliteedist

5.1 Seni on tarbijate peamine allikas teabe saamiseks toodete kohta olnud märgistus. Kuigi viimane on esmatähtis teabe läbipaistvuse seisukohast, esitatakse sellel väikeste mõõtudega pinnal siiski järjest rohkem vabatahtlikke või kohustuslikke andmeid, mis võib sõnumite loetavuse ja arusaadavuse keeruliseks muuta mitte ainult teabe paljususe, vaid ka mõnede andmete keerukuse tõttu (üks selge näide sellest on munadele trükitud kood, milles on märgitud tootmisviis, päritoluriik ja tootja eraldusnumber).

5.2 Lisaks iseloomustab põllumajandustooteid oluline eripära: nende sage vahetumine kaubariiulitel, mis tuleneb toodete hooajalisusest ja tootjate vahetumisest aasta või isegi hooaja jooksul.

5.3 Paljud kodanikud on juba hästi kursis info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga, mis on läbi teinud väga suure arengu nii seoses teabe (nt QR-koodide (7) edastamise ja säilitamise võimega kui ka hindade odavnemise osas. Tarbijate teavitamise seisukohast tuleks kaaluda juba olemasolevate isiklike seadmete (nt mobiiltelefonide) kohandamist ning müügiasutustes asuvate seadmete (LCD puuteekraanid) kasutamist nagu Interneti kasutamine enne ja pärast ostu tegemist.

5.4 Teatavates riikides nagu Itaalias on kõnealune tehnoloogia juba kasutusel, et parandada tarbijate teavitamise ja toodete kvaliteedi sertifitseerimise süsteeme:

—	Nn Campagna Amica toiduturud näitavad, et tootmise ja tarbimise hinna erinevuse osas jääb palju mänguruumi, et tagada peredele sisseostude tegemisel taskukohased hinnad ja samas toetada põllumajandustootjate sissetulekut.

—

Tac salva mozzarella on esimene analüüsisüsteem, mille abil saab teada, kas mozzarella juust on tõepoolest värskest piimast toodetud või on kasutatud vanemat sügavkülmutatud või jahutatud kalgendit. Uus tehnoloogia on konkreetne vahend põllumajandustootjate ja tarbijate kaitsmiseks toidu võltsimise eest.

5.5 Eespool toodu taustal teeb komitee ettepaneku uurida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakutavaid võimalusi tarbijate teavitamise parandamiseks, eelkõige neid võimalusi, mis võivad olla kasulikud toote ostmisel, arvestades, et tarbija teeb ostuotsuseid enamasti poeriiuli ees.

6. Märgistamine ja uued tipptasemenäitajad

6.1 ELi ökomärgise (Euroopa lill) rakendusala laiendamine toiduainetele

6.1.1 ELi märgis on sümbol keskkonnaalase kvaliteedi märgistamiseks. Lähtepunkt selleks, et määratleda keskkonnakvaliteedi kriteeriumid, millele peab vastama ELi ökomärgisega kaup või teenus, on selle oletustsükli analüüs kindlustamaks, et toode vastaks teatavatele keskkonnanõuetele kogu oma kasutusaja jooksul.

6.1.2 Komisjoni kavandatud uurimise (8) valmides (31. detsembriks 2011) avaldab komitee kõnealusel teemal seisukoha, kusjuures tuleb arvestada kaht olulist aspekti:

—	lisatakse uus märgis toiduainete juba niigi palju teavet sisaldavatesse märgistustesse;

—	võib tekkida mõisteline segadus mahepõllumajanduslike toodete märgistusega (nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta).

6.1.3 Positiivne oleks see, et tarbijale võiks kõnealune sümbol juba tuttav olla, kuna seda on enne kasutatud teiste toodete puhul, ning et kehtiksid laiahaardelisemad kriteeriumid kui mahepõllundusliku tootmise puhul.

6.1.4 Komitee teeb komisjonile ettepaneku, et seoses teostatava uurimusega uuritaks võimalust lisada toiduainete puhul kogu süsteemi jaoks katseprojektina sotsiaalmajanduslikud kriteeriumid (nagu loomade heaolu, võrdsed võimalused jne), ületamata ökomärgise andmist reguleerivas määruses (EÜ) nr 1980/2000 sätestatud raame.

6.2 Keskkonna- ja sotsiaalsete kriteeriumide lisamine praegu kehtivatesse eri kvaliteedistandarditesse

6.2.1 Teatavasti ja nagu komitee on mitmel korral rõhutanud, kehtivad ELi põllumajandustoodete suhtes mitmesugused kvaliteedieeskirjad ning on olemas palju eraõiguslikke märgistusi ja sertifikaate, millega taotletakse muu hulgas järgmisi ühiseid eesmärke:

—	toodete ohutuse ja kvaliteedi tagamine lõpptarbija jaoks;

—	toodetele endisest suurema lisaväärtuse loomine, et tõsta turul eri osalejate (tootjate, töötlejate ja turustajate) konkurentsivõimet.

6.2.2 Arvestades ELi tegevusraamistikus praegu olemasolevate – avaliku või erasektori – võrdlusaluste suurt mitmekesisust, nõrgenevad eespool toodud eesmärgid oluliselt ja võivad lõppkokkuvõttes anda algselt soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi, nagu näiteks:

—	tarbijad satuvad segadusse, kuna nad ei tunne erinevaid süsteeme;

—	tarbijatel puudub usaldus märgistuste ja sertifikaatide vastu;

—	tekivad lahkhelid sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemidesse kuuluvate ja neisse mittekuuluvate tootjate vahel. Lahkhelisid võib tekkida isegi erinevatesse sertifitseerimis- või märgistamissüsteemidesse kuuluvate tootjate vahel;

—	sertifitseeritud kohalikel toodetel ei ole (ELi tasandil) piisavat kaitset kolmandate riikide suhtes.

6.2.3 Sellega seoses oleks mõttekas, et EL annaks tõuke meetmeteks, millega saaks lihtsustada ELi toiduainete kvaliteedisüsteeme ja vähendada nende arvu.

6.2.4 Kõnealuste süsteemide või kriteeriumide ühtlustamisega seoses soovitab komitee komisjonil edendada keskkonna- ja sotsiaalsete kriteeriumide lisamist miinimumnõuetena olemasolevatesse ametlikesse sertifitseerimissüsteemidesse (või muuta neid vastavalt), mille hulka kuuluvad mahepõllunduslike toodete märgistus, kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis, garanteeritud traditsiooniline eritunnus jt.

6.2.5 Ka teatud turustusnormidesse peaks lisama kõnealused tipptaseme näitajad, eriti nendesse õigusnormidesse, millesse need on juba osaliselt lisatud (nagu võimalikud vabalt valitavad vabatahtlikud märked „mägitoode” või „madal süsinikusisaldus” (9).

6.2.6 Erasektori sertifikaatide vallas oleks kohane, kui EL kehtestaks miinimumtasemed, mida peavad täitma kõik standardid, sh ka keskkonna- ja sotsiaalsed näitajad, ning edendaks erinevate sertifitseerimissüsteemide ühtlustamist ja ühendamist. Näiteks võiks tuua standardi COSMOS (http://www.cosmos-standard.org), millesse on koondatud mitmed Euroopa sertifitseerimisasutused, et luua looduslike ja ökoloogiliste kosmeetikatoodete sertifitseerimise jaoks üksainus süsteem, mis põhineb lihtsatel eeskirjadel, milles juhindutakse ennetamise ja ohutuse põhimõttest tootmise kõigil tasanditel, alates tooraine saamisest ja lõpetades lõpptootega. Kõnealune sertifitseerimissüsteem on kasutuselevõtuks valmis alates 2010. aasta aprillist.

6.3 Uue vabatahtliku sertifitseerimissüsteemi loomine sotsiaalökoloogiliste aspektide arvessevõtmiseks

6.3.1 Eesmärk on edendada uut tipptaseme sertifitseerimissüsteemi, milles võetakse arvesse sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte, tagades nii selle, et põllumajandustoodete keskkonnamõju toodete kogu olelustsükli jooksul on viidud miinimumini, kui ka vastavuse sellistele sotsiaalsetele nõuetele nagu võrdsus, õiglane töötasu ja väärtusahela tasakaalus hoidmine.

6.3.2 Kõnealuse süsteemiga kaasneks uue teabe lisamine märgistusse, aga ka sotsiaalselt ja keskkonna seisukohast eeskujulike toodete (või tootjate) eristamine teiste seast. Praegu uuritakse mitmes – nii avalikku kui ka erasektorisse kuuluvas – asutuses selliste süsteemide loomist.

6.3.3 Uue süsteemi väljatöötamisel tuleks täita standardite seerias ISO 1402X sätestatud nõudeid, mis hõlmavad muu hulgas täpsuse, kontrollitavuse, asjakohasuse ja teabe tõepärasuse nõuet. Väljatöötamise järgus oleks vaja kaaluda järgmisi süsteemi jaoks esmatähtsaid küsimusi:

—	Kas tegemist peaks olema kvalitatiivse (logo või muu hindamissüsteem) või kvantitatiivse (näitajate loetlemine koos nende väärtustega) süsteemiga?

—	Kas süsteem võiks põhineda tootjate endi esitatud teabel või on vaja sertifitseerimismenetlust?

—	Kas näitajad on kohustuslikud (JA/EI), kas kasutatakse punktisüsteemi või kas süsteem peaks olema kombineeritud?

—	Kuidas tagada süsteemi läbipaistvus?

7. Euroopa toodete edendamine (Euroopa kvaliteet)

7.1 Kuigi komitee on juba avaldanud vastuseisu märgise „ELi nõuded” kasutusele (NAT 413 (10), on siiski vaja edendada Euroopa toiduainete (keskkonnaaspektidele laiendatud) kvaliteediväärtusi, et parandada nende positsiooni kolmandatest riikidest pärit toodete suhtes.

7.2 Komitee palub komisjonil edendada sidusrühmadega saavutatava üksmeele alusel toiduainete sektori jaoks spetsiifilisi teabevahetusvahendeid ja -instrumente, mille abil tõstetakse esile Euroopa toodete kvaliteediväärtusi. Teistes sektorites on ju juba – kuigi teatavate erinevustega – olemas seda laadi elemente, mis aitavad tarbijatel ära tunda kvaliteettooteid, nagu nt energiatõhususe märgistus (toodete märgistamine ja liigitamine vastavalt nende energiatõhususele; märgistus innustas tootjaid selgelt tootma rohkem energiatõhusaid tooteid) või märgis (ohutusnõuetele vastavus toote müügi jaoks ELis, märgistus kohustab kolmandatest riikidest importijaid täitma ELi standardeid).

7.3 Samuti on vaja edeneda kõnealustest (enamasti kohustuslikest) kvaliteeditunnustest teavitamist teabekampaaniate abil, kasutades mõjusaid lööklauseid või loosungeid, millega tõstetakse esile mõnd asjaomase toote peamist kvaliteeditunnust. Kõnealused kampaaniad võiksid olla üldise iseloomuga (nt loodus- ja ökotooteid edendav kampaania) või suunatud konkreetsele tootele või tooterühmale.

8. Meetmete integreerimise suunas (terviklik tootepoliitika – Integrated Product Policy)

8.1 Juba 7. veebruari 2001. aasta rohelises raamatus tervikliku tootepoliitika kohta räägiti meetmete integreerimisest keskkonnasäästlike toodete edendamiseks, kasutades ära kõiki ametivõimude käsutuses olevaid vahendeid ostust teavitamise ja diferentseeritud maksustamiseni. Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava kohta käsitletakse sama küsimust uuesti, kuid pöörates erilist tähelepanu tööstustoodetele, jättes sisuliselt mainimata põllumajanduslikku päritolu tooted.

8.2 Tuleks muu hulgas uurida põhjalikumalt võimalusi, mida pakub riigihange (mis praegu keskendub vaid mahepõllunduslikele ja/või integreeritud põllumajanduse mõistetele ning loomade heaolule), ning kuidas soodustada vastutustundlikku tootmist (pakkudes soodustusi sotsiaalsetele ja keskkonnanõuetele vastavatele toodetele) või tarbijate teavitamist. Sellega seoses on väga oluline rõhutada vajadust lisada tipptaseme näitajad toote kvaliteedi toote võrdlusalusena. Praegu seostub suurel enamikul tarbijatest kvaliteedi mõiste veel hea välimusega toodetega ja teiste tootele iseloomulike omadustega. On ka tarbijaid, kelle jaoks mahepõllumajanduslik toode võrdub sotsiaalsete ja keskkonnanõuete osas tipptasemel näitajatega tootega, mis aga ei pruugi alati paika pidada.

8.3 Üksnes kõnealuste, pakkumist ja nõudlust kokku viivate elementide koostoime kaudu on võimalik ületada eetiliste hoiakute ja tegeliku käitumise vastuolulisus, ning seda nii tarbijate kui ka tootjate ja turustajate osas.

8.4 Lõpetuseks teeb komitee ettepaneku koostada mõjuanalüüs, et välja selgitada pakutud meetmete rakendamise eelised ja nõrkused ELi põllumajandusmudeli jaoks.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Eurobaromeetri 2009. aasta juulis avaldatud uuringust selgus, et igast viiest eurooplasest neli väidavad, et nad arvestavad ostetavate toodete mõjuga keskkonnale, pooldades enamuses meetmete rakendamist, mis aitavad parandada toodete keskkonnasäästvust.

(2) Ostuotsuse tegemisel lähtutakse ka tootele omastest elementidest (välimus, maine, toiteväärtus jne) ning samuti sõltub see tarbijast endast (ostuks kasutada olev aeg, lähedus jne).

(3) Laiemas tähenduses, st hõlmates ka potentsiaalseid tarbijaid: tuleb tegeleda ka kooliõpilastega, laiendades tarbijate koolitamise vahendite kohaldamisala.

(4) Teatis KOM(2009) 591 „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”.

(5) Vaid näitena, et illustreerida erinevaid näitajaid tervikliku kvaliteedi eri aspektide jaoks. Vastavalt toote tüübile ja töötlemise astmele on vaja kehtestada konkreetsemad näitajad.

(6) www.tracefood.org; www.foodtraceability.eu.

(7) QR-kood (Quick Reference) on riba- ehk maatrikskood, millesse salvestatakse andmeid ning mis võimaldab foto- või veebikaameraga varustatud mobiilse seadme abil lugeda koodi ja näidata selles sisalduvat infot.

(8) Nagu märgitud ELi ökomärgist käsitleva määruse läbivaatamise eelnõu artiklis 6 (Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse [ühenduse ökomärgise kava kohta] vastuvõtmiseks (KOM(2008)0401 – C6-0279/2008 – 2008/0152(COD)).

(9) Teatis KOM(2009) 234 põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta.

(10) ELT C 218, 11.9.2009.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna roll Euroopa Liidu ja Montenegro suhetes”

2011/C 18/03

Raportöör: Vladimíra DRBALOVÁ

Komisjoni volinikud Margot Wallström ja Olli Rehn palusid oma 14. juuli 2009. aasta kirjas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistava arvamuse teemal

„Kodanikuühiskonna roll Euroopa Liidu ja Montenegro suhetes”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 12. aprillil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 101, vastuhääli ei olnud, erapooletuks jäi 6.

1. Soovitused kõnealuse arvamuse kaalu suurendamiseks nii Montenegro kui ka ELi institutsioonide jaoks

Montenegro parlamendile

1.1	Valitsusväliste organisatsioonide esindajate ELiga integreerimise riiklikku nõukokku (1) nimetamise menetlus tuleks parlamendi määrusega sätestada ning selle aluseks tuleks võtta ELi küsimustega tegelenud valitsusväliste organisatsioonide usaldusväärsuse ja õiguspärasuse selged kriteeriumid.

1.2	Vabatahtlike seadus, mis tuleb veel vastu võtta, peaks sisaldama valitsusväliste organisatsioonide seisukohti.

Montenegro valitsusele

1.3	Vastavalt Euroopa Komisjoni eduaruandes antud soovitusele tuleb tõhustada korruptsioonivastast võitlust. Korruptsioon on paljudes valdkondades endiselt levinud ja kujutab endast väga tõsist probleemi.

1.4

Montenegro valitsuse ja valitsusväliste organisatsioonide vahelise koostöö riikliku strateegia rakendamist tuleb tõhustada. On vaja luua selged mehhanismid, et tagada valitsusväliste organisatsioonide tõeline esindatus eri asutustes, nagu kehtivas määruses sätestatud, eelkõige kavandatavas nõukogus koostööks valitsusväliste organisatsioonidega. Valitsusväliste organisatsioonide esindajaid ei tohiks sinna valida valitsus, vaid aluseks tuleb võtta üksnes tingimustele vastavus.

1.5

Olemasoleval ametil koostööks valitsusväliste organisatsioonidega on väga piiratud inim- ja tehnilised ressursid, et valitsusväliseid organisatsioone asjakohaselt aidata ja tagada Montenegro valitsusväliste organisatsioonide edasine areng. Kava luua valitsusväliste organisatsioonide jaoks valitsusasutus, kuhu kuuluksid valitsusväliste organisatsioonide tegelikud esindajad, peab olema esmatähtis.

1.6

Valitsusväliste organisatsioonide maksueeskirjad tuleb selgelt määratleda ning vajadusel tuleb kehtestada täiendavad õigusaktid. Samuti tuleb valitsusvälised organisatsioonid tõhusamalt kaasata avalikesse aruteludesse õigusakti eelnõude üle, et nad saaksid anda oma panuse Montenegro õigusaktide kooskõlla viimiseks ELi standardite ja parimate tavadega. Sama kehtib riikliku integratsioonikava ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi programmide ajakohastamise kohta.

1.7

Valitsusväliste organisatsioonide register tuleb ajakohastada ning avalikustada pädeva asutuse veebilehel, esitades täpsed üksikasjad valitsusväliste organisatsioonide arvu kohta ning tehes seega lõpu manipulatsioonidele selles valdkonnas. Kõik valitsusvälised organisatsioonid peaksid korrapäraselt avaldama oma kirjeldavad ja finantsaruanded, et aidata kaasa ühiskonna läbipaistvamaks muutmise üldisele protsessile ning suurendada enda usaldusväärsust. Vaja on tarvitusele võtta asjakohane õiguslik alus, st õigusaktid äritegevuse kohta põllumajanduse, kalanduse ja teistes valdkondades, kus tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjad, lisaks tuleks ametiühingusse astumise õigust laiendada kõigile, mitte üksnes töötajatele.

1.8

Veel menetluses oleva õigusakti eelnõuga ametiühingute representatiivsuse kohta tuleb luua õiguslik raamistik, millega sätestatakse läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ametiühinguorganisatsioonide representatiivsusele, samuti peab selle abil soodustama ametiühingute paljusust riigis. Samuti tuleb õigusaktiga sätestada tööandjate liitude representatiivsuse üksikasjalikud kriteeriumid, nagu on määratletud ametiühingute jaoks.

1.9	Sotsiaalnõukogu potentsiaali tuleb realiseerida ning kasutada seda kui tõhusat vahendit sotsiaalpartneritega konsulteerimiseks ja nende teavitamiseks, et leida lahendused kõigile asjaomastele majandus- ja sotsiaalvaldkonna probleemidele.

1.10	Sotsiaalpartnerite esindajatele tuleb avada Euroopa integratsiooni riiklik komisjon ning nad tuleb järk-järgult kaasata riigi Euroopa Liitu integreerimise protsessi.

Euroopa Komisjonile

1.11	Seireprotsessis tuleb rakendada uusi näitajaid – üht kodanikuühiskonna arengule ning teist sotsiaaldialoogile –, tagamaks kodanikuühiskonna parema ja tõhusama kaasatuse ühinemiseelsesse protsessi.

1.12	Kodanikuühiskonna partnerlusi ja suutlikkuse suurendamist tuleb jätkuvalt toetada, samuti tuleb kodanikuühiskond kaasata ühinemiseelse abi rahastamisvahendi programmidesse ning edendada ELi ja Montenegro ühise nõuandekomitee loomist, niipea kui Montenegrole on antud kandidaatriigi staatus.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

1.13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib jätkata koostööd Montenegro organiseeritud kodanikuühiskonnaga, aidata seda ühinemiseelses protsessis ning astuda konkreetseid samme ELi ja Montenegro ühise nõuandekomitee loomiseks.

2. Peamised faktid ja arvud Montenegro kohta

2.1

Jugoslaavia Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi lagunemine pärast 1989. aastat jättis Montenegro ebakindlasse positsiooni. Ajavahemikul 1991–1992 lõid Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik Jugoslaaviast lahku. 27. aprillil 1992 võtsid Serbia ja Montenegro Belgradis vastu Jugoslaavia Liitvabariigi põhiseaduse. Ehkki Montenegro kinnitas taas oma poliitilist seotust Serbiaga, tõusis üha teadlikkus Montenegro selgesti eristatavast identiteedist. 4. veebruaril 2003 võeti vastu Serbia ja Montenegro liitriigi põhiseaduslik harta.

2.2	Montenegro Vabariik korraldas 21. mail 2006 eduka iseseisvusreferendumi ning kuulutas 3. juunil välja iseseisvuse.

2.3	Tegemist on Lääne-Balkani väikseima riigiga, mille pindala on 13 812 km2 ja rahvaarv 620 145. See asjaolu avaldab mõju riigi positsioonile laiemas piirkondlikus geostrateegilises ja poliitilises kontekstis.

2.4	Ühiskonna mitmerahvuselist koosseisu on alati peetud riigi üheks peamiseks eeliseks. Enamuses on montenegrolased (43,16 %), neile järgnevad serblased (31,99 %), seejärel bosnialased (7,77 %), albaanlased (5,03 %), muslimid (2) (3,97 %) ja horvaadid (1,10 %).

2.5

2008. aastal (3) oli SKP elaniku kohta 4 908 eurot (43 % ELi keskmisest) ja töötuse määr 16,8 %. Keskmine netopalk oli 416 eurot, (4) kuid 12,2 % kodanikest pidi saama hakkama vähem kui 116 euroga kuus ning 4,7 % elas äärmises vaesuses. Jaemüügihindade inflatsioon oli 2008. aastal 9 %. 2009. aastal oli riigivõlg 1 071,1 miljonit eurot ehk 34,7 % SKPst, (5) riigi sisevõlg oli 426 miljonit eurot (13,8 %) ja välisvõlg 645,2 miljonit eurot (20,9 %). Täiskasvanute kirjaoskuse tase oli 97,5 %.

3. Euroopa Liidu ja Montenegro suhted

3.1

Praegu on Montenegro peamine väljakutse riigi ja institutsioonide ülesehitamine ning ELi seatud standardite ja kriteeriumide täitmine, seega toimiva õigusriigi süsteemi loomine, kuhu on täielikult kaasatud kõik ühiskonnarühmad. Nimetatud väljakutsed on ühe ja sama protsessi osad, mis mõjutavad üksteist tugevalt, ning seepärast tuleb neid mõista selle vastasmõju kontekstis.

3.2	ELi ja Montenegro suhete alus on Euroopa Ühenduste ja selle liikmesriikide ning Montenegro vaheline stabiliseerimis- ja assotsieerimisleping ning kaubandust ja kaubandusküsimusi käsitlev vaheleping, mis sõlmiti oktoobris 2007. Montenegro teeb edusamme Euroopa partnerluse rakendamisel.

3.3

Alates 2007. aastast on Montenegro saanud ühinemiseelset finantsabi ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) raames, mida haldab uus ELi delegatsioon Podgoricas. IPA komponentide I ja II raames sai Montenegro 2007. aastal 31,4 miljonit eurot, 2008. aastal 32,6 miljonit eurot ja 2009. aastal 33,3 miljonit eurot.

3.4

Piirkondlik koostöö ja heanaaberlikud suhted moodustavad olulise osa Euroopa Liidu suunas liikumise protsessist. Montenegro osaleb piirkondlikes algatustes, sh Kagu-Euroopa koostööprotsessis, mille eesistumise võttis ta üle ajavahemikuks 2010–2011, ja piirkondlikus koostöönõukogus, mis asendab Kagu-Euroopa stabiilsuspakti ning mille eesmärk on suuremal määral piirkondliku tasandi raamistik. Montenegro oli 2009. aastal Kesk-Euroopa vabakaubanduslepingu (CEFTA) eesistujariik ning on allkirjastanud ka Energiaühenduse lepingu ja Euroopa ühise lennunduspiirkonna lepingu (ECAAA).

3.5

Montenegro on jätkuvalt edendanud häid kahepoolseid suhteid naaberriikidega ja ELi liikmesriikidega. Koostöö naaberriikidega hoogustus eelkõige piiriülese koostöö (neli piiriülese koostöö projekti Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, Serbia ja Horvaatiaga), teaduse ja tehnoloogia (Albaania), vähemuste kaitse (Horvaatia) ja topeltkodakondsuse (endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik) valdkonnas. Suhteid Serbiaga mõjutab endiselt Montenegro otsus tunnustada Kosovo iseseisvust (6). Suhted Türgiga on jäänud headeks. Allkirjastatud on vabakaubandusleping ja kahepoolne kaitsekokkulepe. Kahepoolsed suhted Itaalia, Montenegro peamise kaubanduspartneriga EList, on edasi arenenud. Montenegro peamine kaubanduspartner piirkonnas on endiselt Serbia, moodustades 1/3 Montenegro kaubanduse kogumahust.

3.6

Montenegro teeb pidevalt edusamme oma positsiooni parandamiseks rahvusvahelisel areenil. Ta kuulub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni, Rahvusvahelisse Valuutafondi, Euroopa Nõukogusse ja mitmesse teise piirkondlikku ja rahvusvahelisse organisatsiooni. Valitsus on kuulutanud lõppeesmärgiks ELiga ühinemise ning avalikkus toetab seda ülekaalukalt (7).

3.7

Montenegro 2009. aasta eduaruandes (8) kirjeldatakse Montenegro ja Euroopa Liidu suhteid, vaadeldakse Montenegro edusamme Kopenhaageni poliitiliste kriteeriumide saavutamisel, analüüsitakse Montenegro majanduslikku olukorda ja vaadeldakse Montenegro suutlikkust rakendada ELi standardeid, st viia oma õigusaktid ja poliitika järk-järgult kooskõlla ühenduse õigustikuga. See hõlmab ka riiklikke meetmeid finants- ja majanduskriisiga toimetulekuks.

3.8	Ehkki aruandes märgitakse, et paljudes valdkondades on tehtud olulisi edusamme, on tulevikus peamine väljakutse jätkuvalt Montenegro avalik haldus, kohtusüsteem ja korruptsiooni vastu võitlemise poliitika.

3.9

Valitsus on oma Euroopa integratsioonitegevusi täiustanud, võttes uusi õigusakte jätkuvalt vastu eriti kiires tempos. Samas tuleb siiski teha selgelt vahet ühelt poolt uute õigusaktide koostamisel ja vastuvõtmisel, mida tehakse mõistliku aja jooksul ning mille kvaliteet on enamikul juhtudel hea, ning teiselt poolt nende rakendamisel, milleks jääb sageli puudu ressurssidest või poliitilisest tahtest.

3.10

2009. aastal oli võtmeteema viisavabadus: 15. juulil tegi Euroopa Komisjon ettepaneku süsteemi liberaliseerida, kui Montenegro täidab tegevuskava tingimused. 30. novembril 2009 sõlmisid Euroopa Liidu siseministrid ametliku kokkuleppe, et alates 19. detsembrist 2009 kaotatakse Schengeni tsooni sisenevate endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Serbia ja Montenegro kodanike suhtes viisakohustus.

3.11

Majanduslike kriteeriumide täitmisel on säilitatud konsensus peamistes majanduspoliitilistes küsimustes. Turumehhanismi toimimisele esitas väljakutse maksebilansis ja finantssektoris toimuvate kohanduste väga suur arv. Riigi rahandus sattus 2009. aastal tugevama surve alla. Makromajanduspoliitikat on suures osas juhtinud finantskriis. Rõhk on olnud karmima rahanduspoliitika rakendamisel ja struktuurireformide kiirendamisel.

4. Kodanikuühiskond (9) uues sotsiaal-majanduslikus kontekstis

4.1 Sissejuhatavad märkused

4.1.1

Montenegro kodanikuühiskonnal üldises mõttes ei ole tugevaid ajaloolisi juuri ega traditsioone (10). Esimene vabatahtlik ühendus tekkis 19. sajandi keskel ja keskendus peamiselt heategevusele. Esimesed ametiühingud ja töötajate ühendused moodustati 20. sajandi keskel. Kommunistliku režiimi saabudes 1945. aastal ei lubatud sõltumatutel kodanikuorganisatsioonidel enam tegutseda ning mittetulunduslike organisatsioonide tegevust piirati oluliselt.

4.1.2

Kodanikuühiskonna ja valitsusvälised organisatsioonid on Montenegro kontekstis sünonüümid. Valitsusvälised organisatsioonid on osa kodanikuühiskonnast, mis sisaldab CIVICUSE (11) väljatöötatud metodoloogia kohaselt veel 19 komponenti. Isegi kui me püüame kohaldada laiemaid määratlusi, peame siiski tunnistama, et kodanikuühiskond on esindatud ka usukogukondade, ametiühingute, meedia, kutseühingute, sihtasutuste, ühiskondlike liikumiste jne kaudu. Montenegro kodanikud samastavad valitsusväliseid organisatsioone siiski kodanikuühiskonnaga; see vastab suurel määral valitsusväliste organisatsioonide tegelikule panusele avatud kodanikuühiskonna põhimõtete loomisse ja võimude tasakaalustamisse, kuid see viitab ka sellele, et ühiskondliku aktiivsuse, potentsiaali ja algatusvõime tase teistes kodanikuühiskonna kategooriates on muret tekitavalt madal.

4.2 Eri huvirühmad Montenegros

4.2.1

Valitsusväliste organisatsioonide tegutsemise õiguslik raamistik on tugev. Valitsusväliste organisatsioonide loomise alus on põhiseaduslik õigus rahumeelsele kogunemisele (12) ning see on sätestatud üksikasjalikumalt valitsusväliste organisatsioonide õigusaktis (13) ning mitmes muus õigusaktis. Valitsusväliste organisatsioonide töö teatud aspektid ei ole siiski veel selgelt määratletud, eelkõige seoses maksusüsteemiga, ning veel on arenguruumi. Lisaks sellele ei tunnustatud 14. jaanuaril 2010 valitsuse poolt vastu võetud vabatahtlike õigusaktis valitsusväliste organisatsioonide esindajate positsiooni, mistõttu on nimetatud õigusakti kogu mõte küsitav.

4.2.2

Valitsusväliste organisatsioonide registreerimine. Kõnealune menetlus on lihtne ning see on teatud juhtudel toonud kaasa suurel arvul valitsusväliste organisatsioonide registreerimise. Registrit hoiti kuni 2006. aastani justiitsministeeriumis, kust see liikus kooskõlas volituste vahetusega valitsuses edasi siseasjade ja avaliku halduse ministeeriumile. Avalikult sageli nimetatav registreeritud valitsusväliste organisatsioonide arv – ligikaudu 4 500 – ei ole usaldusväärne, kuna registrit ei peeta korrektselt, st uusi organisatsioone lisatakse, kuid tegevuse lõpetanud organisatsioone ei ole nimetatud üldarvust kustutatud. Valitsus on teatanud, et võtab peagi kasutusele tarkvara, mis lahendab need vastuolulised probleemid. Lisaks sellele on ka ametialased organisatsioonid, nagu põllumajandustootjate ja kalurite liidud registreeritud valitsusväliste organisatsioonidena, kuna nende majandustegevusel ei ole muud õiguslikku alust ega vormi.

4.2.3

Rahastamine riiklikest vahenditest. Valitsusväliste organisatsioonide paljude aastate jooksul tehtud jõupingutused selleks, et saada riiklikku toetust, on kandnud vilja, nii et valitsusvälistele organisatsioonidele on kättesaadavad üsna märkimisväärsed vahendid nii kohalikul tasandil (kohalike omavalitsuste eelarve raames, ligikaudu 883 900 eurot) (14) kui ka riiklikul tasandil (valitsusvälistele organisatsioonidele vahendite eraldamise parlamentaarse komisjoni kaudu, hinnanguliselt 200 000 eurot (15) ja osade loteriitulude eraldamisega tegeleva komisjoni kaudu, millel on vahendeid 3 440 000 eurot). (16) Ka teatud ministeeriumidel on erivahendid vastava valdkonna organisatsioonide jaoks (17). Kõigi nende vahenditega kokku saaks kodanikuühiskonna arengut suuresti aidata. Kuid kuna piiratud arv valitsusväliseid organisatsioone saavad suurema osa toetustest, eelkõige suurima, loteriituludest rahastatava fondi kaudu (18), ning komisjoni töö üldise läbipaistmatuse ja tõsiste üleastumiste tõttu vahendite eraldamisel (19), siis ei jõua kõnealused vahendid tegelikult kõige aktiivsemate ja tõeliste valitsusväliste organisatsioonideni ega toeta programme, mille eesmärk on demokraatia edendamine ühiskonnas. Nende vahendite eraldamise eeskirjad koostas valitsusametnikest ja valitsusväliste organisatsioonide esindajatest koosnev töörühm. Valitsus võttis eeskirja vastu 2008. aastal ning see moodustab tugeva raamistiku, kuid selle rakendamine tekitab jätkuvalt tõsist muret ning sellega manipuleeritakse laialdaselt (20). 2010. aastal moodustatakse uus valdkondadevaheline rühm, mis hakkab tegelema uute eeskirjadega, püüdmaks kõnealuseid probleeme lahendada.

4.2.4

Rahastamine rahvusvahelistest allikatest. Montenegro valitsusväliste organisatsioonide kogukond on peamiselt toiminud rahvusvaheliste rahastajate toetusel. Viimasel ajal on selline rahastamine muutunud problemaatiliseks, kuna palju kahepoolseid rahastajaid on oma prioriteetide muutumise tõttu tagasi tõmbunud, ning USA poolset abi on tohutult vähendatud, mistõttu jääb valitsusväliste organisatsioonide sektor sõltuma ELi vahenditest, mille taotlemise menetlused on üsna keerukad. See viib olukorrani, kus püsima jäävad ja arenevad ainult suurimad organisatsioonid, teiste tegevus ja kasv on aga piiratud.

4.2.5

Valitsusväliste organisatsioonide haldussuutlikkuse parandamine. Valitsusväliste organisatsioonide personalivoolavus on suur ning puuduvad kättesaadavad institutsionaalsed toetused, mis piirab isegi arenenud valitsusväliste organisatsioonide tegevust. CRNVO-l (21) oli palju erinevaid haldussuutlikkuse parandamise programme, kuid neid tegevusi toetavate rahastajate tagasitõmbumine on tõsiselt mõjutanud pakutavate programmide arvu. Väljatöötamisel on uus ELi rahastatav tehniline abi Lääne-Balkani kodanikuühiskonna organisatsioonidele (22). Üldiselt on vaja pidevaid haldussuutlikkuse parandamise programme ning eri valdkondade eriteadmiste ja -oskuste arendamist, samuti seda, et institutsioonilised toetused oleksid suunatud individuaalse haldussuutlikkuse parandamiseks. Lisaks sellele peaksid valitsusvälised organisatsioonid tegelema temaatiliste küsimustega rohkem ajutiste või pikaajaliste platvormide ja võrgustike kaudu, et tõhustada oma tegevust ja avaldada sidusrühmadele suuremat mõju.

4.2.6

Valitsusväliste organisatsioonide isereguleerimine. Omasuguste seas suurima, ligikaudu 200st Montenegro valitsusvälisest organisatsioonist koosneva valitsusväliste organisatsioonide liidu „Koostöö abil eesmärgile” (23) raames on loodud isereguleeruv organ ja töötatud välja toimimisjuhend, mida tunnustab suurem osa suurimatest valitsusvälistest organisatsioonidest, samuti mitmeid teised, kes on vastavalt kõnealusele toimimisjuhendile avalikustanud oma kirjeldavad ja finantsaruanded. See on äärmiselt oluline valitsusväliste organisatsioonide läbipaistvuse parandamiseks ja seega usaldusväärsuse suurendamiseks üldsuse silmis.

4.2.7

Esindatus eri ühiskondlikke huve hõlmavates nõukogudes. Vastavalt uuele õigusaktile, kus nõutakse kõikide sidusrühmade osalust, anti valitsusvälistele organisatsioonidele seadusega tagatud kohad Montenegro avalik-õigusliku raadio- ja teleringhäälingu (RTCG) nõukogus, (24) politsei järelevalvesüsteemis, (25) riiklikus Euroopa integratsiooni nõukogus, (26) riiklikus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise komisjonis, puuetega inimeste hoolekandenõukogus, laste hoolekandenõukogus jm, samuti teatud kohaliku tasandi organites. Pärast valitsusväliste organisatsioonide järjekindlaid pingutusi paljude aastate jooksul on enamikul juhtudel olukorda parandatud, kuid riiklik Euroopa integratsiooni nõukogu on jätkuvalt organ, mis tekitab tõsist muret seoses valitsusväliste organisatsioonide esindajate õiguspärasuse ja seaduslikkusega.

4.2.8

Montenegro valitsusväliste organisatsioonide sektori jätkusuutlikkus. Montenegro valitsusväliste organisatsioonide sektoril on nõrgad traditsioonid ja ebakindel tulevik, (27) kuna poliitiline kultuur ja inimõiguste austamise kultuur on üldiselt nõrgalt arenenud. Nad sõltuvad suurel määral välisabist ning organisatsioonide endi võtmejuhtidest, mis muudab nad isikute vahetumisel või rahastajate äralangemisel haavatavaks. Suurimas organisatsioonis on astutud mõningaid samme sisemise ümberstruktureerimise ja strateegilise planeerimise osas, samuti on kasutusele võetud teenuseid, mis eelarvet rahastavad, kuid see ei garanteeri veel kindlalt sektori üldist jätkusuutlikkust.

4.3 Sotsiaaldialoog ja sotsiaalpartnerite organisatsioonid

4.3.1

2008. aastal vastu võetud tööseadus (28) reguleerib kollektiivlepingute sätteid, kollektiivläbirääkimiste osapoolte vastastikuste suhete muutmise menetlust ja teisi nii tööandjatele kui ka töötajatele olulisi küsimusi. Üldise kollektiivlepingu sõlmivad asjaomase ametiühingu pädev asutus, tööandjate liit ja valitsus.

4.3.2

Tööseaduses on ka töötajate ja tööandjate organisatsioone reguleerivad sätted. Töötajatel ja tööandjatel on vabadus luua organisatsioone ja astuda nende liikmeks ilma eelneva heakskiiduta ja vastavalt nende organisatsioonide põhikirjas ja eeskirjades sätestatud tingimustele.

4.3.3

Vabadus luua ametiühing. Töötajatele tagatakse vabadus ilma eelneva heakskiiduta luua ametiühing ja osaleda selle tegevuses. Ametiühinguorganisatsioonid kantakse ametiühinguorganisatsioonide registrisse, mida haldab töö- ja sotsiaalministeerium. Õigusaktis sätestatu kohaselt mõistetakse representatiivse ametiühinguorganisatsiooni all ametiühinguorganisatsiooni, millel on kõige rohkem liikmeid ja mis on ministeeriumis registreeritud. See tähendab tegelikult, et ainult üks ametiühinguorganisatsioon saab olla riiklikul tasandil representatiivne, olenemata teiste ametiühinguorganisatsioonide arvust või tegelikust representatiivsusest. Sotsiaalnõukogu päevakorras on õigusakti ettepanek ametiühingute representatiivsuse kohta.

4.3.4

Ametiühinguid esindab Montenegro Ametiühingute Konföderatsioon (CTUM) ja Montenegro Vabade Ametiühingute Liit (UFTUM). CTUM on ITUCi (29) liige ning käimas on liitumisprotsess ETUCiga, (30) kus ta saab vaatlejaliikme staatuse. UFTUM on äsja loodud organisatsioon, mis lõi CTUMist lahku ja moodustati ametlikult 2008. aasta novembris. Seetõttu ei ole ta veel rahvusvahelise (ITUC) ega Euroopa (ETUC) ametiühingute organisatsioonide liige, ehkki tal on kontakt mõlema organisatsiooniga. CTUMile on antud sotsiaalpartneri staatus, ehkki tegelikult ei ole ükski ametiühinguorganisatsioon läbinud ühtegi õiguslikku menetlust, et teda tunnustataks uue tööseaduse kohaselt representatiivsena.

4.3.5

Tööandjate liit. Seaduse kohaselt peetakse tööandjate liitu representatiivseks, kui selle liikmed annavad tööd vähemalt 25 %-le Montenegro töötajatest ja nende panus Montenegro SKPsse on vähemalt 25 %. Tööandjate liit on kohustatud end registreerima töö- ja sotsiaalministeeriumis arvestuse pidamise eesmärgil. Ministeerium sätestab tööandjate liitude kohta arvestuse pidamise viisi ning üksikasjalikumad kriteeriumid tööandjate liitude representatiivsuse määramiseks.

4.3.6

Montenegro tööandjaid esindab Podgoricas asuv Montenegro Tööandjate Föderatsioon (MEF). MEF on Genfis asuva Rahvusvahelise Tööandjate Organisatsiooni (IOE) väga aktiivne liige ning on kaasatud paljudesse projektidesse. Ta on ka BusinessEurope'i vaatleja (31).

4.3.7

Montenegrol on ka kaubanduskoda, 1928. aastal loodud kohustuslik organisatsioon, mis on Euroopa tasandil Euroopa Kaubandus- ja Tööstuskodade Liidu (Eurochambers) ning Jae-, Hulgi- ja Rahvusvahelise Kaubanduse Liidu (Eurocommerce) vaatlejaliige. Kaubanduskojal ei ole sotsiaalpartneri staatust. Riiklikul tasandil on ta kaubandustõkete eemaldamise ja konkurentsivõime parandamise riikliku nõukogu liige ning riikliku Euroopa integratsiooni komisjoni liige.

4.3.8

Sotsiaalnõukogu on kõrgeim kolmepoolne organ, mis loodi 2008. aasta juunis 2007. aastal vastu võetud õigusakti alusel (sotsiaalnõukogu seadus). Nõukogu koosneb 11 valitsuse esindajast, 11 tunnustatud ametiühingute organisatsioonide esindajast ja 11 tööandjate liidu esindajast. Sotsiaalnõukogu egiidi all tegutsevad mitmed töökomisjonid, mis tegelevad erinevate majandus- ja sotsiaalküsimustega.

4.3.9

Märgukiri sotsiaalpartnerluse kohta globaalse majanduskriisi kontekstis allkirjastati aprillis 2009 ning sotsiaalpartnerid on avatud ning kasutavad mitmeid võimalusi ametlikeks ja mitteametlikeks konsultatsioonideks praeguse globaalse majanduskriisi kontekstis.

4.3.10

Hoolimata kolmepoolses dialoogis saavutatud mõningasest edust on kahepoolne sotsiaaldialoog veel väga nõrk, keskendudes peamiselt valdkondlikele kollektiivlepingutele. Ehkki riiklikul tasandil on eesmärk üks üldine kollektiivleping, millele kirjutavad alla ametiühingud, tööandjad ja valitsus, arutatakse kahe üldise kollektiivlepingu võimalust, millest üks hõlmab majandust ja teine avalikku haldust. Igasugused otsused sellega seoses peavad põhinema põhjalikemal analüüsidel. Kahepoolse sotsiaaldialoogi ressursikeskuse loomine võiks olla üldise sotsiaaldialoogi ja sotsiaalpartnerite ühiste analüüside edendamise seisukohast väga oluline.

5. Konkreetsed märkused

5.1

Euroopa Komisjoni neljandas eduaruandes Montenegro kohta ei mainita kogunemis- ja ühinemisvabaduse piiramist. Kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli osas on saavutatud mõningast edu. Mitmed valitsusvälised organisatsioonid on jätkuvalt kõrge avaliku ja poliitilise nähtavusega. Riiklikul tasandil on olemas valitsusväliste organisatsioonidega tehtava koostöö riiklik strateegia, kuid selle rakendamine venib ja valitsusväliste organisatsioonide tõeline mõju poliitika kujundamisele on väga piiratud, hoolimata valitsusväliste organisatsioonide sektori eksperditeadmistest ja ressurssidest. Valitsuse jaoks on valitsusvälised organisatsioonid vastuvõetavad, kui nad on poliitiliselt meelepärased või kui nad pakuvad mitmesuguseid teenuseid, kuid see tekitab probleeme järelevalve ja seireprogrammides, samuti tõhusa konsulteerimise ning poliitikasse ja otsustusprotsessi kaasamise osas.

5.2

Olemasolev amet valitsusväliste organisatsioonidega koostööks tegutseb Montenegro valitsuse peasekretariaadi osana ning selle roll peaks olema aidata valitsusväliseid organisatsioone ja tagada nende kindel areng riigis. Reaalselt on ameti praegune haldussuutlikkus ja varustus väga piiratud. Hoolimata personali jõupingutustest ei ole ameti tegevus valitsusväliste organisatsioonide esindajatega seoses nähtav. Riikliku nõukogu loomine valitsusväliste organisatsioonidega koostööks on ettevalmistusjärgus ning amet peaks täitma nõukogu sekretariaadi rolli. See oleks tubli samm olukorra parandamise suunas.

5.3

Kodanikuühiskonnal on ka kaks esindajat ELiga integreerimise riiklikus nõukogus. Tõelised valitsusvälised organisatsioonid on praeguste liikmete määramise seaduslikkust ja õiguspärasust siiski teravalt kritiseerinud. Parlamendi määrusega tuleks sätestada selged kriteeriumid, et tagada vastavate saadikute läbipaistvus, esindavus ja kvaliteet. ELiga integreerimise riiklik nõukogu võib osutuda tõhusaks vahendiks kodanikuühiskonna põhjalikumal ja tõhusamal kaasamisel ELi integratsiooniprotsessi. Selle potentsiaali tuleks ära kasutada.

5.4	Hoolimata valitsuse ja asjaomaste ministeeriumide avaldusest kodanikuühiskonnaga peetavate konsultatsioonide kohta, mis on osa õigusliku raamistiku loomise protsessist, on kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus veel mitterahuldav.

5.5	Vaja on parandada tingimusi (eelkõige finantstingimusi) kodanikuühiskonna organisatsioonide nõuetekohaseks tegutsemiseks ja edendada nende haldussuutlikkust rahastamisallikate mitmekesistamise ja jätkusuutlikkuse kaudu.

5.6

Kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus ELiga ühinemise ettevalmistustesse on samuti piiratud. Asjakohased struktuurid ja mehhanismid on küll juba loodud, kuid neid ei kasutata veel piisavalt. Kodanikuühiskonna aktiivne panus võib aidata edendada ELi läbirääkimisprotsessi ja ehitada tõelise silla kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahel.

5.7	Käimas on kolmepoolne dialoog sotsiaalnõukoguga. Sellest hoolimata alahinnatakse veel sotsiaalpartnerite organisatsioonide rolli ja potentsiaali. Sotsiaalnõukogu oleks ELiga ühinemise protsessis väga mõjuvõimas asutus, mis aitaks ületada majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed.

5.8

Olemasoleva tööseaduse sätted, mis määratlevad ametiühingute organisatsioonide representatiivsuse riiklikul tasandil tunnustamise tingimused, on väikeste organisatsioonide suhtes diskrimineerivad ning takistavad ametiühingute paljususe nõuetekohast edendamist. Ehkki UFTUM osaleb valitsuse töörühmas, mis arutab uue õigusakti ettepanekut ametiühingute representatiivsuse kohta, ei ole ta suutnud selle tööd mõjutada. Valitsus on ühepoolselt otsustanud kehtestada 20 % künnise, mis tähendab seda, et 20 % kõikidest Montenegro töötajatest peavad kuuluma ametiühingutesse, et täita representatiivsuse kriteeriumid riiklikul tasandil. Sellest hoolimata peavad kriteeriumid peegeldama ka teisi komponente, nagu territoriaalne ja harude struktuur ning suutlikkus kaitsta tõhusalt töötajate õigusi.

5.9

Sotsiaalpartnerid ei olnud ELi küsimustikku niivõrd kaasatud kui nad oleksid pidanud olema. Ainult Montenegro Tööandjate Föderatsioon ja kaubanduskoda tegid valitsuse tööorganite kooseisus koostööd küsimustikule vastamisel. ELi juhiste kohaselt oleks küsimustikule vastamisel tulnud konsulteerida kõikide sotsiaalpartneritega.

5.10	Euroopa integratsiooni ministeeriumi egiidi all tegutsev Euroopa integratsiooni riiklik komisjon koordineerib riiklike asutuste tööd riigi ELiga integreerimise protsessis. Selles asutuses on esindatud ainult kaubanduskoda. Sotsiaalpartnereid ei ole kaasatud.

5.11

Sotsiaalpartnerite haldussuutlikkust tuleb edendada. Kõik abi vormid kõikidel tasanditel on oodatud. Selles osas tunnustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee IOE ja ITUCi rolli rahvusvahelisel tasandil ning BusinessEurope'i ja ETUCi rolli Euroopa tasandil. Käivitamisel on palju integreeritud programme ja projekte sotsiaalpartnerite organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks ja sotsiaaldialoogi edendamiseks.

5.12

Komitee tervitab ka Euroopa Komisjoni finants- ja tehnilist abi komisjoni laienemisstrateegia ja olemasolevate ressursside raames. Kodanikuühiskonna organisatsioonide suurem kaasatus parandab demokraatia kvaliteeti ja aitab kaasa leppimisele. Kodanikuühiskonna rahastamisvahendi rakendamise kaudu ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames rahastas komisjon igas abi saavas riigis tehniliste tugiasutuste loomist ja üha suuremal hulgal toimuvaid lühiajalisi külastusi ELi institutsioonidesse ning umbes 800 inimese osalemist Lääne-Balkani riikides ja Türgis toimunud õpikodades.

6. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll

6.1

ELi laienemine ja Lääne-Balkani riikide edusammud Euroopa Liidu liikmesusele lähenemisel on üks komitee välissuhete valdkonna prioriteete. Välissuhete sektsioon on töötanud välja tõhusad vahendid, et saavutada oma peamised eesmärgid – aidata Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonda ja suurendada selle suutlikkust, et saada ELiga ühinevate riikide valitsuste partneriks.

6.2

Lääne-Balkani kontaktrühm alustas tööd 2004. aasta oktoobris. Geograafiliselt hõlmab see ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244/1999 kohaselt Albaaniat, Bosniat ja Hertsegoviinat, Horvaatiat, endist Jugoslaavia Makedoonia Vabariiki, Montenegrot, Serbiat ja Kosovot. Tegemist on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee alalise eriasutusega, mis tegeleb selle konkreetse piirkonnaga.

6.3

Korraldatud on kaks Lääne-Balkani kodanikuühiskonna foorumit, 2006. aastal Brüsselis ja 2008. aastal Ljubljanas, mis näitasid, et kodanikuühiskonna osalejad soovivad kohtuda piiriüleselt, et arutleda parema ühise tuleviku üle. Kolmas Lääne-Balkani kodanikuühiskonna foorum toimub Brüsselis 18.–19. mail 2010.

6.4

Teised olulisimad vahendid ELi kodanikuühiskonna ja Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna vahelise silla ehitamiseks on ühised nõuandekomiteed. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2006. aasta ettevalmistavas arvamuses Lääne-Balkani kodanikuühiskonna olukorra kohta (32) rõhutati komitee seisukohta ning selle märkimisväärset oskusteavet ja inimressursse, samuti toonitati ühiste nõuandekomiteede rolli kogu laienemisprotsessis.

6.5	Seetõttu soovitab komitee luua ELi ja Montenegro ühine nõuandekomitee niipea, kui Montenegrole antakse ELi kandidaatriigi staatus. Ühine nõuandekomitee võimaldaks mõlema osapoole kodanikuühiskonna organisatsioonidel pidada põhjalikumat dialoogi ja jälgida riigi edusamme ELiga ühinemise suunas.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELi integreerimise riiklik nõukogu tegutseb parlamendis, kuid lisaks parlamendi liikmetele kuuluvad sinna kohtu, valitsusväliste organisatsioonide, Montenegro ülikooli, Montenegro Teaduste Akadeemia, sotsiaalnõukogu ja presidendi kantselei esindajad.

(2) Ametlikud loendusandmed. Endise Jugoslaavia tavade kohaselt käsitleti muslimeid Montenegros sellel loendusel etnilise rühmana.

(3) Eurostat.

(4) Monstat, http://www.monstat.org/Mjesecna%20saopstenja.htm

(5) Majandus- ja fiskaalprogramm 2009–2012, 21. jaanuar 2010.

(6) ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244/1999 alusel.

(7) Viimasel paaril aastal läbi viidud küsitluste andmetel pooldab Euroopa Liiduga ühinemist 75 % kuni peaaegu 80 % Montenegro kodanikest.

(8) Montenegro 2009. aasta eduaruanne, SEK(2009) 1336, mis kuulub Euroopa Komisjoni teatise KOM(2009) 533 „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2009–2010” juurde.

(9) Kõnealuse arvamuse kontekstis tähendab kodanikuühiskond valitsusväliseid organisatsioone, sh ametialaseid organisatsioone, sotsiaalpartnerite organisatsioone, tarbijaid, põllumajandustootjaid, käsitöölisi, usukogukondi, sihtasutusi, ühiskondlikke liikumisi, meediat jne.

(10) Maša Lekič „Montenegrin Civil Society”, TRIALOG.

(11) CIVICUS – Ülemaailmne Kodanikualgatuse Ühendus (World Alliance for Citizen Participation), www.civicus.org.

(12) Põhiseadus võeti vastu 2006. aasta oktoobris, kuid kõnealune õigus oli üldjoontes sees ka eelmises põhiseaduses.

(13) Vastu võetud 1999. aastal, muudetud 2002. ja 2007. aastal.

(14) CRVNO 2008. aasta uurimuse andmed, kus märgitakse, et eraldada oli kavas 883 900 eurot, kuid tegelikult eraldati 860 764,66 eurot.

(15) 2009. aasta andmed.

(16) Osade loteriitulude eraldamise määruse kohaselt tuleks 75 % sellest summast eraldada valitsusvälistele organisatsioonidele ja ülejäänu teistele organisatsioonidele ja asutustele. Ka komisjoni liikmete tasusid ja üldist haldusprotsessi rahastatakse samast eelarvest. Andmed puudutavad 2009. aastat, 2010. aastal oli see summa väiksem.

(17) Turismiministeerium, kultuuri-, meedia- ja spordiministeerium, inimõiguste ja vähemuste õiguste ministeerium.

(18) Kaetud on järgmised valdkonnad: 1) sotsiaalhoolekanne ja humanitaartegevus, 2) puuetega inimeste vajadused, 3) spordi areng, 4) kultuur ja tehniline kultuur, 5) mitteformaalne haridus ja 6) narkootikumide ja kõigi teiste sõltuvuste vastane võitlus.

(19) Kodanikuõpetuse keskuse järelevalvearuanne vahendite eraldamise kohta osade loteriitulude eraldamisega tegeleva komisjoni poolt 2009. aastal.

(20) Kodanikuõpetuse keskuse järelevalvearuanne vahendite eraldamise kohta osade loteriitulude eraldamisega tegeleva komisjoni poolt 2009. aastal.

(21) CRNVO – Montenegro valitsusväliste organisatsioonide arendamise keskus.

(22) Kodanikuühiskonna toetusprogramm.

(23) Täiendav teave aadressil www.saradnjomdocilja.me.

(24) 2002. aastal võeti vastu avalik-õigusliku raadio- ja teleringhäälingu RTCG seadus ning 2008. aastal (eelmist asendav) Montenegro avalik-õigusliku raadio- ja teleringhäälingu seadus.

(25) Politseiseadus võeti vastu 2005. aastal.

(26) Otsus luua riiklik Euroopa integratsiooni nõukogu võeti vastu 2008. aastal.

(27) CIVICUSe hinnang Montenegro kodanikuühiskonna kohta „Nõrgad traditsioonid, ebakindel tulevik”, 2006, toimetanud S. Muk, D. Uljarevic ja S. Brajovic.

(28) Tööseadus, Montenegro riigiteataja, nr 49/08.

(29) ITUC – Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon.

(30) ETUC – Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon.

(31) BusinessEurope – Euroopa ettevõtete konföderatsioon.

(32) ELT C 195, 18.5.2006, lk 88.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalset kaasatust soodustav haridus: vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise vahend” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 18/04

Raportöör: María Candelas SÁNCHEZ MIGUEL

Hispaania välis- ja koostööministeeriumi Euroopa Liidu asjade riigisekretär Diego López Garrido taotles 23. juuli 2009. aasta kirjas tulevase eesistujariigi Hispaania nimel vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist järgmises küsimuses:

„Sotsiaalset kaasatust soodustav haridus: vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise vahend”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 103, vastu hääletas 13, erapooletuks jäi 10.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab otsust kahekordistada 2010. aastal jõupingutusi tõrjutuse ja vaesuse kaotamiseks ning rõhutab, kui oluline on kasutada haridust ja koolitust tõhusa vahendina kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. Haridust on tunnustatud väga olulise vahendina vaesuses elavate inimeste ühiskonda kaasamiseks.

1.2

Hariduse tugevdamine ebavõrdsuse ja vaesuse vastu võitlemise vahendina kuulub strateegia „Euroopa 2020. aastal” prioriteetide hulka ning ELi roteeruvate eesistujariikide Hispaania, Belgia ja Ungari kolmik lisasid „hariduse kõigile” oma eesmärkide hulka. See pakub võimaluse esitada mõned meetmed, millega muuta haridus ja koolitus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse tõhusateks vahenditeks.

1.3

Haridust on ELi loomisest alates tunnustatud inimeste põhiõigusena ning on tehtud palju positiivseid jõupingutusi, et muuta kõnealune õigus kõigile juurdepääsetavaks avalikuks hüveks. Komitee aitas sellele kaasa, koostades kõnealusel teemal suurema hulga arvamusi, milles kõigis tunnistatakse, et hariduse peaeesmärk on inimeste kasvatamine vabadeks, kriitilise suhtumisega sõltumatuteks kodanikeks, kes on võimelised kaasa aitama oma ühiskonna arengule, kellel on kõrgel tasemel pädevused, mis on vajalikud uute probleemidega toimetulekuks, eriti töökeskkonnas, ent kes on ka teadlikud sellest, et nad jagavad väärtusi ja kultuuri ning et planeet, mida nad asustavad, tuleb säilitada tulevaste põlvkondade jaoks.

1.4

Komitee soovitab ELil ja liikmesriikidel kontseptsioonist „haridus kaasamise nimel” lähtuvalt kohustuda läbi vaatama hariduspoliitika, selle sisu, lähenemisviisid, struktuurid ja ressursside eraldamise. Samas on vaja läbi vaadata tööhõivepoliitilised meetmed, kvaliteetsed avalikud teenused ja eripäradega arvestamine (lapsed, erivajadustega inimesed, sisserändajad jne) ja/või neid ajakohastada ning lisada kõigisse nimetatud poliitikavaldkondadesse sooline perspektiiv. Kaasavat haridust saab arendada erinevates – formaalsetes ja mitteformaalsetes – kontekstides, peredes, kogukonnas, ilma et kogu koormus lasuks koolidel. Kuna tegu ei ole sugugi marginaalse või üksnes vaeseid puudutava küsimusega, peab kaasav haridus olema avatud kõigile ühiskonnarühmadele, kes seda vajavad. Komitee pooldab kaasavat haridust järgmistel põhjustel:

—	haridusalastel põhjustel, kuna kaasav haridus eeldab kvaliteetset haridussüsteemi, mis on kõigile kättesaadav varajasest east alates;

—	sotsiaalsetel põhjustel, kuna haridus peab kaasa aitama mõtteviisi muutmisele, luues tõrjutusest, eelarvamustest ja diskrimineerimisest vaba ühiskonna;

—	majanduslikel põhjustel, kuna aitab tõsta konkurentsivõimet, pidades silmas uusi majanduslikke väljakutseid ja tööturu uusi nõudmisi.

1.5

Juba palju aastaid peetakse ELis arutelusid mitteformaalse hariduse tulemuste tunnustamise üle. See on haridus, mis saadakse väljaspool traditsioonilist õpikeskkonda ja mis täiendab formaalset haridust, aidates inimestel omandada praktilist pädevust, nn pehmeid oskusi ja hoiakuid ning soodustades kodanikuaktiivsust. Kuigi kõnealuste arutelude käigus ei ole veel jõutud ühisele arusaamale ELi tasandil, tunnustatakse mitteformaalsest haridust järjest rohkem kui tööturule juurdepääsu soodustavat haridust. Komitee arvates peaks EL analüüsima kõnealust aspekti sotsiaalset kaasatust soodustava hariduse valguses ja soovitab sellega seoses järgmist:

—	koguda teavet olemasolevate institutsiooniliste ja tehniliste sätete kohta ning teha ettepanekuid näitajate väljatöötamiseks, millega mõõta mitteformaalse hariduse tunnustamisest saadavat võimalikku kasu, ning koguda tõestusmaterjali selle kohta, kes mitteformaalsest õppimisest kasu saavad;

—	läbi vaadata mitteformaalse hariduse tulemuste tunnustamise mudelid, et välja selgitada, millised neist tagavad kõige paremini võrdsed võimalused, tulemuslikkuse ja kasu, eelkõige sotsiaalselt tõrjutud inimeste seisukohast, ning et tagada antava hariduse kvaliteet;

—	innustada edukate kogemuste tutvustamist liikmesriikide vahel;

—	kaasata sellesse protsessi sotsiaalpartnereid, asjaomaseid kodanikuühiskonna organisatsioone ning nii formaalse kui ka mitteformaalse hariduse asutuste esindajaid.

1.6

Komitee on varasemates arvamustes märkinud, et kvaliteetne riiklik haridus kõigile on võrdseid võimalusi ja sotsiaalset kaasatust soodustav vahend. Sellega seoses on esmatähtis, et kõigil sotsiaalse tõrjutuse tingimustes elavatel inimestel oleks juurdepääs eelkõige kvaliteetsele riiklikule (1) haridusele, mis avab neile uksed tööturule ja võimaldab neil teha inimväärset ja hästi tasustatud tööd.

1.7

Lisaks soovitab komitee rakendada tulevasi meetmeid kooskõlas juba kindlaks määratud poliitiliste prioriteetidega ning kasutada neid liikumapaneva jõu ja stiimulina nõudlikumate ja ambitsioonikamate kohustuste võtmiseks kõnealuses valdkonnas. Meetmetega tuleks hõlmata ühiskonna erinevaid institutsioone ja osalejaid.

1.8	Kõnealuse visiooniga seondub suurepäraselt konverents teemal „Hariduse abil sotsiaalse tõrjutuse vastu”, mille komitee korraldab 20.–22. mail 2010 Firenzes. Konverents põhineb valdkonnaülesel lähenemisel ning toob kokku suure arvu asjaomaseid osalejaid.

2. Sissejuhatus

2.1

Õigust haridusele on tunnustatud inimeste põhiõigusena ja see sisaldub kõigis instrumentides, mille Euroopa Liit oma loomisest alates vastu on võtnud. Euroopa on teinud palju positiivseid jõupingutusi, et muuta kõnealune õigus kõigile juurdepääsetavaks avalikuks hüveks (2). Sellegipoolest on ikka veel olemas teatavad elanikkonnarühmad, kes neid õigusi ei saa kasutada, mis süvendab vaesust, mida ei ole veel kaotatud. Liikmesriigid, komisjon ja Euroopa Parlament tegid ettepanekuid oluliste vaesuse vastase võitluse alaste meetmete kohta ja kiitsid need heaks. Meetmetes kasutatakse kaasamise vahendina kõigile kättesaadavat kvaliteetset avalikku haridust. Samasse konteksti kuulub ELi otsus tähistada 2010. aastal vaesuse vastase võitluse aastat (3).

2.2

Sotsiaalne kaasatus ja vaesuse vastane võitlus on ka ELi majanduskasvu ja tööhõive alaste eesmärkide lahutamatu osa. Üksikute riikide sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse alaseid poliitilisi meetmeid kooskõlastatakse vahetus- ja õppimisprotsessi abil, mida tuntakse nime all „avatud koordinatsiooni meetod”, mida rakendatakse kõigis liikmesriikide pädevusalasse kuuluvates valdkondades eesmärgiga kooskõlastada omavahel riikide poliitikat ühiste eesmärkide saavutamiseks. Avatud koordinatsiooni meetod aitab kooskõlastada sotsiaalpoliitikat, eriti uuendatud Lissaboni strateegia raames.

2.3

Teiselt poolt kujutavad haridus ja koolitus endast võtmetegureid majandusarengu ja meie ühiskondade sotsiaalse ühtekuuluvuse parandamiseks. Ebaõnnestumine vaesuse vähendamise eesmärkide saavutamisel ja praeguse majanduskriisi võimalikud tagajärjed tõrjutuse jaoks ning tööpuuduse kasv suurendavad vajadust leida vahendeid, mille abil saaks edendada aktiivse kaasatuse eesmärgi poole püüdlemist.

2.4

ELi 2020. aasta strateegia (4) esimene prioriteet on väärtuse loomine, lähtudes põhimõttest, et majanduskasv peab tuginema teadmistele. Tunnistatakse, et teadmised on jätkusuutliku majanduskasvu mootor ning et selle jaoks on esmatähtsad just nimelt haridus, teadusuuringud, uuendustegevus ja loovus. 2009. aasta mais Prahas toimunud tööhõivealase tippkohtumise järeldustes jätkati sama suunda. Sellega seoses ja pidades silmas praegust majanduskriisi, millel on olnud suur mõju töötajatele ja ettevõtetele, eelkõige VKEdele, ning arvestades rekordilist, ligi 20,2-protsendilist tööpuuduse määra, ent oluliste erinevustega ELi eri liikmesriikide vahel, on vaja tõhustada kõiki meetmeid, mis aitavad luua uusi töökohti ja tugevdavad samas eurooplaste võrdseid võimalusi, eriti hariduspoliitika vallas.

2.5

Peamiste võrdseid võimalusi soodustavate vahendite hulka kuuluv riiklik haridus seisab täna üha rohkem silmitsi uute ja arvukate probleemidega üha rohkem globaliseeruvas, ent ka järjest ebavõrdsemaks, jagatumaks ja asümmeetrilisemaks muutuvas maailmas. Ametivõimud ning rahvusvahelised või piirkondlikud organisatsioonid rõhuvad eelkõige kõigi õppurite integreerimisele kooli ja ühiskonda. Kaasatust soodustav haridus on lähenemisviis, milles lähtutakse kõigi laste, noorte, täiskasvanute ja eriti nende rühmade õpivajaduste rahuldamisest, kes on kõige rohkem mõjutatud diskrimineerimisest, marginaliseerimisest, vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest.

2.6

Haridus ja koolitus võivad olla tõhusad vahendid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses. Noored, kellel on ühiskonna väiksemad võimalused, seisavad silmitsi eriliste raskustega, kuna nad kuuluvad haridusalaselt, sotsiaal-majanduslikult või geograafiliselt ebasoodsate tingimustega keskkonda või kuna neil on puue.

2.7

UNESCO kaasava hariduse suuniste kohaselt peetakse sellist haridust protsessiks, milles arvestatakse kõigi õppurite vajaduste paljususega ja vastatakse neile kasvava osalemise kaudu õppetöös, kultuuritegevuses ja üldsuse väärtustes, et vähendada sotsiaalset tõrjutust ja vaesust. Kaasatust soodustav haridus eeldab sisu, lähenemisviiside, struktuuride ja haridusstrateegiate muutmist, õpetajakoolituse vastavat edasiarendamist ja eraldatavate rahaliste vahendite suurendamist – ja seda kõiki õppureid hõlmavast visioonist lähtudes veendumusel, et üldharidussüsteemi ülesanne ongi anda haridust kõigile inimestele. Kaasatust soodustava hariduse eesmärk on leida sobivaid vastuseid ühiskonnarühmade erinevatele õpivajadustele. Seda haridust võidakse anda nii formaalse kui ka mitteformaalse õppimise kaudu.

2.8

Küsimus ei ole kaugeltki marginaalne – teatavate õppurite integreerimine üldharidusse või keskendumine üksnes kõige vaesematele; kaasamist soodustavas hariduses peab lähtekohaks olema haridussüsteemide ja muude õpiraamistike edasiarendamine selleks, et kohandada neid õppurite mitmekesisusele, ning nende muutmine võimsaks vahendiks võitluses vaesuse vastu. See peab võimaldama, et nii õpetajad kui ka õppurid tunnevad ennast mitmekesisusega mugavalt ja tajuvad seda mitte niivõrd probleemina, kuivõrd pigem väljakutse ja õpikeskkonda rikastava võimalusena.

2.9

Massilise tööpuuduse tekkimine põhjustab ennenägematuid vaesuse olukordi. Praegune ülemaailmne majanduskriis on sellele olukorrale vaid valus kinnitus (5). Praegust vaesust ei iseloomusta üksnes ebapiisavad sissetulekud. Vaesus võib avalduda piiratud või puuduvas juurdepääsus tervishoiule ja haridusele, ohtlikus keskkonnas, diskrimineerimise ja eelarvamuste püsimises ning sotsiaalses tõrjutuses. Kui tegu ei ole kvaliteetse töökohaga, ei taga töökoht sellisena enam piisavat kaitset vaesuse vastu. Äärmuslik vaesus on rohkem levinud naiste kui meeste seas: ELis on 17 liikmesriigis naistel oluliselt suurem oht sattuda äärmuslikku vaesusse. Üksikvanemaga perekondadel, kelle perekonnapea on naine, on suurem oht sattuda vaesusse. Maailmas, kus 60 % elanikkonnast tuleb toime vaid 6 %-ga maailma sissetulekute kogumahust, kus 50 %-l on toimetulekuks vaid kaks dollarit päevas ning kus rohkem kui ühel miljardil inimesel jääb päevane sissetulek alla ühe dollari, ei tohi Euroopast saada kindlus, milles ignoreeritakse teda ümbritsevat maailma.

2.10

Üha suurenevad vaesusprobleemid linnapiirkondades, elanikkonna lahkumine maapiirkondadest tööstuspiirkondadesse ja massiline ränne kujutavad endast tõsist probleemi asjaomaste piirkondade sotsiaalpoliitikale. Eurostati 2009. aasta andmeil elab 16 % Euroopa elanikkonnast allpool vaesuspiiri, iga kümnes eurooplane elab leibkonnas, kus ükski perekonnaliige ei tööta. Mitmes liikmesriigis võivad lapsed kokku puutuda vaesusega rohkem kui ülejäänud elanikkond, arvutuste kohaselt puudutab selline oht 19 % lastest (s.o 19 miljonit last). Ilmtingimata tuleb aidata murda paljusid inimesi vaesusse ajavat nõiaringi, luues stabiilse ja turvalise hariduskeskkonna, mis on võimeline tagama kõigile õppuritele nende põhiõiguste täieliku kasutamise ning nende oskuste ja tulevikuvõimaluste realiseerimise.

3. Üldised märkused

3.1

Vaesuse vastane võitlus on üks kaasatust soodustava ja tööhõivepoliitika põhielement ELi tasandil ja liikmesriikides. Vaesuse vastane võitlus, mida varasematel aegadel peeti vaeste abistamise poliitikaks, on muutunud tõrjutuse vastaseks võitluseks. Tegemist ei ole üksnes ühiskonna kaitsmisega vaesuse kardetud tagajärgede eest, vaid ka inimõiguste tagamisega vaesusest mõjutatud üksikisikutele. 2007. aastal, mil otsustati seada 2010. aasta eesmärgiks „vaesuse ja tõrjutuse vastane võitlus”, kinnitasid Euroopa Parlament ja ülemkogu, et ELis puutub praegu umbes 78 miljonit inimest kokku vaesusse sattumise ohuga ja see arv kasvab veelgi. Kuna selline olukord on täielikult vastuolus ELi ühiste peamiste väärtustega, tuleb võtta meetmeid nii ELi tasandil kui ka liikmesriikides.

3.2

ÜRO liikmesriigid kiitsid 2000. aastal heaks aastatuhande arengueesmärgid, mis on eelkõige suunatud äärmusliku vaesuse vähendamisele poole võrra. Kõnealused eesmärgid, mida on kaheksa, tuleks saavutada 2015. aastaks. Sellegipoolest tunnistatakse praegust majanduskliimat silmas pidades, et on väga raske ülesanne saavutada kõik eesmärgid kindlaksmääratud tähtaegadeks. EL otsustas pühendada 2010. aasta vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastasele võitlusele kavatsusega kahekordistada kõnealuste eesmärkide saavutamisele suunatud jõupingutusi.

3.3	Komitee on korduvalt väljendanud ühtset seisukohta, et teadmiste ühiskond on esmatähtis vahend kõigi kodanike – mitte ainult teatava eliidi – täieliku integreerimise saavutamiseks ning eelkõige üks vahend Lissaboni eesmärkide saavutamiseks.

3.4

Komitee väljendas hiljuti seisukohta, (6) et just vähem haritud inimestel on suurem tõrjutuse oht ning et õigus haridusele peaks neile pakkuma võimaluse parandada oma elu kvaliteeti ja juurdepääsu tööturule. Samas ei tohi unustada, et majanduslikud, ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused nõuavad õppesisu kohandamist, eriti kui soovitakse vastata tööturu vajadustele. Sellega seoses teeb komitee ettepaneku õpingute muutmiseks nii üldhariduskoolides kui ka kõrgkoolides nii, et neid võiks võimaliku koolist väljalangemise puhul täiendada kutseõppe programmidega, mis võivad lihtsustada sisenemist tööturule (7). Eesmärk on sotsiaalse tõrjutuse tekitatava kahju ennetamine ja heastamine.

3.5

Komitee võttis vastu ka arvamuse, (8) milles avaldas poolehoidu komisjoni teatisele teemal „Uute töökohtade jaoks uued oskused” ja mille järelduste seast tasub esile tuua üleskutset, mille kohaselt „kutseoskuste täiendamine kõikidel tasanditel on majanduse taaselavdamise põhitingimus lühiajalises perspektiivis; pikaajalises perspektiivis on see ka arengu, tootlikkuse, konkurentsivõime, tööhõive parandamise, võrdsete võimaluste tagamise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse oluline eeltingimus.”

3.6

Igal juhul on vältimatu vajadus täpsustada sotsiaalset kaasatust soodustava hariduse kontseptsiooni, millest tuleb lähtuda, kuna tegemist on lisaks strateegiale protsessiga, mis kohustab läbi vaatama lisaks hariduspoliitikale ka järgmised küsimused: tööhõivega seonduvad meetmed, kvaliteetsete avalike teenuste pakkumine, õppurite mitmekesisuse arvessevõtmine (mehed ja naised, lapsed, noored ja eakad inimesed, sisserändajad, töötud, puudega inimesed, HIVi/AIDSi nakatunud inimesed jne). Sotsiaalset kaasatust soodustava hariduse lõppeesmärk peab olema tõrjutuse mis tahes – kas negatiivsete hoiakute või mitmekesisuse austamise puudumise tagajärjel tekkivate – vormide kaotamine. Kaasavat haridust saab arendada erinevates – formaalsetes ja mitteformaalsetes – kontekstides, peredes, kogukonnas, ilma et kogu koormus lasuks koolidel.

3.7

Mitteformaalne haridus põhineb sageli hierarhiavabadel ja kaasavatel pedagoogilistel mudelitel ja töömeetoditel ning samuti on ta tihedalt seotud kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja nende poolt korraldatud. Tänu oma olemusele ja alt-üles lähenemisviisile on mitteformaalne haridus olnud väga tõhus vahend võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Seepärast rõhutab komitee, et mitteformaalsel haridusel võib olla väga oluline roll ka ELi 2020. aasta strateegia elluviimisel.

3.8

Elukestva õppe edule aitab kaasa mitteformaalne haridus, mis täiendab ja toetab formaalset haridust. Sellel omavahelisel seosel võib olla oluline roll õppimise atraktiivsemaks muutmisel noorte jaoks, et võidelda kooli pooleli jätmisega, viies sisse uusi meetodeid, mis lihtsustavad üleminekut formaalse ja mitteformaalse hariduse vahel ning oskuste tunnustamist (9).

3.9

OECD on mitteformaalsele haridusele pööranud erilist tähelepanu mitmete uuringute ja projektide näol (10). Veel ei ole jõutud üldisele kokkuleppele selles, mis mahus ja kuidas tunnustada mitteformaalse hariduse ja veel vähem informaalse hariduse kaudu omandatud teadmisi. Muu hulgas eeldab see teiste sidusrühmade, näiteks kodanikuühiskonna organisatsioonide võime tunnustamist õpetada väljaspool formaalse hariduse süsteemi ning hindamisstandardite väljatöötamist, et hinnata kõnealusel viisil omandatud pädevust. Nii omandatud pädevuse ja oskuste tunnustamist on mitmes liikmesriigis arendatud elukestva õppe strateegiate kaudu, mõnes riigis analüüsitakse menetlusi kõnealuste pädevuste ja oskuste seaduslikuks tunnustamiseks, mis omakorda võimaldab juurdepääsu tööturule. Komitee on seisukohal, et EL peaks analüüsima kõnealust aspekti liikmesriikide tasandil, ja soovitab liikmesriikidel tutvustada üksteisele edukaid kogemusi ja häid näiteid.

3.10

Oluline oht, mida tuleb vältida, seisneb selles, et kaasatust soodustava hariduse alased strateegiad oleksid suunatud vaid vaestele, sisserändajatele või koolisüsteemist mis tahes põhjusel välja langenuile. See tekitaks eraldatust selle asemel, et osalejaid integreerida, kaasata. Üks võimalik alternatiiv on jätta kõnealused süsteemid avatuks teistele rühmadele, kellel võiks neid vaja minna (11). Teiselt poolt ei asenda mitteformaalne haridus formaalset haridust, ent mitteformaalse hariduse kaudu omandatud teadmiste väärtust tunnustades täiendab see formaalset haridust selliselt, et see võimaldab kõnealustest meetmetest kasu saajatele vastava soovi ja vajaduse korral taasintegreeruda formaalse hariduse süsteemi.

3.11

Komitee peab esmatähtsaks, et kõigile tõrjutuse all kannatavatele antakse peamiselt riikliku süsteemi (12) kaudu kvaliteetset haridust, mis tagab neile juurdepääsu tööturule ja võimaldab neil teha inimväärset ja hästi tasustatud tööd. Sama oluline on, et kõnealuse hariduse kaudu edastatakse põhilised kodanikuväärtused ning tõelise soolise võrdõiguslikkuse ja aktiivse demokraatliku osalemise väärtused. Komitee pooldab haridust, mis aitab kaasa isiklikule ja sotsiaalsele arengule ning mida ei käsitata üksnes oskuste ja pädevuste edastamisena (utilitaristlik arusaam haridusest). Haridus peab kasvatama avatud, kriitilise suhtumisega inimesi, kes on võimelised aktiivselt osalema sotsiaalselt järjest õiglasemates ja poliitiliselt järjest küpsemates ühiskondades.

3.12

Komitee arvates tähendab kaasatust soodustava hariduse edendamine kriitilise analüüsivõime suurendamist ja aitab parandada õppurite haridusalaseid ja sotsiaalseid võrdlusraamistikke, et suuta vastata tööturu ja ühiskonna uutele nõudmistele. Hariduse sidumine sotsiaalse kaasatusega tähendab selle sidumist ühiskonna ja haridust korraldatavate piirkondade arengu eesmärkidega. Sel viisil toimib haridus vahendina vaesuse järkjärguliseks kaotamiseks.

3.13

Kokkuvõtlikult toetub poolehoid kaasatust soodustavale haridusele

—	haridusalastele põhjustele: nõudmine, et haridussüsteem peab olema kättesaadav kõigile („eesmärk tagada haridus kõigile 2015. aastaks”), eeldab, et süsteem on avatud õppurite mitmekesisusele;

—	sotsiaalsetele põhjustele: haridus võib kaasa aidata ja peab kaasa aitama mõtteviisi muutumisele, aidates luua diskrimineerimisest ja eelarvamustest vaba ühiskonna, milles kõik kodanikud võivad kasutada oma põhiõigusi;

—	majanduslikele põhjustele: kaasatust soodustav haridus aitab tõsta ühiskondade tegelikku konkurentsivõimet uute majanduslike väljakutsete valguses. Selline konkurentsivõime põhineb hästi tegemisel, mitte ebaausal konkurentsil. Kaasatus ja kvaliteet tugevdavad teineteist.

4. Konkreetsed eesmärgid

4.1

Vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastaga taotletakse nelja konkreetse eesmärgi saavutamist:

— tunnustamine: eesmärk on tunnustada vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest mõjutatud inimeste õigust elada inimväärset elu ja täita ühiskonnas oma rolli;

— ühisvastutus: temaatilise aasta eesmärk on ka suurendada sotsiaalse kaasatuse poliitikas ja meetmetes üldsuse vastutust, rõhutades igaühe kohustust võidelda vaesuse ja marginaliseerimisega;

— ühtekuuluvus: üritatakse edendada ühiskonna suuremat ühtekuuluvust, tõstes üldsuse teadlikkust eelistest, mida on pakkuda kõigile ühiskonnal, milles on kaotatud vaesus ja kedagi ei marginaliseerita;

— pühendumus: viimane eesmärk seisneb selles, et rõhutada veelkord ELi tõsist poliitilist pühendumust võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning edendada seda kohustust kõigil valitsustasanditel.

4.2

Temaatilise aasta prioriteetsed teemad on:

a)	laste vaesus ja vaesuse ühelt põlvkonnalt teisele ülekandumine;

b)	kaasav tööturg;

c)	puudulik juurdepääs haridusele ja koolitusele;

d)	vaesuse sooline mõõde;

e)	juurdepääs põhiteenustele;

f)	diskrimineerimise kõrvaldamine ning sisserändajate integratsiooni edendamine ja rahvusvähemuste kaasamine ühiskonna- ja tööellu;

g)	puudega inimeste ja muude kaitsetute elanikerühmade vajaduste käsitlemine.

4.3

Sellest tulenevalt pakub 2010. aasta Euroopas ainulaadse võimaluse mobiliseerida väga laiaulatuslikku ja mitmekesist üldsust ning tõsta selle teadlikkust vaesuse vastase võitluse küsimusest ja osast, mida võib etendada haridus vaesuse kaotamisel. Sellise ambitsioonika eesmärgini saab jõuda vaid siis, kui edastatav sõnum on tugev ja selge ning mitte mitmeti tõlgendatav ja ebamäärane. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et tegevustes ja üritustes keskendutaks küsimusele „Kaasatust soodustav haridus kui võimas vahend vaesuse vastases võitluses – sotsiaalsest tõrjutusest vaba Euroopa nimel”.

4.4

Hispaania on 2010. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu eesistujariik. Hispaaniale on viimastel aastatel pakkunud erilist huvi vaesuse vastase võitluse, sotsiaalse tõrjutuse kaotamise ja kaasatust soodustava haridusega seonduvad küsimused. Hispaania eesistumine juhatab sisse kõnealustele probleemidele pühendatud Euroopa aasta. Aasta avaüritus toimus 21. jaanuaril 2010 Madridis ja juuni lõpus toimub korraline Euroopa Ülemkogu kohtumine, millel Hispaania annab roteeruva eesistumise üle Belgiale. Hispaania huvi teema „Haridus kõigile” vastu ja tema pühendumus sellele küsimusele tundub suurepärane võimalus mitmesuguste tegevuste teostamiseks, et temaatiline aasta jätaks jälje ajalukku, et selle jooksul langetaks poliitilised otsused, mis toovad meid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamise soovitud eesmärgile lähemale.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt UNESCO suunised kaasamise poliitika kohta hariduses, Pariis 2009.

(2) Euroopa põhiõiguste harta (2000). Tasub ka mainida, et ELi liikmesriigid on ratifitseerinud kõik inimõiguste kaitsega seotud rahvusvahelised lepingud, sh ÜRO lapse õiguste konventsiooni (1989), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (1966).

(3) ELT C 224, 30.8.2008, lk 106.

(4) KOM(2009) 647 lõplik, 24.11.2009. Komisjoni töödokument. „Konsulteerimine tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle”.

(5) Key Data on Euducation in Europe, (2009. aastal avaldatud Euroopa Komisjoni aruanne üldhariduse kohta Euroopas), http://eacea.ec.europa.eu/education/eurydice/documents/key_data_series/105EN.pdf.

(6) ELT C 128, 18.5.2010, lk 10.

(7) ELT C 256, 27.10.2007, lk 93.

(8) ELT C 128, 18.5.2010, lk 74.

(9) ELT C 151, 17.6.2008, lk 45 ning ELT C 318, 23.12.2009, lk 113.

(10) Neist üks näide on „Recognition of non-formal and informal learning in OECD countries: A very good idea in jeopardy?” Lifelong Learning in Europe, Patrick Werquin, Pariis, 2008.

(11) OCDE, Beyond Rethoric: Adult learning policies and practices. Pariis, 2003 ning Promoting Adult learning, Pariis, 2005.

(12) Vt UNESCO suunised kaasamise poliitika kohta hariduses, Pariis 2009.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel rohkem kui veerandi antud häältest.

Punkt 1.5

Lisada uus punkt:

„”

Hääletuse tulemus:

Poolt	:	44
Vastu	:	61
Erapooletuid	:	14

Punkt 3.7

Muuta järgmiselt:

„ Mitteformaalne haridus põhineb sageli hierarhiavabadel ja kaasavatel pedagoogilistel mudelitel ja töömeetoditel ning samuti on ta tihedalt seotud kodanikuühiskonna organisatsioonidega ja nende poolt korraldatud. Tänu oma olemusele ja alt-üles lähenemisviisile on mitteformaalne haridus olnud väga tõhus vahend võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Seepärast rõhutab komitee, et mitteformaalsel haridusel võib olla väga oluline roll ka ELi 2020. aasta strateegia elluviimisel.”

Hääletuse tulemus:

Poolt	:	37
Vastu	:	73
Erapooletuid	:	10

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/24

„Kuritarvitused seoses tarbijate ja kodumajapidamiste juurdepääsuga laenudele” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 18/05

Raportöör: Mario CAMPLI

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas täiskogu istungjärgul 16. juulil 2009. aastal vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Kuritarvitused seoses tarbijate ja kodumajapidamiste juurdepääsuga laenudele”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 30. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.-29. aprilli 2010 (28. aprilli 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 75, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 1 liige.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et laenudele juurdepääsu valdkonnas on esmatähtis luua ühtne, läbipaistev ja terviklik õigusraamistik.

1.2 Komitee palub Euroopa Komisjonil uurida, kuidas oleks kõige paremini võimalik kõrvaldada praeguse õigusraamistiku puudujäägid, pöörates erilist tähelepanu pakutavatele laenutoodetele, eksitavatele reklaamitavadele, tingimuste läbipaistvusele, laenuvahendajatele, teabemoonutustele ja asjaosaliste harimisele finantsasjades.

1.3 Komitee kutsub liikmesriike üles looma ebaausate kaubandustavade jälgimiseks järelevalveasutuse, kellel oleks konkreetne pädevus laenude valdkonnas.

1.4 Komitee soovitab laiendada ühenduse kiirhoiatussüsteemi (RAPEX) nn mürgiste finantstoodete ja laenude Euroopa finants- ja laenuturule viimisele.

1.5 Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima võimalikult põhjalikult ebaseaduslikke ja/või kuritegelikke tavasid laenude valdkonnas, kusjuures erilist tähelepanu pöörataks turuvallutuslikele ja liigkasu võtvatele tavadele ning algatustele Euroopa õigusruumis.

1.6 Komitee soovitab luua eraldi terviklik Euroopa eeskiri eri tüüpi laenuvahendajatele. Eeskirjas sätestataks määratlused, nõuded ja kohustused, mis kehtivad neile, sõltumata turustatavast tootest ja sellest, kas laenutegevusega tegeletakse põhi- või kõrvaltegevusena.

1.7 Komitee soovitab võtta vastu konkreetse eeskirja nende isikute tegevuse, tavade ja käitumise järelevalveks, kelle jaoks vahendustegevus on vaid üks tegevustest (nt müügiagendid).

1.8 Komitee kutsub üles määratlema finants- ja laenuvahendajate kohustused riiklike registrite Euroopa võrgustikku registreerimisel Euroopa tegevusnormide alusel, mis hõlmavad professionaalsust, ettevaatuse ja eetilisuse nõudeid ning ühenduse eeskirju nende turuosaliste turult eemaldamiseks, kelle tegevus mõjub tarbijatele kahjulikult või kes kasutavad kuritarvitavaid või ebaseaduslikke tavasid.

1.9 Komitee peab oluliseks, et uuritaks võimalust laiendada direktiivis 85/374/EMÜ sätestatud ühenduse tootevastutuse eeskirju ja selle järjestikusi muudatusi finants- ja laenutoodetele, tehes selleks vajalikke muudatusi ja kohandusi.

1.10 Komitee soovitab, et olemasoleva pakkumise täienduseks toodaks Euroopa turule asjakohane valik sertifitseeritud ja standardiseeritud laenutooteid, et edendada suuremat läbipaistvust ja õiglast konkurentsi nii tavade kui ka tarbijatele pakutavate laenutoodete osas.

1.11 Komitee leiab, et hädavajalik on algatada tarbijaid, nende liite ja tarbijaid aitavaid spetsialiste teavitav ja hariv Euroopa kampaania tarbijate õiguste kohta seoses laenude ja finantsteenustega. Samuti tuleb arendada kohtu- ja kohtuväliste vaidluste lahendamise (Alternative Dispute Resolution – ADR) Euroopa võrgustikke (1).

1.12 Komitee peab oluliseks luua ja edendada kooskõlas avalik-õiguslike asutustega kodanikuühiskonna võrgustikke, et analüüsida ja jälgida laenude ja ülelaenamisega seotud sotsiaalset tõrjutust ja vaesust ning pakkuda selles olukorras tuge.

1.13 Komitee soovitab luua Euroopa tasandil ühised menetlused, mille raames käsitleda ülelaenamisega seonduvaid olukordi ja mille alusel peaks käivitama ka riiklikke algatusi kõnealuste inimeste toetamiseks ja/või aitamiseks.

1.14 Komitee soovitab komisjonil korraldada ametlik uuring selle kohta, kas ja kuidas saaks kasutusele võtta terviklikud Euroopa õigusnormid liigkasuvõtmise kohta ja arendada edasi ühiseid aluspõhimõtteid ja -näitajaid, mida saaks kasutada Euroopa liigkasuvõtmise intressimäärade skaala kehtestamisel.

1.15 Komitee soovitab kasutusele võtta Euroopa õigusraamistiku alusel kooskõlastatud ühised menetlused, et edendada riiklikke süsteeme liigkasuvõtmise vastu võitlemiseks.

1.16 Komitee kutsub üles rangelt reguleerima ELi tasandil krediitkaartide väljastamist, et vältida ülelaenamist soodustavaid turuvallutuslikke kampaaniaid, ja muutma kohustuslikuks selle, et krediitkaardi omanik ja pakkuja sõlmiks omavahel krediidi ülempiiri kohta lepingu.

1.17 ELi eeskiri peab tagama terves Euroopa Liidus täieliku ja selge kaitse tarbija poolt eelkõige interneti kaudu edastatava teabe kasutamisel.

1.18 Komitee leiab, et strateegiliselt oluline on tarbijate teavitamine ja harimine ning õppemeetodid ja tavad, mida kasutatakse juba alates põhiharidusest, ning soovitab edendada ja toetada kodanikuühiskonna algatusi läbipaistva ja arusaadava teabe andmiseks.

1.19 Samuti soovitab komitee tuua direktiivi 2008/48/EÜ tõhususe kontrollimise kuupäeva ettepoole (esimene läbivaatamine on kavas 12. juunil 2013) ja lühendada kontrollimiste vahelist aega viielt aastalt kolmele.

2. Sissejuhatus

2.1 Ülemaailmses finantskriisis püüti esialgu taastada finantsturgude stabiilsust ja likviidsust ja seejärel keskenduti sellele, kuidas stabiilsust tugevdada ja regulatiivset raamistikku uuendada, et vältida tulevikus turu uut kokkukukkumist.

2.2 Samal ajal, kui see protsess jätkub ja seda tuleb veelgi tõhustada, on komitee veendunud, et praegu tuleb kogu energia pühendada eesmärgile taastada Euroopa kodanike usaldus finantssüsteemi ja rahustada nende meeli seoses eri laenusaamise võimalustega.

2.3 Finantskriis viis nimelt majanduskriisini, mis on praegu toonud kaasa märkimisväärseid kaotusi töökohtade, majandustegevuse ning üksikisikute ja kodumajapidamiste sissetulekute osas.

2.4 Sellega seoses on märgata sotsiaalse ja finantsalase tõrjutuse ning vaesuse tõusu (2).

2.5 Laen on tarbijate ja kodumajapidamiste jaoks oluline vahend, mis võimaldab neil normaalseks ja korralikuks eluks vajalike kuludega hakkama saada. Selles mõttes on juurdepääs mõistliku hinnaga laenudele sotsiaalse kaasatuse esmatähtis tegur.

2.6 Kuid laenu ei peaks käsitlema tarbijate ja kodumajapidamiste sissetuleku asendaja ega täiendusena.

2.7 Majandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitika kõige suurem väljakutse on see, kuidas tagada vastutustundlik juurdepääs laenudele, ilma et see tekitaks sõltuvust.

2.8 Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja õigusraamistikku, mille eesmärk on vältida vastutustundetut laenude andmist ja võtmist ning võidelda igasuguse teabemoonutuse vastu laenajate ja tarbijate suhtluses.

3. Arvamuse eesmärk

3.1 Käesolevas arvamuses käsitletakse kuritarvitusi laenude andmisel ja ebaseaduslikke toiminguid tarbijate suhtes, mis süvendavad sotsiaalset tõrjutust ja vaesust. Arvamuses ei käsitleta konkreetseid küsimusi, mida on juba uuritud teistes komitee arvamustes.

3.2 Arvamuses soovitakse uurida praegust õigusraamistikku, et teha kindlaks kuritarvitusi võimaldavad puudujäägid ning pakkuda Euroopa ja liikmesriikide avalik-õiguslikele asutustele võimalikke lahendusi. Lisaks soovitakse arvamuses heita esimene pilk ebaseaduslikele tavadele, mis jäävad praegu õigusraamistikust välja. Tegemist ei ole eriti tuntud probleemidega ja neid on raske lahendada. Nad on seotud kuritarvitustega ja tihtipeale neist põhjustatud. Lõpetuseks soovitakse arvamuses sätestada, milline võiks olla kodanikuühiskonna roll tuvastatud probleemide lahendamisel.

3.3 Hiljuti kinnitas komisjon ühel avalikul arutelul (3) järgmist: „Finantskriis on näidanud, millist kahju võib vastutustundetu laenu andmine ja võtmine tekitada tarbijatele, laenajatele, finantssüsteemile ja majandusele üldiselt. Seetõttu oleme me täis otsustavust õppida võimalikest vigadest, tagamaks, et laene antaks ja võetaks vastutustundlikult” (siseturu volinik Charlie McCreevy). Samal arutelul täpsustas komisjon: „Meie kohustus on avada silmad kahjulike mehhanismide suhtes, mis on tekitanud vastutustundetut laenude andmist ja võtmist, mis omakorda tekitab paljude kodanike jaoks finantskahju” (tarbijakaitse volinik Meglena Kuneva).

3.4 Seega on arvamuse lõppeesmärk ka aidata parandada ühtse turu toimimist ja kaaluda, milliseid lahendusi võiks pakkuda ühenduse tasandil ja milliseid liikmesriikide tasandil, tingimusel et seda tehakse ikka ühises raamistikus. Komitee leiab, et ühtse turu killustatuse vältimiseks tuleb riigiülestele probleemidele lahendusi leida riigiülesel tasandil.

4. Praegune õigusraamistik: puudujäägid ja tegevusvõimalused

4.1 Tarbijakrediidilepingute valdkonnas on peamine Euroopa õigusakt direktiiv 2008/48/EÜ. Tarbijakrediidilepingute direktiiv pakub täielikku ühtlustamist: teisiti öeldes ei saa liikmesriigid jätta jõusse või võtta vastu teistsuguseid riiklikke eeskirju, isegi kui nende eeskirjadega pakutaks tarbijale suuremat kaitset. Direktiivis sätestatakse üldine tarbijaõiguste raamistik tarbijakrediidi valdkonnas, kuid seda ei kohaldata hüpoteeklaenudele.

4.2 Selle raamistiku täienduseks sätestatakse direktiivis 2005/29/EÜ (ettevõtja ja tarbija vaheliste ebaausate kaubandustavade kohta) üldine raamistik ebaausate kaubandustavade määratlemiseks ja selle eest karistamiseks. Finantsteenuste osas pakub direktiiv minimaalset ühtlustamist, mis võimaldab liikmesriikidel võtta tarbijate kaitseks piiravamaid või rangemaid eeskirju.

4.3 Hüpoteeklaenude kohta ei ole Euroopa eeskirju. Liikmesriikide eeskirjad aga varieeruvad sõltuvalt laenukultuurist ja riigisisesest turust. On küll ELi hea tava koodeks tarbijale antava lepingueelse teabe kohta ja Euroopa standarditud teabeleht (ESIS), kuid koodeks on vaid vabatahtlik ja selle kohaldamisulatus on väga piiratud.

4.4 Komitee tunnistab, et praegused eeskirjad pakuvad terve rea võimalikke lahendusi laenuandmisel ilmnevate kuritarvitustega võitlemiseks, kuid Euroopa tasandil tuleb veel kõrvaldada olulisi puudujääke. Liikmesriikide ja ELi asutustel on veel palju tööd ees, sh eeskirjade rakendamise ja karistussüsteemide osas.

4.5 Lisaks märgib komitee, et üks põhjustest, miks finantskriis nii tõsiseks muutus, on see, et laenu- ja finantssektori töötajatele avaldati müümiseks survet. Surve saavutada järjest kõrgemaid müügieesmärke, sõltumata sellest, kas toode vastas tarbija profiilile, viis selleni, et ettevõtete, tarbijate ja mõnedel juhtudel ka kohalike omavalitsuste portfellides levisid katkuna nn mürgised tooted.

4.6 Komitee leiab, et üks põhjuseid, miks see juhtus, on tippjuhtide stiimulite ja boonuste süsteem, mis suurendas mõnel juhul nende sissetulekut üle igasuguse piiri. Suurtes finantsasutustes jõuti selleni, et tegevjuht teenis lausa 400 korda rohkem kui tavatöötaja. Hoolimata kõigist ELi riigipeade ja valitsusjuhtide võetud kohustustest ja pühalikest tõotustest, märgib komitee, et ka praegu ei ole võetud tõhusaid ja konkreetseid meetmeid nende probleemide lahendamiseks.

4.7 Eelkõige ei ole praeguses krediidilepingute õigusraamistikus mingit kohustust kohandada pakkumist tarbijate vajadustele. Direktiivis 2008/48/EÜ (artiklis 8) sätestatakse asjakohaselt kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust, kuid artikli 5 lõikes 6 sätestatakse vaid, et krediidiandjad annavad tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav laen vastab tema vajadustele, vajaduse korral selgitades tarbijale antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada. Samuti antakse liikmesriikidele teatud tegevusvabadus nende sätete praktikas elluviimiseks. Samas ei ole direktiivis sätteid toodete kohandamiseks tarbijate vajadustele.

4.8 Reeglite puudumine on võimaldanud sellise kuritarvituse tekkimist, kus tarbijatele pakutud tooted ei vasta sageli nende vajadustele. Sellega on tegemist näiteks juhul, kui pakutakse ainult ühte laenuliiki või kui krediit- või deebetkaarti pakutakse valimatult, et tarbijad võiksid osta kaupu teatud kaubamajades (müügiagendid).

4.9 Selles küsimuses rõhutab komitee vajadust teha selget vahet krediitkaartide pakkumise ning kaubandustoodete ja nendega seonduvate sooduspakkumiste vahel.

4.10 Reklaamiga seoses märgib komitee, et praegused eeskirjad sisaldavad kohustuslikku nõuet esitada standardteave laenulepingute sõlmimisel (direktiivi 2008/48/EÜ artikkel 4 jj), kuid nendes ei nähta ette konkreetseid nõudmisi eksitavate ja agressiivsete kaubandustavade kohta või selliste tavade kohta, mis võivad tekitada üldist ülelaenamist (4).

4.11 Komitee on teadlik, et turumajanduse olukorras peab turg leidma kvantitatiivse ja kvalitatiivse tasakaalu pakkumise ja nõudluse vahel. Kuid kui turg ei ole võimeline leidma asjakohaseid lahendusi, peavad sekkuma riigiasutused, kuna neil lasub vastutus sotsiaalsete vajaduste rahuldamise eest.

4.12 Komitee on seisukohal, et üks lahendus võiks olla see, et Euroopa turul hakatakse kasutama sertifitseeritud ja standardiseeritud laenutoodete asjakohast valikut. Need tooted võiksid täiendada olemasolevat pakkumist. Tarbijatel oleks seega võimalus leida lihtsamalt toode, mis neile paremini sobib ning mis oleks paremini kohandatud nende vajadustele (5).

4.13 Komitee peab seega vajalikuks, et komisjon vaataks põhjalikumalt läbi need õiguslikud ja menetlusalused, et tõhustada Euroopa turu läbipaistvust sertifitseeritud või standardiseeritud laenutoodete abil ning luua Euroopa kiirhoiatussüsteem järelevalve teostamiseks Euroopa finants- ja laenuturule sattuvate nn mürgiste finants- ja laenutoodete üle.

4.14 Teisest küljest tuleks põhjalikumalt analüüsida laenuandjate vastutuse küsimust, et piirata tarbijate vajadustele mitte vastavate toodete levikut. Sel eesmärgil näib olevat vajalik luua Euroopa tasandil ühised menetlused, mille raames käsitleda ülelaenamisega seonduvaid olukordi, ning seejärel käivitada ka algatused, et toetada ja/või aidata inimesi, kes neisse olukordadesse on sattunud, sealhulgas ka laenuandjate kuritahtliku tegevuse tagajärjel.

4.15 Teine olukord, mida Euroopa õigusaktid ei kata, on liigkasuvõtmine. Liigkasuvõtmine on reguleeritud mõnedes liikmesriikides (sealhulgas Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Portugal), kuid see ei ole nii kõigis riikides.

4.16 Lisaks sellele näitavad äsjased uuringud, (6) et liigkasuvõtmise reguleerimisel võib olla positiivne mõju sotsiaalsele tõrjutusele ja vaesusele ning võitluses kuritarvituse vastu.

4.17 Komitee on seisukohal, et komisjon peaks ametlikult analüüsima võimalusi ja vahendeid, eesmärgiga kehtestada liigkasuvõtmise kohta terviklikud Euroopa õigusnormid. Komitee on eelkõige seisukohal, et tuleks veelgi täpsemalt määratleda ühised aluspõhimõtted ja -näitajad, mida saaks kasutada Euroopa liigkasuvõtmise intressimäärade skaala kehtestamisel.

4.18 Komitee leiab, et mõnedes liikmesriikides aastate jooksul saadud kogemuste tõhustamiseks ja kasutamiseks oleks kasulik töötada välja Euroopa reguleeriv raamistik, et edendada liigkasuvõtmise vastu võitlemise ja liigkasuvõtmise ohvriks langenud isikute toetamise riiklikke süsteeme.

4.19 Komitee rõhutab, et kõige kuritahtlikum laenupraktika esineb laenuvahendajate ja tarbijate vahelistes suhetes

4.20 Selles küsimuses kutsus Euroopa Parlament (7) üles looma ühenduse raamistikku, mis selgitaks ja ühtlustaks laenuvahendajate vastutust ja kohustusi, järgides põhimõtet „sama äri, samad riskid, samad reeglid”, et tagada tarbijakaitse ning vältida läbipaistmatut müügipraktikat ja eksitavat reklaami, mis eelkõige kahjustab kõige haavatavamaid tarbijate rühmi. Komitee jagab kõnealust seisukohta ja leiab, et selline raamistik aitaks puhastada turgu pakkumiste osas ja võidelda tõhusamalt kuritarvituste, vastutustundetu laenuvahenduse ja laenuhaide kuritegeliku laenuvahenduse vastu.

4.21 Komitee on seisukohal, et laenuvahendajate registri loomine on kooskõlas läbipaistvuse, usaldusväärsuse ja professionaalsuse nõuetega. Registreerumiskriteeriumid peaksid olema siduvad ning registreerumisega peaks kaasnema järelevalve, mida teostaksid asutused, kuhu kuuluvad pankade, finantsvahendajate kutseliidud ja tarbijate ühendused järelevalveasutuste kontrolli all. Registris peaksid olema näidatud peatamis-, tühistamis- ja väljajätmismeetmete rakendamise põhjused ning solidaarvastutuse olemasolu kriminaalkohtus tekitatud kahjude korral.

4.22 Selline praktika nagu SMS teel antav otselaen noortele, lihtsalt telefoni teel antavad laenud, laenud, mis põhinevad edaspidi saadaval sissetulekul või krediit- või deebetkaardi valimatu andmine kuulub kuritarvituste hulka. Nende tavade vastu tuleb võidelda kõigi vahendite abil. Direktiivis 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohta esitatakse erinevad lahendusvõimalused, mida kasutada vastutustundetu laenupakkumise korral ning mida oleks võimalik kohandada ja rakendada ka tarbimisel antavate laenulepingute reguleerimisel.

4.22.1 Komitee kutsub üles kehtestama rangeid eeskirju krediitkaarte väljastavate finantsasutuste kohta (müügi edendamine, üldise võlgnevuse ülemmäär, potentsiaalse kaardiomaniku vanus, kontoväljavõtete läbipaistvus), et vältida ülelaenamist soodustavaid kuritarvitusi.

4.22.2 Eelkõige peaks krediitkaardi krediidipiirangutemääratlemine toimuma kokkuleppel omanikuga. Krediidipiirangute suurendamine peaks toimuma üksnes krediitkaardi omaniku ja väljastaja selgesõnalisel kokkuleppel.

4.23 Kuid selleks, et olla tõhus, tuleb õigusakte rakendada rangemalt (8). Võttes arvesse ülemaailmse finantskriisi tagajärjel tekkinud olukorda, soovitab komitee tuua direktiivi 2008/48/EÜ tõhususe kontrollimise kuupäeva ettepoole (esimene läbivaatamine on kavas 12. juunil 2013) ja lühendada kontrollimiste vahelist aega viielt aastalt kolmele aastale. Seoses ebaausate kaubandustavadega laenuvaldkonnas on komitee seisukohal, et liikmesriikide tasandil tuleb luua turgu reguleerivad asutused, kellel on laenuvaldkonnas vajalikud pädevused ning vastavad ja konkreetsed vahendid.

4.23.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taotleb konkreetse ja tõhustatud reguleeriva raamistiku kehtestamist, et tagada terves Euroopa Liidus täielik ja selge kaitse tarbija poolt eelkõige interneti ja e-posti kaudu edastatava teabe kasutamisel.

4.24 Hüpoteeklaenudele osas peab komitee vajalikuks analüüsida võimalust muuta hüpoteegilaenude vahendajatele kohustuslikuks Euroopa standarditud teabelehe (ESIS) (koos samade ohutusabinõudega, mida komitee on arutanud kõnealusel teemal koostatud varasemates arvamustes (9) ) ning intressimäärade alaste andmete esitamine sarnaselt tarbijakrediidilepingute direktiiviga. See tõhustaks Euroopa hüpoteeklaenuturgude integreerimist ning parandaks üldiselt kaitset tarbijate ja kodumajapidamiste jaoks.

4.25 Tarbijalaenu alase nõustamise küsimuses soovitab komitee toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, eelkõige tarbijaorganisatsioone, et need võiksid arendada nõustamistegevust, mis võimaldaks potentsiaalsetel laenuvõtjatel saada objektiivse, selge ja professionaalse ülevaate selle kohta, milline laenutoode vastab kõige paremini nende erivajadustele.

4.26 Komitee rõhutab, et laenunõustamine peaks olema reguleeritud, et tagada nii laenuandjate kui vahendajate läbipaistvuse ja sõltumatuse kõrge tase.

4.27 Kõigi nende probleemidega toime tulemiseks on komitee arvates vajalik ühine, ühtlustatud ja ühtne ELi tasandi õigusraamistik, kus on sätestatud kõigile laenutoodetele kohaldatavad põhimõtted ja eeskirjad.

5. Kuritarvitused ja ebaseaduslikud meetodid laenuvaldkonnas

5.1 Komitee arvates tuleks lahendada selle ulatusliku sektori probleemid, mille moodustavad fiktiivsed vahendus- ja finantsteenuste ettevõtted ning mida iseloomustavad turuvallutuslikud ja liigkasuvõtlikud tavad ning intressimäärade ja väljapressimisega seonduva kuritegevus. See kehtib muuhulgas järgmiste juhtumite kohta:

—	reguleerimata laenud raskustes olevatele tarbijatele ja ülelaenamise ohvriks langenud perekondadele.

—	laenud (sealhulgas liigkasuvõtmine), mida annavad tarbijate röövimise eesmärgil kuritegelikud organisatsioonid.

5.2 Reguleerimata laenud võivad esineda eri vormides:

—	registreerimata ettemaksed rahas või muude kaupade kujul, mis tagavad suurima võimaliku kasu üksikisiku tagasimaksetelt ning mille puhul on selliste ettemaksete kestus võimalikult pikaks venitatud;

—	reguleerimata rahastamine, mille puhul laenuandja suurendab oma kasumit, rakendades ebaeetilisi reegleid, eksitavaid klausleid või ebaselgeid tingimusi või avaldades survet nõutud tagatiste suurendamise teel;

—	laenud, mis üldiselt kujutavad endast panga kõrvaltegevuse kuritarvitamist;

—	laenud, mida antakse liigkasuvõtmise eesmärgil eri liiki kuritegevuse raames ja konkreetses kontekstis.

5.3 Komitee on seisukohal, et reguleerimata laenuandmise kasvuvõimalus sõltub sellest, et paljud kodumajapidamised ja tarbijad on jäänud kõrvale reguleeritud laenuturust, muuhulgas vastutustundetu laenuandmise tõttu, mis on seadnud tarbijad väga haavatavasse sõltuvusolukorda.

5.4 Komitee nendib, et kodumajapidamiste madala sissetuleku ja tarbijate surve eri vormidega seonduvaid probleeme, mis on osaliselt sellise olukorra põhjuseks, kus tarbijad on sunnitud võtma ebaseaduslikke laene ja kasutama paralleelse laenuturu teenuseid, ei ole võimalik lahendada üksnes laenusektori reguleerimise teel.

5.5 Lisaks sellele on kuritarvitustel ja ebaseaduslikel meetoditel laenuvaldkonnas sageli kuritegelik iseloom ning neid tuleks seetõttu Euroopa õigusruumis reguleerida konkreetsete kriminaalõiguslike algatuste abil, mida rakendab politsei. Nende riiklike kohtuotsuste täieulatuslik jõustamine kogu Euroopa Liidus, mis seonduvad liigkasuvõtmise ja kuritegeliku väljapressimise teel saadud varade konfiskeerimisega, võiks olla otsustava tähtsusega panus nende nähtuste vastu võitlemisel (10).

5.6 Komitee on seisukohal, et kõnealuses küsimuses puudub piisav üleeuroopaline statistika, et asjaomase nähtuse kohta oleks võimalik luua Euroopa tasandil ülevaade, mis sisaldaks kõiki kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid aspekte. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles arutama koos liikmesriikidega üksikasjalikult kõnealust olukorda võrreldavate andmete alusel.

6. Kodanikuühiskonna roll

6.1 Kodanikuühiskonnal ning eelkõige tarbijaorganisatsioonidel ja heategevusorganisatsioonidel on oluline roll nende probleemide määratlemisel, analüüsimisel ja jälgimisel, mis seonduvad kuritarvituste ja ebaausate meetoditega tarbijatele ja kodumajapidamistele laenu andmisel.

6.2 Komitee peab oluliseks luua ja edendada kooskõlas avalik-õiguslike asutustega kodanikuühiskonna võrgustikke, et analüüsida ja jälgida laenude ja ülelaenamisega seotud sotsiaalset tõrjutust ja vaesust ning pakkuda selles olukorras tuge. Sellistel võrgustikel on samuti oluline roll teabe vahetamisel ja heade tavade tutvustamisel ning neid võib kaasata ka ühtlustatud tarbijakaebuste süsteemi.

6.3 Komitee märgib, et kõnealuses valdkonnas on juba olemas head tavad, sealhulgas näiteks sotsiaallaen, või Euroopa finantskaasamise võrgustik (EFIN), ning et selliseid häid tavasid tuleks innustada ja levitada kogu Euroopa Liidus.

6.4 Komitee on seisukohal, et algatused tarbijate teavitamiseks ja harimiseks põhiharidustasemest alates pakuvad suurepärast võimalust liikmesriikide ja kodanikuühiskonna algatuste jaoks (11). Need on olulised meetmed finantsalaste põhiteadmiste arendamiseks Euroopa tasandil terves Euroopa Liidus.

6.5 Komitee leiab, et on oluline innustada ja arendada kõnealust tegevust, kuid soovib rõhutada, et laenuandjate ülesanne on tagada teave toodete kohta ja riigiasutuste ülesanne on tagada tarbijate koolitus. Lisaks sellele leiab komitee, et kodanikuühiskonna algatused läbipaistva ja arusaadava teabe ning hariduse tagamisel võivad olla tõhusad vaid juhul, kui need täiendavad ühtset ja kõikehõlmavat õigusraamistikku.

6.6 Komitee 28. jaanuaril 2010. aastal Brüsselis korraldatud avalikul arutelul, kus osalesid kodanikuühiskonna riikliku ja Euroopa tasandi valitud esindajad, rõhutati vajadust saada kuritarvitused ja ebaseaduslikud tavad ELi kontrolli alla nii regulatiivsest kui ka ohvrite abistamise seisukohast, samuti kõigi asjaomaste osapoolte harimise, koolitamise ja teavitamise seisukohast.

6.7 Et innustada sotsiaalset turumajandust laenuvaldkonnas, peab komitee vajalikuks luua ja arendada selliste sotsiaalmajanduslike ettevõtete loomist nagu ühistud (12). Avalik-õiguslikel asutustel on samuti vastutus selliste ettevõtete loomise ja nende toimimise toetamise ja edendamise eest (13).

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) FIN-NET (finantsvaidluste lahendamise võrgustik).

(2) Vt „Second joint assessment by the SPC and the European Commission of the social impact of the economic crisis and of policy responses” („Sotsiaalkaitsekomitee ja Euroopa Komisjoni teine ühine hinnang majanduskriisi sotsiaalsele mõjule ja poliitilistele vastustele”) – SPC/2009/11/13 FINAL; Eurobaromeetri uuring vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kohta – 2010: Euroopa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta; komisjoni teatis – ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=757&langId=en.

(3) Avalik arutelu teemal „Vastutustundlik laenu andmine ja võtmine”, Brüssel, 3. september 2009.

(4) Seevastu sisaldab direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, asjakohast määratlust eksitava tegevuse (artikkel 6) või agressiivsete (artikkel 8) kaubandustavade kohta.

(5) Kõnealuses küsimuses vt dokument ISO 22222 („Personal financial planning” – 2005), UNI-ISO („Pianificazione finanziaria, economica e patrimoniale personale” – 2008); AENOR-UNE 165001 („Etica. Requisitos de los productos financieros socialmente responsables” – 2009); vt ka ECO/266 – „Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted”.

(6) Vt „Usura – Rapporto finale dell'Osservatorio socioeconomico sulla criminalitą”, („Liigkasuvõtmine. Sotsiaalmajandusliku järelevalveplatvormi lõpparuanne kuritegevuse kohta”), Itaalia riiklik majandus- ja töönõukogu (CNEL), Rooma 2008.

(7) Euroopa Parlamendi 5. juuni 2008. aasta resolutsioon jaepangandussektori uurimise kohta.

(8) Liikmesriigid on kohustatud kooskõlastama oma tegevuse ühenduse eeskirjadega 12. juuniks 2010.

(9) EÜT C 27, 3.2.2009, lk 18 ja ELT C 65, 17.3.2006, lk 13.

(10) „Nende globaalsete nähtuste ees võivad valitused ja institutsioonid jätkata pimesikumängu või võtta kasutusele piiratud meetmeid riiklikul tasandil. Kuid kui nad vaid täheldaksid, mil määral Euroopa vahistamismäärus on tõhustanud vabaduses viibivate kurjategijate otsimist, hakkaksid nad kiirelt ja sidusalt välja töötama ühiseid meetmeid uurimise ja süüdistuse esitamise vallas ning ühist karistusõiguse miinimumi kõigi liikmesriikide jaoks, alustades maffiaorganisatsioonide põhjustatud kahjude hüvitamisega” (vt F. Forgione, „Mafia export”, 2009, Milano).

(11) UNI (Ettepanek kodanike majandushariduse normide kohta – nõuded), jaanuar 2010.

(12) Vt „Resilience of the Cooperative Business Model in Times of Crisis”, OIL 2009.

(13) Vt EÜT C 318, 23.12.2009, lk 22.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa sihtasutuse õigusakt” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 18/06

Raportöör: Mall HELLAM

16. juulil 2009. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa sihtasutuse õigusakt”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 30. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1. Üldised soovitused ja järeldused

1.1 Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses tuuakse välja mõned mõtted ja ettepanekud sihtasutustele kohandatud Euroopa õigusakti koostamise kohta ning pakutakse välja suunised õigusakti loomiseks.

1.2 Vajaduste ja võimaluste läbivaatamine on kinnitanud vajadust Euroopa äriühinguõiguse sihtasutusi puudutava projekti järele, mis looks kohandatud õigusliku vahendi nende tegevuse lihtsustamiseks siseturul. Hiljuti läbi viidud uuring (1) ja praktikud (2) väidavad, et selliste sihtasutuste ja nende asutajate arv, kes tahavad arendada rahvusvahelisi suhteid ja koostööd, on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud. Nende sõnul peavad piiriüleselt tegutsevad sihtasutused silmitsi seisma mitmete takistustega, sh õiguslikud takistused, mis toovad kaasa suuremad tehingukulud ning vähendavad selle võrra nende käsutuses olevaid avalikes huvides kasutatavaid koguvahendeid.

1.3 Sihtasutuse sektor ja selle esindusorganisatsioonid ja võrgustikud ELi tasandil (3) on teinud korduvaid üleskutseid luua Euroopa sihtasutuse õigusakt kui kõige kulutõhusam lahendus piiriüleste takistuste kaotamiseks ning seeläbi sihtasutuste tegevuse ergutamiseks kogu Euroopas.

1.4 Siinkohal kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni üles esitama Euroopa sihtasutuse õigusakti ettepaneku nõukogule ja Euroopa Parlamendile kiireks vastuvõtmiseks, et toetada avalike hüvedega seonduvaid tegevusi.

1.5 Komitee leiab, et Euroopa sihtasutuse õigusakt on väga oluline vahend, et tuua kodanike huvid siseturul tähelepanu keskmesse ja Euroopa kodanikele lähemale.

1.6 Komitee leiab, et Euroopa sihtasutuse õigusakt võib olla uus mehhanism Euroopa üldsuse huve teenivate ja kodanikele suunatud tegevuste toetamiseks ning aidata toime tulla Euroopa suurte sotsiaal-majanduslike probleemidega ning kiireloomuliste vajadustega sellistes valdkondades nagu teadmised ja innovatsioon, meditsiiniuuringud, tervishoid ja sotsiaalteenused, keskkond ja piirkondlik areng, tööhõive ja kutseõpe, loodus- ja kultuuripärandi säilitamine, kunsti ja kultuurilise mitmekesisuse edendamine, rahvusvaheline ja arengukoostöö.

1.7 Selleks et see toimiks tõhusalt ja oleks atraktiivne, peab uus õigusakt sisaldama selgeid ja kõikehõlmavaid põhimõtteid sihtasutuste loomise, tegevuse ja järelevalve kohta ning sellel peab olema tõeline Euroopa mõõde. Õigusakt muudab piiriülese tegevuse, annetused ja koostöö sujuvamaks, kujutades endast tõhusat, tunnustatud Euroopa mõõtmega juhtimisvahendit avalikes huvides tegutsemiseks.

2. Üldised märkused

2.1 Kohaldamisala ja institutsiooniline taust

2.1.1

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on uurida Euroopa sihtasutuse õigusakti võimalikku väljatöötamist. Õigusakt peaks aitama sihtasutusi ja nende rahastajaid, kelle tegevus on üha enam piirülene, ent kes seisavad silmitsi nii tsiviil- kui ka maksuõigusi puudutavate takistustega. Samuti peaks õigusakt andma uutele sihtasutustele nende loomisel Euroopa mõõtme.

2.1.2

2009. aasta novembris avaldas Euroopa Komisjoni siseturu ja teenuste peadirektoraat Euroopa sihtasutuse õigusakti teemalise avaliku arutelu tulemused (4). Arutelu käigus saadi suur hulk vastuseid eelkõige mittetulundussektorilt, mis näitas, et kõnealune sektor toetab kindlalt Euroopa sihtasutuse õigusakti.

2.1.3

2009. aasta veebruaris avaldas Euroopa Komisjon Euroopa sihtasutuse õigusakti teostatavusuuringu (5). Uuringus toodi välja Euroopa sihtasutuse õigusakti võimalik kasu ebavajalike finantskulude ja halduskoormuse vähendamise või kõrvaldamise näol, lihtsustades nende sihtasutuste tegevust, kes soovivad tegutseda mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis.

2.1.4

Seoses Euroopa sihtasutuse õigusaktiga on ka välja antud kaks soovitust:

—	2005. aastal Euroopa Fondide Keskuse poolt esitatud ettepanek Euroopa sihtasutuse õigusakti ettevalmistamiseks (6),

—	sihtasutuste õiguse ja maksuõiguse ekspertide poolt 2006. aastal läbi viidud uuring „Euroopa sihtasutus – uus õiguslik lähenemisviis” (The European Foundation – a New Legal Approach) (7).

2.1.5

4. juulil 2006 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni äriühinguõiguse perspektiivide kohta, (8) milles parlament palub komisjonil jätkata ühenduse õigusaktide ettevalmistamist ka muude õiguslike vormide, nagu näiteks Euroopa sihtasutuse jaoks.

2.1.6

2009. aasta arvamuses ettevõtluse vormide mitmekesisuse kohta (9) väljendab komitee heameelt Euroopa sihtasutuse õigusakti teemal alustatud tööd ning kutsub komisjoni üles viima mõjuhinnangu lõpule 2010. aasta alguses ja esitama määruse ettepaneku, mis võimaldab üleeuroopalistel sihtasutustel tegutseda siseturul võrdsetel alustel.

2.1.7

2006. aastal otsustas Euroopa Kohus, (10) et avalikes huvides tegutsevate residendist ja mitteresidendist sihtasutuste erinev maksukohtlemine kujutab endast kapitali vaba liikumise põhimõtte põhjendamatut rikkumist, kuid seda vaid juhul, kui liikmesriik tunnustab avalikes huvides tegutsevate sihtasutuse staatust vastavalt liikmesriikide õigusaktidele.

2.1.8

Seoses piiriülese annetamisega otsustas kohus, (11) et maksustamist käsitlevad õigusaktid, mis diskrimineerivad teises ELi liikmesriigis avalikes huvides tegutsevatele organisatsioonidele tehtud annetusi, on vastuolus EÜ asutamislepinguga, juhul kui teises liikmesriigis asuvaid vastuvõtvaid organisatsioone tuleb käsitleda „võrdväärsena” avalikes huvides tegutsevate residendist organisatsioonidega.

2.2 Märkused: sihtasutuse sektor Euroopa Liidus

2.2.1

Euroopa sihtasutuse sektor on oluline majandusjõud, (12) mille varad ulatuvad 350 miljardist eurost ligikaudu 1 000 miljardi euroni ning mille kulutused aasta lõikes jäävad vahemikku 83 miljardist 150 miljardi euroni. Samuti on märkimisväärses osas Euroopa riikides täheldatav sihtasutuste arvu püsiv kasv.

2.2.2

Sihtasutustel on tööturul täita oluline roll. Euroopa sihtasutuse õigusakti teostatavusuuringuga kindlaks tehtud 110 000 sihtasutustes töötab Euroopa Liidus täiskohaga 750 000 kuni 1 miljon inimest (13). Eraldades toetusi, stipendiume või kapitalitoetust organisatsioonidele ja eraisikutele, toetavad nad ka tööhõivet ja vabatahtlikku tegevust.

2.2.3

Suur enamus Euroopa Liidu sihtasutustest on varapõhised ja tegutsevad avalikes huvides. Reeglina ei ole neil liikmeid ega osanikke ning nad on sõltumatult loodud mittetulunduslikud rahastamisorganisatsioonid. Neil on kindlad ja usaldusväärsed sissetulekuallikad, mis on suunatud ainuüksi avalike huvide teenimisele. Nad võivad saada oma sissetuleku sihtkapitalist, s.o kapitalisumma, mille on eraldanud üksikisik, perekond, ettevõte või muu organisatsioon. See võib olla vallasvara vormis: sularaha, aktsiad, võlakirjad, kunstiteosed, autoriõigused, teaduslitsentsid, või kinnisvara vormis: maa ja kinnisvara, nagu muuseumid ja hooldekodud. Sihtasutused võivad saada oma sissetuleku ka teistest allikatest, nagu pärandid ja kingitused, üleskutsed üldsusepoolseteks annetusteks, omatulu, lepingud, loteriitulu.

2.2.4

Euroopa Liidu sihtasutused tegelevad inimestele otsest kasu toovate ning kodanike Euroopa arendamise seisukohalt võtmetähtsusega küsimuste ja projektidega eri valdkondades, nagu haridus, teadusuuringud ja innovatsioon, sotsiaalteenused ja tervishoid, meditsiiniuuringud, keskkond, piirkondlik areng, tööhõive ja kutseõpe, loodus- ja kultuuripärandi säilitamine, kunsti ja kultuuri edendamine, rahvusvaheline ja arengukoostöö.

2.2.5

Järjest enam sihtasutusi ja rahastajaid teevad piiriülest koostööd. Siiski seisavad nad silmitsi järgmiste teostatavusuuringu käigus ilmsiks tulnud haldus-, tsiviil- ja maksuõiguslike takistustega:

—	toimetulek erinevate riikide õigusaktidega: uued Euroopa algatused viibivad või neist loobutakse asjakohaste õigusvahendite puudumise tõttu;

—	raskused välismaiste sihtasutuste juriidilise isiku staatuse tunnustamisel;

—	õiguslik ebakindlus selles osas, mis puudutab residendist sihtasutuste piiriülese töö nö üldhuvi pakkuva olemuse ning avalikes huvides tegutsemise tunnustamist liikmesriigis;

—	teistes liikmesriikides harukontorite loomisega seotud halduskoormus ja -kulud;

—	võimaluse puudumine asukoha üleviimiseks teise liikmesriiki;

—	maksutõkked: mitteresidendist sihtasutused kannatavad maksudiskrimineerimise all.

2.3 Sihtasutustele sobiva õigusliku vahendi väljatöötamise vajadus

2.3.1

Oleks ebarealistlik loota liikmesriikide sihtasutusi käsitlevate arvukate õigusaktide ühtlustamist, (14) eelkõige seoses erinevustega sihtasutuste eesmärgi, nende loomisele esitatavate nõuete, juhtimise ja aruandluse osas (15).

2.3.2

Ükski olemasolev Euroopa õiguslik vahend, (16) mis on loodud eraettevõtete ja riigiasutuste piiriülese tegevuse või koostöö edendamiseks ELis, ei vasta sihtasutuste kui eraõiguslike mittetulundusorganisatsioonide vajadustele ja erijoontele. Kõnealused organisatsioonid tegutsevad avalikes huvides ning neil puuduvad osanikud või kontrollivad liikmed.

2.3.3

Vaja on kaaluda sellise Euroopa sihtasutuse õigusakti väljatöötamist, mis oleks arusaadav ja kohandatud sihtasutuste vajadustele, pidades silmas nende tegevuse lihtsustamist ja koostöövorme ühtsel turul, mis võimaldaks neil koondada vahendeid mitmetest riikidest ja anda nendele avalikes huvides loodud sihtasutustele Euroopa mõõde, et toetada avalikes huvides tegutsemist.

3. Euroopa sihtasutuse õigusakt: peamised eesmärgid ja struktuur

3.1 Eesmärgid ja eelised

3.1.1

Euroopa sihtasutuse õigusakt on hea poliitiline võimalus edendada avalikes huvides tegutsevate sihtasutuste tegevust kogu Euroopa Liidus, kuna see:

—	võimaldaks tõhustada sihtasutusi puudutavat Euroopa õiguslikku raamistikku;

—	võimaldaks vähendada õiguslikke ja haldustõkkeid;

—	innustaks uute tegevuste algatamist;

—	lihtsustaks piiriülest koostööd ja partnerlust ühtsel turul;

—	aitaks suurendada läbipaistvust;

—	looks tõhusa juhtimisvahendi avalikes huvides tegutsemiseks;

—	muudaks sujuvamaks annetusmenetlused nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute piiriülese tegevuse puhul;

—	aitaks kaasa majandusliku integratsiooni protsessile ja tugevdaks Euroopa kodanikuühiskonda tänases globaliseerumise kontekstis, kus ühised väljakutsed ja ohud nõuavad selget ja ühemõttelist Euroopa lähenemisviisi.

3.1.2

Euroopa sihtasutuse õigusaktil oleks mitmeid eeliseid, näiteks:

—

tõhusus ja lihtsustamine: õigusakt võimaldaks luua Euroopa sihtasutuse, mis on registreeritud ühes liikmesriigis ja mida tunnustatakse ka ülejäänud 26 liikmesriigis. Sihtasutus võiks tegutseda üleeuroopaliselt vastavalt samadele reeglitele ning sidusale juhtimis- ja aruandlussüsteemile. Õigusakt aitaks ületada olemasolevaid takistusi ning lihtsustaks piiriülest koostööd ja tegevust;

—

aruandlus: Euroopa sihtasutuse õigusakt selgitaks sihtasutuse käsitust, andes ühtse määratluse „avalikes huvides tegutsevatele sihtasutustele” kogu Euroopa Liidus, kuivõrd praegu kasutatakse mõistet „sihtasutus” liiga vabalt, viidates väga erinevatele organisatsioonide vormidele. Õigusaktil võiks tänu ühtse aluse loomisele olla positiivne mõju sihtasutuste üldisele juhtimisele ja haldamisele;

—

majanduslikud eelised: lisaks nende piiriülese tegevuse kulude vähendamisele saaksid õigusliku vormi valinud sihtasutused lisaks üldtunnustatud Euroopa mõõtmele nii avaliku sektori kui ka laiema avalikkuse tunnustuse. Seega lihtsustaks Euroopa sihtasutuse õigusakt vahendite koondamist avalikke huve teenivatesse tegevustesse ning tõmbaks ligi välisinvesteeringuid. Samuti võib sellel olla positiivne mõju annetajate käitumisele ja annetamisele;

—

poliitilised eelised ja eelised kodanikele: rahvusvahelise tegevuse ja koostöö areng edendaks Euroopa integratsiooni Euroopa Liidu residentidele otsest huvi pakkuvates valdkondades. Euroopa sihtasutuse õigusakt võib luua tugeva ja paindliku juhtimisvahendi avalike huvide ja kodanikualgatuste toetamiseks Euroopa Liidus, et tegeleda kiireloomuliste vajaduste ja globaalsete probleemidega.

3.2 Põhijooned

3.2.1

Tõhus Euroopa sihtasutuse õigusakt peaks vastama reale põhimõtetele ja tunnustele. Tegemist oleks täiendava ja vabatahtliku avalikke huve teeniva vahendiga, mis on peaasjalikult allutatud ühenduse õigusele ning täiendavad riiklikke ja piirkondlikke õigusakte.

3.2.2

Euroopa sihtasutuse õigusakti võiks välja töötada alljärgnevate tunnuste alusel, mille üksikasjad tuleb täpsustada koostöös asjaomaste osapooltega. Euroopa sihtasutuse õigusakt peaks:

3.2.2.1

olema vabatahtlik ja täiendav õiguslik vahend, mida kasutaksid enam kui ühes Euroopa Liidu liikmesriigis tegutsevad sihtasutused ja nende rahastajad selle asemel, et luua mitmes liikmesriigis oma sihtasutus, nagu näevad ette erinevate ELi riikide õigusaktid. See õiguslik vahend ei asendaks liikmesriikides sihtasutuste kohta kehtivaid õigusakte;

3.2.2.2

olema sihtasutuse õiguse enamiku aspektide osas lihtne ja kõikehõlmav ja viitama liikmesriikide õigusele võimalikult vähestes õigusvaldkondades. See võimaldaks asutajatel seda õiguslikku vahendit kasutades kokku hoida õigusnormide täitmisega seotud kulusid ning luua sellise juhtimis- ja haldusstruktuuri, mis oleks võrreldav kõigis liikmesriikides;

3.2.2.3

olema arusaadav. Euroopa sihtasutuse võib alaliselt või määratud tähtajaks luua Euroopa Liidu residendist füüsiline isik testamendi alusel, Euroopa Liidu residendist füüsilise või juriidilise isiku notariaalselt kinnitatud dokumendi alusel, ELi liikmesriigis seadusjärgselt asutatud avalikes huvides tegutseva sihtasutuse Euroopa sihtasutuseks muutmise või ELi liikmesriigis seadusjärgselt asutatud avalikes huvides tegutsevate sihtasutuste ühinemise teel. Teade Euroopa sihtasutuse loomise kohta tuleks avaldada Euroopa Liidu Teatajas;

3.2.2.4

võimaldama teenida üksnes avalikke huve. Avalike huvide kirjeldus võiks paindlikkuse võimaldamiseks hõlmata avatud loetelu avalikes huvides tegutsemise eesmärkidest (17). Euroopa sihtasutust käsitletaks avalikes huvides tegutsevana, kui:

1)	see teenib üldisi avalikke huve Euroopa/rahvusvahelisel tasandil, viies ellu oma programme või toetades üksikisikuid, ühendusi, institutsioone või teisi struktuure, ja

2)	selle loomise eesmärk hõlmab avalike huvide edendamist ühes või mitmes üldhuvi valdkonnana määratletud valdkonnas;

3.2.2.5

andma Euroopa mõõtme. Euroopa sihtasutuse õigusakt oleks suunatud tegevustele, mis sisaldavad Euroopa aspekti laiemas tähenduses, st hõlmavad tegevusi enam kui ühes liikmesriigis;

3.2.2.6

määratlema miinimumkapitali. See näitaks Euroopa sihtasutuse eesmärkide ja ettevõtmise tõsidust ja tugevdaks võlausaldajate kaitset, kuid samas ei tohiks see takistada väiksematel algatustel tegevust alustada;

3.2.2.7

mitte looma nn ametlikku liikmeskonda, vaid võimaldama teatud osalusstruktuuri, mis siiski ei asendaks juhtimis- ja haldusstruktuuri õigusi ja kohustusi;

3.2.2.8

võimaldama Euroopa sihtasutuse avalikes huvides tegutsemise eesmärgi raames teostada majandustegevust otse või teise õigussubjekti kaudu eeldusel, et saadud sissetulekut või kasumit kasutatakse avalikes huvides;

3.2.2.9

kehtestama õiguse omada vallas- või kinnisvara, saada või omada kingitusi või toetusi, sealhulgas seaduslikest allikatest omandatud aktsiaid ja muid kaubeldavaid vahendeid;

3.2.2.10

määrama registreeritud asukoha Euroopa Liidus. Seda peaks saama üle viia teise liikmesriiki ilma, et selleks peaks lõpetama sihtasutuse tegevuse või looma uue õigussubjekti;

3.2.2.11

kehtestama selged läbipaistvust ja aruandlust käsitlevad reeglid. Euroopa sihtasutus peaks pidama arvet kõigist finantstehingutest, kasutama ametlikke finantskanaleid ning arhiveerima aastased kontoväljavõtted ja tegevusaruanded pädeva asutuse tarvis. Suuremate organisatsioonide puhul tuleks läbi viia auditeid.

3.2.2.12

Euroopa sihtasutusele tuleks sätestada selged juhtimist ja haldust ning vastutust käsitlevad reeglid, ent samas peab põhikiri võimaldama asutajatele/juhatusele paindlikkust kujundada oma sisemist töökorraldust vastavalt Euroopa sihtasutuse põhikirjale. Kasulik oleks välja pakkuda sihtasutuse näidispõhikiri, mis aitaks ära hoida huvide konflikti.

4. Kohaldatav õigus

4.1.1

Euroopa sihtasutuse õigusakti ettepanekus sedastataks kohaldatava õiguse erinevad allikad: Euroopa sihtasutuse õigusakti käsitlev ELi määrus, Euroopa sihtasutuse põhikiri või teised Euroopa Liidu või liikmesriikide õigusaktid.

4.1.2

Euroopa sihtasutuse õigusakti käsitlevad õigusaktid peavad olema kõikehõlmavad, ent samas selged ja lihtsad. Sellel on ilmsed põhjused: selgus aitab Euroopa sihtasutustel õigusakti järgida ning järelevalve eest vastutajatel õigusakti jõustada.

4.1.3

Euroopa sihtasutuse õigusakti ettepanek peaks looma raamistiku, milles Euroopa sihtasutused asutatakse ning milles nad tegutsevad ja aru annavad. Valdkondades, mida õigusakt reguleerib (näiteks sihtasutuse loomine, registreerimine, eesmärk, kapital, registreeritud asukoht, juriidilise isiku staatus, õigusvõime, direktorite vastutus, läbipaistvus ja aruandlusnõuded), peavad õigusaktid olema kõikehõlmavad ja mitte viitama riiklikele õigusaktidele. See tagab ühtsuse, selguse ja kindluse, mida õigusakt peaks pakkuma kolmandatele osapooltele, partneritele ja annetajatele.

4.1.4

Mis puutub järelevalvesse, siis võiks Euroopa sihtasutuste üle peetava järelevalve delegeerida liikmesriigis selleks määratud pädevatele asutustele, võttes aluseks Euroopa sihtasutuste õigusakti määruses sedastatud ühiselt kokkulepitud Euroopa sihtasutuste registreerimis-, aruandlus- ja järelevalvenõuetega seotud standardid.

4.1.5

Nendes küsimustes, mida Euroopa sihtasutuse põhikirja õigusnormid ei hõlma, kohaldatakse muid ühenduse või liikmesriigi õigusakte.

4.1.6

Maksude osas on Euroopa sihtasutuse maksukohtlemise üle otsustamise pädevus selle liikmesriigi maksuametil, kus nimetatud Euroopa sihtasutus on maksukohustuslane.

4.1.7

ELi liikmesriigid sätestavad avalikes huvides tegutsevatele sihtasutustele maksualase erikohtlemise (18). Avalikes huvides tegutsevate kodu- ja välismaiste organisatsioonide erinev maksukohtlemine on potentsiaalselt vastuolus EÜ asutamislepinguga, eriti selles osas, mis puudutab annetusi, pärandi- või kinkemaksu pärandite ja kinkide eest ning sihtasutuste välismaist sissetulekut. Seega peaks Euroopa sihtasutus saama samuti kasu maksusoodustustest, mida koduriigi seadusandjad on võimaldanud residendist sihtasutustele, sealhulgas maksuvabastus tulumaksust, kinke- ja pärandimaksust, varade väärtuselt/üleviimiselt võetavast maksust (19).

4.1.8

Euroopa sihtasutuse asutajate/annetajate maksukohtlemise osas peab iga asutaja/annetaja, kes eraldab vahendeid Euroopa sihtasutusele sees- või väljaspool riigipiire, saama samas ulatuses maksualandust või maksukrediiti, nagu juhul, kui raha oleks antud avalikes huvides tegutsevale organisatsioonile annetaja oma liikmesriigis.

4.1.9

Kaudsete maksudega seoses kutsub komitee arvamuses ettevõtluse vormide mitmekesisuse kohta (20) komisjoni üles innustama liikmesriike uurima võimalusi pakkuda neile kompensatsioonimeetmeid, mis vastavad eri ettevõtlusvormide avalikule väärtusele või piirkondlikku arengusse antud panusele.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa sihtasutuse õigusakti teostatavusuuring, 2009.

(2) Selle suundumuse on välja toonud Euroopa Fondide Keskus, mis on peamine avalikes huvides tegutsevaid sihtasutusi ühendav organisatsioon ELi tasandil. Kaks kolmandikku keskuse liikmetest tegutsevad muus kui oma pärituoluriigis.

(3) Euroopa Fondide Keskus, annetajate ja sihtasutuste võrgustikud Euroopas, Euroopa sihtasutuste võrgustik.

(4) http://ec.europa.eu/internal_market/company/eufoundation/index_en.htm.

(5) http://ec.europa.eu/internal_market/company/eufoundation/index_en.htm.

(6) http://www.efc.be/SiteCollectionDocuments/EuropeanStatuteUpdated.pdf.

(7) http://www.bertelsmann-stiftung.de/bst/en/media/xcms_bst_dms_15347__2.pdf.

(8) P6_TA(2006)0295.

(9) ELT C 318, 23.12.2009, lk 22.

(10) Staufferi kohtuasi C-386/04.

(11) Persche kohtuasi C-318/07.

(12) Teostatavusuuringu kokkuvõte Ad1.

(13) Vt allmärkus 12.

(14) Euroopa Fondide Keskus „Legal and fiscal profiles of foundations in the EU”, http://www.efc.be/Legal/Pages/FoundationsLegalandFiscalCountryProfiles.aspx.

(15) Euroopa Fondide Keskus „Comparative Highlights of Foundation Laws”, http://www.efc.be/Legal/Pages/Legalandfiscalcomparativecharts.aspx.

(16) Euroopa majandushuviühing, Euroopa äriühing, Euroopa ühistu, Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus.

(17) Avatud loetelu on esitatud Euroopa Fondide Keskuse 2005. aasta ettepanekus Euroopa sihtasutuse õigusakti koostamise kohta.

(18) Kokkuvõte sihtasutuste maksueeskirjadest on kättesaadav dokumendis „Comparative Highlights of Foundation Laws”, Euroopa Fondide Keskus 2009, http://www.efc.be/Legal/Pages/Legalandfiscalcomparativecharts.aspx.

(19) Vt Euroopa sihtasutus – uus õiguslik vaatenurk (The European Foundation a new legal perspective) http://www.bertelsmann-stiftung.de/bst/en/media/xcms_bst_dms_15347__2.pdf.

(20) Vt allmärkus 9.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/35

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa laevaehitustööstuse toimetulek praeguse kriisiga”

2011/C 18/07

Raportöör: Marian KRZAKLEWSKI

Kaasraportöör: Enrique CALVET CHAMBON

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa laevaehitustööstuse toimetulek praeguse kriisiga”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 9. aprillil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (29. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, vastu hääletas 14, erapooletuks jäi 12.

1. Ettepanekud ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on väga mures sügava kriisi kahjustava mõju pärast ELi laevaehitustööstusele, mida iseloomustab uute tellimuste täielik puudumine, suured probleemid olemasolevate tellimuste rahastamisel, kaubalaevade ehitamise ülevõimsus, ümberpööramatu töökohtade kadumine koos prognoositavate täiendavate koondamistega ning laevatehaste ja abiettevõtete üha kasvav pankrottide ja sulgemiste hulk.

1.2 Komitee on veendunud, et kriisi ühe tagajärjena on vaja ühist Euroopa strateegiat ELi laevaehitustööstuse tuleviku ning liikmesriikide kooskõlastatud tegevuse jaoks selles küsimuses. Kõnealuse strateegia esimesed elemendid tuleks määratleda ja ellu viia hiljemalt 2010. aasta keskpaigaks ning need peaksid käsitlema järgmisi tungivaid vajadusi:

—	nõudluse ergutamine (vt punktid 4.1 ja 4.1.1);

—	rahastamine (sh laevaehituse riigiabi raamistiku meetmete kehtivusaja pikendamine pärast 2011. aastat);

—	tööhõivemeetmete tagamine (sh toetus laevatehaste sulgemise ajal);

—	võrdsete võimaluste puudumisega tegelemine.

Need meetmed võiksid aidata takistada suundumust võtta vastu meetmeid, mis võivad kahjustada konkurentsivõimet.

1.3 Kuna laevaehitussektoris puuduvad kaubandust reguleerivad õigusaktid, mis oleksid kogu maailmas õiguslikult siduvad, siis tuleks komitee arvates kutsuda komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi ja võtma rohkem otseseid meetmeid selle strateegilise sektori kaitsmiseks. OECD rahvusvahelise kokkuleppe puudumisel peab EL võtma siiski otseseid ning otsustavaid meetmeid, et kaitsta Euroopa laevaehitussektorit ebaõiglase konkurentsi eest.

1.4 Euroopa ning riiklikud otsustajad, sektori ettevõtted ja sotsiaalpartnerid peavad astuma kiireloomulisi samme selle ühisprojekti rakendamiseks (1). Programmi poliitilised eesmärgid on:

—	säilitada tugev ja konkurentsivõimeline tööstuslik baas selle kõrgtehnoloogia sektori jaoks Euroopas, mis saab tulevikus pakkuda kõrget jätkusuutliku tööhõive määra;

—	vältida lühinägelikke koondamisi majanduslanguse ajal, säilitada töökohad ning – mis on samavõrd oluline – säilitada selles strateegilises sektoris kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud;

—	kaaluda eriti hoolikalt meretranspordi poolt rääkivaid keskkonnaalaseid ja energiasäästu argumente – Euroopa laevaehitustööstusel ja eriti laevavarutuse alasektoril on oluline potentsiaal parandada olukorda neis kahes valdkonnas;

—	tagada ühtekuuluvus ohustatud rannikupiirkondades, sh laevaehituspiirkondades;

—	vältida laevatehaste tootmisvõimsuse langemist alla kriitilise massi, vastasel juhul ei ole EL suuteline tulevikus laevu ehitama;

—	kaitsta Euroopa oskusteavet laevaehituse finantseerimise valdkonnas (2);

—	säilitada Euroopa merendusalased oskused (muu hulgas teadusuuringute ja kõrghariduse valdkonnas);

—	tagada, et sektoril oleks märkimisväärne kasvu, innovatsiooni ja laienemise potentsiaal teadus- ja arendustegevuse valdkonnas;

—	teha selgeks, et tegevusetuse kulud on palju suuremad kui konkreetsete meetmete võtmise kulud sektori toetamiseks praegu (vt USA näide) (3).

1.5 Komitee kutsub nõukogu, komisjoni ja parlamenti üles tagama, et Euroopa püüaks strateegilise prioriteedina säilitada kriitilise massi, mis on laevaehituse ja laevaremondi jaoks Euroopas vajalik. See on oluline selleks, et

—	kontrollida transpordi valdkonnas edusamme keskkonna- ja energiaküsimustes ning kontrollida energiatõhususe suurenemist selles valdkonnas;

—	ei läheks kaduma sektori suur tehnoloogiline panus Euroopa tööstusse koos selle mõjuga teistele sektoritele (välismajandus). Kui laevatehas kord sulgetakse, siis enam seda ei avata;

—	kasutada ära tulevast kasvupotentsiaali (nt kasutades tuuleenergiat), mida Euroopa saab teha vaid rakendades oma suutlikkust laevaehituse valdkonnas;

—	säilitada piisav võimsus, et reageerida enneolematutele tingimustele (kriisiolukordades muutub iga laev heitluse strateegiliseks elemendiks, sh kaubalaevad);

—	säilitada kvalifitseeritud tööjõud ja piisavalt kõrgetasemelisi teaduuuringuid laevaehitustööstuses, mis vastasel korral läheks Euroopa kätest täielikult välja valdkondades, nagu transport, püsiv kasv, keskkonnakaitse ja tehnoloogiline tipptase innovatsioonis.

1.6 Komitee leiab, et elutähtsa kriitilise massi kaotamine laevaehitussektoris viib inseneride ja erialase tehnilise personali koolitusasutuste ja erialaspetsialistide kutsekoolide sulgemiseni. Euroopa Liitu ohustab sellisel juhul intellektuaalse kriitilise massi kaotamine kaubanduslikele ja poliitilistele konkurentidele.

1.7 Komitee leiab, et nagu teistes sektorites (nt autotööstus), peaksid liikmesriigid – et võimaldada sektoril kriisiga toime tulla – koondama oma jõupingutused, et tegutseda ühiselt Euroopa tasandil, võttes ajutisi lühiajalisi meetmeid, milles arvestatakse sektori iseloomulikke jooni.

1.7.1 Need meetmed peaksid:

—	tagama võimalikult kiiresti uued tellimused;

—	tagama, et ajal, mil tööstus on raskustes, säiliks side laevatehaste, koostööd tegevate ettevõtete ja olulise oskusteabega töötajate vahel, et teadmised ei läheks ajutise kriisi tõttu pöördumatult kaduma.

1.8 Sektori tööhõivepoliitika osas leiab komitee, et koondamiste vältimiseks tuleks kasutada kõiki vahendeid. Hoida tuleb kvalifitseeritud ja oskustöötajaid, kellest on viimastel aastatel puudus olnud. Kriisi ajaks sektoris peavad riigiasutused kehtestama lühendatud tööaega käsitlevad ühised Euroopa raamistikud, et tagada võrdsed võimalused Euroopas ja kaitsta töötajaid. See kaitse peab olema kättesaadav igale ohustatud töötajale.

1.8.1 Nimetatud raamistikud peavad tagama, et kõikjal kus võimalik säilivad töökohad ja ostujõud, ning tagama kõigi töötajate õiguse juurdepääsuks koolitusele ja ümberõppele. Laevatehaste töötajate koolituseks ja ümberõppeks on vaja programme, et parandada nende individuaalseid oskusi ja üldist kvalifikatsioonitaset laevatehastes.

Komitee konkreetsed soovitused ja ettepanekud

1.9 Euroopa tasandil tuleks kiirendada meetmeid, et hõlbustada laevastiku hädavajalikku uuendamist keskkonnaküsimusi arvestades. Seepärast on oluline kasutada ära võimalused, mis tulenevad ühenduse 2008. aasta suunistest keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta. Rahvusvaheline Mereorganisatsioon peaks prioriteedina lahendama keskkonnaküsimused rahvusvahelisel tasandil. See protsess on juba käimas.

1.10 Liikmesriigid ja EL peavad tegelema laevade rahastamise kroonilise probleemiga. Seepärast tuleks koos Euroopa Investeerimispangaga (EIP) luua Euroopa rahastamisvahend laevaehituse jaoks. Tööstus, poliitilised otsustajad ja EIP peavad uurima, kuidas teha laevaehitussektorile kättesaadavaks EIP vahendid keskkonnasäästliku tehnoloogia ja puhta transpordi edendamiseks.

1.11 Vaja on rangemat kontrolli laevaomanike äritavade üle, et nad ei kasutaks Euroopa ja riigiabi laevade ostmiseks laevatehastest väljaspool ELi.

1.12 Vanade laevade keskkonnasäästlikuks ja majanduslikult vastutustundlikuks lammutamiseks ja moderniseerimiseks (hilisem lisaseadmetega varustamine) tuleks anda abi ja toetust, tingimusel et asjaomased laevatehased täidavad Euroopa kvaliteedinõudeid.

1.13 Komitee toetab algatust LeaderSHIP 2015 kui head raamistikku kõigi sidusrühmade jaoks, et ühiselt välja töötada sektori poliitikameetmeid. Sellist raamistikku tuleks laiendada ka teistele tööstussektoritele.

1.13.1 Algatus LeaderSHIP 2015 peab välja töötama dünaamilise ja julge tegevuskava, mis keskenduks Euroopa laevaehitustööstuse tugevdamisele, kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade säilitamisele ja laevaehitustööstusega seotud keskkonnaalaste väljakutsetega tegelemisele. Äärmiselt oluline on, et algatuse LeaderSHIP 2015 raames välja töötatud ettepanekuid viiksid ellu kõik sidusrühmad, eriti ELi institutsioonid ja liikmesriigid.

1.14 Komitee soovitab, et sotsiaalpartnerid kasutaksid kriisi ajal ära eeskätt sotsiaaldialoogi võimalusi eesmärgiga koostada tuleviku jaoks ühiseid strateegiad. Sotsiaaldialoog on platvorm ühiste ideede ja lahenduste jaoks, et tulla toime laevaehitussektori praeguste ja tulevaste väljakutsetega. Sellega seoses tuleb kokku leppida ka Euroopa laevaehitustööstuse töötajate sotsiaalsetes standardites ning neid rakendada.

1.14.1 Komitee leiab, ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtte kohaldamine sektoris peaks andma panuse selle jätkusuutlikku arengusse.

1.14.2 Komitee kutsub üles võtma erimeetmeid, et säilitada töötajate ja ettevõtete side pikkadel madala nõudlusega perioodidel (töötajate ühiskasutamine, koolituse subsideerimine jne).

1.14.3 Läbi tuleks vaadata võimalus eraldada laevaehitustööstusele ajutiselt teatud nn sotsiaalset toetust (ESF, (4) Euroopa Regionaalarengu Fond, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond).

1.15 Komitee toetab tööhõive ja oskustega tegeleva sektorilise nõuandekogu viivitamatut loomist laevaehitussektori jaoks kooskõlas komisjoni uue strateegiaga selliste organite loomiseks.

1.16 Arvestades keskkonnasäästliku tootmise ja energiasäästlike laevade suurt tähtsust tööstuse püsimajäämiseks, on äärmiselt oluline tagada, et laevaehitusettevõtted, kolledžid ja ametiasutused pakuksid koolitus- ja ümberõppeprogramme, et edendada ja arendada olulisi oskusi ja pädevusi, mis võimaldavad tõhusat üleminekut väheste heitkogustega energiasäästlikele laevadele. Komitee toetab „rohelise kvalifikatsiooni” ideed sektori kõigi töötajate jaoks.

1.16.1 Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi (ECVET), Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku (EQARF) ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (EQF) vahendeid tuleks kasutada liikuvuse hõlbustamiseks ja konkurentsivõime ja tootlikkuse hoogustamiseks.

1.17 Laevaehitustööstust tuleks ergutada laiendama oma eesmärke ja tegevust (merendusmaailm, vesiviljelus, energiatootmine avamerel, arktiline mõõde jne).

1.18 Tehnoloogilised meetmed tuleks suunata ka uutele valdkondadele (sh teadusuuringud) ning tugevdada tuleks tehnoloogiaplatvormide (nt Waterborne) rolli ja omavahelist koostööd.

1.19 Komisjoni tuleks kutsuda üles rohkem toetama lähimerevedude, meremagistraalide ja nende kasutamiseks sobivate, Euroopa keskkonna- ja energianõudmistele vastavate laevade kasutuselevõtmist ning võtma selleks kiireloomulisi meetmeid.

1.20 Komitee leiab, et Euroopa laevatehaste jaoks lahendusi otsides ei saa mööda vaadata nendega vahetult seotud laevavarustuse tootjate hindamisest. Nimetatud sektori olukord on märkimisväärselt parem kui laevatehaste olukord (ka seepärast, et ettevõtted saavad lihtsamini oma tegevust ümber paigutada). Seepärast tasub uurida põhjusi, miks olukord on erinev, ja teha järeldused, mida saaks arvesse võtta Euroopa laevatehaste jaoks tõhusaid lahendusi otsides.

Komiteel on kavas koostada aruanne nimetatud sektori ja selle mõju kohta laevaehitussektorile.

2. Sissejuhatus – arvamuse taust ja eesmärgid

2.1 Praegune kriis on Euroopa laevaehitustööstust (5) eriti raskelt tabanud, sest

—	sektoril on spetsiifilised finantsvajadused, mis on suuremad kui teistel sektoritel;

—	sektor on äärmiselt tundlik muutuste suhtes maailmakaubanduses, mis laevaehituse nõudluse osas on praegu vabalangemises. Selle põhjus on suurelt jaolt kaubalaevade arvu rekordiline kasv maailmas ning see ülemäärasus ületab selgelt meretranspordi vajaduse kasvu;

—	konkurentsi kujundavad valdavalt riigid, kes rakendavad laevaehitustööstuse suhtes sekkuvat lähenemisviisi ja peavad seda sektorit strateegiliselt oluliseks;

—	praegune kriis tekkis ajal, mil kogu maailmas on selge füüsilise kapitali ülejääk, mis ületab märkimisväärselt vajadusi;

—	praegune kriis tekkis ajal, kui paljud Euroopa laevatehased on väljumas kaugeleulatuvast ja sageli valulisest ümberstruktureerimise, moderniseerimise ja tehnilise arendamise protsessist. Selle näide on olukord Poola laevatehastes;

—	sektori eripärad (tohutud investeeringud, pikad tootmistsüklid, prototüübid ja kaubad, mis ei ole kunagi masstootmises, jne) muudavad laevaehituse mitmel viisil paratamatult ja loomupäraselt jäigaks. Sügavate kriiside ajal viib see drastiliste meetmeteni, nagu laevatehaste sulgemine.

2.2 Valitseb reaalne oht, et kaob Euroopa laevatehaste tootmise püsimajäämiseks vajalik kriitiline mass (6). Seda tegurit tuleks arvesse võtta, et hinnata majanduslikust, sotsiaalsest, tehnoloogilisest ja strateegilisest vaatepunktist kahju, mida see kadumine võib põhjustada Euroopa soovitud tulevikule.

2.3 Komitee koostas eespool mainitud tegurite tõttu käesoleva arvamuse, milles keskendutakse kriisi konkreetsetele tagajärgedele laevaehitustööstuse jaoks. Arvamuses käsitletakse seda teemat maanduslikust ja sotsiaalsest perspektiivist (tööhõive, kvaliteetsed töökohad ja piirkondlik mõju) ning tehnoloogilisest ja strateegilisest vaatepunktist.

2.4 Käesolevas arvamuses teeb komitee ka vahekokkuvõtte algatuse LeaderSHIP 2015 rakendamise kohta ja annab sellele hinnangu ning otsib vastuseid järgmistele küsimustele: kuidas tagada edu ja vältida ebaõnnestumist ning kuidas ajakohastada seda algatust vastusena majanduskriisi tõttu tekkivatele uutele teguritele?

3. Kriisi konkreetsed tagajärjed laevaehitustööstuse jaoks

3.1 Arvestades laevaehitustööstuse ainulaadset olemust, on oluline rõhutada, et nii pidevatest rahastamisprobleemidest kui ka majandustsükli ebasoodsast staadiumist, samuti investorite taandumisest varem esitatud tellimuste rahastamisest (ning üha kasvava kasutatud laevadega kauplemise (7) tõttu) tingitud sektori finantsprobleemide (8) kuhjumine kujutab endast tõsist ohtu, eriti kuna sellel tööstusharul on alati olnud rohkem rahastamisprobleeme kui teistel sektoritel.

3.1.1 ELi laevaehitussektor, ennekõike suuri ja keskmise suurusega laevu ehitavate laevatehaste alasektor, kannatab ka võrdsete tingimuste puudumise ning kõlvatu konkurentsi tõttu teiste maailmaosadega, mis kestab juba aastakümneid. Sektoril puudub ikka vee kaubanduseeskirjade süsteem, mis oleks kogu maailmas õiguslikult siduv. Lisaks ei saa mööda vaadata asjaolust, et kriis on välja toonud ülevõimsuse riikides, kes püüdlevad hoolimatult riikliku tootmise pideva avaliku sektori poolse rahastamise suunas.

3.1.2 Arvestades paljude eespool nimetatud ebasoodsate asjaolude enneolematut kokkulangemist, ei saa probleemi, millega sektor praegu võitleb, käsitleda lihtsalt kui ajaloo kordumist, vaid tegemist on uue ja dramaatilise väljakutsega. Oluline on juhtida tähelepanu sellele, et need raskused on olemuselt pigem finantsilised kui tööstuslikud/struktuurilised.

3.1.3 Kuid kriis pakub võimaluse astuda samme kriitilise massi hoidmiseks ja kaitsmiseks, mis on vajalik kõrgtehnoloogia säilitamiseks kõnealuses sektoris, mis vaatamata kokkuvarisemise ohule on meretranspordi võti. Kahjuks ähvardab Euroopa laevatehaseid kriitilise massi kaotamise oht.

3.2 Laevaehitustööstus näitab iseloomulikku suundumust jääda maha igasugusest majanduse taastumisest. Kui sektorit ei toetata, siis seda ebasoodsat suundumust arvestades võib sektori püsimajäämine ohtu sattuda. See võib juhtuda ka siis, kui juba toimivad ajutised toetusmeetmed kaotatakse liiga vara.

3.2.1 Laevaehitustööstuses on kasvuperiood asendunud languse perioodiga. See on aastakümneid olnud laevaehitustööstuses tuttav nähtus ja EL peaks oma sektoraalses poliitikas ennetama majandustsükli mõjusid.

3.3 Sektori raske olukorra põhjuste ja tagajärgede arutamisel on oluline mainida eriolusid riikides, nagu Poola või Rumeenia.

Dramaatiline olukord Poolas, mida peegeldab tootmise kokkuvarisemine kahes suures laevatehases Gdynias ja Szczecinis, tuleneb mitme hävitusliku asjaolu kokkulangemisest, mida ei nähtud mitmete aastate jooksul ette. Need asjaolud on järgmised: peamiselt 2002–2003. aasta poliitiliste otsuste tulemusena loobuti sektori reformimise ja ümberstruktureerimise jõupingutustest ning aastatel 2003–2008 ei suudetud ära kasutada Euroopa ja rahvusvahelise turu soodsat majanduskliimat.

3.4 Kõnealune tööstus ise on strateegilise tähtsusega ning samuti on see seotud teiste sektorite ja tööhõivega. See on eriti silmatorkav ja ilmne praegusel kriisi ajal. Komisjon ja loodetavasti ka praegune ELi eesistujariik tunnistavad seda asjaolu. Seepärast tuleks neilt oodata ja nõuda poliitilisi meetmeid. Seni on kahjuks puudunud enamiku nende liikmesriikide selge toetus, kellel on laevaehitussektor.

3.5 Laevaehitustööstuse kriisi sotsiaalne mõju on väga tugev piirkondlikul tasandil. Kasvav töötus laevaehituspiirkondades ja piirkondliku SKP olulise osa kadumine võib olla palju drastilisem kui riiklike tööstuste puhul, kus toetusmeeteid rakendatakse üleriigiliselt.

3.6 Kui laevatehas suletakse, siis enamasti alatiseks. Sealjuures lähevad pöördumatult kaduma oskusteadmised ja kõrgtehnoloogia. Kõik laevaehitustooted on tegelikult katse- või prototüüptooted, millest igaüks sisaldab erinevaid teadus- ja arendustegevuse komponente. Kui Euroopa need kaotab, siis jääb teiste ebakindlatesse kätesse keskkonnasäästliku ja vähese süsinikdioksiidiheitega transpordi tulevik, mille tagavad „puhtad laevad”. Lisaks kaasneb kriitilise massi kaotamisega oht piirata juurdepääsu ookeanidest saadavale energiale ja toormaterjalidele ning avamerelt saadavatele mineraalidele.

3.7 Laevaremondi alasektor ei ole kriisis, kuid võib hakata tajuma konkurentsi laevaehitustehastelt, mis võtavad suuna remondile. Siiski on hiljuti olnud juhtumeid, kus laevaremonditehased on ostnud (või rentinud) tootmisinfrastruktuuri elemente laevatehastelt ja võtnud tööle suletud laevatehaste kvalifitseeritud töötajaid.

3.8 Laevaehitus ja laevaremont ning selleks kasutatud kõrgtehnoloogilised seadmed ja materjalid mängivad võtmerolli ka Euroopa kaitsmisel, turvalisuse ja julgeoleku ja keskkonna parandamisel ning tehnosiirdel teistesse tööstusharudesse. See on oluline argument lahenduste otsimisel laevaehitussektori väljatoomiseks praegusest kriisist.

3.9 Laevaehitussektori ja eriti laevatehaste olukorda kirjeldades ei saa mööda minna sellega otseselt seotud laevavarustuse tootmise sektori analüüsimisest. Euroopas töötab selles sektoris peaaegu kaks korda rohkem töötajaid kui laevaehitussektoris (v.a jahtide ja harrastuslaevade ehitamise sektori tööhõive, mis on poolteist korda suurem kui traditsioonilises laevaehitussektoris). ELi laevavarustuse tootmise sektori osa kõrgtehnoloogiliste seadmete kogutootmisest on märkimisväärselt kõrgem kui laevatehastel, ulatudes 36 %-ni (võrreldes Aasia 50 % osaga, mis puudutab madalamatasemelist tootmist). Laevavarustuse tarnijate olukord on seega võrreldamatult parem kui laevatehaste olukord.

3.10 Seepärast tasub uurida põhjusi, miks olukord on erinev, ja teha järeldused, mida saaks arvesse võtta Euroopa laevatehaste jaoks tõhusaid lahendusi otsides. Selles sektoris rakendatavad lahendused ja sektori olemuslik seos laevatehastega võib anda väärtuslikku sünergiat, mida tasuks rakendada kogu laevaehitussektoris. Samal ajal ei tohi tähelepanuta jätta prognoosi olukorra märkimisväärseks halvenemiseks Euroopa laevavarustuse sektoris juhul, kui Euroopa laevatehased kaotavad kriitilise massi.

4. Meetmete ja lahenduste ettepanekud sektori praeguse kriisiga toimetulemiseks

4.1 Tungivalt on vaja suurendada nõudlust kogu sektori (sh remont) pakutavate toodete ja teenuste järele. Komitee leiab, et selleks on oluline ergutada õiguslike meetmete ja majanduslike stiimulite abil vanade või ohtlike, samuti keskkonda saastavate laevade keskkonnasäästlikku moderniseerimist (hilisem lisaseadmetega varustamine).

4.1.1 Sektori halva turuolukorra lahendamiseks võiksid EL ja liikmesriigid muu hulgas toetada/rahastada ELi kaubanduslaevastiku ja allhanketööstuse/laevavarustuse tootmise keskkonnaalast täiustamist ja energiasäästu.

4.1.2 Euroopa laevatehased peaksid keskenduma selliste laevade ehitamisele, millel on suhtelised eelised: st kvaliteetsed ja kõrge tehnilise tasemega erilaevad (9).

4.2 Kaaluda tuleks erimeetmeid nn sisemise turvalise paindlikkuse raamistikus, kaitstes sidemeid sektori töötajatega ja nende oskusteadmiste säilimist tsükli languse faasis (10). Seda tuleks toetada läbirääkimiste kaudu sotsiaaldialoogi raames ning riigiabi meetmetega nimetatud eesmärgiks.

4.2.1 Veel kord võiks läbi vaadata teatud piirkondlikud struktuurilised toetusmeetmed ning suunata need kõnealusele sektorile. ERDF (11) võiks olla mõne seda tüüpi vahendi rahastamisallikas.

4.3 Heitlus võrdsete tingimuste eest laevaehituse ja laevaremondi tugeva konkurentsiga turul ei ole senini olnud ei tõsine ega õiglane. Euroopa peab tagama vaba konkurentsi, kuid kõnealusele sektorile, mis peab ülejäänud maailmale vastu seisma, tuleb pakkuda sama kaitsetaset kui on tema konkurentidel väljaspool ELi.

4.3.1 Kui laevaehitussektorit peetakse strateegiliselt oluliseks, siis tuleks konkurentsi suhtes väljastpoolt ELi võtta sarnaseid meetmeid kui näiteks mootorsõidukisektori puhul. Samas viimases lepingus Koreaga isegi ei nõuta, et see täidaks oma kõige hiljutisemaid ja ka varasemaid kohustusi. See ei ole tõsiselt võetav lähenemisviis.

4.3.2 Korea peab kinni pidama oma nn normaalväärtusele vastavate hindade kohustusest ja hoiduma laevatehaste päästmisest. Komisjon peaks esitama sellekohase soovituse OECD kohtumisel seoses läbirääkimistega uue laevaehituskokkuleppe üle.

4.4 Ka kaitsevaldkonnaga seotud laevaehitusel on sektori tulevikus oluline roll. Siinkohal tuleks arvestada Euroopa Kaitseagentuuri võetud tulevikku suunatud meetmeid. Siinkohal tasub nimetada võimalusi, mida selle alasektori jaoks loovad kahese kasutusega tehnoloogiad.

4.5 Oluline on arendada WATERBORNE'i tehnoloogiaplatvormi võimsust ja potentsiaali seoses laevaehitussektoriga osana teadus- ja arendustegevuse seitsmendast raamprogrammist ja koostöös teiste tehnoloogiaplatvormidega, säilitades nii laevatehaste ühe kõige olulisema relva, nimelt teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni meetmete arengu.

4.6 Tööstuse kriitilise massi säilitamine Euroopa tasandil on oluline, kui me tahame ohutuid, keskkonnahoidlikke ja energiasäästlikke laevu, millel on otsustav mõju keskkonnakaitse tulevikule merel, kogu transpordi kuludele, Euroopa transpordi kaitsmisele ja säilitamisele energiavarustuse osas (rannikulaevad, platvormid, töötajate majutus puurimisplatvormidel, avamere tuulepargid jne). See on seotud ka keskkonnahoidliku transpordi korraldamise ideega (lähimerevedu, meremagistraalid jne).

4.6.1 Keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes [2008/C82/01] mainitakse selgelt keskkonnasäästlike laevade soetamist. Neid suuniseid tuleb rakendada kiiresti ja ilma bürokraatiata.

4.7 Praeguste väljakutsete valguses tuleks raamprogrammide üldist toetussüsteemi, mis on mõeldud masstootmise sektorite jaoks, kohandada sektori vajadustega, pidades silmas kohaldamist kõrgtehnoloogilises laevaehitussektoris, mis toodab tavaliselt prototüüpe või väikeseeriaid.

4.8 Euroopa Komisjoni koostatud 2003. aasta Euroopa laevaehituse riigiabi raamistik (12) on kasulik ja seda tuleks pikendada pärast 2011. aastat, et tagada usaldusväärsed innovatsioonitingimused. Uuendatud põhimõtted peaksid paremini vastama sektori spetsiifilistele ning kõige viimastele nõudmistele ja tagama sektorisiseselt suurema stabiilsuse.

5. Algatus LeaderSHIP 2015 – mida on võimalik teha tagamaks, et algatus aitab sektorit praeguses kriisis, ning et vältida läbikukkumist

5.1 Aastatel 2002–2003, kui sektor strateegia LeaderSHIP 2015 välja töötas ja ELi poliitikakujundajad seda toetasid, paistsid Euroopa laevaehitustööstuse väljavaated küllaltki troostitud. Uute tellimuste arv oli vähenenud ning uute laevade ehitamiskulud olid Aasia tootmisvõimsuse suure kasvu tõttu madalad ja jätkasid langemist.

5.1.1 LeaderSHIP 2015 strateegia on praeguseks poole peal, kuid sektor on sarnases või – ülemaailmset kriisi arvestades – võib-olla isegi halvemas olukorras kui algatuse käivitamise ajal.

5.1.2 Kuus aastat tagasi peeti algatust LeaderSHIP 2015 visiooniks, mis tugines usul Euroopa merendussektorite tootmisvõimsusse ja innovatsioonipotentsiaali ning otsustavusel tuleviku eest võidelda. Tundub, et see lähenemisviis kehtib ikka veel, kuid algatust ennast tuleb ajakohastada ja kohandada vastavalt praegusele olukorrale, eeskätt tehes järeldusi algatuse loomise ja rakendamise perioodist.

5.2 Laevaehitussektori sotsiaalpartnerite hinnang algatusele LeaderSHIP 2015 on alljärgnev:

peamised saavutused:

—	mõtteviisi muutumine sektoris;

—	muutus otsustajate ja ühiskonna arusaamas sektorist;

—	poliitiliselt järjekindel lähenemisviis;

—	algatuse euroopalik olemus;

—	konkreetsed edusammud eri tegevusvaldkondades (innovatsioon, sotsiaaldialoog, intellektuaalomandi õigused, tootmisprotsessi tehnilised põhimõtted);

peamised puudujäägid:

—	mitmeid konkreetseid ettepanekuid ei viidud ellu (LPF, (13) rahastamine);

—	teatud asjaolusid ei võetud piisavalt arvesse (tööstuse struktuur).

5.2.1 Lühidalt öeldes leiavad sotsiaalpartnerid, et pikaajalist lähenemisviisi tuleb kohandada, kasutades kriisile vastavaid meetmeid.

5.3 LeaderSHIP 2015 programmi rakendamise arenguaruandes kaks aastat tagasi oli komisjon lõplik hinnang järgmine: „LeaderSHIP 2015 on tema laevaehitussektori poliitika elluviimiseks edaspidigi sobiv raamistik. Seda tuleks jätkata ja võimalusel kiirendada, eelkõige laevade rahastamisega seoses. Tuleb aga samuti märkida, et paljudes valdkondades (nt tööstuse struktuuri puhul) on pall peamiselt tootjate või liikmesriikide väljakupoolel”. Komisjon märgib, et jääb LeaderSHIP 2015-le kindlaks ja püüab ka edaspidi tagada, et ELi tasandil kujundataks ja rakendataks parimaid võimalikke põhimõtteid.

5.4 Vaatamata eespool toodud hinnangu sisule ja kavatsustele tuleb selgeks teha, et kõnealuse dokumendi koostamisest möödunud kahe aasta jooksul on tekkinud tungiv vajadus (valdavalt kriisi põhjustatud muutuste tõttu sektoris) selle ajakohastamiseks ja lisamiseks uuendatud vahendite programmi. Siiski ei tundu sektori kõige olulisemate meetmete üldised jooned olevat oma olulisust kaotanud.

5.4.1 Näib, et peamine probleem algatuse LeaderSHIP 2015 edu saavutamisel on see, et kavandatud meetmeid ei rakendata tõhusalt ning et algatust kasutatakse piiratult teatud liikmesriikides, eriti hiljem liitunud liikmesriikides

5.5 Algatuse LeaderSHIP 2015 mõju osas laevaehitustööstuse tööhõivele on teatud ringkondade hinnangud olnud üsnagi skeptilised (14). Nurisetakse algatuse konkreetse rakendamise puudulikkuse üle. Rõhutatakse, et ainsad algatuse LeaderSHIP 2015 rakendamisega saavutatud muutused olid kvalitatiivset laadi ja puudutasid töötajate uusi oskusi.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Kriisi vastu kavandatud tegevuses lepiti kokku Bremerhavenis kõrgetasemeliste esindajate kohtumisel algatuse LeaderSHIP raames.

(2) Euroopa on praeguseni laevaehituse laenuturgudel domineerinud. Selle oskusteabe kaitsmiseks ja sellele tuginemiseks tuleb luua Euroopa tagatissüsteem, mis lubaks laevatehastel kindlustada praeguste ja tulevaste tellimuste rahastamise. Euroopa peab säilitama oma rolli laevaehituse finantseerimise keskusena ning seda edasi arendama.

(3) Sektori kriisi tagajärjel oli USA-s kriitilise massi kaotamise äriline mõju uute laevade ehitamiskulude 300 %-ne kasv.

(4) Euroopa Sotsiaalfond

(5) Selle termini määratlus on toodud arvamuse lõpus olevas sõnastikus.

(6) ELi liikmesriikide laevatehaste kogutootmise minimaalne tase on vajalik, et tagada ELis laevaehitussektori toimimise jätkumine.

(7) Laevade ülejääk ületab märkimisväärselt meretranspordi vajaduse kasvu. Kui kõik uued laevad panna üksteise järele ritta, saaksime üle 60 meremiili pikkuse rivi (vastavalt Bloomberg and Clarkson Research Services'ile).

(8) Madalate kasumimarginaalide tõttu järjest suurenevad rahastamisprobleemid (Euroopa Laevaehitajate Liitude Ühendus).

(9) Järgnev loetelu ei ole ammendav, kuid välja võib tuua reisilaevad, kruiisilaevad, jahtlaevad, lõbusõidulaevad, hooldelaevad, autoveolaevad ja kemikaalitankerid, veeldatud maagaasi/veeldatud etüleeni gaasi/veeldatud naftagaasi tankerid, avamerelaevad, keskmise jääklassi jäälõhkujad, hotell-laevad, kalakaitselaevad, pukseerimisvarustusega laevad, puurimisplatvormid, avamere tuulepargid, sõjalisteks eesmärkideks mõeldud laevad, kaheotstarbelise tehnoloogiaga varustatud laevad, nüüdisaegsed mitmeotstarbelised kaubalaevad, puksiirlaevad ja uurimislaevad.

(10) Periood, mil ilmuvad nähtavale kriisi mõjud ja majandustsükli langus (väga piiratud arv tellimusi).

(11) Euroopa Regionaalarengu Fond.

(12) ELT C 317, 2003, lk 11.

(13) Leadership platvormi rahastamine.

(14) Tutvustus: „LeaderSHIP 2015 programmi mõju hinnang tööhõivele laevaehitussektoris”, Jerzy Bieliński, Renata Płoska, Gdanski Ülikool, Poola.

LISA 1

Mõistete sõnastik

— Laevaehitus (sh laevaremont ja laevade ümberehitus): hõlmab suuremaid aluseid (peamiselt merelaevu), mis on ette nähtud kaubanduslikul otstarbel kasutamiseks, kuid ka sõjalaevu. See hõlmab ka nende laevade ehitamiseks, ümberehitamiseks ja hooldamiseks vajalikke tooteid ja teenuseid (nii mere- kui ka siseveelaevade osas) (1). Laevaehitustööstuses eristatakse kaht alasektorit (2):

laevade konstrueerimine;

laevavarustus.

— Laevade konstrueerimine: hõlmab laevade ehitamist, laevaremonti (ja laevade ümberehitamist) ja on suunatud suurematele kaubanduslikele merelaevadele. Samuti hõlmab see megajahtide alasektorit.

— Laevavarustus: hõlmab kõiki laevade ehitamiseks, ümberehitamiseks ja hooldamiseks vajalikke tooteid ja teenuseid (nii mere- kui ka siseveelaevade osas) ja merendusstruktuure. See hõlmab tehnilisi teenuseid masinaehituse, installeerimise ja teenistusvalmis seadmise ning laevahoolduse (sh laevaremont) valdkonnas (3).

Arvud ja faktid

Laevatehased

Euroopas on umbes 150 suurt laevatehast, millest umbes 40 tegutsevad suurte kaubanduslike merelaevade ülemaailmsel turul. Euroopa Liidus annavad laevatehased otseselt tööd umbes 120 000 inimesele (tsiviil- ja sõjalaevad, uute laevade ehitamine ja laevaremont). Turuosaga mahuliselt umbes 15 % võistleb Euroopa toodetud tsiviillaevade väärtuse osas jätkuvalt Ida-Aasia riikidega juhtpositsiooni pärast (15 miljardit eurot 2007. aastal) (4).

Laevavarustus

Laevavarustuse sektoris on otsene tööhõive hinnanguliselt rohkem kui 287 000, samas kui kaudne tööhõive ulatub umbes 436 000 töötajani. Sektori aastakäive 2008. aastal oli hinnanguliselt ligikaudu 42 miljardit eurot (5). Ligi 46 % varustusest toodetakse ekspordiks. Laevavarustussektor on suuruselt kolmas merendusklaster laevanduse ja kalanduse järel (6).

(1) http://ec.europa.eu/enterprise/sectors/maritime/index_et.htm

(2) ECORYS „Study on Competitiveness of the European shipbuilding Industry”, Rotterdam, oktoober 2009.

(3) http://www.emec.eu/marine_equipment/index.asp.

(4) http://ec.europa.eu/enterprise/sectors/maritime/index_et.htm.

(5) Euroopa Laevavarustuse Nõukogu (European Marine Equipment Council – EMEC) liikmed: Horvaatia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Rootsi, Madalmaad, Norra, Türgi ja Ühendkuningriik.

(6) http://www.emec.eu/marine_equipment/index.asp.

2. LIIDE

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Punkt 1.11

Välja jätta:

„

”

Hääletamise tulemus

Poolt	:	65
Vastu	:	108
Erapooletuid	:	18

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/44

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued suundumused: majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö erijuhtum” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 18/08

Raportöör: José María ZUFIAUR NARVAIZA

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued suundumused: majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö erijuhtum”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (29. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 137, vastu hääletas 52, erapooletuks jäi 11.

1. Kokkuvõte, järeldused ja soovitused

Arvamuses käsitletakse määratlusi, mis paljud Euroopa organisatsioonid on füüsilisest isikust ettevõtjate erinevate töövormide kohta välja töötanud. Arvamus sisaldab peamiselt osalise alluvussuhte ehk majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö kõige hiljutisemate suundumuste konkreetset analüüsi. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö analüüsid kajastavad soovi paremini mõista füüsilisest isikust ettevõtjate töö arenguid, mis põhjalike muudatuste tõttu nii majandus- kui sotsiaalvaldkonnas on väljunud Euroopa Liidu riikides pikka aega tuntud füüsilisest isikust ettevõtjate töö traditsioonilistest vormidest. Seda uut töötajate kategooriat, mis jääb palgatöötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate kategooria vahepeale, tunnustatakse õiguslikult vaid mõnedes liikmesriikides. Olemasolevate riiklike õigusaktide üldeesmärk on paremini kaitsta töötajate teatud kategooriaid, asetamata neid kategooriad siiski palgatöötajate kategooriaga ühise nimetaja alla. Riikides, kus tunnustatakse palgatöötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja vahepealset kategooriat, on majanduslik sõltuvus nende konkreetsete õiguste alus, mida ei tunnustata teist liiki füüsilisest isikust ettevõtjate puhul. Kuid võrreldes palgatöötajate kohta kehtivate õigustega on need väiksema ulatusega. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitse tase erineb oluliselt riigiti. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate õigused võivad seonduda sotsiaalse kaitsega. Nad võivad tuleneda ka palgatöötajatele tööõigusega pakutavatest tagatistest. Sel juhul võidakse neid kohaldada töötaja ja tema kliendi vahelistes suhetes (miinimumsissetulek, tööaeg jne), kuid anda ka majanduslikult sõltuvatele füüsilisest isikust ettevõtjatele õiguse luua organisatsioone ja tegutseda kollektiivselt oma kutsehuvide kaitseks või järgimiseks.

Lisaks eri riikides valitseva majandusliku ja sotsiaalse tegelikkuse mitmekesisusele peegeldavad majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö õigusliku tunnustamisega seotud väljakutsed liikmesriikide õigusnormide erinevust. Sellise vahepealse staatuse olemasolu võib tekitada õigustatud kahtlusi. Seetõttu võib karta, et isegi kui asjaomaseid õiguslikke kategooriaid selgitatakse, võib majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine praktikas kaasa tuua seni palgatöötajana tegutsenud isikute ülemineku majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate tööle, näiteks seoses ettevõtete allhanke strateegiatega. Selge on see, et analüüsid, mis seonduvad majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamisega, ei saa olla täielikult eraldatud analüüsidest näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kohta. See viimane nähtus on tegelikkus, mille esinemise kohta võib tõendeid leida paljudes ELi liikmesriikides. Näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsetakse eelkõige sellistes sektorites nagu ehitus, kus selline ebaseaduslik praktika on niivõrd levinud, et kõnealuse sektori Euroopa sotsiaalpartnerid võtsid kõnealuses küsimuses vastu ühise seisukoha. Ei saa eitada, et leidub töötajaid, kes formaalselt (vastavalt määratlusele, mille mõlemad osapooled annavad oma töösuhetele) on füüsilisest isikust ettevõtjad, kuid tegutsevad oma ametialal palgatöötajatele kehtivates tingimustes. Need olukorrad vastavad sageli oletustele, mille kohaselt tööandja kasutab füüsilisest isikust ettevõtja määratlust, et vältida tööõiguse ja/või sotsiaalkindlustusõiguse rakendamist. Tegelikult ei ole paljudel juhtudel üleminek majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja staatusesse vabatahtlik, vaid pealesunnitud valik, mis on tehtud väliste tegurite mõjul, sealhulgas allhanke korras tootmine või ettevõtete ümberkorraldamine, mille tulemusel sõlmitud lepingud lõpetatakse.

Vaadates kaugemale selle tööga kaasnevatest riskidest, on majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja staatuse tunnustamine kõigis riikides, kes selle on kinnitanud, vahend, mille abil pakkuda rohkem õiguskaitset töötajatele, kes ei ole palgatöötajad, kuid tõelised füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on sellele vaatamata olukorras, kus neil puudub majanduslik kaitse, mis võimaldaks neil töötada paljude tellijate jaoks. Selles suhtes võib majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine lisaks sotsiaalkindlustuskaitse ja kutsealase staatuse tõhustamisele olla ühtlasi vahend ettevõtlusvaimu tugevdamisel. Lisaks sellele tasakaalustab majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine töötaja ja tellija lepingulist suhet ning vähendab seega majanduslikku survet töötajate jaoks ning parandab teenuste kvaliteeti lõpptarbijate jaoks.

Piiriüleste teenuste arengut arvestades on erinevused kõnealuse valdkonna õigusaktides küsimus, mis puudutab ELi tervikuna. Euroopa Liidus kehtivate tööalaste staatuste ühtlustamisel, mis ei ole kindlasti mitte lihtne ülesanne, tuleks alustada majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö määratluse sõnastamisest. Selleteemalises analüüsis ei saa nimelt eirata liikmesriikide õigusnormide ja tavade mitmekesisust: Euroopa sotsiaalõigusnormide järgi määratakse töötaja ja ettevõtja määratlus kindlaks riiklikul tasandil.

Siiski ei saa kahe silma vahele jätta väga olulist vajadust paremini mõista füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise arenguid. Muidu võib riikides, kus majanduslikult sõltuvaid füüsilisest isikust ettevõtjaid ei ole määratletud kui palgatöötajaid, järjest suurem osa Euroopa töötajaid jääda kaitseta.

1.1 Tuleks luua vahendid, mis võimaldaksid koostada korrektse statistilise ülevaate majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö kohta Euroopa Liidus.

1.2 Tuleks edendada uuringuid, mis võimaldaksid üksikasjalikult hinnata liikmesriikide kogemusi majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö valdkonnas.

1.3 Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö küsimus tuleks selgesõnaliselt kaasata majanduskasvu ja tööhõive koondsuunistesse vastavalt määratletavatele üksikasjadele.

1.4 Euroopa sotsiaalpartnereid tuleks kutsuda üles lisama majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö oma töökavadesse valdkondadevahelisel ja -sisesel tasandil. 2007. aasta oktoobris avaldatud Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs (1) on hea näide ametialase staatuse olulisuse kohta Euroopa sotsiaaldialoogis osalejate jaoks. Selles kontekstis oleks kasulik hinnata kontaktide arendamise võimalusi Euroopa sotsiaalpartnerite ja organisatsioonide (eelkõige riiklike) vahel, kes esindavad füüsilisest isikust ettevõtjaid.

1.5 Palgatöötaja määratlemiseks tuleks kehtestada eri Euroopa Liidu liikmesriikides kasutatavad ühised koostisosad, eelkõige tuginedes kogutud andmetele ja analüüsidele, mis on tehtud eelnimetatud soovitusi rakendades. Selline lähenemisviis oleks kasulik, et korrektselt rakendada olemasolevaid Euroopa tööõiguse alaseid direktiive ning hinnata seejuures paremini piiriülese tööhõive kasvu Euroopas. See võimaldaks ka saada teavet, mis on vajalik selleks, et paremini mõista, mis võib kuuluda majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö alla. Enne kui püütakse paremini mõista füüsilisest isikust ettevõtja tööd, mis on majanduslikult sõltuv töö, on vaja nimelt täpset ja korrektset palgatöötajate määratlust.

2. Sissejuhatus

Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö on väga aktuaalne teema Euroopa Liidus (1). Seda tunnustatakse teatud liikmesriikides ka õiguslikult, kes on kehtestanud määratlused ja konkreetsed kaitsemeetmed (2). Samuti on vajadus täielikult mõista majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate tööga seonduvaid küsimusi (3).

3. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö: aktuaalne teema Euroopa Liidus

3.1 Uut tüüpi füüsilisest isikust ettevõtjad uute majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste jaoks

3.1.1

Terve rida tegureid võis põhjustada selliste uut tüüpi füüsilisest isikutest ettevõtjate tekkimise, kes tegutsevad ametialadel, mis ei kuulu otseselt tavapäraste sõltumatute elualade, nt põllumajandustootjate ja vabade elukutsete alla (2). Siinjuures võib nimetada mitmeid nähtusi:

—	ettevõtete strateegiad, eelkõige teatud liiki allhanked;

—	uute sotsiaalsete vajaduste esilekerkimine, mis seonduvad eelkõige demograafiliste muutustega ja elanikkonna vananemisega;

—	tööjõudu mõjutavad muutused, sealhulgas rahvastiku koolitustaseme tõstmine;

—	naiste tööturul osalemise määra suurenemine;

—	vajadus tööturult kõrvale jäänud haavatavate rahvastikurühmade kutsealase integreerimise järele. Selliste rahvastikurühmade jaoks võib tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana mõnel juhul olla alternatiiv töötusele;

—	mõnede töötajate soov paremini korraldada oma töö- ja eraelu;

—	info- ja sidetehnoloogia sektori pakutavate uute võimaluste ja teenuste kasv.

3.1.2

Arvestades neid arenguid on akadeemiline kirjandus, mis rajaneb empiirilistel uuringutel, keskendunud füüsilisest isikust ettevõtjate eri kategooriate määratlemisele. Kõige sagedamini kasutatud kategooriad on järgmised (3):

—	ettevõtjad, kelle ettevõttes töötavad palgatöötajad;

—

tavapäraste (4) vabade elukutsete esindajad, kes peavad oma elukutsel tegutsemiseks vastama konkreetsetele riiklikes eeskirjades määratletud nõudmistele (kutseoskuste tunnustamine, vastavus kõnealuse elukutse eetikakoodeksi nõuetele). Isegi kui nad on tööandjad, töötavad nad tavaliselt üksi või koos kolleegidega. Me peame siin silmas näiteks advokaate või arste;

—	käsitöölised, kaupmehed ja põllumajandustootjad, kes esindavad füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse tavapäraseid vorme ning keda võivad abistada nende pereliikmed ja/või mõned alalised või ajutised töötajad;

—	uut tüüpi füüsilisest isikust ettevõtjad, kes tegutsevad kvalifikatsiooni nõudvatel ametialadel, mis ei ole aga kõikides riikides reguleeritud eelpool mainitud vabade elukutsete eeskujul;

—	füüsilisest isikust ettevõtjad, kes tegutsevad kõrget või madalat kvalifikatsiooni nõudvatel ametialadel, kasutamata seejuures palgatöötajate abi, on kategooria, mis tekkis tootmisprotsessi teatud osade allhangete tulemusel.

3.1.3

Kõrvuti nende määratlustega eristatakse Eurostati tööjõu-uuringus („EUROSTAT Labour Force Survey”) füüsilisest isikust ettevõtjate kohta statistilise ülevaate saamiseks järgmisi füüsilisest isikust ettevõtjate rühmi:

—	tööandjad, keda määratletakse kui isikuid, kes tegutsevad oma ametialal (ettevõtted, vabad elukutsed, põllumajandus) tulu saamise eesmärgil, andes seejuures tööd vähemalt ühele isikule;

—

omal kulul töötajad (own account workers), keda määratletakse kui isikuid, kes tegutsevad oma ametialal (ettevõtted, vabad elukutsed, põllumajandus) tulu saamise eesmärgil, kasutamata seejuures palgalist tööjõudu. 2008. aastal kuulus selliste töötajate kategooriasse üle 36 miljoni isiku EL 27-s ehk ligikaudu 16 % töötavast elanikkonnast;

—	palgata töötavad pereliikmed (family workers), keda määratletakse kui isikuid, kes abistavad ühte oma pereliiget majandusliku (kaubandusliku või põllumajandusliku) tegevuse juures, kuid keda ei saa seejuures määratleda kui palgatöötajaid.

3.1.4

Väga raske on määrata majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö mahtu. Üksnes nendes riikides, kus õiguslikult tunnustatakse seda töötajate kategooriat, on olemas täpsem arvestus selle töötava elanikkonnarühma kohta, kes füüsilisest isikust ettevõtjatena töötavad majandusliku sõltuvuse tingimustes. Sellele vaatamata ei saa kahelda asjaolus, et vähemalt üks osa töötajaist, keda vaadeldakse statistilises mõttes füüsilisest isikust ettevõtjatena, sõltub oma ametialases tegevuses majanduslikult kliendist või peainvestorist.

3.1.5

Seega, kui me vaatleme saadavalolevaid Euroopa andmeid füüsilisest isikust ettevõtjate töö ulatuse kohta, (5) selgub, et 2007. aastal oli igas liikmesriigis füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes ei kasutanud ühegi palgatöölise abi, vähemalt 50 % kõigist füüsilisest isikust ettevõtjatest. Mõnedes liikmesriikides oli kõnealune tase isegi kõrgem (70 % või enam): Tšehhi Vabariigis, Leedus, Portugalis, Slovakkias ja Ühendkuningriigis. Kui vaadelda majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi, mis selgitavad füüsilisest isikust ettevõtjate töö uute vormide teket ja nende riikide kogemusi, kes on reguleerinud kõnealused töövormid, võiks arvata, et väga suur osa sellest omal kulul töötajate olulisest rühmast tegutsevad majandusliku sõltuvuse tingimustes.

3.1.6

Viimastel aastakümnetel ilmnenud arengud annavad tunnistust sellest, et Euroopas kaasatakse üha rohkem füüsilisest isikust ettevõtjaid töölepingutesse, samal ajal kui pidevalt kasvab sõltuva töö vormide arv tööhõivesüsteemist väljapoole jäävate õiguslike vahendite kaudu. Seetõttu on vajalik määratleda kriteeriumid, mille järgi kindlaks määrata selline majanduslik sõltuvus ja kehtestada statistilised mehhanismid, et määrata sel viisil teenuseid osutavate töötajate arv.

3.2 Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö: Euroopa tasandi küsimus

3.2.1

Euroopa Liit tunneb juba mõned aastad muret füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitse problemaatika üle. Siinjuures võib nimetada nõukogu 18. veebruari 2003. aasta soovitust 2003/134/EÜ, (6) milles käsitletakse füüsilisest isikust ettevõtjate töötervishoiu ja tööohutuse tõhustamist. Küsimused, mis seonduvad füüsilisest isikust ettevõtjate kaitsega, kajastuvad ka käimasolevas arutelus uue direktiivi ettepaneku üle füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise teemal.

3.2.2

Lisaks sellele on palgatöötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate erinevuste määratlemine praegu nende arutelude keskpunktis, mis käivad autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korraldust käsitleva direktiivi 2002/15/EÜ muutmise üle.

3.2.3

Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö küsimust on mitmeid kordi selgesõnaliselt käsitletud Euroopa Liidu tasandil. Alain Supiot' aruandes, mis esitati Euroopa Komisjonile aastal 2000, (7) tunnistati selliste töötajate olemasolu, keda ei saa määratleda palgatöötajatena, kuid kes on majanduslikult sõltuvad tellijast. Sellega taheti näidata, et nende majanduslikust sõltuvusest tulenevalt peab tunnustama nende sotsiaalseid õigusi.

3.2.4

2006. aastal avaldatud tööõiguse ajakohastamise teemalises rohelises raamatus (8) märkis Euroopa Komisjon järgmist: „Tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana pakub samuti võimalusi ümberstruktureerimisest tulenevate vajadustega toimetulekuks, otseste ja kaudsete tööjõukulude vähendamiseks ning vahendite paindlikumaks kasutamiseks ettenägematutes majanduslikes oludes. See kajastab ka teenustele orienteeritud ettevõtlusmudelit, mis pakub oma klientidele tervikprojekte. Paljudel juhtudel kajastab see vaba valikut töötada sõltumatult, hoolimata madalamast sotsiaalkaitse tasemest, saades vastukaaluks suurema kontrolli oma töö- ja tasustamistingimuste üle.” Sellel taustal väitis komisjon samuti järgmist: „Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö” mõiste „hõlmab olukordi, mis jäävad kahe kindlaks kujunenud mõiste – sõltuva töötaja ja sõltumatu füüsilisest isikust ettevõtja – vahele. Neil töötajatel puudub tööleping. Nad ei pruugi olla tööõigusega kaetud, kuna nad jäävad tööõiguse ja äriõiguse vahelisse „halli tsooni”. Kuigi formaalselt „füüsilisest isikust ettevõtjad”, on nad majanduslikult sõltuvad ühest neile sissetulekuallikaks olevast tellijast või kliendist/tööandjast. Seda nähtust tuleb selgelt eristada tahtlikust füüsilisest isikust ettevõtja väärtõlgendusest.”

3.2.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses rohelise raamatu (9) kohta käsitletakse samuti kõnealust küsimust.

4. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö: õiguslik tegelikkus teatud liikmesriikides

4.1 Palgatöötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja vahepealsed õiguslikult tunnustatud kategooriad

4.1.1

Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö mõiste õiguslik määratlemine võib viia selleni, et viimati nimetatut vaadeldakse kui palgatöötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja vahepealset kategooriat.

4.1.2

Praegu tunnustavad vaid mõned liikmesriigid majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate kontseptsiooni kui sellist – kuigi eri vormides ja eri ulatuses – ning üritavad seda määratleda. See töötajate kategooria, mis paikneb füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatöötajate vahepeal, toob endaga kaasa uute tööhõivevormide loomise, mida iseloomustab erinev ulatus ja sisu vastavalt riigile. Selline areng on toimunud Saksamaal, Austrias, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Ühendkuningriigis. Itaalias kasutatakse mõistet parasubordinazione (osaline alluvussuhe) nii töötajate puhul, kes töötavad kooskõlastatud ja jätkuva koostöö lepingu alusel, kui ka nende puhul, kes töötavad projektipõhise koostöö lepingu alusel. Ühendkuningriigis tehakse vahet kategooriate worker ja employee vahel. Worker erineb palgatöötajatest (employee) seetõttu, et ta teeb oma tööd sõltumatult tööandjast. Austrias esineb spetsiaalseid õiguslikult tunnustatud lepinguvorme, mille raames võib leida märke majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö üldise tunnustamise kohta. Heaks näiteks selle kohta on free service contracts. Töötajad, kes töötavad sellise lepingu alusel, erinevad palgatöötajatest selle poolest, et isegi kui nad töötavad sageli ühe isiku jaoks ja vastavalt määratletud ajakavale, ei tee nad oma tööd alluvussuhtes. Saksamaal kasutatakse mõistet arbeitnehmerähnliche Person. Selle töötajate kategooria all, mida eristatakse tööõigustikus palgatöötajate kategooriast, mõeldakse isikuid, kes kaubandus- või teenuste osutamise lepingu alusel täidavad ise tööülesanded, kasutamata seejuures palgatöötajate abi ning kelle käibest üle 50 % tagab ainult üks klient. Kõige hilisem ja kõige täielikum määratlus majanduslikult sõltuva töö kohta pärineb Hispaaniast. Füüsilisest isikust ettevõtjate eeskirjades, mis võeti vastu 2007. aastal, määratletakse majanduslikult sõltuvat töötajat mitme kriteeriumi põhjal. Majanduslikult sõltuv töötaja tegutseb alaliselt, isiklikult, otseselt ja põhitöökohaga majandus- või kutsealal tulu saamise eesmärgil füüsilisest või juriidilisest isikust kliendi jaoks, kellest ta majanduslikult sõltub, et saada vähemalt 75 % oma kutsealase tegevuse raames saadavast tulust. Need eeskirjad ei hõlma tsiviil- või kaubandusõiguslikke äriühinguid (10).

4.1.3

Nende riiklike süsteemide vaatluse põhjal, kes on tunnustanud uue õigusliku kategooria olemasolu seadustes, võib väita järgmist. Eelkõige on kõigil juhtudel tegemist täiesti uue kategooria loomisega, mis erineb palgatöötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate omast ja eelkõige tegelikest ettevõtjatest. Nende eri liikmesriikide eesmärk ei ole seega teha majanduslikult sõltuvaist füüsilisest isikust ettevõtjaist palgatöötajaid, vaid anda neile konkreetne staatus, mis tagab neile asjaomase kaitse, mida õigustab majanduslik sõltuvus. Seetõttu ei sõltu ülalpool nimetatud eri juhtudel majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate staatus õigusliku alluvussuhte olemasolust. Viimati nimetatu kujutab endast võtmeelementi palgatöötajate õiguslikus määratluses enamikus liikmesriikides. Seega on palgatöötaja see, kes töötab teise isiku – keda klassifitseeritakse tööandjana – juhtimise ja kontrolli all. Seda seisundit määratletakse mitmete tegurite põhjal, sealhulgas kohustus teostada tööd isiklikult, töö ühe isiku jaoks teatud aja jooksul, töötaja vastutuse puudumine ettevõtte finantsriskide osas, teise isiku kasuks tehtav töö jne. Kuigi neid kriteeriume silmas pidades on kõik töötajad majanduslikult sõltuvad, siis ei saa teha järeldust, et kõik majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad on tingimata palgatöötajad.

4.1.4

Sellele vaatamata on vajalik kehtestada kriteeriumid majandusliku sõltuvuse määratlemiseks. Tegemist on keeruka, kuid mitte võimatu küsimusega, nagu näitavad kõnealuses valdkonnas olemasolevad riiklikud eeskirjad. Valitavad kriteeriumid võivad seonduda eelkõige töötaja isikuga: majanduslikult sõltuvat füüsilisest isikust ettevõtjat võib määratleda kui isikut, kes täidab temale antud tööülesanded isiklikult, kasutamata seejuures töötajate abi (näiteks Hispaanias). Teised kriteeriumid, mis lisanduvad eelpool nimetatutele, seonduvad majandusliku sõltuvuse olukorra endaga. Need võivad osaliselt seonduda ühelt kliendilt saadava käibe osakaaluga (sellisel juhul seisneb küsimus selles, kuidas määratleda täpselt käibe osakaal, millest algab majanduslik sõltuvus) või töötaja ja tema kliendi vahelise töösuhte kestusega (mida pikem on töösuhe, seda suurem on majanduslik sõltuvus kliendist). Viimati nimetatud kriteeriumi kasutatakse Itaalias „kooskõlastatud ja jätkuva koostöö” olemasolu määratlemisel. Lisaks sellele on kõnealuse küsimusega tegelenud eksperdid mõnikord teinud täiendava kriteeriumi ettepaneku. Professor Perulli (11) on seisukohal, et töötajat võib nimetada majanduslikult sõltuvaks siis, kui tema tootmistegevuse korraldus sõltub kliendi tegevusest. Teisisõnu peab töötajal puuduma ligipääs turule oma tootmistegevuse korralduse tõttu (mis katab eelkõige kasutatud materjalid ja tehnoloogiad), mis on suunatud ühe kliendi vajaduste rahuldamisele.

4.2 Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate kaitse

4.2.1

Riikides, kus tunnustatakse palgatöötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja vahepealset kategooriat, on majanduslik sõltuvus nende konkreetsete õiguste alus, mida ei tunnustata teist liiki füüsilisest isikust ettevõtjate puhul. Kuid võrreldes palgatöötajate kohta kehtivate õigustega on need väiksema ulatusega. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate õigused võivad seega seonduda sotsiaalse kaitsega. Nad võivad tuleneda ka palgatöötajatele tööõigusega pakutavatest tagatistest. Sel juhul võidakse neid kohaldada töötaja ja tema kliendi vahelistes suhetes (miinimumsissetulek, tööaeg jne), kuid anda ka majanduslikult sõltuvatele füüsilisest isikust ettevõtjatele õiguse luua organisatsioone ja tegutseda kollektiivselt oma kutsehuvide kaitseks või järgimiseks. Siin on tegemist ideega, et sõltuvus teistest, isegi kui on tegemist üksnes majandusliku ja mitte õigusliku sõltuvusega, õigustab erilise kaitse olemasolu.

4.2.2

Sotsiaalkaitse valdkonnas võib kõnealustes riikides kehtida sotsiaalse kaitse keskmine tase, mis on kõrgem kui sotsiaalse kaitse tase, mis on tagatud tavalistele füüsilisest isikust ettevõtjatele. Itaalias on selleks töötajad, kes töötavad projektipõhise koostöölepingu alusel ja kellele kehtivad rasedust, haigust, tööõnnetusi ja vanaduspuhkust puudutavad tagatised, mis sarnanevad üha enam ja enam töötajatele kehtivatele tagatistele. Sama kehtib ka Ühendkuningriigis, kus töötajate kategooriale workers makstakse seaduse järgi haigustoetust.

4.2.3

Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate ametialast tegevust reguleerivad eeskirjad tagavad majanduslikult sõltuvale töötajale, kes ei ole palgatöötaja, üldiselt teatud osa töötajatele kehtivast sotsiaalsest kaitsest.

4.2.4

Loomulikult väljaspool seda üldpilti erineb majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitse tase oluliselt riigiti. Ühendkuningriigis on töötajate kategooriale workers tagatud kaitse miinimumpalga, tööaja ja puhkuse näol. Hispaania lähenemisviis on palju ambitsioonikam. 2007. aasta eeskirjade raames tagatakse majanduslikult sõltuvatele füüsilisest isikust ettevõtjatele järgmised õigused:

—	ametialase tegevusega seonduvad õigused: õigus puhkusele, õigus puhkepäevadele;

—	õigused, mis seonduvad töötaja ja kliendi vahelise lepingu rikkumisega: näiteks kliendi kohta kehtiv nõue, vastavalt millele on lepingut võimalik katkestada ainult õigustatud põhjustel. Lepingu põhjendamatu rikkumise korral on töötajal õigus saada hüvitist.

4.2.5

Lisaks kaitsele, mis on mõeldud majanduslikult sõltuvatele töötajatele, tuleks tagada sotsiaalse kaitse miinimumtase (sealhulgas näiteks sotsiaalkindlustuse, kutseõppe või kutsealaste riskide ennetamise võimaluste valdkonnas) kõigile ELi füüsilisest isikust ettevõtjatele, nagu on kirjas nõukogu 18. veebruari 2003. aasta soovituses. Eesmärk on tagada, et esmane sotsiaalkaitse kehtiks kõikide töötajate kohta, sõltumata nende ametialase tegevuse õiguslikust vormist.

5. Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö määratlemisega seotud väljakutsed

5.1 Palgatöö ja majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö: konkurents või vastastikune täiendavus?

5.1.1

Varemöeldust on näha, et vaid väga väheste ELi liikmesriikide õigustikes tunnustakse majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja kategooriat. Lisaks eri riikides valitseva majandusliku ja sotsiaalse tegelikkuse mitmekesisusele peegeldab see asjaolu ka õigustatud kahtlusi, mida loob sellise vahepealse staatuse olemasolu. Seetõttu võib karta, et isegi kui asjaomaseid õiguslikke kategooriaid selgitatakse, võib majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine praktikas kaasa tuua seni palgatöötajana tegutsenud isikute ülemineku majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate tööle, näiteks seoses ettevõtete allhanke strateegiatega. Kõnealune oht kajastub teatud määral Itaalia kogemuses. Kui Itaalia valitsus seadis 2003. aastal sisse projektipõhise koostöö lepingud, siis oli eesmärgiks näiliste füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate isikute suunamine palgatööle. Seega kasvas 2003. ja 2005. aasta vahel oluliselt osalises alluvussuhtes (parasubordinazione) olevate töötajate arv. Need probleemid selgitavad kahtlemata seda, miks mitmetes ELi liikmesriikides on valitsused või sotsiaalpartnerid kindlalt vastu töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vahepealse staatuse loomisele. Näiteks võttis Briti Ametühingute Kongress 2009. aastal vastu soovituse, et Ühendkuningriigis peaks olema ainult kahte liiki töötajaid: palgatöötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad.

5.1.2

Selge on see, et analüüsid, mis seonduvad majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamisega, ei saa olla täielikult eraldatud analüüsidest näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kohta. See viimane nähtus on tegelikkus, mille esinemise kohta võib tõendeid leida paljudes ELi liikmesriikides. Näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsetakse eelkõige sellistes sektorites nagu ehitus, kus selline ebaseaduslik praktika on niivõrd levinud, et kõnealuse sektori Euroopa sotsiaalpartnerid võtsid kõnealuses küsimuses vastu ühise seisukoha. Ei saa eitada, et leidub töötajaid, kes formaalselt (vastavalt määratlusele, mille mõlemad osapooled annavad oma töösuhetele) on füüsilisest isikust ettevõtjad, kuid tegutsevad oma ametialal palgatöötajatele kehtivates tingimustes. Need olukorrad vastavad sageli oletustele, mille kohaselt tööandja kasutab füüsilisest isikust ettevõtja määratlust, et vältida tööõiguse ja/või sotsiaalkindlustusõiguse rakendamist. Seda olukorda arvesse võttes esitatakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) (12) soovituses nr 198 valitsustele nõue kehtestada oma õigustikes selged kriteeriumid, mis võimaldavad määratleda töösuhet, et võidelda näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vastu. Siin on kahtlemata tegemist esmatähtsa küsimusega. See küsimus erineb siiski majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö küsimusest. Isegi riikides, kus tunnustatakse seda töö vormi, käsitletakse majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate tööd õiguslikul tasemel väga erinevalt palgatööst. Teisisõnu on majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö staatuse olemasolu mõeldav üksnes siis, kui viimase määratlus on palgatöö määratlusest erinev. Õigusliku alluvussuhte kriteeriumil on kindlasti oluline koht selles küsimuses. Kui üks isik töötab tingimustes, mille alusel saab temast palgatöötaja, ei peaks olema võimalik teda määratleda kui majanduslikult sõltuvat töötajat. See eeldab loomulikult ILO soovituste kohaselt palgatöö võimalikult selge ja täpse määratluse olemasolu riiklikes õigustikes. Teiste sõnadega peab majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja tööd ja palgatööd olema võimalik eristada ning see eeldab, et mõlemad mõisted oleksid selgelt määratletud. See nõuab samuti tõhusate meetmete olemasolu seaduste järgimise kontrollimiseks. Neis tingimustes võib majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja staatuse tunnustamine võimaldada paremat kaitset mitte näiliste vaid tegelike füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks ning täiendada palgatöötajate staatust.

5.1.3

5.2 Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamise pakutavad võimalused

5.2.1

Majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja staatuse tunnustamine on kõigis riikides, kes selle on kinnitanud, vahend, mille abil pakkuda rohkem õiguskaitset töötajatele, kes ei ole palgatöötajad, kuid tõelised füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on sellele vaatamata olukorras, kus neil puudub majanduslik kaitse, mis võimaldaks neil töötada paljude tellijate jaoks. Selles suhtes võib majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine lisaks sotsiaalkindlustuskaitse ja kutsealase staatuse tõhustamisele olla ühtlasi vahend ettevõtlusvaimu ja -vabaduse tugevdamisel. Seega võiks majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks olla tagatud konkreetne tööalane toetus (sealhulgas nõustamine, finantstoetused), mis võimaldaks neil arendada oma ettevõtteid ning väljuda majandusliku sõltuvuse olukorrast.

5.2.2

Lõpetuseks ei saa majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö analüüsimisel ignoreerida tarbijate huvisid. Tarbijatele osutatavate teenuste puhul on sageli kaasatud allhankeahelad, mille raames tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjad ja majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad. Näiteks kui tarbija võtab ühendust suure ettevõttega seadmete (sealhulgas gaasi-, elektri-, telefoni- või digitaaltelevisiooniseadmed) paigaldamise või nende kontrolli või parandamise eesmärgil, siis on sageli tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga, kes osutab tarbijale teenuse kõnealuse ettevõtte nimel ning kes peaks võtma kogu vastutuse osutatud teenuse rahuldava taseme eest. Valitsev oligopoolne positsioon turul, millest saavad kasu suurettevõtted, võimaldab neil alltöövõtjatele peale suruda väga raskeid hinnatingimusi, sundides alltöövõtjaid aktsepteerima palju väiksemat kasumit, kui on kõnealuse teenuse puhul tavapärane. Selles kontekstis on füüsilisest isikust ettevõtjatel kaks võimalust: kas saavutada vajalik kasumilävi või pakkuda kvaliteetset teenust. Selles kontekstis tasakaalustab majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine töötaja ja tellija lepingulist suhet ning vähendab seega majanduslikku survet töötajate jaoks ning parandab teenuste kvaliteeti lõpptarbijate jaoks.

5.3 Majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö: Euroopa tasandi küsimus

5.3.1

Eri liikmesriikides kehtivate ametialaste staatuste mitmekesisus mõjutab kindlasti Euroopa turu toimimist, eelkõige piiriüleste teenuste osutamise korral. Seda eelkõige juhul, kui teenust osutab füüsilisest isikust ettevõtja oma päritoluriigist erinevas riigis, kuna kõnealuse töötaja kohta, kes ei ole palgatöötaja, kehtivad tema päritoluriigi eeskirjad (13). See olukord on väljakutse kogu Euroopa jaoks.

5.3.2

Üldisemalt öeldes kinnitab 2007. aasta oktoobris avaldatud Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs (14) suundumust, mille kohaselt koondub tööhõive teenuste sektorisse. See tuleneb tootmisorganisatsioone mõjutavatest muutustest. Kõnealuse analüüsi põhjal võib öelda, et töökorralduse ja tootmise kaasaegsed vormid peaksid sundima ümber hindama tööalase alluvussuhte mõistet, mis ulatub kaugemale õigusliku alluvussuhte mõistest.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Peamised Euroopa tööturu ees seisvad ülesanded: Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs.

(2) Vt EIRO (Euroopa Töösuhete Vaatluskeskus ) koostatud aruanne „Self-employed workers: industrial relations and working conditions” („Füüsilisest isikust ettevõtjad: töösuhted ja töötingimused”), 2009.

(3) Vt eelpool allmärkuses 2 nimetatud EIRO aruanne.

(4) 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ põhjenduses 43 esitatakse vabade elukutsete määratlus.

(5) Võttes arvesse selle mõiste Eurostati valitud mõiste erinevaid määratlusi.

(6) Nimetatud soovituse mõned punktid on igati kooskõlas käesolevas arvamuses käsitletud teemaga:

—	Soovituses tunnistatakse füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatööliste ühes ja samas töökohas töötamist (põhjendused 4 ja 5).

—	Selles väidetakse, et neile töötajatele, kes tegutsevad oma ametialal väljaspool töösuhteid tööandjaga, ei kehti üldjuhul asjaomased töökaitse õigusaktid (põhjendus 5).

—	Selles rõhutatakse, et füüsilisest isikust ettevõtjate puhul võivad esile kerkida samad tervisriskid mis palgatöötajate puhul (põhjendus 6).

—	Lõppsoovitustes mainitakse vajadust võtta meetmeid, mille eesmärk on teavitada seda töötajate kategooriat nende esindusorganisatsiooni kaudu.

(7) „Transformation of labour and future of labour law in Europe” („Töö muutmine ja tööõiguse tulevik Euroopas”), Euroopa Komisjon, 1999.

(8) Roheline raamat „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” (KOM(2006) 708 lõplik).

(9) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. mai 2007. aasta arvamus teemal „Roheline raamat. Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel”, raportöör Daniel Retureau (ELT C 175, 27.7.2007, lk 65), punkt 3.1.4.

(10) Vt füüsilisest isikust ettevõtjate eeskirju käsitleva 11. juuli 2007. aasta Hispaania seaduse punkt 11.

(11) A. Perulli, „Travail économiquement dépendant / parasubordination: les aspects juridiques, sociaux et économiques” („Majanduslikult sõltuv töö / osaline alluvussuhe: õiguslikud, sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid”), 2003. aasta aruanne Euroopa Komisjonile.

(12) ILO, töösuhtealane soovitus, nr 198, 2006.

(13) Vt siseturu teenuste teemalise direktiivi 2006/123/EÜ põhjendus 87.

(14) Peamised Euroopa tööturu ees seisvad ülesanded: Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Järgnev sektsiooni arvamusse kuuluv tekst jäeti pärast muudatusettepanekute vastuvõtmist täiskogus välja, kuid vähemalt veerand antud häältest olid hääletamisel muudatusettepaneku vastu:

Punkt 1.2

1.2

Tuleks edendada uuringuid, mis võimaldaksid üksikasjalikult hinnata liikmesriikide kogemusi majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö valdkonnas. Sellised analüüsid peaksid võimaldama määratleda prioriteete, mis seonduvad majanduslikult sõltuvate kvalifitseeritud töötajate ametialase kaitsega, samuti ohte, mis seonduvad selle uue õigusliku kategooria tunnustamisega, ning majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate kollektiivse esindatuse üksikasju.

Hääletuse tulemus: 101 pooldas punkti muutmist, 93 oli selle vastu ja 5 jäid erapooletuks.

Punkt 1.6

1.6

Euroopa tasandil tuleks kaaluda õiguste ühise kogu kehtestamist kõigile töötajatele, nii palgatöötajatele kui füüsilisest isikust ettevõtjatele. Selle alusel oleks võimalik selgitada nende sõltuvuse tasandite erinevaid määratlusi, kuhu töötaja sattuda võib, alates tõelisest majanduslikust sõltumatusest kuni palgatööni, sealhulgas töö, mis on õiguslikus mõttes sõltumatu, kuid majanduslikus mõttes sõltuv, ja kehtestada vastav kaitse. Seda lähenemisviisi juba rakendatakse neis liikmesriikides, kes on hakanud tunnustama vahepealset töötajate kategooriat. Kõnealuse teema käsitlemisel võiks tulla kasuks see, kui Euroopa Komisjon koostaks teemakohase teatise.

Hääletuse tulemus: 108 pooldas punkti muutmist, 88 oli selle vastu ja 7 jäid erapooletuks.

Punkt 2 (Sissejuhatus)

Füüsilisest isikust ettevõtjad erinevad sõna otseses mõttes töötajatest, kes sõltuvad oma tegevuses teistest. Selle näilise lihtsusega ei saa varjata asjaolu, et füüsilisest isikust ettevõtja töö hõlmab sotsiaalsel ja majanduslikul tasandil väga mitmesuguseid olukordi, mida ei ole võimalik käsitleda samamoodi. Selline killustatus füüsilisest isikust ettevõtjate töös on tuntav kõigis Euroopa Liidu riikides. Näib siiski, et elukutsete kõrval, mida tavapäraselt on peetud sõltumatuteks ning mida Euroopa Liidus tuntakse sellistena juba pikka aega, on seoses riikide majanduste ja tööturgude arenguga viimasel ajal esile kerkinud füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued vormid. Käesolevas arvamuses keskendutakse viimati nimetatud problemaatikale. Füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued vormid või suundumused kaasavad eelkõige õiguslikult sõltumatuid töötajaid, kes oma tegevuses sõltuvad majanduslikult oma kliendist ja/või tellijast. Sellistes tingimustes töötamist tavatsetakse praegu nimetada majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate tööks, mis on ühtlasi käesoleva arvamuse keskne teema. Seega käsitletakse arvamuses eelkõige nähtusi, mis peituvad tegelikult füüsilisest isikust ettevõtja töö uute vormide taga, hindamaks seda, millal kõnealused nähtused võivad hakata kahjustama füüsilisest isikust ettevõtja majanduslikku sõltumatust. Me ei püüa käsitleda mitteametliku töö või näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsejate problemaatikat, isegi kui neil kahel nähtusel võivad teatud juhtudel olla näilised või tegelikud sarnasused majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjatega.

Hääletuse tulemus: 105 pooldas punkti muutmist, 92 oli selle vastu ja 10 jäid erapooletuks.

Punkt 5.1.3

5.1.3

Kui majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö on määratletud, võib arvata, et ärisuhe kliendi ja majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja vahel pikeneb ajaliselt niivõrd, et tegelikult jääb majanduslikult sõltuv füüsilisest isikust ettevõtja pidevatesse töösuhetesse oma kliendiga. Kui ärisuhe on juba algselt tõeline, peaks selle jätkamisel lühema või pikema aja jooksul määratlema sellised tingimused ja vahendid, mis võimaldavad majanduslikult sõltuval füüsilisest isikust ettevõtjal saada palgatöötajaks oma endise kliendi jaoks, kellest on saanud tööandja. Näiteks võib ette kujutada, et jätkuvad ärilepingud ühe ja sama kliendiga teatud aja jooksul võiksid viia kahe osapoole suhete ümbermääratlemisele töösuheteks. Siin on tegemist tõelise vajadusega, kuna paljudel juhtudel ei ole üleminek majanduslikult sõltuva füüsilisest isikust ettevõtja staatusesse vabatahtlik, vaid pealesunnitud valik, mis on tehtud väliste tegurite mõjul, sealhulgas allhanke korras tootmine või ettevõtete ümberkorraldamine, mille tulemusel sõlmitud lepingud lõpetatakse.

Hääletuse tulemus: 105 pooldas punkti muutmist, 92 oli selle vastu ja 5 jäid erapooletuks.

Punkt 5.2.2

5.2.2

Lisaks sellele võib majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö tunnustamine olla üks võimalus uute füüsilisest isikust ettevõtjate organisatsiooniliste üksikasjade arendamiseks ja kollektiivseks esindatuseks. Viimati nimetatud töötajad, kes tegutsevad sageli isoleeritult, ei näe alati seda, et liikmesriikide ametialased organisatsioonid nende konkreetsete ametialaste huvidega arvestataks.

Hääletuse tulemus: 106 pooldas punkti muutmist, 91 oli selle vastu ja 5 jäid erapooletuks.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/53

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat „Ühise kalanduspoliitika reform” ”

KOM(2009) 163 lõplik

2011/C 18/09

Raportöör: María Candelas SÁNCHEZ MIGUEL

22. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat „Ühise kalanduspoliitika reform””

KOM(2009) 163 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Komisjoni rohelise raamatu põhiline järeldus ühise kalanduspoliitika reformi osas on, et praegune ühine kalanduspoliitika ei ole lahendanud 2002. aasta reformi ajal kindlaks tehtud probleeme. Tehtud muutused ei ole andnud nähtavaid tulemusi nii problemaatilistes küsimustes nagu laevastiku liigne püügivõimsus, ülepüük ja kalasaakide vähenemine. Komisjoni sõnul on uue reformiettepaneku eesmärk eelmiseid reforme osaliselt ja järk-järgult parandada.

1.2

Komitee soovitab, et võetavad meetmed aitaksid säilitada tööhõivet ja territoriaalset ühtekuuluvust ning et strateegilised eesmärgid säilitaksid tasakaalu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase telje vahel, tagades ja edendades samas vastutustundlikku ja jätkusuutlikku käitumist läbi kogu kalandusahela.

1.3

Nagu konkreetsetes märkustes öeldakse, tuleks tulevases ühise kalanduspoliitika reformis uurida põhjalikumalt järgmiseid teemasid:

—	erineva püügikorra loomine väikesemahulise püügiga tegelevatele laevastikele;

—	sotsiaalseid küsimusi käsitleva peatüki lisamine, millega ühtlustataks kalurite töötingimusi;

—	turutingimuste ja kaubandustavade parandamine;

—	vastastikune täiendavus merekeskkonnapoliitikaga, mis nõuab ka rohkem ja paremaid kalanduspoliitikas rakendatavaid teadusuuringuid;

—	ühise kalanduspoliitika täielik kaasamine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (ÜRO, FAO).

2. Õiguslik taust

2.1

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punkti d järgi on Euroopa Liidul „ainupädevus järgmistes valdkondades: (…) mere bioloogiliste ressursside kaitse ühise kalanduspoliitika raames”. Rohelise raamatu põhjal toimuvale konsulteerimisele järgneval poliitika kujundamisel oleks liikmesriikide valitsuste ja sidusrühmade arvamusega arvestamine tõhus viis kõikide osaliste kaasamiseks kehtestatavate eeskirjade kohaldamisse.

2.2

Alates määruse (EÜ) nr 2371/2002 jõustumisest on komisjon kalavarude juhtimise ja taastamise kavade ning kontrollimise ja rakendamise määruste kaudu parandanud kalavarude kaitse ja säästva kasutamise mõningaid aspekte. Samuti on komisjon esitanud mitmeid väga olulisi teatisi, nagu KOM(2007) 73, milles määratletakse püügiõigustepõhised juhtimissüsteemid ja mille eesmärk on analüüsida liikmesriikide praeguseid süsteeme ning võimalust muuta süsteemid parimate tavade kasutamise abil tõhusamaks.

3. Rohelises raamatus esitatud küsimuste analüüs ja vastused

3.1 Toimetulek ühise kalanduspoliitika struktuuriliste väljakutsetega

3.1.1 Laevastiku liigne püügivõimsus: tasakaalu leidmine tulususe ja jätkusuutliku tööhõive vahel

3.1.1.1

Komitee jagab teatud määral komisjoni hinnangut ja tunnistab, et laevastiku liigne püügivõimsus on Euroopas jätkuvalt tugev suundumus (eelkõige kui arvestada tehnilise arenguga), mida ei ole senini suudetud piisavalt muuta. Kuid ei tohiks üldistada ning komisjoni esitatud liiga negatiivsele pildile tuleks nüansse lisada, arvestades et mõned riigid on erineval määral oma laevastiku püügivõimsust vähendanud. Igal juhul tuleks ajakohastada andmeid liikmesriikide laevastike praeguse seisu kohta.

3.1.1.2

Komitee pooldab püügivõimsuse piiramist õigusaktidega ja rõhutab vajadust muuta haldus- ja kontrollimeetmed liikmesriikide ja Euroopa Liidu kaasrahastatavate kohandamiskavade abil siduvaks. Oluline on seada prioriteediks liigse püügivõimsuse selline elimineerimine, mis tagaks tasakaalu kalapüügivõimaluste ning keskkonnaalaste ja sotsiaalsete kriteeriumide vahel. Selle tasakaalu saavutamiseks tuleb seada prioriteediks keskkonnaalased ja sotsiaalsed kohandused, nt laevade puhul, mis kasutavad mitteselektiivseid või keskkonnakahjulikke püügivahendeid, mis kasutavad suurel hulgal energiat või mis pakuvad püütava kalamahuga võrreldes vähe töökohti. Lisaks sellele tuleks suhtuda ettevaatlikult ühekordsete lammutamistoetuste fondi ideesse. Tuleb arvestada laevade lammutamise sotsiaalse kuluga. Kalalaevade lammutamine viib tihtipeale töökohtade kadumiseni, ilma et tööst ilma jäänud kaluritele pakutaks mingeid alternatiive. Komitee ei ole põhimõtteliselt vastu komisjoni pakutud ühekordsete lammutamistoetuste fondile, mis võib olla hea idee, tingimusel et sellest ei saa kasu mitte ainult laevaomanikud, vaid ka kalurid, kes võivad oma töökoha kaotada. Ühenduse fond peaks pakkuma sotsiaalseid meetmeid, nagu toetust koolituseks ja ametialaseks ümberõppeks, mille eesmärk on vältida töökohtade kaotust netoarvestuses. Seepärast toetab komitee ideed, et kalandussektor peab lõpuks tagama oma majandusliku elujõulisuse ja mitte enam sõltuma riigiabist, mida peaks kasutama ajutiselt seni, kuni sektori struktuurilised raskused on ületatud.

3.1.1.3

Komitee tunnistab, et selliste turuinstrumentide nagu ülekantavate kalapüügiõiguste kasutamine võib osutuda kasulikuks liigse püügivõimsuse probleemi leevendamise vahendiks. Kuigi komitee tunnistab, et seda tüüpi kalanduse juhtimine on vahel vähendanud püügivõimsust mõnede riikide ja teatud tüüpi kalapüügi puhul, leiab ta, et komisjon peab tõestama, et selline meede on põhjendatud, ja täpsustama rohkem kaitsemeetmeid, mida ta kavatseb võtta selleks, et vältida soovimatuid tagajärgi tööhõivele ja ruumilisele planeerimisele seoses ohuga, et püügiõigused koonduvad piiratud arvu suurettevõtete kätte ja et väikesemahulised kalandusettevõtted satuvad halvemasse olukorda.

3.1.2 Strateegiliste eesmärkide täpsustamine

3.1.2.1

Komitee hoiatab ohu eest omistada kalanduse säästva arengu strateegilistele eesmärkidele erinev prioriteetsus ning pooldab hoopis tasakaalustatud lahendust, mille puhul pööratakse pikas perspektiivis võrdselt tähelepanu majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele teljele. Komitee märgib, et nagu ka 2002. aasta reformi puhul, pööratakse rohelises raamatus vähe tähelepanu tulevase ühise kalanduspoliitika sotsiaalsele mõõtmele, mida ei ole selgelt sätestatud peamise strateegilise eesmärgina.

3.1.2.2

Loodusvarade pidev parandamine ja nende kasutamise stabiliseerimine jätkusuutlikul tasemel peaks käima käsikäes sotsiaal-majandusliku mõju hinnangute läbiviimisega, mille eesmärk peab omakorda olema edendada töökohti ja ettevõtete investeeringuid innovatsiooni ja arengusse ning samuti täiendkoolituse pakkumine. Lisaks tuleb kaluritele tagada bioloogilise taastumise ajal piisav sissetulek.

3.1.3 Otsuste tegemise raamistiku ümberkorraldamine

3.1.3.1

Komitee toetab täielikult ideed vaadata üle otsuste tegemise protsess, tagamaks, et poliitika on paremini arusaadav, tõhusam ja vähem kuluks. Tuleb teha vahet ühelt poolt peamistel põhimõtetel ja eesmärkidel, mille üle peaks otsustama nõukogu koos Euroopa Parlamendiga, ning teiselt poolt nende põhimõtete rakendamisel, mis on jäetud liikmesriikide, komisjoni ja vajadusel uute detsentraliseeritud otsustusorganite hooleks, kes esindavad kõiki sidusrühmi kohalikul tasandil. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine tehniliste küsimuste detsentraliseeritud otsustamise kaudu (mikrotasandi juhtimine) tundub olevat samm õiges suunas. Komitee on teadlik sellest, et kalavarud ja ökosüsteemid hõlmavad väga laiu geograafilisi alasid ja seetõttu tervitab ta ideed, et ühise kalanduspoliitika peamisi põhimõtteid ja standardeid võtaksid vastu liikmesriigid, tehes selleks merepiirkondade tasandil tihedalt koostööd.

3.1.3.2

Lõpuks peaks otsuste tegemise protsessis maksimaalselt kasutama selliste nõuandeorganite esitatud arvamusi nagu kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomitee (ACFA) või piirkondlikud nõuandekomisjonid. Samuti tuleks arvestada merekalanduse sotsiaaldialoogi komitee algatusi ja arvamusi.

3.1.4 Tööstuse innustamine võtma suuremat vastutust

3.1.4.1

Komitee tervitab ideed anda sektori osalejatele suurem vastutus, mida oleks praktikas võimalik saavutada, kui kasutada ülekantavatele – sõltuvalt kohalikest oludest kas individuaalsetele või kollektiivsetele – kalapüügiõigustele tuginevat loodusvarade juhtimissüsteemi, ja pidada kindlasti silmas punktis 3.1.1.3 öeldut.

3.1.5 Eeskirju järgiva kalanduskultuuri tugevdamine

3.1.5.1

Komitee leiab, et tuleb jätkuvalt arendada ja rahaliselt toetada andmekogumissüsteeme õigusaktide järgimise kohta. Püügisektoril võiks olla selles süsteemis juhtiv roll (vt eelnevat punkti 3.1.4). Tõhususe parandamiseks peaksid liikmesriigid, komisjon ja Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur jagama vastutust kontrollimehhanismide kohaldamise eest ja kaasama sellesse nii palju kui võimalik ka sidusrühmi. Teiselt poolt pooldab komitee (nagu ühes komitee arvamuses on öeldud) (1) sellise süsteemi loomist, mis seob kontrollimise eest tegeliku vastutamise juurdepääsuga ühenduse rahastamisele.

3.2 ELi kalanduse juhtimise täiendav parandamine

3.2.1

Komitee võtab teatavaks rohelises raamatus esitatud pidepunktid, mille eesmärk on parandada ELi kalanduse juhtimist, ja teeb järgmised üldised märkused.

3.2.1.1

Kalavarude paremaks kasutamiseks toetab komitee ideed viia kalavarude juhtimine kooskõlla maksimaalse jätkusuutliku saagikuse (MSY) eesmärgiga, mis tuleb saavutada 2015. aastaks, kuid leiab, et seejärel peaks püüdlema konservatiivsema juhtimise eesmärgi poole, mis võimaldaks vähendada kalavarude lõppemise ohtu ja tagaks tasuvama kalapüügi. See kehtib ka mitme kalaliigiga püügipiirkondade puhul, kus kasutatakse paindlikumaid meetmeid, millega välditakse majanduslikku ja sotsiaalset kahju. Lisaks toetab komitee saagi vette laskmise järkjärgulist ja täielikku elimineerimist.

3.2.1.2

Komitee hoiatab lubatud kogupüügi (TAC) ja kvootide süsteemil põhinevate kalavarude juhtimise liiga rutaka läbivaatamise eest. Hoolimata sellest, et süsteemil on puudusi, ei ole seda lihtne asendada. Alternatiive (kalapüügikoormuse kontrollil põhineva juhtimise või kalapüügiõiguste kasutamise eelistamine) ei saaks kasutusele võtta ilma eelneva range sotsiaal-majandusliku mõjuhinnanguta, mis oleks alus kalavarude juhtimise põhistruktuuri muutmiseks.

3.2.1.3

Lisaks sellele sooviks komitee meelde tuletada, et kui kalapüügikoormuse vähendamine viib lubatud kalapüügipäevade piiramiseni, siis oleks sellel mitmeid vastuvõetamatuid tagasilööke, kuna kaluritel oleks teatud perioodil liiga palju tööd ja nad oleksid seetõttu väsinud, mis omakorda suurendaks tööõnnetuste ohtu.

3.2.1.4

Teiselt poolt on komitee kahtleval seisukohal seoses kalapüügiõiguste andmisega juhul, kui neid õigusi kasutatakse kaubanduslikul eesmärgil, sest loodusvarad kuuluvad põhimõtteliselt kogu ühiskonnale. Võiks kaaluda aastast või mitmeaastast kalapüügiõiguste ülekandmist, tingimusel et ei seata küsimuse alla põhimõtet, mille järgi haldavad kvoote avalik-õiguslikud ametiasutused. Süsteemi kohandataks kohalikele tingimustele, nii et kalavarudele juurdepääsu üle saaks otsustada sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide alusel. Igal juhul ei tohiks individuaalsete või kollektiivsete kalapüügiõiguste ülekandmine olla püsiv ega kanda spekulatiivse kauplemise eesmärki.

3.2.1.5

Kvoote ületava kalasaagi võiks saada maha arvestada järgmise aasta kvoodist ning kalatoodete müügist saadav tulu peaks minema kaluritele, kes olid nõus loobuma osast oma kvootidest, et ülepüük arvesse võtta.

3.2.1.6

Komitee leiab, et suhteline stabiilsus peaks jääma üheks ühise kalanduspoliitika nurgakiviks. Siiski märgib komitee, et seda põhimõtet on vaja ajakohastada, et võtta arvesse muudatusi, mis on toimunud alates selle põhimõtte loomisest 1983. aastal. Kõik süsteemi muutused tuleks liikmesriikidega läbi rääkida. Kohalikele ja piirkondlikele kogukondadele võiks anda sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kriteeriumide alusel eelisjuurdepääsu.

3.2.1.7

Tuleks innustada ühise kalanduspoliitika integreerimist integreeritud merenduspoliitikasse. Komitee soovitab õiguslikult tunnistada püügi- ja vesiviljeluse sektorite õigust, et nendega konsulteeritaks merealade planeerimisel, ja et tulevases ühises kalanduspoliitikas loodaks hüvitusmehhanismid nendele kalandusettevõtetele ja töötajatele, kes võivad oma kalapüügivõimalused kaotada. Eelkõige tähendaks see ennetavalt täiendkoolituse edendamist (nt võiks luua integreeritud õppekavad) ja merekeskkonna põhjalikku tundmaõppimist, et luua stabiilseid töökohti ja innustada merendussektori klastrite sees ametialast ümberõpet.

3.2.1.8

Rohkem vahendeid tuleks anda teadusuuringutele, mille eesmärk on merekeskkonda paremini tundma õppida. Samuti on oluline väärtustada kalurite teadmisi.

3.2.1.9

Komitee märgib, et rahalise toetuse osas ei ole ühise kalanduspoliitika eesmärke saavutatud. Jätkuvalt peaks püüdlema majandusliku jätkusuutlikkuse eesmärgi poole, tingimusel et turukorraldus vaadatakse põhjalikult üle. Samuti on vaja kasutada riigiabi selleks, et toetada ELi kalanduse ja töötleva tööstuse üleminekut säästvale kalandusele ja et arvestada ümberkorraldusprotsessi sotsiaal-majanduslike tagajärgedega. Lõpuks pooldab komitee, et ühenduse rahastamine oleks rangelt seotud sellega, et liikmesriik on täitnud strateegilised eesmärgid.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Erinev püügikord väikesemahulise rannapüügiga tegelevate laevastike kaitseks?

4.1.1

Väikesemahuline rannapüük loob palju töökohti (nii otseselt kui kaudselt) ning sellel on aktiivne roll rannapiirkondade sotsiaal-majandusliku struktuuri kujundamisel ja sellele uue elujõu andmisel. Soodsates tingimustes võivad nad aidata kalandusest sõltuvates kogukondades leevendada struktuurilise kriisi majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi. Seetõttu toetab komitee ideed rakendada sektori puhul erikorda, tagades samas, et konkurentsi ei moonutata ja et sektori eripärasid võetakse arvesse. Juurdepääs, 12 meremiili laiune vöönd ja teisi väikesemahulise rannapüügi õigusi tuleb anda asjakohaselt ja neid õigusi tuleb asjakohaselt kaitsta, näiteks kindla osa kaudu riigi kvootidest. Komitee märgib siiski, et on vaja jõuda kokkuleppele kriteeriumide osas (nt laevastiku suurus, avamerel oldud aeg, kaugus rannikust, seosed kohaliku kogukonnaga jne), mida tuleks kasutada selle täiesti erinevat tüüpi kalanduse määratlemiseks ning seda peaks tegema kõige asjakohasemal tasandil: kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil. Komitee arvates oleks asjakohasem määratleda neid kriteeriume riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil, kui teha ühenduse tasandil kohustuslikuks ühine määratlus.

4.2 Uuendatud ühine kalanduspoliitika nõuab eraldi peatükki sotsiaalsete küsimuste kohta

4.2.1

Komitee leiab, et üldiselt ei arvestata rohelises raamatus piisavalt ühise kalanduspoliitika sotsiaalsete aspektidega. Komisjon väljendab vaid sügavat veendumust, et tööhõive vähenemine, eelkõige püügisektoris, on vältimatu. Tuleb meeles pidada, et tööhõive on püügisektoris viimasel kümnel aastal 30 % vähenenud ning et igasugune tööhõive vähenemine selles allsektoris avaldab vältimatult negatiivset mõju töökohtadele maismaal (kõikides töötlevates sektorites ja kõikidel püügisektoriga seotud tootmisahela tegevusaladel), mistõttu tekitab töökohtade kaotusega kaasnev sotsiaalne mõju tõsist muret.

4.2.2

Komitee hinnangul tuleks ühise kalanduspoliitika reformimisel arendada sidusat ja pikaajalist strateegiat, mis tagaks kalandussektori sotsiaalse jätkusuutlikkuse. See tagaks, et sotsiaalsete küsimustega tegeletakse horisontaalselt kõikides ühise kalanduspoliitika mõõtmetes. Komitee sooviks siinkohal tuua välja mõne idee sektori ees seisvatele väljakutsetele vastamiseks.

—	Praegu ei tunnusta ELi liikmesriigid alati teise liikmesriigi kutsekvalifikatsioone. Komisjon võiks kaaluda ühise aluse loomist kutsekvalifikatsioonide ja diplomite tunnustamiseks, kuna see võiks anda hoogu töötajate liikuvusele ja aidata ennetada tööõnnetusi.

—

Teiselt poolt on kalapüük üks maailma kõige ohtlikemast töödest. Tõelise tööõnnetusi ennetava töökultuuri arendamiseks soovitab komitee koguda ühtlustatud statistikat tööõnnetuste ja nende põhjuste kohta, mida praegu ei ole ühenduse tasandil kogutud. Andmebaas aitaks kujundada asjakohaseid eeskirju, eelkõige alla 15-meetriste laevade jaoks, mis on praegu eeskirjast välja jäänud. Lisaks sellele väljendab komitee kahetsust, et liikmesriike ei ole eriti innustatud ratifitseerima meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelist konventsiooni ega Torremolinose konventsiooni protokolli kalalaevade ohutuse kohta.

—

Mis puudutab töötingimusi, siis soovib komitee rõhutada eelkõige vajadust sektorit taas väärtustada ja tagada võimaluse korral korralik palk. Kasumiosaluse süsteem (kalurite otsene osalemine tuludes) on andnud liikmesriikides, kus seda kasutatakse, häid tulemusi ja see on kalurite kogukondades sügavalt juurdunud. Kuid kõnealune süsteem ei paku mingeid tagatisi korralikuks sissetulekuks. Pealegi peetakse mõnedes liikmesriikides kalureid füüsilisest isikust ettevõtjateks, kuna osa nende palgast on kõikuv, ning see jätab nad välja sotsiaalkindlustussüsteemist. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles looma pinnase ühenduse õigusraamistikuks, millega ühtlustataks kalurite õigus korralikule ja korrapärasele palgale ning tõhusale sotsiaalkaitsele.

4.3 Turutingimuste ja kaubandustavade parandamine

4.3.1

Nagu rohelises raamatus rõhutatakse, saab püügisektor vaid väikese osa sellest hinnast, mille tarbija poes maksab. Praegune turukorraldus ei ole rahuldav ning sellest tulenevalt on sektori tasuvus väga madal. Komitee leiab, et tuleb parandada olukorda, kus müügisektor on liiga paljude müüjatega killustunud ja kalaostukeskused on suurel määral koondunud, mistõttu saavad viimased dikteerida tootjatele hinna. Eelpool mainitud probleemidele võib lisada liiga tagasihoidliku poliitilise tahte tagada mereandidega kauplemisel suurem läbipaistvus ja jälgitavus. Seetõttu rõhutab komitee, kui oluline on, et eeskirju järgitaks ja et tagataks, et kõik ELi ja imporditud kalandus- ja vesiviljelustooted oleksid nõuetekohaselt identifitseeritavad, sest nii saab vältida tarbijate segadust ja tagada, et neil on kogu vajalik teave vastutustundlike ostude tegemiseks. Lõpuks palub komitee eraldada rohkem vahendeid maismaa, mere või õhu kaudu imporditud külmutatud toodete kontrollimiseks ja pöörata rohkem tähelepanu märgistuse eeskirjade täitmisele (kooskõlas asjaomase määrusega).

4.4 Keskkond ja teadustegevus

4.4.1

Ühine kalanduspoliitika sõltub teistest poliitikatest millel on oluline mõju kalandussektorile ja mis ei saavuta samuti oodatud tulemusi. Eraldi tasub välja tuua merestrateegia, mida käsitleti direktiivis 2008/56/EÜ ja mille peamine eesmärk oli luua Euroopa merekeskkonnapoliitika-alane ühenduse tegevusraamistik. Seda ei olnud vaja mitte ainult tankerite Erika ja Prestige põhjustatud katastroofiliste õlireostuste pärast, vaid ka linnade reovete ja järjest intensiivsema ehituse tõttu rannapiirkondades ja rannapiirkondade teiste muutuste tõttu.

4.4.2

Ka kliimamuutused mõjutavad kliima soojenemise, saaste ja hoovuste muutumisega merekeskkonda. Kõik need tegurid mõjutavad kalavarude taastumist ja ei võimalda bioloogilise taastumise ajal loodetud mõju saavutada.

4.4.3

Kuna keskkonnapoliitika on horisontaalne ELi poliitika, siis tuleb see ühisesse kalanduspoliitikasse kaasata. Komitee on korduvalt rõhutanud vajadust integreerida kõik Euroopa poliitikad ning sellega seoses on selge, et ühine kalanduspoliitika võib anda oma panuse merekeskkonna kaitsmise integreeritud lähenemisviisi.

4.4.4

Tundub asjakohane töötada välja merekeskkonna kaitsmise mõju kontrollivad näitajad (2). Kuid neid näitajaid tuleks jälgida rahvusvahelisel tasandil teadlaste koostöö kaudu Euroopa Keskkonnaagentuuris või Rahvusvahelises Mereuurimise Nõukogus.

4.4.5

Teave on merekeskkonna kaitsmise põhiline vahend, mistõttu on väga olulised liikmesriigi tasandil kogutud andmete põhjal tehtud analüüsid. Komitee mõistab, et selles valdkonnas tuleb teadustegevust tõhustada ja pooldab teadlaste, kalandussektori, vastutavate asutuste ja ELi vaheliste suhete tugevdamiseks vajalike vahendite kasutusele võtmist. Samamoodi tunnistab ta teatise „Euroopa mere- ja merendusuuringute strateegia (3)” olulisust ja leiab, et strateegia läbiviimiseks on vaja rahalist abi, kuna raamprogrammi fondid jäävad ebapiisavaks.

4.4.6

Komitee leiab, et mere- ja merendusuuringud ei nõua mitte ainult eelarvevahendeid, vaid vaja on ka algatusi noorte teadlase innustamiseks seda valdkonda uurima. Vaja on süsteemi, mis koguks kokku parimaid tavad ja mida pädevad asutused, eelkõige piirkondlikud kalandusorganisatsioonid saaksid kasutada juhisena ning et kõikides merepiirkondades saaks kasutada kõige kasulikumaid tavasid. Mõned liikmesriigid teevad parajasti suuri jõupingutusi selleks, et edendada säästvaid kalandustavasid ja võimaldada merekeskkonnal taastuda.

4.5 Ühise kalanduspoliitika vastutustundlik rahvusvaheline mõõde

4.5.1

Uuendatud ühine kalanduspoliitika peaks edendama vastutustundlikku ja säästvat kalandust ning seda ka ühenduse vetest väljaspool. Siinkohal on ELil rahvusvaheliste organisatsioonide (ÜRO, FAO) ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide otsuste tegemises aktiivse osalemise tõttu oluline roll, et muuta kontroll avamere toimingute üle ja võitlus ebaseadusliku, teatamata või reguleerimata kalapüügi vastu tõhusamaks.

4.5.2

Piirkondlike kalandusorganisatsioonidega seoses leiab komitee, et ühine kalanduspoliitika peaks edendama kalapüügi kui terviku säästvat juhtimist, keskendudes peamistele aspektidele, nagu eeskirjade täitmine, olemasolevate varudega kooskõlas olev püügivõimsuse haldamine, juhtimise tugevdamine pikaajaliste kavade määratlemise ja ökosüsteemide kaitsmise strateegiate kaudu.

4.5.3

Mis puudutab kalanduskokkuleppeid, siis soovib komitee, et antav finantsabi ja tehniline toetus aitaksid tugevdada partnerriikide suutlikkust kujundada säästvat kalanduspoliitikat ning tõhustaksid samal ajal järelvalvet ja kontrolli asjaomaste piirkondade vetes. Sellega seoses peavad kolmandate riikide partnerriikide asutused vastutama Euroopa maksumaksjate raha nõuetekohase kasutamise eest, kontrollides selleks tõhusalt kalanduskokkulepetes sätestatud eesmärkide täitmist. Komitee soovitab, et antavate toetuste paremaks haldamiseks tuleks tingimuseks seada toetuste sihipärasus, tagades sel moel rahaliste vahendite kasutamise selleks otstarbeks, milleks nad eraldati. See aitaks parandada partnerriikide sotsiaalseid ja tööhõivealaseid tingimusi.

4.5.4

Komitee palub teha vahet juurdepääsukuludel ELi kaugpüügilaevastiku jaoks, mida kannavad laevaomanikud ja mis moodustab õiglase protsendi püügi väärtusest, ning arengu toetamiseks kasutatavate kalanduskokkulepete rahalisel panusel. Kõnealuse abi puhul peaks tunnistama kalanduse rolli vaesuse leevendamisel.

4.5.5

Komitee palub kalanduskokkulepped üle vaadata, et võtta nõuetekohaselt arvesse sotsiaalset mõõdet. Pikemaajalisem eesmärk oleks see, et töötingimuste, palga ja koolitusele juurdepääsu osas ei diskrimineeritaks kolmandate riikide töötajaid võrreldes ühenduse töötajatega. Lisaks sellele sooviks komitee, et kolmandate riikide kalurite töölevõtmisel kasutataks sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimisi, et tagada Euroopa laevadel meeskonnaliikmetele võrdsed elu- ja töötingimused. Komitee arvates on see veelgi olulisem seetõttu, et kalurite palkadele ei ole Rahvusvaheline Tööorganisatsioon sätestanud miinimumstandardeid.

4.5.6

Komitee märgib, et kalanduskokkulepetesse lisatud Euroopa sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud sotsiaalne klausel on samm edasi kohalike töötajate õiguste ja nende töö tegeliku väärtuse tunnistamise poole. Kuid kuna selle tõhususes võib kahelda, siis on vaja hinnata selle klausli rakendamist. Seetõttu soovib komitee, et sotsiaalne klausel määratletaks paremini ja et tugevdataks selle õigusjõudu.

4.6 Säästva vesiviljeluse arendamine

4.6.1

Komitee usub, et vesiviljelus tuleks integreerida uuendatud ühise kalanduspoliitika alussambana, et vesiviljeluse tootmine ei oleks Euroopa tasandil enam stagneerunud. Tuleks võtta meetmeid kalanduse konkurentsivõime suurendamiseks, nii et see muutuks taas majanduslikult elujõuliseks, looks kvaliteetseid töökohti ja järgiks merekeskkonna kaitse eeskirju kohalike vete kvaliteedi, võõrliikide väljapääsemise ja kalanduse jätkusuutlikkuse osas toota kalajahu ja -õli jne. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kalatoodete kvaliteedile, millele peaksid kehtima turu järelevalve eeskirjad. Igal juhul tuleb arvesse võtta komitees praegu kõnealuse teema kohta koostatavat arvamust (NAT/445).

4.6.2

Komitee leiab, et vesiviljeluse ja kalanduse ning nende töödeldud saaduste mainet tuleb parandada, mistõttu soovitab ta korraldada eelkõige Euroopa tarbijatele suunatud teabe-, koolitus- ja kommunikatsioonikampaaniaid.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 277, 17.11.2009, lk 56.

(2) CESE 1369/2002, punkt 2.7.2.

(3) KOM(2008) 534.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/59

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine. Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale” ”

KOM(2009) 162 lõplik

2011/C 18/10

Raportöör: José María ESPUNY MOYANO

8. aprillil 2009 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine. Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale””

KOM(2009) 162 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (28. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 150, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab taas muret (nagu strateegiat käsitlenud 2003. aasta arvamuses (1) selle pärast, et Euroopa Liidu vesiviljeluse konkurentsivõime väheneb ebasobiva õigusraamistiku tõttu. Mitmete valdkondade õigusnormid mõjutavad liigselt vesiviljelust, põhjustades täiendavaid raskusi kõnealuse sektori arengus.

1.2 Seepärast hindab komitee positiivselt komisjoni teatist ning peab selle avaldamist praegusel hetkel sobivaks ja asjakohaseks.

1.3 Euroopa vesiviljelus peab asuma taas säästva majanduskasvu teele, mis võimaldab tal vastata nõudlusele toitvate, tervislike ja ohutute vesiviljelustoodete järele. Asjakohaselt arendatud vesiviljelus aitab edendada vesiviljelusega tegelevate piirkondade sotsiaal-majanduslikku arengut, suurendada stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade pakkumist ning aidata inimesi kõnealuses piirkonnas hoida.

1.4 Komitee kinnitab taas, et peab ühtset turgu Euroopa Liidu üheks peamiseks eeliseks. Seepärast väljendab komitee muret liikmesriikide õigusaktide puuduliku ühtluse ja sidususe pärast muu hulgas vesiviljelustoodete märgistamise valdkonnas või seoses Euroopa keskkonnaõiguse tõlgendamisega, näiteks võrgustiku Natura 2000 või vee raamdirektiivi osas.

1.5 Arvestades üha aktiivsema tegevusega rannikualadel, tuleb leida koostoimet üksteist täiendavate tegevusalade vahel, sealhulgas keskkonnakaitsega. Väheste veealade määramine vesiviljeluse tarbeks on ELi vesiviljeluse praeguse paigalseisu üks peamisi põhjuseid. Komitee soovitab parandada ja hõlbustada vesiviljelusettevõtetele lubade ja litsentside andmise korda ning lihtsustada ja kiirendada menetlusi, et lühendada lubade määramise aega.

1.6 Komitee väljendab muret selle pärast, et vesiviljelustoodete praegune märgistus müügikohtades on ebapiisav ning takistab tarbijal tegemast vastutustundlikke ja teadlikke ostuotsuseid. See olukord väljendub näiteks selles, et tarbijatel on raske teha vahet ELis kasvatatud ja imporditud vesiviljelustoodetel ning samuti värsketel ja ülessulatatud vesiviljelustoodetel.

1.7 Komitee väljendab muret selle pärast, et imporditud vesiviljelustooted ei vasta ELis kehtivatele tervishoiunõuetele. Eriti murettekitavad on kriteeriumide erinevused seoses jälgitavuse nõudega, mis on toiduohutuse üks oluline element. Samuti valmistavad komiteele muret sotsiaalsed ja töötingimused, sest esineb alaealiste tööd ja tööd poolorjuses.

1.8 Vesiviljelus toodab kvaliteetseid toiduaineid veekeskkonnas ega sobi kokku halvenenud keskkonnatingimustega ega saastatud keskkonnaga. Seepärast tuleb tagada ELi vete hea seisukord.

1.8.1 Keskkonnakaitse on üks Euroopa Liidu prioriteete. Kuid keskkonna kaitsmine ei tohiks takistada tegevust, mis võib olla keskkonnakaitsega kooskõlas. Euroopa Komisjon peab püüdma selgitada keskkonnakaitse põhieeskirjade ja eelkõige võrgustiku Natura 2000 seoseid ja kooskõla vesiviljelusega.

1.8.2 Komitee soovitab edendada vesiviljelustoodete ökomärgistust. Selle eesmärk peab olema eristada ja tutvustada selliste vesiviljelustoodete keskkonnasäästlikke omadusi, mis pärinevad nõuetekohaselt hallatud ja säästvale arengule keskendunud ettevõtetest.

1.9 Arvestades Euroopa vesiviljeluse uuendusliku olemusega, juhib komitee tähelepanu vajadusele soodustada vesiviljeluse valdkonnas teadustegevust ja tehnika arengut. Hiljuti loodud Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvorm (EATIP) on teadustegevuse soodustamise suurepärane hoogustaja.

1.10 Loomatervishoiu valdkonnas väljendab komitee muret vesiviljeluse tarbeks kasutatavate lubatud veterinaarravimite vähesuse üle.

2. Komisjoni teatise põhisisu

2.1 Kõnealuse teatise eesmärk on määrata kindlaks ELi vesiviljeluses täheldatud paigalseisu põhjused ning taaselustada selle arengut. Selleks on komisjon koostanud ettepaneku, mis toetub kolmele teljele: konkurentsivõime edendamine, säästva vesiviljeluse kasvuks tingimuste loomine ning sektori maine ja juhtimise parandamine.

2.2 Komisjon teeb ettepaneku edendada ELi vesiviljelustoodete konkurentsivõimet, arendades konkurentsivõimelist ja mitmekülgset vesiviljelustööstust, mida toetab uuendustegevus.

2.2.1 Vesiviljeluse säästvat arengut peavad toetama . Selleks edendab komisjon teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni algatusi, toetab uurimisinfrastruktuuride arendamist ning eraldab vajalikke vahendeid.

2.2.2 Komisjon teeb ettepaneku teha tööd selle nimel, et vesiviljelusest saaks muu majandustegevuse seas võrdne konkurent ning et leida tegevusalade vahelist koostoimet.

2.2.3 ELi vesiviljelustööstus peab suutma toime tulla , olema kohandatav muutuvatele turunõudlustele ja võimeline tegutsema võrdväärselt turustusahela teiste osalistega. Selleks käsitleb komisjon vesiviljelussektori vajadusi, eelkõige seoses tootjaorganisatsioonide, kutsealade vaheliste küsimuste, tarbijateabe ja turuinstrumentidega.

2.2.4 Vesiviljeluse peab pakkuma vesiviljelusega seotud sektoritele laienemise ja eksportimise võimalusi. Selleks edendab komisjon säästva vesiviljeluse arengut väljaspool ELi.

2.3 Komisjon kavatseb luua tingimused säästva vesiviljeluse kasvuks, tagades looduskeskkonna kaitse kõrge taseme. ELis toodetud või ELi imporditud veekeskkonnast saadud toiduainete puhul tuleb järgida tarbija tervise ja ohutuse kõrgeid kaitsestandardeid. Euroopa Liit edendab ka loomade tervise ja heaolu kõrgetasemelist kaitset.

2.3.1 Tuleb tagada . Selleks jätkab komisjon vesiviljeluse säästva arengu tähtsuse rõhutamist.

2.3.2 Ning vastupidiselt tuleb ka vesiviljelusele pakkuda ja kvaliteetset vett, et tagada loomade tervis ja toodete ohutus, eelkõige karploomade puhul.

2.3.3 Optimaalse kasvu ja toodangu saavutamiseks tuleb kujundada , kus on tagatud optimaalsed kasvatamistingimused. Komisjon tagab vesiviljelusloomade tervishoiunõudeid käsitleva direktiivi 2006/88/EÜ (2) täieliku rakendamise.

2.3.4 on tarbijate, õigusloojate ja tootjate ühine mure. Komisjon küsib kalade heaolu asjus nõu ja edendab liigipõhise lähenemisviisi vajadust.

2.3.5 on vesiviljelustööstuse üks peamine probleem. Seepärast julgustab komisjon rakendama soovitusi, mis „veterinaarravimite kättesaadavuse töörühm” andis 2007. aasta aruandes.

2.3.6 Vesiviljeluse arengu jaoks on väga oluline kättesaadavus. Komisjon suurendab sööda jaoks vajalike lisandite kättesaadavust ning vaatab läbi kõrvalsaadusi käsitlevad eeskirjad.

2.3.7 Komisjon peab tagama ja tunnistama . Komisjon tegeleb jätkuvalt vajadusega tagada, et veekeskkonnast saadud toiduained, nii ise toodetud kui ka imporditud, oleksid tarbijale ohutud. Selleks rajab komisjon oma meetmed jätkuvalt teadusele ja ettevaatusprintsiibile. Komisjon võtab samuti arvesse kasu, mida kala tarbimine toob tervisele.

2.4 On vaja parandada sektori mainet ja juhtimisraamistikku, luues ELi tasandil ühesugused tingimused.

2.4.1 peab tagama ettevõtjatele ühesugused tingimused seoses otsustega, mis mõjutavad vesiviljeluse arengut. Selleks selgitab komisjon paremini oma keskkonnapoliitika rakendamist, eelkõige võrgustiku Natura 2000 toimimist, ning tagab loomatervishoidu ja tarbijakaitset käsitlevate ELi õigusaktide nõuetekohase rakendamise. Komisjon kontrollib, et kolmandate riikide tingimused oleksid ELis kehtivate tingimustega ühesugused.

2.4.2 Vesiviljeluse arengu soodustamiseks on oluline vähendada , eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes. Selleks töötab komisjon õiguskeskkonna lihtsustamise ja halduskoormuse vähendamise nimel.

2.4.3 Komisjon soodustab ja üldsuse asjakohast teavitamist, korraldades laiaulatuslikke konsultatsioone ja edastades läbipaistvat teavet. Sellega aidatakse saavutada parem õiguslik reguleerimine ja haldamine ning parandatakse vesiviljeluse mainet.

2.4.4 Komisjon teeb tööd tagamise nimel, sest ELi ametlik statistika vesiviljeluse kohta on praegu üpris piiratud ulatusega. Komitee laiendab samuti oma andmebaasi turuhindade osas, et kehtestada kogu turustusahelas hinna jälgimise süsteem.

3. Üldised märkused

3.1 Vesiviljelusega toodetakse praegu 47 % maailmas tarbitavatest veekeskkonnast saadud toodetest. Lisaks on vesiviljeluse täiendav kasvupotentsiaal veel märkimisväärne. Seepärast võib vesiviljelus olla oluline element toiduainetega varustamise strateegilises poliitikas, et rahuldada tulevikus nõudlust toidu järele.

3.2 Viimasel kümnel aastal on maailma rahvaarv kasvanud ligikaudu 12 %, samal ajal kui kala tarbimine on tõusnud ligikaudu 27 %. Muu hulgas on selle põhjuseks omega-3 rasvhapete kasulikkus tervisele, kuna kala on suurepärane omega-3 rasvhapete allikas. EL on põhiline veekeskkonnast saadud toodete turg maailmas. ELis tarbitakse üle 12 miljoni tonni mereande aastas ning see kogus aina kasvab. Omavarustatuse määr on aga napilt 35 %. Imporditakse 65 % veekeskkonnast saadud toodetest ning see protsent üha kasvab.

3.3 Euroopa vesiviljelus kuulub ühise kalanduspoliitika raamesse, mille eesmärk on vee-elusressursside säästev kasutamine, võttes tasakaalustatult arvesse selle keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte. Reformitud ühine kalanduspoliitika peab konkreetselt võtma arvesse vesiviljeluse omadusi ning saama kasutada valdkondlikke toetusmehhanisme ja tõhusaid turumehhanisme. Komitee soovitab nimetada ühise kalanduspoliitika ümber ühiseks kalandus- ja vesiviljeluspoliitikaks.

3.4 Euroopa Liidus on vesiviljelus tänapäeval teatavates ELi ranniku- ja sisemaapiirkondades tähtis majandusharu, hõlmates nii karploomade kui ka kalade kasvatamist mage- või merevees.

3.5 ELi vesiviljelus on alates möödunud sajandi 70. aastatest muutunud väikesemahulisest käsitöönduslikust tegevusalast paljudel juhtudel vertikaalselt integreeritud ettevõtetega ajakohaseks, dünaamiliseks, uuenduslikuks ja tehnoloogiliseks majandusharuks.

3.6 ELi vesiviljelus annab tööd kõrvalistel rannikualadel ja kõrvaliste jõgede ääres – sellised piirkonnad on sageli mahajäänud ja tööhõivevõimalusi seal napib. Nii pereettevõtetes kui ka väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes nõuavad vesiviljeluse töökohad spetsialiseerumist ja tehnilisi oskusi ning on stabiilsed.

3.7 2002. aastal esitas komisjon teatises KOM(2002) 511 Euroopa vesiviljelussektori säästva arengu strateegia, mille eesmärgid olid järgmised:

a)	luua kindlaid töökohti, eeskätt kalapüügist eriti sõltuvates piirkondades;

b)	tagada tervislike ja ohutute kalatoodete kättesaadavus turul nõutavates kogustes;

c)	edendada sektori keskkonnasäästlikkust.

3.8 Komisjon on tunnistanud, et alates 2002. aastast ei ole ELi vesiviljelustoodang arenenud kavandatud rada pidi, vaid on isegi jäänud samale tasemele nii karploomade kui ka kalade kasvatuses (koorikloomade ja vetikate vesiviljelus on Euroopas põhimõtteliselt olematu), mis on teravas kontrastis ülejäänud maailmas toimunud kiire kasvuga kõnealuses valdkonnas. Seepärast pidas komisjon asjakohaseks oma strateegia läbi vaadata ja koostada ülevaade Euroopa vesiviljeluse praegusest olukorrast.

4. Konkreetsed märkused

4.1 ELi vesiviljelus ei kasuta praegu kogu oma potentsiaali, mis tal on rikkuse ja tööhõive loojana. Vesiviljelustoodangu koguarvud on jäänud alates 2002. aastast samaks ega suuda korvata laevastike püügimahtude vähenemist, mistõttu halveneb väliskaubandusbilanss. See kõik toimub hoolimata sellest, et Euroopal on olemas sobivad füüsilised ja keskkonnatingimused, kõrgtasemel tehnoloogia ning investeerida soovivad ettevõtted. Samuti on vesiviljelussektor näidanud, et tal on olemas teadmised ja vahendid, et olla keskkonnasäästlik majandusharu ning pakkuda samal ajal tervislikke, ohutuid ja kvaliteetseid tooteid.

4.2 ELi keerukas õigusraamistik, haldusmenetluste aeglus, piiratud juurdepääs riigi või munitsipaalvalduses olevatele aladele ning liigne halduskoormus hoiavad tagasi investeeringuid ja pidurdavad Euroopa vesiviljelustoodete konkurentsivõimet.

4.3 Mitmed probleemid, mis takistavad Euroopa vesiviljelussektori arengut, on otseselt sõltuvad riiklikul või piirkondlikul tasandil tehtavast poliitikast ja võetavatest meetmetest. Seepärast peavad riiklikud ja piirkondlikud valitsusasutused endale seda teadvustama ja looma asjakohase raamistiku. Mõnes liikmesriigis ei ole viimase viieteistkümne aasta jooksul väljastatud ühtegi uut vesiviljeluse litsentsi. Mõnel puhul tekitab moonutusi ELi õigusaktide tõlgendamine riiklike ja piirkondlike haldusasutuste poolt, nagu võrgustiku Natura 2000 puhul, millest mõned haldusasutused jätavad õigustamatult välja vesiviljeluse. Samuti peavad nii liikmesriigid kui ka asjaomase pädevusega piirkonnad kooskõlastama oma õigusnorme, et mitte luua Euroopa Liidus kunstlikke takistusi vabale turumajandusele.

4.4 Kalapüügisaaduste ja vesiviljelustoodete turgude ühine korraldus, mis peaks stabiliseerima turge ja tagama vesiviljelustootjatele sissetuleku, vajab kiiresti reformimist, et edendada tootjaorganisatsioone.

4.5 Eelmises teatises KOM(2002) 511 rõhutati liigselt vesiviljeluse keskkonnaaspekte ning jäeti tagaplaanile säästvuse majanduslikud ja sotsiaalsed küljed. Praeguses teatises KOM(2009) 162 luuakse suurem tasakaal säästvuse kolme samba vahel: keskkond, ühiskond ja majandus. Teatises tunnistatakse, et keskkonnasäästlikkust on võimalik saavutada vaid konkurentsivõimeliste ja tulusate ettevõtete abil.

4.6 Suurem osa ELi vesiviljelusettevõtteid on tõhusad ja võiksid olla täielikult konkurentsivõimelised, kui neil oleksid imporditud toodetega võrdsed võimalused. Praegused tingimused ei võimalda võrdsete võimaluste loomist ei tootmises ega turustamises. Tootmises peavad Euroopa vesiviljelustootjad järgima rangeid eeskirju seoses sööda koostisosade, veterinaarravimite kasutuspiirangute ning keskkonna- ja sotsiaalküsimustega. Nende eeskirjade järgimist ei nõuta aga kolmandate riikide vesiviljelustootjatelt, kes saavad ometi oma tooteid vabalt ELi siseturul turustada (isegi tooteid, mis on toodetud lapstööjõudu kasutades või muul moel inimväärse töö ja õiglase palga õigust rikkudes). Turustamise osas on riike, mis pakuvad seadusevastaseid soodustusi oma vesiviljelustoodangule, mida hiljem ELis turustatakse.

4.7 Tarbijatele edastatav puudulik teave ostetavate veekeskkonnast saadud toodete omaduste kohta ei võimalda tarbijal asjakohaselt kaaluda kvaliteedi- ja hinnaerinevusi. See toob tõsist kahju Euroopa tootjatele, kelle tooted on enamasti parema kvaliteediga kui imporditud tooted. Kõnealune ebatäpne teave tähendab näiteks vigu seoses toodete päritoluriigi või toote üldise nimetusega. Eriti tõsine on olukord kalafileede puhul, mis sulatatakse müügiks üles ja mis pärinevad kaugetest riikidest, enamasti Aasiast. Seda fileed müüakse värske fileega samas letis, ilma et tarbijat teavitataks selgelt kummagi omadustest. Seetõttu teeb tarbija ostuotsuse vaid hinnast lähtudes. Sellises olukorras võivad tekkida isegi probleemid inimeste tervisele, juhul kui sellist kala taas külmutatakse.

4.8 Komitee soovitab seepärast lihtsustada märgistust, muutes selgemaks eelkõige teabe toote päritoluriigi või -piirkonna kohta, ning tugevdada piirikontrolli mehhanisme.

4.9 Veekeskkonnast saadud toodete täpse märgistamisega peavad kaasnema koolitus- ja teabemeetmed kogu turustusahela pikkuses ning samuti tarbijatele. Eelkõige tuleb rõhutada omega-3 rasvhapete, täpsemalt EPA ja DHA olemasolu kalas.

4.10 Komitee soovitab korraldada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis aitaksid parandada vesiviljeluse ning selle toodete ja tegevuse mainet. Levitatavate sõnumite koostamine tuleb teha ülesandeks spetsiaalsele uurimisrühmale, kes kõnealuse sektori osalusel teeks algatuste ettepanekuid. Komitee soovitab selles kontekstis korraldada rahvusvahelisi kampaaniaid, mida koordineerib kindlasti Euroopa Komisjon.

4.11 Euroopa vesiviljelus on tehnoloogiline ja uuenduslik majandusharu, mis vajab pidevaid teadusuuringuid. Praegune seitsmes raamprogramm, mis koondab kokku kõik ELi teadusalgatused, pakub varasematest programmidest vähem võimalusi uurimistegevuseks vesiviljeluses. Seetõttu on raske parandada selle Euroopa majandusharu uuendustegevust ja konkurentsivõimet. Euroopa vesiviljelussektor lõi hiljuti Euroopa vesiviljeluse tehnoloogia- ja innovatsiooniplatvormi, millega loodetakse määratleda sektori prioriteedid teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonnas ning anda talle strateegia nende saavutamiseks.

4.11.1 Tuleb jätkata sööda alternatiivsete, ohutute ja säästlike koostisosade otsinguid, et need rahuldaksid kalade toitumisalaseid ja bioloogilisi vajadusi ning samal ajal tagaksid sama toiteväärtuse lõpptootes.

4.11.2 Tuleb kindlaks jääda praeguste tootmissüsteemide optimeerimisele, kuid eelkõige neile süsteemidele, millel on selged võimalused tulevikus laieneda, nagu avamere vesiviljelus ja ringleva veega basseinisüsteemid sisemaal.

4.12 Veterinaarravimite vähene kättesaadavus piirab tõsiselt vesiviljeluse arengut. Praegu ei ole Euroopa vesiviljelussektoril piisavalt veterinaarravimeid, näiteks anesteetikume, vaktsiine või antibiootikume. See olukord ohustab sektori elujõulisust ning mõjutab loomade tervist ja heaolu, toiduga kindlustatust ning keskkonnakaitset.

4.13 Komisjoni teatises tehakse ettepanek toetada vesiviljelustehnoloogia eksporti kolmandatesse riikidesse. Kuigi nimetatud algatuse solidaarsusaspekti tuleb kahtlemata toetada, tuleb selle elluviimisel võtta arvesse, et tõenäoliselt veetakse selle tehnoloogiaekspordi tulemusena toodetud vesiviljelustooted tulevikus sisse ELi turule, kus nad konkureerivad ELi enda toodetega.

4.14 Komisjoni teatises kirjeldatakse tabavalt ELi vesiviljelussektori praeguse paigalseisu põhjusi. Kuid seda ei tohi pidada lõpetatud tööks, vaid lähtepunktiks konkreetsete meetmete kujundamisele ja väljatöötamisele, mis elavdaks ELi vesiviljeluse säästvat arengut.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 208, 3.9.2003, lk 89–93.

(2) ELT L 328, 24.11.2006, lk 14.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/64

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” ”

KOM(2009) 433 lõplik

2011/C 18/11

Raportöör: Josef ZBOŘIL

20. augustil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas””

KOM(2009) 433 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. veebruaril 2010.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Komitee tervitab komisjoni teatist teemal „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” ja selles esitatud algatusi. Komitee juhib tähelepanu sellele, et praegu ollakse alles protsessi esimeses etapis ning et sobivate vahendite ja meetmete valik ning nende integreerimine suurte poliitikavaldkondade ja strateegiate juhtimisse ei ole tulevikus kaugeltki lihtne.

1.2. Komisjoni õlul on väga raske ülesanne – töötada välja kõikehõlmava keskkonnaindeksi pilootversioon. Tegemist on ilmselgelt koondindeksiga, mis tähendab, et selles tuleb tasakaalustatult arvesse võtta iga keskkonnateguri mõju. Väljatöötamisel tuleb algusest peale konsulteerida sidusrühmadega.

1.3. Elukvaliteedi ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõikehõlmava indeksi välja töötamine on veelgi raskem. Ülimalt oluline on käivitada selles valdkonnas pilootprojekte. Komisjon peaks kõnealust valdkonda käsitlema kogu projekti keskpunktina. Pilootprojektid tuleks käivitada viivitamatult.

1.4. Alusparameetrite pikaajalistel arengusuundadel on strateegia ja poliitikaloome seisukohast oluline tähtsus. Seepärast tuleks sellest vaatepunktist juhinduda reaalajas jälgitavate parameetrite valikul. Muutustele tuleb reageerida järelemõeldud viisil ja õigeaegselt.

1.5. Isegi ELi tasandil peab süsteem põhinema andmete riiklikul kogumisel ja hindamisel, mida korraldatakse hästi määratletud ja ühtlustatud Euroopa raamistikus, ning nende töötlemisel näitajateks ja parameetriteks. Andmete hindamine eeldab globaalset ja terviklikku lähenemist, et piirata konflikte teatud vahendite tõlgenduste vahel ning neist tulenevaid ohtusid.

1.6. Säästva arengu hindamine seisneb kahe põhilise valdkonna suundumuste tabamises: 1) taluvusvõime hindamine ja 2) inimühiskondade juhtimise arengu hindamine. Komitee on rahul, et komisjoni teatises esitatud kaks ettepanekut (tulemustabel ja saaste künnisväärtuste järelevalve) liiguvad just selles suunas.

1.7. Komitee tervitab samuti komisjoni jõupingutust laiendada rahvamajanduse arvepidamist keskkonna- ja sotsiaalküsimustele. Keskkonnaalase arvepidamise õigusraamistikku peaks tutvustatama 2010. aasta alguses. Rahvamajanduse arvepidamises praegu kättesaadavaid sotsiaalseid näitajaid ei kasutata praegu täies ulatuses. Ilmselt annab vajadus neid näitajaid kasutada tulevikus üha rohkem ja rohkem tunda, vastavalt sellele, kuidas areneb selle kõikehõlmava ja integreeritud lähenemise kujundamine, mille eesmärk on mõõta ja hinnata edusamme muutuvas maailmas.

1.8. Ettevalmistatavate muutuste protsess ei ole ei kiire ega lihtne ning seetõttu tuleb analüütilisele ettevalmistusele ja iga vahendi uurimisele osutada erilist tähelepanu, tuginedes nende koostoimele pühendatud uuringutele ja süvakonsultatsioonidele asjaomaste osapooltega, et lihtsustada muutuste aktsepteerimist laiendatud rahvusvahelises kontekstis.

1.9. Edasiste tööde raames ja järgmiste etappide struktureerimisel tuleb kasutada kõiki arutelusid ja kättesaadavaid projekte. Otsustav kriteerium peab olema maksimaalne objektiivsus ning statistika sõltumatuse ja kvaliteedinõuete säilitamine. Komitee on valmis osalema vajalike muutuste hindamises ja tegutsema selle nimel, et kodanikuühiskond neid aktsepteeriks.

1.10. Komisjon peab kehtestama ajakava ja kinnitama selle süsteemi eri elementide elluviimise kuupäevad. Samuti peaks ta hoolisema mõnede uute meetmete lisamise eest uude strateegiasse aastani 2020 ning säästva arengu strateegiasse. Eesmärk on luua 2011. aastaks raamistik, mis võimaldaks töötada välja selged ettepanekud maailma mastaabis võrreldavate meetmete jaoks säästva arengu ülemaailmse tippkohtumise ajaks, mille ÜRO kutsub kokku 2012. aastal.

2. Sissejuhatus

2.1 Sisemajanduse koguprodukt (SKP) on makromajanduse tuntuim mõõdupuu (SKP = eratarbimine + investeeringud + avaliku sektori tarbimine + (eksport – import)). SKP arvestamise raamistik ja eeskirjad on kindlaks määratud Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis, mis üldjoontes vastab ÜRO rahvamajanduse arvepidamise süsteemile. SKP-st on saanud standardne võrdlusalus, mida kasutavad kogu maailma poliitikakujundajad ja millele toetutakse laialdaselt avalikes aruteludes. SKP leidmiseks liidetakse kõigi rahapõhiste majandustegevustega loodud lisandväärtus. See põhineb selgelt piiritletud metoodikal, mis võimaldab vaadelda SKP muutust ajas ning võrrelda eri riike ja piirkondi.

2.2 SKPd on hakatud pidama ka ühiskonna üldise arengu ja progressi representatiivseks näitajaks. Siiski ei võimalda SKP mõõta keskkonna jätkusuutlikkust ega sotsiaalset kaasatust ning SKPd poliitilistes analüüsides ja aruteludes kasutades ei tohi seda unustada. Stiglitz/Sen/Fitoussi (2008) Issues Paper: Commission on the Measurement of Economic Performance and Social Progress (http://www.stiglitz-sen-fitoussi.fr/documents/Issues_paper.pdf)).

2.3 Kõnealune küsimus on juba kümme aastat olnud eri tasandite arutelude teema ja 2008. aasta oktoobris võttis komitee vastu omaalgatusliku arvamuse (1), kus tutvustati ja selgitati teadusuuringute praegusi suundi ning avaldati toetust jõupingutusele uurida täiendavaid näitajaid, mis võimaldavad kirjeldada inimühiskondade arengut terviklikumalt.

2.4 Kõnealuses teatises määratakse kindlaks mitu lühikeses ja keskmises perspektiivis võetavat meedet. Üldine eesmärk on töötada välja sisukamad näitajad, mis toetaksid avalikke arutelusid ja poliitikakujundamist usaldusväärsemate teadmistega. Rahvusvahelist tunnustust ja kasutamist leidvate näitajate väljaarendamiseks kavatseb komisjon teha koostööd sidusrühmade ja partneritega.

3. Komisjoni teatise põhisisu

3.1 Eespool toodut silmas pidades teeb komisjon ettepaneku rakendada järgmised viis meedet, mida võib läbi vaadata või täiendada 2012. aastaks kavandatud läbivaatamise käigus.

3.2 SKP täiendamine keskkonnaalaste ja sotsiaalsete näitajatega: näitajad, mis võtavad tähtsad küsimused kokku üheainsa arvuga, on väga olulised teavitamisvahendid. SKP ning töötuse ja inflatsiooni määr on head näited sellistest koondnäitajatest. Need näitajad ei anna aga teavet selliste valdkondade kohta nagu keskkond või sotsiaalne ebavõrdsus. Selle lünga täitmiseks kavatseb komisjon töötada välja üldise keskkonnaindeksi ning täiendada elukvaliteedi näitajaid.

3.2.1 Üldine keskkonnaindeks : praegu ei leidu kõikehõlmavat keskkonnanäitajat. Ökoloogiline ja CO2„jalajälg” täidavad seda eesmärki üsna hästi, kuid mõlemad on piiratud ulatusega (CO2 jalajälg mõõdab ainult kasvuhoonegaaside heiteid. Ökoloogiline jalajälg jätab teatavad keskkonnamõjud (nt veele) arvestamata. Komisjon testib seda siiski koos teiste näitajatega loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia ja bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava täitmise seireks). Komisjoni talitused kavatsevad esitleda 2010. aastal keskkonnasurve indeksi pilootversiooni. Indeks hõlmab keskkonnapoliitika põhiharusid:

—	kliimamuutused ja energiakasutus;

—	loodus ja bioloogiline mitmekesisus;

—	õhusaaste ja mõju tervisele;

—	veekasutus ja -reostus;

—	jäätmete tekitamine ja ressursside kasutamine.

3.2.2 Elukvaliteet ja heaolu : neid aitavad saavutada ja säilitada sissetulek, avalikud teenused, tervis, puhkus, jõukus, mobiilsus ning puhas keskkond. Komisjon on käivitanud heaolunäitajate arvutamise võimalikkust ja tarbijate teadlikkuse suurendamist käsitlevad uuringud ning koostöös OECDga uuringu, mis käsitleb inimeste arusaama heaolust.

3.3 Kiire teabe saamine otsustamise lihtsustamiseks: SKP ja töötuse näitajaid avaldatakse tihti ja paari nädala jooksul pärast hinnatava ajavahemiku möödumist, mis võimaldab otsuseid teha peaaegu reaalajas. Keskkonna- ja sotsiaalandmed on paljudel juhtudel liiga vanad, et anda kasulikku teavet näiteks kiiresti muutuva õhu- ja veekvaliteedi või töömudelite kohta.

3.3.1 Seepärast on komisjon võtnud eesmärgiks keskkonna- ja sotsiaalandmete ajakohastamise, et poliitikakujundajad kogu Euroopa Liidus oleksid paremini oludega kursis. Satelliitide, automaatsete mõõtejaamade ja interneti abil muutuvad võimalused keskkonna reaalajas jälgimiseks üha paremaks tänu INSPIRE direktiivi (direktiiv 2007/2/EÜ) sätetele ja GMES süsteemile (ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire süsteem, vt KOM(2009) 223 lõplik).

3.3.2 Juhtudel, kui sotsiaalandmete ajakohastamine on võimalik, tuleb seda teha, näiteks uue sotsiaalstatistika uuringute moodulite Euroopa süsteemi abil.

3.4 Täpsem aruandlus hüvede jaotumise ja ebavõrdsuse kohta: sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus on ühenduse üldised eesmärgid. Rahvamajanduse arvepidamise andmed, näiteks kodumajapidamiste sissetuleku kohta, ja sotsiaaluuringute andmed, näiteks EU-SILC (Euroopa sissetulekut ja elamistingimusi käsitlev statistika), võimaldavad juba analüüsida peamisi jaotusküsimusi.

3.5 Euroopa säästva arengu tulemustabeli väljatöötamine: koostöös liikmesriikidega on välja töötatud ELi säästva arengu näitajad (vt Eurostati statistikaraamat „Measuring progress towards a more sustainable Europe – 2007”), mida kajastatakse komisjoni kahe aasta tagant koostatavates eduaruannetes. See järelevalvemehhanism ei näita siiski täielikult hiljutist arengut olulistes valdkondades, mida ametlik statistika veel põhjalikult ei hõlma (nt säästev tootmine ja tarbimine ning haldusküsimused).

3.5.1 Seepärast uurib komisjon võimalusi säästva arengu tulemustabeli väljatöötamiseks koostöös liikmesriikidega. See tabel põhineks ELi säästva arengu näitajatel ning võiks hõlmata ka muud kvantitatiivset ja kvalitatiivset avalikku teavet.

3.5.2 Tulemustabeli peamine eesmärk on aidata mõista, et planeedi loodusvarad on piiratud. Sealhulgas on piiratud ka looduse võimalused taastuvate ressursside loomiseks ja saaste absorbeerimiseks. Oluline on teada ohutsoone enne murdepunktini jõudmist. Seetõttu tuleb määrata kindlaks peamiste saasteainete ja taastuvate ressursside künnisväärtused ja neid korrapäraselt ajakohastada, et toetada teadlikumat poliitilist mõttevahetust ning aidata kaasa eesmärkide seadmisele ja poliitikameetmete hindamisele.

3.6 Rahvamajanduse arvepidamise süsteemi laiendamine keskkonna- ja sotsiaalküsimustele: Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem on ELi majandusstatistika ja paljude majandusnäitajate (sh SKP) arvutamise peamine vahend. 2006. aasta juunis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldustes kutsuti ELi ja liikmesriike üles laiendama rahvamajanduse arvepidamist säästva arengu peamistele aspektidele. Komisjon tagab selle ülesande edasiarendamise rahvusvahelise rahvamajanduse arvepidamise süsteemi ja Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi tulevase läbivaatamise käigus. Pikemas perspektiivis eeldatakse, et terviklikum arvepidamine keskkonna-, sotsiaal- ja majandusandmete üle võimaldab välja töötada uued tipptasemel näitajad.

3.6.1 Integreeritud keskkonna- ja majandusalane arvepidamine: komisjon esitas oma esimese „rohelise arvepidamise” strateegia 1994. aastal teatises KOM(1994) 670. Sestsaadik on Eurostat ja liikmesriigid koostöös ÜRO ja OECDga arvestusmeetodeid välja töötades ja katsetades jõudnud selleni, et mitu liikmesriiki avaldavad korrapäraselt keskkonnalase arvepidamise andmeid. Edaspidi võiks hakata koguma füüsilistel näitajatel põhinevaid keskkonnaandmeid energiatarbimise ning jäätmete tekke ja käitlemise kohta, samuti rahalisi andmeid keskkonnaga seotud toetuste kohta. Andmete võrreldavuse tagamiseks kavatseb komisjon teha 2010. aasta alguses ettepaneku keskkonnaalase arvepidamise õigusliku raamistiku kohta.

3.6.2 Rahvamajanduse arvepidamises juba kajastuvate sotsiaalnäitajate laialdasem kasutamine: Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem hõlmab juba praegu näitajaid, mis keskenduvad sotsiaalselt olulistele küsimustele, nagu näiteks kodumajapidamiste kasutada olev tulu ja korrigeeritud näitaja, mis võtab arvesse riikide sotsiaalkaitsesüsteemide olemasolevaid erinevusi.

4. Üldised märkused

4.1 Üha enam huvitab poliitikakujundajaid ja üldsust inimkonna edusammude sidusama mõõtmise küsimus. Vaja on uusi lähenemisviise, et näidata, kuidas ühildada inimkonna demograafilist ja majanduslikku arengut planeedi ja selle ressursside piiratusega.

4.2 Need edu mõõtmise uued lähenemisviisid ja meetodid on praeguses üha keerukamas sotsiaalses keskkonnas hädavajalikud, et oleks võimalik paremini formuleerida strateegiline visioon selliste inimühiskonna vormide jaoks nagu EL. Need on olulised näiteks sellepärast, et võimaldavad teha kindlaks ressursside vajaduse strateegiliste eesmärkide, eelkõige säästva arengu saavutamiseks, mis sõltub muu hulgas kliima tõhusast kaitsest ja kõigi ressursside kokkuhoidlikust kasutamisest.

4.3 Teine oluline rakendusvaldkond on ühenduse peamiste poliitikavaldkondade määratlemine, kus tuleb arvesse võtta kõiki mõõdetavaid mõjusid ning nende vastastikust koostoimet ning loomulikult nende elluviimise hindamist.

4.4 Seetõttu tervitab komitee komisjoni teatist „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” ja selles esitatud algatusi. Hoolimata arvukatest käimasolevatest projektidest ja tegevustest, juhib komitee tähelepanu asjaolule, et praegu ollakse alles protsessi esimeses etapis ning et sobivate vahendite ja meetmete valik ning nende integreerimine suurte poliitikavaldkondade ja strateegiate haldamisse ei ole tulevikus kaugeltki lihtne.

4.5 Et kõik vahendid oleksid tõhusad, peavad need olema võimalikult lihtsad ja kergesti kasutatavad ning sidusrühmad peavad need omaks võtma. Soovitud tulemusi ei saa anda vahendid, mis ei ole kasutajatele sobivad ja mida üldiselt ei tunnustata. Iga uue vahendi tunnustamine edu mõõdupuuna võtab loomulikult aega. Ükski vahend ei tohiks aga olla eesmärk omaette. Loobuda tuleb kõigist vahenditest, mis oma tõhusust tõestada ei suuda.

4.6 On selge, et liigutakse lihtsamalt üha keerulisema suunas. See keerukus ei tohi aga ületada oodatud kasu. Isegi ELi tasandil peab süsteem põhinema andmete riiklikul kogumisel ja hindamisel, mida korraldatakse hästi määratletud ja ühtlustatud Euroopa raamistikus, ning nende töötlemisel näitajateks ja parameetriteks.

4.7 Nende parameetrite koondamine kogu ühenduse jaoks peaks võimaldama võtta vastu kooskõlastatud ja ühilduvaid strateegiaid ja poliitikaid nii riiklikul kui Euroopa tasandil, rakendades rangelt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Seega on äärmiselt oluline tegutseda ühenduse tasandil vastavalt täheldatud arengusuundadele ning valitud vahendid peavad suutma tuvastada piisavalt varakult ja usaldusväärsel viisil isegi kõige nõrgemaid märke potentsiaalselt ohtlikest muutustest.

4.8 SKP jääb isegi hoolimata oma puudustest erakordseks koondvahendiks, millega suudetakse muutustele kiiresti reageerida. Koondnäitaja oleks samuti uus otsitud vahend, kus võetaks arvesse sotsiaalseid ja keskkondlikke aspekte, mis on väga raske. Komitee on sellest lähtuvalt seisukohal, et mitmeid valdkondi hõlmavate erinevate parameetrite hindamisel poliitikavaldkonna kujundamiseks tuleks sätestada kriteeriumid, mis soodustaksid ülemaailmse kogukonna säästvat arengut.

4.9 Komitee on veendunud, et erilähenemine on võimalik ainult iga individuaalse vahendi välja töötamisel. Nende vahendite hindamine ja tõhus rakendamine eeldab globaalset ja terviklikku lähenemist, et piirata nii palju kui võimalik konflikte teatud vahendite ja parameetrite vahel. Lahendamata jätmise korral võivad sellised konfliktid viia poliitilised ja strateegilised otsused tasakaalust välja.

4.10 Ettevalmistatavate muudatuste protsess ei ole ei kiire ega lihtne ja seetõttu tuleb analüütilisele ettevalmistusele ja iga vahendi uurimisele osutada erilist tähelepanu, tuginedes nende koostoimele pühendatud uuringutele ja süvakonsultatsioonidele asjaomaste osapooltega.

4.11 Selle protsessi raames tuleb kehtestada prioriteedid ja määrata kindlaks järgmiste etappide tähtpäevad. Selles osas jääb komisjoni teatis väga üldsõnaliseks. Komitee nõuab, et komisjon lisaks viivitamatult need Euroopa uue, 2020. aasta strateegia eesmärkidesse ja hindamismehhanismidesse ning samuti säästva arengu pikaajalisse strateegiasse. Komitee avaldab kahetsust, et selles esimeses etapis ei osale teisi sidusrühmi, nagu näiteks komisjoni asjaomased majandusküsimustega tegelevad peadirektoraadid. Selline radikaalne muutus eeldab palju enamat kui ainult keskkonna peadirektoraadi, Euroopa Keskkonnaameti ja Eurostati tööd.

4.12 Edasiste tööde raames ja järgmiste etappide struktureerimiseks tuleb kasutada kõiki arutelusid ja kättesaadavaid projekte, nt komisjoni aruanne majanduskasvu ja sotsiaalse edu mõõtmise kohta (Stiglitzi aruanne, http://www.stiglitz-sen-fitoussi.fr/documents/rapport_francais.pdf); ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlev uuring (Economics of Ecosystems and Biodiversity, http://www.teebweb.org/, inglise keeles), Euroopa Keskkonnaameti ja Eurostati ning kõigi teiste selles keerulises Euroopa ja ülemaailmses projektis osalejate töö. Otsustav kriteerium peab olema maksimaalne objektiivsus ning statistika sõltumatuse ja kvaliteedinõuete säilitamine ning vahendite selgitusjõu üldine aktsepteerimine.

4.13 ÜRO peaassamblee otsustas hiljuti korraldada 2012. aastal uue ülemaailmse konverentsi, et hinnata tehtud edusamme säästva arengu valdkonnas viimase kahekümne aasta jooksul pärast 1992. aastal Rios toimunud tippkohtumist Maa teemal. On selge, et ühe võtmeküsimuse selles valdkonnas moodustavad väheste CO2 heidetega ökoloogilise maailmamajanduseni jõudmise viisid. Seega oleks soovitav, et Euroopa looks 2011. aastaks oma edu hindamise selge raamistiku ja suudaks nii tutvustada 2012. aastal rahvusvahelisel tasandil väga täpseid ettepanekuid.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Konkreetsetes märkustes kommenteeritakse viit peamist tegevusvaldkonda ning nende vastavaid osi 3. peatükis esitatud järjekorras.

5.2 Komisjoni õlul on väga raske ülesanne – koostada kõikehõlmava keskkonnaindeksi pilootversioon. Ta võttis kohustuse tutvustada seda näitajat 2010. aastal. Tegemist on ilmselgelt koondindeksiga, mis tähendab, et selles tuleb tasakaalustatult arvesse võtta iga keskkonnateguri mõju. Ökoloogilised ja CO2 jalajäljed katavad oma praegusel kujul keskkonna ja ressursside kasutamise spetsiifilised koostisosad. Loodud on muid kontseptsioone nagu vee jalajälg ja metsa jalajälg, aga ükski neist ei ole piisavalt terviklik uue näitaja jaoks. Uue näitaja kavandamisel tuleb algusest peale konsulteerida sidusrühmadega ja kaaluda ülimalt hoolikalt selle keeruka indeksi iga tegurit.

5.3 Hoolimata teostatavuse uuringust ja muudest uuringutest sel teemal on samuti raske koostada elukvaliteedi ja heaolu (2) näitajaid, mis põhinevad suures osas subjektiivsetel tajudel ja mitte täpsetel mõõtmistel. Siin tuleb märkida, et ka SKP ei ole täielikult täpne.

5.4 Keskkonnakvaliteedi ja parandusmeetmete operatiivne haldamine sotsiaalvaldkonnas nõuab vastuvõetavate otsuste tegemiseks teavet peaaegu reaalajas. Strateegilised küsimused ja poliitikate väljatöötamine põhinevad pigem alusparameetrite hindamissuundadel. Sellest tulenevalt tehakse reaalajas jälgitavate suuruste valik nimetatud eristuse põhjal, vältimaks, et individuaalne teave ummistab kasutult otsustusprotsessi. Sellest vaatenurgast on oluline järelemõeldud ja õigeaegne reageerimine muutustele. GMESi süsteemis järelevalve teostamine asetab prioriteedi operatiivsele haldamisele. Pikaajalisemate suundade kujundamisel võiks süsteemist olla ilmselgelt kasu ka poliitikate elluviimisel.

5.5 Ühist jõupingutust nõudev ühenduse poliitika kujundamine nõuab korralikul tasemel teavet riikliku ja piirkondliku tasandi erinevuste ja lahknevuste kohta. Eesmärk on kaotada kõige märkimisväärsemad lahknevused asjakohaselt kujundatud poliitika abil, mille puhul on ülimalt oluline andmete täpsus. Poliitika edu sõltub selle üldisest vastuvõetavusest ja toetusest, mida on peaaegu võimatu saavutada, kui tajutakse võrdse kohtlemise puudumist. See lähenemine aitab määratleda ka seda, kuidas kodanikud ühendust tajuvad.

5.6 Säästva arengu hindamine on väga keeruline küsimus. Säästev areng on pikaajaline üldstrateegia, millel ei ole ja millel isegi ei saa olla konkreetsete tähtpäevadega konkreetseid eesmärke. Ilmselgelt peavad eesmärgid olema sõnastatud piisavalt üldisel viisil. Säästva arengu hindamisel on eelkõige tegemist kahe põhilise valdkonna suundumuste tabamisega: 1) ökosüsteemide taluvusvõime ning taastumatute ja taastuvate allikate kasutamise hindamine ja 2) inimühiskondade juhtimise arengu hindamine üldiselt. Nende kahe alusteguri arengust sõltub, kas rahvusvaheline kogukond, sh Euroopa Ühendus areneb säästvalt või mitte. Komitee on rahul, et komisjoni teatises esitatud kaks ettepanekut (tulemustabel ja saaste künnisväärtuste järelevalve) liiguvad just selles suunas.

5.7 Komitee hindab samuti komisjoni jõupingutusi laiendada rahvamajanduse arvepidamist keskkonna- ja sotsiaalküsimustele. Neist arvepidamistest tulenev piisav hulk usaldusväärset ja hästi struktureeritud teavet võib olulisel määral lihtsustada väliskulude soovitavat ja ratsionaalset internaliseerimist valdkondades, kus on kättesaadav piisav hulk usaldusväärseid andmeid ja kus turgude tasakaal ei ole ohus. Neis arvepidamistes on juba väärtuslikud andmed, aga nende võrreldavus liikmesriikide vahel võib tekitada probleeme. See selgitab sidusrühmade jõupingutuste olulisust andmete ja nende kogumise optimaalse süsteemi loomisel, mis tuleneb vajadusest luua füüsilised keskkonnaalased arvepidamised. Sellega seoses võttis komisjon endale raske ülesande tutvustada 2010. aasta alguses keskkonnaalase arvepidamise õigusraamistikku. Rahvamajanduse arvepidamises praegu kättesaadavaid sotsiaalseid näitajaid ei kasutata praegu täies ulatuses. Ilmselt annab vajadus neid näitajaid kasutada tulevikus üha rohkem ja rohkem tunda, vastavalt sellele, kuidas areneb kõikehõlmava ja integreeritud lähenemise kujundamine, mille eesmärk on mõõta ja hinnata edusamme muutuvas maailmas.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt ELT C 100, 30.4.2009, lk 53.

(2) ELT C 100, 30.4.2009, lk 53.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/69

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu ja Aafrika partnerlus. Aafrika ja Euroopa ühendamine: tõhusama transpordialase koostöö suunas” ”

KOM(2009) 301 lõplik

2011/C 18/12

Raportöör: Jan SIMONS

24. juunil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu ja Aafrika partnerlus. Aafrika ja Euroopa ühendamine: tõhusama transpordialase koostöö suunas””

KOM(2009) 301 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 24. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (29. aprilli istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja soovitused

1.1	Komisjoni avaldatud teatis on kooskõlas praeguse poliitikaga, aga selles üritatakse minna kaugemale – seal püütakse käivitada ka arutelu, kuidas parandada kontinentidevahelist ühendust ELis omandatud kogemuste põhjal, aga kohandades need Aafrika oludele.

1.2	Komitee toetab koostöö tugevdamist ELi ja Aafrika vahel, tingimusel, et see põhineks partnerlusel, kus kõigil osapooltel on samad õigused ja samad kohustused, aga mitte enam suhtel, kus üks on andja ja teine kasusaaja, nagu see seni on olnud.

1.3

Komitee rõhutab asjaolu, et transpordiinfrastruktuuride ja –süsteemide olemasolu on piirkondliku sotsiaalmajandusliku integratsiooni üks vajalikest eeldustest, mis võimaldab suurendada tööhõivet ja laiendada juurdepääsu tervishoiule ja haridusele ning kujutab seega endast olulist panust võitlusesse vaesuse vastu.

1.4	Komitee kahetseb, et teatises ei integreerita piisaval määral komisjoni eri tegevusvaldkondi, eelkõige arengu ja kaubanduse peadirektoraatide tegevust. See integratsioon peaks tooma esile ELi poliitika sidususe Aafrika suhtes.

1.5	Komitee tervitab asjaolu, et 21.–22. oktoobril 2009 Napolis toimunud konverentsil „TEN-T päevad 2009. aastal” otsustati, et Euroopa Liit töötab koos oma Aafrika partneritega välja tegevuskava.

1.6	See tegevuskava koostatakse enne ELi ja Aafrika partnerluse raames korraldatavat järgmist mitteametlikku transpordifoorumit ja see avaldatakse pärast, st 2010. aasta sügisel. Komitee pooldab meetodit, mille puhul jälgitakse kõnealuse kava elluviimise protsessi, nt ühiskomitee loomise kaudu.

1.7	Komitee soovitab, et tegevuskavas sätestataks selgesõnaliselt, et esmatähtsaks peetakse võitlust korruptsiooni ja piraatluse vastu Aafrikas.

1.8	Kuna eelkõige puudutab see transpordiinfrastruktuuride võrgustiku kavandamist ja rahastamist ning üldist tegevuskava, siis tuleks komitee arvates uurida, mil määral võivad kaasa aidata Cotonou lepingu elluviimisesse kaasatud sotsiaal-majanduslikud partnerid.

1.9	Komitee arvates võiks Aafrika Liidu majandus-, sotsiaal- ja kultuurinõukogu hinnata tegevuskavas sõnastatud ettepanekuid ja avaldada nende osas oma arvamust.

1.10	Komitee peab oluliseks, et ühenduse vahendeid eraldataks ainult tingimusel, et rahastatud programmide elluviimisest saavad kasu kohalikud ja Aafrika Liidus ametlikult deklareeritud töötajad.

1.11	Komitee seisukohal, et TEN-T kavad ja programmid peaksid põhinema koostalitlusvõime põhimõttel ja ära tuleks kasutada iga transpordiliigi loomulikke eeliseid, pidades silmas ELis omaks võetud koosmodaalset lähenemist.

1.12	Komitee on seisukohal, et koostöö elluviimisel tuleb pöörata tähelepanu haridusele, töötingimustele ning sotsiaalsetele, keskkondlikele, säästva arengu ja ohutuse aspektidele.

1.13	Maanteeinfrastruktuuride loomine ja arendamine peaksid aitama dünaamiliselt pöörata ringi suundumuse linnastuda, toetudes hästi kavandatud ühistranspordisüsteemile.

1.14	Rahaliste vahendite kasutamise jälgitavus ja kontroll peaks olema hästi sätestatud ja teostatud intensiivsel moel. See on peamine tingimus.

1.15

Komitee on seisukohal, et EL peab endale teadvustama, et Hiinal on Aafrikas juba mitmekümneid aastaid erinev poliitiline joon ja erinevad eesmärgid. Komitee on arvamusel, et tuleks püüelda kolmepoolse koostöö suunas ELi, Hiina ja Aafrika vahel, mis toimuks tingimusel, et igasugune töö- ja kulutusvorm peaks teenima Aafrika tööhõive huve.

2. Sissejuhatus: komisjoni teatise põhisisu

2.1	Euroopa Komisjon avaldas 24. juunil 2009 teatise KOM(2009) 301 lõplik, kus käsitletakse Euroopa Liidu ja Aafrika vahelist partnerlust transpordivaldkonnas.

2.2	Kõnealuses teatises rõhutab komisjon, et selle sektori transpordil ja infrastruktuuridel on ülioluline tähtsus sotsiaalmajandusliku integratsiooni seisukohast ja nad on vajalikud isikute ja kaupade liikumise huvides.

2.3	Lisaks tuleb arvesse võtta Aafrikas pidevalt kasvavat linnastumise astet – 40 % rahvastikust elab praegu linnapiirkondades. Sekkumiseta kahekordistub see protsent aastaks 2030.

2.4

ELi ja Aafrika vahelise koostöö transpordivaldkonna viiteraamistik on 2006. aastal vastu võetud infrastruktuuridealane partnerlus, mille eesmärk on eelkõige Aafrika infrastruktuuride võrgustiku seotuse arendamine ja sel viisil piirkondlikule integratsioonile ning Aafrika elanike arengule kaasaaitamine.

2.5	Transpordiinfrastruktuuride projekte rahastatakse eelkõige Euroopa Arengufondi kaudu, mille panus moodustab 30 % eraldatud rahastusest.

2.6	Komisjon täpsustab oma teatises, et ELi ja Aafrika koostöö ei kata ainult füüsilist infrastruktuuri, vaid ka õiguslikke, regulatiivseid ja halduslikke aspekte. Infrastruktuuride parendamine võimaldab toetada majanduskasvu ja kaubandust, aga ka tööhõivet ja võitlust vaesuse vastu.

2.7	Selles kontekstis võttis nõukogu 18. mail 2009 vastu rea järeldusi, milles pakutakse eelkõige toetust piirkondlikele infrastruktuuridele ja puuduvate infrastruktuuride ehitamiseks Sahara-taguses Aafrikas.

2.8	Kõnealuse teatise eesmärk haakub Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu poolt 2007. aastal vastu võetud strateegilise infrastruktuuride alase partnerluse elluviimise kava lähiperspektiiviga.

2.9	Selle teatise konkreetne tulemus peaks avalduma konsultatsiooni käivitamises ELi ja Aafrika Liidu esindajate vahel, eesmärgiga töötada välja kava, kus määratletakse prioriteetsed tegevused ja vastavad rahastamisvõimalused, mis on kirjas kahe osapoole ühises deklaratsioonis.

3. Üldised märkused

3.1 Üldteave

3.1.1 Komitee avaldab poolehoidu koostöö hoogustamisele ELi ja Aafrika vahel, mis põhineks õiguste ja kohustuste võrdsusel, isegi kui reaalsus tõstab esile erinevused, mida tuleb arvesse võtta. Konkretiseerimise soov ja viis on sõnastatud Lissaboni deklaratsioonis (8.–9. detsember 2007).

3.1.2 Komitee jaoks on tegemist piirkondliku sotsiaalmajandusliku integratsiooniga, mis katab just teetöödevarustuse ja transpordiinfrastruktuurid. Komitee on seisukohal, et piirkondlik integratsioon peaks olema Cotonou lepingu 2010. aasta läbivaatamise keskmes.

3.1.3 On ütlematagi selge, et tegemist on keerulise ülesandega. Komitee soovitab pidada tulevaste koostööprojektide elluviimisel silmas, et osapoolte panus peab olema samaväärne ja vastutused jagatud.

3.1.4 Komitee soovib rõhutada asjaolu, et koostöö peab katma laia valiku valdkondi, mille hulgas on haridus, töötingimused, sotsiaalsed aspektid, kodanike õigused, keskkond, ohutus, säästev areng, koostalitlusvõime ja linna ühistransport, haldus- ja tolliküsimused, unustamata võitlust korruptsiooni vastu ja Euroopas omandatud kogemust koostalitlusvõime ja parimate tavade valdkonnas.

3.1.5 Komitee avaldab kahetsust, et komisjoni teatises ei viidata sotsiaalsete ja hariduslike aspektide tähtsusele transpordisektoris, aga märgib siiski, et need aspektid sisalduvad 2006. aastal sõlmitud infrastruktuuri valdkonna partnerluses.

3.1.6 Komitee peab samuti vajalikuks pidada koostöö raames meeles, et kõigis nimetatud valdkondades võetud meetmed viivad eesmärgini vaid siis, kui nad toetuvad kindlale alusele, st kohalikule hästikvalifitseeritud tööjõule.

3.1.7 Koostöö peaks hõlmama kõiki transpordiliike ning nendevahelistele ühendustele, kasutades Aafrika eripära jaoks kohandatud lähenemist.

3.1.8 Komitee peab hädavajalikuks mitmete põhitingimuste täitmist: tagada tuleb läbipaistvus, piisav turvalisus ja koostööprogrammid tuleb rakendada ainult kaasnevate meetmete abil.

3.1.9 Komitee osutas oma 18. septembril 2008 vastu võetud arvamuses „ELi ja Aafrika strateegia” (1), et „ehkki piirkondlik ja kohalik majandusintegratsioon on märkimisväärselt edenenud, on kaubanduspotentsiaal veel täiel määral kasutamata. Eeskätt tuleks kooskõlastada meetmeid tolliprotseduuride ühtlustamiseks, infrastruktuuri parandamiseks ja kodanike vaba liikumise tagamiseks.”

3.1.10 21.–22. oktoobril 2009 Napolis toimunud konverentsil „TEN-T päevad 2009. aastal” käsitleti Euro-Aafrika transpordifoorumil teemat, kuidas Aafrikas tehtava arendustöö ja üleaafrikaliste transpordivõrkude osas saaks kasutada kogemusi, mida EL on hankinud üleeuroopaliste transpordivõrgustike valdkonnas.

3.1.11 Üks saavutatud tulemus oli, et Euroopa Komisjon töötab koos oma Aafrika partneritega välja tegevuskava, mille eesmärk on tugevdada püsivalt transpordivõrgustikke kahe kontinendi vahel. See kava avaldatakse 2010. aasta teisel poolaastal.

3.1.12 Komitee on arvamusel, et olemasolevate kahepoolsete majanduspartnerluste kõrval tuleks sõlmida ka piirkondlikke majanduspartnerlusi, mis aitaksid süvendada piirkondlikku integratsiooni.

3.1.13 Komitee on arvamusel, et tegevuskavas ettenähtud meetmete rakendamisel tuleks arvesse võtta sotsiaalpartnerite kaasamist ja see peaks toimuma tihedas koostöös Aafrika Liiduga.

3.1.13.1 Kuna Aafrikas on struktuur, mis võimaldaks kaasata kavadesse sotsiaalpartnerid, veel vähe arenenud ja kus praktikas ilmneb, et need partnerid ise ei ole veel nende kavade olemasolust teadlikud, siis tuleb koostöös Aafrika Liiduga arendada konsultatsioonides osalemise võimalusi ja sellealase teabe paremat levitamist.

3.1.14 Seejärel tuleb välja töötada ühine strateegia, mille keskmes oleks säästev areng ning Aafrika elanike areng ja heaolu.

3.1.15 Komitee arvab siiski, et isegi sellise lähenemise puhul esineb tegevuskava elluviimisel probleeme. Sellega seoses tuleb eelkõige arvesse võtta Aafrika ja Euroopa kultuuride vahelisi erinevusi.

3.1.16 Komitee on arvamusel, et Aafrika Liit peaks paluma oma majandus-, sotsiaal- ja kultuurinõukogul tegevuskavas ettenähtud projekte jälgida.

3.1.17 Euroopa Liit on Euroopa Arengufondist eraldanud 4,6 miljoni euro suuruse summa Aafrika infrastruktuuride ja transpordi arendamiseks ja parendamiseks aastatel 2007–2013.

3.1.18 2010. aastal Addis-Abebas toimuval järgmisel ELi ja Aafrika tippkohtumisel hinnatakse kõiki partnerlusi. Lisaks määratletakse 2010. aasta sügisel toimuval mitteametlikul transpordifoorumil tegevuskava projektide elluviimiseks. Sellega seoses soovib komitee, et sotsiaalpartnerid ja teised valitsusväliste organisatsioonide esindajad sinna kaasataks kooskõlas Lissaboni tippkohtumisel vastuvõetud vastavasisulisele deklaratsioonile.

3.1.19 Parema kvaliteediga võrgustikud soodustavad elanike kiiremat reisimist ja võimaldavad samuti vähendada transpordikulusid ning suurendada transpordi säästlikkust ja usaldusväärsust, sellest peaks eelkõige taskukohaste hindade näol kasu saama vaesem osa elanikkonnast. See nõuab kooskõlastatud lähenemist kavandamises ja infrastruktuuride ehitamises.

3.1.20 See küsimus on seda olulisem, et transpordikulud Aafrikas on maailma kõige suuremate hulgas (15 % ekspordituludest vs 4 % tööstusriikides). Selle valdkonna vajadused on väga olulised, sest tegemist on piirkondlike ja riiklike turgude integratsiooni vältimatu tingimusega.

3.1.21 Lisaks peaks koostöö tugevdamine – eelkõige parimate tavade rakendamise vahendusel – viima kaubavahetuse suurenemiseni, ohutuse ja turvalisuse paranemiseni ning kaasaegse transpordisüsteemi loomiseni.

3.1.22 Komitee on seisukohal, et loosungit „töötada koos parema tuleviku nimel” võib kasutada juhtpõhimõttena.

3.1.23 See lähenemine kajastub ka 8.–9. detsembril 2007 Lissabonis peetud tippkohtumise järeldustes, kus pandi alus võrdsetele alustele toetuvale strateegilisele partnerlusele Aafrika ja Euroopa Liidu vahel ja mis on lisatud ka 9. detsembri 2007. aasta Lissaboni deklaratsiooni.

3.1.24 See partnerlus koondub järgmiste telgede ümber: rahu ja julgeolek, haldusküsimused ja inimõigused, ränne, energia ja kliimamuutused, kaubandus, infrastruktuur ja areng.

3.1.25 Komitee märgib, et teatises piirdutakse ainult ELi ja Aafrika partnerlusega, samas kui Hiina on juba aastakümneid olnud Aafrikas hästi esindatud, eelkõige seoses infrastruktuuride arenguga. Kõnealuses valdkonnas seisneb Hiina strateegia igale Aafrika riigile eraldi madala intressiga laenu andmises, vastutasuks on tihti pikaajalised lepingud infrastruktuuri- ja transpordivaldkonna projektide ning loodusvarade kasutamise jaoks.

3.1.26 Üks lahendustest seisneks kolmepoolse koostöö loomises ELi, Hiina ja Aafrika vahel, mis toimuks tingimusel, et igasugune töö- ja kulutusvorm peaks teenima Aafrika tööhõive huve. Seoses suhetega ELi, Hiina ja Aafrika vahel võttis komitee 1. oktoobril 2009 vastu väga huvitava arvamuse (2).

3.2 Valitsusvälised osapooled

3.2.1

Transpordiinfrastruktuuride võrgustiku kavandamise ja rahastamise osas on komitee seisukohal, et tegelda tuleks küsimusega, millist rolli võivad ametivõimaude kõrval mängida valitsusvälised osapooled. Ühelt poolt on riigi ja kodanike, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide osalemine vajalik, teisalt aga on absoluutselt vältimatu kaasata ka suured ettevõtted ja suured Euroopa fondid.

3.2.2

Viimastel aastatel on sellised osapooled nagu põllumajandusettevõtjate liidud, ametiühingud, tarbijaorganisatsioonid jne mänginud üha suuremat rolli, eelkõige tänu Lomé ja Cotonou lepingutele. Komitee rõhutab vajadust seda suunda jätkata.

3.3 Korruptsioon ja piraatlus

3.3.1

Korruptsiooni ja piraatluse probleemi on teatises kahjuks käsitletud vaid marginaalsel viisil, kuigi need esinevad Aafrikas kõigil tasanditel ja pidurdavad majanduslikku arengut. Tegemist on samal ajal ka piirkondlikku integratsiooni takistava aspektiga.

3.3.2

Komitee on arvamusel, et iga ettepanek või meede koostööks Aafrika Liiduga peaks samal ajal edendama ka võitlust korruptsiooni ja piraatluse vastu.

3.3.3

Võitlus korruptsiooni ja piraatluse vastu on ka Aafrika Liidu eesmärk ja sisaldub ka Cotonou lepingus.

3.3.4

EL peaks pidama kinni reeglist, et Euroopa fondidest saab raha eraldada vaid juhul, kui tagatud on rahaliste vahendite jälgitavus ja seda jälgitakse ning et nende vahendite kulutamise viisi kontrollitakse põhjalikult.

3.3.5

Transpordi- ja infrastruktuurivaldkonnas esineb korruptsioon peamiselt maismaatranspordis, eelkõige maanteetranspordis. Piraatlus puudutab aga peamiselt meresõitu.

3.3.6

Komitee rõhutab, et Somaalia ranniku ja Adeni lahe piirkonnas seilavad laevad peaksid järgima parimaid juhtimistavasid piraatluse ohjamiseks (ÜRO) ning registreerima oma teekonna EU NAVFORi ja Maritime Security Centre (Horn of Africa) kodulehtedel. Nimetatud tavade hulgas on ka loetelu laevade enesekaitse meetmetest.

4. Konkreetsed märkused

4.1	Selgub, et kõigis 53 Aafrika riigis esineb transpordi- ja infrastruktuuride probleeme. 2006. aastal võeti vastu Aafrika infrastruktuuride arengukava (Programme for Infrastructure Development in Africa, PIDA), mille eesmärk on tagada parem kooskõlastus infrastruktuuride kavandamisel ja rakendamisel.

4.2	Aafrika infrastruktuuride arengukavas nähakse ette mitmeid koolitust puudutavaid meetmeid, nt lennujuhtimise, keskkonna, maanteeohutuse või liiklusohutuse nõuniku valdkonnas.

4.3	Järgmine etapp on viia kavandamise protsessid ELis ja Aafrikas üksteisega kooskõlla, see on hädavajalik Euro-Aafrika transpordivõrgustiku loomiseks. Eelkõige tuleb määratleda ühenduspunktid – sadamad ja lennujaamad.

4.4	Kuna finantsvahendid on piiratud, tuleb neid eraldada konkreetsetele kõige olulisematele projektidele. Transpordi vaatenurgast tähendab see koosmodaalset lähenemist, mis põhineb iga transpordiliigi eripära eelistel ning iga riigi omadustel ja iseloomulikel joontel.

4.5	Sellega seoses tahab komitee samuti soovitada, et tegevuskavas nimetataks selgesõnaliselt võitlust korruptsiooni vastu.

4.6	Mis puudutab raudteid, siis tuleb koostada prioriteetsete raudteeühenduste nimekiri. Raudteevõrgustik on sisemaariikide arengu seisukohalt üliolulise tähtsusega. Hetkel ei ole 15 riigil raudteed.

4.7	Aafrika osakaal maailma lennuliiklusest on praegusel hetkel vaid 4 %. Lennukite ja teenuste turvalisus ja kvaliteet jäävad kahjuks oluliselt madalamaks liikumisvajadusest. Ohutus, turvalisus ja saasteainete heitkoguste piiramine on prioriteetsed.

4.8

Mereliiklus hõlmab 92 % Aafrika rahvusvahelisest kaubandusest. Koostöö tugevdamine Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu vahel peaks viima logistikakeskuste loomise ja sadamate parema toimimiseni järgmistes valdkondades:

—	tolli- ja registreerimismenetluste lihtsustamine;

—	sadamate sügavdamine, et võimaldada juurdepääs laevadele, mis praegu peavad maabuma suurtel rannikutel, mis toob kaasa kõikvõimalikke turvariske;

—	ISPS-koodeksi rakendamise kaudu sadamate turvaliseks muutmine.

4.9

Suur osa mandrilisest kaubavahetusest toimub maantee kaudu, kuigi riigiti väga erineva kvaliteediga infrastruktuur on täiest ebapiisav. Aafrikas on vähem kui seitse kilomeetrit maanteed 100 km2 kohta. Lisaks on kaupade tollis vormistamise ooteaeg sisenemisel ja väljumisel pikk ning korruptsioon lokkab.

4.10	Euroopa Komisjon eraldas 2009. aastal Euroopa Arengufondist 3 miljardit eurot tulevikus üleeuroopaliste transpordivõrgustikega ühendatavate üleaafrikaliste transpordimagistraalide arendamise jaoks.

4.11

Komitee soovib rõhutada asjaolu, et ühenduse vahendite eraldamine infrastruktuuride arendamise raames võib toimuda ainult tingimusel, et selleks värvatakse tööle Aafrika Liidust pärit kohalikud ja ametlikult deklareeritud töötajad, et need projektid võiksid anda panuse nende elanike koolitusse ja heaolusse.

4.12	Kohalik olukord näitab, et rahvusvaheline maanteetransport ei ole kõikjal Aafrikas võimalik ja et kui see on võimalik, siis takistavad seda tihti lunaraha nõuded ja korruptsioon teekonnal või piiril. Sellest hoolimata ei ole maanteetranspordile tihti mitte ühtegi alternatiivi.

4.13	Komitee arvates näitaks Aafrika Liit oma reaalsustaju, kui võtaks eeskujuks ELi üleeuroopalised transpordivõrgustikud, mille puhul ilmneb, et kavade ja programmide loomine peaks põhinema koostalitluse eesmärgil.

4.14

Finantsaspektid ei ole ainsana olulised. Üleeuroopaliste infrastruktuuriprojektide elluviimisel on Aafrika Liit määranud koordinaatorid, kes aitavad liikmesriikidel lisaks rahastuste leidmisele leida ka lahendusi laiaulatuslike projektide rakendamisest tulenevatele probleemidele. Komitee on seisukohal, et kaheksa juba olemasoleva üleaafrikalise võrgustiku puuduvate lülide jaoks projektikoordinaatorite määramine on huvitav lahendus.

4.15	Komitee rõhutab, et enne investeeringute tegemist Aafrika infrastruktuuridesse tuleb jõuda piisavate tagatisteni ohutuse ja turvaprobleemide osas. Seoses võitlusega piraatluse vastu merel võib toetuda Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni arendatud toetusprogrammidele.

4.16	Lisaks tuleks pöörata erilist tähelepanu maanteeohutuse parandamise meetmetele. Komisjoni teatises (lõike 3.2.4 esimese lause teine taane) osutatakse, et igal aastal kaotab liiklusõnnetustes elu ligikaudu miljon inimest. 65 % ohvritest on jalakäijad.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 77, 31.3.2009, lk 148-156.

(2) ELT C 318, 23.12.2009. lk 106-112.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/74

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” ”

KOM(2009) 567 lõplik

2011/C 18/13

Raportöör: Ágnes CSER

Kaasraportöör: Renate HEINISCH

20. oktoobril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus””

KOM(2009) 567 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (29. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 51, vastu hääletas 1, erapooletuid ei olnud.

1. Soovitused

1.1 Põhimõte „Tervishoid kõigis poliitikavaldkondades” peaks muutuma reaalsuseks kõigis poliitikavaldkondades. Kui tahetakse, et kõik poliitikavaldkonnad aitavad saavutada tervisekaitse kõrget taset ja vähendada tervisealast ebavõrdsust, peaks komisjon hindama ja kontrollima oma meetmeid sellele vastavalt. Komisjon peaks töötama välja mehhanismid nende poliitikameetmete muutmiseks, mis mõjutavad tervist negatiivselt ja tekitavad ebavõrdsust.

1.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks, et liikmesriigid ja komisjon lepiksid kokku võrreldavates näitajates ning mõõdetavates eesmärkides, millel on sobiv ajaraamistik. See võimaldaks riigiasutustel hinnata tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel tehtud edusamme ja aidata piirkondi, kus Euroopa algatused võiksid täiendada riiklikke jõupingutusi.

1.3 Komitee kutsub üles kõiki liikmesriike osalema komisjoni kavas parandada alusandmeid ja -teadmisi ning tervishoiualase ebavõrdsuse mõõtmis-, jälgimis- ja aruandlusmehhanisme.

1.4 Komitee kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et töötada välja uued näitajad tervisealase ebavõrdsuse jälgimiseks ja metoodika olukorra auditeerimiseks liikmesriikides, et prioriseerida muutmist vajavad valdkonnad ja head tavad.

1.5 Komitee kutsub liikmesriike ja komisjoni üles looma üldine majandusliku ja sotsiaalse arengu mudel, mille tulemusel suureneb majanduskasv ja paraneb sotsiaalne õiglus, aga ka solidaarsus ja ühtekuuluvus ning tervis. Seda tuleks Euroopa 2020. aasta strateegias käsitleda prioriteedina ning samuti tuleks arutada ELi struktuurifondide olulist rolli selle prioriteedi rakendamisel.

1.6 Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama vajalikke meetmeid võitluses igasuguse tervisealast ebavõrdsust põhjustava sotsiaalse ebavõrdsusega, eelkõige hariduse, linnaplaneerimise ja ostujõu valdkonnas.

1.7 Tugevdada tuleb jõupingutusi tervisealase ebavõrdsuse vastu võitlemisel maapiirkondades, eelkõige arvestades demograafilistest muutustest tulenevaid väljakutseid.

1.8 Komisjon peaks hindama olemasolevate Euroopa platvormide ja foorumite (toitumise, alkoholi jt küsimustes) mõju ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele.

1.9 Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma mitmeid komitee soovitusi, mis on tehtud varasemates tervishoidu ja sotsiaalküsimusi käsitlevates arvamustes ning mille rakendamine aitaks võidelda tervisealase ebavõrdsuse vastu (1).

2. Taust: tervisealane ebavõrdsus ELis

2.1 Kuigi keskmiselt elavad ELi kodanikud nüüd kauem ja parema tervise juures, on kogu ELis suured ja kasvavad erinevused kodanike tervises. See on märkimisväärne probleem ja väljakutse. Samuti raskendab olukorda finants- ja majanduskriisist tulenev tööpuuduse kasv. Komisjoni teatisega algatatakse arutelu ELi tasandi kõrvalmeetmete määratlemiseks, et toetada liikmesriike ja muid riikliku või piirkondliku tasandi osalejaid lahenduste leidmisel sellele kriitilisele olukorrale.

2.1.1 ELi elanike tervisealaste erinevuste näitena võib tuua fakti, et alla ühe aastaste laste suremus erineb ELi liikmesriikides viiekordselt. Eeldatav eluiga sünnihetkel erineb meeste puhul 14 aasta ja naiste puhul 8 aasta võrra. Suured tervisealased erinevused on ka eri piirkondade ning maa- ja linnapiirkondade vahel.

2.1.2 Eeldatav eluiga sünnihetkel erineb meeste puhul 10 aasta ja naiste puhul 6 aasta võrra sõltuvalt haridustasemest ja sotsiaalmajanduslikust staatusest. Nende töötajate tervis, kes täidavad tööülesandeid käsitsi või kelle tööülesanded on rutiinselt korduvad, on halvem kui teistel töötajatel. Ka sooline erinevus on märkimisväärne, sest naiste eluiga on pikem kui meestel, kuid nad kannatavad pikema aja oma elust halva tervise pärast.

2.1.3 Tervisealast ebavõrdsust põhjustab sotsiaalne ebavõrdsus, mis on seotud selliste teguritega nagu elutingimused, käitumismustrid, haridustase, töökoht ja sissetulek, tervishoid, haiguste ennetamine ja tervist edendavad teenused, aga ka kõnealuste faktorite hulka, kvaliteeti ja nendele juurdepääsu mõjutav riiklik poliitika. Ebavõrdsus, mida kogetakse seoses juurdepääsuga haridusele, töökohtadele ja tervishoiule, aga ka sooline ja rassiline ebavõrdsus on kriitilised tegurid. Terviseriske suurendab veelgi vaesuse lisandumine muudele inimest haavatavaks muutvatele faktoritele – nagu iga (lapsepõlv või vanadus), puue või pärinemine rahvusvähemuste hulgast.

2.1.4 Elutingimusi ja tervist mõjutavad sotsiaalmajanduslikud tegurid: näiteks ei ole mitte kõigil ELi elanikel ligipääsu nõuetekohasele veevarustusele ja kanalisatsioonile.

2.1.5 Tervishoiuteenuste kättesaadavust takistavad kindlustuse (eelkõige kohustusliku ravikindlustuse) puudumine, raviteenuste kõrge hind, teabe puudumine pakutavate teenuste kohta, keel ja kultuurilised barjäärid. Lisaks kasutavad vaesemad sotsiaalsed rühmad tervishoiuteenuseid harvemini.

2.1.6 Tervisealane ebavõrdsus ei ole vältimatu ja seda mõjutavad tugevalt inimesed, valitsused, huvirühmad ja kogukonnad ning seda saab ära hoida sobiva poliitika ja tegevuse kaudu. Inimeste käitumine tervise suhtes ei ole ainus faktor, mis põhjustab nimetatud ebavõrdsust, pigem on ebavõrdsuse põhjused seotud iga riigi sotsiaalmajanduslike, tervishoiualaste ja poliitiliste tingimustega, mille kumulatiivne mõju kestab kogu inimese elu vältel.

3. Komisjoni ettepaneku sisu

3.1 Komisjoni teatise eesmärk on algatada arutelu ELi tasandi kõrvalmeetmete potentsiaali määratlemiseks, et toetada liikmesriike ja muid osalisi tervisealase ebavõrdsuse probleemi lahendamisel.

3.2 Komisjon leidis, et hoolimata juba käimasolevatest ELi algatustest tervisealase ebavõrdsuse kaotamiseks ELis (2) saaks liikmesriike veelgi aidata tervisealast ebavõrdsust tekitavate tegurite mõju vähendamisel.

3.3 Komisjoni teatises tuuakse välja viis põhiküsimust, millega tuleb tegeleda:

—	tervishoiuteenuste õiglane jaotumine osana sotsiaalsest ja majandusarengust;

—	alusandmete ja -teadmiste ning mõõtmis-, jälgimis-, hindamis- ja aruandlusmehhanismide parandamine;

—	kogu ühiskonna panuse suurendamine;

—	ebasoodsas olukorras olevate rühmade vajadustele vastamine;

—	ELi poliitikastrateegia panuse suurendamine.

Iga põhivaldkonna kohta on lisatud nimekiri ELi tasandi meetmetest, mida hakkaksid rakendama komisjon ja liikmesriigid.

4. Üldised märkused: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine

4.1 Komitee väljendab heameelt teatise üle, sest selles leitakse, et ELi eri piirkondade elanike vahelise ning sotsiaalselt soodsamas või ebasoodsamas seisundis olevate kodanike vahelise tervisealase ebavõrdsuse ulatus on probleemne, sest selline ebavõrdsus takistab ELil tagamast solidaarsust, sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust, inimõiguste järgimist ja võrdseid võimalusi.

4.2 Komisjoni teatis on laiaulatusliku konsultatsiooni tulemus ja lõpptulemus ei ole täielik. Kahjuks mainitakse mõnda olulist küsimust vaid lühidalt või ei mainita neid üldse mitte. Mitmed sellised küsimused jäävad liikmesriikide pädevusse, ent komisjonil võiks olla täiendav roll nendega tegelemisel ja neile lahenduste otsimisel.

4.3 Teatises esitatakse olulised ELi poliitikavaldkonnad (sotsiaalkaitse, keskkond, haridus jne), mis on seotud tervisealase ebavõrdsusega ning mis tugevdavad üksteist. Seetõttu rõhutab komitee, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kindlasti hindama eri poliitikavaldkondade mõju rahvastiku tervisele KÕIGIL tasanditel: kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil. Komitee tuletab meelde, et tervisealase ebavõrdsuse vähenemine ei toimu iseenesest, vaid poliitiliste valikute tulemusena.

4.4 Komitee arvates peaks komisjon kasutama võimalikult hästi olemasolevaid vahendeid (nt avatud koordinatsiooni meetod, mõjuhinnangud, teadusuuringute programmid, näitajad, koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega) ning kaaluma liikmesriikidega uusi meetodeid, mille kaudu tagada, et ELi poliitika ja meetmed tegelevad nende teguritega, mis tekitavad või soodustavad ELis tervisealast ebavõrdsust. Ent komisjoni meetmed liikmesriikide toetuseks peavad olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja aluslepingutega.

4.5 Komitee toetab komisjoni rolli ELi poliitika ja meetmete koordineerimisel, poliitika sidususe tagamisel, teabe- ja teadmistevahetuse edendamisel liikmesriikide vahel, heade tavade määratlemisel ja levitamisel ning teatavates sotsiaalsetes rühmades esinevatele spetsiifilistele probleemidele kohandatud poliitikameetmete loomise edendamisel. Komitee ootab paremat koostööd nii ELi kui ka rahvusvahelise tasandi sidusrühmadega, sh komitee endaga.

4.6 Ent komitee tõstab esile liikmesriikide rolli selles, et tagada kohalikul tasandil terviklikud, kvaliteetsed, kõigile kättesaadavad ja personaalsed tervishoiuteenused, sest tegemist on ühe põhiteguriga tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel. See puudutab eelkõige lapsi, krooniliselt haigeid, mitme haigusega patsiente ja eakaid, kes vajavad paranemise ajal tuttavat keskkonda ja kontakti pere, sõprade ja lähedastega. Ebavõrdsuse vältimiseks tervishoiuvõimaluste kättesaadavusel ei tohiks sundida elanikke – eriti haavatavas olukorras olevaid rühmi – kolima ümber piirkondadesse, kus paikneb arvukalt tervishoiuasutusi.

4.7 Komitee rõhutab, et liikmesriikidel on vastutus tervishoiuteenuste osutamise eest. Ebavõrdsusküsimuse arutamisel on äärmiselt oluline arvestada liikmesriikide valitsuste rolli selles, et tagatakse sotsiaalkaitsesüsteemid ja piisaval hulgal hästi väljakoolitatud personali, kes pakuvad teenuseid kohalikul tasandil, nii et see ei paneks kaugemal elavaid või haavatavamaid rühmi kehvemasse olukorda.

4.8 Kuigi haigused tekivad peamiselt tervishoiusüsteemiväliste tegurite tõttu, toimub ravi tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemide kaudu. Ent mõnikord võivad uued arengud tervishoiusüsteemides suurendada tervisealast ebavõrdsust (3). Uued tehnoloogiad ei tohiks viia uue tervisealase ebavõrdsuseni.

4.9 Eriti oluline on teadvustada noortele, et tervislik eluviis vähendab haigestumise ohtu. Noorte seas, kellest saavad aja jooksul lapsevanemad, võib sellistel teadmistel olla suur tähtsus nende laste ja tulevaste põlvkondade jaoks.

5. Konkreetsed märkused käsitletavate põhiküsimuste kohta

5.1 Tervishoiu õiglane jaotumine osana üldisest sotsiaalsest ja majandusarengust

5.1.1 Tervisealane ebavõrdsus puudutab ka Lissaboni protsessi, sest tootmiskaod, ravikulud ja sotsiaalhüvitised võivad õõnestada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

5.1.2 Komitee toetab komisjoni seisukohta, et tuleb luua üldise majandusliku ja sotsiaalse arengu mudel, mille tulemusel suureneb majanduskasv ja paraneb sotsiaalne õiglus, aga ka solidaarsus ja ühtekuuluvus ning tervis. Seda tuleks käsitleda prioriteedina Euroopa 2020. aasta strateegias, kuhu tuleks lisada tervisealast ebavõrdsust mõõtev näitaja, et jälgida strateegia raames tehtud sotsiaalseid edusamme. Samuti tuleks arutada ELi struktuurifondide olulist rolli selle prioriteedi rakendamisel.

5.1.3 Komitee tuletab liikmesriikidele meelde sotsiaalse tervisekaitse, tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja tervishoiu rahastamise olulisust tervisealase võrdsuse saavutamisel. ELi demograafilise arengu valguses näib see olevat eriti oluline.

5.1.4 Tuleb mainida, et sotsiaalkaitse tervishoius – tervishoiu rahastamismehhanismid, nt sotsiaalkindlustus ja riiklik ravikindlustus või maksupõhised süsteemid – tuleb ellu viia ja seda tuleb laiendada rahastamisalase solidaarsuse ja riskide koondamise kaudu. See on väga oluline võrdse juurdepääsu tagamisel tervishoiuteenustele. Head ligipääsu tervishoiuteenustele tuleks määratleda järgmiste märksõnadega: taskukohasus, kättesaadavus, kvaliteet, majanduslik kaitse ja teave pakutavatest põhiteenustest (4).

5.1.5 Tervisealase ebavõrdsuse vähendamisele tuleks läheneda pragmaatilise strateegiaga, mille eesmärk on saavutada kõiki hõlmavad ja hea ligipääsuga (vastavalt eelpool esitatud määratlusele) tervishoiuteenused, kooskõlastades tervishoiu rahastamismehhanismid ja -süsteemid (sotsiaal- ja erakindlustus, sotsiaalabimehhanismid, riiklikud tervishoiusüsteemid jne), et kaotada puudujäägid vaeste, vähemuste, nt sisserändajate (sõltumata nende õiguslikust seisundist), rahvus- või usuvähemuste ligipääsus tervishoiuteenustele, samuti ealine ja sooline ebavõrdsus.

5.1.6 Sellega seotud reformid peaksid viima õigustel põhineva lähenemisviisini, mis toetub sotsiaaldialoogile, et tagada laiaulatuslik konsensus ja seeläbi jätkusuutlikud rahastamislahendused ja inimväärsed töötingimused nii kindlustatud isikutele kui ka tervishoiutöötajatele. Selles kontekstis leiab komitee, et edasisel erastamisel võib olla ebasoodne mõju, sest see looks konkurentsil, mitte solidaarsusel põhineva süsteemi.

5.2 Alusandmete ja -teadmiste ning mõõtmis-, jälgimis-, hindamis- ja aruandlusmehhanismide parandamine

5.2.1 Komitee nõustub komisjoniga selles, et tervisealase ebavõrdsuse mõõtmine on tõhusate meetmete, jälgimise ja edusammude saavutamise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega.

5.2.2 Seetõttu kutsub komitee üles KÕIKI liikmesriike osalema komisjoni kavas parandada alusandmeid ja -teadmisi ning tervishoiualase ebavõrdsuse (sh majandusliku ja sotsiaalse mõju) mõõtmis-, jälgimis- ja aruandlusmehhanisme. Selles suhtes on äärmiselt oluline, et liikmesriigid võtaksid endale kohustuse esitada ajakohaseid ja võrreldavaid andmeid.

5.2.3 Arvestades andmete suurt olulisust ja neis esinevaid puudujääke, kutsub komitee komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et töötada välja uued näitajad tervisealase ebavõrdsuse jälgimiseks ja metoodika olukorra auditeerimiseks liikmesriikides, et prioriseerida muutmist vajavad valdkonnad ja head tavad.

5.2.4 Komitee toetab ettepanekut lisada edusammude näitajate hulka tervishoiuteenuste tõhusa kättesaadavuse ja kõiki hõlmava sotsiaalse tervisekaitse mõõtmine ja jälgimine ning peab oluliseks, et andmete puhul kasutataks soo-, vanuse-, sotsiaalmajandusliku staatuse ja geograafilise piirkonna põhist jaotust. Komitee julgustab komisjoni ja liikmesriike õppima Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO), Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti kogemustest selles valdkonnas.

5.2.5 Teadusuuringute ja alusteadmiste osas toetab komitee tugevamat rõhuasetust tervisealastele ja sotsiaalmajanduslikele küsimustele ELi teadusuuringute raamprogrammis. ELi tervishoiuprogrammi järgmise eelarveperioodi üks prioriteetidest peaks olema tervisealase ebavõrdsuse vastu võitlemine.

5.2.6 Samuti peaks komisjon paika panema vahendid ja raamistiku, mis võimaldaksid liikmesriikidel üksteisele edastada teadusuuringute tulemusi ja looks võimalusi teadusressursside koondamiseks liikmesriikide vahel.

5.2.7 Komitee nendib, et tervisealase ebavõrdsuse vähendamine on pikaajaline protsess. Teatises esitatud meetmete eesmärk on luua jätkusuutlike meetmete raamistik selles valdkonnas ning komitee ootab esimest hindamisaruannet, mis peaks koostatama 2012. aastal.

5.3 Kogu ühiskonna panuse suurendamine

5.3.1 Komitee tervitab komisjoni kava teha liikmesriikidega koostööd ja konsulteerida asjassepuutuvate sidusrühmadega Euroopa ja liikmesriikide tasandil järgmistes punktides:

—	lisada tervisealase ebavõrdsuse teema ühe prioriteetvaldkonnana tervisealase koostöö kokkulepetesse;

—	arendada erialast väljaõpet käsitlevaid meetmeid ja vahendeid, et vähendada rahvaterviseprogrammi, Euroopa Sotsiaalfondi ja muude mehhanismide abil tervisealast ebavõrdsust;

—	edendada sotsiaalkaitsekomitees aruteludokumentide kaudu arutelu eesmärkide väljakujundamise üle.

5.3.2 Komitee rõhutab, et kogu ühiskonna panuse suurendamine ei sõltu vaid valitsustest, vaid ka kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite kaasatusest. Euroopa, liikmesriikide ja kohaliku tasandi sidusrühmad tuleks kaasata konsultatsiooniprotsessi, poliitika kujundamisse ja rakendamisse ning komitee arvates aitaks see suurendada nende aspektide tõhusust, arendada partnerlusi ja paremini levitada häid tavasid. Liikmesriikides tuleb sisse seada selged jälgimis- ja hindamisprogrammid, et hinnata tehtud edusamme.

5.3.3 Tõhusamate partnerluste loomine sidusrühmadega aitab edendada meetmeid erinevate sotsiaalsete tegurite vallas ja aitab vähendada tervisealast ebavõrdsust. Näiteks saavad nad mängida olulist rolli juurdepääsu parandamisel tervishoiuteenustele ja nende kohasemaks muutmisel, tervishoiu ja ennetava ravi edendamisel sisserändajate, rahvusvähemuste ja teiste haavatavate rühmade jaoks, teabe- ja teadmistevahetuse edendamisel, heade tavade määratlemisel ja levitamisel ning liikmesriikides ja/või teatavates sotsiaalsetes rühmades esinevatele spetsiifilistele probleemidele kohandatud poliitikameetmete loomise edendamisel. Samuti võivad sidusrühmad aidata mõõta kogukonnas esinevat tervisealast ebavõrdsust tööl ja vabal ajal ning toetada teadmiste ja koolituse pakkumist tervishoiutöötajatele ja teistele sektoritele.

5.3.4 Komitee sooviks näha tõhusamat konsulteerimist ebasoodsas olukorras olevate rühmadega. Komitee tervitaks võimalust arutada seda küsimust edasi koos komisjoniga.

5.4 Ebasoodsas olukorras olevate rühmade vajadustele vastamine

5.4.1 Ei tohi unustada, et ebasoodsas olukorras olevad rühmad on praeguse kriisi esimesed ohvrid – seda nii oma tervise kui ka tervishoiule ligipääsu osas.

5.4.2 Seepärast tervitab komitee järgmiseid meetmeid:

—	komisjoni ja liikmesriikide ühised meetmed, et parandada ebasoodsas olukorras olevate rühmade juurdepääsu tervishoiu- ja ennetava ravi teenustele;

—	meetmed tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks tulevastes vanemaealiste tervise parandamist käsitlevates algatustes;

—	meetmed vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastal 2010 tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks;

—	demograafiliste muutuste valgel ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide kasutamine ebasoodsas olukorras olevate rühmade tervise parandamiseks;

—	keskendumine piiratud arvule meetmetele, mida tuleb aga põhjalikumalt edasi arendada.

5.4.3 Komitee soovitab, et ebasoodsas olukorras olevate rühmade, sh puuetega inimeste tervisealast ebavõrdsust vaadeldaks võrdsete võimaluste ja diskrimineerimise küsimuse üldisest perspektiivist. Üks näide on vananemise sooline aspekt. Naised elavad üldiselt kauem, aga halva tervise juures. Kuna üldiselt käivad naised elu jooksul vähem aega tööl, siis on neil madalamad pensionid, mis mõjutab otseselt juurdepääsu tervishoiule ja ravimitele. Eritähelepanu nõuab ka sisserändajatest naiste olukord seoses tervisealase hariduse ja juurdepääsuga tervishoiule.

5.4.4 Ennetav tervishoid, sõeluuringute programmid, tervise edendamine ja tervisealane haridus (tervislike elustiilide, kättesaadava ravi, patsientide õiguste jne kohta) on väga olulised eelkõige ebasoodsas olukorras olevates kogukondades. Komitee soovitab, et komisjon ja liikmesriigid käivitaksid kampaaniaid ja teenuseid, mis oleksid suunatud asjaomastele ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele. Tervisekampaaniad, mille sihtrühm on elanikkond üldiselt, jõuavad väiksema tõenäosusega ebasoodsas olukorras olevate rühmadeni. Suunatud kampaaniad peaksid aitama ebasoodsas olukorras olevatel kogukondadel määratleda oma vajadusi ja levitada teavet.

5.4.5 Selles kontekstis peaks komisjon hindama olemasolevate Euroopa platvormide ja foorumite (toitumise, alkoholi jt küsimustes) mõju ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele. Komitee teeb ettepaneku korraldada patsientide organisatsioonide platvorm, et vahetada kogemusi ja levitada teavet.

5.4.6 Komitee näeb varases lapsepõlves omandatud hariduse kvaliteeti ja kättesaadavust ühe vahendina tulevaste põlvkondade tervisealase ebavõrdsuse vältimiseks. Lapsehoolduse eri vormide kättesaadavus on majandusliku ja sotsiaalse arengu võtmekomponent ning sel on eriti oluline roll ebasoodsate tingimustega piirkondades ja ebasoodsates tingimustes rühmade ja leibkondade jaoks, kelle olukord on muus osas hea. Lapsehoolduse pakkumine saab aidata tegeleda sotsiaal-, majandus- ja terviseküsimustega, millega ebasoodsates tingimustes leibkonnad on vastamisi, ja toetada tõrjutud rühmade sotsiaalset integratsiooni (5). Kuna tervisealane ebavõrdsus tuleneb suures osas ebavõrdsusest haridustees, on komitee arvates äärmiselt tähtis tagada võrdne juurdepääs kvaliteetsele õppele ja haridusele, et igaüks võiks omandada teadmised, mis võimaldavad tal saavutada kontrolli oma elu üle.

5.5 ELi poliitikastrateegia panuse suurendamine

5.5.1 Komitee kutsub liikmesriike üles muutma tervisealase ebavõrdsuse kaotamine prioriteediks ning tagama, et sotsiaal-, majandus- ja terviseküsimusi mõjutavaid poliitikameetmeid kooskõlastataks, jälgitaks ja hinnataks paremini, et edendada häid tavasid ja levitada asjakohast teavet kogu ELis.

5.5.2 Analüüsida tuleks ELi eri poliitikameetmete mõju tervise seisundile.

5.5.3 ELi panust tervisealase ebavõrdsuse vähendamisse saaks suurendada, näiteks kui poliitika mõju tervisele tuntaks paremini ja kui poliitika oleks paremini integreeritud hariduse, töötingimuste, territoriaalse arengu, keskkonnapoliitika, transpordipoliitika jne osas. Ent komisjon peab eelkõige tagama, et kavandatavad meetmed ei too kaasa uut ebavõrdsust, eelkõige kui need mõjutavad ebasoodsas olukorras olevaid rühmi (6).

5.5.4 Tervisekaitse kõrge taseme tagamise eesmärk on sätestatud Lissaboni lepingus võrdsetel alustel ühtse turu eesmärgiga. Lepingus kehtestatakse Euroopa Liidule ka täiendav roll kodanike heaolu kaitsmisel. Komitee loodab, et Lissaboni leping elustab taas loosungi „Tervishoid kõigis poliitikavaldkondades”, mis on siiani jäänud üsna sisutuks fraasiks ELi tasandil ja millega varjatakse tasakaalustamatust seoses kõikjal domineeriva ühtse turuga.

5.5.5 Komitee kutsub komisjoni sellega seoses üles:

—	hindama oma meetmeid (enne elluviimist, selle ajal ja pärast) kõigis poliitikavaldkondades, et kontrollida, kas kõik poliitikavaldkonnad aitavad tagada tervisekaitse kõrge taseme ning vähendada tervisealast ebavõrdsust (7);

—	töötama välja mehhanismid, mille abil (eel- ja järel)hinnata olemasolevate poliitikastrateegiate tervisealast mõju erinevatele elanikerühmadele, et saada poliitika edasiarendamise seisukohalt vajalikku teavet;

—	töötama välja mehhanismid komisjoni nende poliitikameetmete muutmiseks, mis mõjutavad tervist negatiivselt ja tekitavad ebavõrdsust;

—	astuma samme liikmesriikide, liitude ja tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmiseks tervisealase ebavõrdsuse tegelikust mõjust, seda põhjustavatest teguritest ja ebavõrdsuse vähendamise võimalustest.

5.5.6 Komitee arvates võiksid liikmesriigid tegeleda tervisealase ebavõrdsusega ka oma tööprogrammides ja töötada välja sobivad sektoriülesed strateegiad.

5.5.7 Komitee toetab komisjoni ettepanekut aidata liikmesriikidel kooskõlastada poliitikameetmeid tõhusamalt, analüüsida nende meetmete vahelisi seoseid ja neist tulenevaid tervisealaseid tulemusi eri elanikerühmadele kõikjal liikmesriikides. Tervisealase ebavõrdsuse vastu võitlemiseks tuleks ka paremini kasutada ELi ühtekuuluvuspoliitikat, paremini teavitada Ühtekuuluvusfondi vahenditest ja neid kooskõlastada, suurendada suutlikkust investeeringute arendamisel liikmesriikide tervishoius ja sotsiaalhoolekandes ning kasutada võimalusi ELi maaelu arengu poliitika ja ühise põllumajanduspoliitika raames.

5.5.8 Ent seejuures ei tohi komisjon rikkuda liikmesriikide õigusi tervishoiusüsteemide korraldamisel ja rahastamisel, eelkõige liikmesriikide õigust määratleda ja rakendada tervisekaitse sobiv tase (lepingu artikkel 168).

5.5.9 Tugevdada tuleb jõupingutusi tervisealase ebavõrdsuse vastu võitlemisel maapiirkondades, eelkõige arvestades demograafiliste muutuste põhjustatud väljakutseid. Seejuures tuleb tunnustada olulist rolli, mis on väikestel tervishoiuteenuste osutajatel (eelkõige FIEdest meditsiinitöötajad), ja neid eraldi toetada selles, et tagada patsientidele terviklik, individuaalne ja kohalik ravi.

5.5.10 Komitee kiidab heaks järgmised algatused:

—

ettepanek korraldada poliitiline dialoog liikmesriikide ja huvirühmadega võrdsete võimaluste ja muude tervisealaste põhiväärtuste küsimustes, nagu on sätestatud ELi tervisestrateegias ning ELi töötervishoiu ja -ohutuse strateegias; samuti ettepanek korraldada tervist ja ümberstruktureerimist käsitlev foorum, et välja selgitada asjakohased tervisealase ebavõrdsuse vähendamise meetmed;

—	komisjoni rahvusvaheline algatus toetada teisi riike tervishoius ja sellega seotud valdkondades, tutvustades ELi kogemusi tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järgmised arvamused:

„Väikelaste hooldus ja haridus” (omaalgatuslik arvamus), raportöör: Mária Herczog

ELT C 255/76, 22.9.2010

ELT C 255/72, 22.9.2010

ELT C 128/89, 18.5.2010

ELT C 228/113, 22.9.2009

ELT C 318/10, 23.12.2009

ELT C 306/64, 16.12.2009

ELT C 317/105, 23.12.2009

ELT C 175/116, 28.7.2009

ELT C 77/115, 31.3.2009

ELT C 77/96, 31.3.2009

ELT C 224/88, 30.8.2008

ELT C 256/123, 27.10.2007

(2) Näiteks nõukogu soovitus vähi sõeluuringute kohta, vaimset tervist, suitsetamist ja HIV/AIDSi puudutavad algatused, samuti Euroopa heade tavade kogu, andmekogumine ning liikmesriikide ja sidusrühmade võrgustik. Toetust antakse ka teadusuuringute raamprogrammide ja tegevusprogrammide, programmi PROGRESS, uuringute ja strateegiate uuendamise kaudu. Lisaks aitavad tervise parandamisele kaasa ELi õigusaktid tööhõive, töötervishoiu ja tööohutuse vallas, ühine põllumajanduspoliitika, keskkonna- ja turupoliitika. Ühtekuuluvusfond ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond aitavad vähendada piirkondadevaheliste erinevusi.

(3) Näiteks Prantsusmaal on antiretroviirusravi kättesaadavuse piiramine suurendanud HIV-positiivsete patsientide tervisealast ebavõrdsust.

(4) Konventsioonid, riiklikult ja rahvusvaheliselt kokkulepitud eesmärgid, rasedus- ja sünnitushüvitised, sh haigus-, rasedus- ja sünnituspuhkus; kõige olulisemad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid ja eeskirjad sotsiaalse tervisekaitse valdkonnas hõlmavad ILO konventsiooni nr 130 arstiabi kohta ja ILO konventsiooni nr 102, mis keskendub konkreetselt sotsiaalkaitsele ja eriti sotsiaalsele tervisekaitsele. Konventsioonile on alla kirjutanud paljud riigid, viimati tegid seda Rumeenia ja Bulgaaria. Et kogu EL oleks selle ratifitseerinud, peavad veel ainult 2 Balti riiki ja Soome alla kirjutama (sooga seotud sõnastuse küsimus).

(5) „Väikelaste hooldus ja haridus” (omaalgatuslik arvamus), raportöör: Mária Herczog

(6) Eriti haavatavate rühmade hulka kuuluvad elanikud, kes ei saa haiguse tõttu liikuda, kes ei otsi aktiivselt kõige paremat võimalikku ravi, kes ei tunne selle riigi keelt, kus nad eelistavad ravi saada, kel ei ole raha, et maksta eriarstile või ravi eest välismaal, või kes ei julge otsida ravi välismaal või kaugemas ravikeskuses. Iseäranis tekitavad demograafilised muutused uusi väljakutseid tervise valdkonnas.

(7) Kuigi mitmed õigusaktid juba eeldavad mõjuhinnangute läbiviimist, ei kontrollita hindamisel tavaliselt seda, kas seatud eesmärgid meetmetega tõepoolest tõhusalt saavutatakse. Praegust finants- ja majanduskriisi arvestades on see veelgi vajalikum, sest kriis on muutumas üha enam tööhõive ja tervishoiu rahastamise kriisiks, millel on tagajärjed rahvatervisele.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/80

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta”

(ümbersõnastamine)

KOM(2009) 551 lõplik/2 – 2009/0164 (COD)

2011/C 18/14

Raportöör: Cristian PÎRVULESCU

26. novembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohta”

KOM(2009) 551 lõplik – 2009/0164 (COD)

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28-29. aprillil 2010 (28. aprilli 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 136 ning erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused

1.1

Komitee väljendab nõusolekut ühise varjupaigasüsteemi kohandamiseks komisjoni püstitatud eesmärkidega. Siiski juhitakse tähelepanu lõhele, mis valitseb liidu tasandil kehtestatud eesmärkide ja nende tegeliku elluviimise vahel liikmesriikides, ning mida võib veelgi võimendada majanduskriis ning selle sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed.

1.2	Komitee on arvamusel, et direktiivi läbivaatamine võib aidata kaasa reaalsusega oluliselt paremini kohandatud õigusliku ja institutsioonilise aluse loomisele, mis võimaldab tagada kõrgema tasemega ja ühtlasema abi rahvusvahelist kaitset taotlevatele isikutele.

1.3

See-eest märgib komitee, et Euroopa Liidu tasandi poliitika puhul jääb püsima oht, et paljusõnaline retoorika ja arvukad heade kavatsuste deklaratsioonid õõnestavad tegelikke eesmärke. Seepärast tuleks asjaomase poliitika elluviimise teises etapis (pärast kaasotsustamismenetlust toimuv otsustusprotsess) kehtestada õiguslikud tingimused, mis võimaldavad varjupaigataotlejatele tegelikku juurdepääsu tööturule ja koolitusprogrammidele.

1.4

Komitee juhib tähelepanu sellele, et kodanikuühiskonna ja ennekõike varjupaiga- ja pagulaste kaitse küsimustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide (edaspidi VVOd) rolli tuleb tunnustada ning nõuab, et neile võimaldatakse täielik juurdepääs nende tööga seotud menetlustele ja kohtadesse. Samas tuletatakse meelde, et nimetatud organisatsioonid ei saa täita selles valdkonnas valitsustele pandud ülesandeid ja vastutust.

1.5	Komitee tõdeb murega, et rahvusvahelist kaitset tegelikult vajada võivate isikute väljasaatmine liikmesriikidest ja ühendusest ei ole piisavalt läbipaistev selleks, et olla liikmesriikide kodanike ning rahvusvahelise kogukonna silmis õigustatud.

1.6	Komitee on arvamusel, et majanduskriisist põhjustatud erinevad eelarvekärped ei tohi pagulaste kaitses kaasa tuua ei kvantitatiivset ega kvalitatiivset langust.

1.7	Komitee toetab eesmärki parandada rahvusvahelist kaitset sisuliselt, ehk kvalifikatsioonide tunnustamist ning paremat juurdepääsu kutsekoolitustele ja tööturule, integratsioonimehhanismidele ja eluasemele.

2. Sissejuhatus

2.1

Ühise varjupaigasüsteemi kehtestamine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames tuleneb Genfi 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni tõhusa elluviimise suhtes võetud kohustusest ning väärtushinnangutest, mida liikmesriigid inimõiguste kohta jagavad. Ühise varjupaigasüsteemi rajamine vastavalt Tamperes kogunenud Euroopa Ülemkogu järeldustele ning seejärel Haagi programmile on tähtsaim vahend, mille eesmärk on luua kõigis liikmesriikides ühine varjupaigamenetlus ja ühtne kaitse pakkumise süsteem.

2.2

Ajavahemikus 1999–2006 on tehtud märkimisväärseid edusamme, sealhulgas võetud vastu neli õigusakti, mis moodustavad ühenduse praeguse asjaomase õigustiku. Nn miinimumnõuete direktiivi 2004/83/EÜ vastuvõtmine võimaldas kehtestada ühised kriteeriumid rahvusvahelist kaitset vajavate isikute kindlaksmääramiseks ja tagada, et kõnealustele isikutele on kõikides liikmesriikides kättesaadavad vähemalt minimaalsed hüved. Haagi ja Stockholmi programmides võttis komisjon kohustuse hinnata viimases etapis saavutatud edu ning esitada nõukogule ja parlamendile õiguslikke meetmeid, eesmärgiga võtta need vastu veel enne 2010. aasta lõppu.

2.3	Alates 2002. aastast on komitee osalenud ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamisel ja elluviimisel mitmete arvamuste esitamise näol, näiteks arvamused uuesti sõnastatava direktiivi, (1) Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevikku käsitleva rohelise raamatu (2) või varjupaigapoliitika kava (3) kohta.

2.4

17. juunil 2008 heakskiidetud varjupaigapoliitika kavas (4) tegi komisjon ettepaneku viia liidus lõpule Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teine etapp, võttes selleks vastu paremad kaitsealased õigusaktid ja tagades nende ühtlustatud kohaldamise liikmesriikides. 17. oktoobril 2008 Euroopa Ülemkogus vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt kinnitas veelkord toetust asjaomasele poliitikale ja püstitatud eesmärkidele.

2.5

Tegevuskavas on ette nähtud miinimumnõuete direktiivi läbivaatamine, eesmärgiga muuta see laiendatud pakettdokumendiks, mis koosneb läbivaadatud Dublini ja Eurodaci määrustest ning läbivaadatud varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõudeid käsitlevast direktiivist (5). Samuti on ette nähtud võtta 19. veebruaril 2009 vastu ettepanek Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta (6). Nimetatud meetmetest võib veel nimetada varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamist eelkõige ümberasustamist ja piirkondliku kaitse programmide arendamist käsitleva Euroopa programmi vahendusel.

2.6

Direktiivi läbivaatamine võib aidata luua sellist õiguslikku ja institutsioonilist alust, mis võimaldab tagada tugeva ja ühtlase tasemega abi rahvusvahelist kaitset taotlevatele isikutele. Teises etapis toimub kaasotsustusmenetluse järgne otsustusprotsess vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 294, milles on sätestatud nõukogu otsuse tegemine kvalifitseeritud häälteenamusega ning Euroopa Parlamendi osalemine selles menetluses kaasseadusandjana.

2.7

Direktiivi läbivaatamine on hädavajalik ka seetõttu, et selle esialgne sõnastus on segane ning liikmesriigid leiavad, et see on üks peapõhjuseid, miks on süsteem praegu puudulik, mis väljendub näiteks otsuste sagedases vaidlustamises ning taotluste suhtes positiivse otsuse tegemise erinevates määrades.

2.8	Direktiivi läbivaatamine võimaldab kohandada selle sisu Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu otsustega, mis moodustavad sobiva aluse valdkondliku õigustiku sõnastuse ja tervikuna rahvusvahelise kaitse andmise menetluste selgemaks määratlemiseks.

2.9

Ümbersõnastamine on vajalik ka seepärast, et direktiiv käsitleb rahvusvahelise kaitse mehhanismi üht põhiaspekti. Selle eeskirjad täiendavad valdkondliku õigustiku muid õiguslikke meetmeid, eriti varjupaigamenetluse direktiivi. Läbivaatamine koos paralleelselt võetavate muude institutsiooniliste ja rahaliste meetmetega võib anda tulemuseks olulise edasimineku hästitoimiva ja tõhusa Euroopa varjupaigasüsteemi kehtestamisel.

2.10

Komitee kui Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna esindaja võttis heameelega vastu varjupaigapoliitika väljatöötamise raames esitatud palve konsulteerida kodanikuühiskonna ja ekspertidega. Siin võib tuua välja konsulteerimised, mis korraldati 2007. aasta juunis Euroopa Komisjoni esitatud rohelise raamatu (7) koostamise raames, direktiivi elluviimist käsitlevate uuringute ettevalmistamise raames (eelkõige Odüsseuse aruanne) ning varjupaigapoliitika edukust käsitleva välisaruande (8) raames.

2.11	Komitee tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsust varjupaigapoliitika edu saavutamisel, eelkõige rahvusvahelise kaitse saajate integreerimisel. Sellega seoses avaldab komitee soovi kaasata ka Regioonide Komitee varjupaigapoliitika alastesse konsulteerimistesse.

2.12

Komitee väljendab suurt muret liikmesriikide valitsuste ja Euroopa välispiiride agentuuri (edaspidi Frontex) tegevuse üle rahvusvahelist kaitset tegelikult vajada võivate isikute väljasaatmisel (9). Sellised järjest sagedamad ja ulatuslikumad operatsioonid peavad toimuma täielikult läbipaistvates tingimustes ja asjaomase asutuse täielikult vastutusel (10). Komitee kutsub Frontexi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti koostööle, eesmärgiga hoida ära inimõiguste rikkumisi. Inimeste väljasaatmine nende julgeolekut ohustavatesse riikidesse või piirkondadesse on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte ennenägematu rikkumine. Komitee palub koostada võimalikult kiiresti Frontexi tegevust käsitlev aruanne ning määratleda viivitamata kindlaks nimetatud organi töömeetodid väljasaatmisel, mida ta kasutab koostöös riikide pädevate asutustega. Tuletame meelde, et nimetatud organi tugevdamine inimõigusi tagavaid menetlusi ette nägemata õõnestab Euroopa ühist varjupaigasüsteemi tervikuna, samuti Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide usaldusväärsust.

2.13

Komitee leiab, et Euroopa ühist varjupaigasüsteemi saadab edu vaid juhul, kui liikmesriikide vahelise solidaarsuse põhimõte viiakse ka praktikas ellu. On üldiselt teada, et osa liikmesriike on peamiselt oma geograafilisest asukohast tulenevalt silmitsi oluliselt suurema rändesurvega kui teised. Euroopa ühine varjupaigasüsteem toimib vaid tingimusel, et neid liikmesriike toetaksid nii teised liikmesriigid kui ka Euroopa Liidu vastava valdkonna ametid.

3. Üldised märkused

3.1

Komitee tervitab direktiivi läbivaatamise ettepanekut, milles arvestatakse komitee varasemaid soovitusi, eelkõige seoses kaitset taotlevate isikute kohtlemise ning rahvusvahelise kaitse saajate staatuse täpsustamisega. Siiski tuleb tõhusalt toimiva Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks läbida veel mitmeid etappe. Selline süsteem toimib vaid juhul, kui see põhineb ühistel väärtustel ja põhimõtetel, mille puhul on kogu ELi ja selle liikmesriikide tegevuse keskmes inimväärikus ja inimeste julgeolek. Süsteemi ülesehitamist häirib ka selliste vahendite ja ressursside puudumine, mis tagaksid läbipaistva ja tõhusa rahvusvahelise kaitse andmise menetluse koos poliitika ja kavadega kaitse saajate integreerimiseks liikmesriikide ühiskonda ja majandusse.

3.2

Euroopa Liidu tasandi õigusaktide ning liikmesriikide õigusaktide ja nende praktilise elluviimise vahel valitseb suur lõhe (11). Ühtlustamine ei pea toimuma kaitsetaseme kõige väiksema sarnase teguri alusel. Erinevad vastuvõtumäärad, vaidlustatavate otsuste arvukus ja taotlejate edasiliikumine teistesse liikmesriikidesse annavad tunnistust liikmesriikide menetluste lahknevusest, mistõttu võib väita, et liikmesriikide vahelist otsese solidaarsuse põhimõtet ei täideta.

3.3

Komitee on korduvalt rõhutanud teatud põhimõtteid, millest liikmesriigid ja liidu institutsioonid võiksid oma tegevuses juhinduda (12): tagasi- ja väljasaatmise lubamatus (mille kohaselt ei tohi saata pagulast tagasi riiki, kus tema elu või vabadus on ohus), iga varjupaigataotluse puhul teabe konfidentsiaalsuse põhimõte ning tagatis, et varjupaigataotlejat ei peeta kinni üksnes nimetatud seisundi taotlemise tõttu.

3.4

Oma arvamuses teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta” (13) väljendas komitee nimetatud põhimõtetele toetust, sätestades täpsed soovitused rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute paremaks kohtlemiseks. Euroopa Liidu institutsioonid ja liikmesriikide pädevad asutused peavad seega tegema koostööd, et tagada rahvusvahelist kaitset vajavatele isikutele võimalus siseneda igal ajal liidu territooriumile ning taotluste põhjalik ja individuaalne läbivaatamine. Komitee on samuti soovitanud kaotada kolmandate riikide kodanikele turvalisteks peetavate riikide nimekiri ning asutada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet.

3.5

Lisaks sellele, et varjupaiga valdkonnas on vaja määratleda alusväärtused ja -põhimõtted, soovitab komitee töötada teatavate kindlate eesmärkide nimel, mis tooks praktikas kaasa rahvusvahelist kaitset taotlevate ja saavate isikute oluliselt parema kohtlemise. Komitee palub määrata kindlaks peamised näitajad, mille alusel oleks võimalik järgida ja hinnata nimetatud eesmärkide täitmisel saavutatud edu.

3.6

Komitee pooldab, et varjupaigaküsimuste tugiameti abil loodaks Euroopa süsteem, millega analüüsitakse ja hinnatakse julgeolekuriske eraisikutele ja isikurühmadele kolmandates riikides. Praegu on olemas mitmesugused riikide pädevate asutuste, aga ka VVOde, ülikoolide ja uurimisinstituutide loodud riski- või poliitilise vägivalla hindamise süsteemid (14).

3.7

Mis puutub teabe kogumisse, siis tuleks iga kogumisvooru raames kaasata Euroopa välisteenistus, liikmesriikide diplomaadid, aga ka rahvusvahelised organisatsioonid ja VVOd, kellel on asjaomasesse kolmandasse riiki ligipääs ning kes seal oma tegevust arendavad. Riikide pädevad asutused saaksid kasutada nimetatud analüüsi- ja hindamissüsteemi rahvusvahelise kaitse taotluste tõhusamaks ja kiiremaks menetlemiseks. See oleks ühine hindamisraamistik, mis võimaldaks hinnata riske reaalajas.

4. Konkreetsed märkused

4.1

Komisjon tõi direktiivi ettepaneku õiguslike aspektide tutvustamisel välja terve hulga määratlusi, mis võimaldavad võtta vastu rangemaid kaitsenorme ja jätkata juba olemasolevate ühtlustamist. Selle jätkuna pakub komitee välja mitmeid täpsustusi ja arengusuundi, mille eesmärk on soodustada meetmete praktilist elluviimist kooskõlas Euroopa Liidu alusväärtuste ja -põhimõtetega.

4.2

Kaitse pakkujad. Komitee leiab, et kaitse pakkujate määratluse laiendamine on kohatu ning avaldab kahetsust, et kaitse pakkujate esialgne nimekiri sisaldab mitteriiklikke rühmitusi, nagu VVOsid ja rahvusvahelisi organisatsioone. Olgugi et rahvusvahelised organisatsioonid ja VVOd võivad soovida ja isegi suuta kaitsta teatava riigi kodanikke, ei lasu lõplik vastutus selle eest nendel. Rahvusvahelised organisatsioonid on vastutavad liikmesriikide ning VVOd oma liikmete ja rahastajate ees. Keskpikas ja pikas perspektiivis saab pädev ja toimiv olla vaid riigi pakutav kaitse, kuna riik vastutab omaenda kodanike ees, kelle huvides on mõistagi kõige enam riigi elujõulisus ja stabiilsus. Kuigi muud kaitse pakkujad võivad osutada lühiajalisi kasulikke teenuseid, mis on teinekord lausa hädavajalikud (mõelgem näiteks humanitaarkriiside lahendamise peale), ei saa neile panna vastutust teataval territooriumil isikute olgu või osalise kaitse tagamise eest. Nende kohalolu teataval territooriumil ei saa olla põhjus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumiseks.

4.3

Riigisisene kaitse. Riigisisese kaitse olemasolust võimalike rahvusvahelise kaitse taotlejate julgeoleku tagamiseks ei piisa. Mõnikord on riigi territooriumist turvaline vaid väike osa ja on vähe tõenäoline, et kõigil ohustatud isikutel on võimalik sinna minna. On ette tulnud ka olukordi, kus mitu kaitse pakkujat on omavahel konfliktiolukorras teatava piirkonna kontrollimise pärast ja kus seetõttu ei ole võimalik kindlalt tuvastada, kes vastutab selle piirkonna korra ja julgeoleku eest. Seepärast on vaja määratlus oluliselt täpsemaks muuta. Riigisisene kaitse on olemas vaid juhul, kui valdav osa riigi territooriumist allub keskvalitsusele, kellel on piisavad vahendid, et tagada sisejulgeolek, minimaalses ulatuses avalikud teenused ning üksikisikute õiguste ja julgeoleku adekvaatne kaitse.

4.4

Põhjuslik seos. Eriti kasulik on luua põhjuslik seos valitsusvälistest teguritest põhjustatud tagakiusamistele, ehk kui on tegemist tagakiusamisega, mille eest valitsus ei suuda pakkuda kaitset, on rahvusvahelise kaitse taotlemine õigustatud. Nimetatud seost tuleks tõlgendada põhjuslikuna kõikvõimalikel juhtudel ja hoolikalt kõigis olukordades, kus valitsus kas otseselt või kaudselt keeldub oma kodanikke kaitsmast.

4.5

Teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine. Komitee pooldab sookriteeriumi kui tervitatava meetme lisamist ohustatud sotsiaalsete rühmade määratlusse. Et tuvastada paremini olukordi, kus ohustatud on eelkõige naised, tuleb lisaks juurutada Genfi konventsiooni ühesugust tõlgendamist kõigis valdkondades. Komitee juhib samuti tähelepanu, et inimesi kiusatakse ka seksuaalse sättumuse tõttu. Teatavates ühiskondades sõltub inimeste turvalisus ja heaolu nende soost. Komitee pooldab varjupaigaküsimustes pädevate organisatsioonide ja institutsioonide kaasamist varjupaigapoliitika alastesse konsulteerimistesse, et saada terviklikum ülevaade isikutele nende soo tõttu osaks saavatest ohtudest. Ka soovitab komitee võtta Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti töökorralduse raames arvesse soolise võrdõiguslikkuse problemaatikat, luues selleks vajaliku struktuuri.

4.6

Pagulasseisundi lõpetamine. Komitee pooldab väljapakutud muudatust ning on arvamusel, et see on kooskõlas varjupaigapoliitika alusväärtuste ja -põhimõtetega. Rahvusvahelise kaitse saaja staatust ei tohi lõpetada enne, kui tagasipöördumine päritoluriiki ei kujuta staatust omanud isikule enam vähimatki ohtu.

4.7

Erinevused kahe kaitseseisundi sisus. Komitee tervitab arengut kahe kaitseseisundi ühendamise suunas. Komitee on sellele arengule korduvalt toetust avaldanud, kuna seeläbi saaks tulevikus ohustatud isikutele tagada terviklikuma kaitse ning integreerida nad paremini liidu liikmesriikidesse. Samas ei tohi kahe kaitseseisundi ühendamine tuua otseselt ega kaudselt kaasa kaitsetaseme ega sisulise kvaliteedi langust.

4.8

Kaitse sisu. Kaitse sisu on varjupaigapoliitika tundlik aspekt. Siin on liikmesriikide vahelised erinevused ka suuremad kui kitsamalt rahvusvahelise kaitse andmise menetluse puhul. Komisjon peab varjupaigapoliitika kujundamise raames ilmtingimata eraldama piisavad vahendid selleks, et uurida põhjalikult liikmesriikide selle valdkonna poliitikasuundi ja tegevuskavasid. Ennetavate meetmete puudumisel on rahvusvahelise kaitse pakkumine olematu ning toob kaasa kaitse saajate otsese diskrimineerimise. Komitee soovitab kaasata riigi tasandi varjupaigapoliitika kujundamise ja elluviimise protsessidesse ka ametiühingud ja tööandjate esindajad.

4.9

Komitee tervitab sätete lisamist diplomite ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, samuti meetmeid, millega lihtsustatakse rahvusvahelise kaitse saajate juurdepääsu kutsekoolitusprogrammidele, kuna see tähendab olulist edasiminekut nende inimeste integreerimises vastuvõtva riigi majandusse ja ühiskonda ning nende elukvaliteedi tõstmises. Parandada tuleb juurdepääsu tööturule, võttes aktiivseid diskrimineerimisvastaseid ja ettevõtete motiveerimise meetmeid.

4.10	Pereliikmed. Komitee tervitab pereliikme mõiste täpsemat määratlemist ning leiab, et see tooks kõigis liikmesriikides kaasa rahvusvahelise kaitse taotluste põhjalikuma ja ühtlasema läbivaatamise.

4.11	Komitee pooldab mõiste „alaealise huvides” kasutuselevõttu rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 221, 17.9.2002, lk 43.

(2) ELT C 204, 9.8.2008, lk 77.

(3) ELT C 218, 11.9.2009, lk 78.

(4) KOM(2008) 360 lõplik.

(5) KOM(2008) 815 lõplik, KOM(2008) 820 lõplik, KOM(2008) 825 lõplik.

(6) KOM(2009) 66 lõplik.

(7) KOM(2007) 301 lõplik.

(8) GHK: Mõju-uuringud teemal „Tulevased edasiarendatud miinimumnõuded, mida kolmandate riikide kodanikud peavad täitma, et saada rahvusvahelist kaitset, ja antava kaitse sisu – lähtuvalt nõukogu direktiivist 2004/83/EÜ” ja teemal „Liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse tulevased edasiarendatud miinimumnõuded – lähtuvalt nõukogu direktiivist 2005/85/EÜ”, mis viidi läbi teenuste osutamise mitmekordse raamlepingu JLS/2006/A1/004 alusel.

(9) Vt Human Rights Watchi aruanne „Pushed Back, Pushed Around Italy's Forced Return of Boat Migrants and Asylum Seekers, Libya's Mistreatment of Migrants and Asylum Seekers” („Minge tagasi, minge ringiga: sisserändajate ja varjupaigataotlejate sunniviisiline tagasisaatmine Itaaliast, nende väärkohtlemine Liibüas”), Human Rights Watch 2009.

(10) Komitee tervitab Euroopa Komisjoni soovi muuta selle valdkonna menetlused läbipaistvaks.

(11) KOM(2009) 551 lõplik – SEK(2009) 1374, lk 14–16.

(12) EÜT C 193, 10.7.2001, lk 77–83.

(13) ELT C 204, 9.8.2008, lk 77–84.

(14) Loetleda võib mitmeid seda liiki analüüsisüsteeme, nt Fund of Peace (Rahu fond) http://www.fundforpeace.org/web/index.php?option=com_content&task=view&id=229&Itemid=366, Minorities at Risk (Ohustatud vähemusrahvused) http://www.cidcm.umd.edu/mar/about.asp, Conflict and Peace (Konflikt ja rahu) http://www.cidcm.umd.edu/pc/, Global Report The Center for Systemic Peace (CSP): http://www.systemicpeace.org/, Inimeste julgeoleku aruanne http://www.humansecurityreport.info/index.php?option=content&task=view&id=28&Itemid=63.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/85

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta”

(uuestisõnastamine)

KOM(2009) 554 lõplik – 2009/0165 (COD)

2011/C 18/15

Raportöör: Antonello PEZZINI

26. novembril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (uuestisõnastamine)”

KOM(2009) 554 lõplik - 2009/0165 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.-29. aprillil 2010 (28. aprilli 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 153, erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Kokkuvõte ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ja kiidab heaks komisjoni meetmed varjupaigamenetluste direktiivi kohandamiseks rohelises raamatus (1) ja tegevuskavas toodud soovitustega (2).

1.2 Seoses Lissaboni lepingu, mis sisaldab muu hulgas põhiõiguste hartat, vastuvõtmisega on ELi vastutus ja pädevused oluliselt suurenenud varjupaiga ja sisserände valdkonnas.

1.3 Komitee on veendunud, et komisjon on teinud kiiduväärset tööd varasemate direktiivide ühtlustamisel keeruka varjupaigateema valdkonnas.

1.4 Komitee on seisukohal, et sotsiaalselt tugevas Euroopas tuleb koostöös liikmesriikide ja kolmandate riikidega kultuuriliste, õiguslike, haldus- ja koostööprotsesside abil rajada korralik varjupaigasüsteem.

1.5 Olukorras, mis näib pidevalt keerulisemaks muutuvat ja kiirelt muutub, muu hulgas globaliseerumise, majanduse ja keskkonnakriisi tagajärjel, suureneb valitsusväliste organisatsioonide roll üha enam. Komitee leiab, et ühiskond ja poliitikud peaksid andma neile selgema ja otsustavama rolli.

1.6 Valitsusväliste organisatsioonide ülesanne on pakkuda abi ja toetust kõige ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele. Nende osatähtsus abi andjana ja kultuurivahendajana on komitee arvates vältimatu ELi ja liikmesriikide õigusaktides ettenähtud menetluste kõigis etappides.

1.7 Komitee arvates peaks komisjon oma jõupingutustes menetluste ja tavade ühtlustamiseks olema väga tähelepanelik ja mõistev, kuna need on mõeldud inimestele, kes arusaadavatel põhjustel on sattunud alaväärtuslikku ja raskesse olukorda.

1.8 EL peaks igal juhul vältima pagulaste tagasisaatmist riikidesse, kus nende füüsiline ja psüühiline heaolu on ohustatud ja kus ei respekteerita põhiõigusi.

1.9 Varjupaiga taotlemise menetluste osas on oluline, et taotlejatel on võimalik kasutada oma emakeelt ning et neile tagatakse tasuta õigusabi igas menetluse etapis.

1.10 Rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine peab olema selgelt põhjendatud ning sellega peavad kaasnema juhised edasikaebamisvõimaluste (eelkõige menetluse ja ajakava) kohta.

1.11 Väljasaatmine tuleb edasi lükata seni, kuni võimaliku edasikaebuse tulemus on olemas.

1.12 Liikmesriigid peaksid komitee arvates rakendama kõiki vajalikke meetmeid, muu hulgas asjaomaste kogemuste vahetamise teel, tagamaks seda, et varjupaigataotlejatel oleks võimalik töötada, osaleda koolitustel ja kultuuriüritustel sobivas sotsiaalses keskkonnas.

1.13 Komitee on seisukohal, et tuleb kindlalt järgida tagasisaatmise keelu põhimõtet ning et ühiselt tuleks uurida võimalust suurendada nende isikute arvu, kellel on õigus taotleda rahvusvahelist kaitset, sealhulgas tagakiusatud naised, ebasoodsas olukorras olevad isikud, keskkonnapõgenikud.

1.14 Komitee arvates tuleks innustada liikmesriikide jagama vastutust, et vältida ebaseaduslikku sisserännet majanduslikel põhjustel ning tõhustada kulude ja kohustuste jagamise teel tegelike abivajajate jaoks võetavaid meetmeid.

1.15 Komitee arvates on selge, et liikmesriigid peaksid andma komisjoni käsutusse rohkem rahalisi vahendeid, et tõhustada varjupaigataotlejate ühiskonda integreerimise poliitikat.

1.16 Ühtlustamissoovi, millest annavad tunnistust komisjoni äsjased direktiivide muutmise ettepanekud, peavad saatma sarnane liikmesriikidepoolne kohustumine, mis väljendub selles, et liikmesriigid peavad oma riiklikesse õigusaktidesse sisse viima vajalikud muudatused.

1.17 Komitee on veendunud, et varjupaika pakkuva Euroopa loomine sotsiaalselt tugeva Euroopa raames sõltub just liikmesriikide poliitilisest tahtest ja teadlikkusest, kelle ülesannet peaks lihtsustama ühine, hästi struktureeritud menetlus, mille kohta komisjon tegi ettepaneku.

1.18 Komitee rõhutab naiste erilist olukorda, kellel on meestest palju raskem taotleda varjupaika ja saada pagulasseisust. Ta kutsub komisjoni üles tegema omalt poolt kõike võimalikku ning kaasama kõik liikmesriigid, et viia ellu Euroopa jaoks alati väga olulist rolli mänginud sooline võrdõiguslikkus.

1.19 Sihipärane haridusprotsess võib komitee arvates tugevdada ühiskondlikku ja kollektiivset teadlikkust, mis oleks suunatud selliste isikute soosimisele, kelle vajadus abi ja toetuse järele on vältimatu ning näevad Euroopa riikide ajaloolis-religioossetes traditsioonides usaldusväärset lähtepunkti.

2. Sissejuhatus

2.1 Ajalooline taust

2.1.1 Varjupaigaõiguse alused pärinevad Antiik-Kreekast, kus tunnistati immuniteeti, mille kaks linna tagasid vastastikku represseeritud kodanikele, või mille linn tagas kõrgetele isikutele (saadikud jms) (3).

2.1.2 Rahvaste õiguse kaudu tunnustati ka Antiik-Roomas varjupaigaõigust seoses mõistega kodanikustaatus (4).

2.1.3 Varjupaigaõigus ühendati vähehaaval tagakiusamise eri vormidega, mille põhjustasid ametivõimude karistusmeetmed isikute vastu, keda usulistel, filosoofilistel või poliitilistel põhjustel peetakse riigivõimule ohtlikuks.

2.2 Diskrimineerimiskeeld vastu ja inimõiguste kaitse

2.2.1 Õiguskultuuri areng on toonud endaga kaasa varjupaigaõiguse järkjärgulise avardumise Nüüdisaegsete demokraatlike riikide põhiõigustes on üldiselt sätestatud, et valitsus peab keelduma välismaalase väljaandmisest, kui väljaandmist taotletakse poliitiliste kuritegude eest.

2.2.2 See tähendab, et praegu kehtivates põhiõigustes on ELi liikmesriikides sätestatud, et välismaalastel, keda nende päritolumaades takistatakse oma demokraatlike õiguste rakendamisel, on õigus varjupaigale asjaomase liikmesriigi territooriumil.

2.2.3 Ülalpool nimetatud eeskirjades on selgelt öeldud, et inimõiguste puutumatuse ja mitte-diskrimineerimise põhimõtet tuleb tunnustada. Diskrimineerimiskeeld on selgesõnaliselt sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artiklis 14 (5).

2.2.4 Kooskõlas konventsiooni artikliga 15 ei ole kõnealuse keelu puhul erandid lubatud, kui erand on vastuolus rahvusvahelises õiguses sätestatud teiste kohustustega.

2.2.5 See tähendab, et riiklikud klauslid erandite kohta peavarju küsimuses kaotatakse, eesmärgiga võimaldada täielikult ja konkreetselt rakendada 28. juuli 1951. aasta pagulaste seisundit käsitlevat Genfi konventsiooni, mida täiendati 31. jaanuaril 1967. aastal New Yorgi protokolliga.

2.2.6 Lissaboni lepinguga suurenevad ELi pädevused varjupaiga ja sisserände valdkonnas. Lepingusse on kaasatud põhiõiguste harta, millega:

—	tagatakse õigus varjupaigale;

—	nähakse ette ühiste eeskirjade arendamine;

—	kehtestatakse välispiiride haldamise integreeritud süsteem;

—	tunnustatakse kostöö tähtsust kolmandate riikidega;

—	suurendatakse Euroopa Kohtu pädevusi varjupaiga ja sisserände valdkonnas.

3. Kokkuvõte direktiivi muutmise ettepaneku kohta

3.1 Vaadeldava ettepaneku eesmärk on lõpule viia selle Euroopa ühise peavarjusüsteemi teine etapp, mis on kavas ühise varjupaigamenetluse teel kehtestada hiljemalt 2012. aastaks.

3.2 Eesmärk on täita lüngad ja kõrvaldada puudujäägid praegu kehtivates miinimumnõuetes, mis on paljude aspektide osas osutunud juurdepääsmatuks, ebatõhusaks, ebaõiglaseks ning ebasobivaks (6).

3.3 Esitatud muudatustes edendatakse eelkõige menetluste suuremat ühtlustamist. Lisaks sellele tehakse ettepanek täiendavate turvatagatiste jaoks varjupaigataotlejatele, eelkõige ajal, mil varjupaigataotlust läbi vaadatakse, ja sellele järgneva otsustusprotsessi ajal, kooskõlas Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu konkreetse kohtupraktikaga.

4. Üldised märkused

4.1 Rajada varjupaika pakkuv Euroopa sotsiaalselt tugeva Euroopa raames

4.1.1 Varjupaika pakkuva Euroopa rajamine sotsiaalselt tugeva Euroopa raames toetub tugevatele haridusprotsessidele, mis on suunatud eelteismelistele, et neist saaksid tugevad kodanikud, kes tunnevad end ühiskonna liikmena ja liikmesriikide poliitiliste otsuste eest vastutavana.

4.1.2 Arvestades neid põhiõigusi ja printsiipe, mis on esitatud ELi põhiõiguste hartas, võttis Euroopa Liit 27. jaanuaril 2003 vastu direktiivi 2003/9/EÜ varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded liikmesriikides.

4.1.3 Viimastel aastatel on kiire globaliseerumine, nii paradoksaalne kui see ka pole, toonud endaga kaasa tugevad identiteedimuutused, mille tagajärjel ei ole olnud võimalik universaalsuse põhimõtte järgi (sarnaselt Rooma õigussüsteemile) õigussüsteemi muuta.

4.1.4 Eri rahvuste kohtumine ja tänapäeva õhkkond, mida iseloomustab mure kontaktide pärast eri kultuuride vahel, toovad seetõttu kaasa veelgi enam hirmu ja ebakindlust. Sellest tuleneb omakorda asjaolu, et peaaegu kõigis Euroopa riikides valitseb restriktiivne suhtumine kodakondsuse küsimustes ning seega ka varjupaiga temaatikas.

4.1.5 Selline areng on samal ajal vastuolus rahvaste integreerimise protsessiga, mida taotletakse, ja ka eesmärgiga rajada Euroopa, mis on ühtlasi sotsiaalne Euroopa.

4.1.6 Seega tuleks kindlalt kinni pidada mitteväljasaatmise põhimõttest (non-refoulement), vaid vaagida võimalust laiendada isikute hulka, kellel vajadus rahvusvahelise kaitse järele. Mitmetes ELi direktiivides tunnistatakse juba ühe kriteeriumina teatud liiki tagakiusamist, mille ohvriks on naised ja teised haavatavas olukorras olevad isikud.

4.1.7 Kõnealuses kontekstis tuleb küll arusaadavatel põhjustel keelduda pagulasseisundi andmisest neile, keda peetakse üksnes majanduslikeks sisserändajateks (kelle jaoks kehtivad eraldi eeskirjad), kuid keskkonnapõgenike seisund on veelgi problemaatilisem.

4.1.8 Tegemist on inimestega, kes on pidanud seisma silmitsi selliste ohtude ja ebakindlusega, mida halvenenud keskkonnatingimuste tõttu pealesunnitud väljaränne endaga kaasa toob ning millel on olulised tagajärjed sellistele inimõigustele, nagu elu, toit, tervis ja areng (7).

4.1.9 Nendele küsimustele võiks tähelepanu pöörata seoses nõukogu 29. aprilli 2004. aasta „määratlemisdirektiivi” 2004/83/EÜ uuestisõnastamisega. Neid uusi probleeme võiks samuti üksikasjalikult kaaluda muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta (KOM(2009) 66 lõplik).

4.2 Erimenetlused

4.2.1 Pagulasseisundi andmise menetluse puhul tuleb paratamatult arvestada tervet rida selliseid õigusmeetmeid turvaküsimuste valdkonnas, mille eesmärk on takistada ebaseaduslikku sisserännet ning tulla toime avaliku korra ja turvalisuse küsimustega, mis seonduvad sisserändega.

4.2.1.1 Samal ajal on vastavalt 2008. aasta Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis kehtestatud ülesannetele vajalik korraldada seaduslik sisseränne iga liikmesriigi prioriteetidest, vajadustest ja vastuvõtuvõimest lähtuvalt ning tõhustada sisserändajate integratsiooni.

4.2.1.2 Eesmärgi rajada varjupaika pakkuv Euroopa raames oleks muu hulgas asjakohane luua partnerlus päritolu- ja transiidiriikide vahel, vastavalt jagatud kohustuste põhimõttele, st vastavalt solidaarsuse põhimõttele varjupaigataotlejate vastuvõtmisel ja jaotamisel kogu Euroopa Liidus.

4.2.1.3 Ettepanekus uuestisõnastamiseks ettenähtud menetlused rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ja staatuse äravõtmise kohta ning menetlustedirektiivi ümbersõnastamise ettepanekus ette nähtud menetlustes otsuste edasikaebamise kohta järgitakse rahvusvahelisi ja ühenduse õigustikus sisalduvaid eeskirju.

4.2.1.4 Komitee pöörab suurt tähelepanu valitsusvälistele organisatsioonide toetamisele ja edendamisele, seda ka vastuvõtutaotluste ettevalmistamise ja läbivaatamise, tagasilükkamise ning staatuse äravõtmise ja otsuste edasikaebamise menetluste kehtestamisel. Sellega seoses tehakse ettepanek viia nii põhjendustesse kui ettepaneku teksti kõnealuse küsimuse kohta sisse selgesõnaline säte.

4.2.1.5 ELi terminoloogias tähendab rahvusvaheline kaitse nii pagulasstaatuse tunnustamist vastavalt Genfi konventsioonile kui ka täiendavat kaitset, mis kehtib nendele isikutele, keda vaatamata sellele, et nad ei vasta vajalikke nõuetele pagulasseisundi jaoks, ei saa ikkagi tagasi saata, kuna nende elu seataks sellega tõsisesse ohtu.

4.2.1.6 Osade liikmesriikide seadustes, mille abil rakendatakse ülalpool nimetatud varjupaigamenetluste direktiivi, määratakse üldiselt kindlaks haldusasutuste kolm pädevustaset: taotluste vastuvõtmine, käsitlemine ning otsuste langetamine nende kohta.

4.2.1.7 Juurdepääs varjupaigamenetlusele tähendab igal juhul, et taotlejal on õigus jääda liikmesriigi territooriumile ning õigus inimväärikale kohtlemisele kogu taotluse läbivaatamiseks vajaliku aja jooksul, välja arvatud mõned erandid (Euroopa vahistamiskäsk). Vastavalt inimväärikuse austamise põhimõttele tuleb vastuvõtukeskustes viibimist vaadelda kui erandit ning vaid senini, kui leitakse parem vastuvõtukoht.

4.2.1.8 Lisaks sellele nähakse ette terve rida tagatisi varjupaigataotleja kaitseks: piisav teave menetluse ning selle tulemuse kohta, võimalus võtta ühendust ÜRO pagulaste ülemvoliniku bürooga (UNHCR), suuline tõlge, isiklik vestlus pädeva ametiasutusega, mille töötajad on läbinud asjaomased kursused ja täiendkoolituse.

4.2.1.9 Komitee on seisukohal, et FRONTEXi kvalifitseeritud personali koolitamiseks tuleb teha erilisi jõupingutusi, et tõhustada:

—	operatiivse koostöö kooskõlastust liikmesriikide vahel;

—	ühiste standardite väljatöötamist koolituse valdkonnas;

—	vajaliku toetuse tagamist liikmesriikidele pagulaste vastuvõtmise ja väljasaatmise korraldamisel kultuurivahendajate abiga;

—	ametnike ettevalmistamist ELi kehtestatud pagulasseisundiga seonduvate inimõiguste valdkonnas, eelkõige seoses varjupaiga küsimusi käsitleva tulevase agentuuri loomisega.

4.2.1.10 Vastavalt komitee arvamusele peaks vastuvõtukeskusi olema võimalik kasutada kooskõlas põhiõiguse hartaga üksnes ajutiselt ja erandolukorras. Rahvusvahelise kaitse taotlejatel peab olema võimalik elada inimväärset elu selle kõiki aspekte silmas pidades: inimväärne kohtlemine, juurdepääs tervishoiu- ja raviteenustele, sotsiaalsed kontaktid ja tööhõivevõimalused.

4.2.1.11 Direktiiv 2003/9/EÜ varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete kohta liikmesriikides on väga paindlik tööturule juurdepääsu küsimuses. Komitee leiab, et iga tööhõivepiirang võib kahjustada inimväärikust ja tõhustada illegaalset töötamist, mis loob omakorda sotsiaalset ebavõrdsust.

4.2.1.12 Lõpuks võimaldatakse tasuta õigusabi nii haldus- kui kohtuotsuste edasikaebamiseks. Komitee leiab, et tõhustada tuleb tasuta haldus- ja õigusabi ning keelelist abi, muutes need kohustuslikeks menetluse igas faasis.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Esitatud muudatused on kooskõlas eesmärgiga ühtlustada ja ajakohastada põgenikustaatuse tunnustamise menetlusi.

5.2 Mis puudutab käsitletavat küsimust, oleks asjakohane kriitiliselt analüüsida põhjuseid, miks selge viide varjupaigaõigusele on ettepanekust välja jäetud.

5.3 Nõuet nimetada uues tekstis õigust varjupaigale võib seega ka edaspidi mõista kui õiguse tunnustamist siseneda liikmesriigi territooriumile, muu hulgas selleks, et alustada menetlust põgenikustaatuse saamiseks, oodates kõnealuse staatuse omistamiseks vajalike eelduste kontrollimist ja sellele järgnevat ajutist väljasaatmiskeeldu.

5.4 Lisaks sellele tähendaks viitamine pagulasõigusele seda, et liikmesriikidel on õigus rakendada uut direktiivi isegi juhtudel, mis ei kuulu direktiivi kohandusalasse (vt ettepaneku artiklid 3, 4, 11 ja 12), tõsistel humanitaarsetel põhjustel, mis takistavad varjupaigataotlejal tagasi pöörduda päritoluriiki (välja arvatud teatud liiki tagakiusamine) (8).

5.5 Komitee toetab esitatud muudatusi, kuna need on kooskõlas ülalpool nimetatud eesmärkidega.

5.5.1 Siiski tuleks rõhutada järgmist:

5.5.1.1

Põhjendus (38): kui öeldakse, et käesolevat direktiivi rakendamist tuleks korrapäraselt hinnata, tuleks täpsustada seda, mida korrapärasega mõeldakse.

5.5.1.2

Põhjendus (41): varasema direktiiviga võrreldes muudetud sätteid, mis tuleb üle võtta, tuleb täpsustada.

5.5.1.3

Artikkel 2 f): mõistet menetlev ametiasutus tuleks täpsemalt määratleda, võttes arvesse, et mõistet kohtulaadne ametiasutus teatud riikide õigussüsteemides ei ole.

5.5.1.4

Artikkel 3.3: näitena tuleks nimetada võimalikud juhtumid, mil direktiivi võib kohaldada rahvusvahelise kaitse taotlustele, mis jäävad direktiivi rakendusalast välja (vt märkusi uue nähtuse keskkonnapõgenikud kohta).

5.5.1.5

Artikkel 6: säte, mis annab liikmesriikidele õiguse nõuda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kindlas kohas ei näi olevat kooskõlas artiklis 7 esitatud sätetega. Kõnealune säte piirab võimalikult ulatuslikku juurdepääsu menetlusele, mida dokumendis taotletakse ja ette nähakse.

5.5.1.6

Artikkel 10.13 (9): eitava otsuse korral tuleb kõikidel juhtudel taotlejat ja tema õigusnõustajat teavitada taotleja emakeeles eitava otsuse põhjustest, aga ka (mõistlikest ja vastuvõetavatest tähtaegadest ning eitava otsuse vaidlustamise võimalustest.

5.5.1.7

Artikkel 12.19 d) (10): pädevate ametiasutuste õigus taotleja ja temaga kaasas olevad asjad läbi otsida võib olla vastuolus põhiõigustega, mis on kehtestatud liikmesriikide õigussüsteemides.

5.5.1.8

Artikkel 34.1 c): mõjuvaid põhjusi, mis taotleja peab esitama selle kohta, miks turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmas riik seda tegelikult ei ole, tuleks üksikasjalikumalt täpsustada. Isegi kui komitee leiab, et mõnikord on raske kehtestada üldiselt vastuvõetavat turvalise kolmanda riigi määratlust.

5.5.1.9

Asjaolu, et Euroopa Kohus tühistas oma 6. mai 2008. aasta otsusega kohtuasjas C-133/06 direktiivi 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) artikli 29 lõiked 1 ja 2 ning artikli 36 lõike 3, võiks olla alus arutelule.

Brüssel, 28. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2007) 301 lõplik

(2) KOM(2008) 360 lõplik

(3) Immuniteet kaitses lisaks sellele põgenikke, keda ei saanud kinni võtta teatud templites, mida peeti puutumatuteks (millele viitab muuseas mõiste „varjupaik” päritolu).

(4) Kodanikuõigus muudeti üldkehtivaks 212. aastast pärineva Caracalla ediktiga, milles keelustati igasugune erinevus Rooma ja teiste impeeriumi kodanike kohtlemisel.

(5) Konventsioon, mis kirjutati alla Roomas 4. novembril 1950, ja selle juurde kuuluvad protokollid on lisaks ELi liikmesriikidele ratifitseeritud ja ellu viidud ka paljudes kolmandates Euroopa riikides, mis tähendab, et sellega seonduvad eeskirjad on siduvad rahvusvahelise õiguse ja siseriikliku õiguskorra raames.

(6) Õigluse puudumine üksikute liikmesriikide varjupaigamenetlustes tuleneb arvatavasti 2005. aasta varjupaigamenetluse direktiivi liiga vabast tõlgendamisest.

(7) Kuna turvalisus on inimese jaoks väga oluline, tuleb turvakriteeriumeid laiendada. Keskkonnapõgenikud on keskkonnakahjustuste ja sellega seonduva sotsiaalse ebavõrdsuse ohvrid, mille kohta annab näiteks tunnistust järkjärguline kõrbestumine kogu Saharast lõuna pool asuvas piirkonnas, agressiivse/pealetungiva spekulatsiooni uute vormide tõttu.

(8) Põgenikel, kes lahkuvad päritoluriigist mitte isikliku diskrimineerimise vaid eluohtlike sündmuste tõttu (kodusõda, üldine vägivald, teiste riikide rünnakud, loodusõnnetused, keskkonnakatastroofid jms.) ei ole üldiselt võimalik taotleda pagulasseisundit. Sisserändealased seadused võimaldavad siiski reageerida sellistes humanitaarsetes hädaolukordades, mille põhjuseks on erakordsed sündmused, nähes ette ajutisi kaitsemeetmeid, mis on vajalikud põgenike õigeaegseks ja asjakohaseks vastuvõtuks.

(9) Artikkel 11 e) eestikeelses versioonis.

(10) Artikkel 12 d) eestikeelses versioonis.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/90

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta ning millega muudetakse direktiive 2004/39/EÜ ja 2009/…/EÜ”

KOM(2009) 207 lõplik – 2009/0064 (COD)

2011/C 18/16

Pearaportöör: Angelo GRASSO

3. juunil 2009 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 47 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta ning millega muudetakse direktiive 2004/39/EÜ ja 2009/…/EÜ”

KOM(2009) 207 lõplik – 2009/0064 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 1. veebruaril 2010. Komitee juhatus palus 16. veebruaril 2010. aastal ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonil oma arvamuse uuesti läbi vaadata.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee määras vastavalt kodukorra artiklile 20 ja artikli 57 lõikele 1 täiskogu 462. istungjärgul 29. aprillil 2010 pearaportööriks Angelo Grasso ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 136, vastu hääletas 2 ja erapooletuks jäi 3 komitee liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab direktiivi ettepanekut. Kuigi mõned alternatiivsete fondide tüübid on kahtlemata kaasa aidanud finantsvõimenduse ja finantssüsteemiga kaasnevate ohtude suurenemisele, ei põhjustanud kõnealune sektor finantssüsteemi stabiilisust ja püsivust ohustavaid peamisi riske ajal, mil puhkes kriis pärast kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude turgu raputanud rahutusi. Kõnealust seisukohta toetas hiljuti Ühendkuningriigi finantsteenuste amet (Financial Services Authority) oma 2010. aasta veebruaris avaldatud aruandes „Assessing the possible sources of systemic risk from hedge funds” („Riskifondidega kaasnevate süsteemsete riskide võimalike allikate hindamine”), milles märgiti, et „suurimad riskifondid ei kujuta endast destabiliseerivat vastaspoole riski”. Komitee võtab teadmiseks ettepaneku algatatud arutelu ning eelkõige Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi (raportöör: Jean-Paul Gauzès) esitatud ettepanekud. Komitee esitab rea märkusi ja soovitusi, millega püütakse parandada ettepaneku teatavaid valikuid ja valitud suundumusi, mis – kuigi nad ei too märkimisväärset kasu ei investorite kaitse ega turu terviklikkuse seisukohast – võiksid tekitada raskusi mitte ainult alternatiivsete fondide sektorile, vaid ka majandussüsteemile tervikuna. Komitee tugineb kõnealustes tähelpanekutes oma 2009. aasta arvamusele (1) erakapitali investeerimisfondide ja riskifondide kohta. Arvamuses märgiti, et Euroopa turumajanduse kontekstis on kõnealuste fondide tööhõivealane ja sotsiaalne mõju suurem kui majanduslik ja finantsmõju.

1.2 Kreekas puhkenud kriis on asetanud tähelepanu keskmesse riigivõla küsimuse. Komitee võtab teadmiseks erinevad seisukohad, mida on väljendatud riskifondide võimaliku rolli kohta kriisi süvendamisel. Komitee arvates vajab antud küsimus tungivalt tähelepanu ja põhjalikumat uurimist.

1.3 Direktiiviga kehtestatakse alternatiivsete fondide sektorile ühtlustatud õigusraamistik, milles nõutakse Euroopa finantssektori jaoks ka asjakohast järelevalvet makrousaldatavusnormatiividega seotud riskide üle. Kavandatud direktiivis sisaldub ka üksikasjalikke eeskirju, mida on komitee arvates raske tõhusalt kohandada sektori väga mitmesugustele toodetele. Seetõttu loodab komitee, et küsimusele lähenetakse praktilisemast seisukohast, et võtta arvesse alternatiivsete fondide mõiste alla kuuluvate toodete suurt mitmekesisust.

1.4 Komitee arvates on esmatähtis alustada viivitamatult arutelusid peamiste ELi mittekuuluvate riikide ametiasutustega, et soodustada alternatiivsete investeerimisfondide üle teostatava pangandusjärelevalve ühiste standardite vastuvõtmist rahvusvahelisel tasandil, järgides Baseli pangajärelevalve komitee soovitusi. Vastasel juhul oleks lihtne eeskirjadest kõrvale hoida, viies teatavad tegevused ELi õigusnormide kehtivusalast väljapoole. See kahjustaks Euroopa finantstööstuse oluliste sektorite konkurentsivõimet ja avaldaks negatiivset mõju tööhõivele ning heaolu ja rikkuse loomisele. Tulevase Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse (ESMA) loomine võiks aidata kaasa õigusnormide kohaldamisele, eriti piiriüleses kontekstis.

1.5 Direktiiviga luuakse muu hulgas võimalus kehtestada piirangud laenuvahenditega finantseerimisele. Komitee ei ole sellise lahenduse vastu, ent palub selgelt määratleda kriteeriumid taoliste piirangute loomiseks eri tootekategooriate jaoks ning kaitsemeetmed nende protsüklilise mõju piiramiseks.

1.6 Komitee arvates tuleks turu läbipaistvuse tagamiseks ja investorite kaitseks laiendada registreerimise ja alusteabe edastamise kohustus kõigile äriühingutele. Teave tuleks diferentseerida vastavalt toodetele ja piirmääradele. Sellega seoses on komitee arvates põhjalikum empiiriline analüüs siiski vajalikum kui komisjoni senine tegevus.

1.7 Erakapitali investeerimis fonde haldavatele äriühingutele seatud teavitamiskohustuste osas tervitab komitee tahet suurendada läbipaistvust, eelkõige kui eesmärk on kaitsta selliseid sidusrühmi nagu vähemosaluse omanikud ja töötajad. Komitee on seisukohal, et sellised eeskirjad ei tohiks liialt karistada erakapitali investeerimisfonde era- või institutsionaalsete investorite omanduses olevate teiste investeerimisinstrumentide kasuks. Direktiivi ettepanekus sätestatakse kõnealustest kohustustest erand fondidele, mis paigutavad investeeringud üksnes VKE-desse. Kuid komitee rõhutab, et investorite ja turu terviklikkuse kaitse on põhimõtted, milles ei tingita ning mis peavad kehtima kõigi alternatiivseid investeerimisfonde haldavate äriühingute suhtes.

2. Sissejuhatus

2.1 Mõiste „alternatiivsed investeerimisfondid” all mõeldakse mis tahes tüüpi fonde, mida ei reguleerita avatud investeerimisfonde käsitleva direktiiviga, nt riskifondid, erakapitali investeerimisfondid, riskikapital, kinnisvarafondid, infrastruktuurifondid ja toorainefondid, hõlmates muu hulgas sektorit, mida de Larosière’i aruandes kasutatud terminoloogias nimetatakse paralleelseks pangasüsteemiks.

2.2 2009. aastal võttis komitee vastu arvamuse riskifondide (hedge funds) ja erakapitali investeerimisfondide (private equity) kohta. Arvamuses ei käsitletud direktiivi alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, vaid keskenduti üksnes mõjule, mida kõnealused fondid avaldavad tööhõivele ja sotsiaalsetele aspektidele. Komitee märgib, et nimetatud direktiivi ettepanek käivitas laialdase arutelu eelkõige tööhõive ja sotsiaalküsimustega seonduva üle. Komitee arvates kujutavad kõnealuses arvamuses esitatud järeldused ja soovitused endast olulist lähtealust siin vaadeldava direktiivi arutamiseks.

2.3 Nagu rõhutati ka de Larosière’i aruandes, põhjustasid finantskriisi ülemäärane likviidsus ja ulatuslik tasakaalustamatus finants- ja toorainete turgudel ning muud makromajanduslikud tegurid. Ülemäärase likviidsuse tulemusel hakati unustama likviidsuses endas peituvaid ohte, millele nii turuosalejate endi poolt kui ka järelevalve-eeskirjades pöörati riskijuhtimis- ja kontrollimisprotsessides vähem tähelepanu kui laenu- ja tururiskidele.

2.4 Praegu ei ole enam lubatav käituda, justkui midagi poleks juhtunud, ja mitte õppida vigadest, mis läksid maailmamajandusele kalliks maksma ning viisid selle krahhi äärele. Likviidsus eeldab võimalikult läbipaistvaid finantsturge ja -süsteeme.

2.5 Direktiiv peab pakkuma võimaluse teha tegelik samm edasi, et muuta alternatiivsete fondide sektor läbipaistvaks, mida ta seni kindlasti ei olnud.

2.6 Komitee peab seda vajalikuks mitte sektori puuduste, ebaõnnestumiste või riskide tõttu, vaid lihtsalt selle pärast, et hädavajalik on asetada tähelepanu keskmesse läbipaistvuse ja likviidsuse küsimus.

2.7 Praegu ELis arutletavad ettepanekud nii mikro- kui ka makrotasandi Euroopa finantsjärelevalvesüsteemi kohta on ülimalt olulised ühtse turu ellujäämise tagamiseks (2).

2.8 Ameerika Ühendriikides on president Obama käivitanud reguleerimis- ja järelevalvesüsteemi põhjaliku reformi- ja uuendamisprotsessi. On veel vara anda hinnang kõnealuste algatuste võimalikele tulemustele.

2.9 Sellega seoses tuleb EL-il hakata tegutsema selle nimel, et rahvusvahelisel tasandil võetaks otsekohe meetmeid soodustamaks turu läbipaistvust ja terviklikkust. Sellegipoolest rõhutab komitee, et reguleerimisega üksi ei ole võimalik tagada lahenduse leidmist probleemidele, mis on ka põhjustatud kutseliste investorite läbimõtlematust käitumisest.

2.10 Komitee toetab kuut kõrgetasemelist põhimõtet riskifondide reguleerimiseks, mille esitas Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) juunis 2009. IOSCO avaldas 25. veebruaril 2010 riskifondidele esitatavad nõuded 11-sse kategooriasse jagatud, süsteemseid riske puudutavate andmete valdkonnas. Komitee soovitab komisjonil juhinduda nimetatud põhimõtetest ja järgida neid alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitlevas direktiivi ettepanekus.

2.11 Kuigi IOSCO-l on valminud analüüs erakapitali investeerimisfondide pakutud finantssüsteemi riskide kohta, ei ole tehtud veel ühtegi õigusakti ettepanekut. Komitee soovitab komisjonil kohandada IOSCO pakutud riskifondide põhimõtteid erakapitali investeerimisfondide profiilile.

3. Direktiivi ettepanek

3.1 Direktiivi ettepaneku eesmärk on reguleerida fondide valitsejate tegevust, ent mitte tooteid. Toodete otsesest reguleerimisest loobumise tingis asjaolu, et alternatiivseid investeerimisfonde saab eristada üksnes välistamise teel, kuna neid fonde ei ole ühtlustatud avatud investeerimisfonde käsitleva direktiiviga. Seega aeguks komisjoni arvates igasugune tegevus toodete otseseks reguleerimiseks kiiresti.

3.2 Ent paljudel fondide valitsejate reguleerimise aspektidel on ka oluline mõju fondide endi toimimisele ja iseloomulikele joontele.

3.3 Direktiivi ettepanekul on kaks peaeesmärki:

—	võimaldada senisest tõhusamat mikro- ja makrotasandi usaldatavusjärelevalvet, mis eeldab põhjalikku, ühe riigi piiridest kaugemale ulatuvat arusaama sektori dünaamikast;

—	soodustada turu integreerimist ja ühtse turu arengut, pakkudes fondide valitsejatele nende toodete jaoks omamoodi Euroopa passi, mis toob investoritele selgelt kasu mastaabisäästude ja valikuvõimaluste näol.

3.4 Kõnealused peaeesmärgid võib saavutada konkreetsete struktureeritud erimeetmete kaudu, mis kujundavad ettepaneku järgmisi peajooni:

3.4.1 Kõik alternatiivsete investeerimisfondide valitsejad, kelle fondivarad ületavad teatavat piirmäära, vajavad tegevusluba. Erandi tegemine direktiivi sätete kohaldamisel on ette nähtud fondivalitsejatele, kelle fondi vara väärtus jääb alla 100 miljoni euro. Kõnealune piirmäär suureneb 500 miljonile eurole, kui fondivalitsejad ei kasuta finantsvõimendust ning kui investoritele ei võimaldata tagasivõtmise õigust esimese viie aasta jooksul pärast fondi asutamist.

3.4.1.1 Tegevusloa väljastab päritoluliikmesriigi pädev ametiasutus. Tegevusloa andmine eeldab täpselt määratletud organisatsiooniliste ja läbipaistvusega seotud nõuete täitmist.

3.4.1.2 Fondivalitsejad peavad alaliselt asuma ELis. Nad võivad delegeerida juhtimise offshore-üksustele, ent depoopangana võib tegutseda üksnes krediidiasutus, mille registrijärgne asukoht on ELis. Edasidelegeerimine on selgesõnaliselt keelatud, v.a depoopanga ülesannete delegeerimise puhul, ent selle suhtes kehtivad karmid tingimused.

3.4.1.3 Direktiivis antakse komisjonile ülesanne määrata kindlaks finantsvõimenduse piirmäärad, et tagada finantssüsteemi stabiilsus ja terviklikkus.

3.4.2 Direktiivis ette nähtud kohustuste täitmine võimaldaks fondide valitsejatel turustada vabalt oma tooteid kutselistele investoritele (nagu on määratletud finantsinstrumentide turge käsitleva direktiiviga) kõigis liikmesriikides. Fondivalitsejad võivad ka turustada alaliselt kolmandates riikides asuvaid fonde, end viimaste suhtes kehtib rida tingimusi, et vältida täiendavate ohtude tekkimist turgude jaoks ja moonutusi maksusüsteemides.

4. Komitee hinnang ettepanekule

4.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on varasemas arvamuses (3) võtnud seisukoha de Larosière’i töörühma soovituste kohta ning ühineb täielikult seisukohaga, et on vaja kehtestada riigiülene järelevalve, mis aga eeldab piisavalt ühtlase õigusraamistiku loomist. Kuna uue Euroopa järelevalveasutuse loomine ei välista liikmesriikide ametiasustuste pädevust, on oluline, et ELi järelevalveasutus koostaks järelevalvele kohaldatavad ühised tõlgendamiseeskirjad. Alternatiivsete investeerimisfondide sektori parem tundmine ja selle läbipaistvuse suurendamine võivad oluliselt kaasa aidata turu terviklikkuse ja investorite kaitse parandamisele ning tõhusa makrousaldatavusnormatiivide järelevalve kehtestamisele. Direktiiviga võib avaneda võimalus saavutada see oluline eesmärk, eeldusel, et välditakse tarbetult rangeid piiranguid. Seetõttu kutsub komitee üles erilisele valvsusele ja tähelepanelikkusele seal, kus reguleerimisnõuded ületavad mikrousaldatavusnormatiivide järelevalve teostamiseks vajalikku teavitamiskohustuste miinimumi.

4.2 Komitee arvates on hädavajalik määratleda õigusraamistik, millega edendatakse alternatiivsete investeerimisfondide valitsejatele kehtivate juhtimiskriteeriumide kvaliteedi parandamist. See eeltingimus on olulisem kui muud üksikasjalikud õigusnormid, mis lõppkokkuvõttes suurendavad äriühingute kulusid, ilma et tingimata saavutataks eesmärk suurendada turutagatisi, nagu rõhutatakse selgesõnaliselt de Larosière’i töörühma aruande esimeses soovituses.

4.3 Komitee juhib tähelepanu veel kahele nimetatud aruandes esitatud tähelepanekule, milles viidatakse Baseli II raamistiku läbivaatamisele ning milles rõhutatakse tõika, et finantskriis õpetas kaht olulist asja:

—	kriis näitas, et finants- ja majandussüsteemis peaks omakapitali maht olema suurem;

—	kriis tõi esile tugeva protsüklilise mõju, mida avaldab kehtiv õigusraamistik, mis turu kõikumistendentside leevendamise asemel suurendas neid veelgi.

4.3.1 Ettepanekuga püütakse seada piirangud fondide laenuvahenditega finantseerimisele ja finantsvõimendusele (nn leverage cap), mis on samm soovitud omakapitali mahu suurendamise suunas. Mure, et ülemäärase finantsvõimendusega kaasnevad finantssüsteemi ohustavad riskid, on täiesti õigustatud. Ent ülemäärase laenuvahenditega finantseerimise küsimuse käsitlemisel tuleb arvestada ka fondide teiste tunnusjoontega, nagu näiteks fondi suurus. Komitee soovib, et uuritaks võimalust kehtestada teatav finantsvõimenduse ülempiir.

4.3.2 Selleks et hoida kontrolli all süsteemset riski, tuleks arvesse võtta tõika, et suurimad pangad on sageli esimeseks vahendajaks (primary dealer või primary broker) ja seega laenuandjaks riskifondide jaoks. Selliste esimeste vahendajate kontroll on sama oluline kui fondivahendite kogujate kontroll. Pankade kapitalinõudeid reguleerivate direktiivide läbivaatamisel tuleks ametiasutustel tagada, et kõnealused laenud oleksid omakapitaliga piisavalt kaetud.

4.3.3 Arvestada tuleb ka sellega, et leverage cap ise võib avaldada protsüklilist mõju. On tõenäoline, et leverage cap ületatakse, kui investeeringute väärtus väheneb, mille tagajärjel võiks fondivalitseja olla sunnitud müüma fondi enda vara, et pidada kinni piirmääradest, mis vähendab turuväärtust veelgi. Komitee väljendas juba de Larosière’i aruande kohta koostatud arvamuses oma seisukohta õigusraamistiku protsüklilise mõju küsimuses: komitee tunnistab, et kuigi võib olla raske määratleda, millal leevendada ja millal karmistada kohustusi, võiks teatav paindlikkus mõnede kohustuste suhtes piirata õigusraamistiku protsüklilist mõju.

4.4 Komitee väljendab muret de minimis künniste pärast, millest väiksema suurusega äriühingud jääksid direktiivi reguleerimisalast välja. Põhimõtteliselt on komitee seisukohal, et kõigi äriühingute suhtes peaks kehtima registreerimise ja vajaliku alusteabe edastamise kohustus, et tagada investorite kaitse huvides ja turu tõhusaks läbipaistvuseks vältimatute miinimumnõuete täitmine.

4.4.1 Läbipaistvuse ja investorite kaitse tagamiseks tuleks nõuda senisest üksikasjalikumat ja võimaluse korral toodete ja piirmäärade järgi diferentseeritud teavet. Antud küsimusega seoses on komitee arvates aga vaja viia läbi senisest komisjoni teostatud uuringust põhjalikum empiiriline uuring, et selgitada välja mõistlik kriteerium kõnealuste fondi suurusega seotud piirmäärade kehtestamiseks.

4.4.2 Komitee on veendunud, et hiljuti IOSCO poolt avaldatud riskifondidele esitatavad nõuded (mida saaks kohandada teistelegi alternatiivsetele investeerimisfondidele) süsteemseid riske puudutavate andmete valdkonnas on samm õiges suunas. Tegemist on 11-sse kategooriasse jagatud andmetega, mis ulatuvad juhtkonda ja nõustajaid puudutavast teabest (mida tuleks nõuda kõigi fonditüüpide puhul) teabeni laenude, riskide ja vastaspoole riskide kohta (taoline teave oleks eriti kasulik suurte, finantsvõimendust kasutavate fondide puhul). Nimetatud suuniseid, mis põhinevad G20 rühma ja finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu (Financial Stability Board – FSB) algatustele, toetatakse rahvusvaheliselt ja need jõustuvad 2010. aasta septembris.

4.5 Eespool esitatud kaalutlused on seotud tõdemusega, et alternatiivsete investeerimisfondide sektor on liiga diferentseeritud selleks, et luua kõigile sektorisse kuuluvatele toodetele täielikult ühtlaselt kohaldatav õigusraamistik. Praktikas on fondivalitsejad spetsialiseerunud eri valdkondadele (nt kinnisvarafondid, riskifondid, erakapitali investeerimisfondid). Direktiivi ettepanekus pööratakse suuremat tähelepanu aga vaid finantsvõimendust kasutavatele ja erakapitali investeerimisfondidele. Nagu toodi esile komitee omaalgatuslikus arvamuses fondide mõju kohta tööstuse muutustele (raportöör: Peter Morgan), on erinevused eri alternatiivsete investeerimisfondide vahel niivõrd suured, et vaja oleks diferentseeritumat lähenemisviisi.

4.6 Komitee soovib, et Euroopa Komisjoni voliniku Michel Barnier’ algatus kehtestada Euroopa ühtne pass, mis hõlmaks ka väljaspool ELi asuvaid valitsejaid ja fonde, võiks olla ühiselt aktsepteeritavate rahvusvaheliste lahenduste algus.

4.6.1 Komitee nõustub väljapakutud võimalusega asetada väljaspool ELi asuvad fondid võrdsesse positsiooni. Komitee soovitab komisjonil tagada, et ELi väliste fondivalitsejate ja fondide kvaliteedi- ja läbipaistvuse standardid oleksid tõepoolest võrdsed ELi omadega.

4.6.2 Kuna direktiivi ettepaneku üks eesmärk peaks olema tõsta väljaspool Euroopa Liitu asuvate fondide pakutavate tagatiste taset, aga mitte neid karistada ja need ühtselt turult välja tõrjuda, kutsub komitee üles viivitamatult selgitama kõnealustele fondidele esitatavaid nõudmisi, et nad saaksid ühtsel turul vabalt tegutseda.

4.7 Komitee leiab, et kui direktiivi vastuvõtmisega ei kaasne sarnaste meetmete võtmine peamiste ELi mittekuuluvate riikide tasandil, oleks lihtne eeskirjadest kõrvale hoida, viies teatavad tegevused ELi õigusnormide kehtivusalast väljapoole. See kahjustaks Euroopa finantstööstuse oluliste sektorite konkurentsivõimet ja avaldaks negatiivset mõju tööhõivele ning heaolu ja rikkuse loomisele.

4.8 Komitee arvates oleks huvitav teada, mis põhjusel peab direktiivi kohaselt depoopangaks olema krediidiasutus. Sõltumatud depoopangad võivad olla oluline tagatis investorite jaoks petva või kahjustava käitumise eest. Selles vallas tuleks kindlasti toetada rangemate eeskirjade kehtestamist. Komitee sooviks siiski saada selgitusi selle kohta, miks kavatsetakse piirata hoidmise ülesannet üksnes krediidiasutustele, kui arvestada ka tõika, et finantsinstrumentide turge käsitlevas direktiivis antakse teistelegi vahendajatele luba klientide fondivara hoidmiseks.

4.9 Alternatiivsete investeerimisfondide hulka loetakse ka erakapitali investeerimisfondid, mis investeerivad väärpaberiturul noteerimata äriühingute osakutesse.

4.9.1 Erakapitali investeerimisfondide kapital on oluline riskikapitali allikas stardikapitali ja uuenduslikele ettevõtetele, ent ka laienemisel või restruktureerimisel olevatele ettevõtetele. Komitee on juba varem (4) uurinud küsimust, millist mõju võivad avaldada erakapitali investeerimisfondid majandussüsteemile ja tööstuse muutustele.

4.9.2 Mõned direktiivi ettepaneku artiklid (V peatüki teine jagu) käsitlevad konkreetselt fonde, mis omavad kontrolli börsivälistes äriühingutes (täpsemalt öeldes fondid, mis omavad vähemalt 30 protsenti häälteõigustest).

4.9.3 Avaldatav teave on üsna üksikasjalik ja mitmest aspektist võrreldav väärtpaberibörsil noteeritud äriühingute avalike ülevõtmispakkumiste puhul avaldamisele kuuluva teabega. Lisaks tuleb kehtestada äriühingu üldjuhtimise eeskiri sarnaselt börsil noteeritud äriühingute puhul kehtiva nõudega. Kogu kõnealune teave tuleb edastada äriühingule, selle erinevatele aktsionäridele, töötajate esindajatele või töötajatele endile.

4.9.4 Komitee toetab ettenähtud valitsemis-, teatamis- ja teabevahetusalaste kohustuste ulatust ja põhjalikkust, eriti kui kohustuste eesmärk on sidusrühmade, nt vähemosaluse omanike ja töötajate huvide kaitsmine. Komitee on seisukohal, et sellised eeskirjad ei tohiks karistada erakapitali investeerimisfonde teiste era- või institutsionaalsete investorite omanduses olevate teiste investeerimisinstrumentide kasuks.

4.9.5 Komitee loodab, et nimetatud eeskirju kohaldatakse alates 25 %-ist häälteõigustest ning et äriühingu üldjuhtimise eeskirjaga kaitstakse selgesõnaliselt kehtivaid kollektiivlepinguid. Töötajatele tuleb võimalikest tagajärgedest teatada ning selline teave peab olema tõepärane ja see tuleb esitada viivitamatult. Teatamis- ja konsulteerimisnõuete mittetäitmise korral ei ole alternatiivse investeerimisfondi valitseja ja/või sihtäriühingu poolt tehtud mis tahes otsustel õiguslikku mõju.

4.9.6 Komitee teeb ettepaneku kehtestada vaadeldava direktiiviga sihtäriühingutele maksevõime ja likviidsuse miinimumkoefitsiendid. Dividendide maksmist tuleks piirata ühele väljamaksmisele aastas ning dividendid ei tohiks ületada kasumit. Kui sihtäriühingud ei vasta miinimumnõuetele, dividende ei makstaks.

4.10 Eespool nimetatud teatamiskohustustest tuleb välja arvata kontrolli omandamine VKE-des. Komitee ei kiida direktiivi kõnealust punkti heaks, kuna investorite ja turu terviklikkuse kaitse on põhimõtted, milles ei tingita ning mis peavad kehtima kõigi alternatiivseid investeerimisfonde haldavate äriühingute suhtes.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 128, 18.5.2010, lk 56

(2) 21. jaanuaril 2010 vastu võetud arvamus CESE makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta.

(3) ELT C 318, 23.12.2009, lk 57.

(4) ELT C 128, 18.5.2010, lk 56.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/95

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni 25. aastaaruanne ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007)”

KOM(2008) 777 lõplik

2011/C 18/17

Raportöör: Christoph LECHNER

18. novembril 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni 25. aastaaruanne ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007)”

KOM(2008) 777 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 2. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (29. aprillil istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 120, vastu hääletas 4 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Mõnedel liikmesriikidel on ikka veel raskusi vastavate eeskirjade koostamisel, mis puudutavad direktiivide sätete ülevõtmist. Rakendamisel võimaldavad direktiivid liikmesriikidele riiklike rakendusmeetmete valikul erineva otsustusvabaduse alates fakultatiivsetest sätetest, mis pakuvad tõeliselt laia mänguruumi, kuni kohustuslike või normatiivsete säteteni välja. Tarvis on leida õige tasakaal sõnasõnalise kopeerimise ja liiga vaba rakendamise vahel.

1.2 Komitee toetab komisjoni peamisi eesmärke, milleks on:

—	tegeleda sagedase direktiivide hilinenud ülevõtmise probleemiga;

—	tõhustada ennetavaid meetmeid, arvestades seejuures pidevat vajadust analüüsida rakendamise ja vastavusega seotud küsimusi mõju hindamise etapis;

—	parandada kodanike ja äriühingute teavitamist ning nende probleemide lahendamist mitteametlikul viisil; ning

—	prioriseerida kõige olulisemaid juhtumeid ja teha rikkumiste heastamise kiirendamiseks liikmesriikidega tihedat koostööd.

1.3 Komitee tervitab komisjoni kinnitusi, mille kohaselt on endiselt prioriteediks probleemid, mis avaldavad ulatuslikku mõju põhiõigustele ja vabale liikumisele. Samuti tunneb komitee heameelt prioriteedi andmisest rikkumistele, mille puhul satuvad kodanikud olulisel määral või korduvalt otsesesse ohtu või kannatab tõsiselt nende elukvaliteet.

1.4 Komitee soovitab proaktiivsemat lähenemisviisi, näiteks järgmisi samme:

—	töötada ühenduse tasandil välja õigusaktid, mis on lihtsamini ülevõetavad;

—	luua kohe alguses täpne ja pidevalt ajakohastatav vastavustabel;

—	lubada ülevõtmist, mis toimub konkreetse viitega direktiivi normatiivsetele või kohustuslikele sätetele.

1.5 Samuti juhib komitee tähelepanu valdkondadele, kus õigusaktide kavandamine, koostamine ja ülevõtmine peaks toimuma proaktiivse lähenemisega õigusele. Sellega seoses märgib komitee, et sätted ja eeskirjad ei kujuta endast ainsat ja alati kindlasti mitte parimat võimalust seatud sihtide saavutamiseks.

1.6 Komitee leiab, et komisjon peaks tõhustama rikkumismenetluste korraldust, eelkõige komisjonipoolse kiirendatud menetluse kasutamist hilinenud ülevõtmise puhul.

1.7 Komitee on seisukohal, et teised probleemide lahendamise mehhanismid (nt SOLVIT, siseturu infosüsteem IMI, teabevahetussüsteem lähetatud töötajatega seoses ning EU PILOT) kujutavad endast head võimalust komisjoni töökoormuse vähendamiseks rikkumismenetluste läbiviimisel.

1.8 Komitee leiab, et tarvis on parandada viisi, kuidas kodanikuühiskonnale ja avalikkusele pakutakse Euroopa portaali kaudu teavet kaebuste esitamise erinevate mehhanismide kohta. Seejuures tuleb arvestada erandit, mis lähtub avaliku huvi kaitsest, nagu seda on kohtupraktikas määratletud.

1.8.1 Komitee teeb ka ettepaneku suurendada vastaval veebilehel pakutava teabe hulka ning avaldada rikkumisi puudutavad komisjoni otsused alates kaebuse registreerimisest kuni rikkumismenetluse lõpuleviimiseni.

1.9 Samuti on tarvis kontrollida kogu ELi hõlmavaid kollektiivse hüvitamise mehhanisme, et täiendada kavandatavaid algatusi tarbija- ja konkurentsiõiguse valdkonnas, tugevdamaks iseregulatsiooni mehhanisme liikmesriikides.

1.10 Komitee teeb ettepaneku, et komisjon küsiks edaspidi komiteelt korrapäraselt arvamust aastaaruande kohta, et kaasata sellesse organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohad ning seeläbi toetada õigusaktide rakendamist ELis.

2. Komisjoni aruanne (1)

2.1 Komisjonil kui asutamislepingu täitmise järelevalvajal on õigus ja kohustus tagada Euroopa Liidu õiguse järgimine. Selleks kontrollib ta, kas liikmesriigid täidavad asutamislepingu ja teiseste õigusaktide sätteid. Asutamislepingu sätted koos 10 000 määruse ja üle 1 700 direktiiviga, mis kehtivad kõigis 27 liikmesriigis, moodustavad mahuka õigustekstide kogumi. Õiguse kohaldamisel tekib vältimatult palju mitmesuguseid probleeme. Teatud valdkondades on rakendamine seotud spetsiifiliste probleemidega.

2.2 2007. aasta septembris võttis komisjon vastu teatise „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (2), kus on öeldud, et komisjon „keskendub oma aastaaruandes strateegilistele küsimustele, õiguse hetkeseisu hindamisele erinevates valdkondades ja tulevase töö prioriteetidele ja kavandamisele”, et „aidata kaasa strateegilisele institutsioonidevahelisele dialoogile ühenduse õiguse eesmärkide saavutamise, tuvastatud probleemide ja võimalike lahenduste teemal”.

2.3 Aruandes rõhutatakse õigusaktide rakendamisega seonduvaid probleeme, tuues välja kolm prioriteetset tegevusvaldkonda: 1) ennetamine; 2) teabevahetus ja probleemide lahendamine ning 3) prioriteetide seadmine kaebuste ja rikkumiste menetlemises. Samuti rõhutatakse selles, kui oluline on komisjoni ja liikmesriikide tugev partnerlus ekspertrühmades õigusaktide kohaldamise haldamisel ning ennetav koostöö probleemide lahendamisel.

2.4 Analüüs valdkondade kaupa: kaebusi ja rikkumisjuhtumeid on palju keskkonna, siseturu, tolli ja maksustamise, energeetika, transpordi, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste, tervishoiu ja tarbijakaitseküsimuste ning põhiõiguste, -vabaduste ja turvalisuse valdkonnas. Teistes valdkondades, nagu põllumajandus, haridus ja kultuur, esineb hilinemisi direktiivide ülevõtmises haruharva (3).

2.4.1 2007. aastal tõi direktiivide hilinenud ülevõtmine kaasa uued rikkumismenetlused järgmistes valdkondades:

—	siseturg ja teenused: 206 menetlust;

—	kaupade vaba liikumist reguleeriv ühenduse õigustik: 227 menetlust;

—	tervishoid ja tarbijakaitse: üle 330 menetluse;

—	keskkonda käsitlev ühenduse õigustik: 125 menetlust.

2.5 Järgmised konkreetsed näited illustreerivad ülevõtmisega seonduvate probleemide erinevat raskusastet ja mõju kodanikele.

Riigihanked

—	2007. aastal käsitleti 344 rikkumisjuhtumit riigihangete valdkonnas, nendest 142 juhtumit (41 %) lõpetati, vaid 12 juhtumit (umbes 3,5 %) suunati Euroopa Kohtusse. Umbes 200 kõnealusest 344 juhtumist olid tõelised rikkumised, millest 25 % olid prioriteetse tähtsusega.

—

Mis puudutab riigihankeid käsitlevate direktiivide (4) ülevõtmist, siis 2007. aastal alustati rikkumismenetlust kümnest liikmesriigist nende seitsme vastu, kes ei olnud esitatud tähtajaks teatanud riiklikke ülevõtmismeetmeid. Aasta lõpuks ei olnud oma ülevõtmismeetmetest teatanud vaid kolm liikmesriiki – Belgia, Luksemburg ja Portugal. Praegu on Luksemburg ainuke liikmesriik, kelle suhtes on käimas rikkumismenetlus (5).

Tarbijaküsimused

—

Tähtaeg siseturul esinevaid tarbijate ja äriühingute vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi (6) ülevõtmiseks oli 12. juuni 2007. Selleks kuupäevaks ei olnud 22 liikmesriiki komisjoni oma ülevõtmismeetmetest teavitanud, mis ajendas komisjoni saatma neile ametliku hoiatuskirja. Seepeale teavitasid enne 2007. aasta lõppu kuus liikmesriiki ülevõtmismeetmetest.

—	2007. aastal kontrollis komisjon ka ebaõiglasi tarbijalepinguid käsitleva direktiivi 93/13/EMÜ ülevõtmist kümnes liikmesriigis, kes ühinesid ELiga 2004. aasta mais. Üheksas liikmesriigis leiti erineva raskusastmega ülevõtmisprobleeme ning neile saadeti kirjad rikkumismenetluse alustamise kohta.

—	Tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust käsitleva direktiivi (7) osas leiti terve rida potentsiaalseid ülevõtmise probleeme, kuid 2007. aastal ei registreeritud ühtegi kaebust, mis oleks tulenenud kodanike rahulolematusest selle ülevõtmise suhtes.

2.6 Täiendavaid üksikasju olukorra kohta ühenduse õiguse eri valdkondades ning rikkumismenetluste loetelud ja statistika on esitatud aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumentides (8).

3. Üldmärkused

3.1 Aruandest ja lisatud töödokumentidest, mis on osaliselt väga raskesti mõistetavad, selgub, et osal liikmesriikidest on ikka veel raskusi direktiivide sätete ülevõtmiseks vajalike eeskirjade koostamisega. Teoorias võib ülevõtmine lihtne näida, kuid tegelikkuses juhtub, et ühenduse õiguses kasutatavatele konkreetsetele mõistetele, mis tunduvad olema selged ja täpsed, ei leidu vastet riiklikus õigusterminoloogias (9) või et ühenduse õigustiku teatud mõistel puudub seos liikmesriikide õigusega, mis aitaks teha kindlaks selle tähenduse ja ulatuse (10).

3.2 Pealegi kui jõutakse rakendamiseni, võimaldavad direktiivid liikmesriikidele riiklike rakendusmeetmete valikul erineva otsustusvabaduse: alates fakultatiivsetest sätetest, mis pakuvad üsna laia mänguruumi, kuni kohustuslike või normatiivsete säteteni, nagu definitsioonid, nimekirjad või tabelid ainetest, esemetest või toodetest, mille puhul liikmesriigid peavad võtma „lihtsaid ülevõtmismeetmeid”, et tagada vastavus direktiivi sätetega.

3.3 Kõik uued sätted peavad tagama õiguskindluse, mis tähendab, et liigsed või vastuolulised sätted tuleb riiklikest õigusaktidest kõrvaldada. Seetõttu on tarvis leida õige tasakaal sõnasõnalise kopeerimise ja liiga vaba rakendamise vahel.

3.4 Siiski ei ole ülevõtmine vaid ühenduse õiguse mõistete riiklikesse õigusaktidesse ületoomine, vaid tegemist on ka konkreetse protsessiga. Sellega seoses peaksid liikmesriigid oma ülevõtmisprotsesse kiirendama kohe, kui vastav direktiiv on Euroopa Liidu Teatajas ilmunud, lubades ülevõtmisega tegelevatel riiklikel asutustel – kellel võiks olla ja isegi peaks olema selleks eesmärgiks koostatud ajakohastatud andmebaas – teha koostööd teiste liikmesriikide ametiasutustega võrgustiku kaudu, mille abil nad saaksid vahetada kogemusi ning selgitada oma raskusi teatud sätete ülevõtmisel.

3.5 Komisjon rõhutab vajadust:

—	tegeleda sagedase direktiivide hilinenud ülevõtmise probleemiga;

—	tõhustada ennetavaid meetmeid, arvestades seejuures pidevat vajadust analüüsida rakendamise ja vastavusega seotud küsimusi mõju hindamise etapis;

—	parandada kodanike ja äriühingute teavitamist ning nende probleemide lahendamist mitteametlikul viisil; ning

—	prioriseerida kõige olulisemaid juhtumeid ja teha tihedat koostööd liikmesriikidega rikkumiste heastamise kiirendamiseks.

3.5.1 Komitee pooldab väga viimases punktis toodud rikkumisjuhtumite prioriseerimist. Samuti märgib komitee, et see hõlmab poliitilisi ja mitte puhtalt tehnilisi otsuseid ilma välise kontrolli, järelevalve või läbipaistvuseta. Sellega seoses peaks komisjon konsulteerima kodanikuühiskonnaga otsuste suhtes, mis puudutavad rikkumiste prioriseeritud käsitlemist. Komitee on aga rahul sellega, et mõningaid tema varasemaid soovitusi on arvesse võetud, eriti mis puudutab kodanikuühiskonna organisatsioonide, sotsiaalpartnerite, ekspertide ja spetsialistidega konsulteerimist ülevõtmisprotsessi (11) ettevalmistamisel.

3.5.2 Komitee tervitab ka komisjoni kinnitusi, mille kohaselt on endiselt prioriteediks probleemid, mis avaldavad ulatuslikku mõju põhiõigustele ja vabale liikumisele. Samuti tunneb komitee heameelt nende rikkumiste prioriseerimise üle, mille puhul satuvad kodanikud olulisel määral või korduvalt otsesesse ohtu või kannatab tõsiselt nende elukvaliteet.

3.6 Komitee soovib kasutada võimalust teha ettepanek proaktiivsemaks lähenemisviisiks. Ühenduse õigustiku korrektse ülevõtmise lihtsustamiseks teeb komitee ettepaneku pidada kinni erinevatest reeglitest, sealhulgas:

—	töötada välja lihtsamini ülevõetavad ühenduse õigusaktid, mis on mõistete osas ühtsed ja järjepidevad, mis on oluline õiguskindluse jaoks. Aastal 2007 taotlesid liikmesriikide riiklikud kohtud 265 juhul Euroopa Kohtult eelotsust vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 234 (12);

—	direktiivi eelnõu üle peetavate arutelude algul tuleb koostada täpne ja pidevalt ajakohastatav riiklikule õigustikule vastavuse tabel (see toimub praegu juba paljudes liikmesriikides, kuid seda tuleks laiendada kõigile liikmesriikidele);

—	lubada ülevõtmist konkreetse viitega direktiivi normatiivsetele või kohustuslikele sätetele, näiteks direktiivi lisades toodud tabelites

3.7 Samuti juhib komitee tähelepanu valdkondadele, kus õigusaktide kavandamine, koostamine ja ülevõtmine peaks toimuma proaktiivse õiguse idee alusel (13). Kõnealuses kontekstis märgib komitee, et sätted ja eeskirjad ei kujuta endast ainsat ja alati kindlasti mitte parimat võimalust seatud sihtide saavutamiseks. Mõnikord saab seadusandja väärtuslikke eesmärke kõige paremini toetada nii, et ei reguleerigi neid, ning vajadusel julgustab ise- ja kaasregulatsiooni. Sellisel juhul saavad suurema tähenduse ja ulatuse niisugused peamised põhimõtted nagu subsidiaarsus, proportsionaalsus, ettevaatus ja jätkusuutlikkus.

4. Konkreetsed märkused

4.1 2007. aastal lisandus 1 196 uut rikkumisjuhtumit seoses ühenduse direktiivide ülevõtmist käsitlevatest riiklikest meetmetest teatamata jätmisega või hilinenud teatamisega. Komisjoni (14) määratletud üldine maksimaalne periood on 12 kuud, mille vältel võib pöörduda Euroopa Kohtu poole, kes langetab otsuse või lõpetab juhtumi – seda ka siis, kui on vaja põhjalikumat uurimist. Komitee leiab, et seda laadi juhtumite korral, mis ei nõua eraldi analüüsi või hindamist, on vaja kiiremat tegutsemist. Komisjon peaks tõhustama rikkumismenetluste korraldust, eelkõige kiirendatud menetluse kasutamist hilinenud ülevõtmise puhul.

4.1.1 Samuti tuleb märkida, et 99,4 % vastuvõetud direktiivide puhul (september 2009) (15) on riiklikest rakendusmeetmetest juba teatatud.

4.2 Komitee toetab mõtet luua võrgustikud ja algatada teabevahetus riiklike rakendusasutuste vahel, tingimusel et sellise süsteemiga ei kaasne täiendavat halduskoormust või ei vähene läbipaistvus.

4.3 Komitee on seisukohal, et teised probleemide lahendamise mehhanismid (nt SOLVIT, siseturu infosüsteem IMI, (16) komisjoni soovitatud teabevahetussüsteem lähetatud töötajatega seoses (17) ning EU PILOT) kujutavad endast head võimalust komisjoni töökoormuse vähendamiseks rikkumismenetluste läbiviimisel, kui komisjon jätkab ülevõetud tekstide süstemaatilist ja põhjalikku riskipõhist vastavushindamist.

4.4 Komitee nõustub, et tarvis on „komisjoni ja liikmesriikide ennetavat koostööd”, nagu rõhutatakse komisjoni aruandes. Niisugune koostöö oleks veelgi tõhusam, kui see toimuks varasemas staadiumis ning koolitusena ühenduse õiguse rakendamise kohta, mis on mõeldud liikmesriikide ametnikele. Komisjon võiks aidata koolitusvajaduste määratlemisel.

4.5 Komitee leiab, et tarvis on parandada viisi, kuidas kodanikuühiskonnale ja avalikkusele pakutakse Euroopa portaali kaudu teavet kaebuste edastamise erinevate mehhanismide kohta. Praegu on tavakodanikul keeruline mõista, millistel tingimustel võib ta komisjonile kaebuse esitada või kas tuleks eelistada teisi õigusvahendeid, nagu riiklike hüvitamismehhanismide kasutamine või riikliku ombudsmaniga konsulteerimine (18).

4.6 Komitee tervitab komisjoni uut töömeetodit (EU PILOT), vastavalt millele edastatakse komisjonile saabunud teabetaotlused ja kaebused otse asjaomasele liikmesriigile, kui küsimus nõuab liikmesriigi kiiret selgitust asjaolude või õigusliku seisukoha kohta.

4.7 Tarvis oleks kontrollida kogu ELi hõlmavaid kollektiivse hüvitamise mehhanisme, et täiendada kavandatavaid algatusi tarbija- ja konkurentsiõiguse valdkonnas, (19) tugevdamaks iseregulatsiooni mehhanisme liikmesriikides.

4.8 Komisjon on loonud veebilehe „Ühenduse õiguse kohaldamine (20)”, mille kaudu juba pakutakse olulist teavet ühenduse õiguse ülevõtmise kohta. Seejuures tuleb arvestada erandit, mis lähtub avaliku huvi kaitsest, nagu seda on kohtupraktikas määratletud.

4.8.1 Avaliku huvi kaitse õigustab nendele ametlikele hoiatuskirjadele ja põhjendatud arvamustele juurdepääsu keeldu, mis on välja töötatud seoses rikkumismenetlusega ning mis puudutavad kontrollimisi, uurimisi ja kohtumenetlusi (21). Siiski on oluline rõhutada, et komisjon ei või rikkumismenetluse võimalikku algatamist ning avaliku huvi kaitset põhjenduseks tuues keelduda lubamast juurdepääsu kõigile kodanike esitatud kaebusega seonduvatele dokumentidele (22).

4.9 Kuna komitee peab tõhusa poliitika aluseks tõhusat teabe- ja teabevahetussüsteemi, soovitab komitee sellele lisaks esitada olemasolev teave asjakohastel veebisaitidel ning avaldada rikkumisi puudutavad komisjoni otsused alates kaebuse registreerimisest kuni rikkumismenetluse lõpetamiseni, lähtudes alati avalike huvide kaitsest vastavalt kohtupraktikas määratletule.

4.10 See on esimene kord, kui komisjon taotles komitee algatusel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt arvamuse koostamist ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve aastaaruande kohta. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon taotleks komiteelt tulevikus korrapäraselt vastavasisulise arvamuse, et märkida üles organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohad ning seeläbi toetada õigusaktide kohaldamist Euroopa Liidus.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2008) 777 lõplik; SEK(2008) 2855, punktid 1 ja 2.

(2) KOM(2007) 502 lõplik, 5.9.2007, vt ka EMSK vastavasisuline arvamus ELT C 204, 9.8.2008, lk 9.

(3) http://ec.europa.eu/community_law/docs/docs_directives/mne_sector_na_20091124_en.pdf.

(4) ELT L 134, 30.4.2004, lk 1; ELT L 134, 30.4.2004, lk 114.

(5) KOM(2008) 777 lõplik; SEK(2008) 2854, 18.11.2009, lk 206.

(6) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.

(7) EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16.

(8) KOM(2008) 777 lõplik; SEK(2008) 2854; SEK(2008) 2855.

(9) Euroopa Ühenduste Kohus, 26. juuni 2003, komisjon versus Prantsusmaa, C-233/00 Rec. I, lk 6625.

(10) Euroopa Ühenduste Kohus, 19. september 2000, Luksemburgi Suurhertsogiriik versus Berthe Linster ja Yvonne Linster, C-28798, Rec. I, lk 6917.

(11) ELT C 24, 31.1.2006, lk 39; ELT C 24, 31.1.2006, lk 52.

(12) KOM(2008) 777 lõplik; SEK(2008) 2855, VI lisa, lk 1.

(13) ELT C 175, 28.7.2009, lk 26.

(14) Vahepeal on komisjon parandanud rakendusnõuete mõju hindamist komisjoni poolt läbivaadatud mõjuhindamise suunistes, mis võeti vastu 2009. aastal

(http://ec.europa.eu/governance/better_regulation/impact_en.htm#_guidelines). Komisjonil on kavas võtta vastu poliitiline seisukoht Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 260 rakendamise kohta Euroopas Kohtu poolt väljamõistetud rahalise karistuse osas.

(15) Vt http://ec.europa.eu/community_law/directives/directives_communication_en.htm.

(16) Vt EMSK arvamus 1694/2009, 5.11.2009, „Ühtse turu eeliste ärakasutamine tõhusa halduskoostöö kaudu”.

(17) Vt ELT C 85, 4.4.2008, lk 1.

(18) Vt http://ec.europa.eu/community_law/your_rights/your_rights_et.htm.

(19) ELT C 128, 18.5.2010, lk 97.

(20) Vt http://ec.europa.eu/community_law/index_et.htm.

(21) Esimese Astme Kohus, 5. märts 1997, kohtuasi T-105/95, WWF UK (World Wide Fund for Nature) versus Euroopa Ühenduste Komisjon, punktid 63 jj.

(22) Esimese Astme Kohus, 11. detsember 2001, kohtuasi T-191/99, David Petrie et al. versus komisjon.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/100

KOM(2009) 330 lõplik

2011/C 18/18

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

2. juulil 2009 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta”

KOM(2009) 330 (lõplik).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 2. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil (29. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 119, vastu hääletas 10, erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1	Komitee tervitab komisjoni algatust, milles see esmakordselt väljendab oma muret seoses ühenduse tarbijaõigustiku jõustamisega.

1.2	Siiski soovib komitee juhtida tähelepanu sellele, et – rangelt õiguslikust seisukohast võttes – ei erine ühenduse tarbijaõigustiku rakendamine märkimisväärselt ühenduse õigustiku rakendamisest üldisemalt. Sellega seoses soovib komitee viidata mitmetele asjaomasel teemal koostatud arvamustele.

1.3

Siiski tunnistab komitee, et sotsiaalsest seisukohast ebasoodus olukord, milles tarbijad end üldiselt tarbijaküsimustes leiavad ja mis kõigile teadaolevalt asetab nad õigussuhetes ebakindlasse olukorda, mis juba oma olemuselt ei ole tasakaalus, on piisavaks põhjenduseks, miks osutada erilist tähelepanu kõnealuse õigustiku rakendamise viisidele mitmetes eri riikide õigussüsteemides.

1.4	Ka majanduslikust seisukohast võttes on tõenäoline, et selge erinevus viisis, kuidas asjaomaseid õigusakte eri liikmesriikides rakendatakse, põhjustab siseturu moonutusi ning ohustab terve ja ausa konkurentsi sujuvat toimimist.

1.5

Vaatamata punktides 2.1, 3.14, 4.2, 4.3, 4.4, 4.5 ja 4.6 ära toodud edule peab komitee kahjutundega märkima, et komisjon on lasknud käest võimaluse esitada informatiivne, struktureeritud dokument ühenduse tarbijaõigustiku rakendamise praeguse olukorra kohta, määratleda täpselt ja selgesõnaliselt seaduse kohaldamise olemus ja alusparameetrid ning saavutada edu sellega, et esitab loetelu selgelt määratletud, teostatavatest meetmetest, mille abil saaks olukorda lähitulevikus parandada.

1.6	Komitee märgib pettumusega, et komisjon ei ole isegi jõudnud järeldusele, et tegelikkuses esineb ühenduse õigustiku rakendamisel antud valdkonnas tõsiseid puudusi, samuti ei ole ta täpsemalt määratlenud ei nende ulatust ega olemust ega esitanud nende loetelu või analüüsi nende põhjuste kohta.

1.7

Komiteele valmistab pettumust asjaolu, et selle asemel on komisjon vaid märkinud seda, mille osas on juba kokku lepitud, lastes käest poliitilise võimaluse, on esitanud mitmeid tegelikkuses väärtusetuid põhjendamata arvamusi ning arusaamatul põhjusel ei ole teatanud ühestki uuest algatusest, tundmata isegi huvi selle vastu, milliseid finantsvahendeid võib vaja minna.

1.8

Isegi varasemates strateegiadokumentides juba määratletud suuniste positiivsetes arengutes puudub läbiv joon, seega ka järjekindlus. Eriti hea oleks olnud, kui arvesse oleks võetud määruse (EÜ) 2006/2004 (1) rakendamise positiivseid tulemusi ning hästikoostatud aruannet selle rakendamise kohta, mida on teatise mõistmiseks oluline lugeda samaaegselt.

1.9

Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei ole praegu kasutanud võimalust ja võtnud arvesse sageli väljendatud nõuet, et soovitused tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatele ametitele kehtivate põhimõtete kohta sõnastataks direktiivides või määrustes, mis on oma olemuselt kohustuslikud.

1.10

Komitee soovitab tungivalt, et komisjon vaataks lähitulevikus uuesti läbi tarbijaõiguse jõustamise küsimuse, seekord laiemas kontekstis, et ulatuslikele uuringutele ja kõigi sidusrühmadega konsulteerimisele tuginedes võiks tegu olla meetmega, näiteks valge raamatu vormis, mille alusel saab kujundada tõelise kogu ühendust hõlmava ja süvitsi mineva strateegia asjaomase poliitikavaldkonna kohta.

2. Sissejuhatus

2.1

Näib, et tähelepanu juhtimisega ühenduse tarbijaõigustiku jõustamisele võtab komisjon õigusaktide tõhususe esmakordselt oma südameasjaks, ja seda tuleb tervitada. Komisjon näitab, et peale seaduseraamatute on ta huvitatud ka seaduste toimimisest tegelikkuses, st viisist, kuidas õigusnorme kiidavad heaks, tõlgendavad ja rakendavad asjaomased isikud, nimelt ametiasutused – eelkõige kohtud –, ettevõtjad ja üldsus laiemalt.

2.2

Palju aastaid on sellele tõsiasjale saanud osaks keskne tähelepanu komitee mitmetes arvamustes, milles on korduvalt juhitud tähelepanu selle olulisusele ning esitatud soovitusi ja ettepanekuid meetmete (2) kohta, mida tuleks võtta. Need on toodud muu hulgas järgnevates omaalgatuslikes arvamustes: „Tarbijapoliitika ELi laienemise järel”, (3)„Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise ja jõustamise parandamise viisid” (4) ja „Proaktiivne õigus: samm parema õigusliku reguleerimise poole ELi tasandil” (5).

2.3

Selle taustal on oluline teha vahet seaduse nõuete vabatahtlikul täitmisel eeskirjade sihtrühmaks olevate osapoolte poolt – kelle motivatsioon ja ajendid võivad sotsioloogiliselt vaatepunktist olla väga mitmekesised – ning õigusaktide kehtestamisel või sundtäitmisel peamiselt kohtute poolt nende õigusvõime piires, kuid ka teiste haldusasutuste poolt, kelle pädevuses on täitmise tagamine või karistamine rikkumiste korral.

2.4

Sotsiaalsest, aga ka majanduslikust ja õiguslikust vaatenurgast nõuavad erinevad situatsioonid erisugust eetilist hinnangut ja neil on eristatavad käitumuslikud komponendid. Sellega tuleb arvestada, kui hinnatakse seaduse täitmist või rakendamist üldisemalt ükskõik millises õigusharus, antud juhul ühenduse tarbijaõigustikus.

2.5

Komitee nõustub komisjoniga, et tarbijakaitsepoliitika üks eesmärke – ehkki mitte ainuke – „on luua keskkond, kus tarbijad saavad osta kaupu ja teenuseid hoolimata riigipiiridest”. Siiski ei arva komitee, et tarbijakaitsepoliitika on vähemtähtis ühtse turu lõpuleviimisest; samuti ei pea ta tarbijaid pelgalt ühtse turu toimimise vahenditeks. Vastupidiselt komisjonile on komitee seisukohal, et ebaausate kaubandustavade direktiivi – kui seda peetakse heaks näiteks –, tuleks vaadelda „halva õigusloome” (6) hea näitena, kuna see on toonud kaasa kaootilise rakendamise enamuses liikmesriikides. Pigem väljendab komitee kahetsust, et selline näide on leidnud järgimist hiljutistes direktiivides tarbijakrediidi ja osaajalise kasutamise õiguse kohta ning see on jätkuvalt sätestatud tarbija õiguste direktiivis.

2.6	Seda silmas pidades ja asetades tarbija õiguste määratlemise laiemasse kodanikuõiguste raamistikku, tunnetab komitee sarnaselt komisjoniga, et ühenduse tarbijaõigustiku tõhus rakendamine on tarbijakaitsepoliitika prioriteet, kuna üksnes õigusaktide tõhusa rakendamise abil saab alusväärtusi kaitsta.

3. Üldised märkused

3.1

Ehkki pealkirjast võib esmapilgul jääda teistsugune mulje, keskendutakse teatises esiteks ühenduse õigustiku kohaldamise lõpptulemusele – täpsemalt sellele, mil viisil ametiasutused täidavad riiklikke õigusakte ja tagavad nende õigusaktide täitmist, mis tulenevad ühenduse õigustiku ülevõtmisest või inkorporeerimisest, ning teiseks sellele, milline roll võiks komisjonil selles olla.

3.2

Lisaks tuleks teatist lugeda üksnes koos hästikoostatud ja sama kuupäeva kandva aruandega „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta”, (7) mille osas ei palutud komiteelt küll arvamust, kuid mida tuleks pidada teatise aluseks. Tähtis on rõhutada viidatud määruse rakendamise positiivset mõju liikmesriikides.

3.3

Isegi kui arvestada teatise kohaldamisala piiratust, leiab komitee, et sellele korrektse struktuuri andmiseks peaks komisjon esitama konkreetsed andmed ühenduse õigustiku ülevõtmise ja rakendamise kohta ELi liikmesriikides sarnaselt andmetega, mis tuuakse ära aastaaruannetes ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta, (8) ning eraldi teatistes, mis käsitlevad muid direktiive (9).

3.4

Peale olemasolevate mehhanismide pelga loetlemise oleks komisjon pidanud viima läbi kriitilise süvaanalüüsi nende mehhanismide toimimisviiside kohta ja tulemuste kohta tarbijaturgude tulemustabeli (10) jaoks võrreldud andmete valguses, nagu need on esitatud tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi 22. detsembri 2009 lõplikus aruandes „Ex-post evaluation of the impact of the Consumer Policy Strategy 2002-2006 on national consumer policy”, (11) järgides komisjoni enda koostatud juhiseid ühenduse õiguse rakendamise parema järelevalve kohta (12). Lisaks ei selgu tekstist isegi see, kas komisjoni arvates esineb ühenduse õigustiku rakendamisel puudusi, mille kõrvaldamiseks on vaja uusi meetmeid, ning juhul kui neid on vaja, siis milliseid.

3.5

Otse vastupidi – komisjon arvab, et liikmesriikides on laialt levinud ühenduse õigustiku halb rakendamine, millele viidatakse rohkelt ja mille põhjused on muu hulgas järgmised:

a)	ühenduse direktiivide ettevalmistamise laad, (13) mis ei ole kooskõlas parema õigusloome nõuetega, (14) eelkõige mis puudutab eelhindamise läbiviimist;

b)	juba eos halvasti välja töötatud ja koostatud nõuete liikmesriikide õigusaktidesse kiirkorras ülevõtmine;

c)	ühenduse eeskirjade ebakohane või mittetäielik lülitamine siseriiklikesse õigusaktidesse, kus neid sageli peetakse soovimatuteks või vastukäivateks liikmesriigi tavade ja huvidega;

liikmesriikide ametiasutustel puudub poliitiline tahe täita eeskirju ja tagada selliste eeskirjade täitmine, mida ei peeta liikmesriigi seaduste ja riigi tavadega kokkukuuluvaks, ning püsiv suundumus lisada ühenduse eeskirjadesse uusi, ebavajalikke regulatiivseid mehhanisme või valida eeskirjadest vaid mõni osa, kuid mitte teisi osasid (sellised tuntud nähtused nagu gold-plating ja cherry-picking ehk ühenduse õigustiku vastavalt kas liigpüüdlik või valikuline rakendamine);

e)	liikmesriikide ametiasutustel puudub elementaarne ettevalmistus ja asjakohane väljaõpe ühenduse õigustiku mõistmiseks ja selle rakendamise tagamiseks eelkõige tarbijakaitse valdkonnas;

osa kohtute kehv tegevus ning osa kohtunike ja muude kohtusüsteemi ametnike (advokaatide, kohtuametnike jne) ettevalmistuse puudulikkus, mis toob sageli kaasa ülevõetud õigusaktide vigase rakendamise või rakendamata jätmise, väga tihti aga paralleelsete eeskirjade rakendamise liikmesriigi õigustiku kohaselt (15);

g)	puuduvad kõikehõlmavad halduskoostöö meetmed, mis kaasaksid kodanikuühiskonna organisatsioone, eelkõige tarbijakaitseühinguid.

3.6	Sellega seoses on komitee korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et aruteludes ühenduse õigustiku (mitte)rakendamise üle tuleks rõhk asetada õigusaktide vabatahtlikule täitmisele, olgu see siis omaalgatuslik või sunnitud.

3.7

Eelkõige tähendab see seda, et komisjon seab oma pädevusse kuuluvates valdkondades kesksele kohale jõupingutused ja algatused, mis on mõeldud tarbijate ja spetsialistide paremaks teavitamiseks ja koolitamiseks ning nende motiveerimiseks ja õhutamiseks, et nad täidaksid liikmesriigi õigusaktidesse ülekantud ühenduse õigustikku.

3.8

Komisjon peaks prioriteetseks eesmärgiks seadma eelkõige selliste liikmesriikide ametiasutuste teavitamise ja koolitamise, kellel lasub liikmesriigis otsene vastutus ühenduse õigustiku rakendamise eest. Selles osas tuleks eelisjärjekorras teavitada ja koolitada kohtunikke ja laiemalt prokuratuuritöötajaid, kuna nendel on lõplik vastutus õiguse tõlgendamise ja rakendamise osas vaidlusi tekitavate üksikjuhtumite puhul.

3.9

Vastupidiselt komisjonile ei ole komitee nõus sellega, et tarbijate otsustuspädevuse suurendamiseks piisab pelgalt teabest. Komitee on hoopis juhtinud tähelepanu vajadusele anda tarbijatele korralikud vahendid ja võimalused, et tagada õigustiku mõjus rakendamine ja tarbijate õiguste tõhus kaitsmine.

3.10	Eelneva valguses omandab erilise tähenduse isereguleerimine, aga esmajoones just ühisreguleerimine, niikaua kui asjast huvitatud osapoolte vabatahtlikult võetud või läbirääkimistega saavutatud süsteemide usaldusväärsuse parameetrid on tagatud ja kaitstud, kindlustamaks kõigi asjaosaliste usaldust.

3.11

Komisjon peaks samuti osutama erilist tähelepanu vahendusmenetlusele, lepitus- ja vahekohtusüsteemidele, mis täiendavad kohtusüsteemi ning mille usaldusväärsust ja tõhusust tuleb kindlustada. Seetõttu on imelik, et komisjon ei ole järjekordselt võtnud kuulda komitee korduvat palvet, et soovitused tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta (16) peaksid võtma üldiselt siduvate direktiivide või määruste kuju. Kui ühtlustamist ei ole toimunud, muutub olukord eriti tõsiseks siis, kui eri liikmesriikide õigustraditsioonidest johtuvalt nähakse ette küllaltki erisuguseid vaidluste lahendamise võimalikke alternatiivseid viise.

3.12

Siiski seondub tsiviilmenetlusõiguse valdkonnaga suurem lünk komisjoni algatuses, vaatamata õiguse peadirektoraadi algatuste osas saavutatud edule (17) eriti selliste menetluste osas, mis arvestavad tarbijate kollektiivsete õiguste ja huvide eripära. Vaatamata üle 20 aasta kestnud uuringutele ja konsultatsioonidele ei aita seda lünka täita ei roheline ega valge raamat konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta (18). Hiljutine roheline raamat „Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks” (19) kahandab veelgi poliitilist tahet edasi liikuda, millele osutati selgelt ka hiljutises komitee arvamuses (20).

3.13

Sellest tingituna on väga tähtis, et komisjon kui ühenduse õiguskorra järelevalvaja osutaks erilist tähelepanu sellele, kuidas ta kasutab oma diskretsiooniõigust, mitte meelevaldsust, (21) asutamislepingu artikli 211 alla kuuluvate rikkumismenetluste puhul, eelkõige aga vajalikke korralduslikke sisemeetmeid, mis võimaldaksid tal oma ülesandeid tõhusalt ja erapooletult ning asutamislepinguga kooskõlas täita (22). Siia alla kuuluvad prioriteetsuse kriteerium, hindamismehhanismid, kaebuste läbivaatamine, erivahendid rikkumiste mitteametlikuks kindlakstegemiseks, vahendid liikmesriikide kohtute tegevuse parandamiseks ja muud täiendavad meetmed (SOLVIT, FIN-Net, ECC-Net, alternatiivsed ja kohtuvälised vahendid).

3.14

Samamoodi on tarbijate esitatud kaebused tõepoolest oluliseks (ehkki mitte õigustiku kohaldamise otseseks) näitajaks selle kohta, kuidas eri osapooled, kellele õigusaktid on suunatud, neid mõistavad, nagu näitab selgelt ka teine tarbijaturgude tulemustabel (23). Seetõttu tervitab komitee komisjoni algatust hakata – kooskõlas komitee varasemate soovitustega – välja töötama ühtlustatud meetodit tarbijanõuete ja -kaebustega tegelemise kohta (24).

4. Konkreetsed märkused

4.1

Komitee märgib, et komisjon kordab teatises praegusi prioriteete, lisamata midagi uut 2005–2010. aasta prioriteetsetele tegevusprogrammidele; (25) ta ei tee muud, kui kinnitab seda, mis on sätestatud EÜ tarbijapoliitika strateegias 2007–2013, (26) esitamata ühtki uudset meedet. Selles osas ei saa komitee teha midagi muud, kui korrata oma varasemates arvamustes esitatud märkusi (27).

4.2

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon näib lõpuks väljendavat tahet kasutada asutamislepingu artiklit 153 võtmaks uusi algatusi, et tugevdada kooskõlastusmeetmeid eri liikmesriikide vahel. Siiski ei määratleta, milliseid uusi algatusi komisjon kavandab peale nende, mis ta juba on käivitanud ja mille kohta on komitee esitanud oma märkused, nimelt üldise tooteohutuse direktiiv ja uus õigusraamistik (28) ning kiirhoiatussüsteem (RAPEX), esmajoones seoses mänguasjade ohutusega; (29) erilist äramärkimist väärivad siiski iganädalased ohtlike toodete loetelud, millest teavitatakse RAPEXi kaudu.

4.3

Tarbijakaitsealase koostöö võrgustikuga seoses avaldab komitee täielikku toetust komisjoni hästi koostatud ja eespool mainitud aruandele kõnealuse valdkonna kohta, kogetud raskustele ja järeldustele, samuti teises tarbijaturgude tulemustabelis esitatud tulemustele, esmajoones jõustamisega seoses (30).

4.4

Üks ühtlustamist vajav valdkond on kindlasti avalikkuse tähelepanu juhtimine komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste võetud meetmetele, mille eesmärgiks on jälgida, kuidas avalik- ja eraõiguslikud asutused, kellele õigusaktid on suunatud, täidavad ülevõetud õigusakte, et sellega laiendada tarbijakaitsepoliitika kõlapinda, aidata hoiduda kahjulikust tegevusest ja pakkuda tarbijatele suuremat turvatunnet.

4.5

Komitee tervitab algatust, millega sätestatakse tarbijatele turuinfo edastamise uued viisid, et nad oleksid paremini informeeritud ning saaksid seega teha teadlikke otsuseid; oleks hea, kui komisjon täpsustaks, mil viisil seda algatust tuleks rakendada. Lisaks on tungiv vajadus ebaausate kaubandustavade andmebaasi järele; tuleb vaid loota, et sellele ei saa omaks sama saatus mis ebaõiglaste lepingutingimuste andmebaasile.

4.6

Seoses ettepanekuga määratleda ühenduse õigustiku tõlgendamise norm liikmesriikides rakendamise eest vastutavate ametiasutuste jaoks tervitab komitee komisjoni esindajate poolt uurimisrühma koosolekutel esitatud selgitust, et algatus on suunatud üksnes haldusasutustele, mitte kohtuorganitele, ega sea kahtluse alla Euroopa Kohtu ainupädevust eelotsuse menetlemisel ühenduse õigustiku tõlgendamiseks.

4.7

Kolmandate riikidega tehtava rahvusvahelise koostöö valdkonnas ei esitata teatises konkreetseid andmeid tehtu kohta ega määratleta ka ettepanekut tulevikustrateegia kohta seoses selle laiendamisega ka teistele rahvusvahelistele asutustele ja organisatsioonidele, kes tegelevad piirkondliku majandusintegratsiooniga. Niisiis väljendab komitee muret ühenduse õigustiku täitmise tõhusa järelevalve üle kolmandatest riikidest pärit toodete puhul selles osas, mis puudutab sellise järelevalve tagasihoidlikku tähtsust ja tulemuste läbipaistvust.

4.8

Lõpuks väljendab komitee oma muret selle üle, kas komisjonile kättesaadavatest rahalistest vahenditest piisab selliste meetmete võtmiseks, kui võtta arvesse tarbijakaitsepoliitika eelarve vähenemist. Sellist olukorda raskendab veelgi komisjoni uus organisatsiooniline struktuur, kuna antud valdkonnaga tegelevad kaks peadirektoraati.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.

(2) Erilist tähelepanu väärib praegu ettevalmistamisel olev arvamus (INT/492), mis käsitleb komisjoni 25. aastaaruannet ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007) KOM(2008) 777 lõplik.

(3) ELT C 221, 8.9.2005, lk 153.

(4) ELT C 24, 31.1.2006, lk 52.

(5) ELT C 175, 28.7.2009, lk 26.

(6) Nagu komitee ka oma arvamuses ette kuulutas (ELT C 108, 30.4.2004, lk 81).

(7) KOM(2009) 336 (lõplik).

(8) Vt „Komisjoni 25. aastaaruanne ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta” (2007) KOM(2008) 777 lõplik ja SEK (2008) 2854 ja 2855 ning komitee praegu töös olev arvamus INT/492.

(9) Nt KOM(2006) 514 lõplik sidevahendi abil sõlmitud lepingute kohta (komitee arvamus: ELT C 175, 27.7.2007, lk 28); KOM(2007) 210 lõplik tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (komitee arvamus: ELT C 162, 25.6.2008, lk 31); KOM(2007) 303 lõplik tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajaliste puhkusetoodete, edasimüügi ja vahetuse teatavate aspektidega (komitee arvamus: ELT C 44, 16.2.2008, lk 27); KOM(2008) 9 lõplik mänguasjade ohutuse kohta (komitee arvamus: ELT C 77, 31.3.2009, lk 8).

(10) KOM(2009) 25 lõplik.

(11) Koostanud Van Dijk Management Consultants.

(12) KOM(2002) 725 lõplik.

(13) Omaalgatuslikus arvamuses (ELT C 24, 31.1.2006, lk 52) väidab komitee „et parem seadusloome ning õigusaktide parem rakendamine ja jõustamine on tihedalt seotud: hea seadus on jõustatav ja jõustatud seadus.”

(14) Tagasihoidlikult öeldes on üllatav, et paremat õigusloomet käsitlev institutsioonidevaheline kokkulepe (ELT C 321, 31.12.2003), mille sõlmisid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon, ei leia komisjoni teatises mitte mainimistki.

(15) Teatud-tuntud näiteks ulatusliku rakendamata jätmise kohta on tootja vastutust käsitlev direktiiv 85/374/EMÜ (EÜT L 210, 7.8.1985), mida on muudetud direktiiviga 1999/34/EÜ (EÜT L 141, 4.6.1999); seda eiratakse liikmesriigi õigusaktide kasuks, nagu märgiti selgelt ka konverentsil, mille korraldas Centre de Droit de la Consommation (tarbijaõiguse keskus) Louvain-la-Neuve'is 23.–24. märtsil 1995 teemal „La Directive 85/374/CEE relative à la responsabililité du fait des produits: dix ans après” (Nõukogu direktiiv 85/374/EMÜ, 25. juuli 1985, liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta: kümme aastat hiljem).

(16) Soovitused kuupäevaga 30.3.1998 ja 4.4.2001 on avaldatud vastavalt EÜT L 115, 17.4.1998 ja EÜT L 109, 19.4.2001.

(17) Siinkohal tuleks esile tõsta järgmisi dokumente: määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, ELT L 199, 31.7.2007, lk 1; KOM(2006) 618 lõplik „Kohtuotsuste täitmise tõhustamise kohta Euroopa Liidus: pangakontode arestimine”; ja KOM(2008) 128 lõplik võlgniku vara läbipaistvuse kohta. Kahjuks on nende peamine eesmärk lihtsustada ettevõtetel maksete kogumist, mitte aga arvestada tarbija hüvesid (vt arvamused ELT C 10, 15.1.2008, lk 2 ja ELT C 175, 28.7.2009, lk 73).

(18) KOM(2005) 672 lõplik ja KOM (2008) 165 lõplik; vt arvamusi ELT C 324, 30.12.2006, lk 1 ja ELT C 228, 22. 9.2009, lk 40.

(19) KOM(2008) 794 lõplik.

(20) Komitee arvamus 586/2009 (INT/473), 5.11.2009; vt samal teemal ka omaalgatuslikku arvamust teemal „Ühishagi rolli ja süsteemi määratlemine Euroopa Liidu tarbijakaitseõiguses” (ELT C 162, 25.6.2008, lk 1).

(21) Vt sellega seoses 1.6.1994. aasta kohtuotsust, komisjon/Saksamaa, C-317/92 ja 10.5.1995. aasta kohtuotsust, komisjon/Saksamaa, C-422/92.

(22) KOM(2002) 725 lõplik.

(23) KOM(2009) 25 lõplik ja peamiselt SEK (2009) 76, 1 osa.

(24) KOM(2009) 346 lõplik (CESE 97/2010).

(25) Nimelt vajadust viia läbi kõigi turgude süvaanalüüse, kehtestada andmete võrdleval eesmärgil töötlemiseks ühtne metoodika ja luua õigustiku rakendamise näitajad.

(26) KOM(2007) 99 lõplik.

(27) ELT C 95, 23.4.2003 ja ELT C 162, 25.6.2008, lk 20.

(28) Määrus EÜ 765/2008 ja otsus EÜ 762/2008, komitee arvamus ELT C 120, 16.5.2008, lk 1.

(29) KOM(2008) 9 lõplik, komitee arvamus ELT C 77, 31.3.2009, lk 8.

(30) SEK(2009) 76 lõplik, 3 osa.

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/105

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Intellektuaalomandi õiguste jõustamise tõhustamine siseturul” ”

KOM(2009) 467 lõplik

2011/C 18/19

Raportöör: Daniel RETUREAU

11. septembril 2009. aastal otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Intellektuaalomandi õiguste jõustamise tõhustamine siseturul””

KOM(2009) 467 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 2. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 (29. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 132, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 4.

1. Soovitused ja järeldused

1.1 Komitee avaldab kahetsust, et komisjoni ettepanekutes ei ole arvesse võetud uut asjaolu, et Euroopa Liit ja liikmesriigid on ratifitseerinud Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (World Intellectual Property Organization – WIPO) nn internetilepingud, st WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituse ja fonogrammi lepingu.

1.2 Samuti soovib komitee, et teda teavitataks võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepingu ACTA (Anti-counterfeiting trade agreement) läbirääkimistest ja sellest, mil määral erineb ACTA internetti käsitlev osa äsja ratifitseeritud WIPO lepingutest ja direktiivist 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (nn võltsimisvastane direktiiv) (1).

1.3 Komitee täheldab, et komisjon soovib lähiajal korraldada koosoleku sidusrühmadega. Komitee loodab, et koosolek toimub võimalikult ruttu ja enne lõpliku otsuse tegemist. Samuti tuleks võimalikult kiiresti kaasata Euroopa Parlament.

1.4 Komitee on vastu ideele luua eraellu sekkuv erirežiim seoses autoriõiguste kasutamisega internetis, nagu see on kehtestatud paljude liikmesriikide õigusaktides. Komitee soovitab võtta hoopis tarbijatele ja eelkõige noortele suunatud aktiivseid haridus- ja koolitusmeetmeid.

1.5 Komitee toetab komisjoni põhiettepanekut luua Euroopa võltsimis- ja piraatlusalane vaatluskeskus, mis koondaks ja levitaks asjakohast teavet võltsijate kohta ning oleks eriliseks toeks tihti võltsimise tõttu kannatavatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ja tööstusele, et pakkuda neile paremat teavet nende õiguste kohta.

1.6 Komitee hinnangul on konkurentsivõime nõukogu taotletav ja siseturu infosüsteemile (IMI – Internal Market Information System) tuginev kiire teabevahetuse võrgustik väga kasulik, eriti kui liikmesriigid suudavad ületada halduskoostöö osas tekkinud probleemid. See sõltub ka riikidevaheliste kontaktide tõhususest. Lisaks peaks komisjon korrapäraselt avaldama aruande vaatluskeskuse kogutud tulemuste ja selle tegevuse kohta.

1.7 Võltsimisega seotud organiseeritud kuritegevuse vastu tuleb võidelda tolliasutuste ja teiste õiguskaitseasutuste tugevdatud koostöö abil, kaasates sellesse ELi tasandil EUROPOLi. Komitee peab vältimatult vajalikuks ühtlustatud Euroopa karistusõigust tingimusel, et kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtet järgitakse üldiselt, sh internetipiraatluse juhtudel. See ei peaks õigusaktides kaasa tooma äärmuslikke või ebaproportsionaalseid meetmeid piraatluse või kaubanduseesmärkidel tehtud võltsimise vastu.

1.8 Komitee toetab seega komisjoni ettepanekuid, olles siiski kriitiline läbipaistvuse puudumise suhtes ACTA protsessis ja võttes arvesse paljude liikmesriikide ühepoolsetes avaldustes väljendatud ebakindlust seoses WIPO lepingute ratifitseerimisega 2009. aasta detsembris. Komitee toetab sellist ELi positsiooni, mis ei välju ühenduse praeguse õigustiku raamidest.

1.9 Komitee soovitab, et eelkõige teadaoleva autorita teoste jaoks loodaks autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud registreerimise süsteem, mida ajakohastataks korrapäraselt, et leida kergesti õiguste eri valdajad. Selles süsteemis võiks olla täpsustatud nii teose liik ja nimetus kui ka õiguste eri valdajad. Komitee palub komisjonil uurida esitatud hüpoteesi teostatavust.

1.10 Komitee rõhutab lõpuks, kui oluline on luua ja viia kõigis liikmesriikides tõhusalt ellu ELi patent. Selle abil saaksid väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja tööstused kaitsta oma immateriaalseid õigusi palju tõhusamalt ja väiksemate kuludega kui praegu.

2. Komisjoni ettepanekud

2.1 Komisjon rõhutab vajadust tugevdada intellektuaalomandi õigusi teadmistepõhises ühiskonnas. Intellektuaalomandi õiguste kaitset Euroopa Liidus ja rahvusvahelisel tasandil (intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS), valdkondlikud konventsioonid) (2) tuleb tugevdada seepärast, et ettevõtted – olgu tegemist suurte või väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete või tööstusega – omistavad neile õigustele üha suuremat väärtust. Nii võiksid alustavad ettevõtted (start-ups) kaitsta oma mittemateriaalset vara ning saada selle alusel oma tegevuseks kapitali või võtta laenu.

2.2 Euroopa Liit peab neid toetama intellektuaalomandi kultuuriga, mis kaitseb Euroopa talente ja loob võimalused nii ettevõtete jaoks kui ka ülikoolide teadustegevuseks ning teadusasutuste baasil tegutsevate ettevõtjate (spin-offs) tegutsemiseks ülikoolilinnakute juures (3).

2.3 Just intellektuaalomandi õiguste väärtus iseenesest muudab need võltsijate ja piraatlusega tegelevate isikute sihtmärgiks. Nad kasutavad selleks eri vahendeid, sh internetti kui ülemaailmset piraattoodete turgu. Selline tegevus takistab innovatsiooni ja ohustab tööhõivet ning sellel on tõsised majanduslikud tagajärjed ettevõtete jaoks, seda eriti majanduslanguse perioodil.

2.4 Piraattoodete turg on väljunud traditsiooniliselt kopeeritud või võltsitud toodete turu piirest (filmid, moekaubad, muusika, tarkvara, luksuskaubad) ning jõudnud uute massitarbekaupadeni: toiduained, hügieenitarbed, autovaruosad, mänguasjad, elektri- ja elektroonikaseadmed jne.

2.5 Ka tervishoiuvaldkond kannatab võltsitud ravimite all, mis võivad ohtu seada inimeste tervise.

2.6 Võltsimise ja piraattoodetega kauplemise tagajärjed on üha rohkem muret tekitavad, eriti kuna võltsimistegevusse on väga tugevalt kaasatud organiseeritud kuritegevus.

2.7 ELis on loodud õigusraamistik, mis hõlmab muu hulgas intellektuaalomandi õiguste jõustamist käsitlevat direktiivi 2004/48/EÜ (4). Ühtlustatud on tsiviilõigust ning nõukogus on arutamisel karistusmeetmeid käsitlev ettepanek. ELi tollimäärus võimaldab piraattooteid konfiskeerida ja piraattoodetega kauplemise eest karistuse määrata. Muu hulgas konsulteerib komisjon liikmesriikidega, et tollimäärust parandada.

2.8 Komisjon soovib Euroopa võltsimisvastase võitluse üldise kava raames vastu võtta täiendavaid mitteõiguslikke meetmeid, toetudes konkurentsivõime nõukogu 25. septembri 2008. aasta resolutsioonile.

2.9 Järgides nõuandva eksperdirühma järeldusi, milles toodi esile eelkõige VKEde olukorda, soovib komisjon suurendada toetust võltsijate jälitamiseks ning kavandab mitmeid projekte, et aidata VKEdel lisada intellektuaalomandi õigused oma innovatsiooni- ja teadmiste haldamise strateegiatesse.

2.10 Ülemaailmsel tasandil koostab komisjon kaitsestrateegiat seoses kolmandate riikidega (nt ELi ja Hiina võltsimisvastased lepingud, algatused tollikontrolli valdkonnas). Tegevust on alustanud tugikeskus, mis toetab Hiinas tegutsevaid VKEsid intellektuaalomandi küsimustes (China IPR SME Helpdesk).

2.11 Euroopa strateegia kaasavuse edendamiseks tuleks tugevdada avaliku ja erasektori partnerlust. Pärast 2008. aasta mais toimunud kõrgetasemelist konverentsi avaldas komisjon tööstusomandi õiguste strateegia ning konkurentsivõime nõukogu võttis vastu juba nimetatud resolutsiooni võltsimise ja piraatluse kohta ja kutsus komisjoni üles tugevdama koostöös liikmesriikidega tegevust piiridel.

2.12 Eriti keeruline on aga koguda teavet võltsimise ja piraattoodetega kauplemise olemuse ja ulatuse kohta ning hinnata nende nähtuste tegelikku mõju meie majandusele. Erinevate riiklike organite kogutud teavet on raske kokku võtta ja sellest järeldusi teha ning komisjoni kogutud teave konfiskeerimiste kohta piiridel annab paraku tegelikkusest vaid väga osalise pildi. Alusandmebaasi tuleks laiendada, et süvendatult hinnata võltsimisega seotud ebaseadusliku tegevuse ülemaailmseid ja ka kohalikke tagajärgi ning mõista, miks teatud tooted või sektorid ja teatud piirkonnad on eriti haavatavas seisus. See võimaldaks luua paremini suunatud tegevusprogramme.

2.13 Konkurentsivõime nõukogu soovitas luua Euroopa võltsimis- ja piraatlusalase vaatluskeskuse, et kõnealuseid nähtuseid paremini tundma õppida. Komisjon tegeleb praegu nimetatud vaatluskeskuse loomisega, et koguda kõikvõimalikku teavet intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta. Komisjon leiab siiski, et vaatluskeskuse roll peaks olema ulatuslikum ja sellest peaks saama foorum, kus pädevad riigiasutused ja huvirühmad jagaksid teavet ja kogemusi heade tavade kohta eesmärgiga töötada välja ühised võltsimis- ja piraatlusvastase võitluse strateegiad ja esitada soovitusi poliitilistele otsustajatele.

2.14 Selleks, et vaatluskeskusest saaks esmatähtis teabeallikas, peaks see tegema otsest koostööd komisjoni, liikmesriikide ja erasektoriga ning edendama partnerlust tarbijaorganisatsioonidega, et esitada praktilisi soovitusi ja tõsta tarbijate teadlikkust. Iga-aastane avalik aruanne võimaldaks üldsusel mõista probleeme ja nende lahendusviise.

2.15 Komisjon täpsustab seejärel vaatluskeskuse rolli eespool kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks.

2.16 Vaatluskeskusest saaks kõigi sidusrühmade foorum ning sinna kuuluks üks esindaja igast riigist ning paljud eri asutused Euroopa ja riikide tasandilt. Samuti oleksid kaasatud sektorid, mida kõnealused nähtused kõige enam puudutavad ja millel on selles valdkonnas kõige rohkem kogemusi, ning tarbijad ja VKEde esindajad.

2.17 Intellektuaalomandi õiguste järjepidev kaitse eeldab tõelist tugevdatud ja tõhustatud halduskoostööd võltsimise ja piraatluse vastu võitlemisel ning tõelist partnerlust piirideta siseturu elluviimiseks. Selleks on vaja luua kogu ELi hõlmav tõhus kontaktpunktide võrgustik.

2.18 Lisaks tuleb parandada võltsimise vastu võitlemise ELi-sisest koordineerimist. Selleks tuleks nimetada kindla pädevusega riiklikud koordineerijad.

2.19 Samuti oleks kasulik edendada riiklike struktuuride läbipaistvust piiriülesel tasandil, et toetada selliste ettevõtete tegevust, kelle õigusi on rikutud. Riiklikel tööstusomandi ja autoriõiguste asutustel on samuti oma roll teavitamisel. Lisaks peaksid nad täitma uusi ülesandeid, näiteks VKEde teadlikkuse tõstmine ja neile konkreetse toetuse pakkumine koostöös Euroopa Patendiametiga (EPO) ning riiklike ametite ja Siseturu Ühtlustamise Ametiga (OHMI) kaubamärkide osas.

2.20 Konkurentsivõime nõukogu kutsus komisjoni samuti üles looma piiriülese võrgustiku, mille kaudu saaks kiiresti vahetada olulist teavet ning mis toetuks riiklikele kontaktpunktidele ja nüüdisaegsetele teabevahetusvahenditele. Kõigil pädevatel asutustel ja kõigil intellektuaalomandi riiklikel ametitel peab olema ligipääs elektroonilisele võrgustikule, mille kaudu vahetada tõhusalt ja kiirelt teavet intellektuaalomandi õiguste rikkumiste kohta.

2.21 Komisjon uurib praegu sobivat liidest ja võimalusi olemasoleva siseturu infosüsteemi (IMI) kasutamiseks põhiteabe sujuva liikumise tagamiseks.

2.22 Toonitades intellektuaalomandi õiguste rikkumistest tulenevaid kõiki tõsiseid tagajärgi, soovib komisjon julgustada nimetatud õiguste valdajaid ja kõiki kaubandusahela sidusrühmi oma jõudusid ühendama, et võidelda piraatluse ja võltsimise vastu nende ühise huvi nimel. Üks võimalik vahend oleks vabatahtlike kokkulepete sõlmimine võltsimise ja piraatluse vastu võitlemiseks rohujuuretasandil ja tehnoloogiliste lahenduste leidmiseks võltsitud kaupade tuvastamiseks. Sellised kokkulepped võiksid ulatuda väljapoole ELi piiridest. Mõistagi peaksid rakendatavad vahendid jääma seaduse piiridesse.

2.23 Võltsitud toodetega kauplemine internetis tõstatab eraldi küsimusi ja komisjon on selleks käivitanud struktureeritud dialoogi sidusrühmadega, kuna internet pakub võltsijatele ja piraatlusega tegelejatele eriti suurt paindlikkust, et tegutseda ülemaailmsel tasandil ja hiilida kõrvale kohalikust õigusest. Käimasolevate ja edasiste koosolekute eesmärk on töötada välja konkreetsed menetlused, mille abil kohustada müügiga tegelevaid veebilehti kõrvaldama vabatahtlike kokkulepete alusel võltsitud tooted oma veebilehelt. Kui kaubamärgi omanikud ja internetiettevõtted ei jõua kokkuleppele, siis peaks komisjon kavandama vastavaid õiguslikke lahendusi, eelkõige intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiivi raames.

3. Komitee märkused

3.1 Komisjoni ettepanek keskendub Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete intellektuaalomandi õiguste kaitsele. Komitee leiab, et väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid on vaja eriliselt toetada, et aidata neil kaitsta oma õigusi vastavalt kohaldatava õiguse ja direktiivi 2004/48/EÜ sätetele. Ent siiani puudub karistusõiguslik aspekt ning oleks kasulik, kui liikmesriigid kaaluksid tasakaalustatud ja proportsionaalset lahendust. Komitee loodab, et Euroopa Liidu toimimise lepingul põhinev lahendus toetab immateriaalsete õiguste valdajaid.

3.2 Vaatluskeskus peab aitama võidelda intellektuaalomandi õiguste igasugust liiki rikkumise vastu, sõltumata ettevõtte suurusest, ent pöörates eelkõige tähelepanu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja tööstuste erivajadustele.

3.3 Teatud ettepanekuid, nt vabatahtlikke kokkuleppeid juba rakendatakse, ent teised on alles väljatöötamisel. Teatises ei tooda välja takistusi, mis tuleb teatud valdkondades ületada, nt halduskoostöös, mis mitmetel juhtudel ei näi rahuldaval määral toimivat.

3.4 Interneti kaudu toimuva ebaseaduslike koopiate tegemise ja võltsimise osas on toimud uus areng: 2009. aasta detsembris ratifitseerisid Euroopa Liit ja liikmesriigid Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) nn internetilepingud, millega põhimõtteliselt ühtlustatakse kohaldatav Euroopa õigus, kuigi liikmesriikide erinevad deklaratsioonid ratifitseerimisel võivad Euroopa tasandil võetud ühtlustatud lähenemisviisi taas ohtu seada. Kõnealuste lepingutega nõutakse kaubanduslikul eesmärgil koopiate tegemise ja võltsimise vastu võitlemist, nagu seda nõutakse direktiivis 2004/48/EÜ autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste kohta infoühiskonnas.

3.5 Ent samal ajal toimuvad salajased läbirääkimised USA, ELi ja teatud valitud riikide vahel, et koostada rahvusvaheline võltsimisvastane kaubandusleping (ACTA), mis USA arvates peaks sarnanema USAs kehtiva digitaalvaldkonna autoriõiguse seadusega (Digital Millenium Copyright Act – DMCA). USA läbirääkija sõnul hoitakse seda saladuses seepärast, et vältida USA ja Euroopa kodanikuühiskonna vastureaktsiooni. Euroopa tarbijad, kelle esindusorganisatsioonid on läbirääkimistest välja jäetud, ning Euroopa ettevõtted peavad läbirääkimisi läbipaistmatuteks (5) ja ebademokraatlikeks, mille käigus võidakse interneti kaudu toimuva võltsimise vastu võitlemise nime all (üks kõnelause lepingu kavandi peatükkidest) kehtestada tõeline politseikontroll, sh erapolitsei kontroll kogu internetis toimuva kauba- ja teabevahetuse üle. Teatud allikate järgi kaotatakse vahetegemine kaubandusliku võltsimise ja eratarbeks koopia tegemise vahel. Arvestades, et Põhja-Ameerika tootjate lobistidel on läbirääkimistele pidev juurdepääs, on hädavajalik muuta need läbirääkimised läbipaistvaks, et kodanikuühiskond saaks väljendada oma seisukohti selles valdkonnas.

3.6 Komitee soovib, et ka teda teavitataks regulaarselt käimasolevatest aruteludest ja ettepanekutest ning et ta saaks oma arvamust avaldada. Oleks kahetsusväärne, kui USA digitaalvaldkonna autoriõiguse seaduse vaidlustatud sätted võetakse üle rahvusvahelisse lepingusse, mis hakkab konkureerima WIPO lepingutega ning suurendab segadust autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste suhtes Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil. Igal juhul peaks Euroopa positsioon jääma praeguse õigustiku raamidesse.

3.7 Komitee arvates ei tohiks internetis kehtiv autoriõiguste kord anda õiguste valdajatele võimalust kontrollida tehnoloogia kasutust, mida eelpool mainitud liikmesriikide õigusaktides kiputakse praegu sätestama, ega lubada neil sekkuda eraisikute teabevahetusse. Autoriõiguste kehtivuse liiga pikk aeg (50–75 aastat pärast autori surma või 75 aastat juriidilise isiku puhul) ja rahvusvaheliste meelelahutusettevõtetele antud äärmiselt suured õigused meedia kontrollimiseks pidurdaksid ilmselgelt innovatsiooni ja tehnoloogilist arengut ning ei looks konkurentsile avatud keskkonda. Õiguste kaitse eesmärk on tagada õiglane tasu autoritele ja esitajatele, aga mitte kindlustada privilegeeritud positsioon ja sekkumisõigused turustajatele (majors).

3.8 Komitee soovitab ühtlustada autoriõiguste korra traditsioonilisel viisil, loomata interneti jaoks eriti karmi korda.

3.9 Komitee soovitab viia sisse kohustusliku registreerimise autoriõiguste ja sellega kaasnevate õiguste ühtlustatud registris, nt Euroopa autoriõiguse korra raames, võttes registreerimise eest väga väikest tasu, et katta vaid registreerimise kulud. Registreeritud teavet ajakohastataks iga 10 või 20 aasta järel, et õiguste valdajad ja nende aadressid oleks teada. Selline kõigile kättesaadav ja pidevalt ajakohastatav register aitaks huvitatud ettevõtetel teadaoleva autorita teoseid lihtsamini taaskasutada, üle kanda teistele andmekandjatele ja tõlkida teistesse keeltesse. See aitaks neil, kes soovivad mõnda teost kaubanduslikult kasutada, saada lihtsamalt vajalikud load ja kasutusõigused.

3.10 See toetaks ka teoste (filmid, magnetlintide jne) säilitamist, eriti habraste andmekandjate puhul. Sageli teosed kaovad, neid ei taasavaldata ega taaskasutata ning teatud andmekandjatel olevad teosed, nagu vanad filmid, võivad lihtsalt igaveseks kaduda.

3.11 Autoriõigus iseenesest on juba seepärast märkimisväärne, et see ei eelda registreerimist ega tasu vastupidiselt patendiõigusele või teistele intellektuaalomandi õigustele. Samuti eristab seda õiguste kehtivuse aeg, mida paljud peavad liiga pikaks, arvestades innovatsiooni ja teadmistevahetuse vajadusi infoühiskonnas ja teadmistepõhises majanduses. Komitee soovitab sisse viia autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste registreerimise, mille puhul täpsustataks teose liik ja nimetus, autoriõigus ja muud õigused teosele, õiguste valdajate nimi ja aadress. Registreeritud teavet tuleks võimalusel uuendada iga 10 või 20 aasta järel väikese tasu eest, mis kataks reaalsed registreerimiskulud. See aitaks neil, kes soovivad mõnda teost kaubanduslikult kasutada, saada lihtsamalt vajalikud load ja kasutusõigused. Tihti aetakse autoriõigus segamini omandiõigusega, ent seda tuleb siiski käsitleda kui ajutist monopoli kasutada kaitstud teoseid ja kui ainuõigust anda kasutuslitsentse selliste teoste kasutamiseks kaitse kehtivuse ajal.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv, ELT L 157, 30.4.2004, lk 45–86.

(2) Rahvusvahelised intellektuaalomandi kaitse lepingud, mis käsitlevad kaubandust, sh võltsitud toodete kaubandust (intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS)).

(3) Vt INT/325, ELT C 256, 27.10.2007, lk 17; INT/448, ELT C 218, 11.9.2009, lk 8; INT/461, ELT C 306/2009, lk 13 ja INT/486 (veel avaldamata).

(4) ELT L 157, 30.4.2004, lk 45–86 (EMSK arvamus – ELT C 32, 5.2.2004, lk 15).

(5) Declaration on ACTA, European consumers, Transatlantic dialogue (vt Euroopa Tarbijaliitude Ameti BEUC kodulehekülg).

19.1.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 18/109

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud ühises Läänemere teadus- ja arendusprogrammis (BONUS-169)”

KOM(2009) 610 lõplik – 2009/0169 (COD)

2011/C 18/20

Pearaportöör: Daniel RETUREAU

12. novembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 169 ja artikli 172 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud ühises Läänemere teadus- ja arendusprogrammis (BONUS-169)”

KOM(2009) 610 lõplik – 2009/0169 (COD).

Komitee juhatus tegi 15. detsembril 2009 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee vastavalt kodukorra artiklile 57 täiskogu 462. istungjärgul 28.–29. aprillil 2010 ( 29. aprilli istungil) pearaportööriks Daniel Retureau ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 140, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 3 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Läänemeri on silmitsi mitmete väljakutsetega: ühelt poolt mõjutavad seda kliimamuutused ja inimtegevusest põhjustatud saaste ning teiselt poolt on see strateegiline majandus- ja sotsiaaltegevuse sõlmpunkt, kui vaadelda, kui palju ja erinevaid töökohti on Läänemerega seotud. Läänemere hoidmine on nii praegustele kui ka tulevastele põlvkondadele oluline ülesanne ning selle haldamine peab toimuma kõikide Läänemere maade ja rahvaste huve arvessevõtval viisil.

1.2 Kuid ei ole selge, kas BONUSe konsortsium kaasab sidusrühmadega konsulteerimise menetlusse nõuetekohaselt riigi ja ELi tasandi sotsiaalpartnerid. Komitee palub anda selle kohta selge kinnitus.

1.3 Konsulteerimisplatvormide ja sektoripõhiste teadusuuringute foorumi juhtimissüsteemi tuleb tingimata kaasata ka kodanikuühiskond, eelkõige ELi ja riigi tasandi valdkondlikud sotsiaalpartnerid. BONUS-169 programmi teadus- ja arendusprojektid peavad koondama enda alla sotsiaalteadlased, kelle uurimistöödes arvestatakse ka programmiga hõlmatud valdkondades töökohtade ja teadmiste haldamises pädevate organite käsitusi.

1.4 BONUS-169 raames elluviidavate teadus- ja arendusprojektide väljavalimiseks võivad osutuda kasulikuks ja tõhusaks säästvuse mõju hinnangud, mille puhul võiks arvesse võtta säästva arengu kolme põhiaspekti ning kaasata selleks olulisel hulgal kodanikuühendusi, kes on nimetatud kolme aspektiga tihedalt seotud.

1.5 Siinkohal tuleb aga märkida, et BONUS-169 programmi raames teostatud mõju hindamise kokkuvõte on puudulik just sotsiaal- ja tööhõive aspekti arvessevõtmise seisukohast, eelkõige seepärast, et kodanikuühendusi (eelkõige ELi ametiühinguorganisatsioone ja sotsiaalpartnereid) ei kaasatud programmi väljatöötamisse.

1.6 Kodanikuühendusi saab kaasata vähemalt kahel järgmisel viisil:

parandada BONUS-169 programmis osalevate riikide kodanikuühenduste esitatava teabe levitamist, kogumist ja haldamist, samuti tagasisidet. Selleks tuleb tagada läbipaistvus kõikide asjaomaste kodanikuühenduste, sealhulgas ELi sotsiaalpartnerite kaastööde läbivaatamisel ja kasutamisel ning tagada asjakohane tagasiside;

lülitada aruteludesse ja analüüsidesse küsimused, millele on tähelepanu juhtinud valdkonnaga seotud kodanikuühendused, sealhulgas ELi sotsiaalpartnerid. Väljakutse seisneb selles, kuidas arendada protsessi, millel oleks BONUS-169 programmi väljatöötamisele ja elluviimisele tajutav mõju ning mille puhul oleksid arvesse võetud säästva arengu kolm mõõdet (keskkonna-, sotsiaalne ja majanduslik mõõde).

1.7 Komitee väljendab programmile ja selle rahastamisviisidele veel kord toetust, kuna ei piirduta vaid olemasolevate vahenditega, vaid eraldatakse ka spetsiaalselt BONUS-169 programmile mõeldud uusi vahendeid, välja arvatud juhul, kui tegemist on eriti eesmärgipäraste uurimisvahenditega. Neid rahastatakse täiel määral kindla perioodi vältel olemasolevast piiratud eelarvest.

1.8 Läänemere uuringud on õigustatud asjaoluga, et Läänemerd ümbritseb suur hulk liikmesriike, kes on hädas tööstusajastul tekkinud intensiivse saastega, mis ei ole ka praeguseks kadunud ning on teinud Läänemerest maailma ühe kõige saastatuma veekogu. Kuna suur osa inimtegevusest toimub mereäärsetes piirkondades, seab saastatus ohtu paljud tööstuslikud ja traditsioonilised tegevusalad. Komitee leiab, et kõik Läänemere maad, sealhulgas vajaduse korral ka Venemaa Föderatsioon, peavad teadustegevuses osalema oma võimaluste piires, võttes arvesse väikese rahvaarvuga ja kolmandate riikide olukorda.

2. Komisjoni ettepanekud

2.1 20. detsembril 2006 vastu võetud Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendas raamprogrammis on sätestatud ajavahemikuks 2007–2013 piirkondlikud suunised, mis koonduvad nelja peamise tegevusvaldkonna umber: koostöö, ideed, inimesed ja võimekus.

2.2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. oktoobri 2009. aasta otsuses ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud Läänemere uuringute ühisprogrammis (BONUS-169) on nimetatud raamistik kohandatud Läänemere problemaatikaga ning kehtestatud projekti eesmärgid ja üksikasjad selle elluviimise rahastamiseks.

2.3 Nimetatud eesmärkide saavutamiseks viiakse algatust BONUS-169 ellu kahe selgesti eristatava etapina:

a)	kaks aastat kestva esimese, strateegilise etapi jooksul luuakse sidusrühmade aktiivseks kaasamiseks sobivad konsulteerimisplatvormid, koostatakse strateegiline uurimiskava ning laiendatakse ja arendatakse täpseid rakendusviise;

b)	vähemalt viis aastat kestva rakendusetapi jooksul käivitatakse algatuse eesmärkide saavutamisele suunatud strateegiliste BONUS-169 projektide rahastamiseks vähemalt kolm ühist projektikonkurssi.

2.4 Teemad lähtuvad BONUS-169 strateegilisest uurimiskavast, järgivad võimalikult suurel määral kehtestatud tegevuskava ning hõlmavad teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ning koolitus- ja/või levitamistegevust.

2.5 BONUS-169 projekti üks esimesi etappe oli laialdane avalik arutelu, mille raames avati teemakohane veebileht, viidi läbi mõjuhindamisi ja konsulteeriti valitsusväliste organisatsioonidega. Avalik arutelu oli vajalik ja peab jätkuma ka projektide käivitamise etapis. Eespool nimetatud kodanikuühendused peavad saama osaleda rahaliste vahendite haldamise kontrollimises ja projektide edenemise hindamises, et tagada, et projektide elluviimisel oleks täidetud muudetud Lissaboni strateegia eesmärk „investeerida rohkem ja arukamalt teadmistesse, et tagada majanduskasv ja tööhõive” (1). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. oktoobri 2009. aasta otsuse artiklis 5 on sätestatud BONUS-169 haldamise eest vastutava BONUS EEIG aruandlus komisjoni ees, kes tegutseb ühenduse nimel. Artikli 13 kohaselt edastab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule BONUS-169 tegevuse kohta kokkuvõtva hinnangu. Sellest tulenevalt saab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teha vaid järelhindamist, omamata vahendeid oma arvamuse väljendamiseks BONUS-169 projektide elluviimise ajal.

2.6 Otsuse I lisa punktis 1 on toodud BONUS-169 eesmärgid. Olgugi et selle punktis d on sätestatud järgmist: „luuakse sobivad sidusrühmadega konsulteerimise platvormid, mille raames kaasatakse kõikide asjakohaste sektorite esindajad”, ei käsitleta ühegi loetletud eesmärgi raames projekti sotsiaal-majanduslikke eesmärke ega projekti tähtsust Läänemere-äärse tööhõive edendamisel.

2.7 II lisa on keskse tähtsusega, kuna selles on sätestatud BONUS-169 projekti juhtimisorganid. Punktiga 4 luuakse nõuandekogu, mis koosneb kõrge rahvusvahelise mainega teadlastest ning asjaomaste valdkondade sidusrühmade ja kodanikuühiskonna esindajatest, kes kõnealuste valdkondade vastu huvi tunnevad. Just selle punktiga tagatakse töötajate ja tööandjate esindajate, valitsusväliste organisatsioonide ja ühenduste osalus BONUS-169 projekti järelevalves ja võimalus teha omapoolseid ettepanekuid.

2.8 Programmi eesmärgid on pikaajalised ning selle kestust võidakse kohandada vastavalt ühismeetmete elluviimise kestusele.

2.9 Otsuse põhjenduses 12 on märgitud, et BONUS-169 „seondub /…/ mitme asjassepuutuva ühenduse teadusprogrammiga, milles käsitletakse mitmesugust ökosüsteemile kumuleeruvat mõju avaldavat inimtegevust, näiteks kalandust, vesiviljelust, põllumajandust, infrastruktuuri, transporti, teadlaste koolitust ja liikuvust ning sotsiaal-majanduslikke küsimusi”.

2.10 Programmi kaheetapiline elluviimine peab võimaldama uuringutulemuste tõhusat kasutamist ja arvessevõtmist eri majandussektorite poliitilises ja ressursside haldamise korralduses.

2.11 Samuti tekib küsimus, kas mõju hindamise kokkuvõttes, milles analüüsitakse võimalikke majanduslikke, keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid, on ikka piisavalt uuritud majanduslikku ja sotsiaalset mõju (punkt 5, kus siiski käsitletakse sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte vaid pealiskaudselt). Mõju hindamise kokkuvõttes esitatud poliitikavalikutest osa võimaldab arendada keskkonna- ja ökosüsteemisõbralikumaid käitumisviise ka muudes majandusharudes, nagu mereinfrastruktuur, mäetööstus, tuuleenergia, transport, kalandus, nafta- ja maagaasitööstus või telekommunikatsioon. Selline analüüs on küll absoluutselt ebapiisav (pealiskaudne), kuid osutab siiski selgelt programmi strateegilise etapi üldisele suunitlusele.

2.12 Nende kolme projekti raames, mille BONUS EEIG välja valib ja ellu viib, tuleb võtta ilmtingimata arvesse kliimamuutuste ühiskondlikku ja inimtegevusele avalduvat mõju Läänemere-äärsetel aladel. Nimetatud mõju võib nimelt põhjustada elanikkonna ümberasumist, millel oleks omakorda sotsiaalsed tagajärjed ja mõju tööhõivele, mida tuleks ennetada. Sellele on tähelepanu juhitud ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. oktoobri 2009. aasta omaalgatuslikus arvamuses „Rannikupiirkondade säästev areng”. Teatavate majandusharude, nagu kalandus ja meretransport, tööalased õigusaktid tõenäoliselt muutuvad. Euroopa Komisjon peab sellega arvestama ning sätestama koostöös kodanikuühenduste ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega projektide hindamise ja suunamise raames koolitus- ja ümberõppevõimalused.

2.13 EL suhtleb vahetult BONUS-169 spetsiaalse rakendusstruktuuriga BONUS EEIG (Helsingis asuv Läänemere maade teadust rahastavate organisatsioonide võrgustik), mille ülesanne on ühenduse toetuse ja liikmesriikide rahalise toetuse jaotamine ja haldamine ning selle kasutamise järelevalve ja aruandlus.

2.14 Algatust BONUS-169 haldab BONUS EEIG oma sekretariaadi kaudu. BONUS EEIG peab BONUSe programmi eesmärkide täitmiseks rajama järgmise struktuuri: juhtkomitee, sekretariaat, nõuandekogu, sektoripõhiste teadusuuringute foorum ja projektikoordinaatorite foorum.

2.14.1 Nõuandekogu abistab juhtkomiteed ja sekretariaati. See koosneb kõrge rahvusvahelise mainega teadlastest ning asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas näiteks turismi, taastuvenergia, kalanduse ja vesiviljeluse, meretranspordi ja biotehnoloogia valdkondade ja tehnoloogiate pakkujate esindajatest; need sidusrühmad hõlmavad nii tööstust kui ka kõnealustest valdkondadest huvitunud kodanikuühiskonna organisatsioone, muid integreeritud Läänemere uurimisprogramme ja teisi Euroopa piirkondlike meredega seotud organisatsioone.

2.14.2 Nõuandekogu annab sõltumatuid nõuandeid, suuniseid ja soovitusi BONUS-169 teaduslikes ja poliitikaalastes küsimustes. See hõlmab nõuandeid BONUS-169 eesmärkide, prioriteetide ja suuna ning BONUS-169 toimimise tugevdamise viiside, algatuse teaduslike väljundite kvaliteedi parandamise, suutlikkuse tõstmise, võrgustike moodustamise ja töö asjakohasuse kohta BONUS-169 eesmärkide saavutamiseks. Samuti aitab nõuandekogu kasutada ja levitada BONUS-169 tulemusi.

2.14.3 Peale selle oli BONUSe nõuandekogul, mis hõlmab hulka eri sidusrühmasid, nagu Helsingi komisjon (HELCOM), Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES), merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat, Maailma Looduse Fond (WWF) ja Soome Põllumeeste Liit, oluline roll BONUS-169 teaduskava ja rakendusstrateegia koostamisel.

2.15 Teadusuuringute peadirektoraadile 2009. aasta juunis esitatud läbivaadatud BONUS-169 teadusprogrammi kokkuvõte tugineb suurel määral esialgse BONUS-169 algatuse raames tehtud tööle ja korraldatud konsultatsioonidele.

2.16 Programmi strateegilise etapi käigus on kavas ellu viia laiaulatuslik ja strateegiast juhinduv sidusrühmadega konsulteerimise programm, mis on suunatud muude asjaomaste valdkondade, näiteks põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse, transpordi ja veemajanduse sidusrühmadele.

2.17 Sidusrühmadega konsulteerimise platvormid

2.17.1 BONUS-169 kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi sidusrühmade põhjaliku analüüsi põhjal luuakse sidusrühmadega konsulteerimise platvormid ja mehhanismid, mille eesmärk on tugevdada ja institutsionaliseerida kõikide asjakohaste sektorite sidusrühmade kaasamist, et selgitada välja olulised puudujäägid, seada uuringuteemad tähtsuse järjekorda ja laiendada teadusuuringute väljundite kasutuselevõttu. Selles osalevad teadlased, sealhulgas merenduse kõrval ka muudest loodusteaduste valdkondadest ning sotsiaal- ja majandusteaduste valdkondadest, et saavutada strateegilise uurimiskava, selle strateegilise visiooni ja uuringuteemade prioriteetsuse väljatöötamiseks vajalik multidistsiplinaarsus.

2.17.2 Programmi toetava alalise organina luuakse sektoripõhiste teadusuuringute foorum (ministeeriumide esindajatest ning teistest Läänemere süsteemi teadusuuringute ja juhtimisega tegelevatest isikutest koosnev organ), mille vastutusalasse kuulub programmi kavandamise, tulemuste ja esilekerkivate uurimisvajaduste arutamine otsuste tegemise seisukohast. Kõnealune foorum hõlbustab ja edendab teadusuuringute integreerimist terves Läänemere piirkonnas, sealhulgas infrastruktuuri ühist kasutamist ja kavandamist, aitab esile tuua uurimisvajadusi, edendab uuringutulemuste kasutamist ning hõlbustab teadusuuringute rahastamise integreerimist.

2.18 Säästvuse mõju hinnangute problemaatika.

2.18.1

Säästvuse mõju hinnangud on tähtsaimad poliitilised vahendid, millega saab mõõta poliitika ja poliitikameetmete mõju säästva arengu kolmele põhiaspektile (majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaaspekt).

2.18.2

Euroopa Komisjon on töötanud säästvuse mõju hinnangud välja ja neid kasutanud põhiliselt kaubanduslepingute läbirääkimiste raames (kuid vähem ametlikult ka Reachi määruse ning Euroopa Liidu kliima- ja energiapaketi direktiivide vastuvõtmise eelsete läbirääkimiste raames). Need hinnangud kujutavad endast kodanikuühiskonnaga konsulteerimise protsessis ning selle seisukohtade ja nõudmiste arvessevõtmise juures olulist vahendit.

2.18.3

Säästvuse mõju hinnangute tarbeks on koostatud järgmiste näitajate kogum:

—	majandusaspekti hindamiseks Maailmapanga näitajad ning ÜRO säästva arengu komisjoni näitajad,

—	sotsiaalaspekti ja selle raames inimväärse töö hindamiseks ÜRO säästva arengu komisjoni näitajad ning ILO näitajad,

—	keskkonnaspekti hindamiseks ÜRO Keskkonnaprogrammi, Euroopa Keskkonnaameti ja ÜRO säästva arengu komisjoni näitajad.

2.18.4

Euroopa Komisjoni teatises mõju hindamise kohta (2) on kehtestatud üldine raamistik mõjuhinnangute läbiviimiseks Euroopa Komisjoni kõigis tegevusvaldkondades, sealhulgas kaubandusläbirääkimiste ja -lepingute raames. 2006. aasta märtsis koostas väliskaubanduse peadirektoraat metoodilise juhendi, milles muudeti ametlikuks säästva mõju hinnangute teostamine ELi ja kolmandate riikide vahel sõlmitavate kaubanduslepingute läbirääkimiste ja elluviimise raames.

2.18.5

Säästva mõju hinnanguid saab kasutada vahendina oluliste ja representatiivsete kodanikuühendustega konsulteerimise protsessis.

3. Üldised märkused

3.1 2009. aastal leidis komitee, et ettenähtud juhtimismudelit tuleb lihtsustada. Samuti tegi komitee oma ettevalmistavas arvamuses „Makropiirkondlik koostöö – Läänemere strateegia laiendamine Euroopa teistele makropiirkondadele” (3) ettepaneku luua Läänemere kodanikuühiskonna foorum, et lihtsustada avalikku arutelu ning tõsta avalikkuse teadlikkust strateegia elluviimisest.

3.2 Makropiirkondade üldise juhtimise protsessis on projektidealane teabevahetus väga oluline, niisama oluline on teostada mõjuhinnanguid, et teha kindlaks projektide mõju elanikkonnale ja tööhõivele. Eri liikmesriikides tegutsevad sõsarorganisatsioonid, nagu ametiühingud, tarbijaühendused ja kohalikud vabatahtlikud organisatsioonid, peaksid looma omavahelisi sidemeid ja riigiüleseid võrgustikke, et kujundada välja kodanikuühiskond, mis on suuteline Läänemerega seotud sotsiaal-majanduslikes küsimustes kohaselt kaasa rääkima. Teadusprojektid peavad teenima elanikkonna ja töötajate huve. Juba praegu tuleks prognoosida tuleviku koolitusvajadusi, võttes eelkõige arvesse piirkonnas lähiajal esilekerkivaid arengusuundi, mis on põhjustatud ressursside hetkeolukorrast ja kliimasoojenemisest.

3.3 Komisjoni teatise sidusrühmi käsitlevas punktis 2.2.2 ei ole täpsustatud, milliseid sidusrühmi silmas peetakse, välja arvatud teadlaste osalemisele osutamine. Nimetatud punktis tuleks mainida kodanikuühiskonna olulisust konsulteerimisplatvormide käivitamisel, sealhulgas komitee Euroopa sotsiaalpartnerite ning BONUS-169 programmiga seotud Euroopa valdkondlike sotsiaalse dialoogi komiteede kasulikku rolli.

3.4 Euroopa sotsiaalpartnerite kasulikku rolli tuleks tunnistada BONUS-169 juhtimisstruktuurides.

3.5 Sotsiaal- ja kodanikuühiskonna partnerite potentsiaali parimal viisil ärakasutamiseks oleks kasulik näha konsulteerimisplatvormide raames ette nende esindajate koolitamine ning vastavad eelarveread.

4. Täiendavad märkused

4.1 Programmi eesmärk on Läänemere keskkonnatingimuste parandamist käsitleva teadustegevuse edendamine ning teadlaste töö rahvusvaheline koordineerimine.

4.2 Seega on üsna selgelt näha, et asjaomasel teadusprogrammil on vahetu mõju:

—	Läänemere majandus- ja tööstuskeskkonnale,

—	asjaomaste majandusharude arengule (nii majandusharude siseselt kui ka üleselt),

—	töökohtadele ja vajalikele oskustele, mis tähendab tõenäoliselt, et osa töötajaid peab operatiivselt ametikohta vahetama või tulema toime ametiülesannete olulise muutumisega.

4.3 Komitee teeb järgmised, kahte eesmärki täitvad ettepanekud:

—	tuleb võtta arvesse BONUS-169 programmi sotsiaalset mõju, mõju töökohtadele ning uute oskuste vajadust ja praeguste kasutuks muutumist, võimaluse korral tuleks nimetatud mõju ennetada (prognoosid ning meetmed osa elanikkonna ümbersuunamiseks uutele ametikohtadele),

—	meetmed positiivse mõju suurendamiseks ja negatiivse mõju leevendamiseks tuleb välja töötada koostöös kodanikuühiskonna esindajatega.

4.4 Kahe nimetatud eesmärgi täitmiseks tuleb teha järgmine ettepanek:

a)	kaasata täielikult majandus- ja sotsiaalvaldkonna esindajad,

b)	koostada mõjuhinnang säästva mõju hinnangute mudeli alusel (mõne parandusega) ja mitte Euroopa Komisjoni sisemiste mõjuhinnangute mudeli alusel.

4.4.1 Kaasata täielikult majandus- ja sotsiaalvaldkonna esindajad (a):

—	kaasata osalejariikide ELi ja riigi tasandi sotsiaalpartnerid (nagu eespool kirjeldatud) sektoripõhiste teadusuuringute foorumisse,

—

samuti kirjeldada üksikasjalikumalt sidusrühmadega konsulteerimise platvormide konsulteerimismehhanisme: kui kavas on vaid suhtlemine veebi vahendusel või korrapärane teavitamine, ei annaks see soovitud tulemusi.

—	Liiga palju eri ideid tekitab kakofooniat, kodanikuühiskonna mõtted tuleb organiseerida ühtseks sõnumiks.

—	Võiks luua sotsiaal- ja majanduspartnerite vahelise piiratud koosseisus töörühma, mis tegutseb kooskõlastatult ja ühtselt ning pakub teadlaste töö täiendusena oma ühist sõnumit.

—	Veelgi kaugemale minnes võiks kasutada töörühma abi mõjuhinnangu koostamisel (osalemine mõjuhinnangu juhtrühmas), samuti võiks rühm esitada nõuandva arvamuse Euroopa Komisjonile. Mõjuhinnangut tuleks ka osalejariikides ülevaatlike dokumentide vormis levitada.

4.4.2 Koostada mõjuhinnang säästva mõju hinnangute mudeli alusel ja mitte Euroopa Komisjoni sisemiste mõjuhinnangute mudeli alusel (b):

—	võiks teha ettepaneku selle kohta, et mõjuhinnang oleks tõepoolest säästvat arengut käsitlev mõjuhinnang, millesse on lülitatud sotsiaalsed, majanduslikud ja keskkonnaaspektid;

—

eelkõige ei tohi unustada lisada sellesse majanduslike ja tööstuslike kohanduste ning tööhõivealaste üleminekute aspekte. Näiteks võiks hinnang sisaldada järgmisi aspekte:

—	ülevaade Läänemere-äärsetes piirkondades levinud töökohtadest;

—	ohustatud (ehk kadumisohus) töökohtade ja suure arengupotentsiaaliga töökohtade kindlaksmääramine vastavalt eri uurimiskavadele;

—	oskuste arendamise suutlikkuse kindlaksmääramine: teadmiste tase, võimalik kohandamine uute teadmiste ja oskusteabega, kohalike õppe- ja koolitusvõimaluste olemasolu;

—	ümberkorraldatud ja tulevikku suunatud tööstusharuga seotud töökohtade integreerimine.

—	Eespool nimetatud aspektid on territoriaalse inimressursside planeerimise (4) ettevalmistamise üks põhieeldus ja nendega ei saa tegeleda ainult teadlaste siseringis.

Brüssel, 29. aprill 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2009) 610 lõplik, punkt 1.4.

(2) KOM(2002) 276 lõplik.

(3) ELT C 318, 23.12.2009, lk 6.

(4) Inimressursside planeerimine võimaldab paremini prognoosida oskuste kohandamist ametinõuetega, paremini hallata tehnoloogiliste ja majanduslike muutuste tagajärgi, luua õigemaid seoseid selliste tegurite vahel nagu konkurentsivõime, kvalifikatsioonide korraldamine ja töötajate oskuste arendamine, tagada parem karjäärijuhtimine, vähendada riske ning tasakaalustamatusest tingitud kulusid, samuti paremini välja valida ja kavandada vajalikke kohandamismeetmeid (allikas: Vikipeedia prantsuskeelne versioon).

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2011.018.est
Euroopa Liidu Teataja		C 18

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	54. köide 19. jaanuar 2011

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 462. istungjärk 28. ja 29. aprillil 2010
2011/C 018/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse mudeli tugevdamine (ettevalmistav arvamus)	1

2011/C 018/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühenduse põllumajandusmudel: tootmiskvaliteet ja tarbijate teavitamine kui konkurentsivõime tegurid (ettevalmistav arvamus)	5

2011/C 018/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna roll Euroopa Liidu ja Montenegro suhetes	11

2011/C 018/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalset kaasatust soodustav haridus: vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise vahend (ettevalmistav arvamus)	18

2011/C 018/05	Kuritarvitused seoses tarbijate ja kodumajapidamiste juurdepääsuga laenudele (omaalgatuslik arvamus)	24

2011/C 018/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa sihtasutuse õigusakt (omaalgatuslik arvamus)	30

2011/C 018/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa laevaehitustööstuse toimetulek praeguse kriisiga	35

2011/C 018/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Füüsilisest isikust ettevõtjate töö uued suundumused: majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate töö erijuhtum (omaalgatuslik arvamus)	44

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 462. istungjärk 28. ja 29. aprillil 2010
2011/C 018/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat Ühise kalanduspoliitika reform KOM(2009) 163 lõplik	53

2011/C 018/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Vesiviljeluse säästva tuleviku rajamine. Uus hoog Euroopa vesiviljeluse säästva arengu strateegiale KOM(2009) 162 lõplik	59

2011/C 018/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas KOM(2009) 433 lõplik	64

2011/C 018/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu ja Aafrika partnerlus. Aafrika ja Euroopa ühendamine: tõhusama transpordialase koostöö suunas KOM(2009) 301 lõplik	69

2011/C 018/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus KOM(2009) 567 lõplik	74

2011/C 018/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv miinimumnõuete kohta, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et saada rahvusvahelise kaitse saaja staatus, ja antava kaitse sisu kohtaKOM(2009) 551 lõplik/2 – 2009/0164 (COD)	80

2011/C 018/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohtaKOM(2009) 554 lõplik – 2009/0165 (COD)	85

2011/C 018/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta ning millega muudetakse direktiive 2004/39/EÜ ja 2009/…/EÜKOM(2009) 207 lõplik – 2009/0064 (COD)	90

2011/C 018/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni 25. aastaaruanne ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2007)KOM(2008) 777 lõplik	95

2011/C 018/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohtaKOM(2009) 330 lõplik	100

2011/C 018/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele Intellektuaalomandi õiguste jõustamise tõhustamine siseturul KOM(2009) 467 lõplik	105

2011/C 018/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud ühises Läänemere teadus- ja arendusprogrammis (BONUS-169)KOM(2009) 610 lõplik – 2009/0169 (COD)	109

2011/C 018/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Euroopa Liidu rahalist toetust Rahvusvahelisele Iirimaa Fondile (2007–2010)KOM(2010) 12 – 2010/0004 (COD)	114