1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/1

TÄISKOGU 85. ISTUNGJÄRK 9. JA 10. JUUNIL 2010

Regioonide Komitee resolutsioon teemal „Paremad vahendid ELi 2020. aasta strateegia rakendamiseks: liikmesriikide ja ELi majandus- ja tööhõivepoliitika koondsuunised”

(2010/C 267/01)

REGIOONIDE KOMITEE

1. toetab ettepanekut vähendada majanduse ja tööhõive üldsuuniste koguarvu ning koondada nad ühte sidusasse dokumenti, mis on kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga;

2. tunnistab, et kuigi suunised on suunatud liikmesriikidele, peaks Euroopa 2020. aasta strateegiat kohaldama partnerluses kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kes arvestades nende pädevust ja võimu suunistega kaetud valdkondades ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega on vajalikud riiklike reformikavade koostamisel ja kohaldamisel ning üldisel strateegiast teavitamisel;

3. palub Euroopa Komisjonil ja Euroopa Ülemkogul austada ja toetada alt-üles lähenemisviisi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks olulistes poliitikavaldkondades ning Euroopa 2020. aasta strateegia juhtimisel ja selles osas vastutuse võtmisel, kohaldades selleks peamiste algatuste ja riiklike reformikavade mitmetasandilist ja paindlikku kujundamist. Sellega seoses tervitab, et Euroopa Parlament rõhutas hiljuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste strateegiasse kaasamise olulisust;

4. rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegiat tuleb kohaldada täies kooskõlas Lissaboni lepingus tunnistatud territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga;

5. kutsub üles selgitama Euroopa 2020. aasta strateegias pakutud meetmete eelarvemõju, tagamaks, et järgmine finantsraamistik peegeldaks täielikult Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud prioriteete. Selgitus peaks hõlmama ka ELi uute rahastamisvahendite ja ELi uue vahendite süsteemi mõjuhinnangut.

LIIKMESRIIKIDE JA ELI MAJANDUSPOLIITIKA ÜLDSUUNISED

REGIOONIDE KOMITEE

6. toetab asjakohast majanduslikku ja maksualast kooskõlastamist nii ELi tasandil kui ka liikmesriikide vahel nende probleemide vähendamiseks, mille ees seisab riikide rahandus praeguse finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kontekstis;

7. tervitab ELi algatust karmistada liikmesriikide eelarvedistsipliini järelevalvet ning põhjalikult muuta finantsturgude reguleerimist;

8. toetab Euroopa Parlamendi 10. märtsi 2010. aasta resolutsioonis komisjonile ja nõukogule esitatud üleskutset hinnata, mil määral finantstehingute maksustamise eri võimalused võivad anda tulu ELi eelarvesse;

9. toetab Mario Monti poolt komisjoni presidendile Barrosole koostatud 9. mai 2010. aasta aruandes „Uus siseturustrateegia” esitatud soovitusi ELi suurema maksualase kooskõlastamise kohta, et kõrvaldada siseturult maksutõkked ja võidelda tööhõivet kahjustava mõju vastu, mis kaasneb ELis esineva maksukonkurentsiga;

10. rõhutab, et pikaajalise rahalise stabiilsuse saab saavutada ainult veenva konsolideerimise ja stabiilsuspakti sätete karmistamise teel. Rahalisele stabiilsusele saab kaasa aidata, kui kõikide ELi liikmesriikide ja piirkondade jaoks tugevdatakse pikaajalise majanduskasvu väljavaateid tänu jätkusuutlikku majanduskasvu edendavale struktuuripoliitikale (Euroopa 2020. aasta strateegia) ja ühtekuuluvuspoliitikale, millele mõlemale tuleks anda piisavalt vahendeid;

11. pooldab seisukohta, et riikide rahanduse puhul rõhutataks rohkem kvaliteeti ja jätkusuutlikkust ja et rahandus peaks keskenduma riigi investeeringutele keskkonnahoidlikkuse seisukohast ja sotsiaalselt uuenduslikes sektorites;

12. seisab tugevalt vastu Euroopa Komisjoni 12. mai 2010. aasta teatises majandusjuhtimise edendamise kohta esitatud ettepanekule peatada ühtekuuluvusfondist abi andmine ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluses olevatele liikmesriikidele. Kõnealusel ettepanekul on kolm diskrimineerivat aspekti: i) see tõstab ühtekuuluvuspoliitika esile kui ainukese ELi poliitika, kus kohaldatakse karistusi; ii) abi peatamine puudutaks ebaõiglaselt piirkondi ja linnu ja iii) see oleks ebaõiglane, arvestades ühtekuuluvusfondi vahendite ebavõrdset jaotust liikmesriikides;

13. kordab kindlalt, et tuleb tugevdada ühtekuuluvuspoliitika ülesannet ainsa ELi poliitikana, mis pakub terviklikku kohapõhist lähenemisviisi arengule, võimaldab kombineerida Euroopa prioriteete kohalike ja piirkondlike eripäradega ja püüab vähendada erinevusi piirkondade vahel ja piirkondade sees;

14. leiab, et majanduskasvu ei peaks hindama ainult SKP näitajatega, vaid ka majanduskasvu võrdse jaotamise ja mõõdetavate eesmärkidega seoses loodusvarade ammendumisega;

15. tervitab piirkondlike teadus- ja innovatsioonistrateegiate arengut, mis edendab riigiasutuste, ülikoolide ja erasektori koostööd ja loob sellega piirkondades ja linnades töökohti ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

16. tuletab meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad kliimamuutustega võitlemise ja keskkonna kaitsmise eest. Nad võivad saada suurt kasu vajalikust üleminekust vähese CO2-heitega majandusele, kui luuakse asjakohane Euroopa raamistik, mis võimaldab ennetada tehnoloogilisi muutusi, kohandada hariduse ja kutseõppe profiile ning innustada keskkonnahoidlikke riigihankeid. Sellega seoses toetab komitee linnapeade pakti algatust ja selle laiendamist kohalikule tasandile;

17. peab ettevõtlikkuse toetamisel esmatähtsaks leidlike ideede muutmist uuenduslikeks toodeteks, teenusteks ja protsessideks, mis loovad majanduskasvu, kvaliteetseid töökohti ning territoriaalset, majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, ning innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi parandama VKEde tegutsemise tingimusi kooskõlas Euroopa väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act”, kasutades ära eelkõige e-valitsuse teenuste kogu potentsiaali. Sellega seoses toob komitee välja olulise võimaluse edendada majandust aruka majanduskasvu kaudu, toetades naisettevõtjaid. Komitee kutsub üles looma naiste majandustegevuse arengu Euroopa raamistikku kui vahendit, mille abil vähendada erinevusi liikmesriikides, võidelda laste vaesuse vastu, soodustada töö ja pereelu tasakaalu, suurendada majanduskasvu potentsiaali ja parandada piirkondlikku arengut, mis toetub üha kasvavale VKEde baasile;

LIIKMESRIIKIDE TÖÖHÕIVEPOLIITIKA SUUNISED

18. kordab, et kuna sotsiaalpartnerid, k.a kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ELi liikmesriikides olulised tööandjad ja neil on hariduse, koolituse ja tööturgu toetavate meetmete pakkumisel tihtipeale oluline roll, siis on nad turvalise paindlikkuse meetmete elluviimisel esmatähtsad. Seetõttu peaks piirkondi ja omavalitsusi kaasama juba poliitika kujundamisel, et anda panus dünaamiliste tööturgude kujundamisse ja aidata kodanikel tööd saada;

19. märgib, et riiklike haridussüsteemide, transpordi infrastruktuuride, lapsehooldusteenuste ja haridusasutuste pikaajaline terviklik kavandamine ja rahastamine on jätkusuutlike piirkondlike tööturgude arengus esmatähtis;

20. meenutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kesksed osalised hariduse kvaliteeti ja asjakohasust ning osalusmäära puudutavate strateegiliste eesmärkide saavutamise protsessis ning haridustee poolelijätmise ennetamises;

21. meenutab, et ajal, mil töötus on kasvamas, on noortel raske tööturule siseneda ja neil on vaja paremat arusaamist neile pakutatavatest erinevatest võimalustest, et tagada sujuv üleminek haridusteelt tööturule või töökohti loovaks ettevõtjaks. Seetõttu loodab komitee, et Euroopa noortepakt kaasatakse suunistesse ning et ettevõtlikkust hakatakse koolides aktiivsemalt propageerima;

22. kutsub üles võtma sihipäraseid meetmeid nende vanemate töötajate toetamiseks, kes on jäänud töötuks majanduskriisi tagajärjel, et varustada neid uute, paremate oskustega tulevaste töövõimaluste jaoks;

23. rõhutab, et selleks, et alla riiklikku vaesuspiiri elavate eurooplaste arv väheneks kavandatud 25 % võrra, tuleb tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste piisav rahastamine, kuna nemad vastutavad aktiivse kaasamispoliitika kujundamise, rahastamise, elluviimise ja inimväärse töö tagamise suuniste edendamise eest. 2010. aasta, mis on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise aasta, on sobiv hetk rõhutada neid asjaolusid, mis võivad praeguse finants- ja majanduskriisi tõttu veelgi tõsisemaks muutuda;

24. rõhutab, et juurdepääsu üldhuviteenustele, eelkõige sotsiaalteenustele, tööturule integreerumist, struktuuriliste muutustega kohanemist ning sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise kaasamise poliitikat viivad peamiselt ellu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Seepärast peavad tööhõivesuunised pakkuma asjakohase raamistiku ja kohased rahastamisvahendid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetamiseks nende ülesannete täitmisel.

Brüssel, 10. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/4

Regioonide Komitee resolutsioon teemal „Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsem kaasamine Euroopa 2020. aasta strateegiasse”

(2010/C 267/02)

REGIOONIDE KOMITEE

1. tervitab komisjoni esitatud majanduskasvu ja tööhõive tõhusama strateegia ettepanekut, mis peaks vastama uutele aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkidele, pakkudes eri valitsemistasanditele võimalust aktiivselt osaleda ja teha omavahel koostööd;

2. rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika oma detsentraliseeritud lähenemisviisi ja mitmetasandilise valitsemise süsteemiga on ainus Euroopa Liidu poliitika, mis seob Euroopa 2020. aasta strateegia ning uued väljakutsed kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. See aga eeldab piisavat rahastamist. Seepärast on oluline, et ühtekuuluvuspoliitika oleks ka edaspidi suunatud jätkusutliku majanduskasvu, sotsiaalse kaasatuse, tööhõive, kliimamuutustevastase võitluse ning avalike teenuste pakkumise kvaliteedi ja tõhususe eesmärkidele;

3. teeb ettepaneku, mille kohaselt suunataks ühtekuuluvuspoliitika raames ka edaspidi suurem osa olemasolevatest vahenditest kõige rohkem abi vajavatele ja kõige rohkemate probleemidega liikmesriikidele ja Euroopa Liidu piirkondadele, et aidata praktilisel viisil tagada piirkondadele võrdsed võimalused ja edendada Euroopa solidaarsust;

4. väljendab kahetsust, et kavandatud Euroopa 2020. aasta strateegias ei võeta piisavalt arvesse 27 liikmesriigi piirkondade ja linnade kui riigi tasandist allapoole jäävate valitsemistasandite rolli ja panust – ometi saaksid nad tänu oma vastavale õigusloomepädevusele luua tõelist lisaväärtust, et saavutada kavandatud eesmärgid sotsiaal- ja majandusarengu, hariduse, kliimamuutuste, teadus- ja arendustegevuse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesusevastase võitluse alal;

5. kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu üles järgima kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks olulistes poliitikavaldkondades subsidiaarsuse põhimõtet: just omavalitsuste õlul lasub üldiselt märkimisväärne poliitiline vastutus ning neil on keskne roll nii praeguse Lissaboni strateegia kui ka Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimisel;

6. peab seepärast kiiduväärseks Euroopa Parlamendi hiljutist märkust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste strateegiasse kaasamise tähtsuse kohta ning kutsub järgima Euroopa Parlamendi ettepanekut Euroopa Komisjonile ja Euroopa Ülemkogule „arvestada Regioonide Komitee arvamust ELi 2020. aasta strateegia kohta”;

ETTEPANEK KOOSTADA EUROOPA 2020. AASTA STRATEEGIAT KÄSITLEV KOHALIKE JA PIIRKONDLIKE OMAVALITSUSTE TERRITORIAALNE PAKT

REGIOONIDE KOMITEE

7. palub jõuliselt toetada Euroopa Parlamendi ettepanekut koostada „Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt”, mille eesmärk on tagada tulevase strateegia omaksvõtmine kõigil tasandeil tänu tõhusale partnerlusele Euroopa, riikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste vahel, eriti seoses Euroopa 2020. aasta strateegia peamiste eesmärkide ja suurprojektide väljatöötamise ja elluviimisega. Territoriaalse pakti koostamisel võiks abi olla Regioonide Komiteest, kuna ta on juba välja arendanud 120 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust kaasava Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi;

8. soovitab, et põhitegevused peaksid olema keskenduma kahele valdkonnale:

poliitika järelevalve ja elluviimine

—	hinnata pidevalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust ja vajadusi, et suuta täita Euroopa 2020. aasta strateegia peamised eesmärgid;

—	innustada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi täiel määral osalema Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamises kooskõlas vastavate pädevustega;

valitsemine ja teabevahetus

—	anda oma panus Euroopa 2020. aasta institutsioonidevahelisse partnerlusse kooskõlastatud kolmepoolsete läbirääkimistega, milles osalevad Regioonide Komitee kui ELi kohalike ja piirkondlike esindajate kogu, Euroopa Liidu institutsioonid ning liikmesriigid;

—	aidata tutvustada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke linnadele ja piirkondadele ning soodustada kohalike ja piirkondlike otsuselangetajate vahel heade tavade vastastikust tutvustamist;

9. soovitab liikmesriikidel tungivalt aidata oma linnadel ja piirkondadel koostada riigi jaoks territoriaalne pakt, et seada koostöös oma riigi keskvalitsusega riigi eesmärgid ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide poole liikumisel võetavad kohustused, järgides seejuures täpselt asjaomase riigi õigusraamistikku;

leiab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste loodav lisaväärtus Euroopa 2020. aasta strateegia seitsme suurprojekti jaoks oleks järgmine:

10.1 suurprojekt„Ressursitõhus Euroopa”: linnapeade pakti tõhususe suurendamine tagamaks, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaasatakse igakülgselt riigi kliimastrateegiate ja -tegevuskavade kavandamisse, koostamisse, vastuvõtmisse ja elluviimisse; kliimasõbraliku kohalike ja piirkondlike haldusorganite infrastruktuuri väljaarendamine; keskkonnahoidlike avalike hangete edendamine; kohalike ettevõtjate julgustamine keskkonda säästvaks tootmiseks ja tarbimiseks; halduse ja teadlikkuse parandamine kliimamuutuste valdkonnas;

10.2 suurprojekt: „Üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika”: avaliku ja erasektori partnerluse õigusliku raamistiku parandamine, avalikke hankeid reguleerivate õigusaktide, sh e-hangete kasutamist reguleerivate õigusaktide lihtsustamine; töö- ja pereelu parem ühitamine avalike teenuste kvaliteedi tõstmise kaudu; bürokraatia vähendamine; VKEde toetamine, pakkudes neile teavet, paremat juurdepääsu krediidile ja rahastamisele, koolitusi ning nõustamist; Regioonide Komitee käivitatud Euroopa ettevõtluspiirkonna algatuse edasiarendamine, et panna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaaluma uusi võimalusi pikaajalise majanduskasvu saavutamiseks ettevõtluse toel;

10.3 suurprojekt„Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”: kuna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ELi liikmesriikides olulised tööandjad ning neil on hariduse, koolituse ja tööturgu toetavate meetmete pakkumisel tihtipeale oluline roll, siis on nad turvalise paindlikkuse meetmete elluviimisel esmatähtsad; inimeste ettevalmistamine tööturule integreerumiseks; hariduse ja koolituste, sh elukestva õppe kvaliteedi parandamine ning oskuste viimine vastavusse tööturul nõutavaga; kohalikele ja piirkondlikele riigiteenistujatele ning valitud esindajatele suunatud Erasmuse programmi väljatöötamine, et aidata kaasa haldusjuhtimise paremale tundmisele;

10.4 suurprojekt„Euroopa vaesusevastase võitluse platvorm”: kohapealset sotsiaalset kaasatust soodustava tegevuskava väljatöötamine, et muuta kohalikud sotsiaalteenused tõhusamaks ja kõigile kättesaadavamaks ning integreerida tööturust seni kõrvale jäänud inimesed; parema täiendavuse tagamine sotsiaalsele kaasatusele ja vaesusevastasele võitlusele mõeldud ELi vahendite vahel, kasutades õiguspädevusi ja kohalike vajadustega kohandatud programme; vaesusevastases võitluses uue mõõtme loomine, tunnistades naiste selgeid vajadusi töökohas ja ettevõtjatena uue Euroopa raamistiku kaudu, mis käsitleb naiste majandustegevuse arengut ja ettevõtlust; eelkõige noortele ja lastele tähelepanu pööramise vajaduse tunnistamine; piirkondlike vaatluskeskuste loomine, et jälgida sotsiaalse kaasatusega seotud poliitikameetmeid;

10.5 suurprojekt„Innovatiivne liit”: teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonisüsteemide reformimine; selle tagamine, et piirkonnad annavad panuse 3 % eesmärkide saavutamisse; piirkondlike piiriüleste projektide ja ETKRi võimaluste kasutamine; ülikoolide, piirkondlike teaduskeskuste ja erasektori vahelise koostöö süvendamine; ELi programmide ja struktuurifondide kasutamise tõhustamine; Euroopa teadusruumi programmidele kaasaaitamine; Euroopa innovatsioonialastes partnerlustes osalemine;

10.6 suurprojekt„Noorte liikuvus”: kõrghariduse tegevuskava ajakohastamine, eriti valitsemise ja rahastamise osas; parimate tavade vastastikune tutvustamine; riiklike tegevuskavade piirkondlikule mõõtmele kaasaaitamine; Euroopa noortepealinna algatuse edasiarendamine; terviklikud meetmed suunamise, nõustamise ja praktika jaoks; õppega seotud liikuvuse edendamine Euroopa struktuurifondidest rahastatavate projektide abil;

10.7 suurprojekt„Euroopa digitaalne tegevuskava”: Euroopa keskvalitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostalitlusvõime; e-valitsuse aktiivsem kasutamine parandamaks pakutavaid avalikke teenuseid, nagu haridus, tervishoid, sotsiaalne kaasatus, ruumiline planeerimine jne; IKT-oskuste parandamine; IKT kasutamine teadus- ja arendustegevuse tulemuste levitamiseks ja praktiliseks rakendamiseks; aktiivsem teavitamine infrastruktuuri uuendamise soodustamisest;

11. palub komitee presidendil edastada ettepanek koostada Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt Euroopa Liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste asjakohane kaasamine Euroopa 2020. aasta strateegiasse.

Brüssel, 10. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/6

TÄISKOGU 85. ISTUNGJÄRK 9. JA 10. JUUNIL 2010

Regioonide Komitee omaalgatuslik arvamus teemal „Ühine põllumajanduspoliitika pärast 2013. aastat”

(2010/C 267/03)

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE,

Kontekst ja probleemid

arvestades paljudes kohtades käimasolevaid arutelusid Euroopa põllumajanduspoliitika tulevase koha ja rolli üle,

1. peab oma ülesandeks ja prioriteediks koostada omaalgatuslik arvamus ühise põllumajanduspoliitika üldpõhimõtete ja peamiste suundumuste kohta pärast 2013. aastat;

2. peab vajalikuks määrata soovitavad põhimõtted ja sihid kindlaks enne kõnealuse poliitika eelarve arutamist;

3. nendib, et maailma ees seisavad praegu väga mitmetahulised ja ulatuslikud probleemid: rahvaarvu kasv, veevarude kahanemine, fossiilkütuste ja maavarade üha kiirem vähenemine, pinnase vaesumine, bioloogilist mitmekesisust ähvardavad ohud ja kliimamuutused;

4. tõdeb, et praegu põllumajanduses ja karjakasvatuses esinevad raskused (turgude heitlikkus, põllumajandustootjate sissetuleku langus, kaubanduse üleilmastumine, demograafiline surve ja kiiresti areneva majandusega riikide pakutav konkurents, üha sagedasemad toiduohutuse probleemid, kõige väiksemate põllumajandus- ja karjakasvatusettevõtete püsimajäämine ja ajakohastamine, muldade vaesustumine, üleminek fossiilkütustelt muudele energiaallikatele ning teised põllumajandustegevuse püsimajäämisega seotud keskkonna-, majandus- ja sotsiaalprobleemid, eelkõige mägipiirkondades ja teistes ebasoodsamates piirkondades jne) ei ole samasugused kui varem;

5. peab hädavajalikuks ühist põllumajanduspoliitikat põhjalikult uuendada, et Euroopa Liit suudaks muutustega kohaneda, aidates vähendada toimuvate või eesootavate muutuste negatiivset mõju Euroopa inimestele ning maapiirkondadele ja linnalähedastele aladele. Me peame toiduohutuse, bioloogilise mitmekesisuse ning loodus- ja kultuurimaastiku säilitamise abil looma aruka ja säästva majanduskasvu. Seejuures tuleks lähtuda kümnest järgmisest aluspõhimõttest ja suunast;

A. Põllumajanduspoliitika, mis peab jääma ühiseks poliitikaks

6. märgib, et Euroopa põllumajanduse esmane ülesanne on varustada liikmesriikide elanikke toiduainetega, pidades kinni ausa konkurentsi, keskkonnakaitse ja muudest tingimustest, millega tagatakse toiduohutus, kvaliteet ja mõistlikud hinnad;

7. märgib, et ELi põllumajandus annab Euroopa ühiskonnale ka mitmeid avalikke hüvesid, mida turg ei kompenseeri (maa korraldus, maastiku hooldus, keskkonna- ja loodusvarade kaitse, territoriaalne ühtekuuluvus jne), kuid mis pakuvad iseenesest kogu ELi jaoks lisaväärtust;

8. leiab, et põllumajandus- ja toiduainetesektor on Euroopa jaoks strateegiliselt oluline ning et vajadus ELi ühise kooskõlastatud põllumajandus- ja toiduainepoliitika järele on praegu suurem kui kunagi varem;

9. peab vajalikuks seista vastu kiusatusele viia põllumajanduspoliitika kas või osaliselt taas liikmesriikide pädevusse;

B. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab tagama eurooplaste toidualase sõltumatuse ja toiduga kindlustatuse

10. leiab, et ELi toidualane sõltumatus ja toiduga kindlustatus peavad olema ühise põllumajanduspoliitika peaeesmärgid;

11. rõhutab, et oluline on tagada ELis tootmise piisav mitmekesisus, kvaliteet ja ohutus ning säilitada seejuures võimalikult suures ulatuses optimaalne jaotus nii liikmesriikide kui ka eri piirkondade vahel sõltuvalt nende eripärast;

12. on seisukohal, et toidualase sõltumatuse osas on eesmärk keskenduda nendele põllumajandustoodetele, mille järele valitseb praegu suur puudus, nagu näiteks taimsetele valkudele;

13. arvab, et üksnes lõpphinna seisukohast suudaks Euroopa põllumajandustootmine vaevalt konkureerida kõigi maailma riikide põllumajandustootmisega, sest nende tootmiskulud, õigusaktid ja areng on sedavõrd erinevad;

14. peab seega vältimatuks eelistada jätkuvalt ELi toodangut;

15. lisaks toetab jõuliselt Euroopa Parlamendi deklaratsiooni (0088/2007) suurte selvehallide jõupositsiooni kontsentreerumise mõju uurimise ning sellest tulenevate asjakohaste meetmete ettepanekute kohta;

16. soovitab tungivalt, et ELis tarbitavate toiduainete suhtes kohaldataks ühtseid fütosanitaar-, veterinaar- ja keskkonnastandardeid, sõltumata sellest, kas need on toodetud ELis või kolmandates riikides;

C. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab tagama sissetulekute stabiilsuse

17. peab vajalikuks tagada Euroopas pidev toiduainetega varustatus;

18. peab tingimata vajalikuks, et tootjad saaksid oma toodangu pealt ka piisavat kasumit;

19. on seisukohal, et töökohtade säilitamine põllumajanduses ja põllumajanduslikus toidutööstuses tuleb seada esmatähtsaks;

20. peab seega vajalikuks töötada välja tõhusad vahendid, mis võimaldavad hindu stabiliseerida ja tootmist juhtida ning tagavad omakorda põllumajandustootjatele stabiilse sissetuleku; samas tuleb nende kasutamisel olla väga ettevaatlik;

21. leiab, et tootmise juhtimise vahendite eesmärk on hoida ära liigseid pakkumise ja nõudluse erinevusi, mis omakorda põhjustavad hindade järsku langust;

22. on seisukohal, et hindade stabiliseerimise vahenditega (tagasivõtumeetmed, ladustamine, tagatised seoses ilmastiku- ja tervishoiuteguritega jne) tuleks püüda piirata turgude heitlikkust;

23. on seisukohal, et WTO läbirääkimiste raames saavutatud üldkokkuleppe alusel tuleks loobuda eksporditoetuste meetmest ja kõigist muudest kaubandust moonutavatest ekspordisubsiidiumidest;

24. peab väga oluliseks hoida põllumajandustoodete hinnad tootmisperioodi jooksul stabiilsena, et säiliks soov toota ja et tootmistegurid jääksid pikaks ajaks püsima;

25. kutsub seepärast Euroopa Komisjoni üles sõnastama esimesel võimalusel praktilised ettepanekud tootmise juhtimise ja hindade stabiliseerimise vahendite kohta;

26. on arvamusel, et konkurentsieeskirjad peavad võimaldama põllumajandustootjatel, tootjate ühendustel ja kutseliitudel kujundada hinnapoliitikat nii, et saada oma töö eest õiglast hinda;

D. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab tooma kasu kõigile põllumajandustootjatele, soodustama põllumajandustavade muutusi ning edendama tööhõivet ja säästvat maakasutust

27. nendib, et viimaste reformidega saavutatud edule vaatamata püsivad ühises põllumajanduspoliitikas jätkuvalt väga suured ebavõrdsused eri tootmisliikidele ning sellest tulenevalt ka eri põllumajandusettevõtetele ja piirkondadele eraldatavates toetustes;

28. leiab, et muudetud põllumajanduspoliitikas tuleb jätta kõrvale igasugune ebaõiglane kohtlemine, mida ei ole võimalik objektiivselt põhjendada, eri liiki tootmise, samuti eri tüüpi ja suurusega ettevõtete ning eri piirkondade toetamisel;

29. nendib ka, et ühises põllumajanduspoliitikas on toetatud tootmisviise, mis ei ole keskkonna ega loodusvarade suhtes säästvad – ning seda hoolimata fossiilkütuste ja maavarade vähenemisest, taimekaitsevahendite akumuleerumisest looduses, veevarude saastumisest, mullaviljakuse võimalikust vähenemisest ning terviseriskide suurenemisest;

30. peab vajalikuks muuta põllumajandustootmise süsteemid mitmekesisemaks ja säästvamaks, et kasutataks vähem vett, fossiilkütuseid, väetisi ja taimekaitsevahendeid ning osataks paremini ära kasutada põllukultuuride ja loomakasvatuse koostoimeid;

31. leiab, et 2013. aasta järgne ühine põllumajanduspoliitika peaks pidama prioriteetseks toetust neile, kes elatuvad peamiselt põllumajandusest;

32. on arvamusel, et 2013. aasta järgne ühine põllumajanduspoliitika peab selliseid muutusi toetama ning aitama põllumajandustootjaid nendega kaasaminekul;

33. nendib samuti, et ühises põllumajanduspoliitikas on juba palju aastaid toetatud rohkem investeeringuid kui tööhõivet;

34. arvab, et põllumajandus võiks olla ka tulevikus üks olulisi töökohtade loojaid;

35. märgib, et ühise põllumajanduspoliitika reform on mõjutanud kohalikku tasandit viisil, mis õõnestab põllumajandusega seotud majandustegevuse püsimajäämist kõige haavatavamates piirkondades;

36. on seisukohal, et 2013. aasta järgses põllumajanduspoliitikas tuleb toetused taas tasakaalu viia, pannes rohkem rõhku tööhõivele ja haavatavate piirkondade, sealhulgas linnalähedaste alade põllumajanduse säilitamisele;

37. soovitab selliste peamiste suundade järgimiseks loobuda 2013. aasta järgses põllumajanduspoliitikas tasapisi kogu Euroopas viidetest senisele traditsioonile ning rakendada pigem kindlasummalisi pindalatoetusi, mille puhul võetakse arvesse piirkondlikke tingimusi seoses tootmis- ja transpordikuludega, põllumajandusettevõtete liigi ning avalike hüvede loomisega;

38. teeb eelkõige ettepaneku seada kindlasummalised pindalatoetused ja teised toetused rohkem ja paremini sõltuvusse nii aktiivsest põllumajandustegevusest kui ka sellest, kas kasutatakse keskkonda ja loodusvarasid säästvaid tootmissüsteeme;

39. teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu toetuste maksmisel arvestataks iga põllumajandusettevõtte pakutavat tööhõivet, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma põllumajandusettevõttele makstava toetuse ülemmäära kehtestamise asjakohasust;

E. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab edendama keskkonda ja loodusvarasid kõige rohkem säästvaid tootmissüsteeme

40. leiab, et keskkonna ja loodusvarade säästmine on 2013. aasta järgse põllumajanduspoliitika muutmisel kahtlemata üks peamisi eesmärke;

41. arvab ka, et põllumajandustootjaid tuleks innustada kasutusse võtma asjaomase valdkonna kõige edukamaid tootmissüsteeme ning neid tuleks nende kasutussevõtul abistada;

42. teeb ettepaneku kehtestada esimese taseme abi (kindlasummalise pindalatoetuse) saamiseks vajalikele miinimumnõuetele lisaks spetsiaalsed tõukemeetmed (nt maakasutuskavadega), et toetada ja väärtustada keskkonda ja loodusvarasid kõige rohkem säästvaid tootmistavasid ja -süsteeme (mahepõllundus, tootmisressursside piiramine, kasvuhoonegaaside vähendamine, veevarude kaitse, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, maastikukaitse jne);

43. teeb ettepaneku kohandada keskkonna seisukohast eriti haavatavatele piirkondadele ühise põllumajanduspoliitika raames antavat abi, seades selle vahetusse sõltuvusse veelgi karmimate keskkonnanõuete täitmisest ja vältides seejuures halduskoormuse ebaproportsionaalselt suureks muutumist;

44. kordab oma taotlust osaleda ühenduse tasandil tavapäraste ja geneetiliselt muundatud põllukultuuride samaaegset viljelemist puudutavate meetmete määramisel, kuna see puudutab ja mõjutab piirkondi;

F. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab võtma arvesse ebasoodsaid looduslikke ja geograafilisi tingimusi (mäestikualad, saared, väikese asustustihedusega alad, äärepoolseimad piirkonnad)

45. leiab, et mäestikualadel, saartel ja väga hõredalt asustatud piirkondades, aga ka teistes ebasoodsate tingimustega piirkondades on tootmistingimused püsivate piirangute (maapinna kalle, kõrgus, kliima, eraldatus, väheviljakas pinnas) ja spetsiifiliste sotsiaal-majanduslike omaduste tõttu teistsugused;

46. nendib, et eelnimetatud tingimused muudavad põllumajandustegevuse vahel keeruliseks (vähene kasum), ent ometi on see vajalik keskkonnatasakaalu säilitamiseks (võitlus loodusriskidega, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmine, avatud ja mitmekesiste maastike kujundamine) ning maaelu arenguks nimetatud piirkondades;

47. märgib, et kuigi selliste ebasoodsate tingimustega piirkondade põllumajandustootmise eesmärgiks on võetud pigem kvaliteet, vajab see vähese tasuvuse ja pidevate suurte kulude tõttu erilist tähelepanu ja käsitlust;

48. teeb ettepaneku, et neis piirkondades kehtestataks põllumajandustootmise säilitamise ja avalike hüvede osutamise toetuseks teatud lisatasu, tähtsustades seejuures kohalikku tootmist, head keskkonnakvaliteeti ning territoriaalset, sotsiaalset ja kultuurilist ühtekuuluvust;

49. märgib, et kui vahendeid ja poliitikameetmeid on palju, ei lase asjaosaliste rohkus jõuda tõeliselt ühtse tegevuseni, mis oleks vajalik põllumajandustootjate püsimiseks mägialadel, saartel ja põhjapoolsetes piirkondades;

50. peab vajalikuks luua alaliste ebasoodsate tingimustega piirkondade jaoks sobival tasandil (nt mägipiirkonnad ja saared) terviklikum strateegia, et kasutada täielikult ära selliste piirkondade potentsiaali ja luua ELi meetmete abil lisaväärtust. Komitee loodab seepärast, et programmiperioodil 2014–2020 rakendatakse täies ulatuses Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 174;

G. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab keskenduma põllumajandusele ja toiduainetega seotud küsimustele

51. leiab, et ühine põllumajanduspoliitika peab ennekõike keskenduma põllumajandusele ja toiduainetega seotud küsimustele ning tõhustama põllumajandust kõigis ELi piirkondades;

52. leiab, et mõnikord võib teise samba sees tekkida segadus või isegi konkurents põllumajanduse arengu meetmete ja mittepõllumajandusliku maaelu arengu meetmete vahel; peab seega vajalikuks piiritleda paremini nimetatud kahe meetmekategooria otstarve, mistõttu kutsub Euroopa Komisjoni määratlema paremini maaelu arengu poliitikat; kutsub lisaks Euroopa Komisjoni üles paremini määratlema maaelu arengu ning regionaal-, ja ühtekuuluvuspoliitika omavahelisi seoseid, et tagada teataval territooriumil võetavate samalaadsete meetmete ühtlus;

53. rõhutab üldiselt maapiirkondadele territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi nimel antava toetuse olulisust;

H. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab arendama teatavaid rakendusaspekte

54. leiab, et kui soovitakse tõhusalt toetada keskkonda ja loodusvarasid kõige rohkem säästvaid tootmissüsteeme ning arvestada seejuures looduslikult ja geograafiliselt ebasoodsaid tingimusi ning pöörata lisatähelepanu ka maapiirkondade elukvaliteedile ja kohapealsetele algatustele, tuleb kehtivat korda ja vahendeid kohandada piirkondlikul tasandil;

55. peab tingimata vajalikuks arvestada nii piirkonna eripära kui ka regionaalpoliitika prioriteete, mis võivad eri piirkondades aga märgatavalt erineda;

56. leiab, et on hädavajalik muuta ühise põllumajanduspoliitika elluviimise ja juhtimise tingimusi. Enam ei piisa üksnes sellest, et kaasatakse vaid Euroopa ja liikmesriigi tasand, nagu tehakse praegu enamikus liikmesriikides;

57. on seisukohal, et piirkondliku tasandi kaasamine on väga oluline, kuigi ka Euroopa ja liikmesriigi tasandid on hädavajalikud;

58. kutsub lisaks Euroopa Komisjoni üles mõtlema ühise põllumajanduspoliitika praeguse kahte sambasse jagunemise asjakohasuse ja sobivuse üle;

59. leiab, et POSEI programmide raames tuleb erimeetmed äärepoolseimatele piirkondadele põllumajandussektoris säilitada ja neid tuleb tõhustada, et võtta arvesse nende piirkondade põllumajanduse eripära, sest neil on erilisi raskusi täiendavate tootmis- ja turustamiskulude tõttu ning vähe võimalusi oma põllumajandustoodangu mitmekesistamiseks;

60. soovib piirkondlike meetmete kõrval mitmeid piirkondi hõlmavaid või piirkonnaüleseid meetmeid, mis täiendaksid piirkondades kohaldatud meetmeid;

61. rõhutab veel kord subsidiaarsuse põhimõtet ja selle konkreetset väärtust juhtimise muutmisel kõige kodanikulähedasemaks;

62. leiab, et 2013. aasta järgne ühine põllumajanduspoliitika peaks olema põllumajandustootjate jaoks lihtsalt rakendatav ning Euroopa kodanike jaoks läbipaistev ja mõistetav;

I. Ühine põllumajanduspoliitika, mis peab arendama juhtimise korda

63. leiab, et piirkonnad ja maakogukonnad ei tohi enam piirduda üksnes kaasrahastaja rolliga, osalemata aktiivselt teatud suuniste ning rakendus- ja juhtimiskorra üle otsustamisel;

64. on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika edukaks muutmiseks on vaja ulatuslikult kaasata piirkondlik ja teatavatel juhtudel ka kohalik tasand;

65. on arvamusel, et praegu on just piirkondlik ja teatavatel juhtudel ka kohalik tasand ainus, mis suudab

—	kujundada välja tõhusama ja kiiremini reageeriva juhtimissüsteemi;

—	arvestada toetuste eraldamisel piirkondade põllumajanduse, keskkonna ja territooriumi eripära;

—	muuta ühist põllumajanduspoliitikat nii, et see soosib keskkonda ja loodusvarasid säästvaid tootmissüsteeme;

—	toetada sellist põllumajandustootmist (köögi- ja puuviljakasvatus ning viinamarjakasvatus) ning selliseid tootmissüsteeme (mahepõllundus), mis seni on ühisest põllumajanduspoliitikast väga vähe kasu saanud;

—	kohandada uutele põllumajandustootjatele toetuste jagamise poliitika asjaomase piirkonna või teatavatel juhtudel kohalike oludega;

—	tihendada sidemeid põllumajanduse ja põllumajandusliku toidutööstuse ettevõtete vahel;

—	toetada põllumajandustoodete kiire turustamise süsteemi kehtestamist;

—	viia ühine põllumajanduspoliitika, regionaalpoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika omavahel paremini kooskõlla;

—	tagada Euroopa ruumi tasakaalustatum ja jätkusuutlikum planeerimine;

66. leiab, et mitmetasandilise – Euroopa, liikmesriigi ja piirkonna tasandi – juhtimise kehtestamine on 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika eduka muutmise hädavajalik eeltingimus;

J. Ühine põllumajanduspoliitika, millel peab olema käsitletavate raskuste ja küsimustega toimetulekuks piisav eelarve

67. peab 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika muutmist tingimata vajalikuks, et EL saaks tulla toime arvukate raskustega selles tegevusvaldkonnas, mis mõjutab eriti olulisel määral inimesi, ühiskonda, majandust, keskkonda ja piirkondi, ning et saaks anda tõhusama panuse Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud prioriteetidesse (arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv), millesse tuleks Euroopa põllumajandus- ja toiduainetesektorit rohkem kaasata, sest sellel sektoril on kõnealuste prioriteetidega seoses ELi jaoks strateegiline roll;

68. on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika muutmiseks, mis nõuab ennekõike keskkonda ja loodusvarasid säästvate tootmissüsteemide toetamist, tuleb teha märkimisväärseid jõupingutusi, et sobivalt kohandada muutuvate oludega kõikide Euroopa piirkondade tootmist või isegi korraldada põllumajandustootjate ümberõpet. Sellega seoses on jätkuvalt äärmiselt oluline, et ülikoolid kaasataks vahetult põllumajanduse arengusse ning et teaduslikku panust võetaks rohkem arvesse ühise põllumajanduspoliitika kujundamises ja rakendamises ning selle hõlmatavates algatustes, meetmetes ja kontrollides. Haridusasutused võimaldavad muuta paljud põllumajandussektori uuendamise soovid reaalseteks toimivateks projektideks. Neid tasub kaasata innovatsiooniprogrammidesse ja fondidesse;

69. arvab, et Euroopa Liit peaks eraldama vajalikud vahendid sellise muudatuse elluviimiseks;

70. leiab, et nimetatud eesmärgi saavutamiseks tuleb ühise põllumajanduspoliitika jaoks aastateks 2014–2020 ette näha käsitletavate raskuste ja küsimustega toimetulekuks piisav ning konsolideeritud ja tugevdatud eelarve;

Järeldused

71. soovib Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule meelde tuletada, et tulevase ühise põllumajanduspoliitika lisaväärtust – nagu ka selle panust ELi 2020. aasta strateegia prioriteetsete eesmärkide saavutamisse – hinnatakse selle järgi, kui hästi see suudab

—	tagada Euroopa toidualase sõltumatuse ja toiduga kindlustatuse, tootes tervislikke, mitmekesiseid ja kvaliteetseid põllumajandustooteid;

—	tagada põllumajandustootjatele ja põllumajandusettevõtetele stabiilsed ja piisavad sissetulekud, et soodustada püsivate töökohtade loomist;

—	aidata kaasa kliimamuutustega võitlemisele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele, võttes selleks üha laiemalt kasutusele keskkonnasäästvuse nõude ning toetades keskkonda ja loodusvarasid kõige rohkem säästvaid tootmisviise;

—	edendada territoriaalset ühtekuuluvust kogu Euroopa Liidus, tagades põllumajandustegevuse ja elujõuliste maakogukondade säilimise kõigis Euroopa piirkondades;

72. leiab, et vaid selline ühine põllumajanduspoliitika, millel on selged sihid, pikaajaline perspektiiv ja vajalikud rahalised vahendid, saab anda Euroopa Liidule võimaluse tema ees seisvate suurte raskuste ületamiseks.

Brüssel, 9. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/12

Regioonide Komitee arvamus teemal „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2009–2010: potentsiaalsed kandidaatriigid”

(2010/C 267/04)

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised edusammud ja ajakava

1. tervitab Euroopa Komisjoni teatist „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2009–2010”, ning teatist Islandi ELi liikmeks saamise taotluse kohta;

2. tervitab potentsiaalsete kandidaatriikide tehtud edusamme, mille tulemusena esitasid Albaania ja Serbia 2009. aastal ühinemistaotluse, samuti kaubanduse ja sellega seotud küsimuste ning stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu vahelepingu rakendamise jätkamist kõigis potentsiaalsetes kandidaatriikides ning jätkuvaid reforme Kosovos;

3. nendib, et EL on teinud suuri jõupingutusi, et lähendada potentsiaalseid kandidaatriike ELile. Hiljutised jõupingutused hõlmasid muu hulgas finantskriisi mõju leevendamist ning ettepanekuid viisanõuete lihtsustamiseks. Mõlemal puhul on tegemist algatustega, mis näitavad inimestele selgelt ELi väärtust;

4. tervitab viisarežiimi kaotamist Serbia ja Montenegro kodanikele, mis võimaldab nende viisavaba reisimist enamikku ELi liikmesriikidesse; samuti väljendab lootust, et peagi täidavad viisarežiimi kaotamiseks vajalikud kriteeriumid veel Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina;

5. võtab teadmiseks 26. oktoobril 2009. aastal vastu võetud nõukogu järeldused Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegia kohta ning Aadria mere ja Joonia mere piirkonna nõukogu deklaratsiooni ELi Aadria mere ja Joonia mere piirkonna strateegia toetuseks, mille võtsid 5. mail 2010. aastal Anconas vastu (1) Aadria mere ja Joonia mere piirkonna (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Itaalia, Kreeka, Montenegro, Serbia ja Sloveenia) algatuse kaheksa liikmesriigi välisministrid, ning väljendab heameelt ELi makropiirkondade strateegia kui olulise vahendi üle integratsiooniprotsessi kiirendamiseks, sh tänu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste väärtustamisele;

6. rõhutab, et laialdase üldsuse toetus tulevasele liikmesusele on oluline tegur eduka integratsiooniprotsessi saavutamiseks. Kohalik ja piirkondlik tasand saaks sellele kaasa aidata, nagu ka suurendada suutlikkust ELi õigusakte rakendada ja finantstoetust vastu võtta. Seetõttu on äärmiselt oluline,

—	et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele antaks võimalus osaleda aktiivselt riiklikus integreerumisprotsessis, mis on kooskõlas Euroopa Nõukogu Euroopa kohalike omavalitsuste harta põhimõtetega;

—	et ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) kujundataks välja nii, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid praegusest suuremal määral kasutada programmi investeerimiseks ja suutlikkuse suurendamiseks;

—	et kohalik ja piirkondlik tasand oleksid kaasatud integreerumisprotsessi, kuna Kopenhaageni kriteeriumid eeldavad tugevaid institutsioone ja rahastamissüsteeme. Sel viisil luuakse eeldused läbipaistvateks ettevalmistus- ja otsustussüsteemideks;

—

IPAd käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1085/2006 artikli 2 lõike 1 kohaselt kuulub määruse reguleerimisalasse „a) demokraatlike institutsioonide (…) tugevdamine” ning „c) avaliku halduse reform, sealhulgas abisaaja riigile antava abi haldamise detsentraliseerimiseks süsteemi loomine (…)”. Seda ja potentsiaalsete kandidaatriikide praegusi tavasid arvestades tuleks IPA kavandamisjärku lisada kohustuslik mehhanism kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerimiseks;

—	IPA kavandamisjärk riikides on vastuvõetamatult pikk. Komitee soovitab komisjonil vaadata kiiremas korras läbi kavandamise tingimused, et muuta menetlus sujuvamaks;

Teavitamine

7. märgib, et kohalik ja piirkondlik tasand on väga heas positsioonis kodanikega dialoogi pidamiseks ja nende teavitamiseks integreerumisprotsessist, samuti ELi õigusaktidega kohandumisega kaasnevatest väljakutsetest;

8. rõhutab, kui oluline on, et EL edendab kõikide ühiskonnakihtide kaasatust ja head juurdepääsu teabele. Eriti uute demokraatiate jaoks on teabele juurdepääs äärmiselt oluline. Sellised riigid on sageli kõige haavatavamad populistlike voolude suhtes, mida ei tasakaalusta pluralistlik arutelu;

9. rõhutab, kui oluline on, et ELi poolt levitatav teave ning potentsiaalsete kandidaatriikide olukorra analüüsid oleksid konkreetsed ja selged. Vastasel juhul tekiks valesti tõlgendamise oht. See omakorda võib tekitada integreerumisprotsessi eest vastutavate valitsuste jaoks raskusi protsessi kõikide mõõtmete juhtimisel. Seevastu avatud arutelu ja hästi teavitatud kodanikud võivad suureneda tõenäosust, et konfliktide standardlahendused, mis on aja jooksul etnilisi pingeid süvendanud, lõdvenevad;

Haldussuutlikkuse suurendamine

10. leiab, et IPA-programmi tuleb paremini kasutada, andmaks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimaluse kasutada oma pädevusi integreerumisprotsessi tugevdamiseks. Ühinemiseelse abi rahastamisvahend saab lisaks sellele edendada institutsioonide suutlikkuse suurendamist ühiskonna kõigil tasandeil;

11. jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et piirkonnasisesel koostööl on integreerumisprotsessi jaoks kõige suurem tähtsus. Kohalikud omavalitsused on võrgustiku NALAS (2) kaudu loonud näite riikidevahelise vahetuse kohta piirkonna tasandil;

12. märgib, et komisjoni aruande väärtus tõuseks märgatavalt, kui vaatenurka laiendataks, nii et see hõlmaks suuremal määral kohalikku ja piirkondlikku tasandit, kus pärast ühinemist rakendatakse suurt osa õigusakte;

13. avaldab kahetsust, et haldussuutlikkuse hindamisel ei keskendu komisjon korrapäraselt kandidaatriikide kohalikule ja piirkondlikule tasandile;

Kohalik ja piirkondlik tasand ning kodanikuühiskond

14. leiab, et kodanikuühiskonnal on väga oluline roll stabiilse demokraatia ülesehitamisel. Seetõttu peab ka kodanikuühiskond olema integreerumisprotsessis esindatud;

15. soovitab teha suuremaid õigusalaseid jõupingutusi, et toetada ühiskonna haavatavaid liikmeid. Mitmes kandidaatriigis on rahvatervise ja sotsiaalpoliitika ning samuti naiste haavatavuse ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustes areng maha jäänud;

16. märgib, et potentsiaalsete kandidaatriikide suutlikkus arvestada vähemusrühmade huvidega on integreerumisprotsessi jaoks äärmiselt oluline. Üksmeel praktiliste lahenduste osas leitakse sageli just kohalikul või piirkondlikul tasandil;

17. jagab komisjoni seisukohta, et potentsiaalsete kandidaatriikide haldussuutlikkust on vaja suurendada. Kui piirkondliku avaliku halduse kool hakkab täie hooga tegutsema, on väga oluline, et kohalikud ja piirkondlikud esindajad saaksid koolitusprogrammides osaleda;

Konkreetsed märkused riikide kohta

Albaania

18. tervitab asjaolu, et opositsioon võtab taas parlamendi tööst osa, ehkki teatud piirangutega. Albaanias puudub veel ühinemiseks vajalik koordineerimine ühiskonnakihtide vahel;

19. märgib, et mitmete ühenduse õigusraamistikku kuuluvate valdkondade õigusaktide ühtlustamises on tehtud edusamme, eriti pärast ametliku taotluse esitamist ELiga ühinemiseks. Kui ametlikud läbirääkimised algavad, järgitakse Lissaboni lepingus sätestatud menetlust, mille kohaselt tuleb kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele teavet anda ja need kaasata;

20. rõhutab, et väga oluline on kaasata kohalikud omavalitsused Albaania ees seisvasse protsessi, st eelseisvasse läbirääkimiste protsessi;

21. rõhutab, kui oluline on, et Albaanias kasutataks komisjoni vahendit haldussuutlikkuse arendamiseks haldusreformis kõikidel haldustasanditel (Twinning, TAIEX ja SIGMA). See on äärmiselt oluline nii tõhusate ja avatud institutsioonide loomiseks kui ka jõupingutuste innustamiseks, et piirata korruptsiooni, mis kujutab endast tõsist probleemi;

22. toonitab, et on oluline, et Albaania kiirustaks toimiva kinnisvaraturu väljaarendamisega. Kõnealune protsess võimaldaks kohalikel omavalitsustel parandada pikas perspektiivis oma maksustamisbaasi;

23. meenutab, et detsentraliseerimisprotsess on Albaanias alles algusjärgus. Vastuvõetud õigusakte, mis on ette nähtud kohalikul tasandil rakendamiseks, ei ole alati rakendatud. Õigusaktide rakendamine on tähtis ka vähemuste huvide kaitsmise seisukohast;

24. märgib, et komisjon piirdub majandus- ja sotsiaalõigusi käsitleva peatüki puhul ainult õigusloomega, kuid komitee soovitab samas käsitleda ka rakendamist ning analüüsida, kuidas uute õigusaktide puudulik rakendamine puudutab haavatavaid rühmi;

25. jagab komisjoni seisukohta, et maksude valdkonnas on tehtud edusamme, kuid märgib samas, et tasakaalustamatus vastutusalade ja ressursside jaotamisel detsentraliseerimisprotsessis sisaldab endas ohte;

Bosnia ja Hertsegoviina

26. märgib, et Bosnia põhiseadus, mis põhineb Daytoni lepingul, on aidanud kaasa keeruka haldusstruktuuri tekkimisele. Muu hulgas just Daytoni lepingu ülesehituse tõttu puudub Bosnial ja Hertsegoviinal Euroopa õigusaktidele vastav haldussuutlikkus. Lõhenenud riigina vajab Bosnia sellist juhtimist, mis suudab ületada vastuolud ja algatada ühiseid lahendusi. Otsuste langetamisel etnilisusest lähtuv valitsemine ei ole Bosnia kodanike huvides;

27. avaldab kahetsust põhiseaduse reformimist käsitlevate Butmiri läbirääkimiste ebaõnnestumise üle ning kutsub Bosnia ja Hertsegoviina kõigi rahvusrühmade esindajaid leidma kõigile vastuvõetavat lahendust, mis võimaldaks riigil saavutada täieliku suveräänsuse ja suutlikkuse jätkata reforme ja Euroopaga integreerumise protsesse;

28. märgib samuti, et kui Bosnia killustatud juhtimise tagajärjed jõuavad avalikkuse ette, avaldatakse otsuste langetamise süsteemile survet, mis viiks niikuinii reformideni. Nimetatud surve vallandamiseks peab EL selgesõnaliselt teavitama tegelikest poliitilistest alternatiividest, st pidev keskendumine vastuolusid võimendavatele probleemidele või selline poliitika, mis avab riigi siseturu neljale vabadusele;

29. järeldab viisaküsimuse puhul, et arutelu tuleks pidada uues vormis ja sellele tuleks anda uus sisu. Viisaküsimus näitab, et kui rahvas midagi nõuab, siis suudavad riigijuhid ka tegutseda. Siin lasub vastutus ELil, eriti Regioonide Komiteel. Bosnia kodanikele tuleb nende kohaliku tasandi juhtide kaudu aidata mõista, mida ühinemiseks vaja on ja millised hüved sellega kaasnevad. Vaja on parandada pühendumust ja sidusust ning pöörata tähelepanu väärtustele ja ideedele, mis on kooskõlas inimeste ja nende õiguste austamisega;

30. jagab komisjoni seisukohta, et praegune haldusstruktuur avaldab ettevõtluskeskkonnale negatiivset mõju;

31. näeb võimalusi toetada reformimeelseid jõude Bosnias, et aidata saavutada tugevamat riiki ning aidata kaasa detsentraliseerimisprotsessile ja kohalike omavalitsuste tugevdamisele. Kodanikud, kes soovivad võimalusi reisimiseks, kes mõistavad, miks ei teha investeeringuid ning miks struktuurifondid jäävad unistuseks, võivad osutuda selleks rühmaks, kes õhutab arutelu ka muudes valdkondades kui viisaküsimus. Regioonide Komitee peab andma oma panuse teavitamiskampaaniatesse ja kohtumistesse Bosnia kohaliku tasandi valitud juhtidega, kes omakorda saavad aidata muudatusi läbi viia;

32. märgib, et keerukas haldusstruktuur on üks põhjus, miks kohalikel omavalitsustel ja nende organisatsioonidel on üksnes piiratud määral teavet ELi ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kohta;

33. järeldab, et riiklikku tasandit tuleks tugevdada mitmes pädevusvaldkonnas, eelkõige andes sellele ühise vastutuse kohalike omavalitsuste seaduse eest;

34. kutsub üles võimaldama ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kasutamist ka kohaliku omavalitsuse tasandil;

Serbia

35. väljendab rahulolu selle üle, et Serbia parlament kiitis heaks Vojvodina autonoomse piirkonna uue, 1. jaanuaril 2010. aastal jõustunud põhimääruse, millega tugevdatakse Vojvodina piirkondlikke pädevusi, ning märgib, et Serbia teeb integreerumisprotsessis olulisi edusamme. Detsentraliseerimisprotsess on siiani mõnevõrra killustatud ning ministeeriumide pädevusalades on kahetsusväärseid kattumisi. Reformide alal tehakse jõupingutusi piirkondliku tasandi arendamiseks, millel oleks pädevused arengu ja majanduskasvu valdkonnas, kuid rakendamise osas on veel ebaselgusi. Haldussuutlikkuse tugevdamine, mida teostas Serbia omavalitsuste liit (3) rahvusvahelise abiga, on komitee arvates oluline ressurss kohalike omavalitsuste ajakohastamiseks;

36. viitab sellele, et integratsiooniprotsessiga peavad kaasnema sisemised reformid ühiskonna kõikidel tasanditel;

37. tervitab, et 2009. aasta märtsis loodud Serbia Vabariigi haldusalase detsentraliseerimise nõukogule (National Council for Decentralisation of the Republic of Serbia) tehti ülesandeks koostada eksperdirühma abiga ulatuslik Euroopa standarditele vastav haldusalase detsentraliseerimise strateegia. See võib aidata hoogustada edasist reformiprotsessi;

38. tervitab kohalike omavalitsuste institutsiooniliseks tugevdamiseks tehtud edusamme. Kindel rahastamine, millega saab arvestada, on haldussuutlikkuse suurendamise kõrval üks põhilisi valdkondi, kus on vaja võtta meetmeid, et kohalikud omavalitsused vastaksid täielikult Kopenhaageni kriteeriumidele stabiilsete avalik-õiguslike asutuste kohta. Lähitulevikus on oluline küsimus tagastada kinnisvara kohalikele omavalitsustele ning anda neile võimalus vara omandamiseks;

39. märgib, et hoolimata sellest, et Serbial on tulude ja kulude ühtlase jaotamise süsteem, on mitmetel kohalikele omavalitsustel raskusi teenuste baastaseme hoidmisega. Reforme on vaja ka omafinantseerimise määra tõstmiseks kohalikes omavalitsustes. Seda saab saavutada, kui rahastamisel rakendada põhimõtet, et uute pädevusvaldkondade kulud kaetakse riigi vahenditega;

40. tervitab Serbia algatust lihtsustada kohalikel omavalitsustel keskkonna valdkonna meetmete võtmist keskkonnamaksudel põhineva keskkonnafondi abil. See on hea näide meetmete kohta, mis hõlbustavad kohalike omavalitsuste kohanemist ELiga. Osa nimetatud maksutuludest läheb kohalikele omavalitsustele sihtotstarbeliste tuludena, mida võib muu hulgas kasutada vajaliku pädevuse arendamiseks keskkonnamõju hindamise valdkonnas;

41. leiab, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendit nähakse enamasti vahendina Serbia keskvalitsuse reformimiseks ning suuremate investeeringute võimaldamiseks infrastruktuuri. Sellise rõhuasetusega seoses on kahetsusväärne, et vaid väga piiratud osa läheb hädavajalikeks meetmeteks, näiteks kohaliku tasandi haldussuutlikkuse suurendamiseks;

42. tervitab Serbia parlamendi 31. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Srebrenicas 1995. aasta juulis toimunud sündmuste kohta. Resolutsioonis mõistetakse hukka seal toimunud veresaun. Resolutsiooni vastuvõtmine on oluline samm oma ajaloo ümberhindamisel. Serbia valitsus edastab sellega positiivse signaali leppimiseks, Serbia-siseseks arenguks ja ka edasiseks lähenemiseks Euroopa Liidule;

Kosovo (4)

43. tervitab stabiliseerumist Kosovos. Rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas suure rühma ELi riikide jõupingutused on aidanud saavutada jätkusuutliku õigusriigi ja kodanike suurema julgeoleku. Samas leidub arengutes suurema stabiilsuse suunas jooni, mis meenutavad olukorda Bosnias ja Hertsegoviinas ning on oht etnilise lõhe tekkimiseks, mis võib tulevikus integreerumist raskendada. See võib raskendada integreerumisprotsessi selles riigis, kus ühiskonna haridustase on madal ning avalik-õiguslikud asutused veel vähe arenenud;

44. rõhutab õigusriigi põhimõtete järgimise olulisust Kosovos ning leiab, et rahvusvahelisel kohalolekul Kosovos on otsustav roll riigi etniliste rühmade rahuliku kooseksisteerimise nimel tehtud jõupingutustes;

45. tervitab kohalike omavalitsuste reformialgatust ja detsentraliseerimisprotsessi Kosovos;

46. näeb, et Kosovo praeguse arengu tulemusena tekib veel hulk etnilisusel põhinevaid kohalikke omavalitsusi. See tähendab samas suuremat vajadust kohalikul tasandil toimuva dialoogi järele. Kõnealuse arengu tulemusel hakkavad eelkõige kohaliku tasandi koostööstruktuurid etendama olulist rolli nimetatud tasandi koostöö innustamisel. Sellistes jõupingutustes võiksid ühised IPA-projektid toimida sillana. Kosovo edasise arengu jaoks ning arvestades nii riigi piiratud ühiskondlikke ressursse kui ka institutsioonide olulist rolli sotsiaalse solidaarsuse ja üldhuviteenuste universaalsuse edendamisel, on äärmiselt oluline vältida etnilistel põhjustel dubleeritud asutusi, nagu koolid ja haiglad. Need sümboliseerivad poliitilist ebaõnnestumist ja riiklike vahendite halba kasutamist ning suurendaksid vaid etnilist lõhet;

47. soovitab pöörata tähelepanu Kosovo suutlikkuse parandamisele hariduse valdkonnas, et Kosovo võiks saada kasu oma elanikkonna demograafilisest koosseisust. On küllaltki suur oht, et suur osa praegusest noorte põlvkonnast emigreerub pärast kooli lõpetamist;

48. rõhutab asutuste haldussuutlikkuse olulisust riigi piiratud ühiskondlike ressursside tõhusa kasutamise jaoks. Samal ajal saab ressursse vabastada nt tervishoiu parandamiseks;

49. toetab komisjoni seisukohta, et äsja vastu võetud riigihangete seaduse rakendamise parandamiseks on vaja ulatuslikke jõupingutusi hariduse valdkonnas;

50. soovitab kasutada IPA-programmi ressursina haldussuutlikkuse ulatuslikuks parandamiseks riigis. Selle abil saab riigis parandada arusaamist ühinemisnõuetest ning ELiga ühinemisega kaasnevatest hüvedest;

Montenegro

51. tervitab Montenegro otsustavust integreerumisprotsessis, mis peegeldub valitsuse ja kohalike omavalitsuste esindajate ametlikus dialoogis, milleks saadakse kokku mitu korda aastas;

52. jagab komisjoni seisukohta, et Montenegro avalikus halduses on kõigil tasanditel vältimatult vaja haritud inimressurssi. Selle tulemusena on valitsus suunanud oma vahendid koordineerimiseks, milles kohalik tasand on hästi esindatud. See on andnud häid tulemusi nii reformiprotsessi tempo osas kui ka riigi suutlikkuse osas välisrahastajate jõupingutuste koordineerimisel. Kõik see on olnud võimalik tänu sellele, et IPA-programm on olnud kohalike omavalitsuste tähelepanu keskmes;

53. märgib, et kohalikes omavalitsustes käimasolevatele reformidele on hoolimata pikaleveninud reformiprotsessist eelnenud ulatuslik arutelu nii linnapea rolli kui ka kohalike omavalitsuste vabatahtliku partnerluse üle, et parandada valmisolekut struktuurifondide toetusteks;

54. tervitab karmimat õigusakti, mille kehtestamise eesmärk oli piirata korruptsiooni nii kohalikel valimistel kui ka üldiselt, kasutades selleks sagedasemaid väliskontrolli;

55. märgib, et kohalikud omavalitsused ei saa maksumäärade osas kuigi palju kaasa rääkida, mis omakorda avaldab mõju kohalikule isevalitsemisele;

56. märgib lisaks, et kolm aastat, mida on vaja esimeste ühinemiseelse abi rahastamisvahendist rahastatavate projektide rakendamisfaasi jõudmiseks (kavandamisest käivitamiseni), on vastuvõetamatult pikk aeg. Ehkki järgmistel aastatel on IPA toetuse saamise ettevalmistusperiood lühem, tuleks eeskirju lihtsustada, et seda aega lühendada;

Island

57. toetab Euroopa Komisjoni soovitust alustada ühinemisläbirääkimisi Islandiga ning võimaldada talle ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames ühinemiseelset rahalist toetust.

Brüssel, 9. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) www.aii-ps.org

(2) Kagu-Euroopa kohalike omavalitsuste liitude võrgustik

(3) Linnade ja Omavalitsuste Alaline Konverents

(4) ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244/99 alusel.

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/17

Regioonide Komitee arvamus teemal „Kevadpakett: ELi tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks”

(2010/C 267/05)

I. POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

A. Üldised märkused

1. jagab komisjoni poliitilist tahet säilitada Euroopa Liidu juhtpositsioon maailmas vaesusega võitlemisel, mida alustati 2000. aastal, kui ÜRO võttis vastu aastatuhande arengueesmärgid (1);

2. peab kiiduväärseks ELi 12-punktilist tegevuskava, mis tugineb mitmele, nn kevadpaketi moodustavale dokumendile, mille kohta võib leida üksikasjalikumat teavet lisast. ELi eesmärk on töötada välja ühine seisukoht, mõeldes ÜRO korraldusel New Yorgis toimuvale tippkohtumisele käesoleva aasta 20.–22. septembril. Raskest majandus-, sotsiaalsest ja finantskriisist hoolimata on lõppeesmärk tõhustada meie võitlust sadade miljonite naiste, meeste ja laste vaesusega ning määratleda konkreetsed meetmed aastatuhande arengueesmärkidega seotud kohustuste täitmiseks enne 2015. aastat;

3. väljendab heameelt selle üle, et tänu kõnealustele põhjalikke analüüse ja ettepanekuid sisaldavatele dokumentidele on võimalik hinnata praegust olukorda maailmas. Neis on esitatud selge ja üksikasjalik teave iga aastatuhande arengueesmärgi saavutamisel tehtud, ehkki tagasihoidlike edusammude kohta ning liikmesriikide finantsjõupingutuste kohta, mis väljenduvad riigi- ja arenguabi andmises. Neis on hilinemisi ja puudujääke varjamata kirjeldatud nii ELi-siseselt kui ka erinevates rahvusvahelistes organites osapoolte „võitlusvalmis” seadmiseks tehtud algatuste keerukust ning samuti visandatakse neis uusi võimalusi vajalike edusammude kiirendamiseks;

4. peab siiski vägagi kahetsusväärseks, et komisjoni esimeses teatises ei nimetata otsesõnu (2) aastatuhande arengueesmärkide elluviimises osalevate partnerite hulgas ELi liikmesriikide ega ka toetust saavate riikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi. Selline eiramine on vastuolus 2005. arenguküsimustes saavutatud üksmeelse seisukohaga Euroopa selle valdkonna poliitika põhisuundade osas; komisjoni 2008. aasta teatisega, milles selgesõnaliselt tunnustatakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi arenguprotsessi osalistena; sama teatise alusel koostatud nõukogu järeldustega, mis võeti vastu 10. novembril 2009, ning komisjoni ja Regioonide Komitee kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindaja vahelise dialoogiga, mis algatati 22. aprillil 2009 vastu võetud arvamusega 312/2008;

5. peab hädavajalikuks kõrvaldada puudujäägid ELi ühises seisukohas pärast nõupidamist nõukogu ja parlamendiga, ning tunnustada Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning samalaadsete organite rolli vaesusega võitlemisel;

B. Tähelepanekud eri valdkondade kohta

6. ei soovi taas üksikasjalikult peatuda Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning toetust saavate riikide omavalitsuste panusel arengueesmärkide saavutamisse kooskõlas demokraatliku valitsemise põhimõttega: (3) komitee on seda juba toonitanud ja teinud alates 2005. aastast sellekohaseid ettepanekuid kohalike omavalitsuste arengukoostööd käsitlevates arvamustes ning tundus, et sõnumit võeti kuulda (4);

7. meenutab, et 2008. aasta Accra tegevuskavas tunnistatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli uues toetuste struktuuris;

8. peab sellegipoolest sobivaks rõhutada praegu, mil EL kavatseb tutvustada oma seisukohti rahvusvahelisel areenil, mõningaid kohalike ja piirkondlike omavalitsustega otseselt seotud punkte;

Aastatuhande arengueesmärkide saavutamine ja temaatilised teatised

9. tuletab meelde, et kaheksast aastatuhande arengueesmärgist seitse on seotud vaesuse väga konkreetsete tahkudega. 2010. aastal, kui möödunud on kaks kolmandikku algatuse tähtajast, tehtud vahekokkuvõttes võib näha vastuolulisi tulemusi. Positiivse külje pealt võib täheldada äärmise vaesuse, alla 5-aastaste laste suremuse ja epideemiate teatavat vähenemist ja joogivee kättesaadavuse mõningast paranemist. Negatiivse või lausa väga negatiivsena võib välja tuua nälja ja alatoitumise, ebavõrdsuse hariduse valdkonnas, emade suremuse, AIDSi ja reoveepuhastuse. Sellise üldise olukorra hindamisel, mida on mõjutanud erinevad kriisid – kõigepealt toidu-, seejärel majandus- ja finantskriis, ei tohiks tähelepanuta jätta samas riigis, aga eelkõige maailma eri piirkondade vahel esinevaid erinevusi: isegi kui Hiina saab oma majandusele hoo sisse ja parandab teatud näitajaid, jääb Sahara-tagune Aafrika üha rohkem maha lastele alghariduse pakkumisel, AIDSi vastu võitlemisel ja reoveepuhastuse võimaldamisel. Komitee tuletab ka meelde, et nende seitsme aastatuhande arengueesmärgi saavutamine sõltub kaheksandast arengueesmärgist „osaleda ülemaailmses arengupartnerluses”, mis on hoolimata praegusest kriisiolukorrast kõigi osapoolte solidaarsuse aluseks, et vähendada vaesust maailmas;

10. jagab komisjoni vaadet, et aastatuhande arengueesmärgid on üksteisest sõltuvad. Kevadpaketi dokumentides toodud näidete täiendamiseks ja illustreerimiseks võiks nimetada ka juurdepääsu veele – valdkonda, mida EL jälgib veerahastu programmi kaudu, kuid millele pööratakse palju tähelepanu ka Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöömetemetes. See, kas vesi on joodav, mõjutab kõigi tervist, kuid selle kättesaadavus võimaldab parandada põllumajandustegevust – ja seega omakorda tagada ka paremat varustatust toiduainetega – ning muuta ka naiste ja eelkõige väikeste tüdrukute elu, sest kergendab nende töökoormust ja võimaldab viimastel leida aega haridusele;

11. rõhutab, et aastatuhande eesmärkide täitmise edenemine toimub läbi selliste riiklike süsteemide loomise, milles vahendite väljatöötamisel ja jagamisel arvestatakse nn baasteenuseid, mille abil on võimalik tõhusalt vastata elanikkonna põhivajadustele;

12. soovib selles kontekstis korrata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli kirjeldatud teenuste võimaldamisel ja korraldamisel kooskõlas demokraatliku ja tõhusa valitsemise põhimõttega ning lähtudes kodanike heaolust;

13. peab lisaks möödapääsmatuks käsitleda just kohalikul tasandil üht suurtest arengueesmärkide elluviimisel esile kerkivatest raskustest – demograafilisi muutuseid; kohaliku tasandi arenguvajadusi arvestamata ja eriti väikeseid maapiirkondade ettevõtteid toetamata suureneb lahkumine maapiirkondadest, mis suurendab vaesust hiidlinnades, mida ei ole võimalik valitseda, või soodustab teistesse riikidesse emigreerumist;

14. sellest tulenevalt kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama arengu kohaliku mõõtme partnerriikidega koostatavatesse piirkondlikesse (s.t kuhu on hõlmatud mitu riiki) ja riiklikesse strateegiadokumentidesse. Komitee tuletab sellega seoses meelde vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused arengukavade koostamisse ja elluviimisse. Globaliseerumise väljakutsetele vastamine eeldab, et arvestatakse omavalitsustega, kes vastutavad demokraatliku juhtimise ja kohaliku arengu eest kohapeal;

15. õigete meetmetega annavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused panuse rahvastiku teadlikkuse tõstmisse vaesusest praeguses kriisiolukorras olevas maailmas ja sellest, kui hädavajalik on sellele arengu seisukohast reageerida. Solidaarsusel ja kaasatusel põhinevad tegevused võivad anda sisserännanud rahvastikule võimaluse oma päritolumaa kultuuri taasavastamiseks ning osaleda oma päritolumaa kodanikuvabaduste ja arengu põhitingimuste tugevdamisel;

Arengu rahastamine

Ametlik arenguabi

16. väljendab heameelt, et EL (komisjon ja liikmesriigid) on esimene ametliku arenguabi rahastaja maailmas: (5) kuigi 2010. aasta arenguabi maht (hinnanguliselt 0,45 % SKPst) jääb seatud vahe-eesmärkidest väiksemaks, on ELi tulemus jõukate riikide keskmisest omajagu parem (2010. aastal 0,31 % SKPst);

17. juhib tähelepanu sellele, et mõned liikmesriigid arvestavad ametliku arenguabi alla summad, mida nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused eraldavad detsentraliseeritud koostöö algatustele, samal ajal kui teised seda mitmesugustel põhjustel ei tee;

18. peab seega vajalikuks selgelt tuvastada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osa arenguabis nii riikide kui ka maailma tasandil;

19. on seisukohal, et selline selgus arvudes aitab suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahalist panust vaesusega võitlemisel maailmas. Kuigi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panus ei piirdu kaugeltki vaid rahalise toetusega, on mõned neist juba seadnud endale eesmärgi eraldada 0,7 % oma vahenditest arenguriikidele suunatud koostöömeetmetele. Mõnikord on nad isegi loonud rahastamismehhanismid, mis on mõeldud mingitele konkreetsetele vajadustele (nt Prantsusmaa seoses juurdepääsuga veele);

20. lisaks võiks kaaluda võimalust, et Euroopa kõik 100 000 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust igal tasandil võtaksid oma riigi õigusakte järgides vastu otsuse suunata vabatahtlikult arenguabisse vähemalt üks euro elaniku kohta. Need kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes ei tegele otseselt detsentraliseeritud koostööga, võiksid maksta omapoolse toetuse kohalike omavalitsuste arenguabi fondi, nii nagu seda praegu Hispaanias tehakse. Selles panuses võiks hinnata ka arengule kaudselt kaasa aitavaid meetmeid (näiteks seoses üldsuse teavitamisega vaesusest maailmas);

Arengumaade maksupoliitika

21. jagab Euroopa ametivõimude seisukohta, et koos arengumaadega tuleb töötada selle nimel, et kohandada nende maksubaasid demokraatlikule valitsemisele sobivatele alustele ja tavadele ning võidelda maksuparadiiside ja korruptsiooniga. Komitee toetab samme, mida kõnealused riigid kavatsevad selles valdkonnas teha;

22. sellega seoses soovib rõhutada nelja aspekti:

—	abi saavate riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad ressursse, et tulla toime neile antud ülesannetega, ilma et nad sõltuksid ainuüksi juhuslikust arenguabist, mida nad saavad eelkõige eelarvelise toetuse kaudu;

—	ka kohaliku tasandi vastutavad isikud vajavad sellist tehnilist abi, mida EL on valmis andma riikliku tasandi vastutavatele isikutele;

—	ELi omavalitsusüksused on juba pööranud tähelepanu kõnealusele kesksele küsimusele ning detsentraliseeritud koostöö institutsiooniliste küsimuste valdkonda on viidud sisse abi kohaliku maksupoliitika korraldamiseks ja haldamiseks;

—	ELi rahastamine – juhul, kui see on saadaval – peaks olema otsesemalt suunatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetamisele;

23. rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna ühist rolli arenguhariduse andmisel ning üldsuse teadlikkuse tõstmisel maailmas valitseva vaesuse probleemist: ilma kodanikelähedaste algatusteta ja usalduseta fondide kasutamise osas on veelgi raskem saavutada Euroopa kodanike hulgas mõistmine, et kriisi ajal on vaja finantssolidaarsust rahvastega maailma muudes piirkondades;

Institutsioonilised mehhanismid

Euroopa poliitikavaldkondade sidusus

24. tervitab ELi võetud algatusi rakendada Euroopa arengukonsensuse seda põhimõtet, mille kohaselt see Euroopa tegevuspoliitika, mis arengut ei puuduta, ei tohi olla vastuolus vajalike jõupingutustega aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks. Komitee tuletab meelde, et 2009. aasta novembris otsustas nõukogu, et jõupingutused keskenduvad peamiselt viiele prioriteetsele valdkonnale kaheteistkümnest asjaomasest poliitikavaldkonnast: kaubandus ja rahandus, kliimamuutused, toiduga kindlustatus kogu maailmas, ränne ja turvalisus;

25. seepärast märgib muu hulgas, et 2013. aasta järgses ühises põllumajanduspoliitika reformis tuleb võtta arvesse ülemaailmset toiduga kindlustatust ning et arenguriikidest pärit kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide sisserännet tuleb toetada korduvrände vormis, nii et need riigid ei jääks ilma arenguks ja aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks vajalikest oskustest, eelkõige tervishoiu valdkonnas. Samuti tuleb kohalikus arengus arvestada keskkonnamõõdet;

Abi tulemuslikkus

26. Regioonide Komitee tervitas 2009. aasta aprillis vastu võetud arvamuses (CdR 312/08 fin) siiralt abi ühtlustamist käsitlevat 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni ja peab seda märkimisväärseks edusammuks. Komitee avaldab arvamuses soovi, et eri tasandi koostööd koordineeritaks konsulteerimise kaudu ja läbipaistval viisil. Kuna ühtlustamiseks on vaja andmeid vastavate meetmete kohta, on komitee hakanud tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga koostama internetipõhist detsentraliseeritud koostöö atlast, et saada senisest täpsemat pilti sellest, mida, kus ja kuidas Euroopa kohalikud omavalitsusüksused teevad;

27. rõhutab, et Euroopa ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsusüksuste vahel sõlmitud suhete abil on võimalik konkreetselt edendada Pariisi deklaratsioonis ja Accra tegevuskavas kesksel kohal olevaid demokraatliku omavastutuse ning partnerriikide prioriteetide ja eripärade ühtlustamise põhimõtteid, mille rakendamine ei saa jääda vaid riikidevaheliseks küsimuseks;

28. märgib, et omavalitsusüksuste tasandil rakendatavaid meetmeid võetakse arvesse 2010. aasta veebruari aruandes aastatuhande arengueesmärkide saavutamise kohta 2015. aastaks, (6) mille koostas ÜRO peasekretär septembris toimuvaks koosolekuks. Dokumendis rõhutatakse kõnealuste meetmete olulisust, kuna need põhinevad meetmete koostoimel ja asjaomase elanikkonna osalemisel;

29. soovib väga, et juunikuisel Euroopa Ülemkogul vastu võetavas ELi ühises seisukohas ei unustaks poliitilised juhid, et aastatuhande arengueesmärkide mõte on sadade miljonite inimeste igapäevaelu parandamine ning et rahvusvahelise abi tulemuslikkust saab mõõta just kohalikul tasandil;

30. soovib seega, et omavalitsustasandit võetaks selgesõnaliselt arvesse ELi poolt juunis ja rahvusvahelise kogukonna poolt septembris esitatavates analüüsides ja ettepanekutes. Euroopa 100 000 kohalikku omavalitsusüksust saavad anda elujõudu väikestele ojadele, mis kasvavad suurteks jõgedeks. Selline riikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ühtsus võimaldab tugevdada demokraatlikke institutsioone ja toetada rikkuse õiglast jaotust, et saaks neutraliseerida äärmise vaesuse kolde ning saavutada aastatuhande arengueesmärgid vastavalt 2010. aastal võetud poliitilistele ja humanistlikele kohustustele.

Brüssel, 9. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) 1. eesmärk: vähendada vaesust ja nälga maailmas; 2. eesmärk: tagada kõigile algharidus; 3. eesmärk: edendada soolist võrdõiguslikkust; 4. eesmärk: vähendada laste suremust; 5. eesmärk: parandada emade tervist; 6. eesmärk: võidelda HIVi/AIDSi ja muude haiguste vastu; 7. eesmärk: tagada keskkonna säästmine; 8. eesmärk: osaleda ülemaailmses arengupartnerluses.

(2) Paradoksaalsel kombel on erandiks maksundusküsimusi käsitlev dokument, mis ei ole suunatud Regioonide Komiteele.

(3) Linnade ja Kohalike Omavalitsuste Liidu (UCLG) 2009. aasta detsembri dokumendis „UCLG seisukoht abi tõhususe ja kohalike omavalitsuste kohta” on toodud veel arvukaid näiteid.

(4) Arvamused CdR 224/2005 fin, CdR 383/2006 fin, CdR 144/2008 fin ja 2009. aasta aprillis vastu võetud arvamus CdR 312/2008.

(5) Dokumendi SEK(2010) 420 lõplik lisas on eraldi esitatud kõigi 27 liikmesriigi arenguabi määr ja väljavaated 2015. aastaks.

(6) ÜRO dokument A/64/665.

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/22

Regioonide komitee arvamus „Äriregistrite ühendamine”

(2010/C 267/06)

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Taust

1. tervitab Euroopa Komisjoni Rohelise raamatu „Äriregistrite ühendamine” algatust;

2. tunneb head meelt, et Euroopa Komisjon kutsub Rohelises raamatus „Äriregistrite ühendamine” huvitatud isikuid üles avaldama arvamust nimetatud teemal;

3. tuletab meelde Regioonide Komitee olulist rolli ja seniseid arvamusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvide esindamisel valikute ning alternatiivsete lahenduste pakkumisel, arvestades siseturu toimimise, läbipaistvuse, teabevahetuse ja halduskoormuse lihtsustamist nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil;

4. toetab Euroopa Komisjoni seisukohti, et äriregistrid (1), täidavad väga olulist rolli, mille kaudu registreeritakse, uuritakse ja säilitatakse äriühingutega seotud teavet, nagu teave äriühingu õigusliku vormi, asukoha, kapitali ja seaduslike esindajate kohta, ning tehakse see ka avalikkusele kättesaadavaks;

5. nõustub Euroopa Komisjoniga, et äriregistrite piiriülest koostööd nõutakse sõnaselgelt piiriüleste ühinemiste direktiivis (2) ning Euroopa äriühingu (3) ja Euroopa ühistu (4) põhikirjas;

6. on seisukohal, et kuigi põhiteenuste miinimumstandardid on seni kindlaks määratud Euroopa õigusaktidega võivad äriregistrid siiski pakkuda riigiti erinevaid täiendavaid teenuseid, samas laienevad äriühingud üha enam väljapoole riigipiire, kusjuures ühes liikmesriigis asutatud äriühingul on võimalus tegutseda täielikult või osaliselt teises liikmesriigis; see kõik on toonud kaasa suurenenud nõudluse äriühinguid käsitleva piiriülese avaliku teabe järele;

7. toonitab asjaolu, et teave äriühingute kohta on olemas küll asukohajärgses registreerimisriigis, kuid sama teabe hankimisel teisest liikmesriigist võib tihti kohata mitmeid takistusi – nii tehnilisi, juriidilisi kui ka keelelisi jm;

8. on seisukohal, et vabatahtlikust koostööst äriregistrite vahel siiski üksi ei piisa ja on vaja tagada senisest tõhusam piiriülene koostöö registrite vahel; äärmiselt oluline on koostöö raames tagada eelkõige äriregistrites sisalduva teabe piisav riigiülene kättesaadavus, läbipaistvus, õiguskindlus ning usaldusväärsus;

9. rõhutab, et praegune finantskriis on taas kord näidanud, kui tähtis on finantsturgude läbipaistvus; finantsturu elavdamiseks võetavate meetmete taustal saab parema juurdepääsu võimaldamist ajakohastatud, ametlikule ja usaldusväärsele teabele äriühingute kohta vaadelda kui üht võimalust turgude vastu usalduse taastamiseks kogu Euroopas;

Peamised seisukohad

10. tunnistab piiriülese äriregistrite elulist tähtsust siseturu tõhusa toimimise tagamisel, pakkudes usaldusväärset ja ajakohast teavet ärilistel eesmärkidel, või õiguskaitse kättesaadavuse lihtsustamisel kõigi osapoolte jaoks kõigis liikmesriikides;

11. tunnistab, et ettevõtete liikuvus on majanduskasvu jaoks äärmiselt oluline ja soovitab seepärast rakendada täielikult integreeritud süsteemi, võimaldades kogu Euroopa Liidus võrdset juurdepääsu teabele;

12. märgib, et juurdepääs teabele piiriüleste ühinemiste, asukohamuutmiste või filiaalide asutamise kohta teistes liikmesriikides on siseturu sujuva toimimise jaoks igapäevaselt vajalik;

13. tunnustab vabatahtlikus süsteemis osalejate jõupingutusi tõhusa teabevahetusplatvormi loomiseks, kuid kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema ettepaneku äriregistritevahelise Euroopa koostöö õigusliku raamistiku kohta, et asendada praegune vabatahtlik süsteem täielikult integreeritud info- ja sidetehnoloogial põhineva registriga;

14. meenutab VKEde olulist rolli Euroopa majanduses ja kutsub liikmesriike vastu võtma Euroopa osaühingu põhikirja käsitleva õigusakti, mis koos tõhusa äriregistrite ühendamise süsteemiga lihtsustaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete laienemist ühtsel turul;

15. nõuab Euroopa virtuaalse äriregistri elluviimist koos vastastikusel ühenduvusel põhinevate ambitsioonikate IT-lahendustega;

16. toetab seotud äriühinguõiguse direktiivide läbivaatamist, et kohandada need praegu kättesaadavatele tehnilistele vahenditele, eriti IT-süsteemide kasutamisele;

17. jagab seisukohta, et igati mõistlik on äriregistrite ühendamisel toetuda suuresti juba tänaseks tehtud tööle eelkõige Euroopa Äriregistri võrgustikus ja BRITE raames; võrgustiku äriregistrite vahelist menetluslikku koostööd reguleeriva osa (ühinemised, asukohamuutused, filiaalid jm) puhul tuleb ilmselt nõustuda komisjoniga selles osas, et kõige lihtsam on süsteem üles ehitada tänase BRITE projekti baasil;

Ettepanekud

18. tuletab meelde, et Euroopa Kohtu viimase 10 aasta praktika (eelkõige kohtuasjas Centros (C-212/97), Überseering (C-208/00), Inspire Art (C-167/01)) on loonud võimaluse äriühingute piiriüleseks tegutsemiseks ning oma asukoha muutmiseks;

19. rõhutab, et paljudel juhtudel ei ole see õigus praktikas tagatud, kuid siiski ei ole selle põhjus mitte peamiselt äriregistritevahelise ühenduse puudumine, vaid see, et liikmesriikide siseriiklik äriühinguõiguslik ja registriõiguslik regulatsioon ei toeta piiriülest asukohamuutmist ja muid piiriüleseid toiminguid ning ka ühenduse õigus ei nõua selgesõnaliselt selliste regulatsioonide olemasolu;

20. on seisukohal, et vaid äriregistrite ühendamine ei lahenda seda probleemi; probleemi lahendamiseks tuleks luua sisulised materiaalõiguslikud (substantial) ning menetlusõiguslikud (procedural) reeglid ühingute asukoha muutmise kohta, mis muuhulgas peavad reguleerima ka äriregistrite omavahelist koostööd;

21. väljendab veendumust, et eelkõige äriühingute asukoha muutmise võimaluse sisuline puudumine Euroopa Liidu sees on üks peamine takistus sellele, et tekiks tõeline riikide ja piirkondade konkurents ettevõtjate ligimeelitamiseks parima keskkonna abil – asukoha muutmine on täna lihtsalt niivõrd keeruline;

22. tunnistab, et äriregistrite ühendamine lihtsustab ettevõtjate jaoks majandustegevuse raames oma partnerite kohta info saamist ning on sellisena igati tervitatav, kuid selle eesmärgi täitmiseks kujutab ühendatud äriregistrite süsteem sisuliselt ühtset otsingusüsteemi standardiseeritud andmetega, tingimusel, et on tagatud registrite info õigsus. Lisaks tuleks püüelda registrite sisulise standardiseerimise poole;

23. on seisukohal, et rohelise raamatuga pakutav haldusleping ei tundu olevat võrgustiku loomiseks kohane instrument, kui eesmärk on, et iga riigi äriregistrist saaks standardiseeritud kujul standardiseeritud infot, tuleks tekkivat süsteemi reguleerida kasvõi näiteks ühinguõigusliku avalikustamisdirektiivi uuendamise kaudu vms viisil;

24. lisab, et pigem peaks olema suund sellele, et nii piiriülene info loodava süsteemi kaudu kui ka siseriiklike äriregistrite info oleks internetis kättesaadav ja võimalusel tasuta või mõõduka tasu eest, sest sisuliselt on selle info kogumise käigus tasutud riigilõivude näol sellega seotud kulud niigi kinni makstud ning avaliku võimu kaudu ei peaks toimuma avalike andmete müüki, vastasel korral hakataks sisuliselt tulevase direktiivi sildi all osutama konkurentsi olemasolevatele konsultatsiooniteenuseid pakkuvatele ettevõtjatele;

25. nõustub, et läbipaistvusdirektiivi andmete sidumine loodava võrgustikuga on mõistlik, seega tuleks kaaluda vastavate reeglite loomist pigem direktiivi vormis või isegi määrusega;

26. juhib tähelepanu asjaolule, et ühendäriregistri puudumine ei ole seni tegelikult olnud märkimisväärne takistus piiriülese ühinguõigusliku toimimise puhul, mõistlike elektrooniliste lahenduste puhul (nagu toimib näiteks Eesti, Portugali ja Soome vahel) on ka täna võimalik teha väga ulatuslikku koostööd selliselt, et isegi riigist lahkumata on võimalik elektrooniliselt teises riigis äriregistritoiminguid teha;

27. rõhutab, et kui miski ühinguõiguslikku piiriülest toimimist sisuliselt takistab, on see pigem üle-euroopalise elektroonilise identifitseerimisvahendi puudumine – milleks oleks näiteks Euroopa Liidu elektrooniline ID-kaart, mille abil saab võimalikuks nn digitaalse allkirja kasutamise seadustamine ning vastastikku tunnustamine; see oleks äriregistrite ühendamise üks esmane alustala, mille tekkimise suunas tuleks ka kiiresti liikuda;

28. teeb lõpuks ettepaneku, et kõik algatused peavad sisaldama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning parema õigusliku reguleerimise põhimõtteid.

Brüssel, 9. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) Rohelises raamatus tähistatakse terminiga „äriregister” kõiki keskregistreid, äriregistreid või äriühingute registreid äriühinguõiguse esimese direktiivi (68/151/EMÜ) artikli 3 tähenduses.

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/56/EÜ, 26. oktoober 2005, piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise kohta (ELT L 310, 25.11.2005, lk 1).

(3) Nõukogu määrus (EÜ) nr 2001/2157, 8. oktoober 2001, Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1).

(4) Nõukogu määrus (EÜ) nr 2003/1435, 22. juuli 2003, Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta (ELT L 207, 18.8.2003, lk 1).

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/25

Regioonide Komitee arvamus teemal „Linnade taaselustamise tähtsus Euroopa tulevases linnaarengus”

(2010/C 267/07)

I POLIITILISED SOOVITUSED

Linnade panus arengusse ja üleminek linnade uuendamiselt linnade taaselustamisele

REGIOONIDE KOMITEE

1. on arvamusel, et linnad ja linnapiirkonnad (linnadest ja nende naabruses asuvatest haldusüksustest koosnevad linnastud) on kujutlusvõime ja loovuse keskused ning et nad pakuvad nii võimalusi tegeleda Euroopa Liidu ees seisvate majandus- ja finantsprobleemidega kui ka vahendeid võidelda sotsiaalse tõrjutuse, kuritegevuse ja vaesuse vastu. Regioonide Komitee arvab siiski, et neid aspekte tuleb struktuuriprogrammide raames tunnistada, et muutused ja linnade taaselustamine saaksid teoks;

2. tunnistab, et linnade ja linnakeskuste (1) panus kõigi valitsustasandite säästvasse arengusse muutub üha olulisemaks. Linnad on kultuuri, majanduse, hariduse, teadus- ja arendustegevuse, teadmismahukate teenuste ja finantssektori keskused, nad on piirkondliku ja rahvusvahelise reisijate- ja kaubaveo sõlmpunktid ning annavad olulise panuse eri päritolu rahvastikurühmade integratsiooni;

3. märgib, et mõnda linnapiirkonda on mõjutanud keskkonna-, majandus- ja sotsiaalsed probleemid, samas juhib tähelepanu sellele, et Euroopas on mitmeid näiteid linnade edukast taaselustamisest, mida on ELi abiga rahastatud.

4. rõhutab, et ebaseadusliku ehitamise ja siserände tulemusena on paljudel juhtudel inimeste koondumine linnadesse toimunud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimeid ja kavasid ületava kiirusega. Sotsiaalsed probleemid on süvenenud ja terved elanikurühmad on kõrvale jäetud ning seda hoolimata nende suurest kutsealasest ja sotsiaalsest potentsiaalist. Arenenud riikide linnades moodustavad linnakeskkonna lahutamatu osa nn allakäinud linnaosad, mis on sotsiaalse tõrjutuse ja turvalisuse vähenemise üks tegur;

5. märgib, et struktuurimuutused majandussektoris, tootmise ümberpaigutamine ja uute tehnoloogiate ilmumine, eelkõige kaubaveo valdkonnas (näiteks üleminek veoühikutele), on kahjustanud kiires tempos infrastruktuuri ja maa-alasid (sadamad ja raudteejaamad), avaldades ulatuslikku mõju elamukvartalite ja tervete linnade majanduslikule ja ühiskondlikule toimimisvõimele ning tekitades neile täiesti uusi väljakutseid;

6. juhib tähelepanu sellele, et linnakeskkonna uuendamise poliitika peaks moodustama aluse asjakohasele mudelile, mille sekkumisvaldkond hõlmab meetmeid alates linnaruumi taaselustamisest ja lõpetades olemasoleva hoonestuse taastamisega. Uus säästva linna mudel peaks põhinema linnakeskkonna uuendamise innovaatilisel ja terviklikul lähenemisviisil, mis oleks kooskõlas Leipzigi hartaga ning võtaks arvesse keskkonna-, sotsiaal- ja majandusaspekte. Mudel ei tohiks soodustada ei linnade piiramatut kasvu ega haljasalade täisehitamist, vaid just vastupidi asetama peamiste punktidena rõhu linnade laienemise kontrolli all hoidmisele, valglinnastumise vältimisele, linnade olemasolevate elamuparkide ja sotsiaalstruktuuride taaselustamisele, linnade keskkonnatõhususe tõstmisele, endiste tööstusalade taastamisele, säästvamate transpordiliikide edendamisele, mitut haldustasandit (piirkondlik, maakondlik, kohalik tasand) hõlmavale ruumiplaneerimisele ning multifunktsionaalsuse arendamisele;

7. tuletab meelde, et XX sajandi lõpul ilmnes kiireloomuline vajadus võtta linnade parendamiseks sihtotstarbelisemaid ja mitmeid sektoreid hõlmavaid meetmeid. Probleemide keerukus nõudis mitut teemavaldkonda hõlmavat lähenemisviisi, mis tekitas omakorda vajaduse koostada linnade taaselustamise kavad, mille eesmärkide, meetodite ja rakendusmeetmete määratlemisel kasutati enamjaolt terviklikku lähenemisviisi, arvestades laiemat geograafilist reaalsust ja mastaabisäästu. Komitee leiab, et raskustes olevaid linnapiirkondi ei saa ega tohi hüljata, kuna need kujutavad endast kasutamata jäänud talentide allikat ja annavad tunnistust ressursside raiskamisest kasutamata inim- ja füüsilise kapitali mõistes, samas kui seda saaks kasutada tootlikult ning aidata sellega kaasa globaalsele majanduskasvule;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll linnade taaselustamisel ning selle küsimuse asjakohasus Regioonide Komitee jaoks

REGIOONIDE KOMITEE

8. märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks olema otsustav ja ülioluline roll linnade taaselustamise terviklike strateegiate väljatöötamises, rakendamises, järelevalves, edendamises ja hindamises ning linnakeskkonna parandamises laiemalt. Euroopa linnade ja linnapiirkondade mitmekesisus nõuab nii kohalike lahenduste leidmist kui ka ennekõike tegutsemist kohalikul tasandil. Mitmed ELi programmid ja algatused moodustavad terve teadmiste panga linnaarengu kohta, seda Euroopa tasandil ja igas linnas eraldi. Komitee leiab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks julgustada paremini ära kasutama Euroopa tasandil kogutud teadmisi, sealhulgas linnu käsitlevat ühenduse õigustikku;

9. leiab, et linnade taaselustamise võimalusi on tohutult palju ning et selle valdkonna strateegiate puhul tuleb võtta arvesse nende tegurite arvukust, millest teatavate linnapiirkondade probleemid on põhjustatud. Viimaste aastate majanduslangus võib proportsionaalselt enam mõjutada teatavaid linnapiirkondi, millel läheb sotsiaal-majandusliku struktuuri tõttu kohanemiseks kauem aega kui teistel linnapiirkondadel. Linnade taaselustamise kavades tuleks otsida uuenduslikke viise kesklinnastumise vältimatute tagajärgede pööramiseks elanike kasuks;

10. on arvamusel, et linnad pakuvad tihedas partnerluses ümbritsevate maapiirkondadega oma kodanikele ja ettevõtetele suuri eeliseid, mitte üksnes majanduse tõukejõuna ning kaubavahetuse ja kaubanduskeskuste näol, vaid ka isikuvabaduste edendamise vahendite ning loovuse, teadustegevuse ja tippkeskuste kaudu. Paraku seisavad linnad silmitsi elustiilist ja demograafilistest muutustest, kuid veel sagedamini sobimatutest linnaarendusmudelitest tulenevate probleemidega. Linnade taaselustamine ja säästev areng on praegu mureallikaks paljude ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kes püüavad tagada püsivat majanduskasvu, mis käiks käsikäes nüüdisaegse (eelkõige tehnoloogilise) infrastruktuuriga – viimane mängib ettevõtete ligimeelitamises ning puhta ja terve elukeskkonna tagamises määravat rolli;

11. leiab, et praegu on olemas arvukalt häid tavasid, mida ei ole aga piisavalt levitatud ega ellu viidud. Seepärast kordab komitee üleskutset virtuaalse võrgustiku loomiseks, et levitada Euroopa linnade ja piirkondade hulgas häid tavasid. Komitee on olnud tihedalt kaasatud sellistesse algatustesse nagu linnapeade pakt ja Euroopa rohelise pealinna auhind, samuti on ta ELi liikmesriikide linnaarengu töörühma tegevuse raames osalenud Euroopa säästvaid linnu käsitleva Lepizigi harta järelmeetmete töös. Komitee on hiljuti võtnud vastu ka selle valdkonnaga seotud arvamusi, näiteks arvamused linnade ja piirkondade panuse kohta Euroopa kliimamuutuste ja energiaalaste eesmärkide elluviimisse, energiatõhususe edendamiseks vajalike meetmete kohta ning linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava kohta;

ELi meetmed Euroopa linnade arendamiseks

REGIOONIDE KOMITEE

12. on arvamusel, et kuigi ELi aluslepingutes ei ole selgesõnaliselt sätestatud komitee pädevusena linnapoliitika kujundamist, on alates 1990. aastast märgata linnaarengus nii programmiliste kui ka oskusteabe alaste meetmete mõistes suurt edasiminekut. Kogu selle aja on linnad tegutsenud kui lahtise taeva all olevad katselaborid ja saavutanud olenemata piiratud ressurssidest austusväärseid tulemusi;

13. juhib tähelepanu sellele, et ELil võib olla linnade taaselustamise strateegiate toetamisel suur osa. Selleks tuleb julgustada komisjoni toetuma linnu käsitlevale ühenduse õigustikule ning andma ühtlasel ja struktureeritud viisil kohalikule tasandile edasi kõik olemasolevad linnarengu alased teadmised ja meetmed. See peab hõlmama kõiki ELi poliitikameetmeid, mis avaldavad linnaarengule vahetut mõju ning erilist tähelepanu tuleb pöörata ühtekuuluvuse, tööhõive, sotsiaal-, keskkonna-, lairibaühenduse ja transpordivaldkonnas võetud meetmetele;

14. tervitab Euroopa Komisjoni talitustevahelise linnarengu töörühma hiljuti ajakohastatud ning avaldatud juhendit linnamõõtme kohta ühenduse poliitikas ajavahemikul 2007–2013. Muuhulgas kutsub komitee komisjoni uurima võimalusi Euroopa linnade tegevuskava ajakohastamiseks ja formaliseerimiseks ning lülitama see uude linnaarengu tegevuskavasse või -raamistikku, mille üks põhiprioriteete oleks linnade taaselustamine terviklikul viisil, arvestades samal ajal eri olusid, milles neid tuleb rakendada;

15. toetab kõiki olemasolevaid alljärgnevaid algatusi, mis aitavad arendada linnade säästvat arengut ning eelkõige linnade integreeritud taaselustamist ühtekuuluvuspoliitika kontekstis: struktuurifondide linnu käsitlev haru, linnaaudit, linnaatlas, programm Urbact ja algatus Jessica. Siiski kutsub komitee komisjoni analüüsima hoolikalt algatuse URBAN integreerimise tulemusi ERFi rakenduskavadesse ning viima edaspidi läbi spetsiaalse vahehindamise. Hindamistulemustest lähtuvalt võib osutuda vajalikuks tugevdada järgmisel programmiperioodil linnade taaselustamise algatuste aspekti struktuurifondides ning tõhustada selle kooskõlastamist muude poliitikameetmetega Euroopa linnade tegevuskava raames;

16. tervitab algatuses Jessica sisalduvat uut lähenemisviisi linnade taaselustamise rahastamisele, eelkõige seepärast, et selles on loodud selge seos rahastamise ja vajaduse vahel koostada linnade integreeritud arengukavad. Samas leiab komitee, et eraldatud toetused kui kasulikud ja turutõrgete lahendamiseks vajalikud vahendid vajavad linnaarengu kontekstis samuti esiletõstmist. Komitee on mures ka algatuse Jessica nähtavuse, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teadlikkuse tõstmise ning liikmesriikides tuvastatud rakendusprobleemide pärast;

17. on arvamusel, et struktuurifondide määruse muutmine seoses energiatõhususe arendamise investeeringute abikõlblikkusega ja taastuvenergia kasutamisega hoonetes on igati tervitatav. Siiski tuleks laiemalt tutvustada elamuehitusse tehtavate investeeringute toetamist, nii nagu sätestati ERFi määruse viimases muudetud versioonis seoses marginaliseerunud kogukondadele ette nähtud elamumajandusmeetmete abikõlblikkusega, ning see toetamine peab kohustuslikus korras toimuma integreeritud linnaarenduskavade raames. Komitee teeb seega ettepaneku toetada struktuurifondidest ka investeeringuid, mis on seotud väga ebasoodsas olukorras olevate piirkondadega. Kvaliteetseid eluasemeid tagamata ei saa linnade taaselustamise kavasid pidada edukaks. Rahalist toetust tuleb eraldada üksnes integreeritud kavadele ja rangete tingimuste alusel, et sellest saaks kasu tõepoolest abi vajav kohalik elanikkond ning et seeläbi ei soodustataks linnaosade kallinemist;

Linnade säästev taaselustamine

REGIOONIDE KOMITEE

18. märgib, et Euroopa Liidu linnadel palutakse anda ka omapoolne panus liidu majandus- ja finantskriisist väljumise püüdlustesse ning võtta meetmeid Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Eesistujariik Hispaania on tõstnud esile kolme mõõdet, millest võiks lähtuda arutelus linnade taaselustamise rolli üle linnaarengus, käsitledes neid kui säästva arengu põhitelgi. Linnade taaselustamise kavade elluviimisel tuleb kavasid toetada asjakohaste temaatiliste prioriteetidega, näiteks temaatika käsitlemisega kaasaegses sotsiaal-majanduslikus kontekstis. Täpsemalt leiab komitee, et kõige enam tähelepanu tuleb pöörata järgmistele küsimustele: linna juhtimine, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll, linnade taaselustamise rahastamine, infotehnoloogia panus linnade taaselustamisse, kohalike omavalitsuste töökorralduse ja ülesehituse osatähtsus linnade taaselustamise kavade väljatöötamises ja elluviimises, innovatsiooni roll ning linnade taaselustamise panus linnade välissuhetesse ja rahvusvahelisemaks muutumisse. Seega on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel keskne roll linnade taaselustamisel, alates maakasutusest ning lõpetades linnaplaneerimise ja kavade elluviimisega. Seejuures tuleb lähtuda põhimõttest, et uusarenduste asemel tuleb eelistada taaselustamist ning valglinnastumise asemel olemasoleva linnaruumi parandamist.;

Linnade taaselustamise majanduslik mõõde – panus arukasse majanduskasvu

REGIOONIDE KOMITEE

19. soovib rõhutada, et eelkõige majanduse rahvusvahelisemaks muutumise tulemusel võivad viimastel aastatel toimunud majanduslikud muutused avaldada tugevamat mõju vanematele ja keskusele lähemal asuvatele linnaosadele, mis ei kohane oma sotsiaal-majandusliku struktuuri tõttu nii kiiresti kui muud piirkonnad. Seepärast tuginevad ühtekuuluvuspoliitika meetmed ideele, et geograafiliselt tasakaalustamata majanduskasv ei mõju halvasti mitte ainult sotsiaalsele ühtekuuluvusele, vaid kujuneb takistuseks ka võimalikule tulevasele majanduskasvule. See avaldub eriti tugevalt kohalikul tasandil, mis leidis näiteks taas kinnitust Barca aruandes, välistamata muid näiteid;

20. rõhutab vajadust edendada innovatiivset majandustegevust, tagades asjakohase töökeskkonna ja stiimulid, tehnilise infrastruktuuri ning väljaõppinud ja elukestvat õpet soosiva inimkapitali;

21. on seisukohal, et nii materiaalse kui ka immateriaalse kultuuripärandi kaitsmine linnakeskuste taaselustamise kaudu, austades maksimaalselt ajaloolist ja arhitektuurilist pärandit, loob lisaväärtust linnade maine, mõjukuse ja atraktiivsuse jaoks ning edendab kultuurilist mitmekesisust, millel on oluline majanduslik roll teadmistepõhise majanduse ja loomemajanduse arendamisel. Samuti edendab see kohalikku arengut spetsialiseeritud, sageli kõrgelt kvalifitseeritud kohaliku tööhõive kaudu;

22. märgib, et nii menetluste kui ka tulemuste osas peavad linnade taaselustamise kavad tootma, koondama ja levitama teadmisi ja innovatsiooni;

23. rõhutab, et linnade taaselustamise strateegiates tuleb võtta arvesse osa linnapiirkondade majanduslanguse põhjustanud arvukaid tegureid, millest olulisemad on hoonete funktsionaalne vananemine, aegunud infrastruktuur ning juurdepääsuraskused. Paljud ettevõtted on linnadest lahkunud väiksemate tegevuskulude ja rohkema ruumi nimel, neile on järgnenud ka paljud töötajad, kes loodavad leida paremat elukvaliteeti (sotsiaalteenused, transpordivahendid) või soodsamat elatustaset (madalamad üürikulud, soodsama hinnaga kinnisvara). Et vastata taaselustatud linnaosasse tulla soovivate ettevõtete nõudmistele, tuleb linnade taaselustamise kavades otsida uuenduslikke ruumikasutuslahendusi ning parandada linna osutatavate teenuste kvaliteeti, et pöörata kesklinnastumise vältimatud kaasmõjud eelisteks;

24. tuletab meelde, et linnalise liikumiskeskkonna probleemid ehk põhiliselt ummikud vaevavad paljusid Euroopa linnapiirkondi ning neid ei ole võimalik lahendada üksnes parema infrastruktuuri rajamisega või ühistranspordiettevõtete rahastamisega. Linnaline liikumiskeskkond suurendab elanike ja ettevõtete võimalusi ning kujutab endast seepärast nii majandusliku konkurentsivõime tegurit kui ka sotsiaalse ühtekuuluvuse tõukemehhanismi. Komitee rõhutab asjaolu, et kõigil kodanikel on õigus tõhusale ja taskukohasele ühistransporditeenusele, kuna see on põhitegur, mis hoiab ära ebasoodsate piirkondade isoleerituse. Komitee rõhutab, et arvestades keskkonnale tekitatud kahju linnades, peavad keskkonnahoidliku linnatranspordi edendamise meetmed (vähesaastavate või saastevabade sõidukite uurimis- ja tutvustusprojektid; meetmed, mille eesmärk on edendada muid transpordiliike ja -viise, nagu sõidukite ühiskasutus, jalgratta kasutamine linnades) muutuma üha olulisemaks. Komitee kordab oma toetust ka säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamisele, vähemalt suurte linnade jaoks, ning soovitab võtta ELi tasandil stimuleerivaid meetmeid, näiteks see, et linnatranspordi projektide rahastamise eeltingimus on säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade olemasolu ning avaliku ja erasektori liikuvuspartnerluse kokkulepete sõlmimine;

25. rõhutab vajadust tugevdada kohalikku ettevõtlusvaimu, tagades stiimulid sidusrühmade jaoks, luues organid ettevõtlussoovi toetamiseks ning korraldades kohaseid üritusi. Komitee tunnistab sellega seoses, et väga oluline võib siinkohal olla majanduse edendamine aruka majanduskasvu abil, toetades naiste ettevõtlust;

Linnade taaselustamise keskkonnamõõde – panus säästvasse majanduskasvu

REGIOONIDE KOMITEE

26. märgib, et linnade taaselustamise keskkondlikus mõõtmes tuleks muuta prioriteetseks kolm peamist küsimust: kliimamuutused, võitlus inimtegevusest tuleneva loodusvarade reostamise vastu – ja laiemas mõistes nende varade jätkusuutlik kasutamine – ning elupaikade kaitse;

27. on veendunud, et isegi kui Euroopa on juba niigi väga linnastunud, siis on arvata, et linnastumise levik jätkub mõningatel aladel veelgi, eelkõige kõige dünaamilisemates suurtes ja keskmise suurusega linnapiirkondades. Linnade suurenedes võivad hävida teatud loodusvarad ning kahjustuda pinnase ja vee kvaliteet. Komitee rõhutab seega, et linnade taaselustamise integreeritud kavad võivad selle suundumuse peatada ja isegi ümber pöörata, piirates linnade ohjeldamatut kasvu ja uuendades linnakeskkonda;

28. märgib, et käesoleva sajandi jooksul on oodata inimtegevusest põhjustatud kasvuhoonegaasidest tingitud kliimamuutuste kiirenemist ja meretaseme tõusu. See tekitab üha enam probleeme eelkõige rannikuäärsetele linnastutele, kellel tuleb kanda suuri kulusid, sest muu hulgas on vajalikud ulatuslikud rahalised vahendid rannikukaitse ning üleujutustõrje meetmete rakendamiseks. See tõstab esile ka selle, kui oluline on liikmesriikide linnaarengu rühma töö Euroopa säästvate linnade viiteraamistikuga, kuhu püütakse lisaks klassikalistele linnapiirkondadega seotud keskkonnaprobleemidele lisada ka kliimamuutused ning probleemid, mis tulenevad nende muutuste mõju leevendamisest ja nendega kohanemisest;

29. käsitleb inimtegevusest tuleneva loodusvarade reostamise vastast võitlust kui linnade taaselustamise peamist probleemi olulisena prioriteedina, asetades erilise kaalu meetmetele, millega tugevdatakse reostamise ennetamist. Samuti rõhutab komitee, et on väga oluline hinnata ja piirata nende materjalide kasutamist, mis mõjutavad looduslikku keskkonda, arvestades hindamisel materjalide kogu elutsüklit (tootmine, kasutamine, hävitamine);

30. rõhutab, et hoonete renoveerimine energiatõhususe parandamise eesmärgil on üks kulutõhusamaid viise Kyotos võetud kliimaalaste kohustuste täitmiseks – prognooside kohaselt võimaldab see vähendada hoonetest eralduvaid süsinikdioksiidi heiteid ja hoonete energiakulu 42 % võrra;

31. märgib, et linnad on vastutavad 70 % kasvuhoonegaaside heitkoguste eest ja et selles osas kutsutakse Leipzigi hartas linnasid üles vähendama oma CO2-jalajälge, säilitama oma loodusvarasid ja bioloogilist mitmekesisust, säästma energiat ning arendama juurdepääsu olulisematele avalikele teenustele. Komitee nendib, et seepärast on vaja võtta koheseid meetmeid energiatarbimise piiramiseks linnades, kõigepealt energia parema haldamise kaudu ja seejärel energia tootmise kaudu taastuvatest energiaallikatest. Samasugused meetmed tuleb võtta ehitusvaldkonnas, tõstes ehitiste energiatõhusust;

32. tervitab ligi 3 000 Euroopa linna hõlmavat linnapeade pakti, mille raames on linnad võtnud endale kohustuse ületada kolm 20 % eesmärki, millega sätestatakse madalaim lubatud künnis, milleni EL peab jõudma aastaks 2020. Selle algatuse ja Euroopa rohelise pealinna auhinna käivitas Euroopa Komisjon ning need said heakskiidu ja toetuse samuti Regioonide Komiteelt, kes tahaks linnapeade pakti laiendada ka piirkondlikule tasandile;

33. tunnistab haljasalade ja veekogude olulist rolli linnade taaselustamise kavades. Nende panus linnade kliima parendamisse on ülioluline, arvestades nende värskendavat mõju – nad puhastavad õhku, filtreerivad reostust ja vähendavad müra. Lisaks aitavad meelelahutuseks mõeldud haljasalad muuta linnad elamisväärsemaks ja soodustavad seega sotsiaalset ühtekuuluvust. Linnade rohelisemaks muumise nimel peaks tegutsema igaüks;

34. juhib tähelepanu maailma veevarude nappusele ja kutsub üles tegelema linnade taaselustamise kavades ka veevarude kaitsmisega, eelkõige mis puudutab joogiveevarusid. Tagada tuleb varude kohane haldamine ja nende kasutamisel alternatiivsete viiside rakendamine. Linnade veetarbimist tuleb samuti piirata;

35. on seisukohal, et arhitektuurilise keskkonna esteetiline kvaliteet on otsustav tegur linnade edukuse tagamisel rahvusvahelises konkurentsis, nende külgetõmbavaks muutmisel ja nende elanikele elukvaliteedi kindlustamisel, ning teeb ettepaneku tagada meetmete võtmisel arhitektuurilise ja kunstilise loomingu mõõde;

36. tunnistab elupaikade väärtust ja käsitleb prioriteetsena nende elupaikade kaitsmist ja haldamist, mis asuvad linnade ümbruses või nende läheduses, kuna tegemist on linnade taaselustamises olulise parameetriga, mida tuleks kombineerida kodanike teadlikkuse tõstmisega keskkonnavaldkonnas ja neile teabe jagamisega;

37. märgib, et linnadel on tugevad sidemed ümbritsevate piirkondadega, eelkõige oma dünaamiliste äärelinnadega, ja et neid sidemeid tuleks hallata;

Linnade taaselustamise sotsiaalsed aspektid – panus kaasavasse majanduskasvu

REGIOONIDE KOMITEE

38. on seisukohal, et sotsiaalsed ja demograafilised muutused on paljudes linnades põhjustanud elanike liikumise oma vanemates linnapiirkondades asuvatest elupaikadest uuematesse elamupiirkondadesse, mis asuvad rohkem äärelinnades ja linnapiiril paiknevatel linnaaladel või lihtsalt uutes linnakutes suurlinnade lähedal. Selle rände põhjuste hulgast võib esile tuua odavamad ja atraktiivsemad elamud, parema elukvaliteedi või laiema teenustevaliku. Viimaste aastakümnete jooksul linnad hüljanud keskmisest suurema sissetulekuga inimesed hakkavad tänu mõnede linnade taaselustamise kavade edule väga aeglaselt linnadesse naasma. Komitee rõhutab seega, et linnade allakäigust puudutatud piirkondades tuleks muuta linnad uuesti atraktiivseteks paikadeks, mis suudaksid täita kõigi ootused, sõltumata sissetuleku suurusest;

39. rõhutab, et hoonestus on alati olnud ja on ka praegu linnade taaselustamise suurimaid väljakutseid, mille põhieesmärk on tagada paremad elamistingimused kõige ebasoodsamas olukorras olevale elanikkonnale;

40. arvab, et enamikes linnapiirkondades on peamiseks probleemiks sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemine. Erinevused linnaosade vahel on viinud sotsiaalse ja geograafilise getostumiseni, mille põhjus peitub vahel ebakohases eluasemepoliitikas ja teenuste osutamisel ainult õitsvatele piirkondadele keskendumises, vältides ebasoodsas olukorras olevaid eeslinnasid. Sellega seoses peaks Lissaboni lepingus sisalduv territoriaalse ühtekuuluvuse uus eesmärk ärgitama kõiki valitsustasandeid võtma nimetatud erinevusi arvesse kõigis linnade poliitikavaldkondades, mida linnade taaselustamise integreeritud strateegiate raamistik hõlmab. Komitee rõhutab seega, et säästvad linnad peavad põhinema linnade solidaarsusel, mis juhib aktiivset võitlust tõrjutuse ja diskrimineerimisega linnaosade, ühiskondlik-ametialaste kategooriate, eri sugupoolte ning eri taustaga inimeste solidaarsuse tugevdamise teel. Linnade solidaarsus peegeldab komitee ambitsiooni ehitada kaasavam ja sidusam Euroopa ühiskond;

41. usub, et tuleks teha rohkem jõupingutusi sisserändajate paremaks integreerimiseks linnaelusse, sest see on viis kõnealuse küsimusega seotud probleemide lahendamiseks;

Partnerlus linnade taaselustamisel

REGIOONIDE KOMITEE

42. rõhutab, et linnade taaselustamise kavadesse tuleb igal juhul kaasata üldsus, erasektor ja ühendused ning asetada kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused nende partnerluste keskmesse. Kuigi linnade taaselustamine jääb alati arenevaks ja lõputuks protsessiks, ei saa seal kasutada kõigile ühtviisi sobivaid lahendusi. Sidusrühmade laiaulatuslik osalemine aitaks õppida teiste edukatest kogemustest ja vältida teiste vigade kordamist. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on selles osas ülioluline roll – nad koondavad eri majanduslikke ja sotsiaalseid sidusrühmi ning arendavad sihtmeetmeid. Maakasutuse ja linnaplaneerimise dokumendid on vahendid, mis koondavad ja kooskõlastavad kõigi ametiasutuste poliitikameetmeid;

Temaatilised prioriteedid

REGIOONIDE KOMITEE

43. on seisukohal, et üleminekut linnade uuendamiselt – kus keskendutakse nii looduslikule kui ka inimkujundatud keskkonnale – linnade taaselustamise kavadele tuleks järgmise programmiperioodi ajal täiendada tegevusvaldkondade hulka uute temaatiliste prioriteetide lisamisega. Eesmärk on, et homsed Euroopa linnad vastaksid oma kodanike ootustele, pakuksid töötajate teadmisi ja kutsealast pädevust väärtustavaid infrastruktuure ja keskkondi, tagaksid elujõulise ja atraktiivse elu-, töö- ja vabaaja veetmise keskkonna, pakuksid kõigile maksimaalseid võimalusi, kedagi kõrvale jätmata, ning kasutaksid loodusvarasid ülimalt kokkuhoidlikult, et nad saaksid toimida madala süsinikutarbimisega konkurentsivõimelises majanduses;

Linnade taaselustamise strateegiate juhtimine

REGIOONIDE KOMITEE

44. rõhutab vajadust käsitada linnade taaselustamist kui jätkuvat ja integreeritud protsessi, mis põhineb linnade arengu pikaajalisel visioonil. Heade valitsemistavade järgimine linnade taaselustamise kavades peab algama juba analüüsietapis. Kõigepealt tuleb koguda usaldusväärseid allikaid, kasutades hästi määratletud ja võrreldavaid näitajaid ning kindlaid andmeid kõnealuste piirkondade majanduse, sotsiaalsete omaduste ja keskkonna kohta. Selles kontekstis on eriti asjakohased Euroopa Komisjoni linnakeskkonna audit ja töö Euroopa säästvate linnade viiteraamistikuga;

45. märgib, et on tekkinud vajadus linnapoliitika uute korraldusviiside järele – linnade taaselustamise meetmed tuleks välja töötada kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning riikliku ja Euroopa tasandi toel. Komitee on arvamusel, et kohalikud ametivõimud peavad võtma endale juhtiva rolli ühtekuuluvus-, integratsiooni- ja koostööpoliitika arendamisel ning tagama sel viisil oma piirkonnas loodusvarade säilitamise ja keskkonnasäästliku arengu, edendades ja julgustades dialoogi kultuurilise mitmekesisuse eri vormide vahel. Avaliku tasandi meetmete maksimaalse tõhususe nimel on paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba arendanud linna juhtimise uusi vorme, mis lähendavad linnade taaselustamise kavasid kohapealsete reaalsete oludega. Integreeritud linnapoliitikas on eri osalemismehhanismide kaudu lisaks riigiasutustele kaasatud ka teised partnerid ja sageli asjaomaste piirkondade elanikkond. Mõnedes riikides toimub selline lähenemine lepingute või liitude vormis. Komitee on veendunud, et üldsuse suurem osalemine ja linnakogukondadele antud roll võimaldavad tekkida linnaarengu poliitika õnnestumiseks vajalikul sotsiaalsel kapitalil;

46. on seisukohal, et linnade taaselustamise kavadega tuleb tagada, et parimal võimalikul viisil kasutatakse ära kõik asjakohased meediakanalid (nii trüki- kui ka elektrooniline meedia), et anda panus osalusprogramme ja -meetodeid puudutavatesse teabe-, teabevahetus- ja levitamismeetmetesse (kohalikud referendumid, assambleed, e-demokraatia jne). Linnade taaselustamise kavad peavad muutuma osaks õppeprotsessist, et sel viisil edendada ELi linnade arengut ja tõsta kodanike teadlikkust linnade probleemidest ja linnadega seotud võimalustest;

47. tunnistab, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt on linnade taaselustamise ja arenguga seotud küsimuste käsitlemine tõhusam kohalikul tasandil. Komitee on siiski seisukohal, et ELi toetusest on linnaarengule palju kasu, kui on tõestatud, et ELi sekkumine on vajalik nende probleemide lahendamise hõlbustamiseks, mis mõjutavad ELi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Seepärast on komitee seisukohal, et linnade taaselustamise ja arengupoliitikat tuleks arendada linnu käsitleva Euroopa õigustiku alusel, mis koosneb olemasolevatest õigusnormidest, poliitilistest algatustest ning linnade vahel kogemuste ja parimate tavade vahetamise mehhanismidest. Komitee tuletab meelde, et selles valdkonnas arendatavates meetmetes tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet ja arvestada laiemat territoriaalset raamistikku;

48. märgib, et ELi toetus võib olla eriti kasulik kohalike omavalitsuste koostöö innustamisel kogu funktsionaalses linnapiirkonnas. Nii saab kogu piirkond võtta ühise finantsvastutuse tõrjutuse ohus olevate elanikkonnarühmade ja linnapiirkondade eest. ELi toetusvahendid tuleks teha funktsionaalsetele linnapiirkondadele kättesaadavaks tingimusel, et kohalikud omavalitsused teevad tõhusat koostööd omavahendite eraldamisel;

Linnade taaselustamise rahastamine

REGIOONIDE KOMITEE

49. märgib, et arengukava on vajalik pigem teatud vajaduste rahuldamiseks kui tuleviku kujundamiseks. Kõnealuse teema juures on võtmeküsimus linnade taaselustamise kavade rahastamiseks vahendite leidmine, kuna see aitab kaasa programmide elujõulisusele ja tõhususele. Tegeleda tuleb järgmiste aspektidega: riiklike ja kohalike vahendite kombineerimine, programmide korrapärane või ühekordne rahastamine, riiklike vahendite ja erakapitali ühendamine, kohalik maksustamine, laenud, linnade uuendamise kasu hindamine, samuti vajalike kulude jaotus eri kasutajate ja kasusaajate vahel, rahaliste vahendite allikad ning riigiabi strateegiline väärtus ja kaal. Vaja on konkreetsemaid uuringuid linnade taaselustamise kavade rahastamise ja elluviimise mehhanismide kohta. Sellised mehhanismid nagu linnaarendusfond (Urban Development Funds) või nn kolme J fondid (Jessica, Jeremie, Jaspers) annavad siinkohal oma panuse. Siiski vajavad nende rakendamise üksikasjalikum läbivaatamine ja rakendamise tulemused põhjalikumat arutelu;

50. on seisukohal, et vabatahtliku töö panust linnade taaselustamise kavadesse ei ole veel asjakohaselt hinnatud. Komitee märgib edaspidise sekkumisega seoses, et tuleb arendada ja tugevdada ettevõtlusvaimu; selle viimine kohaliku omavalitsuse tasandile ja linnade taaselustamise kavadesse on eraldi uurimisvaldkond;

Infotehnoloogia panus linnade taaselustamisse

REGIOONIDE KOMITEE

51. on arvamusel, et jagatakse ühist seisukohta selles, et revolutsioon info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas on oluliselt mõjutanud Euroopa linnade korraldust, toimimist ja kuju. Erilist rõhku tuleb panna asjaolule, et linnade taaselustamise kavadesse lisataks meetmeid kvaliteetsete tehniliste infrastruktuuride arendamiseks info- ja kommunikatsioonivaldkonnas ning selliste rakenduste ja sisu väljatöötamiseks, mis aitavad parandada kodanike elu ja avalike teenuste toimimist, tõstavad erasektori teenuste taset ja innustavad kõnealuseid vahendeid kasutama;

52. leiab, et võimaluste lisandumisega kaasnevad vältimatult ka ohud. Eriti tähtsad küsimused, mis nõuavad senisest suuremat tähelepanu, on rakenduste kaitse ja turvalisus, isikuandmete kaitse, kodanike eraelu ja identiteedi kaitse. Samas tõstatab linnakeskkonna turvalisuse valdkonnas infotehnoloogia kasutamine olulisi küsimusi ühiskonna demokraatliku toimimise osas. Linnade taaselustamise tegevuskavas tuleb seda teemat käsitleda ning pakkuda seonduvatele probleemidele lahendused;

53. märgib, et traadiga ja traadita infrastruktuuri kasutamisega saab kõige arenenumate telemaatiliste seadmete abil luua virtuaalkeskkondi (ambient city, digitaallinn, arukas linn), milles kodanikel on võimalus suhelda ja kogemusi vahetada. Digitaallinn on paralleelne maailm, millega tuleks linnade taaselustamise kavas arvestada;

Innovatsioon ja õppimine linnade taaselustamises

REGIOONIDE KOMITEE

54. on arvamusel, et innovatsiooni toetamisega paraneb linnade toimetulek ja nende majanduslik jätkusuutlikkus. Linnade taaselustamise kavades tuleb seega pakkuda välja innovatsiooni õhutav keskkond, infrastruktuurid ja stiimulid;

55. on samuti seisukohal, et linnade muude majanduselus aktiivsete struktuuride seas õppeasutuste loomine peab olema linnade taaselustamise strateegiliste prioriteetide hulgas;

56. samuti on komitee veendunud, et linnade taaselustamine peab tugevdama seoseid hariduse, ettevõtete, teadustegevuse ja innovatsiooni vahel ning edendama uuenduslikke ettevõtteid;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste korralduse ja toimimise tähtsus linnade taaselustamise kavade kujundamisel ja elluviimisel

REGIOONIDE KOMITEE

57. leiab, et vajadus ellu viia linnade taaselustamise kava, see välja töötada, jälgida selle elluviimist, vajadusel programm läbi vaadata ja anda lõpphinnang – kõik see nõuab vähemalt minimaalsete haldus- ja juhtimisoskustega haldusaparaadi olemasolu, mis peab olema tagatud kõigis kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes. Tegemist on eeltingimusega, mis nõuab, et linnade taaselustamise kavadesse viidaks sisse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse tugevdamise meetmed, näiteks sellised meetmed nagu teabesüsteemide haldamise (MIS) või geograafilise teabesüsteemide (GIS) arendamine, mis lihtsustab tegevust ja parandab otsustusprotsessi, ning kodanikele pakutavate teenuste kvaliteeti parandavate sertifitseerimismenetluste (ISO, EMAS jne) kasutamine. Linnade taaselustamise kavade keskmes peavad olema meetmed, mis tagavad, et kohalike ametiasutuste töö kavandamine juhindub kodanikele keskenduvast lähenemisviisist. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töökorralduse täiendamine on ühtlasi nii väljakutse kui ka vajalik eeldus linnade taaselustamise kava elluviimiseks ning seepärast tuleb seda käsitleda vastavas kontekstis;

Linnade taaselustamise roll välissuhete arengus

REGIOONIDE KOMITEE

58. märgib, et linna edendamise ja esiletõstmise meetmed (linnaturundus) ja linna identiteedi loomine (linna bränd) on osa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tööst. Üha enam globaliseeruvas maailmas intensiivistub linnadevaheline konkurents kapitali, investeeringute ja oskustööjõu ligimeelitamise nimel. Linnad levitavad oma arengukavasid, et taotleda kodanike heaolu tagamiseks rahalisi ja muid vahendeid. Võitlus suurte spordi-, kultuuri- ja kaubandusürituste korraldamise nimel on vaid üks, ehkki kõige nähtavam näide rivaalitsemisest linnade vahel;

59. märgib lisaks, et selle võistlusega samal ajal areneb ka koostöö linnade vahel. Temaatiliste või geograafiliste võrgustike loomine on omandanud märkimisväärse ulatuse tänud ELi sihtalgatustele (Urbact, Interact, sõpruslinnad). Parimate tavade vahetamine on osutunud äärmiselt kasulikuks vahendiks. Linnade taaselustamise kavades peaksid eraldi tegevusvaldkonna moodustama Euroopa linnade rahvusvahelisemaks muutmise meetmed;

II JÄRELDUSED JA SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

60. on seisukohal, et järgmiseks programmiperioodiks (2014–2020) strateegiliste valikute tegemisel peaks EL tunnistama linnade taaselustamise strateegilist tähtsust ja hoolitsema selle eest, et linnamõõdet tugevdatakse ELi kõigis poliitikavaldkondades, et muuta linnad jälle katselaboriteks. Sel korral peaks tegevuskava olema täielikum, et aidata Euroopal majandus- ja finantskriisist väljuda;

61. teeb ettepanku luua algatus „Linnade taaselustamine Euroopa arukate, säästvate ja kaasavate linnade loomiseks”. Euroopa linnad võivad saada Euroopa Komisjoni teatises „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (2) kirjeldatud seitsme juhtprojekti peamiseks kohaldamisalaks;

62. arvab, et nüüd on õige aeg vastavasisulise otsuse tegemiseks. Järgmise programmiperioodi eelarveraamistiku käsitlemisel ja käimasoleva perioodi eelarve koostamisel tuleks selgelt sätestada linnade taaselustamise rahastamine.

Brüssel, 9. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) Linnapiirkondi (linnadest ja nende naabruses asuvatest haldusüksustest koosnevaid linnastuid) tuleb kogu arvamuses läbivalt arvestada.

(2) KOM(2010) 2020 lõplik.

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/33

Regioonide Komitee arvamus teemal „Bioloogilise mitmekesisuse poliitika ELi ja rahvusvahelisel tasandil pärast 2010. aastat”

(2010/C 267/08)

I. POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

A. Üldised märkused

1. leiab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse on inimtervise ja heaolu seisukohast väga oluline nii otseselt kui ka kaudselt teenuste kaudu, mida ökosüsteem osutab. Kõigil inimestel on õigus tervislikule ja säästvale keskkonnale. See nõuab bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästvat kasutamist, austades bioloogilise mitmekesisuse keskset rolli ülemaailmses näljavastases võitluses ja võitluses toiduga kindlustatuse eest. Komitee väljendab muret ökosüsteemide bioloogilise mitmekesisuse pideva vähenemise tõsiste tagajärgede üle praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks nii eetilistel põhjustel kui ka tunnistades bioloogilise mitmekesisuse olemuslikku väärtust, aga ka eesmärgiga tagada majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus, leevendada kliimamuutuseid ja saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

2. toetab lisaks looduse kui inimkonna vara olemusliku väärtuse esile toomisele ka tööd bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste majandusliku väärtustamise nimel ning selle kajastumist ka poliitika kujundamises. Komitee avaldab rahulolu, et tänu rahvusvahelisele ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikke aspekte käsitlevale uuringule on hakatud üha enam mõistma bioloogilise mitmekesisuse majandusväärtust ja asjaolu, et tegevusetus toob kaasa ülisuured rahalised kulud. Komitee tervitab asjaolu, et uuringu administraatoritele mõeldud aruandes D 2 leiab eraldi käsitlemist kohalik ja piirkondlik mõõde;

3. toob esile, et ELi ja rahvusvahelised 2010. aasta eesmärgid on olnud väga olulised kasulike meetmete loomisel bioloogilise mitmekesisuse kaitseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil kogu maailmas. Üle Euroopa Liidu võib leida palju heade tavade näiteid. Komitee on siiski tõsiselt mures asjaolu üle, et selge lünga tõttu antud lubaduste ja tegelikult võetud meetmete vahel ei ole saavutatud ei ELi ega ülemaailmseid bioloogilise mitmekesisuse eesmärke aastaks 2010;

4. on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamiseks on riigiasutuste, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks väga oluline saavutada hea tasakaal arengupoliitika ja bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide vahel ning ergutada majandusstiimulite kasutamist bioloogilise mitmekesisuse säilitamise edendamiseks;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine paremasse valitsemisse ja teabevahetusse

5. rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamisel ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise strateegiate loomisel asjaomastes kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes. Seda tuleb käsitleda märtsis 2010 avaldatud Eurobaromeetri küsitluse valguses, milles uuriti eurooplaste hoiakuid bioloogilise mitmekesisuse suhtes. Küsitluse kohaselt on vaid 38 % eurooplastest sellest mõistest teadlikud ja üksnes 17 % leiab, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine avaldab neile otsest mõju. Seetõttu kinnitab komitee oma soovi edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamise projekte ja aidata tekitada kodanike huvi kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning luua sünergiat sidusrühmade ja riigiasutuste vahel. Sel eesmärgil korraldab komitee üritusi OPEN DAYS 2010 raames;

6. rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks kogu maailmas peavad kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olema piisavad inimressursid ning finants- ja tehnilised vahendid, mis oleksid proportsionaalsed nende vastutusega ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamise ülesandega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on parimas positsioonis toetamaks kohalikke kogukondi nende kohaliku keskkonna kaitsmisel ja vabatahtlikke ühendusi avalikkuse innustamisel ja kaasamisel looduskeskkonna säilitamisse. Muude asjaomaste vastutusalade hulka kuuluvad haridus, tervishoid ja heaolu, maaplaneerimine ja maaomand. Komitee ärgitab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi eeskuju näitama;

7. leiab, et ÜRO rahvusvaheline bioloogilise mitmekesisuse aasta 2010 tugevdab ELi ja rahvusvahelise tasandi poliitilist pühendumist ülemaailmse bioloogilise mitmekesisuse kriisi lahendamisele, ärgitades samas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi selles aktiivselt osalema;

8. tervitab paljude kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käivitatud projekte bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks (näiteks kaitstud loodusalade rajamise, kahjustunud elupaikade taastamise ning märgalade ja muude ökosüsteemide säilitamise projektid, roheliste vööndite loomine või linnaplaneerimisel bioloogilise mitmekesisuse kaitse kriteeriumidega arvestamine) ja kodanike teadlikkuse tõstmiseks bioloogilise mitmekesisuse teemadest, nt võistlused parima aia ja rohelise linnaruumi väljaselgitamiseks. Koduaiad kujutavad endast olulist peidupaika lindudele ja loomadele ning on olulised ka seepärast, et jahutavad ja filtreerivad õhku ning ladustavad süsinikdioksiidi;

B. ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia

9. tervitab visiooni aastaks 2050 ning uut ja ambitsioonikat eemärki „peatada 2020. aastaks ELis bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste kahjustumine ja need võimaluste piires taastada, suurendades ELi panust maailma bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ärahoidmisesse”, nagu lepiti kokku 15. märtsil 2010 toimunud keskkonnanõukogul ja kinnitati 25.–26. märtsil 2010 toimunud Euroopa Ülemkogul. See annab tunnistust ELi uuendatud kohustusest saavutada käegakatsutavaid tulemusi;

10. komitee väljendab siiski muret selle üle, et ELi 2020. aasta strateegia säästva kasvu eesmärgi raames on bioloogiline mitmekesisus allutatud majanduskasvu ja vähe süsihappegaasi tekitava majanduse taotlemisele, mitte ei esine iseseisva väärtusena;

11. tervitab asjaolu, et kooskõlas komitee varasemate soovitustega on 2020. aasta eesmärgi puhul arvestatud ökosüsteemi teenustega, eesmärgiga need taastada ja muuta seeläbi praegust suundumust. Samas palub komitee sellega seoses Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel täpsustada, kuidas tuleks kohalikul ja piirkondlikul tasandil tõlgendada eesmärgi piiramist sõnastusega „nende taastamine võimaluse piires”;

12. nõustub nõukoguga, et tõsiste ökoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede ärahoidmiseks on vaja viivitamatuid ja tõhusaid meetmeid;

13. tunnistab, et see on tähtis samm, et näidata ELi pühendumust tegutseda ja näidata eeskuju 2010. aasta oktoobris Nagoyas toimuval bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil;

14. toetab nõukogu üleskutset Euroopa Komisjonile esitada ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia, kus võetakse arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnenda konverentsi tulemusi;

15. rõhutab, et ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia võib aidata saavutada 2010. aasta järgseid ELi ja globaalseid bioloogilise mitmekesisuse eesmärke ainult juhul, kui sellega toetatakse kindlalt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning teisi maakasutajaid või –omanikke. Strateegia raames tuleb käsitleda keskkonnaalaste ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse meetmete alarahastatust struktuurifondidest ning edendada heade tavade tutvustamist, et suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste volitusi meetmete võtmiseks kohapeal. Heade tavade edendamine ametiasutuste hulgas ja foorumi loomine ühiste probleemide tuvastamiseks ning bioloogilise mitmekesisuse alaste lahenduste jagamiseks aitab suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust;

16. tõdeb rõõmuga, et nõukogu (1) on võtnud arvesse komitee üleskutset rajada „ökoloogiline infrastruktuur” (2) ja andnud Euroopa Komisjonile nõusoleku valmistada ette ELi 2010. aasta järgne ökoloogilise infrastruktuuri strateegia, mis peab kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega hõlmama territoriaalset mõõdet ning võimaldama juba olemasolevate eelkõige kohaliku ja piirkondliku tasandi algatuste lülitamist ühtsesse raamistikku;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll ELi 2020. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia edendamisel

17. rõhutab, et ELi 2020. aasta uus bioloogilise mitmekesisuse strateegia on edukas juhul, kui kõik osalejad ja kohalikud sidusrühmad osalevad poliitika väljatöötamises ja rakendamises ning lähtuvad seejuures tõelisest mitmetasandilise valitsemise mudelist. Oluline on tuua kokku kõik bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitsmisesse kaasatud sidusrühmad, sh teaduseksperdid, bioloogilise mitmekesisuse tegevuskavade autorid, valitsusvälised organisatsioonid ja haridusasutused;

18. rõhutab vajadust kohaldada linnu- ja elupaikade direktiive täielikult ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil, kiirendada Natura 2000 võrgustiku loomist ja täielikku väljaarendamist, tagada asjakohane rahastamine, arvestades ka sellega, et bioloogiline mitmekesisus jaotub ELis ebaühtlaselt, ning viia ellu tõhusad juhtimise ja taastamise meetmed;

19. tervitab sellega seoses keskkonnanõukogu 15. märtsil tehtud üleskutset valida osalusel põhinev lähenemisviis, mis „toob omakorda kaasa vajalikke ja täiendavaid altpoolt tulevaid algatusi otseselt maa- ja merekasutuse korraldusega tegelevatelt inimestelt ja eelkõige kohalikelt kogukondadelt”;

20. toonitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülitähtsat rolli kodanike teadlikkuse tõstmisel bioloogilise mitmekesisuse tähtsusest ning kutsub liikmesriike üles pakkuma suuremat toetust Euroopa ja liikmesriikide õigusaktide kohaldamisel;

21. ärgitab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi koostama bioloogilise mitmekesisuse programme ja lisama bioloogilise mitmekesisuse eesmärgid oma maaplaneerimise ja maakasutuslubade poliitikasse, et edendada haljasalade laiendamist eesmärgiga vältida pinnase degradeerumist, ökosüsteemide kahjustumist, maastike ja elupaikade killustumist ning otsida võimalusi looduslike elupaikade taastamise või rajamise kombineerimiseks ruumilise ja maakasutuse planeerimise algatustega; märgib aga, et hõreda asustusega piirkondades ja piirkondades, kus on hea juurdepääs haljasaladele, millest suur osa on kaitse all, on oluline täpsustada ja tõsta looduskaitse kvaliteeti ning tõhustada maakasutuse koordineerimist;

22. on arvamusel, et kuna nõukogu on tunnustanud vajadust edendada parimate tavade tutvustamist selleks, et tagada ressursside optimeerimine võitluses bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega, peavad Euroopa Liit ja liikmesriigid suurendama oma toetust sellisele tavade tutvustamisele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

23. avaldab toetust sellistele algatustele ja võrgustikele nagu näiteks LIFE + ja „Bioloogilise mitmekesisuse Euroopa pealinnad”, mis aitavad kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oma vabatahtlikult võetud kohustusi täita ning tagavad parimate tavade vahetamise ELi tasandil;

Bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise põhimõtte lisamine võtmevaldkondadesse

24. märgib, et bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste alalhoidmine on valdkondadevaheline teema, mis nõuab süsteemset lähenemisviisi, mille puhul peavad kõigi tasandite kõik eri osalejad koostööd tegema;

25. kordab oma arvamuses „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamise hoogustamine” (1) esitatud valdkonnaspetsiifilisi soovitusi ja toob esile, et bioloogilise mitmekesisuse tõhus ja tugev kaitse on üksnes võimalik juhul, kui see lisatakse laiemasse strateegiasse ja poliitikavaldkondadesse, mille raames käsitletakse neid võtmesektoreid, mis vastutavad elupaikade hävimise, killustumise ja kahjustumise eest maakasutuse muutumise, saastuse jms tõttu. Nende hulka kuuluvad põllumajandus ja metsandus, energiatööstus, transport, kliimamuutused, regionaalareng ja ruumiline planeerimine. Samuti tuleb kõikides rahvusvahelistes kaubanduslepingutes, milles EL osaleb, arvesse võtta bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja püüda seda leevendada;

26. tuletab meelde, et komitee on kutsunud liikmesriike läbi vaatama oma maksusüsteeme, et muuta need bioloogilise mitmekesisuse jaoks soodsamaks, näiteks vähendama käibemaksu mahepõllumajanduse või Natura 2000 aladest pärit toodetele või kaotama lõivud, maksud ja toetused, mis toetavad bioloogilisele mitmekesisusele ebasoodsat tegevust;

27. rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja taastamine pakub kulutõhusaid võimalusi kliimamuutuste leevendamiseks või nendega kohanemiseks, nt roheliste koridoride loomine märgalade arendamiseks ja taastamiseks, jõgede loodusliku seisundi taastamine ja nn roheliste katuste või oluliste biotoopide võrgustike arendamine;

Kindlate alleesmärkide ja näitajate sätestamine ning nende saavutamiseks kulutõhusate meetmete loomine

28. julgustab Euroopa Komisjoni keskenduma piiratud hulgale alleesmärkidele, mis aitavad koostada lihtsa ja selgelt väljendatud strateegia ning võimaldavad kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oma panust mõõta ja võtta aegsasti parandusmeetmeid. Raskesti mõõdetavad seisundipõhised eesmärgid peavad muutuma survepõhisteks eesmärkideks. Alleesmärkide arv peaks piirduma viie või kuuega ning sisaldama põllumajandust, kalandust ja merekeskkondi, maakasutust ning elupaikade hävimist ja killustumist;

29. soovitab määratleda maakasutuse ja ruumilise planeerimise alleesmärgid väga hoolikalt ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, et lahendada elupaikade hävimise ja killustumisega seotud probleemid. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on ülitähtis roll ökoloogiliste võrgustike kontseptsiooni ellurakendamisel ning nad on parimas positsioonis arvestamaks tiheda asustusega alade või hõreda asustusega alade erinevate vajadustega. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panus oleks nimetatud eesmärgi saavutamisel väga suur;

30. rõhutab, et selge aluse kehtestamine, mida Euroopa Keskkonnaagentuurilt käesoleva aasta juuniks oodatakse, on oluline, kuna see võimaldab bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks kehtestatud alleesmärkide ja näitajate ning ökosüsteemide taastamise pidevat jälgimist ja aruandlust. Positiivse meetme loomine nõuab kvaliteetseid lähteandmeid ja pidevat jälgimist ning selle saavutamine nõuab märkimisväärselt suuremat rahastamist. Osaliselt võib selle saavutada arendajate õlule asetatud kohustuste kaudu, aga kui EL ja liikmesriigid ei nõustu selle eesmärgi rahastamist märkimisväärselt suurendama, siis on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käsutuses olevad vahendid selleks ebapiisavad;

31. kutsub ELi ja liikmesriike üles lisama ökosüsteemide kontseptsiooni oma alusdokumentidesse ja näitajatesse. Hea eeskujuna võib nimetada näiteks Euroopa Keskkonnaagentuuri koostatud esimesi ökosüsteemi teenuste biofüüsilisi kaarte;

Uue eesmärgi saavutamise rahastamine

32. toob esile, et praegused eelarvevahendid bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ei ole piisavad seatud eesmärkide (sh Natura 2000 eesmärgid) saavutamiseks, ja kutsub üles märkimisväärselt suurendama rahalisi vahendeid 2013. aasta järgsetes ELi eelarvetes. Uute toetuskavade ja direktiivide väljatöötamisel tuleb tagada, et toetust ei eraldataks meetmetele, mis võivad kahjustada bioloogilist mitmekesisust;

33. palub Euroopa Komisjonil muuta ELi rahaliste vahendite eraldamine võimalikult tõhusaks ning lahendada eelkõige praegune bioloogilise mitmekesisuse ja keskkonna valdkonna alarahastatus struktuurifondidest, ning otsima viise parandada integreeritud mudeli tõhusust bioloogilise mitmekesisuse ja Natura 2000 rahastamiseks;

34. kordab oma üleskutseid (3) kohaldada riigiabile juurdepääsu reguleerimisel keskkonnasäästvuse nõuet, eelkõige seoses ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitikaga. Komitee kutsub muuhulgas liikmesriike üles tagama, et eri majandusharud panustavad õiglaselt ökosüsteemi teenuste taastamise kuludesse;

35. soovitab Euroopa Keskkonnaagentuuri hiljutistest soovitustest (4) tulenevalt reformida ühist põllumajanduspoliitikat viisil, mis võimaldab toetada senisest enam kõrge loodusliku väärtusega põllumajandust;

36. kutsub Euroopa Komisjoni üles looma kohased rahastamismehhanismid, et võimaldada kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tõsta suutlikkust bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja vähenemise peatamisel oma piirkonnas ning edendada heade tavade tutvustamist piirkondade vahel;

Invasiivsed võõrliigid

37. märgib, et invasiivsete võõrliikide ohtlik mõju bioloogilisele mitmekesisusele on aktuaalne küsimus kogu maailmas, millest annavad tunnistust bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste viimasel viiel konverentsil sel teemal vastu võetud otsused;

38. märgib, et 2003. aastal võeti Berni konventsiooni raames vastu invasiivsete võõrliikide Euroopa strateegia. Dokumendi „ELi tegevuskava 2010. aastani ja edaspidiseks” (5) 5. eesmärgina kutsutakse liikmesriike koostama invasiivsete võõrliikide alaseid riigisiseseid strateegiaid. Seoses sellega kutsub Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni taas kord koostama invasiivseid võõrliike käsitlevat ELi strateegiat (1).

39. rõhutab, et kliimamuutused on üks tegur, mis põhjustab liikide levikut ning et levik jätkub ka eesolevate kümnendite vältel, luues sellega omakorda soodsa pinnase liikide muutumiseks invasiivseteks;

40. väljendab kahetsust avalikkuse vähese teadlikkuse üle invasiivsete võõrliikide põhjustatavatest ohtudest. Rohkem teadmisi nimetatud teema kohta ja sellest parem arusaamine on väga oluline avalikkuse aktiivsemaks kaasamiseks ja harjumuste muutmiseks, et aidata kaasa invasiivsete liikide sissetoomise tõenäosuse ning nende leviku soodustamise riski vähendamisele, samuti nende tuvastamisele ja jälgimisele. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kohaliku tasandiga suhtlemiseks parimas positsioonis ning aitavad sellega parandada kodanike arusaamu ja tõsta nende aktiivsust;

41. juhib tähelepanu, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad oma rolli ka läbi haridussüsteemi ja maaomanikena. Lisaks saab nende vastav personal aidata liikmesriikide valitsusasutusi invasiivsete võõrliikide probleemi lahendamisel, tehes koostööd valitsusväliste peamiste huvirühmadega ning kasutades tuvastus- ja järelevalvesuutlikkuse parandamiseks optimaalselt olemasolevat suutlikkust ja ressursse;

C. Regioonide Komitee panus ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning konventsiooni osaliste kümnendasse konverentsi (COP 10)

42. nendib, et bioloogilise mitmekesisuse küsimusi ei piira riigipiirid ning nõuab seepärast tungivalt sidusate meetmete võtmist mitte üksnes ELi, vaid ka rahvusvahelisel tasandil;

43. rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse, sealhulgas ökosüsteemi teenuste säilitamine ja taastamine peab toimuma ülemaailmselt, et see aitaks kaasa vaesuse kaotamisele, toiduohutusele ning kohaliku tasandi arengule kogu maailmas. Komitee on arvamusel, et sellest tulenevalt on bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rakendamine keskne vahend aastatuhande arengueesmärkide, eelkõige keskkonnasäästvust käsitleva 7. eesmärgi saavutamisel;

44. palub ELil ja Euroopa Komisjonil tungivalt kaaluda Regioonide Komitee määramist konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil osaleva ELi delegatsiooni vaatlejaliikmeks, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste korralik esindatus mitte üksnes riikide delegatsioonide, vaid ka ELi delegatsiooni koosseisus (6);

45. teeb ettepaneku anda panus bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja konventsiooni osaliste kümnendasse konverentsi detsentraliseeritud koostöö edendamise kaudu Euroopa ja arengumaade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide säästva haldamise valdkonnas;

46. nõuab tungivalt, et konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil võtaksid konventsiooni osalised programmiperioodiks 2011–2020 vastu läbivaadatud ja ajakohastatud strateegiakava, et tagada bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste strateegilise planeerimise järjepidevus pärast 2010. aastat;

47. tervitab strateegiakava eelnõus sisalduvat sätet selle kohta, et ökosüsteemide säilitamine ja taastamine pakuvad kulutõhusaid viise kliimamuutustega tegelemiseks, mis avab mitmeid võimalusi bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks;

48. nõustub, et kliimamuutuste ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise küsimuste lahendamiseks vastastikku tugevdaval viisil ning Rio konventsioonide raames toimuvate ülemaailmsete protsesside võimaluste optimaalseks ärakasutamiseks on tarvis rahvusvaheliste ja riigi tasandite suuremat ühtlust;

49. möönab, et seni võetud meetmed bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni elluviimiseks ei ole olnud piisavad 2010. aasta rahvusvahelise eesmärgi saavutamiseks;

50. toetab strateegilisi eesmärke ja 2020. aasta üldisi ja teiseseid eesmärke, mis on ühtviisi saavutatavad ja mõõdetavad ning pakuvad riigi ja eriti piirkondlike eesmärkide kaudu tõhusama raamistiku. Komitee teeb ettepaneku vähendada meetmete arvu, et strateegia oleks arusaadavam ja eesmärgistatum;

51. pooldab uue üldeesmärgi püstitamist, millega pannakse selgesõnaliselt kõigile bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osalistele kohustus kaasata 2020. aastaks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused konventsiooni elluviimisesse. Kaasamine peab hõlmama eelkõige bioloogilise mitmekesisuse riigi tasandi strateegiate ja tegevuskavade läbivaatamist ja elluviimist ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamise toetamist;

52. ergutab bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnendat konverentsi võtma vastu eraldi otsust seoses kohalike omavalitsustega ja võtab sellega seoses teadmiseks bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni otsuse eelnõu osaliste kümnendale konverentsile, kus käsitletakse linnu, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning bioloogilise mitmekesisuse ning selle esialgse tegevuskava 2011–2020 linnade, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning bioloogilise mitmekesisuse jaoks (7). Sellist asjakohast kava on vaja selleks, et edendada ja arendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste märkimisväärset panust bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni strateegiakava 2011–2020 elluviimisse. Komitee tunnustab sellega seoses programmi „Maailma partnerlus linnade ja bioloogilise mitmekesisusega tegelemisel” ning rahvusvahelise kohalike keskkonnaalgatuste nõukogu (ICLEI) programmi „Bioloogilise mitmekesisuse kohalik meede (LAB)”;

53. võtab teadmiseks linnade bioloogilise mitmekesisuse Singapuri näitaja tutvustamise konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil. Nimetatud näitajat tuleb edasi arendada, et seda saaks vabatahtlikult kohaldada ka muude pädevate asutuste suhtes.

Brüssel, 10. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) CdR 22/2009 fin.

(2) Keskkonnanõukogu 15. märtsi 2010. aasta järeldused.

(3) CdR 22/2009 fin, CdR 218/2009 fin.

(4) Euroopa Keskkonnaagentuuri tehniline aruanne nr 12/2009 „Distribution and targeting of the CAP budget from a biodiversity perspective”.

(5) Euroopa Komisjoni teatisele „Bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine 2010. aastaks ja pärast seda” (KOM(2006) 216 lõplik) lisatud dokument SEK(2006) 621.

(6) 4. veebruaril 2010 saatis bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sekretariaadi peasekretär kõikidele konventsiooni osalistele teatise, milles palus moodustada kohalikest linnapeadest ja muudest omavalitsuste liikmetest delegatsioon COP 10 konverentsil osalemiseks.

(7) 27. jaanuari 2010. aasta dokument http://www.cbd.int/authorities/doc/CBD%20Plan%20of%20Action_2010_01_draft.doc.

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/39

Regioonide Komitee arvamus teemal „Integreeritud merenduspoliitika – vahend juhtimise parandamiseks Vahemerel”

(2010/C 267/09)

REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1. jagab seisukohta, et Vahemere piirkond seisab ainulaadsete võimaluste ja ka väljakutsete ees, eriti seoses juhtimise küsimustega;

2. märgib kurbusega, et Vahemere piirkond on ikka veel väga erinevate sotsiaal-majanduslike tingimustega piirkond;

3. märgib lisaks, et Vahemeri on suletud ja habras keskkond, kus toimub intensiivne ja sageli ohtlik merendustegevus;

4. rõhutab, et oluline on säästev lähenemisviis olemasolevate veeressurssidele nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade huvides;

5. märgib kahetsusega, et pikaajaline inimsekkumine ja loodusressursside liigkasutamine Vahemeres tekitab suurt kahju merekeskkonna olukorrale;

6. toetab seisukohta, et merendusalast majandustegevust on võimalik suurendada nii, et samal ajal tagatakse keskkonna kaitse, kui on võetud kasutusele nõuetekohased juhtimismehhanismid, mille eesmärk on saavutada tasakaal ühelt poolt majanduslike aspektide ja teiselt poolt sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtme vahel;

7. märgib, et komisjoni üldine eesmärk on suurendada merenduse majanduslikku kasu, vähendades sealjuures mõju Vahemere ökosüsteemile;

8. toetab seisukohta, et integreeritud merenduspoliitika on suunatud küll peamiselt liikmesriikidele, kuid et see oleks edukas – eriti sellises piirkonnas nagu Vahemere piirkond, kus vaid kolmandik riike on ELi liikmesriigid – on oluline jõuda tugevama vastastikuse mõistmise ja koostööni ELi-väliste Vahemere piirkonna partneritega;

9. tunneb heameelt selle üle, et Aadria mere – Joonia mere algatuses osalevate riikide (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Kreeka, Itaalia, Montenegro, Serbia ja Sloveenia) kaheksa välisministrit võtsid 5. mail 2010 Anconas vastu Aadria mere – Joonia mere nõukogu deklaratsiooni, et toetada Euroopa Liidu Aadria mere – Joonia mere piirkonna strateegiat. Selle üks eesmärk on oluliselt edendada ELi liikmesriikide ja teiste Aadria mere – Joonia mere algatuses osalevate riikide ühiseid arengumeetmeid, innustades eeskätt ühiste arengustrateegiate loomist, kuhu on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud osalejad ning eelkõige kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

10. rõhutab asjaolu, et merekeskkonnal ja selle juhtimisel on oluline mõju kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele ja vastupidi, on ka ise sellest otseselt mõjutatud;

Peamised probleemid

11. tunnistab, et probleemid on keerulised ja et poliitilised otsustajad on surve all, tegeledes Euroopa ja maailma tasandi majandusvõrgu sedavõrd olulise lüliga kui Vahemeri;

12. märgib, et majandustegevuse praegune tase, eriti sellistes valdkondades nagu mereliiklus ja kaupade ümberlaadimine, kalandus ja turism, jätab tugeva jälje Vahemere ökosüsteemile, mis omalt poolt viib suurema keskkonnakahjuni;

13. jagab muret, et maalt ja laevadelt tuleneva reostuse, prügi, bioloogilisele mitmekesisusele avalduva mõju, ülepüügi ja rannikualade olukorra halvenemise kombinatsiooniga tuleb sobival viisil kiiresti tegeleda;

14. on teadlik faktist, et Vahemere piirkonna ainulaadne kultuuri- ja looduspärand on üha suurema ohu all;

15. on samuti teadlik sellest, et Vahemere piirkond on kõrge riskiga piirkond ka seoses kliimamuutuste võimalike mõjudega;

16. tervitab tunnistust, et piirkonna peamine mure on meritsi toimuv ebaseaduslik sisseränne ning toetab üleskutset koostööle Vahemere piirkonna partneritega selle nähtusega võitlemisel ja inimkaotuste ärahoidmisel;

Juhtimise parandamine merenduses

17. jagab muret, et enamikes Vahemere riikides vastutab iga valdkondliku poliitika elluviimise eest erinev ametiasutus ning seetõttu on keeruline saada ülevaadet merega seotud tegevuse kumulatiivse mõju kohta;

18. on sama mures asjaolu pärast, et rannikuriikidel on keeruline kavandada, korraldada ja reguleerida tegevust, mis mõjutab vahetult nende territoriaalmerd ja rannikuala, kuna suure osa merealast moodustab avameri;

19. täheldab, et poliitika ja tegevuse kujunemine teineteisest eraldi ning puuduv vajalik kooskõla kõikide merd mõjutavate tegevusalade ning kõigi kohalike, riigi tasandi, piirkondlike ja rahvusvaheliste osaliste vahel raskendab püüdlusi juhtimise parandamiseks Vahemerel;

20. nõustub samas, et hea juhtimise saavutamiseks on oluline tagada sidusrühmade osalemine, otsuste tegemise läbipaistvus ning kokkulepitud eeskirjade rakendamine;

21. nõustub vajadusega luua Vahemere piirkonnas keskkonnakultuur, mis on põhielement teadlikkuse tõstmisel ja osalemisel merekeskkonna säästva arengu protsessides kõigil tasanditel;

22. kordab seisukohta, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on parimas positsioonis määratlemaks, mis on vajalik poliitika rakendamiseks kohaliku ja piirkondliku vesikonna tasandil. Seega saavad nad täita olulist rolli integreeritud merenduspoliitika saavutamisel Vahemere piirkonnas;

23. märgib selles osas, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitused juba osalevad aktiivselt piirkondlike algatuste väljatöötamises ja edukas rakendamises kõnealuse eesmärgi saavutamiseks (1);

Vahemere rannikuriikide osatähtsus

24. toetab üleskutset julgustada Vahemere-äärseid liikmesriike jätkama jõupingutusi integreeritud merenduspoliitika kujundamisel;

25. tervitab teabe ja parimate tavade vahetamise süsteemi kehtestamist;

26. tervitab komisjoni ettepanekut, et liikmesriikide kõrgetasemelised teabekeskused käsitleksid korrapäraselt Vahemere piirkonnaga seotud küsimusi, et arutada edusamme integreeritud merenduspoliitika rakendamise alal;

27. toetab komisjoni jõupingutusi, et julgustada liikmesriike vahetama parimaid tavasid merenduse integreeritud juhtimise küsimustes, eelkõige Vahemere piirkonda käsitlevate Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi kavade raames;

28. jagab seisukohta, et kuna Vahemeri on poolsuletud meri ning merendustegevuse mõju on piiriülene, tuleb suurendada koostööd ELi-väliste Vahemere piirkonna partneritega;

29. tervitab komisjoni ettepanekut stimuleerida parimate tavade tutvustamist ELi ja ELi-välistele Vahemere riikide vahel, kes on huvitatud integreeritud lähenemisviisi kohaldamisest, moodustades integreeritud merenduspoliitika alase töörühma;

30. julgustab laiendama teabevahetuse protsessi ja toetusprogrammide aerandamist ELi-välistele Vahemere riikidele viisil, mis ergutab neid loobuma killustatud ja valdkondlikust vaatepunktist ja võtma vastu tervikliku ja integreeritud merenduse lähenemisviisi;

31. rõhutab asjaolu, et tehnilise toe pakkumine ja konkreetsete ühiste koostööprogrammide arendamine olemasolevate poliitikaalgatuste raames (nagu Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument) on samm õiges suunas;

32. väljendab seisukohta, et akadeemiliste, kutseorganisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide kaasamine tugevdab seda protsessi;

33. kutsub komisjoni üles tunnistama, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste positsioon võimaldab neil selles osas anda märkimisväärse panuse ja seega tuleks neile anda kõik võimalused ja vajalikud vahendid, et osaleda aktiivselt kõigis programmides ja algatustes;

Mereala juhtimine

34. märgib murega, et suur osa Vahemere vetest on väljaspool kõikide rannikuäärsete riikide jurisdiktsiooni või suveräänseid õigusi ning et seega jääb rannikuäärsete riikide võime kehtestada ja jõustada seadusi sellistel aladel parimal juhul piiratuks;

35. on teadlik asjaolust, et probleemid, mis kaasnevad piirnevate ja üksteise vastas asuvate riikide vahel merepiiride määramisega Vahemerel, on seotud keeruliste ja poliitiliselt tundlike vaidlustega. See võib takistada tõeliselt integreeritud merenduspoliitika kujunemist Vahemere piirkonnas;

36. leiab, et ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsioon võib olla piiride määramise probleemide käsitlemise alus, ning usub, et EL peaks püüdma innustada konventsiooni ratifitseerimist nendes ELi-välistes Vahemere riikides, kus seda ei ole veel tehtud;

37. toetab komisjoni jõupingutusi tuvastada peamised kitsaskohad, mis takistavad kehtivate kokkulepetega vastuvõetud otsuste ratifitseerimist, rakendamist ja täitmist, ning leida võimalused mitmepoolse koostöö ja abi tõhustamiseks;

38. jagab seisukohta, et Vahemere piirkonna merendusküsimustega tegelevate organisatsioonide töö peab olema läbipaistvam ja nende organisatsioonide vastuvõetud või soovitatud sätete täitmist tuleb süstemaatiliselt kontrollida ja järgida;

39. toetab komisjoni nõudmist, et on vaja suuremat selgust seoses rannikuriikide rolli ja vastutusega, eelkõige merevööndite säästval majandamisel;

40. toetab ettepanekut teostada spetsiaalne uuring merevööndite määramisega seotud kulude ja tulude kohta;

41. kutsub komisjoni üles olema julgem ning tõdeda, et mereala juhtimise parandamist tuleb ergutada ja tugevdada alampiirkonna tasandil;

Sidusrühmade parem kaasamine

42. jagab seisukohta, et sidusrühmade kaasamine peaks olema väga olulisel kohal integreeritud merenduspoliitika rakendamisel Vahemere piirkonnas;

43. võtab teadmiseks komisjoni pühendumuse julgustada sidusrühmade ühendusi käsitlema korrapäraselt otseselt Vahemerega seotud küsimusi;

44. toetab komisjoni soovitust uurida võimalusi Vahemere piirkonna kõikidest rannikuriikidest pärit sidusrühmade paremaks ühendamiseks;

Mereala integreeritud juhtimise valdkonnaülesed vahendid

45. nõustub, et merenduse juhtimise parandamine tuleb siduda tõhusate vahenditega, mille eesmärk on suurendada majanduskasvu ning tagada keskkonnakaitse ja rannikuala elanike parem tulevik;

Mereala ruumiline planeerimine ja merendusstrateegiad

46. tervitab komisjoni positiivset hinnangut, et vaatamata praeguse globaalse majanduskriisi mõjule on oodata merega seotud tegevuse suurenemist Vahemerel;

47. on samas siiski mures, et merega seotud suurenenud tegevus – kui seda kohaselt ei reguleerita ega jõustata – võib viia Vahemere piirkonna juba niigi hapra sotsiaalse ja keskkonnaalase struktuuri halvenemiseni;

48. jagab seisukohta, et järgides ehk juba olemasolevaid riiklikke planeerimissüsteeme, võib mereala ruumiline planeerimine Vahemere piirkonnas olla tõhus vahend ökosüsteemil põhinevaks majandamiseks, merega seotud tegevuste omavaheliste mõjude käsitlemiseks ja mereala kasutamisega seotud vaidluste lahendamiseks ning mereelupaikade kaitsmise vajaduse täitmiseks;

49. toetab mereala ruumilise planeerimise tegevuskavas määratletud ühiste põhimõtete kohaldamist konkreetses Vahemere kontekstis;

50. leiab, et prioriteediks peaksid jääma seatud eesmärgid saavutada 2020. aastaks mereakvatooriumis hea keskkonnaseisund, töötades selleks välja integreeritavad merestrateegiad, mille alus on ökosüsteemil põhinev lähenemisviis merd mõjutava inimtegevuse suhtes. Sellega seoses on oluline, et tähelepanu ei pöörata mitte ainult meresadamate ning rannikulinnade ja -külade põhjustatud merereostusele, vaid ka Vahemerre suubuvate jõgede vee kvaliteedile ning vajadusele tagada kvaliteedinõuetele vastav heitvee puhastamine jõgede- ning rannikuäärsetes linnades ja asulates;

51. on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad andma sellesse olulise panuse, ning tervitab seega komisjoni ettepanekut käivitada projekt mereala ruumilise planeerimise katsetamiseks alampiirkonna tasandil eesmärgiga toetada konkreetseid piiriüleseid tegevusi;

52. tervitab ühise rakendusstrateegia väljatöötamist, et aidata liikmesriikidel täita merestrateegia raamdirektiivi kohaselt võetud kohustusi, kuid avaldab kahtlust, kas eesmärk viia käesoleva aasta lõpuks läbi ulatuslik hindamine mereakvatooriumi ja selle kasutusviiside kohta, on saavutatav;

Rannikualade ja saarte integreeritud juhtimine

53. toetab kliimamuutuste teemale kui prioriteetsele valdkonnale antud impulssi;

54. tervitab keskendumist sadamate arengule, rannikuturismile, merepärandi ja merekeskkonna kaitsmisele, sh NATURA 2000 alad;

55. nõustub sellega, et vesiviljelust tuleb pidada elemendiks, millega arvestada rannikualade integreeritud haldamisel ning mis moodustab osa Vahemere kultuurist ja rannikualade tootmissüsteemist;

56. nõustub, et kogu ajalooliselt kultuuririkkas Vahemere vesikonnas on väga suured arenguvõimalused;

57. märgib rahuloluga, et saareriikide ja -piirkondade spetsiifilisele küsimusele, eelkõige maismaaühendusega seotud raskustele, pööratakse erilist tähelepanu;

58. toetab üleskutset Vahemere rannikualade juhtimise integreeritud lähenemisviisile;

59. nõustub, et valdkonnaülesed juhtimisvahendid aitavad Vahemere rannikupiirkondadel paremini tagada sotsiaalset, keskkonnaalast ja majanduslikku jätkusuutlikkust integreeritud viisil;

60. kordab oma toetust komisjoni algatusele võtta vastu kogu vesikonda hõlmavad õiguslikud vahendid Vahemere rannikualade integreeritud majandamise edendamise eesmärgil (2);

61. nõustub, et parimate tavade levitamine on oluline vahend tegelike edusammude saavutamiseks, ning toetab seega komisjoni algatust veebipõhise loetelu koostamiseks rannikuvööndi kompleksse majandamise vahenditest, parimatest tavadest ja juhtumiuuringutest;

62. toetab kavatsust luua algatusi Vahemere rannikuvööndi kompleksset majandamist käsitlevate teadmiste suurendamiseks, pöörates erilist tähelepanu rahvusvahelisele koostööle;

63. peab positiivseks meetmete võtmist mereala ruumilise planeerimise tugevdamiseks, eelkõige võimalusi maismaa ja mereala planeerimise ühendamiseks;

64. samas kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma julgem lähenemisviis ning pakkuma seatud eesmärkide tõhusaks täitmiseks välja uusi ja tõhusamaid vahendeid, võttes arvesse potentsiaalset lisaväärtust, mis kaasneb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisega kõnealusesse protsessi;

65. toetab selliste merendusalaste tegevusrühmade loomist, mille tegevusse koondataks praegu sõltumatult hallatavad erinevad valdkondlikud aspektid. Eesmärk oleks parandada vastastikust täiendatavust ja koostoimet struktuurifondide (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond ja teiste merendusalasteks meetmeteks kasutatavate fondide (Euroopa Kalandusfond) vahel;

Teadmistepõhiste meetmete toetamine

66. nõustub, et säästva meremajanduse ja rannikuala tõhusa majandamise arenguks on vaja parimatele olemasolevatele teadussaavutustele toetuvat poliitikat:

67. kutsub Euroopa Komisjoni üles edendama sadamapiirkondade säästva majandamise algatusi;

68. jagab seisukohta, et tuleb teha suuremaid jõupingutusi, et koguda ja levitada põhiandmeid Vahemere keskkonnaseisundi ning loodusvarade kasutamise võimaluste hindamise eesmärgil;

69. toetab komisjoni kavatsust edendada ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise olulisust ja keskkonnaalaste õigusaktide vastuvõtmist ja rakendamist Vahemere piirkonnas;

70. nõustub, et sidusate lahenduste leidmiseks, mis on vajalikud Vahemere kogu majandusliku potentsiaali ärakasutamiseks lähtudes ökosüsteemil põhinevast lähenemisviisist, tuleb tugevdada mereuuringute infrastruktuuri, integreerida teadusuuringute ja tehnoloogia arendamist merendusklastrite ja tehnoloogiaplatvormide kaudu ning luua sünergia liikmesriikide ja piirkondade vahel, ning on seega seisukohal, et mitut teadusharu hõlmavad merelise ökosüsteemi, sealhulgas merepõhja vaatlused on samm õiges suunas;

71. tunnustab olulist tööd Euroopa merevaatlus- ja andmevõrgu (EMODNET) väljatöötamiseks, et parandada teadmiste infrastruktuuri ning ületada andmete kogumisega, neile juurdepääsuga ja nende kasutamisega seotud takistused;

72. tervitab komisjoni kavatsust luua integreeritud merendusalane Euroopa teadusruumi hõlmav võrgustik, mille eesmärk on parandada liikmesriikide vahelist koostööd mereuuringute alal, sh Vahemere piirkond;

73. nõustub, et oleks kasulik viia läbi mitut teemat hõlmav teadusalgatus, mille eesmärk on siduda omavahel kõikide asjakohaste teadusharude andmed Vahemere kohta;

74. tervitab Euroopa mereatlase koostamist, mille eesmärk on suurendada teadlikkust ja kujundada vesikondades ühine mererahva identiteet, sh Vahemere piirkonnas;

75. märgib, et Vahemere piirkonna erilise geopoliitilise olukorra tõttu sõltub iga algatuse või meetme lõplik õnnestumine suuresti kõigi Vahemere piirkonna riikide täielikust osalemisest ja asjakohaste koostööprogrammide ja suutlikkuse suurendamise algatustest;

76. sellega seoses toetab algatust määratleda kogu vesikonda hõlmav Vahemere piirkonna pikaajaline teaduskoostöö strateegiline raamistik, mis võimaldab struktureeritud tegevuse kaudu arendada koostööd mereuuringute alal eesmärgiga lahendada ühiseid probleeme;

Integreeritud järelevalve turvalise ja ohutu mereala tagamiseks

77. nõustub, et merega seotud tegevuse ja mereoperatsioonide järelevalve, eelkõige ohutuse ning inimelu ja mereökosüsteemi kaitsega seotud probleemid, on vajalik tingimus, et edukalt majandada merel toimuvat tegevust;

78. peab vajalikuks hõlmata merejärelevalvega kalandustegevusi ja ümberlaadimisi, mis toimuvad nii liikmesriikide rannikuvetes kui ka Vahemere rahvusvahelistes vetes;

79. toetab seisukohta, et mereohutuse alaste ELi õigusaktide täpne rakendamine on väga oluline;

80. leiab, et palju rohkem tuleb ära teha ELi mitte kuuluvate Vahemere partnerriikide veeteedeametite ja sadamate suutlikkuse suurendamiseks, et aidata neil tagada turvaline ja ohutu mereala Vahemere piirkonnas;

81. jagab seisukohta, et aeg on küps, et kasutada SAFEMED projekti tulemusi ELi liikmesriikide ja Vahemere-äärsete partnerriikide vaheliste regulatiivsete ja struktuursete erinevuste vähendamiseks, ning toetab komisjoni ettepanekut, et Euroopa Meresõiduohutuse Amet alustaks Vahemere piirkonna partneritega tehnilisi koostööprogramme;

82. laevaliikluse järelevalve osas kutsub komisjoni üles laiendama automaatse identifitseerimissüsteemi piirkondliku serveri ulatust, julgustades ELi-väliseid riike sellega liituma;

83. tunnustab Frontexi panust Vahemere piirkonna paremaks patrullimiseks, arvestades eelkõige ulatusliku ebaseadusliku rändesurve all kannatavaid liikmesriike;

84. tunnistab, et tõhusa dialoogi ja rahalise abi kaudu Vahemere piirkonna partneritele soodustatakse ka nende otsest osalemist Frontexi koordineeritud tegevustes kõnealuses piirkonnas;

85. väljendab siiski muret selle üle, et Frontex on oma ülesannete täitmiseks endiselt halvasti varustatud, ning toetab komisjoni jõupingutusi tagada Frontexile volituste täitmiseks vajalikud vahendid ja ressursid;

86. väljendab samal ajal muret selle üle, et hiljuti vastu võetud ELi piirikontrolli puudutavad uued suunised on tekitanud olukorra, kus riike, kes ei suuda kanda ebaseadusliku sisserände lisakoormat, võidakse heidutada aktiivsel osalemisel Frontexi missioonide vastuvõtvate riikidena, vähendades seeläbi selliste missioonide võimalikku edu;

87. soovib, et võetaks otsesemaid meetmeid, nii ELi territooriumil kui sellest väljaspool, et anda kohtu alla need, kes hõlbustavad oma kuritegeliku tegutsemisega ebaseaduslikku sisserännet;

88. samas kutsub komisjoni üles tegema kõik selleks, et kõigil juhtudel, nii ELi territooriumi piires kui väljaspool, oleksid maksimaalselt tagatud kõnealuste sisserännanute inimõigused ja põhivabadused;

89. toetab iga algatust, mille eesmärk on toetada positiivset tööd meritsi toimuva uimastikaubanduse vastu võitlemisel;

90. väljendab kahetsust selle üle, et teatises ei viidata terrorismi, sealhulgas merepiraatluse üha suurenevale ohule, mis paraku ilmutab oma koletut nägu Vahemere piirkonnast üldse mitte kaugel asuvatel aladel;

91. toetab iga jõupingutust merendusalase järelevalve integreerimiseks Vahemere piirkonnas, soodustades teabevahetust ning tõhustades koostööd merel toimuva seire ja järelevalve eest vastutavate riiklike ametiasutuste vahel;

92. on siiski seisukohal, et Vahemere piirkonna partnerriikide kaasamine merenduse järelevalve integreerimisse ei ole mitte lihtsalt põhjalikumat käsitlemist vajav teema, vaid see peaks olema komisjoni jaoks esmatähtis küsimus;

93. rõhutab ka, et ilma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivse osalemiseta ei ole võimalik saavutada edu merega seotud tegevuse ja mereoperatsioonide järelevalve ning turvalisuse küsimuse alal;

Järeldused

94. nõustub, et Vahemerega seotud probleemide lahendamiseks vajaliku ühise ja eelkõige integreeritud tegutsemise aluseks on merenduse parem juhtimine, ning toetab komisjoni algatust võtta endale riiklike meetmete koordineerija ja lihtsustaja roll Vahemere merenduspoliitika valdkonnas;

95. märgib sellega seoses, et teatises üldiselt järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Komitee on siiski pettunud, et teatises ei tunnustata alati vääriliselt kohalikku ja piirkondlikku mõõdet, eelkõige kavandatud programmide ja algatuste raames, ning kutsub seega komisjoni üles võtma meetmeid, mille kaudu tagada, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele antakse võimalus neis programmides ja algatustes otseselt osaleda ning vastata ühiselt Vahemere piirkonna kesksetele väljakutsetele. Komisjon peab võtma arvesse liikmesriikide kohaliku omavalitsuse struktuuride erinevusi ning seda, et tulenevalt erinevatest pädevustest ei ole neil soovitud osalemiseks ühesugused võimalused;

96. jagab seisukohta, et integreeritud lähenemisviis merenduses ei tohiks kahjustada neid vahendeid ja eesmärke, mis on seatud merendusega seotud konkreetsete valdkondade arendamiseks;

97. nõustub, et eduka integreeritud merenduspoliitika abil Vahemere piirkonnas saab lihtsustada piirkonna eri tegevusvaldkondade tõhususe ja tulemuste optimeerimist;

98. samas märgib kahetsusega, et teatises ei sisaldu kavandatud meetmete rahastamise üksikasju;

99. kiidab heaks teatises esitatud eesmärgid ja meetmed, aga kutsub komisjoni üles arvestama komitee arvamusega ning võtma nimetatud vajalikud meetmed, et teatist veelgi tugevdada;

Soovitused

Regioonide Komitee soovitab eelkõige:

100. edendada põhjalikumat ja konstruktiivsemat dialoogi piirkonna kõigi asjaomaste osapoolte vahel, sh kohalikul ja piirkondlikul tasandil, nii et kinnistuks vastastikune usaldus ja mõistmine;

101. luua tõhusad mehhanismid, mille abil julgustada kõiki Vahemere piirkonna riike andma võrdne panus kõnealuse ainulaadse piirkonna tõhusasse juhtimisse, ning anda neile selleks võimalus, pöörates erilist tähelepanu merekeskkonna ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsele;

102. komisjonil soovitada ja võtta vastu meetmeid, et koordineerida ELi liikmesriikide ja ELi-väliste Vahemere partnerriikidevahelisi konkreetset otseset tegevust, eesmärgiga võidelda Vahemere piirkonnas suurenenud piiriülese organiseeritud kuritegevusega, sealhulgas inim-, narko- ja relvakaubandusega;

103. senisest enam arvestada ja tunnustada kohaliku ja piirkondliku mõõtme võimalikku rolli nii ELi kui ELi-välistes Vahemere riikides ja võtta sellega seoses senisest enam arvesse Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) tööd, seda koordineerida ja toetada;

104. Regioonide Komiteele ning komitee esindatavatele kohaliku ja piirkondliku valitsuse tasanditele tuleb anda kõik võimalused aktiivseks osalemiseks kavandatud liikmesriikide kõrgetasemeliste teabekeskuste rühma töös, et korrapäraselt arutada integreeritud merenduspoliitika väljatöötamist;

105. anda Regioonide Komiteele ning komitee esindatavatele kohaliku ja piirkondliku valitsuse tasanditele kõik võimalused aktiivseks osalemiseks Vahemere integreeritud merenduspoliitika töörühmas;

106. viia läbi põhjalik uuring praegu Vahemerel veetavate toodete ja materjalide kohta eesmärgiga määratleda sellega seotud reaalsed ohud;

107. vaja on senisest enam avaliku ja erasektori ühisalgatusi, mida toetatakse aktiivselt Euroopa rahastamisvahenditest eesmärgiga puhastada Vahemere piirkonda ja peatada seal bioloogilise mitmekesisuse hävimine, samuti ergutada teadusuuringuid tõhusamate ja vähem ohtlike viiside väljatöötamiseks toorainete transportimisel tööstusteni;

108. palub komisjonil toetada kliimamuutuste ja rannikualade saastatusega seotud nähtuste põhjalikku uurimist, kuna neil on tõsised majanduslikud tagajärjed rannapüügile. Samas rõhutab komitee ka vajadust, et komisjon toetaks liikmesriikide jõupingutusi koheste meetmete võtmisel, mille eesmärk on leevendada kalandussektori professionaalide ja töötajate koormat;

109. lühikeses või keskpikas perspektiivis töötada välja ja toetada sobivaid poliitilisi vahendeid ja mehhanisme, mis on suunatud integreeritud merenduspoliitika tõhusaks edendamiseks, mis viiks merenduspoliitika suurema ühtlustamise ja lihtsustamiseni;

110. võtta meetmed, mille kaudu julgustada kõiki Vahemere piirkonna riike ratifitseerima ja täielikult rakendama konventsioonid ja protokollid, mis käsitlevad merekeskkonna kaitset, bioloogilist mitmekesisust, laevandust ja kalandust Vahemeres, ka kalavarude ühise ja vastastikusel kokkuleppel põhineva majandamise ning erinevatele kalandussüsteemidele kehtivate nõuete ühtlustamise kaudu kõigis Vahemere äärsetes riikides;

111. võtta ennekõike asjakohaselt arvesse komitee korduvaid üleskutseid luua kõigi merendusküsimuste jaoks Euroopa rannikualade ja saarte fondi raames üksainus lihtsustatud finantsmehhanism;

112. komitee innustab komisjoni arendama edasi ettepanekut käivitada projekt, et katsetada mereala ruumilise planeerimise rakendamist alampiirkonna tasandil, et toetada konkreetseid piiriüleseid tegevusi ja esitada üksikasjalik ettepanek suhteliselt lühikese aja jooksul. Sellega seoses tuletab Regioonide Komitee meelde oma üleskutset uuendusliku mitmetasandilise valitsemise kohta, milles võetaks arvesse sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid aspekte ning kehtivaid piirkondlikke kokkuleppeid.

Brüssel, 10. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) KOM(2009) 540 lõplik.

(2) Vastavalt 21. jaanuaril 2008. vastu võetud Vahemere rannikualade integreeritud majandamise protokollile.

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/46

Regioonide Komitee arvamus teemal „Kohalik ja piirkondlik koostöö lapse õiguste kaitseks Euroopa Liidus”

(2010/C 267/10)

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

1. märgib, et lapsed moodustavad viiendiku Euroopa Liidu elanikkonnast ning seepärast peab soodsate tingimuste loomine nende kasvuks ja arenguks, sealhulgas nende õiguste kaitse ja edendamine, olema ELi, selle institutsioonide ja liikmesriikide üks põhiprioriteet;

2. märgib, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24 tunnistatakse sõnaselgelt lapse õigusi. Lisaks on lapse põhiõigused horisontaalne, valdkondadeülene küsimus, mis puudutab paljusid mõõtmeid ning mis tuleb seepärast integreerida valdkondadeülese horisontaalse prioriteedina kõikidesse asjaomastesse ELi ja liikmesriikide poliitikavaldkondadesse. Komitee leiab, et ÜRO lapse õiguste konventsioon võiks olla raamistik, mida ei rakendata mitte üksnes õiguste rikkumise korral, vaid ka laiemalt kõigi laste ja noorte arengu ja võimaluste edendamiseks;

3. märgib, et lapse õiguste austamise institutsiooniline ja õiguslik raamistik, sealhulgas ÜRO lapse õiguste konventsiooni, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja teiste oluliste kõnealuse valdkonna rahvusvaheliste kokkulepete ratifitseerimine kõigi liikmesriikide poolt on Euroopa Liidus piisavalt hästi välja töötatud. See ei takista aga uute probleemide ja ohtude esilekerkimist kõnealuses valdkonnas, mis vajab seega uusi poliitikameetmeid, hästi kooskõlastatud tegevust ning kõige selle pidevat jälgimist;

4. märgib, et lapse õiguste tõhusa järgimise eesmärki ei saa saavutada ilma ulatusliku partnerluseta kõigi asjaomaste osapoolte vahel, eriti ELi institutsioonide, liikmesriikide, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste kõnealuses valdkonnas aktiivsete osalejate, sealhulgas lapsed ise, kuid eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on esmased laste õiguste eest seisjad igapäevaelus ning neil on kõnealuses valdkonnas põhipädevus;

5. märgib, et lapse õiguste rakendamine kuulub peamiselt poliitikavaldkondadesse, kus on pädevad nii EL kui ka liikmesriigid (nt sotsiaalpoliitika, haridus ja noored, tervishoid, vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala jne). Komitee rõhutab seepärast, kui oluline on, et ELi tasandil võetud meetmed austaksid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet ning et neid rakendataks mitmetasandilise valitsemise vaimus. ELi meetmed peavad soodustama arutelu, heade tavade levitamist, võrdlevaid uuringuid, jälgimist ja hindamist;

6. toetab Euroopa Komisjoni kavatsust keskenduda esmajärjekorras võitlusele vägivalla vastu ja selliste haavatavas olukorras olevate lasterühmade kaitsele, nagu saatjata reisivad alaealised ja inimkaubanduse ohvrid ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega silmitsi seisvad lapsed. Komitee märgib aga, et kõigis nimetatud valdkondades seatud eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma kõigi asjaomaste osapoolte, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste partnerluseta;

7. märgib, et samuti on vaja varaseid tervislikku eluviisi edendavaid meetmeid, ennetamaks osa probleeme, mis võivad tekkida, kui lapsed või noored elavad ohtlikus keskkonnas;

8. tervitab komisjoni eesmärki koostada teatis lapse õiguste kohta ning samuti selleks valitud meetodit – korraldada sel teemal üldsusega konsulteerimine. Lisaks ootab komitee huviga koostööd komisjoniga ELi lapse õiguste foorumi juhtrühma raames ja ka foorumis endas;

9. tervitab 2010. aastal Euroopa Ülemkogus vastu võetud Stockholmi programmi (vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ning kodanike kaitse mitmeaastane programm) sätteid, mis hõlmavad ühe prioriteetse teemana laste põhiõiguste kaitset ja edendamist;

10. väljendab kahetsust, et Stockholmi programmis ei nimetata selgelt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ega nende rolli, ning rõhutab, kui oluline on võtta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadusi ja teadmisi arvesse Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava koostamisel;

11. toetab aktiivselt põhiõiguste mitmetasandilise kaitse ja edendamise teemalist iga-aastast dialoogi, mida korraldavad koos Euroopa Komisjon, ELi Põhiõiguste Amet ja Regioonide Komitee, kui vahendit, millega korvata vajakajäämised ELi lapse õiguste strateegia rakendamisel ning tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhus kaasamine üleeuroopalisse koostöösse laste õiguste valdkonnas;

12. tervitab ELi Põhiõiguste Ameti väljatöötatud lapse õiguste näitajaid kui olulist sammu teadlikumate ja tõenditel põhinevate poliitikameetmete rakendamise suunas. Juhib aga tähelepanu nende näitajate ikka veel esinevatele puudustele, sest nad puudutavad vaid põgusalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusala ning on seetõttu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks vaid vähese kasuteguriga;

13. väljendab kahetsust selle üle, et kuigi kõik ELi liikmesriigid on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni lapsele sobimatu töö konventsiooni osalised, ei ole selge, kui palju lapsi on sattunud inimkaubanduse ja tööalase ekspluateerimise ohvriks. Seepärast rõhutab komitee vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta 2010 valguses vajadust parema kooskõlastamise järele asjaomaste organite ja spetsialiseeritud asutuste vahel kõigil tasanditel, et nad suudaksid tõhusamalt võidelda laste ekspluateerimisega;

14. märgib, et on vaja veelgi rõhutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli lapse õiguste kaitses eelkõige seoses juurdepääsuga haridusele, tervishoiule, sotsiaalkaitsele ja noorte juurdepääsuga tööturule;

15. märgib, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb käsitada oluliste partneritena ELi konsultatsioonimenetluste raames eelkõige seepärast, et neil on hea positsioon üldsuse teavitamiseks ning dialoogi innustamiseks kohalike kogukondadega eesmärgiga tugevdada lapse õiguste kaitse taset ning korraldada ELi rahalisel toetusel kohalikul ja piirkondlikul tasandil elluviidavaid teavituskampaaniaid lapse õiguste kohta, et suurendada laste teadlikkust oma õigustest;

16. juhib tähelepanu väärtuslikule rollile, mida etendavad lapse õiguste valdkonnas tegutsevad Euroopa ja riigi tasandi valitsusvälised organisatsioonid;

17. tervitab poliitilise äramärkimise algatusi, nagu UNICEFi lapsesõbraliku linna kontseptsioon, mis aitab rakendada ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohalikul tasandil ja sisaldab meetmeid nii lapse õiguste tagamiseks kui ka nende integreerimiseks asjaomastesse otsustusprotsessidesse;

18. soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel täielikult ära kasutada olemasolevaid koostööd ja heade tavade tutvustamist lihtsustavaid struktuure, nagu organiseeritud kodanikuühiskond, akadeemilised ringkonnad ja lapse õiguste vallas aktiivsed poliitikud. Siinkohal tuleks Euroopa tasandil toetada uuenduslikke meetmeid koostöö ja tõhusama partnerluse edendamiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seas ELi eri liikmesriikide vahel ning edendada nende raames heade tavade tutvustamist;

19. kutsub komisjoni üles kaasama ELi liikmesriikide heade tavade näiteid ELi lapse õiguste kaitse valdkonna dokumentidesse. Sellest lähtuvalt tuleb ELi lapse õiguste strateegias kajastada Euroopa lastesõbralike linnade harta sätteid ning samuti laste vägivalla eest kaitsmiseks koostatavaid riiklikke integreeritud strateegiaid käsitlevate Euroopa Nõukogu poliitikasuuniste sätteid, rõhutades samas vajadust pöörata suuremat tähelepanu sellele, kuidas poliitilisi kohustusi kõige paremini praktikas rakendada;

20. juhib tähelepanu Euroopa Nõukogu olulisele rollile lapse õiguste valdkonnas ning kutsub ELi institutsioone üles tugevdama koostööd Euroopa Nõukoguga;

Õigus- ja haldusraamistik

21. võttes arvesse laste õiguste kontseptsiooni keerukust ja mitmemõõtmelisust, rõhutab komitee vajadust käsitada seda eelkõige vahendina, et tagada laste arenguks ohutu, terviklik ja kasutoov keskkond, et neist saaksid täisväärtuslikud, teadlikud ja sotsiaalselt vastutustundlikud vastava kohaliku kogukonna, liikmesriigi ja kogu Euroopa mitmekultuurilise ühiskonna liikmed;

22. kutsub liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu lapse õiguste tagamisele, sealhulgas laste arenguks vajalike põhitingimuste loomisele. Selles osas on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ainulaadne võimalus töötada välja oma poliitikameetmed ning olla eeskujuks nii oma riigile kui ka kogu ELile;

23. märgib, et mõni kõige haavatavamas olukorras olev lasterühm ei saa lapse õiguste tagamise meetmetest osa. Eelkõige kehtib see nn nähtamatute laste kohta – tänavalapsed ja nende perede lapsed, kellel puudub seaduslikult riigi territooriumil viibimise staatus;

24. märgib, et äärmiselt oluline on tagada liikmesriikide politseiasutuste tõhus koostöö ning samuti täielikult kasutada pehmemate ühiskonnapõhiste meetmete võimalusi, nagu kadunud laste otsimise abitelefon 116000. Komitee kutsub liikmesriike üles tegema tasuta 116-numbrid avalikkusele kättesaadavaks ning neid kodanike seas levitama;

25. kutsub kõiki asjaomaseid sidusrühmi üles koguma täielikumaid teabeallikaid ning täiendama edasi andmekogumise ja analüüsitehnikat lapse õiguste näitajate osas. Nimetatud protsessi kõigis etappides tuleks konsulteerida kohalike ja piirkondlike omavalitsustega nii kvalitatiivse ja kvantitatiivse panuse andjatena kui ka kõnealuse vahendi peamiste lõppkasutajatena;

26. arvestades lapse õiguste alase kõikehõlmava teabe puudumist liikmesriikides, kutsub komisjoni üles töötama välja ja avaldama „Lapse õiguste tulemustabeli” ja seda korrapäraselt ajakohastama. See oleks vahend, mis hõlmab lapse õiguste täiendatud näitajaid ning annab usaldusväärset, võrreldavat ja ajakohast teavet lapse õiguste seisu kohta liikmesriikides. Tulemustabel võiks tugineda meetodile, mida kasutatakse juba olemasolevas siseturu tulemustabelis, milles jälgitakse siseturu direktiivide ülevõtmist. See vahend oleks lähtepunkt uurimistegevusele ning samuti – juhtides tähelepanu headele tavadele – võiks see anda olulise tõuke liikmesriikide poliitika muutmiseks, korvates kohustusliku õigustiku puudumist ja tegutsedes avatud koordinatsiooni meetodil, nagu soovitati Euroopa valitsemistava käsitlevas valges raamatus;

27. kutsub komisjoni üles edendama lapse õiguste käsitust ning sellealast koostööd ELi liikmesriikide ja ELi-väliste riikide kohalike omavalitsuste vahel ELi välispoliitika raames. Selleks tuleb julgustada koostööd Euroopa Nõukoguga ja teiste ELi väliskoostöö raamistikega, muu hulgas Euroopa naabruspoliitika, Vahemere Liit, ELi ja Aafrika dialoog ning koostöö Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega, aidates seeläbi parandada elukvaliteeti ELi partnerriikides ning keskendudes eelkõige ELi välispiiril asuvatele riikidele;

Põhiõiguste tagamine ja peamiste probleemide lahendamine

28. juhib tähelepanu riikliku laste ombudsmani ja teiste sarnaste lapse õiguste kaitse alaste asutuste positiivsele rollile ning potentsiaalsele kasule, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja teised asjaomased sidusrühmad võivad saada vastastikusest suhtlusest ja tihedast koostööst kõnealuste ametnikega. Samas kutsub komitee liikmesriike üles tugevdama laste ombudsmani institutsiooni, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja rahvusvaheliste institutsioonide soovitusi;

29. märgib, et vaesus võib olla otsustav takistus võrdsete tingimuste üldisel kasutamisel ja sellega tuleb võidelda, et tagada laste õiguste tõhus kaitse. Vaesus võib lapsed ja nende perekonnad õigustest ilma jätta ja piirata võimalusi tulevikus. Seepärast peavad meetmed keskenduma esmajärjekorras lastele, kes kuuluvad kõige haavatavamas olukorras olevatesse elanikkonnarühmadesse, ja tagama kõigile kvaliteetse hariduse, nii et igal lapsel oleks võimalus areneda;

30. märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid aidata seda küsimust tõhusalt lahendada, edendades lapsi arvestavaid ja mitmemõõtmelisi sotsiaalkaitsesüsteeme, sest lapsi saab paremini kaitsta ka siis, kui lastel ja nende vanematel on korralikud elutingimused ja juurdepääs tervishoiule. Kõige kulutõhusam lähenemisviis hõlmab nii ennetustööd kui ka sotsiaalkaitset. Eelkõige sellised meetmed nagu orbude ja haavatavas olukorras olevate laste lõivudest vabastamine on aidanud suurendada juurdepääsu haridusele ja tervishoiuteenustele. Seepärast julgustab Regioonide Komitee ELi institutsioone, rahvusvahelisi organisatsioone, erialaliite ja riigiasutusi toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust nende väga oluliste meetmete elluviimisel;

31. kutsub komisjoni üles koostama ja vastu võtma soovitusi selle kohta, kuidas lahendada laste vaesuse probleem. Soovitused võiks välja töötada üldsusega ulatuslikult konsulteerides, et tagada võimalikult suur kandepind ja asjaomaste sidusrühmade maksimaalne kaasatus ning võtta arvesse kõiki võimalikke lähenemisviise;

32. märgib ELi tööjõu suurema liikuvuse ja ELi-sisese tööjõurände kontekstis, et on vaja tagada sisserändajatest laste õigused, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusalas. See hõlmab muu hulgas abi rändajate perekondade taasühinemisel, perenõustamist, haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamist sisserändajatest lastele, nende abistamist sihtriigi eluga kohanemisel ning integreerumist kohalikku ja koolikogukonda;

33. juhib tähelepanu potentsiaalsele kasule, mida toob ELi-siseste sisserändajatest laste edukas integreerumine sihtriigi asjaomastesse sotsiaalsetesse sfääridesse. Edukad meetmed selles vallas võivad parandada nii kohalike kui ka sisserändajatest laste teadmisi teistest ELi liikmesriikidest, kasvatada sotsiaalset kapitali ja suurendada sallivust nii rände lähte- kui ka sihtriigis. Seepärast kutsub komitee kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning liikmesriike üles pöörama sellele küsimusele rohkem tähelepanu ja muutma ELi-sisese rände väljakutsed võimalusteks;

34. juhib tähelepanu ohtudele, mida põhjustab selline kahjuks ikka veel esinev nähtus nagu inimkaubandus, eriti kui tegemist on lastega. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pühendama kõik võimalikud jõupingutused – sealhulgas asjakohaste ELi õigusaktide vastuvõtmine – võitlusele nimetatud kuritegevuse liigiga ning tagama maksimaalse võimaliku kaitse selle ohvritele tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, sest nemad vastutavad esimestena olulise abi osutamise eest, nagu hariduse andmine, sotsiaalhoolekanne ja psühholoogiline ravi ning samuti koostöö tugevdamine korrakaitsejõudude ja kohtuorganitega;

35. märgib, et on vaja pakkuda piisavat kaitset saatjata reisivatele alaealistele;

36. märgib, et on vaja parandada kohtupidamist noorte üle, rakendada vanusele orienteeritud meetmeid noorsoo kuritegevuse preventsiooniks, interventsiooniks ja reintegratsiooniks ning eraldada alaealised kurjategijad täiskasvanutest nii ruumilises kui ka korralduslikus mõttes;

Teabe- ja haridusmeetmed

37. rõhutab seda, kui oluline on tagada kõigile, nii täiskasvanutele kui ka lastele, kõikehõlmav haridus lapse õiguste küsimuses, mis aitab kaasa laste õiguste olemuse paremale mõistmisele ning noorte teadlikkuse suurendamisele;

38. arvestades sotsiaalsete õiguste ja kohustuste üksteisest lahutamatut olemust, soovitab komitee pöörata rohkem tähelepanu laiemale kontekstile, milles lapse õigused eksisteerivad – nimelt inimõiguste ja sotsiaalse vastutuse kontekstile. Lisaks soovitab komitee edendada käsitust kohustustest, mis lastel on oma perekonna, kogukonna, riigi, lapsevanemate, eakate inimeste, väiksemate laste, vähem soodsas olukorras olevate inimeste, keskkonna ja teiste tänapäeva ühiskonna osalejate vastu.

39. juhib tähelepanu sellele, et lapse õigusi käsitlevate meetmete puhul tuleb lapsi kohelda partneritena, kes on võimelised andma väärtuslikku tagasisidet. Seda tagasisidet tuleb kasutada riikide ja ELi poliitika ajakohastamiseks. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad võtta siinkohal olulise rolli vahendajate ja lihtsustajatena, kasutades olemasolevaid häid tavasid, nagu laste kohalikud volikogud, et pakkuda neile asjakohane institutsioon oma nõudmiste esitamiseks;

40. tervitab komisjoni algatust töötada välja kuus teabeplatvormi, mis aitavad lastel ja noortel oma arvamust avaldada, ning rõhutab vajadust seda algatust edasi arendada ning kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osalejatena, kellel on kõige suuremad kohalikud teadmised ja suutlikkus seda struktureeritud teabevahetust elus hoida;

41. märgib, et on vaja tagada lapse õigus saada kvaliteetset haridust, elada ohutus ja mugavas keskkonnas ning saada kaitset igasuguse füüsilise ja psühholoogilise vägivalla eest, ning juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisele rollile nende õiguste tagamisel;

42. märgib, et õigus kvaliteetsele haridusele on vaja tagada ka füüsilise ja vaimse puudega lastele, ning kordab selliste algatuste tähtsust, mille eesmärk on edendada nende iseseisvust ja tagada nende täielik integreerimine sotsiaalsesse keskkonda, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 26. Hariduse valdkonnas on käibel kaks erinevat käsitust: üks eelistab õppe ja koolituse eriprogrammide väljatöötamist ning teine eelistab puuetega laste võimalikult suurt integreerimist üldisesse tavaõppesse. Komitee kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, riigiasutusi, kasvatusteadlasi, valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki asjaomaseid sidusrühmi üles osalema üleeuroopalises arutelus kõnealuse valdkonna võimalike lahenduste ja heade tavade üle ning tegema tulemused teatavaks kõigile neile, kes soovivad oma selleteemalisi teadmisi parandada. Sellega seoses juhitakse tähelepanu puuetega laste integreerimiskatsetele, mis pakuvad tõelisi võimalusi kõigile ega tekita mingisugust tõrjutust ega diskrimineerimist. Selliseid katseid tuleks edendada;

43. juhib tähelepanu kvaliteetse hariduse ja täiendkoolituse olulisusele lastega töötavate sotsiaal- ja muude töötajate jaoks;

44. juhib tähelepanu mureküsimustele seoses lapse õiguste rikkumisega, mis avaldub eri vormides, alates kiusamisest, mis leiab sageli matkimist ja tekitab seeläbi üha rohkem ebasobivat käitumist, kuni teiste psühholoogilise ja füüsilise vägivalla vormideni, mida lapsed teiste laste vastu kasutavad, ja igasuguse väärkohtlemiseni, eriti koolis;

45. leiab, et lastel, kes liiga vara osalevad virtuaalsetes sotsiaalsetes võrgustikes ning tegelevad arvutimängude ja virtuaalsete keskkondadega, on täisväärtuslik areng ohustatud. Virtuaalse tegevuse tõttu on neil lastel sageli piiratud võimalused suhtlemisoskusi ja vajalikke teadmisi omandada. Seetõttu peaksid kõik huvitatud institutsioonid jälgima, et lastel tekiks infotehnoloogiast ja virtuaalmaailmast arvamus, mille kohaselt need on esmajoones reaalse maailma eesmärkide saavutamise vahendid;

46. juhib tähelepanu eelistele, mida nn tänavaelu võib luua laste tervikliku arengu jaoks, näiteks õpivad nad kasutama avalikku ruumi, kasvavad, on sotsiaalselt aktiivsed ning suhtlevad teiste laste ja oma kogukonnaga. Komitee märgib aga ära ka sellise tänavaelu pahupoole, sest mõnes Euroopa piirkonnas ja linnas võib see viia noortejõukude moodustumiseni;

47. kahe eelnimetatud punkti valguses kutsub komitee liikmesriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles aktiivsemalt levitama häid tavasid laste vaba aja tegevuse korraldamise kohta, et nad saaksid arendada oma sotsiaalseid ja kutseoskusi. Heade tavade näiteid tuleks täiendavalt tutvustada riikide ja Euroopa tasandil, soodustades riikide ja ELi vahendite vastavat suunamist;

48. kutsub komisjoni üles kaasama võimalikult paljud sidusrühmad lapse õiguste tulemustabeli väljatöötamisse, sealhulgas asjaomased Euroopa Liidu asutused, valitsusvälised organisatsioonid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning Regioonide Komitee;

49. on seisukohal, et infotehnoloogia ja tehnoloogiliste võimaluste kiire arengu valguses, mis võimaldab seda tehnoloogiat kasutada laste väärkohtlemise eri vormide toimepanekuks, tuleks ohutuma internetikasutuse edendamist käsitada ELi olulise ülesandena;

50. rõhutab asjaolu, et ohutuma internetikasutuse käsitus peab hõlmama ka võitlust laste väärkohtlemise ja lapsporno vastu internetis ning samuti muude virtuaalmaailmas levinud vägivalla vormide vastu, näiteks küberkiusamine;

51. leiab, et nii laste kui ka nende täiskasvanute harimine, kes suhtlevad lastega ja mõjutavad neid, võib aidata märkimisväärselt kaasa internetipõhise laste väärkohtlemise vältimisele ja vähendamisele. Suurimat tähelepanu tuleb pöörata laste ja täiskasvanute, eelkõige lastega töötavate täiskasvanute (tervishoiu-, haridus- ja sotsiaaltöötajad) koolitamisele ohutu internetikasutuse, küberkuritegude ja muude internetipõhiste pahatahtlike tegude äratundmise ning neist asjaomastele asutustele teatamise osas;

52. juhib tähelepanu vajadusele kaitsta lapsi negatiivse sotsiaalse keskkonna eest, eriti niisuguse keskkonna eest, milles soodustatakse psühhotroopsete ainete (alkoholi, tubaka, uimastite ja muude füüsilisele ja psüühilisele tervisele halvasti mõjuvate ainete) kasutamist. Sealjuures on äärmiselt oluline roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Nad on esimene ahelalüli sotsiaalse turvalisuse süsteemis, mis tagab lapse harmoonilise ja turvalise arengu. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne on märgata tekkivaid ohtusid, neid ära tunda ja hinnata, samuti kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid nende kõrvaldamiseks. Riiklikud ja rahvusvahelised institutsioonid, sealhulgas ka laste ombudsmanid, valitsusvälised organisatsioonid ning teised sotsiaal- ja majanduspartnerid, peavad omalt poolt omavalitsusi selles tõhusalt toetama ja edendama ühiskonnas negatiivset hoiakut psühhotroopsete ainete suhtes;

Rahastamis- ja toetusmeetmed

53. rõhutab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb käsitada oluliste partneritena ELi lapse õiguste strateegia väljatöötamisel ja rakendamisel ning samuti teistes laste õiguste valdkonna Euroopa algatustes;

54. leiab, et kõik strateegia raames koostatavad programmid ja vahendid peavad olema kättesaadavad kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele;

55. tervitab selliste Euroopa rahastamis- ja toetusvahendite positiivset mõju nagu Daphne programm lapse õiguste kaitse kohta, kuid väljendab kahetsust vahendite nappuse ja vähese teabe üle pakutavate rahastamis- ja toetusvõimaluste kohta. Selle programmi tulemused tuleb strateegiliselt siduda ELi lapse õiguste strateegia rakendamisega ning kasutada neid poliitika kujundamiseks tulevikus;

56. juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba saanud märkimisväärseid kogemusi ELi toetuste kasutamisel lapse õiguste kaitseks koostöös teiste sidusrühmadega. Sellise tegevuse tulemused tuleb strateegiliselt siduda ELi lapse õiguste strateegia rakendamisega, neid tuleb korrapäraselt avaldada, nende üle arutleda ja neid kasutada väärtusliku panusena asjaomase poliitika ajakohastamiseks;

57. kutsub komisjoni üles parandama teabevahetust ja teavet kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks mõeldud olemasolevate selgelt suunitletud toetus- ja rahastamiskavade kohta, mis näevad ette toetusvõimalused lapse õigustega seotud algatuste jaoks, nagu Daphne III programm, ning samuti programmide kohta, kus lapse õigused esinevad muude prioriteetide kõrval, nagu piiriülesed koostööprogrammid, linnade arengukavad (nt URBACT II) jne. Kõik ELi eri eelarveridade raames ja eri valdkondades olemasolevad rahastamisvahendid tuleks muuta selgemaks ja neid tuleks tõhusamalt tutvustada, et vältida elluviidava tegevuse dubleerimist ja suurendada seeläbi selle tõhusust.

Brüssel, 10. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/52

TÄISKOGU 85. ISTUNGJÄRK 9. JA 10. JUUNIL 2010

Regioonide Komitee arvamus „Euroopa kultuuripärandi märgis”

(2010/C 267/11)

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Põhimõtted ja üldised märkused

1. tervitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse ettepanekut, milles käsitletakse Euroopa Liidu loodavat kultuuripärandi märgist eraldi UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjast ja Euroopa kultuuriradasid käsitlevast Euroopa Nõukogu programmist;

2. on seisukohal, et Euroopa Komisjoni ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega; rõhutab, et riigi tasandil kandidaatide valikul ja Euroopa tasandi lõppvalikul on oluline austada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusi. Kõnealuse algatuse edu sõltub Euroopa kui terviku tahtest ja seega tuleb kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasata nii mälestiste valimisse kui ka meetmete elluviimisesse, kontrollimisse ja hindamisse;

3. rõhutab, et kõnealuse märgise eemärk on tuua esile liikmesriikide ühine kultuuripärand, austades riikide ja piirkondade mitmekesisust, tunnistada territooriumite kultuurilist mitmekülgsust, lähendada Euroopat kodanikele ning väärtustada kohalikke ja piirkondlikke mälestisi ja oskusteavet, et tugevdada Euroopa identiteeti;

4. rõhutab kõnealuse algatuse tähtsust nii kohaliku ja piirkondliku identiteedi tugevdamisel kui ka Euroopa integratsiooni edendamisel;

5. avaldab kahetsust, et algatus on avatud ainult ELi liikmesriikidele, kuigi märgise aluseks olevas valitsuste algatuses osales ka Šveits ning Euroopa kultuuripealinnade algatuses võivad osaleda ka kandidaatriigid. Lisaks ületab Euroopa integratsiooni ülesehitamine Euroopa Liidu piirid ja hõlmab ka Euroopas asuvaid kolmandaid riike;

6. meenutab, et märgis peab siduma mälestised Euroopa ülesehitamise ajalooga, austades Euroopa põhiõiguste hartas määratletud väärtusi;

7. loodab, et märgis tugevdab Euroopa linnade ja piirkondade atraktiivsust, edendades nii kohaliku ja piirkondliku tasandi majanduskasvu ja tööhõivet;

8. rõhutab vajadust kanda üle häid tavasid märgise omandanud mälestiste võrgustiku loomise kaudu ning kutsub Euroopa Liitu üles eraldama vajalikke inim- ja finantsressursse, ergutamaks kohaliku ja piirkondliku tasandi huvi;

9. osutab, et kõnealune märgis on eriti hästi kohandatud piiriüleste ja Euroopa ajaloos sümboolset tähendust omavate mälestiste jaoks. Seda tüüpi mälestiste haldamine tuleks lisada selliste olemasolevate organite töökavadesse nagu Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus;

Tähtsus kohaliku ja piirkondliku tasandi jaoks

10. täheldab, et enamikus liikmesriikides vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused nende mälestiste eest, mis võiksid kõnealuse märgise saada;

11. avaldab mitmetasandilise valitsemise kontekstis kahetsust, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei ole valikuprotsessi ulatuslikumalt kaasatud;

12. on seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine on kohane piiriüleste mälestiste määramisel;

13. märgib, et mälestisi, mis võiksid märgise omandada, haldavad ja rahastavad tihti kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning seega peaksid nemad katma märgise saamise ja mälestiste toimimisega seotud täiendavad kulud;

14. meenutab, et inimeste võõrandamatute õiguste universaalsetel põhiväärtustel, vabadusel, demokraatial, võrdõiguslikkusel ja õigusriigi põhimõttele tuginev Euroopa identiteet peab välja kujunema Euroopa Liidu osapoolte mitmekesisuse kaudu ning Euroopa märgis peaks muutma selle mitmekesisuse nähtavamaks ja käegakatsutavamaks kõigi kodanike jaoks;

Komisjoni teksti parandamine

15. on seisukohal, et pärast meetme esimest hindamist tuleb ettepanekut laiendada Euroopa kolmandatele riikidele, eelkõige laienemis- ja naabruspoliitika raames, et luua Euroopa ülesehitamiseks vajalike väärtuste alus, mis ületaks majanduslikud ja geostrateegilised huvid;

16. arvab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suure rolli tõttu mälestiste haldamisel ja esile tõstmisel tuleks Regioonide Komitee kaasata lõppvaliku tegemise protsessi ELi tasandil, nimetades sarnaselt Euroopa kultuuripealinnade projektile ühe oma liikme ka Euroopa komiteesse;

17. pooldab monumentaal-, arheoloogiliste, piiriüleste ja immateriaalsete mälestiste kategoriseerimist, et tagada uue märgise eraldamisel mälestiste tüpoloogiline mitmekesisus;

18. soovib, et Euroopa Komisjon teavitaks Regioonide Komiteed märgistamise protsessi elluviimise ja mälestiste kontrollimise edenemisest, eelkõige valikumenetlust puudutavatest suunistest, ning soovib samuti olla kursis Euroopa Komisjoni korraldatava Euroopa kultuuripärandi märgise välise ja sõltumatu hindamisega;

19. teeb Euroopa komitee valikuvabaduse säilitamise eesmärgil ettepaneku esitada maksimaalselt kolm mälestist liikmesriigi kohta, et innustada liikmesriike omavahel võistlema;

20. tervitab asjaolu, et Euroopa komitee koosneb Euroopa institutsioonide poolt regulaarselt määratavatest ja uuendatavatest sõltumatutest ekspertidest, kes aitavad koostada spetsifikatsioone ning teha mälestiste ja võitjate lõppvalik;

21. rõhutab, et säästva arengu idee on keskse tähtsusega kultuurivarade kaitsmisel ja haldamisel ning samuti kõigile kodanikele mälestistele juurdepääsu võimaldamisel ühiskonnaelu loomuliku osana.

II MUUDATUSETTEPANEKUD

Muudatusettepanek 1

Artikkel 4

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Meetmes võivad osaleda Euroopa Liidu liikmesriigid. Osalemine on vabatahtlik.	Meetmes võivad osaleda Euroopa Liidu liikmesriigid. Osalemine on vabatahtlik. .

Motivatsioon

Osalemise laiendamine kolmandatele Euroopa riikidele – nii kandidaatriikidele ja võimalikele kandidaatriikidele kui ka ELi naaberriikidele – tugevdaks kultuurimeetmete üldeesmärke üldiselt ja eelkõige kultuuripärandi kaitset Euroopa tasandil.

Muudatusettepanek 2

Artikkel 5

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Komisjon ja liikmesriigid tagavad, et Euroopa kultuuripärandi märgis täiendab muid kultuuripärandi valdkonna algatusi, nagu UNESCO maailma kultuuripärandi nimekiri ja Euroopa kultuuriradasid käsitlev Euroopa Nõukogu programm.	Komisjon ja liikmesriigid tagavad, et Euroopa kultuuripärandi märgis täiendab muid kultuuripärandi valdkonna algatusi, nagu UNESCO maailma kultuuripärandi nimekiri ja Euroopa kultuuriradasid käsitlev Euroopa Nõukogu programm. .

Motivatsioon

Komisjon ja liikmesriigid peaksid ennetama kattumist, mis nõrgendaks algatuse lisaväärtust.

Muudatusettepanek 3

Artikli 7 lõike 1 esimene lause

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Märgist võib taotleda mälestistele, millel on sümboolne euroopalik väärtus ja millel on tähtis roll Euroopa Liidu ajaloos ja ülesehitamises.	Märgist võib taotleda mälestistele, millel on sümboolne euroopalik väärtus ja millel on tähtis roll Euroopa ajaloos ülesehitamises.

Motivatsioon

Käesolev muudatusettepanek käib eelmise jälgedes, sellega muudetakse tekst vähem Euroopa Liidule ja rohkem Euroopa ülesehitamise väärtustele keskenduvaks.

Muudatusettepanek 4

Artikli 8 teine lõik

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Euroopa komiteel on 12 liiget. Euroopa Parlament nimetab ametisse neli, nõukogu neli ja komisjon neli liiget. Komitee nimetab oma esimehe.	Euroopa komiteel on liiget. Parlament nimetab ametisse neli, nõukogu neli, komisjon neli liiget . Komitee nimetab oma esimehe.

Motivatsioon

Euroopa komitee ja meetme „Euroopa kultuuripealinnad” komitee koosseis peaksid lähtuma asjaolust, et aluslepingutes tunnistatakse üldise kultuuripoliitika ja kultuuripärandi kohalikku ja piirkondlikku mõõdet. Regioonide Komitee lisamine Euroopa komiteesse tooks veel ühe eelise – viimases oleks siis paaritu arv kohti.

Muudatusettepanek 5

Artikli 8 lõige 4

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Euroopa komitee liikmed nimetatakse ametisse kolmeks aastaks. Erandkorras nimetab komisjon käesoleva otsuse esimesel kehtivusaastal neli eksperti ametisse üheks aastaks, Euroopa Parlament nimetab neli eksperti ametisse kaheks aastaks ja nõukogu nimetab neli eksperti ametisse kolmeks aastaks.	Euroopa komitee liikmed nimetatakse ametisse kolmeks aastaks. Erandkorras nimetab komisjon käesoleva otsuse esimesel kehtivusaastal neli eksperti ametisse üheks aastaks, Euroopa Parlament nimetab neli eksperti ametisse kaheks aastaks ja nõukogu nimetab neli eksperti ametisse kolmeks aastaks.

Motivatsioon

Vt muudatusettepanek 4.

Muudatusettepanek 6

Artikli 10 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Iga liikmesriik võib eelvalikusse lisada kuni kaks mälestist aasta kohta vastavalt lisas esitatud ajakavale. Järelevalve jaoks ettenähtud aastatel mälestisi ei valita.	Iga liikmesriik võib eelvalikusse lisada mälestist aasta kohta vastavalt lisas esitatud ajakavale. Järelevalve jaoks ettenähtud aastatel mälestisi ei valita.

Motivatsioon

Liikmesriikide eelvalitud mälestiste arvu tõstmine järgiks täielikult konkurentsivaimu, mida komisjon püüab ELi tasandil mälestiste vahel tekitada, aga mida pidurdab kavandatud valikumehhanism.

Muudatusettepanek 7

Artikli 11 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Euroopa komitee hindab eelvalikusse lisatud mälestisi ning valib maksimaalselt ühe mälestise iga liikmesriigi kohta. Vajaduse korral võib taotleda lisateavet ning korraldada mälestiste külastamist.	Euroopa komitee hindab eelvalikusse lisatud mälestisi ning valib maksimaalselt mälestis iga liikmesriigi kohta. Vajaduse korral võib taotleda lisateavet ning korraldada mälestiste külastamist.

Motivatsioon

Vt muudatusettepanek 6.

Muudatusettepanek 8

Artikli 13 lõige 1

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Komisjon määrab Euroopa komitee soovitust arvesse võttes ametlikult mälestised, millele valikumenetlusele järgneva aasta jooksul antakse Euroopa kultuuripärandi märgis. Komisjon teatab sellest Euroopa Parlamendile ja nõukogule.	Komisjon määrab Euroopa komitee soovitust arvesse võttes ametlikult mälestised, millele valikumenetlusele järgneva aasta jooksul antakse Euroopa kultuuripärandi märgis. Komisjon teatab sellest Euroopa Parlamendile, nõukogule .

Motivatsioon

Komitee teavitamiskohustusel on selge lisaväärtus märgistuse reklaami ning ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast.

Muudatusettepanek 9

Artikli 17 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule kuue kuu jooksul alates hindamiste lõpetamisest kõnealuste hindamiste kohta aruande.	Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule kuue kuu jooksul alates hindamiste lõpetamisest kõnealuste hindamiste kohta aruande.

Motivatsioon

Vt eelmise muudatusettepaneku motivatsioon.

Brüssel, 9. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

1.10.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 267/57

Regioonide Komitee arvamus teemal „Euroopa kodanikualgatus”

(2010/C 267/12)

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

1. tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikes 4 on sätestatud, et „Vähemalt miljon kodanikku märkimisväärsest arvust liikmesriikidest võivad kutsuda Euroopa Komisjoni üles esitama talle antud volituste piires asjakohase ettepaneku küsimustes, mille suhtes kodanike arvates on vaja aluslepingute rakendamiseks vastu võtta liidu õigusakt”;

2. tuletab lisaks sellele meelde, et Lissaboni lepinguga muudetud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 24 esimeses lõigus täpsustati veel, et Euroopa Parlament ja nõukogu peavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt määruste abil kindlaks määrama Euroopa kodanikualgatuse esitamise korra ja tingimused;

3. märgib, et komisjon algatas 11. novembri 2009. aasta rohelise raamatuga Euroopa kodanikualgatuse kohta (1) ulatusliku avaliku arutelu, mille eesmärk oli uurida kõikide huvitatud isikute seisukohti kodanikualgatuse määrusega seotud olulistes küsimustes ning rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist panust kõnealusesse arutellu;

4. tervitab seda, et komisjon esitas ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse kohta (2);

5. rõhutab, et sellise määruse vastuvõtmine, millega kodanikud saavad kasutada õigust otseselt osaleda ELi demokraatias, on nurgakivi demokraatia põhimõtete kinnistamisel ELis;

6. loodab, et parlament ja nõukogu võtavad kodanikualgatuse määruse kiiresti vastu, et seda saaks kasutama hakata 2011. aasta algusest, nagu nähti ette 2009. aasta rohelises raamatus;

7. tuletab meelde, et ta on juba rõhutanud, kui oluline on kodanikuõiguste tugevdamiseks pakkuda Lissaboni lepinguga kooskõlas õigusloome algataja õigust (3);

8. kordab, et komitee institutsioonilise tähtsuse suurendamine sõltub selliste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks oluliste Lissaboni lepingu sätete prioriteetsest kohaldamisest nagu kodanikualgatus (4);

9. rõhutab, kui suurt huvi tunnevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kodanikualgatuse loomise vastu, sest see võimaldaks neil endil algatusi korraldada ja/või edendada. Seda enam, et nad on ELi kodanikele lähedal;

10. nõustub komisjoniga, et kodanikele tuleks pakkuda lihtsasti kasutatav õigus ja lihtsad, koheselt kohaldatavad menetlused ning pakkuda selgeid ja ühemõttelisi selgitusi selle õiguse kasutamise kohta, hoolitsedes samas selle eest, et hoitakse ära võimalikud süsteemi kuritarvitamised;

11. leiab, et institutsioonide teabevahetuses tuleks edendada ulatuslikke algatusi, et tõsta võimalikult palju ELi kodanike teadlikkust uuest õigusest ja üldisemalt kaasata kodanikke otseselt poliitilisse arutellu Euroopale üldist huvi pakkuvates küsimustes, mis on käimasolevate algatuste teemaks;

12. rõhutab sellega seoses, kui oluline tähtsus võib olla Regioonide Komiteel (osaliselt tänu detsentraliseeritud teabevahetuse raames arendatud vahenditele) ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes saavad avalikkusega suhelda otse rohujuuretasandil;

13. pakub institutsioonidevahelise infopunkti loomisel oma tuge ja leiab, et komitee tuleks infopunkti täiel määral kaasata;

14. rõhutab, et teiste Euroopa Liidu institutsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste partnerina tuleks komiteed täielikult teavitada ja vajaduse korral temaga konsulteerida samal ajal kui Euroopa Parlamendiga seoses Euroopa Komisjoni võetud otsustega, mis puudutavad Euroopa kodanikualgatuste vastuvõetavust või järelmeetmeid, ning samuti seoses kõnealuse õiguse tingimuste ja eeskirjade mis tahes muudatustega;

15. kordab oma soovi uurida võimalust toetada selliseid Euroopa kodanikualgatusi, mis on Regioonide Komiteele ja selles esindatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kõige tähtsamad, näiteks:

—	korraldades käimasolevate või edukate kodanikualgatuste teemal arutelusid, millest võtaksid osa ELi institutsioonid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende liidud ning kodanikuühiskonna esindajad;

—	koostades arvamusi selliste edukate kodanikualgatuste kohta, mis on poliitiliste prioriteetide poolest Regioonide Komiteele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele eriti olulised, või komisjoni otsuste kohta seoses selliste Euroopa kodanikualgatuste tulemustega;

16. tuletab meelde, et määruse ja selle kohaldamise raames tuleb tagada eelkõige võrdsuse, läbipaistvuse, hea halduse ja õiguskaitse kättesaadavuse põhimõtted;

17. on täiesti nõus komisjoni ettepanekuga, kuid leiab, et mõnes punktis saaks ettepanekut parandada;

18. ilma et see piiraks Euroopa kodanikualgatust, rõhutab komitee vajadust edendada kohalikul ja piirkondlikul tasandil kõiki algatusi, mille eesmärk on soodustada läbipaistvust, koostööd ning kodanike osalemist riigi poliitikas, lähtudes seejuures osalusdemokraatia põhimõttest;

Liikmesriikide minimaalne arv

19. tuletab meelde, et aluslepingute järgi peab algatus tulema „märkimisväärsest arvust liikmesriikidest” (ELi lepingu artikli 11 lõige 4) ja et kõnealune säte tugineb vajadusel tagada, et algatus väljendaks Euroopa üldist huvi;

20. leiab, et ühe kolmandikulise minimaalse liikmesriikide osakaalu nõue on liiga range, arvestades vajadust julgustada kodanikke kasutama õigust osaleda otseselt ELi demokraatias;

21. leiab, et oleks asjakohasem, kui minimaalne osakaal võrduks ühe neljandikuga liikmesriikidest, mis oleks pealegi kooskõlas aluslepingute teiste sätetega, nt ELi toimimise lepingu artikliga 76;

Allakirjutanute minimaalne vanus

22. nõustub, et algatusele allakirjutanute minimaalne vanus peaks olema Euroopa Parlamendi valimisteks kehtestatud valimisõiguslik vanus;

Kavandatud algatuse registreerimine ja toetusavalduste kogumine

23. kiidab heaks, et on kavas luua süsteem algatuste registreerimiseks veebipõhises registris;

24. nõustub ka Euroopa Parlamendiga, et kodanikualgatuse vastuvõetavuse üle otsustamisel ei või mingil juhul võtta aluseks poliitilisi kaalutlusi (5);

25. leiab seetõttu, et komisjon ei tohiks registreerida ainult neid algatusi, mis on „selgelt kuritahtlikud” või „ilmselgelt ELi väärtustega vastuolus”, samas tundub aga ebakohane viidata määruse ettepanekus mõistele „sobimatu”;

26. kiidab heaks, et toetusavalduste kogumisele ja kontrollimisele on kavas kehtestada ühised menetlusnõuded;

27. tervitab, et algatuse toetusavalduste kogumiseks on kavas luua veebipõhine süsteem;

Läbipaistvuse põhimõte ja halduskoostöö

28. nõustub, et komisjon peaks tagama algatuse korraldajate kasutuses olevate rahastamis- ja toetusallikate läbipaistvuse;

29. rõhutab, et algatusi peaksid saama esitada kõik kodanikud ja organisatsioonid, mitte ainult suuremad organisatsioonid;

30. loodab seetõttu, et võetakse meetmeid algatuse korraldamisest huvitatutele praktilise ja tehnilise toe pakkumiseks;

31. leiab, et eelkõige oleks asjakohane luua kodanikualgatuse infopunkt, millesse komitee tuleks täiel määral kaasata;

32. kutsub lisaks sellele institutsioone üles kaaluma, kas oleks võimalik pakkuda abi vastuvõetavaks kuulutatud algatuse peamiste punktide tõlkimisel kõikidesse Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse, et kõik ELi kodanikud võiksid sellega tutvuda;

Kavandatud algatuste vastuvõetavus

33. teeb ettepaneku, et kui algatus registreeritakse, peab komisjon kontrollima kodanikualgatuse vastuvõetavust. Nii on võimalik vältida olukorda, kus korraldajad kulutavad liiga palju aega ja raha kodanikualgatusele, mida hiljem vastu ei võeta;

34. rõhutab, et vastuvõetavuse tingimused tuleb kindlaks määrata üldiselt, selgelt ja läbipaistvalt ning need tuleb nõuetekohaselt tutvustada, et piirata vastuvõetamatuks kuulutatavate algatuste esitamist;

35. toetab nõuet, et kavandatud algatust tuleks pidada vastuvõetavaks, kui a) selles käsitletakse küsimust, mille suhtes saab aluslepingute rakendamiseks vastu võtta ELi õigusakti ning b) see kuulub komisjoni volituste piiresse, mille raames ta saab esitada ettepaneku;

36. rõhutab siiski, et õigusakti vastuvõtmine valdkonnas, mis ei kuulu ELi ainupädevusse, peab olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 3;

37. rõhutab ka, et kõik ELi õigusaktid peavad austama Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi ning ELi peamisi põhimõtteid;

38. leiab seetõttu, et oleks asjakohane viidata otseselt kahele teisele vastuvõetavuse kriteeriumile, nimelt sellele, et kavandatud algatus peaks c) austama Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi ja -vabadusi ning d) olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

39. viitab komitee kogemusele subsidiaarsuse hindamisel ja pakub komisjonile abi, kui hinnatakse, kas algatus vastab kõnealusele põhimõttele;

40. rõhutab vajadust teavitada vastuvõetavusest algatuse korraldajat ja avaldada otsus Euroopa Liidu Teatajas;

41. toob esile, et ELi toimimise lepingu artiklite 263 ja 265 järgi kontrollib Euroopa Kohus omaalgatusliku algatuse vastuvõetavuse üle tehtud otsuse seaduslikkust, ja soovib, et määruses viidataks selgelt kõnealusele õigusele otsuse seaduslikkust kontrollida;

42. jagab komisjoni muret, et vastuvõetavaks kuulutatud algatuste toetusavalduste kontrollimise ja tõendamise haldus- ja finantskoormus oleks miinimumtasemel, ning märgib sellega seoses, et paljudes liikmesriikides tuleb kõnealusesse menetlusse kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

Algatuse läbivaatamine komisjonis

43. nõustub ettepanekuga, mille kohaselt komisjon vaatab määruse mõistes ametlikult esitatud algatuse läbi ning esitab nelja kuu jooksul teatises oma järeldused algatuse kohta ja vajaduse korral koos põhjendustega meetmed, mida ta kavatseb selle suhtes võtta;

44. toob sellega seoses esile, et juhul kui komisjon ei ole ettenähtud ajaks vastanud, on ELi toimimise lepingu artikli 265 kohaselt võimalik Euroopa Liidu Kohtusse hagi esitada, ja soovib, et määruses viidataks selgelt kõnealusele õigusele pöörduda kohtu poole;

45. rõhutab nõuet, et komisjon peab kaaluma kõiki algatusi, millele on alla kirjutanud vähemalt miljon kodanikku;

46. leiab, et komisjonis vastu võetud teatis kodanikualgatuse kohta tuleb lisaks algatuse korraldajatele, Euroopa Parlamendile ja nõukogule saatmisele avaldada ka Euroopa Liidu Teatajas ja edastada Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide parlamentidele.

II MUUDATUSETTEPANEKUD

Muudatusettepanek 1

Artikli 4 lõige 3

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Kavandatud kodanikualgatuse registreerimine

Enne allakirjutanutelt toetusavalduste koguma hakkamist kavandatud kodanikualgatusele peab korraldaja taotlema komisjonilt kõnealuse algatuse registreerimist, esitades II lisas toodud teabe, eelkõige kavandatud kodanikualgatuse sisu ja eesmärkide ning rahastamis- ja toetusallikate kohta.

Osutatud teave kantakse ühes ELi ametlikus keeles komisjoni selleks otstarbeks loodud veebipõhisesse registrisse (edaspidi „register”).

2.	Välja arvatud lõigetes 3 ja 4 sätestatud juhtudel, registreerib komisjon kavandatud algatuse viivitamata ainuomase registreerimisnumbri all ja saadab kinnituse korraldajale.

3.	Kavandatud kodanikualgatust, mida saab mõistlikkuse põhimõttest lähtudes käsitada sobimatuna, kuna see on kuritahtlik või põhjendamatu, ei registreerita.

4.	Komisjon lükkab ilmselgelt ELi väärtustega vastuolus oleva kavandatud kodanikualgatuse registreerimise taotluse tagasi.

5.	Registreeritud kavandatud kodanikualgatus avalikustatakse registris.

Kavandatud kodanikualgatuse registreerimine

Osutatud teave kantakse ühes ELi ametlikus keeles komisjoni selleks otstarbeks loodud veebipõhisesse registrisse (edaspidi „register”).

3.	Kavandatud kodanikualgatus, on kuritahtlik, põhjendamatu .

kavandatud kodanikualgatus avalikustatakse registris.

Motivatsioon

Vastavalt artiklile 4 võib kodanikualgatuse vastuvõetavust kontrollida juba registreerimisel. Ei näi olevat mõistlik, et pärast seda, kui algatus on registreeritud ja sellele on kogutud 300 000 allkirja vähemalt kolmest liikmesriigist, ei võeta algatust vastu, kuna leitakse, et ELil puudub õigusloomepädevus kõnealuses poliitikavaldkonnas. Seega ühendatakse kõnealuse muudatusettepanekuga määruse ettepaneku artiklid 4 ja 8.

Muudatusettepanek 2

Artikli 7 lõige 1

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Allakirjutanute minimaalne arv liikmesriigiti

1.	Kodanikualgatusele allakirjutanud peavad pärinema vähemalt ühest kolmandikust liikmesriikidest.

Allakirjutanute minimaalne arv liikmesriigiti

1.	Kodanikualgatusele allakirjutanud peavad pärinema vähemalt ühest liikmesriikidest.

Motivatsioon

Euroopa kodanikualgatus peaks olema kõigile kodanikele kättesaadav ja seetõttu ei tohiks piir liiga kõrge olla. Üks neljandik liikmesriikidest (s.t seitse liikmesriiki praegusest 27 liikmesriigist) on nõue, mis on kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga.

Muudatusettepanek 3

Artikli 7 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst	Regioonide Komitee muudatusettepanek
Ühest kolmandikust liikmesriikidest pärinevate allakirjutanute arv peab ulatuma vähemalt I lisas sätestatud kodanike minimaalse arvuni.	Ühest liikmesriikidest pärinevate allakirjutanute arv peab ulatuma vähemalt I lisas sätestatud kodanike minimaalse arvuni.

Motivatsioon

Euroopa kodanikualgatus peaks olema kõigile kodanikele kättesaadav ja seetõttu ei tohiks piir nii kõrge olla. Ühest neljandikust liikmesriikidest (ehk seitse liikmesriiki praegusest 27 liikmesriigist) pärit allakirjutanute nõue on kooskõlas Euroopa Parlamendi ettepanekuga. Seetõttu peaks sama kehtima ka artikli 7 lõike 2 puhul.

Muudatusettepanek 4

Artikkel 8

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Otsus kavandatud kodanikualgatuse vastuvõetavuse kohta

1.	Pärast 300 000 toetusavalduse artikli 5 kohast kogumist allakirjutanutelt, kes pärinevad vähemalt kolmest liikmesriigist, esitab korraldaja komisjonile taotluse otsuse vastuvõtmiseks kavandatud kodanikualgatuse vastuvõetavuse kohta. Selleks kasutab korraldaja V lisas esitatud vormi.

Komisjon teeb kahe kuu jooksul alates lõikes 1 osutatud taotluse kättesaamisest otsuse kodanikualgatuse vastuvõetavuse kohta. Kavandatud kodanikualgatust peetakse vastuvõetavaks, kui see vastab järgmistele tingimustele:

a)	selles käsitletakse küsimust, mille suhtes saab aluslepingute rakendamiseks vastu võtta ELi õigusakti, ning

b)	see kuulub komisjoni volituste piiresse, mille raames ta saab esitada ettepaneku.

3.	Lõikes 2 osutatud otsusest teatatakse kavandatud kodanikualgatuse korraldajale ja see avalikustatakse.

Motivatsioon

Tuleneb soovituse 1 kohta tehtud muudatusettepanekust.

Muudatusettepanek 5

Artikkel 9

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Toetusavalduste kontrollimine ja tõendamine liikmesriigi poolt

Pärast allakirjutanutelt vajalike toetusavalduste artiklite 5 ja 7 kohast kogumist ning tingimusel, et komisjon on teinud otsuse, et kavandatud kodanikualgatus on artikli 8 kohaselt vastuvõetav, esitab korraldaja toetusavaldused paberkandjal või elektrooniliselt asjaomasele pädevale asutusele, kes artikli 14 kohaselt teostab kontrollimist ja tõendamist. Selleks kasutab korraldaja VI lisas esitatud vormi.

Korraldaja esitab toetusavaldused liikmesriigile, kes on andnud välja asjaomases toetusavalduses osutatud isikut tõendava dokumendi.

2.	Pädev asutus kontrollib esitatud toetusavaldusi asjakohasel viisil kolme kuu jooksul ja annab korraldajale VII lisas esitatud näidisele vastava tõendi, milles tõendatakse selle liikmesriigiga seotud kehtivate toetusavalduste arvu.

3.	Lõikes 2 osutatud tõend antakse tasuta.

Toetusavalduste kontrollimine ja tõendamine liikmesriigi poolt

Korraldaja esitab toetusavaldused liikmesriigile, kes on andnud välja asjaomases toetusavalduses osutatud isikut tõendava dokumendi.

2.	Pädev asutus kontrollib esitatud toetusavaldusi asjakohasel viisil kolme kuu jooksul ja annab korraldajale VII lisas esitatud näidisele vastava tõendi, milles tõendatakse selle liikmesriigiga seotud kehtivate toetusavalduste arvu.

3.	Lõikes 2 osutatud tõend antakse tasuta.

Motivatsioon

Komisjoni ettepaneku artiklis 4 kohustatakse korraldajat andma teavet oma rahastamisallikate kohta, kes katavad algatuse kulud. Võib juhtuda, et selles menetluse käigus ei ole kõiki rahastamisallikaid võimalik kindlaks teha. Seepärast on vaja nõuda menetluse lõpus tegelikke kulude ning kasutatud rahastamisallikaid kajastavat kuluaruannet, mis vastab teavitus- ja läbipaistvuse põhimõttele. Nõude hõlpsa täitmise tagamiseks tuleks koostada lihtne vorm, mis lisatakse määrusele.

Brüssel, 10. juuni 2010

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) KOM(2009) 622 lõplik

(2) KOM(2010) 119 lõplik

(3) Regioonide Komitee 9.oktoobri 2008. aasta omaalgatuslik arvamus teemal „Kodanike õigused: põhiõiguste ja Euroopa kodakondsusest tulenevate õiguste kaitse”, punkt 58.

(4) R/CdR 79/2010, I lisa.

(5) Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon, millega kutsutakse komisjoni üles esitama ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse rakendamise kohta (A6-0043/2009), põhjendus Y.

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2010.267.est
Euroopa Liidu Teataja		C 267

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	53. köide 1. oktoober 2010

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Regioonide Komitee
	Täiskogu 85. istungjärk 9. ja 10. juunil 2010
2010/C 267/01	Regioonide Komitee resolutsioon teemal Paremad vahendid ELi 2020. aasta strateegia rakendamiseks: liikmesriikide ja ELi majandus- ja tööhõivepoliitika koondsuunised	1

2010/C 267/02	Regioonide Komitee resolutsioon teemal Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivsem kaasamine Euroopa 2020. aasta strateegiasse	4

	ARVAMUSED
	Regioonide Komitee
	Täiskogu 85. istungjärk 9. ja 10. juunil 2010
2010/C 267/03	Regioonide Komitee omaalgatuslik arvamus teemal Ühine põllumajanduspoliitika pärast 2013. aastat	6

2010/C 267/04	Regioonide Komitee arvamus teemal Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2009–2010: potentsiaalsed kandidaatriigid	12

2010/C 267/05	Regioonide Komitee arvamus teemal Kevadpakett: ELi tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks	17

2010/C 267/06	Regioonide komitee arvamus Äriregistrite ühendamine	22

2010/C 267/07	Regioonide Komitee arvamus teemal Linnade taaselustamise tähtsus Euroopa tulevases linnaarengus	25

2010/C 267/08	Regioonide Komitee arvamus teemal Bioloogilise mitmekesisuse poliitika ELi ja rahvusvahelisel tasandil pärast 2010. aastat	33

2010/C 267/09	Regioonide Komitee arvamus teemal Integreeritud merenduspoliitika – vahend juhtimise parandamiseks Vahemerel	39

2010/C 267/10	Regioonide Komitee arvamus teemal Kohalik ja piirkondlik koostöö lapse õiguste kaitseks Euroopa Liidus	46

	III Ettevalmistavad aktid
	Regioonide Komitee
	Täiskogu 85. istungjärk 9. ja 10. juunil 2010
2010/C 267/11	Regioonide Komitee arvamus Euroopa kultuuripärandi märgis	52

2010/C 267/12	Regioonide Komitee arvamus teemal Euroopa kodanikualgatus	57