22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/1

TÄISKOGU 458. ISTUNGJÄRK 16. JA 17. DETSEMBRIL 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kaubandus ja toiduga kindlustatus”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 255/01)

Raportöör: Mario CAMPLI

Kaasraportöör: Jonathan PEEL

21. jaanuaril 2009. aastal saadetud kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal

„Kaubandus ja toiduga kindlustatus”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 19. novembril 2009. Raportöör oli Mario Campli ja kaasraportöör Jonathan Peel.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.-17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 191, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Järeldused

1.1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) arvates on õigus toidule üks põhilistest kodanikuõigustest nagu ka kodanikuühiskonna õigus sekkuda selle küsimuse kõikidesse aspektidesse ning komitee leiab, et globaalne toiduga kindlustatus on üks peamistest inimõigustest.

1.1.2 Maailmas, kus toodetakse piisavalt, et toita kogu inimkonda, ei ole üle miljardil inimestest juurdepääsu piisavale hulgale toidule. Toiduga kindlustamatuse peamine põhjus on vaesus, mis tekkis majanduste, söömistraditsioonide ja kohaliku turu infrastruktuuri lagunemise kontekstis 1980ndatel kasutusele võetud rahvusvaheliste strateegiate tagajärjel.

1.1.3 Komitee on teadlik, et vaesuse vähendamisele ja sissetuleku suurendamisele suunatud täiendavate arengupoliitiliste meetmete valdkonnas võib reguleeritud kaubandus, sh piirkondlike turgude arendamine aidata inimestel ja inimrühmadel toidupuudusest üle saada.

1.1.4 Protektsionistlike meetmete laialdane kasutamine ei aita kaasa globaalsele toiduga kindlustatusele, kuna sellega ei tagata vajalikku paindlikkust ja takistatakse just Aafrikas igasugust konkreetset piirkondlikku integratsiooni.

1.1.5 Komitee leiab, et reguleeritud kaubandus peab otsuste tegemisel ja kohaldamisel tuginema põhimõttel, et inimestel on õigus toidule ning et liikmesriigid ei tohi võtta endale rahvusvahelisi kohustusi, mis on selle põhimõttega vastuolus.

1.1.6 Komitee on teadlik, et toiduainetega isevarustamisele suunatud poliitika on majanduslikult kulukas ja et see ei ole kooskõlas ülemaailmsel juhtimisel põhineva lähenemisviisiga. Samas peab ta toiduainetega varustamise sõltumatusel põhinevat lähenemisviisi inimeste seaduslikuks õiguseks kujundada sõltumatult poliitikat oma riigi toiduga kindlustamiseks ja elanikkonna stabiilseks toitlustamiseks, pidades samas kinni sõltumatusest teiste inimeste toiduainetega varustamisel.

1.1.7 Komitee rõhutab vajadust reformida toiduga kindlustatuse ja kaubanduse ülemaailmse juhtimise vahendeid, organeid ja poliitikat kooskõlas põhimõtte ja tavaga, et poliitikavaldkonnad peavad olema sidusad arenguga.

1.1.8 Komitee usub, et kõik võimalikud ja kasulikud vaesuse vastu võitlemise ja toiduga kindlustatuse suurenemise strateegiad võivad anda häid ja stabiilseid tulemusi, kui nad on kooskõlas demokraatlike protsesside edusammudega ja tugevama õigusriigiga toiduga kindlustamatuse all kannatavates riikides.

1.2 Soovitused

1.2.1 Kõikehõlmavale poliitilisele lähenemisviisile viidates teeb komitee järgmised üldised soovitused:

1.2.1.1 et Euroopa Liit rakendaks Euroopa arengukonsensust, järgimaks ühtset strateegiat, mis oleks meie partneritele maailmas äratuntav ja tänu millele saaks ELil olla juhtiv roll Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) – maailma toiduabi programmi (WFP) – Põllumajanduse Arendamise Rahvusvahelise Fondi (IFAD) süsteemi põhjalikul reformimisel;

1.2.1.2 et Euroopa Liit lisaks süstemaatiliselt oma kaubanduspoliitikasse põhimõtte, mille järgi inimestel on õigus toidule, ja võtaks asjakohaseid kooskõlastusmeetmeid teiste Maailma Kaubaorganisatsiooni (WTO) liikmetega, et need põhimõtted oleksid lahutamatu osa mitmepoolsetest läbirääkimistest;

1.2.1.3 et Euroopa Liit uuriks, mil viisil saaks ta ettevõtete sotsiaalse vastutuse kontekstis jälgida Euroopa või ELis asuvate ettevõtete majandus- ja kaubandustegevuse mõju ülemaailmsele toiduga kindlustatusele; sellega seoses võtab komitee endale kohustuseks koostada omaalgatuslik arvamus teemal „Euroopa põllumajandustööstus maailmas: strateegiad, väljakutsed ja head tavad”;

1.2.1.4 et Euroopa Liit annaks edaspidistes majanduspartnerluslepingutes ja teistes vabakaubanduse lepingutes kodanikuühiskonnale institutsioonilise rolli, nagu seda nähti juba ette CARIFORUMi ja Euroopa Komisjoni lepingus;

1.2.1.5 et rahvusvahelised finantsasutused kehtestaksid asjakohased finantsturge reguleerivad eeskirjad põllumajandustoormete valdkonnas spekulatsioonide vältimiseks;

1.2.1.6 et rahvusvahelised tervise- ja keskkonnaorganisatsioonid keelustaksid loomse valgu liigse kasutamise toidus;

1.2.1.7 et rahvusvaheline üldsus looks rahvusvahelise toidureservi süsteemi, mis toimiks tihedalt kooskõlastatult FAO varajase hoiatuse süsteemiga;

1.2.1.8 et rahvusvaheline üldsus vaataks üle ÜRO klassifikatsiooni, tegemaks selgelt vahet keskmise sissetulekuga arengumaadel ning kõige vaesematel riikidel ja vähem arenenud riikidel;

1.2.1.9 et kõik WTO liikmed ja eelkõige Euroopa Liit lisaks läbirääkimiste volitustesse konkreetsete riikide ja inimrühmade kaupa koostatavad mõju- ja haavatavuse analüüsid;

1.2.1.10 et WTO liikmed tunnistaksid ekspordile kehtestavate ajutiste piirangute õigustatust, kuna see võimaldab tõepoolselt hoida arengumaade toiduainete hindu ohjes ning aitab lahendada teatavate ühiskonnarühmade toiduainetekriisi;

1.2.1.11 et arengumaade valitsused kaasaksid põllumajandustootjate organisatsioonid põllumajandusarengu kavandamisse ja tugevdaksid kõiki põllumajandustootjate loodud ning töötajate ja tarbijate edendatavaid organiseeritud tootmise vorme.

1.2.2 Käimasolevatele majanduspartnerluslepingute läbirääkimistele viidates soovitab komitee

1.2.2.1 töötada, eelkõige Aafrikas suurema piirkondliku integratsiooni nimel, kuna see on tõhus vahend arengu ja toiduga kindlustatuse edendamiseks ning väga oluline tegur Cotonou lepingu 2010. aastasse kavandatud läbivaatamisel;

1.2.2.2 tagada omavahel ristuvate piirkondliku integratsiooni algatuste ning majanduspartnerluse vahe- ja üldiste lepingute koostoime;

1.2.2.3 tagada, et läbirääkimisi saaks kiirelt kohandada AKV riikide suutlikkuse ja potentsiaaliga ning saavutada koheseid tulemusi sellistes valdkondades nagu päritolueeskirjade lihtsustamine;

1.2.2.4 julgustada võimalikult palju AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna) riike pidama prioriteetseteks sektoriteks põllumajandust ja maaelu arengut;

1.2.2.5 suurendada veelgi kahe miljardi euro suurust summat, mille EL määras kaubandusega seotud abile, võttes samas arvesse majanduskriisi mõjusid;

1.2.2.6 edendada kõrge lisaväärtusega töötleva tööstuste ning eelkõige toiduainetetööstuse arengut ja kasvu Aafrikas, sh infrastruktuurisüsteemide parandamise abil;

1.2.2.7 soodustada märkimisväärselt kohalikku uurimistegevust ja tehnoloogilist arengut, eelkõige põllumajandusega seotud sektorites.

1.2.3 Käimasolevatele WTO Doha arengukava läbirääkimistele viidates soovitab komitee,

1.2.3.1 et WTO liikmed tagaksid, et kaubanduspoliitika strateegiline läbivaatamine aitaks taas algatada arutelu selle üle, kuidas peaksid edaspidised kaubandusläbirääkimised põllumajanduse valdkonnas toimuma (andes toiduga kindlustatusele eristaatuse) ja mil viisil pakutakse tulevikus arengumaadele tehnilist abi;

1.2.3.2 et WTO liikmed viiksid G-20 palve kohaselt Doha arenguvooru 2010. aastaks lõpule, pidamaks kinni kohustusest arengu ja aastatuhande arengueesmärkide valdkonnas;

1.2.3.3 et EL tugevdaks juba tehtud järeleandmisi arengumaadele selle asemel, et püüda saavutada järeleandmisi iseendale;

1.2.3.4 et EL laiendaks algatust „Kõik peale relvade” kõikidele riikidele, kes on FAO määratluse järgi toidukriisis või suures ohus toidukriisi sattuda, isegi kui tegemist ei ole vähem arenenud või AKV riikidega;

1.2.3.5 et EL kasutaks selliseid kaubanduspoliitilisi vahendeid suurema toiduga kindlustatuse edendamiseks nagu WTO ettepanekul sõlmitud kaubanduse lihtsustamise kokkuleppe varasem rakendamine, abi tervishoiu- ja taimetervishoiuküsimustes või toetus väikestele sõltumatutele põllumajandustootjatele, kes ei kuulu kontrollitud tarneahelasse.

2. Toiduga kindlustatus vastamisi topeltkriisiga

2.1 Mõisted

2.1.1 Komitee on nõus järgmise üldtunnustatud toiduga kindlustatuse määratlusega, mis võeti vastu 1996. aastal toimunud ülemaailmsel toidualasel tippkohtumisel: „toiduga kindlustatus on tagatud siis, kui kõigil inimestel on igal ajal füüsiline, sotsiaalne ja majanduslik juurdepääs piisavale, ohutule ja täisväärtuslikule toidule, mis rahuldab nende toitumisvajadusi ja toidueelistusi aktiivseks ja tervislikuks eluks”.

2.1.2 Sellega arvestades rõhutab komitee, et toiduga kindlustatus on keeruline probleem, mille puhul tuleb üheaegselt arvestada nelja teguriga:

a)	piisaval hulgal toidu kättesaadavus;

b)	füüsiline, majanduslik ja sotsiaalne juurdepääs;

c)	asjakohane kasutus;

d)	toidu kättesaadavuse, toidule juurdepääsu ja toidu kasutuse püsivus.

2.2 Praegune olukord ja topeltkriis (toidu- ja finantskriis)

2.2.1 Toiduga kindlustamatuse analüüsist selguvad järgmised väga olulised omadused (1): a) kindlustamatus on suurenemas ja praegu, topeltkriisi järel kannatab selle all üle miljardi inimese; b) see koondub järjest rohkem teatud piirkondadesse (89 % Aasiasse, Vaikse ookeani piirkonda ja Sahara-tagusesse Aafrikasse), c) esineb eelkõige maapiirkondades (70 % toiduga kindlustamatuse all kannatavatest inimestest elab maapiirkondades), kuid on jätmas oma jälge ka linnadesse ja äärelinnadesse.

2.2.2 Põllumajandustoodete hindade ja finantskriisi topeltmõju on peamine põhjus, miks viimasel ajal on suurenenud toidupuuduse all kannatavate inimeste arv. Lisaks sellele on suurenenud toiduga kindlustatust mõjutavate katastroofide arv. Inimeste põhjustatud katastroofide seast tõusevad sõdade ja konfliktidega võrreldes järjest rohkem esile sotsiaalmajanduslikud katastroofid.

2.2.3 Põllumajandustoormete hindu on viimasel kolmel kümnendil iseloomustanud kõikumine, kuid keskpikas perioodis on hinnad tegelikult siiski olnud langevas trendis. 2007.–2008. aastal oli hindande tõus eriti hüppeline nii oma ulatuse kui ka kiiruse poolest (FAO toiduhindade indeks suurenes veidi rohkem kui 12 kuu jooksul peaaegu 60 %). Peaks siiski meeles pidama, et isegi kriisi tipul (2008. aasta märtsis) jäid hinnad 1970-ndate alguse rekordiliselt kõrgest tasemest madalamaks.

2.2.4 Seoses hiljutiste arengutega tuleb rõhutada, et finantsspekulatsioonide mulli lõhkemisest saadik on põllumajandustoodete hinnad pidevalt langenud, kuid on siiski 2007.–2008. aasta kriisi eelsetest hindadest kõrgemad.

2.2.5 Komitee märgib, et hindade muutumisel ning pideval ja järjest suuremal kõikumisel on struktuurilised, tsüklilised ja spekulatiivsed põhjused.

2.2.6 Komitee rõhutab eelkõige põllumajandustoodete hindade hiljutiste arengute ja naftahinna omavahelist tugevat seost, mis avaldab mõju nii põllumajanduse tootmiskuludele kui ka biokütuste tootmise võimalustele, eelkõige siis, kui seda toetatakse riigiabiga.

2.2.7 Teised toidukriisile kaasa aidanud põhjused on põllumajandusinvesteeringute järjest suurem vähenemine ja krooniliselt madal põllumajanduse saagikus vaestes riikides; kiire linnastumine; suurenenud sissetulekud mõnedes areneva majandusega riikides (Hiinas ja Indias), mille tulemusel on inimesed hakanud tarbima rohkem liha, ning toiduvarude süsteemide kokkukukkumine.

2.2.8 Komitee rõhutab, et sellises muutunud olukorras võib märgata järjest tugevamat tendentsi, mille kohaselt lisatakse spekulatiivse kapitali ja investeerimisfondide (sh Euroopa kapitali ja fondide) portfelli põllumajandustoormetega seotud väärtpabereid, mille tulemusel suureneb hindade kõikuvus ja tekivad moonutused futuuride turul.

2.2.9 Seetõttu rõhutab komitee, et kui finantsturge ei suudeta kiiresti ja radikaalselt muuta, siis hakatakse lähikuudel ja ka edaspidi põllumajandustoormete hindadega taas rohkem spekuleerima ning selle tulemusel võib toiduga kindlustamatus oluliselt suureneda.

2.2.10 Finantskriis koos põllumajandustoormete hindade kriisiga on arengumaades tekitanud doominoefekti, mille näiteks võib tuua välisinvesteeringute kapitalivoogude vähenemise, rahaülekannete vähenemise, valitsuste suutmatuse võtta vastu riiklike kulutuste kavasid, tendentsi kasutada rohkem nn seotud abi, siseinvesteeringute vähenemise, vaesuse suurenemise, külvi vähenemise (mille tõttu prognoositakse ka saagi vähenemist) ja toiduainete hindade taas tõusmise.

2.2.11 Kõige rohkem kannatanud ühiskonnarühmad on need, kellel on peamised haavatavuse tunnused: maata maapiirkondade elanikud; leibkonnad, mille perekonnapea on naine; linnades elavad vaesed. Riikidest on kõige rohkem kannatanud need, kes sõltuvad strateegiliselt impordist. See toob esile, kui vajalik on kohalikku maaelu arendada.

2.2.12 Nende stsenaariumite tõttu rõhutab komitee kiiret vajadust suurendada arengule suunatud rahvusvahelisi fonde. Seetõttu toetab komitee finantstehingute maksustamise ideed, (2) kuna sellest saadavat tulu võiks kasutada toiduga kindlustamise algatustele.

2.2.13 Sama oluline on, et AKV riigid muudaksid Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutust toiduga kindlustatuse suurendamiseks; nimelt praegu on hoolimata sellest, et 70 % toidupuuduse all kannatavast elanikkonnast elab maapiirkondades, AKV riikide valitsused eraldanud maaelu arengule ainult 7,5 % Euroopa 9. arengufondist (2000–2007) ja vaid 1,5 % konkreetselt põllumajandusega seotud tegevusele.

2.3 Uued probleemid

2.3.1 Toiduga kindlustamatuse pikaajalisel analüüsil on vaja võtta arvesse teisi tärkavaid ja küsimusega struktuuriliselt seotud tegureid:

—	Vesi: toiduga kindlustatuse seost veega kinnitati ÜRO 20. aprilli 2001. aasta resolutsioonis; mõistet „juurdepääs veele” tuleb poliitiliselt ja õiguslikult tunnustada, kuna juurdepääs joogiveele on rahvatervise peamine eeldus ja piisavas koguses toitumise osa.

—

Odavnev maa: hiljuti tõusis lisaks kasutatava maa puudusele esile uus, majanduslikult ja poliitiliselt oluline nähtus: riigid, eraettevõtted ja investeerimisfondid on ostnud suuri maa-alasid, saavutades sel moel kontrolli tootmise üle ja ohustades lausa teiste riikide iseseisvust (3). Seetõttu tuleb kiiresti määratleda kahe- ja mitmepoolne õiguslik raamistik, millega tagatakse töö, keskkonnastandardite, tehnoloogilise arengu ja toiduga kindlustatuse seisukohast õiglane tulude jaotus asjaomastes riikides.

—	Kliima: kliimamuutuste mõjude all kannatavad kõige rohkem arengumaade väiksema kohandumisvõimega väikemaaomanikud ja kalandussektori töötajad.

—	Biokütused: komitee on juba teistes arvamustes rõhutanud biokütuste tootmise mõju toiduhindade tõusule ja nende kõikuvusele.

—	Demograafiline küsimus: viimaste aastate globaalse demograafilise tõusuga ei ole kaasnenud põllumajandusliku tootlikkuse tõusu, kuna sellesse sektorisse on vähe investeeritud; seetõttu on sihtmärgipärane demograafiline poliitika jätkuvalt väga oluline, eelkõige kõige suurema riskiga riikides.

3. Õigus toidule

3.1 Komitee rõhutab vajadust lisaks turgu reguleerivatele vahenditele ja asjaomastele institutsioonidele koostada uued rahvusvahelised eeskirjad. Inimeste täieliku õiguse kinnitamine koos turumajanduse vahendite tõhususe pideva parandamisega võib anda toiduga kindlustamise keerulise küsimuse üldisele käsitlusele uue strateegilise raamistiku.

3.2 Selline strateegia võib anda häid ja stabiilseid tulemusi, kui see on kooskõlas demokraatlike protsesside edusammudega ja tugevama õigusriigiga toiduga kindlustamatuse all kannatavates riikides.

3.3 Komitee nõustub määratlusega, et õigus toidule on „õigus saada kas otse või raha eest tehtava ostuga korrapäraselt, püsivalt ja vabalt piisaval määral kvaliteetset toitu, mis on kooskõlas selle ühiskonna kultuuritraditsioonidega, kuhu tarbija kuulub, ning mis tagab talle üksikisikuna ja kollektiivi osana hirmudeta, rahuldava ja inimväärse füüsilise ja vaimse seisundi” (4). Kõnealune määratlus on tihedalt seotud ülemaailmse toidualase tippkohtumise tegevuskava esimeses punktis määratletud toiduga kindlustatuse mõistega ja seda on analüüsitud eespool.

3.4 2004. aasta novembris võtsid FAO liikmesriigid vastu vabatahtlikud suunised (5) selle sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise õiguse tõlgendamiseks ja soovitasid konkreetseid meetmeid, kuidas õigust toidule praktikas rakendada.

3.5 Paljude riikide põhiseaduses on eraldi kirjas õigus toidule, kuid vähesed on vastu võtnud seadused selle õiguse tegelikuks kaitseks; nende riikide seast on Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia vastu võtnud ka üldised õigusnormid, milles tunnistatakse, et õigusele toidule ja veele tuginedes võib võtta õiguslikke meetmeid (pöörduda kohtusse jne).

3.6 Selle mõtteliini jätkuks andis ÜRO eriraportöör, kes tegeles õigusega toidule, oma lähetusel WTOssse neli suunist (6): kaubanduse roll tuleb kindlaks määrata kooskõlas inimõiguste ja arengueesmärkidega; rõhutama peaks mitmepoolse raamistiku olulisust kaubanduse jaoks; küsimust tuleb teisest vaatevinklist käsitleda ja mitte hinnata liberaliseerimise mõju üldväärtustele (nt SKP elaniku kohta), vaid toidupuuduse all kannatavate inimeste vajadustele; läbirääkimistesse tuleb täiel määral kaasata mõju tervisele, toitumisele ja keskkonnale. Seetõttu ei tohiks riigid võtta endale rahvusvahelisi kohustusi, mis on selle esmase eesmärgiga vastuolus.

3.7 Sel eesmärgil on mõned riigid hakanud arendama sihtmärgipäraseid strateegiaid ja andnud toiduga kindlustatusele avaliku hüve staatuse. Paljud arengumaad on omakorda palunud võtta konkreetseid meetmeid nende toiduga kindlustatuse kaitsmiseks, lisades põllumajanduslepingusse arengu ja toiduga kindlustatuse kategooria. Teised riigid tegid läbirääkimistel ettepaneku luua toiduga kindlustatuse klausli, milles tunnustataks toiduga kindlustatuse erivajadusi. Selle klausliga saaks vajadusel läbirääkimiste programmis erandeid teha ja anda mõnedele riikidele oma toiduainete toodangubaasi kaitsmisel suurema sõltumatuse, arvestades, et toiduga kindlustamine on riikliku julgeoleku üks peamistest sammastest.

3.8 Komitee kutsub ELi üles tegema tugeva poliitilise algatuse, mille eesmärk oleks selgesõnaliselt nõustuda põhimõttega, et inimestel on õigus toidule ja mainida tulevaste läbirääkimiste volitustes selle õigusega kaasnevaid kohustusi ÜRO määratluse järgi.

4. Kaubandus ja toiduga kindlustatus

4.1 Omavahelised seosed ja mõjud

4.1.1 Komitee tunnistab rahvusvaheliste avatud ja reguleeritud turgude olulisust maailma põllumajanduse tõhusamaks muutmisel.

4.1.2 Komitee väljendab siiski muret nende riikide järjest suureneva haavatavuse pärast, kes sõltuvad spetsialiseerudes järjest rohkem rahvusvahelistest turgudest. Kui eksporditavate ja imporditavate toiduainete viimastel aastatel eriti kõikuvate hindade arengust ollakse liiga suures sõltuvuses, võib toiduga kindlustatus ohtu sattuda.

4.1.3 Lisaks sellele on selge, et turgude avamisel on mitteneutraalne mõju turustamise seisukohast, ning see toob endaga kaasa kohandamiskulud, mis on sageli elanikkonna teatud rühmade jaoks ületamatud.

4.1.4 Komitee rõhutab, et turgude avamine võib suurendada eksporti, luues olulisi võimalusi maapiirkondade arenguks, tingimusel, et võetakse meetmeid turujõudude tasakaalustamatuse mõjutamiseks kogu tootmisahela raames ning nende tehnoloogiliste, institutsiooniliste ja infrastruktuuri alaste puuduste mõjutamiseks, mis võivad muuta avatud turgude positiivse mõju negatiivseks toiduainetele juurdepääsu tagamisel.

4.1.5 Enamik toiduga kindlustamatuse all kannatavatest inimestest on väikemaaomanikud ja maatöölised. Eelkõige on tegemist nendega, kellel puudub juurdepääs laenudele, infrastruktuurile, tehnoloogilistele teadmistele ja teadmistele turu kohta ning kes ei ole võimelised muutma vajalikke tootmisalaseid käitumismustreid, et kasutada arenguvõimalusi, mida pakub turgude avamine.

4.1.6 Komitee juhib tähelepanu nähtusele, mille kohaselt kontsentreerub toiduainetega kauplemine üha enam väikese arvu ettevõtjate kätte, eelkõige teraviljasektorites. Komitee tunneb muret selle üle, et kõnealune nähtus areneb kogu põllumajandusliku toidutööstuse ahelas, alates strateegiliselt olulise seemnesektoriga.

4.1.7 Komitee märgib, et juhul, kui kõnealust protsessi ei juhita ega reguleerita asjakohaselt, ähvardab turgude järkjärguline avamine tugevdada neid oligopolile iseloomulikke tendentse. Seega tuleb säilitada turgude konkurentsivõime.

4.1.8 Seosed kaubanduse ja toiduga kindlustatuse vahel on seega arvukad ning omavad vastuolulist mõju. Üldjuhul näitavad ökonomeetrilised analüüsid, et kaubanduse liberaliseerimisest tulenevast majanduskasvust üksi ei piisa, et oluliselt vähendada vaesuse ja toiduga kindlustamatuse all kannatavate inimeste arvu, kui ei rakendata teisi täiendavaid toetuspoliitikaid ja -meetmeid.

4.1.9 Toiduga kindlustatuse globaalne strateegia peab seega ühendama järgmisi meetmeid ja poliitikaid: vaesuse vähendamine ja sissetulekute suurendamine, heaolu- ja sotsiaalkaitsepoliitika, põllumajanduspoliitika ja maaelu arendamine, teadus- ja arendustegevus, kaubandus ja integreeritud piirkondlik areng, toiduabi, demograafiline poliitika, korruptsiooni vastane võitlus.

4.2 Kaubandusläbirääkimised: praegused probleemid ja väljakutsed

4.2.1 Tuleb viivitamatult võtta meetmeid WTO läbirääkimiste raames (Doha arenguvoor), eelkõige tuleb taaskäivitada Doha arenguprogramm eesmärgiga täita võetud ülesanded ja viia kõnealused läbirääkimised lõpule 2010. aastaks vastavalt G20 ettepanekule.

4.2.2 Komisjon nendib, et kuigi kaubanduspoliitikal on oluline roll toiduainete kriisi tingimustes, ei ole see siiski peamine tegur. Kliimamuutused, poliitiline ebastabiilsus ja turvalisuse puudumine, läbikukkumised valitsemise ja õigusriigi valdkonnas, korruptsioon, iive ning majandus- ja energiakriis on samuti tegurid, mis omavad võtmerolli kõnealuses kontekstis; samuti ei tohi unustada järjest kasvavat veepuuduse ohtu maailma paljudes piirkondades ja kütusehindade tõusu. Igal juhul võib asjakohaselt rakendatud kaubanduspoliitika aidata kaasa probleemi osalisele lahendamisele, kuid halva kasutamise korral võib ta probleemi süvendada. Lisaks sellele on oluline teha selget vahet kiireloomulise toiduabi ja pikas perspektiivis toiduga kindlustatuse vahel.

4.2.3 Komitee märgib, et toiduainete- ja finantskriisi survel on mõned riigid rakendanud protektsionistlikke meetmeid (2008. aastal teavitati WTOd 60 sellisest juhtumist), mis ei aita kaasa toiduga kindlustatusele ega taga vajalikku paindlikkust, mõjutades negatiivselt igasugust piirkondlikku integratsiooni, eelkõige Aafrikas, ning on vastuolus toiduga kindlustatuse globaalse strateegiaga.

4.2.4 Nagu rõhutatakse komitee arvamuses, (7) mis koostati 2009. aasta juunis Gabarones korraldatud AKV-ELi 10. piirkondliku seminari jaoks, puudutab põllumajandustoodete ja toiduainete rahvusvaheline turg üksnes 10–11 % (tonnaaži silmas pidades) praegu olemasolevaid toiduainete varusid maailmas.

4.2.5 Kuid ELi kaubanduspoliitikat tuleb analüüsida nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Lühikeses perspektiivis tuleks eelkõige nimetada WTO praegu seiskunud mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Doha arenguvooru, ELi kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste voore, mis on kavandatud Euroopa Komisjoni 2006. aasta teatises „Globaalne Euroopa”, ning käimasolevaid majanduspartnerluslepingute läbirääkimisi Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidega. Viimati nimetatud läbirääkimiste raames on seni sõlmitud üksnes majanduspartnerlusleping Kariibi mere piirkonna foorumiga (CARIFORUM); kõnealusel lepingul on oluline mõju kodanikuühiskonna edaspidisele kaasamisele. Kuid teiste Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidega sõlmitud majanduspartnerluse vahelepingutel on samuti väga oluline roll.

4.2.6 Pikas perspektiivis on strateegiline analüüs esmatähtis. Toiduga kindlustatuse küsimusele tuleb pöörata erilist tähelepanu. Tuleks taaskäivitada arutelu selle tasakaalu (eelkõige arenenud riikide ja arengumaade vahel, arvestades kliimamuutusi, veepuudust ja teisi sarnaseid probleeme) küsimuses, mis tuleks tagada WTO tulevaste põllumajandusläbirääkimiste jaoks. Samuti tuleks määratleda arengumaadele edaspidi osutatava tehnilise abi liik ja analüüsida seda, kas on vaja säilitada ühtse paketi („single undertaking”) kokkulepped, mis on arengumaade jaoks sageli ebasoodsad. Tehnilise abi eesmärk peaks olema riikide – või piirkondade – võimete arendamine, et nad suudaksid töötada välja kaubanduspoliitika ja pidada asjaomaseid läbirääkimisi selle asemel, et võimaldada lihtsalt kaubanduspoliitika rakendamisega toimetulekut.

4.2.7 Lühikeses perspektiivis on oluline analüüsida seda, millised kaubandusmeetmed on kõige asjakohasemad avatud ja reguleeritud kaubavahetussüsteemi jaoks, et võidelda toiduga kindlustamatuse vastu kõige vaesemates riikides ja viia ellu aastatuhande 1. arengueesmärk, et vähendada alatoitluse all kannatavate inimeste arvu ja suurendada globaalset toiduainetoodangut vastavalt prognoositavale nõudluse kasvule.

4.2.8 ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) nimetab 17 riiki, kus valitseb toiduga kindlustamatuse olukord, mida ta nimetab toiduainete kriisiks, lisaks sellele ähvardab veel 17 riiki suur toiduainete kriisi sattumise oht. Nimetatud 34 riigist (8) on 25 WTO liikmed, 23 on vähem arenenud riigid ning 25 on AKV riigid. Mõned neist riikidest on WTO liikmed juba pikka aega, kuid omavad tagasihoidlikku rolli Doha arenguvooru läbirääkimiste raames. Teised, sealhulgas näiteks Keenia ja Zimbabwe, on näinud raskeid aegu. Keenia on kõige aktiivsem riik läbirääkimiste alal. Praegu osaleb ainult Nikaraagua algatuse „Globaalne Euroopa” raames toimuvatel kahepoolsetel läbirääkimistel, samal ajal kui suurem osa riike osaleb majanduspartnerluslepingute alastel läbirääkimistel.

4.2.9 Võttes arvesse teatud arenguriikide kaasamist G20 hulka, leiab komitee, et ÜRO klassifikatsioon tuleks läbi vaadata, et teha selget vahet keskmise sissetulekuga ja vaesemate arengumaade ning vähem arenenud riikide vahel.

4.2.10 Doha arengukava üle käivatel läbirääkimistel käsitleti põllumajanduse valdkonnas järgmisi punkte.

—	Kõik läbirääkimistel osalejad on seisukohal, et suurema toiduga kindlustatuse eesmärgil ei ole tagasipöördumine omamaise toetuse ja eksporditoetuste sammaste rakendamise juurde asjakohane.

—

Samuti ei ole vajalik radikaalselt muuta ELi strateegiat kolmanda samba osas, milleks on juurdepääs turule. See sammas katab kavandatud tariifimäärade alandamise ning teised küsimused, mis tõid endaga kaasa praeguse ummikseisu Doha arengukava käsitlevatel läbirääkimistel, vaatamata 2008. aasta lõpus tehtud olulistele edusammudele paljudes valdkondades, sealhulgas uute paindlike võimaluste pakkumine arengumaadele, kes on toiduainete puhasimportijad – küsimus, mille üle komitee tunneb eriti suurt heameelt.

—

Komitee kutsub ELi üles ühendama tehtud mööndusi sellistes eriti olulistes valdkondades nagu arengumaadele mõeldud spetsiaalsed kaitsemehhanismid (mis võimaldavad arengumaadel tõsta oma tariifimäära ajutiselt, juhul kui import järsult suureneb või kui on tegemist hinnakriisiga), kaitsemehhanismid erikaupade jaoks (mis võimaldavad arenguriikidel rakendada väiksemaid tariifimäärade alandamisi, eelkõige toiduga kindlustatuse eesmärgil) või tariifikvoodid, selle asemel, et kaitsta arengumaade kulul sõlmitavat soodsat lepingut. Need meetmed ei tohi ohustada lõuna-lõuna suunal toimuva kaubavahetuse arengut.

—

Komitee kutsub ELi samuti üles laiendama oma algatust „Kõik peale relvade” (mis on juba saavutanud häid tulemusi) ning järeleandmisi tollimaksu- ja kvoodivabastuse valdkonnas, mis kehtivad 49 vähem arenenud riigile, ka ülejäänud üheksale (9) riigile FAO riikide loetelus (väljaarvatud juhul, kui see on poliitiliselt vastuvõetamatu), vastavalt majanduspartnerluse vahelepingutele ning jättes endale nende uute riikide kaasamise võimaluse, mis FAO võib lisada oma loetellu. Selliselt tegutsedes võib EL kaubandusmeetmete abil kõige tõhusamalt kaasa aidata toiduga kindlustatuse parandamisele.

4.2.11 Komitee leiab siiski, et komisjon võib kõige tõhusamalt panustada globaalsesse toiduga kindlustatusse käimasolevate majanduspartnerluslepingute üle peetavate läbirääkimiste kaudu, eelkõige tänu Cotonou lepingu kavandatud läbivaatamisele 2010. aastal.

4.2.12 EL on õigustatult määratlenud kaubandust kui ühte kuuest esmatähtsast valdkonnast ELi arengupoliitika jaoks. Nende läbirääkimiste käigus on ELil ja AKV riikidel kavas sõlmida seitse uut kaubanduslepingut piirkondlikul alusel ja kooskõlas WTO kaubanduslepingutega. Kaubanduslepingute eesmärk on järk-järgult kõrvaldada kõik kaubandustõkked ja soodustada koostööd kõigis kaubandusega seonduvates valdkondades. Viimatinimetatu all mõeldakse eelkõige arengumeedet. Tasub meeles pidada, et algeesmärgid hõlmavad ka säästva arengu edendamist, vaesuse kaotamist, piirkondlikku integratsiooni ja AKV riikide progressiivset kaasamist maailma majandusse. Need eesmärgid peavad jääma kõigi käimasolevate läbirääkimiste keskpunkti.

4.2.13 EL peaks kõnealuste läbirääkimiste abil üritama saavutada järgmisi eesmärke:

—	suuremat piirkondlikku integratsiooni: tegemist on ühe peamise eesmärgiga, eelkõige Aafrikas, kuna tegemist on võimsa meetmega arengu ja toiduga kindlustatuse edendamisel ning väga oluline tegur Cotonou lepingu 2010. läbivaatamisel;

—	tagada omavahel ristuvate piirkondliku integratsiooni algatuste ning majanduspartnerluse vahelepingute ja üldiste lepingute koostoime;

—

tagada, et läbirääkimisi saaks kiirelt kohandada AKV riikide suutlikkusele ja potentsiaalile ning saavutada koheseid tulemusi sellistes valdkondades nagu päritolueeskirjade lihtsustamine (eesmärgiga edendada põllumajandusel põhinevaid tööstusharusid) või õiguskindluse tagamine tollimaksu- ja kvoodivaba juurdepääsu jaoks ELi turgudele; igal juhul ei tohiks neid läbirääkimisi kasutada selliste küsimuste käsitlemiseks, mis ei ole seotud majanduspartnerluslepingutega (nt riigihanked), ega selleks, et avaldada survet teiste küsimuste käsitlemise eesmärgil;

—

innustada võimalikult paljusid AKV riike määratlema esmatähtsate sektoritena põllumajanduse ja maapiirkonna arengu sektoreid (ainult 4 riiki 78-st valisid põllumajanduse ja ainult 15 riiki maapiirkonna arengu kui prioriteetse sektori Üheksanda Euroopa Arengufondi jaoks, mille raames EL andis 522 miljonit eurot piirkondliku integratsiooni ja kaubandusega seotud abi jaoks), täiendavad vahendid olid ette nähtud kohaliku tasandi teadus- ja arendustegevuse oluliseks edendamiseks toiduainete- ja põllumajandussektoris;

—	suurendada veelgi kahe miljardi euro suurust summat, mille EL kinnitas 2010. aastaks kaubandusega seotud abi jaoks. Selle toetuse suurendamine on igati õigustatud, võttes arvesse globaalse majanduskriisi tagajärgi.

4.2.14 Komitee (10) toetab seisukohta, et „Aafrika majandusareng sõltub eeskätt tema siseturu tugevdamisest, nii et Aafrika suudaks saavutada sellise sisemise majanduskasvu, mis stabiliseeriks kontinendi ja tagaks talle koha maailma majanduses. Piirkondlik integratsioon ja siseturu areng on sambad ja hüppelauad, mis võimaldavad Aafrikal osaleda positiivselt maailmakaubanduses”. Komitee kordab seda üleskutset eesmärgiga suurendada toiduga kindlustatust.

4.2.15 Töötlev tööstus on põhiliselt see, mis toodab suure lisaväärtusega tooteid ning EL peaks innustama töötleva tööstuse arengut ja kasvu. Just põllumajandussektoris saab kohaliku tasandi toiduainete töötlev tööstus areneda vaid tingimusel, et kohalik turg on piisavalt suur; igal juhul on Aafrika siseturg siiani väga piiratud, moodustades vähem kui 15 % kogu kontinendi sisesest kaubavahetusest.

4.2.16 Majanduspartnerluse lepingud on peamiselt piirkondlikud või kahepoolsed kokkulepped. Seega on oluline, et kõnealused lepingud ei takistaks mitmepoolsust. Neid tuleks vaadelda kui tuge mitmepoolsele lähenemisviisile ning mitmepoolsusega kooskõlas oleva ja seda isegi tugevdava elemendina (11). Komitee on seisukohal, et piirkondlikul ja kahepoolsel tasandil saavutatud tulemused võivad stimuleerida mitmepoolsuse arengut, tingimusel, et need on aluseks põhjalikele aruteludele ja väljenduvad selgepiirilisemates seisukohtades. Väga oluline on mitte nõrgendada vaesemate arengumaade ja vähem arenenud riikide läbirääkimispositsiooni ühelgi läbirääkimiste tasandil.

4.2.17 EL peab samuti üritama anda suuremat panust toiduga kindlustatusesse maailma tasandil teiste kaubavahetusega seonduvate mehhanismide kaudu, sealhulgas

—

suuremad ja paremini eesmärgistatud jõupingutused, eesmärgiga tugevdada toiduga kindlustamatuse olukorras olevate riikide võimsust, sealhulgas tõhus kaubandusabi süsteem, mis on mitmepoolsete läbirääkimiste lahutamatu osa, eelkõige tänu kohaliku tasandi teadus- ja arendustegevuse edendamisele, tehnosiirde tõhustamisele, paremate tootmisnormide väljatöötamisele ning kaubandusega seonduva tehnilise abi suuremale kasutamisele vastavalt majanduspartnerluslepingute läbirääkimistes kavandatule;

—	kaubavahetuse lihtsustamine: iga lepingu sõlmimine ja rakendamine enne selle kaasamist Doha arengukava ühtsesse paketti;

—	toetuse tõhustamine sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete valdkonnas: inimeste, loomade ja taimede tervisega seonduvad küsimused, sealhulgas antibiootikumidega liialdamine, seagripp või suu- ja sõrataud;

—

sellised algatused nagu ühenduse üldiste soodustuste süsteem GSP+, millest kasu saajad peavad järgima rahvusvahelisi eeskirju inimõiguste, hea valitsemistava, tööõiguse ja keskkonnastandardite ning ausa kaubanduse valdkonnas (edendades „õiglase ja kaasava kaubanduse” põhimõtteid, mille puhul arvestatakse jälgitavuse põhimõttega, laiendades seda ka oksjonitele);

—	arengumaade arenguvõime toetamine, eelkõige ELi tööstuse võtmeisikute lähetamise kaudu, sarnaselt komisjoni ning ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi ühiselt saadud kogemusele;.

—	selliste meetmete analüüs, mis võimaldavad kaitsta negatiivse mõju eest, mida avaldab toiduainetega spekuleerimine mujal maailmas kasvatajatele ja toodangule (kakao, kohv jms).

4.2.18 Kuigi majanduspartnerluslepingud käivitati osaliselt selleks, et toime tulla soodustuste kahanemise probleemiga, jäävad püsima olulised küsimused, mis puudutavad otsesemalt lõuna-lõuna suunalist kaubavahetust. Mõned Ladina-Ameerika riigid püüdlevad selliste troopikasaaduste kiirema ja suurema liberaliseerimise poole nagu näiteks banaanid ja suhkur, mis on pikaajaliste kaubandusvaidluste põhjuseks, asjaolu, mis tekitab vastuolu teiste riikide huvidega, eelkõige AKV riikide puhul. Siinkohal on kaalul mõnede, toiduaineid neto eksportivate riikide võimalus konkureerida teiste riikidega teatud toiduainete hindade küsimuses, sealhulgas suhkur, muutes selliste kultuuride tootmise majanduslikult ebaotstarbekaks riikides, kus nende järgi kõige suuremat vajadust tuntakse. Ka see küsimus on toiduga kindlustamatuse problemaatika keskpunktis.

4.2.19 Samuti tuleb arvestada ka sissetulekute vähenemise mõju nende arengumaade jaoks, kes peavad alandama oma tollitariife, ning selle tagajärgi nende riikide sotsiaalpoliitikale.

4.2.20 EL peab siiski innustama lõuna-lõuna suunal toimuvat kaubandust üldjuhul ka selleks, et arvestatava majanduskasvu kõrval oleks võimalik panustada ka toiduga kindlustamatuse suurenemise ohuga tegelemisse.

4.3 Ülemaailmse juhtimise reform

4.3.1 Komitee peab eelkõige vajalikuks rõhutada seda, et toiduga kindlustatuse olukord eeldab sellise sotsiaalmajandusliku arengustrateegia globaalse projekti rakendamist, mis on kahe ühtlustamise tulemus: eri poliitikavaldkondade (sotsiaalne, majanduslik ja piirkondlik) vahel ning erinevate riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide vahel. Selline konkreetne valitsemine nõuab organiseeritud kodanikuühiskonna kaasamist ja koostööd.

4.3.2 Käsitledes eelkõige nende institutsioonide ja organisatsioonide tegevust, kelle ülesandeks on praegu ülemaailmne valitsemine ja toiduga kindlustatus, ei rõhuta komitee niivõrd vajadust uute organite järele kui vajadust korraldada ümber ja reformida põhjalikult olemasolevaid organeid kahe järgmise kriteeriumi põhjal: igaüks neist spetsialiseerub konkreetsetele ülesannetele (et vältida inimressursside ja rahaliste vahendite dubleerimist ja hajutamist) ning ülemaailmse valitsemise ühtsus, viidates siinkohal ÜRO allorganisatsioonidele (FAO, IFAD ja WFP), kes peaks võtma enda kätte juhtimise toiduga kindlustatuse valdkonnas. Nõuetekohaselt reformituna ja taaskäivitatuna võib toiduainetega kindlustamise komitee olla poliitikate kooskõlastamise vahend toiduga kindlustatuse tagamisel ja nende eri tasandite tegevuse kooskõlastamisel, mille raames kõnealuseid poliitikaid rakendatakse.

4.3.3 Komitee rõhutab lisaks sellele vältimatut vajadust tagada meetmete kooskõlastamine Maailmapanga ja teiste asjaomaste institutsioonidega seonduvates valdkondades, kus EL peab kindlalt väljenduma ühel häälel.

4.3.4 Komitee rõhutab samuti seoses rahvusvahelise toiduabiga, mis on suunatud põhjast lõunasse, et ei tohi unustada asjaolu, mille kohaselt sekkumine massiliste toiduabi voogude kujul võib ohustada oluliselt kohalikke turge ja põllumajandustootjate endi toiduga kindlustatust. Komitee toetab seetõttu WFP otsust muuta sekkumisstrateegiat.

5. Kodanikuühiskonna hinnangud ja roll

Euroopa kodanikuühiskonna hinnangud

5.1 Elulise tähtsusega toiduainete küsimuses toob komitee esile järgmised peamise tähtsusega elemendid:

a)	suur osa inimeste igapäevaelust seondub toitumisega (toit kui toitumisallikas);

b)	oluline osa inimeste püüdlustest hea ja mõnusa elu poole puudutab toitumist (toit kui kultuur ja elustiil);

c)	väga suure osa jaoks inimkonnast valitseb igapäevase toidu hankimisel suur ebakindlus veel praegu, kolmanda aastatuhande alguses (toit kui elu).

5.2 Seetõttu rõhutab komitee Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana ühest küljest seda, et praegusest toitumisküsimusest (tervislikud, kvaliteetsed ja kättesaadavad toiduained) on saanud püsiv tegur inimeste ja sotsiaalsete rühmade vahelistes suhetes ja meediateabe ringluses; teisest küljest leiab komitee, et kodanikuühiskonna sekkumisvõime toitumise kõigi aspektide puhul kuulub kodanikuõiguste juurde ning et toiduga kindlustatus kuulub samuti õiguste hulka: juurdepääsu toiduainetele tuleb seega vaadelda kui põhilist inimõigust.

5.3 Komitee tõdeb lisaks ülalpool öeldule, et eelkõige toiduainete- ja seejärel finantskriisi taustal on olnud võimalik täheldada kodanikuühiskonda moodustavate eri rühmade raames, maailma ja Euroopa tasandil, erinevaid, isegi vasturääkivaid reaktsioone, mis kinnitab tema olulist pühendumist toitumistrendidele, kuid ühtlasi ka segadusmomenti: näiteks näljastreigid (vähemalt 22 juhtumit 2008. aastal, mille raames esines surmajuhtumeid), üks osa Euroopa tarbijaist juhtis tähelepanu konkreetsetele spekulatiivsetele finantstoodetele, mis seondusid põllumajandustoodete hinnaga, põllumajandustootjate probleemid kõikjal Euroopas ja maailmas ning üldiselt kõigi inimeste kasvav mure toiduga kindlustatuse, rahva tervise ja veevarude küsimuses.

Kodanikuühiskonna roll

5.4 Püüdluste raames saavutada õiglast tasakaalu toiduga kindlustatuse ja reguleeritud kaubanduse valdkonnas rõhutab komitee vajadust tõhustada kodanikuühiskonna rolli ning luua paremini struktureeritud kahekõne kodanikuühiskonna ja erineva tasandi otsustajate vahel. Komitee rõhutab eelkõige põllumajandustöötajate organisatsioonide nõuandvat rolli ja organiseeritud põllumajandusliku tootmise eri vormide otsustavat tähtsust.

5.5 Komitee leiab seetõttu, et põllumajandustootjate organisatsioonide kaasamine riikliku arengupoliitika kujundamisse ja otsustusprotsessi ning kaubanduslepingute sõlmimise ja nende rakendamise mõju hindamisse on strateegilise tähtsusega.

5.6 Sel eesmärgil on vajalik eraldada konkreetne finantstoetus põllumajandustootjate, eelkõige naiste ametialaseks koolituseks, arvestades naiste strateegilist osatähtsust maapiirkondades, et mees- ja naissoost põllumajandustootjad võiksid aktiivselt osaleda poliitilises protsessis ja tehnoloogia arengus.

5.7 Komitee rõhutab samuti sotsiaalmajanduse ja ettevõtete ning organisatsioonide tähtsust AKV riikides, eelkõige toiduainete- ja finantskriisi erinevatele tagajärgedele reageerimisel, pidades eelkõige silmas varimajanduses ja maapiirkondades töötavaid inimesi (12).

5.8 Lõpetuseks kordab komitee veelkord oma aktiivset panust kõnealuses valdkonnas. Komitee kogemused võimaldavad tal leida potentsiaalseid partnereid teistes riikides, kõigis kodanikuühiskonna sektorites (sealhulgas tootjad, töötajad ja tarbijad) eesmärgiga tugevdada nende rolli kohapeal, mis omab otsustavat tähtsust probleemide lahendamisel kohalikul tasandil. Samal ajal võiks komitee olla Euroopa Liidu jaoks baromeeter, mis võimaldab hinnata seda, kas eri riikides käivitatud ELi algatused kannavad vilja ning seda protsessi tõhustada. Kodanikuühiskonna nõuandekomitee CARIFORUMi-EÜ on hea näide selle kohta.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt FAO 2008. ja 2009. aasta aruanded „Toiduga kindlustamatuse olukord maailmas”.

(2) Vt komitee arvamus teemal „De Larosière'i aruanne” (ELT C 318, 23.12.2009, lk 57)

(3) Vt FAO (Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon), IIED (Rahvusvaheline Keskkonna ja Arengu Instituut) ja IFAD (Põllumajanduse Arendamise Rahvusvaheline Fond): „Land grab or development opportunity?” (Maade krabamine või arenguvõimalus?), 2009.

(4) ÜRO, „The Right to Food”, inimõiguste komisjoni resolutsioon 2001/25 „Õigus toidule” ja eriraportööri Jean Ziegleri aruanne teemal „Õigus toidule”, punkt 14, 7. veebruar 2001.

(5) FAO nõukogu „Voluntary Guidelines to support the progressive realization of the right to adeguate food in the context of national food security”, november 2004.

(6) ÜRO õiguse toidule eriraportööri Oliver de Schutteri aruanne, lähetus Maailma Kaubandusorganisatsiooni, 9. märts 2009.

(7) DI CESE 34/2009 Ensuring sustainable food security in ACP countries (Jätkusuutliku toiduohutuse tagamine AKV riikides).

(8) Kamerun, Kesk-Aafrika Vabariik, Komoorid, Kongo Demokraatlik Vabariik, Côte d’Ivoire, Djibouti, Eritrea, Etioopia, Gambia, Guinea, Guinea-Bissau, Haiti, Keenia, Lesotho, Libeeria, Madagaskar, Mongoolia, Mosambiik, Nicaragua, Niger, Palestiina, Rwanda, Senegal, Sierra Leone, Saalomoni saared, Somaalia, Svaasimaa, Tansaania, Tadžikistan, Ida-Timor, Jeemen, Sambia ja Zimbabwe.

(9) Kamerun, Côte d’Ivoire, Keenia, Mongoolia, Nicaragua, Palestiina, Svaasimaa, Tadžikistan, Zimbabwe.

(10) ELT C 77, 31.3.2009, lk 148-156.

(11) ELT C 211, 19.8.2008, lk 82-89.

(12) ILO, „Deklaratsioon ja tegevuskava sotsiaalmajanduslike ettevõtete ja organisatsioonide edendamiseks Aafrikas”. Johannesburg, 19.–21. oktoober 2009.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Finantskriis ja selle mõju reaalmajandusele”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 255/02)

Raportöör: Carmelo CEDRONE

26. veebruaril 2009. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatuslik arvamus järgmises küsimuses:

„Finantskriis ja selle mõju reaalmajandusele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2009. Raportöör oli Carmelo Cedrone.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.-17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 122, vastu hääletas 75, erapooletuks jäi 33.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee arvab, et praegusele kriisile vastu seismiseks on vaja tugevat tahet, et tegevust olukorra tõsidusele vastavate ühiste kohustuste abil kooskõlastada, teha kindlaks lühiajalised ja pikaajalised meetmed ning ettepanekud majanduse elavdamise toetamiseks, mille puhul välditakse praeguseid probleeme tekitanud vigade kordamist.

1.2 Rahvusvaheline finantsmaailm . Juba varem komitee arvamustes antud suuniste järgi tuleb meeles pidada, et on siiski vaja kiiresti heaks kiita eeskirjade süsteem, millega võetakse lisaks kapitali vaba liikumise lubamisele paralleelselt kasutusele järelevalve- ja karistuste süsteem, millega on võimalik vältida kontrollimata süsteemi negatiivsete mõjude kordumist. Kõnealused eeskirjad võimaldavad taastada ausama ja läbipaistvama turu. Selle eesmärgi saavutamisele aitaks kaasa maksuparadiiside, pangasaladuse ja mõnede varem kasutusel olnud riskantsete vahenditega seotud küsitavate mehhanismide kaotamine. Tuleb taas vahet teha jae- ja investeerimispankadel.

1.3 Euroopa finantssüsteem . Tuleb luua Euroopa ühtne finantsturg, et tagada mitte ainult suurem läbipaistvus, vaid ka see, et tehingud toimuksid lihtsamalt, et kõikidele osalistele jagatakse asjakohast teavet ning et luuakse järelevalvesüsteem, kus Euroopa Keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteem vastutavad järelevalvemeetmete juhtimise ja rahvusvahelise kooskõlastamise eest. Samas võiks konkreetsete riikide finantsturgude igapäevane haldus, kontroll ja järelevalve jääda riiklike järelevalveasutuste ülesandeks (1).

1.4 Rahandussüsteem . Komitee leiab, et rahvusvahelise valuutasüsteemi küsimuse põhjalik uurimine aitaks stabiliseerida valuutavahetusturge ja vältida rahvusvahelise kaubanduse ebaausat konkurentsi WTOs.

1.5 Reaalmajanduse ja ettevõtete toetamine : majandusjuhtimine

—

Vaja oleks teist, ambitsioonikamat Euroopa toetuskava vahendite ja eri riikides mitmetes majandussektorites vajalike meetmete, sh struktuurireformide elluviimiseks, või kui seda ei võeta vastu, siis hästi kooskõlastatud kava Euroopa ettevõtetele ja kodanikele Euroopa integratsiooni lisaväärtuse ja kvaliteedi kohta positiivse sõnumi edastamiseks;

—	reformida radikaalselt ELi vastutusalasse kuuluvaid poliitikavaldkondi (struktuurifondid, ühtekuuluvus, ühine põllumajanduspoliitika, keskkond, koolitus, teadusuuringud, Lissaboni strateegia jne), alustades menetluste ja eeskirjade lihtsustamisest;

—	rahastada Euroopa võrgustike (energia, transport, side) süsteemi ühenduse laenu algatusega ja toetades avaliku ja erasektori partnerluste arendamist;

—	leppida kokku ühises lähenemisviisis, kuidas aidata Euroopa pankadel taastada kapitalivooge ettevõtetele, nähes väikestele ja keskmistele ettevõtetele ette eritingimused, nt pikendades laenu tagasimakse tähtaega, luues tagatisfondi või võimaluse, et riik ja Euroopa Keskpank saaks anda otsetoetust;

—	võimaldada (kui seda juba tehtud ei ole) väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete töötajatele juurdepääs nn sotsiaalsete šokkide leevendajatele, s.t tööhõive toetustele;

—	leppida kokku maksupoliitika meetmetes nõudluse, majanduse taastamise ja tööhõive toetamiseks koos meetmetega makromajanduses ja rahanduses;

—

muuta praegune liiga killustunud turg euroopalikumaks, s.t integreerida seda rohkem teabevahetuskandjatega ja eemaldada takistused nii riikide sees kui ka nende vahel. Meil on vaja kaasavat tööturgu, mis suudaks tööturule tagasi tuua mitte ainult lühi- või pikaajalised töötud, vaid ka need, kes ei ole kunagi töötanud (u 100 miljonit eurooplast). Muidugi tuleb seda tehes austada sihtriigi töötajate sotsiaalseid ja majanduslikke standardeid;

—

võtta meetmeid investeeringute, sh Euroopa Liitu tehtavate investeeringute, ligitõmbamiseks tööstusesse, tagades Euroopas konkurentsiõiguse, tööhõivet toetavate standardite ja kokkulepete, tööviljakuse ja maksukorra osas suhtelised eelised võrreldes teiste piirkondadega. Töötuse ulatus näitab, mil määral ettevõtjad ja rahvusvahelised ettevõtted ignoreerivad ELi inimkapitali.

1.6 Euroopa kodanike aitamine : sotsiaalne ühtekuuluvus ja juhtimine

—	Sõlmida kõikide huvitatud poolte vahel kokkulepe – Euroopa pakt majanduskasvu, säästva arengu, konkurentsivõime ja tööhõive nimel – milles tuuakse majandussüsteemi keskmesse inimene, ühtekuuluvus ja solidaarsus ning millega välditakse kriisi tõsiseid tagajärgi kodanikele ja töötajatele;

—	näha töötajatele ette võimalusi osaleda ettevõtete töös, et rajada majanduslik demokraatia ja/või seda laiendada. Samuti tuleks parandada ja laiendada sotsiaaldialoogi;

—	toetada tarbijapoliitika muutumist eratarbimiselt kollektiivse tarbimiseni, s.t suurte võrgustikeni, tänu investeeringutele, mis parandavad teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust;

—	suurendada globaliseerumise fondi vahendeid; viia ellu programm noorte (koostöös ülikoolidega) ja töö kaotanud töötajate toetuseks, kes soovivad oma ettevõtte luua, sh alternatiivi pakkuvate sotsiaalmajanduslike ettevõtete kaudu;

—	leppida kokku meetmetes töö maksustamise vähendamiseks;

—	laiendada Erasmuse programmi järk-järgult kõikidele üliõpilastele, kes soovivad selles osaleda;

—	LIHTSUSTADA võimalikult palju kõiki ühenduse menetlusi;

—	laiendada pakti riigisisestele ja rahvusvahelistele ettevõtetele ja ettevõtjatele, et nad investeeriksid liikmesriikidesse, mitte mujale, ja hakkaksid sel viisil looma töökohti ELi vaba inimressursi jaoks.

Poliitilise Euroopa alt ülespoole kujundamine : poliitiline juhtimine (tulevikus)

1.7.1 Oluline on tagada, et tulevikus ei maksaks Euroopa kodanikud jätkuvalt hinda Euroopa puudumise eest, nagu seda on selgelt näha kriisile vastamiseks olevate piiratud ühenduse meetmetega. Piiratud meetmed ei ole mitte üleliigse Euroopa, vaid selle puudumise tulemus. Lissaboni leping on märkimisväärne samm selles suunas edasi. Komitee on valmis osalema uutes institutsioonilistes korraldustes ja andma uuele komisjonile ja uuele parlamendile nõu seoses Lissaboni lepinguga saadud uute pädevustega.

1.7.2 Euroopa Liit peab seadma arutelude keskmesse demokraatia puudujäägi ning ELi tööorganite demokraatia küsimuse, kasutades selleks mh avalikkuse ja kodanikuühiskonna otsese kaasamise uusi vorme, kuna viimased ei saa jääda ükskõikseks uute ebaõigluse ilmingute ja uute võimusuhete suhtes.

1.7.3 Kõik see muudab vajalikuks, et EL oleks väljaspool tõhusalt esindatud. Tuleks luua Euroopa poliitiline ruum koos vahenditega, millega saaks osutada vastukaalu majanduse ja poliitika uuele tasakaalule, mis on rahvusvahelisel tasandil kriisi otsetagajärjel kujunemas ning mis võib kodanikud nõrgemasse olukorda seada ja muuta nad vaesemaks. Nagu juba öeldud, toetab komitee liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegevust ja jätkab nõu andmist seoses kodanikuühiskonnaga rahvusvahelisel tasandil.

2. Sissejuhatus

2.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kõnealuse omaalgatusliku arvamuse koostamine oli vajalik, andmaks reaalmajanduse ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajana ülevaate kriisist ja tegemaks komisjonile ja nõukogule ettepanekuid, eelkõige seoses ettevõtete finantsvoogude, majanduskasvu ja tööhõive taastamisega.

2.2 Me oleme nimelt juba aastaid seisnud vastamisi kollektiivse üldise eufooria (Samuelsoni) mõjuga, mida on põhjustanud nn ekspertide arvamusele toetuv ebatäpne teave, mis justkui tagas, et toimuv on õige ning et teistest parem on kehtiv mudel, milles väidetakse, et turg reguleerib liiasusi varem või hiljem ise.

2.3 Komitee on veendunud, et hoolimata kõigest suudetakse tänu selliste ettevõtete ja töötajate jõupingutustele, kes on teadlikud oma majanduslikust ja sotsiaalsest vastutusest, kriisile positiivne lahendus leida, kui ka riikide valitsused ja Euroopa Liit neile korralikku toetust pakuvad.

3. Praegune olukord: rahvusvaheline finantskriis

Alged : kriisi algeid on nüüdseks nii palju analüüsitud, et neid ei ole vaja taas uurida. Komitee peab siiski kasulikuks tuletada meelde vähemalt kahte mõjurit, mis lõid kriisiks eeltingimused: ultraliberaalset majanduskultuuri toetava rahvusvahelise finantsmaailma võetud suuna puhul ületas pakkumine lõpuks reaalmajandust, tekitades sel moel tohutu finantsmulli. Kõik see toimus väheste reeglitega, mis olid ebapiisavad ja millest ei peetud eriti kinni – kriisi teine põhjus. Olemasolevad reeglid ei toiminud või jäid järelevalveasutuses ja reitinguagentuurides rakendamata, mistõttu turud muutusid vähem läbipaistvaks (2).

3.1.1 Praeguseks on ilmne, et mulli sees olid pankurid – kas teadlikult või ebateadlikult – ette võtnud kõrge riskiga toiminguid, mille suhtes ettekirjutused ja ettevaatusabinõud olid täiesti ebakohased. Jaepanganduses anti mahu huvides hüpoteeklaenude ja krediitkaartidena läbimõtlematuid laene. Investeerimispanganduses pakendati ja taaspakendati need ja muud laenud nagu nt võimendusväljaostud kokku kompleksseteks derivaatideks ja nendega kaubeldi piisava ettevaatuse või kohaste reservideta. On selge, et kasutusel olid ebaasjakohased stiimulid neile juhtidele ja personaliliikmetele, kelle tegevused mõjutasid panga riskiprofiili, ning et nende stiimulite tagajärjel asetus pangandussüsteemis enamike sidusrühmade ja neid väärtpabereid ostnud teadmatute tavakodanike huvide asemel esikohale isiklik kasu. Kuid see ei õigusta ebakohaseid ja jultunud tavasid, mida võis märgata. Selline käitumine kahjustas ja pani halba valgusesse kogu finantssüsteemi.

3.2 Põhjused : plahvatus tekkis poliitika puudumise, sh valitsuste tegemajätmise ja vigade tõttu mitte ainult finantsküsimustes, vaid ka makromajanduses ja rahanduspoliitikas. Maailma tasemel võib rääkida nt USA väga lõdvast eelarvepoliitikast ja Euroopa Liidust, kellel puudusid vahendid tegutsemiseks ja kelle sotsiaalmajanduslikku mudelit rünnati mitmelt poolt, pidades seda kõikide probleemide põhjuseks. Rahvusvahelised organid olid aga liiga nõrgad, et sekkuda. Selline olukord oli kestnud liiga kaua. Poliitikud on tihtipeale kasutanud vabandusena globaliseerumist, süüdistades seda kõiges, ja pidades globaliseerumist seega suures osas vastutavaks kriisi põhjuste eest (1).

Tagajärjed : mõjud on olnud katastroofilised, kuid me ei tohi pessimismi vajuda. Kahjuks juhtis ühte osa finantssüsteemist eufooria, ahnus, spekulatsioonid ja laialt levinud vastutustundetus. Suur kontsentreerumine pangandussektoris (kuni selleni, et oldi veendunud, et pangad on liiga suured, et nad saaksid pankrotti minna) ja riskijuhtimise ebaõnnestumine pidigi praeguste tagajärgedeni viima, luues sellega doominoefekti, mida ei suutnud enam miski takistada. Just nii muutus kriis, mis algselt oli vaid finantskriis, makromajanduse kriisiks ja laienes ka reaalmajandusele. Seetõttu seisame nüüd silmitsi finantskriisiga, mis on laienenud tootvatele sektoritele, tekitades majandus-, rahandus-, kaubandus- ja sotsiaalkriisi, mis on muutunud seega ka usalduse kriisiks.

3.3.1 Tuleb siiski tunnistada, et viimasel kolmekümnel aastal sai maailma tasemel, eelkõige arengumaades võimalikuks enneolematu areng ja majanduskasv. Majanduskasv oli võimalik ka tänu finantsturgude arengule, millest paljud kasu said, kuid samas lõi illusiooni, et selline sündmuste käik jätkub probleemideta lõpmatuseni.

3.3.2 Kindlasti avaldab kriis mõju võimujaotusele globaalsel ja riiklikul tasandil, nagu seda näitas ka Pittsburghis toimunud G-20 tippkohtumine. Kui kriis läbi saab, kujuneb uus majanduslik ja poliitiline seis. Seega muutus algne finantskriis makromajanduse kriisiks, mis reaalmajandusse kandudes tõi kaasa SKP vähenemise ja töötuse märkimisväärse kasvu. Sellega seoses küsib komitee, milline positsioon ja roll on tulevikus Euroopa Liidul.

4. Mida teha? Kriisi vastu võitlemise vahendid

4.1 Finantssüsteemi ümberkorraldamine

Komitee peab Londonis toimunud G-20 ja Aquilas toimunud G-8 tippkohtumise tulemusi rahuldavaks, sest lükati ümber varasemad pessimistlikud ennustused ja tõestati, et maailma majandus- ja finantssüsteemi saab juhtida vaid ühiselt. Kohtumisel kiideti heaks „ülemaailmse juhtimise” põhimõte, mis annab poliitikale õige koha. Loodame, et ka Euroopa valitsused teevad sellest vajalikud järeldused (vt punkt 4.4). Kohtumise tulemuste alusel tuleb aga võtta konkreetseid ja tõhusaid meetmeid rahvusvaheliste organisatsioonide ümberkorraldamiseks ja reformimiseks, mille puhul viidaks lisaks Basel II lepingu muudatustele läbi ka Basel III lepingu muudatused.

4.1.1.1 Muidugi oleks olnud parem, kui Pittsburghis toimunud G-20 kohtumise headele kavatsustele oleksid järgnenud konkreetsed teod. Nimelt välditi esile kerkinud tegelike probleemidega tegelemist: finantssüsteemi eeskirjad ja reformid (1), tasakaalu puudumine USA ja Hiina kaubandussuhetes, aktsiaseltside struktuur, töötuse kasv jne. Kui midagi ette ei võeta, jääb oht ikkagi alles, et mõned finantsmaailma sidusrühmad leiavad, et kriis oli lihtsalt väike tagasilöök ning et nad võivad jätkata nagu varem (3).

4.1.2 Komitee usub, et järelevalveasutuste osatähtsust tuleb suurendada (4), kuid eelkõige peavad nad tegutsema tingimustes, mis võimaldavad neil olla poliitikutest sõltumatud ja rakendada sanktsioone. Maksuparadiisid peaks ära kaotama ja/või muutma nende tegevus läbipaistvaks, et takistada nende kasutamist rahapesuks ja maksudest kõrvale hiilimiseks. Just läbipaistvuse puudumine ongi põhiline probleem. Inimesed peavad olema kursis pangalaenude, varade, hoiuste ja riskiprofiili tegeliku olemusega.

4.1.3 Komitee loodab, et Londonis, Aquilas ja Pittsburghis võetud (vähesed!) suunised ja otsused aitavad teha pööret, et jõuda (taas) mõistliku aja jooksul uue vähem ideoloogilise ja läbipaistvama majandus- ja turukultuuri poole. Rääkides finantsturu moraalist ja eetikast, nagu mõned sooviksid seda teha, peab olema ettevaatlik, sest seda võivad provokatiivseks pidada need, kes maksavad kriisi eest kõige kõrgemat hinda. Palju parem on rääkida õigustest või karistustest ning nende kohaldamise eeskirjadest ja vahenditest.

4.1.4 See on kõige veenvam ja tõhusam viis, kuidas võita tagasi tarbija usaldus ja seega taastada ka nõudlus. Vaja on uut majanduslikku diskursust, kus räägitakse reaalmajandusest, investeeringutest, tööst, riskidest, õigustest, kohustustest ja konkurentsi hoidmisest.

4.1.5 Komitee usub, et reaalmajanduse osalised – ettevõtted ja töötajad – peaksid oma arvamust ja argumente selgemalt väljendama. Nad peavad saama tagasi oma osatähtsuse, mis on väga oluline majandusarengu, sotsiaalse arengu, konkurentsivõime, uuendustegevuse, majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks. Sama peaksid tegema poliitikud.

Ka rahvusvaheline rahandussüsteem tuleks üle vaadata. Nimelt hiljuti Londonis toimunud G-20, Aquilas toimunud G-8 ja Pittsburghis toimunud G-20 kohtumistel jäi maailma majanduse taas jätkusuutlikule kasvule juhtimiseks võetud peamiste prioriteetide seast kõrvale rahvusvahelise rahandussüsteemi toimimise ja reformimise küsimus, v.a IMFi kvootide jagamine. Kuid mõned G-20 ja G-8 võetud kohustused – kui need täidetakse – võiksid siiski avaldada tugevat mõju valuutavahetusturule ja seega ka nimetatud süsteemi toimimisviisile.

4.1.6.1 Otsus pakkuda abi arengumaadele, eelkõige Aafrikas, kolmekordistada Rahvusvahelise Valuutafondi vahendeid (750 miljardi dollarini) ja näha ette täiendavad 250 miljardit eriarveldusühikut, et pakkuda toetust nende riikide majandustele, mis on kriisi all kõige rohkem kannatanud, peaks panema mõtlema selle tohutu hulga dollarite üle, mis lastakse ringlusse suure jooksva defitsiidiga riikide toetamiseks.

4.1.6.2 President Obama uus poliitika kulutada tuludest rohkem, et tuua riik majanduslangusest välja, soodustab Ameerika Ühendriikide riigivõla suurenemist (mis viib järgmisel kolmel aastal koguvõla 100 protsendini SKP-st), samuti pakub see täiendavat stiimulit tohutu hulga dollarite emiteerimiseks, mis avaldab suurt mõju rahvusvahelisele majandussüsteemile. Samasugune olukord tekkis 1960-ndate teisel poolel, mis kulmineerus dollari devalveerimisega ja Bretton Woodsi fikseeritud vahetuskursi süsteemi kokkukukkumisega 1971. aastal.

4.1.6.3 Kõige rohkem muret selles olukorras tekitavad hiinlased, kelle välisvaluuta reservid on viimasel kümnendil suurenenud 5 000 miljardi dollari võrra ja suurenevad järgmistel aastatel tõenäoliselt veelgi, kuigi veidi aeglasemalt. Hiina kardab, et dollari nõrgenemisega võib tema tohutu valuutareservi väärtus väheneda.

4.1.6.4 Euro, mis on mõne aasta jooksul muutunud teiseks rahvusvaheliseks reservvaluutaks, ei ole sobiv alternatiiv dollarile, kuigi see võib tunduda mõistlik ja soovitatav lahendus. Samuti on mõeldamatu ka riigiülene reservvaluuta eriarveldusühikutes (SDR, nagu seda on soovinud Hiina rahandusasutused), mida kasutataks mitte ainult üksikute valitsuste ja rahvusvaheliste institutsioonide vahelise valuutana nagu praegu, vaid ka rahvusvaheliste kaubandus- ja finantstehingute maksevahendina. Uute eriarveldusühikute emiteerimine on kindlasti kasulik viis täiendava reservi loomiseks riikides, millel on jooksevkonto defitsiit, kuid see ei saa olla pikaajaline lahendus praegusele kriisile.

4.1.6.5 On väga tõenäoline ja tervitatav, et eurol on üha enam rahvusvahelise reservvaluuta omadusi, mida kasutatakse viitevaluutana kaupade hinna määramisel maailmaturul, kuid komitee sooviks, et ka Hiina ametivõimud lõpetaksid globaalses majanduses järjest olulisemaks muutuvat majandust esindava Hiina valuuta – renminbi – kaitsmise (renminbi on juba kümme aastat olnud rangelt seotud dollariga ja alles 2005. aastal seoti tema väärtus teisi valuutasid sisaldava valuutakorviga), nii et see muutuks rahvusvahelistel turgudel vabalt konverteeritavaks valuutaks.

4.1.6.6 Komitee leiab, et jõupingutusi on rohkem vaja teha rahvusvahelisel tasandil. Hiina ei saa jääda lootma ekspordi püsivale kasvule (nagu varem), suurendades üha enam jooksevkonto ülejääki ja arvates, et see on teiste ülesanne tegeleda vahetuskursside juhtimise probleemidega rahvusvahelisel tasandil, samas, kui ta ise muudab oma rahandus- ja maksupoliitikaga, millega soodustatakse hoiuste kogunemist ja piiratakse sisetarbimist, probleemid sügavamaks.

4.1.6.7 Maailma rahandussüsteemi, mis tugineb ujuvatel vahetuskurssidel, iseloomustavad spekulatsioonide tõttu pidevad ja märkimisväärsed valuutakursside kõikumised. Sellist maailma majanduse jaoks äärmiselt negatiivsete tagajärgedega olukorda saaks parandada, kui peamiste tööstusriikide keskpangad sõlmiksid poliitilise kokkuleppe. Kokkuleppes nõustukid pangad võtma ühiseid meetmeid, kui mõnele valuutale avaldatakse kursi tõstmiseks või langetamiseks liiga suurt survet, et hoida valuutavahetuskursside kõikumine mõistlikkuse piires.

4.1.7 Euroopa finantseeskirjade kujundamine: tuleks luua Euroopa ühtne finantsturg (5). Kuigi Euroopa tasandil on olemas kehtivad eeskirjad ja euro, oleme me veel kaugel selle eesmärgi saavutamisest ja seda isegi euroalal. Kriis on näidanud, et selles suunas tuleb viivitamata liikuda ning minna tuleb senisest kaugemale, viies läbi vajalikke reforme, nagu soovitati ka de Larosière'i aruandes ja komisjoni ettepanekutes. Nii oleks ka Euroopa Keskpangal võimalik kiiremini ja paindlikumalt tegutseda. Ei tohiks unustada, et finantssektori esmane eesmärk on ettevõtete, ettevõtlikkuse, majanduskasvu ja tööhõive toetamine. Seda eesmärki oleks lihtsam saavutada, kui finantsturge reformitaks ja muudetaks need konkurentsivõimelisemaks, läbipaistvamaks ja et nende turgude eri aspekte võetaks paremini arvesse.

4.2 Reaalmajanduse toetamine

4.2.1 Komisjoni ambitsioonika pealkirjaga teatises „Euroopa majanduse elavdamine” (6) 2009. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogule peab komisjon praeguse kriisi ületamiseks, nõudluse suurendamiseks ja uute töökohtade loomiseks prioriteetseks meetmeks kodanike ja majandusosalejate usalduse taastamist. Pakutavate meetmetega peab saama saavutada konkreetseid tulemusi ja need ei tohiks jääda lihtsalt heade kavatsuste teadaandmiseks.

4.2.2 Komitee leiab, et keskne probleem on eelkõige tööhõive ja ettevõtete likviidsuse vähesus (7). Hiljutiste Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hinnangute järgi on alates kriisi algusest 2007. aasta detsembris kaotatud umbes 40 miljonit töökohta (millest 7 miljonit ainult OECD alal) ja tulevikuprognoosid on pigem pessimistlikud. Sellest sotsiaalsest tragöödiast saab üle ainult usalduse taastamisega turgude toimimisse ning majanduskasvu, konkurentsivõimet, uuendustegevust ja tööhõivet toetavate riiklike meetmetega. Euroopal on vaja sellist majanduspoliitikat ja kava, mis tõmbaks ettevõtteid ligi, aitaks neil kasvada ja töökohti luua.

4.2.3 Komitee nõustub täielikult komisjoni seatud eesmärgiga. Teatises kirjeldatud meetmeid tuleks toetada, sest tegemist on pangandus- ja finantssektoris võetavate kiireloomuliste meetmetega reaalmajanduse toetamiseks ning Euroopa siseturu edendamiseks. Kuid see annab tunnistust traditsioonilisest ja kindlasti mitte uuenduslikust lähenemisviisist, mille puhul keskendutakse valdkonnapõhiste majanduspoliitikate paremale kohaldamisele, mida juhib ja/või kooskõlastab otseselt Euroopa Komisjon.

4.2.4 Majandusosalejate ja Euroopa kodanike usalduse taastamine ühenduse institutsioonide ja riikide asutuste võimesse kriisi ületada algab sellest, et tuleb tunnistada, et kriisi ei saa põhjendada ainult tsükliliste teguritega, kuigi need on olnud väga tugeva mõjuga, ega turu puuduste või –tõrgetega.

4.2.5 Maailma ja Euroopa majandust mõjutaval kriisil on sügavam ja süstemaatilisem põhjus, mis on seotud kaasaja ühiskonna aluseks olevate eetiliste ja moraalsete väärtustega (vastutus, seaduslikkus, sotsiaalne õiglus), mille alusel tegutsetakse majandus-, sotsiaalse ja ühiskondliku elu kõikides valdkondades. Majandus- ja finantssüsteemi toimimisse ei saa usaldust taastada ainult halvasti toiminud turumehhanismidele keskendudes, vaid Euroopa makro- ja mikromajanduse poliitikate abil.

4.2.6 Kuigi komitee jagab kõnealust üldist lähenemisviisi praegustele probleemidele, tunduvad komisjoni teatises pakutud lahendused ebapiisavad või vähemalt mitte eriti tõhusad muutuste osas, mida on tarvis riikide tootmissüsteemides ning samuti Euroopa ja rahvusvahelise poliitika tasandil, et toetada liikmesriikide majanduskasvu. Ja seda ajal, mil kriisi mõjud avaldusid negatiivsemalt Euroopas (kus SKP on madalam) kui USAs, kus kriisile vastati tugeva ja ühtse kavaga ning ulatuslikemate ja tõhusamate riiklike meetmetega. Euroopa Liit peaks liikmesriikides toetama ühtlustatud meetmete kohaldamist. Seetõttu peaks EL koostama teise, esimesest tõhusama ja ühtlasema tegevuskava.

4.2.7 Kui keskenduda ainult lühiajalises või keskpikas perspektiivis võetavatele Euroopa majanduse elavdamise meetmetele, leiab komitee, et EL ja liikmesriigid peaksid koondama tähelepanu ja finantsvahendid eelkõige piiratud arvule meetmetele, millel oleks aga suur mõju eri turgudele ja majandusosalejatele üldiselt. Eelkõige peaks võtma meetmeid usalduse taastamiseks finantssüsteemi toimimisse; Euroopa majanduse elavdamise kava parandamiseks, ELi peamiste sekkumismeetmete muutmiseks, kriisi all kõige rohkem kannatanud riikide toetamiseks, alustades Ida-Euroopa riikidega.

Usalduse taastamine finantssüsteemi toimimisse. Euroopa majandust on võimalik elavdada, kui finantsturud muudetakse taas stabiilseks ja toimivaks kooskõlas uute eeskirjade ja uute makro- ja mikromajanduse järelevalve süsteemidega, millega tagatakse süsteemide korralik ja vastutustundlik toimimine rahvusvahelisel tasandil. Finantssektor peab pöörduma tagasi oma traditsioonilise ja ainulaadse rolli juurde edendada majanduskasvu: rahastada majandusosalejate konkreetset tegevust (ettevõtted, perekonnad, võrgustikud ja teenused, infrastruktuurid, keskkond ja energia).

4.2.8.1 Lahendamata on ikka riigi keerulise sekkumise probleem panganduse toetuseks ning kahjuks on see probleem vältimatu. Komitee leiab, et selline olukord ei saa kaua kesta ning tuleks kujundada riigi sekkumisest väljumise strateegia ning seada pangandussüsteemile regulaarselt teatud tingimused, nt sisemine restruktureerimine, bilanssi kantud hoiuste kvantiteedi suurendamine ja kvaliteedi parandamine. Selline strateegia peaks sõltumatule ja läbipaistvale rahvusvahelisele laenu- ja finantsturule uut hoogu andma ning aitama vältida hiljutiste sündmuste kordumist.

4.2.8.2 Komitee hindab sellist ettepanekut seoses finantstehingute suurema kontrolli ja läbipaistvusega, mida komisjon taotleb ja G-20 riikide rühm Londonis, G-8 Aquilas ja G-20 Pittsburghis rõhutas, ning arvestades ka komisjoni ja nõukogu poolt välja kuulutatud Euroopa finantssüsteemi reformimise ettepanekuga. Komitee on siiski arvamusel, et kui finantsjärelevalve tehakse ülesandeks uuele sõltumatule Euroopa organile, siis peaks viimasel olema tegelik sekkumisõigus (8).

4.2.8.3 See võib aidata kaasa Euroopas finantsjärelevalve sektoris olemasolevate õigusaktide ühtlustamise protsessile ja sektori võimele sanktsioonide kohaldamiseks.

4.2.9 Parandused Euroopa majanduse elavdamise kavva

4.2.9.1 Komitee on ühes oma varasemas arvamuses (9) soovitanud komisjoni Euroopa majanduse elavdamise kava põhjalikult üle vaadata ja seda mitte ainult finantsressursside seisukohast, mida peetakse kriisi tõsidusega võrreldes ebapiisavaks, vaid ka liikmesriikides võetavate majanduse elavdamist toetavate meetmete kujundamise ja käsitlemise seisukohast.

4.2.9.2 Meetmetele juurdepääsu tingimustes tuleb sõltumatult praegu finantsvajaduste seisukohast prioriteetseks peetavatest sektoritest (autotööstus, ehitus, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted jne) tagada, et meetmed oleks sidusad, et neid kohaldataks ühtlaselt ja et nad oleks kooskõlas Euroopa ühtse turu eeskirjadega.

4.2.9.3 Nimelt ei ole soovitatav, et üksikud Euroopa kava raames ühenduse eelarvest või liikmesriikide rahaliste vahenditega rahastatavad algatused kriisis olevatele ettevõtetele, sektoritele või riikidele kiireloomulise abi pakkumiseks looksid taas olukorra, kus teiste arvelt eelistatakse ja kaitstakse mingil viisil teatud ettevõtteid.

4.2.9.4 Ühtne turg on üks Euroopa majanduse peamistest mootoritest ning selle tugevdamine ja arendamine on parim viis, kuidas tagada tootlike algatuste edenemine ja uute töökohtade tekkimine. Kavas ette nähtud algatuste kooskõlastamisel ja jälgimisel Euroopa ja liikmesriikide tasandil tuleb Euroopa kodanikele tagada, et ühendus suudab finantsabi juhtida kooskõlas ühenduse õigusaktide ning kriisi mõjude suhtes kõige haavatavamate inimeste ja piirkondade huvidega.

4.2.9.5 Komitee leiab, et tootmistegevust toetavate meetmete raames tuleks erilist tähelepanu pöörata väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (lihtsustatud menetlusega soodusfinantseerimise erikava abil, vt nt väikeettevõtlusalgatus Small Business Act). Euroopa kavas ei ole piisavalt selgitatud, mis tüüpi meetmeid on kavas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete elavdamise toetamiseks tarvitusele võtta. Väiksemate ettevõtete suhtes, kelle panus üldisesse ELi tööhõivesse on väga suur, on komitee seisukohal, et algatusi tuleb kujundada makromajanduslikus raamistikus, milles võetakse arvesse riiklikke ja kohalikke eripärasid, sektoripõhise spetsialiseerumise taset ning mitmesuguseid vajadusi seoses uute oskuste, uuenduslike tehnoloogiate ja äriteenuse infrastruktuuriga ettevõtete toetamiseks.

4.2.9.6 Ilma asjakohase Euroopa ja riikliku raamistikuta VKEde tulevase kasvuperspektiivide kohta on nagu varemgi oht, et meetmed on killustatud ning selle tulemusel antakse abi kõigile, aitamata samas tegelikult kellelgi tegevust laiendada või toodete ja pakutavate teenuste kvaliteeti parandada.

4.2.9.7 Lisaks leiab komitee, et sotsiaaldialoog ja läbirääkimised ning seega ettevõtete, ametiühingute ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide suurem kaasamine võib kriisist ülesaamisel kasulik olla.

4.2.10 Milliseid muutusi tuleks ELi peamistes poliitikates teha?

4.2.10.1 Komitee leiab, et Euroopa majandusosalejate usalduse taastamiseks tuleb põhjalikult muuta viisi, kuidas komisjon juhib ühist poliitikat olulistes majandus- ja sotsiaalsektorites, eelkõige aga ühtekuuluvuspoliitikat. Selle poliitika kohta on komitee juba koostanud arvamuse, (10) milles ta tegi mitmeid muudatusettepanekuid.

4.2.10.2 Tõsise majanduskriisi tõttu, mis praegu mõjutab kõiki Euroopa riike ja mis võib jätkuda ka 2010. aastal, tuleb struktuurifondide (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond) juhtimist radikaalselt reformida ja vaadata üle programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud meetmed. Komisjon koostab hetkel mõningaid muudatusettepanekuid menetluste lihtsustamiseks, maksete kiiremaks tegemiseks, mõnede sektoripoliitikate tegevusvaldkondade ümber sõnastamiseks, kuid need meetmed ei ole veel piisavad. Selliseid meetmeid on vaja praegu kriisiohtu sattunud ELi ühtekuuluvuse säilitamiseks.

4.2.10.3 Komitee palub komisjonil teha rohkem jõupingutusi kavandatud meetmete kohandamiseks rahvusvahelise kriisiga kujunenud uue tegelikkusega. Kõnealused poliitikad tuleb terviklikult üle vaadata. Muu hulgas tuleb ELi kõige ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele antava abi üle vaatamisel mõelda konfliktile, mis on tekkimas kesk- ja piirkondlike valitsuste vahel seoses kriisiolukorrale vastu seismiseks mõeldud struktuurifondide haldamisega.

4.2.10.4 Ka ühtekuuluvuspoliitika puhul leiab komitee, et iga liikmesriigi jaoks, kellele vahendeid eraldatakse, tuleb sõnastada konkreetsed valdkonnapõhised ja kohalikud prioriteedid, et ühenduse ja liikmesriikide vahendeid eraldataks pigem kõige suurema majandusliku ja sotsiaalse mõjuga programmidele ja projektidele. Ühtekuuluvuspoliitikas peaks suuniste üle vaatamisel lähtuma järgmistest põhimõtetest: meetmete valiku ühtlus, ettevõtete toetamise poliitikate kooskõlastamine Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning erialase koolituse ja uute oskuste arendamise ühised programmid.

4.2.10.5 Kriis peaks Euroopa Liidu jaoks olema võimalus mitte ainult tema käsutuses olevate poliitiliste meetmete paremaks kasutuseks, vaid ka uute kujundamiseks: nt parandada infrastruktuuri ja algatada keskkonnakava ning kava uute Euroopa energia- ja teabevahetusvõrgustike (nt lairibaühenduste võrgustike) loomiseks Euroopa Liidu avaliku rahastamise (eurovõlakirjad?) abil. See elavdaks märkimisväärselt majandust.

4.2.10.6 Komitee usub, et kriis pakub erakordse võimaluse mõelda põhjalikult ühenduse eelarve üle sellisena, nagu ta praegu on, ja seda nii kvalitatiivsest kui ka kvantitatiivsest seisukohast ning tõstatada nt eksperdirühmas majanduskasvu ja arengu jaoks oluline maksupoliitika küsimus, mida ei saa enam vältida ega kasutada sotsiaalse ja majandusliku dumpinguna Euroopa tasandil.

4.2.11 Kriisi all kõige rohkem kannatanud riikide toetamine, alustades Ida-Euroopa riikidest

4.2.11.1 Komitee leiab, et komisjon peaks looma kas ajutise fondi kriisi all kõige rohkem kannatanud riikidele (ettepaneku lükkasid kõige mõjuvõimsamad ELi liikmesriigid tagasi) või vähemalt finantsmeetmete paketi, kuhu oleks kaasatud ka Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank ning mis oleks suunatud kõige nõrgemaid ELi majandusi stabiliseerivatele algatustele, nagu sellega on juba alustatud. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata Ida-Euroopa riikidele ning seega tuleks luua sihtotstarbeline fond. Nende riikide jaoks fondi loomiseks on mitmeid põhjuseid. Muidu võib integratsiooni teine sammas – laienemise sammas – koos ühtse turuga kokku variseda.

4.2.11.2 Euroopa Liit peab järgmistel kuudel ja aastatel seisma vastu probleemidele, mida on raske lahendada: majandus- ja tööhõivekriis, sotsiaalsed konfliktid, institutsioonilised reformid, liidusisesed erinevused liikmesriikide vahel ning kõik see paljude ELi riikide parteide ja valitsuste ning avaliku arvamuse järjest suuremas euroskeptitsismi kontekstis, kuna nad ei ole Euroopa tasandil võetud otsustega rahul.

4.2.11.3 Usaldus Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelisse ning võimesse leida asjakohaseid lahendusi, mis on kõikide liikmesriikide huvides, taastatakse, kui Euroopa Liit tegeleb kõige nõrgemate riikide probleemidega, aidates neil ületada nende ees seisvaid raskusi.

4.2.11.4 Paljude Ida-Euroopa riikide laenu-, finantsteenuste ja tootmissektori kriis ei ole nii suur, et Euroopa Liit ei suudaks sellega toime tulla. Mitmed neist tegevusvaldkondadest alustasid 15-liikmelise Euroopa Liidu otsese abi ja investeeringutega ning on raske ette kujutada, et pärast ühtlustamisprotsessi, mille nad pidid täisliikmeks saamiseks läbima, viib juhtumipõhine poliitika minimaalsete ja väheoluliste majanduslike meetmeteni. See oleks strateegiline ja keskpikas perioodis parandamatu majanduslik viga ning näide tõsisest poliitilisest lühinägelikkusest, mis võiks Euroopa integratsiooni tuleviku ohtu seada.

4.3 Euroopa kodanike abistamine

4.3.1 Pärast kriisi „leitakse uus tasakaal, kuid mitte varasemal tasemel: peab olema valmis elama madalamal elatustasemel”. Kui see prognoos osutub tõeks, (11) on selge ja kindel ainult see, kes peab elama veel madalamal elatustasemel, loodetavasti siis lühiajaliselt.

4.3.2 Me peame vältima, et turu päästmise eest peavad taas ettevõtted ja töötajad maksma, samas kui turvalisematel turgudel saab kapital edasi liikuda ja maksuametnike eest peitu põgeneda. Nii võivad palgad veelgi langeda ja põhjustada turumajanduse sotsiaalse legitiimsuse kaotust. Kui seda ohtu soovitakse vältida, tuleks Euroopa turumajandusmudelit tugevdada ja laiendada, tuues inimesed taas majandussüsteemi keskmesse.

4.3.3 Nendel põhjustel leiab komitee, et riikide valitsused ja EL peaks suuremat tähelepanu pöörama ka maksupoliitikale ja jätkama kooskõlastamist, et vältida erinevusi, mis on vastuolus ühtse turuga. Lisaks sellele tuleks eelistada selliseid reforme, millega laiendatakse maksubaasi, mitte ei suurendata maksumäära, keskendudes pigem varale, mitte ettevõtete tegevusele ja tööle.

4.3.4 Samuti on oluline vältida, et finantskriisi tagajärgedel oleks drastiline mõju liikmesriikide pensionisüsteemidele, nagu see juhtus USAs, kus mõned pensionifondid kandsid riskikapitalifondide kriisi tõttu suuri kaotusi, mille tagajärjel nende fondidega ühinenud töötajate säästude väärtus langes poole võrra. Komitee on arvamusel, et tuleks töötada välja sellised õigusraamistikud ja pensionimudelid, mis kaitseksid kõiki Euroopa kodanikke ja töötajaid.

4.3.5 Ebaõigluse ja erinevuste suurenemine piirab praegu ja ka tulevikus vabadust. See võib olla ohtlik Euroopa riikide ja eelkõige ELi demokraatiale, mis peab ikka veel korvama väga suurt nn demokraatia puudujääki. Igal juhul on selle tulemusel aga uued vaesed riigid vähem nõus poliitikameetmetega, mida tuleb kriisi ületamiseks ja säästva arengu toetamiseks vastu võtta.

4.3.6 Komitee leiab, et praegu on ELi jaoks just õige hetk, mil tõestada oma olulisust, võttes vastu konkreetseid ja praktilisi algatusi kriisis kõige rohkem kannatanud kodanike, ettevõtete ja töötajate toetuseks.

Seda peaks tegema meetmete raames, millega kaitstakse õigusi: seetõttu peaks EL saama oma algatustega sekkuda sotsiaalpoliitikasse. Sotsiaalküsimus peaks olema lahutamatu osa punktis 4.4.3 mainitavast strateegilisest kokkuleppest. Samuti peab Euroopa Liit koos liikmesriikidega võtma meetmeid majanduspoliitika valdkonnas (mh Lissaboni strateegia erakorraline rahastamine) ning kõige haavatavamate ettevõtete toetuseks (vt punkt 4.2).

4.3.7.1 Tööturu struktuurimeetmed peaksid olema läbipaistvamad ja kaasavamad. Samas tuleb Euroopa tasandil Euroopa Sotsiaalfondi kasutades kokku leppida eeskirjades, lihtsustades samas menetlust ja tehes makseid kiiremini.

4.3.7.2 Tuleks edendada meetmeid nende ettevõtete toetamiseks, kes võtavad endale kohustuseks kohaldada ja austada sotsiaalse vastutuse põhimõtet Euroopas ja sotsiaalklausli põhimõtet väljaspool Euroopat.

4.3.8 Komitee soovib ja palub, et komisjon teeks koos Euroopa sotsiaalpartneritega kõik võimaliku, kasutades selleks ka majandusstiimuleid (nt struktuurifonde) selliste kokkulepete edendamiseks ja/või lahenduste leidmiseks, mis vähendavad kriisi mõju ettevõtetele ja töötajatele, tutvustades nt häid tavasid, mis on mõnedes riikides kujunemas.

4.3.9 Komitee palub nõukogul võtta vastu vajalikud sätted – Euroopa koodeksi –, milles öeldakse, millistes valdkondades tuleb tegutseda, et vähendada sissetulekute erinevust ja jõuda uut tüüpi õiglase jaotumiseni, ja seda mitte ainult finantssektoris. Sissetulekute erinevus on suurenenud mõõdutundetult ilma igasuguse põhjenduseta. Seetõttu oleks soovitatav sõlmida kõikide pooltega Euroopa kokkulepe.

4.4 Poliitilise ja kodanikelähedase Euroopa Liidu suunas

4.4.1 Komitee leiab, et kui Euroopa Liit tahab kriisile vastu seista ja seda ületada, siis on tal vaja vahendeid otsuste tegemiseks, mida tal praegu ei ole ja mis on tegevusetuse peamine põhjus, mis võib ühendust Hiina ja USA suurvõimudega võrreldes marginaliseerida. Seetõttu leiab komitee, et ELil peaksid olema konkreetsed vahendid tegutsemiseks, isegi kui tegemist on ajutiste vahenditega, et praegusel suurte muutuste ajal tehtud töö ja võetud kohustused ei oleks kasutud.

Poliitiline juhtimine . Komitee usub, et üks peamiseid praeguse kriisi põhjustest tuleneb poliitikute eriarvamustest ja vigadest. Ühtse visioonita ei suutnud poliitikud tegutseda, mille tulemusel ei täitnud nad oma juhtivat rolli ei maailma ega ka Euroopa tasandil. Tulemused on nüüdseks kõigile selged.

4.4.2.1 Rahvusvaheline juhtimine . Euroopa Liidul ei ole veel ühist välispoliitikat ega volitusi kriisijuhtimiseks, kuigi just seda oleks vaja, et Euroopa Liit räägiks ühel häälel vähemalt euroalal, rahvusvahelistel foorumitel ja eelkõige organisatsioonides, mida hakatakse reformima, et seista vastu teiste majanduslike ja poliitiliste blokkide otsustamisõigusega võimudele. Euroopa Liit on maailma suurim kaupade ja teenuste turg ning vaesemate riikide arengu rahastajatest kõige suurem riigiabi andja. ELi valuuta euro on teine rahvusvaheline reservvaluuta ning seega on ta mitmest aspektist majanduslik gigant, kuid kui vaadata ELi otsustustegemisvõimet rahvusvahelisel tasandil, siis on EL nö poliitiline kääbus. See on tõeline paradoks, mida Euroopa kodanikud ei suuda mõista. Globaalsele poliitikale peaks hoopis rohkem mõju avaldama Euroopa ettepanekud ja väärtused.

4.4.2.2 Riigipeadel ja valitsusjuhtidel peab seetõttu olema julgust neid piiranguid tunnistada ja seada endale eesmärgiks sellega tegeleda. Praegu tegutsevad nad nagu ilma kaptenita meeskond ning sellel on suur majanduslik ja poliitiline hind. Selleks ei ole vaja pöörduda ajaloolaste ja/või ELi alusepanijate poole („Kui Euroopa kunagi ühineks, poleks tema neljasaja miljoni elaniku õnnel, heaolul ega kuulsusel piire”, Winston Churchill, 1946). Tuleks viivitamata sõlmida siduv kokkulepe kriisijuhtimiseks, mis võiks seejärel muutuda ühenduse meetodiks, mitte aga tegutseda vastupidi, nagu praegu.

4.4.3 Majanduslik juhtimine . Peamine eesmärk peaks olema ELile vahendite andmine makromajandus- ja sektoripoliitika ühiste suuniste määratlemiseks ja arendamiseks (vähemalt euroalal, millel oleks positiivne mõju kõigile 27 liikmesriigile) ehk täiendada Euroopa rahanduspoliitikat euroalast alustades ühise majanduspoliitikaga, mis ei tohiks piirduda lihtsalt kooskõlastamissooviga ja millega tuleks näha ette meetmeid Euroopa huvide seisukohast strateegilistes sektorites (keskkond, energia, innovatsioon, sisseränne, tööhõive, ühtekuuluvus jne). Tuleks koostada uus Euroopa pakt majanduskasvu, säästva arengu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamiseks, millega väärtustatakse eelkõige sotsiaalset ja keskkonnasõbralikku turumajandust ja mille eesmärk oleks siseturgu täiendada, nagu sooviti ka Lissaboni strateegias.

4.4.4 Sotsiaalne juhtimine . Euroopa pakti prioriteetsete eesmärkide seas peavad olema ka sotsiaal- ja ühtekuuluvuspoliitika. EL peaks saama sotsiaalpoliitikasse laiemalt sekkuda, (12) et määratleda põhiliste sotsiaalõiguste alammäär. Kõikidel nendel põhjustel on vaja tegutsemisvõimelisemat Euroopat. Ta peaks seda alustama, tuletades meelde, et EL oli algul majanduslik projekt (ESTÜ, EMÜ ja euro), millele lisandusid poliitilised eesmärgid.

4.4.5 Seetõttu peab komitee praegu vajalikuks kaasata kodanikud, eelkõige noored, laiaulatuslikumalt ELi integratsiooniprotsessi, katsetades selleks uut tüüpi rohujuuretasandi kaasamise vorme. Seda küsimust ei tohi kõrvale jätta. Avalikule arvamusele avaldaks see suurt mõju, kui EL teeks tõhusa ja mõjuka ettepaneku, mis asetaks kodanikud tähelepanu keskmesse tänu uutele viisidele avalikkuse kaasamiseks oluliste poliitiliste otsuste tegemisse Euroopas. See oleks suurepärane viis, kuidas viia Euroopa kodanikud institutsioonidega kokku ja see aitaks vähendada ka ELi demokraatia puudujääki. Tegemist on ühenduse tuleviku seisukohast elutähtsa küsimusega, mida ei saa enam edasi lükata, isegi kui Lissaboni lepinguga tehakse väike samm edasi.

4.4.6 Olulise panuse selles suunas võib anda Euroopa kodanikuühiskond, mida ei tohiks mainida lihtsalt juhuslikult ega jätta eraldi sfääri või kasutada lihtsalt kattena. See on väljakutse komiteele, „Programm Euroopale”.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt komitee arvamus teemal „De Larosière'i aruanne” (ELT C 318, 23.12.2009, lk 57).

(2) Vt komitee arvamus teemal „De Larosière'i aruanne” (ELT C 318, 23.12.2009, lk 57) ja arvamus teemal „Euroopa majanduse taastamise kava”, ELT C 182, 4.8.2009, lk 71.

(3) „Situation of the financial and banking system” („Finants- ja pangandussüsteemi seis”), Prantsuse majandus-, tööstus- ja tööhõiveministri Christine Lagarde'i, Rootsi rahandusministri Anders Borgi, Madalmaade rahandusministri Wouter Bosi, Luksemburgi rahandusministri Jean-Claude Junckeri, Hispaania rahandusministri Elena Salgado Mendezi, Saksa rahandusministri Peer Steinbrücki ja Itaalia rahandusministri Giulio Tremonti ühisartikkel, mis avaldati mitmetes Euroopa ajalehtedes 4. septembril 2009.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta ühenduses ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta – KOM(2009) 499 lõplik, 23.9.2009; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus – KOM(2009) 501 lõplik, 23.9.2009; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus – KOM(2009) 502 lõplik, 23.9.2009; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus – KOM(2009) 503 lõplik, 23.9.2009.

(5) Vt joonealune märkus 3.

(6) KOM(2009) 114 lõplik „Euroopa majanduse elavdamine”, 4.3.2009.

(7) Vt EMSK aasta arvamus teemal „Tööhõive tippkohtumise tulemused”. ELT C 306, 16.12.2009, lk 70.

(8) Vt komitee arvamus teemal „De Larosière'i töörühma aruanne” (ELT C 318, 23.12.2009, lk 57). José Manuel Barroso väljendas oma sõnavõtus komitee täiskogu istungjärgul 30. septembril 2009 samasugust arvamust.

(9) Vt komitee arvamus teemal „Euroopa majanduse taastamise kava”, ELT C 182, 4.8.2009, lk 71.

(10) Vt komitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele programmiperioodiks 2007–2013 kavandatud ühtekuuluvuspoliitika strateegiaid ja programme käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta”, ELT C 228, 22.9.2009, lk 141.

(11) John Nash, Nobeli majanduspreemia laureaat (2008. aasta oktoobris).

(12) José Manuel Barroso väljendas oma sõnavõtus komitee täiskogu istungjärgul 30. septembril 2009 samasugust arvamust.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kooskõlastatud tegevus Euroopa Liidu teadlaste liikuvuse ja karjääri edendamiseks”

(2010/C 255/03)

Üksikraportöör: Pedro ALMEIDA FREIRE

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Kooskõlastatud tegevus Euroopa Liidu teadlaste liikuvuse ja karjääri edendamiseks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2009. Raportöör oli Pedro Almeida Freire.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009. aastal (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 174, erapooletuks jäi 8 liiget.

1. Soovitused

—	Inimressursside ja liikuvuse edendamine Euroopa teadus- ja tehnoloogiasektoris on olulised tegurid Euroopa teadusruumi elluviimisel ning selle tagamisel, et Euroopa Liit oleks kogu maailmas konkurentsivõimeline ja suudaks vastu astuda tulevikus esilekerkivatele probleemidele.

—	On vaja kiiresti võtta meetmeid, millega parandada haridus-, teadus-, tööhõive- ja sotsiaalkindlustuspoliitika kooskõlastamist ning tagada haridus-, teadus- ja sotsiaalpoliitika vahendite kooskõlastatud väljatöötamine, et Euroopa saaks saavutada selles valdkonnas seatud eesmärgid.

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku tugevdada ja paremini kooskõlastada inimressursside valdkonna praegusi programme, edendada liikuvust ning eelkõige kasutada ära võimalus, mille annab arutelu ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kaheksanda raamprogrammi üle, ning võtta teisigi meetmeid, et tugevdada inimkapitali ja luua teadusalase kõrghariduse platvorm.

—	Samuti teeb komitee ettepaneku luua Euroopa teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursside järelevalvekeskus, mis kogub, analüüsib ja jagab järjepidevat ja võrreldavat teavet kõnealuse valdkonna arengusuundadest ja nii Euroopa kui ka kolmandate riikide inimressursside poliitikast.

—	Komitee kutsub üles kooskõlastatud tegevusele, et parandada teadlaste karjääri ja liikuvust Euroopa Liidus tööhõivetingimuste ja isikliku karjääriarengu poolest, eelkõige töölevõtmise, karjäärialase edasiliikumise ja sotsiaalsete õiguste vallas.

—	Viimaseks kutsub komitee üles arvestama nii uues Euroopa innovatsioonipaktis, mille koostamist EL praegu ette valmistab, kui ka Lissaboni strateegia tulevase läbivaatamise käigus vajadusega tõsta teadus- ja tehnoloogiasektoris inimressursside hulka ja tagada töötajate nõuetekohane kvalifikatsioon.

2. Sissejuhatus

2.1 Teadus-, tehnoloogiaarenduse ja innovatsioonipoliitika etendavad Lissaboni strateegia kontekstis üha olulisemat rolli nii ELi kui ka riikide tasandil.

2.2 Uus hoog, mis on antud Euroopa teadusruumi arengule ja sellega seoses inimkapitali arendamisele Euroopa konkurentsi-, majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia raames, annab tunnistust sellest, et kõnealuse strateegia edukaks elluviimiseks on keskse tähtsusega inimressursside kasv Euroopa teadus- ja tehnoloogiasektoris ning liikuvus.

2.3 Euroopa Liit valmistub koostama uut innovatsioonistrateegiat, mis on integreeritum ja ühiskonnasõbralikum ning mille keskne lähtepunkt peaks olema teadmiste kolmnurk. Inimesed on seega väga olulised selle tagamisel, et Euroopa Liit oleks konkurentsivõimeline kogu maailmas ja suudaks vastu astuda lähikümnenditel esilekerkivatele probleemidele.

2.4 Riigipead ja valitsusjuhid hakkavad järk-järgult tunnistama, et teadmiste ja inimeste vaba liikumine on oluline tegur ELi haridus- ja teaduspoliitikas ning Euroopa koostöös. Mitmed Euroopa programmid püüavad oma tegevusvaldkonnas neile väljakutsetele vastata: – õrgharidust omandavate noorte liikuvuse programm Erasmus; – programm Erasmus Mundus, millega edendatakse koostööd kolmandate riikidega ühiste magistri- ja doktorikraadide ning kõrgharidusasutuste partnerluste kaudu; – teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogramm, milles on oluline roll eriprogrammil „Inimesed”, mille eesmärk on edendada teadlaste liikuvust ja mis on eelkõige tuntud oma Marie Curie' meetmete poolest. Kõrghariduse valdkonnas käivitatud Bologna protsessi eesmärk on tugevdada kõrghariduse Euroopa mõõdet, liikuvust ja koostööd. Hoolimata olemasolevatest programmidest ja seni tehtud tööst tunnistatakse kõikjal, et teha on veel palju.

2.5 Olles koostanud arvamuse, milles käsitletakse komisjoni teatist „Paremad tööalased võimalused ja rohkem liikuvust: Euroopa partnerlus teadlaste jaoks”, (1) otsustas komitee koostada käesoleva omaalgatusliku arvamuse, et anda veel kord panus strateegiasse, mille eesmärk on tugevdada inimkapitali ELis ning luua uus teaduspoliitika ja innovatsioonistrateegia, milles arvestatakse inimressursse integratsioonipoliitika kontekstis (mida komitee on alati pooldanud) ja sotsiaalmeetmete kava kontekstis.

2.6 2010. aastal uuendatakse Lissaboni strateegiat ja käivitatakse uus Euroopa innovatsioonikava ning samas uuendab Euroopa teadusruum oma 2020. aasta visiooni.

2.7 Majanduskriisi taustal peab liikmesriikide ja ELi poliitilises tegevuskavas jääma esmatähtsaks kohustus tagada suuremad, nii avaliku kui ka erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning inimressursside kasv teadus- ja tehnoloogiasektoris.

2.8 Seepärast on ELi tasandil vaja kiiresti kehtestada ühised eesmärgid ning julgustada võtma meetmeid sellise inimressursside määra tagamiseks teadus- ja tehnoloogiasektoris, mis on vajalik ELi seatud ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks.

2.9 Need eesmärgid on järgmised: teadust ja tehnoloogiat (matemaatikast loodusteadusteni ning inseneriõppest sotsiaal- ja humanitaarteadusteni) õppivate noorte stabiilse kasvu tagamine ja doktorikraadide arvu kasvu tagamine neil erialadel; naisteadlaste osakaalu suurenemise soodustamine; tingimuste kindlustamine Euroopa atraktiivsuse säilitamiseks ning vajaliku arvu teadus- ja tehnoloogiavaldkonnas kvalifitseeritud inimeste olemasoluks, et parandada praegust Atlandi-ülestes suhetes valitsevat tasakaalu puudumist ja tagada teadlaste positiivne vool Euroopa ja muu maailma vahel. Need on uued eesmärgid, mis peaksid uuendama Lissaboni strateegiat selles valdkonnas.

2.10 Nimetatud eesmärkide saavutamiseks peab Euroopa looma maailma tipptasemel teaduskeskused ja -võrgustikud, mis meelitavad ligi parimaid rahvusvahelisi talente ning laiendavad hariduse sotsiaalset alust ja teadus- ja tehnoloogiakultuuri, mida on hädasti vaja.

3. Vajadus tugeva Euroopa ja riikliku poliitika järele teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursside valdkonnas

3.1 Komitee tunnistab võimalust, mille andsid Euroopa teadusruumi käsitlev roheline raamat, (2) milles märgitakse, et Euroopa teadusruumi üks peamisi prioriteete on Euroopa partnerlus teadlaste jaoks, mis pakuks paremaid karjäärivõimalusi ja rohkem liikuvust, ning komisjoni eelnimetatud teatis, mille kohta komitee arvamuse koostas. Käesolevas arvamuses soovib komitee minna kaugemale ning toetab ettepanekuid, mis on esitatud dokumendis „Euroopa partnerlus teadus- ja arendustegevuse alase karjääri atraktiivsemaks muutmisel ja teadlaste liikuvuse tingimuste parandamisel Euroopas: prioriteetsete meetmete ettepanekud” (3). Selle koostasid 30. aprillil 2009 Portugali minister José Mariano Gago ja Luksemburgi minister François Biltgen koos oma ministritest kolleegidega, aidates seeläbi praktiliste meetmete kaudu teha edusamme teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursse käsitlevas ELi poliitikas.

3.2 Komitee tunnustab märkimisväärset tööd, mida selles valdkonnas ELi tasandil on tehtud. Ka komitee ise on koostanud mitu omaalgatuslikku arvamust kõnealuse teemaga seotud küsimustes.

3.3 Teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursid on moodustanud olulise osa kõnealuse valdkonna ELi strateegiast 2000. aasta märtsist alates. Barcelona tippkohtumisel 2002. aastal seati eesmärgiks suurendada Euroopas teadus- ja arendustegevusse suunatavaid vahendeid 2010. aastaks 3 %-ni SKP-st. See eesmärk hõlmas hinnanguliselt ka umbes poole miljoni uue teadlase tööleasumist (4).

3.4 Need arvud viitavad kõnealuses valdkonnas vajadusele ühise ELi poliitika järele, mis läheks palju kaugemale sellest, mida tuntakse liikmesriikide poliitika avatud koordinatsiooni meetodi all, ning hõlmaks isegi teadlaste endi (sh noored teadlased) tööhõivetingimuste ja karjäärivõimaluste muutmist töölevõtmise, karjääri arengu ja sotsiaalsete õiguste vallas.

3.5 Hoolimata teadus- ja arendustegevuse investeeringutele seatud eesmärgist, et SKP 3 %-st 2 % peab tulema erasektorist, ei saa loota, et tööstus kogu koormuse enda kanda võtab, vaid ka riigil on selles valdkonnas suur vastutus. Kuna enamik teadlaste töövõimalusi on tööstuse loodud, tuleb Euroopa erasektoris, sh väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes, luua paremad teadustöö tegemise tingimused, et saavutada seatud eesmärke. Seda võiks teha näiteks stiimulite kaudu, mis innustavad looma ettevõtlusvõrgustikke ja -klastreid peamistes Euroopa majandusharudes.

3.6 Avaliku sektori poolse rahastamise määr teadlase kohta on Euroopas ikka veel palju madalam kui USAs või Jaapanis. Tööhõivetingimused ja -väljavaated avalikus sektoris peavad seega moodustama olulise osa Euroopa valitsuste teaduspoliitika eesmärkidest. Samuti on väga erinev teadlaste osakaal kogurahvastikust võrreldes USA ja Jaapaniga. ELis on 1 000 elaniku kohta umbes 6 teadlast, Jaapanis ja USAs aga on see arv 9-10 teadlast.

3.7 Teadlaste koolitamise eest peamiselt vastutavate asutustena peavad kõrgharidusasutused leidma uusi viise, kuidas paremini hõlmata haridust ja koolitust oma õppekavadesse ning kuidas teha edukamat koostööd tööstusega, et parandada elukestvat õpet. Nimetatud asutused peavad tegelikult muutma oma vaateid kõnealuses küsimuses, et suuta täita oma ülesannet koolitada inimressursse teadmistepõhise ühiskonna jaoks. Selleks tuleb õppekavad ümber struktureerida, koolitada teadlasi kooskõlas tööstuse teadus- ja arendustegevusega, pakkuda uusi võimalusi, sh oma teadlasekarjääriga hiljem alustajatele, parandada naiste, rahvusvähemuste ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade juurdepääsu õppele, sh erivajadustega inimesed, kes võivad näha teaduses ja teadmistes valdkonda, mis pakub tänapäeva ühiskonnas neile sotsiaalset ja isiklikku arengut.

3.8 Mitte ainult magistri- ja doktoriõppe, vaid ka bakalaureuseõppe üliõpilaste osalemine teadustöös (ka erasektoris) õppekava korralise osana on veel ebapiisav ja see tuleb muuta laiemalt levinuks.

3.9 Samuti on vaja võtta meetmeid, mis aitavad muuta teaduse, inseneritöö ja tehnoloogia erialasid noorte jaoks atraktiivsemaks, jätmata samas tähelepanuta ka sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Karjäärid tööstuses ja ülikoolides või avalikus sektoris on tohutult erinevad, kuid riikide valitsused ja Euroopa Komisjon peavad etendama selles valdkonnas suurt ja kooskõlastatud rolli. See on peamine tegur Euroopa teadusruumi arendamisel ning ELi tulevase jõukuse ja konkurentsivõime tagamisel.

3.10 Teine oluline tegur on teadusharidus, sest see aitab stimuleerida laste ja noorte uudishimu ja huvi teadusvaldkonna ametite vastu. Euroopa teadusruumi edu saavutamiseks on väga oluline pühenduda kvalifikatsioonide ja hariduse kvaliteedi tagamisele alg- ja keskkoolist alates, tehes katsetööd ja luues kontakte teadusmaailma ja tööstusega ning tagades õpetajate endi nõuetekohase kvalifikatsiooni (5).

3.11 Juba tunnistatakse, et teaduse populariseerimise ja edendamise strateegiad on olulised teaduse mõistmise parandamiseks rahva seas ning teaduse viimiseks lähemale kogu ühiskonnale üldiselt ja eelkõige noortele. Tuleb luua tugevamaid stiimuleid, ka ELi tasandil, toetades ühishuvi pakkuvaid algatusi, sest need on olulised eelkõige globaliseerunud maailmas, kus on tähtsad nii vajadus mõista vastuolulisi küsimusi kui ka teavitada teadusmaailma edusammudest.

3.12 Üks väga oluline tegur on ka naisteadlaste küsimus. Kuigi praegused sellekohased arvud on 20 aasta taguse ajaga võrreldes väga erinevad, on naised endiselt liiga vähe esindatud paljude riikide paljudes teadusvaldkondades ning eelkõige ei leia neid juhtivatelt ametikohtadelt. Euroopa Komisjon ja mõned liikmesriigid on teinud selles vallas märkimisväärseid jõupingutusi, kuid teha on veel palju. Naised on endiselt kõige ilmsem allikas, mille arvelt suurendada inimressursse teadus- ja tehnoloogiasektoris, hoolimata asjaolust, et praegustes stimuleerivates meetmetes ei ole suudetud edukalt seostada teaduspoliitikat ning naistele sotsiaalset ja majanduslikku tuge pakkuvat poliitikat.

3.13 Üheski arutelus teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursside üle ei tohiks ignoreerida Euroopa teadusruumi rahvusvahelist mõõdet (6). EL peaks rahvusvahelisel tasandil võistlema, et meelitada ligi kõige paremini kvalifitseeritud inimesi ja tagada tingimused nende Euroopasse jäämiseks riikliku ja ühenduse poliitika parema kooskõlastamise kaudu. Iga algatus peab aga põhinema koostööl, et hoogustada teadmiste liikumist ja siiret ning teadlaste liikuvust, tagada vastastikkus ning eelkõige arengumaadest pärit teadlaste puhul aidata parandada kvalifikatsioone nende päritolumaal.

4. Vajadus praktiliste poliitikameetmete järele, mille eesmärk on saavutada teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursse käsitlevas Euroopa tegevuskavas viivitamatuid edusamme

4.1 Komitee soovib rõhutada Euroopa ühise käsitluse olulisust, mis hõlmab praktilisi poliitikameetmeid, mille eesmärk on saavutada viivitamatuid edusamme teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursside valdkonnas.

Väljendades taas poolehoidu Euroopa teadlaste partnerlust käsitleva komisjoni teatise sisule, eelkõige seoses teadlaste töölevõtmisega ja vastavate tööhõivetingimustega, leiab komitee, et ELis oleks soovitav ja realistlik inimressursside jätkusuutlik ja stabiilne kasv, mis ulatuks 5 %-ni aastas järgmise kümne aasta jooksul. See aitaks kümne aastaga tõsta praegust inimressursside määra teadus- ja tehnoloogiasektoris enam kui 50 % võrra. Komitee teeb ettepaneku rakendada neid meetmeid esmajoones järgmistes valdkondades:

4.2.1 suurendada nende noorte arvu ja osakaalu, kes otsustavad õppida teadus- ja tehnoloogiavaldkonna erialadel;

4.2.2 suurendada doktoriõppesse astuvate üliõpilaste arvu ja osakaalu, mitmekesistada doktoriõpet ning tugevdada kvaliteedikontrolli mehhanisme;

4.2.3 Euroopa asutused peavad meelitama ligi rohkem teadus- ja tehnoloogiavaldkonna üliõpilasi ja teadlasi Euroopast ja mujalt maailmast ning kahekordistama doktorikraadide arvu, mis on saadud väljaspool üliõpilase päritoluriiki;

4.2.4 tuleb taas korrata, kui oluline on luua õigus-, haldus- ja finantsraamistik, millega julgustada eelnimetatud meetmete rakendamist teaduspoliitika ning tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kooskõlastamisel.

4.3 Nende noorte arv, kes otsustavad õppida teadus- ja tehnoloogiavaldkonna erialadel, on tegelikult enamikus Euroopa riikides kasvanud, kuid nende osakaal üliõpilaste koguarvus on jäänud samaks. Noorte meelitamiseks teadus- ja tehnoloogiaõppesse on mitmeid meetmeid, sealhulgas järgmised: – teadus- ja tehnoloogiaõppe parandamine ning koole, teaduste õpetajaid ja teadlasi koondavate nii riiklike kui ka rahvusvaheliste teadusvõrgustike arendamine; – meetmete toetamine teaduse propageerimiseks ning teadus- ja tehnoloogiaarenduse sotsiaalse baasi laiendamiseks, ennekõike teaduskeskuste ja teadusmuuseumide näol; – selliste teabeteenuste ning õppe- ja karjäärinõustamise teenuste pakkumine, mis vastavad ühiskonna vajadustele teadus- ja tehnoloogiaõppe osas.

4.4 Kvaliteedi tagamist unustamata peaks veel üks lähieesmärk olema stiimulite loomine doktorikraadide arvu tõstmiseks ja pakutavate doktorikraadide valiku laiendamiseks, kaasates vajadusel ka tööstust. Seda eesmärki silmas pidades tuleks võtta järgmisi meetmeid: – suurendada doktorantidele riiklike või rahvusvaheliste konkursside alusel antavate stipendiumide arvu; – meelitada kolmandate riikide üliõpilasi Euroopasse doktoriõppesse; – kasutada ära doktorikraadide viimasel ajal omandatud tähtsust, et saavutada eri valdkondades ja mitte ainult teadusvaldkonna ametikohtadel kõrgetasemelist ametialast pädevust.

4.5 Üks eesmärk peaks olema rahvusvaheliste üliõpilaste ligimeelitamine. Selleks tuleks: – parandada ja soodustada üliõpilaste, teadlaste ja õpetajate liikuvust asutuste, valdkondade ja riikide vahel, eelkõige teadusasutuste ja ettevõtete vahel; – edendada teadlaste avatud, konkurentsi arvestavat ja läbipaistvat töölevõtmist; – parandada teadlaste perekondade elutingimusi ja teadlaste partnerite juurdepääsu tööturule; – märkimisväärselt vähendada teaduse avaliku sektori poolse rahastamisega seotud bürokraatiat.

4.6 Teadlaste töö- ja tööhõivetingimuste parandamine on ülitähtis tegur liikuvuse ja teaduskarjääri vastu tuntava huvi suurendamisel ning samuti naisteadlaste osakaalu tõstmisel ja piisava sotsiaalkaitse tagamisel. Mis tahes teadus- ja innovatsioonipoliitika edu saavutamisel on olulised tegurid töölepingute saamise lihtsustamine, et muuta ametikohad konkurentsil põhinevaks ja atraktiivseks, ning asjakohaste tööhõivetingimuste pakkumine meestele ja naistele, sh rasedus- ja sünnituspuhkus ning lapsehoolduspuhkus ja muud sotsiaalkaitse meetmed, et julgustada teadlaste liikuvust.

4.7 Komitee toetab liikmesriikide püüdlusi uurida selliste meetmete võtmise võimalust, mis muudavad täiendavate penisoniõiguste ülekandmise teadlaste jaoks lihtsamaks, kasutades olemasolevat õiguslikku raamistikku ning kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid. Komitee ootab huviga ELi teadlaste võimalikku üleeuroopalist pensionifondi käsitleva teostatavusuuringu tulemusi. Uuringut viiakse ellu ühenduse vahenditega. Komitee toetab kõiki meetmeid, mida uuringus vajalikuks peetakse, et muuta täiendavate penisoniõiguste ülekandmine teadlaste jaoks lihtsamaks.

4.8 Komitee pooldab ja toetab samuti kiireloomulisi meetmeid, millega lihtsustada haridus-, teadus-, tööhõive- ja sotsiaalkindlustuspoliitika kooskõlastamist ning tagada haridus-, teadus- ja sotsiaalpoliitika vahendite kooskõlastatud väljatöötamine, et saavutada Euroopa eesmärgid seoses inimressurssidega teadus- ja tehnoloogiasektoris.

Praktiliste ELi tasandi meetmetena, millega saavutada eelkirjeldatud eesmärke, soovitab komitee järgmist:

4.9.1 tagada tulevase teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kaheksanda raamprogrammi üle peagi algavate arutelude kontekstis see, et raamprogrammiga toetatav teadustegevus moodustaks (eeskätt doktorantide jaoks) automaatselt kõrghariduse platvormi konkursside alusel, kus võivad osaleda mis tahes riigi üliõpilased;

4.9.2 luua Euroopa teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursside järelevalvekeskus, et jagada järjepidevat ja võrreldavat teavet kõnealuse valdkonna arengusuundadest ja nii Euroopa kui ka kolmandate riikide inimressursside poliitikast (7);

4.9.3 laiendada samuti teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kaheksanda raamprogrammi kontekstis Marie Curie' meetmeid, et toetada teadlaste liikuvust ja teadustööga seotud muud tegevust ning tugevdada rahvusvahelist koostööd inimressursside vallas; samuti arendada edasi programmi Erasmus Mundus, et julgustada kõrghariduse valdkonnas koostööd kolmandate riikidega.

4.10 Lõpetuseks kutsub komitee üles arvestama Lissaboni strateegia tulevase läbivaatamise käigus teadus- ja tehnoloogiasektori inimressursside olulisusega ning tagama teadlaste nõuetekohane kvalifikatsioon ja ühise ELi tasandi poliitika pikaajaline areng kõnealuses valdkonnas.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 175, 28.7.2009, lk 81.

(2) Roheline raamat „Euroopa teadusruum: uued perspektiivid”, KOM(2007) 161 lõplik, 4. aprill 2007.

(3) Nõukogu dokument 10003/09, 18. mai 2009.

(4) Vt aruanne „Report by the High Level Group on Increasing Human Resources for Science and Technology in Europe 2004” (Euroopa teaduse ja tehnoloogia valdkonna inimressursside kõrgetasemelise töörühma aruanne), Euroopa Ühendus, 2004.

(5) Vt väljaanded „Encouraging Student Interest in Science and Technology Studies” (Õppijate huvi ärgitamine teadus- ja tehnoloogiaõppe vastu), OECD ülemaailmne teadusfoorum, 2008; „Mathematics, Science and Technology Education Report, The Case for a European Coordinating Body” (Matemaatika-, teadus- ja tehnoloogiaõppe aruanne, Euroopa koordineerimisasutuse vajalikkus), Euroopa töösturite ümarlaud, august 2009.

(6) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuni 2009. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: rahvusvahelist teadus- ja tehnoloogiakoostööd käsitlev Euroopa strateegiline raamistik”, raportöör: Gerd Wolf (ELT C 306, 16.12.2009, lk 13).

(7) Selle ettepaneku tegi 2004. aastal juba Euroopa teaduse ja tehnoloogia valdkonna inimressursside kõrgetasemeline töörühm (High Level Group on Human Resources for Science and Technology in Europe) (vt allmärkus 4).

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „VKEde toetamine maailmaturu muutustega kohanemisel”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 255/04)

Raportöör: Claudio CAPPELLINI

Kaasraportöör: Ulrich PAETZOLD

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„VKEde (1) toetamine maailmaturu muutustega kohanemisel”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 26. november 2009. Raportöör oli Claudio Cappellini ja kaasraportöör oli Ulrich Paetzold.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 180, erapooletuks jäi 3.

1. osa

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tunnistab, et VKEd kasutavad rahvusvahelistumisel eri teid, rakendades eri strateegiaid ja toetuse eri tasemeid. Seepärast püütakse käesolevas arvamuses esitada kaheksa soovitust meetmete suunamiseks ja innustamiseks, et toetada VKEsid maailmaturu muutustega kohanemisel. Komitee arvamus on suunatud ELi institutsioonidele, liikmesriikidele, VKEdele ja nende ühendustele ning ELi organiseeritud kodanikuühiskonnale laiemalt.

1.2 Soovitus 1. Austus ettevõtjate vastu. Austada tuleb ettevõtjate õigust teha otsuseid ja vajadust vastutada tehtud otsuste tagajärgede eest. Ettevõtete toetamise meetmed peaksid aitama ettevõtjatel toime tulla maailmaturu muutustega, kuid need ei tohi asendada ettevõtlusalast otsust kui sellist ega kaitsta ettevõtjat otsusest tuleneva riski eest. VKEdele osutatav poliitiline toetus peaks tulemuslikult tasustama innovatsiooni (aktiivne osalemine seitsmenda raamprogrammi sektoriülestes tehnoloogiaplatvormides) ning see ei tohiks üle võtta riske, kui see ei ole vastus teatud turutõrgetele. Sellistes tingimustes võivad maailmaturu muutused avaldada ebaproportsionaalselt suurt mõju väiksematele ettevõtetele (nagu ettevõtted, mis tegutsevad globaalsetes väärtusahelates või majandustes, kus domineerivad väiksemad ettevõtted).

1.3 Soovitus 2. Kaubandustõkete vähendamine. Ekspordiga tegelevate VKEde toetamise kõige tõhusamateks viisideks jäävad püüdlemine avatud turgude poole edukate kaubandusläbirääkimiste ja õiguslikult korrektsete kaubanduse kaitsemeetmete kasutamise tagamise kaudu kolmandate riikide poolt, ülemaailmsete kaubandusstandardite jõustamine ja siseturu säilitamine, unustamata sealjuures sümmeetrilist turulepääsu. Parim poliitikameede on tagada, et ekspordisuutlike ettevõtete tegevust ei takistataks tariifsete või mittetariifsete tõketega.

1.4 Soovitus 3. Kaubanduse konkurentsivõime innustamine kvaliteedi tõstmise kaudu. Liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja ettevõtete ühenduste poolt kolmandates riikides korraldatavates turunduskampaaniates tuleb teavitada Euroopa standardite ja nõuete järgimise kasust ja kvaliteedist, samuti täielikust osalusest sellistes kvaliteedi tõstmise programmides nagu seitsmes raamprogramm ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse programm. Samas tuleks rõhutada, et ELi standardite järgimine on tingimus kaupade ja teenuste importimiseks ELi.

1.5 Soovitus 4. Kaubanduspoliitika peab„kõigepealt mõtlema väikestele”. Kui turulepääsu nimel tuleb arendada partnerlusi, on vajalik VKEde tihedam koordineerimine, et kaubandusläbirääkimiste keerukas protsess oleks neile jõukohane. Läbirääkimiste läbipaistvust saaks suurendada VKE mõõtme esiletoomisega kõigis säästvuse mõju hinnangutes. Samuti tuleks suurendada teadlikkust ettevõtjate esindajate esindavusest. Abiks on ka turulepääsu andmebaas ja intellektuaalomandi õiguste kasutajatoed uutel turgudel. Samuti on võimalik rohkem ära teha avalike hangete valdkonnas ning viivitamatute maksetega ELi siseselt, et parandada VKEde kauplemist.

1.6 Soovitus 5. Meetmete kohandamine VKEde vajadustele. VKEde kogemused rahvusvahelistumisega seotud tõketega erinevad poliitikakujundajate arusaamast nendest tõketest. VKEsid tundvad kohaliku ja riikliku tasandi vahendajad peavad hoolt kandma praktilise ja kättesaadava toetuse eest. Selle hea näide on isiklike sidemete edendamine ettevõtete vahel esmakordsete külastuste subsideerimise abil. Nagu näitab juurdepääs rahastamisele, tuleb veel palju ära teha selleks, et poliitika vastaks VKEde vajadustele. Selliseid VKEde abistamise praktilisi meetodeid nagu vahendamine, maksusoodustused, viivitamatud maksed ning meetmed, mis lihtsustavad rahaliste vahendite kiiret jagamist riigiabi erandite kaudu, tuleb innustada eelkõige nendes sektorites, mida globaliseerumine ning majandus- ja finantskriis kõige rohkem mõjutavad (muu hulgas nt autotööstus).

1.7 Soovitus 6. VKEde toetamine nende töötajate kaudu. Soovituse eesmärk on tagada, et VKEd saaksid kasutada tööturul olevat kvalifitseeritud ja pühendunud tööjõudu. Euroopa Liidu VKEde konkurentsivõime säilitamiseks tuleb säilitada kõrgeim oskuste tase näiteks sellistes sektorites nagu masinaehitus, tehniline hooldus või ehitus. Kõnealusele protsessile lisab väärtust komisjoni „ühine kohustus tööhõive tagamisel”. Sotsiaaldialoog, eelkõige valdkondlik sotsiaaldialoog peab pakkuma VKEdele rohkem abi oma töötajate oskuste säilitamisel ja nende uute oskuste arendamisel nii, et nad saaksid esimesena kasu siseturu uutest ja juba olemasolevatest võimalustest. Ülemaailmsete muutustega toimetulekuks tuleks lihtsustada ELi partnerlusi ja kestvaid projekte VKEde organisatsioonide, ärikõrgkoolide ja teadusorganite hulgas koostöös tärkavate majanduste institutsioonidega.

1.8 Soovitus 7. Võrgustikud on VKEde jaoks olulised eriti siis, kui nad muutuvad globaalseks. Võrgustikud pakuvad VKEdele võimalusi, kuid põhjustavad ka intellektuaalomandi ja domineerivate klientidega seotud konkreetseid probleeme, mida oleks parem lahendada sektoripõhise lähenemisviisi abil. Globaalse tegutsejana ei ole EL ära kasutanud oma potentsiaali, et suurendada VKEde rolli kolmandatel turgudel nii eksportijate kui ka importijatena. Eriti huvipakkuv on ELi ja liikmesriikide võimalik roll nende VKEde toetamisel, mis on piisavalt konkurentsivõimelised, et võtta endale väärtusahelates lähte- ja vaheettevõtete roll. Kõnealusele küsimusele on vaja pöörata suuremat tähelepanu kooskõlas CCMI varasemate seisukohtadega ning võttes arvesse ELi tööstuspoliitika ümberpositsioneerimise vajadusi maailmaturgudel.

1.9 Soovitus 8. Uuendamine ja hindamine. Poliitikakujundajatel on vaja tegeleda innovatsiooniga reaalmajanduses, eriti raskete majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnatingimuste korral. Poliitika peab andma uutele väljakutsetele kiireid vastuseid, seda tuleb hinnata kindlate kvaliteeditõendite alusel ning sellesse tuleb kaasata esindavad sidusrühmad, et õppida edulugudest ja suutlikkuse muutustest. VKEd võiksid anda olulise panuse energiatõhusamatesse toodetesse ja teenustesse ning nn rohelisse majandusse.

2. VKEdel on väga oluline roll ELi vastuses maailmaturu muutustele

2.1 23 miljonil Euroopa Liidu VKE-l on väga oluline roll ELi majanduse kohandamisel maailmaturu muutustega. Nad annavad tööd kahele kolmandikule erasektori töötajale, säilitavad tööturgude dünaamilisuse ning annavad panuse konkurentsivõimelise, innovaatilise ja kaasava ELi majanduse arengusse. Globaliseerumist iseloomustavad majandusliku killustumise ja spetsialiseerumise protsessid pakuvad VKEdele turunišše. Rohkem tuleb tunnustada VKEde panust ELi jõukusesse ja eri sotsiaal-, ettevõtlus- ja kultuurimudelitesse. VKEd moodustavad ELi tootmissüsteemi selgroo ning nad võivad suurendada oma panust ELi tööhõivesse ja lisandväärtusesse (2).

2.2 Maailma suurima eksportija ja arenguabi andjana on EL juba globaalse suunitlusega. VKEd on heterogeenne rühm ning paljudel neist ei ole jõudu, vahendeid või soovi maailmaturge vallutada. Komitee rõhutab, et globaliseerumine ja rahvusvahelistumine on olulised küsimused isegi nende VKEde jaoks, kes varustavad üksnes kohalikke ja piirkondlikke turge või on üksnes seal kanda kinnitanud (3). Globaliseerumine on uuesti määratlenud sotsiaalsed kompromissid, mis kinnistasid VKEd riiklikesse majandussüsteemidesse, ning komitee tunnistab, et praegune kriis muudab taas viisi, kuidas VKEd on ühendatud riiklike ja rahvusvaheliste turgudega (4). Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide tugevam roll selles vajab arutamist ning see tuleb võtta ELi poliitilisse tegevuskavva. VKEde rolli nende globaalses positsioneerimises võiks tugevdada ka ELi ühtne hääl rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides (nagu eurogrupi esindaja nõukogus juba taotles) ning eurogrupi ühine, euroala toetav visioon.

2.3 VKEde vastust maailmaturu muutustele mõjutavad paljud tegurid. Hoolimata kohustusest muuta ühtne turg reaalsuseks, ekspordivad vaid vähesed 27-liikmelise Euroopa Liidu VKEd välisriikidesse või ostavad sealt (5). Rahvusvahelistuma kalduvad rohkem väiksemad riigid ja suuremad ettevõtted (6). Teenustesektor, kus domineerivad VKEd, moodustab ligikaudu 70 % 27-liikmelise ELi kogulisandväärtusest, kuid selle kogupanus piiriülesesse kaubandusse oli suhteliselt jõukal 2006. aastal vaid 20 % (7). Rahvusvahelistumise sihtpunktid ja sektorid varieeruvad sarnaselt selleks valitud teede (nt eksport või ühisettevõte) ja kaubavahetuse suunaga. Samuti varieeruvad rahvusvahelistumise takistused. Peamised eksporditakistused VKEde jaoks on teadmiste puudumine välisturgude kohta (13 % ekspordiga tegelevatest VKEdest nimetas seda peamise takistusena), millele järgnesid imporditariifid sihtriikides ning kapitalipuudus (mõlemad 9 %) (8).

2.4 VKEd tegutsevad nii sise- kui ka välisturul piiriüleselt vähem kui suuremad ettevõtted. See võib jätta eksliku mulje, et EL on suurettevõtete ja liikmesriigid VKEde jaoks. Komitee rõhutab, et VKEd on ELi majanduse selgroog ning neil on oluline roll ELi sotsiaalmajanduses, eriti kui suuremad ettevõtted kasutavad allhanget kolmandatest riikidest.

Seepärast tunnustab komitee VKEsid käsitlevas ELi poliitikas aastate jooksul toimunud arengut, millesse jäävad 1986. aasta VKEde tegevuskava, 1994. aasta integreeritud programm, erinevad mitmeaastased programmid, 2000. aasta Lissaboni tegevuskava ja väikeettevõtete Euroopa harta, konkurentsivõime ja innovatsiooniprogramm ning Euroopa ettevõtlusalgatus „Small Business Act”.

2.5 Paljud ettevõtted tegutsevad ootamata mingit muud avaliku sektori toetuspoliitikat kui haldusalaste ja õiguslike takistuste kõrvaldamine. Nende jaoks jääb Euroopa Liidu VKEde poliitikameetmete peamiseks põhjenduseks turutõrgete parandamine. Kuid oma varasemates arvamustes (9) on komitee esitanud selgelt oma seisukoha, et selleks et väikeettevõtlusalgatuse ambitsioonid vastaksid ELi 23 miljoni VKE vajadustele, tuleb VKEdele antav toetus viia teisele tasemele. VKEde poliitika kohaldamisala on laiendanud Euroopa ettevõtlusnädal, millega püütakse teavitada, toetada, innustada, jagada ja julgustada, (10) nagu viitas komitee väikeettevõtlusalgatuse rakendamise kohta arvamuses INT/445 ning hiljuti ka Regioonide Komitee.

2.6 Käesolevas arvamuses keskendutakse konkreetselt soovitustele, et aidata VKEsid eksportimisel, ning poliitikale, mille eesmärk on aidata VKEdel toime tulla maailmaturu muutustega. Arvamus on suunatud Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele ning samuti VKEdele ja nende nii sektoriülestele kui ka sektoripõhistele ühendustele. Arvamus algab selgitusega selle kohta, miks võib traditsiooniline põhjendus sekkumiseks, et lahendada turutõrked, olla kõnealuse poliitika väga oluline osa. Samas sedastatakse arvamuses, et turutõrgete kindlakstegemise mehhanismid, määratletud poliitikalahendused ja rakendatav täidesaatev vastutus ei ole alati selged või täielikult sobivad. Nimetatud põhjustel on vaja arendada muid põhimõtteid, mille eesmärk on tuua poliitika VKEdele lähemale ning viia kaugemale turu abstraktsest määratlusest. Siinkohal võiks komitee koos teiste huvitatud ELi ja liikmesriigi tasandi institutsioonidega edendada poolaasta aruande koostamist globaalsel tasandil, et mõõta kohaste turunäitajate kaudu VKEde globaalset turupositsiooni.

3. Soovitus 1. Ettevõtjad otsustavad

3.1 Meetmed peavad austama ettevõtjaid, nende õigust teha otsuseid ja nende vajadust vastutada tehtud otsuste tagajärgede eest. Stiimulid eksportimiseks võivad olla väga kahjulikud, moonutades turge ja innustades ettevõtteid võtma riske, mida nad ei ole valmis juhtima. Poliitika peaks reeglina tasustama innovatsiooni ja toetama äririski võtmist, kuid mitte võtma üle äririske, kui see ei ole vastus kindlatele turutõrgetele.

3.2 Globaliseerumine esitab nii VKEdele kui ka poliitikakujundajatele keerulisi väljakutseid, mis hõlmavad nii riske kui ka võimalusi. Juurdepääs maailmaturgudele nõuab kulukat teavet ja usaldusväärseid tarnijaid ning väärtusahelad esitavad VKEdele intellektuaalomandi õigustega seotud väljakutseid. VKEd kasutavad rahvusvaheliseks muutumisel paljusid eri teid – mõned luuakse rahvusvahelistena, teised õpivad ajapikku kohanema. Poliitikakujundajate ülesanne on leida viis tagada, et nende arusaam VKEde vajadustest vastab nende VKEde vajadustele, keda nad püüavad toetada. Seepärast peavad nad jätkuvalt keskenduma toetuse pakkumisele, jättes samas alles ettevõtlusvabaduse.

4. Soovitus 2. Turud peavad olema vabad

4.1 Keskendumine ettevõtlusvabadusele on peamine põhjendus vabade turgude poole püüdlemiseks ning Euroopa Liidu VKEde poliitika ühtne lähtepunkt. Väikeettevõtlusalgatus on suunatud siseturu tõhusamale ärakasutamisele. Komitee on väitnud, et kõige tõhusam viis suurendada VKEde ekspordisuutlikkust on siseturu parandamine (11) ning et VKEde parem juurdepääs eksporditurgudele on Lissaboni strateegia välismõõtme keskne teema (12). Ekspordiga tegelevate VKEde toetamise kõige tõhusam viis on jätkuvalt kaubandustõkete vähendamine ning avatud ja konkurentsivõimeliste turgude poole püüdlemine kaubandusläbirääkimiste lõpuleviimise, ülemaailmsete kaubandusstandardite jõustamise ja siseturu säilitamise kaudu, eeldusel, et turgude avamisel austatakse sümmeetrilist juurdepääsu ega ohustata ühenduse õigustikku. Parim poliitikameede on tagada, et eksportivate väikeettevõtete tegevust ei takistataks tariifsete ega mittetariifsete tõketega. Kohased meetmed on näiteks:

a.	Doha vooru lõpuleviimine, WTO/GPA ja kahepoolsed lepingud ning muud rahvusvahelised kaubandusläbirääkimised seoses kaubandustõketega piiril (nt tariifsed tõkked, tollimenetlused) ja piiri taga (mittetariifsed tõkked, standardid, tehnilised normid ja eeskirjad) (13);

meetmed selleks, et lahendada intellektuaalomandi ebapiisava või koormava kaitse küsimus ning sellega seotud küsimused, nagu tehnoloogiasiire: näiteks võrgustik Enterprise Europe, projekti IPeuropAware intellektuaalomandi õiguste kasutajatugi, China IPR SME Helpdesk (Hiina intellektuaalomandi õiguste kasutajatugi VKEdele) ja 2008. aastal Indias loodud European Business and Technology Centre (Euroopa ettevõtlus- ja tehnoloogiakeskus), millega on seotud ka Euroopa Patendiamet;

c.	jätkuvad meetmed diskrimineerivate valitsustavade käsitlemiseks avalike hangete korraldamisel;

d.	Euroopa Komisjoni meetmed vastusena Euroopa Parlamendi liikme Guardans Cambo ettepanekutele, mille kohta innustab komitee Euroopa Komisjoni aru andma (14).

5. Soovitus 3. Kaubanduse konkurentsivõimet tuleb innustada kvaliteedi kaudu

5.1 Ettevõtja rahvusvahelistumise otsusega kaasnevate küsimuste keerukus tähendab, et VKEdele antavat toetust peab olema kohandatud vastavalt valitud teele, sõlmitud liitudele ja kaasatud sektoritele. Seepärast toetab komitee uut üldise grupierandi määrust, sest see muudab riigiabi raamistiku VKEde vajaduste suhtes tundlikumaks. See võimaldab suunata VKEdele märkimisväärset abi, kui on tõendeid, et turg ei ole kaasa aidanud VKEde jaoks tõhusate tulemuste saavutamisele (15). Komitee on väljendanud arvamust VKEde vajaduse kohta osaleda täielikult kvaliteedi tõstmise programmides, nagu seitsmenda raamprogrammi programmid, (16) ning kasutada komisjoni uut käsiraamatut VKEdele antava riigiabi kohta. VKEde organisatsioonid peaksid tutvuma komisjoni koolitusmeetmetega (17). Suuremad muutused ettevõtluskultuuris, väärtusahelates, turupositsioonis peaksid eelkõige VKEde jaoks sõltuma iga sektori poliitika järelevalvest ELi tasandil. Selles valdkonnas on vaja olulisi edusamme.

5.2 Kõigilt ettevõtetelt, mis alustavad kauplemist ELis, nõutakse kõrgete tarbijaohutuse, ettevõtete sotsiaalse vastutuse ja keskkonnasäästlikkuse standardite täitmist. Need on märkimisväärsed investeeringud, mida EL ettevõtetelt nõuab, ning rohkem tuleks ära teha nimetatud investeeringutest saadava kasu suurendamiseks. Seetõttu innustab komitee liikmesriike, Euroopa Komisjoni ja VKEsid esindavaid ühendusi kaaluma viise tutvustada ELi toodete/teenuste kvaliteeti välisturgudel. Horisontaalne turundus ELi toodete kvaliteedi kohta teadlikkuse tõstmiseks ei pea olema seotud üksnes CE-vastavusmärgise või „made in Europe” kampaaniatega. Kuid teadlikkuse suurendamine toodete kvaliteedist kolmandatel turgudel sektoripõhist lähenemisviisi kasutades oleks oluline turundusvahend, mis aitaks paljusid, eriti uutes sektorites (nt roheline energia) tegutsevaid VKEsid. Õiglase kaubanduse algatusi piirkondlikul/globaalsel tasandil Euroopa Liidu VKE-organisatsioonide edukaks kaasamiseks tuleks süstemaatilisemalt uurida ja hinnata.

5.3 VKEd ostavad väljastpoolt ühtset turgu sama palju, kui ekspordivad (5). Väiksemate liikmesriikide, eriti hulgimüügi, jaemüügi ja tootmisega tegelevad VKEd kalduvad hankima väljastpoolt riigipiire, (8) kuid mitte kolmandatest riikidest. Euroopa standardite ja CE-vastavusmärgise jätkuv edendamine, samuti parem vastavushindamine ja turujärelevalve kolmandates riikides suurendaks ELi importivate tarnijate ringi. Seesuguse suutlikkuse kujundamine, mis võimaldab kolmandates riikides tegutsevatel ettevõtetel vastata ELi eeskirjadele, on ettevõtetele abiks ka kooskõlas ELi kaubandusabi tegevuskavale. Nagu märkis Maailma Kaubandusorganisatsiooni tehniliste kaubandustõkete komitee esimees, suurendab see enesekindlust ning edendab vaba ja õiglast turgu (18).

6. Soovitus 4. Kaubanduspoliitika peab järgima põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele”

6.1 Komitee märgib, et väikeettevõtlusalgatuse teatud teemad on kaubanduspoliitika kujundamisel olulised. VKEd ei suuda nii hästi täita regulatiivset koormust ja teha oma seisukohti kuuldavaks poliitilistes ringkondades (19). See kehtib ühtmoodi nii tariifsete kui ka mittetariifsete tõkete kohta. Kooskõlas komisjoni ettepanekuga luua tugevam partnerlus turulepääsu tagamiseks, (20) peaksid äriorganisatsioonid osalema aktiivselt turulepääsu partnerluses ja selle nõuandekomitees „MAAC”. Lisaks tuleb tagada, et kõikidel turuläbirääkimistel arvestatakse täielikult VKEde huve. Olemasolevad kaubanduse kaitsemeetmed, nagu dumpingu- ja subsiidiumivastased meetmed, ei sobi VKEdele, kellel puuduvad vahendid ja pädevused mõjusate kaebuste esitamiseks. Samuti lihtsustaksid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi – Hiina ning ELi – India ümarlaud dialoogi ja ettevalmistustööd asjaomaste ELi kodanikuühiskondade seas (eelkõige VKEd ja sotsiaalmajanduse huvigrupid).

6.2 Komitee tunnistab, et peamised VKEde seisukohti esindavad kanalid on liikmesriik, artikli 133 alusel komitee ning kaubandus- ja tööstusühendused, kes teevad komisjoni heaks lobitööd Maailma Kaubandusorganisatsioonis. Kaubandusläbirääkimised on aga keerukad ning VKEde turulepääsu parandamiseks tuleb kogu kaubanduspoliitika võrgustikus edasi arendada ja paremini kooskõlastada tugevamaid partnerlusi. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid ka suurendama VKEde huvide kooskõlastamist, et nende huve paremini esindada teistes standardeid kehtestavates organites nagu ISO. Kohased meetmed on näiteks järgmised.

a.	Liikmesriigid ja Euroopa Komisjon peaksid andma säästvuse mõju hinnangutes post hoc selgitusi protsesside kohta, mida nad kasutasid VKEdega konsulteerimiseks, ning nende ühenduste esindavuse kohta, kellega nad konsulteerisid (21).

Komitee tervitab turulepääsu andmebaasi ja vahendeid intellektuaalomandi kaitseks, sh intellektuaalomandi õiguste kasutajatugesid. Kõnealuste kaubandusvaldkondadega seotud küsimuste mõistmisele aitaks suuresti kaasa Euroopa Komisjoni ametnike korrapärane viibimine VKEdes ja VKEde intellektuaalomandi õigustega tegelevates asjaomastes riiklikes kontaktpunktides.

VKEde jaoks ebaproportsionaalselt kahjulikud riiklike meetmete valdkonnad on diskrimineeriv avaliku hanke poliitika ja maksete hilinemine (22). Komitee tervitab 2006. aasta ülevaadet direktiivi rakendamise kohta, kuid leiab, et hinnata tuleb finantskriisi mõju. Sellega avaldataks moraalset survet ja selgitataks välja head tavad, nagu Iiri valitsuse poolt 2009. aasta juunis tehtud ametlik korraldus vähendada keskvalitsuse asutuste poolt teenusepakkujatele tehtavate maksete makseperioodi 30 päevalt 15 päevale.

7. Soovitus 5. Meetmete kohandamine VKEde vajadustele

7.1 Poliitikat tuleb kohandada kõigepealt ettevõtete, eelkõige VKEde, mitte poliitikakujundaja, rakendusmehhanismi või subsidiaarsuse põhimõtte vajadustele. VKEde eksporditakistustest andsid ülevaate nii 2006. aastal toimunud OECD ja APECi tippkohtumine VKEde rahvusvahelistumise teemal kui ka komisjoni eksperdirühm (23). Siiski näitavad hiljutised uuringud, et poliitikakujundajate ja VKEde seisukohad erinevad selles osas, mis need takistused on ja millised võiksid olla lahendused (24). VKEd on väga erineva õigusliku ja kommertstaustaga ning nad lähenevad rahvusvahelistumisele paljudel eri viisidel: etappidena, strateegilise ettevõtluse, õppimise, kodanikuläheduse ja nišiturunduse kaudu ning mõned isegi luuakse globaalsetena, keskendudes algusest peale maailmaturule (25).

7.2 Komitee on soovitanud mitmeid muid kui finantsmeetmeid VKEde edendamiseks, (26) sealhulgas koostööüritused (nagu lõppenud INTERPRISE programm, alltöövõtja messid), mis lihtsustavad ettevõtjate näost-näkku kohtumisi, (27) ning koolitajate koolitusprogramm, et aidata VKEde huve kaitsvaid organisatsioone ning parandada nende poolt VKEdele antavate kohandatud nõuannete pagasit.

7.3 Praegune näide VKEde poliitika kohandamise ebaõnnestumise kohta on juurdepääs rahastamisele ja laenukindlustusele. Need on eriti just eksportivate VKEde peamised mured. Vaatamata pangandussüsteemi suurele avalikule finantstoetusele, on ettevõtted silmitsi neile kättesaadava laenu ja laenukindlustuse märkimisväärse puudusega. See viitab institutsioonilisele läbikukkumisele finantsturgudel ning nõuab konkreetseid meetmeid, et parandada laenu ja laenukindlustuse kättesaadavust ettevõtete jaoks (28). Seetõttu toetab komitee OECD Torino ümarlaua järeldusi, milles kinnitati taas, kui oluline on käsitleda konteksti, milles finantsinstitutsioonid tegutsevad, kutsudes üles „looma usaldusväärse haldus-, maksu-, regulatiivse ja õigusraamistiku, millega luuakse võrdsed tingimused kõigile majandusüksustele sõltumata nende suurusest” (29).

7.4 Komitee toetab ka Torino ümarlaua teisi praktilisi soovitusi, et abistada VKEsid finantsjuhtimisel, sh:

a.	tagatiste tõhusaks muutmine parema vahendamise kaudu laenuandjate ja VKEde vahel;

b.	sularahavoogude probleemidega tegelemine soodsate fiskaal- ja sotsiaalkindlustusmaksete erandite või maksepuhkuste ja VKEde erainvestorite maksuvabastusskeemide kaudu;

c.	kuigi see ei puuduta üksnes VKEsid, on oluline, et kõik ettevõtted saaksid maksed kohe kätte nii väärtusahelatelt kui ka valitsusasutustelt (30).

7.5 Samuti avaldab komitee tunnustust riigiabi meetmete ajutisele raamistikule, milles lepiti kokku detsembris ning mis kuulutati välja Euroopa majanduse elavdamise kavas. Siinkohal väärivad märkimist järgmised aspektid:

a.	uus abi suuruse piirang kuni 500 000 eurot kahe aasta jooksul,

liikmesriik võib ilma üksikjuhtudest teatamata anda laenudele riigi tagatisi madalama kindlustusmaksega, anda abi subsideeritud intressimäärade vormis kõigi laenutüüpide puhul; subsideeritud laenud peaksid olema keskkonnasäästlike toodete tootmiseks, millega kaasneb varajane kohandamine ühenduse tulevaste tootestandarditega või liikumine selles suunas,

c.	riskikapitali suuniseid puudutavad muudatused, et suurendada lubatud riskikapitalisüsti VKEdesse 1,5 miljonilt eurolt 2,5 miljonile eurole aastas ning vähendada eraosaluse taset 50 protsendilt 30 protsendile.

7.6 VKEdel peab olema eelistatud juurdepääs kahe aasta jooksul eraldatavale 5 triljonile eurole, nagu lubati G20 kommünikees (31). Eraldisi tuleb hoolikalt kontrollida, et tagada nende jõudmine kavandatud sihtrühmadeni. Kehtivate lepingute alusel on uute liikmesriikide VKEdel võimalik saada erakorralist toetust.

7.7 ELi ühtne hääl rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides ja euroalas ning globaalsel tasandil sidusam ja kooskõlastatum ELi majandus-, tööstus- ja kaubanduspoliitika oleks kasulik nii VKEdele (nagu sedastati juba komitee mitmel kevadisel arutelul praeguse ülemaailmse majandus- ja finantskriisi kohta) kui ka liikmesriikidele.

8. Soovitus 6. VKEde toetamine nende töötajate kaudu

8.1 Töötajad ja nende oskused on VKEde konkurentsivõime jaoks keskse tähtsusega. Euroopa Liidu VKEd annavad tööd suuremale osale kogu tööjõust kui USA või Jaapani VKEd, seega on väga oluline teha suuremaid jõupingutusi VKEde esindusorganisatsioonide kaasamiseks sotsiaaldialoogi ja muudesse poliitikavaldkondadesse. Näiteks oleks võimalik pakkuda rohkem kvalifitseeritud insenere ja oskustöölisi, kui tagataks VKEde tulemuslikum kaasamine (ühisesse) teadus- ja arendustegevusse ning sellise teadustegevuse ärieesmärgil kasutamisse (nt litsentsimislepingute kaudu).

8.2 VKEd peaksid parimal võimalikul viisil ära kasutama komisjoni 2009. aasta juunis avaldatud tööhõive tegevuskava ning komisjoni poliitikat struktuuriliste ja tööstuse muutuste paremaks ennetamiseks. Teatises „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (32) esitatakse kolm põhiprioriteeti: säilitada tööhõive, luua töökohti ja edendada liikuvust; ajakohastada oskusi ja viia need vastavusse tööturu vajadustega; parandada juurdepääsu tööhõivele. Siinkohal väärivad märkimist järgmised konkreetsed küsimused:

a.	100 miljonit eurot mikrokrediidirahastu vahendeid kuni 25 000 euro suuruste laenudena, mis on kohandatud vähem kui kümne töötajaga ettevõtetele;

b.	viis miljonit praktikakohta ning muu abi töötusega silmitsi seisvatele noortele;

c.	ELi tööturu sektoripõhine analüüs tööturu praeguste ja tulevaste vajaduste ja vajaminevate oskuste suurendamiseks ja ühitamiseks (33);

d.	praktiline töövahend ettevõtetele ja nende töötajatele, et paremini toime tulla ettevõtte restruktureerimisega;

e.	koolitusjuhis väikeettevõtetele, et aidata VKEdel säilitada neile vajalikud oskused ning neid omandada.

9. Soovitus 7. Võrgustike tähtsus VKEde rahvusvahelistumisel

9.1 Paljud VKEd on hinnavõtjad, mitte hinnakujundajad ning nad on rahvusvaheliste turgudega seotud rohkem tarne- ja väärtusahelate ja importimise kui eksportimise kaudu. Need võrgustikud pakuvad VKEdele võimalusi, kuid põhjustavad ka intellektuaalomandi ja domineerivate klientidega seotud konkreetseid probleeme, mida oleks parem lahendada sektoripõhise lähenemisviisi abil. Globaalse tegutsejana ei ole EL kasutanud ära oma potentsiaali, et suurendada VKEde rolli kolmandatel turgudel nii eksportijate kui ka importijatena. Eriti huvipakkuv on ELi ja liikmesriikide võimalik roll nende VKEde toetamisel, mis on piisavalt konkurentsivõimelised, et võtta endale väärtusahelates lähte- ja vaheettevõtete roll. Suuremat tähelepanu vajavad järgmised aspektid:

a.	Euroopa Liidu VKEde abistamine liikumisel ülemaailmse tootmisprotsessi kõrge lisandväärtusega osadesse (seoste kaudu uuendustegevusega, teadusuuringute ja oskuste kavadega, sh ülikoolide kavad);

b.	ELi siseturu võimalustest huvitatud rahvusvaheliste välismaiste otseinvesteerijate tutvustamine VKEdele, et edendada kestvat tööstuskoostööd;

c.	VKEde abistamine väärtusahelate ja võrgustike põhjustatud probleemide lahendamisel (intellektuaalomandi õigused, seadusjärgsete ja lepinguliste kohustustega seotud maksete viivitamatu sooritamine jne);

olemasolevate võrgustike, sealhulgas riiklikud ja Euroopa Liidu VKEde ekspordikonsortsiumid, kohalikud klastrid ja VKEde esindusorganisatsioonid, koordineerimine ja toetamine, et pakkuda VKEdele kohandatud abi oma pädevuste paremaks ärakasutamiseks nii siseturul kui ka naaberriikide turgudel (nt piiriülesed piirkonnad). Toetust pakuvad küll komisjoni võrgustik Europe Enterprise, kaubanduskojad ja kahepoolsed ekspordikaubanduskojad, kuid seda võiks veelgi laiendada ning omavahel ja teiste olemasolevate võrgustike ja asjaomases valdkonnas tegutsevate VKEdega paremini kooskõlastada. Täiendavate uuringute ja meetmete teemaks võiksid olla VKEdega seonduvad eri vormid ja ettevõtete tehnilise toe lahendused, mis vastavad riigiabi poliitikale ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni sätetele.

9.2 Komitee on esitanud mitu arvamust allhangete ja väärtusahelate kohta (34). Neil on otsene mõju Euroopa majandusele ja eriti VKEdele, kes nende ainulaadsete suhete kaudu arvukalt rahvusvahelistuvad. VKEd saavad neist globaalsetest võrgustikest kasu, jagades rahvusvahelistumise riske, saades juurdepääsu uutele tehnoloogiatele, suurendades oma tõhusust täiendava allhanke kaudu ning spetsialiseerudes oma põhipädevustele. Kuid nad seisavad silmitsi ka konkreetsete väljakutsetega, et mõista, milline on nende seos ülejäänud väärtusahelaga, kuidas kaitsta oma intellektuaalomandit selle võrgustiku sees ning kuidas liikuda edasi väärtusahela kasumlikumatesse osadesse (35). Komitee jääb seisukohale, et ikka veel puudub lähte- ja vaheettevõtteid käsitlev poliitika. Oma varasemates arvamustes on komitee esitanud konkreetsed küsimused, mis sellega seoses käsitlemist vajavad.

10. Soovitus 8. Poliitika uuendamine ja hindamine

10.1 Komitee soovitab arendada paremat arusaama eespool nimetatud poliitikameetmete mõju kohta tulemuste tõhusa jälgimise ja hindamise ning eesmärkide korrapärase ümberhindamise abil, võttes konkreetselt arvesse innovatsiooni kaudu maailmaturu muutustega silmitsi seisvate VKEde rahvusvahelistumist lühikeses ja pikas perspektiivis.

a.	Katse ja eksituse meetodit tuleks näha poliitika uuendamise olulise allikana, mis võimaldab poliitikasüsteeme täiendada ja arendada.

b.	Tõenditel põhinevat poliitikat tuleks kasutada automaatseks teavitamiseks poliitilistest otsustest ning mitmetest allikatest pärinevaid andmeid tuleks rohkem ja sagedamini kooskõlastada (nt Euroopa Liidu VKEde tulemuslikkuse hindamise kaudu) (36).

c.	Euroopa Komisjoni peaks meetmete rakendamisel toetama paljudest sidusrühmadest koosnev rahvusvaheliseks muutumist käsitlev töörühm koos liikmesriikide esindajate, VKEde esindusorganisatsioonide, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) VKE määratluse kohta vt komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitus 2003/361/EÜ, ELT L 124, 20.5.2003, lk 36 jj.

(2) EUROSTAT, SBSi andmebaas, 2004–2005.

(3) Euroopa Komisjon „Internationalisation of SMEs”Observatory of European SMEs, nr 4/2003.

(4) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee dokument „Programm Euroopale: kodanikuühiskonna ettepanekud”, 24. märts 2009.

(5) Komisjoni eksperdirühma lõpparuanne VKEde rahvusvahelistumise toetamise kohta. Eksperdirühma lõpparuanne, detsember 2007.

(6) „Internationalisation of SMEs”Observatory of European SMEs, nr 4/2003.

(7) Europe in figures – Eurostati statistika aastaraamat 2008.

(8) Flash Eurobarometer #196.

(9) „Erinevad poliitilised meetmed lisaks asjakohasele rahastamisele väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete majanduskasvu ja arengu edendamiseks”, ELT C 27, 3.2.2009, lk 7; „Rahvusvahelised riigihanked”, ELT C 224, 30.8.2008, lk 32; „Väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act””, ELT C 182, 4.8.2009, lk 30.

(10) „Mis on Euroopa ettevõtlusnädal?” http://ec.europa.eu/enterprise/policies/entrepreneurship/sme-week/about/index_et.htm.

(11) „21. sajandi Euroopa ühtne turg”, ELT C 77, 31.3.2009, lk 15.

(12) Komisjoni teatis KOM(2008) 874 lõplik.

(13) Vt „Globaalne Euroopa” http://ec.europa.eu/trade/issues/sectoral/competitiveness/global_europe_en.htm ja „Turulepääsu strateegia” http://ec.europa.eu/trade/issues/sectoral/mk_access/index_en.htm, kaubandustõkkeid käsitlev määrus http://ec.europa.eu/trade/issues/respectrules/tbr/index_en.htm jne.

(14) Raportöör Ignasi Guardans Cambó, raport, A6-0002/2008, vastu võetud 19. veebruaril 2008.

(15) Näited liikmesriikide heade tavade kohta, vt ettevõtluse peadirektoraadi 2008. aasta dokument Supporting the Internationalisation of SMEs – a good practice guide.

(16) VKEdele mõeldud uurimis- ja arendusprogrammid, ELT C 224, 30.8.2008, lk 18.

(17) Vt eelkõige komisjoni 2009. aasta „Käsiraamat VKEdele antava ühenduse riigiabi eeskirjade kohta”, lk 24, Brüssel, 25. veebruar 2009 http://ec.europa.eu/competition/state_aid/studies_reports/sme_handbook.pdf.

(18) Teabeleht: Kaubandusabi. Brüssel, 3. aprill 2009; Programming Guide for Strategy Papers Aid for trade, lisa A punkt 2, Brüssel, november 2008; tehniliste kaubandustõkete komitee esimehe aruanne „TBT Committee Workshop on the Role of International Standards in Economic Development”, 19. märts 2009.

(19) ELi õigusaktide parem rakendamine, ELT C 24, 31.1.2006, lk 52.

(20) „Globaalne Euroopa: tugevam partnerlus Euroopa eksportijate turulepääsu nimel”, KOM(2007) 183 lõplik;

(21) Vt EIM 2009 Study on the Representativeness of business organisations for SMEs in the EU, Zoetermeer, May

(22) Komisjon on avaldanud dokumendi EÜ õigusaktide tõhususe kohta maksetega hilinemise vastu võitlemisel („Review of the effectiveness of European Community legislation on combating late payments”) http://ec.europa.eu/enterprise/policies/single-market-goods/files/late_payments/doc/finalreport_en.pdf.

(23) OECD APEC „The Athens Action Plan For Removing Barriers To SME Access To International Markets”. Võeti vastu OECD-APECi ülemaailmsel konverentsil Ateenas 8. novembril 2006.

(24) OECD „Removing Barriers to SME Access to International Markets”, 2008; C. Dannreuther 2008 „A Zeal for a Zeal? SME Policy and the Political Economy of the EU”Comparative European Politics 23, lk. 377-399; C. Dannreuther 2007 „EU SME policy: On the edge of governance”, CESifo Forum 2/2007.

(25) Globaalsena loodud ettevõttel on 4 tunnusjoont: globaalne visioon asutamisel, globaalse turupotentsiaaliga tooted, sõltumatus ja võime kiirendatult rahvusvaheliseks muutuda; lk 389, Mika Gabrielsson, V.H. Manek Kirpalani, Pavlos Dimitratos, Carl Arthur Solberg, Antonella Zucchella (2008) „Born globals: Propositions to help advance the theory”, International Business Review 17, lk 385–401.

(26) Vt allmärkus 9.

(27) Vt http://ec.europa.eu/enterprise/entrepreneurship/partnership/interprise.htm.

(28) „Trade Finance Stumbles”, Finance and Development, IMF 2009.

(29) OECD „Turin Round Table on the Impact of the Global Crisis on SME & Entrepreneurship Financing and Policy Responses”, Itaalia (Intesa Sanpaolo, Palazzo Turinetti Turin) 26.–27. märts 2009.

(30) Väikeettevõtete algatus „Small Business Act”, vt allmärkus 9 ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul”, EÜT C 407, 28.12.1998, lk 50.

(31) G20 juhtide 2. aprilli 2009. aasta avaldus „The Global Plan for Recovery and Reform”.

(32) KOM(2009) 257 lõplik.

(33) Komisjoni teatis „Uute töökohtade jaoks uued oskused”, KOM(2008) 868 lõplik.

(34) „Väärtus- ja tarneahela areng”, ELT C 168, 20.7.2007, lk 1 ja „Maailmakaubanduse integratsioon ja allhanked”, ELT C 10, 15.1.2008, lk 59.

(35) OECD „Enhancing the role of SMEs in Global Value Chains”.

(36) OECD „Making Local Strategies Work: Building the Evidence Base”, 2008.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/31

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa lennunduse toetusprogramm”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 255/05)

Raportöör: Jacek KRAWCZYK

Kaasraportöör: Marcel PHILIPPE

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa lennunduse toetusprogramm”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 26. novembril 2009. Raportöör oli Jacek Krawczyk ja kaasraportöör Marcel Philippe.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009. aastal. (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 167 ja erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Kriis on enneolematu ja mõjutab lennutranspordi väärtusahela (edaspidi: väärtusahel) kõiki elemente, kuigi erineval viisil. Osaliselt liberaliseeritud keskkonnas, kus vaid ahela viimane osa (lennuettevõtjad) on tõeliselt liberaliseeritud, saavad teised lülid lennuliikluse vähenemisest põhjustatud tulude kaotust osaliselt või täielikult kompenseerida, rakendades sobimatult nn kulude tagasiteenimise põhimõtet (cost revovery principle) või kasutades ära oma konkurentsipositsiooni.

1.2 Kaalul on Euroopa lennunduse vastupanuvõime ja seega selle rahvusvaheline konkurentsivõime. Kui maailma teistes piirkondades on võetud kiireid ja tõhusaid meetmeid reisijate- ja kaubaveos valitseva ajutise languse leevendamiseks, siis Euroopa vastavad osapooled seisavad silmitsi teist laadi probleemidega, millel on oluline negatiivne mõju ka nende tarnijatele. Erinevad riiklikud maksud, jätkuvalt kasvavad kulud infrastruktuuri kasutamise eest (lennujaamad, lennujuhtimine), kasutatavate vahendite nappus ja ühepoolsed keskkonnapiirangud on vaid mõned näited Euroopa lennundussektoris valitsevast reaalsest olukorrast.

1.3 Arvamuses tuuakse välja rida lühikese ja keskpika perspektiivi meetmeid, mida otsustajatel palutakse kaaluda ja ellu viia, et Euroopa lennundus suudaks edukalt kriisiga võidelda ja tulla sellest välja sama vastupanuvõimelisena kui ta oli varem.

1.4 Väärtusahela ümberkorraldamist peaksid mõistma ja jälgima kõik lennuliikluses osalejad: lennujaamad, aeronavigatsiooniteenuse osutajad, maapealsed käitlejad, lennuettevõtjad ja lennukitootjad.

1.5 Komitee tuletab meelde, et Euroopa lennundussektoril tervikuna on Euroopa seisukohalt strateegiline tähtsus – tänu kvalifitseeritud oskustööjõule on tegu majanduse kasvumootoriga. Seetõttu peavad sektorit mõjutava kriisi ületamiseks võetavad meetmed võimaldama säilitada oskused, mis on vajalikud Euroopa tööstus- ja tehnoloogiabaasi arendamiseks.

1.6 Lennundustööstuse ja/või -sektori tulevaste arengute paremaks ennustamiseks tuleb edendada sidusrühmade sotsiaaldialoogi arengut ja erialase koolituse meetmeid ning oskuste ja töökohtade ennetava juhtimisega seotud meetmeid. Avaliku ja erasektori sidusrühmad peavad toetama koolide ja tööstuse vahetust ning edendama sektori arengut toetavat teadus- ja arendustegevust.

1.7 Ettepanekuid Euroopa lennunduse toetusprogrammi kohta käsitletakse käesoleva arvamuse punktis 9. Need hõlmavad järgmiste küsimustega seotud algatusi:

—	infrastruktuuri kohandamine ja kulud;

—	kasutatavate vahendite puudumisest ja kahanevast kasumist tulenevad finantsväljakutsed;

—	keskkonnaprobleemid;

—	õiguskeskkond;

—	rahvusvaheline konkurents;

—	teadus- ja arendustegevus.

2. Kriisi mõju lennundussektorile

2.1 2009. aasta märtsis prognoosis Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon (IATA), et ülemaailmse lennundustööstuse kahjum ulatub 2009. aastal 4,7 miljardi USA dollarini (USD). Mais korrigeeris IATA oma prognoose, ennustades 2009. aasta kahjumiks 9 miljardit USD, septembris teavitati aga juba 11 miljardi USD suurusest kahjumist. 2010. aasta prognoositav kahjum on endiselt 3,8 miljardit USD.

2.2 Nõudluse osas seisid Euroopa Lennuettevõtjate Ühenduse (AEA) liikmed 2009. aasta esimesel poolel silmitsi reisijate arvu 8,2 % vähenemisega. Premium klassi vähenes enam kui 19,9 %. Kaubaveo operaatoreid tabas 2009. aasta esimese kuue kuu jooksul nõudluse 22,1 % langus. Nimetatud andmeid kinnitab Rahvusvaheline Lennujaamade Nõukogu (ACI), kes prognoosib reisijateveo nõudluse 8,1 % ja kaubaveonõudluse 21,1 % langust. ACI andmete kohaselt kaotasid Euroopa 25 juhtivat lennujaama 2009. aasta esimese üheksa kuuga 41 miljonit reisijat. Euroopa sisestel lennuliinidel tegutsevaid lennuettevõtjaid ühendav Euroopa Piirkondlike Lennuettevõtjate Ühendus (ERAA) täheldas 2009. aasta esimesel poolaastal reisijateveo 7,2 % kogulangust.

2.3 2008. aastal oli õhutranspordi sektoris Euroopas 1,5 miljonit töökohta, millest suurim osa – 49 % – oli lennundusettevõtetes. Ainuüksi 2009. aasta esimesel poolaastal vähendasid AEA liikmed personali 34 000 töötaja võrra (ligikaudu 8 % kogu tööjõust), mis mõjutab kogu Euroopas negatiivselt hinnanguliselt 90 000 nn kaudset töökohta, millest suurem osa on kõrget kvalifikatsiooni eeldavad töökohad. Näiteks toimus ulatuslik personali vähendamine Amsterdami Schipholi lennujaamas.

2.4 Odavlennuettevõtjad on Euroopas toiminud edukamalt kui teised ärimudelid. Siiski ei ole ka neid säästetud pankrotist ja alates 2008. aasta augustist on neist viis läinud pankrotti. Odavlennuettevõtjate turuosa on Euroopas kolmekordistunud, jõudes 2009. aastal 37 %-ni võrreldes 2003. aasta 12 %-ga. Kriisi kõrgpunktis 2009. aasta juulis puudus neil peaaegu täielikult vajadus oma töömahu korrigeerimiseks, sest nõudlus odavlennuettevõtjate järele ei olnud – või oli vaid veidi – vähenenud. See on osaliselt seletatav nende võimega vältida suuri ülekoormatud lennujaamu ning seega korraldada tegevus ümber vastavalt hetke finantsvajadusele. Odavlennuettevõtjate sõltuvus otsesest või kaudsest riigiabist riigi rahanduse kitsal ajal tekitab aga kahtlusi nende jätkusuutlikkuse osas keskpikas perspektiivis. Komitee märgib, et odavlennuettevõtjate areng on muutnud ühiskondlikuks reaalsuseks. Seetõttu peaksime endalt küsima selle transpordivormi tuleviku ja mõju kohta, mida see võib avaldada kogu väärtusahelale.

2.5 Hoolimata pakkumise poolel tehtud ulatuslikest mahukärbetest on võrgustikes osalevate lennuettevõtjate tegevustulemused langenud –0,2 miljardilt eurolt 2008. aasta esimeses kvartalis (Q1) –1,9 miljardi euroni 2009. aasta esimeses kvartalis. IATA andmetel ootab Euroopa lennundusettevõtjaid 2009. aastal rekordiline kahjum –3,8 miljardit dollarit. ACI prognoosib, et Euroopa lennujaamad kaotavad 2009. aastal 98 miljonit reisijat, kusjuures kõige suurem kaotus tabab väikseimaid lennujaamu.

2.6 Euroopas on alates kriisi algusest (september 2008 kuni september 2009) pankrotti läinud või pankroti äärele jõudnud enam kui 33 lennuettevõtjat, mis oli esitatud tellimuste arvu poolest erandlik.

2.7 Komisjonile esitatud Euroopa 2008. aasta lennutranspordi turu viimaste analüüside kohaselt on Airbusile esitatud 2008. aastal 41,3 % vähem tellimusi kui 2007. aastal.

2.8 Tootjate seisukohalt on 2009. aasta olnud seni sama halb. 2009. aasta oktoobri seisuga on Boeingul kokku 195 tellimust ja 111 tühistamist, st vaid 84 tellimust. Samal perioodil on Airbusil 149 tellimust ja 26 tühistamist, st 123 tellimust. Võrdluseks olgu öeldud, et 2008. aastal said mõlemad ettevõtted vastavalt 662 ja 777 tellimust.

2.9 Seistes silmitsi tellimuste arvu vähenemise ja tarneaegade pikendamise ja/või tarnete vähendamisega näevad lennukitootjad vähe mänguruumi ning üritavad kaitsta oma tulemusi kulude vähendamisega. Samal ajal mõjutab see nende suutlikkust investeerida uute tehnoloogiate ja uute lennukite arendamisse.

3. Pikaajalised mõjud sektorile

3.1 Peatöövõtjate (Airbus, Boeing, Dassault, ATR, Alenia, Safran, Goodrich, Thales, Liebherr jne) strateegia seisneb selles, et vähendada tootearenduse aega ja kulusid, viies tootmise ja teadustegevuse ka väljapoole Euroopat. Tarnijad ja alltöövõtjad on kohustatud rakendama seda strateegiat oma partnerite suhtes (1).

3.2 Kui tellimuste arvu märkimisväärne vähenemine langeb kokku peatöövõtjate nimetatud strateegiaga, loob see töömahuga seotud probleeme mitmele alltöövõtjale ja ohustab nende püsimajäämist. Sama loogika alusel tuleks seada küsimuse alla ettevõttestrateegiad, sh meetmed, mis on seotud tootmise ümberpaigutamisega ja tehnoloogiasiirdega väljapoole Euroopat, pidades silmas nende sotsiaalset mõju (rahaliste ressursside äravool, konkurentsivõime ja lisaväärtuse kaotus, keskkonnamõjud ja sotsiaalmajanduslik struktuur).

3.3 Kõnealune poliitika võib Euroopas pikas perspektiivis kaasa tuua kvalifitseeritud töökohtade märkimisväärselt suure kadumise. Selline töökohtade kaotus võib tõsiselt halvendada sektori konkurentsivõimet Euroopas.

3.4 Kasvav tööpuudus, eramajapidamiste sissetulekute vähenemine ja usalduskriis on sundinud reisijaid vähendama reisimist, vältima äriklassi ja vahetama lennutranspordi alternatiivsete transpordiliikide vastu.

3.5 Kui 2001. aastal vähenesid AEA liikmete tulud 7 % ja kahjumist väljatulekuks kulus kolm aastat, siis tänane olukord on kaks korda hullem. 15 % kogukahjum tähendab, et lennuettevõtjatel kulub olukorra normaliseerimiseks tõenäoliselt rohkem kui kolm aastat.

Lennuettevõtjate pingutusi kulude kokku hoidmisel ei toeta aga lennujaamad ja aeronavigatsiooniteenuse osutajad omapoolsete võrreldavate meetmetega. Reageeringud majanduslangusele ei ole kogu väärtusahelas ühesugused.

4.1 Lisaks sellele piirab lennundussektori võimet vastata kriisi väljakutsetele tihti üksteisega vastuolus olevate õigusaktide keerukas võrgustik.

Lennuettevõtjad kontrollivad otseselt vaid 37 % oma tegevuskuludest. Peaaegu üks kolmandik kuludest jääb ettevõtjate otsese kontrolli alt välja. Nimetatud tegevuskulud on muu hulgas alljärgnevad.

5.1 Nn väliste tegevuskulude kogumaht ulatus 2008. aastal 50,5 miljardi euroni ja isegi kui suures osas kontrollimatu nafta hind moodustas kuludest suurema osa (rohkem kui 45 %), koosnes ülejäänud 55 % (27,5 miljardit eurot) muu hulgas lennujaama- ja lennujuhtimismaksudest;

5.2 Lennujaamamaksud, mis eelmisel aastal moodustasid kokku 2,8 miljardit eurot, kasvasid mitmes lennujaamas ootamatult rohkem kui 5 %. Vaid üksikud Euroopa lennujaamad hindasid oma kasutajate jõupingutusi võrreldavate maksualandustega. 2009. aasta esimeses kvartalis kasvasid lennujaamamaksud reisija kohta keskmiselt 15 %.

5.3 Kasvavad naftahinnad ohustavad lennuettevõtjate tegutsemise jätkusuutlikkust. Lennukikütuse hind on aasta algusest saadik kasvanud pea 50 %, IATA andmetel kasvab keskmine kütusehind 61 USD-lt barreli kohta 2009. aastal 72 USDni 2010. aastal.

5.4 Sarnaselt kasvas Euroopas lennujuhtimisteenuse ühikuhind 2009. aasta esimeses kvartalis keskmiselt 3,4 %. Hinnatõusu põhjendati nn kulude tagasiteenimise põhimõttega, mis võimaldab igal aeronavigatsiooniteenuse osutajal kompenseerida liikluse vähenemist maksude tõstmisega.

5.5 Ühtse Euroopa taeva idee ei mõjuta majanduslikku reaalsust lühikeses perspektiivis. Idee eesmärgid olid kuni 5 miljardi euro suurune kulukokkuhoid aastas ja CO2 heidete vähendamine 16 miljoni tonni võrra otsesemate lennuühenduste kaudu. Seni ei ole suudetud neid eesmärke täita. Funktsionaalsed õhuruumiosad ei jõustu enne 2012. aastat.

5.6 Lennuettevõtjate kulustruktuur muudab nad tundlikuks väiksemagi naftahinna kõikumise suhtes. Majanduse ja ettevõtete sotsiaalse vastutuse huvides on vajalikud kohesed meetmed, et edendada nn revolutsiooniliste mootorite ja kütuste kasutuselevõttu. Seetõttu on väga oluline teadus- ja arendustegevuse ulatuslik rahastamine.

5.7 Lennundusprogrammide arenduskulud kasvavad pidevalt, mis muudab uute lennukite tarnete rahastamise järjest keerulisemaks. Kui lennuettevõtjatel puudub juurdepääs pankadepoolsele rahastamisele, nõrgendab see kogu lennundussektorit.

5.8 Uurida tuleb uusi rahastamisvõimalusi lennukite arendamiseks ja tootmiseks, et aidata lennukitootjatel ja lennuettevõtetel leevendada võimalikke likviidsusprobleeme lennuki eest tasumisel sobivate vahendite abil.

5.9 Ajalooliselt on sõjaväe lennundusprogrammidega seotud riigihankelepingud alati toetanud (nii militaar- kui tsiviillennundusele orienteeritud) sektorit tsükli languste ajal. Kahtlemata tuleb viivitamatult kaaluda võimalust tagada selline ELi tasandil kooskõlastatud toetus. Seeläbi oleks ka lihtsam reorganiseerida seda endiselt liiga killustatud sektorit.

5.10 Riikliku rahalise toetuse andmist ettevõtetele (mis on juba võimalik kehtivate õigusaktide raames) tuleks hinnata lähtuvalt nende võetud kohustustest kaitsta töökohti ja oskusi asjaomastes ettevõtetes.

Rahvusvaheliselt võrdsed tegutsemistingimused on praegu vajalikumad kui kunagi varem. Kriis on ajendanud maailma mitmete riikide valitsusi päästma oma nõrku lennuettevõtteid. Hiina toetas 2009. aasta algul otseselt China Eastern Airlinesi (750 miljoni euroga) ja China Southern Airlinesi (320 miljoni euroga), Hiina lennujaamades lõpetati lennujaamamaksude kogumine ja alandati lennukikütuse hinda. Indias sai Air India valitsuselt 600 miljonit eurot omakapitali ja soodsate laenude vormis.

6.1 Mõned neist lennuettevõtjatest, nt Pärsia lahe lennuettevõtjad, teevad viienda ja kuuenda vabadus lende ning kasutavad Euroopat kui olulist ja piiramatut reservi.

6.2 Kõnealused riigi toetusel tegutsevad lennuettevõtjad jätkavad oma kontinentidevahelist tegevust, kuigi istekohtade täituvus langeb drastiliselt. Mõnel juhul nad isegi laiendavad oma tegevust, samas kui reaalsuse turuolukorraga silmitsi olevad Euroopa lennuettevõtjad on sunnitud oma tegevust piirama (Pärsia lahe ettevõtjad suurendasid sel aastal oma tegevuse mahtu 14 % peamiselt Euroopa suurte lennuväljade kaudu).

7. Euroopa ühenduse reaktsioon praegusele enneolematule kriisile on seni olnud loobumine suviste teenindusaegade jaotamisest ning see tuli liiga hilja. Vastavasisulise määruse ametlik vastuvõtmine ja avaldamine juuni lõpus, peaaegu kolm kuud pärast suvehooaja algust, ei aidanud sektoril reageerida paindlikumalt turutingimuste kiirele muutumisele.

Kuigi lennuettevõtjate ühendused lükkasid algusest peale tagasi individuaalse riigiabi idee, on määratletud mitmed valdkonnad, mille puhul on vajalik seadusandja kiire tegutsemine võitluses kriisi tagajärgedega.

8.1 Oodatava talviste teenindusaegade jaotamisest loobumise eesmärk on toetada lennundussektorit ja eelkõige lennuettevõtjaid majanduskriisiga toimetulekul, viies nende suutlikkuse kooskõlla järjest väheneva nõudlusega. Kõnealune meede ei ole diskrimineeriv, see toob kasu kõigile lennuettevõtjatele ja erinevatele ärimudelitele ning tegu oleks lühikeses perspektiivis võetud üksikmeetmega. Et meetme mõju esile tuleks, tuleb seda rakendada õigeaegselt. Ka mõned odavlennuettevõtjad toetavad seda meedet.

8.2 Kuna kriis tabas esmalt rahandussektorit, on suurem osa lennundussektorile spetsialiseerunud finantsinstitutsioonidest kas kadunud või suunanud oma strateegia teistele ettevõtetele.

8.3 Lennukipargi uuendamiseks on AEA liikmed esitanud 2009. aasta juulini tellimusi järgmistel aastatel 535 lennuki soetamiseks, selle tellimuse väärtus on 29 miljardit USD. Eelmise aasta samal perioodil oli tellimusi esitatud 561 lennuki soetamiseks.

8.4 Hinnanguliselt garanteerib või rahastab finantsturg vaid 75–80 % nendest tellimustest. Ülejäänud 20–25 % tuleb kas tühistada või leida alternatiivseid rahastamisvõimalusi, mida täna ei eksisteeri.

8.5 2008. aastal andis ainuüksi Euroopa Investeerimispank liikmesriikide projektidele laene 52 miljardi euro väärtuses, millest vaid 2,7 miljardit eraldati Euroopa transporditööstusele (lennuettevõtjad, lennujaamad, lennujuhtimine ja töötlev tööstus).

8.6 Oma 2009. aasta mai lõpparuandes soovitas ICAO rahvusvahelise lennunduse ja kliimamuutuse rühm (GIACC) ICAO-l järgida kolme üldist eesmärki:

a.	lühikeses perspektiivis kuni aastani 2012: kasutatava lennukipargi keskmise kütusesäästlikkuse parandamine 2 % aastas;

b.	keskpikas perspektiivis kuni aastani 2020: kütusesäästlikkuse iga-aastane 2 % parandamine;

c.	2021–2050: kütusesäästlikkuse üldine parandamine 2 % aastas.

8.7 On oluline, et detsembris Kopenhaagenis toimuval kliimateemalisel tippkohtumisel COP-15 oleks rahvusvahelise lennunduse valdkond esindatud ja seda käsitletaks kui sektorit. Samuti on oluline, et Kopenhaageni leppe ühe osa moodustaks kokkulepe ülemaailmsete lennundusheidete piiramise kohta. Arutelu peaks puudutama nii lennuettevõtjaid kui ka lennukitootjaid.

8.8 ELis 2012. aastal käivitatavat heitkogustega kauplemise süsteemi silmas pidades on oluline, et Euroopa lennuettevõtjad hakkaksid järk-järgult oma lennukeid välja vahetama säästlikumate lennumasinate vastu. B737 või A320 viimane põlvkond võimaldas heitkoguseid vähendada 7–8 % eelmise põlvkonnaga võrreldes. Eraldada tuleks vahendeid mootori-, lennukikere- ja kütusetehnoloogia radikaalseks uuendamiseks.

8.9 Kasutuses oleva lennukipargi keskmine vanus on endiselt suhteliselt kõrge (mis mõjutab lennuettevõtjate tulemusi), seega tuleks luua lennukite struktureeritud lammutamissektor. Praegused näited on liiga harvad ega ole piisavalt koordineeritud. Ametiasutuste egiidi all tuleks luua tõeline Euroopa sektor.

8.10 Loomulikult tuleks nendesse algatusse kaasata tootjad ja nende alltöövõtjad. Need algatused võiksid luua täiendavaid töökohti ja tuua tulu, laiendades tööstuslikku tegevust kogu toote elutsüklile kuni lennukite mahakandmiseni.

8.11 Aeronavigatsiooniteenuste osutajad tegutsevad kulude tagasiteenimise põhimõttel – kui lennuliikluse tase väheneb, tõstetakse ühikukulusid. Seetõttu tabab kriis lennuettevõtjaid lausa kaks korda. Aeronavigatsiooniteenuste osutajad peavad kohandama oma kulubaasi muutunud majanduskeskkonnale ja märkimisväärselt hõredamale lennuliiklusele.

8.12 Ühtse Euroopa taeva pakett puudutab kaudselt kulude tagasiteenimise põhimõtet, kehtestades funktsionaalsetele õhuruumiosadele ja liikmesriikidele tulemuslikkuse eesmärgid. Ent see rakendub alles 2012. aastal. Ühtse struktuuri loomiseks koostatud Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem (SESAR) peab asendama praegust 22 operatsioonisüsteemi, 30 programmeerimiskeelt ja 31 kasutusel olevat riiklikku süsteemi.

8.13 Arvestades et liikmesriigid on juba vastu võtnud lennujaamamaksude direktiivi, peaksid nad kriisi aegadel tegutsema nii, nagu kehtiksid kõnealuse direktiivi põhisätted juba praegu. Komisjonil on nüüd reaalselt pädevus lennujaamamakse puudutavates küsimustes Euroopa Liidus.

8.14 Eelmisel aastal sai Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) õigusliku pädevuse lennundusega seotud ohutuseeskirjade, lennumeeskondade litsentsimise ja kolmandate riikide lennuettevõtjate järelevalve osas.

8.15 Ohutuse tõhustamist tuleb ka edaspidi toetada andmetele tugineva riskipõhise analüüsiga. Sektori poolt koostöös valitsustega teostatud parandused on suurendanud lennundusohutust, ja see juhtpositsioon peab säilima, kuna ohutus on lennundussektori jaoks keskse tähtsusega küsimus. Tuleb tagada, et EASA tegeleb eranditult ohutusküsimustega.

8.16 Lennundussektor on pikka aega oodanud lõplikku kokkulepet Euroopa Liidu ja USA turvameetmete vastastikuse tunnustamise kohta. Nüüd on vaja poliitilist otsust, et tunnustada USA turvameetmeid samaväärsetena. See tunnustamine toob kasu 6 miljonile USAst pärit ja mõnes ELi lennujaamas ümberistuvale reisijale.

Euroopa lennundussektor on majanduse oluline osa, kuna aitab suuresti kaasa ühele majanduse alustalale, so (kaupade ja inimeste) liikumisele. Samuti on see tugeva tööstusliku baasi, tehnoloogilise arengu ja majanduskasvu oluline osa. Kõnealuse baasi hoidmine pikas perspektiivis on äärmiselt oluline ja seda tuleb edendada. Samuti on see globaliseerumise aegadel majanduse elavdamise edasiviiv jõud. Seetõttu peaks valitsuste põhieesmärk olema tagada, et säiliksid nende nõrga majanduse tugisambad, sh lennundus, samuti see, et täidetaks tingimused kiireks tagasipöördumiseks terve majanduskeskkonna suunas. Seega soovitab komitee tungivalt astuda järgmisi samme ja võtta alljärgnevaid toetusmeetmeid.

9.1 Väärtusahel (lennujaamad, lennukitootjad, lennukikütuse tarnijad, maapealsed käitlejad, aeronavigatsiooniteenuse osutajad, lennuettevõtjad) peaks tervikuna alluma majandustsükli mõjudele ja konkurentsisurvele. Käimas on ümberkorraldused, et minimeerida majanduslanguse negatiivseid mõjusid.

9.2 Komisjon peaks võtma kõik vajalikud meetmed, et lihtsustada loobumist 80 % reeglist teenindusaegade kasutamisel talvehooajal 2009–2010.

9.3 Euroopa tootmisvõimsusi tuleks asjakohaselt hallata, pidades silmas asjaolu, et lennuliiklus kasvab keskpikas perspektiivis hinnanguliselt 4–5 % aastas, mis tähendab seda, et kahekümne aasta jooksul tuleb tõenäoliselt toota 25 000 üle 100-kohalist lennukit. Kui ümberkorraldused on vältimatud, tuleb arvesse võtta seda võimsuste ja oskuste säilitamise aspekti.

9.4 Komitee soovitab ümberkorralduste tegemisel järgida sotsiaalpartnerite teavitamise ja konsulteerimise menetlusi. Komitee julgustab kõiki sotsiaalpartnereid välja töötama struktureeritud ja proaktiivse sotsiaaldialoogi ettevõtte, riigi ja Euroopa tasandil.

9.5 Ametiasutused peaksid aitama haavatavatel ettevõtetel säilitada nende oskusi ja töökohti näiteks seeläbi, et langusperioodil parandatakse juurdepääsu kutseõppele. Ametiasutused peaksid võtma juhtpositsiooni keskpikas ja pikas perspektiivis vajalike oskuste arendamise ja omandamise edendamisel. Seoses sellega leiab komitee, et sisse tuleks viia sotsiaalpartnereid kaasav ennetav süsteem töökohtade ja oskuste haldamiseks.

9.6 Komitee on oma arvamustes (viimati arvamuses SOC/347) rõhutanud kõrgetasemelise kooli- ja ülikoolihariduse olulisust, samuti tööstuse ning koolide/ülikoolide heade suhete tähtsust, et tagada tööotsijatele olulised teadmised ja oskused.

9.7 Selline kooskõlastatud toetus avalikult sektorilt (Euroopa Liit, riigid, piirkonnad jne) on oluline kriisi mõjude leevendamisel, kuivõrd kriis mõjutab tööstussektorit ajal, mil paljud töötajad siirduvad pensionile. Kui töötlevas tööstuses oskusi ei hoita, ei ole võimalik vastata pika perspektiivi väljakutsetele.

9.8 Euroopa Investeerimispank peaks pöörduma tagasi 2007. aasta eelse poliitika juurde, mil Euroopa lennuettevõtjatele anti laene. Kõnealune tagasipöördumine peab olema kiire ja suunatud konkreetselt uute lennukite rahastamisele. See ei tähenda lennukipargi laiendamise rahastamist.

9.9 Lisaks oleks kohane luua mehhanisme näiteks selliste finantsriskide katmiseks, mis tulenevad vahetuskursside kõikumisest (vt arvamuse CCMI/047 punkt 4.6). Samuti võiks see olla kas tagastatavatel avanssidel põhineva laenutagatise või Euroopa Investeerimispangaga sõlmitavate laenude vormis.

9.10 Lennundussektori teadus- ja arendustegevusele tuleks tagada täiendavad vahendid, et võimaldada sektoril toime tulla tulevaste väljakutsetega, sh ELi heitkogustega kauplemise süsteemi nõuetega. Kliimamuutuste leevendamiseks rahvusvahelises plaanis oleks aga lennunduse jaoks optimaalne lahendus ICAO raames järgitav globaalne valdkondlik lähenemisviis, sest see aitaks leida lahendust ülemaailmsele probleemile.

9.11 Arvestades lennundustööstuse uuenduslikku ja strateegilist tähtsust Euroopa tööstusliku ja tehnoloogilise baasi seisukohalt, on ELi pidevate jõupingutuste kaudu võimalik saada olulist toetust (kriisist ohustatud) teadus- ja arendustegevusele alates teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi rakendamisfaasist ja kogu kaheksanda raamprogrammi vältel. Teadus- ja arendustegevuse riiklik rahastamine ei tohiks väheneda, et oleks võimalik tagada Euroopa juhtpositsioon selles vallas. Samuti on teadus- ja arendustegevus ning koostöö vältimatud selleks, et jätkuvalt keskenduda alternatiivseid kütuseid ja operatiivmeetmeid kasutava pikaajaliselt jätkusuutliku lennundussektori edasisele arengule.

9.12 Peatöövõtjad kannatavad majanduslanguse tõttu vähem kui nende tarnijad või alltöövõtjad, kelle kanda on suurem osa sektori oskustest ja töökohtadest. Toetamine võiks toimuda sektori alltöövõtjate ühendatud laenude ja garantiide vormis. Tootjad peaksid toetama tarnijate tehtud jõupingutusi, tagades neile sissetuleku ja pikaajalise töömahu.

9.13 Ühtse Euroopa taeva II pakett tuleb viivitamatult ellu viia. Euroopa õhuruumi killustatus paneb täiendava raske koorma mitte ainult reisijatele, vaid ka lennuettevõtjatele. Komitee toetas oma viimases arvamuses kindlalt ühtse Euroopa taeva II paketti. Lennundus on ülemaailmne tööstus ja täiendava koorma ja ebatõhususe vältimiseks on vajalik koostalitlusvõime. Seetõttu on vaja jätkuvalt keskenduda SESARi ja NextGeni süsteemide koostalitlusvõime tagamisele. Komisjon peab SESARi rakendamise rahastamismehhanismi välja töötama 2010. aastaks, et võimaldada selles revolutsioonilises ettevõtmises ulatuslikult osaleda.

9.14 Kõiki liikmesriike tuleb kutsuda üles kiirendama lennujaamamaksude direktiivi rakendamist. Komisjon peaks kaaluma talle direktiiviga antava pädevuse kasutamist.

9.15 Komisjon koostab liikmesriikidele ja Eurocontrolile teatise moratooriumi sisseviimise kohta lennujuhtimismaksudele. Komitee tunnustab jõupingutusi, mida transpordi ja energeetika peadirektoraat on asjaomases küsimuses juba teinud ja julgustab avaldama täiendavat survet liikmesriikidele.

9.16 Euroopa Liidu institutsioonid peavad edendama maksustamiskava käsitleva määruse nr 1794/2006 sätetes nõutavat aeronavigatsiooniteenuste osutajate ja lennuettevõtjate vahelist konsulteerimist. Kõnealuse määruse edasine ajakohastamine on vajalik, et kajastada ühtse Euroopa taeva II paketis raames ettenähtud tulemuslikkuse süsteemi.

9.17 Tuleb tagada, et Euroopa Lennundusohutusamet tegeleb eranditult ohutusküsimustega. Tuleb hoolitseda lendude ohutuse säilimise ja parandamise eest.

2010. aasta aprilliks (mis on määruses nr 300/2008 sisalduvate Euroopa Liidu uute julgestuseeskirjade jõustumise tähtaeg) tuleks kogu Euroopa Liidus rakendada ühekordse julgestuskontrolli põhimõtet. Lisaks sellele tuleks liikmesriikidele esitleda Euroopa Liidu ja USA ühekordse julgestuskontrolli põhimõtte lõplikku ettepanekut, mis tugineb Euroopa Liidu ja USA turvameetmete vastastikusele hindamisele, ning see võimalikult kiiresti ellu viia.

9.18 Vajalikud on täiendavad rahvusvahelised lennunduskokkulepped Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel, et luua rahvusvaheliselt võrdsed tegutsemistingimused. Komitee hindas oma arvamuses kõrgelt Kanada ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud kokkulepet.

9.19 Üldiselt aitaks piirkondliku ja rahvusvahelise koostöö tihenemine tööstuse osapoolte vahel (operaatorid, tootjad, ametiasutused) suurendada pakkumist ja üldist tegevust sektoris eeldusel, et seesuguse „kaubanduse” tingimused on sotsiaalselt vastutustundlikud ja selles osalevad kõik sotsiaalpartnerid.

Brüssel, 17. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt ka EMSK arvamus teemal „Euroopa lennundus – praegune olukord ja väljavaated”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 50–56.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/37

TÄISKOGU 458. ISTUNGJÄRK 16. JA 17. DETSEMBRIL 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tekstiilinimetuste ja tekstiiltoodete märgistamise kohta”

KOM(2009) 31 lõplik/2 – 2009/0006 (COD)

(2010/C 255/06)

Raportöör: Claudio CAPPELLINI

27. veebruaril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tekstiilinimetuste ja tekstiiltoodete märgistamise kohta”

KOM(2009) 31 lõplik/2 – 2009/0006 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. novembril 2009. Raportöör oli Claudio Cappellini.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009. aastal (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 160, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni tekstiilinimetuste ja tekstiiltoodete märgistamise algatust. Algatus võib kujutada endast olulist sammu tõhusamate innovatsiooniprotsesside ja ühiskondlike probleemide lahenduste suunas Euroopa Liidu tekstiilitööstuses, samuti suurendab see Euroopa tarbija teadlikkust ja talle suunatud teavet eelkõige kriisiperioodil. Komitee on juba varasemates tekstiilitööstuse tulevikku käsitlevates arvamustes ja teabearuannetes (1) märkinud ning rõhutab taas, et tekstiilitööstuse konkurentsieelise suurendamiseks tuleb kiiresti välja töötada sidus ja integreeritud poliitika, sh märgistamise osas.

1.2 Komitee väljendab heameelt määruse koostamise üle ning toetab artiklit 4, milles käsitletakse toote päritolu ja konkurentsiõigust puudutavat liikmesriikide õigusraamistikku.

1.3 Komitee palub Euroopa Komisjonil ja huvitatud sidusrühmadel jälgida seda, kuidas kavandatav määrus mõjutab:

—	Euroopa strateegiliste teadusuuringute kava uute kiudude ja uuenduslike tekstiilitoodete väljatöötamise ja kasutuselevõtu vallas ning protsessi läbipaistvamaks muutmises;

—	kehtiva õigusraamistiku lihtsustamist, millel võiks olla positiivne mõju erasektori sidusrühmadele ning ELi, liikmesriigi ja piirkondliku tasandi ametiasutustele;

—	praeguse regulatiivraamistiku sidusamaks muutmist (2).

1.4 Komitee toonitab, kui tähtis on arvestada tarbija vajadusega saada selget, põhjalikku ja täielikku tooteinfot eelkõige tekstiiltoodete puhul, ning toetab komisjoni algatust, millega püütakse praegu direktiivi ülevõtmiseks vajalikke menetlusi lihtsustada ja kulusid vähendada.

1.5 Komitee soovib, et kodanikuühiskond, tekstiilitööstuse sotsiaalpartnerid laiemalt ning institutsioonilised sidusrühmad oleksid süstemaatiliselt kaasatud tekstiilinimetuste ja tekstiiltoodete märgistamise komiteesse (määruse ettepaneku artikkel 20). Samuti tuleks kaaluda regulaarseid määruse läbivaatamise süsteeme, et saavutada konkurentsieelis teiste rahvusvaheliste tööstuste tekstiiltoodete märgistamise ja standardite ees (vt ELi tööstuse tekstiiliturud (3)). Kavandatava määruse jõustumisel võiks rohkemate osalejatega toimuv läbivaatamine soodustada avatud arutelu tekstiiltoodetega seonduvate sagedasemate terviseprobleemide üle (nt allergiad, ionisatsiooni indeksid), mis ei ole seotud otse kiududega, vaid tootmisahelas (värvimisel ja pehmendamisel) lisatud kemikaalide või mehhaaniliste protsessidega (nt kiudude kammimine või kraasimine).

1.6 Komitee soovitab, et kõrvuti määruse otsese jõustamisega viidaks läbi suunatud teavituskampaania tekstiiltoodete nimetuste ja märgistamise kohta ning sektoripõhised uuringud koostöös väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete organisatsioonide, teaduskeskuste, tarbijate ja tekstiilitootjatega. Neil osapooltel võib olla keskne roll keskkonnasäästlike kiudude ja toodete tähtsuse suurendamisel ning turupotentsiaalist teavitamisel.

1.7 See algatus võiks soodustada ka avatud arutelu valmistoodete, nt rõivaste mittekohustusliku hoidmis- ja puhastamisalase märgistamise üle (nt triikimis-, pesemis-, valgendamis- jt sümbolid). Sellealase teabe esitamine on vabatahtlik, sest ELis ei ole asjaomast kohustust. Just lõppkasutaja jaoks võiks lisaväärtust tuua Ginetexi (4) kasutatava süsteemiga sarnase ja ISO standardile 3758 vastava süsteemi kehtestamine või isegi USA ASTM D-5489 standardi vastuvõtmine. See tagaks muu hulgas selle, et

—	tekstiiltoodete kasutusaega saab pikendada;

—	tooteid ei kahjustata ja nad ei kahjusta hooldusprotsessides teisi tooteid;

—	keemilise puhastuse tegijatel on selge, milline on asjakohane ja sobiv käitlemine;

—	tooted säilitavad oma välimuse;

—	müügipunktis on võimalik teha teadlik otsus toote sobivuse kohta.

Samuti vähendaks toodete hoidmis- ja puhastamisalase märgistamise laiem kasutamine omakorda tekstiilihooldusega seotud energia- ja veetarbimist.

1.8 Sellise määruse rakendamine lähendaks ELi kolmandate riikide, nagu USA, (5) Jaapani, (6) Austraalia (7) jt turgudele, kus kasutatakse sarnast reguleerimist.

1.9 Tekstiilitööstuses on kasutusel tuhanded keemilised ained ning muude lisaainete (millest mõned on mürgised) määratlemata segud, mida kasutatakse värvimisel ja muudes kanga muutmise protsessides. ELis toimub mürgiste ainete ennetav valimine, elimineerimine või käitlemine vastavalt keskkonna- ja sanitaarregulatsioonile. Komitee soovitab siduda tekstiiltoodete märgistamise määruse tihedalt REACHi määrusega ning luua platvormi menetluste lihtsustamiseks ja kiirendamiseks, et vältida kattumist.

2. Taust

2.1 Tekstiilinimetusi ja tekstiiltoodete märgistamist käsitlevad ELi õigusaktid põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 95. Nende õigusaktide eesmärk on luua tekstiiltoodete siseturg ja tagada, et tarbijaid teavitatakse nõuetekohaselt. 1970. aastatel teadvustasid liikmesriigid, et on vaja ühtlustada ühenduse õigusakte tekstiilinimetuste valdkonnas. Erinevate (ühtlustamata) tekstiilkiudude nimetuste kasutamine ELi liikmesriikides võib tehniliselt takistada siseturul kauplemist. Lisaks oleksid tarbijate huvid paremini kaitstud, kui selles valdkonnas esitatud teave oleks kogu siseturul ühesugune.

2.2 Märkimisväärsete majanduslike väljakutsete tõttu, millega sektor on viimastel aastatel silmitsi seisnud, on ELi tekstiilitööstus käivitanud pikaajalise ümberkujundamis-, moderniseerimis- ja tehnoloogilise arendamise protsessi. Euroopa ettevõtted, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on parandanud oma ülemaailmset positsiooni, keskendudes sellistele konkurentsieelistele nagu kvaliteet, disainilahendused, innovatsioon ja suurema lisaväärtusega tooted. ELi tööstusel on maailma tasemel juhtiv roll uute toodete, tehniliste tekstiilide ja lausriide arendamisel uute rakenduste jaoks, nagu geotekstiilid, hügieenitooted, autotööstuse või meditsiinisektori tooted.

2.3 Oluline teadusuuringute valdkond on uute erikiudude ja segakiudude väljatöötamine uuenduslike tekstiiltoodete jaoks. See valdkond määratleti tekstiili- ja rõivatööstuse tulevikku käsitleva Euroopa tehnoloogiaplatvormi strateegiliste teadusuuringute kavas ühe temaatilise prioriteedina. Tekstiili lisaväärtuse ahela alguses asuv kiutootmise innovatsioon pakub märkimisväärseid võimalusi uute toodete, töötlemisvõimaluste ja rakendusvaldkondade loomiseks paljudes ahela lõpus asuvates kasutajasektorites (8). Viimastel aastatel on esitatud üha rohkem taotlusi uute kiunimetuste lisamiseks ELi õigusaktidesse ning eeldatavasti muutub selline areng jõulisemaks, kui Euroopa tekstiilisektorist kujuneb uuenduslikum tööstusharu.

2.4 Uute kiunimetuste taotlusi on esitanud mitmed, nii suured kui ka väikesed ettevõtted. Tööstuse näitajate kohaselt on üldiselt 90–95 % teadus- ja arendustegevusest suunatud olemasolevate kiudude parandamisele ja arendamisele. Kuigi tõenäoliselt ainult 5–10 % teadus- ja arendustegevuse tulemusel jõutakse kiuni, mis vajab uut üldnimetust, tekivad tänu uutele kiududele sageli uued kasutusvõimalused ja tehnoloogiaprotsessid paljudes valdkondades, nt rõivasektori, meditsiini-, keskkonna- ja tööstusrakendused.

2.5 Viimaste aastate jooksul on direktiivide tehnilistesse lisadesse muudatuste kaudu lisatud kaheksa uut kiunimetust.

—	Direktiivi 97/37/EÜ (9) kiudude loetellu lisati neli uut kiunimetust (kašgoora, lyocell, polüamiid, aramiid).

—	Direktiivi 2004/34/EÜ (10) kiudude loetellu lisati uus kiunimetus polülaktiid.

—	Direktiivi 2006/3/EÜ (11) kiudude loetellu lisati uus kiunimetus elastomultiester.

—	Direktiivi 2007/3/EÜ (12) kiudude loetellu lisati uus kiunimetus elastolefiin.

—	Direktiivi 2009/121/EÜ (13) kiudude loetellu lisati uus kiunimetus melamiin.

2.6 Eeldatakse, et tehnilistesse lisadesse lisatavate uute kiunimetuste arv kasvab järgmistel aastatel veelgi. Kõnealune tööstusharu (keda esindab BISFA (14)) on tõdenud, et tulevast arengutrendi on keeruline prognoosida. Samas arvatakse, et realistliku prognoosi kohaselt esitatakse aastas kaks taotlust (15).

2.7 Kõnealune ettepanek ei muuda liikmesriikide ja ELi vahelist poliitilist tasakaalu. Kavatsetakse moodustada komisjoni tööd toetav komitee, kes peaks vastavalt kontrolliga regulatiivmenetlusele esitama arvamuse määruse muutmist käsitlevate kavandatavate rakendusmeetmete kohta. Seda menetlust rakendatakse praegu kehtivates direktiivides.

2.8 Tekstiilinimetusi käsitlevate õigusaktide läbivaatamine tõusis päevakorda hiljuti tänu kogemustele, mis saadi kehtivatesse direktiividesse uute kiunimetuste lisamiseks tavapäraste tehniliste muudatuste tegemisel. Tekstiilinimetusi ja tekstiiltoodete märgistamist käsitlevate ELi õigusaktide (16) läbivaatamisest teavitati 2006. aastal teatises „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” (17) ja kõnealune läbivaatamine lisati Euroopa Komisjoni 2008. aasta õigusloome- ja tööprogrammi.

2.9 Läbivaatamise põhjused on järgmised:

—	lihtsustada kehtivat õigusraamistikku, sest lihtsustamisel võiks erasektori sidusrühmadele ja riigiasutustele olla positiivne mõju; kõnealuste õigusaktide läbivaatamise eesmärk on kiirendada uute kiudude kasutuselevõttu ja kättesaadavust;

—	lihtsustada ja parandada kehtivat regulatiivraamistikku uute kiudude väljatöötamise ja kasutuselevõtu jaoks;

—	julgustada innovatsiooni tekstiili- ja rõivasektoris ning võimaldada kiudude kasutajatel ja tarbijatel uuenduslikest toodetest kiiremini kasu saada;

—	muuta protsess läbipaistvamaks;

—	lisada uute kiudude nimetused ühtlustatud loetellu;

—	muuta paindlikumaks õigusaktide kohandamist, mis on vajalik tekstiilitööstuse tehnoloogilise arenguga kaasaskäimise seisukohast.

2.10 Läbivaatamise eesmärk ei ole laiendada ELi õigusakte muudele märgistusnõuetele kui kehtivate direktiividega hõlmatud, kiu koostist ja tekstiilkiudude nimetuste ühtlustamist käsitlevatele märgistusnõuetele.

3. Konsulteerimine direktiivi läbivaatamisel

3.1 Kuna kõnealuse läbivaatamise ulatus on piiratud, viidi huvitatud isikutega läbi teemakesksed arutelud. Konsulteerimisel osalesid järgmised sidusrühmad: tööstusühendused, jaekaubandusühingud, ametiühingud, tarbijaorganisatsioonid, Euroopa standardiasutused ja ka riiklikud ametiasutused.

3.2 Sidusrühmadel ja liikmesriikide esindajatel paluti esitada oma seisukohad, soovitused ja ettepanekud 2008. aasta jaanuarist kuni augustini komisjoni talituste korraldatud koosolekute raames ja kirjalikult.

3.3 Sidusrühmadega toimunud teemakeskse konsultatsiooni peamise tagasiside võib kokku võtta järgmiselt.

—	Uute kiunimetuste lisamine Euroopa õigusaktidesse on oluline Euroopa tööstuse innovatsiooni ning tarbijate teavitamise seisukohast.

—	Tekstiilinimetuste õigusaktide tehniliste muudatuste poliitiline sisu ei ole niivõrd kaalukas, et õigustada direktiivi ülevõtmise keerukaid menetlusi ja sellega seonduvaid kulusid.

—	Tuleks kasutada lihtsamat õiguslikku lahendust.

3.4 Arutelude tulemused on kättesaadaval mõju hindamise aruandes ja selle lisades.

4. Mõju hindamine

4.1 Tuginedes sidusrühmade aruteludele ja uuringule „ELi õigusaktide lihtsustamine tekstiilinimetuste ja nende märgistamise vallas – poliitikavalikute mõju hindamine”, (18) viis komisjon läbi nende eespool kirjeldatud eesmärkide saavutamiseks võimalike poliitikavalikute mõju hindamise.

4.2 Euroopa Komisjoni mõjuhindamiskomitee hindas asjakohaste talituste koostatud mõju hindamise aruande esialgset versiooni ja kiitis selle heaks tingimusel, et selles tehakse mõned muudatused (19).

4.3 Analüüside ning mitmesuguste poliitikavalikute ja nende mõju võrdlemise alusel jõuti järgmiste järeldusteni.

—

Taotluse koostamise juhiste lisamine ja selliste laboratooriumide heakskiitmine, kes aitavad ettevõtetel taotlusi täita, võib kasu tuua, kui sellise praktika rakendamise kaudu on esitatud taotlused komisjoni talituste nõuetega paremini kooskõlas. Sellega kaasneb oluline aja kokkuhoid nii tööstusharu kui ka riigiasutuste jaoks.

—	Tööstus saab suurima kasu, kui uue kiunimetuse taotluse esitamise ja uue nimetusega kiu turuleviimise vahelist aega vähendatakse. Nii hoitakse kokku halduskulusid ja kiu müük hakkab varem tulu tooma.

—	Liikmesriikide ametiasutustele on kõige kasulikum, kui direktiiv asendatakse määrusega, sest siis ei ole ametiasutustel enam vaja muudatusi riiklikesse õigusaktidesse üle võtta. See peaks liikmesriikide kulutusi oluliselt kokku hoidma.

—	Läbivaatamine säilitab tarbijatele vajaliku kindlustunde, et nimetuse saanud kiud vastavad konkreetsetele omadustele. Tarbijad võivad kasu saada ka sellest, et uued kiud jõuavad varem turule.

5. Üldeesmärgid

5.1 Kõnealusest määrusest tulenev kasu peaks alati innustama teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja tehnoloogia edendamist, soodustama ELi, liikmesriigi ja piirkondliku tasandi ametiasutuste ja teaduskeskuste partnerlusi, parandama olemaolevaid koolitus- ja tehnilisi oskusi, soodustama suure lisaväärtusega toodete turustamist siseturul ja kolmandatel turgudel (20) ning tagama säästvad arengu- ja tarbimismudelid.

5.2 Määrus peaks andma väärtusliku panuse ka järgmistes valdkondades:

—	lisaväärtus tekstiili- ja seotud tööstusele, ELi oskusteabele ja majanduskasvule;

—	läbipaistvuse suurendamine tarbijate jaoks ning uued tarbimismudelid;

—	kodanikuühiskonna suurem kaasatus määruse järelevalvesse.

6. Konkreetsed eesmärgid

6.1 Kiunimetusega tuleks võimalikult täpselt määratleda, millise kiuga on tegu, erinevalt USA määrusest, kus on võetud teistsugune lähenemisviis (21). See nõue on kooskõlas BISFA metoodikaga, mille kohaselt peab üldnimetuses sisalduma teave kiu polümeeri domineeriva monomeeri osa keemilise koostise kohta ja/või ka kiu oluliste ainulaadsete omaduste või tootmistehnoloogiate kohta.

6.2 Etiketil esitatud teave peab olema tõene, kuigi selles osas ei ole määrus selge. Mõned määruse artiklid ei kohusta etiketile märkima kogu teavet, näiteks artikli 9 („Mitmekordsest kiust tekstiiltoode”) kohaselt võib märgistamisel valida, kas esitada toote täielik koostis või selle kiu nimetus, mis moodustab vähemalt 85 % toote kogumassist. Kui valitakse artikli 9 punkt a või b, on teave küll tõene, kuid mitte täielik. Kui tahetakse tõest ja täielikku teavet, peaks märgistus hõlmama ka ülejäänud 15 % materjalist.

6.3 Nagu sätestatud määruse II lisa 1., 2., 3. ja 6. taandes, tuleb ära märkida kõik tootja esitatud omadused.

6.4 Mis puudutab kulusid ja ajalisi piiranguid, siis ajalised piirangud on hinnanguliselt järgmised (kaasatud ei ole taotluse ettevalmistamise aega, mis sõltub taotluse esitaja taotluse ettevalmistamise kiirusest) (22):

—	taotluse hindamine: 1–3 kuud;

—	töörühma kokkukutsumine: 3 kuud;

—	Teadusuuringute Ühiskeskuse katsed ja laboritevahelised võrdlused: 6–9 kuud;

—	tehnilise kontrolli aruanne: 1–3 kuud;

—	esialgsed ettepanekud: 1–3 kuud;

—	määruse muutmine: 6–12 kuud.

6.5 Tekstiilitööstuse kulusäästu leidmiseks kaaluti kahte stsenaariumi: suurte kuludega stsenaarium ja väikeste kuludega stsenaarium. Mõlemal juhul määrati ülem- ja alammäär. Põhimõtteliselt ulatuksid säästud iga taotluse kohta 47 500 eurost 600 000 euroni. Samuti arvutati välja võimalik kasu, mis tuleneb 6–21-kuuse viivituse (kas tulu saamise viibimine ja/või tulu kaotus) vältimisest kiu turuleviimisel. See ulatub 2 000 eurost 3 500 000 euroni. Riigiasutused säästaksid 25 % Teadusuuringute Ühiskeskuse kulude arvelt, mille tulemusel väheneksid kulud summas 75 000–100 000 eurot kiunimetuse taotluse kohta (15).

6.6 Kui hinnati hiljutiste (viimase viie aasta) taotluste hindamis- ja heakskiitmismenetluse eri etappides kuluvat aega uue kiu kiireks turuleviimiseks, võtsid need parimal juhul aega 36 kuud ja halvimal juhul 66 kuud. Uue määruse kohaldamisel peaks menetlusaeg olema hinnanguliselt 18–33 kuud. See tähendab, et prognooside kohaselt väheneb menetlusaeg 50 % nii parima kui ka halvima stsenaariumi puhul (15).

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Tekstiili-, rõiva- ja jalatsitööstus moodustab olulise osa 27-liikmelise ELi töötlevast tööstusest. Oma ligi 250 000 ettevõtte ja umbes 240 miljardi euro suuruse käibega annab see umbes 4 % 27-liikmelise ELi töötleva tööstuse loodud üldisest lisandväärtusest (millest pool tuleb ainuüksi tekstiilitööstusest). See on ELi ainus tööstusharu, kus enamik 3,2 miljonist töötajast on naised (64,5 %), lisaks töötab seal 9,3 % 27-liikmelise ELi töötleva tööstuse töötajatest, kellest suurem osa on tegevad rõivatööstuses (u 1,5 miljonit). EL on suurim imporditurg ja sektori kõige suurem eksportija – maailmaturul on ELi osakaal 20 % (2005. aasta andmed). CCMI/041.

Tekstiilitööstuse suundade ja kriitiliste küsimuste kohta täiendava teabe saamiseks palume tutvuda CCMI teabearuandega:

http://eescregistry.eesc.europa.eu/viewdoc.aspx?doc=%5C%5Cesppub1%5Cesp_public%5Cces%5Cccmi%5Cccmi041%5Cet%5Cces1572-2007_fin_ri_et.doc

(2) Üks direktiiv (direktiiv 96/74/EÜ), mis on kavas asendada määrusega, on juba asendatud direktiiviga 2008/121/EÜ. Kui uus määrus jõustub, peaksid nii määrus kui ka direktiiv olema sidusad.

(3) 17 OLULIST TURGU (allikas: Euratex)

—	AASIA: Hiina, Jaapan, India, Lõuna-Korea, Taiwan, Indoneesia, Pakistan, Tai, Malaisia

—	PÕHJA-AMEERIKA: Ameerika Ühendriigid, Kanada

—	KESK-AMEERIKA: Mehhiko

—	LÕUNA-AMEERIKA: Brasiilia, Argentiina, Tšiili

—	OKEAANIA: Austraalia

—	AAFRIKA: Lõuna-Aafrika

(4) GINETEX: Groupement international d’étiquetage pour l’entretien des textiles (Rahvusvaheline Tekstiilihooldusalase Märgistamise Ühendus).

(5) „Care labelling of textile wearing apparel and certain piece goods” (valmisrõivaste ja tükktoodete hooldusmärgised) – 16 CFR Part 423.

(6) Jaapani hooldusmärgiste tööstusstandard.

(7) Austraalia/Uus-Meremaa standard AS/NZS 1957:1998 – „Textiles – Care labelling” (tekstiilihooldusmärgised).

(8) Vt tekstiili- ja rõivatööstuse tulevikku käsitleva Euroopa tehnoloogiaplatvormi strateegiliste teadusuuringute kava.

(9) EÜT L 169, 27.6.1997, lk 74.

(10) ELT L 89, 26.3.2004, lk 35.

(11) ELT L 5, 10.1.2006, lk 14.

(12) ELT L 28, 3.2.2007, lk 12.

(13) ELT L 242, 15.9.2009, lk 13.

(14) BISFA: International Bureau for the Standardisation of Man-Made Fibres (Rahvusvaheline Keemiliste Kiudude Standardimise Ühendus).

(15) Allikas: „ELi õigusaktide lihtsustamine tekstiilinimetuste ja nende märgistamise vallas – poliitikavalikute mõju hindamine”.

(16) Direktiiv 96/74/EÜ (muudetud kujul), direktiiv 96/73/EÜ (muudetud kujul) ja direktiiv 73/44/EMÜ.

(17) KOM(2006) 690 lõplik.

(18) Uuring on kättesaadav veebilehel: http://ec.europa.eu/enterprise/textile/documents/dir2008_0121_study.pdf

(19) http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=SEC:2009:0091:FIN:EN:PDF

(20) Ei tohi unustada, et ELi tekstiilimaterjalide turustamist kolmandatesse riikidesse takistavad sageli märkimisväärsed mittetariifsed tõkked. Need on näiteks toote märgistamist, nimetust, kirjeldust või koostisosi puudutavad nõuded või tavad, mis on diskrimineerivad võrreldes ELi-siseste toodetega.

(21) Allikas: „Rules and regulations under the textile fiber products identification act” (tekstiilikiudude määratlemise seaduse raames kohaldatavad eeskirjad ja normid) – 16 CFR Part 303.

(22) BISFA: International Bureau for the Standardisation of Man-Made Fibres (Rahvusvaheline Keemiliste Kiudude Standardimise Ühendus).

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/42

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (uuestisõnastamine) – Väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” rakendamine”

KOM(2009) 126 lõplik – 2009/0054 (COD)

(2010/C 255/07)

Raportöör: Ana BONTEA

1. juulil 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (Uuestisõnastamine) – Väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” rakendamine”

KOM(2009) 126 lõplik - 2009/0054 (COD)

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. novembril 2009. Raportöör oli Ana Bontea.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 145, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tervitab ja toetab väikeettevõtlusalgatuse Small Business Act rakendamist ning direktiivi ettepanekut, kuna õigusraamistiku parandamine maksetähtaegade lühendamiseks ning võitlemine hilinenud maksmisega on väga olulised ja kasulikud meetmed.

1.2 Kuigi õigussätted on vajalikud ja kasulikud, ei ole need piisavad hilinenud maksmise kõrvaldamiseks; on vaja võtta mitmeid kompleksseid meetmeid ning tugevdada koostööd kõigil tasanditel. Väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel (VKE) ja nende esindusorganisatsioonidel on selles protsessis oluline roll.

1.3 Komitee peab vajalikuks määrata lühikesed kohustuslikud maksetähtajad kõigile Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustele. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni meetmeid nende maksete kohta, mida komisjon otse haldab, ning toetab nende meetmete jätkumist ja arengut kõigil tasanditel. Arvestades direktiivi ülevõtmiseks kuluvat aega, kutsub komitee ametiasutusi üles rakendama viivitamatult direktiivi põhimõtted, et pakkuda ettevõtjatele praeguses kriisiolukorras tõhusat tuge.

Komitee on seisukohal, et direktiivi ettepanekut on vaja täiustada ning teeb järgmised kesksed ettepanekud:

—

riigihanked:

—

kiiremas korras on vaja kehtestada eeskiri, mille kohaselt tuleb arved tasuda maksimaalselt 30 kalendripäeva jooksul ning tühistada seda reeglit puudutav erand või vähemalt piirata seda maksimaalselt 60 kalendripäevale alates tarnimisest; riigiasutuste probleemid oma tegevuse rahastamisel ei saa mingil juhul olla VKEde omadest suuremad,

—	sama mudeli järgi tuleks tühistada erand, mis puudutab kättesaamismenetluse maksimaalselt 30-päevast kestvust või vähemalt piirata selle kohaldamisala;

—

kõik äritehingud:

—	kehtestada hilinenud maksmisele seadusjärgne kohustus maksta viivist, hüvitist ning minimaalsed sisekulusid, kui lepingutes ei sisaldu võlausaldajatele soodsamaid tingimusi;

—	töötada välja eeskirjad äärmiselt ebaõiglaste lepingutingimuste ja vaidlustamata nõuete kohta;

—	võtta lepinguvabaduse täitmisel arvesse ausa konkurentsi ja ärieetika põhimõtted, piirates õiguste kuritarvitamist.

1.4 Korrates oma varasemaid ettepanekuid (1)rõhutab komitee, et direktiivi eesmärgi täielikuks saavutamiseks on vaja meetmeid, mis võimaldavad VKEdele parema juurdepääsu riigihangetele, et nad saaksid kehtestatud eeskirjadest senisest enam kasu.

1.5 Direktiivi ülevõtmisel ja vastuvõetud meetmete jälgimisel on oluline soodustada koostööd ja kvaliteetset sotsiaaldialoogi riigiasutuste, sotsiaalpartnerite ning VKEde organisatsioonide vahel.

1.6 Maksetähtaegade pikenemist või hilinenud maksmist tuleb vältida, kui riigihanked on antud alltöövõtjatele, samuti VKEde suhetes suurte ettevõtetega, sealhulgas jaemüügiketid. Riiklikud ametiasutused võiksid vastavalt vajadusele maksetähtaegu kontrollida või neid määrata valdkondades, kus põhjendamatult pikkade maksetähtaegade oht on eriti suur. Sellega ei tohi kaasneda ettevõtjatele lisakohustusi või -kulusid.

1.7 Komitee soovitab liikmesriikidel tihendada koostööd ja näha ette VKEdele suunatud ühiseid teabe- ja toetusmeetmeid, kui tegemist on hilinenud maksmisega piiriüleste tehingute puhul.

1.8 Euroopa tasandil oleks kasulik luua spetsiaalne veebileht, kus sisalduks ELi kõikides töökeeltes iga liikmesriigi edastatud asjakohane teave direktiivi ülevõtmise, õigusraamistiku, võlgade sissenõudmismenetluste, sealhulgas vahekohtu ja vahendusmenetluse kohta, või muu kasulik teave. Riiklikul tasandil tuleks edendada selle teabe levitamist ühtsete teeninduspunktide ja VKEde organisatsioonide kaudu.

1.9 Meetmed riigiasutuste maksete kiirendamiseks on kasulikud ka maksuõiguse valdkonnas (käibemaksu tagastamine, maksude reguleerimine jne), kuna ka selles valdkonnas võib mõnedes liikmesriikides täheldada kahetsusväärset käitumist, mis on põhjustanud rahalisi probleeme.

1.10 Komitee kordab oma varasemat ettepanekut luua asjaomastele pooltele avatud nõuandekomitee, mis võiks toimida komitee toel (2).

2. Sissejuhatus

2.1 Ülevaade olukorrast ja hilinenud maksmise tagajärjed

2.1.1 Äritehingute puhul ELis

—	on maksed üldiselt edasi lükkunud;

—	arvete maksmine sageli hilineb, eelkõige riigihangete puhul, kus makseaeg on keskmiselt 67 päeva (3) võrreldes 57 päevaga erasektoris;

—

mõnedes liikmesriikides on kujunenud nn hilinenud maksmise kultuur, mis on muutunud laialt levinud käitumiseks, ning millel on väga tõsine majanduslik ja sotsiaalne mõju, kuna see põhjustab iga neljanda pankrotijuhtumi ning viib igal aastal 450 000 töökoha kaotuseni. See mõju suureneb veelgi majanduskriisi tingimustes: mittesobivate maksmistavade tõttu jääb ettevõtetel 2009. aastal saamata 270 miljardit eurot ehk 2,4 % ELi SKTst, mis moodustab 1,5 % Euroopa majanduse taastamise kavast (4);

—	hilinenud maksmisega kompenseeritakse pangalaenu;

—	paljudel juhtudel on maksetähtajad põhjendamatult pikad, mis tuleneb sageli eelisseisundist, ning sellel olukorral võivad eelkõige väike- ja käsitöönduslikele või isegi keskmise suurusega ettevõtetele olla tõsised tagajärjed.

2.1.2 Läbirääkimistes on VKEdel ebakindel positsioon, arvestades nende

—	konkurentsivõime praegust taset ja kohta turul,

—	huvi mitte kahjustada suhteid klientidega,

—	piiratud võimalusi olla konkurentsivõimelised klientidele pakutavate maksetähtaegade kaudu,

—	kogemuste, inim- ja rahaliste ressursside nappus võlgade sissenõudmismenetluse õiguslikuks algatamiseks, mis suureneb veelgi piiriüleste tehingute puhul.

2.1.3 Hilinenud maksmine

—

tekitab märkimisväärseid lisakulutusi võlausaldajatele ja raskendab nende finantshaldust, kuna makseviivitused mõjuvad kahjulikult rahavoogudele, tekitavad olulisi täiendavaid pangakulusid, vähendavad võlausaldajate investeerimisvõimalusi ja suurendavad paljude, eelkõige VKEde, ebakindlust, kahjustades seeläbi tõsiselt nende konkurentsivõimet, kulutõhusust ja elujõulisust, eriti aegadel, mil juurdepääs rahastamisvõimalustele on piiratud ja kulukas;

—

põhjustab sageli omakorda hilinemist tarnijatele ja töötajatele maksmisel (märkimisväärsete sotsiaalsete tagajärgedega), maksude ja lõivude tasumisel ning maksete tegemisel riigieelarvesse ja sotsiaalkindlustusmaksete sooritamisel (negatiivsete tagajärgedega riigi tuludele), samuti võib see takistada ettevõtete juurdepääsu rahastamisele (näiteks arvete hilinenud maksmisest tingitud hilinemine maksude, lõivude ja sotsiaalkindlustusmaksete tasumisel piirab juurdepääsu riigiabile ja struktuurifondide rahastatud programmidele);

—	võib põhjustada muidu elujõuliste ettevõtete pankroti, kusjuures kõige mustema stsenaariumi korral võib seejärel käivituda pankrotiseeria kogu tootmisahelas, millel on märkimisväärne negatiivne majanduslik ja sotsiaalne mõju;

—	ei soodusta ettevõtjate osalemist riigihankemenetlustes, mille tulemusel ei teki mitte ainult konkurentsimoonutused ja on häiritud siseturu toimimine, vaid väheneb ka riigiasutuste suutlikkus tagada riiklike vahendite tõhus kasutamine ja saavutada maksumaksjate raha optimaalne kasutamine;

—	võib soodustada korruptsiooni (et kiirendada arvete tasumist riigihangete puhul) või heakskiidetud eelarve piire ületavaid riigihanketavasid;

—	mõjutab negatiivselt ühendusesisest kaubandust: enamik ettevõtjaid leiavad, et maksmisega hilinemise oht on ühendusesiseste äritehingute puhul liiga kõrge, mis tõstaks nende tehingute maksumust ja suurendaks umbusaldust nende vastu.

2.2 Õigusraamistik

2.2.1 Ühenduse tasandil eksisteerib praegu vaid üks õigusakt: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000 direktiiv 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (5).

2.2.2 Määrusi (EÜ) 44/2001 (6), 805/2004 (7), 1896/2006 (8) ja 861/2007 (9) kohaldatakse hilinenud maksmisest tulenevate võlgade sissenõudmismenetluse alustamiseks.

2.3 Euroopa tasandi eesmärgid

2.3.1 Väikeettevõtluse algatuses Small Business Act (10) toodi esile VKEde oluline roll ELi majanduse konkurentsivõime tagamisel ja rõhutati, et äärmiselt oluline on tegeliku juurdepääsu saamine rahalistele vahenditele ja ühtse turuvõimalusi tuleb tõhusamalt ära kasutada.

2.3.2 Euroopa majanduse taastamise kavas (11) rõhutati, et majanduslanguse tingimustes on investeeringute, majanduskasvu ja töökohtade loomise eelduseks ettevõtete juurdepääs piisavale ja võimalustekohasele rahastamisele. ELi ja liikmesriike kutsuti üles tagama, et riigiasutused tasuksid kaupade ja teenuste eest ühe kuu jooksul.

2.3.3 Äritehingutega seotud hilinenud maksmisega võitlemist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku (uuesti sõnastamine) eesmärk on viia ellu väikeettevõttealgatus ja parandada Euroopa ettevõtete omafinantseeringuid, et piiriüleseid äritehinguid tõkestavate asjaolude kõrvaldamise kaudu lihtsustada siseturu toimimist.

3. Üldised märkused

3.1 Komitee tervitab väikeettevõtlusealgatuse rakendamist ning direktiivi ettepanekut, kuna on seisukohal, et maksete hilinemise vastu võitlemisega seotud õigusraamistiku muutmine on väga oluline ja kasulik meede.

3.2 Samuti on komitee väikeettevõtlusalgatuse kiire rakendamise poolt ühenduse tasandil väljapakutud meetmete kaudu ning toetab eriti „hilinenud maksmist käsitleva direktiivi muudatuse eelnõu, mis peaks muutma rangemaks ametiasutustele esitatavaid nõudeid ja määratavaid karistusi, kui nad maksavad hiljem kui 30 päeva jooksul” (12).

3.3 Mainitud meetmete toetamisel võtab komitee arvesse maksete hilinemise negatiivseid, kompleksseid ja ulatuslikke tagajärgi ettevõtjate jaoks, eelkõige VKEde, samuti töötajate ja ühendusesiseste äritehingute jaoks.

3.4 Lisaks makseviivitustega võitlemisele on väga oluline lühendada ka maksetähtaegu; direktiivi pealkirja tuleks selles suhtes täiendada ning rühmitada direktiivis sisalduvad meetmed vastavalt kahele eesmärgile.

3.5 Õigusaktid on küll vajalikud ja kasulikud, aga neist ei piisa, et võidelda hilinenud maksmise vastu, arvestades kõnealuse probleemi mitmeid ja keerulisi põhjusi, samuti konkreetset olukorda kaheksa aastat pärast direktiivi 2000/35/EÜ vastuvõtmist ning kohalikke olusid. Komitee kutsub liikmesriike üles osalema aktiivselt kõige sobivamate meetmete määratlemisel ja kohaldamisel võitluses hilinenud maksetega ning rõhutab koostöö ja kvaliteetse dialoogi olulisust ametiasutuste, sotsiaalpartnerite ja VKEde organisatsioonide vahel. VKEdel on selles protsessis oluline roll: nad peavad tegema suuremaid jõupingutusi teavitustegevuses, parandama oma sisemist töökorraldust ja mõjutama võlgnikke.

3.6 Komitee peab järgmisi meetmeid asjakohasteks ja arvab, et neil võib olla positiivne mõju:

—	kehtestada riigihankeid puudutav 30-päevane üldine maksekohustus, luues nii standarditud ja läbipaistvad menetlused maksetähtaegade lühendamiseks;

—	seada sisse võlausaldaja õigus saada hüvitist vähemalt 5 % ulatuses tasumata summast, mis paneks riigiasutusi maksmisega hilinemisest hoiduma;

—	võlausaldaja halduskulude sissenõudmine, mis avaldab lisaks seadusjärgsele viivisele võlgnikele hoiatavat mõju;

—	kaotada väikeste tehingute puhul võimalus viiest eurost väiksemad viivisenõuded arvestamata jätta;

—	parandada äärmiselt ebaõiglaste lepingutingimuste suhtes kehtivaid eeskirju, siinkohal on oluline direktiivi ettepaneku artikkel 6;

—	käesolevast direktiivist tulenevate õiguste ja kohustuste suurem läbipaistvus;

—	sellise hindamis- ja järelevalvesüsteemi loomine, mis võimaldab levitada teavet ning kaasata ELi institutsioonid ja kõik sidusrühmad.

3.7 Komitee on siiski seisukohal, et direktiivi ettepaneku sisu on vaja oluliselt parandada, et paljud ettevõtjad saaksid konkreetselt ja kindlasti kasu maksetähtaegade lühendamisest ja neist kinnipidamisest ning et paraneks seadusjärgsete meetmete tõhusus võlgnike suhtes.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Komitee toetab kõigile Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustele lühikeste ja kohustuslike maksetähtaegade kehtestamist.

4.1.1 Riigihangete puhul maksimaalselt 30-päevase üldise maksekohustuse kehtestamisel ning vastuvõtmis- ja kontrollimenetluste jaoks 30-päevase tähtaja määramisel on praktilisest vaatenurgast märkimisväärne positiivne mõju.

4.1.2 Kõik Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi riigiasutused ja institutsioonid päevad sätestama lühikesed ja kohustuslikud maksetähtajad ning neist kinni pidama.

4.1.3 Komitee õnnitleb Euroopa Komisjoni selle eest, et ta kehtestas uued rangemad eesmärgid maksete valdkonnas (mida ta otseselt haldab), vähendas eelmaksete ja esialgsete maksete ülekande tähtaegu, lihtsustas projektide käivitamisele eelnevaid üldmenetlusi ja soodustas kontrollimeetmete lihtsustamist. Komitee väljendab oma toetust nende meetmete jätkumisele ja arendamisele kõigil tasanditel. Ta kutsub riiklikke ametiasutusi üles võtma kiiresti meetmeid maksetähtaegade lühendamiseks ja neist kinni pidamiseks ning soovitab arendada edasi olemasolevaid häid tavasid.

4.1.4 Komitee arvab siiski, et hankelepingutega seotud maksete direktiivi ettepaneku artikkel 5 ei vasta täielikult komisjoni kiiduväärsetele ootustele ja eesmärkidele ning sõnastab järgmised ettepanekud:

—

direktiivi ettepaneku sihtgrupi jaoks loogilisuse ja selgesõnalisuse huvides ning pakutud eesmärgi („seepärast tuleks riigiasutuste hankelepingute puhul kehtestada üldreeglina maksetähtajaks kõige enam 30 päeva” (13)) saavutamise huvides peaks artiklis 5 kehtestama selgesõnaliselt kohustuse maksta hangetega seotud arved maksimaalselt 30 kalendripäeva jooksul ning seejärel tuleks sätestada kättesaamismenetluse maksimaalne kestvus ja kehtestada meetmed juhuks kui neid eeskirju ei täideta, täpsustades, et neid võib kumuleerida;

—

komitee avaldab muret sellega seoses, et riigiasutused ei kasuta õigesti erandit, mis võimaldab põhjendatud juhtudel maksetähtaega pikendada (artikli 5 lõige 4), arvestades, et ei ole sätestatud objektiivseid ja täpseid kriteeriume selle hindamiseks, mis on põhjendatud ja mida võib lugeda põhjendatuse tõenduseks. Riigivõimud tegutsevad siin nii kohtuniku kui huvitatud osapoolena, samas ei saa olla nende raskused oma tegevuse rahastamisel kuidagi suuremad kui VKEde omad. Sellest tulenevalt teeb komitee ettepaneku, et kõnealune erand jäetaks välja või piirataks seda vähemalt selliselt, et maksetähtajad ei ületaks asjakohastel juhtudel 60-t kalendripäeva alates tellimuse kättetoimetamisest;

—	komitee teeb samal ajal ettepaneku jätta välja või vähemalt piirata artikli 5 lõikes 3 kirjeldatud erandi kohaldamisala, mis puudutab kättesaamismenetluse maksimaalselt 30-päevast kestvust.

4.1.5 Lepinguvabaduse põhimõtte rakendamisega kaasneb mõningaid eripärasid, mida tuleks arvesse võtta:

—

direktiivis ei ole sätteid, millega püütaks piirata lepinguvabaduse rakendamise õiguse kuritarvitamist; komitee teeb ettepaneku, et selle vabaduse kasutamise raames võetaks arvesse ausa konkurentsi ja ärieetika põhimõtteid. Ta on sellel teemal end juba väljendanud: „Terve konkurentsi huvides tuleks kutsuda liikmesriike üles kehtestama konkurentsiõiguse sätted ebaausate kaubandustavade vastase võitluse tasandil, et kaotada ebaõiglased tingimused, mis võimaldavad ebanormaalselt pikka, müügi keskmist tsüklit ületavat (üle 60 päeva) maksetähtaega ilma õiguspärase põhjuseta.” (14);

—	riigihankelepingutes nõutakse täitmistagatist ainult ettevõtjatelt, samas kui riigiasutused ei anna samasugust tagatist õigeaegse tasumise kohta. Seda olukorda tuleb parandada;

—	lepinguvabaduse põhimõtet ei saa täielikult rakendada riigihangete makse- ja kättesaamistähtaegade määratlemiseks, kuna ettevõtetel ei ole tegelikke volitusi riigiasutustega läbirääkimiseks;

—

lepinguvabadust tuleks rakendada eesmärgiga sätestada võlausaldajale soodsamad tingimused, selle asemel, et sätestada tingimused, mis lähevad vastuollu üldeeskirjadega. Samuti tehakse ettepanek asendada lauseosas „ei ole nõuetekohase põhjenduse alusel ette nähtud teisiti” (artikli 5 lõige 3) sõna „teisiti” väljendiga „soodsamalt võlausaldaja jaoks”. See ettepanek käib ka artikli 4 punkti 1 kohta, mis puudutab võlgade sissenõudmiskulude hüvitamist.

4.2 Võlglaste jaoks seadusega kehtestatud kohustus maksta viiviseid, hüvitisi ja minimaalseid sisekulutusi

4.2.1 Soomes ja Rootsis võivad hilinenud maksetele lisanduda viivised automaatselt, ilma kohtuotsuseta. See peaks muutuma standardpraktikaks. Komitee teeb ettepaneku, et viiviste, hüvitiste ja muude minimaalsete sisekulutuste maksmine muutuks seadusega kehtestatud kohustuseks, mille käigus rakendatakse lepinguvabadust selliselt, et võlausaldajale antakse võimalus rääkida läbi talle soodsamad tingimused või summad. Nii saaksid VKEd seda õigust kasutada ilma, et nad peaksid tegema suuri pingutusi või kõhklema seda sammu astumast oma positsiooni ebakindluse tõttu.

4.3 Koostöö ühiskondlik-ametialaste organisatsioonidega

4.3.1 Tööandjate ning VKEde organisatsioonidega tuleb konsulteerida ja need direktiivi ülevõtmisesse ja rakendamisse ning maksetähtaegade vähendamiseks ja neist kinnipidamiseks vastuvõetud meetmete jälgimisse. Neid tuleb toetada oma liikmete jaoks vahetute või elektrooniliste teabevahetus-, nõuande- ja abiteenuste arendamisel seoses hilinenud maksete ja ebaõiglaste tingimustega.

4.3.2 Komitee teeb ettepaneku, et artikli 6 lõikes 3, mis on seotud äärmiselt ebaõiglaste tingimuste kõrvaldamismeetmetega, oleks selgesõnaliselt nimetatud väljendit „tööandjate ning väikeste ja keskmikettevõtete organisatsioonid”, märkides samas, et valitud termin („organisatsioonid”) võib tekitada ülevõtmisel probleeme.

4.3.3 Kuna tööandjate ning eelkõige väikeste ja keskmiste ettevõtjate organisatsioonid võivad anda märkimisväärse panuse direktiivi ettepaneku artiklis 10 nimetatud aruande koostamisse, siis tuleks nende seisukoht sinna lisada.

4.4 Komitee on seisukohal, et võlgnike jaoks tuleb kehtestada efektiivsed ja tõhusad õiguslikud vahendid.

4.4.1 Komitee rõhutab, et võlgade sissenõudmisel on eriti oluline kehtestada lihtsad, kiired ja mõjusad menetlused, mis oleksid juurdepääsetavad ettevõtete, eelkõige VKEde juhtidele, ning nõuab, et vaidlustamata võlgade puhul (artikkel 9) oleks võimalik saada täitekorraldus maksimaalselt 90 päeva jooksul. Parandada tuleb ka menetlusi, mille eesmärk on äärmiselt ebaõiglaste lepingutingimuste olemasolu tuvastamine.

5. Muud märkused ja ettepanekud

5.1 Komitee nõuab äärmiselt ebaõiglasi lepingutingimusi (artikkel 6) puudutavate eeskirjade parandamist ja teeb ettepaneku, et määratletaks kriteeriumid nende kvalifitseerimiseks ja lisataks alati äärmiselt ebaõiglasteks peetavate tingimuste nimekirja sellised tingimused, mis välistavad väljanõudmiskulude eest hüvitise maksmise, omandiõiguse säilitamise tingimuse ja maksekohustuse täitmistagatise.

5.2 Komitee kinnitab taas oma seisukohta seoses füüsiliste isikute olukorraga, kes asuvad rangelt õiguslikust vaatenurgast vaadatuna väljaspool direktiivi kohaldamisala (selle praeguses sõnastuses), aga kelle suhtes kehtivad needsamad tingimused, kui nad suhtlevad teatud ettevõtete ja riigiasutustega. Komitee kutsub „komisjoni üles neid küsimusi uurima, et otsustada, kas lisada direktiivi nende suhete mõned aspektid või koostada konkreetsed ettepanekud” (14).

5.3 Komitee teeb ettepaneku, et määratletaks mõiste „vaidlustamata võlad” (artikkel 9). Vaidlustamine peab olema vastuvõetamatu, kui olemas on kasusaaja allkirjastatud arve või dokument, mis tõendab kaupade vastuvõtmist.

5.4 Komitee juhib tähelepanu ka järgmistele asjaoludele:

—	artikli 1 lõike 2 punkt b, millega jäetakse uue direktiivi kohaldamisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 8. augustit 2002, tuleks maha tõmmata ja lisada artikli 11 lõikele 4, kus sätestatakse ülevõtmise tähtaeg;

—	sõna „viivis” määratluses, mis on esitatud artikli 2 lõikes 5, tuleks ette näha võimalus viivise suuruse üle läbirääkimisi pidada, sh riigiasutustega;

—	et vältida probleeme ülevõtmisel, tuleks riigihankelepingute kolm kategooriat tervikuna nummerdada (tarne-, teenuste ja ehitustööde lepingud) või nimetada neid üldiselt „riigihankelepinguteks” (kuna artikli 5 lõigetes 1,2 ja 6 ei nimetata ehitustööde lepinguid);

—	sõnade „kuupäeva, mil võlgnik sai kätte arve” asendamine sõnadega „võlgnikule arve saatmise kuupäeva” (artikli 3, lõike 2 punkt b ja artikli 5 lõike 2 punkt b) lihtsustaks tõendamiskoormust ja vähendaks postisaadetistest või elektrooniliste arvete koostamisest tulenevaid kulusid;

—	artikli 4 lõikes 1 tuleks täpsustada, kas mõiste „võlg” katab ainult toote väärtuse või sisaldab see ka käibemaksu ja muid kulusid nagu transport;

—	artikli 5 lõikes 5, kus käsitletakse õigust hüvitisele, mis moodustab 5 % makstavast summast, tuleks täpsustada, kas sellest protsendist kõrgem hüvitis on võimalik, kui seda toetavad tõendid.

5.5 Põhjendamata pikkusega maksetähtaegade kehtestamist ja maksete hilinemist tuleb vältida järgmistel juhtudel:

—	riigihangete allhanked (alltöövõtjate suhtes tuleb kehtestada sama maksete sooritamise kord nagu riigiasutuste puhul),

—

tarned suurtele jaemüügikettidele. Komitee on juba teinud ettepaneku kehtestada vabatahtlik tegevusjuhis, mis võiks toetuda kirjalikele lepingutele, et võimaldada VKEdel pääseda minimaalsete tagatistega ligi suurtele jaemüügikettidele (15), takistades samal ajal jaemüügikettidel ja/või tarnijatel survet avaldada.

5.6 Artiklis 10 nimetatud aruanne tuleks koostada ja edastada igal aastal, vähemalt direktiivi kohaldamise esimesel kolmel aastal, et võimaldada tulemuste järjepidev hindamine ja lihtsustada heade tavade vahetust.

5.7 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab maksete hilinemise vastu võitlemise ja maksetähtaegade lühendamisega seotud olemasolevate heade tavade väärtustamist ja edendamist:

—

Euroopa Komisjoni ettepanekud:

—	meetmed, et lühendada 30 päevalt 20-le tagastamatu rahastamise ja ELi lepingute esialgset eelfinantseerimise makseperioodi (summa on 9,5 miljardit eurot); tsentraliseeritult hallatavate maksete puhul on eesmärk vähendada maksetähtaega 45 päevalt 30 päevale (toetuste puhul);

—	kindlaksmääratud protsendimäära ja summade senisest laialdasem kasutamine tsentraalselt hallatava tagastamatu rahastamise ja ärilepingute puhul;

—	projektide käivitamisele eelnevate üldmenetluste lihtsustamine, mis võib makseid kiirendada: välja on pakutud sellised meetmed, mis võimaldavad komisjoni talitustel avaldada kahte aastat hõlmavaid pakkumismenetlusi ning kasutada standarditud pakkumismenetlusi;

—	soodustada võimaluse korral kontrollimeetmete lihtsustamist.

—	Ühendkuningriigis on riigiasutused võtnud endale kohustuse tasuda arved 10 päeva jooksul.

—	Iirimaal, Belgias, Poolas, Portugalis, Tšehhi Vabariigis lubavad valitsused vähendada hilinenud maksmist, eelkõige riigiasutuste osas.

—	Belgias on föderaalvalitsus seadnud sisse uue spetsiifilise nn sildlaenu föderaalsest investeerimisfondist, et rahastada makseviivitusi kõigi ametiasutuste, mitte üksnes föderaalvalitsuse tasandil.

—

Hispaania: ametlik krediidiinstituut (Instituto de Crédito Oficial) on aastaks 2009 kehtestanud kümne miljardi suuruse likviidsuskrediidi sooduslaenude jaoks, mis võimaldab VKEdelja füüsilisest isikust ettevõtjatel lahendada oma likviidsusvajadusi. See vahend põhineb kaasrahastamisel, nii et näiteks 50 % tuleb ICO-lt ja 50 % muudest krediidiasutustest. Lisaks tagab nn kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ettemaksmissüsteem, et tasutakse ettevõtete ja füüsilisest isikust ettevõtjate väljastatud arved kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele teostatud tööde ja teenuste eest.

Brüssel, 17. detsember 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 224, 30.8.2008; ELT C 182, 4.8.2009.

(2) EÜT C 407, 28.12.1998

(3) Liikmesriikide vahel on suured erinevused ning võib täheldada selget erinevust põhja ja lõuna piirkondade vahel.

(4) Intrum Justitia, European Payment Index 2009.

(5) EÜT L 200, 8.8.2000.

(6) EÜT L 12, 16.1.2001.

(7) ELT L 143, 30.4.2004.

(8) ELT L 399, 30.12.2006.

(9) ELT L 199, 31.7.2007.

(10) ELT C 182/30, 4.8.2009.

(11) KOM(2008) 800 lõplik.

(12) KOM(2008) 394 lõplik. ELT C 27, 3.2.2009.

(13) Direktiivi ettepaneku eessõna, põhjendus 16.

(14) EÜT C 407/50, 28.12.1998.

(15) ELT C 175/57, 28.7.2009.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/48

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) läbivaatamise kohta”

KOM(2009) 175 lõplik

(2010/C 255/08)

Raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

21. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) läbivaatamise kohta”

KOM(2009) 175 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. novembril 2009. Raportöör oli Bernardo Hernández Bataller.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 174 ja erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et tuleb tühistada välisriigi kohtuotsuste tunnustamise nõue, et lihtsustada kohtuotsuste vaba liikumist siseturul ning nende otsuste täitmist kodanike ja ettevõtete jaoks.

1.2 Komitee peab asjakohaseks laiendada määruse nr 44/2001 kohaldamisala ka haldusotsustele ning kutsub seepärast komisjoni üles korraldama uuringuid, mis on vajalikud praegu selle ees seisvate takistuste eemaldamiseks.

1.3 Samuti peab komitee oluliseks selliste meetmete võtmist, mis lihtsustavad vahekohtu rahvusvahelist kasutamist, pooldades vahekohtu kokkuleppe kehtivust käsitleva riigiülese ühtse kollisiooninormi kehtestamist, mis on seotud selle riigi õigusega, kelle territooriumil vahekohtumenetlus toimub. Seejuures tuleb aga jätta New Yorgi konventsiooni toimimine samaks või vähemalt lähtuda sellest edasiste meetmete võtmisel.

1.4 Ühine riigiülene lähenemisviis, mis kehtestab rahvusvahelist kohtualluvust käsitlevad selged ja täpsed eeskirjad, tugevdaks ühenduse kodanike õiguskaitset ning tagaks ühenduse kohustuslike õigusaktide ühtlustatud kohaldamise. Selleks tuleb määrusesse hõlmata kolmandates riikides alaliselt asuvaid kostjaid käsitlevad eeskirjad, kehtestada muudel juhtudel kohaldatavad kohtualluvuse eeskirjad, võtta meetmeid takistamaks meelepärase kohtualluvuse valimist ning soodustada kohtu valikut käsitlevate tüüpsätete kasutamist.

1.5 Samuti tuleks kehtestada eeskirjad, mis suurendavad õiguskindlust ja vähendavad kõrgeid kulusid, mis tulenevad riiklikes kohtutes samaaegsete intellektuaalomandi menetluste elluviimisest.

1.6 Kohtumenetluste puhul, kus selgitatakse kohustusliku ja kaitsva olemusega õigusi, näiteks selliseid õigusi, mis võivad tuleneda töölepingust või tarbijasuhetest, tuleb määrust nr 44/2001 muuta nii, et oleks võimalik kohtumenetlusi koondada ja menetleda kohtus kollektiivseid hagisid.

2. Sissejuhatus

2.1 Euroopa Liidu lepingus seatakse muu hulgas eesmärk „säilitada ja arendada liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana” ning EÜ asutamislepingu artiklis 65 sätestatakse, et siseturu häireteta toimimiseks vajalikul määral võetavad õigusalase koostöö piiriülese toimega meetmed tsiviilasjus hõlmavad „tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste vastastikust tunnustamist ja täitmist, kaasa arvatud kohtuvälised otsused”.

2.2 Tamperes 1999. aasta oktoobris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel muudeti kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte (1) nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö tõeliseks nurgakiviks Euroopa Liidus.

2.3 Nice'i lepingu jõustumisel 2003. aasta veebruaris asendati tsiviilõigusalase koostöö jaoks (välja arvatud perekonnaõigus) artiklis 67 sätestatud otsustamismenetlus kvalifitseeritud häälteenamuse ja kaasotsustamismenetlusega.

Väga positiivse panuse ühenduse õigustikku andis 1968. aasta Brüsseli konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.

2.4.1 Tänu kõnealust konventsiooni puudutavale Euroopa Kohtu praktikale ning Amsterdami lepingu jõustumisele oli võimalik vastu võtta nõukogu 22. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, (2) mille kohta koostas komitee omal ajal ka arvamuse, (3) väljendades poolehoidu konventsiooni asendavale ühenduse vahendile.

2.4.2 Määrusega (EÜ) nr 44/2001 kehtestati ühised eeskirjad kohtualluvuse konfliktide lahendamiseks ning kohtuotsuste, kohtulike kokkulepete ja jõustatavate autentsete dokumentide vaba liikumise lihtsustamiseks Euroopa Liidus. Määrus on tõestanud oma tähtsust piiriüleste tsiviil- ja kaubandusasjade menetlemisel.

2.4.3 Algselt ei osalenud Taani tsiviilõigusalases koostöös. Praegu kehtib määrus Taanis alates 1. juulist 2007 vastavalt Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelisele kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlevale lepingule (4).

2.4.4 Lissaboni leping lihtsustab Euroopa tasandi tegevust tsiviilõigusalase koostöö valdkonnas, laiendades ühenduse meetodi (5) kasutamist ja komisjoni ettepanekute vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega ning andes Euroopa Parlamendile suurema rolli, võimaldades riikide parlamentidel teostada suuremat demokraatlikku kontrolli ning Euroopa Kohtul täita paremini seaduslikkuse kontrollija rolli.

3. Komisjoni roheline raamat

3.1 Määruse nr 44/2001 artiklis 73 sätestatakse, et komisjon esitab viis aastat pärast määruse jõustumist määruse kohaldamise kohta aruande, millele lisatakse määruse muutmise ettepanekud.

3.2 Rohelises raamatus on tehtud mitmeid ettepanekuid aspektide kohta, mida komisjon peab kõige olulisemaks, toetudes määruse nr 44/2001 rakendamise kogemustele ja määrust puudutavale Euroopa Kohtu praktikale.

3.3 Teemade seas, mille kohta rohelise raamatuga soovitakse ärgitada avalikku arutelu, on välisriigi kohtuotsuste tunnustamise nõude (6) tühistamine, määruse toimimine rahvusvahelises õiguskorras, kohtu valimine, tööstusomand, menetluse peatamine ja omavahel seotud kohtuasjad, ajutised meetmed, määruse ja vahekohtu seos, määruse kohaldamisala ning kohtualluvus.

3.4 Rohelises raamatus käsitletakse ka kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, eelkõige autentsete dokumentide vaba liikumist, mida taotleti Euroopa Parlamendi 18. detsembri 2008. aasta resolutsioonis, või võimalust kasutada kohtuotsuste täitmise etapis ühtset tüüpvormi.

4. Üldised märkused

4.1 Määrus (EÜ) nr 44/2001 on end tõestanud kui hädavajalik õiguslik vahend tsiviil- ja kaubandusasjade menetlemisel. Komitee jagab nõukogu ja komisjoni seisukohta, et tsiviilõigusalase koostöö meetmed on vajalikud siseturu häireteta toimimiseks.

4.2 Komisjoni algatatud arutelu on asjakohane määruse rakendamisel viimastel aastatel saadud kogemuste valguses. Eesmärk on parandada inimeste üht põhiõigust, nimelt õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on kehtestatud Euroopa põhiõiguste hartas ja EÜ asutamislepingu artiklis 65 ning moodustab Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud üldise õiguspõhimõtte.

Välisriigi kohtuotsuste tunnustamise nõude tühistamine liikmesriikide kohtute kõigi tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste puhul on täielikult kooskõlas eesmärgiga tagada nende tõhusus, säilitada õiguskindlus siseturul ning kaitsta põhiõigust kohtulikule arutamisele (7) ja tõhusale õiguskaitsevahendile, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (8) artikli 47 lõikes 1.

4.3.1 See on kooskõlas subsidiaarsuse klausliga, mis nähakse kaudselt ette EÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 1 esimeses lõigus, kus sätestatakse, et tsiviilõigusalases koostöös võetavaid piiriülese toimega meetmeid võib võtta vaid siis, kui nad on vajalikud siseturu häireteta toimimiseks.

4.3.2 Ühelt poolt, mis puudutab nõudeid, mis peavad olema täidetud, et otsus kuuluks riigiüleselt täitmisele, võivad olla piisavad tagatised, mis on kehtestatud 27. novembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2201/2003 (Brüssel IIa), mille artiklites 41 ja 42 sätestatakse suhtlusõigust ja lapse tagasitoomist puudutavate kohtuotsuste otse täitmisele pööramine, eeldusel et mõlemal juhul on täidetud kaks tingimust: kohtuotsus on täitmisele pööratav ning kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud (9).

4.3.3 Seejuures võib ainuke takistus olla see, kui hiljem teeb mõni teine kohus teise täitmisele pööratava kohtuotsuse, kuid see olukord oleks valdkonnas, mida käsitleb komisjoni ettepanek muuta määrust (EÜ) nr 44/2001, väga erandlik.

4.3.4 Teiselt poolt, mis puudutab kostja õiguste kaitset, annab vastastikuse tunnustamise põhimõttega kooskõlas olev tõlgendus kohtule, kellele nõue on esitatud, volitused kohaldada välismaalaste või mitteresidendist kodanike teavitamisel menetluse alustamisest samu eeskirju, mida nõuab riigi õigussüsteem.

4.3.5 Selliste sätete puudumisel või õiglase kohtumenetluse õiguse tagamiseks kehtivate eeskirjade silmnähtava puudulikkuse korral (näiteks keelest arusaamine, nõuete edastamise ja vastuvõtmise kanalite usaldatavus jne) tuleks riigiüleses õigustikus kehtestada täiendavad eeskirjad tagatiste kohta.

4.3.6 Siiski pooldaks komitee senisest ühtlustatumat üldist riigiülest läbivaatamismenetlust tsiviil- ja kaubandusasjades, eeldusel et kostjal on kaitsemeetmena võimalus otsus tagantjärele vaidlustada (erakorraline läbivaatamine).

Kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga (10) ühtlustatakse kehtiva määruse nr 44/2001 II peatükis kohtualluvuse eeskirjad mitte ainult ühendusesiseste vaidluste osas, vaid ka vaidluste osas, mis sisaldavad välismaist elementi, sh sellised olukorrad, kus kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis.

4.4.1 Seega oleks võimalik kehtestada kohtualluvuse erieeskirjad, mis pakuksid sellistel juhtudel riigiülese raamistiku, erinevalt praegusest olukorrast, kus määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 4 järgi antakse asi liikmesriigi kohtu pädevusse. Need eeskirjad alluksid siiski kõnealuse määruse artiklites 22 ja 23 sätestatud eranditele.

Muudel juhtudel kohaldatavate kohtualluvuse eeskirjade kehtestamisega seoses näivad olevat sobivad need kolm, mille kehtestamist praegu kaalutakse:

—	kohtualluvus põhineb tegevusel, tingimusel et vaidlus on seotud asjaomase tegevusega (sarnane säte esineb juba maksejõuetusmenetlust käsitleva määruse nr 1346/2000 artiklis 3, milles antakse pädevus sellele liikmesriigile, kus asub võlgniku põhihuvide kese);

—	kohtualluvus põhineb nende varade asukohal, mida võla rahuldamiseks nõutakse;

—

kohtualluvus põhineb põhimõttel forum necessitatis, (11) kuigi selle võimaluse puhul tuleb rangelt täita tingimusi, mille alusel rahvusvahelises õiguses tunnistatakse objektiivse territoriaalsuse põhimõtet (12) ning mis rõhutavad kohustust tõendada, et kohtuasja andmine teatud kohtu pädevusse on asjakohane ja sobiv.

4.5.1 Põhimõtte forum necessitatis kasutamise erandlikku olemust kirjeldatakse muude sätete seas ka määruse nr 4/2009 artiklis 7, (13) millega volitatakse ühel liikmesriigi kohtul vaidlus menetlusse võtta, kui ükski teine liikmesriigi kohus ei ole kõnealuse määruse alusel pädev ning kolmandas riigis, kellega vaidlus on tihedalt seotud, ei ole võimalik menetlust algatada.

4.5.2 Mis puudutab aga selliste menetluste kasutuse laiendamist, tuleks samaaegse menetluse riski arvestades, mis tuleneb ühtsete eeskirjade kehtestamisest kolmandate riikide kostjate vastu esitatud nõuete jaoks, need riigiülesed ühtsed eeskirjad näha ette vaid järgmistel menetluslikel eeldustel:

—	juhul, kui pooled on sõlminud kokkuleppe, millega on ainupädevaks kohtuks valitud kolmanda riigi kohus;

—	juhul, kui vaidlus kuulub muul põhjusel kolmanda riigi kohtu ainupädevusse;

—	juhul, kui kolmandas riigis on algatatud samaaegne menetlus.

Mis puudutab kolmandate riikide kohtute tehtud otsuste (kohtuasjas, milles neil kohtutel on ainupädevus) tunnustamist ja täitmist, on vaja kehtestada ühtne riigiülene menetlus, mis väldiks kahju ja viivitamist, mida toob kaasa praegu kehtivate õiguskordade mitmekesisus. See tähendab, et on vaja kehtestada ühised tingimused, mille alusel kolmandate riikide kohtute otsuseid tunnustatakse. Komitee peab seda oluliseks.

4.6.1 Sellega seoses on Euroopa Kohtu arvamusega 1/2003 tunnustatud Euroopa Liidu ainupädevus sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis on asjakohased nii kahepoolsel kui ka ühepoolsel tasandil. Seepärast peetakse ühtse riigiülese menetluse kehtestamist asjakohaseks.

4.7 Peatamine

4.7.1 Teatavasti näeb peatamise reegel ette, et juhul, kui kahes eri kohtus algatatakse kaks sama eseme ja alusega hagi, peatab see kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse esimese kohtu kasuks.

4.7.2 Mis puudutab riigiüleste eeskirjade kehtestamist, et tagada samaaegsete menetluste korral sõlmitavate kohtu valikut käsitlevate pooltevaheliste kokkulepete tõhusus, näib tõhususe, kiiruse ja õiguskindluse tagamiseks olevat soovitav muuta määruses sätestatud peatamise eeskirja, lisades asjaomaste kohtute vahelise otsese teabevahetuse ja koostöös kohustuse.

4.7.3 Oleks kasulik luua asjaomaste kohtute koostöö- ja teabevahetusmehhanism ning panna kohtule, kes loobus oma pädevusest, kohustus taasalustada menetlus juhul, kui kohus, kellele hagi esitati esimesena, loobub samuti oma pädevusest. Sellega välditaks negatiivseid kohtualluvuse konflikte, nagu praegu määruses nr 2201/2003 eksisteeriv konflikt (14).

4.7.4 Seepärast võimaldaks peatamine koos kaitsemeetmetega kehtestada kindla tähtaja, mille jooksul kronoloogilise järjekorra alusel pädev kohus (kohaldades ajalisel eelnevusel põhineva prioriteedi reeglit) peab teatama oma kindla otsuse pädevuse võtmise kohta. Pädevuse võtmisel on ta kohustatud teiste kohustuslike tähtaegade jooksul teavitama korrapäraselt teist kohut menetluse käigust.

Õiguskindlust tugevdaks kahtlemata nn hoolsuse reegli kehtestamine, mis kohustaks kahte või enamat kohut, mis on samas asjas end ainupädevaks kuulutanud, õigeaegselt üksteist teavitama asjaomastest sündmustest.

4.8.1 Lõpetuseks leiab komitee, et riigiülese kohtu valikut käsitleva tüüpsätte lisamine määrusesse nr 44/2001 lihtsustaks kodanikele ja ettevõtetele juurdepääsu tõhusale õiguskaitsevahendile, sest seeläbi välditaks ebakindlust seoses kohtu valikut käsitleva kokkuleppe kehtivusega, et lõppeesmärgina vältida vajalike meetmete abil meelepärase kohtualluvuse valimist.

4.9 Kaitsemeetmed

4.9.1 Kaitsemeetmetega seoses oleks samuti asjakohane vaadata läbi määruse nr 44/2001 kehtivate artiklite 31 ja 47 teatud aspektid. Eelkõige juhul, kui selliseid meetmeid taotletakse ühe liikmesriigi kohtus, aga asja sisuliselt arutama on pädev teise liikmesriigi kohus.

4.9.2 Arvestades seda, et kaitsemeetmed võetakse kohtuasjas kaitsmaks nende taotleja menetluslikku olukorda, juhul kui üldiselt on suuremas osas liikmesriikides täidetud kaks tingimust – fumus boni juris ja periculum in mora (15) –, ning et vältida õiguse kuritarvitamist, tuleks sellele võimalusele kehtestada mõned piirangud.

4.9.3 Kõigepealt tuleks kehtestada taotluse saanud kohtule kohustus vahetada teavet kohtuga, mis on pädev asja sisuliselt arutama, ning pärast saadud teabe hindamist võtta vastu otsus meetmete võtmise kohta, võttes peamise lähtepunktina arvesse menetluse nõuetekohast lõpuleviimist.

4.9.4 Teiseks tuleks kehtestada kaitse- või ajutiste meetmete taotlejale kohustus tasuda tagatissumma, mille mõistliku suuruse määrab kindlaks pädev kohus vastavalt vaidluse ulatusele ja vajalikule hoiatavale mõjule, vältimaks õiguse kuritarvitamist.

4.9.5 Juhul, kui taotletakse tegevuskohustust, ja muudel sarnastel juhtudel, mis ei sisalda nõudmisel maksmisele kuuluva likviidse summa tasumist, võiks kaaluda taotleja vabastamist tagatissumma maksmisest, milleks kohtunik hindab faktiliselt asjaomaseid asjaolusid, et vältida takistuste seadmist õiguskaitse saamisele.

4.10 Välisriigi kohtuotsuste tunnustamise nõude tühistamine

4.10.1 Kehtima jääb samuti otsuse mittetunnustamise võimalus, mis on kindlaksmääratud põhjuste alusel sätestatud määruse artiklis 34 ning on seotud avaliku korraga, asjaomaste poolte võimatusega end kaitsta ja kohtuotsuste vastuolulisusega.

4.10.2 Need olukorrad annavad pädevatele kohtutele kaalutlusõiguse, mida on raske kontrollida, ning seega põhjustavad õiguslikku ebakindlust ja menetluste võimalikku hilinemist.

4.10.3 Samuti näib mõistlik, et välisriigi kohtuotsuste tunnustamise nõude tühistamiseks ajutiste meetmete täitmise lubamisel tuleks kõnealuse määruse artiklit 47 muuta määruse (EÜ) nr 4/2009 (13) kehtivas artiklis 20 ette nähtud valemist lähtudes, st nõudes kohtuotsuse koopiat ja kohtuotsuse tõlgitud väljavõtet, mis on väljastatud õiget vormi kasutades.

4.10.4 Kuna määrusesse kavandatud muudatuste eesmärk on aidata kaasa vastastikuse tunnustamise põhimõtte üldisele kohaldamisele määruse kohaldamisalas, ei ole mõistlik, et endiselt tehakse vahel „tunnustamise” ja „täitmise” vahel.

4.10.5 Seepärast oleks soovitav see võimalus välja jätta või vaadata hoolikalt läbi tingimused selle kohaldamiseks.

4.10.6 Kui soovitakse, et kohtuotsuste „tunnustamine” hõlmaks kogu tsiviil- ja kaubandusvaldkonda, tuleks muuta kehtiva artikli 1 sisu, et laiendada tolle kohaldamisala ka haldusotsustele, sest see tähendaks, et kodanikud ja ettevõtted saaksid suuremat kasu siseturu toimimisest.

4.10.7 See märkus kehtib ka ettepaneku kohta lisada määrusesse võlgnike majandusliku karistamise skeemid ning skeemid, mille kehtestavad liikmesriikide kohtud või maksuasutused.

4.10.8 Menetluste lihtsustamiseks ja kohtuotsuste täitmise kiirendamiseks võiks parandada juurdepääsu õiguskaitsele, kehtestades selleks ühtse, kõigis ühenduse ametlikes keeltes kättesaadava tüüpvormi, mis sisaldab väljavõtet kohtuotsusest.

4.10.9 Sellega oleks võimalik vähendada kohtuotsuse täitmise kulusid, tühistades kättetoimetamisaadressi esitamise ja kohtumenetluses esindaja määramise nõude, sest kehtib määrus (EÜ) nr 1393/2007, (16) mis muudab nimetatud nõuded iganenuks.

4.11 Euroopa autentne dokument

4.11.1 Algselt viidati Brüsseli konventsiooni artiklis 50 jõustatavatele autentsetele dokumentidele, mida Euroopa Kohus on tõlgendanud (17) nii, et see tähendab dokumente, mis on jõustatavad nende päritoluriigi õiguse alusel ja mille autentsuse on tõendanud riigiasutus või mis tahes muu asutus, millele kõnealune riik on sellekohased volitused andnud.

4.11.2 Määruses nr 44/2001 on nimetatud mõiste lisatud artiklisse 57. Euroopa Parlament on siiski palunud komisjonil alustada tööd Euroopa autentse dokumendiga.

4.11.3 Komitee pooldab seda, et komisjon võtab käsile vajalikud tööd, käsitlemaks autentsete dokumentide vaba liikumist. See töö võiks lõppeda Euroopa autentse dokumendi koostamisega.

4.12 Tarbijakaitse

4.12.1 Määruse nr 44/2001 põhjenduse 13 järgi tuleks tarbijalepingute puhul nõrgemat poolt kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad. Seda kriteeriumi on kinnitanud ka Euroopa Kohtu praktika (18).

4.12.2 Komitee jagab kahtlusi, mida komisjon väljendab määruse põhjendustes ja Euroopa Kohus oma kohtupraktikas, sest komitee on alati pooldanud tarbijakaitse kõrge taseme säilitamist. Tarbijad vajavad neid kaitsvaid kohustuslikke eeskirju.

4.12.3 ELi õiguskorra sidususe tagamiseks tuleks määruse artikli 15 lõike 1 punktide a ja b sõnastust ühtlustada tarbijakrediidi ja seotud krediidilepingu mõistetega, mis sätestatakse direktiivi 2008/48/EÜ (19) artikli 3 punktides c ja n.

4.12.4 Mis puudutab kollektiivseid hagisid, on seda liiki õiguskaitse eesmärk vähendada menetluskulusid, mille suurus tavaliselt heidutab tarbijat ega lase tal esitada nõuet teises liikmesriigis asuva ettevõtja vastu. Eelkõige vähendaks see kulusid, mis kaasnevad väljaspool hageja tavapärast elukohta toimuva kohtumenetlusega, või juhul, kui kohtulik arutus toimub hageja enda kohtuniku ees, kulusid, mis tulenevad vajadusest jõustada a fortiori kohtuotsus teises liikmesriigis.

4.12.5 Kuna kehtiva määrusega (artikli 6 lõige 1) ei ole võimalik menetlusi koondada, eelkõige mitme hageja menetlusi ühe ja sama kostja vastu ühe liikmesriigi kohtutes, tuleks määruse seda sätet muuta, et lihtsustada tarbijate kollektiivset hüvitamist ning EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamist, mille kohta komitee on koostanud pooldava arvamuse.

4.13 Intellektuaalomand

4.13.1 Kuigi intellektuaalomandi õiguste jõustamist käsitleva direktiivi 2004/48/EÜ (20) eesmärk on ühtlustada teatud menetlusküsimusi, on vajalikud riigiülesed eeskirjad, et leevendada õiguskindluse puudumist ja vähendada kõrgeid kulusid, mis tulenevad riiklikes kohtutes samaaegsete menetluste pidamise võimalusest.

4.13.2 Seepärast leiab komitee, et tuleb võtta meetmeid takistamaks kaubamärkide võltsimist, ning innustab komisjoni ja liikmesriike sõlmima Euroopa patendikonventsiooni, austades seejuures täielikult keelelist mitmekesisust.

4.14 Vahekohus

4.14.1 Komitee leiab, et määrust nr 44/2001 muutes tuleb võtta sobivaid meetmeid, et tagada kohtuotsuste sujuv liikumine Euroopas ja hoida ära samaaegsed menetlused.

4.14.2 Konkreetsemalt võimaldaks vahekohtumenetluse (osaline) lisamine määruse kohaldamisalasse järgmist:

—	määrata vahekohut toetavad kaitsemeetmed;

—	tunnustada kohtuotsuseid, milles käsitletakse vahekohtu kokkulepete kehtivust;

—	lihtsustada vahekohtu otsustega liidetavate kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist.

4.14.3 Komitee pooldab selliste meetmete võtmist, mis lihtsustavad vahekohtu rahvusvahelist kasutamist. Seepärast toetab komitee vahekohtu kokkuleppe kehtivust käsitleva riigiülese ühtse kollisiooninormi kehtestamist, mis on seotud selle riigi õigusega, kelle territooriumil vahekohtumenetlus toimub.

4.14.4 Igal juhul leiab komitee, et näib olevat asjakohane jätta vahekohtuotsuste täitmist käsitleva New Yorgi konventsiooni (1958) toimimine samaks või vähemalt lähtuda sellest edasiste meetmete võtmisel.

4.15 Kohaldamisala laiendamine haldusotsustele

4.15.1 Komitee on teadlik, et määrust nr 44/2001 kohaldatakse vaid tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsustele. Komitee leiab aga, et siseturu nõuetekohaseks toimimiseks peaksid komisjon ja liikmesriigid kaaluma võimalust laiendada kõnealuse määruse kohaldamisala ka haldusotsustele ning teha seda neile sobiva menetluse abil, sh EÜ asutamislepingu artiklis 309 sätestatud menetlus.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vastastikuse tunnustamise põhimõte tagab kohtuotsuste vaba liikumise, ilma et oleks vaja ühtlustada liikmesriikide menetlusõigust.

(2) EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1.

(3) EÜT C 117, 16.4.2000, lk 51.

(4) ELT L 299, 16.11.2005, lk 61.

(5) Ühenduse meetod toetub ideele, et kodanike üldhuve kaitstakse paremini siis, kui ühenduse institutsioonid täidavad täies mahus oma rolli otsustusprotsessis, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet.

(6) Välisriigi kohtuotsuse tunnustamine on menetlus, mille eesmärk on teha kindlaks, kas on võimalik tunnustada kohtuotsust, mis on tehtud kohtus väljaspool liikmesriiki, kus seda soovitakse jõustada, ning võimaldada kohtuotsuse jõustamine muus liikmesriigis kui selles, kus see vastu võeti.

(7) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi (vt nt otsused kohtuasjades Golder (21.2.1975, punktid 28–31) ja Dewer) on juurdepääs kohtulikule arutamisele osa artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigusest.

(8) EÜT C 364, 18.12.2000.

(9) Vt ka määrused nr 4/2009, 1896/2006 ja 861/2007.

(10) 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-281/02 Owusu ning 7. veebruari 2006. aasta arvamus 1/03, punktid 143-145.

(11) See tähendab, et kohus tunnistab välismaise kohtu võetud pädevust, kui esimese arvates võttis teine endale kõnealuse pädevuse selleks, et vältida pädeva kohtu puudumise tõttu kohtuliku arutuse mittevõimaldamist. See puudutab pigem juurdepääsu kohtutele kui kohtuotsuste tunnustamist.

(12) Nt Rahvusvahelise Kohtu 7. septembri 1927. aasta otsus kohtuasjas Lotus ning 5. veebruari 1970. aasta otsus kohtuasjas Barcelona Traction.

(13) ELT L 7, 10.1.2009, lk 1.

(14) ELT L 338, 23.12.2003, lk 1.

(15) Kaitsemeetmed eeldavad kõigepealt eelnevat ja mõnel juhul osalist taotluse heakskiitmist enne kohtuotsuse tegemist. Klassikalise menetlusdoktriini järgi (Calamandrei, „Introducción al Estudio sistemįtico de las Providencias cautelares” (Sissejuhatus kaitsesätete süstemaatilisse analüüsi)) peaksid kõnealuste meetmete võtmiseks esinema mõlemad tingimused koos, st nõue on esmapilgul põhjendatud (fumus boni juris) ning on reaalne oht, et ilma meetmeid võtmata võib nõude täitmine nurjuda (periculum in mora). Ka Euroopa Kohus on kõnealuse lähenemisviisi omaks võtnud Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määruses (Euroopa Komisjon vs. Atlantic Container Line AB ja teised, kohtuasi C-149/95), Esimese Astme Kohtu presidendi 30. juuni 1999. aasta määruses (Pfizer Animal Health vs. Euroopa Liidu Nõukogu, kohtuasi T-13/99), 19. juuni 1990. aasta kohtuasjas Factortame ning Euroopa Kohtu presidendi 28. juuni 1990. aasta määruses.

(16) Määrus (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, ELT L 324, 10.12.2007.

(17) Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-260/97, Unibank.

(18) Euroopa Kohtu 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-347708, Vorarlberger Gebietskrankenkasse.

(19) ELT L 133, 22.5.2008, lk 66.

(20) ELT L 157, 30.4.2004, lk 45.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/54

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia piiride avardamine – strateegia tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate uurimiseks Euroopas””

KOM(2009) 184 lõplik

(2010/C 255/09)

Raportöör: Anna Maria DARMANIN

Kaasraportöör: Gerd WOLF

20. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele”„Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia piiride avardamine – strateegia tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate uurimiseks Euroopas”

KOM(2009) 184 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. novembril 2009. Raportöör oli Anna Maria Darmanin ja kaasraportöör Gerd Wolf.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri 2009 istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tugevdamine on keskne element majanduse elavdamisel pärast praegust majandus- ja finantskriisi.

1.2 Selliste teadus- ja arendustegevuse põhiteemade hulgas nagu kliima, energia ja tervishoid on info- ja kommunikatsioonitehnoloogial (IKT) keskne roll valdkonnaülese tehnoloogiana, mis mõjutab peaaegu kõiki ühiskonna, majanduse, teaduse ja tehnoloogia aspekte.

1.3 IKT teadus- ja arendustegevuse osas toimib tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate (ingl k Future and Emerging Technologies e FET, edaspidi „tulevikutehnoloogiad”) alamprogramm teerajajana, mis pikemas perspektiivis võib viia täiesti uute, võimalik et revolutsiooniliste info- ja kommunikatsioonitehnoloogiateni.

1.4 Seepärast toetab komitee täielikult komisjoni teatises esitatud soovitusi tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate kohta. Komitee toetab tulevikutehnoloogiate eelarve väljapakutud suurendamist IKT raames 20 % võrra aastas.

1.5 Sellal kui eelarve ülalnimetatud suurendamine on hädavaevalt kooskõlas kogu IKT programmi jaoks ettenähtud suurendamisega ega muudaks seega tulevikutehnoloogiate kava suhtelist osakaalu, soovitab komitee suurendada tulevikutehnoloogiate kava praegust suhtelist osakaalu 7. raamprogrammis järk-järgult 15 %ni ning jätkata seda trendi 8. raamprogrammis.

1.6 Arvestades 7. raamprogrammi meetmetes osalemise eeskirju, kutsub komitee liikmesriike ja nende rahastamisorganisatsioone üles andma oma nõutava osapanuse kindlustamaks, et programmi on võimalik edukalt rakendada.

1.7 Lisaks sellele kutsub komitee liikmesriike üles looma ise mõjusaid riiklikke teadus- ja arendustegevuse programme IKT ja tulevikutehnoloogiate valdkonnas, et saada tugevateks partneriteks Euroopa tasandi ja rahvusvahelises koostöös. Sel eesmärgil tuleks investeerida suurem osa struktuurifondide vahenditest. Komitee peab edu saavutamist selles valdkonnas uue Lissaboni strateegia (1) oluliseks elemendiks, mille poole tuleb püüelda avatud koordinatsiooni meetodi abil.

1.8 Komitee toetab ka tulevikutehnoloogiate kava väljapakutud jagamist järgmiseks kaheks osaks: „uute ideede toetamine paljutõotavates valdkondades” (tulevikutehnoloogiate kava proaktiivne osa – FET Proactive), sealhulgas hiljuti väljapakutud suurprojektid, ja „uudsete ideede uurimine” (tulevikutehnoloogiate kava avatud osa – FET Open). Tulevikutehnoloogiate skeemi avatus uutele ideedele on eriti oluline teadus- ja intellektuaalse potentsiaali ergutamiseks liikmesriikides.

1.9 Väljapakutud tulevikutehnoloogiate kava raames toetab komitee ka selliseid uusi aspekte nagu valdkondadevaheline lähenemisviis, liikmesriikide ühine programmitöö ja rahvusvaheline koostöö. Tuleks tagada ka, et paljulubavaid algatusi ei lämmatata asjakohaste menetluste keerukusega ning et väljapaistvaid teadlasi ja institutsioone julgustatakse neis osalema.

1.10 Komitee nõuab kohest ja tõelist tegutsemist Euroopa Ühenduse patendi alal.

1.11 Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles meelitama tipptalente sellesse teadusvaldkonda ja vältima kõige andekamate noorte teadlaste lahkumist. Komitee märgib rahuloluga, et mõned teadusorganisatsioonid on juba rakendanud edukaid programme selle väljakutsega toimetulekuks.

1.12 Komitee kordab oma soovitust lisada kogu IKT programmi uus kategooria „info- ja kommunikatsioonitehnoloogia teadus- ja uurimistegevuses”.

2. Komisjoni teatis

2.1 Spetsiaalses programmis „Koostöö” on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) teadus- ja arendustegevus Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) (2), lühidalt 7. raamprogrammi tugisammas. Väikest osa sellest IKT-alasest teadus- ja arendustegevuse programmist, mis praegu moodustab ligikaudu 10 % selle spetsiaalsest eelarvest, kujutavad endast tulevased ja kujunemisjärgus tehnoloogiad (tulevikutehnoloogiad, FET). Sellal kui IKT programmi suurem osa hõlmab peamiselt teaduslike teadmiste kasutamist innovaatiliste info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arendamiseks, toimib tulevikutehnoloogiate alane uurimistöö IKT programmi teerajajana, tegeldes põhimõtteliste küsimustega, mille lahendus võib pikemas perspektiivis viia täiesti uute, võimalik et revolutsiooniliste info- ja kommunikatsioonitehnoloogiateni.

2.2 Komisjoni teatises seatakse eesmärk suurendada tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate alast teadustööd osana IKT programmist. See täiendab ja tugevdab tegevusi, mida kirjeldatakse komisjoni hiljutises teatises (3) Euroopa IKT teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia kohta.

2.3 Tulevikutehnoloogiate kava rahastatakse praegu aastas umbes 100 miljoni euroga, millega toetatakse teadlasi ja insenere, kes uurivad tavapärase IKT piire ületavaid kaardistamata valdkondi. Euroopa Komisjon toetab 7. raamprogrammi tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate eelarve suurendamist 2011–2013. aastal 20 % võrra aastas. Komisjon kutsub liikmesriike üles oma investeeringuid samaväärselt suurendama.

2.4 Euroopa tulevikutehnoloogiate teadusuuringute kava ühendab endas ainukordsel moel järgmisi omadusi:

—	alustpanev: kava paneb aluse tulevastele info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, kuna selle raames uuritakse uusi omapäraseid ideid ja teaduslikke paradigmasid, mis on rakendusuuringute jaoks liiga pikaajalised või liiga riskantsed;

—	transformatiivne: kava juhindub ideedest, mis vaidlustavad meie arusaama praeguste infotehnoloogiate aluseks olevatest teaduslikest mõistetest ning võivad seda põhjalikult muuta;

—	kõrge riskiga: kõrget riski tasakaalustab aga suur potentsiaalne kasu ja revolutsioonilise läbimurde võimalus;

—	eesmärgipärane: kava eesmärk on mõjutada IKT tulevaste rakendusuuringute programme;

—	valdkondadevaheline: kava tugineb eri teadusharude – bioloogia, keemia, nanoteadused, neuroteadused ja kognitiivteadused, etoloogia, sotsiaalteadused ja majandusteadus – vahelisele sünergiale ja vastastikusele täiendamisele;

—	koostööd edendav: kavaga innustatakse parimaid uurimisrühmi Euroopas ja üha enam ka kogu maailmas tegema koostööd ühistes uurimisvaldkondades.

2.5 Tulevikutehnoloogiate teadusuuringute kava rakendatakse kujunemisjärgus valdkondi käsitleva teemapõhise teadustööna (kava proaktiivne osa – FET Pro-active) ja uudsete ideede avatud ja piiritlemata uurimisena (kava avatud osa – FET Open).

2.6 Teatises pakub komisjon välja strateegia mitmete aspektide kohta, nt:

—	tugevdada IKT teema raames tulevikutehnoloogiate komponenti;

—	käivitada tulevikutehnoloogiate alased suurprojektid;

—	osaleda ühises programmitöös ning Euroopa teadusruumi algatustes;

—	suurendada noorteadlaste osalemist tulevikutehnoloogiate uurimises;

—	kiirendada teadmiste kapitaliseerimist ja innovatsiooni;

—	edendada koostööd juhtivteadlastega kogu maailmast ja kutsuda Euroopasse maailmatasemel tippteadlasi.

2.7 Komisjon kutsub liikmesriike üles kavandatavaid eesmärke, sihte ja strateegiat kinnitama ning julgustama riigisiseseid ja piirkondlikke ametiasutusi, ülikoole ja riiklikke teadusorganisatsioone ning erasektori huvirühmi osalema tulevase tegevuse ettevalmistamises.

3. Üldised märkused

3.1 IKT 7. raamprogrammi osana. Arvamuses Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi kohta (2) nentis komitee järgmist: „Piisavalt edendatud, tõhus ja silmapaistev teadus- ja arendustegevus on nimelt uuenduse, konkurentsivõime ja heaolu ning seega ka kultuurilise õitsengu ja sotsiaalteenuste otsustav alus ja eeldus; investeeringud teadus- ja arendustegevusse toovad kaasa – tugeva kordistava mõjuga – suurema majandusvõimsuse.” See vastab tõele rohkem kui kunagi varem, arvestades meie praegust tõsist majandus- ja finantskriisi, mis koos valdavate energia- ja kliimaprobleemidega osutab pakilisele vajadusele edasiste uuringute ja murranguliste uuenduste järele.

IKT mõju. Sellel taustal on IKT-l keskne roll valdkonnaülese tehnoloogiana, mis toetab peaaegu kõiki tänapäevase elu aspekte ja protsesse. Paari viimase aastakümne jooksul on IKT ja sellega seonduvad tehnoloogiad põhjustanud revolutsioonilisi muudatusi ja edusamme ühiskonna toimimisviisides, mõjutades üksikisikute eluviise, tööstustootmist, äri, haldust ja teadust ennast.

3.2.1 IKT teadusuuringute vahendina. IKT on vahend, mis võimaldab edasist teadus- ja arendustegevust muudes innovatsiooni valdkondades nagu energia (4), kliima, tervishoid ja vananev ühiskond ning paljudes sotsiaalmajanduslikes küsimustes. Seega ei ole IKT mitte ainult ise innovaatiline valdkond, vaid ka innovatsiooni vahend muudes teaduse, ühiskonna ja tehnoloogia valdkondades. Oodatavasti kiirendab ja soodustab IKT edasine areng seda protsessi.

3.3 Teadus- ja arendustegevus IKT valdkonnas. Teadus- ja arendustegevus IKT valdkonnas kasutab olemasolevaid teaduslikke teadmisi peamiselt uute arvutus- või kommunikatsiooniseadmete, -meetodite ja -vahendite arendamiseks või parandamiseks. Teemad ulavad võreandmetöötlusest kuni UMTSini. Paljude eri projektide kogunimestikuga saab tutvuda aadressil http://cordis.europa.eu/fp7/ict/projects/home_en.html.

3.4 Tulevikutehnoloogiate kava. Teadus- ja arendustegevus IKT valdkonnas nõuab ka sügavamat arusaamist loodusseadustest ja eriti sellest, kuidas toimub teabe töötlemine looduses, selleks et ületada meie praegusi piiranguid ja liikuda edasi täiesti uutesse teadmiste valdkondadesse, mis tõotavad uut potentsiaali innovatsiooni ja IKT jaoks. Just sellele on suunatud tulevikutehnoloogiate kava, mis on juba köitnud rahvusvahelise teaduseliidi tähelepanu.

3.5 Teerajaja roll. Komitee usub, et komisjoni tulevikutehnoloogiate kava on olnud väga edukas ja on tõepoolest toiminud teerajajana. Seepärast toetab komitee kava jätkamist ja pikendamist, nagu on välja pakkunud komisjon. Komitee toetab ka tulevikutehnoloogiate eelarve väljapakutud suurendamist 20 % võrra aastas ning kaardistamata valdkondade uurimise ja alustpanevate uute võimaluste otsimise kontseptsiooni.

3.6 Tulevikutehnoloogiate kava suhteline osakaal. Komitee tunnistab, et tänased investeeringud tulevikutehnoloogiatesse valmistavad ette pinnast homsele IKT-le. Seepärast, sellal kui tulevikutehnoloogiate eelarve suurendamine 20 % võrra aastas on hädavaevalt kooskõlas kogu IKT programmi jaoks ettenähtud suurendamisega ega muudaks tulevikutehnoloogiate kava suhtelist osakaalu, soovitab komitee suurendada tulevikutehnoloogiate kava praegust suhtelist osakaalu 7. raamprogrammis järk-järgult 15 %ni ning jätkata seda trendi 8. raamprogrammis.

3.7 Kaks osa. Komitee toetab ka tulevikutehnoloogiate kava jagamist järgmiseks kaheks osaks: teemapõhise teadustöö osa „uute ideede toetamine paljutõotavates valdkondades” (tulevikutehnoloogiate kava proaktiivne osa – FET Proactive), sealhulgas välja pakutud suurprojektid (5) (nt iseorganiseerunud süsteemid), ja „uudsete ideede uurimine” (tulevikutehnoloogiate kava avatud osa – FET Open), milles kasutatakse alt üles suunatud lähenemist ja mis on avatud taotlejatele täiesti uute ideede väljapakkumiseks. Tulevikutehnoloogiate skeemi avatus on eriti oluline teadus- ja intellektuaalse potentsiaali ergutamiseks liikmesriikides.

3.8 Liikmesriigid ja osalemise eeskirjad. Kui põhiosa IKT arendusest teevad ära tööstus ja VKEd, (6) siis siinkohal arutusel olev tulevikutehnoloogiate kava on peamiselt suunatud ülikoolidele ja ELi riiklikele teadusasutustele. Kooskõlas 7. raamprogrammi meetmetes osalemise eeskirjadega (7) ergutab tulevikutehnoloogiate kava liikmesriikide koostööd ja liikmesriikide poolset rahastamist. Seepärast kutsub komitee liikmesriikide rahastamisorganisatsioone üles andma oma osapanuse lihtsustamaks või suurendamaks selles olulises programmis osalemist.

3.9 Liikmesriikide riiklikud teadus- ja arendustegevuse programmid tulevikutehnoloogiate valdkonnas. Lisaks sellele kutsub komitee liikmesriike üles looma ise mõjusaid riiklikke teadus- ja arendustegevuse programme IKT (8) ja tulevikutehnoloogiate valdkonnas, et saada tugevateks partneriteks Euroopa tasandi ja rahvusvahelises koostöös. Sel eesmärgil tuleks investeerida suurem osa struktuurifondide vahenditest.

Programmi omadused ja valikukriteeriumid. Komitee leiab, et peaeesmärk käsitleda ja toetada uusi temaatilisi, metoodilisi ja tehnoloogilisi ideid on suurepärane ja väärib toetust ning et punktides 2.4 ja 2.6 loetletud muud eesmärgid on köitvad ja olulised. Komiteel on hea meel märkida, et punktides 2.4 ja 2.6 esitatud omadused ja aspektid soodustavad – eriti kombineeritult – esmatähtsate valikukriteeriumitena teaduslikku originaalsust ja tipptaset. Komitee on veendunud, et originaalsus, tipptase ja asjakohasus on esmajärgulise tähtsusega, ning leiab, et nii on see olnud minevikus ja peaks nii jääma ka tulevikus.

3.10.1 Ei lähenemisviisile„kõigile ühe mõõdu järgi”. Tulevikutehnoloogiate kavas tuleks selle vahendite rakendamisel vältida lähenemisviisi „kõigile ühe mõõdu järgi”. Kava hõlmab ja kombineerib erinevaid jooni (9), millest igaüks on põhjendatud ja oluline, ent toetatavaid projekte ei tohiks valida selle alusel, kas need täidavad kõik erinevad kriteeriumid; teisisõnu ei peaks olema kohustuslik vastata kõigile kriteeriumitele.

3.11 Ebaõnnestumise aktsepteerimine. Kuna tundmatu territooriumi uurimine annab üldiselt märkimisväärset kogukasu, tuleb kõrge riskitasemega projektide puhul, mis on iseloomulikud tulevikutehnoloogiate kavale, aktsepteerida ka ebaõnnestumisi ning ei tohi häbimärgistada asjaomaseid teadlasi ega kritiseerida 7. raamprogrammist osutatud toetust. Isegi suurprojektide puhul ei saa välistada ebaõnnestumist. Komiteel on hea meel selle üle, et kõnealust põhimõtet arvestati ja rõhutati komisjoni dokumendis.

3.12 Tulevikutehnoloogiate kava ja ESFRI nimekiri. Teadustöö infrastruktuuride Euroopa strateegiafoorumi teekaarti (ESFRI nimekiri (10)) tuleks edendada ja toetada, selleks et kasutada ära olemasolevate ja uute teadusuuringute infrastruktuuride kogu potentsiaal ning tagada ühenduste loomine nende ja tulevikutehnoloogiate kava vahel.

4. Konkreetsed märkused

Käesolevas lõigus käsitletakse mõningaid punktides 2.4 ja 2.6. kirjeldatud teemasid.

4.1 Valdkondadevahelised lähenemisviisid. Komitee tunnistab ja tõstab esile komisjoni teatises kirjeldatud väljakutseid. Üks väljakutsetest hõlmab koostöö edendamist eri teadusharude vahel, mis on otsustav tulevikutehnoloogiate õnnestumiseks. Seepärast tervitab komitee seda, et valdkondadevahelised lähenemisviisid on valitud projektide ja hiljuti väljapakutud „suurteemade” (11) jaoks olemuslik nõue.

4.2 Tööstuse, VKEde ja ühiskonna kaasamine. Rohkem süvateaduslikele küsimustele orienteeritud tulevikutehnoloogiate kava tulevaste tööstuslike ja ühiskondlike rakenduste kohase elluviimise tagamiseks peaksid tööstuse, VKEde ja ühiskonna esindajad osalema asjaomastes nõuandekomiteedes. Komitee tõdeb, et see on juba praegu nii (12) ja soovitab seda tava jätkata ka tulevikus. Komitee kutsub üles sotsiaalvaldkonna teadlaste aktiivsemale osalusele.

4.3 Tipptalentide meelitamine ja ajude äravoolu vältimine. Tipptalentide meelitamine teadusvaldkonda ja eriti just kõige andekamate noorte teadlaste lahkumise vältimine on tõsine väljakutse, mida komitee on mitmel puhul esile tõstnud (13). Komitee märgib rahuloluga, et mõned teadusorganisatsioonid (14) on juba rakendanud edukaid programme selle väljakutsega toimetulekuks. Komitee soovitab, et samas vaimus tegutseks rohkem organisatsioone kõigis liikmesriikides ja et komisjon toetaks seda poliitikat. Lisaks soovitab komitee kõrgkooli lõpetanute meelitamiseks konkreetsetesse teadusvaldkondadesse tugevdada üliõpilastele suunatud programme, kusjuures juba keskkoolis/gümnaasiumis tuleks üldiselt äratada õpilaste huvi innovatsiooni, teadus- ja uurimistöö vastu. Neid programme tuleks rakendada nii, et tipptaset oleks võimalik välja selgitada juba enne õpingute lõpetamist.

4.4 Ühine programmitöö (8). Meenutades, et liikmesriigid viivad ellu või rahastavad ülekaalukalt suurimat osa riiklikest vahenditest rahastatud teadus- ja arendustegevusest, kordab komitee oma üleskutset luua liikmesriikide vahel kooskõlastatud menetlus liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse raamprogrammi toetusel.

4.5 Teaduskoostöö tulevikutehnoloogiate valdkondades. Komitee tõstab taas esile oma hiljutist selleteemalist arvamust (8) ja tervitab komisjoni soovitust Euroopa teadustöö praeguse killustatuse ületamiseks ja teaduskoostöö edasiseks tugevdamiseks valitud tulevikutehnoloogiate valdkondades. Kuna osalemise eeskirjades sätestatud nõuded ei ole piisavad, soovitab komitee komisjonil kutsuda liikmesriike võimalikult kiiresti üles käivitama teadusuuringute ühise kavandamise algatuse raames ühisprojekte sellistes valdkondades nagu kvant- ja neuroinfotehnoloogiad, kus Euroopa teadusprogrammid on juba algatatud, ning laiendama neid algatusi hiljem teistesse ühist huvi pakkuvatesse tulevikutehnoloogiate valdkondadesse. Komitee peab edu saavutamist selles valdkonnas uue Lissaboni strateegia (1) oluliseks elemendiks, mille poole tuleb püüelda avatud koordinatsiooni meetodi abil.

4.6 Rahvusvaheline koostöö. Komitee nõustub komisjoniga selles, et tulevikutehnoloogiate uurimine sobib (globaalseks) rahvusvaheliseks koostööks eriti hästi, kuna see loob aluse tulevasele IKT-le ja käsitleb ülemaailmseid teadusprobleeme. Komitee viitab oma hiljutisele selleteemalisele arvamusele (15). Komitee nõustub komisjoniga selles, et Euroopa suurimad konkurendid on tunnistanud alusuuringute tähtsust IKT vallas juhtpositsiooni saavutamiseks ja hoidmiseks.

4.7 Menetluste komplekssus. Punktides 4.4 ja 4.5. käsitletud teemade osas tunnistab ka komitee, et asjakohased menetlused võivad märkimisväärselt suurendada tehniliste ja teaduslike püüdluste komplekssust. Tuleb teha pingutusi tagamaks, et paljulubavaid algatusi ei lämmatata kõnealuste menetlusküsimustega ning et väljapaistvaid teadlasi ja institutsioone julgustatakse neis osalema.

4.8 Euroopa Ühenduse patendi vajadus. Komitee rõhutab asjaolu, et Euroopa Ühenduse patent aitaks kiiremini ja paremini kaitsta intellektuaalomandiõigusi, mis tulenevad Euroopa investeeringutest teadus- ja arendustegevusse. Komitee avaldab sügavat kahetsust selle üle, et kümne aasta jooksul ei ole tehtud mingeid käegakatsutavaid edusamme.

4.9 IKT teadus- ja uurimistegevuses. Komitee kordab oma varasemat soovitust (15) lisada kogu IKT programmi uus kategooria „info- ja kommunikatsioonitehnoloogia teadus- ja uurimistegevuses”, mis keskenduks tugevalt tarkvarale. Komitee arvates võidaks laiendatud tulevikutehnoloogiate kava sellisest muutusest.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 277, 17.11.2009, lk 1.

(2) ELT C 65, 17.3.2006, lk 9.

(3) KOM(2009) 116 lõplik.

(4) Vt ka K(2009) 7604 lõplik, 9.10.2009.

(5) Vt infoühiskonna tehnoloogia programmi nõuandva rühma (ISTAG) 31. juuli 2009. aasta aruande lõplikku versiooni.

(6) Selles kontekstis juhib komitee tähelepanu ka EUREKA abistavale rollile. EUREKA pakub projektipartneritele kiiret ligipääsu ulatuslikele teadmistele, oskustele ja oskusteabele kogu Euroopas ning lihtsustab ligipääsu riiklikele ja erasektori rahastamiskavadele (http://www.eureka.be/about.do).

(7) ELT C 309, 16.12.2006, lk 35.

(8) ELT C 228, 22.9.2009, lk 56.

(9) KOM(2009) 184 lõplik, punkt 2.

(10) ELT C 182, 4.8.2009, lk 40.

(11) Vt ka komisjoni aruannet tulevikutehnoloogiate alaste konsultatsioonide kohta 2007.–2008. aastal: „Shaping the future: Report on FET consultations 2007-2008 - Future and Emerging Technolgies”, ISBN 978-92-79-09565-8, september 2008.

(12) Infoühiskonna tehnoloogia programmi nõuandva rühma (ISTAG) liikmed; vt: http://cordis.europa.eu/fp7/ict/istag/home_en.html.

(13) ELT C 110, 30.4.2004, lk 3.

(14) Nt Saksa uurimiskeskuste Helmholtzi Ühing ja Max Plancki Ühing.

(15) ELT C 306, 16.12.2009, lk 13.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/61

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Heade maksuhaldustavade edendamine””

KOM(2009) 201 lõplik

(2010/C 255/11)

Raportöör: Umberto BURANI

Euroopa Komisjon otsustas 28. aprillil 2009 vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele – Heade maksuhaldustavade edendamine”

KOM(2009) 201 lõplik.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja ettepanekud

1.1 Teatis kujutab endast Euroopa Komisjoni panust maksudest kõrvalehoidmise ja maksuparadiiside vastasesse võitlusse, mis kuulutati välja G20 tippkohtumisel ning mida kinnitati majandus- ja rahandusministrite nõukogu ning Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Heade maksuhaldustavade eesmärki taotletakse juba pikka aega: antud valdkonnas on kehtestatud õigusnormid, millega reguleeritakse ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelist koostööd, vastastikuse abi andmist, hoiuste intresside maksustamist ja maksudega seotud nõuete sissenõudmist. On vastu võetud käitumisjuhend vältimaks kahjustavat maksukonkurentsi. Kõigest sellest selgub, et Euroopa omistab headele maksuhaldustavadele suurt tähtsust ja on seda ka konkreetselt näidanud.

1.2 Siin käsitlevas direktiivis, eriti OECD algatuste järelmeetmeid käsitlevas osas, visandatakse peamised meetmed, mida komisjon soovib võtta. Kavandatud meetmed kujutavad endast tervikuna teatavate poliitikavaldkondade põhimõtetega seotud määrustest, läbirääkimistest ja uutest suunistest koosnevat struktureeritud kava. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab oma täielikku toetust kõigile komisjoni kavandatud meetmetele ja tema esitatud kaalutlustele tervikuna. Eriti ühe konkreetse küsimuse osas, mis puudutab arvukatele riikidele eri kujul antava finantstoetuse vastavust kõnealuste riikide tehtava maksualase koostöö tasemele, loodab komitee, et EL võtab kindla seisukoha ja hakkab vastutustundlikult tegutsema. Teisisõnu, tuleks teha lõpp tingimusteta, ilma vastutasuta abi andmise poliitikale.

1.3 Ehk ei pea loetlema kõiki punkte, milles ollakse sama meelt, sest see pikendaks asjatult arvamuse teksti ega annaks mingisugust lisaväärtust. Komitee peab siiski vajalikuks tuua esile mõne põhimõttelise probleemi, mis tema arvates vääriks tähelepanu.

Komisjoni dokumendi sissejuhatuses nähakse heades maksuhaldustavades vahendit, et astuda rahapesu, korruptsiooni ja terrorismi vastu „koordineeritud koostööga”. Seega kinnitatakse kõnealuste nähtuste vastase ülemaailmse võitluse põhimõtet. Tegelikult aga annab selline kinnitus alust kahtlustele: ei saa üksnes heade maksuhaldustavadega vastata nõuetele, mis tulenevad võitlusest teiste nähtuste vastu, mis võivad olla, aga ei pea olema maksude seisukohast olulised, ent millel on igal juhul teistsugune taust: organiseeritud kuritegevusest, terrorismist ja korruptsioonist tulenev rahapesu.

1.4.1 Kolmandas rahapesudirektiivis (1) käsitatakse maksupettust„raske kuriteona”, mis sellisena peaks kuuluma direktiivi sätete reguleerimisalasse. Tegelikkus aga sellele ei vasta: maksudest kõrvalehoidmist (või maksupettust) käsitletakse mitmes asjakohases direktiivis, mille kohaselt kuulub küsimus mitte rahapesuvastaste asutuste, vaid üksnes maksuasutuste pädevusse ja reguleerimisalasse. Seega tekib õigusnormide kattumise probleem või õigemini vajadus piirata selgelt pädevusi ja volitusi: rahapesudirektiiv tuleks uuesti keskendada talle seatud eesmärgile, jättes selle reguleerimisalast välja maksu- ja finantskuriteod, kui neil ei ole kuritegelikku või terroristlikku tausta. Vastupidiselt tuleks maksualaste direktiividega jätta maksuasutuste pädevusalast välja selgelt kuritegeliku või terroristliku taustaga kuriteod. Sellegipoolest on olemas nende kahe nähtuse piiride vahele jääv „hall tsoon”, ent vähemalt kehtestatakse selged aluspõhimõtted.

1.4.2 Rahapesu käsitlevad direktiivid ja maksualased direktiivid käivad praegu justkui eri rada, milles aga ei saa süüdistada komisjoni, vaid mis tuleneb pigem pädevuste ja volituste jaotamisest: ülemaailmsel tasandil kuuluvad rahapesu ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus FATFi (Financial Action Task Force) (2) pädevusalasse ja Euroopa tasandil sise- ja justiitsküsimuste nõukogu pädevusse; maksudest kõrvalehoidmisega tegeldakse seevastu G20-rühmas ja ELis majandus- ja rahandusministrite nõukogus. Üheski dokumendis ei ole antud märkugi vajadusest teha koostööd, vahetada teavet ja jagada ära ülesanded eri asutuste vahel. Komitee kutsub üles leidma lahendust kõnealuse olukorrale, mis muudab „globaalse võitluse” lõppeesmärgi abstraktseks ja saavutamatuks.

1.5 Just nimelt globaalse võitlusega seoses tekib maksuparadiiside probleem, millele pööratakse tähelepanu üksnes siis, kui räägitakse maksudest kõrvalehoidmisest. Tagaplaanile jääb organiseeritud kuritegevusega seotud või terrorismi rahastamiseks mõeldud raha probleem. Kõnealune nähtus ei puuduta mitte ainult tuntuimaid keskusi, millega maksuasutused juba peavad läbirääkimisi, vaid ka ja eelkõige teatavaid tõusvaid finantskeskusi, mis asuvad piirkondades, kus geopoliitilised kaalutlused võivad mõjutada valmidust läbirääkimiste pidamiseks.

1.6 Keeruline ja maha vaikitud probleem on mugavuslipud, (3) mis on märkimisväärsete, seni täielikult seaduslike, kuigi maksustamise eest kaitstud kapitalivoogude allikas. Kõnealused kapitalivood suunatakse üldjuhul ajutiselt maksuparadiisidesse, kust need pärast viiakse välja uuteks investeeringuteks. Kuigi mugavuslipud tekitavad nii mõneski mõttes kahtlusi, eksisteerivad nad kõigi riikide vaiksel nõusolekul. Maksuparadiiside vastases võitluses tuleb vältida ebasoovitavaid tagajärgi seaduslikule tegevusele ja kapitali ümbersuunamist väiksema koostöövalmidusega keskustesse.

1.7 Kokkuvõtteks soovib komitee rõhutada, et Euroopa on juba teinud ja teeb jätkuvalt suurt tööd maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse ning organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastase võitluse finantsaspektide vallas. Ent komitee soovib juhtida seadusandjate tähelepanu mitmele tõsisele puudujäägile: ei kooskõlastata tihedalt maksudest kõrvalehoidmise ning kuritegevuse vastast võitlust, ei eristata selgelt nende asutuste ülesandeid ja volitusi, kelle ülesanne seisneb erinevate nähtustega võitluses. Kõnealuste nähtustega seonduvad sageli nii maksudest kõrvalehoidmise kui ka organiseeritud kuritegevuse tunnusjooned, mis raskendab nende määramist. Sel põhjusel ongi vaja struktureeritud koostööd eri ametiasutuste vahel. Ent ei nõukogu ega komisjoni programmides ei leidu midagi, mis sellisele koostööle viitaks.

2. Teatise sisu

2.1 Komisjoni dokumendis arutletakse heade maksuhaldustavade üle. Neis arutlustes kajastuvad mitme kohtumise tulemused: 2008. aasta novembris toimunud G20 juhtide kohtumine, 2008. aasta detsembris toimunud majandus- ja rahandusministrite nõukogu, 14. märtsil 2009 toimunud G20-rühma rahandusministrite ja keskpankade presidentide kohtumine, 19.–20. märtsil 2009 toimunud Euroopa Ülemkogu ning 2. aprillil 2009 toimunud G20 juhtide tippkohtumine. Nimetatud kohtumiste järeldustes väljendati üksmeelselt tahet võtta koostööst keelduvate finantskeskuste, sh maksuparadiiside vastaseid meetmeid ning kehtestada sanktsioone riigi eelarve ja rahandussüsteemide kaitseks. G20 juhtide tippkohtumisel sedastati muu hulgas, et „pangasaladuse ajajärk on möödas”.

2.2 Teatise eesmärk on määratleda ELi võimalik panus otsese maksustamise headesse haldustavadesse: dokumendis käsitletakse kolmes peatükis võimalusi kõnealuste haldustavade parandamiseks, vahendeid nende konkreetseks edendamiseks ja liikmesriikide osa OECD ja ÜRO algatuste toetamisel kooskõlastatud meetmete kaudu nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil.

2.3 Head maksuhaldustavad on eesmärk, mida komisjon taotleb juba pikka aega ELi sisese koostöö kaudu ja laiemalt tehes OECD-ga koostööd maksuparadiiside kaudu toimuva rahapesu vastases võitluses.

ELi maksualase koostöö õigusraamistikku võib laias laastus rahuldavaks pidada: juba kehtestatud või koostamisel on direktiivid, mis reguleerivad vastastikuse abi andmist, hoiuste intresside maksustamist ja maksunõuete sissenõudmist. Tulevik näitab, kuidas ja kui kiiresti hakkavad liikmesriigid ELi õigusnorme ellu rakendama.

2.4.1 Kahjustava maksukonkurentsi valdkonnas on vastu võetud „äriühingute maksustamise juhend”, (4) mis on juba andnud paljutõotavaid tulemusi, kuigi jätab veel ruumi edaspidiseks parandamiseks. Juhend võeti kasutusele liikmesriikides ja nende sõltlasterritooriumidel. Juhendi laiendamine kolmandatele riikidele on osa 2009.–2010. aasta tööprogrammist. Kogu raamistikku läbivaks teemaks on läbipaistvus. Selge on ka komisjoni seisukoht riigiabi reguleerivate õigusnormide kohaldamise osas otsese maksustamise meetmete suhtes.

Komisjonil on kavas pakkuda välja liikmesriikide kooskõlastatud tegevus, et kindlustada OECD rahvusvahelistele algatustele asjakohased järelmeetmed, jäädes huviga ootama „hiljuti võetud oluliste kohustuste […] rakendamist”. Kõnealused kohustused jagunevad kaheks: ühelt poolt kavatseb OECD kaotada oma 30 liikmesriigi maksusoodustusrežiimi toimimise, teiselt poolt alustas OECD tööd – ja kavatseb seda ka jätkata – surve avaldamiseks organisatsiooni mitte kuuluvatele riikidele, et viimased võtaksid poliitilise kohustuse teha koostööd OECD liikmesriikidega.

2.5.1 OECD on ühendust võtnud paljude riikidega, peaaegu kogu maailmaga, ning on saavutanud esimesed tulemused: 35 mitte-liikmesriiki, nende hulgas paljud maksuparadiisid, võtsid poliitilise kohustuse teha koostööd läbipaistvuse ja maksualase teabe vahetuse vallas. Rida teisigi riike (5) võttis hiljuti kohustuse järgida OCDE eeskirju taotluse alusel toimuva teabevahetuse valdkonnas, hoolimata antud riigist kehtivatest nõuetest ja pangasaladusest.

Rahvusvahelise poliitika osas üritab komisjon mitmete riikidega (6) heades maksuhaldustavades kokku leppida. Konkreetsemalt nõuti 2008. aasta mais toimunud majandus- ja rahandusministrite nõukogu kohtumisel heade maksuhaldustavade alase sätte lisamist ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse kokkulepetesse. Kõnealuse aasta detsembris muutus sätte lisamise nõue veelgi rangemaks, kui nõuti senisest otsustavamat võitlust maksuparadiiside ja koostööst keelduvate õigusruumide vastu.

2.6.1 Hoiuste intresside maksustamise osas saavutas komisjon, et mitmes kolmandas riigis (7) ning liikmesriikide sõltlas- või assotsieerunud territooriumidel (millest mõni loeti varem maksuparadiiside hulka) rakendatakse ELi direktiivides sisalduvatega sarnaseid või võrdseid meetmeid. Ettevalmistavad kõnelused on käimas teiste riikidega, (8) ent ametlikke läbirääkimisi ei ole veel käivitatud.

2.6.2 Terve rida läbirääkimisi on käimas Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikide (9) ja Šveitsiga. EMP riikides kohaldatakse otseselt siseturu põhimõtteid, kuid riigiabi reguleerimiseks kehtivad „samalaadsed eeskirjad”. Suhteid Šveitsiga reguleerib 1972. aastal sõlmitud vabakaubandusleping, ent hiljuti seati selle mõned aspektid kahtluse alla. Liechtensteiniga peetakse läbirääkimisi, et sõlmida uus maksupettustevastane kokkulepe. Kogu valdkonnas võib täheldada arenguid.

2.6.3 Läbipaistvuse, koostöö ja teabevahetuse põhimõtted kaasati paljude riikidega sõlmitud Euroopa naabruspoliitika ja laienemispoliitika alastesse tegevuskavadesse ja kokkulepetesse. Komisjon töötab kõnealuste põhimõtete laiendamise nimel mitmetele kolmandatele riikidele: esimesed kontaktid näivad mõne riigi puhul olevat paljutõotavad, ent tuleb kindlaks määrata, millistele seisukohtadele asuda kõnealust ideed seni tagasi lükanud riikide suhtes.

2.6.4 Erilist tähelepanu omistatakse arengumaadega peetavatele läbirääkimistele. Lisaks mõningale avatud suhtumisele kohatakse ka vastuseisu, millest tuleb üle saada, võib-olla seades Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendist ja Kümnendast Euroopa Arengufondist vahendite eraldamise tingimuseks heade maksuhaldustavade reeglite omaksvõtmise.

2.7 Teatise eraldi peatükk on pühendatud juba töös olevate algatuste loetlemisele: need hõlmavad ELi siseseid meetmeid direktiivide kujul, mida käsitletakse punktis 2.4, ja välismeetmeid, mis kujutavad endast praktilisi järelmeetmeid punktis 2.5 nimetatud algatustele. Väärib mainimist, et komisjon taotleb õigusega, et nõukogu annaks talle läbirääkimistes piisavalt paindlikkust, mis on vältimatu eeltingimus, et kohandada üldpoliitikat iga riigi konkreetsetele nõudmistele. Erilist tähelepanu pöörati arengukoostööalastele stiimulitele, mida tuleks kasutada, et innustada tõrksaid riike end senisest rohkem koostööle avama (vt eespool, punkt 2.6.4).

2.8 Lõpetuseks juhib komisjon nõukogu tähelepanu kavandatud meetmete olulisusele ja vajadusele tagada juba jõustunud direktiivide kiire ülevõtmine riiklikku õigusesse, kiirendada koostamisel olevate direktiivide menetlemist, võtta ELi tasandil vastu senisest sidusamad ja paremini kooskõlastatud poliitilised meetmed ning kindlustada suurem kooskõla liikmesriikide eri seisukohtade ja kokkulepitud heade tavade põhimõtete vahel.

3. Märkused ja kommentaarid

3.1 Komitee väljendab väga suurt rahulolu komisjoni teatise üle. Oli ju aeg määratleda heade maksuhaldustavade raames suunised, kuidas tegutseda ja käituda keerulistes maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse küsimustes. Komitee väljendab reservatsioonideta oma toetust igale komisjoni käsitletud aspektile ja komisjoni kavandatud meetmetele ning nõustub nendega igati. Komitee leiab siiski, et oleks vaja juhtida tähelepanu mõnele põhimõttelisele ja mõnele üksikdetaili puudutavale probleemile, mis tema arvates vääriks tähelepanelikku arutlust.

Komisjon tõstatab küsimuse, kuivõrd langeb ELi mõnele riigile antav finantsabi kokku antud riigi valmidusega teha koostööd heade maksuhaldustavade valdkonnas (vt eespool, punkt 2.7). Räägitakse võimalusest „võtta asjakohaseid meetmeid” seoses Euroopa Arengufondi järgmise vahekokkuvõttega ja lisada erimeetmed Cotonou lepingusse (10). Selliste erimeetmetena võidaks vähendada vahendite eraldamist riikidele, kes ei tee koostööd, ja pakkuda seevastu tehnilise abi ja lisavahendite kujul stiimuleid riikidele, kes näitavad üles tahet võetud kohustuste täitmiseks.

3.2.1 Seega tehakse ettepanek lisada ELi teiste riikide toetamise poliitikasse kontseptsioon, mille kohaselt tuleb abi välja teenida konkreetse koostöötahte ülesnäitamise teel, sh – ent mitte ainult – maksude valdkonnas. Komitee arvates peaks abi andmise tingimusi määratlevates õigusdokumentides sisalduma sellekohane selgesõnaline säte. Abi andmise poliitikat tuleb selgelt ja üheselt mõistetavalt muuta nii, et sellest saab vahend, millega soodustada konkreetset ja kontrollitavat moraalse, sotsiaalse ja majandusliku arengu protsessi. Korrumpeerunud valitsused ei vasta üleskutsetele koostöö tegemiseks: neid saab veenda üksnes, seades nende huvid kahtluse alla. Aeg näitab, kuivõrd on võimalik komisjoni väljapakutud poliitilised meetmed ellu viia. Poliitilised ja sotsiaalsed kahtlused võivad tegelikult olla otsustava tähtsusega nende rakendamisel.

Mõtlemisainet pakub komisjoni teatise sissejuhatav osa, milles häid maksuhaldustavasid käsitakse vahendina, et reageerida kooskõlastatult rahapesust, korruptsioonist ja terrorismist tulenevatele probleemidele. Seega saab kinnitust mitmel korral välja käidud ja komitee jagatud nägemus, mille kohaselt strateegia ühiskonna kaitseks igasuguste finantsrikkumiste eest – olgu need kuritegeliku, terroristliku või maksualase iseloomuga – peab tingimata tuginema globaalsele võitlusele.

3.3.1 Kõik komisjoni poolt teatises esitatud meetmed on heade maksuhaldustavade seisukohast kasulikud. Sellegipoolest puudub komitee arvates selge ja otsene viide tervikstrateegiale. Juba käivitatud või kavandatud maksualaste meetmetega peaksid kaasnema nendega kooskõlastatud rahapesu ning korruptsiooni-, organiseeritud kuritegevuse ja terrorismivastase võitluse alased meetmed. Esimese sammuna aga peaks kaotama mõned hallid tsoonid ning ebakõla maksualaste ja rahapesu käsitlevate direktiivide vahel.

Maksupettuse vastast võitlust käsitlevates direktiivides ei viidata kolmanda rahapesudirektiivi (11) sätetele vaatamata sellele, et viimases loetakse „raskete kuritegude” hulka ka maksupettus (või mõned selle aspektid) (12). Järelikult võib tekkida küsimus, kas maksundus kuulub rahapesudirektiivi reguleerimisalasse, eriti selles osas, mis puudutab teatamiskohustusi, rahapesu andmebüroode (13) ülesandeid, kolmandate isikute, nagu nt vabakutseliste (14) osalemist. Ent vastus kõnealusele küsimusele on siiski eitav: maksualastes direktiivides usaldatakse maksupettuste vastane võitlus üksnes maksuasutustele, ei mainita sõnagagi rahapesubüroode volitusi või seoseid nendega ega rahapesudirektiivis sätestatut.

3.4.1 Seega võib ühenduse direktiivides täheldada lahknevusi reguleerimise ja praktilise tegutsemise vahel. Kuigi maksupettuse ja kuritegeliku rahapesu vahelised piirid võidakse teoorias määratleda, võivad need praktikas osutuda ebaselgeks või olematuks: käibemaksust kõrvalehoidmist saab näiteks käsitada salakaubaveo (rahapesu) või maksupettusena ning sellest võivad selguda näiliselt „normaalsete” ettevõtete seosed uimasti- ja relvakaubandusega jne. Korruptsiooniga kaasneb alati ka maksupettus, ent tihti varjab see teistsuguseid, palju raskemaid kuritegusid. Maksude seisukohast „kahtlase” raha ülekannetega võidakse varjata terroristlikku tegevust. On palju ruumi ebakindluseks tõlgendamisel ja võimalikke pädevuskonflikte.

3.5 Kogu valdkond tuleb seega uuesti läbi mõelda ja täielikult läbi vaadata. Rahapesudirektiiv tuleks uuesti keskendada talle seatud eesmärgile, milleks on organiseeritud kuritegevuse ja terrorismivastane võitlus, jättes selle reguleerimisalast välja maksu- ja finantskuriteod, kui neil ei ole kuritegelikku või terroristlikku tausta. Teiselt poolt tuleks maksualaste direktiividega jätta maksuasutuste pädevusalast välja kõiksugused selgelt kuritegeliku või terroristliku iseloomuga kuriteod. Kuigi väärtusi ei taheta järjestusse seada, on kuritegevuse ja terrorismi vastasel võitlusel veel suurem poliitiline ja ühiskondlik tähtsus kui maksupettuste vastasel võitlusel. Kõnealused kaks valdkonda on siiski omavahel tihedalt seotud, mitte ainult eespool mainitud ebakindluse tõttu pädevuste määramisel, vaid ka sellepärast, et viiakse ellu„globaalse võitluse”kontseptsioon, millega kaasneb eri ametiasutuste vahelise koostöö ja teabevahetuse kohustus. Eri ametiasutuste vahelise koostöö vajadusest räägiti tegelikult 2004. aasta teatises, (15) ent seda ei mainita üheski direktiivis.

3.6 Pädevuste jagamises või nende kattumises peegeldub volituste jagamine nõukogu tasandil: maksupettuse ja maksuparadiisidega seotud probleemidega tegeldakse majandus- ja rahandusministrite nõukogus, samas kui kuritegevuse ja terrorismivastase võitlusega seotud küsimusi käsitletakse justiits- ja siseküsimuste nõukogus. Samamoodi jagunevad pädevused ülemaailmsel tasandil: G20-rühm ja FATF (16) kuuluksid justkui eri maailmadesse. OECD-s on seos olemas, ent vaid kesktasemel: riikide tasandil ollakse kontaktis eri isikutega vastavalt ministeeriumide pädevustele.

Ametlike avalduste alusel võiks arvata, et on olemas poliitiline tahe tagada tõhus globaalne võitlus, ent praktilisi lahendusi ei paista kusagilt, kui poliitiliste ja finantsringkondade kõrgeimal tasandil kõnealuse probleemi ulatust selgelt ei teadvustata. Sellegipoolest on hädavajalik hakata kohe uurima mõnd põhimõttelist aspekti, see ei kannata edasilükkamist. Uuritavate aspektide hulka kuulub kindlasti maksuparadiiside (17) nähtuse hindamine tervikuna. Tänu OECD ja komisjoni tegevusele nõustusid hiljuti paljud „maksuparadiisid” tegema koostööd maksupettuse vastases võitluses, (18) kaotades pangasaladuse või piirates seda, nii et „mustas nimekirjas” ei figureeri praeguseks enam ühtegi riiki (19). Lähitulevikus selgub, kas ja mis ulatuses antud lubadustest kinni peetakse.

3.7.1 Nimekirjad ei ole ammendavad või siis jätavad ruumi ebakindlusele. Teatud läbipaistvuse puudumine näib iseloomustavat tõusvaid finantskeskusi, millest mõnedel on – või neil võib tulevikus tekkida – „varjupaiga” – või ka maksu- või muusuguse „paradiisi” – tunnusjooni. Nende hulka kuuluvad mõned Kagu-Aasia riigid, Pärsia lahe riigid, ent mingil määral ka India, Singapur ja Hiina (Hongkong on vaid Hiina finantstegevuse eelvägi). Kuna terrorismi rahastamist mainitakse nn standardsätetes, jäetakse küsimus läbirääkimistel sageli vahele, sest kõnealused rahastamiskanalid jäävad kindlasti varjatuks ega ole sugugi avatud läbirääkimistele. See ja teised probleemid on niivõrd tundlikud, et on arusaadav, et neisse suhtutakse reserveeritult, ent sellegipoolest ei tohi neid jätta tähelepanuta.

3.7.2 Veel on mainimata järgmised aspektid: relvakaubandus, mille puhul relvi müüakse sageli seaduslikult ja vastavate ametlike lubadega, misjärel need jõuavad salakanalite kaudu sõdadesse ja terroristide kätte paljudes riikides. Relvakaubandust rahastatakse sageli uimastiärist saadud tuluga. Kõik see toidab väga suurt rahavoogu, mis näib kaduvat põhjatusse musta auku. Nähtus on hästi teada, ent probleemi ei saa kindlasti lahendada direktiivide, kokkulepete või juurdluste abil: nähtus on oma olemuselt teistsugune ja eeldab ülemaailmse poliitika kaasamist.

3.7.3 Maksuparadiiside nähtus tervikuna kujutab endast probleemi, millega tuleb tegelda, arvestades igasugust lahendust mõjutavate geopoliitiliste aspektidega. Praktiliste võimaluste osas peab maksupettuse ja rahapesu (ja eelkõige terrorismi)vastane võitlus nii palju kui võimlik hõlmama kogu maailma, kui meenutada, et täielik võit on alles kauge eesmärk. Eelkõige tuleb jääda valvsaks, et suuta ennetada tegevuse ümbersuunamist tuntud keskustest vähem tuntud keskustesse, mis võivad olla vaenulikult meelestatud või vähem huvitatud läbirääkimistest. Praegune kriis kiirendab maailma finantskeskuste jõusuhete järkjärgulist muutmist: Aasia ja islamimaailm esindavad uusi tõusvaid jõude, kelle loogika ja käitumine ei pruugi alati kokku langeda Lääne maailmale omaste traditsiooniliste nägemustega.

Teise, teatud viisil maksuparadiisidega seotud probleemi moodustavad mugavuslipud (FOC – flags of convenience), mille all on registreeritud 63 % maailma kaubanduslaevastikust ja märkimisväärne osa suurtest lõbusõidulaevadest. Mugavuslippude asukoht on enamasti maksuparadiisides ja nendega kaasneb oluline täiesti seadusliku päritoluga vahendite voog, isegi kui need on maksudest täielikult või peaaegu täielikult vabastatud. Kõnealuste registrite asukohariikide hulka kuuluvad ka mõned ELi liikmesriigid. Mugavuslipu all sõitvatel laevastikel on konkurentsieelis võrreldes riiklike lippude all sõitvate laevastikega ning prahtimisel saadud tulu kujutab endast „ametlike maksude” maksmise vältimist, ent kindlasti mitte nendest kõrvalehoidmist. Lisaks ei kehti kõnealuste laevade suhtes meremeeste ametiühingute sõlmitud kokkulepetest tulenevad kohustused.

3.8.1 Ei ole kavandatud mingisuguseid maksumeetmeid mugavuslippude vastu mitte ainult mis tahes meetme jaoks õigusliku aluse puudumise tõttu, vaid ka seepärast, et pelgalt maksukaalutlustel põhinevate meetmetega kaasneks muu seas oht põhjustada kahju kogu maailma jaoks esmatähtsale majandustegevusele ja peatada oluline investeeringute voog maailma majanduses. Kui jätta kõrvale karmid moraalsed kaalutlused, moonutavad mugavuslipud konkurentsi ja nende abil hoitakse kõrvale tööõigusalaste sätete järgimisest – ja kõik see toimub kogu maailma valitsuste vaiksel heakskiidul või nõusolekul. Ühenduse õigusnormidest kohaldatakse neile vaid neid, mis reguleerivad laevanduse turvalisust ja laevaliiklust.

3.8.2 Kõnealused aspektid tuuakse siinkohal esile, et rõhutada asjaolu, et mitte kõik maksuparadiisidesse suunduvad finantsvahendid, mis pärast sealt investeeritakse maailma finantskeskustesse, (20) ei kuulu maksudest kõrvalehoidmise, rahapesu või terrorismi rahastamise kategooria alla. Sellest vaatevinklist tuleb tervitada G20-rühma kavandatud ja komisjoni edendatud maksualaseid meetmeid. Need peaksid hõlmama ka rahapesu ja terrorismi aspekte, ent vältima soovimatuid tagajärgi seaduslikele või vähemalt mitte ebaseaduslikele finantstegevustele ja finantsvoogudele.

3.8.3 Oleks ajalooline võit saada maksuparadiisidelt nõusolek läbipaistvuse tagamiseks ja koostöö tegemiseks. Olemasolevad ja tõenäoselt mitte kunagi kaduvad hallid tsoonid näitavad, et lisaks suurtele põhimõtetele tuleb püüelda realistlike eesmärkide poole, isegi kui need ei ole optimaalsed. Lõppkokkuvõttes tuleb tagada, et finants- ja maksualaseid algatusi juhivad ja kontrollivad poliitilised võimuorganid nende rahvusvaheliste suhete alaste strateegiate raames. Selle viimasega seoses on vaja, et Euroopa Liidul oleks ühine poliitika: seda eesmärki peaksid valitsused esmatähtsana arvesse võtma, kuid hetkeolukorda arvestades tundub tee eesmärgini olevat pikk.

Brüssel, 17. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta, ELT L 309, 25.11.2005.

(2) OECD juures tegutsev rahapesuvastane töörühm.

(3) Laev sõidab mugavuslipu all (üldkasutatav ingliskeelne nimetus on FOC – flag of convenience), kui ta on registreeritud väheste eeskirjadega riigis eesmärgiga vähendada tegevuskulusid ja vältida koormavaid õigusnorme. Transpordivaldkonna töötajate rahvusvaheline liit koostas 32-st mugavuslipu pakkujaks peetavast „registrist” koosneva nimekirja.

(4) Lepiti kokku majandus- ja rahaministrite nõukogul 1.detsembril 1997.

(5) Sh Šveits, Austria, Belgia, Luksemburg, Hongkong, Macao, Singapur, Tšiili, Andorra, Liechtenstein ja Monaco.

(6) Kariibi piirkonna riigid, Vaikse ookeani saared.

(7) Šveits, Liechtenstein, San Marino, Monaco ja Andorra.

(8) Hongkong, Macao ja Singapur.

(9) Island, Liechtenstein ja Norra.

(10) Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide rühma liikmete ning ELi ja tema liikmesriikide 23. juunil 2000 Cotonous alla kirjutatud partnerlusleping.

(11) Direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta, ELT L 309, 25.11.2005, lk 15. Direktiivi nimetatakse ka kolmandaks rahapesudirektiiviks.

(12) Vt rahapesudirektiivi artikli 3 lõike 5 punkt d: „Rasked kuriteod – vähemalt: […] Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõikes 1 ja artiklis 2 määratletud pettused, […]”. Seega kuuluvad vähemalt käibemaksu alased maksupettused selgelt rahapesudirektiivis tähendatud kuritegude hulka.

(13) Rahapesu andmebürood, vt rahapesudirektiivi artikkel 21.

(14) Vt rahapesudirektiivi artikli 2 lõige 3.

(15) Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile ettevõtlus- ja finantspettuste vältimise ja tõkestamise kohta, KOM(2004) 611 lõplik.

(16) FATF: OECD juures tegutsev rahapesuvastane töörühm.

(17) On huvitav, et ingliskeelne mõiste „fiscal haven” on paljudesse keeltesse tõlgitud „maksuparadiisina”. Vahet „haven” (varjupaik) ja „heaven” (taevas, siin: paradiisi tähenduses) ei saa seletada üksnes lihtsa tõlkeveaga, vaid selles paljastub mõtteviiside erinevus.

(18) Tegelikkuses lisati maksuparadiisidega sõlmitud kokkulepetesse n-ö standardsäte organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi kohta, ent esiplaanil on alati „maksualane” aspekt.

(19) On veel kaks nimekirja – üks „helehall” ja teine „tumehall” vastavalt lubatud koostöö tasemele.

(20) Arvutuste kohaselt liigub 35 % maailma finantsvoogudest maksuparadiiside kaudu. Ei ole aga teada, mille alusel sellise arvuni jõuti.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/66

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks””

KOM(2009) 158 lõplik

(2010/C 255/12)

Raportöör: Brendan BURNS

2. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ÜLIKOOLIDE ja ETTEVÕTJATE dialoogiks”

KOM(2009) 158 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009. Raportöör oli Brendan Burns.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 60, vastu hääletas 12, erapooletuks jäi 11.

1. Soovitused

1.1 Komitee leiab, et segadust tekitab mõiste „ülikool”, mis tähistab kõnealuses dokumendis kokkuleppeliselt kõiki kõrgkoole, sõltumata nende nimest ja staatusest liikmesriikides. Kõrgkoolide ja ettevõtete partnerluse toetamiseks on vaja hoopis korralikult vahet teha õppeainetel, mille puhul selline partnerlus on asjakohane ja jätta poolte otsustada, kas partnerlus oleks mõlemale poolele kasulik. Seetõttu soovitab komitee kasutada üldisemat mõistet „kõrgkool” ja kasutada seda mõistet foorumi nimetuses.

1.2 Euroopa Komisjoni teatis ning ELi foorum ülikoolide/kõrgkoolide ja ettevõtjate dialoogiks peaksid keskenduma sihipärasele koostööle ja tegevusele, mida tuleks eelnevalt korralikult analüüsida, eriti praeguses kriisiolukorras, mil ei ole kindlust, kas ettevõtted saavad otse edaspidistesse koolilõpetajatesse (pikaajaliselt) investeerida. Foorumil peaks sõnastama, millised on pikaajalised üldised huvid hariduse valdkonnas ja millised on pikaajalised tööturu arengud.

1.3 Siinkohal tuleks konsulteerida sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega. Ettevõtjate kaasamine ja foorumite loomine peaksid olema eesmärgistatud ega tohiks muutuda mehhanismiks, mille väärtus piirneb üksnes suurema toetuse hankimisega ülikooli praeguse tegevuse rahastamiseks. Samas ei tohiks see kohustus ja foorumite korraldamine muutuda vahendiks, mis võimaldaks ettevõtetel kõrgkoolide üle domineerida.

1.4 Komitee soovib toetada ülikoolide ja ettevõtjate võrdsemat partnerlust, millega mõlemaid innustatakse muutustele kaasa aitama ja mõlemad annavad oma väärtusliku panuse, tunnustavad oma vastavaid erinevaid eesmärke ja ühiskondlikke ülesandeid ning samas määratlevad teemavaldkonnad ja kokkupuutepunktid, millest võib tekkida koostöö ning kasutavad neid (1).

1.5 Elukestva õppega seoses tuleks teostada empiirilisi uuringuid, et selgelt määratleda, millised on ettevõtjate ülesanded ja tulemused. Seda tuleks teha enne, kui foorumil töötatakse välja kutseharidust ja -koolitust puudutavad eesmärgid.

1.6 Ettevõtja peab endale võtma vastutuse määratleda tulemused, milleni tema töökohas jõutakse või tuleb jõuda, võttes samas arvesse töötajate elukestva õppe vajadusi.

1.7 Juurdepääs elukestva õppe programmidele ei tohiks sõltuda varasematest akadeemilistest saavutustest või konkreetse kvalifikatsiooni omamisest. Elukestev õpe peab tulenema töötaja ja tema töökoha praktilistest vajadustest. Iga töökohas toimuv koolitus peab olema tulemuspõhine. Kvalifikatsiooni saamine ei tohiks olla elukestva õppe peaeesmärk.

1.8 Ettevõtluses ei ole võimalik praktilist kogemust mitte millegagi asendada. Seepärast peaks foorumil esitama ettepanekuid, kuidas akadeemilised ringkonnad saaksid asjakohaseid kogemusi nii suurtes kui ka väikestes ettevõtetes. Kõnealuses valdkonnas on juba palju kogemusi ja analüüsida tuleks heade tavade näiteid.

1.9 VKEsid ja mikroettevõtteid tuleks innustada foorumil aktiivsemalt osalema.

1.10 Foorumi töö tarbeks on vaja praktilisemat VKEde määratlust. Meie ettepanek on järgmine.

Ettevõtte kategooria	Töötajate arv
Keskmise suurusega ettevõte	<100
Väikeettevõtte	<20
Mikroettevõtte	<5

2. Taust

2.1 Haridus ja koolitus on Lissaboni strateegia üldeesmärkide saavutamise võtmetegur. Euroopa ühiskonna püsimajäämiseks ja maailmamajanduses konkurentsivõimelisuse tagamiseks peavad kodanikud muutuma ettevõtlikemaks. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleb tegeleda Euroopa haridussüsteemi moderniseerimisega ning tunnustada ülikoolide ja ettevõtjate juhtivat rolli selles protsessis.

2.2 Suurte rahvusvaheliste ettevõtete ja ülikoolide, teadusorganisatsioonide ja -ettevõtete vaheline partnerlus juba toimib. Ühised tehnoloogiaalgatused, Euroopa tehnoloogiaplatvormid, tippkeskused ja äsja asutatud Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut on uute koostöö- ja partnerlusvormide head näited. Kahjuks ei ole piisavalt arenenud suhted kõrgkoolide ning mikroettevõtete ja VKEde vahel.

2.3 Vaja on uusi uurimissuundi, et parandada teadmisi muutuvast kõrgharidusest ja akadeemiliste ringkondade rollist. Ehkki ülikoolidele on omistatud keskne roll Euroopa teadmistepõhise ühiskonna ülesehitamisel, on viimased uuringud osutanud, et meie ootuste kasvuga ülikoolide suhtes seisavad viimased vastamisi olukorraga, mida on raske tasakaalustada. Neilt eeldatakse rohkem teadusuuringuid, suuremat konkurentsivõimet ja kulutõhusust, samas peaksid nad üliõpilasi õpetades arvestama igaüht individuaalselt ja hoidma kõrgel akadeemilisi standardeid. Seetõttu on nende ülesanne ähmastunud ja ülikoolil on oht kaotada on roll teadmiste loomisel ja levitamisel (2).

2.4 2006. aasta mais avaldatud teatises kõrgharidussüsteemi ajakohastamise kohta (3) osundati, et ettevõtjad saavad anda panuse kolmes valdkonnas.

—	Haldus: ärimudelid saaks üle kanda ülikoolide konteksti.

—	Rahastamine: ettevõtetel on nii hariduse kui ka teadustöö rahastamise küsimuses oma osa.

—

Õppekava: üliõpilased peavad saama hariduse, mis valmistab neid ette praeguseks ja tulevaseks tööeluks. Ettevõtted peavad olema kaasatud sellesse protsessi ja nad peavad pakkuma praktiseerimisvõimalusi, et aidata üliõpilastel siirduda koolist tööellu. Ettevõtteid tuleb innustada ka võimaldama oma töötajatel osaleda täiendkoolitustel ja ajakohastada oma oskusi kogu tööelu vältel.

2.5 2008. aastal pani komisjon aluse ülikoolide ja ettevõtjate foorumile, mis toetab ülikoolide ja ettevõtjate koostööd, et ülikoolid suudaksid turunõudlusele paremini ja kiiremini reageerida ning arendaksid välja partnerlussuhted, millega rakendatakse ellu teadus- ja tehnikaalaseid teadmisi.

2.6 Foorumis osalesid ülikoolid, ettevõtted, erialaliidud, vahendajad ja ametiasutused. Seal peeti arutelusid heade tavade vahetamise ja ühiste probleemide üle ning tehti koostööd võimalike lahenduste leidmisel.

3. Komisjoni ettepaneku kokkuvõte

3.1 Komisjon tunnistab vajadust ülikoolide ja ettevõtjate tihedama koostöö järele. Seetõttu on vaja meetmeid, mis toetavad liikmesriike nende jõupingutustes, mille eesmärk on ajakohastada oma kõrgharidussüsteeme.

3.2 Kõnealuse teatise eesmärk on:

—	teha kokkuvõtted esimesel aastal foorumi ning muu Euroopa tasandil tehtud vastavasisulise tegevuse käigus saadud õppetundidest ülikoolide ja ettevõtjate koostöö probleemide ja takistuste kohta. Komisjoni talituste töödokumendis käsitletakse tegevuse kõnealust aspekti põhjalikumalt;

—	teha ettepanekuid foorumi edasise tegevuse kohta;

—	esitada konkreetsed järelmeetmed, mille eesmärk on tugevdada ülikoolide ja ettevõtjate koostööd.

3.3 Peamised foorumi tööd mõjutavad järeldused on järgmised.

—	Ettevõtluskultuuri arendamine ülikoolides nõuab põhjalikke muudatusi ülikoolide juhtimissüsteemis.

—	Ettevõtlusharidus peaks olema laiaulatuslik ja kättesaadav kõikidele sellest huvitatud üliõpilastele ning kõikidel akadeemilistel erialadel.

—	Ülikooli ettevõtluskoolitusse tuleks kaasata ettevõtjaid ja muid äriringkondade inimesi.

—	Professoritel ja õpetajatel peaks olema juurdepääs ettevõtlusõpetaja koolitusele ning äriringkondadele.

—	Ülikoolidel ja avalik-õiguslikel teadusasutustel peaks olema selged pikaajalised strateegiad intellektuaalomandi õiguste haldamiseks.

—	Lahendada tuleks konkreetsed probleemid, mis on VKEdel ülikoolidega koostöö tegemisel.

—	Integreerida elukestev õpe täielikult ülikoolide eesmärkidesse ja strateegiatesse.

—	Väärtustada ja tunnustada oskuste ajakohastamist ja täiendamist tööturul.

—	Arendada elukestvat õpet koostöös ettevõtjatega, sest ülikoolid ei saa seda üksi kavandada ja korraldada.

—	Riiklikud ja piirkondlikud raamtingimused peavad looma ülikoolidele ettevõtjatega koostöö tegemiseks soodsa keskkonna.

—	Ülikoolide ja ettevõtjate koostöö tuleb põimida institutsioonilistesse strateegiatesse; rakendamise seisukohalt on juhtimine ja inimressursside tõhus haldamine väga olulised.

3.4 Ülalmainitud eesmärkide üle peetava arutelu hõlbustamiseks on komisjonil kavas täiendada ELi foorumit ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks plenaaristungite ja temaatiliste seminaridega. Soovitatakse kasutada veebikeskkonda. Samuti soovitakse innustada liikmesriikide valitsuste, omavalitsuste ja kolmandate riikide aktiivsemat osalemist.

3.5 Foorumi tulemustele tuginedes kavatseb komisjon uurida struktureeritud partnerluse uusi vorme ülikoolide ja ettevõtete, eelkõige VKEde, vahel ning analüüsida, kuidas on neid partnerlusi võimalik toetada olemasolevate Euroopa Liidu programmide kaudu. Komisjon uurib samuti seda, kas ärimaailmaga peetava dialoogi ulatust oleks võimalik laiendada hariduse ja koolituse teistele sektoritele.

4. Komitee üldised märkused ja tähelepanekud

4.1 Komitee tervitab Euroopa Komisjoni püüdeid parandada kõrgkoolide ja ettevõtete suhteid. Väljendame siiski muret selle üle, et teatises peaasjalikult kinnitatakse kriitikat, mida on esitatud juba varasemates dokumentides, jõudes ühtlasi samale järeldusele: meil on probleem ja sellega tuleb midagi ette võtta. Siiski väljendab komitee muret, kuna komisjon pakub mõned meetmed koostöö parandamiseks kõrgharidusasutuste ja ettevõtete vahel, kuid ta teeb seda ühepoolse lihtsustamise kaudu: ülikoolid peaksid üle võtma ettevõtete juhtimisstruktuurid, lihtsustama töötajate otsest kaasamist oma töösse ja lisama koolituse ettevõtlusesse jne (vt punkti 3.3).

4.2 Komitee arvates on teatises kasutatud lähenemisviis liiga akadeemiline ning soovitused on liialt ebamäärased ja mitmeti tõlgendatavad. Segadust tekitab mõiste „ülikool”, mis tähistab kõnealuses dokumendis kokkuleppeliselt kõiki kõrgkoole, sõltumata nende nimest ja staatusest liikmesriikides. Erinevad kõrgkoolid pakuvad ettevõtetele erinevaid teenuseid. Seega pakuvad asutused, mis rõhuvad pädevustepõhisele koolitusele teistsugust toodet kui need, mis keskenduvad teadmistepõhistele programmidele. Näiteks seisneb humanitaar- ja sotsiaalteadustele ning alusuuringutele keskendunud klassikaliste ülikoolide esmane ülesanne teadmuse tootmises ja kultuurilise järjepidevuse säilitamises.

4.3 Enamus tööandjaid mõistab traditsioonilist vahetegemist ülikoolide ja muude kõrghariduse vormide vahel. Nad eeldavad, et ülikooli lõpetamisel on inimestel põhjalikud teadmised oma valdkonnast. Nende jaoks osutab teaduslik kraad pigem potentsiaalile kui pädevuste tõendamisele, samas eeldatakse, et kõrgharidus- ja kutsehariduskvalifikatsioon viitab praktiliste ülesannetega toimetulemisele. Käsitletav teatis ja komisjoni töödokument ei aita kaasa ühegi eelnimetatud teema selgitamisele.

4.4 Komitee on teadlik probleemist, mis tuleneb ülikoolide üleminekust äriühingutega samadele alustele. Oleme veendunud, et haridusprotsesside ja menetluste USAst importimine ja nende Euroopas juurutamine ei toimi. Euroopa ülikoolid peavad leidma uue viisi, kuidas teha ettevõtjatega koostööd ja parandada oma pakutavaid teenuseid, kvalifikatsiooni ja õpitulemusi, ohustamata samas oma võimet viia läbi põhilisi teadusuuringuid, mis on väga oluline ELi ellujäämiseks ülemaailmses konkurentsis.

4.5 Tänane majanduskliima tingib, et kõik Euroopa ülikoolid peavad muutuma kliendikesksemaks ja mõistma paremini oma kulu/kasu, mida nad ühiskonnale tekitavad. Et ülikoole selles uues rollis aidata, peavad ülikoolide ja ettevõtjate vahelised foorumid muutuma ideaalseteks partneriteks.

4.6 Nende prioriteetide muutmine avaldab ülikoolidele finantsilist mõju. Otsustava tähtsusega on küsimus, kui suurel määral peaks turg mõjutama akadeemilisi prioriteete, ja selle üle tuleb hoolikalt järele mõelda. Kui haridusasutused keskenduvad üksnes konkurentsivõimele ja on ärilise suunitlusega, võib see muu hulgas tuua kaasa õppekavade ja uurimisvaldkondade kitsenemise. Sellele trendile osutab näitab klassikaliste ainete allakäik, mida võib täheldada kogu maailmas. See protsess (4) ei leia aset üksnes humanitaaraladel, vaid toimub ka sellistes klassikalistes teadusvaldkondades nagu keemia, füüsika ja matemaatika, aga ka majandus- ja sotsiaalteadustes.

4.7 Komisjon märgib teatises, et kõikide soovituste kõige olulisem eesmärk on muuta Euroopa ülikoolid peamiseks edasiviivaks jõuks, mis aitab Euroopal saavutada ambitsioonikat eesmärki saada maailma juhtivaks teadmistepõhiseks majanduseks ja ühiskonnaks. Ehkki see võib tunduda kiiduväärse sihina, valmistab muret asjaolu, et üksnes ülikoole määratletakse edasiviiva jõuna. Komitee soov on ülikoolide ja ettevõtjate võrdväärne partnerlus, milles mõlemad tunnistavad oma tugevusi ja nõrkusi ning milles mõlemad on võrdväärselt jõuks, mis viib ellu muutusi. Ettevõtted pakuksid praktilisi kogemusi ja teadmisi turust ning ülikoolide kanda oleks intellektuaalne sisu ja toetus. Komitee tuletab siiski meelde, et Euroopa püüdlusele aitavad lisaks ettevõtetele ja kõrgkoolidele kaasa mitmed muud tegurid. Kõnealust püüdlust tuleks näha Euroopa ja liikmesriikide paljude poliitikate kontekstis, eelkõige aga seoses ühiskonna toetusega haridusele ja võitlusele töötuse vastu.

4.8 Komitee tunnistab vajadust viia vastavusse õppematerjalid ja tööalane konkurentsivõime, ning tervitab töödokumendis esitatud viiteid „tulemustele” (punktid 5.2, 5.2.3, 5.5.5), aga on jätkuvalt seisukohal, et see ei saa olla ülikooli ainus roll. Komitee on mures selle üle, kuidas neid tulemusi määratletakse, kes neid määratleb ja kuidas kutseharidus ja -koolitus ning kutsekvalifikatsioonid sobituvad ükskõik millisesse lõplikusse ülikoolihariduse ja -kvalifikatsiooni ning kutsehariduse ja -kvalifikatsiooni mudelisse. Oleme veendunud, et nende tulemuste määratlemisel on oluline tähtsus, et sobitada kutsekvalifikatsioonid eelkõige VKEde ja mikroettevõtete töötajate vajadustega, aga soovime juhtida tähelepanu sellele, et arvesse võttes koolituse kestust ja Euroopa ühtlustamata tööturu arengut, on raske saavutada kooskõla koolituse ja ettevõtete pakutavate töökohtade vahel. Majandusele lähedastes ainevaldkondades peavad ülikoolid vastavate teoreetiliste teadmiste edastamise abil suutma vastata nõudmistele, mida muutuva majanduse praegused vajadused esitavad üliõpilastele või ülikoolilõpetajatele.

4.9 Elukestev õpe on ettevõtjatele ja kodanikele oluline, kuid teatises ei käsitleta võrdväärse juurdepääsu küsimust. See on tõsine probleem esmajoones nende kodanike jaoks, kellel ei ole ülikooliharidust. Selge on see, et kui konkreetseid soovitusi ei esitata, saavad rohkem abi ja koolitust need, kellel juba on ülikooliharidus, samas aga need, kellel see puudub, ei suuda ülikoolidega ega ülikoolipõhise elukestva õppe programmiga liituda.

4.10 Ettepanekute sõnastusest jääb mulje, et komisjon suudab pelgalt töötajate ja akadeemiliste ringkondadega toimuvate kohtumiste põhjal määratleda valdkondi, milles on valitseb puudus oskustöötajatest. Tundub iroonilisena, et ajal, mil teadusuuringutele suuremat rõhku pannakse, välditakse teaduslike meetodite rakendamise soovitamist, et täpselt kindlaks määrata, milles seisneb oskuste puudulikkus ning aidata korraldada haridust ja koolitust viisil, mis need puudused kõrvaldaks. Luues koostöös suurettevõttega ülikoolide juurde institutsioone (nt ühendusi), on võimalik konkreetselt määratleda, millist kvalifikatsiooni ülikoolilõpetajatelt tegelikult eeldatakse ning tagada, et see oleks paremas vastavuses majanduse nõudmistega. Lisaks sellele võivad nimetatud institutsioonid toetada ülikooliõpetajate vahendamist ettevõtetesse.

4.11 Eriti oluline on tõendite puudumine elukestva õppe seisukohalt. Vaja on korraldada empiirilisi uuringuid, et selgelt määratleda, millised on ettevõtete ülesanded ja mida veel tuleks teha. Kui see on selge, peab koolitus ja selle käigus omandatud kvalifikatsioon tagama vastavuse määratletud tulemustele. Tulenevalt nende ettevõtlustulemuste praktilisest loomust on tähtis, et ettevõtetel oleks väljatöötamisprotsessis oma osa ja et nemad määratleksid asjakohased eesmärgid. Ülioluline on huvitatud osapoolte teavitamine. Kui on teada, et mingis sektoris, näiteks merenduses, on suur nõudlus töötajate järele, tuleks potentsiaalseid õppijaid teavitada (liikmesriigi või Euroopa) ülikoolidest, kus selle valdkonna väga mitmekülgseid ja tihti kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid elukutseid õpetatakse.

4.12 Komisjoni teatises (punkt 2) sedastatakse: „Ülikoolide ja ettevõtjate koostöö hõlmab kahte valdkonda, mis erinevad oluliselt kultuuri, väärtuste ja eesmärkide poolest”. Seejärel valgustatakse lähemalt, kuidas on loodud partnerlused mõlema valdkonna vahel ning nenditakse, et „koostöö tase on siiski riigiti, ülikooliti ja akadeemiliste erialade kaupa väga ebaühtlane. Lisaks sellele on sellise koostöö mõju juhtimisele või organisatsioonikultuurile olnud kahes asjaomases sektoris vähene. Neid ülikoole, kes rakendavad institutsiooniülest äriühinguid hõlmavat koostööstrateegiat, on vähe ja väga vähestes liikmesriikides”.

4.13 Selles väites on võetud kokku ülikoolide ja ettevõtjate suhete üks põhiline probleem, st paljud traditsioonilised ülikoolid ei püüa üldse või püüavad vähe aru saada ettevõtete kultuurist, väärtustest ja motivatsioonist ning usuvad, et igasugused muutused arusaamades peavad toimuma ettevõtetes ja mitte ülikoolides. Tõeline koostöö nõuab, et ettevõtete esindajad võtaksid arvesse ülikoolide spetsiifilist toimimist ja nende erinevat vastutust ühiskonna ees ning asjaolu, et ettevõtetele ülikoolidest tõusev tulu võiks teostuda eelkõige kaudseid kanaleid pidi. Kuni see probleem on lahendamata, ei ole soovitustel ülikoolide ja ettevõtete koostööks tõenäoliselt erilist kaalu.

4.14 Kõnealune väide rõhutab samuti probleemi, et praegune koostöö rajaneb ülikoolide koostööle suurte, sageli rahvusvaheliste ettevõtetega, mis omavad tugevat sotsiaalset ja majanduslikku tausta. Sellest küsimus: Millised lootused on VKEdel ja mikroettevõtetel mõjutada ülikoole, kui juba suurettevõtetel on olnud nii vähe mõju? Sellele probleemile viidatakse ka punktis 3.3: „Lahendada tuleks konkreetsed probleemid, mis on VKEdel ülikoolidega koostöö tegemisel”. Kahjuks puuduvad praktilised vihjed selle kohta, millised need probleemid on ja millised võiksid olla lahendused.

4.15 Kogu dokumendis ei ole esitatud selget VKE määratlust. Mõistet nimetatakse teatises üheksa korda, mõjuhinnangus kümme korda ja töödokumendis 76 korda, kuid komisjoni dokumentidest jääb üldmulje, et määratlus ei hõlma väikseid ettevõtteid – pigem selliseid, milles on üle 200 töötaja ja mille käive ületab 10 miljonit eurot. Komisjon kasutab praegu järgmist VKE määratlust.

Ettevõtte kategooria	Töötajate arv	Aastakäive		Aastabilansi kogumaht
Keskmise suurusega ettevõte	<250	50 miljonit eurot	või	43 miljonit eurot
Väikeettevõtte	<50	10 miljonit eurot	või	10 miljonit eurot
Mikroettevõtte	<10	2 miljonit eurot	või	2 miljonit eurot

Selline määratlus ei aita kõrgkoole ega foorumit, kui nad soovivad leida just VKEsid, eelkõige kui nad teevad seda aastakäibele tuginedes. Meie arvates takistab praegune VKEde määratlus äripartnerite tuvastamist. Soovitav oleks lihtsam VKE määratlus, mis peegeldaks tegelikkust.

4.16 Viiteid ettevõtluse edendamisele kogu haridussüsteemis tuleb põhjalikumalt, konkreetsete näidete abil analüüsida. Komitee avaldab nimelt kahtlust, kas foorum on sobivaim koht selle ulatusliku küsimuse arutamiseks. Vajadus arendada laste loovust ja teisi oskusi, mida nad oma tulevases ametis kasutavad, ning täiskasvanute tööalase ettevõtlikkuse vajadus (eelkõige seoses elukestva õppega) on kaks eraldiseisvat küsimust.

4.17 Ettevõtted on mures selle pärast, et ettevõtlikkusest on saamas uus trend kõrghariduses. Ülikoolidel on oma osa ettevõtlikuma lähenemise edendamisel ja arendamisel, kuid viimasel ajal on hakatud seda laiendama, eesmärgiga koolitada inimestest ettevõtjad. Maailma majandusfoorum („Ettevõtjate uue laine koolitamine”, aprill 2009) märgib, et suurem osa, mida ettevõtlikkuse kohta räägitakse, ei vasta tõele. Tegu ei ole ei maagia ega müstikaga ja sel ei ole pistmist geenidega. See on õppeaine, ja nagu iga õppeainet, on sedagi võimalik õppida. Komitee arvates on mõnede ülikoolide selline suundumus täiesti väär. Ülikoolid saavad õpetada seda, kuidas teostada selliseid ärioperatsioone nagu raamatupidamine ja turustamine, ning kuidas korraldada juhtimist, kuid mitte keegi – isegi mitte ülikoolide professorid – ei saa õpetada, kuidas hinnata või võtta rahalisi ja isiklikke riske, mis liigagi sageli ei allu mingile loogikale.

4.18 Komitee viitab oma arvamusele „Haridusasutuste ja tööandjate partnerlus”, (5) milles tehakse kõnealusel teemal mitmeid tähelepanekuid.

5. Märkused töödokumendi kohta

5.1 Komitee on mures, et teatises (punkt 2) viidatud töödokument lisab vaid vähe sellele, mis on kirjas teatises. Pigem suurendab töödokument segadust, tehes oletusi ja tuginedes seejuures vähestele või olematutele tõenditele.

5.2 Töödokument on selgelt kirjutatud ülikoolide vaatenurgast – mida ülikoolid võidavad, kui nad end ettevõtjatega seovad. See valmistab meile muret, kuna ei pakuta tasakaalustatud arvamust selle kohta, millega foorum peaks tegelema. Ülikoolide, täiendõppeasutuste ja muude koolitusorganisatsioonide vahelise koostöö määratlemine on väga ebamäärane ning ei ole selge, kas soovitakse, et kõik ülikoolid muutuksid koolitusorganisatsioonideks või et kõik koolitusorganisatsioonid muutuksid ülikoolideks.

5.3 Komitee on seisukohal, et töödokumendi näol on tegu luhtunud võimalusega ja see ei paku laiemat ettevõtlusperspektiivi ega tõstata VKEde spetsiifilisi probleeme.

Brüssel, 17. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt EMSK arvamusi teemal „Ülikoolid Euroopa jaoks”, 4.11.2009, raportöör: Joost van IERSEL (ELT C 128, 18.5.2010, lk 48) ja „Teadusasutuste, tööstuse ja VKEde koostöö ja teadmussiire – innovatsiooni oluline eeldus”, 26.2.2009, raportöör: Gerd WOLF (ELT C 218, 11.9.2009).

(2) ESF - Euroopa Teadusfond. 2008. Higher Education Looking Forward: An Agenda for Future Research (John Brennan, Jürgen Enders, Christine Musselin, Ulrich Teichler ja Jussi Välimaa.).

(3) Komisjoni 10.5.2006. aasta teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon” KOM(2006) 208 lõplik.

(4) Wilshire, Bruce. 1990. The Moral Collapse of the University: Professionalism, Purity and Alienation, Albany: State University of New York Press; Readings, Bill. 1996. The University in Ruins. Cambridge, Harvard University Press.

(5) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse, mis võeti vastu 24. märtsil 2009, raportöör Henri Malosse (ELT C 228, 22.9.2009, lk 9).

Lisa

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel siiski vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 54 lõige 3):

Punkt 1.2

Muuta järgmiselt:

„ ELi foorum ülikoolide/kõrgkoolide ja ettevõtjate dialoogiks peaks keskenduma koostööle ja tegevusele. , .”

Hääletuse tulemus

Poolt: 27

Vastu: 49

Erapooletuid: 7

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/72

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vähktõve vastu võitlemise meede: Euroopa partnerlus””

KOM(2009) 291 lõplik

(2010/C 255/13)

Raportöör: Ingrid KÖSSLER

24. juunil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Vähktõve vastu võitlemise meede: Euroopa partnerlus””

KOM(2009) 291 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2009. Raportöör oli Ingrid Kössler.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 176, erapooletuks jäi 1.

1. Soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni partnerlusalgatust vähktõvevastaste meetmete võtmiseks. Vähktõbi nõuab Euroopa ühiskonnas endiselt suuri inimohvreid. Just see diagnoos on kõrgeima suremusmääraga. 2006. aastal oli vähktõbi vereringeelundkonna haiguste järel teine levinuim surmapõhjus, põhjustades kaks surmajuhtumit kümnest naiste ja kolme surmajuhtumit kümnest meeste puhul; seega on hinnanguliselt umbes 3,2 miljonil ELi kodanikul aastas diagnoositud vähktõbi (1).

Komitee juhib tähelepanu ELi tasandil ühise tegutsemise tähtsusele informatsiooni ning oskusteabe ja heade tavade vahetamise kaudu, et toetada liikmesriike võitluses vähktõve vastu.

1.2.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et vähktõve levimus ja suremus erineb liikmesriigiti vastuvõetamatult palju, ning toetab eesmärki, et partnerlusalgatuse lõppedes oleksid koostatud integreeritud kavad vähktõvevastaseks võitluseks.

1.2.2 Komitee toetab komisjoni seisukohta, et integreeritud strateegiad vähktõvevastaseks võitluseks vajavad selgeid eesmärke, mis ergutaksid strateegiat ellu viima ning võimaldaksid hinnata, kas kavandatud mõju on saavutatud.

1.2.3 Komitee nõustub, et ennetavad meetmed on väga olulised ning võivad soodustada heaolu ja aidata kaasa sellele, et inimesed elaksid tulevikus tervislikumalt ja kauem.

1.2.4 Komitee leiab, et 2003. aastal alustatud protsessis (2) on oluline samm 2013. aastani kestev partnerlus ning tunnistab vajadust jätkata partnerlust mingis vormis pärast seda daatumit, eelkõige arvestades, et mitmed eesmärgid on pikaajalisemad – 2020. aastani.

1.2.5 Komitee rõhutab tervisliku eluviisi tähtsust ning leiab, et partnerlus on oluline selleks, et veenda riigijuhte ja rahvatervise valdkonnas osalejaid liikmesriikides rohkem tegema.

1.2.6 Komitee juhib tähelepanu sellele, et kõnealune partnerlus on kooskõlas asutamislepingu artikliga 152 rahvatervise kohta, kus toonitatakse, et ühenduse meetmed tuleb suunata rahvatervise parandamisele.

1.2.7 Komitee soovib partnerlust toetada ning anda aktiivse panuse oma kodanikuühiskonna kontaktide kaudu kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

1.2.8 Komitee juhib tähelepanu sellele, et tervishoiuvaldkonna infrastruktuurile ja koolitustele eraldatud struktuurifondid on olulised, kuid liikmesriikides ei kasutata neid piisavalt.

2. Üldine taust

2.1 Komitee juhib veel kord tähelepanu sellele, et vähktõbi mõjutab paljude inimeste ja nende lähedaste elu. Tegemist on tõsise tervise- ja ühiskondliku probleemiga ning just see diagnoos on levinuim surmapõhjus tööeas inimeste seas.

2.2 Vähktõve juhtude arv avaldab seetõttu liikmesriikidele ka väga suurt sotsiaalmajanduslikku mõju.

2.3 Vähktõve juhtude oodataval sagenemisel on omakorda negatiivsed tagajärjed.

2.4 Tõhusa ennetustööga saab ära hoida ligi kolmandiku kõikidest vähktõve juhtudest ning varase avastamisega on võimalik veel ühele kolmandikule edukalt ravi määrata ja sageli neid isegi ravida.

2.5 Neli sagedamini esinevat vähivormi Euroopa Liidus on rinnavähk, pärasoolevähk, kopsuvähk ja eesnäärmevähk.

2.6 Kõige rohkem surmajuhtumeid põhjustavad vähivormid 27-liikmelises ELis on suremuse järjekorras kopsuvähk, pärasoolevähk, rinnavähk, eesnäärmevähk ja maovähk (1).

2.7 Kõigi nende viie vähivormi levimist ja neisse suremust on võimalik eluviisi parandamise teel vähendada.

2.8 Kopsuvähk on vähivorm, millesse suremus on ELis kõige kõrgem. Kõikidest vähktõvest põhjustatud surmajuhtumitest 2006. aastal peaaegu viiendiku puhul oli tegemist kopsuvähiga ning neist enamiku põhjus oli suitsetamine. Euroopas sureb igal aastal kopsuvähki umbes 335 000 inimest (1).

3. Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1 Euroopa Komisjoni ettepanek käivitada Euroopa partnerlusalgatus vähivastaste meetmete võtmiseks ajavahemikuks 2009–2013 on mõeldud toetamaks integreeritud kavade loomist liikmesriikides vähktõvevastaseks võitluseks, millega vähendataks vähktõvest põhjustatud haiguskoormust Euroopas sihiga vähendada haiguskoormust 15 % aastaks 2020 (510 000 uut haigusjuhtu).

3.2 Euroopa Komisjon teeb ettepaneku võtta meetmeid neljas valdkonnas, seades järgmised eesmärgid:

Esimene valdkond: tervisliku eluviisi edendamine ja varane avastamine.

Eesmärk: paremini rakendada nõukogu soovitust teostada sõeluuringuid ning edendada laiemale üldsusele ja tervishoiuteenuste pakkujatele suunatud laiaulatuslikke teabekampaaniaid vähktõve sõeluuringute kohta.

Teine valdkond: heade tavade tuvastamine ja levitamine.

Eesmärk: vähendada erinevust vähktõve põhjustatud suremust iseloomustavate näitajate poolest parimate ja halvimate liikmesriikide vahel.

Kolmas valdkond: vähktõveuuringute alane koostöö ja selle koordineerimine.

Eesmärk: jõuda 2013. aastaks selleni, et koordineeritaks kolmandikku kõikidest allikatest rahastatud uuringutest.

Neljas valdkond: võrdlusandmed.

Eesmärk: tagada täpsed ja võrreldavad andmed vähktõve kohta.

4. Tervis ja varane avastamine

4.1 Komitee arvates on vähktõve põhjustatud haiguskoormuse vähendamiseks kogu Euroopa Liidus vaja horisontaalset strateegiat.

4.2 Vähktõbe põhjustavad mitmed tegurid, kuid mitmel juhul saab vähktõbe ennetada. Seetõttu tuleb ennetamistöös keskenduda eluviisist, elukutsest ja keskkonnast tulenevate põhjuste kõrvaldamisele.

4.3 Ennetustöös tuleb juhinduda põhimõttest „tervishoid kõikides poliitikavaldkondades” ning partnerlust saab tugevdada tervishoiupoliitika integreerimisega teistesse valdkondadesse, nagu näiteks keskkonnakaitse ja põllumajandus, nii riigi kui ka ELi tasandil kooskõlas ELi tervishoiustrateegiaga.

4.4 Komitee arvates on ennetustöös eriti oluline keskenduda eluviisidele, mis suurendavad vähktõppe haigestumise riski. Väga oluline on teadvustada noorte põlvkonnale, et tervislik eluviis vähendab vähktõppe haigestumise ohtu. Noorte seas, kellest saavad aja jooksul lapsevanemad, võib sellistel teadmistel olla suur tähtsus nende laste ja tulevaste põlvkondade jaoks.

4.5 Tänapäeval on kättesaadavad teadmised tegurite kohta, mis suurendavad vähktõppe haigestumise ohtu. Kaugelt kõige suurem riskitegur on suitsetamine.

4.6 Teised riskitegurid on ülekaalulisus, vähene kehaline aktiivsus, liigne päevitamine ja alkoholitarbimine.

4.7 Tohutult palju inimesi sureb suitsetamise, ülekaalulisuse, vähese puu- ja juurviljade tarbimise ja liigse päevitamise tagajärjel.

4.8 Komitee peab oluliseks, et partnerluses keskendutakse ennetustööle ja seirele.

4.9 Komitee tervitab ettepanekut seada ennetustöö ja sõeluuringute üldised eesmärgid ning rõhutab seetõttu, et oluline on leida näitajad, jälgimaks eesmärkide saavutamist liikmesriikides.

4.10 Ennetustöö ja varane avastamine (sõeluuring) on eduka ravi ja paranemise jaoks otsustava tähtsusega.

4.11 Komitee tuletab meelde, et alates 2001. aastast soovitatakse sigaretipakkidel kasutada pilthoiatusi. Seda võimalust kasutatakse ainult kolmes liikmesriigis. See arv peaks olema suurem. Pilthoiatus toimib ka laste puhul ja avaldab mõju juba enne, kui lapsed on lugema õppinud.

4.12 Komitee rõhutab passiivse suitsetamise vastaste meetmete tähtsust.

4.13 Komitee arvates on oluline parandada noorte eluviisi, viies liikmesriikide koolisüsteemidesse sisse eluviisiõpetuse, et varakult teavitada ja levitada teadmisi selle kohta, kuidas kauem elada. Juba varakult tuleb jagada teavet selle kohta, millised ohud kaasnevad suitsetamise, ebatervislike toitumisharjumuste, puuviljade vähese tarbimisega ja päikesevalgusega. Liikmesriikide algkoolides tuleks sisse viia vähemalt 2–3 tundi kehalist kasvatust nädalas. Kehaline aktiivsus ning huvi värskes õhus viibimise ja spordi vastu aitab vähendada ülekaalulisust ka täiskasvanueas.

4.14 Komitee juhib tähelepanu teadlaste, rahvatervishoiu valdkonna töötajate, patsientide organisatsioonide, ökonomistide, õpetajate, tervishoiutöötajate, järelevalveametnike, poliitikute, teiste otsustajate ning kodanikuühiskonna olulisele rollile partnerluse eesmärkide praktilisel elluviimisel liikmesriikides.

4.15 Komitee toonitab Euroopa Liidu tasandi patsientide organisatsioonide tähtsust. Neil võib partnerluses olla oluline roll. Ka teistel vabatahtlikel organisatsioonidel ja võrgustikel võib olla oluline roll selle tutvustamisel, kuidas vältida vähktõppe haigestumist ning kuivõrd oluline on varane avastamine. Komitee juhib tähelepanu ka meedia võimalikule rollile tervisliku eluviisi ja varase avastamise paremal teadvustamisel ning ennetustegevuse parandamisel.

4.16 Komitee toonitab, et tõhus ennetustegevus päästab elusid 20–30 aasta perspektiivis ning see tähendab ka majanduslikku kasu, kuna ennetustegevuse kulud on märkimisväärselt madalamad kui haiguse ravi.

4.17 Komitee toonitab, et oluline on leida esmase ennetustöö näitajad, mida oleks võimalik aja jooksul jälgida. Tehakse ettepanek, et liikmesriikides teatud aja jooksul tehtud esmase ennetustöö mõõtmiseks loendataks korrapäraselt nende 15-aastaste noorte arvu, kes suitsetavad, ning mõõdetaks ka mõnda ülekaalulisuse näitajat (nt kehamassiindeks). Üks viis naiste ülekaalulisuse jälgimiseks liikmesriikides võiks olla rasedusaegne tervishoid ning suundumusi meeste hulgas aja jooksul võiks jälgida sõjaväeteenistusse värbamisel.

Sõeluuringud

4.18 Komitee rõhutab, et sõeluuringud on investeering paremasse tervisesse ja tähendab inimese jaoks haiguse vältimist.

4.19 Komitee peab oluliseks, et sisseviidavaid sõeluuringute programme oleks võimalik hinnata.

4.20 Komitee nõustub, et väljapakutud rinnavähi, emakavähi ja pärasoolevähi sõeluuringute programmid peaksid hõlmama võimalikult palju inimesi. See on ka kooskõlas nõukogu soovitustega vähktõve sõeluuringute kohta kuni 2013. aastani. Juba 2003. aastal seati selged eesmärgid, kuid neid ei ole saavutatud.

4.21 Komitee nõustub, et liikmesriigid peaksid suurendama oma jõupingutusi vähktõve sõeluuringuid käsitleva nõukogu soovituse täielikuks rakendamiseks 2013. aastaks. Komiteel oleks hea meel, kui kõikidel liikmesriikidel oleksid mõistlikud astmelised eesmärgid selles suunas liikumiseks.

4.22 Komitee arvates on oluline anda riskirühmadele sihtotstarbelist teavet ja toetust, nii et ka nemad oleksid teadlikud sõeluuringutes osalemise eelistest. Samuti on oluline pöörata tähelepanu stressile ja pingetele, mis kaasnevad hirmuga vähktõve ees.

4.23 Komitee avaldab lootust, et kõik tulevased sõeluuringute programmid, mida ELi tasandil soovitatakse, põhinevad tõendusmaterjalil. Komitee loodab, et tulevaste sõeluuringute sisseviimisel liikmesriikides soovitaks EL hõlmatava vanusevahemiku. Ühine vanusevahemik ja sõeluuringule kutsumise intervall liikmesriikides ühtlustaks tulemusi ning soodustaks teadusuuringuid.

4.24 Komitee pooldab Euroopa vabatahtlikku katselist akrediteerimisskeemi.

5. Parimate tavade tuvastamine ja levitamine

5.1 Komitee toetab eesmärki vähendada erinevusi vähktõppe suremuses liikmesriikide vaheliste erinevuste vähendamise teel.

5.2 Komitee peab oluliseks, et kõikides liikmesriikides hakataks kõnealuste eesmärkide saavutamiseks teostama mõõtmisi ja pidama vähiregistrit. Avatud ja täpne võrdlus on siinkohal põhiline. Eesmärkide saavutamise miinimumnõuded on rahvastikuregistri olemasolu või loomine igas liikmesriigis, uute vähktõve juhtumite registreerimine ning surma põhjuste register. Sel viisil on võimalik koguda korrektseid andmeid juhtude, levimuse, ellujäämise ja suremuse kohta. Komitee teeb ettepaneku kaasata hilisemas etapis ka haiglate registrid, siis oleksid strateegiad veel paremini võrreldavamad, samuti oleks võimalik võrrelda ravi.

5.3 Komitee nõustub, et tarvis on tuvastada andmete kogumist takistavad tegurid, ning teeb ettepaneku võtta sihtotstarbelised meetmed, et liikmesriigid, kus register puudub, saaksid selle kiiresti luua.

5.4 Komitee nõustub, et oluline on koguda andmeid selle kohta, milliseid kulutusi põhjustab vähktõbi ühiskonnale. Tegemist oleks antud teema jaoks kasuliku teabega, mis annaks ülevaate sellest, kuivõrd suur probleem see ühiskonna jaoks on.

5.5 Komitee nõustub ettepanekuga teha uuring, et teada saada Euroopa üldsuse arvamust vähiandmete registreerimise kohta. Siinkohal saab hea näitena tõsta esile Põhjamaade kogemusi.

5.6 Komitee nõustub, et vähktõve põhjustavaid tegureid on palju, sh eluviis, elukutse ja keskkond. Seetõttu peab ennetustöö olema laiaulatuslik.

5.7 Komitee rõhutab eriti ennetustöö olulisust seoses suitsetamisega. Paljudes, eelkõige uuemates liikmesriikides on suitsetajate arv suur. Sageli suitsetatakse kõige rohkem sotsiaalmajanduslikult haavatavate rühmade hulgas. Tähelepanuta ei tohiks jätta, et ka nn passiivne suitsetamine on tervisele ohtlik.

Teadusuuringud

5.8 Komitee nõustub komisjoniga, et riikidevaheline teadmiste vahetus võiks olla palju tõhusam ning oluline on parandada teadustöö infrastruktuuri.

5.9 Komitee tervitab ettepanekut pöörata erilist tähelepanu sellele, et üldsusele tagataks parem juurdepääs vähktõveuuringute ja kliiniliste uuringute alasele teabele.

5.10 Sarnaselt komisjoniga rõhutab komitee, et väga olulised on ühised Euroopa teadusalgatused ennetustöö valdkonnas, nt eluviisiuuringud. See on unarusse jäetud oluline ja strateegiline valdkond, millesse tasub investeerida kooskõlas partnerluse eesmärkidega. Asjaomase valdkonna teadusuuringutega tuleks koguda teavet kõrvalnähtude ohu ja ravist põhjustatud, hiljem avalduvate kahjustuste ohu, samuti psühhosotsiaalsete teemade kohta.

5.11 Komitee juhib tähelepanu konkurentsi olulisusele teadusuuringutes ning leiab, et teadusalast koostööd võiks parandada eelkõige infrastruktuuri tasandil. Komitee tervitab ühtseid biopanku, materjalide lihtsustatud vahetust, teadmiste vahetust ja kliinilisi uuringuid juhul, kui liikmesriigi enda materjalidest ei piisa või mitme riigi koostöö kiirendaks protsessi oluliselt (Euroopa multikeskuste uuringud).

5.12 Komitee tervitab sellise asutuse loomist, mis annaks teadusuuringutele ja teaduslikele meetoditele hinnangu Euroopa vaatenurgast. Selline sõltumatu asutus võiks hinnata ja uurida kõiki tõendeid teatud meditsiinivaldkonnas Euroopas. Teisisõnu tähendaks see antud valdkonna teadustöö võrdlemist eelnevalt määratletud hea teadustöö kriteeriumide alusel.

5.13 Komiteel oleks hea meel, kui kõnealune asutus eelkõige tuvastaks strateegiliste üleeuroopaliste vähktõve uurimise projektide tarbeks sellised valdkonnad, mis on olulised, kuid kus puuduvad majanduslikud huvid.

Võrdlusandmed

5.14 Eesmärk: tagada täpsed ja võrreldavad andmed vähktõve kohta, mida on vaja poliitiliste meetmete väljatöötamiseks.

5.15 Sarnaselt komisjoniga rõhutab komitee võrreldavate andmete tähtsust ning vajadust vähiregistrite järele liikmesriikides.

5.16 Komitee juhib tähelepanu ka vajadusele töötada välja võrreldavad ja hinnatavad näitajad. Esimene samm oleks vähiregistrite loomine kõikides liikmesriikides ning nende kohta aruannete esitamine ühele ja samale asutusele. Selliseks asutuseks võiksid sobida Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus (IARC) ja Rahvusvaheline Vähivastane Liit (UICC). Mõlemad tegutsevad Euroopa tasandil.

5.17 Komitee leiab, et avatud võrdlusandmed on väga olulised, et tutvustada ja üle võtta häid tavasid.

5.18 Võrreldavad andmed ja nende tihedam vahetus on väga oluline ka teadusuuringute jaoks.

5.19 Komitee toonitab, et kõik tarneahela osad nagu ravi, taastusravi ja palliatiivne ehk leevendav hooldus on olulise tähtsusega vähktõvest põhjustatud haiguskoormuse ning haigete ja nende lähedaste kannatuste vähendamisel. Komitee soovib esimese sammuna keskenduda esmasele ennetustööle (ennetamine) ja teisesele ennetustööle (sõeluuringud), et võimalik vähktõbi võimalikult kiiresti avastada ja alustada raviga varakult.

5.20 Komitee peab oluliseks, et kogu tarneahela – ravi, taastusravi ja palliatiivse hoolduse – jooksul võetavad meetmed, nagu näiteks esmane ja teisene ennetustöö, oleksid lisatud liikmesriikide integreeritud kavadesse vähktõvevastaseks võitluseks.

Brüssel, 16. detsember 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Allikas: Rahvusvaheline Vähiuuringute Keskus (IARC), 2007.

(2) Nõukogu 2. detsembri 2003. aasta soovitus vähktõve sõeluuringute kohta (2003/878/EÜ), ELT L 327, 16.12.2003, lk 34.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/76

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta”

KOM(2009) 380 lõplik

(2010/C 255/14)

Raportöör: Maureen O'NEILL

22. juulil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta”

KOM(2009) 380 lõplik.

Asjaomase töö eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2009. Raportöör oli Maureen O'Neill.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Järeldused

1.1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohta, sest rahvastiku vananemist arvestades avaldab see Euroopa jaoks kriitilise tähtsusega teema mõju üksikisikutele, perekondadele ja ühiskonnale.

1.1.2 Komitee tunnistab, et dementsusega tegelemine ja hoolduse tagamine on eelkõige liikmesriikide ülesanne, kuid tervitab asjaolu, et teatisega juhitakse tähelepanu ELi rollile riikide edusammude edendamisel.

Terminoloogiline märkus: kuna määratlus „Alzheimeri tõbi” ei hõlma kõiki dementsuse vorme, siis kasutatakse käesolevas dokumendis määratlust „Alzheimeri tõbi ja muud dementsuse vormid” või lihtsalt sõna „dementsus”.

1.2 Soovitused (ei ole tähtsuse järjekorras, vaid komisjoni teksti järjekorras)

1.2.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil toetada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, et parandada avalikkuse teadmisi dementsusest eesmärgiga suurendada õigeaegset diagnoosimist ja vähendada stigmatiseerimist.

1.2.2 Komitee soovitab toetatavate teadusuuringu valdkondade suuremat valikut.

1.2.3 Komitee tervitab ühise programmitöö meetodit teadusuuringutes ning kutsub komisjoni üles seda õigeaegselt rakendama.

1.2.4 Komitee soovitab laiendada avatud koordinatsiooni meetodit tervishoiu valdkonnale, nii et komisjon saaks aktiivselt edendada konkreetsete riiklike strateegiate ja kvaliteediraamistike arendamist dementsuse jaoks.

1.2.5 Komitee kutsub komisjoni üles laialdaselt propageerima terviseprogrammi kasutamist hooldusmudelite loomiseks ning tegema aktiivset koostööd riikide valitsustega Euroopa struktuurifondide kasutamiseks, et edasi arendada ja rakendada kohalikul tasandil koolitust dementsuse nähtudega haigete hoolduseks akuutse, pikaajalise hoolduse puhul ning kogukonnas.

1.2.6 Komitee rõhutab tugevalt, et väga oluline on kohaldada Euroopa inimõiguste konventsiooni dementsuse all kannatavate inimeste puhul.

1.2.7 Komitee toetab teatises sisalduvat meedet luua terviseprogrammi meetmete abil Euroopa võrgustik.

1.2.8 Komitee kutsub üles levitama ja rakendama teatist kohalikul, riiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil koostöös Alzheimeri tõvega tegelevate ühenduste, riikide valitsuste, komisjoni ja teiste asjaomaste organitega, sh Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

2. Taust

2.1 Valges raamatus „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013” (1) rõhutati selgelt, et oluline on kujundada parem arusaamine sellistest neurodegeneratiivsetest haigustest nagu Alzheimeri tõbi ja muud dementsuse vormid.

2.2 Komisjon on võtnud prioriteediks tagada, et kõnealust teemat tunnistatakse piisavalt, arvestades probleemi ulatust ning mõju üksikisikutele, hooldajatele ning kulusid ühiskonnale.

2.3 Pakutud pikaajaliste meetmete keskpunktis on ennetusstrateegiad, mitte-meditsiiniline sekkumine, elukutseliste ja vabatahtlike hooldajate oskused, ning teadusuuringute valdkonnas on rõhk on liikmesriikide ja komisjoni koostööl põhineval lähenemisviisil (2)

2.4 Euroopa Komisjon ühendab Alzheimeri tõvega seotud tulevase töö olulised valdkonnad ka 2008. aastal loodud vaimse tervise ja heaolu Euroopa paktiga, tunnustades et vaimne tervis on Alzheimeri tõve üks eraldiseisvaid mõõteid.

2.5 Euroopa Parlament on vastu võtnud deklaratsiooni (3) Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormidega võitlemise prioriteetide kohta, et võtta poliitiline kohustus teadusuuringuteks, ennetuseks, sotsiaalkaitseks, stigmatiseerimise kaotamiseks ning tähtsustada Alzheimeri tõvega tegelevate ühenduste toetamist.

3. Kontekst

3.1 Dementsust iseloomustab vaimsete võimete järkjärguline kaotus, mida põhjustab rida haigusi. Neist kõige levinum on Alzheimeri tõbi, mille all kannatab 50–60 % dementsuse all kannatavatest inimestest. Muud sellised haigused on teiste hulgas veresoonkonnahaigustest tingitud dementsus ja Lewy kehakeste dementsus. Euroopa Liidu patsientide foorum ja Alzheimer Europe viisid Euroopa Komisjoni toetusel ellu projekti, milles selgitati välja kõige olulisemad harvaesinevad dementsuse vormid (4).

3.2 Hinnanguliselt kannatas 2008. aastal 27 ELi liikmeriigis 7,3 miljonit inimest vanuses 30–99 erisuguste dementsuse vormide all. Naistel esines dementsust rohkem (4,9 miljonit) kui meestel (2,4 miljonit) (4).

3.3 Arvestades üldist eluea pikenemist ning nn beebibuumi põlvkonna vananemist, siis prognoositakse eakate inimeste arvu märkimisväärset kasvu, kusjuures kõige vanemate rühmade hulgas on suhteline tõus kõige suurem. Vanusega seotud haiguste, eriti dementsuse juhtude sagenemine tõenäoliselt jätkub – praeguste prognooside kohaselt kahekordistub nende haiguste all kannatavate inimeste arv järgmise 20 aasta jooksul. Alzheimer's Disease Internationali hinnangul kannatab 2050. aastaks kogu maailmas dementsuse all 104 miljonit inimest.

3.4 Dementsuse vormide praegune ja tulevane mõju perekonnale ja elukutselistele hooldajatele, rahvatervisele ja hoolduskuludele on märkimisväärne. Vastavalt Alzheimer Europe'i (2008) hinnangule moodustasid Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormidega seotud otsese ja informaalse hoolduse kulud kokku 130 miljardit eurot 27-liikmelises ELis – 21 000 eurot haige kohta aastas, kusjuures 56 % kuludest kantakse informaalses hoolduses (5).

3.5 Prantsusmaa eesistumise ajal toimunud konverentsil „Võitlus Alzheimeri tõve ja sellega seotud haiguste vastu” rõhutati, et eurooplaste jaoks on äärmiselt oluline jagada teadmisi ja mobiliseerida eri liikmesriikide oskused ja kogemused eesmärgiga võidelda selle haiguse vastu. Konverentsi järeldusi arutati tervishoiuministrite nõukogul 2008. aasta detsembris.

3.6 Dementsuse ja selle vormidega tegelemine ja hoolduse tagamine on eelkõige liikmesriikide ülesanne. Samas on asutamislepingu artikli 152 kohaselt rahvatervise valdkonnas ühenduse ülesanne toetada liikmesriikide meetmeid ning artiklis 165 sätestatakse, et ühendus ja liikmesriigid kooskõlastavad oma teadusuuringud ja tehnoloogia arendamise, et tagada riikide poliitika ja ühenduse poliitika vastastikune sobivus.

4. Komisjoni teatis

Komisjoni teatise eesmärk on määratleda valdkonnad ja ELi tasandi meetmed, millega saab luua lisaväärtust liikmesriikide toetamiseks.

4.1 Teatises määratletakse viis peamist probleemi, mille lahendamisele saaks ühenduse meetmete abil kaasa aidata:

—

ennetus;

—	selgitustöö dementsuse paremaks mõistmiseks – teadusuuringute kooskõlastamine;

—	parimate tavade tutvustamine;

—	dementsuse all kannatavate inimeste õiguste austamise tagamine;

—	Euroopa võrgustiku loomine.

4.2 2010. aastal käivitatakse Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide ühismeede, nagu on ette nähtud teise terviseprogrammi (2008–2013) rakendamise töökavas, ning see on osa Lissaboni strateegia üldisest eesmärgist seoses tervishoiu olukorra parandamisega (6).

5. Ennetus

Praegu ei ole Alzheimeri tõbe ega muid dementsuse vorme võimalik ei ennetada ega ravida ning kognitiivsete funktsioonide häireid peeti vananemise vältimatuks osaks. Kuid suurenenud teadmistega vananemisest ja ajust uuritakse praegu võimalikke ennetusviise.

5.1 Kuna dementsust võib suuremal või vähemal määral seostada südame ja veresoonkonna probleemidega, siis kuuluvad ennetusmeetmete hulka tervislik toitumine (7), vererõhu ja kolesterooli kontrollimine, mittesuitsetamine, alkoholi tarbimine vaid mõõdukas koguses (8) ning kehaline liikumine.

5.2 Muud ennetusstrateegiad hõlmavad sotsiaalset tegevust, kaasamist ja toetust ning intellektuaalset stimulatsiooni.

5.3 Hea füüsiline ja vaimne tervis kogu elu vältel võib aidata kaasa kognitiivsete funktsioonide säilimisele. Seda nimetatakse ka nn aju tervislikuks eluviisiks (9).

5.4 Tõendid nende strateegiate toetuseks on siiski jätkuvalt piiratud ning komitee toetab komisjoni üleskutset konkreetsemateks uuringuteks, et paremini mõista ennetusstrateegiate potentsiaali. Seda toetab Alzheimer Europe.

5.5 Komitee tervitab pakutud meetmeid dementsuse mõõtme lisamiseks juba võetud ja tulevikus võetavate ELi haiguste ennetamise meetmete hulka, sh hariduse valdkonnas, ning koostööd liikmesriikidega, et koostada suunised ning levitada neid võimalikult laialt üldsuse ning tervishoiu ja sotsiaalhoolduse organisatsioonide hulgas.

5.6 Peamine väljakutse on võimaldada varasemat ja usaldusväärsemat diagnoosimist. See vähendaks asjaomaste isikute ning nende hooldajate jaoks ebakindlust ning nad saaksid teha sobivaid õiguslikke, finantsilisi, meditsiinilisi ja muid plaane.

5.7 Varast diagnoosimist takistab muu hulgas see, et inimesed ei tunne sümptomeid ära ja peavad neid vananemise normaalseks osaks. Seda varjutab ka eitamine ja hirm, mis tuleneb dementsusega seotud tajutavast stigmatiseermisest. Hiljutised uuringud näitasid, et keskmine ajavahemik sümptomite ilmnemisest diagnoosimiseni kõikus Euroopa riikides 10 kuust Saksamaal kuni 32 kuuni Ühendkuningriigis.

5.8 Komiteele teeb siiski muret nende inimeste arv kogu ELis, kellele ei pruugi diagnoosimine olla kättesaadav, sest puuduvad teadmised ja teenused, eriti maapiirkondades ja ebasoodsates tingimustes kogukondades.

5.9 Komitee toetab Alzheimer Europe'i üleskutset Euroopa Komisjonile ja riikide valitsustele toetada teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis on suunatud üldsusele, erinevatele sidusrühmadele kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, sh meedia, et parandada dementsuse sümptomite tundmist ja vähendada stigmatiseerimist (10).

6. Selgitustöö dementsuse vormide paremaks mõistmiseks – teadusuuringute kooskõlastamine

6.1 Komitee tunnustab komisjoni võetud kohustust teadusuuringute toetamisel raamprogrammide kaudu sellistes valdkondades nagu aju uuringud, põhjused ja ennetusstrateegiad vananedes hea tervise säilitamise ja rahvatervise jaoks.

6.2 Siiski rõhutab komitee, et uuringud on vajalikud ka eri hooldusmudelite, psühho-sotsiaalse ja mittefarmatseutilise sekkumise tõhususe kohta, samuti demograafiliste muutuste, nagu lahutus / uuesti abiellumine / kooselu, ränne ja urbaniseerumine, mõju kohta dementsusega seotud kogemustele ja dementsuse all kannatavate inimeste hooldusele.

6.3 Kuigi läbi on viidud olulisi ELi rahastatud teadusuuringuid info- ja sidetehnoloogia (IST) ning dementsuse all kannatavate haigete hoolduse valdkonnas, on vaja rohkem selliseid uuringuid. Olulisemad tulemused näitavad, et kui tehnoloogiat kasutada eetiliselt ning see kaasata hoolduskavadesse, siis saab tehnoloogia aidata dementsuse all kannatavatel inimestel teha valikuid jääda turvaliselt koju ning see võib aidata parandada elukvaliteeti kõikides eluolukordades.

6.4 Komitee tervitab komisjoni pühendumist konkreetsetele meetmetele IST valdkonna teadusuuringutes raamprogrammides, samuti laiaulatuslikele katseprojektidele, mis on käivitatud ELis ja 23 Euroopa riigis IST toodete ja teenuste kohta (11).

6.5 Arvestades dementsuse leviku kasvu, siis on oluline koostöö teadusasutuste ja liikmesriikide rahastamisorganite vahel. Komitee tervitab ühise programmitöö meetodit vabatahtlikul alusel, et tagada liikmesriikide ja ELi programmide eraldatavate vahendite võimalikult tõhus kasutamine.

6.6 Seepärast leiab komitee, et oluline on liikmeriikide pühendumine kõnealustele teadusuuringutele, nende rahastamisele ning koostööle.

7. Parimate tavade tutvustamine

7.1 Arvestades tunnustatud vajadust täiendavate teadusuuringute järele, varase diagnoosimise olulisust, ravi-, tervise- ja sotsiaalhoolduse kättesaadavust liikmesriikides, on avatud koordineerimise meetodil otsustav roll sotsiaalkaitse tõhususe, sotsiaalse kaasamise ja pikaajaliselt kättesaadavate hooldusteenuste tõhususe hindamisel.

7.2 Väga oluline on kvaliteetsete teenuste osutamine dementsuse all kannatavatele inimestele ning nende hooldajatele. Mõnes liikmesriigis on see osa üldisest strateegiast, kuid praeguseks on vaid kaks ELi liikmesriiki välja töötanud ametliku strateegia ning komitee leiab, et avatud koordineerimise meetodi laiendamisega tervishoiu valdkonnale saaks komisjon julgustada nii konkreetsete riiklike strateegiate arendamist kui ka kvaliteediraamistikke, mis saaksid pakkuda võrdlusnäitajaid teiste liikmesriikide jaoks ning edusammudeks poliitika, teenuste, koolituse ja teadusuuringute valdkonnas.

7.3 Komitee tervitab kohustust võimaldada eriväljaõpet meditsiinilisele ja hoolduspersonalile ning dementsuse all kannatavate inimeste perekonnaliikmetele koos tervikliku lähenemisviisiga hooldusele. Komitee usub, et ELi terviseprogrammi saab kasutada hooldusmudelite arendamiseks, mida liikmesriigid täiendavad Euroopa struktuurifonde ära kasutades, et võimaldada nende mudelite rakendamist. See on eriti oluline silmas pidades väljaõppe saanud inimeste nappust tervishoiu ja sotsiaalhoolduse valdkonnas (12). Väga oluline on akuutse, pikaajalise hooldusega tegelevale personalile ning kogukonnale pakkuda koolitust Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide ning eetiliste tavade paremaks mõistmiseks.

7.4 Komitee toetab heade tavade tutvustamist ennetuse ja teenuste määratletud valdkondades, mis parandavad Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide all kannatavate inimeste elukvaliteeti.

7.5 Komitee toetab tugevalt riiklike, Euroopa ning rahvusvaheliste Alzheimeri tõvega tegelevate ühenduste ning vastavate patsiendiorganisatsioonide tugevamaks muutmist. Need organisatsioonid pakuvad laia valikut teenuseid dementsuse all kannatavatele inimestele ja nende hooldajatele ning neil on oluline roll sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise ennetamisel ja dementsuse all kannatavate inimeste õiguste edendamisel.

7.6 Kõnealused organisatsioonid annavad väärtuslikku informatsiooni (13), mis saab mõjutada teadustegevust, poliitikat ja tavasid ning neile teavet edastada. Samuti võimaldavad nad teha kuuldavaks dementsuse all kannatajate ning nende hooldajate hääle. Komitee soovib oma osalemise kaudu ühendustöös rea organisatsioonidega nii üle Euroopa kui ka rahvusvaheliselt anda neile organisatsioonidele oma toetuse ning mõju.

7.7 Komitee toetab Alzheimer Europe'i üleskutset riikide valitsustele tunnustada Alzheimeri tõvega tegelevate ühenduste panust ning neid rahastada eesmärgiga toime tulla Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide all kannatavate inimeste arvu oodatava tõusuga üleeuroopalise solidaarsuse kontekstis.

8. Dementsuse all kannatavate inimeste õiguste austamise tagamine

8.1 „Ennekõike on dementsuse all kannatavad inimesed sõbrad, sugulased, naabrid ja meie ühiskonna liikmed. Asjaolu, et neil on spetsiifiline haigus, on teisejärguline” (14). Komitee toetab Alzheimeri tõve ja muude dementsuse vormide all kannatavate inimeste õigust väärikale kohtlemisele ning enesemääratlusele.

8.2 Nii dementsuse diagnoos kui ka järkjärguline vaimsete võimete kadumine võivad põhjustada asjaomaste isikute ja nende hooldajate sotsiaalset isolatsiooni ning mõjutada neid negatiivselt, kahjustades nende tervist ja heaolu. Komitee kutsub komisjoni ja riikide valitsusi üles teavitama ja harima ühiskonda, et kõrvaldada dementsusega seotud stigmatiseerimine.

8.3 Komitee kutsub üles austama dementsuse all kannatavate inimeste õigusi Euroopa inimõiguste konventsiooni kontekstis, mida tugevdati puuetega inimeste ning patsientide õigustega (15). Teavet tuleb anda nii haiguse kui ka kättesaadavate teenuste kohta ning dementsuse all kannatajad ja nende hooldajad tuleb kaasata nende kohta langetatavatesse otsustesse.

8.4 Komitee toetab komisjoni poliitilise initsiatiivi näitamisel ELis, tunnustades teovõimetute eakate inimeste õigusi, selleks et nende õigusi austataks ja et nad oleksid kaitstud hooletusse jätmise ja väärkohtlemise eest (16).

9. Euroopa võrgutiku loomine

9.1 Komitee on seisukohal, et Euroopa võrgustiku loomine terviseprogrammi kaudu on äärmiselt oluline. See võimaldaks heade tavade tutvustamist, annaks panuse sidusate standardite ja lähenemisviiside (17) arendamisse haavatavate eakate inimeste jaoks kõigis liikmesriikides ning looks võimaluse töötada välja dementsuse all kannatavate inimeste õiguste ühtsed põhimõtted ja määratlused.

9.2 Lisaks saaks Euroopa võrgustik anda panuse alljärgnevasse:

—	parem selgitustöö suurema hulga tervishoiu- ja sotsiaaltöötajate seas dementsuse kohta ning selle kohta, kuidas toetada selle all kannatavaid inimesi ja nende hooldajaid;

—	parem selgitustöö dementsusega seotud stigmatiseerimise vähendamiseks ja varase diagnoosimise soodustamiseks;

—	parem koordineerimine dementsuse all kannatavate inimeste ning nende hooldajatega tegelevate töötajate vahel, et oleks võimalik vastata individuaalsetele vajadustele (18);

ning seda kõikides liikmesriikides.

9.3 Võrgustik võiks hõlmata koostööd riikide valitsustega, et töötada välja eelaruanded asjaomaste isikute kohta, seni kuni nad on veel võimelised andma oma nõusoleku seoses ravi, hoolduse, toetuse, finantsasjade ja õiguslike küsimustega ning nad on suutelised määrama eelnevalt usaldusväärse isiku, kes tegutseb nende nimel.

9.4 Komitee kutsub üles tihedale koostööle võrgustiku ning Alzheimer Europe'i vahel, et tagada hea ja järjepidev teabe edastamine dementsuse kohta. See on äärmiselt oluline, et vähendada stigmatiseerimist, julgustada inimesi arsti poole pöörduma ning anda neile teavet neile kättesaadavate teenuste ja toetuse kohta, samuti edendada üksikisikute õigusi, et tagada nende väärikuse ja enesemääratlemise säilimine.

Brüssel, 16. detsember 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 77, 31.3.2009, lk 96.

(2) Alzheimer Europe, Dementsus Euroopas: Aastaraamat 2008.

(3) Euroopa Parlamendi deklaratsioon PE414.434

(4) KOM(2009) 380 lõplik.

(5) Alzheimer Europe, Dementsus Euroopas: Aastaraamat 2008.

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta otsus nr 1350/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse teine tervisevaldkonna tegevusprogramm (2008–2013). Vt http://ec.europa.eu/health/ph_information/indicators/lifeyears_en.htm.

(7) ELT C 24, 31.1.2006, lk 63.

(8) ELT C 318, 23.12.2009, lk 10.

(9) „Dementia Risk Reduction: The evidence.”, Alzheimer’s Australia väljaanne, 13. september 2007.

(10) Alzheimer Europe'i Pariisi deklaratsioon Alzheimeri liikumise poliitiliste prioriteetide kohta (2006).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 742/2008/EÜ, 9. juuli 2008, KOM(2007) 332 lõplik, ELT L 201, 30.7.2008, lk 49.

(12) ELT C 317, 23.12.2009, lk 105.

(13) Dementsust käsitlev Euroopa koostööprojekt (EuroCoDe) kutsuti ellu selleks, et luua konsensuslikke näitajaid ja viia läbi ühiseid uuringuid.

(14) Alzheimer Europe, Dementsus Euroopas: Aastaraamat 2008.

(15) ETL C 10, 15.1.2008, lk 67.

(16) ELT C 44, 16.2.2008, lk 109.

(17) ELT C 204, 9.8.2008, lk 103.

(18) Aruanne „Baseline assessment of current information provision to people with dementia and their carers”, Alison Bowes, NHS Quality Improvement Scotland and the Dementia Services Development Centre Stirlingis Šotimaal.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/81

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat. Õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas”

KOM(2009) 329 lõplik

(2010/C 255/15)

Raportöör: Eve PÄÄRENDSON

8. juulil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat – Õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas”

KOM(2009) 329 lõplik

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 4. detsembril 2009. Üksikraportöör oli Eve Päärendson.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 173, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 2 komitee liiget.

1. Soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni püüdlusi edendada õppega seotud liikuvust (edaspidi õpiränne) noorte seas. Suurema liikuvuse saavutamiseks tuleb julgustada potentsiaalseid vastuvõtjaid meelitama noori oma riikidesse ja linnadesse.

Õpirände eesmärke saab saavutada ainult täieliku ja laiaulatusliku koostöö ja jõupingutustega kõikidel tasanditel (EL, liikmesriigid, piirkonnad, haridusasutused, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ning ka noored ise).

1.2.1 Komisjon ja liikmesriigid peaksid tegema suuremaid jõupingutusi liikuvuse tõkete eemaldamiseks ning heade tavade vahetamiseks. Komitee kutsub liikmesriike üles rakendama korrektselt ühenduse õigusakte ning lahendama haldus- ja õigusvaldkonna kitsaskohti nagu elamisload, õigus sotsiaalkindlustusele ja teiste riikide üliõpilaspiletite tunnustamine. Õpiränne oli Bologna protsessi ja Euroopa kõrgharidusruumi edu võti. Komitee leiab, et liikuvus võib osutuda võtmeteguriks elukestva õppe ühise ruumi loomisel Euroopas. „Euroopa praktikandi” või „Euroopa üliõpilase” staatus tagaks võrdse kohtlemise ja pakuks lahenduse paljudele hirmudele ja muredele tunnistuste tunnustamise, tervishoiu, üliõpilaste toetuse jne valdkonnas.

1.2.2 Pidades silmas nii formaalset kui mitteformaalset õppimist, on vaja tunnistuste tunnustamise Lissaboni konventsiooni ametlikku tunnustamist, allkirjastamist ja ratifitseerimist.

1.3 Suurema toetuse, sh rahalise toetuse saavutamiseks õpirändele on oluline, et kõik osapooled teadvustaksid ja tunnustaksid sellest saadavat kasu. Õpirände ja inimeste tööalase konkurentsivõime vahelist seost tuleb täiendavalt selgitada ja rõhutada.

Euroopa konkurentsivõime ja tehnoloogilise juhtpositsiooni säilitamiseks on oluline soodustada noorte eurooplaste liikuvust ja meelitada kõige arukamaid noori kolmandatest riikidest Euroopasse. Komitee on kindlal veendumusel, et liikuvust takistavad viisaprobleemid tuleks viivitamatult lahendada. Komitee on veendunud, et õpirände programmide järkjärguline laienemine kolmandatesse riikidesse nagu Hiina, India, Jaapan, USA jt oleks arukas investeering.

1.4.1 Komitee soovitab tungivalt teha samal ajal tõsiseid jõupingutusi ajude äravoolu takistamiseks Euroopast ning muutmaks Euroopat atraktiivseks paigaks teadlastele nii Euroopast kui ka väljastpoolt Euroopat.

1.5 Euroopa Liit ja liikmesriigid ei saa välismaal õppijate arvu kasvust sotsiaalset ja majanduslikku kasu, kui õpirände toetamiseks ei eraldata märkimisväärselt suuremaid ressursse. Kriisi ajal tuleks teha struktuurseid investeeringuid haritumasse ja konkurentsivõimelisemasse Euroopasse. Paremaks rahastamiseks peaks EL koondama kõik olemasolevad mehhanismid ja partnerid ning muutma liikuvuse iga asjaomase poliitikavaldkonna osaks, seetõttu võiks rahastus tulla struktuurifondidest ning teadus- ja arendustegevuse raamprogrammist. Euroopa Sotsiaalfond võiks olla rahastamisallikas esmajoones kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, täiendusena olemasolevale rahastamisele elukestva õppe programmist 2007–2013.

1.6 Suurem õpiränne toob kaasa positiivseid tulemusi ainult siis, kui õpikogemus välismaal on piisavalt kvaliteetne. Komitee soovitab seetõttu järgida kõigi liikuvusprogrammide puhul liikuvuse kvaliteedi Euroopa hartat.

1.7 Komitee soovitab ka reformida olemasolevaid liikuvusprogramme – Erasmus, Leonardo, Comenius, Grundtvig, Marie Curie – lihtsustamaks menetlusi ja tagamaks, et bürokraatlikke takistusi oleks võimalikult vähe. See tähendaks eelkõige haridusasutuste, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist kõnealusesse protsessi.

1.8 Pühendumine liikuvusele peaks väljenduma ambitsioonikas liikuvuse sihttasemes Euroopa haridus- ja koolitusalase koostöö uues strateegilises raamistikus (ET2020). Kõnealune sihttase peaks olema eri sihtrühmadele (kutseõppurid, õpetajad, mitteformaalne haridus, kõrgharidus ja kooliõpilased) erinev ja selle aluseks peaks olema palju täielikum statistiliste andmete kogu.

1.9 Õpirände programmide alaste teadmiste ja välismaal õppijate arvu suurendamiseks on vajalik senisest tõhusam teavitustöö.

1.10 Komitee toetab ühise Euroopa veebiportaali loomist, mis sisaldaks kogu teavet üleeuroopaliste õpirände programmide kohta ning kust ettevõtted saaksid leida teavet praktika- või väljaõppevõimalusi otsivate noorte kohta (õpilaste CVd) ja vastupidi. Euroopa ettevõtete võrgustikke (sh väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid esindavad organisatsioonid) ja Euroopa Liidu ametialaseid organisatsioone tuleb innustada lisama oma veebilehtedele teavet õpirände programmide kohta ning neid oma liikmete seas reklaamima.

1.11 Rohelisele raamatule järgneva poliitilise protsessi intensiivistamiseks soovitab komitee määratleda õpirände mõiste ja vanusevahemik, mida see hõlmab.

1.12 Komitee on veendunud, et õpirände soodustamiseks tuleks keeleõpe seada prioriteediks haridus- ja koolitusasutuste kõikide tasandite õppekavades. Samuti soovitab komitee uurida võimalusi, kuidas muuta kõikide kõrgharidusasutuste keeleõpetajate jaoks kohustuslikuks veeta aastane õppeperiood välismaal ning paluda liikmesriikidel teha hariduspoliitika kaudu palju rohkem saavutamaks eesmärki, et iga ELi kodanik valdaks vähemalt veel kahte ELis räägitavat keelt.

2. Komisjoni rohelise raamatu kokkuvõte

2.1 Euroopa Komisjon avaldas 8. juulil 2009 rohelise raamatu „Õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas”. Eesmärk on algatada arutelu selle kohta, kuidas edendada Euroopa noorte võimalusi oma teadmiste ja oskuste arendamiseks teises riigis õppimise või töötamise, ühiskondliku töö või elukestva õppe raames toimuva täiendkoolituse kogemuste kaudu.

2.2 Roheline raamat on laia haardega ning hõlmab noori inimesi kõikvõimalikes õppega seotud olukordades, nagu kool, ülikooliõpingud (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe), samuti praktika, väljaõpe, noortevahetus, vabatahtlik töö või kutseõpe Euroopa Liidus või sellest väljaspool (1). Rohelise raamatu eesmärk on soodustada õppe-eesmärgil organiseeritud liikuvust, keskendudes (16–35-aastaste) noorte füüsilisele liikuvusele, tunnustades samas virtuaalse liikuvuse (partnerluse, koolitus- ja elektrooniliste mestimisprojektide arendamine) väärtust. Roheline raamat kutsub üles uurima, kuidas oleks võimalik kasutada olemasolevaid ja uusi mehhanisme/vahendeid noorte liikuvuse edendamiseks ning kuidas kaasata sellesse protsessi ELi, liikmesriigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametivõimud koos kõikvõimalike sidusrühmadega (ettevõtjad, kodanikuühiskond, eraisikud). Tuuakse välja terve rida valdkondi, kus on vaja täiendavaid jõupingutusi, ning tehakse ettepanekuid võimalike meetmete kohta. Võimalusel tuuakse näiteid heade tavade kohta. Välismaal õppijate jaoks on olemas rahastamisvõimalused, haridus- ja koolitusprogrammid ning praktilised juhised, kuid neid tuleb laiemalt tutvustada ja muuta need kättesaadavamaks.

2.3 Erasmuse programmi 20 aasta pikkune kogemus on tõendus liikuvuse positiivsest mõjust kõrghariduse valdkonnas. Euroopa Komisjon rõhutas 2007. aasta detsembris koostatud Lissaboni strateegia aruandes, et Erasmus-tüüpi liikuvus peab saama ülikoolihariduse loomulikuks osaks (2). Komisjon rõhutas, et praeguse majanduskriisi lahendamiseks on tähtis investeerida haridusse ja koolitusse, st teadmiste ja oskuste edendamisse. Välismaal õppimise võimalus peaks olema avatud kõikidele Euroopa noortele, et tagada ELi konkurentsivõime ja ühtekuuluvus tulevikus; see peab kujunema reegliks, mitte erandiks (3). Teadmiste liikuvusest peaks saama ELi „viies vabadus”.

2.4 Bologna protsessis osalevate riikide kõrgharidusküsimuste eest vastutavate ministrite poolt 29. aprillil 2009 vastuvõetud Leuveni teatises on sätestatud, et 2020. aastaks peab vähemalt 20 % Euroopa kõrgharidusruumis hariduse omandanud õppuritest olema viibinud seoses õpingute või koolitusega välismaal (4).

2.5 Rohelise raamatuga algatatakse seega avalik arutelu ja kutsutakse leidma vastuseid järgmistele probleemidele ja küsimustele:

—	Kuidas ergutada enamaid noori minema välismaale õppimise, täienduskoolituse, vabatahtliku töö või töökogemuse saamise eesmärgil?

—	Millised on peamised takistused liikuvusele, mis tuleb ületada?

—

Kuidas saaksid kõik asjaosalised – koolid, ülikoolid, ettevõtted ja ettevõtete organisatsioonid, valitsusasutused ja kohalikud omavalitsused, kodanikuühiskonna organisatsioonid jt – kõige paremini teha tihedat ja tõhusat koostööd eelkõige selleks, et julgustada teistest rahvustest noori nende juures kogemusi omandama? Kuidas motiveerida ettevõtteid võtma vastu liikuvusprogrammidest osavõtjaid, sh noori ettevõtjaid, praktikante?

3. Liikuvus: kasu, takistused ja ohud

3.1 Nagu rohelises raamatus õigusega märgitakse, on õpiränne üks põhivahendeid, mille abil saavad inimesed, eeskätt noored, parandada tööleidmise võimalusi ja edendada oma isiklikku arengut.

Teise riiki minek kas õppimise eesmärgil, osana olemasolevast tööst, suurema töökogemuse omandamiseks või vabatahtliku töö eesmärgil on noorte jaoks reaalne võimalus avardada silmaringi. Rohelises raamatus esitatud statistika kohaselt said 2006. aastal olemasolevate liikuvusprogrammide pakutavaid liikuvusvõimalusi kasutada 310 000 noort, mis on kõigest 0,3 % 16–29-aastaste vanuserühmast ELis (5). Lisaks sellele õpib Eurostati andmetel nende programmide väliselt välismaal igal aastal 550 000 üliõpilast.

3.2.1 Hoolimata ELi institutsioonide ja muude asutuste arvukatest jõupingutustest toetusprogrammide ja teiste võimaluste kaudu jääb liikuvuse tase ikkagi madalaks. Teatud õppuritel on lihtsam juurdepääs liikuvusele, nt kutseõppurite ja -praktikantide liikuvust takistavad seni veel mitmed praktilised tegurid, ennekõike seetõttu, et ligikaudu 80 % ressurssidest eraldatakse kõrgharidusele.

3.3 Rohelise raamatu eesmärk on julgustada Euroopa noori kaaluma välismaale õppima või tööle minekut kui loomulikku, mitte erandlikku sammu. Noortele tuleks paremini selgitada sellest saadavat ulatuslikku kasu, sh parem keeleoskus ja muud oskused ning suuremad kultuuridevahelised pädevused, millest oleks neil selles üha multikultuursemas maailmas kasu kogu eluks. Liikuvus kutseõppe eesmärgil annab noortele õige mõtteviisi, sh algatusvõime, muutes neid rohkem väljapoole vaatavateks ja enesekindlamateks. Praktika näitab, et välismaal õppinud on suurema tõenäosusega liikuvad ka tööelus.

3.4 Komitee toetab täielikult noorte suuremat liikuvust õppimise ja töökogemuse eesmärgil, kuna see suurendaks liikuvust kõikides vanuserühmades. Suurema liikuvuse saavutamiseks tuleb julgustada potentsiaalseid vastuvõtjaid meelitama noori oma riikidesse ja linnadesse.

Õpirändest saavad kõige rohkem kasu noored, haridus- ja teadusasutused ning ettevõtted. Pikemas perspektiivis suurendab see ELi konkurentsivõimet teadmistemahuka ühiskonna loomise teel ning edendab Euroopa kodakondsust Euroopa identiteedi tugevdamise teel ja kodanike seas positiivsema suhtumise loomise teel Euroopa suhtes. Liikuvus soodustab keeleõpet ja mitmekeelsust.

3.5.1 Õppijate liikuvus aitab kaasa teadmiste vabale liikumisele, mida võiks pidada ELi viiendaks vabaduseks. Õpirände soodustamiseks on vaja, et haridus- ja koolitussüsteemid ja –asutused muutuksid avatumaks, ennekõike haridusasutuste koostöö parandamiseks, et nende töö oleks tõhusam. Ettevõtete vaheline ning ettevõtete, haridus- ja teadusasutuste vaheline liikuvus avaldab suuremat mõju ka klastrite ja tehnoloogiaalaste partnerlussuhete loomisele, mis suurendab Euroopa konkurentsi- ja innovatsioonivõimet.

3.5.2 Suurem liikuvus on eriti kasulik juhtivate teadusasutuste jaoks, kuna see suurendab nende kultuurilist mitmekesisust ning võimaldab võtta tööle tõeliselt silmapaistvaid teadlaste rühmi. Suurem liikuvus toob kasu ka ettevõtetele, mis pürgivad multikultuurilisuse ja mitmekeelsuse poole, ning kõikidele rahvusvahelise kaubandusega tegelevatele ettevõtetele. Maailmas, kus ELi konkurentsivõimele esitavad pidevalt väljakutseid kiirelt arenevad riigid – Hiina, India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika Vabariik ning varsti paljud teisedki –, seisneb ELi ettevõtete tulevik (eelkõige kvaliteetsete töövõimaluste tulevik) juhtiva rolli saavutamises kas uute tehnoloogiate ja nišitoodete valdkonnas, mis sõltub suurel määral ELi püsimisest teadus- ja arendustegevuses esirinnas, või laiemas teenuste valdkonnas.

Sellegipoolest on takistusi ja ohte, millega tuleb arvestada. Need hõlmavad järgmisi:

—	tipptaseme teadustegevus ning sellega seotud õpetus- ja õppetegevus võivad koonduda vähestesse eliit- ja tippkeskustesse, kuna eriti andekad üliõpilased kogunevad just sinna paljude vähem tunnustatud asutuste kahjuks;

—	õppetöö võib hakata järjest rohkem toimuma maailma peamistes keeltes (sh inglise, prantsuse, hispaania ja saksa keeles) nende liikmesriikide kahjuks, kelle keeli väljaspool riigipiire laialdaselt ei vallata;

—

üha suurema keskendumise tõttu inglise keelele võidakse liikuvaid üliõpilasi ja teadlasi julgustada suunduma teistesse riikidesse, kus räägitakse inglise keelt, sh Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan ja muud Ida-Aasia piirkonnad jne. Nende inimeste veenmine esimesel võimalusel Euroopasse naasma võib osutuda keeruliseks. Igasuguse ELi arenguga liikuvuse valdkonnas peavad kaasnema piisavad stiimulid mõjutamaks liikuvaid teadlasi valima pikemas perspektiivis oma elukohaks Euroopa Liit;

—	ajude äravool võib suureneda, kuna tekivad töökoha leidmise võimalused mujal nn keskmise sissetulekuga arengumaades (6);

—	kõige rohkem kasutavad neid võimalusi humanitaar- ja mitte reaalerialadel kõrg- või ülikooli lõpetanud, kasvõi juba sellepärast, et teadussektoris suudavad paljud väiksemad ettevõtted palgata vaid tuumikoskustega töötajaid, ent keele- ja teisi sarnaseid oskusi ollakse pigem valmis sisse ostma.

3.6.1 Euroopa tehnoloogiaalase juhtpositsiooni säilitamiseks on esmatähtis toetada kõige andekamaid inimesi. Tänapäevalgi arvatakse, et Ühendriigid peavad nn sõda talentide pärast. USAs elab ja töötab umbes 400 000 teadus- ja tehnikaharidusega eurooplast. Maailma ülikoolide pingerea 50st parimast asub 36 USAs ja vaid 10 ELis. Ent USA juhtpositsioon ei ole iseenesest enam nii kindel. Andekad ei kuulu enam üksi Lääne maailmale. Hiina, India, Brasiilia, Venemaa ja teised riigid osalevad üha jõulisemalt ülemaailmses uuenduste- ja talendijahis. Euroopa äriringkonnad seisavad silmitsi kõva konkurentsiga tippspetsialistide kasvatamisel, ligimeelitamisel ja hoidmisel.

Vaatamata mitmele varasemale katsele edendada õpirännet toetusprogrammide (7) ja teiste vahendite (8) abil, leidub veel teisi takistusi, nende hulgas

—	õiguslikud takistused (halduskoormus);

—	praktilised takistused (keeleoskused, kultuurilised erinevused, ebapiisavad vahendid, majanduslik ebavõrdsus, vahendite ülekantavusega seonduvad probleemid, kergesti ligipääsetava teabe puudumine liikuvuse programmide kohta, eelkõige tõhusate veebilehtede puudumise tõttu);

—	takistused kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise osas;

—	õpirände tunnustamine riiklikes õppekavades ning elamislubadega seonduvad probleemid;

—	suured erinevused Euroopa ülikoolide rahastamis- ja kontrollimistavades – mõned neist on sõltumatud (nt Ühendkuningriigis), teised jälle alluvad rangemale riiklikule kontrollile;

—	aktiivse huvi puudus teatavates liikmesriikides (9) ja erasektoris (10).

3.7.1 Keel takistab oluliselt õpirännet, (11) kuna vastuvõtva riigi keelt oskamata kannatavad oluliselt ka õpi- ja sotsiaalsed kogemused. Väärib märkimist, et vaid 18 % eurooplastest on oma kodupiirkonnast ära kolinud ning vaid 4 % on kolinud oma sünniriigist teise liikmesriiki ja 3 % väljapoole Euroopa Liitu. USAs elab 32 % kodanikest mõnes teises osariigis kui selles, kus nad on sündinud. See võib suuremalt jaolt olla seotud ELi keelelise mitmekesisusega (12).

Ent väga oluline probleem, millele tuleb lahendus leida, on selle tagamine, et üliõpilane ei saaks välismaal käimisest mingil põhjusel halbu kogemusi. Halvad kogemused avaldavad pärssivat mõju, eriti kui teistest haavatavamad üliõpilased, sh puuetega, seksuaalsetesse vähemustesse kuuluvad, halvas majanduslikus olukorras olevad, etnilisse vähemusse kuuluvad või teisiti raskes olukorras olevad üliõpilased saavad halbu kogemusi, kuna see tooks palju rohkem kahju kui kasu. Õppeperiood välismaal peab olema ka piisavalt pikk, et juurutada uusi ideesid ning muuta hoiakuid ja käitumist paindlikumaks. Virtuaalne liikuvus võib olla puuetega noorte jaoks väärtuslik abivahend. Noored, kelle puhul füüsiline liikuvus ei ole mõeldav, saaksid infotehnoloogilisi vahendeid kasutades osaleda virtuaalses õpirändes. Virtuaalne õpiränne ei tohi asendada füüsilist õpirännet.

3.8.1 Nooremate õppurite, eriti kooliõpilaste puhul on eriti tähtis tagada, et neid nõustataks piisaval määral, et toetada neid elukoha vahetamisega seotud küsimustes ja aidata neid keeleprobleemide lahendamisel, et nad elaksid kogu välismaal viibimise vältel korralikes elamistingimustes, et nad saaksid täielikku rahalist toetust – mis võrdub praeguse stipendiumite tasemega või vajadusel ületab seda – ning et neid võetaks uues elukeskkonnas üldiselt hästi vastu.

4. Lahendused: vastused rohelises raamatus esitatud küsimustele

4.1 On oluline, et kõik osapooled mõistaksid ja tunnustaksid kasu, mida õpiränne pakub. Tööandjaid ja eelkõige VKEsid tuleb veenda selles, et õpiränne võib luua nende ettevõtetele lisaväärtust, nt piiriülese väljaõppe ja praktika edendamise kaudu või aidates neil siseneda uuele turule. Ent vaba turu tingimustes on oluline vältida igasugust liigset reguleerimist ELi tasandil.

4.2 Ettevalmistus õpirände perioodiks: teave ja suunised

4.2.1 Komitee arvates on tihti nii, et noored isegi ei mõtle selle peale, et õpiränne võiks neile kasu tuua, parandades eelkõige nende võimalusi tööturul. Kuigi internetis on loodud – muu hulgas ka Euroopa Komisjoni poolt – teabeportaalid, (13) tekitab tõsiseid kahtlusi see, kas need on piisavalt kasutajasõbralikud või ligipääsetavad. Komitee toetab ühise Euroopa veebiportaali loomist, mis sisaldaks kogu teavet üleeuroopaliste õpirände programmide kohta ning kust ettevõtted saaksid leida teavet praktika- või väljaõppevõimalusi otsivate noorte kohta (õpilaste CVd) ja vastupidi.

4.2.2 Euroopa ettevõtete ja kutsealade võrgustikke (sh väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete esindusorganisatsioonid) tuleb innustada lisama oma veebilehtedele teavet õpirände programmide kohta ning neid oma liikmete seas reklaamima.

Niinimetatud teeninduspunktidel on oluline osa, nõustades VKE-sid ja teisi huvitatud ettevõtteid, et julgustada neid tegema lisajõupingutusi, et pakkuda noortele senisest rohkem praktikakohti.

4.2.3.1 Keeled ja kultuur

4.2.3.2 Kui tõepoolest soovitakse kõrvaldada üks õpirände peamisi takistusi ja saavutada eesmärk, mille kohaselt ELi kõik kodanikud peaksid lisaks emakeelele valdama veel kahte ELis räägitavat keelt, (14) soovitab komitee uurida võimalusi muuta kõikide kõrgharidusasutuste keeleõpetajate jaoks kohustuslikuks veeta aasta välismaal ning paluda liikmesriikidel oluliselt tõhustada oma hariduspoliitilisi meetmeid, et jõuda eesmärgini, et kõik ELi kodanikud oskaksid vähemalt veel kahte ELis räägitavat keelt.

4.3 Õigusküsimused

4.3.1 Komitee kutsub liikmesriike üles rakendama korrektselt ühenduse õigusakte ja jätkama selliste haldus- ja õigusvaldkonna kitsaskohtade lahendamist nagu elamisload, õigus sotsiaalkindlustusele ja teiste riikide üliõpilaspiletite tunnustamine. Komitee on kindlal veendumusel, et liikuvust takistavad viisaprobleemid tuleks viivitamatult lahendada. Euroopa Liitu rohkem kui kolmeks kuuks õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil saabuvate kolmandate riikide kodanike jaoks on konkreetsed viisamenetluse lihtsustamise tingimused sätestatud direktiivis 2004/114. Sellegipoolest võivad direktiivis määratletud, konkreetseid rühmi puudutavad kriteeriumid tegelikkuses osutuda liikuvust takistavaks tõkkeks (15). Komitee toetab ideed, mille kohaselt ELi liikmesriikidel tuleks kaaluda üliõpilasdirektiivi 2004/114 kohaldamisala laiendamist ka ELi vabatahtlikus teenistuses, õpilasvahetuses või tasustamata praktikas olevatele noortele.

4.4 Mida peaks tegema, et edendada liikuvust ELi ja kolmandate riikide vahel?

4.4.1 Liikuvus peab olema olulisel kohal suhetes ELi ja tema naaberriikide vahel, kes tuleks kaasata poliitilisse arutellu ja programmide korraldamisse.

4.4.2 Nagu eespool öeldud, peavad Euroopa elanikud ajakohastama oma oskusi, et leida vastused globaliseerumisest ja kasvavast konkurentsist tulenevate võtmeküsimustele. Euroopa teadlastel peab olema juurdepääs maailma parimatele institutsioonidele, et pakkuda Euroopa teadusruumile oma kogemusi ja ekspertteadmisi, ning Euroopa üliõpilastel peab olema juurdepääs maailma parimatele õppeasutustele. Noorte eurooplaste liikuvuse edendamine ja noorte meelitamine Euroopasse kolmandatest riikidest etendavad väga olulist rolli tuleviku Euroopa konkurentsivõime tõstmisel. Nende ligimeelitamiseks peab Euroopa Liidul olema parimad üli- ja kõrgkoolid. Euroopa üli- ja kõrgkoolid ning ettevõtjad otsivad võimalusi koostöö tõhustamiseks, et luua konkurentsieeliseid teadus- ja arendustegevuses (16).

4.4.3 Selleks peab komitee vajalikuks suurendada pikas perspektiivis ELi liikuvuse programmides osalevate välisriikide arvu. Komitee leiab, et oli õige laiendada programmi „Erasmus Mundus” geograafilist ulatust, nii et seda võiks kaaluda ka programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele” puhul.

4.4.4 Komitee leiab, et õpirände programmide järkjärguline laienemine kolmandatesse riikidesse nagu Hiina, India, Jaapan, USA jt oleks arukas investeering.

4.4.5 Komitee soovitab tungivalt teha samal ajal tõsiseid jõupingutusi ajude äravoolu takistamiseks Euroopast ning muutmaks Euroopat atraktiivseks paigaks teadlastele nii Euroopast kui ka väljastpoolt Euroopat.

4.5 Õpitulemuste tunnustamine ja kinnitamine

4.5.1 Ametlike ja mitteametlike õpitulemuste puudulik kinnitamine ja tunnustamine (või selle puudumine) on ikka veel tõsiseks takistuseks liikuvusele. Võrgustiku Erasmus Student Network (ESN) läbiviidud uurimusest PRIME selgus, et kolmandikul üliõpilastest oli probleeme seoses välismaal saadud õpitulemuste tunnustamisega. On selge, et kõrgharidusasutustel ja keskvalitsustel tuleb antud küsimustes ära teha veel palju tööd. Komitee soovitab, et kõik liikmesriigid kohe tunnustaksid, ratifitseeriksid ja rakendaksid nõuetekohaselt ellu tunnistuste tunnustamise Lissaboni konventsiooni.

4.5.2 Komitee toetab ideed teha õpiränne kättesaadavaks kõigile noortele hariduse kõigis vormides ja kõigis õppevormides, st formaalses, mitteformaalses ja informaalses õppes. Samas tuleb edendada haridusalast liikuvust eri haridustasemete vahel. Tuleb luua seoseid üld-, kutse- ja kõrghariduse vahel ning ainepunktisüsteemid tuleb täiel määral kasutusele võtta, et lihtsustada liikuvust kutseõppes, kus struktuurid erinevad riigiti oluliselt. Lisaks tuleks arendada viise seoste loomiseks alus- ja täiendõppe vahel. Selle saavutamiseks on esmatähtis Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kiire ja järjekindel rakendamine.

4.5.3 Vajadusel tuleb täielikult ühtlustada eri riikide kõrghariduskraadide vastastikusele tunnustamisele ja stipendiumite eraldamisele esitatavad nõuded, õppemaksude tasumiseks antavad toetused ja abirahad ning muud vastavad kriteeriumid. Näiteks Euroopa magistrikraadi nõuded ei ole samaväärsed Jaapani magistrikraadile esitatavate nõuetega, samas peab Jaapani üliõpilane ikkagi jätkama õppemaksu tasumist oma ülikoolis, mis muudab Euroopa kõrg- või ülikoolis õppimise nende jaoks üleliia kalliks.

4.6 Uus partnerlus õpirände osas

4.6.1 Õpirände eesmärke saab saavutada ainult täieliku ja laiaulatusliku koostöö ja jõupingutustega kõikidel tasanditel (EL, liikmesriigid, piirkonnad, haridusasutused, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid ning ka noored ise). Edusammude tegemiseks õpirände küsimuses on esmatähtis, et liikmesriigid oleksid tõepoolest valmis tegutsema.

4.7 Kas ELis tuleks seada liikuvusalaseid eesmärke?

4.7.1 Komitee arvates tuleb teha senisest rohkem tööd rohelises raamatus kasutatud statistiliste andmete parandamiseks, kuna üksnes tõele vastavatest statistilistest andmetest selgub, kuivõrd tõhusad on praegused liikuvuse programmid, (17) ning ainult need võivad aidata kavandada kindlaid tulevikustrateegiaid, kuhu lisatakse eri sihtrühmade jaoks konkreetsed (protsentides väljendatavad) liikuvuse eesmärgid.

4.7.2 On esmatähtis, et Bologna protsessiga seataks selge liikuvusalane eesmärk ning sarnaseid eesmärke tuleks seada ka hariduse teistes valdkondades. Seetõttu toetab komitee ideed seada liikuvuseesmärgid kutsehariduse ja -õppe, õppejõudude, kooliõpilaste ja mitteformaalse hariduse valdkonnas. Kõnealused eesmärgid peaksid kehtima mitte ainult ELile tervikuna, vaid ka igale liikmesriigile. Lisaks sellele peaks seadma oma eesmärgid ka piirkonnad ja haridusasutused. Eesmärkide seadmisel peab olema keskseks väärtuseks hariduse kvaliteet.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Õppimine võib olla kas formaalne – haridussüsteemi raames – või mitteformaalne – noortega seotud ja vabatahtliku tegevuse raames.

(2) Strateegiline aruanne majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva uuendatud Lissaboni strateegia kohta: uue tsükli käivitamine (2008–2010), KOM(2007) 803.

(3) Kõrgetasemelise ekspertkogu esitatud aruanne liikuvuse kohta, juuni 2008, http://ec.europa.eu/education/doc/2008/mobilityreport_en.pdf.

(4) http://www.ond.vlaanderen.be/hogeronderwijs/bologna/conference/documents/Leuven_Louvain-la-Neuve_Communiqué_April_2009.pdf

(5) Erasmus, Leonardo, Comenius, Grundtvig, Marie Curie, programm „Kultuur”, programm „Aktiivsed noored”, Euroopa Vabatahtlik Teenistus programmi „Aktiivsed noored” raames, Kodanike Euroopa programm.

(6) Tuneesia, Brasiilia, Lõuna-Aafrika.

(7) Erasmus, Leonardo, Comenius, Grundtvig, Marie Curie, programm „Kultuur”, programm „Aktiivsed noored”, Euroopa Vabatahtlik Teenistus programmi „Aktiivsed noored” raames, Kodanike Euroopa programm.

(8) Europass, Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekande süsteem (ECT, kõrgharidussektoris kasutatav), diplomilisa, Euroopa kvalifikatsiooniraamistik elukestva õppe valdkonnas, Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem (ECVET), YouthPass, EURAXESS, üliõpilaste viisa direktiiv ja teadlaste viisa pakett.

(9) Doktoriõpe on igas liikmesriigis erinev, kutseharidussüsteemid on liikmesriigiti täiesti erinevad.

(10) Erasektor ei ole piisavalt kursis õpirände programmidega ega teadlik sellest, millist kasu võivad need ettevõtjale pakkuda.

(11) 2002.–2003. aasta andmetest selgub, et liikmesriikide läbilõikes õpetatakse igale õpilasele põhikoolitasemel 1,3 võõrkeelt ja keskkoolitasemel 1,6 võõrkeelt. Kutseharidusasutuste õpilased jäävad veelgi kaugemale eesmärgist omandada kaks võõrkeelt.

(12) Vaid 3 protsendil Euroopa VKEdest on tütarettevõtteid, filiaale või ühisettevõtteid teistes riikides.

(13) Ploteus, Euroopa noorteportaal, Study in Europe, Euraxess – Researchers in motion, Marie Curie veebileht kõigi Marie Curie meetmete jaoks, Teie Euroopa, Euroguidance, Eures ja Eurodesk, programm Erasmus noortele ettevõtjatele ning ELi toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele koolituseks ja liikuvuseks.

(14) Ülemkogu poolt 2002. aastal Barcelonas toimunud tippkohtumisel seatud eesmärk.

(15) Nt nõutakse direktiivis, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilastel peab olema piisavad rahalised vahendid oma elamiskulude katmiseks.

(16) Vt ka komisjoni teatis „Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks”, KOM(2009) 158.

(17) Arvesse tuleks võtta ka õpirände kahepoolsete süsteemide võrdlevaid analüüse, näiteks (inseneri- ja loodusteaduste üliõpilastele suunatud) „Vulcanus” Euroopas ja Jaapanis, kuna need on väga tõhusad ja sihipärased.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/87

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Abi parem suunamine ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajandustootjatele””

KOM(2009) 161 lõplik

(2010/C 255/16)

Raportöör: Ludmilla TODOROVA

21. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Abi parem suunamine ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajandustootjatele””

KOM(2009) 161 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 11. novembril 2009. Raportöör oli Ludmilla Todorova.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 81, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses (1) rõhutanud piisava hüvitise olulist tähtsust hädavajaliku vahendina kultuurmaastiku ja põllumajanduse säilitamiseks. Vähem soodsate piirkondade (Less Favoured Areas, LFA) toetus on äärmiselt oluline põllumajandustootmise jätkumise tagamisel, maapiirkondade elujõulisusse panuse andmisel ning maa kasutamatajätmise ja ning ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade rahvaarvu vähenemise vältimisel.

1.2 Vähem soodsate piirkondade abikava (LFA-abikava) peaks ka andma panuse toiduainetetootmise võimsuse säilimisse, mis võib kujuneda järjest olulisemaks juhul, kui jätkuvad kliimamuutused vähendavad tootmisvõimust mujal. Seepärast peaks abikava loogika tuginema põhimõttele, et põllumajandustegevuse säilitamise propageerimisega ebasoodsate tingimustega piirkondades, kus vastasel juhul võidakse jätta maa kasutamata, tagatakse üldine kasu.

1.3 LFA-abikava ei tohiks segi ajada vabatahtlikkuse alusel võetavate põllumajanduse keskkonnakohustustega. Põhimõtteliselt peab LFA-abikava pakkuma hüvitist põllumajandustootjatele, kes tegutsevad raskemates tingimustes ning kellel on kõige raskem teenida hüvitist turul, kuid kes ometi annavad kõige suurema panuse maastiku säilitamisse.

1.4 Pakutud kaheksa biofüüsikalist kriteeriumi võiksid moodustada piisava aluse vähem soodsate piirkondade piiritlemiseks, kuid andmete kättesaadavus ja sobivate läviväärtuste valimine on siinkohal olulise tähtsusega. Seepärast soovitab komitee liikmesriikidel läbi viia pakutud kriteeriumide mõju süvaanalüüsi, sh üksikasjaliku kaardistamise.

1.5 Teatises leitakse, et piirkonda tuleks käsitleda vähem soodsa piirkonnana, kui 66 % maast on liigitatud vähemalt ühe nimetatud kriteeriumi alla. Komitee analüüsib vähem soodsate piirkondade piiritlemise tulemusi ning koostab nimetatud läviväärtuste kohta arvamuse.

1.6 Teaduslikel tõenditel põhinevate kumulatiivsete kriteeriumide kasutamine samaaegselt mitme ebasoodsa tingimuse all kannatavates heterogeensetes piirkondades on väga kasulik, sest need käsitlevad praktilisel viisil paljude mõjutavate tegurite vastastikuseid seoseid. Lisaks saaks pakutud määramise kriteeriume laiendada, et hõlmata täiendavaid tegureid, nagu isoleeritus, mida võib samuti käsitleda ebasoodsa loodusliku tingimusena.

1.7 Ühiste biofüüsikaliste kriteeriumide alusel vähem soodsa piirkonna määramise järel võib osutuda vajalikuks teatav täpsustamine. Komitee on seisukohal, et sel juhul oleks kõige sobivam kasutada tootmisega seotud näitajat, mis kajastab ettevõtja tegelikku majandusolukorda, sealhulgas alternatiivkulusid pereliikmete tööle ja omakapitalile. Komisjon tagab, et liikmesriigid kasutavad objektiivseid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, mis vastavad abikava eesmärkidele.

1.8 Komitee kutsub üles asjakohaselt hindama põllumajandustootjate täiendavat tööd ebasoodsate tingimustega piirkondades ning samuti nende suuremaid investeeringukulusid ning arvestama neid määruses 1697/2005 sätestatud uues maksete arvutamise valemis.

1.9 Tuleb kehtestada piisav järkjärguline üleminekuperiood, et võimaldada põllumajandustootjatel kohaneda vähem soodsate piirkondade uue toetuskavaga.

2. Taust

2.1 Alates 1975. aastast kohaldatud vähem soodsate piirkondade (LFA) toetustega (praegu ebasoodsate looduslike tingimuste toetus) toetatakse põllumajandustegevuse jätkumist mägipiirkondades, muudes vähem soodsates piirkondades kui mägipiirkonnad (nn tavalised vähem soodsad piirkonnad, mis on kõnealuse teatise teema) ja eriliselt ebasoodsate tingimustega piirkondades (nt saared ja rannikupiirkonnad, mis moodustavad 9 % põllumajandusmaast). Mägipiirkonnad, mis määratakse maapinna kõrguse ja kalde või nende kahe teguri kombinatsiooni alusel, hõlmavad peaaegu 16 % ELi põllumajandusmaast. Mägipiirkondadena käsitatakse ka 62. laiuskraadist põhja pool paiknevaid piirkondi. Ligikaudu 31 % ELi põllumajandusmaast on liigitatud tavalise vähem soodsa piirkonnana rohkem kui 100 väga erineva riikliku kriteeriumi alusel ja selline mitmekesisus võib Euroopa Kontrollikoja arvates tuua kaasa ebavõrdse kohtlemise (2). Kõik kõnealuste piirkondade põllumajandusettevõtted ei saa LFA-toetust.

2.2 EAFRD määruse (EÜ) nr 1698/2005 (3) artikli 50 lõike 3 punktis a sätestati ebasoodsate looduslike tingimuste poolt mõjutatud muude kui mägipiirkondade ja eriliste ebasoodsate tingimuste poolt mõjutatud piirkondade määratlus, st „mõjutatud oluliste ebasoodsate looduslike tingimuste, eeskätt madala mullaviljakuse või halbade ilmastikutingimuste poolt, või sellised, kus ekstensiivse põllumajandustegevuse säilitamine on maade hooldamise jaoks oluline”, samas kui artikliga 37 viidi sisse maksete arvutamisega seotud muudatus. Siiski ei saavutanud nõukogu 2005. aastal kokkulepet kogu ühendust hõlmavas kõnealuste piirkondade liigitussüsteemis. Seepärast otsustati piiratud ajavahemiku jooksul kasutada endist süsteemi ning komisjonil paluti LFA-abikava läbi vaadata. Uus piirkonna piiritlemise süsteem jõustub tõenäoliselt 2014. aastal.

2.3 EAGGF määruse (EÜ) nr 1257/1999 (4) artiklis 19 loetletud tavaliste vähem soodsate piirkondade praegune klassifikatsioon põhineb kolme liiki näitajatel: maa madal tootlikkus, põllumajanduse majandusliku suutlikkuse põhinäitajate poolest keskmisest märgatavalt madalam tootmine, peamiselt põllumajandusest sõltuv väikesearvuline või kahanev elanikkond. Osaliselt põhineb see sellistel sotsiaalmajanduslikel kriteeriumidel, mis komisjoni andmetel ei kajasta enam ebasoodsate looduslike tingimuste toetuse põhieesmärke. Lisaks sellele ei ole kasutatud demograafiliste ja majanduslike andmete arengus arvesse võetud piiritlemise ajakohastamist. Lisaks põhineb piiritlemine suurel hulgal riiklikel kriteeriumidel, mis ei ole võrreldavad Euroopa tasandil.

2.4 Uue piiritlemissüsteemi piisavalt üksikasjalikuks hindamiseks vajalikku teavet (nt omavalitsustasand, LAU 2 statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuris) saab koguda üksnes riiklikul tasandil. Komisjon soovitab liikmesriikidel simuleerida oma riigi territooriumil teatises loetletud kaheksa biofüüsikalise kriteeriumi (madal temperatuur, kuumus, kuivendamine, mulla tekstuur ja kivisus, juurdumise sügavus, keemilised omadused, mullaniiskuse tasakaal ja maapinna kalle) kohaldamist ning koostada selliste simulatsioonide alusel abikõlblikuks osutuda võivate piirkondade kaardid. Piirkonda käsitatakse oluliste ebasoodsate looduslike tingimuste poolt mõjutatuna, kui 66 % sellest, mida kasutatakse põllumajandusmaana, täidab vähemalt ühe kriteeriumi läviväärtusel.

2.5 Praegu kasutavad 13 liikmesriiki indeksi arvutamiseks mitme näitaja kombinatsiooni. Indeksit kasutatakse piirkondade liigitamiseks vastavalt eri läviväärtustele või klassidele. Mõnel juhul võivad indeksisüsteemid olla rohkem arenenud kui biofüüsikalised kriteeriumid ning seetõttu paremini hõlmata piirkonna ebasoodsate tingimuste olemasolu. Komisjon on siiski seisukohal, et kõikide liikmesriikide poolt pidevalt kohaldatava ühise indeksisüsteemi kehtestamine nõuaks kujundamise, andmekogumise, analüüsi ja rakendamisega seotud väga suurt tööd. Seepärast ei oleks ebasoodsate tingimuste olemasolu hõlmava üleeuroopalise indeksisüsteemi kehtestamine ei tõhus ega reaalne.

2.6 Seepärast on komisjoni arvates vaja täpsustada piirkonna piiritlemist ka sellistel juhtudel, mille puhul ebasoodsad looduslikud tingimused on ületatavad, kohaldades biofüüsikalisi kriteeriume koos asjakohaste tootmisega seotud näitajatega.

2.7 Teatises sedastatakse, et asjakohaste põllumajandusettevõtte tasandi abikõlblikkuse eeskirjade kohaldamine on kasulik viis abi suunamiseks piirkonna piiritlemise järgselt. Komisjoni andmetel on eri liikmesriikides kasutusel ligikaudu 150 erinevat abikõlblikkuse kriteeriumi ning mõned neist tekitavad teatud muret seoses vastavusega Maailma Kaubandusorganisatsiooni nõuetele, sest need jätavad teatud tootmissektorid või põllumajandustegevused toetusest ilma. Mõnes liikmesriigis jäetakse praegu abist ilma osalise tööajaga põllumajandustootjad, kuigi sellised põllumajandustootjad annavad panuse meetme eesmärki.

2.8 22. mail 2008 esitati avalikuks aruteluks neli süsteemi läbivaatamise võimalust.

—

Võimalus 1. Praeguse olukorra säilitamine

Selle stsenaariumi kohaselt palutaks liikmesriikidel kaotada praegu kasutatavad sotsiaal-majanduslikud näitajad vähem soodsate piirkondade piiritlemiseks ning määratleda nende arvates kõige kohasemad kriteeriumid põllumajandust mõjutavate looduslike ebasoodsate tingimuste määratlemiseks.

—	Võimalus 2. Ühised kriteeriumid Vähem soodsad piirkonnad määrataks ühiste biofüüsikaliste kriteeriumide alusel.

—	Võimalus 3. Abikõlblikkuse eeskirjad Ühenduse õigusaktid moodustaksid abikõlblikkuse kriteeriumide alusraamistiku, esitades põhimõtted ja kasutatavad kriteeriumid intensiivse põllumajandustootmise süsteemide väljajätmiseks (nt maksimaalne loomkoormus, keskmine saagikus, standardne brutomarginaal).

—	Võimalus 4. Suur looduslik väärtus Nimetatud võimalus tähendaks piirkondade sihipärasemat piiritlemist: vähem soodsate piirkondade alla kuuluksid üksnes vähem soodsate piirkondade sees asuvad piirkonnad, mis on liigitatud suure loodusliku väärtusega põllumaaks.

3. Komitee seisukoht

3.1 Põllumajandus on ELi üks kõige olulisemaid majandussektoreid, kus töötab peaaegu 30 miljonit inimest. Euroopa põllumajandusmudeli säilitamine, kvaliteetse toidu kättesaadavuse tagamine ja tööhõive pakkumine on väga olulised sotsiaalstruktuuri jätkumiseks maapiirkondades, kuid ka maakorralduses suurema vastutuse võtmiseks. See annab ka panuse toiduainete, kohalike tavade ja käsitöönduse praeguse rikkaliku mitmekesisuse kaitsmisse. Säästval põllumajandusel on arvukaid positiivseid kõrvalmõjusid avalike teenuste osutamisel, nagu bioloogilise mitmekesisuse ja loomade looduslike elupaikade säilitamine ning atraktiivne ja hooldatud maastik.

3.2 Muud vähem soodsad piirkonnad kui mägipiirkonnad moodustavad 30 % põllumajandustootjatest, 39 % kasutatavast põllumajandusmaast, 31 % põllumajandustööjõust ning 26 % majanduspotentsiaalist väljendatuna majandusliku suuruse alusel. Maapiirkondade rahvaarv väheneb kogu Euroopas ning kõige haavatavamad regioonid on vähem soodsad piirkonnad. Sellel protsessil võib olla hävitav mõju. Toetus vähem soodsatele piirkondadele on seega äärmiselt oluline põllumajandustootmise jätkumise tagamisel, maapiirkondade elujõulisusse panuse andmisel ning maa kasutamatajätmise ja ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade rahvaarvu vähenemise vältimisel.

3.3 Komitee on juba mitmes arvamuses esile toonud vähem soodsate piirkondade põllumajandustootjate raskusi ning rõhutanud piisava hüvitise olulist tähtsust, et tagada maa kasutamine põllumajandustootmise eesmärgil. Komitee leiab, et hüvitis on hädavajalik vahend kultuurmaastiku ja põllumajanduse säilitamiseks majanduslikult, ökoloogiliselt ja sotsiaalselt eriti tundlikes piirkondades. Komitee pöörab erilist tähelepanu ELi põhjapiirkondade probleemidele.

3.4 Komisjoni teatise läbiv eesmärk on määratleda piirkonnad (kaardistamise teel), mis esitavad põllumajandustootmisele rangeid piiranguid. Pakutud kriteeriumid moodustavad algetapis kohase aluse ebasoodsate looduslike tingimuste hindamisele kogu ELis. Kuna toimiv vähem soodsate piirkondade toetussüsteem on ühise põllumajanduspoliitika jaoks nii oluline, tuleb pakutud kriteeriume siiski hoolikalt hinnata. Seepärast tervitab komitee komisjoni ja nõukogu selles osas tehtavat koostööd (5).

3.5 Tavaliste põllumajanduspiirkondade selgeks ja objektiivseks määratlemiseks ja liigitamiseks on oluline, et andmed kaheksa biofüüsikalise kriteeriumi kohta oleksid kättesaadavad. On väga oluline, et liikmesriigid viiksid läbi pakutud kriteeriumide mõju, sh üksikasjalike kaartide süvaanalüüsi. Lisaks, kui liikmesriikidel lubatakse esitada komisjonile simulatsioone täiendavate kriteeriumide ja eri läviväärtuste kohta, aitab see iga liikmesriigi eripärasid paremini arutelusse kaasata. Vähem soodsate piirkondade piiritlemist omavalitsuse tasandil (LAU 2) võiks pidada piisavalt üksikasjalikuks.

3.6 Teatises leitakse, et piirkonda tuleks käsitleda vähem soodsa piirkonnana, kui 66 % maast on liigitatud vähemalt ühe nimetatud kriteeriumi alla. Siinkohal on tegemist täiendavuse põhimõttega, mis tähendab, et ühe piirkonna liigitatud maa kogusumma saamiseks liidetakse kokku kuni kaheksa eri vahesummat (millest lahutatakse kattuvad osad). Kui aladeks jagamise kogu mõte on suunata abi piirkondadele, kus see on hädavajalik põllumajanduse säilitamiseks, tundub pakutud piirang liiga kõrge ning tekitab muret, et see võib viia praeguste vähem soodsate piirkondade võimaliku väljajätmiseni. Komitee on arvamusel, et simulatsioonide tulemuste puudumisel tuleb 66 %-list läviväärtust vaadelda tõsise ettevaatusega ning seda on võimalik edasi arutada üksnes siis, kui simulatsioonid ja kaardid on olemas.

3.7 Erilist tähelepanu tuleks pöörata teaduslikel tõenditel põhinevate kumulatiivsete kriteeriumide kasutamisele samaaegselt mitme ebasoodsa tingimuse all kannatavates heterogeensetes piirkondades. Varem kasutatud süsteemide (millest paljud olid indeksisüsteemid) eelis oli see, et nad sisaldasid mitmeid kriteeriume ning olid instrumentidena seega täpsemad ja tähendusrikkamad. Nad kajastasid tingimusi kohapeal ja nendevahelist seost palju paremini. Objektiivsel, teaduslikul alusel põhineva, mitut tegurit ühendava koondnäitaja kasutamine võimaldaks liigitada piirkonda vähem soodsa piirkonnana ka siis, kui üksikud kriteeriumid seda ei võimaldaks. Selline olukord esineb mõnes liikmesriigis näiteks mägipiirkondade liigitamisel. Sellised instrumendid on väga olulised, kuna need käsitlevad praktilisel viisil paljude mõjutavate tegurite vahelisi seoseid.

3.8 Olukordades, kus ebasoodsad looduslikud tingimused on ületatud tehniliste edusammude või muude sekkumisviiside abil (nagu niisutamine või kuivendamine), teeb komisjon ettepaneku kasutada täpsustamist, mida tuleks rakendada üksnes selliste piirkondade väljajätmiseks, mida vastasel juhul määratletaks vähem soodsate piirkondadena, või selleks, et mitte hõlmata täiendavaid piirkondi. Tõsine probleem seisneb aga piiritlemisest väljajäetavates alades, sest need on ületanud ebasoodsad looduslikud tingimused oma põllumajandustavade asjakohase kohandamise teel. Tuleks märkida, et hoolimata teatavast sekkumisest ei saa ebasoodsaid looduslikke tingimusi pidada täielikult likvideerituks. Arvestada tuleks ka hoolduskulusid ja investeeringutest tulenevat koormust, mis on peaaegu alati väga suur. Lisaks tuleks hoolikalt kaaluda asjaolu, et sellised kohandamised on enamasti võimalikud üksnes täiendava rahastamisega (nt kuivendus- ja niisutusmeetodid).

3.9 Komitee kutsus juba varasemas arvamuses üles saavutama tundliku tasakaalu ELi eeskirjade ja kõnealuste meetmete paindliku kujundamise vahel riiklikul ja piirkondlikul tasandil (6). Pärast biofüüsikaliste kriteeriumide rakendamist võib osutuda vajalikuks määratud vähem soodsate piirkondade täpsustamine. Komitee on seisukohal, et sellise olukorra ilmnemisel tuleks seda lubada ning see peaks toimuma liikmeriigi tasandil. Komitee on seisukohal, et nimetatud teiseses protsessis oleks kõige sobivam kasutada tootmisega seotud näitajat, mis kajastab ettevõtja tegelikku majandusolukorda, sealhulgas alternatiivkulusid pereliikmete tööle ja omakapitalile. Komisjon tagab, et liikmesriigid kasutavad objektiivseid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, mis vastavad abikava eesmärkidele. See alternatiivne lähenemisviis parandab väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete juurdepääsu finantsabile ning väldib samas nende põllumajandustootjate karistamist, kes teevad investeeringuid ebasoodsate looduslike tingimuste ületamiseks. Põllumajandustootjate ebakindluse vältimiseks tuleks nad abikavva kaasata vähemalt kogu programmiperioodiks.

3.10 Väärib märkimist, et teatises ei tehta ühtegi viidet ebasoodsatele geograafilistele tingimustele (isoleeritus, kaugus tarbijatest, otsustuskeskustest ja teenustest jne), mis on sellegipoolest üks vähem soodsates piirkondades asuvate põllumajandusettevõtete olulisi piiranguid. Lubada võiks ka kohandusi, mis põhinevad põllumajandusettevõtete hajutamisel, turule juurdepääsul või transpordivõimalustel piirkonnas.

3.11 Pakutud määramise kriteeriume võiks laiendada. Üks täiendav kriteerium võiks olla päevane tootmisvõimsus, millega tunnistataks märja kasutamatu pinnase piiranguid ning võimaldataks seega pinnase eri tüüpide ja kliima vahelisi seoseid, näiteks merelises kliimas. Lisaks tuleks hoolikalt analüüsida mõningaid pakutud läviväärtusi tegelike tingimuste väljatoomiseks. Üks näide selle kohta on 15 %-line läviväärtus komisjoni pakutud maapinna kalde kriteeriumi puhul. Komitee on juba kutsunud üles arvestama talviste negatiivsete temperatuuride kogusummat (7).

3.12 Arvestades asjaolu, et uued kriteeriumid võivad abist ilma jätta teatud piirkonnad, mis praegu on abikõlblikud, võib oodata äärmuslikke tagajärgi põllumajandusettevõtte tasandil. Komitee peab vajalikuks kehtestada piisav järkjärguline üleminekuperioodi, et võimaldada põllumajandusettevõtjatel kohaneda vähem soodsate piirkondade uue toetuskavaga. Kõnealusesse protsessi tuleks lisada ka tulevase ühise põllumajanduspoliitika poliitilised suunad.

3.13 LFA-abikava on mõeldud abi suunamiseks põllumajandusettevõtetele ebasoodsate looduslike tingimuste all kannatavates piirkondades ning see moodustab maaelu arengu poliitika lahutamatu osa, ühise põllumajanduspoliitika teise samba. Vähem soodsate piirkondade abikava peaks ka andma panuse toiduainetetootmise võimsuse säilimisse, mis võib kujuneda järjest olulisemaks juhul, kui jätkuvad kliimamuutused vähendavad tootmisvõimust mujal. Seepärast peaks abikava loogika põhinema põhimõttel, et põllumajandustegevuse säilitamise propageerimisega ebasoodsate tingimustega piirkondades, kus vastasel juhul võidakse jätta maa kasutamata, tagatakse üldine kasu.

3.14 LFA-abikava ei tohiks segi ajada vabatahtlikkuse alusel võetavate põllumajanduse keskkonnakohustustega. Mõlemat kava tuleks vaadelda pigem teineteist täiendavana kui vastastikku välistavana. Vähem soodsatele piirkondadele toetuste maksmine ei peaks olema seotud keskkonnanõuetega, mis lähevad kaugemale nõuetele vastavuse (cross compliance) sätetest. Vastupidiselt ühise põllumajanduspoliitika esimesele sambale (otsemaksed ja turutoetus) peab LFA-abikava põhimõtteliselt pakkuma hüvitist põllumajandustootjatele, kes tegutsevad raskemates tingimustes kui väljaspool ebasoodsaid tingimusi asuvate piirkondade põllumajandustootjad ning kellel on kõige raskem teenida hüvitist turul, kuid kes ometi annavad kõige suurema panuse maastiku säilitamisse.

3.15 Liikmesriikidelt hakatakse nõudma vähem soodsate piirkondade toetuste arvestamist uue maksete arvutamise valemi alusel, mis on kehtestatud määruses 1697/2005 ning milles sätestatakse, et toetused peaksid hüvitama tekkinud kulud ja saamata jäänud sissetuleku. Seepärast kutsub komitee üles asjakohaselt hindama ja hüvitistes arvestama põllumajandustootjate täiendavat tööd ebasoodsate tingimustega piirkondades ning samuti nende suuremaid investeeringu- ja tegutsemiskulusid.

3.16 Uus maksesüsteem peaks suurendama läbipaistvust. Samas esineb jätkuvalt märkimisväärne erinevus LFA-toetuste tasemetes liikmesriikide vahel ja sees. See on vältimatu tulemus, kui üksikutel omavalitsustel lubatakse otsustada selle üle, kuidas nad kasutavad EAFRD kaudu saadavaid maaelu arenguks eraldatavaid rahalisi vahendeid, sh vabadust LFA-abikava üldse mitte kasutada.

3.17 Paljud liikmesriigid võimaldavad oma vähem soodsatele piirkondadele ebapiisavat toetust. Komitee kutsub liikmesriike üles tunnistama LFA-toetuse ülimat tähtsust ning säilitama LFA-abikavale eraldatud osa riiklikes assigneeringutes maaelu arenguks, sõltumata vähem soodsate piirkondade käimasoleva piiritlemise tulemusest.

Brüssel, 17. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 318, 23.12.2006, lk 93; ELT C 44, 16.2.2008, lk 56; ELT C 318, 23.12.2009, lk 35.

(2) ELT C 151, 27.6.2003.

(3) ELT L 277, 21.10.2005, lk 1.

(4) EÜT L 160, 26.6.1999, lk 80.

(5) Nõukogu 22.–23. juuni 2009. aasta järeldused.

(6) ELT C 44, 16.2.2008, lk 56.

(7) ELT C 318, 23.12.2009, lk 35, punkt 1.7.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/92

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest”

KOM(2008) 436 lõplik – 2008/0147 (COD)

(2010/C 255/17)

Raportöör: Gérard DANTIN

28. augustil 2008 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 71 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest”

KOM(2008) 436 lõplik – 2008/0147 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. novembril 2009. Raportöör oli Gérard Dantin.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 218, vastu hääletas 16, erapooletuks jäi 9 komitee liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Transpordisektoril on oluline roll ELi liikuvuse ja sotsiaalmajandusliku arengu tagamisel. Transpordiinfrastruktuuri tõhustamine peab vastama majanduskasvu ja säästvuse eesmärkidele.

Euroopa tasandil tuntakse suurt muret kliimamuutuste mõjude, keskkonnakaitse ja kõigi selliste küsimuste pärast, mis on seotud tervishoiu ja sotsiaalse heaoluga seoses transpordi tõhusa kasutamisega.

1.2.1 Siinkohal meenutab komitee, et kehtivate ühenduse õigusaktide kohaselt on liikmesriikidel keelatud sisestada väliskulusid transiitteede maksudesse. Komitee tuletab meelde, et ühes ELi lähedal asuvas ja võrreldavate raskuste ees seisvas riigis rakendatakse juba taolist väliskulude sisestamise ja teisele transpordiliigile ülemineku poliitikat, mis võib teatud tingimustes olla positiivne nii majanduslikust kui ka keskkonna seisukohast.

1.3 Komisjon on mõnda aega tegelenud selliste mehhanismide väljatöötamisega, mis aitaksid transpordi väliskulusid mõõta ja sisestada. See on kooskõlas strateegiaga, mille eesmärk on „kehtestada korrektselt transpordihinnad, mis vastaksid paremini sõidukite, rongide, lennukite ja laevade kasutamisest tulenevatele tegelikele kuludele, mis on seotud saaste, ummikute ja kliimamuutusega” (KOM(2008) 436 lõplik/2, „Ettepaneku taust”, punkt 1.1).

1.4 Turgude globaliseerumise kontekstis, milles maanteetranspordi konkurentsivõime moodustab olulise elemendi, on komitee seisukohal, et tema heakskiidetud põhimõtte „saastaja maksab” kohaldamise ja üldhuvi poole püüdlemise tulemusel peaksid kõnealuse konkurentsivõimega kaasnema meetmed, mille peaeesmärk on vähendada keskkonna saastamist, mürasaastet, maastikukahjusid, sotsiaalkulusid, nagu nt terviseprobleemidega seotud kulud, õnnetustest põhjustatud kaudsed kulud ning liiklusummikutega seotud kulud, mis kõik tekitavad olulisi majanduslikke kulusid, mis jäävad üldsuse ja seega Euroopa kodanike kanda. Sidususe kaalutlustel saab komitee direktiivi ettepanekut tervitada vaid tingimusel, kui Euroopa Komisjon võtab arvesse komitee 12. juuli 2009. aasta arvamuses teemal „Väliskulude sisestamise strateegia” (1) esitatud märkusi.

Komitee väljendab taas oma toetust komisjoni jõupingutustele edendada transpordi koostalitusvõimet, sh mitmeliigilist transporti.

Pidades silmas asjaolu, et territoriaalne, majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus on üks komisjoni eesmärkidest, siis võimaldaks väliskulude sisestamine raskete kaubaveokite maksustamise kaudu infrastruktuuride kasutamise eest liikmesriikidel sõltumatult oma geograafilisest asukohast ELi äärealadel või keskmes vähendada teatavaid kulusid, mida põhjustavad punktis 1.4 nimetatud saastamise ja kahjude tagajärjed. Sellest tulenevat maanteetranspordi konkurentsivõime võimalikku vähenemist tuleb hinnata üldisel plaanil, taotletava üldhuvi raames, pidades silmas majanduslikku kasu, mida saadakse tänu eelkõige saastamise ja transpordivõrgu ülekoormamisega seotud tagajärgede vähendamisele.

Väliskulude sisestamine ja selle lihtsustamine peaks võimaldama Lissaboni strateegia kolme samba, st majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaaspekti arvessevõtmist transpordi valdkonnas. See uus vahend peaks sellele kaasa aitama.

1.5.1 Komitee soovib, et ELi tasandil loodaks väliskulude arvestamist käsitlev raamistik. See peaks kehtima kõikidele liikmesriikidele. Raamistik peaks hõlmama teatavaid üldtingimusi, mida väliskulude katmiseks kehtestatavad maksud peaksid teatud ulatuses täitma. Kogutavad maksud peaksid olema seotud mitte transpordivahendite omamise, vaid nende kasutamisega (2).

1.6 Kehtiva direktiivi muutmine aitab kavandada uusi meetmeid maanteetranspordi keskkonnasäästlikkust soodustava uurimistegevuse tõhustamiseks: arukad transpordisüsteemid, (3) mootorid, kütused, tonnaaž, teekatted jne.

1.7 Samuti on oluline märkida, et kui EL otsustab rakendada väliskulude maksustamise poliitikat, siis tuleks seda kohaldada ka kõigi teiste transpordiliikide suhtes.

1.8 Vaatamata direktiivi 2006/38/EÜ äsjasele kohaldamisele peab komitee sarnaselt nõukogu ja Euroopa Parlamendiga vajalikuks direktiivi muutmist, et suurendada selle tõhusust. Sellega seoses peab komitee vaadeldavat, Euroopa Parlamendi eestvedamisel koostatud direktiivi ettepanekut asjakohaseks.

1.9 Lisaks aitab maanteetranspordisektori logistilise tegevuskava teatavate meetmete rakendamine, sealhulgas intelligentsete kommunikatsioonisüsteemide kasutamine, mis on otseselt seotud Galileo projekti transpordimeetmete kohaldamisega, kahtlemata vähendada transpordi väliskulusid.

1.10 Komitee leiab, et maanteeveoettevõtjaid diskrimineeritakse praegu liiklusummikute põhjustatavate kulude näol, kuna need mõjutavad transpordi tootlikkust. Ent kõik liikluse ülekoormatuse vähendamiseks võetavad meetmed, mida osaliselt hõlmab siin vaadeldav direktiivi ettepanek, parandavad lõppkokkuvõttes maanteetranspordi ja teiste transpordiliikide tootlikkust.

1.11 Maksustamisest saadavaid tulusid tuleb kasutada transpordisektori kvaliteedi parandamiseks, pidades silmas keskkonnasäästlikkust ning sotsiaalseid ja majanduslikke näitajaid.

1.12 Komitee peab vältimatuks elektrooniliste teemaksude kasutamist, et kehtestada infrastruktuuri kasutuse maksustamine, mistõttu ELi olemasolevad eri süsteemid peavadki olema koostalitlusvõimelised.

1.13 Komitee arvates peaks direktiiv innustama liikmesriike võtma – kooskõlastatult määratavate kriteeriumide alusel – arvesse infrastruktuuride kasutamise eest maksustatavate sõidukite kasvuhoonegaaside heitkoguste taset ning heitkoguste vähendamiseks tehtavaid jõupingutusi.

1.14 Komisjoni läbiviidud mõjuhinnangu kohaselt on oluline arvestada väliskulude sisestamise mõju majandusele tervikuna, puudutagu see tulusid või vahetuid ja kaudseid kulusid, ning nii ELi piires veetavate kui ka imporditavate ja eksporditavate kaupade hindadele.

2. Sissejuhatus

2.1 497 miljoni elaniku, 4 324 782 km2 suuruse pindala ja 294 miljonist sõidukist koosneva sõidukipargiga (4) Euroopa Liit vajab säästvat transporti, et tulla toime oma liikuvusvajadustega. EL on maailma põhiline majandusjõud ning ELi eksport ja import moodustavad rohkem kui 18 % maailma koguimpordist ja -ekspordist. Kaubandussuhted on iga tänapäevase ühiskonna majandus- ja sotsiaalarengu keskmes ning seega tuleb leida viis arengu ja säästvuse kokkusobitamiseks.

2.2 Kulude sisestamine on lähenemisviis, millega üritatakse arvesse võtta transpordivahendite väliskulusid, mille on põhjustanud ummikud, müra, õhusaaste ja kliimamuutus, ning tagada, et transpordikasutajate makstud hindades kajastuksid sotsiaalkulud. See tähendab põhimõtte „saastaja maksab” kohaldamist, mida on nõudnud Euroopa Parlament.

2.3 Väliskulude sisestamist on komisjon juba analüüsinud ning kavandanud 1995. aastal avaldatud rohelises raamatus ja 1998. aastal avaldatud valges raamatus. 2001. aasta valges raamatus ja 2006. aasta vahekokkuvõttes kinnitati komisjoni soovi kohaldada infrastruktuuri kasutamise tõhusat maksustamist.

2.4 1993. aastal kiideti heaks esimene direktiiv maanteetranspordi infrastruktuuri kasutamise maksustamise kohta ning seda nimetatakse Eurovignette’i direktiiviks.

Seda direktiivi on hiljem muudetud direktiiviga 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest.

2.5.1 Direktiivi 2001/14/EÜ artikkel 10 muudab teistele transpordiliikidele määratud meetmete rakendamise raudteetranspordi jaoks kohustuslikuks, kui direktiiv võetakse üle riiklikku õigusesse.

2.6 10. juuniks 2008 pidid liikmesriigid võtma vastu vajalikud õigus- ja haldusnormid, et vastata infrastruktuuri kasutamise maksustamist reguleerivale direktiivile 2006/38/EÜ.

2.7 2006. aastal palusid Euroopa Parlament ja nõukogu komisjonil esitada 2008. aasta juuniks (5) väliskulude hindamise üldrakendatava, läbipaistva ja arusaadava mudeli, mida saaks kasutada tulevikus infrastruktuuri kasutusmaksu arvutamiseks. Lisaks pidi selle mudeliga kaasnema kõigi transpordiliikide väliskulude sisestamise mõjuhinnang ja strateegia mudeli järkjärguliseks rakendamiseks.

2.8 2008. aasta juulis esitas komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile õigusaktide paketi keskkonnasäästliku transpordi kohta. Lisaks käesolevas arvamuses vaadeldavale direktiivi ettepanekule hõlmab pakett teatist, milles oli sätestatud mudel ja strateegia, mille eesmärk oli kehtestada õigesti transpordihinnad, nii et need kajastaksid paremini sõidukite, rongide, õhusõidukite või laevade tegeliku kasutamise kulusid seoses saastuse, ummikute ja kliimamuutustega, ning teatist raudtee-kaubaveo tekitatava müra vähendamise kohta. Nii ongi Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt juba mainitud strateegiline teatis kahe täiendava ettepaneku proovikiviks.

2.9 Vaadeldav direktiiv kujutab endast teemaksude ühtlustamise direktiivi, millega ei kehtestata liikmesriikidele kohustust, vaid antakse soovijatele võimalus võtta kasutusele piiratud arvu väliskulude (liiklusummikud, müra, õhusaaste) sisestamine.

Direktiiviga suudetakse pakkuda liikmesriikidele muu hulgas võimalus varieerida teemakse liiklusummikute alusel ja muuta liikluse jaotumise ühtlasemaks, pakkudes veoettevõtjatele madalamaid teemakse, et soodustada vedu väljaspool tipptunde. Selliste varieeruvate maksude majanduslik mõju peaks olema positiivne nii maanteeveole kui ka lastisaatjatele.

2.10 Tuleb märkida, et direktiivi ettepanek ei takista liikmesriikidel kehtestada teemakse linnapiirkondades.

3. Üldised märkused

3.1 Nagu juba varasemates arvamustes öeldud, kiidab komitee heaks põhimõtte „saastaja maksab” ja selle rakendamise, mida käsitletakse siin arutatavas direktiivis. Vaadeldava küsimuse juures pakuvad komiteele peamiselt huvi kõnealuse põhimõtte rakendamine ja sellest tuleneva Euroopa kodanike üldhuvi poole püüdlemine. Komitee arvates kaasneb põhimõtte rakendamisega „saastaja maksab” loogiliselt võitlus maanteeveo väliskulude ühiskondlike ja keskkonnaalaste mõjude vastu, mida käsitletakse kõnealuses direktiivi ettepanekus. Samas tuleb olukorra parandamiseks otsida uusi teid.

Seoses sellega tunnustab komitee komisjoni pingutusi ettepanekute koostamisel ning tervitab iga sellise algatuse analüüsi, mille eesmärgid hõlmavad transpordi säästvuse parandamist ning mis toovad kaasa ELi sotsiaalse, keskkondliku ja majandusliku olukorra paranemise. Sidususe kaalutlustel saab komitee direktiivi ettepanekut tervitada vaid tingimusel, kui Euroopa Komisjon võtab arvesse komitee 12. juuli 2009. aasta arvamuses teemal „Väliskulude sisestamise strateegia” (6) esitatud märkusi. Kavandatud maksustamise süsteem innustaks – nagu ettepanekus õigusega rõhutatakse – maanteeveoettevõtjaid kasutama keskkonnasäästlikumaid sõidukeid, valima hõredama liiklusega teid, optimeerima sõidukite lasti ja kasutama tõhusamalt infrastruktuuri, mida rahastatakse üldsuse poolt makstavate maksude kaudu, vähendades niimoodi selle ülekoormatust.

3.2 Vaatamata direktiivi kohaldamise võimalikule mõjule sooviks komitee teada, millised on direktiivi 1999/62/EÜ muutmise ettepaneku võimalikud mõjud Euroopa toodete positsioonile maailmaturgudel. Komitee soovitab komisjonil antud küsimuses olla ettevaatlik.

Igal juhul leiab komitee, et tähelepanu keskmes peaks olema üld- ja kollektiivne huvi ning et sellest seisukohast võib võimalikke kulude sisestamisega seotud puuduseid kogu ühiskonna huvides kompenseerida saadava kasuga. Kasu saadakse eelkõige sel teel, et vähendatakse keskkonna saastamist, mürasaastet, maastikukahjusid ning sotsiaalseid kulusid, nagu terviseprobleemidega seotud kulud ja õnnetustest põhjustatud kaudsed kulud, mis kõik tekitavad olulisi majanduslikke kulusid, mis jäävad üldsuse ja seega Euroopa kodanike kanda. Seda kõike käsitletakse siin vaadeldavas direktiivis.

3.3 Vaatamata direktiivi 2006/38/EÜ äsjasele kohaldamisele peab komitee sarnaselt nõukogu ja Euroopa Parlamendiga vajalikuks direktiivi muutmist, et suurendada selle tõhusust.

Sellega seoses peab komitee vaadeldavat, Euroopa Parlamendi eestvedamisel koostatud direktiivi ettepanekut asjakohaseks.

Ettepanek võimaldab Euroopa Liidul anda turule oluline signaal, et parandada selle majanduslikku ja keskkonnaalast suutlikkust, mis on vältimatu ELi poolt energiapaketi raames seatud eesmärkide saavutamiseks.

3.4 Komitee usub, et komisjon peaks tagama, et siseturg toimiks sujuvalt ja et liikmesriikides ei esineks transpordiettevõtete vahel konkurentsimoonutusi. Komisjon peab tagama ka territoriaalse, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse.

Infrastruktuuri kasutamise maksustamise sisseviimine põhjustab äärepoolsetele ja transiitriikidele lisakulusid, kuna nende toodete impordi- ja ekspordikulud suurenevad ebaproportsionaalselt võrreldes nendele praegu keskkonna saastamisest, infrastruktuuri kulumisest, liiklusummikutest ning nende kodanike tervisele ja keskkonnale põhjustatavast kahjust tekkivate kuludega. Seetõttu tulebki kõnealustes riikides maksumäärasid uuesti hinnata. Sellegipoolest on komitee teadlik asjaolust, et ühisturu tingimustes toetub kaupade liikumine üksnes pakkumisele ja nõudlusele ning suundub mõnikord äärealadelt keskusse ja mõnikord vastupidi. Kõigi maanteeveoettevõtjate suhtes kohaldatavad maksud infrastruktuuri kasutamise eest mõjutavad seega ELis valdkonna ettevõtjaid võrdselt, kuigi on selge, et lõppkokkuvõttes jääb koormus alati tarbijate kanda.

3.5 Komitee on teadlik, et kaubaveod tekitavad üksnes osa kõigist maanteetranspordi negatiivsetest tagajärgedest.

Sel põhjusel tuleks maksumäärade kujundamisel rakendada terviklikku lähenemisviisi.

3.6 Komitee leiab, et nagu direktiivis nõutakse, peab komisjon esitama niipea kui võimalik kõigi väliskulude hindamise mudeli koos väliskulude sisestamise mõjuanalüüsiga kõigi transpordiliikide puhul ning mudeli järkjärgulise rakendamise ühise strateegia kõikide liikide jaoks, vältides meetmeid, millega moonutatakse konkurentsi transpordiliikide vahel ja kahjustatakse koostalitusvõime korralikku toimimist.

3.7 Nagu 2006. aastal toimunud Euroopa transpordipoliitika läbivaatamine näitas, on vaja luua mitmeid erinevaid poliitilisi vahendeid ELi ja liikmesriikide tasandil, et optimeerida Euroopa logistikaahelaid, muuta kõik transpordiliigid keskkonnasäästlikumaks ja tõhusamaks ning tagada lõppkokkuvõttes koostalitusvõime (7) abil säästvam transport.

Seda arvestades leiab komitee, et praegu on õige hetk panna komisjoni töökavas lisaks kõnealuse direktiivi sisule rohkem rõhku paralleelsetele ja täiendavatele positiivsetele meetmetele, nagu stiimulite loomine keskkonnasäästlike sõidukite ostuks, alternatiivsete kütuste tarbimiseks, investeeringute tegemiseks teadus-, arendus- ja uuendustegevusse ning eri transpordiliikide vaheliseks koostööks, ühistranspordi kasutamise edendamine, teeohutuse ja kütusesäästlike sõidutehnikate alase koolituse korraldamine ning selliste liikluspiirangute kohaldamise reguleerimine ja ühtlustamine, millega avatakse horisontaalsed koridorid vabaks liikumiseks Euroopa tasandil, et ära hoida ummikuid ja kunstlikke takistusi. See aitaks ka parandada rahvusvahelise transpordi valdkonna töötajate olukorda, lihtsustades nende kojunaasmist.

3.8 Komitee soovib, et kõnealuse direktiivi rakendusliku osa kohaldamisega kaasneks mitmeliigilise transpordi arendamine, et jõuda tõelise alternatiivini maanteeinfrastruktuuri kasutamisele.

3.9 Komitee võtab arvesse asjaolu, et maanteeveoettevõtjaid diskrimineeritakse praegu liiklusummikute põhjustatavate kulude näol, kuna need mõjutavad transpordi tootlikkust. Ent kõik liikluse ülekoormatuse vähendamiseks võetavad meetmed, mida osaliselt hõlmab siin vaadeldav direktiiv, parandavad lõppkokkuvõttes maanteetranspordi tootlikkust.

Sellega seoses rõhutab komitee ummikukulu osatähtsust. Liikmesriigid võiksid ummikute probleemiga tegeleda komisjoni väljapakutud viisil, kehtestades teemaksu väliskulude katmiseks. Ummikutest põhjustatavad kulud moodustavad 1,1 % Euroopa Liidu SKP-st (8). Kui uusi meetmeid ei võeta, kannatab 2020. aastal hinnangute kohaselt 29 % Euroopa maanteevõrgust liiklusummikute all, millega kaasneb negatiivne mõju kütusetarbimise (suure ummiku puhul kasvab tarbimine 10–30 %) (9) ja CO2 heitkoguste osas. Ummikud moodustavad 42 % maanteetranspordi väliskulude kogumahust. Rasketel kaubaveokitel on märkimisväärne mõju: nad põhjustavad linnadevahelistel teedel kuni 3,5 korda rohkem ummikuid kui sõiduautod (10).

3.10 Komitee arvates tuleb maksustamisest saadavaid tulusid kasutada transpordisektori kvaliteedi parandamiseks, pidades silmas keskkonnasäästlikkust ning sotsiaalseid ja majanduslikke näitajaid.

Väliskulude maksustamisest saadava tulu kasutamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu sõidukijuhtide töötingimuste parandamisele, rajades muu hulgas turvalisi ja häid puhkamistingimusi pakkuvaid parkimisalasid, veoettevõtete sõidukipargi parandamisele investeeringute kaudu teadus-, arendus- ja uuendustegevusse ning sotsiaalvaldkonna õiguseeskirjadest kinnipidamise lihtsustamisele.

Sellega seoses võiks direktiivis mainida sotsiaalseid aspekte, täpsustades üksikasjalikult, kuidas saadud tulu abil võiks soodustada sõidukijuhtide töötingimuste parandamist.

3.11 Komitee kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et veoettevõtjad saaksid suunata oma klientidele edasi kulud, mis tekivad vaadeldava direktiivi jõustamise tulemusel kohaldatavatest maksudest. Eesmärk on katta kaubaveo tegelikud kulud, ent mitte halvendada transpordiala töötajate sotsiaalseid tingimusi.

3.12 Komitee on komisjoniga nõus, et elektrooniliste teemaksusüsteemide kasutamine tavapäraste teemaksu kogumise kabiinide asemel on vajalik, et vältida kõiki kasutajaid häirivat sujuva liiklusvoo segamist ja negatiivset mõju kohalikule keskkonnale, mida tekitavad järjekorrad teemaksu kogumise kabiinide juures. Sellega seoses tuleb erilist tähelepanu pöörata töötajatele, kes elektrooniliste süsteemide kasutuselevõtu tõttu võivad kaotada töökoha, ning eelkõige alternatiivsete töökohtade leidmisele vastavas piirkonnas ja võimalike vajalike koolituste korraldamisele.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Komitee tervitab asjaolu, et teemaksud ja kasutustasud ei too kaasa mingit diskrimineerimist. Ent see eeldab sama põhimõtte kohaldamist kõigile, et ratsionaliseerida maanteede kasutamist ning hoida kasutajaid tekitamast mittevajalikke kulusid ühiskonnale tervikuna.

4.2 Komitee leiab, et valitsused peavad pöörama rohkem tähelepanu linnaplaneerimisele linnavalitsuste poolt, et sobitada elukeskkonna kvaliteet kokku inimeste liikumisvajadustega, hoides ära valglinnastumist linnadevahelistel teedel. Lisaks sellele tuleks edendada uuringuid tehniliselt paremate teekatete kasutamise kohta, mis vähendaks mürasaastet, parandades üldsuse heaolu.

4.3 Kuna suurte ummikute ja saastuse vältimine on oluline sotsiaalne eesmärk, siis leiab komitee, et liiklusummikuid põhjustavaid sõidukite liike tuleb analüüsida, et saada täpsem ülevaade sellest, kus on mõju minimeerimiseks vaja meetmeid võtta.

4.4 Komitee tervitab asjaolu, et väliskulude maksu suuruse peab määrama kindlaks ametiasutus, kes on sõltumatu organisatsioonist, mis vastutab kogu või osa maksu haldamise või kogumise eest. Siiski tuleb seejuures tagada objektiivsuse kõrge tase.

4.5 Komitee usub, et on õige, et mis tahes hinnalisandeid, mis tulenevad mägipiirkondade infrastruktuuriga seotud kulude sisestamisest, kasutatakse Euroopa huvides olevate prioriteetsete projektide rahastamiseks, millega soodustatakse koostalitusvõimet ja millega pakutakse kombineeritud transpordi alternatiiv transpordiliigile, mis aitab infrastruktuuri rahastada.

4.6 Komitee peab õigeks, et kui sõidukijuht ei ole kontrollimisel võimeline esitama sõiduki EURO heitgaasiklassi tõendamiseks vajalikke dokumente, võivad liikmesriigid kohaldada kõrgeimat maksumäära, tingimusel, et hiljem on võimalik taotleda korvamist liigselt nõutud maksu asjakohase hüvitamise näol.

4.7 Komitee pooldaks sõidukite erinevat käsitlemist sõltuvalt nende tekitatavast saastest ja mürast.

4.8 Komitee peab positiivseks, et tee- ja kasutusmaksude kogumist korraldatakse nii, et see takistaks sujuvat liiklusvoogu võimalikult vähe. Komitee usub, et on oluline kõrvaldada liiklusummikud, mis praegu tekivad teatud piiripunktides, kus teemakse kogutakse.

Brüssel, 17. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 317, 23.12.2009, lk 80.

(2) Vt joonealuses märkuses nr 1 viidatud arvamus.

(3) ELT C 277, 17.11.2009, lk 85.

(4) Komisjoni energeetika ja transpordi peadirektoraadi statistilistel andmeil koosneb 2006. aasta seisuga 27-liikmelise ELi sõidukipark 30 837 000 mootorrattast, 229 954 000 sõiduautost, 797 900 bussist ja 32 249 000 kaubasõidukist.

(5) Direktiivi 2006/38/EÜ artiklis 11 on öeldud järgmist: Komisjon esitab hiljemalt 10. juuniks 2011 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamisest ja mõjudest, võttes arvesse tehnoloogia arengut ja liiklustiheduse suundumusi – kaasa arvatud 3,5 kuni 12 tonni kaaluvate sõidukite kasutamine – ning hinnates selle mõjusid siseturule, sealhulgas ühenduse saared, raskesti ligipääsetavad ja äärepoolsed piirkonnad, hinnates samuti sektorisse tehtud investeeringute taset ja direktiivi panust säästva transpordipoliitika eesmärkide saavutamisel.

Liikmesriigid edastavad komisjonile aruande jaoks vajaliku teabe hiljemalt 10. detsembriks 2010.

Komisjon esitab hiljemalt 10. juuniks 2008 pärast kõikide tegurite, sh keskkonna, müra, ummikute tekke ja tervisega seotud kulutuste kontrollimist kõikide väliskulude hindamiseks üldiselt rakendatava, läbipaistva ja arusaadava mudeli, mis on tulevikus aluseks infrastruktuuri maksude arvutamisele. Kõnealusele mudelile lisatakse mõjuanalüüs väliskulude arvesse võtmise kohta kõikide transpordiliikide puhul ja strateegia mudeli järkjärguliseks rakendamiseks kõikide transpordiliikide osas. Vajaduse korral lisatakse aruandele ja mudelile Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavad ettepanekud käesoleva direktiivi edasiseks läbivaatamiseks.

(6) Vt joonealune märkus nr 1.

(7) Koostalitusvõime – transpordiliikide tõhus kasutus Euroopa transpordisüsteemis ühe- või mitmeliigilises veos, et saavutada ressursside optimaalne ja säästev kasutus.

(8) Euroopa Komisjon, teatis keskkonnahoidliku transpordi kohta.

(9) Euroopa Komisjon, väliskulude sisestamise mõju hinnang, lk 55.

(10) Vt CE Delft, „Handbook on estimation of external costs in the transport sector” (IMPACT).

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest:

Punkt 3.9

Muuta järgmiselt:

„Komitee võtab arvesse asjaolu, et maanteeveoettevõtjaid diskrimineeritakse praegu liiklusummikute põhjustatavate kulude näol, kuna need mõjutavad transpordi tootlikkust. Ent kõik liikluse ülekoormatuse vähendamiseks võetavad meetmed, mida osaliselt hõlmab siin vaadeldav direktiiv, parandavad lõppkokkuvõttes maanteetranspordi tootlikkust.

Sellega seoses rõhutab komitee ummikukulu osatähtsust. Liikmesriigid võiksid ummikute probleemiga tegeleda komisjoni väljapakutud viisil, kehtestades teemaksu väliskulude katmiseks. Ummikutest põhjustatavad kulud moodustavad 1,1 % Euroopa Liidu SKP-st (1) . Kui uusi meetmeid ei võeta, kannatab 2020. aastal hinnangute kohaselt 29 % Euroopa maanteevõrgust liiklusummikute all, millega kaasneb negatiivne mõju kütusetarbimise (suure ummiku puhul kasvab tarbimine 10–30 %) (2) ja CO2 heitkoguste osas. Ummikud moodustavad 42 % maanteetranspordi väliskulude kogumahust. . .”

Motivatsioon

Joonealuse märkuse järgi on lause „Rasketel kaubaveokitel on märkimisväärne mõju: nad põhjustavad linnadevahelistel teedel kuni 3,5 korda rohkem ummikuid kui sõiduautod” pärit CE Delfti väljaandest „Internalisation Measures and Policies for All external Cost of Transport” (IMPACT) (kuigi ilma leheküljenumbrita). Ent selle uuringu asjaomases lauses (mida muudatusettepaneku esitanud liikmed märkasid 34 lehekülje üleval) öeldakse hoopis, et „This approach reflects the responsibility for congestion in proportion to the road space consumed” („Kõnealune lähenemisviis kajastab vastutust ummiku eest proportsionaalselt tarbitud teemahuga”), mis tähendab hoopiski midagi muud. Tundub parem lause välja jätta, kui see uuringust üle võtta, sest eelnevad laused on võetud teistest uuringutest, kus käsitletakse kogu maanteetransporti, samas kui kõnealuse uuringu lauses käsitletakse ainult üksikut veokit. Tsiteeritud tekstis viidatakse vaid standardsele arvestusühikule ja üksiku veoki poolt kasutatavale maanteemahule. Ent ummikud tulenevad infrastruktuuri suutlikkuse puudumisest sõiduautode ja veokite teatud liiklusvoo korral, millega kaasneb teatud ajahetk või ebatavaline sündmus nagu õnnetused või halb ilm. Infrastruktuuri suutlikkuse puhul on määrav tegur sõiduautode ja veokite intensiivsus ja kombinatsioon (Eurostati andmetel 27-liikmelise ELi kohta moodustavad raskeveokid liiklusest vähem kui 20 %; erasõidukeid on umbes 230 miljonit ning busse ja veokeid vaid 34 miljonit). Raskeveokite põhjustatud õnnetuste osakaal oli ajavahemikus 1996–2006 ELis keskmiselt 13 % ning ainult tühine osa neist õnnetustest põhjustas ummikuid.

Hääletamise tulemus

Poolt: 91

Vastu: 138

Erapooletuid: 10

(1) Euroopa Komisjon, teatis keskkonnahoidliku transpordi kohta.

(2) Euroopa Komisjon, väliskulude sisestamise mõju hinnang, lk 55.

(3)

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/98

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele elutähtsa sideinfrastruktuuri kaitse kohta „Euroopa kaitsmine laiaulatuslike küberrünnakute ja häirete eest: valmisoleku, turvalisuse ja vastupidavuse suurendamine””

KOM(2009) 149 lõplik

(2010/C 255/18)

Raportöör: Thomas McDONOGH

30. märtsil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele elutähtsa sideinfrastruktuuri kaitse kohta „Euroopa kaitsmine laiaulatuslike küberrünnakute ja häirete eest: valmisoleku, turvalisuse ja vastupidavuse suurendamine”

KOM(2009) 149 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. novembril 2009. Raportöör oli Thomas McDonogh.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 179, erapooletuks jäi 4 liiget.

1. Ettepanekud ja soovitused

1.1 Komitee tervitab komisjoni teatist Euroopa elutähtsate sideinfrastruktuuride (critical information infrastructures, CIIs) kaitset käsitlevat tegevuskava kohta. Komitee jagab komisjoni muret Euroopa haavatavuse üle seoses laiaulatuslike küberrünnakute, tehniliste rikete, inimeste elluviidud rünnakute ja loodusõnnetustega ning tõsise kahju üle, mis võib tabada Euroopa majandust ja selle kodanike heaolu. Komitee nõustub komisjoniga, et kõnealuse kriitilise probleemiga tegelemiseks on vaja kiiret tegutsemist, et suurendada kooskõlastamist ja koostööd ELi tasandil. Samuti nõustub komitee, et elutähtsate sideinfrastruktuuride kaitseks tuleb kiiresti välja töötada üldine poliitikaraamistik.

1.2 Komitee võtab teadmiseks elutähtsate sideinfrastruktuuride kaitset käsitlenud ELi ministrite konverentsi järeldused ja on mures selle pärast, et Euroopa on halvasti ette valmistatud laiaulatuslikeks küberrünnakuteks või elutähtsate sideinfrastruktuuride riketeks, kuna eri liikmesriikide lähenemisviisid elutähtsate sideinfrastruktuuride kaitseks on sageli ebaühtlased ja halvasti kooskõlastatud. Interneti areng ning süsteemse mõtlemise puudumine sideinfrastruktuuride turvalisuse ja vastupidavuse teemal on põhjustanud praeguse tõsise olukorra. Kuna nüüdseks on tegutsemisvajadus määratletud, kutsub komitee komisjoni üles probleemiga otsustavalt ja viivitamatult tegelema.

1.3 Komitee toetab teatises kirjeldatud kõrgetasemelise tegevuskava viit sammastja tunnustab komisjoni tööd. On väga keeruline töötada välja elutähtsate sideinfrastruktuuride turvalisust ja vastupidavust suurendav integreeritud, paljusid sidusrühmi ja tasandeid hõlmav lähenemisviis, eriti kuna tegemist on niivõrd erinevate sidusrühmadega ning arvestades Euroopa sideinfrastruktuuride keerukust. Samuti tunnustatakse Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) toetavat rolli ja panust kõnealuse teatise eesmärkide saavutamisel.

1.4 Komitee märgib, et sidusrühmad ei ole info- ja sidetehnoloogia turvalisust ja vastupidavust käsitleva nõukogu resolutsiooni 2007/C 68/01 rakendamiseks piisavalt tegutsenud (1). Raskused Euroopa elutähtsaimate sideinfrastruktuuride kaitsmise eesmärgil tõhusate tegevuspoliitikate väljatöötamisel teenivad vaid nende huvisid, kes soovivad elutähtsaid sideinfrastruktuure rünnata poliitilistel või finantspõhjustel. Seepärast soovib komitee, et komisjon kinnitaks selgemalt tugeva juhirolli vajalikkust kõigi sidusrühmade ühendamisel ja tõhusate meetmete rakendamisel, et kaitsta Euroopat võimalike ohtude eest elutähtsatele sideinfrastruktuuridele. Komitee on seisukohal, et teatises kirjeldatud tegevuskava annab kavandatud tulemuse vaid siis, kui vastutus selle rakendamise eest antakse asjaomasele reguleerivale asutusele.

1.5 Komitee juhib komisjoni tähelepanu EMSK varasematele arvamustele, mis sisaldavad märkusi turvalise infoühiskonna, Interneti turvalisuse ja elutähtsate infrastruktuuride kaitse vajalikkuse kohta.

2. Soovitused

2.1 Euroopa Liit peaks kogu ELi elutähtsate sideinfrastruktuuride tõhusa kaitse rakendamise andma asjaomase reguleeriva asutuse vastutusalasse, kuhu kuuluks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti liikmeid.

2.2 Kõik liikmesriigid peaksid välja töötama riikliku strateegia, tugeva poliitilise ja regulatiivse keskkonna, tervikliku riikliku riskijuhtimise protsessi ning asjakohased valmisoleku meetmed ja mehhanismid. Sellega seoses peaks iga liikmesriik looma infoturbeintsidentidega tegeleva rühma (CERT) ja ühendama selle Euroopa valitsuste CERTide rühmaga (European Governmental CERTs Group – EGC) (2).

2.3 Komisjon peaks kiirendama tööd vastupidavust käsitleva Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse (EP3R) loomisel ning integreerima selle Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) ja Euroopa valitsuste CERTide rühmaga (European Governmental CERTs Group – EGC).

2.4 Elutähtsate sideinfrastruktuuride kaitsmise poliitika peaks kõigil tasanditel juhinduma riskijuhtimise parimatest tavadest. Eelkõige tuleks määratleda turvalisuse ja vastupidavuse rikete võimalik maksumus ning see asjaomastele vastutavatele sidusrühmadele teatavaks teha.

2.5 Sidusrühmadele, kes ei täida oma kohustusi elutähtsate sideinfrastruktuuride poliitika raames, tuleks määrata rahalised ja muud karistused, mis on võrdelised nende hooletusest põhjustatud süsteemirikete ohu ja maksumusega.

2.6 Vastutus elutähtsate sideinfrastruktuuride turvalisuse ja vastupidavuse eest peaks esmajoones lasuma suurtel sidusrühmadel – valitsused, infrastruktuuri pakkujad ja tehnoloogiaga varustajad – ning ei tohi lubada anda vastutust üle ettevõtjatele ja eratarbijatele.

Turvalisus ja vastupidavus peavad olema kohustuslikud kõigile ELis rakendatavatele info- ja sidetehnoloogia süsteemidele. Komitee julgustab elutähtsate sideinfrastruktuuride erasektori sidusrühmasid pidevalt parandama eelkõige vastupidavusega seonduvaid valdkondi, näiteks võrgustiku haldamine, riskijuhtimine ja tegevuse järjepidevus.

2.7.1 Parimate tavade ja standardite loomine ja kontrollimine peaks kuuluma iga sellise tegevuspoliitika juurde, mis käsitleb rikete vältimist, meetmeid konkreetsele olukorrale reageerimiseks ning elutähtsate infrastruktuuride taastamist.

2.7.2 Esmatähtsaks tuleks pidada Interneti protokolli kuuenda versiooni (IPv6, Interneti aadresside kõige viimane protokoll) ja DNSSEC-tehnoloogiate (doomeninimede süsteemi turvalisuse suurendamise vahendid) rakendamist ELis, et Interneti turvalisust tugevdada.

2.8 Komitee ergutab avaliku ja erasektori sidusrühmasid korrapärasele koostööle, et kontrollida oma valmisolekut ja reageerimismeetmeid õppuste kaudu. Komitee toetab täielikult kõnealuses teatises sisalduvat komisjoni ettepanekut korraldada esimene üleeuroopaline õppus 2010. aastal.

2.9 Euroopas tuleb edendada tugevat infoturbetööstust, et jõuda pädevuses samale tasemele USA hästifinantseeritud tööstusega. Investeerimine elutähtsate sideinfrastruktuuridega seotud teadus- ja arendustegevusse peaks märkimisväärselt suurenema.

2.10 Tuleks suurendada oskuste ja teadmiste ning teadlikkuse arendamise programmide rahastamist küberturbe valdkonnas.

2.11 Igas liikmesriigis tuleks luua teabe- ja toetusagentuurid, et aidata VKEdel ja kodanikel aru saada ja täita oma kohustusi elutähtsate sideinfrastruktuuride poliitika raames.

2.12 Turvalisuse nimel peaks EL esitama oma seisukoha Interneti tulevase haldamise (3) küsimuses. Selliseks haldamiseks on vaja senisest enam mitmepoolset lähenemisviisi, mis austab USA riiklikke prioriteete, aga peegeldab ka ELi huvisid. Kõnealuses valdkonnas peaks Euroopa Liit oma tegevuses toetuma küberjulgeoleku ning kodaniku- ja isikuvabadustest kinnipidamise vastastikuse mõju süvaanalüüsile.

3. Taustteave

Laiaulatuslike küberrünnakute oht elutähtsatele sideinfrastruktuuridele.

3.1.1 Elutähtsate sideinfrastruktuuride hulka kuuluvad info- ja sidetehnoloogiad, mis on teabe- ja kommunikatsiooniplatvormid, mille abil pakutakse vajalikke kaupu ja teenuseid, sealhulgas eluliselt tähtsaid ühiskondlikke toiminguid nagu energiavarustus, vesi, transport, pangandus, tervishoiu- ja hädaabiteenused.

3.1.2 Elutähtsaid sideinfrastruktuure iseloomustab keeruliste süsteemide suur integreeritus, suur vastastikune sõltuvus muudest infrastruktuuridest (näiteks elekter) ja piiriülene vastastikune seotus. Seega on need keerulised infrastruktuurid avatud eri ohtudele, mis võivad põhjustada katastroofilise süsteemirikke, mis mõjutab elutähtsaid ühiskondlikke teenuseid mitmetes liikmesriikides. Ohtude allikateks on inimlikud eksimused, tehnilised rikked, inimeste elluviidud rünnakud (sealhulgas kuritegelikud ja poliitilised rünnakud) ja loodusõnnetused. Riskianalüüs näitab selliste süsteemide puudusi ja samas võimalust kontrollida neid süsteeme viisidel, kavatsetult või mitte, mis seavad ohtu nii kodaniku- kui isikuvabadused. Komisjon peab tagama, et ühenduse õigustiku väljatöötamisel peetakse kinni põhiõigustest.

3.1.3 Valitsused ja eluliselt tähtsate teenuste pakkujad avalikustavad turvalisuse ja vastupidavusega seotud rikked üksnes siis, kui nad on selleks sunnitud. Siiski on avalikkusele teada mitmed ohunäited, mis tulenevad elutähtsatele sideinfrastruktuuride turvalisuse ja vastupidavuse riketest.

—	2007. ja 2008. aastal toimusid ulatuslikud küberrünnakud Eesti, Leedu ja Gruusia vastu.

—	Mandritevaheliste merealuste kaablite purunemine Vahemeres ja Pärsia lahes 2008. aastal mõjutas internetiliiklust mitmes riigis.

—	2009. aasta aprillis teatasid USA riikliku julgeoleku ametnikud, et nn küberspioonid olid tunginud USA elektrivõrgustikku ja jätnud sinna tarkvaraprogramme, mida saaks kasutada süsteemi häirimiseks.

—	Juulis pidid USA ja Lõuna-Korea tegelema ulatusliku, 100 000-200 000 arvutit hõlmanud teenusetõkestamise rünnakuga, mis tabas mitmeid valitsuse veebilehti.

3.1.4 Kuritegelike rühmituste pahatahtlikud kavatsused ning poliitiline kübersõda teravdavad probleemi märkimisväärselt.

—

Kasutades ära Internetiga ühendatud personaalarvutite operatsioonisüsteemide puudusi on kuritegelikud rühmitused loonud robotivõrgud ehk botnetid – õelvara abil üheks virtuaalarvutiks ühendatud personaalarvutid, mida nad juhivad (nagu zombid või droonid). Robotivõrke kasutatakse mitmetel kuritegelikel eesmärkidel ning kübersõda pidavad terroristid ja valitsused rendivad robotivõrke kuritegelikelt rühmitustelt, et korraldada laiaulatuslikke küberrünnakuid. Arvatakse, et Confickeri-nimeline botnet käsutab üle 5 miljoni personaalarvuti.

3.1.5 Elutähtsate sideinfrastruktuuride rikke majanduslik kulu võib olla äärmiselt kõrge. Maailma majandusfoorumil leiti, et järgmise kümne aasta jooksul esineb 10–20-protsendilise tõenäosusega võimalus, et elutähtsad sideinfrastruktuurid varisevad kokku, tuues kaasa 250 miljardi USA dollari suuruse ülemaailmse võimaliku majanduskulu ja nõudes tuhandeid inimelusid.

Valmisoleku, turvalisuse ja vastupidavuse probleemid

3.2.1 Suur osa Euroopa elutähtsatest sideinfrastruktuuridest toimivad peamiselt Interneti kaudu. Interneti ülesehitus põhineb miljonite arvutite ühendusel, mille töötlemise, teabevahetuse ja kontrollifunktsioonid on hajutatud üle kogu maailma. Selline hajutatud ülesehitus on olulise tähtsusega Interneti stabiilsuse ja vastupidavuse tagamiseks: see võimaldab probleemi korral kiiresti liiklusvood taastada. Samas tähendab see ka seda, et iga põhiteadmisi omav halbade kavatsustega huligaan saab algatada laiaulatusliku küberrünnaku võrgu äärmistest sõlmedest, kasutades näiteks robotivõrke.

3.2.2 Ülemaailmseid sidevõrkusid ja elutähtsaid sideinfrastruktuure iseloomustab piiriülese vastastikuse seotuse kõrge tase. Ühe riigi turvalisuse ja võrgustiku vastupidavuse madal tase võib mõjutada elutähtsate sideinfrastruktuuride turvalisust ja vastupidavust ka teistes riikides, millega see riik seotud on. Rahvusvahelise vastastikuse sõltuvuse tõttu on ELil vaja integreeritud poliitikat elutähtsate sideinfostruktuuride turvalisuse ja vastupidavuse haldamiseks kogu ELis.

3.2.3 Enamus sidusrühmi ja paljud liikmesriigid omavad vähe teadmisi ja on vähe teadlikud elutähtsaid sideinfrastruktuure varitsevatest ohtudest. Väga vähestel riikidel on nende ohtude juhtimiseks igakülgsed tegevusmeetmed.

3.2.4 Elektroonilisi sidevõrke ja teenuseid reguleerivas raamistikus kavandatud reformid tugevdavad võrguoperaatorite kohustust tagada asjakohaste meetmete võtmine kindlaksmääratud ohtude vastu võitlemiseks, teenuste osutamise järjepidevus ning teavitada turvanõuete rikkumisest (4).

3.2.5 Erasektor tagab suure osa tehnoloogiatest, mis toetavad elutähtsate sideinfrastruktuuride platvorme. Toimiv koostöö elutähtsate sideinfrastruktuuride tõhusaks kaitseks sõltub suures osas pädevuse, usalduse, läbipaistvuse ja teabevahetuse kõrgest tasemest kõikide sidusrühmade – valitsuste, ettevõtjate ja tarbijate – vahel.

3.2.6 Äärmiselt oluline on välja töötada paljusid sidusrühmi ja tasandeid hõlmav rahvusvaheline lähenemisviis.

3.3 Viiesambaline tegevuskava

Komisjon pakub kõnealuste väljakutsetega tegelemiseks välja viiesambalise tegevuskava:

1.	valmisolek ja ennetamine: tagada valmisolek kõikidel tasanditel;

2.	avastamine ja reageerimine: pakkuda asjakohaseid varajase hoiatamise süsteeme;

3.	leevendamine ja taastamine: tugevdada elutähtsate sideinfrastruktuuride kaitsemehhanisme ELis;

4.	rahvusvaheline koostöö: edendada ELi prioriteete rahvusvahelisel tasandil;

5.	info- ja sidetehnoloogiasektori kriteeriumid: toetada direktiivi (Euroopa elutähtsate infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise kohta) rakendamist (5).

Iga tegevuse jaoks seatakse konkreetsed eesmärgid, millest mõned tuleb täita 2011. aasta lõpuks.

4. Märkused

4.1 On väga raske töötada välja ja viia ellu elutähtsate infrastruktuuride kaitse tõhusat strateegiat teatises kirjeldatud ülimalt nõuandva, vabatahtliku ja koostööpõhise käsitluse alusel, Arvestades probleemi tõsidust ja kiireloomulisust soovitab komitee, et komisjon uuriks, kuidas toimitakse Ühendkuningriigis ja USAs, kus vastutus ja volitused on antud asjaomasele reguleerivale asutusele.

4.2 Komitee toetab ÜRO Peaassamblee resolutsioonis 58/199 esitatud üleskutset ülemaailmse küberturbekultuuri loomiseks ja elutähtsate sideinfrastruktuuride kaitseks. Arvestades riikide vastastikust sõltuvust elutähtsate sideinfrastruktuuride turvalisusest ja vastupidavusest – ahela tugevus sõltub selle nõrgima lüli tugevusest! – on murettekitav, et vaid üheksa liikmesriiki on praeguseks loonud infoturbeintsidentidega tegelevad rühmad (CERTid) ning ühinenud Euroopa valitsuste CERTide rühmaga (EGC). Nende rühmade loomine tuleb tõsta nähtavale kohale valitsustevahelises nõupidamiste päevakorras.

4.3 ELi küberturbest on huvitatud kõik kodanikud, kelle elu võib sõltuda elutähtsatest teenustest. Neil kodanikel lasub ka vastutus kaitsta parimal viisil oma Internetiühendust rünnakute eest. Veelgi suurem vastutus lasub neil info- ja sidetehnoloogia teenuste ja tehnoloogiate pakkujatel, kes pakuvad elutähtsaid sideinfrastruktuure. On oluline, et kõik sidusrühmad oleksid küberturbest asjakohaselt informeeritud. Samuti on oluline, et Euroopas oleks turvalisuse ning info- ja sidetehnoloogia vastupidavusega seonduvates küsimustes palju kvalifitseeritud eksperte.

4.4 Komitee soovitab, et igal liikmesriigil peaks olema asutus, kelle ülesanne on pakkuda VKEdele küberturbealast teavet, koolitust ning toetust. Suurtel ettevõtetel on kergem saada vajalikud teadmised, aga VKEd vajavad toetamist.

4.5 Kuna erasektor pakub suurema osa elutähtsatest sideinfrastruktuuridest, on oluline edendada kõigi kõnealuste infrastruktuuride eest vastutavate ettevõtjate vastastikust usaldust ja koostööd. Komisjoni juunis käivitatud Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse (EP3R) algatust tuleb tervitada ja julgustada. Komitee on siiski arvamusel, et algatust tuleb tugevdada õigusaktidega, millega kohustatakse vastutusest kõrvale hoidvaid sidusrühmasid koostööle.

4.6 Riskijuhtimine on valdkond, mille eesmärk on aidata lahendada kõnealuses teatises käsitletud probleeme. Komisjon peaks rõhutama, et riskijuhtimise parimaid tavasid tuleb järgida seal, kus tegevuskava seda nõuab. Eelkõige tuleb hinnata ohtude ja rikete maksumust elutähtsate sideinfrastruktuuride igal tasandil. Kui on teada rikete tõenäosus ja võimalik maksumus, on sidusrühmi lihtsam tegutsema motiveerida. Samuti on lihtsam panna neile majanduslik vastutus kohustuste täitmata jätmise korral.

4.7 Suurettevõtjad püüavad piirata vastutust oma jõupositsiooni ärakasutamisega ning sundida tarbijaid või teenusepakkujaid nõustuma tingimustega, mis võimaldavad neil vastutusest kõrvale hoida (näiteks tarkvara litsentsilepingud või Internetiteenuse pakkuja võrguga kohustusliku ühinemise lepingud, mis piiravad vastutust turvalisuse küsimustes. Need lepingud peaksid olema ebaseaduslikud ning vastutus peaks lasuma suurettevõtjal.

4.8 Iga info- ja sidetehnoloogiaala võrgustik peaks olema kavandatud turvaliseks ja vastupidavaks. Prioriteetsena tuleks analüüsida liikmesriikide ja kogu ELi võrgu ülesehituse topoloogiat, et tuvastada sideliikluse lubamatud koondumised ning kohad, kus võrgurikete oht on kõige suurem. Eriti lubamatu on Internetiliikluse kõrge kontsentratsioon väga vähestes Interneti vahetuspunktidesse (Internet Exchange Points, IXP) mõnedes liikmesriikides.

4.9 Samuti juhib komitee komisjoni tähelepanu märkustele arvamuses, mis käsitles dokumenti KOM(2008) 313 lõplik „Interneti edendamine – Tegevuskava Interneti protokolli kuuenda versiooni (IPv6) kasutuselevõtuks Euroopas” (6), milles rõhutati IPv6 vastuvõtmisega kaasnevaid eeliseid Interneti turvalisusele ELis. Samuti soovitati arvamuses rakendada DNSSEC-tehnoloogiad Interneti turvalisuse parandamiseks igal võimalusel.

4.10 USA on käivitanud küberruumi turvalisuse strateegia ning eraldab 2009. ja 2010. aastal küberturbe edendamiseks eelarvest 40 miljardit dollarit. See on väga suur investeering turvalisuse valdkonda, mille tulemusena suunavad paljud infotehnoloogia turvalisuse alal tegutsevad ettevõtjad, sealhulgas Euroopa ettevõtjad, oma jõupingutused USA turule. Samuti aitab see USA turvalisuse valdkonna ettevõtjatel tõusta maailmas juhtivale positsioonile. On äärmiselt soovitav, et Euroopal oleks oma tipptasemel tööstus, mis võimaldab tal võrdsetel alustel konkureerida Ameerika ettevõtjatega ning pöörata piisavat tähelepanu ja keskenduda Euroopa vajadustele infrastruktuuride osas. Komitee soovib, et komisjon uuriks, kuidas oleks võimalik korvata USA suuri rahalisi stiimuleid.

4.11 Komitee kiidab heaks komisjoni hiljutise teatise Interneti haldamise järgmiste sammude kohta (3). Komitee on seisukohal, et EL peab avaldama otsesemat mõju Interneti nimede ja numbrite määramise korporatsiooni ICANNi (Internet Corporation for Assigned Names and Numbers) ja Internetiaadresse haldava organisatsiooni IANA (Internet Assigned Numbers Authority) poliitikale ja tegevusele. Samuti arvab komitee, et USA ühepoolne kontroll tuleks asendada rahvusvaheliste mitmepoolse vastutuse kokkulepetega.

Brüssel, 16. detsember 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2006) 251.

(2) http://www.egc-group.org.

(3) KOM(2009) 277 lõplik.

(4) Artiklid 13a ja 13b dokumendis KOM(2007) 697 lõplik – muudatusettepanekud direktiivile 2002/21/EÜ.

(5) Nõukogu direktiiv 2008/114/EÜ.

(6) ELT C 175, 28.7.2009, lk 92.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/103

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani””

KOM(2009) 8 lõplik

(2010/C 255/19)

Raportöör: Anna BREDIMA

21. jaanuaril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani””

KOM(2009) 8 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 12. oktoober 2009. Raportöör oli Anna Bredima.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 187, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 15.

1. Järeldused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab teatist kui üldiselt mõistlikku ja realistlikku alusdokumenti Euroopa meretranspordipoliitika jaoks aastani 2018, milles tunnistatakse Euroopa laevanduse reaalset ülemaailmset olemust, pidades silmas selle ülemaailmset konkurentsipositsiooni, ohutuse ja keskkonna aspekte ning vajadust kõrgetasemelise merendusalase oskusteabe järele.

1.2 Teatis valmis kriitilisel ajal, mil meretransporti mõjutavad tõsised väljakutsed: struktuurilist ja tsüklilist laevanduskriisi võimendab maailma majandus- ja finantskriis, arutelud laevadelt pärinevate heitkoguste üle ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni konverentsi Kopenhaagenis (detsember 2009) valguses ning ülemaailmne kasvav meremeeste nappus. Neid probleeme teravdavad merepiraatlus ja ebaseaduslik sisseränne ELi Vahemere kaudu.

1.3 Absoluutselt hädavajalik on noorte meelitamine meremehe elukutsete juurde koos meetmetega nende kinnihoidmiseks. Vajalik on kooskõlastatum lähenemisviis, mis hõlmaks kõiki sidusrühmi (veeteede ametid, koolid, laevaomanikud, ühendused, meremeeste ühingud). Parandamist vajab merenduselukutsete alase kutseõppe kvaliteet Euroopas. Selleks peaksid kõik liikmesriigid välja töötama väljaõppe- ja oma lipu alla registreerimise programmid, et kindlustada Euroopa merendusalast oskusteavet. Selleks peavad kõik liikmesriigid parandama mereharidusasutuste kvaliteeti. Üleväsimusest tingitud probleemide ja ohtude tõrjumiseks tuleb välja töötada pikaajalised programmid pardal töö- ja elutingimuste parandamiseks ja püüda suurendada laevameeskonda (kolme vahetusega laevad). Sellega seoses peaks EL vastu võtma direktiivi laevameeskonna minimaalse suuruse kohta. Vajalik on ka interneti, meedia ja televisiooniprogrammide kasutamine teabe levitamiseks elu kohta merel. Komisjoni innustatakse tegelema selle küsimusega ELi tasandil.

1.4 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee saab koostöös riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ja muude organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmadega edendada ELi mereidentiteeti ja kultuuripärandit ning tutvustada parimaid tavasid noorte meelitamiseks meremehe elukutse juurde. Komitee korraldatav merenduselukutsete konverents oleks vahend selle sõnumi levitamiseks Euroopa tasandil.

1.5 Euroopa laevandus on maailmas juhtival kohal. Seda positsiooni tuleks tugevdada riigiabi suuniste kaudu, et hoida ELi laevandusettevõtete võrdseid tingimusi ja ülemaailmset konkurentsivõimet. Samal ajal nõuab komitee, et ELi abi andmise korda täiendataks. Tulevikus tohiks abi anda põhimõtteliselt vaid ELi riikide lippude all sõitmise korral ja välistada tuleks võimalus Euroopa normidest mööda hiilida.

1.6 Ülemaailmse kriisi valguses viidatakse teatises õigustatult EL pikaajalisele pühendumisele avatud ja ausale konkurentsile. Tugevdada tuleks jõupingutusi protektsionistlike meetmete vältimiseks, sest need lükkaksid veelgi edasi majanduse taastumist. Laevanduse aluspõhimõtete taastamisel on ülima tähtsusega asjaomaste poolte usaldusväärsus, usaldus ja eetiline käitumine. Sama kehtib laevandust rahastava sektori kohta.

1.7 ELi ja Hiina vahelist merenduskokkulepet tuleks edendada kui parimat tava (mudelkokkulepe) läbirääkimistel teiste kaubandusriikidega, nagu India, Brasiilia, Venemaa ASEANi ja Mercosuri liikmesriigid. Komisjon peaks koostama Musta mere strateegia, et kindlustada energiaressursside transport Kaspia merelt Euroopasse.

1.8 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles uurima kahepoolsete lasti jagamist puudutavate merenduskokkulepete olemasolu ELi liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ning vajadusel aktiveerima ühenduse õigustiku jõustamise (määrused 4055/86 ja 4058/86).

1.9 Komitee väljendab veelkord oma toetust teadus- ja arendustegevuse investeeringutele keskkonnasäästlikesse laevadesse, kütustesse ja sadamatesse, et edendada keskkonnasäästlikke töökohti.

1.10 Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (detsember 2009) silmas pidades kordab komitee, et heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamine meretranspordisektorile on märkimisväärselt keerulisem kui lennundussektori puhul. Keskkonnakaitse küsimuses suhtub komitee positiivselt uutesse kavandatud ideedesse kvaliteetse meretranspordi kohta. Arvestades liiklustihedust ELi mere- ja rannikupiirkondades on komitee seisukohal, et EL ei tohiks unustada võitlust laevatankide merel puhastamise tavade ja standarditele mittevastavate laevade vastu.

1.11 Väävlisisalduse piirangute kohaldamisel heite kontrollpiirkondades, mis on esmapilgul keskkonnasäästlik meede, võib olla vastupidine mõju: üleminek meretranspordilt maismaatranspordile. Euroopa intermodaalsuse poliitika ja lähimerevedude teenuseid ei tohiks ohtu seada.

1.12 Komitee kordab vajadust ELi kiire tegutsemise järele seoses kaubalaevade vastu toime pandud piraatlusjuhtumite kasvuga Aafrikas ja Kagu-Aasias. Komisjon peaks edendama sobivate jurisdiktsioonide ja õigusaktide loomist, et tegutseda praegu karistamatu piraatluse vastu. Selleks et parandada poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi päritolumaades, eelkõige Somaalias, tuleb püüda tiheda koostöö poole ÜRO organisatsioonidega. Komitee on kindlalt vastu meremeeste relvastamisele. Mere kaudu toimuva ebaseadusliku sisserände kontrollimiseks peaks EL välja töötama koostöömeetmed sisserändajate päritolu- ja transiitriikideks olevate kolmandate riikidega.

2. Sissejuhatus

2.1 21. jaanuaril 2009 avaldas Euroopa Komisjon teatise strateegiliste eesmärkide ja soovituste kohta seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani (1). Teatis kajastab ulatuslikke konsultatsioone sidusrühmade, liikmesriikide, kõrgetasemeliste laevandusspetsialistide rühmaga ning meretranspordi suundumuste uurivat analüüsi.

2.2 Komitee on kõnealusele teatisele eelnevate teatiste kohta vastu võtnud kaks arvamust: teatise „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses” (2) kohta 26. aprillil 2007 ning teatise „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (3) kohta 22. aprillil 2008. On rõõmustav, et komisjon on arvestanud enamikku komitee soovitusi. Komitee kordab oma tugevat toetust terviklikule lähenemisviisile, mis hõlmab kõiki merega seotud tegevusi, et vältida soovimatuid vastasmõjusid eri valdkondade meetmete vahel.

2.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab teatist kui üldiselt mõistlikku ja realistlikku alust Euroopa meretranspordipoliitikale aastani 2018, rõhutades Euroopa laevandusteenuste võtmerolli ülemaailmse kaubanduse ja ELi kodanike igapäevaelu jaoks. Teatises tunnistatakse Euroopa laevanduse reaalset ülemaailmset olemust, pidades silmas selle ülemaailmset konkurentsipositsiooni, ohutust ja keskkonna aspekte ning vajadust kõrgetasemelise merendusalase oskusteabe järele.

Teatis esitatakse kriitilisel ajal, kui meretransporti mõjutavad tõsised väljakutsed: a) maailma majandus- ja finantskriis, mis teravdab struktuurilist ja tsüklilist laevanduskriisi; kuigi teatise koostamine algas enne majanduskriisi, kehtivad selles sätestatud põhimõtted ka kriisiperioodidel; b) arutelud laevadelt pärinevate õhusaaste heitkoguste üle, pidades silmas ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni konverentsi Kopenhaagenis (detsember 2009); c) meremeeste ülemaailmne kasvav nappus.

2.4 Neid probleeme raskendavad keskajal levinud merepiraatluse taaselustumine ja ebaseaduslik sisseränne Vahemere kaudu.

2.5 Kõnealust teatist tuleks käsitleda koos teatisega „Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi” (KOM(2009) 279 lõplik), milles käsitletakse linnastumise, ummikute, Euroopa vananeva rahvastiku ja ebaseadusliku sisserände küsimusi kui suundumusi, mis tekitavad väljakutseid 21. sajandi transpordipoliitikale. Tulevane merenduspoliitika võib anda neile väljakutsetele vastused ning lihtsustada nende lahendamist.

3. Inimressursid, merepraktika ja merendusalane oskusteave

Absoluutselt hädavajalik on noorte meelitamine meremehe elukutse juurde, et säilitada oskusteabe kõrgeim tase ülemaailmsel juhtpositsioonil olevas Euroopa merendusklastris. Komitee tunneb tõsist muret merenduskolledžist väljalangejate suure arvu üle mõningates liikmesriikides ning meremehe elukutsest loobujate suure arvu üle juba tööleasunute hulgas. Meremehe elukutse ELis võib sattuda tõsisesse ohtu, juhul kui ei looda viivitamatult terviklikku strateegiat meremehe elukutse populariseerimiseks. Sotsiaalpartnerite (Euroopa Ühenduse Reederite Ühing / Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon) poolt läbiviidud karjäärikavandamise projekti tuleks täiustada. Meremehe elukutse populariseerimise meetmete kõrval tuleks rakendada ka meetmeid töötajate kinnihoidmiseks nimetatud elualal.

3.1.1 Ülemaailmse kriisi ja kõrge töötuse aegadel ei tohi kasutamata jätta võimalust tekitada huvi meremehe elukutse vastu. Vaatamata kriisile on tööhõive tase ELi laevastikus samaks jäänud. Üksindus ja eemalolek perekondadest on peamised põhjused, miks merenduselukutsed ei ole atraktiivsed.

3.1.2 Vajalik on kooskõlastatum lähenemisviis, mis hõlmab kõiki sidusrühmi (veeteede ametid, koolid, laevaomanikud, ühendused, meremeeste ühingud). Lisaks tuleks kasutada internetti, meediat ja televisioonisaateid teabe levitamiseks elu kohta merel. Komisjoni innustatakse tegelema selle küsimusega ELi tasandil.

3.2 2003. aastal viisid Euroopa Ühenduse Reederite Ühing ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon läbi projekti, mille eesmärk oli kaotada ahistamine ja türanniseerimine laevade pardal ning rakendada tõhusaid meetmeid ettevõtetele võrdsete võimaluste tagamiseks. See projekt täidab kõiki meretranspordi Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi komitee eesmärke, edendades naiste kaasamist merendustöötajate hulka.

3.3 Tõstmist vajab merenduselukutsete alase kutseõppe kvaliteet Euroopas. Selleks peaksid kõik liikmesriigid välja töötama väljaõppe- ja oma lipu alla registreerimise programmid, et kindlustada Euroopa merendusalast oskusteavet. Selleks peavad kõik liikmesriigid parandama mereharidusasutuste kvaliteeti. Tuleb välja töötada pikaajalised programmid pardal töö- ja elutingimuste parandamiseks. Komisjonil palutakse uurida ja analüüsida laevameeskondade koosseisu suurendamise ning väsimusega seotud probleeme ja ohtusid, et neid leevendada ja võtta asjakohased meetmed. Tuleb luua edutamis-, haridus- ja väljaõppesüsteemid. Töö- ja elutingimuste parandamiseks pardal tuleb ILO merenduse tööstandardite konventsiooni (2006) ratifitseerimisega kehtestada kogu maailmas võrdsed tingimused. Samuti tuleb liikmesriikidel võtta üle direktiiv, mis põhineb kokkuleppel, mille saavutasid kõnealuse konventsiooni osas Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liit (FST). Tuleb järgida rahvusvahelisi õigussätteid, eelkõige praegu läbi vaadatavat IMO meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelist konventsiooni (STCW konventsioon, 1995).

3.4 Tugevdada tuleks toetusmeetmeid, haridust ja koolitust, et tagada kõrgeim kvaliteet. Komisjon peaks uurima liikmesriikide paimaid tavasid merenduselukutsete populariseerimiseks keskhariduse astmel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekuid kadettide vahetuse kohta (Erasmuse programm), rakendades kadette merel osana nende merendusharidusest, ning arstiabi parandamise kohta pardal. Komitee kordab (4), et kaalumist väärib „ujuva ülikooli” kogemus, meelitamaks üliõpilasi merenduselukutsete juurde.

3.5 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab vajadust meremeeste õiglase kohtlemise järele vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) meremeeste võrdse kohtlemise suunistele mereõnnetuse korral. Meremeeste kriminaliseerimisega tuleb tegeleda rahvusvaheliselt. IMO peaks läbi viima üksikasjaliku analüüsi juhtumite kohta, kus IMO lipuriigid on vastvõetamatul viisil meremehi kriminaliseerinud, eriti vahistamise kaudu. Komitee märgib ka, et meremeeste kriminaliseerimine rikub elukutse mainet ajal, mil kogu maailmas on suur nappus kõrge kvalifikatsiooniga meremeestest (5). ELi tulevane poliitika tuleks kujundada vastavalt MARPOL / UNCLOS konventsioonides rahvusvaheliselt kokkulepitud põhimõtetele ja standarditele.

3.6 Komitee kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ILO 2006. aasta merenduse tööstandardite konventsiooni, millega luuakse ülemaailmselt ühtsed nõudmised töötingimustele laevadel ning antakse panus meremehe elukutse atraktiivsemaks muutmisse noorte hulgas.

3.7 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee saab koostöös riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmadega edendada ELi mereidentiteeti ja kultuuripärandit ning tutvustada parimaid tavasid meremehe elukutse atraktiivsemaks muutmiseks noorte hulgas. Komitee korraldatav merenduselukutsete konverents oleks vahend selle sõnumi levitamiseks Euroopa tasandil.

4. Euroopa laevandus maailmaturgudel

4.1 Komitee tervitab asjaolu, et komisjon tunnistab vajadust ülemaailmsete reeglite järele ülemaailmses majandusharus, rahvusvaheliste merendusregulatsioonide tähtsust ja regulatiivsetele väljakutsetele lahenduste leidmise tähtsust rahvusvahelistes organites (nagu IMO). Euroopa laevandus on maailmas juhtival kohal. Seda positsiooni tuleks tugevdada riigiabi suuniste kaudu (kavas läbi vaadata 2011. aastal), mis on oluline vahend, et tagada ELi laevandusettevõtetele võrdsed tingimused ja ülemaailmne konkurentsivõime. Praeguse olukorra säilitamiseks on vajalik suuniste kehtivuse pikendamine. Samal ajal nõuab komitee, et ELi abi andmise korda täiendataks. Tulevikus tohiks abi anda põhimõtteliselt vaid ELi riikide lippude all sõitmise korral ja välistada tuleks võimalus Euroopa normidest mööda hiilida.

4.2 Ülemaailmse kriisi valguses viitab komisjon õigustatult ELi pikaajalisele pühendumisele avatud ja ausale konkurentsile. Protektsionistlikke meetmeid tuleks vältida, sest need lükkaksid veelgi edasi majanduse taastumist. Keskkonda ei tohiks kasutada vabandusena protektsionistlike meetmete võtmiseks.

4.3 Laevandus peaks tagasi pöörduma oma aluspõhimõtete ja eetilise käitumise juurde. Usaldus ja usaldusväärsus tuleb taastada nii laevandus- kui ka pangandussektoris. Vältida tuleks spekulatsioone, mis viivad laevade ehitamiseni, mille järele majanduslikust aspektist ei ole vajadust. Vajalik on uus lähenemisviis, mis ühendab väärtuslike laevandusprojektide rahastamist ja ehitust. ELi liikmesriikide vahel peaks valitsema solidaarsus finants- ja majanduskriisi mõju (6) leevendamisel merendussektorile.

4.4 ELi laevandussektorit iseloomustab ettevõtlik meelelaad. ELi laevastike peamine tunnusjoon on eraomanduses olevate laevandusettevõtete (sageli pereettevõtted) suur arv. Euroopa seadusandjate teadlikkust nimetatud mudelist, selle iseloomulikest eripäradest ja institutsioonidest tuleks tõsta. Laevanduskriis on tekitanud suurt kahju väikestele ja keskmise suurusega ettevõttele, kes moodustavad Euroopa laevanduse selgroo. Samal ajal juhib komitee tähelepanu vajadusele keelustada mistahes lipu all sõitvad nõuetele mittevastavad laevad. Sellistel juhtudel ei tohi olla mingit abivõimalust.

4.5 Tulenevalt liinilaevanduskonverentsi konkurentsierandi ühepoolsest kaotamisest ELis 2006. aastal, kutsutakse komisjoni üles jälgima ebavõrdsete konkurentsireeglite tagajärgi kogu maailmas. Praegu kohaldatakse sedavõrd globaalsele majandusharule nagu seda on liinilaevandus, 110 erinevat konkurentsialast regulatsiooni (7).

5. Kvaliteetne laevandus

5.1 Komitee kinnitab, et meresõiduohutuse kolmanda paketi hiljutine vastuvõtmine paneb aluse mereohutuse asjakohasele regulatiivsele raamistikule. Sellega luuakse Euroopa mereohutuse ulatuslik õiguspakett, mis tugineb IMO üldisel lähenemisviisil. Pakett annab panuse madalakvaliteedilise laevandusega tegelemisse ning uue tõuke kvaliteetse laevanduse filosoofiale. Euroopa Meresõiduohutuse Ameti loodud andmebaas EQUASIS annab kasulikku teavet laevade kvaliteedi kohta.

Meretranspordi kasv lähitulevikus jätkub, et oleks võimalik teenindada pidevalt kasvavat maailmakaubandust. Selle tulemusena suureneb ka heidete üldkogus. Heidete märkimisväärset vähenemist on võimalik saavutada hulga tehniliste ja tegevusmeetmete abil. Sellele aitab kaasa ka suurem teadus- ja arendustegevus alternatiivsete mootorite ja kütuste ning laevavormide alal. Vaatamata suurtele vahemaadele on laevade keskkonnaalased tulemused tänu pidevale ajakohastamisele ja energiatõhususele õhusaaste, eriti CO2 osas ühed paremad.

5.2.1 Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (detsember 2009) silmas pidades kordab komitee (8), et heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamine meretranspordisektorile ning eriti tramplaevanduses on märkimisväärselt keerulisem kui lennundussektoris. Igasuguste turupõhiste vahendite võimalik kasutuselevõtt meretranspordis ei tohiks avaldada negatiivset mõju Euroopa laevatööstuse konkurentsivõimele maailmaturul.

5.2.2 Väävlisisalduse piirangute kohaldamine heite kontrollpiirkondades on keskkonnasäästlik meede, mida tuleks rakendada ka teistes merepiirkondades.

5.3 Komitee kordab oma nõudmist (2), et ELi keskkonnaalaseid õigusakte kohaldataks lõbusõidulaevadele ja võimalusel sõjaväelaevadele (3). Keskkonnapoliitika raames tuleks analüüsida ka nähtamatut merereostust.

5.4 Komitee pakub välja (9) tasakaalustatud strateegia, mis parandab ringlussevõturajatiste keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid tingimusi, säilitades samas nende suutlikkuse arvestades lammutusrajatiste ülemaailmset nappust. Strateegiat tuleks kohaldada üleminekuperioodil, kuni rahvusvaheliselt jõustub IMO laevade ohutu ja keskkonda säästva ringlussevõtu konventsioon (2009).

6. Rahvusvaheline koostöö

6.1 Komitee on juhtinud ELi tähelepanu meretranspordiga seonduvatele küsimustele teatud geograafilistes piirkondades (3) (nt Põhja-Jäämeri, Läänemeri, Vahemeri). Komiteel on heameel, et komisjon on sellele reageerinud, koostades teatised teemadel „Euroopa Liit ja Arktika piirkond”, „Läänemere piirkonna strateegia” ja „Integreeritud merenduspoliitika – vahend juhtimise parandamiseks Vahemerel”. Komitee märgib, et teatises tõstetakse esile ELi merelaevastiku strateegilist tähtsust ELi sujuval varustamisel nafta ja gaasiga. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles koostama kõiki vastava piirkonna riike hõlmava Musta mere strateegia, et kindlustada energiaressursside transport Kaspia merelt Euroopasse.

6.2 Tuleks teha suuremaid jõupingutusi, et saavutada WTOs kokkulepe merendusteenuste osas. ELi ja Hiina vahelist merenduskokkulepet tuleks edendada parima tavana (mudelkokkulepe) läbirääkimistel teiste kaubandusriikidega (India, Brasiilia, Venemaa, ASEANi ja Mercosuri liikmesriigid).

6.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles uurima kahepoolsete lasti jagamist puudutavate merenduskokkulepete olemasolu liikmesriikide ja ELi kolmandate riikide vahel ning vajadusel aktiveerima ühenduse õigustiku jõustamist (määrused 4055/86 ja 4058/86). See peaks samas pärssima kolmandate riikide vaheliste kokkulepete sõlmimist.

6.4 Pidades silmas ettepanekut suurendada ELi nähtavust IMOs, on juhtudel, mil pädevus ELi ja liikmesriikide vahel on jagatud, ruumi liikmesriikide poolsele suuremale koostööle/koordineerimisele, ilma et seejuures ohustataks nende individuaalset osalemist. Komitee kordab siinkohal, et „ELi liikmesriikide asjatundlik panus IMOsse on laialt tunnustatud ja seda ei tuleks õõnestada, vaid hoopis tugevdada” (2).

Komitee kordab vajadust ELi kiire tegutsemise järele seoses kaubalaevade vastu toime pandud piraatluse juhtumite (10) kasvuga Aafrikas ja Kagu-Aasias. Asjakohaste kohtute ja seaduste puudumine viib selleni, et piraatluse juhtumid jäävad karistuseta. Seepärast peaks komisjon edendama vajaliku kohtuvõimu ja seadusandluse loomist asjaomastes piirkondades. Selleks, et parandada poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi päritolumaades, tuleb püüda tiheda koostöö poole ÜRO organisatsioonidega. Tuleb kiiresti tegeleda piraatluse tekkepõhjustega maismaal ning taastada õiglus ning sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused, seda eelkõige Somaalias. Selleks tuleks kasutada ELi arenguabi ja võtta diplomaatilisi meetmeid. Komitee on kindlalt vastu meremeeste relvastamisele.

6.5.1 Värskete andmete (11) kohaselt on maailmamajandusele piraatide rünnakutega tekitatud kahju suurus 16 miljardit USA dollarit. 2008. aastal leidis Somaali poolsaarel aset 111 piraatide rünnakut ja 2009. aasta esimese kuue kuu jooksul on registreeritud 240 rünnakut, millega pandi ohtu 1 000 meremehe elu. Viimase 18 kuu jooksul on Somaalia piraatidele makstud lunarahana 150 miljonit USA dollarit.

6.6 Ebaseaduslik sisseränne toob meretranspordile ja turvalisusele merepiiridel kaasa suuri probleeme, rääkimata selle selgetest humanitaarsetest tagajärgedest. Hädavajalik on parandada integreeritud mereseiret Vahemerel (Safe Sea Net, FRONTEX). Mereteid pidi toimuva ebaseadusliku sisserände kontrollimiseks peaks komisjon välja töötama koostöömeetmed sisserändajate päritolu- ja transiitriikideks olevate kolmandate riikidega.

7. Lähimerevedu

7.1 Jätkusuutliku transpordi ja lähimereveo edendamise kontekstis tuleks suurendada investeeringuid sadamate infrastruktuuride ja sisemaa-ühendusteede parandamiseks. TEN-T läbivaatamise käigus tuleks selle aspektiga täielikult arvestada. Komitee kutsub komisjoni üles tegema kindlaks ebakõlad maismaa- ja merevõrgustike ühildumises, et lihtsustada ELi ühendusi naaberriikidega, kellega omatakse ühiseid piire.

8. Mereuuringud ja -innovatsioon

8.1 Komitee (8) kutsus komisjoni üles haarama maailmas juhtpositsiooni merendusuuringutes ja -innovatsioonis. Komiteel on heameel tõdeda, et teatises vastati sellele üleskutsele positiivselt.

8.2 Komitee toetab investeeringuid teadus- ja arendustegevusse keskkonnasäästlike laevade, kütuste ja sadamate edendamiseks, mis hoogustavad ka keskkonnasäästlike töökohtade teket. Edendada tuleks ka eesmärgipärast teadus- ja arendustegevust laevade heitkoguste edasise vähendamise alal.

8.3 Selle protsessi käigus peaks komisjon toetama keskkonna-, energia-, turvalisuse ja sotsiaalvaldkonda puudutavatele probleemidele selliste lahenduste leidmist, mis ühendaks ühtse tulevase merenduspoliitika laevaehituspoliitikaga. Euroopa laevatehased peaksid suunama oma tunnustatud pädevuse keskkonnasäästlike laevade ehitamisele, kasutades selleks programmi LeaderShip 2015 või teisi asjaomaseid programme.

Brüssel, 17. detsember 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2009) 8 lõplik.

(2) ELT C 168, 20.7.2007, lk 50-56.

(3) ELT C 211, 19.8.2008, lk 31-36.

(4) ELT C 211, 19.8.2008, lk 31-36, nt New York Harbour School, www.newyorkharbourschool.org.

(5) Drewry Shipping Consultants Study (2009) kohaselt vajab maailma laevastik 2013. aastani 42 700 uut ohvitseri.

(6) Teabearuanne CESE 397/2009 teemal „Ülemaailmse finantskriisi kaugeleulatuvad põhjused”, raportöör: Umberto Burani, 11.3.2009.

(7) ELT C 157, 28.6.2005, lk 130-136.

ELT C 309, 16.12.2006, lk 46-50.

ELT C 204, 9.8.2008, lk 43-46.

(8) ELT C 277, 17.11.2009, lk 20.

(9) ELT C 277, 17.11.2009, lk 67.

(10) KOM(2009) 301 lõplik.

(11) ICC International Maritime Bureau Piracy Reporting Center (IMB), aruanne, august 2009, „The recent Communication on Partnership between EU / Africa identifies piracy and illegal immigration by sea as key issues for transport cooperation”.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

ARVAMUSELE

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine punkt, mis kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest:

Punkt 1.5

„Euroopa laevandus on maailmas juhtival kohal. Seda positsiooni tuleks tugevdada riigiabi suuniste kaudu, et hoida ELi laevandusettevõtete võrdseid tingimusi ja ülemaailmset konkurentsivõimet. Samal ajal nõuab komitee, et ELi abi andmise korda täiendataks. Tulevikus tohiks abi anda vaid ELi riikide lippude all sõitmise korral ja välistada tuleks võimalus laevapereta prahtimise abil Euroopa normidest mööda hiilida..”

Hääletamise tulemus

Poolt: 92

Vastu: 91

Erapooletuid: 7

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest

Punkt 1.11

„Väävlisisalduse piirangute kohaldami heite kontrollpiirkondades, on keskkonnasäästlik meede, . .”

Motivatsioon

Ei ole tõendeid, et SO2 heitkoguste kontrollpiirkondade määramine põhjustaks üleminekut maismaatranspordile meretranspordi arvelt.

Hääletamise tulemus

Poolt: 92

Vastu: 96

Erapooletuid: 18

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine punkt, mis kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest.

Punkt 5.2.1

„Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsi (detsember 2009) silmas pidades kordab komitee (1), et heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamine meretranspordisektorile ning eriti tramplaevanduses on märkimisväärselt keerulisem kui lennundussektoris. Heitkogustega kauplemise süsteemi võimalik kasutuselevõtt meretranspordis ei tohiks avaldada negatiivset mõju Euroopa laevatööstuse konkurentsivõimele maailmaturul.”

Hääletamise tulemus

Poolt: 112

Vastu: 83

Erapooletuid: 16

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine punkt, mis kogus hääletamisel enam kui veerandi häältest

Punkt 5.2.2

„Väävlisisalduse piirangute kohaldamisel heite kontrollpiirkondades, mis on esmapilgul keskkonnasäästlik meede, võib olla vastupidine mõju: üleminek mereliikluselt maismaaliiklusele. Euroopa intermodaalsuse poliitika ja lähimerevedude teenuseid ei tohiks ohtu seada. Enne otsuste langetamist on tingimata vaja vastavaid mõjuhinnanguid”

Hääletamise tulemus

Poolt: 94

Vatsu: 93

Erapooletuid: 17

(1) ELT C 277, 17.11.2009, lk 20.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/110

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Komisjoni teatis „Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi””

(KOM(2009) 279 lõplik)

ja teemal

„Euroopa transpordipoliitika lähtepunktid pärast 2010. aastat”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 255/20)

Raportöör: Lutz RIBBE

17. juunil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi”

KOM(2009) 279 lõplik.

2. juulil 2009 saadetud kirjas palus Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Rootsi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada arvamus järgmisel teemal:

„Euroopa transpordipoliitika lähtepunktid pärast 2010. aastat”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. novembril 2009. Raportöör oli Lutz RIBBE.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee nõustub komisjoni analüüsiga senise transpordipoliitika osas, milles tõdetakse, et ollakse veel väga kaugel enda seatud jätkusuutlikkuse eesmärkidest ja et vaja on põhimõttelist suunamuutust.

1.2 Komitee viitab sellele, et märkimisväärseid pingutusi on vaja mitte üksnes keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks (nagu kliimakaitse, varude säästlik kasutamine, bioloogiline mitmekesisus, müra, õhusaaste …), vaid et transpordi valdkonnas ootavad vastuseid ka paljud sotsiaalsed küsimused. Siinkohal tuleb mõelda nii töötajate õigustele ning transpordisektori töötajate töö- ja palgatingimustele kui ka ühistranspordi kättesaadavusele ja juurdepääsetavusele puuetega inimestele, noortele ja eakatele inimestele. Lisaks puudutab see nende liikluses osalejate valikuvabadust, kes ei saa või ei taha omada isiklikku autot.

1.3 Komitee toetab komisjoni dokumendis püstitatud eesmärke, ei ole aga samas seisukohal, et kirjeldatud vahenditega oleks otsustav pöördepunkt juba sisse juhatatud.

1.4 Suur osa nimetatud eesmärkidest on juba ammu teada-tuntud, osasid neist nimetab komisjon juba mitmeid aastaid. Nende saavutamine on aga puudulik. Näidetena võib siin esile tuua väliskulude sisestamise või nõudmise teistsuguse linnatranspordipoliitika järele.

1.5 Oma lõplikus valges raamatus peaks komisjon esitama selged tegutsemisvõimalused ja nimetama konkreetsed mõõdetavad eesmärgid.

1.6 Komitee peab otsustavaks arutelu küsimuse üle, milliste poliitiliste või kavandamisega seotud otsuste tulemusena liiklus tekib või kuidas on võimalik liiklust vältida. Komitee kutsub komisjoni üles pühendama nendele küsimustele palju enam tähelepanu valges raamatus või siis uute poliitiliste suuniste koostamisel.

2. Euroopa Komisjoni teatis

2.1 2001. aastal andis komisjon välja valge raamatu (1), milles esitati Euroopa transpordipoliitika tegevuskava 2010. aastani. Programmi ajakohastati 2006. aasta vahekokkuvõttega (2). Kümneaastase perioodi lõpu lähenedes on komisjoni arvates aeg vaadata kaugemale tulevikku ja töötada välja transpordipoliitika edasise arengu alused.

2.2 Komisjon esitleb kõnealuses teatises oma mõttetöö ja kaalutluste esmaseid tulemusi – selles on arvestatud eri uurimuste, arutelude ja konsultatsioonide tulemustega.

2.3 Olukorrast ülevaate andmisel tõdetakse, et „transport on Euroopa majanduse oluline osa” – transporditööstus moodustab 7 % SKPst ja enam kui 5 % ELi tööhõivest. Komisjon kirjeldab ja rõhutab transpordi tähtsust piirkondade, Euroopa ja maailma sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse, Euroopa majanduse konkurentsivõime ja Lissaboni eesmärkide elluviimise seisukohast.

2.4 Samas sedastab komisjon aga ka seda, et „tulemused on olnud tagasihoidlikumad ELi säästva arengu strateegia eesmärkide osas: nagu on osutatud 2007. aasta arenguaruandes (3), ei ole Euroopa transpordisüsteemi areng jätkusuutlik veel nii mitmestki aspektist”.

2.5 Edasi märgitakse, et „keskkond on peamine poliitikavaldkond, mida on veel vaja tõhustada. Võrreldes 1990. tasemetega, ei ole ELi üheski teises sektoris kasvuhoonegaaside heitkogused nii palju suurenenud kui transpordisektoris (4). […] Seda analüüsi transpordis toimunud hiljutise arengu suhtes rakendades võib näha, et sektori tegevus on oluliselt kasvanud, samal ajal kui energiamahukuse ja kasvuhoonegaaside heite intensiivsuse vähendamiseks tehtud jõupingutused ei ole olnud piisavad.”

2.6 Transpordikasvu lahtisidumine SKP kasvust, mis oli üks 2001. aasta valge raamatu ja säästva arengu strateegia eesmärke, on toimunud üksnes reisijateveo osas, ent mitte kaubaveosektoris. Seda põhjendatakse muuhulgas sellega, et „kaubaveo suurenemine on seotud ka majanduspoliitikaga – tootmise koondamine mastaabisäästu saamiseks väiksemale arvule tootmispaikadele, tootmise ümberpaigutamine, täppisajastatud tarned, laialt levinud klaasi, paberi, metalli ringlussevõtt –, mis võimaldas vähendada teiste sektorite kulusid ja võib-olla ka heitkoguseid transpordi tekitatavate suuremate heitkoguste arvelt”.

2.7 Isegi kui transpordi (ja üksikute transpordivahendite) energiatõhusus suureneb, ei ole see piisav, et kaaluda üles suurenenud transpordimahtu (5). See tähendab, et transpordivood on sama suureks probleemiks kui tõsiasi, et „[…] piisavalt [ei ole] edenenud tõhusamatele transpordiliikidele üleminek, ka mitte lähimerevedude arendamise abil”.

2.8 Peatükis „Suundumused ja probleemid” sedastab komisjon muuhulgas järgmist.

—

Eakate inimeste (üle 65-aastaste) osakaal ELi rahvastikus tõuseb oluliselt ning selle tulemuseks on ühelt poolt teistsugused reisiharjumused, ent teisalt viib see ka selleni, et ühiskonnas on vaja suunata riigi rahalisi vahendeid rohkem pensionidele, tervishoiule ja hooldusteenustele. Komisjon lähtub sellest, et see seab tulevikus piirid ühistranspordi jaoks eraldatavatele riiklikele vahenditele.

—	Transpordisektoril on ELi kliimakaitse eesmärkide saavutamisel peamine roll ja selleks „on vaja pöörata paremuse poole nii mõnigi praegune suundumus”.

—

Tulevikus mõjutab transpordisektorit oluliselt fossiilkütuste suurenev puudus ja seda mitte ainult tehnoloogilises (97 % transpordi energiavajadusest kaetakse fossiilsete kütustega), vaid ka struktuurilises plaanis (fossiilsete kütuste transport moodustab praegu rahvusvahelise meretranspordi mahust umbes poole).

—	Tulevikus suureneb linnapiirkondades elava Euroopa rahvastiku osakaal (6). Seejuures täheldatakse, et juba praegu toodab linnatransport ligikaudu 40 % maanteetranspordi poolt atmosfääri paisatavast CO2-heitest põhjustatud saastest ja 70 % muudest heidetest.

—

Ülemaailmselt kasvav inimeste arv ja üha suurenev jõukus tähendavad suuremat liikuvust ja suuremat transpordivajadust – nii viidatakse uuringutele, milles oletatakse, et autode arv maailmas suureneb praeguselt 700 miljonilt 2050. aastaks rohkem kui kolme miljardini. „See toob kaasa suured jätkusuutlikkuse probleemid, kui just ei minda üle vähem saastavate ja saastevabade sõidukite kasutamisele ja ei töötata välja teistsugust liikuvuskontseptsiooni”.

2.9 Lühidalt öeldes: komisjon räägib õigusega sellest, et välja tuleb arendada „inimeste ja kaupade jätkusuutliku liikuvuse pikaajaline visioon”.

2.10 Selle saavutamiseks sõnastab komisjon seitse üldist eesmärki:

—	ohutu ja turvalise kvaliteetse transpordi rajamine;

—	hästi hooldatud ja täielikult integreeritud võrk;

—	keskkonnasäästlikum transport;

—	ELi juhtrolli säilitamine transporditeenuste ja -tehnoloogia alal;

—	inimkapitali kaitse ja arendamine;

—	arukad hinnad kui liiklusmärgid;

—	transporti silmas pidav kavandamine: kättesaadavuse parandamine.

3. Üldised märkused

3.1 Komitee tervitab asjaolu, et komisjon võtab antud teema taas arutluse alla ja esitab laiapõhjalise konsultatsiooniprotsessi käigus esimesed ideed transpordi tuleviku kohta, mis ei ole aga tihti veel piisavalt konkreetsed. Komisjoni teostatud transpordisektori analüüs on ühene – selles valdkonnas ollakse veel väga kaugel enda püstitatud säästva arengu eesmärkidest ja komisjon mõistab, et vaja on põhjalikke muudatusi. Veel ei ole aga võimalik ära tunda selget visiooni ja sellest lähtuvaid konkreetseid eesmärke ja vahendeid eelkõige motoriseeritud eratranspordi piiramiseks ja vähendamiseks. Komisjon peaks need esitama üksikasjalikus tegevuskavas ning varustama need kvantifitseeritud eesmärkidega.

3.2 Komitee on komisjoniga paljudes punktides ühel meelel, näiteks selles, et olemasolevat infrastruktuuri tuleb kasutada optimaalselt (mis hõlmab ka uute või siis parandatud info- ja sidetehnoloogiate kasutamist), et luua tuleb arukad ja integreeritud logistikasüsteemid, et eelkõige linnatranspordis peaksid enam võimust võtma uued ideed, et parandada tuleks intermodaalsust ja transpordis tuleks jõudsalt üle minna keskkonnasõbralikematele transpordiliikidele ning et rakendada tuleks heiteid vähendavaid tehnoloogiaid jne. Kõik need ei ole aga mingil juhul uued tõdemused ja kindlasti ei kujuta need endast uut visiooni.

3.3 Komitee on möödunud aastatel koostanud mitmeid vastavasisulisi arvamusi transpordivoogude poliitika ja nende vähendamise tehnilise ja organisatoorse optimeerimise kohta, millele on siinkohal sobiv viidata – nagu näiteks: „2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte” (7); „Väliskulude sisestamise strateegia” (8); „Kaubaveologistika tegevuskava” (9); „Karistuste piiriülese täitmise hõlbustamine liiklusohutuse valdkonnas” (10); „Üleeuroopaline transpordivõrk: poliitika läbivaatamine” (11); „Keskkonnahoidlik meretransport ja siseveetransport” (12); „Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses” (13); „Maanteetransport 2020. aastal” (14); „Põhiliselt kaubaveoks kasutatava raudteevõrgustiku suunas” (15) ning ka arvamused „Konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatav Euroopa raudteevõrgustik” (16); „Siseveetranspordi tegevusprogramm „NAIADES”” (17); „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika” (18).

3.4 Komitee jaoks on oluline rõhutada, et tuleviku transpordipoliitika peab olema palju enam kui „lihtsalt” olemasolevate või oodatavate transpordivoogude optimeeritud rahuldamine, mis lähtub säästva arenguseisukohast. Komisjoni teatises esitatakse küll ka õigeid väiteid, ent need on siiski liialt umbmäärased ja ebakonkreetsed. Komitee peab seda komisjoni kaalutluste otsustavaks vajakajäämiseks.

3.5 Nii selgitab komisjon küll seda, et praegune süsteem peab läbi tegema väga suured muudatused. Punktis 53 näiteks kirjeldatakse, et „transpordisüsteemile saavad osaks põhjalikud muutused”, punktis 70 räägitakse transpordisüsteemile vajalikest olulistest uuendustest ja punktis 37 „uutest liikluskontseptsioonidest”. Komitee tunneb puudust konkreetsetest selgitustest, mida eeltooduga täpselt silmas peetakse.

3.6 Kõnealune dokument on niisiis suhteliselt hea kokkuvõte paljudest teada-tuntud seisukohtadest, ent ei kujuta endast siiski veel tõelist „visiooni”. Palju jääb jätkuvalt selgusetuks, nagu näiteks juba aastaid vastuseta küsimus, kuidas lahendatakse väliskulude sisestamise probleem.

3.7 Seepärast soovib komitee käsitleda käesolevas ettevalmistavas arvamuses mõningaid põhimõttelisi küsimusi, millele ei pöörata komisjoni dokumendis piisavalt tähelepanu. Komitee soovib, et komisjon tegeleks nende aspektidega oma edasistes kaalutlustes ja süveneks nendesse.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Transpordi tähtsuse mõõtmine lähtuvalt eelkõige transpordisektori panusest SKPsse või töökohtade arvust ei ole piisav. „Transport” toimub alati, kui inimesed tulevad kokku või tegeletakse kaubavahetusega, see tähendab alati, kui leiab aset ühiskondlik või majanduslik tegevus. Öelda võib ka nii – ilma kaubavahetuseta, ilma transpordita ei toimi ükski ühiskond ega oleks sisuliselt olemas ka SKPd.

4.2 Inimesed tahavad olla ja peavad olema liikuvad ning kaupu tuleb ja peab vahetama. Selles osas vastavad tõele komisjoni teatise punktides 39 ja 40 esitatud väited, mille kohaselt: „transport aitab meil kasutada paljusid meie vabadustest: vabadust töötada ja elada maailma eri paigus, vabadust saada osa erinevatest toodetest ja teenustest, vabadust tegelda kaubavahetusega ja luua isiklikke kontakte. On tõenäoline, et tuleviku mitmekultuurilisemas, heterogeenses ühiskonnas […] kasvab nõudlus nende vabaduste kasutamise järele.”

4.3 Transport on niisiis ülimalt oluline, ent mitte eesmärk omaette. Mitte iga transporti ei tule automaatselt vaadelda kui ühiskonna jaoks „kasulikku” üksnes seepärast, et see aitab kaasa inimeste liikuvusele ja kaubavahetusele. Sest transpordi tagajärjed ei ole üksnes positiivsed, nagu ka komisjon ise väga veenvalt oma dokumendis välja toob. Sellest lähtuvalt on poliitika keskne ülesanne asetada mainitud „vabadused” selgetesse raamidesse, või lausa piiridesse seal, kus need puudutavad või lausa ohustavad teisi vabadusi või vajadusi. Näiteks, kui tegu on inimeste tervise, meie keskkonna ja/või meie kliima või siis tulevaste põlvkondade vajadustega.

4.4 Samas peab (transpordi)poliitika pidama silmas seda, et kõigile kaaskodanikele oleks tagatud korralik transporditeenus ja turvaline juurdepääs transpordivahenditele. Kooskõlas jätkusuutlikkuse põhimõtetega kehtib see ka ja just eriti sotsiaalselt nõrgemate rühmade, puuetega inimeste, laste ja noorukite jne suhtes. Lisaks tuleks püüelda transpordisektoris töötavate inimeste töötingimuste parandamise poole.

4.5 Ent minevikus on transpordipoliitika teinud endale tihti asjad liialt lihtsaks. Selle keskmes oli senini eelkõige transpordinõudluse rahuldamise korraldamine, veelgi enam, transpordipoliitika põhjustas tihti uut nõudlust ja transpordivajadusi, seda muu hulgas motoriseeritud eratranspordi eelistatud toetamise teel (mis on rahvamajanduslikust seisukohast vale), üksnes odaval naftal põhineva majandusliku tööjaotuse ning tootmispaikade ja elamupiirkondade vastavaisulise paiknemise edendamise teel. Transpordipoliitika uskus, et on võimeline lahendama seeläbi tekkinud probleeme puhtalt infrastruktuuriliselt või tehniliselt. Seejuures unustati arutleda ka liikluse tekkimise ja teatud liikluse mõttekuse küsimuste üle – ja see peab tulevikus muutuma. Seejuures on komitee vägagi teadlik tõigast, et eeltoodu eest ei ole vastutav üksnes ELi komisjon, kuna paljud otsused on vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele langetatud riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil.

4.6 Komitee tervitab väga asjaolu, et komisjon räägib mõnest küsimusest väga avameelselt. Punktis 59 on öeldud: „Et suurendada tõhusust, on järk-järgult tsentraliseeritud paljud avalikud teenused. Suurenenud on vahemaad kodanike ja teenuseosutajate vahel (koolid, haiglad, ostukeskused). Ettevõtted on samu suundumusi järgides vähendanud tootmis-, ladustamis- ja jaotuskeskuste arvu. Tegevuse koondamise trend on juurdepääsutingimuste halvenemise tõttu tekitanud palju „sunnitud” liikuvust.” Komitee tunneb aga teatises puudust selgitusest, mida peaks sellest järeldama poliitilises plaanis.

4.7 Vastuväiteid ei tohiks tekitada asjaolu, et neid kirjeldatud suundumusi, näiteks riigiasutuste, ent ka ettevõtete koondumist mõjutati otseselt või kaudselt majanduslike raamtingimuste ja poliitiliste otsustega. Tulevikus oleks oluline enne poliitiliste ja kavandamisega seotud otsuste langetamist analüüsida palju enam nende otsuste mõju transpordile/transpordisüsteemile. Kas kunagi on olnud kavu, mis jäid ellu viimata, kuna poliitilisel tasandil võeti vastu otsus, et seeläbi tekkivad (selle põhjustatud) uued liiklusvood oleks ebasoovitavad?

4.8 Komisjoni teatises kirjeldatud tõdemuste, vajakajäämiste ja vajaduste valguses oleks seepärast abiks, kui alustatud otsingu raames, mille eesmärk on leida „transpordi jätkusuutlik tulevik”, selgitataks, milliseid möödunud arenguid ja meetmeid hindab komisjon Euroopa ja riiklikul tasandil valeks. Kas oli õige koolide või valitsuste tsentraliseerimine, nii nagu see toimus mõningates liikmesriikides? Kas tapamajade ja piimatööstuste valdkonnas toimunud (ja tihti struktuurifondide vahenditest rahastatud) koondumisprotsessid oli jätkusuutlikkuse (ja nt piirkondliku arengu) seisukohast tõesti eesmärgipärased? Kas infrastruktuuri laiendamine edendas tõepoolest jätkusuutlikku piirkondlikku arengut või viis vale transpordi infrastruktuuripoliitika just maapiirkondade tühjenemise ja sunnitud liikuvuse tekkeni?

4.9 Või võtkem teine näide: globaalse tööjaotuse raames tarnitakse Euroopasse odavat loomasööta. Selle tulemusena hakkasid loomapidamises toimuma koondumisprotsessid ja tekkisid uued transpordivood. Selline areng oli võimalik eelkõige seetõttu, et loomasööda hinnad ega transpordikulud ei sisaldanud ei nn keskkonnaalast ega ka rahvamajanduslikku tõde. Neis ei peegeldu ka tihti negatiivsed sotsiaalsed kulud. ELi siseselt toimiva jätkusuutliku liikuvuspoliitika seisukohast tõstatavad olulisi küsimusi juba ainuüksi transpordi põhjustatud kliimamuutustest tingitud kulud või liiklusmürast ja heidetest tulenevad tervishoiukulud. Kas see jääb nii ka tulevikus? Kuidas puudutab see transpordipoliitikat? Need on küsimused, millele komisjoni dokumendist kahjuks vastust ei leia.

4.10 Komitee nõuab, et kõigi poliitikavaldkondade suhtes – alates majandus- ja konkurentsipoliitikast kuni arengupoliitikani – viidaks läbi mõjuhinnang nende liiklust põhjustava mõju suhtes. Nii näiteks on võimalik Euroopas liiklust vältida ja transporditeid lühendada, muutes Euroopa ühist põllumajanduspoliitikat piirkondlike majanduslike vereringete tugevdamise suunas.

4.11 Sellise arutelu peamine teema ei ole üksnes liikuvus, niisiis läbitud vahemaad. Teemaks on nende vahemaade pikkus ja viis, kuidas (milliste kulude ja milliste transpordivahenditega) need läbitakse.

4.12 Just siin on viimastel aastatel toimunud suured muutused. Vahemaad on muutunud väga palju pikemaks ja nende läbimiseks kasutati mitte kõige keskkonnasõbralikumaid transpordiliike. See kehtib nii reisijateveo kui ka kaubavoogude, st kaubaveo suhtes. Vili on alati jõudnud põllult läbi veski ja pagarikoja lõpptarbijani, ent muutunud on veoteed. Kui seoses teiste poliitikavaldkondade raamtingimuste ja ELi sisese puuduliku ühtlustamisega tasub täna ettevõttemajanduse seisukohast transportida külmikautos eelvalmistatud taignatooteid veoautoga sadade kilomeetrite taha, et neist alles koha peal saiakesed küpsetada, siis on see üksnes üks näide tegutsemisvajadusest.

4.13 Juba põlvkondade viisi teevad inimesed päevas vaid 3–4 reisi. Näiteks Saksamaal reisivad inimesed päevas umbes 281 miljonit korda, see on 3,4 korda inimese kohta. Päevas läbitakse seejuures umbes 3,2 miljardit km (19). 2002. aastal oli tulemus „kõigest” 3,04 miljardit km.

4.14 Transporti ja vahemaade pikkust põhjustavad isiklikud, poliitilised ja ettevõtlusalased otsused. Seejuures mängivad otsustavat rolli transpordilahenduste hinnad. Selle osas peab tulevikus palju muutuma ja muutubki, seda muu hulgas seoses toorainete (eelkõige fossiilkütuste) hindade tõusuga, seoses komitee poolt korduvalt pooldatud ja nõutud väliskulude sisestamisega, seoses komisjoni poolt oodatava infrastruktuuridele eraldatavate riiklike vahendite vähenemisega jne. Siiski on puudus selgetest poliitilistest sõnumitest, mida eeltoodust praegu järeldada. Komitee arvates tuleks infrastruktuuri puudutavates küsimustes võtta enam üldine suund säästvale arengule. Arvestada tuleks nii ühenduste parandamise, tootlikkuse tõusu ja aja kokkuhoiuga kui ka üha enam keskkonnaalaste ja sotsiaalsete kuludega.

4.15 Iga uus infrastruktuurimeede on väga kallis ja selle elluviimine mõjutab meid mitmete aastakümnete jooksul. Kui komisjon märgib, et eakate inimeste osakaal meie ühiskonnas tulevikus tõuseb ja üha enam inimesi elab linnades (ja seeläbi muutub nõudlus liikuvuse järele) ning võib oletada, et tulevikus on transpordiinfrastruktuuri kulutuste käsutuses vähem riigi vahendeid, siis on vaja ülisuuri muutuseid investeeringutes infrastruktuuri.

4.16 Seepärast teeb komitee transpordisüsteemile vajalike oluliste uuenduste ja uute liikluskontseptsioonide raames komisjonile ja nõukogule ettepaneku viia läbi põhjalik arutelu põhimõtteliste küsimuste – liikluse tekke ja sunnitud liikuvuse – üle. Komitee rõhutab veelkord – selle näol ei oleks tegemist aruteluga vabaduste või liikuvusvajaduste piiramise üle, vaid hädavajaliku selgitusega säästva arengu strateegia kujundamise kohta, milles on seni liialt vähe arvestatud transpordipoliitikaga. Lisaks peaks arutelu aitama kaasa sellele, et ka tulevased põlvkonnad saaksid nautida liikumisvabadust.

4.17 Teatise punktis 53 puudutab komisjon olulist teemat: „siiski võidakse mõne sektori transporditöötajad radikaalselt erineva majandus- ja energeetikaolukorraga kohanemise tagajärjel oma töökohtadelt mujale ümber paigutada. On oluline tagada, et vastav muutus oleks varakult teada ja hästi korraldatud, nii et muutuvates tingimustes saaks pakkuda ka uut tööd ning et transporditöötajad saaksid protsessis osaleda ja sellele reageerida.”

4.18 Just see „põhjalik ettevalmistus” peab olema tähelepanu keskmes. Sellele lisandub vajadus kirjeldada võimalikult selgelt, milliseid valdkondi mõjutab see positiivselt ja milliseid negatiivselt. Paljugi on juba selge, ent seda tuleb tihti avalikult selgitada. Komitee viitas juba ühes oma esimestest säästvat arengut käsitlenud arvamustest (NAT/229) sellele, et just vajadus muutmisprotsessi järele tekitab hirmu ja vastumeelsust ühiskonna neis rühmades, mis lõikavad pigem kasu praegusest, mitte jätkusuutlikust süsteemist ja mida struktuurilised muutused esmajärjekorras puudutavad.

4.19 Nende liikluse tekke struktuuriliste küsimuste ja vahemaade pikkuse kõrval tuleb selgitada ka eri transpordiliikide küsimust. Komitee tervitab komisjoni poolt teatises esitatud väiteid, eelkõige märkusi, mille kohaselt

—	(maantee)transpordi kasutajate tasutud summadel (20)„ei ole sageli erilist seost tegelike kuludega, mida nende valikud ühiskonnale tekitavad” ning et

—	väliskulude õige määramise korral kõigi transpordiliikide ja transpordivahendite vahel oleks selle tulemuseks liikluse vältimine ning ka parema ehk siis keskkonnasõbralikuma transpordivahendi valimine. Komitee tunneb aga puudust viidetest selle „õige määramise” elluviimisele;

—

„on hädavajalik leida tehnoloogilised lahendused vähem saastavatele ja saastevabadele sõidukitele üleminekuks”. Komitee arvates hakkab siin rolli mängima sõidukite vähendamine (nn downsizing) ning sellest lähtuvalt ka elektrilised ajamid, kusjuures rahvusvahelise taastuvenergia agentuuri arvutused näitavad, et kliimakaitsesse on võimalik anda märkimisväärne panus üksnes siis, kui kasutatakse taastuvatest allikatest toodetud elektrit (21). Olulised ei ole mitte üksnes uued ajamitehnoloogiad, sest nendega ei ole võimalik lahendada näiteks ummikute või autosuunitlusega linnade probleeme;

—

just arenevates linnastutes tuleks massiliselt edendada ühistransporti, jalgrattasõitu ja jalgsi käimist. See seisukoht kattub komisjoni väidetega nn kodanikevõrgustiku (22) dokumendist, kusjuures komitee avaldas alles äsja kriitikat seoses sellega, et nimetatud dokumendis sõnastatud ideed arenevad väga vaevaliselt. Just linnade transpordipoliitikas on hädasti vaja uus kontseptsioone, mis tõstataksid küsimuse seni domineerivate autode rolli kohta;

—

komitee näeb viimastel aastatel nt Londonis või Bielefeldis (Saksamaal) ellu viidud linnatranspordi poliitikas tõestust sellele, et negatiivseid suundumusi on võimalik ümber pöörata ja muuta need jätkusuutlikuks transpordipoliitikaks, kui asjale pühendunud otsustelangetajad annavad sellele vaba tee;

—

sellega seoses kahtleb komitee komisjoni poolt punktis 32 esitatud väites, mille kohaselt kaasneb valglinnastumisega suurem vajadus isikliku transpordi järele. Nii näiteks kinnitab erasõidukite suhteliselt madal tihedus suurlinnades nagu Berliin või Kopenhaagen, et vastava transpordipoliitika abil on võimalik saavutada täpselt vastupidine areng transpordiliikide kasutamises;

—

komitee ootab põhjendatud arutelu mõjusate vahendite üle, mille osas antaks kõigi investeeringute ja meetmete puhul selge prioriteet keskkonnasõbralikele transpordiliikidele ja transpordivahenditele. Komitee soovib ka kõigile transpordiliikidele ühtsete sotsiaalsete ja keskkonnaalaste normide väljatöötamist, mis aitaksid tagada õiglase konkurentsi ja säästva arengu;

—

eelkõige tuleks arutelusse kaasata erinevate majandus- ja eluasemepoliitikate mõju, võttes aluseks üksikute liikmesriikide näited ja kogemused, mis on saadud paljudest kohalikes omavalitustes teostatud ELi projektidest, kus rakendatakse eeskujulikku, mootorsõidukite liiklust vältivat ja samas elu- ja liikuvuse vajadusi kõrgel määral rahuldavat poliitikat. Komitee pooldab ELi juures kooskõlastusorgani loomist, mis koguks ja tutvustaks asjaomaseid häid näiteid.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2001) 370 lõplik.

(2) KOM(2006) 314 lõplik.

(3) KOM(2007) 642 lõplik.

(4) Kui ei ole märgitud teisiti, on andmete allikas transpordi ja energeetika peadirektoraadi 2009. aasta väljaanne „EU energy and transport in figures: Statistical pocketbook 2009”.

(5) Komitee viitab sellele, et transpordi valge raamatu vahekokkuvõttes (KOM(2006) 314, joonis 3-2) on toodud komisjoni arvutused transpordi tekitatud süsinikdioksiidi heitkoguste eeldatavate muutuste osas transpordiliikide kaupa aastani 2020, mis on vastuolus ELi kliimakaitseeesmärkidega.

(6) 2007. aasta umbes 72 %-lt 84 %-le 2050. aastal.

(7) ELT C 161, 13.7.2007, lk 89.

(8) ELT C 317, 23.12.2009, lk 80.

(9) ELT C 224, 30.8.2008, lk 46

(10) ELT C 77, 31.3.2009, lk 70.

(11) ELT C 318, 23.12.2009, lk 101.

(12) ELT C 277, 17.11.2009, lk 20.

(13) ELT C 168, 20.7.2007, lk 50.

(14) ELT C 277, 17.11.2009, lk 25.

(15) ELT C 27, 3.2.2009, lk 41.

(16) ELT C 317, 23.12.2009, lk 94.

(17) ELT C 318, 23.12.2006, lk 218.

(18) ELT C 211, 19.8.2008, lk 31.

(19) Uuring „Liikuvus Saksamaal”, Saksamaa transpordi-, ehitus- ja linnaarendusministeeriumi taotlusel koostatud uuring.

(20) Nagu mootorsõiduki- ja energiamaksud, tee- ja infrastruktuuri kasutamise maksud.

(21) Vt: http://www.unendlich-viel-energie.de/de/verkehr/detailansicht/article/5/erneuerbaren-energien-koennen-strombedarf-fuer-elektroautos-spielend-decken.html.

(22) Vt „Kodanikevõrgustiku arendamine – miks on atraktiivne kohalik ja piirkondlik reisijatevedu oluline ja kuidas aitab Euroopa Komisjon kaasa selle loomisele!” - KOM(1998) 431 lõplik, 10.7.1998.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/116

KOM(2009) 278 lõplik

(2010/C 255/21)

Raportöör: Zenonas Rokus RUDZIKAS

18. juunil 2009 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Asjade Internet – Euroopa tegevuskava””

KOM(2009) 278 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. novembril 2009. Raportöör oli Zenonas Rokus Rudzikas.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (17. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 60, erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Arvestades info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) arengu eripärasid ning selle erilist tähtsust riigi ja selle kodanike elu arengu eri valdkondades, tervitab komitee Euroopa Komisjoni teatist „Asjade Internet – Euroopa tegevuskava” (1), mille eesmärk on luua uus üldine paradigma: üleminek inimesi ühendavalt Internetilt inimesi asjadega või asju omavahel ühendavale Internetile, lühidalt asjade Internetile (Internet of Things, IoT).

1.2 Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et asjade Internet loob uusi ja paremaid töökohti, pakub uusi ärivõimalusi ja soodustab kasvu, edendab Euroopa üldist konkurentsivõimet ning parandab inimeste elukvaliteeti.

Asjade Internet annab suure panuse ühiskondlike väljakutsetega toimetulekusse, näiteks tervisekontrolli, ökoloogia ja keskkonnakaitse, liikluse ja muudes inimtegevuse valdkondades. Asjade Interneti lahendusi kasutavad teabevahetusvõrgud avaldavad meie ühiskonnale sügavat mõju ja toovad järk-järgult kaasa tõelise paradigma nihke.

1.3 Kuigi komitee toetab komisjoni dokumenti ja nõustub üldiselt selles esitatud väidete ja soovitustega, tunneb komitee puudust konkreetsetest väidetest eriti seoses ajakava ja rakendamistähtaegadega.

1.4 Interneti globaalse olemuse tõttu ei piisa selle ülemaailmse struktuuriga toimetulekuks ainuüksi Euroopa Komisjoni algatustest, meetmetest ja õigusaktidest. Rohkem tuleks esile tuua rahvusvaheliste organisatsioonide rolli ning läbirääkimiste ja enamiku riikide poolt ratifitseeritavate lepingute tähtsust. Tungivalt on tarvis „küberneetilist Kyoto protokolli” või küberneetilist vastet loodetavale Kopenhaageni kliimakokkuleppele.

1.5 Komitee soovitab komisjonil Interneti tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud haldamise tasakaalu huvides väljenduda selgemalt asjade Interneti haldamise põhimõtete ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse küsimuste pideva jälgimise kohta. Diskussiooni käivitamisest ei piisa, vaja on ka konkreetseid edasisi samme.

1.6 Komitee tunnistab, et selle küberneetilise „Paabeli torni” rajamisel omandab süsteemide ja meetodite standardimine erilise tähtsuse. Iga standardimine peaks siiski toimuma eri riikide keelte, kultuuride ja traditsioonide paljusust ja eripärasid arvestades.

1.7 Komitee tervitab komisjoni kavatsust jätkata seitsmenda raamprogrammi teadusprojektide rahastamist asjade Interneti valdkonnas. Sellest aga ei piisa. Lisaks tuleb rahastada neid asjade Interneti ülesehitamisega seotud uurimisasutusi, mille prioriteetne toetamine tasandaks teed kvaliteedi läbimurdele kõnealuses valdkonnas (nanotehnoloogiad, optoelektroonika, kvantarvutid, võre- ja pilvandmetöötlus, arvutipõhised suulise kommunikatsiooni tehnoloogiad jne). Neid tegevusi tuleb paremini kooskõlastada.

1.8 IKT kiire areng nõuab teadmiste pidevat uuendamist. Just selles valdkonnas kehtib elukestva õppimise põhimõte. Kõrgkoolide õppejõud ja üliõpilased, õpetajad ja õpilased ning kõik täiskasvanud peavad oma teadmisi pidevalt täiendama. Eriti tõhusad on selleks kaugõppe tehnoloogiad. Igal juhul on tarvis võtta meetmeid geograafilise digitaalse lõhe ületamiseks. Nende püüdluste elluviimisel on eriline tähtsus organiseeritud kodanikuühiskonnal.

1.9 Komitee tunnistab innovatsiooni tähtsust ning juhib komisjoni tähelepanu vajadusele kaitsta paremini intellektuaalomandit ja soodustada rajatiste ja seadmete, menetluste ja meetodite patentimist. Esmajärjekorras tuleb toetada ettevõtmisi, mis on suunatud kultuuripärandi, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ning eri rahvaste muu intellektuaalse rikkuse kaitsele.

1.10 Komitee juhib komisjoni tähelepanu vajadusele uurida süvendatumalt elektromagnetlainete mõju inimestele. Isegi kui asjade Interneti süsteemid kiirgavad nõrku impulsse, võib kiirgusallikate hulk hüppeliselt kasvada, kusjuures enamik neist eraldab kiirgust pidevalt, nii et kiirelt kasvav nn elektrooniline keskkonnareostus võib tulevikus põhjustada suuri probleeme. Kaasaegne teadus ei ole veel lõplikult välja selgitanud, kas on olemas ohutu ja ohtliku kiirguse võimsusvoo tihedust eristav piirväärtus ja milline on sellise kokkupuute kumulatiivne mõju. Kas me oleme võimelised pudelist välja lastud vaimuga toime tulema?

2. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arengu eripärad

Asjade Internet põhineb nägemusel arukate rajatiste ja seadmete (mida nimetatakse „asjadeks”) ning kõige erinevamate andurite ja täiturite ülemaailmsest traadita integreeritud võrgust, milles objektid omavahel ja inimestega suhtlevad, kasutades seejuures standardprotokolle. Selline võrk ühendab omavahel miljardeid inimesi. Järgnevalt esitatakse IKT teatud eripärade loetelu.

2.1 IKT põhitunnuste hulka kuulub selle eriti kiire, plahvatuslik areng, mille ühes etapis sündis Internet. IKT jõudis praktiliselt üheainsa põlvkonna vältel teaduslaboritest avalikkuse ette. Sarnase ülima kiirusega kerkisid esile paralleel- ja hajusarvutus (võretehnoloogiad). Näiteks Leedus rakendatakse selliseid projekte nagu BalticGrid I ja II ning riiklikke projekte LitGrid ja GridTechno ELi toetusega.

2.2 IKTd iseloomustab ka see, et ta areneb peamiselt eri teadusharude koostoime ning meetodite ja tulemuste rakendamise ja sünteesi põhjal, millest tekib uus kvaliteet.

2.3 IKT on tänulik ja „tasub oma võla” teistele teadusvaldkondadele, andes nende kasutusse uurimismeetodeid, seadmeid ja muid töövahendeid ning tuues lisaks sellele kasu ka kodanikele nende igapäevaelus. Kui varem peeti teaduste kuningaks (või, nagu mõned ütleksid, teenriks) matemaatikat, siis praeguseks on informaatika ta sellest staatusest välja tõrjunud. Siinkohal võiks viidata prantsuse filosoofi François Rabelais 16. sajandil öeldud sõnadele ühe teise revolutsiooni – trükikunsti – eel: „teadmised ilma südametunnistuseta ainult hukutavad hinge” („Pantagruel”, VIII peatükk, 1532. a).

2.4 Veel üks tunnus on peamiselt rakendustel põhinev olemus, mis väljendub IKT-l põhinevate seadmete ja rajatiste kiires täiustamises. Piisab viitest mobiilsidesektori arengu dünaamikale, arvutite omaduste muutumise tendentsidele, algoritmiliste keelte arengule või Interneti ekspansioonile.

2.5 Asjade Internet viib oma olemuse tõttu vältimatult selleni, et meid ümbritsev tehnosfäär muutub üldiselt arukamaks. Objektid muutuvad „arukaks” ja on teatud ajal võimelised ära tundma omaenda ja ümbruse omadusi ja võimalusi, iseseisvalt otsustama ja aktiivselt tegutsema, selleks et saavutada etteantud eesmärke või täita neile määratud ülesandeid. On mõeldav, et arukad asjad muutuvad võimeliseks teostama kõige erinevamaid tegevusi ja täitma kõige mitmekesisemaid ülesandeid ning reageerima seejuures teatud ajal oma ümbrusele, s.t kohanema oma ümbrusega, muutma oma konfiguratsiooni, kõrvaldama ise oma defekte ja isegi otsustama, kellele nad on kättesaadavad, ning vahetama omanikku.

2.6 Arvestades tohutut ülemaailmset IKT-turgu ja selle juba mainitud eriti kiiret arengut, mis nõuab teaduslike teadmiste pidevat täiustamist ja uuendamist, on tegemist eriti atraktiivse nišivaldkonnaga teaduses kõrge haridustaseme ja arenenud töökultuuriga Euroopa riikide jaoks.

2.7 Ka IKT-l on kaks külge: ühest küljest aitab selle rakendamine kaasa inimeste elukvaliteedi parandamisele, teisest küljest võib sellel olla ka negatiivseid tagajärgi. Nimetagem siinkohal vaid ohtu eraelu puutumatusele, küberterrorismi ohtu ning pornograafiat, homofoobiat, rassismi jmt levitavaid Interneti-lehekülgi. Lisaks on eriti noortel oht sattuda Internetist sõltuvusse, mis viib selleni, et suur osa tegelikust elust asendatakse virtuaalmaailmaga.

2.8 Arvestades IKT ja selle võsu Interneti eripärasid ning nende tähtsust riikide majandusele ja nende kodanike elukvaliteedile, pühendab komitee juba mõnda aega sellele valdkonnale suurt tähelepanu. Olgu viidatud eelkõige arvamusele CESE 1514/2008 (TEN/342) teemal „Asjade Internet” (raportöör: Daniel Retureau) ning veel reale viimastel aastatel koostatud asjakohasele arvamusele (2) ja neis tsiteeritud dokumentidele.

3. Üldised märkused

3.1 Arvestades IKT erilist tähtsust riigi ja selle kodanike elu arengu eri valdkondades, tervitab komitee Euroopa Komisjoni teatist „Asjade Internet – Euroopa tegevuskava”, mille eesmärk on luua uus üldine paradigma: üleminek inimesi ühendavalt Internetilt inimesi asjadega või asju omavahel ühendavale Internetile.

3.2 Komitee nõustub komisjoniga, et asjade Internet loob uusi ja paremaid töökohti, pakub uusi ärivõimalusi ja soodustab kasvu, edendab Euroopa üldist konkurentsivõimet ning parandab inimeste elukvaliteeti.

3.3 Komitee tervitab investeeringuid, mille Euroopa Komisjon on teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi (FP5, FP6, FP7) ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kaudu juba kõnealustesse tehnoloogiatesse teinud. On tehtud juba mitu olulist edusammu: seadmed muutuvad märgatavalt väiksemaks ja varsti inimsilmale nähtamatuks, objektid on järjest sagedamini traadita ühendusega ja mobiilsed ning süsteeme iseloomustab kasvav heterogeensus ja komplekssus. Üha enam levivad uusimad tehnoloogiad, nagu raadiosagedustuvastus (RFID), lähikommunikatsioon (NFC), Interneti-protokolli kuues versioon (IPv6), ultralairibaühendused.

Selle valdkonna teedrajavaid edusamme tõendab ka see, et Nobeli füüsikapreemia anti 2009. aastal kolmele teadlasele optiliste kaablite tehnoloogia leiutamise eest ning nende panuse eest esimesse edukasse kujutise salvestamisse ja edastamisse digitaalsete optiliste sensorite abil. See läbimurre avas võimaluse moodsa Interneti tekkeks ja edasiseks arenguks tulevase asjade Interneti suunas.

3.4 Arvestades asjade Interneti laiendamisega kaasnevaid sügavaid ühiskondlikke muutusi, on hädavajalik seda protsessi juhtida, et see tooks mõjusalt kasu nii majanduskasvule kui ka üksikisiku heaolule, kahjustamata sealjuures eraelu puutumatust ja infoturvet.

Komitee tervitab kõiki komisjoni meetmeid, mis on suunatud takistuste kõrvaldamisele asjade Interneti kasutuselevõtult.

3.5.1 Esmajoones tuleb austada kaht ELi kodanike põhiõigust: eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset. Seepärast tuleb pidevalt jälgida eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset kui protsesse ning reageerida tuvastatud rikkumistele.

3.5.2 Usalduse, heakskiidu ja turvalisuse õhkkonna loomiseks on eriti oluline kavandada asjade Interneti koostisosad algusest peale eraelu puutumatust ja turvalisust silmas pidades ning kasutajate nõudmisi täielikult arvesse võttes. Ettevõtlusvaldkonnas seondub infoturve ettevõtlusandmete kättesaadavuse, usaldusväärsuse ja konfidentsiaalsuse ning kujunevate ohtude kaalumisega.

3.5.3 Kuna asjade Interneti ükskõik milline häire võib majandust ja ühiskonda üksikutes piirkondades või koguni terves maailmas märkimisväärselt mõjutada, on parim kaitse tagada asjade Interneti infoinfrastruktuurid.

3.5.4 Asjade Interneti muutumisel massifenomeniks on suur tähtsus standardimisel, mis lihtsustab asjade Interneti kasutust ning mille abil suudavad ettevõtted rahvusvahelisel tasandil paremini konkureerida. Eriti mõjus oleks standardimine seoses IPv6 kiire rakendamisega, kuna see võimaldaks luua Interneti kaudu ühenduse peaaegu piiramatu hulga objektidega, sealhulgas kõik Maa elanikud.

3.6 Eriti tervitatavad on komisjoni meetmed teadusuuringute ja tehnoloogia arengu toetuseks selles interdistsiplinaarses valdkonnas, kus paljude uurimissuundade tulemused ja tehnoloogiad vormitakse integreeritult ja sünteesitult uudse kvaliteediga tooteks, nimelt tuleviku Internetiks – asjade Internetiks. Kiiduväärt on komisjoni kavatsus soodustada selle põhimõttelise probleemi lahendamiseks avaliku ja erasektori partnerlusi.

Asjade Internet ei ava mitte ainult uusi võimalusi majanduses ja tootmises, vaid nõuab ka täiesti uusi ärimudeleid, eriti e-kaubanduse ja e-äri valdkonnas.

3.7 Asjade Internetti arendavad, haldavad ja kasutavad paljud eri ärimudeleid ja huve järgivad sidusrühmad. Seepärast tuleb luua eeldused majanduskasvu ja innovatsiooni soodustamiseks, olemasolevate süsteemide täiendamiseks uute elementidega ja uute süsteemide paindlikuks kohandamiseks juba olemasolevatega.

3.8 Asjade Interneti piiriülese mõju tõttu on tegemist tõeliselt globaalse tootega. Seega lasub selle arendamisel ja rakendamisel eriline tähtsus rahvusvahelisel dialoogil, parimate tavade vahetamisel ja praeguste ühiste meetmete kooskõlastamisel.

3.9 Komitee tervitab komisjoni meetmeid ja vahendeid, millega tagatakse sobivate spektriressursside õigeaegne kättesaadavus ning jälgitakse ja hinnatakse vajadust täiendava ühtlustatud spektri järele asjade Internetiga seotud eesmärkidel. Arvestades elektromagnetlaineid kiirgavate seadmete ja objektide rohkenemist, tuleb tagada, et kõik seadmed ja süsteemid järgivad tulevikus elanikkonna turvalisuse ja tervisekaitsevajadusi.

3.10 Komitee toetab komisjoni püüdlusi võtta Euroopa tasandil kasutusele paljusid sidusrühmi kaasav mehhanism, et jälgida asjade Interneti arengut ja hinnata, milliseid täiendavaid meetmeid peaksid võtma ametiasutused, et saavutada selle ambitsioonika projekti võimalikult kiire elluviimine. Selle hädavajalik eeltingimus on pidev dialoog ja teabevahetus parimate tavade kohta maailma teiste piirkondadega.

3.11 Komitee toetab eriti komisjoni püstitatud eesmärki hoolitseda ennetavat lähenemisviisi järgides selle eest, et Euroopa võtaks põhirolli asjade Interneti toimimise kujundamisel ja et asjade Internet muutuks inimeste asjade Internetiks. Komitee on valmis tegema koostööd nende ambitsioonikate, kuid realistlike eesmärkide saavutamisel. Organiseeritud kodanikuühiskonnal tuleb sellesse anda oluline panus ning selle esindajatega tuleb konsulteerida kõikides ühiskonna- ja eraelu mõjutavates aspektides, sh kodaniku- ja eraisikute vabaduste kaitse.

4. Konkreetsed märkused

Komitee toetab komisjoni dokumenti ja nõustub üldiselt selles esitatud väidete ja soovitustega. Siiski ei saa komitee jätta selle kohta esitamata mõningaid märkusi, ettepanekuid ja soovitusi.

4.1 Tegevuskavas ja neljateistkümnes loetletud tegevussuunas jääb vajaka konkreetsetest väidetest eriti seoses ajakava ja rakendamistähtaegadega. Alles dokumendi lõpus (punkt 5: Järeldused) on osutatud, et „asjade Internet [ei ole] veel käegakatsutav tegelikkus, vaid pigem tulevikunägemus teatavatest tehnoloogiatest, mis ühendatult võivad lähima 5–15 aasta jooksul meie ühiskonna toimimist drastiliselt muuta.” Seega võib ilmselt eeldada, et see tegevuskava on kavandatud ligikaudu 15 aastaks. Seejuures rakendataks, kooskõlastataks või vähemalt jälgitaks enamikku väljapakutud tegevussuundadest kogu selle ajavahemiku jooksul. Mõne tegevussuuna puhul võiks siiski ära märkida või konkreetsemalt määratleda selle rakendamise tähtaja (nt tegevussuunad 1, 4, 8, 9 ja 14).

4.2 Interneti globaalse olemuse tõttu kaasatakse sellesse varem või hiljem kõik maailma riigid ja seepärast ei piisa selle ülemaailmse struktuuriga toimetulekuks ainuüksi Euroopa Komisjoni algatustest, meetmetest ja õigusaktidest. Rohkem tuleks esile tuua rahvusvaheliste organisatsioonide rolli ning läbirääkimiste ja enamiku riikide poolt ratifitseeritavate lepingute tähtsust. Tungivalt on tarvis „küberneetilist Kyoto protokolli” või küberneetilist vastet loodetavale Kopenhaageni kliimakokkuleppele.

4.3 Komitee soovitab Interneti tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud haldamise tasakaalu huvides väljenduda selgemalt asjade Interneti haldamise põhimõtete ning eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse küsimuste pideva jälgimise kohta ning hoida sel moel eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega seotud ohud ja terrorirünnakute ohu võimalikult väiksena.

4.4 Komitee rõhutab, et „raadiovaikuse õigus” (üksikisikute võimalus end võrgustunud keskkonnast välja lülitada) ei ole eraelu puutumatuse või objektide turvalisuse piisav tagatis. Nii ei kaitse nt mobiiltelefoni väljalülitamine selle eest, et teatud ringkonnad hangivad neile huvipakkuvat teavet selle omaniku kohta. Seetõttu ei piisa diskussiooni käivitamisest, vaja on ka konkreetseid edasisi samme.

4.5 Komitee tunnistab, et selle küberneetilise „Paabeli torni” rajamisel omandab süsteemide ja meetodite standardimine erilise tähtsuse, tagades, et nt külmkapp Hiinas „suhtleb” edukalt Danone jogurti topse täis supermarketi riiuliga Prantsusmaal. Standardimine peab siiski toimuma eri riikide keelte, kultuuride ja traditsioonide paljusust ja eripärasid arvestades.

4.6 Komitee tervitab rõhutatult komisjoni kavatsust jätkata seitsmenda raamprogrammi raames teadusprojektide ja tehnoloogiaarenduse rahastamist asjade Interneti valdkonnas. Ent see tegevussuund vajab prioriteetset rahastamist, kuna seal saavutatud edu mõjutab oluliselt Euroopa üldist konkurentsivõimet ning inimeste heaolu. Lisaks 7. tegevussuunas nimetatud uurimisvaldkondadele tuleb mainida ka nanotehnoloogiaid, võre- ja pilvandmetöötlust, optoelektroonikat, kvantarvuteid ja teisi füüsika ja informaatika valdkondi, mille prioriteetne toetamine annaks võimalusi kvalitatiivseks läbimurdeks selles valdkonnas. Neid tegevusi tuleb paremini kooskõlastada.

4.7 IKT kiire areng ja levik nõuab vastava väljaõppega spetsialiste. Kõrgkoolide õppejõud peavad õppesisu pidevalt ajakohastama, et üliõpilastel oleks ligipääs kõige uuemale teabele ja et nad oleksid võimelised osalema asjade Interneti kujundamisel ja seda kasutama. Ka kooliõpilased vajavad vastavat ettevalmistust. Hädavajalik on täiskasvanute täiendõppesüsteem. Elukestva õppe põhimõte ja kaugõppe tehnoloogiad sobivad eriti just sellesse valdkonda. Igal juhul on tarvis võtta meetmeid geograafilise digitaalse lõhe ületamiseks. Nende püüdluste elluviimisel on eriline tähtsus organiseeritud kodanikuühiskonnal ja selle struktuuridel.

4.8 Komitee tunnistab innovatsiooni ja katseprojektide tähtsust ning juhib komisjoni tähelepanu vajadusele kaitsta paremini intellektuaalomandit ja soodustada rajatiste ja seadmete, menetluste ja meetodite patentimist. Soovitav oleks komisjoni otsustavam reaktsioon võrreldes lihtsa tõdemusega, et komisjon „kaalub” võimalusi. Esmajärjekorras tuleb toetada töid, mis on suunatud kultuuripärandi, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse (öeldakse, et arvuti toetuseta keel on määratud hukkumisele) ning eri rahvaste muu intellektuaalse rikkuse kaitsele.

4.9 Komitee juhib komisjoni tähelepanu vajadusele uurida süvendatumalt elektromagnetlainete mõju inimestele. Isegi kui asjade Interneti süsteemid kiirgavad nõrku impulsse, võib kiirgusallikate hulk hüppeliselt kasvada ja enamik neist eraldab pidevalt kiirgust, nii et kiirelt kasvav nn elektrooniline keskkonnareostus võib tulevikus põhjustada suuri probleeme. Kaasaegne teadus ei ole veel lõplikult välja selgitanud, kas on olemas ohutu ja ohtliku kiirguse võimsusvoo tihedust eristav piirväärtus ja milline on sellise kokkupuute kumulatiivne mõju. Piisab ju mõnikord vaid elektromagnetilisest impulsist kvanttasandil, selleks et käivitada raku kontrollimatu kantserogeenne vohamine. Kas me oleme võimelised pudelist välja lastud vaimuga toime tulema?

4.10 Toimiv asjade Internet põhineb keerukal ja struktureeritud teabel ning komplekssetel algoritmidel; see koosneb kaheldamatult tsentraliseeritud objektide moodulitest ja üksikutest arukatest objektidest. Selline korraldusstruktuur võib sarnaneda Euroopa Tuumauuringute Organisatsiooni (CERN) tööga, kus andmeid kogutakse, analüüsitakse, salvestatakse ja kasutatakse võretehnoloogia infrastruktuuri kaudu EGEE (3) ja teiste projektide toetusel. Asjade Interneti puhul on andmetöötlusprotsessid siiski veel märksa keerukamad, seepärast võib EGEE projekti vaadelda vaid vastavate asjade Interneti komponentide arendamise, projekteerimise ja kasutuselevõtu algetapina.

Brüssel, 17. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2009) 278 (lõplik).

(2) ELT C 256, 27.10.2007, lk 66–72; ELT C 224, 30.8.2008, lk 50–56; ELT C 175, 28.7.2009, lk 92–96; ELT C 128, 18.5.2010, lk 69. ja Vt komitee arvamus teemal: „Elutähtsa sideinfrastruktuuri kaitse” – Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 98.

(3) Enabling Grids for E-sciencE, www.eu-egee.org.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/121

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb komisjoni teavitamist Euroopa Ühenduse energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektidest ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 736/96”

KOM(2009) 361 lõplik – 2009/0106 (CNS)

(2010/C 255/22)

Üksikraportöör: Valerio SALVATORE

4. septembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb komisjoni teavitamist Euroopa Ühenduse energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektidest ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 736/96”

KOM(2009) 361 lõplik – 2009/0106 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. novembril 2009. Raportöör oli Valerio Salvatore.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.-17. detsember 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 177, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni soovi kehtestada uued eeskirjad energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektide valdkonnas ning toetab kõnealuse määruse ettepanekut, milles võetakse arvesse hiljutisi arenguid Euroopa energiapoliitika valdkonnas. Ettepanek käsitleb kõnealuse sektori tegelikke vajadusi, lihtsustab asjaomaste, rahuldavate ja selgete andmete kogumist ning toob endaga kaasa saadava kasu suhtes proportsionaalse halduskoormuse.

1.2 Komitee toetab komisjoni määruse ettepaneku ajendit ühendada ühelt poolt vajadus korrapärase ja ühtse teabe tagamise järele, et võimaldada teostada energiasüsteemi korrapäraseid ja sektoriüleseid analüüse, ning teiselt poolt eesmärk vähendada halduskulusid ja suurendada läbipaistvust. Tänu nimetatud eesmärkidele kujutab komisjoni ettepanek endast olemasoleva süsteemi selget parandamist. Ettepaneku õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikkel 284 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikkel 187 ning näib, et ettepanek on välja töötatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet arvesse võttes.

1.3 Komitee rõhutab, et aruandlusnõude alammäära üksikasjad, mis on ära toodud määruse ettepaneku lisas, ei ole komisjoni poolt nõuetekohaselt põhjendatud. Vajalik on põhjalikum arutelu Euroopa ja riikliku tasandi otsuseid tegevate organite ning kõnealuse valdkonna ettevõtjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel eesmärgiga määratleda asjakohasemad alammäärade väärtused, mis tagaksid turvalisuse, keskkonnakaitse, läbipaistvuse ja ökonoomsuse.

1.4 Komitee teeb ettepaneku, et komisjoni korrapärased analüüsid oleksid lisaks aruandele energia nõudluse ja pakkumise vaheliste võimalike tasakaalustamatuste prognooside või infrastruktuuri puudujääkide tuvastamise kohta ühtlasi ka järelevalve vahendid aruannet kavandatud projektide hetkeseisu kohta nii et töid oleks võimalik lõpetada mõistlikul ajal.

1.5 Komitee peab esmatähtsaks olemasolevate infrastruktuuride ja uute projektide turvalisuse tagamist. Ettevõtjate investeeringud tuleb eelkõige suunata ajakohastamisele, hooldusele ja tehnilisele kohandamisele, et tagada energiavõrkude turvalisus, eesmärgiga vältida probleeme ning tagada energiatõhusus ja keskkonnasäästlikkus, mille kohta ei tohi lubada mitte ühtegi erandit.

1.6 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et ELi jaoks oluliste infrastruktuuride kohta teabe ja andmete kogumine toetaks liikmesriikide vahelise energiasolidaarsuse põhimõtet. Lisaks tõhustaksid korrapärased analüüsid energiaallikate mitmekesistamist, vähendades nii nende riikide energiasõltuvust, kes ekspordivad tavapäraseid ressursse, ning toetades energiavarustuse kindlust.

1.7 Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia puhul peab komitee oluliseks vältida VKEde halduskoormust, eelkõige kujunemisjärgus keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele spetsialiseerunud VKEde puhul, kes on juba niigi ebasoodsas olukorras oma suuremate tootmiskulude tõttu võrreldes tavapäraseid energiaallikaid kasutavate ettevõtetega.

1.8 Komitee teeb ettepaneku, et läbipaistvuse tõhustamiseks, mis on Euroopa Komisjoni selge eesmärk, peaksid liikmesriigid võtma endale kohustuse arvestada kohalike elanike seisukohtadega seal, kuhu rajatised on kavandatud luua, ning see peaks toimuma kodanikuühiskonda esindavate ühenduste kaudu.

1.9 Komitee soovitab Euroopa Komisjonil kontrollida, et investeeringukulud ei mõjutaks tarbijaid negatiivselt.

2. Sissejuhatus

2.1 Energia siseturu liberaliseerimine avab uued võimalused energiasektorisse investeerimiseks; uus õiguslik keskkond nõuab konkreetsete eesmärkide saavutamist taastuva energia ja biokütuste valdkonnas.

Pidades silmas infrastruktuuri tehtavate investeeringute prognoositavat ja soovitud kasvu Euroopas, on vaja ühtlustatud raamistikku andmete ja teabe kogumiseks energiarajatiste kasutuselevõtu- või sulgemise kavade kohta.

2.2 Komisjon teeb ettepaneku muuta määrus (EÜ) nr 736/96 kehtetuks ja asendada see uue määrusega, mis on suunatud energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektide järelvalvele energia ja süsinikdioksiidi tootmise, transpordi ja ladustamise valdkonnas.

2.3 Asjaomaste ja nõuetekohaste andmete kogumine energeetika infrastruktuuri arengu kohta liikmesriikides on hädavajalik selleks, et oleks võimalik teostada korrapäraseid ja sektoriüleseid analüüse ja prognoose võimalike tulevaste struktuuriliste nõrkuste ning energia nõudluse ja pakkumise vaheliste võimalike tasakaalustamatuste kohta. Lisaks sellele tuleb tagada läbipaistvus turuosalejate jaoks ja vähendada halduskulusid.

2.4 Määrus (EÜ) nr 736/2009 on vananenud, kuna selle rakendusala ei kata paljusid taastuvenergia rajatisi ning kuna selles ei nähta ette mingit sobivat süsteemi andmete kogumise jaoks või liikmesriikide energiaprojektide järelevalve jaoks. Praegu kehtiv süsteem võib takistada investeerimiskindlust, kuna see ei taga avatust ning võib pikas perspektiivis aeglustada üleminekut vähem CO2-heiteid tekitavale majandusele. Praeguste eeskirjadega ei näi olevat tagatud energiavõrkude ja nende rajatiste turvalisus, kus toodetakse või ladustatakse energiat ja süsinikdioksiidi.

3. Komisjoni ettepanek

3.1 Määruse ettepaneku alus on liikmesriikide kohustus edastada komisjonile andmed infrastruktuuri investeerimisprojektide kohta nafta, gaasi, elektrienergia ja biokütuste valdkonnas ning süsinikdioksiidi kogumise, ladustamise ja transpordi valdkonnas. Projektid peavad olema juba käivitatud või kavas käivitada lähema viie aasta jooksul. Nõue kehtib ka olemasolevate rajatiste kavandatava sulgemise kohta järgmise kolme aasta jooksul.

3.2 Nõutavad andmed on järgmised: rajatise võimsus; asukoht, nimi, liik ja infrastruktuuri peamised omadused; käikulaskmise võimalik kuupäev; kasutatava energiaallika liik; infrastruktuuri turvalisuse tagamise tehnoloogiad; süsinikdioksiidi kogumise süsteemi rajamine. Rajatiste sulgemise korral on nõutavad järgmised andmed: asjaomase infrastruktuuri omadused ja võimsus; kasutusest kõrvaldamise võimalik kuupäev.

3.3 Komisjon teeb ettepaneku, et liikmesriigid esitaksid nõutavad andmed iga kahe aasta järel alates 31. juulist 2010. Turuosalejad esitavad need andmed liikmesriigile, kus projekt ellu viiakse, hiljemalt asjaomase aruandlusaasta 31. mail. Esitatud andmed peavad kajastama investeerimisprojekti hetkeolukorda asjaomase aruandlusaasta 31. märtsil.

3.4 Komisjon toetab vastastikusel täiendavusel põhinevat mudelit, et vältida teabe dubleerimist. Liikmesriigid vabastatakse seega nõudest esitada andmeid, juhul kui nad on asjaomased andmed juba esitanud mõne teise erimääruse kohaselt või mitmeaastase investeerimiskava raames.

3.5 Komisjon kasutab esitatud andmeid eesmärgiga koostada vähemalt iga kahe aasta järel ELi energiasüsteemi struktuuri arengu kohta sektoriülene analüüs, mille tulemust arutatakse liikmesriikide ja asjaomaste osapooltega. Neid tulemusi võib avaldada, juhul kui see ei kahjusta isikuandmete kaitset ega tundlikku äriteavet.

3.6 Komisjon võib võtta vastu vajalikke meetmeid kõnealuse määruse rakendamiseks, eelkõige seoses kasutatavate arvutusmeetoditega, tehniliste määratlustega ja nõutavate andmete sisuga. Määrus tuleb läbi vaadata viie aasta jooksul pärast selle jõustumist.

4. Üldised märkused

4.1 Komitee toetab komisjoni ettepanekut, kuna uus määrus on oluline Euroopa energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks. Valitud lahenduse raames püütakse ühendada ühelt poolt vajadust kontrollida ja koguda nõuetekohaseid andmeid investeerimisprojektide kohta ning teiselt poolt vajadust piirata halduskulusid ja suurendada läbipaistvust.

Määruse eesmärk on teostada ELi energiasüsteemi järelevalvet Euroopa Komisjoni ja eelkõige komisjoni Energiaturu Vaatluskeskuse kogutud andmete käsitlemise teel energeetika infrastruktuuri tehtavate investeerimisprojektide kohta.

4.2.1 Siseturg ja nõue järelevalvesüsteemi järele riigiülesel tasandil on piisav põhjendus reguleerivate meetmete võtmiseks riikliku tasandi asemel ühenduse tasandil. Komisjoni esitatud määruse ettepanek on seega igati kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

4.2.2 Nii (kõnealuse valdkonna eelnevat määrust asendava) määruse valimine õigusloomevahendiks kui ka selle sisu (millega kaasneb nõue esitada liikmesriikidele andmeid, kuid mille puhul arvestatakse nõuet mitte suurendada tarbetult liikmesriikide halduskoormust) näitab, et kõnealune ettepanek järgib igati proportsionaalsuse põhimõtet.

4.3 Komisjoni ettepanekus eelistatakse integreeritud ja terviklikule süsteemile täiendavat aruandlusmehhanismi. Komitee rõhutab, et see alternatiiv on ökonoomsem ning vähendab ettevõtete ja liikmesriikide halduskulusid, mis mõjutab positiivselt energia lõpphinda, kuna seeläbi välditakse andmete dubleerimist ja parandatakse nende kvaliteeti.

4.4 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et korrapärane, täielik ja kvaliteetne teave võimaldab komisjonil teostada järelevalvet ja määratleda Euroopa energeetika infrastruktuuri puudusi ning tõhustab ka energeetika infrastruktuuriga seonduva problemaatika mõistmist riikliku ja Euroopa tasandi poliitikakujundajate ning turuosaleja ja investorite hulgas.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab määruse ettepaneku artiklis 2 esitatud määratluste selgust. Need määratlused, mida praegu kehtiv määrus (EÜ) nr 736/96 ei sisalda, lihtsustavad seaduste mõistmist ning selgitavad nende rakendusala.

5.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et sektoriülesed analüüsid, mis tuleb koostada iga kahe aasta järel, võimaldavad kontrollida energeetika infrastruktuuri projektide hetkeolukorda Euroopas.

5.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba pikka aega arvamusel, et infrastruktuuri turvalisuse küsimust ei ole võimalik käsitleda eraldi varustuskindluse küsimusest. Hiljuti samal teemal koostatud arvamuses (1) rõhutas komitee vajadust tagada energia ja süsinikdioksiidi transportimiseks kasutatavate rajatiste võrgustike turvalisus. Seetõttu on oluline, et komisjon oma korrapärastes analüüsides võtaks arvesse neid aspekte, mis seonduvad olemasolevate rajatiste ja võrkude hoolduse ja kaasajastamisega.

5.4 Komitee arvates on teave ELi jaoks oluliste projektide kohta esmase tähtsusega. Selle teabe kvaliteedil põhinevad komisjoni võimalused suunata liikmesriike energiaalase solidaarsuse põhimõtte rakendamisel ja tarneallikate mitmekesistamisel, eesmärgiga vähendada energiasõltuvust vähestest tavaenergia tarnijatest. Komitee arvates kuuluvad rahvusvahelised energeetika infrastruktuurid selgelt ELi pädevusvaldkonda. Komitee on juba oma varasemates arvamustes leidnud, et „Ühenduse üldhuviteenused on vajalikud, et jätkata Euroopa integratsiooni” ning et „[Selles kontekstis toetab komitee avaliku ja erasektori partnerlust (EL ja liikmesriigid), et suurendada energiavarustuse kindlust ja] saavutada ühendatud energiavõrkude (gaas, elekter, nafta) (…) ühendamine maismaal asuva võrguga, mis võiks oluliselt vähendada tegevus- ja investeerimiskulusid ning ergutada üha enam investeerima uutesse võrguprojektidesse” (2).

5.5 Komitee märgib, et komisjoni kavandatud süsteem põhineb tsentraliseeritud energiatootmisel, vaatamata paljudele märkidele selle kohta, et Euroopa energiasüsteem võib tulevikus hakata rajanema detsentraliseeritud rajatistel majapidamiselektri tootmiseks (päikesepaneelid, mikrokoostootmisüksused jms). Tuleks tagada juurdepääs transpordivõrkudele energia transpordiks neist rajatistest, põhjustamata seejuures tarbetult suuri halduskulusid VKEdele.

5.6 Komitee rõhutab, et aruandlusnõude alammäära üksikasjad, mis on ära toodud määruse ettepaneku lisas, ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.

5.7 Komitee kutsub üles avardama arutelu süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnika (Carbon Capture and Storage) kasulikkuse ja jätkusuutlikkuse teemal. Komitee on juba esitanud vastuväiteid süsinikdioksiidi kogumise ja transpordiga seonduvate projektide osatähtsuse ja turvalisuse kohta. Komitee väidab samas, et komisjoni määruse ettepanek sisaldab eeskirju süsinikdioksiidi transpordi ja säilitamisega seonduvate projektide alase teabe kaasamise kohta. Seda on võimalik tõlgendada üksnes järgmiselt: selline infrastruktuur peab hõlmama Euroopa energiasüsteemi korrapäraseid analüüse.

5.8 Komitee leiab, et energeetika infrastruktuuri rajamine kohalikul tasandil ei tohi toimuda vastu elanike ja nende kohalike esindajate tahtmist. Komitee toetab avatust, mis tähendab, et kohalikud elanikud on kavandatud projektide ulatusest asjakohaselt teavitatud nõuetekohaste mõjuhinnangute alusel nende projektide majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnamõju kohta.

Brüssel, 16. detsember 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 306, 16.12.2009, lk 51.

(2) ELT C 128, 18.5.2010, lk 65.

22.9.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 255/124

KOM(2009) 160 lõplik

(2010/C 255/23)

Raportöör: Luca JAHIER

_28. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseks””

KOM(2009) 160 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 19. novembril 2009. Raportöör oli Luca Jahier.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 458. istungjärgul 16.–17. detsembril 2009 (16. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 151, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 8.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Nüüd, kui rahvusvahelise majandus- ja finantskriisi muutumine süsteemseks riskiks on vähem tõenäoline, peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oluliseks, et me ei jätaks tähelepanuta, et sellel on paljude arenguriikide jaoks tõsised tagajärjed, mis ohustavad viimaste aastakümnete jooksul saavutatud edusamme ning lisanduvad energia- ja toidukriisi mõjudele. Kõik see võib süvendada olemasolevaid konflikte ja poliitilist ebastabiilsust.

Nüüd on rahvusvahelise kogukonna ülesanne võtta vajalikud meetmed ja langetada vajalikud otsused, et aidata vaeseimatel riikidel võidelda kriisiga, mille eest viimased ei ole vastutavad.

1.2 Komitee tunnustab komisjoni teatist kui esimest rahvusvahelise kogukonna poolt vastuvõetud raamotsust, mille näol on tegemist siiani kõige positiivsema ja täielikuma otsusega. Teatises tehakse arvukalt ettepanekuid, millest mitmed on keskpika perspektiiviga, ning need tuleks asjakohaselt välja töötada.

Komitee märgib, et teatise kaks peamist kitsaskohta on, et ei nähta ette täiendavate ressursside eraldamist ning et kriisi puudutavad otsused (nt abikohustuste eeljaotus) on lühiajalise mõjuga.

1.3 Komitee tervitab enamike hiljutiste rahvusvaheliste tippkohtumiste tulemusi, (1) eriti vaesemaid riike puudutavaid hästi struktureeritud ettepanekuid, abi koguse ja kvaliteedi parandamise kavatsuse kinnitamist ning reformidele uue hoo andmist. Need ei ole aga piisavad, et tegeleda selliste oluliste probleemidega nagu

—	tungiv vajadus enamate rahaliste vahendite ja uute vahendite järele arengu rahastamiseks;

—	toetussüsteemi reform;

—	vastutustundliku maksuhalduse ja arengu vaheline seos.

1.4 Nagu märgib komisjoni president José Manuel Barroso, on kõigepealt oluline kinni pidada kõikidest viimastel aastatel võetud kohustustest. Komitee kutsub komisjoni üles tuletama liikmesriikidele meelde, et abivahendite suurendamise ajakavadest tuleb kinni pidada. Kõnealuseid ajakavasid ei ole siiani kuigi suurel määral läbi vaadatud, ehkki mõned liikmesriigid on neist taganenud, otsustades toetusi vähendada.

Komitee leiab, et vaja on märkimisväärseid täiendavaid vahendeid, milleks kutsutakse üles kõikides peamistes rahvusvahelistel foorumitel, et suunata uusi toetusi ja investeeringuid vaesematesse riikidesse. Komitee toetab ka eesmärki eraldada kriisi lahendamiseks vähemalt 0,7 % rahvusvahelise kogukonna kogutud rahast, mida on praegu hinnanguliselt umbes 7 000 miljardit USA dollarit.

1.5 Komitee leiab, et energia- ja toidukriisi topeltmõju tõttu on vaja paika panna selgemad prioriteedid uuteks investeeringuteks, see oleks üks osa jätkuvast pühendumisest aastatuhande arengueesmärkidele.

Nii Euroopa kui ka vaesemate riikide huvides on seada põllumajanduse ja toiduga kindlustatus strateegiliseks prioriteediks, nagu ka investeeringud, mille eesmärk on vastata kliimamuutustest põhjustatud pakilistele vajadustele, samuti on oluline alustada uute suurte investeeringutega vaesematesse riikidesse, et tagada pikaajaline säästev areng.

1.6 Komitee kutsub komisjoni uut koosseisu üles etendama rahvusvahelisel tasandil juhtivat rolli pühendumisel arenguabi ja investeerimissüsteemi radikaalsele reformimisele, vastamisel uue aastatuhande väljakutsetele nagu loodussäästlik majanduskasv ja ränne ning uue hoo andmisel abisüsteemi kui terviku muutmisele tõhusamaks, läbipaistvamaks ja tulemuslikumaks.

1.7 Komitee arvates ei tohiks EL taganeda oma sammudest valitsusväliste organisatsioonide, eelkõige erasektorit, ametiühinguid, põllumajandustootjaid, naisi ja tarbijaid esindavate organisatsioonide tunnustamisel ja toetamisel. See on Euroopa lähenemisviisi oluline osa.

Komitee taunib tõika, et teatises ei viidata nende rollile kriisi lahendamisel, eelkõige kuna kodanikuühiskond on üks väheseid rahvusvahelisi osalejaid, kes on näidanud üles suutlikkust koondada täiendavaid ressursse. Paljudes vaesemates riikides on kriis tabanud erasektorit eriti jõuliselt ning takistab sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust. Need organid on olulise tähtsusega jätkusuutlike arenguvormide tagamiseks pikas perspektiivis.

1.8 Lisaks ametliku arenguabi kohustuste austamisele toetab komitee uute innovatiivsete arengu rahastamise mehhanismide loomist ja rakendamist – nagu seda on näiteks Tobini maks. Eriti oluline on tunnustada sisserändajate rahaülekannete võtmerolli, rakendades G8 otsust vähendada rahaülekannete tehinguga seonduvaid kulusid poole võrra ning töötades välja strateegiad, kuidas tõhustada sisserändajatest töötajate kaitset kriisi ajal.

1.9 Komitee leiab, et jätkuvalt tuleks rakendada kõiki turgude avamise meetmeid, käivitades selleks taas Doha läbirääkimised, toetades regionaalse integratsiooni protsesse (2) ning tugevdades kaubanduse rahastamise mehhanisme ning pöörates eritähelepanu kõige vaesematele riikide vajadustele õiglase kaubanduse osas. Samuti tuleks taas käivitada välismaised otseinvesteeringud, kasutades ennekõike Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga uuenduslikke rahalisi vahendeid, nagu Rahvusvahelise Valuutafondi uued laenueriõigused ning Maailmapanga toetusfondi (Vulnerability Fund) loomine.

1.10 Komitee peab oluliseks seada maailma tasandil absoluutseks prioriteediks korruptsiooni ja maksupettuste (maksude vältimise ja neist kõrvalehoidmise) vastane võitlus, et koguda arengukavade jaoks uusi ulatuslikke vahendeid. Komitee kutsub komisjoni üles selle probleemiga viivitamatult tegelema ning töötama välja asjaomased ettepanekud.

2. Sissejuhatus

2.1 Rahvusvahelise finantskriisi alguses olid analüütikud kindlad, et see ei mõjuta arenguriike, eelkõige kõige vaesemaid riike. Kuude möödudes sai selgemaks, millised on võimalikud tagajärjed arenguriikidele, eelkõige arvestades maailmamajanduse oodatavat langust. Alles 2009. aasta aprillis G20 tippkohtumisel Londonis ning Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga kohtumistel sai selgeks, et kriis hakkab avaldama mõju ka suurematele arenguriikidele. See tähendas ohtu, et neile 160 miljonile vaesele, kes elavad pärast 2007.–2008. aastate energia- ja toidukriisi juba allpool absoluutset vaesuspiiri, lisandub veel 100 miljonit vaest.

2.2 Prognoosid on murettekitavad. 19. juunil avaldas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon maailma toiduga kindlustatust käsitleva tulevase aruande põhipunktid, milles viidatakse sellele, et 2009. aastal on oodata, et nälga kannatavate inimeste arv ületab esmakordselt miljardi künnise. See tähendaks 11 %-list kasvu ning vallandaks suure humanitaarkriisi, mis muudaks olematuks 1980–1990ndatel aastatel saavutatud edu. 22. juunil langetas Maailmapank järsult kõiki oma prognoose, ennustades 2009. aastaks maailmamajanduse languseks3 %, maailmakaubanduse languseks 10 % ja rahvusvahelise erakapitali voogude kokkuvarisemist (1 triljonilt USA dollarilt 2007. aastal ja 707 miljardilt USA dollarilt 2008. aastal 363 miljardi USA dollarini 2009. aastal). Üldine majanduskasv arenguriikides on praegu hinnanguliselt veidi üle 1 %. Kui aga Hiina ja India välja arvata, on arenguriikides oodata SKP langust 1,6 %. Eriti rängalt tabab see Aafrikat, mille kohta prognoositakse, et majanduskasv langeb 2009. aastal võrreldes 2007. aasta andmetega 66 %. Maailma Tööorganisatsiooni hinnangul võib 2009. aastal töö kaotada 50 miljonit inimest ning vaesusega silmitsi seisvate töötajate arv võib jõuda 200 miljonini.

2.3 Finants- ja majanduskriisil on neli peamist tagajärge: a) kaubanduse kogumahu vähenemine ning eksporditulude järsk langus; arenguriigid seisavad silmitsi hinnanguliselt 270–700 miljardi USA dollari suuruse puudujäägiga; (3) b) erainvesteeringute voogude vähenemine, seda eelkõige keskmise sissetulekuga riikides ja riikides, kus alles teostatakse struktuurilisi investeeringud; c) järsk langus sisserändajate rahaülekannetes, mis mõnedes Aafrika riikides moodustavad 30 % SKPst ning mis üksnes 2006. aastal ulatusid 270 miljardi USA dollarini; see on kaks korda suurem summa kui kogu arenguabi kokku; d) paljude kahepoolsete rahastajate ametliku arenguabi vähenemine 2009. ja 2010. aastal. Viimatinimetatud kaks tagajärge, mis lisanduvad eelnevatele toidu- ja energiakriisidele, on eriti tuntavad Aafrikas, kus sellised kapitalivood on sageli olulised nii riigieelarve jaoks kui ka kohalike kogukondade ja majapidamiste ellujäämiseks.

2.4 Kõnealustel üksteisele järgnevatel ja omavahel seotud probleemidel, mis mõjutavad selgelt mitmeid riike ja piirkondi väga erineval viisil, on järgmised tagajärjed:

—	kohaliku majanduse kasvu aeglustumine või selle tugev vähenemine;

—	tööpuuduse, vaesuse ja nälja järsk kasv, ennekõike linnapiirkondades, millel on tõsised tagajärjed kõige haavatavamate rühmade, eelkõige naiste ja alaealiste jaoks;

—	maksutulu vähenemine, millel on tõsised tagajärjed eelarvele: eelkõige Aafrika riigid on viimase kümne aasta jooksul pidanud eelarvet tõsiselt saneerima;

—	sellest tulenevad ohud riiklikele investeerimiskavadele, eriti mis puudutab hooldust ja infrastruktuuri;

—	tõsisemad probleemid seoses suurte elanikkonna rühmade juurdepääsuga kaupadele ja teenustele ning kärbetega juba niigi habrastes sotsiaalkindlustussüsteemides;

—	turismist saadava tulu vähenemine;

—	üha keerukam juurdepääs krediidile ja investeeringutele, eelkõige erasektori jaoks;

—	suur oht, et aastatuhande arengueesmärke ei saavutata; nende eesmärkideni jõudmine on olnud kahtluse all juba vähemalt viimased kaks aastat pärast 2000.–2005. aastate edusamme;

—	oht, et puuduvad piisavad vahendid kliimamuutuste mõjuga tegelemiseks.

2.5 Olukord muutub veel murettekitavamaks, kui võtta arvesse võimalikku mõju poliitilisele stabiilsusele ning sise- ja välisjulgeolekule maailma eri paikades. Ühendkuningriigi valitsuse tellitud 2008. aasta uuringus prognoositakse, et 2010. aastal elab pool maailma kõige vaesemast elanikkonnast riikides, kus on peaaegu pidevalt konfliktid.

2.6 Kriis võib kutsuda esile täiendavat rännet nii riigisiseselt ja piirkondlikul tasandil kui ka rikkamatesse riikidesse. Lisaks olemasolevate pingete teravdamisele eelkõige ELi piiril võib see kõik paljude vaesemate riikide jaoks kaasa tuua veel rohkem oluliste inimressursside kaotusi, mis on murettekitav.

3. Komisjoni vastus

3.1 Euroopa Komisjon oli esimene institutsioon, kes võttis G20 Londoni tippkohtumise eel vastu konkreetsed otsused, mille lähtepunkt oli José Manuel Barroso selge sõnum: „Majanduslangust ei tohi ega saa kasutada ega hakatagi kasutama vabandusena, et abi andmise lubadustest taganeda.”

3.2 Komisjoni teatises sisalduv raamotsus on üks positiivsemaid, mida rahvusvaheline kogukond on siiani teinud, et aidata vaesematel riikidel kriisiga toime tulla. Teatises rõhutatakse vajadust täita olemasolevaid abikohustusi ja kasutada uusi arenguga seotud ressursse (nt ambitsioonikat, kuid võib-olla veidi ebarealistlikku ettepanekut, et iga abiks kulutatud euro looks 5 ametliku arenguabi välist eurot) ning toonitatakse, et oluline on abi väljamaksmist kiirendada või koondada see abiperioodi algusesse, mis on ainulaadne näide rahastajate seas, ning vastu võtta paindlikumaid menetlusi. Euroopa Investeerimispangal palutakse välja töötada antitsüklilised meetmed, eelkõige infrastruktuuri ja finantssektori tarbeks. Komisjon kohustub ka intensiivistama eelarvetoetusi ja erandjuhtudel kaaluma makromajanduslikku abi Euroopa naabruspoliitika riikidele.

3.3 Teatises märgitakse, et nn tulemusteta abi on väga kulukas ning vaja on kogu ametliku arenguabi süsteemi põhjalikke reforme. Komisjon kutsub liikmesriike üles edendama ühiseid kooskõlastatud lähenemisviise kriisi lahendamiseks. Samal ajal peaks Euroopa Liit kui maailma suurim rahastaja tõukama tagant rahvusvahelise abisüsteemi reformi.

3.4 Teatises rõhutatakse meetmeid kriisi sotsiaal- ja tööalase mõju leevendamiseks tugimehhanismide abil sotsiaalkulutuste tagamiseks ning riikliku ja piirkondliku infrastruktuuri loomiseks. Erilist tähelepanu pööratakse Vahemere piirkonnale ja Aafrikale, seda eelkõige rahastamise osas. Komisjon uuendab ka kohustust elavdada põllumajandust ning investeerida loodussäästlikku majanduskasvu, kasutades uuenduslikku rahastamist võitluses kliimamuutustega ning toetades keskkonnasäästlike ja säästvate tehnoloogiate siiret.

3.5 Lõpuks tehakse teatises ettepanekuid meetmete kohta rahvusvahelise kaubandussüsteemi toetamiseks, tõhustades kaubandusabi kavasid ja suurendades ekspordikrediiti. Samuti soovitatakse edendada arutelu riiklike võlakirjalaenude ümberstruktureerimise mooduste üle ning meetmeid maksukorralduse tõhustamiseks rahvusvahelisel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

3.6 Nõukogu toetas teatises esitatud peamisi ettepanekuid ning rõhutas seda, kui oluline on, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi, ja innustas „liikmesriike, komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka võtma (…) ühiste riigikohaste kriisi mõju analüüside alusel ning koostöös rahvusvaheliste institutsioonide ja partnerriikidega koordineeritud meetmeid, et tuvastada kõige haavatavamad ja kõige väiksema vastupanuvõimega riigid ja elanikkonnarühmad” (4).

3.7 ELi otsuste kõige ilmsem puudus on aga asjaolu, et ainus kavandatud täiendav toetus on 100 miljonit eurot aastas, mis on eraldatud ELi-Aafrika infrastruktuuri sihtfondile.

4. Ametlik arenguabi on ohus

4.1 Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arenguabikomitee andmetel jõudis ametlik arenguabi 2008. aastal kõrgemale tasemele kui kunagi varem, suurenedes 10 %, mis on tegelikkuses veidi vähem kui 120 miljardit USA dollarit ehk 0,30 % OECD liikmete kogurahvatulust. Ka kahepoolsete kavade maht on möödunud aastal suurenenud pärast järsku langust aastatel 2006–2008.

4.2 ELi liikmete kogupanus oli 2008. aastal 49 miljardit eurot, mis on 4 miljardit rohkem kui 2007. aastal ning moodustab kogurahvatulust 0,40 %. Väärib märkimist, et Monterrey konsensuse ajal, aastal 2002, seadis komisjon endale vahe-eesmärgi –0,39 % aastaks 2006. Oleme veel kaugel eesmärgist eraldada 0,20 % kogurahvatulust vähim arenenud riikidele. Praegu eraldatakse Aafrikale ainult 20 miljardit USA dollarit, ent 2010. aasta eesmärk oli eraldada 50 miljardit USA dollarit.

4.3 On tõsiseid kahtlusi, kas EL suudab tagada abi jätkuvat suurendamist. Hinnanguliselt on vaja täiendavalt 20 miljardit eurot, et saavutada eesmärk eraldada 2010. aastaks toetusteks 0,56 % kogurahvatulust. Euroopa valitsusväliste organisatsioonide platvorm CONCORD prognoosis oma 2008. aasta aruandes AidWatch abi vähenemist 27 miljardi USA dollari võrra aastate 2009–2010 jooksul. Samuti leiti, et ELi andmed tuleks läbi vaadata, kuna nad hõlmavad kulusid, mis ei peaks kuuluma ametliku arenguabi alla: 5 miljardit USA dollarit välisvõla kustutamiseks, 2 miljardit stipendiumideks ja 1 miljard põgenikega seotud kulude katmiseks. Nende andmete väljajätmisel jõuab CONCORD järgmisele tulemusele – 2008. aastal eraldati abile vaid 0,34 % kogurahvatulust, mis jääb kaugele 2010. aastaks seatud 0,56 % eesmärgist.

4.4 Maailmapanga 2009. aasta ülemaailmses seirearuandes nõustutakse sellega, et hoolimata 2008. aasta kasvust ja mõnede juhtivate rahastajate poolt juba võetud kohustustest on väljavaade saavutada Gleneaglesi eesmärke (2010. aastaks 130 miljardit USA dollarit aastas) praeguses olukorras täiesti ebarealistlik.

4.5 Üha enam leitakse, et vaja on uusi vahendeid, mis on ületavad kaugelt Gleneaglesi kohustused. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Arenguprogrammis (UNDP) rõhutatakse, et oluline ei ole üksnes juba võetud kohustusi täita, vaid ka suurendada oluliselt eelarvelisi assigneeringuid, näiteks eraldades vähemalt 0,7 % kõikidest käsutuses olevatest vahenditest pankade päästmiseks ja majanduse taaskäivitamiseks (hinnanguliselt umbes 7 000 miljardit USA dollarit), et aidata arenguriikidel saavutada aastatuhande arengueesmärke ja taasalustada otseseid, pikaajalisi investeeringuid ja kulutuste tegemist vaesemates riikides. Maailmapanga president Robert Zoellick on kriisi algusest saadik mitu korda öelnud, et vaja on teha palju rohkem, et aidata kõige vaesematel riikidel toime tulla kriisi laastavate tagajärgedega, milles nad ise süüdi ei ole. Maailmapanga hiljutise hinnangu kohaselt on arenguriikide puudujääk kokku 350–635 miljardit USA dollarit. Need arvud on valgusaastate kaugusel summadest, mis rahvusvahelisel kogukonnal on siiani õnnestunud koguda, mitte üksnes ametliku arenguabi kujul, vaid ka muu toetuse ja laenude näol.

4.6 Veelgi enam, kui jätta tähelepanuta ELi väljendatud kavatsused, näitab OECD aruanne, et kriis kipub laiendama lõhet suure enamiku kahepoolsete rahastajate kohustuste ja väljamaksete vahel ning põhjustab sageli täiendavaid viivitusi maksete tegemisel või maksete edasilükkamist. Arenguabi Komiteesse mittekuuluvate riikide antav abi suureneb üha, kuid kokkuvõttes ei mõjuta see märkimisväärselt üldisi suundumusi. Nimetatud riikide antav abi oli OECD-le esitatud andmete kohaselt 2007. aastal kokku 5,6 miljardit USA dollarit.

4.7 Ehkki kättesaadavad andmed on piiratud, tunduvad erasektori abiandjaid puudutavad suundumused olevat positiivsed: 2007. aastal 18,6 miljardit USA dollarit, mis on 25 % rohkem kui 2006. aastal. USA siseste andmete kohaselt, mida OECD-le ei esitata, olid erasektori abiandjate hinnangulised kapitalivood 2007. aastal 37 miljardit USA dollarit, samas kui paljud suured sihtasutused nagu fond Bill and Melinda Gates Foundation on teatanud rahastamise suurendamisest 20 % võrra 2009. aastal.

5. Abi tõhusus ja korruptsioonivastane võitlus

5.1 Kriisiaegadel on eluliselt tähtis abi tõhustada. Täiesti ilmne on majanduslik kahju, mille on põhjustanud abi prognoosimatus ja killustatus ning rahastajate vaheline puudulik kooskõlastamine. Komisjoni hinnangul võib abi ebastabiilsus suurendada kulusid 15–20 %, seega säästaks abi tõhususe tegevuskava täiel määral rakendamine 5–7 miljardit eurot aastas. 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni ja 2008. aasta Accra tegevuskava sätteid tuleb viivitamatult rakendada, arvestades juba vastuvõetud ELi otsuseid, mis võivad anda soovitud tulemusi: liikmesriikide ja komisjoni tööjaotus; riikide süsteemide parem kasutamine; abi prognoositavus ja suurem vastutus tulemuste eest, sh vähema hulga tingimuste seadmine (5).

5.2 OECD märgib, et abi kvaliteedi parandamisel ei tehta piisavalt edusamme. Üle maailma rahastab 225 kahepoolset ja 242 mitmepoolset asutust aastas sadu tuhandeid meetmeid. Näiteks on kogu maailmas rohkem kui 90 tervishoiufondi ning Maailma Terviseorganisatsioon peab koostama aruandeid umbes 4 600 rahastajale ja esitama rahastajatele aastas umbes 1 400 aruannet. Arenguriigi valitsusel tuleb keskmiselt vastu võtta umbes 200 ametlikku rahastamismissiooni aastas ja neile vastata, millele lisandub mitusada missiooni erasektori abiandjatelt. Lisaks näitab OECD viimane seireuuring, et ainult keskmiselt 45 % abist toimetatakse kohale vastavalt ajakavale.

5.3 Rahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks on seetõttu vaja kiiremaid edusamme. Euroopa Liidu 27 liikmesriigi valitsused peavad näitama üles vajalikku poliitilist tahet järgmistel viisidel:

—	Pariisi deklaratsioonis nimetatud 12 näitaja läbipaistev kasutamine;

—	ELi tegevusjuhendite rakendamine;

—	poliitikate, eriti kaubandus- ja arengupoliitika vahelise kooskõla parandamine;

—	kindlameelne investeerimine rahvusvahelise abisüsteemi üldreformi, kasutades ära valitsusväliste organisatsioonide potentsiaali ja algatades uusi mitmepoolseid investeeringuid.

5.4 Selle käsitluse raames tuleb mõelda ka asjaolule, et paljudes arenguriikides langeb suur hulk vahendeid korruptsiooni ja ebaseadusliku kapitaliekspordi saagiks, eriti seoses tooraine kasutamise ja suurte infrastruktuurikavadega seotud investeeringutega. On tõendatud, et märkimisväärne osa abist kaob korruptsiooni tõttu, mis avaldab kohalikule elanikkonnale laastavat mõju ning õõnestab abiandvate riikide maksumaksjate usaldust. Transparency Internationali 2008. aasta maailmas levinud korruptsiooni käsitlevas aruandes sedastatakse, et korruptsioon läheb praegu maksma 50 miljardit USA dollarit, mis võrdub peaaegu poolega ülemaailmse ametliku arenguabi kogumahust ning investeeringutest, mida on tarvis joogivee ja sanitaartingimuste eesmärkide saavutamiseks. Selgelt parem valitsemine, eelkõige seoses abi jälgitavusega ja selgesõnaliste tingimustega maksetele, on oluline kõikide ELi kohustuste puhul ja mitmepoolsel tasandil. On vägagi kahetsusväärne, et teatises seda aspekti ei puudutata.

6. Erasektori osalejate ja kodanikuühiskonna roll

6.1 Valitsusväliste organisatsioonide osatähtsust – Cotonou lepingus määratletakse neid järgmiselt: „erasektor, majandus- ja sotsiaalpartnerid, sh ametiühingud, kodanikuühiskond selle kõigis vormides” – tunnustatakse nüüd laialdaselt. On kummaline, et teatises ei viidata nende organisatsioonide rollile kriisi lahendamisel, seda enam, et nad on ainsad rahvusvahelised osalejad, kes on näidanud üles suutlikkust koondada täiendavaid ressursse. Paljudes vaestes riikides on kriis tabanud erasektorit eriti jõuliselt ning see takistab sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust. Need organid on olulise tähtsusega säästvate arenguvormide tagamiseks pikas perspektiivis.

6.2 18. mail 2009 avaldas Euroopa Kontrollikoda eriaruande, mis käsitles seda, kuidas komisjon on juhtinud valitsusväliste organisatsioonide osalemist ELi arengukoostöös (6). Kontrollikoda tervitab ühenduse vahendite üha suuremat investeerimist valitsusväliste organisatsioonide kaudu (7), kuid kritiseerib kolme põhiaspekti:

—	valitsusvälised organisatsioonid ei ole piisavalt kaasatud arengukoostöö protsessi ja nende roll piirdub sageli projektide läbiviimise või teenuste osutamisega. Nendega konsulteeritakse vaid ühekordselt ja liiga hilja;

—	suutlikkuse suurendamisele suunatud tegevus on ebapiisav ning kipub keskenduma teabe- ja osalussüsteemidele, mis tegelikkuses välistavad suurema osa väikestest, keskmise suurusega ja maapiirkondade organisatsioonidest;

—	menetluste seires ja rakendamises on palju puudujääke ning paljude organisatsioonide arvates on nad liiga keerukad ja läbipaistmatud ning ei anna mõnikord piisavat teavet kavade edenemise ja lõpliku mõju kohta.

6.3 Probleemid, millele Kontrollikoda tähelepanu juhtis, innustavad meid kordama seda, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aastaid rääkinud – vajadusest suunata investeeringuid valitsusvälistele organisatsioonidele, töötades välja menetlusi nende tõhusamaks kaasamiseks ja kahekordistades otse valitsusvälistele organisatsioonidele suunatud abi mahtu 20 %-ni, nagu soovitatakse komitee varasemas arvamuses (8).

7. Abi läbivaatamise ja uute rahastamisvahendite suunas

7.1 Praegu on selgelt vaja rahvusvaheliste finantsasutuste ulatuslikku reformi, alustades Maailmapangast ja Rahvusvahelisest Valuutafondist. Juunis toimunud ÜRO konverentsil oldi selles osas ühemõttelised: rahvusvahelised finantsasutused peavad võtma selge suuna arengule ja neid tuleb reformida, et peegeldada tegelikku olukorda ja edendada arenguriikide seisukohti, kaasarääkimisvõimalusi ja osalust (9).

On mõneti paradoksaalne, et kriisiga silmitsi seistes on 82 % Rahvusvahelise Valuutafondi laenudest antud Euroopa riikidele ja ainult 1,6 % Aafrika riikidele ning 2. aprillil 2009 Londonis toimunud G20 tippkohtumise otsusega eraldatud 1 100 miljardist USA dollarist läheb vaid kasin 20 miljardit kõige vaesematele riikidele.

7.2 EL peab võtma meetmeid tagamaks, et nimetatud suhtelised protsendimäärad vaadataks karmilt läbi, pöörates eelkõige tõsisemat praktilist tähelepanu Maailmapanga ettepanekule luua uus spetsiaalne toetusfond (Vulnerability Fund), mille eesmärk on rahastada toiduga kindlustatust, sotsiaalkaitset ja inimarengut, muu hulgas konkreetse ühise raamistiku loomise teel, mis hõlmaks Maailmapanka ja ÜRO konkreetseid asutusi. EL peaks tungivalt nõudma ka Rahvusvahelise Valuutafondi laenueriõigusi vähemalt 250 miljardi USA dollari ulatuses, mis oleksid konkreetselt eraldatud arenguabi likviidsuse võimaldamiseks.

7.3 EL peab võtma juhtrolli selle tagamisel, et kaubanduse rahastamisel ja Doha läbirääkimiste peatsel taaskäivitamisel pöörataks keskset tähelepanu arenguriikide vajadustele ning pakutaks kõige vaesematele riikidele konkreetset abi ja kaitsemeetmeid, sh toiduga kindlustatuse tagamiseks.

7.4 Komitee on olnud pikka aega veendunud, et vaja on innukalt töötada uute arengu rahastamise vahendite edendamise ja laiendamise nimel. On kahetsusväärne, et siiani on saavutatud vähest edu. Laiendada tuleks järgmiste kõige hiljutisemate algatuste ja otsuste ulatust: 2006. aasta novembris kasutusele võetud immuniseerimisele suunatud rahvusvaheline rahastamisvahend (International Finance and Facility Fund) eesmärgiga rahastada vaktsineerimisi vaesemates riikides, samast ajavahemikust pärinev eelturu kohustus (Advance Market Commitment) ning Aquila G8 algatus vähendada viie aastaga sisserändajate poolt päritoluriiki tehtud rahaülekannete ülekandekulusid poole võrra, mis vähendaks neid 13–15 miljardi USA dollari võrra aastas. Komitee toetab ettepanekut alustada viimaks arutelu 0,005 % suuruse vabatahtliku maksu rakendamise üle rahvusvahelistele finantstehingutele (Tobini maks), mille käivitasid hiljutisel G20 tippkohtumisel Pittsburghis Prantsusmaa ja Saksamaa valitsused. Nimetatud uued finantsmehhanismid, mis edaspidi ainult täiendavad olemasolevaid ametlikke arenguabi kohustusi, peaksid olema selgemalt seotud üksikute aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega, kliimamuutustest põhjustatud pakiliste vajadustega ning kulutustega, mida vaesemad riigid peavad järgnevatel aastatel kandma.

7.5 Küsimus rahvusvahelise abisüsteemi reformimisest, mille komisjon õigustatult tõstatab ettepaneku punktis 11, on äärmiselt kiireloomuline ning EL saab siinkohal asuda tõelisele juhtpositsioonile, vähemalt järgmiste aspektide puhul:

—	rahvusvahelise varajase hoiatamise süsteemi loomine, et jälgida eelolevatel aastatel kriisi mõju inimeste elamistingimustele ja arenguväljavaadetele, et juhtida abi ja investeeringuid;

—	asjakohase aruandlussüsteemi väljaarendamine, et jälgida edusamme ja mõõta sekkumise tõhusust, nagu otsustati G8 tippkohtumisel;

—

jõulisemad investeeringud konfliktipiirkondade stabiliseerimisse, institutsioonide ülesehitamisse ja kriisiohjamisse, kohaliku ja piirkondlik tasandi kavandamis- ja sekkumissuutlikkuse tugevdamisse, üldiste sotsiaalkaitsesüsteemide laiendamisse ning asjakohaste investeeringute kavandamine toiduga kindlustatuse ja kliimamuutuste väljakutsetele vastamiseks;

—	mikrokrediidile juurdepääsu parandamine ja laiendamine, et toetada ettevõtlusalgatusi, mida pangad muidu ei rahastaks.

7.6 Toiduga kindlustatuse ja loodussäästliku majanduskasvu käsitamine pikaajaliste investeerimiseesmärkidena võib osutuda oluliseks juhtlõngaks uue abi- ja investeeringusüsteemi loomisel, mis on kriisi tõttu veelgi olulisem. See võib kaasa tuua ka areneva majandusega riikide ressursside ja pädevuste kooskõlastatuma kaasamise ning pakkuda praktilist võimalust ELi ja OECD riikide majanduspartnerluseks.

7.7 Veel kaks konkreetset punkti, mis puudutavad ELi:

—

vaja on hoolikalt hinnata eelarveabi mehhanismide arengut viimastel aastatel, mis peaks olema konkreetsemalt suunatud valdkondlikele kohustustele nagu tervishoid, inimväärne töö, haridus ja koolitus, infrastruktuur, sotsiaalteenused ja keskkonnasäästlik majanduskasv, nagu soovitab Euroopa Parlament (10);

—	pädevuste jaotus uute volinike vahel tuleks läbi vaadata, eelkõige anda arenguvolinikule otsene kontroll koostöötalituse EuropeAid üle, mis praegu on välissuhete voliniku ülesanne.

7.8 Arengu valdkonnas on selgem kui kusagil mujal, et EL peab üha rohkem näitama välja oma suutlikkust kõneleda ühel häälel ja moodustama koos liikmesriikidega ühtsema ja kooskõlastatuma ühisrinde. Mõlemad sammud on olulised selleks, et vastata tõhusamalt kriisist tingitud uutele rahvusvahelistele tingimustele ning kasutada tulemuslikumalt olemasolevaid vahendeid ja pädevusi. Arvestades rahvusvahelisel areenil osalejate muutuvaid positsioone, on vaeseimate riikide ja eriti Aafrika riikide arengul täna Euroopa edasise arengu jaoks suurem strateegiline tähtsus kui kunagi varem (11).

7.9 Kriis on muutnud rahvusvahelise koostöö korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse valdkonnas aktiivsemaks, ennekõike seoses maksuparadiiside vastase tegevusega. ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo andmetel moodustab kuritegevusest ja maksudest kõrvalehoidmisest saadav tulu praegu 1 000–1 600 miljardit USA dollarit ebaseaduslikust piiriülesest liikumisest, pool sellest tuleb arenguriikidest ja üleminekumajandusega riikidest. Sellest 500–800 miljardist vaid 3 % pärineb korruptsioonist, 30 % kuritegevusest ja 67 % maksudest kõrvalehoidmisest. Teisisõnu läheb maksudest kõrvalehoidmine arenguriikidele maksma 300–500 miljardit USA dollarit. Sellest 285 miljardit põhjustab varimajandus ja 160 miljardit paljude neis riikides tegutsevate rahvusvaheliste ettevõtete poolne maksudest kõrvalehoidmine (12). Komitee leiab, et vaja on kiiresti ja jõuliselt suunda muuta, ning see väljavaade tundub praegu üsna realistlikuna. Seeläbi vabastataks ettenägematud vahendid arenguabiks ja investeeringuteks ning soodustataks tugevamate ja õiglasemate maksusüsteemide arengut paljudes vaesemates riikides. See on väga oluline institutsioonide ülesehitamiseks ja kõikideks positiivseteks pikaajalisteks arenguväljavaadeteks.

Brüssel, 16. detsember 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Eelkõige 2009. aasta juunis toimunud ÜRO tippkohtumine ning 2009. aasta juulis L'Aquilas toimunud G8 tippkohtumine.

(2) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Arengut edendav piirkondlik integratsioon AKV riikides””, ELT C 317, 23.12.2009, lk 126, raportöör: Gérard Dantin, kaasraportöör: Luca Jahier.

(3) Maailmapank 2009 ja Aafrika Arengupank 2009. Esitatud arvud tähistavad praegusi madalamaid ja kõrgeimaid hinnanguid.

(4) Üldasjade ja välissuhete nõukogu järeldused, 18. mai 2009.

(5) KOM(2009) 160 lõplik ja nõukogu 22. juuli 2008. aasta järeldused.

(6) Kontrollikoda kasutab kõnealuses aruandes valitsusväliste organisatsioonide määratlust, mis hõlmab ainult kodanikuühiskonna organisatsioone, jättes välja erasektori.

(7) Koostöötalituse EuropeAid andmetel on 2006. ja 2007. aastal valitsusväliste organisatsioonidega sõlmitud lepingute väärtus hinnanguliselt 836,43 miljonit ja 915,26 miljonit eurot (v.a humanitaarabi, mida haldab humanitaarabi peadirektoraat (ECHO)). See võrdub 10 %-ga ELi abist arenguriikidele. Umbes 50 % ECHO rahalistest vahenditest antakse valitsusvälistele organisatsioonidele (2007. aastal umbes 353 miljonit eurot).

(8) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Kodanikuühiskond ja arengupoliitika”, ELT C 234, 2003, raportöör: Susanna Florio.

(9) Vt ÜRO konverentsi „Maailma finants- ja majanduskriis ning selle mõju arengule” järeldused, juuni 2009.

(10) DEVE komisjoni resolutsiooni eelnõu, september 2009.

(11) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „EL, Aafrika ja Hiina: teel kolmepoolse arutelu ja koostöö poole”” (ELT C 318, 2009, raportöör: Luca Jahier) ning teemal „Lissaboni strateegia väline mõõde” (ELT C 128, 2010, raportöör: Luca Jahier).

(12) Vt CIDSE 2008. aasta novembri uuring.

LISA

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel siiski vähemalt veerandi antud häältest:

Jonathan Peeli muudatusettepanek

Punkt 7.9

Muuta järgmiselt:

7.9

Kriis on muutnud rahvusvahelise koostöö korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse valdkonnas aktiivsemaks, ennekõike seoses maksuparadiiside vastase tegevusega. ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo andmetel moodustab kuritegevusest ja maksudest kõrvalehoidmisest saadav tulu praegu 1 000–1 600 miljardit USA dollarit ebaseaduslikust piiriülesest liikumisest, pool sellest tuleb arenguriikidest ja üleminekumajandusega riikidest. . Komitee leiab, et vaja on kiiresti ja jõuliselt suunda muuta, ning see väljavaade tundub praegu üsna realistlikuna. Seeläbi vabastataks ettenägematud vahendid arenguabiks ja investeeringuteks ning soodustataks tugevamate ja õiglasemate maksusüsteemide arengut paljudes vaesemates riikides. See on väga oluline institutsioonide ülesehitamiseks ja kõikideks positiivseteks pikaajalisteks arenguväljavaadeteks.

Motivatsioon

Arvud välja jätta, kuna neid ei ole ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo aruandes, nagu tekstis mõista antakse.

Hääletuse tulemus:

Poolt: 59

Vastu: 93

Erapooletuid: 9

Kokku: 161

(1)

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2010.255.est
Euroopa Liidu Teataja		C 255

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	53. köide 22. september 2010

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 458. istungjärk 16. ja 17. detsembril 2009
2010/C 255/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kaubandus ja toiduga kindlustatus	1

2010/C 255/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Finantskriis ja selle mõju reaalmajandusele (omaalgatuslik arvamus)	10

2010/C 255/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kooskõlastatud tegevus Euroopa Liidu teadlaste liikuvuse ja karjääri edendamiseks	19

2010/C 255/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal VKEde toetamine maailmaturu muutustega kohanemisel (omaalgatuslik arvamus)	24

2010/C 255/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa lennunduse toetusprogramm (omaalgatuslik arvamus)	31

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 458. istungjärk 16. ja 17. detsembril 2009
2010/C 255/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tekstiilinimetuste ja tekstiiltoodete märgistamise kohtaKOM(2009) 31 lõplik/2 – 2009/0006 (COD)	37

2010/C 255/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (uuestisõnastamine) – Väikeettevõtlusalgatuse Small Business Act rakendamineKOM(2009) 126 lõplik – 2009/0054 (COD)	42

2010/C 255/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) läbivaatamise kohtaKOM(2009) 175 lõplik	48

2010/C 255/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia piiride avardamine – strateegia tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate uurimiseks EuroopasKOM(2009) 184 lõplik	54

2010/C 255/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega peatatakse ajutiselt ühise tollitariifistiku ühepoolsete maksumäärade kohaldamine teatavate tööstustoodete impordi suhtes Madeira ja Assooride autonoomsetesse piirkondadesseKOM(2009) 370 lõplik – 2009/0125 (CNS)	59

2010/C 255/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele Heade maksuhaldustavade edendamineKOM(2009) 201 lõplik	61

2010/C 255/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiksKOM(2009) 158 lõplik	66

2010/C 255/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Vähktõve vastu võitlemise meede: Euroopa partnerlusKOM(2009) 291 lõplik	72

2010/C 255/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Alzheimeri tõbe ja muid dementsuse vorme käsitleva Euroopa algatuse kohtaKOM(2009) 380 lõplik	76

2010/C 255/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat. Õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seasKOM(2009) 329 lõplik	81

2010/C 255/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Abi parem suunamine ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajandustootjateleKOM(2009) 161 lõplik	87

2010/C 255/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eestKOM(2008) 436 lõplik – 2008/0147 (COD)	92

2010/C 255/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele elutähtsa sideinfrastruktuuri kaitse kohta Euroopa kaitsmine laiaulatuslike küberrünnakute ja häirete eest: valmisoleku, turvalisuse ja vastupidavuse suurendamineKOM(2009) 149 lõplik	98

2010/C 255/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastaniKOM(2009) 8 lõplik	103

2010/C 255/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Komisjoni teatis Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi(KOM(2009) 279 lõplik) ja teemal Euroopa transpordipoliitika lähtepunktid pärast 2010. aastat	110

2010/C 255/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Asjade Internet – Euroopa tegevuskavaKOM(2009) 278 lõplik	116

2010/C 255/22	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb komisjoni teavitamist Euroopa Ühenduse energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektidest ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 736/96KOM(2009) 361 lõplik – 2009/0106 (CNS)	121

2010/C 255/23	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Arenguriikide toetamine kriisiga toimetulemiseksKOM(2009) 160 lõplik	124

2010/C 255/24	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv sõidukite raadiohäirete (elektromagnetiline ühilduvus) kohta (kodifitseeritud versioon) KOM(2009) 546 lõplik – 2009/0154 (COD)	132

2010/C 255/25	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nõukogu otsuse 79/542/EMÜ (millega koostatakse loetelu kolmandate riikide või kolmandate riikide osade kohta ja sätestatakse loomatervishoiu- ja tervisekaitsenõuded ning veterinaarsertifitseerimise tingimused teatavate elusloomade ja nende värske liha importimisel ühendusse) kehtetuks tunnistamise kohtaKOM(2009) 516 lõplik – 2009/0146 (COD)	133