5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/1

A.

arvestades, et vastavalt Euroopa Kohtule on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud ealise mittediskrimineerimise põhimõte ühenduse õiguse üldpõhimõte;

B.

arvestades, et vanusel põhinev erinev kohtlemine on ealine diskrimineerimine, välja arvatud juhul, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud ja selle saavutamiseks kasutatud vahendid on asjakohased ja vajalikud;

C.

arvestades, et ombudsmani arvates ei põhjendanud komisjon üle 65-aastaste vabakutseliste abikonverentsitõlkide erinevat kohtlemist asjakohaselt ning jätkab nende töölevõtul endist poliitikat;

D.

arvestades, et ombudsmani arvates on see haldusomavoli juhtum;

E.

arvestades, et Euroopa Parlamendi kui Euroopa Liidu ainsa valitud organi ülesanne on tagada ja kaitsta Euroopa Ombudsmani sõltumatust tema kohustuste täitmisel Euroopa kodanike ees ning jälgida tema soovituste rakendamist,

1.

toetab Euroopa Ombudsmani kriitilisi märkusi ja tema soovitust seoses komisjoni töölevõtupoliitikaga üle 65-aastaste abikonverentsitõlkide puhul;

2.

kutsub komisjoni üles muutma oma praegust poliitikat, mille raames on keelatud üle 65-aastaste abikonverentsitõlkide töölevõtmine; on siiski arvamusel, et kõnealuse juhtumi asjaoludel ei ole hüvitis õigustatud;

3.

märgib, et Euroopa Parlament võttis pärast ombudsmanilt sarnase soovituse eelnõu saamist viivitamata meetmeid oma töölevõtutavade muutmiseks üle 65-aastaste abikonverentsitõlkide puhul ning tõlgendas kohaldatavaid eeskirju viisil, mis ei põhjusta diskrimineerimist;

4.

on arvamusel, et kohaldatavate eeskirjade muutmine ja ealise diskrimineerimise kaotamine töölevõtmisel ei pane ELi institutsioonidele mingit kohustust palgata üle 65-aastaseid abikonverentsitõlke, kuid sellise muudatuse rakendamisega viidaks komisjoni eeskirjad kooskõlla Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttega; on lisaks seisukohal, et arvestades teatavaid ametlikke keeli valdavate tõlkide nappust, suurendaks see institutsiooni võimet tagada parim võimalik teenus, nagu see on leidnud kinnitust Euroopa Parlamendi puhul;

5.

kutsub komisjoni üles tegema Euroopa Parlamendiga koostööd abikonverentsitõlkide ja muu personali töölevõtmisel kohaldatavate eeskirjade läbivaatamisel, et tagada mis tahes diskrimineerimise vältimine;

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja Euroopa Ombudsmanile.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/3

1.

kiidab heaks 2. aprilli 2009. aasta kolmepoolse kohtumise järeldused;

2.

rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise osas saavutatud kokkulepe on institutsioonidevahelise eduka koostöö tulemus, et reageerida liikmesriike haaranud finants- ja majanduskriisile, edendades solidaarsust energiaressursside valdkonnas ja lairibaühendusi maapiirkondades, samuti toetades põllumajandussektorit;

3.

tuletab meelde, et kõnealuse kokkuleppega kaitseb Euroopa Parlament – olles ühteaegu nii õiguslooja kui ka eelarvepädev institutsioon – oma olemasolevaid prioriteete, nagu ta tegi seda 2008. aasta eelarvemenetluse käigus, kui saavutati kokkulepe Galileo rahastamise osas;

4.

nõustub poliitilise kompromissiga, millega nähakse ette hüvitusmehhanism 2010. aasta eelarvemenetluse jaoks, samuti vajaduse korral 2011. aasta eelarvemenetluse jaoks; tuletab meelde, et nagu märgitakse 2. aprillil 2009 Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel toimunud kolmepoolsel kohtumisel vastu võetud ühisdeklaratsioonis, ei mõjuta hüvitusmehhanismi kasutamine kaasotsustamismenetluse raames vastuvõetud programmide rahastamispakette ega iga-aastast eelarvemenetlust ja seda rahastatakse, kasutades kõiki eelarve õiguslikus raamistikus olemasolevaid eelarvelisi vahendeid;

5.

tuletab meelde, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe läbirääkimiste tulemustega seotud puudu- ja ülejäägid on endiselt lahendamata ning neid puudujääke tuleks käsitleda 2008–2009 vahekokkuvõttes, nagu on sätestatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe 3. deklaratsioonis, samuti iga-aastaste eelarvemenetluste käigus ilmutada võimaluse korral suuremat paindlikkust ja igal juhul kõigi 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega ette nähtud vahendite abil; tuletab meelde, et Euroopa Parlament märkis oma 2. aprilli 2009. aasta kolmepoolsel kohtumisel tehtud ühepoolses deklaratsioonis, et komisjon peaks vahekokkuvõtte tegemisel võtma arvesse parlamendi 25. märtsi 2009. aasta resolutsioonis esitatud põhimõtteid;

6.

hoiatab rubriigi 2 varude pideva kasutamise eest teiste rubriikide rahastamiseks, kuna sellega võidakse ohustada põllumajandussektori huve turuhindade ootamatu languse korral;

7.

väljendab kahetsust, et nõukoguga jõuti kokkuleppele alles kaks kuud enne parlamendi ametiaja lõppu, mistõttu jäi vähem ruumi läbirääkimisteks, ja peab kahetsusväärseks, et sellega seati institutsioonid tavapärasest lojaalsest koostööst hoolimata surve alla;

8.

kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

9.

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/6

A.

arvestades, et direktiivi 92/75/EMÜ („raamdirektiiv”) peamine eesmärk on selle artikli 1 kohaselt „võimaldada nende siseriiklike meetmete ühtlustamist, mis käsitlevad energia ja muude oluliste ressursside tarbimist käsitleva teabe ja teatavaid kodumasinate liike käsitleva lisateabe avaldamist eelkõige märgistamise ja tootekirjelduse kaudu, võimaldades ühtlasi tarbijatel valida energiatõhusamaid seadmeid”;

B.

arvestades, et raamdirektiivis on ka sätestatud, et „täpne, asjakohane ja võrreldav teave kodumasinate konkreetse energiatarbimise kohta võib mõjutada üldsust valima vähem energiat tarbivaid seadmeid”;

C.

arvestades, et nagu on osutatud komisjoni mõjuhinnangus, mis on lisatud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv energiamõjuga toodete energia ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses (SEK(2008)2862), on algne edukas A–G skaala märgistus võetud eeskujuks eri riikides üle kogu maailma, näiteks Brasiilias, Hiinas, Argentinas, Tšiilis, Iraanis, Iisraelis ja Lõuna-Aafrikas;

D.

arvestades, et televiisorid on palju energiat tarbivad seadmed ja seega peitub siin märkimisväärne potentsiaal säästa energiat, kui see kategooria lisatakse raamdirektiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt energiamärgistuse süsteemi;

E.

arvestades, et televiisorite energiamärgistus peaks olema võimalikult suurel määral kooskõlas teiste kodumasinate jaoks kehtestatud energiamärgistuse süsteemidega;

F.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni teatises on sätestatud, et „[o]lemasolevaid märgistusklassifikatsioone uuendatakse ja korrastatakse iga viie aasta järel või vastavalt tehnoloogia arenemisele ökodisaini käsitlevate uuringute põhjal eesmärgiga reserveerida A-märgistus 10–20 % kõige energiatõhusamate seadmete jaoks”;

G.

arvestades, et energiamärgistuse süsteemi edukaks rakendamiseks on oluline võtta meetmeid, mille eesmärk on anda kodumasinate energiatõhususe kohta teavet, mis on selge, põhjalik, võrreldav ja tarbijale kergesti arusaadav;

H.

arvestades, et kui tarbijad ostaksid vähemtõhusate seadmete asemel suuremal arvul tõhusaid seadmeid, suureneks seadmete tootjate tulu;

I.

arvestades, et komisjoni direktiivi eelnõuga ning eelkõige energiamärgise kujundust ja energiatõhususe klasse puudutavate sätetega tehakse veel üks muudatus, nimelt lisatakse uusi A-klasse (näiteks A-20 %, A-40 %, A-60 %), mis võivad tarbijaid veel rohkem segadusse ajada, takistada neid energiamärgistuse süsteemist õigesti aru saamast ja vähendada nende võimet valida suurema energiatõhususega seadmeid;

J.

arvestades, et märgistuse saaks väheste tehniliste kohandustega muuta palju selgemaks ja tarbijatele arusaadavamaks;

K.

arvestades, et on tõendatud, et tarbijad peavad A-G skaalat arusaadavaks, aga komisjon ei ole viinud läbi mõjuhinnangut, millest selguks, kas A-20 %, A-40 %, A-60 % koos tühjade madalamate klassidega on tarbijate jaoks abistavad või eksitavad;

L.

arvestades, et olemasolevate toodete ümberpaigutamisega suletud A–G skaalale välditaks eelkõige tühjade madalamate klasside teket, mis võib tarbijaid eksitada;

M.

arvestades, et nende täiendavate tõhususklasside kasutuselevõtmine olemasolevatel A–G skaala märgistel suurendaks tõenäoliselt ka teiste toodete puhul segadust selles osas, kas A-klass tähistab tõhusat või ebatõhusat toodet;

N.

arvestades, et selline meede ei teeni põhiakti eesmärki anda tarbijatele täpset, asjakohast ja võrreldavat teavet;

O.

arvestades, et komisjon on esitanud ettepaneku raamdirektiivi uuestisõnastamiseks, mis võib kaasa tuua täiendavaid muudatusi, mis mõjutaksid kavandatud rakendusmeetmeid,

1.

on vastu komisjoni direktiivi eelnõu (millega rakendatakse ja muudetakse nõukogu direktiivi 92/75/EMÜ televiisorite energiamärgistuse osas) vastuvõtmisele;

2.

on seisukohal, et komisjoni direktiivi eelnõu ei ole kooskõlas põhiakti eesmärgiga;

3.

palub komisjonil direktiivi eelnõu tagasi võtta ja esitada uue, suletud A–G skaalal põhineva eelnõu direktiivi 92/75/EMÜ artiklis 10 osutatud komiteele nii kiiresti kui võimalik, aga igal juhul hiljemalt 30. septembril 2009;

4.

peab märgise kujundust energiamärgistuse direktiivi oluliseks osaks, mille üle tuleks otsustada praegu kaasotsustamismenetluse raames toimuva läbivaatamise ja uuestisõnastamise käigus;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/8

A.

arvestades, et 15. aprillil 2009. aastal hääletas arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomitee kirjaliku menetluse raames 2009. aasta tegevusprogrammi eelnõu poolt valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemiseks arengus (II osa: sihtprojektid) (CMTD(2009)0387 - D004766/01);

B.

arvestades, et vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artikli 7 lõikele 3 ning Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise 3. juuni 2008. aasta kokkuleppe (nõukogu otsuse 1999/468/EÜ rakendamise korra kohta) artiklile 1 edastati Euroopa Parlamendile arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomiteele esitatud rakendusmeetmete eelnõu ja hääletustulemused;

C.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 14 lõike 1 punktis b on sätestatud, et valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemist arengus käsitleva temaatilise programmi üks eesmärk on „parandada Euroopa kodanike teadlikkust seoses arenguküsimustega ja aktiviseerida ühenduse ja ühinevate riikide avalikku toetust vaesuse vähendamise ja säästva arengu strateegiatele partnerriikides”;

D.

arvestades, et üksteist liikmesriiki tõstatasid 19. märtsil 2009. aastal komisjonile saadetud liikmesriikide ühisavalduses, mis käsitleb arengukoostöö rahastamisvahendi valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemist arengus, küsimused seoses komisjoni kavatsusega peatada TRIALOG ja DEEEP (4) projektide otsene rahastamine (nn sihtprojektide menetlus), mis on kestnud vastavalt alates 1998. ja 2003. aastast, ning kohustada neid osalema nn projektikonkurssidel;

E.

arvestades, et üheteistkümne liikmesriigi (sealhulgas üheksa nn uue liikmesriigi) ühisavalduses hoiatatakse selle eest, et komisjoni kavatsuse katkestada TRIALOG ja DEEEP projektide otsene toetamine ajastus on „ülimalt ebasobiv”, „võttes arvesse praegust finantsolukorda paljudes nn uutes liikmesriikides ning selle mõju valitsusväliste organisatsioonide toimimis- ja arenguvõimele”, ja väljendatakse muret selle pärast, et võib tekkida rahastamise puudujääk, mis kahjustab kõnealuseid projekte kvalifitseeritud töötajate ja oskusteabe ning väljakujunenud võrgustike kaotamise kaudu;

F.

arvestades, et sarnased küsimused tõstatas arengukomisjoni esimees 19. märtsi 2009. aasta kirjas, milles juhiti tähelepanu sellele, et „teabe ja suutlikkuse suurendamine arengukoostöö valdkonnas uutes liikmesriikides ning Euroopa üldsusele suunatud arengualane haridus on olnud komisjoni pidevad prioriteedid”, ja paluti Euroopa Komisjonil esitada Euroopa Parlamendile „objektiivsed ja läbipaistvad kriteeriumid, mille alusel ta otsustab, milline tegevus ja projektid kvalifitseeruvad otseseks rahastamiseks”, ning milles paluti täiendavalt, et „selle esildatud meetme rakendamisega oodataks vähemalt üks aasta, et vältida võimalikke rahastamise puudujääke ja mitte ohustada kõnealuste väga kasulike projektide säilimist”;

G.

arvestades, et eespool nimetatud kõnealuste meetmete üldhinnangus, mis on suunatud üldsuse teadlikkuse suurendamisele arenguküsimustest Euroopas ja arengualasest haridusest, on jõutud järeldusele, et „sihtprojektide strateegiline kasutamine on aidanud saavutada programmi ”Kaasrahastamine koos Euroopa valitsusväliste arenguorganisatsioonidega„ eesmärke” ja „DEEEP on olnud oluline kooskõlastusmehhanism dialoogi suurendamiseks, parimate tavade vahetamise edendamiseks ning võrgustike ja partnerluste loomiseks ELi tasandil ning riiklike platvormide ja ELi vahel” ning täiendavalt et „TRIALOGi panus dialoogi parandamisse ja suutlikkuse suurendamisse oma töös uute liikmesriikide ja kandidaatriikidega on olnud tulemuslik”;

H.

arvestades, et TRIALOGi programm aitab rahuldada Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2008. aasta resolutsioonis (ELi arengukoostöö poliitika väljakutsete kohta uutele liikmesriikidele) rõhutatud vajadust üldise suhtlus- ja haridusstrateegia väljatöötamise järele uutes liikmesriikides, et kõrvaldada neis arengukoostöö prioriteetide suhtes avaliku tunnustuse puudumist, ning et DEEEP programm vastab Euroopa Parlamendi nõudele arengualase hariduse ja teadlikkuse suurendamise järele Euroopa hariduses, mida on mainitud samas resolutsioonis;

I.

arvestades, et eespool nimetatud 2009. aasta tegevusprogrammi raames teeb komisjon samuti ettepaneku eraldada otsest toetust nn Kuuba juhtimisoskuste tugevdamise projektile, mida peaks rakendama Euroopa Juhtimisoskuste Arendamise Sihtasutus; arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemist arengus käsitleva temaatilise programmi raames ei ole kunagi varem kasutatud sihtprojektide menetlust partnerriikide meetmete osas;

J.

arvestades, et komisjon avaldas hiljem selgitava teate (5) arengukoostöö rahastamisvahendi valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste komiteele, milles ta selgitas sihtmeetmete valikukriteeriume, selgitades et need põhinevad finantsmääruse rakenduseeskirjade (6) artiklil 168 ning et toetusi võib eelkõige anda „organitele, kellel on de jure või de facto monopol” ja „erilaadsete meetmete jaoks, mida võib rakendada ainult teatud tüüpi organ oma tehnilise pädevuse, kõrge spetsialiseerituse taseme või haldusvolituste baasil”,

1.

on vastu komisjoni otsuse eelnõu, millega luuakse 2009. aasta tegevusprogramm valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemiseks arengus (II osa: sihtprojektid) (CMTD(2009)0387 - D004766/01), vastuvõtmisele praegusel kujul;

2.

nõuab, et komisjon selgitaks nn de jure või de facto monopoolse seisundi olemasolu määratlemise kriteeriumi, arvestades, et üksteist liikmesriiki mainivad oma ühisavalduses, et nn uute liikmesriikide seisukohast eksisteerib endiselt de facto monopoolne seisund TRIALOGi ja DEEEPi poolt läbiviidavate kogu Euroopat hõlmavate meetmete suhtes;

3.

nõuab kindlalt sihtprojektidele otseste toetuste andmise kriteeriumide avatud, läbipaistvat ja horisontaalset kohaldamist, et tagada kõigile võrdsed võimalused; nõuab seega kindlalt, et samu kriteeriume kohaldataks TRIALOGi, DEEEPi ja Kuuba juhtimisoskuste tugevdamise projekti suhtes;

4.

nõuab kindlalt, et strateegilise, kogu Euroopat hõlmava programmi abil kindlustataks katkematu rahastamine niisuguste väärtuslike meetmete jaoks, milleks on parimate tavade vahetamise edendamine ning võrgustike ja partnerluste loomine ELi tasandil ning riiklike platvormide ja ELi vahel ning dialoogi parandamine ja suutlikkuse tõstmine töös nn uute liikmesriikide ja kandidaatriikidega;

5.

kutsub komisjoni üles alustama Euroopa Parlamendiga dialoogi seoses oma temaatiliste programmide projektikonkursside süsteemi eelseisva läbivaatamisega (7); on seisukohal, et ei ole sobilik prognoosida mis tahes soovitusi süsteemi muudatusteks või parandusteks, mis võivad tuleneda läbivaatamisest; nõuab seega, et otse rahastavate meetmete kehtiv kord jäetaks muutumatuks 12 kuuks ning et mis tahes tulevased muudatused kajastaksid läbivaatamisprotsessi tulemust ja tagaksid pikaajalise, prognoositava ja jätkusuutliku arengukoostööalase tegevuse;

6.

kutsub komisjoni üles kohandama oma otsuse eelnõud, millega luuakse 2009. aasta tegevusprogramm valitsusväliste osalejate ja kohalike omavalitsuste osalemiseks arengus (II osa: sihtprojektid) (CMTD(2009)0387 – D004766/01), et kaasata kogu ELi hõlmavad projektid, mis on suunatud teadlikkuse suurendamisele arenguküsimustest laienenud ELis ja arengualase hariduse vahetamisele ELis;

7.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/11

A.

arvestades, et praegusest finants- ja majanduskriisist tulenev peamine negatiivne tagajärg ELi jaoks on töötuse dramaatiline kasv, mis kõige tõsisemalt tabab kõige haavatavaid ühiskonnarühmi; arvestades, et töötuse kõrgema tasemega kaasneb vaesuse ja tervishoiuga seotud ebavõrdsuse, tõrjutuse, kuritegevuse, ebakindluse ja usalduse puudumise kasv;

B.

arvestades, et isegi enne praegust kriisi seisis EL silmitsi raskustega, mille tingisid nõrk majanduskasv, plahvatuslik demograafiline olukord ning probleemid osalemisega järjest üleilmastuvas majanduses;

C.

arvestades, et 2007. aastal jättis koolitee pooleli 15,2 % ELi kodanikest vanuses 18–24 eluaastat;

D.

arvestades, et paljude inimeste jaoks ELis ei taga tööhõive endiselt teed vaesusest välja: 2006. aastal ähvardas 8 % töötavatest inimestest vaesusrisk;

E.

arvestades, et 2006. aastal ähvradas 16 % Euroopa kodanikest vaesusrisk; arvestades, et eriti haavatavad on lapsed, suured pered, üksikvanemad, töötud, puudega inimesed, noored, eakad, etnilised vähemused ja rändajad;

F.

arvestades, et naiste puhul on vaesusrisk jätkuvalt suurem kui meeste puhul, mis on tingitud nende majanduslikust sõltuvusest, naiste ja meeste palgaerinevusest tööturul ning naiste suuremast osakaalust madalalt tasustatud töökohtadel; arvestades, et antud olukord suurendab riski, et vaesus kandub edasi järgmistele põlvkondadele;

G.

arvestades, et viimaste aastate hinnatõusud on avaldanud märkimisväärset mõju leibkondade eelarvetele ja on ebaproportsionaalselt puudutanud haavatavaid ühiskonnarühmi;

H.

arvestades, et mitmete uuringute (nagu sihtasutuse Russell Sage Foundation tööhõive tulevikku käsitlev uuring) kohaselt võib iga neljas enim arenenud majandustes töötav inimene teha varsti madalapalgalist tööd ja leida end suurenevas vaesusohus; arvestades, et madalalt tasustatud tööd näivad olevat paljuski ühetaolised, kuna need toimivad tihti ebastandardse töösuhte kujul, asetades suuremasse ohtu väheste oskustega töötajad, osalise tööajaga töötajad, naised, sisserändajad ja noored töötajad; arvestades, et tendents teha madalapalgalist tööd kipub kanduma põlvkonnalt põlvkonnale, ning arvestades, et madalapalgaline töö piirab ligipääsu heale haridusele, kvaliteetsetele tervishoiuteenustele ja muudele põhilistele elutingimustele;

I.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artikkel 2 sätestab, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on üks olulisematest Euroopa Liidu põhimõtetest;

J.

arvestades, et EL seisab silmitsi demograafiliste muutustega, mille tähtsaimateks joonteks on keskmise eluea pikenemine ja madal sündimus, kuigi mõned riigid näitavad märke sündimuse paranemisest;

K.

arvestades, et demograafilistest muutustest tingituna eeldatakse ülalpeetavate vanurite suhtarvu kahekordistumist aastaks 2050, mis mõjutab eelkõige rahvastiku füüsilist ja vaimset tervist;

L.

arvestades komisjoni 2008. aasta demograafiaalast aruannet vananeva ühiskonna sotsiaalsetele vajadustele vastamise kohta (SEK(2008)2911), milles tunnistatakse hooldajate keskset rolli ühiskonnas; kutsub komisjoni üles arvestama veenvaid sotsiaalseid argumente hooldajate kaasamiseks tulevaste poliitikate kujundamisse;

M.

arvestades, et finantskriisi mõju reaalmajandusele ei ole täielikult teada, kuid et ELis 5 miljoni töökoha loomise eesmärki ajavahemikus 2008–2009 on võimatu saavutada; arvestades, et majanduslangus toob kaasa suurema tööpuuduse ja kindlasti ka suurema vaesuse, ning paneb proovile Euroopa sotsiaalmudeli;

N.

arvestades, et kasvav finants- ja majanduskriis põhjustab kasvavat töötust ja ebakindlust, mille tingimustes on sotsiaalne ühtekuuluvus kogu Euroopas märkimisväärse surve all, mida iseloomustavad sotsiaalsed lõhed ja pinged paljudes liikmesriikides;

O.

arvestades, et EL on võtnud kohustuse järgida keskkondlikult ja sotsiaalselt säästva arengu eesmärki, ja arvestades, et võetud kohustusest tulenevaid võimalusi töökohtade loomiseks tuleks täiel määral ära kasutada;

P.

arvestades, et sotsiaalne dialoog võib osutuda oluliseks majanduskriisi tõttu süvenevast usalduskriisist üle saamiseks, kuna paljud inimesed meie ühiskonnas tunnevad hirmu tuleviku ees; arvestades, et võrdselt tuleb tähtsustada ka neid, kes on juba tõrjutud ja kelle praegune olukord praeguses kriisis halveneb;

Q.

arvestades, et ELi sekkuvamad institutsioonilised kokkulepped, mida iseloomustab teataval määral tulude ümberjaotamine ja ühine arusaam Euroopa sotsiaalmudelist, avaldavad positiivset mõju miljonite meeste ja naiste tööelu kvaliteedile, kes töötavad meie tööturgude ebasoodsamate tingimustega osas;

R.

arvestades, et liikmesriikide õiguskordade ja tavade austamine, mida iseloomustavad tasakaalus tööõigus ja kollektiivlepingud, mis reguleerivad kõnealuseid mudeleid, on süsteemide mitmekesisuses ühiste väärtuste eeltingimus;

S.

arvestades, et kollektiivläbirääkimistel kokkulepitud reeglid ja menetlused ei kehti ebatüüpiliste töösuhete puhul;

T.

arvestades, et uus sotsiaalmeetmete kava peaks põhinema põhimõttel, et tulemuslik sotsiaalpoliitika aitab kaasa majanduskasvule ja jõukusele, ning arvestades, et see võib samuti aidata taastada kodanike vähenevat toetust ELile;

U.

arvestades, et kahetsusväärsel viisil ei käsitleta uues sotsiaalmeetmete kavas üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste õiguskindluse küsimust;

V.

arvestades tõsist muret, mida on väljendatud seoses uue sotsiaalmeetmete kava rolli ja nähtavuse, sealhulgas selle eesmärgi ja järelkontrolli teostamise ebaselguse ning sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsioonimeetodi olulisuse vähenemisega;

W.

arvestades, et Euroopa sotsiaalmudelid kajastavad süsteemide mitmekesisuses ühiseid väärtusi, jäädes üldjuhul liikmesriikide pädevusse; arvestades, et EÜ asutamislepingus, põhiõiguste hartas ja Lissasboni lepingus sätestatud sotsiaalse Euroopa eesmärke tuleb rõhutada ELi peamise eesmärgina, juhul kui soovitakse täita kodanike ootusi ja vaigistada nende kartusi; arvestades, et järjestikustel Euroopa Ülemkogu kevadistel kohtumistel korrati eesmärki kaotada vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ning vajadust tugevdada Lissaboni strateegia sotsiaalset mõõdet; arvestades, et ühe riigi sotsiaal- ja tööhõivepoliitika ebaedu ja edu mõjutavad ka teisi liikmesriike, mistõttu tuleb ELi ja liikmesriikide suhtlemise keskmesse asetada arutelu Euroopa sotsiaalmudeli reformi üle;

X.

arvestades, et põhitähelepanu tuleb pöörata Lissaboni strateegia suutmatusele vähendada vaesust, mis hetkel puudutab 78 000 000 vaesuses elavat inimest, ning kasvavale ebavõrdsusele; arvestades, et EL peab tegema edusamme seoses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ELi ja riikide sihtmärkide väljatöötamisel ja rakendamisel, seda põhilistes valdkondades, kus praegu on näitajad olemas, kui soovitakse inimesi veenda selles, et EL on olemas esmalt inimeste ning seejärel ettevõtjate ja pankade teenimiseks;

Y.

arvestades, et mitmes Euroopa Ühenduste Kohtu menetluses on väljendit „sätted, mis on olulised poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku korra kaitsmiseks” kasutatud ilma selgituseta, kes saab selles osas otsustada, millised sätted on olulised liikmesriigis avaliku korra üldnormide kaitsmiseks;

Z.

arvestades, et Euroopa Kohus on otsustanud, et liikmesriik ei saa ühepoolselt määratleda avaliku korra mõistet ega kehtestada ühepoolselt kõiki oma tööõiguse kohustuslikke sätteid teises liikmesriigis asutatud teenuste osutajate suhtes, ning arvestades, et ei ole selge, kellele kõnealune pädevus kuulub, kui see ei kuulu liikmesriikidele;

AA.

arvestades, et puudub selge erinevus allhanketöö, kahtlase äri ja selliste teenuste osutamise vahel, mis põhinevad seaduslikel lepingutel füüsilisest isikust ettevõtjatega; arvestades vajadust käsitleda pettuste ning tõeliste eraõiguslike ja kaubanduslike ärisuhete vahelist erinevust,

1.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles, võttes arvesse majanduslangust, kinnitama tugeva sotsiaalse Euroopa tähtsust, mis hõlmaks jätkusuutlikku, tulemuslikku ja tõhusat sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat; palub komisjonil töötada ajavahemikuks 2010–2015 välja ambitsioonikas sotsiaalpoliitika tegevuskava;

2.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks inimväärset tööd käsitleva ühtse poliitikakava kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga;

3.

rõhutab, et praegustel rasketel aegadel on oluline asetada töökohtade loomine ja edendamine sotsiaalmeetmete kava kõige tähtsamale kohale; on seisukohal, et suurem paindlikkus töökohal on praegu tähtsam kui kunagi varem;

4.

kutsub komisjoni kombineerima uut sotsiaalmeetmete kava teiste algatustega, nagu näiteks Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti, Euroopa noortepakti ja Euroopa Pereliidu algatusega, et ebasoodsas olukorras olevatel sotsiaalsetel rühmadel oleks parem juurdepääs sotsiaalsetele hüvedele;

5.

on mures selle pärast, et komisjoni uue sotsiaalmeetmete kava teatises esitatud meetmed ei ole piisavalt ühtsed, et mõjutada praeguseid vaesuse ja tõrjutuse tasemeid ELis ning asuda lahendama praeguseid sotsiaalse ühtekuuluvuse ees seisvaid probleeme;

6.

avaldab kahetsust eelkõige selle üle, et komisjoni uue sotsiaalmeetmete kava teatises puuduvad ettepanekud järgmiste küsimuste kohta, mis on üliolulised tasakaalu saavutamiseks majandusvabaduste ja sotsiaalõiguste vahel:

7.

rõhutab vajadust arendada edasi tööõiguse miinimumstandardeid; on teadlik, et ei majandusvabadusi ega konkurentsieeskirju tohiks asetada ettepoole põhilistest sotsiaalõigustest;

8.

märgib, et sotsiaalpoliitika peaks hõlmama selliseid olulisi tegevusi nagu parema tasakaalu leidmine suuremate sotsiaalsete õiguste ja turuvabaduse vahel, võitlus diskrimineerimise vastu, võrdõiguslikkuse edendamine, Euroopa sotsiaalmudelite ajakohastamine ja reformimine, suurendades samas nende väärtust;

9.

märgib, et selle piiritlemine, mis määrab kindlaks liikmesriigi „sätted, mis on olulised poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku korra kaitsmiseks”, on poliitiline küsimus ja tuleks määratleda demokraatlikult seadustatud protsessi käigus; kutsub seepärast komisjoni üles algatama avalikku arutelu, et selgitada, mis määrab kindlaks kõnealused üldised avaliku korra normid, ja esitada vajadusel õigusakti ettepanek;

10.

on seisukohal, et praegu ei ole aeg kärpida sotsiaalkulutusi, vaid pigem tuleb tugevdada struktuurireforme; on seisukohal, et Euroopa Liit peaks toetama liikmesriikide sotsiaalmudelite infrastruktuure, sealhulgas üldhuvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid, kinnitades kui tähtis on tagada nende üldine kättesaadavus, kvaliteet ja jätkusuutlikkus;

11.

peab kahetsusväärseks, et olukorras, kus finantskriis tõestab liikmesriikide võetavate meetmete tähtsust majandusaktiivsuse säilitamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel, ei ole komisjon kindlustanud avalike teenuste tulevikku ja olulist rolli Euroopa Liidus üldhuviteenuste raamdirektiivi ettepaneku esitamisega;

12.

kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku eesmärgiga tagada üldhuvi pakkuvate sotsiaalteenuste osas õiguskindlus;

13.

rõhutab vajadust leida viise riiklike kindlustussüsteemide kaasajastamiseks ja reformimiseks, et vähendada vaesust pikaajalises perspektiivis, eelkõige piisava miinimumsissetuleku, pensionide ja tervishoiuteenuste osas; rõhutab, et on olemas potentsiaal miinimumpalga ja pensionisüsteemide rahalise jätkusuutlikkuse parandamiseks, samuti tervishoiuteenuste kvaliteedi ja tõhususe tõstmiseks nende korralduse ja neile juurdepääsu parandamise kaudu ning suurendades avaliku ja erasektori partnerlust, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ning toetades jõupingutuste süvendamist progressiivsete maksusüsteemide kehtestamiseks, et vähendada ebavõrdsust;

14.

märgib, et mõned liikmesriigid on võtnud kasutusele miinimumpalga mõiste; arvab, et teised liikmesriigid võiksid nende kogemuste uurimisest kasu saada; kutsub liikmesriike üles kaitsma kõigi sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse eeltingimusi ning eelkõige kehtestama normid sellistes küsimustes nagu miinimumpalk või muud õiguslikult ja üldiselt siduvad eeskirjad või riigi traditsioonidega kooskõlas olevad kollektiivlepingud, mis võimaldavad täistööajaga töötajatele inimväärse elu tagava sissetuleku;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kindlustama kõikidele kodanikele juurdepääs pankade põhiteenustele;

16.

kinnitab, et sport ja kultuuritegevus on sotsiaalse kaasatuse olulised elemendid ja aitavad edendada isiklikku arengut, suurendada ühiskonna hüvesid ning kasvatada andekaid inimesi;

17.

palub komisjonil lisada keskkonna- ja tervishoiuküsimused kiiresti ELi kõikidesse poliitikavaldkondadesse, et tagada tervise- ja keskkonnakaitse kõrge tase vastavalt EÜ asutamislepingu sätetele;

18.

pooldab komisjoni soovi laiendada sotsiaalmeetmete kava uutele valdkondadele; peab kahetsusväärseks, et keskkonda käsitletakse liiga sageli üksnes kliimamuutuste seisukohast; tervitab komisjoni kordunud avaldusi vähem süsinikdioksiidi tekitava säästva majanduse kohta, kuid kahetseb, et komisjoni ettepanek ei sisalda mingeid konkreetseid meetmeid, et võtta arvesse keskkonna- ja kliimakriisi sotsiaalseid tagajärgi ja tagajärgi tervisele;

19.

rõhutab, et äärmist vaesust ja sellest tulenevat sotsiaalset tõrjutust ei saa mõõta üksnes numbrite abil majanduslikus mõttes, vaid tuleb vaadelda ka inim- ja kodanikuõiguste kontekstis; tunnistab, et kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõte iseenesest ei võimalda kaotada vaesust, eelkõige kestvat vaesust, ning et see jätab inimestele vähem valikuid ega lase neil tõeliselt osa võtta ühiskondlikust elust, muutes need, keda see puudutab, oma ümbruse suhtes ükskõikseks;

20.

tervitab komisjoni 2008. aasta lõpus käivitatud töö- ja eraelu tasakaalu poliitikas sisalduvaid ettepanekuid; julgustab komisjoni esitama soovitusi liikmesriikidele, kes on selgelt hilinemas, et täita 2002. aastal Barcelona Euroopa Ülemkogul seatud eesmärke pakkuda lapsehooldusteenust 2010. aastaks; kutsub komisjoni üles täiendavalt propageerima tööandjate avatust paindliku töökorralduse osas, optimeerides info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutust ning vastavaid teadmisi ja uusi töökorralduse viise, soodustades nii tööplaanide paindlikkust ja nende ühitatavust ettevõtete, ametiasutuste ja koolide lahtiolekuaegadega;

21.

kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut töö-, pere- ja eraelu paremaks ühitamiseks, optimeerides info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutust ning vastavaid teadmisi ja uusi töökorralduse viise, võttes arvesse laste vajadusi ja heaolu ning edendades samal ajal tõhusamat tööhõive kaitset, mis kinnitab lapsevanemate ja hooldajate õigust paindlikule töökorraldusele, vastates nende vajadustele ja pöörates erilist tähelepanu juurdepääsu tagamisele madalapalgalistel ning ebakindlatel või madala kvaliteediga töökohtadel töötavatele inimestele;

22.

taunib ELi ja liikmesriikide poliitikate nõrkust, kui pidada silmas kasvavat vaesust, eriti laste hulgas valitsevat vaesust;

23.

soovitab liikmesriikidel sotsiaalse kaasatuse huvides pakkuda inimestele miinimumpalga skeeme kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega;

24.

soovitab uute demograafiliste probleemide lahendamiseks tegeleda naiste olukorraga, kes elavad vaesuses, kelle ligipääs toidule, eluasemele, haridusele ja töötasule on ebavõrdne ja puudulik, ning kellel on raskusi töö-, pere- ja eraelu ühitamisega;

25.

nõuab tulemuslikumat ennetustööd ja võitlemist koolist väljalangemise vastu, kasutades juhtlauset „kooliskäimine tasub end ära”; nõuab tõhusalt korraldatud haridussüsteeme ja koolide õppekavasid, mis oleksid kohandatud tulevasele tööturule, kus võetakse arvesse ühiskonna vajadusi ja tehnoloogilisi arenguid; nõuab nn teise võimaluse koolide kontseptsiooni ning mitteformaalse ja informaalse õppe täiendavat edendamist ja toetamist, mis on tõestanud oma võimet kaasata noori ja täiskasvanuid rohkem kui traditsioonilised koolikeskkonnad, aidates kaasa koolist väljalangemise määra alandamisele ELis; sel eesmärgil nõuab hariduslike võimaluste osas igasuguse ebavõrdsuse kauaoodatud kaotamist ELis, ning madala tasemega ja eraldatud hariduse kaotamist, mis avaldab pöördumatut negatiivset mõju marginaliseeritud rühmadele, eriti romidele;

26.

rõhutab vajadust tõhusama elukestva õppe ja koolituse järele, mis aitaks kodanikke, eriti vähemkvalifitseeritud tööjõudu paremini ette valmistada sujuvalt ja ilma diskrimineerimiseta (taas) sisenema tööturule ning soodustaks sotsiaalseid uuendusi; soovitab rõhku panna ettevõtlusalastele oskustele, eriti naiste ja noorte ettevõtlusele, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaga seotud oskustele, finantsteadmistele ja keelteoskusele;

27.

rõhutab vajadust täiustada ELis haridust liikmesriikide haridussüsteemide ühilduvuse ja võrreldavuse protsessi hoogustamise abil, et lihtsustada kutsekvalifikatsioonide ja standardite vastastikust tunnustamist;

28.

on seisukohal, et aktiivne sotsiaalse kaasamise poliitika peab avaldama otsustavat mõju vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisele nii palgalistel töökohtadel (nn töötavad vaesed) kui ka palgata töötavate inimeste jaoks;

29.

rõhutab, et ülikoolide ja ettevõtete koostööd tuleb edendada, sest oluline on tagada, et need partnerid teeksid koostööd ja toetaksid üksteist oma organisatsioonide, personali ja tudengite huvides; on arvamusel, et ülikoolide õppekavade ja ärimaailma vahele tuleks rajada sild, ning et ettevõtjatel peaks olema võimalik muu hulgas täiendada õppekavasid, pakkuda praktikakohti, korraldada tudengitele avatud uste päevi jne;

30.

juhib tähelepanu vajadusele paremini tasakaalustada paindlikkus, turvalisus ja garanteeritud inimväärne töötasu, mille eesmärk oleks noorte, eakate, naiste, pikaajaliselt töötute ja vähemsoodsas olukorras olevate rühmade tööturule integreerimine; soovitab liikmesriikidel pidada turvalise paindlikkuse riigistrateegiate rakendamisel silmas Euroopa Parlamendi 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta;

31.

leiab, et eriti finants- ja majanduskriisi ajal, millega tihti kaasnevad koondamised ja ümberkorraldused, on töötajate osalemine otsuste tegemise protsessis nendes ettevõtetes, mis mõjutavad nende töökohti ja toimetulekut, ülioluline; väljendab heameelt nõukogu 22. septembri 1994. aasta direktiivi 94/45/EÜ (Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta) (15) läbivaatamise üle (16); kordab oma üleskutset veelgi tugevdada Euroopa töönõukogude toimimist, nagu on sätestatud tema 4. septembri 2001. aasta resolutsioonis direktiivi 94/45/EÜ kohaldamise kohta (17);

32.

rõhutab, et sotsiaal- ja tööhõivepoliitika peaksid edendama töökohtade loomist ja et neid tuleks kiiresti rakendada vastusena praegusele majanduskriisile, ning et nende abil tuleks luua töö- ja haridusvõimalusi ning leevendada sissetulekute kaotust; on arvamusel, et sotsiaal- ja tööhõivepoliitika peaksid aktiivselt motiveerima inimesi töövõimalusi otsima või oma ettevõtlustegevust alustama; on seetõttu arvamusel, et liikmesriigid peaksid kaaluma taskukohaseid finantseerimiskanaleid, nagu krediidigarantiid, madalamad intressimäärad või töötushüvitiste kapitaliseerimine, leevendades samas sissetulekute kaotust ja pakkudes haridusvõimalusi, mis aitab töötutel inimestel uusi töökohtasid leida; tuletab meelde komisjoni aktiivse kaasamise terviklikku käsitlust, mis hõlmab piisavat sissetulekutoetust, juurdepääsu kaasavale tööturule ja kvaliteetsetele sotsiaalteenustele;

33.

kutsub komisjoni üles tegema algatusi, et oleks võimalik selgelt eristada ühelt poolt tööandjaid, füüsilisest isikust ettevõtjaid ja väikeettevõtjaid ning teiselt poolt töötajaid;

34.

rõhutab elulist vajadust toetada emasid peretoetuste abil väikelaste eest hoolitsemise ajal ning luua sobiv raamistik nende naasmiseks tööturule, pöörates erilist tähelepanu üksikemadele selle rühma haavatavust silmas pidades;

35.

rõhutab, et sotsiaalmajandus kui üks ettevõtluse vorm mängib olulist rolli jätkusuutliku Euroopa majanduse saavutamisel, ühendades kulutasuvuse ja solidaarsuse; lisab, et sotsiaalmajandusettevõtted vajavad turvalist õigusraamistikku; rõhutab vabatahtliku töö väga olulist panust sotsiaalvaldkonnas, eriti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses ning ühiskonnas ebasoodsas olukorras olevate rühmade toetusel;

36.

rõhutab, et kõik inimesed ei ole võimelised töötama ja praegu ei ole ka tööd kõigile, ning kinnitab Euroopa Ülemkogu 11.–12. detsembri 2008. aasta kohtumisel kinnitatud soovituse 92/441/EMÜ (milles käsitletakse „inimese põhiõigust saada inimväärseks eluks piisavaid toimetulekuvahendeid ja sotsiaalabi”) rakendamise tähtsust, laiendades miinimumsissetuleku tagamise skeeme kõikidele liikmesriikidele ja tõstes nende taset kättesaadavuse ja piisavuse tagamiseks;

37.

usub, et mikrokrediidi arendamisel võib olla oluline roll (pikaajaliselt) töötute toetamisel füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamisel; juhib tähelepanu sellele, et mikrokrediit on juba aidanud paljudes sellistes olukordades tööellu taasintegreeruda ja et see on kooskõlas Lissaboni strateegiaga; kutsub komisjoni üles parandama mikrokrediidi võimalusi ja selle taotlemist käsitleva teabe koostamist ja sellele ligipääsu ning suunama teabe nendele ühiskonnarühmadele, kes võiksid mikrokrediidist kõige rohkem kasu saada ja kellel seda kõige rohkem vaja läheb;

38.

nõuab tugevama seose loomist turvalise paindlikkuse rakendamise ja sotsiaalse dialoogi edendamise vahel, austades riigi kombeid ja tavasid;

39.

nõuab väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks bürokraatlike takistuste kaotamist; nõuab komisjoni teatises Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” kohta esitatud põhimõtete edasist rakendamist;

40.

tunnustades täielikult liikmesriikide pädevust palgapoliitikas, soovitab, et riigi tasandi sotsiaalpartnerid arutaksid uusi palgapoliitika metoodikaid, mis pööraksid ümber praeguse languses oleva protsendilise suhte palkade ja kasumi vahel ning mille hulka võib kuuluda ettevõtte tulude suurem osakaal töötajate palkades, kasutades skeeme, mis aitavad leevendada inflatsiooni mõju; on seisukohal, et sellised skeemid võiksid võimaldada töötajate lisatasude suunamist spetsiaalsetesse ettevõtete loodud kapitalifondidesse; nõuab arutelu selle üle, kuidas ergutada ettevõtteid kõnealuseid metoodikaid kasutama, lisaks nõuab arutelu seoses õiguslike raamistikega, mis reguleerivad töötajate juurdepääsu nimetatud fondidele järk-järgult aja jooksul; soovitab sotsiaalpartneritel tähtsustada jõupingutusi inimväärset elu võimaldava töötasu tagamisele, mis kindlustaks piisavast sissetulekust märkimisväärselt kõrgema miinimumpalga, et võimaldada inimestel vaesusest väljuda ja tööst positiivselt kasu saada;

41.

rõhutab, et mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste edendamine sõltub nii kindlast õiguslikust alusest kui ka reast poliitikavahenditest ning et mittediskrimineerimist ja võrdõiguslikkust tuleb süvalaiendada kõigis uue sotsiaalmeetmete kava aspektides;

42.

palub komisjonil viia läbi uuringuid teadmiste liikumise keskpika ja pikaajalise mõju kohta, et kasutada tulemusi kui tugevat alust negatiivsete mõjude leevendamise meetmetele;

43.

juhib tähelepanu negatiivsele mõjule (võimalik ajude äravool), mida sisseränne võib avaldada päritoluriikide arenguprotsessile, sealhulgas perestruktuurid, tervishoid, haridus ja teadusuuringud; tuletab teisalt meelde majanduskriisi mõju seoses vastuvõtvate riikide tööturu tasakaalustamatusega;

44.

rõhutab kolmandatest riikidest eetilise värbamise tähtsust, eriti mis puudutab tervishoiutöötajaid, ning kutsub liikmesriike, kes seda veel teinud ei ole, üles töötama välja tegevusjuhise rahvusvahelise värbamise kohta;

45.

rõhutab, et sisserände pikaajaline mõju demograafilistele muutustele on ebaselge, kuna see sõltub rändevoogude volatiilsusest, perekondade taasühendamisest ja sündimuse määrast;

46.

on seisukohal, et sisserändajad võivad seaduslikult hõivatutena aidata kaasa sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikule arengule ning samuti kindlustada oma pensioni- ja sotsiaalsed õigused;

47.

rõhutab, et inimõigustel põhinev edukas sisserändepoliitika peab edendama ühtset ja tõhusat strateegiat sisserändajate integreerimiseks võrdsete võimaluste alusel, mis põhineb nende põhiõiguste kindlustamisel ning õiguste ja kohustuste vahelise tasakaalu tagamisel;

48.

tervitab komisjoni ettepanekut rakendada sanktsioone tööandjate suhtes, kes võtavad tööle ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide kodanikke; rõhutab, kui oluline on võidelda ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike ekspluateerimise vastu, austades samal ajal haavatavas olukorras olevate isikute õigusi; kõnealuses kontekstis kutsub komisjoni üles edendama seadusliku tööhõive võimalusi seaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike jaoks;

49.

tervitab ettepanekut võtta vastu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (KOM(2008)0414); juhib siiski tähelepanu asjaolule, et direktiiv ei tohi omakorda tuua kaasa liidu kodanike suuremat diskrimineerimist nende majandusliku seisundi alusel;

50.

on seisukohal, et tööõiguse kehtivate normide rakendamise ja nende täitmise tagamise tugevdamine siseriikliku ja ühenduse õiguse ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonide alusel peab ELi institutsioonide ja liikmesriikide jaoks olema esmatähtis;

51.

rõhutab vajadust veelgi tugevdada diskrimineerimisvastaseid seadusi kogu Euroopas; kutsub komisjoni üles ergutama liikmesriikidevahelist heade tavade vahetust eesmärgiga täiendavalt edendada rändajate edukat integreerimist; märgib, et eriti just majandusraskused mõjutavad ebaproportsionaalselt palju kõige haavatavamaid ühiskonnaliikmeid, kelle hulka kuuluvad tihti ka rändajad;

52.

on seisukohal, et ELil võiks välissuhetes olla aktiivsem roll põhiliste sotsiaalsete ja keskkonnastandardite edendamisel; on veendunud, et vaja on teha täiendavaid pingutusi rikkumiste ennetamisel, järelevalve teostamisel ja karistuste määramisel;

53.

on arvamusel, et EL saaks rohkem mõjutada rahvusvahelisi foorumeid inimväärse töö tagamise suuniste osas ja aktiivselt edendada ILO konventsioonide järgimist ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist, ning on seisukohal, et see võiks aidata kaasa rahu saavutamisele maailmas ja samuti ELi huvide ja väärtuste kaitsmisele;

54.

rõhutab asjaolu, et ühenduse õigusraamistiku väljatöötamine kas esmaste või teiseste õigusaktide kaudu ei tohi mingil viisil minna vastuollu ILO konventsioonide raames võetud kohustustega;

55.

märgib, et EL peaks püüdlema sotsiaalselt kaasavama ning majanduslikult jätkusuutlikuma ja keskkonnasäästlikuma globaliseerumisprotsessi suunas; märgib, et viisil, kuidas äriühingud äri ajavad, ei ole üksnes suur majanduslik mõju, vaid ka märkimisväärne sotsiaalne mõju – nii ELi piires kui ka kolmandates riikides, eriti arenguriikides; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon edendaks aktiivselt äriühingute ühiskondliku vastutuse kontseptsiooni, kas soovitusliku õiguse edendamise kaudu või vajadusel õigusakti ettepanekute kaudu;

56.

soovitab struktuurifondide potentsiaali tugevdada menetluste lihtsustamise, paindlikkuse tagamise ja parandamise ning sotsiaalse integratsiooni mõõtme kaudu, eesmärgiga aidata liikmesriikidel optimeerida sotsiaal- ja tööhõivepoliitika väljundeid; kutsub liikmesriike ja piirkondi üles vastavalt struktuurifondide üldmääruse (18) artiklile 16 täielikult kaasama partnereid; soovitab tungivalt teha Euroopa Sotsiaalfondi vahendid partneritele kättesaadavaks, et tõsta nende suutlikkust;

57.

rõhutab, et uus sotsiaalmeetmete kava peab selgelt tagama, et ELi struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid aitavad saavutada sotsiaalmeetmete kava eesmärgid; palub seepärast liikmesriikidel kasutada Euroopa Sotsiaalfondi ja kõigi muude struktuurifondide vahendeid mitte üksnes inimeste tööalase konkurentsivõime, vaid ka sotsiaalse infrastruktuuri parandamiseks;

58.

tunnistab, et struktuurifondid on suures osas jätkuvalt peamine rahastamisvahend sotsiaalsete eesmärkide täitmiseks, palub komisjonil ja liikmesriikidel arendada sünergiat teiste programmidega ning toetada sidusust läbi kõikide mitmeaastaste raamprogrammide, nagu nt Daphne, Progress, rahvatervise programm ja programm „Kodanike Euroopa”;

59.

nõuab erilise tähelepanu pööramist üleilmastumisest kõige enam mõjutatud piirkondadele, samuti uutes liikmesriikides asuvatele piirkondadele, kus on toimumas sotsiaalse lähenemise protsess;

60.

on arvamusel, et Progressi programm võiks aidata kaasa Euroopa sotsiaalmudelite moderniseerimise hindamise parandamisele katseprojektide hindamise kaudu;

61.

on seisukohal, et isikute vaba liikumise tulemusel siseturu piires on teatavates ELi osades ja eriti suuremates linnades ilmnemas uued probleemid seoses erakorralise sotsiaalkaitse pakkumisega nendele inimestele, kes ei ole suutelised ennast ise ülal pidama, pannes (heategevuslikud) avalikud ja eraõiguslikud teenistused, mis pakuvad hädaabi näiteks kodututele või marginaliseeritud ühiskonnarühmadele, lisasurve alla;

62.

rõhutab, et paindlikkust ja muutuste aktsepteerimist kodanike poolt saab suurendada suurema vastastikuse usalduse kaudu, mida saab parandada efektiivsema ja läbipaistvama sotsiaalse dialoogiga ning edendades tõhusamat osalusdemokraatiat poliitika kujundamisel ja elluviimisel;

63.

peab eriti tähtsaks, et sotsiaaldialoog ergutaks tööohutuse ja töötervishoiu poliitikat ning edendaks üldiselt töökoha olmekvaliteedi parandamist; kutsub komisjoni üles algatama arutelu selle üle, kuidas kaasata mitte täistööajaga töötajad (ajutised töötajad, osalise tööajaga töötajad, tähtajalise lepinguga töötajad) sotsiaaldialoogi;

64.

arvestades asjaolu, et Euroopa sotsiaalpartnerite läbirääkimiste tulemuste kohta on vähe teavet, nõuab sotsiaalse dialoogi tulemustest teavitamise edendamist, et parandada kõnealuse dialoogi mõju ja soodustada selle arengut;

65.

on seisukohal, et koostöökultuuri, mis on asendamas konfliktidel põhinevat kultuuri tööturul, tuleks sotsiaaldialoogi edendamise kaudu veelgi julgustada;

66.

on seisukohal, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ning vaesust ja sotsiaalset tõrjutust kogevad inimesed tuleb otsesemalt kaasata majandus- ja sotsiaalmudelialastesse aruteludesse võrdsetel alustel;

67.

märgib, et sotsiaalpartnerid peaksid tegema pingutusi, et töötada mitmeaastaste kavade alusel, pannes paika konkreetsed ajakavad ja tähtajad selleks, et kindlustada pikaajaline jätkusuutlik strateegia;

68.

nõuab laiaulatuslikku arutelu 2010. aastale järgneva perioodi sotsiaalmeetmete kava üle Euroopa sidusrühmade, liikmesriikide riigiasutuste, tööandjate ja töötajate ning kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel;

69.

märgib, et liikmesriigid peaksid toetama uusi mõõdetavaid, siduvaid ja kvantitatiivseid sotsiaalseid eesmärke ja näitajaid Lissaboni strateegia jaoks pärast 2010. aastat järgneva perioodi kohta, sealhulgas kohustused teha pingutusi vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamiseks ning uue sotsiaalarengukava väljatöötamiseks, millega kehtestatakse eesmärgid ja struktuur uue sotsiaalselt jätkusuutliku ja globaalselt õiglase ELi jaoks, mis peaks arendama ja tugevdama sotsiaalvaldkonna avatud koordinatsioonimeetodit kui ELi põhisammast;

70.

märgib, et ettevõtjatel on ELis oluline roll mitte üksnes majanduslikus mõttes, vaid ka sotsiaalses mõttes; juhib seetõttu tähelepanu äriühingute sotsiaalse vastutuse edendamisele ja vajadusele teha kiireid edusamme kvaliteetse töö, sealhulgas inimväärset äraelamist võimaldava töötasu osas, tugevdada sotsiaalmudelit ning vältida sotsiaalset dumpingut;

71.

toetab tulemuslikku dialoogi Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel; leiab, et sarnast dialoogi on vaja ka liikmesriikide sees keskvalitsuse, piirkondade ja kohalike omavalitsuste tasandil;

72.

märgib, et Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta oleks ELi jaoks suurepärane võimalus luua sidemeid kodanikuühiskonna organisatsioonidega; kutsub komisjoni üles tegema ettevalmistusi, et kuulutada 2011. aasta Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks, esitades nii kiiresti kui võimalik vastavasisulise õigusakti ettepaneku;

73.

on seisukohal, et kodanikuühiskond tuleks kaasata otsuste tegemise protsessi algusest peale ja teave peaks olema avalikult kättesaadav, tagasiside peaks olema vastastikune ning osalejatele tuleks selgitada muutuste ulatust;

74.

rõhutab, kui tähtis ja väärtuslik on konsulteerimisprotsess, mis kujutab endast tõhusat vahendit kodanike volitamisel, võimaldades neil anda otsese panuse Euroopa Liidu tasandi poliitikaprotsessi; kutsub komisjoni üles astuma täiendavaid samme, et suurendada kodanike teadlikkust liidu tulevastest konsultatsioonidest meediakanalite ning muude asjakohaste riigi, piirkondade ja kohalike omavalitsuste tasandi foorumite kaudu;

75.

soovitab, et Euroopa institutsioonidel, liikmesriikide sotsiaalpartneritel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel tuleb kiiresti saavutada sotsiaalkokkulepe, mis hõlmaks sotsiaalmeetmeid koos siduvate realistlike eesmärkide ja näitajatega;

76.

märgib, et kodanike osalus algab lapsepõlves, ning nõuab laste ja noorte jaoks osalusstruktuuride ja -algatuste edendamist ja toetamist kohalike omavalitsuste, piirkondade ja riigi tasandil;

77.

rõhutab vajadust saavutada edusamme ja lõpuni välja töötada määrus sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja direktiiv pensioniõiguste ülekantavuse kohta, aga ka ettepanek võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest;

78.

nõuab õigusloomemenetluse parandamist ELi tasandil, selgitamaks, miks on vaja meetmeid sellel tasandil, tagades sisu kvaliteedi ja esitades sotsiaalseid, keskkonna- ja majanduslikke mõjusid hõlmavad põhjalikud ja sõltumatud mõjuhinnangud; eriti nõuab paremat õigusloomet käsitleva 2003. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (19) tõhusat rakendamist;

79.

rõhutab, et prioriteet peaks olema liikmesriikidevaheline tulemuslik koostöö ja tõhus järelevalve ELi õiguse ülevõtmise üle;

80.

on seisukohal, et paremas ELi õigusloomemenetluses tuleks aktiivselt kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid ja käsitleda kodanikele olulisi küsimusi, et tuua kodanikud ELile lähemale;

81.

on seisukohal, et ELi tasandil tuleks parandada majandus-, keskkonna- ja sotsiaalpoliitika vahelist sidet ning kinnitada Lissaboni strateegia algseid eesmärke ja vajadust tagada majandus- ja tööhõivepoliitika aktiivne roll vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamises;

82.

rõhutab vajadust võtta vastu õiguslikult siduv sotsiaalsete põhiõiguste harta;

83.

märgib, et Lissaboni lepinguga sätestatakse, et sotsiaalpoliitika väga asjakohaseid aspekte tuleb ELi poliitika kujundamisel ja rakendamisel arvesse võtta;

84.

on arvamusel, et Lissaboni strateegia 2010. aastale järgneva perioodi kohta peaks hõlmama tugevdatud avatud koordinatsioonimeetodit ning kutsub komisjoni innustama liikmesriike püstitama aktiivsemalt eelkõige vaesuse vähendamist ja sotsiaalset tõrjutust hõlmavad riigi tasandi eesmärgid arvudes, mis toetuksid eelkõige uutele mõõdetavatele ja koguselistele näitajatele;

85.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles avama võimalusi Euroopa Parlamendi reaalseks kaasamiseks Lissaboni strateegiasse 2010. aastale järgneval perioodil;

86.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/23

A.

arvestades, et aktiivne kaasamine ei tohi asendada sotsiaalset kaasatust, sest sotsiaalselt kaitsetutel rühmadel, kes pole võimelised osalema tööturul, on õigus väärikale elule ja täielikule osalemisele ühiskonnas ning seetõttu peavad miinimumsissetulek ja ligipääsetavad ja jõukohase hinnaga kvaliteetsed sotsiaalteenused olema isikule kättesaadavad olenemata tema võimest tööturul osaleda;

B.

arvestades, et aktiivne kaasamine sõltub peale indiviidi võimekuse ka ühiskonna organiseerituse viisist; arvestades seetõttu, et käsitlemist vajavad ka tõrjutuse struktuurilised põhjused, sealhulgas diskrimineerimine ja ebapiisav teenuste osutamine;

C.

arvestades, et näiva tööturult tõrjutuse põhjuseks võib olla pigem puudulik ligipääs piisavatele inimväärsetele töövõimalustele kui vähesed jõupingutused;

D.

arvestades, et integreerumine tööturule ei saa olla eeltingimus miinimumsissetulekule ja juurdepääsule kvaliteetsetele sotsiaalteenustele; arvestades, et miinimumsissetulek ja juurdepääs kvaliteetsetele sotsiaalteenustele on vajalikud eeltingimused tööturule integreerumisele;

E.

arvestades, et tööturult enim tõrjutud on sageli inimesed, kellel on mitmeid ja keerulisi vajadusi, raskusi või kes on ebasoodsates tingimustes, nagu pikaajaline sõltuvus madalast või ebapiisavast sissetulekust, pikaajaline töötus, vähene haridus ja kirjaoskamatus, üleskasvamine vähekaitstud peres, puuded, halb tervis, elamine mitmete ebasoodsate tingimuste mõjualas, ebakindlad majutustingimused ja kodutus ning rassism ja diskrimineerimine, ning seetõttu peavad kaasamisstrateegiad kajastama tõrjutute mitmekesisust;

F.

arvestades, et sotsiaalne tõrjutus ja tööturult tõrjutus avaldavad äärmiselt ebasoodsat mõju inimeste vaimsele tervisele, ning arvestades, et pikaajalisi töötuid ohustavad depressioon ja muud vaimse tervise häired suuremal määral;

G.

arvestades, et tööturult eemale jäänud inimestel on suur vajadus kutseõppe järele kas puuduliku koolituse tõttu või sellepärast, et nad ei suuda oma haridust pärast pikaajalist tööturult eemalviibimist tulemuslikult ära kasutada;

H.

arvestades, et sotsiaalselt kõige kaitsetumaid isikuid mõjutab sageli aktiveerimispoliitikate tingimuslikkus ning arvestades, et neid mõjusid tuleb jälgida ja vältida negatiivset mõju sotsiaalselt kaitsetutele rühmadele;

I.

arvestades, et aktiivse kaasamise meetmed peavad töötama samuti kooskõlas ELi ja riiklike eesmärkide saavutamisega, mis on seotud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisega;

J.

arvestades, et suurem osa perekonnapeadest on naised, suurem osa üksikvanematest on naised ja suurem osa hooldajatest on naised; arvestades seega, et aktiivse kaasamise poliitika nõuab kõikehõlmavat meetmete paketti, mis võimaldaks tööturult enim tõrjutud naistel tegelikult kasu saada aktiivse kaasamise strateegiatest; arvestades, et naiste olukord tööturul on otseses seoses vanusega seotud vaesusega, mis mõjutab peamiselt naisi;

K.

arvestades, et majanduslanguse ja töötuse kasvu ajajärgul valitseb oht, et suur hulk uusi inimesi koondatakse, mis suurendab vaesuse ja tööturult tõrjutuse all kannatavate isikute arvu, eriti kõige kaitsetumate rühmade hulgas, nagu naised, eakad, puudega inimesed; arvestades, et on oluline, et sotsiaalset kaasatust ja sellega seotud tööturupoliitikat taotletaks Euroopa majanduse taastamiskavas integreeritud ja ühtse lähenemisviisi kaudu; arvestades, et osa avalikest vahenditest tuleks kasutada sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusvaldkonda tehtavate investeeringute ja muude oluliste sotsiaalteenuste ja üldhuviteenuste säilitamiseks ja parandamiseks;

L.

arvestades, et seisukoht, mille kohaselt parim tee tõrjutusest välja on töö kaudu, saab olla tõeliselt tõhus vaid juhul, kui see töö on jätkusuutlik, kvaliteetne ja piisavalt tasustatud; arvestades, et põhimõtet, mille kohaselt tuleb võrdse töö eest maksta võrdset palka, rakendatakse jätkuvalt halvasti;

M.

arvestades, et perekonnas hooldajad osutavad olulisi hooldus-, haridus- ning tugiteenuseid väljaspool tööhõivesüsteeme, ilma sissetulekuta ja sotsiaalsete õigusteta ning nad on jäetud ilma õigusest uuesti tööturule siseneda ja saavutada perekonna hooldamise ajal omandatud või arendatud oskuste tunnustamine,

1.

tunneb heameelt, et komisjon võttis oma soovituse 2008/867/EÜ aluseks soovituse 92/441/EMÜ, milles tunnustatakse üksikisiku põhiõigust inimväärikaks eluks vajalikele piisavatele toimetulekuvahenditele ja abile, ning milles määratletakse nimetatud õiguse rakendamise ühised põhimõtted; toetab soovituses 2008/867/EÜ tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise strateegia kohta esitatud üldisi põhimõtteid ja praktilisi suuniseid, mis põhinevad kolmel sambal, milleks on piisav sissetulekutoetus, kaasavad tööturud ning ligipääs heatasemelistele teenustele; ning märgib, et mis tahes aktiivse kaasamise strateegia peab rajanema eelkõige üksikisiku õigustel, inimväärikuse austamise ning mittediskrimineerimise, võrdsete võimaluste ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtetel; tööturule integreerumise edendamisel koos täieliku osalemisega ühiskonnas; ning kvaliteedi-, piisavuse ja ligipääsetavuse põhimõtete elluviimisel kõigis kolmes sambas;

2.

nõustub nõukoguga, et soovitust 92/441/EMÜ tuleb miinimumsissetuleku ja sotsiaaltoetuste osas paremini rakendada, et sotsiaalabi peaks tagama inimväärset elu võimaldava piisava miinimumsissetuleku, mis ületab vähemalt vaesusohu künnise ja on piisav inimeste vaesusest välja aitamiseks, ning et toetuste kasutuselevõttu tuleks parandada;

3.

tunneb heameelt Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. aasta otsuse üle kohtuasjas C-303/06 seoses hooldajate diskrimineerimisega sideme tõttu puudega isikuga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma piisavaid meetmeid kindlustamaks, et hooldajaid kaitstakse tööturule pääsemisel sellise diskrimineerimise eest, ning julgustab liikmesriike astuma vajalikke samme kohtuotsuse täitmise tagamiseks;

4.

kutsub liikmesriike üles rakendama vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks piisavat sissetulekutoetust; juhib tähelepanu vajadusele kehtestada soovituse 92/441/EMÜ ja soovituse 2008/867/EÜ alusel piisav sissetulekutoetuse määr, mis peab olema piisav, läbipaistev, kõigile ligipääsetav ja pikas perspektiivis jätkusuutlik;

5.

peab äärmiselt oluliseks, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid tõhusalt direktiivi 2000/78/EÜ, millega tagatakse õigusraamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel, et võidelda töö- ja kutsealase diskrimineerimise vastu usutunnistuse või veendumuse, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel;

6.

palub tungivalt, et nõukogu lepiks kokku ELi miinimumsissetuleku tagamise skeemide ja toetava asendussissetuleku tagamise skeemide alase eesmärgi kehtestamises, mille kohaselt tagatakse sissetulekutoetus vähemalt 60 % ulatuses riigi keskmisest tarbimisüksuse kohta arvestatud mediaansissetulekust, ning lepiks ühtlasi kokku ajakava selle eesmärgi saavutamiseks kõigis liikmesriikides;

7.

tunnistab, et sotsiaalabi ja tööturul aktiivse osalemise seosed on keerukad, eriti kui saadaolev töö on lühiajaline, hooajaline, ebakindel või osaajaline ning kui toetuse saamise tingimused ja sotsiaalkaitse süsteemid või piirmaksumäärad ei motiveeri palgatööle asuma ning sotsiaalabisüsteem on sellega kohanemiseks liiga jäik; nõuab seetõttu tungivalt selliste süsteemide välja töötamist, mis toetaksid tõhusalt üksikisikuid üleminekuperioodil, mitte ei karistaks või heidutaks neid ega võtaks toetust liiga kiiresti ära, kui isik tööle asub;

8.

juhib tähelepanu sotsiaaltoetuste kehtestamise tähtsusele kaitsetute isikute jaoks, kes suudaksid töötada; toonitab siiski, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt otsustavad kõnealuste toetuste sätestamise liikmesriigid;

9.

rõhutab, et piisava sissetulekutoetuse saajad ja nende pereliikmed saavad võimaluse vältida vaesusohtu ning muutuda aktiivseteks kodanikeks, kes annavad oma panuse ühiskonna- ja majanduselu ning põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamiseks;

10.

soovitab, et liikmesriigid kaaluksid aktiivselt miinimumsissetulekupoliitikat, et leida lahendus „töötavate vaeste” hulga kasvule ja muuta töötamine tööturust kaugel olijaile toimivaks lahenduseks;

11.

usub, et aktiivse kaasamise saavutamiseks on vaja vähendada ühenduse piirkondade ja alade vahelist ebavõrdsust majanduskriisi all kannatavate piirkondade majanduse taastamise ja maapiirkondade arendamise kaudu;

12.

palub liikmesriikidel võtta meetmeid, et võidelda ebaseadusliku või nn musta tööhõive vastu, mis jätab asjaomased isikud ilma teatud sotsiaalsetest soodustustest ja teenustest;

13.

nõuab, et aktiivse kaasamise poliitika:

14.

kutsub komisjoni üles kaaluma kogu kulu arvestamist aktiivse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas, sest kogemused on näidanud, et varased investeeringud ja ennetustegevus võivad vähendada ühiskonna kantavat kulu pikema aja jooksul; tervitab asjaolu, et soovituses 2008/867/EÜ tehakse seetõttu ettepanek suurendada investeerimist sotsiaalsesse kaasatusse;

15.

on arvamusel, et liikmesriigid peaksid tagama sihipärased lisasoodustused ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele (nagu puudega või kroonilisi haigusi põdevad inimesed, üksikvanemad või paljulapselised leibkonnad), mis katavad muuhulgas isikliku toetusega, erivarustuse kasutamisega ning meditsiini- ja sotsiaalhooldusega seotud lisakulutused, kehtestades sealhulgas ebasoodsamas olukorras olevate sotsiaalsete rühmade jaoks ravimitele jõukohased hinnad; rõhutab vajadust tagada inimväärsed invaliidsus- ja vanaduspensioni määrad;

16.

nõustub, eriti arvestades inimeste sageli keerukate vajadustega, et tuleb kavandada ja rakendada vajadustele kohandatud aktiivse kaasamise meetmed, milles oleks omavahel sobitatud miinimumsissetulek, tööturul kaasamine ja sotsiaalteenused, et on vaja keskenduda varajasele vajaduste kaardistamisele ja ennetustegevusele, ning et esmatähtsaks tuleb pidada sotsiaalselt kõige kaitsetumaid isikuid;

17.

on seisukohal, et selliste meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb arvestada nende meetmete sihtrühma arvamusega; kutsub liikmesriike üles toetama sotsiaalse suunitlusega valitsusväliste organisatsioonide volituste suurendamist, et hõlbustada nende osalemist kaasamispoliitika kujundamises ja elluviimises;

18.

kutsub liikmesriike üles töötama välja konstruktiivsem lähenemisviis uimastipoliitikale rõhuasetusega ennetustegevuse, hariduse ja sõltuvuse ravimise eelistamisele kriminaalkaristustele;

19.

nõuab vaimse tervise probleemide ja õpiraskustega inimeste häbimärgistamise lõpetamist, vaimse tervise ja heaolu edendamist, vaimsete probleemide ennetamist ning samuti raviks ja hoolduseks mõeldud vahendite suurendamist;

20.

on seisukohal, et ennetustegevuse käigus on oluline teha kõige ohustatumad lapsed ja noored kindlaks varakult, tükk aega enne nende koolist välja langemist, sest tõrjutusega seonduvad probleemid esinevad paljudel juhtudel väga varases vanuses; märgib, et koolist välja langenud noored osalevad suurema tõenäosusega asotsiaalses ja kriminaalses tegevuses, mis võimendab nende raskusi tööturule sisenemisel hilisemas elus; on seisukohal, et kaasamispoliitika edukuse jaoks on väga oluline laiapinnaline sidusrühmade dialoog ning toetus ennetustegevusele ja sotsiaalteenustele, mis suurendavad sotsiaalselt kaitsetute laste ja noorte täiskasvanute võimalusi; rõhutab ka eakamate inimeste, kes kaotavad oma töökohad ja ei saa uuesti tööturule tulla, tõrjumise probleemi olulisust;

21.

on seisukohal, et esimest töökohta otsivate noorte inimeste vajadusi tuleb hoolikalt kaaluda ja et poliitikad ning meetmed, mis soodustavad üleminekut hariduse omandamiselt tööturule, tuleks kujundada ja võtta riiklikul tasandil; arvab lisaks, et struktureeritud dialoog noorteorganisatsioonidega tuleb jätkuvalt siduda ELi institutsioonide ning liikmesriikide tööga;

22.

kutsub liikmesriike üles rohkem tegelema hooldajate probleemidega, kaasa arvatud õigus vabalt valida, kas ja millises ulatuses nad tahavad hooldajana tegutseda, võimalus ühendada hooldus palgatööga ning samuti ligipääs sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemidele, et vältida vaesumist hooldusega tegelemise tõttu;

23.

tervitab põhiõigusena ja Euroopa sotsiaalmudeli olulise koostisosana soovituses 2008/867/EÜ tunnistatud vajadust selliste jõukohaste ja heatasemeliste sotsiaalteenuste üldise kättesaadavuse järele, mis toetaksid ka töötajate ülalpidamist, ning kehtestatud põhimõtteid; on seisukohal, et nende sotsiaalteenuste hulka kuulub kindel, jõukohase hinnaga eluase, kättesaadav ühiskondlik transport, kutsealane algõpe ja tervishoid, samuti ligipääs jõukohase hinnaga energiale ning teistele võrguteenustele; märgib, et vajalik on edasiminek universaalteenuse osutamise kohustuste tagamisel seoses üldhuviteenustega; on seisukohal, et nende kohustuste tagamiseks tuleb töötada välja tegevuskava üldhuviteenuseid käsitleva ELi raamdirektiivi vastuvõtmiseks; märgib, et pole tehtud piisavaid edusamme jõukohase hinnaga, heatasemeliste lastehoiuteenuste alal seatud Barcelona eesmärkide saavutamiseks, mida tuleb tugevdada nii, et need hõlmaks kõiki algkooliealisi lapsi; märgib lisaks, et muude ülalpeetavate hooldusvajadused pole samuti piisavalt rahuldatud ning neid tuleb käsitleda sarnaselt;

24.

usub, et diskrimineerimise, millega inimesed puutuvad kokku seoses ligipääsuga kaupadele, teenustele ja võimalustele, kõrvaldamine on kaasamise saavutamisel keskse tähtsusega ning seetõttu pooldab ettepanekut võtta vastu ülddirektiiv, mis käsitleb väljaspool töökohta vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ning usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineerimise vastu võitlemist;

25.

õhutab liikmesriike kaaluma sotsiaalsete baastariifide kehtestamist kaitsetute rühmade jaoks, näiteks seoses energia ning ühistranspordiga, ja samuti mikrokrediidi saamise võimalusi, et soodustada aktiivset kaasamist, samuti tasuta tervishoiuteenuseid ning haridust materiaalsetes raskustes olevatele inimestele;

26.

kutsub liikmesriike üles laiendama laenuühistute profiili, mis aitaks pakkuda üksikisikutele turvalist ja reguleeritud keskkonda, kus inimesed saaksid raha säästa ja laenata ning toime tulla üha kasvava isikliku võlakoormaga; kutsub liikmesriike üles tagama üksikisikute õigust avada mõistliku hinnaga pangaarve, mis on nii majandustegevuses kui ka ühiskonnaelus osalemise oluline vahend;

27.

kutsub liikmesriike üles pakkuma puudega inimestele vajalikku lisatoetust nii integreerimisel tööturule kui töötamise ajal; palub liikmesriikidel, kes veel ei ole allkirjastanud ja ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle vabatahtlikku lisaprotokolli, seda teha; märgib, et liikmesriigid peaksid kehtestama sobivad menetlused ja looma struktuurid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni tõhusaks rakendamiseks nende territooriumil;

28.

usub, et noored puutuvad aktiivse kaasamise puhul kokku eriliste takistustega, kaasa arvatud vanusega seotud põhjendamatu diskrimineerimine ning jõukohasele kutseharidusele ligipääsuga seotud raskused;

29.

väljendab rahulolu seoses puudega inimeste toimetulekuga väljaspool hoolekandeasutusi, kuid märgib, et see nõuab piisava tasemega kohaliku tasandi teenuste olemasolu, mis soodustavad iseseisvat elu, õigust isiklikule abile, õigust majanduslikule sõltumatusele ja täielikku osalemist liikmesriigi ühiskonnas;

30.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada piisavad vahendid ligipääsu hõlbustamiseks elukestva õppe programmidele, mis toimivad muuhulgas eakamate inimeste tööturult tõrjumist piirava vahendina, ning soodustada nende pidevat osalemist ühiskonna-, kultuuri- ja kodanikuelus;

31.

usub, et koduvägivalla ning laste ja eakamate inimeste halva kohtlemise kõrvaldamiseks tuleks rohkem ära teha;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et olemasolevat ühenduse soolise võrdõiguslikkuse, üldise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise alaseid õigusakte rakendatakse täielikult, nõuetekohaselt ja tõhusalt; nõuab õigusaktide laiendamist ja jõustamist, et eemaldada tööhõive, kutsehariduse ja koolituse teelt struktuurilised tõkked;

33.

usub, et heatasemeline haridus on tulevase eduka tööhõive ja integratsiooni äärmiselt tähtis eeldus; kutsub liikmesriike üles laiendama riiklikku haridust käsitlevaid õigusakte eesmärgiga eemaldada hariduse saamise teelt kõik takistused, tagades integreeritud hariduse ja hariduse kättesaadavuse kõigile; usub, et pikka aega tööturult tõrjutud isikutel peab olema suurem õigus elukestva õppe rahastamisele, eriti kui tegemist on nn võtmepädevustega;

34.

palub komisjonil ja liikmesriikidel kohaldada soolise süvalaiendamise põhimõtet läbivalt kogu aktiivse kaasamise strateegia ulatuses;

35.

on seisukohal, et pakutav koolitus peaks võtma arvesse asjaomaste isikute vajadusi ja olema neile sobiv; nõuab puudega inimeste, hooldatavate eest vastutavate inimeste ja terviseprobleemidega inimeste vajadusi sageli eirava standardse koolituse ja integratsioonimeetmete asendamist sihipäraselt kohandatutega; juhib tähelepanu Euroopa Sotsiaalfondi ja programmi EQUAL kasutatavatele parimatele tavadele tööturult enim tõrjutud inimestele suunatud ja vajadustele kohandatud koolituste valdkonnas, milles tunnustatakse dokumenteerimata oskuseid ja mitteametliku hariduse abil omandatud oskuseid;

36.

soovitab parandada hariduse kvaliteeti ja integreerida haridussüsteemid tööturu ning sotsiaalse osalemise kriteeriumidega, samuti ühtlustada hariduse kõikidele vormidele ligipääsu võimalusi ning pakutava hariduse kvaliteeti;

37.

on seisukohal, et koolitus peab kindlustama üksikisikute teadlikkuse nende õigustest ja kohustustest tööl, sealhulgas mõistliku ettevalmistuse töötervishoiu ja -ohutuse alal ning ametiühingute liikmelisust puudutavate õiguste alal, samuti nende õiguste alal saada teavet ja nõustamist ning elukestvat õpet ja koolitust;

38.

märgib, et tööturult enim tõrjutute tööturule minekuks ettevalmistamise kujutlusvõimelisematel lähenemisviisidel on oht jääda rahastamisest ilma kitsamate lähenemisviiside kasuks, mille tulemused on kergemini mõõdetavad; kutsub seetõttu komisjoni üles parandama altpoolt tulevate lähenemisviiside rahastamist struktuurifondide ja eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi raames ning näitajate väljatöötamist, mille abil mõõta sotsiaalse ja aktiivse kaasamise edusamme, eesmärgiga pidada esmatähtsaks uuenduslikke, rohujuure tasandil tehtud aktiivse kaasamise edendamise algatusi, mis moodustavad osa prioriteetsetest sotsiaalse kaasatuse eesmärkidest Lissaboni strateegia raames äramärgitud struktuurifondide osana, mis on sotsiaalse algatuse kavandatud rahastamisvahend, ning muude rahastamiskanalite kaudu;

39.

märgib, et hinnangute kohaselt kujuneb demograafiliste muutuste tõttu aktiivsete ja mitteaktiivsete inimeste suhteks 2030. aastaks 2:1; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama aktiivse kaasamise poliitikat, tagamaks, et hooldajad, kellest suur osa on sunnitud hoolduskohustuste tõttu tööturult lahkuma, ei saaks tulevikus selle tõttu kahju;

40.

juhib tähelepanu vajadusele luua kaasav tööturg, mis oleks iga aktiivse kaasamise strateegia tuumaks, tööturg, kus oleks inimväärsed töötingimused ja erinevad töökohad kõigile töötajatele ja kus võetakse arvesse erinevaid töökohavajadusi, töötajate individuaalseid vajadusi, töömudeleid ja ajakavu, erinevat oskuste taset ning pere-, era- ja tööelu sobitamise erinevaid vajadusi; märgib, et kvaliteetne tööhõive on oluline töökohtade hoidmise edendamiseks;

41.

palub liikmesriikidel edendada konkurentsivõimelist tööturgu, soodustades avalike ja erakapitalil põhinevate sotsiaalkaitsesüsteemide mõistliku kuluga arendamist, jättes asjaomastele isikutele, sealhulgas etniliste vähemuste esindajatele, valikuvõimaluse vähendada tööturult tõrjumise riske;

42.

kutsub liikmesriike üles kasutama mitmesuguseid vahendeid, et motiveerida kõiki osalisi looma kaasavaid tööturge ja parandama tööturult enim tõrjutute osalust; juhib tähelepanu kohaliku tasandi sotsiaaldialoogi, finantsstiimulite, maksusoodustuste ja sotsiaalmajanduse arengu raames leiduvatele vahenditele; tervitab komisjoni soovitust tagada toetus sotsiaalsele ettevõtlusele kui puudega inimeste tööturule sisenemise elutähtsale võimalusele;

43.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on aktiivse kaasamise toetamisel kolmekordne roll: tööandjatena, majandusarengu ja tööhõive edendajatena ning avalike teenuste, sealhulgas kõige kaitsetumatele rühmadele mõeldud teenuste osutajatena; kutsub liikmesriike üles looma piirkondlikke ja kohalikke nõustamis- ja juhendamiskeskuste võrgustikke, kus inimesed saaksid abi tööturule sisenemiseks ja samuti konkreetsetele sotsiaalteenustele ligipääsemiseks (st sotsiaaltoetuste skeemid, tervishoid, vaimne tervis ja sotsiaalhooldusteenused ning kutseharidus) vastavalt nende konkreetsele olukorrale;

44.

usub kindalt, et takistuste eemaldamiseks varjupaiga taotlejate kaasamise teelt tuleks rohkem teha; palub liikmesriikidel tegutseda selle heaks, et lõpetada varjupaiga taotlejate sõltuvus toetustest, lubades neil töötada, ning kaaluda õiguspärasemate sisserändeteede väljatöötamist;

45.

palub tungivalt liikmesriikidel kaitsta inimõigustel põhinevat varjupaigapoliitikat kooskõlas pagulasseisundi konventsiooniga ning muude inimõigusi käsitlevate asjaomaste õigusaktidega;

46.

tunnistab, et inimkaubandus põhjustab äärmiselt suuri kannatusi ja sotsiaalset tõrjutust ning kutsub liikmesriike üles inimkaubanduse ja diskrimineerimise vastaste õigusaktide rakendamiseks rohkem ära tegema, integreerima inimkaubanduse ohvrid uuesti ühiskonda ja eelkõige allkirjastama, ratifitseerima ning rakendama inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

47.

palub tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel loobuda majandusliku rände ja varjupaiga taotlemise erinevuste eksitavast ähmastamisest ning majandusliku rände ja varjupaiga taotlemise segiajamisest ebaseadusliku sisserändega;

48.

usub, et inimeste vangistamine ilma piisava uuesti ühiskonda sulandamiseta ja koolituseta takistab kaasamist ning selle tagajärjeks on sageli üksnes sotsiaalne tõrjutus, töötus ja kuritegevus;

49.

usub kindlalt, et kohustusliku pensionilemineku ea kehtestamine toimib aktiivse kaasamise tõkkena ning sunnib paljusid inimesi, kes sooviksid töötamist jätkata, põhjendamatult tööturult lahkuma;

50.

kutsub komisjoni üles kooskõlastama aktiivse kaasamise poliitilist protsessi, eelkõige seoses heatasemeliste sotsiaalteenustega, tihedalt üldist huvi pakkuvate heatasemeliste sotsiaalteenuste vabatahtliku võrgustiku jätkuva arenguga ning uurima viivitamata kõiki võimalikke vahendeid õigusliku tausta selgitamiseks, milles üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused toimivad, ja nägema neile ette toetavat õigusraamistikku eelkõige õigusaktide, sealhulgas raamdirektiivi vastuvõtmisega;

51.

rõhutab oma hiljutist nõudmist komisjonile ja nõukogule kehtestada vaesuse vähendamise alased (vaesusega üldiselt, laste vaesusega, nn töötavate vaestega ja püsiva pikaajalise vaesusega seotud) eesmärgid, miinimumsissetuleku määraga seotud eesmärgid, mis tagatakse pensionide kaudu, ning tervishoiuteenustele ligipääsu ja nende kvaliteedi alased eesmärgid (laste suremuse vähendamine, tervise parandamine ja eluea pikendamine jms); kordab oma nõudmist kehtestada ELi eesmärk vähendada laste vaesust 50 % võrra 2012. aastaks ja kõrvaldada laste, noorte ja täiskasvanute tänavakodutus samuti 2015. aastaks;

52.

nõuab konkreetset tegevuskava aktiivse kaasamise strateegiate elluviimiseks, mis põhineks kodanikuühiskonna ja teiste sidusrühmade, sealhulgas vaesuses elavate inimeste osalusel; on seisukohal, et tegevuskavas tuleb kindlaks määrata ajapiirid ning realistlikud kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed eesmärgid, mis põhinevad konkreetsetel näitajatel ja üksikasjalikul arvamuste vahetusel huvirühmade vahel; on samuti seisukohal, et tegevuskavas tuleb kehtestada, kuidas aktiivset kaasamist rakendada ja jälgida sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasamise avatud koordinatsiooni meetodi kohaselt, eelkõige kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil; tervitab seetõttu komisjoni algatust kaasata kohalikud omavalitsused aktiivse kaasamise strateegiate rakendamise seiresse, rahastades aktiivse kaasamise kohalike järelevalveasutuste võrgustikku programmi „Progress” kaudu; palub komisjonil ja liikmesriikidel anda neile järelevalveasutustele tulevases poliitilises protsessis tugev roll ning süvalaiendada aktiivse kaasamise programme uuendatud Lissaboni strateegia riiklike reformikavade ja eelkõige Euroopa tööhõivestrateegia kaudu;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/32

A.

arvestades, et naiste inimõiguste järgimine ning naiste mõjuvõimu ja toimejõu suurendamine ei ole oluline ainult soolise ebavõrdsusega tegelemise ja tõelise soolise mõõtme lisamise seisukohast ELi välissuhetesse, vaid need teemad on olulised ELi välispoliitika eduka elluviimise seisukohast, sealhulgas abi, arengu, laienemise, naabruspoliitika, konfliktide lahendamise, julgeoleku ja rahu tagamise ning rahvusvahelise kaubanduse valdkondades;

B.

arvestades, et ehkki liikmesriigid osalevad kõigis peamistes soolist võrdõiguslikkust ja naiste õigusi käsitlevates rahvusvahelistes raamistikes ning ELi tasandil on olemas mitmed poliitilised dokumendid, on tegelik pühendumine soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise edendamisele välispoliitikas endiselt nõrk, olemasolevate poliitiliste dokumentide rakendamine tagasihoidlik ning soolise võrdõiguslikkuse küsimustele eraldatud eelarvevahendid ebapiisavad;

C.

arvestades, et hoolimata soolise võrdõiguslikkuse edendamise olulisest paranemisest viimastel aastatel, ei ole ELi institutsioonidel – s.t Euroopa Parlamendil, nõukogul ja komisjonil – piisavalt töötajaid konkreetselt soolise võrdõiguslikkusega seotud eesmärkide saavutamiseks välispoliitika ja laienemise valdkonnas ning enamik olemasolevatest soolise võrdõiguslikkusega tegelevatest töötajatest täidab lisaks sellele ühte või isegi kahte muud ülesannet;

D.

arvestades, et EL vajab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele terviklikku ja sidusat lähenemist,

1.

tunnistab, et ELi institutsioonid omistavad soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele üha suuremat tähtsust, kuid rõhutab, et poliitiliste kohustuste reaalseks täitmiseks tuleb veel palju ära teha, ning toonitab vajadust eraldada selleks piisavad rahalised vahendid ja soolise võrdõiguslikkusega seotud eesmärkide täitmise eest vastutav piisav personal;

2.

tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks on vaja mitte üksnes kõrgetasemelisi poliitilisi avaldusi, vaid ka ELi ja liikmesriikide juhtide poliitilist tahet, eesmärkide tähtsuse järjekorda seadmist ning edusammude jälgimist;

3.

tunneb heameelt eespool nimetatud dokumendi „Naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 ja 1820 rakendamine ELi poolt – laiaulatuslik lähenemisviis” üle ning üldasjade nõukogus 8. detsembril 2008 vastu võetud suuniste üle, mis käsitlevad naistevastast vägivalda ja võitlust kõikide naiste diskrimineerimise vormide vastu; kutsub liikmesriike, kes ei ole veel võtnud seoses Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1325 vastu riiklikke tegevuskavasid, seda kiiresti tegema, nagu nõudis Julgeolekunõukogu; kutsub komisjoni andma tehnilist abi ja toetust kolmandatele riikidele, kes soovivad töötada välja riiklikke strateegiaid eespool nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamiseks;

4.

tunneb heameelt selle üle, et Euroopa julgeolekustrateegia läbivaadatud tekst sisaldab viidet eespool nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioonidele S/RES/1325 (2000) ja S/RES/1820 (2008), samuti resolutsioonile S/RES/1612 (2005);

5.

kutsub komisjoni üles kiirendama oma tööd ja esitama 2009. aasta juuliks tihedas koostöös liikmesriikide ja nõukogu sekretariaadiga ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta ELi välistegevuses, mida kohaldataks 27 liikmesriigis ja läbirääkimistel kolmandate riikidega ning mille juurde kuuluksid tõhusad järelevalvevahendid;

6.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles lülitama soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist süsteemselt ELi poliitilisse dialoogi ja poliitilistesse aruteludesse partnerriikidega;

7.

palub, et Euroopa Parlamendi delegatsioonid käsitleksid suhetes kolmandate riikide parlamentidega soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimusi; rõhutab kolmandate riikide parlamentidele toetuse ja abi pakkumise tähtsust, et tugevdada nende suutlikkust arvestada õigusloomealases töös soolise võrdõiguslikkuse aspekti;

8.

rõhutab kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsust naiste mõjuvõimu suurendamisel; kutsub komisjoni üles suunama neile piisavat rahalist toetust ja edendama naiste valitsusväliste organisatsioonide osalemist poliitilises dialoogis partnerriikidega ning rahuläbirääkimistel kogu maailmas;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise poliitilise käsitluse sidusust; palub, et erinevad selle valdkonna poliitikaraamistikud koondataks üheks soolist võrdõiguslikkust käsitlevaks ELi konsensuseks, mis hõlmab nii sise- kui välispoliitikat;

10.

ergutab naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimuste arutamiseks pidama korrapäraselt konverentse, millest võtaksid osa nii naistest kui ka meestest koosnevad delegatsioonid riigi parlamendi tasandil ning kus kehtestataks ka ühised strateegiad kõnealust teemat käsitlevate projektide rakendamiseks;

11.

palub komisjonil järjekindlamalt ja süsteemsemalt käsitleda ja tähtsustada soolist ebavõrdsust välisabivahendite kavandamisel ja rakendamisel, eriti seoses julgeolekusektori reformiks ettenähtud abiga; nõuab tungivalt soolise võrdõiguslikkusega seotud eesmärkide, meetmete ja rahastamise lisamist riiklikesse strateegidokumentidesse ning soolise võrdõiguslikkuse suuremat süvalaiendamist nende dokumentide abil; rõhutab vajadust tervikliku lähenemisviisi järele selliste välisabivahendite kasutamisel nagu ühinemiseelse abi rahastamisvahend, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend, stabiliseerimisvahend ning temaatilised programmid, nagu „Investeerimine inimestesse”, et saavutada paremini soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise eesmärgid;

12.

on seisukohal, et tervishoiusektorile ja seega tüdrukute ja naiste tervise jaoks eraldatud vahendid on ELi arengupoliitika tõttu võetud kohustusi silmas pidades ebapiisavad; rõhutab vajadust eraldada välisabivahendite raames naiste tervishoiuprogrammidele lisavahendeid; juhib tähelepanu sellele, et vastavalt kontrollikoja eriaruandele, mis käsitleb EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Sahara-taguses Aafrikas ning mis avaldati 2009. aasta jaanuaris, ei ole selle piirkonna tervishoiusektori jaoks eraldatud summade osa EÜ kogu tervishoiuteenusteks antavast abist alates 2000. aastast suurenenud, kuigi aastatuhande arengueesmärkide 2007. aasta tulemuste tabel osutab jätkuvalt sellele, et kõnealuses piirkonnas on emade suremuse tase väga kõrge;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et tõhus soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine nõuab tugevdatud koostööd rahastajate ja osalejate vahel, aruandlusmehhanisme ja riikide valitsuste suuremat vastutust arenguprotsessi eest; rõhutab seoses sellega lisandväärtust, mida annavad EÜ/ÜRO partnerlus soolise võrdõiguslikkuse edendamise valdkonnas arengu ja rahu saavutamiseks ning sooküsimusi arvesse võtvad eelarvealgatused; väljendab heameelt naiste, rahu ja julgeoleku rakkerühma loomise üle, mis on ette nähtud Julgeolekunõukogu resolutsioonide S/RES/1325 (2000) ja S/RES/1820 (2008) ELi-poolse rakendamise terviklikus käsitluses, millele viidati eespool;

14.

rõhutab vajadust keskenduda mitte üksnes naistele, vaid ka meeste ja naiste vahelistele suhetele, mis tekitavad ja põlistavad soolist ebavõrdsust; on arvamusel, et seetõttu peaksid projektid võtma arvesse nii naisi kui ka mehi;

15.

rõhutab, et EL peaks pöörama erilist tähelepanu kõige ebasoodsamas olukorras ja sotsiaalselt tõrjutud naistele, eriti puudega naistele, pagulastele ja vähemusrühmadesse kuuluvatele naistele;

16.

kutsub komisjoni üles jätkama menetluste, võrdlusaluste ja näitajate väljatöötamist, et tagada oma kohustuste täitmine seoses soolise võrdõiguslikkusega välispoliitikas;

17.

on seisukohal, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut, mis asutati 2006. aastal, peaks alustama tööd niipea kui võimalik ning selle volitusi tuleks suurendada nii, et need hõlmaksid välispoliitikat;

18.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima ellu Brüsseli üleskutset tegeleda konflikti ajal ja konfliktijärgselt ilmnenud seksuaalse vägivalla probleemidega;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et ennetada ja tõkestada inimkaubandust;

20.

rõhutab, et vägistamist ja seksuaalset vägivalda kasutatakse sõjarelvana; rõhutab, et nende eest tuleks karistada nagu sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest; nõuab, et toetataks rohkem nende kuritegude ohvritele mõeldud programme;

21.

rõhutab vajadust kasutada ELi partnerlust ÜROga, rakendades viimase ülemaailmseid ekspertteadmisi soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise edendamisel eesmärgiga suurendada ELi poliitika ja abi tulemuslikkust ja mõju, ning vajadust tagada partnerriikidele nende asjaomaste kohustuste täitmiseks antava välisabi sidusus;

22.

on seisukohal, et praegu nõukogus ja komisjonis soolise võrdõiguslikkuse küsimusega tegelevate töötajate arv ei ole piisav; kutsub nimetatud institutsioone üles määrama ELi välistegevuse eest vastutavatesse struktuuridesse rohkem töötajaid, kelle konkreetne ülesanne oleks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine ja naiste mõjuvõimu suurendamine;

23.

märgib, et nõukogus ja komisjonis kõrgetel ametikohtadel töötavate naiste arv on endiselt väike, ning nõuab eelkõige suuremaid jõupingutusi naiste arvu suurendamiseks ELi delegatsioonide juhtide ja ELi eriesindajate hulgas; rõhutab, et tulevases välisteenistuses tuleks tagada meeste ja naiste vaheline parem tasakaal, eriti kõrgetel ametikohtadel, ning selle teenistusse tuleks võtta rohkem soolise võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevaid töötajaid;

24.

kutsub liikmesriike üles saatma EJKP missioonidele ja operatsioonidele rohkem naisi ning soovib naiste suuremat kaasamist kavandamise ja rakendamise kõikidel tasanditel ja kõikides etappides; rõhutab vajadust kaasata soolise võrdõiguslikkuse alaseid ekspertteadmisi missiooni või operatsiooni kavandamise väga varajases järgus ning töötajate süstemaatilise koolitamise tähtust soolise võrdõiguslikkuse alastes olulistes küsimustes enne nende lähetamist missioonidele või operatsioonidele;

25.

märgib, et praegu tehakse suuri jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks EJKP kultuuri, muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kvantitatiivse mõõtme arendamise teel EJKPs (näiteks küsimustike, kontrollnimekirjade koostamise, EJKP operatsioonides osalevate meeste ja naiste arvu loendamise abil jne); rõhutab siiski vajadust töötada välja kvalitatiivne mõisteline raamistik, et mõista sotsiaal-majanduslikku konteksti, kus toimuvad EJKP missioonid (näiteks konfliktipiirkonnad), ja sooküsimustega seotud probleeme operatsioonide ja programmide rakendamisel;

26.

tervitab sooküsimuste nõuniku määramist peaaegu kõikide Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide jaoks kooskõlas eespool nimetatud nõukogu 2006. aasta novembri järeldustega; rõhutab siiski, et sooküsimuste nõunikke võib takistada ELi kindlakujulise soolise võrdõiguslikkuse poliitika, eriti sooküsimuste alase teadlikkuse puudumine ja/või tahtmatus võtta arvesse nende olulisust ning sooküsimustega tegelemiseks mõeldud eelarveridade puudumine EJKP missioonide rahastamises;

27.

avaldab kiitust algatustele, mille eesmärk on pakkuda EJKP missioonide ja staabi töötajatele soolise võrdõiguslikkuse alast koolitust, ning komisjoni olulistele püüdlustele koolitada eriti delegatsioonidesse kuuluvaid töötajaid; kordab, et kõik ELi välispoliitika kavandamise, planeerimise ja rakendamisega tegelevad töötajad peaksid saama piisavalt koolitust; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et kohustusliku koolituse läbivad kõik missioonide ja delegatsioonide töötajad, sealhulgas juhtkond, ning neile antakse suunised soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimustes;

28.

on veendunud, et EJKP missioonide kavandamisel tuleks rahuprotsessi kaasata kohalikke naisorganisatsioone, et toetuda konkreetsele panusele, mida nad on võimelised andma, ja tunnistada konfliktide eriomast mõju naistele;

29.

rõhutab, et kvootide kehtestamine on praegu hädavajalik vahend soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks rahu- ja julgeolekumissioonidel, riiklike ja rahvusvaheliste ülesehitusprotsessidega seotud otsuste tegemisel ning naiste poliitilise kohaloleku tagamiseks läbirääkimistel;

30.

rõhutab soolise võrdõiguslikkuse arvestamise tähtsust eelarvestamisel; juhib tähelepanu sellele, et soolist võrdõiguslikkust tuleks peamistes välisabivahendites arendada temaatilise küsimusena, sooküsimustele tuleks eraldada eraldi eelarvevahendid ning tuleks kindlaks määrata näitajad, millega mõõdetakse, kui tõhusalt eraldatud vahendeid kasutatakse;

31.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/37

1.

tunneb heameelt selle üle, et Lissaboni leping muudab põhiõiguste harta siduvaks, ning selle üle, et tunnustatakse kõikidele ELi kodanikele ja elanikele sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid; rõhutab, et parlament võtab kohustuse tagada harta täielik järgimine;

2.

tunneb heameelt esindus- ja osalusdemokraatia tugevdamise üle, mis tuleneb muu hulgas niinimetatud kodanikualgatuse (ELi lepingu artikkel 11 Lissaboni lepingu versioonis) sissetoomisest, mis võimaldab vähemalt miljonil kodanikul mitmest liikmesriigist paluda komisjonil esitada õigusakti ettepaneku;

3.

tunneb heameelt asjaolu üle, et keskkonnakaitset peetakse tähtsaks kõikides ELi poliitikavaldkondades ning Lissaboni lepingu versioonis Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 191 viidatakse selgesõnaliselt võitlusele kliimamuutuste vastu rahvusvahelisel tasandil; rõhutab, et parlament peaks jätkuvalt avaldama Euroopa Liidule survet, et liit võtaks juhtrolli kõikides poliitikavaldkondades, mis on seotud võitlusega kliimamuutuste ja globaalse soojenemise vastu;

4.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ELi toimimise leping ühendab vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise põhiõiguste ning Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide õiguskorra kaitsega (ELi toimimise lepingu artikkel 67);

5.

võtab eriti teadmiseks eesmärgi luua kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine (ELi lepingu artikli 3 lõige 3), millega ühendatakse seega siseturu väljakujundamise eesmärk muude eesmärkidega;

6.

võtab rahuloluga teadmiseks, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus lisati liidu väärtuste (ELi lepingu artikkel 2) ja eesmärkide (ELi lepingu artikli 3 lõige 3) hulka;

7.

tunneb heameelt asjaolu üle, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 208 lõikele 1 täiendavad ja tugevdavad liidu ja liikmesriikide arengukoostöö poliitikad teineteist, samas kui Euroopa Ühenduse asutamislepingu praegu kehtiva artikli 177 lõike 1 kohaselt „[ü]henduse poliitika arengukoostöö alal […] täiendab liikmesriikide poliitikat”; rõhutab parlamendi suurenenud vastutust, arvestades et liidul on tulevikus poliitika kujundamisel suurem algataja roll, mis peaks tooma kaasa abiandjate tegevuse parema koordineerimise ja tööjaotuse ning tõhustama abiandmist vaesuse vähendamiseks ja pikemas perspektiivis selle kaotamiseks aastatuhande arengueesmärkide raames;

8.

on arvamusel, et territoriaalse ühtekuuluvuse lisamine liidu eesmärkide hulka (ELi lepingu artikkel 3) täiendab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärke ning et õiguslike aluste sissetoomine nendes valdkondades suurendab parlamendi pädevust liidu peamiste poliitikavaldkondade territoriaalse mõju hindamisel; märgib rahulolevalt, et äärepoolseimate piirkondade eristaatust kinnitatakse ELi toimimise lepingu artiklites 349 ja 355;

9.

tunneb heameelt horisontaalsete sätete sissetoomise üle, mis käsitlevad kõrget tööhõive taset, sotsiaalset kaitset, sotsiaalse tõrjutuse vastast võitlust, hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrget taset, võitlust diskrimineerimisega ning keskkonnakaitset, mis on Euroopa Liidu poliitika kujundamise aluseks olevad üldpõhimõtted (ELi toimimise lepingu artiklid 9, 10 ja 11);

10.

tunneb lisaks heameelt selle üle, et tugevdatakse tarbijakaitset kui valdkondadevahelist ülesannet, mida tuleb arvestada teiste liidu poliitikate kujundamisel ja elluviimisel, ning et see valdkondadevaheline ülesanne asub nüüd ELi toimimise lepingu artiklis 12 ja seega märksa silmapaistvamal kohal;

11.

tunneb heameelt ELi toimimise lepingu artiklis 122 selgesõnaliselt väljendatud solidaarsussätte üle, mille kohaselt nõukogu võib kehtestada asjakohased meetmed, kui tekib tõsiseid raskusi teatud toodetega varustamisel, eelkõige energeetika valdkonnas;

12.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ELi toimimise lepingu artiklis 214 tunnustatakse humanitaarabi liidu iseseisva poliitikavaldkonnana; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu viienda osa III jaotise 1. peatükk (arengukoostöö) ja 3. peatükk (humanitaarabi) loovad selge õigusliku aluse arengu- ja humanitaarabile, mille suhtes kohaldatakse seadusandlikku tavamenetlust;

13.

tunneb lisaks heameelt Euroopa Liidu volituste tugevdamise üle kodanikukaitse valdkonnas, mis võimaldavad anda sündmusekohast abi ja teha õnnetusejärgseid päästetöid kolmandates riikides (ELi toimimise lepingu artikkel 214);

14.

rõhutab, et liidu välistegevuse laiendamine Lissaboni lepingu kohaselt, sealhulgas välispoliitikaga seotud valdkondi (välistegevus ning ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) / Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika) puudutavad uued õiguslikud alused ja vahendid, loob vajaduse uue institutsioonidevahelise tasakaalu järele, mis tagaks parlamendipoolse piisava demokraatliku kontrolli;

15.

tunneb heameelt asjaolu üle, et energeetikaküsimusi käsitletakse nüüd eraldi ELi toimimise lepingu kolmanda osa XXI jaotises ja selle valdkonna meetmetel on seega õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 194); märgib siiski, et kui üldreeglina järgitakse seadusandlikku tavamenetlust, jäävad energiaallikate valikut puudutavad otsused liikmesriikide pädevusse ning kõnealuse valdkonna fiskaalmeetmete puhul on endiselt vaja Euroopa Parlamendiga ainult konsulteerida;

16.

võtab rahulolevalt teadmiseks liidu ühised väärtused üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osas ja tunneb heameelt õigusliku aluse üle, mis võimaldab määratleda üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist reguleerivad põhimõtted ja tingimused seadusandliku tavamenetluse kohaselt (ELi toimimise lepingu artikkel 14 ja protokoll nr 26 üldhuviteenuste kohta);

17.

on seisukohal, et Lissaboni lepinguga ühise kaubanduspoliitika valdkonnas tehtud muudatused (ELi toimimise lepingu artiklid 206 ja 207) aitavad üldiselt parandada selle poliitika demokraatlikku legitiimsust ja tõhusust, tuues eelkõige sisse seadusandliku tavamenetluse ja nõude saada nõusolek kõikide lepingute puhul; märgib, et kõik ühise kaubanduspoliitika alla kuuluvad küsimused kuuluvad tulevikus liidu ainupädevusse, mis tähendab, et enam ei ole sega-kaubanduskokkuleppeid, mille sõlmivad nii liit kui ka liikmesriigid;

18.

on rahul Euroopa kosmosepoliitika sätte lisamisega (ELi toimimise lepingu artikkel 189) ning tunneb heameelt parlamendile ja nõukogule antud võimaluse üle võtta seadusandliku tavamenetluse kohaselt vajalikud meetmed Euroopa kosmoseprogrammi loomiseks; on siiski seisukohal, et selles artiklis sisalduvad sõnad „ilma et see kohustaks liikmesriike oma õigus- ja haldusnorme ühtlustama” võivad takistada ühtse Euroopa kosmosepoliitika rakendamist;

19.

juhib tähelepanu sellele, et Lissaboni leping sisaldab uut õiguslikku alust, millega nähakse ette kaasotsustamine intellektuaalomandi õiguste puhul (ELi toimimise lepingu artikkel 118);

20.

tunneb heameelt ELi meetmete ulatuse laiendamise üle noorsoopoliitika valdkonnas, millega ergutatakse noori osalema Euroopa demokraatias (ELi toimimise lepingu artikkel 165);

21.

tunneb heameelt ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatud uue õigusliku aluse üle, vastavalt millele „[l]iidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus”, kuna see annab aluse liidu haldusmenetlust reguleerivatele eeskirjadele;

22.

tunneb heameelt õigusliku aluse tugevdamise üle Euroopa Liidu meetmete võtmiseks liidu finantshuve kahjustavate kelmuste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 325); rõhutab asjaolu, et Lissaboni lepinguga eemaldatakse EÜ asutamislepingu praeguses artiklis 280 sisalduv piirang, mille kohaselt sellised meetmed „ei käsitle siseriikliku kriminaalõiguse kohaldamist või siseriiklikku õigusemõistmist”;

23.

juhib tähelepanu sellele, et lepingu uued sätted, mis käsitlevad õigusalast koostööd tsiviil- ja kriminaalasjades, sisaldavad õiguslikku alust meetmete vastuvõtmiseks kohtunike ja kohtutöötajate koolituse toetamiseks (ELi toimimise lepingu artiklid 81 ja 82);

24.

rõhutab, et Lissaboni lepinguga nähakse ette ka võimalus asutada Euroopa Prokuratuur liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu võitlemiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 86);

25.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepinguga tuuakse siduvad sätted lapse õiguste kaitseks Euroopa Liidu sise- ja väliseesmärkidesse (ELi lepingu artikli 3 lõike 3 teine lõik ja lõige 5);

26.

tunneb heameelt turismi lisamise üle Lissaboni lepingu uue jaotisena (ELi toimimise lepingu artikkel 195), milles sätestatakse, et liit täiendab liikmesriikide tegevust; tunneb heameelt ka sätte üle, mille kohaselt nimetatud jaotise alla kuuluvate seadusandlike aktide eelnõude vastuvõtmise suhtes kehtib seadusandlik tavamenetlus;

27.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepinguga lisatakse sport nende valdkondade hulka, mille puhul on ette nähtud õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 165); rõhutab eriti, et liit saab lõpuks võtta meetmeid spordi ja selle Euroopa mõõtme arendamiseks ning saab võtta muu Euroopa poliitika rakendamisel nõuetekohaselt arvesse spordi eripära;

28.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping tugevdab märkimisväärselt Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust tänu parlamendi kaasotsustamisvolituste laiendamisele;

29.

tunneb heameelt asjaolu üle, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala integreeritakse täielikult ELi toimimise lepingusse (artiklid 67–89) ning kaotatakse ametlikult kolmas sammas; tunneb heameelt asjaolu üle, et enamik otsuseid tsiviilõiguse, varjupaiga-, sisserände- ja viisapoliitika valdkonnas, samuti õigusalases ja politseikoostöös kriminaalasjades tehakse tulevikus seadusandliku tavamenetluse kohaselt;

30.

usub, et seadusandliku tavamenetluse kasutuselevõtmine ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas suurendab Euroopa Liidu demokraatlikku vastutust, kuna Euroopa Parlament hakkab õigusloomega tegelema nõukoguga võrdsetel alustel; rõhutab, et kaasotsustamist kohaldatakse tulevikus ELi toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 kohaselt kõikide põllumajanduse valdkonna õigusaktide suhtes, mis puudutab eriti põllumajanduse valdkonna nelja peamist horisontaalset teksti (ühtne ühine turukorraldus, otsetoetuste määrus, maaelu arengu määrus ja ühise põllumajanduspoliitika rahastamine); juhib lisaks tähelepanu sellele, et õigusaktid kvaliteedi, mahepõllumajanduse ja müügiedendamise kohta kuuluvad samuti ELi toimimise lepingu artikli 43 lõike 2 reguleerimisalasse;

31.

rõhutab, et selleks, et nõukogu saaks volitused võtta vastu meetmeid vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 3, on vaja enne võtta seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 vastu õigusakt, milles määratakse kindlaks nõukogule volituste andmisega kaasnevad tingimused ja piirangud; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikes 3 ei nähta ette õiguslikku alust ega autonoomseid volitusi, mis võimaldaks võtta vastu või muuta mõnd ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas praegu kehtivat nõukogu akti; kutsub nõukogu üles loobuma ELi toimimise lepingu artikli 43 lõikes 3 osutatud meetmete vastuvõtmisest ilma parlamendiga eelnevalt konsulteerimata;

32.

märgib, et Lissaboni lepinguga muudetakse ulatuslikult ühise kalanduspoliitika otsustamissüsteemi ja suurendatakse ka selle demokraatlikku vastutust; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlament ja nõukogu kehtestavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalikud eeskirjad (ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2); on sellega seoses seisukohal, et kõikide teemade suhtes, mis on ametlikult lisatud iga-aastasesse määrusesse (välja arvatud kalapüügivõimaluste kindlaksmääramine ja kvootide jaotus), näiteks tehnilisi meetmeid või püügikoormust käsitlevad teemad või piirkondlikes kalandusorganisatsioonides vastuvõetud otsuste hõlmamine, millel on eraldi õiguslik alus, tuleks kohaldada seadusandlikku tavamenetlust;

33.

tunneb heameelt seadusandliku tavamenetluse kasutuselevõtmise üle üksikasjaliku eeskirja vastuvõtmiseks mitmepoolse järelevalve menetluse kohta (ELi toimimise lepingu artikli 121 lõige 6), mis peaks tugevdama majanduslikku koordineerimist;

34.

usub, et Euroopa Keskpanga (EKP) kohustus anda aru panga rahapoliitika kohta on nüüd suurem, kuna EKP tunnistatakse Euroopa Liidu institutsiooniks; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ja EKP põhikirja mitmeid sätteid saab muuta pärast konsulteerimist parlamendiga vastavalt selle põhikirja artiklile 40.2; kinnitab, et see ei kujuta endast EKP sõltumatuse piiramist rahapoliitika või asutamislepingus sätestatud prioriteetide valdkonnas;

35.

on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikkel 182 on edusamm, sest selles osutatud mitmeaastase raamprogrammi ja Euroopa teadusruumi rajamise suhtes kohaldatakse tulevikus seadusandlikku tavamenetlust; märgib siiski, et kõnealuses artiklis mainitud eriprogrammid võetakse vastu seadusandliku erimenetluse kohaselt ja Euroopa Parlamendiga üksnes konsulteeritakse (ELi toimimise lepingu artikli 182 lõige 4);

36.

tunneb heameelt asjaolu üle, et struktuurifondide rakendamise osas asetab Lissaboni leping Euroopa Parlamendi nõukoguga võrdsele alusele, asendades praeguse nõusolekumenetluse seadusandliku tavamenetlusega; on seisukohal, et see on eriti tähtis struktuurifondide puhul pärast 2013. aastat, kuna see suurendab läbipaistvust ja nende fondide aruandekohustust kodanike ees;

37.

märgib, et õigusakte, millega keelatakse diskrimineerimine soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel, võetakse tulevikus vastu seadusandliku erimenetluse kohaselt ja nende puhul on vaja parlamendi nõusolekut (ELi toimimise lepingu artikkel 19);

38.

tunneb heameelt asjaolu üle, et seadusandlik tavamenetlus hõlmab meetmeid võitluseks inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kauplemise vastu ning seksuaalse ärakasutamise vastu (ELi toimimise lepingu artikli 79 lõige 2 ja artikli 83 lõige 1);

39.

tunneb heameelt kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise laiendamise üle haridus-, kaasa arvatud spordivaldkonnale (ELi toimimise lepingu artikli 165 lõige 4);

40.

tunneb heameelt asjaolu üle, et edaspidi kohaldatakse kaasotsustamist Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade suhtes (ELi toimimise lepingu artikkel 336), kuna see võimaldab parlamendil osaleda nõukoguga võrdsetel alustel nende eeskirjade kohandamisel;

41.

märgib, et Lissaboni lepinguga muudetakse põhjalikult liidu rahandusvaldkonda, eriti mis puudutab institutsioonidevahelisi suhteid ja otsustamismenetlusi;

42.

juhib tähelepanu sellele, et nõukogu ja parlament peavad omavahendite piires kokku leppima kulude kavandamises, mis muutub õiguslikult siduvaks (ELi toimimise lepingu artikkel 312); tunneb heameelt asjaolu üle, et eelarve peavad tervikuna võtma ühiselt vastu parlament ja nõukogu vastavalt mitmeaastasele finantsraamistikule; tunneb heameelt selle üle, et kaotati vahetegemine kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahel (ELi toimimise lepingu artikkel 314); tunneb heameelt asjaolu üle, et finantseeskirjad võetakse tulevikus vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt (ELi toimimise lepingu artikkel 322);

43.

viitab oma 7. mai 2009. aasta resolutsioonile Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta (4);

44.

tunneb heameelt asjaolu üle, et lihtsustatud läbivaatamismenetlus seoses kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamise ja seadusandliku tavamenetluse kasutuselevõtmisega ELi toimimise lepingu või ELi lepingu V jaotise kohases valdkonnas eeldab parlamendi nõusolekut;

45.

võtab teadmiseks liikmesriikidele ette nähtud nn väljaastumisklausli (ELi lepingu artikkel 50); rõhutab, et lepingut, milles sätestatakse liikmesriigi liidust välja astumise kord, ei tohi sõlmida enne, kui parlament on andnud selleks nõusoleku;

46.

tunneb heameelt asjaolu üle, et parlamendi nõusolek on vajalik paljude rahvusvaheliste lepingute puhul, millele liit alla kirjutab; rõhutab kavatsust taotleda vajaduse korral, et nõukogu ei alustaks läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks enne, kui parlament on esitanud oma seisukoha, ja lubaks parlamendil mistahes hetkel läbirääkimiste jooksul võtta vastutava komisjoni raporti alusel vastu soovitusi ning taotleda nende arvessevõtmist enne läbirääkimiste lõpetamist;

47.

nõuab tungivalt, et mis tahes tulevast segalepingut, milles esineb ÜVJP ja muid kui ÜVJP elemente, tuleb üldiselt käsitleda vastavalt ühtsele õiguslikule alusele, mis peaks olema otseselt seotud lepingu põhiteemaga; märgib, et parlament saab õiguse, et temaga konsulteeritakse, välja arvatud juhul, kui leping on seotud ainult ÜVJPga;

48.

tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni presidendi valib tulevikus Euroopa Parlament Euroopa Ülemkogu ettepaneku alusel, võttes arvesse Euroopa Parlamendi valimisi; viitab oma 7. mai 2009. aasta resolutsioonile Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele (5);

49.

tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni asepresident/liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning teised komisjoni liikmed kiidetakse Euroopa Parlamendis heaks ühtse nimekirjana ja seal toimub ka umbusaldushääletus ning seetõttu on nad parlamendi ees aruandekohustuslikud;

50.

tervitab uut Euroopa Kohtu ja üldkohtu kohtunike ja kohtujuristide nimetamise korda, mis on ette nähtud ELi toimimise lepingu artiklis 255 ning mille alusel peab liikmesriikide valitsuste otsusele eelnema arvamus kandidaatide ametikohale sobivuse kohta, mille esitab seitsmest eksperdist koosnev komitee, kusjuures ühe liikme kandidatuuri esitab Euroopa Parlament;

51.

rõhutab vajadust läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli järele seoses Euroopa välisteenistuse asutamisega vastavalt ELi lepingu artikli 27 lõikele 3 ning tuletab meelde parlamendi õigust, et temaga konsulteeritaks teenistuse asutamise küsimuses; on arvamusel, et Euroopa välisteenistus peaks halduslikult kuuluma komisjoni juurde;

52.

loodab selgust ELi eriesindajate kriteeriumide, nende ametisse nimetamise ja hindamise osas, sealhulgas nende ülesannete määratluse ja eesmärgi, nende volituste kestuse ning liidu tulevaste delegatsioonidega kooskõlastamise ja täiendavuse osas;

53.

rõhutab vajadust läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli järele seoses Euroopa Kaitseagentuuriga ning selle tegevusega, nimelt regulaarse teabevahetuse tagamise teel Euroopa Kaitseagentuuri tegevjuhi ja Euroopa Parlamendi vastutava komisjoni vahel;

54.

tunneb heameelt uue konsulteerimisrolli üle, mis parlamendil on tulevikus EKPSi ja EKP põhikirja artikli 40.2 alusel seoses EKP nõukogu koosseisu muutmisega;

55.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ametid, eriti Europol ja Eurojust, on tulevikus tugevama parlamentaarse kontrolli all (ELi toimimise lepingu artiklid 85 ja 88); on seepärast arvamusel, et nõuandemenetluse säilitamine ühisettevõtete asutamisel teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise valdkonnas (ELi toimimise lepingu artiklid 187 ja 188) võib olla vastuolus liidu õigusaktide vaimuga ametite asutamisel;

56.

palub Euroopa Ülemkogu eesistujal hoida parlamenti täielikult kursis Euroopa Ülemkogu kohtumiste ettevalmistustega ja anda aru kohtumiste tulemustest, võimaluse korral kahe tööpäeva jooksul (vajaduse korral parlamendi eriistungil);

57.

palub rotatsiooni alusel vahetuval nõukogu eesistujal teavitada parlamenti eesistujariigi tööprogrammidest ja saavutatud tulemustest;

58.

nõuab tungivalt, et tulevane komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja lepiks parlamendiga kokku asjakohased meetodid, kuidas parlamenti liidu välistegevusega täielikult kursis hoida ja temaga selles valdkonnas konsulteerida, kaasates nõuetekohaselt kõik parlamendikomisjonid, kes vastutavad kõrge esindaja volituste hulka kuuluvate valdkondade eest;

59.

rõhutab, et rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamisel ja selliste lepingute sõlmimisel on komisjonil juriidiline kohustus teavitada parlamenti läbirääkimiste edenemisest võrdselt nõukogu moodustatud erikomiteega, nagu on viidatud ELi toimimise lepingu artiklis 218; nõuab, et seda teavet edastataks samas mahus ja samal ajal kui nõukogu asjaomasele komiteele nimetatud artikli kohaselt;

60.

tunneb heameelt parlamendi uue rolli üle aluslepingute muudatuste algatamisel; kavatseb seda õigust kasutada ja esitada uusi ideid Euroopa tuleviku kohta, kui uued väljakutsed seda nõuavad;

61.

tunneb heameelt asjaolu üle, et parlamendil on tulevikus algatusõigus tema enda koosseisu puudutavate ettepanekute osas, austades aluslepingutes sätestatud põhimõtteid (ELi lepingu artikkel 14);

62.

märgib, et Lissaboni lepinguga tuuakse sisse seadusandlik erimenetlus sätete vastuvõtmiseks, millega määratakse kindlaks ajutiste uurimiskomisjonide üksikasjalikud tingimused ja volitused (ELi toimimise lepingu artikkel 226);

63.

tunneb heameelt riikide parlamentidele antud uute õiguste üle seoses subsidiaarsuse põhimõtte järgimise eelkontrolliga kõikide liidu õigusaktide puhul; on seisukohal, et Euroopa poliitika tugevam riikide parlamentide poolne kontroll aitab tõsta ka üldsuse teadlikkust liidu tegevusest;

64.

rõhutab, et riikide parlamentide uusi õigusi tuleb Lissaboni lepingu jõustumisest alates täiel määral austada;

65.

tunneb heameelt kohalike ja piirkondlike asutuste võetud kohustuse üle austada subsidiaarsuse põhimõtet; võtab teadmiseks Regioonide Komitee õiguse esitada hagisid Euroopa Kohtule, kui ta on arvamusel, et subsidiaarsuse põhimõtet on rikutud (protokolli nr 2 artikli 8 teine lõik);

66.

kiidab heaks parandused, mis tulenevad õigusakte ja õigusnormide hierarhiat käsitlevatest uutest sätetest, eriti delegeeritud õigusaktide loomist (ELi toimimise lepingu artikkel 290), mis annab võimaluse delegeerida komisjonile õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad, või muuta seadusandliku akti mitteolemuslikke osi; juhib tähelepanu sellele, et delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatuse ja kestuse peavad parlament ja nõukogu selgelt määratlema seadusandlikus aktis;

67.

tunneb heameelt eriti ELi toimimise lepingu artikli 290 lõike 2 sätte üle, millega nähakse ette, et parlamendil (ja nõukogul) on õigus nii volituste delegeerimine tagasi võtta kui ka esitada konkreetsetele delegeeritud õigusaktidele vastuväiteid;

68.

märgib, et ELi toimimise lepinguga ei nähta ette õiguslikku alust delegeeritud õigusaktide raammeetmeks; kuid teeb ettepaneku, et institutsioonid võiksid leppida kokku sellise delegeerimise standardsõnastuses, mille komisjon lisaks regulaarselt seadusandliku akti eelnõusse endasse; rõhutab, et nii säilitataks seadusandja vabadus;

69.

palub komisjonil selgitada, kuidas ta kavatseb tõlgendada Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile lisatud deklaratsiooni 39 asjatundjatega konsulteerimise kohta finantsteenuste alal ja kasutada seda tõlgendust ELi toimimise lepingus sisalduvate delegeeritud õigusakte käsitlevate sätete raamest väljaspool;

70.

märgib, et Lissaboni lepinguga tühistatakse EÜ asutamislepingu praegune rakendamisvolitusi käsitlev artikkel 202, ja tuuakse ELi toimimise lepingu artiklis 291 sisse uus menetlus „rakendusaktid”, millega nähakse ette võimalus anda rakendamisvolitused komisjonile, kui „õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks on vaja ühetaolisi tingimusi”;

71.

märgib, et ELi toimimise lepingu artikli 291 lõike 3 kohaselt peavad parlament ja nõukogu võtma eelnevalt vastu määrused, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse rakendamisvolituste komisjonipoolse teostamise suhtes;

72.

märgib, et Lissaboni leping ei sisalda enam alust praegusele komiteemenetlusele ja et menetluses olevaid seadusandlike aktide eelnõusid, mida ei võeta vastu enne lepingu jõustumist, tuleb muuta, et täita ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 nõudeid;

73.

on arvamusel, et nõukoguga võiks pidada läbirääkimisi ajutise lahenduse leidmiseks algusperioodiks, nii et võimaliku õigusliku tühimiku tulemusel ei tekiks takistusi ja seadusandja saaks uue määruse vastu võtta pärast komisjoni ettepanekute nõuetekohast kaalumist;

74.

palub komisjonil edastada kaasõigusloojatele kõik menetluses olevad ettepanekud, mille kohta kehtivad uued õiguslikud alused ja muudatused õigusloomemenetlustes;

75.

juhib tähelepanu sellele, et parlament otsustab, millise seisukoha ta võtab arvamuste suhtes, mis on nõusolekumenetluse raames juba vastu võetud küsimustes, mille käsitlemine viiakse seadusandliku tavamenetluse alla, ükskõik kas selle puhul on tegemist varasema seisukoha kinnitamise või uue vastuvõtmisega; rõhutab, et parlamendi esimese lugemise seisukohal põhinevate arvamuste kinnitamise üle saab parlament hääletada alles pärast Lissaboni lepingu jõustumist;

76.

nõuab kindlalt, et sõlmitaks institutsioonidevaheline kokkulepe, millega välistataks põhiõiguste mõõdet sisaldavate menetluses olevate kolmanda samba seadusandlike aktide eelnõude vastuvõtmine enne Lissaboni lepingu jõustumist, nii et selliste küsimuste puhul oleks võimalik täielik kohtulik kontroll, samas kui meetmeid, millel puudub või on ainult piiratud mõju põhiõigustele, võib vastu võtta ka enne lepingu jõustumist;

77.

kutsub teisi institutsioone üles alustama läbirääkimisi institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, mis hõlmab

78.

palub ajakohastada parlamendi ja nõukogu vaheline institutsioonidevaheline kokkulepe, milles määratletakse nende töösuhted välispoliitikas, sealhulgas konfidentsiaalse teabe jagamine ELi lepingu artiklite 14 ja 36 ning ELi toimimise lepingu artikli 295 põhjal;

79.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma läbirääkimiste pidamist parlamendiga uue institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, milles määratletakse sisuliselt parlamendi kaasamine kõigil rahvusvahelise lepingu sõlmimisele eelnevatel etappidel;

80.

nõuab, et mitmeaastast finantsraamistikku (ELi toimimise lepingu artikkel 312) ja finantseeskirju (ELi toimimise lepingu artikkel 322) käsitlevatest uutest sätetest tulenevalt vaadataks läbi institutsioonidevaheline kokkulepe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta;

81.

on seisukohal, et tuleks võtta kõik vajalikud meetmed Euroopa informatsiooni- ja kommunikatsioonipoliitika loomiseks, ning peab kolme institutsiooni ühist poliitilist deklaratsiooni kommunikatsiooni kohta esimeseks kasulikuks sammuks selle eesmärgi saavutamise suunas;

82.

palub komisjonil esitada kiiresti algatuse kodanikualgatuse rakendamiseks, millega sätestatakse kõnealuse kodanike õiguse kasutamiseks selged, lihtsad ja kasutajasõbralikud tingimused; viitab oma 7. mai 2009. aasta resolutsioonile, millega palutakse komisjonil esitada ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse rakendamise kohta (6);

83.

palub komisjonil võtta vastu eeskirjad head haldust käsitleva ELi toimimise lepingu artikli 298 rakendamiseks, et vastata parlamendi ja Euroopa Ombudsmani pikka aega väljendatud nõudmisele luua Euroopa halduskorraldust reguleeriva haldusõiguse ühine süsteem;

84.

märgib, et Lissaboni leping võimaldab lisada Euroopa Arengufondi liidu eelarvesse ja see suurendab ELi arengupoliitika ühe olulise osa demokraatlikku legitiimsust; palub nõukogul ja komisjonil võtta vajalikud meetmed seoses Euroopa Liidu eelarvega 2008./2009. aasta vahekokkuvõtte tegemisel;

85.

soovitab kiiresti vaadata läbi Euroopa Liidu staatuse rahvusvahelistes organisatsioonides pärast seda, kui Lissaboni leping on jõustunud ja liit on saanud Euroopa ühenduste järglaseks, ning seda staatust tugevdada;

86.

palub nõukogul ja komisjonil leppida parlamendiga kokku strateegias, mille eesmärk on tagada sidusus vastuvõetud õigusaktide ning põhiõiguste harta ja aluslepingutes sisalduvate sätete vahel, mis käsitlevad selliseid poliitikavaldkondi nagu diskrimineerimise vältimine, varjupaigataotlejate kaitse, läbipaistvuse suurendamine, andmekaitse, vähemuste õigused, ohvrite ja kahtlusaluste õigused;

87.

palub nõukogul ja komisjonil aidata parandada Euroopa ja riiklike asutuste vahelisi suhteid, eriti õigusloome ja kohtuvaldkonnas;

88.

palub nõukogul ja komisjonil tagada tõhusa ühise energiapoliitika loomine eesmärgiga tõhusalt kooskõlastada ELi liikmesriikide energiaturge ja nende turgude arengut ning integreerida seejuures välisaspektid, milles keskendutakse energiavarustuse allikatele ja energiatarnete marsruutidele;

89.

palub nõukogul kaaluda koos parlamendiga, kuidas tuleks kasutada ELi toimimise lepingu artikli 127 lõike 6 sätteid, mis lubavad nõukogul anda Euroopa Keskpangale „krediidiasutuste ja muude rahaasutuste, välja arvatud kindlustusseltsid, usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvega seotud” eriülesandeid;

90.

kohustub kohandama oma sisemist korraldust, et optimeerida ja ratsionaliseerida talle lepinguga antud uute volituste teostamist;

91.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/46

A.

arvestades, et Lissaboni lepinguga tehakse Euroopa Liidu rahandusvaldkonnas põhjalikke muudatusi, eriti institutsioonidevahelistes suhetes ja otsustusmenetlustes;

B.

arvestades, et Lissaboni leping kehtestab Euroopa Liidu rahanduse ja eelarve valdkonna põhidokumentide vahel selge hierarhia, aidates seega kaasa otsustamissüsteemi vajalikule täpsustamisele;

C.

arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik, kus planeeritakse kulutused mitmeks aastaks, kehtestatakse Euroopa Liidu rahalised prioriteedid ja sätestatakse kindlaksmääratud ajavahemikuks kulukohustuste ülemmäärad, muutub Lissaboni lepinguga õiguslikult siduvaks dokumendiks, mis põhineb finantsraamistikku sisaldava määruse vastuvõtmiseks ettenähtud konkreetsel uuel õiguslikul alusel;

D.

arvestades, et samaaegsuse puudumine finantsraamistike ja Euroopa Parlamendi ja komisjoni mandaatide vahel on senini tinginud asjaolu, et Euroopa Parlament ei ole saanud oma eelarvevaldkonna volitusi osaliselt kasutada, sest parlament on sageli olnud seotud eelmisel ametiajal läbi räägitud ja vastu võetud finantsraamistikuga;

E.

arvestades, et kui kõnealuses ajakavas muudatusi ei tehta, ei ole Euroopa Parlament teatud ametiaegadel kunagi suuteline vastu võtma parlamendi jaoks siduvaid eelarvealaseid otsuseid, sest eelnenud ametiaja jooksul vastu võetud finantsraamistik hõlmab kogu parlamendi ametiaega;

F.

arvestades, et iga eelarverubriigi praegused väikesed varud ja paindlikkusmehhanismide vähendatud eelarveeraldised muudavad väga raskeks Euroopa Liidu asjakohase reageerimise ettenägematutele poliitilistele sündmustele ja võivad jätta iga-aastase eelarvemenetluse ilma sisuta;

G.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumine nõuab, et Euroopa Liidu rahandus- ja eelarvevaldkonna otsuste eest vastutavad institutsioonid jõuaksid kokkuleppele, kuidas tagada optimaalne üleminek uutele õigusaktidele ja otsustamismenetlustele;

H.

arvestades, et majandus- ja rahaliidu tõrgeteta toimimise huvides tuleb ELi eelarvet võtta arvesse liikmesriikide eelarvestrateegiate kooskõlastamisel;

I.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 2008. aasta kohtumisel kinnitati, et Lissaboni leping on vajalik selleks, et aidata laienenud liidul toimida tõhusamalt, demokraatlikumalt ja tulemuslikumalt, sealhulgas rahvusvahelistes küsimustes, ning arvestades, et määrati kindlaks ka lähenemisviis ja õiguslikud tagatised seoses Iiri valijate väljendatud muredega, et leping saaks jõustuda enne 2009. aasta lõppu, järgides samal ajal asutamislepingute eesmärke ja sihte,

1.

väljendab heameelt Lissaboni lepinguga Euroopa Liidu rahanduse demokraatliku kontrolli ja läbipaistvuse osas tehtud edusammude üle; osutab vajadusele parandada ja kohandada institutsioonidevahelise kooskõlastamise mehhanisme ja sisemise koostöö korda, et Euroopa Parlament saaks oma uusi volitusi täies ulatuses kasutada;

2.

avaldab Euroopa Liidu omavahendite puhul kahetsust asjaolu pärast, et liikmesriigid ei ole kasutanud võimalust luua tõeliste Euroopa Liidu omavahendite süsteem, mis oleks õiglasem, läbipaistvam, kodaniku jaoks mõistetavam ja mille suhtes kohaldataks demokraatlikumat otsustamismenetlust;

3.

avaldab eelkõige kahetsust asjaolu pärast, et pole tehtud edusamme Euroopa Parlamendi kaasamiseks Euroopa Liidu käsutada olevate omavahendite piiride ja liigi määratlemisse; tuletab meelde, et säilitatud on sissetulekuid ja kulutusi käsitlevate otsuste teineteisest eraldatus;

4.

tunneb seevastu heameelt jõupingutuste üle võimaluse osas võtta omavahendeid käsitleva otsuse rakendusmeetmed vastu õigusloomega seotud erimenetluse abil, mille kohaselt nõukogu otsustab kvalifitseeritud häälteenamusega ainult pärast parlamendi heakskiitu;

5.

palub nõukogul kõnealust võimalust maksimaalselt kasutada, et muuta otsustamismenetlus paindlikumaks;

6.

väljendab heameelt mitmeaastasele finantsraamistikule ametliku staatuse andmise üle Lissaboni lepingus, mille alusel muutub mitmeaastane finantsraamistik õiguslikult siduvaks dokumendiks; tuletab meelde, et mitmeaastane finantsraamistik kehtestab Euroopa Liidu kulukohustuste kava ja kulude ülemmäärad kindlaksmääratud ajavahemikul, aidates seega kaasa eelarvedistsipliini tugevdamisele;

7.

tunneb heameelt asjaolu üle, et mitmeaastase finantsraamistiku kehtestamise määruse peavad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt spetsiaalse menetluse abil heaks kiitma;

8.

avaldab seevastu kahetsust asjaolu pärast, et Lissaboni lepingus säilitati nõue, mille kohaselt peab nõukogu mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise otsuse ühehäälselt heaks kiitma, mis muudab otsustamismenetluse väga raskeks ja soosib läbirääkimisi „väikseima ühise nimetaja” alusel; julgustab seetõttu Euroopa Ülemkogu kasutama võimalikult kiiresti klauslit, mis võimaldab nõukogul ühehäälselt otsustamise asemel võtta mitmeaastane finantsraamistik vastu kvalifitseeritud häälteenamusega;

9.

avaldab kahetsust ka asjaolu pärast, et uue menetluse puhul on Euroopa Parlamendil üksnes heakskiitmise, mitte tõelise kaasotsustamise õigus; rõhutab sellele vaatamata asjaolu, et Lissaboni leping näeb ette, et institutsioonid peavad menetluse algusest peale tegema kõik, et menetlus õnnestuks; kutsub seetõttu nõukogu üles olema kättesaadav menetluse algusest peale, et pidada Euroopa Parlamendiga struktureeritud poliitilist dialoogi ja võtta täies ulatuses arvesse parlamendi prioriteete;

10.

märgib, et Lissaboni leping osutab, et mitmeaastases finantsraamistikus ei määrata mitte üksnes kindlaks „kulukohustuste assigneeringute iga-aastased piirmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastane piirmäär”, vaid ka „kõik muud sätted, mida on vaja iga-aastase eelarvemenetluse sujuvaks toimimiseks” (5);

11.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping annab võimaluse korraldada finantsplaneerimist viie aasta kaupa, et vajalike kohanduste tegemise korral saaks mitmeaastase finantsraamistiku viia võimaluste piires kooskõlla Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga, nagu demokraatia loogika eeldab; rõhutab, et konkreetsete pikema rahastamisperioodiga poliitikavaldkondade puhul võib olla vajalik kasutada teistsugust korda;

12.

toetab seega üleminekut viieaastasele mitmeaastasele finantsraamistikule, kuid saab aru, et mitmeaastase finantsraamistiku täielikku kokkulangevust Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga võib olla raske saavutada, sest vähemalt üheaastane läbirääkimisperiood tundub olevat vajalik, et võimaldada igal uuel parlamendi ja komisjoni koosseisul teha oma ametiaja jooksul olulisi finantspoliitilisi otsuseid;

13.

peab väga positiivseks mitmeaastase finantsraamistiku integreerimist institutsioonidevahelise strateegilise kavandamise – mõiste, mida Lissaboni leping muu hulgas tugevdas – üldisesse loogikasse nii, nagu soovitati põhiseaduskomisjoni raportis institutsioonidevahelise tasakaalu kohta (6);

14.

toetab kõnealuses raportis sõnastatud ettepanekut, mille kohaselt peab uus komisjoni koosseis oma „ametiaja kava” tutvustamisel esitama ettepanekud oma ametiaja poliitiliste prioriteetide järgimiseks vajalikuks peetavate finantsraamistiku suuniste kohta, ning pärast seda, kui ametiaja kava on institutsioonide vahel heaks kiidetud, arendatakse kõnealused prioriteedid mitmeaastases finantsraamistikus ettepanekute kohaselt välja;

15.

on lisaks seisukohal, et täiskogu istungi aruteludel ja kuulamistel parlamendikomisjonides peaks komisjoni presidendi kandidaat olema juba suuteline esitama üksikasju komisjoni uue koosseisu kavandatava poliitika eesmärkide eeldatavate finantstagajärgede kohta;

16.

rõhutab, et eespool osutatud üleminek viieaastasele finantsplaneerimise süsteemile võib eeldada praeguse mitmeaastase finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist kuni 2016. aastani (kaasa arvatud), et järgmine viieaastane finantsraamistik saaks jõustuda hiljemalt 2017. aasta alguses (7); soovitab igal juhul lõpetada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimised 2016. aasta esimese kvartali lõpuks, et 2017. aasta eelarvemenetlus saaks toimuda juba 2017. aastal jõustuva raamistiku tingimuste kohaselt;

17.

rõhutab, et läbirääkimised tuleks läbi viia nii, et institutsioonid saaksid ette näha uue mitmeaastase finantsraamistiku jõustumise juba 2016. aastal;

18.

on seisukohal, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku pikendamist ja kohandamist tuleks kaaluda järgmise, 2010. aastal toimuva vahehindamise käigus;

19.

rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku õiguslikult siduv olemus nõuab rohkem kui kunagi varem paindlikkuse suurendamist, mis võimaldaks Euroopa Liidul ettenägematutele väljakutsetele nii liidus kui ka väljaspool seda piisavalt paindlikult ja tulemuslikult reageerida;

20.

juhib tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepingus nähakse ette mitmeaastase finantsraamistiku viimase aasta piirmäärade ja muude sätete kehtivuse pikendamine, juhul kui uut finantsraamistikku ei ole õnnestunud enne eelmise lõppemist vastu võtta; on arvamusel, et kõnealune asjaolu on täiendavaks argumendiks paindlikkuse suurendamisele;

21.

rõhutab sellega seoses, et suurem paindlikkus tuleks saavutada ühelt poolt kõigi eelarverubriikide siseste ja nende vaheliste paindlikkusmehhanismide ja teisalt konkreetsete paindlikkusvahendite abil, mida on võimalik kasutusele võtta väljaspool eelarverubriikide varusid;

22.

tuletab meelde, et eelarvekomisjon peab kõnealustes küsimustes oma seisukohad esitama finantsraamistiku (2007–2013) vahehindamise raporti vastuvõtmisel;

23.

tuletab meelde vajadust saavutada mõistliku aja jooksul enne Lissaboni lepingu jõustumist institutsioonidevaheline kokkulepe viisi kohta, kuidas minna üle olemasolevalt institutsioonidevaheliselt kokkuleppelt Lissaboni lepingu kohaselt ette nähtud õigusaktis sisalduvale mitmeaastasele finantsraamistikule; tuletab meelde, et liikmesriikide parlamentidele tuleb jätta õigusakti projektide läbivaatamiseks kaheksa nädalat;

24.

on kõnealuses küsimuses seisukohal, et tuleb saavutada kokkulepe selle kohta, kuidas jaotada olemasolevas institutsioonidevahelises kokkuleppes sisalduvad sätted, mis peaksid „libisema” mitmeaastasesse finantsraamistikku, sätete osas, mis kuuluvad tulevasse finantsmäärusesse või vajaduse korral nende sätete osas, mis õigustaksid eelarvealases koostöös institutsioonidevahelise kokkuleppe säilitamist, kuhu võidakse siiski lisada uusi sätteid; tuletab meelde, et olemasoleva institutsioonidevahelise kokkuleppe sätete jaotus peaks toimuma Lissaboni lepingus esitatud kriteeriume arvestades;

25.

väljendab suurt heameelt kohustuslike kulude ja mittekohustuslike kulude eristamise kaotamise üle, mille tulemusel on Euroopa Parlamendil nõukoguga võrdsetel tingimustel õigus otsustada Euroopa Liidu kõigi kulude üle;

26.

rõhutab, et kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahelise eristuse kaotamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu kohustusega täita oma finantskohustusi ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Lissaboni lepingu alusel tagavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon „rahaliste vahendite olemasolu liidu seaduslike kohustuste täitmiseks kolmandate isikute suhtes” (8);

27.

märgib, et iga-aastase eelarvemenetluse muudatuste eesmärk peaks olema menetluse lihtsustamine, nähes igale institutsioonile ette ühe lugemise ja kehtestades mitmeid sätteid, mis peaksid hõlbustama kokkuleppe saavutamist kahe eelarvepädeva institutsiooni vahel; rõhutab, et need muudatused peaksid vähendama bürokraatiat;

28.

rõhutab komisjoni rolli tugevdamist, mille tulemusena saab komisjon eelarveküsimustes algatusõiguse ja võib oma eelarveprojekti muuta kuni lepituskomitee kokkukutsumiseni;

29.

väljendab heameelt asjaolu üle, et lepingu alusel on komisjoni ülesandeks teha kõik vajalikud algatused, et lepituskomitees Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti lähendada, ning kutsub seega komisjoni üles täitma täiel määral oma vahendajarolli Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelise kokkuleppe saavutamisel;

30.

juhib tähelepanu asjaolule, et uus menetlus sisaldab kummagi institutsiooni jaoks ainult ühte eelarveprojekti lugemist; rõhutab, et uus menetlus ja üks lugemine ei võimalda de facto institutsioonidel enam oma seisukohta teise lugemise ajal muuta, nagu seda varem võis juhtuda; on seepärast veendunud, et kõnealuse menetluse puhul tuleb Euroopa Parlamendil poliitilised prioriteedid täpselt paika panna varasemas järgus ning kujundada sellele vastavalt oma operatiivne lähenemine ja töökorraldus nii, et oleks võimalik saavutada kõik seatud eesmärgid;

31.

tuletab meelde, et kõnealune lugemine peab kinnitama Euroopa Parlamendi poliitilisi prioriteete, aga peab ühtlasi võimaldama tal leida lepituskomitees kokkuleppe nõukoguga (või parlamendi muudatusettepanekute osas parlamenti esindavate liikmete suure enamusega uuesti hääletada, juhul kui parlament lepituskomitee teksti heaks kiidab ja nõukogu selle tagasi lükkab);

32.

rõhutab kõnealuses kontekstis olemasolevale sarnase pragmaatilise ajakava säilitamise olulisust, nõudes samal ajal kooskõlastamismehhanismide õigeaegset kasutusele võtmist; tuletab lisaks meelde, et institutsioonidevaheliste mitteametlike dialoogide mehhanismide juurutamine on äärmiselt oluline kokkuleppe saavutamise hõlbustamiseks enne menetluse algust ja selle käigus;

33.

on veendunud, et Lissaboni leping suurendab Euroopa Parlamendi volitusi tingimusel, et parlament saab endale vahendid, et tulla tõhusalt toime uue menetluse kasutuselevõtust tuleneva tihedama ajakava ja eelneva põhjalikuma planeerimise vajadusega;

34.

on seisukohal, et tulevikus on enne esimest lepituskoosolekut koostataval Euroopa Parlamendi resolutsioonil suurem tähtsus, sest see võimaldab parlamendil esitada ametlikult oma prioriteedid tulevase eelarveaasta osas, ilma et need oleksid tingitud nõukogu eelarveprojekti käsitleva seisukohaga seotud taktikalistest kaalutlustest; leiab, et kõnealune resolutsioon võimaldab seega teistel institutsioonidel saada enne institutsioonidevaheliste läbirääkimiste algust selge ülevaate parlamendi prioriteetidest; lisab, et see annab ühtlasi parlamendile võimaluse esitada esialgsed suunised katseprojektide ja ettevalmistustegevuste kohta;

35.

tuletab meelde, et kõnealused prioriteedid on parlamendile väga kasulikud ka suunistena eelarveprojekti lugemisel, kuid samuti mandaadina lepituskomitee läbirääkimistel osalevale delegatsioonile;

36.

rõhutab, et oluline on korraldada iga aasta juulis kolmepoolsed läbirääkimised, et iga institutsioon saaks selge ülevaate teiste poolte prioriteetidest ja Euroopa Parlament saaks teistele institutsioonidele anda teada juulikuus vastuvõetava eelarveprojekti käsitleva resolutsiooni sisu;

37.

rõhutab, et oluline on kõigi pädevusvaldkondi arvestades viia eelarveprojekti ja Euroopa Parlamendi iga-aastase eelarvemenetluse prioriteetide osas sisse ulatuslik dialoog liikmesriikide parlamentide vastavate komisjonidega;

38.

rõhutab lepituskomitee kui kahe eelarvepädeva institutsiooni vahelisi poliitilisi lahkarvamusi lahendava instantsi tähtsust tulevikus; tuletab meelde, et lepituskomitee ülesandeks on jõuda 21 päeva jooksul kokkuleppele kompromissteksti suhtes, mis jõustub, kui eelarvepädevad institutsioonid seda tagasi ei lükka; on seisukohal, et lepituskomitee peab koosnema kõrgeimatest poliitikaesindajatest;

39.

väljendab heameelt, et Lissaboni leping annab Euroopa Parlamendile lepitusmenetluse lõpus otsustava rolli; rõhutab eriti järgmist:

40.

rõhutab, et oleks soovitav, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni juhiks lepituskomitees oleks eelarvekomisjoni esimees ning et vajaduse korral ja ilma et see piiraks fraktsioonide poolt parlamenti esindavate liikmete nimetamise poliitilist olemust, kuuluksid delegatsiooni lisaks eelarvekomisjoni liikmetele nende parlamendikomisjonide liikmed, kelle poliitikavaldkonda kuulub antud juhul arutatav konkreetne küsimus;

41.

kutsub nõukogu üles saavutama parlamendiga kiiresti kokkulepet lepituskomitee toimimisviisi osas;

42.

on omalt poolt seisukohal, et lepituskomitee peaks tulema kõrgeimal poliitilisel tasandil kokku vähemalt kaks korda, kui see on kokkuleppe saavutamiseks vajalik ning komitee koosolekutele peab eelnema traditsioonilises vormis ettevalmistav poliitiline triloog; tuletab meelde, et nõukogu esindavatel liikmetel peab olema kõnealusteks kohtumisteks poliitiline läbirääkimiste mandaat;

43.

teeb ettepaneku, et kõnealuse töö valmistaks ette institutsioonidevaheline ettevalmistav töörühm, kuhu kuuluvad pearaportöör, parlamendi poliitiliste fraktsioonide esindajad ja Euroopa Liidu eesistujariigi alaline esindaja, jättes avatuks võimaluse lisada nn troika puhul kahe teise eesistujariigi esindajad;

44.

tuletab meelde, et institutsioonid peavad jõudma kokkuleppele ka lepituskomitee sekretariaadi koosseisu osas, kuhu peaksid tõenäoliselt kuuluma kummagi eelarvepädeva institutsiooni ametnikud, keda abistab komisjon;

45.

juhib tähelepanu asjaolule, et eeskiri, mille kohaselt ei tohi komisjon oma projekti pärast lepituskomitee kokkukutsumist enam muuta, ei võimalda enam kasutada tavapärast sügisest muutmisettepanekut, et võtta arvesse põllumajanduspoliitika ajakohastatud prognoose ja nende eelarvemõju; on seisukohal, et kõnealusel juhul oleks kõige asjakohasemaks lahenduseks see, kui komisjon esitaks vajadusel konkreetse paranduseelarve projekti („põllumajanduse paranduseelarve”), kui kõik põllumajanduslikud andmed on lõplikult kindlaks määratud;

46.

rõhutab, et parlamendi eelarvepädevuse laiendamine kõigile ELi kuludele ning kaasotsustamismenetluse peaaegu üleüldiseks muutmine õigusloomealases tegevuses tingib eelarvemõõtme suurema arvessevõtmise vajaduse õigusloomealases tegevuses; peab kõnealusel eesmärgil vajalikuks suurendada koostööd eelarvekomisjoni ja teiste parlamendikomisjonide vahel, et parlamendi õigusloomealase tegevuse mõju finantsvaldkonnas asjakohaselt arvesse võtta, eriti arvestades mõju mitmeaastasele finantsraamistikule ja aasta eelarvele; teeb kõnealusel eesmärgil ettepaneku, et finantsmõju omavate valdkondade õigusloome lepituskomiteedesse kuuluks üks eelarvekomisjoni liige; tuletab siinjuures meelde parlamendireformi töörühma tegevuse tulemusi, eriti kolmandas vahearuandes käsitletud parlamendikomisjonide koostöö eri vorme;

47.

tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga laieneb kõigile ELi institutsioonidele kohustus järgida eelarvedistsipliini; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi kodukord näeb juba ette konkreetse menetluse kõnealuse põhimõtte järgimise tagamiseks; on seisukohal, et kõnealune menetlus tuleb muuta operatiivsemaks ja tõhusamaks;

48.

väljendab heameelt asjaolu üle, et finantsmäärus muutub õigusloomealase tavamenetluse (kaasotsustamismenetlus) teel Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt pärast kontrollikojaga konsulteerimist vastu võetavaks määruseks;

49.

tuletab meelde, et Lissaboni leping sisaldab peamisi sätteid kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe nende sätete eristamiseks, mis peaksid kuuluma tulevasse institutsioonidevahelisse kokkuleppesse ja mis tuleks pigem lisada mitmeaastasesse finantsraamistikku;

50.

märgib siiski, et finantsmäärus peaks sisaldama kõiki sätteid, mida on vaja menetluse määratlemiseks vastavalt lepingu sätetele (9); on seisukohal, et kõnealune sõnastus hõlmab lepituskomitee toimimist, käivituskorda ja muidugi nende finantsmääruse sätete ajakohastamist, mida Lissaboni lepingu muudatused otseselt puudutavad (täpsemalt kohustuslike ja mittekohustuslike kulude vahelise eristuse kaotamine, uus kaasotsustamismenetlus ülekannete osas jne);

51.

peab äärmiselt oluliseks, et institutsioonid saavutaksid kõnealustes küsimustes aegsasti poliitilise kokkuleppe, et finantsmääruse vajalikud muudatused saaks pärast Lissaboni lepingu jõustumist uue menetluse teel kiiresti sisse viia ning näha vajaduse korral ette ajutised kokkulepped, mis võimaldavad eelarvemenetluse tõrgeteta jätkamist;

52.

kutsub komisjoni üles esitama aegsasti ettepaneku, mis võimaldaks Euroopa Parlamendil ja nõukogul saavutada kokkuleppe lõikes 49 ettenähtud eristuse kohaldamise kohta olemasoleva institutsioonidevahelise kokkuleppe suhtes;

53.

on seisukohal, et kõnealust finantsmääruse kohandamist ei tohi mingil juhul segi ajada 2010. aastaks ette nähtud iga kolme aasta järel toimuva finantsmääruse läbivaatamisega;

54.

märgib, et Lissaboni lepingu jõustumisel on institutsioonide tasandil toimuvate uuenduste tõttu mõju ka Euroopa Liidu eelarvele – Euroopa Ülemkogu muutub institutsiooniks, luuakse presidendi ametikoht ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht, kelle tegevust toetab Euroopa välisteenistus;

55.

kinnitab uuesti oma kavatsust kasutada täies ulatuses oma eelarvealaseid volitusi seoses institutsiooniliste uuendustega ja rõhutab, et oluline on saavutada aegsasti nõukoguga kokkulepe Euroopa Ülemkogu ja eriti püsiva eesistumise ning tulevase Euroopa Liidu välisteenistuse rahastamise osas; rõhutab, et kõnealuse teenistuse rahastamine peab jääma täielikult eelarvepädeva institutsiooni kontrolli alla;

56.

juhib tähelepanu asjaolule, et ÜVJP ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika osas näeb Lissaboni leping ette uued menetlused, et tagada kiire juurdepääs liidu eelarvele ning luua liikmesriikide sissemaksetest rahastatav käivitusfond; rõhutab siiski, et kogu ELi välistegevust tuleks reeglina rahastada ühenduse assigneeringutest ja ainult hädaolukorras erandlikult väljaspool liidu eelarvet tehtud osamaksetest;

57.

märgib, et Lissaboni lepingul on ka piiratud ulatuses finantsmõju, mis on tingitud ELi uutest spetsiifilistest pädevustest; teatab, et on sobival ajal valmis analüüsima uute pädevuste kasutamise konkreetseid tagajärgi; on seisukohal, et uute pädevuste rakendamine tervikuna ei toimu kindlasti vahetult pärast Lissaboni lepingu jõustumist, vaid järk-järgult, vastavalt asjaomaste õigusaktide väljatöötamise tempole; on sellele vaatamata seisukohal, et uute pädevuste rakendamise rahastamine ei tohi toimuda ELi praeguste tegevuste rahastamise arvelt;

58.

soovib kutsuda enne asjaomaste eelarveprojektide läbivaatamist liikmesriikide parlamente osalema igal aastal liikmesriikide ja ühenduse eelarvepoliitika suuniste teemal toimuvas ühises avalikus arutelus, et määrata juba algjärgus kindlaks raamistik ühiste mõttevahetuste pidamiseks liikmesriikide riikliku poliitika kooskõlastamise teemal, võttes sealjuures samuti arvesse ühenduse panust;

59.

juhib tähelepanu asjaolule, et liidu peamiste eesmärkidega seotud kuludeks ELi eelarvest vahendite eraldamise otsustamise seisukohast oleks kasulik, kui liikmesriigid avaldaksid igal aastal teabe riigi või vajaduse korral piirkonna eelarvest mainitud eesmärkide saavutamisele kaasa aitavate assigneeringute eraldamise kohta;

60.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

5.8.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 212/54

A.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitikas ja lähiajal käivitatavas idapartnerluse programmis tunnustatakse Moldova Vabariigi püüdlusi seoses Euroopa Liiduga ning Moldova tähtsust riigina, millel on Euroopa Liidu liikmesriikidega sügavad ajaloolised, kultuurilised ja majanduslikud sidemed;

B.

arvestades, et ELi ja Moldova Vabariigi vahelise tegevuskava eesmärk on ergutada poliitilisi ning institutsioonilisi reforme Moldova Vabariigis, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste, õigusriigi, kohtusüsteemi sõltumatuse, ajakirjandusvabaduse ning heanaaberlike suhete valdkonnas;

C.

arvestades, et 2009. aasta juuniks on seatud eesmärk alustada ELi ja Moldova koostöönõukogus kõnelusi uue lepingu sõlmimiseks Moldova Vabariigi ja ELi vahel;

D.

arvestades, et Moldova Vabariik on Euroopa Nõukogu ning OSCE liige ja on seeläbi võtnud endale kohustuse edendada tõeliselt demokraatiat ja inimõiguste austamist, muu hulgas ennetades ja võideldes piinamise, väärkohtlemise ja muu ebainimliku ning väärikust alandava kohtlemise vastu;

E.

arvestades, et Moldova Vabariigis toimusid 5. aprillil 2009. aastal parlamendivalimised, ning arvestades, et neid jälgis rahvusvaheline valimiste vaatlusmissioon, mis koosnes OSCE/ODIHRi ning Euroopa Parlamendi, OSCE Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee esindajatest;

F.

arvestades, et valimiste eel väljendati tõsist muret seoses valitsuse kontrolliga riiklike meediakanalite üle, opositsioonijuhtide ja eraõigusliku meedia hirmutamise ning ahistamise pärast ja haldusressursside väärkasutamise üle valitsuspartei kasuks;

G.

arvestades, et 500 000 kuni miljon moldovlast elab välismaal, ja arvestades paljude valitsusväliste organisatsioonide ning Moldova diasporaa liitude poolt alla kirjutatud ja Moldova võimudele enne 5. aprilli 2009. aasta valimisi saadetud ning ignoreeritud pöördumisi, milles käsitletakse välismaal elavate moldovlaste ilmajätmist hääletamisõigusest, sealhulgas Moldova Vabariigi presidendile, parlamendi esimehele ja peaministrile 2009. aasta veebruaris edastatud pöördumist; arvestades väljaspool Moldova Vabariiki elavate hääletanute väga väikest arvu (22 000);

H.

arvestades, et Transnistria separatistliku piirkonna de facto ametivõimud takistasid suurt hulka Moldova kodanikke valimistel osalemast;

I.

arvestades, et rahvusvahelise valimiste vaatlusmissiooni esialgsetes tulemustes on jõutud järeldusele, et valimised vastasid paljudele rahvusvahelistele standarditele ja kohustustele, kuid on vaja edasisi täiustusi, et tagada valimisprotsess, mis on vaba liigsest administratiivsest sekkumisest, ning suurendada üldsuse usaldust;

J.

arvestades, et opositsioonierakonnad ja kodanikuühendus Koalitsioon 2009 kaebasid arvukate rikkumiste üle 5. aprillil 2009 toimunud valimistel seoses valijate nimekirjade ja lisanimekirjade koostamise ning häälte lugemise ja tabelisse kandmisega;

K.

arvestades, et pärast häälte teistkordset ülelugemist avaldas keskvalimiskomisjon 21. aprillil 2009 valimiste lõplikud tulemused ja konstitutsioonikohus kinnitas need 22. aprillil 2009;

L.

arvestades, et valimistele järgnevaid sündmusi iseloomustasid vägivald ja Moldova valitsuse teostatud ulatuslik hirmutamise ja vägivalla kampaania, mis seab kahtluse alla Moldova ametivõimude pühendumise demokraatlikele väärtustele ja inimõigustele ning kodanike usalduse nende võimude vastu;

M.

arvestades, et rahumeelseid meeleavaldusi õhutasid kahtlused valimiste õigluse suhtes ja usaldamatus riigiasutuste, sealhulgas valimisprotsessi hallanud asutuste suhtes, ning arvestades, et ametivõimud kasutasid kahetsusväärseid vägivallaakte ja vandalismi ära kodanikuühiskonna hirmutamiseks, reageerides vägivaldselt ja ülemääraselt ning piirates veelgi Moldova kodanike niigi nõrku põhiõigusi ja vabadusi;

N.

arvestades, et tunnistatakse vähemalt 310 inimese vahistamist ja kinnipidamist ning osa vahistatutest on endiselt vanglas, ja arvestades, et kinnipeetud kannatasid vahistamisel politseijaoskondades süstemaatilise väärkohtlemise all sellisel määral, et seda kohtlemist võib pidada piinamiseks;

O.

arvestades, et tsiviilisikute peksmine ja alusetu vahistamine kindlakstegemata politseiüksuste poolt ei tundunud olevat suunatud olukorra rahulikumaks muutmisele, vaid pigem viisid tahtlike survemeetmete kasutamiseni;

P.

arvestades, et tõsised inimõiguste rikkumised Moldova ametivõimude poolt, kodanikuühiskonna esindajate ja meeleavaldajate põhjendamatu ahistamine ning õigusriigi põhimõtte ja Moldova Vabariigi poolt alla kirjutatud asjakohaste Euroopa konventsioonide eiramine jätkuvad endiselt selles riigis;

Q.

arvestades, et Moldova valitsus süüdistas Rumeeniat seotuses valimisjärgsete meeleavaldustega ja saatis Rumeenia suursaadiku riigist välja; arvestades, et ühtlasi kehtestas Moldova valitsus kõnealuse ELi liikmesriigi kodanikele uuesti viisakohustuse;

R.

arvestades, et tuleb rõhutada, et ei ole ilmnenud mingeid tõsiseid viiteid ega tõendeid, mille alusel võiks mis tahes ELi liikmesriiki viimaste nädalate vägivaldsete sündmuste eest vastutavaks pidada;

S.

arvestades, et tõeline ja tasakaalustatud partnerlus võib areneda vaid siis, kui see põhineb jagatud ühistel väärtustel, eriti mis puudutab demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ning inimõiguste ja kodanikuvabaduste austamist;

T.

arvestades, et Euroopa Liidu eesmärgiks on saavutada idapartnerluse programmi abil Moldova Vabariigis ning teistes ELi idapoolsetes naaberriikides suurem stabiilsus, parem valitsemine ja majanduslik areng,

1.

rõhutab ELi ja Moldova Vabariigi tihedamate suhete tähtsust ning kinnitab vajadust teha koostööd, et suurendada Euroopas stabiilsust, julgeolekut ja jõukust ning vältida uute eraldusjoonte tekkimist;

2.

kinnitab veel kord oma pühendumust jätkata mõttekat ja eesmärgile suunatud dialoogi Moldova Vabariigiga, kuid peab väga oluliseks rakendada õigusriiki ja inimõiguste austamist käsitlevaid tõhusaid sätteid, rõhutades samas, et suhete edasine tugevdamine, sealhulgas uue laiendatud lepingu sõlmimise kaudu, tuleks seada sõltuvusse Moldova ametivõimude tegelikust ja ilmsest pühendumusest seoses demokraatia ja inimõigustega;

3.

rõhutab, et Moldova Vabariigi ja Euroopa Liidu suhete edasiseks arenguks on ülimalt tähtis rahvusvaheliste demokraatlike standardite täielik järgimine valimiste eel, ajal ja järel;

4.

mõistab teravalt hukka ulatusliku ahistamise, tõsised inimõiguste rikkumised ja kõik muud Moldova valitsuse poolt parlamendivalimiste järel võetud ebaseaduslikud meetmed;

5.

nõuab Moldova ametivõimudelt, et nad lõpetaksid viivitamatult kõik ebaseaduslikud vahistamised ja arendaksid valitsuse tegevust demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste osas riigi poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste kohaselt;

6.

on eriti mures ebaseaduslike ja omavoliliste vahistamiste ning kinnipeetute inimõiguste ulatusliku rikkumise pärast, eriti mis puudutab õigust elule, õigust mitte olla füüsiliselt väärkoheldud, piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud või karistatud, õigust vabadusele ja julgeolekule, õigust õiglasele kohtumõistmisele ning kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadusele, samuti tõsiasja üle, et selline väärkohtlemine jätkub endiselt;

7.

rõhutab, et tuleb algatada üldrahvalik dialoog, kus osaleksid valitsus ja opositsiooniparteid, et teha tõsiseid jõupingutusi demokraatlike menetluste ning Moldova Vabariigi demokraatlike institutsioonide toimimise põhjalikuks parandamiseks ning kõnealuses dialoogis tuleb viivitamatult käsitleda rahvusvahelise valimiste vaatlusmissiooni järeldustes märgitud puudusi;

8.

rõhutab samas, et sisemised pinged Moldova Vabariigis on väga suured ning on seetõttu kindlalt veendunud vajaduses luua kiiresti sõltumatu uurimiskomisjon, kus on esindatud EL, Euroopa Nõukogu juures tegutsev piinamise tõkestamise komitee ning sõltumatud eksperdid, et tagada uurimise erapooletus ja läbipaistvus;

9.

nõuab, et kõik isikud, keda peetakse vastutavaks kinnipeetute vastu tarvitatud jõhkra vägivalla eest, antaks kohtu alla; nõuab lisaks, et uurimiskomisjoni tulemused viiksid Moldova Vabariigi õigussüsteemi ja politseijõudude tõelise reformimiseni;

10.

nõuab eriuurimist seoses juhtumitega, kus inimesed said valimistele järgnenud sündmuste käigus surma, samuti seoses kinnipidamiste ajal toimunud väidetavate vägistamiste ja väärkohtlemisega ning poliitilistel põhjustel toimunud vahistamistega, nt Anatol Mătăsaru ja Gabriel Stati vahistamisega;

11.

mõistab hukka Moldova ametivõimude poolt ajakirjanike, kodanikuühiskonna esindajate ja opositsioonierakondade vastu suunatud ahistamiskampaania, eriti ajakirjanike vahistamised ja väljasaatmised, veebilehtedele ja telejaamadele juurdepääsu tõkestamise, propaganda edastamise avalik-õiguslikel kanalitel ning opositsiooni esindajatele riiklikele meediakanalitele juurdepääsu keelamise; on seisukohal, et kõnealused meetmed on mõeldud Moldova Vabariigi isoleerimiseks kodumaisest ja rahvusvahelisest meediast ning avalikkuse kontrollist hoidumiseks; taunib sellise tsensuuri jätkumist siseministri ja justiitsministri poolt valitsusvälistele organisatsioonidele, erakondadele ning massimeediale saadetud kirjade kaudu ning mõistab selle hukka;

12.

mõistab järsult hukka Moldova ametivõimude otsuse saata riigist välja Rumeenia suursaadik ja kehtestada selle Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes viisanõue; rõhutab, et ELi kodanike diskrimineerimine nende kodakondsuse alusel on lubamatu ning kutsub Moldova ametivõime Rumeenia kodanike suhtes viisavabadust taastama;

13.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon vaataksid ühtlasi läbi ELi viisasüsteemi Moldova Vabariigi suhtes, et kergendada Moldova kodanikele viisade andmise tingimusi, eelkõige rahalisi tingimusi ja võimaldada paremini reguleeritud reisikorraldust; loodab samas, et Moldova kodanikud ei kasuta paremat viisa- ja reisimissüsteemi selleks, et massiliselt oma maalt lahkuda, vaid et see julgustab neid oma kodumaa arengule aktiivselt kaasa aitama;

14.

märgib, et väited ühe ELi liikmesriigi sündmustes osalemise kohta tunduvad olevat põhjendamatud ja neid ei arutatud ega korratud ajutise delegatsiooni kohtumistel Moldova Vabariigis;

15.

nõuab koheseid ja kindlaid tõendeid Moldova valitsuse väidete kinnituseks, mis puudutavad meeleavaldajate oletatavat kriminaalset tegevust ja välisriikide valitsuste kaasatust;

16.

võtab teadmiseks Moldova ametivõimude avaldused seoses kriminaalmenetluse algatamisega „võimuhaaramiskatse kohta 7. aprillil 2009” ja nõuab, et uurimine viidaks läbi läbipaistvalt ning selle käigus selgitataks kõiki Moldova ametivõimude väiteid, mis puudutavad ühe või mitme kolmanda riigi võimalikku osalemist nendes sündmustes;

17.

mõistab hukka kõik vägivallateod ja vandalismi, kuid peab lubamatuks näidata kõiki proteste kriminaalkuritegudena ja väidetava „põhiseaduse vastase vandenõuna”; on seisukohal, et rahumeelsed meeleavaldused olid suures osas tingitud sellest, et kaheldi valimiste õigluses, tunti usaldamatust riigiasutuste vastu ning oldi rahulolematud Moldova Vabariigi sotsiaalse ja majandusliku olukorraga;

18.

on seisukohal, et konstruktiivne dialoog opositsioonierakondade, kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatega on ainus võimalus praeguse olukorra lahendamiseks Moldova Vabariigis;

19.

rõhutab, et mis tahes uued valimised nõuavad, et opositsioon ja valitsus jõuaksid valimiskorra konkreetse parandamise osas üksmeelele;

20.

kordab taas kohtusüsteemi sõltumatuse tähtsust ning nõuab täiendavate meetmete võtmist, et tagada kogu meedia, sealhulgas Radio Television Moldova toimetuslik sõltumatus ning ProTV kanali vastu suunatud hirmutamise ja selle tegevusloa pikendamisega seotud ähvarduste lõpetamine, samuti nõuab Moldova valimisseaduse märkimisväärset parandamist, sest see on mis tahes tulevaste valimiste ja demokraatia kindlustamise oluline osa Moldova Vabariigis;

21.

taunib asjaolu, et Moldova valitsus ei püüdnud vastavalt Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitustele muuta hääletamist lihtsamaks välismaal elavatele Moldova kodanikele; kutsub Moldova ametivõime üles võtma õigeaegselt selleks vajalikke meetmeid;

22.

rõhutab, et OSCE/ODIHRi esialgne aruanne valimiste läbiviimise kohta erineb oluliselt märkimisväärse arvu Moldova valitsusväliste organisatsioonide väidetest, mille kohaselt esines valimistel ulatuslikke rikkumisi; juhib tähelepanu, et selliseid erinevusi tuleb arvesse võtta, kui tulevikus uuritakse OSCE/ODIHRi valimiste vaatlemisega seotud tegevust ja ELi osalemist rahvusvahelistel valimiste vaatlusmissioonidel;

23.

on seisukohal, et usaldusväärsuse säilitamiseks Moldova Vabariigi kodanike silmis peaks EL osalema praeguse olukorra lahendamises ennetavalt, põhjalikult ja igakülgselt; nõuab tungivalt, et nõukogu kaaluks õigusriigimissiooni saatmist Moldova Vabariiki, et aidata õiguskaitseorganeid, eriti politseid ja kohtusüsteemi, nende reformimise protsessis;

24.

rõhutab, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid peavad Euroopa naabruspoliitikat ja eelkõige uut idapartnerluse programmi täielikult ära kasutama, et saavutada Moldova Vabariigis ja teistes ELi idapoolsetes naaberriikides suurem stabiilsus, parem valitsemine ning tasakaalustatud majandusareng;

25.

palub komisjonil tagada, et ELi poolt Moldova Vabariigile antaval rahalisel abil inimõiguste ja põhivabaduste valdkonnas oleks laiem mõjuala, kasutades eelkõige täielikult ära demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning ENPI sätete pakutavaid võimalusi; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile üksikasjalik aruanne ELi vahendite kasutamise kohta Moldova Vabariigis, keskendudes eriti hea valitsemistava ja demokraatliku arengu toetamiseks eraldatud vahenditele;

26.

kutsub nõukogu ja komisjoni nii volituste kui vahendite osas tugevdama ELi eriesindaja missiooni Moldova Vabariigis;

27.

kordab oma toetust Moldova Vabariigi territoriaalsele terviklikkusele ja rõhutab, et EL peab omama Transnistria küsimuse lahendamises jõulisemat rolli;

28.

rõhutab veel kord, et Euroopa Liit peab tegema kõik temast oleneva, et pakkuda Moldova Vabariigi kodanikele tõeliselt euroopalikku tulevikku; kutsub kõiki Moldova Vabariigi poliitilisi jõude ja Moldova partnereid tungivalt üles mitte kuritarvitama praegust ebakindlust, et Moldovat Euroopa kursilt kõrvale kallutada;

29.