—

—

—

—

—

—

—

—

—

—

—

—

A.

arvestades, et loomulikud muudatused ülemaailmses kliimas on toimunud kogu ajaloo vältel, kuid nii vaadeldud globaalse soojenemise kui ka bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kiirus ja ulatus on sellised, et nende põhjuslikus seoses inimtegevusega ei saa enam kahelda;

B.

arvestades, et kliimamuutus kujutab endast tõsist ohtu vaesuse vähendamisele, inimõigustele, rahule ja julgeolekule, vee-, energia- ja toiduvarude kättesaadavusele ning aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele paljudes arenguriikides;

C.

arvestades, et viimase sajandi jooksul on ülemaailmne maapinna temperatuur tõusnud keskmiselt 0,74 °C ning et valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma ennustuste kohaselt jätkab see olenevalt stsenaariumist tõusmist 1,1–6,4 °C võrra;

D.

arvestades, et kõnealuste muutuste inimestele põhjustatav kahju, sotsiaalsed, finantsalased ja majanduslikud tagajärjed on tuntavad aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel ja paljudes sektorites, sealhulgas põllumajanduse tootlikkuse ja kariloomade jõudluse valdkonnas, merendusalases tegevuses, turismivoos, füüsilises infrastruktuuris ja tervishoiuteenustes; arvestades, et need muutused põhjustavad tõenäoliselt kõrbestumist ning ohustavad paljude põlisrahvaste, saarte ja metsade, mis moodustavad materiaalse ja mittemateriaalse maailmapärandi, olemasolu;

E.

arvestades, et AKV riigid on kõige vähem aidanud kaasa kliimamuutusele, kuid seisavad silmitsi selle kõige rängemate tagajärgedega; arvestades, et kliimamuutus võib vähendada või isegi nullistada ülemaailmsed arengusuundumused, hävitades tootmispotentsiaali arenguriikides;

F.

arvestades, et kuna AKV riikidele on iseloomulik nõrk riiklik rahastamine, suured riigivõlad ja suur sõltuvus eksporditavatest monokultuuridest, on need riigid vähem kaitstud välisvapustuste eest; arvestades nende riikide suurt sõltuvust primaarsektori tootmisest kui riigitulude peamisest allikast, mistõttu on nad kliimamuutusest enim ohustatud;

G.

arvestades, et leibkonna tasandil väheneb kliimamuutuse tõttu üksikisikute finantsalane, sotsiaalne ja füüsiline turvalisus, mis suurendab vaesust ja haavatavatust iseäranis kõige haavatavamate elanikkonnarühmade hulgas; arvestades, et tõenäoliselt suureneb makromajanduse tasandil kliimamuutuse tõttu vajadus riiklike kulutuste järele ning samal ajal vähenevad valitsemissektori tuluallikad;

H.

arvestades, et kliimamuutuse tõttu võivad väheneda loodusvarad, nagu elamiskõlblik maa, joogivesi ja põllumaa, mis põhjustab uusi konflikte, ebakindlust ja rändevoogusid – probleeme, mis võivad tõenäoliselt veelgi suurendada ülemaailmset ebastabiilsust;

I.

arvestades, et põllumajanduslik tootmine, mis annab vähim arenenud riikides tööd 70 % elanikkonnast, on juba ohustatud tõusva temperatuuri ja sademete muutuva taseme tõttu, mis põhjustavad saagi vähenemist ja selle prognoosimatust; arvestades, et lisaks kahjustatakse maad mittesäästvate põllumajandustavade tõttu edasi ja on võimalik, et jäädavalt;

J.

arvestades, et hinnanguliselt ühest miljardist alatoitunud inimesest maailmas elavad peaaegu kõik maapiirkondades ning nende elatusvahendid ja seega ka ellujäämine sõltuvad põllumaa kättesaadavusest ja põllusaagist;

K.

arvestades, et merendusalane tegevus teeb läbi muutusi merepinna taseme tõusu ja ookeani vee happesuse suurenemise tõttu, mis kahjustab bioloogilist mitmekesisust, ohustades seega kohalike kalurite sissetulekut, rannaalade turismimajanduse tulusid ja rannikuriikide äriportfelle; arvestades, et kui turismitööstus ei ole keskkonna seisukohast säästev, siis tuleb see ümber kavandada;

L.

arvestades, et kliimamuutuse mõju põllumajandusele ja merendusalasele tegevusele ohustab tõsiselt toiduga kindlustatust;

M.

arvestades, et tõenäoliselt on kliimamuutusega seotud tõsised ohud tihti prognoosimatud ja laastavad ning need võivad hävitada primaarsektori toodangu, füüsilise infrastruktuuri ja turismitööstuse ning põhjustada hulgaliselt surmajuhtumeid;

N.

arvestades, et just arenguriikidest väikeseid saareriike tabavad tõsised ohud kõige rängemini ja lisaks kannatavad nad geograafiliselt ebasoodsa olukorra tõttu, sest nad asuvad geograafiliselt madalamal ning on seetõttu ohustatud mere järkjärgulisest pealetungist ja lõpuks täielikust üleujutusest, juhul kui mere veepinnatase veel tõuseb;

O.

arvestades, et ebastabiilsed kliimatingimused tähendavad seda, et teatud piirkonnad nimetatakse kõrge riskiga aladeks, mis seeläbi vähendab nende atraktiivsust välismaiste otseinvesteeringute jaoks;

P.

arvestades, et neid ettevõtjaid, kes tegutsevad jõuliselt iseenda heaolust lähtuvalt ja hoolimata kahjust ülemaailmsele kliimale, kohalikule keskkonnale, elupaikadele ja ühiskonna heaolule, võetakse nende tekitatud kahju eest harva vastutusele;

Q.

arvestades, et globaliseeruvas maailmas, kus kasum on ülemaailmne, peaks ettevõtete vastutus samuti muutuma ülemaailmseks, nagu ka kohustus hüvitada kahjustusi ja kaotusi,

1.

avaldab kahetsust 7.–18. detsembril 2009. aastal Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimamuutuse konverentsi luhtumise pärast, kus ei jõutud õiguslikult siduva ulatusliku rahvusvahelise kokkuleppeni ja kus oldi küll suhteliselt ühel meelel väljakutsete laadi osas, kuid näidati hoopis väiksemat üksmeelt nendele väljakutsetele vastamise osas; võtab teadmiseks, et EL ei taandunud Kopenhaagenis toimunud läbirääkimiste ajal oma eesmärkidest, ja seetõttu kutsub ELi kui olulist osapoolt üles võtma omale täielik vastutus jätkuvates jõupingutustes, et jõuda siduva kokkuleppeni 29. novembrist – 10. detsembrini 2010. aastal Cancúnis toimuval konverentsil;

2.

tunnistab, et eriti enim arenenud ja tööstusriikides on kiiresti vaja teha olulisi globaalseid jõupingutusi ülemaailmse soojenemise piiramiseks, rakendades selleks kooskõlastatud, ühtseid, sihikindlaid ning ennetavaid kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise meetmeid;

3.

märgib, et kliimamuutuse mõjude hulgas arenguriikidele on tootmispotentsiaali vähenemine ning ekspordi ja valitsemissektori tulude langus, mis muudab nende riikide majanduse veelgi nõrgemaks; rõhutab, et kohalikul tasandil säästva ja tootliku põllumajandustegevuse kasuks tuleb rakendada toetusmeetmeid, et suurendada toiduga kindlustatust ning vältida asjatut pinnase erosiooni ja mulla degradeerumist;

4.

kutsub ELi ja AKV riike üles investeerima alternatiivsetesse keskkonnahoidlikesse energiaallikatesse ja tehnoloogiatesse energiakasutuse tõhustamiseks, et täielikult ära kasutada nendest tuleneda võivat positiivset mõju tööturule, energiajulgeolekule, bioloogilisele mitmekesisusele ja seega ka toiduga kindlustatusele; rõhutab eelkõige vajadust taastuvenergia, eriti päikeseenergia laialdase kasutuselevõtu ja tõhusama veekasutusega põllumajanduslike tootmismeetodite järele; nõuab samuti tungivalt, et komisjon toetaks uuenduslikke lahendusi, näiteks rohelisi vööndeid linnade ümber linnaelanike põhilise toiduvajaduse katmiseks arenguriikides;

5.

kutsub ELi ja AKV riike üles rakendama suures osas ELi rahastatavaid ulatuslikke riikidevahelisi teadusuuringute programme, kaasates neisse uuenduslikke ettevõtteid ja spetsialiseerunud uurimiskeskusi, et arendada uusi võimsaid tehnoloogiaid taastuvate energiaallikate rakendamiseks, tehes vastavad patendid ja tehnoloogilised protsessid ELi ning AKV riikide ettevõtete ja riigiosalusega ettevõtete jaoks tasuta kättesaadavaks;

6.

kutsub ELi kui selle arengukoostöö osalist ja AKV riike üles arendama tehnoloogiaalast partnerlust, et aidata kaasa keskkonnahoidlike tehnoloogiate kasutamisele AKV riikides ja võimaluse korral toetada AKV ning ELi vahelise energeetikaalgatuse kaudu sarnaste tehnoloogiate uurimist ja arendamist AKV riikides; rõhutab üldisemalt vajadust selgitada ja tugevdada omandiõigusi AKV riikides täiendava arengupotentsiaali loomiseks, mis põhineb omandil ja selle kasutamisel tootmise eesmärgil ja omandil kui lisatagatisel;

7.

rõhutab vajadust, et ELi eraettevõtjad käituksid AKV riikides tegutsedes sotsiaalselt vastutustundlikult, austades eelkõige elanikkonna tööhõive ja palgaga seotud õigusi ning loodusvarasid, keskkonda, elupaiku, looduskeskkonda, loomastikku ja taimestikku riikides, kus nad tegutsevad, ja millest sõltub kohalik elanikkond; rõhutab eelkõige vajadust tõsta ettevõtete sotsiaalset vastutustunnet loodusvarade ekspluateerimise suhtes;

8.

nõuab, et rahalised vahendid kliimameetmete jaoks hõlmaksid lisaks rahastajate pikaajalistele kohustustele raha ametliku arenguabi tasandil ja et nende kahe eraldi kanali kaudu eraldatavate vahendite üle peetaks läbipaistvat arvestust;

9.

tervitab Boliivia presidendi Evo Morales Ayma algatust organiseerida 19.–21. aprillil 2010. aastal Cochabambas (Boliivia) toimuv kliimamuutust ja emakese Maa õigusi käsitlev maailma rahvaste konverents kui osa rahvusvahelistest jõupingutustest teel Kopenhaagenist Cancúni;

10.

tuletab meelde, et aastatuhande eesmärkidega seotud rahvusvahelised kohustused on täidetavad ainult siis, kui tööstusriigid peavad kinni oma kohustusest anda ametlikule arenguabile 0,7 % oma SKPst;

11.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles piisavalt abistama väikeseid AKV saareriike, et käsitleda kliimamuutusest tingitud probleeme nende põllumajanduses ning merendus- ja kalandussektoris, sealhulgas toiduga kindlustatus, edendades nn rohelise majanduse arengut tehnosiirde ja täiendavate vahendite eraldamise kaudu, et rahastada kõnealuste riikide kliimaga kohanemise ja seda leevendavaid strateegiaid;

12.

tõdeb, et pikas perspektiivis ei ole riikidel võimalik mobiliseerida vajalikke summasid kliimamuutusest tingitud mõju vastaseks võitluseks arenguriikides ainuüksi riiklikest vahenditest, vaid sellesse peab panustama ka erasektor; tervitab seetõttu ELi liikmesriikide algatust luua vabatahtlikud maksud lennu- ja meretranspordi heitele ning kutsub sellest tulenevalt üles maksustama rahvusvahelist kaubavedu vastavalt iga transpordiliigi saastuse hulga ja intensiivsuse proportsionaalsele osale;

13.

nõuab, et rakendataks „vastutaja maksab” põhimõtet, mis oleks „saastaja maksab” põhimõtte loogiline järg;

14.

nõuab, et EL ja üksikud G20 riikide hulka kuuluvad ELi liikmesriigid alustaksid läbirääkimisi G20 ja OECD partneritega ning üldisemalt ülemaailmsetes finantsasutustes, eesmärgiga saavutada üksmeel selles, et on vaja ülemaailmset maksu, millest saadavat tulu hakatakse kasutama ülemaailmse tähtsusega avalike hüvede, sealhulgas kliimamuutuse kõige halvema mõju vastase võitluse rahastamiseks;

15.

märgib murega, et peale Lõuna-Aafrika Vabariigi ei ole G20 laua taga esindatud ükski AKV riik ega riikide rühm; väidab, et jätkusuutliku ülemaailmse juhtimise uut mudelit ei saa välja arendada ilma Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna vaeseimate riikide poolse suurema osaluseta;

16.

kutsub AKV ja ELi riike üles rakendama riiklike õigusaktide väljatöötamisel rahvusvahelisi häid tavasid säästvaks arenguks – vähendades süsinikdioksiidi heitkoguseid, toetades keskkonnahoidlikumaid energiatehnoloogiaid ja edendades taastuvenergia kasutamist;

17.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile ja Aafrika Liidule.

A.

arvestades, et praegune kriis on erandlik ning seotud sotsiaalse, keskkonna-, energia-, majandus-, finants- ja toidukriisiga; arvestades, et arengumudelit tuleb kohandada, tagamaks selle tõhusus ja läbipaistvus;

B.

arvestades, et Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangul on maailmas nälga kannatavate inimeste arv ületanud ühe miljardi piiri ja et see koguarv on ülemaailmse kriisi tõttu suurenenud 100 miljoni võrra; arvestades, et vaesuses elavate inimeste arv võib 2010. aasta detsembriks kasvada 90 miljoni võrra;

C.

arvestades, et enamik AKV riike sõltuvad kaupade ja loodusvarade ekspordist ning et kriis on vähendanud paljude arenguriikide eksporditulusid, rahaliste vahendite ülekandmist nendesse riikidesse ja otseseid välisinvesteeringuid;

D.

arvestades, et arenguriigid puutuvad kokku võõrtöötajate oma päritoluriiki tehtavate ülekannete vähenemisega ning ametliku arenguabi vähenemisega, mida ÜRO hinnangute järgi antakse aastas 20 miljonit USA dollarit vähem kui G8 kohtumisel Gleneagles’is 2005. aastal lubati Aafrika aitamiseks igal aastal anda;

E.

arvestades, et erinevate kriiside mõju AKV riikidele ohustab aastatuhande arengueesmärkide saavutamist;

F.

arvestades, et HIV/AIDS ei ole ainult tervishoiuküsimus, sest haiguse levik on kõikides riikides esile kutsunud sotsiaalsete, majanduslike ja demograafiliste tagajärgedega pandeemia;

G.

arvestades, et tõenäoliselt suurendab majandus- ja finantskriis kvalifitseeritud tööjõu lahkumist AKV riikidest, mis süvendab kriisi pikaajalist mõju;

H.

arvestades, et AKV riigid ei ole finants- ja majanduskriisi eest vastutavad, vaid pigem kannatavad enim selle tagajärgede tõttu, mis kehtib ka kliimamuutuse puhul; arvestades, et finants- ja majanduskriisi põhjuseks on muu hulgas finants- ja majandusturgude dereguleerimine;

I.

arvestades, et kriisi järel halvenevad töötingimused – töötute arv maailmas on tõusnud 59 miljoni inimeseni ja rohkem kui 200 miljonit töötajat nii AKV kui ka ELi riikides on finants- ja majanduskriisi järel äärmiselt vaesed;

J.

arvestades, et kriisi keskmise kestusega ja pikaajalise mõju tagajärgede koorem langeb haavatavamatele ühiskonnarühmadele, eelkõige noortele; arvestades, et ülemäära suur noorte tööpuudus kasvab veelgi;

K.

arvestades, et ei tohiks unustada ülemaailmse majanduskriisi mõju keskmise sissetulekuga arenguriikidele ja nende sotsiaalse arengu programmidele,

1.

tuletab meelde, et ELilt nõutakse otsustavat rolli kriisi mõju leevendamisel AKV riikides, arvestades ELi positsiooni AKV riikide peamise kaubanduspartnerina, peamise erainvestorina ja suurima ametliku arenguabi andjana maailmas;

2.

nõuab tungivalt, et doonorriigid kasutaksid praegust ennenägematut kriisi katalüsaatorina, et põhjalikumalt uurida olemasolevaid võimalusi seoses arengualase rahastamise täiendavate ja uudsete allikatega, näiteks rahvusvaheline finantstehingute maks, ning leiaksid uusi võimalusi, et arenguriigid saaksid mitmekesistada oma tuluallikaid ja rakendada tõhusaid, konkreetseid ja toimivaid rahastamiskavasid;

3.

kardab, et kriis takistab aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ja et finantskriis muutub arengukriisiks, ning kutsub seetõttu üles austama ja täitma ELi liikmesriikide poolt võetud kohustust suurendada ametlikku arenguabi 2010. aastaks 0,56 %-ni ja 2015. aastaks 0,7 %-ni rahvamajanduse kogutulust; kutsub liikmesriike üles austama neid kohustusi, sätestades need siduvates riiklikes õigusaktides; kutsub üles tegutsema kooskõlastatult ja tõhustama arenguprogramme, et säilitada praeguseid ametliku arenguabi eraldisi tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalkaitse sektorile;

4.

kutsub ELi ja AKV riike üles suunama Euroopa rahastamist kõige tõhusamasse kasutusse eesmärgiga saavutada aastatuhande arengueesmärgid, valides hoolikalt riigistrateegia dokumentides ja riiklikes sihtprogrammides keskseid valdkondi;

5.

kinnitab uuesti Pariisi deklaratsioonis ja Accra tegevuskavas sätestatud abi tõhusust tagavate põhimõtete ja ELi tegevusjuhendis tööjaotuse kohta arengupoliitikas (8) seatud rahastajate tegevuse kooskõlastamisega seotud põhimõtete tähtsust; kutsub AKV–ELi ministrite nõukogu üles kohtuma 2010. aasta juunis, et uuendada oma sellekohast kohustust;

6.

kutsub ELi ja AKV riikide valitsusi üles ühiselt võitlema selle eest, et kaotada maksude tasumisest kõrvalehoidumine, seadusevastane kapitali liikumine ja rahapesu; rõhutab vajadust toetada AKV riikides suutlikkuse tugevdamist, sealhulgas riiklike maksusüsteemide ning kohtunike suutlikkuse tugevdamist tulude parema ümberjagamise eesmärgil;

7.

toetab rahvusvaheliste tavade rakendamist maksunduse valdkonnas, eelkõige läbipaistvuse põhimõtete järgimist ja teabevahetust sellise kohustuse võtnud AKV riikide vahel;

8.

rõhutab vajadust vähendada rahaülekannete maksumust, eriti ajal, mil võõrtöötajad kannatavad rängalt kriisi tõttu ja ei saa eriti palju raha oma päritoluriiki üle kanda;

9.

juhib tähelepanu sellele, et piirkondlikul koostööl on praeguse kriisi mõju korvamisel täita keskne roll;

10.

rõhutab sotsiaalkaitsesüsteemide rolli vaesuse leevendamises ning kutsub üles looma ja arendama sotsiaalkaitse mehhanisme;

11.

kutsub abisaavaid riike ja rahastajaid üles lähemal ajal keskenduma tugivõrgustikule, et ennetada inimeste vaesumist; toetab ülemaailmse vaesuse teavitussüsteemi loomist – s.o rahvusvaheline kiire reageerimise fond, mis pakuks tugivõrgustikku kõige haavatavamatele inimestele maailmas;

12.

tervitab Euroopa Komisjoni FLEX-mehhanismi, mille eesmärk on pakkuda toetust, et kaitsta sotsiaalkulutusi; kutsub komisjoni ja AKV riikide valitsusi üles kasutama riiklike ja piirkonnastrateegia dokumentide vahekokkuvõtte tegemise võimalust, et uurida sotsiaalsektori tõhustamise võimalusi ja suurendada FLEX-mehhanismi teise osa vahendeid eesmärgiga rahastada 2010. aastal täiel määral abikõlblike AKV riikide rahastamise ülejäänud vahet;

13.

nõuab tungivalt, et riigid ja rahastajad seaksid prioriteediks põhiliste sotsiaalsete vajaduste toetamise ning kriisi tõttu kannatavatele haavatavatele lastele ja naistele, riskirühma kuuluvate noortele, madalapalgalistele, väheste oskustega ja võõrtöötajatele, maapiirkonna töötajatele ja puuetega inimestele antava toetuse suurendamise;

14.

tuletab meelde, et tuleb teha jõupingutusi imikute ja emade suremuse vähendamiseks Sahara-taguses Aafrikas, kus need aastatuhande arengueesmärgid võivad jääda saavutamata; tuletab meelde, et haridus ja tervishoid peaksid olema arengupoliitika keskmes ning rõhutab, et praegune olukord ei tohiks õigustada riiklike kulutuste ja rahvusvahelise abi vähendamist nendele sektoritele;

15.

on arvamusel, et AKV ja ELi riikide arengupoliitikas tuleb rohkem panna rõhku tervishoiuprogrammidele, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervise programmidele, soolise võrdõiguslikkuse edendamisele, naistele suuremate õiguste andmisele ja laste õiguste edendamisele eelkõige piirkondades, kus soopõhine vägivald on valdav ning naised ja lapsed on ohustatud HIV/AIDSi viirusest või kus neile ei anta teavet, ei pakuta ennetamisvõimalusi ja/või ravi;

16.

kutsub AKV ja ELi riikide valitsusi üles võtma meetmeid noorte ja naiste ühiskonda integreerimiseks ja nende täieliku osalemise suurendamiseks majanduses;

17.

rõhutab, et töökohtade loomisele peaks kaasa aitama, parandades kolmanda taseme haridust, sealhulgas kutsealast ettevalmistust ja elukestvat õpet; kutsub üles suurendama võrdset juurdepääsu oskuste arendamisele, kvaliteetsele koolitusele ja haridusele, ning nendega seotud võimalusi; nõuab, et parandataks juurdepääsu laenudele (sealhulgas mikrofinantseerimisele), et soodustada töökohtade loomist ja aidata luua mikroettevõtteid kohaliku majanduse elavdamiseks;

18.

rõhutab vajadust kaitsta töötajate õigusi ja nõuab, et võetaks rohkem meetmeid laste töö ja noorte töötuse vastu võitlemiseks; kutsub sidusrühmi üles sotsiaalse dialoogi kaudu arendama kriisile vastamise strateegiat riiklikul ja valdkondade tasandil;

19.

rõhutab, et töötingimustel on oluline roll töökohtade loomises, et lahendada töötavate vaeste probleem; toonitab seepärast, et tööhõivele keskenduv piirkondlik kasvustrateegia ja inimväärse tööga seotud probleemid tuleks lisada AKV riikide riigistrateegia dokumentide vahekokkuvõttesse;

20.

kutsub doonorriike üles toetama AKV riike nende püüdlustes mitmekesistada oma majandust, nii et nad sõltuksid vähem ühest kaubaartiklist; tuletab meelde vajadust investeerida infrastruktuuri ja piirkondlikesse ühendusprojektidesse ning rõhutab, et võrdsusel põhinev partnerlus peaks suunama kaubanduspoliitikat eesmärgiga stabiliseerida majandust piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

21.

märgib vajadust hinnata investeerimist arenguriikides selle säästvuse seisukohalt ja säilitada püsivalt head keskkonna- ja elutingimused;

22.

kinnitab veel kord, et ajude äravool on ärevust tekitav tegelikkus, mis ohustab vähim arenenud riikide arenguvõimalusi ja -väljavaateid, mõjutades negatiivselt põhilist tervishoiu- ja sanitaarjärelevalve sektorit, haridussektorit ning avaliku sektori ülesehitamist; soodustab seetõttu korduvrännet;

23.

kinnitab taas, et hiljutine toidukriis on tõestanud, et põllumajandus on liiga kauaks hooletusse jäetud ja et alatoitumuse küsimus on vaja kiiresti lahendada pikaajaliste meetmetega; nõuab tungivalt, et asjaomased riigid, rahastajad ja rahvusvahelised institutsioonid julgustaksid investeeringuid toiduga kindlustatusse ja põllumajandusse, eriti väikese osakaaluga põllumajandusse; on seisukohal, et Euroopa Komisjon peaks kasutama võimalust, mida pakub riigistrateegia dokumentide vahekokkuvõte arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi raames, et arutada abisaavate riikidega vajadust tuua põllumajandus ja kalandus tegevuskavas tähtsuse seisukohalt ettepoole;

24.

rõhutab, et subsideeritud ELi toiduainete eksport tuleks suunata piirkondadesse, kus on tõsine toidupuudus;

25.

pooldab välisinvesteeringuid põllumajanduses, kui need toetavad selle arengut ja aitavad üles ehitada kohalikku suutlikkust tooraine töötlemiseks (eriti põllumajandustoodete töötlemiseks) valmistoodeteks; tunneb sellele vaatamata muret praeguse suundumuse pärast, mille puhul mõned riigid rendivad arenguriikides maad, et importida toodangut nendest riikidest; rõhutab, et sellised lepingud peaksid olema läbipaistvad ja et osa toodangust peaks jääma tootjariikidesse; tunneb muret toidukaupadega spekuleerimise pärast;

26.

kutsub üles suurendama tootmisvõimsust, finantsalast ja inimressursi suutlikkust, et edendada põllumajanduslike väiketootjate tegevust, kohalikke turge ja ajakohastatud viljelusmeetodeid AKV riikides, et muuta need riigid muutlike maailmaturgude mõju suhtes vähem haavatavaks;

27.

kutsub ELi ja AKV riike üles suhtuma põllumajandussektori, kalanduse ja toiduga kindlustatuse valdkonna arengusse kui prioriteeti ning muutma need riigistrateegia dokumente ja riiklikke sihtprogramme koostades keskseteks valdkondadeks; rõhutab, et toiduainete tootmine ja turustamine tuleks läbi vaadata, et ennetada nälga AKV riikides; teeb samuti ettepaneku linnapiirkondade põllumajanduse arendamiseks;

28.

kutsub ELi üles osalema piirkondlikes kalandusorganisatsioonides, et saavutada säästev kalandus ja arendada AKV riikide sisemisi ressursse kohaliku kala töötlemiseks;

29.

tuletab meelde, et 2020. aastaks on igal aastal vaja 100 miljardit USA dollarit, et aidata arenguriikidel toime tulla kliimamuutusega; kutsub AKV riike üles määratlema oma prioriteete võitluses kliimamuutuse vastu riiklike kohanemiskavade loomise kaudu; rõhutab, et need rahalised vahendid ei peaks tulema juba kavandatud arenguabi eelarvest, vaid hoopis uutest ja täiendavatest rahalistest vahenditest;

30.

rõhutab, et kliimamuutuse leevendamine on arenguriikide jaoks tohutu väljakutse, kuid sellest peaks saama ka võimalus, et rahastajate rahalise ja tehnilise abiga edendada keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid (roheline areng) riikide arendamiseks tehnosiirde (päikeseenergia jne) kaudu ning keskkonnahoidlike töökohtade loomist;

31.

kahetseb õiguslikult siduva kokkuleppe puudumist Kopenhaageni tippkohtumisel; kutsub seetõttu üles looma ühist AKV–ELi tõelise pühendumise strateegiat Mehhikos toimuva kliimamuutuste konverentsi COP 16 järgmise kohtumise raames;

32.

märgib, kui oluline on võitluses kliimamuutuse vastu edendada maailmaliitu, mis peaks otsima võimalusi pakkuda suuremat toetust vaesematele arenguriikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele ja arenguriikidest väikestele saareriikidele, kes on kliimamuutuse suhtes kaitsetumad;

33.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi ministrite nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile, Aafrika Liidule ja üleaafrikalisele parlamendile.

A.

arvestades, et Haitit tabas 12. jaanuaril 2010. aastal maavärin, mille tugevuseks mõõdeti Richteri skaalal 7,3 palli ja mis põhjustas katastroofilisi kahjustusi Port-au-Prince’ile, Jacmelile ja teistele selle piirkonna asundustele, ning millele järgnes arvukalt tugevaid järeltõukeid, mis kahjustasid riiki veelgi;

B.

arvestades, et hinnanguliselt sai surma rohkem kui 200 000 inimest ja haavata 250 000 inimest ning maavärin mõjutas otseselt enam kui 3 miljonit inimest; arvestades, et ÜRO stabiliseerimismissioon Haitil (MINUSTAH) on kandnud suuri kaotusi ja leinab 146 hukkunut ja 70 kadunuks kuulutatud inimest;

C.

arvestades, et ÜRO humanitaarabi koordineerimise büroo (OCHA) on teatanud, et riigis tervikuna vajab peavarju kuni miljon inimest, eriti enne peatselt saabuvat vihmaperioodi, ning et kuni 500 000 inimest on riigi sees ümberasustatud;

D.

arvestades, et isegi enne 12. jaanuari 2010. aasta maavärinat laastasid riiki 2008. aasta orkaanid ja troopilised tormid, mille põhjustatud kahjud moodustasid riigi SKPst hinnanguliselt 15 %;

E.

arvestades, et riigis, kus peaaegu 60 % elanikkonnast elab maapiirkondades ja 70 % (12 miljoni inimest) peab hakkama saama vähem kui 2 USA dollariga päevas, ei olnud ligi 1,8 miljonit inimest maavärina eel toiduga kindlustatud;

F.

arvestades, et maavärina hävitava mõju tõttu on suurenenud äärmine vaesus ning see on tõuganud Haiti ühte kõige rängema mõjuga humanitaarkriisi, mida see riik on iial kogenud;

G.

arvestades, et komisjon on lubanud 137 miljonit eurot lühiajaliste vajaduste jaoks ja vähemalt 200 miljonit eurot keskmises ja pikemas perspektiivis, lisaks lubavad liikmesriigid toetada veel 92 miljoni euroga; arvestades, et Ameerika Arengupanga hinnangul kulub Haiti ülesehitamiseks 10,5 miljardit eurot, kulutades 2 miljardit eurot aastas; võttes teadmiseks Lõuna-Ameerika Riikide Liidu otsuse luua 217 miljoni euro suurune abifond Haiti toetamiseks;

H.

arvestades, et Haiti on laostunud välisvõla tõttu, mille suurus on hinnanguliselt 1 miljard USA dollarit, mis takistas riigi arengut juba enne maavärinat ning võib raskendada riigi taastamisega seotud püüdlusi;

I.

arvestades G7 ministrite otsust tühistada Haiti võlg, kuid samuti asjaolu, et Haiti võlg G7 riikidele moodustas vaid 214 miljonit USA dollarit kogusummast, mis oli 890 miljonit USA dollarit;

J.

arvestades, et kohese abistamistegevuse kõrval nõuavad keskmises ja pikas perspektiivis taastamisega seotud püüdlused inimeste elatise, hävitatud infrastruktuuri, riigiasutuste ja majandustegevuse uuesti ülesehitamiseks pikaajalist rahvusvahelist pühendumust,

1.

avaldab siirast kaastunnet ja solidaarsust Haiti elanikele ja teistele kahju kannatanud rahvastele ning rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas ÜRO ja Euroopa Komisjoni töötajatele erakordselt tugeva maavärina põhjustatud paljude inimohvrite ja ulatusliku kahju puhul; tunneb lugupidamist nende Haiti elanike vastu, kes kohe pärast katastroofi ja enne selle meediasse jõudmist näitasid üles erakordset julgust ja solidaarsust – olles ise äärmises puuduses – ning päästsid tuhandeid inimelusid ja andsid abi tuhandetele haavatutele ja orbudele;

2.

väljendab heameelt Haiti ametiasutuste ja kodanikuühiskonna ning ÜRO, valitsusväliste organisatsioonide ja muude kahepoolsete rahastajate jõupingutuste üle Haiti elanikele abi andmisel ning avaldab lugupidamist kogu Euroopa Liidust, AKV riikidest ja kogu maailmast pärit abiorganisatsioonide ja üksikisikute tööle;

3.

väljendab selgesõnaliselt rahulolu 31. märtsil 2010. aastal New Yorgis toimunud rahvusvahelisele doonorriikide konverentsile „Haiti uue tuleviku suunas” kogunenud ÜRO liikmesriikide ja rahvusvaheliste partnerite solidaarsusega, mille tulemusel võeti kohustusi eraldada rahalisi vahendeid kogusummas 9,9 miljardit USA dollarit järgmise kolme aasta jooksul ja hiljem, ning nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus täidaks endale võetud ajaloolisi kohustusi;

4.

toetab asjaolu, et rahvusvahelised rahastajad viisid oma abi osakaalu vastavusse Haiti presidendi René Prévali esitatud Haiti riikliku taastamis- ja arengualase tegevuskavaga, mis on kindel märk sellest, et Haiti ametiasutused võtavad endale pikaajalises perspektiivis juhtiva rolli taastamisega seotud jõupingutustes;

5.

rõhutab, et ÜRO jaoks on Haiti valitsuse egiidi all tegutsedes esmatähtis olla ja jääda vastutavaks kõikide tsiviil- ja militaarmeetmete kooskõlastamise eest seoses julgeoleku taastamise, humanitaarabi ning ka ülesehitamise ja arenguga;

6.

kutsub ÜROd üles läbi vaatama stabiliseerimismissiooni MINUSTAH mandaati koostöös Haiti ametiasutustega, et täita riigi katastroofijärgseid vajadusi, keskendudes eelkõige julgeoleku küsimustele;

7.

nõuab põhjalikku hindamist, et teha kindlaks elanikkonna lühi- ja pikaajalised vajadused ja kaasata rahvusvaheline üldsus ülesehitusprotsessi, kattes erakorralise abi kolm etappi, taastamise ja ülesehituse;

8.

väljendab sügavat muret kõige haavatavamate, eelkõige naiste, laste ja eakate heaolu pärast; kutsub komisjoni ja ÜROd üles pöörama erilist tähelepanu naiste osalemisele ülesehitusega seotud jõupingutustes ja seda toetama, kaasates neid aktiivselt kõigi abi- ja ülesehituskavade taastamise, ülesehitamise ja hindamise etappidesse;

9.

rõhutab, et saatjateta lastele ja oma perekonnast eraldatud lastele peaks võimaldama teenuseid, mille eesmärk on nende taasühendamine oma vanemate või tavapäraste hooldajatega nii kiiresti kui võimalik; kutsub ELi ja rahvusvahelist üldsust üles kiiresti hindama vajadust kooskõlastatud tegevuskava järele, et tegeleda tuhandete maavärina tõttu orvuks jäänud lastega; tõstab esile ebaseadusliku adopteerimise ja lastega kaubitsemise suurt ohtu;

10.

nõuab tungivalt, et EL toetaks ajutist moratooriumit Haitist pärit laste uute adopteerimiste kohta kuni kahe aasta jooksul pärast tuvastamisega seotud jõupingutustega alustamist; nõuab ELilt jõupingutusi, et tagada võimalikult kiiresti lastele nende põhivajadused, asutada ajutisi koole ja pakkuda lastele nõustamist;

11.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja rahvusvaheline üldsus teostaksid järelevalvet Haiti elanikkonna, eelkõige naiste ja laste tervisliku seisundi üle;

12.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles viivitamata kustutama Haiti Vabariigi välisvõla ja tänab kõiki neid, kes on võtnud või esitanud sellega kaasnevaid meetmeid; rõhutab, et igasugust hädaabi maavärina korral tuleb anda toetusena, mitte võlgu tekitava laenuna;

13.

toetab ELi ja teiste rahastajate jõupingutusi suurendada toiduainete kohalikku tootmist, taastades kahjustatud infrastruktuuri ja tehes vajalikud töövahendid (seemned, väetised ja tööriistad) kättesaadavaks põllumajanduslikele väiketootjatele – eriti märtsis algavaks kevadiseks külviperioodiks, mille arvele läheb 60 % riiklikust toiduainete tootmisest; kutsub ELi ja teisi rahvusvahelisi rahastajaid üles igal võimalikul juhul ostma abi andmiseks kohapeal toodetud toiduaineid, aidates sellega olulisel määral kaasa maapiirkondade majandusele ja kohalike tootjate kaitsmisele;

14.

rõhutab vajadust keskenduda pikaajalistele investeeringutele, et ehitada maavärinakindlaid hooneid, mis vastavad asjakohastele tehnilistele standarditele, ning arendada välja põhiinfrastruktuur, näiteks veevarustus, teed, elektrisüsteem ja tehnosiire, mis olid maavärina eel olematud või ei olnud kaugeltki piisavad, teravdades nõnda suuresti loodusõnnetuste võimalikku mõju;

15.

kutsub üles looma ÜRO hallatavat fondi, et rahastada üldsuse teadlikkuse tõstmist ja koolitusstrateegiaid, ennetus- ja varajase hoiatamise süsteeme, vastavate kaitsestruktuuride ehitamist ning meditsiinilise hädaabi komplektide ja sanitaarseadmete ladustamist;

16.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles tagama, et Haiti elanikud ja nende parlamendi demokraatliku kontrolli all olev valitsus oleksid peamised osalejad ülesehitusprotsessis, et võimaldada neil võtta vastutus nende ühise tuleviku eest; palub Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikidel anda nende käsutusse ELi oskusteave ning tugevdada seega riiklikku ja kohalikku, piirkondlikku ja allpiirkondlikku suutlikkust;

17.

nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus tagaks, et vaesuse leevendamise küsimus Haitil oleks jätkuvalt päevakorras, isegi kui meedia tähelepanu sellele on vaibunud, et aidata Haitil sellest katastroofist välja tulla täielikult toimiva demokraatliku riigina koos majandusega, mis varustab Haiti elanikke säästval viisil;

18.

nõuab tungivalt, et EL töötaks koos Haiti ametiasutustega välja katastroofide ennetamise ja leevendamise mehhanismi ning suutlikkuse haldamise pikemas perspektiivis, rõhutades, et ülesehitusega seotud püüdlused peavad põhinema riiklikel prioriteetidel, austades samal ajal abi tulemuslikkuse põhimõtteid ja toetades Haiti institutsioone võimaldamaks neil tõhusalt valitseda; toetab president Prévali ettepanekut luua ÜRO juurde alaline üksus, mis on võimeline esimesest päevast alates ohjama loodusõnnetuste põhjustatud kriise;

19.

peab ülimalt oluliseks võtta Haitis ette ulatuslik metsa uuendamine, arvestades, et praeguses olukorras on riik erakordselt haavatav igasuguste loodusõnnetuse suhtes, ning leida majanduslikke ja säästlikke alternatiive metsade hävitamisele toiduvalmistamise eesmärgil;

20.

kutsub Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning rahvusvahelise koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamise volinikku üles võtma juhtiva rolli ELi kriisiohjamise kooskõlastamises koostöös ÜROga, kasutades selleks Lissaboni lepingu alusel loodud kohustusi, et tõhusamalt kooskõlastada tulevaste kriiside ELi-poolset ohjamist, samal ajal jätkates juba saavutatu tugevdamist;

21.

ergutab tugevalt toimiva kodanikukaitse mehhanismi loomist rahvusvahelisel tasandil, mida saab kasutada Haitiga võrreldavates olukordades hädaabivahendite eelneva kohaletoimetamise alusel piirkonda või sõltuvalt katastroofide sagedusest ja prognoositavusest;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanekud, et luua ELi kodanikukaitse mehhanismi alusel ELi kodanikukaitse üksus ning võimaldada ELil koguda vahendeid, mis on vajalikud esialgse humanitaarhädaabi andmiseks 24 tunni jooksul pärast katastroofi toimumist;

23.

kutsub Euroopa Liitu üles, pidades silmas piirkondliku integratsiooni ja koostöö tähtsust Kariibi mere piirkonnas, eraldama erivahendeid Prantsuse äärepoolseimate piirkondade jaoks Kariibi meres (Guadeloupe, Martinique, Guyana), et nad saaksid jätkata ja suurendada oma abi Haiti elanikele;

24.

kutsub Haiti taasmoodustatud valitsust tungivalt üles tegema kõik võimaliku, et luua ja süvendada demokraatiat Haitis;

25.

väljendab rahulolu Aafrika Liidu positiivse vastusega Senegali presidendi Abdoulaye Wade’i ettepanekule Haiti elanike õiguse kohta tagasi pöörduda, mida toetati Senegali parlamendi resolutsiooniga, ning nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus arendaks seda ettepanekut edasi, võttes vastu ÜRO resolutsiooni;

26.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Komisjoni presidendile, Haiti valitsusele ja presidendile, AKV nõukogule, Caricomi liikmesriikidele, Aafrika Liidu Komisjonile, ÜRO peasekretäri asetäitjale humanitaar- ja erakorralise abi küsimustes, Maailmapangale, Rahvusvahelisele Valuutafondile ja Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustele.

A.

arvestades, et üldine rahukokkulepe lõpetas kohutava ja laastava kodusõja, mis läks Sudaanile maksma üle kahe miljoni inimelu ning peaaegu neli miljonit põgenikku ja ümberasustatud inimest;

B.

olles teadlik asjaolust, et kodusõda, nagu ka vägivalla suurenemine on tingitud järgmisest:

C.

arvestades lisaks, et üldise rahukokkuleppega määrati kuueaastane vaheperiood (2005–2011), esitades „rahu dividendide” nime all saavutatavad eesmärgid ja teatavad olulised tähtajad, näiteks riiklikud valimised kavandati esialgselt 2009. aastasse ja Lõuna-Sudaani elanike enesemääramise referendum kavandati 2011. aasta jaanuari;

D.

arvestades, et eelseisvad riiklikud valimised on esimesed, mida peetakse pärast üldise rahukokkuleppe järeldusi ja et need on esmatähtsad rahuprotsessi jaoks, enne kui minnakse edasi Lõuna-Sudaani elanike enesemääramise referendumi ja Abyei piirkonna referendumi juurde;

E.

arvestades vajadust lahenduste järele kodakondsuse, riigi põhja ja lõuna piiri järelejäänud osa piiristamise, piirialade demilitariseerimise ja loodusvarade, sealhulgas nafta küsimuses enne Lõuna-Sudaani enesemääramise referendumit;

F.

arvestades, et rahvaloenduse vaidlusest mindi mööda kokkuleppega kahe poole vahel, mille tulemusel eraldati Rahvuskogus Sudaani Rahvavabastusliikumisele/-armeele 40 lisakohta;

G.

arvestades, et Sudaani rahvavabastusliikumine on vaidlustanud 2008. aasta mai eluruumide ja rahvaloenduse lõplike andmete õigsuse; arvestades, et riigi lõunaosas registreeriti 108 % hinnangulisest hääleõiguslike isikute õigustatud arvust;

H.

arvestades Rahvuskongressi Partei ja Sudaani Rahvavabastusliikumise vaheliste läbirääkimiste hiljutist edu Lõuna-Sudaani referendumi seaduse, Abyei piirkonna referendumi ja rahvaga arutelu osas Lõuna-Kordofanis ja Sinise Niiluse osariigis, mida võib pidada positiivseteks sammudeks;

I.

arvestades, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon selgitas, et ÜRO töötab selle nimel, et toetada osapooli nende jõupingutustes muuta ühtsus atraktiivseks ja et Lõuna-Sudaani elanikud saaksid kasutada oma õigust enesemääramisele referendumi kaudu;

J.

arvestades, et ÜRO rahukaitsemissioon (UNMIS) loodi 2005. aastal peamise eesmärgiga toetada üldise rahukokkuleppe elluviimist ja selle käsutuses on rohkem kui 9 000 sõjaväelast ning üle 3 000 kohaliku tsiviil- ja rahvusvahelise töötaja; arvestades, et UNMIS on keskendunud üldise rahukokkuleppe ja selle kodanikukaitsega seotud mandaadile tekitatava kahju järelevalvele;

K.

arvestades, et oma 2010. aasta jaanuari kohtumisel rõhutas Aafrika Liidu Sudaani konfliktijärgse ülesehitamise ja arengu ministrite komisjon, et Sudaani erakonnad ei tohiks loobuda ühestki jõupingutusest ületada üldise rahukokkuleppe elluviimisel tekkivad väljakutsed, sealhulgas valimiste edukas läbiviimine ja riigi demokraatlik ümberkujundamine, piirilepingud, alalise vahekohtu otsusel põhinev Abyei küsimuse lahendus ning Lõuna-Sudaanis julgeoleku puudumise probleemiga tegelemine;

L.

arvestades, et suguharude vaheliste võitluste rohkuse tõttu on alates 2009. aasta algusest Lõuna-Sudaani kaugetes maapiirkondades hukkunud tuhandeid inimesi, kusjuures enamik ohvritest olid naised ja lapsed; arvestades, et alates 2010. aasta algusest on sajad inimesed hukkunud vägivalla tagajärjel Wārābi provintsis;

M.

arvestades, et Lõuna-Sudaan on üks vähim arenenud piirkondi maailmas; arvestades, et ÜRO rahvastikufondi hinnangul on Lõuna-Sudaanis kirjaoskajaid 24 %; arvestades, et 90 % naistest ei oska lugeda ega kirjutada;

N.

arvestades, et Wārābi toiduabiprogrammi andmetel on vägivald 2009. aastal sundinud 350 000 inimest põgenema oma kodudest, mistõttu nad sõltuvad toiduabist; arvestades, et viimase aasta kehvade hooajaliste vihmade tõttu on ka saak hävinenud; arvestades, et kokku vajab toiduabi 4,3 miljonit inimest, mis on ligikaudu miljon inimest rohkem kui möödunud aastal;

O.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on Lõuna-Sudaanis suur puudus arstidest – 0,22 arsti iga tuhande inimese kohta – ja valitsuse sõnul pääseb vaid 25 % elanikkonnast juurde tervishoiuteenusele; arvestades, et Lõuna-Sudaanis on kõige kõrgem emade suremus maailmas ja et üks igast seitsmest lapsest sureb enne viie aastaseks saamist; arvestades, et Lõuna-Sudaani AIDSi komisjoni andmetel on HIV teadlikkus alla 10 %; arvestades, et Lõuna-Sudaani valitsus jätkab tervishoiusüsteemi ülesehitamise kavaga;

P.

arvestades, et rahastajad ei ole täitnud omale 2005. aastal Oslos (Norra) võetud kohustusi, kuna ainult väike osa 4,8 miljardi USA dollari suurusest eraldatud abist on tegelikult jõudnud Lõuna-Sudaani;

Q.

arvestades, et pärast üldise rahukokkuleppe allkirjastamist alustas Euroopa Komisjon uuesti koostööd Sudaaniga ning on võtnud endale kohustuse eraldada rohkem kui 500 miljonit eurot peamiselt konfliktijärgse taastamise, rehabilitatsiooni ja arengutegevuse rahastamiseks; arvestades, et kuna Sudaan on otsustanud mitte ratifitseerida Cotonou lepingu esimest muutmist, siis ei ole Sudaan enam abikõlblik Euroopa Arengufondist abi saamiseks, ning arvestades, et Euroopa Komisjon üritab leida sellele olukorrale lahendust,

1.

kinnitab veel kord kindlalt, et kiidab üldise rahulepingu täielikult heaks ning nõuab tungivalt, et kõik asjaomased osapooled rakendaksid seda lepingut tõhusalt ja tervikuna, et edendada Sudaanis üldist rahu; kutsub Sudaani valitsust ja Sudaani lõunaosa valitsust üles tihedamale koostööle eesmärgiga eemaldada kõik takistused üldise rahulepingu tegevuskava eduka läbiviimise teelt;

2.

kutsub ka Aafrika Liitu, ELi ja rahvusvahelist üldsust üles kiiresti kokku leppima tegevuses ja meetmetes, et toetada Sudaani erakondi üldise rahulepingu rakendamisel ning edendada demokraatlikku juhtimist kogu Sudaanis;

3.

tunnustab üldisele rahulepingule alla kirjutanud kahte partnerit (Rahvuskongressi Partei ja Sudaani Rahvavabastusliikumine) nende senise rolli täitmise eest ning Sudaani elanikke selle eest, et nad austavad oma rahulepingut, ning kutsub neid üles näitama oma lõplikku poliitilist head tahet, et ületada takistused ja täita üldist rahulepingut sõna-sõnalt;

4.

kutsub Rahvuskongressi Parteid ja Sudaani Rahvavabastusliikumist üles viima ellu võtmetähtsusega demokraatlikke reforme, mida on vaja selleks, et tagada usaldusväärsete, vabade ja õiglaste riiklike valimiste ja riigi lõunaosa referendumi läbiviimine;

5.

rõhutab, et kõiki ajutise põhiseadusega tagatud põhivabadusi tuleks rakendada praktikas, ning kutsub pädevaid asutusi, eriti valimiskomisjoni üles ületama enne valimisi järelejäänud tehnilised probleemid;

6.

toetab Sudaani elanikke, kelle aktiivne osavõtt hääleõiguslike üksikisikute registreerimise protsessist näitab nende märkimisväärset huvi lähenevatel valimistel osalemise vastu;

7.

tervitab asjaolu, et tänu naiste suletud erakonnanimekirjadele (25 %) on Sudaanis peale valimisi naiste parlamentaarne esindatus üks kõrgemaid kogu piirkonnas, kuid tahaks samuti näha, et erakonnad esitavad naiskandidatuure ka väljaspool naiste nimekirju;

8.

kutsub mõlemaid osapooli, Aafrika Liitu ja rahvusvahelist üldsust üles arutama edaspidiseid poliitilisi, majanduslikke ja julgeoleku alaseid suhteid riigi põhja- ja lõunaosa vahel referendumi kaudu eraldumise heakskiitmise korral, sealhulgas eraldumise üleminekumehhanisme; leiab, et vaja on referendumijärgset üleminekuperioodi, et oleks võimalik nõuetekohaselt rakendada ja hallata referendumieelseid kokkuleppeid, milles sätestatakse rahumeelse eraldumise tingimused;

9.

kutsub üldise rahulepingu mõlemat osapoolt üles looma rahumeelse ja stabiilse keskkonna läbipaistva ja usaldusväärse referendumi läbiviimiseks, nagu on sätestatud üldises rahulepingus;

10.

kutsub kõiki osapooli üles lõpetama vägivalla; kutsub Sudaani lõunaosa valitsust üles kaasa aitama suguharude vahelisele dialoogile ning looma institutsioonilisi mehhanisme leppimise saavutamiseks ja selle hoidmiseks;

11.

kutsub Sudaani lõunaosa valitsust üles rohkem panustama julgeolekusse kohalikul tasandil, pöörates tähelepanu üksuste rahvuslikule koosseisule, ning seadma prioriteediks politseireformi tuginemise olemasolevatele strateegiadokumentidele ja 2009. aasta politseiseadusele; rõhutab julgeolekusektori reformi olulisust;

12.

nõuab tungivalt, et ÜRO Julgeolekunõukogu toimiks järgnevalt:

13.

kutsub UNMISi üles võtma endale ennetavama kodanikukaitse rolli ning hakkama aktiivseks partneriks kohalikus konfliktiennetuses koostöös hõimkondade ametiasutustega;

14.

on arvamusel, et riigi põhja- ja lõunaosa küsimust ei saa käsitleda eraldi ja et leppimine on Sudaani lõunaosas kestva rahu peamine tegur; kutsub seetõttu kõiki osapooli üles austama elanikkonna põhilisi inimõigusi, muutma tsiviilisikute kaitse prioriteetseks valdkonnaks, tegema lõpu karistamatusele ja tooma kuriteos kahtlustatavad isikud kohtu ette, et luua usaldust;

15.

kutsub ELi ja teisi rahastajaid – eriti neid, kes võtsid endale kohustused 2005. aasta Oslo doonorriikide konverentsil – üles tunnustama märkimisväärse humanitaarabi ja arenguga seotud vajadusi Lõuna-Sudaanis ning kindlustama, et eraldatavad rahalised vahendid lähtuvad neist vajadustest ja neid ka eraldatakse; kutsub neid lisaks üles toetama valitsust, et selgesti väljendada strateegilist nägemust praeguste rahastamismehhanismide rolli jaoks, ning olema leidlik, et toetada kohalikke organisatsioone, tunnistades, et tugev kodanikuühiskond on Lõuna-Sudaani stabiilsuse jaoks olulise tähtsusega;

16.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV–ELi nõukogule, Euroopa Komisjonile, Aafrika Liidule, ÜRO-le ja AKV riikide rühma riiklikele, piirkondlikele ja mandriülestele parlamentidele.

A.

2009. aasta detsembris jõudis Euroopa Liit WTO raames USA ja Ladina-Ameerika tootjatega kokkuleppele, et lõpetada pikaajaline vaidlus banaanide üle.

B.

Leping tähendab märkimisväärseid tollitariifi kärpeid (35 % kõige varem ajavahemikul 2010–2017) impordile muudest kui AKV riikidest ning selle tulemusel kahjustab see AKV ja ELi tootjate konkurentsivõimet.

C.

Lisaks peab EL praegu vabakaubanduslepingute sõlmimise eesmärgil kahepoolseid läbirääkimisi teatavate Ladina-Ameerika riikidega, mis võib põhjustada veel märkimisväärset tollitariifide langust ja vähendada oluliselt mis tahes võimalikku majanduspartnerluslepingutest saadavat kasu AKV banaanitootjatele.

D.

Banaanid on maailmas suuruselt neljas põllumajandustoodete ekspordiartikkel. ELi turule läheb enam kui kolmandik kogu impordist.

E.

Ladina-Ameerikas tegutsevate rahvusvaheliste ettevõtete kontrolli all on üle 80 % maailmaturust.

F.

2008. aastal oli juba 72 % Euroopas müüdud banaanidest pärit Ladina-Ameerikast, samal ajal kui AKV riikidest ja EList pärit banaanide osakaal oli vastavalt vaid 17 % ja 10,5 %. Peaaegu kogu AKV riikide banaanieksport läheb ELi, samas kui Ladina-Ameerika riigid ekspordivad banaane ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse ning Venemaale.

G.

Banaanitootmisel on suur mõju kohalikele kogukondadele mitte ainult majanduslikult, vaid ka keskkonna, rände, soo ja tööstandardite seisukohalt.

H.

Mõnes Ladina-Ameerika riigis on rahvusvaheliste ettevõtete banaanitootmine olnud seotud inimõiguste jämeda rikkumisega.

I.

Leping jõustub siis, kui Euroopa Parlament annab oma nõusoleku ja kui nõukogu annab loa selle sõlmimiseks.

J.

Leping, millega püütakse ühitada säästva arengu eesmärke WTO esitatud kohustustega, hakkab juba teatavat mõju avaldama.

K.

AKV tootjad kannatavad rängalt, kui nad kaotavad olulise osa oma tollikaitsest. Mõned suurel määral banaaniekspordist sõltuvad AKV riigid võivad näha koguni oma eksporditööstuse kadumist, millel on kohutavad sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed.

L.

Ilma asjakohaste täiendavate meetmeteta maksavad Euroopa banaanitootmise piirkonnad, mille hulka kuuluvad ka mõned Euroopa vaeseimad riigid ja kus on juba praegu suur tööpuudus, ränka sotsiaalmajanduslikku hinda.

M.

Rahvusvahelised ettevõtted saavad ELi ja AKV väikeste põllumajandusettevõtete arvelt tohutut kasumit.

N.

AKV ja Euroopa banaanitootmise piirkonnad vajavad selle olulisima majandustegevuse säilitamiseks rohkem rahalist abi, et nad suudaksid konkureerida nende piirkondade banaanidega, kus on väga madalad palgad, sotsiaaltingimused ja keskkonnanormid.

O.

Järjest odavnev banaanihind viib tõenäoliselt allakäiguni tööstandardite, sealhulgas laste töö, keskkonnakaitse, korruptsiooni ja maksudest kõrvalehoidumise seisukohalt banaanisektoris.

P.

Euroopa Komisjon on koostanud toetuste paketi AKV tootjate jaoks (banaanitootjate täiendavad meetmed) kogusummas 190 miljonit eurot nelja aasta jooksul, millele võib lisanduda 10 miljonit eurot sõltuvalt teatavatest tingimustest. Selle toetuse puhul ei võeta arvesse edasisi tollitariifi kärpeid, mis tulenevad kahepoolsetest kaubanduslepingutest Ladina-Ameerika riikidega.

Q.

Uued soodustused, mis tehti Kolumbiale ja Peruule ja mille vastu on huvi tundnud Kesk-Ameerika riigid, on ulatuslikumad kui need, mida hõlmas hiljutine leping, ning võivad destabiliseerida teisi riike selles piirkonnas, nagu ka teiste banaanitootjate majandust AKV riikides ja ELis.

R.

ELi tootjatele, eriti äärepoolseimate piirkondade tootjatele ei ole ette nähtud mingit lisatoetust.

1.

komisjon viiks läbi hindamise ELi ja Ladina-Ameerika vahelise banaanikaubanduslepingu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju kohta AKV ning ELi banaanitootjatele, nagu on sätestatud Cotonou lepingu XXIII deklaratsioonis;

2.

komisjon kaaluks õiglaselt finantspaketi suurendamist, et aidata AKV ja ELi tootjatel kohaneda uue korraga, ning kiirendaks nende rahaliste vahendite väljamaksmist;

3.

komisjon kaaluks konkreetse täiendava tehnilise ja finantsabi andmist AKV riikidele sotsiaalse ja keskkonnamõju ning pakkumisega seotud piirangute käsitlemiseks ja mitmekesistamise soodustamiseks pärast 2013. aastat;

4.

EL pakuks välja rohkem kaubandusabi sisaldavaid meetmeid, et aidata banaanitootmisest sõltuvatel riikidel mitmekesistada oma majandust, täites sellega EÜ ja liikmesriikide kaubandusabi alast lubadust eraldada kumbki 1 miljard eurot (millest 50 % on kättesaadav AKV riikide jaoks);

5.

komisjon toetaks kantud kahjude korvamist ELi tootjatele, võtaks järk-järgult meetmeid, et soodustada säästvat banaanitootmist ELis, ning tagaks banaanide kaitseklausli tulemusliku kohaldamise kahepoolsetes ja mitmepoolsetes kaubanduslepingutes;

6.

tagataks, et mis tahes uued tollitariifi kärped Ladina-Ameerika riikidega sõlmitavate kahepoolsete lepingute raames, mis ületavad WTO lepingut, tooksid endaga võimaluse korral kaasa piisavad kompensatsioonimeetmed;

7.

komisjon annaks AKV ja ELi tootjatele tõelise õiguskindluse banaanikaubanduse korralduse tuleviku suhtes ning et Euroopa Parlament ja AKV riikide parlamendid jätkaksid selle küsimuse tähelepanelikku jälgimist;

8.

ELi ja AKV ametiasutused tugevdaksid oma jõupingutusi tagamaks, et kõik banaanitootjad riigid rakendaksid tõhusalt ILO inimväärse töö tagamise suuniste kõiki aspekte;

9.

komisjon tõstaks teadlikkust eetilise kaubanduse kohta, et takistada Euroopa jaemüüjatel banaanide importimist tootjatelt, kes on maksudest kõrvale hoidunud, tegelenud korruptsiooniga, rikkunud tööstandardeid ja inimõigusi;

10.

Euroopa Parlament kaaluks enne banaanikaubanduslepingule nõusoleku andmist tõsiselt käesolevas deklaratsioonis tõstatatud küsimuste mõju.

—

Keskne valdkond: piirkondliku majandusliku integratsiooni / koostöö ja majanduspartnerluslepingu suutlikkuse ülesehitamine (85–90 % eraldisest ehk 143 miljonit eurot)

—

Peamised kavandatavad sekkumisvaldkonnad põhinevad erinevatel praegustel Cariforumi integratsiooni- ja koostööprotsessidel: Kariibi mere Idapiirkonna Organisatsiooni (OECS) majandusliit, Caricomi ühtne turg ja majandus, piirkondlike turgude laiendamine, majanduspartnerluslepingu rakendamine (mille jaoks eraldatakse 72,6 miljonit eurot) ning inimressursside arendamine piirkondlikes institutsioonides.

—

Muu valdkond: haavatavusega seotud ja sotsiaalsed küsimused (10–15 % eraldisest ehk 22 miljonit eurot)

—

Mittekeskse valdkonna eesmärk on pöörata erilist tähelepanu kuritegevusele ja julgeolekule, valitsusvälistele osalejatele volituste andmisele ja suutlikkuse tugevdamisele.

—

Sõltumatu ekspertide rühm: väga oluline on täielikult kaasata piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi vahekokkuvõtte tegemisse kodanikuühiskond, teadlased ja erasektor.

—

Seetõttu toetab parlamentaarne ühisassamblee sõltumatu ekspertide rühma loomist, millel on volitus kitsaskohtade tuvastamiseks, et kiirendada kasvu ja tõsta piirkonnas elatustaset. Pärast vajalike finants- ja inimressursside sisendite kindlakstegemist võib ekspertide rühm anda finantsalaseid ja institutsioonilisi soovitusi, kuidas kõige paremini stimuleerida kasvu ja tõsta elatustaset.

—

Piirkondlik majanduslik integratsioon/koostöö: paralleelselt suutlikkuse tõstmise ja institutsiooniliste algatustega, mida toetatakse keskse valdkonna raames, usub parlamentaarne ühisassamblee, et osa 143 miljonist eurost tuleks eraldada hariduse, töökohtade loomise, energia ning lennu- ja meretranspordi valdkonnaga seotud projektidele.

—

Piirkondliku integratsiooni soodustamine ja arengualane haldamine selliste sihipäraste ja konkreetsete kulutuste kaudu on tegelikkuses võimalik.

—

Majandusareng: piirkonnastrateegia dokumendis / piirkondlikus sihtprogrammis tehakse kindlaks mitmed majandusarengut takistavad asjaolud, nendest kaks on ELi kõrged sanitaar- ja fütosanitaarnormid ning piiratud võimalused majanduse mitmekesistamiseks.

—

Parlamentaarne ühisassamblee rõhutab vajadust eraldada suur osa AKV riikidele antud sanitaar- ja fütosanitaarnormide täitmiseks ette nähtud rahaliste vahendite 30 miljonist eurost Cariforumile. Rahastamisel peaks eelkõige keskenduma kalandussektorile ja noortele tööstusharudele, nagu akvakultuur, põllumajandustoodete töötlemine ja teenindus (nt tervisekeskused ja ökoturism).

—

Teadusuuringud ja innovatsioon võivad viia majanduse mitmekesistamiseni ning eriti VKEd ja põllumajandussektor võiksid kasu saada suurema rõhu asetamisest teadusuuringutele ja innovatsioonile.

—

Majanduspartnerluslepingu rakendamine: lisaks piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi eraldisele on paljud riiklikud sihtprogrammid orienteeritud majanduspartnerluslepinguga seotud tegevustele, nagu konkurentsivõime, avaliku halduse reformid ja infrastruktuur. Riiklike kavade vahenditest eraldatakse 454 miljonit eurot (75 % olemasolevast 600 miljonist eurost) kaubandusabiks.

—

Majanduspartnerlusleping nõuab suuri muutusi organisatsioonis ja struktuuris. Ülesanded, nt õigustalituse tugevdamine, on märkimisväärsed ning piirkonda tuleks nende lahendamisel piisavalt toetada.

—

Parlamentaarne ühisassamblee rõhutab, kui oluline on, et EÜ ja ELi liikmesriigid täidaksid 2010. aastaks oma kaubandusabi andmise lubadust: eraldada kumbki 1 miljard eurot (millest 50 % on kättesaadav AKV riikide jaoks). Nagu eespool mainitud, jäävad sanitaar- ja fütosanitaarnormid endiselt prioriteediks.

—

Piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi vahekokkuvõte (ning samuti riigistrateegia dokumentide ja sihtprogrammide vahekokkuvõtted) peaksid olema hea võimalus rahastamine uuesti läbi vaadata juhuks, kui ELi liikmesriigid ei täida oma kaubandusabi andmise lubadust.

—

Toiduga kindlustatus: reageering ülemaailmsele toidukriisile oli piirkonnas aeglane. See viivitus rõhutab vajadust piirkondliku üksmeele järele, kuidas kõige paremini suurendada põllumajanduslikku tootmist. Samas kui teatavad riigid juba seavad toiduga kindlustatuse oma arengu kavandamise prioriteediks, võiks üldine piirkondlik arengualane strateegia tõhusamalt tagada piisava põllumajandusliku tootmise. Selleks et tagada toiduga kindlustatus keskmises kuni pikas perspektiivis, peab piirkond saama arenguabi, et ergutada põllumajandussektorit.

—

Parlamentaarne ühisassamblee tõdeb, et EÜ on eraldanud 1 miljard eurot 3 aasta jooksul 23 riigile, mida toidukriis kõige rängemalt tabas, ning tervitab asjaolu, et 15,8 miljonit eurot kulutati 2009. aastal Haitis.

—

Inimressursid ja ajude äravool: piirkond teeb jõupingutusi, et arendada laiaulatuslikke kohaliku tasandi teadmisi, nende puudumine takistab inimarengut, heaolu, majanduse mitmekesistamist ja kasvu.

—

Lisaks mõjub piirkonnale halvasti suur ajude äravool (12). Tööjõu vaba liikumine ja inimressursside ühendamine piirkonnas leevendab probleemi teatud ulatuses ning seetõttu väljendab parlamentaarne ühisassamblee rahulolu peaaegu 10 miljoni euro eraldamisega inimressursside arengusse ja suutlikkuse tugevdamisse piirkondlikul tasandil.

—

Kuid selleks, et tegeleda probleemi põhjusega, peab piirkond olema võimeline pakkuma soodustusi väljarännanutele, et nad tuleksid kodumaale tagasi ja jagaksid oma kätteõpitud oskusi piirkonna hüvangu heaks.

—

Tuleks julgustada asjakohast poliitilist dialoogi kasulikuks võib osutuda analüüs eelkõige Guyana ja teiste riikide rände suuna muutmiseks tehtud jõupingutuste kohta 1990. aastatel. Selleks peaks EÜ eraldama vahendeid, et suurendada piirkondlikku koostööd rände küsimuses ja tõsta suutlikkust ajude äravoolu vähendamiseks.

—

Kliimamuutus: kliimamuutus mõjutab ebaproportsionaalselt selliseid väikeseid saareriike nagu Kariibi mere piirkonna riigid.

—

Kuigi piirkonnastrateegia dokumendis / piirkondlikus sihtprogrammis ei nähta ette kliimamuutuse käsitlemist, eraldas Euroopa Komisjon 2009. aastal 71 miljonit eurot kliimamuutusest tingitud rändega tegelemiseks ja 97 miljonit eurot kliimamuutusega kohanemiseks. Komisjon plaanib lisaks loovutada 3 miljonit eurot Kuubale ja ülemaailmse kliimamuutuste liidu kaudu 8 miljonit eurot, et toetada Kariibi Ühenduse kliimamuutuste keskust piirkondliku strateegia rakendamises.

—

Parlamentaarsele ühisassambleele tuleks kasuks täiendav teave – nii rahastamise kui ka kooskõlastamise seisukohalt – selliste ELi ja piirkondlike algatuste ja kavade kohta nagu ülemaailmne kliimamuutuste liit, ELi katastroofiohu vähendamise strateegia arenguriikides, arengukoostöö rahastamisvahendi keskkonda ja loodusvarade säästvat majandamist käsitlev teemaprogramm, Kariibi Ühenduse piirkondliku programmi raamistik 2005–2015 (Kariibi mere piirkonna katastroofi kriisihaldamiskeskus, CDEMA), üldine katastroofide ohjamise raamistik ja strateegia (samuti CDEMA), ning Kariibi Ühenduse kliimamuutuste keskus.

—

Sugu: sooküsimus peaks poliitilises tegevuskavas olema tähtsamal kohal eelkõige hiljutise finantskriisi kontekstis, mille tõttu on naistel palju raskem leida inimväärset tööd.

—

Doonorriikide tegevuse kooskõlastamine: doonorriikide strateegiate ja rakendusviiside sidusus on kahtlemata esmatähtis, et vähendada riikide valitsuste ja piirkondlike asutuste koormust ning suurendada rahvusvahelise abi tõhusust. Kuid erinevate doonorriikide, diplomaatide ja teadlaste aruannete kohaselt ei ole Pariisi ja Accra abi tõhususe deklaratsioonide põhimõtteid kaugeltki piisavalt rakendatud.

—

Peamise rahastajana peaks EL mitte ainult tegema täiendavaid jõupingutusi rahastajanõudmiste ühtlustamiseks, vaid tegema ka koostööd teiste rahastajatega kooskõlastatuse suurendamiseks ja kadude vähendamiseks. Parlamentaarne ühisassamblee toetab piirkondlike projektide (nt CARTAC, PANCAP, CRNM ja teised OECSi projektid) ühist läbiviimist ning väljendab heameelt EÜ juhtrolli üle doonoritevahelises kooskõlastamises PANCAPi jaoks. Assamblee julgustab EÜd andma rahalist toetust Kariibi mere piirkonna katastroofi kriisihaldamiskeskusele, mis hõlmab paljusid katastroofide ohjamisega seotud rahastajaid, kuid millel ei ole piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi kohaselt suutlikkust, et rahastajate tegevust tõhusalt kooskõlastada.

—

Abi rakendamine: parlamentaarne ühisassamblee toetab piirkondliku arengufondi loomist Caricomi Arengufondi raames Euroopa Arengufondi (EAF) ja teiste rahaliste vahendite haldamiseks.

—

Parlamentaarne ühisassamblee ootab täiendavat teavet Cariforumi sekretariaadi uuringutulemuste kohta ja Euroopa Komisjoni, piirkondlike ametiasutuste ja Euroopa Investeerimispanga vaheliste arutelude kohta, milles käsitleti võimalust Aafrika eeskujul luua Kariibi mere piirkonna infrastruktuuri fond.

—

Audit: lisaks piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi parlamentaarsele järelevalvele soovitab parlamentaarne ühisassamblee sõltumatu audit läbiviimist. Selle eesmärk peaks esiteks olema selle hindamine, kas Cariforumile kümnenda EAFi raames eraldatud vahendeid on tõhusalt kasutatud. Lisaks tuleks auditis esitada aruanne selle kohta, kas kümnenda EAFi raames saadud tulu oli ühte moodi tuntav kogu piirkonnas või koondus see teatavatesse geograafilistesse piirkondadesse ja sektoritesse.

AfT

kaubandusabi

CARICOM

Kariibi Ühendus

CARIFTA

Kariibi Vabakaubanduse Assotsiatsioon

CARIFORUM

AKV riikide Kariibi mere piirkonna foorum

CARTAC

Kariibi mere piirkondlik tehnilise abi keskus

CCCCC

Kariibi Ühenduse kliimamuutuste keskus

CDEMA

Kariibi mere piirkonna katastroofi kriisihaldamiskeskus

CRNM

Kariibi piirkondlik läbirääkimisorganisatsioon

CSME

Caricomi ühtne turg ja majandus

CSP

riigistrateegia dokument

DCI

arengukoostöö rahastamisvahend

EAF

Euroopa Arengufond

EIP

Euroopa Investeerimispank

EPA

majanduspartnerlusleping

GCCA

ülemaailmne kliimamuutuste liit

JPA

parlamentaarne ühisassamblee

NIP

riiklik sihtprogramm

OECD

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon

OECS

Kariibi mere Idapiirkonna Organisatsioon

PANCAP

Kogu Kariibi mere piirkonna partnerlus HIV/AIDSi vastu võitlemiseks

RPTF

piirkondlikud ettevalmistavad rakkerühmad

VKEd

väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted

SPS

sanitaar- ja fütosanitaarnormid

—

1. keskne valdkond – piirkondlik majanduslik integratsioon (80 % eraldisest ehk 92,8 miljonit eurot) – saab laiaulatuslikku abi SADC piirkonna majandusliku integratsiooni ja kaubanduse liberaliseerimise suurendamiseks ja pakkumisega seotud piirangute käsitlemiseks piirkondliku infrastruktuuri ja toiduga kindlustatuse valdkonnas.

—

2. keskne valdkond – piirkondlik poliitiline koostöö (15 % eraldisest ehk 17,4 miljonit eurot) – saab toetust suutlikkuse tõstmiseks piirkondliku valitsemistava kontekstis ning ühise Aafrika ja ELi konfliktiennetuse strateegia ning rahu ja turvalisuse valdkonna mõne aspekti rakendamiseks.

—

Kaks mittekeskset valdkonda – tehnoloogiaalase koostöö rahastu ja toetus valitsusvälistele osalejatele piirkonnastrateegia dokumendi tegevuste rakendamiseks – saab 5 % vahenditest ehk 5,8 miljonit eurot.

1.

Piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi kesksed valdkonnad kajastavad hästi majanduse piirkondliku integratsiooni ja poliitilise koostöö arenguid SADC piirkonnas. Ettenähtud meetmed aitavad samuti kaasa tulevase SADC ja ELi vahelise kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu rakendamisele. Piirkonna riike, mis kuuluvad mõne teise majanduspartnerluslepingu konfiguratsiooni, peaks sellele vaatamata veenma, et nad saavad piirkonnastrateegia dokumendist samamoodi kasu.

2.

Piirkonnastrateegia dokumendi meetmete ja vaesuse vähendamise vahel tuleb luua parem ja otsesem side. HIV/AIDSi, veevarustuse ja inimressursside arenguga, eriti haridusega – mis on vaid mõned SADC riikide vaesuse algpõhjustest – ei peaks tegelema ainult riiklikul tasandil, vaid ka piirkondlikul tasandil. Selleks on vaja neid küsimusi SADC piirkonnastrateegia dokumendis / piirkondlikus sihtprogrammis paremini käsitleda.

3.

Programmi üldist rahastamist tuleks suurendada, et oleks võimalik kindlustada eespool kirjeldatud valdkondade meetmete piisav rahastamine.

4.

SADC riikide riiklikud parlamendid, SADC parlamentaarne foorum ja AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee peaksid olema SADC piirkonnastrateegia dokumendi kavandamisse, rakendamisse, jälgimisse ja hindamisse paremini kaasatud.

—

1. keskne valdkond – majanduslik ja kaubandusintegratsioon ning majanduspartnerluslepingutega kaasnevad vahendid (97 miljonit eurot ehk 65 % eraldisest) – peaks võimaldama toetada piirkondlike organisatsioonide püüdlusi ühisturu, ühendavate maanteede, telekommunikatsiooni- ja elektrienergia võrkude jne loomise ning piirkondliku põllumajandus- ja toiduga kindlustatuse poliitika arendamise seisukohalt;

—

2. keskne valdkond – taastuvate loodusvarade haldamine (30 miljonit eurot ehk 20 % eraldisest) – peaks aitama parandada metsandussektori ja kalanduse potentsiaaliga kaitsealade häid juhtimistavasid;

—

3. keskne valdkond – poliitiline integratsioon (15 miljonit eurot ehk 10 % eraldisest) – eesmärgiks on aidata tugevdada piirkonna suutlikkust konfliktiennetuse, haldamise ja lahendamise, muuhulgas kodanikuühiskonna tugevdamise seisukohalt;

—

Lisavaldkonnad – institutsiooniline tugi ja tehnilise koostöö rahastu (8 miljonit eurot ehk 5 % eraldisest) – muu hulgas CEMACi ja CEEACi vahelise kooskõlastamise suurendamiseks.

—

valitsusevaheliste dialoogide või protsesside loomine;

—

riiklike asutuste (nagu tolli-, tervishoiu-, hariduse- ja spordiasutuste) koondamine piirkondlikul tasandil;

—

takistuste vähendamine siseturul.

—

piirkondlik integratsioon ja kaubandus: 9 miljonit eurot

—

inimressursside areng: 8 miljonit eurot

—

kalandus: 5 miljonit eurot

—

muud valdkonnad (olemasolevad projektid, tehniline abi): 7 miljonit eurot

—

1. keskne valdkond (piirkondlik majandusintegratsioon): 45 miljonit eurot

—

2. keskne valdkond (loodusvarade ja keskkonna säästev majandamine): 40 miljonit eurot

—

muud valdkonnad (valitsusvälised osalejad, tehniline koostöö jne): 10 miljonit eurot

—

majanduslik integratsioon ja kaubandus (majanduspartnerlusleping ja teised piirkondlikud kaubanduslepingud);

—

toetus erasektorile (erasektori mehhanismid, olulised valdkonnad, nagu turism ja kalandus, ettevõtluse edendamine);

—

mehhanismid majanduskasvu jaoks (õiglane kaubandus, konkurents, tarbijakaitse, tollieeskirjad ja rahvusvahelised standardid);

—

inimressursid (integreeritud haridusprogrammid, tehnilise ja kutsealase ettevalmistuse kättesaadavus).

—

kliimamuutus ja katastroofiohu vähendamine;

—

mere elusressursside säästev majandamine (sealhulgas kalanduse majandamine);

—

maa säästev majandamine;

—

ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus;

—

jäätmed ja reostus;

—

keskkonnaseire ja teabe haldamine.

1.

Asjaolu, et Vaikse ookeani piirkonna majanduspartnerluslepingule on praeguseks alla kirjutanud vaid Paapua Uus-Guinea ja Fidži, seab kahtluse alla piirkondliku sihtprogrammi 1. keskse valdkonna rakendamise kesksuse, kuna paljud piirkonna riigid ei ole veel sellest huvitatud. Selle viivituse mõju kohta on vaja selget analüüsi seoses sellega, kuidas kulutatakse 1. keskse valdkonna ressursse.

2.

Kuigi piirkondlikus sihtprogrammis on positiivseid meetmeid hariduse ja koolituse edendamiseks piirkonnas, on üks peamisi probleeme kvalifitseeritud tööjõu ränne Ameerika Ühendriikidesse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Kuigi nende väljarännanute rahaülekanded on olulised, on enamik neist omandanud elukutse kohaliku majanduse jaoks kalli raha eest. Piirkondliku sihtprogrammi 1. keskse valdkonna raames ei peaks mitte ainult edendama tööjõu oskuste omandamist, vaid võtma meetmeid tagamaks, et AKV Vaikse ookeani piirkonna riigid saaksid oma kvalifitseeritud tööjõu omamisest ka tulu. Sama kehtib ka Vaikse ookeani saarte sportlaste kohta, keda värvatakse Austraalia ja Uus-Meremaa klubidesse ja antakse neile nende riikide kodakondsus, et nad saaksid riiki esindada, mis avaldab negatiivset mõju Vaikse ookeani piirkonna rahvuslikule eneseväljendusele, näiteks Fidžil, Samoas ja Tongas ragbi valdkonnas.

3.

AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee väljendab rahulolu üksikasjaliku keskendumisega kalandussektori arengule, kuid soovib, et rohkem asetataks rõhku ebaseadusliku kalapüügi küsimusele, mis tekitab tohutut kahju kalavarudele ja kohalike kalurite elatustasemele. Ebaseadusliku kalapüügiga tegelevad kõnealusest piirkonnast väljapoole jäävate riikide laevad, mis näitab hoolimatust ja vähest austust mõjupiirkondi ja varusid reguleerivate rahvusvaheliste õigusnormide vastu. Vaikse ookeani piirkonna kohalikes kogukondades tuleks edendada akvakultuuri, et tagada toiduga kindlustatus ja kalandustoodete eksport.

4.

AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee on mures parlamentaarsel tasandil konsulteerimise puudumise pärast piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi ettevalmistamisel ning loodab soodustada seda protsessi suurema kontrolli abil riigistrateegia ja piirkonnastrateegia dokumentide üle. Lisaks sellele, et AKV riikide parlamendid peaksid põhjalikumalt konsulteerima piirkondlike sihtprogrammide loomise ja rakendamise valdkonnas, tuleb ka tõsta parlamentide ja nende personali suutlikkust selles valdkonnas.

5.

AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee väljendab heameelt mittekeskse valdkonna rõhuasetuse üle valitsusvälistele osalejatele, kuid tunneb siiski muret küsimuse üle, millised abisaajad saavad rahastamisest kasu, ning loodab, et kantakse hoolt asjaomaste isikute volikirjade ja maine kontrollimise eest. Parlamentaarne ühisassamblee kutsub samuti valitsusväliseid organisatsioone üles rohkem sekkuma piirkonnastrateegia dokumendi / piirkondliku sihtprogrammi konsultatsioonimenetlusse.

6.

Tervitatav on keskendumine kliimamuutuse ja selle mõjude probleemile väikestes saareriikides, samuti on tervitatav rahastamine, et aidata neid saareriike kaitsta selle suureneva probleemi eest. Siiski on oluline, et rahalisi vahendeid ei suunataks kasvava lobitöö tegemisse, millega lükatakse kogu vastutus kliimamuutuse eest tööstusriikidele ja nende tegevusele. Kliimamuutuse vastu võitlemise ja selle nähtuse ärakasutamise vahel poliitilistel eesmärkidel on suur erinevus.

7.

Transpordi infrastruktuur peab Vaikse ookeani piirkonna jaoks olema mis tahes piirkondlikus arengutegevuses olulisim prioriteet, kuna liikmesriikidevahelised ja riigisisesed vahemaad ning vilets infrastruktuur takistavad piirkondliku kaubanduse igasugust progressi ning turismisektori ja teiste sektorite arengut, mis suurendaksid tulude kasvu kohaliku elanikkonna jaoks.