8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/1

A.

arvestades, et IPA on uus rahastamisvahend, mis asendab kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele mõeldud rahastamisvahendid ja programmid, nimelt Phare, SAPARDi, ISPA, ühinemiseelse finantsabi Türgile ja CARDSi, ning mille eesmärk on viia ELi rahelised vahendid paindlikult kooskõlla kõnealuste riikide erivajaduste ja haldussuutlikkusega;

B.

arvestades, et IPA koosneb järgmisest viiest komponendist, mis hõlmavad vastavalt abisaajate riikide vajadustele määratletud prioriteete:

C.

arvestades, et IPA on üks tähtsamaid tegureid kodanike elukvaliteedi, sotsiaalsete standardite, infrastruktuuri ning piirkondliku ja piiriülese koostöö parandamisel, samuti inimõiguste austamise edendamisel kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides;

D.

arvestades, et laienemispoliitika valdkonna eelarve täitmise parlamendipoolse kontrolli eesmärk ei ole ainult tagada, et ELi vahendeid on kasutatud vastavalt reguleerivatele sätetele ja ELi poliitikavaldkondadele, vaid ka hinnata, kas neid on tegelikult eraldatud strateegiates ja arenguaruannetes abisaajate riikide jaoks kindlaks määratud prioriteetidele ning kas nende abil on saavutatud soovitud tulemusi ELi ühiseid huve silmas pidades;

E.

arvestades, et on väga oluline uurida täpselt ja varasel etapil IPA rakendamist, et vältida probleeme, mis tuvastati hilinenult varasemate ühinemiseelse abi rahastamisvahendite rakendamisel, pidades silmas, et eeskirjade eiramine, millega õigeaegselt ei tegeleta, muutub üha sagedasemaks ning hiljem on selliste juhtudega väga raske võidelda, kuna nendest saab väljakujunenud alaline toimimisviis;

F.

arvestades, et korruptsioonivastane võitlus ja valdkondade (kohus, politsei ja avalik haldus) reformid mõjutavad mitte ainult head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtteid, vaid ka üldist ettevõtluskliimat;

G.

arvestades, et IPA pakub eriti tänu mitmeaastaste suunavate kavandamisdokumentide läbivaatamisele märkimisväärset paindlikkust, mis võimaldab kohaneda abisaajate riikide arenevate vajaduste ja haldussuutlikkusega;

H.

arvestades, et nõukogu määruse (EÜ) nr 1085/2006 (IPA määrus) artikli 27 kohaselt on komisjon kohustatud esitama 31. detsembriks 2010 Euroopa Parlamendile ja nõukogule vahehindamise aruande IPA rakendamise kohta ning vajaduse korral koos sellega õigusakti ettepaneku määruse muutmiseks,

I.

arvestades, et vastavalt Euroopa Parlamendi taotlusele on komisjon võtnud kohustuse viia juba 2009. aastal läbi välisabi vahendite paketi, sh IPA vahehindamine;

J.

arvestades, et Euroopa Parlament peaks nüüdsest suhtlema IPAst toetust saavate riikide parlamentidega,

1.

tervitab struktureeritud dialoogi alustamist komisjoniga IPA rakendamise üle ja tuletab meelde oma sellekohast seisukohta, eriti vajadust tagada kõigile abisaajatele riikidele võrdne juurdepääs kõigile kõnealuse vahendi alusel kättesaadavatele poliitikavahenditele, seada piisavalt tähtsale kohale võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu ning pöörata suuremat tähelepanu institutsioonilise suutlikkuse suurendamisele eelkõige parlamentaarsel tasandil, kodanikuühiskonna organisatsioonide arendamisele, sallivust ja mittediskrimineerimist edendavatele meetmetele, inimarengule ja piirkondlikule koostööle peamistes poliitikavaldkondades;

2.

tunneb heameelt IPA kohustuste täitmise kõrge määra üle 2007. aastal; avaldab siiski kahetsust, et IPA esimesed programmid võeti vastu alles 2007. aasta lõpus ja nende tegeliku rakendamisega alustati alles 2008. aastal, osaliselt seetõttu, et uus vahend võeti hilja vastu, ja osaliselt seetõttu, et abisaajad riigid viivitasid nõutavate struktuuride ja juhtimissüsteemide loomisega; nõuab, et komisjon hoogustaks projektide rakendamist ning kontrolliks vahendite eraldamist ja saadud tulemusi selle tagamiseks, et IPA-l oleks märgatav mõju asjaomastes riikides;

3.

märgib, et IPA määruse ja määruse (EÜ) nr 718/2007 (IPA rakendusmäärus) ning seejärel esimese mitmeaastase suunava finantsraamistiku ja mitmeaastaste suunavate kavandamisdokumentide hilise vastuvõtmise tõttu oli 2007. aasta IPA programmide järelevalve ja hindamine ning aruandlus nende kohta piiratud ega ole andnud veel tulemusi; rõhutab, et sujuv üleminek varasematelt ühinemiseelse abi rahastamisvahenditelt IPA-le nõuab järjepidevust programmitöös, adekvaatset projektide rakendamist ja maksete tegemist;

4.

on rahul sidususega 2007. aasta IPA riiklike programmide ja ELi ühinemiseelse poliitika vahel, kuna enamik programmides püstitatud eesmärke olid kooskõlas vastavas komisjoni arenguaruandes kindlaks määratud prioriteetidega;

5.

märgib, et kandidaatriigid keskenduvad peamiselt Euroopa standardite, nimelt statistika-, keskkonna- ja maksustandardite rakendamisele, mis on kooskõlas ELi laienemispoliitikaga; juhib siiski tähelepanu sellele, et ei tohiks vähendada poliitiliste kriteeriumite, eriti demokraatliku valitsemistava, inimõiguste, usuvabaduse, naiste õiguste, vähemuste õiguste ning õigusriigi põhimõtete austamise tähtsust, kuna nende järgimata jätmine võib tuua kaasa komplikatsioone ja viivitusi läbirääkimistel; on seisukohal, et poliitiliste kriteeriumite täitmisele suunatud projektide ja acquis rakendamisele suunatud projektide vahel peaks olema parem tasakaal;

6.

tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Liidu legitiimsust ja suutlikkust reformide edendamisel saab tunduvalt parandada, kui IPA suunatakse valdkondadesse, millest kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide kodanikud saavad otseselt kasu, eelkõige arvestades vajadusi ja probleeme, mis on tekkinud ülemaailmse finantskriisi tõttu;

7.

on jätkuvalt seisukohal, et IPAga tuleks toetada abisaajate riikide jõupingutusi viisavabaduse tegevuskavas kehtestatud nõuete täitmisel, et Lääne-Balkani riikide kodanikud saaksid viimaks nautida liikumisvabadust ja osaleda täielikult ELi programmides ja kavades; tervitab komisjoni kavatsust suurendada IPA rahaliste vahendite eraldamist programmidele Tempus, Erasmus Mundus ja „Aktiivsed noored”;

8.

võtab teadmiseks asjaolu, et komisjonil oli 2008. aasta lõpul võimalik anda akrediteering detsentraliseeritud halduseks Horvaatiale I kuni IV komponendi osas ning Türgile I ja II komponendi osas; ergutab komisjoni jätkama intensiivset tööd kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikidega, nii et need riigid suudaksid lähitulevikus hallata rahalisi vahendeid detsentraliseeritult ning saada niiviisi täieliku juurdepääsu kõikidele IPA komponentidele; juhib siiski tähelepanu sellele, et haldusvolituste andmine on seotud tingimustega ja eeldab nende tegelikku täitmist;

9.

rõhutab, et IPA kasutamine on jagatud vastutus komisjoni ning kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide valitsuste vahel; palub komisjonil parandada oma delegatsioonide ja asjaomaste asutuste vahelist koostööd ja suhtlust, seada sisse alaline kontroll projektide rakendamise üle ning teha jõupingutusi ühiste meetmete väljatöötamiseks, mille eesmärk on parandada abisaajate riikide haldussuutlikkust;

10.

rõhutab, et IPA haldamine ja kontroll peab olema läbipaistev ja tulemuslik ning selles tuleb võtta arvesse iga riigi sisemisi auditi- ja kontrollisüsteeme, samuti endiste kandidaatriikide ühinemiseelseid parimaid tavasid;

11.

nõuab, et komisjon esitaks parlamendile ja vastutavale eelarvekontrollikomisjonile igal aastal aruande IPA vahenditega seotud maksete ja IPA rakendamise kohta, samuti ISPA, IPARDi ja SAPARDi järelejäänud vahendite kohta, tuues välja üksikasjad iga abisaaja riigi kohta ja parimate tavade näited ning teatades kõikidest esinenud probleemidest või eeskirjade eiramistest;

12.

märgib, et horisontaalsed küsimused, nagu keskkonnamõju hindamine, hea valitsemistava, kodanikuühiskonna kaasamine, võrdsed võimalused ja mittediskrimineerimine, ei ole 2007. aasta IPA projektides piisavalt esindatud ja nähtavad; palub komisjonil töötada välja eelkõige mitut abisaajat hõlmavaid piirkondlikke või horisontaalseid programme, eriti korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse, kultuuridevahelise dialoogi ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas;

13.

märgib, et suurtele geograafilistele aladele või ulatuslikele poliitikavaldkondadele on eraldatud piiratud rahalised vahendid ning et need vahendid on killustatud paljudeks väikesteks projektideks, mitte kontsentreeritud väiksemale arvule, kuid paremini nähtavatele projektidele; juhib tähelepanu sellele, et riiklikud aastaprogrammid peaksid saavutama tasakaalu arenguaruannetes kindlaks määratud tähtsaimatele prioriteetidele adekvaatse vastamise ja rahaliste vahendite liigse killustamise vältimise vahel;

14.

rõhutab, et on äärmiselt oluline ja kiireloomuline kasutada IPAt, et tugevdada kõikides abisaajates riikides võitlust korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu ning keskenduda seejuures eriti rahapesule, ebaseaduslikule sisserändele ja inimkaubandusele; märgib, et kuigi kõikides 2008. aasta arenguaruannetes nimetati korruptsiooni tõsise probleemi ja tähtsaima prioriteedina, ei võeta kõikides 2007. aasta IPA programmides korruptsiooni piisavalt arvesse; teeb ettepaneku eraldada selleks rahalisi vahendeid, nagu Horvaatia (15) ja Montenegro (16) puhul, ja kutsub komisjoni üles töötama selles kontekstis välja sidusama strateegia, mis toetub viimastes laienemisvoorudes saadud kogemustele;

15.

märgib, et abisaajate riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleks aktiivsemalt kaasata projektide arendamisse ja algatamisse; juhib tähelepanu sellele, et tulevased IPA programmid peaksid püüdma lahendada kodanikuühiskonna organisatsioonide süstemaatilise välissponsoritest sõltumise probleemi, et vältida nn tellitavate kodanikuühiskonna organisatsioonide eksisteerimist, ning samuti peaksid programmid käsitlema mõnede kodanikuühiskonna organisatsioonide arengut piki etnopoliitilisi konfliktijooni, eriti Bosnias ja Hertsegoviinas, endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ja Kosovos (17); loodab, et uus kodanikuühiskonna rahastamisvahend tegeleb paljude probleemidega, mis on seotud ELi programmide mitmekesisuse, keerukuse ja killustatusega;

16.

rõhutab, et kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide kodanikuühiskonna organisatsioone tuleb pidevalt toetada, et luua nende seas konkurentsi õhkkond ja tagada nende töö jätkusuutlikkus, et kindlustada tulemustele suunatud IPA rakendamine ja pidev aktiivsus projektijuhtimises;

17.

märgib, et IPA kaudu rahastatavad projektid ja tegevused on väheedukad ELi nähtavuse seisukohalt kohapeal ning need ei võimaldanud legitimeerida alt-üles edasist lähenemist ELile;

18.

on seisukohal, et hariduse ja noorte tööhõive ja pikaajalise stabiilsuse ja arengu eeltingimustega ei ole piisavalt tegeletud; rõhutab vajadust võidelda töötuse, eriti noorte töötuse ja pikaajalise töötuse vastu, kuna tegemist on väga tähtsa valdkondadevahelise küsimusega; teeb sellega seoses ettepaneku, et komisjon uuriks võimalust kasutada rohkem ära IPAs ette nähtud paindlikkust, et võimaldada rahastada vajaduse korral III–V komponendiga seotud meetmeid kahe esimese komponendi kaudu;

19.

märgib, et piirkondlik rahaline toetus IPA raames on suhteliselt väikese suurusega (umbes 10 % IPA kogumahust), arvestades eriti, et see hõlmab 11 sekkumisvaldkonda kuues riigis, alates haridusest ja noortest kuni tuumaohutuseni;

20.

on mures selle pärast, et 2007. aasta IPA assigneeringud II komponendile olid kokku ainult 38 800 000 eurot, kui IPA kogumaht oli 497 200 000 eurot (see tähendab, et II komponendile eraldati vähem kui 8 %); juhib tähelepanu sellele, et see on vastuolus komisjoni kinnitusega, et piiriülene koostöö aitab kaasa leppimisele ja heanaaberlikele suhetele ning on eriti oluline piirkonnas, kus oli hiljuti konflikt; kahetseb, et tulemusliku koostöö sisseseadmine on praktikas olnud mitmel põhjusel keeruline, sealhulgas mõnede partnerite struktuuri ja menetluste kokkusobimatuse, samuti poliitiliste raskuste tõttu; kutsub abisaajaid riike ja komisjoni üles jätkama selle komponendi raames olemasolevat koostööd kooskõlas eesmärgiga tugevdada heanaaberlikke suhteid ja edendada majanduslikku integratsiooni, eriti keskkonna-, loodus- ja kultuuripärandi valdkonnas ning korruptsiooni- ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse valdkonnas;

21.

on mures ka selle pärast, et mitte ükski 2007. aasta IPA programmidest, mille esitasid abisaajad riigid, ei tegelenud otseselt naiste õiguste või soolise võrdõiguslikkusega, kuigi soolise võrdõiguslikkuse küsimusi nimetati tähtsaks ülesandeks nii arenguaruannetes kui ka mitmeaastastes suunavates kavandamisdokumentides; kordab üleskutset komisjonile eraldada ühinemiseelseid rahalisi vahendeid naiste õiguste tugevdamiseks Balkani riikides, eriti naiste VVOde ja naisorganisatsioonide kaudu; palub komisjonil eraldada vastavalt IPA vahendeid, et edendada soolisest võrdõiguslikkusest lähtuvat eelarvestamist ühinemiseelses poliitikas ja ergutada abisaajaid riike esitama vastavate projektide ettepanekuid;

22.

rõhutab vajadust kaasata üha rohkem valitsusväliseid organisatsioone IPAst rahastatavate projektide kujundamisse ja rakendamisse selle tagamiseks, et IPAst antav abi kajastaks tegelikke vajadusi ja ootusi, et aidata kaasa IPA projektide nähtavamaks muutmisele ning edendada erksa ja ennetava hoiakuga kodanikuühiskonna arengut abisaajates riikides;

23.

palub Euroopa Kontrollikojal esitada 2010. aasta lõpuks vahehindamise eriaruande IPA rakendamise kohta;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Kontrollikojale, samuti IPAst toetust saavate riikide valitsustele, parlamentidele ja kontrolliorganitele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/7

A.

arvestades, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt saab ühenduse õigusakti vastuvõtmist piiriülest mõju omavates tsiviilasjades tehtava õigusliku koostöö valdkonnas kaaluda üksnes siis, kui on võimalik tõendada, et siseturu loomise või toimimise takistust ei ole võimalik liikmesriikide tasandil kõrvaldada;

B.

arvestades, et hilinenud maksmine ja võlgade maksmata jätmine kahjustab ettevõtjate ja tarbijate huve, eriti siis, kui võlausaldajal ja õiguskaitseasutustel ei ole teavet võlgniku asukoha ega tema vara kohta; arvestades, et olukorda raskendab praegune majanduskliima, milles rahavood on hädavajalikud ettevõtjate püsimajäämiseks;

C.

arvestades, et teisest riigist võla kättesaamisega seotud probleemid võivad ELis olla suureks takistuseks maksekäskude vabale ringlusele ning raskendada õiguskaitse kättesaadavust; arvestades lisaks, et juhul kui kohtuotsuseid ei saa täita, ohustatakse sellega õigusemõistmist ja ärimoraalinorme;

D.

arvestades, et üldiselt on võla kättesaamine suureks probleemiks ning olukorra muudavad halvemaks juhtumid, mil võlga nõutakse tagasi teisest riigist, eriti väikeettevõtete puhul, kelle käsutuses ei ole spetsialiseerunud juriste ega võla sissenõudmisele pühendunud osakondi ning kes tihti asetatakse ebameeldivasse olukorda, kus neil tuleb rakendada töötajaid, nappe rahalisi vahendeid ja ennekõike aega tootmistegevuse asemel hoopis kõnealuse probleemi lahendamiseks;

E.

arvestades, et on alust arvata, et hilinenud maksete direktiivi (3) ei järgita piisavalt või see ei ole piisavalt tuntud; arvestades, et kui seda direktiivi praegu ajakohastataks ja nõuetekohaselt rakendataks, võiks see aidata oluliselt vähendada hilinenud makseid ja maksmata jätmist;

F.

arvestades, et liikmesriikide lepingu- ja maksejõuetusõiguse eri süsteemides on väga suured lahknevused selles, kuidas võlausaldajad võivad lepingu sõlmimisel võlga tagada, eriti omandiõiguse säilitamise klauslite või teiste sarnaste mehhanismide kasutamise teel, millest mõnikord nende lahknevuste tõttu kõrvale hoitakse;

G.

arvestades, et kohtuotsuste tõhusat täitmist käsitlevate ühenduse õigusaktide vastuvõtmine peab puudutama kõiki võlgnikke, tegemata a priori vahet hea- ja pahausksetel võlgnikel;

H.

arvestades, et võlgade maksmise vältimise, hilinenud maksmise ja maksmata jätmise probleeme raskendab tavaliselt osapoolte hooletus lepingueelsetes ja lepingulistes suhetes; arvestades, et on vaja asetada rohkem rõhku ärilisele teadlikkusele ja võimalusele kasutada ühise tugiraamistiku alusel „Euroopa stiilis” valikulisi klausleid, mis tagaksid, et osapooled võtavad neid küsimusi oma ärisuhte alguses nõuetekohaselt arvesse;

I.

arvestades, et Euroopa Parlamendi tähelepanu on juhitud sellele, et tõsine probleem võib tekkida piiriülestel juhtudel, millesse on kaasatud tõrksad võlgnikud ehk isikud, kes võiksid oma võlad tasuda või oma kohustused täita, kuid ei tee seda, või isikud, kelle puhul on oht, et nad ei maksa võlga tagasi isegi siis, kui nende suhtes on tehtud kohtuotsus; arvestades, et näib, et sellistel isikutel on tihti olulisi varasid erinevates üksustes, esindajate käes ja sihtasutustes ning kohtuotsuseid ei saa ilma nõutava teabeta edukalt täita; arvestades, et kõnealust teavet on sageli vaja saada tõrksa võlgniku teadmata, sest tal on tihti võimalik vara kiiresti teise jurisdiktsiooni viia;

J.

arvestades, et Euroopa Parlamendi tähelepanu on lisaks juhitud sellele, et teatavad suveräänsed riigid ei täida teises riigis tehtud vahekohtu või kohtuotsuseid ning selle tulemusel on tekkinud nn spekulantfondid (vulture funds), mis omandavad „suveräänse” võla palju väiksema summa eest ning püüavad siis kohtuotsuse täitmisest kasu lõigata; arvestades, et ilmselt oleks parem ja õiglasem anda algsetele võlausaldajatele vahendid hüvituse taotlemiseks;

K.

arvestades, et ühe argumendina tuuakse välja, et vähestel riikidel puuduvad varad väljaspool oma piire ning kui võlausaldajal ei ole väljavaadet, et kohtuotsus täidetakse (ainult) tema enda liikmesriigis või asjaomases riigis, on ainus tõhus võimalus saada õiguskaitset välisriigi kohtute, eelkõige teiste ELi liikmesriikide kohtute kaudu;

L.

arvestades, et Brüsseli I määruse (4) kohaselt on igal liikmesriigil oma ajutised meetmed, mida kujundatakse ja reguleeritakse siseriikliku õiguse järgi, ning nimetatud määruse kohaselt ei kohaldata vastastikust tunnustamist ja kohtuotsuste täitmistex parte korralduste suhtes; arvestades, et inter partes korraldusi täidab pädev kohus lähima samaväärse parandusmeetmega, mida sellel kohtul on võimalik kasutada;

M.

arvestades, et ajutiste meetmete alla kuuluvad: i) korraldused avalikustada teave vara kohta, mille suhtes võib kohaldada kohtuotsuse täitmise meetmeid, ii) korraldused kaitsta vara kuni kohtuotsuse täitmiseni ja iii) korraldused, mis võivad samuti esineda ajutise maksekäsuna, mille alusel võlausaldajale tasutakse võlg viivitamatult, enne vaidluse lahendamist;

N.

arvestades, et ajutiste meetmete võimaldamisel tuleks kohaldada Euroopa Kohtu kohaldatavate tingimustega sarnaseid tingimusi, nimelt võlausaldaja peaks veenma kohut, et tal on põhjendatud nõue (täitmisele kuuluv õigus kohtuotsuse kujul või ametlik juriidiline dokument või nõuet toetav tõend prima facie kohtuasja kohta – fumus boni juris), ning et tema nõue on kiireloomuline (reaalne oht, et ilma meetmeid võtmata võib nõude täitmine nurjuda (periculum in mora)), ning arvestades, et selliste meetmete võimaldamise puhul võib nõuda tagatise esitamist;

O.

arvestades, et väiksemate juhtumite puhul, eriti kui kohtukulud võivad saada takistuseks, võrdub hilinenud õigusemõistmine õigusemõistmisest keeldumisega, ning arvestades, et suuremate juhtumite puhul võib suurimaks takistuseks saada teabe puudumine varade kohta; arvestades seetõttu, et pöördumine ajutiste meetmetega seotud korralduste poole võiks olla mõlemat liiki juhtumite puhul hea lahendus;

P.

arvestades lisaks, et igasuguseid ühenduse meetmeid teabe kättesaadavaks tegemiseks tuleb samuti kaaluda selliste mõlemat liiki juhtumite taustal, mille puhul teabe puudumine toob kaasa suure ebaõigluse; arvestades, et kui võlausaldajal ei ole teavet võlgniku (ja a fortiori tõrksa võlgniku) vara kohta, mida võib kaasata kohtuotsuse täitmisesse, ei ole võlausaldajal võimalik kohtuotsust täita;

Q.

arvestades, et tavaliselt ei piirdu kõnealune probleem juhtumitega, mille puhul on juba tehtud kohtuotsus, mida ei ole täidetud: see võib tekkida ka enne, kui võlgade sissenõudjad oma nõude esitavad;

R.

arvestades siiski, et on äärmiselt vajalik, et kõik kavandatavad meetmed oleksid proportsionaalsed; arvestades lisaks, et nendega ei tuleks mitte lihtsalt dubleerida seda, mida on võimalik juba saavutada olemasolevate riiklike meetmetega, neid tuleks kohaldada vaid piiriüleste nõuete suhtes ning vältida tuleks mittevajalikku ja ebakohast ühtlustamist;

S.

arvestades, et mõningast muret on väljendatud asjaolu pärast, et teatavad ideed kohtuotsuste tõhusa täitmise kohta Euroopa Liidus võlgniku vara läbipaistvuse abil võivad rikkuda põhiõigusi, sealhulgas eraelu puutumatuse õigust (andmekaitse), kahjustada menetlusega seotud tagatisi ning olla vastuolus paljude liikmesriikide põhiseaduslike tavadega;

T.

arvestades, et igasugused ettepanekud peavad olema kulusäästlikud ja kaasatud ühenduse poliitika muudesse valdkondadesse, et vältida meetmete mittevajalikku kattuvust,

1.

tervitab eespool nimetatud komisjoni 6. märtsi 2008. aasta rohelist raamatut, sest see panustab Lissaboni strateegiasse;

2.

nendib, et võlgniku kohustuste täitmise saavutamiseks vajaliku info läbipaistmatus on vastuolus hea usu ja varalise vastutuse ühiste põhimõtetega; rõhutab, et teabe puudumine täitesüsteeme käsitlevate siseriiklike õigusaktide kohta ja nende ebatõhusus võivad aeglustada ühise siseturu rajamist ja toovad kaasa tarbetuid kulusid;

3.

märgib, et hilinenud maksed, maksmata jätmine ja võlgade sissenõudmise raskused kahjustavad võlausaldajatest ettevõtjate ja tarbijate huve, vähendavad siseturu usaldusväärsust ja nõrgendavad õiguse toimivust;

4.

toetab parema õigusloome põhimõtetel tuginevat integreeritud ja tõhusat strateegiat ning on seisukohal, et eesmärgiks tuleb seada maksmine, mille puhul tagatakse mittediskrimineerimine, tundlike andmete kaitse ja õiguslikud tagatised proportsionaalsete meetmetega, mis annavad vajaliku läbipaistvuse ja vähendavad märkimisväärselt menetlemis- ja halduskulusid;

5.

rõhutab, et lisaks avalikult kättesaadavale teabele peaksid võlausaldajale olema pädeva asutuse kontrolli all või vahendusel kättesaadavad andmed, mis on vajalikud täitemenetluse algatamiseks ja võla sissenõudmiseks kogu siseturul hõlpsasti kohaldatavate menetluste abil;

6.

nõustub komisjoniga, et võla teisest riigist kättesaamine kohtuotsuste täitmise kaudu on siseturul suur probleem, kuid on arvamusel, et komisjoni väljapakutud lahendused vajavad täiendamist, et tegeleda piisaval määral kõige keerukama probleemiga, milleks on tõrksad võlgnikud;

7.

märgib, et kõnealuse käsiraamatu koostamine ja ajakohastamine võib olla töömahukas ja kulukas ning hüvitust taotlevate isikute jaoks võib olla lihtsam, kui on kehtestatud ühtne kord, ning et enamikul juhtudel peab võlausaldaja küsima nõu asjaomase välisriigi kohtupiirkonnas töötavalt juristilt; on siiski seisukohal, et ühtlustatud versioon võib olla kasulik toimiva piiriülese korra puudumisel;

8.

on veendunud, et kasulik oleks koostada riiklikud kataloogid välisriikide juristide kohta, kes kasutavad oma siseturu õigusi vastavalt direktiividele 77/249/EMÜ (5) ja 98/5/EÜ (6); juhib tähelepanu asjaolule, et selliste riiklike kataloogide lingid võiksid olla komisjoni veebisaidil ja need võiksid käsiraamatut täiendada;

9.

ei poolda põhjendamatu, vahettegematu ja suvalise juurdepääsu andmist rahvastiku-, sotsiaalkindlustus- ja maksuregistri igat liiki andmetele ning toetab asjakohast ja proportsionaalset raamistikku kohtuotsuste tõhusa täitmise tagamiseks Euroopa Liidus;

10.

väidab, et juurdepääs rahvastikuregistrile (kui selline register on olemas) võiks olla kasulik selleks, et otsida üles raskustes üksikisikud, kes ei ole maksnud elatusraha või tasunud isiklikke laene, ning vältida kuritarvitusi;

11.

on arvamusel, et kuigi teatavates jurisdiktsioonides on eduka uuendusena lubatud suuremat juurdepääsu sotsiaalkindlustus- ja maksuregistritele, on samuti vaja tagada andmekaitse ja konfidentsiaalsuse eeskirjade täitmine; juhib tähelepanu asjaolule, et see on üldsuse jaoks tundlik teema; märgib lisaks, et kui teavet kasutatakse muul eesmärgil kui see, milleks seda koguti, võivad tekkida õiguslikud probleemid;

12.

märgib lisaks, et maksudeklaratsioonid ja sotsiaalkindlustusregistrid on paljudes liikmesriikides konfidentsiaalsed ning seal ei kiidetaks heaks mõtet luua register, mis toob kaasa ka andmete kadumise ohu, ja seda võidakse näha täitevvõimu kuritarvitamisena;

13.

kinnitab, et kui ettepanek on seatud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne, võib see kaasa tuua kuritarvitamise ning rikkuda õigust eraelu puutumatusele;

14.

on arvamusel, et ideed parandada koostööd riiklike täitevasutuste vahel võib olla mõtet edasi arendada, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et selliseid asutusi ei ole kõikides liikmesriikides;

15.

on seisukohal, et võlgniku vara deklaratsioon võib osutuda kasulikuks kohtuotsuse täitmisega seotud menetluses, mille puhul saab seda toetada siseriikliku õiguse raames kehtestatud sanktsioonidega;

16.

on arvamusel, et selles valdkonnas ei ole ühenduse meetmeid vaja võtta, kui ei ole tõendatud, et liikmesriikide olemasolevad vahendid ei ole tõhusad;

17.

teeb ettepaneku kaaluda ideed kehtestada ühenduse ajutine meede lisaks siseriiklike kohtute ajutistele meetmetele; on seisukohal, et ühenduse ajutine meede võiks olla lihtne, paindlik menetlus, mida saaks jõustada kogu ELis, vältides niiviisi viivitusi ja tarbetuid kulusid; on arvamusel, et selline menetlus oleks ka tõhus ja õiglane kolmandate isikute suhtes;

18.

teeb ettepaneku, et sellist meedet võiks kohaldada ka vahekohtu esitatud nõuete suhtes ning seda võiks samuti arvesse võtta Brüsseli I määruse järgmisel läbivaatamisel;

19.

kutsub komisjoni üles käsitlema kõnealust küsimust prioriteedina ja viima läbi a) probleemi üksikasjaliku hindamise, b) võimalike ühenduse õigusaktide otstarbekuse uuringu ja c) piiriüleste aspektidega piirduda võivate ühenduse õiguskaitsevahendite mõju analüüsi; on seisukohal, et komisjoni uuringus tuleks samuti määrata kindlaks sobiv õiguslik alus ja seda nõuetekohaselt põhjendada mis tahes kavandatava ühenduse õigusakti jaoks, mis peaks piirduma piiriüleste juhtumitega ning täiendama ja mitte takistama selles valdkonnas kehtivate läbinisti siseriiklike õiguskaitsevahendite kohaldamist;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks põhjalikult lepingueelseid ja lepingulisi meetmeid, mida saaks siduda ühise tugiraamistiku arendamisega, ning kõiki võimalikke sellest lähtuvaid vahendeid tagamaks, et Euroopa piiriüleste lepingute pooled võtaksid lepingut sõlmides arvesse hilinenud maksmise ja maksmata jätmisega seotud küsimusi;

21.

ootab huviga hilinenud maksete direktiivi läbivaatamist ning nõuab tungivalt, et komisjon viiks selle praegust majanduskliimat arvestades läbi võimalikult kiiresti;

22.

soovitab korraldada uuringu, mis käsitleks lahknevaid riiklikke õiguslikke lähenemisviise omandiõiguse säilitamisele ja teistele sarnastele mehhanismidele, et tagada nende vastastikune tunnustamine;

23.

teeb ettepaneku, et kohtuotsuses tunnustatud varaliste õiguste omandaja peaks saama oma õigusi teostada õiguste üleandjaga samadel tingimustel;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/12

A.

tunnistades, kui tähtis on petitsiooniprotsess ja selle eriomadused, mis võimaldavad vastutaval komisjonil püüda leida parlamendile petitsiooni esitanud ELi kodanikele lahendusi ja selgitusi;

B.

arvestades, et parlamendile petitsioone esitavate ELi kodanike arv kasvab ja et petitsioonikomisjon teeb jõupingutusi selle nimel, et muuta kodanike petitsioonidele vastamise menetlust kiiremaks;

C.

arvestades, et mitmeid 2007. aasta raportis vastu võetud soovitusi tuleb parlamendi organitel alles rakendada, näiteks taotlust suurendada viivitamata petitsioonikomisjoni haldusressursse, sealhulgas keelelist ja õiguslikku pädevust, eesmärgiga suurendada parlamendi võimet viia läbi talle suunatud petitsioonide sõltumatut uurimist, ning, näiteks teha siseturgu puudutavate petitsioonide ja kaebuste osas tihedamat koostööd SOLVITiga ning luua ühine ELi portaal Euroopa kodanikele;

D.

pidades meeles asjaolu, et vaatamata liidu poliitika ja struktuuride märkimisväärsele arengule kõnealuse aja jooksul, on kodanikud ikka vahetult teadlikud paljudest puudustest liidu poliitika ja programmide kohaldamisel, kuna need mõjutavad kodanikke otseselt, ning arvestades, et selliste puuduste kohta esitatakse sageli petitsioone;

E.

olles teadlik tõsiasjast, et punkti „kodanikualgatus” lisamine Lissaboni lepingusse suurendab veelgi kodanike kaasatust Euroopa Liidu tegevusse ja töösse;

F.

arvestades, et parlamendil on sellest tulenevalt vastutus tagada ELi kodanike ja elanike huvides ühenduse õiguse parem kohaldamine liikmesriikide poolt ning teha nimetatud eesmärgi saavutamiseks liikmesriikidega koostööd;

G.

arvestades samas, et mitmed liikmesriigid väljendavad endiselt vastumeelsust aktiivsele koostööle vastutava komisjoniga ja jätavad eelkõige osalemata komisjoni koosolekutel, ning arvestades, et see näitab lojaalse koostöö puudumist parlamendiga;

H.

arvestades, et kui vastutava komisjoniga ei tehta ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise huvides aktiivset ja õigeaegset koostööd, võib kahtluse alla seada asjaomase liikmesriigi soovi ja kavatsuse ELi poliitikat ja eesmärke nõuetekohaselt rakendada, mistõttu võib ametivõimude suhtes võtta meetmeid aluslepingutes sätestatud sanktsioonide ja karistuste abil ning nad võivad sattuda ka avaliku kriitika alla;

I.

tunnistades siiski, et paljude liikmesriikidega on koostöö heal tasemel ja nad püüavad koos parlamendiga vastata kodanike poolt petitsiooniprotsessi kaudu väljendatud mureküsimustele;

J.

tunnustades konstruktiivset panust, mille petitsiooniprotsessi annavad komisjoni talitused, kes koostavad vastutava komisjoni taotlusel regulaarselt esialgseid hinnanguid mitmete esitatud petitsioonide kohta;

K.

arvestades, et sellist koostööd võiks ja peaks suurendama, eriti EÜ asutamislepingu artiklites 226 ja 228 sätestatud menetluste korral nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel;

L.

arvestades, et parlamendi hinnangul oleks õiguspärane, kui ta kasutab EÜ asutamislepingu artikliga 230 talle antud pädevust juhul, kui seda on vaja ühenduse õiguse tõsise rikkumise lõpetamiseks, mis on tulnud ilmsiks petitsiooni uurimise käigus, kus vaatamata püüdlustele olukorda lahendada esineb parlamendi ja komisjoni vahel jätkuvalt suuri erimeelsusi seoses ühenduse õigusest tulenevate vajalike meetmetega, et kaitsta käsitletava juhtumi puhul kodaniku õigusi;

M.

arvestades, et isegi juhul, kui Euroopa Kohus kohustab liikmesriiki muutma oma õigusakte, et viia need vastavusse ELi õigusaktidega, ei ole rikkumise puhul algatatavas menetluses ette nähtud heastamisvahendeid petitsiooni esitajatele;

N.

arvestades, et põhiline ebaõiglus, mida ELi institutsioonid ja eelkõige Euroopa Parlament peavad täiendavalt käsitlema, seisneb suutmatuses näha ette kohtuväliseid heastamisvahendeid vahetult nendele ELi kodanikele, kes on kannatanud või kannatavad ELi õiguse nõuetekohase kohaldamata jätmise tõttu;

O.

arvestades, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 230 on parlamendil hagemisõigus Euroopa Kohtus nõukogu ja komisjoniga samadel tingimustel, ning arvestades, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 201 on parlamendil volitused kontrollida komisjoni tegevust ning seega on tema käsutuses õiguslikud ja poliitilised vahendid kodanike õigustatud murede tõhusamaks käsitlemiseks;

P.

arvestades, et parlament peaks oma menetlused läbi vaatama, et hõlbustada Euroopa Kohtusse kaebamist, eelkõige kodukorra artikli 121 alusel, kui kaalul on petitsiooni esitajate huvid;

Q.

arvestades, et tuleks pöörata tähelepanu asjaolule, et vastavalt ELi lepingu artiklile 6 tugineb EL vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õiguspärasuse põhimõtetele ning et asjaomane säte on ka ELiga ühinemise suhtes kehtestatud Kopenhaageni kriteeriumide keskmes, ning arvestades, et ELi lepingu artiklis 7 on sätestatud erimenetlused, mida võib algatada nimetatud põhimõtete tõsise ja püsiva rikkumise korral või siis, kui ilmneb selge oht, et seda tehakse;

R.

võttes arvesse 2008. aastal täiskogu istungile esitatud ja liikmete valdava häälteenamusega vastu võetud resolutsiooni ettepanekuid, mis koostati parlamendi kodukorra artikli 192 lõike 1 kohaselt, tuginedes Läänemerre kavandatud gaasijuhtme Nord Stream mõju ning eksitavate „kataloogiettevõtete” kohta esitatud petitsioonidele;

S.

arvestades, et kasvav mure energiavarustuskindluse pärast on viinud maagaasi ja veeldatud maagaasi torujuhtmeprojektide algatamiseni, mis, eriti siis, kui seda on tehtud kiirustades ning ilma riske ja alternatiive piisavalt analüüsimata, on pannud petitsiooni esitajad muretsema selle pärast, et ei ole piisavalt arvesse võetud võimalikku tõsist ohtu keskkonnale ning inimeste tervisele ja julgeolekule, eriti seoses projektidega Läänemeres, Walesis ja Iirimaal;

T.

arvestades, et petitsioonide läbivaatamisel on ilmnenud, et keskkonnamõju hindamist käsitleva muudetud nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta) (1) lisades esitatud projektide nimekiri ei kajasta mitmeid pärast viimaseid lisades tehtud muudatusi alguse saanud olulisi rajatisi ja tegevusi, näiteks taasgaasistamis- ja biodiislitehaseid;

U.

arvestades, et Natura 2000 võrgustikuga seoses esitatud arvukad petitsioonid tõendavad jätkuvalt, et bioloogilise mitmekesisuse hävimise peatamine on Euroopa Liidu oluline ülesanne ning et elupaikade direktiiv (2) ja linnudirektiiv (3) on peamine ja asendamatu vahend, mille abil EL täidab endale võetud kohustust peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimine 2010. aastaks;

V.

arvestades, et petitsioonide uurimine on näidanud, et piisavate mageveevarude puudumist raskendavad sageli muud tegurid, nagu kasvav nõudlus vee järele seoses liigse linnastumisega ja vaba aja veetmise projektidega, infrastruktuuri ja lekete ennetamise ebapiisava toetamisega ning tööstusliku põllumajanduse intensiivse veetarbimisega ja hinnapoliitikaga, mis ei soodusta säästlikku veetarbimist;

W.

võttes arvesse petitsioonikomisjoni poolt pärast Fos-sur-Meri, Küprose ja Rumeenia külastamist esitatud soovitusi;

X.

pidades silmas petitsioonikomisjoni väljendatud muret seoses teatavate infrastruktuuriprojektidega Bulgaarias Rila mäestikus, mida vaadeldi teabekogumismissiooni raames 2008. aastal;

Y.

arvestades, et kuigi Ühendkuningriigi parlamendi- ja tervishoiuvolinik Ann Abraham pöördus 2008. aasta detsembris petitsioonikomisjoni poole ja esitas oma uurimistulemused, mille koostamine võttis aega neli aastat, ei saa Ühendkuningriigi valitsuse poolt sellele järgnenud 2009. aasta jaanuaris antud vastust, mis hõlmas võimalikke ex gratia hüvitisi ebavõrdselt kannatanud inimestele, pidada nõuetekohaseks heastamisvahendiks üleujutuse arvukatele ohvritele;

Z.

tunnustades positiivset ja konstruktiivset koostööd Euroopa Ombudsmaniga 2008. aastal, petitsioonikomisjoni toetust tema 2007. aasta aruandes ning eriaruannetes esitatud soovitustele, milles on käsitletud kaebust 1487/2005/ seoses nõukogus kasutatavate keeltega ja kaebust 3453/2005/ seoses komisjoni poolt rikkumismenetluse kohaldamisega ning tervitades ombudsmani tegevusjuhendi muudatusi, mille parlament on heaks kiitnud;

AA.

arvestades, et 2008. aastal esitati petitsioonikomisjonile 1 886 petitsiooni, millest 1 065 tunnistati vastuvõetuks ja 821 tunnistati vastuvõetamatuks; arvestades, et nende petitsioonide arv, mis ei vastu kodukorra artikli 191 lõikes 1 esitatud tingimustele, on 2007. aasta algusest alates märkimisväärselt tõusnud,

1.

tervitab petitsiooni esitajate osalemist ja kaastööd igal petitsioonikomisjoni koosolekul, mis võimaldab pidada otsest ja avatud dialoogi Euroopa Parlamendi esindajatega, ning julgustab endiselt ELi kodanikke ja ühenduse ühinguid tõstatama küsimusi, mis puudutavad Euroopa Liidu tegevusala ja mõjutavad neid otseselt, olles veendunud, et see võimaldab Euroopa Parlamendil institutsioonina täita olulist rolli ühenduse õiguse rakendamise kontrollimisel liikmesriikides ning paremini kaitsta ja edendada kõigi ELi kodanike põhiõigusi, mis on kindlaks määratud ELi lepingus;

2.

kutsub liikmesriikide parlamente ja omavalitsusi Euroopa Liidu kodanike esindajatena tungivalt üles jälgima ka edaspidi tähelepanelikult seda, kuidas liikmesriigid kohaldavad aluslepinguid ja ELi õigusakte, eelkõige sellistes küsimustes nagu keskkond, sotsiaal- ja tööõigus, isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumine, finantsteenused, kodanike põhiõigused, sealhulgas õigus seaduslikult omandatud varale, kutsekvalifikatsiooni tunnustamine ja kõik diskrimineerimise vormid, ning kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles kodanikega tõhusalt suhtlema, et viimased oleksid teadlikud oma õigustest ning riiklike ja kohalike institutsioonide kohustustest;

3.

rõhutab, et subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt ei saa parlament pidada vastuvõetavaks petitsioone, millega soovitakse esitada kaebus liikmesriigi pädevate asutuste või õigusasutuste otsuste kohta ning et asjaomane teave tuleb sel põhjusel petitsiooni esitajatele edastada selgel ja arusaadaval viisil; rõhutab samuti, et kaebused peavad selleks, et neid saaks vastuvõetavaks tunnistada, vastama parlamendi kodukorra artikli 191 lõikes 1 sätestatud tingimustele;

4.

nõuab 2007. aasta raportis vastu võetud, kuid seni rakendamata soovituste rakendamist mõistliku aja jooksul;

5.

kutsub Euroopa Komisjoni, kõiki liikmesriike ja nende riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi ning alalisi esindusi üles tegema täiel määral koostööd Euroopa Parlamendi vastutava komisjoniga, et uurida lojaalsuse ja konstruktiivsuse põhimõttest lähtudes petitsioonides sisalduvaid väiteid või ettepanekuid ning püüda leida petitsiooniprotsessi kaudu tõstatatud küsimustele lahendusi;

6.

nõuab, et Euroopa Parlamendi, komisjoni ja nõukogu vastutavad organid vaataksid täielikult läbi võimalikud menetlused ELi kodanikele heastamisvahendite tagamiseks ning et ELi kodanike õiguste täiendavaks tugevdamiseks korraldataks läbirääkimised uue institutsioonidevahelise lepingu üle, mis annaks uurimiskomisjonidele suuremad volitused;

7.

usub, et selline läbivaatamine täiendaks Lissaboni lepingu võimalikku rakendamist, kuna see annab lisatagatised, mis põhinevad ELi kodanikele ja ELi institutsioonidele antud õigustel ja kohustustel;

8.

tuletab meelde, et nagu parlament rõhutas oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsioonis komisjoni teatise kohta, mis käsitleb ELi lepingu artiklit 7, (4) et ELi alusväärtuste austamine ja nende edendamine ning demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste kaitse on parlamendi kui Euroopa kodanike poolt otse valitud esindaja eriline kohus, ning tuletab meelde, et parlament väljendas seisukohta, et „eirates võimalikku vajadust karistuste järele, loob EL arvatavasti mulje, et ta ei ole valmis või võimeline kasutama kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et oma väärtusi kaitsta”;

9.

kutsub komisjoni veel kord üles petitsiooniprotsessi rohkem tunnustama ja sellele enam rõhku panema, pidades eelkõige silmas rikkumiste puhul algatatavate menetluste kohaldamist ning nõuet teavitada petitsioonikomisjoni otse ja ametlikult, kui tehakse otsuseid algatada artiklite 226 ja/või 228 kohaseid menetlusi, mis on seotud petitsioonides tõstatatud küsimustega;

10.

tuletab meelde, et parlament on avaldanud arvamust, et süüdistusi ühenduse õiguse tõsiste rikkumiste kohta, mida petitsioonikomisjon on petitsioonide läbivaatamise käigus igati põhjendatuks tunnistanud, kuid mida asjaomane liikmesriik keeldub tunnistamast ja mis võivad luua riigisisese pretsedendi, peaks kõrgeima kohtuastmena uurima Euroopa Kohus, et tagada ühenduse õiguse ja siseturu tegeliku olukorra vaheline kooskõla ja sidusus (5);

11.

on teadlik, et isegi kui rikkumismenetluse tulemus on positiivne, ei pruugi see konkreetsele petitsiooni esitajale tagada tema poolt tõstatatud küsimuses otsest lahendust ning see õõnestab sageli kodanike usaldust ELi institutsioonide võime vastu täita nende ootusi;

12.

on seisukohal, et kuna on olemas selged viited sellele, et eesmärki peatada bioloogilise mitmekesisuse hävimine 2010. aastaks ei suudeta saavutada, tuleb võtta kiireloomulisi meetmeid elupaikade ja linnudirektiivi kohaldamise tõhustamiseks, ning kutsub komisjoni tegema kõik selleks, et tagada kõnealuste direktiivide kohaldamine liikmesriikides kooskõlas nimetatud eesmärgiga;

13.

kutsub Euroopa Komisjoni koostöös parlamendiga üles propageerima liikmesriikides tulevikku suunatud mõtteviisi olulisust, eriti seoses kavade heakskiitmisega, et aidata ennetada juba vastu võetud, kuid veel jõustumata ühenduse õigusaktide sätete võimalikke rikkumisi;

14.

tõdeb, et mõnikord ei ole võimalik petitsiooni esitajate kaebustele lahendust leida kohaldatavates ühenduse õigusaktides endis leiduvate puuduste tõttu;

15.

väljendab muret seoses petitsioonikomisjonile esitatavate rohkete petitsioonidega, milles taotletakse mittekodanikest Läti elanikele hääletusõiguse andmist kohalikel valimistel; tuletab meelde, et ÜRO inimõiguste komitee, ÜRO rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongress, Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik, rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Parlamentaarne Assamblee soovitasid, et mittekodanikel tuleks lubada osaleda kohalikel valimistel; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon kontrolliks ja ergutaks Läti mittekodanike (kellest paljud on Lätis sündinud) seisundi seadustamist;

16.

märgib, et Euroopa Parlament saab eraisikutelt ja ühingutelt palju petitsioone, milles esitatud probleemid pole sageli seotud ühenduse õiguse rikkumisega ning mida seetõttu peaks lahendama asjaomase liikmesriigi kohtutes; peale selle märgib, et alles siis, kui riigisisene kohtusüsteem on läbi käidud, on asjakohaseks apellatsioonikoguks Euroopa Inimõiguste Kohus;

17.

märgib, et nn ühe asukoha petitsioon, millele kirjutas alla 1 500 000 inimest ja milles taotletakse, et Euroopa Parlamendi istungid toimuksid vaid ühes kohas, ei ole veel lõplikku käsitlemist leidnud; soovitab petitsioonikomisjonil seada see küsimus parlamendi järgmisel ametiajal prioriteediks;

18.

kutsub seetõttu vastutavaid õigusloomega seotud komisjone üles pidama meeles ettepanekuid või soovitusi, mida petitsioonikomisjon aeg-ajalt teeb seoses teatavate ELi õigusaktide kohaldamisega liikmesriikide poolt, et võtta võimalusel ette läbivaatamine või täiendav uurimine;

19.

tuletab meelde parlamendi poolt komisjonile esitatud palvet tõhustada järelevalvet Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ (eksitava ja võrdleva reklaami kohta) (6) rakendamise üle seoses murettekitavate ja eksitavate kataloogiettevõtetega ning teavitada parlamenti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) (7) reguleerimisala laiendamise otstarbekusest ja võimalikest tagajärgedest, eelkõige asendades sõna „tarbija” sõnadega „ebaausa kaubandustava sihtmärk”;

20.

kinnitab ombudsmani poolt nõukogule esitatud nõuet laiendada nõukogu eesistujate koduleheküljel keelte valikut, lisades sinna ELi suuremaid keeli, et tagada kodanikele otsejuurdepääs nõukogu eesistujate tegevusele; viitab seejuures Prantsusmaale, kes nõukogu eesistujana lähtus oma ametliku kodulehekülje avaldamisel ombudsmani soovitustest;

21.

kinnitab tööaja direktiivi (8) rakendamisele viidates ombudsmani poolt komisjonile esitatud nõuet, et kodanike kaebusi tuleks käsitleda kooskõlas hea halduse põhimõttega selles osas, mis puudutab komisjoni kaalutlusõigust seoses rikkumismenetluste algatamisega;

22.

väljendab heameelt kohase institutsioonilise raamistiku piires toimuva konstruktiivse koostöö üle ombudsmani ja ELi vahel; toetab ombudsmani korduvaid üleskutseid võtta vastu kõikidele ELi institutsioonidele ja organitele ühine hea haldustava eeskiri, mille parlament kiitis heaks oma 6. septembri 2001. aasta resolutsioonis Euroopa ombudsmani eriaruande kohta Euroopa Parlamendile pärast omaalgatusliku uurimise läbiviimist seoses hea haldustava eeskirja olemasolu ja üldsusele kättesaadavusega erinevates ühenduse institutsioonides ja organites (9); on seisukohal, et ombudsman, komisjon ja parlament peaksid ELi institutsioonidele suunatud kaebuste käsitlemiseks looma ühise ELi portaali;

23.

nõuab tungivalt, et kõik pooled rakendaksid ÜRO Julgeolekunõukogu Küprose küsimust käsitlevat 1984. aasta resolutsiooni nr 550, mis viiks omandi täieliku tagastamiseni selle õiguspärastele omanikele Varoshas; teeb ettepaneku, et juhul kui 2009. aasta lõpuks ei ole saavutatud silmnähtavat edu, võib vastutav komisjon kaaluda Famagusta petitsiooni esitajate küsimuse tõstatamist täiskogu istungil;

24.

kutsub Rumeenia ametivõime üles võtma meetmeid Rumeenia kultuuri- ja arhitektuuripärandi säilitamiseks ja kaitsmiseks kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 151, mida nõutakse Euroopa Parlamendi 11. oktoobri 2007. aasta deklaratsioonis vajaduse kohta võtta meetmeid ohustatud ajaloolise ja arhitektuurilise mälestusmärgi, Bukaresti (Rumeenia) roomakatoliku Püha Joosepi katedraali kaitsmiseks (10); juhib kommunistliku režiimi poolt konfiskeeritud omandi tagastamisega seotud probleemidele viidates tähelepanu sellele, et EÜ asutamislepingu artikli 295 kohaselt kuuluvad omandiküsimused liikmesriikide pädevusse;

25.

palub Prantsusmaa asutustel viia läbi epidemioloogiline hindamine, et teha kindlaks, millist mõju võiks avaldada Fos-sur-Meri ehitatav jäätmepõletusjaam vahetus läheduses asuvale Fos-Berre'i piirkonnale; tunnistab, et nõukogu 22. aprilli 1999. aasta direktiiv 1999/30/EÜ vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ning lämmastikoksiidide, tahkete osakeste ja plii piirtasemete kohta välisõhus (11) ei keela jäätmepõletusjaama ehitamist alale, mis juba on õhusaastest mõjutatud, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et vastavalt direktiivile 1999/30/EÜ ja nõukogu 27. septembri 1996. aasta direktiivile 96/62/EÜ (välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta) (12) tuleb võtta meetmeid, et tagada vastavus Euroopa õhusaastestandarditele;

26.

tuletab meelde petitsioonikomisjoni 2007. aasta raportis esitatud soovitusi seoses petitsioonide käsitlemise haldusmenetluse muutmisega küsimustes nagu petitsioonide registreerimise üleandmine petitsioonikomisjoni sekretariaadile, tihe koostöö SOLVITiga, petitsioonide andmebaasi edaspidine täiendamine, ELi portaali loomine Euroopa kodanikele jne; tervitab petitsioonide käsitlemist puudutava hea tava eeskirja koostamist parlamendiliikmete poolt, mis peaks jõustuma parlamendi järgmisel ametiajal;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning nende petitsioonikomisjonidele ja ombudsmanidele või samalaadsetele pädevatele organitele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/18

A.

arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on ühenduse õiguse aluspõhimõte ning et vastavalt asutamislepingu artiklile 2 on selle põhimõtte edendamine üks ühenduse ülesannetest;

B.

arvestades, et asutamislepingu artikli 3 lõikes 2 sätestatakse soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise põhimõte, märkides, et kõigi ühenduse meetmete eesmärk on meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine;

C.

arvestades, et naissoost parlamendiliikmete osakaal on pidevalt kasvanud, tõustes 17,5 %-lt 1979. aastal 31,08 %-le 2009. aastal;

D.

arvestades, et vähesed naissoost parlamendiliikmed on parlamendi organites kõrgetel ametikohtadel (näiteks komisjoni või delegatsiooni esimees/juht või liige);

E.

arvestades, et parlamendi sisepoliitika ja välispoliitika peadirektoraatides on naised arvulises ülekaalus, moodustades vastavalt 66,5 % ja 66 % töötajatest, kuid tuues samas välja viimastel aastatel sisepoliitika peadirektoraadis tehtud olulised edusammud, mille tulemusena teeniti „Võrdõiguslikkuse auhind 2007 – parimad tavad” nii võrdõiguslikkust ja võrdõiguslikkuse süvalaiendamist soodustava töökeskkonna loomise eest kui ka naiste arvu märkimisväärse suurenemise eest juhtivatel ametikohtadel (näiteks naissoost üksusejuhatajate arv on 2005. aastast alates tõusnud 5 %-lt 30 %-le);

F.

arvestades, et enamik parlamendikomisjone peab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist üldiselt oluliseks (näiteks õigusloometöös, ametlikes suhetes naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoniga või võrdõiguslikkuse tegevuskava väljatöötamisel), samas kui väiksemat osa komisjonidest huvitab see harva või ei huvita kunagi;

G.

rõhutades, et parlamendikomisjonides soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest vastutava parlamendiliikmetest ja sekretariaadi töötajatest koosneva võrgustiku kasutamine ei ole seni andnud loodetud tulemusi;

H.

rõhutades, et soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemeline töörühm tegi ettepaneku luua samalaadne võrgustik parlamentidevaheliste delegatsioonide juurde, et kaasata soolise võrdõiguslikkuse küsimused Euroopa Liidu välissuhetesse,

1.

rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse nõue peaks kajastuma praktilises lähenemises, mis ei vastandaks naisi meestele;

2.

rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine toob kaasa positiivseid tagajärgi nii naiste kui ka meeste jaoks;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine eeldab poliitikavaldkondade ümberkorraldamist, täiendamist, arendamist ja hindamist, et poliitika kujundamisega tavapäraselt seotud osalised arvestaksid soolise võrdõiguslikkuse aspekti kõikides poliitikavaldkondades, kõikidel tasanditel ja kõikides etappides;

4.

tuletab meelde vajadust koostada ja viia ellu konkreetsetel eesmärkidel põhinev strateegia soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kaasamiseks komisjonide ja delegatsioonide vastutusalasse kuuluvatesse ühenduse poliitikavaldkondadesse;

5.

rõhutab soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelise töörühma volituste olulisust ning palub töörühmal jätkata selle protsessi toetamist ja edendamist kõikjal Euroopa Parlamendis ning ka suhetes ja koostöös komisjoni, nõukogu ja teiste institutsioonidega;

6.

väljendab heameelt parlamendikomisjonide üle, kes on rakendanud oma töös soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist, ning kutsub teisi komisjone ja delegatsioone üles samamoodi toimima;

7.

nõuab, et parlamentidevahelistes delegatsioonides ja valimiste vaatlusmissioonidel kasutataks tõhusamalt soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest vastutavat võrgustikku;

8.

palub peasekretäril pidada esmatähtsaks parlamendi komisjonide ja delegatsioonide kõigi tasemete ametnikele suunatud koolitust võrdõiguslikkuse süvalaiendamise valdkonnas; kordab oma nõuet, et alates parlamendi järgmise ametiaja algusest tuleb kõigile parlamendiliikmetele pakkuda soolise võrdõiguslikkuse alast koolitust;

9.

toetab ka edaspidi võrgustike moodustamist parlamendikomisjonide ja parlamentidevaheliste delegatsioonide sekretariaatide ametnike vahel, kes on sise- ja välispoliitika peadirektoraatides läbinud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise erikoolituse, et vahetada korrapäraselt häid tavasid;

10.

rõhutab, et parlamendi komisjonidel ja delegatsioonidel peavad olema soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisest põhjaliku ülevaate saamiseks asjakohased vahendid, nagu vastavad näitajad, andmed ja soo alusel eristatud statistika, ning et soolist võrdõiguslikkust tuleb pidada silmas ka eelarvevahendite eraldamisel;

11.

rõhutab, et võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamisel tuleb võtta arvesse iga parlamendikomisjoni või -delegatsiooni eripära; nõuab, et komisjonid ja delegatsioonid osaleksid aktiivselt hindamises, mis toimuks korrapäraselt naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni egiidi all soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest vastutavatele esimeestele ja aseesimeestele esitatava küsimustiku põhjal ning mis puudutaks ka puudujääke komisjonide ja delegatsioonide töös ning võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamisel tehtud edusamme igas komisjonis;

12.

rõhutab, et parlamendi komisjonidele ja delegatsioonidele on oluline, et nende roll ja ülesanded soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise valdkonnas oleksid täpselt määratletud;

13.

rõhutab, kui oluline on tõhus ja kooskõlastatud koostöö soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelise töörühma ning komisjonides ja parlamentidevahelistes delegatsioonides soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise eest vastutava võrgustiku ning samuti naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni vahel;

14.

kutsub peasekretäri üles jätkama integreeritud strateegia rakendamist, mille eesmärk on ühitada pere- ja tööelu ning hõlbustada naissoost ametnike karjääri arengut;

15.

palub fraktsioonidel võtta isikute vastutusrikastele ametikohtadele nimetamisel arvesse meeste ja naiste tasakaalustatud osalemise eesmärki;

16.

kutsub parlamendi juhatust üles rõhutama oma suhetes liikmesriikide parlamentidega soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelise töörühma positiivset eeskuju;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Nõukogule.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/20

A.

arvestades, et Euroopa ühenduste ja Türkmenistani vahelisi suhteid reguleerib praegu Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergia Ühenduse ning Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel 1989. aasta detsembris sõlmitud kaubandust ning kaubandus- ja majanduskoostööd käsitlev leping; arvestades, et see leping ei sisalda inimõiguste klauslit;

B.

arvestades, et ühelt poolt Euroopa Ühenduse, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Türkmenistani vahel 2. detsembril 1998 sõlmitud kaubandust ja kaubandusega seotud küsimusi käsitlev vaheleping on praegu kinnitamisel nõukogus;

C.

arvestades, et partnerlus- ja koostööleping Türkmenistaniga parafeeriti 1997. aasta mais ning allkirjastati 1998. aastal; arvestades, et sestsaadik on 11 liikmesriiki partnerlus- ja koostöölepingu ratifitseerinud, Prantsusmaa, Iirimaa, Ühendkuningriik ja Kreeka peavad seda veel tegema ning 12 uut liikmesriiki ratifitseerivad lepingu ühtse protokolliga; arvestades, et Türkmenistan ratifitseeris partnerlus- ja koostöölepingu 2004. aastal;

D.

arvestades, et täielikult ratifitseeritud partnerlus- ja koostööleping sõlmitakse esialgu 10 aastaks, seejärel uuendatakse seda igal aastal, tingimusel et ükski osapool seda ei lõpeta; arvestades, et osapooled võivad lepingut laiendada või muuta või seda edasi arendada, et arvesse võtta uusi arengusuundi;

E.

arvestades, et Türkmenistanil on oluline roll Kesk-Aasia regioonis, seepärast soovitakse tihedat koostööd Türkmenistani ja Euroopa Liidu vahel;

F.

arvestades, et olukord Türkmenistanis on paranenud pärast presidendi vahetumist; arvestades, et režiim on üles näidanud tahet suurte reformide läbiviimiseks; arvestades, et olulist edasiminekut on siiski vaja veel mitmes olulises valdkonnas, nagu inimõigused, õigusriigi põhimõtted, demokraatia ja isikuvabadused;

G.

arvestades, et kavandatud vahepealne kaubandusleping Euroopa ühenduste ja Türkmenistani vahel seab koostöö tingimuseks demokraatia ja inimõiguste austamise;

H.

arvestades, et vahepealne kaubandusleping võib seega aidata edendada käimasolevaid demokraatlikke reforme Türkmenistanis;

I.

arvestades, et vahepealne kaubandusleping sisaldab mehhanismi, mis võimaldab kummalgi osapoolel lepingu lõpetada, teatades sellest teisele osapoolele,

1.

märgib, et pärast presidendi vahetumist on Türkmenistanis märke püüdest viia läbi reforme olulistes valdkondades; tervitab eriti demokraatia ja inimõiguste riikliku instituudi loomist; võtab teadmiseks põhiseaduse läbivaatamise, mille eesmärk on tugevdada demokraatiat, isikuvabadusi ja õigusriigi põhimõtteid; lisaks märgib valimisseaduse läbivaatamist; tunnustab Türkmenistani ühinemist rahvusvaheliste konventsioonidega, nagu rahvusvahelise kodaniku ja poliitiliste õiguste pakti teise fakultatiivse protokolliga, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine ning naiste poliitiliste õiguste konventsiooniga; väljendab heameelt haridussüsteemi reformide üle, mille eesmärk on kvaliteedi tõstmine ja õppurite võrdõiguslikkuse suurendamine;

2.

kutsub Türkmenistani valitsust üles liikuma kiiresti demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgmise suunas; nõuab esmajoones avatud ja demokraatlikke valimisi, usuvabadust, tõelise kodanikuühiskonna teket ning kõigi poliitvangide ja süümevangide vabastamist, reisipiirangute tühistamist ning sõltumatute vaatlejate riiki lubamist;

3.

rõhutab, et Euroopa Liit peab jätkama nende arengusuundade ergutamist; rõhutab, et Türkmenistani valitsuse tegevust tuleb hoolikalt ja korrapäraselt jälgida;

4.

palub nõukogul ja komisjonil anda Euroopa Parlamendile korrapäraselt olulist teavet inimõiguste olukorra kohta Türkmenistanis;

5.

taunib asjaolu, et paljudes valdkondades, eelkõige inimõiguste ja demokraatia vallas, on olukord endiselt ebarahuldav; juhib eelkõige tähelepanu vajadusele vabastada tingimusteta kõik poliitvangid; rõhutab, kui oluline on kaotada kõik takistused, mis piiravad vaba reisimist ja sõltumatute vaatlejate, sealhulgas Rahvusvahelise Punase Risti vaba juurdepääsu; nõuab suuremaid kodanikuvabadusi, sealhulgas valitsusvälistele organisatsioonidele; rõhutab, et reforme on vaja ellu viia halduse kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades;

6.

rõhutab, kui olulised on majandus- ja kaubandussuhted Türkmenistani ühiskonna avatuks muutmisel ning Türkmenistani kodanike demokraatliku, majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamiseks;

7.

näeb vahepealset kaubanduslepingut, mis reguleerib ka majandussuhteid, võimaliku hüppelauana kindlate ja püsivate suhete poole Euroopa Liidu ja Türkmenistani vahel ning potentsiaalse hoovana reformide kindlustamiseks Türkmenistanis;

8.

rõhutab, et vahepealne kaubandusleping ei ole blankoveksel Türkmenistanile; nõuab seepärast, et Türkmenistani oluliste valdkondade arengusuundi täpselt jälgitaks ja korrapäraselt läbi vaadataks ning vajaduse korral leping peatataks, kui on tõendeid selle kohta, et tingimusi ei ole täidetud; palub, et komisjon ja nõukogu järelevalve tulemuste kohta korrapäraselt ajakohastatatud teavet edastaksid;

9.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles lisama partnerlus- ja koostöölepingusse inimõigusi käsitleva selge peatamisklausli; rõhutab, et ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni tuleks järgida; kutsub nõukogu üles aktsepteerima Euroopa Parlamendi taotlusi leping peatada;

10.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles lisama partnerlus- ja koostöölepingusse ka läbivaatamisklausli; palub parlamendiga konsulteerida partnerlus- ja koostöölepingu läbivaatamise korral;

11.

juhib tähelepanu sellele, et partnerlus- ja koostöölepingu jõustumiseks peab Euroopa Parlament andma oma nõusoleku; kuna kaubandusalase vahelepingu puhul ei ole kahjuks nõutav parlamendi nõusolek, nõuab käesolevas resolutsioonis käsitletud punktide täielikku arvessevõtmist, sest vastasel juhul võib see ohustada parlamendi nõusoleku andmist partnerlus- ja koostöölepingule; kavatseb niisiis kujundada oma arvamuse vahepealse kaubanduslepingu kohta, võttes aluseks nõukogult ja komisjonilt saadud vastused nende avaldustes;

12.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Türkmenistani valitsusele ja parlamendile.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/23

A.

arvestades, et ränne Euroopasse jätkub seni, kuni püsivad märkimisväärsed erinevused heaolus ja elukvaliteedis Euroopa ning muude maailma piirkondade vahel;

B.

arvestades, et ühine lähenemisviis ELi sisserändele on muutunud hädavajalikuks, seda eelkõige ühisel alal, mille sisepiiridel isikuid ei kontrollita ja kus ühe liikmesriigi tegevus või tegevusetus mõjutab otseselt teisi liikmesriike ja ELi tervikuna;

C.

arvestades, et puudulikult juhitud ränne võib häirida sihtriikide sotsiaalset ühtekuuluvust ja kahjustada ka päritoluriike ning rändajaid endid;

D.

arvestades, et seaduslik ränne pakub võimalusi, millest võivad kasu saada rändajad, nende päritoluriigid (kes saavad tulu rändajate rahaülekannetest) ja liikmesriigid; arvestades siiski, et seadusliku rände valdkonnas tehtud edusammudega peab kaasnema tõhus võitlus ebaseadusliku sisserände vastu, tuletades eelkõige meelde, et selline sisseränne soodustab inimkaubandusega tegelevate kuritegelike rühmituste olemasolu;

E.

arvestades, et ühenduse tõeline ühine rändepoliitika peab põhinema mitte üksnes võitlusel ebaseadusliku sisserände vastu, vaid ka koostööl kolmandate riikide ja transiidiriikidega ning asjakohasel poliitikal rändajate integreerimiseks;

F.

arvestades, et Euroopa rändepoliitika peab vastama rahvusvahelise õiguse normidele, eelkõige inimõiguste, inimväärikuse ja varjupaiga andmise valdkonnas;

G.

arvestades, et EL on ja peab ka edaspidi olema külalislahke keskkond nendele, kes saavad õiguse jääda, ükskõik, kas tegemist on töö, perekonna taasühinemise või õpingute tõttu rändajatega või rahvusvahelist kaitset vajavate isikutega;

H.

arvestades, et rändajad on viimastel kümnenditel etendanud olulist rolli ELi ja Euroopa projekti edasiarendamisel ning on oluline tunnistada nii nende tähtsust kui ka tõsiasja, et liit vajab jätkuvalt võõrtööjõudu;

I.

arvestades, et EUROSTATi andmetel saab ELi elanikkonna vananemine reaalsuseks keskmises perspektiivis, kusjuures aastaks 2060 prognoositakse aktiivse elanikkonna vähenemist võib-olla peaaegu 50 miljoni inimese võrra, arvestades, et sisseränne võiks toimida ELi heade majandustulemuste arvestatava tõukejõuna;

J.

arvestades, et Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive aspekte võib mõjutada tööjõupuudus, mis võib takistada eesmärkide saavutamist, ning arvestades, et tööpuudus on praegu suurenemas; arvestades, et seda puudust saab lühiajaliselt leevendada majanduslikel eesmärkidel toimuva sisserände asjakohase ja struktureeritud juhtimise teel;

K.

arvestades, et rändajad peavad tihti töötama juhusliku tööjõuna või madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel või nende oskustele mittevastavatel töökohtadel;

L.

arvestades, et EL peaks suurendama ka sisemisi jõupingutusi tööjõu ja oskuste puuduse probleemidega tegelemiseks, kaasates vaeghõivega sektoreid, näiteks puudega või hariduslikult ebavõrdses olukorras olevad inimesed või pikaajaliselt töötud residentidest varjupaigataotlejad;

M.

arvestades, et ELis kasvab pidevalt naissoost sisserändajate hulk, moodustades ligikaudu 54% sisserändajate koguarvust;

N.

arvestades, et enamikul naissoost sisserändajatest tekib integreerumisel ja tööturule sisenemisel suuri probleeme oma madala haridustaseme ja päritolumaalt kaasa toodud negatiivsete stereotüüpide ning tavade tõttu, samuti liikmesriikides eksisteerivate negatiivsete stereotüüpide ja diskrimineerimise tõttu; arvestades, et samas tulevad paljud kõrge haridustasemega noored naised ELi, et töötada suhteliselt kvalifitseerimata kohtadel,

1.

avaldab tugevat toetust Euroopa ühise sisserändepoliitika kehtestamisele, mis põhineb kõrgetasemelisel poliitilisel ja tegevustasandi solidaarsusel, vastastikusel usaldusel, läbipaistvusel, partnerlusel, jagatud vastutusel ning ühistel jõupingutustel ühiste põhimõtete ja konkreetsete meetmete kaudu, samuti väärtustel, mis on talletatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

2.

kordab, et rändevoogude juhtimine peab põhinema kooskõlastatud lähenemisviisil, milles võetakse arvesse ELi ja selle liikmesriikide demograafilist ja majanduslikku olukorda;

3.

on seisukohal, et ühise sisserändepoliitika väljatöötamisele tuleks oluliselt kasuks ulatuslikum ja korrapärasem konsulteerimine kodanikuühiskonna esindajatega, nagu rändajate kogukondade heaks töötavad ja nendega koostööd tegevad organisatsioonid;

4.

kahetseb, et seni on ühise seadusliku sisserände poliitika kehtestamiseks liiga vähe ära tehtud ning väljendab heameelt Euroopa ühise sisserändepoliitika raames vastuvõetud uute õigusaktide üle;

5.

rõhutab, et sidus ja tasakaalustatud ühine Euroopa sisserändepoliitika suurendab ELi usaldusväärsust suhetes kolmandate riikidega;

6.

kordab, et rände tulemuslik juhtimine nõuab piirkondlike ja kohalike võimude osalemist ning tõelist partnerlust ja koostööd kolmandate päritolu- ja transiidiriikidega, kellele sageli jääb mulje, et neile surutakse otsused ühepoolselt peale; rõhutab, et selline koostöö saab toimuda vaid siis, kui kolmas riik austab rahvusvahelisi inimõiguste ja kaitse seadusi ning on allkirjastanud 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni;

7.

on arvamusel, et sisseränne ELi ei aita lahendada arengumaade probleeme ja et ühise sisserändepoliitikaga peab kaasnema tõhus päritoluriikide arengu toetamise poliitika;

8.

väljendab heameelt eelnimetatud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti üle ning meetmete, vahendite ja ettepanekute üle, mille komisjon on esitanud eespool mainitud teatises „Euroopa ühine sisserändepoliitika: põhimõtted, meetmed ja vahendid”; kutsub nõukogu ja komisjoni üles asuma neid kohustusi kiiresti rakendama;

9.

tunneb heameelt Lissaboni lepingu institutsioonilise mõju üle, tervitades eriti kaasotsustamismenetluse ja kvalifitseeritud häälteenamuse laiendamist kogu sisserändepoliitikale, ELi pädevuse selgitamist viisade ja piirikontrolli küsimuses, ELi pädevuse laiendamist varjupaiga ning seadusliku ja ebaseadusliku sisserände valdkonnas;

10.

on seisukohal, et ühine sisserändepoliitika muudab vajalikuks ka ühise varjupaigapoliitika kehtestamise, ja meenutab eelnimetatud resolutsiooni Euroopa ühise varjupaigasüsteemi (CEAS) tuleviku kohta ning komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta;

11.

peab seaduslikku sisserännet endiselt vajalikuks Euroopa rahvastiku, tööturu ja oskustega seotud vajaduste rahuldamiseks seoses rahvastiku vähenemise ja vananemise mõjuga majandusele; teadmiste ja oskusteabe vahetamise ning rändajate rahaülekannete kaudu aitab see kaasa ka kolmandate riikide arengule; nõuab turvaliste süsteemide rakendamist, mis hõlbustavad niisuguseid rahaülekandeid kolmandatesse riikidesse;

12.

on arvamusel, et seaduslik ränne peab olema alternatiiv ebaseaduslikule sisserändele, sest see pakub seaduslikku, turvalist ja korraldatud sisenemisteed Euroopa Liitu;

13.

tuletab meelde, et komisjoni esitatud prognooside kohaselt vajab Euroopa aastaks 2050 hinnanguliselt 60 miljonit võõrtöötajat, mis nõuab seaduslike rändekanalite avamist;

14.

rõhutab, et tuleb igakülgselt hinnata ELi vajadusi oskuste ja tööturu valdkonnas; on siiski seisukohal, et iga liikmesriik peaks säilitama kontrolli nende inimeste arvu üle, kes on vajalikud tema tööturuvajaduste rahuldamiseks, ning võtma arvesse ühenduse eelistamise põhimõtet, niikaua kuni kohaldatakse üleminekumeetmeid;

15.

toetab riiklike sisserändeprofiilide väljatöötamist, mille eesmärk on anda terviklik ülevaade sisserände olukorrast igas liikmesriigis teataval hetkel ning mille keskne aspekt on tööturuvajadused;

16.

kordab vajadust suurendada ELi atraktiivsust kõrge kvalifikatsiooniga töötajate hulgas, kasvõi sihtmaid ja vastuvõtvaid tööturge käsitleva teabe kättesaadavuse kaudu, võttes arvesse mõju, mida see võib avaldada „ajude väljavoolule” päritoluriikidest; arvab, et ajude väljavoolu saab leevendada ajutise või korduvrände kaudu, võimaldades koolitust päritoluriikides, et säilitada töökohad võtmevaldkondades, eelkõige hariduse ja tervishoiu alal, ning allkirjastades päritolumaadega koostöölepingud; palub liikmesriikidel hoiduda aktiivsest töölevärbamisest arengumaades, mis kannatavad inimressursside puuduse all sellistes võtmesektorites nagu tervishoid ja haridus;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike välja töötama mehhanisme, suuniseid ja muid vahendeid ajutise või korduvrände hõlbustamiseks ning koostöös päritoluriikidega meetmeid inimressursside kao korvamiseks, pakkudes konkreetset tuge kutsetöötajate koolitamiseks võtmesektorites, mida on nõrgestanud andekate töötajate väljarändamine;

18.

tervitab nn sinist kaarti käsitleva dokumendiga algatatud lähenemisviisi ühisele seadusliku sisserände poliitikale, kuid kutsub liikmesriike üles kiiremini liikuma ühiste sisserändepoliitika eeskirjade suunas, mis ei piirduks üksnes kõrgelt kvalifitseeritud töötajatega;

19.

väljendab rahulolu sinise kaardi heakskiitmise üle, mis on seotud kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimustega, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks niipea kui võimalik algatused ka teiste töö kategooriate jaoks, et ühtlasi jätkata võitlust ebaseadusliku sisserände ning dokumentideta sisserändajate ekspluateerimise vastu;

20.

nõuab uute meetmete võtmist, et veelgi hõlbustada üliõpilaste ja teadlaste vastuvõtmist ning nende liikumist ELi piires;

21.

juhib tähelepanu sisserändajate oskuste tunnustamise tähtsusele, pöörates eelkõige tähelepanu päritoluriigis omandatud ametlikule ja mitteametlikule kvalifikatsioonile; on seisukohal, et sellise tunnustamisega võideldakse oskustööjõu raiskamise vastu, mida praegu pidevalt esineb sisserändajate, eriti naiste hulgas, keda sageli rakendatakse nende kvalifikatsioonist palju madalamate kvalifikatsiooninõuetega töödel;

22.

palub, et komisjon võtaks tulevastes kõnealust teemat käsitlevates dokumentides arvesse oskuste tunnustamise küsimust ja elukestva õppe stiimulit, tagades ka, et liikmesriigid annavad sisserändajatele võimalused õppida vastuvõtva riigi keelt, mis võimaldab neil Euroopa Liidus sotsiaalselt, kutsealaselt ja kultuuriliselt integreeruda ja annab neile paremad võimalused toetada oma laste arengut; kutsub ühtlasi komisjoni kasutama arutelude tulemusi, mida on peetud sisserändajate laste keeleõppe ja elukohaliikmesriigis päritoluriigi keele ja kultuuri õpetamise teemal ning nõuab raamistiku koostamist, mis toetaks subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

23.

kinnitab, et Euroopa tööhõive ja tööalase liikuvuse võrgustik (EURES) on asjakohane vahend läbipaistva, vastutustundliku ja tulemusliku tasakaalu tagamiseks tööturu pakkumise ja nõudluse vahel; soovitab seega laiendada EURESi võrgustiku kontseptsiooni, et võimaldada kontaktide loomist teatava kvalifikatsiooniga töötajaid otsivate Euroopa tööandjate ja kolmandatest riikidest pärit tööotsijate vahel; teeb ettepaneku kasutada (juba loodud ja loodavaid) erikeskusi või ELi esindusi kolmandates riikides platvormina EURESi võrgustiku laiendamiseks ning jätkuva ja laiendatud nõustamistöö tagamiseks füüsilisest isikust ettevõtjale pakutavate vahendite ja toe või väikelaenu kasutamise küsimustes; rõhutab, et Euroopa vajadus kõrgkvalifitseeritud tööjõu järele ei tohiks kaasa tuua ajude väljavoolu kolmandatest riikidest, mis kahjustaks nende tärkavat majandust ja sotsiaalset infrastruktuuri;

24.

on seisukohal, et nn kolmandatest riikidest pärit sisserändajatele tuleks anda õigus ELis vabalt liikuda, et nad saaksid ühe liikmesriigi seaduslike residentidena töötada teise liikmesriigi piiriäärsetel aladel, ilma et nad peaksid selleks tööluba taotlema, ning et sellistele sisserändajatele tuleks anda töötajatena täielik liikumisvabadus pärast viie aasta pikkust seaduslikku elamist ühes liikmesriigis;

25.

rõhutab, et tööturuvajaduste juhtimisel on tähtis kooskõlastada seda kohalike ja piirkondlike ametiasutuste (kellele langeb eriline vastutus koolituse valdkonnas) ning riiklike ja Euroopa ametiasutuste vahel, vastavalt ühenduse eelistamise põhimõttele; rõhutab, et nimetatud koostöö on tingimata vajalik niisuguse sisserändepoliitika tulemuslikuks rakendamiseks, mille abil suudetakse kaotada teatavates sektorites ja liikmesriikides valitsevat tööjõupuudust ning sisserändajaid tulemuslikult ja asjakohaselt integreerida;

26.

kutsub komisjoni üles avaldama päritoluriikides rohkem teavet seadusliku rände võimaluste kohta ning rändajate õiguste ja kohustuste kohta ELi saabumisel;

27.

kutsub liikmesriike üles kasutama rahuldavalt ära ühenduse rahastamismehhanisme, mis on seotud sisserändepoliitikaga, et luua rändajate jaoks rohkem ja paremaid töökohti;

28.

rõhutab, et integratsioon suurendab ELi kultuurilist mitmekesisust ja peaks põhinema sotsiaalsel kaasatusel, diskrimineerimisvastasel võitlusel ning võrdsetel võimalustel juurdepääsu kaudu tervishoiule, haridusele, keeleõppele ja tööhõivele; arvab, et integratsioonipoliitika peaks ühtlasi põhinema asjakohastel uuenduslikel programmidel, ning tunnistab kohalike ja piirkondlike ametivõimude, ametiühingute, rändajate organisatsioonide j a kutseliitude võtmerolli rändajate integreerimisel;

29.

toetab liikmesriikide integratsiooni eest vastutavate asutuste, seaduslike rändajate ja rahvusvahelise kaitse saajate integratsioonialaseid jõupingutusi, võttes arvesse austust ELi ja selle liikmesriikide identiteedi ning väärtuste vastu, kaasa arvatud austus inimõiguste, õigusriigi, demokraatia, sallivuse ja võrdsuse, arvamusvabaduse ning laste koolikohustuse täitmise vastu; tuletab meelde, et integratsioon on kahepoolne protsess, milleks on vaja nii sisserändajate kui vastuvõtva elanikkonna kohanemist, nagu on sätestatud nõukogu poolt vastu võetud ühistes aluspõhimõtetes, ning et seda võib soodustada parimate tavade vahetamine; möönab, et integratsiooni on raskem saavutada liikmesriikides, mis oma geograafilise asendi tõttu kannatavad tugeva rändesurve all, kuid sellest hoolimata ei tohi sellest kui eesmärgist loobuda; kutsub teisi liikmesriike üles solidaarsuse vaimus kaasa aitama sellise surve leevendamisele, hõlbustades ELi liikmesriikides viibivate rahvusvahelise kaitse saajate integreerumist paralleelselt seadusliku rände edendamisega;

30.

rõhutab, et edukas integratsiooniprotsess on parim vahend sünnijärgsete kodanike ja rändajate vahelise umbusalduse ja kahtluste hajutamiseks ning mis tahes võõravaenulike ideede või tegevuse kõrvaldamiseks;

31.

julgustab vastastikuse õppimise mehhanismide väljatöötamist ja heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et tugevdada vastuvõtjariikide võimet tulla toime suureneva mitmekesisusega, ning samuti julgustab liikmesriike kasutama ühiste näitajate süsteemi ja piisavat statistilist suutlikkust, et hinnata sisserändepoliitika tulemusi;

32.

tuletab meelde, et äärmiselt oluline on rändajate organisatsioonide kaasamine, kuna need täidavad integratsiooniprotsessis unikaalset osa, andes rändajatele demokraatliku osalemise võimalused; kutsub liikmesriike üles toetama kodanikuühiskonna tugisüsteeme integratsiooniprotsessis, andes rändajatele võimaluse osaleda vastuvõtjariigi ühiskondlikus ja poliitilises elus, erakondades ja ametiühingutes ning hääletada kohalikel valimistel;

33.

tervitab komisjoni ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee algatust integratsioonipoliitika sidususe suurendamiseks, käivitades Euroopa integratsioonifoorumi, millest võtavad osa ühiskondlikud organisatsioonid ja sisserändajate ühendused eesmärgiga vahetada kogemusi ja koostada soovitusi; kutsub liikmesriike üles kooskõlastama oma integratsioonialaseid jõupingutusi riiklikes integratsioonikavades sisalduvate heade tavade vahetamise kaudu;

34.

palub komisjonil võtta vajalikud meetmed rahalise toetuse tagamiseks sisserändajate struktuurilisele ja kultuurilisele integratsioonile, hõlmates ka Euroopa Liidu programmide nagu „Elukestev õpe”, „Kodanike Euroopa”, „Aktiivsed noored” ja „Kultuur (2007–2013)” rakendamist; märgib, et enamikul juhtudel on õpetajad halvasti ette valmistatud tööks klassidega, kus on palju ümberasujate lapsi, ja nõuab õpetajate paremat koolitamist ja piisavat rahalist toetust;

35.

rõhutab asjaolu, et elukestvad haridus- ja koolitusprogrammid etendavad integratsiooniprotsessis oskuste, eriti keeleoskuse arendamise kaudu olulist rolli; on samuti seisukohal, et takistusteta osalemine koolitusprogrammides ja elukestvas õppes peaks olema äsja saabunud sisserändajate õigus ja võimalus;

36.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama diskrimineerimisvastase poliitika, muuhulgas riigiasutuste rakendatavate meetmete edendamist;

37.

palub liikmesriikidel järgida ja toetada asjakohaseid direktiive: nõukogu direktiivid 2000/78/EÜ (17), 2000/43/EÜ (18) ja 2004/113/EÜ (19), mille eesmärk on võidelda diskrimineerimise vastu;

38.

kutsub liikmesriike üles ratifitseerima kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 18. detsembril 1990. aastal (20);

39.

kutsub komisjoni üles koguma soolise kuuluvusega seotud andmeid sisserände kohta ELi ja korraldama nende andmete analüüsimist Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudis, et tuua täpsemalt välja naissoost sisserändajate konkreetsed vajadused ja probleemid ning kõige asjakohasemad meetodid nende integreerimiseks vastuvõtjariikide ühiskonda;

40.

kutsub liikmesriike üles võtma oma integratsioonipoliitika koostamisel nõuetekohaselt arvesse soolist mõõdet ning naissoost rändajate olukorda ja vajadusi;

41.

kutsub liikmesriike üles tagama naissoost sisserändajate põhiõiguste austamine, olenemata sellest, kas nende staatus on seaduslik või mitte;

42.

kutsub liikmesriike üles toetama sisserännanud naistele suunatud teavituskampaaniaid, et teavitada neid nende õigustest, hariduse ja keeleõppe võimalustest, kutsealasest koolitusest ja juurdepääsust tööturule ning ennetada sundabielusid, naiste suguelundite moonutamist ja muid vaimse või füüsilise sunni vorme;

43.

rõhutab vajadust tervikliku üldkava järele, millega nähakse ette ELi piirihaldusstrateegia üldised eesmärgid ja ülesehitus, kaasa arvatud üksikasjad, mis näitavad, kuidas kõiki seotud programme ja skeeme selles valdkonnas paremini optimeerida; on arvamusel, et ELi piirihaldusstrateegia ülesehituse kaalumisel peaks komisjon ennekõike analüüsima liikmesriikide olemasolevate piirihaldussüsteemide tõhusust, et luua nende vahel optimaalne sünergia ning anda täiendavat teavet uute kavandavate süsteemide, nagu riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi, reisiloa elektroonilise süsteemi, automatiseeritud piirikontrolli ja registreeritud reisijate programmi kulutasuvuse kohta ELi integreeritud piirihalduse raames;

44.

rõhutab, et piiride integreeritud haldamine peaks looma õige tasakaalu järjest suurema arvu inimeste piiriülese vaba liikumise ja ELi kodanike suurema turvalisuse tagamise vahel; ei eita, et andmete kasutamine pakub selgeid eeliseid; on samas arvamusel, et üldsuse usalduse valitsuse tegevuse vastu saab säilitada üksnes siis, kui on tagatud piisavad andmekaitsemeetmed, järelevalve ja kahju hüvitamise mehhanismid;

45.

nõuab, et uuritaks ühtse neljaastmelise lähenemisviisi teostatavust, mille kohaselt sisserändajaid kontrollitaks süstemaatiliselt igas ELi reisimise etapis;

46.

rõhutab, et ELi piirikontrolli strateegiat tuleks täiendada ka konkreetsete meetmetega, mille eesmärk on kolmandate riikide piiride tugevdamine Aafrika ja ELi partnerluse ning Euroopa naabruspoliitika (idapartnerlus, EUROMED) raames;

47.

nõuab kehtiva riikliku Schengeni viisa asendamist ühtse Euroopa Schengeni viisaga, mis võimaldab kohelda kõiki viisataotlejaid võrdselt; soovib olla informeeritud nii komisjoni poliitikauuringu kui ka tehnilise uuringu täpsest ajakavast ja üksikasjadest, milles analüüsitakse selle süsteemi teostatavust, praktilisi tagajärgi ja mõju, millega nõutakse kolmandate riikide kodanikelt enne ELi territooriumile reisimist elektroonilist reisiluba (elektrooniline reisiloa taotlemise süsteem); nõuab liikmesriikide konsulaatide vahelise koostöö parandamist ning ühiste viisaalaste konsulaarteenistuste etapiviisilist loomist;

48.

palub nõukogul vastu võtta liikmesriikidevahelisel solidaarsusel põhinev kord, et jagada piirivalvest tulenevat koormust ja kooskõlastada liikmesriikide poliitikat;

49.

peab tõhusat ebaseadusliku sisserände vastast võitlust ELi tervikliku rändepoliitika keskseks osaks ning kahetseb seetõttu, et tulemuslikku otsustetegemist kõnealuses valdkonnas takistab liikmesriikide puudulik võime oma ühiste huvide nimel tõelist koostööd teha;

50.

on vapustatud inimlikust tragöödiast, mida põhjustavad ebaseaduslikuks sisserändeks kasutatavad mereteed, eelkõige liidu lõunapoolsetel merepiiridel, kus inimesed alustavad Aafrika randadelt eluohtlikku paadireisi Euroopa poole; nõuab tungivalt kohest sekkumist, et sellele tragöödiale alatiseks lõpp teha ning tugevdada dialoogi ja koostööd päritoluriikidega;

51.

tuletab meelde, et ebaseaduslikku sisserännet juhivad sageli kuritegelikud võrgustikud, kes on siiani osutunud tõhusamaks kui Euroopa ühistegevus; on veendunud, et sellised võrgustikud on vastutavad sadade inimeste surma eest, kes igal aastal merel hukkuvad; tuletab meelde, et vastavalt rahvusvahelistele kohustustele jagavad liikmesriigid vastutust inimelude päästmise eest merel; kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu üles mitmekordistama oma jõupingutusi mitmetes ELi piirkondades toimuva organiseeritud kuritegevuse, inim- ja salakaubanduse vastases võitluses ja eelkõige püüdma lõhkuda kõik võrgustikud, suunates oma tegevuse mitte üksnes inimestega salakaubitsejatele, kes moodustavad vaid nähtava lüli, vaid ka isikute tabamisele, kes hierarhia tipus olles saavad neist kuritegelikest operatsioonidest kõige enam kasu;

52.

kutsub komisjoni üles intensiivistama transiidi- ja päritoluriikides programme, mille eesmärgiks on teavitamine ebaseadusliku sisserände ohtudest;

53.

tervitab uut direktiivi, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele, ning peab seda tõhusaks vahendiks võõrtöötajate ärakasutamise piiramisel ja ühe peamise ebaseaduslikku sisserännet mõjutava teguri atraktiivsuse vähendamisel;

54.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei viivitaks uue direktiivi ülevõtmisega, millega sätestatakse karistused ebaseaduslike sisserändajate tööandjatele;

55.

on veendunud, et oluline on tugevdada dialoogikanaleid päritoluriikidega ja sõlmida nendega koostöölepingud, et kaotada ebainimlik ja katastroofiline ebaseadusliku rände nähtus;

56.

on seisukohal, et kuigi parlamendi nõudmisel on Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (FRONTEX) eelarvevahendeid korduvalt suurendatud, ei suuda see agentuur siiski veel tagada tõhusat kontrollikoostööd liidu välispiiridel, kuna tema volitused on piiratud ja kuna ei tehta piisavalt jõupingutusi kolmandate riikide kaasamiseks, eriti kui tegemist on mereoperatsioonidega;

57.

tervitab komisjoni algatust teha ettepanek FRONTEXi volituste läbivaatamiseks ja peab vajalikuks neid viivitamata tugevdada, suurendades eelkõige agentuuri koordineerimisvõimet ja võimet koordineerida asjaomaste liikmesriikide palvel alalisi missioone piirkondades, mis kannatavad tugeva rändesurve all, samuti võimet kaasata tegevusse kolmandad riigid; on veendunud, et tuleks rõhku panna ka FRONTEXi suutlikkusele riskianalüüse teostada ja operatiivteavet koguda;

58.

leiab, et oma volituste mõttekaks teostamiseks vajab FRONTEX piisavaid ressursse, mis ei ole ainult rahalised, nõuab uue tehnoloogia kasutamist ebaseadusliku sisserände vastases võitluses, kutsub liikmesriike koondama senisest enam tehnilisi vahendeid ning palub komisjonil esitada õigusloomega seotud ettepanekud kohustusliku solidaarsuse kehtestamiseks samadel alustel, nagu seda kavatsetakse teha piirivalve kiirreageerimisrühmade (RABIT) puhul;

59.

palub FRONTEXil ja komisjonil teostada uuring koos hinnangutega võimaluse kohta, et FRONTEX saaks oma varustuse, ning nõuete kohta, mis on vajalikud FRONTEXi mereoperatsioonide võimalikuks kujundamiseks ELi rannavalveks, õõnestamata liikmesriikide kontrolli oma piiride üle;

60.

on seisukohal, et FRONTEX saab ainult siis täielikult toimida, kui suurendatakse jõupingutusi täiendavate meetmete valdkonnas, nagu tagasivõtmine ja koostöö kolmandate riikidega; kutsub komisjoni üles FRONTEXi selles toetama;

61.

toetab FRONTEXi eriülesannetega büroode loomist, et võtta arvesse ja paremini hinnata olukorda eriti tundlikel piiridel, eelkõige idapoolsetel maismaapiiridel ja lõunapoolsetel merepiiridel;

62.

märgib, et FRONTEXi operatsioone on takistanud erinevused õigusterminite ja rahvusvahelise mereõiguse tõlgendamisel ning siseriiklike õigusaktide ja menetluste vahel; nõuab igakülgseid uuringuid, et otsida ühist lähenemisviisi ja lahendada vastuolusid siseriiklike õigusaktide ja menetluste vahel;

63.

nõuab täiendavat ja alalist koostööd FRONTEXi ning siseriiklike organite ja asutuste vahel;

64.

nõuab Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) edasiarendamist ka liikmesriikidevahelise koordineerimise parandamise teel;

65.

märgib, et kalurid, eralaevad ja eraviisiliselt merel tegutsevad töötajad satuvad ebaseaduslike sisserändajate peale sageli enne riigi mereväge; rõhutab vajadust teavitada neid isikuid selgemalt nende rahvusvahelisest õigusest tulenevast kohustusest hättasattunud sisserändajaid aidata ning nõuab hüvitusmehhanismi loomist päästeoperatsioonide tõttu tegemata jäänud töö korvamiseks;

66.

rõhutab selget vajadust usaldusväärse statistika järele, et määratleda konkreetsed vahendid ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks ELi tasandil, ning kutsub komisjoni üles võtma vajalikud meetmed kõnealuse statistika koostamiseks;

67.

on seisukohal, et rändajatelt, kellel ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele või kes ebaseaduslikult viibivad liikmesriikide territooriumil, tuleb nõuda Euroopa Liidu territooriumilt lahkumist; võtab sellega seoses teadmiseks tagasisaatmise direktiivi vastuvõtmise ja palub, et liikmesriigid säilitaksid selle ülevõtmisel oma siseriiklikus õiguses juba sätestatud soodsamad sätted; palub liikmesriikidel tagada, et tagasisaatmised teostataks seadust ja asjaomaste isikute väärikust austades ning nõuetekohaselt eelistades vabatahtlikku tagasipöördumist;

68.

nõuab tagasipöördumisalase nõustamisteenuse süsteemi loomist kinnistes ja avatud majutuskeskustes, mis täidaksid kontaktpunkti otstarvet isikute jaoks, kes soovivad tagasipöördumisabi kohta rohkem teada saada;

69.

kutsub komisjoni seadma päritoluriikides sisse tagasisaadetud rändajate jaoks loodud sotsiaalse ja kutsealase taasintegreerimise mehhanismide järelevalve ja toetuse;

70.

palub liikmesriikidel eelistada tagasivõtupoliitika valdkonnas ühist poliitikat kahepoolsetele kokkulepetele;

71.

nõuab tagasivõtulepingute puhul, et Euroopa Parlamenti ja tema pädevaid komisjone teavitataks kogu kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste perioodi jooksul korrapäraselt edusammudest ja kõikidest takistustest, millega läbirääkijad kokku puutuvad;

72.

kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriikidel oleksid kahepoolsed tagasivõtulepingud üksnes nende kolmandate riikidega, kes täielikult tagavad tagasivõetud isiku inimõiguste austamise ja on allkirjastanud 1951. aasta Genfi konventsiooni;

73.

kutsub komisjoni üles tõhusalt nõudma, et kolmandad riigid täidaksid kohustust võtta tagasi oma kodanikud, kes ebaseaduslikult ELi territooriumil viibivad, nagu on sätestatud 23. juuni 2000. aasta Cotonou lepingu artiklis 13; nõuab, et neid sätteid tugevdataks AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide) uue koostöölepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus;

74.

rõhutab vajadust luua tagasisaatmisotsuste vastastikuse tunnustamise abil tagasisaatmispoliitikas tõeline Euroopa mõõde; nõuab tungivalt liikmesriikide suuremat koostööd tagasisaatmiste teostamisel ja FRONTEXI rolli suurendamist ühistes tagasisaatmisoperatsioonides;

75.

nõuab koostöö tugevdamist (sealhulgas konsulaarkoostöö abil) päritolu- ja transiidiriikidega, et lihtsustada tagasivõtmise korda, ja kutsub komisjoni üles hindama kehtivaid tagasivõtmislepinguid eesmärgiga hõlbustada nende rakendamist ja saada kogemusi tulevaste lepingute üle peetavateks läbirääkimisteks;

76.

kutsub nõukogu üles kaaluma õigusnormide sätestamist eesmärgiga seada sisse Euroopa reisiluba, mis väljastatakse ebaseaduslikult riigis viibivatele kolmanda riigi kodanikele, et lihtsustada nende tagasivõtmist kolmandatesse riikidesse; tuleks võtta meetmeid Euroopa reisiloa liitmiseks liidu tagasivõtulepingutega, et muuta see asjaomastele kolmandatele riikidele siduvaks;

77.

peab väga kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid ei ole seoses sisserände probleemi suurenemisega ilmutanud piisavat solidaarsust; nõuab üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” (2007–2013) (21) ja selle nelja finantsvahendi kiiret läbivaatamist, et need vastaksid suureneva sisserände mõjul kujunevale uuele olukorrale ja neid saaks kasutada kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks, nagu massilise sisserände juhtumid;

78.

võtab teadmiseks kohustused, mille liikmesriigid võtsid eespool mainitud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti raames seoses vajadusega solidaarsuse järele; tunneb eriti heameelt vabatahtliku kohustuste jagamise mehhanismi lisamise üle, mis võimaldab asustada rahvusvahelise kaitse saajaid sellistest liikmesriikidest, kelle varjupaiga andmise süsteem on tänu nende geograafilisele või demograafilisele olukorrale langenud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla, ümber teistesse liikmesriikidesse ning kutsub liikmesriike üles kõnealuseid kohustusi täitma; tervitab samuti selleks eesmärgiks 5 miljoni euro eraldamist ELi 2009. aasta eelarvest Euroopa Pagulasfondi raames; nõuab siiski kindlalt siduvate vahendite kasutuselevõtmist; palub, et komisjon selle mehhanismi kohe rakendaks ja teeks viivitamata ettepaneku õigusloomega seotud algatuseks, et niisugune mehhanism Euroopa tasandil alaliselt sisse seada;

79.

tervitab Dublini määruse uuesti sõnastamist ja kavandatavaid sätteid mehhanismi loomiseks, mille kohaselt saab ajutiselt peatada Dublini eeskirjade kohased üleviimised, kui on kahtlusi, et Dublini eeskirjade kohaste üleviimiste tagajärjel ei saa üleviidavad isikud kasu asjakohastest kaitsestandarditest vastutavas liikmesriigis, eriti seoses vastuvõtutingimustega ja juurdepääsul varjupaigataotluse menetlusele, samuti neil juhtudel, kui kõnealused üleviimised suurendaksid nende liikmesriikide koormust, mis on oma geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu erilise ja ebaproportsionaalse rändesurve all; rõhutab siiski, et ilma kõikide liikmesriikide suhtes kahepoolselt siduva vahendi rakendamiseta osutuksid need sätted pigem poliitiliseks avalduseks kui tõhusaks vahendiks, mille abil liikmesriiki tugevalt toetada;

80.

tervitab komisjoni ettepanekut sõnastada uuesti määrus, millega nähakse ette sõrmejälgede võrdlemise Eurodaci süsteemi kehtestamine, ning tuletab liikmesriikidele meelde kohustust võtta sõrmejälgi ja edastada andmeid praeguse Eurodaci määruse alusel; on seisukohal, et biomeetrilisi andmeid, nagu sõrmejäljed, tuleb kasutada piirikontrolli tulemuslikkuse suurendamiseks;

81.

peab kahetsusväärseks, et koostööl kolmandate riikidega ei ole olnud piisavaid tulemusi, välja arvatud Hispaania koostöö kolmandate riikidega, nagu Senegal ja muud Sahara-taguse Aafrika ja Aafrika põhjaosa riigid; nõuab sihttoetuse andmist kolmandatele transiidi- ja päritoluriikidele, et aidata neil saavutada tõhus piirihaldussüsteem, kaasates FRONTEXi nende riikide piirihalduse abimissioonidesse;

82.

tuletab komisjonile, nõukogule ja liikmesriikidele meelde, et oluline on jätkata päritolu- ja transiidiriikidega alustatud dialoogi järeltegevusena Tripolis, Rabatis ja Lissabonis toimunud ELi ja Aafrika riikide ministrite rände- ja arenguteemalistele konverentsidele;

83.

nõuab poliitiliste vahendite rakendamist, mis töötati välja teatise „Üldine lähenemisviis migratsioonile” (22) raames, samuti 2006. aasta rände- ja arenguteemalise Rabati protsessi ning 2007. aasta detsembris Lissabonis kokku lepitud ELi ja Aafrika rände-, liikuvus- ja tööhõivepartnerluse raames;

84.

rõhutab päritolu- ja transiidiriikide arengupoliitika olulisust väljarände probleemiga tegelemise vahendina juuretasandil; nõuab liidu sisserände- ja arengupoliitika paremat koordineerimist, võttes igakülgselt arvesse strateegilisi eesmärke, nagu aastatuhande arengueesmärgid;

85.

täheldab siiski, et arengupoliitika ei saa olla ainus rände alternatiiv, sest ei saa olla solidaarsusel põhinevat arengut ilma pideva liikuvuseta;

86.

nõuab koostöö tugevdamist Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega uute piirkondlike ametite asutamisel tundlikes piirkondades, kus läheb vaja praktilist abi muu hulgas seadusliku rände ja sisserändajate vabatahtliku tagasipöördumise küsimustes;

87.

rõhutab, kui oluline on asutada rändealaseid teabe- ja juhtimiskeskusi, nagu see, mis avati Malis 2008. aasta oktoobris; on veendunud, et sellised keskused peaksid suutma anda märkimisväärse panuse rändeprobleemide lahendamisse, tegeldes võimalike rändajate, tagasipöörduvate rändajate ja ELis elavate rändajate probleemidega; kutsub komisjoni andma vajalikku teavet seoses muude keskuste rajamise projektidega ELi-Aafrika partnerluse raames ning palub komisjonil uurida võimalust luua sellised keskused idapoolsetes naaberriikides;

88.

rõhutab, et kõik lepingud päritolu- ja transiidiriikidega peaksid sisaldama peatükke koostöö kohta sisserände küsimuses ning nõuab laiahaardelist poliitikat kolmandate riikidega politsei- ja õiguskoostöö küsimustes, et võidelda rahvusvaheliste kuritegelike organisatsioonidega, kes tegelevad inimkaubandusega, ja võtta koostöös Europoli ja Eurojustiga asjaomased isikud kohtulikule vastutusele; kutsub samuti komisjoni üles suurendama oma toetust, sealhulgas finants- ja tehnilist abi kolmandatele riikidele, et luua ebaseaduslikku sisserännet, uimastiäri ja organiseeritud kuritegevust pärssivad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused;

89.

kutsub komisjoni üles edendama Euroopa üldisi kokkuleppeid, nagu see, mis allkirjastati Roheneemesaartega, et teha edusamme üldistes läbirääkimistes, mida ta peab Maroko, Senegali ja Liibüaga, ning edendama kokkulepete sõlmimist sisserändajate peamiste päritoluriikidega;

90.

nõuab kolmandate riikide toetamist nende siseriikliku õigusraamistiku väljatöötamisel ning sisserände- ja varjupaigasüsteemide loomisel, austades täielikult rahvusvahelist õigust, ning lisaks kutsub kolmandaid transiidiriike üles allkirjastama 1951. aasta Genfi konventsiooni ja seda järgima;

91.

palub liikmesriikidel kaaluda nn keskkonnapõgenike, s.t niisuguste rändajate küsimust, keda ei saa praegu pidada majanduslikel põhjustel rändajateks ja keda samuti ei tunnistata pagulasteks vastavalt Genfi konventsioonile;

92.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/35

A.

arvestades, et üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) poliitika poliitiline määratlus, mis on toodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 1996. aasta otsuses nr 1692/96/EÜ üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate ühenduse suuniste kohta (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsuses nr 884/2004/EÜ, millega muudetakse otsust 1692/96/EÜ üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate ühenduse suuniste kohta, (4) andis tulemuseks 30 esmatähtsat projekti sisaldava nn soovide nimekirja, mille puhul oli lähtutud peamiselt riiklikest huvidest;

B.

arvestades, et maanteeveoga võrreldes tuleb raudtee- ja mereveo välist konkurentsivõimet parandada, et tagada kiir- ja veeteede ning raudtee-kaubaveo koridoride tasakaalustatud kasutamine;

C.

arvestades, et 30 esmatähtsat projekti tõid kaasa komisjoni ettepaneku toetada üleeuroopalist transpordivõrku tervikuna ELi rahalistest vahenditest 2007.–2013. aasta finantsraamistiku raames ligikaudu 20 miljardi euroga, mida vähendati nõukogu nõudmisel lõpuks 8 miljardi euroni, millest vaid 5,3 miljardit eurot oli ette nähtud 30 esmatähtsale projektile,

D.

võttes arvesse Euroopa Liidu tuntud suutmatust järgida üleeuroopalisele transpordivõrgule rahalise abi andmist käsitlevaid eeskirju, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 680/2007, millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste transpordi- ja energiavõrkude valdkonnas (5), ning mis tekitab ebakindlust projektide rahastamise planeerimisel;

E.

arvestades, et tuleb tugevdada komisjoni suutlikkust teostada suuri piiriüleseid projekte, eriti raudteesektoris, mis nõuavad jätkuvalt tihedamat koostööd asjaomaste liikmesriikide vahel ning rahastamist paljude aastate vältel, mis ulatub üle mitmeaastase finantsraamistiku kehtivusaja;

F.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni 14. mai 2008. aasta teatise lisadest ilmneb, et ligikaudu 49 % transpordiprojektidele eraldatud assigneeringutest kulutatakse teedele, ligikaudu 31 % raudteedele ja ligikaudu 9 % linnatranspordile, aga ei ole täpselt selge, milliseid konkreetseid projekte kaasrahastatakse,

1.

tõdeb, et esimestele püüdlustele töötada välja ELi transpordiinfrastruktuuri poliitika, mis sai alguse Euroopa töösturite ümarlaua nn puuduvatest lülidest, aitas kaasa komisjoni 2. detsembri 1992. aasta teatis ühise transpordipoliitika tulevase arengu kohta, mille eesmärk oli saavutada majanduskasv, konkurentsivõime ja tööhõive, ning nimetatud poliitika väljatöötamist jätkas tolleaegne transpordivolinik Karel Van Miert; märgib, et nõukogu 18. septembri 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 2236/95, millega kehtestatakse ühenduse rahalise abi andmise üldeeskirjad üleeuroopaliste võrkude valdkonnas (6) ning otsusega nr 884/2004/EÜ püüti keskenduda eespool nimetatud eesmärkidele; juhib tähelepanu asjaolule, et selle poliitikavaldkonna elavdamisele andis tõuke tolleaegne transpordi- ja energeetikavolinik, komisjoni asepresident Loyola de Palacio;

2.

on arvamusel, et üleeuroopalise transpordivõrgu koordinaatorite aruanded on huvitavad näited oluliste projektide piiratud valiku edasisest koordineerimisest ja integreerimisest; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel teha jätkuvaid jõupingutusi praeguste esmatähtsate projektide toetamiseks; leiab, et keskpika ja pikaajalise perspektiiviga investeeringute tegemist tuleks jätkata kooskõlas eesmärgiga kogu võrgu ehitamine lõpule viia;

3.

tunneb heameelt, et komisjon esitas varakult oma eespool nimetatud 4. veebruari 2009. aasta teatise, mille eesmärk on vaadata põhjalikult läbi ELi transpordiinfrastruktuur ja üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika vastavalt väljakutsetele kehtiva ja tulevase transpordi-, piiriülese liikuvuse, finants-, majandus- ja regionaalpoliitika (sealhulgas püsivalt ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad) ning sotsiaal-, ohutuse ja keskkonna valdkonnas;

4.

ei näe sellega seoses mõtet võtta kasutusele ebamäärane üleeuroopalise transpordivõrgu kontseptuaalse samba põhimõte, mis koormaks liialt esmatähtsate projektide nimekirja; on seisukohal, et vastupidiselt komisjoni väljendatud eesmärgile ei suurenda selgesõnaliselt kontseptuaalsena esitatud sammas üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika usaldusväärsust, mis tuleks pigem saavutada konkreetsete projektide väljatöötamise kaudu;

5.

nõustub seepärast töötama välja sidusama ja integreerituma võrgustikku toetava lähenemisviisi, mille puhul on arvesse võetud vajadust kombineeritud transpordiühenduste järele nii reisijate- kui ka kaubaveo puhul; rõhutab seepärast, et esmajärjekorras tuleb infrastruktuuriühenduste puhul uute liikmesriikidega ja uutes liikmesriikides tegeleda raudtee, sadamate, jätkusuutlike mere- ja siseveeteede ning nende tagamaaühenduste või kombineeritud transpordi sõlmpunktidega ning erilist tähelepanu tuleb pöörata samuti piiriülestele transpordiühendustele ning lennuväljade ja meresadamate paremale ühendusele üleeuroopaliste võrkudega; rõhutab, et tähelepanu tuleks pöörata nii reisijate- kui ka kaubaveo erinevatele, kuid üksteist täiendavatele vajadustele; soovitab liikmesriikidel ja piirkondlikel asutustel ääremaal asumisega seonduvate kulude vähendamiseks parandada vahejaamade olukorda ja kohalikke ühendusi, mis pakuvad üleeuroopaliste võrkudega ühinemise võimalusi;

6.

kutsub komisjoni üles toetama eelkõige esmatähtsaid projekte, mis hõlmavad mitme liikmesriigi kombineeritud transpordiühendusi ning kooskõlastatud koostalitlusvõimet; juhib tähelepanu asjaolule, et majanduspiirkondade ühenduse tagamine esmatähtsate projektidega on riikide ülesanne;

7.

märgib heakskiitvalt, et keskkonnasõbralikele transpordiliikidele pööratakse esmatähtsate projektide nimekirjas väga suurt tähelepanu; kutsub komisjoni sellega seoses üles tagama, et selline tähelepanu säilitatakse edaspidi projektide rakendamisel;

8.

rõhutab vajadust integreerida Euroopa infrastruktuuripoliitikasse kliimakaitse ja kõikide transpordiliikide säästev areng, et järgida ELi eesmärke vähendada süsinikdioksiidi heitmeid;

9.

kutsub komisjoni üles nõudma tungivalt liikmesriikidelt, et nad võtaksid üleeuroopalise transpordivõrgu projekte käsitlevate otsuste tegemisel ja planeerimisel arvesse Euroopa keskkonnakaitsealased õigusakte, näiteks Natura 2000, keskkonnamõju strateegiline hindamine, keskkonnamõju hindamine, õhukvaliteedi direktiiv, vee raamdirektiiv, elupaikade direktiiv ja linnukaitse direktiiv ning Euroopa Keskkonnaagentuuri transporti ja keskkonda käsitleva aruandluse mehhanismi raames koostatud aruanded näitajate kohta transpordi ja keskkonna valdkonnas;

10.

nõuab tungivalt, et komisjon viiks miinimumini ebaselged või vastuolulised sätted, mis on seotud ühiste huvide deklaratsioonide ja keskkonnakaitsealaste õigusaktide rakendamisega; on lisaks sellele arvamusel, et kui projektidele antakse üleeuroopalise transpordivõrgu staatus, ei või liikmesriigid lõikes 9 nimetatud Euroopa õigusakte vääralt rakendada üleeuroopalise transpordivõrgu projektide blokeerimiseks;

11.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma Euroopa transpordiinfrastruktuuri poliitika seisukohast oluliste teguritena arvesse uusi asjaolusid, nagu ülemaailmne finantskriis, demograafilised muutused, laienemine, uued naaberriigid ning tihedamad sidemed idapoolsete ja Vahemere piirkonna riikidega;

12.

rõhutab, et eriti praeguse majanduskriisi kontekstis on üleeuroopalise transpordivõrgu välja töötamine ja liidu transpordi ühendamine naaberriikide omaga kõige usaldusväärsem viis tagada nii siseturu pikaajaline jätkusuutlikkus kui ka majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus liidus;

13.

palub komisjonil suurendada jõupingutusi, et parandada Euroopas territoriaalse arengu kooskõlastamist (Euroopa Liidu territoriaalne arengukava ning territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõte) ja transpordi planeerimist, võttes arvesse piirkondadele ligipääsetavust täiustatud piirkondadevaheliste võrkude abil; märgib, et arvesse tuleb võtta suuri erinevusi mägi-, ranniku- /saarte, kesk-, ääre- ja muude piiriäärsete alade vahel ning vajadust integreerida linnaliiklussüsteemid tõhusamalt üleeuroopalisse transpordivõrku;

14.

palub komisjonil pöörata esmajärjekorras tähelepanu eelkõige põhiprojektidele, mis on seotud peamiste raudteede, maanteede ja siseveeteedega, et tagada piiriülesed ühendused uute liikmesriikide ja kolmandate riikidega;

15.

soovitab sellega seoses, et planeerimine peaks põhinema Euroopa ruumilisel arenguplaanil ning et olemasolevaid Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (EPSON) uuringuandmeid kasutatakse kui transpordi arengut käsitlevale planeerimisele suunatud teaduslikku taustteavet;

16.

rõhutab vajadust võtta üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika väljatöötamisel arvesse nii Lissaboni strateegia kui ka majanduse taastamise kava eesmärke, arvestades liikuvuse, ligipääsetavuse ja logistika suurt tähtsust ELi konkurentsivõimele, ning suurendada territoriaalset ühtekuuluvust;

17.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lülitama rohelised transpordikoridorid, kaubaveo raudteevõrgud, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) koridorid, nn meremaanteed (nagu lähisõit, piiratud mahuga olemasolevad siseveeteed või ebapiisava võimsusega lüüsid), nn kuivad sadamad, logistilised platvormid ja linnade liiklussõlmed ning üleeuroopalise transpordivõrgu kavandatav laiendamine Euroopa naabruspoliitika partnerriikidesse, idapoolsetesse ja Vahemere piirkonna riikidesse üleeuroopalise kombineeritud transpordivõrgu kontseptsiooni, mille aluseks on kavandatud meetmed, mille puhul eelistatakse keskkonnasõbralikke, vähem kütust tarbivaid ja ohutumaid transpordiliike, et tagada kõigi transpordiliikide optimaalne kasutamine ning edendada eri transpordiliikide vahelisi ühendusi, eelkõige sadamate ühendatust raudteega; nõuab lisaks sellele, et praeguse ja tulevase üleeuroopalise transpordivõrgu raamistik ning raudteeveo koridoride kohta esitatud õigusaktid oleksid omavahel kooskõlas;

18.

märgib, et viimaste uuringutulemuste kohaselt kasutati veel hiljuti siseveeteede puhul vaid 1 % Euroopa infrastruktuurivahenditest; on seisukohal, et on vaja Euroopa piisavat toetust, et arendada Euroopas välja siseveeteede infrastruktuur, eesmärgiga kasutada maksimaalselt ära siseveeteede pakutava säästliku ja usaldusväärse transpordiviisi võimalused;

19.

kutsub komisjoni üles püüdma tagada, et raudtee-kaubaveo kasutamise laienemist toetaks võrkude suurem tõhusus ja vedude toimumise suurem kiirus;

20.

tunneb sellega seoses heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta (KOM(2008)0852) ning eespool nimetatud komisjoni 18. oktoobri 2007. aasta teatise üle;

21.

rõhutab, kui oluline on võimaldada teabevahetust kombineeritud transpordi puhul, et soodustada ja toetada nn pehme ja kõva infrastruktuuri (infosüsteemid nagu ERTMS/RIS/ITS/SESAR/Galileo) koostoimimist, parandada koostalitlusvõimet, veeremi seisundit (ERTMSi riist- ja tarkvara seadmed rongides ja kaubavagunite müra vähendamine), rohelist logistikat, kombineeritud transpordi ühendusi ja sõlmi, detsentraliseeritud tarneahela nn ukselt-uksele teenuseid ja liikuvuse juhtimist;

22.

rõhutab, kui oluline on töötada üleeuroopalise transpordivõrgu jaoks välja ühtlustatud ja standarditud arukad transpordisüsteemid, et transpordi juhtimine oleks tõhusam, sujuvam, turvalisem ja keskkonnasõbralikum;

23.

soovitab parandada üleeuroopalise transpordivõrgu rakendamist ning muuta teave paremini kättesaadavaks selliste süsteemide kaudu nagu TENtec infosüsteem, kehtestades avatud koordineerimismeetodi, mis hõlmab võrdlusuuringuid ja parimate tavade vahetamist;

24.

keskendub vajadusele suurendada lühikese aja jooksul olemasoleva infrastruktuuri tõhusust üleeuroopalise transpordivõrgu projektide raames, eelkõige juhul, kui selliste projektide rakendamisega on algust tehtud, et muuta transpordikoridorid elujõulisemaks ja tõhusamaks ning mitte lihtsalt oodata nende koridoridega seotud suurprojektide realiseerimist kaugemas tulevikus;

25.

toetab rohelises raamatus üleeuroopalise transpordivõrgu kontseptsiooni jaoks esitatud kolmandat struktuurilist valikut, s.t kahekihilist struktuuri, mis koosneb olemasolevatel üleeuroopalise transpordivõrgu kavadel põhinevast ulatuslikust võrgustikust ning kombineeritud transpordi tuumvõrgust, mis tuleb veel määratleda ning mille prioriteedid on raudtee, jätkusuutlikud veeteed ja sadamad ning nende ühendus logistikakeskustega;

26.

toetab tuumvõrgu kontseptsiooni, mis hõlmab nn geograafilist sammast ja kontseptuaalset sammast, mille järgi sisaldab kontseptuaalne sammas kriteeriume ja eesmärke, mille abil võimaldatakse projekte, koridore ja võrgu osasid määrata aja jooksul kindlaks paindlikul viisil, selle asemel et teha seda rangelt kogu ajavahemikuks eelarveperioodi alguses; on seisukohal, et üleeuroopalist transpordivõrku peaks olema võimalik laiendada paindlikult eelarveperioodi kestel, et kohaneda muutuvate turutingimustega;

27.

tõdeb, et liikmesriikidel on piirkondlike ja kohalike asutuste, kodanikuühiskonna sidusrühmade ja kohaliku elanikkonnaga konsulteerides tähtis osa transpordiinfrastruktuuri üle otsustamisel, selle planeerimisel ja finantseerimisel, sealhulgas Euroopa piiriülesel koordineerimisel ja koostööl; ootab nõukogult suuremat sidusust üleeuroopalise transpordivõrgu projektide taotluste ja üleeuroopalise transpordivõrgu eelarveid käsitlevate otsuste vahel; palub liikmesriike seoses ELi finantsraamistiku vahepealse läbivaatamisega ning samuti ELi majanduse taastamise kava üle toimuva aruteluga seoses kaaluda põhjalikult vajaliku rahalise toetuse andmist üleeuroopalise transpordivõrku kuuluvatele transpordiinfrastruktuuridele kui esmatähtsat küsimust vastavalt senisele ELi poliitikale;

28.

nõustub täielikult ühenduse eesmärgiga vähendada halduskoormust ning soovitab seepärast tungivalt, et komisjon vaataks läbi üleeuroopalise transpordivõrgu esmatähtsate projektide finantsraamistiku, eesmärgiga vähendada veelgi bürokraatiat;

29.

palub liikmesriike ja komisjoni tugevdada poliitikavaldkondade koordineerimist riiklikul tasandil, et saavutada kooskõla üleeuroopalise transpordivõrgu programmi kaasrahastamisel ja elluviimisel vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 154 ja 155;

30.

rõhutab sellega seoses, et finantskriisi tõttu lasub Euroopa Liidul, liikmesriikidel ja piirkondadel suurem surve võtta transpordi infrastruktuuriprojekte käsitlevate otsuste vastuvõtmisel aluseks usaldusväärse kulude-tulude analüüsi, projekti jätkusuutlikkuse ja Euroopa piiriülese lisandväärtuse;

31.

märgib sellegipoolest, et transpordiinfrastruktuuri investeerimine on üks olulisi valdkondi majandus- ja finantskriisiga toimetuleku seisukohast, mistõttu kutsub komisjoni üles kiirendama üleeuroopalise transpordivõrguga seotud ja struktuuri- ja/või ühtekuuluvusfondidest rahastatavaid infrastruktuuriprojekte; kutsub liikmesriike üles hindama uuesti oma investeerimisprioriteete, võttes arvesse kõnealust lähenemisviisi, et kiirendada nende vastutusalasse kuuluvaid üleeuroopalise transpordivõrgu projekte, eriti piiriülestes lõikudes;

32.

tuletab komisjonile meelde, et transpordiinfrastruktuuriprojektide ELi kaasrahastamine üleeuroopalise transpordivõrgu, Ühtekuuluvusfondi, regionaalfondide ja Euroopa Investeerimispanga poolt peab vastama järgmistele kriteeriumitele: majanduslik elujõulisus, tõhustatud konkurentsivõime, ühtse turu edendamine, keskkonnasäästlikkus, läbipaistvus maksumaksjatele ja kodanike kaasatus (partnerluse põhimõte); rõhutab sellega seoses, kui oluline on arendada avaliku ja erasektori partnerlust, et rahastada üleeuroopalise transpordivõrgu projekte, ning et on vaja leida paindlikud lahendused probleemidele, mis tekivad nii ulatuslike tööde puhul (geograafilised ja tehnilised raskused, avalikkuse vastuseis jne);

33.

kutsub sellega seoses komisjoni üles tagama, et ELi rahastamiskavade raames hinnatud projektide puhul võetakse arvesse nende võimalikku mõju muude vajalike investeeringute (mida ei toetata ELi vahenditest) liikmesriigipoolsele rahastamisele; on eelkõige seisukohal, et liikmesriikide poolt kasutatavaid assigneeringuid ELi poolt rahastatud projektide täiendamiseks ei tohiks eraldada haruliinide säilitamise või nendesse investeerimise arvel; on pigem arvamusel, et projekte tuleks seega vähemalt osaliselt koostada ja hinnata selle põhjal, milline on nende potentsiaal ühendada (ja mitte hooletusse jätta) vajaliku, täiendava haruliinide infrastruktuuri areng ja hooldus;

34.

rõhutab, et Euroopa lennutranspordituru investeerimisvajadused kasvavad kiiresti Ühtse Euroopa Taeva II paketi ning kavandatud kogu lennundust käsitleva lähenemisviisi tõttu; kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma lennujaamadele ning lennuliikluse korraldamisele ja aeronavigatsiooniteenustele eraldatavate vahendite suurendamist üleeuroopalise transpordivõrgu eelarveraamistiku läbivaatamisel;

35.

märgib, et vaja on rohkem uurimis- ja arendustegevust, et käsitleda transpordiinfrastruktuuri rahastamise parimaid ja kõige tõhusamaid lahendusi ning nende positiivset mõju konkurentsivõimele ning kvantitatiivsele ja kvalitatiivsele tööhõivele, sealhulgas avaliku ja erasektori partnerlus, mida juba uuritakse komisjoni käivitatud uurimustes;

36.

rõhutab vajadust luua üleeuroopalise transpordivõrgu rakendusametis töörühm, et suurendada avaliku ja erasektori partnerluse kasutamist mõnede esmatähtsate projektide või lõikude rahastamisel ning levitada lahendusi parima tavana;

37.

rõhutab, et avaliku ja erasektori partnerluse ja Euroopa Investeerimispanga suurem osalus ei asendaks märkimisväärset osa selliste laiaulatuslike projektide eelarvelisest rahastamisest, mille tagasimakseperiood ulatuks üle mitme põlvkonna;

38.

pooldab asjaolu, et liikmesriigid vaataksid läbi üleeuroopalise transpordivõrgu eelarve seoses 2009.–2010. aasta finantsperspektiivide vahekokkuvõttega, et peatada märkimisväärsed kärped muude projektide ja ambitsioonide osas, mille eesmärk on arendada nendega seotud raud- ja veeteid;

39.

rõhutab vajadust eraldada maanteede infrastruktuuri kasutamise eest laekunud teemaksust teatav protsent üleeuroopalise transpordivõrgu rahastamiseks, et suurendada võimendavat mõju laenudele;

40.

palub komisjonil koostada valik näiteid lammutatud või maha jäetud piirkondlikest piiriülestest raudteeühendustest, eelistades eriti neid, mida saaks ühendada üleeuroopalise transpordivõrguga;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arvestama võrgustikuga Eurovelo ja nn raudse eesriide rajaga kui võimalusega soodustada Euroopa piiriüleseid jalgrattainfrastruktuurivõrgustikke ning toetada kerget liikuvust ja säästvat turismi;

42.

kutsub komisjoni üles kogu üleeuroopalise raudteevõrgu konkurentsivõime suurendamise eesmärgil tegema enne praeguste volituste lõppu õigusloomega seotud algatuse raudtee reisijateveo siseturu avamise kohta 1. jaanuarist 2012;

43.

peab kahetsusväärseks esmatähtsate projektide rakendamise aeglust piiriäärsetes piirkondades, eriti Püreneedes, mis on Pürenee poolsaare ja Prantsusmaa jaoks eriti oluline;

44.

ergutab komisjoni kaasama Euroopa Parlamenti ja Euroopa Ülemkogu üleeuroopalise transpordivõrgu projektide kaasrahastamist käsitlevate mitme- ja igaaastaste ettepanekute koostamisse ja otsuste tegemisse;

45.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt ja vähemalt kord aastas iga esmatähtsa projekti puhul aruande projekti hetkeolukorra, projekti kulude usaldusväärsuse, projekti teostatavuse ning projekti rakendamise ajakava kohta;

46.

kutsub komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal nimekirja konkreetsete Euroopa Regionaalarengu Fondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Investeerimispanga poolt kaasrahastatavate üleeuroopalise transpordivõrgu projektide kohta, nagu seda juba tehakse üleeuroopalise transpordivõrgu poolt kaasrahastatavate projektide puhul;

47.

rõhutab, et paljudel juhtudel on ökoloogilisest ja majanduslikust seisukohast lähtuvalt jätkusuutlikud ja elujõulised üksnes mitmeliigilised transpordisüsteemid, mis võimaldavad ühel ja samal marsruudil kasutada erinevaid transpordivahendeid;

48.

rõhutab, et hiljuti laienenud Schengeni alal on Lääne- ja Ida-Euroopa vaheline transpordi infrastruktuur väga suure tähtsusega, arvestades majanduskasvu potentsiaali eriti uutes liikmesriikides, mis on ühendatud selle infrastruktuuriga; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja ehitama ja edendama riikidevahelisi maantee- ja raudteeühendusi Ida- ja Lääne-Euroopa vahel ning toetama eelkõige piiriülest transpordi infrastruktuuri konkreetse tegevusprogrammiga, mida rakendatakse koostöös kohalike, piirkondlike ja riiklike asutustega; juhib tähelepanu ka sellele, et üleeuroopalise transpordivõrgu ja kolmandate riikide transpordivõrkude parem sidumine parandaks eriti piirialade olukorda ning annaks lisandväärtuse piirkondadevahelisele koostööle ja ELile tervikuna;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/41

A.

arvestades, et EL tahab piirata ülemaailmset soojenemist 2 °Cga ning poole võrra vähendada bioloogilise mitmekesisuse kadu; arvestades, et Eliaschi ülevaate hinnangul tuleb selleks, et vähendada 2030. aastaks metsade raadamist poole võrra, eraldada igal aastal 17–33 miljardit USA dollarit;

B.

arvestades, et säästev metsamajandus omab elulist tähtsust võitluses metsade raadamise vastu ning on majandusarengu oluline aspekt;

C.

arvestades, et metsade raadamine põhjustab ligikaudu 20 % maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest, on üks peamisi bioloogilise mitmekesisuse kao põhjustajaid ja kujutab tõsist ohtu arengule, eriti vaeste inimeste elatusvahenditele;

D.

arvestades, et metsade raadamine toimub ärevust tekitavas mahus 13 miljonit hektarit aastas, seda enamjaolt troopikametsades, kuid teataval määral ka Euroopas, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas;

E.

arvestades, et metsade raadamisega kaasnevad raskesti heastatavad keskkonnakahjud, näiteks veeolude pikaajaline kahjustamine, steppide kujunemine, kõrbestumine ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, mille majanduslikud kogukulud ületavad kordades kaitse- ja parandusmeetmete kulusid;

F.

arvestades, et metsade seisundi halvenemine avaldub erinevalt ja seda on raske määratleda, kuid see mõjutab oluliselt kliimat, bioloogilist mitmekesisust ning kaupu ja teenuseid,

G.

arvestades, et selleks, et ülemaailmne soojenemine ei ületaks 2 °C, tuleb valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) neljanda hindamisaruande kohaselt arenguriikides saavutada heitkoguste kasvu oluline vähenemine seniste tendentsidega võrreldes, sealhulgas metsaraadamisest tulenevate heitkoguste vähenemine, ja seda lisaks 25-40 % võrra vähenemisele tööstusriikides aastatel 1990–2020;

H.

arvestades, et metsade raadamise piiramisel on oluline roll lisaks kliimamuutuse leevendamisele ka sellega kohanemisel,

1.

rõhutab vajadust seostada metsade kaitse ja säästva majandamise poliitika paremini ELi muude sise- ja välispoliitika valdkondadega; nõuab kvantitatiivset hinnangut selle kohta, millist mõju avaldavad metsadele sellised ELi poliitikad nagu energia- ja eriti biokütuste poliitika, põllumajandus-, säästva tootmise ja tarbimise, hanke-, kaubandus- ja arengukoostöö poliitika;

2.

palub komisjonil esitada parlamendile ja nõukogule ettepanekud rangete ühenduse säästvusnõuete kehtestamiseks kogu metsadest saadavale puidule ja puidutoodetele;

3.

kutsub komisjoni üles avaldama 2009. aasta lõpuks põhjaliku uurimuse, milles hinnatakse ELi toiduainete ja muude kaupade tootmise, tarbimise ja nendega kauplemise mõju metsade raadamisele ja metsade seisundi halvenemisele; nõuab, et kõnealuses uurimuses hinnataks ja täpsustataks eri valdkondade negatiivseid mõjusid ning esitataks soovitused edasise tegevuspoliitika ja uuendustegevuse osas, et nimetatud mõjusid vähendada;

4.

juhib tähelepanu vajadusele käsitleda metsade majandamisel veeoludega seotud probleeme suure ettevaatusega ning viitab metsa- ja veeressursside ühise majandamise ning asjakohaste ELi poliitikasuundade ühtlustamise ülimale vajalikkusele, et taastada ökosüsteemide veemahutavuse võime või seda suurendada;

5.

tervitab keskkonnasäästlike riigihangete poliitikaid ning selliste vahendite edendamist nagu ökomärgised ja metsa sertifitseerimise kavad; nõuab kogu ELis puidutoodete keskkonnasäästlike riigihankepoliitikate kiiret vastuvõtmist ja rakendamist; kutsub liikmesriike üles võtma oma riigihankepoliitika aluseks kõrged säästvusnõuded ning vastavalt seadma selliste nõuete osas realistlikud sihteesmärgid;

6.

on seisukohal, et arenguriikidele tuleb anda märkimisväärset rahalist abi troopikametsade suuremahulise raadamise lõpetamiseks hiljemalt 2020. aastaks ning et sellesuunalise pühendumuse ülesnäitamine on otsustava tähtsusega rahvusvahelistel läbirääkimistel ulatusliku ülemaailmse kliimalepingu sõlmimiseks 2012. aasta järgseks ajavahemikuks;

7.

tunnistab, et maailmas toimuva metsade raadamise vähendamiseks poole võrra ja hiljem selle peatamiseks on äärmiselt oluline mobiliseerida ülemaailmse kliimalepingu raames piisavalt rahalisi vahendeid; toetab sellega seoses komisjoni ettepanekut luua ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames ülemaailmne metsade süsinikumehhanism, mille aluseks oleks alaline rahastamiskord; kutsub liikmesriike tagama võetud kohustusi metsade raadamise ja metsade seisundi halvenemise peatamiseks maailmas sellega, et nad eraldavad olulise osa ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi raames saadud tuludest metsade raadamise ja seisundi halvenemise piiramiseks arenguriikides, ning keskenduvad läbirääkimistel rahastamisallikatele vastavalt komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta teatises „Ulatuslik kliimakokkulepe – eesmärk Kopenhaagenis” (KOM(2009)0039) kirjeldatule; kutsub liikmesriike üles toetama komisjoni ettepanekut järgida Norra rahastamisettepanekut ja eraldada edaspidi ülemaailmse metsade süsinikumehhanismi jaoks osa oma heitkoguste kvootide avalike enampakkumiste tuludest;

8.

toetab seisukohta, et ülemaailmse metsade süsinikumehhanismi kaudu antav toetus peaks olema tulemuspõhine ja seda tuleks anda ulatusliku metsade raadamise ja metsade seisundi halvenemise pidurdamisel saavutatud kontrollitud tulemuste põhjal; rõhutab, et kõnealuse toetusega peaks kaasnema ka positiivne kõrvalmõju bioloogilise mitmekesisuse kaitse, metsade ilmastiku- ja haiguskindluse ning metsapiirkondade elanike elatusvahendite paranemise näol;

9.

rõhutab vajadust täiel määral austada kohalike metsarahvaste, sealhulgas põlisrahvaste õigust anda vabatahtlik, eelnev ja teadlik nõusolek nende poolt tavapäraselt kasutatavate metsade kasutamiseks; peab oluliseks kohalike kogukondade ja põlisrahvaste sisulist ja ulatuslikku kaasamist metsade seisundi halvenemisest ja metsaraadamisest tingitud heitkoguste vähendamise meetmete hindamise, kavandamise ja rakendamise kõigil etappidel;

10.

rõhutab, et 2012. aasta järgse perioodi rahvusvahelise kliimalepingu raames sõlmitava, arenguriikides metsaraadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamist käsitleva ÜRO koostööprogrammi mis tahes mehhanismid peaksid eelkõige tagama ürgmetsade kaitse;

11.

märgib, et Ida-Euroopas toimuv metsade raadamine toob kaasa looduskeskkonna seisundi halvenemise ja mõjutab muu hulgas ka inimeste elukvaliteeti;

12.

märgib, et keskpikas ja pikas perspektiivis võiks metsaühikute kasutamine süsinikuheidete turul saada metsade raadamise vastase poliitikameetmestiku üheks osaks, kui suudetakse tagada metsade süsinikuvarude arvutamise täpsed meetodid ning usaldusväärsed järelevalvemehhanismid; rõhutab, et lõplik otsus saastekvootidega kauplemise süsteemis metsaühikute kasutusele võtmise kohta tuleks teha pärast kõigi võimalike rahastamismehhanismide teostatavuse ranget analüüsimist, osapoolte Kopenhaageni konverentsi tulemuste hindamist ning katseprojektide põhjal tehtud järeldusi;

13.

tuletab meelde, et metsaprojektide metsaühikuid, mida kasutatakse tööstusriikide kasvuhoonegaaside heitkoguste tasaarvestuseks, ei saa teist korda kasutada praeguste suundumuste suhtes võetavate heitkoguste vähendamise eesmärkide täitmiseks, mille arenguriigid endale eeldatavalt seavad 2012. aasta järgse perioodi rahvusvahelise kliimakokkuleppe raames;

14.

juhib tähelepanu sellele, et igasuguse tulevase kliimarežiimi raames metsade raadamise ja metsade seisundi halvenemise pidurdamise eest hüvituste maksmise korra juures tuleb süsiniku neeldumise kõrval võtta arvesse ka metsast saadavaid ökosüsteemiteenuseid ja sotsiaalset kasu;

15.

kutsub ELi üles metsade raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tingitud heitkoguste vähendamiseks edendama rangeid sotsiaalseid ja keskkonnanõudeid; kutsub ELi üles propageerima metsade raadamisest ja seisundi halvenemisest tingitud heitkoguste vähendamise mehhanisme, mis ei piirdu puhta arengu mehhanismi projekti praeguse lähenemisviisiga, vaid tegelevad ka selliste metsade raadamise algpõhjustega nagu halb valitsemistava, vaesus, korruptsioon ja õiguskaitse puudumine, toetades selleks poliitilisi ja institutsioonilisi reforme nii kohalikul kui ka riigi tasandil;

16.

avaldab kahetsust, et pealkirjast hoolimata ei käsitle komisjoni teatis metsade seisundi halvenemist; kutsub komisjoni välja töötama tegevuskavasid ja katseprojekte ning näitama omaenda metsanduspoliitikas kindlat tahet peatada lisaks metsade raadamisele ka nende seisundi halvenemine (sealhulgas Euroopa Liidus) sellega, et muule lisaks töötatakse välja ja juurutatakse ka nõuetekohased seiresüsteemid vajalike andmete saamiseks metsamuldade ja metsade biomassi kohta;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/43

A.

arvestades, et linnatransport moodustab suure osa kogu transpordist ning EÜ asutamislepingu artiklid 70–80 on selle õiguslik alus, mis annab kõnesolevas valdkonnas Euroopa Liidule ja liikmesriikidele jagatud pädevuse;

B.

arvestades, et paljud nii mitmeid kui ka üksikuid transpordiliike käsitlevad Euroopa Liidu direktiivid ja määrused mõjutavad linnatransporti, mistõttu on vaja konkreetset ühtlustatud lähenemisviisi linnaliikluse probleemidele;

C.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsil 2007 toimunud kohtumisel vastu võetud ELi kliimat käsitlevas kavas seati kõrged eesmärgid vähendada aastaks 2020 energiatarbimist 20 % ja kasvuhoonegaaside heidet 20 % võrra ning suurendada taastuvenergia osakaalu kogu energiatarbimises 20 %-ni, kusjuures neid eesmärke ei ole võimalik saavutada asjakohase linnatranspordi strateegiata;

D.

arvestades, et teadus- ja arendustegevuse programm CIVITAS on osutunud väga edukaks, mis väljendub selles, et kohalikud omavalitsused ja liikluskorraldajad on huvitatud ELi investeeringutest linnaliikluse uuenduslikesse programmidesse;

E.

arvestades, et Ühtekuuluvusfond ja struktuurifondid rahastavad linnaliikluse korraldamise programme, kuid sellel on kaks puudust, nimelt ühelt poolt ei ole neil Euroopa linnaliikluse korraldamise strateegiat ega eesmärke ning teisalt jaotub rahastamine ELi territooriumil ebaühtlaselt;

F.

arvestades, et linnapiirkonnad on üleeuroopaliste transpordivõrkude eri transpordiliikide peamised ristumis- ja ühenduskohad, mis peavad aitama kaasa Euroopa säästva liikuvuse ja ELi linnavõrkude jätkusuutliku konkurentsivõime tagamiseks võetud kõrgete eesmärkide saavutamisele;

G.

arvestades, et linnad on olulised ärikeskused ning kaubavedu on ühelt poolt elutähtis elanikkonna varustamise huvides, teiselt poolt seisab see silmitsi väljakutsetega seoses väheste ladustamiskohtade ja lühikeste tarneaegadega;

H.

arvestades, et subsidiaarsuse põhimõtte ja omavalitsuste planeerimisõiguse range järgimine välistab kohustava Euroopa poliitika, kuid lubab ELil vastu võtta valdkonda soodustava strateegia, nagu regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika puhul seda on tehtud, ilma et lahendusi nähtaks ette ülevalt poolt;

I.

arvestades, et linnapiirkondadega seonduvaid probleeme ei ole võimalik lahendada, keskendudes üksikuid transpordiliike käsitlevale poliitikale, vaid üksnes kasutajaid ja terveid liiklussüsteeme hõlmavale lähenemisviisile tuginedes;

J.

arvestades, et nii Euroopa kodanikele kui ka Euroopa majandusele kasuliku tõhusa ja säästliku linnatranspordipoliitika tagab üksnes kauba- ja reisijateveo ning eri transpordiliikide õiglane kohtlemine;

K.

arvestades, et linnaplaneering, mis arvestab ühiskonna demograafilist muutust näiteks seeläbi, et kesklinnadesse rajatakse eakatele mõeldud eluasemeid ja kauplused rajatakse eluasemete lähedale, võib oluliselt soodustada liikluse vältimist;

L.

arvestades, et vahendite optimeerimiseks on vaja konkreetseid linnaliikluse strateegiaid, luues transpordiliikide sidumiseks terminale ning ühendades eri transpordisüsteeme;

M.

arvestades, et on vaja usaldusväärset ja süstemaatilisemat statistilist teavet, mis võimaldaks hinnata liikmesriikide kohalikku poliitikat ja vahetada teavet linnaliikluse parimate tavade kohta;

N.

arvestades linnatranspordis kasutatavate eri tehniliste lahenduste majanduslikku ja tehnoloogilist tähtsust ELi konkurentsivõime ja väliskaubanduse seisukohast;

O.

arvestades järgmiste Euroopa Parlamendi valimiste lähenemist, on vaja kinni pidada parlamendi arutelude esialgsest ajakavast, et arutada komisjoni väljakuulutatud linnaliikluse korraldamise tegevuskava,

1.

avaldab kahetsust, et komisjoni väljakuulutatud linnaliikluse korraldamise tegevuskava ei ole avaldatud, ning kiidab heaks üksikud algatused, kuid rõhutab ühtse käsitluse vajalikkust; otsustab seepärast täiel määral subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides edasi arendada omaalgatuslikku raportit, esitades algatusettepanekud linnaliikluse korraldamise Euroopa tegevuskava koostamiseks;

2.

tuletab meelde, et linnatranspordi suhtes kohaldatakse subsidiaarsuse põhimõtet; rõhutab siiski, et kohalikud omavalitsused ei suuda neid probleeme lahendada ilma Euroopa tasandil tehtava koostöö ja kooskõlastamiseta, seega peab komisjon korraldama uuringuid ja pakkuma õigusliku raamistiku, rahastama teadusuuringuid ning edendama ja levitama häid tavasid viisil, mis on kõikidele kättesaadavad ELi kõikides keeltes;

3.

palub, et komisjon avaldaks selle valdkonna kohta ELi õigusaktide kogumiku ning pakuks piirkondadele ja linnadele välja ühise tugiraamistiku, mis kergendaks neil otsuste tegemist arengustrateegiate kavandamisel ja elluviimisel;

4.

teeb ettepanekuga käivitada Eurostatis viivitamata linnaliikluse korraldamist kajastava statistika ja andmebaaside parandamise programmi, et koondada eelkõige:

5.

soovitab viivitamata avada linnaliikluse korraldust käsitleva Euroopa internetiportaali ja -foorumi, et hõlbustada teabe, heade tavade ja uuendustegevuse, eeskätt keskkonnahoidlike liiklusviiside alaste kogemuste vahetamist ja levitamist;

6.

soovitab hakata Euroopa liikuvusnädala raames välja andma Euroopa aastaauhinda, mis ühendab ka programmi CIVITAS auhindu, et tõsta esile silmapaistvaid ja järgimist väärivaid linnatranspordi algatusi ja projekte;

7.

teeb ettepaneku töötada välja CIVITASe uue põlvkonna programmi (CIVITAS I), mis keskendub muu hulgas järgmiste valdkondade projektidele:

8.

teeb ettepaneku toetada arukaid transpordisüsteeme käsitlevat teadus- ja arendustegevust, mis oleks paremini kooskõlas linnaelanike ja kohalike asutuste vajaduste ja eesmärkidega ning keskenduks järgmistele teemadele:

9.

nõuab arukate transpordisüsteemide rakenduste riikliku ja ELi rahastamise suurendamist, et võimaldada kohalikel asutustel arukate transpordisüsteemide laialdasemat kasutuselevõttu;

10.

palub, et integreeritud lähenemisviisi põhimõtet edendataks partnerlusel põhineva valitsemistava raames, mis ühendab linna ja linnalähedaste piirkondade ning liikmesriikide ja Euroopa tasandi osalejaid ning millega võetakse arvesse transpordiga seonduvaid küsimusi: sotsiaalne kaasatus, müra, turvalisus, konkurentsivõime, keskkond jne; kordab palvet muuta integreeritud lähenemisviisi kasutuselevõtmine kohustuslikuks struktuurifondide programmide kavandamisel ja projektide valikul;

11.

soovitab üle 100 000 elanikuga linnastutes kasutusele võtta terviklikke säästva linnaliikluse kavasid, mis sisaldavad järgmist:

12.

soovitab luua liikluskorraldajaid esindavaid asutusi, sealhulgas kasutajate ja kodanikuühendusi ning transpordiettevõtjate kutseühinguid koondava alalise linnaliikluse korraldust käsitleva Euroopa foorumi, et vahetada ja levitada häid tavasid;

13.

teeb ettepaneku seada linnatranspordi Euroopa-poolse rahastamise tingimuseks linna liikumiskeskkonna edendamise tervikkava (linnatranspordi kava) olemasolu;

14.

ergutab üle 250 000 elanikuga Euroopa suurlinnade ühistranspordikorraldusega tegelevaid asutusi ning liiklus- ja parkimiskorralduse eest vastutavaid ameteid koostööle ja koostalitlusvõime suurendamisele, võttes sealjuures arvesse kohalikku eripära;

15.

julgustab liikluskorraldusega tegelevaid asutusi seadma liikluskavades esitatud liikuvuspoliitika (vt artikkel 7) raames otsustatud ja kontrollitud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärke ning muutma need eesmärgid avalike ja eratransporditeenuste pakkujate jaoks konkreetseteks kohustuslikeks tulemuseesmärkideks;

16.

teeb ettepaneku hinnata parimate tavade vahetamise hõlbustamise eesmärgil ühtse sõidutasu süsteemi (sealhulgas projekti „koostalitusvõimeline sõidurahahaldus”) ning eri transpordiliikidest teavitamise ja liikluskorraldusega tegelevate asutuste teabevahetuse kogemusi ELi linnastutes;

17.

ergutab linna liikluskorralduse seireüksuse käivitamist komisjoni juures, kuid ei poolda uue ameti loomist;

18.

väljendab kahetsust, et käimasoleval, ajavahemikku 2007–2013 hõlmaval toetusperioodil on kõikidest struktuurifondide vahenditest, mis kasutatakse ära liikluse tarbeks (82 000 000 000 eurot), vaid umbes 9 % (8 000 000 000 eurot) ette nähtud linnaliikluse vajadusteks; peab seda osa liialt väikeseks, et oleks võimalik lahendada Euroopa linnade liikluse optimeerimise ning keskkonna- ja kliimakaitse probleeme;

19.

soovitab tungivalt uurida aastate 2014–2020 finantsperspektiivi raames võimalust luua linna liikluskeskkonna Euroopa rahastamisvahend (Marco Polo programmi taoline ühtne programm), mille abil oleks võimalik kaasrahastada:

teeb ettepaneku võimaldada kõnesolevat rahastamist konkurentsi edendaval viisil vastavalt ühenduse pakkumiskutse tingimustele;

20.

palub komisjonil koostada aruande piiratud juurdepääsuga linnaalade kohta, et hinnata nende toimet inimeste liikuvusele, elukvaliteedile, heitmetele ja välismõjudele, tervisele ja ohutusele, arvestades vajadust piiriüleses liikluses toimepandud kuritegude ja õigusrikkumiste menetlemise süsteemi järele;

21.

teeb ettepaneku luua teabe- ja piletimüügi võrgustiku ELi peamiste sihtlinnade transpordipiletite müümiseks nende lähtepunktide raudtee- ja lennujaamades, mis asuvad ELi territooriumil;

22.

soovitab koostada linnatranspordi kasutamise eeskirja, mis käsitleks ka jalakäijaid ja jalgrattureid ning kaupade ja teenuste kättetoimetamisel teepinna jaotamist selliselt, et see kaotaks olemasoleva ebavõrdsuse;

23.

on seisukohal, et „lühikeste vahemaade linna” põhimõtte järgimine linnaehituses loob parimad võimalused keskkonna- ja kliimasõbralikuks liiklemiseks;

24.

ergutab komisjoni ja kohalikke ametiasutusi tugevdama ja levitama autovaba päevaga seotud algatusi, nagu seda tehakse igal aastal Euroopa autovaba päeva raames;

25.

kutsub komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti kooskõlastatud lähenemisviisi roheliste tsoonide loomiseks ning ühtse Euroopa rohelise tsooni kleebise väljatöötamiseks, et hoida ära kodanikele ja äriühingutele tõsiseid ebamugavusi põhjustavate eri lähenemisviiside väljatöötamist linna või liikmesriigi tasandil;

26.

on seisukohal, et linnaliikluse korralduse kava peaks hõlmama ka linnadevaheliste võrgustike loomist, mis võimaldaksid suurte linnade üksteisega sidumist, nende linnade majanduslikku arengut, sujuvat ja kiiret reisijate- ja kaubavedu;

27.

soovitab töötada välja Euroopa poliitika, et standardida ja sertifitseerida materjalid, pidades silmas ohutust ja tervist, mugavust (müra, vibratsioon), võrkude koostalitlusvõimet (nn bussiteed, trammilt rongile süsteemid jne), juurdepääsetavust liikumispuudega reisijatele ja lapsevankritega reisijatele, keskkonnahoidlikke liiklusviise ja süsinikdioksiidi heitkoguste ning ka ettevõtjate ja kasutajate kulude mõjuhinnangu mõttes ökoloogiliselt puhtaid sõidukeid (buss, takso);

28.

teeb ettepaneku pidevalt püüelda kulude ja tulude proportsionaalsuse ja vähekindlustatud kasutajatega (puudega inimesed, paljulapselised pered, sotsiaalhüvitiste saajad) arvestamise poole;

29.

soovitab koostada suunised teenuste kvaliteedi miinimumsoovituste, hindamise ning kasutajate ja kodanike osalemise kohta, võttes arvesse linna transpordivõrkude avamist konkurentsile vastavalt määrusele (EÜ) nr 1370/2007;

30.

soovitab eraldada olulise osa Euroopa majanduse elavdamise kavast tulenevatest vahenditest selleks, et rahastada investeeringuid ja selliseid töid linnatranspordi ja ühistranspordi valdkonnas, mis on alles pooleli ja kohe rahastatavad ning lõpetatakse enne 31. detsembrit 2009;

31.

märgib, et Euroopa majanduse elavdamise kavas eraldatakse struktuurifondide vahendeid eelisjärjekorras säästvate infrastruktuuriprojektide rahastamiseks; kutsub liikmesriike ja piirkondi tungivalt üles kasutama suurt osa nendest vahenditest kliimasõbraliku linnaliikluse vajadusteks;

32.

palub komisjonil võtta arvesse käesolevas resolutsioonis tehtud ettepanekuid ning samuti Euroopa Parlamendi soovi, et komisjon hakkaks nende küsimustega tegelema ning alustaks võimalikult kiiresti tegevuskava koostamist;

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/50

A.

arvestades, et intelligentsed transpordisüsteemid (ITS) on nüüdisaegsed rakendused, mis kasutavad info- ja sidetehnoloogiat transpordis ning mille abil osutatakse uuenduslikke transpordiliikide ja liikluse korraldamisega seotud teenuseid;

B.

arvestades, et intelligentsetel transpordisüsteemidel on suur potentsiaal kõigi transpordiliikide tõhusamaks kasutamiseks, mis võib vastata Euroopa transpordipoliitika vajadustele ja väljakutsetele;

C.

arvestades, et liiklusummikud mõjutavad 10 % teedevõrgust ja lähevad aastas maksma 1 % ELi SKPst, liikluses hukkunuid on endiselt 42 953 (2006), mis ületab kaugelt vahe-eesmärgi vähendada hukkunute arvu 2010. aastaks 25 000 inimeseni, ning et maanteetransport annab 72 % kõigist transpordiga seotud CO2 heitkogustest, samas kui 40 % Euroopa maanteetranspordi CO2 heitkogustest tekitab linnaliiklus;

D.

arvestades, et intelligentsed transpordisüsteemid on osutunud oluliseks energiatarbimise vähendamisel ja transpordi keskkonnahoidlikumaks muutmisel;

E.

arvestades, et intelligentsed rakendused on töötatud välja erinevate transpordiliikide, nt raudteetranspordi (ERTMS ja TAF KTK), mere- ja siseveetranspordi (LRITS, SafeSeaNet, VTMIS, jõeteabeteenused), õhutranspordi (SESAR) ja maismaatranspordi, nt kariloomade veo jaoks,

1.

rõhutab, et intelligentsed transpordisüsteemid on peamine vahend olemasoleva infrastruktuuri tulemuslikul kasutamisel ning transpordi tõhusamaks, ohutumaks ja turvalisemaks ning keskkonna seisukohalt puhtamaks muutmisel, aidates seeläbi kaasa kodanike jätkusuutliku liikuvuse ja majanduse arengule;

2.

rõhutab positiivset mõju, mida intelligentsed transpordisüsteemid avaldavad säästvale arengule kõigi piirkondade, kaasa arvatud linnapiirkondade majandustulemuste parandamisega, luues tingimused vastastikusele ligipääsetavusele, stimuleerides kohalikku ja piirkondadevahelist kaubandust, arendades Euroopa Liidu siseturgu ja tööhõivet intelligentsete transpordisüsteemide rakendamisest sõltuvatel tegevusaladel;

3.

on seisukohal, et intelligentsed transpordisüsteemid võivad parandada Euroopa kodanike, eriti linnapiirkondade elanike elujärge ja aitavad kaasa ka liiklusohutuse parandamisele, vähendavad ohtlikke heitmeid ja keskkonnareostust, suurendavad transpordi efektiivsust ja parandavad juurdepääsu äärepoolsematele piirkondadele ning aitavad kaasa liikluse vähendamise eesmärgi saavutamisele;

4.

taunib viivitust ELis intelligentsete transpordisüsteemide rakendamiseks ühtse raamistiku loomisel ja intelligentsete transpordisüsteemide kooskõlastatud kasutuselevõtu puudumist koos konkreetsete sihtmärkidega, mille põhjuseks on peamiselt koostalitlusvõime alased tõkked, tõhusa koostöö puudumine kõigi osaliste vahel ning lahendamata andmekaitse- ja vastutusküsimused;

5.

tervitab komisjoni intelligentsete transpordisüsteemide tegevuskava („tegevuskava”) kui meetmete ja programmide ühtset raamistikku koos selgete tähtaegadega tulemuste esitamiseks;

6.

usub kindlalt, et on vaja luua vahend, millega edendada intelligentsete transpordisüsteemide kasutamist transpordipoliitikas; toetab õigusakti vastuvõtmist intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmise jaoks raamistiku kehtestamiseks ning nõuab, et komisjon annaks rohkem teavet tegevuskava meetmete, rahastamise ja kavandamise praeguse seisu kohta, tagamaks seda, et direktiivis, millega kehtestatakse raamistik intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks, sätestatakse selge meetmete pakett koos tähtaegadega;

7.

on teadlik ühenduse piiratud finantsabist (2008. aastal) meetmele EasyWay, mis on projekt intelligentsete transpordisüsteemide üleeuroopaliseks kasutuselevõtuks peamistes üleeuroopalise teedevõrgu (TERN) transpordikoridorides 21 ELi liikmesriigis, mille eestvedajateks on riikide maanteeametid ja teedehaldajad koos asjaomaste avaliku ja erasektori sidusrühmade partneritega;

8.

juhib tähelepanu, et intelligentsed transpordisüsteemid tuleks võtta Euroopas kasutusele kõigi transpordiliikide puhul ja kõigi reisijate jaoks, kasutades Galileo rakendustega kooskõlastatud lähenemisviisi; toetab tugevalt nende kohest kasutuselevõttu, et tõhustada transpordiliikide ühitamist avaliku ja erasektori vahel ning ühistranspordi piires, seda üldise teabe parandamise ja läbilaskevõime parema juhtimise kaudu;

9.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tegeleksid vastutuse küsimusega, mis kujutab endast peamist takistust intelligentsete transpordisüsteemide sujuvale ja sidusale arendamisele Euroopas;

10.

on seisukohal, et koostalitlusvõime intelligentsete transpordisüsteemide arendamisel on ülimalt tähtis intelligentsete transpordisüsteemide sidusa ja tulemusliku kasutuselevõtu jaoks Euroopas; rõhutab, et üleeuroopalisse teedevõrku tehtavate investeeringute (teede ehitus või hooldus) korral tuleks püüda tagada vastavus intelligentsete transpordisüsteemide teenuste vajaliku kasutuselevõtuga;

11.

palub komisjonil, kuna Euroopa intelligentsete transpordisüsteemide turul on juba märkimisväärne pakkumine olemas, määratleda intelligentsete transpordisüsteemide rakenduste ja teenuste niisuguse miinimumtaseme spetsifikatsioonid, mida on võimelised saavutama kõik liikmesriigid ning mis on vajalik intelligentsete transpordisüsteemide tulemuslikuks kasutuselevõtuks, rakendamiseks ja toimimiseks;

12.

peab oluliseks turunõudluse hinnangu koostamist, milles hinnatakse tegelikku vajadust, mis ületab intelligentsete transpordisüsteemide rakenduste ja teenuste määratletud miinimumtaseme, ning intelligentsete transpordisüsteemide siseturuaspektide tugevdamist standardimise ja sobiva reguleeriva raamistiku kaudu;

13.

rõhutab, kui oluline on ELi välispiiril nii tehnilisel kui haldustasandil tehtav piiriülene koostöö, mis on otsustava tähtsusega intelligentsete transpordisüsteemide tulemuslikuks rakendamiseks ELis;

14.

rõhutab vajadust pakkuda intelligentsete transpordisüsteemide tulemuslikuks kasutuselevõtuks piisaval hulgal andmeid ja teavet vähemalt järgmises viies põhivaldkonnas: reaalajas edastatav liiklus- ja reisiteave; andmed teedevõrgu kohta; digitaalkaartide jaoks kasutatavad avalikud andmed; andmed minimaalse universaalse liiklusteabe teenuste jaoks ja mitmeliigilist transporti hõlmavate „uksest ukseni” teekonna kavandajate jaoks;

15.

nõuab, et minimaalse universaalse liiklusteabe teenused kataksid üleeuroopalise võrgu (TEN-T);

16.

rõhutab, et intelligentsete transpordisüsteemide ulatuslikuks vastuvõtmiseks ning rakendamiseks on vajalik võtta arvesse nii transpordialast teavet kui ka ajakava, mis on kehtestatud erinevate transpordivahendite jaoks;

17.

rõhutab reisijatele ja infrastruktuuri jaoks reaalajas teabe pakkumise ning selle täpsemaks, usaldusväärsemaks ja ühetaolisemaks muutmise olulisust, austades samas Euroopa eripärasid (geograafilisi, kultuurilisi ja keelelisi) ning tagades geograafilise pidevuse;

18.

peab intelligentsete transpordisüsteemide arendamise jaoks väga oluliseks erasektorile maantee-, liiklus- ja reisiandmetele juurdepääsu tagamist, austades samas eraelu puutumatust ning tegeledes intellektuaalomandi õiguste küsimusega;

19.

usub, et väga oluline on tagada ühtlustatud, koostalitlusvõimelised ja usaldusväärsed intelligentsed transpordisüsteemid, säilitades samas kasutajate valikuvabaduse intelligentsete transpordisüsteemide osas;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kooskõlastama ja ühendama intelligentseid transpordisüsteeme ELi linnalise liikumiskeskkonna algatustega, et suurendada liikumiskeskkonna ja liikluse voolavuse juhtimise tõhusust ning vähendada ummikuid maanteedel, TEN-T transpordikoridorides, kaubaveokoridorides ja linnastutes;

21.

on seisukohal, et vajalik on piiriülene koostöö ning intelligentsete transpordisüsteemide tõhusa kasutuselevõtmise ja rakendamise programmide – nagu projekt EasyWay – arendamine;

22.

kutsub komisjoni üles tegema kindlaks intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmise edendamiseks vajalikku prioriteetset teavet, transpordivahendeid ja sõidukite standardeid ning meetmeid kiirteede infrastruktuuri ühtlustamiseks;

23.

peab väga oluliseks, et intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmisest tuleneva majandusliku kulu hindamine sõiduki kohta ja infrastruktuuri jaoks põhineks tasuvusanalüüsil, mis hõlmaks kõiki seotud kulusid (majanduslikke, ühiskondlikke ja keskkonnaalaseid);

24.

toetab niisuguste menetluste ja süsteemide väljatöötamist, mis on suunatud kasutajate teavitamisele olemasolevate linnatranspordivahendite ja asjaomaste võrkude olukorra kohta, eelkõige GSM-tehnoloogia kasutamise abil;

25.

soovitab alustada uuringuid sama piirkonna ametiasutuste vahel kooskõlastatud hindade ühtlustamise struktuuri ning eelkõige asjaomaste tehniliste aspektide kohta;

26.

ergutab niisuguste eri transpordiliike ühendavate tehnoloogiate väljatöötamist, mis võimaldavad piiratud liikumisvõimega isikutele paremat ligipääsu transpordivahenditele ja linnalisele liikumiskeskkonnale;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles valmistuma rakenduse eCall ühtlustatud kasutuselevõtmiseks ja integreerimiseks kõigis ELi riikides 2010. aastaks, niipea kui standardimiskatsed on lõpule viidud;

28.

on seisukohal, et intelligentsete transpordisüsteemide rakendused ja nende kasutuselevõtt peaks:

29.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks sidekulude vähendamise protsessi, et telekommunikatsioonil põhinevaid side- ja teabevahendeid oleks võimalik ulatuslikumalt kasutada;

30.

tunneb heameelt esildatud nn e-kaubavedude algatuse üle ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kasutusele nn intelligentse veose põhimõtte, et saavutada kaubavedude intelligentsete transpordisüsteemide teenuste mitmeliigilist transporti hõlmav lähenemisviis, mille raames keskendutakse ohtlikele kaupadele;

31.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama reisijate- ja kaubaveole võrdset tähelepanu, et mitte teha vahet reisijateveo kahjuks, mis mõjutab eriti negatiivselt isikute liikuvust;

32.

toetab sobiva reguleeriva raamistiku vastuvõtmist inimene-masin liidese ja intelligentsete transpordisüsteemide muude protokollide kohta ning rõhutab vajadust tegeleda vastutuse küsimustega;

33.

kutsub komisjoni üles tegelema vähem kaitstud liiklejate, kaasa arvatud piiratud liikumisvõimega inimeste küsimusega ja laiendama kõrgetasemeliste juhiabisüsteemide kasutuselevõtu ja muid meetmeid, nagu intelligentsed transpordisüsteemid ja inimene-masin liides, kaherattalistele sõidukitele tegevuskavas kavandatud allmeetmete all;

34.

kutsub komisjoni üles kasutama täies mahus ära transpordiinfosüsteemide (TIS) potentsiaali niisuguste ennetusmeetmete osas, mille eesmärk on hoida ära sudu ja liiga kõrgeid osoonikontsentratsioone ning vähendada müra, peentolmu, lämmastikoksiidi ja süsinikdioksiidi heitmeid;

35.

rõhutab, et on oluline määratleda ühine platvormarhitektuur standarditud liideste ja protokollide jaoks, mis lihtsustaks infrastruktuuri ja infrastruktuuri (I2I), sõiduki ja infrastruktuuri (V2I) ning sõiduki ja sõiduki (V2V) vaheliste intelligentsete transpordisüsteemide, koostöösüsteemide ja spetsifikatsioonide kasutamist;

36.

kutsub komisjoni üles rakendama intelligentsete transpordisüsteemide alast tegevuskava koos ühiste platvormidega intelligentsete transpordisüsteemide rakenduste ja kasutuselevõtu jaoks ning avaliku ja erasektori osalusel ning looma sobivat raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide vastutusküsimuste lahendamiseks;

37.

märgib, et tuleks ergutada intelligentsete transpordisüsteemide rakenduste alast koolitust, et edendada kasutajate transpordialast suutlikkust ning lihtsustada inimese ja masina koostoimimist;

38.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma avatud foorumit teabe vahetamiseks ja intelligentsete transpordisüsteemide alaste küsimustega tegelemiseks;

39.

rõhutab vajadust austada eraelu puutumatust ja on seisukohal, et eraelu puutumatuse ning andmeturbe ja -kaitse küsimusi tuleks võtta arvesse intelligentsete transpordisüsteemide väljatöötamise algfaasidest alates ülesehituse ja rakendusmeetmete määratlemisel (nn eraelu kavandatud puutumatus);

40.

kutsub kõiki intelligentsete transpordisüsteemide rakendustes osalejaid üles järgima EÜ direktiive isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse kohta sides (direktiivid 95/46/EÜ (11) ja 2002/58/EÜ (12)) ja kutsub komisjoni üles tagama asjakohast andmete kasutamist intelligentsete transpordisüsteemide rakendustes ja kasutuselevõtul;

41.

usub, et anonüümsete andmete kasutamine intelligentsete transpordisüsteemide rakendustes on intelligentsete transpordisüsteemide takistamatuks kasutuselevõtuks vajalik, tagades samas eraelu puutumatuse ja EÜ andmekaitse alase õigusliku raamistiku järgimise;

42.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama välja tugevat juhtpositsiooni ning tõelist juhtimist intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmise suunas Euroopas;

43.

ergutab riiklike ja Euroopa mitmeliigilist transporti hõlmavate uksest ukseni teekonna kavandajate arendamise edendamist, võttes nõuetekohaselt arvesse ühistranspordi alternatiive, ning nende vastastikust sidumist kogu Euroopas;

44.

nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks paremini ELi globaalse navigatsioonisatelliitide süsteemi (GNSS) programmidest EGNOS ja Galileo tulenevat suutlikkust ning edendaks eri transpordiliikide vastastikust seotavust;

45.

rõhutab, et kõnealust tehnoloogiat tuleks kasutada nii, et välditaks transpordiliikide kokkusobimatust, ning et mis tahes kõnealuse tehnoloogia kasutamise osas peaks kehtima valikuvabadus;

46.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arvestama, et intelligentsete transpordisüsteemide kavandamis- ja rakendamisetapis tuleks aktiivselt kaasata kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning Euroopa territooriumil tegutsevaid huvitatud osapooli;

47.

rõhutab avaliku ja erasektori partnerluste olulisust intelligentsete transpordisüsteemide rakendamisel ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles astuma aktiivseid samme, et edendada ja lihtsustada selliste partnerluste kasutamist;

48.

kutsub komisjoni üles esitama täielikku selgitust tegevuskava rahastamise ja selle kavandamise kohta ning kutsub nõukogu üles tagama piisavat rahastamist;

49.

soovitab liikmesriikidel hinnata struktuurifondide vahendite kasutamise vahekokkuvõtte raames linnalist liikumiskeskkonda ja intelligentsete transpordisüsteemide abil saavutatava liiklusummikute vähendamist ning lisada need ajavahemikuks 2010–2013 seatud prioriteetide loetellu;

50.

osutab linnapiirkondade olulise potentsiaali parema määratlemise ja ärakasutamise vajadusele ning rõhutab rolli, mida maa- ja äärepoolsed piirkonnad võivad tasakaalustatud arengu ning keskpikkade ja pikaajaliste eesmärkide saavutamisel etendada;

51.

peab väga oluliseks rakendada intelligentseid transpordivõrke kõrge turismipotentsiaaliga piirkondades, et muuta liiklusvood sujuvamaks, vähendada liiklusõnnetuste arvu ja suurendada ohutust; on seisukohal, et intelligentsed transpordisüsteemid aitavad kaasa piirkondade, kaasa arvatud äärepoolsete piirkondade majandusarengule;

52.

rõhutab piirkondadevahelise, piiriülese ja riikidevahelise koostöö tähtsust intelligentsete transpordisüsteemide arendamisel ja rakendamisel ning kutsub komisjoni üles arendama välja kõikides ELi keeltes laialdaselt kättesaadavat süsteemi heade tavade vahetamiseks, samas nõuab, et liikmesriigid jagaksid ja vahetaksid piirkondade vahel teadmisi parimate tavade kohta, et saavutada kaks eesmärki: edastada intelligentsete transpordisüsteemide alast oskusteavet ja vältida killustatust süsteemi sees;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.