3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/1

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Malta ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab aastaid 2009–2012.

(2)

Ülemaailmne kriis on mõjutanud Maltat peamiselt kaubanduse seisukohast, seevastu mõju finantssektorile on olnud piiratud. 2009. aastal tõmbus majandustegevus kokku, eelkõige ekspordi aga ka investeeringute järsu vähenemise tõttu, samas kui eratarbimine oli hinnanguliselt küllaltki stabiilne, peamiselt tänu paindlikule tööhõivele ja Euroopa majanduse elavdamise kava raames võetud stimuleerivatele meetmetele. Sellega kaasnenud impordimahu järsk langus vähendas hinnanguliselt olulisel määral 2009. aasta maksebilansi puudujääki.

Majanduslangus ja mõned ühekordsed kulusid suurendavad punktid 2008. aasta eelarves suurendasid 2008. ja 2009. aasta valitsemissektori puudujääki 2007. aastaga võrreldes märgatavalt. Sellega seoses ning riigi suurt võlakoormust arvesse võttes tegi nõukogu 7. juulil 2009. aastal otsuse, et Maltal on ülemäärane eelarvepuudujääk, ja võttis 16. veebruaril 2010. aastal vastu soovituse kõrvaldada puudujääk 2011. aastaks. Lisaks usaldusväärse eelarvepositsiooni taastamisele ja riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse parandamisele tuleb Maltal elanikkonna vananemisega seotud kulude eeldatavat kasvu silmas pidades leida võimalusi, kuidas parandada konkurentsivõimet ja suurendada majanduse vastupidavust tulevastele välismõjudele. See nõuab ühelt poolt inimkapitali tugevdamist, ettevõtluspotentsiaali vallandamist ja pidevaid jõupingutusi tegevuse ümberorienteerimiseks suuremat lisandväärtust pakkuvatesse majandusvaldkondadesse ning teiselt poolt tõhusa palgapoliitika kehtestamist, et siduda palgakasv tihedalt tootlikkuse kasvuga.

(3)

Ehkki majanduskriisi tingimustes vähenes reaalne SKP peamiselt tsükliliste tegurite arvelt, mõjutas see negatiivselt ka potentsiaalse SKP taset. Vähenenud investeeringute ja võimaliku suurema struktuurse tööpuuduse tõttu võib kriis lisaks mõjutada ka keskpika perioodi potentsiaalset kasvu. Lisaks süvendab majanduskriis elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKPle ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Eelöeldut arvesse võttes on majanduse kasvupotentsiaali toetamiseks oluline kiirendada struktuurireforme. Eelkõige on Malta jaoks oluline viia läbi täiendavad reformid hariduse ja konkurentsivõime vallas.

(4)

Stabiilsusprogrammi aluseks olevas makromajanduslikus stsenaariumis nähakse ette, et pärast hinnanguliselt 2 % langust 2009. aastal hakkab SKP 2010. aastal uuesti kasvama, saavutades kasvu 1,1 %, ning kasvab ülejäänud programmiperioodil aastas keskmiselt 2,6 %.

Olemasoleva teabe põhjal hinnates (2) näib, et 2010. aasta puhul on sellise SKP reaalkasvu saavutamine tõenäoline, kuid järgnevate aastate suhtes on prognoos pigem liiga optimistlik. Kasvukomponentidest tundub sisenõudluse prognoositud kasv kogu programmiperioodi vältel ülepaisutatud. Programmis prognoositud inflatsioonitase näib liiga madal.

(5)

Programmis antud hinnangul on valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 3,8 % SKPst. Puudujäägi vähenemise puhul võrreldes 2008. aastaga, mil see oli 4,7 % SKPst, tuleb siiski silmas pidada, et 2008. aastal võeti mitu ühekordset kulutusi suurendanud meedet. Kõnealuseid meetmeid kõrvale jättes 2009. aasta nominaalne puudujääk suurenes seoses kriisi mõjuga eelkõige kaudsele maksutulule. Euroopa majanduse elavdamise kava raames võetud stimuleerivad meetmed mahus 0,7 % SKPst õnnestus ametiasutuste sõnul muude meetmetega enam kui täies mahus kompenseerida. Programmi kohaselt peaks 2010. aasta eelarvepoliitika olema üldiselt neutraalne ning muutuma 2011. aastal rangeks, mis on kooskõlas nõukogu propageeritava väljumisstrateegiaga ja eesmärgiga kõrvaldada ülemäärane puudujääk 2011. aastaks. 2012. aasta puhul seevastu peaks puudujääk eeldatava kõrge kasvumäära taustal püsima üldjoontes stabiilsena, mis annab märku eelarvepoliitika ekspansiivsusest.

(6)

2010. aasta eelarvepuudujäägiks on kavandatud 3,9 % SKPst, mis tähendab, et see püsib 2009. aastaga võrreldes samal tasemel. Ka esmane puudujääk peaks kava järgi käituma sarnaselt ning selle puhul oodatakse tulemust 0,6 % SKPst. Nominaalväärtuses on 2010. aasta puudujääk kookõlas nõukogu poolt 16. veebruaril 2010. aastal Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohaselt antud soovitusega. 2010. aasta eelarves ette nähtud meetmete mõju eelarvepositsioonile on üldiselt neutraalne; eelarve sisaldab nii stimuleerivaid meetmeid majanduse elavdamiseks kui ka konsolideerimismeetmeid.

Tulud peaksid 2010. aastal prognoosi kohaselt suurenema 2,4 protsendipunkti võrra SKPst, peamiselt tänu tähtsuse järjekorras järgmistele asjaoludele: i) vabalt valitud meetmed, millega suurendatakse makse ja tõhustatakse maksude sissenõudmist, ii) eeldatav maksulaekumise paranemine ja iii) tulude suurenemine ELi tõukefondide toel muudes tuluklassides. Kulude kasvuks on kavandatud 2,5 protsendipunkti SKPst, peamiselt suurenevate investeeringute ja muude kulude tõttu. Täiendavate stimuleerivate meetmete kulu korvab osaliselt avaliku sektori palgafondi vähenemine (suhtena SKPsse), seda peamiselt tänu eelmise aasta soodsale võrdlusbaasile (2009. aastal tehti mitmeid ühekordseid palgakulutusi), aga ka kehtestatavatele värbamispiirangutele. Ühiselt kokkulepitud metoodika alusel arvutatud struktuurne eelarveseisund (st tsükliliselt kohandatud seisund, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed) halveneb programmi järgi 2010. aastal 0,25 protsendipunkti võrra SKPst, andes üldjoontes märku neutraalsest eelarvepoliitikast.

(7)

Programmi keskpika perioodi eelarvestrateegiaga püütakse viia puudujääk nõukogu poolt sätestatud ülemäärase puudujäägi kõrvaldamise tähtajaks, s.o 2011. aastaks, alla 3 % SKPst ja jätkata 2012. aastal üldjoontes samasuure puudujäägiga. Struktuurne eelarvepositsioon paraneks programmi järgi 2011. aastal 0,75 protsendipunkti võrra SKPst, kuid halveneks 2012. aastal uuesti 0,5 protsendipunkti võrra SKPst, mis tähendaks, et Malta hakkab eemalduma keskpika perioodi eelarve-eesmärgist. Keskpika perioodi eesmärgiks on Maltal struktuurselt tasakaalus eelarvepositsioon, mis viimaseid prognoose ja võlataset arvestades on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkidega. Siiski ei ole programmis keskpika perioodi eesmärgi saavutamine programmiperioodi jooksul ette nähtud. Nominaalse puudujäägi vähenemine 2011. aastal on kavas saavutada kulukärbetega, mis peaks täielikult katma tulude vähenemise, kuna 2012. aasta stabiilsuselähedane positsioon tuleneb nii kulude kui ka tulude suhte edasisest vähenemisest. Neid arengutendentse ei ole konkreetsete meetmetega piisaval määral toetatud, ehkki ajutiste stimuleerivate meetmete kaotamine pärast 2010. aastat ning avaliku sektori värbamispiirangud peaks aitama kulutusi vaos hoida. Kulude aastakasvuks oodatakse 2011. aastal 1,8 % ja 2012. aastal 2,7 %, mis on 2010. aastaks kavandatud 9,3 %-ga võrreldes tagasihoidlik.

Kulutuste vähendamine suhtena SKPsse aastatel 2010–2012 peaks toimuma peamiselt töötajatele makstavate hüvitiste, vahetarbimise, riiklike investeeringute ja muude kulude arvelt, kuid puutumata jäävad sotsiaalsiirded, mis viitab eelkõige pensionite suhteliselt suurele kasvule. Tulude poolel peaks pärast maksulaekumise eeldatavat paranemist 2010. aastal kaudsetest maksudest saadav tulu (suhtena SKPsse) vähenema nii 2011. kui ka 2012. aastal, samas kui otsestest maksudest saadav tulu suureneb 2011. aastal ja stabiliseerub 2012. aastal.

(8)

Eelarvetulemus võib kogu programmiperioodi jooksul kujuneda programmis prognoositust halvemaks. Eelarveprognoosi aluseks olev makromajanduslik stsenaarium tundub optimistlik, eriti pärast 2010. aastat. 2010. aasta maksutulude kavandatud suurenemise puhul tundub oodatav maksulaekumise ja maksukuulekuse paranemine liiga optimistlik ning see võib seada ohtu ka kogu ülejäänud programmiperioodi maksuprognoosi. Võttes arvesse hiljutisi kõrvalekaldeid, kulude kavandatud kahandamise ulatust ning teabe puudumist programmiperioodiks kavandatud kärpeid toetavate meetmete kohta, ei saa pealegi välistada ülekulu tekkimist. Siiski kinnitatakse programmis 2010. aasta kohta, et „kavatsetakse hoolikalt jälgida kulu- ja tulukomponentide arengut ning vajaduse korral võetakse täiendavaid meetmeid”.

(9)

Võla suhe peaks prognoosi kohaselt jääma kogu programmiperioodiks üle lepingus sätestatud kontrollväärtuse. Programmis esitatud hinnangu kohaselt kasvab valitsemissektori koguvõlg, mis 2008. aastal jäi alla 64 % SKPst, 2009. aastal 66,8 %-ni SKPst. Reaalse SKP vähenemine ja sellele lisanduv väikene esmane puudujääk on toonud kaasa võla suhte suuremise. Võla suhe peaks prognoosi järgi suurenema 2010. aastal veel peaaegu 2 protsendipunkti võrra ning vähenema seejärel 2012. aastaks ligikaudsele tasemele 67 % SKPst, seda eelkõige tänu eeldatavalt soodsale majanduskasvule ning väikese esmase ülejäägi taastumisele programmiperioodi lõpuosas. Arvestades eelarve-eesmärkide täitmisega seotud ohte, ei kujune ka võla suhe tõenäoliselt nii soodsaks kui programmis kavandatud.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoos (kuni aastani 2020), milles eeldatakse SKP kasvu järkjärgulist taastumist kriisieelsel perioodil prognoositud tasemele, maksulaekumise taastumist kriisieelsele tasemele ja elanikkonna vananemisega seotud kulutuste suurenemist, osutab sellele, et programmis aastani 2012 esitatud eelarvestrateegia ei ole nominaalväärtuses arvestatuna ja poliitikat muutmata piisav võla suhte stabiliseerimiseks 2020. aastaks.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on Maltal märgatavalt suurem kui ELis keskmiselt. Programmis hinnanguliselt esitatud 2009. aasta eelarvepositsioon suurendab elanikkonna vananemise mõju riigi rahanduse jätkusuutlikkusele veelgi. Riigi rahanduse jätkusuutlikkust ähvardavaid riske, mille komisjon 2009. aasta jätkusuutlikkuse aruandes (3) hindas kõrgeteks, aitaks vähendada suurem esmane eelarveülejääk keskpika perioodi jooksul ja reformimeetmed elanikkonna vananemisega seotud kulude kasvu piiramiseks.

(12)

Alates 2008. aastast täheldatud ülekulu, eelkõige töötajate hüvitiste ja tervishoiu valdkonnas, on seotud Malta eelarveraamistiku teatavate puudustega. Eelkõige annavad tunda siduvate kuluülemmäärade puudumine, puudused eelarve täitmise distsipliinis, sõltumatu eelarveasutuse puudumine ja keskpika perioodi strateegia vähene arvestamine eelarve koostamisel. Programmis tunnistatakse range eelarvehalduse olulisust riigi rahanduse usaldusväärsuse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks ning kinnitatakse, et valitsus on aktiivselt otsimas võimalusi institutsioonilise eelarveraamistiku parandamiseks. Seni võetud meetmed on olnud suhteliselt piiratud ulatusega. Need on seotud avalike teenuste osutamise korralduse ja avaliku halduse juhtimismeetoditega. Samuti on kavas võtta valitsuses kasutusele uus arvepidamise süsteem.

(13)

Näib, et Maltal on veel võimalik suurendada riigi kulutuste tõhusust, eelkõige hariduse, tervishoiu, riigi infrastruktuuri ja üldteenuste vallas. Kulutuste tõhususe parandamine muutub eriti oluliseks olukorras, kus on vaja talitseda kulutuste kasvu, kahjustamata seejuures osutatavate teenuste taset. Kulutuste edukas piiramine ja vahendite tõhusam kasutamine võimaldaks suunata kulusid kasvu toetavatesse kulukategooriatesse ning muuta eelarvepoliitika kujundamise paindlikumaks, et oleks võimalik arvesse võtta muutuvaid makromajanduslikke tingimusi. Ehkki seda on raske saavutada, peaksid programmis kavandatud kulukärped, eelkõige töötajatele makstavate hüvitiste ja vahetarbimise arvelt, aitama kulusid ratsionaliseerida, vältides samas osutatavate teenuste taseme ja kvaliteedi kahjustamist. Võttes arvesse hiljutist olukorda, kus likviidsusprobleemide käes vaevlevad äriühingud võisid tasuda makse hilinemisega, tuleks parandada ka maksukuulekust ja maksude sissenõudmist. Programmis leiab kinnitust valitsuse kindel soov tõhustada jõupingutusi maksupettuste ja sotsiaalsiirete kuritarvitamisega võitlemiseks.

(14)

Kokkuvõttes on programmis sätestatud eelarvestrateegia 2010. aasta puhul üldjoontes kooskõlas nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohaselt antud soovitustega. Võttes siiski 2011. aasta puhul arvesse puudujäägi vähendamise eesmärkide saavutamist ähvardavaid ohte, võib eelarvestrateegia nõukogu soovitustest kõrvale kalduda. Kuigi struktuurset eelarvepositsiooni kavatsetakse parandada soovitatud määral – protsendipunkti SKPst, tuleks 2011. aasta konsolideerimiskava toetada asjakohaste meetmetega ning ametiasutused peaksid olema valmis võtma täiendavaid konsolideerimismeetmeid, kui SKP kasv ja tulude areng peaks kujunema vähem soodsaks, samuti võimaliku ülekulu puhul. Kui nimetatud ohte õnnestub vältida ja konsolideerimiskava täielikult rakendatakse, peaks eelarvestrateegia olema piisav selleks, et panna aastatel 2011–2012 piir valitsemissektori võlakoorma kasvule ja hakata seda kooskõlas nõukogu soovitusega vähendama.

2012. aastaks on programmis kavandatud keskpika perioodi eesmärgile järkjärgulise lähenemise asemel sellest hoopis eemalduda, mis on vastuolus stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetega. Programmis kavandatust hoogsam konsolideerimine oleks riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ähvardavate ohtude taustal õigustatud, samuti aitaks puudujäägi vähendamise eesmärkide saavutamist paremini tagada riigi rahanduse ja keskpika perioodi eelarveraamistiku aastasisese jooksva seire tugevdamine.

(15)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutavatest andmetest on programmis esitatud kõik kohustuslikud andmed ja enamik vabatahtlikest andmetest (4). Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohaselt nõukogu poolt 16. veebruaril 2010. aastal esitatud muudetud soovitustes, millega juhiti tähelepanu vajadusele kõrvaldada ülemäärane puudujääk, kutsuti Maltat üles käsitlema kõnealuste soovituste rakendamisel tehtud edusamme ajakohastatud stabiilsusprogrammide eraldi peatükis. Malta on seda soovitust osaliselt järginud. Eelkõige ei ole täiel määral välja toodud ulatuslikke meetmeid, millega kavatasetakse saavutada eelarve konsolideerimine 1 protsendipunkti võrra SKPst, mis on vajalik ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks 2011. aastaks.

i)

saavutama 2010. aasta eelarvepuudujäägi eesmärgi 3,9 % SKPst, võttes selleks vajaduse korral täiendavaid konsolideerimismeetmeid; toetama puudujäägi vähendamist 2011. aastaks alla 3 % SKPst konkreetsete meetmetega ning olema samas valmis võtma täiendavaid konsolideerimismeetmeid, juhul kui realiseeruvad ohud, mis tulenevad sellest, et programmi aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on optimistlikum kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel esitatud soovituse aluseks olnud stsenaarium; tugevdama märkimisväärselt 2012. aastaks kavandatud strateegiat, et tagada keskpika perioodi eesmärgi saavutamine vastavalt stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele; ülemäärast eelarvepuudujääki käsitleva soovituse kohaselt kasutama ka mis tahes muid võimalusi, sealhulgas soodsamaid majandustingimusi, et kiirendada koguvõla suhte vähendamist kontrollväärtuse 60 % SKPst suunas;

ii)

elanikkonna vananemisega seotud kulutuste prognoositud märkimisväärset suurenemist silmas pidades parandama riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust, jätkates sotsiaalkindlustussüsteemi reformimist;

iii)

tugevdama keskpika perioodi eelarve-eesmärkide siduvat iseloomu, parandama eelarve jooksva täitmise aastaringset seiret ning suurendama riiklike kulutuste tõhusust, eelkõige tervishoiu valdkonnas.

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/6

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Portugali ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2013 (2).

(2)

Ülemaailmne kriis tabas Portugali majandust olukorras, mida iseloomustab peaaegu kümnendi kestnud loid majanduskasv, mis kajastab struktuurilisi nõrkusi, eelkõige madalat tootlikkuse ning potentsiaalse SKP kasvu. Pärast majanduskasvu seiskumist 2008. aastal langes reaalne SKP 2009. aastal 2,7 %, mis peamiselt tulenes sisenõudluse vähenemisest, eelkõige investeeringute ning vähemal määral kodumajapidamiste tarbimise vähenemisest, samas kui netokaubanduse mõju majanduskasvule oli enamasti neutraalne. Töötuse määr suurenes 2009. aasta lõpul 10 %-ni. Valitsemissektori eelarve puudujääk suurenes 2009. aastal 9,4 %-ni SKPst (2008. aastal oli see 2,8 % SKPst), mis tulenes majandustegevuse järsust vähenemisest ning mõningate stimuleerivate meetmete rakendamisest, kuid see kajastab ka varasemaid puudusi, millele osutab kriisieelsete aastate suur, kuigi vähenev, struktuurne puudujääk. Kuna valitsemissektori eelarve kavandatav puudujääk 2009. aastal ületab kontrollväärtuse 3 % SKPst ja suurenev võlg ületab 60 % SKPst, otsustas nõukogu 2009. aasta detsembris, et Portugalil on ülemäärane eelarvepuudujääk ning määras selle kõrvaldamise tähtajaks 2013. aasta. Samal ajal püsib hoolimata SKP äkilisest langusest suur väline tasakaalustamatus ning 2009. aasta lõpul moodustasid netovälislaenud 9,5 % SKPst ja negatiivne rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon ületas 110 % SKPst. Väline tasakaalustamatus on seotud nõrgenenud konkurentsivõimega, mis kajastab nii tootlikkuse madalat kasvu kui ka ebapiisavat tööjõukulude kohandamist, arvestades esiteks kasvanud konkurentsi ülemaailmsetel turgudel, eelkõige tööjõumahukates sektorites, kus Portugalil oli varem konkurentsieelis, ning teiseks mitmeid aastaid kestnud küllaltki soodsaid rahastamistingimusi. Finantsvapustuste mõju kriisi ajal oli siiski piiratud. Majandustulemuste püsiv paranemine eeldab märkimisväärset kohandamist. Riigi rahanduse valdkonnas on konsolideerimine esmatähtis selleks, et piirata avaliku sektori suurenevat võlga, mis kahjustab pikaajalist jätkusuutlikkust. Samal ajal on üldeesmärk kiirendada potentsiaalse SKP kasvu, eelkõige suurendades tootlikkust ning luues töökohti püsival viisil. Jätkuvad pingutused sel eesmärgil aitaksid vähendada ka suurt välist tasakaalustamatust, mis on järgmistel aastatel jätkuvalt peamine rahvatulu pärssiv tegur, arvestades suure välisvõla teenindamist. Välise tasakaalustamatuse vähendamine nõuab SKP kasvu allikate kohandamist välissektori suunas, taastades selleks konkurentsivõime struktuurireformide ja tööjõukulude aeglasema kasvu abil võrreldes kaubanduspartneritega.

(3)

Kuigi suur osa reaalse SKP täheldatud vähenemisest kriisi ajal on tsükliline, on see mõjutanud negatiivselt ka potentsiaalse SKP taset. Lisaks võib kriis mõjutada potentsiaalset majanduskasvu ka keskpikas perspektiivis, kuna investeeringud vähenevad, laenuvõimalused on piiratud ja struktuurne tööpuudus suureneb. Lisaks süvendab majanduskriisi mõju elanikkonna vananemisest tulenevat negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahandusele. Sellega seoses on esmatähtis kiirendada struktuurireformide rakendamist, et suurendada potentsiaalset kasvu. Portugali puhul on oluline eelkõige läbi viia täiendavad reformid hariduse ja koolituse, teenuste ja võrgutööstuse konkurentsi valdkonnas ning tegeleda tööturu üldisemate küsimustega, sealhulgas tööturu killustatusega, pidades silmas ka kohanemisvõime suurendamist majandus- ja rahaliidu kontekstis.

(4)

Programmi aluseks olevas makromajanduslikus stsenaariumis eeldatakse SKP reaalkasvu järkjärgulist kiirenemist 2010. aasta 0,7 %-lt 1,7 %-le 2013. aastal. Majandustegevus peaks hoogustuma peamiselt tänu sisenõudluse taastumisele, mida täiendavalt toetab ka välissektor. Praegu kättesaadava teabe põhjal (3) näib, et kõnealune stsenaarium põhineb mõnevõrra liiga soodsatel prognoosidel, eelkõige programmi lõpuaastate kohta. Prognooside kohaselt on majanduskasv siiski väike ning SKP lõhe püsib negatiivsena kogu programmiperioodi jooksul. Keskpikal perioodil võivad eriti tulu ja seega ka sisenõudluse väljavaated olla võrreldes programmis prognoosituga piiratumad, tulenevalt nii kodumajapidamiste kui ka ettevõtete bilansside kohandamise vajadusest, mis on eelkõige seotud suureneva laenukoormusega. Kavandatud eksporditulemuste saavutamine sõltub eelkõige peamiste kaubanduspartneritepoolse (peamiselt euroala riigid) nõudluse püsivast taastumisest ning Portugali eksportijate konkurentsipositsiooni paranemisest. Programmi inflatsiooniprognoosid 2010. aastaks näivad olevat realistlikud, kuid võivad hilisemate aastate puhul osutuda liiga optimistlikeks. Eeldatakse, et netovälislaenude võtmise vajadus veidi väheneb ning on programmi lõpuaastatel ligikaudu 8,5 % SKPst; see osutab negatiivse rahvusvahelise investeerimispositsiooni edasisele halvenemisele, mis võib programmiperioodi jooksul läheneda 130 %-le SKPst ning mida mõjutab ka nominaalse SKP madalast kasvust tulenev lumepalliefekt.

(5)

Programmi kohaselt on valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 9,3 % SKPst (4). Puudujäägi märkimisväärne suurenemine võrreldes 2008. aasta 2,8 %-ga SKPst väljendab peamiselt kriisi mõju riigi rahandusele automaatsete stabilisaatorite vaba toimimise kaudu, kuid oma osa on selles ka stimuleerivatel meetmetel mahus 0,75 % SKPst, mida valitsus võttis vastavalt Euroopa majanduse elavdamise kavale, ning muudel vabalt valitud meetmetel (5). Eelarvepuudujäägi suurenemine tulenes peamiselt valitsemissektori kulude kasvust, kuid koostoimes tulude suure langusega oli eelarvetulemus kehvem (ligikaudu 1,5 % SKPst) kui eeldati 2009. aasta detsembris, mil nõukogu esitas Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artikli 126 lõike 7 kohase soovituse. Programmi kohaselt on kavas muuta 2010. aastal eelarvepoliitika rangemaks, mis on kooskõlas nõukogu soovitatud väljumisstrateegiaga ning eesmärgiga kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk 2013. aastaks ja taastada riigi rahanduse jätkusuutlik positsioon.

(6)

Programmi kohaselt on valitsemissektori eelarve puudujäägi eesmärk 2010. aastal 8,3 % SKPst, mis on täielikult kooskõlas 12. märtsil 2010 vastu võetud 2010. aasta eelarveseadusega (vt joonealune märkus 2). Eesmärgiks seatud puudujäägi vähendamine 2010. aastal 1 protsendipunkti võrra SKPst on plaanitud saavutada kolme neljandiku osas tulude (nimelt maksuvälise tulu) suurenemise ja ühe neljandiku osas kulude (nimelt kapitalikulude) vähenemise kaudu. Lisaks 2009. aastal vastu võetud ajutiste stimuleerivate meetmete lõpetamisele ja avaliku sektori nominaalpalkade külmutamisele ei esitata eelarveseaduses uusi mahukaid konsolideerimismeetmeid. Eelarvepoliitiline hoiak, mõõdetuna struktuurse eelarveseisundi (s.t tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta) muutusena, on kavandatud 2010. aastal olema piirav ning eelarvepositsiooni paranemisega veidi üle 0,75 protsendipunkti SKPst, mis hoolimata kehvemast 2009. aasta puudujäägi tulemusest on vähem kui artikli 126 lõike 7 kohaselt nõukogu soovitatud keskmine aastane eelarvepositsiooni tugevdamine 1,25 % SKPst.

(7)

Keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on vähendada puudujääk alla kontrollväärtuse 3 % SKPst 2013. aastaks, mis on kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel nõukogu poolt 2. detsembril 2009 antud soovitusega. Ajakohastatud programmis kavandatakse valitsemissektori eelarve puudujäägiks 2011. aastal 6,6 % SKPst, 2012. aastal 4,6 % SKPst ja 2013. aastal 2,8 % SKPst. Sarnaselt püütakse järk-järgult parandada esmast eelarveseisundit 2009. aasta hinnangulisest puudujäägist 6,4 % SKPst puudujäägini 0,6 % SKPst 2012. aastal ning 2013. aastal jõuda ülejääki 1,3 % SKPst. Struktuurne eelarvepositsioon peaks ajavahemikul 2011–2013 paranema keskmiselt ligikaudu 1,75 % SKPst aastas. Puudujäägi kavandatud vähenemine põhineb konsolideerimismeetmetel, mille mõju kokku on 2013. aastaks 3,5 % SKPst. Meetmed hõlmavad erinevaid valdkondi, kuid kõige mahukam eelarvekokkuhoid on seotud sotsiaalsiirete (ligikaudu 1 % SKPst), kapitalikulude (0,75 % SKPst), avaliku sektori palgakulu (0,5 % SKPst) ning üksikisiku tulumaksuga (0,5 % SKPst). Kulude piiramine näib olevat toetatud viimastel aastatel käivitatud meetmetega, mis on seotud valitsemissektori palgakulude ning vanaduspensioni reformidega. Intressikulud peaksid vastupidiselt suurenema 2,9 %-lt SKPst 2009. aastal 4,1 %-le SKPst 2012. ja 2013. aastal, mida mõjutab võla suhte SKPsse prognoositud suurenemine ligikaudu 25 protsendipunkti ajavahemikul 2008. aasta lõpust kuni 2012. aasta lõpuni. Võttes arvesse ka SKP kasvu järkjärgulist kiirenemist ning maksutulu järkjärgulist taastumist SKP suhtes kriisieelse taseme lähedal, siis peaks puudujäägi vähenemisest aastatel 2011–2013 kolm viiendikku tulenema kulude suhte SKPsse vähenemisest ning ülejäänud kaks viiendikku moodustab tulude suhte SKPsse suurenemine. Keskendumine peamiselt kulude poolele on igati põhjendatud. Programmiperioodi jooksul suureneksid tulud ja kulud (nominaalväärtuses) vastavalt ligikaudu 4,5 % ja 1 % aastas (esmased kulud püsiksid ajavahemikul 2011–2013 keskmiselt muutumatuna). Nagu ametiasutuste poolt teatatud, siis on Portugali eelarvepositsiooni keskpika perioodi eelarve-eesmärk struktuurne eelarvepuudujääk 0,5 % SKPst. Arvestades kõige hilisemaid prognoose ning võla taset, siis keskpika perioodi eelarve-eesmärk kajastab stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke rohkem kui piisavalt, kuid seda eesmärki ei saavutata siiski programmiperioodi jooksul.

(8)

Eelarvetulemused võivad kujuneda programmis prognoositust kehvemaks. Programmis esitatud mõned kulude ja tulude poole konsolideerimise meetmed, eelkõige maksuväline tulu, kapitalikulu ja sotsiaalsiirded, ei pruugi anda oodatud tulemusi sealhulgas 2010. aastal. Alates 2011. aastast seonduvad riskid ka programmiperioodi lõpuaastate mis tahes konsolideerimisstrateegiaga ebakindluse tõttu, mis tuleneb asjaolust, et programmis kirjeldatud konsolideerimismeetmed tuleb alles vastu võtta ning rakendada. Täiendavad riskid tulenevad mõne heakskiidetud meetme ebapiisavast täpsustamisest, eriti seoses kapitalikulude kärbetega, ning mõnevõrra liiga soodsast makromajanduslikust stsenaariumist eelkõige programmiperioodi lõpuaastate puhul. Ka tulude prognoositud kiire taastumine pärast järsku langust 2009. aastal ning maksutulu soodne elastsus sisenõudluse suhtes muudavad võimalikuks stsenaariumi, mille kohaselt tulude kasv osutub madalamaks ning seega seab ohtu eelarve-eesmärgid.

(9)

Keskpika perioodi võlaprognoosid kuni 2020. aastani, milles võetakse arvesse viimase aja majandusarengut, ning potentsiaalse majanduskasvu prognoosid osutavad, et programmis kavandatud eelarveareng (nominaalväärtuses) on piisav, et 2020. aastaks stabiliseerida võla suhe SKPsse.

(10)

Valitsemissektori koguvõlg 2009. aasta lõpul oli hinnanguliselt 77,2 % SKPst, (6) mis on kõrgem kui 66,3 % 2008. aastal ja mis kajastab nii puudujäägi märgatavat suurenemist kui ka nominaalse SKP vähenemist. Prognooside kohaselt peaks võla suhe programmiperioodi jooksul suurenema veel 12,5 protsendipunkti ning 2012. aastal jõudma tasemele 90,7 % SKPst ja pärast seda 2013. aastal veidi vähenema tasemele 89,8 % SKPst. See areng kajastab valitsemissektori suurt kuid vähenevat puudujääki, mis on seotud nominaalse SKP kiireneva kasvuga. Lumepalliefekt peaks programmiperioodi jooksul olema siiski positiivne, sest kaudne keskmine intressimäär (ajavahemikul 2010–2013 keskmiselt 4,5 % aastas) ületab nominaalse SKP kasvumäära (keskmiselt 3 %). Vastupidiselt on võla areng piiratud erastamisest saadava tuluga, mis moodustab programmiperioodi jooksul kumulatiivselt ligikaudu 3 % SKPst. Arvestades eelarve-eesmärkide täitmise ja makromajandusliku stsenaariumiga seotud ohte, ei kujune ka võla suhte areng tõenäoliselt nii soodsaks kui programmis kavandatud. Valitsemissektori koguvõla suhe ületas 2009. aastal aluslepingu kohast kontrollväärtust ning programmi kohaselt suureneb kuni 2012. aastani.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest selgelt väiksem, kusjuures pensionikulude kasv on juba läbiviidud pensionireformide tõttu mõnevõrra väiksem. 2009. aasta eelarvepositsioon, mis programmi kohaselt märkimisväärselt halvenes, suurendab veelgi mahajäämust jätkusuutlikkuses, mis tuleneb elanikkonna vananemise mõjust eelarvele. Kõrgema esmase eelarveülejäägi tagamine keskpika perioodi jooksul aitaks vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aasta aruandes jätkusuutlikkuse kohta (7) olid hinnatud keskmisteks.

(12)

Programmis teatatakse kavatsusest reformida eelarveraamistikku. Reformi peamine element on liikumine kulutuste aastast ülemmäära hõlmava mitmeaastase eelarveraamistiku suunas. Uuendatud eelarveraamistiku kohta ei ole siiski esitatud mitmeid üksikasju, näiteks seda, kui pikk periood, millised institutsioonid ning kululiigid on hõlmatud, milline on kulueeskirjade vorm või millised on kõrvalekallete korral jõustamis- ja korrektsioonimehhanismid. Lisaks nimetatud muudatustele eelarve eelplaneerimises nähakse ette ka mõningaid edasisi muudatusi eelarve täitmise integreerituma aruandluse suunas. Üldiselt pööratakse tähelepanu kahele aspektile, mille puhul Portugali eelarveraamistik on näidanud vajadust jätkuvate paranduste järele: nimelt eelarvepoliitika planeerimine laiemas keskpikas perspektiivis ja põhjalikum kontroll kulude arengu üle.

(13)

Programmis kinnitatakse lisaks eelarve konsolideerimisele ka mitmete teiste oluliste poliitiliste ülesannete olemasolu järgnevatel aastatel, nagu näiteks potentsiaalse SKP kasvu suurendamine ning välise tasakaalustamatuse vähendamine. Programm sisaldab ulatuslikku ülevaadet võetud ja tulevikus võetavatest meetmetest, mille eesmärk on tegeleda nende ning muude tihedalt seotud küsimustega nagu naftast sõltuvuse vähendamine, tööturu reformimine, ärikeskkonna parandamine, teadus- ja arendustegevuse stimuleerimine või ekspordibaasi laiendamine. Mõne kõnealuse meetme rakendamine eelarve tugeva konsolideerimise kontekstis rõhutab vajadust tagada nii avaliku sektori kulutuste tõhusus ja tulemuslikkus kui ka määrata kindlaks prioriteedid seoses reformide ja avaliku sektori kulutustega. Programmis käsitletakse ka kahte Portugali riigi rahandusele asjakohast aspekti: nimelt avaliku ja erasektori partnerlus ning riigi omanduses olevad ettevõtted. Esimese puhul on teatatud ümberkorraldatud üksuse loomisest, et teostada järelevalvet nende partnerluste üle. See näib olevat äärmiselt oluline, arvestades suurenenud toetumist avaliku ja erasektori partnerlusele viimase kümne aasta jooksul, mis on põhjustanud mahukaid kaudseid kohustusi tulevasteks aastateks (eelkõige pärast programmiperioodi lõppu), mida tuleks arvesse võtta riigi rahanduse jätkusuutlikkuse hindamisel ja pikaajalistes kavades. Riigi omanduses olevate ettevõtete puhul on osutatud muudatustele nende valitsemises ja riigi omanduses olevate finantssektoriväliste ettevõtete võla suurenemise piiramisele. Eesmärk on vähendada kahjumiga töötavate ettevõtete koormust riigi rahandusele, sealhulgas vähendada riigi omanduses olevate ettevõtete suurest ja kasvavast põhivõlast tulenevaid kaudseid riske. Kõnealuse võla (kuigi väheneva) nominaalse suurenemise aastased ülemmäärad ületavad SKP nominaalkasvu eeldatavaid määrasid, millega võib kaasneda riigi omanduses olevate ettevõtete kogu grupi võla suhte SKPsse täiendav suurenemine.

(14)

Programmis esitatud eelarvestrateegia on nominaalselt kooskõlas nõukogu artikli 126 lõike 7 kohase 2. detsembri 2009. aasta soovitusega. Võttes arvesse eespool nimetatud riske ei pruugi aga eelarvestrateegia olla täielikult kooskõlas nõukogu artikli 126 lõike 7 kohase 2. detsembri 2009. aasta soovitusega. Puudujäägi vähendamise tagamine alla kontrollväärtuse 3 % SKPst 2013. aastaks võib eeldada eelarve mahukamat konsolideerimist võrreldes praegu kavandatuga. Kuigi programmis kirjeldatud eelarvepositsiooni keskmine tugevdamine on kooskõlas soovitatuga (1,25 % SKPst aastas), võib see osutuda ebapiisavaks, pidades silmas nii riske kui ka oodatust märgatavalt kehvemat puudujäägitulemust 2009. aastal. Kõnealune strateegia ei pruugi olla piisav ka selleks, et võla suhe hakkaks taas vähenema. Ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tagamine vastavalt nõukogu soovitusele on vajalik ka silmas pidades nii valitsemissektori võla prognoositud kiiret suurenemist kui ka Portugali süvenenud kohandamisprobleeme, eelkõige suure välise tasakaalustamatuse vähendamist.

(15)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutavatest andmetest on programmis esitatud kõik kohustuslikud andmed ja enamik vabatahtlikest andmetest (8). Oma 2. detsembril 2009. aastal artikli 126 lõike 7 kohaselt esitatud soovitustes valitsemissektori ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks kutsus nõukogu Portugali üles ka andma kõnealuste soovituste rakendamisel tehtud edusammude kohta aru ajakohastatud stabiilsusprogrammi eraldi peatükis (9).

i)

saavutama 2010. aasta puudujäägi eesmärk 8,3% SKPst, tugevdades eelarve konsolideerimist vajaduse korral täiendavate meetmete abil; toetama strateegiat õigel ajal konkreetsete meetmete võtmisega, et viia eelarvepuudujääk alla 3 % SKPst 2013. aastaks; olema valmis vastu võtma täiendavaid konsolideerimismeetmeid juhul, kui makromajanduslik stsenaarium osutub soodsamaks kui artikli 126 lõike 7 kohase soovituse aluseks olev stsenaarium ja/või esineb kõrvalekaldeid; kasutama ära lisaks eelarvepositsiooni tugevdamisele mis tahes muid võimalusi, sealhulgas soodsamaid majandustingimusi, et kiirendada koguvõla suhte vähenemist kontrollväärtuse 60 % SKPst suunas;

ii)

rakendama tõhusat mitmeaastast eelarveraamistikku, et tagada eelarve-eesmärkide järgimine kogu valitsemissektoris ning rangelt piirata kulutusi keskpikas perspektiivis;

iii)

parandama riigi rahanduse kvaliteeti vastavalt programmis kirjeldatule, eelkõige parandades avaliku sektori kulutuste tõhusust ja tulemuslikkust valitsuse erinevates tegevusvaldkondades; otsustavalt tegelema riigi omanduses olevate kahjumit tootvate ettevõtete olukorraga ning võtma riigi rahanduse jätkusuutlikkuse hindamisel arvesse avaliku ja erasektori partnerlusest tulenevaid riske ja kulukohustusi;

iv)

koondama eelarve konsolideerimise meetmed ning tootlikkuse ja potentsiaalse SKP kasvu jätkusuutlikul viisil suurendamise meetmed, et suurendada konkurentsivõimet ja vähendada suurt välist tasakaalustamatust, mis omakorda aitab parandada ka riigi rahanduse jätkusuutlikkust.

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/12

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Rumeenia ajakohastatud lähenemisprogrammi aastateks 2009–2012.

(2)

Rumeenia keskmine aastane SKP kasv aastatel 2004–2008 oli 6,8 % ning seega kuulus Rumeenia kõige kiirema majanduskasvuga liikmesriikide hulka. Majanduskasvu toetas suur sisenõudlus nii tarbimise kui ka investeeringute järele ning seda soodustasid finantsturu kiire areng, suur kapitali sissevool ja üha suurenevad ootused sissetuleku suhtes. Need tegurid koos palkade suure tõusuga põhjustasid 2008. aastal jooksevkonto puudujäägi järsu suurenemise 12,3 %-le SKPst. Lisaks sellele nõrgendas aastatepikkune protsükliline eelarvepoliitika oluliselt eelarvepositsiooni ning suurendas struktuurset puudujääki (tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta) 2008. aastal 8,5 %-le SKPst. Kuna finantskriisi tingimustes püüti üha enam vältida riskide võtmist, suurenes turgude mure sellise tasakaalustamatuse pärast. Kapitali sissevool vähenes järsult ning surve valuutakursile suurenes, mistõttu ajavahemikus augustist 2007 kuni jaanuarini 2009 vähenes leu väärtus euro suhtes umbes 30 %. Kapitali sissevoolu vähenemise, leu väärtuse kahanemise ning ekspordinõudluse järsu langusega kaasnes 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta esimeses pooles tõsine majanduslangus, mistõttu vähenes SKP 2009. aastal 7,1 %. Rumeenia riigipank vähendas oma põhiintressimäära ajavahemikus veebruarist 2009 kuni veebruarini 2010 kokku 325 baaspunkti võrra 7,0 %-le. Jooksevkonto puudujääk vähenes 2009. aastal umbes 4,25 % -le SKPst.

(3)

Kirjeldatud arengusuundadest põhjustatud pingete tõttu otsustasid Rumeenia ametiasutused otsida välist finantsabi, (2) jätkates samal ajal sellise ulatusliku majanduspoliitilise programmi rakendamist, mille eesmärk ei ole mitte ainult vähendada eespool nimetatud välist ja sisemist tasakaalustamatust, vaid ka kõrvaldada konkurentsivõimet pärssivad ja tegeliku lähenemise suunas liikumist takistavad struktuursed kitsaskohad. Seoses Rumeenia eelarvepositsiooni halvenemisega tegi nõukogu 7. juulil 2009 otsuse ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Rumeenias ja soovitas selle kõrvaldada 2011. aastaks. 16. veebruaril 2010 otsustas nõukogu, et Rumeenia on võtnud tõhusad meetmed ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks ja arvestades majanduse eeldatust halvemat olukorda 2009. aastal, pikendas puudujäägi kõrvaldamise tähtaega 2012. aastani.

(4)

Kuigi majandus- ja finantskriisiga seostatav SKP senine langus on tsükliline, on mõjutatud negatiivselt ka potentsiaalse SKP tase. Lisaks sellele võib kriis mõjutada ka keskpika perioodi potentsiaalset majanduskasvu, kuna investeeritakse vähem, laenusaamisvõimalused on piiratud ja struktuurne töötuse määr suureneb. Lisaks halvendab majanduskriis veelgi elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Seepärast on oluline kiirendada struktuurireforme, et toetada potentsiaalset majanduskasvu, mis peaks aitama taastada ka riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. Rumeenia puhul on eelkõige oluline vastu võtta ja rakendada kavandatav pensionireform ning maksebilansi toetamise programmiga ettenähtud eelarvehaldus- ja struktuurireformid. Peale selle tuleks võtta konkreetsed meetmed, et tõsta ELi struktuurifondide finantsvahendite vastuvõtuvõimet Rumeenias, tänu millele oleks võimalik suurendada investeeringuid pikaajalisse majanduskasvu, ilma et sealjuures ohustataks kokkulepitud eelarvepuudujäägi-eesmärkide saavutamist.

(5)

Programmi makromajandusliku lähtestsenaariumiga nähakse ette, et SKP reaalkasv muutub 2010. aastal positiivseks (1,3 %) ja suureneb 2012. aastaks järk-järgult 3,7 %-le. Praegu kättesaadava teabe põhjal hinnates ning eelkõige 2009. aasta neljanda kvartali eeldatust halvemaid tulemusi arvestades näib, et see stsenaarium põhineb liiga optimistlikel kasvuprognoosidel 2010. aastaks. 2011.–2012. aasta makromajanduslik stsenaarium näib põhinevat usutavatel kasvuprognoosidel. Lisaks sellele peaks Rumeenia majanduslangust veelgi süvendanud väline ja sisemine tasakaalustamatus prognooside kohaselt jätkuvalt vähenema. Siiski näivad programmi inflatsiooniprognoosid (3,7 % 2010. aastal, 3,2 % 2011. aastal ja 2,8 % 2012. aastal) olevat palga ja tööviljakuse kasvuprognoose, rahvusvaheliste energiahindade hiljutist taastumist ja jäikade hindade võimalikku edasist kasvu arvestades pigem tagasihoidlikud. Samas võib inflatsioonisurve mõju leevendada leu väärtuse võimalik vähenemine euro suhtes. Töötuse prognoositavat vähenemist 8,4 %-lt 2009. aastal 7,7 %-le 2010. aastal tundub olevat üsna raske saavutada majanduse elavnemise algetapis.

(6)

Lähenemisprogrammi kohaselt on valitsemissektori eelarve puudujääk 8,0 % SKPst, mis valitsuse maksuvõlgnevuste kuhjumise tõttu on seatud eesmärgist (7,8 %) pisut kõrgem. Puudujäägi oluline suurenemine (2008. aastal oli see 5,5 % SKPst) peegeldab peamiselt majanduskriisi mõju riigi rahanduse olukorrale. Puudujäägi suurenemine oli peamiselt põhjustatud tulude vähenemisest; kõige enam vähenes käibemaksu ja sotsiaalkindlustusmaksete laekumine. Ka ELi vahendite kasutamine ja maksuvälised tulud olid eeldatust väiksemad. Kulude poolel tegi Rumeenia valitsus 2009. aastal eelarve konsolideerimise raames suuri jõupingutusi, et piirata eelarvepuudujäägi kasvu. Võetud meetmed hõlmasid riigiasutuste ümberkorraldamist ning kaupade ja teenustega seotud kulutuste kärpimist. Siiski oli kõnealuste meetmete mõju aasta algul eelarves prognoositust väiksem. Seepärast tuli võtta täiendavaid meetmeid, näiteks kohustusliku kümnepäevase palgata puhkuse kohaldamine avaliku sektori töötajate hulgas. Nende meetmete abil paranes struktuurne eelarveseisund 2009. aastal 1 % SKPst. Rangete eelarvepiirangute tõttu oli Euroopa majanduse elavdamise kava kohaselt vastuvõetud stimuleerivate meetmete hinnanguline mõju eelarvele suhteliselt väike, moodustades nii 2009. kui ka 2010. aastal 0,2 % SKPst. Kooskõlas nõukogu soovitatud väljumisstrateegiaga ja eesmärgiga vähendada ülemäärast eelarvepuudujääki aastaks 2012 kavatsetakse eelarvet ka järgmistel aastatel konsolideerida.

(7)

2010. aasta eelarves, mille parlament võttis vastu 2010. aasta jaanuaris, on eelarvepuudujäägi eesmärgiks seatud 6,3 % SKPst. Vastavalt maksebilansi toetamise programmis sätestatud poliitilistele tingimustele kavatsetakse teha kohandusi peamiselt kulupoolel: need meetmed hõlmavad kulude kärpimist ligikaudses mahus 2,2 % SKPst. Peamised kulukärped on järgmised: avaliku sektori palkade külmutamine ja töötajate arvu vähendamine, millega vähendatakse avaliku sektori palgakulusid 0,8 % SKPst; avaliku sektori kauba- ja teenusekulude kärpimine, millega vähendatakse valitsemissektori vahetarbimist 0,5 % SKPst; pensionide külmutamine, millega vähendatakse sotsiaalmakseid 0,8 % SKPst; toetuste kärpimine 0,2 % SKPst. Nende meetmete mõju vähendab osaliselt kulude suurenemine teistes valdkondades, seega peaksid esmased kulud (suhtena SKPsse) kokkuvõttes langema 1,3 SKP protsendipunkti võrra. Eelkõige peaksid suurenema investeerimiskulud 0,2 % SKPst, arvestades ka ELi struktuurifondide kasutamise prognoositavat suurenemist. Valitsemissektori tulude suhe SKPsse peaks suurenema ligikaudu 0,6 SKP protsendipunkti võrra, hõlmates ka (ühekordset) maksuvõlgnevuste (Rompetroli väärtpaber) laekumist, mis moodustab 0,5 % SKPst. Eespool kirjeldatud kulukärped ja tulude suurenemine peaksid parandama valitsemissektori eelarve seisundit 2010. aastal 1,7 % SKPst (võttes arvesse eelmise aasta intressimaksete kasvu 0,3 % SKPst). SKP lõhe suurenemist arvestades on tegemist struktuurse eelarveseisundi olulise paranemisega, s.o 2,25 % SKPst (lähenemisprogrammis esitatud teabe alusel ühiselt kokkulepitud metoodika kohaselt komisjoni talituste poolt ümber arvutatud kujul).

(8)

Lähenemisprogrammis esitatud keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on vähendada eelarvepuudujääki aastaks 2012 alla kontrollväärtuse 3 % SKPst, mis on kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohaselt nõukogu poolt 16. veebruaril 2010. aastal antud soovitusega. Programmis on sätestatud järkjärguline kava eelarvepuudujäägi vähendamiseks 6,3-lt % SKPst 2010. aastal 4,4 %-le SKPst 2011. aastal ja 3,0 %-le SKPst 2012. aastal. Esmane puudujääk peaks ka sarnaselt muutuma. (Ümberarvutatud) struktuurse eelarveseisundi kohandamine on kavandatud perioodi algusse. Programmi kohaselt parandatakse eelarveseisundit ajavahemikus 2010–2012 aastas keskmiselt ligikaudu 1,75 % SKPst, mis on kooskõlas nõukogu poolt ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud soovitusega. Kohandamine on enamasti kulupõhine: esmased kulud peaksid järk-järgult vähenema 37,6-lt % SKPst 2009. aastal 33,3 %-le SKPst 2012. aastal. Valitsemissektori tulud peaksid prognooside kohaselt suurenema 31,1-lt % SKPst 2009. aastal 31,7 %-le 2010. aastal, jäädes seejärel saavutatud tasemele. 2010. aasta eelarve-eesmärgi saavutamiseks võetud struktuursed konsolideerimismeetmed peaksid hõlbustama ka 2011. ja 2012. aasta eelarve-eesmärkide saavutamist. Ametiasutuste esitatud teabe kohaselt on Rumeenia struktuurse puudujäägi keskpika perioodi eesmärk 0,7 % SKP-st. Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes kajastab keskpika perioodi eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Programmiga ei ole ette nähtud keskpika perioodi eesmärkide saavutamist programmiperioodi jooksul.

(9)

2010. aasta eelarvepuudujääk võib olla programmiga ettenähtust suurem, sest teatavaid kulude kärpimise meetmeid, näiteks töökohtade vähendamist avalikus sektoris, on sotsiaalselt ja poliitiliselt keeruline rakendada. Peale selle võib tekkida probleeme Rompetroli väärtpaberiga seotud ühekordse laekumise täieliku kogumisega, mis peaks eeldatavalt andma täiendavat tulu 0,5 % SKPst. Siiski on Rumeenia valitsus võtnud endale kohustuse rakendada täiendavaid meetmeid maksebilansi toetamise programmi raames, juhul kui praeguseks kokkulepitud meetmed ei võimalda saavutada piisavat kokkuhoidu käesolevaks aastaks püstitatud puudujäägi-eesmärgi saavutamiseks. Samuti ei pruugi lihtsaks osutada programmi eesmärkide täitmine pärast 2010. aastat, eelkõige valimistsükli võimaliku negatiivse mõju tõttu riigi rahandusele. Teine keskpika perioodiga seotud võimalik oht on riigi osalusega äriühingute maksuvõlgnevuste kuhjumine, mis tähelepanuta jätmise korral võib avaldada eelarvele negatiivset mõju, kui riik mingis etapis on sunnitud sekkuma. Samuti ei ole programmis täpsustatud meetmeid, mida võetakse eelarvepuudujäägi vähendamiseks 6,3 %-lt SKPst 2010. aastal 3,0 %-le SKPst 2012. aastal. See teave peaks eeldatavalt olema esitatud keskpika perspektiivi eelarveraamistikus aastateks 2011–2013, mis peaks vastu võetama 2010. aasta maiks.

(10)

Lähenemisprogrammi kohaselt peaks valitsemissektori koguvõlg 2009. aastal eeldatavalt suurenema 23 %-le SKPst võrreldes 13,6 %-ga 2008. aastal. Võla ja SKP suhte suurenemise peamised põhjused olid eelarvepuudujäägi järsk kasv, SKP vähenemine, intressimaksete kasv ja valuutakursi väärtuse vähenemisest tulenevad hindamismõjud. Võla suhe, mis on aluslepingus sätestatud kontrollväärtusest oluliselt väiksem, peaks programmiperioodi prognooside kohaselt tõusma 2012. aastaks veel 6,7 protsendipunkti võrra, s.o 29,7 %-le SKPst, seda peamiselt valitsemissektori suure eelarvepuudujäägi tõttu. Programmis sätestatud eelarve-eesmärkide täitmata jätmise korral võib võla suhe kujuneda suuremaks.

(11)

Võlataseme keskpika prognoosiga aastani 2020 nähakse ette, et SKP kasvumäär ja võla suhe saavutavad kriisieelsel perioodil prognoositud taseme üksnes järk-järgult. See tähendab, et programmiga ettenähtud eelarvestrateegia ei ole nominaalväärtuses arvestatuna ja poliitikat muutmata piisav selleks, et stabiliseerida võla suhe aastaks 2020.

(12)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest selgelt suurem, mis on peamiselt tingitud pensionikulutuste suurest prognoositavast kasvust. Programmis prognoositud 2009. aasta eelarvepositsiooni kohaselt suurendab elanikkonna vananemise mõju eelarvele veelgi mahajäämust jätkusuutlikkuses. Esmase puudujäägi vähendamine keskpikas perspektiivis, nagu programmis on ette nähtud, ning rahvusvaheliste finantsasutustega kokkulepitud ja Rumeenia maksebilansi toetamise programmi kontekstis kavandatava pensionireformi rakendamine, mille eesmärk on piirata elanikkonna vananemisega seotud kulude olulist suurenemist, aitab vähendada ohtu riigi rahanduse jätkusuutlikkusele, mis komisjoni poolt 2009. aastal jätkusuutlikkuse kohta koostatud aruande (3) kohaselt on suur.

(13)

Suure sisenõudluse aegne majanduspoliitika aastatel 2004–2008 oli väga protsükliline, süvendades eelkõige erasektori tegevusest põhjustatud tasakaalustamatust ja aidates veelgi kaasa majanduse ülekuumenemisele. Selle peamine põhjus oli nõrk eelarvehaldusraamistik, millega kaasnes eelarve nõrk kavandamine ja täitmine. Ootamatut tulu kasutati tavaliselt eelarve korrigeerimiseks aasta jooksul ja halbadeks aegadeks ei jäetud kuigi palju manööverdamisruumi. Nõrk haldussuutlikkus riiklike investeerimisprojektide kavandamisel ja täitmisel tingis ka kapitalikulude kavade korduva alatäitmise. Eelarveraamistiku usaldusväärsuse suurendamiseks on Rumeenia ametiasutused võtnud endale kohustuse astuda ELi maksebilansi toetamise programmi raames samme eelarvehalduse parandamiseks. Eelarvepoliitilise vastutuse seaduseelnõu on esitatud parlamendile heakskiitmiseks. Selle eelnõuga sätestatakse siduv keskpika perioodi eelarveraamistik, seatakse piirangud aasta jooksul tehtavatele eelarvemuutustele, kehtestatakse usaldusväärsed eelarve-eeskirjad ning luuakse eelarvenõukogu, kes on pädev sõltumatult kontrollima riigi rahandust. Eelnõus on sätestatud eelarvenõukogu loomise tähtaeg (aprilli lõpp) ja keskpika perioodi eelarveraamistiku 2011–2013 esitamise tähtaeg (mai lõpp).

(14)

Valitsuse kõige olulisemaks prioriteediks ja ülesandeks on parandada avaliku halduse tõhusust ja mõjusust nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Rahvusvaheliste finantsasutuste antav mitmepoolne abi tõhustab probleemide analüüsimist, eelarvehalduse raamistikku, eelarve kavandamist ja täitmist ning poliitikasuundade järgimise tagamist. Siiski on vaja teha täiendavaid jõupingutusi, et vältida avalike teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi ning ettevõtluskeskkonna halvenemist. Eri ministeeriumide ees seisvate tulemuslikkusega seotud konkreetsete küsimuste ja valitsuse tasandil sekkumist nõudvate süsteemsete probleemide käsitlemiseks on peagi kavas alustada avaliku halduse funktsionaalset analüüsi. Lisaks on ette nähtud konkreetsed meetmed maksuhalduse tõhustamiseks ning keskvalitsuse kontrolli tugevdamiseks kohalike omavalitsuste ja riigi omanduses olevate ettevõtjate üle. Rumeenia ametiasutused on vastu võtnud mitteametliku töötamisega võitlemise kava, milles keskendutakse tööinspektsioonide tõhususe suurendamise meetmetele. Rumeenia ametiasutused tegelevad ka avaliku sektori koolituskulude ning uurimis- ja arendustegevuskulude mõjususe ja tõhususe suurendamist käsitlevate küsimustega. Peale selle kavatseb Rumeenia valitsus võtta konkreetseid meetmeid, et suurendada ELi struktuurifondide finantsvahendite senist vähest kasutamist Rumeenias.

(15)

Programmi kohane 2010. aasta eelarvestrateegia on üldjoontes kooskõlas nõukogu poolt artikli 126 lõike 7 alusel antud soovitusega. Siiski võib valitsemissektori eelarvepuudujääk 2010. aastal kujuneda prognoositust suuremaks eelkõige teatavate kavandatavate reformide rakendamisega kaasnevate poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide tõttu. Kui need ohud peaksid realiseeruma, tuleb rakendada erimeetmeid, mille väljatöötamisega Rumeenia ametiasutused praegu tegelevad. Kuna programmis ei ole sätestatud konkreetseid konsolideerimismeetmeid, ei tarvitse eelarvestrateegia alates 2011. aastast olla täielikult kooskõlas nõukogu poolt artikli 126 lõike 7 alusel antud soovitusega. Eelkõige ei ole programmis esitatud üksikasju täiendavate konsolideerimismeetmete kohta, mida 2011. ja 2012. aasta eelarve-eesmärkide täitmiseks tuleks võtta. Need üksikasjad peaksid sisalduma keskpika perspektiivi eelarveraamistikus aastateks 2011–2013, mis peaks vastu võetama 2010. aasta mai lõpus. Programmis esitatud eelarvestsenaariumiga nähakse ette parandada eelarvepositsiooni ajavahemikus 2010–2012 aastas keskmiselt 1,75 %, mis on kooskõlas nõukogu poolt artikli 126 lõike 7 alusel antud soovitusega, kuid mis on seotud samade ohtudega kui eelarve-eesmärgid.

(16)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis täpsustatud andmenõuetega esineb programmis vabatahtlikult esitatavate andmete osas puudujääke (4). Lisaks sellele ei ole programmi aluseks olevad põhiprognoosid esitatud eraldi tabelis, nagu tegevusjuhendis soovitatud. Artikli 126 lõike 7 kohastes 16. veebruari 2010. aasta soovitustes, mis keskendusid ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamisele 2012. aastaks, kutsus nõukogu Rumeeniat üles koostama Rumeenia ajakohastatud lähenemisprogrammis eri peatükk nõukogu soovituste rakendamise kohta. Praegune ajakohastatud programm sisaldab eri jagu, mis käsitleb ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohaldamist Rumeenias.

i)

rakendama 2010. aastal rangeid eelarve konsolideerimise meetmeid, mis on kokku lepitud maksebilansi toetamise programmi raames, ja võtma vajaduse korral täiendavad parandusmeetmeid, et saavutada 2010. aastaks valitsemissektori eelarve puudujäägiks seatud eesmärk. Lisaks sellele kutsutakse Rumeenia ametiasutusi üles määrama seoses keskpika perioodi eelarveraamistikuga, mis tuleb esitada 2010. aasta mai lõpuks, kindlaks eelarve konsolideerimise meetmed, mis on vajalikud lähenemisprogrammi 2011. ja 2012. aasta eelarve-eesmärkide täitmiseks;

ii)

parandama eelarveraamistikku eelarvepoliitilise vastutuse seaduse vastuvõtmise ja rakendamise abil. Eelkõige tuleks arvesse võtta eelarvenõukogu analüüsi eelarvepoliitika kujundamise ja teostamise kohta;

iii)

võtma vastu pensioniseaduse eelnõu ja rakendama kõnealust seadust, mis aitab oluliselt kaasa riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse parandamisele.

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/17

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Slovakkia ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2012.

(2)

SKP reaalkasvuga keskmiselt üle 7 % aastatel 2003–2008 oli Slovakkia buumiajal üks kiireima majanduskasvuga ELi liikmesriike. Kõnealusel perioodil kohaldatud kindel makromajanduspoliitika võimaldas Slovakkial vältida suurt makromajanduslikku tasakaalustamatust ja võtta 2009. aasta jaanuaris kasutusele euro. Kaubanduse avatuse tõttu on kriis Slovakkia majandust siiski tugevasti mõjutanud. Reaalne SKP vähenes 2009. aastal 4,7 %, samas kui naaberriikide valuutade nõrgenemisega on kaasnenud Slovakkia reaalse efektiivse vahetuskursi tugevnemine.

Kriisi mõju leevendamiseks võimaldas valitsus täielikult toimida automaatsetel stabilisaatoritel ja võttis kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga 2008. aasta novembris ja 2009. aasta veebruaris vastu kriisivastased meetmed (0,5 % SKPst nii 2009. kui ka 2010. aastaks). Kuna valitsemissektori eelarve puudujääk peaks 2009. aastal ulatuma 6 %ni SKPst, otsustas nõukogu 2. detsembril 2009, et Slovakkial on ülemäärane eelarvepuudujääk, ja soovitas selle kõrvaldada 2013. aastaks. Pidades silmas Slovakkia välise konkurentsivõime halvenemist, mis on tingitud naaberriikide valuutade ajutisest nõrgenemisest ja eelarve tasakaalustamatuse suurenemisest kriisi ajal, peaks valitsuse strateegia keskenduma järgmistel aastatel valitsemissektori eelarve puudujäägi usaldusväärsele ja jätkusuutlikule vähendamisele.

(3)

Kuigi reaalse SKP senine langus kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on mõjutatud negatiivselt ka potentsiaalse SKP tase. Väiksemate investeeringute, laenude piiratud kättesaadavuse ja suurema struktuurse tööpuuduse tõttu võib kriis lisaks mõjutada potentsiaalset kasvu keskpikas perspektiivis. Lisaks halvendab majanduskriis veelgi elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Sellega seoses on esmatähtis kiirendada struktuurireformide rakendamist, et toetada potentsiaalset kasvu. Eelkõige peaks Slovakkia viima läbi reformid, et vähendada reguleerimist ja ettevõtjate halduskoormust, tõhustada tööturu toimimist ning parandada kulupõhist konkurentsipositsiooni kaubanduspartnerite suhtes, sealhulgas palkade kärpimise teel.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumiga nähakse ette reaalse SKP suurenemine 1,9 % 2010. aastal, 4,1 % 2011. aastal ja 5,4 % 2012. aastal. Praegu kättesaadavate andmete põhjal (2) hinnates näib see stsenaarium põhinevat realistlikel kasvuprognoosidel aastaks 2010 ja soodsatel aastateks 2011 ja 2012.

Programmi hilisemate aastate prognoosid ei pruugi olla eelarve konsolideerimisstrateegia seisukohast piisavalt konservatiivsed, võttes eelkõige arvesse praeguse kriisijärgse majanduskeskkonna ebastabiilsust. Kooskõlas majanduse eeldatava elavnemisega on programmi inflatsiooniprognoos 2011. aastaks ligikaudu 1,1 protsendipunkti võrra suurem komisjoni talituste 2009. aasta sügisprognoosi kohasest inflatsioonist ning samas prognoositakse töötuse määra kiiremat vähenemist.

(5)

Programmis prognoositakse, et valitsemissektori eelarve puudujääk suureneb 2,3 %-lt SKPst 2008. aastal 6,3 %-le 2009. aastal. Automaatsete stabilisaatorite täieliku toimimise tõttu vähenesid 2009. aastal märkimisväärselt tulud ja suurenesid oluliselt sotsiaalkulud. Euroopa majanduse elavdamise kava raames valitsuse võetud stimuleerivad meetmed ei mõjutanud puudujääki, kuna nende rahastamiseks jaotati kulud eelarves ümber. Mõnede kriisivastaste meetmete kohaldamist jätkatakse 2010. aastal. Ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks ja eelarvepositsiooni viimiseks jätkusuutlikumale tasemele kavandab valitsus kooskõlas nõukogu heakskiidetud väljumisstrateegiaga riigi rahanduse konsolideerimist kogu programmiperioodi jooksul alates 2010. aastast, keskendudes eelkõige programmi algusaastatele.

(6)

Programmis kavandatakse valitsemissektori eelarve puudujäägiks 2010. aastal 5,5 % SKPst. Kulude suhe SKPsse peaks vähenema 1,1 protsendipunkti võrra, mis tuleneb kaupade soetamiseks ja teenuste saamiseks tehtavate kulutuste vähendamisest, avaliku sektori palgatõusu piiramisest ja investeeringute kärpimisest. Tulude suhe SKPsse peaks vähenema 0,3 protsendipunkti võrra, mis kajastab maksusoodustuste ja töötamisega kaasnevate soodustuste ajutist suurendamist ning riigi osalusega äriühingutelt saadavate dividendide vähenemist. Kavandatud meetmed peaksid valitsemissektori eelarve puudujääki vähendama ligikaudu 1 protsendipunkti võrra SKPst. 2010. aasta eelarve-eesmärgi saavutamine eeldab struktuurse eelarveseisundi (st tsükliliselt kohandatud eelarveseisund, välja arvatud ühekordsed ja muud ajutised meetmed) parandamist ligikaudu 1,25 protsendipunkti võrra SKPst, mis on kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames esitatud nõukogu soovitusega.

(7)

Programmi eelarvestrateegia peamine eesmärk on vähendada valitsemissektori eelarve puudujääk 3 %ni SKPst 2012. aastaks, st aasta enne ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames nõukogu soovitatud tähtaega. Üldpuudujääk peaks vähenema 5,5 %-lt SKPst 2010. aastal 4,2 %-le 2011. aastal ja 3,0 %-le 2012. aastal. Kaks kolmandikku puudujäägi vähenemisest aastatel 2010–2012 tuleneb struktuursest kohandamisest algusaastatel (arvutatud ühiselt kokkulepitud metoodika alusel programmis esitatud teabe põhjal), ülejäänud kolmandik soodsatest tsüklilistest tingimustest. Peamiselt soodustavad struktuurset paranemist märkimisväärsed valitsemissektori tarbimise ja kapitalikulude kärped. Programmikohane eelarve iga-aastane keskmine konsolideerimine aastatel 2010–2012 (uuesti arvutatud ühiselt kokkulepitud metoodika alusel) oleks ligikaudu 1 % SKPst, mis on kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames esitatud nõukogu soovitusega. Konsolideerimist kavatsetakse jätkata ka pärast 2012. aastat, et liikuda keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas, milleks on struktuurselt tasakaalus eelarve. Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes kajastab keskpika perioodi eesmärk vägagi asjakohaselt stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Programmis ei kavandata seda siiski saavutada programmiperioodi jooksul.

(8)

2010. aasta eelarvetulemused võivad osutuda programmis kavandatust pisut halvemaks. Eelkõige on ebakindlust kulude poolel, kus mõned meetmed ei pruugi tagada loodetud kokkuhoidu (nt kaupade soetamiseks ja teenuste saamiseks tehtavate kulutuste vähendamine). Lisaks näib kohalike omavalitsuste eelarveseisundi prognoos optimistlik, pidades silmas kriisi mõju kõnealuste üksuste 2010. aasta tuludele. Eelarve täitmine on ebakindlam hilisematel aastatel. Programm põhineb soodsatel makromajanduslikel eeldustel 2011. ja 2012. aastaks, mistõttu võivad tulud kõnealustel aastatel osutuda prognoositust väiksemaks. Kulude poolel kavandatud meetmed, eelkõige valitsemissektori tarbimiskulude vähendamise meetmed, tuleb täpsustada, et suurendada konsolideerimiskava usaldusväärsust.

(9)

Stabiilsusprogrammi kohaselt suurenes valitsemissektori koguvõlg 27,7 %-lt SKPst 2008. aastal 37,1 %-le SKPst 2009. aastal. Võla suurenemine on tingitud suurest eelarvepuudujäägist ja reaalse SKP vähenemisest 2009. aastal. Kuigi võla suhe jääb oluliselt allapoole asutamislepingus sätestatud kontrollväärtust, peaks see suurenema 2010. ja 2011. aastal, jõudes 42,5 %ni SKPst, ning seejärel pisut vähenema 42,2 %-le SKPst 2012. aastal. Võla suhte kujunemine peaks osutuma programmis kavandatust vähem soodsaks eelkõige pärast 2010. aastat, pidades silmas eelarve konsolideerimisega seotud riske ja võimalust, et SKP reaalkasv võib osutuda programmis eeldatust väiksemaks.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille puhul eeldatakse SKP kasvu mõõdukat järkjärgulist taastumist kriisi eel prognoositud tasemele, maksutaseme taastumist kriisieelsele tasemele ning mis sisaldavad elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositavat suurenemist, osutavad, et programmis kavandatud eelarvestrateegia (nominaalväärtuses) ei ole poliitika edasise muutmiseta piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse 2020. aastaks.

(11)

Pensionikulude suhteliselt järsu suurenemise tõttu järgmistel kümnenditel on elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele ELi keskmisest pisut suurem. Lisaks suurendab 2009. aasta eelarvepositsioon veelgi mahajäämust jätkusuutlikkuses tulenevalt elanikkonna vananemise mõjust eelarvele. Suurema esmase eelarveülejäägi tagamine keskpikas perspektiivis, programmiga ette nähtud struktuurireformide rakendamine ja pensionisüsteemi reformimine aitaksid vähendada riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riske, mida jätkusuutlikkust käsitlevas komisjoni 2009. aasta aruandes (3) hinnati suureks.

(12)

Slovakkia eelarvepoliitika põhineb täpselt määratletud ja üksikasjalikul kolmeaastasel eelarveraamistikul. Sellest hoolimata on keskpika perioodi kulueesmärgid tihti liiga indikatiivsed ja sageli korrigeeritakse neid oluliselt, mis aja jooksul vähendab nende usaldusväärsust. Stabiilsusprogrammi 2010. aasta ajakohastatud versiooni kohaselt kehtestatakse raamistiku tugevdamiseks kulude mitmeaastased ülemmäärad, mis hõlmaksid suurt osa valitsemissektori rahastamisest. Majandusvapustuste korral nähakse ette vabastusklauslid. Lisaks nähakse programmiga ette, et põhiseadusega kehtestatakse valitsemissektori võla ülemmäär ja parandatakse kontrolli eelarve täitmise üle kogu aasta jooksul. Kõnealused jõupingutused riigi rahanduse institutsionaalse ülesehituse tugevdamiseks on teretulnud ja nendele tuleks kaasa aidata. Kuna kõnealused ettepanekud on veel väga algses etapis, tuleks neid käsitada täiendavate sammudena, mitte eelarve konsolideerimisstrateegia olulise osana.

(13)

Slovakkia valitsemissektori kulude struktuuri on võimalik veelgi parandada. Valitsemissektori investeeringute osakaal kogukuludes on võrreldes naaberriikidega madal (2 % SKPst). Teadus- ja arendustegevuse, hariduse ning keskkonnakaitsega seotud kulud on samuti väiksed võrreldes ELi standardite ja naaberriikide kuludega. Seepärast on kapitalimahutusega seotud kulude kavandatud vähendamine programmiperioodi jooksul murettekitav. See ei pruugi olla jätkusuutlik ja soovitav Slovakkia puhul, kes üritab Euroopa arenenud majandustega riikidele järele jõuda. Programmiga nähakse ette mitmed valitsemissektori tõhustamise meetmed, sealhulgas keskvalitsuse ümberkorraldamine ministeeriumide liitmise teel, riigihangete ja riigivara haldamise tsentraliseerimine ning infotehnoloogia parem kasutamine avalike teenuste osutamisel. Kuigi kõnealused meetmed on alles algstaadiumis, on nende suund õige.

(14)

Üldiselt on programmis 2010. aastaks kavandatud eelarvestrateegia kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu soovitustega. On oht, et alates 2011. aastast ei suudeta programmis kavandatud ambitsioonikat konsolideerimiskava järgida ja eelarvestrateegia ei pruugi olla täielikult kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohaste nõukogu soovitustega.

Programmis esitatakse ambitsioonikas kava valitsemissektori eelarve puudujäägi viimiseks 6,3 %-lt SKPst 2009. aastal 3,0 %-le SKPst 2012. aastaks, st aasta enne nõukogu kehtestatud tähtaega (2013. aasta). 2010. aasta eelarve-eesmärgi saavutamiseks peaks struktuurne eelarveseisund paranema ligikaudu 1,25 protsendipunkti võrra SKPst. Kavandatud keskmine struktuurne kohandamine ligikaudu 1 % SKPst aastas ajavahemikul 2010–2012 on kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames esitatud nõukogu soovitusega. Nii tulu- kui ka kulueesmärkide täitmine võib osutuda keeruliseks eelkõige 2011. ja 2012. aastal, kuna eesmärkide aluseks olevad makromajanduslikud eeldused näivad liiga optimistlikud. Konsolideerimiskava usaldusväärsuse tõstmiseks tuleb programmis kavandatud meetmeid täpsustada.

(15)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis esitatud andmenõuetega esineb programmis kohustuslike ja vabatahtlike andmete puhul teatavaid puudujääke (4). Artikli 126 lõike 7 kohases 2. detsembri 2009. aasta soovituses, mis esitati eesmärgiga kõrvaldada valitsemissektori ülemäärane eelarvepuudujääk, kutsus nõukogu Slovakkiat üles teatama nõukogu soovituste rakendamisel tehtud edusammudest ajakohastatud stabiilsusprogrammide eraldi peatükis. Seda soovitust on programmis järgitud.

i)

rakendama puudujääki vähendavad meetmed 2010. aastal vastavalt eelarves kavandatule ja toetama järgmistel aastatel konsolideerimiskava konkreetsete meetmetega, et tagada ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamine võimalusel 2012. aastaks või hiljemalt 2013. aastaks;

ii)

jätkama pensionisüsteemi reformimist, et tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus;

iii)

rakendama eelarveraamistiku täiendavaks tugevdamiseks kavandatud meetmed, eelkõige kehtestama täitmisele kuuluvad kulude mitmeaastased ülemmäärad.

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/22

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Sloveenia ajakohastatud stabiilsusprogrammi aastateks 2009–2013.

(2)

Kriisile eelnenud aastatel oli Sloveenia majanduskasv tugev, eelkõige ekspordi ja investeeringute suurenemise tõttu. Kiire kasv lõppes 2008. aasta viimases kvartalis, kui ülemaailmne kriis tabas Sloveenia majandust tugevalt ja järsult – arvestades Sloveenia avatuse kõrget taset, siis peamiselt kaubanduse kaudu. Ülekuumenemise ja konkurentsivõime languse riskide tekkimise etapi järel kohandab majanduslangus mõnevõrra majandust: alates 2008. aasta lõpust on nii inflatsiooni erinevus võrreldes euroalaga kui ka maksebilansi puudujääk järk-järgult vähenenud, kusjuures maksebilanss jõudis 2009. aastal peaaegu tasakaalu.

Sloveenia eelarvepositsioon halvenes kiiresti majanduslanguse ning Euroopa majanduse elavdamise kava kohaselt võetud majanduse elavdamise meetmete ja kulude tugeva loomuliku dünaamika tõttu. Tulenevalt valitsemissektori eelarve puudujäägi järsust suurenemisest 1,8 %-lt 2008. aastal hinnanguliselt 5,7 %-le 2009. aastal, võttis nõukogu 2. detsembril 2009 vastu otsuse ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kohta Sloveenias ning määras ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamise tähtajaks 2013. aasta. Lisaks riigi rahanduse usaldusväärsuse taastamisele (sealhulgas pensionisüsteemi edasiste reformide kaudu) on peamised Sloveenia majandusega seotud ülesanded majanduse elastsuse tugevdamine ja konkurentsivõime taastamine, et saada täielikult kasu majanduse ülemaailmsest elavnemisest. See eeldab palga ja tootlikkuse arengute paremat kohandamist ning struktuurireformide elluviimist.

(3)

Kuigi majanduskriisi tingimustes vähenes reaalne SKP peamiselt tsükliliste tegurite arvelt, on negatiivne mõju avaldunud ka potentsiaalse SKP tasemele. Lisaks võib kriis mõjutada potentsiaalset majanduskasvu ka keskpikas perspektiivis investeeringute madalama taseme, laenuvõimaluste piirangute ja suureneva struktuurse tööpuuduse kaudu. Peale selle võimendab majanduskriisi mõju elanikkonna vananemisest tulenevat negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Seda arvestades on ülioluline kiirendada struktuurireformide läbiviimist eesmärgiga toetada potentsiaalset majanduskasvu. Eelkõige on Sloveenia puhul oluline suurendada tootlikkust ja ohjata ühiku tööjõukulude kasvu, muu hulgas viies ellu reforme innovatsiooni ja teadustegevuse ning tööturu valdkonnas.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumi kohaselt taastub SKP positiivne reaalkasv 2010. aastal 0,9 % tasemel, 2009. aastal oli see – 7,3 % (statistikaameti 1. märtsil 2010 avaldatud hinnangu kohaselt – 7,8 %), ning jõuab ülejäänud programmiperioodi jooksul keskmiselt 3,2 %-ni.

Praegu kättesaadava teabe (2) põhjal näib, et kõnealune stsenaarium põhineb kuni 2011. aastani usutavatel kasvuprognoosidel ning pärast seda liiga optimistlikel kasvuprognoosidel. Tööhõive prognoositud vähenemine ning töötuse määra vastav suurenemine võib osutuda eeldatust suuremaks i) pärast tööturu ajutiste toetuskavade järkjärgulist lõppemist, kui sellega ei kaasne vajaduse korral tööturule kaasamise ja koolituse meetmed, mis soosivad töökohtade ümberjaotumist ja töötajate ümberõpet ning ka ii) pärast alampalga kavandatud järkjärgulist suurenemist ajavahemikul 2010–2012. Programmi inflatsiooniprognoos tundub realistlik.

(5)

Programmi kohaselt on valitsemissektori eelarve puudujääk suurenenud 1,8 %-lt SKPst 2008. aastal 5,7 %-ni 2009. aastal. Ajal, mil intressikulude suhe SKPsse on hinnanguliselt jäänud üldiselt stabiilseks, on esmane eelarveseisund tugevalt halvenenud. Nagu eespool osutatud, on selle põhjuseks automaatsed stabilisaatorid, sotsiaalsiirete tugev loomulik dünaamika ja avaliku sektori palgakulu ning erinevad oma äranägemisel võetavad meetmed, sealhulgas meetmed kriisile reageerimiseks mahus ligikaudu 1,5 % SKPst, mille valitsus kiitis heaks kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Programmi kohaselt on kavas muuta eelarvepoliitika veidi piiravaks 2010. aastal ning pärast seda oluliselt piiravamaks, mis on kooskõlas nõukogu soovitatud väljumisstrateegiaga ning eesmärgiga kõrvaldada ülemäärane eelarvepuudujääk 2013. aastaks.

(6)

Programmiga nähakse ette, et 2010. aastal peaks valitsemissektori eelarve puudujääk stabiliseeruma tasemel 5,7 % SKPst. Võttes arvesse intressikoormuse järsku suurenemist, peaks esmane puudujääk vähenema 0,7 protsendipunkti ehk jääma veidi alla 4 % SKPst. Nominaalselt vastab 2010. aasta eelarvestrateegia üldiselt nõukogu poolt 2. detsembril 2009 tehtud artikli 126 lõike 7 kohasele soovitusele rakendada 2010. aastal konsolideerimismeetmed nagu kavandatud.

Tulude poole oma äranägemisel võetavatel meetmetel, milleks on ühelt poolt ettevõtte tulumaksu määra edasine langetamine ja täiendav maksusoodustus vähekindlustatud inimestele ning teisalt aktsiisimäärade edasine tõstmine ja süsinikdioksiidi heite maks (mis on läbi vaadatud ning tuleb alles täpsustada ja heaks kiita), on eelarvele üldiselt neutraalne mõju. Sellest olenemata peaks tulud suurenema võrreldes 2009. aasta hinnangulise tulemusega 0,8 protsendipunkti SKPst ja seda tänu kaudsetest maksudest saadava tulu (3) eeldatavale ja muu tulu mõningasele suurenemisele. 2010. aastaks kavandatud kulude poole meetmed, sealhulgas avaliku sektori palgatõusu täiendav edasilükkamine, sotsiaaltoetuste (sh pensionide) määrade ebasoodsamad indekseerimise eeskirjad ning madalamad kapitalisiirded, peaksid andma kokkuhoidu ligikaudu 1,25 % SKPst võrreldes sellega, kui poliitikat ei muudeta, kuid arvestades kulude tugevat loomulikku dünaamikat, peaks esmaste kulude suhe 2010. aastal siiski veidi suurenema. Selle taustal peaks struktuurne eelarveseisund (s.t tsükliliselt kohandatud eelarveseisund, välja arvatud ühekordsed ja muud ajutised meetmed) ühiselt kokkulepitud metoodika alusel arvutatult veidi, 0,25 protsendipunkti SKPst, paranema, olles 2009. aastal halvenenud 0,25 protsendipunkti SKPst.

(7)

Programmis esitatud keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on vähendada eelarvepuudujääk alla kontrollväärtuse 3 % SKPst 2013. aastaks, mis on kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu soovitusega ning puudujäägieesmärkideks on 2011., 2012. ja 2013. aastal vastavalt 4,2 %, 3,1 % ja 1,6 % SKPst. Keskpika perioodi konsolideerimisstrateegia aluseks on esmaste kulude laialdane piiramine. Programmis viidatakse ulatuslikele meetmetele, mida kavatsetakse võtta kõnealuse strateegia toetamiseks, kuid need meetmed tuleb veel üksikasjalikult täpsustada ning heaks kiita. Need sõltuvad avaliku sektori tõhususe suurendamisest ning avalike teenuste ja sotsiaalkaitse osutamise ratsionaliseerimisest. Lisaks sellele on programmi eelarveprognoosides arvestatud ajutiste stimuleerivate meetmete täieliku lõppemisega pärast seda, kui neid hakatakse alates 2010. aastast järk-järgult kaotama.

Aastateks 2010–2013 on prognoositud struktuurse eelarvepositsiooni aastast keskmist tugevdamist mõnevõrra vähem kui 0,75 protsendipunkti SKPst, mis üldiselt vastab artikli 126 lõike 7 kohasele nõukogu soovitusele. Kohandamine toimub programmiperioodi jooksul ebaühtlaselt ning eelarvepoliitiline hoiak on rangem 2011. ja 2013. aastal. Programmis kinnitatakse Sloveenia eelarvepositsiooni keskpika perioodi eesmärki, milleks on struktuurne puudujääk 1 % SKPst, nagu 2005. aastal määratud. Pidades silmas kõige hilisemaid prognoose ja võlataset, ei näi keskpika perioodi eesmärk piisavalt arvesse võtvat elanikkonna vananemisega seotud kaudseid kohustisi, ehkki võlakoormus on alla kontrollväärtuse 60 % SKPst. Programmis esitatud puudujäägieesmärkidele vastav struktuurne eelarveseisund osutab, et programmiperioodi jooksul ei saavutata keskpika perioodi eesmärki.

(8)

Eelarvetulemused võivad osutuda programmis kavandatust halvemaks ning programmiperioodi jooksul see võimalus suureneb. Kaudsete maksude kavandatud märkimisväärne kasv 2010. aastal tundub olevat ainult osaliselt tagatud programmis esitatud meetmetega ning liiga optimistlik, kui arvestada eratarbimise tagasihoidlikku prognoosi. Kulude kasv on olnud viimastel aastatel planeeritust suurem ja see olukord võib korduda. Alates 2011. aastast on kulude ületamise risk suurem, sest asjakohaseid meetmeid ei ole veel üksikasjalikult täpsustatud ega heaks kiidetud ning osa meetmeid sõltub eeldatavalt sotsiaalpartneritega peetavate läbirääkimiste tulemustest. Peale selle tuleks kulude kavandatud kärpimise mahtu vaadelda viimaste aastate kulude tugeva loomuliku dünaamika, eelkõige palgakulude ja sotsiaalsiirete (sh pensionid) taustal, mille mõlema osa puudujäägi kavandatud vähendamises on märkimisväärne. Kapitalikulude prognoositud oluline vähenemine kogu programmiperioodi jooksul kajastab väidetavalt ELi struktuurifondide suuremat kasutamist, mis võib aga osutuda keerukaks, kuna ELi vahendite kasutuselevõtt on puudulik. Tulude poolel on riskid seotud soodsa makromajandusliku stsenaariumiga alates 2011. aastast.

(9)

Programmi kohaselt on valitsemissektori võlg märgatavalt suurenenud 22,5 %-lt SKPst 2008. aastal 34,4 %-ni 2009. aastal (arvestades statistikaameti 1. märtsil 2010 avaldatud hinnangus esitatud madalamat nominaalse SKP näitajat, võib 2009. aastal koguvõlg olla ligikaudu 1 protsendipunkt SKPst kõrgem). Kõnealuse suurenemise peamised põhjused on esmase puudujäägi suurenemine ning märkimisväärse suurusega võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse näitaja, mis tuleneb finantssektori ettevõtetesse kapitali paigutamisest ja nende likviidsuse tagamisest. Prognooside kohaselt jääb võla suhe kogu programmiperioodi jooksul alla aluslepingu kohase kontrollväärtuse, kuid suureneb 2012. aastaks rohkem kui 8 protsendipunkti ligikaudu 43 %-ni SKPst peamiselt esmase puudujäägi ning nominaalse SKP paraneva väljavaate tõttu. 2013. aastal võla suhe veidi langeb tulenevalt esmase ülejäägi taastamisest. Pidades silmas eelarve-eesmärkidega seotud negatiivseid riske koostoimes finantssektori toetusmeetmetest tuleneva ebakindlusega võlakoormuse ja eelarvepositsiooni muutuse näitaja puhul, võib võla suhte areng osutuda programmis prognoositust ebasoodsamaks.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille kohaselt SKP kasvumäär taastub järk-järgult enne kriisi prognoositud tasemel ja maksumäärad jõuavad taas kriisieelsele tasemele, ning mille puhul võetakse arvesse elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositud suurenemist, osutavad, et programmis kirjeldatud eelarvestrateegia oleks eeldusel, et poliitikat edaspidi ei muudeta, nominaalselt piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse mõneks aastaks, kuid ei peataks selle madala kasvutendentsi jätkumist 2020. aastani.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest oluliselt suurem, mis tuleneb eelkõige pensionikulude suhte SKPst märkimisväärsest suurenemisest järgmistel aastakümnetel. Programmis prognoositud 2009. aasta eelarvepositsioonis suurendab elanikkonna vananemise mõju eelarvele veelgi jätkusuutlikkuse mahajäämust.

Esmase ülejäägi tagamine keskpikas perspektiivis ja struktuurireformide elluviimine, sealhulgas selleks, et vähendada elanikkonna vananemisega seotud kulude märkimisväärset kasvu, aitaks kahandada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aasta aruandes jätkusuutlikkuse kohta (4) olid hinnatud kõrgeteks. Kõnealused reformid võiksid olla jätkuks kavandatud kaheastmelisele pensionireformile, mida on tutvustatud valitsuse poolt 2010. aasta veebruaris vastu võetud väljumisstrateegias 2010–2013.

(12)

Keskvalitsuse kaheaastase libiseva eelarve vastuvõtmine ja kohalike omavalitsuste koguvõla ülemmäär on Sloveenia eelarveraamistiku kaks positiivset tunnust. Siiski on eelarve haldamise valdkonnas arenguruumi. Näiteks libiseva kaheaastase eelarve üks puudus on, et teiseks aastaks seatud eesmärgid kuuluvad järgmise aasta eelarves läbivaatamisele. Lisaks sellele näitab eelarve täitmine 2006.–2008. aastal ning mingil määral ka 2009. aastal mõningast ülekulude ohtu. Sloveenia eelarveraamistiku tugevdamise meetmed (näiteks tulemuspõhine eelarvestamine ja sõltumatu eelarvenõukogu loomine) võeti kasutusele 2009. aastal ning on kavandatud lisameetmeid, näiteks eelarve raamatupidamisarvestuse parandamine ja eelarve-eeskirjade kehtestamine. Kõnealuste algatuste järjekindel rakendamine aitaks toetada eelarve kavandatud konsolideerimist.

(13)

Ajakohastatud programmis sätestatud kulupõhine kohandamine sõltub avaliku sektori tõhususe suurendamisest ning avalike teenuste ja sotsiaalkaitse osutamise ratsionaliseerimisest. Suurenev kulutõhusus muutub eriti oluliseks juhul, kui püütakse piirata kulude kasvu ilma teenuste osutamise taset alandamata.

Sel eesmärgil on kavandatud mitmeid algatusi, nagu näiteks sotsiaalsiirete ühtne teabesüsteem ja ühtne kontrollpunkt ning kvaliteediküsimustest lähtudes avalike teenuste standardite ümbermääratlemine, kusjuures kasutajatepoolne kaasrahastamine võib suureneda. Programmis eeldatakse, et kõnealuste uuenduste ja majanduse järkjärgulise elavnemise tulemusena hakkab alates 2011. aastast sotsiaalkulude suhe SKPsse vähenema. Tulude poolel oli 2006. aasta maksureform ette nähtud selleks, et tugevdada tööjõupakkumise stiimuleid ning toetada kapitalimahutust. Maksureformi käigus vähendati järk-järgult üksikisiku ja ettevõtte tulumaksu määrasid, kaotati palgafondimaks ning võeti kasutusele maksusoodustused investeeringutele. Täiendav maksusoodustus madalapalgalistele kehtestati 2010. aasta eelarvega. Kõnealused muudatused on osaliselt rahastatud aktsiisi tõstmisega ning programmis on teatatud ka aktsiisi edasisest tõstmisest, seega maksukoormus nihkub järk-järgult tuludelt (eelkõige madalapalgaliste isikute tulude maksustamiselt) kaudsetele maksudele. Muud algatused maksustamise valdkonnas on seotud uute sätetega maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastase võitluse edendamiseks, et parandada maksude kogumist.

(14)

Programmis esitatud 2010. aasta eelarvestrateegia on üldiselt kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohaste nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitustega. Võttes arvesse eespool nimetatud riske, siis võib osutuda, et eelarvestrateegia ei vasta alates 2011. aastast täielikult kõnealustele soovitustele. Eelkõige on vaja aastateks 2011–2013 osutatud ulatuslikke konsolideerimismeetmeid täpsustada, need vastu võtta ja rakendada ning tuleks tugevdada kogu perioodi konsolideerimiskavasid, et piirata väiksemast SKP kasvust tulenevaid riske ja kõrvalekaldeid kulude või tulude poolel. Selline tugevdamine näiks olevat ka õigustatud, pidades silmas eespool nimetatud pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riske. Arvestades riske, võib eelarvepositsiooni tugevdamine ajavahemikul 2010–2013 osutuda võrreldes nõukogu soovitusega 0,75 protsentipunkti SKPst väiksemaks.

(15)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis esitatud andmenõuetega on programmis puudu teatavad kohustuslikud ja vabatahtlikud andmed (5). Oma 2. detsembri 2009. aasta artikkel 126 lõike 7 kohases soovituses valitsemissektori ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks kutsus nõukogu Sloveeniat ka üles andma ajakohastatud stabiilsusprogrammide eri peatükis aru nõukogu soovituste rakendamise kohta. Sloveenia üldiselt järgis seda soovitust.

i)

rangelt rakendama kavandatud konsolideerimismeetmeid 2010. aastal ning vähendama puudujääki alla kontrollväärtuse 3 % SKPst 2013. aastaks nagu kavandatud, selleks üksikasjalikult täpsustades, vastu võttes ja rakendades kulude piiramise osutatud meetmed, lähtudes nõukogu poolt artikli 126 lõike 7 kohaselt soovitatud iga-aastasest keskmisest puudujäägi vähendamise määrast, ning samal ajal olema valmis võtma täiendavaid konsolideerimismeetmeid juhul, kui programmis esitatud makomajanduslik stsenaarium osutub soodsamaks artikli 126 lõike 7 kohase soovituse aluseks olevast stsenaariumist;

ii)

parandama järelevalvet kulude üle, muutma mitmeaastased eelarvekavad siduvamaks ning parandama avaliku sektori kulutuste tõhusust ja mõjusust;

iii)

pidades silmas elanikkonna vananemisega seotud kulude märkimisväärset prognoositud suurenemist, reformima täiendavalt pensionisüsteemi ja seadma ambitsioonikama keskpika perioodi eesmärgi, milles arvestatakse piisavalt elanikkonna vananemisest tingitud kaudseid kohustisi.

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/27

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/30

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/31

Märkus 1:

Üldiselt on vastavuseelduse lõppemiseks Euroopa standardiorganisatsiooni poolt määratud kehtetuks tunnistamise kuupäev („dow”), kuid selliste standardite kasutajate tähelepanu juhitakse asjaolule, et teatud erandjuhtudel võib see olla teisiti.

Märkus 2.1:

Uus (või muudetud) standard on sama käsitlusalaga kui asendatav standard. Määratud kuupäevast alates ei anna asendatav standard vastavuseeldust direktiivi olulistele nõuetele.

Märkus 3:

Muudatuste puhul on viidatud standardiks EN CCCCC:YYYY, selle varasemad muudatused, kui neid on, ja uus viidatud muudatus. Asendatav standard (3. veerg) sisaldab seetõttu standardit EN CCCCC:YYYY ja standardi eelmisi muudatusi, kui need on olemas, ilma uue viidatud muudatuseta. Määratud kuupäevast alates ei anna asendatav standard vastavuseeldust direktiivi olulistele nõuetele.

—

Euroopa standardiorganisatsioonid võtavad ühtlustatud standardid vastu inglise keeles (Euroopa Standardikomitee ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee avaldavad ka prantsuse ja saksa keeles). Seejärel tõlgivad riiklikud standardiasutused ühtlustatud standardite pealkirjad kõikidesse nõutavatesse Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse. Euroopa Komisjon ei vastuta Euroopa Liidu Teatajas avaldamiseks esitatud pealkirjade õigsuse eest.

—

CEN: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, Tel +32 25500811; Fax +32 25500819 (http://www.cen.eu),

—

CENELEC: Avenue Marnix 17, 1000 Bruxelles/Brussel, BELGIQUE/BELGIË, Tel +32 25196871; Fax +32 25196919 (http://www.cenelec.eu),

—

ETSI: 650 route des Lucioles, 06921 Sophia Antipolis, FRANCE, Tel +33 492944200; Fax +33 493654716 (http://www.etsi.eu).

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/32

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/33

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/34

3.6.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 144/35

—

noorte osalus;

—

kultuuriline mitmekesisus;

—

Euroopa kodakondsus;

—

vähemate võimalustega noorte kaasamine.

—

meediaoskus;

—

noori mõjutavad globaalsed teemad, nagu kliimamuutused, säästev areng, ränne ja aastatuhande arengueesmärgid (1).

—

valitsusvälised organisatsioonid (vabaühendused);

—

piirkondliku või kohaliku tasandi avalik-õiguslikud asutused või

—

riiklikud noortenõukogud.

—

Euroopa Liidu liikmesriigid: (2) Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani, Tšehhi Vabariik, Ungari, Ühendkuningriik;

—

Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu osalised Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid: Island, Liechtenstein ja Norra;

—

ühinemiseelse strateegia raames abi saavad kandidaatriigid kooskõlas üldpõhimõtete ja -tingimustega, mis on sätestatud nende riikidega sõlmitud raamkokkulepetes nende osalemise kohta Euroopa Liidu programmides: Türgi.

a)

kas projekt vastab programmi „Aktiivsed noored” üldeesmärkidele;

b)

kas projekt vastab käesoleva konkursikutse eesmärkidele ja prioriteetidele.

a)

projekti ulatus; teisisõnu projekti mitmekordistav mõju ja eelkõige tema püsiv mõju ning pikaajaline elujõulisus;

b)

tööprogrammi kvaliteet, pidades silmas selle sisu ja metodoloogiat, selgust ja järjekindlust;

c)

tegevuste ja väljatöötatud toodete riikidevahelisus ja mitmekeelsus;

d)

noorte aktiivne osalemine projektis;

e)

projekti nähtavus, pidades silmas projekti tulemuste levitamiseks ja kasutamiseks kavandatud meetmete kvaliteeti;

f)

partnerluse kvaliteet ja eelkõige ülesannete selgus, kirjeldus selle kohta, milline on partneri tegelik osa koostöös, samuti partnerite kogemus ja motivatsioon projekti elluviimiseks;

g)

eelarve vastavus tööprogrammis kavandatud tegevustele.

a)

projektis osalevate partnerite arv ja partnerlusega hõlmatud riikide arv;

b)

projektis vahetult osalevate noorte ja noorsootöötajate arv.

Education, Audiovisual and Culture Executive Agency

‘Youth in action’ programme — EACEA/12/10

BOUR 4/029

Avenue du Bourget 1

1140 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË

—

tavalise postiga (arvestatakse postitempli kuupäeva);

—

kullerpostiga (arvestatakse kullerpostiettevõtte kviitungi kuupäeva; üleandmiskuupäeva kandva kviitungi koopia tuleb lisada taotlusvormile).