28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/1

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Tšehhi Vabariigi ajakohastatud lähenemisprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2012.

(2)

Ülemaailmne kriis on Tšehhi majandust tugevasti mõjutanud. Pärast kolmeaastast perioodi, mil majanduskasv oli üle 6 % aastas, kasvas reaalne SKP vastavalt ajakohastatud lähenemisprogrammile 2008. aastal ainult 2,5 % ja vähenes 2009. aastal 4 %. Majandust mõjutas peamiselt kaubanduse mahu vähenemine, kuid samuti usalduse vähenemine, laenutingimuste karmistumine ja välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu vähenemine. Ametiasutused reageerisid kriisile kindlameelselt.

Tšehhi Riigipank langetas keskset intressimäära 3,75 %-lt 2008. aasta keskel praegusele 1 %-le ning valitsus võttis kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga vastu ja rakendas 2009. aastal märkimisväärsed stimuleerivad fiskaalmeetmed mahus 2,2 % SKPst. Tšehhi kroon nõrgenes 2008. aasta juuli keskpaigast 2009. aasta veebruari keskpaigani euroga võrreldes ligikaudu viiendiku (seejärel tugevnes ligikaudu 14 % 2010. aasta veebruari keskpaigaks). Praeguses vahetus kriisijärgses perioodis ei ole Tšehhi majandus makromajanduslikus plaanis oluliselt haavatav. Esmatähtis on vähendada valitsemissektori suurt struktuurset puudujääki, mis 2009. aastal oli hinnanguliselt 6 % SKPst, jätkusuutlikule tasemele. Samuti on oluline tagada tööturu kiire kohandumine majandussurutisega ja jätkata pikaajalist lähenemist. Pidades silmas 2009. aasta kavandatud puudujääki, otsustas nõukogu 2. detsembril 2009, et Tšehhi Vabariigil on ülemäärane eelarvepuudujääk, ja esitas soovituse selle viimiseks allapoole kontrollväärtust 3 % SKPst 2013. aastaks.

(3)

Kuigi reaalse SKP senine langus kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on mõjutatud negatiivselt ka potentsiaalse SKP tase. Peale selle võib kriis väiksemate investeeringute ja suurema struktuurse tööpuuduse tõttu lisaks mõjutada potentsiaalset kasvu keskpikas perspektiivis. Lisaks halvendab majanduskriis veelgi elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Sellega seoses on esmatähtis kiirendada struktuurireformide rakendamist, et toetada potentsiaalset kasvu. Eelkõige peaks Tšehhi Vabariik viima läbi reformid, et suurendada tootlikkust (edendada teadus- ja arendustegevust ja innovatsiooni, ärikeskkonda ning konkurentsi) ja tööjõupakkumist ning parandada töötajate oskusi.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumiga nähakse ette, et reaalne SKP suureneb 1,3 % 2010. aastal, 2,6 % 2011. aastal ja 3,8 % 2012. aastal. Praegu kättesaadavate andmete põhjal hinnates näib see stsenaarium realistlik kuni 2011. aastani ning on kooskõlas rahapoliitiliste ja vahetuskursi prognoosidega.

Programmikohane 2012. aasta SKP reaalkasvu prognoos, mis näeb ette SKP kasvu tasemeni, mis on üle potentsiaalse SKP, näib olevat optimistlik. Inflatsioon peaks 2010. aastal mõõdukalt suurenema peamiselt kaudsete maksude suurenemise tõttu ja jääma mõõdukaks kogu programmiperioodi jooksul. Programmiga nähakse ette, et olukord tööturul halveneb 2010. aastal veelgi. Üldiselt näivad inflatsiooni- ja tööturuprognoosid usaldusväärsed ning on kooskõlas SKP reaalkasvu prognoosiga.

(5)

Programmis prognoositakse valitsemissektori eelarve puudujäägiks 2009. aastal 6,6 % SKPst. Võrreldes 2008. aasta puudujäägiga 2,1 % SKPst tuleneb eelarvepositsiooni oluline halvenemine peamiselt kriisi mõjust riigi rahandusele ja mahukatest stimuleerivatest meetmetest (ligikaudu 2,2 % SKPst), mida valitsus 2009. aastal kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga võttis. Peamised meetmed hõlmasid sotsiaalmaksete vähendamist, infrastruktuuri tehtavate riiklike investeeringute suurendamist ning ettevõtjate ja tööhõive rahalist toetamist. Valitsemissektori kulud suurenesid 2009. aastal oluliselt vähem, kui oli kavandatud eelmises lähenemisprogrammis. Struktuurne eelarveseisund (st ühiselt kokkulepitud metoodika kohaselt arvutatud tsükliliselt kohandatud eelarveseisund, välja arvatud ühekordsed ja muud ajutised meetmed) halvenes 2009. aastal ligikaudu 2 protsendipunkti võrra. Programmi kohaselt kavatsevad Tšehhi ametiasutused konsolideerida eelarvet eelkõige programmi algusaastatel alates 2010. aastast, mis Tšehhi Vabariigi suurt struktuurset eelarvepuudujääki ja prognoositavaid paranevaid majandustingimusi silmas pidades on kooskõlas nõukogu poolt heaks kiidetud väljumisstrateegiaga.

(6)

Programmis prognoositakse valitsemissektori eelarve puudujäägiks 2010. aastal 5,3 % SKPst. See tähendab, et struktuurne eelarveseisund paraneks 2 protsendipunkti SKPst, mis on rohkem kui nõukogu 2009. aasta detsembris soovitas – nõukogu soovituse kohaselt tuleb struktuurset eelarveseisundit ajavahemikul 2010–2013 parandada igal aastal 1 % SKPst. 2010. aastal põhineb eelarve konsolideerimine tulu suhte suurendamisel 1,5 protsendipunkti võrra SKPst.

Peamised meetmed hõlmavad käibemaksu, aktsiisimaksude ja kinnisvaramaksu suurendamist (ligikaudu 0,8 % SKPst). Samuti kajastab see sotsiaalmaksete ajutiste kärbete varajast kaotamist ja sotsiaalkindlustusmaksete piirmäära suurendamist. Kulude poole meetmed hõlmavad lapsehooldus- ja haiguspuhkusega seotud sotsiaaltoetuste kärpeid (ligikaudu 0,1 % SKPst) ning pensionide indekseerimise võimaluse kasutamata jätmist (ligikaudu 0,2 % SKPs).

(7)

Programmi keskpika perioodi eelarvestrateegia peamine eesmärk on jätkata konsolideerimist pärast 2010. aastat ja viia valitsemissektori eelarve puudujääk alla kontrollväärtuse 3 % SKPst 2013. aastaks, mis on kooskõlas nõukogu detsembri soovitusega. Programmi kohaselt peaks puudujääk vähenema 5,3 %-lt SKPst 2010. aastal 4,8 %-le 2011. aastal ja 4,2 %-le 2012. aastal. Hoolimata majanduse prognoositavast elavnemisest aeglustub struktuurse eelarveseisundi paranemine võrreldes 2010. aastaga märkimisväärselt ja ei ületa 2011-2012. aastal 0,6 protsendipunkti SKPst. Eelarvet kohandatakse peamiselt kulude poolel. Programmi kohaselt hõlmavad pooled kulukärped tegevuskulusid ja pooled kohustuslikke kulusid, kuid programmis ei ole esitatud üksikasjalikku teavet kulukärbete rakendamise kohta. Tulude poole meetmed on väiksemad, kuid paremini täpsustatud ning hõlmavad suuremaid sotsiaalkindlustusmakseid ja suuremat üksikisiku tulumaksu. Programmis seatakse eesmärgiks vähendada valitsemissektori eelarve puudujääki ligikaudu 3 %-le SKPst 2013. aastaks, kuid ei esitata üksikasjalikku teavet selle rakendamise kohta (sealhulgas aluseks olevad kasvueeldused), mistõttu ei ole võimalik kindlaks määrata keskmist iga-aastast eelarve kohandamist ajavahemikul 2010–2013. Ametiasutuste esitatud teabe kohaselt on Tšehhi Vabariigi keskpika perioodi eesmärk valitsemissektori struktuurne eelarveseisund – 1,0 % SKPst. Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes kajastab keskpika perioodi eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Programmis ei kavandata seda siiski saavutada programmiperioodi jooksul.

(8)

2010. aasta eelarvetulemused võivad osutuda programmis kavandatust pisut halvemaks. Võimaliku väiksema eratarbimise tõttu võivad käibemaksust ja aktsiisimaksudest saadavad tulud osutuda oodatust pisut väiksemaks.

Kulud võivad samas suureneda parlamendivalimiste eelse kulutuste suurendamise surve tõttu. Eelarve täitmine on ebakindlam hilisematel aastatel. Viimases ajakohastatud programmis 2011. ja 2012. aastaks seatud kulueesmärke ei toetata konkreetsete meetmetega, mistõttu on nende saavutamine ebakindel, ning 2012. aasta tuluprognoosid põhinevad optimistlikel SKP reaalkasvu prognoosidel. Programmis ei esitata mingit teavet selle kohta, kuidas viia puudujääk 4,2 %-lt 2012. aastal alla 3 % SKPst 2013. aastaks.

(9)

Valitsemissektori koguvõlg peaks 2009. aastal ulatuma 35 %-ni SKPst, võrreldes 30 %-ga SKPst 2008. aastal. Peamiselt valitsemissektori eelarve suhteliselt suure puudujäägi tõttu peaks võla suhe programmiperioodi jooksul suurenema täiendavalt 7 protsendipunkti võrra ja jõudma 42 % ni SKPst 2012. aastal. Võla suhte kujunemine võib osutuda programmis kavandatust vähem soodsaks eelkõige pärast 2010. aastat, pidades silmas eelarve konsolideerimisega seotud riske ja võimalust, et SKP reaalkasv võib 2012. aastal osutuda programmis eeldatust väiksemaks. Valitsemissektori võla suhe jääb siiski oluliselt alla kontrollväärtuse 60 % SKPst kogu programmiperioodi jooksul.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille puhul eeldatakse SKP kasvu mõõdukat järkjärgulist taastumist kriisi eel prognoositud tasemele, maksutaseme taastumist kriisieelsele tasemele ning mis sisaldavad elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositavat suurenemist, osutavad, et programmis kavandatud eelarvestrateegia (nominaalväärtuses) ei ole poliitika edasise muutmiseta piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse 2020. aastaks.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest tunduvalt suurem, mis on peamiselt tingitud sellest, et pensionikulutuste suhe SKPsse suureneb märkimisväärselt järgmistel kümnenditel. Lisaks suurendab programmis prognoositud 2009. aasta eelarvepositsioon veelgi mahajäämust jätkusuutlikkuses, mis tuleneb elanikkonna vananemise mõjust eelarvele.

Suurema esmase eelarveülejäägi tagamine keskpikas perspektiivis ning pensioni- ja tervishoiusüsteemi reformimine kõnealuste kulude vähendamiseks tulevikus aitaksid vähendada riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riske, mida jätkusuutlikkust käsitlevas komisjoni 2009. aasta aruandes hinnati suureks. 2010. aasta jaanuaris moodustati rahandusministri ning töö- ja sotsiaalministri ekspertide nõuanderühm, eesmärgiga valmistada ette alternatiivseid pensionireformi ettepanekuid. Need viimistletakse 2010. aasta mai lõpuks ning edastatakse uuele valitsusele.

(12)

Seoses eelarvemenetlusega on eelarve koostamine küllaltki detsentraliseeritud, kuid samas ei reguleerita seda karmide eelarve-eeskirjadega. Tšehhi Vabariik kehtestas 2004. aastal keskpika perioodi eelarveraamistiku, milles sätestatakse riigieelarve nominaalsed kulupiirmäärad kolmeks aastaks. Kogemused siiski osutavad, et piirmäärasid on varem mitmel korral korrigeeritud eelarve-eeskirjadega lubatud määrast ülespoole. Praeguse eelarveraamistiku peamised puudused on seotud nõrga jõustamisega, ebapiisava järelkontrolliga, toimimise keerukusega ja protsessi piiratud avaliku kontrolliga. Nõukogu soovitas 2. detsembril 2009 Tšehhi Vabariigil „rangelt järgida keskpika perioodi eelarveraamistikku ning parandada eelarve täitmise järelevalvet kogu aasta jooksul, et vältida kulutuste ületamist võrreldes eelarvekava ning mitmeaastaste kavadega”. Selles osas ei ole programmis esitatud piisavalt ettepanekuid. Samas on parandatud eelarve haldamist. Oluliste muudatuste jätkuv rakendamine maksukogumise ja -halduse valdkonnas ning kiire üleminek eelarvehalduse riigikassasüsteemile aitab tõhustada riigi rahanduse haldamist.

(13)

Tšehhi Vabariigi avaliku sektori kulutuste kvaliteeti saaks veelgi parandada. Eelkõige on teadus- ja arendustegevuse kulud väiksemad ELi keskmisest ning avaliku sektori kulutusi saaks tõhustada sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ja riigihanked.

Seevastu on riiklike investeeringute tase võrreldes ELi keskmise ja naaberriikidega suhteliselt kõrge (ligikaudu 5 % SKPst viimase nelja aasta jooksul). Tulude poolel on Tšehhi ametiasutused rakendanud alates 2007. aastast mitmeid reforme, et järk-järgult keskenduda otseselt maksustamiselt kaudsele maksustamisele. Täiendavalt tuleks siiski reformida maksu- ja hüvitistesüsteemi, et suurendada tööstiimuleid ja vähendada tööturult kõrvalejäämist. Maksustamise ja maksukogumise süsteem on keeruline ja seda saaks oluliselt lihtsustada.

(14)

Üldiselt on programmis 2010. aastaks kavandatud eelarvestrateegia kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu soovitustega. Puudujäägieesmärk näib asjakohane ja seda toetatakse konkreetsete konsolideerimismeetmetega. Võttes arvesse eespool osutatud riske, ei pruugi eelarvestrateegia alates 2011. aastast olla täielikult kooskõlas artikli 126 lõike 7 kohaste nõukogu soovitustega. Eelkõige ei ole 2011. ja 2012. aasta konsolideerimiskava piisavalt ambitsioonikas (eelarve kohandamine keskmiselt 0,3 % SKPst aastas) ja see on seotud mitmete riskidega. Kulueesmärke ei toeta konkreetsed meetmed, 2012. aasta tuluprognoosid põhinevad optimistlikel makromajanduslikel eeldustel ja puuduvad andmed selle kohta, kuidas kavatsetakse vähendada puudujääki 4,2 %-lt SKPst 2012. aastal alla 3 % SKPst 2013. aastal. Esitatud ei ole ka teavet 2013. aasta eelarvestrateegia kohta. Eelarve iga-aastane kohandamine programmiperioodil (2010–2012) on keskmiselt 0,8 %, mis on nõukogu soovitatud keskmise iga-aastase kohandamise (1 %) lähedal, kuid siiski alla selle. Soovituse täitmiseks tuleb 2011–2013. aastal rakendada täiendavaid konsolideerimismeetmeid, et kohandada eelarvet keskmiselt 1 % aastas.

(15)

Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis nõutavatest andmetest puuduvad programmis mõned kohustuslikud andmed (2). Artikli 126 lõike 7 kohases 2. detsembri 2009. aasta soovituses, mis esitati eesmärgiga kõrvaldada valitsemissektori ülemäärane eelarvepuudujääk, kutsus nõukogu Tšehhi Vabariiki üles teatama nõukogu soovituste rakendamisel tehtud edusammudest ajakohastatud lähenemisprogrammide eraldi peatükis. Tšehhi Vabariik on kõnealust soovitust osaliselt järginud.

i)

rangelt täitma 2010. aasta eelarvet ja vältima ülekulusid; kavandama kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohase nõukogu soovitusega 2011. ja 2012. aasta eelarve raames programmis kavandatust suuremat eelarve kohandamist ning täpsustama üksikasjalikumalt meetmed, mida tuleb võtta ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks hiljemalt 2013. aastaks;

ii)

võtma meetmeid eelarvemenetluse parandamiseks ning rangelt jõustama ja kontrollima keskpika perioodi eelarve-eesmärke; vältima eelkõige kulude piirmäärade korrigeerimist eelarve-eeskirjadega lubatud määrast ülespoole;

iii)

rakendama riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse parandamiseks vajalikud reformid.

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/6

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Taani ajakohastatud lähenemisprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2015.

(2)

Majanduskriis mõjutas Taani majandust 2009. aastal tugevalt ning viis Taani suurimasse majanduslangusesse pärast Teise maailmasõja lõppu. Kriis tabas Taanit ajal, mil Taani positsioon oli suhteliselt hea pärast püsivat tugevat majanduskasvu, mil jooksevkonto ja riigi rahandus olid märkimisväärses ülejäägis ning valitsemissektori võla tase oli madal. Langus algas 2008. aastal, kui kinnisvaramull lõhkes, seda raskendasid omakorda maailmakaubanduse kokkukukkumisest põhjustatud ekspordi langus ning investeeringute vähenemine taanduva lõppnõudluse ja karmistunud rahastamistingimuste tõttu. Hoolimata sellest, et kasutada olev tulu jätkas suurenemist, vähenes eratarbimine märgatavalt, sest kahvatud majandusväljavaated, langevad kinnisvarahinnad ja suurenev tööpuudus mõjutasid tarbijate usaldust. Taani ametiasutused reageerisid SKP järsule langusele, võttes vastavalt Euroopa majanduse elavdamise kavale vastu mitu mahukat stimuleerivat fiskaalmeedet, mis sisaldasid maksukärpeid, investeerimisprojekte ning avaliku sektori tarbimiskulude suurendamist. Lisaks majandustegevuse eelarvepõhisele toetamisele võeti vastu ka kaks pankade päästepaketti, millega anti tagatisi ning kapitalisüste. Kõnealuste meetmete võtmise tõttu peaks piisav eelarveülejääk 2008. aastal muutuma alates 2009. aastast puudujäägiks, mis peaks ajavahemikul 2010–2012 ületama stabiilsuse ja kasvu pakti kontrollväärtust 3 % SKPst. Samal ajal kasvav valitsemissektori võlg peaks siiski jääma alla kontrollväärtust 60 % SKPst. Vahetuskurss on olnud stabiilne kogu 2009. aasta jooksul ning intressimäära erinevus võrreldes EKPga on märgatavalt vähenenud. Selleks et tagada riigi rahanduse jätkusuutlik areng, on võtmetähtsusega tagada reformi jätkumine tööjõu pakkumise suurendamiseks. Taani ametiasutuste teine ülesanne on tagada, et stimuleerivaid meetmeid vähendatakse õigel ajal pärast seda, kui majanduse elavdamiseks ei ole vaja enam võtta meetmeid.

(3)

Kuigi majanduskriisi tingimustes vähenes reaalne SKP peamiselt tsükliliste tegurite arvelt, on negatiivne mõju avaldunud ka potentsiaalse SKP tasemele. Lisaks võib kriis mõjutada potentsiaalset majanduskasvu ka keskpikas perspektiivis, kuna investeeringud vähenevad, laenuvõimalused on piiratud ja struktuurne tööpuudus suureneb. Peale selle võimendab majanduskriisi mõju elanikkonna vananemisest tulenevat negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Seda arvestades on esmatähtis kiirendada struktuurireformide läbiviimist eesmärgiga toetada potentsiaalset majanduskasvu. Taani puhul on oluline eelkõige viia läbi reformid tööturu ja ennetähtaegselt pensionile jäämise hüvitiste valdkonnas, et suurendada tööjõu pakkumist.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku võrdlusstsenaariumi kohaselt SKP reaalkasv taastub pärast 2009. aasta langust – 4,3 % SKPst 2010. aastal 1,3 %-le SKPst ning jääb ülejäänud programmiperioodi jooksul keskmiselt 2,2 % tasemele. Praegu kättesaadava teabe (2) põhjal näib, et kõnealune stsenaarium põhineb kuni 2011. aastani usutavatel kasvuprognoosidel ning pärast seda optimistlikel kasvuprognoosidel. Kasvutegurite puhul esineb programmis ning komisjoni talituste 2009. aasta sügisprognoosis erinevusi. Programmis eeldatakse, et taastumine johtub sisenõudlusest, eelkõige eratarbimise suurenemisest alates 2010. aastast, millele järgneb kapitali kogumahutuse suurenemine põhivarasse alates 2011. aastast, kui avaliku sektori tarbimise kasv stabiliseerub ja välisnõudlus muutub veidi negatiivseks. Komisjoni talituste 2009. aasta sügisprognoosis eeldatakse, et taastumine tuleneb nii eratarbimisest kui ka netoekspordist. Programmi inflatsiooni- ja tööhõiveprognoosid tunduvad olevat realistlikud. Makromajanduslikku stsenaariumi peetakse olevat kooskõlas Taani fikseeritud vahetuskursi põhimõtetega.

(5)

Programmi prognoosi kohaselt on valitsemissektori eelarve puudujääk 2009. aastal 2,9 % SKPst. Märkimisväärne muutus võrreldes 2008. aasta ülejäägiga 3,4 % SKPst kajastab suures osas kriisi mõju riigi rahandusele, kuid ka stimuleerivaid meetmeid mahus 2,2 % SKPst, mille valitsus kiitis heaks vastavalt Euroopa majanduse elavdamise kavale. Halvenemise põhjustas peamiselt kulude suurenemine tulenevalt automaatsetest stabilisaatoritest, kuigi valitsuse stimuleerivad meetmed sisaldasid ka märkimisväärseid maksukärpeid. Programmi kohaselt peaks eelarvepoliitika jääma 2010. aastal toetavaks ning muutuma piiravaks programmi lõpuaastatel. Pidades silmas Taani suhteliselt soodsat stardipositsiooni, on eelarvepoliitika jätkuv lõdvendamine 2010. aastal asjakohane ning vastab Euroopa majanduse elavdamise kavale. Riigi rahanduse jätkusuutliku positsiooni taastamiseks kavandatakse programmis eelarve konsolideerimist alates 2011. aastast ning märgitakse, et selleks vajalikud meetmed – eelkõige 2010. aasta maksureformi rahastamiselementide järkjärgulisest rakendamisest tulenev ning avaliku sektori investeeringute normaalsele tasemele tagasitoomine – täpsustatakse hiljem.

(6)

Programmi kohaselt suureneb valitsemissektori eelarve puudujääk 2010. aastal 5,3 %-ni SKPst, mis on põhjustatud nii tulude suhte vähenemisest kui ka kulude suhte suurenemisest. Vähenev tulude suhe kajastab maksureformi jõustumist 2010. aastal ning suurenev kulude suhe SKPsse kajastab automaatseid stabilisaatoreid ja valitsuse täiendavaid stimuleerivaid meetmeid. Stimuleerivad meetmed ja maksukärped peaksid moodustama 2010. aastal 1,3 % SKPst ning programmis esitatud ebastabiilsed elemendid, sealhulgas tulud Põhjamere naftavarudest ning toetused Gröönimaale ja Fääri saartele, peaksid moodustama – 1,7 % SKPst (3). Struktuurne eelarveseisund (s.t tsükliliselt kohandatud eelarveseisund, mille komisjoni talitused on ühiselt kokkulepitud metoodika alusel ümber arvutanud) halveneb prognooside kohaselt 2,5 protsendipunkti, mis kinnitab eelarvepoliitika märgatavat lõdvendamist. Erinevus võrreldes stimuleerivate meetmete mahu ja maksukärbetega on seletatav peamiselt tulude alalaekumisega.

(7)

Programmi keskpika perioodi eelarvestrateegia eesmärgid on struktuurselt tasakaalus eelarve 2015. aastaks, pikaajalise jätkusuutlikkuse näitaja (4) vähemalt null ja struktuurse eelarveseisundi parandamine aastatel 2010–2013 kokku 1,5 % SKPst. Programmis prognoositakse valitsemissektori eelarve puudujäägi ning esmase puudujäägi järkjärgulist vähenemist alates 2011. aastast. Esmane eelarveseisund peaks muutuma positiivseks alates 2013. aastast ning üldpuudujääk jõudma nulli 2015. aastal. Ühiselt kokkulepitud metoodika alusel ja programmis esitatud teabe põhjal ümber arvutatud struktuurse eelarveseisundi vastav areng osutab, et eelarvepoliitika on 2015. aastal mõnevõrra ekspansiivne (– 0,4 % SKPst), mis jääb veidi alla programmis seatud eesmärgile. Kui mitte arvestada eeldatud avaliku sektori tarbimiskulutuste nulltasemel reaalkasvu aastatel 2011–2013, avaliku sektori investeeringute normaliseerimist ja maksureformi rahastamiselementide rakendamist, põhineb kavandatud konsolideerimine veel täpsustamata meetmetel, kuid programmis viidatakse, et konsolideerimise aluseks saab olema kulude piiramine, välistades maksutõusud. Ajakohastatud programmis seatakse eelarvepositsiooni keskpika perioodi eesmärgiks eelarve struktuurne tasakaal. Võttes arvesse kõige hiljutisemaid prognoose ja praegust võlakoormust, kajastab keskpika perioodi eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke rohkem kui piisavalt.

(8)

Programmi 2010. aasta eelarveprognoosid tunduvad olevat usutavad, kuid 2011. aastal ning hiljem võivad tulemused osutuda prognoositust halvemaks. Ajakohastatud programmi tuluprognoosid on realistlikud, kuid tulud võivad osutuda väiksemaks ning kulude poole kavandatud konsolideerimine ei ole meetmetega tagatud. Lisaks sellele eeldatakse eelarveprognooside aluseks olevas makromajanduslikus stsenaariumis tugevat eratarbimise kasvu ning avaliku sektori tarbimise piiramist. Arvestades, et varem on kulud sageli eesmärke ületanud, näib avaliku sektori tarbimiskulude eeldatud nulltasemel reaalkasv aastatel 2011–2013 olevat liiga optimistlik. Finantssektor tundub olevat stabiilne, kuid kriisi ajal võetud finantssektori päästemeetmed suurendasid valitsuse riskipositsiooni kõnealuses sektoris.

(9)

Valitsemissektori võlg on 2009. aastal hinnanguliselt 38,5 % SKPst ning peaks 2012. aastal suurenema 48,3 %-ni ja pärast seda langema 2015. aastaks 45 %-ni SKPst. See on suurel määral põhjustatud puudujäägi kiirest suurenemisest ja SKP vähenemisest 2009. aastal. Pidades silmas kõnealuseid eelarve-eesmärkidega seotud negatiivseid riske, võib võla suhe suureneda programmis prognoositust enam. Valitsemissektori finantspositsioon on programmiperioodi alguses siiski positiivne, kuid muutub programmiperioodi jooksul veidi negatiivseks. Prognooside kohaselt jääb valitsemissektori võla suhe alla stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud kontrollväärtuse 60 % SKPst.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille kohaselt SKP kasvumäär taastub üksnes järk-järgult enne kriisi prognoositud tasemel ja maksumäärad jõuavad taas kriisieelsele tasemele, ning mille puhul võetakse arvesse elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositud suurenemist, osutavad, et programmis kirjeldatud eelarvestrateegia oleks eeldusel, et poliitikat edaspidi ei muudeta, nominaalselt rohkem kui piisav, et stabiliseerida 2020. aastaks võla suhe SKPsse.

(11)

Elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on ELi keskmisest selgelt väiksem. Programmis prognoositud 2009. aasta eelarvepositsioon aitab vähendada riigi koguvõlga. Kõrge esmase eelarveülejäägi tagamine keskpika perioodi jooksul aitaks vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aasta aruandes jätkusuutlikkuse kohta (5) olid hinnatud madalateks.

(12)

Taani varasematest eelarvetulemustest nähtub, et riigile on tulnud kasuks suhteliselt tugev eelarveraamistik, mille puhul on eriti tähelepanuväärne selle suur ulatus ning eelarve-eeskirjade läbipaistvus ja nähtavus. Valitsemissektori tarbimiskulud on olnud siiski tihti ettenähtust suuremad. Hiljutised majandussanktsioone hõlmavad algatused võiksid suurendada kohalike omavalitsuste valmidust pidada kinni kokkulepitud sihtidest. Taani maksupoliitika on alates 2002. aastast keskendunud maksude külmutamisele, mille tõttu mis tahes kaudseid või otseseid makse ei saa suurendada. Maksude külmutamist saab seega vaadelda avaliku sektori kulude kontrollimise vahendina. Maksude külmutamine ei takistanud suure maksureformi heakskiitmist 2009. aastal, kuid maksude külmutamise range järgimine võib muuta täiendavate kohanduste tegemise keerukaks ja sellega kaasnevad maksustruktuuris teatavad ebatõhusused, eelkõige seoses kinnisvara maksustamisega.

(13)

Kuna üks peamistest pikaajalistest ülesannetest seoses Taani majandusega on suurendada tööjõupakkumist, siis on valitsus alustanud meetmete võtmist, et tugevdada töötamise stiimuleid ning vähendada tööturult eemalejäämist. Ajendatuna ülemaailmsest majanduskriisist kiideti maksude külmutamise raames 2009. aastal heaks maksureform, mis jõustub 2010. aastal ning millega vähendatakse oluliselt tööjõu maksukoormust. Maksureformi erinevad osad rakendatakse järk-järgult perioodil 2010–2019. 2010. aastal on netotulude vähenemine hinnanguliselt 0,6 % SKPst, kuid rahastamiselementide abil peaks reform ennast aja jooksul otseste tuludega seonduva mõju näol täielikult ära tasuma (mõju on neutraalne aastal 2013 ja muutub aastaks 2015 positiivseks). Lisaks peaksid suuremad stiimulid tööjõupakkumisele Taani ametivõimude hinnangul tugevdama riigi rahandust pikas perspektiivis (umbes 0,3 % SKPst).

(14)

Strateegia, mille kohaselt jätkatakse toetava eelarvepoliitikaga ka 2010. aastal, on üldiselt kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Majanduskriisi negatiivse mõju järel ületab valitsemissektori eelarve puudujääk prognooside kohaselt 2010., 2011. ja 2012. aastal kontrollväärtust 3 % SKPst. Pidades siiski silmas eelarveprognoosidega seotud riske programmi lõpuaastatel, võib osutuda, et eelarve tasakaalu ei taastata ning struktuurset eelarveseisundit ei õnnestu 2013. aastaks parandada 1½ %. Kavandatud eelarvepoliitiline hoiak, mõõdetuna struktuurse eelarveseisundi muutusena, osutab, et eelarve konsolideerimine algab 2011. aastast, ehkki tagasihoidliku tempoga, lähenedes võrdlusmäärale 0,5 % SKPst (6). Programmis osutatakse, et uute meetmete kaudu konsolideeritakse kulude poolt, kuid seda ei toetata konkreetsete konsolideerimismeetmetega, kui mitte arvestada eeldust, et avaliku sektori tarbimiskulutuste nulltasemel reaalkasv on aluseks eelarve kavandamisele aastatel 2011–2013. Seetõttu tuleks eelarvestrateegiat tugevdada, et see oleks kooskõlas stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetega. Kuigi programmis on seatud eesmärgiks struktuurse tasakaalu saavutamine 2015. aastaks, peaks komisjoni talituste poolt ühiselt kokkulepitud metoodika alusel uuesti arvutatult struktuurne eelarveseisund 2015. aastal olema veidi negatiivne (– 0,4 %) ning seotud eespool osutatud riskidega.

(15)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis esitatud andmenõuetega on programmis esitatud kõik kohustuslikud ja enamik vabatahtlikest andmetest (7).

i)

tugevdama püüdlusi tagamaks, et kontrollväärtuse 3 % SKPst kavandatud ületamine ei oleks liiga suur, ning kõrvaldama kiiresti kontrollväärtust ületava prognoositud puudujäägi; ja

ii)

määrama kindlaks meetmed, millega toetatakse eelarve konsolideerimist, et saavutada keskpika perioodi eesmärk 2015. aastaks, nagu kavandatud.

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/11

(1)

Nõukogu vaatas 26. aprillil 2010 läbi Soome ajakohastatud stabiilsusprogrammi, mis hõlmab ajavahemikku 2009–2013.

(2)

Kuigi Soome eelarvepositsioon oli 2008. aastal, kui algas ülemaailmne kriis, suhteliselt tugev, kuna jooksevkonto ja valitsemissektori eelarve olid märkimisväärses ülejäägis, on ülemaailmne kriis eriti tugevalt mõjutanud suuresti ekspordile orienteeritud Soome tööstust ja kodumaiseid majandussektoreid, mille suhtes on tarbijate usaldus kahanenud. Soome võimaldas automaatsetel stabilisaatoritel täielikult toimida ja lisaks sellele võttis suvakohaseid stimuleerivaid fiskaalmeetmeid suhteliselt märkimisväärses mahus. Seepärast nõrgenes valitsemissektori eelarvepositsioon 2009. aastal rohkem kui 6,5 % SKPst. Kuigi tarbijate usaldus tõusis 2009. aastal uuesti pikaajalisest keskmisest näitajast kiiresti kõrgemale ning tööstuse usaldusindeksid paranesid samuti mõnevõrra, on majanduse tegelik olukord paranenud järkjärgulisemalt. Tööturg on seni reageerinud kriisile vähem, kui SKP järsu vähenemise põhjal oleks võinud eeldada.

(3)

Kuigi reaalse SKP senine langus kriisi tingimustes on suures osas tsükliline, on mõjutatud negatiivselt ka potentsiaalse SKP tase. Peale selle võib kriis mõjutada ka keskpika perioodi potentsiaalset majanduskasvu, kuna investeeritakse vähem, laenusaamisvõimalused on piiratud ja struktuurne töötuse määr suureneb. Lisaks halvendab majanduskriis veelgi elanikkonna vananemise negatiivset mõju potentsiaalsele SKP-le ja riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Kõige selle taustal on potentsiaalse majanduskasvu toetamiseks oluline kiirendada struktuurireformide elluviimist. Soome jaoks on eelkõige oluline viia ellu reformid, millega suurendatakse tööjõupakkumist pikemas perspektiivis, et toime tulla negatiivse mõjuga, mida elanikkonna vananemine avaldab tööturule.

(4)

Programmi aluseks oleva makromajandusliku stsenaariumiga nähakse ette, et pärast seda, kui SKP vähenes 2009. aastal järsult 7,6 %, suureneb see 2010. aastal reaalselt 0,7 % ning edaspidi 2011. ja 2012. aastal vastavalt juba 2,4 % ja 3,5 % ning 2013. aastal taltub SKP reaalkasv tasemele 3 %. Praegu kättesaadava teabe põhjal (2) hinnates tundub, et kuni aastani 2011 põhineb see stsenaarium usutava majanduskasvu prognoosil, kuid seejärel muutub prognoos liiga optimistlikuks, arvestades asjaolu, et kavandatud kasvumäärad on märgatavalt suuremad kui keskpikaks perioodiks eeldatav potentsiaalne kasv. Programmi inflatsiooniprognoos tundub realistlik kogu programmiperioodi jooksul.

(5)

Programmis prognoositu kohaselt on valitsemissektori puudujääk 2009. aastal 2,2 % SKPst. Selline märkimisväärne olukorra halvenemine võrreldes 2008. aastaga, kui ülejääk oli 4,4 % SKPst, on üldiselt tingitud kriisi mõjust riigi rahandusele ja stimuleerivatest meetmetest, mis moodustasid ligikaudu 2 % SKPst ja mille valitsus võttis vastu kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Valitsemissektori eelarve seisundi halvenemine on peamiselt tingitud väiksematest tuludest, eriti tulumaksu, eelkõige ettevõtte tulumaksu laekumise järsust vähenemisest. Vastavalt programmile peaks eelarvepoliitika olema 2010. aastal veel toetava iseloomuga ja seejärel muutuma programmi viimastel aastatel üldjoontes neutraalseks. Kuna stimuleerivad fiskaalmeetmed on üldiselt püsivad, ei kaasne nende elluviimisega automaatselt eelarve konsolideerimist. Kooskõlas nõukogu soovitatud väljumisstrateegiaga ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist silmas pidades tuleb keskpika perioodi eelarvepoliitilist hoiakut karmistada. Programmis märgitakse, et valitsus teeb otsuse eelarve konsolideerimise meetmete kohta hiljem – täpsem ülevaade kavatsetakse anda eeloleva 2011. aasta eelarves ja järgmises ajakohastatud stabiilsusprogrammis.

(6)

Programmi kohaselt peaks valitsemissektori eelarve puudujääk 2010. aastal suurenema 3,6 %-le SKPst, ületades seega ajutiselt stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud kontrollväärtuse 3 % SKPst. Eelarvepuudujäägi prognoositava suurenemise põhjuseks on täiendavad fiskaalstiimulid, mis moodustavad üle 1 % SKPst ja mille puhul on peamiselt tegemist maksukärbetega, aga ka suuremate sotsiaaltoetusmaksetega, mis on tingitud töötuse eeldatavast kasvust. Ühiselt kokkulepitud metoodika alusel arvutatud struktuurne eelarvepositsioon, s.t tsükliliselt kohandatud eelarveseisund ilma ühekordsete meetmeteta, peaks 2010. aastal nõrgenema üle 1 % võrreldes eelmise aastaga ning see vastab üldjoontes 2010. aastal jõustuvate stimuleerivate meetmete mahule.

(7)

Programmis keskpika perioodi kohta esitatud eelarvestrateegia põhieesmärk on toetada majandustegevust ja tööjõuturgu majanduskriisi ajal ning samal ajal võtta arvesse pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalikke eelarvepiiranguid. Programmis rõhutatakse jätkusuutliku eelarvepositsiooni olulisust, samas aga märgitakse ka seda, et praegusel strateegial põhinevad eelarveprognoosid seda eesmärki ei täida. Programmi kohaselt peaksid üldine ja esmane puudujääk hakkama alates 2011. aastast tasapisi vähenema ja 2013. aastaks peaks üldine valitsemissektori puudujääk olema umbes 2 % SKPst. Ka struktuurne eelarveseisund peaks muutuma sarnaselt, mis osutab sellele, et alates 2011. aastast muutub eelarvepoliitika neutraalseks. See on kooskõlas programmi stsenaariumiga, mis põhineb eeldusel, et poliitikat ei muudeta, ning mille puhul arvestatakse asjaolu, et valitsus ei ole veel teatanud ühestki olulisest keskpika perioodi konsolideerimismeetmest. Ajakohastatud programmis on seatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgiks saavutada struktuurne ülejääk 0,5 % SKPst. Viimaseid prognoose ja võlataset arvesse võttes tundub, et keskpika perioodi eesmärk kajastab stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärke. Praegu ajakohastatud stabiilsusprogrammiga ei nähta siiski ette, et keskpika perioodi eesmärk saavutatakse programmiperioodi jooksul.

(8)

Eelarvetulemused võivad osutuda programmis kavandatust halvemaks. Kui lähituleviku majanduskasvuga seotud riskid on väikesed, kuna kõige hiljutisemad tulevikunäitajad osutavad sellele, et tarbijate usaldus suureneb suhteliselt kindlalt ja pidevalt, samuti ettevõtete usaldus, ehkki veidi vähemal määral, võivad eelarvetulemused programmiperioodi lõpu poole olla prognoositust kehvemad, arvestades eelarveprognoosi aluseks olevat silmatorkavalt soodsat majanduskasvu prognoosi. Eesmärkide saavutamisega seotud riske tasakaalustab asjaolu, et valitsus on võtnud kohustuse määrata 2011. aasta eelarves ja järgmises ajakohastatud stabiilsusprogrammis kindlaks väljumismeetmed.

(9)

Valitsemissektori koguvõlg on 2009. aastal hinnanguliselt 41,8 % SKPst, mis on suurem varasema aastaga võrreldes, kui võlg oli 34,2 % SKPst. Selle peamiseks põhjuseks on puudujäägi kiire suurenemine ja SKP äkiline vähenemine. Võla suhe peaks programmiperioodi jooksul 2013. aastaks suurenema veel 14,6 protsendipunkti võrra, s.o 56,4 %ni SKPst, ja selle peamiseks põhjuseks on püsivalt suur valitsemissektori eelarve puudujääk. Kõnealuseid eelarve-eesmärkidega seotud riske silmas pidades võib võla suhe suureneda programmis prognoositust isegi rohkem. Programmi raames tehtud tundlikkusanalüüsi põhjal prognoositakse, et võla suhe ei ületa stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud piirmäära 60 % SKPst. Nagu ka varasematel aastatel, koguvad sotsiaalkindlustusfondid jätkuvalt finantsvarasid, mille maht ulatus 2008. aastal ligikaudu 52,4 %ni SKPst ja mis seega praegu ületavad valitsemissektori koguvõla.

(10)

Keskpika perioodi võlaprognoosid, mille puhul eeldatakse SKP kasvu mõõdukat järkjärgulist taastumist kriisi eel prognoositud tasemele, maksutaseme taastumist kriisieelsele tasemele ning mis sisaldavad elanikkonna vananemisega seotud kulude prognoositavat suurenemist, osutavad, et programmis kavandatud eelarvestrateegia (nominaalväärtuses) ei ole poliitika edasise muutmiseta piisav, et stabiliseerida võla suhe SKPsse 2020. aastaks.

(11)

Kuigi elanikkonna vananemise pikaajaline mõju eelarvele on Soomes ELi keskmisest pisut suurem, aitavad vastuvõetud pensionireformi meetmed piirata järgmistel kümnenditel pensionikulude prognoositud suurenemist. Lisaks kaetakse osa pensionikulude tulevasest kasvust vahenditega, mida riiklikud pensionifondid on kogunud märkimisväärses mahus. Programmiga 2009. aastaks prognoositud eelarvepositsioonis suurendab mahajäämust jätkusuutlikkuses veelgi elanikkonna vananemise eelarvemõju. Suure esmase ülejäägi tagamine keskpika perioodi jooksul ja asjakohaste struktuurireformide rakendamine aitaksid vähendada riigi rahanduse jätkusuutlikkusega seotud riske, mis komisjoni 2009. aasta aruandes jätkusuutlikkuse kohta (3) hinnati väikeseks.

(12)

Keskvalitsuse kulude kontrollimiseks kasutatakse ka edaspidi põhiliselt mitmeaastasi kulude ülemmäärasid, mis ei sisalda tsüklilisi tundlikke kuluartikleid ja mille puhul on automaatsetel stabilisaatoritel olnud võimalik täielikult toimida. Kuigi selline struktuur on kriisiperioodil toetanud majandustegevust ja sotsiaalset ühtekuuluvust, on see ka tinginud riigi rahanduse olukorra suhteliselt kiire halvenemise. Kuna seni on kulukärbetega saavutatud häid tulemusi, võib eeldada, et kulude ülemmäärade kohaldamine on ka edaspidi tõhus vahend keskvalitsuse mittetsükliliste kulutuste piiramiseks. Programmis tõdetakse, et rõhku tuleks panna kriisijärgsele väljumisstrateegiale ja selliste eelarvepoliitika põhimõtete väljatöötamisele, millega tagatakse riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus. Samuti püüab keskvalitsus suurendada kohalike omavalitsuste tasandil osutatavate teenuste tõhusust, mis omakorda aitaks piirata kulude kasvu. Selleks kiitis parlament 2007. aastal heaks raamseaduse.

(13)

Valitsus ei ole teinud märkimisväärseid muudatusi praegu kehtivas reformistrateegias, millega püütakse reorganiseerida teenuste osutamist keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste tasandil ning mõlemal tasandil võetakse meetmeid vastavalt kavandatule. Kohalike omavalitsuste tasandil loodetakse tootlikkust suurendada tõenäoliselt siiski alles keskpikas kuni pikas perspektiivis.

(14)

Kokkuvõtteks võib öelda, et eespool nimetatud eelarve-eesmärkidega seotud riske silmas pidades on ka 2010. aastaks kavandatud strateegia jätkuvalt rakendada toetavat eelarvepoliitikat kooskõlas Euroopa majanduse elavdamise kavaga. Majanduskriisi negatiivsest mõjust tingituna ületab valitsemissektori eelarve puudujääk 2010. aastal ajutiselt kontrollväärtuse 3 % SKPst, aga väheneb pärast seda järk-järgult allapoole kontrollväärtust. Pidades siiski silmas majanduskasvuprognoosidega seotud riske programmi viimastel aastatel, võib juhtuda, et ei saavutata isegi kavandatud mõõdukat puudujäägi vähendamist. Kavandatud eelarvepoliitika, mõõdetuna struktuurse eelarvepositsiooni muutustega, ei anna tunnistust sellest, et eelarve konsolideeritakse keskpika perioodi jooksul ning programmiga ei ole ka ette nähtud, et keskpika perioodi eelarve-eesmärk saavutatakse programmiperioodi jooksul. Kuigi programmis märgitakse, et konsolideerimisstrateegia on väljatöötamisel, ei ole kindlaks määratud selle põhieesmärke ega -elemente. Õigel ajal oleks vaja rakendada kõikehõlmavat strateegiat, et konsolideerida eelarvet struktuurselt ja viia eelarvestrateegia kooskõlla stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetega.

(15)

Seoses stabiilsus- ja lähenemisprogrammide tegevusjuhendis esitatud andmenõuetega esineb programmis kohustuslike andmete ja vabatahtlike andmete osas puudujääke (4).

i)

rakendama 2010. aastal Euroopa majanduse elavdamise kava kohast eelarvepoliitikat ning samal ajal tagama, et kontrollväärtuse 3 % SKPst kavandatav ületamine ei oleks suur ja oleks ajutine;

ii)

võtma õigeaegselt meetmeid, et määrata kindlaks kõikehõlmav ja konkreetne keskpika perioodi eelarvestrateegia, et jätkata eelarve konsolideerimist pärast 2011. aastat, pidades silmas vajadust saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ning taastada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus.

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/15

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/16

(1)

Käesolevates suunistes sätestatakse mootorsõidukite müüki ja remonti ning nende varuosade turustamist käsitlevates kokkulepetes sisalduvate vertikaalsete piirangutega seoses tekkivate konkreetsete küsimuste hindamise põhimõtted vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (1) artiklile 101. Suunistega täiendatakse komisjoni määrust (EL) nr 461/2010 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris) (2) (edaspidi „mootorsõidukite grupierandi määrus”) ning nende eesmärk on aidata ettevõtjatel selliseid kokkuleppeid ise hinnata.

(2)

Suunistes täpsustatakse eeskätt küsimusi, mis on eriti olulised mootorsõidukisektori seisukohast, sealhulgas komisjoni 20. aprilli 2010 määruse (EL) nr 330/2010 (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes) (3) (edaspidi „üldine vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrus”) teatavate sätete tõlgendamise küsimusi. Suunistega ei piirata üldiste vertikaalsete piirangute suuniste (4) kohaldatavust. Seetõttu tuleks neid käsitleda koostoimes üldiste vertikaalsete piirangute suunistega ja nende täiendusena.

(3)

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse nii vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste suhtes, on seotud tingimustega, mille alusel kokkuleppeosalised võivad osta, müüa või edasi müüa mootorsõidukite varuosi ja/või pakkuda remondi- ja hooldusteenuseid, ning vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste suhtes, mis on seotud tingimustega, mille alusel kokkuleppeosalised võivad osta, müüa või edasi müüa uusi mootorsõidukeid. Vastavalt suuniste II jaos selgitatule kohaldatakse viimati nimetatud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste suhtes komisjoni 31. juuli 2002. aasta määruse EÜ) nr 1400/2002 ((asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris (5)) asjaomaseid sätteid kuni 31. maini 2013. Seetõttu hakatakse kohaldama kõnealuseid suuniseid uute mootorsõidukite ostmist, müüki ja edasi müümist käsitlevate vertikaalsete kokkulepete ning kooskõlastatud tegevuste suhtes alles alates 1. juunist 2013. Käesolevaid suuniseid ei kohaldata muude sektorite vertikaalsete kokkulepete suhtes kui mootorsõidukite sektor ning siin esitatud põhimõtteid ei pruugita kasutada teiste sektorite kokkulepete hindamisel.

(4)

Käesolevate suunistega ei piirata võimalikku aluslepingu artikli 102 samaaegset kohaldamist mootorsõidukite sektori vertikaalsete kokkulepete suhtes ega selliste vertikaalsete kokkulepete suhtes artikli 101 kohaldamist käsitlevaid Euroopa Liidu Kohtu võimalikke tõlgendusi.

(5)

Kui ei ole sätestatud teisiti, hõlmavad suunistes esitatud analüüsid ja väited kõiki kaubandustasandeid. Mõisteid „tarnija” ja „turustaja” (6) kasutatakse kõikidel kaubandustasanditel. Üldisele vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrusele ja mootorsõidukite grupierandi määrusele viidatakse ühiselt kui grupierandi määrustele.

(6)

Käesolevates suunistes esitatud norme tuleb iga juhtumi suhtes kohaldada nii, et võetakse arvesse üksikjuhtumi tegelikke ja õiguslikke asjaolusid. Komisjon kohaldab (7) käesolevaid suuniseid mõistlikult ja paindlikult ning suuniste jõustamis- ja turujärelevalvetegevuse käigus omandatud kogemusi arvestades.

(7)

Konkurentsi jõustamise ajalugu kõnealuses sektoris näitab, et teatavate piiranguteni võib jõuda kas sõnaselgete otseste lepinguliste kohustuste või kaudsete kohustuste või vahendite kaudu, mis ikkagi toovad kaasa samasuguse konkurentsivastase toime. Tarnija, kes soovib turustaja konkureerivat käitumist mõjutada, võib kasutada näiteks ähvardusi või hirmutamist, hoiatusi või karistusi. Tarnijad võivad viivitada või peatada tarneid või ähvardada lõpetada lepingud turustajatega, kes müüvad välistarbijatele või ei suuda asjakohasest hinnatasemest kinni pidada. Kokkuleppeosaliste vahelised läbipaistvad suhted vähendavad tavaliselt ohtu, et tootjaid kahtlustataks sellise kaudse surve avaldamises konkurentsiga kokkusobimatute tulemuste saavutamiseks. Käitumisjuhendite järgimine on üks võimalus, kuidas saavutada kokkuleppeosaliste vahelistes kaubandussuhetes suuremat läbipaistvust. Kõnealustes juhendites võidakse muu hulgas sätestada lepingu lõpetamisest teatamise tähtaeg, mille kindlaksmääramise aluseks võib olla lepingu kehtivusaeg; õigustatud põhjenduseta enneaegse lõpetamise puhul vahendajate tehtud suhtespetsiifiliste investeeringute hüvitamine; samuti vaidluste lahendamisel alternatiivse mehhanismina vahekohtu kasutamine. Juhul kui tarnija inkorporeerib sellise juhendi turustajate või remonditöökodadega sõlmitavatesse lepingutesse, teeb selle avalikult kättesaadavaks ning järgib selle sätteid, peetakse seda asjakohaseks teguriks tarnija käitumise hindamisel konkreetse juhtumi puhul.

(8)

Suuniste ülesehitus on järgmine:

(9)

Artikli 4 kohaselt hõlmab mootorsõidukite grupierandi määrus vertikaalseid kokkuleppeid, mis on seotud mootorsõidukite varuosade ostmise, müügi või edasimüügiga ning mootorsõidukite remondi ja hooldusega.

(10)

Mootorsõidukite grupierandi määruse artikliga 2 pikendatakse määruse (EÜ) nr 1400/2002 asjaomaste sätete kehtivust 31. maini 2013, niivõrd kui need on seotud uute mootorsõidukite ostmist, müüki või edasimüüki käsitlevate vertikaalsete kokkulepetega. Mootorsõidukite grupierandi määruse (8) artikli 3 kohaselt hõlmab 1. juunist 2013 uute mootorsõidukite ostu, müüki ja edasimüüki käsitlevaid vertikaalseid kokkuleppeid üldine vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrus.

(11)

Uute mootorsõidukite turu ning varuosade ja mootorsõidukite järelturu eristamine uues õiguslikus raamistikus kajastab turgudel valitsevaid erinevaid konkurentsitingimusi.

(12)

Komisjoni 28. mai 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1400/2002 toimimise arenguaruandes (9) ja komisjoni 22. juuli 2009. aasta teatises, milles käsitletakse mootorsõidukisektori tulevast konkurentsiõiguslikku raamistikku (10) sisalduva turuanalüüsi põhjal näib, et puuduvad märkimisväärsed konkurentsi puudujäägid, mis eristaksid uute mootorsõidukite turustussektorit muudest majandusharudest ja mis nõuaksid erinevate ja rangemate eeskirjade kohaldamist kui need, mis on sätestatud üldises vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruses. Sellest tulenevalt 30 % (11) turuosa piirangu kohaldamine, teatavate vertikaalsete kokkulepete suhtes erandi tegemata jätmine ja tingimused, mis on sätestatud üldises vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruses, tagavad üldjuhul selle, et uute mootorsõidukite müügi alased vertikaalsed kokkulepped on kooskõlas aluslepingu artikli 101 lõikega 3, ilma et oleks vaja täiendavaid sektori suhtes kohaldatavaid nõudeid.

(13)

Selleks et turuosalistel oleks aega kohaneda üldise korraga, eelkõige seoses suhtespetsiifiliste pikaajaliste investeeringutega, pikendatakse määruse (EÜ) nr 1400/2002 rakendatavust 31. maini 2013 nende nõuete osas, mis on seotud uute mootorsõidukite ostmiseks, müügiks või edasimüügiks sõlmitud vertikaalsete kokkulepetega. Neid määruse (EÜ) nr 1400/2002 sätteid, mis on seotud nii kokkulepetega, mis käsitlevad uute mootorsõidukite müüki, kui ka kokkulepetega, mis käsitlevad mootorsõidukite varuosade ostmist, müüki ja edasimüüki ning/või nende remondi- ja hooldusteenuste pakkumist, kohaldatakse 1. juunist 2010 kuni 31. maini 2013 ainult esimesena nimetatud lepingute suhtes. Sel ajal ei kasutata käesolevaid suuniseid määruse (EÜ) nr 1400/2002 sätete tõlgendamiseks. Selle asemel tuleks tugineda nimetatud määruse selgitavale brošüürile (12).

(14)

Seoses vertikaalsete kokkulepetega, mis käsitlevad tingimusi, mille alusel kokkuleppeosalised võivad osta, müüa või edasi müüa mootorsõidukite varuosi ja/või pakkuda mootorsõidukite remondi- ja hooldusteenuseid, kohaldatakse 1. juunist 2010 mootorsõidukite grupierandi määrust. See tähendab, et nimetatud määruse artikli 4 kohase erandi kohaldamiseks peavad need kokkulepped mitte ainult vastama erandi andmise tingimustele üldise vertikaalse grupierandi määruse kohaselt, vaid ei tohi sisaldada mis tahes tõsiseid konkurentsipiiranguid, millele üldiselt viidatakse kui raskekujulistele piirangutele, need on loetletud mootorsõidukite grupierandi määruse artiklis 5.

(15)

Remondi- ja hooldusteenuste ning varuosade müügi turgude kaubamärgispetsiifilise laadi tõttu on konkurents nendel turgudel väiksem kui uute mootorsõidukite müügi turul. Kui mootorsõidukite töökindlus on tänu tehnoloogia arengule kasvanud ja teenindusvälp pikenenud, siis üksikute remondi- ja hooldustööde hinna suurenemine on sellest suundumusest kiirem. Varuosade turgudel pakuvad tootja kaubamärki kandvad varuosad konkurentsi neile, mida tarnivad originaalvaruosade tarnijad ja teised osapooled. See säilitab nimetatud turgudel hinnasurve, mis hoiab hinnad kõrgel ka remondi- ja hooldusteenusteturgudel, kuna varuosad moodustavad suure osa tavapärase remondi kuludest. Lisaks sellele moodustavad remondi- ja hooldusteenused väga suure osa tarbija kõigist mootorsõidukitele tehtavatest kuludest, mis iseenesest kujutab märkimisväärset osa keskmise tarbija eelarvest.

(16)

Selleks et tegeleda konkreetsete konkurentsiküsimustega, mis tekivad mootorsõidukite järelturgudel, on üldist vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrust täiendatud kolme täiendava raskekujulise piiranguga mootorsõidukite grupierandi määruses, mida kohaldatakse kokkulepete suhtes, mis käsitlevad mootorsõidukite remondi- ja hooldusteenuseid ning varuosade tarnimist. Kõnealust kolme täiendavat raskekujulist piirangut käsitlevad lisasuunised on esitatud III jaos.

(17)

Kokkulepete suhtes ei saa grupierandit kohaldada juhul, kui need sisaldavad raskekujulisi piiranguid. Need piirangud on esitatud üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artiklis 4 ja mootorsõidukite grupierandi määruse artiklis 5. Sellise piirangu lisamine kokkuleppesse annab alust eeldada, et kokkulepe kuulub artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse. Samuti annab see alust eeldada, et kokkulepe ei vasta tõenäoliselt artikli 101 lõikes 3 esitatud tingimustele, mistõttu grupierandit ei kohaldata. See on siiski ümberlükatav oletus, mis jätab ettevõtjatele võimaluse paluda konkreetsel juhul majanduslikul tõhususel põhinevat kaitset aluslepingu artikli 101 lõike 3 kohaselt.

(18)

Komisjoni üks mootorsõidukisektori konkurentsipoliitika eesmärke on kaitsta varuosade tootjate juurdepääsu mootorsõidukite järelturgudele, tagades nõnda selle, et varuosade konkureerivad kaubamärgid on endiselt kättesaadavad nii sõltumatutele ja volitatud remonditöökodadele kui ka varuosade hulgimüüjatele. Selliste osade kättesaadavus on tarbijatele väga kasulik eelkõige seetõttu, et tihti on autotootja müüdavate ja alternatiivsete varuosade hinnad märkimisväärselt erinevad. Sõidukitootja kaubamärgiga varuosade alternatiivid (originaalvaruosade tootja osad) hõlmavad osi, mida toodavad ja müüvad originaalvaruosade tarnijad (originaalvaruosade tarnija osad), samas kui teisi originaalosadega võrdväärse kvaliteediga osi toodab võrdväärse kvaliteediga osade tootja.

(19)

Originaalosad või -seadmed on osad või seadmed, mis on toodetud vastavalt sõiduki tootja poolt kõnealuse sõiduki monteerimiseks vajalike osade või seadmete tootmiseks ette nähtud spetsifikatsioonidele ja tootmisstandarditele. Siia kuuluvad osad või seadmed, mis on toodetud samal tootmisliinil kui originaalosad või -seadmed. Kuni vastupidise tõestamiseni eeldatakse, et osad on originaalosad, kui osade tootja tõendab, et osade kvaliteet vastab kõnealuse sõiduki monteerimiseks kasutatud osade kvaliteedile ning et need on toodetud vastavalt sõiduki spetsifikatsioonidele ja tootmisstandarditele. (Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/46/EÜ (millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta) (raamdirektiiv) (13) artikli 3 lõige 26).

(20)

Selleks, et varuosi peetaks võrdväärse kvaliteediga varuosadeks, peavad need olema piisavalt kõrge kvaliteediga, et nende kasutamine ei kahjustaks kõnealuse volitatud võrgustiku mainet. Nagu ka muude valikustandardite puhul, võib sõidukitootja esitada tõendeid, selle kohta, et teatav varuosa ei vasta sellele tingimusele.

(21)

Üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi artikli 4 punkti e kohaselt on tegemist raskekujulise piiranguga, kui osade tarnija ja neid osi teiste toodete valmistamiseks kasutava ostja vahelise kokkuleppega takistatakse või piiratakse osade tarnija võimet müüa komponente lõppkasutajatele ning sõltumatutele remondi- ja hooldustöökodadele, kellele ostja ei ole usaldanud oma kaupade parandamist ega hooldamist. Mootorsõidukite grupierandi artikli 5 punktides a, b ja c sätestatakse kolm täiendavat raskekujulist piirangut kokkulepete suhtes, mis käsitlevad varuosade tarnimist.

(22)

Mootorsõidukite grupierandi määruse artikli 5 punktis a käsitletakse mootorsõidukite varuosade müügi piirangut valikulise turustussüsteemi liikmete poolt sõltumatutele remonditöökodadele. Nimetatud säte puudutab eelkõige teatavate varuosade kategooriat, millele vahel viidatakse kui vaid ühelt tootjalt saadaolevatele osadele ning mida on võimalik hankida üksnes sõiduki tootjalt või tootja volitatud võrgustiku liikmetelt. Juhul kui tarnija ja turustaja lepivad kokku, et selliseid osi ei tohi sõltumatutele remonditöökodadele tarnida, sulgeks selline kokkulepe tõenäoliselt remonditöökodadele remondi- ja hooldusteenuste turu ning oleks vastuolus aluslepingu artikliga 101.

(23)

Mootorsõidukite grupierandi määruse artikli 5 punktis b käsitletakse mis tahes otsest või kaudset piirangut, mille osas varuosade, remonditööriistade, diagnostika- ja muude seadmete tarnija ja mootorsõidukite tootja kokku on leppinud ning millega piiratakse tarnija võimalusi müüa neid kaupu või teenuseid volitatud ja/või sõltumatutele turustajatele ja remonditöökodadele. Koostisosade tarnijate ja mootorsõidukite tootjate vahel sõlmitud nn töövahenditega seotud korraldused on üks näide võimaliku sarnase kaudse piirangu kohta. Siinkohal tuleks järgida komisjoni 18. detsembri 1978. aasta teatist hinnangu andmise kohta teatavatele alltöövõtulepingutele vastavalt EMÜ asutamislepingu artikli 85 lõikele 1 (14). Tavaliselt ei kohaldata aluslepingu artikli 101 lõiget 1 kokkuleppe suhtes, mille kohaselt mootorsõiduki tootja varustab koostisosa tootjat teatavate osade tootmiseks vajalike töövahenditega, osaleb tema toote arenduskulude rahastamises või panustab vajalikesse (15) intellektuaalomandi õigustesse ja oskusteabesse ning ei luba sellist panust järelturul otse müüdavate varuosade tootmises kasutada. Samas juhul, kui mootorsõiduki tootja kohustab koostisosa tarnijat loobuma sellise töövahendi omandiõigusest, sellega seotud intellektuaalomandi õigusest või oskusteabest kannab üksnes tühise osa toote arenduskuludest või ei panusta vajalikesse töövahenditesse, intellektuaalomandi õigustesse või oskusteabesse, ei käsitata seda kokkulepet ehtsa alltöövõtulepinguna. Seetõttu võib see kuuluda aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse ning seda tuleks uurida vastavalt grupierandi määruste sätetele.

(24)

Mootorsõidukite grupierandi määruse artikli 5 punkt c on seotud piiranguga, milles on kokku leppinud mootorsõidukite tootja, kes kasutab koostisosi mootorsõidukite esialgsel kokkupanemisel, ning selliste koostisosade tarnija ning mis piirab tarnija võimalust märgistada tarnitavad koostisosad või varuosad tõhusalt ja nähtaval viisil oma kaubamärgi või logoga. Tarbijate valiku suurendamiseks tuleks remonditöökodadele ja tarbijatele anda võimalus kindlaks määrata, millised autotootja kaubamärki mittekandvad alternatiivsete tarnijate varuosad sobivad asjakohase sõidukiga. Koostis- või varuosade kaubamärgi või logoga varustamine võimaldab originaalosade tarnija osadega ühilduvaid asendusosi hõlpsalt tuvastada. Sellise võimaluse mittevõimaldamise korral võib sõiduki tootja piirata originaalosade tarnija osade turustamist ning piirata tarbijate valikut viisil, mis on vastuolus aluslepingu artikli 101 sätetega.

(25)

Mootorsõidukisektori vertikaalsete kokkulepete osalised peaksid käesolevaid suuniseid kasutama koostoimes üldiste vertikaalpiirangute suunistega ja nende täiendusena, et hinnata konkreetsete piirangute vastavust aluslepingu artiklile 101. Käesolevas jaotises esitatakse konkreetsed suunised ühe kaubamärgi pealesurumise ja valikulise turustamise kohta, mis on kaks valdkonda, mis võivad omada olulist tähtsust suuniste II jaos osutatud kokkulepete hindamisel.

(26)

Vastavalt üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artiklile 3, mida käsitatakse koostoimes mootorsõidukite grupierandi määruse artikli 5 lõike 1 punktiga a, võivad mootorsõiduki tarnija ja turustaja, kellele ei kuulu üle 30 % asjaomasest turust, leppida kokku ühe kaubamärgi pealesurumisega seotud kohustuses, millega turustaja kohustub ostma sõidukeid üksnes tarnijalt või muudelt tarnija määratud ettevõtetelt, tingimusel et sellised konkurentsikeelukohustused ei kehti üle viie aasta. Sama põhimõtet kohaldatakse ka tarnijate ja volitatud remonditöökodade ja/või varuosade tarnijate vaheliste lepingute suhtes. Kokkulepet võib pärast viit aastat uuendada üksnes mõlema kokkuleppeosalise selgesõnalisel nõusolekul ning tarnijal peab viie aasta möödumisel olema võimalik konkurentsikeelukohustus takistusteta lõpetada. Konkurentsikeelukohustused jäävad grupierandi määruste reguleerimisalast välja juhul, kui nende kestus on kindlaks määramata või ületab viit aastat, kuigi kõnealuses olukorras jääksid grupierandi määrused kehtima vertikaalse kokkuleppe ülejäänud osa suhtes. Sama kehtib konkurentsikeelukohustuste suhtes, mis viie aasta möödudes vaikimisi pikenevad. Takistused, lepingu lõpetamisega seotud ähvardused või vihjed, et ühe kaubamärgi pealesurumine taaskehtestatakse enne piisava ajavahemiku möödumist, et turustajad või uus tarnija saaksid amortiseerida oma pöördumatud investeeringud, võrduks kõnealuse ühe kaubamärgi pealesurumise kohustuse vaikimisi pikenemisega.

(27)

Vastavalt üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi artikli 5 lõike 1 punktile c ei kuulu otsesed või kaudsed kohustused, mille tõttu valikulise turustussüsteemi liikmed ei saa müüa teatavate konkureerivate tarnijate pakutavaid kaubamärke, kõnealuse erandi reguleerimisalasse. Erilist tähelepanu tuleks osutada viisile, kuidas ühe kaubamärgi pealesurumisega seotud kohustusi kohaldatakse eri sõidukimarkidega tegelevate turustajate suhtes, et oleks tagatud, et kõnealused kohustused ei moodustaks üldist strateegiat, mille eesmärk on kõrvaldada ühe või mitme konkreetse tarnija konkurents, eelkõige on silmas peetud uusi või nõrgemaid konkurente. Sellised probleemid võivad tekkida eelkõige siis, kui ületatakse käesolevate suuniste punktis 34 nimetatud turuosa künnis ning kui sellist piirangut kohaldaval tarnijal on asjaomasel turul selline positsioon, mis võimaldab tal märkimisväärselt panustada üldise turulepääsu piiramise mõju (16) tekkesse.

(28)

Vertikaalsetes kokkulepetes esitatud konkurentsikeelukohustused ei ole raskekujulised piirangud, kuid olenevalt turu olukorrast võib neil sellegipoolest olla negatiivne mõju, mis võib põhjustada kokkulepete kuulumist aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse (17). Üks selline kahjulik mõju võib tekkida siis, kui püstitatakse turulepääsu või laienemise takistused, mis piiravad konkureerivate tarnijate tegevust ning kahjustavad tarbijaid eelkõige hinnatõusu või tootevaliku piiramise ning toodete kvaliteedi või tootearenduse taseme alandamise kaudu.

(29)

Konkurentsikeelukohustustel võib siiski olla ka positiivne mõju, mis võib õigustada aluslepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamist. Konkurentsikeelukohustustest võib olla kasu „parasiitluse” probleemi lahendamisel, mille kohaselt üks tarnija saab kasu teise tarnija tehtud investeeringutest. Tarnija võib näiteks investeerida turustaja ruumidesse, kuid meelitada sellega ligi ka samades ruumides müüdava konkureeriva kaubamärgi kliente. Sama kehtib ka tarnija muude investeeringute suhtes, mida turustaja võib konkureerivate tootjate mootorsõidukite müümisel kasutada, näiteks investeeringud koolitusse.

(30)

Teine mootorsõidukisektori konkurentsikeelukohustuste positiivne mõju on seotud turustusvõrgustiku kaubamärgi kuvandi ja maine kujundamisega. Sellised piirangud võivad turustajatel teatavate ühtsuse- ja kvaliteedinormide kehtestamise ja säilitamise abil aidata luua tootemargi kuvandit, suurendades seega kaubamärgi atraktiivsust lõpptarbija jaoks ja suurendades selle müüki.

(31)

Üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artikli 1 punktis d määratletakse konkurentsikeelukohustus järgmiselt:

(32)

Lisaks turustaja oma kaubamärgi/kaubamärkidega sidumise otsemeetmetele võib tarnija otsida abi ka kaudsetest sama mõjuga meetmetest. Mootorsõidukisektoris võivad sellised kaudsed meetmed sisaldada spetsiaalseid kvalitatiivseid norme, millega turustajaid konkureerivate kaubamärkide toodete (18) müümises takistatakse, või boonuseid, mis sõltuvad turustaja nõusolekust müüa üksnes ühte kaubamärki, või allahindlust eesmärgi täitmise eest või teatavaid teisi nõudeid, nagu nõue luua konkureeriva kaubamärgi jaoks eraldiseisev juriidiline isik või kohustus esitleda täiendavat konkureerivat kaubamärki mujal paiknevas müügisalongis asukohas, kus sellise nõude täitmine ei oleks majanduslikult toimiv (nt hõredalt asustatud piirkonnad).

(33)

Üldises vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruses käsitletud grupierand hõlmab kõiki otseseid või kaudseid konkurentsikeelukohustusi mis tahes kujul, eeldusel et ei tarnija ega tema turustaja turuosa ei ole suurem kui 30 % ja et konkurentsikeelukohustus ei kesta üle viie aasta. Isegi juhul, kui konkreetsed kokkulepped vastavad nendele tingimustele, võivad konkurentsikeelukohustustega siiski kaasneda konkurentsivastased mõjud, mida nende positiivne mõju ei ületa. Mootorsõidukitööstuses võivad selliseid valdavalt konkurentsivastaseid mõjusid põhjustada eelkõige sellised kumulatiivsed mõjud, mis piiravad konkureerivate kaubamärkide turul osalemist.

(34)

Mootorsõidukite turustamiseks jaemüügitasandil on turul osalemise piiramine sellisel viisil ebatõenäoline turgudel, kus kõikide tarnijate turuosa on alla 30 % ja kus kõigi selliste mootorsõidukite kogumüük protsentides, mille suhtes kõnealusel turul (st seotud turuosas) ühe kaubamärgi pealesurumist kohaldatakse, on alla 40 % (19). Olukorras, kus turul on üks tarnija, kes ei ole turgu valitsevas seisundis ja kelle turuosa on üle 30 % asjaomasest turust, samas kui kõikide teiste tarnijate turuosa on alla 30 %, on kumulatiivsete konkurentsivastaste mõjude tekkimine ebatõenäoline seni, kuni seotud turuosa ei ole üle 30 %.

(35)

Juhul kui ühe kaubamärgi pealesurumisega seotud kohustusi sisaldavate samalaadsete vertikaalsete kokkulepete paralleelsete võrgustike kumulatiivne mõju piirab märkimisväärselt juurdepääsu uute mootorsõidukite turule või konkurentsi sellel turul, võib komisjon grupierandi tühistada vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) (20) artiklile 29. Tühistamisotsuse võib suunata eelkõige nendele tarnijatele, kes panustavad asjaomasel turul olulisel määral kumulatiivsesse mõjusse. Juhul kui selline mõju ilmneb siseriiklikul turul, võivad grupierandi sellel territooriumil tühistada ka selle liikmesriigi pädevad konkurentsiasutused.

(36)

Lisaks sellele, juhul kui samalaadseid vertikaalseid piiranguid sisaldavate kokkulepete paralleelsed võrgustikud hõlmavad teatavast turust üle 50 %, võib komisjon võtta vastu määruse, mille kohaselt kõnealusel turul selliste piirangute suhtes grupierandit ei kohaldata. Selline olukord võib eelkõige tekkida siis, kui ühe kaubamärgi pealesurumise kohustuste ulatuslikust kasutamisest tulenev kumulatiivne mõju põhjustab kõnealusel turul tarbijate huvide kahjustamist.

(37)

Seoses turustaja aastavajaduse põhjal arvutatud miinimumostukoguste kohustuste hindamisega võib grupierandi kumulatiivsete konkurentsivastaste mõjude esinemisel olla tühistamine põhjendatud isegi siis, kui tarnija kehtestab miinimumostukoguse, mis jääb allapoole üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artikli 1 punktis d kehtestatud 80 % künnist. Kokkuleppeosalised peavad kaaluma, kas turustajale kehtestatud kohustus osta tarnija kaubamärgiga kaupu nimetatud protsendi ulatuses takistab asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvestades turustajal turustada täiendavalt ühte või mitut konkureerivat kaubamärki. Selliselt seisukohalt võrdub miinimumostunõude seadmine allapoole 80 % turustaja minimaalsest aastavajadusest ühe kaubamärgi pealesurumisega, kui sellega kohustatakse konkureeriva tootja vabalt valitud uue kaubamärgiga kauplema hakata soovivat turustajat ostma uue kaubamärgiga autosid samas ulatuses kui tema poolt juba müüdava kaubamärgiga autosid, et see muudaks turustaja äritegevuse majanduslikult jätkusuutmatuks (21). Selline miinimumostunõue võrdub ühe kaubamärgi pealesurumisega ka siis, kui sellega sunnitakse konkureerivat tarnijat jagama oma kavandatud müügimahtu vastaval territooriumil mitme turustaja vahel, millega kaasneb investeeringute dubleerimine ja müügituru killustumine.

(38)

Kokkuleppeosalistel võib paluda hinnata ühe kaubamärgi pealesurumisega seotud konkurentsieeskirjade järgimist ka kokkulepete puhul, mis ei kvalifitseeru grupierandi kohaldamiseks seetõttu, et kokkuleppeosaliste turuosa ületab 30 % või kokkuleppe kestus on pikem kui viis aastat. Seetõttu tuleb selliseid kokkuleppeid uurida ükshaaval, et määrata kindlaks, kas need kuuluvad aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse ning kui see nii on, siis kas nende puhul leidub konkurentsi tõhusust suurendavaid tasakaalustavaid tegureid. Kui see on nii, siis on võimalik, et nende suhtes kohaldatakse aaluslepingu artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandit. Üksikjuhtumi hindamiseks kohaldatakse üldiste vertikaalsete piirangute suuniste jaotises VI.2.1 sätestatud üldpõhimõtteid.

(39)

Ühelt poolt mootorsõiduki tootja või selle importija ja teiselt poolt varuosade turustajate ja/või volitatud remonditöökodade vaheliste kokkulepete suhtes ei kohaldata grupierandi määrust siis, kui kokkuleppeosaliste turuosa ületab 30 % künnise, mis on enamiku selliste kokkulepete puhul tõenäoline. Ühe kaubamärgi pealesurumise kohustused, mida tuleks sellistes tingimustes hinnata, hõlmavad igasuguseid piiranguid, mis piiravad otseselt või kaudselt volitatud turustajate või remonditöökodade võimet omandada kolmandate osapoolte valmistatud varuosi või võrdväärse kvaliteediga varuosi. Volitatud remonditöökojale määratud kohustust kasutada garantiiremondi, tasuta teenuste osutamisel ja taastustööde korral sõidukitootja tarnitud originaalvaruosi ei peetaks siiski ühe kaubamärgi pealesurumiseks, vaid pigem objektiivselt põhjendatud tingimuseks.

(40)

Uute mootorsõidukite turustamist käsitlevates kokkulepetes ühe kaubamärgi pealesurumise sätestamist tuleb eraldi hinnata ka juhul, kui selle kestus ületab viit aastat ja/või kui tarnija turuosa ületab 30 %, mida võib mõnedes liikmesriikides teatavate tarnijate puhul esineda. Sellisel juhul peaksid kokkuleppeosalised vaatlema mitte ainult tarnija ja ostja turuosa, vaid ka kogu seotud turuosa, võttes arvesse punktis 34 esitatud künniseid. Kõnealuste künniste ületamise korral hinnatakse üksikjuhtumeid vastavalt üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse suuniste jaos VI.2.1 sätestatud üldpõhimõtetele.

(41)

Väljaspool grupierandi määruste reguleerimisala võetakse turustaja aastavajaduse põhjal arvutatud miinimumostukohustuse hindamisel arvesse kõiki asjaomaseid faktilisi asjaolusid. Eelkõige võrdub allapoole 80 % turustaja aastavajadust seatud miinimumostunõue ühe kaubamärgi pealesurumisega siis, kui selle tagajärjel ei saaks turustaja turustada ühte või enamat konkureerivat kaubamärki.

(42)

Valikuline turustamine on praegu mootorsõidukisektoris peamine turustusvorm. Seda kasutatakse laialdaselt nii mootorsõidukite turustamisel kui ka remondi- ja hooldusteenuste pakkumisel ning varuosade turustamisel.

(43)

Puhtalt kvalitatiivse valikulise turustamise korral valitakse turustajaid ja remonditöökodasid üksnes toote või teenuse laadist tingitud selliste objektiivsete kriteeriumide alusel, nagu müügipersonali tehnilised oskused, müügikoha paigutus, müügitehnikad ja turustaja osutatud müügiteenuse laad (22). Nende kriteeriumide kohaldamine ei piira otseselt tarnija või remonditöökoja võrgustikku kuuluvate turustajate arvu. Puhtkvalitatiivne valikuline turustus jääb üldjuhul aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalast konkurentsivastase mõju puudumise tõttu välja, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab valikuline turustamine olema tingitud toote laadist selles mõttes, et selline turustussüsteem peab kujutama endast toote laadi arvesse võttes legitiimset vajadust selle toote kvaliteedi hoidmiseks ja selle nõuetekohase kasutamise tagamiseks. Teiseks tuleb tarnijad või remonditöökojad valida kvalitatiivset laadi objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis on sätestatud ühtmoodi kõigi potentsiaalsete edasimüüjate kohta ja mida ei kohaldata diskrimineerivalt. Kolmandaks peavad need kriteeriumid käsitlema üksnes vajalikku.

(44)

Samas, kui kvalitatiivne valikuline turustamine hõlmab turustajate või remonditöökodade valimist üksnes toote või teenuse olemusest tulenevate objektiivsete kriteeriumide põhjal, lisab kvantitatiivne valik täiendavaid valikukriteeriume, mis piiravad vahetumalt turustajate või remonditöökodade võimalikku arvu kas otseselt nende arvu määramise või näiteks läbimüügile miinimumnõuete kehtestamise kaudu. Kvantitatiivsetel kriteeriumidel põhinevaid võrgustikke käsitletakse tavaliselt piiravamatena kui üksnes kvalitatiivsel valikul põhinevaid võrgustikke ning need kuuluvad seetõttu tõenäolisemalt aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse.

(45)

Kui valikulise turustamise kokkulepped kuuluvad aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse, peavad kokkuleppeosalised hindama, kas nende kokkulepete osas kehtib grupierandi määrus või konkreetsel juhul aluslepingu artikli 101 lõike 3 erand.

(46)

Grupierandi määrusega antakse erand valikulise turustamise kokkulepetele olenemata sellest, kas kasutatakse kvantitatiivseid või üksnes kvalitatiivseid valikukriteeriume, eeldusel et kokkuleppeosaliste turuosa ei ole suurem kui 30 %. Siiski on selle erandi kohaldamise tingimus, et kokkulepped ei sisaldaks üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artiklis 4 ja mootorsõidukite grupierandi määruse artiklis 5 sätestatud mis tahes raskekujulisi piiranguid ega ühtegi üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artiklis 5 kirjeldatud välistavat kriteeriumi.

(47)

Kolm üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi raskekujulist piirangut on seotud konkreetselt valikulise turustamisega. Artikli 4 punktis b kirjeldatakse raskekujulise piiranguna territooriumi või sellel asuvaid kliente, kus või kellele kokkuleppe ostjast osaline võib lepingujärgseid kaupu või teenuseid müüa, välja arvatud valikulise turustussüsteemi liikmetele kehtestatud piirang müüa sellise süsteemiga turgudel tegutsevatele volitamata turustajatele. Artikli 4 punkti c kirjeldatakse raskekujulise piiranguna selliseid kokkuleppeid, millega piiratakse jaemüügi kaubandustasandil tegutsevate valikulise turustussüsteemi liikmete aktiivset või passiivset müüki lõppkasutajatele, ilma et see piiraks võimalust keelata selle süsteemi liikmel tegutseda asukohas, milleks puudub luba, samas kui artikli 4 punktis d käsitletakse tarnijate või remonditöökodade vahelise risttarnimise piirangut valikulises turustussüsteemis, sealhulgas eri kaubandustasanditel tegutsevate turustajate vahel. Need kolm raskekujulist piirangut on mootorsõidukite turustamise puhul väga olulised.

(48)

Siseturg on võimaldanud tarbijatel soetada mootorsõidukeid teistes liikmesriikides ja ära kasutada liikmesriikide vahelisi hinnaerinevusi ning komisjon leiab, et paralleelkaubanduse kaitsmine selles sektoris on oluline konkurentsialane eesmärk. Tarbija võimalus soetada kaupu teistes liikmesriikides on eriti oluline just mootorsõidukite puhul, võttes arvesse kauba kõrget hinda ja mujal ELi piires mootorsõidukite soetamisest saadavat madalamatest hindadest tulenevat otsest kasu tarbijatele. Seetõttu on komisjon huvitatud, et turustamise kokkulepped ei piiraks paralleelkaubandust, kuna see ei ole kooskõlas aluslepingu artikli 101 lõikes 3 sätestatud tingimustega (23).

(49)

Komisjon on algatanud mitmeid kohtuasju sellist kaubandust takistavate mootorsõidukitootjate suhtes ning Euroopa kohtud on komisjoni otsuseid laialdaselt heaks kiitnud (24). Kõnealune kogemus näitab, et paralleelkaubanduse piirangud võivad esineda mitmel kujul. Tarnija võib näiteks turustajatele survet avaldada, ähvardada neid lepingu lõpetamisega, mitte maksta boonuseid, mitte järgida tarbija imporditud või erinevas liikmesriigis asuvate turustajate vahelise risttarnimise kaudu soetatud sõidukite garantiitingimusi või lasta turustajal oodata märkimisväärselt kauem identse sõiduki kohaletoimetamist juhul, kui asjaomane tarbija elab teises liikmesriigis.

(50)

Paralleelkaubanduse kaudse piirangu üks konkreetne näide kerkib esile siis, kui turustaja ei saa soetada uusi mootorsõidukeid, millel on piiriülese müügi jaoks vajalikud spetsifikatsioonid. Sellisel konkreetsel juhul võib grupierandi andmine sõltuda sellest, kas tarnija tarnib oma turustajatele selliseid spetsifikatsioonidega mootorsõidukeid, mis on samalaadsed teistes liikmesriikides nende riikide tarbijatele müüdavate mootorsõidukitega (nn kättesaadavuse klausel) (25).

(51)

Grupierandimääruste kohaldamisel ja eelkõige seoses üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse artikli 4 punkti c kohaldamisega hõlmab mõiste „lõppkasutaja” liisingufirmasid. See tähendab eelkõige seda, et valikulise turustussüsteemi turustajaid ei saa takistada müümast uusi mootorsõidukeid nende valitud liisingufirmadele. Siiski võib valikulist turustamist kasutav tarnija takistada vahendajatel müüa liisingufirmadele uusi mootorsõidukeid juhul, kui esineb tõendatud risk, et need ettevõtjad müüvad need mootorsõidukid uuena edasi. Seetõttu võib tarnija enne teatavale ettevõtjale mootorsõidukite müümist nõuda turustajalt kohaldatavate liisingu üldtingimuste kontrollimist, veendumaks, et tegemist on tõepoolest liisingufirmaga ja mitte volitamata edasimüüjaga. Turustajale seatud kohustust esitada enne sõiduki liisingufirmale müümist tarnijale iga liisingulepingu koopia võiks aga pidada kaudseks müügipiiranguks.

(52)

Mõiste „lõppkasutaja” hõlmab ka tarbijaid, kes ostavad vahendaja kaudu. Vahendaja on füüsiline või juriidiline isik, kes ostab uue mootorsõiduki tarbija nimel, sealjuures turustusvõrgustikku mitte kuuludes. Sellised ettevõtjad täidavad mootorsõidukisektoris olulist rolli, lihtsustades eelkõige tarbijatel teistest liikmesriikidest sõidukite ostmist. Vahendaja staatust tuleb reeglina tõendada kehtiva volitusega, mis sisaldab enne tehingut saadud tarbija nime ja aadressi. Interneti kasutamine klientide ligimeelitamiseks seoses teatava sõidukite valikuga ja klientidelt elektrooniliste volituste kogumine ei mõjuta vahendaja staatust. Vahendajaid tuleb eristada sõltumatutest edasimüüjatest, kes ostavad sõidukeid nende edasi müümiseks ega tegutse nimetatud tarbijate nimel. Sõltumatuid edasimüüjaid ei käsitleta grupierandimääruste kohaldamisel lõppkasutajatena.

(53)

Nagu üldiste vertikaalsete suuniste punktis 175 selgitatakse, on võimalikud valikulisest turustamisest tingitud ohud konkurentsile kaubamärgisisese konkurentsi vähenemine ja eriti kumulatiivse mõju korral turu sulgemine teatavat liiki turustajatele ning tarnijate või ostjate omavahelise konkurentsivastase koostöö hõlbustamine.

(54)

Et hinnata valikturustamise võimalikku konkurentsivastast mõju aluslepingu artikli 101 lõike 1 kohaselt, tuleb teha vahet puhtkvalitatiivsel valikulisel turustamisel ja kvantitatiivsel valikulisel turustamisel. Nagu punktis 43 kirjeldatud, ei kuulu kvalitatiivne turustamine tavaliselt aluslepingu 101 lõike 1 reguleerimisalasse.

(55)

Asjaolu, et kokkulepete võrgustiku suhtes ei kohaldada grupierandit, kui ühe või mitme kokkuleppeosalise turuosa on üle 30 % grupierandi künnise, ei tähenda, et sellised kokkulepped oleksid ebaseaduslikud. Seevastu peavad kokkuleppeosalised selliseid kokkuleppeid üksikult analüüsima, et kontrollida, kas need kuuluvad aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse, ning kui see nii on, siis kontrollima, kas nende suhtes saab sellest hoolimata kohaldada aluslepingu artikli 101 lõikes 3 esitatud erandit.

(56)

Uute mootorsõidukite turustamisele iseloomulike omaduste puhul on kvantitatiivne valikuline turustamine tavaliselt aluslepingu artikli 101 lõike 3 tingimustega kooskõlas juhul, kui kokkuleppeosaliste turuosa ei ületa 40 %. Siiski peaksid selliste kokkulepete osalised pidama silmas, et üksikasjalike valikukriteeriumite olemasolu võib mõjutada nende kokkulepete vastavust aluslepingu artikli 101 lõikele 3. Näiteks, olgugi et uute mootorsõidukite valikulise turustamise kokkulepetes kasutatavad asukohaklauslid (klauslid, mis keelavad valikulise turustussüsteemi liikmel tegutseda asukohas, milleks puudub luba)parandavad tavaliselt tõhusama logistika ja ennustatava turu ulatuse abil efektiivsust, võivad negatiivsed pooled need eelised üles kaaluda juhul, kui tarnija turuosa on väga suur, ning selliste asjaolude korral ei pruugi nende klauslite suhtes olla võimalik kohaldada aluslepingu artikli 101 lõikes 3 esitatud erandit.

(57)

Samuti tekitab konkreetseid küsimusi volitatud remonditöökodade suhtes kohaldatava valikulise turustamise individuaalne hindamine. Nii kaua kuni remondi- ja hooldusteenuste turg püsib (26) uute mootorsõidukite müügiturust lahus, käsitletakse seda kaubamärgile eriomasena. Sellel turul on peamisteks konkureerivateks jõududeks sõltumatud remonditöökojad ja vastavate kaubamärkide volitatud remonditöökojad.

(58)

Sõltumatud remonditöökojad avaldavad olulist konkurentsisurvet, kuna nende ärimudel ja seotud tegevuskulud erinevad volitatud võrgustikest. Erinevalt volitatud remonditöökodadest, mis kasutavad suures osas autotootja kaubamärgiga varuosi, kalduvad sõltumatud remonditöökojad tavaliselt kasutama teiste kaubamärkidega varuosi, võimaldades sellega sõidukiomanikel konkureerivate varuosade vahel valida. Lisaks, arvestades, et enamus uute sõidukite remonditöid tehakse praegu volitatud remonditöökodades, on oluline, et volitatud remonditöökodade vaheline konkurents püsiks jätkuvalt tõhus. See on võimalik ainult siis, kui uute turulesisenejate juurdepääs võrgustikele jääb avatuks.

(59)

Uue õigusliku raamistiku abil on komisjonil ja liikmesriikide pädevatel konkurentsiasutustel lihtsam kaitsta sõltumatute remonditöökodade ja volitatud remonditöökodade ning samuti iga volitatud remonditöökodade võrgustiku liikmete vahelist konkurentsi. Kvalitatiivse valikulise turustamiseerandi turuosa künnise vähendamine 100 %-lt 30 %-le laiendab konkurentsiametite tegevusulatust.

(60)

Hinnates vertikaalsete kokkulepete konkurentsimõju mootorsõidukite järelturule, peaksid osalised olema teadlikud komisjoni kavatsusest säilitada konkurents nii volitatud remonditöökodade võrgustike liikmete vahel kui ka nende liikmete ja sõltumatute remonditöökodade vahel. Sellel eesmärgil tuleks erilist tähelepanu pöörata kolmele konkreetsele käitumisviisile, mis võivad sellist konkurentsi piirata, takistades kas sõltumatute remonditöökodade juurdepääsu tehnilisele teabele või kuritarvitades juriidilisi ja/või laiendatud garantiisid, et tõrjuda välja sõltumatud remonditöökojad, või kehtestades volitatud remonditöökodade võrgustikele juurdepääsuks mittekvalitatiivseid kriteeriume.

(61)

Kuigi järgmised kolm alajagu viitavad konkreetselt valikulisele turustamisele, võivad samad konkurentsivastased turulepääsu piiramise mõjud tuleneda teistest vertikaalsetest kokkulepetest, mis piiravad otseselt või kaudselt mootorsõidukitootjaga lepinguliselt seotud teeninduspartnerite arvu.

(62)

Olgugi et üksnes kvalitatiivne valikuline turustamine ei kuulu tavaliselt aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse konkurentsivastaste mõjude (27) puudumise tõttu, võivad volitatud remonditöökodade ja/või varuosade turustajate vahelised kvalitatiivsed valikulise turustamise kokkulepped kuuluda aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse juhul, kui nende kokkulepete kontekstis tegutseb üks kokkuleppeosalistest viisil, mis sulgeb turu sõltumatutele ettevõtjatele, näiteks neile remondi- ja hooldustööde kohta teavet mitte edastades. Kõnealuses kontekstis hõlmab mõiste „sõltumatud ettevõtjad” sõltumatuid remonditöökodasid, varuosade tootjaid ja tarnijaid, remondiseadmete ja -vahendite tootjaid, tehniliste andmete avaldajaid, autoklubisid, maanteeabi teenuseid pakkuvaid ettevõtjaid, kontrolli- ja katseteenuseid pakkuvaid ettevõtjaid ning remonditöökodadele väljaõpet pakkuvaid ettevõtjaid.

(63)

Tarnijad esitavad oma volitatud remonditöökodadele kõikehõlmava tehnilise teabe, mis on vajalik nende kaubamärgiga mootorsõidukite remontimiseks ja hooldamiseks, ning sageli on nad ainukesed ettevõtjad, kes saavad remonditöökodadele esitada kogu tehnilise teabe, mida need asjakohaste kaubamärkide kohta vajavad. Kui tarnija ei anna sõltumatutele ettevõtjatele juurdepääsu oma kaubamärgile eriomasele tehnilisele teabele remondi- ja hooldustööde kohta, võib tugevneda volitatud remonditöökodade ja/või osade turustajatega sõlmitud kokkulepetest tulenev võimalik negatiivne mõju ja kokkulepped võivad jääda aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse.

(64)

Lisaks võib juurdepääsu puudumine vajalikule tehnilisele teabele põhjustada sõltumatute ettevõtjate turupositsiooni nõrgenemist, mis kahjustab tarbijate huve, kuna varuosade valik väheneb märgatavalt, remondi- ja hooldusteenuste hinnad tõusevad, remonditöökodade valik väheneb ja tekivad võimalikud ohutusprobleemid. Sellisel juhul ei pruugi tavapäraselt volitatud remonditöökodadelt ja osade turustuskokkulepetest eeldatav tõhusus korvata neid konkurentsivastaseid mõjusid ning kõnealused kokkulepped ei oleks seega kooskõlas aluslepingu artikli 101 lõikes 3 sätestatud tingimustega.

(65)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007.aasta määrusega (EÜ) nr 715/2007 (mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust) (28) ning komisjoni 18. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 692/2008 (millega rakendatakse ja muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust) (29) sätestatakse alates 1. septembrist 2009 turule tulnud sõiduautode remondi- ja hooldusteabe levitamise süsteem. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 595/2009 (mis käsitleb mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heitmetega (Euro 6) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust) (30) ning sellest tulenevate rakendusmeetmetega sätestatakse selline süsteem kommertssõidukite jaoks, mis tulevad turule alates 1. jaanuarist 2013. Komisjon võtab neid määrusi arvesse tehniliste remondi- ja hooldusteabe varjamise juhtumite hindamisel, milles käsitletakse enne nimetatud kuupäevi müüdud sõidukeid. Kaaludes, kas konkreetse teabe varjamise tõttu võib kokkuleppe suhtes kohaldada aluslepingu artikli 101 lõiget 1, tuleb arvesse võtta mitmeid tegureid, sealhulgas:

(66)

Tehnoloogiline areng viitab sellele, et tehnilise teave mõiste on pandlik. Praegu hõlmavad konkreetsed tehnilise teabe näited tarkvara, veakoode ja muid parameetreid, sealhulgas ajakohastamisi, mida nõutakse elektrooniliste juhtplokkidega töötamisel eesmärgiga vastavalt tarnija soovile seadistada või seadistusi taastada, sõiduki tuvastamisnumbreid või muid sõidukite tuvastamismeetodeid, osade katalooge, remondi- ja hooldusvõtteid, töölahendusi, mis tulenevad praktilistest kogemustest ja on seotud asjakohase mudeli või partii tüüpprobleemidega, ning muid märkeid tagasikutsumiste ja samuti selliste remonditööde tuvastamise kohta, mida võib volitatud remonditöökodade võrgustikus tasuta teostada. Osade koodid ja muu teave, mis on vajalik selleks, et tuvastada õige autotootja kaubamärgiga varuosa, mis sobib konkreetsele sõidukile (st osa, mida autotootja tarniks tavaliselt oma volitatud remonditöökodade võrgustiku liikmetele kõnealuse auto remontimiseks), kujutavad endast tehnilist teavet (34). Määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 6 lõikega 2 ja määrusega (EÜ) nr 595/2009 ettenähtud loetelu tuleks kasutada suunisena selle kohta, mida komisjon peab aluslepingu artikli 101 kohaldamisel tehniliseks teabeks.

(67)

Samuti on volitatud remonditöökodade kokkulepete aluslepingu artiklile 101 vastavuse hindamisel oluline tehnilise teabe esitamise viis. Juurdepääs tuleks tagada taotluse korral ja põhjendamatu viivituseta, kasutuskõlblikus vormis ning andmete eest küsitav tasu ei tohiks mõjutada nende kättesaadavust, jättes arvestamata, mil määral sõltumatu ettevõtja neid andmeid kasutab. Mootorsõidukite tarnija peaks tagama sõltumatutele ettevõtjatele juurdepääsu uusi mootorsõidukeid käsitlevatele tehnilistele andmetele samaaegselt volitatud remonditöökodadega ning ta ei tohi kohustada sõltumatuid ettevõtjaid ostma rohkem andmeid kui on vaja konkreetse töö teostamiseks. aluslepingu artikliga 101 ei kohustata tarnijat siiski esitama tehnilist teavet standardiseeritud vormis või sellise kindlaks määratud tehnilise süsteemi kaudu nagu CEN/ISO standard või OASISe formaat, nii nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 715/2007 ja komisjoni 18. märtsi 2009 määruses (EÜ) nr 295/2009 teatavate kaupade klassifitseerimise kohta kombineeritud nomenklatuuris (35).

(68)

Eespool nimetatud seisukohti kohaldatakse samuti töövahendite ja koolituse kättesaadavuse suhtes sõltumatutele ettevõtjatele. Töövahendid hõlmavad selles kontekstis elektroonilisi diagnostika- ja teisi remondivahendeid koos seotud tarkvaraga, sealhulgas selle korrapärast ajakohastamist ning sellistele töövahenditele suunatud müügijärgseid teenuseid.

(69)

Kvalitatiivsed valikulise turustamise kokkulepped võivad kuuluda aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse ka juhul, kui tarnija ja tema volitatud võrgustiku liikmed reserveerivad otseselt või kaudselt teatavate sõidukikategooriate remonditööd oma volitatud võrgustike liikmetele. See võib juhtuda näiteks juhul, kui tootja õigusliku või pikendatud garantii andmise tingimuseks ostja ees seatakse asjaolu, et lõppkasutaja laseb garantiiga hõlmamata remondi- ja hooldustööd teostada ainult volitatud remonditöökodades. Sama kehtib garantiitingimuste kohta, millega sätestatakse tootja kaubamärgiga varuosade kasutamine garantiitingimustega hõlmamata varuosade suhtes. Samuti on kaheldav see, et valikulise turustamise kokkulepped, mis sisaldavad sellist praktikat, võiks tarbijale kasuks tulla, nii et asjakohaste kokkulepete suhtes saaks kohaldada aluslepingu artikli 101 lõikes 3 esitatud erandit. Kui tarnija ei järgi õigustatult garantiinõuet seetõttu, et nõude põhjustanud olukord on põhjuslikult seotud remonditöökoja suutmatusega teostada teatavaid remondi- ja hooldustöid nõuetekohasel viisil või kehva kvaliteediga varuosade kasutamisega, ei mõjuta see siiski mingil viisil tarnija volitatud remondikokkulepete vastavust konkurentsieeskirjadele.

(70)

Volitatud ja sõltumatute remonditöökodade vaheline konkurents ei ole ainukene konkurentsi vorm, mida tuleb arvesse võtta analüüsides volitatud remondikokkulepete vastavust aluslepingu artiklile 101. Kokkuleppeosalised peaksid hindama ka seda, mil määral asjakohasesse võrgustikku kuuluvad volitatud remonditöökojad suudavad üksteisega konkureerida. Üks põhilistest teguritest, mis sellist konkurentsi ajendab, on seotud volitatud remondikokkulepete alusel loodud võrgustiku juurdepääsutingimustega. Pidades silmas volitatud remonditöökodade võrgustike üldiselt tugevat turupositsiooni, nende olulisust uute sõidukite omanikele ning asjaolu, et tarbijad ei ole valmis oma autode remontimiseks pikki vahemaid läbima, peab komisjon oluliseks, et juurdepääs volitatud remonditöökodade võrgustikele jääks üldiselt avatuks kõikidele ettevõtjatele, kes vastavad kindlaks määratud kvaliteedikriteeriumidele. Taotlejate kvantitatiivne valimine toob tõenäoliselt kaasa aluslepingu artikli 101 lõike 1 kohaldamise kokkuleppe suhtes.

(71)

Erijuhtumiga on tegemist siis, kui kokkulepete kohaselt peavad volitatud remonditöökojad ka uusi mootorsõidukeid müüma. Sellised kokkulepped kuuluvad tõenäoliselt aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse, kuna lepinguliste teenuste olemus ei nõua kõnealuse kohustuse kehtestamist. Lisaks sellele ei saaks seoses laialt tuntud kaubamärgiga sellist kohustust sisaldavate kokkulepete suhtes tavaliselt aluslepingu artikli 101 lõikes 3 esitatud erandit kohaldada, kuna sellega piirataks märkimisväärselt juurdepääsu volitatud remonditöökodade võrgustikele ja vähendatakse seega konkurentsi, ilma et tarbijad sellest kasu saaksid. Siiski võib teatavatel juhtudel tarnija, kes soovib kaubamärki teataval geograafilisel turul turustada, leida esialgu olevat raske meelitada ligi vajalikke investeeringuid teha soovivaid turustajaid, ilma et nad saaksid olla kindlad, et nad ei pea konkureerima üksikute volitatud remonditöökodadega, kes on soovinud nende esialgseid investeeringuid enda huvides ära kasutada. Sellisel juhul oleks kahe tegevuse omavahelisel lepingulisel sidumisel piiratud ajaperioodiks mootorsõidukite müügiturul konkurentsi soodustav mõju, kuna see võimaldaks uut kaubamärki turustada ja ei mõjutaks võimalikku tootemargile spetsialiseerunud remonditöökodade turgu, mida sõidukite müümata jätmisel mingil juhul ei eksisteeriks. Kõnealused kokkulepped ei kuulu seega tõenäoliselt aluslepingu artikli 101 lõike 1 reguleerimisalasse.

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/28

Ministère de l'agriculture et de la pêche

Direction des pêches maritimes et de ľaquaculture

Bureau de la pisciculture et de la pêche continentale

3, place de Fontenoy

75007 Paris

FRANCE

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/29

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/30

a)

taotluse seos konkursi eesmärkidega;

b)

taotluse valdkonna õppeprogrammi ja õpetatava ameti lisandväärtus Euroopa Liidu ja partnerriigi vaheliste suhete vaatenurgast.

a)

projekti tõenäoline panus hariduse kvaliteeti, tippteadmistesse ja uuenduslikkusesse;

b)

projekti olulisus õpetamismeetodite ja üliõpilaste edasiste õpingute/töövõimaluste parandamise seisukohast;

c)

akadeemilise kvaliteediohje süsteemi määratlemise ulatus ja selle süsteemi tõhusus akadeemilistesse tippteadmistesse panuse andmise kindlustamisel.

a)

toimiva partnerluse hästi määratletud koostöömehhanismid ja haldusstruktuur;

b)

liikuvuse ja/või kraadiõppe skeemi partnerasutuste vahelise lõimituse tasakaal; kavandatavate liikuvusvoogude tasakaal;

c)

üliõpilaste valikumehhanismide rakendamise usaldusväärsus, mis põhineb selguse, võrdsuse ja saavutuste põhimõttel, ning partnerluste poolt kokku lepitud ühise taotlemise, valimise ja katsete tegemise korral;

d)

ainepunktide, nende ülekande ning Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemiga (ECTS) ühilduvuse korra usaldusväärsus ja selgus;

e)

välisüliõpilaste ja -töötajate võõrustamise olemasolevate ressursside kvaliteet;

f)

keelekava kvaliteet;

g)

jälgimissüsteemi ja hindamiskava kvaliteet;

h)

teabe levitamise kava kvaliteet; ning

i)

arendamise ja jätkusuutlikkuse kava kvaliteet.

The Education, Audiovisual and Culture Executive Agency

EU-ICI Call for Proposals 2010

Avenue du Bourget 1

BOUR 02/17

1140 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË

Mr Steve Nerlich

Director

Research, Analysis and Europe Section (C72NB3)

Department of Education, Employment and Workplace Relations

GPO Box 9880

Canberra ACT 2601

AUSTRALIA

ICI Education Co-operation Programme

Youngki YOON, Deputy Director

Global Human Resource Division

Ministry of Education, Science and Technology

55, Sejong-no, Jongno-gu, Seoul

REPUBLIC OF KOREA 110-760

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/33

1.

20. mail 2010 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) („ühinemismäärus”) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtjad Altarea („Altarea”, Prantsusmaa), Predica („Predica”, Prantsusmaa), mis kuulub kontserni Crédit Agricole SA („GCA”), ja Stichting Pensioenfonds ABP („ABP”, Madalmaad) omandavad ühiskontrolli nimetatud ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja Aldeta („Aldeta”, Prantsusmaa) üle aktsiate ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda EÜ ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud. Vastavalt komisjoni teatisele lihtsustatud korra kohta teatavate ettevõtjate koondumiste käsitlemiseks kooskõlas EÜ ühinemismäärusega (2) tuleks märkida, et käesolevat juhtumit on võimalik käsitleda teatises ettenähtud korra kohaselt.

4.

Komisjon kutsub asjast huvitatud kolmandaid isikuid esitama komisjonile oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama hiljemalt kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber COMP/M.5885 – Altarea/Predica/ABP/Aldeta):

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/34

(1)

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 (asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta) (1) artiklis 9 on sätestatud, et kui komisjon kavatseb vastu võtta rikkumise lõpetamist nõudva otsuse ja asjaomased ettevõtjad teevad ettepaneku kohustuste võtmiseks seoses komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud küsimuste lahendamisega, võib komisjon muuta need kohustused asjaomastele ettevõtjatele siduvaks. Sellise otsuse võib vastu võtta kindlaksmääratud ajavahemikuks ja selles sätestatakse, et komisjonil ei ole enam põhjust meetmeid võtta. Nimetatud määruse artikli 27 lõike 4 kohaselt peab komisjon avaldama juhtumi lühikokkuvõtte ja kohustuste põhilise sisu. Huvitatud isikud võivad esitada märkusi komisjoni määratud tähtaja jooksul.

(2)

3. aprillil 2009 võttis komisjon vastu vastuväited ettevõtjate Visa Europe Limited (edaspidi „Visa Europe”), Visa Inc. ja Visa International Services Association suhtes.

(3)

Vastuväidetes, mis kujutavad endast esialgset hinnangut määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 tähenduses, kirjeldati komisjoni esialgset arvamust, mille kohaselt ettevõtja Visa Europe, mis on Euroopa pankade assotsiatsioon, on rikkunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, kehtestades mitmepoolsed vahendustasud, mida kohaldatakse klientide maksekaartidega VISA, VISA Electron ja V PAY tehtavate EMP-siseste riikidevaheliste ja teatavate riigisiseste (2) tehingute suhtes.

(4)

Vahendustasu maksab jaemüüja pank (edaspidi „vastuvõttev pank”) kaardiomaniku pangale (edaspidi „väljaandev pank”) igalt tehingult, mis sooritatakse jaemüügipunktis maksekaardiga. Kui kaardiomanik kasutab maksekaarti jaemüüjalt kaupade või teenuste ostmiseks, maksab jaemüüja vastuvõtvale pangale müüja teenustasu. Vastuvõttev pank jätab osa tasust endale (vastuvõtva panga marginaal), osa summast kantakse edasi väljaandvale pangale (mitmepoolsed vahendustasud) ning väike osa summast makstakse süsteemi haldajale (praegusel juhul Visale). Tegelikult määravad mitmepoolsed vahendustasud suure osa müüja teenustasudest.

(5)

Vastuväidetes väljendati muret, et mitmepoolsete vahendustasude eesmärk ja mõju on konkurentsi märgatav piiramine maksekaardimaksete vastuvõtmise turgudel nii müüjate kui ka kaudselt nende klientide kahjuks. Mitmepoolsed vahendustasud paistavad suurendavat baasmäära, millele vastuvõtvad pangad lisavad müüja teenustasud, luues olulise kuluelemendi, mis kehtib kõikide vastuvõtvate pankade puhul. Komisjoni esialgse arvamuse kohaselt ei ole ettevõtja Visa Europe kehtestatud mitmepoolsed vahendustasud objektiivselt vajalikud. Piiravat mõju maksekaardimaksete vastuvõtmise turgudel võimendavad veelgi mitmepoolsete vahendustasude mõju võrgu- ja väljaandvate pankade turgudel ning muud võrgueeskirjad ja -tavad (kõigi maksekaartide tunnustamise reegel, mittediskrimineerimise reegel, ühendamine, erinevate mitmepoolsete vahendustasude kohaldamine piiriüleste ja riigisiseste müüjate suhtes). Lisaks sellele ei vasta vastuväidete kohaselt mitmepoolsed vahendustasud nõuetele, mille alusel oleks nende suhtes võimalik kohaldada erandit vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõikele 3. Erandit tohib kohaldada vaid siis, kui sellega kaasneb tõhususe suurenemine ja tarbijad saavad sellest tulenevast kasust õiglase osa.

(6)

Vastuväited saadeti 29. mail 2009 ka ettevõtjatele Visa Inc. ja Visa International Service Association, eelkõige seoses vaikimisi piirkondadevaheliste mitmepoolsete vahendustasude võimaliku kohaldamisega (st niivõrd, kuivõrd saab neid tasusid kohaldada piiriüleste või riigisisest VISA või V PAY maksekaartidega EMP-siseselt sooritatud tehingute suhtes) ja ettevõtjate osalemisega kõigi maksekaartide tunnustamise ja mittediskrimineerimise reeglite kehtestamises.

(7)

Menetluse osalised ei nõustu komisjoni esialgse hinnanguga. Kuid Visa Europe soovib siiski võtta määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 kohaseid kohustusi komisjoni tõstatatud konkurentsiprobleemi lahendamiseks kohe debiteeritavate deebetkaartide segmendis.

(8)

Järgnevalt on esitatud lühikokkuvõte kohustustest, mille täielik ingliskeelne tekst on avaldatud konkurentsi peadirektoraadi veebilehel:

http://ec.europa.eu/competition/index_en.html

(9)

Kaks kuud pärast ettevõtja Visa Europe kohustuste kohta tehtud otsuse teatamisest kohustub Visa Europe piirama iga-aastast kaalutud keskmist piiriülest mitmepoolsete vahendustasude määra 20 baaspunktile (0,2 %), mida kohaldatakse tehingute suhtes, mida sooritavad nende kliendid kohe debiteeritavate deebetkaartidega. Piirangut kohaldatakse eraldi ka nendes EMP riikides, kus ettevõtja Visa Europe sätestab otse konkreetsed riigisisesed mitmepoolsed vahendustasud kohe debiteeritavate deebetkaartidega klientide puhul, ja nendes EMP riikides, kus kohaldatakse piiriüleseid mitmepoolseid vahendustasusid muude mitmepoolsete vahendustasude puudumise korral.

(10)

Võttes arvesse uuringuid, mida on korraldanud mitu EMP riigi keskpanka, kes on võrrelnud maksekaartide kulusid sularaha kuludega, on komisjon esialgsel arvamusel, et need mitmepoolsed vahendustasud, mida Visa Europe on kohustunud kohaldama kohe debiteeritavate deebetkaartide klientide tehingute suhtes, on kooskõlas nn „merchant indifference” meetodiga (või nn turistitestiga), mida majandusalases kirjanduses kirjeldatakse (3). Tasu, mis vastab testile (ja mida nimetatakse ka tasakaalustavaks tasuks), on seatud sellisele tasemele, et müüjatel ei ole vahet, kas talle makstakse kaardiga või sularahas. Tasakaalustumine toimub nii, et jaemüüjad ei maksa kõrgemat tasu kui kasu, mis kaardi kasutamisega neile kaasneb. Näiteks kaasneb tehinguga kasu juhul, kui kaardimaksed vähendavad müüja kulusid võrreldes sularahas tehtud maksetega (näiteks seetõttu, et sularaha transportimise ja sellega seotud julgeoleku meetmete kulusid hoitakse kokku või vähendatakse kassades väljaregistreerimise aega). Teatud eelduste korral (näiteks sellises ulatuses, kui tasu kandub üle kaardiomanikele) tagatakse, et kaardiomanikud teevad tõhusaid otsuseid maksevahendite vahel. Sellisel juhul võimaldavad mitmepoolsed vahendustasud anda korrektseid hinnasignaale, et kaardiomanikud saaksid oma käitumist vastavalt muuta.

(11)

Lisaks sellele kohustub Visa Europe jätkama 2009. aasta märtsis ettevõtja Visa Europe juhatuses vastuvõetud läbipaistvusmeetme kohaldamist ja selle täiendavat parandamist. Visa Europe võtab eelkõige järgmised kohustused:

(12)

Visa Europe määrab seirehalduri kontrollima, kas Visa Europe täidab oma kohustusi. Enne määramist on komisjonil õigus seirehalduri kandidaat heaks kiita või tagasi lükata.

(13)

Kohustused kehtivad nelja aasta jooksul alates kuupäevast, kui ettevõtjale Visa Europe tehakse teatavaks kohutuste kohta võetud otsus, ja need sisaldavad läbivaatamismehhanismi.

(14)

Kõnealuseid kohustusi ei kohaldata Visa Europe'i praeguste mitmepoolsete vahendustasude suhtes, mida kohaldatakse klientide krediit- ja järelmaksukaartide tehingute korral. Selliste tehingute suhtes on käimas konkurentsivastase käitumise komisjonipoolne uurimine, mis hõlmab Visa Europe'i eelnevaid mitmepoolseid vahendustasusid, mida kohaldati klientide krediit- ja järelmaksukaartide tehingute suhtes. Kavandatud kohustused ei piira ka komisjoni õigust algatada või jätkata menetlusi muude Visa võrgustiku reeglite suhtes, näiteks kõigi maksekaartide tunnustamise reegel, Visa Europe'i mitmepoolsed vahendustasud äriklientide kaartide tehingute puhul või piirkondadevahelised mitmepoolsed vahendustasud.

(15)

Kõnealuseid kohustusi kohaldatakse ainult Visa Europe'i suhtes. Sellest tulenevalt jätkub praegune konkurentsivastase käitumise uurimine (vt eespool punkt 6) ettevõtjate Visa Inc. ja Visa International Service Association puhul, mis hõlmab ka klientide kohe debiteeritavate deebetkaartide suhtes kohaldatavaid mitmepoolseid vahendustasusid, kuni komisjon on esitanud täiendava hindamise, mis võimaluse korral sisaldab ka märkusi, mis on esitatud vastuseks käesolevale teatisele.

(16)

Tingimusel et käesoleva teatise kohta saadavatest märkustest ei tulene vastupidist, kavatseb komisjon võtta vastu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohase otsuse, millega kuulutatakse eespool kokkuvõtvalt esitatud ja konkurentsi peadirektoraadi veebilehel avaldatud kohustused siduvaks. Juhul kui kohustusi muudetakse märkimisväärselt, tehakse uus turu-uuring.

(17)

Komisjon kutsub vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 27 lõikele 4 huvitatud kolmandaid isikuid esitama märkusi kavandatud kohustuste kohta. Komisjon peab märkused kätte saama hiljemalt ühe kuu jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Huvitatud isikutel palutakse esitada ka mittekonfidentsiaalne versioon oma märkustest, milles ärisaladus ja muud konfidentsiaalsed lõigud on kustutatud ning vajaduse korral asendatud vastavalt kas mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte või sõnaga „ärisaladus” või „konfidentsiaalne”. Õigustatud taotlusi võetakse arvesse. Kui märkuste mittekonfidentsiaalset versiooni ei saadeta, eeldab komisjon, et märkused ei sisalda konfidentsiaalset teavet.

(18)

Märkused võib komisjonile saata (lisada tuleb viitenumber COMP/39.398 – Visa mitmepoolsed vahendustasud) kas e-posti (COMP-GREFFE-ANTITRUST@ec.europa.eu), faksi (+32 22950128) või posti teel aadressil:

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/37

Klass 1.2.

Lihatooted

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/40

1.

Käesolevaga kuulutatakse välja pakkumismenetlus kolmandatest riikidest imporditava CN-koodi 1005 90 00 alla kuuluva maisi tollimaksumäära vähendamiseks.

2.

Pakkumismenetlus viiakse läbi kooskõlas komisjoni määruse (EL) nr 463/2010 (1) sätetega.

1.

Esimese osalise pakkumismenetluse raames lõpeb pakkumiste esitamine 10. juunil 2010 kell 10.00 (Brüsseli aja järgi).

Järgmiste osaliste pakkumismenetluste raames lõpeb pakkumiste esitamine järgmistel neljapäevadel kell 10.00 (Brüsseli aja järgi):

2.

Käesolev teatis avaldatakse üksnes pakkumismenetluse väljakuulutamiseks. Ilma et see piiraks pakkumistingimuste muutmist või uue pakkumiskutse väljakuulutamist, kehtib käesolev teatis kõikide osaliste pakkumismenetluste suhtes, mis korraldatakse kõnealuse pakkumiskutse kehtivusaja jooksul.

1.

Kirjalikus vormis esitatud pakkumised peavad jõudma hiljemalt II jaos märgitud kuupäevadel ja kellaegadel kas kättesaamisteatega tähtsaadetisena või elektroonilisel teel ühele järgmistest aadressidest:

Kättetoimetamise aadress:

Pakkumised, mida ei saadeta elektrooniliselt, peavad asjaomasele aadressile jõudma kahekordses pitseeritud ümbrikus. Sisemisel ümbrikul, mis on samuti pitseeritud, on märge „Pakkumine seoses pakkumismenetlusega maisi imporditollimäära vähendamiseks – määrus (EL) nr 463/2010”.

Pakkumised on siduvad seni, kuni asjaomane liikmesriik on teavitanud pakkumises osalejat pakkumise vastuvõtmisest.

2.

Nii pakkumine kui ka komisjoni määruse (EÜ) nr 1296/2008 (2) artikli 7 lõikes 3 osutatud tõend ja teatis koostatakse ühes selle liikmesriigi ametlikus keeles, mille pädev asutus on pakkumise vastu võtnud.

a)

õigus saada liikmesriigis, kus pakkumine esitati, impordilitsents, kuhu on märgitud pakkumises osutatud imporditollimaksumäära vähendamine ja mis on antud kõnealusele kogusele;

b)

kohustus taotleda punktis a osutatud liikmesriigis kõnealusele kogusele impordilitsentsi.

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/42

1.

Käesolevaga kuulutatakse välja pakkumismenetlus kolmandatest riikidest imporditava CN-koodi 1005 90 00 alla kuuluva maisi tollimaksumäära vähendamiseks.

2.

Pakkumismenetlus viiakse läbi kooskõlas komisjoni määruse (EL) nr 462/2010 (1) sätetega.

1.

Esimese osalise pakkumismenetluse raames lõpeb pakkumiste esitamine 10. juunil 2010 kell 10.00 (Brüsseli aja järgi).

Järgmiste osaliste pakkumismenetluste raames lõpeb pakkumiste esitamine järgmistel neljapäevadel kell 10.00 (Brüsseli aja järgi):

2.

Käesolev teatis avaldatakse üksnes pakkumismenetluse väljakuulutamiseks. Ilma et see piiraks pakkumistingimuste muutmist või uue pakkumiskutse väljakuulutamist, kehtib käesolev teatis kõikide osaliste pakkumismenetluste suhtes, mis korraldatakse kõnealuse pakkumiskutse kehtivusaja jooksul.

1.

Kirjalikus vormis esitatud pakkumised peavad jõudma hiljemalt II jaos märgitud kuupäevadel ja kellaegadel kas kättesaamisteatega tähtsaadetisena või elektroonilisel teel ühele järgmistest aadressidest:

Kättetoimetamise aadress:

Pakkumised, mida ei saadeta elektrooniliselt, peavad asjaomasele aadressile jõudma kahekordses pitseeritud ümbrikus. Sisemisel ümbrikul, mis on samuti pitseeritud, on märge „Pakkumine seoses pakkumismenetlusega maisi imporditollimäära vähendamiseks – määrus (EL) nr 462/2010”.

Pakkumised on siduvad seni, kuni asjaomane liikmesriik on teavitanud pakkumises osalejat pakkumise vastuvõtmisest.

2.

Nii pakkumine kui ka komisjoni määruse (EÜ) nr 1296/2008 (2) artikli 7 lõikes 3 osutatud tõend ja teatis koostatakse ühes selle liikmesriigi riigikeeles, mille pädev asutus on pakkumise vastu võtnud.

a)

õigus saada liikmesriigis, kus pakkumine esitati, impordilitsents, kuhu on märgitud pakkumises osutatud imporditollimaksumäära vähendamine ja mis on antud kõnealusele kogusele;

b)

kohustus taotleda punktis a osutatud liikmesriigis kõnealusele kogusele impordilitsentsi.

28.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 138/44

1.

Käesolevaga kuulutatakse välja pakkumismenetlus kolmandatest riikidest imporditava CN-koodi 1007 00 90 alla kuuluva sorgo tollimaksumäära vähendamiseks.

2.

Pakkumismenetlus viiakse läbi kooskõlas komisjoni määruse (EL) nr 464/2010 (1) sätetega.

1.

Esimese osalise pakkumismenetluse raames lõpeb pakkumiste esitamine 10. juunil 2010 kell 10.00 (Brüsseli aja järgi).

Järgmiste osaliste pakkumismenetluste raames lõpeb pakkumiste esitamine järgmistel neljapäevadel kell 10.00 (Brüsseli aja järgi):

2.

Käesolev teatis avaldatakse üksnes pakkumismenetluse väljakuulutamiseks. Ilma et see piiraks pakkumistingimuste muutmist või uue pakkumiskutse väljakuulutamist, kehtib käesolev teatis kõikide osaliste pakkumismenetluste suhtes, mis korraldatakse kõnealuse pakkumiskutse kehtivusaja jooksul.

1.

Kirjalikus vormis esitatud pakkumised peavad jõudma hiljemalt II jaos märgitud kuupäevadel ja kellaegadel kas kättesaamisteatega tähtsaadetisena või elektroonilisel teel ühele järgmistest aadressidest:

Kättetoimetamise aadress:

Pakkumised, mida ei saadeta elektrooniliselt, peavad asjaomasele aadressile jõudma kahekordses pitseeritud ümbrikus. Sisemisel ümbrikul, mis on samuti pitseeritud, on märge „Pakkumine seoses pakkumismenetlusega sorgo imporditollimäära vähendamiseks – määrus (EL) nr 464/2010”.

Pakkumised on siduvad seni, kuni asjaomane liikmesriik on teavitanud pakkumises osalejat pakkumise vastuvõtmisest.

2.

Nii pakkumine kui ka komisjoni määruse (EÜ) nr 1296/2008 artikli 7 lõikes 3 osutatud tõend ja teatis koostatakse ühes selle liikmesriigi ametlikus keeles, mille pädev asutus on pakkumise vastu võtnud.

a)

õigus saada liikmesriigis, kus pakkumine esitati, impordilitsents, kuhu on märgitud pakkumises osutatud imporditollimäära vähendamine ja mis on antud kõnealusele kogusele;

b)

kohustus taotleda punktis a osutatud liikmesriigis kõnealusele kogusele impordilitsentsi.