1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/1

A.

arvestades, et kontrolli kaotamine ELi sisepiiridel on Euroopa integratsiooni üks märkimisväärsemaid saavutusi;

B.

arvestades, et sisepiirideta ala ei saa toimida ilma ühisvastutuse ja solidaarsuseta välispiiride haldamisel;

C.

arvestades, et tähelepanu tuleks pöörata koostööle kolmandate riikide piiride turvalisuse eest vastutavate asutustega, tehes seda kooskõlas ELi üldise välispoliitikaga;

D.

arvestades, et igal aastal ületab ELi välispiiri 160 miljonit ELi kodanikku ning 60 miljonit kolmandate riikide kodanikku, kellelt ei nõuta viisat, ja 80 miljonit kolmandate riikide kodanikku, kellel peab olema viisa;

E.

arvestades, et piiride turvalisuse suurendamise meetmed peavad üha enam globaliseeruvas maailmas käima käsikäes reisijatevoogude hõlbustamise ja liikuvuse edendamisega;

F.

arvestades, et ELi integreeritud piirihalduse raames on juba kehtestatud mitmeid vahendeid ja programme ning mitmed on veel ettevalmistamisel või poliitika väljatöötamise etapis;

G.

arvestades, et komisjon on teatanud kavatsusest esitada ajavahemikus 2009–2010 õigusaktide ettepanekud riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi, registreeritud reisija programmi ja reisiloa elektroonilise süsteemi (ESTA) kohta;

H.

arvestades, et samasugune süsteem kehtib Austraalias ning USA rakendab seda praegu US-VISIT programmi osana;

I.

arvestades, et puudub nii laiaulatuslik üldkava, milles sätestataks ELi piiristrateegia üldine struktuur, kui ka olemasolevate ja ettevalmistamisel olevate süsteemide põhjalik hinnang,

1.

on teadlik sellest, et nn riiki lubatust kauemaks jäänud isikud, kellele kavandatav riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem keskendub, moodustavad eeldatavasti ELi ebaseaduslike sisserändajate kõige suurema kategooria; nõuab siiski rohkem teavet välistöövõtja kogutud andmete kohta, mille kohaselt oli 2006. aastal 25 liikmesriigiga ELis hinnanguliselt kuni 8 miljonit ebaseaduslikku sisserändajat (6); nõuab lisaks, et määratletaks selgelt mõiste „riiki lubatust kauemaks jäänud isik”, sealhulgas teatavatel tingimustel tehtavad võimalikud erandid, ning koostataks täpsem kvalitatiivne ja kvantitatiivne analüüs, milliseid ohte, riske ja kulusid nad Euroopa ühiskonna jaoks kaasa toovad;

2.

juhib tähelepanu sellele, et kuigi kavandatav süsteem ja hoiatusteatega edastatav teave võib aidata ära hoida kolmandate riikide kodanike riiki lubatust kauemaks jäämist ning pakkuda samas andmeid ja teavet käitumissuundumuste kohta, on lubatud viibimisperioodist kauemaks jääva isiku kinnipidamiseks siiski vajalik kokkupuude õiguskaitseorganitega, ning seetõttu ei usu, et kavandatav süsteem kaotaks kauemaks jäämise nähtuse kui sellise;

3.

vajab rohkem teavet selle kohta, kuidas nimetatud süsteem integreeritakse kehtivasse raamistikku ja kuidas see sellega koos toimib, samuti võimalike muutuste kohta, mida on vaja olemasolevatesse süsteemidesse teha, ning sellega kaasnevate tegelike kulude kohta; on seetõttu arvamusel, et sellise süsteemi rakendamise hädavajalikkus on endiselt kaheldav;

4.

tuletab meelde, et riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi tõhus toimimine sõltub aineliselt ja korralduslikult VIS ja SIS II süsteemi edukusest; rõhutab, et need vahendid ei ole veel täielikult käivitunud, mistõttu ei ole ka olnud võimalik neid igakülgselt hinnata; rõhutab, et SIS II talitlusvõime ja usaldusväärsus on seatud kahtluse alla;

5.

märgib, et USA kogemustest lähtudes on kahtlemata raskem kontrollida väljumist kui sisenemist, eriti seoses lahkumisega meritsi ja maitsi; peab samade kogemuste põhjal sellise süsteemi kulutõhusust väga kaheldavaks; palub seetõttu komisjonil anda täiendavat teavet tegelike investeeringute kohta, mida selline süsteem kaasa toob;

6.

toetab põhimõtteliselt kolmandate riikide kodanike registreeritud reisija programmi, sõltumata sellest, kas nende suhtes kehtivad viisanõuded, kuna see aitaks kiirendada reisijatevoogusid ning väldiks sisenemis- ja väljumiskohtade ummistumist, samuti ELi kodanike jaoks võimaluse korral automaatväravate kasutamist, sest ühenduse õigus praegusel kujul ei võimalda piirikontrolli lihtsustada, välja arvatud piirialadel elavate kolmandate riikide kodanike puhul;

7.

kritiseerib eelnimetatud teatises „Järgmiste Euroopa Liidu piirihaldusmeetmete ettevalmistamine” kasutatud terminoloogiat (madala riskiga / heauskne reisija), mis viitab sellele, nagu peetaks suurt hulka reisijaid a priori kõrge riskiga või pahauskseteks reisijateks, ning soovitab kasutada mõistet „sagedane reisija”;

8.

märgib, et mitmed liikmesriigid on juba kehtestanud või valmistavad ette kolmandate riikide kodanike registreeritud reisija programmi, ning juhib tähelepanu ohule, et lõpptulemusena võib tekkida segadik 27 süsteemist, mis kõik põhinevad eri kriteeriumidel, sealhulgas erinevatel andmekaitse ja tasude kriteeriumidel; on teadlik asjaolust, et Madalmaad koos Saksamaa, Ühendkuningriigi ja FRONTEXiga soovivad edendada rahvusvahelist kiirreisija programmi, mis oleks võimalik eeskuju teistele liikmesriikidele;

9.

pooldab ühtlustatud lähenemisviisi ja seetõttu nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks protsessi liikmesriikide parimate tavade põhjal ja tagaks, et liikmesriigid jätkaksid tegutsemist kooskõlas ühenduse õigusega;

10.

juhib tähelepanu asjaolule, et kolmandate riikide kodanike registreeritud reisija programmid erinevad ELi kodanike registreeritud reisija programmidest; rõhutab, et nende kahe vahel tuleb alati teha selget vahet;

11.

tunnistab, et julgeolekumeetmete puhul ei oleks arukas koondada tähelepanu ainult kolmandate riikide kodanikele, kes reisivad ELi nendest riikidest, mille suhtes kehtib viisanõue; peab samas küsitavaks, kas kavandatav süsteem on hädavajalik, ja soovib selle põhjenduste kohta põhjalikku selgitust; on veendunud, et õige suund on eelkõige luureteenistuste tihe koostöö, mitte üldine massiline andmete kogumine;

12.

soovib saada teavet komisjoni kavandatud uurimuse täpse ajakava ja üksikasjade kohta;

13.

peab lubamatuks, et komisjon ei konsulteerinud enne eelnimetatud teatise „Järgmiste Euroopa Liidu piirihaldusmeetmete ettevalmistamine” vastuvõtmist Euroopa andmekaitseinspektoriga, kes on juba väljendanud kõnealuses küsimuses teatavaid kahtlusi, ega artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühmaga; soovib seetõttu, et teatise alusel toimuva tegevuse korral konsulteeriks komisjon nende organitega, sest kavandatud koostisosad hõlmavad suure hulga isikuandmete töötlemist;

14.

on teadlik, et teoreetiliselt on biomeetrilised andmed tõhus isikutuvastamise vahend, sest mõõdetavad omadused peaksid olema iga isiku puhul unikaalsed; rõhutab siiski, et biomeetriliste andmete usaldusväärsus ei ole kunagi täielik ja need ei ole kõikidel juhtudel täpsed; juhib seetõttu tähelepanu sellele, et alati peaks olema võimalik kasutada tagavaramenetlust ja riskiprofiilid tuleks paremini välja töötada;

15.

nõuab standardprotokolle biomeetrilise teabe kasutamise ja vahetamise kohta ning protokolli kasutamist kirjeldavad liidese juhendkokkuleppeid; on arvamusel, et biomeetriliste andmete kasutamise suhtes peaks kehtima kvaliteedistandard, et vältida lahknevusi liikmesriikide poolt kasutatavate süsteemide heakskiitmisel;

16.

on arvamusel, et eraelu puutumatus peaks juba alates väljatöötamisest („pivacy by design”) olema oluline osa kõikides arengutes, mis võivad seada ohtu eraisikute isikuandmed ja üldsuse usalduse nende suhtes, kes seda teavet valdavad;

17.

on seisukohal, et ELi tõelise integreeritud piirihalduse eesmärk on õiguspärane, ning nõustub, et ELi ühist piirihalduspoliitikat on vaja järjepidevalt arendada ja tugevdada;

18.

on samas arvamusel, et piiride ja sisserände haldamise raames kuhjub hämmastaval kiirusel ambitsioonikaid ettepanekuid; palub seetõttu komisjonil lähtuda piirilogistika vajalikkusest ja selle kuludest;

19.

mõistab hukka seisukoha, mille kohaselt peaks ELi piiride haldamise poliitika põhinema eeldusel, et kõik reisijad on potentsiaalselt kahtlased ja peavad seetõttu oma heausksust tõendama;

20.

kritiseerib asjaolu, et puudub laiaulatuslik üldkava, milles sätestataks ELi piiride haldamise strateegia üldised eesmärgid ja struktuur, samuti et puuduvad üksikasjad selle kohta, kuidas kõik seotud (juba kehtestatud, ettevalmistamisel või poliitika väljatöötamise etapis) programmid ja kavad peaksid koos toimima ja kuidas saaks nendevahelisi suhteid optimeerida; on seisukohal, et ELi piirihaldusstrateegia ülesehitust kaaludes peaks komisjon esmalt analüüsima liikmesriikide olemasolevate piirihaldussüsteemide tulemuslikkust, et saavutada nendevaheline optimaalne sünergia;

21.

rõhutab, et esmalt on vaja hinnata olemasolevaid ja kavandatavaid süsteeme, ning toonitab, et ELi suutlikkus saavutada oma strateegilisi eesmärke sõltub suures osas sellest, kui edukalt hallatakse seotud programmide koostoimimist, sest dubleerimine ja nendevahelise kooskõla puudumine mõjutavad negatiivselt organisatsiooni toimimist ja seetõttu ka tulemusi; on arvamusel, et niikaua kui olemasolevad vahendid ja süsteemid täiel määral toimivad ning on turvalised ja usaldusväärsed, ei tuleks uusi kasutusele võtta;

22.

on arvamusel, et enne investeeringute tegemist on väga oluline, et oleks olemas selgelt määratletud toimimisraamistik, mis hõlmaks kõiki meetmeid ja uusi algatusi; juhib tähelepanu ka sellele, et peaks olema selge, milliseid abinõusid või muudatusi oleks tehnoloogia ja protsesside harmooniliseks koostoimimiseks vaja, ning rõhutab, et kõik investeeringud peaksid olema majanduslikult põhjendatud;

23.

kahtleb kavandatud meetmete vajalikkuses ja proportsionaalsuses sellega kaasnevate kulude ja andmekaitsega seotud võimalike ohtude ulatuse tõttu; on seetõttu arvamusel, et enne ametliku ettepaneku koostamist tuleks kavandatud meetmeid hinnata nimetatud kriteeriumide valguses;

24.

rõhutab, et tasakaalu leidmine üha suurema hulga inimeste vaba liikumise ja liidu kodanike suurema julgeoleku tagamise vahel ei ole kerge ülesanne, ega eita, et kõnealuste andmete kasutamisel on oma selged eelised; on samas arvamusel, et üldsuse usaldust valitsuse tegevuse suhtes saab säilitada üksnes siis, kui nähakse ette piisavad andmekaitsevahendid, järelevalve ning hüvitusmehhanismid;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa andmekaitseinspektorile ja Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuurile (FRONTEX).

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/5

A.

arvestades, et äriühingutel peaks olema asutamisvabadus siseturu piires, nagu see on sätestatud EÜ asutamislepingus ja nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus;

B.

arvestades, et äriühingute piiriülene liikumine on siseturu väljakujundamise üks olulisi tingimusi;

C.

arvestades, et äriühingu registrijärgse asukoha piiriülene muutmine ei tohiks põhjustada selle lõpetamist ega mis tahes muud juriidilise isiku staatuse peatamist või kaotamist;

D.

arvestades, et registrijärgse asukoha piiriülene muutmine ei tohiks võimaldada õiguslike, sotsiaalsete ja maksunduslike tingimuste täitmata jätmist;

E.

arvestades, et kaitsta tuleks teiste sidusrühmade õigusi, keda asukoha muutmine puudutab, nagu vähemusaktsionärid, töötajad, võlausaldajad jne;

F.

arvestades, et asjaomane ühenduse õigustik, milles sätestatakse töötajate piiriülesed teabe-, nõustamis- ja osavõtuõigused ning kaitstakse olemasolevaid töötajate osavõtuõigusi (direktiivid 94/45/EÜ (10) ja 2005/56/EÜ (11)), tuleks täielikult säilitada, ning arvestades, et seega ei tohiks registrijärgse asukoha piiriülene muutmine kaasa tuua nimetatud olemasolevate õiguste kaotamist;

G.

arvestades, et nõue, et äriühingu peakontor ja registrijärgne asukoht oleksid ühes ja samas liikmesriigis, läheks vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga asutamisvabaduse kohta ning seega vastuollu EÜ õigusega;

1.

palub, et komisjon esitaks parlamendile 2009. aasta 31. märtsiks EÜ asutamislepingu artikli 44 alusel õigusakti ettepaneku võtta vastu direktiiv, millega sätestatakse meetmed liikmesriikide siseriiklike õigusaktide kooskõlastamiseks, et lihtsustada mingi liikmesriigi õigusaktide kohaselt moodustatud äriühingu registrijärgse asukoha piiriülest muutmist ühenduse piires („14. äriühinguõiguse direktiiv”), ning palub, et nimetatud ettepanek koostataks institutsioonidevahelise arutelu raames ja järgides allpool toodud üksikasjalikke soovitusi;

2.

märgib, et praegu tohib äriühing oma asukohta muuta üksnes selliselt, et ta likvideeritakse ja sihtriigis asutatakse uus juriidiline isik, või siis selliselt, et sihtriigis asutatakse uus juriidiline isik ja seejärel ühineb äriühing selle uue juriidilise isikuga; märgib lisaks, et see toiming on seotud haldustõkete, kulude ja sotsiaalsete järelmõjudega ning ei paku õiguskindlust;

3.

juhib tähelepanu asukoha vaba valimise õigusele, mis on äriühingutele tagatud EÜ asutamislepingu artikliga 48, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Ühenduste Kohus (12);

4.

märgib, et äriühingu asukoha muutmisega kaasneb järelevalve ümberpaiknemine; juhib tähelepanu, et asukoha piiriülest muutmist käsitleva 14. äriühinguõiguse direktiivi koostamisel tuleb tagada osanike või aktsionäride, võlausaldajate ja töötajate olemasolevate õiguste säilimine ning säilitada olemasolev tasakaal ettevõtte juhtimises („corporate governance”);

5.

teeb ettepaneku viidata uues direktiivis direktiivile 94/45/EÜ ja direktiivile 2005/56/EÜ, et tagada töötajate sidus ja sisuline osalemine Euroopa äriühinguõiguse direktiivide rakendamisel;

6.

on seisukohal, et äriühingu asukoha üleviimine peab toimuma pärast asukoha muutmise ettepaneku ning asukoha muutmise õiguslikke ja majanduslikke aspekte ning sellest osanikele või aktsionäridele ja töötajatele tulenevat mõju selgitava ja põhjendava aruande koostamist; rõhutab, et nii asukoha üleviimise ettepanek kui ka aruanne tuleb kõikidele osapooltele aegsasti kättesaadavaks teha;

7.

rõhutab Lissaboni strateegia kontekstis maksukonkurentsi positiivset mõju majanduskasvule;

8.

juhib tähelepanu, et äriühingu asukoha muutmine peaks olema maksu osas neutraalne;

9.

teeb ettepaneku parandada teabevahetust ja vastastikku ametialase abi osutamist maksuametite vahel;

10.

nõuab, et uue direktiivi rakendamine liikmesriikides oleks läbipaistev, ja teeb seetõttu ettepaneku kehtestada liikmesriikidele komisjoni teavitamise kohustus, kusjuures äriühingud, mis muudavad oma registrijärgset asukohta direktiivis sisalduvaid eeskirju rakendades, tuleb registreerida Euroopa äriühingute registris; juhib tähelepanu sellele, et kui teavitamiskohustus on üle võetud siseriiklikesse õigusnormidesse, tuleb parema õigusloome huvides vältida liigse teabe kogumist („information overkill”), eeldusel, et piisav teave on tagatud;

11.

märgib, et nimetatud soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

12.

on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole finantsmõju;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/10

A.

arvestades, et Euroopa varjupaigapoliitika kava ühtse lähenemisviisi esimese etapi õigusaktid on kahtlemata võimaldanud ühiste miinimumnõuete kehtestamist, kuid mitte kaitse kättesaadavuse võrdsete tingimuste loomist kogu ELi territooriumil, mistõttu on endiselt probleeme teistesse liikmesriikidesse edasiliikumise ja mitmekordsete taotluste esitamisega;

B.

arvestades, et Dublini süsteemi esimese sisenemise riigi kriteerium võib tekitada mõnedele liikmesriikidele, eelkõige neile, mis moodustavad ELi välispiiri, ebaproportsionaalset koormust pelgalt nende geograafiliselt ligipääsetava asukoha tõttu ning sellel on kahjulik mõju nii liikmesriikidele kui ka varjupaigataotlejatele;

C.

arvestades, et komisjoni Dublini süsteemi hinnangust selgub, et 2005. aastal tuli ELi piiridel paikneval 13 liikmesriigil tegelda Dublini süsteemi tõttu suurenenud probleemidega;

D.

arvestades, et eespool nimetatud vastuvõtu direktiivi käsitlevas hindamisaruandes täheldab komisjon direktiivi rakendamisel tõsiseid probleeme, eriti kinnistes keskustes ja transiiditsoonides, mida märkisid ka Euroopa Parlamendi delegatsioonid oma korduvate külastuste käigus,

1.

märgib, et möödunud aastal ületas pagulaste arv maailmas 12 miljoni piiri ning riigi sees ümberasustatud isikuid on 26 miljonit; seoses sellega toetab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomist ja tervitab komisjoni varjupaigapoliitika kava, mida saab kasutada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi täiustamise tegevuskavana;

2.

avaldab kahetsust plaani üle lükata seoses Lissaboni lepingu jõustumisel toimuva õigusliku aluse muudatusega 2012. aastasse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teine etapp, mille abil lõpetatakse kahjustavalt mõjuv ebavõrdsus liikmesriikide varjupaigasüsteemide vahel;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et teatavate kolmandate riikide kodanikele pagulasseisundi andmise määr vaheldub erinevates liikmesriikides 0 %-st 90 %-ni;

4.

rõhutab, et standardite ühtlustamine, mille tulemusena kehtestatakse ühine varjupaigamenetlus ja ühetaoline varjupaigataotleja seisund, peaks tagama kaitse kõrge taseme kogu ELis, mitte aga tooma kaasa joondumise kõige madalama taseme järgi, et ei kaoks ühise varjupaigasüsteemi lisandväärtus;

5.

avaldab kahetsust, et viimastel aastatel on saanud tõsiselt kannatada varjupaiga institutsioon, mis on demokraatia ja inimõiguste kaitsmise oluline osa; kordab varjupaigataotlejate õiguste ja vajaduste ning välja- ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte täieliku austamise vajadust;

6.

tuletab meelde, et EL peab looma välispiiridel mehhanismid varjupaigataotlejate tuvastamiseks ja rahvusvahelise kaitse õigust omavate isikute oma territooriumile lubamise tagamiseks, sealhulgas oma välispiiride kontrollioperatsioonide käigus;

7.

tervitab asjaolu, et komisjon nimetab kaitset vajavate isikute juurdepääsu üheks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamiseks eesmärgiks;

8.

palub Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuril (Frontex) esitada täpsed andmed Frontexi operatsioonide käigus tuvastatud varjupaigataotlejate arvu ning nende operatsioonide käigus kinni peetud ja transiidi- või päritoluriiki tagasi saadetud isikute saatuse kohta; palub komisjonil esitada ettepaneku Frontexi volituste läbivaatamise kohta, milles on selgelt väljendatud, et kaitse ja inimõiguste küsimused on ELi välispiiri haldamise lahutamatu osa;

9.

tervitab asjaolu, et komisjon näeb vajadust tagada rahvusvahelise kaitse pakkumisega seotud muude poliitikavaldkondade sidusus; kutsub seetõttu komisjoni toetama ja esitama algatusi kogu piiride haldamise poliitika ja meetmete, nagu Frontex ja Euroopa piiride valvamise süsteem (EUROSUR), läbivaatamiseks ning kohandamiseks, et tagada pagulastele ELis juurdepääs kaitsele ning välja- ja tagasisaatmise lubamatuse põhimõtte täielik järgimine ELi välispiiril; rõhutab lisaks, et kohustus osutada abi, mis on sätestatud ÜRO mereõiguse konventsioonis, on liikmesriikidele, ELile ja Frontexile õiguslikult siduv;

10.

kiidab heaks, et eespool nimetatud Euroopa Kohtuotsusega kohtuasjas C-133/06 tühistati varjupaiga direktiivi artikli 29 lõiked 1 ja 2 ning artikli 36 lõige 3, milles käsitletakse turvaliste päritoluriikide ühise miinimumnimekirja ning turvaliste kolmandate riikide nimekirja vastuvõtmist või muutmist;

11.

tervitab mõnede liikmesriikide positiivseid kogemusi varjupaigataotlejate vastuvõtmisel avatud struktuurides ja täielikus integreerituses kohalikku ellu kohe pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist;

12.

on arvamusel, et varjupaigataotlejad on haavatavad isikud, kes vajavad asjakohaseid vastuvõtutingimusi; tuletab meelde, et vanglaõhkkond ei aita ühelgi juhul üle saada päritoluriigis või teel Euroopasse läbi elatud traumadest;

13.

väljendab heameelt seoses komisjoni viimastes ettepanekutes sisalduvate sätetega, mille kohaselt liikmesriigid ei või isikut kinni pidada ainsal põhjendusel, et ta taotleb rahvusvahelist kaitset; on seisukohal, et varjupaigataotlejate eriti haavatava olukorra tõttu ei tohiks neid põhimõtteliselt kinnipidamiskeskustesse paigutada;

14.

avaldab kahetsust, et paljudes liikmesriikides peetakse varjupaigataotlejaid pärast nende ebaseaduslikku riiki sisenemist ikka veel kinni, ning tunneb seetõttu heameelt, et vastuvõtu direktiivi lisati kinnipidamisega seotud menetlustagatised; on seepärast seisukohal, et varjupaigataotlejate kinnipidamine peaks olema võimalik ainult selgelt kindlaks määratud erandjuhtudel ning nii kinnipidamise viisi kui ka eesmärki silmas pidades peaks seejuures lähtuma vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttest; on samuti seisukohal, et kui varjupaigataotlejat peetakse kinni, peaks kõnesoleval isikul olema õigus otsida kaitset liikmesriigi kohtus;

15.

peab oluliseks täpsustada uue vastuvõtu direktiivi reguleerimisala, et see hõlmaks kinnipidamiskeskusi, transiidialasid, piiril toimuvaid menetlusi ja Dublini süsteemi kohaselt üleantavaid isikuid;

16.

väljendab heameelt asjaolu pärast, et vastuvõtu direktiivis nähakse ette haavatavate isikute, eriti saatjata alaealiste, hooldust vajavate eakate, puudega inimeste, rasedate, lastega üksikvanemate ja traumasid (piinamine, vägistamine, psühholoogiline, füüsiline ja seksuaalne vägivald) läbi elanud isikute viivitamatu tuvastamise ametlik süsteem;

17.

on arvamusel, et tuleks kehtestada ühtne varjupaiga taotlemise menetlus ja ühtsed standardid isikute määratlemiseks rahvusvahelist kaitset vajavate isikute või pagulastena, mis hõlmaks kõiki rahvusvahelise kaitse taotlusi (pagulasseisund, täiendav kaitse ja ajutine kaitse);

18.

tervitab komisjoni kavatsust selgitada täiendava kaitse andmise tingimusi ja eelkõige tõsiasja, et komisjon soovitab vaadata läbi sellise kaitse saajate õiguste ja soodustuste ulatus; see peaks tagama võrdsema kohtlemise kõrgemal tasemel;

19.

tervitab komisjoni kavatsust muuta varjupaiga direktiivi ja rõhutab, et ühine varjupaigamenetlus peaks ametiasutustel võimaldama varjupaigataotluste üle otsustades kasutada selgeid, ühtlustatud ja mõistlikke tähtaegu, vältides sellega pikki ja põhjendamatuid ooteaegu, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed varjupaigataotlejate tervisele ja heaolule; kordab, et pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmine peaks alati toimuma individuaalse hindamise alusel ja ei tohiks mitte mingil juhul piirduda üldistatud (nt rahvusel põhineva) hindamise või tingimuslikkusega (nt vastavalt inimõiguste olukorrale päritoluriigis);

20.

peab soovitavaks koondada erinevate liikmesriikide teave päritoluriikide kohta ja julgustab komisjoni tõhustama jõupingutusi ühise andmebaasi loomisel; rõhutab, et päritoluriiki käsitleva teabe kogumisel ja esitamisel ning portaali haldamisel peaks olema tagatud, et esindatud on erinevate tunnustatud ekspertide aruanded riikide kohta, et teave on avalikult juurdepääsetav ja hoitakse eraldi selle kasutamisest otsustajate poolt (nii et teave jääb erapooletuks ja poliitilistest mõjutustest puutumatuks) ja et päritoluriiki käsitleva teabe kogumisel säilitatakse õiglast tasakaalu valitsustega seotud, valitsusväliste ning rahvusvaheliste allikate vahel;

21.

väljendab heameelt Dublini määruse uuesti sõnastamise ning sellise mehhanismi kehtestamise ettepaneku üle, mis võimaldab peatada Dublini süsteemiga ette nähtud üleviimised, kui on oht, et selle tagajärjel ei saa taotlejad asjaomases liikmesriigis piisavat kaitset, eeskätt vastuvõtutingimuste ja varjupaiga taotlemise menetlusele juurdepääsu osas, samuti juhul, kui üleviimine lisaks koormust liikmesriikidele, kes on eelkõige oma geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu ebaproportsionaalselt suure surve all; rõhutab siiski, et kõnesolevad sätted jääksid ikkagi vaid pelgalt poliitiliseks avalduseks ja nendest ei oleks tõhusat abivahendit liikmesriikidele juhul, kui kõikide liimesriikide suhtes ei võeta kasutusele kahe eesmärgiga siduvat vahendit, mis näeb ette järgmist:

22.

on seisukohal, et muudetud Dublini määruse kohaselt tuleks varjupaigataotlejatele tagada üleviimisotsuse edasikaebamise õigus, kusjuures edasikaebamine paneb kohtule ametiülesande korras kohustuse kaaluda üleviimisotsuse jõustamise ajutise peatamise vajalikkust;

23.

toetab kindlalt Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti loomist, mis peaks tegema tihedat koostööd ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja varjupaigaküsimustega tegelevate VVOdega;

24.

on arvamusel, et Euroopa varjupaigaküsimuste tugiamet peaks varjupaigasüsteemide parandamiseks üksikasjalikult analüüsima riiklike varjupaigasüsteemide erinevusi;

25.

arvab, et Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti ülesannete hulka peaks kuuluma ühiste suuniste koostamine varjupaigataotluste täpsema hindamise hõlbustamiseks, heade tavade levitamise edendamine ning asjakohaste ELi õigusaktide rakendamise ja kohaldamise järelevalve (toetades komisjoni kui aluslepingute järelevalvaja rolli);

26.

arvab, et praktilisest seisukohast tuleks kaaluda järelmeetmeid kaitsetaotluse tagasilükkamise tõttu päritolu- või lähteriiki tagasi saadetud isikute suhtes;

27.

soovitab tungivalt komisjonil jätkata jõupingutusi Euroopa ühise varjupaigaalase koolituskava koostamiseks, arvestades, et selles valdkonnas vastu võetud otsuste kvaliteet on otseselt seotud riikliku tasandi otsustajate koolitamise ja teavitamisega; on arvamusel, et kõnesolevale valdkonnale spetsialiseerunud kodanikuühiskonna organisatsioonidega konsulteerimine koolituskava koostamisel tagaks kava tõhususe;

28.

on seisukohal, et kõigil otsustajatel peab olema võrdne juurdepääs professionaalselt ja objektiivselt koostatud päritoluriiki käsitlevale teabele, mis on peamine vahend nii varjupaigaasutuste ja edasikaebamise instantside kui ka varjupaigataotlejate jaoks, kes otsivad sealt tuge rahvusvahelise kaitse taotluse kinnitamiseks;

29.

rõhutab, et ooteajal peaksid ametiasutused võtma arvesse ebakindlamas olukorras olevate varjupaigataotlejate, näiteks laste, puudega inimeste ja naiste erivajadusi ja tagama vajaliku infrastruktuuri;

30.

tunnustab rahvusvahelise kaitse saajate integreerimise tähtsust demokraatia, julgeoleku ja majanduse seisukohast;

31.

avaldab kahetsust, et Dublini määrusega kehtestatud eeskirjades selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest, ei võeta arvesse taotleja soovi, ning on arvamusel, et teatavaid perekondlikke, kultuurilisi ja keelelisi aspekte tuleks läbivaatamise eest vastutava riigi määramisel rohkem arvesse võtta, et soodustada varjupaigataotlejate integreerimist;

32.

nõuab tungivalt, et nõukogu saavutaks kokkuleppe seoses nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (10), et laiendada selle kohaldamisala pagulastele ja täiendava kaitse saajatele;

33.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle lihtsustada vastuvõtu direktiivis varjupaigataotlejate juurdepääsu tööturule, arvestades, et kaasamine tööellu on nende vastuvõtvas liikmesriigis integreerimise peamine tingimus ning aitab kujundada oskusi, millest on kasu nii vastuvõtvas liikmesriigis viibimise ajal kui ka päritoluriiki tagasisaatmise korral;

34.

arvab, et vastutava liikmesriigi kindlakstegemisel peaks varjupaigasüsteem hõlbustama integreerumist vastuvõtvas liikmesriigis, võttes muu hulgas arvesse varjupaigataotleja sotsiaalset, kultuurilist ja keelelist tausta ning tunnustama haridusalaseid saavutusi, ametialast kvalifikatsiooni ja oskusi, mis vastavad vastuvõtva liikmesriigi majanduslikele vajadustele;

35.

soovitab mitte teha vahet pagulastele ja täiendava kaitse saajatele antavate õiguste vahel; rõhutab eelkõige vajadust parandada täiendava kaitse saajate majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi, millel on otsustav tähtsus nende integreerimise seisukohast;

36.

on arvamusel, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi üks eesmärke peaks olema tõhusate solidaarsusmehhanismide loomine, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurimal hulgal varjupaigataotlejaid ja kellel on raskusi varjupaigataotlejatele asjakohaste vastuvõtutingimuste tagamisega, taotluste õigeaegse ja nõuetekohase läbivaatamisega või pagulasseisundi saanud varjupaigataotlejate integreerimisega;

37.

on arvamusel, et solidaarsus ei saa piirduda vaid rahaliste vahendite andmisega, ja nõuab vabatahtlikkusel põhineva sisemise ümberasustamise ja ümberpaigutamise mehhanismide tõhusat rakendamist, nagu Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis on ette nähtud; on seisukohal, et see võimaldaks rahvusvahelise kaitse saajate vastuvõtmist muus liikmesriigis kui selles, kes andis sellise kaitse saamise õiguse;

38.

on arvamusel, et tuleks kaaluda võimalust laiendada direktiivi 2001/55/EÜ (11) reguleerimisala, et võimaldada eelkõige selliste isikute erikategooriate vastuvõtmist, kellel on vaja ajutist rahvusvahelist kaitset, isegi siis, kui ei ole tegemist massilise sisserändega;

39.

ergutab tulevase Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti egiidi all looma varjupaigaküsimuste ekspertrühmi, kes aitaksid liikmesriike üle jõu käiva varjupaigataotlejate ootamatu ja massilise saabumise korral;

40.

palub komisjonil kaaluda võimalust kehtestada tulevase Euroopa varjupaigaküsimuste tugiameti järelevalve all rahvusvahelise kaitse üleandmise Euroopa mehhanism, et võimaldada pagulaste taotluse alusel nende üleviimist Euroopas ja seega leevendada teatavate liikmesriikide koormust;

41.

tervitab komisjoni kavatsust algatada uuring finantssolidaarsuse parandamise vahendite läbivaatamiseks ELis ja jääb huviga ootama, milliseid ettepanekuid selleks tehakse;

42.

toetab piirikontrolli lepingute sõlmimist riiklike ametiasutuste, ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja valitsusväliste organisatsioonide vahel ELis ning selleks ELi välispiiride fondist vahendite eraldamist;

43.

rõhutab, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema täielikus kooskõlas arengumaadega koostööks loodud ELi vahendite (näiteks Euroopa Arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) eesmärkide ja meetmetega pagulaste kaitse valdkonnas ning kokkulepete ja partnerlusega ELi ja arengumaade vahel (näiteks Cotonou leping ja Aafrika-ELi strateegiline partnerlus);

44.

jagab komisjoni seisukohta, et varjupaiga pakkumine on pigem kolmandate riikidega tehtava arengukoostöö lahutamatu osa kui kriisiolukordade lahendamise vahend; kordab samuti, et arengukoostööd, eriti kriisiennetust, inimõiguste järelevalvet, konfliktide maandamist ja rahu tagamist võiks käsitleda ümberasustamise ennetusmeetmena; rõhutab seetõttu, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks olema tihedalt seotud Euroopa arengu- ja humanitaarpoliitikaga;

45.

ootab piirkondlike kaitseprogrammide 2009. aastal kavas olevat hindamist; rõhutab, et kõnealuste programmide areng peaks olema täielikus kooskõlas riiklike ja piirkondlike tegevuskavadega, arengukoostöö rahastamisvahendi teemaprogrammiga rände ja varjupaiga kohta ning ei tohiks üldiselt olla kunagi vahendiks, mille abil vabastada liikmesriigid ja EL kohustustest; palub komisjonil parandada oma erinevate talituste tegevuse koordineerimist kõnesolevas valdkonnas selleks, et suurendada nende sünergiat ning teavitada Euroopa Parlamenti sel eesmärgil tehtud jõupingutustest;

46.

tunnistab, et oluline on suurendada esmast varjupaika pakkuvate riikide vastuvõtusuutlikkust ning töötada Euroopa tasandil tihedas koostöös ÜRO pagulaste ülemvolinikuga välja ümberasustamiskava, milles nähakse ette ühised kriteeriumid ja kooskõlastamismehhanismid;

47.

nõuab ühtlasi hinnangu andmist olemasolevate vahendite piisavuse kohta kolmandate riikidega seotud meetmeteks, näiteks kaitse regiooni piires, eelkõige seoses Euroopa Parlamendi väljendatud seisukohaga, et nende meetmete jaoks on vaja täiendavat rahastamist ja mitte arenguvahendite ümberjaotamist;

48.

kutsub komisjoni edendama liikmesriikide suuremat osalust jõupingutustes, mida tehakse pagulaste ümberasustamiseks kogu maailmas;

49.

võtab suure huviga teadmiseks kava seada sisse riiki sisenemise kaitstud menetlused ja ergutab komisjoni võtma nimetatud menetluste jaoks konkreetseid meetmeid ja astuma praktilisi samme;

50.

ootab huviga komisjoni 2009. aastaks kavandatud uuringu tulemusi varjupaigataotluste ühise läbivaatamise kohta väljaspool ELi ja hoiatab mis tahes kavatsuse eest panna varjupaigataotlejate vastuvõtmise ja nende taotluste läbivaatamise vastutus kolmandatele riikidele või ÜRO pagulaste ülemvolinikule;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Frontexile ja ÜRO pagulaste ülemvolinikule.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/16

A.

arvestades, et vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 274 täidab komisjon koostöös liikmesriikidega eelarvet omal vastutusel, järgides usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid;

B.

arvestades, et tõhusa sisekontrolli põhimõte kuulub nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust („finantsmäärus”) (4), sätestatud eelarvepõhimõtete hulka alates finantsmääruse muutmisest 13. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (5), nagu komisjon tegevuskavas ühtse sisekontrolli raamistiku loomiseks („tegevuskava”) välja pakkus;

C.

arvestades, et komisjoni jaoks tõhusam viis näidata, et ta suhtub läbipaistvuse ning usaldusväärse finantsjuhtimise osas võetud kohustustesse tõsiselt, on teha kõik endast olenev, et toetada meetmeid finantsjuhtimise kvaliteedi parandamiseks, et saada kontrollikojalt positiivne kinnitav avaldus (DAS) (6);

D.

arvestades, et majandus- ja rahandusministrite nõukogu 8. novembri 2005. aasta järelduste viiendas punktis leiti, et ühtse sisekontrollisüsteemi loomine ning kontrolli suhtes kohaldatavate õigusaktide lihtsustamine on ülioluline, ja paluti „komisjonil hinnata kulutusi kontrollile kululiikide kaupa”;

E.

arvestades, et strateegilise eesmärgi nimel saada kontrollikojalt positiivne kinnitav avaldus võttis komisjon 2006. aasta jaanuaris vastu tegevuskava, arvestades kontrollikoja soovitusi (7), Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni 2003. eelarveaasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (8) ning majandus- ja rahandusministrite nõukogu 8. novembri 2005. aasta järeldusi;

F.

arvestades, et tegevuskavas käsitleti komisjoni kontrollistruktuurides tol hetkel esinevaid puudusi ja määratleti 16 valdkonda, milles 2007. aasta lõpuks tuli võtta meetmeid, võttes arvesse, et finantsjuhtimise parandamist liidus tuleb toetada komisjoni ja liikmesriikide kontrollisüsteemide tugeva järelevalvega;

G.

arvestades, et kontrollikoda märkis oma 2007. eelarveaasta aruande 2. peatüki punktis 2.29 (mis käsitleb komisjoni sisekontrollisüsteemi), et „komisjoni 2007. aasta kokkuvõtvas aruandes antakse positiivne hinnang meetmete rakendamisel 2007. aasta detsembriks tehtud edusammudele, märkides, et teabe saamiseks, mis tõestaks raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute veamäära vähendamiseks mõeldud meetmete mõjusust, kulub veel aega”;

H.

arvestades, et vastavalt komisjoni vastusele kontrollikoja 2007. eelarveaasta aruande punktile 2.30 „meetmete rakendamine kestab ja sellega tegeletakse innukalt. Meetmete mõju avaldub kindlasti alles pärast nende rakendamist 2006. ja 2007. aastal. Esimene mõjuaruanne koostatakse 2009. aasta alguses”,

1.

väljendab heameelt tegevuskava väljatöötamisel saavutatud üldise edu üle ning asjaolu üle, et enamik meetmetest on rakendatud ja enamik tegevuskavas märgitud puudustest on kõrvaldatud;

2.

rõhutab, et tõhus ühtne sisekontrolli raamistik, nagu on esitatud komisjoni tegevuskavas, võimaldab komisjonil ja liikmesriikidel ELi eelarvet paremini rakendada vastavalt poliitilistele eesmärkidele ja Euroopa Parlamendi prioriteetidele;

3.

avaldab kahetsust selge väljendusviisi puudumise üle ning palub komisjonil selgitada, millises ühtse sisekontrolli raamistiku loomise etapis ta on ning millal võetud meetmed eeldatavasti avaldavad märgatavat ja positiivset mõju tehingute õigus- ja reeglipärasusele;

4.

võtab teadmiseks mõju hindamise aruande, mille komisjon võttis vastu 4. veebruaril 2009. aastal (KOM(2009)0043), ning võtab seda arvesse oma resolutsioonis 2007. eelarveaasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta;

5.

võtab komisjoni edusammud teadmiseks, kuid kahetseb, et komisjon ei ole liikmesriikide aruandlusprobleemide tõttu suutnud senini esitada täielikke ja usaldusväärseid näitajaid tagasinõudmiste ja finantskorrektsioonide kohta; palub komisjonil need aruandlusega seonduvad probleemid lahendada ning loodab, et komisjon esitab üksikasjaliku ajakava uue aruandluskava väljatöötamise ja rakendamise kohta;

6.

märgib, et tegevuskava edukuse hindamisel lähtutakse eelkõige meetmete mõjust veamäära vähendamisele ja kontrollikoja poolt heakskiidetud kontrollisüsteemide taseme parandamisele;

7.

on veendunud, et sellisel edasiminekul on kontrollikoja 2008. eelarveaasta aruandele suur mõju;

8.

ergutab komisjoni suurendama läbipaistvust tegevuskava mõju hindamisel ja tagama põhjaliku järelevalve selle rakendamise üle;

9.

avaldab kahetsust, et kahe Euroopa Parlamendi jaoks kõige tähtsama meetme puhul on ajakavast maha jäädud;

10.

tunneb eriti kahetsust asjaolu üle, et veel ei ole rakendatud tegevuskava meetmes 4 kirjeldatud institutsioonidevahelist algatust peamiste põhimõtete kohta, mida tuleb arvestada seoses aktsepteeritava riskiga raamatupidamiskirjete aluseks olevates tehingutes; nõustub kontrollikoja arvamuses nr 4/2006 (9) esitatud väitega, et veel ei ole täpsustatud, kuidas määratleda „aktsepteeritavat riskitaset”, olgugi et tegemist on ühtse kontrollisüsteemi tähtsaima mõistega;

11.

rõhutab, et juba 2005. aasta aruande (10) punktides 2.9 ja 2.10 märkis kontrollikoda ühtse sisekontrolli raamistiku loomise kohta, et „üheks tähtsamaks komisjoni poolt heaks kiidetud eesmärgiks on kontrolli proportsionaalsus ja kulutõhusus”;

12.

tuletab samuti meelde majandus- ja rahandusministrite nõukogu eespool nimetatud 8. novembri 2005. aasta järeldusi, milles öeldakse, et „sarnaselt kontrollikoja arvamusega nr 2/2004 leiab nõukogu, et tuleb jõuda kokkuleppele Euroopa Parlamendiga selles, missugused aluseks olevate tehingutega seonduvad riskid on aktsepteeritavad, võttes arvesse eri poliitikavaldkondade kontrolli kulusid ja sellest saadavat kasu ning kulutuste summat”;

13.

märgib, et 2007. aasta aruande punkti 2.42 alapunktis c soovitab kontrollikoda aktsepteeritava riski mõistet edasi arendada ning sama aruande 1. peatüki punkti 1.52 alapunktis c (kontrollikoja kinnitava avalduse ja selle aluseks oleva teabe kohta) öeldakse, et „kulude ja jääkriski tasakaal erinevates kuluvaldkondades on nii oluline, et see tuleks kinnitada poliitilisel tasandil (st eelarvepädevate / eelarve täitmist kinnitavate asutuste poolt) liidu kodanike nimel”;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks viivitamata vastu lubatud teatise selle küsimuse kohta, et alustada uuesti institutsioonidevahelist arutelu aktsepteeritava riski üle, nagu Euroopa Parlament nõudis oma 24. aprilli 2007. aasta resolutsioonis 2005. eelarveaasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (11) ja oma 22. aprilli 2008. aasta resolutsioonis 2006. eelarveaasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (12); kutsub komisjoni üles täielikult avalikustama meetodeid, mida kasutatakse veamäära kindlakstegemiseks;

15.

leiab seetõttu, et komisjon peaks proportsionaalsuse ja kontrollisüsteemi kulutõhususe põhimõtet järgides hindama iga konkreetse poliitikavaldkonna olemasolevate vahendite ja nendest kontrollisüsteemidele eraldatud osa (mis on välja toodud kululiikide kaupa) suhet, nagu Euroopa Parlament nõudis oma resolutsioonis 2005. eelarveaasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta;

16.

tuletab komisjonile meelde võrdleva analüüsi tähtsust, sest ainult see võimaldab teha kindlaks veamäära aktsepteeritava riskitaseme, samuti analüüsi Euroopa Parlamendile, nõukogule ja kontrollikojale edastamise olulisust;

17.

on veendunud, et tulude ja kulude vahekord kontrolliks ettenähtud vahendite ja kontrolli tulemuste vahel peab olema peamine asjaolu, mida kontrollikoda arvesse võtab;

18.

rõhutab väga olulist tähelepanekut kontrollikoja 2007. aasta aruande punkti 1.52 alapunktis d, milles öeldakse, et „kui kava ei ole võimalik vastuvõetaval kulude tasemel ja vastuõetava riskiga rakendada, tuleks see uuesti üle vaadata”;

19.

palub komisjonil seoses meetmetega 10 ja 10N esitada usaldusväärset teavet kontrollisüsteemide kulude ja võimalike lihtsustamisvahendite kohta, et leida parem tasakaal kontrollivajaduse ning ELi eelarvest abi taotlejate ja saajate halduskoormuse vähendamise eesmärgi vahel;

20.

tuletab meelde Euroopa Parlamendi ja kontrollikoja seisukohta, mille kohaselt keerulised või ebaselged eeskirjad ning keerukad õigusalased nõuded mõjutavad negatiivselt ELi vahendite kasutamise õigus- ja reeglipärasust; peab vajalikuks hakata käsitlema lihtsustamise küsimust finantsmääruse järgmise reformi ja ELi rahastamiskavade tulevase õigusliku aluse olulise teemana;

21.

rõhutab, et meetmete 1, 3, 3N, 5, 10, 10a, 11N, 13 ja 15 osas sõltub komisjon ka koostööst liikmesriikidega; toonitab, et toetab neid meetmeid täielikult, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et need meetmed võimalikult kiiresti rakendada;

22.

tuletab meelde komisjoni eelnimetatud 2008. aasta teatises (KOM(2008)0110) sisalduvat kinnitust, et meetmed 1, 3, 3N, 5, 8 ja 13 on lõpule viidud;

23.

märgib siiski, et seni ei ole Euroopa Parlamendile teada ühtegi tõendavat dokumenti ega aruannet, millele selline avaldus võiks tugineda; on seetõttu sunnitud tõsiselt kahtluse alla seadma, kas need meetmed on lõpule viidud ja rakendatud ning kas neil on olnud mõju edusammudele tegevuskava rakendamisel;

24.

palub kontrollikojal esitada üksikasjalikumat teavet koostöö kohta asjaomaste siseriiklike kontrolliasutustega ning prognoosida, millal koostöö hakkab positiivset mõju avaldama;

25.

tunneb heameelt olemasolevate auditite iga-aastaste kokkuvõtete ja riigi tasandi deklaratsioonide üle, mis esitati esimest korda 15. veebruaril 2008 ja mis on märkimisväärne samm ELi vahendite haldamise parandamise eesmärgi suunas; kahetseb siiski läbipaistvuse puudumist kõnealuste iga-aastaste kokkuvõtete puhul, mida komisjon ei ole Euroopa Parlamendile saatnud;

26.

tervitab iga-aastaste kokkuvõtete esitamist alates 2008. aastast ning hinnangute ja deklaratsioonide esitamist struktuurifondidega tegelevate peadirektoraatide 2006. ja 2007. aasta tegevusaruannetes, kuid ei ole kaugeltki arvamusel, et meetmed 5 ja 13 võiks lugeda lõpuleviiduks, sest Euroopa Parlamendil puudub vastav teave;

27.

tunneb kahetsust, et Euroopa Parlament ei ole seni saanud komisjonilt täielikku teavet esimeste esitatud iga-aastaste kokkuvõtete hinnangu ja võrdleva analüüsi kohta;

28.

juhib tähelepanu ka sellele, et kontrollikoda märgib oma aruandes 2007. eelarveaasta kohta, et ebaühtlase esitusviisi tõttu ei anna iga-aastased kokkuvõtted veel usaldusväärset hinnangut kontrollisüsteemide toimimise ja tõhususe kohta;

29.

kahetseb, et komisjoni märkimisväärsetest pingutustest hoolimata ei ole komisjon kontrollikoja arvates suutnud esitada kõiki arvandmeid ega näidata, et lõpuks esitatud arvandmed on selgelt kooskõlas avaldatud finantsaruannetega;

30.

ergutab komisjoni selle olulise meetme rakendamist lõpule viima, et saavutada suurem vastavus aruandlusnõuetele ja parandada liikmesriikide esitatavate andmete täpsust;

31.

märgib, et kuigi sõltumatud kõrgeimad kontrolliasutused ei kuulu sisekontrolli raamistikku, võib neil olla riigi kulutuste välisaudiitoritena riiklike vahendite auditeerimises tähtis roll;

32.

toetab täielikult komisjoni algatatud koostööd mõnede liikmesriikide kõrgeimate kontrolliasutustega ning ergutab kontaktide hoidmist selliste asutustega, et teha kindlaks, kuidas saaks nende tööd kasutada liikmesriikide programmide täitmisele kinnituse andmiseks;

33.

väljendab heameelt komisjoni algatuse üle töötada välja struktureeritud lähenemisviis suhete toetamiseks liikmesriikide kõrgeimate kontrolliasutustega, ning innustab komisjoni tihedas koostöös kontrollikojaga selle meetme rakendamist lõpule viima;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/21

A.

arvestades, et määrust (EÜ) nr 1206/2001 ei ole kohaldatud nii tulemuslikult kui seda oleks võinud teha ja seepärast tuleb võtta lisameetmeid, et parandada liikmesriikide kohtute vahelist koostööd tõendite kogumisel ja suurendada määruse tõhusust;

B.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 1206/2001 eesmärk on parandada, lihtsustada ja kiirendada kohtute koostööd tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades;

C.

arvestades, et komisjon korraldas küll liikmesriikidele 2006. aasta lõpul ja 2007. aasta algul kokku 50 000 eksemplaris praktilise juhendi jagamise, ent see toimus liiga hilja ja seetõttu tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et juhtida kohtumenetluses osalevate isikute, eelkõige kohtute ja õigusala töötajate tähelepanu kõnealusele määrusele;

D.

arvestades, et komisjon leiab sellegipoolest, et määruse artikli 10 lõikes 1 sätestatud 90-päevast tähtaega tõendite kogumise taotluste rahuldamiseks ületatakse „märkimisväärsel arvul juhtudest” ja „mõnel juhul kulub taotluse rahuldamiseks koguni üle 6 kuu”;

E.

arvestades, et vaid vähestes liikmesriikides on praegu olemas videokonverentsi sisseseade ja seega ei kasutata seda tehnikat piisavalt; arvestades peale selle, et liikmesriigid ei toeta küllaldaselt kaasaegse kommunikatsioonitehnika kasutuselevõtmist, samuti ei ole komisjon teinud konkreetseid ettepanekuid olukorra parandamiseks,

1.

kritiseerib eespool nimetatud komisjoni aruande hilinenud esitamist, mida vastavalt määruse (EÜ) nr 1206/2001 artiklile 23 oleks tulnud teha hiljemalt 1. jaanuariks 2007. aastal, kuid mida tegelikult tehti alles 5. detsembril 2007. aastal;

2.

on komisjoniga ühel arvamusel, et liikmesriigid peaksid tegema suuremaid pingutusi oma kohtunike ja õigusala töötajate tähelepanu juhtimiseks kõnealusele määrusele, et ergutada kohtute omavahelist teabevahetust, kuna on ilmnenud, et määruse artiklis 17 ettenähtud tõendite vahetu kogumine võib tõendite kogumist lihtsustada ja kiirendada, ilma et sellega seoses mingeid erilisi probleeme tekiks;

3.

peab tähtsaks meeles pidada, et määruses sätestatud keskasutustel on endiselt tähtis roll nende kohtute töö jälgimisel, mis vastutavad määruse kohaste taotluste käsitlemise eest, samuti tekkivate probleemide lahendamisel; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa justiitsvõrgustik võib aidata lahendada probleeme, mida keskasutused ei ole lahendanud ning et keskasutustelt abi taotlemist saaks vähendada, kui käesolev määrus oleks taotlevate kohtute seas rohkem tuntud; arvab, et keskasutuste abi võib olla otsustava tähtsusega väikeste kohalike kohtute jaoks, kellel tuleb esimest korda tegelda probleemiga, mis on seotud piiriüleses kontekstis tõendite kogumisega;

4.

toetab infotehnoloogia ja videokonverentside laialdast kasutamist koos turvalise elektronpostisüsteemiga, mis peaks varsti kujunema tavaliseks tõendite saamise taotluste edastamise vahendiks; märgib, et vastustes Haagi konverentsi saadetud küsimustikule mainivad mõned liikmesriigid videoühenduste ühilduvusega seotud probleeme, ning arvab, et sellega tuleks tegelda Euroopa e-õiguskeskkonna strateegia raames;

5.

arvab, et tõsiasi, et paljudes liikmesriikides ei ole videokonverentsi sisseseade veel kättesaadav, koos komisjoni järeldusega, et kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid „kasutatakse ikka veel üsna harva”, kinnitab, kui tähtis on Euroopa e-õiguskeskkonna strateegia koostamise kava, mida hiljuti soovitas parlamendi õiguskomisjon; nõuab tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid rohkem vahendeid, et paigaldada kohtutesse kaasaegsed kommunikatsioonivahendid ning õpetada kohtunikud neid kasutama, ning kutsub komisjoni üles tegema kõnealuse olukorra parandamiseks konkreetseid ettepanekuid; on seisukohal, et Euroopa Liidu abi ja rahaline toetus tuleks asjakohases mahus võimalikult kiiresti kättesaadavaks teha;

6.

on seisukohal, et e-õiguskeskkonna strateegia raames tuleks püüda toetada kohtuid tõlkimise ja suulise tõlke vajaduste rahuldamisel, mis tekivad piiriülesel tõendite kogumisel laienenud Euroopa Liidus;

7.

võtab tõsise murega teadmiseks komisjoni tuvastatud asjaolu, et määruse artikli 10 lõikes 1 sätestatud 90-päevast tähtaega tõendite kogumise taotluste rahuldamiseks ületatakse „märkimisväärsel arvul juhtudest” ja „mõnel juhul kulub taotluse rahuldamiseks koguni üle 6 kuu”; kutsub komisjoni esitama võimalikult kiiresti konkreetsed ettepanekud meetmete võtmiseks, et see probleem kõrvaldada, kusjuures peaks kaaluma ka võimalust luua Euroopa õigusalase koostöö võrgustikus kaebusi käsitlev asutus või kontaktpunkt;

8.

kritiseerib asjaolu, et komisjoni aruandega, kus järeldatakse, et tõendite kogumine on määruse (EÜ) nr 1206/2001 tulemusel igati paremaks muutunud, antakse olukorrast vale pilt, palub seetõttu komisjonil muuhulgas e-õiguskeskkonna strateegia kontekstis pakkuda praktilist tuge ja teha suuremaid jõupingutusi määruse tõelise potentsiaali realiseerimiseks, et parandada tsiviilõiguse toimimist kodanike, ettevõtjate, õigusala töötajate ning kohtunike jaoks;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/23

A.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt märkinud, et ELi õigusaktidel on mõte üksnes juhul, kui liikmesriigid neid järgivad, ja arvestades, et seetõttu tuleks parandada järelevalvet ELi õigusaktide ülevõtmise ja kohaldamise üle liikmesriikides; arvestades, et Euroopa Parlament on teinud ettepaneku, et pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist teavitaks vastutav raportöör parlamenti asjade seisust;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 17. mail 2006. aastal vastu direktiivi 2006/43/EÜ (edaspidi „direktiiv”) ning liikmesriikidele selle ülevõtmiseks antud ajavahemik lõppes 29. juunil 2008. aastal, ja arvestades, et tuleb uurida, kas kõnealune ülevõtmine on toimunud korrektselt;

C.

arvestades, et komisjoni avaldatud tulemustabelis küll märgitakse, milline liikmesriik milliseid artikleid rakendanud on, aga ei esitata mingit teavet selle kohta, kuidas rakendamine on edenenud või kas liikmesriikide õigusnormid vastavad direktiiviga seatud minimaalsele standardile;

D.

arvestades, et direktiivi eesmärk on esiteks raamatupidamise aastaaruannete auditite kvaliteedi optimeerimine kogu ELis, suurendades seeläbi sellise aruandluse usaldusväärsust ja parandades olukorda finantsturgudel, ning teiseks raamatupidamissektorile võrdsete võimaluste loomine siseturul;

E.

arvestades, et direktiivi rakendamist liikmesriikides tuleb kontrollida nimetatud kahe eesmärgi osas,

1.

märgib, et direktiiv võeti vastu reageeringuna kriisile, mis järgnes Enroni kokkuvarisemisele; rõhutab, et praegune finantskriis näitab ilmekalt kõrge kvaliteediga raamatupidamis- ja auditeerimistavade tähtsust; taunib asjaolu, et ainult 12 liikmesriiki on direktiivi täielikult üle võtnud; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks direktiivi kohese ülevõtmise ja täitmise tagamise;

2.

märgib murega, et selliste oluliste mõistete nagu „avaliku huvi üksused” (6) ja „võrgustik” (7) ülevõtmine viib liikmesriikide lõikes erinevate tõlgendusteni; rõhutab sellega seoses, et avaliku huvi üksusena määratletud ettevõtja jaoks (ja ka sellist ettevõtjat auditeeriva raamatupidaja jaoks) kehtestatakse direktiiviga mitmed kaugeleulatuvad kohustused; märgib ühtlasi, et direktiiviga kehtestatakse ka mitmed täiendavad kohustused võrgustiku mõistega hõlmatud audiitorühingutele; märgib, et vaja on täiendavalt kaaluda, milline mõju on võrgustiku mõistel ja asjaolul, et puudub õiguslik selgus ettevõtjate vastutuse osas samasse võrgustikku kuuluvate teiste ettevõtjate tegevuse eest; on üldiselt mures, et ebaühtlased mõisted võivad õõnestada õiguskindlust ja täitmisega seotud suuri kulusid ning seega lõppkokkuvõttes takistada direktiivi eesmärgi saavutamist; kutsub seetõttu komisjoni üles mõistete rakendamist ja nende kasutuselevõtmise tajutavat mõju põhjalikult läbi vaatama ning suurendama liikmesriikidega konsulteerimise kaudu selgust ELi pikaajaliste poliitiliste prioriteetide osas asjaomases valdkonnas ning selle osas, kuidas nimetatud prioriteete oleks kõige paremini võimalik saavutada;

3.

märgib, et paljud liikmesriigid ei ole veel rakendanud direktiivi artiklit 41, mille kohaselt liikmesriigid peavad nõudma avaliku huvi üksustelt auditikomitee või võrdväärse organi loomist; on seisukohal, et nimetatud nõue on oluline vahend avaliku huvi üksuste raamatupidamise aastaaruannete kohustuslike auditite sõltumatuse tagamiseks;

4.

rõhutab, et hiljutised kogemused näitavad vajadust sagedase ja kvaliteetse teabevahetuse järele auditikomiteedes ning sõltumatute direktorite, nõukogude ja audiitorite vahel ning juhatusse mittekuuluvad nõukogu liikmed peaksid tõsiselt kaaluma võimalust korraldada koosolekuid, kus ei osale juhatuse liikmed;

5.

järeldab, et teatavad liikmesriigid on rakendanud direktiivi nõuet audiitorite maksimaalse 7-aastase rotatsiooniperioodi kohta nii lühikese rotatsiooniperioodiga nagu 2 või 3 aastat; kahtleb, kas nii lühikesed rotatsiooniperioodid parandavad avalike huvi üksuste kohustuslike auditite kvaliteeti ja järjepidevust, ning juhib tähelepanu, et lühikesed rotatsiooniperioodid takistavad audiitorite ja audiitorühingute head arusaamist auditeeritavast üksusest;

6.

väljendab kahetsust, et kõik liikmesriigid ei ole kehtestanud direktiivis nõutud avaliku järelevalve süsteemi; märgib ühtlasi, et teatud kujul avaliku järelevalve kehtestanud liikmesriikides esineb kõnealuse süsteemi osas märkimisväärseid erinevusi; märgib, et avalik järelevalve direktiivi raames tuleb korraldada selliselt, et välditakse huvide konflikte; eespool öeldut arvesse võttes kahtleb, kas liikmesriikide valitsustega otseselt seotud järelevalveasutused sellele nõudele vastavad;

7.

peab väga oluliseks direktiiviga nõutava avalike järelevalveasutuste vahelise koostöö tegelikku toimumist, kuna intensiivne koostöö järelevalveasutuste vahel soodustab liikmesriikidevahelist lähenemist ning võib aidata vältida mitmesugustest siseriiklikest menetlustest ja nõuetest tulenevaid lisahalduskulusid;

8.

rõhutab, et börsil noteeritud tütarettevõtjate suhtes kehtib kohustusliku auditi nõue; soovitab nõuda siseriikliku õigusega selliste tütarettevõtjatega emaettevõtjate suhtes sellise kohustusliku auditi nõude kohaldamist, mille viivad läbi direktiivi kohaselt tunnustatud audiitorid;

9.

on seisukohal, et auditi töödokumente käsitleva direktiivi artikli 47 rakendamise osas on märkimisväärselt palju ebaselgust; juhib tähelepanu, et kuigi liikmesriigid võivad lubada anda kolmanda riigi pädevatele asutustele üle nende poolt tunnustatud vannutatud audiitorite või audiitorühingute käes olevad auditi töödokumendid või muud dokumendid, tuleb lahendada õiguslikud ja andmekaitsega seotud probleemid, et tagada see, et teave, mille ELi audiitorid oma kliendiks olevalt ettevõtjalt saavad, püsib konfidentsiaalsena ning ei pääse avalikkuse ette kolmandates riikides, kus need ettevõtjad on noteeritud või kus emaettevõtja on registreeritud;

10.

kutsub komisjoni üles hoolikalt hindama kõiki kõnealuse direktiivi ülevõtmisega seotud siseriiklikke õigusakte, otsustavalt lahendama lõigetes 1–9 viidatud probleemid ja andma Euroopa Parlamendile selle kohta tagasisidet kahe aasta jooksul; kahtleb, kas valitud minimaalse ühtlustamise meetod on tõepoolest õige viis kõnealuse direktiivi ja teiste siseturuga seotud direktiivide eesmärkide teostamiseks, kuna direktiiviga lubatav suur hulk erandeid toob kaasa raamatupidamisturu täiendava killustumise; kutsub komisjoni üles kasutama ühtlustamise käigus selgeid mõisteid;

11.

juhib tähelepanu, et liigne viivitamine rahvusvaheliste auditeerimisstandardite (ISA) heakskiitmisel võib õiguslikku keskkonda ebasoodsalt mõjutada, põhjustades täiendavat killustumist, mis on vastuolus direktiivi üldeesmärgiga; palub, et komisjon väldiks seetõttu ebavajalikke viivitusi rahvusvaheliste auditeerimisstandardite vastuvõtmisel ja algataks kõnealuste standardite vastuvõtmise küsimuses laiaulatusliku avaliku arutelu;

12.

on seisukohal, et hoolikas järelevalve ja kontroll ELi õigusaktide korrektse ja õigeaegse rakendamise üle on olulised vahendid ELi õigusaktide parema kohaldamise saavutamiseks ning ülemääraste nõuete kehtestamise vältimiseks, mis võib juhtuda näiteks direktiivi artikli 40 alusel, millega sätestatakse mittetäielik loetelu läbipaistvusaruande koostamise nõuete kohta;

13.

toetab asjaolu, et komisjon juhendab liikmesriike ja teeb nendega tihedat koostööd korrektse ja õigeaegse rakendamise tagamiseks, näiteks kasutades ülevõtmist käsitlevaid seminare foorumina konsensuse saavutamiseks ühenduse õigusaktide teatavate sätete rakendamise osas; toetab rakendamisprotsessi käigus vastavustabelite kasutamist, et saavutada maksimaalne lähenemine; on siiski arvamusel, et liikmesriikidele rakendamise käigus selgete suuniste andmiseks ja liikmesriikide juhtimiseks ühenduse õigusaktide ühemõttelise rakendamise suunas on vaja teha enamat;

14.

rõhutab tungivalt, et pooleldi õiguslikke meetmeid kõnealuse direktiivi reguleerimisala raames saab vastu võtta üksnes kontrolliga regulatiivmenetlust kohaldades, teostades vajaduse korral lisaks mõjuhinnangu;

15.

väljendab heameelt komisjoni 6. mai 2008. aasta soovituse 2008/362/EÜ (avaliku huvi üksusi auditeerivate vannutatud audiitorite ja audiitorühingute töö välise kvaliteeditagamise kohta) (8) üle; nõustub väljakujunenud arvamusega, mille kohaselt on oluline, et sõltumatud välised kvaliteedikontrollid oleksid kooskõlas direktiivi eesmärgiga parandada auditite kvaliteeti ja avaldatud finantsteabe usaldusväärsust; toetab ka väljakujunenud arvamust, et kontrollide ja kontrollijate täielik sõltumatus ja erapooletus on ülimalt tähtsad;

16.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks tihedas koostöös liikmesriikidega riiklikke kvaliteedikontrolli struktuure, millega tagatakse raamatupidamisettevõtete sõltumatu väline kvaliteedikontroll; rõhutab, et sellega seoses peab ühenduse õiguslooja jääma kõnealuses direktiivis ja soovituses esitatud üldiste raamsätete piiridesse ja vastavate eeskirjade konkreetsemaks muutmine tuleb jätta asjaomase kutseala ülesandeks;

17.

võtab teadmiseks komisjoni 29. juuli 2008. aasta otsuse 2008/627/EÜ, mis käsitleb teatavate kolmandate riikide audiitorite ja auditeerivate üksuste auditeerimistegevuse üleminekuaega (9); palub komisjonil Euroopa Parlamenti teavitada kolmandate riikide audiitorite registreerimise küsimusega seotud järelmeetmetest;

18.

märgib, et liikmesriikide erinevused tsiviilvastutust reguleerivates normides võivad viia õigusnormide meelevaldse rakendamiseni ja õõnestada siseturgu, kuid on teadlik auditeerimisühingute ja nende auditeeritavate äriühingute suurusest tulenevast erinevast riskitasemest; rõhutab, et vastutusega seotud nõuded tulevad sageli kolmandatest riikidest ja sellisel juhul on kohtuvaidlused suuresti ajendatud tingimuslike tasude süsteemist; ei soovi näha sellist kohtuvaidluste kultuuri ELis ja nõuab suuremat otsustavust tasust ajendatud tavade vastakate mõjudega tegelemisel;

19.

võtab teadmiseks komisjoni 5. juuni 2008. aasta soovituse 2008/473/EÜ kutseliste audiitorite ja audiitorühingute tsiviilvastutuse piiramise kohta (10), milles kutsutakse liikmeriike üles piirama raamatupidajate vastutust, võttes nõuetekohaselt arvesse siseriiklikke õigusakte ja asjaolusid; võtab ühtlasi teadmiseks soovituse eesmärgi toetada liikmesriikide suurema lähenemise kaudu kõnealuses valdkonnas võrdsete võimaluste loomist ettevõtjatele ja raamatupidamisettevõtetele; rõhutab, et komisjoni soovituses sisalduva audiitorite ja audiitorühingute vastutuse piiramise eesmärgiga seoses ei tohi rikkuda teatud liikmesriikides tsiviilvastutust reguleerivaid õiguslikke põhimõtteid, näiteks põhimõtet, mille kohaselt kannatanul on õigus saada kompensatsiooni; rõhutab, et praeguse majandus- ja finantskriisi tingimustes ei tohiks selle soovitusega seada kahtluse alla kohustusliku auditi kvaliteeti ega usaldust kohustusliku auditi suhtes; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti hiljemalt 2010. aastal soovituse mõjust ja järelmeetmetest; oluline küsimus siinkohal on eelkõige see, kas ja millisel määral aitab kõnealune soovitus kooskõlas direktiivi eesmärgiga saavutada suuremat lähenemist liikmesriikide vahel; rõhutab, et kui täiendavad meetmed osutuvad vajalikuks, peab komisjon tegema mõju-uuringu ja hindama audiitorite ja audiitorühingute tsiviilvastutuse piiramise võimalikku mõju auditeerimise kvaliteedile, finantsilisele kindlusele ja audiitorteenuste turu kontsentreerumisele;

20.

tervitab komisjoni algatatud konsultatsioone omandiõiguse üle raamatupidamisettevõtetes ja ootab huviga sidusrühmade vastuseid;

21.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/27

A.

arvestades, et naiste ja meeste ebavõrdsus töö saamisel ja pakutavate võimaluste osas on lavakunstis laialt levinud ja püsiv nähtus;

B.

arvestades, et tuleb tõsiselt analüüsida sellist ebavõrdsust tekitavaid mehhanisme;

C.

arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtet tuleb rakendada kõikide lavakunsti erialade puhul, kõikides struktuuriliikides (tootmine, ringhääling, haridus) ja tegevusvaldkondades (kunstiline, tehniline, administratiivne tegevus);

D.

arvestades, et meeste ja naiste osakaal lavakunsti mitmesugustel erialadel on erinev ning sellele ebavõrdsuse väljendusvormile lisandub ebavõrdsus töötingimuste, töölevõtmise ja sissetulekute osas;

E.

arvestades, et lavakunsti kõikidel erialadel võib erinevas ulatuses täheldada ebavõrdsust juurdepääsul otsuseid tegevatele ametikohtadele, tootmisvahenditele ja ringhäälinguvõrkudele;

F.

arvestades, et võrdõiguslikkuse saavutamise eesmärk lavakunsti valdkonna töökohtade puhul eeldab süsteemset mõlema soo esindatuse nõude kehtestamist;

G.

arvestades, et andest üksi ei piisa etenduse kunstiliseks kvaliteediks ega edukaks karjääriks ning kui lavakunsti valdkonna töökohtade puhul pöörata enam tähelepanu meeste ja naiste esindatusele, aitaks see muuta kogu sektori dünaamilisemaks;

H.

arvestades seetõttu, et praegust olukorda, kus lavakunsti valdkonnas koheldakse eri soost isikuid erinevalt, tuleb muuta mitte ainult valdkonna kaasajastamise ja demokratiseerimise abil, vaid ka püstitades realistlikud võrdõiguslikkuse eesmärgid, mis edendaksid sotsiaalset õiglust;

I.

arvestades, et täheldatud ebavõrdsuse tõttu jäävad teadmised, oskused ja anded rakendamata ning valdkonna kunstiline dünaamilisus ning elujõulisus, samuti majanduslik areng kannatab;

J.

arvestades, et püsivad eelarvamused tingivad liiga sageli naiste diskrimineerimist valiku- ja ametissenimetamise protsessis ning töösuhetes ja kuigi naiste haridustase on kõrgem, nende huvi koolituste vastu suurem ja suhtlemisoskused paremad, on nende sissetulekud sageli madalamad kui meestel;

K.

arvestades, et takistused naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamiseks on selles valdkonnas eriti püsivad ning õigustavad erilähenemise väljatöötamist täheldatud ebavõrdsuse vähendamiseks, kuna sellel on ka võimendav mõju kogu ühiskonnale tervikuna;

L.

arvestades, et kunstivaldkonnas esineb suuri puudusi nii meeste kui ka naiste sotsiaalkaitses ning see mõjutab negatiivselt nende sissetulekuid, eriti naiste sissetulekuid,

1.

rõhutab meeste ja naiste ebavõrdsuse ulatuslikkust ja püsivust lavakunstis ning selles sektoris esineva ebavõrdsuse võimalikku mõju kogu ühiskonnale, tingituna sektori tegevuse eriomasest iseloomust;

2.

rõhutab, et hädavajalik on edendada ja ergutada naiste juurdepääsu kõikidele loomingulistele elukutsetele, kus naised on veel vähemuses;

3.

tuletab meelde, et naiste osakaal kunstivaldkonnas ja kultuuriala ametikohtadel on väga madal ning naised on kultuuriasutuste ning akadeemiate ja ülikoolide vastutavatel ametikohtadel alaesindatud;

4.

tunnistab, et selles valdkonnas on vaja erilähenemist, et selgitada välja ebavõrdsust tekitavad mehhanismid ja käitumisviisid;

5.

tuletab meelde, et käitumisviise saab muuta vaid mõlema soo esindatuse kaudu, millega kaasnevad üksteist vastastikku täiendavad eri vaatenurgad, tundlikkusaste, meetodid ja huvid;

6.

rõhutab, et on vaja edendada naiste juurdepääsu kõikidele lavakunsti loomingulistele elukutsetele ja töökohtadele, kus nad on vähemuses, ning palub liikmesriikidel kõrvaldada kõik takistused naiste juurdepääsult kultuuriasutuste, akadeemiate ja ülikoolide juhtivatele ametikohtadele;

7.

rõhutab, et naiste diskrimineerimine kahjustab kultuurivaldkonna arengut, jättes selle ilma annetest, teadmistest ja oskustest, ning märgib, et tunnustuse pälvimiseks vajavad talendid kontakte üldsusega;

8.

nõuab, et võetaks meetmeid, mis suurendaksid naiste osalemist kultuuriasutuste juhtkonnas, sealhulgas edendades võrdõiguslikkust ettevõtetes, kultuuriasutustes ja kutseorganisatsioonides;

9.

kutsub kultuurivaldkonna osalisi üles kaasama rohkem naisautoreid ja nende loomingut nii kavandamisse, kollektsioonidesse, väljaannetesse kui ka konsultatsioonidesse;

10.

märgib, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuses saavutatud edusammud võimaldavad järk-järgult tagada mõlema soo esindatuse töörühmades, kavandamises ja kutseala kohtumistel, kus tänapäevani toimib sageli sugupoolte eraldatus, mis ei ole kooskõlas ühiskonna nõudmistega;

11.

rõhutab, et võimaluse korral tuleb alati tagada kandidaatide anonüümsus ja säilitada nn sirmitaguse kuulamise tava orkestrimuusikute töölevõtmisel, tänu millele on naistel olnud võimalik orkestritesse pääseda;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama viivitamatult esimest teostatavat etappi lavakunstis valitseva ebavõrdsusega võitlemiseks ning tagama, et kõikidel selle valdkonna tegevusaladel moodustaks vähemuses oleva sugupoole esindatus vähemalt ühe kolmandiku;

13.

teeb liikmesriikidele ettepaneku:

14.

tuletab kultuuriasutustele meelde, et tingimata on vaja ellu viia demokraatlik põhimõte, mille kohaselt tuleb meestele ja naistele võrdse töö eest maksta võrdset töötasu, mida kunstivaldkonnas, nagu ka paljudes muudes valdkondades sageli ei rakendata;

15.

soovitab liikmesriikidel viia lavakunsti valdkonnas läbi liidu riikide hetkeolukorra võrdlevaid analüüse, et lihtsustada ühise poliitika kujundamist ja rakendamist, koostada statistikat ning tagada saavutatud edusammude võrreldavus ja mõõdetavus;

16.

palub liikmesriikidel parandada kunsti- ja kultuurivaldkonna töötajate sotsiaalset olukorda, võttes arvesse erinevaid töösuhteid, ja tagada neile tõhusam sotsiaalkaitse;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/30

A.

arvestades, et online-hasartmängud, mille maht oli 2004. aastal 2–3 miljardit eurot, (brutotulu mängudest) moodustavad praegu ligikaudu 5 % kogu ELi hasartmänguturust, nagu eespool nimetatud SICL-i uuringust selgub, ning kiire kasv tundub paratamatu;

B.

arvestades, et riiklikest või riiklikult heakskiidetud hasartmängudest laekuvad tulud on spordiorganisatsioonide jaoks vaieldamatult kõige olulisem tuluallikas paljudes liikmesriikides;

C.

arvestades, et hasartmänge, sealhulgas online-hasartmänge, on kõigis liikmesriikides tavapäraselt reguleeritud rangelt subsidiaarsuse põhimõtte alusel, et kaitsta tarbijaid sõltuvuse ja pettuste eest, vältida rahapesu ja maksukuritegusid, samuti kokkulepitud tulemustega mänge ning tagada avalik kord; arvestades, et Euroopa Kohus aktsepteerib piiranguid asutamis- ja teenuste osutamise vabadusele kõnealuste üldist huvi pakkuvate eesmärkide kontekstis, kui need on proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad;

D.

arvestades, et kõik liikmesriigid on kõnealused piirangud liigitanud vastavalt asjaomase hasartmänguteenuse liigile, näiteks kasiinomängud, spordikihlveod, loteriid või kihlvedude sõlmimine hobuste võiduajamistel; arvestades, et enamik liikmesriike on keelanud online-kasiinomängude korraldamise, sealhulgas kohalike ettevõtjate poolt, ning suur hulk liikmesriike on keelanud samal viisil online-spordikihlvedude ja online-loteriide korraldamise;

E.

arvestades, et hasartmängud jäeti välja direktiivide 2006/123/EÜ, 2007/65/EÜ ja 2000/31/EÜ reguleerimisalast ning Euroopa Parlament väljendas muret hasartmängude turu võimaliku avamise pärast oma resolutsioonis spordi valge raamatu kohta;

F.

arvestades, et liikmesriigid on reguleerinud oma traditsioonilisi hasartmänguturge, et kaitsta tarbijaid sõltuvuse, pettuste, rahapesu ja kokkulepitud tulemustega mängude eest; arvestades, et kõnealuseid poliitilisi eesmärke on online-hasartmängude sektoris keerulisem saavutada;

G.

arvestades, et komisjon on algatanud kümne liikmesriigi vastu rikkumismenetlused, et kontrollida online-hasartmänguteenuste, peamiselt spordikihlvedude, piiriülest osutamist piiravate siseriiklike meetmete kooskõla ühenduse õigusaktidega; arvestades, et kõnealused menetlused, nagu komisjon on rõhutanud, ei käsitle monopolide ega riiklike loteriide olemasolu, samuti ei mõjuta need hasartmänguturu avamist üldisemas plaanis;

H.

arvestades, et Euroopa Kohtule esitatakse üha enam eelotsusetaotlusi hasartmängudega seotud kohtuasjades, mis osutab selgelt sellele, et puudub selgus, kuidas hasartmänge käsitlevaid ühenduse õigusakte tõlgendada ja kohaldada;

I.

arvestades, et ausus tähendab käesoleva online-hasartmänge käsitleva resolutsiooni kontekstis kohustust hoida ära mitte ainult pettusi ja kuritegevust, vaid ka mängusõltuvust ja alaealiste juurdepääsu hasartmängudele tarbijakaitse- ja kriminaalseaduste järgimise ning spordivõistluste kaitsmisega mis tahes lubamatu mõju eest, mis kaasneb spordikihlvedudega;

J.

arvestades, et online-hasartmängud kätkevad mitmeid mängusõltuvusega seotud riskitegureid, muu hulgas näiteks lihtne juurdepääs hasartmängudele, eri mängude kättesaadavus ja vähesed sotsiaalsed piirangud (7);

K.

arvestades, et spordikihlveod ja muud online-mängud on arenenud kiiresti ja kontrollimatult (eriti piiriüleselt Internetis) ning pidev mängude tulemustes kokkuleppimise oht ja spordivõistluste konkreetsetele üritustele panuste tegemise nähtus teeb spordi eriti haavatavaks ebaseaduslike kihlvedude sõlmimise suhtes,

1.

rõhutab, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale on liikmesriikidel huvi ja õigus reguleerida ja kontrollida oma hasartmänguturge vastavalt oma traditsioonidele ja kultuurile, et kaitsta tarbijaid sõltuvuse, pettuste, rahapesu ja kokkulepitud tulemustega mängude eest spordi valdkonnas ning kaitsta kultuurilistel alustel põhinevaid struktuure, et rahastada sporti ja sotsiaalset tegevust liikmesriikides; rõhutab, et kõik muud sidusrühmad tunnevad samuti huvi hästi kontrollitud ja reguleeritud hasartmänguturu vastu; rõhutab, et online-hasartmängude korraldajad peavad järgima õigusakte, mis kehtivad selles liikmesriigis, kus nad oma teenuseid osutavad ning kus tarbija elab;

2.

rõhutab, et hasartmänguteenuseid tuleb pidada väga erilist laadi majandustegevuseks, kuna sellega on seotud ühiskondlik ja avalik kord ning tervishoiuaspektid, mille puhul konkurents ei too endaga kaasa vahendite paremat jaotamist, mistõttu vajavad hasartmängud mitmel sambal põhinevat lähenemisviisi; rõhutab, et kõnealuses väga tundlikus valdkonnas ei piisa pelgalt siseturupõhisest lähenemisviisist, ning palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu Euroopa Kohtu seisukohtadele kõnealuses küsimuses;

3.

toetab nõukogus Prantsusmaa eesistumise ajal alanud tööd, mis käsitleb online- ja traditsiooniliste hasartmängude ja kihlvedude valdkonnaga seotud küsimusi; kutsub nõukogu üles jätkama ametlikke arutelusid võimaliku poliitilise lahenduse leidmiseks selles osas, kuidas online-hasartmängudest tulenevaid probleeme püstitada ja lahendada, ning palub komisjonil seda protsessi toetada ja viia läbi uuringud ning esitada asjakohased ettepanekud, mida nõukogu soovitavaks peab, et saavutada ühised eesmärgid online-hasartmängude valdkonnas;

4.

kutsub liikmesriike üles tegema tihedat koostööd, et lahendada piiriülestest online-hasartmängudest tulenevad ühiskondlikud ja avaliku korra probleemid, näiteks hasartmängusõltuvus ja isikuandmete või krediitkaartide kuritarvitamine; kutsub ELi institutsioone üles tegema liikmesriikidega tihedat koostööd võitluses loata ja ebaseadusliku online-hasartmänguteenuste osutamise vastu ning kaitsma tarbijaid ja hoidma ära pettusi; rõhutab, et on vaja ühist seisukohta, kuidas seda teha;

5.

rõhutab, et reguleerivad astutused ja ettevõtjad peaksid tegema tihedad koostööd online-hasartmängude valdkonnas tegutsevate muude sidusrühmadega, näiteks hasartmängude korraldajad, reguleerivad asutused, tarbijaorganisatsioonid, spordiorganisatsioonid, ametiliidud ja meedia, kes vastutavad ühiselt selle eest, et online-hasartmängud oleksid usaldusväärsed ning et tarbijaid teavitataks online-hasartmängude võimalikest negatiivsetest tagajärgedest;

6.

märgib, et kuritegevust, nagu rahapesu ja varimajandus, võib seostada hasartmängudega ning see mõjutab spordiürituste ausust; on seisukohal, et oht spordi ja spordivõistluse aususele mõjutab tugevalt kohalikul tasandil osalust, mis edendab märkimisväärselt rahvatervist ja sotsiaalset integratsiooni; on seisukohal, et kui sporti tajutakse manipuleerimisobjektina mängijate, ametnike ja kolmandate isikute tulu teenimise vahendina, mitte sporditegemisena, mis järgib spordile omaseid väärtusi ja reegleid, ning poolehoidjatele naudingu pakkumisena, võib selle tulemuseks olla rahva usalduse kadumine;

7.

on seisukohal, et online-hasartmängude arvu kasv annab rohkem võimalusi korruptiivseks tegevuseks, näiteks pettused, kokkulepitud tulemustega mängud, ebaseaduslikud kihlveokartellid ja rahapesu, kuna online-mänge saab väga kiirelt üles panna ja maha võtta ning kuna offshore-ettevõtjate arv suureneb; kutsub komisjoni, Europoli ja teisi riiklikke ja rahvusvahelisi institutsioone üles jälgima hoolikalt ja teatama tähelepanekutest kõnealuses valdkonnas;

8.

on seisukohal, et spordiürituste ja -võistluste aususe kaitsmine nõuab spordiõiguste omanike, online-hasartmängude korraldajate ja riigiasutuste vahelist koostööd siseriiklikul, samuti ELi ja rahvusvahelisel tasandil;

9.

kutsub liikmesriike üles tagama, et spordivõistluste korraldajad, kihlvedude korraldajad ja reguleerivad asutused teeksid koostööd meetmete alal, et võidelda ohtude vastu, mis on seotud ebaseaduslike kihlvedude sõlmimisega ja kokkulepitud tulemustega mängudega spordi valdkonnas, ning uuriksid võimalusi toimiva, õiglase ja püsiva reguleeriva raamistiku kehtestamiseks, et kaitsta spordi ausust;

10.

rõhutab, et spordikihlveod on spordivõistluste kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise üks liikidest ning soovitab liikmesriikidel kaitsta spordivõistlusi nende loata kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise eest, nimelt spordiürituste korraldajate õigusi tunnustades ja kehtestades korra õiglase rahalise tulu tagamiseks elukutselise ja harrastusspordi kõigil tasanditel; palub komisjonil uurida võimalust anda võistluste korraldajatele võistluste eest intellektuaalomandiõigus (nagu kujutise kasutamise õigus (8));

11.

on arvamusel, et Internetis pidevalt pakutav võimalus mängida online-hasartmänge privaatselt, saada koheselt tulemusi ning mängida suurte rahasummadega, loob uue ohu mängusõltuvuse kujunemiseks; märgib siiski, et teatavat liiki online-hasartmänguteenuste täielik mõju tarbijatele ei ole veel teada ning seda tuleks põhjalikumalt uurida;

12.

juhib tähelepanu suurenevale murele noorte juurdepääsuvõimaluste pärast online-hasartmängudele, nii seaduslikult kui ka ebaseaduslikult, ning rõhutab vajadust kontrollida tõhusamalt vanust ja takistada alaealistel mängijatel tasuta prooviversioonide mängimist veebisaitidel;

13.

juhib tähelepanu, et eriti noorte jaoks võib valmistada probleeme vahe tegemine selliste mõistete vahel nagu õnn, saatus, juhus ja tõenäosus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid käsitleksid peamisi riskitegureid, mis võivad suurendada (noorte) inimeste mängusõltuvuse tekkimise tõenäosust, ning leiaksid vahendid kõnealuste teguritega tegelemiseks;

14.

tunneb muret interaktiivse televisiooni, mobiiltelefonide ja veebisaitide vahelise tihedama ühendatavuse pärast, mis toimub kaug- ja online-hasartmängude, eriti alaealistele suunatud hasartmängude puhul; on seisukohal, et selline areng toob kaasa uusi reguleerimis- ja sotsiaalkaitse probleeme;

15.

on seisukohal, et online-hasartmängude korraldamine seab tõenäoliselt tarbijaid ohtu ning liikmesriikidel peaks seetõttu olema tarbijate kaitsmise eesmärgil õigus piirata vabadust osutada online-hasartmänguteenuseid;

16.

rõhutab, et lapsevanemad vastutavad alaealiste hasartmängimise ja alaealiste mängusõltuvuse ärahoidmise eest;

17.

kutsub samas liikmesriike üles eraldama piisavaid vahendeid, et rahastada online-hasartmängudega seotud probleeme käsitlevat teadustegevust, probleemide ennetamist ja nendega tegelemist;

18.

on seisukohal, et hasartmängudest saadavat tulu tuleks kasutada avalikes huvides, sealhulgas jätkata hariduse, tervishoiu, elukutselise ja harrastusspordi ning kultuuri rahastamist;

19.

toetab online-hasartmängudele esitatavate nõuete väljatöötamist, mis hõlmavad ohustatud hasartmängijate kaitsmiseks seatud vanusepiiranguid, krediidikeelde ja preemiasüsteeme, teavet hasartmängude võimalike tagajärgede kohta, teavet selle kohta, kust sõltuvuse korral abi saada, teatavate mängude puhul kujunevat võimalikku sõltuvust jne;

20.

kutsub kõiki sidusrühmi üles käsitlema sotsiaalse eraldatuse ohtu, mida põhjustab online-hasartmängusõltuvus;

21.

on arvamusel, et online-mängude reklaamimise, edendamise ja pakkumise vallas ei ole isereguleerimine piisavalt tõhus ning rõhutab seetõttu vajadust valdkonna ja ametiasutuste vahelise reguleerimise ja koostöö järele;

22.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid ELi tasandil koostööd, et võtta meetmeid online-hasartmängude agressiivse reklaami ja turustamise, sh tasuta näidismängude, vastu mis tahes riigi- või eraettevõtja poolt, et kaitsta eriti mängusõltlasi ja ohustatud tarbijaid, nagu lapsed ja noored;

23.

soovitab uurida võimalusi võtta kasutusele maksimaalne summa, mida üks inimene võib hasartmängudele ühes kuus kulutada, või kohustada online-hasartmängude korraldajaid kasutama online-hasartmängude puhul ettemaksekaarte, mida hakatakse müüma kauplustes;

24.

märgib, et käitumisjuhend võib endiselt olla kasulik lisavahend selleks, et saavutada teatavad avalikud (ja erasektori) eesmärgid ning arvestada tehnoloogilise arenguga, muutustega tarbijaeelistustes või turustruktuuride arenguga;

25.

rõhutab, et käitumisjuhend on lõpuks siiski tööstusharu algatusel toimuva isereguleerimise vahend ning võib seetõttu õigusakte ainult täiendada, mitte neid asendada;

26.

rõhutab samuti, et käitumisjuhendi tulemuslikkus sõltub suurel määral sellest, kas liikmesriikide reguleerivad asutused ja tarbijad seda tunnustavad ning kuidas selle täitmist tagatakse;

27.

palub liikmesriikidel dokumenteerida online-hasartmängude turu ulatuse ja kasvu ning online-hasartmängudest tulenevad probleemid;

28.

palub komisjonil algatada online-hasartmänge ja hasartmängusõltuvuse kujunemise ohtu käsitlevaid uuringuid, näiteks selle kohta, kuidas reklaam mõjutab hasartmängusõltuvust, kas on võimalik luua mängude kohta kogu ELi ulatuses ühtne liigitus, milles lähtutakse sõltuvuse kujunemise potentsiaalist, ning võimalikud ennetus- ja ravimeetmed;

29.

kutsub komisjoni üles eelkõige uurima, kuidas reklaam ja turustamine (sealhulgas tasuta online-näidismängud) ergutavad otseselt või kaudselt alaealisi noori hasartmänge mängima;

30.

palub komisjonil, Europolil ja liikmesriikide ametiasutustel koguda ning jagada teavet online-hasartmängude valdkonnas, näiteks seal tegutsevate ettevõtjate seas, aset leidvate pettuste ja muu kuritegeliku käitumise ulatuse kohta;

31.

palub komisjonil uurida tihedas koostöös liikmesriikide valitsustega online-hasartmänguteenuste piiriülese osutamise majanduslikke ja mittemajanduslikke mõjusid seoses aususe, sotsiaalse vastutuse, tarbijakaitse ja maksunduse küsimusega;

32.

rõhutab, et on oluline, et tarbija elukohajärgne liikmesriik suudaks tõhusalt kontrollida ja piirata tema territooriumil hasartmänguteenuste osutamist ning teostada selle üle järelevalvet;

33.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täpsustama online-hasartmängude maksustamise kohta;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/35

A.

arvestades, et Euroopa Liidu normid toiduainete ohutuse ja kvaliteedi kohta on maailma rangeimad;

B.

arvestades, et nimetatud normid peegeldavad ELi tarbija ootusi ja annavad olulist lisandväärtust;

C.

arvestades, et tarbijad näitavad lisaks toiduohutusele üles elavat huvi ka toidu päritolu ja tootmismeetodite vastu; arvestades, et Euroopa Liit on sellele huvile juba vastu tulnud ning võtnud kasutusele neli toidu kvaliteedimärki ja päritolutunnust, milleks on kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT), garanteeritud traditsiooniline eritunnus (GTE) ja mahepõllunduse märgis;

D.

arvestades, et Euroopa kvaliteettooted kujutavad endast Euroopa Liidu „elavat” kultuuri- ja gastronoomiapärandit ning on seega paljude ELi piirkondade majandus- ja sotsiaalse elu oluliseks osaks, sest annavad eriti maapiirkondades võimaluse vahetult piirkonnaga seotud tegevusteks;

E.

arvestades, et tarbija seostab sertifitseerimissüsteeme kõrgema kvaliteedi tagamisega;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu sisesed kvaliteedisüsteemid annavad ELi toodetele väga olulise konkurentsieelise;

G.

arvestades, et suured jaemüügiketid valitsevad praegu ELi toiduaineturgu ja suruvad peale nn tootenimekirjamaksu ning lisatasusid toodete müüki võtmise eest ja toote reklaamitegevuse põhjendamatult suurt hüvitamist, mis vähendavad väiketootjate võimalusi oma tooteid laialdasemalt turustada;

H.

arvestades, et eri põllumajandustoodete ja toiduainete päritolu ning omaduste üksikasjalikuks märkimiseks saab kasutada uut tehnoloogiat;

I.

arvestades, et võltsimine tekitab kahju nii tootjatele kui lõpptarbijatele,

1.

tervitab komisjoni rohelise raamatuga algatatud mõttearendusi ja toetab viimase soovi parandada ELi põllumajandustoodete kvaliteeti ilma tootjatele lisakulusid ja -vastutust peale sundimata;

2.

usub, et õiglase konkurentsi tagamine selliste strateegiliste kaupade nagu põllumajandustoodete ja toiduainete puhul on esmatähtis eesmärk ja ELi üldistes huvides; peab esmatähtsaks luua õiglase konkurentsi tingimused ka importkaupade puhul, mis ei vasta tavaliselt normidele, mis on võrreldavad ühenduse omadega; usub, et Euroopa Liidu siseturule juurdepääsu omavate kolmandatest riikidest pärinevate toodete suhtes kohaldatavad ELi kvaliteedistandardid tuleks samuti kehtestada Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingu raames;

3.

peab vajalikuks tugevdada kontrolli ja suurendada kooskõlastamist eri asutuste vahel, et tagada imporditud toiduainete vastavus ELi normidele keskkonnakaitse, toiduohutuse ja loomade heaolu valdkonnas; võtab teadmiseks põllumajandusnõukogu 19. detsembri 2008. aasta järeldused imporditud põllumajandustoodete ohutuse ja ühenduse normide järgimise kohta, kuid osutab sellele, et kõnealustes järeldustes puudub kindel poliitiline tahe ühenduse kontrolli tugevdamiseks kolmandates riikides;

4.

rõhutab, et kvaliteedipoliitika on otseselt seotud ühise põllumajanduspoliitika tulevikuga ja väljakutsetega, mis puudutavad kliimamuutust, bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist, energiavarustust ja veevarude majandamist;

5.

on seisukohal, et toorainete hinna üldiselt kõrge taseme kontekstis ei tohi algatusi tootmise suurendamiseks kasutada ettekäändena normide langetamiseks;

6.

kinnitab veel kord, et toiduohutuse, looma- ja keskkonnakaitse rangemate normide eesmärk on aidata saavutada toote kvaliteedi kõrge tase, mis annab põllumajandustootjatele märgatava konkurentsieelise ja et põllumajandustootjatel peab seega olema ka võimalus teenida tagasi ELi toiduohutuse, looma- ja keskkonnakaitse nõuete tõttu tehtud kulutused; on arvamusel, et kui põllumajandustootjatele konkurentsieelise andmine ei aita neil ELi nõuete tõttu tehtud kulutusi tagasi saada, peaksid kulutuste tagasisaamisel mängima peamist rolli ühise põllumajanduspoliitika vahendid, mida Euroopa põllumajandustootjad peaksid kasutama toiduohutuse, loomade heaolu ja keskkonnakaitse tagamiseks põllumajanduses;

7.

usub, et Euroopa Liidu kvaliteedipoliitika peaks olema tihedalt seotud ühise põllumajanduspoliitika reformimisega pärast 2013. aastat; on arvamusel, et Euroopa Liidu roll peab selle poliitika raames olema Euroopa põllumajandustoodete ja toiduainete kvaliteedistandardite kehtestamise eesmärgil toetav ning seda eelkõige rahaliste vahendite tähenduses; rõhutab, et rohkem on vaja toetada tootjaorganisatsioone, et eelkõige mitte halvendada väiketootjate olukorda;

8.

juhib tähelepanu, et Euroopa Liit kohustub taimegeneetiliste ressursside toidu ja põllumajanduse tarbeks kasutamise rahvusvahelises lepingus võtma meetmeid geneetiliste ressursside säilitamiseks; kutsub komisjoni seetõttu üles looma spetsiaalseid müügitoetusprogramme, millega ergutatakse geneetilisest erosioonist ohustatud taimeliikide kasutamist; rõhutab, et sellisel viisil muudetakse põllumajandus- ja aiandustootjate jaoks atraktiivsemaks taimegeneetiliste ressursside loetelusse kantud liikide kasvatamine ning et väljasuremisohus põllumajanduslike loomaliikide jaoks tuleks luua vastavad müügitoetusprogrammid;

9.

tuletab meelde, et maailma põllumajandusturgude jätkuv liberaliseerimine on toonud ELi tootjatele kaasa vahetu rahvusvahelise konkurentsi ning et iga nende suhtes kehtestatav lisameede võib nende konkurentsivõimet kahandada, kuid võib osutuda ELi põllumajandustootjate jaoks ka eeliseks, kui neil õnnestub oma toodetega turul silma paista ja vastutasuks toetusi saada; tuletab ka meelde, et ELi põllumajandustootjad saavad muuta tarbijate nõudmised enda jaoks eeliseks, varustades tarbijaid kohapeal toodetud kvaliteetsete toodetega ja järgides rangemaid loomade heaolu ja keskkonnakaitse nõudeid;

10.

rõhutab eelkõige, et kaubandusega mitteseotud küsimustes peab komisjon jõudma WTOga toimuvate läbirääkimiste raames sellise tulemuseni, et võimalikult palju imporditavaid tooteid vastaksid samasugustele nõuetele, nagu esitatakse ELi põllumajandustootjatele, nii et ELi toiduohutuse, looma- ja keskkonnakaitse nõuetega vastavuses olevate põllumajandustoodete kvaliteet annaks põllumajandustootjatele selge konkurentsieelise;

11.

tunneb muret suurte jaemüügikettide mõju pärast ELi toiduainete üldisele kvaliteedile ja samuti asjaolu pärast, et turud, millele on iseloomulik väga kontsentreeritud turundus, näitavad suundumust ühtlustumise ja põllumajandusliku toidutööstuse toodete sortimendi kahanemise poole, mis toob kaasa traditsiooniliste toodete väiksema esindatuse ning poolfabrikaatide leviku; teeb komisjonile ettepaneku võtta teadmiseks vajadus kehtestada eeskirjad mõningate hulgiostjate poolt korraldatavate nn tagurpidioksjonite kohta, sest nendel on kvaliteettoodete jaoks laastavad tagajärjed;

12.

väljendab muret ELi põhistandardisüsteemi keerukuse ja arvukate ettekirjutuste pärast, millega Euroopa Liidu põllumajandustootjad peavad end kooskõlla viima; pooldab lihtsustatud süsteemi ja nõuab, et iga uut eeskirja peab olema võimalik hinnata sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kriteeriumide alusel;

13.

nõuab turustamisstandardite edasist lihtsustamist, selgitades kohaldatavaid põhikriteeriume; nõuab eksitava kasutamise vältimise eesmärgil ELi suuniste väljatöötamist üldiste kindlaksmääratud mõistete, nagu „vähese suhkrusisaldusega”, „madala süsinikdioksiidi heitega”, „dieettoit” ja „looduslik” kasutamist käsitlevate ELi suuniste välja töötamist;

14.

tunneb muret asjaolu pärast, et enamik ELi tarbijaid ei saa toiduahela kohta ammendavat teavet, seda eelkõige toote ja tooraine päritolu osas; pooldab tooraine tootmise kohale kohustuslikus korras viitamist päritoluriigi märgistusena, et tulla sellisel viisil vastu tarbijate soovile saada rohkem teavet ostetava toote päritolu kohta; usub, et sellist süsteemi tuleks kohaldada ka töödeldud toiduainete puhul ning on seisukohal, et sellisel puhul tuleks pidada tähtsaks põhikoostisainete ja tooraine päritolu ning tuua välja nende päritolukoht ja toote kõige hilisema töötlemise koht;

15.

on seisukohal, et päritoluriigi äramärkimise kohta on hea näide Austraalia mudel (võttes siiski arvesse Euroopa Liidu eri tootmissektorite iseärasusi), sest selles süsteemis tuuakse välja toote eri valmistusetapid näiteks kujul „toodetud […]”, juhul kui toit on valmistatud Austraaliast pärit või kohapeal valmistatud koostisosadest, või „valmistatud […]”, juhul kui toitu on Austraalias põhjalikult töödeldud, lisaks on veel olemas märgistus „valmistatud […] riigi kohalikest või imporditud koostisosadest”; tuletab meelde, et ka Euroopa Liidu teised peamised kaubanduspartnerid, nagu Ameerika Ühendriigid või Uus-Meremaa, kasutavad sarnaseid tootemärgistussüsteeme;

16.

on seisukohal, et lubamatu on kehtestada toiduohutusstandarditega vastavuses olevate toodete suhtes turustusnorme, millega takistatakse selliste toodete sisenemist turule väljanägemise, kuju või suuruse alusel;

17.

on arvamusel, et ELi üldine kvaliteedimärgis, näiteks tekstiga „valmistatud Euroopa Liidus”, peab andma lõppkokkuvõttes tulemuseks, et ELi toodetel on võimalik tänu nende valmistamisel aluseks võetud nõudlikele standarditele turul positiivselt eristuda;

18.

on seisukohal, et toodete märgistamisel tuleks julgustada turustusnormide järgimist pigem vabatahtlikkuse alusel kui kohustuslikus korras; on siiski arvamusel, et seda laadi ühtlustatud määratluste kasutuselevõtmine eesmärgiga rahuldada kõiki osalejaid võib erinevate toitumisharjumuste ja -traditsioonide tõttu olla seotud raskustega ning lisaks kasvaks teabehulk, millega kliendil tuleb silmitsi seista, ja tekiks vajadus luua järelevalvesüsteem kõnealuste märgete kasutamise kontrollimiseks;

19.

pooldab meetmete võtmist ELi eeskirjade lihtsustamiseks, kui need ei too kaasa kõnealuste eeskirjade kahjustamist, ja piirata valdkondi, kus toimub isereguleerimine; on seisukohal, et ühiseid turustamisstandardeid on vaja ning et neid on võimalik tõhusamalt kindlaks määrata; leiab sellest tulenevalt, et vastava valdkonna ühenduse õigusaktide vastuvõtmise tavapärase õigusloomemenetlusena tuleks julgustada kaasreguleerimismenetlust; nõuab riikide pädevate asutuste ja toiduainesektori esindajate ning põllumajandustootjate kaasamist nimetatud menetlusse;

20.

rõhutab, et toidukvaliteedisüsteemid peaksid tarbijatele andma teavet ja tagama koostisainete kohaliku päritolu ja tootmistehnoloogia autentsuse; on seepärast seisukohal, et selliseid kavasid tuleb teostada ja rakendada tugevdatud kontrolli ja jälgimissüsteemidega;

21.

leiab, et on hädavajalik kehtestada läbipaistvamad ja tarbijatele tuntud märgistussüsteemid ning et nii ELi toodete kui ka kolmandatest riikidest ELi imporditud toodete päritolu läbipaistev märgistamine eeldab oluliste, toote omadusi määravate põllumajanduslike koostisosade päritolu esitamist;

22.

on seisukohal, et märgistusega KPN originaaltoodete eranditu kasutamine toorainena peab olema tagatud ainult juhul, kui kaitstud nimetust kasutatakse etiketil ja töödeldud toote reklaamimisel; rõhutab, et sellisel viisil hoitakse ühelt poolt ära tarbijate eksitamine ja teiselt poolt suurendatakse nõudlust kaitstud päritolunimetusega toodete järele;

23.

peab otstarbekaks eeskirjade kehtestamist mõistete „mäe-” ja „saare-” kasutamiseks, sest see annaks asjaomastest halvemas olukorras piirkondadest pärit põllumajandustoodetele ja toidule olulise lisaeelise; on arvamusel, et mõistete „mäe-” ja „saare-” kasutamisel tuleb kohustuslikus korras lisada toote päritoluriik;

24.

juhib tähelepanu, et keskmise kliendi jaoks ei ole kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise vaheline erinevus selge ja et tuleks korraldada teavituskampaania selle erinevuse teadvustamiseks;

25.

ei ole nõus rangemate hindamiskriteeriumide kehtestamisega, näiteks ekspordivõimaluste ja säästvusega seotud kriteeriumide osas; juhib tähelepanu, et on näiteid toodete kohta, mida küll ei ekspordita, kuid mis on sellele vaatamata kohaliku majanduse kujunemise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamise jaoks väga olulised;

26.

kinnitab, et päritolunimetuse tähis on oluline Euroopa pärand, mida ei tohi kaotada nii selle märkimisväärse majandusliku dünaamilisuse kui ka sügava sotsiaal-majandusliku mõju tõttu, mida see arvukates ELi piirkondades avaldab; leiab, et see on kvaliteeditagatis, mida tuleb toetada eriti päritolunimetuste haldamise tugevdamise kaudu neid taotlenud ühenduste poolt; on seisukohal, et kõnealused andmed aitavad tarbijal toodete hulgast valikut teha;

27.

on seisukohal, et kaubamärkide ja päritolunimetuste erinevusi tuleks paremini selgitada ja on vaja võtta meetmeid, et kohaldada konkreetselt ühenduse kehtivaid õigusakte, milles on sätestatud, et kaubamärki, mis hõlmab kaitstud päritolunimetust / kaitstud geograafilist tähist või viitab nendele, ei tohi registreerida ettevõtjad, kes ei esinda nimetatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilist tähisega toote tootjaorganisatsioone; peab ülioluliseks viia vastavate eelarvevahendite toel läbi reklaamikampaaniaid, et selgitada tarbijatele kõnealuste avalike sertifitseerimissüsteemide eeliseid;

28.

usub, et geograafiliste tähistega toodete kvaliteedi säilitamise ja maine hoidmise huvides peaksid geograafiliste tähistega toodete tootjate käsutuses olema vahendid, mis võimaldavad neil toodetud kaupade kogust asjakohaselt hallata;

29.

on arvamusel, et kui kaitstud geograafilise tähisega toodet kasutatakse mitmest põhikoostisainest koosnevas valmistootes ja kaitstud geograafilise tähisega toote omadusi on muudetud, peab kaitseorganisatsioonidel või pädeval asutusel olema võimalus viia läbi sihipäraseid kontrolle, et jälgida, et kaitstud geograafilise tähisega toote omadused ei oleks liiga suurel määral muutunud;

30.

pooldab registreeritud nimetuste paremat kaitset, eelkõige kõnealuste toodete teatavatel pakendamise ja turustamise etappidel väljaspool tootmispiirkonda, kus esineb kõnealuste nimetuste kuritarvitamise oht; nõuab ühenduse eeskirjade kohaldamist, milles keelatakse juba registreeritud kaitstud geograafilise tähisega või kaitstud päritolunimetusega piirkonnast pärineva sarnase nimetusega märgiste registreerimine;

31.

pooldab ühiste eeskirjade väljatöötamist geograafiliste tähistega toodete tootjate jaoks, et määrata kindlaks geograafilise tähisega seotud nõuete tingimused ning nende kasutamine töödeldud toodete märgistamisel;

32.

pooldab kaitstud päritolunimetuse registreerimise menetluse lihtsustamist ning registreeringu saamise tähtaja lühendamist;

33.

rõhutab, et kaitstud päritolunimetuse pakutav kaitse on liikmesriigiti erinev; peab soovitavaks ühtlustada nimetatud valdkonna õigusaktid ja menetlused, eelkõige ex officio kaitset käsitlevaid norme silmas pidades;

34.

on veendunud, et päritolunimetuste rahvusvahelist kaitset tuleb tugevdada; kutsub komisjoni üles suurendama WTO läbirääkimiste raames jõupingutusi kaitstud geograafilise tähisega toodete kaitse parandamiseks (kaitse laiendamise tähenduses vastavalt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) artiklile 23 kõikidele toodetele ja kaitstud geograafilise tähisega toodete mitmepoolse registri loomise tähenduses) eelkõige poliitilisel tasandil, aga ka uute riikide WTOsse võtmise läbirääkimiste ja kahepoolsete lepingute üle praegu toimuvate läbirääkimiste raames;

35.

on arvamusel, et ELi poolne nimetatud rahvusvaheline kaitse peaks hõlmama nii eksportivad tootjad kui ka neid, kes tooteid ei ekspordi ning olenevalt toodete nimetuste tegeliku loata kasutamise ohust võib kaitse olla ELi piires erinev, nii et nimetuste loata kasutamise suure ohuga tooted, mis eksporditakse, on WTO raames kaitstud, samal ajal kui nimetuste loata kasutamise väiksema ohuga ja pigem kohaliku müügituruga toodete tarbeks võiks soovitada lihtsustatud menetlust, millest tuleks pärast liikmesriikide poolset tunnustamist teavitada komisjoni (võrreldav praeguse esialgse kaitsega), ja millele kohalduks ühenduse õiguskaitse;

36.

juhib tähelepanu, et kolmandate riikide territooriumil kasutatakse süstemaatiliselt loata teatavaid nimetusi, millega eksitatakse tarbijaid ja seatakse ohtu originaaltoodete maine; rõhutab, et nimetuse kaitsmine kolmandas riigis on äärmiselt kaua aega võttev menetlus, mida eraldatud tootjarühmadel on raske saavutada, sest igas riigis on erinevad kaitseskeemid ja -menetlused; kutsub komisjoni üles nõuandvalt tegutsema ja andma tootjarühmadele oskusteavet või osutama õigusabi kokkulepete sõlmimisel kolmandate riikidega;

37.

on seisukohal, et üks olulisemaid meetmeid oleks ühenduse ja riigi tasandi kontrollid kaitstud päritolunimetuse ja geograafilise tähise kasutamise üle ja toetab rangeid karistusi selliste nimetuste lubamatu kasutamise ärahoidmiseks sellisel viisil, et liikmesriigid oleksid kohustatud kaitstud tähiste loata kasutamise või võltsimise juhtudel neid karistusi automaatselt kohaldama; teeb ettepaneku vastava sätte lisamiseks nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) (3) artiklisse 13; pooldab kaitstud päritolunimetuse taotlemise lihtsustamist ning liikmesriikide ametivõimude poolseid rangeid kontrolle, et kindlaks teha kõikide tootmisetappide toimumine teatavas geograafilises piirkonnas;

38.

on arvamusel, et kaitstud päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist käsitlevate eeskirjade rakendamise osas teostatav turu järelevalve tõstab liikmesriikide halduskulusid, kuid aitab oluliselt kaasa tõhusamale kaitsele; pooldab ühenduse tehnilise abi pakkumist kontrollide teostamiseks liikmesriikides, et ELi territooriumil oleks tagatud kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähisega toodete võimalikult ühtne kaitse;

39.

leiab, et nimetatud süsteemide kohta teabe jagamiseks ja nende populariseerimiseks on vaja võtta nii siseturul kui ka kolmandates riikides lisameetmeid, kasutades selleks ühenduse rahalist abi; usub, et ELi toodete kvaliteeti käsitlevate ELi teabe- ja edendusprogrammide osas tuleb suurendada ühenduse kaasrahastamise määra; loodab, et komisjon toetab kolmandates riikides ka edaspidi kaitstud geograafilise tähise kontseptsiooni, korraldades koos kaitstud geograafilise tähisega toodete tootjarühmadega rohkem tehnilise abi missioone;

40.

soovitab asutada Euroopa Tootekvaliteedi Amet, mis teeks tihedat koostööd Euroopa Toiduohutusametiga ning toiduainete kvaliteedi tagamise eest vastutavate komisjoni talitustega; amet langetaks otsuseid ka kolmandate riikide üha arvukamate taotluste kohta kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste ja garanteeritud traditsiooniliste eritunnustega toodete tunnustamiseks;

41.

rõhutab, kui oluline on tarbija valikuvabaduse seisukohalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (4); kutsub komisjoni üles esitama õigusloome ettepaneku ka selliste loomsete toodete, näiteks piima, liha ja munade märgistamiskohustuse kohta, mille tootmiseks toidetakse loomi geneetiliselt muundatud söötadega;

42.

toetab garanteeritud traditsiooniliste eritunnustega toodete süsteemi säilitamist ja lihtsustamist; väljendab pettumust nimetatud vahendi toimimise suhtes, kuna praeguseni on olnud võimalik registreerida vaid väga väike arv garanteeritud traditsioonilisi eritunnuseid (kakskümmend registreeritud eritunnust ning kolmkümmend menetlemisel olevat taotlust); rõhutab, et nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 509/2006 (põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta) (5) artikli 3 lõikes 2 teisena nimetatud garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste nimekiri – mille puhul ei ole toote või toidu nimetuse kasutamine tootjatele reserveeritud – tuleks kaotada, sest see muudab garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kaitse nõrgemaks; juhib tähelepanu, et garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste eeskirjad on endiselt võrgustike kaitsmise oluliseks vahendiks ja teatavate tingimuste täitmisel jääb alles märkimisväärne arenguruum;

43.

peab traditsioonilise toote määratlust määruses (EÜ) nr 509/2006 sõnastatud kujul ebapiisavaks; on seisukohal, et garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste staatuse muudaks väärtuslikumaks traditsioonilise toode seostamine riigiga, kus vastavat traditsiooni järgitakse, või siis kõnealuste tähistuste kasutamine ainuüksi traditsioonilisi eeskirju järgivate tootjate poolt;

44.

on seisukohal, et ELi põllumajanduses on suur kasvupotentsiaal mahepõllumajanduslikul tootmisel ning et selle edendamise programmidega tuleb tõsta ELi logo usaldusväärsust; nendib, et ehkki ühenduse valdkondlik määrus sätestab ühtse standardi, kohaldatakse sertifitseerimismenetlusi liikmesriikides erinevalt, kuna mõned neist delegeerivad kulukad kontrollimisülesanded kas kontrolliasutustele või teistele riiklikult akrediteeritud organitele; märgib, et sertifitseerimismenetlused on liikmesriikides erinevad ja lisaks sellele kulukad; nõuab mahepõllumajanduslikes toodetes sisalduvate keelatud taimekaitsevahendite ülempiiri käsitlevate õigusaktide ühtlustamist; toetab põhimõtteliselt ELi mahepõllunduse märgise kasutuselevõtu ettepanekut;

45.

on seisukohal, et on vajalik mahepõllumajanduslike toodete kontrolli- ja sertifitseerimisasutuste ja - menetluste liigituse suurem standardiseerimine, et tarbijatele oleks võimalik garanteerida kindlus ja usaldusväärsus mahepõllumajanduslike toodete uue ELi logo abil, mis tagab tootmise, kontrollimise ja sertifitseerimise ühtsed kriteeriumid ELi tasandil ning aitab kaasa probleemide lahendamisele ja mahepõllumajanduslike toodete siseturu veelgi tõhusamale arendamisele;

46.

on arvamusel, et muude kui mahepõllumajanduslike toodete märgistamine viisil, mis jätab mulje, et tegemist on mahepõllumajanduslike toodetega, võib takistada mahepõllumajanduslike toiduainete ühtse turu arengut ELis; väljendab seetõttu muret seoses püüdlustega laiendada ökomärgise kasutamist ka toiduainetele, mida ei toodeta kooskõlas mahepõllumajanduse põhimõtetega;

47.

pooldab kolmandatest riikidest imporditud töötlemata ja töödeldud mahepõllumajanduslikele toodetele kohustuslikus korras päritoluriigi märkimist, sõltumata ELi mahepõllunduse märgise kasutamisest;

48.

on arvamusel, et mahepõllumajanduslike toodete siseturu paremaks toimimiseks:

49.

tervitab traditsiooniliste ja ökoloogiliste toodete ametite rajamist liikmesriikide tasandil; usub, et igas liikmesriigis peaksid olema kas avalik- või eraõiguslikud ning nii tootjate kui ka tarbijate poolt tunnustatud ametid, mille ülesanne on teostada järelevalvet ökoloogilise ja kvaliteetse tootmise üle ning sellist tootmist edendada;

50.

tunnistab, et tarbijatel on üha kasvavad nõudmised toidu ja toiduainete kvaliteedi suhtes, mitte ainult ohutuse, vaid ka eetiliste kaalutluste tõttu, nagu keskkonnasäästlikkus, loomade heaolu kaitse ja geneetiliselt muundatud organismide (GMO) tehnoloogia; kutsub komisjoni üles esitama kriteeriumeid kvaliteedialgatustele, nagu vabatahtlikud „GMO-vaba” märgistussüsteemid, mis tagavad tarbijatele selge valikuvõimaluse;

51.

on arvamusel, et tuleb edendada keskkonnasäästlikke tootmismeetodeid; avaldab seetõttu kahetsust, et puuduvad ühenduse eeskirjad integreeritud tootmise kohta, mis võimaldaksid seda laadi tootmise lisaeeliseid esile tõstvate reklaami- ja turustuskampaaniate abil juhtida tähelepanu ELi tootjate jõupingutustele;

52.

leiab, et standardite harmoneerimise ELi eeskirjade ei ole vajalikud; peab täiendavate sertifitseerimissüsteemide loomist toiduainete märgistamiseks ELi tasandil tarbetuks, sest tagajärjeks oleks juba olemasolevate süsteemide väärtuse vähenemine ja tarbijate eksitamine;

53.

rõhutab, et kvaliteetkaubamärkide väljatöötamine koos sellega seotud teavitustegevusega ei tohi tootjate jaoks kaasa tuua halduskoormuse suurenemist; on seetõttu arvamusel, et tootjatele tuleks kõnealuste kaubamärkide kasutamist silmas pidades anda algatusõigus ning et ühenduste asutuste sekkumine piirduks kõnealuste kaubamärkide kaitsega eesmärgiga tagada tootjatele asjakohase hüvitise maksmine nende kulutuste eest ja tarbijate kaitse võltsingute ja muude pettuste eest;

54.

rõhutab, et olemasolevad sertifitseerimissüsteemid peaksid lisaks õiguslike eeskirjade järgimisele hoolika järelevalve kaudu tagama ka toiduohutuse teised olulised elemendid, näiteks jälgitavuse; rõhutab, et sertifitseerimisnõuded kajastavad ühiskonna nõudmisi ja seetõttu on vaja eraldada põllumajandustootjatel tekkivate kulude katmiseks riiklikke toetusi; on seisukohal, et tuleks edendada tootjaorganisatsioonide aktiivsemat koostööd, sest üksikutel põllumajandustootjatel ei ole võimalik kaubanduse liialdatud sertifitseerimiseeskirju vaidlustada;

55.

juhib tähelepanu, et erasertifitseerimissüsteemid ei täida käesoleval ajal eesmärki abistada tootjaid tarbijatele asjaomaste toodete omaduste selgitamisel, vaid muutuvad lihtsalt turule sisenemise vahendiks, suurendavad sellega põllumajandustootjate halduskoormust ning on paljude toiduga tegelevate jaekaubandusettevõtete jaoks hea äri; leiab, et kõnealuste sertifitseerimissüsteemide liigset arvu ei tohiks edendada, sest tootmissektori ühe osa jaoks tähendavad need turulepääsu piirangut;

56.

juhib tähelepanu, et erasertifitseerimissüsteemide praegune liigne arv takistab sektori teatava osa turule sisenemist ja et kõnealused süsteemid ei aita kaasa toote omaduste tarbijatele paremal viisil selgitamisele; kutsub komisjoni üles tegutsema erasertifitseerimissüsteemide vastastikuse tunnustamise suunas, et takistada nende liigset arvu ja kvaliteettoodete turult väljatõrjumist; peab vajalikuks ühenduse suuniste väljatöötamist, mis katavad aspekte, mida kõnealuste süsteemidega ei oleks võimalik reguleerida, näiteks väärtust lisavad mõisted ja tähised, mis tuleks kindlaks määrata objektiivsete skaalade ja andmete alusel;

57.

juhib tähelepanu, et piirkondlikel toodetel on kohaliku majanduse ja kohalike kogukondade jaoks suur tähtsus, nii et registreeritud geograafiliste tähiste arvu piiramisele suunatud ettepanekud tuleb tagasi lükata;

58.

leiab, et ei ole vajadust traditsiooniliste toodete uute edendusalgatuste väljatöötamiseks, kuna see võib kaasa tuua garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste süsteemi väärtuse vähenemise;

59.

nõuab koostöö tihendamist Euroopa Standardiorganisatsiooniga ning alternatiivsete mehhanismide, nagu HACCP (ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollipunktide süsteem), laialdasemat rakendamist;

60.

märgib, et rahvusvahelises plaanis on Euroopa Liidul olnud peamiste kaubanduspartneritega konkurentsis püsimise probleeme; väljendab muret seoses kiirelt areneva majandusega riikidest pärinevate toodete survega, mis ei täida samu ohutus- ja kvaliteedistandardeid ning mille üle teostatakse puudulikku kontrolli; kinnitab sellega seoses veel kord vajadust rakendada „kvalifitseeritud turulepääsu kontseptsiooni”, mida Euroopa Parlament on kinnitanud paljudes oma resolutsioonides;

61.

nõuab võtmeturgudel kahepoolsete kokkulepete sõlmimist ning kokkuleppeid võltsimise vastu võitlemiseks; on arvamusel, et komisjon peaks selgitama rahvusvahelise kaubamärkide kaitse valdkonna küsimusi, kaasa arvatud kaitstud päritolunimetuste, kaitstud geograafiliste tähiste ja garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kaitse osas;

62.

toetab tegevust Euroopa Liidu toiduainete kvaliteedi ja toiduohutuse poliitikast saadava kasu võimalikult ulatuslikuks reklaamimiseks; avaldab kahetsust, et avalikkusel ei ole hõlpsat juurdepääsu igakülgsele teabele Euroopa Liidu panuse kohta nimetatud valdkonnas; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada ELi toodetele kehtivate kvaliteedi- ja toiduohutusstandardeid puudutavad teavitus- ja edendustegevust;

63.

rõhutab ELi poolse rahastamise võimalikku rolli selles valdkonnas; märgib, et ühenduse osalusmäär „lähenemisetapis olevate liikmesriikide” kvaliteediprogrammides on kuni 75 %; juhib tähelepanu krediiditingimuste karmistumisele väiketootjatele ülemaailmse finantskriisi kontekstis, mis kärbib oluliselt nimetatud tootjate juurdepääsu kaasrahastamisele;

64.

on arvamusel, et tuleks edendada põllumajandustootjate poolt vahetult juhitavaid turge, kus müüakse kohalikke ja hooajalisi tooteid, sest see tagab kvaliteettoodete õiglase hinna, tugevdab toote ja kasvatuspiirkonna seotust ning julgustab tarbijaid tegema teavitatud kvaliteedil põhinevaid valikuid; on seisukohal, et liikmesriikides tuleks edendada müügipindade loomist, kus tootjatel on võimalik oma tooteid tarbijatele vahetult pakkuda;

65.

nõuab müügitoetusprogrammide loomist kohalike turgude jaoks, et edendada kohalikke ja piirkondlikke töötlemis- ja turustamisalgatusi; on arvamusel, et seda saab teha näiteks tootjate ühistute kaudu, mis suurendavad lisandväärtust maapiirkondades ja pikkade transporditeede vältimise kaudu on heaks näiteks kliimamuutusega võitlemisel;

66.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/43

1.

tervitab komisjoni 2006. ja 2007. aasta konkurentsipoliitika aruannete avaldamist;

2.

toetab jätkuvalt Euroopa Parlamendi aktiivsemat rolli konkurentsipoliitika väljatöötamisel kaasotsustamismenetluse kasutuselevõtmise abil;

3.

õnnitleb komisjoni tõhusa tegevuse puhul konkurentsi raskekujuliselt piiravate ebaseaduslike kartellide vastu ning süüdlastele määratud rekordiliste trahvide puhul;

4.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles seoses määruse (EÜ) nr 1/2003 (19) toimimist käsitleva komisjoni aruande ettevalmistamisega lisama määrusesse (EÜ) nr 1/2003 trahvimise põhimõtted ning neid põhimõtteid täiustama ja täpsustama, et need vastaksid õiguse üldpõhimõtetele seatavatele nõuetele;

5.

toetab leebema kohtlemise muudetud teatise ning menetluse kasutamist, mis aitab kaasa konkurentsi raskekujuliselt piiravate ebaseaduslike kartellide tegevusest teatamisele;

6.

tunneb heameelt EÜ konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist käsitleva valge raamatu avaldamise üle, kuid nõuab tungivalt reformi jätkamist, et vältida USA süsteemi negatiivsete tagajärgede kordumist Euroopa Liidus;

7.

palub komisjonil anda tulevastes aruannetes selgemat teavet komisjoni tarbija kontaktametniku rolli ja osaluse kohta konkurentsijuhtumite lahendamisel;

8.

väljendab muret seoses sellega, et suurettevõtjad kuritarvitavad oma turuvõimu, ning kutsub komisjoni üles analüüsima tarnijate, eelkõige toiduainete tootjate ja jaemüüjate vaheliste ebavõrdsete suhete mõju konkurentsile seoses valitseva seisundi võimaliku kuritarvitamisega; ootab komisjoni töögrupi aruannet ostujõu kohta;

9.

kutsub komisjoni üles kaaluma, kas vaadata läbi teenuste valdkonnas esinevad kuritarvitused, mis võivad takistada väikeettevõtetel pakkumiste tegemist; märgib, et füüsilisest isikust ettevõtjatel ja vabakutselistel, kui nad sõltuvad majanduslikult peaaegu täielikult ühest või mõnest suurtarbijast, ei võimaldata mõnikord standardtariife kohaldada, ning palub komisjonil uurida, kuidas neil oleks võimalik kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega organiseeruda, läbirääkimisi pidada ja kollektiivlepinguid sõlmida;

10.

kutsub komisjoni üles vaatama läbi oma sisemenetlusi valdkondlike uuringute teemade valimiseks;

11.

palub komisjonil kaaluda online-reklaami kohta valdkondliku uuringu koostamist;

12.

palub komisjonil analüüsida võimalikke riikidevahelisi erinevusi riigihangete eeskirjade kohaldamisel ja selle tulemusena tekkivaid võimalikke konkurentsimoonutusi;

13.

märgib, et komisjon osutab rekordilisele kasvule kolmes järgmises valdkonnas: konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kartellidele määratavad trahvid, komisjonile edastatud ühinemisteatiste arv ja komisjonile edastatud riigiabiteatiste arv; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon vaataks kiiresti läbi töötajate koosseisu, et tagada konkurentsi peadirektoraadis kasvava töökoormusega toimetulemiseks vajalik arv töötajaid;

14.

rõhutab, et konkurentsieeskirjade kohaldamist ühinemiste ja omandamiste suhtes tuleb hinnata mitte siseturu üksikute osade, vaid kogu siseturu seisukohalt tervikuna;

15.

tervitab asjaolu, et komisjoni 2006. ja 2007. aasta konkurentsipoliitika aruannetes on esitatud tõendeid konkurentsi peadirektoraadi ühinemiste kontrolliga tegeleva üksuse valdkondade kaupa ümberkorraldamise tulemuslikkuse kohta koos süvendatud majandusanalüüside ja vastastikuse eksperdihinnanguga;

16.

tervitab teadet ühinemismääruse (20) läbivaatamise alustamise kohta; kordab oma seisukohta, et praegused sätted on ELi üha enam läbipõimunud ja keerukamaid turge silmas pidades ebapiisavad ning need tuleks läbi vaadata, et jõuda võrreldavate ühinemiste hindamise puhul järjekindla lähenemisviisini;

17.

märgib riigiabiteatiste rekordilist arvu ning tunneb heameelt väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid (VKEd), VKEdele uurimis- ja arendustegevuseks antavat abi, tööhõivele antavat abi, koolitusabi ja regionaalabi hõlmava üldise grupierandi määruse avaldamise üle;

18.

väljendab eelkõige heameelt võimaluse üle toetada tööandjaid seoses töötajate lapse- ja vanemahoolduse kuludega;

19.

tunneb muret pangandussektoris toimuva turu jätkuva kontsentreerumise ja huvide konflikti pärast; hoiatab võimalike globaalsete süstemaatiliste riskide eest, mis tekivad huvide konflikti ja kontsentreerumise tõttu;

20.

tunneb heameelt riigiabi tulemustabeli läbivaatamise üle, kuid nõuab tungivalt, et komisjon analüüsiks riigiabi tulemuslikkust ning tulemustabeli läbivaatamisel selguksid liikmesriigid, kes ei ole piisaval määral suutnud ebaseaduslikku riigiabi tagasi nõuda;

21.

tunneb heameelt keskkonnakaitseks antavat riigiabi käsitlevate ühenduse suuniste avaldamise üle, millega tagatakse, et liikmesriigid võivad toetada taastuvenergia tootmist ja energiatõhusat koostootmist tootmiskulude ja turuhinna vahet täielikult katva tegevusabi andmise kaudu;

22.

kordab nõudmist edasiste edusammude järele nii kehtivate konkurentsieeskirjade täpsustamisel kui ka nende praktilisel kohaldamisel üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, arvestades märkimisväärseid erinevusi liikmesriikide poliitikas;

23.

peab kahetsusväärseks, et Euroopa Liidu energiatarbijatele avaldavad jätkuvalt negatiivset mõju ebaproportsionaalsed hinnatõusud ja moonutatud energiaturg, mille toimimine tunnistati komisjoni valdkondliku uuringu tulemusena puudulikuks; rõhutab veel kord täielikult välja kujundatud ja hästi toimiva energia siseturu olulisust;

24.

toetab komisjoni püüdlusi arendada edasi ELi gaasi- ja elektriturge, mille üks oluline element on ühelt poolt ülekandevõrkude ning teiselt poolt tootmise ja varustuse lahutamine (nn eristamine);

25.

väljendab muret kütuse hinna kujunemise vähese läbipaistvuse pärast ELi turgudel; palub komisjonil tagada korralik konkurentsikäitumise järelevalve nendel turgudel;

26.

nõuab, et loodaks mehhanismid, millega tagatakse, et saastekvootidega kauplemise süsteemi vastuvõtmine ei kahjusta konkurentsi ühenduse sees ega suhetes väliste konkurentidega;

27.

märgib, et nõukogu kutsus komisjoni juba 9. oktoobril 2007 kaaluma võimalusi lihtsustada ja seostada menetlusi, et kriitilistes olukordades kiiresti lahendada riigiabi taotlusi;

28.

tervitab komisjoni antud kiireid vastuseid ja selgitust finants- ja majanduskriisi haldamise ning riigiabi kasutamise kohta; võtab teadmiseks riigiabi summade suurenemise ja tunneb heameelt täiendavate üksikasjalike suuniste üle, mille eesmärk on paremini suunatud riigiabi;

29.

tunnistab asutamislepingu artikli 87 lõike 3 punkti b kohaldatavust liikmesriikide praegusele majandusolukorrale, mis tuleneb finantsturgude ebastabiilsusest; peab siiski vajalikuks, et komisjon jääks finantsabi meetmestiku suhtes valvsale seisukohale, et tagada päästetegevuse vastavus ausa konkurentsi põhimõtetele;

30.

hoiatab konkurentsieeskirjade kohaldamise reaalse peatamise eest; rõhutab, et päästeoperatsioone on vaja üksikasjalikult kontrollida ja tagada nende kooskõla asutamislepingu sätetega; nõuab, et komisjon esitaks järgmises iga-aastases konkurentsipoliitika aruandes Euroopa Parlamendile ja liikmesriikide parlamentidele üksikasjaliku järelaruande konkurentsieeskirjade rakendamise kohta iga üksiku juhtumi puhul;

31.

väljendab muret majandustegevuse vähenemise pärast Euroopa Liidus, mis ennustuste kohaselt jätkub 2009. aastal; peab õigeks, et konkurentsieeskirjade raamistikus kasutatakse kohaseid reageerimismehhanisme, nagu abi ümberkorraldamine või Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, et võidelda laenukriisi mõjuga majanduskasvule ja tööhõivele;

32.

nõuab tungivalt, et komisjon tunnistaks vajadust kehtestada mehhanismid, mis võimalikult vähe kahjustaksid konkurentsi ja hoiaksid võimalikult ära riigi tagatise saajate poolt eelisolukorra võimaliku kuritarvitamise;

33.

nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks riigiabi saavate finantsasutuste toimimist käsitlevad piirangud eesmärgiga tagada, et sellised asutused ei alusta tagatise abil agressiivset laienemist, mis kahjustaks konkurente;

34.

tunneb heameelt selle üle, et seoses mootorsõidukite grupierandi määruse rakendamisega on uute autode hinnaerinevus kõikjal Euroopa Liidus oluliselt vähenenud, ning ootab komisjoni hinnangut kõnealuse määruse tulemuslikkuse kohta;

35.

tervitab komisjoni meetmeid mobiilside rändlustasude vähendamiseks; märgib siiski, et hinnad on jäänud püsima täpselt kindlaksmääratud ülemmäära alla; nõuab, et rakendataks meetmeid, mis toetaksid jaehindade reguleerimise asemel hinnakonkurentsi;

36.

tervitab komisjoni konkurentsi peadirektoraadi tehtud tööd spordi valge raamatuga, milles muu hulgas juhitakse tähelepanu Euroopa Ühenduste Kohtu väljakujunenud praktikale ja komisjoni otsuste praktikale seoses EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisega spordi valdkonnas;

37.

palub komisjonil rohkem arvestada oma poliitika rahvusvahelise mõõtmega Euroopa Liidu konkurentsivõime tagamisel ülemaailmsel tasandil ning nõuda vastastikkuse põhimõtte austamist ja rakendamist kaubandusläbirääkimistel;

38.

on seisukohal, et konkurentsipoliitika adekvaatne käsitlemine kahepoolsete kaubanduslepingute üle peetavate läbirääkimiste raames on oluline; nõuab, et konkurentsi peadirektoraat osaleks aktiivselt nendes läbirääkimistes, et tagada konkurentsitavade vastastikune tunnustamine, eriti riigiabi, riigihangete, teenuste, investeeringute ja kaubanduse edendamise valdkonnas;

39.

nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi struktuuri, millega ta osaleb rahvusvahelises konkurentsivõrgustikus ja Euroopa konkurentsipäeval, et tagada üldsuse laiem ja parem teavitamine sellest, et konkurentsipoliitika on majanduskasvu ja tööhõive tugevdamise seisukohast esmatähtis;

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/48

A.

arvestades, et ELi 23 miljonil väikesel ja keskmise suurusega ettevõtjal (VKE), mis moodustavad umbes 99 % kõikidest ettevõtjatest ja pakuvad üle 100 miljoni töökoha, on väga tähtis rolli majanduskasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja töökohtade loomise soodustamisel, nad on innovatsiooni peamine allikas ning tööhõive säilitamise ja suurendamise seisukohalt väga vajalikud;

B.

arvestades, et VKEd tuleb asetada kõikide ühenduse poliitikavaldkondade keskmesse, et võimaldada neil areneda ja kohaneda üleilmastumise nõudmistega, osaleda nn teadmiste kolmnurgas ning kohaneda keskkonna- ja energiaalaste ülesannetega;

C.

arvestades, et vaatamata Euroopa Liidu varasematele algatustele ei ole majanduskeskkond VKEde jaoks alates 2000. aastast oluliselt või tuntavalt paranenud;

D.

arvestades, et ülekaalukas enamik VKEsid on mikroettevõtted, käsitööndusettevõtted, pereettevõtted ja ühistud, mis kujutavad endast ettevõtluskultuuri loomulikke inkubaatoreid ning millel on seetõttu oluline roll sotsiaalse kaasatuse ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise edendamisel;

E.

arvestades, et VKEdele ei pakuta piisavat toetust, et nad saaksid end kaitsta piiriüleselt kasutatavate ebaausate kaubandustavade eest, nagu eksitavaid ärikatalooge kirjastavate ettevõtete tegevus;

F.

arvestades, et Euroopa VKEdel on erinevustele vaatamata palju sarnaseid probleeme oma potentsiaali täielikul realiseerimisel sellistes valdkondades nagu suuremate ettevõtetega võrreldes suhteliselt suuremad halduskulud ja nõuete täitmisega seotud kulud, juurdepääs rahastamisele ja turgudele, innovatsioon ja keskkond;

G.

arvestades, et VKE-sõbraliku keskkonna saavutamiseks tuleb muuta arusaama ettevõtja rollist ja riskivõtmisest: ettevõtlusel ja sellega seonduval riskivalmidusel peaks olema poliitiliste liidrite ja meedia poolehoid ning haldusasutuste toetus;

H.

arvestades, et VKEd peavad oma rahvusvaheliseks muutumise protsessi alguses tegelema selliste konkreetsete probleemidega nagu rahvusvahelise kogemuse puudumine, kogenud personali nappus, väga keeruline rahvusvaheline reguleeriv raamistik ning vajadus teha muudatusi organisatsiooni- ja ettevõtluskultuuris;

I.

arvestades, et Euroopa Parlament on sageli märkinud kahetsusega, et Euroopa väikeettevõtluse harta siduva õigusjõu puudumine on kahjustanud selle tõelist rakendamist ja et selle 10 soovitust on suuremas osas jäänud tähelepanuta; arvestades, et sellest tulenevalt nõudis Euroopa Parlament oma eelmainitud 19. jaanuari 2006. aasta resolutsioonis, et nõukogu kõnealuse probleemiga tegeleks,

1.

toetab kindlalt komisjoni eelmainitud 25. juuni 2008. aasta teatist, mille eesmärk on ambitsioonikas poliitikakava, et edendada VKEde kasvu 10 juhtpõhimõtte kaudu ja juurutada lähenemisviis „kõigepealt mõtle väikestele” poliitika väljatöötamisel kõikidel tasanditel;

2.

väljendab siiski kahetsust, et väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” (SBA) ei ole õiguslikult siduv dokument; on seisukohal, et algatuse tõeliselt uuenduslik aspekt on selle eesmärk asetada põhimõte „kõigepealt mõtle väikestele” ühenduse poliitika keskmesse; kutsub nõukogu ja komisjoni üles ühinema parlamendiga püüdlustes muuta see põhimõte siduvaks reegliks, mille vorm tuleb veel kindlaks määrata, eesmärgiga tagada, et seda kohaldatakse nõuetekohaselt kõikides tulevastes ühenduse õigusaktides;

3.

rõhutab, et on hädavajalik rakendada 10 juhtpõhimõtet Euroopa, riigi ja piirkondlikul tasandil; kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles võtma tugevat poliitilist kohustust nõuetekohase rakendamise tagamiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tihedat koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et määrata kindlaks prioriteedid ja rakendada kiiresti eelkõige riiklikul tasandil konkurentsivõime nõukogu poolt 1. detsembril 2008 vastu võetud SBA tegevuskava, millega tagatakse, et kõik osalised järgivad tõhusalt juhtpõhimõtteid;

4.

kutsub komisjoni üles veelgi edendama VKEdega seotud poliitika läbipaistvust ja sellealast teadlikkust, ühendades olemasolevad VKEdele mõeldud ühenduse vahendid ja fondid ELi eelarve eraldi rubriigis;

5.

on sügavalt veendunud, et on ülioluline luua kontrollimehhanism, et jälgida juba elluviidud poliitikaalgatuste nõuetekohast ja kiiret rakendamist; kutsub seetõttu nõukogu üles lisama liikmesriikide tasandil võetavad meetmed Lissaboni protsessi ja teavitama parlamenti igal aastal saavutatud edust;

6.

kutsub komisjoni üles looma seiresüsteemi, et jälgida pärast 10 juhtpõhimõtte rakendamist komisjoni ja liikmesriikide poolt saavutatud edu; kutsub komisjoni üles kehtestama standardkriteeriumeid tehtud edusammude hindamiseks; kutsub liikmesriike üles lisama oma esimesi eduaruandeid eelseisvatesse riiklikke reformikavasid käsitlevatesse aastaaruannetesse;

7.

rõhutab vajadust panna erilist rõhku käsitööndus-, pere- ja mikroettevõtetele ning üksikettevõtjatele ELi, riigi ja piirkondlikul tasandil ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid konkreetselt nendele ettevõtetele suunatud reguleerivad, haldus-, maksu- ja elukestvat õpet käsitlevad meetmed; nõuab ka, et tunnustataks vabade elukutsete esindajate eripära ja vajadust kohelda neid samamoodi nagu teisi VKEsid, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus neid elukutseid reguleeriva õigusega; rõhutab VKEde ühenduste tähtsat rolli kauplejate, käsitööndusettevõtete ja muude elukutsete jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd, et parandada nende tööstusettevõtete majanduskeskkonda ning nende kutseliitude ja tööstusühenduste õiguslikku raamistikku;

8.

on seisukohal, et komisjoni ettepanekutes puudub selge strateegia füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks nende õigusliku seisundi ja seaduslike õiguste parandamiseks, eriti kui nende positsioon on võrreldav palgatöötajate omaga; kutsub komisjoni üles tagama füüsilisest isikust ettevõtjatele õigust leppida kokku standardtariifides, organiseeruda ja sõlmida kollektiivlepinguid, kui lepingu teine pool on turgu valitseva seisundiga suurettevõtja, tingimusel et see ei kahjusta väiksema mõjuvõimuga potentsiaalseid kliente ega põhjusta turumoonutusi;

9.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pakuksid sihipäraseid toetusmeetmeid ja individuaalset toetust, näiteks teave, nõustamine ja riskikapitalile juurdepääsu võimalused VKEde hulka kuuluvate ettevõtete asutamisel;

10.

rõhutab vajadust töötada välja sotsiaal-majanduslik mudel, millega luuakse sobiv turvavõrk väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele loomemajanduse sektoris, kus esineb sageli ebastabiilseid töötingimusi;

11.

märgib kahetsusega, et naisi takistavad ettevõtteid loomast ja edukalt juhtimast sellised tegurid nagu teabe puudumine, kontaktide vähesus ja vähene juurdepääs võrgustikele, sooline diskrimineerimine ja stereotüübid, ebarahuldavad ja jäigad lapsehooldusvõimalused, raskused ettevõtluse ja perekondlike kohustuste ühitamisel, samuti naiste ja meeste erinev lähenemine ettevõtlusele;

12.

kiidab heaks kavandatava naisettevõtjate esindajate võrgustiku loomise ja juhendamiskavad, et innustada naisi oma ettevõtet looma, ning ettevõtluse edendamise naissoost kõrgkoolilõpetajate hulgas; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et paljudes ettevõtetes valitseb ikka veel sooline vahetegemine, mis on väga tõsine probleem ja jääb selleks pikaks ajaks, sest seni, kuni naisi tööturul diskrimineeritakse, kaotab Euroopa Liidu võimekaid töötajaid ja ettevõtjaid ning kaotab sellest tulenevalt raha; on seetõttu arvamusel, et veelgi rohkem raha tuleks investeerida naisettevõtjate toetamiseks mõeldud projektidesse;

13.

rõhutab, et naiste ettevõtlus aitab kaasata naisi tööturule ning parandada nende majanduslikku ja sotsiaalset staatust; peab siiski kahetsusväärseks, et selles valdkonnas püsib meeste ja naiste ebavõrdsus eelkõige töötasu osas naiste vastu üles näidatud suurele huvile vaatamata ning naisettevõtjate osakaal on Euroopa Liidus jätkuvalt väike, mis on osaliselt seotud tunnustamata, ent siiski olulise panusega (näiteks tasuta töö), mille naised annavad väikeste ja keskmise suurusega pereettevõtete igapäevasesse tegevusse;

14.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid arvestaksid loome- ja kultuurisektorit kui ELi majandus- ja sotsiaalset arengut edendavat jõudu, mis annab 2,6 % SKPst ja hõlmab 2,5 % ELi tööjõust; rõhutab VKEde olulisust info- ja sidetehnoloogia ning loomemajanduse valdkonna elavdamisel;

15.

rõhutab, et loomemajanduse sektoris on ülekaalus VKEd ja see on eriti oluline jätkusuutliku piirkondliku tööhõive tagamiseks;

16.

pooldab komisjoni kavatsust võtta menetlusse direktiiv vähendatud käibemaksumäärade kohta töömahukate ja kohalikul tasandil osutatavate teenuste puhul, mida osutavad peamiselt VKEd; kuid rõhutab, et see ei tohi kaasa tuua konkurentsi moonutamist ega jätta ebaselgeks, milliseid teenuseid direktiiv hõlmab;

17.

märgib vajadust tagada, et VKEd saaksid osta väikestes kogustes ning keskkonnasõbralikke ja kohalikke tooteid ning muutuksid nõnda kliimasõbralikumaks ja tõhusamaks;

18.

tunneb heameelt, et kiiresti võeti vastu üldine grupierand seoses riigiabiga ja meetmed Euroopa osaühingu põhikirja ja vähendatud käibemaksumäärade kohta;

19.

tervitab komisjoni ettepanekut alandada kohalikul tasandil osutatavate teenuste käibemaksumäärasid; kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid riigiabi käsitlevate eeskirjade leebemaks muutmiseks, et julgustada riigihankevõimaluste pakkumist kohalikele ettevõtetele, eelkõige kohalikele VKEdele;

20.

toetab ideed pikendada 2012. aastani praegu kehtivat korda, mille alusel filmide tootmiseks antava riigiabi suhtes ei kohaldata EÜ konkurentsieeskirju, ja peab seda loominguga tegelevatele VKEdele suureks toeks;

21.

toetab komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruses (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus) (3), sätestatud uusi riigiabi eeskirju, mille kohaselt on VKEd teatavatel tingimustel teatamiskohustusest vabastatud;

22.

märgib, et hoolimata Euroopa väikeettevõtluse hartas võetud selgest kohustusest jääb VKEde häält sotsiaalse dialoogi kontekstis kuulmatuks; nõuab tungivalt, et see puudus kõrvaldataks ametlikult asjakohaste ettepanekutega SBA raames;

23.

peab vajalikuks panna SBA raames suuremat rõhku tööõiguse valdkonnale ja pöörata erilist tähelepanu turvalise paindlikkuse mõistele, mis annab just VKEdele võimaluse turumuutustele kiiremini reageerida ja selle kaudu tagada kõrgem tööhõive määr ning ettevõtete parem konkurentsivõime, sealhulgas rahvusvaheline konkurentsivõime, võttes seejuures arvesse vajalikku sotsiaalset kaitset; viitab sellega seoses oma 29. novembri 2007. aasta resolutsioonile kaitstud paindlikkuse ühiste põhimõtete kohta (4);

24.

lisaks rõhutab tööõiguse tähtsust, eelkõige seoses sellega, kuidas on võimalik optimeerida selle kohaldamist VKEdele näiteks parema nõustamise või haldusmenetluste lihtsustamise kaudu, ja kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu VKEdele seoses nende konkreetsete lähenemisviisidega turvalisele paindlikkusele, kaasa arvatud aktiivse tööturupoliitika kaudu, kuna VKEdel on oma väikese töötajaskonna tõttu võimalus suuremaks sisemiseks ja väliseks paindlikkuseks, kuid teisalt on neil endil ja nende töötajatel vaja suuremat turvalisust; peab tähtsaks, et tööõigus, mis on turvalise paindlikkuse peamisi tugisambaid, loob VKEde jaoks usaldusväärse õigusliku aluse, kuna sageli ei saa need ettevõtted endale lubada õigusosakonda ega personalijuhtimise osakonda; juhib tähelepanu sellele, et Eurostati andmetel oli 2003. aastal 91,5 % Euroopa äriühingutest vähem kui 10 töötajat;

25.

peab vajalikuks võtta kasutusele meetmed võitluseks deklareerimata töö vastu, mis on vaieldamatult eriti töömahukate VKEde puhul ebaausa konkurentsi allikas;

26.

kutsub liikmesriike üles suurendama alaesindatud etniliste vähemuste esindajatele kuuluvate VKEde kaasamist peamistesse majandussektoritesse ja töötama selleks välja tarnijate mitmekesisuse programme eesmärgiga anda võrdsed võimalused alaesindatud ettevõtetele, kes lepingute pärast suuremate ettevõtetega konkureerivad;

27.

rõhutab Euroopa osaühingu põhikirja kui uue täiendava õigusliku vormi tähtsust, tingimusel et selles keskendutakse VKEdele, kes kavatsevad osaleda piiriüleses tegevuses, ning et seda põhikirja ei saa kuritarvitada suuremad äriühingud liikmesriikide selliste õigusnormide kahjustamiseks ja nendest kõrvalehoidumiseks, mille abil edendatakse kõikide sidusrühmade huve arvestavat ettevõtete juhtimise süsteemi;

28.

kutsub riigiasutusi üles, võttes aluseks põhimõtte, et juurdepääs teabele on teabe enda saamise eeltingimus, ja arvestades siinkohal interneti kui vahendi tähtsust, lihtsustama maksimaalselt asutuste veebisaite, et võimaldada kasutajatel teha kindlaks pakutavad toetusmehhanismid ja neid paremini mõista;

29.

rõhutab innovatsiooni tähtsust VKEde jaoks ja uurimistegevuse võimaluste kasutamisega seotud raskusi; on seisukohal, et riiklikud teaduste akadeemiad ja uurimisinstituudid võiksid aidata edendada innovatsiooni ja vähendada VKEde uurimistegevuse takistusi; on seisukohal, et keskenduda ei tuleks mitte üksnes kõrgtehnoloogilisele innovatsioonile, vaid arvestada tuleks ka madala ja kesktaseme tehnoloogia ning informaalset innovatsiooni; on seisukohal, et Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudil võiks olla oluline roll VKEdega seotud uurimis- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamisel; kutsub liikmesriike üles mitmekordistama algatusi, millega hõlbustatakse VKEde juurdepääsu uurimistegevusele; on veendunud, et kõik ühenduse uurimis- ja tehnoloogiaprogrammid tuleks kujundada sellisel viisil, mis hõlbustab VKEde piiriülest osalemist;

30.

toetab komisjoni algatust teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendale raamprogrammile (2007–2013) (5) juurdepääsu parandamiseks;

31.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma paremaid raamtingimusi, mille eesmärk on luua keskkond, mis soodustab innovatsiooni VKEdes, eelkõige intellektuaalomandi kaitse parandamise ning võltsimise ja pettuste vastase võitluse tõhustamise võimaluste loomisega kogu Euroopa Liidus; on veendunud, et tasakaalustatud intellektuaalomandi õigusi käsitlevad eeskirjad saavad pakkuda kaitset ning tagada seejuures teabe ja ideede liikumise ja vahetuse; rõhutab, et VKEdel on vaja toetust intellektuaalomandi õiguste kaitseks, nende õiguste austamiseks asjaomaste intellektuaalomandi õiguste asutuste abiga ja ka oma intellektuaalomandi õiguste kasutamiseks, et leida rahastajaid;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles nõudma oma äripartneritelt intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-leping) rangemat kohaldamist ning tegema kõiki vajalikke jõupingutusi kahepoolsete, piirkondlike või mitmepoolsete lepingute vastuvõtmiseks, et võidelda võltsimise ja piraatluse vastu, näiteks võltsimisvastane kaubandusleping (ACTA);

33.

on seisukohal, et VKEde e-kaubanduse kogu potentsiaal ei ole ikka veel täielikult ära kasutatud ja et veel on palju ära teha ühtse Euroopa elektroonikaturu saavutamiseks toodetele ja teenustele, mille puhul VKEd võivad täita ELi turgude edasisel integreerimisel juhtivat rolli;

34.

on seisukohal, et VKEde osalemist klastrites tuleb edendada selleks, et stimuleerida innovatsiooni ja suurendada ELi majanduse konkurentsivõimet; kutsub seepärast komisjoni üles toetama klastrite juhtimise parandamist, eriti parimate tavade ja koolitusprogrammide vahetuse kaudu, kujundama ja levitama vahendeid klastrite tulemuslikkuse hindamiseks, edendama klastrite koostööd ja lihtsustama veelgi klastrite ELi programmides osalemise korda;

35.

nõuab, et SBAs võetaks arvesse VKEde koostöövorme (ostmise ja turustamisega tegelevad rühmitused), kuna rühmitused on tõendatult väiksemas pankrotiohus kui üksikettevõtjad;

36.

on sügavalt veendunud, et patentidel on innovatsioonis ja majanduslikes tulemustes oluline roll, sest need võimaldavad novaatoritel saada uuenduslikest investeeringutest tulu ning annavad vajaliku kindluse investeeringutele, omakapitalile ja laenudele; on seepärast arvamusel, et tuleks saavutada kiire kokkulepe ühenduse patendi suhtes, millega tagatakse odav, tõhus, paindlik ja kvaliteetne õiguskaitse, mis on kohandatud VKEde vajadustele, ning ka Euroopa ühtlustatud patendivaidluste lahendamise süsteemi suhtes;

37.

rõhutab vajadust edendada uuenduslikke ja kommertskasutusele eelnevaid riigihankeid, sest see annab ostjatele, kodanikele ja osalevatele ettevõtjatele lisandväärtuse; kutsub liikmesriike üles suurendama uuenduslike riigihangete osakaalu ja uuenduslike VKEde osalemist riigihankemenetlustes; palub komisjonil hõlbustada parimate tavade levitamist selles valdkonnas, näiteks seoses pakkumiskriteeriumide ja -menetluste ning riskide ja teadmiste jagamise korraga;

38.

on seisukohal, et rahvusvaheliste riigihangete puhul, kus uued tehnoloogiad võimaldavad piiriülest e-kaubandust, võimaldavad näiteks VKEde konsortsiumidele mõeldud kombineeritud enampakkumiste ning veebis avaldamise ja reklaamipakkumiste uued vormid riigihanke kaubanduse märkimisväärse suurenemisega edendada piiriülest e-kaubandust mitte ainult Euroopa Liidus, vaid kogu maailmas;

39.

juhib tähelepanu sellele, et on vaja piisavalt tehnilist ja kvalifitseeritud personali; on seetõttu arvamusel, et on vaja rohkem investeerida haridusse ning tuleks tugevdada haridusasutuste ja VKEde vahelist sidet, nii et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise, ettevõtluskultuuri ja ettevõtlusest teadlikkuse edendamine lisataks riiklikesse õppekavadesse; julgustab laiendama veelgi eri liikuvuskavasid, näiteks „Erasmus noortele ettevõtjatele” ja „Erasmus praktikantidele”, eriti seoses naiste osalemisega; toetab Leonardo da Vinci programmi kohaldamisala kavandatud laiendamist ning Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi loomist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid koostöös sotsiaalpartnerite ja koolituse pakkujatega tööpõhiseid kutse- ja ametialase (ümber)õppe ning elukestva õppe programme, mis on kohandatud konkreetselt vastavalt VKEde vajadustele ning mida kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist; palub komisjonil hõlbustada parimate tavade vahetamist uuendusliku koolituse valdkonnas ning töö ja pereelu ühitamise ning soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmete valdkonnas;

40.

rõhutab, et tähtis on toetada noori ettevõtjaid ja naisettevõtjaid ning käivitada selleks muu hulgas juhendamis- ja nõustamisprogramme; juhib tähelepanu sellele, et VKEdes töötab üha rohkem naisi ja noori ettevõtjaid, kuigi nad töötavad ka praegu peamiselt kõige väiksemates ettevõtetes (mikroettevõtted) ja võivad langeda ettevõtete üleviimise või pärandamise käigus kergesti stereotüüpide ja eelarvamuste ohvriks, eriti pereettevõtete puhul; kutsub seepärast liikmesriike rahvastiku vananemist arvesse võttes rakendama sobivat poliitikat ja mehhanisme, eelkõige võttes ettevõtete üleviimise puhul kasutusele diagnostika-, teavitus-, nõustamis- ja toetusvahendid;

41.

juhib tähelepanu sellele, et seitsmes raamprogramm sisaldab finantsriski jagamise mehhanismi, mis peaks võimaldama lihtsustada juurdepääsu Euroopa Investeerimispangast (EIP) saadavatele laenudele mahukate projektide jaoks; kutsub komisjoni üles hindama, kuidas VKEd seda mehhanismi kasutavad, ja esitama sellest tulenevalt vajalikke ettepanekuid;

42.

tervitab ühtse Euroopa võrgustiku loomist, millesse integreeritakse teenused, mida praegu osutavad euroinfokeskused ja innovatsiooni levikeskused, et toetada VKEsid kõikides nende innovatsiooni ja konkurentsivõimega seotud jõupingutustes paljude eri teenuste kaudu;

43.

kutsub komisjoni üles hindama VKEde osalemist konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis (6) ning esitama vajalikke ettepanekuid;

44.

juhib tähelepanu sellele, et VKEde rahastamise peamine allikas Euroopas on nende oma tegevus ja rahaasutustest saadud laenud; märgib, et VKEd arvatakse olevat kõrgema riskiga ja see takistab nende juurdepääsu rahastamisele; nõuab rahaasutuste, komisjoni ja liikmesriikide ühiseid jõupingutusi, et tagada VKEde juurdepääs rahastamisele ja pakkuda neile võimalust kindlustada oma kapitali kasumi ettevõttesse reinvesteerimise abil; on veendunud, et VKEdelt ei tohiks nõuda tasude maksmist enne tegevuse alustamist tagamaks, et nad suudavad ise rahalisi vahendeid ja ressursse luua; juhib siinkohal tähelepanu praeguse finantsolukorra kiireloomulisusele ja vajadusele viivitamatult tegutseda;

45.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi VKEdele mõeldud Euroopa rahaliste vahendite ja riigiabi edendamiseks ja nende olemasolu kohta teabe andmiseks ning muutma need kaks vahendit nii kättesaadavamaks kui ka kergemini mõistetavaks;

46.

kutsub liikmesriike üles looma paremaid tingimusi, mis võimaldavad VKEdel investeerida erialasesse koolitusse, muu hulgas otseste maksukärbete ning maksuasutuste ja Euroopa Liidu vahelise hüvitamiskorra kaudu;

47.

tunnistab, et liikmesriikide maksustamissüsteemid võivad takistada ettevõtete üleminekut, eelkõige pereettevõtete puhul, ning suurendada ettevõtte likvideerimise või sulgemise ohtu; kutsub seepärast liikmesriike üles oma õigus- ja maksuraamistikku hoolikalt läbi vaatama, et parandada ettevõtete ülemineku tingimusi, eriti omaniku pensionilejäämise või haiguse korral; on veendunud, et parandamine hõlbustab ettevõtete, eelkõige pereettevõtete tegevuse jätkumist, töökohtade säilimist ja kasumi reinvesteerimist;

48.

on väga rahul hiljutise ühtekuuluvuspoliitika ja Lissaboni strateegia kooskõlastamisega; on arvamusel, et tänu regionaalfondide suuremale suunamisele ettevõtlusele, uurimistegevusele ja innovatsioonile võib kohalikul tasandil vabaneda suurel hulgal vahendeid ettevõtluspotentsiaali edendamiseks;

49.

rõhutab, et dünaamilised finantsturud on VKEde rahastamise põhialus, ning rõhutab vajadust avada Euroopa riskikapitaliturud ja parandada juurdepääsu riskikapitalile, vahefinantseerimisele ja mikrokrediitidele; on seetõttu seisukohal, et tavaolukorras peaks VKEdel olema juurdepääs laenudele, mida annavad kapitaliturul osalejad, kes oskavad paremini hinnata nende eduvõimalusi ja katta tõhusamalt nende vajadusi;

50.

toetab nõukogu ja EIP otsust võtta vastu mitmed reformid, et laiendada EIP grupi poolt VKEdele pakutavaid finantstooteid ning arendada tunduvalt edasi panganduspartneritele pakutavaid üldisi laene, seda nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt;

51.

rõhutab, et VKEde piiratud juurdepääs rahastamisele takistab oluliselt nende loomist ja kasvu; tervitab sellega seoses EIP otsust toetada täiendava 30 000 miljoni euroga VKEdele mõeldud tagatisi ja muid rahastamisvahendeid; kutsub EIPd üles töötama välja uusi rahastamisvahendite vorme ja tõelisi uusi lahendusi, et kõrvaldada takistused, mida kujutavad tagatised laenule juurdepääsemisel; samuti kutsub liikmesriike üles praegust majanduskriisi arvestades julgustama panku tagama VKEdele juurdepääsu laenule mõistlikel tingimustel;

52.

kiidab heaks hiljutise algatuse, mis käsitleb ühismeedet väikerahastamisasutuste toetamiseks Euroopas (JASMINE), millest saavad kasu ettevõtluse alustajad ning mis edendab eriti noorte ja naiste ettevõtlust; palub liikmesriikidel võtta koostöös VKEde organisatsioonidega ja laenu andvate asutustega ennetav roll mikrokrediitidele ja alternatiivsetele rahastamisviisidele juurdepääsu ning nende taotlemist käsitleva teabe andmisel;

53.

rõhutab EIP ja Euroopa Investeerimisfondi tähtsat rolli VKEdele kättesaadavate rahaliste vahendite suurendamisel, võttes eriti arvesse praegust finantssegadust ja selle negatiivset mõju krediiditurule; palub komisjonil ja liikmesriikidel edasi uurida, kuidas saaks parandada praegusi panganduseeskirju ja muid finantseeskirju, sealhulgas krediidireitingute läbipaistvust, et lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele; kutsub komisjoni üles looma koostöös liikmesriikide ja EIPga sobivaid raamtingimusi üleeuroopalise riskikapitalituru arenguks;

54.

juhib tähelepanu sellele, et ühel neljast VKE tegevuse lõpetamise juhtumist on selle põhjuseks hilinenud maksmine, enamikul juhtudel riiklike haldusasutuste poolt; rõhutab, et praegune olukord, kus laenuraha on raskesti kättesaadav, võib mõjutada ebaproportsionaalselt VKEsid, kuna suuremad kliendid avaldavad väiksematele tarnijatele survet, et need pikendaksid maksetähtaegu; sellega seoses tervitab komisjoni ettepanekut vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (7) ning kutsub liikmesriike üles parandama maksekultuuri oma riiklikes haldusasutustes; nõuab tungivalt, et ühenduse tasandil kehtestataks ühtlustatud maksetähtaeg, mis võiks olla VKEdele tehtavate maksete puhul lühem, ja karistused selle tähtaja ületamise eest;

55.

tervitab SBAs kavandatud meetmeid, mille eesmärk on parandada VKEde varustamist kapitaliga; nõuab finantskriisi valguses eelkõige katsetatud ja läbi proovitud riiklike VKEde toetusprogrammide laiendamist ja/või jätkamist ning nende toetamise laiendamist finantsvahendajatele;

56.

võtab teadmiseks ELi konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tohutu potentsiaali turutõrgete kõrvaldamisel VKEde rahastamisel, ökoinnovatsiooni edendamisel ja ettevõtluskultuuri toetamisel;

57.

märgib, et standardimine võib turule juurdepääsu lihtsustamise ja koostalitusvõime suurendamise kaudu tekitada innovatsiooni ja parandada konkurentsivõimet; kutsub komisjoni üles parandama VKEde juurdepääsu standarditele ja VKEde osalemist standardimisprotsessis; julgustab komisjoni ühenduse standardeid rahvusvaheliselt veelgi rohkem propageerima;

58.

rõhutab, kui tähtis on kaasata võimalikult täiel määral Euroopa ettevõtlusvõrgustik, riiklikud projektijuhtimisasutused, kaubandus- ja tööstuskojad ning riigiasutused ELi uurimis-, arendus- ja innovatsiooniprogrammide ning ELi struktuurifondide, sealhulgas ühenduse algatuse JEREMIE (Euroopa ühisressursid mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele) pakutavate võimaluste edendamisse kohalikul tasandil;

59.

märgib, et riigihanked moodustavad umbes 17 % ELi SKPst; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama VKEde juurdepääsu riigihangetele ja osalemist nendes ning kasutama selleks eespool nimetatud Euroopa parimates tavades, mis lihtsustavad VKEde juurdepääsu riigihankelepingutele, esitatud võimalusi muu hulgas järgmiselt:

60.

lisaks ergutab liikmesriike võtma järgmisi meetmeid:

61.

märgib, et on vajadus süsteemse konsulteerimisteenuse järele, mis abistaks VKEsid nende igapäevases töös kogu nende tegevusaja jooksul, eesmärgiga optimeerida nende investeeringuid;

62.

on seisukohal, et täiustatud e-äri rakendused, mis põhinevad koostalitlusvõimelistel elektroonilistel allkirjadel ja autentsustunnistustel, kujutavad endast üliolulist VKEde konkurentsivõime edendajat ning komisjon ja liikmesriigid peaksid neid toetama;

63.

rõhutab siseturu tähtsust VKEde jaoks ja märgib, et VKEde juurdepääsu edendamine siseturule peaks olema esmatähtis;

64.

tunnistab, et VKEde võime kasutada täielikult ära siseturu pakutavaid eeliseid on endiselt piiratud; märgib seepärast, et nii siseturu õiguslikku kui ka poliitilist raamistikku tuleks täiustada, et lihtsustada VKEde piiriülest tegevust; märgib ka, et selge õiguslik keskkond pakuks VKEdele suuremaid stiimuleid siseturul kauplemiseks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid looma ühtsed kontaktpunktid ja veebiportaalid;

65.

rõhutab, et täpsem teave turulepääsu ja ekspordivõimaluste kohta ühtse turu piires on ülioluline nii riigi kui ka ELi tasandil; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama teabe- ning nõuandeteenuseid, eriti SOLVITi probleemide lahendamise võrgustikku;

66.

toetab üleskutseid liikmesriikidele osutada nõustamisteenuseid, et aidata VKEdel end kaitsta ebaausate kaubandustavade – näiteks eksitavaid ärikatalooge kirjastavate ettevõtete tegevus – vastu, mis peaks tugevdama VKEde usaldust piiriülese tegutsemise vastu; rõhutab, kui oluline on komisjoni roll nii selliste nõustamisteenistuste koordineerimise hõlbustamisel kui ka nendega koostöö tegemisel, et tagada piiriüleste kaebuste asjakohane ja tõhus käsitlemine; nõuab siiski, et juhul, kui sellised pehmed meetmed ei anna tulemusi, peaks komisjon olema valmis algatama asjakohaseid seadusandlikke muudatusi, mis tagaksid VKEdele tarbijakaitsega sarnase kaitse juhul, kui nad on sellistes tehingutes nõrgem osapool;

67.

märgib, et ainult 8 % kõikidest VKEdest tegutsevad piiriüleselt ja see asjaolu piirab kasvuvõimalusi; on seisukohal, et siseturu toetamine on hädavajalik; on arvamusel, et liikmesriigid peaksid tegema koostööd ühendusesisest tegevust mõjutavate haldusnõuete ühtlustamisel; kutsub liikmesriike kiiresti üle võtma ja rakendama teenuste direktiivi (8) ning pöörama seejuures erilist tähelepanu VKEde huvidele ja toetab Euroopa osaühingu põhikirja kiiret vastuvõtmist;

68.

on veendunud, et äriühingute maksustamiseks peaks eksisteerima ühine konsolideeritud alus; nõuab käibemaksu teeninduskeskuse loomist, mis võimaldaks ettevõtjatel täita oma äritegevusalaseid kohustusi päritoluriigis;

69.

kutsub komisjoni pidevalt edendama VKEde välisturgudele juurdepääsu raamnõudeid ja toetama teabe andmist; ergutab Euroopa ettevõtluse tugikeskuste loomist Hiinas ja Indias ning kõikidel arenevatel turgudel tihedas koostöös nendes riikides juba tegutsevate riiklike ettevõtluse tugikeskustega; kuna VKEde vähest osalemist piiriüleses tegevuses on võimalik selgitada ka keelteoskuse ja multikultuursete pädevuste puudumisega, on selle probleemi lahendamiseks vaja tõhusamaid vahendeid; tuletab meelde, et VKEd vajavad oma kodumaal paremat juurdepääsu teabele ja asjatundlikele nõuannetele;

70.

rõhutab, kui oluline on teha edusamme kaubandusläbirääkimistes, mis võiksid veelgi vähendada regulatiivseid kaubandustõkkeid, mis avaldavad VKEdele ebaproportsionaalset mõju;

71.

kutsub komisjoni üles lisama oma tööprogrammi VKEde võrdse kohtlemise inkorporeerimise WTO eeskirjadesse, mis käsitlevad juurdepääsu riigihankelepingutele; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu tolliformaalsustega seotud probleemidele, millega VKEd kokku puutuvad, eelkõige lihtsustades oma arvutisüsteemide kohandamist võimalikult odavalt nendega, mida kasutavad riikide tolliasutused, ja lihtsustades ettevõtja staatusele ligipääsu korda;

72.

on veendunud, et on hädavajalik vähendada bürokraatiat võimaluse korral vähemalt 25 % võrra ja seada sisse VKEde vajadustele kohandatud tänapäevane haldamine; seetõttu ergutab info- ja sidetehnoloogia valdkonna teadmiste edendamist VKEde hulgas, eelkõige noorte ettevõtjate ja naisettevõtjate seas, ning julgustab VKEsid kasutama paremini ära digitaaltehnoloogiat, mis võimaldab neil säästa aega ja raha ning kasutada säästetud vahendeid oma arenguks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema algatusi, et vahetada ja edendada parimaid tavasid, kehtestada võrdlusalused ning töötada välja suunised ja standardid VKE-sõbralike haldustavade kohta ning edendada neid suuniseid; on veendunud, et lähitulevikus on ka hädavajalik rakendada halduskoormust käsitleva sõltumatute huvirühmade kõrgetasemelise töörühma ettepanekuid, et saavutada vähendamise eesmärk, seadmata ohtu VKEde juurdepääsu rahastamisele;

73.

on arvamusel, et VKEsid ja eelkõige mikroettevõtteid tuleks maksustada halduskoormust võimalikult palju vähendaval viisil, et niimoodi lihtsustada ettevõtete tegevuse alustamist ning edendada innovatsiooni ja investeerimist kogu nende tegutsemisaja vältel;

74.

rõhutab, kui tähtis on hinnata tulevaste õigusloomealgatuste mõju VKEdele; nõuab seetõttu kohustuslikku, süstemaatilist ja kindla eesmärgiga mõjuhinnangut VKEde huvides, nn VKE-testi, mille tulemusi tuleks sõltumatult hinnata ja see hinnang peaks olema kättesaadav ELi õigusloomeorganitele; on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata väike- ja mikroettevõtetele avalduvale mõjule, sealhulgas halduskoormusele; nõuab tungivalt, et komisjon kohaldaks VKE-testi kõikide ELi uute ettevõtlust mõjutavate õigusaktide ettepanekute puhul, samuti olemasolevate õigusaktide lihtsustamisel ja menetluses olevate ettepanekute tagasivõtmisel; ergutab liikmesriike võtma kasutusele sarnaseid VKE-teste riigi tasandil;

75.

on arvamusel, et kõik uued õigusaktid, näiteks makseviivituste vältimise või autoriõiguste, äriühinguõiguse ja konkurentsiõiguse valdkonnas (nagu eeskirjad, mille eesmärk on lihtsustada konkurentsi piiramist käsitlevate kahjunõuete esitamist, või eeskirjad, mis tulenevad riigiabi käsitlevast üldisest grupierandi määrusest) tuleks sõnastada nii, et need ei diskrimineeri VKEsid, vaid pigem toetavad neid ja nende teenuste pakkumist kogu siseturul;

76.

rõhutab vajadust kaasata VKEd nõuetekohaselt ja õigeaegselt poliitika kujundamisse; seetõttu on veendunud, et komisjoni konsulteerimisperioodi tuleks pikendada vähemalt 12 nädalani alates kuupäevast, mil konsulteerimise dokumendid on kättesaadav kõikides ühenduse keeltes; tunnistab ettevõtete esindusorganisatsioonide olulist ja väärtuslikku rolli ning kutsub seetõttu komisjoni üles integreerima vajaduse korral VKEsid ja nende esindusorganisatsioone otse ekspertide nõuandekomiteedesse ja kõrgetasemelistesse töörühmadesse;

77.

kutsub komisjoni üles ergutama äriühinguõiguse ja eriti siseturul kehtivate raamatupidamiseeskirjade lihtsustamist ja ühtlustamist, et vähendada VKEde halduskoormust ja suurendada läbipaistvust kõigi asjaomaste sidusrühmade jaoks; nõuab tungivalt, et komisjon edendaks aktiivselt uue tehnoloogia, näiteks vormingu XBRL (eXtensible Business Reporting Language) kasutamist ja esitaks tegevuskava XBRLi aruandluse kasutuselevõtmise kohta Euroopa Liidus, et muuta see mõistliku aja jooksul kohustuslikuks ning edendada ja toetada kõnealuse avatud standardi laialdast kasutamist;

78.

julgustab statistikavabastuse kehtestamist mikroettevõtjatele, millega nad vabastatakse ajutiselt kohustuslikest statistilistest uuringutest, „ainult üks kord” põhimõtte ulatuslikku rakendamist ettevõtjate poolt riigiasutustele antava teabe osas ning e-valitsemise edasiarendamist;

79.

rõhutab vajadust kehtestada VKEsid mõjutavate uute ühenduse õigusaktide ühine kehtimahakkamise kuupäev; kutsub liikmesriike ja VKEde ühendusi üles teavitama VKEsid lühidalt ja arusaadavalt neid mõjutavatest õigusaktides tehtud muudatustest;

80.

ergutab liikmesriike koostöös VKEde organisatsioonidega looma – toetudes olemasolevatele struktuuridele, nagu Euroopa ettevõtlusvõrgustik ja Europe Direct’i bürood – VKEdele siseriiklikke eriotstarbelisi füüsilisi või elektroonilisi teabekontaktpunkte ja tugiasutusi kooskõlas ühtse kontaktpunkti põhimõttega, et pakkuda juurdepääsu mitmesugustele teabeallikatele ja tugiteenustele struktureerituna vastavalt ettevõtte tegevusetapile;

81.

tunnistab uue ettevõtte asutamise raskust, mille tingib eri liikmesriikides kehtestatud süsteemide mitmekesisus; peab seetõttu vajalikuks kehtestada ühtne süsteem ettevõtete asutamiseks, mille raames viiakse protsessi läbi sammhaaval ja ettevõtte saab luua 48 tunniga;

82.

kordab, et ühenduse programmide rahastamiseeskirjad tekitavad ikka veel sageli tarbetult bürokraatlikke, pikki ja kulukaid menetlusi, eelkõige VKEde jaoks; kutsub komisjoni üles taaselustama Euroopa VKEde vaatluskeskust, avaldama andmeid nende osalemise kohta ühenduse programmides koos kasuanalüüsiga ja seejärel esitama ettepanekuid nende osalemise suurendamiseks; kutsub komisjoni üles edendama asjaomaste VKEde esindajate rolli ja nähtavust erinevates poliitikavaldkondades; lisaks ergutab kõiki algatusi, mis võimaldavad arendada nn VKEde vaimu poliitika kujundamisel riigiasutustes, nagu komisjoni ettevõtluskogemuse programm, mis võimaldab Euroopa avalikel teenistujatel VKEdega lähemalt tutvuda;

83.

taunib liikmesriikide tava kehtestada tarbetuid lisanõudeid (nn gold plating), mis on eriti ohtlik VKEdele, ja kutsub komisjoni üles uurima, milliseid täiendavaid meetmeid võiks võtta selle vältimiseks; nõuab mõju järelhindamisi selle analüüsimiseks, kuidas otsuseid liikmesriikides ja kohalikul tasandil tegelikult rakendatakse;

84.

nõuab spetsiaalset VKEdele mõeldud ELi veebisaiti, mis sisaldaks teavet ELi projektide kohta ja projektide taotlusvorme, riiklikke telefoninumbreid, linke partnerite veebisaitidele, kaubandusteavet, teavet uurimisprojektide kohta ning samuti veebipõhist nõustamist, juhendust ja teavet uute õigusaktide kohta;

85.

kutsub komisjoni üles kohustuma koos liikmesriikidega ühtlustama taotlusvorme, mida ettevõtjad peavad täitma taotlus- ja pakkumismenetlustes;

86.

pooldab auhinna „Parim idee bürokraatia vähendamiseks” andmist ametiasutustele, kes on võtnud uuenduslikke meetmeid bürokraatia vähendamiseks kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil;

87.

nõuab, et ELi Ühtekuuluvusfondist tehtaks 30 päeva jooksul maksed juba heakskiidetud projektidele, et tagada nende projektide jätkuv edu, püsimajäämine ja mõju;

88.

tunnistab, et jätkusuutlikkuse parandamise jõupingutused peaksid saama (öko)innovatsiooni oluliseks allikaks ja tööstuse konkurentsivõime põhialuseks; juhib tähelepanu asjaolule, et VKEdel ei ole sageli piisavat teavet uute energiatõhusate ja keskkonnasõbralike lahenduste kohta ega vajalikke rahalisi vahendeid nende kasutamiseks; kutsub seetõttu komisjoni üles uurima, kuidas ühendus saaks VKEsid aidata, et nad muutuksid ressursi- ja energiasäästlikumaks;

89.

kinnitab, et väga tähtis on väikeettevõtete sotsiaalne vastutus, milleks on vaja horisontaalseid sidemeid, võrgustikke ja teenuseid; peab ebatõhusaks viitamist keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi sertifikaadile, kuna see kahjustab olemasolevaid sertifikaate ja seostub üksnes keskkonnaprobleemiga;

90.

kiidab heaks hiljutised algatused abistada VKEsid keskkonnaalaste õigusaktide järgimisel, kusjuures abi hõlmaks vähendatud vahendustasusid, keskkonnastandardite alasele teabele juurdepääsu tagamist ja ühenduse õigusaktidest konkreetsete erandite tegemist;

91.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/60

A.

arvestades, et pärast ELi hiljutisi laienemisi on sotsiaalse integratsiooni vajadus loonud uusi väljakutseid, millega tuleb tegeleda uute demograafiliste ja majandusolude kontekstis, ning arvestades, et kuigi nende väljakutsetega tuleb toime tulla kõikides liikmesriikides, on Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigid rohkem mõjutatud viimase kahekümne aasta jooksul toimunud struktuuri-, majanduslikest ja sotsiaalsetest muutustest; märgib seetõttu, et haavatavad ühiskonnarühmad, näiteks romid, on kõige ohustatumas olukorras;

B.

arvestades, et liikmesriikides, kus tööstussektorid on kokku kukkunud, on arengupotentsiaal piirkondades langenud ning selle tulemusena on just paljud romid vaesuse kiire suurenemise tõttu surutud ühiskonna äärealadele; arvestades, et parlament märgib ja kordab, et romide õigus riiklikule ja liidu kodakondsusele on selles protsessis devalveerunud ning et laienemisest tekkinud eelised ei ole asjakohaselt nendeni jõudnud, põhjustades nende eraldatuse süvenemise mitmel viisil ja suurendades nende mitmekordse diskrimineerimise ohtu;

C.

arvestades, et strateegilises poliitilises rünnakus võrdsete õiguste edendamiseks romidele peab arvestama äärmiselt keerulise sotsiaalse olukorraga, sest romid, Euroopa suurim rahvusvähemus, kannatavad kõigi teistele rühmadele iseloomulike ebasoodsate tingimuste all, ning arvestades, et seda võitlust saaks kõige tõhusamalt toetada kõikehõlmava romi-strateegia ja kooskõlastatud vahendite kogumi abil, mis hõlmab eri valdkondade poliitikat, ning toetusega nende rahastamisel;

D.

arvestades, et rändajad kujutavad endast eraldi etnilist nähtust, mida võiks õigustatult käsitleda eraldi küsimusena nii inimõiguste kui ka sotsiaalsest ja tööturu aspektist;

E.

arvestades, et romi elanikkonna integreerimine ühiskonda ei ole mitte ühe-, vaid mitmepoolne protsess, ning et romid on vaja aktiivselt kaasata otsuste tegemisse, kui töötatakse välja sotsiaalse kaasamise poliitikat;

F.

arvestades, et romide elutingimused, nende tervislik seisund ja haridustase määravad ära nende sotsiaalse olukorra ja olukorra tööturul ning kujutavad endast sageli ettekäänet nende eraldatusele ülejäänud ühiskonnarühmadest ja rassismile, ning arvestades, et see kõik takistab elukvaliteedi paranemist ega võimalda kasutada kõige põhilisemaid inimõigusi ja kodanikuõigusi;

G.

arvestades, et kehv transpordiinfrastruktuur, riiklike haldusasutuste ja teenuste, eriti kvaliteetsete haridusasutuste ja tervishoiuteenuste puudus ning ettevõtete ümberpaigutamine sunnivad noori majanduslikel põhjustel mujale kolima, süvendades piirkondlikku ebavõrdsust ja getostumist;

H.

arvestades, et on hädavajalik just enne Lissaboni protsessi teise perioodi lõppu hinnata romide sotsiaalset olukorda ja tööhõiveperspektiive ning otsustada, mida selles suhtes ette võtta;

I.

tunnistades struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide tähtsust integratsiooni edendamisel ja märkides, et romide sotsiaalsete probleemide keerukuse tõttu ei ole mõeldav, et neid saaks lahendada ainult struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide projektisüsteemide abil;

J.

arvestades, et varasema hea tava tunnustamine on kahtlemata oluline, kuid arvestades, et selle kehtivus on ajas ja ruumis piiratud;

K.

arvestades, et paljud romide kogukonnad kalduvad jääma paikseks, selle asemel et liikuda piirkondadesse, kus võiksid olla suuremad töö saamise võimalused,

1.

on seisukohal, et on vaja kooskõlastatud lähenemist romi kogukonna töö- ja elutingimuste parandamiseks, millel on kolm eesmärki:

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et romidele suunatud tegevuspoliitikaga on mitmetel juhtudel nende olukorda parandatud; nõuab, et kõikides ELi ja liikmesriikide meetmetes, mis eriti mõjutavad romisid, osaleksid otsuste tegijatena romi kogukonna sidusrühmad, et austataks nende organiseerumisvõimet ja vastutustunnet selle eest;

3.

märgib, et ebavõrdne juurdepääs teenustele ja ebasoodsam sotsiaalmajanduslik olukord, mille all kannatavad romi lapsed, jätab varajase arengu ja kvaliteetse hariduse nende haardeulatusest välja; märgib, et see ebasoodne olukord mõjutab omakorda negatiivselt nende emotsionaalset, sotsiaalset, füüsilist ja isiklikku arengut, samuti edaspidiseid võimalusi tööturul ning seepärast nende kaasamist ülejäänud ühiskonda;

4.

märgib, et haridussüsteemid on valikulised ja vaatamata liikmesriikide jõupingutustele kaotada segregatsioon, suurendavad paljud ja erinevad süsteemid, mis on näiliselt mõeldud segregatsiooniga võitlemiseks, ebavõrdsust ühiskonnarühmade vahel ja seavad väga ebasoodsasse olukorda vaesed inimesed, eriti romid, kes satuvad allakäiguspiraali; rõhutab seetõttu vajadust kindla suunitlusega hariduspoliitika järele, mis oleks suunatud romi peredele ja ergutaks aktiivselt osalema;

5.

rõhutab, et kuigi noorte romide arv kesk- ja kõrghariduses on teatavates liikmeriikides suurenenud, on nende haridustase ikkagi veel ELi keskmisest oluliselt madalam; juhib tähelepanu ühelt poolt tööjõu puudusele ja teiselt poolt romide väheste oskustega seotud kõrgele tööpuuduse tasemele; nõuab seetõttu, et liikmesriigid ja EL toetaksid esmajärjekorras romisid nende kvalifikatsiooni tõstmisel; juhib tähelepanu asjaolule, et mis puudutab tõendatud kvalifikatsiooni puudumist, saab romide olukorda tööturul parandada ka luues süsteemi nende praktiliste oskuste tunnistamiseks;

6.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid romi naistele ja tüdrukutele võrdse juurdepääsu kvaliteetsele haridusele ja kasutaksid stiimuleid (nt erialase arengu võimalused) kvaliteetsete õpetajate meelitamiseks sotsiaalmajanduslikult mahajäänumates piirkondades ja eriti suure romi elanikkonnaga maapiirkondades asuvatesse koolidesse;

7.

kutsub liikmesriike üles parandama romi naiste juurdepääsu kutseharidusele ning sobitama kutseharidust kohaliku tööturu vajadustega, et anda romi naistele tööturul nõutavad oskused;

8.

märgib, et valdav enamus romidest ülikoolilõpetajaid ei pöördu pärast ülikoolist lahkumist oma kogukonda tagasi ning et mõned neist eitavad oma päritolu või ei võeta neid oma kogukonnas vastu, kui nad soovivad tagasi pöörduda;

9.

soovitab koostada tervikliku programmipaketi, et edendada ja motiveerida romidest ülikoolilõpetajate kogukonda tagasi pöördumist ja töötamist oma kogukonnas ning selle huvides;

10.

on veendunud, et mõnes liikmesriigis mõjutavad romi kodanikud rahvastikupüramiidi konkreetsel viisil; märgib, et romi laste osakaal on elanikkonna hulgas suur, samas kui sündinute eeldatav eluiga on tervelt 10 aastat lühem kui enamikul rahvastikust;

11.

on seisukohal, et kuigi liikmesriigid on kasutanud suurel määral ELi ja liikmesriikide vahendeid, et aidata pikaajaliselt töötutel tööd leida, ei ole ELi tasandil veel ühtset lahendust leitud: liikmesriigid tegelevad selle olukorra lahendamisega väga erinevatel viisidel ja väga erinevas ulatuses ning need ei ole andnud võimalusi tööturule pikemas perspektiivis naasta, samas on nende meetmed, näiteks avaliku tööhõive programmid, veelgi süvendanud romide häbimärgistamist; nõuab seetõttu, et nii EL kui ka liikmesriigid muudaksid oma poliitika terviklikuks lähenemiseks, milles tegeldaks nende ilmajätmise kõigi aspektidega;

12.

kutsub liikmesriike üles kohandama kutsekoolituskavasid kohalike tööturgude nõudmistega ja andma stiimuleid tööandjatele, kes annavad tööd oskusteta inimestele (sealhulgas romidele) ning pakuvad neile koolitust ja võimalusi saada praktilisi kogemusi otse töökohal;

13.

kutsub liikmesriike ja kohalikke asutusi üles esitama iga-aastaseid soopõhise eristusega hinnanguid uuesti tööleasumise määra kohta pikaajaliselt töötute hulgas (mis seega hõlmab romisid), kes on läbinud tööturukoolituse, ning saadud kogemuste põhjal töötama välja kohalikule suutlikkusele ja majanduslikele vajadustele vastavaid uusi metoodikaid ja algatama uusi koolituskavasid;

14.

kutsub liikmesriike üles kasutama ELi vahendeid, et kaitsta traditsioonilisi romide tegevusi;