27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/1

1.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon teatas Regioonide Komitee täiskogu istungjärgul 8. oktoobril 2008 Brüsselis, et laseb välja töötada ELi Doonau piirkonna strateegia, mis oleks võrreldav Läänemere piirkonna strateegiaga (1);

2.

tervitab asjaolu, et 18. ja 19. juunil 2009 esitas Euroopa Liidu Nõukogu komisjonile taotluse koostada 2010. aasta lõpuks ELi Doonau piirkonna strateegia;

3.

tervitab piirkondadevahelise rühma „Doonau piirkond” loomist Regioonide Komitees 27. novembril 2008 ja toetab selle tööd;

4.

tervitab tähelepanu, mida Euroopa Parlament Doonau piirkonnale pöörab, ning püüdlusi luua fraktsiooniülene rühm ka Euroopa Parlamendis (2);

5.

viitab sellele, et ELi Doonau piirkonna strateegia eesmärk on tagada kodanikele suurem heaolu, turvalisus ja rahu. See asjaolu toob kasu kogu Euroopa Liidule tervikuna, kaasa arvatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

6.

sedastab, et 27 liikmesriigist koosnevas ELis etendavad makropiirkonnad aina olulisemat rolli eeskätt ELi territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsiooni puhul;

7.

sedastab, et Doonau piirkond koosneb nii Doonau äärsetest riikidest kui ka Doonau vesikonnas olevatest riikidest. Lisaks sedastab komitee, et Doonau piirkond koosneb ELi liikmesriikidest, ELi kandidaatriikidest, potentsiaalsetest kandidaatriikidest ja ELi naabruspoliitikasse kaasatud riikidest;

8.

rõhutab Doonau piirkonna Euroopa perspektiivi. Samas rõhutab komitee ka Doonau piirkonna välismõõdet ja juhib tähelepanu sellele, et Doonau piirkonnast võib võtta eeskuju koostöö teostumisel kolmandate riikidega;

9.

viitab põhjalikele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele reformidele, mis Doonau piirkonnas on raudse eesriide langemisest alates läbi viidud, mistõttu Euroopa Komisjon on kajastanud neid muutusi teemana 2009. aasta oma tööprogrammis (3) ja teatises „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Keskpangale: viis aastat ELi laienemisest – majandussaavutused ja väljakutsed” (4);

10.

näeb Doonau piirkonna toetavat mõju Euroopa tasandil, demokraatia ja õigusriikluse edenemist selles piirkonnas ning toetab eelkõige neid Doonau piirkonna riike, mis ei ole ELi liikmesriigid, nende teel demokraatliku arengu poole;

11.

omistab kandva rolli piirkondlikul ja kohalikul tasandil toimuvale koostööle euroopalike subsidiaarsuse, kodanikuläheduse ja partnerluse põhimõtete rakendamisel ning vastutustundlikule valitsemisele kolmandates riikides ja viitab Doonau piirkonnas kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide Euroopa Liiduga ühinemise nimel tehtava piirkondliku ja kohaliku koostöö lisaväärtusele;

12.

kinnitab Doonau piirkonna traditsioonilist kultuurilist ja ajaloolist ühtekuuluvust ja rõhutab eeskätt selles valdkonnas piirkondlike ja kohalike omavalitsuste panust;

13.

võtab arvesse olemasolevaid rahvusvahelisi, riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke koostööprojekte, võrgustikke ja institutsioone, mis tegutsevad Doonau piirkonnas, ja viitab sellele, et nende kogemused ja teadmised tuleb kaasata dialoogi Euroopa Liidu institutsioonidega;

14.

toetab Euroopa Komisjoni tõhusate ja ulatuslike suhete loomisel naaberriikidega ning kohaste poliitiliste ja majanduslike suhete sõlmimisel eri piirkondade ja partneritega;

15.

rõhutab ELi liikmesriikidest, ELi kandidaatriikidest, potentsiaalsetest kandidaatriikidest ja ELi naabruspoliitikasse kaasatud riikidest koosneva Doonau piirkonna erilist tähtsust, rolli ja vastutust; See piirkond kujutab endast ühtekuuluvuspoliitika raames läbiviidavate Euroopa Liidu programmide, kandidaatriikide ja potentsiaalsete kandidaatriikide heaks rakendatavate meetmete ning Euroopa Liidu naabruspoliitika raames kavandatud programmide kokkupuutepunkti;

16.

rõhutab Regioonide Komitee poliitilist rolli strateegilises raamistikus, mille eesmärk on saavutada Euroopa Komisjoni Euroopa naabruspoliitika ja ELi Doonau piirkonna strateegia omavaheline haakumine. Regioonide Komiteele on teada kohapealsed vajadused, mistõttu suudab komitee väga hästi hinnata sedalaadi meetmete ja programmide mõjusid;

17.

rõhutab Doonau makropiirkonna Euroopa ühtekuuluvuspoliitikas tunnustamise olulisust ja rolli tulevases territoriaalses arengus ELis ja naaberriikides, samamoodi, nagu tunnustatakse Läänemere ja Musta mere piirkondi;

18.

näeb eelkõige ELi Läänemere piirkonna strateegia sisulises kontseptsioonis eeskuju Doonau piirkonnale. Mõlemad makropiirkonnad soodustavad endiste kommunistlike riikide integreerumist Euroopa Liitu ning koostööd kolmandate riikidega. Mõlemas piirkonnas haakuvad ELi sisesed strateegiad kolmandate riikidega tehtava koostöö eri vormidega. Sellega seoses tasub viidata ka äärepoolseimates riikides koos ümbritsevate kolmandate riikidega kohaldatud Euroopa naabruspoliitikaga saadud kogemusele;

19.

näeb Euroopa Liidu Nõukogu taotluses komisjonile esitada 2010. aasta lõpuks ELi Doonau piirkonna strateegia Doonau piirkonna tähtsuse tunnustamist Euroopa tulevase arengu ning ELi ja tema naaberriikide suhete seisukohast; palub komisjonil kaasata piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning institutsioonid ELi strateegia koostamisse, austada rakendamisel liikmesriikide ja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste volitusi ning nende sisest pädevuste jaotust, samuti kasutada ära olemasolevad institutsioonid, aruandluskohustused ja järelevalveprotsessid;

20.

peab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning samuti regionaalarengu eest vastutavaid asutusi Doonau piirkonna strateegia vältimatuteks partneriteks. Nimetatud omavalitsused annavad olulise panuse Euroopa Komisjoni territoriaalse ühtekuuluvuse ning piiriülese koostöö kontseptsiooni edukasse väljakujundamisse. Oluline roll on sealjuures majanduse, teaduse ja kultuuri valdkonna sidusrühmadel, samuti keskkonnakaitse organisatsioonidel ja ühiskondlikel asutustel;

21.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikele ja piirkondlikel omavalitsustele ning regionaalarengu asutustele ja organisatsioonidele – kes tänu kodanikulähedusele tunnevad kodanike vajadusi ja probleeme väga hästi, kuulub keskne roll ELi Doonau piirkonna strateegia kavandamisel, rakendamisel ja edasiarendamisel, nii nagu Euroopa Komisjon selle välja on kuulutanud;

22.

rõhutab Doonau piirkonna arendamise olulisust selle piirkonna riikide, piirkondade, kohalike omavalitsuste ja kodanike Euroopa integratsiooni tähtsa elemendina ja toetab Euroopa Parlamenti, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni nende püüdlustes seda integratsiooni jätkuvalt edendada;

23.

toetab Lõuna-Euroopa stabiilsuspakti väljavahetamist piirkondliku koostöövõrgustiku vastu (Regional Cooperation Council, RCC), mis töötab Kagu-Euroopa koostööprotsessi (SEECP) egiidi all. See piirkondlik lähenemine tuleb Doonau piirkonna erivajaduste ja -nõudmiste arvestamisele kasuks;

24.

peab ELi Doonau piirkonna strateegia keskseteks valdkondadeks strateegilisi poliitikavaldkondi, nagu transport, keskkonnakaitse ja energiajulgeolek, majandus, turvalisus, haridus ja kultuur, töö, tervishoid ja sotsiaalsfäär;

25.

viitab suurtele territoriaalsetele erinevustele majanduslikus suutlikkuses Doonau piirkonnas ja näeb Doonau piirkonna lisamises Euroopa Komisjoni 2010. aasta töö prioriteetide hulka ja Doonau piirkonna tunnistamises ühtse piirkonnana eeldust selle piirkonna jätkuvaks integratsiooniks ja säästvaks majanduslikuks arenguks;

26.

palub Euroopa Komisjonil, kooskõlas ELi säästva arengu strateegiaga, arvestada Doonau erilist rolli heade tulevikuväljavaadetega üleeuroopalise transpordi- ja veeteena, mis võib vähendada Euroopa teiste transporditeede koormust. Infrastruktuuride väljaarendamine – nii vee peal kui ka maal – aitab kogu piirkonnal kasutada oma rolli ühenduslülina lääne ja ida, samuti põhja ja lõuna vahel ning parandada eelkõige oma piirkonna konkurentsivõimet;

27.

teeb ettepaneku üleeuroopalise transpordivõrgu infrastruktuuriprojektid kiiresti lõpule viia, kuna need annavad jätkusuutliku panuse Doonau piirkonna paremasse ühendamisse Euroopa transporditeedega ja Doonau riikide omavahelisse ühendamisse. Komitee kutsub sellega seoses asjaomaseid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles leidma lahendused juba kaua püsinud probleemidele ja kitsaskohtadele ning neid säästva arengu vaimus rakendama;

28.

rõhutab, et transport ja keskkonnakaitse ei tohi teineteist välistada, vaid vastupidi, need peavad käsikäes käima. Komitee juhib tähelepanu sellele, et Doonau piirkonna säästev areng peaks olema ülim eesmärk. Sama oluline on rakendada aluspõhimõtteid, mis on esitatud Doonau jõe kaitse rahvusvahelise komisjoni (ICPDR) ja Sava piirkonna rahvusvahelise komisjoni (ISRBC) ühisavalduses Doonau piirkonna siseveeliikluse ja keskkonnakaitse kohta;

29.

viitab sellele, et ökoloogia, kliimamuutuste mõju vastase ühise võitluse ja üleujutuste ärahoidmise valdkondades on piiriülene koostöö vältimatu;

30.

omistab Doonau piirkonna riikidele olulise rolli energiajulgeoleku tagamisel ja rõhutab ka Doonau rolli loodusliku ja taastuva energiaressursina, mis pakub väärtuslikku vee-energia potentsiaali; kasutamist tuleks soodustada eelkõige seal, kus ökoloogia ja majandus tuleb viia omavahel kooskõlla;

31.

viitab sellega seoses sellistele konventsioonidele nagu Doonau jõe kaitse ja säästva kasutamise alasele koostöö konventsioonile (Doonau kaitse konventsioon), (5) millega loodi Doonau jõe kaitse rahvusvaheline komisjon (ICPDR) ning mis jõustus 1998. aastal ja Karpaatide kaitse ja säästva arengu konventsiooni (Karpaatide konventsioon). Dokument „Joint Statement on Guiding Principles for the Development of Inland Navigation and Environmental Protection in the Danube River Basin” (6) on juba suurepärane näide sellisest koostööst;

32.

kutsub Doonau piirkonna liikmesriike, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning regionaalarengu eest vastutavaid asutusi üles osalema Euroopa Komisjoni toetatavates keskkonnaprogrammides, nagu LIFE+ programm (jõgede ning jõeniitude süsteemide taastamine), Euroopa territoriaalse koostöö programmides ning Euroopa aruka energia programmis kohalike energiavõrguprojektide toetamiseks kõnealuse piirkonna kohalikes omavalitsustes;

33.

viitab sellele, et veepoliitika raamdirektiivi rakendamise meetmed peaksid aitama kaasa ka kalavarude säästvale säilitamisele. Doonau süsteemi kalavarud on väga liigirikkad, hõlmavad paljusid põliseid kalaliike ning vajavad seetõttu erilist kaitset;

34.

juhib tähelepanu ühistele jätkusuutlikele kontseptsioonidele turismi valdkonnas. Näiteks Espoo, (7) Aarhusi (8) ja Berni (9) kokkulepete raames saaksid Doonau piirkonna riigid teha tõhusamat koostööd. Doonau jalgrattatee näide näitab sellise koostöö kasulikkust kõigi osalejate jaoks;

35.

peab eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning regionaalarengu eest vastutavate asutuste kogemuste vahetamist neis valdkondades kogu Doonau piirkonna arengu jaoks väga kasulikuks. Tänu oma oskusteabele ja kohalike olude tundmisele on omavalitsustel võimalik ühiseid kontseptsioone mõistlikult ellu viia. Ühised valitsustevahelised kokkulepped ja koostöölepingud, mille paljud riigid ja piirkonnad Doonau piirkonnas on omavahel sõlminud, näitavad sihipäraste koostööprojektide võimalikke vorme;

36.

viitab sellele, et Doonaud peaks käsitlema kogu ümberkaudse ala majandusliku arengu vektorina. See kehtib näiteks vee- ja maismaateede ühenduse ja samuti sadamate ja piirkonnas asuvate majanduskeskuste kohta;

37.

viitab piiriüleste projektide olulisusele, mis aitavad üle saada piirialade majanduslikust isoleeritusest ja parandavad nende konkurentsivõimet ja stabiilsust;

38.

sedastab, et piirkondadel ja kohalikel omavalitsustel on keskne roll kontaktide loomisel väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tasandil;

39.

leiab, et keskne roll on ka valitsusvälistel organisatsioonidel, majanduslikel ja sotsiaalsetel sidusrühmadel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes edendavad tõhusalt piiriüleseid ja riikidevahelisi projekte. Sealjuures tuleb jälgida, et kasutataks piiriülese, rahvusvahelise ja piirkondadevahelise territoriaalse koostöö programmide (eesmärk 3) ja eesmärk 1 ja eesmärk 2 programmide sünergiat. Nii saab Doonau piirkonna väljaspool ELi asuvaid riike, piirkondi ja kohalikke omavalitsusi Euroopa Liidule lähendada ning eelkõige tutvustada sealsetele inimestele Euroopa Liidu demokraatia ja õigusriikluse väärtusi; peab eriti oluliseks olemasoleval potentsiaalil (inimressursid, infrastruktuur) põhinevat tugevdatud koostööd tehnoloogiaarenduse ja teadustegevuse valdkonnas, pidades silmas Doonau piirkonna säästvat majanduslikku arengut;

40.

kutsub Doonau piirkonna riikide pädevaid ametiasutusi üles astuma asjakohaseid samme, et võimaldada kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel osaleda tulevastes Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustes, nagu on ettenähtud määruses (EÜ) nr 1082/2006;

41.

tuletab meelde, et Doonau on hästi laevatatav jõgi ja tulevikus on seal veelgi suurem laevaliiklus, ning rõhutab seega liiklusohutuse parandamise meetmete tähtsust;

42.

viitab sellega seoses Belgradi konventsioonile, (10) mis reguleerib laevaliiklust Doonaul;

43.

kutsub Doonau äärseid riike üles jätkama ühist võitlust kõigi piiriülese kuritegevuse vormide vastu, eelkõige organiseeritud kuritegevuse, narkokaubanduse, ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse vastu;

44.

rõhutab keskkonnaohutuse olulisust, kuna see on ohutuse küsimuste oluline aspekt, eelkõige seoses piiriülese saaste ärahoidmise ja kaitsega üleujutuste eest;

45.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll kultuuridevahelise dialoogi edendamisel. Tänu oma heterogeensele elanikkonnale sobivad linnad ja piirkonnad eriti hästi oma otseste kogemuste kaudu kultuuridevahelist ja religioonidevahelist dialoogi toetama;

46.

viitab päritolu- ja kodupiirkondadega Euroopa ühtekuuluvuse nimel tehtava piirkondliku kultuuritöö ühendavale rollile;

47.

viitab sõpruslinnade vaheliste suhete loomise tähtsusele, nt võrgustik DonauHanse®, kuna see on oluline meede Euroopa moto „ühinenud mitmekesisuses” teostamiseks Euroopa Liidu kodanike otsesel osalusel. Vastastikune dialoog ei aita mitte ainult kaasa kultuuridevaheliste eelarvamuste kadumisele, vaid loob ka raamistiku majanduslikuks ja sotsiaalseks koostööks ja säästvaks arenguks ning soodustab seega Lissaboni strateegia eesmärkide elluviimist;

48.

viitab sellele, et institutsioonidel, nagu Euroopa Doonau Akadeemia, Andrássy Gyula nimeline ülikool Budapestis või Doonau piirkonna ja Kesk-Euroopa instituut võib olla oluline roll, ühendades olemasolevaid potentsiaale ja kaasates uusi sihtrühmi;

49.

vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat (2010) ja vabatahtliku töö Euroopa aastat (2011) silmas pidades viitab sellele, et Doonau piirkonna majanduslik areng peab kindlasti käima käsikäes sotsiaalse arenguga, et veenda kõiki kodanikke Euroopa Liidu eelistes;

50.

tänab kõiki osalejaid, kes on tegelenud kogemustevahetusega riiklike ja valitsusväliste organisatsioonide vahel Doonau piirkonnas, et kiirendada arengut sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas, ning palub neil seda toetust jätkata kõigil tasanditel;

51.

sedastab, et konkurentsivõimeliste ja arenguperspektiividega piirkondade arendamine globaliseerumise tingimustes ja Lissaboni eesmärke silmas pidades muutub aina olulisemaks;

52.

viitab sellele, et Doonau piirkond kuulub toetusperioodil 2007–2013 kahe osaliselt kattuva riikideülese arenduspiirkonna: Kesk-Euroopa ja Kagu-Euroopa alla. Varem ühtse Kesk- ja Kagu-Euroopa arenduspiirkonna eraldamine kaheks Läänemere ja Egeuse vahel (CADES) võib eelkõige just Doonau piirkonnas mõjuda ebasoodsalt territoriaalsele, sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele. Doonau piirkonna erilise geograafilise ja kultuurilis-ajaloolise tausta ning eelkõige tema ühendava funktsiooni tõttu Ida- ja Lääne-Euroopa vahel tuleb Doonau piirkonna puhul näha erilist poliitilis-strateegilist mõõdet. Nimetatud geopoliitilise tähtsuse tõttu oleks seda kõige parem arvesse võtta ühes ühtses koostööpiirkonnas;

53.

märgib, et seepärast tuleks Doonau piirkonda tema majandusliku, sotsiaalse, ökoloogilise ja kultuurilise potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks käsitleda Euroopa Liidu ühe riikideülese arenduspiirkonnana. Üks ühtne Euroopa Liidu arenduspiirkond tooks kaasa järgmist:

54.

kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles käsitlema Doonau piirkonda järgmise toetusperioodi jooksul ühtse riikideülese arenduspiirkonnana. Vahendid IPA ja ENPI on paindlikud meetmed, mis võimaldavad kandidaatriike, potentsiaalseid kandidaatriike ja kolmandaid riike kogu arenduspiirkonnas täielikult integreerida. Selle toetuse edasiarendamine tuleks Doonau piirkonna ühtsele arengule kasuks. Sellega seoses kutsutakse üles kontrollima, kas komisjoni volitusi toetusvahendite ERF, IPA ja ENPI osas Euroopa territoriaalse koostöö programmidega on võimalik ühendada ning kas neid volitusi peaks täitma vaid üks komisjoni talitus.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/7

1.

märgib, et naistevastane vägivald on inimeste põhiõiguste ja -vabaduste rikkumine ning takistab meestega võrdsete võimaluste saavutamist;

2.

meenutab, et Euroopa Liidu üheks põhisambaks olevat majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ei ole võimalik saavutada, kui pooltel elanikel on lihtsalt sellepärast, et nad on naised, vaja ületada oma isiklikus ja ametialases arengus takistusi, mis võivad seada ohtu koguni nende kehalise ja vaimse puutumatuse;

3.

märgib, et see probleem puudutab kogu maailma. Kõnealune sotsiaalne pahe esineb kõigis kultuurides, nii idas kui ka läänes. 1995. aasta septembris Pekingis toimunud naiste maailmakonverentsil kinnitati, et naistevastane vägivald on maailma kõige levinum, ent samas madalaima avastamisprotsendiga kuritegu: „Naistevastases vägivallas väljenduvad naiste ja meeste ajalooliselt ebavõrdsed võimusuhted, mis on viinud meessoo domineerimiseni naissoo üle ja naissoo diskrimineerimiseni meeste poolt ning takistanud naiste täielikku arengut. […] Naistevastase vägivalla aluspõhjus on kultuurinormid, milles naistel on meestest madalam staatus perekonnas, tööelus, kogukonnas ja ühiskonnas”;

4.

tunnistab, et möödunud sajandil toimunud naiste järkjärguline kaasamine avalikku ellu tõi kasu ühiskonnale tervikuna ja rikastas seda naiste panusega kultuuris, kõrghariduses, poliitikas, teaduses, majanduses ja teistes valdkondades;

5.

toetab kõnealuseid püüdlusi naiste vabaduse ja täieliku arengu saavutamise poole ning mõistab hukka neid ohustavad ja piiravad tõekspidamised ja tavad. Naistevastane vägivald on vastuolus demokraatliku ühiskonna elementaarsete põhimõtetega;

6.

sedastab, et naistevastast vägivalda esineb Euroopa Liidu kõigi liikmesriikide kõigis ühiskonnakihtides, sõltumata inimeste haridustasemest või kultuuritaustast;

7.

juhib tähelepanu kõnealuse vägivalla all kannatavate naiste ja alaealiste õiguste ja vabaduste rikkumisele, mida ei tohi sallida;

8.

märgib, et nii ennetustöö naistevastase vägivalla kaotamiseks kui ka vägivalla vastu võitlemine ning selleks lahenduste pakkumine on esmatähtis eesmärk, et säilitada naiste füüsiline ja vaimne puutumatus, tagada sooline võrdõiguslikkus ning saavutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurem majanduslik ja sotsiaalne areng;

9.

peab vajalikuks hinnata sotsiaalset olukorda soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt, et panna alus tõhusatele meetmetele, mida võtta kodanike vajadustele kohandatud sotsiaalpoliitika raames;

10.

kinnitab, et naistevastase vägivalla juured on sellises ühiskonnakorralduses, kus püsib naiste ja meeste ebavõrdsus, ning selle vägivalla kaotamiseks on esmatähtsad poliitikameetmed, mille eesmärk on saavutada tegelik sooline võrdõiguslikkus. Võrdõiguslikkus tähendab, et naistel ja meestel peavad olema samad võimalused ühiskonna ja iseenda elu kujundamiseks, ning see eeldab samu õigusi, võimalusi ja kohustusi kõigis eluvaldkondades;

11.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused seisavad kodanikele kõige lähemal ning suudavad tegutseda väärtuste vahendajana ja rakendada majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitikat igapäevaelus. Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu koostas ELi soolise võrdõiguslikkuse viienda tegevuskava raames „Euroopa harta meeste ja naiste võrdõiguslikkuse kohta kohalikus elus”. Selles tunnistatakse, et poliitikameetmeid meeste ja naiste võrdsete võimaluste saavutamiseks tugevdatakse kõige paremini kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

12.

nimetab, et kõnealusele hartale alla kirjutanud kohalikud omavalitsused tunnistavad artiklis 22, et sooline vägivald kujutab endast põhiliste inimõiguste rikkumist, ja kohustuvad rakendama poliitikameetmeid ja abinõusid selle vastu võitlemiseks;

13.

sõnab, et ELi institutsioonid tunnistavad, et eri meetmete edu sõltub ELi institutsioonide suutlikkusest kasutada ära tavasid ja ressursse, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba kasutavad. Seepärast on nimetatud omavalitsused, mis asuvad kodanikele kõige lähemal, sobivad elanikkonna arvamuste ja mureküsimuste vahendamiseks, tõhusate lahenduste leidmiseks ning Euroopa poliitikameetmete toetamiseks ja edendamiseks;

14.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kõnealustes küsimustes suur vastutus ning neil on ka suured kogemused, head tavad ning nii ohvritele kui ka vägivalla tarvitajatele suunatud programmid;

15.

rõhutab Euroopa Liidu institutsioonide tegevust, milles tunnistatakse subsidiaarsuse põhimõtte ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli olulisust kõnealuses valdkonnas ning millega edendatakse omavalitsuste tegevuse arendamist ja kooskõlastamist;

16.

juhib tähelepanu kasvavatele jõupingutustele, mida tehakse teadlikkuse tõstmiseks naistevastasest vägivallast kui inimõiguste rikkumisest. Need jõupingutused kajastuvad rahvusvahelistes deklaratsioonides ja riikide õigusnormides;

17.

peab huvitavaks õigusnormide arengut, mis on toimunud naistevastase vägivallaga võitlemise valdkonnas eri liikmesriikides ning kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, ning kogemuste vahetamise tähtsust seoses õigusnormide loomise ja nende rakendamisega. Komitee rõhutab kõnealuse probleemi olulisust ja vajadust võtta õiguslikke meetmeid naistevastase vägivalla kaotamiseks ennetuse ja tervikliku ohvriabi kaudu;

18.

märgib, et üks ühenduse õiguse peamisi põhimõtteid on naiste ja meeste võrdsete võimaluste saavutamine, nagu sätestatakse 1997. aasta Amsterdami lepingu artiklites 2 ja 3, kus öeldakse, et Euroopa Liidu ülesanne on edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi, hõlmates selle põhimõtte kõigisse poliitikameetmetesse ja programmidesse;

19.

tunnistab, et mõistet „naistevastane vägivald” määratletakse erinevalt, ent kõige aktsepteeritum määratlus on ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsiooniga 48/104 vastu võetud naistevastase vägivalla kaotamise deklaratsiooni esimeses artiklis esitatud määratlus, mille kohaselt naistevastane vägivald tähendab igasuguseid naiste vastu suunatud vägivallategusid, mis põhjustavad või võivad põhjustada naisele füüsiliselt, seksuaalselt või vaimselt kahju või kannatust, sealhulgas selliste tegudega ähvardamine, sunniabinõude tarvitamine või omavoliline vabadusest ilmajätmine, ükskõik kas avalikus sfääris või eraelus. Esitatava arvamuse eelnõu koostamisel kasutataksegi nimetatud määratlust;

20.

leiab, et soolise vägivalla kaotamine kuulub ELi esmatähtsate tegevusvaldkondade hulka soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, nagu tõdeti Regioonide Komitee 6. detsembri 2006. aasta arvamuses komisjoni teatise kohta nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010”;

21.

märgib, et paljud liikmesriigid on tunnistanud kõnealuse ühiskondliku probleemi tähtsust ning vajadust leida terviklikke lahendusi. Euroopa Nõukogu käivitas 27. novembril 2006 kampaania naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Sellel algatusel on kolm mõõdet: valitsustevaheline, parlamentaarne ning kohalik ja piirkondlik, arvestades kodanikele kõige lähemal asuvate asutuste kaasamise olulisust;

22.

sedastab, et probleemi kohta kättesaadav teave ei võimalda saada tervikpilti olukorrast. See kahjustab selgesti naiste täielikku võrdväärset osalemist ühiskonnas;

23.

toetab võitlust naistevastase vägivallaga selle ärahoidmise ja selle kohta teadlikkuse tõstmise meetmete ning ohvriabi ja ohvrite kaitse meetmete abil, toetab sobivate teenuste ja tavade rakendamist, et teavitada sisserändajaid, eelkõige naisi ja lapsi, petturlike sisserändepakkumiste ja ekspluateerimise võimalikkusest;

24.

leiab, et naistevastase vägivalla probleemi tuleb vaadelda eri nurkade alt ja kõiki tema avaldumisviise uurides, et mõista selle nähtuse kogu keerukust.

25.

toetab algatusi ja projekte, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused viivad ellu naistevastase vägivalla kaotamiseks, ning heade tavade vastastikust tutvustamist;

26.

tunnistab, et võitlus naistevastase vägivallaga on vältimatu tingimus vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks Euroopa Liidus, ent vägivalla tagajärgedel ja vägivalla kaotamiseks vajalikel meetmetel on ka märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne mõju;

27.

leiab, et inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil ja kõik muud ekspluateerimise vormid rikuvad üksikisikute põhiõigusi. Inimkaubandus solvab tõsiselt üksikisiku inimväärikust ja rikub tema õigust enda elu ja keha üle otsustada. Inimkaubandus seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil puudutab esmajoones noori naisi ja tüdrukuid ning on orjuse kaasaegne vorm, mis õõnestab ühiseid euroopalikke väärtusi ning inimeste põhiõigusi ja kujutab seega endast olulist takistust sotsiaalsele võrdsusele ja soolisele võrdõiguslikkusele;

28.

juhib tähelepanu otsestele ja kaudsetele majanduslikele kuludele, mida naistevastane vägivald tekitab liikmesriikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Vägivalla eri tagajärjed mõjutavad ohvrite elus nende ametialast arengut ning kehalist, vaimset ja sotsiaalset tervist. Need mõjutavad negatiivselt ka naistevastase vägivalla tunnistajaks olnud teiste pereliikmete, eelkõige laste tervist ja heaolu ning pikaajaliste terviseprobleemide kulud jäävad sageli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kanda. Nendele kaudsetele kuludele, mis kajastuvad kaupade ja teenuste kaos ning ohvrite heaolu vähenemises, tuleb lisada otsesed kulud vägivalla tõttu kasutatavate eri- või üldressursside näol. Kokku arvutatud summade suurus õigustab igati ennetusprogramme, mille kulud on vägivalla sotsiaalsest kulust selgelt madalamad;

29.

juhib tähelepanu tagajärgedele, mida vägivald põhjustab ühiskonnale tervikuna. Seetõttu tuleb kõnealust küsimust pidada eriti oluliseks ühiskondlikuks probleemiks. Vägivald ei mõjuta mitte ainult üksikisikuid, perekondi ja kogukondi, vaid vähendab ka riikide majandusarengut;

30.

väljendab muret andmete üle, mis selgusid Carol Hagemann-White'i poolt 2006. aastal Euroopa Nõukogule koostatud uuringust meetmete kohta, mida nõukogu liikmesriigid on võtnud naistevastase vägivallaga võitlemiseks. Uuringu andmetel on 12–15 % Euroopa üle 16-aastastest naistest kannatanud paarisuhtes väärkohtlemise all, mõnikord isegi pärast paarisuhte lõppemist;

31.

toetab Daphne algatusi, mis käivitati 1997. aastal, aitamaks kaotada naistevastast vägivalda Euroopa Liidus. Ajavahemikuks 2007–2013 kiideti heaks 116,85 miljoni euro suuruse eelarvega programm Daphne III, mille eesmärk on töötada välja programme laste, noorte ja naiste kaitseks mis tahes vägivalla eest ning tervisekaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrge taseme saavutamine. Lisaks edendatakse selle programmiga valdkondadevaheliste võrgustike osalemist ning rahastatavate projektide väljatöötamisega saadakse teavet vastutavate asutuste vajaduste ja tegevuseelduste kohta;

32.

kutsub liikmesriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles järgima Maailma Terviseorganisatsiooni soovitust, milles väljendatakse vajadust toetada uuringuid naistevastase vägivalla põhjuste, tagajärgede, kulude ja tõhusate vältimismeetmete kohta, et need andmed moodustaksid meetmete ja ennetustegevuse aluse ning võimaldaksid saada paremat teavet juba võetud meetmete tõhususest;

33.

kordab, et kõik tehtavad uuringud peavad esitama andmeid soo, vanuse, sotsiaalsete tingimuste ja muude sooga seotud näitajate lõikes, et saada ülevaade olukorrast ning kohandada eri majanduslikke ja sotsiaalseid strateegiaid ja meetmeid vastavalt, et saavutada rohkem võrdsusel põhinev ühiskond, mille majanduslik ja sotsiaalne edu ja heaolu on suurem;

34.

kutsub üles looma süsteemi ja head tava, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel koguda ühtseid ja võrreldavaid statistilisi andmeid vägivalla ja poliitikameetmete kohta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas, et tõsta teadlikkust probleemist ja teha tõhusate meetmete ettepanekuid poliitiliste, majanduslike ja muude selle probleemiga seotud otsuste vastuvõtmiseks;

35.

palub korraldada Euroopa tasandi uuringu, mis esitaks andmeid naistevastase vägivalla esinemissageduse kohta eri piirkondades, et saada ülevaade probleemi suurusest ja suuta teha uusi ettepanekuid, kuidas seda vägivalda kaotada. Uuringute väljatöötamine peaks toimuma vastavalt kõnealuse valdkonna ühistele kriteeriumidele, mis määratleksid mõisted ja sekkumisreeglid;

36.

rõhutab, et on vaja pöörata rohkem tähelepanu haridusele, mis on koos perekonnaga peamine poiste ja tüdrukute sotsialiseerija. On väga oluline edendada naiste ja meeste võrdsete võimaluste põhimõtet ning luua naistevastase vägivallaga võitluses koolituse, vältimise ja teadlikkuse tõstmise strateegiaid kõigil hariduskogukonna tasanditel ja valdkondades;

37.

soovitab võtta kogu ühiskonnale suunatud teavitusmeetmeid, et soolist vägivalda ei peetaks asjaosaliste eraasjaks, vaid osaletaks selle probleemi lahendamisel;

38.

kutsub üles võtma meetmeid, millega taunitakse naise väärikust kahjustavat vägivaldset ja diskrimineerivat käitumist ning millega saadetakse erinevaid sõnumeid ühiskonna eri rühmadele (noored, vägivallaohvritest naised, vägivaldsed mehed, alaealised, mehed ja naised, kellel ei ole teemaga otsest seost), et lihtsustada kogu elanikkonna kaasamist. Samuti tuleks tagada vägivallatsejatele määratud karistuste täitmine;

39.

rõhutab, et on vaja kaotada ühiskonnast mehelikkuse ja naiselikkuse mõistmise sellised reklaami, meedia ja õppematerjalide kaudu levitatavad vormid, mis eeldavad majandusliku, sotsiaalse või poliitilise võimu ebavõrdsust, ning pakkuda välja uusi alternatiivseid vorme, mis on õiglasemad ja võrdsematel alustel;

40.

kinnitab positiivseid tulemusi, mis on saadud haridus-, õigus-, tervishoiu-, psühholoogia- ja sotsiaalteenuste ning julgeolekuvaldkonna töötajatele antava eriväljaõppega riikides, kus sellist koolitust antakse, et nimetatud töötajad suudaksid aegsasti märgata soolise vägivalla juhtumeid ja pöörata probleemile teadlikult tähelepanu;

41.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles võtma rohkem julgeolekumeetmeid vägivalla ohvriks langenud naiste kaitsmiseks sihipäraste meetmete kaudu, näiteks suurendades politsei inimressursse ja kasutades rohkem tehnoloogilisi ressursse, mis tagavad naiste kehalise ja isikupuutumatuse;

42.

tunnustab olulist tööd, mis valitsusvälised organisatsioonid võitluses naistevastase vägivalla vastu on mitmel tasandil ära teinud ning toetab aktiivset koostööd nende organisatsioonidega, sealhulgas sobivat logistilist ja finantstoetust;

43.

teeb kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ettepaneku võtta meetmeid, mis tagavad vägivallaohvrite juurdepääsu erivahenditele, et anda terviklikku abi nii naistele kui ka nende ülalpeetavatele, võimaldades neile kohe ajutise eluaseme. Lisaks tehakse ettepanek käivitada sekkumise eriprogrammid alaealistele, keda tuleb samuti lugeda soolise vägivalla ohvriteks, kuna nad on eriti haavatavad oma vanuse ning vanematest sõltuvuse tõttu;

44.

innustab kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustajaid arvestama oma kavandamis- ja haldusmenetlustes naiste turvalisust ning avalikes kohtades toimepandavate vägivallategude ennetamist, eelkõige seoses vajalike abinõudega nagu avalike kohtade valgustus, ühistranspordi ja taksoteenuse korraldus ning autoparklate, elamute ja avalike hoonete kujundus ja planeerimine;

45.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles aitama neid institutsioone, kes võtavad vastu õigusakte, looma eeskirju soolisest vaatepunktist ning naiste ja meeste võrdõiguslikkusest lähtudes, tegeledes soolise vägivalla probleemiga globaalselt ja terviklikult, asetades selle diskrimineerimise ja võrdsuspõhimõtte raamistikku ning käsitledes naistevastast vägivalda struktuurilise ja poliitilise probleemina, mille lahendamisse peavad otsustava panuse andma kõik ametiasutused ja kodanikud;

46.

meenutab liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohustust tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine kõigis valdkondades, s.o majanduses, hariduses, poliitikas ja tööhõives, nagu sätestatakse direktiivis 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes ning direktiivis 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega. Vaid neis omavalitsustes, kus austatakse naiste ja meeste võrdseid võimalusi, on võimalik saavutada kõrgemat majandusliku ja sotsiaalse õigluse ja arengu taset;

47.

rõhutab, et on vaja edendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste heade tavade vastastikust tutvustamist teavituskampaaniate, ennetusmeetmete, asjatundjate koolitamise ja vägivallaohvritest naiste abistamise valdkonnas;

48.

soovitab, juhul kui seda ei ole veel tehtud, moodustada julgeoleku-, tervishoiu-, õigus- ja sotsiaalvaldkonnas eriüksused, mis sekkuvad naistevastase vägivalla korral ja on suutelised pakkuma eesmärgipärast abi. Peale selle tuleks uurida, kas on võimalik rakendada hädaabiteenuseid, nagu anonüümne tasuta telefoniliin, uued info- ja sidetehnoloogiad, mis pakuvad vägivallaohvritele ja/või vägivallaga kokku puutunud või sellest ohustatud isikutele online-nõustamist ja kaebuste esitamise menetlusi; need teenused peaksid lihtsustama ka juurdepääsu asjakohasele meditsiinilisele ja kohtumeditsiinilisele uurimisele ja ravile, samuti traumajärgsele psühholoogilisele ja sotsiaalsele toetusele ja õigusabile;

49.

teeb ettepaneku edendada kvaliteedikriteeriumidele vastavaid eriprogramme, mille eesmärk on muuta vägivallatsevate meeste käitumist, lihtsustades saadud kogemuste vastastikust tutvustamist, et optimeerida ressursse;

50.

palub Euroopa Liidu institutsioonidel ning liikmesriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel käivitada kvaliteedikriteeriumidele vastavaid eriprogramme, mille eesmärk on soolise vägivalla all kannatanud või kannatavate naiste ja nende ülalpeetavate abistamine ja neile vajalike hooldusteenuste osutamine;

51.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kasutada ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 1993. aasta resolutsioonis 48/104 esitatud naistevastase vägivalla määratlust;

52.

soovitab rakendada erimeetmeid, mille eesmärk on abistada eriti haavatavas olukorras olevaid naisi, nagu puuetega naised, sisserännanud naised ja naised, kes elavad väiksema sotsiaalkaitsega piirkondades, nt vaesemates maa- või linnapiirkondades, samuti mitme sotsiaalse probleemi tõttu erivajadustega naisi, nagu vaimse tervise probleemidega ja uimastisõltlastest naised;

53.

leiab, et võitluses inimkaubandusega või muu ekspluateerimise vormiga seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, ekspluateerivate töösuhete eesmärgil (majapidamistööd, toitlustus, laste, eakate ja haigete hooldamine jne), kaubandusliku abieluturu jaoks ning elunditega kaubitsemise eesmärgil, samuti naissuguelundite sandistamise ja sundabielude tava vastu on vaja teha suuri jõupingutusi. Sama oluline on olemasolevad riiklikud ja rahvusvahelised mudelid ja meetodid välja arendada, kaardistada ja neile hinnang anda, et ennetada nimetatud vägivallavorme ning nendele lõpp teha. Probleemi lahendamiseks otsustava tähtsusega on üldised arvamust kujundavad ja teadlikkust tõstvad meetmed;

54.

soovitab vastu võtta meetmeid teadlikkuse tõstmiseks naissuguelundite sandistamisest, selle ärahoidmiseks ning selle ohvritele tähelepanu juhtimiseks;

55.

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel edendada programme, mille eesmärk on kaasata väärkohtlemise ohvriks langenud või vägivallaga kokku puutunud naised ühiskondlikku ja tööellu, soodustades selliste töötajate töölevõtmist või innustades neid tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana ning soodustades nende liikumist karjääriredelil koolitus- ja töökavade abil, et tagada nende iseseisvus ja majanduslik sõltumatus;

56.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles looma eri valdkondades asutustevahelisi koostöö- ja kooskõlastusmehhanisme, et parandada vägivallaohvrite terviklikku abistamist, jälgimist ja toetamist ning lihtsustada naistevastases koduvägivallas süüdistatud isikute vastutusele võtmist;

57.

kutsub kõiki asjaomaseid naistevastase vägivallaga tegelevaid asutusi (politsei, meditsiini- ja sotsiaalasutused) üles koostama keskpikki ja pikaajalisi kooskõlastatud tegevuskavasid, et võidelda vägivalla vastu ja tagada ohvrite kaitse. Meedia võib olla kasulik vahend teabe levitamisel niisuguste kooskõlastatud tegevuskavade kohta ning seda teavet tuleks kasutada teadlikkuse tõstmiseks kõnealustest teemadest;

58.

kutsub kõikidel tasanditel tegutsevaid meediakanaleid tegema üldsuse teavitamisel koostööd, et teha ennetustööd ning kõik selleks, et kaotada sooline vägivald, ja edendama mehhanisme, mis tagavad naistevastase vägivalla alase teabe piisava leviku;

59.

soovitab luua Euroopa tasandil naistevastase vägivalla seireüksuse. Seireüksus tegutseks määrusega (EÜ) 1922/2006 loodud Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi raames ning selle ülesanne oleks soodustada ja kooskõlastada kõnealuses valdkonnas võetavaid meetmeid võrgustike aktiivse loomise abil;

60.

tuginedes kõigi ELi institutsioonide toetusele, soovib Regioonide Komitee kohalikul ja piirkondlikul tasandil edendada ühenduse poliitikat, mille aluseks on naiste vabaduse ja täieliku ühiskonnaelus osalemise austamine. Seda tuleks teha tõhusate haridus- ja sotsiaalpoliitika menetluste abil, millega välditakse vägivalda ja parandatakse ohvriabi, koolitades eri valdkondade spetsialiste ning tagades naistele tugi- ja sotsiaalkaitsevõrgustiku ning suurema isikliku julgeoleku.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/13

1.

tervitab valget raamatut kliimamuutustega kohanemise kohta ning selle lisasid, mille puhul on tegemist hea ja läbimõeldud algatusega; märgib, et teadusringkondades, sh valitsustevahelises kliimamuutuste rühmas, valitseb üksmeel, et kliimamuutused tõepoolest toimuvad ja üha kiiremini ning et suur osa sellest on põhjustatud inimtegevusest tulenevatest pidevatest ja aina suurematest kasvuhoonegaaside heitkogustest. Seega seisab meie ees väljakutse kaasata kõik asjaomased sidusrühmad ulatuslikku ja jätkusuutlikku töösse, mis hõlmab nii kliimamuutuste ennetamise, leevendamise kui ka nendega kohanemise meetmeid;

2.

toetab Euroopa Komisjoni terviklikku lähenemisviisi, mis sisaldab eri sektorite nõudmisi, ning tunnistab vajadust hõlmata kohanemine horisontaalselt ELi peamistesse poliitikavaldkondadesse;

3.

rõhutab asjaolu, et ELi eri geograafilistele aladele avaldavad kliimamuutused erinevat mõju. Euroopa tegevusraamistik peab selle tõsiasjaga arvestama. See tähendab, et meetmed peavad olema võimalikult paindlikud ja subsidiaarsuse põhimõtet tuleb rakendada karmimalt. Üksnes nii on võimalik piisavalt arvestada piirkondlike erinevustega, et vähendada majandus-, keskkonna- ja sotsiaalset mõju;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et kliimamuutused ei hooli geograafilistest, organisatsioonilistest ega halduspiiridest ja soovitab seetõttu, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigid, kellel on ühised nt veekogud, jõesuudmed, rannikutasandikud või lammid, saared või äärepoolseimad piirkonnad, võtaksid ühise horisontaalse lähenemise, samas kui vertikaalsest perspektiivist nõuab kliimamuutustega kohanemine alt-üles lähenemisviisi, ning soovitab võtta kõigil asjaomastel valitsustasanditel ühiseid kohanemismeetmeid, määratledes vastavad meetmed, rahalised kohustused ja ajakavad, et saavutada kavandatud eesmärke, ning võimaldades terviklikku reageerimist ja jagatud vastutust tulemuse ees;

5.

rõhutab, kui oluline on tagada, et eri algatused ei töötaks üksteisele vastu ning et neid ei dubleeritaks teistel valitsustasanditel. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õigeaegne kaasamine tagab selle, et ettepanekud täiendavad üksteist, sest vallad, linnad ja piirkonnad saavad edastada teavet kogemuste ja lahenduste kohta, mida piirkondlikul tasandil on juba arendatud;

6.

märgib, et ambitsioonikas ja tõhus kliimapoliitika aitab vältida kliimamuutuste tagajärjel tekkiva sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist. Eesmärk on käivitada nn uus roheline kokkulepe meetmete abil, mis näiteks edendavad teadustegevust kliimasõbralike energialahenduste leidmiseks, parandavad tööhõivet rohelistes majandusvaldkondades ning arendavad keskkonnasäästlikkust ja aitavad töötajatel omandada paindlikke oskusi kliimamuutustest mõjutatud piirkondades. Kohanemise peamine takistus on vastava väljaõppe ja paindlike oskuste puudus nii kohalikes kui ka riiklikes asutustes ja erasektoris. Projekteerimis- ja ehitustööstus ning kohalike omavalitsuste planeerimise ja ehituse osakonnad vajavad märkimisväärseid pikaajalisi investeeringuid ja koolitust, et arendada välja vajalikud oskused ja rakendada neid töös. Uus roheline kokkulepe aitaks ka vältida kliimast põhjustatud soovimatut rännet. Kliimamuutuste probleemi saab seega muuta võimaluseks tagada säästev keskkonnahoidlik majanduskasv, mis aitab võidelda finantskriisiga, ja seetõttu on see vaja ühendada 2010. aasta järgse tööhõive ja majanduskasvu strateegiaga;

7.

meenutab vajadust kombineerida poliitilisi vahendeid, sh kohaliku tasandi strateegilise planeerimise raames. On väga oluline, et kliimamuutuste aspektid hõlmataks otseselt kohaliku tasandi planeerimisvahenditesse, et tagada kliimamuutuste mõjuga arvestamine;

8.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused mõjutavad paljusid eluvaldkondi ning eelkõige infrastruktuuri (ehitised, transport, kaug- ja lähitranspordi võrgustikud, energia- ja veevarustus, üleujutustõrje, kanalisatsioon), ökosüsteemi, põllu- ja metsamajandust, ning seepärast läheb nende valdkondadega tegelemiseks vaja nii vastavale valdkonnale sobivaid kui ka valdkonnaüleseid vahendeid. Oluline on, et kliimamuutustega kohanemise meetmete võtmisel järgitaks valdkonnaülest poliitilist lähenemisviisi, mis ei tohi aga kahjustada üksikute poliitikavaldkondade algseid eesmärke;

9.

pooldab seisukohta, et kliimamuutuste tervisemõju käsitlevate suuniste ja järelevalvemehhanismide väljatöötamine aitab parandada vahendeid, mille abil tegeleda näiteks kliimamuutustega seotud piiriüleste haigustega, mis mõjutavad inimesi erineval moel;

10.

toonitab, et terviklik ja integreeritud lähenemisviis, mida on vaja jõuliste meetmete võtmiseks kliimamuutustega kohanemise eesmärgil, nõuab ametlikku järelevalvet meetmete valiku üle eri valdkondades. Sellega kaasneb valdkondade nii keskkonnaalane kui ka majanduslik koos- ja vastasmõju;

11.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused avaldavad otsest mõju põllu- ja metsamajandusele ja maapiirkondadele tervikuna, ning rõhutab seda, et kohanemismeetmed etendavad maakogukondades ning põllu- ja metsamajandustootjate puhul olulist ja pidevalt kasvavat rolli. Et tagada õigeaegne kohanemine kliimamuutustega ja vähendada seeläbi nende mõju kõnealuses sektoris miinimumini, on vaja edendada kliima ja põllumajanduse alast teadustegevust ning lähtuda seejuures iga piirkonna põllumajanduse erijoontest. Kliimakaitse- ja kohanemismeetmed on tihti seotud saagi vähenemise ning töömahu ja kulude suurenemisega. Üksikute meetmete osas tuleb seepärast läbi viia kulude-tulude analüüs. Lisaks peavad kliimakaitse- ja kohanemismeetmete kulud olema mõistlikud. Põllumajandussektoril on otsene ülesanne tagada maapiirkondade toimetulek kliimamuutustest põhjustatud probleemidega sellistes küsimustes nagu veehoidlad ja vee kaitse, põllukultuuride majandamine, metsamaa loomine ja majandamine, välja arvatud piirkondades, kus metsa osakaal on suurem kui 50 %, põllumaade muutmine rohumaadeks, mahepõllundus, märgalade majandamine jne. Linnade ja asulate lähedane maa ning põllumajanduslik maa võib saada ka strateegilise tähtsuse, näiteks toimides turvalise veepidurdusalana äärmuslike ilmastikutingimuste ja üleujutuste korral;

12.

tunnistab, et kliimamuutused avaldavad mõju metsadele ja neid ümbritsevatele ökosüsteemidele. Kliimamuutuste tagajärjed võivad mõjutada puidutootmist ning vabaõhuharrastusi, veekvaliteeti, bioloogilist mitmekesisust ja süsiniku sidumise määra. ELi metsanduse tegevuskava raames tuleks käivitada arutelu, et mõista kliimaga kohanemise tagajärgi ja mõju metsadele ning näha ette võimalikke meetmeid;

13.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused on täiendav stressi allikas (sisevete) kalandussektori jaoks, avaldades mõju (mere) ökosüsteemidele, mis on juba niigi haavatavad ülepüügi ja varude kahanemise tõttu;

14.

tunnistab, et kliimamuutused mõjutavad otseselt nii energiavarustust kui ka -nõudlust, nt kuumalained ja põuad mõjutavad elektri tootmist, samal ajal kui suured tormid ja üleujutused põhjustavad energiavarustuse katkestusi. Seepärast on positiivne, et strateegilistes energiaülevaadetes pööratakse tähelepanu kliimamuutuste mõjudele. Eelkõige on oluline parandada CO2 tasakaalu ning alternatiivsete energiaallikate kasutamist ja tõhusust;

15.

juhib tähelepanu asjaolule, et turismile avaldavad kliimamuutused nii positiivset kui ka negatiivset mõju, muutes seniseid reisimarsruute;

16.

on üllatunud, et komisjoni valges raamatus ei mainita vajadust määratleda valdkondlikud eesmärgid heidete vähendamiseks lennundus- ja merendussektoris;

17.

märgib, et muutuvad ilmastikuolud avaldavad mõju rannikualade majandamisele. Tuleb teha jõupingutusi, et kindlustada rannikualade integreeritud haldamise soovituste täielik järgimine ning tagada see, et rannikualade integreeritud haldamise soovitustele järgnev ettepanek ja sellega kaasnev mõjuhinnang (alustatakse 2009. aastal) kaasaks kohanemismeetmetesse piisavas ulatuses ka rannikualade majandamise, arvestades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet, kasutades näiteks kohalike omavalitsuste ja asjaomaste sidusrühmade loodud kohalikke rannikupartnerlusi, mille puhul kohanemismeetmed on alt-üles meetodil täielikult lülitatud rannikualade majandamisse;

18.

viitab sellele, et kliimamuutused toimuvad kiiremini kõrgmägede piirkonnas, mis on paljudes valdkondades eriti tundlik kliimamuutuste tagajärgede suhtes;

19.

toetab seisukohta, et kliimamuutused avaldavad väga suurt mõju ka loomade ja taimede tervisele ning et sellega kaasneb kasvav sisseränne ning võõrpäritolu haiguste ja kahjurite levik looma- ja taimeliikide seas. Maa ökosüsteemid muutuvad silmatorkavalt seoses kohalike liikide bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja sisserände suurenemisega. Meetmed, mille eesmärk on kliimamuutustega kohanemine, võivad mõjutada bioloogilist mitmekesisust üha enam ja ootamatul määral. Elupaikade direktiiv on oluline vahend, mida tuleks selle pädevusvaldkonna piires kasutada ettenägevalt, et tagada Natura 2000 aladele soodne kaitsestaatus ja neid edasi arendada;

20.

märgib, et lisaks loomade ja taimede tervisele on kliimamuutustel suur mõju ka inimeste tervisele ja elukeskkonnale;

21.

juhib tähelepanu vajadusele töötada välja rannikualasid käsitlev terviklik kava, mis käsitleks merepinna oodatavat tõusu ja tormide sagenemist, millega kaasnevad üleujutused. Seetõttu tuleks tagada vahendid rannikualade terviklikuks kaitsmiseks ja haldamiseks;

22.

nõustub seisukohaga, et kliimamuutused avaldavad mõju nii veevarude kvantiteedile kui ka kvaliteedile, millel on tähelepandavad tagajärjed keskkonnale, inimestele ja majandusele. ELis esineb edaspidi nii üleujutusi kui ka põuda. Üleujutused koos olemasolevate kanalisatsioonisüsteemide piiratud läbilaskevõimega võivad põhjustada takistusi liikumisele, sest vesi voolab maanteedele ning kahjustab hooneid ja muid infrastruktuure. Seepärast on kahetsusväärne, et komisjon ei ole ettepanekus maininud ühe olulise vahendina kanalisatsiooni. Kliimamuutused avaldavad sellele süsteemile eriti suurt mõju ning olemasolevate kanalisatsioonisüsteemide kohandamine saab olema väga kulukas. Ehkki see küsimus kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse ja vastutusalasse, ei suuda riiklikust tasandist allpool olevad ametiasutused sellega kaasnevat finantskoormust üksi kanda;

23.

tunnistab, et ELi veevarude olukorda mõjutavad mitu ELi direktiivi. Direktiivides on rakendamise lahutamatu osana esitatud kohustuslikud tähtajad. Vee raamdirektiivi kohaldatakse 2015. aasta tähtaega silmas pidades. Selleks ajaks peavad kõik veeametid saavutama hea keskkonnaseisundi. Esimesed vesikonna majandamiskavad tuleb valmis saada hiljemalt 2009. aasta 22. detsembriks ning seepärast on oluline, et suunised ja vahendid töötataks välja 2009. aasta lõpuks, et tagada, et vesikonna majandamiskavades oleks arvestatud praeguste teadmistega kliimamuutuste kohaliku mõju kohta ja et neid kohandataks pidevalt vastavalt uusimatele andmetele kliima modelleerimise kohta ning kliimauuringutele. Üleujutuste direktiivi kohaldatakse kolme tähtaega silmas pidades. Aastatel 2011, 2013 ja 2015 tuleb ellu viia üleujutusohu esialgne hindamine, koostada üleujutusohu kaardid ja välja töötada üleujutusriski maandamise kavad. Veepuudust ja põuda käsitleva strateegiaga viiakse sisse põuaohjekavad. Need kindlaksmääratud eesmärgid viivad suurelt jaolt ellu ja neid juhivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kogu Euroopas. Seepärast on väga oluline, et EL ja liikmesriigid annaksid kohalikele ja piirkondlikele valitsustasanditele õigeaegselt õiged ja piisavad vahendid;

24.

leiab, et piirkonnad peavad tegema jõupingutusi, et arvestada esimese põlvkonna vesikonna majandamiskavades kliimamuutustega nii palju kui võimalik, lähtudes seejuures praegustest teaduslikult põhjendatud teadmistest ja ühiskondlikult rakendatavatest meetmetest, ning et arvestada 2015. aastale järgnevaks perioodiks teise põlvkonna majandamiskavade koostamisel kliimauuringute tulemusena omandatud uusimate teadmistega. Selle ellu viimiseks on väga oluline, et välja töötatud suunised ja vahendid põhineksid teaduslikult põhjendatud teadmiste kõige uusimatel arusaamadel ning oleksid samas piirkondlike omavalitsuste jaoks praktiliselt kasutatavad;

25.

leiab, et on vaja tagada kehtivate ELi veemajanduse õigusaktide (vee raamdirektiiv, põhjavee direktiiv, üleujutuste direktiiv, veepuudust ja põuda käsitlev strateegia jne) täielik sidusus ning edaspidiste kliimamuutusi puudutavate ELi ettepanekute ja eesmärkide kooskõla kehtivate õigusaktidega. Euroopa veemajanduse õigusaktide rakendamine avaldab suurt mõju sellele, kuidas viiakse veeplaneerimist ellu Euroopa valdades, linnades ja piirkondades;

26.

tunnistab, et veemajanduse kohandamise rahastamisel peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaitsma põhjavett, et tagada jätkusuutlik veevarustus. Osa vahenditest oleks võimalik saavutada finantsmehhanismi loomisega vastavalt vee raamdirektiivile, mis tagab selle, et kliimamuutuste mõju veeringele on jagatud vastavalt vee tarbijate tarbimismäärale;

27.

avaldab heameelt, et komisjon on lisanud ettepanekusse no-regret meetmed, et suurendada ökosüsteemide ja infrastruktuuri vastupanuvõimet;

28.

rõhutab, et valdkondlike probleemide lahendused võivad aidata kaasa säästva keskkonnasõbraliku majanduskasvu saavutamisele ning suurendada innovatsiooni ja teadusuuringute abil tööhõivet;

29.

tervitab komisjoni kaheetapilist lähenemisviisi, kuid märgib siiski, et eelseisev ülesanne nõuab kõigi valitsustasandite tihedat koostööd kõigil etappidel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei saa nõustuda sellega, et nad on kaasatud üksnes esimesse etappi. Tuleb tunnistada, et valdadel, linnadel ja piirkondadel on võtmeroll kliimamuutustega kohanemisel. Üldine kohanemise strateegia ELi tasandil peaks olema piisavalt detailne, et strateegiat saaks rakendada piirkondlikul tasandil kogu ELis, võttes arvesse piirkondade, kliimatingimuste ja majandusstruktuuride mitmekesisust;

30.

taotleb seda, et olemasolevad teaduslikud tõendid oleks kättesaadavad enne 2012. aastat. Kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste eelarvetavad erinevad ELi omast ning paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba tegelevad kohanemisega. Nad peavad tundma kliimamuutuste stsenaariume, millega neil tuleb kohaneda. Kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused soovivad koguda andmeid, valmistada ette kohanemisstrateegiaid ning alustada tööd kohanemisega enne 2012. aastat. EL peaks seda arengut toetama, eelkõige koostades kõigi ELi piirkondade jaoks piisavalt detailsed teaduslikud stsenaariumid enne 2012. aastat ja toetades käimasolevat tööd rahaliselt, kui kliimamuutustega kohanemise meetmed on hõlmatud eelarvesse;

31.

tervitab sellise üleeuroopalise teabevõrgustiku (Clearing House Mechanism) loomist, mis põhineb riiklikel platvormidel, mis võimaldavad teabevahetust kliimamuutuste, haavatavuse ja heade tavade kohta, ning rõhutab vajadust, et teabevõrgustik oleks kliimamuutuste kohalike ja/või piirkondlike seirekeskuste ja teiste asutuste kaudu kättesaadav kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et sellesse oma panus anda ja sellest kasu saada. Interaktiivsus, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kliimamuutuste seirekeskuste ja teiste asutuste kaudu aktiivselt kaasata peamisi asjaomaseid sektoreid ning paluda teistelt omavalitsustelt õigeaegselt oskusteavet ja kogemusi näiteks erakorralistele ilmastikutingimustele reageerimiseks, oleks märkimisväärse väärtusega ja tuleks teabevõrgustikku lisada. Teabevõrgustik peaks keskenduma kasutajasõbralike mudelite, andmete ja instrumentide tagamisele ning kogemuste ja teabevahetuse hõlbustamisele;

32.

kinnitab sellise komisjoni toetatava kliimamuutuste järelevalveplatvormi loomise vajadust, mis põhineb linnapeade pakti edukal mudelil. Platvorm võiks olla abiks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kohaliku kliima alaste teadmiste arendamisel ja vahetamisel. See toetaks otseselt omavalitsusi ning võiks olla mehhanism, mis annaks panuse ELi teabevõrgustikku;

33.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles kasutama täiel määral ära kohalike ja piirkondlike omavalitsuste lähedust kohalikele kliimamõjudele ja nende paremat mõistmist, pakkudes neile piisavaid volitusi ja ressursse, mis võimaldaksid neil rakendada kohalikke kohanemisalgatusi;

34.

nõustub sellega, et rahalised piirangud on kliimamuutustega kohanemisel suurimaks takistuseks. Neist rahalistest vahenditest, mida EL ja liikmesriigid praegu eraldavad, ei piisa. Seetõttu on vaja eraldada piirkondliku tasandi jaoks rohkem rahalisi vahendeid, mis oleksid suunatud just kliimamuutustega kohanemiseks ning nende kasutamist on vaja kooskõlastada loodusõnnetuste ärahoidmiseks eraldatavate vahendite kasutamisega;

35.

tervitab asjaolu, et Euroopa majanduse elavdamise kavas võetakse majanduse taaselustamise meetmetes arvesse kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist; kahetseb siiski, et ei ole esitatud Euroopa keskkonnasäästliku elavdamise kava ning et keskkonnateema on tagandatud kooskõlastamata viisil erinevatesse riiklikesse tegevuskavadesse, hoolimata sellest, et on aeg rajada teed keskkonnasõbraliku, säästva ja väheste süsihappegaasiheidetega majanduse suunas, mis ühtlasi oleks ka väljapääs praegusest finants- ja majanduskriisist;

36.

pooldab Euroopa Komisjoni arvamust, et liikmesriigid peaksid alates 2013. aastast eraldama vähemalt 50 % saastekvootidega kauplemise süsteemist saadud tuludest kliimaprobleemide lahendamisele, muuhulgas kliimamuutustega kohanemisele. Komitee on seisukohal, et olemasolevate vahendite kulutamine kohanemise ja leevendamise eesmärkidele peab muu hulgas sõltuma ka piirkonnale iseloomulikest oludest. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad palju rahalisi vahendeid ja seetõttu tuleb eelkõige lühikeses perspektiivis kohaliku ja piirkondliku tasandi projektide jaoks mõeldud vahendite osakaalu oluliselt suurendada;

37.

tunnistab vajadust uurida, kuidas tagada erasektori osalemine vabatahtlike (või keskkonnaalaste) kokkulepetega saadavatele eelistele toetudes, finantsmehhanismide kaudu. Kliimamuutuste struktuurilist ja pikaajalist mõju silmas pidades võib avaliku sektori toetus siiski vajalikuks osutuda, eelkõige selleks, et lahendada probleeme ja kõrvaldada turutõrkeid, mis erasektoril ei ole õnnestunud;

38.

nõustub sellega, et spetsiaalsete turupõhiste vahendite kasutamist ning avaliku ja erasektori partnerlust tuleks samuti vaadelda kui kliimamuutuste vastu võitlemise finantsinstrumente. Kui erasektor kaasatakse turupõhiste vahendite ning avaliku ja erasektori partnerluse kaudu kliimamuutustega kohanemisse, võib see luua erasektori esindajate jaoks õiged majanduslikud stiimulid oma tegevuses kohanemismeetmetega arvestamiseks;

39.

rõhutab vajadust tagada ELi tasandil välja töötatavate terviklike poliitikameetmete kasutamine kliimamuutustest tulenevate üldiste ja horisontaalsete poliitiliste ülesannete käsitlemisel. Nii on võimalik terviklikust perspektiivist lähtuvalt käsitleda täielikult kattuvusi, ebajärjepidevusi ning eri poliitikavaldkondade ja valitsustasandite, sealhulgas kohaliku ja piirkondliku tasandi erinevusi;

40.

leiab, et tulevases ELi eelarve läbivaatamises ja finantsperspektiivis 2013. aastal algavas järgmises finantsperspektiivis, tuleks muuta prioriteediks kliimamuutuste vastu peetav võitlus, et võtta arvesse Maailma Keskkonnafondi ja Kyoto protokolli kohanemisfondi tugevdamist, mille üle on kavas otsustada 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 15. tippkohtumisel, ning rahastada spetsiifilisi Euroopa meetmeid, mille üle otsustatakse ELi tulevase säästva arengu strateegia kontekstis. Lisaks tuleb tunnistada, et jätkusuutlik majanduskasv ja meetmed kliimamuutustega kohanemiseks käivad käsikäes, vaatamata algsetele kuludele, mida kliimamuutustega kohanemine võib lühikeses ja keskpikas perspektiivis kaasa tuua. Kuna kohanemismeetmeid rakendatakse paljudel juhtudel kohalikul ja piirkondlikul tasandil, on eriti oluline, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks juurdepääs ELi toetusele;

41.

toetab seisukohta, et samal ajal kui Euroopa Liidu sellised rahastamismehhanismid ja võrgustikud nagu üleeuroopalised võrgud, struktuurifondid ja EAFRD peaksid lihtsustama kliimakaitse ja kohanemise teema integreerimist eri poliitikavaldkondadesse, eelkõige sellistel teemadel nagu tootmissüsteemide ja füüsiliste infrastruktuuride suurem vastupidavus, ei tohiks kliimamuutustega võitlemise vajadus kahjustada nende poliitikate ja fondide algseid eesmärke, ja seetõttu tuleks selleks otstarbeks kavandada spetsiifilised meetmed ja ELi fondid, et eelkõige vältida ühenduse rahastamisvahendite hajutamist kõnealuses valdkonnas; kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles käsitlema olemasolevate struktuurifondide sihtotstarbelist eraldamist keskkonnale, mis põhineb Lissaboni strateegia puhul kasutatud sihtotstarbelise eraldamise mudelil, või looma Euroopa keskkonnaalase kohanemisfondi, millest rahastataks töötajate koolitusi, ümberõpet või tööturule naasmise programme sektorites, mida säästev areng tõenäoliselt mõjutab, või toetataks keskkonna vajadustele kohandatud ettevõtete loomist;

42.

toetab kliimamuutuste mõju ja nendega kohanemise juhtrühma loomist, kuna ELi strateegia ja riiklike strateegiate väljakujundamise protsessi tuleb juhtida nii, et tagataks poliitikavaldkondade ja valitsustasandite kooskõla. Siiski on oluline tagada, et juhtrühma volitused ja eelarve määrataks kindlaks enne juhtrühma moodustamist. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles seda võimalikult kiiresti tegema;

43.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kaasatud juhtrühma tegevusse, kuna nad vastutavad paljude meetmete planeerimise, juhtimise ja rakendamise eest. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on seetõttu väärtuslikud teadmised ja nad võivad anda olulise panuse teadmistebaasi ülesehitamisse nii mõju kui ka võimalike lahenduste osas. Juhtrühm peaks lähtuma alt-üles lähenemisviisist ning määratlema selgelt pädevusvaldkonnad subsidiaarsuse põhimõtte alusel;

44.

kutsub üles looma riiklikul tasandil kliimamuutuste töörühmi, millesse on täielikult kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Kohalikul ja piirkondlikul tasandil väljatöötatavad kliimamuutustega kohanemise kavad on nimetatud töörühmade töö aluseks. Nende töö peaks olema otseselt seotud mõju ja kohanemise juhtrühma tööga. Need töörühmad võiks luua teadusuuringute vajaduse, sotsiaal-majandusliku mõju, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, üldsuse ja eraettevõtete teemal;

45.

rõhutab vajadust harida avalikkust, kuna kliimamuutustega kohanemine hõlmab ka muutusi elustiilis. Kodanikud peavad mõistma, miks kohanemismeetmed on vajalikud, miks mõningate teenuste hinnad võivad tõusta, kuidas nad saavad aidata ja mida võetakse ette selleks, et viia neid ähvardavaid ohtusid miinimumini. Niisugused muutused suhtlemises ja käitumises eeldavad hoolikalt kavandatud ja sihipärast lähenemist, mida toetavad sobivad meetmed. Seetõttu kutsub komitee ELi, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles tegema koostööd meediaga, et töötada välja üleeuroopaline teabekampaania kliimamuutuste põhjuste ja mõjude ning nende mõjude tagajärjel tekkivate muutuste teemal. Tuleks teha selgeks, et kliimamuutused kutsuvad esile järjest suurema ressursside nappuse, mistõttu ongi vaja keskenduda igapäevasele käitumisele. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rõhutavad, et niisugused kampaaniad nõuavad korralikke rahastamisvahendeid, samuti on sõnumid vaja eri liikmesriikides, kohalikes ja piirkondlikes haldusüksustes kohandada kohalikele oludele;

46.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll ka väljaspool ELi piire. Valdadel, linnadel ja piirkondadel võib olla otsustav tähtsus ekspertteadmiste edastamisel arengumaadele, kelle ees seisavad suurimad kohanemisega seonduvad probleemid;

47.

palub komisjonil ja ELi eesistujariigil võtta poliitiline kohustus, mille kohaselt EL töötab õigeaegselt välja kohanemisstrateegia ning rakendab seda koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

48.

nõuab, et komisjon ja ELi eesistujariik kaasaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ELi tegevusraamistiku väljatöötamisse ja rakendamisse, kaasates nad mõju ja kohanemise juhtrühma töösse. Tagamaks üldiste pikaajaliste strateegiate eduka elluviimise, tuleks neid arendada valitsustasandite ulatusliku koostöö kaudu. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on praktilised teadmised kliimamuutuste mõju kohta, kuna nemad on kõnealuses valdkonnas esirinnas. Lisaks pöörduvad kodanikud kliimamuutustest tulenevates hädaolukordades eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poole. See õigustab kahtlemata nende kaasamist;

49.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kesksed osalejad võitluses kliimamuutuste tagajärgedega, kuna nad on valmis võtma oma osa vastutusest ning töötavad juba selle nimel, et kohandada kogukondi ja piirkondi kliimamuutuste mõjuga;

50.

kutsub üles pöörama rohkem tähelepanu linnakeskkonda (eelkõige rannikul ja suuremate jõgede ääres) ja infrastruktuuri puudutavatele lahendustele ja vahenditele, mis seonduvad nt tammide ja kanalisatsiooniga, kuna need on äärmiselt olulised infrastruktuuri haavatavuse vähendamiseks;

51.

kutsub üles töötama välja realistlikke piiriüleseid, kõigi ELi piirkondade jaoks piisavalt detailseid kliimaohuga seonduvaid stsenaariume koostöös kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandiga. Andmed, mudelid, meetodid ja kliimastsenaariumid peaksid olema vabalt kättesaadavad võimalikult kiiresti, et määrata kindlaks ohupiirkonnad ja võtta tarvitusele vastumeetmed;

52.

rõhutab vajadust sobivate majanduslike stiimulite järele kohanemistegevuse raames. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks toetada nende püüdlustes leida ettenägevaid lahendusi, mis vähendavad kohalike kogukondade haavatavust;

53.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid saama lisatoetust leevendamaks kaotusi ning tulemaks toime lisakuludega, mis kaasnevad kohanemismeetmetega, kuna erinevad kliimamuutustega seonduvad väljakutsed põhjustavad kohalikele omavalitsustele suurt finantskoormust.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/19

1.

märgib murega, et loomulike põhjustega või otseselt või siis kaudselt inimtegevusest tingitud katastroofide arv, ulatus ja intensiivsus on Euroopa Liidu eri piirkondades viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Ülemaailmsed kliimamuutused toovad endaga kaasa ka Euroopa kliima ebastabiilsuse ja selle tulemuseks on äärmuslike ilmastikunähtuste kasv, mis omakorda suurendab inimestele, infrastruktuuridele ja keskkonnale tekkivate kahjude ohtu;

2.

märgib, et ükskõik millisel põhjustel tekkinud katastroofid toovad endaga kaasa ulatuslikke kahjusid inimestele, majandusele, keskkonnale ja kultuurile. Need kahjud nagu ka katastroofidega tegeliku võitlemise kulud võivad suurel määral ületada ennetusmeetmete jaoks vajalikke summasid;

3.

võtab teadmiseks, et ELi kodanikukaitses seni kasutatud vahendid (ühenduse kodanikukaitse mehhanism, kodanikukaitse rahastamisvahend ja ELi solidaarsusfond) puudutavad katastroofi ohjamise tsükli (ennetamine, valmisolek, reageerimine ja taastamine) raames eelkõige katastroofideks valmisoleku, nendele reageerimise ja nende tagajärgede likvideerimise valdkondi;

4.

toetab seepärast poliitilist eesmärki töötada välja ühine strateegia siiani liialt vähe tähelepanu saanud valdkonna – katastroofide ennetamise – jaoks ning algatada selleteemaline laiapõhjaline arutelu. Antud strateegia peab kaasa aitama ELi tasakaalustatud ühenduse lähenemisviisi saavutamisele kodanikukaitse valdkonnas;

5.

jagab selles osas komisjoni seisukohta, et kõnealune ennetamise mõiste hõlmab kahte tähendust, nimelt – esiteks – hoida algusest peale katastroofe ära nii palju kui võimalik ja – teiseks – piirata nende katastroofide tagajärgi, mida ei ole võimalik ära hoida;

6.

on endiselt seisukohal, et katastroofide puhul on tegu äkiliste, ootamatute sündmustega, mis põhjustavad kohalikul või piirkondlikul tasandil kesksete avalike struktuuride, süsteemide ja funktsioonide kokku kukkumise, samas ei hõlma see määratlus konfliktidest tingitud keerukaid hädaolukordi ega terroriakte;

7.

rõhutab, et need katastroofid on reeglina ruumiliselt suhteliselt kitsalt piiratud, aga samas võivad nad ulatuda üle haldusüksuste piiride, mistõttu on hädavajalik nende piirkondade koostöö, kes seisavad silmitsi ühise ohuga, seda eelkõige ennetustöö valdkonnas;

8.

märgib, et loodusõnnetused puudutavad esimesena vahetult piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, mis on kodanikele kõige lähemal seisvad asutused, mistõttu on esmajärgulise tähtsusega nende igakülgne osalemine katastroofidega toimetulemise poliitikate ja tegevuste väljatöötamises;

9.

viitab antud kontekstis lisaks ka sellele, et võimalikult vahetu ja kohene reageerimine juba katastroofi esimestele märkidele on selle tagajärgede piiramise seisukohast otsustava tähtsusega ELi kõigis piirkondades, olenemata nende geograafilisest asukohast. Seepärast tuleb ka meetmeid katastroofide ennetamiseks võtta tasandil, mida katastroofid otseselt puudutavad ja mis on võimeline kõige kiiremini reageerima;

10.

toonitab, et seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste isiklikel kogemustel põhinevate teadmistega vastavatest kohalikest ja piirkondlikest oludest on neil otsustav roll ka katastroofide ennetamisel. Tihti on olemas vastav oskusteave, samas puuduvad aga rahalised vahendid ennetusstrateegiate elluviimiseks;

11.

tunnistab samuti asjaolu, et hädaolukorra lahendamise kavade koostamine ja elluviimine ennetava meetmena on andnud suurepäraseid tulemusi juhtudel, kui need kavad on suudetud ellu viia. Rahaliste vahendite ebapiisavus on oluline takistus kõnealuse ennetuspoliitika edasisel arendamisel;

12.

tervitab seetõttu väga asjaolu, et Euroopa Komisjon palus Regioonide Komiteel panustada täiendavalt sellesse, et arendada välja ühenduse strateegia loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamiseks;

13.

jagab komisjoni seisukohta, et katastroofe ennetavate tõhusate poliitikameetmete väljaarendamiseks tuleb katastroofidest paremini aru saada ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

14.

tervitab seepärast komisjoni kava koostada katastroofidega seotud teabe olemasolevate allikate täieliku loetelu. Olemasoleva teabele hinnangu andmine peaks olema alati olulisem kui täiendavate andmete kogumine;

15.

viitab antud kontekstis sellele, et nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil on olemas rikkalikult andmeid katastroofide ning nende majanduslike ja sotsiaalsete mõjude kohta. Täiendavaid meetmeid tuleks seepärast võtta üksnes seal, kus seoses puuduva teabe või puuduliku võrreldavusega on selgelt tegu teabelünkadega;

16.

toetab ka ettepanekut parimate tavade loetelu koostamiseks. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused üksikutes liikmesriikides omavad katastroofiennetamise valdkonnas juba laialdasi kogemustel põhinevaid teadmisi, mis tuleks teha vastastikku ja ka üldiselt kättesaadavaks (1);

17.

on aga põhimõtteliselt skeptiline selle suhtes, kas üksikute õigusaktide (nagu üleujutuste direktiiv või Seveso direktiiv) valdkondlikke lähenemisviise on põhimõtteliselt võimalik üldiselt rakendada. Geograafilised, klimaatilised ja geomorfoloogilised olud tingivad eri liiki katastroofide puhul täiesti erinevad ohud turvalisusele. Iga üksiku ennetusvahendi üldine rakendamine ei anna seega ilmselt kõiki riske hõlmavat lisaväärtust;

18.

on seisukohal, et ohtude ja riskide kaardistamiseks olemasolevatest riiklikest suunistest nimekirja koostamise teel ja selle nimekirja liikmesriikide kättesaadavaks tegemise teel võib suurendada ohtude/riskide üleeuroopalist võrreldavust. Selline nimekiri võib olla abiks eelkõige nendele liikmesriikidele, millel ei ole veel ohtude ja riskide kaardistamist käsitlevaid riiklikke eeskirju;

19.

rõhutab aga, et võimalikud, selliselt aluselt lähtuvalt koostatud suunised võivad alati olla üksnes soovitusliku iseloomuga. Ühelt poolt ei tohi need endaga kaasa tuua liikmesriikides juba olemasolevate kaardistatud loetelude kulukat ümberkorraldamist, teiselt poolt peavad liikmesriigid oma kohalikest ja piirkondlikest eripäradest lähtuvalt alati säilitama suutlikkuse ise oma raskuspunkte kindlaks määrata;

20.

tervitab asjaolu, et raskuskese asetatakse teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi läbiviimisele katastroofiennetuse valdkonnas. Ühenduse toetust saavad teadusuuringud kujutavad endast mõttekat täiendust liikmesriikide vastavasisulistele pingutustele;

21.

toetab ühenduse kodanikukaitse mehhanismi juba olemasoleva programmi „Saadud kogemused” laiendamist katastroofide ennetamisele, nii nagu komisjoni seda välja pakkus;

22.

on veendunud, et ühenduse lähenemisviis katastroofide ennetamisele peaks sisaldama ka nende liikmesriikide vastastikust eksperthindamist, kus sama liiki katastroofid korduvad korrapäraselt. Sellised menetlused (nn peer reviews) ning ka nende tulemuste levitamine võivad kaasa aidata katastroofide ennetamise tõhusate mehhanismide kindlakstegemisele kõikides liikmesriikides;

23.

kinnitab jätkuvalt, et katastroofide ennetamise aspektidel peaks olema oluline koht riiklikes kodanikukaitse õppekavades ja koolitustes. Neid liikmesriikidepoolseid pakkumisi poliitika ja haldusala spetsialistidele võib vajadusel täiendada õppekavadega ühenduse tasandil;

24.

pidades silmas üldsuse teadlikkuse tõstmist üldiselt, rõhutab, et katastroofiriskidest teavitamise meetmetes ja vastavates meetmekavades tuleb pöörata eriti suurt tähelepanu lastele, eakatele inimestele ja piiratud liikumisvõimega inimestele. Sellised teavitusmeetmed peaksid sisaldama nii ennetavaid kui individuaalseid kiireloomulisi meetmeid ja üleeuroopaliselt ühtset hädaabinumbrit 112 ja tooma välja ka kannatanute kaasamise võimalused (nt päästeteenistuste töö takistamise vältimine, koostöö evakueerimiste korral);

25.

on lisaks seisukohal, et tuleb edendada koostööd ja kooskõlastamist osalejate vahel, kes töötavad välja ja rakendavad meetmeid, mis võivad oluliselt mõjutada katastroofide ennetamist. Katastroofide ennetamine nõuab mitmemõõtmelist ja tulevikku suunatud lähenemist, mis peab siduma tegutsemise riikliku ja erasektori kõige erinevamatel tasanditel, et olla tõeliselt mõjus;

26.

rõhutab seejuures, et iga liikmesriik on vastutav selle eest, kuidas ta korraldab kõigi osapoolte vahelist koostööd ja kooskõlastamist, pidades seejuures kinni pädevuse jaotusest. Seejuures peaks erilist äramärkimist leidma vabatahtliku ühiskondliku tegevuse ja vastavate organisatsioonide roll;

27.

hindab seepärast põhimõtteliselt positiivselt komisjoni kava, luua parema koordineerimise eesmärgil kõigi liikmesriikide asjaomaste talituste esindajatest koosnev Euroopa võrk. Ent siiski tuleks kontrollida, mil määral oleks võimalik saavutada see eesmärk juba olemasolevate võrgustike edasise koordineerimise või ühendamise ja nende koostöö tihendamise teel ilma uusi struktuure loomata;

28.

avaldab kahetsust selle üle, et komisjon ei teinud ettepanekut edasiste meetmete võtmiseks eelkõige piiriülese teabe, kogemuste ja heade tavade vahetamise intensiivistamiseks. Selline intensiivne vahetus võiks aset leida eelkõige naaberliikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, keda võivad tabada piiriülesed katastroofid (nagu nt üleujutused), samuti liikmesriikide vahel, keda kimbutavad tihti sama liiki katastroofid, nagu näiteks metsatulekahjud;

29.

viitab sellele, et algatus INTERREG on osutunud looduskatastroofide ennetamise valdkonnas parimate tavade vahetamise osas väga mõjusaks just piiriüleses kontekstis. Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse loomine võib täiendavalt parandada katastroofi ennetamise meetmete rakendamist sellistes valdkondades nagu ühised andmepangad, õppused, riskide hindamine ja varajased hoiatussüsteemid, ning ka tehnosiire ja ekspertide vahetus;

30.

kutsub üles koostama loetelu juba olemasolevatest ühenduse vahenditest, mida oleks võimalik kasutada katastroofi ennetamise meetmete toetamiseks ning kataloogima need ennetusmeetmed, mille jaoks on juba taotletud ELi vahendeid. Mõlemad meetmed on suures osas sobilikud selleks, et anda ennetusideele kodanikukaitse valdkonnas uus kaal ka madalamal riiklikul tasandil. Seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata piiriüleste kavade, õppuste ja koolituste rahalise toetamise võimalustele;

31.

tõstab esile, et tänu nendele meetmetele on võimalik juba 2007–2013 finantsperspektiivide raames lähiajal saavutada märkimisväärseid edusamme katastroofi ennetamise valdkonnas. Keskpikas perspektiivis võiks tänu parandatud juurdepääsule juba olemasolevatele toetusvahenditele olla nii võimalik tagada tõhus ja tulemuslik vahendite kasutamine ilma kodanikukaitse kogueelarvet suurendamata;

32.

on eeltoodule vastupidiselt tagasihoidlik selle suhtes, mis puudutab katastroofi ennetamise aspektidega arvestamist nõukogu direktiivis 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta ning Seveso direktiivis 1996/82/EÜ. Täiendava halduskoormuse ärahoidmiseks tuleb vältida juba olemasolevate menetluste sisulist ülekoormust. Haldus- ja loamenetluste hulga suurendamisele tuleb katastroofide mõjusaks ennetamiseks eelistada sihipäraseid ja koordineeritud meetmeid kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

33.

toetab komisjoni tema pingutustes mõjutada liikmesriike lisama riiklikesse planeerimiseeskirjadesse Euroopa ühised projekteerimiseeskirjad hoonete ja rajatiste jaoks (eelkõige Eurocode 8). Kõige erinevamate katastroofistsenaariumite mõjusid on võimalik leevendada ja võimalike ohvrite arvu märkimisväärselt vähendada eelkõige hoonetele kehtestatud normide parandamisega;

34.

julgustab komisjoni asetama selles kontekstis katastroofide ennetamise ka kolmandate riikidega sõlmitud tulevastes koostööalgatustes tähelepanu keskmesse;

35.

tuletab meelde, et elanikkonna kaitse katastroofide eest on esmajoones liikmesriikide ning ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne ning et paljudel liikmesriikidel on juba suures ulatuses olemas riiklikud katastroofiennetamise strateegiad. Kõik katastroofide ennetamise nimel tehtavad pingutused peavad seejuures ka edaspidi toetuma nende tasandite vahelistele põhimõtetele nagu solidaarsus, koostöö, koordineerimine ja toetus;

36.

ootab, et EL osutaks subsidiaarsuse põhimõttest kinni pidades tõhusat abi ennetusmeetmete järk-järgulisel arendamisel ja rakendamisel eelkõige nendele liikmesriikidele ja piirkondadele, mida ikka ja jälle tabavad looduskatastroofid. Ühenduse tegutsemine peab seejuures aitama neil ennast aidata;

37.

kutsub ELi institutsioone üles julgustama ja toetama olemasolevate vahenditega ennetavaid meetmeid, nagu näiteks piirkondlike omavalitsuste hädaolukorra lahendamise kavade koostamist ja elluviimist;

38.

tervitab seepärast asjaolu, et komisjoni poolt välja pakutud ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste ennetamiseks peaks põhinema juba olemasolevatel struktuuridel, see peaks täiendama riiklikke meetmeid ja keskenduma nendele valdkondadele, kus on vajadus ühise lähenemisviisi järele mõjusa katastroofiennetuse osas;

39.

kordab oma üleskutset (2) Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule arvestada kõigi loodusõnnetuste ennetamise algatuste kavandamisel kohalike ja piirkondlike omavalituste arvamusega, tagades eelnevalt tõhusa konsulteerimise õnnetustega toimetuleku eest vahetult vastutavate isikutega.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/23

1.

pooldab üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN-T) poliitika põhjalikku läbivaatamist, mis on osutunud vajalikuks seoses oluliste hilinemistega 1996. aastal määratletud võrgu elluviimise kavas ja seoses Euroopa eelarvet rõhuvate piirangutega. Komitee märgib, et finantskriis muudab veelgi tungivamaks vajaduse optimeerida TEN-T raames tehtavaid investeeringuid;

2.

rõhutab, et praeguse majanduskriisi kontekstis on TEN-T arendamine ning transpordi integreerimine Euroopa Liidus ja naaberriikides märkimisväärne väljakutse siseturu pikaajalise elujõulisuse ning Euroopa Liidu territoriaalse, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamisel. Komitee kutsub liikmesriike üles 2009.–2010. aasta finantsperspektiivide vahekokkuvõtte läbivaatamise raames TEN-T eelarve drastilise vähendamise tagasi lükkama;

3.

märgib, et käesolev arvamus on oluline täiendus komitee poolt juba vastuvõetud arvamustele, eelkõige keskkonnasäästlikku transporti ja linnalist liikumiskeskkonda käsitlevatele arvamustele;

4.

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et transpordiinfrastruktuuride loomist ei tohi lahutada ülejäänud kahest transpordipoliitika valdkonnast: ühelt poolt hindade määramise ja liikluse korraldamise poliitikast (nt Eurovignette’i direktiivi kaudu) ning teiselt poolt transpordi tõhususe, kvaliteedi ja turvalisuse parandamisest (näiteks raudteeveo koostalitluse arendamise kaudu). Seepärast soovitab komitee arendada komisjonil neid kolme poliitikat samaaegselt ja ühtlustatud viisil;

5.

soovib, et erilist tähelepanu osutataks säästva arengu ja keskkonnakaitse eesmärkidele ning et sellest lähtuvalt edendataks TEN-T poliitikas keskkonnasõbralikumaid transpordiliike (raudtee-, mere- ja jõetransport);

6.

teeb ettepaneku võtta eriliselt arvesse keskkonna seisukohast tundlikke alasid, nagu rannikupiirkonnad ja mäestikualad (Alpid ja Püreneed), kus tuleks võtta erimeetmeid maanteeveo ümbersuunamiseks raudteele või meremagistraalidele;

7.

avaldab kahetsust, et rohelises raamatus ei tõsteta paremini esile transpordi tähtsust Euroopa ruumilises planeerimises, ja meenutab täielikus kooskõlas territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõttega, et TEN-T üks eesmärk on aidata piirkondi paremini tasakaalustada, võimaldades isikute ja kaupade vaba liikumist eelkõige äärepoolsete ja vähem arenenud piirkondade ning Euroopa suurte majanduskeskuste vahel, et anda kõnealustele piirkondadele seeläbi vajalikke majanduslikke impulsse, ning pidades äärepoolseimate alade puhul silmas nende õigust juurdepääsetavusele;

8.

peab soovitavaks piiritleda TEN-T transpordimagistraalidega, mis aitavad tõsiselt kaasa Euroopa Liidu strateegiliste, eelkõige territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamisele pikas perspektiivis (nn põhivõrgud), ning osana kahetasandilisest struktuurist, mis koosneb TEN-T üldvõrgust ja transpordi põhivõrgust;

9.

on seisukohal, et TEN-T üldvõrgu puhul peaks looma ühenduse tasandil kokkulepitud metoodikat ning üldisi põhimõtteid arvestades paindliku süsteemi võrgu eri osade või komponentide (uued sadamad, lennujaamad, raudteeühendused jne) tõhusaks ja kiireks lisamiseks TEN-T võrku;

10.

peab vältimatuks teha vahet erinevate eesmärkide ja omadustega kauba- ja reisijateveo võrkudel ning soovib, et prioriteedid nende kahe võrguliigi vahel oleksid selgemalt määratletud (praegu otsustatakse tihti reisijateveo kasuks), kus see on põhjendatud. Piiratud rahalised vahendid eeldavad TEN-T üldvõrgu väljaehitamisel prioriteetide seadmist, kusjuures vahendeid tuleks kasutada eesmärgipäraselt võrgu kitsaskohtade kõrvaldamiseks;

11.

on seisukohal, et selline eristamine ei kahjusta nimetatud kahe võrgu määratlemise ja elluviimise tihedat kooskõlastamist ega takista vajadusel kauba- ja reisijateveo tagamist ajutiselt või lõplikult sama infrastruktuuri vahendusel, tingimusel, et seejuures vastatakse tõhusalt nii kauba- kui ka reisijateveo vajadustele;

12.

soovitab, et üleeuroopalised kauba- ja reisijateveo „põhivõrgud” sisaldaksid praeguseid nn prioriteetseid projekte, mida võiks laiendada teistele projektidele, ja kogu liikluse jätkuvuseks vajalikku infrastruktuuri (sealhulgas piiratud ulatusega infrastruktuurid, mis võimaldavad kiiresti parandada liikluse tõhusust, kvaliteeti ja turvalisust). See võimaldaks arendada üldsuse soovidele vastavaid koridore;

13.

on arvamusel, et uuesti määratletud TEN-T peaks hõlmama ka kõnealustel põhivõrkudel asuvaid transpordisõlmi, mis on eriti olulised ELi piirkondade ühtekuuluvuse ja majanduse jaoks. Transpordisõlmpunktides on lisaväärtus suur just seetõttu, et need on väljatöötatud mitmeliigiliselt. Transpordisõlmed on tihti liiklusummikute ja muude ebatõhususte peamine allikas. TEN-T peaks hõlmama eelkõige infrastruktuuri suurtest linnadest ümbersõiduks. See võimaldaks piirata pikamaaliikluse ja igapäevase linnalähedase liikluse kooseksisteerimist, otsides samuti alternatiive liiklusummikuteta piirkondade näol;

14.

peab oluliseks, et TEN-T määratletaks intermodaalsuse loogika alusel ning et seda laiendataks ka suurtele ümberistumis- ja logistikakeskustele (raudteejaamad, lennujaamad, sadamad, intermodaalsed terminalid) ning teisestele infrastruktuuridele, mis teenindavad neid keskusi ja tagavad nende ühenduse põhivõrkudega. Selles kontekstis tuleks ka meeles pidada maismaatranspordi teatud koridoride suunitlust merele, kus raudteekaubaveo prioriteetse võrgu põhimagistraal on meretranspordiga ühendatud raudteeühenduse kaudu intermodaalse transpordi põhisõlmedega (sadamad ja logistikakeskused);

15.

peab samuti oluliseks, et TEN-T raudtee- ja jõevõrgu kaudu oleksid sisemaaga tõhusalt ühendatud Euroopa tasandil strateegilise tähtsusega sadamad, eelkõige need, mis on ühendatud ühendvedude terminalidega, mille kaudu toimub Euroopa peamine kaubavahetus ELi-väliste partneritega, ning pooldab merekiirteede arendamist – need pakuvad paindliku alternatiivi, on keskkonnasäästlikud ning lihtsustavad kaugemal asuvate ja äärepoolsete piirkondade integreerimist. Euroopa meresadamate sisemaaühenduse osas tuleks esikohale seada raudtee- ja siseveetransport;

16.

rõhutab vajadust kaasata linnad ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tihedalt TEN-T ja selle prioriteetide määratlemisse, eelkõige eesmärgiga tagada ühtsus kohalike ja piirkondlike kavadega, eelkõige transpordimagistraalide ja teiseste infrastruktuuride määratlemisel. Linnade ja piirkondade areng sõltub suures osas transpordiinfrastruktuurist ja seetõttu kannavad need ka mõningaid kulusid ja kannatavad erinevate mõjude all;

17.

märgib, et erinevalt prioriteetsetel projektidel põhinevast planeerimisest kahjustab praeguse globaalse võrgu mõõde TEN-T tõhusat arengut; pooldab neis tingimustes globaalse võrgu piiramist koostalitlusvõimet, turvalisust ja ühtekuuluvusfondi käsitlevate õigusnormide range kohaldamisega. Komitee nendib, et globaalse võrgu kontseptsiooni säilitamine on ainuke võimalus, kuidas prioriteetsete projektideta äärepoolsed piirkonnad saavad kasu Euroopa Liidu rahastatavatest transpordi infrastruktuuri teenustest, tagades seeläbi juurdepääsu kõigile piirkondadele. Globaalset võrku tuleks hinnata selgelt määratletud Euroopa Liidu lisaväärtuse kriteeriumide põhjal;

18.

pooldab ambitsioonikat poliitikat arendada operatsiooni- ja kasutajateabe intelligentseid, ühendveolisi ja koostalitlusvõimelisi süsteeme, mis võivad oluliselt suurendada reisijate- ja kaubaveo tõhusust; soovitab eelkõige integreeritud piletisüsteemi sisseseadmist rahvusvahelise reisijate raudteeveo valdkonnas;

19.

soovitab teha jõupingutusi tehniliste sätete (raudteevaldkonnas juba vastuvõetud eeskirjade näitel) ja transpordi käitamissüsteemide standardimise nimel, et pakkuda riiklikele eri infrastruktuuridele ühtset raamistikku ja võimaldada koostalitlust kohalike transpordisüsteemide ja standardite vahel, kohustamata kohalikke ja piirkondlikke transpordisasutusi järgima mistahes kindlaid standardeid;

20.

nõuab, et selgitataks ja täpsustataks, mida rohelises raamatus mõeldakse teoreetilise samba all, praegune liiga hägune määratlus ei võimalda arvamust avaldada;

21.

peab vajalikuks suunata Euroopa toetused väiksemale arvule operatsioonidele, esmajärgus suurtele rahvusvahelistele projektidele, mis kannatavad tihti liikmesriikide rangelt riigisiseste projektide eelistamise tõttu, ja projektidele, mis võimaldavad kiiresti parandada kaubavahetuse tõhusust, keskkonnasäästlikkust, kvaliteeti ja turvalisust. Ent kõigi sellekohaste otsustega peaks kindlalt kaasnema nende Euroopa lisaväärtuse range hindamine. Seejuures peavad kaasrahastamis- ja muud toetusmeetmed olema konkurentsi seisukohalt täielikult neutraalsed. Vastav tõestus peaks olema heakskiidumenetluse lahutamatu osa;

22.

pooldab selliste sotsiaalmajanduslike meetodite vastuvõtmist Euroopa tasandil, mis võimaldavad ühtlustatud alustel projekte võrrelda ja hinnata nende Euroopa lisandväärtust;

23.

juhib siiski komisjoni tähelepanu riskidele, mis on seotud Euroopa rahaliste vahendite sellisel viisil eraldamisega, kuna sotsiaalmajanduslikud hindamismeetodid on traditsioonilised ning ei võimalda seega arvesse võtta otsuse kõiki tegureid, eelkõige ruumilist planeerimist, territoriaalset ühtekuuluvust ja juurdepääsetavust;

24.

rõhutab, et suunised peaksid hõlmama eeskirju tagamaks, et iga liikmesriik määratleb struktuuri, mille kohaselt on transpordi planeerimise ja võrgu haldamise eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täielikult kaasatud TEN-T suuniste määratlemise ja rakendamise protsessi. See on parim viis tagada kohalike, piirkondlike, riiklike ja TEN-T võrkude harmooniline areng;

25.

peab võimalikult keskkonnasõbralike raudtee-, mere- ja jõeinfrastruktuuride loomise seisukohast väga tähtsaks neid soosiva hinna- ja reguleeriva raamistiku loomist. Seega soovib komitee, et kõnealuses valdkonnas teostataks ambitsioonikat poliitikat, sh väliskulude sisestamise abil) või ühenduse toetuse kaudu kaubavedajatele, et nad kasutaksid keskkonnasäästlikke transpordivahendeid, nt raudtee- ja meretransporti (nagu Ecobonuse projekti puhul);

26.

peab oluliseks, et TEN-T elluviimist toetaksid meetmed, mille eesmärk on parandada transpordi kvaliteedi tõhusust ning eelkõige kaotada piiri ületamisega seotud tehnilised ja regulatiivsed takistused. Need odavad meetmed võivad kaasa tuua väga olulise mõju;

27.

märgib, et elanike või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastuseis teatud suurtele infrastruktuuriprojektidele, peamiselt ehitustöödega kaasnevate häirete tõttu, võib kaasa tuua märkimisväärseid hilinemisi ja täiendavaid kulusid;

28.

teeb seega ettepaneku laiendada Euroopa rahastamist meetmetele, mida liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused saaksid pärast avalikke arutelusid kasutada selleks, et valmistada kohalikke territooriume ette suurteks ehitustöödeks (nt kohaliku tööjõu koolitamine, töötajate majutamine, kohaliku majanduskeskkonna kohandamine projektide vajadustele jne), mis võimaldaks nimetatud projektidel olla samal ajal territooriumite jaoks ka positiivsete tagajärgede allikas;

29.

teeb samuti ettepaneku, et Euroopa rahastamist laiendataks teatud tugiinvesteeringutele keskkonnanõudmiste paremaks täitmiseks;

30.

peab väga suurte projektide elluviimise seisukohast vajalikuks Euroopa panuse osas lepingute sõlmimist globaalsete rahastamiskavade raames, mida seitsmeaastase eelarveperioodiga (väga suurte projektide elluviimise kestusest lühem periood) piiratud Euroopa toetuste eraldamise kord tänasel päeval ei võimalda;

31.

arvab, et uuesti määratletud TEN-T põhjal tuleks allkirjastada programmilepingud Euroopa Liidu ja iga liikmesriigi vahel, määratledes vastastikused kohustused rahastamise ja teostamise ajakava osas. Kõnealused programmilepingud peaksid lisaks TEN-T infrastruktuuridele hõlmama ka teiseseid infrastruktuure, mida liikmesriik (või piirkond) kavatseb põhivõrkude hea toimimise tagamiseks kasutada;

32.

märgib, et Euroopa Liidu rahastamisvahendid (nt laenutagatis ja riskikapital) on hästi kohandatud projektidele, milles erasektor tururiskid enda kanda võtab, eelkõige maanteeprojektid, milles erasektori panus võib olla märkimisväärne (neid projekte võib üldiselt teostada kontsessioonina);

33.

märgib vastukaaluks, et kõnealused vahendid on halvasti kohandatud raudteekaubaveo, sadamateenuste ja intermodaalsuse projektidele, mis ei võimalda tururiski ülekandmist erasektorisse ja mis saavad seega kasutada vaid marginaalset erasektori toetust (välja arvatud erandjuhud);

34.

on seisukohal, et eurovõlakirjade loomine võiks kiirendada prioriteetsete projektide elluviimist, tingimusel, et see võimaldab tõsta ühenduse rahastamise osakaalu;

35.

on arvamusel, et hoolimata lepingulisest keerukusest võib avaliku ja erasektori partnerlus aidata teatud suuri projekte ellu viia, võimaldades ühelt poolt riiklike toetuste jagamist ja kasutades teiselt poolt erasektori toimimise kogemust. Selline korraldus ei muuda siiski märkimisväärselt projektide majanduslikku tasakaalu keskpikas perspektiivis;

36.

on seisukohal, et avaliku ja erasektori partnerlust puudutavate ühenduse eeskirjade selgitamine võiks aidata seda korraldust arendada;

37.

pooldab praegu ainsate prioriteetsete projektide eest vastutavate Euroopa koordinaatorite ülesande laiendamist uuesti määratletud TEN-T põhivõrkudele;

38.

teeb ettepaneku, et koordinaatoritel oleks roll ka transpordi tõhususe, kvaliteedi ja turvalisuse parandamiseks kavandatavate meetmete määratlemises ja elluviimises, nagu see toimub juba mõningate prioriteetsete projektide puhul;

39.

leiab, et on olemas veel üks võimalik koordineerimise liik, mida võiks nimetada makrotsoonide kaupa koordineerimiseks. Selleks jagataks EL sarnaste omaduste ja tingimustega aladeks, mis lihtsustab naaberriikide koostööd. Lisaks lihtsustaks see koordineerimist väga pikkade transpordikoridoride puhul, kui lähte- ja sihtpunkti piirkondadel ei ole palju ühist.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/27

1.

toetab Euroopa Komisjoni teatist teemal „Ajakohastatud strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal”. Komitee nõustub igati esitatud peaeesmärkidega, sealhulgas pädevustaseme tõstmisega haridus- ja koolitussüsteemi parandamise abil. Seda eesmärki on õigusega kirjeldatud kui absoluutset prioriteeti ELi ees seisvatele väljakutsetele vastamisel;

2.

nõustub täielikult komisjoni üldise analüüsiga. Arvestades, et Euroopa kõige väärtuslikum ressurss on ELi kodanikud, (1) on hariduse ja koolitusega seonduvad küsimused otsustava tähtsusega, kuna nad võimaldavad ELil tagada konkurentsivõimelisuse, säilitades samas kõrge sotsiaal- ja keskkonnakaitse taseme. Komitee meenutab sellega seoses, et praegusest kuni 2015. aastani nõutakse 79 % töökohtadest töötajatelt kõrget või keskmise tasemega kvalifikatsiooni (2);

3.

ühineb Euroopa Komisjoni ideega, mille kohaselt peaks haridus- ja koolituspoliitika pakkuma kõigile kodanikele sõltumata east, soost ja sotsiaalmajanduslikust taustast võimaluse omandada, ajakohastada ja edasi arendada kutseoskusi ja kodanikuaktiivsust kogu elu kestel. Seega on kõnealune poliitika üks isikliku emantsipatsiooni ja sotsiaalse integratsiooni olulisimad tegureid;

4.

meenutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutuse tähtsust ja nende esmatähtsat rolli Euroopas hariduse ja koolituse valdkonnas, mis teevad neist kesksed tegurid määratletud strateegiliste eesmärkide saavutamiseks algatatud protsessis. Sõltuvalt riiklikest süsteemidest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused erineva tasemega hariduse eest, sealhulgas eelkooliharidusest täiskasvanuhariduse ja täiskasvanute koolituseni. Kõnealuses teatises käsitletakse kõiki neid tasemeid. Lisaks sellele on Euroopa koostöö hariduse ja koolituse valdkonnas tihedalt seotud tööhõive ja jätkusuutliku majandusarengu strateegiatega ning rändeküsimustega, sealhulgas mitmekeelsuse, demograafilise arengu ning nende ELi poliitikatega, mis seonduvad sotsiaalse kaasatuse, ettevõtete, teadusuuringute ja uuendustegevusega. Haridus- ja koolituspoliitika tõhus rakendamine, mille puhul võetakse arvesse kõiki neid aspekte, jääb seega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesandeks. Euroopa pikaajaliseks koostööks valitud töömeetodite puhul hariduse ja koolituse valdkonnas tuleb seega arvestada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutusega;

5.

rõhutab, et sellega seoses on kõnealuse teatise teema komitee jaoks oluline pikas perspektiivis. Lühiajalises perspektiivis on teema seotud komitee 2009. aasta prioriteetidega (3);

6.

tunneb heameelt selle üle, et esitatud meetmed toetavad ja täiendavad liikmesriikide meetmeid, andes seega Euroopale lisaväärtust, piiramata seejuures subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

7.

rõhutab lisaks sellele, et sisserändajate laste hariduse ja koolituse küsimust, mida samuti käsitletakse strateegilistes suunitlustes ja prioriteetides, võib vaadelda osana kolmandatest riikidest pärit kodanike Euroopa Liitu integreerimise küsimusest. Sellega seoses meenutab komitee, et integratsioonimeetmed ei kuulu ELi praeguste pädevuste hulka sisserände valdkonnas (EÜ asutamislepingu artiklid 61, 62 ja 63), vaid on liikmesriikide otsene pädevus. Kuni Lissaboni lepingu võimaliku ratifitseerimiseni, mis tugevdaks ELi õigusi kõnealuses valdkonnas, on ELil kõnealuses valdkonnas seega üksnes toetav roll;

8.

meenutab, et kasvav sisseränne Euroopasse rikastab kultuuri, keele ja demograafia valdkonda ning on pigem lisavõimalus kui lisakoorem. Seetõttu peab hiljuti sisserännanute, samuti teise põlvkonna sisserännanute haridus ja koolitus olema prioriteet, kuna see on integratsiooni ning ühiskondlikus ja tööelus eduka osalemise võtmetegur (4). Komitee kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu sisserändajate kõige kaitsetumatele kategooriatele;

9.

märgib komisjoni soovi tõhustada avatud koordinatsiooni meetodi rakendamist, lisades vastastikused eksperthinnangud olemasolevatele vastastikuse õppimise tegevustele. Seega kutsub komitee komisjoni üles võtma arvesse asjaolu, et avatud koordinatsiooni meetodi tõhustamisega võib kaasneda kulude ja halduskoormuse suurenemine kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kelle kanda jääb suur osa vastutusest hariduse ja koolituse valdkonnas;

10.

meenutab, et just üld- ja kutsehariduse alal saab avatud koordinatsiooni meetod toimida vaid siis, kui omavalitsustasand otseselt kaasatakse. Liikmesriikide saavutus, mis kujutab endast nende piirkondade ja omavalitsuste saavutuste kogumit, peab eelkõige põhinema nende koostöö rikkusel jätkusuutliku solidaarsuse kaudu;

11.

jälgib tähelepanelikult soolise võrdõiguslikkuse problemaatikaga seonduvaid küsimusi, nagu komitee on juba mitmes arvamuses maininud (5). Komitee kutsub seega komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu püsivale tasakaalustamatusele soolise võrdõiguslikkuse osas;

12.

juhib tähelepanu vajadusele soodustada igas vanuses puuetega inimeste kaasamist tavapärasesse haridus- ja koolitustegevusse. Selline lähenemisviis soodustab suurel määral nende sotsiaalset kaasamist ja tööalast konkurentsivõimet;

13.

tunneb heameelt täiskasvanuharidusele pööratud tähelepanu üle, mis on esmatähtis tööalase konkurentsivõime, liikuvuse, sotsiaalse kaasamise ja isikliku arengu soodustamisel. Komitee meenutab sellega seoses, et ta on juba näidanud oma tahet osaleda aktiivselt hariduse ja elukestva õppe, selle kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi oluliselt puudutava valdkonna edendamisel (6);

14.

seab küsimuse alla kõnealuses teatises esineva lünga. Nimelt ei puudutata kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu ja põhipädevustega töötajate koolituse ning Euroopa Liidus säilitamise problemaatikat, mis on otsustava tähtsusega küsimus enamiku liikmesriikide jaoks teadmistepõhise majanduse ülesehitamise raames, seda nii nn ajude äravoolu seisukohast kui ka seoses vajadusega koolitada kvalifitseeritud personali kõigis valdkondades. Komitee kutsub seega komisjoni üles keskenduma sellele küsimusele, võtmata seejuures tingimata tarvitusele rohkem näitajaid, kuna sellel võiks olla negatiivne mõju määratletud eesmärkide üldisele sidususele;

15.

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et komitee arvates on esmatähtis kaasata ELiga liitumise protsessiga ühinenud kolmandad riigid. Komitee kutsub komisjoni üles vaatama läbi eri võimalusi selle saavutamiseks;

16.

kiidab heaks komisjoni esitatud neli strateegilist suunitlust ja prioriteetset aspekti, mida käsitleda 2009–2010. aastal;

17.

märgib, et need lühiajalised strateegilised suunitlused ja prioriteedid on kooskõlas programmi „Haridus ja koolitus 2010” raames tehtud tööga;

18.

tervitab asjaolu, et need strateegilised suunitlused ei piirdu üksnes tööturuga seonduvate küsimustega, ja kiidab eelkõige heaks suunitluse, mille eesmärk on „soodustada võrdseid võimalusi ja kodanikuaktiivsust”. Esimesed otsekontaktid kodanikuaktiivsuse poliitika ja selle igapäevase rakendamisega leiavad aset kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

19.

meenutab pühendumust liikuvusele, kultuurilise ja ametialase arengu põhitegurile niivõrd, kuivõrd see võimaldab nii majanduslike kui ka kultuuriliste tõkete kõrvaldamist. Sellega seoses rõhutab komitee tungivalt, et liikuvus peab kõigi õppurite jaoks saama normiks;

20.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esmatähtsat rolli õppurite liikuvuse seisukohast, pakkudes teavet ja toetades liikuvust ELi programme täiendavate kooskõlastus- ja toetusmeetmete kaudu (7). Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles võtma kõnealust rolli senisest ulatuslikumalt arvesse, kaasates piirkonnad programmide koostamisse ja usaldades neile, kes seda soovivad, rohkem vastutust programmide elluviimise eest;

21.

meenutab, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on esmatähtis roll eesmärgi „üks emakeel ja kaks võõrkeelt” saavutamisel, eelkõige haridusprogrammide elluviimisel (8);

22.

meenutab vajadust suurendada keeleõppe edusamme algkoolis ja keskkoolis. Haridusprotsess peaks suurendama vähemalt ühes võõrkeeles suhtlemise võimalusi algkoolis (9);

23.

meenutab, et on vaja suurendada jõupingutusi, mille eesmärk on tõsta teadlikkust keeleõppe kasutegurist (10);

24.

kiidab heaks soovi tõhustada õpetajate esmast väljaõpet ja jätkuva ametialase arengu võimalusi õpetamise ja kutsesuunitluse valdkonnas tegutsevale personalile;

25.

on seisukohal, et hariduse ja koolituse kavandamise protsessis tuleb arvestada kutseoskuste vajaduste arenguperspektiiviga. Sageli tuvastatakse need kõige varem kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

26.

leiab, et säästva arengu õpetamine ja eelkõige teadlikkuse tõstmine kliimamuutuste, bioloogilise mitmekesisuse ja kõigi loodusressursside (pinnas, vesi, õhk, maavarad jne) kaitse probleemidest ning meediapädevuse areng on kodanikuaktiivsuse olulised ja lahutamatud osad, mida võiks lugeda 2009–2010. aasta prioriteetideks;

27.

tuletab sellega seoses meelde, et kodanikuaktiivsus ja säästava arengu põhiküsimuste tundmine kuuluvad eurooplaste põhipädevuste hulka, nagu on öeldud soovituses „Põhipädevused elukestvas õppes – üleeuroopalised suunised” (1);

28.

leiab, et varane, koolieelne ja algkooliharidus mängib olulist rolli selliste põhipädevuste arendamisel ja omandamisel, mis võimaldavad kodanikel oma eraelus ja töös edu saavutada (11);

29.

kiidab heaks soovi vastastikuse õppe tõhustamiseks, lähtudes headest tavadest immigranditaustaga laste hariduses. Euroopa kodakondsuse edendamiseks ning edukaks integratsiooniprotsessiks on vajalik vastastikune õpe;

30.

soovib rõhutada emakeeleõppe olulisust sisserändajate laste jaoks, kuna see parandab nende võimet õppida nii vastuvõtva maa keelt kui ka teisi keeli. Riikliku toetuse prioriteet peaks olema selgelt siiski vastuvõtva riigi keele õppimine ja kindel kasutamine;

31.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisust uuenduslike keskkondade arendamisel (11);

32.

on seisukohal, et keskkonnaprobleemidega (vesi, energia, kliima, bioloogiline mitmekesisus, saaste jne) seotud ühiskondlikke väljakutseid tuleb eriti arvesse võtta innovatsiooni ja loovuse innustamise eesmärgi raames. Täpsemalt peaksid need väljakutsed viima paljude ametite põhjaliku muutmiseni ja paljude uute ametite loomiseni. Nendega tuleb arvestada elukestvas õppes, eelkõige asjakohaste koolituste loomise teel;

33.

kiidab heaks ettepaneku arendada välja partnerlus hariduse ja koolituse pakkujate ning ettevõtete, teadusasutuste, kultuuriasutuste ja loovtööstuse vahel. Juba loodud partnerlused on tõestanud oma tõhusust innovatsiooni valdkonnas;

34.

leiab, et liikmesriikide koostöö jätkamine on esmatähtis toimetulekuks ühiste väljakutsetega, mis viivad dünaamilise teadmistepõhise ühiskonna tekkeni. Komitee arvates taotletakse kõnealust eesmärki ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelises koostöös, mida seetõttu tuleks julgustada;

35.

kutsub üles koostama ja avaldama internetis kõigis ELi ametlikes keeltes võrdlevat ülevaadet liikmesriikide haridus- ja koolitussüsteemide kohta ning kõnealuses valdkonnas lähitulevikus kavandatud reformide kohta. See võimaldaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haridusvaldkonna asjatundjatel, linna- ja vallavolikogude liikmetel ja koolikogukondadel saada vajalikku teavet teiste riikide kogemuste kohta hariduse ja koolituse valdkonnas ning osaleda täieõiguslike partneritena aruteludel, mida viiakse läbi keskvalitsuste tasemel edaspidiste muudatuste kohta hariduse ja koolituse valdkonnas;

36.

kiidab heaks sihttasemete kasutamise avatud koordinatsiooni meetodi raames. Sihttasemete kasutamisega ei tohi aga mingil juhul kaasneda eri liikmesriikide süsteemide varjatud ühtlustamine;

37.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse kasutada kvantitatiivseid (sihttasemed, statistika) ja kvalitatiivseid (teabe- ja heade tavade vahetamine) meetmeid (12). Nende aluseks peaks ennekõike olema juba olemasolevad meetmed, meetmed peaksid põhinema omavahel võrreldavatel andmetel ja nende puhul tuleks arvestada liikmesriigiti erinevate olukordadega. Liikmesriike kutsutakse üles analüüsima seda, kuidas ja kuivõrd nad suudaksid kaasa aidata ühiste eesmärkide saavutamisele, arvestades muutuvat majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning asjaomase riigi prioriteete;

38.

toonitab, et vaja on kaaluda võimalusi, mille abil piirkonnad ja kohalikud omavalitsused saaksid katta sellised haldus- ja finantskulud, mis on seotud uute näitajate kasutuselevõtuga;

39.

täheldab siiski, et viiest 2003. aastal vastuvõetud sihttasemest nelja jaoks seatud eesmärke ei saavutata 2010. aastaks. Lisaks on vastastikuse õppimise ning teabe- ja heade tavade vahetamise mõju jätkuvalt ebakindel. Need asjaolud kinnitavad vajadust määratletud eesmärkide sihipärasus ja/või töömeetodid läbi vaadata;

40.

teeb komisjonile, liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ettepaneku uurida põhjuseid, miks viiest sihttasemest nelja jaoks seatud eesmärke ei ole saavutatud;

41.

kiidab heaks komisjoni soovi tõsta täiskasvanute elukestvas õppes osalemise sihttaset 12,5 %-lt 15 %-le. See on eriti oluline kriisi ajal, kuna see on vajalik paljude töötajate tööalaseks ümber- ja täiendõppeks;

42.

toetab ettepanekut luua sihttase „liikuvus”, mis on vajalik tööhõive tugevdamiseks ja võimaldab arendada Euroopa kodakondsust. Samas märgib komitee, et selle näitaja määratlust peab komisjon veel täpsustama. Alahindamata tudengite osas tehtud edusamme, mida tuleb jätkata, leiab komitee, et rõhk tuleb asetada kutseõppes osalevate praktikantide ja noorte liikuvusele. See on valdkond, milles on aktiivsed paljud piirkonnad;

43.

kiidab heaks soovi luua sihttase „põhipädevuste alal madala õpiedukusega isikud”. Sellele näitajale lisati hiljem matemaatika ja loodusteadused. Samas rõhutab komitee vajadust keskenduda eelkõige lugemise ja kirjutamise õppimisele. Sellegipoolest tuletab komitee meelde, et info- ja sidetehnoloogia (IST) ja võõrkeelte alased teadmised on olulised teadmiste omandamiseks ning jätkuhariduse ja elukestva õppe eesmärkide täideviimiseks. Eelkõige lastel peab olema võimalus IST pädevuste omandamiseks varases eas (12). Komitee juhib tähelepanu sotsiaalsele ebavõrdusele nimetatud tehnoloogiatele ligipääsul. Ebavõrdsuse probleemile tuleb riiklikel, piirkondlikel, kohalikel ja Euroopa asutustel leida asjakohane lahendus, võimaldades nii kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel toetuda olemasolevatele ELi ja uutele komisjoni programmidele ning osaleda Lissaboni uuendatud strateegia raames võitluses funktsionaalse kirjaoskamatuse vastu. Samas tuleb nendes struktuurides arvesse võtta seda, kui oluline on vastuvõtva riigi keele omandamine sisserännanute jaoks, et toetada nende sotsiaalset kaasatust ja tööalast konkurentsivõimet;

44.

avatud koordinatsiooni meetodi kasutamisel tuleks õppe- ja koolitusvaldkonna uute näitajate ja uute viiteväärtuste määratlemisel tagada, et lugemisoskuse ja tekstist arusaamise oskuse kontrollimine sisaldaks ka meediasisu mõistmise kontrollimist, arvestades, et tänasel päeval on see sisu elektroonilises ja digitaalses keskkonnas kombinatsioon kirjalikust, pildilisest ja filmilisest materjalist;

45.

on seisukohal, et rõhu asetamine lugemisele, kirjutamisele, matemaatikale, loodusteadustele ja IST-le ei ole sugugi vastuolus teiste ainete õpetamisega, mis kõik aitavad arendada selliseid omadusi nagu loovus, enesehinnang ja sotsiaalsed oskused (9);

46.

toetab eesmärki tõhustada võimalikult noores eas kahe võõrkeele õppimise osas tehtud edusamme ja kiidab seega heaks sihttaseme „keeled”;

47.

väljendab väga suurt kahtlust osa „investeeringud kõrgharidusse” käsitleva sihttaseme kasutuselevõtu suhtes. Vabatahtlik meede, millega soovitakse tõsta investeeringuid kõrgharidusse 2 %-ni SKPst, on iseenesest positiivne, ent selle jagamine era- ja avaliku sektori vahel ei peaks riike nende vastutusest vabastama. Samas ei tohi selle tagajärjel tõusta kodumajapidamiste osakaal kõrghariduse rahastamises, mis seaks ohtu eelkõige võrdsete võimaluste eesmärgi, eriti kriisi ajal;

48.

kiidab heaks sihttaseme „kolmanda taseme hariduse omandamine” ning kavatsuse loobuda matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia sihttasemest, kuna see on saavutatud. Komitee hindab seda, et tähelepanu on pööratud meeste ja naiste soolisele tasakaalustamatusele nendes valdkondades. Sellega seoses tasub meelde tuletada komitee arvamust komisjoni teatise kohta teemal „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ühenduse raamstrateegia poole” (13);

49.

suhtub kahtlusega komisjoni ettepanekusse luua sihttase „tööalane konkurentsivõime”. Ehkki korrelatsiooni otsimine haridustaseme ja tööturule sisenemise võime vahel on ühine probleem, tasub siiski kaaluda ka teisi muutujaid, näiteks majandusseisu. Meedet tuleks seega täpsustada;

50.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku luua sihttase „koolieelne haridus”, kuna varajane õppimine loob uusi arenguvõimalusi ning on elukestva õppe oluline osa;

51.

toetab kavatsust jätta alles näitaja „koolist väljalangenute arv” ning leiab, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleks välja tuua eri jõupingutusi;

52.

suhtub praeguseid teadmisi arvestades teatud kahtlusega ettepanekusse kindla sihttaseme „innovatsioon ja loovus” kohta. Komitee toetab ideed, et liikmesriigid otsiksid võimalusi arendada välja näitajad, mis saaksid anda panuse liikmesriikide jõupingutustesse innovatsiooni ja loovuse toetamisel;

53.

teeb ettepaneku kaaluda riikidevahelise teabe- ja heade tavade vahetamise edendamist sihttaseme „innovatsioon ja loovus” alusel. Sellesse meetmesse tuleb otseselt kaasata piirkonnad;

54.

on nõus otsusega jätkata ja laiendada tõhusat ja ambitsioonikat poliitikat hariduse ja koolituse alal. Praegune majanduskriis ei tohiks meid sellelt teelt kõrvale juhtida, vaid peaks just nimelt sellele teele suunama.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/33

1.

tuletab meelde, et käesoleva ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) lihtsustamise ettepanekut käsitleva arvamuse majanduslik taust on väga spetsiifiline ning et selle koostamine toimub ühelt poolt praeguse ÜPP tervisekontrolli ja teiselt poolt ühise põllumajanduspoliitika tuleviku (pärast 2013. aastat) arenguperspektiivide väljatöötamise vahepealsel ajal, kooskõlas tulevaste eelarveperspektiividega;

2.

rõhutab, et majanduse järjestikused ja ülemaailmsed arengud ning kliimamuutused võimaldavad paremini mõista selge raamistikuga ühist toetuspoliitikat sellise sektori jaoks nagu põllumajandus, et paremini tagada selle reguleerimistingimusi kõigi tootmisharude jaoks ja kõigis piirkondades; see moodustabki kõnealuse poliitika tegeliku aluse;

3.

leiab, et kõnealuses kontekstis saab ühenduse eelistus, mille lõppeesmärk ei ole protektsionism, ja kohalike toodete ostmine igati mõistetavaks ning pakub vastuseid ülemaailmsele toiduainetevajaduse kõigile aspektidele, mis on endiselt põletava aktuaalsusega;

4.

täpsustab, et ÜPP peab arvesse võtma kvaliteettoiduainete tootmist, ent ka tingimusi, eelkõige peamisi strateegiaid nagu maakasutus ja maaelu areng (metsastrateegia, looduslike takistuste all kannatavad piirkonnad jne). See poliitika peab vastama ka Euroopa Liidu geograafiliste piirkondade – nii suurte mandriliste piirkondade kui ka äärepoolseimate alade – territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele;

5.

on seisukohal, et vastavalt Regioonide Komitee varasematele arvamustele peab ÜPP lihtsustamine olema suunatud kõigile asjaomastele osalejatele ning muutma kodanikele paremini mõistetavaks vajaduse ÜPP järele, mille eesmärk on kaitsta ühte ELi majanduse alustala;

6.

leiab, et ÜPP peab vaatama tulevikku. Nagu Regioonide Komitee tõdeb oma resolutsioonis, mis kiideti heaks täiskogu 2009. aasta juuni istungjärgul enne Kopenhaagenis toimuvat ÜRO kliimamuutuste tippkohtumist, tuleb kliimamuutuste küsimused integreerida põllumajandusse ning eesmärk peab olema energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside tekitamise vähendamine;

7.

täpsustab, et lihtsustatud ÜPP peab olema mõistetav, loetav ja arusaadav nii põllumajandustootjatele kui ka kõigile institutsioonilistele ja majandustegevuses osalejatele ja Euroopa Liidu kodanikele;

8.

juhib Euroopa Komisjoni (edaspidi „komisjon”) ja liikmesriikide tähelepanu asjaolule, et ÜPP lihtsustamine ei tähenda ÜPP reformi koos rakenduseeskirjade muutmisega. ÜPP lihtsustamist tuleb mõista kui arengut. Eelkõige tuleb tagada see, et ÜPPga muudetaks rakenduseeskirju niisuguse ajastusega, et see oleks kooskõlas eri liiki põllumajandustoodete tootmistsüklitega;

9.

soovib, et komisjon ja liikmesriigid kasutaksid ÜPP lihtsustamise võimalust selleks, et edastada Euroopa kodanikele ja põllumajandustootjatele olulist, täielikku ja objektiivset teavet, meenutades pidevalt eesmärke, rakendatavaid vahendeid ning ÜPP ajakava;

10.

meenutab, et kõigi jaoks lihtsustatud ÜPP peab olema kõigile arusaadav ÜPP;

11.

hoiatab komisjoni, et põllumajandustootjad ja kodanikud rohujuure tasandil ei ole teadlikud ÜPP lihtsustamisest, kuigi sellega tehti algust juba 2005. aastal;

12.

kahtleb selles, kas põllumajandusalaste määruste kohendamine on mõistlik, arvestades, et see puudutab vaid piimatoodete kohta käivaid tekste. Komitee väljendab üllatust selle üle, et komisjon piirdub oma väidetes üksnes selle sektoriga, isegi kui kõnealune sektor nõuab eritähelepanu;

13.

toetab praeguse majanduskriisi olukorras seda, et Euroopa põllumajandusel kui ühenduse poliitikal peab olema võimalik saada riigiabi, mis on kohandatud (kliimast, tervishoiust, majandusest tingitud) kriisiolukordadele, seadmata kahtluse alla ning kinnitades uuesti ÜPP aluspõhimõtteid (vt Regioonide Komitee varasemaid arvamusi);

14.

on seisukohal, et lisaks komisjoni panusele, mis seisnes ekspertide rühma loomises, peavad liikmesriigid, nagu ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused soodustama kogemuste vahetamist, viima läbi võrdlusuuringuid ja määratlema parimad saavutused eelkõige halduskulude vähendamise valdkonnas. Nagu komisjongi, peab iga liikmesriik kaasama elukutselised põllumajandustootjad;

15.

juhib komisjoni tähelepanu sellele, et lihtsustamise kattevarjus on komisjon tegelikult asunud läbi viima reformi, mis on kõikides piirkondades kaasa toonud põhjalikke ümberkorraldusi;

16.

kahtleb ühtse otsemaksete kava „põllumajandustootja-sõbralikkuses”. Komitee leiab, et hekkide ja tarade lisamine otsetoetuseks abikõlbliku pindala hulka on kõigi jaoks üldise huviga kooskõlas olev meede;

17.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon võtab arvesse mõjuhinnangute ja korrapäraste hindamiste vajadust. See lähenemisviis peab sisalduma ka sellise ÜPP suunistes, mis on paremini kohandatud piirkondadele ja elukutselistele sidusrühmadele pärast 2013. aastat, mis on ühtlasi ÜPP „tervisekontrolli” ja lihtsustamise tulemus;

18.

tuletab meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsustega tõhusama konsulteerimise tähtsust ning vajadust lisada ÜPP mitmetasandilise valitsemise protsessi – mida Regioonide Komitee kirjeldab oma valges raamatus – eesmärgiga muuta Euroopa integratsiooniprotsess tõhusamaks, tasakaalustatumaks ja kõigile avatuks;

19.

rõhutab, et kõigil piirkondlikel põllumajandusettevõtetel peab olema ligipääs komisjoni kõigi tasandite elektroonilistele andmetele. Elektroonilisse teabevahetusse tuleb kaasata kõik osalejad;

20.

väljendab üllatust tegevuskava prioriteetide üle ja soovib, et prioriteedid oleksid korrastatud ja esitatud tähtsuse järjekorras;

21.

palub komisjonil tagada, et nõuetele vastavus säilitataks ÜPP otsetoetuste aluspõhimõttena. Komitee leiab siiski, et mõningane lihtsustamine on vajalik ja pooldab tootjatele mõistlike nõuete kehtestamist. Nii saaks juhtimises osalev administratsioon tootjaid objektiivselt kontrollida;

22.

kutsub komisjoni üles tõendama, et ühtse turu ühine korraldus kõigis liikmesriikidele ja piirkondadele suunatud komisjoni rakenduseeskirjades kujutab endast tõelist lihtsustamist, mis on kasulik elukutselistele põllumajandustootjatele, kodanikele ja piirkondadele;

23.

kinnitab veelkord, et halduskoormuse vähendamine peab olema kasulik piirkondadele, kodanikele ja põllumajandustootjatele ning seda peaks olema võimalik rakendada kõikides tootmisvaldkondades. Komitee rõhutab samuti, et halduskoormuse vähendamine peab vastama ka ÜPP eesmärkidele;

24.

kaalub komisjoni üldisi seisukohti tootmisega seotud toetuskavade osas ja esitab komisjonile küsimuse selle kohta, kas ÜPP suunitlus suurema lahtisidumise poole kujutab endast lihtsustamist, mille puhul võetaks arvesse piirkondade erinevusi. Komitee soovib samuti, et ÜPP lihtsustamine „tervisekontrolli” abil tooks endaga kaasa parema ÜPP kõigi jaoks ning toetuste õiglasema ja võrdsema jagamise põllumajandustootjate, valdkondade ja piirkondade vahel;

25.

juhib veelkord komisjoni tähelepanu vajadusele arvestada kõigi põllumajandussaaduste ja toodete oma tootmistsüklitega;

26.

soovib igal juhul, et nõuetele vastavuse eeskirju ühtlustataks kõigi ELi piirkondade lõikes vastavalt kõige väiksemale ühisele nimetajale; see on prioriteet;

27.

juhib komisjoni tähelepanu sellele, et kodanikele ja põllumajandustootjatele tuleb tagada arusaadav, täielik ja loetav teabevahetus;

28.

väljendab toetust sellele, et kvaliteedipoliitika peab olema üks põhialus ÜPP-le ning et sellest ei tohi loobuda;

29.

täpsustab asjaolu, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata heade tavade vahetamisse ja lihtsustamise läbiviimisesse;

30.

soovib, et Euroopa valdkondlikke poliitikaid tugevdataks ja muudetaks professionaalsemaks, nii et Euroopa põllumajandus- ja toiduainetesektor – mis on üks ELi majanduse alustaladest – saaks tugevamaks muutuda ning kohaneda ülemaailmsete kliimamuutustega ja muutustega maailmamajanduses;

31.

leiab, et põllumajandustööstus peaks ÜPP vahendite abil suutma kriisidele (turu-, keskkonna-, sotsiaal-, tervisekriisid jt) paremini reageerida. Vaja on tõhusat institutsioonilist mehhanismi, et tagada lihtsad vahendid, mis võimaldavad tagada kriisiga vastamisi seisvatele põllumajandustootjatele piisava sissetuleku, jagades vahendid vastavalt eri tootmisharude huvidele;

32.

toetab komisjoni ettepanekut ärgitada liikmesriike üha rohkem lihtsustama, et nad saaksid oma pädevusi ühises poliitikas üha tõhusamalt rakendada. Subsidiaarsuse põhimõte ei peaks viima menetluste keerulisemaks ja koormavamaks muutmiseni, kuna see võib ohtu seada Euroopa põllumajandus- ja toiduainesektori mudeli austamise;

33.

kinnitab veelkord, et maaelu arengu prioriteete tuleb käsitada piirkondadele loodava lisaväärtusena, mitte aga liikmesriikide või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitika asendusena. Maaelu areng peab hõlmama suuri Euroopa strateegiaid (Lissabon, Göteborg), võttes alusraamistikuks ühelt poolt territoriaalse ühtekuuluvuse ja sellest tuleneva solidaarsuse ning teisalt Euroopa kontinendi ruumiliseks arenguks vajalikud suured poliitikavaldkonnad, hoides põllumajandusliku ja põllumajandusega kaasneva projekti rakendamise LEADER tüüpi partnerluste raames;

34.

peab vajalikuks kinnitada oma toetust ÜPP säilitamisele ja igat liiki taasriigistamise välistamisele. See poliitika, mida teostatakse majanduskriisi tingimustes, kujutab endast turgude õiglast reguleerimist. Ta peab vastama oma arengus kõigi tootmisahelate vajadustele kõikides ELi piirkondades säästva arengu raames. Näib vältimatu kaasata see lähenemisviis ÜPPsse, mis on kohandatud pärast 2013. aastat algavale etapile ja ELi finantsperspektiividele;

35.

püstitab küsimuse, kas see ÜPP lihtsustamine, mille komisjon praegu on esitanud, vastab tõesti viimaste arutelude eesmärkidele ja neist tõstatuvatele suunistele ÜPP olukorra kohta. Komitee soovitab teha pingutusi Euroopa ja siseriiklikul tasandil selleks, et tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega parandada rakendamistingimusi elukutseliste põllumajandustootjate jaoks ja kodanike ja tarbijate paremat arusaamist sellest peamisest ühisest poliitikast;

36.

täpsustab ka seda, et taotletav vajalik lihtsustamine peab võimaldama palju paremini reageerida põllumajandusturgude kriisidele, kliimanähtustele ja haiguspuhangutele. Praegune kriis piimasektoris nõuab kiiret tegutsemist ning lihtsate ja paindlike reguleerimisvahendite kasutuselevõttu;

37.

peab hädavajalikuks paremat teavitamist praeguse ÜPP küsimustes, et kõik asjaomased osalejad (kodanikud, tarbijad, põllumajandustootjad, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) võiksid seda paremini mõista;

38.

soovitab Euroopal kujundada praegusest põllumajanduspoliitikast ambitsioonikas ühine põllumajandus- ja toiduainetepoliitika, mille võiks nimetada ümber ÜPTP (ühine põllumajandus- ja toiduainepoliitika). Sel viisil saaks kõnealust poliitikat tugevdada nii ELi sees kui ka mujal maailmas. Sellise poliitika edu lihtsustaks ulatusliku tasakaalu ja ülemaailmse stabiilsuse saavutamist;

39.

ootab, et liikmesriigid, Euroopa Parlament ja nõukogu täidaksid alates 2013. aastast oma kohustusi, et määratleda põllumajanduspoliitika ja selle finantsperspektiivid, mis on kooskõlas eesmärkidega ja kõigi tasandite rakendustingimustega.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/37

1.

tervitab komisjoni soovi jätkata kodanike teenistuses oleva tõelise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala edendamist ning rõhutab kõnealuse ala olulisust üha suurema liikuvusega maailmas;

2.

väljendab heameelt komisjoni algatuse üle luua ELi uus mitmeaastane programm, milles määratletakse järgmise viie aasta prioriteedid vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud valdkondades. Siiski nendib komitee, et komisjoni teatises ei viidata kordagi Lissaboni lepingust tulenevatele muudatustele antud valdkonnas;

3.

leiab, et uus programm peab olema piisavalt ambitsioonikas, et tagada neis valdkondades märkimisväärne edu, kuid suuremat tähelepanu tuleb pöörata viimase kümne aasta jooksul kavandatud algatuste hindamisele, et suurendada nende tõhusust ja saavutada neile seatud eesmärgid;

4.

on murelik, sest taas kord ei pööra komisjon piisavat tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas;

5.

meenutab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele pakuvad teatises käsitletavad valdkonnad erilist huvi, sest neil on otsene mõju Euroopa Liidus elavate kodanike igapäevaelule ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesannetele;

6.

kordab, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi esindava poliitilise koguna on Regioonide Komitee üks organitest, mis sobib teenima kodanike huve ning tagama ELi elanike õiguste ja kohustuste täitmine;

7.

leiab, et komitee tuleks kaasata vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevasse alasse ning seega peaks ta olema otseselt kaasatud Stockholmi programmi ja selle tegevuskava rakendamisse ja arendamisse ning samuti programmis ette nähtud hindamismehhanismide ja -vahendite väljatöötamisse ja elluviimisse, juhul kui see langeb komitee pädevusalasse;

8.

kinnitab oma pühendumist põhiõiguste kaitse mitmetasandilise süsteemi edendamisele ning tunneb heameelt, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel tehtud edusammud asetavad kõnealuse projekti keskmesse kodanikud;

9.

kordab vajadust ühendada põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmise ning julgeolekuküsimused tasakaalustatud moel, rakendades sidusaid instrumente vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas;

10.

leiab, et edusammud ei ole vastanud ootustele, ning meenutab liikmesriikidele, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise pidurdamine võib avaldada mõju Euroopa kodanike õigustele ja vabadustele;

11.

nõustub komisjoniga, et õigusaktide tõhusa rakendamise tagamine on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisel väga oluline. Sellega seoses jagab komitee muret direktiivide riiklikku õigusesse ülevõtmise erinevuste üle ning kutsub komisjoni üles töötama välja uusi ja uuendatud meetmeid, millega tagada Euroopa tasandil vastuvõetud eeskirjade ja meetmete põhimõtete ja vormi koondamine riiklikesse õigusaktidesse;

12.

märgib, et vaba liikumine on Euroopa kodanike oluline põhiõigus, ning palub komisjonil võtta meetmeid sellega seotud õigusaktide laitmatuks ülevõtmiseks riiklikku õigusesse;

13.

meenutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kui kodanikega otseselt seotud haldusasutustel võib olla hindamismehhanismide ja -vahendite töös märkimisväärne osa. Seetõttu palub komitee kooskõlas Euroopa õiguspoliitika tuleviku kõrgetasemelise töörühma esitatud soovitusega, et ta kaasataks kõnealuste menetluste väljatöötamisse, et võtta senisest paremini arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste praktilisi kogemusi;

14.

kutsub seepärast üles sidusalt käsitlema Euroopa sisepoliitika välismõõdet Stockholmi programmis, milles võiks eelkõige käsitleda ühiseid huvisid rände ja varjupaiga küsimustes, piirivalve valdkonnas tehtavat koostööd, samuti ühiseid huvisid terrorismi- ja kuritegevusevastase võitluse alal, geograafiliste prioriteetide seadmist eri teemade puhul, teabevahetuse raamtingimusi, põhi- ja inimõiguste kaitse tagatisi, läbipaistvust ja vaba juurdepääsu teabele ning andmekaitset ja sellega kaasnevaid õiguskaitse tagatisi ELi kodanikele ja kolmandate riikide kodanikele;

15.

peab vajalikuks kooskõlastada ja integreerida justiits- ja sisepoliitika meetmeid teiste ELi poliitikavaldkondadega ning rõhutab õigus-, turvalisus- ja siseküsimuste suurema kooskõlastamise vajadust ELi majandus-, sotsiaal- ja välispoliitikaga, et tugevdada tolle tõhusust ja sidusust;

16.

kiidab heaks uue programmi poliitilised prioriteedid ning meenutab, et kodanike Euroopa ülesehitamise protsessis on oluline kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine, sest see omistab kõnealusele protsessile suurema demokraatliku õiguspärasuse;

17.

jagab muret poliitilistele prioriteetidele rahaliste vahendite eraldamise üle ning juhib tähelepanu vajadusele tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine eelarvemehhanismide väljatöötamises valdkondades, milles neil on pädevus;

18.

märgib, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimise kontrollimine saab toimuda alles üksikasjalike ettepanekute laekumisel, ning nõuab, et 2009. aasta detsembris vastu võetavas tegevuskavas tagataks nimetatud põhimõtete maksimaalne järgimine;

19.

nõuab erilist tähelepanu subsidiaarsuse põhimõtte tagamisele, sest liikmesriigid võivad seda kasutada, et saada tagasi riikliku tasandi pädevused;

20.

väljendab heameelt Euroopa Liidu soovi üle ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning meenutab, et põhiõiguste kaitse peab olema ELi ja liikmesriikide igasuguse tegevuse alus;

21.

märgib, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatakse õigused, mida kohaldatakse kõigile inimestele sõltumata nende rahvusest või elaniku staatusest Euroopa Liidus, ning rõhutab elukohapõhimõtte olulisust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks ühtekuuluvuse ja ühiskondliku rahu tagamiseks;

22.

rõhutab, et inimeste vaba liikumist käsitleva direktiivi rakendamine on väga oluline tagamaks ELi kodanike ja nende pereliikmete õiguse liikuda ja elada vabalt liikmesriikides, kuid meenutab, et seda direktiivi ei ole riiklikku õigusesse täielikult üle võtnud ükski liikmesriik (1);

23.

võtab murelikult teadmiseks, et ELi kodanike pikaajalise elamisloaga pereliikmeid, kes on kolmandate riikide kodanikud, diskrimineeritakse nende rahvuse või etnilise päritolu alusel ELi sisenedes ja siin elades, ning palub eriti hoolikalt jälgida, et kedagi selliselt ei diskrimineeritaks;

24.

toetab mis tahes algatust, mille eesmärk on võidelda diskrimineerimise, rassismi, antisemitismi, ksenofoobia ja homofoobiaga. Komitee kutsub üles võtma kiiresti vastu ettepaneku nõukogu direktiivi kohta, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest (KOM(2008) 426 lõplik), ning meenutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad etendada olulist rolli ksenofoobsete ja rassistlike hoiakute ärahoidmisel ja kindlakstegemisel ning demokraatlike põhimõtete tutvustamisel. Lisaks leiab komitee, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse Euroopa aasta (2010) pakub võimaluse anda uut hoogu haavatavate ühiskonnarühmade diskrimineerimise vastaste poliitikameetmete kujundamisele ja rakendamisele;

25.

nõustub vajadusega kehtestada kõikehõlmav andmekaitsesüsteem, mille alus on põhiõigus eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ning mis sisaldab oma eesmärkidele vastavaid vahendeid, tagades seejuures kaitse kõrge taseme;

26.

väljendab muret kodanike kohta kättesaadava digitaalse teabe üha kiirema kasvu üle, mis on info- ja sidetehnoloogia arengu tulemus. Komitee meenutab, kui oluliseks peavad Euroopa Liidu kodanikud andmekaitset ja eraelu puutumatust, (2) ning leiab, et Stockholmi programmis ja sellele järgnevas komisjoni tegevuskavas peaks pöörama rohkem tähelepanu sellise strateegilise lähenemisviisi väljatöötamisele, mis tugineb eraelu kavandatud puutumatuse (privacy by design) ja eraelu austavatele (privacy aware) tehnoloogiatele (3);

27.

väljendab muret ELi kodanike madala osalusprotsendi üle Euroopa Parlamendi valimistel ning möönab, et ei ole ka ise ELi institutsioonina piisavalt kõnealusesse valdkonda panustanud. Komitee kahetseb, et komisjon ei esita tõeliselt uuenduslikke ideesid, kuidas suurendada osalemist ELi demokraatlikus elus (4);

28.

julgustab komisjoni otsima rohkem ressursse edendamaks uusi, uutele tehnoloogiatele toetuvaid osalusvorme ning rõhutama e-valitsuse ja selliste algatuste nagu e-osalus väärtust kodanike ühiskonna- ja poliitikaelus osalemise hoogustamisel (5);

29.

leiab, et on vaja tugevdada teabemehhanisme, mis annavad ELi kodanikele rohkem teavet oma õiguste kohta, eelkõige seoses diplomaatilise ja konsulaarkaitsega kolmandates riikides, kus nende koduliikmesriigil esindust ei ole;

30.

märgib, et on vaja parandada ühist õppesüsteemi kodanikukaitse valdkonnas, ning viitab nn tuleviku töörühma lõpparuandes esitatud ettepanekule edendada võrgustikus toimimist, et tagada juurdepääs õppele ja leida ühiseid määratlusi õppestandarditele (6);

31.

kahetseb, et rohkem ei rõhutata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli seoses kodanikukaitse tugevdamise mehhanismidega, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olulise tähtsusega ennetustegevuses ning vajaduse korral rahaliste ja inimressursside leidmisel;

32.

kinnitab taas Euroopa õigusruumi olulisust ja seni eksisteerivate takistuste eemaldamise vajalikkust, et tagada ELi kodanikele nende õiguste täielik austamine ja siseuru mehhanismide tõhusus;

33.

tunnistab raskusi, mis esinevad 27 eri õigussüsteemiga tegeledes, kuid julgustab tegema sidusat ja tõhusat piiriülest õigusalast koostööd, toetudes vastastikusele tunnustamisele, vastastikusele usaldusele ja subsidiaarsuse põhimõttele. Komitee rõhutab, et sellega peaks kaasnema kriminaalmenetlusõiguse minimaalne harmoneerimine ning tsiviilmenetluste miinimumstandardite loomine;

34.

kinnitab, et õiguspõhise Euroopa tagamisel on väga oluline õiguskaitse kättesaadavus, ning tervitab komisjoni üldisi ettepanekuid, eriti e-õiguskeskkonda puudutavaid ettepanekuid, mis tuleb ellu viia samal ajal andmekaitset tagades;

35.

leiab, et maksimaalselt tuleb ära kasutada uute tehnoloogiate potentsiaali kohtukoostöö valdkonnas;

36.

leiab, et perekonnaõiguse valdkonnas tuleb tugevdada kohtukoostöö vahendite rakendusmehhanisme, eelkõige kui on tegemist alaealiste õigustega;

37.

nõuab suuremaid jõupingutusi, et tagada ELi õigusaktide korrektne ülevõtmine kohtuvaldkonnas ning vältida seeläbi õiguslike vahendite tõhususe kahjustamist;

38.

on nõus, et on vaja kehtestada õiguste äravõtmist käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine, eelkõige keeldude puhul, mis on seotud alaealisi kasutavate ametialadega. Samas nõuab komitee, et komisjon jälgiks, et teabevahetusel on tagatud andmekaitse ja ei esine kuritarvitust;

39.

on nõus, et õpe ja teadmised on mitmekesisust austava ja koostööd edendava õiglusepõhise Euroopa ülesehitamise olulised elemendid, ning kutsub komisjoni üles välja töötama vahetusprogramme eri riikide erialainimestele;

40.

viitab vajadusele lähendada liikmesriikide tsiviilõiguse norme eriti raskete piiriüleste õigusrikkumiste vallas, et soodustada piiriülese tegevuse arendamist ning parandada kodanike õiguste kaitset, mis on Euroopa õigusala loomise eesmärk;

41.

tänab komisjoni jõupingutuste eest keskenduda julgeoleku- ja õiguspoliitikas kodanike põhiõiguste austamisele, kuid kordab vajadust tagada sisejulgeoleku strateegia kehtestamisel ühtsus ja tasakaal õiguste ja vabaduste kaitsmise ning julgeolekuküsimuste vahel;

42.

on veendunud vajaduses luua julgeolekutöötajate seas ühine tegevuskultuur ning tunneb heameelt algatuse üle edendada kogemuste ja heade tavade vastastikuse tutvustamise mehhanisme. Antud kontekstis on äärmiselt oluline rõhutada ennetusmeetmete tähtsust kuritegevuse vastu võitlemise kogu protsessi kohustusliku ettevalmistava osana;

43.

kahetseb, et teatises mainitakse vaid liikmesriikide erialainimesi, kuigi ühise julgeolekukultuuri loomisse tuleb kaasata ka kohalike ja piirkondlike omavalistuste erialainimesi;

44.

ergutab uurima, kuivõrd võiks Euroopa politseiõiguse kodifitseerimine kergendada piiriülese tegevuse alast koostööd Euroopa Liidus;

45.

lisab liikmesriigi pädevuste sisemist jaotust küsimuse alla seadmata, et tagada tuleb selliste mehhanismide loomine, mis võimaldavad kohalikel ja piirkondlikel asutustel, mis tegelevad julgeoleku- ja politseiküsimusi reguleerivate ELi õigusaktide tegeliku rakendamisega, kasutada mõistlikult ja reguleeritult ELi kehtestatud koostöö- ja teabevahetusmehhanisme (7);

46.

peab vajalikuks tehnoloogiavahendite kasutuse ja tõhususe suurendamist, et tagada inimeste liikumisel nende turvalisus ja vabadus, kuid väljendab muret selle üle, et nende süsteemide kiire areng toimub neid piisavalt hindamata;

47.

on nõus, et tuleb mõelda kõikehõlmava infosüsteemide struktuuri loomisele, et parandada nende süsteemide töövõimet ja tõhusust, vähendada kulusid ja suurendada kasu;

48.

meenutab, et julgeolekualasest teadus- ja arendustegevusest rääkides ning sisejulgeoleku fondi võimalikul loomisel on vaja arvestada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erialainimestega;

49.

leiab, et kodanike turvalisust mõjutavate õigusrikkumistega (terrorism, organiseeritud kuritegevus, eelkõige inimkaubandus, uimastikaubandus, alaealiste seksuaalne ärakasutamine) võitlemiseks on võrdselt olulised nii ennetustöö kui ka jälitustegevus, ning meenutab komisjonile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli kuritegevuse tõkestamise strateegiate väljatöötamisel;

50.

kiidab heaks Euroopa kohtu- ja politseikoostöö tõhustamise ning leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid etendama suuremat rolli piiriülese organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses, arvestades üha tihedamat seost kohalike õigusrikkumiste ja rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vahel;

51.

rõhutab, et kõik edusammud võitluses kuritegevusega peavad käima käsikäes põhimõttega austada õigust kaitsele ja kehtestada süüdistatavatele ühised õiguslikud miinimumtagatised, eelkõige seoses selliste teemadega nagu süütuse presumptsioon ja eelvangistus;

52.

nõustub sellega, et ELi välispiiride kaitse on oluline, tagamaks ELi-sisese liikumise turvalisuse ja vabaduse, ning kiidab heaks viite inimõiguste täielikule austamisele ja rahvusvahelisele kaitsele integreeritud piirihalduse Euroopa strateegia väljatöötamisel. Ent komitee väljendab muret teatise vähese konkreetsuse üle sel teemal ning nõuab, et igasugune edasiliikumine toimuks alati seda meeles pidades, et Euroopa on vabaduse ja õiguste ala;

53.

palub komisjonil enne uute instrumentide loomist kehtestada liikmesriikide operatiivkoostöö (Frontex) sõltumatu hindamise mehhanismid ning luua sellealane koostöö kolmandate riikidega, eelkõige seoses sekkumistega, mis mõjutavad Euroopa Liidu kodanike ja kolmandate riikide kodanike põhiõigusi;

54.

tuletab liikmesriikidele meelde, et merepiiride kontroll ja järelevalve ei tohi tähendada põhikohustuste, st merepääste hooletusse jätmist;

55.

leiab, et olemasolevad infosüsteemid (SIS II, VIS) tuleb enne muudatuste tegemist või uute instrumentide kehtestamist täielikult välja arendada ja neid hinnata, ning väljendab muret seoses sellega, et teatises puudub teave läbivaatamis- ja kontrollimehhanismide kohta biomeetriliste andmete kasutamisel neis süsteemides;

56.

väljendab muret liikmesriikide territooriumile sisenemise ja sealt lahkumise elektroonilise registreerimise süsteemi loomise üle ning eelneva reisiloa Euroopa süsteemi võimaliku väljatöötamise üle, sest see võib kahjustada põhiõigusi, eelkõige isikuandmete kaitset;

57.

märgib, et tuleb tugevdada koostööstrateegiaid, et edendada teabevahetust ja koostööd politseijõudude ja tolliasutuste vahel;

58.

lisab, et kõik kavandatud uued instrumendid, nagu Euroopa ühine Schengeni viisa, tuleb välja töötada tõhusalt ja tulemuslikult ning andmekaitset ja eraelu puutumatuse tagamist arvestades;

59.

toetab jõupingutusi, millega tihendatakse koostööd Europoli ja Eurojusti vahel, et teha edusamme organiseeritud kuritegevuse piiriülese tegevuse uurimisel;

60.

jagab komisjoni muret kirjeldatud ohtudega seoses ning juhib tähelepanu rollile, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad etendada nimetatud kuritegelike tavade avastamisel ja kindlakstegemisel;

61.

kutsub komisjoni üles koostama konkreetseid tegevuskavu inimkaubandusega võitlemiseks ning integreerima selle võitluse suhetesse kolmandate riikidega;

62.

väljendab muret laste seksuaalse ärakasutamise ja lapspornoga seotud Interneti-põhiste õigusrikkumiste arvu kasvu üle (8) ning meenutab, et karistusmeetmed peavad käima käsikäes inimeste harimise ja nende teadlikkuse tõstmise meetmetega kõnealuste õigusrikkumiste küsimuses;

63.

rõhutab rolli, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad etendada ennetamisel põhinevate lähenemisviiside väljatöötamisel, et kaitsta alaealiste väärikust ja õigusi eelkõige hüljatud ja saatjata alaealiste puhul (9);

64.

tunnistab vajadust saavutada edu võitluses küberkuritegevuse ja majanduskuritegudega ning vajadust parandada kooskõlastus- ja koostöömehhanisme neis valdkondades, sest nende puhul leiab kuritegu sageli aset kuritegu uurivast riigist väljaspool;

65.

meenutab komisjonile rolli, mida võivad etendada kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused korruptsiooni- ja võltsimisvastases võitluses ning ELi uimastistrateegia arendamisel;

66.

peab terrorismiohtu ELi kodanike üheks peamiseks mureallikaks ja kahetseb, et teatises ei mainita kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust selle ohu vähendamisel, eelkõige seoses vägivaldse radikaliseerumise vastase võitlusega;

67.

kardab, et teatises mainitud ennetusmeetmed võivad kriminaliseerida etnilisi või usulisi rühmi ega avalda mõju terroritegude sügavamatele põhjustele;

68.

teeb ettepaneku kaaluda poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke tegureid, mis võivad põhjustada poliitilise vägivalla sagenemist eri rühmituste poolt, enne kui keskenduda selle rahvuslikule, etnilisele või usulisele päritolule, sest see võib valla päästa rassismi ja ksenofoobia kasvu;

69.

kordab, et Euroopa Liit peaks välja töötama tõelise Euroopa sisserändepoliitika, mis põhineks liikmesriikide vahelise solidaarsuse, vastastikuse usalduse ja kaasvastutuse põhimõtetel ning austaks täielikult inimõigusi, pidades kinni kehtivast pädevuste jaotusest, kasutades täielikult ära oma pädevusi selles valdkonnas ja järgides subsidiaarsuse põhimõtet;

70.

meenutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on sisserände- ja varjupaigapoliitika rakendamise eesliinil ning nad peavad esimesena reageerima rändevoogude sotsiaalsele ja majanduslikule mõjule nende territooriumil;

71.

kutsub ELi liikmesriike üles jagama vastutust pagulaste vastuvõtmisel ja integreerimisel ning looma mehhanismi liikmesriikide vaheliseks ümberjaotamiseks;

72.

kutsub komisjoni üles paremini kooskõlastama olemasolevaid instrumente, et kehtestada tegevussuunad sisserände- ja varjupaigaküsimustes, ning meenutab, et need suunad peavad tuginema õiguste ja põhivabaduste austamisele;

73.

väljendab heameelt sisserände tervikliku käsitluse esmatähtsaks seadmise üle ning pooldab rõhuasetust tasakaalustatud ja tõelise partnerluse edendamisele päritolu- ja transiitriikide vahel rändevoogude juhtimiseks organiseeritud moel;

74.

tuletab meelde, et EL peaks paremini kohandama majanduslikel eesmärkidel toimuvat rännet liikmesriikide tööturgude vajadustega, ning kutsub üles looma ühise paindliku liikmesriikidesse lubamise süsteemi, mille puhul liikmesriigid saavad määrata riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arvu.

75.

väljendab muret, et suuremat solidaarsust piirab kasulikkusel põhineva ja selektiivse vastuvõtmise idee, mille kohaselt võetakse vastavalt tajutud vajadustele vastu kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajaid, keda vajavad Euroopa tööturud;

76.

nõustub, et on vaja paremini siduda omavahel ELi sisserände- ja välispoliitika, ning leiab, et koostöö ja dialoog kolmandate riikidega on vajalik nii ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks kui ka seadusliku sisserände juhtimiseks. Nimetatud riikide majandusse investeerimine on tõhusam vahend nende inimeste abistamiseks, kes tahavad välja rännata majanduslikel põhjustel. Selle ülesande puhul on määrav roll kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, eriti neil, mis asuvad kolmandatele riikidele kõige lähemal või kellel on nendega kõige tugevamad sidemed ning kes võivad toimida koostööplatvormidena ELi ja nende riikide vahel;

77.

leiab, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tegevuskava arendamisel tuleb tugevdada kohalikku diplomaatiat, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad anda märkimisväärse panuse päritolu- ja transiitpiirkondade ja -linnade suhete ja elutingimuste parandamisse;

78.

nõustub sellega, et rändepoliitika instrumente on vaja kasutada sidusalt, ning nõuab, et enne uute lepingute sõlmimist hinnataks selliseid algatusi nagu liikuvuspartnerlus ning selle tingimusi ja tulemusi päritoluriikides;

79.

jagab muret majanduslikel eesmärkidel toimuva sisserände parema juhtimise pärast kogu Euroopa Liidus. Komitee kutsub üles välja töötama strateegia (Euroopa dialoogifoorumi eeskujul), mis hõlmaks Euroopa Liidu kohalikke, piirkondlikke ja riiklikke sidusrühmi, austaks liikmesriikide õigust ise kindlaks määrata, kui palju kolmandate riikide kodanikke nad tööga seotud põhjustel vastu võtavad, ning tagaks neile töötajatele väärikad töötingimused (10);

80.

märgib huviga algatust luua vaatluskeskus rändesuundumuste analüüsimiseks ja mõistmiseks ning juhib tähelepanu vajadusele jälgida, et see algatus ei moonutaks teisi, juba olemasolevaid algatusi. Vajadus korrastada ja optimeerida kõnealuses valdkonnas olemasolevaid instrumente on üha pakilisem;

81.

leiab, et ilmsetest eelistest hoolimata tuleb sisserände-eeskirja vastuvõtmise ettepanekut hoolikalt analüüsida, eelkõige arvestades, et peagi võetakse vastu nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta. Samuti tuleb tagada, et kõnealuse eeskirja väljatöötamine ei tekitaks segadust ega nõrgestaks kehtivaid õigusi ja tagatisi, mis on antud Euroopa Liidus elavatele kolmandate riikide kodanikele;

82.

tänab komisjoni kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli meelespidamise eest sisserändajate integreerimise vallas (11) ning tunnistab vajadust avada suurem arutelu Euroopa integratsiooni teemal. Sellega seoses nendib komitee uuesti, et integratsioonipoliitikat ei tohi muuta sisserände kontrollimise varjatud vahendiks, millega seatakse tingimused eelkõige perekonna taasühinemisele, vaid kõnealune poliitika peab sisserändajatel pärast nende elama asumist mõne liikmesriigi territooriumile võimaldama nende sotsiaalset, majanduslikku, kultuurilist ja ühiskondlikku integreerumist;

83.

peab hädavajalikuks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Regioonide Komitee osalemist Euroopa integratsioonifondi iga-aastaste ja mitmeaastaste prioriteetide määratlemisel ning selle tagamist, et liikmesriigid kasutaksid ja jagaksid fondi vahendeid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele korrektselt;

84.

kutsub liikmesriike üles kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused järgmisele ministritevahelisele integratsioonikonverentsile, mis toimub Hispaania eesistumise ajal 2010. aasta alguses, ning parandama rändeteemalist koostööd selliste foorumitega nagu tulevane Arlem (Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee);

85.

nõustub komisjoniga, et ebaseaduslik töö ja inimkaubandus annavad olulise panuse ebaseaduslikku sisserändesse Euroopas, ning kutsub liikmesriike üles otsima ühiseid strateegiaid nende probleemidega võitlemiseks;

86.

tunnistab, et tagasisaatmist käsitleva direktiivi vastuvõtmisele järgnenud negatiivsed vastukajad kohustavad pöörama seda suuremat tähelepanu direktiivi tõhusale rakendamisele, ning kutsub komisjoni üles rangelt tagama, et 2010. aasta detsembris jõustuvat tagasisaatmisdirektiivi rakendatakse kooskõlas põhiõiguste hartaga;

87.

juhib tähelepanu sellele, et vabatahtlikust tagasipöördumisest ei ole võimalik rääkida, kui dialoogi pidamiseks päritoluriikidega ei kehtestata mehhanisme, mis tagavad tagasipöördumise elujõulisuse ja selle, et ei algatata uut rändeprojekti;

88.

nõuab suuremat tähelepanu saatjata alaealiste sisserändajate probleemile, mis peaks kajastuma eraldi punktina Stockholmi programmis. Komitee rõhutab vajadust suurendada piirkondlike, riiklike ja ELi asutuste seas solidaarsust, vastutust ja vastava finantskoorma jagamist saatjata alaealiste küsimuses ning kutsub komisjoni üles kavandama rangemaid karistusmeetmeid neile inimkaubanduse võrgustikele, mis kasutavad alaealisi;

89.

nõuab, et komisjon tagaks, et liikmesriikide varjupaigasüsteemide mehhanismid oleksid kooskõlas liikumisega Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise suunas. See ühine süsteem tugineb Genfi konventsioonile ja teistele asjaomastele rahvusvahelistele instrumentidele. Komitee hoiatab uute tagasivõtulepingute sõlmimise eest riikidega, kes ei ole alla kirjatanud Genfi konventsioonile;

90.

arvestades asjaolu, et rahuldatud varjupaigataotluste määr erineb liikmesriigiti suuresti, soovitab komitee läbi vaadata Euroopa ühise varjupaigasüsteemi, et panna varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutama riik, kus varjupaigataotlus esitati, tagades samas liikmesriikidevahelise solidaarsuse;

91.

palub komisjonil tagada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti nõuetekohane toimimine ning väärtustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist selle tegevusse ja ka Regioonide Komitee osalemist, kui kõnealuste teemade kohalik ja piirkondlik mõõde seda nõuab;

92.

tunnistab, kui oluline on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks pagulaste ja rahvusvahelise kaitse all olevate inimeste integreerimine, ning nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid osaleda liikmesriikidevahelise ümberasustamise mehhanismi loomisel;

93.

nõuab edusamme varjupaigataotluste ühise läbivaatamise teostatavuse analüüsimisel ning nõustub komisjoniga, et on vaja läbi vaadata Euroopa Pagulasfond. Selles protsessis peavad aktiivsemalt osalema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

94.

rõhutab, et liikmesriigid peavad subsidiaarsuse põhimõtet järgides arvestama Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seotud poliitikameetmete väljatöötamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

95.

nõuab lõpetuseks, et Stockholmi programmi tegevuskava oleks usutav; see peaks käima käsikäes vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala parema rahastamisega. Selleks tuleb sisemised rahalised vahendid kooskõlastada vahenditega, mis on eraldatud suheteks kolmandate riikidega.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/45

1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku loomiseks koostati tulenevalt vajadusest rajada võimalikult ohutu ja kõige keskkonnasäästlikum kaubaveo süsteem, mis oleks kodanike ja ettevõtete teenistuses.

2.

Vastavalt 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu sätetele ja ka seoses praeguste muutustega ELi struktuuris ning uute väljakutsetega, millega ELi liikmesriikidel tuleb pidevalt tegeleda, tuleb rõhk panna kõigi transpordiliikide ühendvedudele.

3.

Kui maantee- ja õhutranspordi osas on juba astutud esimesi positiivset mõju avaldanud samme, siis raudteetranspordi valdkonnas tuleb teha veel terve rida jõupingutusi.

4.

Kõnealuse ettepaneku esitamisele eelnesid ulatuslikud konsultatsioonid liikmesriikide, raudtee-ettevõtete, raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate ning ka tööstuse ja lastisaatjate esindajatega.

5.

Nende konsultatsioonide põhjal jõudis Euroopa Komisjon järeldusele, et konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatavate rahvusvaheliste raudteekoridoride väljaehitamine tõstaks kiiresti raudtee konkurentsivõimet ja aitaks kaasa majanduse põhialuste parandamisele.

6.

Regioonide Komitee võtab rahuloluga teadmiseks õigusakti ettepaneku esitamise kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku toimimisviisi korraldamise kohta. Selle eesmärk on toimimisvõimelise kaubaveoks kasutatava raudteevõrgustiku loomine kasutades selleks arukalt olemasolevat infrastruktuuri või seda laiendades.

7.

Komitee on seisukohal, et eelnimetatud õigusakti sätete järjepidev rakendamine toob endaga kaasa raudteetranspordi tõhususe kiire tõusu, nii et sellel kui kõige keskkonnasäästlikumal ja turvalisemal transpordiliigil on võimalik teiste transpordiliikidega ka tõhususe osas sammu pidada.

8.

Komitee on arvamusel, et raudteeveokoridoride loomisel tuleb alati tagada ka ühendus teiste transpordiliikidega, rajades selleks vastavad terminalid maantee-, mere-, õhu- ja siseveetranspordile.

9.

Lisaks viitab komitee logistikakeskuste rajamisele, kuhu kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Nende logistikakeskustega tuleb arvestada konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku loomisel. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata selliste logistikakeskuste kavandamisse ja nende arendamisse.

10.

Komitee viitab reale kõnealuses määruses sisalduvatele sätetele, mis toovad endaga kaasa ebavajaliku bürokraatlikku lisakoormuse Euroopa raudteevõrgustiku haldamisel.

11.

Komitee tõstab esile, et raudteekaubavedu on suhteliselt keskkonnasäästlik ja turvaline ning kui tõsta selle tõhusust/konkurentsivõimet, siis võib see muutuda tõeliseks alternatiiviks energiamahukatele, vähem kasutajasõbralikele ja vähem turvalistele transpordiliikidele.

12.

Euroopa raudteekaubaveo tõhususe tõstmiseks ja selle konkurentsivõime suurendamiseks tuleb esmajoones leida nii kiiresti kui võimalik lahendusi praegustele probleemidele, muu hulgas on vaja:

13.

Nende pingutuste tegemisel tuleks nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil arvestada algatuste ja projektidega, mis puudutavad järgmisi aspekte:

Sellele lisaks tuleb samaaegselt võtta järgmisi meetmeid:

14.

Tänu üleeuroopalise transpordivõrgu programmi (TEN-T), Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) ja teiste algatuste raames saadud kogemustele on seoses kõigi nende kavade sünergiaga võimalik ellu viia konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatav Euroopa raudteevõrgustik märgatavalt tõhusamalt ja kiiremini.

15.

Kavandatud Euroopa raudteevõrgustiku heaks toimimiseks on vaja luua rahvusvaheline organ, mis oleks võimeline tagama parema kooskõlastamise üksikute transpordikoridoride osas liikmesriikide ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjate vahel. See organ peab nõudma liikmesriikidelt transpordikoridoride loomise kohustuse täitmist.

16.

Selleks on vaja, et pädevad ELi ametkonnad või ELi liikmesriigid või siis asjaomased haldusüksused töötaksid edasi siiani olemasolevate tõkete kõrvaldamise nimel, mis vähendavad raudteekaubaveo tõhusust ja seega konkurentsivõimet. Need tõkked on muu hulgas järgmised:

17.

Mõttekas oleks luua raudteestandardid. See vähendaks logistikakulusid, parandaks konkurentsivõimet, muudaks turud paremini juurdepääsetavaks, tugevdaks koostalitusvõimet ja ühendvedusid, tagaks tasakaalu majandusarengu ja keskkonnanõuete vahel ja muudaks raudtee Euroopa ettevõtlusvõrgustiku lahutamatuks osaks, tuues lisaväärtust ja aidates optimeerida tootmis-, tarne- ja jaotusprotsessi.

18.

Kui pädevuste delegeerimine tõkete kõrvaldamiseks ei peaks olema võimalik, siis peaksid kas EL või siis liikmesriigid ise astuma vajalikke samme kõnealuste tõkete kõrvaldamiseks.

19.

Koridoride haldamise eest vastutavad organid peaksid töötama võimalikult vähese bürokraatiaga, reageerima paindlikult turul valitsevale olukorrale ja olema võimelised end kaitsma ELi liikmesriikide või siis ELi institutsioonide poolsete õigustamata sekkumiste eest.

20.

Üksikutes liikmesriikides loodavate kaubaveokoridoride vajaliku arvu kindlaksmääramisel tuleks lähtuda transporditeenuste järele valitsevast nõudlusest.

21.

Konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku loomine saab õnnestuda üksnes tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, mille territooriumil raudteetranspordikoridorid asuvad.

22.

See koostöö peaks hõlmama nii investeeringute kavandamist ja koordineerimist seoses võrgustiku loomisega kui ka raudteetranspordikoridoride käitamist, hooldamist ja moderniseerimist ning seejuures tuleb arvestada olemasolevat infrastruktuuri ja transpordivooge.

23.

Arvestades kaubaveoks kasutatavate raudteede väga kõrge kvaliteedi ja usaldusväärsuse olulisust peaks raudteekaubaveo ja raudteereisijateveo sektori kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huve arvestades määrama kindlaks reeglid neil trassidel, kus veetakse nii kaupa kui reisijaid. Seeläbi peaks tagama, et ei kahjustataks kohaliku elanikkonna liikuvust ega avaliku sektori huvisid teistes valdkondades.

24.

Vastav ruumiline planeerimine kohalikul ja piirkondlikul tasandil, mille puhul arvestatakse koridoride kulgemise ning terminalide ja ümberlaadimisjaamade asukohaga, aitab märkimisväärselt kaasa võrgustiku tõhususe tõstmisele ja samas vastava omavalitsusüksuse majandusliku olukorra parandamisele.

25.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused nagu ka ELi liikmesriigid peavad ilmtingimata tegema vajalikke samme, et suunata maanteetranspordivoogusid vastavalt tarbijate jaoks raudteel veetava kauba levitamisele ja tarnimisele.

26.

Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on rohkem võimalusi teha koostööd ja pidada dialoogi tootjate ja raudteetranspordi kasutajatega. Lisaks saavad nad palju tõhusamalt hoolitseda selle eest, et transporditeenuste kaustajad teeksid transpordiliigi ja marsruudi valimisel otsuse teatud lahenduse kasuks. Nii on võimalik tagada, et ettevõtted otsustaksid pidevalt nende transpordiliikide kasuks, mis on keskkonnasäästlikud, usaldusväärsed, kiired ja loomulikult konkurentsivõimeliste hindadega nende toodete transportimiseks.

27.

Regioonide Komitee on seisukohal, et ühtse turu loomine raudteetranspordis on Lissaboni strateegia ja ELi säästva arengu strateegia otsustav element ning et esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek on seega vältimatu õigusakt, mis võimaldab raudteetranspordil tõestada ennast teiste, vähem keskkonnasäästlike ning inimeste jaoks ebasoodsate transpordiliikide konkurentsivõimelise alternatiivina. Rakendamise raames tuleb eelistrasside määramisel prioriteetsele kaubaveole arvestada piisavalt olemasolevaid transpordivoogusid, nagu näiteks reisijateveo teenuseid. Samuti tuleb riiklik kaubavedu põhimõtteliselt võrdsustada piiriülese kaubaveoga.

28.

Määruse rakendamisel on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsusel oluline roll, sest nad saavad märkimisväärselt tõsta raudteetranspordi tõhusust ja konkurentsivõimet tänu sobivale planeerimisele ja tehes läbimõeldud investeeringuid tee-ehitusse, linnalähirongidesse ja sadamatesse.

29.

Lisaks on hädavajalik määrata koos raudteekoridoride käitajate ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kindlaks ohtlike veoste transporti puudutavad põhimõtted.

30.

Kuigi otsused kaubaveokoridoride loomiseks lepitakse kokku ja langetatakse ühenduse tasandil, tuleb juba eelnevalt – niisiis kavandamise etapis ja liikmesriikide tasandil peetavate läbirääkimiste käigus – ilmtingimata konsulteerida ka kohalike ja piirkondlike omavalitsustega.

31.

Selliste konsultatsioonide raames tuleks seoses koridori loomisega töötada ilmtingimata välja ka vajalikud infrastruktuuriprojektid, mille abil on võimalik tagada, et koridor ei avaldaks negatiivset mõju kohalikule elanikkonnale ja et lihtsustataks nende koridoride jaoks kõige sobivamate territooriumite valikut.

32.

Oluline on jõuda selleni, et reisijatevedu kiir-, tava- ja lähiliinil ning igat liiki kaubavedu toimiks samal võrgustikul võimalikult sujuvalt.

33.

Seoses transpordikoridoride raudteemagistraali kindlaksmääratud parameetritega tuleb omavalitsusüksustes, mille territooriumi transpordikoridorid läbivad, teha muudatusi maantee- ja raudteetranspordi kavandamises. Seega tuleb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käsutusse anda vastavad rahalised vahendid, mis võimaldaksid neil teha investeeringuid ja teostada moderniseerimistöid, mis on vajalikud seoses sellega, et koridor läbib nende valda või piirkonda. Samal ajal tuleb lihtsustada kinnistute sundvõõrandamist üldistes huvides, selleks et vältida seoses trasside rajamise ja infrastruktuurirajatistega kavandatud moderniseerimis- ja ehitusprojektide takistamist õiglase hüvitise põhimõtte tõttu.

34.

Nimetatud vahendid tuleks anda nende käsutusse nii õigeaegselt, et oleks võimalik kinni pidada käsitletava määruse ettepaneku teise peatüki kolmanda artikli kolmandas lõikes üksikute raudteekaubaveokoridoride loomisele siduvana kehtestatud tähtaegadest.

35.

Praegu olemasolevaid logistikakeskuseid, kuhu on kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, tuleks tõhusalt kasutada ning need tuleks kaasata raudteekaubaveokoridoride süsteemi.

36.

Selline kohalike omavalitsuste poolt hallatavate infrastruktuuride kaasamine peaks tagama kohaliku või siis piirkondliku omavalitsuse esindajate kaasamise kaubaveokoridoride haldusorganitesse, mille loomine on ette nähtud kõnealuse määruse eelnõu teise peatüki neljandas artiklis.

37.

Määruse ettepaneku kolmandas artiklis nimetatud kaubaveokoridoride arvu kindlaksmääramisel üksikutes liikmesriikides tuleks lähtuda potentsiaalsest nõudlusest transporditeenuste järele, transpordisektori tõhususe analüüsist ja ka tegelikest tehnilistest võimalustest pidada kinni määruse ettepanekus esitatud tähtaegadest.

38.

Loobuda tuleks üksikutes liikmesriikides kehtestatud kohustuslikust kaubaveokoridoride arvust lähtuvalt vastavast kaubaveomahust tonnkilomeetrites.

39.

Määruse ettepaneku viienda artikli kolmandas lõikes mainitud turu-uuring tuleks teostada vajaduse korral, kusjuures vajaduse olemasolu määraks kindlaks koridori käitajad. Seega ei tuleks seda läbi viia kohustuslikus korras üks kord aastas, nagu nõutakse määruse ettepanekus.

40.

Määruse rakendamise esimeses etapis peaksid otsused seoses raudteeveokoridoride asukohaga tuginema vaid objektiivsetel tingimustel, nagu infrastruktuuri tõhusus, juurdepääsetavus, kvaliteet ja ulatus, ning jätma võimalikult kõrvale poliitilised tingimused.

41.

Kaubaveokoridoride loomise käigus tuleb ilmtingimata kontrollida keskkonnakaitse- ja tervishoiualastest eeskirjadest kinnipidamist, eelkõige mürakaitse ja maanteetranspordi ohutuse osas ning samuti tuleks järgida eeskirju teistes valdkondades, kuna nende eeskirjadega välditakse negatiivse mõju tekkimist läheduses elavate inimeste elukeskkonnale. Kõige selle juures peavad prioriteetsed kriteeriumid olema selle tagamine, et kaubaveokoridoride tõttu ei halveneks läheduses elavate inimeste olukord hügieeni- ja elutingimuste aspektist, ning transpordi ohutus.

42.

Regioonide Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles jõustama määrus nii kiiresti kui võimalik ja arvestama seejuures käesolevas arvamuses esitatud märkuste ja järeldustega.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/50

1.

tervitab üldjoontes farmaatsiatoodete paketis kajastuvaid komisjoni algatusi. Regioonide Komitee on ühes oma varasemas arvamuses (1) nõudnud ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadilt ravimipoliitikat, mis oleks paremas kooskõlas tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi rahvatervise poliitika ettepanekutega. Komitee on arvamusel, et õigusakti ettepanekud, milles käsitletakse järelevalvet ohutuse üle ja tõhusamat andmete kogumist kõrvaltoimete kohta, aitavad kaasa rahvatervise kaitsele ELis;

2.

rõhutab, et on oluline, et medikamentoosne ravi toimuks eetiliselt, meditsiiniliselt ja majanduslikult säästvalt. Eesmärgiks tuleb seada, et iga patsient saaks õiget ravimit õigel ajal ja õiges doosis, et tagada ressursside võimalikult optimaalne kasutamine. Esmajärjekorras tuleb arvestada patsientide vajaduste ja huvidega;

3.

märgib, et direktiivi ettepanek mõjutab otseselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kuna paljudes riikides kuuluvad tervishoiuküsimused just kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Komisjon ei ole ettepanekus arvestanud omavalitsuste antud rolliga. Subsidiaarsuse põhimõte peab säilima;

4.

tervitab komisjoni keskendumist meetmetele, mis vähendavad ravimite võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale, kuid leiab, et neid tuleb täpsustada;

5.

hindab ELi ravimitööstuse rolli majanduselus ja tervishoiu teadusbaasina;

6.

rõhutab, et konkurentsivõime ja rahvatervise poliitika vahel peab valitsema tasakaal;

7.

leiab, et kõik osapooled peavad tagama, et biosimilar-ravimid (bioloogilised ravimid, mille heakskiitmismenetlus sarnaneb osaliselt geneerilistele ravimitele kehtestatuga) ja geneerilised ravimid (ravimid, millel puudub patendikaitse) tehakse kättesaadavaks kiiresti pärast patendikaitse lõppemist ning et nad oleksid patsiendi jaoks laitmatu kvaliteediga ja toodetud kõrgeid standardeid järgides;

8.

soovitab komisjonil pöörata tähelepanu farmaatsiasektorit käsitlevas uurimises esitatud järeldustele (2);

9.

jagab seisukohta, et avalikkus on praegu ja ka tulevikus üha rohkem huvitatud oma tervisega seotud otsustest;

10.

leiab, et farmaatsiatööstuse peamine ülesanne on töötada välja kvaliteedi- ja ohutuskriteeriumidele vastavad ravimid, mille tõhusus ja ohutus on tõendatud kliiniliste uuringutega ning mis vastavad patsientide ravivajadustele ja tõstavad seeläbi nende elukvaliteeti. Ettevõtete investeeringud tuleb seega suunata uurimis- ja arendustegevuse rahastamisse;

11.

kutsub farmaatsiaettevõtteid üles, et nad vastavalt kehtivatele õigusaktidele täidaksid oma kohustust parandada pakendite ja neis sisalduva teabe kvaliteeti, esitades selle patsientide jaoks lihtsalt leitavas ja arusaadavas vormis rohkem kui ühes ühenduse ametlikus keeles, eesmärgiga edendada ravimite kasutamise parimaid tavasid. Need ettevõtted peaksid looma ka süsteemi, mis tagaks ravimite ja nende koostisosade jälgitavuse;

12.

toetab retsepti alusel väljastatavate ravimite reklaami jätkuvat keelustamist. Samuti tuleb kontrollida ravimifirmade tava meedias haigusi ja terviseprobleeme „reklaamida”, et nii keelust mööda minna. Ravimifirmad tohivad esitada teavet retsepti alusel väljastatavate ravimite kohta üksnes kindlate kvaliteedikriteeriumide alusel ja eelnevalt kindlaks määratud infokanaleid kasutades. Teavitamine televisioonis või muude määratlemata sidekanalite vahendusel peab olema keelatud;

13.

on arvamusel, et ravimitööstuse teave peab olema kvaliteetne ja eelnevalt kontrollitud riiklikke õigusakte arvesse võttes kas liikmesriigis, milles ravimil on müügiluba või ELi tasandil, kui tegu on tsentraliseeritud korras müügiloa saanud ravimiga. Liikmesriik langetab ise otsuse sobiva järelevalve kohta, et tagada õigusraamistiku järgimine nende turule lubatud ravimite puhul, mida direktiivi 2001/83/EÜ kohaselt vastastikku tunnustatakse. Tsentraalse müügiloaga ravimite järelevalve toimub ELi tasandil määruse (EÜ) nr 726/2004 kohaselt;

14.

on seisukohal, et tuleb kaotada erand vaktsineerimiskampaaniate ja muude rahvatervise edendamise kampaaniate reklaamile. Need peaksid kuuluma sama õigusraamistiku alla kui teised retsepti alusel väljastatavad ravimid. Erandina tohiks reklaamida üksnes enne reisi tehtavaid profülaktilisi vaktsineerimisi;

15.

soovib tugevdada ja toetada kohalike tervishoiutöötajate osakaalu teabe kättesaadavaks tegemisel ning tuua selgust eri osapoolte rollijaotusesse. Patsientide teavitamine ning samas nende vajaduste rahuldamise tagamine on vundament, millele rajanevad tervishoiu jaoks üliolulised usalduslikud suhted;

16.

juhib tähelepanu vajadusele selgitada konkreetse ravimi kasutamisest tulenevaid ohtusid ja sellest saadavat kasu. Sellise teabe jagamine on väga oluline, et välistada müügisuunitlusega teabe esitamist ravimifirmade poolt;

17.

soovib tagada, et pädevate asutuste või tervishoiuasutuste teabekanalid edastaksid ka edaspidi teavet retsepti alusel väljastatavate ravimite kohta ning eri ravivõimaluste võrdlust;

18.

on seisukohal, et raske on kindlaks määrata, millist teabekanalit võib käsitleda tervisealase trükisena ning soovitab seepärast jätta tekstist välja viide sellele teabekanalile, erandiks on patsientide organisatsioonide esitatav teave;

19.

rõhutab kuivõrd oluline on, et direktiivi tõlgendamine liikmesriigiti märkimisväärselt ei erineks. Komisjon peaks seepärast koostama järelevalvesüsteemi puudutavad tavad ja tegema need teatavaks liikmesriikides;

20.

arvab, et komisjon peab täpsemalt analüüsima jaemüüjate võimalusi esitada teavet retsepti alusel väljastatavate ravimite kohta;

21.

toetab ettepanekut luua kõiki ravimite võltsimisest puudutatud osalisi koondav koordineeritud võrk, et lihtsustada võltsitud ravimite kindlakstegemist, takistada nende sisenemist tarneahelasse ning suurendada müüja ja ostja vastutust antud küsimuses;

22.

nõuab, et komisjon algataks meetmete võtmist võltsitud ravimite probleemi lahendamiseks ka väljaspool ametlikku tarneahelat. Direktiivis sätestatakse, et õigusakte kohaldatakse üksnes nende ravimite suhtes, mida kavatsetakse turustada liikmesriikides (3);

23.

leiab, et tõsta tuleks elanikkonna teadmisi ja teadlikkust väljapoole ametlikku tarneahelat jäävate ravimitega kaasnevatest ohtudest ja nende võimalikest järelmõjudest;

24.

kutsub komisjoni üles võtma piisavaid meetmeid, et tagada ravimite täielik jälgitavus, viies eelkõige sisse iga ravimi pakendi heakskiitmise Euroopa tasandil;

25.

toetab ravimite turvalise paralleelkaubanduse võimaluse säilimist, kuna see aitab hindasid kontrolli all hoida;

26.

soovib tagada, et ettepanek ei lükkaks edasi geneeriliste ravimite turuleviimist;

27.

kutsub komisjoni üles jälgima hindade arengut, olemaks kindel, et väljapakutud akrediteerimisprotsess ei too endaga kaasa ravimihindade tõusu; märgib, et võetavad meetmed tuleb kujundada viisil, mis tagab suurema tasakaalu turvalisuse ja kasvavate kulude vahel;

28.

kutsub komisjoni koostöös liikmesriikidega toetama ravimivõltsimise vastu võitlemise rahvusvahelise konventsiooni loomist, millega tugevdatakse ravimivõltsimisega seotud karistusi, või organiseeritud kuritegevust käsitleva Palermo konventsiooni täiendava lisaprotokolli koostamist;

29.

tervitab ühenduse õigusaktide muutmist ravimialaste õigusaktide tugevdamise suunas;

30.

on arvamusel, et alati tuleb innustada nii patsiente kui ka tervishoiuasutusi teatama ravimite kõrvaltoimetest. Tervishoiutöötajad on kohustatud teavitama ravimi mis tahes kõrvaltoimetest, millest nad on teadlikud. Eriti oluline on see nende ravimite puhul, mis on saanud heakskiidu teatud tingimustel. Patsientide tähelepanu saab sellele juhtida, kui kasutada pakendil ühtset sümbolit või kokkulepitud sümbolite süsteemi ning esitada ohutusalane teave rohkem kui ühes ühenduse ametlikus keeles;

31.

leiab, et tervishoiusüsteemi asutustel peaks olema võimalik algatada ravimite ohutuse läbivaatamist ning neil peaks olema ravimiohutuse järelevalve piirkondlike või riiklike keskuste kaudu juurdepääs kõrvaltoimete üleeuroopalise andmebaasi andmetele;

32.

kutsub üles muutma piirkondlikud ravimiohutuse järelevalve keskused rahvatervise kaitse lahutamatuks osaks ja patsientidele peamiseks kontaktpunktiks ravimite küsimuses;

33.

on seisukohal, et soovimatute mõjude avaldamisele peab eelnema tõsine uuring, mille kinnitavad enne igasugust patsientidele levitamist pädevad ametiasutused;

34.

soovib rõhutada, et ravimiohutuse järelevalve piirkondlike keskuste ülesanne ei tohiks piirduda andmete kogumisega, vaid see peaks hõlmama ka teavitamist ja ennetamist, nõustamist ning kasulikkuse ja riskide hindamist. Ravimiohutuse järelevalve piirkondlikud keskused teevad kaastööd tervisealase aruandluse koostamisel ja tervishoiualastel konverentsidel. Lisaeesmärk peab olema arstide, apteekrite ja tervishoiualaste eneseabirühmade suurem koostöö ravimite manustamise küsimustes;

35.

nendib, et ettepanek muuta pakendi infolehte, esmajoones seoses teatud ravimite kõrvaltoimete intensiivse jälgimisega, aitab kiirendada nende sisu muutmist. Selle tagajärjel ei pruugi pakendi infoleht olla patsiendi jaoks ajakohane, tingides eksitava või vale teabe edastamise patsiendile. Pikas perspektiivis peaks eemärk olema ajakohase pakendi infolehe lisamine ravimi igakordsel väljastamisel. Tervishoiutöötajad peaksid teavitama patsienti kõrvaltoimetest, mida ei ole veel jõutud pakendi infolehele kanda, kui seda peetakse vajalikuks patsiendi konkreetset olukorda arvestades;

36.

ei ole nõus ettepanekuga lisada pakendi infolehele selle lühikokkuvõte musta piirjoonega kastis, kuna selle tulemusena on oht, et patsient keskendubki üksnes kõnealuses kastis esitatud teabele.

27.3.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 79/58

1.

rõhutab eelkõige, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on jätkuvalt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi põhiaspekte käsitlevate Euroopa tasandi õigusaktide esimesed rakendajad; kordab soovitusi, mis esitati esimeses Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud arvamuses, mis võeti vastu täiskogu 74. istungjärgul (CdR 177/2007 fin);

2.

määratleb käesolevas teises arvamuses Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta edasised konkreetsed teemad, mis on seotud poliitikakavaga üldiselt ning konkreetselt olemasolevate õigusaktide ettepanekutega, kinnitades samas algseid järeldusi;

3.

on mures selle pärast, et käesolevas arvamuses käsitletavates dokumentides ei viidata piisavalt kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele. Kohaliku ja piirkondliku mõõtme hõlmamine on vajalik nii Euroopa ühise varjupaigasüsteemi II etapi tõhusaks rakendamiseks kui ka subsidiaarsuse põhimõtte järgimiseks;

4.

tervitab teatud mööndustega tunnistust, et kõnealuses poliitikavaldkonnas tuleb ühtlustamine siduda kõrgemate nõuetega. Konkreetsemalt märgib komitee, et selle tulemusel võivad tekkida kulud, mida peavad kandma kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

5.

rõhutab, et niivõrd kui Euroopa ühine varjupaigasüsteem puudutab varjupaigataotlejaid ja pagulasi, peaksid selle aluseks jääma 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni põhimõtted ning nimetatud nõuete vähendamist ei tohiks ei lubada ega sellele viidata;

6.

tervitab asjaolu, et poliitikakava ja sellega seonduvate õigusaktide oluline tunnusjoon on lähenemisviiside ühtlustamine varjupaigaküsimustele ja täiendava kaitse liikidele. See on oluline, sest sellega tunnistatakse pagulase määratluse piiratust ning seda, et paljud rahvusvahelist kaitset taotlevad inimesed ei pruugi olla pagulased selle kitsas tähenduses (näiteks loodusõnnetuste eest põgenevad isikud). Kehtivad vastuvõtutingimused ja menetlused ning omistatud seisund peaksid tagama nimetatud isikute võrdse kohtlemise;

7.

leiab, et edukas ühtlustamine on vahend leevendamaks teatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ebaproportsionaalselt suurt koormust, mis on põhjustatud nende geograafilisest või piiride asukohast ja erinevustest riiklikes lähenemisviisides. Kui vastuvõtutingimused ja menetlused või rahvusvahelise kaitse taotlemise kriteeriumid on ühes liikmesriigis rangemad kui teises (või nii arvatakse), võib see soodustada teisest rännet ELi sees. See muudab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamise keerukamaks ning võib liigselt koormata mõnda riiki ning nende kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

8.

rõhutab, et sunnitud rände peamised põhjused tulenevad pigem tingimustest väljaspool ELi kui ELi sees;

9.

soovitab, et liikmesriigid tunnistaksid solidaarsuse ja koormuse jagamise vajadust piirkondlikul ja kohalikul tasandil seal, kus juurdepääs eluaseme-, heaolu-, tervishoiu-, haridus- ja tööturule kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldusalasse;

10.

on arvamusel, et Euroopa ühtlustamispoliitika õnnestumiseks võivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajada kas Euroopa Liidu täiendavat otsetoetust või tagatisi selle kohta, et nad saavad proportsionaalset hüvitist liikmesriikidele eraldatud rahalistest vahenditest;

11.

tunnistab, et geograafilisest paiknemisest ELi piiride ääres ja demograafilistest omadustest tulenev ebaproportsionaalne koormus võib takistada ühtlustamise tõhusust, ja nõustub seega, et riiklike nõuete edasine ühtlustamine Euroopa ühise varjapaigasüsteemi kaudu tuleb siduda laiema praktilise koostööga, et jagada varjupaigaandmisega seotud vastutus õiglaselt liikmesriikide ja piirkondade vahel;

12.

on mures, et poliitikakavas ei käsitleta ELi piiriagentuuri FRONTEX toimimist ei seoses ühtlustamise ega praktilise koostööga. Suurem tähelepanu Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ettepanekutele inimõiguste kohta üldiselt ning haavatavate inimeste õiguste kohta konkreetselt peaks peegelduma FRONTEXi tegevust reguleerivates eeskirjades;

13.

rõhutab, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuleb teavitada paremini erinevusest sunnitud ja mittesunnitud rände vahel ning rahvusvahelise kaitse saajate ja taotlejate vahel, et tagada kogukondade teavitatus ja neile positiivse sõnumi edastamine rahvusvahelise kaitse saajate kohta;

14.

toetab meetmete ühendamist kõnealuses direktiivis, et hõlmata nii varjupaigataotlejate kui ka täiendavat kaitset taotlevate isikute vastuvõtunõuded;

15.

viitab sellele, et vastuvõtunõuete ühtlustamisel ei tohi varjupaigataotlejatele seoses eluaseme, heaolu, tervishoiu, hariduse ja tööturule juurdepääsuga antav sotsiaalabi kindlasti olla suurem kohalikule elanikkonnale antavast sotsiaalabist;

16.

leiab, et inimõiguste tagatiste ettepanekud, sealhulgas erimeetmed haavatavate inimeste jaoks, peaksid kehtima kõigi menetlusvormide suhtes, sealhulgas igasugune menetlemine väljaspool võimaliku vastuvõtjariigi territooriumi, nagu sätestatakse poliitikakava punktis 5.2.3. Edasised sammud selles suunas vajavad hoolikat kontrolli, eriti nende õiguspärasuse, tulemuslikkuse ja mõttekuse osas;

17.

väljendab suurt heameelt selle üle, et artikli 8 lõikes 1 tunnistatakse, et isikut ei või kinni pidada üksnes põhjendusega, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. See kajastab komitee üleskutset, mille ta esitas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese arvamuse punktis 16. Komitee tunnistab, et pädeval asutusel võivad olla õigustatud põhjendused teatud taotlejate kinnipidamiseks, näiteks kui on oht, et taotleja võib põgeneda;

18.

nõustub, et kõnealused ettepanekud võivad olla kasulikud nii varjupaigataotlejale kui ka liikmesriigile, kuigi tunnistab, et mõne, eriti kasvava tööpuudusega ning oma geograafilise asukoha tõttu surve all oleva liikmesriigi jaoks võib olla tegemist vastuolulise ettepanekuga. Komitee väljendab heameelt, et uuesti sõnastatud vastuvõtutingimuste direktiivi artikli 15 lõikes 2 sätestatakse selgelt, et „liikmesriigid määravad kindlaks tingimused, mille järgi anda taotlejale juurdepääs oma tööturule”;

19.

kordab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese arvamuse punktides 34–38 esitatud seisukohti integratsioonipoliitika kohta ning juhib tähelepanu oma 11. oktoobri 2007. aasta arvamusele teemal „Rändega seotud üldise lähenemisviisi kohaldamine Euroopa Liidu lõunapoolsetel merepiiridel ning Euroopa Liidust idas ja kagus asuvate naaberpiirkondade suhtes” (CdR 64/2007 fin); Regioonide Komitee ja Kanaari saarte omavalitsuse koostöös 2007. aasta oktoobris Tenerifel korraldatud konverentsi „Piirkondade ja linnade roll rändevoogude juhtimisel” järeldustele; 15. juuni 2006. aasta arvamusele teemal „Euroopa Parlamendi resolutsioon vähemuste kaitse ja diskrimineerimisvastase poliitika kohta laienenud Euroopas” (CdR 53/2006), milles käsitletakse integratsioonipoliitikat; 12. veebruari 2009. aasta arvamusele teemal „Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused integratsioonipoliitika eesliinil” (CdR 212/2008) ja Regioonide Komitee ning Atika linnade ja kogukondade kohaliku liidu koostöös 2008. aasta oktoobris korraldatud seminari „Linnade ja piirkondade roll sisserändajate integreerimisel” järeldustele;

20.

kinnitab ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese arvamuse punktis 4 esitatud soovitust, et Euroopa õigusaktid peaksid nõudma liikmesriikidelt piirkondlike omavalitsuste võrgustike süsteemi loomist pagulaste sihipäraseks integreerimiseks;

21.

peab problemaatiliseks nõudmist kohaldada riiklikke sotsiaalabi sätteid varjupaigataotlejatele ja innustab pigem kaaluma elementaarse abi tagamist üleeuroopaliste ühtsete miinimumstandarditega;

22.

tunnistab, et sätted materiaalsete tingimuste kohta on eriti olulised kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kellel on tähtis roll eluaseme-, heaolu-, tervishoiu- ja hariduspoliitika elluviimisel. Kui kõnealuste nõuete rakendamine on liikmesriikide otsustada, peavad liikmesriigid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kinnitama, et nad saavad rahalist toetust võrdeliselt neile antavate uute ülesannetega;

23.

leiab, et on vajadus koolitada neid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ametnikke, kellel palutakse läbi viia kõnealustes sätetes soovitatud vahendite hindamist tagamaks, et vastuvõtutingimuste ning käesolevas direktiivis ettenähtud tervishoiukulusid ei peaks põhjendamatult katma rahvusvahelise kaitse taotlejad ise;

24.

väljendab taas oma tõsist muret seoses haavatavate isikutega (Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese arvamuse punktid 29–33) ning tervitab astutud samme kõnealuse küsimusega tegelemiseks. Komitee juhib erilist tähelepanu nende rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute tervishoiuvajadustele, kes kannatavad vigastuste, alatoitumise ja psühholoogiliste traumade all. Kuna tervishoiuteenuseid osutatakse sageli kohalikul või piirkondlikul tasandil, tuleks uurida teatud piirkondade õlul lasuvat koormust, selgitada selle määr ja seda leevendada;

25.

on seisukohal, et nende isikute kohtlemise ühtlustamine, kelle puhul on keeldutud rahvusvahelise kaitse andmisest, võib aidata vähendada teisest rännet. Siiski peab olema võimalik rakendada meetmeid, mis innustaksid neid isikuid vabatahtlikult lahkuma. Need meetmed ei tohiks mõjutada sellele isikuterühmale osutatavat vajalikku meditsiiniabi ega nende toimetulekut tagavaid meetmeid;

26.

rõhutab, et sunnitud vaesust ning tervishoiuteenuste osutamisest keeldumist ei tohiks kunagi kasutada väljasaatmisega seotud sisserände- ja varjupaigavaldkonna meetmete rakendamiseks isikute puhul, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud;

27.

tervitab asjaolu, et vastuvõtutingimuste direktiivi ja uuesti sõnastatud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi II etapi muude vahenditega on loodud selge alaealise määratlus, s.o alla 18 aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik. Samuti tervitatakse asjaolu, et iga kõnealune vahend loob alaealiste jaoks täiendavad tagatised. Alaealisena määratletud isik saab neist nõuetest küll kasu, aga kaitse ei ole piisav nende rahvusvahelise kaitse taotlejate jaoks, kelle vanuse vaidlustab taotlejat vastuvõttev, taotlust menetlev ja selle kohta otsuse langetav liikmesriik või Dublini kriteeriume kohaldav liikmesriik;

28.

märgib, et materiaalsed vastuvõtutingimused on Euroopa ühtse varjupaigasüsteemi esimene osa, millega rahvusvahelise kaitse taotlejad kokku puutuvad. Seepärast on oluline, et kui taotleja vanus vaidlustatakse, siis koheldakse neid alaealisena seni, kuni nende täisealisus tõestatakse (võttes arvesse teiste rahvusvahelise kaitse taotlejate õigusi ja turvalisust), et neid koheldaks kogu aeg inimlikult ja väärikalt ning et vanuse kindlaksmääramise menetlusele kehtiksid õiguslikud tagatised, eriti kui on vaja kasutada meditsiinilist läbivaatust. Kui selles etapis määratakse taotleja vanus valesti, siis võidakse alaealistele rahvusvahelise kaitse taotlejatele ebaõiglaselt keelata kõrgemat kaitse taset, mida soovitakse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi II etapi õigusaktidega alaealiste jaoks sätestada;

29.

rõhutab, et mõned kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on äärmiselt suure surve all tagada teenused saatjata või suurele hulgale alaealistele, ning soovitab, et sellistele omavalitsustele tagataks piisav rahastamine;

30.

märgib, et see määrus on piirkondade jaoks äärmiselt oluline, kuna Dublini süsteemi kohaselt võib varjupaigataotlejad tagasi saata esimesse liikmesriiki, kuhu nad sisenesid, mis avaldab survet liikmesriikidele ja piirkondadele ELi välispiiridel ning olulisematele piiriületuskohtadele;

31.

toetab eesmärki parandada süsteemi tõhusust, kuid ainult seal, kus see on kooskõlas ühtlustatud vastuvõtutingimuste ning kaitse taotlemise nõuete ja menetluste kohaldamisega. See tagab, et kolmanda riigi kodanikku teise liikmesriiki tagasi saatev liikmesriik ei riku inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega võetud kohustusi, sealhulgas õigust pereelu austamise, lapse parimate huvide ja väljasaatmise lubamatuse, sealhulgas kaudse väljasaatmise lubamatuse põhimõtte austamisele vastavalt Euroopa põhiõiguste harta artiklile 19, 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni artiklile 33 ja 1984. aasta ÜRO piinamise vastase konventsiooni artiklile 3. Määruse ettepaneku sätted peaksid jõustuma alles pärast vastuvõtutingimuste, varjupaigamenetluse ja miinimumnõuete läbivaadatud direktiivi täielikku rakendamist;

32.

tervitab saatjata alaealiste õiguste kaitsmist käsitlevat artiklit 6, milles osaliselt käsitletakse muresid, mida komitee käsitles Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese arvamuse punktides 29–33. Tuleks kehtestada tõhusad tagatised teistele haavatavatele inimestele, nagu rasedad naised ja puuetega inimesed. Määruses tuleks käsitleda ka praeguseid puudujääke seoses perekonna ühtsuse säilitamisega;

33.

tervitab asjaolu, et artiklis 27 tunnistatakse, et isikut ei või kinni pidada üksnes põhjendusega, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. See kajastab komitee üleskutset, mille ta esitas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese arvamuse punktis 16;

34.

toetab artiklis 31 pakutud menetlust kõnealuse määruse sätete ajutiseks peatamiseks juhul, kui liikmesriik on eriti kiiret tegutsemist nõudvas olukorras, millega kaasneb eriti suur koormus tema vastuvõtuvõimele;

35.

soovitab luua ametliku teabevahetuskanali piirkondade ja Euroopa Komisjoni vahel, et juhtida tähelepanu olukordadele, mis võiksid anda põhjust otsustusõiguse kasutamiseks vastavalt artikli 31 lõikele 2, kui tingimused liikmesriigis tervikuna ei vasta artikli 31 lõikes 1 tõendusmaterjalide kohta sätestatud nõuetele. Kuid kõnealuste sätete liigse kasutamise vältimiseks peaks komisjon olukorda hoolikalt jälgima ning kaaluma, kas tegemist on tõepoolest kiiret tegutsemist nõudva olukorraga või kas varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuete direktiivi ja direktiivi 2005/85/EÜ mittejärgimine annab põhjust rikkumismenetluse algatamiseks vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 226;

36.

tervitab tunnistust, et vastuvõtunõuete ühtlustamine tuleb siduda kõrgemate nõuetega rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemisel. Selle eelis on, et lüheneb otsuse langetamiseks kuluv aeg. Pikad hindamisperioodid võivad avaldada negatiivset mõju tervisele ja vaimsele heaolule, mis võib kaasa tuua kohalike ja piirkondlike vahendite märkimisväärse kulutamise. Isegi kui otsustamist käsitletakse pigem riikliku (kui piirkondliku) süsteemi osana, võivad viivitused kaasa tuua liigse koormuse nendele kohalikele või piirkondlikele omavalitsustele, kus toimuvad ülekuulamised ja kohtuistungid;

37.

tervitab tunnistust, et miinimumnõuete ühtlustamine tuleb siduda kõrgemate nõuetega. Arvestades pagulaste küsimusi käsitleva mis tahes õigusakti humaanset konteksti, peaksid lahendused ebajärjepidevuse probleemile pagulaste tunnustamisel olema prioriteetsemad kui lahendused teisese rände probleemile, mida põhjustavad erinev sotsiaalkaitse ja tööturule juurdepääs. Rahvusvahelise kaitse andmisest ebaõiglase keeldumise tagajärjed on eriti tõsised;

38.

tervitab asjaolu, et täiendavale kaitsele pööratakse rohkem tähelepanu. Eriti tervitab komitee varjupaigapoliitika kava punktis 3.3 riigisisese kaitse kohaldamise parandamisele pööratavat tähelepanu. Sellist alternatiivi ei tohiks kunagi kasutada tagasisaatmise maskeerimiseks;

39.

tunnistab, et varjupaigataotluste ja täiendava kaitse kohta otsuste tegemise kvaliteedi parandamisega, mis hõlmab heade tavade levitamist kehtivate õigusaktide ja õigusaktide ettepanekute tõlgendamise kohta, vähendatakse edasikaebuste määra (mis on mõnes riigis kõrge). Need võivad ka kaasa aidata vabatahtlike tagasipöördumiste määra suurenemisele nende isikute puhul, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud. Edusammud mõlemas kõnealuses valdkonnas vähendavad piirkondade ebaproportsionaalselt suurt koormust seoses toetuse andmisega riiklikust toetusest kõrvale jäetud isikutele;

40.

kordab, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on ümberasustatud isikutel õigus taotleda rahvusvahelist kaitset isegi siis, kui nad on sisenenud ELi ebaseaduslikult. Seepärast nõuab komitee, et ELi sisenemise viisi ei tohi kasutada rahvusvahelise kaitse taotlejate vastu, eriti inimkaubanduse ohvrite puhul;

41.

märgib, et usaldusväärsus ei kuulu rahvusvahelise ega Euroopa pagulase määratlusse, kuid paljud rahvusvahelise kaitse taotlused lükatakse siiski tagasi usaldusväärsuse põhjustel. Need, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatakse, võivad enne EList lahkumist vajada märkimisväärset abi kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt ning seepärast on oluline, et taotlusi ei lükataks alusetult tagasi usaldusväärsuse põhjustel;

42.

soovitab uuesti sõnastatud miinimumnõuete direktiivis selgemini välja tuua, et usaldusväärsuse sätted (praegu artikli 4 lõige 5) täiendavad pagulase määratlust. Nende raames kirjeldatakse tingimusi, mille korral isiku tõendamata väited võivad olla vastuvõetavad, andes panuse tõendamisnõuetesse, mis tuleb täita rahvusvahelise kaitse vajaduse tõestamiseks;

43.

rõhutab vajadust võrgustike järele teabevahetuseks ja parimate tavade tutvustamiseks varjupaiga valdkonnas kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning selle järele, et nende võrgustike tegevuseks tuleb eraldada piisavad finantsvahendid;

44.

tervitab otsust luua Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet ning usub, et see annab aktiivse panuse rahvusvaheliste standardite parandamisse ning lähenemisviisi ühtsusesse;

45.

on seisukohal, et määruse ettepaneku punktis 17 tuleks muude ühenduse asutuste (artikkel 49) hulgas nimetada Regioonide Komiteed;

46.

rõhutab, et oluline on läbi viia teadus- ja võrdlevaid uuringuid nii poliitilise kui ka tegeliku tõendusbaasi parandamiseks ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peaks selles olema võtmeroll. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks mainida seoses teabe ja heade tavade vahetamisega (artikkel 3) ning teabe kogumise ja vahetamisega (artikkel 11);

47.

soovib selgust pakutud õigusliku raamistiku ning poliitika kujundamise ja teenuste osutamise tõhususe mõõtmise näitajate kohta;

48.

soovitab luua kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks kättesaadavad rahastamisprogrammid, et parandada üldsuse teadlikkust varjupaigaküsimustest valdkondades, kus see võib parandada kogukonna teabevahetust ja integratsiooni. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja Regioonide Komitee peaksid nõuandvas kogus esindatud olema;

49.

soovitab lisaks, et varjupaigaküsimuste tugiametil oleks võtmeroll suhete loomisel kolmandate riikide, valitsusväliste organisatsioonide ja rahvusvaheliste organitega;

50.

rõhutab tugevalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panust varjupaigataotlejate ja pagulaste praktilise juhtimise kõrgete standardite saavutamisse. Lisaks on rahvusvaheliste kaitseprogrammide edendamiseks äärmiselt oluline piiri-, vastuvõtukeskuste ja ümberasustusasutuste töötajate koolituse arendamine;

51.

väljendab sügavat muret kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate kõrvalejätmise üle haldusnõukogust ning soovitab tugevdada varjupaigaküsimuste tugiameti halduskorraldust, kaasates sellesse Regioonide Komitee esindajad, ning sisse viia korrapärased konsultatsioonid;

52.

märgib, et liikmesriikidevahelist solidaarsust tunnustatakse küll ettepanekute võtmeelemendina, eriti Dublin II määruse muudatusi silmas pidades, kuid ettepanekutega jäetakse liikmesriikidele meetmete rakendamisel siiski märkimisväärne otsustusõigus. On oluline tunnistada, et vajadus koormuse jagamise ja solidaarsuse järele on nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikide sees;

53.

väljendab taas rahulolu Euroopa Pagulasfondi ja Euroopa Pagulaste Tagasisaatmisfondi pakutava praktilise toetusega liikmesriikidele, nagu komitee väljendas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta koostatud esimese aruande punktis 46. Need fondid on eriti olulised vastuvõtutingimuste ja varjupaigamenetluse direktiivide edukaks rakendamiseks. Komitee soovib kinnitust selle kohta, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele antakse otsejuurdepääs nimetatud fondidele ning roll fondide kaudu antava toetuse eraldamise järelevalves;

54.

tervitab esialgu teatavate ELi juhtumite ühise läbivaatamise võimalust ELis, eeldusel et tagatakse inimõiguste kõrgetasemeline järgimine ning austatakse põhimõtet, et iga juhtumit käsitletakse eraldi;

55.

rõhutab vabatahtliku ümberasumise olulisust ja tervitab asjaomaseid parandusettepanekuid. Komitee soovib kinnitust, et luuakse mehhanismid kohalike ja piirkondlike omavalitsustega sellel teemal konsulteerimiseks, arvestades nende olulist rolli pagulaste ja teiste rahvusvahelise kaitse alla võetud isikute edukas integreerimises. Komitee märgib, et hea juhtimise korral võimaldab vabatahtlik ümberasumine piirkondadel konstruktiivsest juhitud rändest kasu saada;

56.

tervitab komisjoni asjaomaseid teatiseid ning leiab, et see algatus suurendab solidaarsust ümberasustamistavades ja parandab standardeid kõigis liikmesriikides, eelkõige kohalike omavalitsuste rolli osas ümberasustamisel ja ümberasustatud isikute vastuvõtmisel ja integreerimisel;

57.

tervitab eriti ümberasustamise eksperdirühma edasiarendamist, rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli vastuvõtmisel ja ümberasustamisel ning toonitab, et omavalitsuste panust vajaduste ja iga-aastaste prioriteetide määratlemisse ja heade tavade tutvustamisse tuleks tunnustada selle sidusrühma eksperditeadmistena;

58.

nõuab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kel on võtmeroll ELi ümberasustamisprogrammi edukal rakendamisel, tagataks piisavad vahendid ümberasustatud isikute toetuseks ette nähtud Euroopa Komisjoni vahenditest.