3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/1

A.

arvestades, et Euroopa Parlament ei ole juriidiline isik; arvestades, et sellest tulenevalt takistavad tema olemusega kaasnevad probleemid sageli tal oma eelisõiguste kaitsmist liikmesriikide kohtutes;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament austab komisjoni algatusõigust, kuid säilitab oma EÜ asutamislepingu artiklist 192 tuleneva õiguse taotleda komisjonilt õigusakti ettepanekute esitamist;

C.

arvestades, et Euroopa Parlamendile on sellega seoses nähtud EÜ asutamislepinguga ette mitu õiguskaitsevahendit, millega tagatakse tema eespool nimetatud eelisõiguste kaitse teiste ühenduse institutsioonide ees, nagu hagi tegevusetuse osas (EÜ asutamislepingu artikkel 232) või hagi ühenduse õigusaktide tühistamiseks (EÜ asutamislepingu artikkel 230);

D.

arvestades, et Euroopa Kohtu kohtupraktika toob liikmesriikidele kaasa vastutuse aluslepingutest tulenevate kohustuste täitmata jätmisel, olenemata sellest, milline on nimetatud riigi asutus, mille tegevus või tegevusetus on kohustuste täitmata jätmise põhjustanud, isegi juhul, kui tegemist on põhiseaduslikult sõltumatu institutsiooniga (1);

E.

arvestades, et Euroopa Parlamendil ei ole siiski samasuguseid otseseid vahendeid oma õiguste kaitsmiseks liikmesriikide kohtutes, eriti juhul, kui liikmesriigi kohtu tehtud otsus on vastupidine parlamendi eelisõigustele ja kui parlament ei saa olla pool liikmesriigi kohtumenetlustes ega pöörduda oma otsuste kaitsmiseks otse Euroopa Kohtu poole;

F.

arvestades, et Euroopa Parlament ei saa ka viimase õiguskaitsevahendina algatada rikkumismenetlust (EÜ asutamislepingu artikli 226 alusel) liikmesriigi vastu, kuna sellised volitused on ainult komisjonil;

G.

arvestades, et sobivate vahendite puudumine oma otsuste tõhusaks kaitsmiseks võib piirata Euroopa Parlamendi tõhusust poliitilise ja seadusandliku koguna;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu institutsioonide vahelise lojaalse koostöö ja usaldusväärse haldamise põhimõtted nõuavad, et ühenduse asutused juhinduksid oma tegevuses läbipaistvuse ja arusaadavuse kriteeriumidest, nii et määratud tegevuse või tegevuse puudumise põhjused oleksid selgelt nähtavad;

I.

arvestades, et eelmainitud probleemide leevendamiseks tuleks tugevdada Euroopa Parlamendi eelisõiguste kaitsmise meetmeid ja seda mitte EÜ asutamislepingut muutes, vaid otsides liikmesriikide parlamentide kogemuste valguses Euroopa Parlamendi erivajadustele kohandatud õiguskaitsevahendeid;

J.

arvestades, et sel eesmärgil laialdase liikmesriikide valimi põhjal läbi viidud uuringu tulemused näitavad selgelt, et enamik riigisiseseid õiguskordi pakuvad liikmesriikide parlamentidele õiguskaitsevahendeid, mille eesmärk on tagada mitte ainult üldiselt parlamendi, vaid kõigi tema liikmete huvide kaitse;

K.

arvestades, et liikmesriigid alluvad Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 10 sisalduvale siira ja lojaalse koostöö põhimõttele ja et vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale peavad liikmesriigid ette nägema õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, mis võimaldab kindlustada tõhusa kohtuliku kaitse õiguse järgimise (2);

L.

arvestades, et oleks kohane anda Euroopa Parlamendile identsed või vähemalt analoogilised vahendid oma eelisõiguste kaitsmiseks kohtuvõimu, kas Euroopa Kohtu või liikmesriikide kohtute ees, mis oleksid sarnased liikmesriikide õiguskordades nende endi parlamentidele ette nähtud kaitsevahenditega,

1.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse Euroopa Parlamendi võimalikke taotlusi algatada rikkumismenetlus liikmesriigi vastu Euroopa Parlamendi eelisõiguse rikkumise tõttu, ning soovib, et pädev volinik esitaks parlamendile üksikasjaliku põhjenduse, kui volinike kolleegium otsustab mitte algatada taotletud menetlust;

2.

soovitab muuta Euroopa Kohtu põhikirja, et tagada Euroopa Parlamendile õigus esitada oma märkused kohtule kõikidel juhtudel, kui tema eelisõigused on otseselt või kaudselt arutamisel, et Euroopa Parlamendi osalemine menetluses juhul, kui parlament ei ole ametlik menetluspool, ei jäetaks Euroopa Kohtu otsustada, nagu nähakse praegu ette põhikirja artikli 24 teises lõigus;

3.

teeb ettepaneku, et viidaks läbi põhjalik uuring küsimuses, kas EÜ asutamislepingu artikli 300 lõikes 6 ette nähtud õigusmudelit võib kohaldada juhtumitel, kui Euroopa Parlamendi eelisõigused on tõsiselt ohustatud, et viimane saaks paluda Euroopa Kohtul võtta seisukoht liikmesriigi õigusakti kooskõla kohta ühenduse esmase õigusega, ilma et see piiraks komisjoni ainuõigust algatada või mitte rikkumismenetlus liikmesriigi vastu, kes võib olla rikkumise toime pannud;

4.

palub vastutaval komisjonil valmistada ette muudatusettepanek Euroopa Parlamendi kodukorra artiklile 121, et hõlmata kõik kohtumenetlused mistahes kohtus ja sätestada lihtsustatud menetlus, mida kasutada, kui hagi esitatakse Euroopa Kohtule kiirendatud või kiirmenetluse korras;

5.

on seisukohal, et tuleks julgustada koostööd Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide kohtute vahel viisil, mis on juba andnud mitmes liikmesriigis häid tulemusi, arendades menetluspraktikaid, mis lubavad parlamendil olla osapool liikmesriigi kohtute kohtumenetlustes, mis puudutavad tema eelisõigusi;

6.

kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut asjakohaste õigusmeetmete võtmiseks, et tagada Euroopa Parlamendi täielik tõhusus oma eelisõiguste õiguslikul kaitsmisel;

7.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/3

A.

arvestades, et Läänemere basseiniga piirneb tervelt kaheksa Euroopa Liidu liikmesriiki ning 80 % selle rannikust on Euroopa Liidu territoorium; arvestades, et OAO Gazprom on Nord Streami suuraktsionär;

B.

arvestades, et Läänemere merekeskkonna eest hoolitsemine on üks liidu Põhjamõõtme põhieesmärke, nagu on korduvalt kinnitatud komisjoni teatistes ja parlamendi resolutsioonides;

C.

arvestades, et kõigi piirnevate liikmesriikide ja Venemaa põllumajandus- ja tööstussektorid on kõige suuremad Läänemere saastajad ja tekitavad kõige suuremaid probleeme mere ökoloogilist tasakaalu silmas pidades;

D.

arvestades, et liit on eriliselt kohustunud kaitsma keskkonda, sealhulgas merekeskkonda;

E.

arvestades, et Euroopa Kohtu menetlustel on komisjon korduvalt kinnitanud, et keskkonnakaitse on üks ühenduse peaeesmärke ning et Euroopa Kohus on tunnustanud ühenduse pädevust merekeskkonna kaitsel ja säilitamisel;

F.

arvestades praegu olemasolevaid kavasid Läänemerre mitme infrastruktuuriprojekti ehitamise kohta (Nord Stream, tuulepargid, Scanled Baltic Pipe, Soome ja Eesti vaheline gaasijuhe, elektriliinid Rootsi ja Leedu vahel, veeldatud maagaasi terminalid Świnoujścjes jne);

G.

arvestades, et Euroopa peab leidma võimalusi energiavarustuse kindluse erakordselt olulise küsimuse lahendamiseks;

H.

arvestades, et maagaasi suurenev osakaal Euroopa energiabilansis on olnud – eriti alates 1990. aastast – süsinikdioksiidi (CO2) heitkoguste vähendamise peamine allikas;

I.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artikli 174 lõikes 2 sätestatud ettevaatusprintsiibi kohaselt peavad kõik sidusrühmad tegema vajalikke jõupingutusi, et hinnata uute otsuste või tööde alustamise võimalikku keskkonnamõju, ning võtma asjakohaseid ennetusmeetmeid seal, kus mõistliku tõenäosusega võib eeldada ohtu keskkonnale;

J.

arvestades, et kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt keskkonnakaitsenõuded tuleb integreerida valdkondlikusse poliitikasse, tuleks neid nõudeid asjakohaselt arvesse võtta ühenduse kõikide tegevuste läbiviimisel ning ühenduse kõikide eesmärkide järgimisel;

K.

arvestades, et tulevase Euroopa Liidu toimimise lepingu Lissaboni lepinguga lisatud artiklis 194 on sõnaselgelt sätestatud, et ELi energiapoliitikat tuleks teostada liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus ja pidades silmas vajadust säilitada ja parandada keskkonda;

L.

arvestades, et Läänemere erilist vastuvõtlikkust keskkonnaohtudele on kinnitanud Rahvusvaheline Mereorganisatsioon, kes on tunnistanud selle „äärmiselt ohualtiks piirkonnaks”;

M.

arvestades, et praegusajal on Läänemeri üks maailma enim saastunud merealasid ning arvestades eelkõige, et ohtlike ainete kontsentratsioon nii selle vees kui ka elusorganismides on endiselt ebaloomulikult kõrge;

N.

arvestades, et Läänemeri on tüüpiline sisemeri ja madal meri ning et koos Musta merega on tal kõige pikem, ligikaudu 30 aastat kestev veevahetuse tsükkel maailmamerega;

O.

arvestades, et gaasijuhtme tegevusaega hinnatakse 50 aastale ning tööde maht seoses gaasijuhtme süsteemi tegevuse lõpetamisega on sama ulatuslik kui kavandatav paigaldamine; arvestades, et käesoleva projekti keskkonna- ja majandusliku mõju kaalumisel tuleks antud aspekti silmas pidada selle ajaperioodi mõjutajana, mis on vajalik taimestiku ja loomastiku algse olukorra täielikuks taastumiseks;

P.

arvestades, et kokkupuude raskemetallide, saasteainete ja muude kahjulike ainetega toob kaasa terviseriske ja toiduahela mõjutusi, mida on vaja uurida;

Q.

arvestades, et mitmed tegurid, nagu näiteks aeglane veevahetus, vee vertikaalne kihistumine, ulatuslik ja arenenud tööstusega valgala ning eriti intensiivne põllumajandus Läänemere piirkonnas muudavad Läänemere keskkonnakaitse seisukohalt äärmiselt haavatavaks;

R.

arvestades, et tööde teostamine võib Läänemeres valitsevate eritingimuste tõttu kaasa tuua vetikate äkilise vohamise, mis võib kujutada erilist ohtu Soomele, Rootsile, Saksamaale ning Balti riikidele;

S.

arvestades, et täiendavaks oluliseks keskkonnaohuks on pärast Teist maailmasõda Läänemerre uputatud ligikaudu 80 000 tonni sõjamoona, mille hulgas leidub selliseid mürgiseid aineid nagu sinepigaas, väävelipriit, lämmastikipriit, lewisiit, Clark I, Clark II ja adamsiit, mis ohustavad nii Läänemere merekeskkonda kui ka inimeste elu ja tervist;

T.

arvestades, et mitmed riigid uputasid siia sõjamoonakonteinereid 1945. aastast kuni veel 1960. aastate lõpuni;

U.

arvestades, et kõigele lisaks on sõjamoonakonteinerid kriitilises seisundis, olles arvestuste kohaselt 80 % ulatuses korrodeerunud, ning arvestades, et nende täpset asukohta pole võimalik kindlaks määrata;

V.

arvestades, et samal ajal nõuab 15. novembril 2007 Krakówis vastu võetud Läänemere tegevuskava mereäärsetelt riikidelt, et nad tagaksid vanade kemikaalivarude ja ohtlikke aineid sisaldavate seadmete ohutu ladustamise;

W.

arvestades gaasijuhtme võimalikku mõju Läänemere merekeskkonnale ja mereäärsetele riikidele;

X.

arvestades laevade ja naftatankerite suurenenud liiklust Läänemerel ning võimalikku tulekahjuohtu, laevade ümbermineku ja uppumise võimalust gaasijuhtme avarii tagajärjel, mis võib aset leida selle ehituse, paigaldamise ja käitamise ajal, ning sellest tulenevat mõju inimestele, majandusele ja keskkonnale;

Y.

arvestades, et Nord Stream kavatseb merepõhja ehitada 1 200 km pikkuse ja ligikaudu 2 km laiuse raja, millest saab seega maailma suurim veealune rajatis;

Z.

arvestades, et torujuhtme ehitamine, paigaldamine ja käitamine võib avaldada negatiivset mõju kalandusele, turismile ja laevandusele, kuna see võib ohustada rannikupiirkondade majandust;

AA.

arvestades, et ühenduse õigustiku lahutamatuks osaks oleva ÜRO mereõiguse konventsiooni artiklis 123 nõutakse, et pooleldi sisemerelise mere äärsed riigid teeksid koostööd oma õiguste kasutamisel ja kohustuste täitmisel ning kooskõlastaksid oma õiguste kasutamist ja kohustuste täitmist, pidades silmas merekeskkonna kaitset ja säilitamist;

AB.

arvestades, et Espoo konventsiooni artikli 2 lõikes 1 nõutakse, et pooled võtaksid kas üksikult või üheskoos asjakohaseid ning tõhusaid meetmeid kavandatava tegevusega kaasneva olulise kahjuliku piiriülese keskkonnamõju ennetamiseks, vähendamiseks ja ohjamiseks;

AC.

arvestades, et Espoo konventsiooni artikli 5 punkti a kohaselt võivad konsultatsioonid osapooltega, keda ohustavad piiriüleste projektide kahjulikud mõjud, hõlmata kavandatava tegevuse võimalikke alternatiive, sealhulgas tegevusest loobumist;

AD.

arvestades, et Helsingi konventsiooni artiklis 12 nõutakse, et osapooled võtaksid kõik meetmed, et vältida Läänemere piirkonna merekeskkonna reostamist merepõhja uurimise, kasutamise või mistahes sellega seotud tegevuse tõttu;

AE.

arvestades, et Põhja-Euroopa gaasijuhtme kavandatav trass läbib programmi NATURA 2000 alasid, mida direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt loetakse erikaitsealadeks;

AF.

arvestades, et direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 2 nõutakse liikmesriikidelt asjakohaste meetmete võtmist, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist;

AG.

arvestades, et direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 3 nõutakse liikmesriikidelt, et nad asjakohaselt ja ala kaitse-eesmärke silmas pidades hindaksid iga kava või projekti mõju, mis ei ole otseselt seotud kaitstava ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks vajalik, kuid võib alale olulist mõju avaldada;

AH.

arvestades, et vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 3 annavad pädevad siseriiklikud asutused kavale või projektile nõusoleku ülalnimetatud hindamise järelduste alusel alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist;

AI.

arvestades, et kavandatav gaasijuhe oleks maailma pikim ning samas ka kõige madalamas vees paiknev kahetoruline merealune gaasijuhe, mis muudab selle eriti kergesti kahjustatavaks;

AJ.

arvestades, et otsusega nr 1364/2006/EÜ loeti Põhja-Euroopa gaasijuhe Euroopa huvides olevaks prioriteetseks projektiks;

AK.

arvestades, et kaasnevate riskide tõttu tuleb iga suuremahulise merre ehitatava insenerrajatise kohta koostada eriti põhjalik ja laiahaardeline analüüs ning keskkonnamõju hindamine, nagu on ette nähtud Espoo konventsiooni, Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni ja muude asjakohaste Euroopa ja riiklike õigusaktidega;

AL.

arvestades, et Espoo konventsiooni kohaselt peab igale sellisele projektile eelnema selle alternatiivide analüüs, mis hõlmaks eelkõige rakendamiskulusid ja keskkonnaohutust, ning käesoleval juhul tähendaks see gaasijuhtme maismaatrasside analüüsi;

AM.

arvestades, et osa kavandatud torujuhtmest on juba viidud töötlemiseks Kotka linna Soomes;

AN.

arvestades, et Aarhusi konventsiooni artiklis 1 nõutakse kõigilt lepinguosalistelt teabele juurdepääsu õiguse tagamist, üldsuse osalemist otsustusprotsessis ja keskkonnaküsimuste puhul kohtusse pöördumise võimalust;

AO.

arvestades, et juriidiliste nõuete puhul, mis on seotud keskkonnamõjude täpseks hindamiseks valmistumisega, tuleb arvesse võtta kõiki eelnimetatud ohtusid;

AP.

arvestades, et lisaks on vaja analüüsida terrorismiohtu ja suutlikkust võtta tulemuslikke vastumeetmeid,

1.

on arvamusel, et Nord Stream on nii ELi kui ka Venemaa jaoks ulatusliku poliitilise ja strateegilise mõõtmega infrastruktuuri projekt; mõistab ELi liikmesriikide väljendatud muret seoses gaasijuhtme ehitamise ja hooldamisega; rõhutab, et väikeste rannikuriikide võimet tagada julgeolekut Läänemere piirkonnas ei saa vaadelda eraldi ELi võimest käituda energiaküsimustes ühtse koguna ja rääkida ühel häälel, ning tuletab meelde oma 26. septembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa ühise energiaalase välispoliitika suunas liikumise kohta (8); rõhutab, et otsusega nr 1364/2006/EÜ (milles sisalduvad üleeuroopaliste energiavõrkude suunised) tunnistati Nord Stream üleeuroopalist huvi pakkuvaks projektiks, mis aitaks edaspidi katta ELi energiavajadusi; rõhutab, et nimetatud projekti, koos teiste täiendavate torujuhtmetega nagu YAMAL II ja Amber, tuleks kavandada Euroopa ühise energiaalase välispoliitika vaimus ja täielikult arvesse võttes nende mõju keskkonnale ja ELi liikmesriikide julgeolekule;

2.

kordab oma arvamust, et arvestades ELi üha suurenevat sõltuvust piiratud hulgast energiaallikatest, tarnijatest ja transpordiliinidest, on ülivajalik toetada nende mitmekesistamiseks tehtud algatusi nii geograafilises mõttes kui ka jätkusuutlike alternatiivide arendamise kaudu; juhib eelkõige tähelepanu vajadusele toetada kütuste käitlemiseks kasutatava sadamainfrastruktuuri arendamist; tuletab meelde, et Nord Stream on vaid üks paljudest gaasiinfrastruktuuri projektidest, nagu torujuhtmed ja maagaasi veeldusjaamad, mis on olulised ühenduse maagaasi tarbimisvajaduste katmiseks, mis arvukate uurimuste kohaselt tõusevad oluliselt järgnevate aastate jooksul, ja samal ajal võimaldavad asendada keskkonnale kahjulikumaid fossiilkütuseid; peab vajalikuks hinnata uue gaasiinfrastruktuuri pikaajalist mõju keskkonnale, pidades silmas stabiilse gaasivarustuse tagamise tähtsust;

3.

toetab seisukohta, mis sisaldub Euroopa Parlamendi eespool nimetatud 14. novembri 2006. aasta resolutsioonis, et ELi tulevase merendusstrateegia tulemuseks peavad olema siduvad riigiülesed kohustused, mis võivad sisaldada ka ühiseid kohustusi kolmandates riikides;

4.

rõhutab, et energiavarustuse kindlust tuleb pidada Euroopa Liidu üldise julgeoleku oluliseks teguriks, mistõttu ei tohiks energiavarustuse kindlust defineerida üksnes ELi sisetoodangu nappuse kaudu, vaid arvestada tuleks ka impordisõltuvuse geopoliitilisi aspekte ja nendega kaasnevaid võimalusi poliitiliste põhjustega energiakatkestusteks; usub, et kolmas energiapakett vähendab iga liikmesriigi energiasõltuvust, sest täielikult liberaliseeritud ja integreeritud energiaturul ei saa ühtegi riiki kolmanda riigi tarnetest välja lülitada;

5.

on seisukohal, et ülesandest tagada energiavarustuse kindlus, järgides samal ajal ELi kohustusi keskkonnakaitse ja säästva arengu vallas, tuleneb kohustus rakendada sidusat ja kooskõlastatud Euroopa maagaasivarustuse poliitikat, mis põhineb alternatiivsete lahenduste keskkonnaaspektide hoolikal hindamisel Euroopa tasandil ning liikmesriikide vastastikusel solidaarsusel;

6.

avaldab kahetsust ELi, eriti komisjoni marginaalse rolli üle kõnealuses projektis; juhib tähelepanu sellele, et ELi suurem osalemine vähendaks ebakindlust, mida paljud liikmesriigid tunnevad Nord Streami projekti suhtes;

7.

võtab teadmiseks teatavate liikmesriikide väljendatud vastuseisu torujuhtme projektile, mida kavandatakse Läänemere piirkonda, mis on kõigi sellega piirnevate riikide ühisvara, mitte riikidevaheliste kahepoolsete suhete küsimus; on seetõttu seisukohal, et projekt tuleks teostada koostöös kõigi Läänemere-äärsete riikidega kooskõlas Espoo konventsiooni, Helsingi konventsiooni ja muude asjakohaste õigusaktidega; rõhutab, et oluline on Venemaal lõpule viia Espoo konventsiooni ratifitseerimine;

8.

väljendab sellega seoses oma vastuseisu investeeringute jätkamisele kavandatud ulatuses, ilma et kõigepealt oleks saadud positiivne keskkonnamõju hindamine;

9.

väljendab veendumust, et ELi liikmesriike ja kolmandaid riike hõlmavad energiaprojektid peaksid pälvima kogu Euroopa Liidu ja tema kodanike üleeuroopalist ühishuvi ja -hoolt;

10.

tunnistab, et Nord Stream teostab praegu keskkonnamõju hindamist, mis esitatakse Espoo konventsioonis määratletud nn päritolupooltele (Venemaa, Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa) neilt heakskiidu saamiseks; nõuab tungivalt, et äriühing teeks uuringute tulemused ja kõik projekti teostamiskoha ökoloogilist olukorda puudutavad uuringuandmed, mis on kogutud keskkonnauuringute käigus, kättesaadavaks mitte ainult nimetatud riikidele, vaid ka HELCOMile ja kõigile rannikuriikidele;

11.

rõhutab, et pikaajaliselt jätkusuutlik lahendus nõuab täielikku läbipaistvust kõigi poolte jaoks nii ehitamise kui ka käitamise etapis ning et usaldus selle suure projekti vastu kasvab, kui Läänemerega piirnevad riigid saavad jälgida tööde käiku;

12.

kutsub seepärast komisjoni ja nõukogu üles kohustuma täiel määral analüüsima Põhja-Euroopa gaasijuhtme rajamise keskkonnamõju, eriti olukordades, millega kaasnevad kaalutlused nõuavad komisjoni arvamust vastavalt nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 4;

13.

rõhutab, et vastastikkuse põhimõtet tuleb investeeringute osas täies ulatuses järgida, juhul kui ELi ja Venemaa vastastikune sõltuvus areneb partnerluseks; märgib, et kolmandad riigid saavad Euroopa avatud turust suurt kasu, kuid Euroopa investoritel Venemaal selliseid soodustusi ei ole;

14.

kahetseb, et komisjon ei võtnud vastu eespool nimetatud Euroopa Parlamendi 16. novembri 2006. aasta resolutsioonis sisalduvat ettepanekut, mis käsitleb kavandatavate projektide objektiivse keskkonnamõju hindamise ettevalmistamist komisjoni poolt, ning kordab oma nõudmist, et sellise hindamise valmistaks ette sõltumatu organ, kes nimetatakse ametisse, arvestades kõikide rannikuriikide arvamusi;

15.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles viima läbi põhjalikku hindamist küsimuses, kas projekti elluviimine on kooskõlas ühenduse ja rahvusvahelise õigusega;

16.

väljendab muret Nord Streami kinnitatud projekti ajakava pärast, mille täitmine ei võimalda asjast huvitatud riikidel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja HELCOMi ekspertidel keskkonnamõju hindamise tulemusi põhjalikult analüüsida; juhib tähelepanu asjaolule, et keskkonnamõju hindamise tulemuste põhjalikuks analüüsiks on vaja asjakohast ajakava;

17.

juhib tähelepanu sellele, et Läänemeres 2 400 km2 suurusel alal toimuvad tööd, milleks vajatakse hulgaliselt laevu ja muud varustust, võivad ohustada tõsiselt paljusid selle piirkonna elupaiku ja bioloogilist mitmekesisust, samuti laevaliikluse ohutust ja sujuvust;

18.

eeldab, et torujuhtme ehitamisega kaasnevat võimalikku mõju merepõhjale käsitletakse keskkonnamõju hindamises;

19.

kutsub arendajat üles lisama keskkonnamõju hindamise rapordi projekti ülevaatlikud võrdlusalused, esitades kõnealuse ala praeguste keskkonnatingimuste selge kirjelduse ja andmed ala geomorfoloogia kohta kolmemõõtmelisel kujul;

20.

väljendab sügavat muret teadete pärast, et enne gaasijuhtme kasutuselevõtmist kavatseb investor kasutada väga mürgist glutaaraldehüüdi nimelist ühendit; kutsub arendajat üles nimetatud ühendi kasutamisest hoiduma;

21.

palub komisjonil viia läbi usaldusväärne ja sõltumatu keskkonnauurimus Läänemerd reostavate põllumajanduslike ja tööstuslike heidete kohta ning hinnata olukorda vastavalt võimalikele keskkonnaohtudele, mis tulenevad Läänemerd praegu läbivatest torujuhtmetest; lisaks kutsub komisjoni üles hindama Läänemerele Nord Streami projektist tulenevat täiendavat mõju;

22.

kutsub arendajat üles tagama, et torujuhtme ehitamine ja toimimine ei ohustaks sealseid paljusid kala- ja linnuliike ning ka selles geograafilises piirkonnas ainulaadse, kõigest 600-isendilise pringlipopulatsiooni olemasolu;

23.

on seisukohal, et Läänemere merekeskkonna kaitse on ELi Põhjamõõtme komponent ning seda tuleks vajaduse korral arvestada ka Läänemere strateegia raamistikus;

24.

märgib, et rannikupiirkondade heaolu ja nende majanduse konkurentsivõime on ülimalt tundlik rannikualade reostumise ja merekeskkonna halvenemise suhtes ning nimetatud tegurite poolt ohustatud; juhib tähelepanu asjaolule, et arvestades, kui suurel määral mõjutab rannikupiirkondi merendustegevus ja -poliitika, on keskkonna pikaajaline jätkusuutlikkus nende majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna heaolu eeltingimus;

25.

juhib tähelepanu, et puudub igasugune strateegia, kuidas tegeleda torujuhtme konstruktsiooni kahjustustega või väliste ohtudega selle turvalisusele; rõhutab vajadust määratleda selgelt kõik turvalisusega ja hädaolukorras toimimisega seotud aspektid, sealhulgas rahalised ressursid, osalised, ülesanded ja tegutsemiskord;

26.

rõhutab, et arvestades ELi kasvavat gaasinõudlust tuleks analüüsida ja edendada alternatiivseid gaasitrasse, võttes arvesse keskkonna- ja majandusaspekte, kaasa arvatud selliste trasside ajagraafik; märgib, et Nord Stream peab keskkonnamõju hindamises esitama kavandatava trassi alternatiivide hindamise;

27.

kutsub komisjoni üles koostama sellist analüüsi dialoogis huvitatud rannikuriikide, investori ja HELCOMiga, võttes arvesse asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide arvamusi;

28.

rõhutab, et majandusliku kompensatsiooni küsimus mis tahes tõrgete ja kahju eest peab olema täiesti selge, enne kui töödega saab üldse alustada; juhib tähelepanu sellele, et gaasijuhtme oluline rike võib tuua kaasa probleeme Läänemere-äärsetele riikidele ning mõjuda merekeskkonnale hävitavalt; on seisukohal, et Nord Stream peaks võtma kompensatsiooni eest täieliku vastutuse;

29.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles viima läbi Nord Streami projekti ja sellega seotud ettevõtete majanduslike ning eelarvega ja läbipaistvusega seotud aspektide põhjaliku hindamise;

30.

kutsub komisjoni üles uurima Põhjamõõtme partnerluse raames võimalusi nõuda Nord Streamilt tehtud kulutustega samaväärseid kompenseerivaid investeeringuid võimalikesse regenereerimisprojektidesse Soome ja Venemaa piirialal, kust gaasijuhe peaks algama, või Läänemere strateegia kontekstis;

31.

võtab teadmiseks liikmesriikide institutsioonide järgmised otsused:

32.

kahetseb asjaolu, et rohelises raamatus pealkirjaga „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas” ei tegelda veealuste torujuhtmete taoliste suuremahuliste projektide probleemiga; kahetseb, et komisjoni algatatud merendusstrateegiat puudutavates õigusaktides ja teatistes tavaliselt ei käsitleta veealuste torujuhtmete küsimust, mis omab keskset tähtsust nii keskkonnakaitse kui ka ELi energiajulgeoleku seisukohast;

33.

nõuab, et sõltumatu keskkonnamõjude hindamine oleks kättesaadav kõikide rannikuriikide asjaomaste ametiasutuste ja elanikkonnaga korraldatavaks põhjalikuks konsultatsiooniks;

34.

märgib, et on oluline rakendada läbipaistva kommunikatsiooni strateegiat, mis puudutab keskkonnamõju hindamise tulemusi, ning teavitada nendest tulemustest aktiivselt kõiki ELi liikmesriike, eelkõige Läänemere rannikuriike;

35.

seepärast kordab oma eesppol nimetatud 14. novembri 2006. aasta resolutsioonis esitatud nõuet võtta vastu ettepanek kehtestada kohustuslik liikmesriikide vaheliste läbirääkimiste kord ning nõudmist, et nõukogu võtaks rahvusvahelisel tasandil meetmeid kohustuslike keskkonnamõjude hindamiste väljatöötamiseks ELi ja kolmandate riikide vahelistes suhetes;

36.

märgib, et Põhja-Euroopa gaasijuhtme trassi viimine peaks täitma otsuses nr 1364/2006/EÜ määratletud strateegilised ja majanduslikud eesmärgid ning samaaegselt vältima keskkonnakahjustusi;

37.

palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et Nord Streami gaasijuhtme ehitamisel järgitakse täielikult keskkonnamõju hindamist käsitlevaid ELi õigusakte ja kõiki rahvusvahelisi konventsioone;

38.

palub eelkõige komisjonil tagada eespool osundatud dokumentide, s.o ÜRO mereõiguse konventsiooni, Helsingi konventsiooni, Espoo konventsiooni, Aarhusi konventsiooni, direktiivide 85/337/EMÜ, 97/11/EÜ, 92/43/EMÜ ja 79/409/EMÜ, samuti EÜ asutamislepingu artikli 10 sätete ning ettevaatusprintsiibi ja säästva arengu põhimõtte järgimine, ning algatada EÜ asutamislepingu artikli 226 kohased menetlused eelnimetatud kohustuste mittetäitmise korral;

39.

võttes arvesse Venemaa praegust poliitilist olukorda ja geopoliitilisi ambitsioone, on seisukohal, et Venemaa jaoks on väga oluline näidata üles head tahet Euroopa energiapoliitika alase koostöö suhtes; rõhutab energiaharta lepingu ja selle transiidiprotokolli Venemaa poolse ratifitseerimise olulisust, sest nende ratifitseerimine vähendab konfliktivõimalusi selliste projektide nagu Nord Stream puhul;

40.

palub komisjonil hinnata oma pädevuse piires Nord Streami gaasijuhtme võimalikust lõpuleviimisest tulenevat turukonkurentsi olukorda, ning võtta vajaduse korral meetmeid, et takistada Gazpromi haaramast ELi gaasiturul valitsevat rolli, ilma et ELi ettevõtetele oleks tagatud samasugused õigused siseneda Venemaa energiaturule;

41.

soovitab luua ühise järelevalve süsteemi gaasijuhtme üle, milles osaleksid kõik Läänemere piirkonna riigid; teeb lisaks ettepaneku, et kohustus maksta tekitatud keskkonnakahju eest hüvitust lasuks ainult Nord Streamil;

42.

märgib, et puuduvad institutsioonilised struktuurid, mis oleksid võimelised selle projektiga seotud geopoliitilise julgeoleku ja keskkonnaküsimusi kohaselt lahendama; soovitab seetõttu, et komisjon peaks looma praeguste ja tulevaste projektidega tegelemiseks asjakohase ametikoha, mis tegutseks liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi alluvuses;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/11

A.

arvestades, et Afganistan seisab teelahkmel, mida tõestavad terroriaktide ja vägivallapuhangute arvu suurenemine, julgeolekuolukorra tõsine halvenemine, oopiumitootmise suurenemine ning rahva kasvav rahulolematus korruptsiooni ja valitsuse ebaõnnestumiste pärast; arvestades, et vaatamata rahvusvahelise üldsuse pingutustele ja osalisele edule ühiskonna ülesehitamisel ei ole Afganistani elanikkonna märkimisväärse osa elutingimused paranenud; arvestades, et Afganistani praegu ähvardav oht nõuab lühiajalisi meetmeid, kuid pikaajaliste lahendusteni jõutakse vaid ulatuslike paranduste abil riigivalitsemises ning tugevama riigi tekkimise kaudu;

B.

arvestades, et 7. oktoobril 2001. aastal alustasid Ameerika Ühendriigid Ühendkuningriigi toetusel operatsiooni „Kestev vabadus”; arvestades, et veel neli ELi liikmesriiki – Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa, Poola ja Rumeenia – kuuluvad operatsioonis osalevate koalitsioonivägede hulka; arvestades, et kõik ELi liikmesriigid peale Küprose ja Malta osalevad kokku üle 21 500 sõduriga NATO juhitavas ISAFi missioonis; arvestades, et esimesed piirkondlikud ülesehitusrühmad alustasid tööd 2001. aasta lõpus ning praegu töötab terves riigis ligikaudu 25 piirkondlikku ülesehitusrühma;

C.

arvestades, et nende rahasummade vahel, mille rahvusvaheline üldsus kulutab ühelt poolt sõjalistele operatsioonidele ning teiselt poolt ühiskonna ülesehitamisele ja humanitaarabi andmisele, on märkimisväärne erinevus;

D.

arvestades, et üle poole Afganistani elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri ja riigi majandus on 40 %-ni ulatuva töötuse määraga üks kõige nõrgemaid maailmas;

E.

arvestades, et Afganistani tervishoiusektoris on näha esimesi lootustandvaid tulemusi, näiteks väikelaste suremus on pärast Talibani langemist vähenenud 24 %, rohkem lapsi elab üle ühe aasta ning suuremal protsendil afgaanidel on otsene juurdepääs esmatasandi arstiabile;

F.

arvestades, et Afganistani haridussüsteemis on näha esimesi positiivseid arenguid, näiteks on koolidesse tulnud tagasi üha rohkem lapsi, eriti tütarlapsi, üliõpilasi ja õpetajaid, taastatakse jätkuvalt algkoole ja koolitatakse õpetajaid;

G.

arvestades, et kuigi puudub ametlik statistika Afganistanis surma saanud tsiviilelanike kohta, rõhutatakse ÜRO peasekretäri 6. märtsi 2008. aasta aruandes olukorra kohta Afganistanis, et 2007. aastal tõusis järsult mässulise ja terroristliku tegevuse tase võrreldes eelmise aasta tasemega, 2007. aastal dokumenteeriti keskmiselt 566 vahejuhtumit kuus võrreldes 425 vahejuhtumiga kuus eelmisel aastal ning üle 8 000st konfliktiga seotud surmajuhtumist 2007. aastal üle 1 500 olid tsiviilisikud – mis on suurim ohvrite arv alates Talibani kukutamisest 2001. aastal;

H.

arvestades, et Afganistani uus põhiseadus ei taga täielikku usuvabadust, kuna islamist lahtiütlemine on jäänud karistatavaks süüteoks;

I.

arvestades, et Afganistani ühine koordineerimis- ja järelevalveorgan, mis tuli kokku 5.–6. veebruaril 2008. aastal Tokyos, hakkas ette valmistama rahvusvahelist konverentsi eespool nimetatud Londoni konverentsil vastuvõetud Afganistani kokkuleppe rakendamise edusammude läbivaatamiseks;

J.

arvestades, et 2008. aasta Afganistani talvine oopiumi kiirhindamisuuring, mille viis läbi ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC), kinnitab 2007. aasta uuringu suundumusi, mille kohaselt oopiumivabade provintside arv riigi põhja- ja keskosas võib tõusta, kuid viljeluse tase riigi lõuna- ja lääneosas tõenäoliselt suureneb; arvestades, et 2007. aasta aruandes korratakse ühelt poolt väärarusaama, et need provintsid, kus kasvatatakse väga vähe moone või ei kasvatata neid üldse, on nn oopiumivabad, kuid teisalt rõhutatakse seost turvatunde puudumise ja narkootikumide tootmise vahel; arvestades, et narkootikumidevastase poliitika põhilised vahendid on saagi hävitamine, keelamine (mis on palju keerulisem kui salakaubavedajate vahistamine) ja arendamine (alternatiivsed elatusallikad), millega tegeldakse üheaegselt;

K.

arvestades, et Ameerika Ühendriikide salavanglate programmi raames peetakse sadu afgaanidest vange kinni mitmesugustes vanglarajatistes, näiteks Bagrami sõjaväebaasis ja Guantánamos, rikkudes rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte; arvestades, et Afganistanis vahi all viibivad vangid seisavad jätkuvalt silmitsi õiguskaitsesüsteemiga, millel puuduvad õigusriigi miinimumstandardid ja mis ei austa põhilisi inimõigusi;

1.

on seisukohal, et Afganistani ajaloo viimase 30 aasta tulemusel – mida iseloomustasid nõukogude okupatsioon, lahingud erinevate mudžahiidi rühmituste vahel ning repressioonid Talibani režiimi all – on riik alustanud oma ühiskonna olulist ja keerulist taasülesehitust ning peab jätkama oma institutsioonide tugevdamist ning rahuldama paremini oma kodanike põhivajadusi valdkondades nagu haridus, eluase, tervishoid, toit ja avalik julgeolek; tervitab jõupingutusi ja edusamme, mida Afganistani rahvas on alates 2002. aastast teinud õigusriigi ja demokraatia kehtestamisel, ning stabiilsuse otsinguid;

2.

on veendunud, et riigist on saanud rahvusvahelise arenguabi ning kahe- ja mitmepoolse koostöö proovikivi; rõhutab, et rahvusvaheline üldsus peab jätkama tööd Afganistani valitsuse ja Afganistani rahvaga, et näidata, et ta suudab teha lõpu kõnealusele vägivalla ja vaesuse nõiaringile ning pakkuda riigile võimalust saavutada püsiv rahu ja areng; kutsub nõukogu ja komisjoni üles esitama algatust luua rahvusvaheline nõukogu, mis koosneb peamistest rahastajatest ja ÜRO organisatsioonidest, ning mida võimalusel juhib ÜRO abimissioon Afganistanis ja mis põhineb ÜRO rahutagamiskomisjoni kontseptsioonil, et ühtlustada erinevaid ülesehituspüüdlusi Afganistanis;

3.

juhib tähelepanu riigis aset leidnud sõdade kestvale mõjule, miljonitele ohvritele, invaliididele, pagulastele ja ümberasustatud isikutele ning materiaalsetele kuludele, mis on tingitud peaaegu kogu põhiinfrastruktuuri hävitamisest;

4.

mõistab sügavalt hukka 7. juuli 2008. aasta terrorirünnaku India saatkonnale Kabulis, mille tulemusel hukkus üle 40 inimese, sealhulgas neli saatkonna töötajat; avaldab siirast kaastunnet omastele, haavatutele ning Afganistani ja India valitsustele;

5.

on seisukohal, et Afganistani ja Pakistani suhted on suurel määral olnud piirkonna ebastabiilsuse allikaks ning teeb siit järelduse, et piirkonna stabiliseerimine eeldab põhjalikku neile suhetele orienteeritud poliitikat; loodab, et Pakistani uue valitsusega saab kahepoolsete suhete parandamine uue tõuke; arvab siiski, et ilma rahvusvahelise üldsuse aktiivse osaluse ja abita ei suuda need kaks riiki end vabastada oma raskete kahepoolsete suhete koormast; tunnistab, et turvalisus Afganistanis sõltub väga suures ulatuses Pakistani demokratiseerimisest; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus algataks ja toetaks Afganistani ja Pakistani vahelist pinget alandavaid meetmeid, sealhulgas pikaajalist programmi ühispiiri äärse piirkonna stabiliseerimiseks ja arendamiseks, millesse kaasatakse mõlema poole sidusrühmi;

6.

tervitab jõupingutusi ja edusamme, mida Afganistani rahvas ja institutsioonid on alates 2002. aastast teinud õigusriigi ja demokraatia kehtestamisel, ning stabiilsuse otsinguid; peab kõnealuseid saavutusi äärmiselt olulisteks seoses seaduslikkuse ja inimväärikuse austamise puudumise struktuuriliste probleemidega, mis iseloomustasid Afganistani Nõukogude Liidu kehtestatud režiimi ja Talibani võimu all;

7.

on eelkõige seisukohal, et ülisuur valimisaktiivsus riigi mitmetel valimistel on tunnistuseks Afganistani naiste ja meeste soovist aidata luua riiki, mis põhineb aktiivse ja osalusdemokraatia põhimõtetel; rõhutab, et kõnealused valimised on andnud eeskuju piirkondlikus kontekstis ja arengumaadele, kus leiavad aset tõsised relvakonfliktid;

8.

rõhutab vajadust selle järele, et Afganistani institutsioonid jätkaksid võitlust korruptsiooni kõikide vormide vastu ning kehtestaksid tõhusa poliitika elanikkonna sotsiaalsete tingimuste parandamiseks;

9.

märgib, et Afganistanis tuntakse ELi eeskätt humanitaarorganisatsioonina, kuid on seisukohal, et oleks ka vaja, et ELi vaadeldaks kui suurema poliitilise mõjuga ühendust, ja kutsub seetõttu komisjoni üles kavandama strateegiaid, mille raames EL, austades Afganistani rahva loomulikku suveräänsust, võiks tugevdada oma nähtavust kodanikuorganisatsioonide ning poliitilise ja haldusaparaadi rolli suurendamisel, kuni valitsuse infrastruktuur on jõudnud suurema stabiilsuse ja püsivuseni

10.

rõhutab, et rahvusvaheline üldsus peab paremini koordineerima oma jõupingutusi tõhusa ja jätkusuutliku tsiviilabi andmiseks; nõuab seetõttu ka tasakaalustatud eelarvet, kust eraldatakse piisavalt rahalisi vahendeid ühiskonna ülesehitamiseks ja humanitaarabi andmiseks, kuivõrd turvalisuse loomine ja õigusriigi põhimõtete austamine on keskse tähtsusega küsimused;

11.

tervitab asjaolu, et ülalnimetatud 12. juuni 2008. aasta rahvusvahelisel konverentsil mitte ainult ei lubatud täiendavalt 21 miljardit USA dollarit, vaid ka vaadati üle menetlused, mida on vaja rahvusvahelise abi tõhusamaks ja täpsemaks suunamiseks prioriteetidele ja korruptsiooni takistamisele;

12.

rõhutab, et poliitilist tahet ja vastutust tuleb tugevdada ja et sellele ei peaks järgnema mitte üksnes valmisolek varustada täiendavate lahinguvägedega kõige raskemaid piirkondi, mida ei hõlma riikide määratavad vägede kasutamise piirangud, vaid ka viivitamatud ja intensiivsemad pingutused ühiskonna ülesehitamiseks, et kindlustada saavutusi ning taastada Afganistani elanikkonna usaldus pikaajaliselt ja püsivalt; on eelkõige arvamusel, et operatsiooni „Kestev vabadus” tuleks käsitleda kui ebatõhusat, juhul kui sõjalise survega mässulistele ei kaasne tugevdatud poliitiline protsess, mille abil jõuavad Afganistani ametiasutused kõikide rahvastikugruppideni, kes tunnustavad põhiseadust ja panevad relvad maha; märgib sellega seoses samuti, et humanitaarvaldkonnas tegutsejate üldsus – mis hõlmab ÜROd ja valitsusväliseid organisatsioone – peab tõhustama koordineerimist, vältima ad hoc algatusi ning arendama valmisolekut ja situatsiooniplaneerimist;

13.

rõhutab, et Euroopa Liit peaks kasutama Afganistani stabiliseerimis- ja ülesehitusprotsessis nii oma missioonidelt saadud kui ka nende liikmesriikide kogemusi ja eriteadmisi, kelle sõjavägi või tsiviiltöötajad on Afganistani territooriumil;

14.

toetab NATO jõudude jõupingutusi julgeoleku parandamisel riigis ning kohaliku ja rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisel ning peab nende jõudude kohalolekut riigi tuleviku tagamiseks hädavajalikuks;

15.

nõuab tungivalt, et EL ja tema liikmesriigid toetaksid jõupingutusi võitluses terrorismi, usulise äärmusluse, etnilise äärmusluse, etnilise separatismi ja kõikide tegude vastu, mille eesmärk on Afganistani territoriaalse terviklikkuse, riigi ühtsuse ja rahvusliku suveräänsuse õõnestamine;

16.

juhib tähelepanu ideele, et EL ja tema liikmesriigid peaksid toetama Afganistani omaenda riigi ülesehitamisel, millel on tugevamad demokraatlikud institutsioonid, mis on suutelised tagama riiklikku suveräänsust, riigi ühtsust, territoriaalset terviklust, jätkusuutlikku majanduslikku arengut ja Afganistani rahva majanduslikku õitsengut, ja kes austavad kõikide Afganistani territooriumil paiknevate etniliste ja usukogukondade ajaloolisi, usulisi, vaimseid ja kultuurilisi traditsioone;

17.

märgib, et ümberkorraldustega seotud vajadused on kogu Afganistanis olulised, kuid et abi jaotamise ja julgeolekuga on erilisi probleeme valdavalt puštu elanikkonnaga piirkonnas, ja nõuab seetõttu ülesehitustööde kiirendamist Lõuna-Afganistanis;

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et EL peaks julgustama Euroopa investoreid ja aitama neil osaleda Afganistani ülesehitamises, olla kohapeal ja arendada seal ettevõtlust;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigi peamised ülesanded on taastada julgeolek ja luua toimiv riik; märgib, et Afganistani turvalisusprobleemid ei ole seotud ainult terrorismivastase võitlusega, vaid on palju keerukamad ning seega sõjalisest lahendusest üksi ei piisa; juhib tähelepanu asjaolule, et julgeolek ja õigusriik on teineteisest sõltuvad, millega omakorda luuakse inimarengut soodustav õhkkond, ning et õigusriigi tugevdamine on vajalik, et võimaldada riigi kodanikel teha majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid, mis lubavad neil elada tähendusrikast ja tervislikku elu, kui lisaks on olemas meetmed, mille eesmärk on toimiva riigi taastamine, et kaitsta õigusriiki, kindlustada juurdepääs avalikele teenustele ja tagada oma rahvale võrdsed võimalused;

20.

väljendab heameelt Afganistani kokkuleppes võetud kohustuse üle püüelda stabiilse ja jõuka Afganistani poole, kus järgitakse head valitsemistava ja kaitstakse kõikide inimõigusi vastavalt õigusriigi põhimõttele; on seisukohal, et selgete prioriteetide või järjestuse puudumisel oleks kõnealuse kokkuleppega tulnud määrata kindlaks suunised, kuidas need ambitsioonikad eesmärgid saavutada, ning rõhutab seetõttu, et abiandjad peavad tagama, et nende programmid on selliste kesk- ja provintsi tasandi prioriteetidega kooskõlas ning et eraldatavad vahendid on asjakohased ja et neid kasutatakse tõhusalt;

21.

rõhutab, et julgeolekusektori reformimiseks tuleb kiiresti töötada välja tasakaalustatud ja jätkusuutlik lähenemisviis, mis hõlmab professionaalset riiklikku sõjaväge ja politseijõudusid; rõhutab, et Afganistani kohtusüsteem vajab hädasti investeeringuid ja et viivitamata on vaja keskenduda selle suutlikkuse ja võimekuse tõstmisele;

22.

juhib tähelepanu asjaolule, et vaatamata mõnedele tänaseks saavutatud eesmärkidele on politseiteenistuse reformimisel viimase viie aasta jooksul tehtud pingutuste üldine tulemus pettumust valmistav, näidates rahvusvahelise üldsuse ees seisvaid suuri raskusi institutsioonide ülesehitamisel kohalikul tasandil; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus üldiselt ja eelkõige ELi politseimissioon jätkaksid jõupingutusi Afganistani enda politseijõudude väljaarendamisel, mida iseloomustavad inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamine;

23.

juhib tähelepanu asjaolule, et EUPOLi volitused näevad ette toetada sidemete loomist politsei ja õigusriigi vahel laiemalt, ning kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles jätkama oma vastava tegevuse tihedat koordineerimist, et tagada, et ELi poliitika oleks ühtsem ja tõhusam; peab samavõrd tähtsaks, et EL suurendaks oluliselt EUPOLile ettenähtud vahendeid, seda nii töötajate kui ka rahastamise osas; rõhutab asjaolu, et Afganistani siseministeeriumi kõikehõlmav reform on möödapääsmatu ja et see on eelkõige poliitiline ülesanne ja vähemal määral tehniline probleem, kuna ilma selleta kukuvad politsei reformimisel tehtavad jõupingutused läbi, ning omistab seetõttu suurt tähtsust EUPOLi teisele eesmärgile, nimelt teostada järelevalvet, juhendada, anda nõu ja koolitada Afganistani siseministeeriumi, piirkondade ja provintside tasandil; väljendab oma toetust 2,5 miljoni euro suurusele programmile stabiliseerimisvahendi (6) raames, mis puudutab kohtunike ja prokuröride ametisse nimetamise reformimise meetmeid, ning eeldab, et kõnealuse katsekavaga arendatakse välja oluline pikaajaline justiitsvaldkonna reformiprogramm aastaks 2009;

24.

juhib tähelepanu asjaolule, et EUPOLi missioon ei ole rohkem kui aasta pärast selle käivitamist 15. juunil 2007. aastal veel saavutanud oma täielikku tugevust, ja märgib, et isegi kui seda täielikult kasutatakse, koosneb see vaid 195 töötajast, kes teostavad järelevalvet kõrgel tasemel tehtud otsuste üle Kabulis ja provintsikeskustes; võtab arvesse Afganistani välisministri hiljutist avaldust, et riigis on viivitamata vaja vähemalt 700 lisakoolitajat, ning selle puudujäägi mõju olukorrale, kus suremuse määr on politseis märkimisväärselt kõrgem kui sõjaväes; juhib tähelepanu sellele, et Saksamaa valitsus on pakkunud oma panuse suurendamist 60 koolitajalt 120 koolitajale, kui teised ELi riigid võtavad samasuguse kohustuse; nõuab ELi ja Ameerika Ühendriikide jõupingutuste suuremat kooskõlastamist Afganistani tsiviilpolitsei koolitamise osas;

25.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles pühenduma Afganistanile antava abi programmi kontekstis õigussüsteemi reformimisele, eesmärgiga muuta Afganistani kohtunikkond professionaalseks tema peamiste institutsioonide abil, keskendudes ülemkohtule, prokuratuurile ja justiitsministeeriumile, eesmärgiga kaitsta kaebealuste õigusi, anda haavatavatele rühmadele vajalikku õigusabi ja tagada õigus kaitsele; nõuab, et ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamise kohta järgimine oleks Afganistani kohtusüsteemi reformimiseks tehtavate Euroopa jõupingutuste üks prioriteete;

26.

on kindlalt veendunud, et piirkondlikud ülesehitusrühmad peaksid keskenduma julgeoleku, koolitamise ning Afganistani politsei ja sõjaväega koostöö tegemisega seotud konkreetsetele eesmärkidele ning aitama keskvalitsusel pääseda ligi ebaturvalistele aladele; rõhutab vajadust määratleda uuesti piirkondlike ülesehitusrühmade roll, eriti mis puudutab nendevahelist kooskõlastamist ja parimate tavade vahetamist; on veendunud, et kuigi julgeolek ja areng on Afganistanis teineteisest sõltuvad, on sõjaliste ja humanitaarmeetmete vahel selge eraldusjoon, mis tuleks säilitada, ja et julgeoleku- ja arenguspetsialistid peaksid seetõttu kasutama ära oma tugevaid külgi ja oma erialateadmisi; usub, et piirkondlikes ülesehitusrühmades töötavate afgaanide arvu tuleks suurendada ja et kohalikku peremehetunnet tuleks edendada nii palju kui võimalik;

27.

toetab kindlalt seisukohta, et viivitamatult on vaja arendada ja tugevdada tekkivat kodanikuühiskonda Afganistanis, ning et inimõiguste, demokraatia ja põhivabaduste ning eelkõige soolise võrdõiguslikkuse, hariduse ja vähemuste kaitse olulisusest teadlikkuse järkjärguline suurendamine nõuab palju aega ja jõupingutusi; rõhutab, et tugev kodanikuühiskond saab areneda üksnes poliitilises keskkonnas, mida iseloomustavad stabiilsed ja tõhusad institutsioonid ning hästi organiseeritud erakonnad; on seisukohal, et Afganistani ühiskonnas valitseva vägivallakultuuri ületamiseks peaksid rahvusvahelised abiandjad andma rahalist ja tehnilist abi lepitamisele suunatud kohalikele projektidele; usub, et Euroopa Liit peab mängima Afganistani kodanikuühiskonna toetamisel üha suuremat rolli; rõhutab Afganistani parlamendi ja kodanikuühiskonna igakülgse osalemise vajadust ELi arengukoostöö kavandamises, eriti riigi strateegiadokumentide ja iga-aastaste tegevuskavade koostamisel;

28.

usub, et Afganistani kodanikuühiskonna tugevdamine õnnestub üksnes juhul, kui kõik etnilised ja usurühmad on esindatud ja neid kuulatakse, mis hõlmab ka koostööd traditsiooniliste hõimuliidritega (nagu on juba praktiseeritud nn hõimude kontaktüksustes);

29.

rõhutab, et meediavabadus on demokraatliku ühiskonna loomiseks hädavajalik; tunneb suurt muret ajakirjanike ründamiste kasvava arvu pärast ja kutsub Afganistani ametiasutusi üles kõnealuseid rikkumisi tõsiselt uurima; tunneb heameelt sõltumatu meedia töö üle Afganistanis, mis on riigis loonud taas põhiteabe paljususe pärast aastakümneid, mil puudus igasugune sõnavabadus; peab ajakirjandus- ja väljendusvabadust riigi sotsiaalse arengu ning Afganistani ja Euroopa Liidu vaheliste suhete jaoks hädavajalikuks tingimuseks; väljendab oma muret president Karzai keeldumise pärast kirjutada 15. detsembril 2007. aastal alla meediaseaduse eelnõule pärast selle heakskiitmist parlamendi mõlemas kojas; kutsub presidenti üles selgitama meediaseaduse eelnõu seisu ning tuletab meelde, et valitsus võttis endale Afganistani kokkuleppega kohustuse arendada välja sõltumatu ja pluralistliku meedia; tunneb muret väljendusvabaduse pärast, mida ohustab sõltumatute ajakirjanike ja veebipäeviku pidajate karistamine, ning kutsub Afganistani valitsust üles astuma samme, et tagada tulemuslik sõnavabadus kõikidele oma kodanikele, alustades Interneti-vabaduse kaitsmisest;

30.

rõhutab edumeelse massimeediaseaduse tähtsust kaasavama, tolerantsema ja demokraatlikuma ühiskonna kujundamise jaoks, mis arvestab riigi usuliste ja kultuuriliste väärtustega, ilma et riikliku julgeoleku, usu või kultuuri ettekäändel piirataks massiteabevahendite tegevust ja sõltumatust;

31.

väljendab muret Wolesi Jirga liikme pr Malalai Joya füüsilise puutumatuse pärast ja kutsub Afganistani ametiasutusi üles tagama tema kaitset; kutsub Afganistani ametiasutusi üles vabastama Afganistani Rahvuskongressi partei asutajat Latif Pedrami koduarestist, heitma kõrvale kõik tema vastu esitatud süüdistused ja andma kinnitust tema turvalisuse kohta;

32.

kordab oma üleskutset Afganistani ametivõimudele surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamiseks; väljendab ülimat muret Perwiz Kambakhshi ja paljude teiste isikute elu pärast, keda ootab surmanuhtlus kohtusüsteemis, mis ei ole veel suuteline tagama õiglast kohtupidamist, ja kutsub president Karzaid üles nende kohtuotsuseid ära muutma;

33.

väljendab heameelt Afganistani edusammude üle naiste poliitilise esindatuse parandamisel; väljendab solidaarsust kõikide naistega riigis, kes võitlevad oma õiguste kaitsmise ja edendamise eest; tunneb jätkuvalt muret meeste ja naiste sissetulekute suure erinevuse pärast, naiste kirjaoskuse väga väikese määra pärast, kultuurilistest tavadest tingitud ülekohtu pärast naiste ja tütarlaste vastu, mis väljendub selles, et naistele keelavad perekonnaliikmed ja kogukonnad juurdepääsu põhiteenustele, nagu tervishoid ja haridus, neil puuduvad töövõimalused ning levinud on koduvägivald ja diskrimineerimine; rõhutab, et õigus- ja poliitilisse reformi on vaja kiiresti lisada meetmed, mis on suunatud naiste õiguste kaitsmisele; kutsub nõukogu ja komisjoni üles nimetatud algatust aktiivselt toetama ning eraldama rahalisi vahendeid meetmeteks, nagu aktiivsed sammud tütarlaste suuremaks registreerimiseks koolidesse ja naisõpetajate töölevõtmiseks, millega saab aidata suurendada riigi suutlikkust kaitsta naiste, tütarlaste ja laste õigusi, kuna viimased on samuti koduvägivalla, kultuurilistest tavadest tingitud seksuaalse ärakasutamise ning töise ekspluateerimise ja inimkaubanduse ohvrid; nõuab lisaks erimeetmeid, et tegeleda afgaani naiste ees seisvate probleemidega tervise ja hariduse valdkonnas;

34.

juhib tähelepanu asjaolule, et ÜRO pagulaste ülemvolinik on alates 2002. aasta märtsist aidanud Afganistani tagasi pöörduda 3,69 miljonil afgaani pagulasel, mis on tema ajaloo suurim tagasipöördumist toetav abioperatsioon, aga vaatamata nimetatud tagasipöördumisele elab Pakistanis ja Iraanis jätkuvalt ligikaudu 3,5 miljonit registreeritud ja registreerimata afgaani; tunneb muret Afganistani pagulastele eraldatavate rahaliste vahendite vähenemise pärast ning rõhutab, et eduka repatrieerumisprogrammi toetamine muutub tõenäoliselt kallimaks, kuna Pakistani ja Iraani jäänud pagulastel on vähem ressursse ja neil on Afganistaniga nõrgemad sidemed kui varem tagasipöördunutel; rõhutab, et Afganistanile ja rahvusvahelisele üldsusele peaks Afganistani pagulaste ja ümberasustatud isikute turvaline ja vabatahtlik tagasipöördumine jääma oluliseks prioriteediks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama põgenike taasintegreerimise rahastamist;

35.

väljendab suurt muret üha laieneva oopiumi kasvatamise ja sellega kauplemise pärast, millel on tõsised poliitilised ja riikliku julgeolekuga seotud tagajärjed Afganistanis ja naaberriikides; rõhutab, et oopiumimajandus on jätkuvalt korruptsiooniallikaks ja õõnestab avalikke asutusi, eriti julgeoleku- ja õiguskaitsesektoris; kuna puudub selge kiire lahendus ning saagi hävitamisele suunatud survemeetmed üksi ei suuda anda oodatud tulemusi, kutsub rahvusvahelist üldsust üles töötama Afganistani valitsuse juhtimisel välja pikaajalist strateegiat, mis oleks põhiliselt suunatud maaelu laiaulatuslikule arengule, kaasa arvatud vajaliku infrastruktuuri ja toimivate haldusasutuste loomisele; tervitab tihedamat dialoogi Afganistani, Iraani ja rahvusvahelise üldsuse vahel oopiumi tootmise ja ekspordi vähendamise viiside osas;

36.

kutsub Ameerika Ühendriikide valitsust üles loobuma põllukultuuride hävitamise poliitikast ja eelkõige Roundup'i (aine, mida seostatakse tõsiste keskkonna- ja terviseohtudega) õhust pihustamisest, kuivõrd moonikasvatajate ründamine üksnes suurendab vastumeelsust rahvusvaheliste vägede kohaloleku vastu;

37.

tunneb muret uimastisõltuvusest põhjustatud suurte sotsiaalsete ja terviseprobleemide pärast üldiselt ning sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgede pärast eelkõige sõltuvuses olevate Afganistani naiste jaoks; viitab ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo 2005. aasta uuringule, mille kohaselt oli Afganistanis 920 000 uimastitarbijat, kellest 120 000 olid naised; rõhutab uuringus sisalduvat avaldust, et selle asemel, et vaadelda uimastisõltuvust sotsiaalse probleemina, vaatleb Afganistani ühiskond seda kui individuaalset probleemi ning paljud naised kasutavad narkootikume meditsiinilistel eesmärkidel, et leevendada ja ravida mitmeid füüsilisi ja psühholoogilisi probleeme; märgib, et kuigi narkootikumide kasvatamise, salakaubaveo ja kasutamise eest on ette nähtud ranged karistused, ei ole Afganistani valitsus praegu võimeline sellega seotud seaduste täitmist tagama; nõuab tungivalt, et Afganistani valitsus ja rahvusvaheline üldsus koostaksid asjakohased programmid, meetmed ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, mis on suunatud sõltuvuses olevatele naistele ja nende perekondadele, rahastaksid neid ning viiksid need ellu;

38.

toetab komisjoni pingutusi Afganistani abistamiseks ja kutsub komisjoni üles korrapäraselt hindama, kui tõhusalt kasutatakse Euroopa Liidu antavat rahalist abi, eelkõige komisjoni panust sihtfondidesse, et saavutada suuremat läbipaistvust; nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti piisavalt selliste hindamiste tulemustest;

39.

tuletab meelde Euroopa Parlamendi algatust tema 2008. aasta eelarve raames toetada demokraatia ülesehitamist koos parlamentidega kolmandates riikides ja otsustab selle ära kasutada suutlikkuse tõstmiseks ja tehnilise abi jaoks, mille eesmärk on parandada Afganistani parlamendi suutlikkust õigusakte vastu võtta ja täitevvõimu üle järelevalvet teostada – eriti õigusriigi ja inimõiguste, eelkõige naiste õiguste austamise toetamise abil;

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Afganistani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/19

A.

arvestades, et arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomitee hääletas 10. juunil 2008. aastal iga-aastaste tegevusprogrammide projektide poolt aastaks 2008 Brasiiliale ja aastaks 2008 Argentinale (CMTD-2008-0263 – D000422-01, CMTD-2008-0263 – D000421-01);

B.

arvestades, et lähtuvalt otsuse 1999/468/EC artikli 7 lõikest 3 ning eespool nimetatud 3. juuni 2008. aasta kokkuleppe artiklist 1 edastati arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomiteele esitatud rakendusmeetmete eelnõu ja hääletustulemused Euroopa Parlamendile;

C.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõikes 1 sätestatakse, et „käesoleva määruse raames tehtava koostöö esmatähtsaks ja põhiliseks eesmärgiks on kaotada säästvat arengut arvesse võttes vaesus partnerriikides ja -piirkondades”;

D.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõikes 4 sätestatakse, et „artikli 1 lõikes 1 osutatud meetmed (4) kavandatakse sellistena, et nad vastaksid ametliku arenguabi kriteeriumidele, mille on kehtestanud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabikomitee (OECD/DAC)”;

E.

arvestades, et OECD/DAC määratleb oma „Kreeditoride teavitussüsteemi aruandlusdirektiivides” (DCD/DAC (2002)21) ametlikku arenguabi kui rahavoogusid arenguabikomitee ametliku arenguabi saajate nimekirja kuuluvatesse riikidesse, kelle jaoks muuhulgas „teostatakse iga tehing, pidades peamise eesmärgina silmas arenguriikide majandusarengu ja heaolu edendamist”;

1.

märgib, et iga-aastase tegevusprogrammi projekt aastaks 2008 Brasiiliale sisaldab ainsa meetmena akadeemilise liikuvuse programmi Brasiiliale 2008–2010 (s.o „Erasmus Munduse” väliskoostöö Brasiilia alaprogrammi), et see meede sisaldub riikliku strateegiadokumendi esimeses prioriteetses valdkonnas pealkirjaga „Kahepoolsete suhete edendamine, meede 2: Brasiilia kõrgharidusprogramm” ning et 2008. aasta iga-aastases tegevusprogrammis Brasiiliale on tähtsa elemendina ette nähtud ELi üliõpilaste ja akadeemilise personali liikuvuse rahastamine (kuni 30 % üliõpilaste ja personali individuaalse liikuvuse rahastamisest);

2.

märgib, et iga-aastase tegevusprogrammi projekt aastaks 2008 Argentinale sisaldab ainsa meetmena „Erasmus Munduse” väliskoostöö Argentina alaprogrammi, et see meede sisaldub riikliku strateegiadokumendi sihtvaldkonnas pealkirjaga „Kahepoolsete suhete ja vastastikuse mõistmise tugevdamine ELi ja Argentina vahel” ning et 2008. aasta iga-aastases tegevusprogrammis Argentinal on tähtsa elemendina ette nähtud ELi üliõpilaste ja akadeemilise personali liikuvuse rahastamine (kuni 30 % üliõpilaste ja personali individuaalse liikuvuse rahastamisest);

3.

on arvamusel, et seega ületab komisjon iga-aastases tegevusprogrammis aastaks 2008 Brasiiliale ja iga-aastases tegevusprogrammis aastaks 2008 Argentinale talle põhiõigusaktiga antud rakendamisvolitusi, arvestades et eespool nimetatud sätted ei ole kooskõlas määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõigetega 1 ja 4, kuna nende sätete esmane eesmärk ei ole vaesuse kaotamine ja need sätted ei täida OECD/DAC kehtestatud ametliku arenguabi kriteeriume (5);

4.

kutsub komisjoni üles võtma tagasi otsuse eelnõud, millega kehtestatakse iga-aastased tegevusprogrammid aastaks 2008 Brasiiliale ja aastaks 2008 Argentinale, ning esitama arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomiteele uued otsuse eelnõud, mis on täielikult kooskõlas määruse (EÜ) nr 1905/2006 sätetega;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/20

A.

arvestades, et ELi välispoliitika aluseks on tugev ja ühemõtteline toetus tõhusale mitmepoolsusele, nagu on sätestatud ÜRO põhikirjas;

B.

arvestades, et EL on ÜRO poliitiline ja finantsalane põhipartner võitluses vaesuse vastu ning majandus- ja sotsiaalse arengu edendamisel, mis parandab kollektiivset turvalisust, kaasa arvatud ohustatud elanikkondade elatusvahendite kaitset, ja toetab inimõigusi kogu maailmas;

C.

arvestades, et ÜRO reformi kava, mis hõlmab uute asutuste loomist, teiste asutuste radikaalset uuendamist, välioperatsioonide juhtimise ümberkujundamist, abiandmise ümberkorraldamist ja ÜRO sekretariaadi põhjalikku reformi, on ülimalt ambitsioonikas ja nõuab pidevat poliitilist tuge, eriti ajal, mil pärast uue poliitilise raamistiku määratlemist on alanud rakendamise etapp;

D.

arvestades, et kaks peamist uut asutust, milleks on ÜRO inimõiguste nõukogu ja rahukindlustamiskomisjon, on jõudnud otsustavasse etappi, kus nad peavad tõestama oma võimet täita eesmärgid, mille on neile vastavalt seadnud ÜRO liikmesriigid;

E.

arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu kauaoodatud reform on ikka veel lõpule viimata, ning arvestades ühelt poolt sellega seotud tundlikke küsimusi ja pinget suurema aruandekohustuse ja suurenenud geopoliitilise tasakaalu vahel ning teiselt poolt vajadust tagada kõnealuse asutuse tõhusus ja tulemuslikkus;

F.

arvestades, et 2008. aasta on otsustava tähtsusega aasta vaesuse kaotamiseks ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks kogu maailmas 2015. aastaks, ja arvestades, et ELi liikmesriigid peaksid tagama ülemaailmse juhtpositsiooni enne asjaomaseid keskse tähtsusega kohtumisi, mis peetakse käesoleva aasta teises pooles;

G.

arvestades, et aastatuhande arengueesmärkidega seotud ELi pingutused on oluliseks katalüsaatoriks ja eeskujuks teistele doonoritele, kuid seniste suundumuste jätkudes on need 2010. aastaks ikkagi 75 miljardi euro võrra väiksemad ELi ametlikest kohustustest arenguabi osas;

H.

arvestades, et paljud Saharast lõunas asuvad Aafrika riigid ei tundu suutvat täita ühtegi aastatuhande arengueesmärki ja arvestades, et ka paljudes keskmise sissetulekuga riikides on piirkondi ja miljoneid inimesi hõlmavaid rahvusrühmi, kelle edenemine eesmärkide täitmisel on ebarahuldav;

I.

arvestades, et järsult kasvavad toiduainehinnad ja aeglustuv maailma majanduskasv ähvardavad lükata aastatuhande arengueesmärkide täitmise edasi hinnanguliselt 7 aasta võrra, kui arengumaade põllumajandussektorisse ja toiduainetetööstusesse ei tehta lisainvesteeringuid;

J.

arvestades, et kooskõlastatult teiste samasuguste algatustega antud valdkonnas otsustas ÜRO Peaassamblee korraldada 4. ja 5. oktoobril 2007. aastal kõrgetasemelise dialoogi, mis käsitles usundite ja kultuuride vahelist koostööd sallivuse, mõistmise ning usu- või südametunnistuse vabaduse ja kultuurilise mitmekesisuse austamise edendamiseks kogu maailmas;

K.

arvestades, et 2008. aasta on Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta;

L.

arvestades, et ÜRO Peaassamblee päevakord ei ole veel piisavalt täpne ja tõhus, mis on vajalik, et muuta nimetatud organi töö järjekindlamaks ja ning soodustada selle resolutsioonide järgimist;

M.

arvestades, et ÜRO rahuvalveoperatsioonide osakond juhib praegu 20 välioperatsiooni, mis hõlmavad enam kui 100 000 sõjaväelast, kellest pooled on saadetud Aafrikasse;

N.

arvestades, et ELi liikmesriikide seisukohtade kooskõlastamise aste ÜRO asutustes ja poliitikates on erinev;

O.

arvestades, et niisuguse kooskõlastatuse saavutamine ei tohiks kahjustada läbirääkimisi teistesse geopoliitilistest blokkidesse kuuluvate riikidega, mis on oluline eeldus vajalike liitude sõlmimiseks ÜROs;

P.

arvestades, et selline kooskõlastamine nõuab tihedamat koostööd vastavate Brüsselis asuvate nõukogu töörühmade ja ELi asutuste ning New Yorgis ja Genfis asuvate ELi liikmesriikide alaliste esinduste vahel;

Q.

arvestades, et Lissaboni lepinguga antakse ELile iseseisev õigusvõime ja see on uuendus, millel on väga suur mõju ELi esindamisele ÜROs,

1.

edastab nõukogule järgmised soovitused:

EL ÜROs ja Lissaboni lepingu ratifitseerimine

ELi panus ÜRO reformidesse

EL ja ÜRO inimõiguste nõukogu

EL ja ÜRO rahukindlustamiskomisjon

EL ja aastatuhande arengueesmärgid

ELi ja ÜRO tegeliku koostöö parandamine

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/27

A.

arvestades, et käesoleva resolutsiooni tarbeks 2007. aasta teises pooles läbi viidud uuringus rõhutati:

B.

arvestades, et peamine vastutus õigusalase koolituse eest, sealhulgas selle Euroopa mõõtme eest, jääb liikmesriikide kanda; arvestades, et eelmainitud Haagi programmis on ära toodud Euroopa Ülemkogu avaldus, et „õigusasutuste koolitus peaks süsteemselt sisaldama ELi komponenti” (6), ning arvestades, et kohtunike koolitus igas liikmesriigis on sellest hoolimata ELi institutsioonide ja iga liikmesriigi ühine mure;

C.

arvestades, et ühenduse õigust ei tohiks käsitada valdkonnana, mis on mõeldud väljavalitud spetsialistide ringile, ning arvestades, et koolitusvõimaluste puhul kõnealuses valdkonnas ei tohi piirduda kõrgema astme kohtute kohtunikega, vaid neid võimalusi tuleks samamoodi laiendada kohtusüsteemi kõigi astmete kohtunikele;

D.

arvestades, et teatavad asutused, mida ühendus toetab rahaliselt, on üha edukamad ning koolitavad juba arvukalt kohtunikke ja prokuröre;

E.

arvestades, et võõrkeelte oskus on ülioluline nii nõuetekohase õigusalase koostöö tagamisel – seda eriti tsiviil- ja kaubandusasjades, valdkondades, kus on ette nähtud otsene kokkupuude kohtunike vahel – kui ka kohtunikele vahetusprogrammidele juurdepääsu tagamisel;

F.

arvestades, et Euroopa Kohtu püsivatele jõupingutustele vaatamata on eelotsusemenetluse keskmine kestus jätkuvalt liiga pikk ning vähendab oluliselt kõnealuse menetluse atraktiivsust liikmesriikide kohtunike jaoks;

G.

arvestades, et Euroopa Kohus on kinnitanud, et liikmesriikide kohuseks on luua õiguskaitsevahendite ja -menetluste süsteem, mis tagab, et austatakse ühenduse õigusest tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele (7);

H.

arvestades, et käesolevat resolutsiooni ei või tõlgendada kohtunike ja liikmesriikide õigussüsteemide sõltumatust mõjutavana, vastavalt Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitusele nr R(94)12 ja 1998. aasta Euroopa hartale kohtunike staatuse kohta,

1.

märgib, et Euroopa Ühendus on õigusriigi põhimõttel põhinev ühendus (8); märgib, et ühenduse õigus jääb kasutuks, kui seda nõuetekohaselt ei kohaldata liikmesriikides, sealhulgas liikmesriikide kohtunike poolt, kes on Euroopa Liidu kohtusüsteemi alustugi ning kellel on keskne ja asendamatu roll ühtse Euroopa õiguskorra loomisel, pidades silmas ka ühenduse õiguslooja viimaseid saavutusi (9) kaasata liikmesriikide kohtunikud aktiivsemalt ühenduse õiguse rakendamisse ning anda neile suurem vastutus selles vallas;

2.

tervitab komisjoni tõdemust, et liikmesriikide kohtunikud mängivad olulist rolli ühenduse õiguse järgimise tagamisel, näiteks rakendades selliseid põhimõtteid nagu ühenduse õiguse ülimuslikkus, vahetu mõju, ühesugune tõlgendamine ja riigivastutus ühenduse õiguse rikkumise korral; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi nimetatud suunas lisaks juba olemasolevatele valdkondlikele algatustele; kutsub lisaks komisjoni üles viivitamata avaldama teatise riigi ametiasutuste poolt ühenduse õiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise hagide kohta;

3.

on seisukohal, et keel on õigusala töötajate peamine töövahend; on arvamusel, et praegune võõrkeelte õpetamise tase liikmesriikide kohtunikele koos ühenduse õiguse praeguse teadmiste tasemega takistab mitte ainult õigusalase koostöö võimalusi konkreetsete õigusaktide puhul, vaid ka vastastikuse usalduse tekkimist, üheselt mõistetava õigusakti doktriini nõuetekohast kasutamist ja osalemist vahetusprogrammides; kutsub kõiki õigusalases koolituses osalejaid üles pöörama erilist tähelepanu kohtunikele võõrkeelte õpetamisele;

4.

märgib, et ühenduse õiguse kohaldamine liikmesriikide kohtunike poolt on nende jaoks keerukas ülesanne, eriti nendes liikmesriikides, mis liitusid Euroopa Liiduga 2004. aasta mais ja hiljem, seepärast on vaja võtta meetmeid kohtunike erialase koolituse edendamiseks nendes liikmesriikides;

5.

on lisaks arvamusel, et võttes vastu mitmeid määrusi, mis sisaldavad kollisiooninorme, on ühenduse õiguslooja teinud poliitilise valiku, mis hõlmab välisriigi õiguse kohaldamise tõenäosust liikmesriigi kohtunike poolt, mis võib samuti sisaldada võrdleva lähenemisviisi kasutamist; on seisukohal, et kokkuvõttes tugevdavad nimetatud elemendid täiendavalt argumente võõrkeelte õpetamise edendamise kasuks;

6.

on seisukohal, et liikmesriikide kohtunike keelteoskuse parandamine on üldistes huvides; kutsub seetõttu liikmesriike üles tagama, et kõnealune koolitus on tasuta ja kergesti kättesaadav, ning uurima võimalust, et kohtunikud saaksid õppida võõrkeelt liikmesriigis, kus seda räägitakse, näiteks seoses osalusega kohtunike vahetusprogrammides;

7.

on seisukohal, et juurdepääs teaduskirjandusele kohtunike emakeeles on oluline ühenduse õiguse paremaks mõistmiseks, ning märgib erialakirjanduse ilmselget vähesust ühenduse õiguse kohta ELi teatavates ametlikes keeltes, näiteks rahvusvahelise eraõiguse küsimuste kohta, ning selle võimalikke tõsiseid tagajärgi ühise õiguskorra loomisele, mis peegeldab õigustraditsioonide mitmekesisust; kutsub seetõttu komisjoni üles toetama nimetatud kirjanduse väljatöötamist, eriti väiksema kasutajaskonnaga ametlikes keeltes;

8.

märgib, et täielik ja ajakohane teave ühenduse õiguse kohta ei ole kättesaadav süsteemselt ja nõuetekohaselt paljudele liikmesriikide kohtunikele ning et ühenduse õigus on mõnikord ebapiisavalt esindatud riiklikes õigusaktide ametlikes väljaannetes, seadustekogudes, kommentaarides, perioodikaväljaannetes ja õppekirjanduses, põhinedes erineva kvaliteediga tõlgetel; kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi selles valdkonnas;

9.

on arvamusel, et tõeline Euroopa õigusruum, kus saab toimuda tõhus õigusalane koostöö, eeldab mitte üksnes teadmisi Euroopa Liidu õiguses, vaid ka vastastikuseid üldteadmisi teiste liikmesriikide õigussüsteemidest; rõhutab välisriigi õiguse käsitlemise järjekindlusetust Euroopa Liidus ja on seisukohal, et selle olulise küsimusega tuleks tulevikus tegeleda; võtab sellega seoses teadmiseks komisjoni tulevase horisontaalse uurimuse välisriigi õiguse käsitlemise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning käimasolevad uurimused Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi raames;

10.

tervitab komisjoni kavatsust toetada nende andmebaaside paremat kättesaadavust, mis sisaldavad liikmesriikide kohtute ühenduse õigust käsitlevaid kohtuotsuseid; on seisukohal, et nimetatud andmebaasid peaksid olema võimalikult terviklikud ja kasutajasõbralikud; on lisaks seisukohal, et konventsioonid ja määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste jõustamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades oleksid asjakohane näide Euroopa andmebaasi kohta, võttes arvesse nende sagedast kasutamist liikmesriikide kohtunike poolt;

11.

on seisukohal, et kõigil liikmesriikide kohtunikel peab olema juurdepääs andmebaasidele, mis sisaldavad kõikide liikmesriikide eelotsusetaotlusi; on seisukohal, et samuti oleks kasulik laiemalt avalikustada eelotsust kohaldavate kohtute kohtuotsused, nagu seda on juba käsitletud Euroopa Kohtu teatises „Juhised liikmesriikide kohtutele Euroopa ühenduste kohtu eelotsuste taotlemiseks” (10);

12.

on seisukohal, võttes arvesse rikkalikku teavet internetis ühenduse õiguse kohta, et kohtunikke tuleks koolitada mitte üksnes õiguse sisuliste küsimuste valdkonnas, vaid neile tuleks tutvustada ka võimalusi, kuidas tulemuslikult tutvuda ajakohaste õigusallikatega;

13.

tervitab komisjoni võetud kohustust avaldada kodanikele mõeldud kokkuvõtted ühenduse õigusaktidest ning on seisukohal, et sellised mittejuriidilised kokkuvõtted aitavad ka õigusala töötajatel asjakohast teavet kiiremini kätte saada;

14.

julgustab võrgupõhiste töövahendite ja algatuste väljatöötamist e-õppe valdkonnas, mis ei ole küll terviklik vastus koolitusvajadusele, kuid mida võiks käsitleda täiendusena vahetule kontaktile kohtunike ja koolitajate vahel;

15.

nõuab kõigi kohtunikkonna liikmete riikliku tasandi koolituses ELi komponendi

16.

võtab teadmiseks, et kohtunikkonna liikmete vahetusprogrammid on muutumas järjest edukamaks; julgustab Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku kättesaadavaks muutmist suuremale hulgale kohtunikele ning tsiviil-, kaubandus- ja halduskohtunike piisava kaasamise tagamist; tervitab võrgustiku algatusi keeleõppe valdkonnas ning vahetusprogrammi laiendamist Euroopa Kohtule, Eurojustile ja Euroopa Inimõiguste Kohtule;

17.

peab liikmesriikide kohtunike võimalust osaleda põhi- ja täiendkoolituses liikmesriikide suureks logistiliseks ja rahaliseks probleemiks; on põhimõtteliselt seisukohal, et kohtunikud ei peaks kandma mis tahes kulusid, mis on seotud nende koolitusega ühenduse õiguse valdkonnas; nõuab, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile hinnangu iga liikmesriigi kulude kohta, mis on seotud vahetusprogrammides osalevate kohtunike ajutise asendamisega;

18.

võttes arvesse komisjoni tunnistust, et Euroopa õigusalase koolituse võrgustikul on tegelikult õigusasutuste vahetusprogrammi korraldamise monopol; kutsub komisjoni üles tagama, et menetlustes, millega Euroopa õigusalase koolituse võrgustik taotleb nimetatud vahetusprogrammi rahastamist, võetakse arvesse nimetatud monopoolset olukorda; nõuab eriti nende menetluste sujuvamaks muutmist, et tagada nende vahendite õigeaegne kättesaadavaks tegemine, et Euroopa õigusalase koolituse võrgustik saaks korraldada ja juhtida tõhusat programmi, mis vastab osalevate riiklike koolide, rahvusvaheliste asutuste ning kohtunike ja prokuröride ootustele ja neile antud lubadustele; on seisukohal, et kui seda ei tehta, võib vahetusprogrammi usaldusväärse kahtluse alla seada, mis on kahjulik osalemisest huvitatud liikmesriikide kohtunikele ja prokuröridele ning vastastikuse usaldusväärsuse edendamisele kõikides Euroopa kohtusüsteemides;

19.

võtab teadmiseks komisjoni hinnangu, et kõige sobivam võimalus edendada koolitust Euroopa õigusruumis on praegune rahaline toetus eri asutustele põhiõiguste ja õigusasjade raamprogrammi kaudu (2007–2013) ning et küsimuse, kas Euroopa õigusalase koolituse struktuure arendada muus vormis, võiks uuesti tõstatada nimetatud programmi lõppemisel;

20.

kutsub komisjoni üles hindama üksikasjalikult selle raamprogrammi tulemusi, võttes arvesse käesolevat resolutsiooni, ning töötama välja uued ettepanekud, et arendada ja mitmekesistada meetmeid kohtunike erialase koolituse edendamiseks;

21.

on siiski seisukohal, et aeg on küps ELi tasandi õigusalase koolituse küsimuse pragmaatiliseks institutsiooniliseks lahenduseks, kasutades täielikult ära olemasolevaid struktuure ning vältides samas programmide tarbetut dubleerimist; nõuab seetõttu, et loodaks Euroopa Kohtuakadeemia, mis koosneb Euroopa õigusalase koolituse võrgustikust ja Euroopa Õigusakadeemiast; nõuab, et nimetatud institutsioonilise lahenduse puhul võetaks arvesse asjakohaseid kogemusi, mis on saadud Euroopa Politseikolledži töö käigus;

22.

on seisukohal, et liikmesriikide kohtunikud ei tohi võtta omaks passiivset suhtumist ühenduse õigusesse, nagu selgub Euroopa Kohtu kohtupraktikast liikmesriikide kohtute kohta, mis tõstatavad ühenduse õigusega seotud küsimusi omal algatusel (11);

23.

nõuab, et kohtunikuameti kandidaatide koolitust parandataks võimalikult varasest etapist alates sarnaselt eeltoodud soovituste ja ettepanekutega liikmesriikide kohtunike kohta;

24.

on seisukohal, et eelotsusemenetlus on oluline tagatis ühenduse õiguskorra sidususe ja ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise jaoks;

25.

kutsub Euroopa Kohut ja kõiki sidusrühmi üles veelgi lühendama eelotsusemenetluse keskmist pikkust, et muuta see oluline dialoogivõimalus liikmesriikide kohtunikele atraktiivsemaks;

26.

nõuab tungivalt, et komisjon uuriks, kas riiklikud menetlusnormid on tegelikuks või potentsiaalseks takistuseks liikmesriikide kohtute võimalusele esitada eelotsusetaotlus, nagu on ette nähtud EÜ asutamislepingu artikli 234 teises lõigus, ning tuvastaks järjepidevalt sellistest takistustest tulenevaid rikkumisi;

27.

on seisukohal, et Euroopa Kohtu kohtualluvuse piiramine, eriti seoses EÜ asutamislepingu IV jaotisega, kahjustab tarbetult ühenduse õiguse ühetaolist kohaldamist nendes valdkondades ning saadab negatiivse sõnumi valdavale enamikule kohtunikest, kes käsitlevad nimetatud küsimusi, muutes nende jaoks võimatuks otsese kontakti Euroopa Kohtuga ning põhjustades tarbetuid viivitusi;

28.

avaldab kahetsust, et vastavalt Lissaboni lepingule lisatud protokolli (üleminekusätete kohta) artiklile 10 jäävad enne Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastuvõetud õigusaktide puhul Euroopa Kohtu volitused viieaastaseks üleminekuperioodiks samaks, nagu nad on kehtiva ELi lepingu kohaselt; tervitab siiski valitsustevahelisel konverentsil tehtud avaldust nimetatud protokolli vastava artikli kohta, ning seepärast nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ühineksid Euroopa Parlamendiga ja võtaksid uuesti vastu enne Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastuvõetud õigusaktid;

29.

võttes arvesse eelotsuse kiirmenetluse kasutuselevõtmist, nõustub nõukoguga, et olulised on Euroopa Kohtu suunised, millele liikmesriikide kohtunikud saaksid tugineda otsustamisel kiirmenetluse taotlemise üle;

30.

kutsub Euroopa Kohut üles kaaluma eelotsusemenetluse kõiki võimalikke parandusi, mis kaasaksid taotluse esitanud kohtuniku aktiivsemalt selle menetlustesse, sealhulgas tõhusamaid võimalusi selgitada taotluse esitamist ja osalemist suulises menetluses;

31.

on seisukohal, et detsentraliseeritud ja valmis ühenduse õiguskorras ei tohiks liikmesriikide kohtunikke kõrvale tõrjuda, vaid neile tuleks pigem anda suurem vastutus ja julgustada neid täiendavalt nende rollis ühenduse õiguse esimeste kohtunikena; nõuab seetõttu tungivalt nn rohelise tule süsteemi kaalumist, mille alusel liikmesriikide kohtunikud võiksid lisada omapoolsed vastused küsimustele, millega nad pöörduvad Euroopa Kohtu poole, kes otsustaks seejärel konkreetse tähtaja jooksul, kas nõustub esitatud kohtuotsusega või langetab ise otsuse apellatsioonikohtu vormis;

32.

võtab teadmiseks ELi õiguspoliitika ja -tava arutamise foorumi loomise ning kutsub komisjoni üles tagama, et foorum viiks oma arutlusi läbi läbipaistvalt; märgib, et komisjon on võtnud kohustuse anda korrapäraselt aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule;

33.

nõuab kindlalt, et vaja on selgemat keelekasutust ühenduse õigusaktides ja suuremat terminoloogilist ühtsust erinevates õigusaktides; toetab eelkõige Euroopa lepinguõiguse kavandatava ühtse tugiraamistiku kasutamist parema õigusloome vahendina;

34.

toetab tugevalt komisjoni nõudmist, et liikmesriigid pakuvad süsteemselt vastavustabeleid, kus on näidatud, kuidas ühenduse direktiive võetakse üle riiklikesse õigusaktidesse; nõustub, et kõnealused tabelid annavad väärtuslikku teavet minimaalsete kulude ja halduskoormusega; on lisaks seisukohal, et vastavustabelid suurendavad läbipaistvust ühenduse õiguse rakendamisel ning annavad liikmesriikide kohtunikele ja kohtus osalevatele osapooltele reaalse võimaluse näha, kas konkreetse riikliku õigusnormi taga on ühenduse õigus, ja kontrollida enda jaoks, kas ülevõtmine on nõuetekohaselt läbi viidud ja kuidas see on toimunud;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja vastutava parlamendikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule ja Euroopa Ombudsmanile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/33

A.

arvestades, et parlament väärtustab Atlandi-ülest partnerlust ELi ja USA vahel ning toetab üldiselt ausat ja tasakaalustatud kaubanduspoliitikat;

B.

arvestades, et möödunud kümnendi jooksul toimus Atlandi-ülestes majandussuhetes enneolematu integratsioon, kui Euroopa investeeringud USAs moodustasid 2006. aastal 75 % kõigist USAsse sissetulevatest investeeringutest ning USA investeeringud Euroopas tõusid 2006. aastal rekordilise 128 000 000 000 USA dollarini ehk 59 %ni kõigist USA otsestest välisinvesteeringutest;

C.

arvestades, et lennundustööstuse tähtsus tööhõivele ja töökohtade loomisele eelkõige kvalifitseeritud tööjõuga sektorites, kuid ka paljudes teistes tööstusharudes, regionaalarengule ja tipptasemel riikidevahelisele tööstuslikule koostööle on eriti oluline;

D.

arvestades, et tsiviillennundustööstuses on nii Airbus kui ka Boeing suutelised projekteerima ja integreerima suuri äriotstarbelisi õhusõidukeid ning lennuettevõtjad ja kliendid on huvitatud tõhusa konkurentsi kõrge taseme säilitamisest;

E.

arvestades, et EL ja USA sõlmisid 1992. aastal kahepoolse lepingu suurte tsiviilõhusõidukitega kauplemise kohta (1992. aasta leping), millega loodi tasakaalustatud tingimused koos riigi toetust käsitlevate eeskirjadega;

F.

arvestades, et EL on järjekindlalt pidanud kinni 1992. aasta lepingu mõttest ja sätetest ning on korrapäraselt esitanud dokumentaalseid tõendeid sellest kinnipidamise kohta;

G.

arvestades, et USA on suures osas oma 1992. aasta lepingu järgseid kohustusi eiranud, sest ei ole teada andnud Boeingule antud subsiidiumidest, on maksnud subsiidiume üle kokkulepitud määra ning andnud Boeingule keelatud subsiidiume;

H.

arvestades, et 1992. aasta lepinguga säilitati stabiilsus selles sektoris kuni 2004. aastani, mil USA ühepoolselt tahtis sellest taganeda ja algatas WTOs ELi vastu vaidluse, tuues põhjuseks Euroopa poolse tagastatava toetuse, mis vastab täielikult 1992. aasta lepingu tingimustele ning on sarnane toetusele, mida sai Boeing oma 787 suurte osade arendamiseks ja tootmiseks Jaapanis ja teistes riski jagavates riikides;

I.

arvestades, et hoolimata paljudest ELi heas usus tehtud pingutustest ei ole seni õnnestunud luua õiglast ja tasakaalustatud alust, et saavutada lahendus läbirääkimiste teel;

J.

arvestades, et parlament kinnitab veel kord oma toetust komisjoni järjekindlale avatusele tasakaalustatud lahenduse saavutamiseks läbirääkimiste teel ilma eeltingimusteta;

K.

arvestades, et tasakaalustatud ja aus riigi toetus lennundusele Atlandi ookeani mõlemal pool on toonud kaasa teadustegevuse ja innovatsiooni, suurendanud ohutust, parandanud keskkonnakaitset ja lennutranspordi tõhusust;

L.

arvestades, et Airbusi rahastamine liikmesriikide poolt on rangelt piiratud, toetus on tagastatav koos intressiga ning sellel ei ole ilmselgelt mingit mõju Boeingu konkurentsivõimele, sest Airbus on alates 1992. aastast tagasi maksnud 40 % rohkem, kui ta liikmesriikide valitsustelt sai, ning on seni maksnud tagasi üle 7 000 000 000 euro;

M.

arvestades, et EL vaidlustab mitmed keelatud ja kaebuse esitamiseks põhjust andvad USA föderaalsed, osariigi ja kohalikud subsiidiumid Boeingu kasuks, mille kogusumma on 23 700 000 000 USA dollarit tagastamatute subsiidiumitena viimase kahe kümnendi jooksul ja kuni aastani 2024,

N.

arvestades, et parlament kinnitab veel kord oma usku ausasse ja avatud konkurentsi avalike hangete konkurssidel ja märgib pooldavalt Northrop Grumman / EADS (Euroopa lennunduskaitse ja kosmosekompanii) rühmale antud USA tankerlennuki programmi lepingut, mis põhineb neutraalsetel kriteeriumidel, eesmärgiga teha kindlaks ja anda USA õhujõudude käsutusse parim ja sobivaim varustus;

O.

arvestades, et parlament märgib siiski suure murega Boeingu teravaid rünnakuid, mille eesmärk on kujutada EADSi operatsioone ja teatud liikmesriike ebausaldusväärse äripartnerina lennunduses ja turvariskina USA sõjalisele valmisolekule, mis ei ole Euroopas märkamata jäänud;

P.

arvestades, et Ameerika Ühendriikide valitsuse aruandluse eest vastutava ameti (Government Accountability Office) aruanne, milles toetatakse pakkumise vaidlustamist Boeingu poolt, on ainult valikuprotsessile ja mitte õhusõiduki omadustele antud hinnang; arvestades, et parlament kinnitab veel kord oma veendumust, et USA Kaitseministeeriumi hankemenetluse terviklikkus tuleb säilitada kõigi konkurentide huvides;

1.

esitab komisjonile ELi nimel tegutsemiseks järgmised soovitused, kaitstes liikmesriikide ja ELi suurte tsiviilõhusõidukite tööstuse huve:

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Ameerika Ühendriikide presidendile ja Kongressile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/35

A.

arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni üksteisele järgnevates teadetes on rõhutatud, et kliimamuutusega tegelemine, energiavarustuskindluse parandamine ja Euroopa majanduse konkurentsivõimelisuse tõhustamine on Euroopa energia- ja kliimapoliitika eesmärgid;

B.

arvestades, et kliimamuutusest tulenev oht suureneb jätkuvalt ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 14. konverents (COP14) Poznańis ja 15. konverents (COP15) Kopenhaagenis on äärmiselt olulised selleks, et saavutada rahvusvaheline kliimamuutust käsitlev kokkulepe, mis asendaks Kyoto protokolli kohase korra;

C.

arvestades, et Sterni ülevaates kliimamuutuse majandusliku mõju kohta tunnistatakse, et tegevusetusega kaasnev kulu kliimamuutuse leevendamisel on tegevuskulust tunduvalt suurem;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu sõltuvus fossiilkütuste impordist võib 2030. aastaks suureneda 65 %-ni kogutarbimisest;

E.

arvestades, et komisjoni hinnangul läheb Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside vähendamise ja taastuvenergia eesmärkide saavutamine 2020. aastaks maksma 70 miljardit eurot aastas;

F.

arvestades, et energiatõhususe parandamine on üks kõige kulusäästlikumaid viise kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks;

G.

arvestades, et teadusuuringud ja tehnoloogia areng mängivad Euroopa energiapoliitika eesmärkide saavutamisel peaosa;

H.

arvestades, et suurem koostoime edaspidistes Euroopa energiatehnoloogiaalastes teadusuuringutes võib säästvat majandusarengut ainult soodustada, aidata kaasa Euroopa majanduse eelistele, tõsta tööhõivet ja aidata seeläbi saavutada Lissaboni strateegia eesmärke ning võidelda kliimamuutuse vastu;

I.

arvestades, et seitsmendas raamprogrammis eraldatakse seitsme aasta pikkuse perioodi jooksul energiaalastele teadusuuringutele üksnes 2,3 miljardit eurot;

J.

arvestades, et erasektori investeeringud energiatehnoloogiaalastesse teadusuuringutesse on Euroopa Liidus väga väikesed võrreldes kolmandatest riikidest konkurentide ja ka teiste Euroopa tööstusharude poolt tehtavate pingutustega;

K.

arvestades, et Euroopa Liidu energiaalaste teadusuuringute eelarved on nii avalikus sektoris kui erasektoris alates 1980. aastatest oluliselt vähenenud; ning arvestades, et tehnoloogiaalastele teadusuuringutele tehtavatele kulutustele vastavate innovatsiooninäitajate võrdlusel rahvusvahelisel tasemel on Euroopa Liidu tulemused nõrgad;

L.

arvestades, et avalikkuse sekkumine uute, vähem saastavate energiatehnoloogiate toetuseks on vajalik ja õigustatud, sest need on algselt kulukamad tehnoloogiatest, mida nad asendavad, ja ei pruugi turu hõlvamise algstaadiumis endaga tuua kiireid kasumeid ega tarbijasõbralikumaid hindu,

1.

väljendab rahulolu Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kavaga (SET-kavaga); on seisukohal, et Euroopa energiatehnoloogia poliitika ja selle piisav rahaline toetus on aluseks Euroopa Liidu energia- ja kliimamuutustealaste eesmärkide saavutamisele 2020. aastaks;

2.

rõhutab, et Euroopa Liit peab saavutama kasvuhoonegaaside vähendamise, energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärgid 2020. aastaks, säilitades samas konkurentsivõimelise ja säästva majanduse; usub, et uuenduslike, odavate ja vähese süsinikdioksiidiheitega energiatehnoloogiate väljatöötamine ja kasutuselevõtt, energiatõhusus ja taastuvenergia on hädavajalikud heite vähendamisega seotud kulude vähendamisel, ELi tööstuse jaoks uute turgude loomisel ning ülemaailmse kohustuse võtmisel kliimamuutusega tegelemiseks;

3.

on arvamusel, et nende eesmärkide saavutamiseks on oluline vähendada rohelise energia maksumust ja suurendada innovatsiooni energiasektoris; on seisukohal, et seetõttu tuleb parandada tehnosiiret teadusuuringute uurimiskeskustest ettevõtetesse, vähendada turu hõlvamisele kuluvat aega, lõpetada praegu valitsev tehnoloogiline ja regulatiivne inertsus ning tõhustada võrkude vastastikust sidumist;

4.

usub, et uusi tehnoloogiaid, eriti taastuvenergia ja energiatõhususe alaseid tehnoloogiaid on samuti vaja selleks, et lihtsustada energiaallikate mitmekesistamist, vähendada energianõudlust ja pakkuda vähem saastavaid ja turvalisemaid meetodeid kohalike energiaallikate kasutamisel, et toetada energiavarustuskindlust; kutsub komisjoni üles hindama Euroopa Liidu energiaallikaid;

5.

on arvamusel, et SET-kava peaks toetama erinevaid tegevusi, mis soodustavad avalikku arutelu erinevate uute energiatehnoloogiate valikute heade ja halbade külgede üle, eelkõige tarbijate harimise ja teabekampaaniate abil;

6.

usub, et odavamad, tõhusamad, vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiad võivad kaasa aidata uue rahvusvahelise kliimamuutust käsitleva kokkuleppe saavutamisele, mis asendab Kyoto protokolli kohase korra;

7.

rõhutab vajadust tõhustada strateegiliste energiatehnoloogiate kooskõlastamist erinevatel tasanditel ja erinevate partnerite vahel; rõhutab samuti vajadust vältida ülemäärast bürokraatiat, tagada lihtsus ja selgus ning kõigi potentsiaalsete partnerite laiaulatuslik osalus kooskõlastamise parandamisel, näiteks välja pakutud Euroopa Ühenduse strateegiliste energiatehnoloogiate juhtrühma ja välja pakutud Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liidu abil, mis peaksid olema avatud kõikidele Euroopa uurimiskeskustele sõltumata nende suurusest või ressurssidest;

8.

toetab kõrgetasemelise juhtrühma asutamist ning läbipaistva ja kergesti kättesaadava infosüsteemi loomist energiatehnoloogia kohta eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tarvis ning palub, et komisjon teavitaks parlamenti nimetatud rühma asutamisest ja tööst ning teabestrateegiast;

9.

märgib, et raamprogrammide (ERA-Net, pädevusvõrgustikud, Euroopa tehnoloogiaplatvorm) raames välja töötatud vahendeid saaks kasutada tulevase Euroopa energiatehnoloogia infosüsteemi toetamiseks;

10.

rõhutab, et koordineeritud koostöö liikmesriikidega on esmatähtis seatud eesmärkide saavutamisel, kasu suurendamisel ja kulude vähendamisel; usub, et sellised liikmesriikide tasandil rakendatavad ühenduse vahendid nagu struktuurifondid võivad suurendada teadusuuringute, arengu- ja innovatsioonisuutlikkust nendes valdkondades;

11.

rõhutab, et on väga oluline parandada kooskõlastamist kolmandate riikidega ning tugevdada rahvusvahelist koostööd, et rakendada, arenenud riikide, arengumaade ja kiirelt arenevate majandustega riikide suhtes ühtset ja diferentseeritud strateegiat;

12.

rõhutab, et Euroopa Liidu teadusbaasi suutlikkust tuleb suurendada ning et täiendav haridus ja koolitus on esmatähtsad, et avanevate uute tehnoloogiliste võimaluste täielikuks ärakasutamiseks pakkuda vajalikus koguses ja kvaliteediga inimressursse; usub, et integreeritud lähenemisviis läbi kõikide seitsmenda raamprogrammi eriprogrammide võiks sellega seoses kasulik olla;

13.

juhib tähelepanu võimalikule ohule dubleerida ja korrata uusi algatusi; kutsub komisjoni üles kaaluma uute Euroopa tööstusalgatuste sobivust olemasolevate programmidega, sealhulgas seitsmenda raamprogrammiga ning täpsemalt Euroopa tehnoloogiaplatvormidega ja seitsmenda raamprogrammi käigus otsustatud ühiste tehnoloogiaalgatustega, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammiga ning eelkõige Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudiga ja selle kliimamuutuse ja energia valdkonnas tegutsevate teadmis- ja innovaatikakogukondadega; kutsub komisjoni üles selgitama, kuidas Euroopa tööstusalgatused toetavad koostoimet ühenduse ja siseriikliku tasandi vahel;

14.

kordab veel kord, et SET-kava peab arendama energiaalaseid teadusuuringuid ja innovatsioonisuutlikkust ELi tasandil; nõustub komisjoniga, et üleeuroopaline teadustöö infrastruktuur moodustab osa lahendusest; palub seetõttu teadustöö infrastruktuuri Euroopa strateegiafoorumil teha kindlaks vajadus Euroopa teadustöö infrastruktuuri järele uuenduslike energiatehnoloogiate, näiteks taastuvenergia tehnoloogiate valdkonnas;

15.

usub, et üleeuroopalised energiavõrgud ja lihtsustatud loamenetlus selles sektoris mängivad olulist rolli Euroopa Liidu strateegilises energiapoliitikas;

16.

rõhutab, et vajalik kooskõlastamine peab laienema erinevatesse teaduslikesse ja tehnoloogilistesse valdkondadesse, mis oma multidistsiplinaarse olemuse tõttu mängivad rolli energiatehnoloogiate teadus- ja arendustegevuses; rõhutab sellega seoses vajadust suurendada teadusuuringuid baasteadustes, näiteks bioloogias, infotehnoloogias, materjaliõpetuses ja makrotehnoloogiates;

17.

palub komisjonil arvestada energiatehnoloogiate rakendamise potentsiaaliga hiljuti liitunud liikmesriikides ja võtta kasutusele ELi poliitikatel põhinevaid tugimehhanisme;

18.

rõhutab vajadust täiustada tehnosiiret uurimiskeskustest ettevõtetesse; nõuab tungivalt, et uuel Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudil oleks selles valdkonnas oma osa;

19.

nõuab tungivalt, et erasektor investeeriks rohkem teadusuuringutesse ning võtaks suuremaid riske, sest need on eeltingimuseks Euroopa Liidu kõnealuses sektoris liidriks saamisele;

20.

on sügavalt veendunud, et tutvustamis- ja kommertsialiseerimisetapis on vaja suurendada toetust vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiatele ning uutele detsentraliseeritud taastuvenergia tehnoloogiatele; tunneb seetõttu heameelt kavandatud Euroopa tööstusalgatuste üle; rõhutab siiski, et samuti on vaja suurendada toetust teadus- ja arendustegevusele tehnoloogiate puhul, mis on vajalikud pikemas perspektiivis, pöörates erilist tähelepanu strateegiliselt olulistele tehnoloogiatele, näiteks päikeseenergia tehnoloogiatele, mis võivad pikemas perspektiivis viia energia osas sõltumatu Euroopa Liiduni;

21.

on seisukohal, et Euroopa tööstusalgatused tuleks keskendada valdkondadele, millel on suurim potentsiaal aidata jätkusuutlikult saavutada Euroopa Liidu kliimamuutuse, energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärgid ning vähendada kulusid ja kordusi pikas perspektiivis;

22.

nõuab, et tööstusalgatuste prioriteetsuse üle otsustamisel võetaks arvesse tehnoloogiate eluiga ja keskkonnamõju tootmisprotsesside igas etapis; nõuab, et kaalutaks võimalust nimetatud tehnoloogiate siirdamiseks arengumaadesse, et vähendada tehnoloogialõhet kõnealuste riikidega;

23.

nõuab arenenud riikidega teostatava tehnosiirde intensiivistamist ja nendega teaduskoostöö sisseseadmist uute energiatehnoloogiate väljatöötamiseks;

24.

toetab komisjoni ettepanekut töötada Euroopa tööstusalgatused erinevalt välja, et need vastaksid konkreetsete tehnoloogiate vajadustele; on veendunud, et selline paindlikkus võimaldaks arendada strateegilisi liite liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, uurimiskeskuste ja erasektori vahel teatavate tehnoloogiate väljatöötamiseks; kutsub kõnealuseid asutusi üles tegema koostööd, et töötada kiiresti välja üksikasjalikud ettepanekud Euroopa tööstusalgatuste kohta;

25.

toetab kindlalt kavandatavaid Euroopa tööstusalgatusi tuuleenergia, päikeseenergia, bioenergia, süsinikdioksiidi kogumise, transpordi ja säilitamise, elektrivõrgu ja tuumalõhustumise alal;

26.

nõuab teadusuuringute suurendamist eriti biokütuste valdkonnas, et tagada nende tootmise keskkonnasäästlikkus;

27.

märgib, kui oluline on töötada välja laiaulatusliku biomassi gaasistamine, et toota vesinikkütust ja vedelat sünteetilist kütust säästvate transporditehnoloogiate tarbeks;

28.

rõhutab, et Euroopa tööstusalgatus tuumalõhustumise alal peaks võimaldama järjepidevust ning hõlmama kolmanda ja neljanda põlvkonna tehnoloogiate teadus- ja arendustegevust;

29.

avaldab kahetsust, et SET-kavas keskendutakse pakkumisele orienteeritud meetmetele ega käsitleta energianõudluse vähendamise meetmeid, näiteks energiasäästu ja energiatõhusust;

30.

toonitab, et energiatõhusus peaks esinema SET-kavas ülekaalukamalt, kuna nimetatud valdkonnal on kõige suurem potentsiaal heite kulutasuvaks vähendamiseks keskpika perioodi jooksul; eriti ehitussektoris, mille arvele läheb 40 % ELi energia kogutarbimisest; kutsub seetõttu komisjoni üles lisama energiatõhusustehnoloogiaid, sealhulgas koos- ja mitmiktootmist, Euroopa tööstusalgatustega hõlmatud valdkondadesse; toetab energiatõhususe lisamist Euroopa tööstusalgustega hõlmatud prioriteetide hulka;

31.

palub komisjonil uurida võimalust laiendada muudele valdkondadele kavandatud suure heitkoguste vähendamise potentsiaaliga tööstusalgatusi (näiteks elektri ja soojuse koostootmine, vesinik, ehitus- ja eluasemesektor, kütte- ja jahutussüsteemid, energiasalvestamise ja -jaotamise infrastruktuuri täiustamine ning võrkude vastastikune sidumine);

32.

on arvamusel, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia väljatöötamine võib mängida rolli kasvuhoonegaaside heite vähendamisel, juhul kui on tagatud tehnoloogia tõhusus ja ohutus; kutsub komisjoni üles võimaldama kuni 12 kavandatud süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise täiemahulise tutvustamisprojekti realiseerimist Euroopa tööstusalgatuste raames; märgib, et toetuse tõttu puhtale söepõletustehnoloogiale (näiteks söe gaasistamisele) on süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutuselevõtt lihtsam ja odavam ning tulevikus on võimalik muuta selle kasutamine kohustuslikuks;

33.

ootab komisjoni kavandatud teatist uute vähese süsinikdioksiidiheitega ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiate rahastamise kohta; avaldab kahetsust, et nimetatud teatist ei avaldatud koos SET-kavaga;

34.

rõhutab, et SET-kava ei tohiks rahastada seitsmenda raamprogrammi või konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi raames energeetikale kättesaadavaks tehtud rahaliste vahendite ümberjaotamise teel;

35.

on arvamusel, et kliimamuutusele ja energiapoliitikale omistatud eesõigust arvestades läheb energiatõhususe ja taastuvenergia tehnoloogiate jaoks vaja olulisel määral täiendavaid ELi vahendeid ja need tuleb võtta kasutusele, et aidata saavutada ELi 2020. aasta eesmärke;

36.

kannustab komisjoni tagama kiiresti piisav rahastamine ja toetus uute vähese süsinikdioksiidiheitega ja süsinikdioksiidiheitevabade tehnoloogiate alasele teadus- ja arendustegevusele, tutvustamisele ja kommertsialiseerimisele, et alates 2009. aastast kulutataks Euroopa Liidu eelarvest vähemalt 2 miljardit eurot aastas kõnealuste tehnoloogiate toetamisele sõltumatult seitsmendast raamprogrammist ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammist; samuti kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid täiendavate rahaliste vahendite kohta finantsraamistiku 2007–2013 vahekokkuvõttes;

37.

on arvamusel, et puhaste tulevikutehnoloogiate väljatöötamise ja kasutuselevõtu kiirendamisel tuleks rohkem ja paremini kasutada nii rahalisi vahendeid kui ka inimressursse;

38.

rõhutab vajadust suurendada ELi teadusalast suutlikkust; nõuab seepärast inimressursside valdkonna paremat rahastamist ning koolitust energiatehnoloogia sektoris; nõuab ka ühenduse ja liikmesriikide rahastamisvahendite paremat kooskõlastamist koolituse ja teadusuuringute ning eelkõige seitsmenda raamprogrammi toetamisel;

39.

toetab seoses ELi rahaliste vahendite suurema vastastikuse täiendavuse vajadusega komisjoni teatises „Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu” (KOM(2007)0474) esitatud ettepanekuid; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni praktilise juhendi üle piirkondlikest, riiklikest, ELi ja Euroopa Investeerimispanga vahenditest pärineva ELi raha koordineerimise kohta teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni valdkonnas; nõustub komisjoniga, et sidusrühmi tuleb paremini teavitada nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 (8) artikli 54 lõikest 5 samade abikõlblike kulude jaoks kahest erinevast ühenduse allikast rahastamise kasutamise kohta;

40.

palub komisjonil seoses rahastamiskava esitamisega näidata, kus asub erinevates tehnoloogiavaldkondades tehtavate ühiste ELi jõupingutuste lisandväärtus ja esitada leide erinevate tehnoloogiliste arengute säästvuse kohta;

41.

märgib, et rahalisi vahendeid tuleb kasutada partnerluses majandusharuga, et hoogustada erasektori investeeringuid uutesse vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiatesse; rõhutab vajadust selge pikaajalise nägemuse ja finantsraamistiku järele, mida toetavad sellised finantseerimisasutused nagu EIP, et anda erasektori partneritele piisav investeerimiskindlus; rõhutab vajadust kaasata VKEd, eriti energiavarustuse hajutatud süsteemide tehnoloogiate valdkonnas;

42.

märgib, et kavandatava ELi saastekvootidega kauplemise süsteemi läbivaatamise raames võiksid oksjoni tulud olla oluliseks rahastamisallikaks Euroopa Liidu energiavarustuskindluse suurendamisel, saavutades samal ajal Euroopa Liidu kliimamuutuste, energiatõhususe ja taastuvenergia alased eesmärgid;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/41

A.

arvestades, et riiklikud investeerimisfondid on maailma finantsturgudel olnud tegevad enam kui 50 aastat;

B.

arvestades, et häireid finantsturgudel ei saa panna riiklike investeerimisfondide tegevuse süüks;

C.

arvestades, et omandistruktuuri tõttu jäävad riiklikud investeerimisfondid ELi finantsturgu käsitlevate õigusaktide reguleerimisalast välja;

D.

arvestades, et riiklike investeerimisfondide investeerimisstrateegia on eelistanud pikaajalisi ja stabiilseid investeeringuid;

E.

arvestades, et läbipaistvuse puudumine seoses mõne riikliku investeerimisfondi varade, investeerimisstrateegiate, kasumi ja juhtimisstruktuuridega on teatud määral murettekitav;

F.

arvestades, et riiklikud investeerimisfondid aitasid hiljutise finantskriisi ajal pankrotist pääseda mõnel suurel finantsinstitutsioonil;

G.

arvestades riiklike investeerimisfondide kasvupotentsiaali;

H.

arvestades, et Euroopa Liit peaks ka edaspidi olema kindlalt pühendunud poliitikale, mis näeb ette avatust investeeringutele ja kapitali vaba liikumist,

1.

arvab, et riiklikud investeerimisfondid ei ole põhjustanud häireid kapitaliturul, kuid et nende struktuuri, suuruse ja kiire arengu tõttu tuleb nende rolli ja mõju hoolikalt analüüsida; tunnistab tõsiasja, et riiklikud investeerimisfondid lähenevad läbipaistvusele ja juhtimisele erinevalt;

2.

väljendab muret, et läbipaistvuse puudumine teatud riiklikes investeerimisfondides võib takistada nende struktuuri ja motivatsiooni asjakohast mõistmist; palub, et komisjon tunnistaks tõsiasja, et läbipaistvus ja avalikustamine on tõeliselt võrdsete tingimuste loomise ja laiemas mõttes turgude sujuva toimimise põhikomponendid;

3.

tunneb heameelt riiklikke investeerimisfonde käsitleva komisjoni teatise üle, milles kinnitatakse taas kord avatud turgude tähtsust ja komisjoni pühendumist leida üldine lahendus; märgib erinevaid algatusi kas riikide tasandil või rahvusvahelistel foorumitel, mille eesmärk on suurendada läbipaistvust ja parandada juhtimist, ning palub komisjonil teha Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECDga tihedat koostööd eesmärgiga kehtestada ülemaailmne käitumisjuhend;

4.

arvab sellegipoolest, et riiklikke investeerimisfonde käsitlevat komisjoni teatist tuleks käsitleda kui esimest sammu ja palub seetõttu komisjonil jälgida riiklike investeerimisfondide tegevust ning täita koordinaatori ülesandeid, et riiklikud algatused ei läheks vastuollu kohustusega olla investeeringutele avatud ning et need ei ohustaks Euroopa Liidu positsiooni maailmaturgudel;

5.

palub, et komisjon analüüsiks Euroopa Liidu käsutuses olevaid vahendeid – olgu need siis sätestatud EÜ asutamislepingus või kehtivates õigusaktides (nagu läbipaistvusnõuded, hääleõigus, aktsionäride õigused ja kuldaktsiad) – mis võimaldaksid reageerida riiklike investeerimisfondide sekkumise tõttu tekkinud omandisuhete probleemide korral;

6.

palub, et nõukogu ja komisjon hindaksid ELi institutsioonidele Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 64 ja 65 jäetud tegutsemisruumi, et teha kindlaks ELi tasandil kooskõlastatud tegevuse võimalused, mis on ELi huvides ja ülioluline siseturu sujuvaks toimimiseks; palub, et komisjon töötaks välja sektorite loetelu, mis võiksid käia artikli 65 avalikku poliitikat käsitlevate sätete reguleerimisalasse;

7.

palub, et nõukogu ja komisjon analüüsiksid põhjalikult maailma finantsturgude toimimist ja määratleksid ülemaailmseid algatusi arvestades ELi selge nägemuse riiklike investeerimisfondide toimimispõhimõtete ja -eeskirjade kohta ning edendaksid seda; arvab, et selline ühine sisukoht tugevdaks ELi positsiooni rahvusvahelistel foorumitel; palub, et komisjon kohaldaks vajaduse korral vastastikkuse põhimõtet;

8.

väljendab muret seoses naftahindade ning nende mõjuga euro ja dollari vahetuskursile, sest naftast saadav kasum investeeritakse sageli uuesti riiklike investeerimisfondide kaudu eurodes vääringustatud varasse ja üldisemalt euroala turgudele;

9.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/42

A.

arvestades, et linnakeskused (linnad ja neid ümbritsevad alad) on mitmes mõttes üliolulised ELi kodanike elus; arvestades, et linnakeskused peavad nende eri suurusest ja struktuurist olenemata lahendama samasuguseid probleeme ja väljakutseid, mis on seotud linnalisest liikumiskeskkonnast tuleneva saaste, liiklusummikute, müra ja liiklusohutusega;

B.

arvestades, et linnalise liikumiskeskkonnaga seotud uue mõtteviisi ja uuenduslike käsitusviiside järele on suur vajadus, sest linnatranspordil on suur mõju kliimamuutusele, saastele ja keskkonnaprobleemidele, samuti on sellel negatiivne mõju linnaelanike elukvaliteedile ja tervisele; arvestades, et need probleemid tuleb lahendada, kui tahetakse, et ELi üldstrateegia kliimamuutuse ja muude keskkonnaprobleemide lahendamiseks oleks edukas;

C.

arvestades, et ELi ning väike- ja suurlinnade vahel tuleb kindlaks määrata kohane ülesannete jaotus, kus ELil peaks olema selgelt määratletud roll; arvestades, et kooskõlas parema reguleerimise põhimõtte ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega tuleks ühenduse linnalise liikumiskeskkonnaga seotud meetmeid võtta ainult juhul, kui need annavad selget ELi lisaväärtust;

D.

arvestades, et ELi siseturu põhimõtteid tuleks linnalise liikumiskeskkonna valdkonnas samuti arvesse võtta;

E.

arvestades, et Euroopa väike- ja suurlinnadel peaks olema võimalus valida laiast valikust paindlikud vahendid, et koostada nende vajadustega kohandatud komplekt poliitilistest meetmetest, et pakkuda integreeritud, jätkusuutlikke, sotsiaalselt toimivaid ja majanduslikult elujõulisi lahendusi oma konkreetsetele liikuvusprobleemidele; arvestades, et kõikide transpordivahendite ja -valdkondade osas (jalakäijad, jalgratturid, ühiskondlik ja erasektori reisijatevedu, kaubavedu ja teenused) tuleb leida paremad logistilised lahendused ja võtta suund säästlikumatele transpordivahenditele, et kindlustada hea juurdepääs linnakeskustele ja sujuvad liiklusvood, mis on väga olulised elanikele, külastajatele, linnas töölkäijatele, tootjatele ning kaupade ja teenuste osutajatele, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata valitud vahendite koostalitlusvõimele, et anda asutustele hiljem võimalus jõustada linnapiirkondades liikluseeskirjade rikkumise eest määratud karistusi piiriüleselt;

F.

arvestades, et Euroopa linnatranspordipoliitika peab arvesse võtma majanduslikku, sotsiaalset, territoriaalset ja keskkondlikku ühtekuuluvust; arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata konkreetsetele probleemidele ja tingimustele „uutes” liikmesriikides;

G.

arvestades, et tähelepanu tuleb pöörata töötajate (linnas töölkäijate), piiratud liikumisvõimega inimeste, laste (kärudes), madalama sissetulekuga isikute ja eakate erivajadustele; arvestades, et tuleks meeles pidada, et Euroopa elanikkonna kiire vananemine põhjustab demograafilisi muutusi ja ühiskonnas uusi liiklemisvajadusi;

H.

arvestades, et eriti oluline on võtta vastu uus lähenemisviis linnapiirkondade strateegilisele planeerimisele, et valmis olla keskkonna, energia ja liikuvuse väljakutsetele vastamiseks, mis tekivad järgmiste aastakümnete jooksul;

I.

arvestades, et väliskulude arvessevõtmine on tähtis samm eesmärgi suunas, milleks on tegelike kulude väljaselgitamine transpordisektoris; arvestades, et jätkusuutlike linnatranspordi käsitusviiside ristsubsideerimise võimalust tuleb hinnata, et tagada kauba- ja reisijateveo ning eri transpordiliikide vaheline õiglane kohtlemine; arvestades, et tuleb tegutseda uute finantsvahendite arendamise nimel ning paremini ja sagedamini kasutada olemasolevaid finantsvahendeid nagu struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid linnalise liikumiskeskkonna jätkusuutlike lahenduste huvides;

1.

tunneb heameelt eespool nimetatud rohelise raamatu üle, mis on sobiv alus arutelule; tunneb samuti heameelt, et osalised on põhjalikult kaasatud protsessi, mille käigus kujundatakse arvamusi ja sõnastatakse ELi tulevane linnatranspordipoliitika;

2.

on seisukohal, et tuleb selgelt piiristada ELi vastutusvaldkonnad kooskõlas asutamislepingutes sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega; tunnistab põhimõtet, et kohalikud asutused võivad kehtestada oma liikuvuspoliitika, kui nad ei riku asjakohaseid siseriiklikke ega ühenduse õigusakte; ootab samal ajal, et kohaldades eespool nimetatud põhimõtteid, on liikmesriigid ning suur- ja väikelinnad teadlikud, et nad vastutavad ise linnalise liikumiskeskkonna parema korraldamise ja kavandamise eest; tunnistab siiski, et kooskõlastatud tegevus linnalise liikumiskeskkonna osas ühenduses võib anda mõnes valdkonnas selget lisaväärtust;

3.

usub, et EL peaks määratlema linnalise liikumiskeskkonna üldstrateegia, mille abil jõuda mõistlikuma erasõidukite kasutamise kõrget määrani ja edendada üleminekut säästlikumatele transpordivahenditele, et aidata täita ELi keskkonnakaitsekohustusi ja vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

4.

on seisukohal, et järgmistes valdkondades on vaja tegutseda Euroopa tasandil ning nõuab:

5.

palub komisjonil teha koostööd liikmesriikidega linnakeskkonna kavade riiklike tõkete kõrvaldamiseks, kuid mitte teha ELi õigusaktide ettepanekuid, mis võiksid piirata kohalikku paindlikkust, mida liikuvusprobleemide lahendamine nõuab;

6.

peab vajalikuks, et EL võtaks arvesse linnatranspordi erivajadusi sellistes poliitikavaldkondades, kus tal on õigusloomealane pädevus (nt eelarvepoliitika, keskkonnapoliitika, sotsiaal- ja tööturupoliitika, konkurentsipoliitika, tööstuspoliitika, piirkondlik ja ühtekuuluvuspoliitika, transpordi- ja liiklusohutuspoliitika, energiapoliitika);

7.

nõuab konkreetseid Euroopa standardiseerimis- ja ühtlustamiseeskirju ja/või juhiseid eelkõige järgmistes valdkondades:

8.

nõuab samuti sobivaid meetmeid parimate tavade vahetamise edendamiseks, eelkõige järgmistes valdkondades:

9.

nõuab võimalikult ulatusliku teabe levitamist linnalise liikumiskeskkonnaga seotud küsimuste kohta, näiteks Eurostati statistika ja CARE (ühenduse andmebaas liiklusõnnetuste kohta Euroopas) andmed; nõuab CARE andmebaasi avamist, mis oleks tõhus vahend teabe ja oskuste jagamiseks transpordiala asjatundjate vahel;

10.

kutsub komisjoni üles toetama kohalikke ametiasutusi, edendades piloot- ja eksperimentaalprojekte, eelkõige seoses integreeritud lähenemisviisi kasutamisega linnalise liikumiskeskkonna küsimustes, toetades teadustegevust linnaplaneerimise valdkonnas;

11.

rõhutab uurimis- ja arendustegevuse vajadust säästva transpordi valdkonnas, et eelkõige edendada tehnoloogilist progressi keskkonnasõbralikema sõidukite tehnoloogia väljatöötamisel; kutsub komisjoni ja nõukogu üles investeerima keskkonnasõbralikesse, tõhusamatesse, tarbijale orienteeritud ja ohututesse linnatranspordisüsteemidesse ning võtma meetmeid selliste süsteemide turu loomiseks;

12.

rõhutab, et ELil on oluline osa arukate transpordisüsteemide arendamisel ja edendamisel ning innovatiivsete tehnoloogiate rahastamisel, sest nimetatud süsteemid võivad näiteks oluliselt parandada liiklusohutust, muuta liiklust sujuvamaks ja tõhustada logistikat; on seetõttu seisukohal, et tuleks edendada arukate transpordisüsteemide edasiarendamist ja eelkõige nende ulatuslikumat kasutuselevõtmist ELis;

13.

palub komisjonil koostada kooskõlastatud loetelud ELi eri raamprogrammide alusel teostatud linnalise liikumiskeskkonna uurimis- ja arendusprojektidest, mis on kergesti kasutatavad ja milles on näited praktikas rakendamise kohta;

14.

rõhutab, et linnatranspordi ja liikuvuse parandamiseks on väga oluline vahetada liikuvuse haldamise parimaid tavasid ja tõhustada kooskõlastamist, sest hakkavad ilmsiks tulema sellised puudused nagu vastutuse asjakohase jagamise puudumine, mitmete kohalike, piirkondlike ja riiklike asutuste tegevuse puudulik kooskõlastamine ning linnade, eeslinnade ja maapiirkondade transpordisüsteemide kavandamise ebapiisav kooskõlastamine; rõhutab, et kohalike asutuste vaheline halb kooskõlastamine põhjustab suuremaid tarnekulusid, rohkem liiklust ja seega ka suuremat keskkonnareostust;

15.

nõuab naabruses asuvate kohalike asutuste tegevuse kooskõlastamise kiiret parandamist, et tagada teatav kooskõlastatuse aste ja pakkuda transpordi kohalike ja piirkondlike infrastruktuuride säästvat ja ühtset arendamist piiriülestel aladel ja mujal;

16.

on arvamusel, et linnakeskkonna arendamine ja planeerimine peab toimuma integreeritud viisil, võttes arvesse praegusi ja tulevasi linnatranspordi vajadusi; laiaulatusliku linnakeskkonna arendamise ja kaasajastamise esmatähtis eesmärk peaks olema kiirrongiühenduste loomine linnakeskuste, jõesadamate, raudteejaamade ja lennujaamade ning eelkõige äärealade vahel;

17.

tuletab meelde, et seoses järjest kiirema linnastumisega tuleks suuremat tähelepanu pöörata eeslinnadele ja linnastutele;

18.

rõhutab kodanike isiklikku vastutust ja on seisukohal, et neid tuleb innustada oma liikluskäitumist kriitiliselt hindama ja vajaduse korral aktiivselt osa võtma kohalikest linnalise liikumiskeskkonna foorumitest; on seisukohal, et peaaegu iga kodanik suudab muuta oma harjumusi näiteks seoses isikliku sõiduauto kasutamise või alternatiivsete transpordivahenditega (jalgsi käimine, jalgrattaga sõitmine või ühistransport) ning anda seeläbi oma isiklik panus puhta ja elamisväärse linnakeskkonna heaks; nõuab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused pakuksid nende muutuste hõlbustamiseks alternatiivseid liikumisvõimalusi; palub lisaks sellele Euroopa, riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel paremini korraldada koolitus- ja teabekampaaniaid, et kodanikud oleksid teadlikumad oma liiklemisharjumustest; rõhutab koolituskampaaniate erilist tähtsust nooremale põlvkonnale;

19.

rõhutab seoses sellega ELi liikuvusnädala raames korraldatava autovaba päeva tähtsust ja kasvavat populaarsust; märgib, et 2007. aastal osales selles algatuses 1909 linna 23st liikmesriigist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama selle algatuse toetamist ja töötama selle laiaulatusliku kasutuselevõtu nimel;

20.

on arvamusel, et tuleks läbi viia uurimus, mis selgitab kodanike linnalise liikuvuse valikute ja võimaluste kõiki aspekte (eratransport versus ühistransport) ja sisaldab üksikasjalikke andmeid nende aspektide kohta; nõuab uue ja standardiseeritud andmekogumissüsteemi loomist, et koguda andmeid näiteks jalakäijate ja jalgratturite käitumise ning kodanike motivatsiooni kohta, miks nad kasutavad üht transpordiliiki, aga mitte teisi;

21.

usub, et EL saab oluliselt kaasa aidata reisijate ja kauba linnatranspordi meetmete rahastamisel näiteks struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi vahenditest, ning kutsub komisjoni üles oma vastutust sellel alal tõsiselt võtma; juhib tähelepanu liikmesriikide vastutusele rahastada keskkonna- ja transpordialaseid meetmeid, nagu on ühenduse õigusaktidega ette nähtud;

22.

palub komisjonil koostada konkreetseid turumajandusele orienteeritud meetmeid, et luua tasakaalustatud ja säästvat liikuvust soodustav raamistik linnakeskustes;

23.

nõuab seoses ELi eelarve tulevase läbivaatamisega, et projektide rahastamine ELi vahenditest seotaks edaspidi tugevamalt säästva transpordi ja keskkonnakaitse tingimuste ja nõudmistega, ning näeb selles kohast vahendit keskkonnasäästlike ning laialdaselt kättesaadavate transpordikavade edendamiseks;

24.

kutsub komisjoni üles kas iseseisvalt või koos Euroopa Investeerimispangaga uurima praegusi ja tulevasi võimalusi linnatranspordi rahastamiseks; soovitab koostada põhjalik juhend, milles on kindla süsteemi järgi esitatud kõik linnatranspordiks kasutada olevad vahendid; kutsub ühtlasi komisjoni üles kaaluma ristsubsideerimist transpordivaldkonnas, et tagada kõikide transpordiliikide ning reisijate ja kaubaveo õiglane kohtlemine; lisaks sellele tuleks hinnata avaliku ja erasektori partnerluste kõiki aspekte ning nende võimalikku panust säästva linnalise liikumiskeskkonna mudelitesse;

25.

kutsub Euroopa Parlamendi juhatust ja selle teenistusi üles olema eeskujuks oma otsuste rakendamisel ja edendama liikuvuse juhtimise meetmeid parlamendiliikmete, personali ja külastajate osas ning seadma eesmärgiks, et Euroopa Parlament integreerib säästva liikuvuse EMASi määruse kohaldamisse;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/49

A.

arvestades, et euroala SKT kasvas 2007. aastal 2,6 % (2006. aasta 2,7 %-ga võrreldes), vaatamata suurenenud ebakindlusele, mille põhjuseks oli aasta teisel poolel rahaturgudel valitsenud segadus;

B.

arvestades, et inflatsioonimäär oli 2,1 %, võrreldes 2006. aasta 2,2 %-ga, vaatamata majanduskeskkonnale, mida iseloomustas märkimisväärne hinnatõusu surve;

C.

arvestades, et EKP jätkas 2007. aastal intressimäärade korrigeerimist 4,0 %-ni 2007. aasta juunis 2006. aasta detsembri 3,5 %-lt ja säilitas teisel poolaastal selle taseme;

D.

arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni avaldustes nõutakse väga ettevaatlikku lähenemist intressimäärade tõstmisele euroalal;

E.

arvestades, et 2007. aastal tõusis euro reaalne nominaalne vahetuskurss 6,3 % ja seda eelkõige USA dollari suhtes (11,8 %);

F.

arvestades, et rahaturgudel valitsev segadus ja laialdane globaalne tasakaalustamatus tähendavad ohtu maailma majanduskasvule ja vahetuskursi liikumistele;

G.

arvestades, et 2008. aastal oodatakse inflatsiooni kasvu euroalal vahemikus 2,0 % kuni 3,0 %, mis kajastab suures osas tarbekaupade hinnatõusu praegust suundumust, enne kui see alaneb 2009. aastal mõõdukamasse vahemikku 1,2 % kuni 2,4 %;

H.

arvestades, et EKP ja Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) peamine eesmärk on hoida hindade stabiilsust, toetades samal ajal ühenduse üldist majanduspoliitikat, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 105; tunnistades sellega seoses EKP ja EKPS-i täielikku sõltumatust;

I.

arvestades, et EKP seisab dilemma ees, kuidas astuda vastu kiirenevast inflatsioonist tulenevatele väljakutsetele ja viimastel kuudel rahaturgudel valitsenud segaduse tõttu ilmnenud majanduskasvu aeglustumise esimestele märkidele;

J.

arvestades, et Euroopa Parlament soovib aidata tugevdada EKP ja euroala rolli ning rahvusvahelist autoriteeti rahvusvahelisel areenil,

1.

tervitab asjaolu, et kümme aastat pärast majandus- ja rahaliidu loomist on nii EKP kui euro maailmamajanduses lugupeetud ja üldtunnustatud, ning märgib, et euro on muutunud USA dollariga peaaegu võrdse globaalse tähendusega valuutaks;

2.

tuletab meelde, et EÜ asutamislepingus tehakse väga selget vahet ühelt poolt EKP hinnastabiilsuse tagamise eesmärgi ja teiselt poolt üldise majanduspoliitika toetamise eesmärgi vahel ning seetõttu ei saa neid kahte eesmärki käsitada lihtsalt teineteist asendavana; rõhutab EKP täieliku sõltumatuse tähtsust talle antud topeltülesande täitmisel ja tervitab asjaolu, et Lissaboni lepingu kohaselt peaks EKP muutuma ELi institutsiooniks, mis on juriidiline isik ja selgelt kindlaks määratud sõltumatu poliitilise ja finantsstaatusega; on veendunud, et EKP tunnustamine ELi institutsioonina suurendab Euroopa Parlamendi (ja eelkõige tema majandus- ja rahanduskomisjoni) kui institutsiooni vastutust, kellele EKP on kohustatud oma rahanduspoliitikat käsitlevate otsuste kohta aru andma;

3.

tervitab Küprose ja Malta liitumist majandus- ja rahaliiduga ning võtab teadmiseks nende eduka ühinemise;

4.

tunnustab EKP suurepärast tööd rahaturgudel valitseva segaduse ohjamisel, mille vallandas Ameerika Ühendriikide riskantsete hüpoteeklaenude kriis, eelkõige 9. augustil 2007 alustatud operatsiooni, mis tõi turgudele likviidsed vahendid 95 miljardi euro suuruses summas fikseeritud 4,00 % intressimääraga pakkumisena, järgides EKP turuoperatsioonide puhul tavapärast tegevust; märgib, et kõnealune operatsioon koos peenhäälestusoperatsioonide ja järgnenud suuremahuliste iganädalaste refinantseerimisoperatsioonidega andis tulemuseks väga lühiajaliste intressimäärade stabiliseerimise; on arvamusel, et see näitab veelkord EKP teostatava ühtse rahapoliitika väärtust, mis stabiliseerib majandust ebastabiilsetel perioodidel;

5.

jagab EKP seisukohta, et finantsinstrumentide kasvav keerukus ja finantsasutuste riskide läbipaistmatus võib suurendada asjaomase riski astmega, riski tegeliku kandjaga ja potentsiaalsete kaotuste ulatusega seotud ebakindlust;

6.

rõhutab vajadust kehtestada ELi finantsjärelevalve raamistik, rõhutab, et ehkki EÜ asutamisleping ei sea EKP-le otseseid kohustusi seoses krediidiasutuste usaldatavuse järelevalvega ja finantssüsteemi stabiilsusega, on vaja EKP tihedalt järelevalvesse kaasata;

7.

usub, et edukas tegutsemine käesoleva finantskriisi ajal on EKP-d tugevdanud; väljendab heameelt EKP usaldusväärsuse suurenemise ja rahvusvahelise tunnustamise üle; kutsub eurorühma üles järgima EKP eeskuju ning viima oma asjatundlikkuse ja koordineerimise finantsturgude reguleerimise ja järelevalvega seotud valdkondades samale tasemele;

8.

rõhutab suuremat koostöövajadust keskpankade ja järelevalveasutuste vahel, et toetada finantsturgude stabiilsust, võttes eelkõige arvesse üha rohkem integreeruvaid finantssüsteeme; palub EKP-l jätkata integratsiooni ja suhtlemise täiustamise taganttõukamist ELi sisesel tasandil ning samuti suhetes teiste keskpankade ja asjaomaste asutustega, eelkõige seoses Inglise Pangaga, sest London on Euroopa Liidu tähtsaim finantskeskus; kutsub EKP-d üles mängima aktiivset rolli erinevates järelevalve muudatusi arutavates foorumites, näiteks Lamfalussy järelmeetmetes;

9.

tunnistab, et tähtsamad keskpangad, näiteks EKP ja Ameerika Ühendriikide Föderaalreserv, hoiatasid majandusriskide alahindamise eest kas enne 2000./2001. aasta IT-mulli lõhkemist või 2007. aasta madalakvaliteediliste hüpoteekidega tagatud väärtpaberite kriisi; märgib, et finantsturud ei suutnud nimetatud hoiatustele tõhusalt reageerida; palub EKP-l seetõttu seda reaktsiooni analüüsida ja teha ettepanekuid, kuidas selliste tulevikku suunatud hoiatuste ja turu reaktsioonide korrelatsiooni parandada; kutsub EKP-d rahaturgudel hiljuti valitsenud segaduse valguses analüüsima ja hindama finantskriisi järelmõjusid ning uurima, kas tal on piisavalt vahendeid piiriülese Euroopa finantskriisiga toimetulekuks ja milliseid volitusi ta vajab euroala makrousaldatavuse järelevalve parandamiseks;

10.

võtab teadmiseks käimasoleva arutelu hinnastabiilsuse määratlemise üle, millega seoses mõned pooldavad otsest inflatsiooni mõjutamist; usub siiski, et M3 põhine kahe samba süsteem on kõige sobivam viis hinnastabiilsuse mõõtmiseks; kutsub EKP-d üles võtma meetmeid selle süsteemi järjepidevaks täiustamiseks; tunnustab täiendava teabe ja inflatsiooniohust varase hoiatamise lisandväärtust ning sellise süsteemi pakutavat tegutsemisvabadust;

11.

rõhutab, et asümmeetriliste majandusarengute ohud euroalal võivad liikmete lisandudes kasvada, sest liikmesriikide majanduste suuruse ja küpsusastme vahelised erinevused suurenevad; kutsub EKP-d üles pöörama sellele olukorrale erilist tähelepanu ja tegelema kõnealuste ohtudega varases staadiumis, samuti teavitama nendest liikmesriike;

12.

kutsub kõiki euroala liikmesriike, euroalalt välja jäänud liikmesriike ning euroalaga ühinemist taotlevaid liikmesriike üles kõnealuseid väljakutseid tähele panema ning seetõttu täies ulatuses järgima stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriume ning täitma nõuetekohaselt Maastrichti kriteeriume, sest see koos eelarve konsolideerimise ja majanduskasvu ning tootlikkuse arengule vastava palgapoliitikaga kaitseb kõige paremini väljakutsete eest, mida kujutavad endast asümmeetrilised arengud;

13.

rõhutab, et oodatava majanduskasvu viimast korrigeerimist arvestades tuleks intressimäärade tõstmisse suhtuda ettevaatlikkusega, et mitte ohustada majanduskasvu; juhib tähelepanu asjaolule, et majanduse elavnemise toetamiseks peavad liikmesriigid teostama vajalikud struktuurireformid ja investeeringud;

14.

ootab nõukogult kõikide euroalaga ühinemist taotlevate liikmesriikide võrdset kohtlemist ja EKP hinnangu ja soovituste täielikku arvessevõtmist seoses nende valmisolekuga euroalaga ühinemiseks;

15.

märgib euro väärtuse kasvu eelkõige USA dollari suhtes; rõhutab hinnastabiilsuse eesmärki, kuid tunnistab, et euro vahetuskursi tugevad ja kiired muutused ei tohiks takistada EKP rahapoliitika ohjamise suutlikkust seoses inflatsiooni või ekspordist sõltuvate riikide keeruliste majanduskasvu väljavaadetega; palub EKP-l kõnealust arengut jälgida ning võtta vajadusel meetmeid ja kutsub eurorühma, komisjoni ning EKP-d üles tõhusamalt kooskõlastama oma tegevust vahetuskursipoliitika valdkonnas;

16.

tunnistab inflatsioonisurve kasvu, mida kõige rohkem mõjutavad toidu- ja energiahinnad; kutsub EKP-d üles tugevdama dialoogi riikide keskpankadega tähelepanu koondamise üle hindade globaalse stabiilsuse küsimusele;

17.

tuletab meelde jätkuvat üleskutset EKP läbipaistvuse suurendamiseks, mille tulemusel suureneks usaldusväärsus ja prognoositavus, ning hindab selles valdkonnas juba saavutatud edasiminekut; tunnistab sellega seoses raskusi EKP nõukogu istungite protokollide üldsusele kättesaadavaks tegemisel, sest üksikisikute seisukohtade erinevusi võidakse tõlgendada riiklike huvide esindamisena, mis toob kaasa liikmesriikide valitsuste surveavaldused nõukogu liikmetele; palub EKP-l esitada Euroopa Parlamendile ja avalikkusele igal aastal ülevaate meetmetest, mis on võetud tulemuste tõhustamiseks kooskõlas käesoleva resolutsiooniga;

18.

on seisukohal, et dialoog rahanduspoliitika üle Euroopa Parlamendi ja EKP vahel on olnud edukas ning seda tuleks edaspidi tugevdada; rõhutab, et EKP ex post aruandekohustus on finantsturgude usalduse ja järelikult ka stabiilsuse seisukohast esmajärgulise tähtsusega; on seisukohal, et EKP juhatuse ja nõukogu ühtsuse huvides on tähtis olla avalikel esitlustel jätkuvalt otsusekindel; toetab EKP eesmärgipärast teabepoliitikat suhetes Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni ja eurorühmaga; väljendab pettumust EKP nõrga reaktsiooni üle Euroopa Parlamendi 12. juuli 2007. aasta resolutsioonile Euroopa Keskpanga 2006. aasta aruande kohta (3); rõhutab kindlalt, et EKP kommunikatsioonipoliitika parandamise nõuet tuleb vaadelda ainult EKP ja tema asutuste sõltumatuse samaaegse säilitamise kontekstis;

19.

kutsub EKPd üles tooma nõukogu otsuste vastuvõtmisele järgnevates avalduste selgelt esile, kas arutelude käigus jõuti kergesti konsensuseni või jäid püsima eriarvamused, sest see edastab turgudele rohkem teavet, takistamata Euroopa ühtset perspektiivi EKP nõukogu otsuste vastuvõtmisel;

20.

kutsub EKP-d üles avaldama mõtteid oma nõukogu struktuuri reformimise kohta, kuna alates 1. jaanuarist 2009 on nõukogus eeldatavalt üle 15 liikme; märgib, et koos euroala riikide arvu suurenemisega muutuvad reformid üha vajalikumaks; toetab EKP varasemat ettepanekut, et osalevate liikmesriikide majandusvõimsust tuleks käsitleda rotatsiooniga hääletamise süsteemi kõige olulisema tegurina ning et tõhususe tagamiseks tuleks hoida otsustajate arv väiksena;

21.

on seisukohal, et EKP sõltumatus, sealhulgas juhatuse liikmete nimetamise kord, on ennast õigustanud; rõhutab, et kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 112 lõike 2 punktiga b tuleb juhatuse liikmed nimetada rahandus- või pangandusvaldkonnas tunnustatud maine ja erialase kogemusega isikute seast, ja toonitab, et nende rahvus peaks olema ebaoluline ning et nende üle otsustatakse ka edaspidi asutamislepingus sätestatud rangete kriteeriumide alusel, nt kvalifikatsioon; on seisukohal, et ex ante demokraatlik vastutus ja läbipaistvus paraneksid, kui nõukogu hindaks mitut võimalikku kandidaati ja kui Euroopa Parlament kinnitaks nõukogu esitatud kandidaadi hääletamise teel;

22.

usub, et arvestades EKP tulevast staatust Lissaboni lepingu kohaselt, tuleks suurendada Euroopa Parlamendi rolli juhatuse liikmete nimetamisel; rõhutab oma valmisolekut arutada koos teiste institutsioonidega nimetamise korra võimalikku paarandamist enne juhatuse koosseisu järgmist muutmist 2010. aastal;

23.

tunnustab eurorühma ja selle presidendi kasvavat rolli Euroopa Liidu majanduskava põhiosa, eelkõige ametlikuma struktuuri ja keskse rolli määratlemisel majanduspoliitika kooskõlastamisel eurorühmas, nagu sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 136, Lissaboni lepinguga muudetaval kujul, seda ka euroalaga mitteühinenud liikmesriikide osas; toetab sellise euroala arengu tugevdamist, mis esineb rahvusvahelistel foorumitel ühehäälselt, nagu sätestatakse EÜ asutamislepingu artiklis 138, Lissaboni lepinguga muudetaval kujul, ja mida esindab eurorühma president;

24.

tervitab EKP, komisjoni ja finantsteenuste sektori koostööd Euroopa ühtse makseala (SEPA) ja Euroopa lühiajaliste väärtpaberite (STEP) algatuste edukal käivitamisel; on arvamusel, et need on finantsteenuste sektori positiivsed panused Euroopa Liidu finantsintegratsiooni edendamisse;

25.

tervitab TARGET 2 tegevuse algust ja lõpuleviidud üleminekut ühisele jagatud platvormile; on arvamusel, et ühisele jagatud platvormile üleminek on oluline samm finantsintegratsiooni ning kliiring- ja arvelduskulude vähendamise suunas; on seisukohal, et EKP peab nüüd kiiresti esitama TARGET 2 väärtpaberite (T2S) süsteemi haldusstruktuuri;

26.

märgib, et euro staatus rahvusvahelise valuutana kasvab pidevalt; juhib tähelepanu, et Euroopa Liidu esindatus rahvusvahelistel foorumitel seoses majandus- ja rahandusküsimustega ei kajasta piisavalt euroala majanduslikku kaalu ning seda võib käsitleda takistusena mõju suurendamisel rahvusvahelistes finantsküsimustes; palub seetõttu võtta konkreetseid meetmeid euroala ühtseks esindamiseks rahvusvahelistes rahandusasutustes, näiteks IMFis;

27.

julgustab EKP-d jätkama oma koordineeriva rolli tugevdamist rahvusvahelises rahanduskontekstis; on veendumusel, et euro rahvusvaheliselt tugevam staatus toob euroalale kasu, mis julgustab praegu euroalaga mitteühinenud liikmesriike täisliikmeks pürgima;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/54

A.

arvestades, et EL on väärtuste ühendus, mis põhineb demokraatial ja õigusriigi põhimõtetel, inimõigustel ja põhivabadustel, võrdõiguslikkusel ja mittediskrimineerimisel, hõlmates ka vähemustesse kuuluvate isikute kaitset, ning arvestades, et EL on võtnud endale kohustuse võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu, samuti diskrimineerimise vastu EÜ asutamislepingu artiklites 12 ja 13 osutatud mis tahes alustel;

B.

arvestades, et kõnealuseid väärtusi rakendatakse ELis läbi ülalnimetatud diskrimineerimisvastaste ja liikumisvabaduse direktiivide kaudu, samuti neid toetava poliitika kaudu, ning liikmesriigid on kohustatud neid täiel määral rakendama ja hoiduma tegudest, mis võivad neid rikkuda;

C.

arvestades, et oma ülalnimetatud 31. jaanuari 2008. aasta resolutsioonis nõudis Euroopa Parlament liikmesriikidelt lahenduse leidmist probleemile seoses romide slummidele ja ebaseaduslike laagritega, kus puuduvad igasugused hügieeni- ja turvanormid ning suur hulk romi lapsi sureb neis ohutustormide eiramise tõttu aset leidvate koduste õnnestuste, peamiselt tulekahju tagajärjel;

D.

arvestades, et romid kuuluvad rassismi ja diskrimineerimise peamiste sihtmärkide hulka, nagu on näidanud hiljutised vahejuhtumid seoses romide vastu suunatud rünnakute ja agressioonidega Itaalias ja Ungaris ning nagu on täiendavalt rõhutatud hiljutistes Eurobaromeetri uuringutes;

E.

arvestades, et komisjon rõhutab omaülalnimetatud talituste töödokumendis, et liikmesriikidele on juba kättesaadav rida ELi õigusakte ja rahastamisvahendeid ning meetmeid, et võidelda romide diskrimineerimise vastu ning edendada romide kaasatust ja integratsiooni, eelkõige vahetades ja edendades häid tavasid kõnealuses valdkonnas;

F.

arvestades, et romide puhul on tegemist rahvusriigita üleeuroopalise etnilis-kultuurilise kogukonnaga ning seega lasub ELil konkreetne vastutus töötada koos liikmesriikidega välja romisid käsitlev ELi strateegia ja poliitika;

G.

arvestades, et 21. mail 2008. aastal andis Itaalia valitsus välja dekreedi erakorralise seisukorra kehtestamise kohta seoses nomaadide asundustega Campania, Lazio ja Lombardia piirkonnas (10), mis põhineb 24. veebruari 1992. aasta seadusel nr 225 kodanikukaitse kohta, millega antakse valitsusele õigus kehtestada erakorraline seisukord loodusõnnetuste, katastroofide või muude sündmuste korral, millele tuleb nende raskust ja ulatust arvesse võttes astuda vastu erakorraliste volituste ja vahendite kasutamisega;

H.

arvestades, et kõnealusele dekreedile järgnesid 30. mail 2008. aastal peaministri täiendavad korraldused (ordinanze)  (11):

I.

arvestades, et dekreedis on erakorraline seisukord kehtestatud üheks aastaks, kuni 31. maini 2009. aastal;

J.

arvestades, et Itaalia siseminister on korduvalt teatanud, et sõrmejälgede võtmise eesmärgiks on Itaalias elavate romide loendamise läbiviimine ning et ta kavatseb lubada daktüloskopeerimist laagrites elevate romide puhul, kaasa arvatud alaealised, kaldudes kõrvale tavapärastest seadustest, kinnitades, et Itaalia jätkab kõnealuseid isikute tuvastamise toiminguid, mis viiakse Milanos, Roomas ja Napolis lõpule enne 15. oktoobrit 2008;

K.

arvestades, et daktüloskopeerimist Itaalias juba teostatakse, eriti Milanos ja Napolis, ning arvestades, et vastavalt valitsusväliste organisatsioonide poolt esitatud teabele säilitatakse niisuguseid andmeid prefektide poolt andmebaasis;

L.

arvestades, et volinikud Barrot ja Špidla on sellega seoses rõhutanud võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete tähtsust ELis ning pakkunud välja uue horisontaalse diskrimineerimisvastase direktiivi kinnitades, et ELi õigus keelab selgelt diskrimineerimise rassilise ja etnilise päritolu alusel;

M.

arvestades, et UNICEF, Euroopa Nõukogu peasekretär ja Euroopa Nõukogu inimõiguste komissar on väljendanud oma muresid, samas kui komissar on saatnud Itaalia valitsusele märgukirja muu hulgas rassismi, ksenofoobia ja romide inimõiguste kaitse kohta;

N.

arvestades, et Itaalia Andmekaitse Amet palus pädevatelt asutustelt, eelkõige Rooma, Milano ja Napoli prefektidelt, teavet romide, kaasa arvatud alaealiste, daktüloskopeerimise võimalikkuse kohta, väljendades muret asjaolu pärast, et sellega võib kaasneda diskrimineerimine, mis võib ühtlasi mõjutada üksikisiku väärikust, eriti alaealiste puhul,

1.

nõuab tungivalt, et Itaalia ametivõimud hoiduksid romide, kaasa arvatud alaealiste, sõrmejälgede kogumisest ning juba kogutud sõrmejälgede kasutamisest enne komisjoni lubatud oodatavat hinnangut kavandatavatele meetmetele, kuna see oleks selge ja otsene diskrimineerimine rassilise ja etnilise päritolu alusel, mis on keelatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 14 alusel, ning veelgi enam oleks see diskrimineerimine romi päritolu ELi kodanike ning muude kodanike vahel, kelle suhtes ei nõuta niisuguste menetluste kohaldamist;

2.

jagab UNICEFi muresid ning peab laste kaitsmise eesmärgil lubamatuks rikkuda nende põhiõigusi ja tunnistada nad kuritegelikuks, jagab samuti Euroopa Nõukogu ja paljude valitsusväliste organisatsioonide ja usukogukondade väljendatud muresid, ning on seisukohal, et romide laste õigusi saab kõige paremini kaitsta võrdse juurdepääsu tagamise teel kvaliteetsele haridusele, eluasemele ja tervishoiule kaasamis- ja integratsioonipoliitika raames ning nende kaitsmise teel ekspluateerimise eest;

3.

kutsub liikmesriike üles otsustavalt sekkuma saatjata alaealiste ärakasutamise peatamiseks, hoolimata viimaste rahvusest ja kodakondsusest; kutsub liikmesriike sellise olukorra puhul, kus ohustatud alaealiste identifitseerimine osutub vajalikuks, teostama seda üksikjuhtumite kaupa tavapäraste ja mittediskrimineerivate meetodite abil, järgides täiel määral õiguslikke tagatisi ja õiguskaitse põhimõtteid;

4.

ühineb komisjoni arvamusega, et niisugused teod rikuvad otsese ja kaudse diskrimineerimise keeldu, nagu on eelkõige sätestatud direktiivis 2000/43/EÜ ning EÜ asutamislepingu artiklites 12, 13 ning 17 kuni 22;

5.

kinnitab veel kord, et tõrjutust suurendav poliitika ei saa kuritegevuse vastu võitlemisel olema kunagi tulemuslik ega aita kaasa kuritegude ärahoidmisele või julgeolekule;

6.

mõistab jäägitult ja ühemõtteliselt hukka kõik rassismi ja diskrimineerimise vormid, mis on suunatud romidele ja muudele nn mustlasteks peetavatele isikutele;

7.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi ja tunnistama kehtetuks seadused ja meetmed, mis diskrimineerivad romisid otseselt või kaudselt rassilise ja etnilise päritolu alusel, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles teostama järelevalvet aluslepingute ning diskrimineerimisvastaste ja liikumisvabadust käsitlevate direktiivide kohaldamise üle liikmesriikide poolt, et tagada nende järjekindel ja täiel määral rakendamine ning võtta vajalikke meetmeid, kui see nii ei ole;

8.

kutsub komisjoni üles hindama põhjalikult Itaalia valitsuse poolt vastu võetud õigusloomega seotud meetmeid ja rakendusmeetmeid, et kontrollida nende vastavust ELi aluslepingutele ja ELi õigusele;

9.

väljendab muret kinnituse pärast – mis sisaldub Itaalia valitsuse poolt välja antud haldusdekreetides ja -korraldustes –, et romide laagrite asumine suurlinnade ümber kujutab endast tõsist sotsiaalset häireolukorda, mõjutades avalikku korda ja julgeolekut, mis õigustab üheaastast nn erakorralist seisukorda;

10.

tunneb muret asjaolu pärast, et tulenevalt erakorralise seisukorra kehtestamisest võivad seadustest kõrvale kaldudes võtta erakorralisi meetmeid prefektid, kellele on delegeeritud volitused rakendada kõiki meetmeid, sealhulgas sõrmejälgede kogumine, mis põhinevad seadusel, mis käsitleb kodanikukaitset loodusõnnetuste, katastroofide või muude sündmuste korral ning mis ei ole kõnealusel konkreetsel juhul asjakohane ega proportsionaalne;

11.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles täiendavalt tugevdama romisid käsitlevat ELi poliitikat romisid käsitleva ELi strateegia algatamise teel, et toetada ja edendada liikmesriikide ja valitsusväliste organisatsioonide meetmeid ja projekte, mis on seotud romide, eelkõige romi laste, integratsiooni ja kaasamisega;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama romisid käsitleva ELi strateegia raames ning romide kaasamise aastakümne 2005–2015 kontekstis õigusakte ja meetmeid, et toetada romide kogukondi nende integratsiooni edendamise teel kõikides valdkondades, käivitada rassismivastaseid ja diskrimineerimisvastaseid programme koolides, töökohal ja meedias ning edendada oskusteabe ja parimate tavade vahetamist;

13.

kordab sellega seoses ELi ja riiklikul tasandil strateegiate väljatöötamise tähtsust, kasutades täiel määral ELi rahaliste vahendite pakutavaid võimalusi, et kaotada romide segregatsioon hariduses, tagada romide lastele võrdne juurdepääs heatasemelisele haridusele (tavaharidussüsteemis osalemine, spetsiaalsete stipendiumide ja koolitusprogrammide sisseviimine), tagada romide juurdepääs tööturgudele ja seda parandada, anda võrdne juurdepääs ravikindlustus- ja sotsiaalkindlustushüvitistele, võidelda diskrimineerivate tegevuste vastu eluaseme pakkumise valdkonnas ja suurendada romide osalemist ühiskondlikus, majandus-, kultuuri- ja poliitilises elus;

14.

tervitab komisjoni poolt diskrimineerimisvastase töörühma loomist, kuhu kuuluvad kõikide liikmesriikide esindajad, ning nõuab Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni kaasamist ja et sel oleks täielik juurdepääs töörühma tööle; kutsub oma pädevat komisjoni üles astuma kõnealuses küsimuses dialoogi liikmesriikide parlamentidega;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogu peasekretärile, Euroopa Nõukogu inimõiguste komissarile, UNICEFile ja Itaalia Andmekaitse Ametile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/58

A.

arvestades, et nii Hiina kui Euroopa Liit püüavad aidata kaasa rahu, turvalisuse ja säästva arengu edendamisele maailmas;

B.

arvestades 12. mail 2008 Hiina edelaosa raputanud tugeva maavärinaga kaasnenud purustuste ulatust; arvestades, et maavärin nõudis kümneid tuhandeid inimelusid, eelkõige Sichuani provintsis; arvestades, et viimastel andmetel on maavärina tagajärjel kannatanud 10 miljonit inimest ja hukkunud peaaegu 70 000 inimest, sealhulgas tuhanded koolilapsed, kelle õpperuumid kokku varisesid;

C.

arvestades, et Hiina valitsus võttis erakorralisi hädaabimeetmeid, saates laastatud piirkonna elanikele appi eritöötajaid, sealhulgas osa sõjaväest ja meditsiinipersonali;

D.

arvestades kogu Hiina elanikkonna ja rahvusvahelise üldsuse erilisi solidaarsusavaldusi ja jõupingutusi loodusõnnetuse ohvrite abistamiseks;

E.

arvestades, et Tiibeti avamine turistidele ja ajakirjanikele ei tohiks jääda nn suhtekorraldusürituseks, vaid peab kaasa tooma ajakirjanike, meediakanalite ja turistide tegeliku pääsu Tiibeti piirkonda;

F.

arvestades Rahvusvahelise Olümpiakomitee kokkuvõtvat avaldust, milles rõhutati, et 2008. aasta olümpiamängude andmine Hiinale aitab kaasa riigi avamisele ja inimõiguste olukorra paranemisele,

1.

avaldab rahulolu arengute üle ELi ja Hiina vahelistes suhetes, sektoripõhise dialoogi üle ning tiheda koostöö üle erinevates globaalsetes küsimustes;

2.

kutsub Hiina võime üles võtma arvesse, et maavärina õigeaegne prognoosimine on üheks riigi arengu näitajaks; rõhutab, et juhul, kui Hiinas peaks aset leidma veel üks loodusõnnetus, mis on ebatõenäoline, kuid siiski võimalik, on äärmiselt oluline reageerida aktiivselt ja õigeaegselt teadlaste poolt võimudele tehtavatele hoiatustele;

3.

tervitab dalai-laama esindajate ja Hiina võimude vaheliste kontaktide taastamist pärast 2008. aasta märtsis Lhasas aset leidnud sündmusi; julgustab pooli neid kontakte tugevdama, et panna alus vastastikusele usaldusele, ilma milleta pole võimalik jõuda mõlema poole jaoks vastuvõetava poliitilise lahenduseni;

4.

avaldab kahetsust, et kuigi suhetes Hiinaga on olulist edu saavutatud kaubandus- ja majandusvaldkonnas, ei ole sellega kaasnenud märkimisväärseid tulemusi inimõiguste ja demokraatia küsimustes;

5.

taunib asjaolu, et inimõiguste olukord Hiinas tekitab jätkuvalt muret inimõiguste laialdase ja süstemaatilise rikkumise tõttu; tuletab meelde Hiina võetud kohustusi inimõiguste alal, kui talle usaldati olümpiamängude korraldamine;

6.

mõistab hukka surmanuhtluse sagedase kasutamise Hiinas ja kutsub Hiina võime üles kehtestama moratooriumi hukkamistele;

7.

avaldab kahetsust selle üle, et rahvusvahelise üldsuse üleskutsed ei ole aidanud peatada Hiina võime korraldamast 14. märtsi 2008. aasta Tiibeti rahutuste järel karistusaktsioone, mille raames Lhasa meeleavaldusel osalenuid jälitatakse, peetakse kinni ja vahistatakse meelevaldselt ning omastele ei anta teavet nende asukoha kohta, ehkki Hiina seadustes on see ette nähtud; kutsub Hiina võime üles peatama olümpiarahu pikaajalise traditsiooni nimel olümpiamängude ajaks oma patriootliku ümberkasvatamise kampaaniat, mis on alates aprilli algusest muutunud üha intensiivsemaks;

8.

märgib tunnustavalt, et Hiina ei kõhelnud võtmast Sichuani piirkonna maavärina ohvrite abistamisel vastu rahvusvahelise üldsuse abi, lihtsustades vabatahtlike humanitaarabi organisatsioonide tegevust abi jagamisel;

9.

rõhutab, kui tähtis on kannatada saanud piirkonna ülesehitamisel Euroopa Liidu, liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse toetus;

10.

palub Hiinal täita inim- ja vähemuste õiguste kaitse ning demokraatia ja õigusriigi edendamise vallas võetud kohustusi, millele viitas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, kui otsustas anda Hiinale olümpiamängude korraldamise õiguse;

11.

kutsub Hiina võime üles haarama kinni ajaloolisest võimalusest tõestada kogu maailmale, et olümpiamängude andmine Pekingile on võimaldanud parandada inimõiguste olukorda, andes armu kõigile poliitvangidele ja vangistuses viibivatele inimõiguste aktivistidele, sealhulgas pärast 2008. aasta märtsi vastuhakku Tiibetis vangistatud isikutele (välja arvatud loomulikult vägivaldsete kuritegude toimepanijatele); kutsub lisaks sellele Hiina võime üles peatama maalt linna tulijate ja etniliste vähemuste diskrimineerimist ning hoiduma põhiõiguste rikkumistest teada andvate ametiühinguaktivistide, juristide ja ajakirjanike tagakiusamisest; kordab oma veendumust, et selliste isikute vangistamine on vastuolus üleüldise ja tunnustatud rahvaste õigusega;

12.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ning Rahvusvahelise Olümpiakomitee juhatusele.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 294/60

A.

arvestades, et ELi laienemisstrateegial on nii sise- kui ka välismõõde;

B.

arvestades, et kõnealuse strateegia välismõõde tähendab Euroopa standardite kohaste reformide, demokraatia, inimõiguste austamise, rahu ja stabiilsuse ning jõukuse edendamist;

C.

arvestades, et laienemisstrateegia sisemõõde mõjutab otseselt ELi võimet järgida oma poliitikaeesmärke ning saavutada veelgi tihedam liit vastavalt aluslepingutele;

D.

arvestades, et vaja on poliitiliselt ühtset ELi, mis on võimeline arendama ambitsioonikat solidaarsus- ja stabiilsuspoliitikat;

E.

arvestades, et vastavalt Rooma lepingule võib iga Euroopa riik esitada liidu liikmeks astumise avalduse;

F.

arvestades, et kuna varasemad laienemised on olnud vaieldamatult edukad nii ELi kui ka ühinenud liikmesriikide seisukohast ning parandanud kogu Euroopa stabiilsust, arengut ja heaolu, on oluline luua ka tulevaste laienemiste edukuse tagamiseks vajalikud tingimused;

G.

arvestades, et stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingud annavad olulise ja eduka panuse ELi ja Lääne-Balkani riikide vahelistesse suhetesse, pidades silmas nende integreerimist Euroopasse, ning edendavad piirkondlikku koostööd;

H.

arvestades, et 2003. aastal Thessalonikis ja 2006. aastal Brüsselis peetud Euroopa Ülemkogu kohtumistel kinnitati veel kord ELi kavatsust täita oma kohustusi Kagu-Euroopa ja Lääne-Balkani riikide ees;

I.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu poolt 2006. aasta detsembris kinnitatud uue konsensuse aluseks on sellised põhimõtted nagu kohustuste täitmise kindlustamine, tingimuste aus ja täpne täitmine ning parem teabevahetus avalikkusega;

J.

arvestades, et laienemisstrateegia on midagi hoopis enamat kui läbirääkimiste pidamise metoodika, ning et see peegeldab omal moel keskset tõekspidamist, et EL on ühiste väärtustega ühendus, ning on keerukalt seotud arutlustega ELi eesmärkide ja tulemuslikkuse, tema tuleviku ja rolli üle naaberriikides ning maailmas;

K.

arvestades, et eelnimetatud komisjoni teatises esitatud ühinemisläbirääkimiste pidamise metoodika ja kriteeriumid pälvivad täielikku toetust ning neid tuleks täpselt kohaldada, ja arvestades, et poliitilised kaalutlused ei tohiks üles kaaluda nimetatud kriteeriumide ranget järgimist;

L.

arvestades, et ELi laienemisstrateegia peaks olema osa laialdasest poliitiliste vahendite spektrist, mis peab tugevdama demokraatiat ja looma stabiilsuse ja sotsiaalse arengu ELi naaberriikides ning tugevdama ELi rolli maailmas;

M.

arvestades, et kõnealused poliitikad peaksid hõlmama erinevaid olukordi ELi naabruskonnas, eelkõige riikides, kes on kandidaatriigi staatuses ja on alustanud liitumisläbirääkimisi või kes on kandidaatriigi staatuses, kuid ei ole veel läbirääkimisi alustanud, või kellel on liikmeks saamise väljavaateid, kelle eesmärk on Euroopasse integreerumine või kes lihtsalt soovivad ELiga tihedaid naabrussuhteid;

N.

arvestades, et kõnealused poliitikad peaksid olema üksteisest sõltumatud ega tohiks piirata õigusnormide kohaldamist, mis vajalike sise- ja välistingimuste täitmise korral võimaldavad asjaomasel riigil liikuda oma suhetes ELiga järgmisse faasi;

O.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitika idapoolseid partnereid saab selgelt lugeda Euroopa riikideks ja mõned neist on nimetanud oma tulevase eesmärgina liiduga ühinemist;

P.

arvestades, et parlamendi ülalnimetatud 13. detsembri 2006. aasta resolutsiooni kohaselt peaksid liidu liikmeks saamise väljavaatega riikidel olema tihedad kahe- või mitmepoolsed suhted ELiga, mis vastavad nende erivajadustele ja -huvidele; arvestades, et selline võimalus, mis pakub laia tegevusvariantide valikut, annaks partnerriikidele stabiilse pikaajalise perspektiivi institutsioonilisteks suheteks ELiga ning looks asjaomastes riikides vajaliku stiimuli rahu ja stabiilsuse tugevdamiseks, inimõiguste austamiseks ning demokraatlikeks ja majandusreformideks;

Q.

arvestades, et sama resolutsiooni kohaselt võivad kõik tunnustatud liikmekssaamise võimalustega riigid ise otsustada, kas nad soovivad kasutada niisuguseid mitmepoolseid kokkuleppeid kui vahejärku enne täisliikme staatuse saamist;

R.

arvestades, et ELi laienemisstrateegiat tuleb ka sisuliselt selgitada ja edastada praeguse ja tulevase ELi kodanikele, et tagada nende täielik teadlikkus kõnealustest poliitikasuundumustest ning suurendada üldsuse toetust ELi kohustustele oma naabrite ees, tagades sellega ELi kui partneri usaldusväärsuse ja solidaarsuse ning püüdes samal ajal reageerida põhjendatud muredele,

1.

nõustub komisjoniga selles, et varasemad laienemised on olnud väga edukad ning toonud kasu nii ELi vanadele kui ka uutele liikmesriikidele, tugevdades majanduskasvu, edendades sotsiaalset progressi ning tuues Euroopasse rahu, stabiilsuse, vabaduse ja jõukuse; arvab, et varasematest laienemistest on võimalik õppida ning et laienemisprotsessi edasise täiustamise aluseks peavad olema senised positiivsed kogemused;

2.

kinnitab kõigile kandidaatriikidele ja selge liidu liikmeks saamise väljavaatega riikidele (mõistes, et seejuures on vältimatu kõigi 1993. aasta Kopenhaageni kriteeriumide täielik ja range täitmine) parlamendi kindlat seisukohta, et EL peab pingutama uute liikmete vastuvõtmise võime suurendamiseks ja et nimetatud võimega tuleb täiel määral arvestada;

3.

sellega seoses tuletab meelde, et endise Jugoslaavia riikide jaoks on vältimatu eeltingimus täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga;

4.

on seisukohal, et ELi laienemisstrateegia peaks olema kooskõlas ELi lepingu sätetega ja kajastama ELi juba võetud kohustusi, samuti looma tasakaalu ELi geostrateegiliste huvide, väljaspool ELi piire aset leidvate poliitiliste arengute mõju ja ELi võime vahel võtta vastu uusi liikmeid, kaasa arvatud võime tulla toime tulevaste liidusiseste ja -väliste väljakutsetega ning viia ellu oma poliitilise integratsiooni kava;

5.

sellega seoses tuletab meelde vajadust viia läbi vajalikud sisereformid, mille eesmärk on muuhulgas tõhususe suurendamine, sotsiaalne ühtekuuluvus ja demokraatliku vastutuse tugevdamine;

6.

tuletab meelde, et võime võtta vastu uusi liikmeid seondub ELi suutlikkusega määrata teataval ajahetkel kindlaks ning seejärel saavutada oma poliitilised eesmärgid, milleks on eelkõige liikmesriikide majandus- ja sotsiaalse arengu edendamine ning kõrge tööhõive tase, oma identiteedi ja rahvusvahelisel areenil tegutsemise võime kindlustamine, nii liikmesriikide kui ka Euroopa kodanike õiguste ja huvide edendamine, vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine, ühenduse õigustiku säilitamine ja arendamine ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale;

7.

on seisukohal, et uute liikmete vastuvõtuvõime kontseptsioon koosneb neljast osast:

8.

rõhutab, et laienemisstrateegia usaldusväärsuse ja tulemuslikkuse tõstmiseks peavad ka liikmesriigid Kopenhaageni kriteeriume täiel määral tunnustama ja täitma, et mitte nõuda kandidaatriikidelt kõrgemaid standardeid kui need, mida kohaldatakse mõnes ELi osas;

9.

lisaks tuletab meelde, et iga uue liikmesriigi majandusstruktuur ja huvid võivad mõjutada ELi poliitikavaldkondade ja eelarve suundumusi ning et vajalikud poliitilised muudatused võivad muuta kogu ELi olemust; tuletab meelde, et tugeva ühtekuuluvustundega riikide ja kodanike ühenduse aluseks peavad olema ühtsed poliitikad ja huvide solidaarsus;

10.

on seisukohal, et 2007.–2013. aasta mitmeaastase finantsraamistiku vahekokkuvõtte tegemisel ja järgmiste finantsraamistike kavandamisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta edasiste võimalike laienemiste eelarvelisi ning ka laiemaid majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid;

11.

on samuti veendunud, et iga uus liikmesriik peaks püüdma enne ELiga ühinemist lahendada oma tähtsamad siseprobleemid, eelkõige tema territooriumi ja põhiseadusliku korraga seotud küsimused; on seisukohal, et iga sellise riigiga peetavate läbirääkimiste eel ja nende käigus peaks EL aitama neid probleeme lahendada;

12.

kiidab heaks rõhuasetuse konsolideerimisele, tingimuslikkusele ja teabevahetusele kui ELi laienemisstrateegia juhtpõhimõtetele;

13.

on seisukohal, et igale laienemisele peab järgnema piisav konsolideerumise ja poliitilise koondumise aeg, ehk teisisõnu ELi poliitikavaldkondade ja vahendite tõsine ümberhindamine, et vastata Euroopa kodanike ootustele ja tagada ELi kui poliitilise projekti elujõulisus;

14.

tunneb muret selle pärast, et laienemine ilma piisava konsolideerumise ja ettevalmistusteta võib negatiivselt mõjutada ELi sisemist ühtekuuluvust ja tõsiselt kahandada tema tegutsemisvõimet, kuna see nõrgestaks tema institutsioone, muudaks liikmesriigid välissurvele vastuvõtlikumaks ja õõnestaks ELi kui ülemaailmse partneri usaldusväärsust;

15.

usub samuti, et laienemise ja seega ka ELi poliitilise integratsiooni protsess saab olla edukas vaid juhul, kui igas kandidaatriigis on ELi liikmeks saamisele selge ja pikaajaline avalikkuse toetus; on seepärast seisukohal, et edasise laienemisega peab kaasnema kooskõlastatud teabevahetuspoliitika, millesse on kaasatud kõik ELi institutsioonid ja liikmesriikide valitsused, samuti kodanikuühiskonna esindajad, ning mille eesmärk on selgitada ELi kodanikele laienemise poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi eeliseid; tuletab seepärast liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele meelde, et nende kohus on üldsust piisavalt teavitada varasemate laienemiste positiivsetest saavutustest, käimasolevate läbirääkimiste hetkeseisust ja uute liikmesriikide liidu liikmeks saamisega seotud küsimustest;

16.

on seisukohal, et liidu liikmelisuse väljavaatega riigid peaksid tegema kõik selleks, et oma üldsusele selgitusi anda, seda kaasata ja avalikku arvamust ELiga ühinemiseks ette valmistada, kaasates algusest peale sellesse protsessi kodanikuühiskonna;

17.

on samuti veendunud, et laienemisstrateegiat peaksid toetama mitmekülgsemad välislepingute raamistikud ning et need saaks kujundada üksteisega seotud kontsentriliste ringidena, mille puhul riikidel võimaldatakse rangete, kuid selgete välis- ja sisetingimuste täitmisel soovi korral liikuda ühest staatusest teise, kui nad vastavad iga konkreetse raamistiku kriteeriumidele;

18.

kinnitab, et Euroopa naabruspoliitikas osalemine ei asenda ei põhimõtteliselt ega praktiliselt liidu liikme staatust ega tähenda etappi, mis peab viima liikmeks saamiseni; on seisukohal, et ELi laienemisstrateegia ja naabruspoliitika vaheline kontseptuaalne, juriidiline ja poliitiline lõhe tuleb ületada, et vastata ELi idapoolsete naabrite ootustele; on veendunud, et komisjoni tugevdatud naabruspoliitika ei ole selleks piisav, kuigi see on juba positiivne samm õiges suunas, ning et on vaja sisulisemat kvalitatiivset muudatust;

19.

soovitab seepärast, et nende idapoolsete naaberriikide osas, kellel, arvestades nende poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning ELi praegust võimet uusi liikmeid vastu võtta, ei ole praegu liikmesriigiks saamise väljavaateid, kuid kes samas vastavad teatavatele demokraatlikele ja majanduslikele tingimustele, peaks EL looma ühisel poliitikal rajaneva ala, mis hõlmab eelkõige õigusriiki, demokraatiat ja inimõigusi, välis- ja julgeolekupoliitika alast koostööd, majandus- ja rahandusküsimusi, kaubandust, energeetikat, transporti, keskkonna- ja justiitsküsimusi, julgeolekut, rännet, viisavabadust ja haridust; on seisukohal, et need ühised poliitikad peaksid järgima üldist eesmärki aidata idapoolsetel naabritel järk-järgult saavutada ELi standardid ja avada nõnda tee nende tihedamaks integreerumiseks Euroopasse; on ka veendunud, et ülalnimetatud ühispoliitikad tuleks kujundada ühiselt koos osalevate riikidega spetsiaalsete otsustusmehhanismide alusel ja nende jaoks tuleks eraldada piisavalt finantsabi; suhtub positiivselt 26.–27. mai 2008. aasta üldasjade ja välissuhete nõukogul esitatud Poola ja Rootsi ettepanekusse partnerluse kohta idapoolsete riikidega, eeldusel et ettepanekus sisalduvat algatust hakatakse järgima ELi raames;

20.

tervitab ELi raames algatuse „Barcelona protsess: Vahemere piirkonna liit” taaskäivitamist kui positiivset sammu suhetes ELi lõunanaabritega; arvab, et see uus areng toetab argumente mitmepoolsete lepinguliste erisuhete loomise kasuks ka ELi idanaabritega, kellel erinevalt lõunapoolsetest partneritest on Euroopaga seoses selged ambitsioonid ja väljavaated; tuletab meelde, et kõnesolevate suhete esimene samm peaks olema vabakaubanduspiirkonna loomine, millele järgneksid laiendatud Euroopa Majanduspiirkonna (EMP +), Euroopa Rahvaste Ühenduse või konkreetsete piirkondlike koostööraamistike põhimõttel toimivad tihedamad suhted;

21.

ülalnimetatud konkreetsete piirkondlike koostööraamistikega seoses kordab, kui tähtis on välja töötada keerukam ja põhjalikum ELi Musta mere piirkonna strateegia, mis läheb praegusest sünergiaalgatusest kaugemale ja näeb ette Musta mere koostöölepingu sõlmimise, kuhu peaksid võrdsete partneritena kuuluma EL, Türgi ja kõik Musta mere äärsed riigid ning kuhu püütaks täielikult kaasata Venemaa ja millest võiks hiljem kujuneda Musta mere Liit; usub, et selline mitmepoolne raamistik mitte ainult ei pakuks kaasatud riikidele võimalust tugevdada oma koostööd ELiga mitmesugustes poliitikavaldkondades, vaid võimaldaks ELil ka aktiivsemalt tegutseda piirkonna konfliktidele rahumeelsete lahenduste leidmisel ja anda nõnda positiivne panus piirkonna julgeolekusse;

22.

arvab samas, et selgelt tunnustatud ELi liikmeks saamise väljavaadetega riigid, kellel aga tuleb kandidaatriigi staatuse jaoks vajalike poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste täitmiseks veel palju ära teha, võiksid täieliku vabatahtlikkuse põhimõttel kasulikult osaleda ülalnimetatud kahe- või mitmepoolsete raamistikega sarnanevates struktuurides; tuletab meelde, et niisugune vaheaste aitaks kasutusele võtta kõiki ELi käsutuses olevaid vahendeid, et abistada asjaomaseid riike liikumisel täisliikme staatuse poole;

23.

väljendab sellega seoses heameelt komisjoni 5. märtsi 2008. aasta teatise „Lääne-Balkani riikide ELiga ühinemise väljavaadete avardamine” (KOM(2008)0127) üle, milles on kavandatud hulgaliselt meetmeid selle piirkonna riikide toetamiseks jõupingutustes ELiga liitumise suunas ning suhete süvendamiseks nendega nii kaubanduse, energeetika, hariduse kui ka teadustegevuse valdkonnas; väljendab rahulolu stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingute sõlmimise üle 7. novembril 2007. aastal Serbia Vabariigiga ning 16. juunil 2008. aastal Bosnia ja Hertsegoviinaga, pidades seda järjekordseks sammuks ELi sidemete tugevdamisel antud piirkonnaga; sellega seoses nõuab Lääne-Balkani riikidega viisatingimuste liberaliseerimiseks peetavate läbirääkimiste kiirendamist, et soodustada nende osalemist ühenduse programmides;

24.

nõuab komisjonilt tungivalt konkreetsete ettepanekute esitamist ELi naaberriikidega aetava välissuhtluspoliitika mitmekesistamiseks kooskõlas käesoleva resolutsiooniga ning oma halduskorralduse osas vähemalt sideme loomist laienemise ja välissuhete peadirektoraatide tegevuse vahel;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

3.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja