12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/1

A.

arvestades, et nii Euroopa Parlament kui ka USA Kongress on pidevalt toonitanud vajadust Atlandi-ülese turu loomine 2015. aastaks lõpule viia,

B.

arvestades, et demokraatia, inimõigused ja õigusriigi põhimõtted, rahvusvaheline õigus, jätkusuutlik majandus ja säästev areng on ühised väärtused, mis moodustavad ELi välispoliitika ja tema globaalse majanduspoliitika nurgakiviks oleva Atlandi-ülese partnerluse aluse;

C.

arvestades, et pidades silmas Atlandi-üleste partnerite valitsevat majanduslikku rolli maailmas, vastutavad nad ühiselt ülemaailmse majanduse juhtimise seisukorra eest ja lahenduste leidmise eest ülemaailmsetele majanduslikele väljakutsetele;

D.

arvestades, et ELi ja USA vaheline tugev ja hästitoimiv partnerlus on ülitähtis, et kujundada ülemaailmset arengut ühiste väärtuste, tõhusa mitmepoolsuse ja rahvusvahelise õiguse alusel; arvestades, et selle eesmärgi saavutamiseks vajavad partnerid tugevat ja järjekindlat poliitilist juhtimist,

1.

rõhutab, et tihedad Atlandi-ülesed partnerlussidemed on ülitähtis vahend globaliseerumise kujundamiseks ühiste väärtuste huvides ja õiglase poliitilise ning majandusliku maailmakorra suunas; kordab oma seisukohta, et toimiv ja konkurentsivõimeline Atlandi-ülene turg on kindel alus Atlandi-ülesele partnerlusele, mis võimaldab ELil ja USA-l ühiselt ülemaailmseid poliitilisi ja majanduslikke probleeme lahendada;

2.

toetab kindlalt Atlandi-ülese majandusintegratsiooni protsessi, mis algatati 2007. aasta tippkohtumisel Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide Atlandi-ülese majandusintegratsiooni edendamise raamistiku vastuvõtmise ja Atlandi-ülese majandusnõukogu moodustamisega, mille ülesandeks on raamistikus ettenähtud tegevuse jälgimine ja kiirendamine;

3.

tervitab asjaolu, et komisjon on otsustanud Euroopa Parlamendi soovituse põhjal läbi viia uurimuse selle kohta, millised takistused tuleb Atlandi-ülese turu lõpuleviimiseks kõrvaldada, mille tulemused selguvad 2008. aastal; on veendunud, et seda uurimust tuleks laialt levitada mõlemal pool Altandi ookeani; kutsub komisjoni üles tagama, et Atlandi-ülese turu loomist käsitlevate uuringute tulemusi arutataks asjaomaste Euroopa Parlamendi komisjonidega, enne kui tehakse konkreetsed järeldused soovituste andmiseks Atlandi-ülesele majandusnõukogule;

4.

on veendunud, et mõlemad valitsused peaksid 2009. aasta ELi–USA tippkohtumiseks koostama üksikasjaliku kava, milles oleks näidatud, kuidas konkreetses raamistikus täita Atlandi-ülese turu lõpuleviimise kohustust, määrates valdkondade kaupa tähtajad;

5.

hindab Atlandi-ülese majandusnõukogu seniseid edusamme poliitilise vastutuse võtmisel prioriteetide määratlemiseks, ettevalmistuste tegemisel kaubandus- ja investeerimistõkete kõrvaldamise kokkulepete sõlmimiseks ning konkurentsi edendamiseks Atlandi-ülesel turul;

6.

on seisukohal, et Atlandi-ülese nõukogu moodustamisest alates saadud tulemused näitavad, et Atlandi-ülest turgu ei ole võimalik rajada üksnes haldustööga, vaid selle eesmärgi saavutamiseks vajatakse tugevat ja püsivat poliitilist juhtimist; ergutab Atlandi-ülest majandusnõukogu otsustavalt oma püüdlusi jätkama;

7.

rõhutab pakilist vajadust säilitada selle protsessi hoog valimistega seotud 2008. ja 2009. aasta jooksul, tagades, et mõlemad partnerid jätkaksid kiiret liikumist ühiste eesmärkide saavutamise suunas ning mõlema poole juhid püüdleksid jätkuvalt lõppsihi poole;

8.

rõhutab, et Atlandi-ülese majandusnõukogu 14. mail 2008. aastal Brüsselis toimuva kohtumise peamiseks eesmärgiks on konkreetsed edusammud eelkõige raamatupidamisstandardite, väärtpaberitega kauplemise, edasikindlustuse, impordi turvalisuse, tarnijate vastavusdeklaratsioonide ning haigusetekitajate vähendamise eesmärgil töödeldud linnuliha importimise valdkonnas; peab samas oluliseks juhtida tähelepanu mitmele muule olulisele teemale, millega tuleks edaspidi Atlandi-üleses majandusnõukogus tegelda;

9.

palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti eespool nimetatud uuringu tulemustest;

10.

toetab lähenemist, mis on määratletud määruses (EÜ) nr 1569/2007 (8), ja komisjoni 26. septembri 2007. aasta kirjas USA väärtpaberi- ja börsikomisjonile„Kavandatud eeskiri välismaistelt eraemitentidelt raamatupidamisaruannete vastuvõtmise kohta, mis on koostatud rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite alusel ilma Ameerika Ühendriikide üldtunnustatud raamatupidamistavaga vastavuse kontrollimiseta” ning Euroopa Parlamendi 14. novembri 2007. aasta resolutsiooniga (9) rahvusvaheliselt tunnustatud raamatupidamisstandardite kasutamise kohta, kus rõhutatakse eelkõige, et„Komisjoni otsus tagab ELi väärtpaberiemitentidele kõikidel juhtudel õiguse kasutada mis tahes kolmandas riigis ELis heaks kiidetud IFRS-standardeid (rahvusvahelisi finantsaruandlusstandardeid)”;

11.

on veendunud, et USA ja ELi väärtpaberiturgude vastastikune tunnustamine oleks oluline samm Atlandi-ülese turu tõhususe suurendamiseks ja hõlbustaks ELi ja USA juurdepääsu laiemale ning sügavamale turule; toonitab siiski, et niisugune projekt peab olema kahepoolse kokkuleppe tulemus, et tuleks sõlmida USA ja ELi raamkokkulepe, kus võetakse täielikult arvesse finantsturgude järelevalvet käsitlevaid ELi õigusakte, ning et komisjon ei tohiks soodustada liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vaheliste kahepoolsete lepingute sõlmimist, sest see võiks ohustada ELis võrdse mänguruumi põhimõtet;

12.

rõhutab, et rahandusliku stabiilsuse säilitamine on ülimalt tähtis; tuletab sellega seoses meelde Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) rolli; rõhutab rahaturgudel hetkel valitseva segaduse tõttu esilekerkinud puudusi, eelkõige seoses peamistel finantsturgudel jätkuva kriisiga, kasvava tasakaalustamatusega valuutade sidumises ja kaubandussuhetes, jätkuva või taasilmneva võlakriisiga osades maailma vaeseimates riikides ja järjest suureneva jõukuse erinevusega riigiti ja riigisiseselt; leiab, et USA ja ELi järelevalveasutuste koostöö tugevdamine on hädavajalik;

13.

tervitab finantsstabiilsuse foorumi ja IMFi kava anda rahaturgudel valitseva segaduse kohta ühine diagnoos ning ootab finantsstabiilsuse foorumi turu ja institutsioonide paindlikkuse töörühma järelduste ja poliitiliste soovituste rakendamist mõlema poole poolt, arvab siiski, et see peaks olema üksnes täiendav tegevus ega tohiks asendada arutelu ELi ja USA asjakohase poliitilise tegevuse üle ning vastavaid otsuseid;

14.

palub USA-l hoida ELi kursis Baseli II raamistiku rakendamisega seotud edusammude kohta; tuletab meelde kooskõlastatud lähenemise tähtsust üldiste eeskirjade koostamisel ja kohandamisel rahvusvaheliselt tegutsevate finantsturu osaliste jaoks; on sellega seoses veendunud, et Basel II raamistiku rakendamine USA-s on hädavajalik ülemaailmse võrdse mänguruumi säilitamiseks;

15.

tervitab USA Kongressi tegevust õigusaktide vastuvõtmisel, millega moodustatakse USA Rahandusministeeriumi koosseisus kindlustusteabe föderaalamet; usub, et koos USA Rahandusministeeriumi projektiga on see tähtis samm finantsteenuste reguleerimisel rakendatavate lähenemisviiside vastastikuse tunnustamise suunas; tunnistab, et sellegipoolest ei ole paljudes küsimustes veel kokku lepitud ja et edasikindlustuse tagatis on üks keskseid lahendamist vajavaid küsimusi; lisaks arvab, et tihedam parlamentidevaheline koostöö tugevdab oluliselt Solvency II projekti eesmärkide saavutamist;

16.

rõhutab, et kaubanduse ja investeeringute ühtsete standardite loomise eesmärgi poole püüdlemisel, nagu seda arutati Atlandi-ülese majandusnõukogu 2007. aasta novembri kohtumisel seoses ELi ja USA kaubanduslepingute vastastikuse tunnustamise 2009. aastaks saavutamise tegevuskavaga, tuleb tagada kõrged sotsiaalsed, keskkonna- ja tervishoiustandardid;

17.

kordab, et mitmesugused kaubanduse ja investeerimise mittetariifsed tõkked tulenevad õigusloomeorganite tegevusest sotsiaalsete, tervishoiuga seotud, kultuuriliste ja keskkonnaeesmärkide saavutamisel ning neid ei tohi seetõttu ilma õigusaktita kõrvaldada; sellega seoses juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi otsustavale rollile standardite ühtlustamise ning kaubandus- ja investeerimistõkete kõrvaldamise protsessi järelevalves;

18.

rõhutab, et imporditud toodete ohutus peaks samuti olema prioriteediks Atlandi-üleses majandusnõukogus; on seisukohal, et elanikkond usaldab avatud kaubanduskeskkonda ainult siis, kui kaitstakse nende tervist ja ohutust; kutsub USA tarbekaupade ohutuse komisjoni üles kasutama oma suuremat vabadust konkreetseid juhtumeid puudutava teabe jagamiseks, kuid teeb ettepaneku, et Atlandi-ülene majandusnõukogu töötaks välja siduva koostöödokumendi, mis struktureeriks ja soodustaks tooteohutust puudutava teabe vahetamist ning koostöömeetmete ühise kava väljatöötamist; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama koostööd ELi ja USA tolli- ja turujärelevalveasutuste vahel, tagamaks ilma tarbetu bürokraatliku koormuseta, et kontroll välispiiridel on suuteline ära hoidma ohtlike toodete, eriti ohtlike mänguasjade jõudmist tarbijateni; kutsub liikmesriike ja USAd tagama tooteohutusseaduste ning eeskätt mänguasjade ohutuse seaduste ranget jõustamist ning tugevamat riiklikku kontrolli; rõhutab ELi ja USA tiheda koostöö vajadust tagamaks, et Hiina ja muud kolmandad riigid parandavad oma tootestandardeid, et need vastaksid ELi/USA ohutusnõuetele, eelkõige mänguasjade puhul, ja vajadust veenda neid riike, et tooteohutus tuleb muuta tootmis- ja turustamisprotsessi osaks;

19.

nõuab rohkem teavet USA tarbekaupade ohutuse uuendatud seaduse kohta ning on mures, et see uus õigusakt tekitab Euroopa ettevõtetele tarbetut regulatiivset koormust, kehtestades kohustuslikud ohutusnõuded koos kolmanda osalise läbiviidava katsetamise nõudega; nõuab tungivalt arutelude jätkamist, et saavutada vastastikune tunnustamine ilma tegevuse dubleerimiseta;

20.

märgib, et ohutu kaubandus on järjest rohkem integreeritud maailmamajanduses eriti tähtis, kuid on arvamusel, et ettepanek kontrollida terrorismiohu vältimise meetmena 100 % välismaalt saabuvatest merekonteineritest on tarbetu ja ebarealistlik; palub USA Kongressil seetõttu see ettepanek tagasi võtta, sest on veendunud, et„konteinerite ohutuse algatus”, mille raames kontrollitakse„kõrge riskiga” merekonteinereid, on piisav meede rahvusvahelise meretranspordi ohutuse tagamiseks;

21.

kutsub komisjoni üles pidama Atlandi-ülese majandusnõukogu raames võimaluse korral läbirääkimisi ühiste ülemaailmsete standardite küsimuses; on veendunud, et ühiste autoohutusstandardite (ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni üldine tehniline eeskiri) jõustamine aitaks märgatavalt vähendada kulusid autotööstuses, mis on nii ELis kui ka USAs üks peamine tööandja;

22.

kutsub komisjoni üles jätkama pingutusi kolmanda isiku kohustusliku katsetamise alla kuuluvate toodete vastavusdeklaratsioonide tunnustamise korra ametliku vastuvõtmise nimel, eriti info- ja sidetehnoloogia ning elektriseadmete osas;

23.

toetab jätkuvalt komisjoni pingutusi kokkuleppe saavutamiseks imporditud toodete märgistamise kohta nii Briti kui ka meetermõõdustikus ning toonitab vajadust aktsepteerida rahvusvaheliste standardite alusel kokkulepitud mõõtühikuid, eelkõige on vaja, et USA aktsepteeriks ka ainult meetermõõdustikus märgistatud tooteid; on seisukohal, et see suurendaks Euroopa, USA ja kolmandate riikide ettevõtete mastaabisäästu ning et nendest oleks eriti kasu väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel;

24.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama ELi ja USA koostööd kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise üldise harmoneeritud süsteemi (GHS) raames eelkõige seoses ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogus kokkulepitud rahvusvaheliste kriteeriumide rakendamisega; on arvamusel, et kõnealuse süsteemi oluline eesmärk on soodustada kaubandust ja tugevdada tarbijakaitset, ning nõuab seetõttu tungivalt, et GHSi rakendataks samal ajal ja ühtemoodi ELis ja USAs;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et isikuandmetest on saanud mitmete äritegevuse valdkondade, eriti elektroonilise side oluline koostisosa; märgib, et isikuandmete ja isikuandmetel põhinevate lisandväärtustoimingute majanduslik väärtus kasvab pidevalt; palub komisjonil algatada koos USA föderaalse kaubanduskomisjoniga ja tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga Atlandi-üleste andmekaitse põhimõtete koostamine; nõuab lisaks ülemaailmsete andmekaitsestandardite kiiret väljatöötamist Atlandi-ülese majandusnõukogu raames, et tagada isikuandmete kõrgetasemeline kaitse ning õiguskindlus ettevõtetele;

26.

nõuab kiiret lahendust käimasolevatele aruteludele, mis puudutavad haigusetekitajate vähendamise eesmärgil töödeldud linnuliha USAst ELi importimise keeldu; tunnistab vajadust nõuetekohaste teadusuuringute tulemuste järele, milles on pööratud tähelepanu tarbijate kaitsmisele ja teavitamisele; tunnistab ka Euroopa kodulinnulihasektoris tehtud märkimisväärseid investeeringuid, mis on kooskõlas Euroopa õigusaktidega, et vähendada salmonelloosinakkust kogu tootmisahelat hõlmava lähenemisviisi kaudu; on seisukohal, et ükski võimalik lahendus ei tohiks viia konkurentsi moonutamiseni;

27.

on veendunud, et ühenduse otsus keelata hormoonidega töödeldud veiseliha import oli teadusuuringutega täiesti põhjendatud, ning kutsub USAd üles viivitamatult kõrvaldama Euroopa toodetele kehtestatud sanktsioonid;

28.

rõhutab, kui oluline on ettevaatuspõhimõttele vastav ühtne loa väljastamise kord GMOsid sisaldavate toiduainete ja sööda kohta ning GMOde märgistamine ja jälgitavus, et tarbijad saaksid teha teadliku valiku;

29.

nõuab dialoogi põllumajandusturgudel hiljuti toimunud muutuste teemal, eelkõige kaupade hindade kõikumise, ühise põllumajanduspoliitika vahekokkuvõtte (nn ELi tervisekontrolli), USA põllumajandusseaduse, tsüklilisust mittearvestavate maksete, maaelu arengu järjest suurema tähtsuse ja nõuetele vastavuse meetme teemadel;

30.

nõuab strateegilise Atlandi-ülese koostöö tugevdamist energia-, tööstus- ja teaduspoliitika alal; rõhutab energiaküsimuse tähtsust ning toetab energiaallikate ja varustustrasside mitmekesistamist, et tagada turvaline energiavarustus ja infrastruktuur ning edendada turupõhise energiavarustuse kindluse poliitikat; nendib üha laienevat arutelu süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemise süsteemi kohta mõlemal pool Atlandi ookeani;

31.

rõhutab vajadust tugevdatud ELi-USA regulatiiv- ja teaduskoostöö järele biokütuste ja biomassi valdkonnas, millega edendataks ühiselt alternatiivsete ja jätkusuutlike kütuseallikate kasutamist transpordisektoris; toetab Atlandi-ülest majandusnõukogu tema töö jätkamisel, et määratleda ühised biokütusestandardid Brasiiliaga, millega tagatakse maksimaalne keskkonnasäästlikkus ja arvestatakse ülemaailmseid toiduainetega kindlustatuse probleeme;

32.

palub komisjonil tagada, et Atlandi-ülese majandusnõukogu tegevus toetab Doha arengukava edukat lõpuleviimist; on seisukohal, et ELi ja USA valitsev seisund maailmamajanduses (praegu 60 % kogukaubandusest) on maailma kaubandussüsteemi ja selle ühise raamistiku mõttes potentsiaalselt positiivne nähtus;

33.

palub komisjonil hinnata, kas kahepoolsete kaubandusvaidluste lahendamise menetlus võiks kujuneda Atlandi-ülesele majandusnõukogule huvipakkuvaks teemaks; märgib sellega seoses, et kuigi kaubandusvaidlused puudutavad ainult 2 % ELi ja USA vahelisest kaubandusest, on mõned nendest vaidlustest osutunud suuri vastuolusid põhjustavateks ja kulukateks;

34.

palub komisjonil Atlandi-ülese majandusnõukoguga arutada, kuidas leida suuremat sidusust kahepoolsete kaubanduslepingute ja WTO mitmepoolsete eeskirjade vahel, et tagada kõigile harmoonilisem ja lihtsam rahvusvaheline kaubandussüsteem; nõuab tungivalt, et komisjon arutaks, kuidas saavutada ELi ja USA vahel suurem kooskõlastatus kaubandustingimusi (näiteks kaubanduse ja keskkonnaga seotud sätted, kaubandus ja sotsiaalsed standardid ning kaubandus ja tööõigus) kehtestavaid meetmeid käsitlevate kahepoolsete lepingute sõlmimisel kolmandate riikidega;

35.

kutsub komisjoni üles maailma kaubandusläbirääkimiste jaoks viivitamata välja töötama kõikehõlmavat lähenemisviisi seoses kaubandusega mitteseotud probleemidega Euroopas, eriti sotsiaalsete ja keskkonnaalaste klauslite küsimuse, geograafiliste tähiste tunnustamise ja kaitse, loomade heaolu ning imporditud loomsete ja taimsete saaduste seisundiga seoses, et vältida ebaausat konkurentsi Euroopa tootjate suhtes;

36.

palub komisjonil nõuda, et Atlandi-ülene majandusnõukogu avaldaks eduaruande koostöö kohta intellektuaalomandi õiguste jõustamisel, andes sealhulgas teada oma kavandatud meetmetest koostöö tugevdamiseks võltsimise ja piraatluse vastases võitluses; nõuab selget kava, et soodustada patendiõiguse vastastikust tunnustamist rahvusvahelisel tasandil;

37.

palub, et Atlandi-ülene majandusnõukogu toetaks Doha deklaratsiooni TRIPS-lepingu kohta, millega lihtsustatakse juurdepääsu elupäästvatele ravimitele nende riikide jaoks, kellel puudub farmaatsiatoodete jaoks vajalik tootmisvõimsus; palub komisjonil tõstatada küsimus seoses USA poliitikaga, millega nähakse ette kõikidesse arengumaadega sõlmitud kahepoolsetesse lepingutesse klauslite lisamine, mille kohaselt need riigid loobuvad TRIPS-lepingu Doha deklaratsiooni sätete kohaldamisest, mis lubavad neil toota ja importida geneerilisi ravimeid, võimaldades neil nii võidelda peamiste probleemidega rahvatervise valdkonnas (AIDS, tuberkuloos jne);

38.

on seisukohal, et ükskõik milline ka ei oleks Doha arengukava tulemus, võib kaubanduse jätkuva ülemaailmse integratsiooni tagamisel ülitähtsaks osutuda Atlandi-ülese turumudeli kontseptsioon, mis näeb ette regulatiivkoostööd mittetariifsete tõkete järkjärguliseks kõrvaldamiseks;

39.

on seisukohal, et Atlandi-ülese majandusnõukogu Euroopa esindajate oluline ülesanne on veenda ELi Atlandi-üleseid partnereid vajaduses jõuda 2012. aastaks laiapõhjalise, ambitsioonika ja õiguslikult siduva Kyoto lepingu järgse korrani kasvuhoonegaaside heitkoguste osas ning töötada välja ulatuslik Atlandi-ülene projekt investeeringute ja tehnoloogia vahetamiseks ohutu ja saastevaba energiatootmise vallas;

40.

rõhutab positiivset mõju, mida Atlandi-ülese majandusintegratsiooni edenemine tõenäoliselt avaldab säästvale regionaalarengule, ning on arvamusel, et need edusammud toetavad ELi pingutusi Lissaboni strateegia rakendamiseks ning liikumiseks sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse poole; palub sellega seoses ELi vastutavatel organitel tagada, et need edusammud toetaksid kõigi ELi territooriumide harmoonilist ja tasakaalustatud arengut, ning võtta arvesse Euroopa põhimõtet tagada kõigile juurdepääs üldhuviteenustele;

41.

palub mõlemal poolel kaaluda struktureeritud regionaalpoliitikadialoogi algatamise võimalust, mis oleks hea viis regionaalpoliitika uute suundade uurimiseks, heade tavade vahetamiseks muuhulgas teadus- ja arendustegevuse alal ning lahenduse otsimiseks ühistele probleemidele, nagu kliimamuutused ja energiahinnad;

42.

kutsub Atlandi-ülest õigusloojate dialoogi võtma oma järgmiste kohtumiste päevakorda arutelu USA seaduse üle, mis käsitleb kauba läbivalgustamist, tagamaks, et Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi vahel saavutatakse selles küsimuses suurem vastastikune mõistmine; rõhutab ka vajadust arutada Atlandi-ülese õigusloojate dialoogi raames WTO Doha arengukava järgset tegevust, sealhulgas WTO reformimist, ning käsitleda inimõigusi, keskkonda ja sotsiaalseid õigusi puudutavaid sätteid kahepoolsetes kaubanduslepingutes, võttes muu hulgas eeskujuks hiljutise USA–Peruu kahepoolse lepingu, mis sisaldab üksikasjalikke ja jõustatavaid sätteid töönormide kohta;

43.

juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi otsustavale rollile kõnealuse tegevuse toetamisel ja asjaolule, et mittetariifseid tõkkeid saavad kõrvaldada üksnes õigusloojad; teeb ettepaneku korraldada igal aastal põhjalikult ettevalmistatud arutelu Atlandi-ülese majandusnõukogu raames käsitletud küsimustega seotud edusammude ja kõnealuse organisatsiooni struktuuri teemal;

44.

palub seetõttu ELi ja USA juhtidel ning Atlandi-ülese majandusnõukogu kaasesimeestel protsessi pikaajalise edu nimel seda õigusloojate otsustavat rolli arvesse võtta ning nõuab tungivalt, et Atlandi-ülese õigusloojate dialoogi esindajad kaasataks täielikult ja otseselt Atlandi-ülese majandusnõukogu töösse; võtab ühtlasi teadmiseks ettevõtjate ja tarbijate sidusrühmade tähtsuse Atlandi-ülese majandusnõukogu töö toetamisel tagasiside ja eksperditeadmistega; on siiski seisukohal, et nende nõuandvat rolli tuleb eristada USA Kongressi ning Euroopa Parlamendi õigusloomealasest rollist;

45.

võtab teadmiseks nõuanderühma moodustamise, mis koosneb Atlandi-ülese õigusloojate dialoogi, Atlandi-ülese ettevõtjate dialoogi ja Atlandi-ülese tarbijate dialoogi esindajatest; tunnustab õigusloojate ja sidusrühmade panust, mis aitas tagada Atlandi-ülese majandusnõukogu esimese, 2007. aasta novembris toimunud kohtumise edu; loodab, et lähitulevikus kasvab Atlandi-ülese töövõtjate dialoogi ja Atlandi-ülese keskkonnadialoogi roll; nõuab Atlandi-ülese töövõtjate dialoogi ja keskkonnadialoogi esimeeste lülitamist nõuanderühma koosseisu;

46.

kordab oma soovi tugevdada Euroopa Parlamendi ja USA Kongressi vahelist dialoogi ja nõuab nende kiiret kaasamist, eelkõige seoses ülemaailmsete isereguleerivate asutuste koostatavate võimalike tulevaste eeskirjadega, eesmärgiga tegelda poliitilise aruandekohustuse küsimusega võimalikult varakult;

47.

on seisukohal, et need on olulist laadi küsimused ning liikmesriikide parlamendiliikmeid tuleks korrapäraselt hoida kursis kõnealuste teemadega seotud arengutest; kutsub Euroopa Parlamendi presidenti üles tagama mehhanismi loomise kõnealusel otstarbel;

48.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Atlandi-ülese majandusnõukogu sekretariaadile ning USA Kongressile.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/7

A.

arvestades, et nõukogu ja komisjoni üheksas ELi aastaaruanne inimõiguste kohta (2007) annab üldise ülevaate Euroopa Liidu institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu;

B.

arvestades, et selle resolutsiooni eesmärk on uurida, hinnata ja vajaduse korral konstruktiivselt kritiseerida komisjoni, nõukogu ning Euroopa Parlamendi inimõigustealast tegevust;

C.

arvestades, et inimõiguste olukord Euroopa Liidus mõjutab kahtlemata otseselt ELi usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku välispoliitikat;

D.

arvestades, et inimõigused ja nende kaitse tuginevad õigusriigi põhimõtetele, demokraatlikule valitsemisele, võimude lahususe põhimõttele ja poliitilisele vastutusele, samuti poliitilistele õigustele, mis võimaldavad nendest kasu saajatel olla ise oma inimõiguste kaitsjad, ning inimõigusi ja nende kaitset tuleks edendada eelnimetatuga paralleelselt;

E.

arvestades, et tuleb püüelda selle poole, et kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepingute läbirääkimistel ja rakendamisel pöörataks rohkem tähelepanu põhiliste inimõiguste austamisele, eelkõige poliitiliste õiguste austamisele, isegi kui on tegemist oluliste kaubanduspartneritega sõlmitud kaubanduslepingutega;

F.

arvestades, et õigusemõistmine, vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on põhivabaduste ja põhiliste inimõiguste tagajatena püsiva rahu sambad ning arvestades, et püsivat rahu ei ole võimalik saavutada kokkulepete abil, mis sõlmitakse nende kaitseks, kes on vastutavad inimõiguste süstemaatilise rikkumise või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumise eest;

G.

arvestades, et inimõiguste edendamine on maailma eri piirkondades endiselt ohus, kuna inimõiguste rikkumine käib vältimatult käsikäes inimõiguste rikkujate jõupingutustega vähendada inimõigusi edendava mis tahes poliitika mõju, eelkõige riikides, kus inimõiguste rikkumised on olulise tähtsusega ebademokraatliku valitsuse võimul püsimiseks;

H.

arvestades, et 82 % puudega inimestest elab arengumaades endiselt allpool vaesuspiiri ning nende suhtes pannakse jätkuvalt toime kõige tõsisemaid inimõiguste rikkumisi, sealhulgas õiguse elule eitamine ning ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine, ning arvestades, et puudega laste olukord on selles osas eriti murettekitav;

I.

arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) põhikirja kohaselt on „[i]nimese üks põhiõigustest […] omada võimalikult head terviseseisundit, sõltumata rassist, usust, poliitilistest vaadetest ning majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest”, ning arvestades, et kõikide rahvaste tervis on rahu ja julgeoleku saavutamiseks ülimalt oluline,

1.

mõistab hukka asjaolu, et EL on endiselt kaugel sidusa ja jõulise poliitika teostamisest inimõiguste toetamiseks ja edendamiseks kogu maailmas, ja rõhutab vajadust sellise poliitika tõhusama elluviimise järele; on seisukohal, et tuleb teha olulisi edusamme, et tagada ELi kehtivate inimõigusi käsitlevate sätete range järgimine;

2.

usub, et märkimisväärsete edusammude saavutamiseks inimõiguste edendamise alal tuleks võtta meetmeid, et tugevdada ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP), mis takerdub sageli liikmesriikide riiklike huvide ülekaalu tõttu, eesmärgiga tagada, et inimõiguste edendamist peetaks esmatähtsaks, samuti tagada, et inimõiguste edendamine kui ÜVJP eesmärk, nagu on kirjas Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, viidaks rangelt ellu;

3.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et suurendada ELi võimet reageerida kiiresti inimõiguste rikkumistele kolmandate riikide poolt, muu hulgas inimõigustealase poliitika süvalaiendamise teel ELi kõikidesse välispoliitika valdkondadesse niisuguste riikide suhtes ning tegeledes inimõigustealaste küsimustega süstemaatiliselt poliitilise dialoogi raamistikus kõikidel tasanditel;

4.

kinnitab veel kord, et inimõigused – nagu määratletud peamistes rahvusvahelistes õigusaktides ja konventsioonides, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas – on universaalsed ja jagamatud õigused, mille tegelik ja tõeline austamine on oluline vahend rahvusvahelise õiguse ja korra rakendamise ja jõustamise ning rahu, vabaduse, õigusemõistmise ja demokraatia edendamise tagamiseks;

5.

on seisukohal, et inimõiguste tulemuslik õiguskaitse kohalike ja riiklike kohtute kaudu, või kus see võimalik ei ole, siis riigiüleste kohtute kaudu, peaks olema kehtestatud kui ELi poliitika selgelt väljendatud ja peamine eesmärk, alustades ÜVJPst;

6.

on seisukohal, et üks ELi peamistest poliitilistest eesmärkidest peaks olema kohtuasutuste toetamine kõikidel tasanditel osana jõupingutustest, et tagada inimõiguste tõhus järgimine, ja eelkõige rahvusvaheliste kohtute toetamine;

7.

kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles võtma esmatähtsaid meetmeid – sarnaselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomisele –, et toetada kõikide kohtute tegevust, kes tegelevad inimõiguste kaitsmisega; on eelkõige seisukohal, et Euroopa Inimõiguste Kohtu ülekoormatus tööga tuleb lahendada täiendavate rahaliste vahendite eraldamisega, ja et võimalikult suurel määral tuleks toetada Ameerika Inimõiguste Kohtu ning Inimõiguste ja Rahvaste Õiguste Aafrika Kohtu tööd ning et tuleks võtta meetmeid, et lihtsustada inimõiguste kohtu loomist Aasia ja Vahemere piirkonna riikide vahel;

8.

on seisukohal, et õigus demokraatiale – mõistetuna iga kodaniku õigusena osaleda rahva suveräänsuse teostamisel institutsioonide raames, mille suhtes kehtivad õigusriigi põhimõtted – on ajaloo käigus omandatud universaalne inimõigus, mida on selgesõnaliselt tunnustatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis, inimõiguste maailmakonverentsi 1993. aasta Viini deklaratsioonis ning ÜRO aastatuhande deklaratsioonis; on seisukohal, et kõnealune õigus demokraatiale kannab endas rahvusvahelise üldsuse institutsioonide, Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide kohustust töötada selle nimel, et kõrvaldada takistused nende piiramatul kasutamisel kogu maailmas; on seisukohal, et eesmärgiga seda saavutada, tuleb võtta uusi täiendavaid meetmeid, eriti tõelise ülemaailmse demokraatia võrgustiku loomine, mis saavutatakse olemasolevate organisatsioonide muutmise ja tugevdamise teel;

9.

on seisukohal, et vägivallatus on kõige sobivam vahend inimõiguste kasutamise, toetamise, edendamise ja täieliku austamise tagamiseks; usub, et selle edendamine peaks olema inimõigusi ja demokraatiat käsitleva ELi poliitika esmatähtis eesmärk ning kavatseb panustada sellesse, et ajakohastada ja uurida uusaegset vägivallatuse teooriat ja tava, osalt minevikus kasutatud parimate tavade võrdlevate analüüside abil; teeb eesmärgiga omistada kõnealusele ideele keskne poliitiline roll ettepaneku, et 2009. aastal kutsutaks kokku vägivallatust käsitlev Euroopa konverents ning et 2010. aasta kuulutataks nn Euroopa vägivallatuse aastaks; kutsub liikmesriike üles püüdlema ÜRO egiidi all selle poole, et tagada nn vägivallatuse aastakümne 2010–2020 väljakuulutamine;

10.

rõhutab Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruande tähtsust Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika analüüsimisel ja hindamisel ning tunnustab, et aruanne on andud ülevaate Euroopa Liidu inimõigustega seotud tegevuse suurenevast mahust;

11.

on seisukohal, et eelneva poliitika hindamiseks tuleks anda rohkem ja paremat teavet ning et tuleks esitada elemente ja suuniseid üldise lähenemisviisi muutmiseks, samuti poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks eesmärgiga võtta vastu inimõigustealane riiklik strateegia või vähemalt inimõigusi käsitlev peatükk riigi strateegiadokumentides; kordab oma nõuet hinnata regulaarselt teatud ajavahemike järel ELi inimõigustealase poliitika, inimõigustealaste vahendite ja algatuste kasutamist ning tulemusi kolmandates riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade tõhusust;

12.

tervitab 2007. aasta aruande avalikku esitlemist nõukogu ja komisjoni poolt Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärgul 2007. aasta detsembris paralleelselt iga-aastase Sahharovi auhinna andmisega mõttevabaduse eest Salih Mahmoud Mohamed Osmanile Sudaanist; on nüüd sisse seadnud korralise tava ja muutnud detsembri täiskogu istungjärgu ELi inimõigustealase tegevuse iga-aastaseks koondumispunktiks;

13.

kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles määratlema „erilist muret tekitavad riigid”, kus inimõiguste edendamine on eriti raske, ning töötama välja niisugused kriteeriumid, mille abil saaks mõõta riike nende inimõiguste olukorra alusel ja seeläbi luua konkreetseid poliitilisi prioriteete;

14.

on seisukohal, et nõukogu inimõiguste sekretariaadi kvantitatiivne ja kvalitatiivne täiustamine võimaldaks ELil endale suuremat tähelepanu juhtida ja tugevdada oma rolli inimõiguste edendamisel ning inimõiguste austamise tagamisel oma välispoliitikas; loodab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja määramine, kellest saab ka komisjoni asepresident, edendab märkimisväärselt ELi sidusust ja tõhusust kõnealuses valdkonnas;

15.

on seisukohal, et põhiõiguste ameti asutamisel saavutatud edu kujutab endast esimest sammu vastuseks Euroopa Parlamendi üleskutsele luua integreeritud eeskirjade ja asutuste raamistik eesmärgiga muuta põhiõiguste harta siduvaks ja tagada Euroopa inimõiguste konventsiooniga ette nähtud süsteemi järgimine; samuti töötada välja kõikehõlmav vähemuste õigusi käsitlev ELi poliitika; peab eriti tähtsaks asjaolu, et ameti volitused hõlmavad ka neid riike, kes on sõlminud ELiga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu;

16.

peab hädavajalikuks, et ELi eriesindajatel oleks tulevikus volitused, mille puhul mainitakse konkreetselt inimõiguste austamise edendamist ja tagamist;

17.

on seisukohal, et ELi suutlikkus kriise ennetada, nendele reageerida, neid ohjata ja lahendada on osutunud ebapiisavaks, ning nõuab, et nõukogu muudaks oma eelmisi Euroopa tsiviilrahukorpuse asutamist käsitlevaid soovitusi järgides Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilaspektid järk-järgult nn tsiviilotstarbeliseks rahuteenistuseks lühiajaliste tsiviilkriiside reguleerimiseks ja pikaajalise rahu tagamiseks; on arvamusel, et käesolevas raamistikus peaks EL tugevdama kodanikuühiskonna kohapealseid võrgustikke – omavalitsuse, riigi ja piirkondlikul tasandil–, et edendada usalduse loomist, suutlikkuse suurendamist, järelevalvet ja teadlikkuse tõstmist, toetades seeläbi kodanikuühiskonna osaluse institutsionaliseerimist piirkondlikes ja allpiirkondlikes rahu ja turvalisuse struktuurides;

18.

kordab oma nõuet, et komisjon julgustaks Euroopa Liidu liikmesriike ja kolmandaid riike, kellega on käimas läbirääkimised nende tulevase ühinemise üle, allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ja nende fakultatiivprotokollid; juhib Euroopa Liidu liikmesriikide tähelepanu eelkõige vajadusele ratifitseerida 1990. aasta kõigi võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon, mida ei ole seni (17) ratifitseerinud ükski liikmesriik;

19.

nõuab, et Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt;

20.

rõhutab vajadust tugevdada veelgi Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide aktiivset osalemist inimõiguste ja demokraatia küsimustes mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel 2008. aastal, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogu, ÜRO Peaassamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite nõukogu ning Euroopa Nõukogu töös;

21.

nõuab tõhusamat koostööd ja kooskõlastamist Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel; tervitab asjaolu, et 11. mail 2007. aastal allkirjastati Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vaheline vastastikuse mõistmise memorandum ning kutsub mõlemat osapoolt üles seda ellu viima; viitab eelkõige Junckeri 11. aprilli 2006. aasta raporti „Euroopa Nõukogu – Euroopa Liit: üks eesmärk Euroopa kontinendile” järgmistele soovitustele:

22.

nõuab tõhustatud koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel vähemuste õiguste edendamise ning piirkondlike ja vähemuskeelte kaitsmise valdkonnas; nõuab õiguslikult siduvaid Euroopa Nõukogu konventsioone, näiteks rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon ning Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta ning nende hästitoimivad seiremehhanismid; nõuab tungivalt, et arvestataks konventsiooni nõuandekomitee arvamusega, mis käsitleb aruandvate riikide võetud meetmeid, ja harta eksperdikomitee aruannetega, mis käsitlevad osalisriikide tegevuste teostamist ELi institutsioonide töös ning eelkõige ühinemisprotsessi ajal seoses kandidaatriikidega;

23.

märgib, et ÜRO inimõiguste nõukogul on potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks ELi mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib murega, et uus organ ei ole eelmise tegevusaasta jooksul oma tõsiseltvõetavust tõestanud, kuid rõhutab veel kord ÜRO inimõiguste nõukogu üliolulist rolli ÜRO üldstruktuuris; usub, et universaalse korrapärase läbivaatamise mehhanismi rakendamisega saavutatakse esimesed konkreetsed tulemused ja parendused; kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima põhjalikult kõnealust protsessi, et tagada, et see rakendaks ÜRO Peaassamblee 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni 60/251 ÜRO inimõiguste nõukogu kohta, mis on lähtepunktiks objektiivsel ja usaldusväärsel teabel põhinevale universaalsele korrapärasele läbivaatamisele, mille käigus kontrollitakse iga riigi puhul selle inimõigustealaste kohustuste ja lubaduste täitmist viisil, mis tagab katvuse universaalsuse ja võrdse kohtlemise kõikide riikide osas; kutsub nõukogu üles selles küsimuses parlamendiga konsulteerima;

24.

tervitab asjaolu, et kaebuste esitamise menetlus, mis põhineb varasemal nn 1503 menetlusel, võimaldab üksikisikutel ja organisatsioonidel jätkata kaebuste esitamist inimõiguste raskete ja usaldusväärselt tõendatud rikkumiste kohta ÜRO inimõiguste nõukogule ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et valitsusväliseid organisatsioone võetaks ÜRO inimõiguste nõukogus jätkuvalt kuulda, et nad võiksid kasutada nende nõuandvast staatusest tulenevaid eelisõigusi esitada kirjalikke teatisi ja teha suulisi deklaratsioone;

25.

kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste tähtsust ÜRO inimõiguste nõukogus; nõuab kindlalt, et volituste uuendamise protsess peab olema läbipaistev ja et tuleb teha jõupingutusi sõltumatute ja kogenud kandidaatide nimetamiseks, kes on nõuetekohaselt esindavad, seda nii geograafilises plaanis kui ka soolisest seisukohast; märgib, et Dārfūri käsitleva ekspertide rühma volitused tuleb ühendada Sudaani küsimusi käsitleva eriraportööri volitustega; märgib samuti Euroopa Liidu otsust toetada resolutsiooni, millega nõutakse inimõiguste ekspertide mandaadi pikendamata jätmist Dārfūris, ning ÜRO inimõiguste nõukogu otsust mitte pikendada mandaate Valgevene ja Kuuba osas;

26.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles jätkama surve avaldamist liikmelisuse kriteeriumide kehtestamiseks ÜRO inimõiguste nõukogu valimiste jaoks, kaasa arvatud erimenetlustele alaliste kutsete väljastamine; nõuab samuti ÜRO liikmesriikide valitsuste valimislubaduste tegeliku elluviimise üle järelevalve teostamist; nõuab, et sellest reeglist juhindutaks otsustamisel, kas EL peaks toetama kandidaatriike;

27.

kutsub sellega seoses Euroopa Liitu üles looma ametlikult kontakte muude piirkondlike rühmade demokraatlike valitsustega, et alustada ametlikku koostööd ja nõuandetegevust ÜRO inimõiguste nõukogu raames, et tagada niisuguste algatuste edu, mille eesmärgiks on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete austamine; on seisukohal, et üksnes niisuguse riikide piirkondadevahelise liidu võetud kooskõlastatud tegevuse abil saavad Euroopa Liidu mitmepoolsed inimõigustealased jõupingutused olla ÜRO foorumitel tulemuslikud, nagu on näidanud eelnimetatud ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 62/149 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta hiljutine edukas vastuvõtmine 18. detsembril 2007. aastal;

28.

tervitab asjaolu, et komisjon kasutas oma positsiooni Kimberley protsessi juhina 2007. aasta jooksul selleks, et tugevdada konfliktteemantide voolu tõkestamise mehhanisme; rõhutab taas Kimberley protsessi tähtsust, arvestades sidet konfliktteemantidega kauplemise peatamise ning püsiva rahu ja julgeoleku saavutamise vahel; tervitab samuti Türgit ja Libeeriat kui 2007. aasta uusi liikmeid ning Kongo Vabariiki, kes Kimberley protsessiga uuesti ühines (seega on liikmete koguarv 48, sealhulgas Euroopa Ühendus, mis esindab 27 liikmesriiki);

29.

tervitab tõsiasja, et Viinis toimus 2007. aasta detsembris Euroopa Liidu täielikul toetusel (18) kolmas rahvusvaheline konverents eesmärgiga saavutada rahvusvahelise lepingu sõlmimist kobarpommide tootmise, kasutamise, ümberpaigutamise ja ladustamise keelustamiseks vastavalt rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtetele; kutsub Rumeeniat ja Küprost kui ainsaid ELi liikmesriike, kes seda veel ei ole teinud, 23. veebruari 2007. aasta Oslo deklaratsiooni kobarlaskemoona kohta heaks kiitma; toetab täielikult Oslo protsessi konverentsi, mis toimus Wellingtonis 18.–22. veebruaril 2008. aastal ning mis on kokku lepitud toimuma Dublinis 19.–30. mail 2008. aastal; loodab, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid kirjutavad lepingule alla Oslos 2008. aasta lõpupoole toimuval tseremoonial;

30.

kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama aktiivseid jõupingutusi Rooma statuudi ratifitseerimise ja nõutavate riiklike rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks vastavalt nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühisele seisukohale 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (19) ja tegevuskavale; juhib tähelepanu asjaolule, et mitte kõik nõukogu eesistujariigid ei püüdle kõnealuse ühise eesmärgi poole sama jõuliselt; palub kõikidel eesistujariikidel mainida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alase koostöö olukorda kõikidel kolmandate riikidega peetavatel tippkohtumistel; nõuab niisuguste jõupingutuste laiendamist ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimisele ja rakendamisele, mis on kohtu tähtis töövahend; märgib Ühendkuningriigiga sõlmitud karistuste täideviimist käsitleva lepingu jõustumist 8. detsembril 2007. aastal (ning 2005. aastal Austriaga sõlmitud sarnase lepingu jõustumist) ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid kaaluksid samasuguste lepingute sõlmimist Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga; tunnistab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vaheline koostöö ja abistamise leping on tähtis vahend üksikutel liikmesriikidel lasuvate kohustuste täiendamiseks;

31.

tervitab Rooma statuudi ratifitseerimist Jaapani poolt 2007. aasta juulis, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 2007. aasta detsembris 105-le; nõuab tungivalt, et Tšehhi Vabariik kui ainuke Euroopa Liidu liikmesriik, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, teeks seda viivitamata; kutsub veelkord kõiki riike, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, seda viivitamata tegema (20); kutsub Rumeeniat üles tühistama oma kahepoolne immuniteedileping Ameerika Ühendriikidega;

32.

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid teeksid täies ulatuses koostööd rahvusvaheliste kriminaalõigusmehhanismidega, eelkõige tagaotsitavate vastutusele võtmisel; märgib sellega seoses rahuloluga Kongo Demokraatliku Vabariigi koostööd Germain Katanga üleandmisel Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Serbia koostööd Zdravko Tolimiri vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule ning Serbia ja Montenegro koostööd Vlastimir Đjorđjevići vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule; märgib siiski murelikult Sudaani jätkuvat tõrget koostöö tegemisel Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga Ahmad Muhammad Haruni ja Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani vahistamisel ja üleandmisel; märgib murelikult, et veel ei ole täidetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusi Issanda vastupanuarmee (Lord's Resistance Army) nelja liikme vahistamiseks Ugandas; märgib ka murelikult, et Radovan Karadžić ja Ratko Mladić on tabamata ja neid ei ole veel viidud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielik koostöö Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu ratifitseerimiseks; on täiendavalt seisukohal, et käimasolevad Libeeria endise presidendi Charles Taylori suhtes algatatud menetlused Sierra Leone erikohtus Haagis kujutavad endast olulist arengut karistamatuse lõpetamise suunas;

33.

toonitab vajadust tugevdada rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi ja tunnustab sellega seoses justiitsasjade kiirreageerimismehhanismi loomist (Justice Rapid Response mechanism) 2007. aasta novembris uue rahvusvahelise koostöömehhanismina teadmiste jagamiseks ja abi osutamiseks seal, kus teabe kindlaksmääramine, kogumine ja säilitamine oleks abiks mitmesugustele rahvusvahelise ja üleminekuõiguse võimalustele; nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus tugevdaks teavitusalaseid jõupingutusi, et kaasata uurimise all olevaid kogukondi niisugusesse edasiviiva interaktsiooni protsessi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis on loodud selle mandaadi mõistmise ja toetuse edendamiseks, ootuste ohjamiseks ning võimaldamaks kõnealustel kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades; rõhutab rolli, mida kohtuvälised mehhanismid võivad etendada inimõiguste rikkumiste ja rahvusvahelise kriminaalõiguse käsitlemisel, eeldusel et niisuguste jõupingutuste puhul järgitakse nõuetekohaselt menetlust ning need ei ole teeseldud;

34.

tervitab asjaolu, et ÜRO Peaassamblee võttis vastu deklaratsiooni põlisrahvaste õiguste kohta ning õnnitleb nõukogu ja liikmesriike niisuguse teksti vastuvõtmise toetamise puhul, mis loob raamistiku, kus riigid saavad tõrjutuse ja diskrimineerimiseta kaitsta ja edendada põlisrahvaste õigusi; märgib samal ajal murelikult, et kui ei ole uusi vahendeid kõnealuse deklaratsiooni rakendamise tagamiseks, ei saa oodata põlisrahvaste elu tõelist paranemist, eelkõige nende, kes elavad autoritaarsete või diktaatorlike režiimide all; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon jätkaks eespool mainitud ÜRO deklaratsiooni rakendamist, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) abil, kohustades eelkõige samal ajal kõiki liikmesriike ratifitseerima kiiresti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni 169, mis toetab kõnealuses deklaratsioonis esitatud põhimõtteid õiguslikult siduva vahendiga;

35.

kutsub komisjoni veel kord üles töötama välja romisid käsitlev Euroopa raamstrateegia, arvestades romide kogukondade erilist sotsiaalset olukorda Euroopa Liidus, kandidaatriikides ja Lääne-Balkani riikidega seotud stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevates riikides;

36.

nõuab tungivalt, et EL mängiks Durbani läbivaatamiskonverentsil keskset tasakaalustatud teksti saavutamisel, mis pigem võitleb rassismiga kui püüab tunnistada ebaseaduslikuks demokraatlikke riike ja edendab vihkamist, nagu juhtus Durbanis 2001. aastal;

37.

märgib kahetsusega, et hoolimata asjaolust, et komisjon on soovitanud mitmel puhul ILO konventsiooni 169 ratifitseerimist praegu, peaaegu 20 aastat pärast selle jõustumist, on selle ratifitseerinud vaid kolm liikmesriiki – Taani, Madalmaad ja Hispaania; toetab seepärast algatusi teadlikkuse tõstmiseks sellest olulisest õigusaktist ja selle tõhususe suurendamiseks kogu maailmas, tagades, et selle ratifitseerivad kõik liikmesriigid;

38.

kutsub veel kord komisjoni ja liikmesriikide saatkondi ja konsulaate üles tagama, et nende töötajad oleksid täies ulatuses teadlikud inimõigustealastest suunistest; on seisukohal, et Euroopa Liidu uue välisteenistuse loomist tuleks ennetavalt kasutada liikmesriikide ja komisjoni välismissioonide lähenemisviiside ühtlustamiseks inimõiguste valdkonnas struktuuride ja töötajate jagamise teel, et luua tõelised nn Euroopa Liidu saatkonnad;

39.

võtab teadmiseks Saksamaa ja Portugali nõukogu eesistumisperioodi püüdlused viia lõpule Euroopa Liidu inimõigustealaste suuniste väljatöötamine lapse õiguste kohta; ootab järgmise aasta jooksul niisuguste konkreetsete rakendusmeetmete projektide saamist, mis keskenduvad tervikliku ja igakülgse lähenemisviisi rakendamisele, mille töötavad välja põhisuunised;

40.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles otsima viise, kuidas parandada kooskõlastust ja koostööd nõukogu töörühmade vahel demaršide esitamisel ühist huvi pakkuvates valdkondades, näiteks nõukogu inimõiguste töörühma ja rahvusvahelise avaliku õigusega tegeleva töörühma vahel, rahvusvahelise õigusemõistmise osas kriminaalasjades ning laste ja relvakonfliktide osas;

41.

nõuab tungivalt, et nõukogu ajakohastaks suunised, et tunnustada täies ulatuses õigust olla kõrgeimale standardile vastava tervise juures kui põhiõigust, pidades eelkõige silmas valuleevendust;

42.

tervitab eelnimetatud resolutsiooni 62/149, mille ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007. aastal heaks kiitis, kutsudes kehtestama ülemaailmset moratooriumi surmanuhtluse kasutamisele, ning tunnustab selle algatuse positiivset piirkondadeülest mõju;

43.

nõuab tungivalt, et nõukogu uuendaks suuniseid surmanuhtluse kohta, et toetada igasugust tegevust Peaassamblee resolutsiooni täieliku rakendamise nimel, mis muu hulgas kutsub üles riike, kus surmanuhtlus on siiani kasutusel, järgima rahvusvahelisi standardeid ning andma tagatisi surmamõistetute õiguste kaitse garanteerimise kohta, eriti mis puudutab Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 25. mai 1984. aasta resolutsiooni 1984/50 lisas sätestatud miinimumstandardeid; juhib tähelepanu, et resolutsioonis antakse peasekretärile teavet surmanuhtluse kasutamise kohta ja tagatiste kohta surmamõistetute õiguste kaitse tagamiseks ning püütakse üha enam piirata surmanuhtluse kasutamist ja vähendada kuritegude arvu, mille eest seda võib mõista; juhib tähelepanu ka sellele, et resolutsiooni lõpus kutsutakse kõiki ÜRO liikmesriike kehtestama hukkamistele moratooriumi, et seejärel surmanuhtlus kaotada;

44.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles julgustama Hispaaniat, Itaaliat, Lätit ja Poolat, kes ei ole veel ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta, seda tegema (21); tunnistab sellega seoses, et suuniseid surmanuhtluse kohta saaks rakendada sidusamalt, kui liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid niisugused protokollid ja konventsioonid;

45.

tervitab justiits- ja siseministrite nõukogu 7. detsembri 2007. aasta otsust ühineda Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu ühisavaldusega, millega kehtestatakse surmanuhtluse vastane Euroopa päev, mida hakatakse tähistama igal aastal 10. oktoobril; tervitab 9. oktoobri 2007. aasta Euroopa konverentsi menetlusi Lissabonis, kus nõuti taas surmanuhtluse likvideerimist Euroopas ja surmanuhtluse üldise kaotamise edendamist;

46.

tervitab surmanuhtluse kaotamist Albaanias 25. märtsil 2007. aastal (kõikide kuritegude osas), Kõrgõzstanis 27. juunil 2007. aastal, Rwandas 26. juulil 2007. aastal, New Jersey osariigis (Ameerika Ühendriikides) 13. detsembril 2007. aastal ning Usbekistanis 1. jaanuaril 2008. aastal; vaatamata kuritegevuse kõrgele tasemele Guatemalas avaldab siiski kahetsust parlamendi otsuse üle surmanuhtlus kõnealuses riigis taaskehtestada või uuesti tarvitusele võtta, mis ei ole õigustatud meede; tervitab Hiina otsust jätta kõik surmanuhtlusega seotud kohtuasjad ülemkohtule läbi vaadata, kuid on jätkuvalt mures, et Hiina viib endiselt läbi kõige rohkem hukkamisi maailmas; mõistab hukka surmanuhtluse praktikas rakendamise Valgevenes, mis on vastuolus Euroopa väärtustega; mõistab hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt; tunneb sügavat muret selle pärast, et Iraani režiim mõistab endiselt surma alla 18 aasta vanuseid süüdistatavaid;

47.

märgib, et Kreeka, Leedu, Läti, Slovakkia ja Ungari ei ole piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli (OPCAT) ei allkirjastanud ega ka ratifitseerinud; märgib, et Austria, Belgia, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa ja Soome on selle allkirjastanud, kuid ei ole veel ratifitseerinud; nõuab tungivalt, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kes ei ole OPCATi siiani allkirjastanud ja/või ratifitseerinud, teeksid seda viivitamata;

48.

tunneb muret Euroopa Liidu nende liikmesriikide tõelise pühendumuse pärast inimõiguste kaitsele, kes keelduvad allkirjastamast eespool mainitud konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; palub kõikidel Euroopa Liidu liikmesriikidel, kes ei ole veel seda allkirjastanud ega ratifitseerinud, seda kiiresti teha (22);

49.

juhib nõukogu ja komisjoni tähelepanu hiljutisele uurimusele piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise kohta, mis esitati parlamendi inimõiguste allkomisjonile 28. juunil 2007. aastal ning nõukogu inimõiguste töörühmale 2007. aasta detsembris; kutsub mõlemaid üles järgima oma soovitusi, nt soovitust töötada välja selge üldine nägemus, mis keskendub riiklikul tasandil kohaliku poliitilise, sotsiaalse, kultuurilise ja õigusliku konteksti uurimisele; kutsub nõukogu ja komisjoni üles saatma pärast analüüse oma delegatsioonidele ja liikmesriikide missioonidele juhendeid, et aidata neil suuniseid rakendada;

50.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tugevdama koostööd Euroopa Nõukoguga eesmärgiga luua üleeuroopaline ala, kus ei ole piinamist ega teisi väärkohtlemise vorme, mis oleks selge märguanne sellest, et Euroopa riigid on võtnud kindla kohustuse kõnealused tavad ka oma riigi piirides kaotada;

51.

ootab piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise hindamist, mida valmistatakse ette nõukogu inimõiguste töörühmale esitamiseks; ootab kõnealuste suuniste läbivaatamise kontekstis, et nõukogu inimõiguste töörühm võtaks arutluse alla konkreetsed kriteeriumid üksikjuhtumitega tegelemiseks, et parandada suuniste rakendamist; soovitab meetmete võtmist, et kindlustada piinamise ja muude ebainimlike ning alandavate karistuste täielikust keelustamisest kinnipidamine ja seista vastu igasugustele katsetele kujundada Euroopa Liidu seisukoht, mis muudaks õiguspäraseks diplomaatiliste tagatiste kasutamise selleks, et lihtsustada isikute üleandmist riikidele, kus neid võib ohustada piinamine või muu ebainimlik või alandav karistus;

52.

nõuab piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste ajakohastamist, lähtudes ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklist 15, mis käsitleb kaitset piinamise ja julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise eest;

53.

nõuab nõukogu eesistujariigi või nõukogu sekretariaadi korrapärast kohalolekut asjaomastes ÜRO komisjonides, samuti täiendavat koostööd Euroopa Nõukogu ja selle piinamise tõkestamise komiteega, et saavutada oluline ja kasulik panus otsuste tegemisse seoses demaršidega teatud riikide suhtes;

54.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid demarše kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partnerite suhtes seoses piinamist ja väärkohtlemist keelustavate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimise või rakendamisega, samuti seoses piinamisohvritele rehabilitatsiooniabi osutamisega; kutsub Euroopa Liitu üles käsitlema piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemist oma inimõiguspoliitika põhiprioriteedina eelkõige Euroopa Liidu suuniste ja muude Euroopa Liidu vahendite, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tõhustatud rakendamise kaudu ning tagades, et liikmesriigid hoiduksid niisuguste kolmandate riikide diplomaatiliste tagatiste aktsepteerimisest, kus on reaalne oht, et inimesi piinatakse või väärkoheldakse;

55.

tervitab ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja relvakonfliktide küsimuses 13. augusti 2007. aasta aruannet, mille kohaselt peaksid ÜRO liikmesriigid kohaldama allumatute rikkujate suhtes konkreetseid ja eesmärgistatud meetmeid;

56.

tervitab ÜRO peasekretäri aruannet ning soovitusi laste ja relvakonfliktide kohta Birmas; mõistab hukka laste õiguste rasked rikkumised kõnealuses riigis ja kutsub nõukogu inimõiguste töörühma seadma oma lapsi ja relvakonflikte käsitlevate suuniste rakendamisel esikohale Birma;

57.

tervitab rahvusvaheliste lastekaitsestandardite kohaldamisel tehtud edusamme kahtlustatavate isikute vastutusele võtmise osas, näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esitatud süüdistused erinevate võitlevate rühmituste vanemliidrite vastu Kongo Demokraatlikus Vabariigis ning Ugandas nelja Issanda vastupanuarmee (Lord's Resistance Army) vanemliikme vastu esitatud süüdistused; peab märkimisväärseks saavutuseks Sierra Leone erikohtu otsust, et nooremate kui 15 aasta vanuste laste sõjategevusse värbamine ja nende kasutamine sõjategevuses on rahvusvahelise tavaõiguse kohaselt sõjakuritegu, ning selle hiljutist süüdimõistvat kohtuotsust sõjaväeliste ülemate suhtes laste värbamise eest;

58.

tervitab laste õigustele suurema tähelepanu pööramist mitmesugustes läbirääkimistes, kokkulepetes, jõupingutustes rahuvalve ja -tagamise alal, tegevuskavades ja lepingutes; rõhutab aga, et lapsi käsitlevad punktid peaksid rahulepingutes olema konkreetsed ning nende eesmärgid peaksid olema saavutatavad;

59.

tervitab laste õigustele suurema tähelepanu pööramist mehhanismides, mille abil võetakse kurjategijaid vastutusele rahvusvahelise õiguse raames (tunnustades sellega seoses Libeeria tõe- ja lepituskomitee sellekohaseid jõupingutusi 2007. aastal), olulise vahendina, mille abil leiab rakendust laste õigus osaleda nende elu mõjutavates otsustes; rõhutab aga, et kõik niisugused kaasamised peavad juhinduma laste parimatest huvidest, sealhulgas eakohase poliitika ja eakohaste menetluste rakendamise ning lapsohvrite rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise edendamise abil;

60.

tunneb heameelt edusammude üle integreeritud desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise standardeid (2006), relvajõudude või relvastatud rühmitustega seotud lapsi käsitlevate Pariisi põhimõtete ja suunistega (2007) seotud poliitika sõnastamisel; rõhutab siiski, et nüüd on vaja tulemuslikku rakendamist;

61.

tervitab asjaolu, et veel seitse riiki (Argentina, Guatemala, Horvaatia, Laos, Maroko, Mauritaania ja Ukraina) on ühinenud rahvusvahelise kohustusega lõpetada laste värbamine relvastatud konfliktides, mida tuntakse ka Pariisi kohustuste nime all, ning peab kahetsusväärseks, et Ameerika Ühendriigid ei ole sellele alla kirjutanud vastuseisu tõttu Rahvusvahelist Kriminaalkohust käsitlevale klauslile;

62.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 11 Euroopa Liidu liikmesriiki on kirjutanud alla Genfi deklaratsioonile relvastatud vägivalla ja arengu kohta, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 42ni; nõuab tungivalt, et ülejäänud 16 Euroopa Liidu liikmesriiki, kes ei ole Genfi deklaratsioonile veel alla kirjutanud, teeksid seda viivitamata;

63.

kutsub neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles viivitamata allkirjastama ja ratifitseerima lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid (23);

64.

tuletab meelde lõpliku lahenduse puudumist lahendamata konfliktide osas ENP riikides; rõhutab, et sellised olukorrad loovad konteksti, kus eiratakse õigusriigi põhimõtteid ja jäetakse tähelepanuta inimõiguste rikkumised nendes piirkondades, ning samuti kujutavad need endast ühte peamist takistust lapse kõigi õiguste austamisel; nõuab, et ELi võetavate meetmete kontekstis kõnealuses valdkonnas tegeldaks esmajärjekorras laste ja nende perekondade konkreetse olukorraga Euroopa naabruspoliitika riikide lahendamata konfliktide piirkonnas;

65.

märgib, et nõukogu eesistujariik Portugal järgis suuniste raames Saksamaa algatusi ning tegi kõikidele ELi diplomaatilistele missioonidele esmatähtsates riikides ülesandeks käsitleda nõukogu inimõiguste töörühma poolt 15. juunil 2007. aastal vastu võetud riigispetsiifilisi strateegiaid püsivate juhistena, mis tuleb liita missioonide juhtide töösse valdkonnas, mis käsitleb lapsi relvastatud konfliktides; tunneb heameelt asjaolu üle, et nõukogu eesistujariik edastas asjaomastelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt saadud aruanded konkreetsete riikide kohta ka kohalikele eesistujatele; väljendab heameelt eesistujariik Sloveenia algatuse üle tellida uuring ELi meetmete mõju kohta lastele, keda on mõjutanud relvakonfliktid; rõhutab sellega seoses suuniste piiratud mõjule laste ja relvakonfliktide puhul, eelkõige asjaolu tõttu, et enamikku komisjoni delegatsioonidest ja liikmesriikide saatkondadestei teavitatud sellest, et nende vastuvõtjariiki peetakse suuniste kohaldamise suhtes esmatähtsaks riigiks;

66.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama oma humanitaarabi- ja kaubanduspoliitikasse jõupingutused, et võidelda laste sunniviisilise töö vastu;

67.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles rakendama Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta läbipaistvamalt ja süstemaatilisemalt, arvestades, et see on oluline ja uuenduslik vahend inimõiguste kaitsjate toetamiseks ja nende kaitsmiseks, kes on ohustatud;

68.

loodab, et inimõiguste kaitsjaid käsitlevate suuniste pidamisega Euroopa Liidu inimõigustealase välispoliitika tähtsaimaks osaks kaasneb ka nende suuniste tõhus rakendamine kohalikes strateegiates 120 riigi suhtes;; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu poliitiliste sammude puudumine inimõiguslaste kaitseks teatavates riikides, näiteks Hiinas, Tuneesias, Etioopias, Iraanis ja Venemaal näib andvat tunnistust Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise konsensuse puudumisest, kusjuures üksikud liikmesriigid seavad esiplaanile erinevad välispoliitilised huvid, muutes nõnda ühismeetmed võimatuks;

69.

leiab, et ühtne lähenemisviis peaks keskenduma ka suutlikkuse suurendamise tugevdamisele inimõiguste aktivistide, sealhulgas nende seas, kes on pühendunud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kaitsmisele, ning edendama konsultatsiooni- ja koostoimemehhanisme nende ja valitsuste vahel sellistes küsimustes nagu demokraatlikud reformid ja inimõiguste edendamine, eriti kui on kaalul demokratiseerimisprotsessid;

70.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles aktiivselt julgustama inimõiguste kaitsjaid levitama teavet mittevägivaldsete teooriate ja praktika kohta ning püüdma edendada parimate tavade tundmist ning nende vahetamist omavahel, tuginedes oma praktilistele kogemustele;

71.

palub nõukogul ja liikmesriikidel viivitamata kaaluda inimõiguste kaitsjate eriviisade väljastamise küsimust, lisades ühisesse viisaseadustikku selge viite inimõiguste kaitsjate konkreetsele olukorrale ning luues nõnda eriomase ja kiirendatud viisade väljastamise korra, mis võiks toetuda Iiri ja Hispaania valitsuse kogemusele kõnealuses küsimuses; on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid toetavate Euroopa Liidu demaršide konfidentsiaalsus on vahel kasulik, kuid palub, et vaatamata konfidentsiaalsusele teavitaksid Euroopa Liidu kohalikud esindused demaršidest alati konfidentsiaalselt ka vastava riigi valitsusväliseid organisatsioone;

72.

märgib, et vaatamata märkimisväärsetele majanduslikele reformidele püsivad Hiinas ikka veel süstemaatilised poliitilised ja inimõiguste rikkumised, mis võtavad selliseid vorme nagu poliitilised vangistused, juristide, inimõiguste aktivistide ja ajakirjanike ründamine ning hirmutamine, kaasa arvatud Weiquani liikumine, sõltumatu kohtunikkonna puudumine, sunniviisiline töö, sõna- ja usuvabadus ning usuliste ja etniliste vähemuste õigused, meelevaldsed kinnipidamised, Laogai laagrisüsteem ja väited organite kogumise kohta; on samamoodi mures ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide kandmise pärast musta nimekirja, kuhu kuuluvad ka dalai-laama ning tema kaaslased ja Falun Gongi järgijad;

73.

avaldab kahetsust asjaolu üle, et Valgevenes on registreeritud vaid viis inimõiguste organisatsiooni ja et ametivõimud püüavad jätkuvalt neid rühmi hirmutada ja kontrollida, lükates samal ajal korduvalt tagasi teiste inimõiguste rühmade seadusliku registreerimise taotlusi; tervitab ÜRO peaassamblee 2007. aasta mai otsust lükata tagasi Valgevene taotlus saada koht inimõiguste komisjonis, osutades Valgevene kehvale inimõiguste olukorrale; nõuab veel kord tungivalt, et Valgevene ametivõimud lõpetaksid inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu suunatud hirmutamise, ahistamise, sihipärased vahistamised ja poliitilistel motiividel vastutusele võtmised Valgevenes;

74.

tunneb suurt muret selle pärast, et 2007. aastal intensiivistasid Iraani ametivõimud sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja juristide ahistamist, püüdes takistada neid inimõiguste rikkumisi avalikustamast ja jälgimast; avaldab kahetsust nende valitsusväliste organisatsioonide sulgemise pärast Iraani valitsuse poolt, kes toetavad kodanikuühiskonna osalust ja tõstavad teadlikkust inimõiguste rikkumistest, kaasa arvatud need valitsusvälised organisatsioonid, kes annavad naissoost vägivallaohvritele õigus- ja sotsiaalabi;

75.

rõhutab veelkord, et on oluline teha suuniste rakendamise teatmik kättesaadavaks kohapealsetele inimõiguste kaitsjatele; õhutab COHOMi levitama piirkondlikes tugipunktides ja saatkondades ning delegatsioonides inimõiguste kaitsjaid käsitlevate Euroopa Liidu suuniste tõlkeid nendes Euroopa Liidu keeltes, mis on kolmandates riikides lingua franca, ning tähtsaimates mitte-ELi keeltes; tervitab asjaolu, et juba on olemas tõlked näiteks araabia, hiina, pärsia ja vene keelde, kuid rõhutab, et on vaja teha rohkem kohalikke tõlkeid; nõuab tungivalt, et Euroopa Liidu liikmesriigid lihtsustaksid viisade väljastamist inimõiguste kaitsjatele, keda on kutsutud Euroopa Liidus korraldatud üritustele või kes põgenevad halvenenud julgeolekutingimuste tõttu;

76.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles algatama inimõigustealaste dialoogide suuniste üleüldist hindamist ning töötama välja selged näitajad iga dialoogi mõju kohta, samuti dialoogide algatamise, peatamise ja jätkamise kriteeriumid;

77.

kordab oma seisukohta, et inimõigustealaseid dialooge tuleks laiendada nii, et need hõlmaksid olukorda nii kolmandates riikides kui ka Euroopa Liidus, et suurendada kõnealuse dialoogi usaldusväärsust;

78.

kordab oma üleskutset vaadata inimõiguste alased küsimused läbi kõrgeimal poliitilisel tasandil, et anda inimõiguste probleemidele suuremat poliitilist kaalu ja et takistada liikmesriikidel või kolmandatel riikidel inimõigustealaste küsimuste poliitilisest dialoogist väljajätmist; on seisukohal, et seda dialoogi ei tohiks seepärast kunagi kasutada selle teema jätmiseks üksnes ekspertide arutada, mis alandaks selle teisejärgulisele positsioonile võrreldes teiste poliitiliste teemadega; kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles võtma järgmisi meetmeid:

79.

rõhutab selles kontekstis veel kord parlamendi eelnimetatud 6. septembri 2007. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõigustealaste dialoogide toimimise ja kolmandate riikidega inimõiguste küsimuses konsulteerimise kohta; rõhutab sellega seoses, et 2008. aasta jaanuaris algatati nõukogu, komisjoni ja parlamendi inimõiguste allkomisjoni vaheline dialoog, et viia ellu kõnealuse resolutsiooni soovitusi seoses Euroopa Parlamendi osalusega dialoogides üldiselt; tuletab sellega seoses meelde nõukogu kohustust konsulteerida Euroopa Parlamendiga ja võtta asjakohaselt arvesse parlamendi seisukohti vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 21;

80.

rõhutab vajadust põhjalikult tõhustada inimõigustealast dialoogi Euroopa Liidu ja Hiina vahel ning on mures, et Hiina vastas ainult kahele kolmandikule ELi poolt dialoogi käigus tõstatatud küsimustest konkreetsete murettegevate juhtumite kohta; väljendab rahutust tõsiste inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ning rõhutab, et vaatamata Hiina valitsuse lubadustele, mis on antud, arvestades eelseisvaid olümpiamänge vastavalt olümpiahartale, ei ole inimõiguste olukord kohapeal paranenud; vastavalt olümpiahartale väljendab heameelt asjaolu üle, et Hiina teeb tööd selleks, et viia ellu piinamise küsimusi käsitleva eriraportööri soovitusi ja on hiljuti andnud kohtutele suunised mitte toetuda ülestunnistustele; märgib, et vaatamata Hiina valitsuse korduvatele kinnitustele kavatsuse kohta ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, ei ole seda siiski siiani tehtud; avaldab kahetsust, et 28. novembril 2007. aastal Pekingis toimunud Euroopa Liidu ja Hiina tippkohtumisel ei võetud vastu ELi – Hiina ühist deklaratsiooni inimõiguste kohta, kuigi algselt anti teada kavatsusest seda teha; palub nõukogul anda parlamendile diskussioonide järel üksikasjalikumat teavet, kaasa arvatud nõukogu ja liikmesriikide poolt üksikjuhtudel esitatud demaršide detailne loetelu; märgib, et selliseid probleeme tuleks Pekingi olümpiamängude lähenedes rõhutada, arvestades, et olümpiamängud annavad tähtsa ajaloolise võimaluse inimõiguste edendamiseks Hiinas; on sellega seoses jätkuvalt mures Hiina seadusandluse, kaasa arvatud riigisaladuste süsteemi pärast, mis ei ole piisavalt läbipaistev, võimaldamaks arendada head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtetele tuginevat süsteemi; on mures Hiina ja rahvusvahelise meedia vabadusele seatud piiride pärast, kaasa arvatud piirangud Internetile, blogimisele ja infole juurdepääsule nii Hiina kui ka rahvusvahelise ajakirjanduse jaoks; on samamoodi mures ajakirjanike ja inimõiguste aktivistide kandmise pärast musta nimekirja, kuhu kuuluvad ka dalai-laama, tema kaaslased ja Falun Gongi järgijad; nõuab sellega seoses väljapaistva AIDSi valdkonna aktivisti Hu Jia viivitamatut vabastamist; rõhutab vajadust jätkata ka pärast olümpiamänge inimõiguste olukorra ja selle valdkonna õigusaktide muutmise hoolikat jälgimist; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit tagaks kaubandussuhete sõltuvuse inimõigustealastest reformidest, ning palub selles suhtes nõukogul viia läbi inimõiguste olukorra üleüldine hindamine enne mis tahes uue partnerluse või koostöö raamlepingu sõlmimist; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tõstatama Sise-Mongoolia autonoomse piirkonna, Ida-Turkestani ja Tiibeti autonoomse piirkonna küsimusi, toetama aktiivselt läbipaistvat dialoogi Hiina valitsuse ja Tiibeti eksiilivalitsuse saadikute vahel ning panema rõhku Hiina Aafrika-poliitika inimõigustega seotud mõju küsimusele; on jätkuvalt mures uiguuride inimõiguste süstemaatilise rikkumise pärast Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas;

81.

on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud positiivsete edusammude puudumise tõttu inimõiguste olukorra parandamisel ja Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatiat, institutsioonilisi ja konstitutsioonilisi reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõiki Iraani inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; tunneb sügavat muret, et põhiliste inimõiguste, eriti sõna- ja kogunemisvabaduse austamine Iraanis halvenes jätkuvalt 2007. aastal; mõistab hukka Iraani ametivõimude poolt 2007. aasta aprilli alguses käivitatud uue kõlbluskampaania, mille käigus arreteeriti „amoraalse käitumise vastu võitlemise” eesmärgil tuhandeid mehi ja naisi; mõistab hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt;

82.

väljendab kahetsust, et Euroopa Liidu ja Venemaa konsultatsioonid inimõiguste teemal ei ole andnud tulemusi ning nõuab, et parlament oleks sellisesse protsessi kaasatud; toetab nõukogu ja komisjoni tehtud jõupingutusi saavutada olukord, kus konsultatsioonid toimuksid vaheldumisi Venemaal ja Euroopa Liidus ning neis osaleksid ka teised Venemaa ministrid lisaks välisministrile ning kus Venemaa delegatsioon võtaks osa Venemaa ja Euroopa parlamendiorganite või valitsusväliste organisatsioonide koosolekutest, mis on konsultatsioonidega seotud; väljendab kahetsust, et Euroopa Liit ei ole saavutanud Venemaal edu poliitiliste muudatuste taotlemisel eelkõige seoses selliste tundlike teemadega nagu olukord Tšetšeenias ja teistes Kaukaasia vabariikides, kohtunike sõltumatus ja karistamatus, inimõiguste kaitsjate ja poliitvangide, sealhulgas Mihhail Hodorkovski kohtlemine, meedia sõltumatus ja sõnavabadus, etniliste ja usuliste vähemuste kohtlemine, õigusriigi põhimõtete järgimine ja inimõiguste kaitsmine relvajõududes, diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel ning teised teemad; usub, et pikaajalist debatti Tšetšeenia küsimuses tuleks laiendada, nii et see hõlmaks ka halvenevat olukorda Inguššias ja Dagestanis; kutsub Venemaa ametivõime üles kaitsma rahvusvähemusi Mari Eli Vabariigis ning tagama inimõiguste ja vähemuste õiguste austamine kooskõlas Mari ELi põhiseaduse ja Euroopa standarditega; mõistab hukka ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, poliitvangide ja valitsusväliste organisatsioonide jätkuva tagakiusamise, näiteks Novaja Gazeta ja Nižni Novgorodi sallivuse edendamise fondi hiljutise kimbutamise; tunneb muret selle pärast, et uued valitsusväliseid organisatsioone käsitlevad Vene õigusaktid osutusid 2007. aastal, pärast jõustumist, avatuteks omavolilisele ja valikulisele rakendamisele ning neid on kasutatud seaduslike valitsusväliste organisatsioonide tegevuse takistamiseks, piiramiseks ja karistamiseks, aidates sellega kaasa valitsusväliste organisatsioonide kasvavale kindlusetusele ja haavatavusele; väljendab kooskõlas Amnesty Internationali 2007. aasta detsembri aruandega lisaks muret seoses sellega, et prokuratuur ei austa jätkuvalt Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi õigust õiglasele kohtupidamisele kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, ning väljendab pahameelt Jukose endisele aseesimehele Vassili Aleksanjanile elupäästvast ravist keeldumise üle, vaatamata sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president on kutsunud korduvalt üles sellist arstiabi osutama; kutsub Venemaad tungivalt üles võtma meetmeid sõnavabaduse ja ajakirjanike ning inimõiguste kaitsjate turvalisuse kaitseks; on sellega seoses seisukohal, et Euroopa Liit peaks pidama prioriteediks Venemaa koostööd OSCE, Euroopa Nõukogu ja ÜRO inimõiguste mehhanismidega, samuti kõikide asjakohaste inimõiguste konventsioonide ratifitseerimist, eriti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni protokolli nr 14, millega muudetakse konventsiooni kontrollisüsteemi; mõistab hukka Venemaa soovimatuse kutsuda rahvusvahelisi valimisvaatlejaid piisaval hulgal ja piisavalt vara, nii et neil oleks võimalik valimis OSCE standardite järgi korralikult vaadelda, tehes sellega võimatuks OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste ametil (ODIHR) viia kooskõlas oma volitustega läbi kavandatud valimisvaatlusmissiooni, ning on seepärast sunnitud seadma kahtluse alla 2007. aasta parlamendivalimiste ja 2008. aasta presidendivalimiste demokraatlikud volitused; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon tõstataksid kõrgeimatel kohtumistel Venemaa ametivõimudega ning uues partnerlus- ja koostöölepingus inimõiguste küsimusi, sealhulgas ka üksikjuhtumeid; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks lisaks inimõiguste klauslile selgemad kohustused ja tõhusamad järelevalvemehhanismid, et saavutada inimõiguste olukorra reaalne paranemine;

83.

nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon asutaksid inimõiguste allkomisjonid kõikide naaberriikidega; kordab oma üleskutset parlamendiliikmetele ühineda ettevalmistustega selliste allkomisjonide koosolekuteks ning olla informeeritud nende tulemustest; on seisukohal, et kui esimestel kohtumistel võiks keskenduda usalduse loomisele partnerite vahel ning panna alus allkomisjoni kestvusele, nagu Tuneesia puhul, siis edasi tuleks liikuda tulemustele orienteeritud etappi, kus seatakse konkreetseid eesmärke ja pannakse paika edu näitajad ning kus on võimalik tõstatada üksikjuhtumeid – nii nagu praegu Marokoga; rõhutab, et inimõigustealased arutelud ei tohiks kindlasti piirduda kõnealuste allkomisjonidega, ning rõhutab vajadust lisada nimetatud teemad kõige kõrgemal tasemel poliitilisse dialoogi, et suurendada selles valdkonnas ELi poliitika sidusust ja vähendada lahknevusi mõlema poole pressiavaldustes inimõiguste olukorra kohta; tervitab nõukogu 16. oktoobri 2007. aasta avaldust, et ELi ja Liibüa vahelist tulevast raamlepingut puudutavatel aruteludel käsitletakse muu hulgas konkreetselt koostööd ja edusamme inimõiguste valdkonnas;

84.

tuletab meelde halvenevat olukorda Süürias, kus režiimi ametiasutused keelduvad andmast inimõiguste rühmadele ametlikku staatust ja kus inimõiguste rühmi ahistavad julgeolekuteenistused ning kus nende liikmeid vangistatakse õigusliku staatuse puudumise pärast; mõistab hukka teisitimõtlejate ja opositsioonierakondade liikmete vahistamised ning nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kutsuksid Süüria valitsust üles vabastama niimoodi kinnipeetud ajakirjanikud, inimõiguste aktivistid ja sõltumatud juristid ning lõpetama erakorraline seisukord;

85.

mõistab hukka Valgevene ametivõimude meetmed opositsiooni vastu; märgib, et kõnealused meetmed on võtmas ühe rohkem süstemaatiliste katsete vormi alandada ja väärkohelda opositsiooni liikmeid; juhib näitena tähelepanu Sahharovi auhinna võitja Aleksander Milinkevitši hiljutisele vahistamisele; märgib, et Euroopa Liidul ei ole olnud edu olukorra parandamisel seoses inimõiguste reformiga Valgevenes;

86.

väljendab sügavat rahulolematust inimõiguste katastroofilise olukorraga Gaza sektoris; kutsub kõiki asjaomaseid osapooli üles ühinema inimõiguste ülddeklaratsiooniga; tuletab veel kord meelde ja jääb kindlaks oma 21. veebruari 2008. aasta resolutsioonile olukorra kohta Gaza sektoris (24);

87.

tunnustab nõukogu ja komisjoni püüdlusi korraldada 2008. aasta mais Euroopa Liidu ja Usbekistani inimõigustealase dialoogi teine voor ja kiidab komisjoni kavatsuse eest korraldada dialoogi raames kodanikuühiskonna seminar meediavabaduse teemal – võimaluse korral Taškendis; juhib taas tähelepanu asjaolule, et inimõigustealase dialoogi pidamine ja ekspertide kohtumised 2005. aasta Andidžoni massimõrva teemal ei kujuta iseendast edasiminekut ning neid ei saa tuua sanktsioonide tühistamise põhjuseks; märgib, et kuna Andidžoni massimõrva küsimuses ei ole sõltumatut rahvusvahelist uurimist toimunud ja inimõiguste olukord Usbekistanis ei ole sugugi paranenud – ning kuna need on Euroopa Liidu poolt sanktsioonide tühistamiseks seatud eeltingimused – siis on loogiline, et Usbekistanile kehtestatud sanktsioone pikendati; tervitab asjaolu, et üldasjade ja välissuhete nõukogu 15.–16. oktoobri 2007. aasta otsustega kehtestati konkreetsed tingimused, mis tuleb kuue kuu jooksul täita, et viisapiirangute peatamine jõusse jääks; kutsub nõukogu ja komisjoni üles põhjalikult hindama, missugune mõju on otsusel peatada kuueks kuuks mõned viisapiirangud, mis moodustavad osa Euroopa Liidu sanktsioonidest Usbekistanile, ning vaatama veel kord üldist inimõiguste olukorda selles riigis; taunib tõsiasja, et Usbekistan ei ole siiani suutnud edu saavutada mitte üheski nimetatud suhtes; tunnustab inimõiguste allkomisjoni tehtud tööd inimõiguste olukorra tähelepanelikul vaatlemisel iga kuue kuu tagant, et esitada nõukogule regulaarselt parlamendi hinnanguid ja soovitusi selles küsimuses kohaldatava ELi poliitika osas;; on jahmunud Usbekistanis 23. detsembril 2007. aastal peetud presidendivalimiste üle, mis demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste ameti andmeil toimusid „rangelt kontrollitud poliitilises keskkonnas, kus ei olnud ruumi sisulisele opositsioonile ning … ei vastanud paljudele OSCE nõuetele demokraatlike valimiste suhtes”; mõistab hukka sõltumatu Ilkhomi teatri asutaja ja kunstilise juhi Mark Wei mõrva Taškendis 9. septembril 2007. aastal ja ajakirjaniku ning Usbekistani režiimi kriitiku Ališer Saipovi mõrva Kõrgõzstani linnas Ošis 24. oktoobril 2007. aastal; kordab oma üleskutset vabastada viivitamata poliitilised vangid (25);

88.

toetab nõukogu soovi alustada inimõigustealaseid dialooge ka kõikide ülejäänud Kesk-Aasia riikidega; nõuab, et need dialoogid oleksid orienteeritud tulemustele ning oleksid kooskõlas Euroopa Liidu suunistega kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta, tagades kodanikuühiskonna ja Euroopa Parlamendi kaasamise; nõuab, et dialoogide alustamiseks oleks olemas vajalikud ressursid nõukogu ja komisjoni sekretariaadis;

89.

märgib, kui tähtsad on nii Türgi kui ka ELi poolt Türgi ELiga ühinemisprotsessiga seoses võetud kohustused käimasolevate Türgi inimõigustealaste reformide jaoks;

90.

loodab, et Benazir Bhutto mõrva eest vastutavad isikud tehakse kindlaks ja võetakse vastutusele nii kiiresti kui võimalik; juhib tähelepanu inimõiguste olukorra halvenemisele Pakistanis kogu 2007. aasta jooksul, eriti ohule kohtunike sõltumatusele ja meediavabadusele; mõistab seda silmas pidades hukka Pakistani endise ülemkohtu esimehe Iftikhar Mohammad Choudhry vastu suunatud laimukampaania ning samuti asjaolu, et ta on ametist kõrvaldatud ning pandud koduaresti; kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama liikumist demokraatia nimel, mille algatas kohtunikkond ja advokatuur, eelkõige kutsete laiendamisega mõnele oma esindajale, sealhulgas hr Choudhryle; nõuab kõikide ametist kõrvaldatud kohtunike ametisse ennistamist; märgib ära uue strateegiadokumendi vastuvõtmist Pakistani kohta ja tunneb heameelt, et kogu dokumendis on asetatud rõhku konfliktide ennetusele ning inimõigustele; märgib, et Euroopa Ühenduse ja Pakistani ühiskomisjoni esimene kohtumine toimus 24. mail 2007. aastal Islamabadis ning rõhutab, et inimõiguste küsimused peaksid olema komisjoni päevakorra esirinnas kõikidel järgmistel kohtumistel;

91.

rõhutab, et jõupingutusi kaotada igasugune naiste suguelundite moonutamine tuleks suurendada nii rohujuuretasandil kui ka poliitika kujundamises, juhtimaks tähelepanu asjaolule, et niisugune moonutamine on nii soolise võrdõiguslikkuse küsimus kui ka füüsilise puutumatusega seotud inimõiguste rikkumine;

92.

nõuab, et inimõigustealastes dialoogides käsitletaks selgesõnaliselt naiste õiguseid, eelkõige naiste ja tüdrukute diskrimineerimise ja nendevastase vägivalla kõikide vormide kaotamist – sinna kuuluvad kõige silmapaistvamalt soolisel valikul põhinevad abordid, kõik kahjustavad tavad ja kombed, nagu naiste suguelundite moonutamine ja varased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naisetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine, ning et jäetaks kõrvale mis tahes kombele, tavale või usulisele kaalutlusele osutamine riikide poolt selleks, et vältida oma kohustusi selline julmus ja igasugused muud naise elu ohustada võivad tavad kaotada;

93.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles kasutama inimõiguste klauslit, et muuta naiste suguelundite moonutamise kõikide vormide vastu võitlemine suhetes mitteliikmesriikidega prioriteediks, eelkõige nende riikidega, kellel on Euroopa Liiduga Cotonou lepingu raames (praegu Euroopa partnerluslepingute alusel) eelissuhted, ning avaldada neile survet vajalike õiguslike, haldus-, kohtu- ja ennetusmeetmete võtmiseks sellise tegevuse lõpetamiseks;

94.

tuletab meelde aastatuhande arengueesmärke ja rõhutab, et hariduse kättesaadavus ja tervis on põhilised inimõigused; usub, et ELi arengu- ja inimõiguste poliitikas tuleb rohkem rõhutada terviseprogramme, sealhulgas seksuaaltervise programme, soolise võrdsuse edendamist, naiste mõjutamisvõimaluste parandamist ja lapse õiguste edendamist eelkõige seal, kus soopõhine vägivald on valdav ning naised ja lapsed on ohustatud HIV/AIDSi viirusest või neile ei anta teavet, ennetamisvõimalusi ja/või ravi; palub komisjonil integreerida põhilised tööõigused ja inimväärse töö küsimused arengupoliitikasse, eelkõige kaubandusega seotud abiprogrammidesse;

95.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa eelkõige sellele, et Aafrika Liidu liikmesriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid Aafrika Liidu protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas;

96.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmeriike üles edendama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit (EIDHR) ning tagama rahaliste vahendite eraldamist tegevuste jaoks, mille sihiks on kaotada naiste suguelundite moonutamise kõik vormid;

97.

mõistab hukka jätkuva inimõiguste ja demokraatia rikkumise sõjaväehunta poolt Birmas ning toetab Euroopa Liidu pühendumist oma seatud eesmärkide saavutamisele, nimelt kaasavale ja tõelisele kolmepoolsele dialoogile sõjaväelise režiimi, demokraatliku opositsiooni (nimelt Rahvuslik Demokraatialiiga, kes võitis 1990. aasta valimised) ja etniliste rahvuste vahel eesmärgiga kindlustada rahvuslikku leppimist, mis on vajalik demokraatiale üleminekuks Birmas, ja seadusliku, demokraatliku tsiviilvalitsuse moodustamisele, mis austab oma rahva inimõigusi ja taastab normaalsed suhted rahvusvahelise üldsusega; tervitab asjaolu, et nõukogu võttis 2007. aasta novembris vastu ühise seisukoha, milles pikendati seniste piiravate meetmete kehtimist ning kehtestati uusi piiravaid meetmeid, kuid kahetseb, et neist meetmetest jäi puutumata olulisi sektoreid, näiteks energiasektor ning finants- ja pangandussanktsioonid sõjaväelise režiimi vastu; on seoses sellega seisukohal, et piiravate meetmete vastuvõtmisega peaks tavapäraselt kaasnema kindel toetus kodanikuühiskonnale, mida Birmas toimunud ei ole; mõistab hukka Birma ametivõimude julma reageerimise buda munkade ja teiste rahumeelsete meeleavaldajate demonstratsioonidele; taunib demokraatia aktivistide ja ajakirjanike vahistamisi ja kinnipidamist ning kutsub nõukogu üles jätkama Birma inimõiguste olukorra rõhutamist ÜRO inimõiguste nõukogus kui põhiprioriteeti ja jätkama surve avaldamist, et toimuks Tomas Ojea Quintana, ÜRO eriraportööri inimõiguste küsimustes Birmas teine visiit kõnealusesse riiki, et hinnata veel inimõiguste rikkumisi; tervitab Piero Fassino määramist Euroopa Liidu erisaadikuks Birmasse ning palub komisjonil EIDHRi raames aktiivselt toetada Birma demokraatiameelset liikumist; mõistab hukka Kareni Rahvusliku Liidu peasekretäri Padoh Mahn Sha tapmise (Sha mõrvati oma kodus Tais 14. veebruaril 2008. aastal); palub, et toimuks kõnealuse tapmise asjaolude uurimine ja et EL väljendaks pahameelt sõjaväelise režiimi vastu ning nõuaks tungivalt paremat kaitset Birmast pärit Tais elavatele pagendatud demokraatlikele liidritele; tunneb muret selle pärast, et Birma põgenikud Malaisias on äärmiselt haavatavad ja neid ähvardab suur vahistamis-, kinnipidamis-, peksu- või väljasaatmise oht Malaisia ametivõimude poolt; nõuab tungivalt, et nõukogu kutsuks Malaisia ametivõime üles lõpetama põgenike julm kohtlemine, et nõukogu julgustaks ÜRO põgenike ülemkomissari (UNHCR) registreerima kõik põgenikud, et pakkuda paremat kaitset ning et nõuda tungivalt, et rohkem riike nõustuksid Malaisiast pärit Birma põgenikke ümberasustamiseks vastu võtma;

98.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles keskenduma inimõiguste küsimustes erilist muret tekitavatele riikidele; julgustab nõukogu eelkõige rakendama täies ulatuses Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning eraldama täiendavaid vahendeid projektide jaoks EIDHRi raames, eriti demokraatia edendamiseks Birmas, Eritreas, Kuubal, Laoses, Põhja-Koreas, Zimbabwes, Usbekistanis, Valgevenes ja Vietnamis; on seisukohal, et nende projektide kujundamine ja rakendamine ei peaks sõltuma vastavate režiimide nõusolekust või koostööst;

99.

tervitab Euroopa esimese inimkaubanduse vastase päeva tähistamist 18. oktoobril 2007. aastal, mille eesmärgiks on suurendada teadlikkust inimkaubanduse probleemist ning rõhutada Euroopa Liidu pikaajalist pühendumist selle kaotamisele;

100.

tervitab eesistujariigi Portugali ja nõukogu korraldatud Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit, mis toimus Lissabonis 2007. aasta detsembris ning millel käsitleti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste teemasid; kiidab heaks foorumi soovitused, mis kinnitasid inimõiguste jagamatust ja kõikehaaravust ning millel õnnestus ühendada Euroopa Liidu poliitikavaldkondade välimisi ja sisemisi aspekte; julgustab seepärast nõukogu ja komisjoni tugevdama piisava inimõiguste mõju hindamise kaudu praegust komisjoni kaubanduse peadirektoraadi läbiviidavat jätkusuutlikkuse mõju hindamist;

101.

tervitab genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest vastutavate isikutega seotud Euroopa Liidu kontaktpunktide võrgu neljandat kohtumist, mis leidis aset Haagis 7. ja 8. mail 2007. aastal; võtab teadmiseks selle kohtumise töö, mis oli täielikult pühendatud Rwandale ja Rwanda kahtlusaluste uurimisele Euroopa riikide poolt; avaldab kahetsust selle üle, et Portugali eesistumise ajal ei ole korraldatud võrgu viiendat kohtumist; tuletab nõukogule meelde kohustust korraldada selline kohtumine iga eesistumise ajal;

102.

kutsub nõukogu eesistujariiki üles tegelema Euroopa Liidu ebapiisava tegutsemise küsimusega Dārfūris; tervitab Aafrika Liidu ja ÜRO ühisoperatsiooni Dārfūris (UNAMID), mis kiideti 31. juulil 2007. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1796 (2007) ühehäälselt heaks kui sammuke õiges suunas; märgib, et UNAMID võttis üle Aafrika Liidu missiooni Sudaanis (AMIS) 31. detsembril 2007 algse mandaadiga, mis kehtib kuni 31. juulini 2008; loodab, et 70 000-liikmeline AMIS, mis on siiani olnud vastutav rahukaitse eest, sulandub selle uue jõu sekka, ning et võetakse kõik vajalikud meetmed, kaasa arvatud rakendatud rahuvalvajate arvu regulaarne läbivaatamine, et tagada UNAMIDi võime täita oma mandaati; nõuab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt Dārfūriga seoses väljastatud vangistuskäsud täidetaks võimalikult kiiresti; märgib, et Dārfūri humanitaarkatastroofi vastu võitlemise meetmete ebapiisavus oli üks poliitilise ja majandusliku olukorra halvenemise põhjustest Tšaadis; nõuab tungivalt viivitamatute meetmete võtmist kõnealusele riigile suurema abi andmiseks;

103.

väljendab muret seoses mässuliste rünnakuga Tšaadi pealinnas N'Djamenas 2008. aasta veebruari alguses; rõhutab ELi osaluse tähtsust suureneva diplomaatilise surve avaldamisel tulevahetuse lõpetamiseks Tšaadis, et kaitsta ümberpiiratud tsiviilelanikke, ja arutelude toetamisel, mille eesmärgiks on rahu ja rahvuslik leppimine kõnealuses riigis; mõistab hukka poliitiliste vastaste represseerimise pealinnas N'Djamenas Tšaadi valitsuse poolt pärast riigipöördekatset veebruaris; nõuab tungivalt, et valitsus teeks kõik endast oleneva, tagamaks poliitilise opositsiooni vabadust Tšaadis; rõhutab põgenike ja riigisiseselt ümberasustatud isikutega seotud kriisi tõsidust Ida-Tšaadis, kus üle 400 000 põgeniku ja riigisiseselt ümberasustatud isiku on majutatud 12 laagris piki Tšaadi idapiiri; tervitab rahuvalvemissiooni Euroopa Liidu jõud Tšaadi Vabariigis ja Kesk-Aafrika Vabariigis (EUFOR TCHAD/RCA) loomist ja selle üliolulist eesmärki kaitsta põgenikke, riigisiseselt ümberasustatud isikuid ja humanitaartöötajaid kõnealuses kriisipiirkonnas;

104.

tervitab tõsiasja, et ÜROs on alustatud ühtse käitumisstandardi väljatöötamist iga kategooria personali jaoks, kes osaleb rahuvalvemissioonidel; märgib, et töörühma tegevuskavas on üldjoontes kirja pandud nõue, et asutustevahelise alalise komitee kõikides tegevusjuhendites peavad sisalduma kuus põhilist printsiipi, sealhulgas põhimõte, et seksuaalsuhe alla 18aastase isikuga on keelatud, sõltumata sellest, missugust vanust peetakse täisea või seksuaalse küpsuse piiriks vastavas riigis kohapeal; tunneb heameelt, et see tegevusjuhend kehtib nüüd kogu ÜRO rahuvalve- ja humanitaarpersonalile; tervitab isikliku käitumise üksuste asutamist ÜRO missioonide raames Burundis, Côte d'Ivoire'il, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Haitil, et uurida väidetavaid tegusid ja abistada ohvreid; loodab, et tegevusjuhendit järgitakse täies ulatuses kõikidel ÜRO missioonidel ning kui see on asjakohane, siis mõistetakse kriminaalkaristus missiooni liikmetele, kes on vägistanud või seksuaalselt kuritarvitanud lapsi;

105.

tervitab asjaolu, et nõukogu koostab ja uuendab pidevalt nimekirju tähelepanu keskpunktis olevatest riikidest, lähtudes sellest, missuguseid täiendavaid ühiseid jõupingutusi on tehtud, rakendamaks Euroopa Liidu suuniseid laste, relvastatud konfliktide, surmanuhtluse (nn üleminekumaades, inglise keeles countries on the cusp) ja inimõiguste kaitsjate kohta; märgib, et samasugust korda kavandatakse Euroopa Liidu laste õiguste kaitsmist ja edendamist käsitlevate uute suuniste rakendusstrateegias; julgustab nõukogu ja komisjoni laiendama ka Euroopa Liidu suunistele piinamise kohta seda head tava, mis võimaldab Euroopa Liidul muu hulgas ka tõhusamalt reageerida demaršide, avalduste ja muud liiki meetmetega; julgustab nõukogu ja komisjoni kaasama ÜRO erimehhanisme ja võtma tähelepanu fookuses olevate riikide kindlaksmääramisel arvesse Euroopa Parlamendi kiireloomulisi resolutsioone ja soovitusi;

106.

kordab oma nõudmist, et kõigis inimõigusi ja demokraatiat käsitlevates diskussioonides kolmandate riikidega, vahendites, dokumentides ja raportites, sealhulgas inimõigusi käsitlevates aastaaruannetes, käsitletaks otseselt diskrimineerimist puudutavaid küsimusi, kaasa arvatud rahvus- ja keelelisi vähemusi, usuvabadust, sealhulgas sallimatust mis tahes usu suhtes, ning vähemususku kuuluvate isikute diskrimineerimist, kastipõhist diskrimineerimist, põliselanike õiguste kaitsmist ja edendamist, naiste inimõigusi, laste õigusi, puuetega inimesi ja ka vaimse puudega inimesi ning kõiki seksuaalseid sättumusi esindavaid inimesi puudutavaid küsimusi, ja kaasataks täies mahus nende organisatsioone nii Euroopa Liidus kui vajaduse korral ka kolmandates riikides;

107.

väljendab muret hääletuse ilmse võltsimise pärast presidendivalimistel Keenias 2007. aasta detsembris, millele järgnes vägivald kõnealuses riigis, ja nõuab, et tagataks inimõigused, sealhulgas sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadus ning samuti vabad ja õiglased valimised; on mures ELi rahastamise pärast Keeniale päev pärast 2007. aasta detsembri valimisi; nõuab tungivalt, et tulevikus ei toimuks valitsuste rahastamine nii lühikese aja jooksul pärast üldvalimisi ja eriti, et niisugune rahastamine ei toimuks enne ELi valimiste vaatlemise missiooni aruande kättesaamist; märgib rahuläbirääkimiste valguses ELi jätkuva osalemise tähtsust kestvate pingutuste toetamises, et saavutada toimiv ja stabiilne demokraatlik valitsus ja riigijuhtimine Keenias;

108.

tervitab EIDHRi kui välisabi rahastamisvahendi vastuvõtmist, millega edendatakse konkreetselt inimõigusi ja demokraatiat, ning asjaolu, et Euroopa Parlamendi prioriteete on 2007. ja 2008. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;

109.

nõuab, et raha kulutamine ja projektide valimine ning hindamine EIDHRi raames oleks täielikult läbipaistev; nõuab, et kõik väljavalitud projektid avaldataks Internetis, kui see on kooskõlas vastuvõtja kaitsega;

110.

tervitab uue projekti käivitamist EIDHRi raames, mis võimaldab kiiret tegutsemist inimõiguste kaitsjate kaitseks; kutsub komisjoni üles rakendama seda projekti kiiresti ja tõhusalt;

111.

teeb ettepaneku, et EIDHRi eelarvet suurendataks alates 2009. aastast eelkõige eesmärgiga teha täiendavad rahalised vahendid kättesaadavaks projektidele probleemidega riikides ning projektidele, mida juhivad otse komisjoni delegatsioonid koos kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et kõikidel riikidel, kus selliseid projekte ellu viiakse, oleks juurdepääs ühenduse rahalistele vahenditele;

112.

kutsub komisjoni üles kohandama nii peakontorites kui ka delegatsioonides töötajate arvu, mis on eraldatud EIDHRi rakendamiseks, võtma arvesse kõnealuse uue rahastamisvahendi eripärasid ja probleeme, et teha kättesaadavaks vajalikud vahendid ja eriteadmised, võttes arvesse projektide, mida see toetab, eriti tundlikku iseloomu, vajadust kaitsta kodanikuühiskonna osalejaid, kes nimetatud projekte ellu viivad, ning poliitilise eesmärgi, mida see esindab, tähtsust;

113.

nõuab konkreetse inimõiguste- ja demokraatiaalase koolituse pakkumist ELi delegatsiooni töötajatele kolmandates riikides kuni kõige kõrgemal tasemel, pidades eelkõige silmas projekte, mida suuniste alusel ellu viiakse, ning tungivat vajadust toetada inimõiguste kaitsjaid; nõuab samuti, et delegatsioonide juhtide kaheaastane koolitus hõlmaks inimõigustealaseid küsimusi delegatsioonide uute tööülesannete taustal kõnealuses valdkonnas;

114.

kutsub komisjoni üles tagama Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide ja tema poolt toetatavate projektide ja programmide vaheline sidusus, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega; nõuab lisaks, et tagataks sidusus programmide ja temaatiliste vahendite vahel ning et kõnealuseid vahendeid tugevdataks, kuna need on ainsad vahendid, mis võimaldavad Euroopa Liidul kolmandates riikides projekte ilma asjaomaste riikide ametivõimude toetuseta ellu viia;

115.

märgib, et Euroopa Liidu valimisvaatluslähetusteks kasutati 2007. aastal 23 % EIDHRi kõikidest kasutatud rahalistest vahenditest (30,1 miljonit eurot) ning selliseid lähetusi toimus 11;

116.

märgib, et suur osa (umbes 50 %) 2007. aastal EIDHRi poolt projektide rahastamiseks eraldatud vahenditest eraldati suurtele temaatilistele projektidele ning ainult väike osa (24 %) riigipõhistele toetuskavadele (mis võrduvad pisiprojektidega); märgib samuti, et ainult väike osa rahalistest vahenditest eraldati Aasia jaoks ja soovitab geograafilise tasakaalu uuesti läbi mõelda;

117.

märgib, et on vaja hoolikalt suhtuda rahvusvaheliste organisatsioonide rahastamisse, mis saavad oma rahalised vahendid liikmesriikide osamaksetest, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus, kuna nende organisatsioonide rahastamine sõltub osalisriikide arvust, kellel lasub kohustus neid organisatsioone finantseerida, ning see seab teised, EIDHRi rahastamisest sõltuvad projektid ja institutsioonid riski alla, näiteks valitsusväliste organisatsioonide projektid, pärandiprogramm ja Sierra Leone erikohtu mõjuala töö;

118.

märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimisvaatlusi ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;

119.

nõuab tungivalt suuremat valvsust seoses riikide, kus valimisabi andmine/ valimisvaatlused toimuvad, valiku kriteeriumidega ning seoses rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimisega, eelkõige selles osas, mis puudutab missiooni sõltumatut iseloomu;

120.

on seisukohal, et käesolevas etapis, eelnevaid kogemusi silmas pidades, tuleks valimisabi ja valimisvaatlused kaasata käimasolevasse protsessi, sealhulgas valimiseelsesse demokraatia ja inimõiguste kehtestamise toetamise etappi, ning mis kõige tähtsam – valimisjärgsesse etappi demokraatliku protsessi toetamiseks ja hindamiseks eesmärgiga tugevdada õigusriigi põhimõtteid, tugevdada demokraatlikke institutsioone, poliitilist pluralismi, kohtunikkonna sõltumatust ja kodanikuühiskonna rolli;

121.

tuletab meelde, et vajadus valimisjärgse poliitika järele on esitatud EIDHRi õiguslikus aluses;

122.

nõuab, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse eesmärgiga tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;

123.

tuletab lisaks nõukogule ja komisjonile meelde, et iga riigi jaoks on vaja välja töötada demokraatia- ja inimõigustealased strateegiad, millega mõned liikmesriigid on juba algust teinud, kuna need on hädavajalikud vahendid järgitavate poliitikavaldkondade sidususe tagamiseks ka valimisprotsesside ajal;

124.

kutsub väliskomisjoni üles kajastama enne vahekokkuvõtet EIDHRi erinevate koostisosade rakendamist;

125.

mõistab hukka asjaolu, et inimõiguste ja demokraatiaklauslit, mis on kõikide kolmandate riikidega sõlmitud lepingute oluline osa, ei ole siiani konkreetselt rakendatud, kuna puudub mehhanism, mis võimaldaks seda jõustada;

126.

rõhutab selles kontekstis veel kord parlamendi eelnimetatud 14. veebruari 2006. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõiguste ja demokraatiaklauslite kohta Euroopa Liidu lepingutes; rõhutab eelkõige vajadust lisada sellised klauslid ELi lepingutesse, sealhulgas sektoripõhistesse lepingutesse;

127.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama tulevastes lepingutes ära praegust olukorda, kus lõpeb mitmete naaberriikide ja Venemaaga sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingute kehtivus, ning kasutama ära uute lepingute üle peetavaid läbirääkimisi, et süvalaiendada inimõigusi ja neid käsitlevat tõhusat dialoogi, sealhulgas järelmeetmemehhanismide kaudu;

128.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks ELi väliskaubanduse, investeeringute ja arengupoliitika raames, et kolmandates riikides tegutsevad ELi eraettevõtjad järgiksid rahvusvahelisi inimõigustealaseid standardeid, eriti seoses loodusvarade kasutamisega ja rahvusvahelise kohustusega saada eelnev ja teadev nõusolek kohalikelt kogukondadelt ja põlisrahvastelt, keda see mõjutab; on seisukohal, et parlament peaks seda valdkonda jälgima ja esitama aruandeid selles saavutatud edusammude kohta;

129.

kordab oma nõuet rakendada inimõiguste klausleid läbipaistvama menetluse – osapoolte vahelise konsultatsiooni kaudu, määrates täpselt kindlaks poliitilised ja õiguslikud mehhanismid, mida kasutatakse juhul, kui esitatakse taotlus kahepoolse koostöö peatamiseks korduva ja/või süstemaatilise inimõiguste rikkumise ja rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu; on seisukohal, et sellistes klauslites peaksid sisalduma ka üksikasjad mehhanismi kohta, mis võimaldab koostöölepingu ajutist peatamist, samuti nn hoiatusmehhanismi kohta;

130.

märgib, et Euroopa Liit ei sõlminud 2007. aastal uusi lepinguid, mis oleks sisaldanud inimõiguste klausleid;

131.

tervitab asjaolu, et nõukogu ja komisjon peatasid 2007. aasta juunis Valgevenele üldise soodustuste süsteemi (GSP) raames kehtinud kaubandussoodustused, kuna Valgevene valitsus ei olnud rakendanud ühtegi ILO poolt 2004. aastal esitatud soovitust;

132.

usub, et tõhusa demokraatia ja inimõiguste kaitse tagamine ELi välispiiridel peaks olema ELi esmane prioriteet jõupingutustes inimõiguste süvalaiendamise puhul; kutsub nõukogu ja komisjoni üles tugevdama veelgi oma jõupingutusi seoses süvalaiendamisega Euroopa naabruspoliitika raames, strateegilist partnerlust Venemaaga ja suhteid Türgi ning Lääne-Balkani riikidega ning samuti kasutama selleks täielikult ära olemasolevaid piirkondlikke koostööraamistikke kõnealustes piirkondades; kordab erilist vajadust tegelda inimõiguste rikkumistega kõnealuste riikide piirkondades, kus on lahendamata konfliktid, mis takistavad märkimisväärselt õigusriigi põhimõtete ja demokraatia kindlustamist ELi praegustel välispiiridel;

133.

kutsub komisjoni üles jälgima ka edaspidi tähelepanelikult üldise soodustuste süsteemi GSP+ eeliste võimaldamist riikidele, kus on tõsiseid puudujääke ILO kaheksa konventsiooni rakendamisega põhiliste töönormide, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise või vangide töö kasutamise osas; palub komisjonil töötada välja kriteeriumid, mille alusel otsustada, millal tuleks riik GSP soodustustest inimõiguste rikkumiste tõttu ilma jätta;

134.

tuletab meelde ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr 41/128 4. detsembril 1986. aastal vastu võetud deklaratsiooni, mis käsitleb õigust arengule; selles dokumendis öeldakse, et õigus arengule on vaieldamatu inimõigus ning et esmane vastutus selle õiguse kasutamiseks soodsate tingimuste loomise eest lasub osalisriikidel, kes peavad ka astuma samme rahvusvahelise arengupoliitika väljatöötamiseks, mis lihtsustaks arenguõiguse realiseerimist täies ulatuses; nõuab meetmete võtmist, tagamaks, et osalisriikide nimetatud kohustust käsitlevates rahvusvahelistes arenguprogrammides võetaks arvesse ka puuetega inimesi ja et need programmid oleksid neile inimestele kättesaadavad, vastavalt Euroopa Ühenduse poolt 30. märtsil 2007. aastal allkirjastatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklile 23;

135.

tuletab nõukogule meelde tema kohustust süvalaiendada inimõigusi ühise välis- ja julgeolekupoliitika ja teiste ELi poliitikavaldkondade raames, nagu on rõhutatud nõukogu dokumendis, mille poliitika- ja julgeolekukomitee 7. juunil 2006. aastal heaks kiitis; nõuab edasisi edusamme kõnealuses dokumendis sisalduvate soovituste rakendamisel; tuletab nõukogule eelkõige meelde piirkonnaga seotud töörühmadele pandud kohustusi määratleda kesksed inimõigustealased probleemid, prioriteedid ja strateegiad osana üldisest kavandamisest ja luua süstemaatilisem teabevahetus rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjatega;

136.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu 2008. aasta üldeelarves on ette nähtud eraldised puude olemasolu kinnitava kontrolli kulude katteks, tagamaks, et ühenduse toetus oleks kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 32, ning nõuab, et neid eelarve eraldisi kasutataks nõuetekohaselt ja jälgitaks järjepidevalt;

137.

kutsub nõukogu üles tegema kõik võimaliku, et rakendada põhiõigust tervisele, mis puudutab valu vaigistamist ning opioidanalgeetikumide kättesaadavust, märkides, et Rahvusvaheline Narkootiliste Ainete Kontrollinõukogu on palunud rahvusvahelisel üldsusel edendada valuvaigistite väljakirjutamist tingimusel, et tunnustatud rahvusvahelised ja riigisisesed järelevalveasutused, näiteks riikide valitsused ja ÜRO eriasutused, teostavad selle üle ranget kontrolli, eriti vaestes riikides, kuna enam kui 150 riigis tegeletakse valu vaigistamisega tõsiselt ebapiisavalt; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama selle nimel, et kõikidele riikidele avaneks võimalus Maailma Terviseorganisatsiooni (WTO) liikmeks saada, nagu on sätestatud tema põhikirja artiklis 3, parandades nõnda WTO programmide tõhusust ja universaalsust;

138.

mõistab tingimusteta hukka igasuguse laste ekspluateerimise, nii seksuaalse ekspluateerimise, sealhulgas lapspornograafia ja lastega seotud seksiturismi, kui ka kohustusliku töö, samuti kõik inimkaubanduse vormid; palub komisjonil ja liikmesriikidel tunnistada tuhandete tänavalaste ja kerjama sunnitud laste probleeme kui tõsist sotsiaalset ja inimõigustealast probleemi ning palub neil võtta meetmed kõnealuste probleemide lahendamiseks ja kutsub liikmesriike üles kehtestama mõjutusvahendid nende vastu, kes vastutavad kerjama sunnitud laste olukorra halvenemise eest;

139.

soovitab komisjonil tungivalt jätkata ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamist Euroopa ja kohalikes ettevõtetes; palub nõukogul informeerida parlamenti ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste eriesindaja igasugusest tagasisidest, mis selgitab ettevõtete sotsiaalse vastutuse, rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste äriettevõtete vastutavuse standardeid inimõiguste osas;

140.

möönab, et sisserändepoliitika on saanud ELi sise- ja välispoliitika päevakorras esmatähtsaks ning et EL on püüdnud oma tekstides sisserännet ja arengut siduda ja tagada sisserändajate põhiõiguste austamist; tunnistab siiski, et kohapealne tegelikkus erineb nendest tekstidest; rõhutab, et ebaseaduslike sisserändajate tagasivõtmise lepinguid tuleb sõlmida kolmandate riikidega, kellel on olemas õiguslik ja institutsiooniline mehhanism oma kodanike tagasivõtmisega tegelemiseks ja nende õiguste kaitsmiseks; rõhutab vajadust tagada, et selliseid tagasivõtulepinguid rakendades austatakse täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet, ning tagada juurdepääs õiglasele varjupaiga taotlemise menetlusele; nõuab vastavalt tagasivõtulepingutele tagasisaadetud isikute kohtlemise tõhusat jälgimist, eriti seoses võimaliku nn ahelväljasaatmisega;

141.

kutsub nõukogu üles tagama, et põgenike, varjupaigataotlejate ja ümberasujate õigused oleksid tegelikkuses täielikult austatud, kui edendatakse koostööd kolmandate riikidega sisserände ja varjupaiga küsimustes; rõhutab, et selles valdkonnas tuleks inimõiguste austamise järelevalveks kasutada eelkõige Euroopa naabruspoliitika süsteemi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles veenduma, et politseikoostöö raames ebaseadusliku sisserände takistamiseks tehakse kõik mis võimalik tagamaks, et kolmandate riikide politsei- ja õigusorganid austaksid inimõigusi, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et ei toetataks politsei- ja õigusorganeid nendes riikides, kus pannakse toime raskeid ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi ja/või kes ei esita aruandeid vastavate rahaliste vahendite kasutamise kohta;

142.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles esitama rahvusvahelisel tasandil Euroopa Liidu poolt algatusi võitluseks tagakiusamise ja diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, näiteks edendades resolutsiooni vastuvõtmist selles küsimuses ÜRO tasandil ja eraldades toetusi valitsusvälistele organisatsioonidele ja osalistele, kes edendavad võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist; mõistab hukka tõsiasja, et paljudes riikides on homoseksuaalne käitumine kriminaalkorras karistatav, et Iraanis, Jeemenis, Mauritaanias, Saudi Araabias, Sudaanis, Araabia Ühendemiraatides ja osas Nigeeriast on homoseksuaalsus surmanuhtlusega karistatav, et 77 riigis kehtivad seadused, mis võimaldavad riigi ametivõimudel samasoolistega seksuaalsuhetes olevaid isikuid taga kiusata ja vangi mõista, ning et mitmetes riikides, näiteks Bangladeshis, Burkina Fasos, Indias (kus karistusseadustiku asjaomaste sätete üle teostatakse praegu kohtulikku läbivaatust), Keenias, Malaisias, Malawis, Nigeerias, Pakistanis, Sierra Leones, Zambias, Tansaanias ja Ugandas kehtivad seadused, mis võimaldavad mõista kuni 10 aasta pikkuseid vanglakaristusi; toetab täielikult Yogyakarta põhimõtteid rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamise kohta seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi suhtes; nõuab tungivalt, et liikmesriigid annaksid varjupaika isikutele, keda ähvardab nende päritolumaal tagakiusamine seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu;

143.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, pidades silmas 2009. aastaks kavandatud ÜRO Narkootikumide ja Kuritegevuse Büroo ministrite kohtumist, et rahvusvahelistele organisatsioonidele, näiteks ÜRO organisatsioonidele ebaseadusliku narkootikumide leviku tõkestamiseks eraldatavaid rahalisi vahendeid ei kasutataks kunagi otseselt ega kaudselt julgeolekuorganite toetamiseks riikides, kus pannakse toime raskeid ja süstemaatilisi inimõiguste rikkumisi või kus kehtib narkootikumidega seotud kuritegude eest surmanuhtlus; nõuab ka, et ÜRO narkootikumide komisjoni eelseisva istungjärgu puhul koostataks dokument, mis annaks igakülgse ja üksikasjalise ülevaate Euroopa Liidu liikmesriikides inimõiguste ja narkopoliitika valdkonnas rakendatud parimatest tavadest;

144.

rõhutab veel kord, kui tähtis on, et Euroopa Liidu sisepoliitika edendaks rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide järgimist, ning et liikmesriikide õigusloome oleks muu hulgas kooskõlas ka Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega, piinamisevastase konventsiooniga, genotsiidikonventsiooniga ja Rooma statuudiga; tervitab mõnedes liikmesriikides universaalse kohtualluvuse kohaldamisel tehtud edusamme; püüdes sise- ja välispoliitikat veelgi lähendada, julgustab nõukogu ja komisjoni ning liikmesriike kaasama Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamisse ka võitluse karistamatuse vastu raskete rahvusvaheliste kuritegude eest;

145.

väljendab veel kord oma muret Interneti sisu piirangute, nii selle leviku piiramise kui ka informatsiooni saamise piiramise üle valitsuste poolt, kuna see ei ole täiesti kooskõlas sõnavabaduse tagamisega; palub sellega seoses nõukogul ja komisjonil koostada ühenduse reeglid kolmandate riikidega kauplemise kohta, mis puudutab tarkvara, riistvara ja muid selliseid tooteid, mille ainus otstarve on teostada järelevalvet ja piirata juurdepääsu Internetile viisil, mis ei ole kooskõlas sõnavabadusega, ning mis puudutab selliste kaupade importi ja eksporti, välja arvatud kaubad, mille ainus otstarve on kaitsta lapsi; on seisukohal, et sama peaks kehtima ka järelevalve- ja/või sõjalise tehnika kohta seoses riikidega, kus rikutakse süstemaatiliselt inimõigusi; nõuab ka konkreetsete lahenduste leidmist, hoidmaks ära olukorda, kus Euroopa äriettevõtted varustavad sellised riike isikuandmetega, mida võidakse kasutada nende õiguste, eriti sõnavabaduse rikkumiseks;

146.

palub nõukogul osaleda kiireloomuliste resolutsioonide inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite kohta aruteludes ning nõuab, et inimõiguste allkomisjonile antaks konstruktiivsem roll kiireloomuliste teemade valimise läbipaistvate ja järjekindlate kriteeriumide väljatöötamisel;

147.

soovitab tõlkida inimõiguste teemalised resolutsioonid ja teised võtmetähtsusega dokumendid keeltesse, mida räägitakse piirkondades, mida vastav dokument käsitleb, eriti nendesse keeltesse, mille kasutamist inimõigusi rikkuvad valitsusasutused ei tunnista;

148.

kahetseb sügavalt, et Birma ja Kuuba ametivõimud lükkasid tagasi parlamendi taotluse anda nõusolek delegatsiooni saatmiseks külastama endiseid Sahharovi preemia laureaate; on seisukohal, et parlament peaks lihtsustama Sahharovi preemia laureaatide võrgustiku loomist, korraldades regulaarseid kohtumisi parlamendis;

149.

on kindlalt vastu Sahharovi auhinna laureaatide, „Daamid valges” (Damas de Blanco), vastasele süsteemsele vägivallale ja nende korduvale ahistamisele, kui nad rahumeelselt meelt avaldavad ja oma sugulaste vabastamist paluvad, keda on nüüdseks Kuubal rohkem kui viis aastat vangistuses hoitud; kutsub presidenti üles kordama Kuuba võimudele oma nõudmist anda luba 2002. aasta Sahharovi auhinna laureaadi Oswaldo Payá külastuseks Euroopa institutsioonidesse nende kutsel, et ta saaks isiklikult selgitada praegust poliitilist olukorda Kuubal; kutsub samuti presidenti üles väljendama Kuuba võimudele parlamendi tugevat soovi ja otsustavust võtta tulevatel nädalatel ühes parlamendi tööpaikadest vastu Damas de Blanco, et anda neile ametlikult üle 2005. aasta Sahharovi auhind;

150.

tuletab parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad peaksid süstemaatiliselt lülitama oma kolmandate riikide visiitide päevakorda ka parlamentidevahelise arutelu inimõiguste olukorra teemal;

151.

tunnustab oma ajutise komisjoni tööd, mis moodustati uurimaks Euroopa riikide väidetavat kasutamist CIA poolt vangide transportimise ja ebaseadusliku vahi all hoidmise eesmärgil, ning selle komitee aruannet, mille põhjal koostatud resolutsiooni võttis parlament vastu 14. veebruaril 2007. aastal (26); kutsub liikmesriike üles tegutsema üheskoos kõikidel tasanditel, et paljastada ja mõista hukka erakorralisi üleviimisi nüüd ja edaspidi; kutsub sellega seoses komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile aruande vastuste kohta parlamendi 23. juuli 2007. aasta kirjale, mis saadeti Poola ja Rumeenia valitsusele, nõudes üksikasjalikku teavet mõlemas riigis toimunud uurimiste tulemuste kohta, ja kõikidele ELi liikmesriikidele saadetud nende vastavaid terrorismivastaseid õigusakte käsitleva küsimustiku tulemuste kohta, nagu teatati täiskogu istungil 2007. aasta septembris;

152.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule, Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/31

A.

arvestades, et valimised tuleb korraldada vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele;

B.

arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioonis on sätestatud, et kõigil kodanikel peab olema õigus vabalt valida esindajaid korrapäraselt peetavatel õiguspärastel valimistel, mis tuleb läbi viia üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel, et kõnealune õigus on samuti kinnitatud kõigis muudes peamistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigusi käsitlevates õigusaktides ning see on tõelise demokraatia olemuslikult tähtis element, mille järgimist on EL oma aluslepingutes kinnitanud;

C.

arvestades, et valimiste vaatlemine aitab kaasa põhiliste inimõiguste, täpsemalt kodaniku- ja poliitiliste õiguste üldisele edendamisele ja kaitsmisele; arvestades, et tõeliselt demokraatlik valimisprotsess eeldab sõnavabaduse ja vaba meedia austamist, õigusriigi põhimõtete järgimist, erakondade loomise ja riigiasutuste ametikohtadele kandideerimise õigust, mittediskrimineerimist ja võrdseid õigusi kõigi kodanike jaoks ning muid põhilisi inimõigusi ja põhivabadusi, mille kaitsmisele ja edendamisele kõik OSCE osalisriigid on pühendunud;

D.

arvestades, et valimiste rahvusvahelise vaatlemise eesmärgiks on valimisprotsessi õiguspärasuse suurendamine, üldsuse usalduse kasv valimiste vastu, valimispettuse takistamine ja selle paljastamine seal, kus see ilmneb, ning analüüside teostamine, aruannete koostamine ja soovituste andmine valimisprotsessi kõigi aspektide parandamiseks täielikus koostöös vastuvõtjariigiga, mis tahes vaidluste lahendamine ning inimõiguste ja demokraatia üldine kaitse;

E.

arvestades, et valimiste vaatlemine uue ja areneva demokraatiaga riikides on ELi prioriteet, mis väljendab ELi pühendumist tugevate demokraatlike struktuuride ülesehitamisele kaasaaitamisele uue demokraatiaga riikides ja demokraatia suunas liikuvates riikides;

F.

arvestades, et vaesuse vähendamine, mis on ELi arengupoliitika keskne eesmärk, eeldab osalusdemokraatia ning vastutustundlike ja korruptsioonivabade valitsuste olemasolu, nagu tõdeti AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee 1. aprillil 1999. aastal Strasbourgis vastuvõetud resolutsioonis AKV-ELi koostöö ja osalemise kohta AKV riikide valimisprotsessides ning ühisassamblee rolli kohta (13);

G.

arvestades, et partnerlus AKV riikide ja ELi vahel toetab aktiivselt inimõiguste, demokratiseerimisprotsessi, õigusriigi põhimõtete tugevdamise ning hea valitsemistava edendamist, nagu rõhutatakse koostöölepingus ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (14), millele kirjutati alla 23. juunil 2000. aastal Cotonous (Cotonou leping);

H.

arvestades, et deklaratsioon rahvusvahelise valimiste vaatlemise põhimõtete kohta ja rahvusvaheliste valimisvaatlejate tegevusjuhend võeti 2005. aastal vastu ÜRO egiidi all ja need on heaks kiitnud nii komisjon kui ka Euroopa Parlament, samuti 32 muud rahvusvahelist valitsus- ja valitsusvälist organisatsiooni;

I.

arvestades, et nimetatud deklaratsioonis esile tõstetud põhimõtted hõlmavad kõikehõlmavust, sõltumatust ja erapooletust, läbipaistvust ja teavitamist, professionaalsust, analüüsi ja nõuandeid, vastuvõtjariigi suveräänsuse austamist, kaasa arvatud vajadust saada vaatlusteks kutse, koostööd eri vaatlusorganisatsioonide vahel ja selgelt ebademokraatlike valimisprotsesside õigusvastasuse tunnistamist;

J.

arvestades, et alates eespool nimetatud komisjoni teatise vastuvõtmisest 11. aprillil 2000. aastal on saadetud üle 50 ELi valimisvaatlusmissiooni 32 riiki Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas; arvestades, et siiski on märkimisväärne, et palju vähem ELi valimisvaatlusmissioone on saadetud Vahemere lõunapiirkonna riikidesse;

K.

arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu eraldatakse ELi valimisvaatlusmissioonidele igal aastal üle 30 miljoni euro;

L.

arvestades, et riigis, kus valimised toimusid, omab demokraatlikult valitud parlament vähe väärtust, kui sellel institutsioonil ei ole märkimisväärset võimu ja kui täidesaatev võim tema üle domineerib;

M.

arvestades, et mõningaid ELi valimiste vaatlemist puudutavaid peamisi tulevasi väljakutseid tuleb alles käsitleda, näiteks elektroonilise hääletamise tähtsuse kasv;

N.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni 11. aprilli 2000. aasta teatis oli pöördepunktiks ELi lähenemisviisis valimiste vaatlemisele, luues kõikehõlmava kogu valimisprotsessi katva metoodika alates valimiseelsest etapist kuni valimisjärgse etapini, mis on osutunud väga edukaks ja mille tulemusel on EList saanud juhtiv organisatsioon rahvusvahelise valimiste vaatlemise valdkonnas;

O.

arvestades, et ELi valimisvaatlusmissioonide saatmine on ELi välispoliitika võtmetähtsusega element ja see kujutab endast koos valimisabiga tähtsat vahendit ELi-poolsel pühendumisel demokraatia, arengu ja rahu väärtuste edendamisele;

P.

arvestades, et edukad valimised saavad toimuda ainult demokraatlike väärtuste pikaajalise juurutamise kaudu ühiskonnas, võttes arvesse vajadust saavutada Euroopa konsensus demokraatia edendamise osas ning hõlmates hääletajate ja kodanike harimist, tugevaid mehhanisme inimõiguste järgimiseks, sõltumatu ja pluralistliku kodanikuühiskonna olemasolu ning seadusandliku ja täidesaatva võimu lahususe austamist;

Q.

arvestades, et valimiste vaatlemine on pikaajaline protsess, mis jaotub kolmeks perioodiks: valimiseelne etapp, valimispäev ja valimisjärgne etapp, ning arvestades, et kõiki neid etappe tuleks rangelt ja erapooletult analüüsida esmaallikatest saadud andmetele tuginedes;

R.

arvestades, et ehkki neid kolme etappi võivad vaadelda erinevad vaatlejad, peab nende tegevus olema vastastikku täiendav ja hästi kooskõlastatud;

S.

arvestades, et vaieldamatult pakub parlamendiliikmete ja endiste parlamendiliikmete tegutsemine valimisvaatlejatena lisandväärtust, mis täiendab ELi valimisvaatlusmissioonide poolt pakutut, kuid see iseenesest ei taga valimisprotsessi ranget hindamist;

T.

arvestades, et Euroopa Parlamendil on ELi valimisvaatlusmissioonidel keskne roll, kuna peavaatlejaks määratakse Euroopa Parlamendi liige ja enamasti on Euroopa Parlamendi liikmetest koosnev valimisvaatlejate delegatsioon täielikult integreeritud ELi valimisvaatlusmissiooni struktuuri;

U.

arvestades, et ELi valimisvaatlusmissioonide järelmeetmed peavad olema ühtsemad ja laiahaardelisemad nii tehnilisel kui ka poliitilisel tasandil;

V.

arvestades, et kuigi on oluline jätkata ELi valimisvaatlusmissioonide saatmise poliitikat tingimustes, mis võimaldavad täita ülesandeid erapooletult, laiahaardeliselt ja kaasatud töötajate jaoks turvaliselt, ei tohi EL vaikida valimiste läbiviimise osas olukorras, kus sellised tingimused puuduvad,

1.

kinnitab oma kindlat tahet aidata kaasa demokratiseerimisprotsesside tugevdamisele, edendades oma osalemist valimiste vaatlemises, ELi valimisvaatlusmissioonide järelmeetmetes ja parlamentaarse suutlikkuse suurendamises;

2.

on seisukohal, et valimiste läbiviimist ei saa pidada tingimata ainsaks demokraatia näitajaks, kuid sel on demokratiseerimisprotsessile siiski positiivne mõju, mõõdetuna kodanikuvabaduste alal saavutatud edusammudes, tingimusel et on tagatud poliitiline pluralism, kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadus, võrdne juurdepääs meediale, salajane hääletamine ja inimõiguste austamine;

3.

rõhutab, et uue ja areneva demokraatiaga riikides peaks valimiste vaatlemine olema jätkuvalt prioriteet, kuna kõnealustele riikidele on rahvusvahelistest valimiste vaatlemistest ja neil põhinevatest soovitustest üldiselt kõige enam kasu;

4.

avaldab kahetsust, et ELil puudub siiani ühine kõikehõlmav demokraatia edendamise strateegia, ja nõuab tungivalt, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid jätkaksid oma jõupingutusi, et muuta võimalikuks sellise strateegia vastuvõtmine; nõuab seoses sellega tungivalt, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid lepiksid kokku Euroopa konsensuses demokraatia küsimuses;

5.

on ülalöeldut silmas pidades seisukohal, et valimiste vaatlemine on kõigest esimene samm demokraatia suunas ja et seda peavad täiendama muud, piisavalt rahastatud tegevused ja valimisjärgsed meetmed demokraatia edendamiseks, eelkõige riikide parlamentide, erakondade, avaliku teenistuse, valitsusväliste osalejate ja kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamise ning inimõiguste ja hea valitsemistava edendamise abil; palub seepärast eelarve ülemmäära säilitamist tasemel, millega komisjon on nõustunud, st umbes 25 % demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist ELi valimisvaatlusmissioonidele finantsraamistiku 2007–2013 seitsmeaastase perioodi vältel; palub komisjonil nimetatud eelarveraamistiku piires eraldada summad valimiste ettevalmistamisega seotud tegevuste tarbeks, sealhulgas kohalike valimisvaatlejate väljaõpe, hääletajate harimine ja muud tegevused, mis on olulised vabade ja õiglaste valimiste pikaajaliseks tagamiseks;

6.

avaldab tunnustust OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroole, kelle teedrajav töö on ELi valimiste vaatlemise metoodikat tugevalt innustanud;

7.

avaldab tunnustust kolmandate riikide nagu Šveitsi, Norra ja Kanada vaatlejate osalemisele ELi valimisvaatlusmissioonides;

8.

kinnitab veelkord OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo valimisvaatlusmissioonide olulist rolli OSCE piirkonnas, kuhu EL reeglina ei saada valimisvaatlusmissioone; kiidab OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürood tema töö kvaliteedi ning kõrgete läbipaistvuse ja sõltumatuse standardite järgimise eest; väljendab oma muret mõnede OSCE osalisriikide avalduste ja tegude pärast, kes seavad kahtluse alla OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo mandaadi ja õõnestavad tema missioonide tulemuslikkust, rahastamist ja sõltumatust; palub OSCE osalisriikidel ja Euroopa Ülemkogul kinnitada OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo staatust peamise valimiste vaatlemise organina OSCE piirkonnas; mõistab eelkõige hukka teatud OSCE osalisriikide kehtestatud piirangud valimisvaatlusmissioonide kestusele ning vaatlejatele viisade väljastamisest keeldumise või väljastamisega viivitamise, mis on OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürool muutnud võimatuks täita oma mandaati;

9.

juhib tähelepanu lisandväärtusele, mis tuleneb rahvusvahelistes valimisvaatlusmissioonides osalemisest OSCE piirkonnas koos OSCE/demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo, OSCE Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja vajaduse korral NATO Parlamentaarse Assambleega; on seisukohal, et tuleks jätkata ja isegi suurendada ELi osalemist nendes missioonides; rõhutab, et eriti tähtis on asjaomaste organite vaheline põhjalik poliitiline kooskõlastamine, eelkõige hoolika hindamise, sõltumatuse standardite järgimise, pikaajaliste vaatlejate järelduste ja avalike avalduste sidususe osas;

10.

tunneb heameelt ELi valimisvaatlusmissioonide positiivse panuse üle demokraatiaprotsesside tugevdamisse, inimõiguste, põhivabaduste, hea valitsemistava ja õigusriigi põhimõtete austamise suurendamisse ning eelkõige valimisprotsesside tugevdamisse kogu maailmas;

11.

tuletab meelde komisjoni ja Euroopa Parlamendi 11. septembril 2007. aastal toimunud seminari järeldusi, mille kohaselt peavad metoodika, identiteedi ja nähtavusega seotud põhjustel ELi valimisvaatlusmissioonid jätkama tööd muudest rahvusvahelistest ja riiklikest vaatlejatest sõltumatult; on seisukohal, et see ei takista siiski korralist ja tihedat koostööd muude vaatlejate organisatsioonidega kohapeal ega ka täiendavat ELi toetust riiklike ja piirkondlike vaatlusorganisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks;

12.

rõhutab ELi metoodika edu, kuid kutsub komisjoni üles seda veelgi parandama ja ajakohastama, lisades sellesse väljakujunenud tavasid ja käsitledes uusi väljakutseid;

13.

rõhutab, et see edu on teinud EList juhtiva organisatsiooni rahvusvahelise valimiste vaatlemise valdkonnas ja et ELi valimisvaatlusmissioonide professionaalsetele oskustele keskendumine on oluliselt kaasa aidanud suure arvu kõrge kvalifikatsiooniga ja kogenud valimisekspertide esilekerkimisele; rõhutab uute vaatlejate aktiivse värbamise ja koolitamise tähtsust, et tagada ELi valimiste vaatlemise teadmiste järjepidevus; rõhutab lisaks, et ELi valimisvaatlusmissioonide professionaalsed oskused tõhustavad ELi panust püsiva teadlikkuse juurutamisse seoses erinevate elementidega, millest demokraatlik valimisprotsess koosneb; on seoses sellega seisukohal, et arvestada võiks endiste Euroopa Parlamendi liikmete kogemusi lühiajaliste ja pikaajaliste vaatlejatena;

14.

palub komisjonil võtta vastavaid meetmeid, et tugevdada veelgi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike vaatlejate osalust valimisprotsessides;

15.

rõhutab, kui tähtis on ELi lühi- ja pikaajaliste vaatlejate hoidumine igasugusest käitumisest, mida kohalik elanikkond võib pidada kohaliku kultuuri suhtes patroneerivaks, üleolevaks või lugupidamatuks; on sellega seoses seisukohal, et ELi vaatlejad peaksid vajaduse korral liituma kohalike vaatlejatega;

16.

tervitab kindlakskujunenud tava määrata ELi valimisvaatlusmissioonide peavaatlejateks Euroopa Parlamendi liikmed, nõuab, et määramisprotsess oleks selge ja läbipaistev, et tagada peavaatlejate usaldusväärsus, ja rõhutab, et ehkki oma mandaadi kehtivusaja jooksul teevad nad tihedat koostööd komisjoniga ja muude ELi institutsioonidega, peaksid nad alati säilitama selge ja kindlalt määratletud sõltumatuse, millesse ei sekkuta;

17.

tervitab kõnealuse metoodika osana vastuvõetud soolise võrdsuse poliitikat vaatlejate, sealhulgas peavaatleja valimisel, sõltumata missiooni raskusest;

18.

on arvamusel, et selle keele oskus, mida räägitakse valimisi korraldavas riigis (nt hispaania keel Boliivias), peaks olema vaatlejate määramisel osutavaks kriteeriumiks, sest kohalike inimestega otse suhtlemise võimalus hõlbustab vaatlejatel riigi sotsiaalse ja poliitilise olukorraga täiel määral tutvumist;

19.

on arvamusel, et valimiseelsel perioodil peaksid vaatlejad lisaks kandidaatidega ja valimiskomisjoni ametnikega kohtumisele saama kohtuda ka valimisi korraldava riigi muude rühmadega;

20.

tervitab oma valimisvaatlejate delegatsioonide positiivset kogemust, mille nad on saanud ELi valimisvaatlusmissioonide raames, millele nad annavad olulist lisandväärtust, muutes nende järeldused õiguspärasteks ja muutes neid nähtavamaks ning vastuvõetavamaks, kuid rõhutab, et kõnealuste järelduste usaldusväärsus sõltub metoodika rangest kohaldamisest kogu vaatlemisprotsessi jooksul;

21.

tervitab Euroopa Parlamendi endiste liikmete ühenduse tehtud tööd rahvusvahelise valimiste vaatlemise instituudi rajamisel koostöös Kanada parlamendi endiste liikmetega ja Ameerika Ühendriikide Kongressi endiste liikmete ühendusega; märgib, et rahvusvahelise valimiste vaatlemise instituudi liikmed on osalenud mitmete valimiste vaatlemisel, ja juhib lisaks tähelepanu sellele, et kõigist praegustest Euroopa Parlamendi liikmetest saavad ühel päeval endised liikmed ning et nende kogemused on demokratiseerimisprotsessi edasisel arendamisel hindamatud;

22.

kutsub kõiki valimisvaatlejate delegatsioonides osalevaid Euroopa Parlamendi liikmeid üles jätkuvalt järgima sellistele delegatsioonidele kehtestatud suuniseid; rõhutab rahvusvaheliste valimisvaatlejate tegevusjuhendi olulisust valimiste vaatlejatele, mida kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi liikmete suhtes;

23.

tunnistab, et mitmel juhul on Euroopa Parlamendi valimisvaatlejate delegatsioonides vaatlejaid puudu olnud, ning leiab, et sellistel puhkudel võiks pidada arukaks endiste liikmete lisamist kohtade täitmiseks; nõuab tungivalt, et vastavad Euroopa Parlamendi poliitilised organid kõnealust ettepanekut kaaluksid;

24.

rõhutab, et fraktsioonide vaatlejate delegatsioonid ei esinda Euroopa Parlamenti, ja kutsub kõnealuseid delegatsioone üles hoiduma mis tahes tegevusest, mis võiks ametlike Euroopa Parlamendi valimisvaatlejate delegatsioonide ja ELi valimisvaatlusmissioonide usaldusväärsust ning nähtavust kahjustada;

25.

märgib, et ELi institutsioonide vaheline ja komisjonisisene kooskõlastatus on üldiselt olnud hea; avaldab siiski kahetsust, et mõnel juhul on ühtekuuluvus olnud väga väike, jättes selles osas ruumi arenguteks;

26.

rõhutab eriti ELi valimisvaatlusmissioonide vaatlustulemusi käsitlevate kõigi avalike avalduste kooskõlastamise tähtsust ning kui oluline on vältida ELi valimisvaatlusmissiooni esialgse avalduse teatavakstegemisele eelnevaid mis tahes avaldusi ja rõhutab keskset rolli, mida nähtavuse ja usaldusväärsuse seisukohalt omab pressikonverents, kus esialgne avaldus esimest korda teatavaks tehakse; nõuab, et nii pressiteated kui ka vaatlustulemuste aruanded avaldataks ajakava alusel, mis võtab arvesse kohapealseid tundlikke teemasid seoses valimistega;

27.

soovitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu suhete parandamiseks nõukogul osaleda valimiste koordineerimise rühma kohtumistel, samuti Euroopa Parlamendile vaatlejastaatuse andmist nõukogu inimõiguste töörühma kohtumistel;

28.

palub komisjonil assotsiatsiooni- või strateegiliste partnerluslepingute läbirääkimistel kaaluda, kuidas hõlmata valimisprotsesside jälgimise teostatavust Vahemere lõunapiirkonna ja Lähis-Ida riikides;

29.

on seisukohal, et tulemuslikud ja tulemustele suunatud ELi valimisvaatlusmissioonide järelmeetmed on peamine käsitlemist vajav küsimus ja et vahet tuleks teha tehniliste ja poliitiliste järelmeetmete vahel, millesse kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid peaksid kõigil tasanditel kaasatud olema;

30.

soovitab ELi valimisvaatlusmissioonide antud soovituste rakendamist hoolikalt jälgida, eriti juhtudel, kus valimisabi ei pakuta;

31.

palub kõigil ELi institutsioonidel, eriti nõukogul, ja liikmesriikide valitsustel lisada ELi valimisvaatlusmissioonide vaatlustulemused ja soovitused oma poliitilistesse dialoogidesse asjaomaste riikidega, samuti oma demaršidesse, deklaratsioonidesse, resolutsioonidesse, avaldustesse ja täiendavatesse meetmetesse;

32.

palub eelkõige komisjonil lisada ELi valimisvaatlusmissioonide soovitused kõikidesse tegevuskavadesse seoses Euroopa naabruspoliitika riikidega, kus valimisvaatlusmissioone läbi viiakse;

33.

kutsub komisjoni üles kasutama kõnealuseid soovitusi pikaajaliselt ja täielikult riikide strateegiadokumentide ja iga-aastaste tegevusprogrammide koostamisel Euroopa Arengufondi ja ELi väliste rahastamisvahendite raames, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1905/2006 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend) (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1638/2006 (millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta) (16) alusel;

34.

mõistab hukka varasemad näited praktikast, mis seisneb tavapärases suhtumises riikidesse, kelle valimisprotsessi suhtes ELi valimisvaatlusmissioonid on olnud äärmiselt kriitilised, avaldab teisest küljest kahetsust selle üle, et EL ei tunnista demokraatlikke valimisi kõikidel juhtudel õiguspäraseks, ja usub, et need ebakõlad kahjustavad õrna demokraatiat neis riikides ja ELi mainet;

35.

kutsub komisjoni üles hoolikalt hindama iga ELi valimisvaatlusmissiooni tulemusi, et saadud õppetundidest järeldused teha ning lõplikes aruannetes selgelt sõnastada iga ELi valimisvaatlusmissiooni metoodilised piirangud; palub lisaks komisjonil teha kõik jõupingutused tagamaks, et ELi valimisvaatlusmissioonide demokraatlikke saavutusi (metoodika, tehnilised tavad, eelarvevahendid, valimisstruktuurid jne) ei seataks pärast valimisprotsessi lõppemist kahtluse alla või likvideeritaks;

36.

palub komisjonil uurida erimissioonide saatmise teostatavust valimisprotsessi mõnede võtmetähtsusega aspektide uurimiseks, näiteks valimiste õigusliku raamistiku kujundamine, valijate registreerimine ja valimistejärgsed kaebused ning apellatsioonid, mida mõnel juhul ELi valimisvaatlusmissioonid täies mahus ei hõlma;

37.

soovitab poliitilise dialoogi alustamist juhtudel, kus ELi valimisvaatlusmissioonide soovitusi ei rakendata;

38.

soovitab kooskõlas eelneva punktiga, et Euroopa Parlament viibiks uue parlamendi, mille valimist vaadeldi, ametisseasumise juures ning et tugevdataks koostööd sellise äsja valitud parlamendiga;

39.

soovitab välja töötada erilise toetusstrateegia uutele, demokraatlikult valitud parlamentidele eesmärgiga tugevdada jätkusuutlikult demokraatiat, õigusriiki ja head valitsemistava;

40.

teeb ettepaneku, et selleks peaks Euroopa Parlament uurima mooduseid ja vahendeid äsja valitud parlamentide abistamiseks nende töös, keskendudes eelkõige arengumaadele;

41.

soovitab komisjonil luua muud mehhanismid valimisprotsessi jälgimiseks juhtudel, kus kõikehõlmav ELi valimisvaatlusmissioon ei ole võimalik; palub nõukogul ja komisjonil olla valmis jõuliste ja õigeaegsete avalike avalduste tegemiseks seoses valimistega nimetatud asjaoludel;

42.

on arvamusel, et tehniliste järelmeetmete osas on valimisabi selliseks vajalikuks pikaajaliseks strateegiliseks panuseks kogu valimistsükli jooksul, mis kõige paremini seostub ELi valimisvaatlusmissioonidega, ja on seisukohal, et erilist tähelepanu tuleks pöörata valimisasutuste sõltumatuse ja õiguspärasuse suurendamisele ning ajutise valimiskomisjoni asemel püsiva valimiskomisjoni loomise toetamisele;

43.

rõhutab, et demokraatlikult valitava Euroopa institutsioonina on Euroopa Parlamendil eriline roll ELi valimisvaatlusmissioonide poliitilistes järelmeetmetes, ja eriti parlamentaarse suutlikkuse suurendamise protsessis;

44.

nõuab võimalusel tõsise tähelepanu pööramist AKV parlamentaarsete delegatsioonide ja missioonide ning Euroopa Parlamendi vahelise konsulteerimise, koostöö ja teadmiste jagamise lisandväärtusele ELi välistegevuse laiemas kontekstis ning seoses muude riiklike ja rahvusvaheliste vaatlusmissioonidega; teeb ettepaneku asutada töörühmad, mis võimaldaks Aafrika Liidu partneritel uue ELi-Aafrika strateegia raames saada kasu valimiste vaatlemise teadmistest ja kogemustest, nagu EL on saanud kasu demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo/OSCE töömeetoditest ja kogemustest;

45.

nõuab, et analüüsitaks tingimusi, mille raames saaks moodustada lühiajalisi ühiseid valimisvaatlejate delegatsioone AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee, Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee ja Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee liikmetega;

46.

soovitab korrapäraselt korraldada AKV-ELi ühiseid vaatlusmissioone ELis toimuvate valimiste puhul;

47.

on seisukohal, et elektrooniline hääletamine mängib valimisprotsessis juba olulist rolli, mis kasvab veelgi, põhjustades potentsiaalselt uue valimispettuse viisi; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kohased meetmed nimetatud hääletamise viisi usaldusväärseks vaatlemiseks ja õpetaks vaatlejad selleks korralikult välja;

48.

nõuab, et Euroopa Parlament võtaks vastu aastaaruande ELi valimisvaatlusmissioonide kohta;

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile ja Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee kaaspresidentidele, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendile, OSCE Parlamentaarse Assamblee presidendile ning OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo direktorile.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/38

A.

arvestades, et EL peaks jätkuvalt seadma esikohale WTO loodud eeskirjapõhise mitmepoolse kaubandussüsteemi, mis pakub parimaid võimalusi õiglase ja võrdse rahvusvahelise kaubanduse jaoks, kehtestades asjakohased eeskirjad ja tagades nende järgimise;

B.

arvestades, et Doha arengukava edukas ja tasakaalustatud lõpuleviimine annab suurimat lootust arengumaade aitamiseks rahvusvahelisse kaubandussüsteemi integreerumisel;

C.

arvestades, et piirkondadevahelised kaubanduslepingud võivad täiendada mitmepoolset süsteemi, edendades integratsiooni ja hõlmates selliseid küsimusi, milles on praegu raske mitmepoolset kokkulepet saavutada;

D.

arvestades, et ASEAN tervikuna oleks suuruselt ELi viies kaubanduspartner ja EL oleks ASEANi suuruselt teine kaubanduspartner ning piirkonna juhtiv investor;

E.

arvestades, et ASEAN on äärmiselt mitmekesine piirkond, mille kolm liiget on vähimarenenud maad, samal ajal kui teistel on ühe elaniku kohta suurem sissetulek kui paljudel ELi liikmesriikidel;

F.

arvestades, et ASEANi riikidel on erinevad majandusprofiilid ja neil erinevustel on täita oluline roll ELi ja ASEANi vabakaubanduslepingu sõlmimisel;

G.

arvestades, et uuringute kohaselt võib ELi ja ASEANi leping (edaspidi„leping”) tuua mõlema poole jaoks kaasa olulisi majanduslikke eeliseid, kuid kõnealuse kasu võrdse jagunemise edendamiseks võivad osutuda vajalikuks lisameetmed;

H.

arvestades, et täitmisele pööratavat inimõiguste klauslit sisaldav partnerlus- ja koostööleping on ELi jaoks eeltingimus vabakaubanduslepingu sõlmimisel mis tahes riigiga;

I.

arvestades, et piisav ja vastastikune juurdepääs ELi ja ASEANi turgudele, mille käigus arvestatakse täielikult ASEANi liikmete ja eelkõige vaeseimate vähimarenenud maade erineva majandusliku positsiooniga, suurendab mõlema osapoole kaupade ja teenuste liikumist, tõhustab innovatsiooni ja suurendab majanduskasvu;

J.

arvestades, et intellektuaalomandi õigusi tuleb asjakohaselt arvesse võtta, sealhulgas geograafilisi tähiseid ja päritolunimetusi, samal ajal soodustades ravimite kättesaadavust ja tehnosiiret eelkõige säästva arengu ja kliimamuutuse vastase võitluse vallas,

1.

on arvamusel, et edasipüüdlik leping on kasulik mõlemale poolele, ent kvaliteetset lepingut kiirest ajakavast olulisemaks pidades tunneb siiski muret läbirääkimiste aeglase kulgemise pärast; rõhutab, kui oluline on saavutada konkreetseid tulemusi ELi ettevõtete jaoks, parandades juurdepääsu turule;

2.

on seisukohal, et edukas Doha arengukava on liidu kaubanduse prioriteet ning soovib, et läbirääkimised ASEANiga seda täiendaksid; on seisukohal, et esildatud vabakaubandusleping peab täielikult järgima WTO eeskirju;

3.

kutsub mõlemaid pooli üles seadma jätkuvalt esikohale läbirääkimisi, mis käsitlevad vajadust stabiliseerida kaupade, eelkõige toiduainete hinnad, ning väga ettevaatlikku lähenemisviisi agrokütuste küsimusele;

4.

on arvamusel, et piirkondadevahelised lepingud võivad olla kasulikuks täienduseks mitmepoolsele süsteemile, tingimusel et need on ulatuslikud ja ambitsioonikad lepingud, mis ületavad oluliselt tariifide vähendamist ja käsitlevad kvalitatiivseid kaubandusega seotud tingimusi ning sisaldavad tõhusaid inimõiguste sätteid ja sotsiaalseid standardeid ning keskkonnanormatiive; on arvamusel, et kui piirkondadevaheline leping osutub ebaotstarbekaks, on oluline, et kahepoolsetel läbirääkimistel oleks ühine raamistik, milles varieeruksid ainult lepingu rakendusala ja üleminekuperiood;

5.

rõhutab, et edasine majanduskasv ELis sõltub avatusest väliskaubandusele ja -investeeringutele, mida reguleerivad õiglased eeskirjad;

6.

avaldab kahetsust, et ELi ja ASEANi tippkohtumisel 2007. aasta novembris Singapuris ei käsitletud piisavalt põhjalikult äritavade ja käitumismallidega seotud sätteid, mistõttu pidurdusid ELi investeeringuid ASEANi riikidesse;

7.

rõhutab, kui oluline on tugevdada ASEANi riikide vahelist piirkondlikku majandusintegratsiooni; palub komisjonil anda tehnilist abi ja täiendavat võimalikku toetust sellise tugevdamise hõlbustamiseks;

8.

nõuab tungivalt, et osapooled vähendaksid järk-järgult või eemaldaksid kõik kaubavahetuse ja teenuste tõkked, arvestades seejuures täielikult ASEANi piirkonna erinevate majanduslike positsioonidega ning vajadusega tagada mõistliku hinnaga üldised, kättesaadavad ja jätkusuutlikud kõrge kvaliteediga avalikud teenused kõigile;

9.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks ELi ja ASEANi lepingus läbipaistvuse ning tulemuslikud eeskirjad riigihangete, konkurentsi ja investeeringute, intellektuaalomandi õiguste, riigiabi ja muude subsiidiumide valdkondades; rõhutab teenuste olulisust ELi ja ASEANi kaubandussuhetes;

10.

rõhutab, et iga ASEANiga sõlmitav leping peaks tagama:

11.

peab mittetariifsete tõkete küsimust sama oluliseks kui tollitariifide vähendamist ja tunneb eelkõige muret piirangute pärast äriteenuste valdkonnas, kus õigustamatute tõkete vähendamine võib muuta ASEANi äriühingutele kättesaadavaks madalama hinnaga ning tõhusamad panga-, kindlustus- ja õigusteenused;

12.

rõhutab intellektuaalomandi õiguste olulisust ning nõuab nende tulemuslikku rakendamist eelisjärjekorras, eelkõige disainile, helisalvestistele ja muudele kultuuriväärtustele, nagu ka geograafilistele tähistele ja päritolunimetusele; palub komisjonil tegeleda tõkete kaotamisega, olenemata riikide õigusest reguleerida sektoreid (nt audiovisuaalsektorit), mis on olulised kultuurilise mitmekesisuse säilitamise seisukohast;

13.

peab väga tähtsaks võitlust võltsitud ravimite vastu, mille puhul on tegemist kõlvatu konkurentsi ja tarbijate ohustamisega; juhib samal ajal tähelepanu, et kõnealune leping ei tohiks luua mingeid õiguslikke ega praktilisi tõkkeid deklaratsioonis, millega muudetakse intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut (TRIPS-leping), ettenähtud soodustuste maksimaalsele kasutamisele ja ravimitele juurdepääsule, ning kutsub komisjoni läbirääkijaid üles võtma eespool nimetatud 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni kõnealuse teemaga seonduvaid punkte täiel määral arvesse;

14.

tuletab meelde ELi kohustust toetada Doha deklaratsiooni ning intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu soodustussätete kasutamist rahvatervise ja ravimite kättesaadavuse huvides arengumaades; palub seetõttu komisjonil hoiduda tegevusest, mis võiks kahjustada Tai valitsuse jõupingutusi tagada ravimite kättesaadavus kõigile riigi elanikele;

15.

usub, et lepingu riigihangetega seotud aspektide raames tuleks tunnustada ASEANi liikmete erinevat arengutaset ja austada kõikide osapoolte õigust reguleerida avalikke teenuseid, eelkõige põhivajadustega seotud teenuseid;

16.

on seisukohal, et leping peaks püüdma edendada suuremat läbipaistvust ja aruandekohustust riiklike investeerimisfondide poolt tehtavate investeeringute osas;

17.

avaldab muret tõusnud riisihinna mõjude pärast, eeskätt vaesematele kodumajapidamistele riisi importivates ASEANi riikides;

18.

peab vajalikuks keskenduda üksikasjalikult kalandusele ja eelkõige tuunipüügile, arvestades tugevat sotsiaalmajanduslikku mõju, mida tariifide täielik ja viivitamata liberaliseerimine kõnealusele tundlikule sektorile avaldaks, nagu seda tunnistab ka komisjon parlamendi taotlusel läbi viidud sektori uuringus;

19.

rõhutab, kui oluline on järgida kalanduses hügieeni- ja sanitaareeskirju, sest nii on võimalik saavutada kõnealuste riikide kalamajanduse parem ja suurem areng, nagu ka aus konkurents nende ja ELi kalandustööstuse vahel; nõuab tungivalt, et komisjon annaks tehnilist abi, mis võimaldaks ASEANi riikide kalandusel neid eesmärke saavutada;

20.

nõuab tungivalt piirkondadevahelise majandusliku koostöö laienemist makromajandusele, hõlmates maksualast koostööd ja koostööd statistika valdkonnas, rahvusvaheliste auditi- ja raamatupidamiseeskirjade vastuvõtmist ning meetmeid korruptsiooni ja rahapesu vastu võitlemiseks;

21.

kutsub liitu ja ASEANi üles tõhustama koostööd inimkaubanduse, seksiturismi ja võltsimise vastu võitlemisel; väljendab heameelt kohustuste üle, mida ASEANi liikmesriigid on võtnud uimastite vastu võitlemisel, kutsudes neid samas üles täitma ÜRO surmanuhtluse moratooriumi; avaldab tunnustust Filipiinidele surmanuhtluse kaotamise eest;

22.

kutsub liitu ja ASEANi üles tõhustama koostööd rahvatervise valdkonnas eelkõige selliste haigustega võitlemisel nagu AIDS, SARS ja linnugripp, ning kliimamuutusega tegelemisel, samuti toiduohutuse edendamisel;

23.

on arvamusel, et ELi konkurentsivõime ASEANi maade suhtes sõltub paremast haridusest, väljaõppest ja teadusuuringutest Euroopa Liidus, ning uuenduslike toodete ja teenuste loomisest;

24.

on arvamusel, et kaubandus-, investeerimis- ning teadus- ja uurimislepingud peaksid käsitlema selliseid sektoripõhiseid küsimusi nagu:

25.

soovitab liidu energiapoliitika meetmete puhul, mis on seotud ASEANi riikidega, keskenduda järgmisele:

26.

tunneks heameelt Euroopa Liidu ja ASEANi riikide teadusasutuste ühiste teadusprojektide üle ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks sel eesmärgil asjakohaseid meetmeid;

27.

tuletab meelde vajadust kaitsta ELi tööstust ASEANi eksportijate dumpingu eest ja takistada sellist dumpingut ELi kaubandusläbirääkijate poolse varase sekkumise abil;

28.

rõhutab vajadust mis tahes maksegraafikus või tariifide vähendamisel võtta täielikult arvesse ASEANi liikmesriikide erinevat majanduslikku positsiooni;

29.

on seisukohal, et ASEANi vaesemad liikmesriigid, kes ei ole vähimarenenud maad, peaksid saama kasu soodustussätetest, mis on üldjoontes võrdsed nende sätetega, mida pakutakse võrreldava tulutasemega riikidele majanduspartnerluslepingute raames;

30.

kutsub komisjoni üles küsima sobival hetkel läbirääkimiste käigus Kambodžalt ja Laoselt, kas nad soovivad lepinguga ühineda, ja positiivse vastuse korral taotlema nõukogult läbirääkimisvolituse läbivaatamist, mis seda võimaldaks;

31.

usub, et Birma praegune olukord ei võimalda kõnealusel riigil lepinguga ühineda;

32.

on seisukohal, et ülioluline on partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimist takistava pangasaladuse probleemi lahendamine Singapuris, kui eesmärgiks on piirkondadevahelise vabakaubanduslepingu tegelik sõlmimine;

33.

on seisukohal, et edasipüüdlik säästva arengu peatükk on mis tahes lepingu tähtis osa ning rõhutab, kui oluline on kokkulepitud standardeid jõustada; on arvamusel, et selleks peab kõnealuse peatüki suhtes kohaldama standardset vaidluste lahendamise mehhanismi;

34.

nõuab, et kõik lepingud sisaldaksid kohustuslikke sotsiaal- ja keskkonnaklausleid, mis kohustavad osapooli ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi konventsioone ja tagama nende tulemusliku jõustamise, eelkõige laste töö ja sunniviisilise töö osas, mille kaotamine on ILO suurimaid väljakutseid, nagu sellele juhiti tähelepanu ILO aruandes pealkirjaga„End of Child Labour: Within Reach”, mis avaldati esmakordselt 2006. aastal;

35.

palub komisjonil kaaluda viise, kuidas pakkuda tööstandardeid parandavatele riikidele stiimuleid, tagamaks, et vabakaubanduslepingute laienemine ei vähenda üldises soodustuste süsteemis lisasoodustuste saavutamise ligitõmbavust, ning uurida lisaks ka võimalust võtta kasutusele klausel, mis sisaldab ÜRO ja ILO põhiliste, inim- ja tööõigusi käsitlevate ja eelkõige laste töö ja sunniviisiliste tööga seonduvate konventsioonide ratifitseerimist;

36.

rõhutab, et pärast ELi ja ASEANi vabakaubanduslepingu jõustumist tuleb võtta meetmed, et vältida vähimarenenud maade toodete juurdepääsul ELi neile antud eeliste vähenemist;

37.

on arvamusel, et töötajate ja tööandjate organisatsioonide ning kodanikuühiskonna esindajatest koosneval kaubanduse ja säästva arengu foorumil võiks olla oluline roll selle tagamisel, et turu suurema avamisega kaasneksid paremad keskkonnanormatiivid ja sotsiaalsed standardid;

38.

teeb ettepaneku luua mehhanism, mille abil töövõtjate ja tööandjate tunnustatud organisatsioonid saaksid esitada meetmete võtmiseks taotlusi, mida menetletakse kindla ajavahemiku jooksul ning millega võivad kaasneda jätkuvad järelmeetmed ja läbivaatamise klauslid, et säilitada surve töötajate õiguste rikkumise ärahoidmiseks;

39.

ootab, et kiiresti avaldatakse säästvuse alane mõju hindamine, mis peab olema kättesaadav õigeaegselt, et võimaldada laialdast avalikku arutelu, mille tulemused saaksid sel juhul mõjutada läbirääkimiste tulemusi, eelkõige meetmete osas, mis võivad osutuda vajalikuks, et leevendada negatiivset mõju teatud rühmadele või sektoritele;

40.

on seisukohal, et säästvuse alases mõju hindamises tuleks pöörata erilist tähelepanu mõjule, mida kaubanduse liberaliseerimine avaldab soolisele võrdsusele, eelkõige sellistes sektorites nagu põllumajandus, tekstiili- ja eksportkauba tootmine;

41.

kutsub komisjoni ja ASEANi liikmesriikide esindajaid üles pöörama erilist tähelepanu mõjule, mida leping avaldab piirkonna väiketalunikele, ning tagama, et perepõhine ja säästev põllumajandus mitte ei nõrgeneks, vaid tugevneks;

42.

peab metsade raadamise tõkestamise ning troopiliste metsade kaitsmise ja edendamise meetmeid väga oluliseks nii kliimamuutuse vastu võitlemisel kui ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse panustamisel; on seetõttu seisukohal, et partnerlus- ja koostööleping peaks ainult julgustama keskkonnasäästlike biokütuste kaubandust ja tuleb toetada ASEANi riikide jõupingutusi ebaseadusliku metsaraie tõkestamisel;

43.

kutsub läbirääkimispartnereid üles kindlustama, et leping sisaldaks mehhanisme, mille abil tagatakse põliselanike ja kohalike kogukondade traditsioonilised ja tavapärased õigused kasutada metsa, rakendades metsamajandus- ja litsentsisüsteeme, ja mille abil tõhustatakse riikide parlamentide ja kodanikuühiskonna, kaasa arvatud kohalike kogukondade ja põliselanike võimalusi osaleda nende otsuste tegemisel, mis puudutavad loodusvarade kaitset, kasutamist ja majandamist, ning piiritleda ja kaitsta nende maaomandi õigusi;

44.

on seisukohal, et keskkonnasäästlike toodete ja õiglase kaubanduse toodete hüviste tariifid peaksid alanema kiiremini kui muudel toodetel ning neile tuleks võimaldada aegsam pääs ELi turule; taotleb, et komisjon kaaluks tollinomenklatuuri ajakohastamist, võtmaks arvesse nimetatud konkreetseid tooteid;

45.

tunnustab ASEANi kasvavat tähtsust piirkondliku stabiilsuse ja jõukuse edendajana; väljendab rahulolu ELi ja ASEANi suhete taaselavdamisega 2007. aasta Singapuri tippkohtumisel; on arvamusel, et ELil ja ASEANil, kes on mõlemad pühendunud piirkondliku integratsiooni edendamisele, on suur koostööpotentsiaal;

46.

märgib, et meetmed ELi ja ASEANi majandus- ja kaubandussuhete elavdamiseks aitavad tugevdada suhteid kahe piirkonna vahel üldiselt ning ergutavad edasist arengut poliitilise koostöö ja julgeoleku vallas, demokraatia ja inimõiguste edendamisel, edasist arengut energeetika, kliimamuutuse ja keskkonna ning sotsiaalkultuurilises ja arengukoostöö valdkonnas;

47.

väljendab heameelt ASEANi integratsioonialaste edusammude ning ASEANi harta allkirjastamise üle lootuses, et selle sätted jõustuvad võimalikult kiiresti;

48.

tuletab meelde, et inimõigused ja demokraatia on ELi põhiväärtused ning nõuab nende muutmist ASEANiga peetavate läbirääkimiste ning eelkõige sõlmitavate partnerlus- ja koostöölepingute lahutamatuks osaks; kordab taas, et Euroopa Parlament omistab suurt tähtsust poliitilistele ja kodanikuõiguste reformidele, ning tervitab ASEANi hartas sätestatud inimõigustega tegeleva organi loomist ja selgesõnalist kohustust tugevdada demokraatiat, edendada head valitsemistava ja õigusriiki ning edendada ja kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi; sellest tulenevalt loodab, et ASEAN saab konstruktiivselt kaasa aidata nende väärtuste edendamisele kõnealuses piirkonnas;

49.

väljendab rahulolu demokraatiat taaselustavate valimistega Tais; nõuab usaldusväärset demokratiseerimisprotsessi ja rahvuslikku leppimist Birmas, mis peab hõlmama opositsiooni ja rahvusrühmade täielikku kaasamist, ning nõuab Aung San Suu Kyi ja kõigi poliitvangide viivitamatut vabastamist ning kõigi erakondade tegevuse normaliseerimist; toetab ÜRO ja ELi eriesindajate tööd; palub nõukogul säilitada Birma valitsuse suhtes kehtestatud piiravad meetmed, jälgida tähelepanelikult sealset olukorda ning vaadata need meetmed läbi, kui olukord riigis seda nõuab; palub ASEANi liikmesriikidel ning Hiinal ja Indial avaldada Birmale survet;

50.

rõhutab käimasoleva terrorismivastase koostöö ja kriisi/katastroofiohjamise valdkonnas tehtava koostöö tähtsust, ning tervitab hiljutist koostööd Acehi järelevalvemissiooni raames;

51.

eesmärgiga edendada head valitsemistava, läbipaistvust ja õigusriigi põhimõtteid, soovib Euroopa Parlament näha liikmesriikide ja komisjoni sekkumist juhtudel, kui on selged juriidilised tõendid selle kohta, et ASEANi riikide ametiisikud on segatud loodusvaradega seotud korruptsioonijuhtumitesse; palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile aru igast meetmest, mida ta selles suhtes võtab;

52.

loodab, et Lissaboni leping jõustub enne läbirääkimiste lõpetamist, mis kõrvaldaks kõik kahtlused Euroopa Parlamendi nõusoleku vajalikkuse suhtes kõnealust liiki lepingu sõlmimisel; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile ulatuslikumaid läbirääkimisvolitusi ning konsulteerima läbirääkimiste käigus parlamendiga korrapäraselt, et tagada tulemustele laialdane toetus;

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja ASEANi riikide valitsustele ja parlamentidele ning ASEANi peasekretärile.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/45

A.

arvestades, et rahvusvaheline mereuurimise nõukogu (ICES) juhib nii 2002. kui ka 2004. aasta soovitustes süvamereliikide kohta tähelepanu sellele, et enamik liike on väljaspool ohutuid bioloogilisi piire; arvestades, et EL on vähendanud oma püügikoormust oluliselt vähemal määral kui ICESi soovitustes nõuti; arvestades, et paremad bioloogilised taustaandmed on olulised, et kehtestada kvoote, mis tagaksid säästva kalapüügi;

B.

arvestades, et kaugpüügilaevastike kalapüük – kas siis kolmandate riikide vetes, piirkondlike kalandusorganisatsioonide reguleeritavatel aladel või avamere reguleerimata aladel – peaks toimuma mõistlikult ja vastutustundlikult, kooskõlas ÜRO mereõiguse konventsiooniga, ÜRO lepinguga selle konventsiooni sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist ning FAO vastutustundliku kalapüügi juhendiga; ning arvestades, et nii ÜRO kalavarude kokkulepe kui ka FAO vastutustundliku kalapüügi juhend nõuavad ettevaatusprintsiibi rakendamist;

C.

arvestades, et EL võttis endale 2002. aasta Johannesburgi tippkohtumisel kohustuse tagada ülemaailmne säästev kalandus ning ülepüügi all kannatavatest kalavarudest alustades säilitada või taastada kalavarud tasemeni, mis võimaldab anda maksimaalselt jätkusuutliku saagikuse võimalusel hiljemalt 2015. aastaks;

D.

arvestades, et merekeskkonna kaitset ja säästvat kalandust saab tõhusalt tagada vaid kõikide asjassepuutuvate riikide nõusolekul ja nende koostöös;

E.

arvestades, et usaldusväärsete andmete süstemaatiline kogumine on kalavarude hindamise ja teadusuuringute läbiviimise nurgakivi ning on seega ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ülimalt tähtis; arvestades muu hulgas, et komisjon tunnistas oma eelnimetatud teatises piisavate andmete puudumist süvamere kalavarude seisundi teaduslikuks hindamiseks ning lahkarvamusi nende määratlemise osas;

F.

arvestades, et kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomitee (ACFA) 2007. aasta aprillis avaldatud aruandes käsitleti teaduslike nõuannete esitamise ajastuse muutmist ja nende kvaliteedi parandamist;

G.

arvestades vajadust võtta sotsiaal-majanduslikke meetmeid, mis aitaksid hüvitada kaluritele kalavarude taastamise kavadega seotud kalastamise vähendamise kulusid;

H.

arvestades, et parlamendi 14. novembri 2006. aasta resolutsioonis merekeskkonna kaitse ja säilitamise temaatilise strateegia kohta (1) toetati mitmeid meetmeid merede säästva kasutamise edendamiseks ja mereökosüsteemide säilitamiseks,

1.

tervitab ühenduse laevastiku püüdlusi järgida jätkusuutlikku kalanduspoliitikat ning märgib, et on teatud erinevused komisjoni teatises kirjeldatud olukorra ja tegeliku olukorra vahel;

2.

on arvamusel, et enne uute majandamismeetmete võtmist tuleks analüüsida põhjuseid, miks olemasolevaid meetmeid ei kohaldata ning põhjuseid, miks liikmesriigid ei täida oma kohustusi või teevad seda hilinemisega või erinevaid meetodeid kasutades, mis raskendab omakorda kalapüügile mõju avaldavate näitajate analüüsi;

3.

hoiatab, et reeglite pidev muutmine ja uute ettepanekute algatamine, andmata aega olemasolevaid ettepanekuid ellu viia ja saadud informatsiooni korralikult läbi töötada, kahjustab lõpuks ühise kalanduspoliitika usaldusväärsust, ning et kehtestatud püügikoormuse piirangud on mõnede liikide jaoks paremini kohandatud kui teiste;

4.

nõustub komisjoni arvamusega, mille kohaselt on usaldusväärsete andmete süstemaatiline kogumine kalavarude hindamise ja teadusuuringute läbiviimise nurgakivi; nõuab komisjonilt, liikmesriikidelt ja kalatööstuselt praeguste puuduste parandamist, et muuta võimalikuks püügikoormuse kontrollimeetmete kohandamine püügipiirkondade tasandil, tunnistades, et süvamerepüük on segapüük;

5.

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et isegi kui lubatud kogupüügi (TAC) määrad ja püügikoormuse piirangud neis kalastuspiirkondades on bioloogia-alaste teadmiste nappuse tõttu määratud meelevaldselt, tuleb jälgida kõikide süvamereliikideks peetavate liikide kasutamist ja järgida nende suhtes ettevaatusprintsiipi, ning kogupüügi määrad tuleb kehtestada vastavalt sellele, tuginedes täpsetele teaduslikele uuringutele;

6.

märgib, et nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (2) nõutakse ettevaatusprintsiibi rakendamist, mis artikli 3 järgi tähendab, et „piisava teadusinfo puudumist ei tohi kasutada põhjusena, et edasi lükata või jätta tarvitusele võtmata abinõud sihtliikide, nendega seotud või nendest sõltuvate liikide ning mittesihtliikide ja nende elukeskkonna kaitseks”;

7.

rõhutab vajadust keelata vette tagasi laskmine süvamerepüügis, mis võimaldaks teadlastel täpsemalt uurida kuivale tõmmatud liikide – millest paljud on söögiks kõlbmatud – kogu mitmekesisust;

8.

on seisukohal, et komisjon peaks kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasilaskmise lõpetamise meetmete raames kohandama püügitegevuse taset sihtliikide ja kaaspüügiliikide suhtes, tugevdades samas seire- ja kontrollikorda;

9.

märgib, et paljud süvamereliigid satuvad kaaspüügi sekka, ning palub seega tungivalt, et komisjon paneks suuremat rõhku püügikoormuste kontrollile kui võimalusele kaaspüüki vähendada; märgib siiski, et süvamereliikide suurust ja kuju arvestades ei ole võrgusilma suuruse piiramine mõttekas;

10.

palub, et komisjon viiks läbi süvamerepüügi sotsiaal-majandusliku hindamise ja analüüsiks püügikoormuse uue vähendamise mõju sektorile, ning analüüsiks samuti kalavarude jätkuva kahanemise mõju, millest kalapüük sõltub; juhib tähelepanu, et on äärmiselt tähtis saavutada tasakaal sotsiaal-majanduslike vajaduste ja keskkonnasäästlikkuse vahel;

11.

juhib tähelepanu, et kuna paljusid neist varudest hallatakse rahvusvahelistes vetes, siis tuleks meetmed kooskõlastada mitmesuguste piirkondlike kalandusorganisatsioonidega, nii et kehtestatud meetmetes oleks arvesse võetud kõiki kalanduses tegutsevaid laevastikke; on seisukohal, et EL peaks tegutsema selle nimel, et tagada ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 61/105 täieulatuslik ja tõhus rakendamine süvamere- ja põhjapüügi osas avamerel; usub, et kõik piirangud peaksid kehtima kõikide osapoolte kaluritele, et hoida ära tekkida võivat ebavõrdsust;

12.

teeb ettepaneku mitte lubada kalastamist nendes süvamere piirkondades, kus kalandustegevust ei ole veel toimunud, kuni neid piirkondi on uuritud ja teaduslikud tõendid kinnitavad, et säästev püük võib toimuda, ilma et see ohustaks vähendada bioloogilist mitmekesisust ja kahjustaks looduslikke elupaiku, ning mitte enne, kui on kehtestatud vastavad majandamismeetmed;

13.

kutsub komisjoni üles võtma kasutusele uusi programme teaduslike andmete kogumiseks, vajaduse korral uurimislaevu kasutades; usub, et üheks näiteks võiks olla Hispaania kalandust reguleerivate ametivõimude tegevus Kirde-Atlandi Kalanduskomitee reguleeritavas piirkonnas Hattoni madaliku kaardistamisel, kus püütakse süvamereliike ja kus uurimistegevus on keskendunud veealuste mägede, külmavee-korallriffide ja hüdrotermiliste lõõride paigutusele, et määrata kindlaks tundlikke tsoone kalalaevastike tegutsemispiirkonnas;

14.

nõustub komisjoniga vajaduse osas rakendada sellist liiki kalanduses ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, hoiatades samas, et meetmetel peab olema minimaalsel tasemel usaldusväärsus ja neid ei tohi rakendada üldiselt, vaid keskkonnamõjude hindamisele tuginedes, et vältida selliste piirkondade sulgemist, kus riski ei ole, ning sulgeda põhjapüügiks piirkonnad, kus on teadaolevalt või tõenäoliselt ohustatud mereökosüsteeme või kus kalavarud on väljaspool ohutuid bioloogilisi piire; merepõhja kaardistamise, ookeanide loodusvarade ja ökosüsteemide omaduste vastastikmõjudega seotud teadusuuringud peavad olema prioriteediks, kui on eesmärk Euroopa uus merenduspoliitika ellu viia;

15.

kinnitab, et kaluritele ja neid esindavatele ühingutele tuleb võimaldada kaasarääkimine ja osalemine merekeskkonna ning kalavarude majandamise ja taastamise kaitsemeetmete väljatöötamisel;

16.

nõustub kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomiteega, et on vaja eraldada rohkem ressursse – nii inimressursse kui ka rahalisi vahendeid – biomassi ja kalade suremuse uurimiseks peaaegu kõikides kalapüügipiirkondades; on samuti seisukohal, et kui kõik osapooled võtavad kuulda teadlaste nõuandeid, tuleb paika panna selge strateegiline suund, et hoida ära topelttööd ja sünergia puudumist;

17.

väljendab muret kehtivate määruste ebatõhusa ja puuduliku rakendamise pärast; kutsub komisjoni üles parandama liikmesriikides seire- ja kontrollikorda;

18.

rõhutab uute tehnikate väljatöötamise tähtsust toimiva kontrolli- ja seiresüsteemi tagamiseks; kutsub komisjoni üles arendama ka edaspidi kontrollitehnikaid ning juhib sellega seoses tähelepanu elektrooniliste logiraamatute võimalusele;

19.

juhib tähelepanu kaitstud merealade (MPA) loomise plussidele NATURA 2000 võrgustikus ning usub, et sellel on ülepüütud kalavarudele positiivne mõju; õhutab liikmesriike kasutama kõiki võimalusi, mida pakuvad Natura 2000 võrgustiku merealased komponendid;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik endast oleneva, tagamaks kehtivate rahvusvaheliste süvamere kalapüügi lepingute rakendamise ja võimaliku parandamise;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ühised suunised, vahetama parimat tava, tõhustama ühenduse olemasoleva tehnoloogia kasutamist ja kaasama ekspertrühmi ning valitsusväliseid organisatsioone, et rakendada paremini meetmeid ebaseadusliku kalapüügi vähendamiseks ja ebaseaduslike kalasaakide müügi piiramiseks Euroopa turgudel;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama keskkonnasõbralikumaid kalapüügimeetodeid, mis ei kahjusta keskkonda ega bioloogilist mitmekesisust tahtmatu kaaspüügiga või teiste elusorganismide tarbetu vigastamisega;

23.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/48

A.

arvestades, et koos Euroopa Parlamendi volituste laienemisega tehakse parlamendis märgatavalt rohkem lobitööd;

B.

arvestades, et lobitöö eesmärk ei ole mõjutada üksnes poliitilisi ja õigusloomega seotud otsuseid, vaid ka ühenduse vahendite eraldamist ning õigusaktide rakendamise järelevalvet ja jõustamist;

C.

arvestades, et pärast Lissaboni lepingu eeldatavat ratifitseerimist Euroopa Parlamendi volitusi laiendatakse ning parlamendist saab kaasõiguslooja peaaegu kõigis valdkondades tavapärase õigusloomemenetluse kaudu, mistõttu on temast huvitatud veelgi rohkem lobiste;

D.

arvestades, et huvigruppide esindajad etendavad demokraatliku süsteemi aluseks olevas avatud ja pluralistlikus dialoogis olulist rolli ning on oma volitusi täitvatele parlamendiliikmetele tähtsaks teabeallikaks;

E.

arvestades, et lobistide tegevus ei ole suunatud mitte ainult parlamendiliikmetele, vaid nad püüavad mõjutada ka parlamendi otsuseid, suunates lobitöö parlamendikomisjonide sekretariaadis töötavatele ametnikele, fraktsioonide töötajatele ja parlamendiliikmete assistentidele;

F.

arvestades, et hinnanguliselt on Brüsselis umbes 15 000 huvigruppide esindajat ja 2 500 huvigruppide organisatsiooni;

G.

arvestades, et komisjon tegi ettepaneku luua Euroopa läbipaistvuse algatuse ühe osana ELi institutsioonides tegutsevate huvigruppide esindajate ühtne register;

H.

arvestades, et parlamendil on juba alates 1996. aastast oma lobistide register (3), samuti eetikakoodeks (4), mis kohustab registreeritud lobiste tegutsema kõrgete eetiliste normide kohaselt;

I.

arvestades, et parlamendis on praegu ligikaudu 5 000 registreeritud lobisti;

J.

arvestades, et huvigruppidesse kuulub kohalikke ja riiklikke organisatsioone, kelle tegevuse reguleerimise eest vastutavad liikmesriigid,

1.

tunnistab, et huvigrupid mõjutavad ELi otsustusprotsessi, mistõttu peab väga oluliseks, et parlamendiliikmed teaksid, milliseid organisatsioone huvigrupid esindavad; rõhutab, et läbipaistev ja võrdne juurdepääs kõikidele ELi institutsioonidele on liidu legitiimsuse ja selle kodanike usalduse absoluutne eeltingimus; rõhutab, et läbipaistvus on kahesuunaline tee, mis on vajalik nii institutsioonide endi töös kui ka lobistide puhul; rõhutab, et huvigruppide võrdne juurdepääs ELi institutsioonidele suurendab liidu juhtimiseks olemasolevat oskusteavet; peab oluliseks, et kodanikuühiskonna esindajatel on juurdepääs ELi institutsioonidele, ennekõike aga parlamendile;

2.

on arvamusel, et parlamendiliikmed vastutavad ise selle eest, et tagada, et neile edastatud teave on tasakaalustatud; rõhutab asjaolu, et parlamendiliikmed peavad olema suutelised tegema poliitilisi otsuseid lobistidest sõltumatult;

3.

tunnistab, et kui raportöör seda vajalikuks peab, võib ta vabatahtlikult kasutada „õigusloomelist jalajälge”, s.t parlamendiraportile lisatavat soovituslikku loendit registreeritud huvigruppide esindajatest, kellega konsulteeriti ja kes andsid märkimisväärse panuse raporti koostamisse; on seisukohal, et eriti soovitav on, et nimetatud loetelu oleks lisatud õigusloomega seotud raportitesse; rõhutab aga, et sama tähtis on, et komisjon lisaks sellise „õigusloomelise jalajälje” oma õigusloomealgatuste juurde;

4.

rõhutab, et parlament peab otsustama täiesti sõltumatult, millises ulatuses ta võtab arvesse kodanikuühiskonna esindajate esitatud arvamusi;

5.

võtab teadmiseks kehtivad ettekirjutused, mille kohaselt peavad parlamendiliikmed oma majanduslikud huvid deklareerima; kutsub juhatust üles koostama kvestorite ettepanekul kava, et parandada veelgi parlamendi kodukorra artiklite rakendamist ja järelevalvet, mille kohaselt peab parlamendiliige deklareerima kõik saadavad rahalised, isiklikud ja materiaalsed toetused (5);

6.

võtab teadmiseks fraktsioonidevaheliste töörühmade kehtiva eeskirja, vastavalt millele tuleb rahalised toetused avalikustada; nõuab suuremat selgust seoses fraktsioonidevaheliste töörühmadega, s.t kõikide olemasolevate registreeritud ja registreerimata fraktsioonidevaheliste töörühmade loetelu avaldamist parlamendi veebisaidil, sealhulgas töörühmade tegevusele väljastpoolt antava toetuse üksikasjalikku deklareerimist ning töörühma laiemate eesmärkide kirjeldust; rõhutab siiski, et fraktsioonidevahelisi töörühmi ei tohiks mingil juhul lugeda parlamendi organiteks;

7.

nõuab, et juhatus uuriks kvestorite ettepanekul, millised võimalused on piirata loata juurdepääsu parlamendi hoonete korrustele, kus asuvad parlamendiliikmete bürood, arvestades, et avalikkuse juurdepääsu parlamendikomisjonide ruumidele tuleks piirata üksnes erandjuhtudel;

8.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle luua Euroopa läbipaistvuse algatuse ühe osana paremini liigendatud raamistik huvigruppide esindajate tegevusele;

9.

nõustub komisjoniga, kes määratleb lobitööd kui „tegevust, mille eesmärk on mõjutada ELi institutsioonide poliitikakujundamis- ja otsustusprotsessi”; leiab, et määratlus on kooskõlas kodukorra artikli 9 lõikega 4;

10.

rõhutab, et lobistideks tuleks lugeda ja ühtmoodi tuleks kohelda kõiki selle määratluse alla kuuluvaid väljaspool ELi institutsioone tegutsevaid osalisi, kes korrapäraselt institutsioone mõjutavad, sealhulgas nii avaliku kui ka erasektori huvide esindajaid: elukutselised ja asutusesisesed lobistid, valitsusvälised organisatsioonid, mõttekojad, kutse- ja ametiühinguid, tööandjate ühendused, tulundus- ja mittetulundusorganisatsioonid ja juristid, kui nende eesmärk on pigem poliitika mõjutamine kui abi ja kaitse pakkumine kohtumenetluses või õigusalase nõu andmine; rõhutab siiski, et liikmesriikide piirkonnad ja haldusüksused ning riikliku ja Euroopa tasandi erakonnad ning need organid, kellel on asutamislepingutega määratud õiguslik seisund, ei kuulu selle eeskirja reguleerimisalasse, kui nad tegutsevad vastavalt selliste organite rollile ja täidavad oma ülesandeid asutamislepingutes sätestatud viisil;

11.

tunneb põhimõtteliselt heameelt komisjoni ettepaneku üle luua ühtne koondregister, kus saaksid end registreerida nii komisjonis kui parlamendis lobitöö tegijad, ning nõuab, et nõukogu, komisjon ja parlament sõlmiksid institutsioonidevahelise kokkuleppe ühtse kohustusliku registri kohta (nagu see de facto juba Euroopa Parlamendis toimib), mida saab kohaldada kõikides institutsioonides ja mis sisaldab kõiki finantsandmeid, registrist eemaldamise ühist mehhanismi ja ühtset eetilise käitumise koodeksit; tuletab siiski meelde, et nõukogu, komisjon ja parlament on erineva olemusega institutsioonid; jätab seetõttu endale õiguse hinnata komisjoni ettepanekut selle lõplikul kujul ning alles seejärel otsustada, kas seda toetada või mitte;

12.

tuletab meelde, et lobistide arv, kellel on juurdepääs parlamendile, peab jääma mõistlikesse piiridesse; soovitab seega võtta kasutusele niisuguse süsteemi, millega nähakse ette lobistide ühekordne registreerimine, mis kehtib kõikide institutsioonide jaoks, ning iga institutsioon võib otsustada, kas võimaldada oma ruumidele juurdepääsu või mitte, andes seega parlamendile ka edaspidi võimaluse piirata igale organisatsioonile või äriühingule antavate läbipääsulubade arvu neljale;

13.

nõuab erinevate registrite vastastikust tunnustamist nõukogu, komisjoni ja parlamendi poolt juhul, kui ei lepita kokku ühtses registris; soovitab, et seni kuni institutsioonid ei ole hakanud looma ühtset registrit, peaksid institutsioonide veebipõhistes registrites olema viited teistele registritele, et oleks võimalik lobistide registrikandeid võrrelda; kutsub peasekretäri üles tegema parlamendi akrediteeritud huvigruppide esindajate loetelu parlamendi veebisaidil kergemini kättesaadavaks;

14.

teeb ettepaneku moodustada viivitamatult ühine töörühm, mis koosneks nõukogu esindajatest, komisjoni liikmetest ja parlamendiliikmetest ja mille nimetab ametisse esimeeste konverents, mille eesmärk on teha 2008. aasta lõpuks kindlaks, milline toime on nõukogule, komisjonile või parlamendile juurdepääsu soovivate lobistide ühtsel registril ning töötada välja ühtne eetikakoodeks; teeb peasekretärile ülesandeks võtta asjakohased meetmed;

15.

nõuab tungivalt, et nõukogu ühineks kavandatava ühtse registriga; on seisukohal, et hoolega tuleb kaaluda lobistide tegevust nõukogu sekretariaadis seoses küsimustega, kus kasutatakse kaasotsustamismenetlust;

16.

võtab teadmiseks komisjoni otsuse hakata kasutama vabatahtlikku registrit ja hinnata süsteemi pärast ühe aasta möödumist, kuid tunneb muret asjaolu pärast, et üksnes vabatahtlik süsteem võimaldab vähem vastutavatel lobistidel tingimuste täitmist vältida; kutsub kolme institutsiooni üles vaatama läbi lobistide tegevust reguleeriva eeskirja hiljemalt kolm aastat pärast ühtse registri loomist, et hinnata, kas muudetud süsteemiga saavutatakse vajalik läbipaistvus lobistide tegevuses; on teadlik Lissaboni lepinguga määratud kohustusliku registri õiguslikust alusest ning väljendab tahet senikaua teha institutsioonidega koostööd olemasolevate registrite põhjal institutsioonidevahelise kokkuleppe raames; on arvamusel, et lobistidelt, kes soovivad korrapärast juurdepääsu institutsioonidele, tuleks nõuda kohustuslikku registreerimist, mida parlamendis juba de facto nõutakse;

17.

on seisukohal, et kuna lobitegevus pidevalt areneb, peavad seda reguleerivad eeskirjad olema muutustega kiireks kohanemiseks piisavalt paindlikud;

18.

võtab teadmiseks komisjoni huvigruppide esindajate eetikakoodeksi projekti; tuletab komisjonile meelde, et parlamendil on selline koodeks olnud juba üle 10 aasta ja palub komisjonil ühtse eeskirja kehtestamise küsimus parlamendiga läbi arutada; on arvamusel, et koodeksi abil tuleks tagada kindel järelevalve lobistide käitumise üle; rõhutab, et lobistide suhtes, kes rikuvad eetikakoodeksit, tuleks kohaldada sanktsioone; rõhutab, et registris oleva teabe kontrollimiseks tuleb näha ette piisavalt vahendeid (töötajad ja rahalised vahendid); on seisukohal, et komisjoni registri puhul võivad sanktsioonid hõlmata registrist ajutist väljaarvamist ja tõsisematel juhtudel registrist eemaldamist; on arvamusel, et kui ühtne register on kehtestatud, peaks koodeksi rikkumine lobistide poolt tooma kaasa sanktsioonid seoses juurdepääsuga kõikidesse institutsioonidesse, kus registrit kohaldatakse;

19.

rõhutab, et register peab olema kasutajasõbralik ja sellele peab olema Interneti teel lihtne juurde pääseda; avalikkusel peab olema lihtne leida ja otsida registrist ning register peab hõlmama lisaks lobitööd tegevate organisatsioonide nimedele ka lobistide enda nimesid;

20.

rõhutab, et register peaks sisaldama eri kategooriaid, kuhu tuleks lobistid registreerida vastavalt nende esindatud huvidele (nt kutseühingud, äriühingute esindajad, ametiühingud, tööandjate organisatsioonid, õigusbürood, valitsusvälised organisatsioonid jne);

21.

tunneb heameelt komisjoni otsuse üle nõuda, et registrisse kantavate huvigruppide esindajad avalikustavad enda kohta järgmised finantsandmed:

22.

rõhutab, et finantsandmete avalikustamise nõue peab kehtima võrdselt kõigi registreeritud huvigruppide esindajate suhtes;

23.

palub eespool nimetatud ühisel töörühmal teha ettepanek erikriteeriumide kohta, mille kohaselt nõutakse finantsandmete avalikustamist, näiteks lobitöö kulude näitamist asjakohaste parameetrite piires (täpsed arvud ei ole vajalikud);

24.

kutsub vastutavat komisjoni üles valmistama ette vajalikud muudatusettepanekud parlamendi kodukorra kohta;

25.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/51

A.

arvestades spordi rolli integratsiooni edendamisel ja spordi võimalikku panust sotsiaalse ühtekuuluvuse ning piirkonnasisese ühtekuuluvuse saavutamisse;

B.

arvestades, et Euroopa sport on Euroopa identiteedi, Euroopa kultuuri ja kodakondsuse lahutamatu osa, ning arvestades, et Euroopa sport põhineb miljonite sportlaste, vabatahtlike ja toetajate pühendumisel ja entusiasmil, kes tegutsevad arvukates spordiklubides ja -liitudes, laialdasel liikumisel, mis on loonud palju silmapaistvaid nais- ja meessportlasi ja võistkondi ning mis on muutnud spordi kõrgelt hinnatud valdkonnaks meie ühiskonnas, kus spordiüritused on äärmiselt populaarsed;

C.

arvestades, et sport mängib Euroopa ühiskonnas väga olulist rolli, seisavad osade võistlusspordialade ees paraku uued ohud ja väljakutsed, näiteks kaubanduslik surve, noorte mängijate ja sportlaste ekspluateerimine, doping, rassism, vägivald, kokkuleppimine matši tulemustes, korruptsioon, kihlveopettused ja rahapesu;

D.

arvestades spordi erilist ühiskondlikku rolli sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni vahendina ja arvestades, et sport on tähtis vahend kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks ning annab silmapaistva panuse oluliste sotsiaalsete, kultuuriliste ja hariduslike väärtuste, nagu õigluse, sallivuse ja vastastikuse austuse, solidaarsuse, reeglite austamise, meeskonnavaimu ja enesedistsipliini arendamisele ning edendamisele; arvestades, et sport mängib eriti tähtsat rolli Euroopa ühiskonnas seoses tervishoiu, hariduse, sotsiaalse integratsiooni ja kultuuriliste väärtustega tänu vabatahtlikult struktureeritud organisatsioonidele;

E.

arvestades, et Lissaboni lepinguga muudetud EÜ asutamislepingu artikli 149 kohaselt peab ELi meetmete eesmärk olema arendada Euroopa mõõdet spordis spordivõistluste aususe ning avatuse ja sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelise koostöö edendamise ning sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilise ja vaimse puutumatuse kaudu; arvestades, et ELi tasandil võetavad meetmed peavad täiendama teiste asutuste meetmeid, muutmata sealjuures kehtivat pädevuste jaotust;

F.

arvestades, et Lissaboni lepingu ratifitseerimist ja artiklit 149 silmas pidades tuleb spordi rollile Euroopas anda strateegiline suund, selgitades ühenduse õiguse kohaldamist spordi valdkonnas; arvestades, et üksikjuhtumi põhine lähenemisviis on spordiorganisatsioonide seisukohast spordi eripära käsitlemiseks ebapiisav ja süvendab olemasolevat õiguskindlusetust veelgi, ning arvestades, et tuleb võtta täiendavaid sporti käsitlevaid meetmeid Euroopa Liidu tasandil, austades samas spordiorganisatsioonide sõltumatust, eripära ja iseregulatsiooni;

G.

arvestades, et Lissaboni lepinguga muudetud EÜ asutamislepingu artiklis 149 kutsutakse ühendust üles edendama ausust ja avatust spordivõistlustel, ning arvestades, et konkurentsieeskirjade kohaldamine spordi suhtes põhjustab erinevuste suurenemist spordiklubide vahel kõige rikkamate või populaarsemate kasuks, mis kahjustab spordivõistluste õiglast läbiviimist ja on seega vastuolus nimetatud artiklis sätestatud eesmärgiga;

H.

arvestades, et arvesse tuleb võtta spordiorganisatsioonide ja esindusorganite, näiteks professionaalsete meistrivõistluste korraldajate sõltumatust, samuti asjaolu, et organisatsiooniline vastutus lasub põhimõtteliselt spordiasutuste juhatustel ning teataval määral liikmesriikidel ja sotsiaalpartneritel;

I.

arvestades, et professionaalne sport muutub pidevalt üha tähtsamaks ja aitab tõhustada spordi rolli ühiskonnas; arvestades, et konkurentsiõigust ja siseturgu käsitlevaid sätteid kohaldatakse professionaalse spordi suhtes selles ulatuses, milles see kujutab endast majandustegevust;

J.

arvestades, et sport kuulub ELi õiguse kohaldamisalasse, eriti seoses esindus- ja osalusdemokraatia põhimõttega Euroopa spordiinstitutsioonide otsuseid tegevates organites ning EÜ asutamislepingu artikliga 13, milles keelatakse diskrimineerimine soo, rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel; arvestades, et spordi erilistest, olulistest ja ainulaadsetest omadusitest tulenevalt ei saa sporti teatud juhtudel võrrelda tavapärase majandustegevusega;

K.

arvestades, et vabatahtlik tegevus spordisektoris tugevdab sotsiaalset ühtekuuluvust ja kaasatust ning edendab kohalikku demokraatiat ja kodanikuaktiivsust ning sellel on ka varjatud majanduslik väärtus, kuna ilma vabatahtliketa oleks sporditegevus tunduvalt kallim ning paljud spordiga seotud ühiskondlikud tegevused hääbuksid; arvestades, et on vaja edendada vabatahtlikke spordistruktuure ja julgustada vabatahtlikke teenuseid spordis meetmete abil, mis pakuvad asjakohast kaitset ning tunnustavad vabatahtlike majanduslikku ja ühiskondlikku rolli;

L.

arvestades, et füüsilise tegevuse puudumine soodustab rasvumist ja krooniliste haiguste teket, nagu südame-veresoonkonna haigused ja suhkurtõbi, ning et selle tagajärjed koormavad liikmesriikide tervishoiu eelarvet;

M.

arvestades, et kehalise kasvatuse tundide arv on viimase kümne aasta jooksul vähenenud nii põhikoolis kui ka keskkoolis, ning arvestades, et spordirajatiste ja -varustuse osas on liikmesriikide vahel suured erinevused; arvestades, et sport pakub noortele teretulnud võimalusi ühiskonnas osalemiseks ja sellele isiklikuks pühendumiseks ning võib aidata hoida neid eemal õiguserikkumistest;

N.

arvestades, et doping kahjustab läbipaistva ja ausa konkurentsi põhimõtet, asetades samal ajal sportlased ülemäärase surve alla;

O.

arvestades, et 2003. aasta ülemaailmne dopinguvastane koodeks võimaldas luua kogu maailma riiklike õigusaktide ühtlustamist tagava normi; arvestades, et ülemaailmse dopinguvastase agentuuri (WADA) jõupingutused on siiski keskendunud peamiselt tippspordile;

P.

arvestades, et ELile tuleks kasuks koordineeritum lähenemisviis dopinguvastasele võitlusele, eelkõige tuleks selleks määratleda WADA, Unesco ja Euroopa Nõukogu ühised seisukohad ning vahetada teavet ja häid tavasid valitsuste, riiklike dopinguvastaste organisatsioonide ja laborite vahel;

Q.

arvestades, et hoolimata soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas Euroopa tasandil tehtud mõningatest edusammudest esineb spordis ikka veel ebavõrdsust sportlaste vahel; arvestades, et andekatele sportlastele mõeldud koolitusprogrammid peaksid olema avatud kõigile ning vältima ELi kodanike ja residentide rahvuse- või soopõhist diskrimineerimist;

R.

arvestades, et kõigil elanikel peaks olema võimalus tegeleda spordiga ning et selleks tuleb uurida teatavate rühmade, nagu puuetega inimeste, sisserändajate ja vähem privilegeeritud taustaga inimeste konkreetseid vajadusi, ning arvestades eriti, et puuetega sportlased ei tohi võrreldes puueteta sportlastega kannatada diskrimineerimise all selles osas, mis puudutab juurdepääsu sportimisvõimalustele liikmesriikides;

S.

arvestades, et sport on mõeldud kõigile kodanikele, sõltumata nende soost, rassist, east, puudest, usust, rahvusest, seksuaalsest sättumusest ja sotsiaalsest või majanduslikust taustast; arvestades, et sport võib olla sotsiaalse kaasatuse ja integratsiooni edasiviivaks jõuks, ning arvestades, et Euroopa Parlament ja komisjon on mõistnud korduvalt hukka kõik vägivalla, rassismi ja ksenofoobia ilmingud;

T.

arvestades, et vägivald spordiürituste ajal on endiselt lahendamata probleem ning võib avalduda mitmel eri kujul; arvestades, et suured spordiüritused meelitavad oma toimumise ajal ligi prostitutsiooni ning naiste ja lastega kauplemist;

U.

arvestades, et Austria eesistumise ajal 2006. aastal esitatud uuring näitas, et sport tekitas 2004. aastal 407 miljardi euro ulatuses lisandväärtust, st 3,7 % ELi SKTst, ning andis tööd 15 miljonile inimesele ehk 5,4 %le tööjõust; arvestades, et sport aitab seega kaasa majanduskasvu ja töökohtade loomise Lissaboni eesmärkide saavutamisele, et seda võib kasutada kohaliku ja piirkondliku arengu ning maaelu arendamise vahendina, ning arvestades, et sport on seotud ka turismi arenguga, edendades infrastruktuuride ajakohastamist ja uute partnerlussuhete tekkimist spordi- ja vabaajarajatiste rahastamiseks;

V.

arvestades, et digitaalse piraatluse kasv (eriti loata otseülekanded ja spordiürituste taasedastamine) on suureks ohuks spordisektorile, ehkki probleemist ollakse vähe teadlikud;

W.

arvestades, et suurem osa sporditegevustest toimub mittetulunduslikes struktuurides, millest paljud sõltuvad rahalisest toetusest, et tagada nende kättesaadavus kõigile; arvestades, et rahaline toetus on oluline kohaliku tasandi spordi ja kõigile mõeldud spordi jaoks, tingimusel, et see vastab ühenduse õigusele; arvestades, et organiseeritud sport on peaaegu kõikides liikmesriikides rajatud mittetulunduslikele juhtimisstruktuuridele kohalikul tasandil, mis sõltuvad tugevalt vabatahtlike pühendumisest, ja millel on eriline juriidilise isiku vorm või staatus, mis on eelduseks paljudele rahalistele või maksusoodustustele;

X.

arvestades, et liikmesriigid ei ole selgelt määratlenud spordi mõistet ning et nad ei ole otsustanud, kas sport kuulub üldhuviteenuste hulka, mis võimaldaks õigustada majanduslikku eeliskohtlemist (näiteks maksusoodustused);

Y.

arvestades, et annetused ja valitsuse rahalised vahendid vähenevad, ning arvestades, et ellujäämiseks peab suurem osa mittetulunduslikest spordiorganisatsioonidest suurendama äritegevusest saadavat tulu, mis võimaldab neil tõhusalt täita oma sotsiaalseid eesmärke, ning seetõttu kohaldatakse nende organisatsioonide suhtes ELi õigust;

Z.

arvestades, et spordiorganisatsioonidel on palju sissetulekuallikaid, näiteks klubimaksud ja piletimüük, reklaam ja sponsorlus, loteriid, meediaõigused, tulu ümberjagamine spordiliitude ja -liigade vahel, kaubandus ning riiklik toetus, kusjuures riigiosalusega või riiklikult litsentsitud loteriide ja hasartmängude ettevõtjate poolt moodustatav tulu on tähtsaimaks sissetulekuallikaks paljudes ELi liikmesriikides;

AA.

arvestades, et meediaõigused on Euroopas professionaalse spordi peamine sissetulekuallikas – sissetuleku, mis muu hulgas investeeritakse omakorda tagasi kohaliku tasandi koolitusse, rajatistesse ja ühenduse projektidesse – ning et spordiüritused on paljudele meediaettevõtetele programmi sisu hinnatud allikas;

AB.

arvestades, et spordiorganisatsioonid Euroopa Liidus peavad hädavajalikuks panust, mille on andnud harrastusspordi rahastamiseks riiklikud loteriid ja litsentsitud hasartmänguasutused, kes tegutsevad üldistes huvides; arvestades, et seni ei ole tehtud ühtki ettepanekut jätkusuutliku ja poliitiliselt teostatava lahenduse kohta ega selle üle tõsiselt arutatud, et hüvitada kõnealuste rahastamisallikate märkimisväärset vähenemist, mida võib oodata, kui tulundusettevõtetele antakse õigus tegutseda liikmesriigis, kus on seni kohaldatud piiravat hasartmängupoliitikat;

AC.

arvestades, et spordikihlveod on arenenud kontrollimatult (eriti piiriülesed kihlveod Internetis), arvestades, et kasvanud on matšide arv, mille tulemustes on kokku lepitud, ja arvestades, et liikmesriikides on hiljuti tulnud päevavalgele kihlvedudega seotud skandaalid, ohustades spordi ja spordivõistluste usaldusväärsust;

AD.

arvestades, et enamiku liikmesriikide jaoks ühised majanduslikud ja ühiskondlikud arengud nagu suurenev kommertsialiseerumine, riiklike kulutuste suurendamise ergutamine, osalejate arvu suurenemine ja vabatahtlike töötajate arvu muutumatuna püsimine, on toonud kaasa uued väljakutsed Euroopa spordi korraldusele;

AE.

arvestades, et rahvusmeeskonnad mängivad olulist rolli mitte ainult oma kvalifikatsiooni tõendades, vaid ka tagades solidaarsust massispordiga, ning väärivad seetõttu toetust;

AF.

arvestades, et sportlaste ja mängijate tõelise Euroopa turu areng ning nende palgataseme tõus teatavatel professionaalsetel spordialadel on toonud kaasa mängijate esindajate tegevuse suurenemise, ja arvestades, et seetõttu vajatakse liikmesriikides spordijuhtidele ja mängijate esindajatele mõeldud erikoolitusi;

AG.

arvestades, et spordisektori tugevalt rahvusvaheline iseloom on põhjustanud selles sektoris piiriülest korruptsiooni; kui juhtorganid seisavad silmitsi Euroopa mõõtmetega piiriüleste korruptsiooniprobleemidega, peab neil olema võimalik vajaduse korral kutsuda appi komisjon;

AH.

arvestades, et asjaomaste võistluste korraldajate poolt heaks kiidetud litsentsisüsteemide eesmärk on tagada, et kõik professionaalsed klubid järgiksid samu põhieeskirju finantsjuhtimise ja läbipaistvuse valdkonnas, ning arvestades, et need peavad olema kooskõlas konkurentsi- ja siseturu sätetega ega või minna kaugemale spordi hea korralduse ja toimimisega seotud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks vajalikust;

AI.

arvestades, et organiseeritud spordi olemuse tõttu on spordistruktuurid Euroopa tasandil reeglina vähem arenenud kui riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, kuna Euroopa tasandil organiseeritakse sporti kogu kontinendi ulatuses ja mitte Euroopa Liidu tasandil;

AJ.

arvestades, et spordi valges raamatus viidatakse mitmeid kordi spordi süvalaiendamisele Euroopa rahastamisprogrammide kontekstis, ning arvestades, et Euroopa Liit peab meetmeid võttes arvestama ka spordi aspekte, eelkõige selleks, et austada spordiorganisatsioonide sõltumatust, eripära ja iseregulatsiooni ning edendada sporti Euroopa tasandil; arvestades, et spordi sidusrühmadega toimuva struktureeritud dialoogi tulemus on väga oluline spordi erilise olemuse mõistmiseks;

AK.

arvestades, et komisjon on otsustanud muuta tervist parandava füüsilise tegevuse oma spordialaste meetmete aluseks; arvestades, et Euroopa Nõukogu on näidanud uuenduslikku ja tõhusat dialoogi spordiliikumistega Euroopas, viies oma kohtumistel kokku riiklikud ja valitsusvälised spordi sidusrühmad;

AL.

arvestades, et sotsiaalne dialoog Euroopa tasandil võib leevendada tööandjate ja sportlaste muresid ning hõlmata lepingute uurimist seoses nendevaheliste suhetega ja töötingimustega kõnealuses sektoris;

AM.

arvestades, et sport võib anda oma panuse ELi välissuhete eri aspektide osas välisabi programmides, aidates kaasa dialoogile partnerriikidega ELi avaliku diplomaatia raames;

AN.

arvestades, et Euroopa spordiorganisatsioonid, spordiürituste korraldajad ja kõik pädevad asutused peavad sätestama endale keskkonnaalased eesmärgid tagamaks, et nende tegevus on keskkonnasäästlik,

1.

tervitab valge raamatu avaldamist spordi kohta ja loodab, et see on aluseks spordimaailmale ning komisjonile pühendumisel viljakale ja pidevale dialoogile; tunnustab tähtsust, mida komisjon omistab spordile nimetatud valge raamatu vastuvõtmisega;

2.

tervitab asjaolu, et liikmesriigid tunnustasid Lissaboni lepingu raames sporti ametlikult, et luua kõnealuses valdkonnas Euroopa ühtne poliitika; võttes samas arvesse selle eripära, vabatahtlikkusel põhinevaid struktuure ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni, võimaldades samas komisjonil edendada ja täiendada, kuid mitte reguleerida, liikmesriikide ja spordiorganisatsioonide meetmeid; märgib, et olemasolevad Euroopa spordistruktuurid rajanevad kodakondsuse põhimõttel;

3.

on veendunud, et Lissaboni lepinguga muudetud EÜ asutamislepingu artiklis 149 nimetatud spordiga seotud lisapädevusi peaks teostama komisjon subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt, austades spordiorganisatsioonide ja asjaomaste spordi juhtorganite sõltumatust ning võttes asjakohaselt arvesse spordi eripära;

4.

palub komisjonil arvestada spordi eripära, loobudes üksikjuhtumi põhisest lähenemisviisist, ja tagada suurem õiguskindlus, luues selged suunised Euroopa õiguse kohaldatavuse kohta spordi suhtes Euroopas ning toetades uurimusi ja seminare ühenduse õigustiku konkreetse kohaldamise kohta spordi suhtes; kutsub komisjoni üles tagama ELi eeskirjade selgus, järjekindlus ja avalikustatus, et üldhuvi pakkuvad sporditeenused saaksid täita oma eesmärgi ja anda oma panuse Euroopa kodanike elukvaliteedi paranemisse; palub komisjonil lisaks jälgida ja korrapäraselt läbi vaadata ELi õigusaktide rakendamist vastavalt EÜ asutamislepingule, et võtta arvesse uut olukorda lahendamata või esilekerkivate probleemide tuvastamisel ja lahendamisel;

5.

toetab komisjoni seisukohta, mille kohaselt saab enamiku probleemidest lahendada hea valitsemistava põhimõtteid ja ühenduse õigust järgiva iseregulatsiooni abil; usub, et komisjoni ja spordiliikumiste vaheline struktuurne partnerlus ja dialoog on oluline spordi hea valitsemistava jaoks ning õiguskindlusetuse vältimiseks spordiorganisatsioonide sõltumatuse ja iseregulatsiooni osas; nõustub komisjoniga struktureeritud dialoogi korraldamise suhtes kahes osas: a) iga-aastane Euroopa spordifoorum, milles osalevad kõik spordi sidusrühmad, ja b) temaatilised arutelud, mis toimuvad piiratud hulga osalejatega;

6.

tervitab järgmiste asutuste osalemist kavandatud struktureeritud dialoogis:

7.

on arvamusel, et spordiasutus saab vabalt reguleerida sporti, kui tema eeskirjad on seotud pelgalt spordiga, ent kui eeskirjad hõlmavad piiranguid, peavad need olema proportsionaalsed, st põhjendatult vajalikud spordiga seotud eesmärgi/eesmärkide saavutamiseks ELi õiguse raames;

8.

tunnistab kutselise meeskonnaspordi põhiosalejate rolle, s.t klubisid kui põhiüksust, mis võtab mängijad tööle ja on peamine ühenduslüli mängijate ja toetajate vahel; mängijate liitusid kui töötajate esindajaid; liigasid kui riiklikul tasandil võistluste korraldajaid ja tööandjate esindajaid koos klubidega ja juhtorganeid kui spordi kaitsjaid ja mängureeglite edendajaid; kõik need neli osapoolt tegutsevad spordis hea tervise, usaldusväärsuse ja solidaarsuse nimel;

9.

soovitab, et erinevatesse kategooriatesse kuuluvate spordiga tegelevate isikute (mängijad, treenerid, kohtunikud jne) eriühingud peaksid kõik olema piisavalt esindatud rahvusvaheliste ja riiklike spordiliitude otsuseid tegevates organites;

10.

on seisukohal, et mängijate üleviimisega kaasnevate oluliste kapitalivoogude tõttu peaksid rahalised tehingud toimuma avatult ja läbipaistvalt kõigi asjaomaste poolte vahel, ning usub, et sõltuvalt spordialast peaks süsteemi haldama asjaomane juhtorgan;

11.

rõhutab vabatahtliku töö tähtsust spordi valdkonnas, kuna see on peamine tegur sotsiaalse integratsiooni ja suurema teadlikkuse ergutamisel ja edendamisel noorte seas; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rohkem julgustama spordi ja spordiorganisatsioonidega seotud vabatahtlikke algatusi poliitikakujundamise kontekstis riiklikul ja Euroopa tasandil;

12.

palub liikmesriikidel ja spordi juhtorganitel aktiivselt edendada fännide sotsiaalset ja demokraatlikku rolli, toetades selleks toetajate ühenduste loomist ja arengut, ning soodustades nende kaasatust spordimängude juhtimisse ja haldamisse; usub, et Supporters Directi mudel on selles suhtes hea näide, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja spordiorganisatsioone üles edendama selle levitamist;

13.

kutsub komisjoni üles edendama valitsusväliste spordiorganisatsioonide aktiivsemat osalust liikmesriikide ja komisjoni vahelises dialoogis, korraldades juhtimisalaseid kohtumisi koos valitsusväliste spordiorganisatsioonidega, näiteks spordiministrite või spordi eest vastutavate isikute kohtumisi või komisjoni töörühma kohtumisi;

14.

tervitab memorandumit sporti käsitleva valge raamatu kohta, mille allkirjastasid Prantsusmaa ja Madalmaad, ning kutsub komisjoni üles selgitama spordi staatust ELi õiguses konkreetsete punktide osas, näiteks meeskondade koosseis, mängijate esindajate staatus, audiovisuaalmeedia õigused jne;

15.

kutsub komisjoni üles uue struktureeritud dialoogi korraldamisel pöörama erilist tähelepanu Regioonide Komiteele, võttes arvesse selle panust piirkondliku ja kohaliku tasandi järelevalvesse ning valges raamatus spordi kohta sätestatud meetmete rakendamisse;

16.

nõuab rahvusvahelistelt, Euroopa ja riikide spordiliitudelt nende põhikirjas tavaliste kohtute poole pöördumise õiguse tunnustamist, kuid tunnistab, et riigi ametiasutuste, liigade ja võistluste isereguleerimise põhimõte toetab ja õigustab Euroopa spordi mudeli struktuuri ja spordivõistluste korraldamise peamisi põhimõtteid;

17.

julgustab komisjoni edendama iseregulatsioonil põhinevate litsentsisüsteemide rakendamist ja tugevdamist riiklikul ja Euroopa tasandil, et suurendada head valitsemistava ja luua võrdsed võimalused finantsalase läbipaistvuse ja stabiilsuse osas; soovitab võtta meetmeid finantsalase läbipaistvuse ja kulukontrolli saavutamiseks Euroopa spordis, et tagada nii stabiilsus kui ka võrdsed võimalused Euroopa võistlejate vahel spordisektoris; tunnistab professionaalsetele klubidele riiklike ja Euroopa võistluste korraldajate poolt antavate litsentside kasulikkust selle tagamisel, et nimetatud klubidel on vajalik struktuur ja vajalikud materiaalseid eeldused võistlustest osavõtmiseks;

18.

kutsub riiklikke ja Euroopa spordivõistluste korraldajaid üles tagama, et spordialaliitude litsentsimine vastab finantsalase läbipaistvuse põhimõtetele, on mittediskrimineeriv ja kooskõlas peamiste siseturu sätete ja põhimõtetega, piiramaks konkurentsimoonutusi; on seisukohal, et Euroopa spordiorganisatsioonid peavad tagama, et läbipaistvuse ja litsentsimise nõuetest peetakse kinni ja rikkumiste eest karistatakse;

19.

tervitab komisjoni ettepanekut korraldada konverents UEFA, Euroopa Jalgpalliliigade ühenduse (EPFL), Rahvusvahelise Profijalgpallurite liidu (Fifpro) ning riiklike ühenduste ja professionaalsete jalgpalliürituste korraldamise eest vastutavate riiklike asutustega, et arutada litsentsimiskorra ja heade tavade üle kõnealuses konkreetses valdkonnas; ja palub komisjonil sellele konverentsile teisi asjaomaseid esindavaid ühendusi;

20.

palub liikmesriikidel leppida kokku ühtses õiguslikus lähenemisviisis dopingu vastu, et tagada sarnane õiguslik kohtlemine kõigis liikmesriikides ja määratleda WADA, Unesco ja Euroopa Nõukogu ühised seisukohad; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel allkirjastanud Unesco spordis dopingu kasutamise vastast konventsiooni, üles seda tegema;

21.

kutsub Euroopa Liitu kui WADA osalist üles tegelema dopinguvastase võitluse raames esmajoones olemasolevate võrkude tugevdamisega ning alles seejärel looma uusi partnerlussuhteid õiguskaitseorganite, WADA poolt tunnustatud laborite, Europoli ja Interpoli vahel, et aegsasti ja turvalises keskkonnas vahetada teavet uute dopinguainete ja kasutusviiside kohta;

22.

kutsub komisjoni üles rakendama„Pierre de Coubertini” tegevuskava meetmeid number 4 ja 5, et edendada partnerlussuhete loomist liimesriikide õiguskaitseorganite, WADA poolt tunnustatud laborite ja Interpoli vahel, et aegsasti ja turvalises keskkonnas vahetada teavet uute dopinguainete ja kasutusviiside kohta ning aktiivselt toetada ja hõlbustada liikmesriikide riiklike dopinguvastaste organisatsioonide võrgu loomist;

23.

soovitab tungivalt liikmesriikidel käsitleda illegaalsete dopinguainete kaubandust samal moel kui illegaalsete narkootiliste ainete kaubandust ning kohandada vastavalt oma siseriiklikke õigusakte; ning kutsub komisjoni arutlema, kuidas seda valges raamatus antud soovitust edasi arendada;

24.

nõuab poliitikat, mille eesmärk on dopingu kasutamise vältimine ja dopinguvastane võitlus, mis hõlmaks sportlasi surve alla asetavate liiga suure koormusega ajakavade vältimist; rõhutab vajadust võidelda eeskirjade eiramise vastu kontrollide, teadusuuringute, katsete, sõltumatute arstide teostatava pikaajalise järelevalve abil, hariduse ning samal ajal ennetamise ja koolitamise abil; kutsub professionaalseid klubisid ja spordiorganisatsioone üles andma lubadust dopingu vastu võitlemise kohta ja jälgima selle täitmist sõltumatute sise- ja väliskontrollide abil;

25.

palub töötada välja dopinguvastase võitluse tegevuskava kuni järgmiste ELis (Londonis 2012. aastal) toimuvate olümpiamängudeni;

26.

palub rahastamise kättesaadavaks tegemist dopinguga seotud teadusuuringutele teadusuuringute raamprogrammi ja rahvatervise programmi kaudu;

27.

kutsub liikmesriike üles tagama noortele sportlastele põhjalikumat teavet ja haridust suutlikkust suurendavate narkootikumide, neid sisaldada võivate retseptiravimite ja nende mõju kohta tervisele;

28.

rõhutab spordi rolli hariduses, õpetades noortele väärtusi, nagu sallivus ja vastastikune austamine, ausus ja ausa mängu eeskirjade austamine, ning tervishoiualases ennetamises, eriti jõupingutusi rasvumise vastu võitlemiseks;

29.

tervitab komisjoni ettepanekut edendada sporti ja füüsilist tegevust haridusstandardite peamiste teguritena, et muuta koole ligitõmbavamaks ja parandada akadeemilisi standardeid; toetab komisjoni soovitusi liikmesriikidele töötada välja riiklikul tasandil strateegiad, millega püütakse haridusprogrammide raames suurendada ja edendada laste ning kooliõpilaste kehalist tegevust väga varasest east alates; rõhutab koolide kehalise tegevuse rahastamise tähtsust, mis on määrava tähtsusega noorimate laste vaimse ja kehalise arengu seisukohalt ning samuti peamiseks tervishoiu võimaluseks noortele ja vanematele;

30.

kutsub liikmesriike üles julgustama täiendavate meetmete võtmist spordi ja füüsilise tegevuse edendamiseks peamise tegurina riiklike haridusstandardite tõstmisel ning kasutama täielikult ära võimalusi, mida pakuvad ühenduse liikuvuse alased programmid hariduse, kutseõppe ja elukestva õppe igal tasandil;

31.

soovitab liikmesriikidel tunnustada vajadust anda noorsportlastele nii sportlase kui ka akadeemilist topeltkarjääri võimaldav koolitus, mis lubab elukutselistel sportlastel naasta tööturule sportlaskarjääri lõpus – pöörates erilist tähelepanu noorimate koolitamisele –, mistõttu on vaja rangemat järelevalvet ja korrapäraseid kontrolle koolituse üle selle kvaliteedi tagamiseks, ning luua kõrgetasemelised kohalikud koolituskeskused, et kaitsta nende moraalseid, hariduslikke ja elukutselisi huve;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoogustama ennetavaid meetmeid ja tervisekontrolli noorsportlaste suhtes ning tagama, et austataks kõiki ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õigusi;

33.

tervitab komisjoni ettepanekut anda Euroopa autasu koolidele, kus toetatakse ja edendatakse aktiivselt füüsilist tegevust õppeplaani osana;

34.

nõustub komisjoniga, et investeerimine noortesse andekatesse sportlastesse on väga tähtis spordi jätkusuutliku arengu jaoks, ning usub, et spordiliikumistele on tõeline väljakutse tagada mängijatele kohaliku tasandi koolitus; usub, et UEFA enda eeskirjad võivad olla eeskujuks teistele liitudele, liigadele ja klubidele;

35.

viitab sellega seoses ülesandele, mis anti Euroopa Liidule Lissaboni lepinguga, kaitsta sportlaste, iseäranis noorte sportlaste füüsilist ja vaimset puutumatust;

36.

kutsub komisjoni üles tunnustama meetmete, näiteks minimaalne kohalikku koolitust saanud mängijate arv, õiguspärasust koolituskavad läbinud mängijate, olenemata nende kodakondsusest, edendamisel professionaalses meeskonnas;

37.

palub komisjonil toetada spordiorganisatsioonide meetmeid noorsportlaste kaitseks, võttes sealjuures arvesse spordi eripära ning väljendades selget poolehoidu FIFA nende eeskirjade kõige rangemale kohaldamisele, mis keelavad alla 16aastaste mängijate üleviimise ELis, ning järgides põhimõtet, mille kohaselt mängija peab sõlmima esimese elukutselise lepingu teda treeninud klubiga;

38.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema tüdrukute ja poiste ärakasutamise vastu spordis ning lastega kauplemise vastu, täites rangelt kehtivaid seadusi ja eeskirju; on arvamusel, et soovitatav oleks suurem õiguskindluse tase, eelkõige nn koduklubi kasvandike reegli puhul;

39.

taunib liikmesriikide valitsuste tava müüa koolide mänguväljakuid arendamiseks; on seisukohal, et liikmesriike tuleks julgustada tagama, et lastel on piisavalt võimalusi spordi ja füüsilise tegevusega tegelemiseks koolis; kutsub liikmesriike edendama alla 14aastaste noorte vaba juurdepääsu kõigile üleriigilistele ja rahvusvahelistele võistlustele;

40.

soovitab, et komisjon – arvestades seda, et keskkonna- ja tervisekaitse küsimustes on vaja horisontaalset lähenemisviisi – edendaks keskkonna- ja tervisekaitse propageerimist Euroopa spordiüritustel; väljendab heameelt komisjoni otsuse üle edendada liikmesriikide ja teiste asjaomaste osalistega peetava poliitilise dialoogi raames keskkonnasäästlikke hankeid;

41.

tõdeb spordi tähtsust tervisekaitsel ning seepärast soovitab, et ülekandeõiguste omanikud teeksid reklaami spordile seda eesmärki silmas pidades;

42.

juhib tähelepanu sellele, et seos spordi ja tervishoiu vahel on olulise tähtsusega, mistõttu spordiorganisatsioonide või ühenduste ja tervishoiufondide ning arstide vaheline koostöö on muutunud järjest igapäevasemaks nähtuseks, mis annab ülisuure lisandväärtuste tervishoiuteenustele ning ühtlasi rahalise kokkuhoiu; ning peab väga oluliseks noorte harimist, et nad saaksid teadlikuks tervisliku toidu tähtsusest, toidu ja füüsilise tegevuse omavahelise seose asjaoludest üleeuroopaliste ürituste raames, näiteks„E-aineteta toidu päev”;

43.

rõhutab kehalise tegevuse ja spordi tähtsust rasvumise vähendamisel ja ebatervislike elustiili harjumuste kõrvaldamisel, kuna see nähtus avaldab olulist positiivset mõju ühelt poolt kodanike tervisele ja teisalt ravikindlustusfondide kulude vähendamisele; väljendab siiski muret tõsiasja pärast, et pikem tööaeg ja praegused töötingimused üldiselt takistavad töötajatel korrapäraselt kehalise tegevusega tegelda ja end sihiteadlikumalt spordile pühendada; kutsub komisjoni üles koos spordiliitudega töötama välja ja väljastama Euroopa suuniseid ja soovitusi füüsilise tegevuse kohta enne 2008. aasta lõppu;

44.

kutsub liikmesriike looma raamistikku Euroopa koolide meistrivõistluste ja Euroopa ülikoolide meistrivõistluste korraldamiseks, et valmistada noori ette esinemiseks ja julgustada kultuuridevahelist dialoogi;

45.

rõhutab, et sport on sotsiaalse integratsiooni kõige tõhusam vahend ning seda tuleks sellisena edendada ja toetada Euroopa Liidus suuremal määral, näiteks eriprogrammide kaudu spordi- ja meelelahutusürituste korraldajatele Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil; on seisukohal, et nimetatud võimalusi tuleks laiendada eriti spordiürituste korraldajatele, et edendada puuetega inimeste integratsiooni ja kaasatust; on seisukohal, et kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta (2008) kontekstis tuleb eriti pöörata tähelepanu spordi rollile kultuuridevahelise kooseksisteerimise põhikohana ning kolmandate riikidega toimuva dialoogi ja koostöö alusena;

46.

rõhutab, kui tähtis on ergutada inimesi sporti tegema, tagades kõikide juurdepääsu spordile ja võrdsed võimalused ning investeerides õpetajate ja treenerite koolitusse ning avalikesse spordirajatistesse;

47.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles mitte pidama sporti üksnes tavaliste puueteta inimeste eelisõiguseks, vaid oluliseks vahendiks ka puuetega inimeste taastusravi ja sotsiaalse kaasatuse jaoks; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid praktilisi meetmeid ja algatusi puuetega osalejate parema integreerimise edendamiseks traditsioonilistesse spordialadesse;

48.

tervitab komisjoni algatust julgustada spordiorganisatsioone ja liikmesriike kohandama spordi ja koolide infrastruktuure puuetega inimeste vajadustega ning nõuab, et kehalise kasvatuse õpetajatele tuleb lihtsustada liikumisteraapia ja füsioteraapia kursustel osalemist, võimaldades neil seega töötada osalise puudega õpilastega, vastavalt sellele, milline haigusseisund neil on;

49.

tervitab komisjoni ja liikmesriikide otsust toetada täiendavaid meetmeid puuetega inimeste jaoks; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks sportlastele ettenähtud sotsiaalsete õiguste võrdse kättesaadavuse ka puudega sportlastele;

50.

tervitab komisjoni kõikehõlmavat valget raamatut spordi kohta; väljendab siiski kahetsust selle üle, et soolist aspekti ei ole piisavalt arvesse võetud, eriti seoses võrdsete väärtuste eest võrdse tasu maksmisega ning asjaoluga, et naissportlased teenivad vähem kui meessportlased;

51.

väljendab heameelt komisjoni soovi üle rakendada soolist võrdõiguslikkust kõigis oma spordiga seotud toimingutes, pöörates erilist tähelepanu immigrantidest naiste ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate naiste spordivõimalustele, naiste juurdepääsule juhtivatele ametikohtadele spordis ja naissportlaste kajastamisele ajakirjanduses;

52.

kustub liikmesriike üles hindama naiste spordisaavutusi, andes välja asjakohaseid rahalisi auhindu ning kehtestades õigusakte, mis ei luba korraldada spordivõistlusi, kus naistele antavad auhinnarahad või muud auhinnad on meeste omadest väiksemad;

53.

kutsub liikmesriike üles ergutama naiste spordi kajastamist meedias, et luua naissoost eeskujusid (nn rollimudeleid) ning soodustada soostereotüüpide ületamist, ning pakkuma naistele karjäärivõimalusi spordiga seotud tööaladel, sealhulgas võimaluse täita otsustaja rolli;

54.

kutsub liikmesriike üles kohandama järk-järgult spordi infrastruktuure puuetega inimeste, eelkõige puuetega laste, kuid samuti vanemate inimeste ja naiste vajadustega, pidades silmas aktiivse elu eeldatavat pikenemist ja spordi olulisust füüsilise ja vaimse tervise toetamisel, et tagada ligipääs nimetatud infrastruktuuridele, ja õppida kõnealuse valdkonna headest tavadest; kutsub liikmesriike üles jälgima spordi toetamiseks eraldatavate riiklike vahendite kasutamist, kontrollides, kas selle puhul võetakse arvesse mõlemast soost sportlaste vajadusi;

55.

rõhutab spordi eriti tähtsat rolli vähem privilegeeritud taustaga inimeste, eriti ümberasujate sotsiaalse kaasatuse valdkonnas; kutsub sellega seoses liikmesriike üles liitma sporditegevusi ja -programme algatustesse, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi kaudu, et saavutada vähem privilegeeritud kategooriatesse kuuluvate inimeste sotsiaalne integratsioon ja osalus;

56.

on positiivselt meelestatud komisjoni seisukoha suhtes tunnustada spordi rolli kasuliku vahendina ümberasujate integreerimiseks ning üldisemalt sotsiaalse kaasatuse vahendina; teeb ettepaneku, et juurdepääsu spordile ja integratsioonile spordi sotsiaalsetes infrastruktuurides tuleks pidada sotsiaalse integratsiooni indikaatoriks ja teguriks, mille abil on võimalik sotsiaalset tõrjutust kui nähtust analüüsida;

57.

rõhutab piirkondade ja kohalike omavalitsuste tähtsust professionaalse ja kohaliku tasandi spordi ürituste korraldamisel, infrastruktuuri väljaehitamisel ning spordi ja ELi kodanike, eelkõige kooliealiste noorte tervislike eluviiside edendamisel;

58.

kutsub spordiorganisatsioone ja liikmesriike üles võtma kõige rangemaid meetmeid, et võidelda rassismi ja diskrimineerimise vastu spordis; peab spordiareeni professionaalsete sportlaste töökohaks ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama diskrimineerimisvaba töökohta;

59.

palub komisjonil ja kõikidel liikmesriikidel võtta üle ja rakendada tõhusalt nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust (10) ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (11);

60.

palub kutselistel spordiorganisatsioonidel ja spordiklubidel algatada kampaaniaid, et võidelda osalejate ja pealtvaatajate poolt igasuguste diskrimineerimise, rassismi- ja ksenofoobiailmingute vastu enne sportimist ja spordivõistlusi, nende ajal ja pärast neid, nii staadionidel kui ka väljaspool;

61.

nõuab, et areng spordi kaudu ei tohiks mitte kunagi tuua endaga kaasa„musklite äravoolu”, ja kutsub liitu üles käsitlema kõnealust küsimust oma poliitilises dialoogis ja koostöös partnerriikidega;

62.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles laiendama kolmandate riikidega toimuva dialoogi ja koostöö ulatust sellistes küsimustes nagu rahvusvaheliste mängijate üleviimine, alaealiste mängijate ekspluateerimine, doping, rahapesu spordi kaudu ning turvalisus suuremate rahvusvaheliste spordiürituste ajal;

63.

kutsub liikmesriike üles pakkuma rohkem võimalusi kolmandatest riikidest pärit sportlaste majutamiseks vastavalt hiljutistele andmetele tsüklilise rände kohta, partnerluskokkulepetele kolmandate riikidega liikuvuse kohta ja 2005. aastal vastu võetud seadusliku rände poliitika kavale;

64.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kooskõlastama oma tegevused spordi käsitlemisel Euroopa Liidu arengupoliitikas ÜRO, liikmesriikide, kohalike asutuste, valitsusväliste organisatsioonide ja eraorganisatsioonide olemasolevate programmidega;

65.

kutsub liikmesriike üles julgustama parimate lahenduste ja potentsiaalselt ohtlike fännidega seotud operatiivteabe vahetamist politseiteenistuste, toetajate algatuste, kohalike vägivallavastaste rühmade, ekspertide ja spordijuhtide vahel, et ennetada spordiürituste ajal esinevaid vägivalla-, rassismi- ja ksenofoobiajuhtumeid; kutsub kõiki asjaomaseid pooli üles mängima aktiivset rolli, kehtestades viivitamatud ja ranged karistused rassismi ja vägivalla vastu mänguväljakul või tribüünidel, ning tuginema olemasolevatele võistluste korraldajate ja klubide kogemustele kõnealuses valdkonnas kohalikul ja Euroopa tasandil tagamaks, et ametiasutused ja võistluste korraldajad saavutavad matšide julgeolekumenetluste ja -kavade rakendamisel kõrged miinimumstandardid; rõhutab vajadust luua tingimused terviklikumaks lähenemiseks, hõlmates kõiki sidusrühmi strateegias, mis tugevdab väljakutsetele vastamise mittepiiravaid aspekte ja keskendub haridusele ja koolitusele;

66.

palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada spordi valdkonnas piiriülese politseikoostööga seotud luureandmetel põhinevat poliitikat, sh vahetada teavet ja luureandmeid julgeolekuteenistuste vahel, tagades samal ajal inimvabaduse austamise, põhiõiguste kaitse ja andmekaitse-eeskirjade täitmise;

67.

juhib eriti tähelepanu väärtuslikule kogemusele, mida on saadud riiklike jalgpalli teabepunktide (mis vastutavad politseiteabe, sh riskihinnangute ja ohtlikke fänne puudutava teabe piiriülese vahetuse koordineerimise ja hõlbustamise eest) ja rahvusvahelise politseikoostöö käsiraamatu abil, mis võivad mängida selles luureandmetel põhinevas poliitikas võtmerolli; palub komisjonil ja liikmesriikidel tõhustada koostööd ning seda lähenemisviisi vajaduse korral edasi arendada ja uuendada;

68.

tervitab komisjoni algatust vägivalla ennetamiseks spordiürituste ajal ning soovitab välja töötada meetmed vägivalla vastu võitlemiseks koolispordis;

69.

väljendab heameelt klubide litsentsimissüsteemide arendamise üle riiklikul ja Euroopa tasandil ning on veendunud, et need süsteemid peaksid sisaldama ka sätteid rassismi, ksenofoobia ja vägivalla ennetamise ning alaealiste kaitse ja põhiõiguste järgimise kohta;

70.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama õigusaktid ja/või tugevdama olemasolevaid eeskirju ning osutama erilist tähtsust intellektuaalomandi õigustest kinnipidamisele, mis on seotud kommertsteadaannete, kaubamärkide ja kujutiste, meediaõiguste ja kõikide muude nende korraldatavate spordiürituste kõrvaltoodete kasutamisega, et kaitsta professionaalse spordi majandust, järgides lühiuudiste edastamise õigust, nagu see on sätestatud direktiivis 2007/65/EÜ (12) (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), ning spordi isereguleeruvat ja tasakaalustatud arengut, ohustamata sealjuures vajalikku tasakaalu spordiorganisatsioonide põhjendatud murede ja üldsuse vajaduste vahel omada juurdepääsu ja luua objektiivset, informatiivset ja teemakohast teavet kirjaliku või audiovisuaalse meediasisu vormis; juhib tähelepanu, et samuti on oluline, et vaatajatele oleks tagatud võimalus jälgida spordiüritusi piiriüleselt kogu ELis; liikmesriigid ja komisjon peavad esmatähtsana käsitlema eelkõige varimajanduse, Interneti-piraatluse ja ebaseaduslike spordikihlvedude probleemi;

71.

tunnistab kõigi massiteabevahendite juurdepääsuõigust ja õigust teavitada üldsust suurt huvi pakkuvatest korraldatud spordiüritustest, et tagada üldsuse õigus saada kõnealuseid uudiseid ja teavet uudisteprogrammides; tunnistab liikmesriikide õigust võtta meetmeid, et kaitsta õigust teabele ning tagada üldsuse laialdane juurdepääs riiklike või mitteriiklike spordiürituste teleülekannetele, mis on ühiskonna jaoks väga tähtsad, näiteks olümpiamängud, jalgpalli maailmameistrivõistlused ja Euroopa jalgpallimeistrivõistlused;

72.

kordab oma toetust liikmesriikidele koostada nimekiri üldsusele väga tähtsatest sündmustest, mis peaksid olema tasuta levitatavas televisioonis eespool nimetatud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi artikli 3a kohaselt, ja taunib sellega seoses FIFA kohtuvaidlusi;

73.

soovitab liikmesriikidel, spordiliitudel ja liigadel võtta kasutusele meediaõiguste kollektiivne müük (kui see pole veel nii); peab solidaarsuse huvides vajalikuks tulude õiglast jaotamist klubide, sealhulgas ka kõige väiksemate vahel, spordiliitude sees ja vahel, samuti professionaalse ja harrastusspordi vahel, et vältida olukorda, kus meediaõigustest saavad tulu üksnes suured klubid;

74.

tunnistab, et spordiga seotud õigused vajavad teiste meediaõigustega samasugust kaitset; tunneb heameelt selle üle, et komisjon tunnistas meediaõiguste kollektiivset müüki vahendina, mis aitab saavutada suuremat solidaarsust spordi valdkonnas, ja komisjoni nõudmise üle solidaarsusmehhanismide loomise ja säilitamise kohta; kutsub liigasid, kus kõnealused mehhanismid ei ole ette nähtud, üles neid kasutusele võtma ning kutsub komisjoni üles tunnistama meediaõiguste kollektiivset müüki ELi konkurentsieeskirjadega üldiselt kooskõlas olevaks, või alternatiivina kehtestama grupierandi meediaõiguste kollektiivsele müügile spordivaldkonnas, tagades seeläbi õiguskindluse nii spordiürituste korraldajatele kui ka meedia investoritele;

75.

märgib, et sport peab tagama võistlejate vastastikuse sõltuvuse ja vajaduse tagada võistluste tulemuste määramatus, mis õigustaks seda, et spordiorganisatsioonid rakendavad eriraamistikku spordiürituste tootmise ja müügi turgudel; kõnealused eriomadused ei taga siiski automaatset erandi tegemist ELi konkurentsieeskirjadest spordiga seotud mis tahes majandustegevusele;

76.

palub komisjonil ja liikmesriikidel täiendavalt tugevdada intellektuaalomandi õigusi spordisektoris ning nõuab konkreetsete meetmete võtmist, mis kaitsevad spordiürituste korraldajate intellektuaalomandi õigusi tulemuste ja nende korraldatud spordiürituse osas tervikuna ajakirjandusvabadust rikkumata;

77.

kutsub komisjoni üles pöörama piisavalt tähelepanu spordiülekannete piraatlusele oma Interneti-põhise infosisu sektori strateegias ning võitluses piraatluse vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama spordisektori õigusi Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) raames ja dialoogi kolmandate riikidega;

78.

märgib, et tähtsamate spordisündmuste piletite nõudlus ja pakkumine pole sageli tasakaalus, mis kahjustab tarbijaid; rõhutab, et piletite jaotamise korraldamisel tuleks täielikult arvesse võtta tarbijate huve ning igal tasandil tuleks tagada mittediskrimineeriv ja õiglane piletimüük;

79.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja Euroopa statistilist meetodit spordi majandusliku mõju mõõtmiseks, mis oleks aluseks riiklikele spordi statistilistele arvestustele, mis võivad aja jooksul viia Euroopa spordi satelliitarvestuse loomiseni;

80.

kutsub komisjoni üles lisama oma lähituleviku plaanidesse spordi otsese panuse hindamist SKT, majanduskasvu ja tööhõive seisukohast ning selle kaudset panust hariduse, piirkondliku arengu ja ELi kõrgema ligitõmbavuse seisukohast Lissaboni tegevuskava täitmiseks;

81.

soovitab liikmesriikidel kasutada tõhusamalt spordi pakutavaid võimalusi, et luua töökohti, soodustada majanduskasvu ja taaselustada eriti ebasoodsas olukorras olevaid piirkondi, ning liikmesriikidel ja Euroopa Liidul toetada sporti vastavalt ELi olemasolevate rahastamisprogrammide kaudu, ja rõhutab sellega seoses spordi olulist rolli, mida see võib mängida sotsiaalse kaasatuse valdkonnas; tunnistab meedia- ja muudest intellektuaalomandi õigustest pärit sissetuleku rolli kulude suurendamisel taaselustamis- ja muudele ühenduse projektidele;

82.

kutsub liikmesriike üles komisjoni abiga korraldama heade tavade vahetamist enda ja spordiliitude vahel suuremate spordiürituste korraldamise puhul, et edendada jätkusuutlikku majandusarengut, konkurentsi ja tööhõivet;

83.

teeb ettepaneku efektiivse mehhanismi väljatöötamiseks piiriülese ja piirkondadevahelise koostöö edendamiseks, et kasutada paremini spordiüritustega seotud investeeringuid infrastruktuuri; lisaks teeb ettepaneku edendada sporti Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse kaudu, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta (13);

84.

toetab solidaarsuse tugevdamist elukutselise ja harrastusspordi vahel, et ergutada väikseid klubisid, edendada koolisporti ja arendada asjakohaseid kohalikke infrastruktuure; tervitab, et komisjon tunnistab harrastus- ja mittetulundusliku spordi ning vabatahtlikul tegevusel põhineva spordi ees seisvaid teatavaid väljakutseid, ja nõuab, et see kajastuks tulevase spordipoliitika kõigis majanduslikes aspektides;

85.

juhib tähelepanu harrastusspordile, mis jääb tihti tähelepanuta; osutab vajadusele eraldada suuremat rahalist toetust, tagada paremad töötingimused ning anda muid soodustusi ja hüvitisi harrastusspordile, sealhulgas mittetulunduslikele klubidele, nende sportlastele, juhtidele, treeneritele ja tehnilisele abijõule ning harrastus- ja vabatahtlikele kohtunikele;

86.

rõhutab samuti asjaolu, et riik peaks katma mittetulundusorganisatsioonide korraldatud harrastusspordivõistlustel turvalisus tagamise kulud;

87.

kutsub komisjoni üles aitama säilitada – eesmärgiga tagada rahastamisallikate säilimine harrastusspordi jaoks – praegust harrastusspordi riikliku rahastamise süsteemi panuste abil riigiosalusega loteriidest ja litsentsitud hasartmänguettevõtjatelt, kes tegutsevad üldistes huvides;

88.

ootab huviga sõltumatu uuringu tulemusi kohaliku tasandi spordi ja kõigile mõeldud spordi rahastamise kohta liikmesriikides nii avalik-õiguslikest kui ka eraallikatest ja selles valdkonnas toimuvate muudatuste mõju kohta;

89.

väljendab muret seoses hasartmängude ja loteriide turu võimaliku liberaliseerimisega; peab asjakohaseks kõnealustest loteriidest saadud tulu kasutamist üldhuvi pakkuvatel eesmärkidel, sealhulgas professionaalse ja amatöörspordi jätkuvaks rahastamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma regulatiivseid meetmeid, mis tagavad, et sport on kaitstud mis tahes kihlvedudega seotud soovimatu mõju eest, mis tagavad spordisündmuste usaldusväärsuse ja võistluste korraldajate intellektuaalomandi õiguste austamise; kutsub komisjoni üles läbi viima uuringut hasartmängude ja loteriide turu täieliku liberaliseerimise potentsiaalsest mõjust ühiskonnale ja spordile ning milliseid kontrollimehhanisme oleks võimalik kasutada tarbijate kaitseks;

90.

palub komisjonil esitada ettepanek tagamaks puhas spordikihlvedude sektor Euroopa Liidus, et ennetada kuritarvitamist ja korruptsiooni ning austada spordiürituste korraldajate õigusi; ning palub komisjonil ja liikmesriikidel spordi- ja kihlvedude korraldajatega uurida otstarbeka, õiglase ja jätkusuutliku raamistiku loomist, mis tagaks, et igasugune sport Euroopa Liidus oleks vaba ebaseaduslikest kihlvedudest ja säiliks rahva usk spordi usaldusväärsusesse;

91.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikides rakendatav diskrimineeriv maksustamislahendus, mis sportlasi soosib, võib omada konkurentsi moonutavat mõju;

92.

rõhutab koos komisjoniga vajadust jätkata vähendatud käibemaksumäära võimaluse pakkumist sporditegevuste suhtes, arvestades spordi suurt sotsiaalset tähtsust ja tugevat seotust kohaliku kogukonnaga;

93.

ergutab spordiorganisatsioone taasinvesteerima osa vastava spordialaga seotud meediaõiguste müügist ja turundustegevusest saadud tulust, eraldades selle otse kõnealuse spordiala vabatahtlikul tegevusel põhinevate ja mittetulunduslike sektorite rahastamisse;

94.

leiab, et on oluline tunnustada mittetulunduslike spordiorganisatsioonide eripära ja kinnitab, et ühenduse õiguse raames tuleb võtta arvesse erinevust vabatahtlike organisatsioonide, mittetulunduslike organisatsioonide ja ettevõtete vahel, kelle eesmärk on saada tulu; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles määratlema põhimõttelisi väljakutseid, millega mittetulunduslikud spordialaliidud silmitsi seisavad, ja nende pakutavate teenuste põhiolemust;

95.

peab ebasoovitavaks, et elukutselistel sportlastel on väiksemad õigused kui teistel lepingulistel töötajatel, ning peab seetõttu tähtsaks, et elukutselistel sportlastel oleksid niisama ulatuslikud ja läbipaistvad õigused kui teistel töötajatel, sh õigus sõlmida kollektiivlepinguid või keelduda nendest, õigus kuuluda ametiühingutesse ja õigus pöörduda tavalise kohtu poole;

96.

kinnitab ELi mittediskrimineerimisalaste õigusaktide kohaldatavust spordi valdkonnale Euroopas ja kutsub komisjoni üles tagama, et iga spordi eripärast tingitud erand oleks seaduslik ja piiratud ulatusega; on seisukohal, et spordi eriomadusi arvesse võttes on olemas teatavad juhtumid, kui spordi edendamiseks liikmesriikides võivad vaba liikumise piiratud ja proportsionaalsed kitsendused olla asjakohased, kasulikud ja vajalikud;

97.

kutsub liikmesriike üles kohandama oma riiklikud õigusaktid nii, et tagataks ühenduse õigusest kinnipidamine kõigis mängijate üleviimist käsitlevates eeskirjades Euroopa kontekstis, võttes nõuetekohaselt arvesse spordi eripära ja muid põhimõtteid, näiteks lepingulise stabiilsuse ja võistluste stabiilsuse säilitamine;

98.

kutsub liikmesriike ja spordialaliite üles mitte kehtestama uusi eeskirju, mis tekitavad kodakondsusel põhinevat otsest diskrimineerimist (näiteks 6 + 5) reegel, mille on esitanud FIFA vastandina UEFA proportsionaalsema ja mittediskrimineeriva kodumaiste mängijate skeemile; toetab poliitilist dialoogi liikmesriikidega kui vahendit diskrimineerimise vastu võitlemiseks spordis soovituste ja struktureeritud dialoogi abil sidusrühmadega ning vajaduse korral rikkumiste puhul rakendatavate menetluste abil;

99.

palub liikmesriikidel ja asjaomastel reguleerivatel organitel uurida väiteid korruptsiooni ja ekspluateerimise kohta sportlaste, eelkõige väljastpoolt Euroopa Liitu pärit alaealiste sportlaste tööle võtmisel ja töötamisel;

100.

mõistab hukka mõne professionaalsete sportlaste esindaja taunitava tegevuse, mis on viinud korruptsiooni, rahapesu ja alaealiste mängijate või sportlaste ekspluateerimise juhtudeni, ning on arvamusel, et kõnealune tegevus kahjustab sporti üldiselt; usub, et mängijate esindajaid ümbritsev praegune majanduslik olukord muudab vajalikuks, et kõigi tasandite spordi juhtorganid – konsulteerides komisjoniga – parandaksid eeskirju mängijate esindajate kohta; kutsub komisjoni sellega seoses üles toetama spordi juhtorganite jõupingutusi reguleerida mängijate esindajaid, esitades vajaduse korral ettepaneku võtta vastu direktiiv mängijate esindajate kohta; toetab avaliku ja erasektori partnerlussuhteid spordi huve esindavate ettevõtete ja korruptsioonivastase võitluse eest vastutavate asutuste vahel, mis aitab välja töötada tõhusaid korruptsiooni ennetavaid ja piiravaid strateegiaid;

101.

märgib, et mängijate agentide kutsekvalifikatsiooni tunnustamine on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (14), mille kohaselt selle elukutse suhtes kohaldatakse riiklikke eeskirju;

102.

nõuab, et sisserännet käsitlevaid õigusakte tuleb alati järgida noorte välismaiste talentide värbamisel, ning kutsub komisjoni üles võitlema lastega kauplemise probleemi vastu nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsuse 2002/629/JSK (inimkaubanduse vastu võitlemise kohta) (15) ja/või nõukogu 22. juuni 1994. aasta direktiivi 94/33/EÜ (noorte kaitse kohta tööl) (16) raames;

103.

kutsub liikmesriike ja spordialaliite üles tegema koostööd noorte vaimse ja füüsilise tervise kaitsmisel kohaldatavatest õigusaktidest teavitamise, sportlaste tervisekindlustuse, miinimumstandardite kehtestamise ja heade tavade vahetamise abil;

104.

kutsub spordi juhtorganeid ja spordiklubisid üles pühenduma inimkaubanduse vastasele võitlusele:

105.

tervitab iga jõupingutuse julgustamist, mille eesmärk on luua sotsiaalse dialoogi Euroopa komiteed spordisektoris; toetab tööandjate ja töötajate jõupingutusi kõnealuses valdkonnas ning kutsub komisjoni üles jätkama oma selleteemalist avatud dialoogi kõigi spordiorganisatsioonidega;

106.

rõhutab sotsiaalse dialoogi tähtsust, mida komisjon edendab väärtusliku platvormina sotsiaalse konsulteerimise ja stabiilsete suhete edendamiseks tööandja ja töövõtja esindajate vahel ning õiguskindluse ja lepingulise stabiilsuse tagamiseks spordis; tervitab sellega seoses asjaolu, et EPFL ja Fifpro, kes tunnustavad üksteist vastastikku sotsiaalpartneritena, taotlesid komisjonilt ühiselt professionaalse jalgpalli sektoris ELi sotsiaaldialoogi komitee loomist, milles osalevad võrdsete partneritena UEFA ja klubid;

107.

on seisukohal, et mängijate esindajad peavad osalema tugevdatud sotsiaalses dialoogis spordi valdkonnas, mis koos parema õigusloome ja esindajatele mõeldud Euroopa litsentsimissüsteemiga ennetaks ka esindajate taunitava tegevuse juhtumeid;

108.

nõuab 2009. aasta eelarves eraldi eelarverida ettevalmistavatele meetmetele spordi valdkonnas; kuna Lissaboni lepinguga muudetud EÜ asutamislepingu artiklis 149 nähakse ette stimuleerivad meetmed spordi valdkonnas ja kuna ELi spordi rahastamise eriprogramm ei jõustu tõenäoliselt enne 2011. aastat – eeldades, et kõik 27 liikmesriiki ratifitseerivad Lissaboni lepingu –, tunnistab vajadust valmistada ettevalmistavate meetmete abil ette programm, mis hakkaks kehtima 2009. aastal;

109.

palub alustada„Pierre de Coubertini” tegevuskavas mainitud mitmekesiste meetmete rakendamist;

110.

tervitab ELi spordipoliitika programmi ideed, mis põhineb Lissaboni lepingus ette nähtud sätetel, ja ootab huviga komisjoni ettepanekut;

111.

kutsub komisjoni üles algatama ettevalmistavaid meetmeid sotsiaalse kaasatuse ja spordi valdkonnas, keskendudes selge Euroopa lisandväärtusega projektidele, ning nõuab komisjonilt tungivalt projektide toetamist, mis vastavad kõnealusele eesmärgile, näiteks paraolümpiamängude ühtse spordi algatus; nõuab tungivalt, et komisjon pühendaks osa võimalikest tulevastest spordi valdkonna ettevalmistavatest meetmetest alaealiste kaitse küsimusele;

112.

kutsub komisjoni ja liikmesriike kaaluma toetusprogrammide loomise võimalust füüsiliste erivajadustega õpilastele;

113.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama osana säästva arengu strateegiast Euroopa Regionaalarengu Fondi raames spordiga seotud infrastruktuuri ja projektide rahastamist ning uute rahastamisvahendite võimalikku kasutamist (sealhulgas Jeremie ja Jessica);

114.

nõuab komisjonilt tungivalt spordi süvalaiendamist olemasolevatesse ELi poliitikavaldkondadesse ja ELi rahastamisprogrammidesse ning aruannete esitamist süvalaiendamise osas tehtud edusammude kohta mitu korda aastas;

115.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa, rahvusvahelistele ja riiklikele spordiliitudele ning riiklikele liigadele.

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/67

A.

arvestades, et mikrokrediit on vähekindlustatud inimestele kättesaadav väikelaenude liik;

B.

tuletades meelde, et mikrokrediit on võimaldanud väga edukalt arendada eneseabi tööhõiveprojekte, tehes samas võimalikuks elutingimuste parandamise ja olles ühtlasi oluline naiste iseseisvumise vahend;

C.

arvestades, et mikrokrediit on oluline vahend võitluses vaesuse vastu ja aastatuhande eesmärkide saavutamisel,

1.

nõuab nõukogult ja komisjonilt mikrokrediidi tähtsuse tunnustamist Barcelona protsessi ning naabrus- ja arengupoliitika raames;

2.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles mikrorahastamise projekte rohkem toetama, samuti tugevdama sellega seoses programme naiste olukorra parandamiseks;

3.

nõuab inim- ja majanduslike ressursside eraldamist mikrokrediidi projektideks arengumaades ja Vahemere-äärsetes riikides;

4.

teeb ettepaneku luua projektide usaldusväärsuse tunnustamiseks mikrokrediidi ühendus;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega nõukogule ja komisjonile:

12.11.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 271/70

A.

arvestades, et teatavaid Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) rakendamiseks sõlmitud kokkuleppe (2) („2000. aasta kokkuleppe”) sätteid ei ole komisjon kahjuks järginud, näiteks sätet, mille kohaselt peab parlament saama samaaegselt ja samadel alustel komitee liikmetega erinevaid komiteemenetluse dokumente, kuivõrd need dokumendid saadetakse parlamendile peaaegu alati liiga hilja ning mitte üheaegselt komitee liikmetele saatmisega;

B.

arvestades, et nõukogu otsuse 1999/468/EÜ rakendamise kord oli ebarahuldav ja on siiani (välja arvatud uue kontrolliga regulatiivmenetluse kord), muuhulgas ka komiteemenetluse andmebaasi toimimise viisi tõttu; arvestades, et dokumente saadetakse sageli osadena ja ilma täpse selgituseta, milline on nende staatus, ning vahel eksitavate pealkirjadega, nt rakendusmeetmete eelnõud, mida ei ole veel komitees hääletusele pandud, saadetakse liigituse all „õigus kontrollida”, kui tegelikult tuleks saata liigitusega „teabeõigus”, mis muudab ebaselgeks, millist tähtaega tuleks järgida;

C.

arvestades, et see probleem vähendab praktikas veelgi parlamendi juba niigi piiratud kontrolli komiteemenetluse küsimuste üle;

D.

arvestades, et komisjon on võtnud kohustuseks elektroonilise registri loomise, mis sisaldaks kõiki parlamendile edastatud dokumente ja millele parlamendil oleks vahetu juurdepääs, mis võimaldaks kõikide sama menetluse alla kuuluvate dokumentide selget kindlakstegemist ja sisaldaks märget menetluse etapi kohta ning ajakava, eristaks selgelt parlamendile saadetud rakendusmeetmete eelnõusid ja lõplikke eelnõusid pärast komitee arvamust ning iga muudatus oleks täpset märgistatud võrreldes parlamendile varem edastatud dokumentidega;

E.

arvestades, et kokkulepe on suure praktilise tähtsusega uue kontrolliga regulatiivmenetluse, aga ka kõigi komiteemenetluste jaoks; arvestades, et kokkulepe võib luua pretsedendi edaspidiste sarnaste eesmärkidega institutsioonidevaheliste kokkulepete jaoks;

F.

arvestades, et kuigi kokkulepet kohaldatakse lühikese üleminekuperioodi vältel, võib selle perioodi ajal saadud kogemus olla väga õpetlik, ja arvestades, et selle eesmärgiks on tagada, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist toimiks iga komiteemenetlus kolme institutsiooni vahel rahuldavalt,

1.

rõhutab, et kui see on kohaldatav, on kontrolliga regulatiivmenetlusest lähtumine kohustuslik kõigile kolmele institutsioonile ja selles osas ei ole võimalik tingida ega läbirääkimisi pidada; kutsub nõukogu, komisjoni ja kõiki parlamendikomisjone üles võtma seda asjaolu nõuetekohaselt arvesse kõigi asjakohaste õigusloomega seotud menetluste puhul;

2.

tuletab meelde, et kontrolliga regulatiivmenetlust tuleks kohaldada üldiste meetmete puhul, mille eesmärk on muuta põhiakti vähem olulisi sätteid, mis on vastu võetud kooskõlas asutamislepingu artiklis 251 osutatud korraga, sealhulgas mõningaid selliseid sätteid välja jättes või asjaomast õigusakti uute vähemoluliste sätete lisamisega täiendades;

3.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles kohaldama uut kontrolliga regulatiivmenetlust reguleerimata valdkondades, kus ei pruugi olla selge, kas kohaldada tuleks uut kontrolliga regulatiivmenetlust või mõnda teist komiteemenetlust;

4.

rõhutab, et uue kontrolliga regulatiivmenetluse ainus otstarve on tugevdada parlamendi õigust kontrollida ja see ei muuda kuidagi komisjoni rakendusvolituste ulatust;

5.

on seisukohal, et kokkulepe on samm õiges suunas, mis puudutab Euroopa Parlamendi õigusi ja volitusi seoses delegeeritud õigusaktidega;

6.

kiidab heaks asjaolu, et kokkulepe määratleb täpsemalt komisjoni kohustuse teavitada parlamenti otsuse 1999/468/EÜ artikli 7 lõike 3 kohaselt, sätestades, et komisjon informeerib korrapäraselt Euroopa Parlamenti komiteemenetlusest, järgides edastamissüsteemi läbipaistvust ja tõhusust ning edastatud teabe ja menetluse eri etappide määratlemist tagavat korda;

7.

eeldab, et komisjon hakkab täiel määral järgima kõiki kokkuleppe sätteid, mida ta kahjuks ei ole teinud 2000. aasta kokkuleppe puhul;

8.

nõuab ühtlaselt kõrgekvaliteedilisi kokkuvõtteid koos kohalolijate nimekirjadega, kus on ära toodud vähemalt kõnealusest koosolekust osavõtjate nimed, nende kuuluvus ja e-postiaadressid;

9.

juhib tähelepanu, et kokkuleppe täieliku ja rahuldava rakendamise juures saab otsustavaks uue registri tõhus toimimine, mistõttu ootab huviga selle rakendamist praktikas; soovitab, et Euroopa Parlament ja komisjon vaataksid pärast üleminekuperioodi uue registri üle ja parandaksid kõik praktilised raskused ja vead, mis võivad ette tulla; soovitab, et Euroopa Parlament hangiks informatsiooni registri toimimisest algsel perioodil asjassepuutuvatelt isikutelt;

10.

tunneb erilist heameelt nende uute sätete üle, mille kohaselt märgitakse registrisse kõigi saabunud komiteemenetluse dokumentide staatus, võimalikud viited teistele varem edastatud dokumentidele ja tehtud muudatused;

11.

kutsub sellega seoses komisjoni üles muutma oma sisemist töökorda, et tagada Euroopa Parlamendile (üheaegselt asjaomasele komiteele saatmisega) vastavalt teabeõigusele saadetavate meetmete eelnõude eristamine nendest meetmete eelnõudest, mis tuleb Euroopa Parlamendile saata selleks, et parlament saaks rakendada kontrolliõigust;

12.

kiidab heaks nn varajase hoiatamise süsteemi kasutuselevõtu, mille abil teavitatakse parlamenti niipea, kui on võimalik kindlaks teha, et kiireloomuline rakendusmeetme eelnõu esitatakse komiteele, kuid rõhutab, et seda ei tohi kasutada tavapäraste küsimuste kiireloomuliseks muutmiseks, kuna lühendatud tähtaegu võib kohaldada üksnes nõuetekohaselt põhjendatud erijuhtudel;

13.

toob välja, et kontrollimisõiguse kasutamiseks asjakohase teabe alusel tuleb parlamendile regulaarselt edastada kogu taustteave selle kohta, miks komisjon teatavaid meetmeid esitab; tervitab komisjoni valmidust abistada parlamenti, et tagada igakülgne koostöö konkreetsete rakendusmeetmete osas ja kutsub seetõttu komisjoni üles esitama parlamendile nõudmisel kõiki rakendusmeetmega seotud taustdokumente;

14.

ei jaga komisjoni seisukohta, mille kohaselt ei ole talle esitatud rakendusmeetmete eelnõud avalikud kuni komitees hääletamiseni, ja rõhutab, et peab saama mis tahes meetmete eelnõude osas konsulteerida kellega tahes; palub, et komisjon kaaluks oma seisukoha muutmist ja avalikustaks kõik rakendusmeetmete eelnõud niipea, kui need on ametlikult esitatud;

15.

kiidab kokkuleppe sõlmimise heaks ja ootab pärast heakskiidu andmist selle täielikku rakendamist ilma viivitusteta;

16.

otsustab lisada kokkuleppe oma kodukorrale, asendades viimatinimetatu XII lisa;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja selle lisa teadmiseks nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.