28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/1

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Tulevased investeeringud tuumatööstusesse ja nende roll ELi energiapoliitikas”

(2009/C 175/01)

Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 palus komisjon 27. mai 2008. aasta kirjas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal:

„Tulevased investeeringud tuumatööstusesse ja nende roll ELi energiapoliitikas”

Arvamuse ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2008. Raportöör oli Edgardo Maria IOZIA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 122, vastu hääletas 15, erapooletuks jäi 16 komitee liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Enne kui tuumaelektrijaamas võib alata elektri tootmine, kulub haldusmenetlustele ja ehitustöödele umbes kümme aastat. 1 000 või 1 600 MW nimivõimsusega tuumaelektrijaama ehitamisele kulub 2–4,5 miljardit eurot. Vaja on stabiilset poliitikat ja õiguslikku raamistikku, mis arvestavad investeeringu ja energia turustamise alustamise vahele jäävat ajavahemikku. Tuumaenergia kasuks otsustamist ja vastavaid õigusakte peaks toetama suur enamus avalikkusest ja poliitikutest.

1.2   Praeguste programmide kohaselt tuleks vähemalt pooled tuumajaamadest 2030. aastaks dekomisjoneerida. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on oluline võtta vastu karmid meetmed, mis tagavad dekomisjoneerimiseks piisavad vahendid põhimõttel „saastaja maksab” ning töötajate ja avalikkuse kõrge kaitse. Komitee toetab täielikult komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks soovitus 2006/851/Euratom muuta direktiiviks, millega loodaks sõltumatud asutused, kes haldaks dekomisjoneerimise ja demonteerimise rahalisi vahendeid.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

1.3   märgib, et peamised takistused on poliitilise kindluse puudumine, litsentseerimiskord ning läbipaistvuse, igakülgse, selge ja tõese tegelikke riske puudutava teabe ning jäätmete ohutute lõpphoiustamiskohtade tuvastamist käsitlevate otsuste puudumine. Erainvestoritele on võetav risk liiga suur ning finantskriis muudab tuumatööstuse vajadusi rahuldava kapitali leidmise keskpikas ja pikas perspektiivis veel keerulisemaks. Kui välja arvata sektorile antav riigiabi, võiksid rahastamist soodustada investoritele suunatud stabiilne ja usaldusväärne õigusraamistik ning pikaajaliste, investeeringute tulusust tagavate tarnelepingute sõlmimise võimalus. Kuna juba nüüdseks on osutunud keeruliseks rahastamiseks ettenähtud vahendite mahu vähesummaline suurendamine (Euratomi laen), siis on ebatõenäoline, et ühenduse poliitikas toimuks kiired muutused;

1.4   on veendunud, et avalikkust tuleb demokraatlikult kaasata ja anda kodanikele võimalus saada terviklik pilt tuumaenergiaga seotud ohtudest ja sellest saadavast kasust, et nad saaksid teadlikult osaleda neid otseselt mõjutavate valikute tegemises. Komitee meenutab seda nõudmist ja palub komisjonil tõsta liikmesriikide valmidust käivitada kampaania suurendamaks läbipaistvust ja kindlusetunnet seoses Euroopa energiavajaduse, energiatõhususe ja eri olemasolevate valikutega (sh ka tuumaenergia);

1.5   peab praeguses olukorras majanduslikult õigustatud lahenduseks elektrijaamade kasutamisaja pikendamist tingimusel, et täpselt järgitaks ohutusnõudeid, kuigi selle tulemusel loobutakse võimalusest termodünaamilise tõhususe märkimisväärseks tõstmiseks(15–20 %võrra);

1.6   soovitab soodustada investeeringuid ohutuse ning töötajate ja avalikkuse kaitsega seotud teadusuuringutesse ning koolitus-, stažeerimis- ja erialase täiendõppe programmidesse, mis tagavad suure tehnilise ja tehnoloogilise võimsuse pideva säilimise kõnealuses sektoris ning riiklikes regulatiiv- ja järelevalveasutustes. Selliseid investeeringuid tuleks osaliselt rahastada liikmesriikide avaliku sektori programmidest, aga ka Euratomi seitsmendast raamprogrammist;

1.7   on seisukohal, et erinevad õnnetusjuhtumite puhul hüvitamise ja vastutuse määramise korrad ei ole piisavad ega põhjendatud. Komitee peaks esimese sammuna kohaseks, et ühtlustataks Pariisi ja Viini konventsioonide sätted, sest nendega kehtestatud õiguslikud raamistikud ja tuumakahjude hüvitamise meetmed on erinevad. Tuleks võtta vastu direktiiv ohtude vastu kindlustamise kohta, nagu on sätestatud Euratomi asutamislepingu artiklis 98, kus on selgelt kirjas, et õnnetusjuhtumite korral lasub kogu vastutus tuumajaama käitajatel. Riski iseloomu ja ulatuse tõttu tuleks olemasolevate näidete alusel taotleda riskide jagamist Euroopa eri käitajate vahel;

1.8   on seisukohal, et selleks, et tulla toime nõudluse võimaliku olulise suurenemisega uute elektrijaamade järele, tuleb Euroopa tööstusel teha suuri investeeringuid teadmistesse, koolitusse, teadusuuringutesse ja arendustegevusse, mis on vältimatud selle sektori tuleviku jaoks Euroopas. Majanduslikult oleks vähe mõttekas, kui tuumaenergiast toodetud elektri osakaal oleks väiksem kui 10–15 % aastases energiatoodangus, sest halduskulude ja jäätmekäitlusega seotud mastaabisäästu jaoks on vaja jõuda kriitilise massini;

1.9   on teadlik tõsiasjast, et Euroopa üheainsa või mitme ühenduse jäätmehoidla määramine (kui tehti USA-s) ei ole võimalik, ning kutsub liikmesriike üles kiirendama menetlusviise riiklike jäätmehoidlate määramiseks. Tuleks kehtestada ühtlustatud ohutusnõuded. Selleks taotleb komitee – nagu näiteks ka Tuumaenergia kasutamist reguleeriv Lääne-Euroopa assotsiatsioon (Western Europe Nuclear Regulators Association – WENRA) ja Euroopa Parlament – direktiivi vastuvõtmist;

1.10   kutsub komisjoni üles toetama uurimis- ja arendusprogramme (eelkõige neljanda põlvkonna tuumatehnoloogia osas).

1.11   Samuti ei ole piisavad jäätmekäitluse ja ioniseeriva kiirguse eest kaitsmise jaoks olemasolevad teadusuuringute vahendid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles eraldama Euratomi seitsmendale raamprogrammile lisavahendeid, toetades spetsiaalseid tehnoloogilisi ühisalgatusi, nagu seda tehakse kütuseelementide ja ravimite valdkonnas. Lisaks kutsub komitee liikmesriike üles tegema oma pädevusvaldkondades oluliselt rohkem kõnealuse probleemi lahendamiseks. 2008. aasta juulis hindas Suurbritannia tuumajaamade dekomisjoneerimist reguleeriv organ (Nuclear Decommissioning Authority – NDA) avaliku sektori poolse rahastamise vajadust tuumajaamade dekomisjoneerimisel 2003. aastaga võrreldes 30 % võrra suuremaks. NDA hinnangul on selleks vaja 73 miljardit Inglise naela (92 miljardit eurot) ja see summa kasvab (1). Kõrge standardimistasemega prantsuse energiaettevõtte EDF andmeil moodustavad kõnealused kulud 15–20 % esialgsetest ehituskuludest.

1.12   Komitee leiab, et EL ja liikmesriigid saavad võtta mitmeid meetmeid kirjeldatud ebakindluse vähendamiseks.

—	Poliitikavaldkonnas võiksid nad püüda luua kõigi poliitikas osalejate vahel püsivat poliitilist üksmeelt selles, millist osa peab tuumaenergia hakkama kliimamuutustega võitlemisel etendama.

—

Majandusvaldkonnas võiksid nad selgitada, millised nõuded kehtestatakse tegevuse lõpetamisele ja tuumajäätmete kõrvaldamisele ning milliseid rahalisi vahendeid peaksid ettevõtted nende pikaajaliste kulude katmiseks eraldama. Samuti võiksid nad koos eeskirjade kehtestajatega selgitada, millistel tingimustel võib võrgustikku tuumaenergiaga varustada ning millised on nõuetekohased pikaajalised tarnelepingud.

—	Teadusvaldkonnas võiksid EL ja liikmesriigid toetada edasist teadus- ja arendustegevust kolmanda ja neljanda põlvkonna tuumatehnoloogia valdkonnas (sh termotuumasüntees), mis on tõhusam, keskkonnasõbralikum ja ohutum kui praegused tuumaelektrijaamad.

—	Maakasutuse planeerimise valdkonnas võiksid nad kiirendada sobivate asukohtade määratlemise ja neile loa andmise pikka protsessi.

—	Finantsvaldkonnas võiksid Euroopa finantseerimisasutused mobiliseerida laenude rahastamise allikaid, mis julgustaks ka teisi investoreid välja ilmuma ja oma panust andma.

2.   Tuumaenergiasektori rahastamine

2.1   Euroopa energiavajadus ja prognoositavad kulud

2.1.1   Euroopal tuleb järgmise 20 aasta jooksul investeerida praeguste elektrijaamade asendamisse umbes 800 kuni 1 000 miljardit eurot, olenemata jaamades kasutatavast kütusest. Euroopas tegutsevast kokku 146 tuumaelektrijaamast tuleb asendada umbes 50 kuni 70 (mis võib põhjustada 100 kuni 200 miljardi euro suuruseid kulusid).

2.1.2   Et pikendada praegu tegutsevate tuumaelektrijaamade kasutamisaega 10 kuni 20 aasta võrra, tuleb teha kulutusi, mis moodustavad umbes 25 % uue jaama ehitamiseks vajalikust summast. Äsja esitatud uurimuse (2) kohaselt võivad olenevalt kasutatavast tehnoloogiast kulud kõikuda 80-st eurost 500 euroni kWe kohta, kui jaama kasutamisaega soovitakse pikendada 10 aasta võrra.

2.1.3   Arvestades tulevaste energiapoliitiliste otsuste ebakindlust ja võimalust teenida täiendavat kasu tehtud investeeringutelt, nõuavad käitajad suurte rahasummade uutesse ja tõhusamatesse elektrijaamadesse investeerimise asemel olemasolevate jaamade kasutamisaja pikendamist. Kasutamisaja pikendamine, mille puhul tuleb tagada vähemalt sama kõrge ohutustase, pakub kindlasti majanduslikku ja kliimapoliitilist huvi, ent samas ei paku see lahendust pikaajalise energiavajaduse probleemile, vaid lükkab selle lahendamise üksnes edasi.

2.1.4   Tuumaenergia tootmise järkjärgulise vähendamise puhul tekib vajadus toota elektrit teisi energiaallikaid kasutades, mis tagavad sama heitkoguste taseme ja sama baaskoormuse. Dekomisjoneeritud tuumaelektrijaama asendamisel ulatuvad kulud 100–200 miljardi euroni, tuumaenergia praeguse osakaalu säilitamise korral seevastu 200–400 miljardi euroni, sõltuvalt nõudlusest elektrienergia järele.

2.1.5   Uue tuumaelektrijaama ehitamise hinnangulised kulud on 2–4,5 miljardit eurot. Euroopa Investeerimispanga (EIP) arvates on tuumaenergia tootmise pikaajaline arendamine ebakindel, panga hinnangul langeb selle osakaal ELis märkimisväärselt, st 2030. aastaks 40 % võrra võrreldes 2004. aastaga. EIP president kinnitas kõnealust prognoosi hiljutisel komitee korraldatud arutelul. Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) andmeil suureneb tuumaenergia tootmisvõimsus samal ajavahemikul 368 GW-lt 416 GW-le, st 13 % üle maailma, samas aga prognoositakse Euroopas igal juhul tootmisvõimsuse vähenemist 15 GW võrra (3).

2.2   Kliimamuutused, süsinikdioksiidi heitmed ja tuumaenergia

2.2.1   Kyoto eesmärkide ja Kopenhaagenis kindlaksmääratavate, veelgi siduvamate eesmärkide saavutamiseks peaks ELis tootma 60 % elektrienergiast ilma süsinikdioksiidi heitmeteta. Praegu põhjustab elektritootmine umbes 40 % ELi süsinikdioksiidi heitmetest. Seejuures aga ei tohi jätta arvesse võtmata tuumaenergia osatähtsust. 2020. aastaks eesmärgiks seatud taastuvate energiaallikate 20 %-list osakaalu tuleks komisjoni soovi kohaselt 2030. aastaks tõsta 30 %-le.

2.2.2   Uraani tootmisel ja töötlemisel tekkivad süsinikdioksiidi heitkogused tulevikus ilmselt suurenevad, eelkõige sellepärast, et kõrge uraanisisaldusega mineraalide varud on ammendumas. Lisaks sellele kasvavad kasvuhoonegaaside heitkogused fluori ja kloori kasutamise tõttu, mõlemat ainet on vaja uraani heksafluoriidi töötlemiseks ja tsirkooniumi puhastamiseks, mida on vaja varraste jaoks, kuhu pannakse rikastatud uraan.

2.2.3   Ent tuumaenergia tootmisega tekkiva süsinikdioksiidi mõju on äärmiselt väike. Seda tõika tuleb piisaval määral arvesse võtta.

2.2.4   Ühis- ja eratranspordi nõudlus elektrienergia järele kasvab, samuti kasvab nõudlus vesiniku tootmise järele; vesinikku toodetakse tänapäeval 95 % ulatuses süsivesinikest. Vesinik aitab kaasa elektri ladustamise probleemi lahendamisele, juhul kui seda toodetakse äärmiselt väikseid heitkogusid põhjustava kütuse abil.

2.3   Tuumatööstuse raskused

2.3.1   Suurim probleem on haldus- ja õigusliku raamistiku ebakindlus. Menetlused on riigiti erinevad ja mõnel juhul võivad need ehitusaega kahe- või kolmekordistada. Soomes kulub ehitamisele komisjoni hinnangul vähemalt 10 aastat. Ent ehitusprobleemide tõttu on töö peatatud ja oodata on vähemalt 18-kuulist viivitust. Haldusmenetlus algas 2000. aastal ja võrkuühendamist ei toimu tõenäoliselt enne 2011. aastat.

2.3.2   Tuumaenergiasse tehtavaid investeeringuid iseloomustab algkapitali eriti kõrge osakaal (u 60 % investeeringute kogumahust). Elektri turustamine algab alles 10 aastat hiljem ning investeeritud kapitali ja sellega kaasnenud rahastamiskulude tagasiteenindamiseks on vaja umbes 20 aastat. See näitab, et piisavalt pikad tähtajad on olulised kõnealuse tehnika tasuvuse seisukohast.

2.3.3   Kõnealused investeeringud on selgelt pikaajalised. Ehitamist, tootmise alustamist, puhastamist ja dekomisjoneerimist hõlmav periood võib kesta üle 100 aasta. On hädavajalik tagada käitajatele stabiilne rahastamine pikas perspektiivis. Samuti tuleb riikidel võtta pikaajalised kohustused tuumaenergia valdkonnas.

2.3.4   Tuumaenergiasektori rahastamine sõltub kõige rohkem valitsuste poliitilistest valikutest. Tegelikult on kindla ja stabiilse õigusliku raamistiku puudumine esimene ebakindluse allikas. Poliitika peaks kaasama avalikkust ja muutma inimesed teadlikuks sellest, et nad saavad osaleda otsustamises, kasutades selleks täielikku, läbipaistvat, arusaadavat ja tõest teavet. Ainult demokraatlik protsess suudab tagada teadliku valiku tegemise, mis otsustab Euroopa tuumatööstuse tuleviku.

2.3.5   Kõrgete kulude tõttu tuleb kogu toodetav energia ära müüa, kui arvestada, et tuumaelektrijaamad peavad töötama baaskoormusel, jagades toodetud energiat igal aastal väga paljude tundide jooksul. Tekib kasumlikkuse kindlustatuse probleem, mille võiks lahendada Soome eeskujul pikaajaliste lepingute sõlmimisega.

2.3.6   Järgmine ebakindlust tekitav tegur on süsteem, mille alusel toimub hüvitamine ja vastutuse määramine liikmesriikide vahel õnnetusjuhtumite korral. Ideaalis peaks eksisteerima ühtne Euroopa garantiisüsteem, mis aitaks parandada olemasolevaid skeeme ja kindlustuskatet, mis on praegu tõsise õnnetuse korral täiesti ebapiisavad. Tootjad peaksid kandma kogu vastutust ja tegema kõik muu vajaliku, nagu kõigil muudel juhtudel. Arvestades riski laadi (õnnetuse korral tekkivad väga suured kulud, ent õnnetuse juhtumise äärmiselt väike tõenäolisus), tuleks edendada vastastikkusel põhinevat kaaskindlustust eri tuumaenergiatootjate vahel.

2.3.7   Avalik arvamus. Värskeimast küsitlusest (4) selgus, et inimeste suhtumine tuumaenergiasse on muutunud. Kõnealust tehnoloogiat kasutavaid riike iseloomustab selgelt positiivne suhtumine, kuigi ELi 27 liikmesriigis tervikuna on negatiivse hinnangu andnud inimeste osakaal veidi suurem (vastavalt 45 % ja 44 %). Läbipaistvuse vajakajäämist ning selgema ja täielikuma teavitamise vajadust tõi esile ka Euroopa Foorum.

2.4   Ühenduse vahendid

2.4.1   Euratomi lepingus on Euroopa Aatomienergiaühenduse raamprogrammi raames ette nähtud eraldi vahendid teadusuuringute, arenduse ja tutvustamistegevuse jaoks.

Esimene programm (kaudsed meetmed) hõlmab järgmisi valdkondi:

—	termotuumasünteesi alased teadusuuringud (5);

—	tuumalõhustumine ja kiirguskaitse.

Teises programmis eraldatakse vahendid investeeringuteks

—	termotuumasünteesi alastesse teadusuuringutesse (1 947 miljonit eurot, millest vähemalt 900 miljonit eurot rahvusvahelise katsetermotuumareaktori (ITER) projekti tegevustele);

—	tuuma lõhustumisse ja kiirguskaitsesse (287 miljonit eurot);

—	teadusuuringute ühiskeskuse tuumaenergiaalasesse tegevusse (517 miljonit eurot).

2.4.2   Ühenduse rahastamisvahend EIP on sellele sektorile garanteerinud kokku 6 589 miljonit eurot nii elektrijaamade ehitamiseks kui ka jäätmete kõrvaldamiseks. Samaks otstarbeks on Euratom eraldanud lisaks 2 773 miljonit eurot.

2.4.3   Kui komisjon on andnud rohelise tule, võtab EIP investeeringute analüüsimisel arvesse mitte ainult ehituseks vajalike tohutute rahaliste ressursside kasutuselevõttu, vaid ka jäätmekäitluse ja dekomisjoneerimise kulusid. Ent kulude arvessevõtmisel, millest andis teada EIP, jäävad siiski välja muud kaudsed kulud, mis tulenevad käitiste välisest kaitsest julgeolekujõudude poolt või lisademonteerimistöödest, nagu näiteks jõgedele ehitatud tammide lammutamine, et tagada reaktoritele pidev veevoog ka põua ajal.

2.4.4   Kulude arvutamise erinevaid viise ja garanteeritud sihtotstarbeliste vahendite süsteemi vajadust kirjeldatakse selgelt komisjoni teatises pealkirjaga „Teine aruanne tuumarajatiste, kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete dekomisjoneerimiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamise kohta” (6).

2.4.5   Aruandes on esile toodud demonteerimise ja jäätmekäitluse jaoks eraldatud vahendite väärkasutust mõnes liikmesriigis. Mõningates riikides kasutatakse neid avaliku sektori allikatest rahastatavaid fonde aga sageli muul otstarbel. See moonutab oluliselt konkurentsi, sest põhimõtte „saastaja maksab” alusel tuleks arvestada kõiki kulusid.

2.4.6   Nõukogu ei toetanud ühehäälselt komisjoni 2002. aasta ettepanekut ühendada otsus nr 270/1977 ja otsus nr 179/1994 ning suurendada rahastamismäära. Ent Euratomi 600 miljoni euro suurused vahendid (mida saab taotleda kogukuludest kuni 20 % rahastamiseks) ei ole piisavad, et katta mõningaid taotlusi, mida ei ole seni veel ametlikult esitatud, ent mille üle peetakse komisjoniga esialgseid arutelusid.

2.4.7   Euratomi vahendeid ja EIP laene tuleks kasutada selleks, et edendada tuumatööstuse ohutut ja jätkusuutlikku arengut toetavaid rakendusi ja uurimistöid. Praegused meetmed näivad olevat ebapiisavad, kui arvestada kõrgete ohutusstandardite tagamise ja riskide miinimumini viimise rahastamise vajaduse kasvu. Kõnealused vahendid tuleks eraldada eeskätt riikidele, kus riik on selgelt võtnud meetmeid jäätmete käitlemiseks.

2.5   Rahastamine riikide tasandil

2.5.1   Riigiabi süsteem ei võimalda tuumajaamade rahastamist, samas on soovitav ja võimalik kasutada avaliku sektori vahendeid turvameetmete parandamiseks, litsentside väljastamise ja asukohtade valimise läbipaistvate ja ühtsete meetodite väljatöötamiseks ning kutseõppe- ja erialase täiendkoolituse programmide toetamiseks. Vaatamata sellele, kas uusi tuumajaamu ehitatakse või ei, peavad olemas olema kõrge kvalifikatsiooniga insenerid ja tehnikud, kes tagavad olemasolevate jaamade turvalise pikaajalise haldamise ja nende dekomisjoneerimise.

2.5.2   Euroopas on ehitamisel neli reaktorit (kaks Bulgaarias, üks Soomes ja üks Prantsusmaal). Praeguses olukorras on raske ennustada tootmisvõimsuse olulist suurenemist, eriti tuumalõhustumise valdkonnas. Suurbritannia tuumatööstuse liit NIA tõdes hiljutises uurimuses, et ta võiks uut tuumaenergiaprogrammi toetada 70–80 % ulatuses, v.a reaktori olulised elemendid nagu surveanumad, turbiinide generaatorid ja muud olulised komponendid (7). Sektori laienemisvõimalusi piirab tõsiselt tehnikute ja inseneride puudus. Puudust võib täheldada samuti neis liikmesriikides, kes ei ole tuumaenergiat välja arendanud või kus selle areng on olnud nõrk. Nimetatud puudust saab kõrvaldada, sest inseneride väljaõpe kestab keskmiselt viis aastat, seevastu kulub ligi kümme aastat tuumareaktori ehitamise otsusest reaktori käivitamiseni.

2.5.3   Vaja on teha olulisi investeeringuid tehnika- ja teaduskoolitusse. Noorem põlvkond ei ole olnud eriti huvitatud tuumasektoriga seotud õpingutest. Olulise erandi moodustavad need liikmesriigid, mis on välja arendanud põhjaliku tuumaprogrammi, luues sel moel tõelisi tööhõivevõimalusi. Lähimas tulevikus on vaja teadlasi, tehnikuid, insenere ja tööstusvaldkonna ehituseksperte. Tuumatehnoloogiat kasutavad riigid ja eelkõige need liikmesriigid, kes on otsustanud nimetatud tehnoloogiat välja arendada, peavad kasutusele võtma eriprojekte suuremahuliste investeeringute tegemiseks koolitusse.

2.5.4   Euroopa Tuumaenergiafoorum on rõhutanud ohutusnõuete ühtlustamise olulisust. Lähtekriteeriumitena tunnustatakse Tuumaohutuse konventsiooni (CNS) ja Rahvusvahelise Tuumaenergiaagentuuri (IAEA) ohutusstandardeid. Tuumaenergia kasutamist reguleeriv Lääne-Euroopa assotsiatsioon (WENRA) kavatseb 2010. aastaks ellu viia ELi riikide ja Šveitsi vahelise ühtlustatud programmi. SWOT-analüüsi alusel on soovitatud vastu võtta Euroopa direktiiv tuumajaamade peamiste ohutuspõhimõtete kohta.

3.   Võimalused

3.1   Tuumaenergia kasutamise ja selle rahastamise probleemil on seos süsinikdioksiidi heitmetest põhjustatud kliimamuutuste küsimusega. Praegu on kolmandik ELis toodetud ja 15 % ELis tarbitud energiast kaetud tuumaenergiaga, mis põhjustab väga väikseid süsinikdioksiidi heitkogusid. Isegi taastuvenergia (teine võimalik süsinikdioksiidivaba ressurss, mida tuleb järjekindlalt koos energia säästmisega prioriteediks seada) võimaliku kasvu arvestades on järgmise kümne aasta jooksul väga raske vähendada süsinikdioksiidi heitkogusid ilma tuumaenergia tootmise säilitamiseta praegusel määral.

3.2   Tuumaenergiat ei mõjuta hinnakõikumised väga suurel määral, sest uraani hind moodustab kogukuludest väikese osa.

3.3   Energiaallikate mitmekesistamine annab rohkem võimalusi, eelkõige suuresti impordist sõltuvatele riikidele.

3.4   Komisjoni ja mõne käitaja esitatud andmete kohaselt on tuumaenergia kilovatt-tunni maksumus suurem kui traditsioonilistel soojuselektrijaamadel ja madalam kui taastuvenergial. Ent kõnealustes arvudes ei kajastu saastekvootide sertifikaatide eeldatavad kulud ega ole osaliselt arvesse võetud jaamade kasutusaja lõpul toimuva puhastamise ja dekomisjoneerimisega seonduvad eeldatavad kulud. Igat liiki energiaallika suhtes tuleks kohaldada meetodit, mis võtaks arvesse kõik välised kulud. Mõne käitaja hinnangul ja varasemate uurimuste (8) kohaselt on tuumaenergia kWh maksumus aga väiksem.

3.5   Kütusevarude ammendumine. Kui säilitatakse tuumajaamade arv ja reaktoritehnoloogia praegusel tasemel, võivad eri hinnangute (9)  (10) kohaselt teadaolevad varud olla piisavad, et tagada jaamade majanduslikult tulus ja väikseid heitkogusid põhjustav tegevus mõneks aastakümneks kuni mõneks sajandiks. Ebakindlus tuleneb tõigast, et „puhtaimate” uraanivarude järkjärgulise ammendumise tõttu suurenevad kaevandus- ja töötlemiskulud seoses kemikaalide kasutamisega, mis tekitavad energiakulu ja kasvuhoonegaase. Kogutarbimist peaks olema võimalik otsustavalt vähendada, kui võetakse kasutusele järgmise põlvkonna reaktorid, nimelt paljundusreaktorid. Kasulik oleks kütusena kasutada tooriumi, sest seda on uraanist rohkem ja selle neutronitootlus on suurem, mis tähendab, et kütust pole energiaühiku kohta vaja nii palju rikastada. Lisaks võib sellega panna tööle termopaljundusreaktorid, mis vähendab olulisel määral radioaktiivsete toksiliste jäätmete ja sõjalisel otstarbel kasutatava plutooniumi tekkimist.

4.   Riskid

4.1   Raskete õnnetuste ja radioaktiivse tolmu oht. Kuigi reaktoritehnoloogia arengud on viinud paljude ohutusmeetmete kasutuselevõtmisega riski miinimumini, ei saa teoreetiliselt välistada reaktori südamiku sulamise ohtu. Passiivsed ohutussüsteemid nagu Core Catcher, mis võeti juba kasutusele Soomes praegu ehitatavas EPRi reaktoris, tagavad radioaktiivse kiirguse piiramise südamiku sulamise juhul, mis on äärmiselt ebatõenäoline. Tuleviku „sisemise ohutusega” reaktorid võivad selle ohu kaotada. Näiteks Euroopa väga kõrge temperatuuriga reaktorite projekt Raphael tagab järkjärgulise kuumenemise kuni stabiilse seisundini, kus kuumuse hajumine tasakaalustaks energiatootmise, ka siis, kui jahutussüsteem on blokeeritud, aga olemasolevad reaktorid nõuavad kiiret sekkumist, et peatada südamiku ülekuumenemine.

4.2   Jaama tavatoimimisega seotud terviseriskid. Uurimuses, milles vaadeldi leukeemia esinemist tuumajaamade läheduses elavatel lastel ajavahemikul 1990–1998, käsitleti 670 leukeemia juhtu, kuigi ei tuvastatud liigset mõju tuumajaamadest 20 km kaugusel elavatele lastele. Ent värskem, Saksamaal Föderaalse Kiirguskaitseameti (BfS) algatusel läbiviidud suure valimiga (uuritavaid 1 592 ja kontrollrühmas 4 735) epidemioloogiline uurimus (KIKK) näitas korrelatsiooni alla viieaastaste laste vähi juhtude arvu ja nende kodude kauguse vahel tuumaelektrijaamadest. Uurimuse autorid jõudsid järeldusele, et mõõdetud kiirgustase on niivõrd madal, et raadiobioloogiliste teadmiste tasemest lähtuvalt ei saa kokkupuudet ioniseeriva kiirgusega pidada vähki haigestumiste põhjuseks. Välisekspertide rühm (11) kontrollis KIKK-uurimuse tulemusi. Tulemused on usaldusväärsed ning arvestades madalat mõõdetud kiirgustaset tundub olevat asjakohane süvendada uuringutesse, mille teemaks on laste võimalik ülitundlikkus kiirguse suhtes ja kontrollida korrapäraselt tuumaelektrijaamade läheduses elavat elanikkonda (12). Arvestades Saksamaal valminud uurimuse tulemusi ning prof Constantin Vrousos' aruandes esitatud soovituste alusel Prantsusmaa tuumaenergia ohutuse ameti (ASN) tellimusel toimunud erialase kirjanduse analüüsi, käivitas Šveitsi keskvalitsuse föderaalne tervishoiuamet 2008. aasta septembris programmi CANUPIS (laste vähihaigused ja tuumaelektrijaamad Šveitsis).

4.3   Jäätmed. Väga vähesed riigid on selle küsimuse lahendanud määrates alalised hoiustamiskohad. Ameerika Ühendriikides tuli 1999. aastast kasutuses olnud New Mexico jäätmete isoleerimise piloottehase (Waste Isolation Pilot Plant) kategooriat alandada, kuna sinna tungis sisse vesi, mis kaevanduse kivisoolaga koos korrodeeris konteinereid ja soolakuid hakati pidama geoloogiliselt ebastabiilseks. Euroopas on alaliste hoiustamiskohtade määramise kavatsustest teatanud vaid Soome ja Rootsi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata jäätmete ümbertöötamisele. Jätkata tuleb kiiritatud kütuste ümbertöötamisel tekkinud jäätmete alalist hoiustamist käsitlevatele uuringutele. Ladustamise kvaliteet ja jäätmete töötlemine on kütuseringluse ohutuse ja turvalisuse seisukohalt olulised tegurid.

4.4   Ümbertöötamine ja transport. Lisaprobleemid on tekkinud radioaktiivse kütuse töötlemise tehaste käitamise viisist ja kasutatud kütuseelementide transpordist: vastutavate isikute toimimisviisid pole olnud alati laitmatud ega võrreldavad tuumaelektrijaamade tehnikute omadega. Näiteks on transportimiseks kasutatud selleks sobimatuid aluseid (üks neist uppus, kuigi õnneks oli see radioaktiivse lastita) ja suures koguses ohtlikku materjali on heidetud merre.

4.5   Geoloogilised ja hüdrogeoloogilised ohud. Veel üks oluline probleem on asjaolu, et paljud elektrijaamad on maavärinaohtlikes piirkondades. Jaapan otsustas sulgeda Niigata prefektuuris asuva maailma suurima elektrijaama Kashiwazaki Kariwa ja loobuda seega 8 000 MW võimsusest. Pärast 16. juulil 2007. aastal toimunud maavärinat aset leidnud jaama sulgemine vähendas tuumaenergia tootmist 25 TWh võrra. Praegu on käimas tööd, et võtta kaks reaktorit uuesti kasutusele.

4.6   Tuumamaterjali levitamine ja terrorism. Viimastel aastatel on see mure suurenenud seoses terrorirühmade esitatud uute ähvardustega. Tõepoolest turvalised elektrijaamad peaksid pidama vastu lennuki kokkupõrkele ilma radioaktiivse materjali lekketa.

4.7   Vesi. Veel üks oluline tahk on kliimamuutused ja suurenev veepuudus. Nagu kõigi soojuselektrijaamade puhul, sh söeküttel, naftaküttel või päikeseenergial toimivad elektrijaamad, on ka tuumaelektrijaamade jahutamiseks vaja palju vett, kui ei kasutata vähem tõhusat õhkjahutust. (Kogu Prantsusmaal aastas tarbitud veest kulub 57 % elektrienergia tootmiseks, sh veejõul tootmine, st 19,3 miljardit kuupmeetrit 33,7 miljardi kuupmeetri suurusest kogutarbimisest. Pärast lõhustumisprotsessi jahutamist ja elektrienergia tootmist viiakse kõnealusest veekogusest suurim osa (93 %) tagasi keskkonda (13).) Suurte veekoguste soojendamine tuumajaamades ning pinnavee murettekitav vähenemine ja põhjavee taseme alanemine tekitavad probleeme hoiustamiskohtade määramisel ning tõstatavad elanikkonnas küsimusi, millele ametivõimudel tuleb leida selged vastused. Mõnel juhul tuli põua tõttu vähendada elektri tootmist või see täielikult peatada.

4.8   Toormaterjali puudumine ELis. 2007. aastal oli liidu piires saada vaid 3 % vajaminevast toormaterjalist; peamiselt imporditakse Venemaalt – umbes 25 % (5 144 tU), sellele järgnevad Kanada 18 %, Niger 17 % ja Austraalia 15 %-lise osatähtsusega. See näitab, et tuumaenergia ei vähenda sõltuvust kolmandatest riikidest vaatamata sellele, et enamikus tarnijariikides on poliitiline olukord stabiilne.

4.9   Juurdepääs rahastamisele ja pikaajalisele kapitalile. Kahtlemata on vaja märkimisväärseid finantsvahendeid. Ent investeeringud osutuvad kavandamis- ja teostustähtaegu arvestades väga riskantseks ettevõtmiseks (mõnikord võib mööduda rohkem kui 10 aastat enne, kui elektrijaam alustab tootmist). Algselt antud teostusaegadest pole kunagi kinni peetud ja tegelik toodetava elektri turustamiseni kuluv keskmine aeg on alati olnud prognoositavast pikem, mis tähendab lisakulusid.

4.10   Hiljutised vahejuhtumid. Käesoleva arvamuse koostamise ajal oli mitu vahejuhtumit, neist üks Sloveenias ja neli Prantsusmaal. Radioaktiivse veega saastatud jõgede vee kasutamise ja kalade söömise keeld Prantsusmaal mõjus Euroopa avalikkuse arvamusele negatiivselt. Need vahejuhtumid ja nende väga negatiivse meediakajastuse mõju näitavad, et tuleb parandada tuumajaamade hooldamise korda ja neid käitavate ettevõtete valimist.

5.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused

5.1   Tuumaenergia on praegu nii oluline, et arvestades selle osatähtsust ELi energiabilansis, ei ole lühemas perspektiivis võimalik sellele aseainet leida.

5.2   Tuumaenergiasektori rahastamine sõltub kõige rohkem liikmesriikide valitsuste poliitilistest valikutest. Tegelikult on kindla ja stabiilse õigusraamistiku puudumine esimene ebakindluse allikas. Poliitika peaks kaasama avalikkust ja muutma inimesed teadlikuks sellest, et nad saavad osaleda otsustamises, kasutades selleks täielikku, läbipaistvat, arusaadavat ja tõest teavet. Ainult demokraatlik protsess suudab tagada teadliku valiku tegemise, mis otsustab Euroopa tuumatööstuse tuleviku.

5.3   Nagu komisjon ise mainis, suurendavad kodanike ebakindlust läbipaistvuse puudumine ning vähene ja vasturääkiv teave sihtotstarbeliste vahendite eraldamise kohta jäätmete kõrvaldamiseks ja dekomisjoneeritud elektrijaamade demonteerimiseks. Komitee palub komisjonil tõsta liikmesriikide valmidust käivitada vastav kampaania suurendamaks läbipaistvust ja kindlusetunnet seoses Euroopa energiavajaduse, energiatõhususe ja eri olemasolevate valikutega (sh ka tuumaenergia).

5.4   Komitee märgib, et paljud praegused (nii fossiilkütusel kui ka tuumaenergial töötavad) Euroopa elektrijaamad lõpetavad järgmise kahekümne aasta jooksul oma tegevuse ning see võib põhjustada elektrivarustuse puudujääke, kui ei tehta ulatuslikke uusi investeeringuid.

5.5   Komitee on mitmes arvamuses väljendanud seisukohta, et suurimad energiavaldkonna prioriteedid on edendada aktiivsemalt energiatõhusust ja suurendada taastuvenergia osakaalu elektritootmises.

5.6   Komitee on aga teadlik sellest, et isegi kõige suuremate võimalike jõupingutuste juures ei ole tõenäoline, et taastuvenergia kasutuse ja energiatõhususe suurendamine suudaks täita elektrivarustuse kogu potentsiaalset puudujääki. Euroopas tervikuna on vaja teha uusi investeeringuid nii söel põhinevasse elektritootmisesse kui ka tuumaelektrijaamadesse.

5.7   Mõlemal juhul peab komitee väga oluliseks, et investeerimisprojektide hindamisse ja nende tegevuskuludesse oleksid hõlmatud kõik välised keskkonna- ja ohutustegurid.

5.8   Kasvava kliimamuutusteohu valguses on vaja, et igas uue fossiilkütusel põhineva elektrijaama projektis nähtaks ette süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise süsteemide kasutuselevõtt ning et asjaomased kulud oleksid hõlmatud hindamiskavadesse ja äriplaanidesse. Sarnaselt peavad kõigi loa saanud tuumaelektrijaamade hindamiskavadesse ja äriplaanidesse olema hõlmatud ka tegevuse lõpetamise ja jäätmete kõrvaldamise kulud. Ei tohi olla varjatud toetusi mistahes täielikult välja arendatud energiasüsteemile.

5.9   Praegu ei soovi investorid ja teised rahastamisallikad suunata suuri vahendeid uue põlvkonna tuumaelektrijaamade ehitamisse Euroopas, sest majandusliku, poliitilise ja regulatiivse keskkonna osas esineb palju ebakindlust ning ajavahemik mahuka investeeringu ja majandusliku tasuvuse vahel on väga pikk.

5.10   Tuleks edendada ja soodustada Soomes rakendatavat lähenemisviisi, kus suurtarbijate konsortsium ostab fikseeritud hinnaga suure osa toodetud energiast.

5.11   Komitee nõuab tungivalt, et komisjon toetaks uurimis- ja arendusprogramme, eelkõige neljanda põlvkonna tuumatehnoloogia osas, kuigi komitee teab, et see enne 2030. aastat kommertskasutusse ei jõua (14). Neljanda põlvkonna eesmärk on toota „puhast” tuumaenergiat, mille puhul on leitud lahendus jäätmekäitluse ja tuumarelva levitamisega seotud probleemidele ning mis samas vähendab radioaktiivse tolmu tekkimise ohtu, tarbides võimalikult vähe lõhustuvat materjali. Neljanda põlvkonna tuumaelektrijaamad võivad tulemuslikult kaasa aidata vesiniku tootmisele. Samuti tuleb jõuliselt edendada termotuumaenergia arendamist, et käesoleva sajandi teisel poolel oleks võimalik ära kasutada selle erilisi eeliseid kindluse ja ressursside osas.

5.12   Euratomi poolt investeeringute tagatisteks eraldatud vahendeid (millega saaks vähendada rahalist koormust neil ettevõtetel, kes saavad kasutada ELi institutsioonide väga kõrget reitingut) blokeeritakse ja need võiks viia kooskõlla suuremate kulude ja asjaomase ajavahemiku inflatsiooniga – seda võimaluse korral spetsiaalselt selleks otstarbeks eraldatavate vahendite abil, ent ilma teiste programmide (nt energiatõhususe või taastuvenergia edendamise programmid) vahendeid kärpimata.

5.13   Samuti ei ole olemasolevad vahendid ja vastavad uurimisprogrammid piisavad jäätmetöötluse ja ioniseeriva kiirguse eest kaitsmise jaoks. Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles eraldama Euratomi seitsmendale raamprogrammile selleks otstarbeks lisavahendeid, toetades nt spetsiaalseid tehnoloogilisi ühisalgatusi, nagu seda tehakse kütuseelementide ja ravimite valdkonnas. Lisaks kutsub komitee ka liikmesriike üles andma selleks omapoolset panust tugevdatud riiklike uurimisprogrammide kujul kiirgusbioloogia ja kiirguskaitse, epidemioloogia ja lõppladustamise valdkonnas.

5.14   Teistest raamprogrammidest eraldiseisvat tuumaenergia sihtfinantseerimise mudelit tuleks laiendada energiatõhususe ja taastuvenergia arendamise programmidele.

5.15   Liikmesriikidel tuleks komisjoni loodud foorumi eeskujul korraldada riikide tasandil tuumaenergia foorumid, millel käsitletaks peamiselt järgmist kolme Prahas ja Bratislavas arutatud küsimust: võimalused, riskid ning läbipaistvus ja teavitamine.

5.16   Litsentside väljastamiskorra lihtsustamine ja asukohtade valimine Euroopa ühtse menetluse alusel võiks kindlasti parandada investeerimiskindlust ja lühendada tootmise alguseni kuluvat aega. Ent kodanikud ei nõustuks mitte mingil juhul Euroopa õigusnormidega, mis oleksid riikide omadest leebemad. Ohutuse valdkonnas tuleb arvesse võtta tõika, et arvestades asjaomaste ohtude piiriülest iseloomu (nt riigipiiride läheduses asuvad tuumaelektrijaamad) on Euroopa huvitatud karmide ja ühtlustatud standardite määratlemisest. Tuumaelektrijaamade järgmise põlvkonna suhtes võiks rakendada ühtlustatud ehitusviisi ja õigusnorme.

5.17   Ka tarbijad peaksid kasu saama odavamast elektritootmisest. Praegu lähtuvad elektribörsil hinnad kalleima elektrienergia hinnast (gaasi- ja söeküttel töötavad kombineeritud elektrijaamad). Noteerida tuleks aga eri allikad vastavate erinevate hindadega.

---

(1)  Briti alamkoja eelarvekomisjoni 2007.–2008. aasta istungjärgu 38. aruanne tuumajaamade dekomisjoneerimist reguleeriva organi (Nuclear Decommissioning Authority – NDA) kohta, Ühendkuningriik.

(2)  Österreichisches Ökologie-Institut (Austria Ökoloogiainstituut), 2007, Viin.

(3)  Aruanne DOE/EIA-0484 (2008), juuni 2008.

(4)  Special Eurobarometer 297 „Attitudes towards radioactive waste” („Kodanike hoiakud radioaktiivsete jäätmete suhtes”) (juuni 2008).

(5)  P. Vandenplas, G. H. Wolf: „50 years of controlled nuclear fusion in the European Union”, Europhysics News, 39, 21 (2008).

(6)  KOM(2007) 794 (lõplik), 12.12.2007.

(7)  NIA (Nuclear Industry Association), „The UK capability to deliver a new nuclear build programme”, 2008 (ajakohastatud versioon).

(8)  DGEMP – „Les coūts de référence de la production électrique” („Elektritootmise võrdluskulud”), Prantsusmaa majandus-, tööstus- ja tööhõiveministeerium, detsember 2003.

(9)  Storm van Leeuwen, „Nuclear power – the energy balance” (2008), www.stormsmith.nl

(10)  World Nuclear Association, www.world-nuclear.org/info/info.html.

(11)  Dr Brüske-Hohlfeld Neuherbergi Hüdroloogiainstituudist (GSF), prof Greiser Bremeni Ennetavate Teaduuringute ja Sotsiaalse Meditsiini Instituudist (BIPS), prof Hoffmann, Greifswaldi Ülikoolist, dr Körblein Müncheni Keskkonnainstituudist, prof Jöckel, Duisburg-Esseni Ülikoolist, PD Dr Küchenhoff Müncheni Ludwig Maximilliani Ülikoolist (LMU), dr Pflugbeil Berliinist, dr Scherb Neuherbergi GSFist, dr Straif Lyoni Rahvusvahelisest Vähiuuringute Agentuurist (IARC), prof Walther Müncheni Ülikoolist, prof Wirth Wuppertalist ja dr Wurzbacher Müncheni Keskkonnainstituudist.

(12)  Mélanie White-Koning, Denis Hémon, Dominique Laurier, Margot Tirmarche, Eric Jougla, Aurélie Goubin ja Jacqueline Clave.

(13)  Eau France (Prantsusmaa Vesi) ja Institut Francais de l'Environnement (Prantsusmaa Keskkonnainstituut) (2004. aasta tarbimisel põhinevad andmed).

(14)  GIF Generation IV International Forum 2008.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/8

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Kõigi juurdepääs kiirele ühendusele: elektroonilise side valdkonna universaalteenuse ulatuse laienemine”

(2009/C 175/02)

3. juuli 2008. aasta kirjas palus Euroopa Liidu eesistujariik Prantsusmaa vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal

„Kõigi juurdepääs kiirele ühendusele: elektroonilise side valdkonna universaalteenuste ulatuse laienemine”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2008. Raportöör oli Raymond Hencks.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.– 4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 125, vastu hääletas 3 liiget.

1.   Soovitused

1.1   Kõigile avatud infoühiskonna aluseks olevate info- ja sidetehnoloogiate puhul tuleb tänapäeval arvestada kõikide ühiskonna liikmete vajadustega.

1.2   Siiski jäävad uued elektroonilise side vahendid paljudele kodanikele kättesaamatuks, sest neil puudub juurdepääs võrkudele ja teenustele või napib oskusi nende kasutamiseks. Elektroonilise side universaalteenus, mis peaks pakkuma kindla kvaliteediga kindlaid minimaalteenuseid, ei ole tänapäevani suutnud ületada digitaalset lõhet.

1.3   Universaalteenuse kohaldamisala on alates selle kasutuselevõtmisest jäänud peaaegu muutumatuks; kohaldumisala piirdub ikka kitsaribaühendusega avalikku telefonivõrku.

1.4   Kuid laialdane juurdepääs lairibaühendusele ei ole üksnes kaasaegse majanduse arengu oluline tingimus ja Lissaboni tegevuskava tähtis osa, vaid sellest on saanud heaolu ja e-kaasatuse peategur.

1.5   Seetõttu leiab EMSK, et on hädavajalik kohandada universaalteenust tehnoloogia arengu ja kasutajate vajadustega ning teeb järgmised ettepanekud:

—	laiendada universaalteenuse ulatust ja seada kohustus pakkuda mitmeaastases kavas kindlaks määratud mõistlike tähtaegade jooksul DSL-ühendus, mille minimaalne edastuskiirus on 2–10 Mbit/s või mobiilne või traadita ühendus (WIMAX, satelliit jne) sarnaste edastamiskiirustega;

—

mitte tegelda üksnes geograafilise eraldatusega, vaid ka sotsiaalse tõrjutusega, mis langeb kokku mõnede kasutajagruppide rahaliste võimaluste või piiratud oskustega, ning laiendada universaalteenust selliselt, et kõikidele kasutajatele oleks tagatud juurdepääs sõltumata nende geograafilisest, rahalisest või ühiskondlikust olukorrast;

—

toetada riiklikke ja kohalikke e-kaasatuse projekte ja nende ühenduste ja organisatsioonide mikroprojekte, kes aitavad raskustes elanikkonnarühmadel kasutada tehnoloogilisi vahendeid, eelkõige kohalike koolituskavade, avalike Interneti-punktide ja avalikes kohtades asuvate tasuta Interneti-punktide rajamise projektide mikrorahastamise kaudu;

—	paluda liikmesriikidel näha ette rahaline abi peredele või isikutele, kellele jaoks on baasvarustus (arvuti, tarkvara, modem), Interneti-ühendus ja -teenus liiga kallis;

—	soodustada universaalteenuse rahastamist riiklike toetustega ja liidu vahenditest, mis on ainus toimiv vahend riikides, kus universaalteenuse tagamise kohustuste rahaline koormus on operaatorile liiga suur;

—	paluda komisjonil avaldada korrapäraselt parimate tavade näiteid nimetatud valdkonnas.

2.   Sissejuhatus

2.1   1993. aastal (1) käsitles komisjon esimest korda üksikasjalikult mõistet „universaalteenus” telekommunikatsioonisektoris. Tookord oli eesmärgiks luua kõigile laienev turvavõrk, „et võimaldada juurdepääsu minimaalsele hulgale kindla kvaliteediga kindlatele teenustele, samuti nende teenuste tagamist kõikidele kasutajatele, sõltumata nende geograafilisest asukohast ja lähtudes konkreetsetest riiklikest tingimustest, vastuvõetava hinnaga”.

2.2   Hiljem konsolideeriti mõistet „universaalteenus” mitme direktiiviga (2) ja võttes arvesse aina suuremat ühtsust telekommunikatsiooni, meedia ja infotehnoloogiateenuste vahel, laiendati universaalteenust elektroonilise side teenustele.

2.3   Infoühiskonna arenedes suurenes lõhe ühelt poolt nende vahel, kes kasutavad oma isiklikus elus ja kutsetöös elektroonilise side võrgu pakutavaid võimalusi, ja teiselt poolt nende vahel, kes ei ole võimelised neid võimalusi kasutama (digitaalne lõhe) seetõttu, et neil ei ole juurdepääsu info- ja sidetehnoloogiatele või neil napib oskusi või huvi.

2.4   Eurobaromeetri (3) uuringu järgi oli (2007. aasta talvel) 27- liikmesriigilises ELis 49 protsendil leibkondadest Interneti-ühendus (52 protsendil liidu 15 vanas liikmesriigis ja 33 protsendil 12 uues liikmesriigis), samas kui üle pooltel eurooplastest (57 protsendil) oli kodus arvuti.

2.5   Isegi kui Interneti-ühenduse määr kasvab kogu ELis pidevalt, on Interneti-ühendus keskmiselt ainult ühes leibkonnas kahest ning Bulgaarias, Kreekas ja Rumeenias on see ainult alla veerandil leibkondadest.

2.6   Sellest järeldub, et infoühiskonna loomiseks hädavajalikud uued elektroonilise side vahendid ei ole kättesaadavad paljudele kodanikele, samas suur hulk teavet ei liigugi enam muul viisil kui info- ja sidetehnoloogiate kaudu.

2.7   Digitaalse lõhe oht on juba aastaid ELi pidevalt murettekitav teema. Liit kohandab ja täiendab pidevalt elektroonilist sidet käsitlevaid õigusnorme erimeetmetega, mille eesmärk on kaitsta universaalteenust ja kasutajate õigusi ning isikuandmeid. Nimetatud algatuste kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitanud mitmeid arvamusi (4).

2.8   11. juunil 2006 vastu võetud e-kaasatust käsitleva Riia deklaratsiooniga (5) võtsid liikmesriigid kohustuse oluliselt vähendada piirkondlikke erinevusi Interneti-ühenduse alal ELis, suurendades lairibaühendusega kaetust alateenindatud kohtades, samuti vähendada 2010. aastaks poole võrra Internetti mitte kasutavate isikute määra tõrjutuse ohus olevate isikute rühmas.

2.9   Hoolimata kõnealusest deklaratsioonist on universaalteenuse kohaldamisala jäänud muutumatuks.

2.10   Komisjon esitas 2007. aastal elektroonilise side suhtes praegu kohaldatavate Euroopa õigusnormide uuestisõnastamise laiaulatusliku ettepaneku, mis sisaldas muuhulgas universaalteenuse direktiivi muudatust (6).

2.11   Peamised muudatused, mida soovitatakse universaalteenuse direktiivis teha, käsitlevad lõppkasutajate teavitamise parandamist, elektroonilise side kasutamist ja juurdepääsu puuetega kasutajatele, hädaabiteenuste kasutamist, samuti baasteenusega ühendatuse ja kvaliteedi säilitamist (7).

2.12   Puuetega ja erivajadustega isikutel on jätkuvalt palju raskusi pääseda juurde põhiteenustele ühiskondlikus ja majanduselus (8). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab seega heaks, et 2007. aasta universaalteenuse muutmise ettepanekus (9) asendatakse liikmesriikide võimalus võtta erimeetmeid puuetega kasutajate huvides sõnaselge kohustusega seda teha (10).

2.13   Seevastu ei muudeta universaalteenuse muutmise ettepanekus universaalteenuse ulatust ega selle tagamist tarbijatele ja lõppkasutajatele.

3.   Universaalteenuse praegune ulatus

3.1   Liikmesriigid peavad tagama, et vähemalt üks ettevõtja rahuldab kõik mõistlikud taotlused määratletud piirkonnas üldkasutatava telefonivõrguga liitumiseks või määratletud piirkonnas üldkasutatavatele telefoniteenustele juurdepääsuks (numbriinfo- ja telefonikataloogiteenus, üldkasutatavad taksofonid või erimeetmed puuetega kasutajatele).

3.2   Kuna mobiilioperaatorite riiklikes litsentsides on täieliku geograafilise kaetuse ja/või elanikkonna hõlmatuse nõue, on telefoniside saanud üldkasutatavaks vaatamata sellele, et hinnatariifid jäävad sageli ebaselgeks.

3.3   Nõue võrguga ühendamise kohta piirdub siiski kitsasribaühendusega. Konkreetse andmeedastus- või bitikiiruse nõuet ei ole seatud, kuid ühendus peab võimaldama „toimivat Interneti-ühendust, võttes arvesse enamuse abonentide seas valdavalt kasutatavat tehnoloogiat ja tehnoloogilist teostatavust” (11).

4.   Universaalteenuste ulatuse laiendamine

4.1   Üldised märkused

4.1.1   Universaalteenuse mõiste ja selle ulatus peavad arenema turuarengute tehniliste edusammude ja kasutajate vajaduste arenguga samas rütmis.

4.1.2   Hiljuti läbiviidud elektrooniliste sidevõrkude ja –teenuste valdkonna universaalteenuse ulatuse teise läbivaatamise (12) raames leidis komisjon, et universaalteenuse direktiivi V lisas määratletud tingimused kohaldamisala laiendamiseks ei ole praegu täidetud. Seevastu leidis ta, et „on mõistlik eeldada, et üsna lühikese aja pärast ei vasta kitsasribaühendus enam nõudele „piisav toimiva Interneti-ühenduse jaoks””.

4.1.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleb viivitamata ajakohastada järgmisi tegureid.

4.2   Ligipääs kõigile põhiteenustele

4.2.1   Mõned digitaalse tõrjutuse vormid on tingitud käitumisest ja kultuurist ning võivad ajaga pehmeneda, samal ajal kui teised vormid on seotud struktuurilise ebavõrdsusega majanduse ja ühiskonna korralduses.

4.2.2   Need toovad laviinina kaasa ebavõrdsust teistes valdkondades: ebavõrdsus juurdepääsul tööle, koolitusele ja jätkuõppele, tarbekaupadele ja teenustele, avalikele teenustele, sotsiaalsele kaasatusele, kodanikuõiguste kasutamisele ja demokraatlikule osalemisele.

4.2.3   Digitaalne tõrjutus katab erinevaid aspekte, mis on seotud juurdepääsuga varustusele kitsamas tähenduses, Interneti-ühendusele, vajalikule koolitusele ja kasutajatoele. Ta nõuab seega üksteist täiendavaid ja samaaegseid meetmeid järgmistes valdkondades:

—	juurdepääs uusi tehnoloogiaid käsitlevale koolitusele;

—	juurdepääs seadmetele;

—	Interneti-ühendus.

4.3   Kasutajate koolitamine

4.3.1   On kindel, et nende oskuste taseme tõus, mida nõuab digitaaltehnoloogiate levik, suurendab ebavõrdsust nimetatud tehnika kasutamisel või juurdepääsul neile, isegi kui tehnoloogiat pakutakse kõigile.

4.3.2   Oskamatus arvutit või Internetti kasutada, mis väljendub sageli täielikus huvipuuduses, toob kaasa üha rohkem kahju, tekitades ühiskondliku lõhe mitte ainult tõrjutute, vaid ka nende jaoks, kellel on raskusi uute tehnoloogiatega kohanemisega.

4.3.3   Sellega seoses tuleb erilist tähelepanu pöörata digitaalse keskkonna suhtes tõrksate eakate seas huvi äratamisele (põlvkondadevaheline lõhe). Selleks tuleb luua eakate erivajadustega kohandatud digitaalse kirjaoskuse programmid (13).

4.3.4   Seega tuleb toetada riiklikke ja kohalikke e-kaasatuse projekte ja nende ühenduste ja organisatsioonide mikroprojekte, kes aitavad raskustes elanikkonnarühmadel kasutada tehnoloogilisi vahendeid, eelkõige kohalike koolituskavade, avalike Interneti-punktide ja avalikes kohtades asuvate tasuta Interneti-punktide rajamise projektide mikrorahastamise kaudu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et komisjon peaks korrapäraselt avaldama näiteid parimatest tavadest nimetatud valdkonnas.

4.4   Juurdepääs seadmetele

4.4.1   Paljudel peredel või isikutel ei ole ühendust elektroonilise side võrguga ega saa kasutada elektroonilise side teenuseid, sest baasvarustus (arvuti, tarkvara, modem) on nende jaoks liiga kallis.

4.4.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub liikmesriikidel universaalteenuse raames ette näha rahalist abi, et lihtsustada juurdepääsu Internetile ja selle kasutamisele.

4.5   Ühendus

4.5.1   Tänapäeval on ilmne, et kõigile avatud infoühiskonna aluseks olevad info- ja sidetehnoloogiad peavad vastama kõikide ühiskonna liikmete, kaasa arvatud sotsiaalselt tõrjutute vajadustele, et leevendada digitaalse lõhe ja seetõttu paratamatult kahekihilise ühiskonna probleemi.

4.5.2   Ülemaailmse Interneti-keskkonna ühinemise, võrgustumise ja digitaliseerumise kumuleeruvad mõjud nõuavad uute rakenduste kasutamisel üha enam lairibaühendust võrguga.

4.5.3   20. märtsi 2006. aasta teatises „Lairibaühenduse lõhe ületamine” (14) sedastatakse, et „laialdane juurdepääs lairibaühendusele on kaasaegse majanduse arengu oluline tingimus ning Lissaboni tegevuskava tähtis osa”. 29. septembri 2008 aasta teatises nenditakse, et „on geograafilisi piirkondi, kus turu tingimustes tõenäoliselt ei osutata teenust mõistliku aja jooksul ja infoühiskonnast tõrjutus muutub tulevikus oluliseks küsimuseks.”

4.5.4   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on taotlenud juba aastaid, et ligipääs lairibavõrgule oleks universaalteenuse lahutamatu osa.

4.5.5   Universaalteenuse direktiivi täiendati 2002. aastal, lisades toimiva Interneti-ühenduse universaalteenuse ulatusse. Kõnealust toimivat ühendust määratletakse kui andmeedastuste saatmist Interneti-ühenduse saamiseks piisava kiirusega.

4.5.6   Kui nimetatud lisandus võis tunduda paljulubavana tookord, mil Interneti-ühenduse edastusi saadeti üldkasutatava kommuteeritava telefonivõrgu kaudu, nõuavad tänapäeval sellised rakendused nagu e-tervishoid, e-äri, e-valitsus ja e-õpe, mis kujutavad endast lähematel aastatel majanduskasvu ja elukvaliteedi seisukohast olulist tegurit Euroopas, „lairiba”.

4.5.7   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab niisiis hädavajalikuks täpsustada, mida tuleb mõista „toimiva Interneti-ühenduse” all, ning teeb ettepaneku teha universaalteenuse osutajale kohustuseks pakkuda mitmeaastases kavas kindlaks määratud mõistlike tähtaegade jooksul DSL-ühendust, mille minimaalne edastuskiirus on 2–10 Mbit/s või mobiilset või traadita ühendust (WIMAX, satelliit jne) sarnaste edastamiskiirustega. Tuleb siiski meenutada, et tegemist on arvudega, mis peavad arenema kookõlas tehnika arengu ja tarbijate vajadustega.

4.6   Kättesaadavuse tagamine kõikidele kasutajatele sõltumata nende geograafilisest asukohast

4.6.1   Kaugetes ja maapiirkondades, eriti mõnedes uutes liikmesriikides ei ole turg sageli võimeline tagama vastuvõetava hinnaga juurdepääsu elektroonilise side infrastruktuurile sobival teenuseid pakkuda võimaldaval tasemel.

4.6.2   Mis puudutab lairiba kättesaadavust, siis linna- ja maapiirkondade vahel on suured erinevused. DSLi kaetus maapiirkondades on 71,3 % ja linnapiirkondades 94 % (8). Liiga väikesed edastuskiirused pidurdavad aga lairiba kasutuselevõttu maapiirkondade ettevõtetes ja leibkondades, kes ei saa kogeda tõelist multimeedia keskkonda.

4.6.3   Digitaalse tõrjutuse all kannatavad erinevad ühiskonnakategooriad sõltuvalt demograafilistest (vanus, sugu, leibkonna tüüp), ühiskondlik-ametialastest (haridus, töökoht, staatus, sissetulek) või geograafilistest (eluase, asukoht, piirkondlikud või kohalikud iseärasused, geopoliitilised tegurid) muutujatest.

4.6.4   Tegelda ei tule niisiis mitte ainult geograafilise, vaid ka sotsiaalse tõrjutusega, mis on põhjustatud mõnede kasutajagruppide rahalistest võimalustest ja piiratud oskustest.

4.6.5   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab seega, et universaalteenust tuleks laiendada selliselt, et kõikidele kasutajatele tagataks ligipääsetavus sõltumata nende geograafilisest, rahalisest või ühiskondlikust olukorrast.

4.7   Kindel kvaliteet

4.7.1   Komisjon tegi universaalteenuse direktiivi muutmise ettepanekus ettepaneku anda liikmesriikide reguleerivatele asutustele õigus takistada teenuste kvaliteedi langemist, juurdepääsude blokeerimist ja võrkude aeglustamist, kehtestades lõppkasutajatele mõeldud võrgu kaudu edastamise teenuste puhul minimaalsed kvaliteeditasemed.

4.7.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et minimaalne kvaliteeditase peaks olema kõikide liikmesriikide puhul sama, nii et esmapilgul on minimaalsete kvaliteedistandardite kehtestamine Euroopa Liidu seadusandja, mitte liikmesriigi reguleeriva asutuse ülesanne.

4.8   Vastuvõetav hind

4.8.1   Vastuvõetava ja mõistliku hinna asemel tuleks rääkida „hinnast, mis on kõigile taskukohane”, mis väljendab kavatsusi paremini.

4.8.2   Interneti-ühenduse ja teenuse vastuvõetav hind kuuluvad universaalteenuse määratlusse, kuid ei ole ühenduse tasandil osa selle kohaldamisalast, sest mõiste „vastuvõetav” sõltub konkreetsetest riigisisestest tingimustest, näiteks leibkondade keskmisest sissetulekust.

4.8.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et liidu tasandil analüüsitaks liikmesriikide võimalust lisada universaalteenusesse sotsiaaltariifid kiire Interneti-ühenduse ja Interneti- kasutusõiguse saamiseks.

5.   Rahastamine

5.1   EMSK on teadlik sellest, et universaalteenusest tulenevad kohustused kujutavad endast operaatoritele suurt rahalist koormust, mida on sageli võimalik kanda vaid kahjumisse sattudes.

5.2   Kulutused sõltuvad aga oluliselt kasutatavast tehnoloogiast. Kuigi nimetatud kulutusi on võimalik vähendada, asendades traadiga ühenduse traadita ühendusega – võttes arvesse uue abonendi kõigile abonentidele ühisesse raadiovõrku lisamise madalat hinda – ei tohiks unustada, et traadiga ühenduse hind on kasutajale madalam kui traadita ühenduse puhul.

5.3   Kui universaalteenuse kohustus kujutab endast teenuste osutajale liiga suurt koormust, lubab 2002. aasta universaalteenuse direktiiv liikmesriikidel kasutada rahastamismehhanisme, eelkõige järgmisi:

—	riiklike vahendite kasutamine;

—	kasutajatelt võetavad maksud;

—	kõikidele ettevõtjatele või teatud ettevõtjate rühmadele kehtestatavad lõivud.

5.4   Lisaks võivad struktuurifondid ja maaelu arengu fondid teatavatel tingimustel kaasa aidata mahajäänud piirkondade ja maapiirkondade arengule.

5.5   Digitaalse lõhe all kannatavate Euroopa piirkondade info- ja sidetehnoloogia võrkudele juurdepääsu osas kordab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma palvet (15) näha struktuurifondides, maaelu arengu fondides ning teadusuuringute ja arendustegevuse fondides ette konkreetsed eelarvepunktid e-kaasatusele.

5.6   Võttes arvesse ülemaailmse Interneti-keskkonna ühtlustamist ja operaatorite (juurdepääsuinfrastruktuuri, Interneti-süsteemide ja infosisu pakkujad) suurt arvu, on aina raskem kindlaks määrata fondidesse makseid tegevate turgude ulatust, ning sellest saab pidevate konfliktide ja vaidluste allikas.

5.7   Lisaks on operaatoritele kehtestatud lõivudel tavaliselt (vähemalt osaline) mõju lõpphinnale.

5.8   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei saa toetada seda, et universaalteenuse jääkkulud hüvitatakse, kehtestades otseselt või kaudselt kasutajatele makse või tõstes tariife, mis ei sobi kokku mõistega „vastuvõetav hind”.

5.9   Riigi toetustega rahastamine, mis on kombineeritud ühenduse vahenditest rahastavate investeeringutega, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee meelest ainus sobiv võimalus riikides, kus universaalteenuse kohustuste rahaline koormus on ebaproportsionaalselt suur võrreldes tavapäraste kaubandustegevuse tingimustega.

5.10   Universaalteenuse rahastamine üldise maksustamissüsteemiga – mille puhul universaalteenuse kulud jaotatakse ära väga laia isikute ringi vahel – eeldab, et ühiskondliku heaolu kaotused on väiksemad kui siis, kui universaalteenust rahastatakse üksnes operaatorite ja tarbijate tasutud lõivudega.

---

(1)  KOM(93) 159 lõplik.

(2)  Direktiivid 95/62/EÜ; 97/33/EÜ; 98/10/EÜ; 2002/22/EÜ.

(3)  Eurobaromeetri erinumber 293/juuni 2008: „Majapidamiste elektronsidet käsitlev uurimus (november/detsember 2007)”.

(4)  Komisjoni teatis teemal „Elektrooniline side: teadmistepõhise majanduse poole” KOM(2003) 65 lõplik, 11.2.2003; EMSK arvamus, „Euroopa kiirteel” (raportöör Thomas McDonogh), ELT C 120, 20.5.2005, lk 22; EMSK arvamus „Lairibaühenduse lõhe ületamine” (raportöör Thomas McDonogh), ELT C 318, 23.12.2006, lk 229; EMSK arvamus „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest”, (raportöör Göran Lagerholm), ELT C 110, 9.5.2006, lk 83; EMSK arvamus, „e-juurdepääsetavus” (raportöör Miguel Įngel Cabra de Luna), ELT C 110, 9.5.2006, lk 26.

(5)  http://ec.europa.eu/information_society/events/ict_riga_2006/doc/declaration_riga.pdf.

(6)  Ettepanek: direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitsealase koostöö kohta. (KOM(2007) 698 lõplik)

(7)  EMSK arvamus, „Elektroonilised sidevõrgud/Telekommunikatsiooni pakett”, ELT C 224, 30.8.2008, lk 50, (raportöör Bernardo Hernández Bataller).

(8)  Eduaruanne Euroopa ühtse elektroonilise side turu kohta aastal 2007 (13. aruanne) KOM(2008) 153.

(9)  KOM(2007) 698 lõplik.

(10)  EMSK arvamus, „e-juurdepääsetavus” (raportöör Miguel Įngel Cabra de Luna), ELT C 110, 9.5.2006, lk 26.

(11)  KOM (2007) 698 lõplik.

(12)  KOM(2008) 572 lõplik.

(13)  Vt EMSK ettevalmistav arvamus CESE 1524/2008, „Eakate vajadustega arvestamine”, (raportöör: Renate Heinisch).

(14)  KOM(2006) 129 lõplik.

(15)  EMSK arvamus CESE „Tulevased õigusaktid e-juurdepääsetavuse valdkonnas” (raportöör: Bernardo Hernįndez Bataller), ELT C 175, 27.7.2007, lk 91.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/13

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Uuendatud Lissaboni strateegia tõhus juhtimine”

(2009/C 175/03)

11. juunil 2008 palus Euroopa Komisjon Dimitris DIMITRIADISELE saadetud kirjas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Uuendatud Lissaboni strateegia tõhus juhtimine”.

25. mai 2008 tegi komitee juhatus käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) pearaportööriks Susanna FLORIO ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 100, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 2.

PREAMBUL

Suure ebakindluse aegadel on vaja pikaajalist nägemust, kooskõlastatud poliitikat ja kõigi sidusrühmade osalemist. Lissaboni strateegia pakub üldraamistiku, mis võimaldab Euroopa Liidul tugevdada oma ühtset esindatust globaalsel tasandil.

Organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivsem kaasamine vallandab varjatud potentsiaali. Strateegia kontseptsioon ja rakendamine on tõestanud, et see peaks olema ülevalt-alla ja alt-üles lähenemisviiside kombinatsioon. Lissaboni strateegia head juhtimist tuleks kasutada poliitika ning majanduskasvu ja tööhõive vastastikuseks lähenemiseks.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Lissaboni strateegia on Euroopa ühiskonnale kui tervikule mõeldud projekt, mis võimaldab vastata globaliseerunud maailma väljakutsetele. Komitee leiab, et Euroopa konkurentsivõime, säästev areng ja sotsiaalne ühtekuuluvus on jätkuvalt olulise tähtsusega praeguse finantsturgude kriisi ja sellest tulenevate majanduslike tagajärgede ning üha suureneva ebakindluse tõttu. Komitee toonitab, et tegevuskava kolm sammast – majanduskasv ja tööhõive, sotsiaalne ühtekuuluvus ning jätkusuutlikkus – nõuavad pidevat interaktiivset ja tasakaalustatud lähenemist.

1.2   Käesolev arvamus on eelkõige vastus Euroopa Komisjoni esitatud taotlusele (1). Arvamuses käsitletakse Lissaboni strateegia juhtimist ning see esindab nii ELi kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt Lissaboni protsessi antud varasemate panuste järjepidevust.

1.3   Komitee rõhutab, et strateegia vajab piisavat toetust riikide valitsustelt, ning toonitab seetõttu, et neil on poliitiline ja moraalne kohustus reformide osas kokku leppida ja neid kavandada koos kodanikuühiskonna organisatsioonidega. On võtmetähtsusega, et liikmesriikide valitsusvälised sidusrühmad saaksid täiel määral osaleda Lissaboni protsessi tegevuskava kehtestamises. Riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud või samalaadsed kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid täitma rolli, mis neile seoses Lissaboni strateegiaga riiklike õigusaktide või tava alusel määratakse (2).

1.4   Liikmesriikide valitsemistavad on väga erinevad. Mõnes liikmesriigis on konsultatsiooni- ja teabevahetusmenetlused hästi korraldatud, teistes vajavad need märkimisväärset parandamist. Edendada tuleks tavade tutvustamist. Seepärast korraldab komitee teabe otsimise missioone liikmesriikidesse, et arutleda kodanikuühiskonna sidusrühmadega parimate tavade tutvustamise ja reformide rakendamise üle (3).

1.5   Komitee rõhutab, et strateegia reformidega tagatakse kodanikele oluline majanduslik ja sotsiaalne stabiilsus koos säästva arengu eesmärkidega. Avaliku ja erasektori eri osalejad peaksid kõik määratlema oma rolli ja positiivse panuse, ühendades sel viisil majandusliku tulemuslikkuse ja sotsiaalse õigluse eesmärgiga tagada elanikkonna heaolu Euroopas.

1.6   Komitee peab äärmiselt soovitavaks, et kõik sidusrühmad (riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil) oleksid otseselt kaasatud asjakohase tasandi tõhusa juhtimise määratlemisse. Konsulteerimise eri tasandid vajavad eri osalusvorme ja töömeetodeid.

1.7   Liikmesriikide erinevusi arvestades soovitab komitee luua liikmesriikides alalisi dialooge, kaasates ühelt poolt riiklikke majandus- ja sotsiaalnõukogusid, teiselt poolt sotsiaalpartnereid, kaasates samuti muid ühiskonna sidusrühmi (VKEd, sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid (4)) ja akadeemilisi ringkondi või ekspertrühmi. Kaasata tuleks ka sotsiaalse ühtekuuluvuse ja võrdsete võimaluste edendamisega tegelevaid organisatsioone.

1.8   Komitee teeb ettepaneku korraldada iga Lissaboni juhtimistsükli lõpus konverents (riikliku alalise dialoogi jätkuna) sidusrühmade ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, arutamaks tsükli edusamme ja puudusi. Üldiselt moodustab edu ja saavutuste rõhutamine ja edendamine ühiskonna jaoks tugevama aluse reformiprotsessi jätkamiseks.

1.9   Komitee rõhutab vajadust parema ja üksikasjalikuma järelevalvesüsteemi järele (eri sidusrühmade roll ja tegevus rakendusprotsessis) ning teeb seepärast ettepaneku üldisemalt kasutada kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete võrdlusuuringute mudelit (vt punkt 2.8), mida mõned riigid praegu katsetavad, võimaldades nii tugevdada kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli rakendus- ja järelevalveprotsessides.

1.10   Komitee leiab, et on kiireloomuline vajadus strateegia metoodika ja rakendamise aspektide laiema avaliku arutelu järele, ning kutsub kõiki organiseeritud kodanikuühiskonna osalejaid üles osalema Lissaboni reformide laiemas ja sügavamas arutelus eri tasanditel. Riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude või nende liikmesriikide samalaadsete kodanikuühiskonna organisatsioonide erilist rolli, kus riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud puuduvad, tuleks tugevdada seal, kus nende roll ei ole veel piisavalt suur. Kõrvuti sotsiaalpartneritega konsulteerivate organitega tuleb kaasata ka teisi Lissaboni strateegia konkreetsete aspektidega tegelevaid nõuandvaid organeid (säästva arengu, võrdsete võimaluste või vaesusevastase võitlusega tegelevad riiklikud nõukogud).

1.11   Komitee peab vajalikuks, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid astuvad uusi konkreetseid samme rakendamise soodustamiseks, kasutades eri teabevahetusmeetodeid, eriti elektroonilist teabevahetust (parimate tavade määratlemine, tulemustabelid jms). Edendada tuleks piiriülest koostööd ja parimate tavade levitamist.

1.12   Komiteel võib olla otsustav roll nii teabevahetusplatvormina riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude, sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna osalejate ning Euroopa institutsioonide vahel kui ka seisukohtade ja kogemuste vahetamise platvormina riiklike valitsusväliste osalejate vahel. Komitee hindab kõrgelt riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide panuseid aruteludesse.

1.13   Komitee rõhutab, et kõigil juhtudel peaksid Lissaboni strateegia riiklikud koordinaatorid tegema riiklike reformikavade koostamisel, rakendamisel ja hindamisel regulaarset koostööd kõigi selgelt kindlaksmääratud sidusrühmadega. Komitee kutsub liikmesriikide valitsusi üles tõhustama kodanike teavitamist kodanikuühiskonna ja sotsiaaldialoogi tulemustest seoses Lissaboni strateegia eesmärkidega.

2.   Sidusrühmade roll juhtimisprotsessis – tõhusa juhtimise uued viisid ja vahendid

2.1   Kuna rahvusvaheline majandus seisab silmitsi väga tõsiste väljakutsete ja ebakindlusega, on positiivne meeleolu Euroopa majanduses märkimisväärselt langenud. Selles olukorras muutuvad Lissaboni tegevuskava ja tasakaalustatud struktuurireformide rakendamine veelgi olulisemaks ning on vaja viivitamatuid lahendusi.

2.2   Komitee peab strateegia tõhusat juhtimist äärmiselt oluliseks selle järjekindla rakendamise jaoks ning toonitab, et eri tasandite (riiklik, piirkondlik, kohalik) tugevdamine võib innustada ettepanekuid ja lahendusi.

2.3   Komitee märgib, et paljudes liikmesriikides nähti strateegiat algselt riikliku valitsuse ja ELi institutsioonide vaheliste suhetena. Komiteel oli koos riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonidega oluline osa juhtimise parandamisel algse olukorraga võrreldes. Komitee märgib kahetsusega, et osalemine ei ole kõigis liikmesriikides ühtviisi edenenud.

2.4   Lissaboni strateegia riiklikud koordinaatorid peaksid aktiivsemalt kaasama kodanikuühiskonna organisatsioone ja sotsiaalpartnereid Lissaboni strateegia toetamiseks vajalikesse tegevustesse ja reformidesse (nt õigeaegne teave, ühisürituste kavandamine jms) ning strateegiat laiemale avalikkusele tõhusamalt tutvustama.

2.5   Tihe koostöö riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude, sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel annab panuse poliitika positiivsetesse välismõjudesse ning loob uusi sünergiaid. Tuleks tagada kõigi sidusrühmade, sealhulgas ebasoodsas olukorras olevate rühmade (puuetega inimesed, sisserändajad jt) esindajate osalemine.

2.6   Edukas rakendamine nõuab ELi eri fondide (struktuurifondid jt) rahaliste vahendite tõhusamat kasutamist kooskõlas Lissaboni strateegia eesmärkidega.

2.7   Tõhus mitmetasandiline juhtimine

2.7.1   Globaalsetele väljakutsetele asjakohaselt reageerimiseks on vaja uusi ja uuenduslikke juhtimisviise. Komitee soovitab luua alalisi dialooge, kuhu on kaasatud riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud, sotsiaalpartnerid, VKEd, ülikoolid, muud kodanikuühiskonna organisatsioonid, sealhulgas sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid, ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja võrdsete võimaluste edendamisega tegelevad organisatsioonid. Kõnealused dialoogid aitaksid tuvastada rakendusprotsessis esinevaid probleeme ja töötada välja uusi stiimuleid mahajäänud piirkondade jaoks. Sel viisil saavad liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogud ja samalaadsed organisatsioonid anda oma panuse ettepanekute koostamisse, mille eesmärk on pakkuda lahendusi tõstatatud probleemidele.

2.7.2   Alalised dialoogid toimiksid riikides, kus seda vajalikuks peetakse, tõhusa mitmetasandilise juhtimise vahenditena koostöös Lissaboni strateegia riikliku koordinaatoriga. Nad aitaksid hinnata igas (komisjoni riigispetsiifiliste soovituste alusel) prioriteetses valdkonnas võetud meetmeid, kasutades võimalusel kvantitatiivset ja kvalitatiivset võrdlusanalüüsi riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil (vt punkt 2.8). See võib olla abiks ka piiriülese võrdlusanalüüsi teostamisel.

2.7.3   Euroopa Komisjoni ja sotsiaalpartnerite, valitsusväliste organisatsioonide ja eri kodanikuühiskonna organisatsioonide kohtumistel tuleks tagada läbipaistvus (juurdepääs andmetele, tähtaegadest kinnipidamine).

2.7.4   Üks vahend, mis aitaks Lissaboni tegevuskava rakendada, on avatud kooskõlastusmeetod. Komitee on mitmel korral väitnud, et avatud kooskõlastusmeetodit saaks kasutada paremini ja tõhusamalt. Seda on võimalik saavutada hiljuti kehtestatud ühtsete põhimõtete  (5) lähenemisviisi abil ning võimaldades organiseeritud kodanikuühiskonnal osaleda Lissaboni strateegia eesmärkide sõnastamisel ja isegi arutamisel Euroopa tasandil. Praeguses keerulises rahalises ja majanduslikus olukorras peavad kõik valitsused ja sidusrühmad astuma samme paremate eesmärkide seadmiseks.

2.7.5   Sidusrühmad peaksid töötama välja uued meetodid parimate tavade levitamiseks: mitmetasandiline võrgustik hõlmaks kahepoolset teabevahetust eri valitsustasandite vahel, piiriüleste eesmärkide seadmine eeldaks kahe või enama liikmesriigi piirialade tihedamat koostööd.

2.8   Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed võrdlusuuringud

2.8.1   Liikmesriikide erinevused hõlmavad ka erinevusi struktuurinäitajate kohta asjaomaste andmete kogumisel. Tuleb leida viise ja vahendeid kõrgetasemelise objektiivse teabe saamiseks näitajate kohta eri liikmesriikides. Sel eesmärgil oleks veelgi tervitatavam tõhustada Eurostati eeskujul olemasolevaid suhteid vastutavate asutuste (nt riiklike statistikaametite) vahel, et nii tõhustada vajalikku ühist alust. Kõnealused andmed peaksid olema kõikidele kättesaadavad ja arutelud kriteeriumide valiku üle peaksid olema võimalikult läbipaistvad.

2.8.2   Riikliku reformikava eesmärkidel põhinev ning sidusrühmade ja valitsuse esindajate koostöös koostatud kvantitatiivne ja kvalitatiivne võrdlusuuring pakuks tõhusat ja konkreetset teavet igas liikmesriigis tehtud edusammude mõõtmiseks nii struktuurinäitajate (6) kui ka Lissaboni strateegia üldeesmärkide põhjal. Iga liikmesriigi majandus- ja sotsiaalnõukogu või samalaadne organisatsioon peaks välja töötama omaenda prioriteetide kriteeriumid ja neid analüüsima. Belgia, Bulgaaria ja Prantsusmaa riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud juba teostavad korrapäraseid (nt iga kahe aasta järel) võrdlusuuringuid liikmesriikide valitsuste poolt kokkulepitud 14 näitaja ja veel mõne struktuurinäitaja kohta, kasutades selleks Eurostati veebilehel vabalt kättesaadavat statistikat. Teised riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud võiksid soovi korral neist eeskuju võtta.

2.8.3   Riiklikke kriteeriumeid saaks muuta ja kohandada vastavalt iga tasandi (riiklik, piirkondlik, kohalik ja valdkondlik (7) tasand) nõuetele. Iga prioriteetse valdkonna (nagu 2006. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul määratletud) riiklikud võrdlusuuringud keskenduksid riiklike ja piirkondlike andmete kogumisele, et pakkuda konkreetseid tulemusnäitajaid ja meetmeid. Andmebaas peaks olema avatud nii liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudele kui ka sotsiaalpartneritele ja teistele kodanikuühiskonna sidusrühmadele. Pakutakse välja järgmised praktilised sammud:

—	kättesaadav internetipõhine võrdlusuuring EMSK veebilehel (CESLinki veebileht (8)), mis hõlmab andmete tõhusat kogumist ja analüüsi reaalajas (9);

—	andmeid võiksid koguda riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud või samalaadsed organisatsioonid üks kord kolmeaastase Lissaboni juhtimistsükli jooksul või sagedamini; teine võimalus on jätta andmete tagamine olemasolevate riiklike osalussüsteemide ülesandeks;

—	tulemusi võiks analüüsida korrapärastel ümarlauakohtumistel ning esitada EMSK korraldataval iga-aastasel konverentsil.

2.8.4   Sel viisil suudaksid sidusrühmad seada realistlikke sihte ja pakkuda riiklike reformikavade läbivaatamiseks sidusat teavet. Lisaks oleks neid lihtne ajakohastada ja võimaldada pidevat hindamist. Samas hõlbustaks see parimate tavade määratlemist liikmesriikides.

---

(1)  Euroopa Komisjoni asepresidendi Margot Wallströmi 11. juuni 2008. aasta kiri EMSK presidendile Dimitris Dimitriadisele ettevalmistava arvamuse koostamiseks Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia kohta. See komiteele esitatud komisjoni taotlus on kooskõlas 2008. aasta kevadise tippkohtumise üldise sõnumiga, mis „kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama asjaomaste sidusrühmade osalemist Lissaboni protsessis”.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et ta ei sekku mingil moel liikmesriikide olemasolevasse sotsiaalpartnerite konsultatsioonimenetlusse, nende pädevusse ega õiguspärasusse.

(3)  Prantsusmaa, Hispaania, Belgia ja Madalmaade esindajad väljendasid rahulolu protsessi juhtimisega asjaomastes liikmesriikides. Vt II lisas toodud esimese missiooni järeldused.

(4)  „Sotsiaalmajanduse struktuur koosneb kolmest suurest organisatsioonide rühmast: ühistud, vastastikused ühingud ja liidud ning hiljuti lisatud sihtasutused”, The Social Economy in the EU, lk 11, CESE/COMM/05/2005.

(5)  Ühiste põhimõtete meetod keskendub väga konkreetsetele valdkondadele, kus liikmesriigid soovivad näha arengut isegi juhul, kui ELi pädevus on piiratud, vt EMSK 9. juuli 2008. aasta arvamus „Euroopa uus sotsiaalvaldkonna tegevuskava”, EÜT C 27, 3.2.2009, lk 99

(6)  2003. aasta detsembris leppisid liikmesriikide valitsused ühiselt kokku 14 struktuurinäitajas. Struktuurinäitajad on: SKT inimese kohta ostujõu pariteedi alusel, tööviljakus, tööhõive, eakate inimeste tööhõive, noorte omandatud haridustase, riiklikud kogukulud teadus- ja arendustegevusele, võrdlevad hinnatasemed, äriinvesteeringud, vaesumisoht pärast sotsiaaltoetuste maksmist, pikaajalise töötuse määr, piirkondlike tööhõive määrade hajutamine, kasvuhoonegaaside heited, majanduse energiamahukus ning kaubaveo mahu osakaal SKPs. Eurostat annab struktuurinäitajate kohta regulaarselt teavet:

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page?_pageid=1133,47800773,1133_47802588&_dad=portal&_schema=PORTAL.

(7)  Valdkondlik – ka iga majandustegevuse valdkond peaks määratlema, milliseid samme tuleb Lissaboni strateegia eesmärkide (nt uuendustegevuse ja konkurentsivõime) saavutamiseks astuda.

(8)  http://www.eesc.europa.eu/ceslink/09-fr/presentation-ceslink-fr.html

(9)  EMSK saab arengule kaasa aidata, võimaldades veebiruumi tulemuste levitamiseks ja teabe vahetamiseks.

---

---

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/20

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Majandusdemokraatia siseturul”

(2009/C 175/04)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Majandusdemokraatia siseturul”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2008. Raportöör oli María Candelas SÁNCHEZ MIGUEL.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 110, vastu hääletas 29, erapooletuks jäi 22.

1.   Järeldused

1.1   Euroopa kodanike õiguste tegelikkuseks muutmise üks põhitingimus on tõelise demokraatia saavutamine siseturul. Alles siis, kui see eesmärk on saavutatud, oleme me olukorras, kus kõik turuosalised mõistavad ja toetavad turu olulisust Euroopa integratsiooni jaoks.

1.2   Seni on turuosaliste vahelise tasakaalu poole liikumisel kasutatud eelkõige tarbijakaitset, kuid on tõsi, et ka Euroopa konkurentsipoliitika on hõlbustanud selliste õigusaktide kehtestamist, mis vähendavad konkurentsi piiramist, mis kahjustab tarbijaid, töötajaid ja üldiselt kõiki kodanikke.

1.3   Majandusdemokraatia ei tähenda ainult kõikide turuosaliste võrdse kohtlemise saavutamist, vaid ka kodanike elukvaliteedi parandamist, milleni jõutakse järgmiste meetmete abil:

—	konkurentsipoliitika õigusaktide koostamine ja rakendamine ning tarbijate ja teiste sidusrühmade vältimatu kaasamine kõnealuse valdkonna riiklike ja ELi tasandi pädevate asutuste töösse;

—	kõnealuse poliitika süvendamine, nii et oleksid kaitstud nende isikute majandushuvid, keda keelatud konkurentsitavad otseselt mõjutavad.

1.4   Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleb astuda praktilisi samme, mis tagavad kõigi siseturul osalejate usalduse ja aitavad seda suurendada. Need sammud võiksid keskenduda järgmistele teemadele:

—	kõigi õigusaktide ühtlustamine ja nende muutmine võrreldavaks vähemalt nii materiaal- kui ka menetlusõiguse põhiküsimuste osas,

—	turuosaliste kaitse tuleb siduda aluslepingutes tunnustatud põhiõigustega, et ei oleks vaja kehtestada uusi menetlusi ega suurendada seeläbi halduskoormust,

—	eri turuosaliste kaasamine konkurentsi reguleerivate asutuste töösse ja sujuva teabevõrgustiku loomine on ettepanekud, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korranud mitmes arvamuses.

1.5   Komitee on jõuliselt toetanud võrdõiguslikkuse edendamist kõigis poliitikavaldkondades ning samuti kodanikuühiskonna aktiivset osalemist ELi organite töös, eelkõige konkurentsipoliitika organites. Komitee on seisukohal, et praegu on Lissaboni tegevuskava eesmärkide, st konkurentsivõimelisema ja dünaamilisema majanduse saavutamiseks vaja tagada majandusdemokraatia siseturul.

2.   Taust

2.1   Lissaboni lepingus, Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatakse, (1) et liit tunnustab Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (2) sätestatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid. Hartal on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud.

2.2   Hartas on siseturu rajamist ja toimimist mõjutavate liidu põhiõigustena muu hulgas sätestatud õigus võrdsele kohtlemisele, õigus omandile, tarbijakaitse ja juurdepääs üldhuviteenustele.

2.3   Kodanike võrdsus on Euroopa Liidu üks põhiväärtusi (Euroopa Liidu lepingu artikkel 2) ning demokraatia põhimõte, mida liit on kohustatud Euroopa Liidu lepingu artikli 9 kohaselt järgima kogu oma tegevuses, sealhulgas siseturul ellu viidavas majandustegevuses.

Euroopa Liidul on siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade (3) kehtestamisel ainupädevus (artikli 3 lõike 1 punkt b).

2.4.1   Konkreetselt rääkides on kartellitegevus ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine (konkurentsieeskirjade rikkumine) siseturuga kokkusobimatu ja seega keelatud tegevus, sest sellise tegevusega tekitatakse kahju tarbijatele, ettevõtjatele ja muudele turuosalistele, näiteks töötajatele.

2.4.2   Ka ettevõtjate ühinemise eeskirjade puudulik või nõuetele mittevastav rakendamine võib põhjustada tarbijatele, ettevõtjatele ja muudele turuosalistele, näiteks töötajatele, suurt kahju.

2.4.3   Ühinemisega saavutatava tõhususe hindamisel tuleb lähtepunktiks võtta kaalutlus, et tarbijad ei tohi ühinemise tulemusena kahju kanda. Tõhusus peab olema sisuline, kiiresti saavutatav ja tarbijatele kasulik asjaomastel turgudel, kus vastasel juhul võiksid tõenäoliselt tekkida konkurentsiprobleemid.

Euroopa Liidul on tarbijakaitse valdkonnas jagatud pädevus (artikli 4 lõike 2 punkt f).

2.5.1   Euroopa Liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu uue artikli 12 kohaselt võtta arvesse tarbijakaitse nõudeid.

2.5.2   See tähendab valdkonnaülest lähenemisviisi tarbijapoliitikale, mida tunnustatakse sõnaselgelt ühenduse esmastes õigusaktides ning mille kohaselt tuleb siseturu rajamise lõpuleviimiseks võtta tarbijate huve arvesse kõikides asjakohastes poliitika- ja majandusvaldkondades, et tagada kogu Euroopa Liidus kõrgetasemeline tarbijakaitse.

2.5.3   Tarbijakaitsealaste õigusaktide ühtlustamise ettepanekute puhul peab komisjon võtma aluseks kaitstuse kõrge taseme (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 lõige 3). See kohustus tähendab, et komisjon peab edendama tarbijate huve ja tagama Euroopa Liidus kõrgetasemelise tarbijakaitse (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 169).

2.5.4   Üldiselt (4) on tarbijakaitsealaste õigusaktide ühtlustamine seni põhinenud minimaalse ühtlustamise põhimõttel, mille kohaselt on liikmesriikidel õigus võtta või säilitada rangemaid kaitsemeetmeid ning mille tõttu on aeg-ajalt esinenud tarbijakaitset ja siseturu arendamist käsitlevate õigusaktide vahelisi vastuolusid.

Oma arvamuses „Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse” (5) rõhutas komitee, et ehkki vaba konkurents loob eeliseid kõigile turuosalistele ja eelkõige tarbijatele, on olulisemates liberaliseeritud sektorites jõutud vaba konkurentsi selge piiramiseni, tõrjudes eemale konkurendid ning kahjustades tarbijate majanduslikke õigusi.

2.6.1   Komitee osutas vajadusele tugevdada tarbijate teavitamise ja nendega konsulteerimise mehhanisme ning väljendas arvamust, et Euroopa konkurentsivõrgustik võiks oma tegevust kohandada, et võtta arvesse ka teavet ja märkusi, mida riiklikud või ELi tasandi tarbijaorganisatsioonid edastavad konkurentsipoliitika tõhusamaks muutmiseks turgudel ning tarbijate majanduslike õiguste tunnustamise tagamiseks.

2.6.2   Konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamisega seoses on komitee juba avaldanud oma arvamust (6) komisjoni rohelise raamatu kohta, kutsudes üles koostama ühenduse suuniseid, milles kehtestatakse tingimused asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumisest tulenevate kahjunõuete esitamiseks.

2.6.3   Komitee on avaldanud arvamust ka siseturu sotsiaalseid ja majanduslikke osalejaid esindavate organite, iseäranis tarbijaorganisatsioonide poolt kahjude hüvitamiseks ühishagi esitamist reguleeriva ühenduse õigusakti kehtestamise kohta (7).

2.6.4   Praegu on komitee koostamas arvamust teemal „Valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta” (8). Oodates kõnealuse arvamuse vastuvõtmist, viitame siinkohal selle kõnealust teemat käsitlevale sisule.

2.6.5   Seepärast ei käsitleta käesolevas arvamuses konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju puhul kohaldatavat tsiviilvastutust ega siseturul tarbijaorganisatsioonide poolt ühishagi esitamist, sest nendes küsimustes on komitee oma seisukohad juba teatavaks teinud. Käesolevas arvamuses keskendutakse pigem majandusdemokraatiale siseturul.

3.   Siseturu majandusdemokraatia mõiste

3.1   Konkurentsipoliitika eesmärk on luua ja säilitada konkurentsi soodustavad turutingimused, mis on kasulikud nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele. See eesmärk hõlmab järgmisi ülesandeid:

—	üha tõhusamalt tõkestada konkurentsi soodustavaid turutingimusi moonutavat tegevust;

—	luua tingimused, mis võimaldavad konkurentsipoliitikasse aktiivselt kaasata tarbijad ja kõik muud isikud, kellel on turul ellu viidava majandustegevuse tulemusena tekkinud majanduslikud õigused, sealhulgas töötajad;

—	aidata tagada, et teabevoog oleks pidev ning et konsulteerimine toimuks paindlikult ja nähtavate tulemustega;

—	kehtestada õigusaktid või meetmed, et nõuetekohaselt kaitsta turuosaliste (unustamata väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kes samuti saavad sellest ühenduse poliitikast märkimisväärset kasu) võrdõiguslikkust ja õigust omandile, tagada tarbijakaitse ja juurdepääs üldhuviteenustele.

3.2   Selles kontekstis ongi hakatud rääkima vajadusest tagada majandusdemokraatia siseturul. See eesmärk tuleneb kaudselt Lissaboni strateegiast, milles kutsutakse üles muutma EL maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks majanduseks, mida iseloomustab jätkusuutlik majanduskasv, arvukamad ja paremad töökohad ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus (9).

Et tagada siseturul majandusdemokraatia, mis parandab Euroopa kodanike elukvaliteeti, on vaja meetmeid võtta kolmes laiemas valdkonnas.

Esimene valdkond on seotud traditsiooniliste konkurentsipoliitika meetmete väljatöötamise ja rakendamisega. Need meetmed puudutavad konkurentsieeskirju, ettevõtete ühinemisi ja riigiabi, keskendudes ennekõike teatud sektoritele, mis on enamasti liberaliseeritud.

3.3.1.1   Teisisõnu on see teema seotud üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, mis on monopoolsest süsteemist liikunud avatud turu süsteemi, milles ühel ettevõtjal on turgu valitsev seisund ja kus konkurents on seega teiste ettevõtjate väikeste turuosade tõttu piiratud.

3.3.1.2   Selles valdkonnas tuleks toetada tarbijate sekkumist, mis võimaldab rakendada konkurentsieeskirju, st tarbijad peaksid olema need, kes algatavad konkurentsieeskirjade võimaliku rikkumise täheldamisel asjakohase menetluse, sest neil on õigus seda teha. Selle eesmärgi saavutamise peamised vahendid on tarbijate teavitamine, harimine ja teadlikkuse tõstmine, tarbijatele ja tarbijaorganisatsioonidele tegutsemisvolituste andmine ning asjaomastele asutustele ja menetlustele juurdepääsu võimaldamine.

Teine valdkond puudutab sellise konkurentsipoliitika tõhustamist, mis mõjutab tarbijaid ja kõiki neid, kellel on turul ellu viidava majandustegevuse tulemusena tekkinud majanduslikud õigused, sealhulgas töötajaid.

3.3.2.1   Eeskirju rikkuvate ettevõtjate konkurentsi piirav tegevus, mis hõlmab kas kartellina tegutsemist või turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, võib lõpuks vähendada kahjustatud osapoolte tulusid või suurendada nende kulusid. See omakorda mõjutab nende õigust omandile ja muudab nad õigusrikkumise ohvriteks.

3.3.2.2   Seega võib konkurentsieeskirjade rikkumise mõju võrrelda tulude ebaseadusliku omastamisega tarbijatelt ja kõigilt isikutelt, kes saavad tulu majandustegevusest, aga ka ettevõtjatelt, kes tegutsevad turul kooskõlas konkurentsieeskirjadega. See uus lähenemisviis konkurentsipoliitikale tugevdaks ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete positsiooni, mis on oluline seepärast, et nemad on teadagi Euroopa majanduse selgroog.

Kolmas valdkond puudutab sisulise koostöö tugevdamist ja arendamist Euroopa konkurentsivõrgustiku liikmete ja komisjoni, riikide kohtute ja komisjoni ning riikide tarbijakaitseametite, tarbijaorganisatsioonide ja komisjoni vahel.

3.3.3.1   Vastastikune abistamine võimaldab kiiremini otsustada, kes peaks konkreetse juhtumi korral kaebuse esitama, ning juhtumeid tulemuslikumalt lahendada.

4.   Märkused majandusdemokraatia mõistega seotud küsimuste kohta

4.1   Et saavutada tõeline majandusdemokraatia, peaks Euroopa Liit kohandama oma konkurentsipoliitikat ja liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise meetmeid vastavalt Euroopa tarbijate ja kõigi turuosaliste vajadustele ja ootustele. Seega tuleb astuda praktilisi samme neis valdkondades, mis tagavad kõigi siseturu osaliste usalduse ja aitavad seda suurendada.

4.2   Õigusaktide ühtlustamine

Ilma võrreldavate õigusaktideta (vähemalt nii materiaal- kui ka menetlusõiguse põhiküsimuste osas) on väga raske tekitada siseturul tõeline majandusdemokraatia, nagu seda kirjeldatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 114 ja sellele järgnevates artiklites, eriti artiklis 116.

4.2.1.1   Tõeline siseturg saab tegelikkuseks alles siis, kui tarbijad tunnevad end Euroopa Liidu mis tahes piirkonnas ostu tehes piisavalt kindlalt, teades, et neil on võrdväärne ja tõhus kaitse juhuks, kui ettevõtjad nende majanduslikke õigusi rikuvad. Kaupade ja teenuste piiriülene liikumine võimaldab tarbijatel otsida parimaid pakkumisi ning uuenduslikke tooteid ja teenuseid, st teha kõige soodsamaid valikuid. Seega on oluline viia miinimumini Euroopa Liidu liikmesriikide tarbijakaitsealaste õigusaktide vahelised erinevused.

Ehkki liikmesriigid on kehtestanud artiklitele 101 ja 102 (varasemad artiklid 81 ja 82) vastavad õigusnormid, esinevad riikide õigusaktide vahel siiski suured erinevused. Need erinevused ilmnevad nii turgu valitseva seisundi, selle seisundi kuritarvitamise ja majandusliku sõltuvuse mõistete määratlustes kui ka tarbijate menetlusõigustes, tarbijaorganisatsioonide rolli tunnustamises ning nende organisatsioonide ja riiklike tarbijakaitseametite vahelistes suhetes.

4.2.2.1   Riiklike õigusaktide ühtlustamisel kohaldatav minimaalse ühtlustamise põhimõte on kõige sobivam vahend siseturule ja tarbijakaitsele seatud eesmärkide kooskõlla viimiseks. Kui aga seda põhimõtet võrrelda päritolumaa põhimõttega ja võtta arvesse ka muud liiki siseturuklausleid, mis puudutavad tarbijakaitsealaste õigusaktide vastastikust tunnustamist, siis ilmneb, et see põhimõte on kõrgetasemelise tarbijakaitsega kokkusobimatu.

4.2.2.2   Et saavutada see kõrgetasemeline tarbijakaitse ja järgida ühenduse viimaseid tarbijapoliitika strateegiaid (2002–2006 ja 2007–2013), oleks mõistlik liikuda oluliste üksikküsimuste, näiteks põhimõtete, määratluste ja teatud menetluslike aspektide täieliku ühtlustamise suunas.

Konkurentsieeskirjade rikkumise ohvrid peavad saama tulemuslikku ja täielikku hüvitist ning rikkujatel ei peaks olema võimalik õigusvastaselt tulu teenida. Selle eesmärgi saavutamiseks võiks käivitada järgmised mehhanismid:

—

menetlused, mis võimaldavad ametiasutustel konfiskeerida õigusvastaselt teenitud tulu. Ebaseaduslikult teenitud konfiskeeritud vahendeid tuleks kasutada eelnevalt riiklikes õigusaktides määratletud üldsuse huvidele vastavatel eesmärkidel, eelkõige ohvrite toetamise riiklike meetmete rahastamiseks. Riiklikud meetmed peaksid olema kooskõlas võrdväärsuse ja tulemuslikkuse põhimõtetega vastavalt Euroopa Kohtu kriteeriumidele;

—

tulemuslikud, hoiatavad ja proportsionaalsed täitemeetmed (haldus- või kriminaalõiguslikud meetmed) kõige tõsisemate rikkumiste puhuks, mis mõjutavad siseturu rajamist ja toimimist. Mõiste „ebaseaduslik” määratlus peaks hõlmama küsimusi, milles Euroopa Liidul on ainupädevus, et tagada ühenduse õiguse optimaalne rakendamine õigusrikkumiste ühtsete miinimumkriteeriumide määratlemise kaudu (10). Lissaboni lepingus nähakse ette, et kaasotsustamismenetluse kaudu võib kehtestada miinimumeeskirjad kuriteokoosseisude ja karistuste määratlemiseks eriti ohtlike, piiriülese mõõtmega kuriteoliikide puhul (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõige 1);

—

karistuste avalikustamine võib olla tulemuslik meede. Näiteks võiks luua üldsusele ligipääsetavad õigusrikkujate andmebaasid. Konkurentsi piirava tegevuse eest määratud karistustel on potentsiaalsetele õigusrikkujatele hoiatav mõju. Karistuste määramise otsuste avalikustamine näitab ohvritele, et probleem on oluline, ja aitab suurendada üldsuse teadlikkust konkurentsieeskirjade rikkujate suhtes võetavatest meetmetest;

—	tegemist oleks lisameetmetega, mis täiendavad kahju hüvitamist, mis – nagu viidati eespool – ei ole käesoleva arvamuse teema ja mida käsitletakse arvamuses „Valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta”.

4.2.3.1   Tuleks uurida, kas kahju hüvitamise tulemuslikkuse huvides võiks riiklikele kohtutele anda õiguse otsustada haldustrahvide lõppkasutuse üle ja kaasata need õigusrikkumise ohvrite kahjuhüvitise hindamise tsiviilmenetlusse.

4.2.4   Siseturgu reguleerivate õigusaktide reformimisel tuleks arvesse võtta seda, kuidas on võimalik teatud juhtudel õigusaktid täielikult ühtlustada, ilma et sellega kaasneks tarbijakaitse vähenemine mõnes liikmesriigis.

4.3   Mõju põhiõigustele

4.3.1   Siseturgu reguleerivate õigusaktide rikkumine mõjutab mitmeid Euroopa Liidu põhiõigusi, näiteks võrdõiguslikkust (põhiõiguste harta artikkel 20), õigust omandile (artikkel 17), tarbijakaitset (artikkel 38) ja juurdepääsu üldhuviteenustele (artikkel 36), mida Euroopa Liidu institutsioonid ja asutused on kohustatud kaitsma. Mõni neist õigustest, eriti võrdõiguslikkuse põhimõte ehk ebavõrdse kohtlemise keeld, on konkurentsivaldkonnas sätestatud konkreetsete tegevussuuniste vormis, mida kõik ettevõtjad peavad oma konkurentide ja tarbijatega suheldes järgima (11).

4.3.2   Sellega seoses tekivad järgmised küsimused:

—	Kas nende õiguste kaitsmiseks on vajalikud erimeetmed?

—	Mis võiks olla parim ühenduse õigusest tulenev meede?

—

Kas põhiõiguste harta artiklite 17, 20 ja 38 alusel oleks sobiv sätestada tarbijate, ettevõtjate ja kõikide isikute, kellel on turul ellu viidava majandustegevuse tulemusena tekkinud majanduslikud õigused, sealhulgas töötajate, õigused, kehtestades ühenduse vaba konkurentsi reguleerivate õigusaktide raames konkreetsed eeskirjad?

4.3.3   Kõrgetasemelise kaitse kehtestamist võiks pidada turul põhiõiguste rakendamise ja kaitsmise üheks võimaluseks, sest erimeetodi või ühtse menetluse kehtestamisega kaasneks täiendav halduskoormus. Komitee leiab, et otstarbekam oleks kasutada olemasolevaid mehhanisme ja anda tarbijaorganisatsioonidele suuremad volitused. Oleks soovitatav asjakohase poliitika ja asjakohaste kanalite kaudu edendada Euroopa Liidu ja liikmesriikide asjaomastesse õigusaktidesse (iseäranis nendesse õigusaktidesse, mis käsitlevad oluliste kaupade ja teenuste müügilepinguid, konkurentsieeskirju ja ebaausaid äritavasid) selliste sätete lisamist, millega selgesõnaliselt tunnistatakse tarbijate ja kõikide majanduslikke õigusi omavate isikute (sealhulgas töötajate) õigusi ja tagatakse õigusaktidega nende õiguste kaitse. See aitaks kaasa ka üldsuse teavitamisele ja teadlikkuse suurendamisele, mida – nagu juba öeldud – komitee peab oluliseks.

4.4   Turuosaliste kaasamine

4.4.1   Lissaboni lepingus, Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 15 sätestatakse, et hea valitsemistava edendamiseks ja kodanikuühiskonna osalemise tagamiseks teevad liidu institutsioonid, organid ja asutused oma tööd võimalikult avalikult. Et üldsus aktsepteeriks ühenduse poliitikat, tuleb eelkõige tagada selle läbipaistvus.

Osalemise edendamiseks tuleb luua komisjoni, konkurentsiametite ja tarbijaorganisatsioonide vahel sujuva ja tulemusliku teabevahetuse süsteemid, et piiriüleste õigusrikkumiste ärahoidmiseks oleks võimalik vajalikke meetmeid võtta võimalikult varakult. Selle saavutamiseks tuleb leida vastused järgmistele küsimustele:

—	Milliseid meetmeid võiks kasutada koostöö parandamiseks?

—	Kuidas saaks ennetustegevust tõhusamaks muuta?

Euroopa Parlament on teinud ettepaneku (12) luua Euroopa tarbijakaitse ombudsmani institutsioon ning toetab ideed määrata ametisse Euroopa Komisjonis tarbijaküsimuste eest vastutavad nõunikud. Selles kontekstis võiks kaaluda, kas oleks kasulikum luua ad hoc institutsioon, näiteks Euroopa tarbijakaitse ombudsman, või laiendada olemasoleva Euroopa ombudsmani volitusi. Et lähtuda konkurentsipoliitika raames kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamise meetodite puhul mõistlikkuse põhimõttest ja kasutada võimalikult hästi ära olemasolevad ressursid, piisaks komitee arvates esialgu komisjoni nendes osakondades, millel on eriline huvi tarbijapoliitika vastu, tarbijaküsimuste eest vastutava nõuniku (13) ametisse nimetamisest.

4.4.3   Trahvi määramise menetluste algatamise korral võib osutuda vajalikuks reformida komisjonis toimuvat haldusmenetlust, järgides täielikult konfidentsiaalsuse põhimõtet. Probleemi lahendamiseks võiks kohaldada Euroopa põhiõiguste harta artiklit 41, mis tagab õiguse tutvuda end puudutavate andmetega, õiguse olla ära kuulatud, asutustele kohustuse otsust põhjendada ja õiguse kaevata otsus edasi.

4.4.4   Tõhustada tuleks tagasisidet konsulteerimise miinimumnõuete kohta, muutes iga peadirektoraadi jaoks kohustuslikuks konsulteerimise mõju hindamise kõikide ettepanekute puhul, mitte ainult strateegiliste ettepanekute puhul, nagu komitee on juba varem osutanud (14). Lisaks peaks komisjon uurima kõikide Euroopa kodanike jaoks suurt tähtsust omavaid teemasid, milleks on näiteks konsulteerimise keel, küsimuste neutraalsus ja vastamise tähtaeg.

4.4.5   Tarbijaorganisatsioonide ja muude esindusorganite võimalik roll on küsimus, mis tuleb lahendada, kui on tunnistatud, et neil organitel võiks olla õigus tegutseda kogu kaebamismenetluse vältel. See küsimus tuleb lahendada asjakohase õigusakti abil, kui on lõpule viidud arutelud teemal „Valge raamat EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta”.

4.4.6   Tuleb suurendada üldsuse teadlikkust sellest, et kodanike osalemine konkurentsipoliitika kujundamises on oluline. Üldsusele ei või jääda mulje, et keelatud tegevuse (näiteks ettevõtjate kartellide) suhtes ei ole võimalik midagi ette võtta või et sellise tegevuse tõkestamiseks on vajalik kõrgeimate poliitiliste või majanduslike otsustajate tahe. Pigem tuleks kujundada arusaam, et sellisel tegevusel on tõsised sotsiaalsed tagajärjed ning et see ohustab ja mõnikord kahjustab ohvrite õigust omandile. Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleks korralda arutelud ja määrata kindlaks kõige sobivamad teavitamise ja teadlikkuse suurendamise meetmed, tagamaks, et Euroopa tarbijad mõistavad sellise õigusvastase tegevuse tagajärgi. Selleks tuleb eelkõige jätkata Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku tegevuse kõigi aspektide toetamist. Tuleb jätkata investeerimist keskuste avamisse vähemalt kõigi liikmesriikide kõigis suuremates linnades ning korraldada nii üldise iseloomuga kui ka teatud kindlaid valdkondi hõlmavaid teavituskampaaniaid, mis aitavad kaasa üldsuse operatiivsele ja otsesele teavitamisele sellest, millised on nende kui tarbijate õigused ja millised on need keskused või asutused, kelle poole nad peaksid kaebuse esitamiseks või nõu saamiseks pöörduma.

4.5   Üldhuviteenused

4.5.1   Üldhuviteenustega seoses tuleneb ühenduse sekkumise õiguslik alus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 14 ja protokollist nr 26. Et tagada nende teenuste hea kvaliteet, majanduslik kättesaadavus ja turvalisus ning edendada kõigi inimeste võrdset kohtlemist, juurdepääsu ja kasutajaõigusi, tuleb esitada järgmised küsimused ja leida neile vastused:

—	Kuidas tuleks ühenduse tasandil korraldada korrapäraseid hindamisi?

—	Milliseid meetmeid tuleks võtta, et tõkestada konkurentsi moonutamist äsja liberaliseeritud sektorites?

—	Kuidas tagada, et turgude avanemisest saaksid kasu ennekõike tarbijad?

4.5.2   Kõnealuste teenuste haldamise läbipaistmatus ning äriklientidele ja tarbijatele määratud põhjendamatud tariifid on tegurid, mille tõttu tuleb neile küsimustele vastused leida.

4.6   Konkurentsipoliitika roll siseturul

4.6.1   Euroopa Liidul on siseturu toimimiseks vajalike konkurentsieeskirjade kehtestamise ainupädevus.

4.6.2   Konkurentsipoliitika eesmärk on tagada, et tarbijatele on kättesaadavad hinna, kvaliteedi ja sortimendi seisukohalt parimad valikud, iseäranis selliste esmatähtsate kaupade ja teenuste osas nagu toit, eluase, haridus, tervishoid, energia, transport ja side, pakkudes tarbijatele madalamaid hindu.

Kuid lisaks turu tõhususe tagamisele tuleb parandada ka tarbijate elukvaliteeti ja suurendada nende heaolu. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb luua institutsionaalne raamistik, mis võimaldab tarbijatel protsessis aktiivselt osaleda, selle asemel, et muuta tarbijad heaolukontseptsiooni passiivseteks subjektideks.

4.6.3.1   Selleks tuleb muuta olemasolevat õiguslikku raamistikku, kohandades eeskirjade tõlgendamise viisi või luues uusi konkurentsipoliitikaga tegelevaid organeid. Ka oleks mõistlik kaaluda uute õiguslike meetmete võtmist, mis täiendaksid või asendaksid kehtivaid meetmeid.

---

(1)  Artiklid on nummerdatud vastavalt Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonile (ELT C 115, 9.5.2008).

(2)  Tekstis viidatakse 12. detsembril 2007. aastal Strasbourgis muudetud harta redaktsioonile (ELT C 303, 14.12.2007). Teine redaktsioon oli vajalik, sest pärast harta vastuvõtmist Nice’i tippkohtumisel 2000. aasta detsembris on hartale lisatud joonealuseid märkusi.

(3)  Vt „Horisontaalsete ühinemiste hindamise suunised vastavalt nõukogu määrusele kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle” (ELT C 31, 5.2.2004, lk 5).

(4)  Üks erand on ebaausaid kaubandustavasid käsitlev direktiiv 2005/27/EÜ.

(5)  ELT C 309, 16.12.2006, lk 1.

(6)  ELT C 324, 30.12.2006, lk 1.

(7)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1.

(8)  KOM(2008) 165 lõplik, ELT C 309, 16.12.2006, lk 1.

(9)  Eesistujariigi järeldused, Euroopa Ülemkogu Feira istungjärk, 2000.

(10)  Vt komisjoni ettepanek keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu (KOM(2007) 51 lõplik) ja Euroopa Kohtu kohtupraktika (kohtuasjad C-176/03 ja C-440/05).

(11)  Vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 1 punkt d ja artikli 102 punkt c.

(12)  Euroopa Parlamendi liikme Lasse Lehtineni aruanne Euroopa Liidu tarbijapoliitika strateegia (2007–2013) kohta.

(13)  Euroopa Liidu lepingu artikli 153 lõikes 2 sätestatakse, et „Liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”. See kohustus on kõigil Euroopa Liidu institutsioonide ametnikel. Tarbijaküsimuste eest vastutava nõuniku ülesanne võiks olla aidata juhtida ka teiste ametnike tähelepanu kõnealusele küsimusele ja tuletada neile meelde nende kohustust oma igapäevatöös kodanikega arvestada.

(14)  Vt „Roheline raamat – Euroopa läbipaistvuse algatus”, ELT C 324, 30.12.2006.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/26

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Proaktiivne õigus: samm parema õigusliku reguleerimise poole ELi tasandil”

(2009/C 175/05)

17. jaanuaril 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Proaktiivne õigus: samm parema õigusliku reguleerimise poole ELi tasandil”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2008. Raportöör oli Jorge PEGADO LIZ.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused

1.1   Käesoleva arvamuse aluseks on veendumus, et mitte spetsialistide välja mõeldud õigusaktid, vaid pigem õigus peegeldab konkreetses ühiskonnas heaks kiidetud käitumist ja kohustusi, mis on ühiskonnas korra säilitamise eeltingimused; õigus ei koosne igavesti kehtivatest kivisse raiutud formaalsetest kontseptsioonidest, vaid reeglitest ja põhimõtetest (nii kirjutatud kui ka kirjutamata), mis kajastavad kõigi kodanike ühiseid põhjendatud huvisid teatud ajahetkel.

1.2   Igas õigussüsteemis on seadusandja tavapärane ülesanne tõlgendada ühiskonna ühiseid huve, määratledes vajadusel õigusaktides selle, mida tähendab õiguspärane käitumine ja milline on karistus selle rikkumise eest. Juba ammu on mõistetud, et sel viisil kehtestatud seadused ei pea olema mitte üksnes õiglased ja erapooletud, vaid ka arusaadavad, kättesaadavad, aktsepteeritavad ja jõustatavad. Tänapäeva ühiskonnas aga sellest enam ei piisa.

1.3   Liiga kaua on õigusvaldkonnas keskendutud minevikule. Seadusandjad ja kohtusüsteem on reageerinud puudustele, vaidlustele, tähtaegade eiramisele ja rikkumistele, otsides lahendusi ja parandamisvõimalusi. Vaidlused, menetlused ja meetmed sundimaks õigusest kinni pidama on liiga kulukad. Neid kulusid ei saa mõõta üksnes rahas.

1.4   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab paradigma muutust. Saabunud on aeg loobuda sajandeid vanast reaktiivsest õigusest ja võtta omaks proaktiivne lähenemine. On aeg läheneda õigusele teise nurga alt: tagasi vaatamise asemel vaadata edasi, keskenduda sellele, kuidas õigust kasutatakse ja kuidas see toimib igapäevaelus ning kuidas võtab selle vastu kogukond, kelle elu reguleerimiseks see on mõeldud. Ehkki probleemidele reageerimine ja nende lahendamine on jätkuvalt tähtsad, on ülioluline ära hoida probleemide põhjused, tagades samas kodanike ja ettevõtete vajaduste rahuldamise ning lihtsustades nende viljakat suhtlemist.

1.5   Proaktiivne õigus rajaneb võimaldamisel ja volitamisel – selle tegijaks on seaduse kasutajad, üksikisikud ja ettevõtted, seda tehakse koos nendega ja nende jaoks; eesmärk on ühiskond, kus inimesed ja ettevõtted teavad oma õigusi ja kohustusi, saavad kasutada seaduse pakutavaid hüvesid, teavad oma seadusjärgseid kohustusi, millega hoiavad võimalusel ära probleemid, ning suudavad vältimatud vaidlused lahendada varases staadiumis, kasutades selleks kõige kohasemaid meetodeid.

1.6   Proaktiivses õiguses kasutatakse soovitud eesmärgile jõudmiseks eri meetodite kogumit, keskmes ei ole pelgalt õigusnormid ja nende formaalne jõustamine. Soovitud sihtide seadmiseks ja nende saavutamiseks sobivaima vahendite kogumi tagamiseks on vaja varakult kaasata sidusrühmad, kooskõlastada eesmärgid, sõnastada ühine visioon ning kindlustada eduka rakendamise tagamiseks toetus ja juhtimine juba varases staadiumis. Komitee on veendunud, et proaktiivses lähenemises kajastuvat uut mõtlemisviisi saab üldiselt kohaldada seadustele ja õigusloomele.

1.7   Oma loomult on ühenduse õigussüsteem just see valdkond, milles tuleks õigusaktide kavandamisel, koostamisel ja rakendamisel kasutada proaktiivset lähenemist; selle taustal on komitee veendunud, et eeskirjad ja määrused ei ole ainus ega alati ka parim võimalus seatud sihtide saavutamiseks; mõnikord saab reguleerija parimal viisil toetada väärtuslikke eesmärke siis, kui ta hoidub reguleerimisest ning sobivusel innustab ise- ja ühisreguleerimist. Sellisel juhul saavad uue tähtsuse ja mõõtme niisugused peamised põhimõtted nagu subsidiaarsus, proportsionaalsus, ettevaatus ja jätkusuutlikkus.

1.8   Komitee usub, et ühtne turg saaks märkimisväärset kasu, kui ELi õigusaktid ja nende koostajad – seadusandjad ja ametnikud kõige üldisemas tähenduses – suunaksid põhitähelepanu seestpoolt: õigussüsteemi, eeskirjade ja institutsioonide seest väljapoole, õigusaktide kasutajatele: ühiskonnale, kodanikele ja ettevõtetele, kelle jaoks õigussüsteem on mõeldud.

1.9   Ehkki õigusaktide ülevõtmine ja rakendamine on olulised sammud parema õigusliku reguleerimise poole liikumisel ELi tasandil, peaks reguleerimise edu mõõdupuu olema see, kuidas saavutatakse eesmärgid õigusaktide kasutajate, st ELi kodanike ja ettevõtete tasandil. Õigusaktid tuleb tähenduslikul viisil edastada nende sihtrühmale, st eelkõige neile, kelle käitumist need mõjutavad, mitte ainult asjaomastele institutsioonidele ja ametnikele.

1.10   Proaktiivse õiguse rakendamisega tuleks süsteemselt arvestada kogu õigusloomes ja õigusaktide rakendamisel Euroopa Liidus. Komitee on täiesti veendunud, et kui kõnealune lähenemisviis saab nii parema õigusliku reguleerimise kava osaks kui lisaks ka seadusandjate ja ametnike prioriteediks ELi, riigi ja piirkonna tasandil, on võimalik selle abil rajada inimeste ja ettevõtete õitsengu tagamiseks tugev õiguslik vundament.

2.   Soovitused

2.1   Õiguskindlus on hästi toimiva ühiskonna üks põhiline eeltingimus. Seadused toimivad juhul, kui kasutajad neid tunnevad ja mõistavad. Seepärast nõuab komitee tähelepanu pööramist proaktiivsele õigusele. See on tulevikule orienteeritud lähenemisviis, mille eesmärk on soovitava arengu edendamine ja ennetavalt võimaluste maksimeerimine, vähendades samas probleeme ja riske.

2.2   Käesoleva omaalgatusliku arvamuse vastuvõtmisega rõhutab komitee, et parem õiguslik reguleerimine peaks tähendama optimaalset õiguslike vahendite kogumit, mis parimal viisil edendab ühiskonna eesmärke ning hästitoimivat inim- ja ettevõtetesõbralikku õiguskeskkonda.

2.3   Käesoleva arvamuse eesmärk on näidata, kuidas proaktiivne õigus võib soodustada paremat õiguslikku reguleerimist, pakkudes uutmoodi mõtlemisviisi – mõtlemisviisi, mis rajaneb tegeliku elu vajadustel ning inimeste ja ettevõtete püüdlustel.

2.4   Õigusaktide koostamisel peaks seadusandja looma tõhusalt toimivad eeskirjad, mis kajastavad reaalseid vajadusi ja mida rakendatakse nii, et kõnealuste eeskirjade lõppeesmärgid täidetakse.

2.5   Õigusakti elutsükkel ei alga ettepaneku koostamisega ega lõpe selle ametliku vastuvõtmisega. Eesmärk ei ole mitte õigusakt, vaid selle edukas rakendamine. Samuti ei tähenda rakendamine ainult institutsioonidepoolset jõustamist, vaid ka vastuvõtmist, tunnustamist ja vajaduse korral asjaomaste isikute ja organisatsioonide käitumise muutumist.

2.6   Me võime ette aimata selle lähenemise teatud tulemusi, ka praktilisi:

—	sidusrühmade aktiivne ja tõhus osalus, mitte pelk konsulteerimine nendega enne ettepanekute koostamist ja selle ajal ning kogu otsustamisprotsessi jooksul;

—	mõjuhinnangutes ei arvestata mitte ainult majanduslikke, vaid ka sotsiaalseid ja eetilisi külgi; mitte ainult ettevõtluskeskkonda, vaid ka tarbijaid; mitte ainult organiseeritud kodanikuühiskonna arvamust, vaid ka anonüümse kodaniku häält;

—	aimatakse ette pigem lahendusi kui probleeme ning õigusakte kasutatakse eesmärkide saavutamiseks ja jõustamiseks ning õiguste ja vabaduste realiseerimiseks konkreetses kultuurikontekstis;

—	õigusaktid koostatakse võimalikult selgesõnaliselt ja kasutajalähedaselt, tagades, et kasutatud keel on hõlpsalt arusaadav ja selge;

—	üleliigsete, vasturääkivate, iganenud ja kohaldamatute õigusaktide kaotamine ning terminite, mõistete, kirjelduste, piirangute ja tõlgenduste mõistmise ühtlustamine ühtsesse tugiraamistikku;

—	nõutakse, et viidaks sisse uued, lepinguvabaduse ning ise- ja ühisreguleerimise valdkonnad ning sellised valdkonnad, mida võib käsitleda riigi või Euroopa tasandi standardites või tegevusjuhendites;

—	õigusloomes keskendutakse pigem „mudelseaduste” lähenemisviisile (nn 28. režiim), mitte niivõrd liiga üksikasjalikule ja tarbetule üleüldisele ühtlustamisele.

2.7   Seda oleks võimalik käivitada uurimisprojektide ja huvirühmadega peetavate dialoogide kaudu, mis keskenduvad proaktiivse õiguse erilisele rollile õigusliku reguleerimise kogu elutsükli jooksul ja selle kõigil tasandeil.

2.8   Seega soovitab komitee, et komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament võtaksid ühenduse õiguse kavandamisel, koostamisel, parandamisel ja rakendamisel omaks proaktiivse lähenemisviisi ning innustaksid liikmesriike igal võimalusel samuti käituma.

3.   Sissejuhatus: natuke õigusteooriat

3.1   Erinevalt moraalsetest või esteetilistest normidest iseloomustab õigussätteid ehk eeskirjade valdkonda (st „kuidas asjad olema peaksid”) sunduslikkus – võimalus, et järgimist saavad nõuda kohtud ja rikkumisele võivad järgneda sanktsioonid. Ius cogens'i ehk imperatiivse õiguse üks tüüpiline omadus on võimalus kasutada jõudu, mis üldiselt tähendab pöördumist kohtusüsteemi poole, et tagada õiguse järgimine või, kui seda ei tehta, siis rikkumise karistamine.

3.2   Selle, „kuidas asjad olema peaksid”, tuum on aga kontseptsioon, et õiguse järgimine on üldiselt võttes vabatahtlik ja kohtumenetlus on erand ehk ultima ratio (viimne abinõu). Ilma üldsuse vabatahtliku ja üleüldise kokkuleppeta täita eeskirjadega kehtestatud kohustusi oleks eeskirjade tõhusus päästmatult ohus.

3.3   Seetõttu lasub seadusandjatel vastutus luua õigusakte, mis üldiselt õhutavad inimesi seadust vabatahtlikult järgima ja spontaanselt täitma. Selline reaktsioon õigusaktidele on iga inimese õiguste austamise eeldus ja ühiskonna osana elamise alus. Selle taustal on mure hea ja parema õigusloome (1) pärast iseäranis oluline ning sellel on eriline tähtsus ja suur mõju õigusaktide tõlgendamisele, integreerimisele ja kohaldamisele.

3.4   See tähendab, et lisaks sellele, et õigusakt peab olema õiglane, (2) peab see olema ka:

—	arusaadav;

—	kättesaadav;

—	aktsepteeritav (3) ja

—	jõustatav.

Kui neid kriteeriumeid ei täideta, on inimestel, kellele õigusakt on suunatud, kalduvus seda mitte tunnustada, need, kelle kohus on selle järgimine tagada, ei tee seda, ja õigusakt muutub kasutuks, sest kohtuvõim ei suuda seda mõjusalt rakendada.

3.5   Ehkki see on oluline küsimus riikide õigussüsteemide jaoks, omandab see veel suurema tähtsuse Euroopa Liidu õigussüsteemis, kus õigusriigi kaks „poolt” on tavaliselt eraldi: õigusloome kohustus kuulub ühenduse pädevusse, aga rakendamine ja vastavad sanktsioonid sõltuvad üldiselt riikide õigussüsteemide sunnivõimest.

3.6   See ehk selgitabki, miks kõigis liikmesriikides valitsev üldsegi mitte uus soov parema õigusloome järele on ühenduse institutsioonide jaoks viimasel ajal eriti oluliseks saanud.

3.7   Prognoositavus, jätkusuutlikkus ja ettearvatavus on peamised nõuded hästi toimiva ning inim- ja ettevõttesõbraliku õiguskeskkonna jaoks. Sidusrühmadel on vaja mõistlikul määral õiguskindlust, et seada eesmärke, viia ellu oma plaane ja saavutada ettearvatavaid tulemusi. Seadusandjad kõige laiemas mõistes peaksid tegelema niisuguse kindluse andmise ja stabiilse õigusliku infrastruktuuri loomisega, tagades samas selle, et õigusaktid täidavad oma eesmärgi.

3.8   Selline on käesoleva omaalgatusliku arvamuse taust. Arvamuse eesmärk on rõhutada uuenduslikku lähenemist õigusele, millele pani aluse Nordic School of Proactive Law (Põhjamaade proaktiivse õiguse koolkond ja selle eelkäijad, (4) ning vaadata, mil määral võib see olla samm parema õigusliku reguleerimise suunas ELi tasandil. Kohaselt on arvesse võetud kõnealust teemat käsitlevaid kõiki komitee arvukaid arvamusi, mis juba moodustavad doktriini väga olulise osa ning mis käesolevas arvamuses ära märgitakse ja mida toetatakse.

4.   Pilguheit paremale õiguslikule reguleerimisele, ELi õigusaktide paremale rakendamisele ja paremale jõustamisele

4.1   Parema õigusloome kontseptsioon, mis keskendub õigusaktide kasutajate vaatenurgale, (5) hõlmab mitut viimaste aastate jooksul oluliseks saanud põhimõtet: eelnev konsulteerimine, õigusaktide arvu kasvu vastu võitlemine, iganenud õigusaktide või ettepanekute kaotamine, halduskoormuse ja -kulude vähendamine, ühenduse õiguse lihtsustamine, õigusaktide ettepanekute parem koostamine (sh eelnevad ja järgnevad mõjuhindamised), õigusaktidest vaid nende põhiolemuse säilitamine ning keskendumine õigusaktide eesmärkidele ja jätkusuutlikkusele, tagades samas nende paindlikkuse.

4.2   Euroopa Komisjon, (6) Euroopa Parlament (7) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (8) on ühtse turu lõpuleviimise raames peamiste poliitiliste eesmärkidena juba kaua propageerinud paremat õiguslikku reguleerimist, lihtsustamist ja teabevahetust. Ei tohi aga unustada üht esimest olulist dokumenti kõnealusel teemal, 1995. aasta MOLITORi aruannet, mille 18 soovitust on siiani aktuaalsed (9).

4.3   Parem õigusloome hõlmab ka proportsionaalsust ja subsidiaarsust ning seadusandjate range järelevalve all võidakse õigusaktide koostamisse kaasata sidusrühmi (st ise- või ühisreguleerimise abil), nagu on sätestatud 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes (10) ning edasi arendatud komisjoni hilisemates aastaaruannetes.

4.4   Parem õigusloome ei pea tingimata tähendama vähemat õiguslikku reguleerimist või deregulatsiooni (11). Õigupoolest on õiguskindlus üks ühtse turu hea toimimise oluline nõue (12).

4.5   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühtse turu seireüksus on alates 2000. aastast keskendunud sidusrühmade algatustele, mis nõuavad paremat õigusloomet kodanikuühiskonna seisukohast. Komitee kui organiseerunud kodanikuühiskonna seisukohtade väljendamise institutsionaalne foorum on Euroopa Komisjoni tööprogrammi hoolikalt järgides andnud viimasele aastate jooksul nõu mitmes arvamuses, milles käsitleti paremat õiguslikku reguleerimist (13).

4.6   Koos Euroopa Komisjoniga on ühtse turu seireüksus välja töötanud Euroopa ise- ja ühisreguleerimise andmebaasi (14). Isereguleerimisalgatuste kohta kogutud andmete alusel kavatseb ühtse turu seireüksus töötada välja mudelid (tõhususnäitajad, järelevalve- ja jõustamissuunised jms) ning moodustada akadeemiliste ringkondade, eksperdirühmade, sidusrühmade ja institutsioonidega ise- ja ühisreguleerimisteemalise klastri.

5.   Natuke ennetust: proaktiivne lähenemine

5.1   Tavaliselt on õigusvaldkonnas keskendutud minevikule. Juriidiline analüüs on keskendunud peamiselt ebaõnnestumistele – puudused, viivitused ja rikkumised seaduse täitmisel.

5.2   Proaktiivne lähenemine keskendub muule – tulevikule. Proaktiivsus on reaktiivsuse või passiivsuse vastand. Lähenemine, mida hakati nimetama proaktiivseks õiguseks, sai alguse 1990ndatel aastatel Soomes. Selle uue valdkonna praktiliste meetodite ja õigusteooriate edasiarendamiseks loodi 2004. aastal Nordic School of Proactive Law  (15).

5.3   Sõna proaktiivne tähendab etteaimavat tegutsemist, kontrolli enda kätte võtmist ja omaalgatust (16). Kõik need elemendid leiavad käsitlemist proaktiivses õiguses; kõnealune lähenemisviis eristab veel kahte proaktiivsuse tahku – edendamist (soovitava arengu edendamine, hea käitumise soodustamine) ja ennetamist (soovimatu arengu ennetamine, õiguslike riskide realiseerumise takistamine).

5.4   Proaktiivne õigus keskendub pigem edule kui ebaõnnestumisele. See tähendab initsiatiivi võtmist, et edendada ja tugevdada edule viivaid tegureid. Proaktiivne õigus on kasvanud välja proaktiivsest lepingute sõlmimisest  (17). Algne eesmärk oli koostada raamistik juriidilise ettenägelikkuse integreerimiseks igapäevase äritegevuse tegelikku praktikasse ning liita üheks lepingu, õigusliku, projekti-, kvaliteedi- ja riskijuhtimise head tavad.

5.5   Kuigi proaktiivne õigus on saanud paljuski inspiratsiooni ennetavast õigusest, (18) tegeleb viimane küsimustega siiski peamiselt juristi vaatevinklist, keskendudes õiguslike riskide ja vaidluste ennetamisele. Proaktiivses õiguses on rõhk edu tagamisel ja olemasolevas olukorras soovitud eesmärkide saavutamise võimaldamisel. Tervishoiu ja ennetava meditsiini analoogiat kasutades võib öelda, et proaktiivne õigus ühendab endas nii tervise edendamist kui ka haiguste ennetamist eesmärgiga aidata inimestel ja ettevõtetel säilitada „hea tervis” ja vältida selliseid „haigusi” nagu õiguskindlusetus, vaidlused ja kohtuasjad.

6.   Kuidas proaktiivne lähenemine saab kaasa aidata paremale õiguslikule reguleerimisele, ELi õigusaktide paremale rakendamisele ja paremale jõustamisele

6.1   Euroopa Liidu üks olulisi eesmärke on pakkuda oma kodanikele vabaduse, turvalisuse ja õiguse ala, millel puuduvad sisepiirid – ala, mis rajaneb läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli põhimõtetel. Õiglus ei realiseeru pelgalt selle tõttu, et tagatakse juurdepääs kohtutele või hilisematele parandusmeetmetele. Inimeste ja ettevõtete eduks on vaja kindlat õiguslikku alust.

6.2   Inimesed ja ettevõtted ootavad seadusandjatelt mõistlikul määral kindlust, selgust ja järjepidevust, et nad saaksid seada eesmärke, viia ellu oma plaane ja saavutada prognoositavaid tulemusi.

6.3   Seadusandjad peaksid kindlasti muretsema, kui inimesi või ettevõtteid ei ole piisavalt informeeritud, et nad teaksid, millal mingi õigusakt käib nende kohta, oskaksid soovi korral otsida lisateavet oma õigusliku olukorra kohta, väldiksid võimalusel vaidlusi või lahendaksid need kõige kohasemal viisil (19). Kogemused ja uuringud osutavad sellele, et üksikisikutel ja ettevõtetel, eelkõige tarbijatel ja VKEdel, ei ole tänapäeval alati piisavalt teadmisi.

6.4   Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon on paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes määratlenud mõned ühised kohustused ja eesmärgid, et parandada õigusloome kvaliteeti ning edendada lihtsust, selgust ja järjepidevust õigusaktide koostamisel ning õigusloomeprotsessi läbipaistvust.

6.5   Siiski on selge, et paremat õiguslikku reguleerimist ei suuda saavutada allkirjastanud institutsioonid üksi (20). Lihtsustamist ja muid kavasid on vaja arendada ja tugevdada ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil. Vaja on kooskõlastatud pühendumust ning osalema peavad ELi õiguse rakendamise eest vastutavad riiklikud ametiasutused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, samuti õigusaktide kasutajad (21).

6.6   Euroopa Liit on juba astunud samme proaktiivse lähenemise suunas, millega seoses avaldab komitee toetust järgmistele algatustele:

—	otsus luua ühtne turg ja hiljem võtta kasutusele ühisraha;

—	asutamislepingu kohaselt on sotsiaalpartneritel võimalus pidada läbirääkimisi õigusaktide kujundamise üle sotsiaalvaldkonnas;

—	Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”/ „kõigepealt mõtle väikestele” (KOM(2008) 394 lõplik, 25.6.2008) ja selle lisa: heade tavade vahetamine VKE-poliitika raames (22);

—	näited liikmesriikide heade tavade kohta, mida võib eelnimetatud algatuse rakendamisel eeskujuks võtta, (23) mis on Euroopa väikeettevõtete harta alla koondatud;

—	konkurss „Euroopa ettevõtlusauhinnad”, millega tunnustatakse tipptasemel saavutusi piirkondliku ettevõtluse edendamisel;

—	parema õigusloome kava teine strateegiline läbivaatamine;

—	Solvit – Interneti-põhine probleemide lahendamise võrk;

—	intellektuaalomandiõiguste kasutajatugi;

—	Euroopa standardite väljatöötamine komisjoni õhutusel;

—	EMSK ise- ja ühisreguleerimise veebileht ja andmebaas.

6.7   Seni näivad need sammud mõneti kokkusobimatud; samuti ei tundu toimuvat palju analüüsimist ega sektoriülest õppimist saadud kogemustest. Kasulik oleks uurida rakendatud abinõude tulemusi ning nende asjakohasust, mõju ja väärtust teistes valdkondades kohaldatuna. Komitee soovitab neid algatusi hoolikalt jälgida ning kasutada parimate tavade tunnustamisel ja levitamisel.

6.8   Teisest küljest osutavad mõned hiljutised näited ebavajalikele probleemidele ja raskustele, rõhutades seega proaktiivse lähenemise vajadust:

—	siseturu teenuste direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006 (tuntud kui Bolkesteini direktiiv) (24);

—	ebaausate kaubandustavade direktiiv 2005/29/EÜ, 11. mai 2005 (25);

—	tarbijakrediidilepingute direktiiv 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008, (26) ehkki peaaegu kõik sidusrühmad olid direktiivi selleks ajaks üldiselt vaidlustanud (27);

—	tarbijaõigustiku terve pakett, (28) mida üldiselt ei peeta õigesti koostatuks, hästi ülevõetuks ega kohaselt rakendatuks (29);

—	ühise tugiraamistiku kasutamine õilsa eesmärgiga lihtsustada lepinguõiguse õigusakte, kuid juba üksnes selle üldosa võtab enda alla koletuslikud 800 lehekülge (30)!

—	hiljutine sisserändedirektiivi ettepanek (31);

—	tõdetud läbikukkumine jaefinantsteenuste ja eriti ülemäärase võlgnevuse valdkonnas (32);

—	kasvavad puudused õigusaktide ülevõtmisel liikmesriikides, mida nendib isegi komisjon (33).

6.9   Käesoleva arvamuse eesmärk on näidata, kuidas proaktiivne õigus võib soodustada paremat õiguslikku reguleerimist, pakkudes uutmoodi mõtlemisviisi – mõtlemisviisi, mis rajaneb tegeliku elu vajadustel ning inimeste ja ettevõtete püüdlustel, mitte õiguslikel vahenditel ega sellel, kuidas neid kasutada tuleks.

6.10   See tähendab, et õigusaktide koostamisel peaks seadusandja looma tõhusalt toimivad eeskirjad, mis kajastavad reaalseid vajadusi ja mida rakendatakse nii, et kõnealuste eeskirjade lõppeesmärgid täidetakse. Eeskirjad tuleb tähenduslikul viisil edastada nende sihtrühmale nii, et neist saadakse aru ja et need, kellele eeskirjad on mõeldud, neid ka järgiksid.

6.11   Õigusakti elutsükkel ei alga ettepaneku koostamisega ega lõpe selle ametliku vastuvõtmisega. Eesmärk ei ole mitte õigusakt, vaid selle edukas rakendamine. Samuti ei tähenda rakendamine ainult institutsioonidepoolset jõustamist, vaid ka vastuvõtmist, tunnustamist ja vajaduse korral asjaomaste isikute ja organisatsioonide käitumise muutumist. Teadusuuringud näitavad, et mida suuremal määral olid sotsiaalpartnerid kaasatud läbirääkimistesse tulevaste Euroopa õigusaktide üle, seda edukam on õigusaktide elluviimine.

Me võime ette aimata selle lähenemise teatud tagajärgi, ka praktilisi, ELi õigusloome, rakendamise ja jõustamisega seotud otsustamisprotsessi jaoks.

6.12.1   Esiteks tuleks nimetada sidusrühmade aktiivset ja tõhusat osalust, mitte pelka konsulteerimist nendega enne ettepanekute koostamist ja selle ajal ning kogu otsustamisprotsessi jooksul, nii et alguspunktiks oleksid reaalsed probleemid ja nende lahendused ning otsustamisprotsess oleks pidev dialoog ja mõlemapoolne õppimisprotsess, mis põhineb teatud eesmärkide saavutamisel (34).

6.12.2   Teiseks ei arvestata mõjuhinnangutes mitte ainult majanduslikke, vaid ka sotsiaalseid ja eetilisi külgi; mitte ainult ettevõtluskeskkonda, vaid ka tarbijaid kui õiguslike meetmete ja algatuste lõppkasutajaid; mitte ainult organiseeritud kodanikuühiskonna arvamust, vaid ka anonüümse kodaniku häält (35).

6.12.3   Kolmandaks aimatakse ette pigem lahendusi kui probleeme ning kasutatakse õigusakte eesmärkide saavutamiseks ja jõustamiseks ning õiguste ja vabaduste realiseerimiseks konkreetses kultuurikontekstis, mitte ei keskenduta formalistlikule õigusloogikale (36).

6.12.4   Samuti on oluline õigusaktide võimalikult selgesõnaline ja kasutajalähedane koostamine (tagades, et kasutatud keel on hõlpsalt arusaadav ja selge), õigusaktide sisu sobiv edasiandmine, nende rakendamise abistamine ja suunamine ning jõustamine nende elutsükli kõigis etappides.

6.12.5   Lisaks tuleb üleliigsed, vasturääkivad, iganenud ja kohaldamatud õigusaktid kaotada ning ühtlustada terminite, mõistete, kirjelduste, piirangute ja tõlgenduste mõistmist ühtse tugiraamistiku abil (37). Samuti on väga oluline lõpetada uute terminite või ebamäärase tähendusega eurokeele loomine, mis on üldises kasutuses, ilma et enamik inimesi teaks, mida need mõisted tegelikult tähendavad.

6.12.6   Lisaks nõutakse, et viidaks sisse uued, lepinguvabaduse ning ise- ja ühisreguleerimise valdkonnad ning sellised valdkonnad, mida võib käsitleda riigi või Euroopa tasandi standardites või tegevusjuhendites, (38) ning tuvastataks ja kõrvaldataks teele jäävad õiguslikud takistused.

6.12.7   Õigusloomes keskendutaks pigem „mudelseaduste” lähenemisviisile (nn 28. režiim), mitte niivõrd liiga üksikasjalikule ja tarbetule üleüldisele ühtlustamisele, ning vajadusel ise- ja ühisreguleerimisele piisava ruumi jätmisele.

6.13   Seda oleks võimalik käivitada uurimisprojektide ja huvirühmadega peetavate dialoogide kaudu, mis keskenduvad proaktiivse õiguse erilisele rollile õigusliku reguleerimise kogu elutsükli jooksul ja selle kõigil tasandeil. Üks esimesi samme võiks olla ümarlauaarutelu või seminar akadeemiliste ringkondade, eksperdirühmade, sidusrühmade ja institutsioonidega, et luua edasiste algatuste tarbeks raamistik ja tegevuskava eesmärgiga viia proaktiivse lähenemisega arvestamine sisse kõigil tasandeil; nii nagu praegu alati arvestatakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsusega. Kuna ühtse turu seireüksus selgelt keskendub paremale õiguslikule reguleerimisele, sobiks ta proaktiivse õiguse üle toimuvate edasiste arutelude platvormiks.

---

(1)  Parema õigusloome tähenduse kohta EÜ institutsioonide jaoks vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Parem õigusloome”, CESE, ELT C 24, 31.1.2006, lk 39, raportöör: Daniel RETUREAU. Selle mõiste õigusliku sisu leiate 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes, ELT C 321, 31.12.2003.

(2)  Mida tahes see ka ei tähenda konkreetses ühiskonnas valitsevate väärtuste valguses ja konkreetsel ajahetkel; paljud Kreeka tragöödiad analüüsivad sellist seadustele tugineva õiguse ja õiglase õiguse konflikti.

(3)  Kaks peamist eeskirjade aktsepteeritavuse tingimust on nende relevantsus ja proportsionaalsus (vt punkt 1.6 EMSK 29.11.2001. aasta arvamuses ELT C 48, 21.2.2002, lk 130 lihtsustamise teemal, raportöör Kenneth WALKER).

(4)  Lisateavet pakub Helena Haapio artikkel „An Ounce of Prevention – Proactive Legal Care for Corporate Contracting Success”, mis avaldati Soome õigusajakirjas JFT, Tidskrift utgiven av Juridiska Föreningen i Finland, number 1/2007, samuti järgmistest teostest: Helena Haapio (Ed.) „A Proactive Approach to Contracting and Law”, Turu 2008 ja Peter Wahlgren & Cecilia Magnusson Sjöberg (Eds.) „A Proactive Approach”, 49. köide, Scandinavian Studies in Law, Stockholm 2006; vt http://www.cenneth.com/sisl/tom.php? choice=volumes&page=49.html.

(5)  Väga täpselt on seda kajastatud EMSK arvamuses teemal „Parem õigusloome” (ELT C 24, 31.1.2006, lk. 39, punkt 1.1.2, raportöör: Daniel RETUREAU): „Parem õigusloome eeldab ennekõike võimet vaadelda olukorda seadusnormi kasutaja tasandilt. Siit ka osalemist eeldava lähenemise olulisus, kuna nii peetaks eelnevalt nõu kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega …”.

(6)  Komisjoni põhidokumendid kõnealusel teemal:

—	ELi säästva arengu strateegia, KOM(2001) 264 lõplik

—	Teatis mõjuhinnangu kohta, KOM(2002) 276 lõplik

—	Regulatiivse keskkonna lihtsustamine ja paremaks muutmine, KOM(2002) 278 lõplik

—	Ekspertteadmiste ja -oskuste kogumine ja kasutamine, KOM(2002) 713 lõplik

—	Ühenduse õiguse ajakohastamine ja lihtsustamine, KOM(2003) 71 lõplik

—	Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia, KOM(2005) 535 lõplik

—	Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade, KOM(2006) 689

—	Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegiat käsitlev esimene eduaruanne, KOM(2006) 690 lõplik

—	Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia teine arenguaruanne, KOM(2008) 33 lõplik

—	Ühenduse õigusaktide koostamise ühine praktiline juhend (ELi institutsioonides õigusakte koostavatele inimestele)

(7)  Euroopa Parlamendi põhidokumendid:

—	Raport teemal „Parem õigusloome 2004: subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamine (12. aastaaruanne)”, A6–0082/2006

—	Raport teemal „Komisjoni 21. ja 22. aastaaruanne: ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2003 ja 2004)”, A6–0089/2006

—	Raport teemal „Soovituslike õigusaktide kasutamise institutsiooniline ja õiguslik mõju”, A6–0259/2007

—	Raport teemal „Euroopa liidu parem õigusloome”, A6–0273/2007

—	Raport teemal „Õigusaktidega kehtestatud halduskulude minimeerimine”, A6–0275/2007

—	Raport teemal „„Parem õigusloome 2005”: subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine – 13. aastaaruanne”, A6–0280/2007

—	Raport teemal „Ühtse turu läbivaatamine: tõkete ja ebatõhususte ületamine parema rakendamise ja jõustamise abil”, A6–0295/2007

—	Raport komisjoni 23. aastaaruande kohta ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2005) kohta, A6–0462/2007

(8)  EMSK põhidokumendid:

—	Omaalgatuslik arvamus teemal „Eeskirjade lihtsustamine ühtsel turul”, EÜT C 14, 16.1.2001, lk 1

—	Omaalgatuslik arvamus teemal „Lihtsustamine”, EÜT C 48, 21.2.2002, lk 130

—	Ettevalmistav arvamus teemal „Regulatiivse keskkonna lihtsamaks ja paremaks muutmine”, KOM(2001) 726 lõplik, EÜT C 125, 27.5.2002, lk 105

—	Omaalgatuslik arvamus teemal „Lihtsustamine eelkõige seoses Euroopa valitsemisasjadega: parem õigusloome”, ELT C 133, 6.6.2003, lk 5

—	Arvamus teemal „Ühenduse õigustiku ajakohastamine ja lihtsustamine”, KOM(2003) 71 lõplik, ELT C 112, 30.4.2004, lk 4

—	Brošüür „Milline on laienenud ühtse turu olukord? – Ühtse turu seireüksuse 25 leidu”, EMSK C-2004–07-EN

—	Teabearuanne teemal „Ühis- ja isereguleerimise olukord ühtsel turul”, CESE 1182/2004 lõplik

—	Brošüür „ELi regulatiivse raamistiku paremaks muutmine – alt-üles ja ülevalt-alla seadusloome”, EMSK 2005–16-EN

—	Ühendkuningriigi kui eesistujariigi palvel koostatud ettevalmistav arvamus teemal „Parem õigusloome”, ELT C 24, 31.1.2006, lk 39

—	Omaalgatuslik arvamus teemal „Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise ja jõustamise parandamise viisid”, ELT C 24, 31.1.2006, lk 52

—	Arvamus teemal „Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia”, KOM(2005) 535 lõplik, ELT C 309, 16.12.2006, lk 18

—	Euroopa Komisjoni palvel koostatud ettevalmistav arvamus teemal „Masinaehitussektorit käsitlevate õigusaktide lihtsustamine”, ELT C 10, 15.1.2008, lk 8

(9)  Sõltumatute ekspertide rühma aruanne õigusaktide ja halduse lihtsustamise kohta (KOM(95)0288 – C4–0255/95 – SEK(95) 1379). Eraldi märkimist väärib ka MANDELKERNi aruanne (november 2001) ja selles esitatud soovitused, mis on kokkuvõtlikult toodud EMSK 21.3.2002. aasta arvamuses ELT C 125, 27.5.2002, lk 105, raportöör: Kenneth WALKER.

(10)  http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do? uri=OJ:C:2003:321:0001:0005:EN:PDF.

(11)  Juba arvamuses CES ELT C 14, 16.1.2001, lk 1 (raportöör: Bruno VEVER) märkis komitee, et eesmärk ei ole drastiline ja lihtsustatud dereguleerimine, mis ohustaks nii toodete kui ka teenuste kvaliteeti ja kõigi kasutajate üldisi huve – olgu nad ettevõtjad, töölised või tarbijad. Nii ühiskond kui ka majandus vajavad tõhusaks toimimiseks reegleid (punkt 2.8). Arvamuses parema õigusloome kohta (ELT C 24, 31.1.2006, lk 39), märkis komitee, et „lihtsustamise all tuleb mõista keerukuse vähendamist, kuid see ei tähenda kogu ühenduse õigustiku drastilist vähendamist või piirangute kaotamist, mis läheks vastuollu kodanikuühiskonna ootustega kindlustunde suurendamiseks ja ettevõtete vajadusega õiguskindluse ja stabiilsuse järele” ning arvamuses ühtse turu läbivaatamise kohta (ELT C 93, 27.4.2007, lk 25, raportöör: Bryan CASSIDY) tuletas komitee meelde, et „samas ei pruugi uute eeskirjade arvu vähendamine tingimata parandada õigusraamistikku” (punkt 1.1.7).

(12)  „Less (legislation) is more”, http://bre.berr.gov.uk/regulation/news/2005/050720_bill.asp.

(13)  Samuti on komitee korduvalt esitanud ettevalmistavaid arvamusi ELi Nõukogu eesistujariikidele (ELT C 175, 27.7.2007).

(14)  http://eesc.europa.eu/self-and-coregulation/index.asp.

(15)  Vt http://www.proactivelaw.org.

(16)  Sõna „proaktiivne” definitsioonid sõnaraamatutes rõhutavad kahte tahku: etteaimamist, mis hõlmab ennetavat tegutsemist tulevase olukorra eel, nagu näiteks „tulevasi probleeme, vajadusi või muutusi ennetav käitumine” (Merriam-Webster Online Dictionary), ja kontrolli enda kätte võtmist ja muutuste põhjustamist, nagu näiteks „olukorra kontrollimine, pannes midagi juhtuma, mitte reageerimine juhtunule” (proactive. Dictionary.com. WordNet® 3.0. Princeton University). Hiljutised proaktiivse käitumise uuringud võtavad aluseks samasugused määratlused. Näiteks Parker jt (2006) määratlevad proaktiivset käitumist kui „omaalgatuslikku ennetavat tegevust, mille eesmärk on muuta ja parandada olukorda või iseend”. Vt proaktiivsuse uurimise programm organisatsioonides: Proactivity Research in Organisations Programme http://proactivity.group.shef.ac.uk.

(17)  Esimene raamat proaktiivse lepingute sõlmimise kohta ilmus soome keeles 2002. aastal: Soile Pohjonen (Ed.): Ennakoiva sopiminen, Helsingi 2002.

(18)  Louis M. Brown nimetas kõnealust lähenemisest esmakordselt selliselt uurimuses „Manual of Preventive Law”, Prentice-Hall, Inc., New York 1950.

(19)  Vt Civil Justice 2000 – A Vision of the Civil Justice System in the Information Age 2000. http://www.dca.gov.uk/consult/meta/cj2000fr.htm#section1.

(20)  Omaalgatuslikus arvamuses teemal: „Ühtse turu eeskirjade lihtsustamine”ELT C 14, 16.1.2001, lk. 1, raportöör: Bruno VEVER, juhiti juba tähelepanu asjaolule, et peaaegu kõik ELi eeskirjad pärinevad üksnes ELi institutsioonide kitsast ringist, millel on otsuste vastuvõtmise või kaasotsustamise õigus, ning et kohase partnerluskultuuri loomise ebaõnnestumine sotsiaal-majanduslike osapooltega koos sügavalt poliitilise ja haldusliku lähenemise omaksvõtmisega otsuste tegemisel raskendab kodanikuühiskonna osapooltel otsustava rolli mängimist lihtsustamise vallas (punkt 3.5).

(21)  Seos ELi ning riikide ja piirkondade ametivõimudega on leidnud rõhutamist EMSK arvamuses CESE ELT C 325, 30.12.2006, lk 3, raportöör: Joost VAN IERSEL.

(22)  EMSK arvamus ELT C 27, 3.2.2009, lk 7, raportöör: Claudio CAPPELLINI, ja praegu koostamisel olev arvamus, raportöör: Henri MALOSSE.

(23)  Vt eelmise teatise lisa 1.

(24)  EMSK arvamus CESE ELT C 175, 27.7.2007, lk 14, raportöör: Karin ALLEWELDT.

(25)  EMSK arvamus CESE ELT C 108, 30.4.2004, lk 81, raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER.

(26)  ELT L 133, 22.5.2008, lk 66.

(27)  EMSK arvamus CESE ELT C 234, 30.9.2003, lk 1, raportöör: Jorge PEGADO LIZ.

(28)  Vähemalt need 8 direktiivi, mis on valitud 22 peamise tarbijakaitse õigusakti hulgast ja mis käsitlevad järgmisi teemasid: väljaspool äriruume sõlmitud lepingud (direktiiv 85/577/EMÜ, 20.12.1985), reisipaketid, puhkusepaketid ja ekskursioonipaketid (direktiiv 90/314/EMÜ, 13.6.1990), ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes (direktiiv 93/13, 5.4.1993), osaajalise kasutamise õigus (direktiiv 94/47/EÜ, 26.10.1994), sidevahendi abil sõlmitud lepingud (direktiiv 97/7/EÜ, 20.5.1997), hindade avaldamine (direktiiv 98/6/EÜ, 16.2.1998), ettekirjutused (direktiiv 98/27/EÜ, 19.5.1998) ja tarbekaupade müük ja nendega seotud garantiid (direktiiv 1999/44/EÜ, 25.5.1999).

(29)  EMSK arvamus CESE ELT C 256, 27.10.2007, lk 27 raportöör: Richard ADAMS.

(30)  Vt „EC Consumer Law Compendium – Comparative Analysis”, Bielefeld University (12.12.2006), professorid Hans Schulte-Nolke, Christian Twig-Felsener ja dr Martin Ebers.

(31)  EMSK arvamus CESE ELT C 44, 16.2.2008, lk 91, raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS.

(32)  Vt „Single Market in Financial Services Progress Report 2006”, 21.2.2007 ja EMSK arvamused ELT C 151, 17.6.2008, lk 1 teemal „Roheline raamat jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul”, raportöörid: Edgardo Maria IOZIA ja Reine Claude MADER-SAUSSAYE; ELT C 44, 16.2.2008, lk 74 teemal „Võlad ja sotsiaalne tõrjutus jõukas ühiskonnas”, raportöör: Jorge PEGADO LIZ; ELT C 65, 17.3.2006, lk 113 teemal „Roheline raamat: Hüpoteeklaen ELis”, raportöör: Umberto BURANI; ELT C 27, 3.2.2009, lk 18 teemal „Valge raamat ELi hüpoteeklaenuturgude integreerimise kohta”, raportöör: Angelo GRASSO.

(33)  Vt Komisjoni teatis „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007) 502 lõplik) ja seda käsitlev EMSK arvamus ELT C 204, 9.8.2008, lk 9, raportöör: Daniel RETUREAU, ning dr Michael Kaedingi väga põhjalik artikkel „Active Transposition of EU Legislation” (EIPASCOPE 2007/03, lk 27).

(34)  Juba esimeses arvamuses lihtsustamise kohta (26.3.2003) märkis EMSK, et ametlik konsulteerimisprotsess ei tohiks piirduda üksnes komisjoni valitud osalejatega. Protsessi tuleb kaasata kõik sidusrühmad. /…/ Konsultatsioone tuleb laiendada, kutsudes kõiki huvitatud osapooli üles esitama oma panuse, et osapooltele oleks tagatud konsultatsioonides osalemise võimalus. (ELT C 133, 6.6.2003, lk 5, punktid 4.1 ja 4.1.1.1, raportöör: John SIMPSON).

(35)  Vt eelkõige EMSK arvamusi „Parem õigusloome”, ELT C 24, 31.1.2006, lk 39 ja „Sotsiaalse mõju uuringute sisu, menetluste ja meetodite osas järgitavad kvaliteedinõuded sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna teiste osalejate seisukohast”, ELT C 175, 27.7.2007, lk 21, mõlema raportöör: Daniel RETUREAU.

(36)  Seda on juba rõhutatud EMSK arvamuses „Euroopa Liidu õigusaktide parem rakendamine”ELT C 24, 31.1.2006, lk 52, raportöör: Joost VAN IERSEL. „Et seadus oleks jõustatav, peab see olema piisavalt selge, ja et jõustamine oleks tulemuslik, peab seadus pakkuma sobiva lahenduse spetsiifilistele probleemidele. Halvad seadused toovad kaasa seaduste ülekülluse ja ülemäärase hulga eeskirju, mis panevad ettevõtetele tarbetu täitmiskoormuse ja ajavad kodanikud segadusse” (punkt 1.6).

(37)  Esimene lähenemine kõnealusele meetodile on määratletud komisjoni teatises „Ühenduse õigustiku ajakohastamine ja lihtsustamine” (KOM(2003) 71 lõplik), millest tulenevalt koostas EMSK arvamuse CESE ELT C 112, 30.4.2004, lk 4, raportöör: Daniel RETUREAU.

(38)  Arvamus teemal „Ühtse turu prioriteedid 2005–2010”, ELT C 255, 14.10.2005, lk 22, raportöör: Bryan CASSIDY.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/34

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitlusega seotud väljakutsed ELis”

(2009/C 175/06)

17. jaanuaril 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitlus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 30. oktoobril 2008. Raportöör oli SYLVIA GAUCI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 119, erapooletuks jäi 1.

1.   Ettepanekud ja soovitused

1.1   Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv pakub võimalusi menetluse lihtsustamiseks, et vähendada turujõudude halduskoormust.

1.2   Kõnealuse direktiivi ülevaatamisel peaks Euroopa Liit koos riiklike ametkondadega tagama, et direktiiv looks võrdsed võimalused kõigis ELi riikides. See tuleb kasuks keskkonnale, ettevõtjatele ja Euroopa kodanikele.

1.3   Kuna materjalid on praegu kallimad kui 5–10 aastat tagasi, ei jõua paljud elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmed kindlaksmääratud kogumiskohtadesse. Tagajärg on see, et mõningaid jäätmeid ei töödelda eeskirjadele vastavalt. Käibelt kõrvaldatud külmkappide ohtlikud, turuväärtuseta osad, näiteks kondensaatorid, eemaldatakse ilma neid käitlemata. Hetkel vastutavad elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete käitluse eest tootjad, ent neil on selle üle vähene või ei ole üldse kontrolli. Kõik tootmisahela liikmed, sealhulgas jäätmekäitlejad ja kauplejad, peaksid kandma ühesugust vastutust.

1.4   Koolid etendavad suurt rolli noorte kodanike harimisel, mis puudutab nende panust jäätmetevastases võitluses. Noortele kodanikele tuleb teadvustada elektri- ja elektroonikaseadmete käibelt kõrvaldamisega kaasnevaid ohte, püüdes edendada jäätmete tekkimise vältimist, korduskasutamist, taaskasutamist ja ringlussevõttu. Haridus on esmajoones liikmesriikide pädevuses, kuid tarbijaorganisatsioonidel on siin samuti tähtis roll.

1.5   Direktiivi läbivaatamine peaks võimaldama edaspidi omavahel paremini haakuda neil sätetel, mis puudutavad inimeste tervist ja keskkonna kaitset ning neil, mis kaitsevad siseturu sujuvat toimimist. Eelkõige ei tohiks tootja määratlemine tekitada juurde tõkkeid siseturul. Lisaks oleks see paremas kooskõlas hiljutise Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega, mille kohaselt keskkonnakaitse ei tohi minna vastuollu siseturu põhimõtetega.

1.6   Hetkel on elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete juhtimise valdkonnas osutunud edukaks turuosadel põhinevad kollektiivsed süsteemid. Muudetud direktiiv ei tohiks luua takistusi jooksvate turuosade alusel toimuvale kulude jagamise tavadele elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluses. Mis puutub lisasse II, siis tuleks huvitatud osapooltel lubada jätkata käitlemisstandardite arendamist.

1.7   Ja lõpuks, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmevoogude juhtimine kulutõhusal viisil peaks aitama vältida sedalaadi jäätmete transportimist kolmandatesse riikidesse, kus keskkonnastandardid on madalamad ja ohud kõnealuseid jäätmeid käitlevale personalile suuremad. Direktiiv peaks seega täitma oma sotsiaalset eesmärki: kaitsma keskkonda ja vähendama jäätmete mõju inimeste tervisele. Tuleks edendada ka käitlemisstandardite rakendamist kolmandates riikides.

2.   Sissejuhatus

2.1   Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid käsitleva direktiivi 2002/96/EÜ (1) eesmärk on tulla toime järjest suurenevate elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmevoogudega ja see täiendab Euroopa Liidu meetmeid prügilate ja jäätmete põletamise alal.

2.2   Paljude allikate ja erinevate hindamistehnikate põhjal jõuab ELi 27 liikmesriigi turule aastas ligikaudu 10,3 tonni uusi elektri- ja elektroonikaseadmeid. Mitmed prognoosid näitavad, et aastaks 2020 on elektri- ja elektroonikaseadmete kogus suurenenud aastas 2,5 kuni 2,7 % ja saavutanud taseme 12,3 miljonit tonni. Aastal 2006 koguti 2 miljonit tonni elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid.

2.3   Praeguses etapis on seega oluline hinnata, kas direktiiv on andnud soovitud tulemusi keskkonnakaitse osas. Samuti on oluline välja selgitada, millised parandused on võimalikud ja millised oleksid kõige sobivamad viisid nende saavutamiseks.

2.4   Konkreetsemalt on elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv pannud aluse mitmetele jäätmekäitluse tavadele, mille eesmärgiks on elektri- ja elektroonikaseadmete ringlussevõtu suurendamine ja lõplikult kõrvaldatavate jäätmete koguhulga vähendamine.

2.5   Tootjaid innustatakse looma elektri- ja elektroonikaseadmeid keskkonna seisukohast tõhusamal viisil, võttes täiel määral arvesse jäätmekäitluse aspekte. Seetõttu hõlmab elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv tootja laiendatud vastutuse põhimõtet. Seadusi järgides peavad elektri- ja elektroonikaseadmete tootjad silmas pidama elektri- ja elektroonikaseadmete kogu elutsüklit, sealhulgas toote vastupidavust, ajakohastamist, hooldust, demonteerimist ja hõlpsasti ringlusse võetavate materjalide kasutust. Nad vastutavad ka elektri- ja elektroonikaseadmete tagasivõtmise ja ringlussevõtu eest, kui kõnealused seadmed kuuluvad mõne direktiivis nimetatud kümne suure tootekategooria alla (2). Tootjad peavad ka esitama andmeid seadustele vastavuse kohta.

2.6   Tootja laiendatud vastutus tekib kohe, kui ettevõtja määratleb end riiklike tootjaregistrite kaudu, mida riiklikud ametkonnad igas liikmesriigis koostavad. Termin „tootja” hõlmab mitmeid tegevusi ning selle alla kuuluvad kaubamärgiga tähistatud toodete tootjad, importijad ja edasimüüjad. „Tootja” hõlmab nii palju tegevusi sellepärast, et kaetud oleks võimalikult palju ettevõtlusvaldkondi ja saavutataks kulutõhus elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse skeem. Probleem on aga selles, et „tootja” mõiste lai tähendus tingib olukorra, kus ühel tootel võib olla mitu käitlemise eest vastutavat tootjat, mis ei ole õiguslikult aktsepteeritav.

2.7   Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi mõte on innustada eraldi kogumist, seades koguselised eesmärgid. 31. detsembriks 2006 pidi ELi riikides olema saavutatud eraldi kogumise määr keskmiselt vähemalt 4 kg elaniku kohta aastas kodumajapidamiste elektri- ja elektroonikaseadmete osas. Uus siduv eesmärk on kavas seada 2008. aasta detsembriks.

2.8   Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiviga edendatakse samuti korduskasutamist ja ringlussevõttu taaskasutamise, korduskasutamise ja ringlussevõtu eesmärkide kaudu.

2.9   Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi viimane tugisammas on lõppkasutajate ehk tarbijate roll. Tarbijad saavad oma seadmed tasuta tagastada. Ohtlike elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete tekkimise takistamiseks kehtestatakse direktiivi 2002/95/EÜ (elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivi) alusel ohtlikele ainetele keelud ja piirangud (3).

3.   Üldised märkused – määratletud probleemid

3.1   Eelpool kirjeldatud tegevuste alusel pidid liikmesriigid koostama elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse kavad, mis on kooskõlas kõnealuse direktiiviga. Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitlust puudutavate õigusaktide riiklikul tasandil rakendamise esmane hindamine viib järgmiste järeldusteni:

—	Direktiivi kohaldamisala on andnud alust erinevatele tõlgendustele Euroopa Liidu eri riikides, kusjuures ühte ja sama toodet ei pruugita kõigis liikmesriikides direktiivi kohaldamisalasse lugeda, mis omakorda tekitab tootjatele probleeme seoses direktiivi kohaldamise erinevustega Euroopa Liidus;

—	Jäätmete kogumise eesmärgid täidetakse hõlpsasti enamikes vanades liikmesriikides, kuid enamikes uutes liikmesriikides on nende täitmine seotud raskustega;

—	Jäätmete kogumise tulemused on kesised kõigis kategooriates peale kategooria 1 (4);

—	Väikseid esemeid ei tooda sageli kogumispunktidesse ja seega ei liigu nad elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse väljakujunenud kanaleid mööda;

—	Mõningates liikmesriikides jätab veel soovida elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse kogumispunktide kättesaadavus;

—	On puudujääke elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse kvaliteeti käsitlevas aruandluses (5);

—	Kaks kõige määravama tähtsusega tegevust, mis mõjutavad halduskoormust, on tootjate riiklikusse registrisse kandmine ja aruandlus;

—	Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse toimus alles pärast 13. augustit 2004 ja mõningate riikide puhul ei ole see siiani lõpule viidud. Seetõttu on liiga vara tegeleda ulatusliku sotsiaalse seire ja hindamisega.

4.   Erimärkused – edasised sammud

4.1   Direktiivi läbivaatamise eesmärk peaks olema positiivsete keskkonnamõjude maksimaalne suurendamine (koguda rohkem) ja elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse kulutõhususe parandamine (parem käitlemine).

4.2   Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse väljakutsetega toimetulek Euroopa Liidus tähendab samuti ettevõtete halduskoormuse vähendamist, et nad jääksid majanduslikult konkurentsivõimeliseks ja saaksid investeerida ressursse oma tegevuse keskkonnasõbralikkuse suurendamisse, olgu see siis tootedisaini, kogumisskeemide, tagasivõtmise mehhanismide või avalikkuse teavitamise alal.

4.3   Riiklikud asutused ja eraalgatused võivad rahastada haridusprogramme koolides, et lapsed tutvuksid juba varases eas heade tavadega seoses elektri- ja elektroonikaseadmete kõrvaldamise ja ringlussevõtuga. Kõnealuseid programme tuleks rakendada kohalikul tasandil ja seega tuleks nende sisu kohandada kohalikele oludele ja tarbimismustritele.

4.4   Kõige rohkem saab keskkonnamõjusid parandada ja kulutõhusust suurendada järgmistel viisidel:

—	tootele suunatud kohaldamisala (6) kohandada ümber käitluskategooriatele suunatud kohaldamisalaks;

—	diferentseerida kogutavate koguste eesmärke, ringlussevõtu protsendimäärasid ja käitluse nõudeid;

—

saavutada õiglased tingimused erinevatele sidusrühmadele kõikjal Euroopa Liidus, eelkõige: — tootja määratlus peaks katma samu ettevõtjaid kõigis liikmesriikides. Selleks tuleb ettevõtjat, kes viib toote ühenduse turule, lugeda tootjaks kõigi liikmesriikide turgudel; — riiklikud tootjaregistrid peaksid toimima ühtlustatumad viisil. Erinevad haldusnõuded erinevates riiklikes registreerimis- ja rahastamisskeemides tekitavad tõepoolest lisakulusid tootjatele, kes tegutsevad piiriüleselt siseturul. Tootjaregistrid erinevad tootjatelt kogutava teabe ja toimimispõhimõtete poolest. Muuhulgas erinevad registrites varustuse liikide määratlused, kaalu kriteeriumid, kogutavate koguste väljaarvestamise alus ja kaalutlused müügiks teistesse liikmesriikidesse. Erinevad ka andmete esitamise sagedus ja perioodilisus. Euroopa Liidu institutsioonid võiksid välja anda soovitusi ja suuniseid kõnealuse eesmärgi saavutamiseks pärast asjaomaseid konsultatsioone sidusrühmadega; — teabe vahetamiseks võiks luua riiklike registrite Euroopa võrgustiku. Tootjad võiksid ennast registreerida ühes liikmesriigis, kuid nende tegevus oleks jälgitav kogu Euroopa Liidus. See lihtsustaks registreeritud ettevõtete halduskoormust ja võimaldaks direktiivi tõhusamalt rakendada. Ühtlustamise parandamine ja bürokraatia vähendamine lihtsustaksid keskkonnasäästlikkuse suurendamist ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamist. — elektri- ja elektroonikaseadmete märgistuse nõudeid turustamisel tuleks veelgi ühtlustada. Vastasel korral oleks kaupade vaba liikumine siseturul jätkuvalt pärsitud.

—	ühtlustatud lähenemist tuleks kogu Euroopa Liidus selgitada ning järjepidevalt ja ühtlaselt jõustada;

—	tuleks kaalutleda, kuidas riiklikud valitsused saaksid innustada keskkonnasäästlikkuse parandamist käsitlevaid uurimusi seoses elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitlusega;

—	tuleks analüüsida tarbijate rolli elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitluse poliitika suunamisel. Lõppude lõpuks on tarbija see, kes peab kasutatud elektri- ja elektroonikaseadmed tagastama ja selle eest maksma, olenemata sellest, kuidas rahastamine on korraldatud.

---

(1)  EMSK arvamus teemal „Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitlus”, EÜT C 116, 20.4.2001, lk 38–43

(2)  Direktiiviga on kaetud kümme elektri- ja elektroonikaseadmete kategooriat:

—	Kategooria 1 – Suured kodumasinad

—	Kategooria 2 – Väiksemad kodumasinad

—	Kategooria 3 – Infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniseadmed

—	Kategooria 4 – Tavatarbijatele ettenähtud seadmed

—	Kategooria 5 – Valgustusseadmed

—	Kategooria 6 – Elektri- ja elektrontööriistad

—	Kategooria 7 – Mänguasjad, vaba aja veetmise ja spordivahendid

—	Kategooria 8 – Meditsiiniseadmed

—	Kategooria 9 –Seire- ja valveseadmed

—	Kategooria 10 – Automaadid

(3)  Elektri- ja elektroonikaseadmetes teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiivis nõutakse mitmete raskemetallide (plii, elavhõbeda, kaadmiumi ja kuuevalentse kroomi), broomitud leegiaeglustite (polübroomitud bifenüülide) ja polübroomitud difenüüleetrite asendamist uutes, pärast 1. juulit 2006 turule lastavates elektri- ja elektroonikaseadmetes.

(4)  Vt joonealune märkus nr 2.

(5)  Vastavalt elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiivi artiklile 12 „Teave ja aruandlus” koostavad liikmesriigid tootjate registri ja koguvad teavet liikmesriikides igal aastal turuleviidud, igal viisil kogutud, korduskasutatud, ringlussevõetud ja taaskasutatud elektri- ja elektroonikaseadmete ja eksporditud kogutud jäätmete koguste, sealhulgas arvestuslikud kogused, ja kategooriate kohta kaalu järgi või kui see ei ole võimalik, arvu järgi.

(6)  Vt tootekategooriad allmärkuses nr 2

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/37

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Vajadus ELi tasandil kooskõlastatud tegevuse järele kodanikuühiskonna tugevdamiseks maapiirkondades, eelkõige uutes liikmesriikides”

(2009/C 175/07)

17. jaanuaril 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Kodanikuühiskond maapiirkondades: vajadus kooskõlastatud tegevuse järele ELi tasandil, et tugevdada kodanikuühiskonda maapiirkondades, eriti uutes liikmesriikides”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 30. oktoobril 2008. Raportöör oli Krzysztof KAMIENIECKI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.-4. detsembril 2008. aastal (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 107, vastu hääletas 6, erapooletuid oli 11.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Maaelupoliitika on väga pikka aega keskendunud ainult põllumajandusliku tootmisega seotud küsimustele. Alles viimase kahekümne aasta jooksul on hakanud laiemalt levima seisukoht, mille kohaselt maapiirkonnad on liiga erinevad, et rakendada Euroopa või riiklikul tasandil välja töötatud ühtseid poliitilisi meetmeid, ning et arengusihte ja võrdsete võimaluste tagamise eesmärki ei ole ilma maapiirkondade elanikkonna pühendumise ja kaasatuseta võimalik mõjusalt saavutada.

1.2   Praegune arutelu ühise põllumajanduspoliitika ja maaelu poliitika üle on Euroopa maa-asulate tuleviku seisukohalt esmatähtis. Lisaks ekspertidele ja poliitikutele tuleks käimasolevas arutelus ka maakogukondade häält kuulda võtta.

1.3   Siinkohal on hea näide LEADERi algatus, mida paljud uued liikmesriigid näevad võimalusena tegevuse edendamiseks ja arenguressursside tõhusamaks kasutamiseks maapiirkondades. Äärmiselt oluline on, et nii ELi kui ka riiklikest allikatest toetataks eri algatusi kodanikuühiskonna tugevdamiseks maapiirkondades.

1.4   Kodanikuühiskonna arengut ELi liikmesriikide maapiirkondades mõjutavad majanduslikud muutused (kasvav konkurents turgudel), sotsiaalsed muutused (rahvastiku vähenemine maapiirkondades) ning keskkonnaalased muutused (kliimamuutused), mis on viimase paari kümnendi jooksul eriti märkimisväärsed olnud. Praegused arengud kattuvad majandusarengut mõjutavate kaugeleulatuvate ajalooliste muutustega. Uute liikmesriikide maapiirkondades toimunud muutused on olnud iseäranis dramaatilised.

1.5   Üks võimalus kodanikuühiskonna arenguks on kohandada arengumeetmed vastavalt konkreetsete maapiirkondade suutlikkusele ja vajadustele, mis eeldab territoriaalse alt-üles lähenemisviisi veelgi ulatuslikumat kasutamist. Samuti on võtmeroll haridusel.

1.6   Valitsusvälised organisatsioonid loodi Ida- ja Kesk-Euroopa riikides juba 1980ndate lõpul. Võrreldes 15-liikmelise ELi riikide olukorraga seisavad sealsed valitsusvälised organisatsioonid endiselt vastamisi suurema hulga takistustega, mis tulenevad majandusarengu erinevusest, piiratud ligipääsust uutele tehnoloogiatele ja mitmesugustele rahastamisallikatele (sh erasektori rahastamisele), rääkimata õiguslikest tingimustest ja ametiasutuste suhtumisest.

1.7   Senisest enam on vaja tagada, et maaeluorganisatsioonidel oleks juurdepääs rahastamisele. Rahastamine peaks olema stabiilne ja paindlik, võimaldades samas katta ka organisatsioonide tegevuskulud (institutsionaalsed toetused).

1.8   Maaeluorganisatsioonide potentsiaali suurendamiseks on vaja eraldi institutsionaalseid lahendusi ning seda ka nende riikide jaoks, kes alles valmistuvad ELiga ühinemiseks. Samuti tuleb luua eri tüüpi vahendeid, et parandada maakogukondade juurdepääsu teabele.

1.9   Maapiirkondades elavatel inimestel, kes reeglina on vähem haritud ja kelle juurdepääs teabele on piiratum, on väga raske kiiresti muutuvas olukorras oma kohta leida.

1.10   Kogu ELis mõjutavad maapiirkondade kodanikuühiskonna arengut järgmised väljakutsed:

—	teadmistele ja teabele juurdepääsu takistused;

—	ettevõtlusoskuste puudumine;

—	demograafilised probleemid ja soolise võrdõiguslikkuse puudumine (1);

—	linnadega võrreldes madalama kvaliteediga sotsiaalne infrastruktuur.

1.11   Riikliku poliitika tasandil on vaja rohkem kooskõlastamist maapiirkondi puudutavate otsuste vahel tervishoiu, hariduse, sotsiaalabi, põllumajanduspoliitika või siis kitsamas tähenduses maaelu poliitika valdkonnas. Samuti on vaja meetmeid sidemete tugevdamiseks maa- ja linnapiirkondade vahel.

1.12   Endiselt ei ole piisavalt instrumente, mis võimaldaksid maapiirkondade elanikel leida alternatiivseid sissetulekuallikaid. Riigi üheks ülesandeks on luua sobivad tingimused riigiasutuste ja ühiskonna dialoogi edendamiseks.

1.13   Siinkohal on võtmeroll kohalikel omavalitsustel, kes peaksid toimima maapiirkondade arengu katalüsaatoritena ning edendama maapiirkondade ühistegevust.

1.14   Usalduse puudumine kodanikuühiskonna esindajate ja kohalike omavalitsuste vahel on tõsine probleem just uutes liikmesriikides. Kodanikuühiskonna organisatsioonid leiavad, et kohalik omavalitsus takistab kogukonna algatusi, samas kui kohaliku omavalitsuse töötajad näevad kohalikke kogukonnaliidreid võimalike konkurentidena.

1.15   Kaaluda tuleks võimalust võtta ulatuslikumalt kasutusele maapiirkondade huvidega kooskõla hindamine (rural proofing), mis võimaldaks uurida konkreetsete õiguslike või poliitiliste lahenduste mõju maapiirkondadele (nt seoses haridussüsteemide või riigihangetega).

2.   Taust

2.1   ELi maapiirkondades toimuvate muutuste tõttu on vältimatult vajalik analüüsida seda, millised on maapiirkondade arengusuundumused, millisel määral on nad võimelised oma tulevikku puudutavaid otsuseid langetama ning kui palju toetavad poliitika, õigusaktid ja avaliku sektori institutsioonid inimestevahelisi suhteid ja kasvavat vajadust koostöö järele.

2.2   Kodanikuühiskonna eri rolle arvestades võib tõdeda, et kodanikuühiskond lihtsustab inimeste elu ja täidab tühiku üksikisiku ja perekondade ning riigi vahel.

2.3   Euroopa integratsioon mõjutab maapiirkondade muutuste dünaamikat ning selle protsessi jälgimine kodanikuühiskonna aluspõhimõtete loomise seisukohast on komitee peamine ülesanne.

2.4   Kodanikuühiskonna arengut ELi liikmesriikide maapiirkondades mõjutavad majanduslikud muutused (kasvav konkurents turgudel), sotsiaalsed muutused (rahvastiku vähenemine maapiirkondades) ning keskkonnaalased muutused (kliimamuutused), mis on viimase paari kümnendi jooksul eriti märkimisväärsed olnud. Praegused arengud kattuvad majandusarengut mõjutavate kaugeleulatuvate ajalooliste muutustega.

2.5   Uute liikmesriikide maapiirkondades toimunud muutused on olnud iseäranis dramaatilised. Need muutused mõjutavad samaaegselt kõiki eluvaldkondi – mitte ainult majandust (sealhulgas pangandussektorit), vaid ka sotsiaalvaldkonda (tervishoiureformid, sotsiaalkindlustussüsteemid) ja õigusvaldkonda (kohalike omavalitsuste muutuv roll, valitsusväliseid organisatsioone käsitlevad õigusaktid, finants- ja maksueeskirjad jne).

2.6   Teatud juhtudel on maakogukonna traditsioonilisi jooni moonutanud suured põllumajandusettevõtted, mille endised töötajad esindavad mineviku pärandit.

2.7   Maapiirkondades elavatel inimestel, kes reeglina on vähem haritud ja kelle juurdepääs teabele on piiratum, on väga raske kiiresti muutuvas olukorras oma kohta leida.

2.8   15-liikmelises ELis on mõned neist muutustest leidnud aset pikema ajavahemiku vältel. Sellele vaatamata on ka neis riikides osutunud võimatuks vältida negatiivseid tagajärgi, mis muu hulgas on seotud ka põllumajandusliku tootmise kontsentreerumisega.

2.9   15-liikmelise ELi riigid väärtustavad uute liikmesriikidega võrreldes maapiirkondi palju enam. Uutes liikmesriikides kipub nii avalik arvamus kui ka meedia keskenduma peamiselt põllumajandusega seotud küsimustele.

Esimesed ametlikud valitsusvälised organisatsioonid loodi Ida- ja Kesk-Euroopa riikides maaelu arendamiseks juba 1980ndate lõpul. Võrreldes 15-liikmelise ELi riikide olukorraga seisavad sealsed valitsusvälised organisatsioonid endiselt vastamisi suurema hulga takistustega, mis tulenevad majandusarengu erinevusest, piiratud ligipääsust uutele tehnoloogiatele ja mitmesugustele rahastamisallikatele (sh erasektori rahastamisele), rääkimata õiguslikest tingimustest ja ametiasutuste suhtumisest – viimastel puuduvad kogemused ja neil on vähe usku sotsiaalsektoriga tehtavasse koostöösse.

2.10.1   Ametlikud andmed valitsusväliste organisatsioonide ja elanike suhtarvu kohta näitavad, et maapiirkondades on kogukonna osalus väiksem. Kui aga võtta arvesse mitteametlikke rühmi, naabrusvõrgustikke ja maapiirkondade elanike kaasatust nende kodukandiga seotud küsimustesse või teadmisi kohalike omavalitsuste algatuste kohta, siis ilmneb, et sedalaadi sotsiaalne kapital on maapiirkondades sageli märkimisväärsem kui suurtes linnades.

2.11   Selle sajandi algusest alates on maaeluorganisatsioonide areng Kesk- ja Ida-Euroopa riikides hoogustunud. Lisaks on nad hakanud üksteisega koostööd tegema ja asunud looma struktuure nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil. Paljudes riikides võeti eeskujuks Skandinaavia mudel, mille puhul tegutsevad kohalikud ühendused peaaegu igas maapiirkonnas. Teistes riikides on maapiirkondade valitsusvälised organisatsioonid sõlminud riiklikke kokkuleppeid ning loonud foorumeid koostöö ja kogemuste vahetamise edendamiseks ning maapiirkondade esindamiseks suhetes ametiasutustega. Sellelaadsed organisatsioonid uutes liikmesriikides on Skandinaavia organisatsioonide toetusel loonud võrgustiku PREPARE (Euroopa maapiirkondade partnerlused), mis võimaldab neil üksteist toetada ja oma tööd tõhustada.

3.   Euroopa Liit ja kodanikuühiskond maapiirkondades

3.1   Maaelupoliitikas keskenduti väga pikka aega ainult põllumajandusliku tootmisega seotud küsimustele ning tootmist käsitleti kogu Euroopa Liidus ühtselt. Seevastu näiteks maapiirkondade infrastruktuuriks tehtavate investeeringute poliitika töötati üldjuhul välja riiklikul tasandil. Alles 1980ndate lõpul hakkas laiemalt levima seisukoht, mille kohaselt maapiirkonnad on liiga erinevad, et rakendada kas Euroopa või riiklikul tasandil välja töötatud ühtseid poliitilisi meetmeid, ning et arengusihte ja võrdsete võimaluste tagamise eesmärki ei ole ilma maapiirkondade elanikkonna pühendumise ja kaasatuseta võimalik mõjusalt saavutada.

3.2   Viimastel aastatel välja töötatud maaelu arendamise kavad hõlmavad meetmeid ja lahendusi, mis vastavad teatud määral maapiirkondade kodanikuühiskonna vajadustele. Üks selline vahend on LEADERi programm, mille raames on valitsusvälistel organisatsioonidel kohalikes tegevusrühmades oluline roll (uuel programmiperioodil rakendatakse LEADERi programmi 40 %s ELi maapiirkondadest).

3.3   Valitsusvälised organisatsioonid võivad toetust saada ka muudest maaelu arendamise programmide meetmetest, näiteks maapiirkondades osutatavate teenuste valdkonnas. Samas on oluline leida igale riigile sobivad lahendused, mis võimaldavad organisatsioonidel osutada teenuseid ning luua avaliku ja sotsiaalsektori või avaliku ja erasektori partnerlusi, mis on avatud valitsusvälistele organisatsioonidele. Samuti on valitsusväliseid organisatsioone võimalik toetada riiklike maaeluvõrgustike kaudu.

3.4   LEADERi algatuse lähenemisviisi võib vastavalt iga liikmesriigi tingimustele ja vajadustele kohandada. Paljudes riikides on sellist lähenemist rakendatud ulatuslikumalt kui ainult LEADERi programmi raames, kasutades kohalike algatuste tõhusaks toetamiseks riiklikke ja piirkondlikke vahendeid (näiteks Iirimaal, Hispaanias ja Saksamaal).

Uued liikmesriigid näevad LEADERi algatust võimalusena tegevuse edendamiseks ja arenguressursside tõhusamaks kasutamiseks maapiirkondades. Äärmiselt oluline on, et nii ELi kui ka riiklikest allikatest toetataks eri algatusi kodanikuühiskonna tugevdamiseks maapiirkondades.

3.5.1   Ühenduse tegevuse toetamine maapiirkondade elanike ühistele kohalikele vajadustele vastamiseks on ELi poliitikas väga positiivne suundumus. Jõupingutused kodanikuühiskonna loomiseks (parimal juhul alt-üles lähenemisviisi alusel) seisavad vastamisi mitmete probleemidega, sealhulgas vajadusega ületada haldustõkked.

4.   Riiklik poliitika ja kodanikuühiskond maapiirkondades

4.1   Hetkel on käimas arutelu ühenduse põllumajanduspoliitika ja maapiirkondade poliitika üle. Arutelu tulemus mõjutab mitte ainult võimalikke muutusi käimasoleval eelarveperioodil maapiirkondadele eraldatud rahalistes vahendites, vaid ka tulevase poliitika suuniseid perioodiks 2013–2020 ja edaspidi. On äärmiselt oluline, et lisaks ekspertidele ja poliitikutele võetaks kõnealuses arutelus kuulda ka maakogukondade häält.

4.2   Uutel liikmesriikidel puudub kogemus, et tagada koostöö mitte ainult valitsuse ja kodanikuühiskonna vahel, vaid ka valitsuses eneses, eri ministeeriumide ja osakondade vahel. Sellest tulenevalt on maapiirkondi puudutavate otsuste kooskõlastamine tervishoiu, hariduse, sotsiaalabi, põllumajanduspoliitika või siis kitsamas tähenduses maaelu poliitika valdkonnas praktiliselt olematu.

4.3   Uute liikmesriikide jaoks on ELi vahendite kasutamise kavandamine eelarveperioodiks 2007–2013 alles teine sellelaadne ülesanne, mis – arvestades ametnike väheseid kogemusi ja valitsuste sagedasi muutusi – tähendab seda, et mitmeid ELi poliitika raames ette nähtud maaelu arendamise võimalusi ei kasutata täiel määral.

4.4   Ei tohiks unustada, et üks peamisi tingimusi majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks laienenud ELis on maa- ja linnapiirkondade vaheliste sidemete tugevdamine. Formaalsete, sageli kunstlike jaotuste loomine, näiteks seoses nõuetega säilitada „piirjooned” ELi eri fondidest (nt ERF ja EAFRD) pärinevate vahendite vahel, ja seda ajal, mil fondide vahenditele juurdepääsu tingimused muutuvad sageli ja otsustamismenetlused ei ole omavahel seotud, võib takistada üksteist täiendavate meetmete rakendamist ning suurendada lõhet maa- ja linnapiirkondade vahel.

4.5   Maapiirkondadele on peamiselt suunatud traditsioonilise põllumajandusliku tootmisega seotud meetmed või tüüpilised sotsiaalsed vahendid (töötushüvitised või elatustalude kohanemise toetus). Ehkki need meetmed on väga vajalikud (eriti riikides, kus vaesus esineb esmajoones maapiirkondades, näiteks Rumeenias ja Poolas), säilitavad need praeguse olukorra ja ei loo alust muutusteks. Endiselt napib instrumente, mis võimaldaksid maapiirkondade elanikel leida alternatiivseid sissetulekuallikaid. Töökohtade loomist maapiirkondades edendavad endiselt põllumajandusarenguga seotud asutused, kelle pakutavad programmid ei paku piisavalt toetust mittepõllumajanduslikele elukutsetele.

4.6   Antud kontekstis võiks olulist rolli mängida Lissaboni strateegia, kuna uuendustegevus ja konkurentsivõime on laiemas mõttes võimalikud ka maapiirkondades. Kahjuks seostatakse neid mõisteid liiga sageli uute tehnoloogiate ja suurtes linnades asuvate teaduskeskustega. Selle tulemusena jääb teostamata suur osa sotsiaalsest innovatsioonist ning pärandi, keskkonnaväärtuste ja kohalike traditsioonidega seotud innovatsioonist.

4.7   Paljudes, eriti aga uutes liikmesriikides käsitletakse riiklikus poliitikas uuendustegevust ja konkurentsivõimet liiga kitsas tähenduses (näiteks tingimused, millega kehtestatakse ettevõtetele ELi toetuse saamise eelduseks erakordselt kõrged alampiirid, mis võivad ulatuda miljonite eurodeni, ning mis välistavad maapiirkondades ja väikelinnades tegutsevad ettevõtjad).

4.8   Riikide poliitikute konservatiivsed ja omakasupüüdlikud hoiakud maakogukondade suhtes peegeldavad seda, et ametiasutustel napib eesmärgikindlust maakogukondade arenguks vajalike tingimuste loomiseks, neil puudub tulevikku suunatud maapiirkondade poliitika ning nad kardavad, et kui kodanikuühiskond saavutab tähtsama rolli, muudab see parteid vähem oluliseks. Kui riiklikud ametiasutused võtavad omaks sellise poliitika, ootavad paljud maakogukonnad tõuget muutusteks Euroopa Liidult.

4.9   Sellegipoolest on riiklike institutsioonide ja ühiskonna dialoogi jaoks tingimuste loomine just riiklike ametiasutuste ülesanne, kes peavad samas looma avatuse ja läbipaistvuse kultuuri. Sellele lisab olulisust veel asjaolu, et maapiirkondade elanikest suhteliselt vähesed (nt 17 % Poolas) leiavad, et demokraatial on kogukonna elus oluline koht.

5.   Kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskond maapiirkondades

5.1   Maapiirkondades on kohalikel omavalitsustel kodanikuühiskonna algatuste toetamisel ja selle esindajatega koostöö tegemisel võtmeroll. Kohalikud omavalitsused peaksid toimima maapiirkondade arengu katalüsaatoritena ning edendama maapiirkondade ühistegevust.

5.2   Maaeluorganisatsioonide ja kohalike omavalitsuste koostöö on tihti vaevaline. Suhted maapiirkondade kohalike omavalitsuste ning kogukondlike organisatsioonide ja nende juhtide vahel on keerulised kõigis liikmesriikides, ehkki probleemi ulatus võib olla erinev. Paljudes riikides on täheldatud häid tavasid, mis tekitavad usaldust ning peegeldavad uusi arenguid ja võimalusi.

5.3   Usalduse puudumine kodanikuühiskonna esindajate ja kohalike omavalitsuste vahel on tõsine probleem just uutes liikmesriikides. Kui kohalikke omavalitsusi kiputakse nägema kogukonna algatuste takistajana, siis kohalikud ametiasutused suhtuvad kogukonnaliidrite üha aktiivsemasse tegevusse nende piirkonnas kui teatud laadi konkurentsi, mis omavalitsuste positsiooni ohustab. Kodanikuühiskonna organisatsioonidesse, kes otsivad oma algatustega seoses kohaliku omavalitsuse tuge või partnerlust, suhtutakse kahtluse ja pahameelega.

5.4   Usalduse puudumisest tekkinud takistuste ületamiseks on võimalik ellu viia projekte ja tuua esile selliste piirkondade (kogukondade) selgeid eeliseid, kus kohalikud omavalitsused teevad kodanikuühiskonna organisatsioonide juhtidega tihedat koostööd.

5.5   Maapiirkondades tehakse jõupingutusi (näiteks koolituste kaudu), et arendada kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide positiivseid suhteid ja nendevahelist teabevahetust. Samas on probleemi lahendamiseks pikemas perspektiivis vaja rakendada ka hariduslikke meetmed.

6.   Kodanikuühiskonna arengu takistused maapiirkondades

6.1   Lisaks nimetatud probleemidele, mis iseloomustavad peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa riike, mõjutavad paljud probleemid maapiirkondi kogu Euroopa Liidus, näiteks:

—	takistused teadmistele juurdepääsul ja vajadus tagada maakogukondades eri tüüpi hariduse pakkumine;

—	piiratum juurdepääs teabele ja vähem oskusi selle kasutamiseks;

—	ettevõtlusoskuste puudumine, raskused üleminekul põllumajanduslikult tegevuselt maapiirkonna äritegevusele;

—	soolise võrdõiguslikkuse puudumine (1);

—	piirkondlikud demograafilised probleemid, mis väljenduvad kas nais- või meespartnerite puudumises maamajapidamistes; mõnedes piirkondades ka rahvastiku vähenemine maapiirkondades;

—	linnadega võrreldes madalama kvaliteediga sotsiaalne infrastruktuur;

—	bürokraatlikud piirangud ja valitsusasutuste vähene toetus.

7.   Kodanikuühiskonna arengu võimalused maapiirkondades

7.1   Kodanikuühiskonna tegevuse laiendamiseks maapiirkondades on võimalik parandada otsustusprotsessi nii riiklikul tasandil (kaasates kodanikuühiskonna maaelupoliitika ühisesse väljatöötamisse – selle asemel, et ametnike poolt koostatud valmislahenduste osas kodanikuühiskonnaga pelgalt konsulteerida) kui ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil (kaasates kogukonnad nende otsuste tegemisse, mis puudutavad arenguvahendite eraldamist konkreetsetele projektidele).

7.2   Arenguinstrumentide kohandamine vastavalt konkreetsete maapiirkondade suutlikkusele ja vajadustele eeldab alt-üles lähenemisviisi veelgi ulatuslikumat kasutamist. See tähendab, et antud lähenemisviisi ei peaks kasutama mitte ainult maapiirkondade arenguprogrammide raames ellu viidavate konkreetsete meetmete puhul, vaid ka osana struktuurifondidest rahastamisest ja riiklikust poliitikast.

7.3   Maapiirkondade põhilisi probleeme on võimalik lahendada avaliku, era- ja valitsusvälise sektori partnerluse kaudu. Kui kohaliku partnerluse alusel toimival kogukonnal võimaldatakse otsustada (või vähemalt osaleda otsustamises) rahaliste vahendite kasutamise üle, et luua töökohti, rakendada töötuid või vältida sotsiaalset tõrjutust, siis võib see suurendada kohalike elanike vastutustunnet kodukandis toimuva üle ja valmisolekut osaleda kohaliku kogukonna tegevuses.

7.4   Rohkem tuleks tähelepanu pöörata teadussektori ja maaeluorganisatsioonide vaheliste sidemete loomisele. Samuti tasuks määratleda eri riikide kõnealuse valdkonna head tavad ja neid edendada.

7.5   Haridusel on maapiirkondade kodanikuühiskonna arengus kandev roll. Maapiirkondade haridussüsteemide muutus peaks lihtsustama maapiirkondade elanike algatuste toetamist, kui nad on otsustanud tulevaste põlvkondade haridusvõimaluste tagamiseks kohaliku kooli luua. See tähendab ühiskondlikku aktiivsust, mis eeldab ametiasutuste koostööd. Samuti tasub levitada mõnedes ELi riikides kasutusel olevaid täiskasvanuhariduse häid tavasid (nt rahvaülikoolid).

7.6   Just ühises tegevuses osalemine tugevdab kogukonda. Viimastel aastatel on ilmnenud, et need kogukonnad, kes oma liikmete kaasatuse abil on suutnud saada üle „halvatusest” ja inertsusest, on valmis jagama oma kogemusi vähem edasijõudnud kogukondadega (2).

7.7   Lisaks tuleks rohkem tähelepanu pöörata maaeluorganisatsioonide juurdepääsule rahastamisele. Teoorias pakuvad rahastamisvõimalusi nii ELi kui ka riiklikud või rahvusvahelised rahastamisallikad. Hiljutised uurimused näitavad aga, et väikesed valitsusvälised organisatsioonid (ja just sellised on üldjuhul maapiirkondades tegutsevad organisatsioonid) kasutavad praegu kättesaadavaid rahastamisallikaid väga vähe.

7.8   Seetõttu tuleks luua tingimused, millega tagatakse valitsusväliste organisatsioonide stabiilne ja paindlik rahastamine, sealhulgas nende toimimise rahastamine (institutsionaalne toetus vastandina projektipõhisele rahastamisele), ning määratleda meetmed, mille abil hõlbustada maapiirkondade organisatsioonide juurdepääsu kõnealustele rahastamisallikatele, võttes näiteks vahendusorganisatsioonide kaudu kasutusele ümberjaotamise süsteemi (regranting) (nagu LEADERi algatuse puhul, ent laiemas ulatuses).

7.9   Sedalaadi lahendused võimaldaksid samas lühendada rahaliste vahendite eraldamise otsustusprotsessi, mis on väikeste ja kohaliku tähtsusega projektide puhul üks põhiprobleeme.

7.10   Maapiirkondade kodanikuühiskonna aktiviseerimine võib kaasa aidata mitmete poliitikavaldkondade (haridus-, tervishoiu-, sotsiaal-, keskkonnapoliitika jne) paremale kooskõlastamisele juba seetõttu, et erinevalt avaliku sektori ametiasutustest on valitsusvälistel organisatsioonidel tavaks luua koostöövõrgustikke ja nad on selles vallas kogenumad.

7.11   Sellegipoolest võiks kaaluda maapiirkondade huvidega kooskõla hindamise (rural proofing) süsteemi juurutamist laiemas ulatuses, nagu seda on tehtud mõnedes liikmesriikides. Kõnealune süsteem hõlmaks analüüsi, kuidas konkreetsed õiguslikud lahendused (mis ei ole otseselt seotud maapiirkondade, vaid näiteks hariduse ja riigihangete valdkonnaga) maapiirkondade olukorda mõjutavad. Lisaks on äärmiselt oluline tagada, et sellises hindamises osaleksid kodanikuühiskonna organisatsioonid.

7.12   Samuti tuleks kaaluda institutsionaalseid lahendusi, mis aitaksid tugevdada maapiirkondade potentsiaali. Ei ole vist kahtlust, et sellised lahendused (institutsionaalne tugi, abi organisatsioonilise suutlikkuse arendamisel ning avaliku ja sotsiaalsektori partnerluste edendamine) oleksid kasulikud riikidele, kes valmistuvad praegu ELiga ühinemiseks.

7.13   Oluline on rakendada eri instrumente, mis tagaksid maakogukondadele parema juurdepääsu teabele. Need instrumendid peaksid võtma arvesse iga riigi konkreetset olukorda (näiteks meedia ja kohalike omavalitsuste kaasamine, teabepunktide loomine) ja internetiühenduse kättesaadavust. Lisaks valitsusvälistele organisatsioonidele võiksid teabe levitamise protsessis olulist rolli mängida ka koolid, põllumajandusorganisatsioonid ja ametiühingud.

7.14   Samal ajal tuleks astuda samme, et lihtsustada kogemuste vahetamist uute liikmesriikide ja kandidaatriikide vahel.

7.15   Samuti oleks kasulik määratleda mehhanismid, mis soodustaksid tihedamat koostööd linna- ja maaeluorganisatsioonide vahel, töötades muu hulgas välja asjakohased eeskirjad ELi fondide kasutamiseks. See tähendaks aga sektoripõhisest mõtlemisest loobumist ja eri fondide vahel rangete piiride tõmbamise vähendamist.

7.16   Käimasolev arutelu maapiirkondade tuleviku üle võib aidata tõsta ka linnaelanike teadlikkust maaeluga seotud küsimustest. Viimastel aastatel on läbi viidud mitmeid huvitavaid katseprojekte (nt Euroopa kodanike foorumi raames (3)). Nende projektide abil on suudetud viia asjaomane arutelu laiema üldsuseni, kes varem nende küsimuste vastu huvi ei tundnud. Maaelu- ja linnaorganisatsioonid võiksid ühiselt kaasa lüüa teadlikkuse suurendamisele suunatud projektides.

---

(1)  EMSK on maapiirkondade naiste probleeme käsitlenud arvamuses EÜT C 204, 18.7.2000, lk 29.

(2)  Seda võib näha mitte ainult konkreetsete riikide siseselt (näiteks Poolas, kus riikliku partnerluste võrgustiku (Krajowa Sieć Grup Partnerskich) raames juhendavad ja toetavad arenenumad rühmad vähem kogenud rühmi), vaid ka riikide vahel (näiteks on Poola maaeluorganisatsioonid abistanud Ukrainat, Slovakkia organisatsioonid Serbiat ja Ungari organisatsioonid Albaaniat). Sedalaadi tegevus eeldab aga institutsionaalset tuge ja heade tavade ulatuslikumat edendamist.

(3)  www.citizenspanel.eu

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/43

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Transpordi ja energeetika tervikvaldkonna arengu sotsiaalsed tagajärjed”

(2009/C 175/08)

17. jaanuaril 2008. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Transpordi ja energeetika tervikvaldkonna arengu sotsiaalsed mõjud”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2008. Raportöör oli Laure BATUT.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 107, vastu hääletas 29, erapooletuks jäi 15 komitee liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Järeldused

1.1.1   Konkurentsivõime, majandusarengu, heaolu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks elulise tähtsusega omavahel lahutamatult seotud tervikvaldkonna moodustuvad transport ja energeetika on sattunud kolmekordse – majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase – surve alla, mida iseloomustavad Euroopa energiapakkumise vähesus ja ühendusevälise pakkumise ebastabiilsus, mis põhjustavad hinnakõikumisi ja võivad aastateks hinnad kõrgel hoida.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates oleks kasulik edendada valdkonnaülest ja tulevikku suunatud arutelu selle üle, kuivõrd möödapääsmatult vajalikud on Euroopa kodanike jaoks kõnealused kaks teineteisest sõltuvat valdkonda ja milline mõju on sellel kodanike elustiilile, eriti ebasoodsate tingimuste korral. Samas tuleks ka arutleda võimalike meetmete üle, mida Euroopa Liit võiks seoses kõnealuse tervikvaldkonnaga igal ajal rakendada, et võtta endisest paremini arvesse kodanike heaolu.

1.1.2   Euroopa sotsiaalmudeli säilitamine sõltub osaliselt transpordi ja energeetika tervikvaldkonnast, mille hindade tõus pika aja jooksul mõjutab nii üksikisikuid, ettevõtteid, palgatöötajaid, tööjõu liikuvust kui ka tööturgu üldiselt. Transpordi ja energeetika tervikvaldkond on muutunud eluaseme, tööhõive ja palgataseme järel neljandaks tõrjutust põhjustavaks faktoriks. Kui osal kodanikest puudub juurdepääs transpordile ja energiale, on nad ka e-ühiskonnast kõrvale tõrjutud. Lissaboni strateegia edu on kaalul kolmest aspektist: sotsiaalne, majanduslik ja keskkonnaalane.

1.1.3   Turg ja hinnad – tarbijate makstavate hindade kujunemisel mängivad rolli faktorid nagu liberaliseerimine, euro kurss, finantsturu olukord, maksustamine, taastuvate energiaallikate hinnad, kliimamuutuste vastane võitlus, välised mõjud jne. Turg ei suuda üksi kõike reguleerida. Tuleks asuda välja töötama erinevaid instrumente, mis võimaldaksid kodanike laiemat kaasamist ning kulude ja hindade senisest õiglasemat jaotamist.

1.2   Soovitused

1.2.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et sotsiaalses mõttes oleks hinnatõusu perioodil kasulik, kui mõned tarbijarühmad eristaksid ELi õhutusel transpordi- ja energiatarbimise„tingimata vajalikku”osa – mida saaks vajaduse korral rahaliselt toetada – ja„valikulist”osa; nimetatud mõistete sisu määratletaks dialoogi abil.

1.2.2   Struktuurifondidele võiks usaldada energiaalase solidaarsuse ja kodanike liikuvuse tagamise rolli.

1.2.3   Riiklike vahendite jaotumine teadus- ja arendustegevuse vahel peab olema ELi tasandil tasakaalustatud, et tagada kliimakaitse ja ühenduse energeetilise sõltumatuse võimalikult kõrge tase.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib jätkuvat tegevust selle nimel, et teadus areneks tasemele, mis tooks kaasa olulisi ja kiireid edusamme uute energiaallikate ja nende kasutamise osas; selleks on vaja pidevaid jõupingutusi, millest ei tohi loobuda ka hindade langedes, nagu see juhtus esimese naftakriisi ajal.

1.2.4   Riigiabi määramise õiguslik raamistik peab tagama, et riiklikke abifonde käsitletaks teadustööd puudutavat konkurentsi reguleerivates õigusaktides süstemaatiliselt eranditena, garanteerides turvalise investeerimiskeskkonna, mis soodustaks uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ning töökohtade loomist ja säilitamist.

1.2.5   Riskijagamisrahastu (1) laiendamine innovatiivsetele VKE-dele aitaks kaasa nende konkurentsivõime arendamisele, soodustades konkreetsete parenduste käivitamist transpordi ja energeetika valdkonnas.

1.2.6   EGFi  (2) kohaldamisala ja juurdepääsukriteeriumide laiendamine aitaks piirata kliimamuutuste vastaste meetmete negatiivset mõju töötajatele.

1.2.7   Et säilitada Euroopa majanduse konkurentsivõime samaaegselt sotsiaalse ühtekuuluvusega, pooldab komitee järgmiseid meetmeid:

—	ühise tööstuspoliitika üldplaani väljatöötamine, mis hõlmaks säästva arengu alaseid teadusuuringuid ja eri transpordiliikide edukat kombineerimist (3);

—	energiapoliitika, mis põhineks liikmesriikide solidaarsusel ja oleks seotud kliimakaitsega;

—

uurimuste läbiviimine selliste üleeuroopaliste energiaalaste üldhuviteenuste otstarbekuse ja võimalikkuse kohta, mis oleksid suunatud kodanikele ja hõlmaksid ühist lähenemist hindadele, kütuseaktsiisile, finantssektori ohutusstandarditele, majandusarengule ja kliimakaitsele; seeläbi paraneks liikmesriikides avalikkusele osutatavate energia- ja transpordialaste teenuste olukord, (4) mis peavad üheaegselt arvestama õigusaktide, omavalitsusüksuste tegevuse, kodanike põhiõiguste ja tööhõivega;

—	arvuliselt määratletud eesmärgid ning niihästi kvantitatiivsed kui kvalitatiivsed mõõtmisvahendid, mis võimaldaksid hinnata tootmisvõrgustike ja jaotusvõrgustike eraldamise tõhusust ja selle mõju hindadele;

—	tarbijauuringud, milles vaadeldaks kütuseaktsiisi ühtlustamist ELis – kusjuures tulemusi levitataks laialdaselt – ja pärast sobivate näitajate väljatöötamist ka „tingimata vajaliku” transpordi mõju keskkonnale;

—	tegeliku dialoogi alustamine tulevaste „kliimakavade” osas, et vältida konkurentsi moonutamist ja sotsiaalset dumpingut.

1.2.8   Lisaks peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettevõtete tasandil vajalikuks, et ELi ettevõtted ja asutused

—	soodustaks sotsiaalse dialoogi ja läbirääkimiste alustamist kärpimist mittevõimaldavate transpordi- ja energiakulude üle, käsitledes neid miinimumpalga ühe osana;

—	toetaks ettevõtte või asutuse säästva liikuvuse kava kokkuleppimist;

—	ning loodaks EMAS-ile sarnanev ettevõtete sertifitseerimissüsteem;

—

hindaks kasu, mis tuleneks ettevõtte või asutuse energia- ja transporditarbimise ametlikult kinnitatud vähendamisest, kusjuures vastavad kriteeriumid määratletaks samuti dialoogi kaudu; nimetatud kasu hinnataks vastavalt ettevõtte ja töötajate vahel kokkulepitud tingimustele toimuva jaotumise seisukohalt;

—	viiks läbi kvalitatiivsed uuringud töötajate tervisliku seisundi kohta seoses transpordi ja energiaallikate nendepoolse kasutamisega, eesmärgiks ennetavate meetmete väljatöötamine.

1.2.9   Ühenduse tasandil peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajalikuks avada kodanikega dialoog järgmistes küsimustes:

—	kultuuriline mõõde ja inimlik väljakutse, mille kohaselt tuleb ELi territooriumil tagada kõigile taskukohase hinnaga juurdepääs transpordile ja energiale, et aidata kaasa kodanike heaolule ja liidu mitmekesisuse mõistmisele;

—	transpordi- ja energiaressursside säästva kasutamise põhimõtete propageerimise edendamine kodanikuõpetuses algkoolist alates;

—	ulatuslike küsitluste abil uuritav kodanike üldine tervislik seisund seoses transpordi ja energiaallikate nendepoolse kasutamisega, eesmärgiks ennetavate meetmete väljatöötamine.

—

Komitee arvates võiks EL kehtestada käibemaksumärgistele sarnaneva standardiseeritud märgistussüsteemi (tegemist ei ole märgisega), mille eesmärk oleks teadvustada kõigile kodanikele transpordi, energia ja keskkonnaga seotud väljakutseid, lisades iga toote etiketile tootmisel põhjustatud süsinikdioksiidi heitkogusest teavitava rea„APCO2 – Added Production of CO2 ”;

—

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ülemaailmsetel kaubandusläbirääkimistel võiks seejärel kasutada eurooplaste väljatöötatud standardisüsteemi ning tulemused võiks lisada olemasolevatesse kaubandusdokumentidesse Edifacti (5) mudeli järgi. Kodanikuühiskond teostaks sellise tegevuse üle iga-aastast kontrolli, nagu seda teeb ÜRO raames tegutsev Euroopa Majanduskomisjon (UN-ECE), mis annab Edifacti olukorrast igal aastal aru Ühinenud Rahvaste Majandus- ja Sotsiaalnõukogule (UN-ECOSOC) (6). Sellest võiks ühendus kasu saada ülemaailmsel tasandil.

2.   ELi võimalikud tegevussuunad

2.1   Diplomaatia

2.1.1   ELi energeetiline sõltumatus, majandusareng, eurooplaste elustandardi säilitamine ning sotsiaalne ja keskkonnaalane jätkusuutlikkus on seotud liikmesriikide varustusvõimekusega.

2.2   Turud

2.2.1   Transpordi- ja energiaalane nõudlus ning kasvuhoonegaaside tootmine suurenevad. Energia ning võrgustike osas on Euroopa turud endiselt killustunud, kuigi võib täheldada liikumist integreerumise suunas (2006. aastal ühendati Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi turud, millega tõenäoliselt liitub 2009. aastal ka Saksamaa, Euroopa hetketuru (7) (spot market) loomine, uuritakse ühendamisi). Liberaliseerimise kasuks tehtud valik võib eraldatud võrgustike (gaas, elekter) tingimuses siiski tekitada ohte nagu ühenduseväliselt rahastatud ostud (riiklikud investeerimisfondid), võimetus kriise ühiselt hallatavate reservidega lahendada ning kontrollimatu hinnapoliitika, mis mõjub tarbijale katastroofiliselt. Tuumaenergia jääb ELi jaoks küsimuseks, mida ei saa ignoreerida: teistsugune käitumine oleks vastutustundetu.

2.2.2   Võimalus asukohta muuta tähendab võimalust töötada, võimalust reisida ning teisi eurooplasi ja kogu Euroopat tundma õppida. See võimalus kahaneb, kui energiahinnad on liiga kõrged ning kui nad rängalt mõjutavad üksikisikuid ja äriühinguid, tööhõivet ja majandustegevust.

2.2.3   Turu edasise killustumise vältimiseks on vajalik tagada energiaallikate kombineerimine ja Euroopa-sisene solidaarsus. Et tagada ühiskonnas üheaegselt nii liikuvus kui ka kaasamine, on vaja sidusaid õigusakte ja nende järgimist tagavaid reguleerivaid asutusi. Kodanikuühiskond võib siin silmade avajana tegutseda.

2.3   Hindade moodustamine

2.3.1   Tarbijate makstavate lõpphindade moodustamist mõjutavad tegurid:

—	liberaliseerimine: kõik väljakuulutatud hinnaalandused pole tarbijateni jõudnud;

—

hindade vaheline vastastikmõju: hindadel on vastastikune mõju, energiahinnad mõjutavad transpordihindu ja naftahinnad mõjutavad gaasihindu ning kõik koos määravad müügipoliitika. Energiatootjad ja –tarnijad ajavad hinnad kõrgele, lõikavad sellest võimalikult suurt kasu ning langetavad hindu poole võrra siis, kui maksevõimet napib;

—

rahakurss: euro tugev kurss dollari suhtes peaks hinnatõusu pidurdama, kuid enne kriisi puhkemist andsid väga suur nõudlus ja kõrged hinnad Eurorühma riikides rohkem tunda, kuna asjaomastes riikides kehtivad kõrged kütuseaktsiisi määrad, (8) ning kriisi jätkudes vähendab euro langenud kurss dollari suhtes tootmishinna languse mõju;

—

finantsturgude olukord: 2008. aasta lõpul puhkenud kriisi põhjustatud likviidsusprobleemide tulemusel on langenud nafta hind, kuna müüjad kohanesid müüjate võimalustega, et vältida liiga suuri kaotusi; ent lõpptarbija poolt kriisi algul makstud kütuse hinna tasemele ei ole hinnalangus suurt mõju avaldanud, kuigi kriisi majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed hakkasid tasapisi tunda andma;

—	maksupoliitika: energia maksustamine on kõrge ja erineb liikmesriigiti, maksupoliitikatuleks üle vaadata ning tegelikkuses üleeuroopaliselt ühtlustada;

—	taastuvate energiaallikate turg: nende energiaallikate alghind vähenes tänu üldisele energiahinna tõusule, kuid keskmise tarbija jaoks on tulu raske märgata; vastupidi, kulude vähenemine võib nõrgendada taastuvate energiaallikate positsiooni;

—	mõju avaldavad välised tegurid nagu põhimõte „saastaja maksab”, või need võiks mõju avaldada nagu tõelise konkurentsi avamine naftatoodete tarnijate vahel või ühtlustatud hinnaga müüdav Euroopa diislikütus.

2.3.2   Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomitee leiab, et EL peaks solidaarsust edendama, arendades välja säästvat arengut käsitlevatel teadusuuringutel ning transpordiliikide edukal kombineerimisel põhineva ühise tööstuspoliitika juhtkava ning väärtustades õigusaktide kaudu Euroopa poliitilist stabiilsust. Sellise poliitika väljatöötamisel oleks kasulik tõsiselt uurida võrgu- ja jaotustegevuse või käitamise eraldamise mõju hindadele.

2.4   Rahastamine

2.4.1   Riiklik tasand

Siin tuleb vaid rõhutada mõningaid sotsiaalsete tagajärgedega seotud aspekte (9). Riiklike vahendite kasutamise osas tuleks ELi tasandil hoolikalt tasakaalustada lühiajaliste eesmärkidega tegevuste ning teadusuuringute mõju kliimakaitsele, liidu energeetilisele sõltumatusele ja kodanike heaolule. Ühenduse eelarvete kasutamata ülejäägid tuleks süstemaatiliselt suunata teadusuuringuid ja arendustegevust toetavatele abifondidele. Riigiabi määramise õiguslik raamistik võiks tagada, et riiklikke abifonde käsitletaks teadustööd puudutavat konkurentsi reguleerivates õigusaktides eranditena, garanteerides turvalise investeerimiskeskkonna, mis edendaks uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ning töökohtade loomist ja säilitamist. Tuleks toetada VKE-de jõudmist 2000. aastal Lissabonis määratletud kasulikule arengutasemele, säilitada ja arendada tööhõivet ning hoida alal nende uuendusvõimet.

2.4.2   Tarbijate tasand

ELi käsutuses on võimsad meetmed (struktuurifondid, regionaalpoliitika). Maailma eksperdid pidasid enne kriisi puhkemist esmaste energiaallikate hinnatõusu jätkuvaks. Euroopa Komisjon võiks uurida võimalust rakendada ühenduse solidaarsust hindade uue tõusu korral selleks, et vähendada energiaalast vaesust ja vältida nii mõju ELi SKP-le, ning majanduslanguse puhul (hindade langus, millega kaasneb tarbimise vähenemine muu hulgas ostujõu languse tõttu) selleks, et toetada nõudlust.

Energia ja transpordi tervikvaldkonna arengu üks sotsiaalseid tagajärgi on, et energia hinnatõus– kui see toimub – on võtmas kõiki pantvangideks, samal ajal kui globaliseerumisest ja majanduse finantstegevusele keskendumisest tulenev, kriisi põhjustanud välissurve mõjutab majapidamiste palku ja ostuvõimet ning ELis valitseb tööpuudus. Ent olulises osas sõltuvad hinnad kaudsetest maksudest, mis ei ole progresseeruvad.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates oleks sotsiaalses mõttes kasulik, kui üleeuroopaliselt eristataks läbisõidetud kilomeetrite ning tarbitud kütuseliitrite ja energia kilovattide puhul „tingimata vajalikku” osa ja „valikulist” osa; nimetatud mõistete sisu ja asjaomased tarbijarühmad määratletaks dialoogi abil. Ühtlasi võiks vähimkindlustatud kodanike jaoks luua abisüsteeme tingimata vajalike, kärpimist mittevõimaldavate kulude katmiseks.

Komitee arvates tuleks uurida, kas on võimalik luua üleeuroopalised energiaalased üldhuviteenused, mida võiks rakendada ühise energiapoliitika huvides. Ühtne hinnapoliitika muudaks selle parameetri vahendiks, mille abil säilitada majandusareng ning kaitsta samal ajal kulude õiglasema jaotumise abil kliimat ning tarbijate huvisid.

2.5   Maksupoliitika

2.5.1   Maksupoliitika mõjutab hindade moodustamist (maksustamise viimaseks näiteks on keskkonnakleeps). Liikmesriigid on säilitanud maksupoliitika osas teatava tegevusvabaduse. Ühtsem turupoliitika aitaks ELil maksupoliitikas valitsev olukord üle vaadata ja suurendaks tarbijast kodaniku jaoks läbipaistvust.

2.5.2   Riiklik naftatoodete tarbimismaks on ELi määratletud aktsiisimaks ja põhineb mahul, käibemaks aga põhineb väärtusel; käibemaks, nagu igasugune kaudne maks, on ebaõiglane, kuna selle sissenõudmisel ei arvestata tegeliku maksevõimega: kõige raskemas seisukorras olevad sotsiaalmajanduslikud rühmad kannavad kõige suuremat kahju. Sellegipoolest on liikmesriikide kodanikud maksustamise osas ebavõrdsel positsioonil. Seda tuleks uurida ning uurimistulemused tarbijatele teatavaks teha, et selgitada välja vastastikuse lähenemise seisukohast parim süsteem. Nn Euroopa diislikütusel oleks kohene läbipaistvust suurendav mõju (10).

2.6   Teadusuuringud

2.6.1   Produktiivsete investeeringute taasalustamine peab saavutama taseme, mis toob kaasa olulisi ja kiireid edusamme, milleta ei ole võimalik säilitada energeetilist sõltumatust, ühenduse juhtpositsiooni kliimamuutuse vastase võitluse osas ega eurooplaste elatustaset või Euroopa tulevikku. Tasuta menetlus Euroopa patendi väljastamiseks taastuvate energiaallikatega ning mittesaastavate ja ökonoomsete transpordiliikidega seotud leiutistele vähendaks avastuse ning turuletoomise vahelist ajaperioodi. Selline poliitika ei oleks vastuolus Lissaboni lepingu artikli 194 lõike 1 punktiga c. Põhjendatud riskide võtmine on vältimatu. EIP seab nüüdsest investeerimistingimuseks energiatõhususe miinimumstandardit määraga 20 %. See võib soodustada uuenduste väljatöötamist (11) ning seda võimalust tuleks pakkuda paljudele ettevõtetele.

Riskijagamisrahastu kasutamise võimaluse pakkumine VKE-dele (vt punkt 1.2.5) võiks suurendada uuenduste rakendamist kogu kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Ühiselt kasutatavate sõiduautode (car-sharing) algatused arenevad, ent sõltuvad jätkuvalt kohalike toetuste tasemest, nagu nt St Brieuc’i ja Rennes’i omavalitsusüksustes (12). Siiski parandavad sellised algatused liikuvust, vähendavad süsinikdioksiidi heitkoguseid, hoiavad aega kokku ning võivad toimida sotsiaalsete projektidena ja pakkuda vähimkindlustatud kodanikele võimaluse kasutada kõnealust transpordiliiki, sest selle kasutustasu on madal.

2.7   Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused

2.7.1   Transport ja energia hoiavad alal piirkondlikku elu ning võimaldavad kohalikku arengut (vt TGV kiirrongiliinide avamise mõju Prantsusmaa piirkondadele). Ent ühest kohast teise liikumine, mis oli traditsiooniliselt majandusarengut ning linna- ja maaplaneerimist soodustavaid tegureid, muutub pidurdavaks teguriks kõrgete energiakulude tingimustes.

2.7.2   Kui EL võtab vastu arvuliselt sõnastatud eesmärkidega energia- ning kliimapoliitika, on selleks vaja mõõtmisvahendeid. Oleks huvitav mõõta kvalitatiivseid aspekte ELis ühtlustatud viisil ning vajaduste hindamiseks tundub üks sobivaimaid tasandeid olevat energia- ja transpordivaldkonna territoriaalne mõõde. Kohalikul tasandil võimaldab suundumuste täpne tundmine ressursside paremat haldamist.

2.7.3   Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad abi ELi regionaalpoliitika kaudu. Antava abi jagunemine võiks olla näitaja, mille abil uurida kodanike heaolu transpordi- ja energiavaldkonnas. Transpordi ja energeetika tervikvaldkonna areng võib avaldada mõju majanduse tervetele osadele ja põhjustada tõsiseid tagajärgi, kui selle negatiivne areng puudutab sellist sektorit nagu kalandust, milles kasum väheneb hindade tõustes.

2.7.4   Eri majandustegevuste jagunemine ning elukohavahetuste korraldamine linnades  (13) mõjutavad igapäevaseid töölkäimisega seotud sõite. Ümberkorraldatud struktuurifondidest võiks toetada kohalike elanike töölevõtmist nõudvat siduvat sätet (antud piirkondade elanikele reserveeritaks teatud protsent töökohtadest ja kohalikke elanikke tööle võtvatele ettevõtetele kehtestataks maksuvabastused). Sotsiaalset kaasatust suurendavad või vähendavad tööhõivega, eluasemega, võrdsete võimalustega ja seega palgaga ning neljanda faktorina transpordiga seotud tegurid.

Lahendusi, mis takistavad ühiskonna nende kulude kohandamist, millel oleksid negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed, võidakse otsida eeskätt, seades uued prioriteedid linnapoliitilistes meetmetes eluaseme, tööhõive ja liikuvuse valdkonnas ja kooskõlastades need meetmed uuesti.

Õiguslikult kindlustatud riiklikus ja üleeuroopalises raamistikus võiks asjaomased tegevused jaotada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste, ettevõtete ning majapidamiste vahel.

2.8   Avalikud teenused

2.8.1   Energiaturul valitsev olukord on pigem oligopoolne kui täielikult konkurentsile allutatud. Võrgustikule juurdepääsemise tagajärjed ja hinnapoliitika mõjuvad kodanikele negatiivselt (nt mittetasuvaks tunnistatud väikejaamade ja bussivõrgustike sulgemine, tarbimishindade ja energiahinna tõus jne). Avalikud teenused peavad üheaegselt arvestama õigusaktide, omavalitsusüksuste tegevuse, kodanike põhiõiguste ja tööhõivega.

Ühiskonna ülesanne on tasakaalustada arengu ja sellest kodanikes tekkiva ebakindlustunde mõju. Kohalikud omavalitsused peavad suutma oma territooriumil aktiivselt tegutseda, et leevendada majanduslike ja finantskriiside tagajärgi. Nad seisavad esiliinil silmitsi transpordi ja energeetika tervikvaldkonna arenguga ning otsivad vastavaid lahendusi.

On vaja uusi haldusvahendeid kõigil tegutsemistasandil, st kohalikul, piirkondlikul, liikmesriikide ja ühenduse tasandil. ELi programme tuleb senisest paremini tutvustada ja neid peaks saama kasutada rohkem katseprojektide jaoks.

2.8.2   Töökohtade jaotumine tööturupiirkondades paraneks, kui see oleks seotud linnatranspordi korraldusega. Kohalike tööhõiveametite roll on väga oluline; need ametid peaksid arvestama energia ning transpordi valdkonda puudutavaid uusi väljakutseid.

2.8.3   Eri piirkondade omavaheline võrgustamine sõltub poliitilistest valikutest ja investeeringutest. Hindade moodustamise reguleerimine võimaldab tagada neile teenustele taskukohase hinnaga juurdepääs ning kaasata vähemkindlustatud kodanikke. Transporti on muutunud selle hädavajalikkuse, kalliduse ning mõnikord ka nappuse tõttu eluaseme, tööhõive ja palgataseme järel neljandaks tõrjutust põhjustavaks faktoriks. Lisaks nõuab sotsiaalne vastutustunne transpordile seotud kohustuste (energia- ja kliimapakett) tagajärgedega tegelemist. Majanduslikku tulemuslikkust võib saavutada rakendades liikuvuspoliitikas süstemaatilist lähenemisviisi, kasutades rohkem kui kahte transpordiliiki kombineerivaid väga häid liiklusühendusi, korraldades geograafilised ja ajalised nišid (14) nii, et need oleksid tõhusad ja konkurentsivõimelised, ning tehniliste ja sotsiaaluuringute abil, et saavutada kulude vähendamise kaudu ressursside maksimaalne ärakasutamine. See nõuab poliitilist tahet ja eri osalejate aktiivset kaasamist.

2.9   Tervis

Transpordi ja energeetika tervikvaldkonnas toimuvad arengud on tajutavad ka kodanike tervises. See õigustab meetmete võtmist, et tasakaalustada kooskõlas energia- ja kliimapaketiga varem tehtud otsuseid. Sellele vihjati juba komisjoni esitatud transpordipoliitika valges raamatus.

2.9.1   Transpordivahendite igapäevane ja korduv kasutamine kodu ja töökoha vaheliste pikkade vahemaade läbimiseks põhjustab terviseprobleeme: raskused jätkata samal töökohal, stress, asteenia, täiskasvanute haigused nagu allergiad ning lihaskonna ja luustiku probleemid ning lastehaigused nagu allergiad ja bronhiliit. Terviseprobleemid avaldavad mõju sotsiaalsüsteemidele.

Mittetaastuvate energiaallikate kasutamine põhjustab õhu, magevee ja merevee, pinnase ja sellest kasvavate toitainete koostise muutumist jne. Samuti tuleb arutada tuumaenergia uut kasutuselevõttu ning sellega kaasnevaid potentsiaalseid ohte, samuti kodanike harimist tuumaenergia osas, mis on vajalik, kuna tuumaenergiat tootvate liikmesriikide nõudlus kõnealuse energialiigi järele suureneb ning nende jaamad vananevad.

2.10   Tööhõive

2.10.1   Majanduskasv, tööhõive (Lissaboni strateegia) ja säästev areng on transpordi ja energia kõrge hinna ning finantskriisi tagajärgede tõttu raskendatud. Arvesse tuleb võtta Lissaboni strateegia sotsiaalse mõõtmega seotud sotsiaalseid ja tööhõivealaseid küsimusi. Liberaliseerimine on juba oluliselt mõjutanud gaasi- ja elektrisektori töötajaid.

2.10.2   Ühenduse järjest suurenev kontroll ELi kliimapoliitika üle eeldab, et makromajanduslikul tasandil käivitatakse tõeline sotsiaaldialoog, milles arutletakse Euroopa tulevaste „kliimakavade” üle, et vältida konkurentsi moonutamist ja sotsiaalset dumpingut. Euroopa Komisjon võiks sotsiaalpartnereid aidata mehhanismi abil, mis võimaldaks neil transpordi ja energeetika tervikvaldkonnaga seotud uuest kliimapoliitikast tingitud majanduslikke ja sotsiaalseid muudatusi „prognoosida, ennetada ja vajadusel nendega kaasa minna”.

2.10.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et rakenduslikele teadusuuringutele eraldatud vahendeid tuleb oluliselt suurendada, et uuenduslike tehnoloogiate areng võimaldaks suurendada töökohtade arvu, eriti VKE-des ning väga väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes.

2.10.4   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab EGFi (Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond) kohaldamisala laiendamist, et piirata kliimamuutuse vastaste meetmete negatiivset mõju töötajatele. Komitee leiab, et fondiga tuleks hõlmata kõik raskustes või vaesusriskis olevaid või tõrjutud elanike rühmi ning et tuleks üle vaadata EGFi toimimismehhanismid, alustada tuleks seejuures fondi juurdepääsukriteeriumide laiendamisest.

2.10.5   Komitee arvates mõjutavad vältimatud kulud üha rohkem vähemkindlustatud inimrühmi ja ohustavad nende integreerimist e-ühiskonda, mis on töökohata jäämise ja sotsiaalse tõrjutuse üks lisategureid. EL peab tagama, et hinnatõus oleks kodanike jaoks taskukohane, tugevdades samal ajal oma energiaalast julgeolekut.

2.11   Ettevõttesisene sotsiaaldialoog

2.11.1   Transpordi ja energeetika tervikvaldkonda puudutavad arengud mõjutavad ettevõtlust mikromajanduslikul tasandil ning sotsiaalses dialoogis tuleb sellega arvestada.

—	Sotsiaalse dialoogi osapooled võiksid huvituda personali ja juhtivtöötajate koolitamisest, et tutvustada mittesaastavate energiaallikate ja transpordiliikide majanduslikku tõhusust ja keskkonnasäästlikkust.

—	Läbirääkimistega võiks kaasneda kohustus leppida ettevõtte või asutuse jaoks kokku säästva liikuvuse kava.

—	Tööandja võiks vastavalt sotsiaaldialoogiga määratletud kriteeriumidele kaaluda, kas töötajate transpordikulusid ei võiks lugeda miinimumpalga osaks.

—	Sotsiaaldialoogi abil oleks võimalik määratleda ettevõtete sertifitseerimissüsteemi loomise tingimused (15).

—	Samuti tuleks läbi rääkida, kuidas jagada kasu, mis saadakse töö tegemisel energia- ja transporditarbimise vähendamisest ja mida hinnatakse samuti sotsiaaldialoogi käigus määratletavate kriteeriumide alusel.

Siin on ettevõttesisesel sotsiaaldialoogil ohtralt tegutsemisruumi.

2.12   Kultuur ja haridus

2.12.1   Transpordil ja energeetikal on juba pikka aega kultuuriline mõõde, mille nende valdkondade demokratiseerumine suurele hulgale kodanikele kätte tõi. Seda mõõdet, mis on tänaseks muutunud Euroopa projekti vältimatuks koostisosaks, tuleb säilitada, kuna see on inimlikuks väljakutseks, mis võimaldab Euroopa mitmekesisuse mõistmist ja praktiseerimist.

2.12.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et praegused arengud pakuvad võimalust edendada alates koolieast kodanikuõpetust, mis aitaks teisi eurooplasi paremini tunda ning võimaldaks paremini kasutada transpordi- ja energiaressursse. Komitee pooldab ka kodanikualgatuste alast koolitust, võttes seejuures arvesse puuete, vanaduse või tõrjutuse tõttu kõige vähem kindlustatud elanike rühmade vajadusi. Sellise koolitusega võiks kaasneda ka seda täiendav terviseõpetus (16).

2.13   Organiseeritud kodanikuühiskonna tegevus

2.13.1   Üksikisiku tasand

Igal kodanikul on kohustus ise teavet hankida ja õigus nii institutsioonidest kui muudest struktuuridest, näiteks reguleerivatest ametiasutustest tulevate otsuste läbipaistvusele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et siin on vaja laiemat teavituskampaaniat.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab komisjoni 5. juuli 2007. aasta ettepanekule avaldatud toetust, (17) millega pooldati energiatarbijate õiguste harta vastuvõtmist, kuna „ainuüksi turumehhanismidega ei ole võimalik tarbijate huvide kaitset täielikult tagada” (harta punktid 1.2 ja 1.8).

2.13.2   Üldine tasand

Energiapoliitika väljakutsetele vastamine nõuab ühiskonna mobiliseerimist, mis eeldab kodanike kaasamist ja nende vabatahtlikku tegevust.

Selleks teeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepaneku, mis võib suurendada kodanike ja tarbijate teadlikkust: kanda süsinikdioksiidi tootmismäärad kõigi toodete etikettidele.

Kuigi kodanikel on võimalus vastutustundlikke valikuid teha, pole need valikud selgelt nähtavad. Poliitika kujundamise kaks täiendavat tasandit aitaksid EL-il tegutseda, säilitades oma ettevõtete konkurentsivõimet:

—	makromajanduslik tasand, millele osutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. veebruari 2008. aasta arvamus (18);

—

mikromajanduslik tasand, kus on võimalik anda valikuvõimalus tarbijatele juhul, kui ettevõtted märgivad EMAS-ile sarnaneva standardiseeritud sertifitseerimissüsteemi alusel väärtusahela igal etapil iga toote, kauba või teenuse etiketile toodetud süsinikdioksiidi määra. Osalisi sellealaseid eksperimente viiakse praegu läbi Suurbritannias ning väljaspool ELi näiteks Kanadas Vancouveris.

See märgistussüsteem oleks sarnane käibemaksumärgitustega ning suurendaks kõigi kodanike teadlikkust tarbitava toote või teenuse osas. Märgistus „ APC Added Production of CO2 ” (toode või teenus põhjustas süsinikdioksiidi tekke) ilmuks kõigile arvepidamisega seotud dokumentidele, olgu supermarketi hinnakirjale või töötasu kviitungile, kõigi toodete ja teenuste puhul. See võimaldaks kõigil ELi elanikel lähtuda hindamisel objektiivsetest alustest.

Süsinikdioksiidi tootmisega kaasnevate kulude tasu ei oleks antud märgistusega seotud. Hädavajalik on kõigi kodanike teadlikkuse tõstmine lihtsa meetodi abil ning kõigis sektorites.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ülemaailmsete kaubandusläbirääkimiste pooled võiksid kõnealuse Euroopa tava üle võtta. Tulemused kantaks juba kehtivatesse kaubandusdokumentidesse, lähtudes Edifacti mudelist, millega kaasneb kodanikuühiskonna iga-aastane kontroll: nii annab Euroopa Majanduskomisjon Edifacti olukorrast igal aastal aru Ühinenud Rahvaste Majandus- ja Sotsiaalnõukogule.

Euroopa Liidul on teadlikkuse suurendamise osas edumaa, kuna ta on teadlik vajadusest käsitleda kolme peatükki „Transport – Energia – Keskkond” ühe ja sama poliitika valdkondadena. Seda võiks globaalsel tasandil ära kasutada.

---

(1)  Riskijagamisrahastu: EIP poolt 5. juunil 2007 Euroopa teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks ellu kutsutud koostöökokkulepe, mille rahastamise vahendite kogumaht on 10 miljardit eurot.

(2)  EGF: European Globalisation Adjustment Fund (Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond).

(3)  „Transpordiliikide kombineerimine ehk intermodaalsus: eri transpordiliikide eraldi ja koos tõhus kasutamine”, 2006. aasta juunis avaldatud Euroopa Komisjoni transpordipoliitika valge raamatu vahehindamine.

(4)  Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 73 – „Toetused ei ole vastuolus käesoleva lepinguga, kui need vastavad transpordi koordineerimise vajadusele või kujutavad endast avalike teenuste hulka kuuluvate teatud kohustuste täitmise kulude katmist.” Vt samuti nõukogu 4. juuni 1970. aasta määrust (EMÜ) nr 1107/70 toetuste andmise kohta raudtee-, maantee- ja siseveetranspordile (EÜT L 130, 15.6.1970, lk 1–3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007 määrust (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70.

(5)  Edifact: ÜRO reeglid elektroonilise andmevahetuse kohta juhtimises, kaubanduses ja transpordis. Nende reeglitega määratletakse nii süntaksireeglid kui ka andmeelemendid. Riiklikud ja sektoriaalsed standardiseerimisorganid kohandavad Edifacti nii, et arvesse võetakse iga tegevusega seotud vajadusi.

(6)  56 liikmega Euroopa Majanduskomisjon on üks Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC), Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele vastava ÜRO organi viiest piirkondlikust komisjonist. Sinna kuuluvad lisaks Euroopa riikidele Ameerika Ühendriigid, Kanada, Iisrael ja Kesk-Aasia vabariigid.

(7)  „Hetketurg” tegeleb valuutaga, intressidega või toormaterjalidega, ning tehingud viiakse lõpule eriti kiiresti – kas järgmisel päeval või vähem kui ühe päeva jooksul.

(8)  Saksamaa Föderaalse Statistikaameti (DESTATIS) andmeil põhjustas energiahind ühe aasta jooksul tootmishindade tõusu 3,8 %. Sama ajavahemiku jooksul suurenesid kõik hinnad 7 %, naftasaadused kallinesid 19 % ning elekter ligi 10 %. Kui energia välja arvata, ei tõusnud hinnad rohkem kui 2,7 % aastas. (allikas: Journal Les ECHOS, Prantsusmaa, 21.-22. märts 2008)

(9)  Vt muu hulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. jaanuari 2004. aasta arvamus „Transpordi infrastruktuuri ettevalmistamine tuleviku tarbeks”, raportöör: Karin Allewelt (CESE 93/2004), ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. märtsi 2008. aasta arvamus „Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunas”, raportöör: Marian Krzaklewski(ELT C 204, 9.8.2008, lk 25).

(10)  Kütuse maksustamine täiendab transpordiinfrastruktuuri kasutamise eest makstavaid tasusid, et integreerida väliskulud reisijate makstavatesse hindadesse. Maksustamine võimaldab muu hulgas integreerida väliskulude see osa, mis on seotud kasvuhoonegaasi heitkogustega. Ajal, mil maanteetranspordi sektor avatakse täielikult vabale konkurentsile, tundub kütuse ühtlustatud maksustamise puudumine ikka veel takistavat siseturu tõrgeteta toimimist. Valge raamat „Transpordipoliitika 2010. aastani”, Euroopa Komisjon, 2001.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. veebruari 2008. aasta arvamus „Rangemate keskkonna- ja energiapoliitiliste nõudmiste võimalik positiivne ja negatiivne mõju Euroopa tööstuse konkurentsivõimele”, raportöör Gerd Wolf (ELT C 162, 25.6.2008, lk 72).

(12)  Prantsusmaal Bretagne’i piirkonnas asuva Saint-Brieuc’i linna näidet käsitleti käesoleva arvamuse väljatöötamisega tegeleva uurimisrühma korraldatud arutelul.

(13)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Transport linna- ja suurlinnapiirkondades”, raportöör: Lutz Ribbe (CESE ELT C 168, 20.7.2007, lk 77).

(14)  (Prantsusmaal Bretagne’is asuvas Saint-Brieuc’i omavalitsusüksuses 6. oktoobril toimunud arutelu: selliste „virtuaalsete” ühistranspordiliinide loomine, mis aktiveeruvad teatavatel marsruutidel vastavalt vajadusele. Aktiveerumine toimub arvutipõhises liikluskeskuses, mis võimaldab kohalikele kasutajatele transpordiliikide integreeritud haldamist. Keskusest saab ka teavet teiste võrkude kohta (ITS, arukad liiklussüsteemid).)

(15)  Samalaadsed sertifitseerimissüsteemid kui EMAS (ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis, 1995. aasta määrus, mida muudeti 2002. ja 2004. aastal, määrus (EÜ) nr 761/2001), milles osalemine on vabatahtlik.

(16)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Rasvumine Euroopas – kodanikuühiskonna partnerite ülesanded ja vastutus”, raportöör: Madi Sharma (CESE ELT C 24, 31.1.2006, lk 63.

(17)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. jaanuari 2008. aasta arvamus „Euroopa energiatarbijate õiguste harta”, raportöör: Edgardo Maria Iozia (ELT C 151, 17.6.2008, lk 27).

(18)  Ülal viidatud komitee arvamus, mille koostas Gerd Wolf.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/50

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Euroopa lennundus – praegune olukord ja väljavaated”

(2009/C 175/09)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmisel teemal:

„Euroopa lennundus – praegune olukord ja väljavaated”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 18. novembril 2008. Raportöör oli Marius Eugen OPRAN, kaasraportöör oli Patrick BAUDOUIN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 110, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 5.

EESSÕNA

Käesolev arvamus käsitleb Euroopa lennundustööstuse sektorit, mis teenindab jäigatiivaliste õhusõidukite reisijate ja kauba tsiviiltranspordi turgu. Kõik muud juhtumid (sõjalennundus, helikopterid, hooldus jms) on sellest arvamusest sõnaselgelt välja jäetud.

Esimene osa. Järeldused ja soovitused

Eesmärk – säilitada Euroopa tsiviillennundustootja juhtpositsioon maailmas jäigatiivaliste õhusõidukite alal: teha kindlaks ohud, määratleda prioriteedid ja ettepanekud edukaks strateegiaks aastatel 2008–2012.

Raportist „STAR 21” nähtus, et tööstus on mänginud üha suuremat rolli partnerluse arendamisel teadusringkondadega (ülikoolid, kõrgkoolid, riiklikud laborid jne). Lennundussektor on „sulatusahi”, kuhu on koondunud põhilised oskused ja tehnoloogia, samuti peamine tõukejõud innovatsiooniks. Lennundustööstus rajaneb tsiviil- ja kaitsesektoril, mis on üksteisest sõltuvad ja põhinevad tipptehnoloogia rakendamisel.

1.1   Nii tsiviil- kui ka sõjalennunduse tööstusel on määrav roll tugeva tööstusliku aluse loomises, tehnoloogia arengus ja majanduskasvus. See on ka toetuspunkt, millele maailma mastaabis tugineda ja mis võimaldab mõjutada majanduslikke ja poliitilisi otsuseid.

1.2   Lennundustööstus annab panuse ka kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade loomisesse Euroopas ja sektori töötasud on muude majandusharudega võrreldes suhteliselt kõrgemad.

1.3   Kokkuvõttes on Lissaboni strateegia (2000) ja Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumise (2002) (1) järeldused aktuaalsemad kui kunagi varem.

Komitee hinnangul on olemas viis põhitegurit, mis kujutavad endast tõelist ohtu Euroopa lennundustööstusele juhul, kui poliitiliste ja tööstuslike otsuste tegijad neid arvesse ei võta.

2.1   Lennukite arenduskulude hüppeline kasv ning tootjate suutmatus uute mudelite väljaarendamist Euroopa tööstusstrateegia raames ise täies mahus rahastada toovad kaasa finantsriski ülemineku seadmete tarnijatele ja alltöövõtjatele, investeeringute tasuvuse üha pikemaks ajaks edasilükkumise ning seadmete tarnijate ja alltöövõtjate kasvavad võlad ja üha suurema ebakindluse.

2.2   USA dollar on olnud nõrk alates 2005. aastast kuni praeguse globaalse kriisi puhkemiseni ning see nähtus on nüüd viinud dollarikursi juhusliku kõikumiseni, mida iseloomustab üldine kasvutendents euro suhtes, millele ei ole mingitki majanduslikku põhjendust. See toob kaasa

—	Euroopa tööstuse konkurentsivõime languse (2);

—	kestvad jõupingutused püsikulude (palgafond) minimeerimiseks;

—	stiimuli suunata tegevus ümber dollaritsooni;

—	alltöövõtjate arvu vähenemise Euroopas;

—	julgustuse partnerluste loomiseks teiste piirkondadega väljaspool Euroopat.

2.3   Nn papabuumi efekt (prantsuse keeles tuntud kui „papy boom”), mis saavutab oma haripunkti 2015. aastal, (3) põhjustab paljude kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade kaotuse (pool Euroopa lennutranspordi sektori töötajatest läheb pensionile enne 2015. aastat), mis võib kaasa tuua strateegiliste oskuste lõpliku kaotuse.

2.4   Konkurentsi suurenemine ning uute väga jõuliste osalejate esilekerkimine piirkondliku lennunduse sektoris (India ja Brasiilia) õhutab tööstust kulusid vähendama, et parandada oma konkurentsivõimet ja kasumilikkust, samuti sõlmima partnerlussuhteid selliste esilekerkivate riikidega nagu Hiina ja seda hoolimata riskidest, mis tulenevad tehnosiirdest ja uute turgude vallutamiseks rajatud kohalikest tootmisettevõtetest. Sedalaadi konkurents põhjustab ka tootjate keskendumist oma klientide põhitegevusele.

2.5   Nafta praegune madal hinnatase ei tohiks varjata jätkuvat ebakindlust hinnataseme arengu suhtes lühemas ja keskpikas perspektiivis ülemaailmse majanduskriisi tingimustes, mille sügavust ja kestust ei suudeta veel määratleda. Nimetatud faktorid mõjutavad nõudlust, nõrgendavad lennufirmade olukorda ja sunnivad lennukitootjaid mõtlema lennukite kasutamiskulude vähendamise viisidele, eelkõige alternatiivsete kütuste ja vastavate tehnoloogiate abil.

3.   Komitee leiab, et sektori peamised väljakutsed on säilitada konkurentsivõime, olla kasulik kodanikele ja pöörata rohkem tähelepanu rahvusvahelisele mõõtmele.

Sellega seoses esitab komitee mitu soovitust ja kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rõhutama lennundustööstuse esmajärgulist rolli ELis ning samuti selle olulisust kodanikele, kuna see avaldab omakorda mõju paljudele Euroopa tööstusharudele.

Tehnoloogia arengu, majanduskasvu ja koostöö vallas tuleks luua uus raamistik, mis ärgitaks ELi eri liikmesriikide ettevõtteid tõhusamalt koos töötama, et määratleda ja ellu viia oma tööstuslikud prioriteedid. See tugevdab konkurentsivõimet ja aitab paremini reageerida turukõikumistele. Vaja on kiiresti kehtestada uued kvaliteedi- ja tõhususnõuded, muutes teadus- ja arendustegevuse rahastamise maksimaalselt efektiivseks.

4.1.1   Kooskõlastamist Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kaitseagentuuri vahel tuleb tugevdada, et edendada uute hübriidtehnoloogiate arendamist, mis toovad ühtaegu kasu nii sõja- kui ka tsiviillennundusele. Samuti tuleb tagada, et Euroopa Komisjon ja Euroopa Kaitseagentuur kontrollivad nii tsiviil- kui ka sõjalennunduses kasutatavate tehnoloogiate edasist levitamist.

4.1.2   Projekti CLEAN SKY JTI kiireks ja põhjalikuks elluviimiseks tuleb toetada tööstusettevõtjaid, võttes eelkõige arvesse seadmete tarnijate sektori VKEde arengut tarnevõrgus. See on ühelt pool vajalik ELi keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks ja teisalt selleks, et võimaldada tööstusel etendada olulist rolli uue põlvkonna lennuliikluse juhtimissüsteemi (SESAR) väljatöötamises eesmärgiga toetada algatust „Ühtne Euroopa taevas” (Single European Sky – SES) (4).

4.2   Komitee teeb ettepaneku edendada tunnustatud lennundustraditsiooniga ELi liikmesriikide otsest aktiivset osalemist selliste Euroopa alltöövõtjate võrgustiku ülesehitamises, kes on võimelised pakkuma tõhusat tuge lennukitootjatele (Airbus, Saab, Alenia, ATR jt). Nende riikide oskusi tuleb hoida ja suurendada, keskendudes eelkõige uutele tehnoloogiatele.

4.3   Euroopa piirkondliku lennunduse sektor on märgatavalt taastumas tänu ATR lennukitele (5) ja nende kütusesäästlikkusele. Lennundusturg areneb ka RJ-tüüpi lennukite suunas (Regional Jets) (6). Komitee rõhutab vajadust toetada ettevõtjaid, kes on arendanud selliseid uuenduslikke tööstusstrateegiaid nagu Open Innovation. Praegusel hetkel on parimaks näiteks ilmselt SuperJet International.

4.4   Komitee peab väga oluliseks, et liikmesriigid vähendaksid alltöövõtjate praegust sõltuvust peatöövõtjatest (abi turgude mitmekesistamiseks ja rahvusvahelistumiseks) ning koostaksid pea- ja alltöövõtjate vastastikuste pikaajaliste kohustuste harta.

4.5   Komitee on veendunud, et kiiresti on vaja toetada alltöövõtjate innovatsioonistrateegiate arendamist, et nad saaksid kestvalt pakkuda uusi kõrgema lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, ning hõlbustada samal ajal nende koostööd kriitilise massi saavutamiseks.

4.6   Vaatamata ELi ja Ameerika Ühendriikide vaidlustele WTOs soovitab komitee komisjonil ja liikmesriikidel mõelda rahastamismenetlusele, mis suudaks tagada tootmisprotsessi järjepidevuse. Kõnealune menetlus võiks olla sektori alltöövõtjate ühendatud laenude vormis. Samuti võiks see olla kas tagastatavatel avanssidel põhineva laenutagatise või Euroopa Investeerimispangaga sõlmitavate soodusintressiga laenude vormis. Asjakohane oleks kavandada mehhanismid vahetuskursside kõikumisest tingitud riskide ja muude rahaliste riskide tasakaalustamiseks.

4.7   Lisaks tööstuslikule aspektile leiab komitee, et tööhõive arengut ja muutusi on vaja ette arvestada, luues juhtimissüsteemi töökohtade ja oskuste prognoosimiseks kõigil tasanditel (kutseala, Euroopa institutsioonid, riiklikud või piirkondlikud asutused). Lennunduserialade seirekeskuste loomine peab võimaldama koostöös akadeemiliste asutustega kindlaks teha, millised on tulevikuerialad ja koolitusvajadused.

4.8   Komitee rõhutab, kui tähtis on luua majanduse järelevalvevahendid, et jälgida ettevõtete tulemuste arengut ja määratleda riskid võimalikult varakult. Ühelt poolt peavad need vahendid olema innovaatilised koolituse mõistes ning teisalt tugevdama sidemeid teadustegevuse, ülikoolide ja tööstuse vahel, et valmistada nii noori kui ka töötajaid paremini ette tulevikuerialadeks ja silmapiiril terendavateks tehnoloogilisteks muutusteks.

4.9   Konkurentsivõime keskuste suhtluse areng ELi püstitatud keskkonna- ja tehnoloogiaalaste eesmärkide saavutamiseks peab viima võrgustiku loomisele, tuues kaasa ülesannete ja Euroopa vahendite parema jaotumise, mis omakorda aitaks vältida Euroopa piirkondade omavahelist konkurentsi ja suurendaks nende koostoimet.

4.10   ELi rahaline panus peaks jääma konkurentsivõime keskuste raamesse. Keskused loodi selleks, et EL jääks tipptehnoloogia esirinda ja tal oleks konkurentsivõimeline, uuenduslik ja kõrge keskkonnakvaliteedi (HQE) nõuetele vastav tööstus. Näiteks liitmaterjalide kasutamine nende vastupidavuse ja kerguse pärast ei tohi viia selleni, et ignoreeritakse seda, kas neid on võimalik või mitte ümber töödelda või hävitada.

4.11   Komitee rõhutab, kui oluline on kiiresti vastu võtta meetmete pakett, mille eesmärk on:

—	muuta lennutransport ökoloogilisemaks;

—	tagada reisijate rahulolu ja ohutus;

—	vähendada lennutranspordi sektori CO2 heitkoguseid (kooskõlas ELi poliitikaga süsinikdioksiidi heitkoguste üldiseks vähendamiseks Euroopas), mürasaastet ja kütusetarbimist;

—	luua kontseptsioonid, mis hõlbustavad vanade seadmete käitlemist (ringlussevõetavate materjalide kasutamine jne).

4.12   Komitee on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peavad väga kiiresti reageerima vajadusele strateegilise lennunduspoliitika järele. See hõlmaks konkreetsete meetmete rakendamist ELi ja lennundustraditsiooniga riikide tasandil, et eelseisvaid muutusi paremini ennetada ning nende mõju ühiskonnale miinimumini viia. Komisjon ja liikmesriigid peaksid soodustama sotsiaalse dialoogi komitee loomist Euroopa lennundussektoris, nagu on soovitanud sotsiaalpartnerid.

Teine osa. Motivatsioon

5.   Kontekst ja taust

5.1   2007. aastal ennustasid analüütikud, et 20 aastaga suureneb lennuliiklus rohkem kui kaks korda, kasvades aastas keskmiselt 6 % võrra (2025. aastaks prognoositakse 5 miljardit reisijat, samal ajal kui 2006. aastal oli neid umbes 2 miljardit). Liikluse eeldatava kasvuga toimetulekuks on uute lennukite (üle 90-kohalised) esialgsed tellimused järgneva 20 aasta kohta optimistlikud ja jäävad vahemikku 22 600-st (allikas: Airbus) 23 600 (allikas: Boeing) lennukini.

5.2   Lennutranspordi kasvav liberaliseerimine, nõudmise plahvatuslik kasv tärkava majandusega riikides (Aasia ja Vaikse ookeani piirkond ning Lähis-Ida) ja lennufirmade finantsolukorra paranemine 2007. aastal peaksid seda protsessi toetama.

27. septembril 2007 volitas EMSK täiskogu tööstuse muutuste nõuandekomisjoni (CCMI) koostama omaalgatusliku arvamuse Euroopa lennundustööstuse tuleviku kohta (jättes välja sõjalennunduse, helikopterite, hoolduse jms sektorid).

5.3.1   Komitee otsustas käesoleva arvamuse koostada seetõttu, et lennundussektor on ülioluline kogu Euroopa tööstusele tänu oma suurele osakaalule tootmises, ekspordis, tööhõives ning investeeringutes uurimis- ja arendustegevusse. Lisaks on kõnealune sektor paljude teiste sektorite liikumapanev jõud (allhanked ja järgtööstused, nt lennukite hooldus) ning tervete piirkondade elavdaja. Samuti on oluline see, et lennundussektor on Euroopa lisaväärtuse lipulaev ning tõestus selle kohta, et Euroopa Liit suudab tänu ühendatud jõupingutustele püsida globaalses konkurentsis, eelkõige Ameerika Ühendriikidega.

5.3.2   CCMI omandas arvamuse „Väärtus- ja tarneahela areng Euroopa ja globaalses kontekstis” (7) koostamise käigus kasuliku kogemuse, et jätkata väga kompleksse lennundussektori analüüsi.

Lisaks ähvardavad kasvu uued ohud, mis võivad kaasa tuua uusi probleeme.

5.4.1   Lennukitootjate tugev sõltuvus tärkavatest turgudest võib viia selleni, et Aasia (mitte ainult Hiina ja India) kasvu ootamatu aeglustumine avaldab vahetut ja väga hukutavat mõju kogu sektorile.

5.4.2   Peatöövõtjate ja seadmete tarnijate suhete põhjalik muutumine ning peatöövõtjate poolt läbiviidavad pidevad ümberkorraldused on sektori tasakaalust välja viinud. Hetkel on raske hinnata 1. astme seadmete tarnijate finantsriski suurenemise tagajärgi, kuna seadmete tarnijad on riskide jagamise lepingute raames peatöövõtjate surve all.

5.4.3   Nii riiklikul kui ka ELi tasandil on uute tehnoloogiate rahastamine ebapiisav. Samuti oleks kasulik eraldada vahendeid ettevõtlusstrateegia ja innovatsioonistrateegia põhjalikuks uurimiseks.

5.4.4   Komposiitmaterjalide kasutamise suunas liikumine on muutnud vajalikuks ahela täieliku ümberkorraldamise (Airbusi tehaste müük jne) veel enne, kui see tehnoloogia on ennast piisavalt tõestanud. Näiteks kasutatakse hulgaliselt komposiitmaterjali lennukis B787, mille kohta on tellimusi üle 800, samas kui lennuk ei ole veel kvalifitseeritud.

5.4.5   Ajavahemikul 2000–2007 tõusis euro väärtus Ameerika dollari suhtes 48 % võrra (66 % võrra, kui võtta arvesse keskmist kurssi 2008. aasta esimese kaheksa kuu jooksul). Kui see praeguseks peatunud nähtus peaks kestma või isegi süvenema, võib see sundida Airbusi kasutusele võtma uusi säästukavasid (Airbusi esimees on mitu korda märkinud, et dollari odavnemine 10 sendi võrra maksab lennukitootjale 1 miljard eurot), mis võib kaasa tuua dramaatilisi tagajärgi alltöövõtjate võrgustikule, kellest paljudel ei ole võimalik kursimuutustest tekkivaid kahjusid korvata, nii et see mitmekordistab ümberpaigutusi, millel oleksid katastroofilised sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed.

5.4.6   A380, A400M ja samuti B787 tehnilised tagasilöögid ning nende otsesed tagajärjed näitavad piisavalt ilmekalt, kui raske on tootjatel uute lennukite kasvava keerukusega toime tulla.

5.4.7   Praeguse rahvusvahelise kriisi mõju ei ole hetkel võimalik täpselt prognoosida. Vähemalt lühiajaliselt võib naftahindade langemine olla lennuettevõtjatele kasulik. Siiski mõjutab kriis negatiivselt rahvusvahelist turismi ja vähendab sellest tulenevalt nõudlust reisisektoris.

5.5   Vaatamata lennutranspordi võimalikele arengutele ja praegusele kasvule on sektori praegusel ja tulevasel ümberkorraldamisel Euroopas reaalne majanduslik ja sotsiaalne mõju ning Euroopa lennutranspordi sektoris valitseb tõsine deindustrialiseerimise kasvu oht.

5.6   Deindustrialiseerimine võib kaasa tuua selliseid olulisi riske nagu põhioskuste hääbumine, Euroopa liidripositsiooni kaotamine maailmas tulenevalt võimetusest teha uute võtmetehnoloogiate arendamisse vajalikke investeeringuid, suure hulga alltöövõtjate kadumine Euroopa tarnevõrgust ja massiline töökohtade kaotus.

6.   ELi lennundustööstuse peamised eesmärgid ja väljakutsed

6.1   Komitee leiab, et lennundussektori võtmeküsimused on konkurentsivõime säilitamine ja sektori maine parandamine avalikkuse silmis.

6.2   Uutel ettevõtetel on raske lennundustööstuse sektorisse siseneda ja esiplaanile tõusmine on muutunud võimatuks. Maailmas on ainult kaks üle 100-kohaliste lennukite tootjat – Airbus ja Boeing. Hääbuvaid või täielikult kaduvaid tehnoloogiaid, oskuseid ja infrastruktuure on äärmiselt raske uuesti taastada.

Seepärast peab Euroopa hoolt kandma, et lennundustraditsiooniga riigid:

6.3.1   säilitaksid ja suurendaksid oma oskusi, keskendudes eelkõige kõrgtehnoloogiale, ning osaleksid sellise Euroopa alltöövõtjate võrgustiku ülesehitamises, mis suudab tõhusalt toetada niisuguseid suuri peatöövõtjaid nagu Airbus, SAAB, ATR jt;

6.3.2   etendaksid üha suuremat rolli partnerlussuhete arendamises teadusringkondadega (ülikoolid, kõrgkoolid, riiklikud laborid jne) alusuuringute valdkonnas.

6.4   Euroopa ei saa ignoreerida otseseid seoseid militaar- ja tsiviiluuringute vahel Ameerika Ühendriikides. Isegi kui programmi B787 puhul ilmneb mõningane viivitus, siis Boeing on saanud rahalist toetust NASAlt ja DARPAlt, et teha üleminekul komposiitstruktuuridele tehnoloogiline hüpe. Seepärast on komitee seisukohal, et Euroopa Kaitseagentuuri ja komisjoni tegevuse kooskõlastamist tuleb parandada, et edendada uute kaheotstarbeliste (tsiviil- ja sõjalennundus) tehnoloogiate arendamist lennundustööstuses.

6.5   Lennundustööstus ei tohi eirata määrust REACH (EÜ 1907/2006), mille Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid vastu 18. detsembril 2006 ning mis jõustus 1. juunil 2007. Algselt eeldati, et määrusega nõutakse umbes 30 000 aine ohutusŧe hindamist, Euroopa turule lubamist ning võimalikku keelustamist, kui tegemist on suurte kogustega. Kuid viimastel nädalatel on teatatud kõigi 100 000 olemasoleva aine eelregistreerimisest. See suurendab tarnehäirete ohtu eelkõige seoses kompleks- ja komposiitmaterjalides kasutatavate ainete hindamisega. Seega peaks EL toetama konkurentsivõime keskustes tegutsevaid ja rohkesti komposiitmaterjale kasutavaid ettevõtteid üksikute koostisainete ohtude hindamisel. Komisjon ja liikmesriigid saavad sel viisil aidata Euroopa lennutranspordi tööstusel saavutada keskkonnaalaseid eesmärke.

6.6   EL on võtnud kohustuse vähendada CO2 heitkoguseid, mürasaastet ja kütusetarbimist (soodustades seejuures biokütuste kasutamist). Seega peaks komisjon looma tööstusele (kaasa arvatud VKEdele) ühise tehnoloogiaalgatuse Clean Sky kiireks ja harmooniliseks rakendamiseks vajaliku raamistiku.

Lühilendude valdkonnas peab Euroopa aegsasti koostama teadus- ja arendustegevuse kava, milles käsitletakse vastavat tüüpi lennukeid, et hõlbustada A320 asendamist NSR-iga, (8) aidates Euroopa tööstusel mitte korrata A350-ga tehtud viga. Seda on tarvis teha viivitamatult, sest üle 100-kohaliste ühe vahekäiguga lennukite osas võib ette näha tööstusmaastiku põhjalikku muutust.

6.7.1   Järgneva kümne aasta jooksul oleme tõenäoliselt tunnistajaks kahe tootja, Boeingu ja Airbusi ülemvõimu lõpule selles strateegilises turusegmendis, mis annab umbes 65 % (umbes 19 160 lennukit) 2027. aastaks ehitatavast 29 400 uuest lennukist, (9) kuid ainult 40 % väärtusest. See on märk kasvavast konkurentsist ja suurest survest antud tüüpi lennuki hinnale.

6.7.2   Ajavahemikuks 2015–2020 tegutsevad turul tõenäoliselt uued tulijad, näiteks hiljuti ühinenud Avic 1 + 2 (Hiina), Suhhoi (Venemaa) ning isegi Bombardier (Kanada) või Embraer (Brasiilia). Euroopa ei pruugi selles segmendis hinnasõda võita, küll aga võib ta oma positsiooni hoida, säilitades oma tehnoloogilise edumaa tänu innovatsioonile.

Piirkondliku lennutranspordi arengutempo on 8 % aastas. Nii Regional Jets (RJ) kui ka turbomootoriga lennukite (mille tellimused on kahekordistunud) tellimused saavutasid oma haripunkti 2007. aastal. Arvestades praegust olukorda (kütusehinna tõus ja finantskriis) peaks turbomootoriga lennukite edu jätkuma, võites RJ turuosa tõenäoliselt turbomootoritega lennukitele. Sellest hoolimata peaks RJ turu kasv jätkuma, kuna seda tüüpi lennukite järele on suur nõudlus ja see võib sekkuda lennukitootjate Airbus ja Boeing turusegmenti uute lennukiseeriate abil nagu Bombardier' C-seeria ja uustulnukate Suhhoi ja Avic'iga.

6.8.1   Euroopa piirkondliku lennunduse sektoril läheb märgatavalt paremini tänu ATR lennukitele ja nende kütusesäästlikkusele. Lennundusturg areneb ka RJ- tüüpi lennukite suunas – turusegment, milles vastupidiselt piiratud konkurentsile LCAde alal (Airbusi ja Boeingu omavaheline konkurents) on tegemist ägeda konkurentsiga selliste põhiliste tootjate nagu Bombardier (Kanada) ja Embraer (Brasiilia) vahel, kellele järgnevad mõningase vahemaaga ATR ja mitme teise riigi (nt Jaapani, Venemaa, Hiina) tootjad.

6.8.2   RJ-de valdkonnas võib Euroopa peaaegu täiesti kadunud liidripositsioon taastuda SuperJet Internationali esilekerkimisega. Ühisettevõte, milles 51 % aktsiatest kuulub Alenia Aeronauticale (Itaalia) ja 49 % Suhhoi Aircraftile (Venemaa) ning mis töötab välja 75–100-kohaliste piirkondlike lennukite tootmise kava, on konkreetne näide heast tavast käivitada Euroopa piirkondlike lennukite tootmine, mis on kohandatud kõikuva naftahinna majanduslikule kontekstile.

6.8.3   Kava ühendab Euroopa ja maailma parimad ekspertteadmised, eelkõige partnerlussuhete kaudu peamiste Prantsuse tootjatega (Thales ja Safran toodavad 30 % õhusõiduki väärtusest), kuid ka teiste Euroopa tootjatega, näiteks Liebherr (Saksamaa) ja Intertechnique (Prantsusmaa) ning kolmandate riikide tootjatega, nagu näiteks Honeywell (USA), ja teiste rahvusvaheliste tippkeskustega (nt Indias).

6.9   Lennundustööstus on Euroopa ja Ameerika Ühendriikide tüliõunaks. Siiski võib Ameerika tsiviillennunduse rahastamist kaitsevarustuse hankelepingute kaudu pidada varjatud riiklikuks toetuseks, mis moonutab tegelikult konkurentsi. Seda olukorda võimendas veel mõned kuud tagasi dollari nõrkus. ELi ja riiklike institutsioonide toetus tagastatavate või sarnaste laenude näol ei vasta mitte üksnes ELi ja USA vahel sõlmitud Large Civil Aircraft (LCA) kokkuleppele, vaid kujutab endast läbipaistvat ja turureeglitele vastavat vahendit uute programmide väljatöötamiseks.

Euro ja dollari kursi kõikumist arvestades on ebanormaalne, et põhilised peatöövõtjad (Airbus) kannavad kursiriski üle oma alltöövõtjatele, makstes neile dollarites, samal ajal kui Airbusi emaettevõttel EADS on võrreldamatult suuremad võimalused ennast kursiriski vastu kindlustada kui tema alltöövõtjatel. Needsamad peatöövõtjad püüavad uute programmidega seotud finants- ja tehnoloogilise riski oma 1. ja 2. astme alltöövõtjatele üle kanda.

6.10.1   Kas sellisel juhul on võimalik ette kujutada aktiivsete partnerlussuhete arendamist pea- ja alltöövõtjate vahel? Partnerlussuhted võivad esineda erinevates vormides. Vaja on pidada aru riskijagamise (risk sharing) ja tööpakettide (work package) teemal. Partnerlus peaks hõlmama ka teadus- ja arendustegevust. Peatöövõtja peab kandma kõige kõrgema taseme rakendusuuringute kulu kogu ulatuses, samal ajal kui VKEd osalevad tööstusprotsessiga seotud uuringutes.

6.10.2   Aktiivne partnerlus võiks toimuda ka ettevõtjate toorainega varustamise vormis. On teada, et Airbus ostab titaani ja müüb seda kõrge hinnaga oma alltöövõtjatele edasi. Kahtlemata oleks kasulik, kui peatöövõtjad kannaksid osa tooraine ostmise kuludest. Kas on mõeldamatu, et alltöövõtjatest VKEd ja peatöövõtjad töötaksid välja süsteemi, mis võimaldaks toormaterjali hankeid ühendada, alandades sel viisil hankekulusid?

Praegu võib tõdeda, et VKEd on suures ulatuses sõltuvad ühestainsast peatöövõtjast (näiteks Airbusist). Paljudel juhtudel ulatub sõltuvus ligikaudu 70 %-ni üldmehaanika, metallurgia ja elektroonikaosade sektoris ning ligi 67 %-ni teenuste sektoris (10).

6.11.1   Seega on eelkõige lennundussektori tsüklilise mõju leevendamiseks oluline, et VKEd laiendaksid oma tegevust teistesse sektoritesse, tuginedes sealjuures Euroopa tugevatele külgedele. Sellegipoolest peavad need ettevõtted olema väga kohanemisvõimelised, et lüüa läbi tegevusaladel, millel nad algselt ei tegutsenud. Samuti peavad nad suutma juhtida mitut tüüpi tegevust, eraldades selleks rahalisi vahendeid ja inimressursse. See eeldab esiteks, et VKEdel on juurdepääs piirkondlikele, riiklikele ja/või Euroopa Liidu rahalistele vahenditele, mis võimaldavad mitmekesiseid tegevusi arendada, juhtida ja industrialiseerida; ning teiseks seda, et peatöövõtja osaleks mitmekesistamisega seotud teadusuuringutes ja tagaks eri valdkondades vajalikud oskused.

6.11.2   Mõistagi tõstatab see ühel või teisel kujul seonduvate ettevõtete (spin-out) probleemi. Ühe näite võib tuua Aquitaine’i piirkonnast, kus üks endine lennundustehas töötas välja plasmapõleti tehnoloogia, mida turustab ettevõte Europlasma.

Kõik tööstuse muutused nõuavad märkimisväärseid rahalisi vahendeid. Seepärast on ettevõtetel tarvis avaliku sektori toetuseid, olgu need siis riiklikud või Euroopa Liidu omad. Selles vaimus ja kooskõlas WTO kehtestatud eeskirjadega peaks EL võtma arvesse dollari kõikumist. Kuidas saab EL aidata vähendada finantsriski, mis lennundussektoril tekib seoses euro ja dollari vahelise kursiga? Kursiriski ülekandmist alltöövõtjatele ei saa üldiselt rahuldavaks lahenduseks pidada, sest see ei muuda asjaolu, et euro ja dollari omavaheline kurss jätab Euroopa ebasoodsasse seisu, eelkõige konkurentsis Ameerika Ühendriikidega.

6.12.1   Midi-Pyrénées’ piirkonna kogemus on huvitav näide. 2000. aastal, mil A380 turule tuli, viis piirkond ellu piirkondlike ettevõtete arengu tegevuskava (Action Plan for the Development of Regional Enterprises – ADER), et toetada lennundusettevõtete alltöövõtjatest VKEsid. Algatus andis huvitavaid tulemusi ja peab jätkuma, et aidata VKEdel kohaneda Airbusi rakendatava POWER8 kavaga.

6.12.2   Uus meede ADER II on mõeldud selleks, et toetada üksikjuhtumite kaupa ettevõtete ühendusi, suurendada tehnoloogilist suutlikkust ja toetada ettevõtteid uutel turgudel, kanda osa tooraine ostmise kuludest jne.

Lennundustegevuse globaliseerumisel on väga suur mõju töötajatele ja tööhõivele. Sellega toime tulemiseks tuleb tugevdada ja toetada teadus- ja koolitusmeetmeid, soodustades nii töökohtade loomist. Üks võimalus võib olla inimressursside planeerimine.

6.13.1   Inimressursside planeerimine peab ennetama muutusi tulevikus. See peab võimaldama töötajatel paremini toime tulla tulevikuga seotud ebakindlusega, teha pikaajalisi plaane, mõtestada oma tööd, juhtida oma karjääri ja panust ettevõttesse, arvestades samal ajal oma vajaduste ja soovidega. See peab võimaldama ettevõttel kohaneda muutuste ja konkurentsiga.

6.13.2   Inimressursside planeerimine peab olema osa põhjalikust erialade ja kvalifikatsioonide raamistikust, mis on koostatud väga pikas perspektiivis (30 aastat). Selle eesmärk peaks olema määratleda koolitus- ja arenguvajadused, mis tuleks keskpikas perspektiivis rahuldada esmase koolituse ja elukestva õppe pakkumise teel, võttes arvesse nii tööstusettevõtete kui ka koolitajate ja töötajate esindajate soove. See võib toimuda tööhõive üle peetava arutelu raames.

Kõrgel tehnilisel tasemel ja ekspertteadmistel põhineva lennundustööstuse säilitamine eeldab, et lennundustööstus suudab värvata personali, kellel on kõrgetasemeline esialgne koolitus sellistes arenevates valdkondades nagu komposiitmaterjalid või keskkond. Samuti tuleb edendada muid valdkondi, nagu näiteks tööstusriskide juhtimine, uued materjalid, puhtad kütused jne.

6.14.1   Koolitussüsteemid ei peaks puudutama üksnes „valgekraesid”, vaid looma või tugevdama ka „sinikraede” alasid, mis on enamikes Euroopa haridussüsteemides liiga kaua kannatanud halva maine ja vähese tähelepanu all. Nn sinikraede valdkonnal on aga Euroopa lennundustööstuse konkurentsivõime tagamisel oluline roll.

6.14.2   Esialgne koolitus peab hõlmama ka õpipoisikoolitust, mis viiakse läbi koolide, ülikoolide või käsitöömeistrite ja ettevõtete vahel sõlmitud lepingute alusel. Elukestev kutseõpe peab võimaldama täielikku ümberõpet ning väga madala kvalifikatsiooniga elanikkonna ümberõpet. Eelkõige on see aga peamine ja konkreetne vahend strateegilise kava elluviimiseks, et vähendada võimalikke lahknevusi praeguste ressursside ja tulevikuvajaduste vahel. Üldiselt peaks igal Euroopa töötajal olema kogu elu kestel õigus juurdepääsuks vähemalt minimaalsele koolitusele.

6.15   Mis tahes meetmed nõuavad võimalikult suurt kooskõlastamist ettevõtete juhatuse ja töötajate esindajate vahel. See toimub sageli riiklikul tasandil, ent peaks laienema ka ELi tasandile. Esimene samm selles suunas tehti Euroopa töönõukogusid reguleeriva nõukogu direktiivi 94/45/EÜ rakendamisega. Kuna ettevõtete juhatused koostavad oma strateegiad Euroopa tasandil, on töönõukogud ainsad sobivad organid majandusteabe kogumiseks asjakohasel tasandil ja olukorrast ülevaate saamiseks enne mis tahes läbirääkimisi. Komisjon ja liikmesriigid peaksid soodustama sotsiaaldialoogi komitee loomist Euroopa lennundussektoris.

7.   Ettepanekud edaspidiste arvamuste kohta

7.1   Lennundussektor on niivõrd kompleksne valdkond, et käesolevas arvamuses on võimatu analüüsida selle kõiki aspekte. CCMI peaks seega viivitamatult kavandama asjakohase töö jätkamist tulevastes arvamustes.

7.2   Tulevastes arvamustes võiks käsitleda järgmisi teemasid:

—	sõjalennunduse sektor;

—	sõja- ja tsiviilhelikopterid;

—	õhusõidukite hooldus;

—	sõja- ja tsiviillennunduse elektroonika, sealhulgas kõrgetasemelised relvastussüsteemid;

—	uued tipptasemel menetlused, standardid ja varustus õhusõidukite maandumiseks hädaolukorras.

---

(1)  „Kui soovitakse vähendada vahet ELi ja tema peamiste konkurentide vahel, tuleb Euroopa Liidus teha üldisi jõupingutusi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni hoogustamiseks ning pöörata tähelepanu tuleb eelkõige kõrgtehnoloogiale.”

(2)  Ajavahemikul 2000–2007 tõusis euro väärtus Ameerika dollari suhtes 48 % võrra (66 % võrra, kui võtta arvesse keskmist kurssi 2008. aasta esimese kaheksa kuu jooksul). Kui see praeguseks peatunud nähtus kestab (või isegi süveneb), võib see sundida ettevõtet Airbus tühistama oma ümberstruktureerimiskava „Power 8” (mis töötati välja euro ja dollari vahelisele maksimaalsele kursile 1,37) ning rakendama muid majanduslikke meetmeid, mis tooks kaasa katastroofilisi sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi.

(3)  Papabuumiks kutsutakse massilist pensionile minemist, mis leiab arenenud riikides aset aastatel 2000–2020. See nähtus on sõjajärgse beebibuumi ning rahvastiku vananemist tingiva sündivuse alanemise loogiline ja ennustatav tagajärg. Protsess avaldab olulist mõju majandusele ja põhjustab ravikulutuste ja pensionikulude tõusu ning aktiivse rahvastiku vähenemise.

(4)  Ühenduse algatus õhuruumi ja lennundusteenuste struktureerimiseks üleeuroopalisel tasandil, et lennuliiklust paremini juhtida ning tagada ühtlaselt kõrge ohutuse tase Euroopa taevas.

(5)  ATR lennukeid telliti 2004. aastal 12, ent 2007. aastal esitati juba 113 kinnitatud tellimust (allikas: ATR).

(6)  Regional Jet: tsiviiltranspordi reisilennuk mahutavusega alla 100 koha (mis väljub ettenähtud ajal ühe vahekäiguga lühimaalennukite segmendi piirest)

(7)  Arvamus CESE, ELT C 168, 20.7.2007, lk 1.

(8)  New Short Range.

(9)  Allikas: Boeingu prognoos 2008–2027.

(10)  INSEE, toimik nr 138, märts 2007.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/57

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Suurte jaemüügikettide areng ning mõju tarnijatele ja tarbijatele”

(2009/C 175/10)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Suurte jaemüügikettide areng ning mõju tarnijatele ja tarbijatele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 18. novembril 2008. Raportöör oli Madi SHARMA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 136, vastu hääletas 21, erapooletuks jäi 20.

1.   Järeldused, soovitused ja ettepanekud

1.1   Suure käibemahuga jaemüügikettidel on Euroopas oluline osakaal, kuna nad toetavad rahaliselt majandust, loovad töökohti ning teevad tarbijatele erinevaid pakkumisi. Hiljuti on ilmnenud tõendeid ja esitatud kaebusi mõju kohta, mida jaemüügikettide kasv on avaldanud. Konkurentsivõimet, majanduskasvu ning suuremat arvu ja paremaid töökohti käsitleva Lissaboni strateegia kontekstis käsitletakse kõnealuses arvamuses teatavaid valdkondi, mis peaksid võimaldama ettevõtete tasandil suuremat läbipaistvust ja reeglitele vastavust ning jaemüüjate, tarnijate, töötajate ja tarbijate kaitset.

1.2   Euroopa Komisjoni siseturu peadirektoraat ja ettevõtluse peadirektoraat viivad praegu läbi uuringut suure käibemahuga jaemüügi arengu kohta eelkõige tarneahela marginaalide, tarneahela pikkuse ja sidusrühmade ning jaekaubanduse kui terviku aspektist. Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraat uurib, millised on jaekaubanduse nõudmised kutseoskuste osas 2020. aastaks. Komitee pakub komisjonile oma abi, kus vähegi võimalik.

1.3   Komitee esitab järgmised meetmete ettepanekud, mis võimaldavad majanduskasvu säilimise ja tagavad jaemüügiettevõtetele ja tarnijatele ausa konkurentsi, kaitsevad töötajaid ja toovad lisaks tarbijatele pikaajalist kasu, seda kõike jätkusuutlikkust silmas pidades.

1.4   Komitee jätkab suure käibemahuga jaemüügi arengu jälgimist, eelkõige analüüsides suurte jaemüügiettevõtete arengut väiksemates Euroopa riikides ning majandusharusid (nt kodumasinad), mida käimasolevas uuringus ei käsitleta.

1.5   Komitee tellitud uuringu (1) põhjal on selge, et nii toiduainete- ja rõivatööstuses kui ka koduste remonditööde, kultuuri, spordi ja vaba aja valdkondades on Lääne-Euroopasse koondunud suure käibemahuga jaemüügiketid. Seda ei ole siiski peamiselt põhjustanud sektorisisesed ühinemised, ülevõtmised ja omandamised. Ehkki viimastel aastatel on esile kerkinud suuri rahvusvahelisi jaemüügikette, on jaekaubandus siiski peamiselt riikliku tasandi sektor.

1.6   Jaemüügi majanduskasv ja edukus avaldavad Euroopa majandusele positiivset mõju. Paljud, varem väikesed või keskmise suurusega jaemüügiettevõtted on edu tagamiseks muutunud tõhusamaks, konkurentsivõimelisemaks, tootlikumaks ja vastavad paremini tarbijate vajadustele. Kasvutendentsid on iseloomustanud nii erasektori mudeleid kui ka ühistuid ja sotsiaalmajanduslikke mudeleid järgivaid ettevõtteid. Mitmed Euroopa ettevõtted on tänaseks edukad kogu maailmas ning on alustanud tegevust Hiinas, Ameerika Ühendriikides, Kaug-Idas ja Venemaal. Tugev positsioon kodumaal on võimaldanud kõige edukamatel ettevõtetel eksportida oma ärimudeleid mõnedele suurimaid väljakutseid esitatavatele jaemüügiturgudele maailmas. See on toonud suurt kasu töötajatele, osanikele ja muidugi Euroopa tarbijatele, kelle päralt on suurem tootevalik ja konkurentsivõimelised hinnad.

1.7   Jaekaubandus on dünaamiline, uuenduslik ja konkurentsivõimeline sektor, mis on riiklike konkurentsiasutuste järjepidevate uuringute tulemuste põhjal aktiivne ja konkurentsivõimeline (2). On oluline äriedu mitte karistada, välja arvatud juhul, kui on tegemist tavadega, mis ei ole kooskõlas siseturu väljakujundamisega, eelkõige kui on olemas selged tõendid turuvõimu kuritarvitamisest või tarbijate kahjustamisest Euroopa Liidu lepingu artikli 81 rikkumise mõistes. Konkurentsivõimeline turg on tõhus viis tarbijate kaitsmiseks ja tõhus tegevus võib tuua täiendavat kasu. Vabal ja õiglasel turul konkureerivad jaemüügiettevõtted teenuse pakkumise, tootekvaliteedi ning hinna ja kvaliteedi suhte osas.

1.8   Ehkki mõistetavalt on 27 liikmesriigiga majandusüksuses riikide vahel suuri ja väiksemaid erinevusi, näeb komitee vajadust Euroopa tasandil koostööd teha või isegi tegevust kooskõlastada, et kaubandusel oleks universaalteenuse roll. Selle tulemusena saaks arengu paremaks toetamiseks luua ühtlasema Euroopa süsteemi kaubandustegevuse hindamiseks ja jälgimiseks.

1.9   Peegeldamaks tarnijate ja suure käibemahuga jaemüügiettevõtete vahelist läbipaistvat tegevust, soovitab komitee täiendavalt arutada jaemüüjate ja tarnijate riikliku tasandi suhteid käsitleva vabatahtliku tegevusjuhise lisaväärtust ja õiguspärasust ELi konkurentsiõiguse kohaselt ning koostada selge ja läbipaistev analüüs tarneahela kohta, millel on peale esmatarnija ja suure käibemahuga jaemüügiettevõtte palju sidusrühmi.

1.10   Riiklikul tasandil võiks algatada isereguleeruva vabatahtliku tegevusjuhise koostamise, millele lisanduvad jaemüüja ja tarnija vahelised kirjalikud lepingud, mis hõlmavad tehingud kogu tarneahela vältel, n–ö talust toidulauale.

1.11   Tegevusjuhis peaks võimaldama ka rohkematel keskmise suurusega või isegi väikestel ja üliväikestel tootvatel ja teenuseid pakkuvatel ettevõtetel pääseda minimaalsete tagatistega ligi suurtele jaemüügikettidele.

1.12   Juhisega võimaldataks ja säilitataks kaubanduse ja läbirääkimiste praegune paindlikkus, võimaldades äkilisi muudatusi tingimustes (nt inflatsioon või naftahinnad), mis oleksid kasulikud nii tarnijale kui jaemüüjale, kuid takistades suure käibemahuga jaemüügikettidel ja/või suurtarnijatel avaldada survet või teostada rikkumisi.

1.13   Kõnealune juhis sisaldaks järgmist:

—	jaemüüja ja tarnija vahelise äritegevuse standardtingimused, sh kindel aeg tingimuste jõustumist, sh lepingu lõppemist puudutavatest muudatustest etteteatamiseks;

—	kokkulepitud hindu ei langetata tagasiulatuvalt, kui selleks avaldatakse survet;

—	isegi kui selleks survet avaldatakse, ei ole kohustust aidata katta turustuskulusid või jaemüügikulusid suuremas ulatuses kui algses lepingus kokku lepitud;

—	jaemüügist saadava kasumi kaotamisel ei pea tarnija maksma kompensatsiooni, välja arvatud juhul, kui see on eelnevalt määratletud ja selle osas on kokku lepitud või kui tarnija ei ole nõutavat kogust tarninud;

—	müümata jäänud kaupu ei tagastata, välja arvatud kindlaksmääratud põhjustel, milles on lepingu tingimustes kokku lepitud;

—	kompenseerimisele ei kuulu raiskamine, hooletus või vead peale nende, mis on nimetatud alglepingus ja mille tingimused peavad olema üheselt mõistetavad;

—	ühekordseid summeeritud väljamakseid tellimuste või turupositsiooni kindlustamiseks ei tehta. Pakkumistega seoses peavad kõik maksed olema selged ja läbipaistvad;

—	kõigi pakkumiste osas tuleb mõlemal poolel eelnevalt kokkuleppele jõuda, nõutav on kindel etteteatamistähtaeg ning kirjalikult vormistatud läbipaistvad tingimused pakkumise kohta;

—	ei tohi lubada, et jaemüüja poolsed prognoosimisvead jääksid tarnija kanda, sh pakkumiste ajal. Prognoosimisel koos tarnijaga tuleb tingimused dokumenteerida;

—	tarbijate ootustele vastamiseks peavad tootjad ja jaemüüjad jagama teavet müüdavate toodete, eriti imporditud toodete omaduste ja tootmistingimuste kohta;

—	tarnijale tuleb osana lepingutingimustest edastada kirjalike kliendikaebuste esitamise kord.

1.14   Kõnealusest juhisest tuleb teavitada jaemüügiettevõtte kõiki ostutehingutega tegelevaid töötajaid ja juhtkonda. Lisaks nõutakse, et jaemüüja määraks ettevõttesisese töötaja juhiste järgimise kontrollimiseks, kes peaks arvestust tarnijatega sõlmitud lepingute üle ning seaks sisse tarnijate automaatse teavitamise lepingutingimustes tehtud muudatustest.

1.15   Lisaks soovitab komitee määrata riiklikul tasandil vahendaja, kes tegutseks vaidluste korral vahekohtunikuna, hindaks ja jälgiks tegevusjuhise rakendamist, kellel oleks volitused koguda teavet kõigilt sidusrühmadelt ning kes uuriks aktiivselt juhise rikkumisi. Ettepanek oleks kooskõlas komitee soovitusega Euroopa väikeettevõtluse algatuse kohta.

1.16   Kaubandust puudutavaid Euroopa õigusakte tuleb tõhusalt rakendada. Eelkõige just maksetingimuste määratlusi tuleks muuta, et makseperiood oleks võimalikult pikk. Vaatamata kehtivate õigusaktide olemasolule on neid riiklikul tasandil ülevõtmisel minimaalselt ühtlustatud või on neile lisatud loobumisklauslid.

1.17   Seoses rakenduste kavandamisega suuremahulistele jaemüügiettevõtetele peaksid asjaomased valitsusasutused koostama testi tõendamaks konkurentsi, näiteks nagu vajaduse tõendamine või kohalike omavalitsuste kesklinna eelistav poliitika kohaliku jaemüügi eri vormide tegeliku konkurentsi, kehtivate maad puudutavate lepingute, infrastruktuuri ja ühenduse kasu hindamiseks. Eesmärk on seejuures käsitleda selliseid probleeme, mis on seotud praeguse ja tulevase kaubandusliku pakkumisega ning väikeste jaemüügiettevõtete, suurte jaemüügiettevõtete ning kaubanduskeskuste vältimatu kooseksisteerimisega ühes asulas.

1.18   Jaekaubandus eksisteerib peamiselt riiklikul tasandil. Tagamaks tegevusjuhise tõhusat rakendamist, peaks valitsusasutus (riiklik konkurentsiasutus) regulaarselt läbi vaatama ombudsmani aruanded problemaatiliste tegevuste kohta, tal peaks olema võimalik paluda teavet otse jaemüüjatelt/tarnijatelt, teostada põhianalüüsi ning pidada registrit valdkonnasisese arengu kohta. Korduvate kaebuste puhul tuleks välja töötada õigusakt, millega saaks probleemi lahendada. Valitsusasutust tuleks ka julgustada teavitama kõiki tarneahela sidusrühmi sellise tegevusjuhise kasutamisest ja eelistest ning tagama sellest kinnipidamise.

1.19   Lõpetuseks peaksid liikmesriigid tagama, et tarnekeskkond pakuks jaemüüjatele kõrgetasemelist konkurentsi, piiramata sealjuures vajadust tagada tasakaal eri sektorite vahel ja kaitsta linnaplaneerimist, ning tooks seeläbi tarbijatele kasu madalamate hindade ja suurema tootevaliku näol.

2.   Põhjendused

2.1   Tööstuse muutuste nõuandekomisjon edendab Euroopa Liidu tegevuste koordineerimist ja kooskõlastamist seoses peamiste tööstuse muutustega laienenud ELi kontekstis ning toetab jätkuvat Euroopa tööstuse konkurentsivõime paranemist sotsiaalselt vastuvõetavas ja jätkusuutlikus raamistikus.

2.2   Hiljuti on ilmnenud tõendeid suure käibemahuga jaemüügiettevõtete majanduskasvu kohta ning selle mõju kohta ühiskonnale. Konkurentsivõimet, majanduskasvu ning arvukamaid ja paremaid töökohti käsitleva Lissaboni strateegia kontekstis käsitletakse kõnealuses arvamuses väärtuseahela kogu ulatuses – kuni tarbijani välja – ettetulevaid valdkondi, mis vajaksid ELi poolset sekkumist või meetmeid.

2.3   Kõnealuse arvamuse jaoks tellis komitee uuringu, kus püüti määratleda suure käibemahuga jaemüügiettevõtteid (vt lisa 1 London Economic Study). Nagu uuringus aga märgitakse, andsid iga katsetatud määratluse näitajad erinevaid tulemusi. Kuna suur hulk jaemüüjaid ei mahu VKE määratluse alla ning eelkõige uutes liikmesriikides puudub statistika, on kõnealuse arvamuse tarbeks kasutatud kumulatiivset määratlust. Suure käibemahuga jaemüüjad on ettevõtted, mille turuosa on suurem kui 5 % või mille käive on suurem kui 200 miljonit eurot ning mis annavad tööd enam kui 250-le inimesele. Lisaks on kasulik analüüsida iga turu viit suuremat ettevõtet, samuti ärimudeli eraõiguslikku või sotsiaalset aspekti.

2.4   Uuringus keskenduti lisaks ka kaheksa Euroopa riigi – Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Rumeenia, Poola ja Tšehhi Vabariik – toiduainete- ja rõivatööstusele. Koondumine on selgelt näha ka teistes, sh koduste remonditööde, elektroonika, vaba aja ja kultuuri valdkondades, kuid kõnealuses aruandes neid ei käsitleta. Kõnealuses arvamuses esitatud analüüs põhineb statistilistel andmetel (3). Teostatud on palju täiendavaid uuringuid tarneahela erinevate sektorite kohta, sh töötajad ja tarbijad, millele viidatakse, et rõhutada faktiliste tõendite hankimise keerukust ja siiani teostatud uuringute mahtu (4).

2.5   Kõikjal ELis tõmbavad suured jaemüügiettevõtted kliente ligi tänu laialdasele tootesortimendile. 2005. aasta andmed näitavad, et Carrefour (Prantsusmaa), Metro Group (Saksamaa), Tesco (Ühendkuningriik) ja Rewe (Saksamaa) hõlmavad suurimat turuosa Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas. Saksamaal, Prantsusmaal, Iirimaal ja Rootsis hõlvasid 2005. aastal viis suurimat jaemüüjat enam kui 70 % esmatarbekaupade turust.

2.6   Paljud suure käibemahuga jaemüüjad, sh ühistud ja sotsiaalmajandusliku jaemüügimudelit järgivad ettevõtted alustasid kauplemist VKEdena ja nende märkimisväärne majanduskasv on mitmest aspektist õpetlik. Kõik on andnud märkimisväärse panuse Lissaboni tegevuskava eesmärkide saavutamisse konkurentsivõime, töökohtade ja majanduskasvu poolest. Suure käibemahuga jaemüüjatel on tugeva ja sageli kontsentreeritud hulgimüügi- ja tootmissektori toetus. Valitsevate tarnijate avaldatav surve mõjutab jaemüügimarginaale ja VKEdele tarnijate konkurentsivõimet. Loodame, et järgmiseks paariks aastaks kavandatud jaekaubandust käsitlevate Euroopa Komisjoni (siseturu peadirektoraadi ja ettevõtluse peadirektoraadi) uuringute tulemustes keskendutakse tarneahela pikkusele ja sidusrühmade arvule tarneahelas ning marginaalide jaotusele jaemüügikettides tervikuna.

2.7   Jaemüügikettide majanduskasv ja uued arengud, sh spetsialiseerunud kaupluste loomine rõivasektoris, avaldavad ulatuslikku mõju ettevõtetele, sh VKEdele ja sõltumatutele osalejatele, töötajatele, tarnijatele ja tarbijatele. Tööstuse muutuste nõuandekomisjoni omaalgatuslikus aruandes vaadeldakse objektiivseid andmeid suuremahulise jaemüügisektori arengu kohta viimasel viiel aastal, keskendudes Euroopa jaemüügiettevõtetele, mis tegelevad eelkõige esmatarbekaupade ja rõivastega.

2.8   Ülevaade esmatarbekaupade ja rõivasektori hetkeseisust

—

Toiduainete jaemüük moodustas 2006. aastal (5) 754 miljardit eurot, mis tähendas 3,4 %-list reaalset kasvu alates 2003. aastast. On näha, et Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Saksamaa moodustavad koguläbimüügist enam kui 65 %, Itaalia, Hispaania ja Poola 30 %. Vähem kui 5 % kogusummast kulutati Rumeenias, Ungaris ja Tšehhi Vabariigis kokku.

—

Juurdepääs rõivaste jaemüügiandmetele on keerulisem. 2006. aastal moodustas jaemüük 120 miljardit eurot, mis tähendas 2,5 %-list reaalset kasvu võrreldes 2003. aastaga. Peaaegu kogu jaemüük toimus Ühendkuningriigis, Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias, ehkki see asjaolu võib viidata ka andmete piiratud kättesaadavusele uute liikmesriikide kohta.

—	Suurima käibemahuga riikliku tasandi jaemüüjad on toidusektoris. Suurim osaleja, Tesco, on konkurentidest märkimisväärselt eespool, müües 2006. aastal 10 miljardi euro eest rohkem kui teisel kohal asetsev Carrefour.

—	Kui võrrelda toiduainete ja rõivaste jaemüügiettevõtteid, siis asetseb suurim rõivaettevõte (Marks and Spencer) alles 25. kohal.

—	Paljud suure käibemahuga jaemüügiettevõtted, keda määratletakse esmatarbekaupade müüjatena, müüvad ka rõivaid, kangaid ja elektroonikat, mistõttu ei saa eeldada, et nende käive tuleb ainult toiduainetest.

—	Itaalias ja Hispaanias on alates 2003. aastast toidusektori suure käibemahuga jaemüüjate läbimüük kasvanud enam kui 25 %. Ka Tšehhi Vabariigis ja Rumeenias on suure käibemahuga jaemüügiketid märkimisväärselt kasvanud (ehkki Rumeenia alustas äärmiselt madalalt tasemelt).

—

Rõivatööstuse puhul tegutsevad suure käibemahuga jaemüügiketid uuringus käsitletud üheksast turust ainult kolmel. Nii Saksamaal kui ka Ühendkuningriigis on suurte jaemüügikettide läbimüük pidevalt kasvanud (vastavalt 5 % ja 3 %). Ainsa Itaalia suure käibemahuga jaemüügiketi (Benetton Group) läbimüük siiski langes reaalselt ajavahemikul 2003–2006 (6).

2.9   Ülemaailmses toidusektoris (esmatarbekaubad) kasvab kulubaas (toormaterjalid) praegu kiiremini kui varasemate põlvkondade jooksul. Peamiselt viljahinnad, mis mõjutavad ülemaailmse heaolu kasvu, viletsa saagi ja biokütuseid puudutavate valitsuse eesmärkide tõttu põhitoiduainete ja loomasööda hindu, tõstavad hinnad uutesse kõrgustesse, mis avaldab mõju tarbijale.

2.10   Tänapäeval on ostukorv tunduvalt kallim kui eelnevatel aastatel ning erineb liikmesriigiti palju. Toorainete hiljutine hinnatõus võib kahandada tarnijate kasumit. Väiksema kasumimarginaaliga tegutsevate jaemüügiettevõtete puhul mõjutab hinnatõus inflatsiooni, mis väga kiiresti peegeldub palgaläbirääkimistes tööturul. Kauplusehindade tõus ja praegune naftahindade tõus mõjutavad nii kogu tarneahelat kui ka tarbijaid ja tekitavad praegu kõigile muret.

2.11   Kuna tarbijad saavad suure konkurentsi tõttu jaemüügikettide vahel valida, teevad jaemüüjad kõik endast oleneva, et suurendada tõhusust ja saavutada suuremat mastaabisäästu. Nagu jaemüüjadki, on ka paljud tarnijad mahu poolest kasvanud ja nende strateegiast võiks mõndagi väärtuslikku õppida.

Tarneahel ise võib olla pikk, ahela jooksul lisanduvad sellele sidusrühmade, sh turustajate, pakendajate, teiseste tootjate, töötlejate ja hulgimüüjate poolsed marginaalid nii toidu- kui rõivasektoris.

2.12   Euroopa rõivatööstuse hinnad on suhteliselt stabiilsed, eelkõige ELi aeglase majanduskasvu tõttu, mida põhjustavad muutused tarbimismustrites, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, Hiina kui juhtiva rõivatootja konsolideerimine ning Euroopa valuutade üha suurem kallinemine. Lisaks on muutumas ka turudünaamika, tavapäraselt esmatarbekaupu müüvad supermarketid laiendavad sortimenti muu kui toiduainete, eelkõige rõivaste osas ning väiksemad sõltumatud spetsialiseerunud kauplused asendatakse kettidega nagu nt Zara ja H&M (7).

2.13   Hinnavahede tekkimine ei peegelda tingimata hinnaulatust, mis väljendab hindade erinevust tasemetena (8). Selle analüüsi põhjal järeldusi tehes tuleks olla pigem ettevaatlik. Erinevused hindade arengus ei peegelda tingimata muutusi tootjate ja jaemüüjate kasumimarginaalis. Hindu mõjutavad ka paljud teised tegurid, nt muutused käibemaksus, (9) palkades, impordihindades või tehnilised täiendused võivad selgitada tarbijahindade langust või tõusu, mis ei pruugi olla seotud tootjatele makstavate hindadega.

2.14   Euroopa jaemüügiketid leiavad, et jätkusuutliku tarbimise ja tootmise saavutamine on peamine väljakutse tulevikuks. Jaemüüjad kogevad igapäevaselt klientide muutuvaid nõudmisi, pidevalt tekkivat vajadust sobiva ja täpse teabe, uute ökotoodete kiire kasutuselevõtu ja veel nn rohelisemate tarneahelaprotsesside järele. Seda arvestades teevad Euroopa jaemüügiketid vabatahtlikult ettepaneku luua jätkusuutliku tarbimise tegevusprogramm ja jaemüügikettide keskkonnaalane tegevusprogramm ning tihedas koostöös Euroopa Komisjoniga toetada ELi kliimamuutuste alaste eesmärkide saavutamist 2020. aastaks.

3.   Jälgimist vajavad valdkonnad

3.1   Et leevendada järgnevaid kodanikuühiskonna tõstatatud probleeme, peaks edasine arutelu võimalike mehhanismide üle, mida võiks kasutada, põhinema selgetel ja läbipaistvatel halbadest tavadest aruandmise menetlustel ning kõikidel juhtudel tuleks kaebusele lisada tõendid. Sama kehtib kõikide sidusrühmade kohta.

3.2   Liikmesriigid peavad kindlustama sellise konkurentsitaseme, mis tagab kõigi kaubandusvormide asjakohase arengu, et tuua tarbijale kasu madalate hindade ja suure valiku näol.

3.3   Ausat kaubandust edendavad määrused, mida rakendatakse riiklikul tasandil, võivad arvesse võtta kohalikke eelistusi, nt lahtiolekuajad või tööküsimused. Seetõttu tuleb komitee soovitus vabatahtlike tegevusjuhiste kohta koostada ja rakendada riiklikul tasandil, eelkõige seepärast, et jaekaubandus tegutseb väga suures ulatuses kohalikul turul.

3.4   Parema õigusloome (10) huvides on ELi tasandil viidud läbi konkurentsi toetavaid reforme, et kõrvaldada kitsendavad õigusaktid, sellest tuleneb ka komitee üleskutse tööstuse iseregulatsiooniks. Jaemüüjate koostatud juhiste kehtestamist riiklikul tasandil võib tõlgendada kui toetust jaemüüjate salakokkulepetele, mis praktikas on konkurentsivastane. Riikliku poliitika eesmärk peab siiski olema selliste juhiste läbivaatamine, et need suurendaksid läbipaistvust ja nõuaksid nii jaemüüjalt kui ka tarnijalt suuremat kontrolli ning tooksid tarbijale pikas perspektiivis kasu.

3.5   Jaemüügis ja tarneahelas toimuva kohta väidetakse nii mõndagi, seepärast viitab komitee vajadusele lepingute ja riikliku tasandi tegevusjuhise järele (vt Järeldused, soovitused ja ettepanekud), et vastata kõnealustele väidetele tegevuse läbipaistvamaks muutmisega ning nii jaemüüja kui ka tarnija kaitsmisega, võimaldades vajadusel vahendaja sekkumist.

3.6   Konkurentsipoliitika ja muu õigusloomepoliitika, mis mõjutavad jaemüügisektorit, täiendavad kaubanduspoliitikat. Selgub, et peamine poliitiline väljakutse on luua tasakaal, mille puhul on jaemüüjatel lubatud kasutada hangete tegemisel ja kauplemisel mastaabisäästu, kuid keelatud ära kasutada turujõudu.

3.7   Tegevusjuhist saaks rakendada ka sellises järelevalvet vajavas valdkonnas nagu import. Tänapäeval on nii toiduainetel kui rõivastel suur osakaal turujõududes. Importtoidu osakaal on üldiselt suurem Lääne-Euroopa riikides, kuid impordi osakaal toiduainete tarbimisel kasvab kiiresti ka Ida-Euroopa riikides.

3.8   Lääne-Euroopa riikides on impordi osakaal rõivasektoris väga suur (11). Paljudel juhtudel on see suurem kui 100 %. Selle põhjus on, et ekspordi koguväärtus on suurem kui tootmise koguväärtus, mis tähendab seda, et mitmed kaubad imporditakse ja seejärel re-eksporditakse teistele turgudele.

4.   Jaemüügikettide töötajad

4.1   Jaemüügisektor on Lissaboni strateegia jaoks olulise tähtsusega, kuna kõnealune sektor annab tööd paljudele inimestele. Tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraat viib hetkel läbi uuringut uute oskuste tuvastamiseks ja tulevaste kutseoskuste ja tööhõive arendamiseks jaemüügi- ja kaubandussektoris 2020. aastaks. Samasugust uuringut viiakse läbi tekstiili-, rõiva- ja nahatoodete sektoris. Kõnealused kaks uuringut on osa projektist, mis hõlmab 16 majandussektorit, millest kõik rakendavad ühist prognoosimetoodikat tuleviku kutseoskuste ja tööhõive arengu tuvastamiseks stsenaariumianalüüsi põhjal.

4.2   London Economicsi läbiviidud uuringu andmetel töötab umbes 1,2 miljonit inimest Ühendkuningriigi toidusektori suure käibemahuga jaemüügikettides. Ülejäänud riikides on selles valdkonnas töötavaid inimesi palju vähem, kuid üldiselt annavad Lääne-Euroopa suure käibemahuga jaemüüjad tööd suuremale hulgale inimestele kui Ida-Euroopa riikide jaemüüjad. Töötajate arv on alates 2003. aastast kasvanud igas riigis, välja arvatud Prantsusmaal ja Tšehhi Vabariigis, kus see on jäänud samaks.

4.3   Tööhõive määr suure käibemahuga jaemüügikettides on Euroopa lõikes väga erinev. Ühendkuningriigis ja Saksamaal annavad suure käibemahuga jaemüügiketid tööd vastavalt rohkem kui 75 %-le ja 60 %-le toidupoodides ja kaubamajades töötavatest inimestest, samas kui Poolas on see arv umbes 20 % ja Rumeenias alla 5 %.

4.4   Naiste osakaal hulgimüügi- ja jaemüügisektoris on üldiselt suurem kui kogu Euroopa tööjõudu arvestades, kuid see erinevus on kümnes uues liikmesriigis palju suurem kui 15-liikmelises ELis. Ainus erand on Prantsusmaa, kus naiste osakaal hulgimüügi- ja jaemüügisektoris võrreldes majandusega üldiselt on väiksem.

4.5   Vanuselise jagunemise osas on liikmesriikide vahel mõned huvitavad erinevused. Näiteks Ühendkuningriigis on palju suurem noorte (alla 25-aastaste) töötajate osakaal kui mujal, kuid suurem on ka üle 65-aastaste töötajate osakaal (ehkki see on väga väike). Itaalias, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris on vähem noori töötajaid, kuid 25–49-aastaste töötajate osakaal on suurem.

4.6   Hulgi- ja jaemüügisektoris töötatakse osalise tööajaga sagedamini kui kogu Euroopa majandust arvestades, ehkki liikmesriigiti, sh EU-15 ja uute liikmesriikide vahel on olulisi erinevusi.

---

(1)  „The evolution of the high-volume retail sector in Europe over the past 5 years” („Suuremahulise jaekaubandussektori areng Euroopas viimase 5 aasta jooksul”), Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööstuse muutuste nõuandekomisjon, koostanud London Economics http://www.eesc.europa.eu/sections/ccmi/externalstudies/documents/HVR_Final_Report_revised_with_annex.doc

(2)  Ühendkuningriigi konkurentsikomisjoni uuring esmatarbekaupade turu kohta:

http://www.competition-commission.org.uk/inquiries/ref2006/grocery/index.htm. Lõppversioon loodetakse avaldada 2008. aasta teises pooles.

Austria föderaalse konkurentsiasutuse uuring supermarketite ostujõu kohta: http://www.bwb.gv.at/BWB/English/groceries_sector_inquiry.htm

(3)  Vt allmärkus 1

(4)  I) „Impact of Textiles and Clothing Sectors Liberalisation on Prices” („Tekstiili- ja rõivasektori mõju hindade liberaliseerimisele”), Kieli Maailmamajanduse Instituut, Kiel, Saksamaa. Euroopa Komisjon, Kaubandus – lõpparuanne 18.4.2007, http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2007/june/tradoc_134778.pdf

II) „Business relations in the EU Clothing Chain: from industry to retail and distribution” („Ärisuhted ELi rõivamüügikettides: tööstusest jaemüügi ja levitamiseni”). Bocconi Ülikool, ESSEC Business School, Baker McKenzie. Lõpparuanne, oktoober 2007 http://ec.europa.eu/enterprise/textile/documents/clothing_study_oct_2007.pdf

(5)  Interneti teel toimuv jaemüük on arvestatud kogumüügi andmete hulka ja seda ei ole kõnealuses dokumendis eraldi käsitletud, kuna andmed tõendavad, et ehkki internetioste sooritatakse sagedamini, moodustab see 1–2 % esmatarbekaupade müügist Ühendkuningriigis.

(6)  London Economicsi vahearuanne „The Evolution of the High Volume Retail Sector in Europe over the past 5 years” („Suuremahulise jaekaubandussektori areng Euroopas viimase 5 aasta jooksul”). veebruar 2008

(7)  Bocconi ülikool; „Business Relations in the EU clothing Chain” („Ärisuhted ELi rõivamüügikettides”); oktoober 2007 Lõpparuanne, oktoober 2007 http://ec.europa.eu/enterprise/textile/documents/clothing_study_oct_2007.pdf

(8)  Näiteks kui tootjahind on 100 ja tarbijahind 200, ei tähenda mõlema hinna 10 %-line tõus, et marginaal jääb samaks. Erinevate tasemete tõttu laieneb marginaal 100-lt (200–100) 110-ni (220–110).

(9)  „Mõõdetavad hinnad on tegelikult hinnad, millega tegelikult tarbijad silmitsi seisavad, nt toodete müügimaksud nagu käibemaks, ning nad peegeldavad hooaja lõpu müügihindu”, „Harmonized Indices of Consumer Prices (HICPs) A Short Guide for Users” („Tarbijahindade harmoneeritud indeksid (THHId). Lühike kasutusjuhend”), Eurostat, märts 2004

(10)  http://ec.europa.eu/governance/better_regulation/index_et.htm

(11)  Rõivasektor hõlmab kõiki tooteid, mis kuuluvad kategooriasse „rõivaste tootmine, karusnaha töötlemine ja värvimine”.

---

28.7.2009

ET EN EN

Euroopa Liidu Teataja

C 175/63

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Tööstuse muutused, territoriaalne areng ja äriühingute vastutus”

(2009/C 175/11)

17. jaanuaril 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Tööstuse muutused, territoriaalne areng ja äriühingute vastutus”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 18. novembril 2008. Raportöör oli Antonello PEZZINI ja kaasraportöör Bernard GAY.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.-4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee leiab, et Lissaboni ja Göteborgi strateegiate kontekstis on oluline taaselustada kohalikke võrgustikke ehk teisisõnu avaliku ja erasektori ettevõtete, struktuuride ja infrastruktuuri orgaanilisi rühmi, kes kohaliku arengu heaks tehtavates ühisalgatustes kombineerivad heaolu ja konkurentsivõime kõrget taset sotsiaalse ja keskkonnaalase igakülgse vastutusega. See protsess määratlebki terve rea vastasmõjude tulemuse igas kohas.

1.2   Komitee toetab tugevalt ühenduse algatust arendada„sotsiaalselt vastutustundlikke piirkondi” (SVP), mida võib määratleda kui rohujuuretasandi demokraatia põhimõtte ühendamist kavaga panna ametiasutused ning kõik avaliku ja erasektori osalejad täit vastutust kandma, võttes seejuures eesmärgiks kohalike ressursside parima ärakasutamise ja konkurentsivõime suurendamise integreeritud strateegia.

1.3   Komitee nõuab, et sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatusega koos töötataks välja Euroopa tegevuskava, mille eesmärk on:

—	aidata kaasa territoriaalse mõõtme sisseviimisele ELi poliitikasse, seda eelkõige Lissaboni ja Göteborgi strateegiate kontekstis;

—	soodustada territoriaalses tegevuskavas ja Leipzigi hartas sätestatud prioriteetide kaasamist riiklikku, regionaal- ja kohalikku poliitikasse;

—	julgustada territoriaalsete osaluspõhiste tulevikuanalüüside tegemist ja kaasrahastada neid, et luua ühine nägemus sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade arendamisest;

—	luua vastavad piirkondlikud tippkeskuste võrgustikud ja Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused.

1.4   Ühenduse sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade (1) algatuse ja sellega seotud tegevuskava järelmeetmete osas väljendab komitee järgnevaid seisukohti:

—	ühendus peaks oluliselt kergendama piirkondade majandus- ja sotsiaalelus osalejate haldus- ja bürokraatiakoormust, lihtsustades ELis kohaldatavaid menetlusi ja nende sisu ning rakendades nn avatud kooskõlastusmeetodit;

—	liikmesriigid peaksid rakendama ühenduse sätteid ühetaoliselt, et säilitada ELi siseturu ühtsus;

—	kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid igakülgselt kaasama majandus- ja sotsiaalelus osalejaid ning töötama välja koostöö-, uuendus- ja konkurentsialased ühilduvusstrateegiad;

—	erasektor peaks edendama kodanikuühiskonda hõlmavat konstruktiivset sotsiaaldialoogi, mis keskendub tööstuse muutusi ennetavale ühisele nägemusele.

1.5   Komitee toetab tugevalt sellise rohujuuretasandi demokraatia arendamist, mis suudab kaasata piirkonna poliitilises, majandus- ja sotsiaalelus osalejaid elukvaliteeti parandavate ning ELi piirkondade konkurentsivõimet ning jätkusuutlikku majandus- ja sotsiaalarengut ergutavate meetmete rakendamisesse.

1.6   Komitee leiab, et ühise ja uuendusliku osaluskultuuri arendamiseks on vaja teha suuremahulisi investeeringuid. Üleskutse demokraatlike väärtuste järgmisele peab tulema asjaomaselt kogukonnalt tervikuna ning suurelt hulgalt erinevate tegevusvaldkondade huve esindavatelt ettevõtjatelt ja asutustelt. Sellega seoses tuleks ettevõtteid vaadelda kui kogukonda, mis loob jõukust, pidades silmas parema ühiskonna arendamist antud piirkonnas.

1.7   Selles osas nõuab komitee, et esimesel võimalusel leiaksid järgimist need Euroopa Ülemkogu 13. ja 14. märtsi 2008 märkused, mis tehti (i) kohaliku ja piirkondliku tasandi võtmerolli kohta majanduskasvu ja töökohtade tagamisel ning (ii) selle kohta, kui tähtis on arendada kõikide poliitilises, majandus- ja sotsiaalelus osalejate võimet sekkuda kohaliku või piirkondliku tasandi juhtimisse.

1.8   Komitee on samuti kindlal seisukohal, et Euroopast peab saama sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade  (2) tippkeskus, mis rajaneb keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemide (EMAS) ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse (ESV) edukal rakendamisel ning mis avardab vastava tegevusraamistiku piirkondlikku mõõdet. Eesmärk on tagada, et ühine vastutus oleks tegur, millega tööandjad pidevalt arvestavad, kusjuures neil peab olema võimalik saada kasu võrgustikest ja klastritest ning olla täielikult kaasatud piirkondliku strateegilise arendamise makroökonoomilisse protsessi.

1.9   Eelkõige on komitee arvamusel, et mikro- ja väikeettevõtteid ning kogu sotsiaalmajandust oma kõikehõlmava ja olulise kogemustepagasiga peab aitama ning võimaldama neile ligipääsu eriteadmistele ning paremaid krediidi- ja mikrokrediiditingimusi, eesmärgiga arendada ärijuhtimise vorme, milles arvestatakse keskkonna, piirkonna ja selle elanikega.

1.10   Komitee on seisukohal, et ühenduse sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatus ja selle tegevuskava peaksid edendama kohalikku struktureeritud sotsiaaldialoogi ning soodustama mestimist kohalike asutuste vahel, eelkõige piiriüleselt. Tugevam partnerlus peaks tõstma erinevate tegevusnäitajatega ja tihti omavahel konkureerivate piirkondlike omavalitsuste üldist suutlikkust ja tulemuslikkust ning laiendama nende eriteadmisi.

1.11   Lõpetuseks rõhutab komitee mitmetasandiliste valitsemissüsteemide tähtsust, kuna need tagavad kooskõlastatuse kõrge taseme, nii et kohalikul tasandil ei lahutatakse seda, mida siseturg juba on ühendanud. Samal ajal tuleb vältida fragmenteerimist ja diskrimineerimist, mis nõrgestaks veelgi Euroopa majandust rahvusvahelistel turgudel.

2.   Sissejuhatus

2.1   4. märtsil 2008 peetud ELi eesistujariigi territoriaalse dialoogi teemalisel konverentsil rõhutati ühtekuuluvuspoliitika prioriteedina kohalike ja piirkondlike kogukondade rolli muudetud Lissaboni eesmärkide saavutamisel.

2.2   Käesoleva arvamusega püüab komitee Lissaboni strateegia rakendamiseks ning sise- ja rahvusvahelistel turgudel konkurentsivõimelise ja teadmistepõhise majanduse loomiseks määratleda suhet piirkondade ning poliitilises, majandus- ja sotsiaalelus osalejate vahel.

2.3   Lähtekoht on parandada oskust näha ette majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid muutusi, organiseerida sotsiaalselt vastutustundlikku piirkonda (SVP) (3) luua aitavaid isikuid ning määratleda ettevõtete, haldusorganite, sotsiaalpartnerite ja kõigi nende osalejate kohustused, kes aitavad muuta piirkonda konkurentsivõimelisemaks, keskendudes kõikehõlmavale ja ühtsele Euroopa sotsiaalmudelile (4).

Sõltuvalt oma ülesehitusest võib piirkondlik majandus olla rahvusvahelise konkurentsi ees suuremal või vähemal määral kaitsetu. Veelgi enam, sisemajanduse kogutoodangu (või lisandväärtuse) näitaja ei peegelda enam piirkonna majanduslikku õitsengut kahel põhjusel. Sellega seoses tervitab komitee komisjoni poolt hiljuti avaldatud dokumenti „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta. Territoriaalse mitmekesisuse muutmine Euroopa tugevaks küljeks”, (5) mille kohta koostatakse ka eraldi arvamus.

2.4.1   Esiteks, mitte kogu tööst ja kapitalist või turul tegutsevate tootjate tasutud maksudest saadavat tulu ei kasutata päritolupiirkonna kasuks, vaid osa ressursse „eksporditakse”.

2.4.2   Ning teiseks (mis on isegi olulisem), piirkonnad saavad rahalisi vahendeid ka muudest allikatest peale tootjate (avalike teenistujate palgad, pensionid, kapitalitulu, turistide tehtud kulutused, mujal töötavate inimeste teenitud tulu, muud sotsiaaltoetused peale pensionide jne).

Nende juhtimismeetmete ulatus, mida valitsusasutused ja ettevõtted saavad kasutada jätkusuutliku arengu projektide ja poliitika toetamiseks, laieneb ja muutub järjest üksikasjalikumaks. Eelkõige hõlmavad kõnealused juhtimismeetmed järgnevat:

2.5.1   Standardid

—	keskkonnaküsimusi puudutavad direktiivid ja määrused;

—	keskkonnajuhtimissüsteemid;

—	ISO 14000 sertifitseerimine ja ISO 26000 juhised;

—	BS OHSAS 18001/2007 – töötervishoiu- ja tööohutusstandardid;

—	keskkonnajuhtimis- ja –auditeerimissüsteemi määrus;

—	sotsiaalsed auditid (SA8000);

—	keskkonnasäästlik ostupoliitika ja keskkonnasäästlikud riigihanked;

—	toote elutsükli analüüs;

—	terviklik tootepoliitika;

2.5.2   Struktuurid

—	klastrid, tööstusringkonnad, tipp- ja konkurentsi keskused, tehnoloogiapargid;

—	Agenda 21 kohalikud tegevuskavad;

—	arengu territoriaalset mõju uurivad kohalikud ja piirkondlikud vaatluskeskused;

—	kohalikud ettevõtete liidud;

—	Euroopa Sotsiaalfondi toetus piirkondliku tasandi juhtimisele;

—	Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused (ETKR) – 5. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1082/2006 sätestatud uued meetmed (6);

—	analüüsi- ja prognoosiplatvormid;

—	avaliku ja erasektori partnerlus;

2.5.3   Lepingud

—	„kaitstud paindlikkuse” algatused (7);

—	ettevõtte sotsiaalne vastutus – ESV;

—	struktureeritud piirkondlik sotsiaaldialoog;

—	keskkonnaarvestus ja keskkonnabilansid;

—	jätkusuutlikkuse aruandlus;

—	ruumilise planeerimise vahendid;

—	piirkondlikud keskkonnabilansid;

—	kohalikud ja piirkondlikud sotsiaalmajanduslikud lepingud (territoriaalsed paktid, programmlepingud jne);

—	erimajandustsoonid konkurentsipoliitika poolt lubatud piirides (8).

2.6   Komitee leiab, et on oluline kõnealuste seadusandlike, normatiivsete ja vabatahtlike meetmete rakendamise konsolideerimist, täiendamist ja kooskõlastamist jätkuvalt parandada, et seeläbi koordineerida osaluse erinevaid eesmärke ja tasandeid ning saavutada tõhusad ja mõjusad tulemused, millesse on panustanud kõik.

2.7   Pidades silmas 2007. aasta Leipzigi hartat (9) ja ELi territoriaalset tegevuskava, mille kohta komitee on teinud oma märkused, (10) on rõhk järjest enam nihkunud territoriaalsele ühtekuuluvusele, selleks et

—	suurendada kohaliku tasandi osalejate kaasatust;

—	kooskõlastada tasakaalustatud ja jätkusuutlik areng vajadusega suurendada Euroopa konkurentsivõimet suurima kasvupotentsiaaliga valdkondadesse tehtavate investeeringute abil;

—	saavutada ühenduse poliitikate vaheline sünergia ja nende omavaheline kooskõla;

—	töötada välja paremad juhtimissüsteemid (11).

2.8   Territoriaalne tegevuskava on strateegiline raamistik, mis annab piirkondliku arengu poliitikale Lissaboni ja Göteborgi strateegiatele vastava suuna.

2.9   Arvamuses tööstuse muutuste territoriaalse juhtimise kohta (12) märkis komitee, et „piirkondlik või kohalik identiteet tähendab teatud ühiste väärtuste toetamist, tunnustamist ja nende suhtes tuntavat empaatiat ühise tulevikunägemuse raames”. Komitee nõudis samuti territoriaalselt terviklikku lähenemisviisi ja juhtimisstrateegiat sotsiaalselt vastutustundliku piirkonna (SVP) arendamiseks. Komitee leidis, et kõnealune strateegia peaks eelkõige hõlmama järgmisi aspekte:

—	kohaliku ja piirkondliku tootmissüsteemi kvaliteedi, teadmistebaasi, oskuste ja uuendussuutlikkuse pidev parandamine;

—	avalikule ja erasektorile piirkondlike võrgustike loomine;

—	suur keskkonnaalane ja sotsiaalne jätkusuutlikkus;

—	tõhusad ja konsolideeritud meetodid teadmiste ja teabe loomiseks ja levitamiseks ning kestvaks täiendkoolituseks;

—	nn „kohalike ja piirkondlike sotsiaalbilansside” koostamine.

—	sotsiaalsete osalejate poolt koostatud võrdlevad analüüsid jätkusuutlike kohalike ja piirkondlike süsteemide kohta.

Sünergia tagamiseks ja kattuvuste või vastuolude vältimiseks nõuavad kõnealused algatused kohalikelt, piirkondlikelt ja riigiasutustelt ning ELi asutustelt lisaks tihedale kooskõlastusele ka järgmist:

—	täiustatud haridus- ja koolitusstruktuurid, mis vastavad funktsionaalselt teadmistepõhise ja konkurentsivõimelise majandusliku arengu nõudmistele;

—	meetmed asutuste ja liitude suutlikkuse tõstmiseks ning sotsiaaldialoogi algatamiseks;

—	integreeritud regionaalpoliitika, mis suudaks kohalikku arengupotentsiaali kõige paremini kasutada ning suurendaks uuenduslike muutuste ja prognoosimise võimet;

—	konsolideeritud sotsiaaldialoog piirkondlikul ja kohalikul tasandil (13) kui põhivahend nende eeliste optimeerimiseks, mis kaasnevad tööstuse ja turgude muutuste ning inimressursside haridus- ja koolitussuundumuste prognoosimisega;

—	ettevõtete sotsiaalse vastutuse edendamine ettevõtete poolt vabatahtlikult enesele võetud sotsiaalse vastutuse kaudu, mis on nende panuseks jätkusuutlikku arengusse;

—	„sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade” (14) – mida määratletakse kui piirkondi, mis suudavad edukalt ühendada piisava heaolu ja sotsiaalse vastutusega loomupäraselt kaasnevad kohustused – integreeritud mitmetasandilise juhtimissüsteemi laiendamine.

2.10.1   Selle protsessi käigus peaksid samuti paranema poliitilisi ja haldusotsuseid tegevate isikute oskused ja pädevus, et tagada püsivad tingimused, mis on vajalikud nende piirkondadesse pikaajaliste investeeringute ligimeelitamiseks ning mikro- ja väikeettevõtete loomiseks kestva arengu raames.

Komitee peab väga oluliseks protsessi, mis võib viia piirkonna määratlemiseni „sotsiaalselt vastutustundliku piirkonnana” (SVP) (15).

2.11.1   Piirkond saavutab sotsiaalselt vastutustundliku piirkonna staatuse, kui ta suudab osalusdemokraatia abil integreerida sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid küsimusi majandusalastesse otsustesse, mudelitesse ja põhimõtetesse, et edendada konkurentsivõimet, häid tavasid ja pidevat dialoogi sidusrühmade vahel, eesmärgiga soodustada uuendustegevust ja konkurentsi.

3.   Rohujuure tasandi demokraatiaga konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku arengu suunas

3.1   Komitee leiab, et elukvaliteedi ning ELi piirkondade konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku sotsiaalmajandusliku arengu parandamiseks tuleb arendada rohujuure tasandi demokraatiat, mis suudab otsuste tegemisse kaasata piirkonna poliitilises, majandus- ja sotsiaalelus osalejaid. Erinevad avaliku ja erasektori osapooled peaksid tegema koostööd, et tegeleda vastavate piirkondade tugevate ja nõrkade külgede ning ettevõtete ja töökohtade arvu suurendamise väljavaadetega.

3.2   Rohujuure tasandi demokraatia kui Euroopa juhtimissüsteemi tugisamba vormid ja menetlused sõltuvad suurel määral riikide erinevatest taustsüsteemidest, kuid selle põhielemendid peaksid olema alljärgnevad:

—

ettevõtete, erinevate sotsiaalsete gruppide ja asutuste tegevuse kooskõlastamine, et saavutada eesmärgid, mida arutatakse ja kooskõlastatakse sotsiaalpartneritevahelise struktureeritud dialoogi ning sotsiaalpartnerite ühiste ja erinevate kohustuste raames eelkõige töötajate esindajate ja ettevõtete liitudega;

—	Lissaboni lepingus sätestatud subsidiaarsuse, territoriaalse ühtekuuluvuse ja osalusdemokraatia põhimõtete rakendamine;

—

hästi kooskõlastatud mitmetasandiline juhtimissüsteem, mis tagab otsuste tegemise rohujuure tasandil vastavalt nendele poliitilistele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele kohustustele, mis iseloomustavad kõige paremini piirkonna pädevust ja identiteeti, võttes arvesse vastavust riiklikele ja ELi raamistikele, järgides avatud, koostööpõhist, koordineeritud lähenemist, mille eesmärgiks on saavutada sünergiat erinevate tasandite vahel;

—	enesehindamisel, kestval kohalike arengustrateegiate ja eesmärkide korrigeerimisel ning laialdase ja kõikehõlmava uuenduskultuuri kindlustamisel põhineva piirkondliku õpikogukonna arendamine;

—

tulevikku suunatud, ühise, jagatud arusaama kujundamine majanduse ja kohaliku kogukonna vahelisest suhtest, et — määratleda piirkonna „konkreetsed ressursid”; — hinnata teiste piirkondadega konkureerimisest tõusetuvaid väljakutseid ja ohte; — uurida võimalusi siseneda riiklikele ja rahvusvahelistele turgudele ning — otsida võimalusi ja vahendeid selleks, et kasutada konkreetsete kohalike probleemide lahendamiseks kohalikku professionaalset ja oskustega inimressurssi; — võtta vastu tulevikku suunatud otsuseid, mis edendavad majanduse konkurentsivõimet suurendavaid algatusi;

—

teatud liikmesriikides juba tegutsevate piirkondlike majandus- ja sotsiaalnõukogude või sarnaste institutsioonide (16) loomise ja väärtustamise edendamine selliste institutsionaalsete partneritena piirkondlike otsuste ja toimingute tegemisel, kellel on õigus teha omapoolseid algatusi ja neid kontrollida;

—

kõrgetasemeliste ja osaluspõhiste piirkondlike juhtimismeetmete (nagu näiteks e-valitsus, SWOT-analüüsid, (17) osaluspõhised tulevikuanalüüsid, (18) avalikus ja erasektoris kehtivate EMASi (19)mehhanismide üldine kasutuselevõtt, ettevõtete sotsiaalse vastutuse standardid, võrdlusuuringute võtted, avatud koostöö tulemustabelid, piirkonnasisesed ja piirkondadevahelised võrgustikud (20) ning veebipõhised õppesüsteemid) juurutamine;

—	kaubandus-, tööstus-, käsitöö- ja põllumajanduskodade, samuti kutseliitude ja tarbijaorganisatsioonide aktiivne roll;

—	väljapaistvaid ülikooliõpinguid ning tööstuse ja akadeemiliste ringkondade vahelisi suhteid soosiv kultuur.

3.3   Piirkondade arendamiseks on vaja rohujuure tasandi demokraatia täielikku rakendamist, kuid arengu haldamiseks ka struktureeritud juhtimist (21) kohalikul tasandil.

3.4   Hea juhtimine piirkondlikul tasandil peab seadma endale esimeseks eesmärgiks soodustada ja arendada kõiki ettevõtete omavahelisi ning ettevõtete ja kollektiivseid huve esindavate osalejate vahelisi koostöövorme ja partnerlusprotsesse nii, et nendest saaksid kasu mõlemad osapooled.

3.5   Demokraatlik juhtimine piirkondlikul tasandil on detsentraliseeritud kõiki osapooli kaasav otsustusprotsess, mis komitee arvates peaks põhinema läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtetel ning osalusel rajaneval lähenemisviisil, hõlmates keskmise ja pikaajalise arengu ühise strateegilise nägemuse analüüsi, määratlemist, rakendamist ja juhtimist.

3.6   Komitee leiab, et mitmetasandilises partnerlussüsteemis on oluline alt-üles ja ülalt-alla protsesside optimaalne kombineerimine, kompromissi leidmine kahe protsessi vahel on edu pant.

3.7   Komitee leiab, et uuendusliku osaluskultuuri loomiseks on vaja teha suuremahulisi investeeringuid, kuna demokraatlike väärtuste järgmist peab nõudma asjaomane piirkondlik kogukond tervikuna, samuti märkimisväärne hulk erinevate tegevusvaldkondade huve esindavaid ettevõtjaid ja asutusi.

Komitee on kindlal seisukohal, et ELi piirkondade areng peab piirkondade konkreetse potentsiaali optimeerimiseks rajanema mõjusatel ja sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade mõistel põhinevatel jätkusuutliku arengu strateegiatel.

3.8.1   Komitee jääb oma hiljutises vastavasisulises arvamuses (22) tehtud märkuste juurde.

4.   Ühenduse tasandi püüdlus arendada „sotsiaalselt vastutustundlikke piirkondi”

Komitee toetab tugevalt sellist ühenduse algatust arendada sotsiaalselt vastutustundlikke piirkondi (SVP), mis ühendab eesmärgid nagu rohujuure tasandi demokraatia, laialdane ja uuenduslik osaluskultuur kindlustamine, riiklikele ja ühenduse Lissaboni tegevuskava raamistikele vastav tulemuslik juhtimine piirkondlikul tasandil ning mitme osapoole ja sektori vaheline partnerlus, mis võib suurendada piirkonna ligitõmbavust ja konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul, prognoosides tööstuse muutusi ja suurendades kohalikku sotsiaalset kapitali.

4.1.1   Sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatuse esmane eesmärk on tagada Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil rakendatavate meetmete kooskõlastamine ja omavaheline vastavus.

4.2   Komitee usub, et sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatusega peaks kaasnema tõelise Euroopa tegevuskava väljatöötamine, mille eesmärk on:

—	edendada territoriaalse mõõtme sisseviimist ELi poliitikasse;

—	soodustada territoriaalses tegevuskavas ja Leipzigi hartas sätestatud prioriteetide kaasamist;

—	julgustada territoriaalsete osaluspõhiste tulevikuanalüüside tegemist ja neid kaasrahastada;

—	võtta järk-järgult kasutusele avatud kooskõlastusmeetod ja toetada rohujuure tasandi demokraatia meetmete kohaldamist;

—	teostada ühtset kontrolli erinevate ELi territoriaalse koostöö meetmete (eelkõige Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste) (23) üle ning rakendada neid ühtselt ja kooskõlastatult;

—	luua komisjoni juurde territoriaalse arengu talituste vaheline koordineerimisüksus, mille ülesanne on sõnastada ja ellu rakendada sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade teabe- ja teabevahetusstrateegia;

—	töötada välja piirkondliku mõju hindamise vahendid, mida kasutatakse enne ja pärast piirkonnas (eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtete suhtes) kehtivate meetmete vastuvõtmist;

—	kaasrahastada abinõusid, mille eesmärk on koolitada piirkondade avaliku sektori osalejaid ja eraettevõtjaid ning tõsta nende suutlikkust esitada algusi sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade arendamiseks;

—	edendada piirkondades struktureeritud sotsiaaldialoogi, s.o „SVP 21 kvaliteedimärk”;

—	edendada ja toetada Euroregioonide (24) loomist ja arendamist;

—	toetades piirkondade ja (metapiirkondade (25)) ning piirkondade võrgustike arengut, edendada väike ja keskmise suurusega ettevõtteid ELi ja ülemaailmsetel turgudel.

4.3   Komitee arvab, et sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatus ja sellega kaasnev tegevuskava peavad kooskõlastama omavahel punktis 2.7 märgitud vabatahtlikud ja normatiivsed meetmed ja ühendama need sidusasse süsteemi, kus kõikide valdkondade (sealhulgas finants- ja kohaliku avaliku sektori) ettevõtete vastutus on kohaliku kasvustrateegia eesmärkide saavutamisel ja töökohtade loomisel riiklike ja ELi tasandi strateegiate raames olulise tähtsusega.

Komitee leiab, et ettevõtete sotsiaalne vastutus  (26) peab moodustama avatud koostöö raamistiku vabatahtliku osa ning ettevõtete sotsiaalset vastutust tuleb edendada ja soodustada osalusvõimaluste pakkumise ning ühise nägemusega, eelkõige mikro- ja väikeettevõtete osas, sest need ettevõtted on kohaliku arengu alustala.

4.4.1   Sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatus peab põimima ühisesse identiteeti laialdased uuendustegevust propageeriva osaluskultuuri isiklikud ja eetilised väärtushinnangud. See ei tohi muutuda mitte üksnes tööandja identiteediks, vaid peab kuuluma kogu piirkonna avaliku ja erasektori ning piirkonnasiseste ja piirkondadevaheliste viitevõrgustike ja klastrite/piirkondade aktiivsele osale.

4.5   Piirkondlikel õpikogukondadel peab olema võimalus kasutada interaktiivseid ja koostoimivaid telemaatikastruktuure ja vastavat infrastruktuuri, alates e-valitsusest ja IDABC platvormist, (27) mis pakub avaliku sektori asutustele, ettevõtetele ja üksikisikutele üleeuroopalisi veebipõhiseid haldusteenuseid eesmärgiga parandada Euroopa riiklike haldusorganite tõhusust ja nendevahelist koostööd, samuti koostööd organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

Komitee on kindlal seisukohal, et Euroopast peab saama sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade tippkeskus, mis rajaneb keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemide (EMAS) ning ettevõtete sotsiaalse vastutuse edukal rakendamisel ning mis annab vastavale tegevusraamistikule piirkondlikule mõõtme.

4.6.1   Tõhususe tagamiseks ei tohiks piirkonna strateegilise arendamise käigus tegeleda poliitiliste küsimustega (nagu näiteks kohalike omavalitsuste valimistega), vaid tuleks suhelda piirkonna kõigi, nii võimul olevate kui ka opositsiooniliste poliitiliste jõududega ning luua valijate ja/või valitud esindajate kestva ühise vastutuse baas.

Mikro- ja väikeettevõtetel peab olema võimalus saada kasu eriteadmistest, mida pakutakse lihtsas keeles ja lihtsal viisil, samuti paremast ligipääsust krediidile ja mikrokrediidile, sest see soodustab keskkonnateadlikku ning vastava piirkonna ja selle sotsiaalse kapitaliga arvestavat ärijuhtimist.

4.7.1   Veelgi enam, sotsiaalmajanduslikel ettevõtetel on oma roll sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade arengus, kuna nad innustavad sotsiaalset ühtekuuluvust ja jätkusuutlikkust, jaotavad kasumi oma liikmete vahel ja rakendavad osalusdemokraatlikke juhtimismeetodeid.

4.8   Kohalikud koolid, ülikoolid ja teadusasutused peaksid olema ühendatud Euroopa piirkondlikeks ja piirkondadevahelisteks pädevusvõrgustikeks, nagu on sätestatud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi võimekuse programmis ning hariduse ja koolituse programmis aastani 2010. See tagab kohalikele asutustele andeka ja väljaõppinud inimressursi, millest väikestes ettevõtetes on sageli puudus, kuid mis on vajalik piirkondliku arengustrateegia edukaks elluviimiseks.

4.9   Komitee on seisukohal, et ühenduse sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatus peaks edendama kohalikku struktureeritud sotsiaaldialoogi ning soodustama mestimist kohalike asutuste vahel, et aidata kaasa tugevamate suutlikkust tõstvate partnerluste loomisele erineva tulemuslikkusega piirkondlike omavalitsuste vahel. SVP 21 harta koostamine peaks suurendama ka sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade kokkukuuluvust ja tõhusust.

4.10   Lõpetuseks nõuab komitee, et ühenduse sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade algatusega kaasneksid hindamised, võrdlusuuringud ja kontrollid, et loodaks andmebaas, mis sisaldaks piirkonna sissetulekuid ühe elaniku kohta ning et iga kahe aasta tagant koostataks aruanne, mis esitatakse Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komiteele.

5.   Riiklike ametiasutuste panus

5.1   Liikmesriigid peaksid rakendama sätteid ühetaoliselt, et säilitada ELi siseturu ühtsus, samuti peaksid liikmesriigid kasutama toetusmehhanisme ja tõkkeid. Muu hulgas peaks riiklikud ametiasutused tegema järgmist:

—	töötama bürokraatia vähendamise ning struktuuride ja protsesside lihtsustamise nimel, et vabastada ressursse jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise arengu ja töökohtade jaoks;

—	kehtestama osaluskorras konsensusel põhineva üldise strateegilise tugiraamistiku, mille loomises on otseselt osalenud sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajad ning mida kasutatakse sotsiaalselt vastutustundlikke piirkondi käsitleva riikliku poliitika väljatöötamiseks;

—	tugevdama raamistikku avaliku sektori koordineerimiseks ja detsentraliseerimiseks, et piiritleda juhtimise rolle ja vastutust nii kesksel, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil;

—	koostama maksude detsentraliseerimise poliitika juhtnöörid, mis sätestavad erinevate juhtimistasandite vahel tehtavad ülekanded, nii nagu komitee on juba varem soovitanud (28);

—	parandama ja suurendama selliste organite tegutsemisvõimet, mis juhiks ja koordineeriks detsentraliseerumist ja juhtimist kohalikul tasandil;

—	kehtestama eelarverubriigid pühendunud inimressursside arendamiseks, koolitusprogrammide kaasrahastamiseks ning riiklikul ja Euroopa tasandil võrgustike ja koostoimivate telekommunikatsioonivahendite loomiseks;

—

tagama, et riiklikul tasandil rakendatakse järjekindlalt Interreg IV vahendeid ja määrust Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (piiriülesed organid, kus võivad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning ühenduse õiguse kohaselt juriidilise isiku staatusega territoriaalse koostöö üksuste kõrval osaleda ka liikmesriigid) kohta;

—	arendama uut tüüpi linna ja maa partnerlust, mis eelistab terviklikku piirkondlikku lähenemisviisi ning soodustab võrdset juurdepääsu infrastruktuurile ja teadmistele;

—	edendama konkurentsivõimelisi ja uuenduslikke piiriüleseid piirkondlikke klastreid ning tugevdama üleeuroopalisi tehnoloogiavõrgustikke, üleeuroopalist riskijuhtimist, mitmekeskuselist linnaarendust ning keskkonna- ja kultuuriressursside arendamist;

—

tagama, et valdkondlik poliitika piirkondlikul tasandil on järjekindel ja kooskõlastatud ning välditakse vastuolus olevaid valdkonnapõhiseid abinõusid, mis võiksid tõhusust vähendada ning osutuda vastavas vallas täiesti mõjututeks või olla eesmärgile vastupidise mõjuga; töötama välja territoriaalse mõju hindamise (TMH) meetmed asjakohaste viidetega keskkonnamõjude hindamisele (KMH) (29) ja keskkonnamõjude strateegilisele hindamisele (KSH) (30).

5.2   Piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peaksid tegema järgmist:

—	kaasama majanduslikud ja sotsiaalsed huvirühmad juba piirkonna strateegilise arengu projektide koostamise eel;

—	arendama välja tipptaseme haridussüsteemid, ülikoolid ja koolid, mis on olulised SVPde majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks;

—	võtma riigi investeeringuvalikute puhul ja üldhuviteenuste korraldamisel järjest enam kasutusele tasuvus-, kvaliteedi- ja jätkusuutliku arengu kriteeriume;

—	hindama regulaarselt riigi investeerimiskavu;

—	tagama enne riigi investeerimisprojektide käivitamist, et rahastamisplaanides ettenähtud summade saamine ja ajakavade järgimine on kindel;

—	tagama, et riigi investeerimisprojektide välise rahastamise raames saadavaid summasid kasutatakse ka tegelikult ettenähtud tähtaegade jooksul;

—	tagama, et piirkondades on aktiivselt tegutsevate väike- ja keskmise suurusega ettevõtete võrgustik ning need ettevõtted koordineerivad linna-, linnalähi- ja maapiirkondade vahelist tegevust, säilitades maapiirkonnas olevad töökohad, maapiirkonna sissetuleku, kogukonnad ja maksuressursid;

—	soodustama kapitali ja kasumi kohalikku reinvesteerimist eesmärgiga luua projektibörse ning osta kohalikke ettevõtteid ning piirkondlikke finantsinstrumente kapitali ja riskikapitali loomiseks, piiramata seejuures ühtset turgu;

—	mitte viima ettevõtte tulumaksust saadud tulu selle geograafilisest päritolukohast liiga kaugele eemale (kandes selle piirkonnaülesele tasandile), kahjustamata seejuures solidaarsusest tulenevat vajadust ümberjagamise järele maksusüsteemis;

—	koolitama kohalikke valituks osutunud poliitikuid ruumilise planeerimise meetmete osas, keskendudes üldhuviteenustele ja majandust toetavale infrastruktuurile, eesmärgiga tagada areneva jätkusuutliku ettevõtluse tänapäevane juhtimine.

5.3   Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peaks esmatähtsa toiminguna vahetama kogemusi parimate tavade ja piirkondadevaheliste võrgustike osas ning tegema ühtse nägemuse määratlemiseks vajaliku tulevikuanalüüsi.

6.   Ettevõtete panus: ettevõtted peaksid tegutsema vastutustundlikult oma piirkonna suhtes

6.1   Komitee leiab, et bürokraatiat ja protseduure juurde tekitamata tuleb ettevõtetel aidata taaselustada kohalikke võrgustikke, mille liikumapanevaks jõuks ja lahutamatuks osaks nad on, sealhulgas:

—	anda aru oma sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja piirkondlike (või ühiskondlike) parimate tavade kohta ja võtta kasutusele vahendeid, millega saab määratleda ettevõtete sotsiaalse vastutuse tasemed;

—	soodustada väljaõppinud inimressursside olemasolu ettevõttes ja selle ümber, luues töökohti ning koolitades olemasolevaid ja tulevasi töötajaid;

—	teavitada töötajaid nõuetekohaselt ettevõtte strateegiast ja projektidest, eelkõige osas, mis puudutab töökohti ja koolitust;

—	teha koostööd kohalike majanduselus osalejatega, et luua piirkonnas jätkusuutlik kasvupotentsiaal, mis tuleneb ettevõtetevahelistest tervetest ja usaldusel põhinevatest ärisuhetest;

—	võimaluse korral tagada tehnosiirded kohalikele ettevõtetele, eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, et piirkond saaks tehnoloogiaarengust ja väljaõppinud oskustöölistest uut elujõudu;

—	tegeleda piirkonnas proaktiivselt teaduse ja tehnika arenguga, et kinnistada piirkonnas teadmisi ja oskusteavet, tehes koostööd teadusasutuste ja ülikoolide, teiste ettevõtete ning kohalike kutseorganisatsioonidega;

—	õhutada tarnijaid ja nende allhankijaid rakendama samu kohalike ametiasutustega koostöö tegemise põhimõtteid ning järgima oma äriühingutes samu sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja piirkondlike juhtimisnorme;

—	(eelkõige suurimatel ettevõtetel) luua sidemeid huvirühmadega (kohalikud omavalitsused ja avalikkus), et arutada tehnoloogilisi, ärilisi ja sotsiaalprobleeme, samuti kohalike ettevõtete ees seisvaid väljakutseid ning teha nende lahendamisel edusamme.

7.   Saavutused kõnealuses vallas: edulood

7.1   Sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade arendamiseks ELis ning ELi territoriaalse poliitika suuremal ja positiivsemal määral nähtavaks muutmiseks on tehtud Euroopas erinevaid algatusi ning alustatud erinevate poliitiliste programmide elluviimist: Näiteid nende algatuste kohta võib leida CCMI veebilehelt (http://www.eesc.europa.eu/sections/ccmi/index_fr.asp), kus leidub ka teavet Lille'is 25. septembril 2008 käesoleva arvamuse ettevalmistamise raames toimunud arutelu kohta (vt käesoleva arvamuse pealkirja alt).

---

(1)  Vt punkti 1.2.

(2)  Vt punkti 1.2.

(3)  Vt punkti 1.2.

(4)  Euroopa sotsiaalmudel peab pakkuma ettekujutuse demokraatlikust, keskkonnasõbralikust, konkurentsivõimelisest, solidaarsest ja sotsiaalselt kaasavast heaolupiirkonnast kõigile Euroopa kodanikele. (Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Sotsiaalne ühtekuuluvus: Euroopa sotsiaalmudeli konkretiseerimine”, ELT C 309; 16.12.2006, lk 119).

(5)  KOM(2008) 616 lõplik.

(6)  Nimekiri nendest liikmesriikidest, kes on viinud oma õigusaktid vastavusse ETKR-i loomiseks vajalike nõuetega, on toodud ära Regioonide Komitee veebilehel (alajaotise „Tegevused ja üritused” all).

(7)  Määratlemaks ja loomaks sotsiaalpartnerite toel uusi tööhõivevõimalusi.

(8)  Vt ELT L 145, 4.6.2008, 23. aprilli 2008. a määrus (EÜ) nr 450/2008.

(9)  Vt 25. mai 2007 a Euroopa säästvate linnade Leipzigi harta.

(10)  Vt arvamus teemal „Territoriaalne tegevuskava”, ELT C 168, 20.7.2007, lk 16–21.

(11)  Vt arvamus teemal „Tööstuse muutuste territoriaalne juhtimine: sotsiaalpartnerite roll ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi panus”, ELT C 318, 23.12.2006, lk 12–19.

(12)  Vt eelmine allmärkus.

(13)  Vt arvamust teemal „Ümberkorraldused ja tööhõive – ümberkorralduste ennetamine ja nendega kaasaminek tööhõive arengut silmas pidades: Euroopa Liidu roll”, KOM(2005) 120 lõplik, ELT C 65, 17.3.2006, lk 58–62.

(14)  Vt arvamus teemal „Linnakeskkonda käsitlev temaatiline strateegia”, KOM(2005) 718 lõplik – SEK(2006) 16, ELT C 318, 23.12.2006, lk 86–92.

(15)  Vt nõukogu uuendatud strateegiat (9. juuni 2006.a. dokument 10117/06, punktid 29 ja 30).

(16)  Nt piirkondlikud sotsiaaldialoogi komisjonid Poolas.

(17)  SWOT = tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja riskide analüüs.

(18)  „Tulevikuanalüüs on süstemaatiline, osaluspõhine, tuleviku kohta teavet koguv keskmise pikkusega või pikaajaline nägemuse loomise protsess.”

(19)  EMAS = keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteem.

(20)  Vt arvamust teemal „Euroopa tööstuspiirkonnad ja uued teadmiste võrgustikud”, ELT C 255, 14.10.2005, lk 1–13.

(21)  Vt OECD Territorial Outlook– 2001. a väljaanne.

(22)  Vt EMSK 7.4.2005. aasta arvamus „Euroopa tööstuspiirkonnad ja uued teadmiste võrgustikud”ELT C 255, 14.10.2005.

(23)  Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused – koostöövahend ühenduse tasandil, mis võimaldab koostöörühmitustel ellu viia ühenduse poolt kaasrahastatavaid territoriaalseid koostööprojekte või rakendada territoriaalse koostöö meetmeid, mida on algatanud liikmesriigid – määrus (EÜ) nr 1082/2006 (ELT L 210, 31.7.2006).

(24)  Euroregioonid: struktuurid piiriüleseks koostööks Euroopa Liidu ja/või naaberriikide piirkondade vahel, et edendada ühiseid piiriüleseid huve ja teha koostööd piiriäärsete kogukondade ühiseks hüvanguks.

(25)  Vt EMSK arvamus teemal „Euroopa tööstuspiirkonnad ja uued teadmiste võrgustikud”, ELT C 255, 14.10.2005.

(26)  Vt arvamusi teemal „Majanduskasvu ja tööhõivepartnerluse rakendamine, muutes Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse eeskujuks” (KOM(2006) 136 lõplik), ELT C 325, 30.12.2006, lk 53–60, ja teemal „Roheline raamat: Euroopa raamistiku edendamine ettevõtete sotsiaalse vastutuse alal” (KOM(2001) 366 lõplik), EÜT C 125, 27.5.2002, lk 44–55.

(27)  IDABC = üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste koostalitlusvõimeline osutamine riiklikele haldusasutustele, ettevõtetele ja kodanikele, vt arvamus CESE 1610/2003.

(28)  Arvamus teemal „Maksuõiguses territoriaalsuse põhimõtte rakendamise mõju tööstuse muutustele”, ELT C 120, 16.5.2008, lk 51–57.

(29)  Direktiiv 85/337/EMÜ, mida on muudetud nõukogu 3.3.1997 direktiiviga 97/11/EÜ ja 26.5.2003 direktiiviga 2003/35/EÜ.

(30)  Keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi (2001/42/EÜ) eesmärk on tagada, et teatud planeeringute ja programmide koostamisel ning enne nende kehtestamist tehtaks kindlaks planeeringute ja programmide keskkonnamõjud ning hinnataks neid, eelkõige nende territoriaalset ulatust arvestades.

---

---

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/73

---

Ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni Arvamus teemal „Roheline raamat – kohtuotsuste tõhus täitmine Euroopa Liidus: võlgniku vara läbipaistvus”

KOM(2008) 128 lõplik

(2009/C 175/12)

6. märtsil 2008. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat – kohtuotsuste tõhus täitmine Euroopa Liidus: võlgniku vara läbipaistvus”

KOM(2008) 128 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2008. Raportöör oli Jorge PEGADO LIZ.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 161, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused

1.1   6. märtsi 2008. aasta roheline raamat „Kohtuotsuste tõhus täitmine Euroopa Liidus: võlgniku vara läbipaistvus” (KOM(2008) 128 lõplik) on jätk rohelisele raamatule pangakontode arestimise kohta (KOM(2006) 618 lõplik) ning sobib komisjoni paljude vastuvõetud meetmetega, mille eesmärk on luua Euroopa õigusruum, et toetada ühtse turu loomise õiguslikke külgi.

1.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on neid algatusi üldiselt toetanud, kuid on samas rõhutanud, et need peavad subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse seisukohalt olema korralikult põhjendatud. Algatused peavad vastama ka kõikidele liikmesriikidele ühtsetele protsessiõiguse põhimõtetele ja austama täiel määral inimeste põhiõigusi.

1.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oli nii eelmise rohelise raamatu (pangakontode arestimine) kohta avaldatud arvamuses kui ka käesolevas arvamuses seisukohal, et algatused ei ole konkreetseks otstarbeks sobivad. Samuti ületavad paljud kavandatud meetmed proportsionaalsuse seisukohalt märkimisväärselt selle, mis on vajalik ja mida ei ole võimalik saavutada juba olemasolevate riiklike meetmetega. Mõnel juhul on nende tulemus isegi põhiõiguste (nt õigus eraelu puutumatusele või õigus õiglasele võimalusele end kaitsta) rikkumine.

1.4   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on võimalik ja tuleb praegu käsitletavates valdkondades teha olulisi edusamme, parandades riigiasutuste koostööd, olemasolevate riiklike süsteemide tõhusust ja kiirust ning juurdepääsu olemasolevatele registritele ja teabele. Samuti on vajalik ulatuslikum teabevahetus ning parem vastastikune arusaamine sellest, kuidas riiklikud süsteemid toimivad ja kuidas neid paindlikumaks muuta.

1.5   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seega kindlalt vastu ideedele luua Euroopa kodanike keskregister, anda igale võlausaldajale täielik ja piiramatu juurdepääsuõigus maksu- ja sotsiaalkindlustusregistritele ning võtta ühenduse tasandil vastu standardvorm võlgniku vara deklaratsiooni jaoks.

1.6   Komitee arvates annab pädevate isikute koostatud ja pidevalt ajakohastatava võrdleva andmebaasi loomine selgema pildi riiklikest täitesüsteemidest ja nende praktilisest toimimisest.

1.7   Lõpetuseks soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pöörata erilist tähelepanu mitmele alternatiivalgatusele (punkt 5.8), mille eesmärk ühtib rohelises raamatus esitatuga, kuid mis ei vaja ühenduse täiendavaid õigusakte.

2.   Rohelise raamatu sisu

2.1   Käesoleva rohelise raamatuga alustab komisjon huvitatud isikute hulgas teist arutelu (1) selle üle, kuidas parandada kohtuotsuste täitmist. Seekordne uuritakse, kuidas saada üle probleemidest, mis on tingitud raskustest juurdepääsul usaldusväärsele teabele võlglaste asukoha ja varade kohta.

2.2   Komisjoni arvates on võlglase õige aadressi teadmine ja juurdepääs korrektsele teabele tema vara kohta esimene samm tulemuslikuma täitemenetluse suunas. Komisjon möönab siiski, et riiklikud registrisüsteemid ja võlglaste varadeklaratsioonid on küll võrreldavad, aga erinevad oluliselt juurdepääsutingimuste, teabe hankimise korra ja teabe enda osas, mis vähendavad selliste süsteemide usaldusväärsust ja kiirust.

2.3   Komisjon möönab, et võla kättesaamist teisest riigist raskendavad riiklike õigussüsteemide erinevused ja võlausaldajate puudulikud teadmised muude liikmesriikide teabestruktuuridest. Käesolev roheline raamat on seega samm edasi selliste võimalike meetmete vastuvõtmise suunas Euroopa tasandil, mille eesmärk oleks suurendada võlgniku vara läbipaistvust ning tugevdada riiklike täitevasutuste ja võlausaldajate teabe hankimise õigust, mis tagab era- ja ärivõlgade maksmist nõudvate otsuste tõhusa täitmise, tagades samas võlgniku õiguse eraelu puutumatusele kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ.

2.4   Selleks vaatab komisjon üksikasjalikult läbi kaalutavad meetmed ja võtab need kokku kümne küsimusega.

3.   Taust

3.1   Käesolev algatus sobib hästi komisjoni paljude vastuvõetud meetmetega, mille kiiduväärt eesmärk on luua Euroopa õigusruum, et toetada ühtse turu loomise õiguslikke külgi (2). Siin keskendutakse kohtuotsuste täitmise lihtsustamisele Euroopa Liidus meetmete abil, mis aitavad tuvastada võlgniku koduse aadressi või registrijärgse asukoha, kuhu talle saab saata täitekorralduse, samuti korrektse teabe talle kuuluva vara kohta, mis võiks katta tasumata võla ja mis võib asuda ükskõik millise liikmesriigi ükskõik millises piirkonnas.

3.2   Seekord on komisjon suvatsenud küsida (mis on kiiduväärt) mitte ainult nende 15 liikmesriigi arvamust, kelle olukorda käsitleti uurimuses, mis on kõnealuse rohelise raamatu aluseks, (3) vaid küsitletud on ka ülejäänud 12 liikmesriiki, kes nüüd Euroopa Liitu kuuluvad. Sellegipoolest ei ole kogutud andmed alati korrektsed ja mõnikord on neid valesti tõlgendatud.

3.3   Samuti tuleb märkida, et algatuses näib olevat arvesse võetud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitust, mis oli avaldatud arvamuses pangakontode arestimise rohelise raamatu kohta, et on vaja „(…) asjakohaselt hinnata meetmeid, mille eesmärk on tagada võlgnike vara suurem läbipaistvus (…)”.

3.4   Kahjuks ei esita komisjon mingeid statistilisi andmeid käsitletava probleemi ulatuse kohta. Samuti ei määratle komisjon selgelt probleemi olemust ega seda, kes täpselt kavandatud meetmetest kasu saaksid.

4.   Üldised märkused

4.1   Käesolev roheline raamat jätkab ja täiendab rohelist raamatut pangakontode arestimise kohta (KOM(2006) 618 lõplik), mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldas arvamuse 31. juulil 2007 (4) ja millele käesolevas arvamuses viidatakse.

4.2   Nagu eespool mainitud, eelneb käesolevas rohelises raamatus käsitletud teema loogiliselt pangakontode arestimisele ja kajastab täpselt vajadust saada piisavat teavet võlgniku vara kohta, et võlausaldajatel oleks mõjus ühine tagatis, mis on tsiviilmenetlusõiguse kindel põhiprintsiip. Selle teema käsitlemisel tuleb aga igal juhul seada küsimuse alla sellele eelneva materiaalse tsiviilõiguse valdkonna erinevate alade ühtlustamises ühenduse tasandil.

4.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee möönab seega, et liikmesriikides täitmise tagamise eest vastutavatel asutustel peab olema juurdepääs korrektsele teabele võlgniku asukoha kohta, alates tema registrijärgsest arukohast või kodusest aadressist, ning nii vallas- kui ka kinnisvara kohta, sõltumata selle asukohast.

4.4   Nagu ka eelnimetatud arvamuse puhul, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel tõsiseid põhjendatud kahtlusi selles osas, kas tegelikult on antud valdkonnas vaja konkreetseid meetmeid õigusaktide ühtlustamiseks ühenduse tasandil, kuigi komitee tunnistab, et Euroopa Liidul on selles valdkonnas pädevus ja õiguslik alus sellisteks meetmeteks on olemas.

4.5   Õigupoolest ei pruugi rohelises raamatus mainitud parema teabe, andmete ja juurdepääsu vajadus veel tingimata nõuda uute ühenduse tasandi registrite loomist või võlgniku varade deklareerimise kohustust. Samuti ei vasta see meede tõenäoliselt proportsionaalsuse kriteeriumile ja võib viia põhiõiguste lubamatu rikkumiseni.

4.6   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et Brüsselis asuvate kesksete, kogu elanikkonda, ettevõtjaid või tarbijaid, vallas- või kinnisvara, või maksu- ja sotsiaalkindlustusregistreid hõlmavate registrite loomise asemel annaks parem teabevahetus riigiasutuste vahel ning lihtsam ja kiirem juurdepääs olemasolevatele andmetele piisava võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagatise võlgniku varade tuvastamisel, sõltumata võlausaldaja isikust või kodakondsusest.

4.7   See ei tähenda, et ühendus ei peaks töötama välja stiimuleid ja suuniseid eelnimetatud riiklike registrite ja muude eraandmebaaside sisu ja toimimise ning neile juurdepääsu parandamiseks tingimusel, et andmed on ühenduse direktiividele vastavalt kaitstud ning teavet saab taotleda vaid nimetatud otstarbeks ja ulatuses, mis on vajalik võlgade tagastamiseks.

4.8   Avalik-õiguslikel ja eravõlausaldajatel ei tohiks andmetele juurdepääsul vahet teha ja avalik-õiguslikud võlausaldajad ei tohi eelisolukorra tõttu saada kiiremat ja lihtsamat juurdepääsu riiklikele registritele maksude, sotsiaalkindlustuse või võlgniku vara kohta.

4.9   Samuti tuleb tagada koostöö kolmandate riikidega, eelkõige Andorra, Šveitsi ja Liechtensteiniga ning kõikide teiste riikidega, kellel on tihedad sidemed maksuparadiiside ja finantsturgudega Euroopas.

5.   Konkreetsed märkused: 8 küsimust

5.1   Ühenduse tasandi algatus?

5.1.1   Rohelises raamatus esitatud kümme küsimust koosnevad tegelikult kaheksast küsimusest, mida kõiki üksikasjalikult käsitletakse.

5.1.2   Küsimuse osas, kas võlgniku vara läbipaistvamaks muutmise meetmed tuleks vastu võtta ühenduse tasandil, tuleks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates (kooskõlas üldistes märkustes väljendatud kahtlustega) ühenduse tasandi algatusi rakendada ainult selleks, et tagada parem kooskõlastatus ja koostöö riigiasutuste vahel ning parandada olemasolevate riiklike registrite sisu ja neile juurdepääsu, mis võimaldaks tuvastada ja leida võlgnikke ja nende võlgade tasumiseks vajalikku vara.

5.2   Riikide täitesüsteemide käsiraamat?

5.2.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleks toetada ja julgustada iga meedet, mis aitab parandada teadmisi riiklike seaduste ja tavade kohta. Komitee arvates ei ole aga lihtsa käsiraamatu koostamine asja keerukust arvestades piisav lahendus. Käsiraamatut ei saa lihtsustada avalikkusele kasutamiseks, sest kvaliteet ja täpsus võivad seejuures kaotsi minna.

5.2.2   Sellepärast soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjonil mõelda hoopis võimalusele koostada võrdlev andmebaas 27 liikmesriigi täitemenetlust käsitlevate õigusaktide kohta ning tagada selle pidev ajakohastamine, selgitavad märkused ja elektrooniline juurdepääs kõigis Euroopa Liidu liikmesriikide keeltes. Andmebaasi peaksid koostama vastavate liikmesriikide pädevad ja kvalifitseeritud isikud.

5.3   Parem teave äriregistrites ja parem juurdepääs neile?

5.3.1   Antud valdkonnas juba olemasolev ühtlus paistab olevat selleks otstarbeks piisav. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei pea kesksete äriregistrite loomist ühenduse tasandil vajalikuks ega kohaseks, kuid ei välista ka va võimalust ühtlustada sellega seonduvaid ühiseid elemente.

5.3.2   Lisaks ei välista miski sellistes registrites sisalduva teabe parandamise (sh eelkõige üksikute ärimeeste kohta) ning teabe ajakohastamise ja sellele (eelkõige elektroonilist) juurdepääsu parandavate meetmete vastuvõtmist.

5.3.3   Sama peaks kehtima maaregistrite kohta, mida näitas maaregistreid ühendav Euroopa maainfoteenistus (EULIS) (5).

5.4   Parem juurdepääs rahvastikuregistritele?

5.4.1   Liiatigi ei ole võimalik luua Euroopa keskset rahvastikuregistrit, sest kesksete või kohalike rahvastikuregistrite pidamine on liikmesriikide ülesanne, nagu ka kõnealustele registritele selliste juurdepääsutingimuste kehtestamine, mis ei ole põhjuseta diskrimineerivad.

5.4.2   Iga riigi täitevasutustele peaks siiski olema tagatud lihtne juurdepääs kõnealustele registritele, et nad saaksid eelkõige elektroonilisel teel teavet võlgnike aadressi kohta.

5.5   Parem juurdepääs maksu- ja sotsiaalkindlustusregistritele?

5.5.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kindlalt vastu mõttele anda ulatuslik ja piiramatu juurdepääs maksu- ja sotsiaalkindlustusregistritele.

5.5.2   Komitee arvates peaks sellisele teabele juurdepääs olema vaid kohtuasutustel konkreetses olukorras ja tingimusel, et sellistes registrites olevad isikuandmed on kohaselt kaitstud.

5.5.3   Igatahes peab täitevasutuse juurdepääs teises riigis olevale registrile hõlmama alati koostööd tolle riigi kohtuasutusega.

5.6   Parem teabevahetus täitevasutuste vahel?

5.6.1   Nagu eelnevalt üldistes märkustes mainitud, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohal, et riiklike täitevasutuste teabevahetuse alase koostöö parandamine on just see valdkond, milles tuleb rakendada ühenduse algatusi, luues otsese elektroonilise teabevahetuse süsteemi, mille abil tuvastada ja leida võlgnikud ja nende varad.

5.6.2   Nendes liikmesriikides, kus täitevasutused ei ole riigiasutused, tuleb siiski tagada saadud teabe järelevalve pädevate kohtuasutuste poolt, kes teostavad järelevalvet täitemenetluse üle.

5.6.3   Vajalike muudatustega võiks kohaldada määruses nr 1206/2001 (6) liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades või direktiivis 76/308/EMÜ (7) sätestatute laadseid süsteeme.

5.6.4   Oluliseks tuleks pidada elektrooniliste vahendite kasutamist või isegi kõiki riiklikke asutusi ühendava sisevõrgusüsteemi loomist.

5.6.5   Selle koostöövõrgustiku kaudu levitatav teave peaks olema kättesaadav vaid täitmise eest vastutavatele asutustele, nagu täitevagendid, täitmist nõudvad osapooled, kohtud ja pankrotihaldurid. Lisaks tuleks võlgnikke tulemustest alati teavitada.

5.6.6   Siseturu infosüsteemi ei tohiks riiklike täitevasutuste vahelise teabevahetuse võimalusena alahinnata.

5.7   Euroopa varadeklaratsioon?

5.7.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kindlalt vastu ühenduse tasandi deklaratsiooni standardvormile, milles avaldatakse täitmise jaoks võlgniku kogu vara, ning lükkab täielikult tagasi mõtte, et selle kohustuse täitmata jätmise eest võib rakendada vangistust.

5.7.2   Peamiselt seetõttu, et mitte kogu võlgniku vara ei ole arestitav ning liikmesriikide kohustus on määratleda varad, mida ei saa täielikult, osaliselt või suhtelises mõttes arestida.

5.7.3   Tuleks lisada, et võlgniku kohustus avaldada teavet oma vara kohta peaks kehtima vaid selle vara osas, mis on vajalik võlgnevuse tasumiseks, ja riiklike kohtusüsteemide kohustus on tagada selle teabe õigsus või vastasel korral kohaldada rahatrahve.

5.7.4   Lisaks ületab ühenduse tasandil varadeklaratsiooni standardvormi sisseseadmine komitee arvates sellelaadse meetme eesmärgid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on see just selline valdkond, kus täitevasutuste vahel peaks toimuma tihedam koostöö. Täitevasutused peaksid neile kättesaadavaid seaduslikke vahendeid kasutades tegema koostööd, et tuvastada võlgniku see vara, mida on vaja võla tasumiseks, eelkõige andes täitevagentidele volitused viia ise läbi võlgniku vara uurimine.

5.7.5   Igatahes peab võlgnikul alati olema õigus asjaomast vara mitte avalikustada, kui ta on võla juba tasunud, kui ta näitab, et tal on piisavalt vara, et võlg tasuda või esitab tagatised või samaväärsed maksegarantiid (nt panga- vm tagatis). Võlgnikul peab olema ka õigus vaidlustada varade, mida võla tasumiseks vaja ei ole, või muude kõrvaliste summade arestimine.

5.7.6   Võlgniku eraelu puutumatuse põhimõtte rikkumise tõttu tuleb kohe tagasi lükata ka võlgniku varadeklaratsiooni avalikustamine avalikus registris (võlgnike nimekiri).

5.8   Muud läbipaistvust parandavad meetmed?

5.8.1   Pelgalt tähelepanekutena esitatakse järgmised soovitused:

a)	võiks lubada juurdepääsu registrile, kus on võlgniku aktsiad ja osakud;

b)	sobivate ettevaatusabinõudega võiks lubada juurdepääsu tarbijate andmete registritele, kus on tarbimis- ja hüpoteegikrediit;

c)	võiks luua Euroopa ühtse sõidukiregistri (8),

d)	võiks luua kõikide käimasolevate täitemenetluste registri, mida saaks näha internetis igast liikmesriigist;

e)	võiks lubada juurdepääsu registrile, kus on andmed teatud piirmäära ületavate aktsiainvesteeringute kohta;

f)	võiks lubada juurdepääsu maaregistritele, milles on teave kinnisvara omanike kohta.

---

(1)  Esimene oli roheline raamat pangakontode arestimise kohta (KOM(2006) 618 lõplik); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 10, 15.1.2008, lk 2.

(2)  Selliste meetmete piisavalt ammendav loetelu on toodud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. juuli 2007. aasta arvamuses (ELT C 10, 15.1.2008, lk 2) eelnimetatud rohelise raamatu kohta pangakontode arestimise teemal.

(3)  Kõnealuse rohelise raamatu täielikuks mõistmiseks tuleb arvestada mitte ainult komisjoni 24.oktoobri 2006. aasta töödokumenti SEK(2006) 1341, vaid ka uurimuse JAI/A3/2002/02 18. veebruaril 2004. aastal Heidelbergi Ülikooli võrdleva rahvusvahelise eraõiguse instituudi direktori professor Burkhard Hessi poolt ajakohastatud versiooni, mida on võimalik inglise keeles lugeda aadressil http://europa.eu.int.comm/justice_home/doc_centr/civil/studies/doc_civil_studies_en.htm.

(4)  ELT C 10, 15.1.2008, lk 2.

(5)  Kõnealune ühendus on 2006. aastal loodud maaregistrite liit ja see on esimene samm juurdepääsu võimaldamisel maaregistritesse ühenduse liikmesriikides (Inglismaa, Iirimaa, Leedu, Norra, Wales, Madalmaad ja Rootsi), veebileht: www.eulis.org

(6)  Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus 1206/2001, EÜT L 174, 27.6.2001. Selle valdkonna üks eriti oluline küsimus on teavevahetus ametiasutuste vahel keelte erinevuse seisukohalt, mida kõnealuse määruse artikli 5 ei ole õnnestunud lahendada.

(7)  Nõukogu 15. märtsi 1976. aasta direktiiv 76/308/EMÜ. EÜT L 073, 19.3.1976.

(8)  Nagu välja pakutud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslikus arvamuses CESE Euroopa liiklusseadustike ja sõidukite registri kohta, mille raportöör on käesoleva arvamuse autor (ELT C 157, 28.6.2005, lk 34).

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/78

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv millega muudetakse direktiivi 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides ja direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta seoses omavahel ühendatud süsteemide ja krediidinõuetega”

KOM(2008) 213 lõplik – 2008/0082 COD

(2009/C 175/13)

22. mail 2008. aasta otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv millega muudetakse direktiivi 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides ja direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta seoses omavahel ühendatud süsteemide ja krediidinõuetega”

KOM(2008) 213 lõplik – 2008/0082 COD

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 6. novembril 2008. Raportöör oli Umberto BURANI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 172, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5 komitee liiget.

1.   Kokkuvõte ja järeldused

1.1   Maksesüsteeme käsitleva komisjoni algatusega, mille kohta esitas taotluse nõukogu ja mida tervitab turg, püütakse ajakohastada makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides arvelduse lõplikkust ja finantstagatiskokkuleppeid käsitlevad õigusnormid ja tugevdada nende õiguskindlust. Komitee avaldab samuti algatusele kui sellisele toetust. Käsitletav teema on seotud väga spetsiifilise valdkonnaga ja ettepaneku tehnilised üksikasjad tekitavad vältimatult kahtlusi või nõutust: neid on spetsialistid ja otsustusorganid esile toonud komisjoni ettepanekute käsitlemise eri etappidel. EMSK käsitleb nimetatud küsimusi üksnes vähesel määral, eelistades panustada pigem arutelusse maksesüsteeme käsitleva ühenduse poliitika üle.

1.2   Kõnealusele algatusele pandi alus rohkem kui aasta tagasi, kui Ameerika Ühendriikide nn subprime'i kriis, mis on sealt alates laienenud ja mille tagajärjed on tugevalt tunda finantsvaldkondades üle kogu maailma, ei olnud veel puhkenud. Kriisi esimesed sümptomid ilmnesid üksikutes finantsasutustes likviidsusprobleemide näol, mis muutusid kiiresti maksevõimeprobleemideks. Olukord oli niivõrd tõsine, et see nõudis riigipoolset sekkumist, nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas. Praegune olukord näitab, et turu garantiiks on vaja asjakohast tagatist. Uut tüüpi tagatised on teretulnud üksnes tingimusel, et nad ei nõrgenda tagatiste kvaliteeti.

1.3   Samuti võib küsida, kas komisjoni ettepanekusse oleks lisatud säte, mille kohaselt saab panganõudeid pidada finantstagatiskokkulepete puhul kõlblikuks tagatiseks, kui küsimus oleks esitatud täna ja mitte aasta tagasi. Panganõudeid aktsepteeritakse juba praegu paljudes liikmesriikides ja nad aitavad turu likviidsusele tõhusalt kaasa. Seetõttu peaks neisse positiivselt suhtuma. Praeguses ebakindlas ja muutuvad turuseisundis oleks siiski põhjust ettevaatuseks nimetatud meetme laiendamisel kõigile liikmesriikidele ilma normide eelneva ühtlustamiseta. Iga liikmesriigi keskpank peaks jätkama oma turu järelvalve teostamist oma nägemuse ja vajaduste kohaselt.

1.4   Lisaks sellele tuleb mõelda mitte niivõrd õiguskindlusele, mis on ettepaneku tänuväärne eesmärk, vaid pigem õiguskindluse ekspertrühma (Legal Certainty Group) ettepanekus esitatud sätete ajalisele kestusele. Nimetatud ekspertrühm ei ole oma tööd veel lõpetanud, Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) algatus jõudis äsja lõppetappi, kuid on veel allkirjastamata ja ratifitseerimata. Tasaarveldamist (netting) reguleerivad õigusnormid on kavas ühtlustada edaspidi ja pankrotimenetluste ühtlustamine kuulub pikaajaliste eesmärkide hulka. EMSK ei taha siinkohal väita, et komisjoni püüdlused on kasutud ja neid ei peaks toetama, vaid rõhutab, et turg vajab mitte üksnes kindlaid, vaid ka jätkusuutlikke õigusnorme. Seetõttu tuleb õigusloomealast tööd ja õigusaktide ettevalmistamist kiirendada.

1.5   Käsitlegem lõpuks ka ettevaatusabinõusid, kuigi nad ei ole oma tähtsuse poolest kindlasti viimasel kohal – EMSKd teeb nõutuks, kas järelvalveorganid on kaalunud süsteemiriski kõiki eri aspekte, mis on lahutamatu osa koostalitlevate süsteemide, ühe süsteemi osalemisel teises ja suure hulga osalejate järelevalve korral, ning kas kõnealuse ettepaneku koostamisel taotleti järelevalveametite osalemist. EMSK rõhutab oma arvamuses, et turgude tugevus on olulisem kõigist teistest kaalutlustest.

1.6   EMSK arvamuses ei võeta arvesse eriolukordi. Tavaolukorras peavad osalejaid ning süsteemide tegevust ja tagatiste kvaliteeti käsitlevad normid olema ranged, kuid hädaolukordades tuleb neid paindlikumaks muuta, vältides siiski ka liigseid vabadusi. Oleks soovitatav, et direktiivi lisataks säte mis võimaldaks süsteemidel järelvalveorganite vastutuse all võtta erimeetmeid hädaolukordadega toimetulekuks.

2.   Sissejuhatus

2.1   Komisjoni ettepaneku eesmärk on viia makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides arvelduse lõplikkust käsitlev direktiiv ja finantstagatiskokkuleppeid käsitlev direktiiv kooskõlla viimaste arengutega turul. Kehtiv eeskiri ja hiljuti esitatud eeskiri laienevad öisele ja omavahel ühendatud süsteemide vahelisele arveldamisele.

2.2   Turgude sidumine, mis on toimunud juba mõnda aega, laieneb jätkuvalt: direktiivi 2004/39/EÜ ja Euroopa kliiringu ja arvelduse tegevusjuhendi (edaspidi „tegevusjuhend”) rakendamisega on valdkonnas selge ja täpne eeskiri/regulatsioon, mis sidumise arengut hõlbustab. Komisjoni ettepanekus esitatakse uut tüüpi lahenduste kõrval ka nimekiri uut tüüpi varadest, mida võib finantstagatisena kasutada: keskpanga krediiditehingute tagamiseks kõlblikud krediidinõuded (pangalaenud või krediidinõuded). Euroopa Keskpank lisas krediidinõuded eurosüsteemi krediiditehingute jaoks kõlblike tagatiste hulka alates 1. jaanuarist 2007.

2.3   Kehtiva õigusraamistiku, mida direktiivi ettepanekuga kavatsetakse muuta, moodustavad kaks EÜ direktiivi: makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides arvelduse lõplikkust käsitlev direktiiv 98/26/EÜ (SDF, arvelduse lõplikkuse direktiiv) ja finantstagatiskokkuleppeid käsitlev direktiiv 2002/47/EÜ (FCD, finantstagatiskokkulepete direktiiv).

2.4   Nagu muutvate direktiivide puhul tavaks, kasutab komisjon juhust, et üht-teist lihtsustada ja selgitada. Lõplik eesmärk on viia eeskirjad kooskõlla turu arengutega. Vajadus selleks on senisest teravam, kui võtta arvesse hiljutisi vapustusi finantsturgudel, millel võivad globaliseerumise tõttu olla väga tõsised tagajärjed.

2.5   Komisjoni algatusele eelnes üle aasta kestnud ettevalmistav etapp. Komisjoni hindamisaruandes arvelduse lõplikkust käsitleva direktiivi kohta tehti järeldus, et süsteem toimib hästi, andes samas mõista, et see vajab täiendavat analüüsi. Ettepanek koostati pärast mitmeid konsultatsioone Euroopa keskpangaga, riiklike keskpankadega ning rahandussektori erinevate osapoolte ja organisatsioonidega. Eriti põhjalikult uuriti tarbijate õigusi. Märgiti, et „krediidinõudeid [autori märkus: pangalaenunõudeid] käsitlevad sätted ei riiva samuti klientide õigusi, eriti mitte aga neid õigusi, mis on sätestatud hiljuti vastu võetud tarbijakrediididirektiivis”, sest nad on keskpanga krediiditehingute jaoks kõlblikud krediidinõuded, „seega on üksikklientide krediidinõuded sellest põhimõtteliselt välja jäetud”.

2.6   Euroopa Liidu uued õigusaktid näivad asjakohaselt kohandatutena üldjuhul sobivat hädaolukordades kohaldamiseks: Turu tugevus peaks olema tagatud sellega, et juba toimivatel makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemidel, mis on kõik usaldusväärsed, piisava likviidsusega ja ilmselt hästi kontrollitud, on üha enam omavahelisi sidemeid. Lisaks sellele lõi 2006. aasta lõpus vastu võetud tegevusjuhend konkurentsi kliiring- ja arveldusteenuste süsteemide vahel, mis aitas nende tegevust tõhustada, tuues kasutajatele ilmselget kasu.

3.   Üldised märkused

3.1   Valdkonna spetsialistid peavad kõnealust algatust oluliseks edusammuks ühtsete normide järgi toimiva Euroopa majandusruumi loomisel. Uue direktiiviga saaks edendada meetmeid, mida tulevikus saab vastu võtta komisjoni loodud spetsialistide (õiguskindluse töörühma) rühma soovituste alusel ELi turgude integratsiooni õigustõkete kaotamiseks. Sama direktiiv võimaldaks oluliselt kaasa aidata algatuse UNIDROIT elluviimisele. Nimetatud algatuse eesmärk on luua rahvusvahelisel tasemel vahendatud väärtpabereid käsitlevad sisulised eeskirjad, sh finantstagatiskokkulepete eeskirja.

3.2   Samas ei saa nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil teostatavat ühtlustamist lõppenuks lugeda ilma rea lisa- või täiendavate meetmeteta, mis tuleks komisjoni tulevastesse programmidesse sisse kirjutada. Üks lisameetmetest peaks olema tasaarveldust reguleerivate normide ühtlustamine. Nimetatud normidega reguleeritakse tasaarvelduslepinguid ehk netosaldol põhinevaid osapoolte vahelisi tasaarvelduslepinguid, mille alusel eristuvad koheselt osapoolte vastastikused kohustused (close out netting).

3.3   Ühe osana täiendavatest meetmetest, ja kindlasti pikemas perspektiivis, tuleks püüda ühtlustada pankrotimenetlustega seotud riiklikke skeeme finantsturgude optimaalse integratsiooni läbiviimiseks. Liikmesriikide süsteemide erinevused võivad finantstagatiskokkulepetele ning kliiring- ja arveldustehingutele negatiivselt mõjuda, tuues kaasa üha tugevama ebastabiilse süsteemiriski.

4.   Märkused direktiivi 98/26/EÜ (SDF) käsitlevate ettepanekute kohta

Artiklis 2 esitatakse rida täpsustusi ja selgitusi, millest mõned on oma iseloomult korralduslikud ja teised laiema kandepinnaga. Lõikes b selgitatakse elektronrahaasutuste seisundit ja sedastatakse üheselt, et elektronrahaasutused kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse kui krediidiasutused.

4.1.1   EMSK tunnistab, et maksesüsteemides osalejatena võib elektronrahaasutusi pidada krediidiasutuste hulka kuuluvaiks mõiste rangemas tähenduses, ja juhib tähelepanu sellele, et järelevalve eeskirjad on üksnes osaliselt sarnased. Saab näha, kas see mõjutab elektronrahaasutuste usaldusväärsust tõsiste turuhäirete korral. EMSK on oma varasemates arvamustes väljendanud mõningaid kahtlusi nende maksesüsteemi liikmeks vastu võtmise kohta. Komitee sooviks korrata juba varem esitatud soovitust selle kohta, et konkurentsitingimuste võrdsusel põhinevad poliitikad peavad jääma teisejärgulisteks niisuguste prioriteetsete poliitikate puhul, mis tagavad eelkõige turgude tugevuse ja lähtuvad tarbijate (lõppinvestorite) huvidest.

4.1.2   Eelnimetatud märkuste asjakohasus kasvab veelgi, kui võtta arvesse, et koostalitlevad süsteemid (mille määratlus on artikli 2 uues punktis n) hõlbustavad osalejate juurdepääsu kliiring- ja arveldusteenuste süsteemile tänu süsteemidevahelistele sidemetele, mis toob vältimatult kaasa süsteemiriski võimaliku suurenemise. Nii juhtub eelkõige väärtpaberitega arveldamise süsteemide puhul väärtpaberikeskuste (Central Securities Depository või CSD) ja kesksete osalejate (Central counterparties või CCP) vaheliste sidemete tõttu. Väärtpaberikeskused vastutavad vahetatud rahaliste vahendite tsentraliseeritud ja mittemateriaalse (1) säilitamise eest ja kesksed osalejad on süsteemis osalejate ainsad partnerid vahetatud rahaliste vahendite ülekandmise küsimustes. Direktiivis tuleks samuti täpsustada, et koostalitlevate süsteemide määratluse lisamisega teksti ei kavatseta lubada õiguslikust seisukohast võetuna nn supersüsteemi loomist, vaid pigem laiendada direktiivi lõpliku iseloomu juurde kuuluvat õiguskaitset süsteemidevahelistele arveldustele.

4.2   Ka on murettekitav, et ettepanekus esitatakse säte, mille kohaselt võib üks süsteem saada mõne teise süsteemi liikmeks. Vajalik on täpsustada, et direktiivis 98/26 esitatud määratluse kohaselt on süsteem leping või eeskirjade kogum, mis ei ole juriidiline isik, kuid mida erinevad osalejad tunnustavad. See vahe tuleks selgeks teha õiguskindluse suurendamiseks ja eri osalejate vastutuse määratlemiseks eelkõige pankrotti käsitlevate õigusaktidega seotud küsimuste puhul.

4.3   Artiklis 3 esitatakse muudatus, mis on „aitab hajutada öiste arveldusteenustega seotud ebakindlust”. Praegu kohaldatavas direktiivis täpsustatakse mõistet „päev” mõistega „pangapäev”, et arvestada asjaoluga, et suurem osa turgudest toimivad lakkamatult ka öisel ajal. Vastu võetud meede on vajalik, kuid seda tuleks täiendada tasaarvelduslepingute (netting) ühtlustamisega. Samuti tuleks vähendada pankrotisüsteemide erinevusi, mida märgiti eespool, sest süsteemi erinevus võib esile tulla finantstagatiskokkuleppeid ja tasaarvelduslepinguid käsitlevate meetmete puhul. Selles valdkonnas on ühtlustamine soovitatav, kuid raskesti teostatav. Vajalikud meetmed on laiahaardelised ja nendega seoses tuleb arutada küsimusi, mis ulatuvad maksesüsteemidest kaugemale.

5.   Märkused direktiivi 2002/47/EÜ (FCD) käsitlevate ettepanekute kohta

5.1   Direktiivi 2002/47/EÜ laiendamist panganõuetele (artikli 1 lõike 4 punkti a muudatus) tuleb tervitada, sest see võimaldab suuremat tagatist ja peaks seega turu likviidsust parandama. Sellele vaatamata tekitab määratlus „keskpanga krediiditehingute tagamiseks kõlblikud krediidinõuded” mõningaid kahtlusi: määratlus „kõlblikud” jätab keskpankadele jääb liiga palju vabadust kõlblikkuse hindamisel, mistõttu jääb ebaselgeks, millised nõuded selleks kvalifitseeruvad ja millised mitte. Selle probleemi üks lahendus võiks olla see, et artikli 2 lõike 4 punkti a tekstist jäetakse välja sõnad „keskpanga krediiditehingute tagamiseks kõlblikest krediidinõuetest”.

---

(1)  peaaegu kõiki tsentraliseeritud väärtpabereid hallatakse praegu mittemateriaalses kujul; veel paberil kujul olemasolevad väärtpaberid on koondatud suurteks sertifikaatideks (üld- või maksisertifikaadid) eri liikmesriikide väärtpaberikeskustesse

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/81

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Paremad tööalased võimalused ja rohkem liikuvust: Euroopa partnerlus teadlaste jaoks”

KOM(2008) 317 lõplik.

(2009/C 175/14)

23. mail 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Paremad tööalased võimalused ja rohkem liikuvust: Euroopa partnerlus teadlaste jaoks

KOM(2008) 317 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2008. Raportöör oli VALERIO SALVATORE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3. ja 4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 176, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub täielikult komisjoni teatisega, mille põhimõtetes rõhutatakse Euroopa tõhusa teadusruumi strateegilist osatähtsust konkurentsivõimelise majanduse ja teaduse arengu jaoks. Neid eesmärke on võimalik saavutada tänu Euroopa partnerluse tõhustamisele, luues teadlastele paremaid tööalaseid võimalusi ja vastavaid stiimuleid suurema liikuvuse jaoks. Nii oleks võimalik piirata ajude äravoolu ning meelitada parimaid teadlasi Euroopa Liitu.

Komitee nõustub liikmesriikide võetavate otsustavate meetmete olulisusega avatud, läbipistva ning teadmistel ja oskustel põhineva töölevõtmise tagamisel ning sellega, et on oluline kaotada kõik tõkked, mis takistavad teadlaste vaba liikumist Euroopa Liidus. Sellest seisukohast on oluliseks vahendiks EURAXESSi teabesüsteem, mis võimaldab avaldada tööpakkumised teadlastele Euroopa Liidus ja teabe teadustegevuste rahastamisvõimaluste kohta internetis Selle süsteemi nõuetekohaseks rakendamiseks tuleb innustada süsteemist kasu saavaid organisatsioone seda tõhusalt kasutama.

1.2.1   Töölevõtmisest kuni teadlase karjääri lõpuni tuleks arvesse võtta mitte üksnes avaldatud tööde arvu ja kvaliteeti, vaid ka teadustöö tulemusi. Arvesse tuleks võtta uuendusvõimet, eelkõige karjääri algfaasis, ning ametiülesandeid, organisatoorseid ja juhtimisalaseid võimeid karjääri jooksul. Rahvusvahelise partnerluse kogemust tuleks alati kõrgelt hinnata.

1.3   Teadlaste professionaalse arengu jaoks on esmatähtis kõikide liikuvuse võimaluste ärakasutamine, mida praegu takistavad õiguslikud ja haldusalased tõkked. Igasugust liikuvuse kaudu saadud kogemust, nt viibimist mõnes teises riigis/piirkonnas või (era- või avalik-õiguslikus) teadusasutuses, samuti ühe teadusharu või valdkonna vahetamist teise vastu peaks käsitlema kui olulist osa teadlase ametialasest arengust ning seda tuleks innustada rahaliste/sotsiaalse turvalisusega seonduvate stiimulite abil ja tasakaalustada perekondlike vajadustega.

1.4   Teadlase rolliga seonduv ebakindlus tuleb kaotada. Lepingu kestvuse tagamise ja sotsiaalse turvalisuse tõhustamise meetmeid ning õigust eri sotsiaalteenustele ning nende ülekandmisele liikuvuse korral tuleks seetõttu tõhustada. Viimane aspekt sisaldab suuri raskusi naisteadlaste jaoks, kes harva saavutavad tipp-positsiooni.

1.5   Komitee loodab sotsiaalpartnerite aktiivsele osalusele asjaomaste organisatsioonide tegevuses, mis lihtsustaks eelpool nimetatud soovitud eesmärkide täielikku saavutamist.

2.   Sissejuhatus

2.1   Komisjoni kõnealuse, Lissaboni strateegia põhimõtetel põhineva teatise (KOM(2008) 317 lõplik), eesmärk on Euroopa partnerluse rajamine teadlaste karjäärivõimaluste parandamiseks, mis on teadmistepõhise majanduse ja ühiskonna arengu peamine ja esmane eeltingimus.

2.2   Üha keerulisemad, kiiremad ja pretsedenditud ühiskondlikud muutused meie ajastul nõuavad teadmiste loomisele ja edastamisele suunatud poliitikat.

2.3   Nimetatud muutused kuuluvad teadmiste arengu selliste vormide juurde, mis ületavad riigipiire. Teadmiste vahetus ning sellega seonduvad majandussuhted nõuavad reguleerimise uusi vorme, mille abil on võimalik juhtida kõnealuseid suhteid ühisel kultuuritaustal: viljakal Euroopa pinnasel.

3.   Üldised märkused

3.1   Eesmärk muuta Euroopa atraktiivsemaks paigaks teadusuuringute jaoks tuleks saavutada teadlaste toetamise poliitika raames. See protsess peab tagama liikmesriikide teadliku ja kooskõlastatud osaluse, mis ei põhine üksnes vabatahtlikkusel nagu kehtivas õigusraamistikus on ette nähtud.

3.2   Komitee tervitab uut lähenemist, mis katsena kajastada praegust olukorda ja vältida liiga läbimõtlematuid samme alustatud teel nõuab liikmesriikidelt kiireid ja mõõdetavaid algatusi tagamaks järgmist:

—	töölevõtmise menetluse avatus,

—	liikuvate teadlaste sotsiaalkindlustuse ja lisapensioniga seotud vajaduste rahuldamine,

—	ahvatlevad töötingimused

—	teadlaste koolituse, oskuste ja kogemuste parandamine.

See kõik tuleks tagada sotsiaalpartnerite osalusel.

3.3   Aastate jooksul on ELi institutsioonid teinud väga suuri jõupingutusi, sealhulgas Euroopa teadusruumi loomine 18. jaanuari 2000. aasta dokumendiga KOM(2000) 6, Euroopa Ülemkogu Lissabonis seatud eesmärk, mille kohaselt peaks Euroopa Liit hiljemalt 2010. aastal olema maailma kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem teadmistepõhine majandus, esimesed meetmed teadlaste jaoks ning Euroopa teadlaste harta ja teadlaste töölevõtmise juhend. Need jõupingutused näitavad teadussüsteemi keskset kohta uuendustegevuse edendamisel ja teadlaste esmatähtsa roll kindlustamisel.

3.4   Praeguses olukorras tuleks Euroopa teadusruumi jaoks tagada parimad tingimused sellise keskkonna loomiseks, mis on väga konkurentsivõimeline ja dünaamiline ning kus teadustöötajatel on võimalik leida paremaid pikaajalise karjääri väljavaateid kogu tööelu vältel.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Euroopa teadlaste harta määratlust teadlaste kui „uute teadmiste, toodete, protsesside, meetodite ja süsteemide loomise ja väljatöötamise ning asjaomaste projektide juhtimisega seotud professionaalide” kohta (mille komitee esitas 2004. aastal) laiendas komisjon uute teadmiste edastamise ülesandega. Selles kontekstis peaksid institutsioonid innustama teadlasi avaldama teadusuuringute tulemusi kui usaldusväärset allikat teabevahetusspetsialistide jaoks, kes võimaldaksid mittespetsialistidest üldsusel paremini mõista teaduslikke argumente, eelkõige neid, mis mõjutavad tugevalt avalikku arvamust (terviseküsimused, toiduainetega seonduvad ohud, loodusõnnetused…).

4.2   Seega tuleks kindlaks määrata konkreetsed prioriteedid, et oleks võimalik luua soodne ja atraktiivne Euroopa keskkond neile, kes töötavad teadusuuringute valdkonnas.

4.3   Eelkõige rõhutab komitee liikmesriikide võetavata otsustavate meetmete olulisust avatud, läbipistvate ning teadmistel ja oskustel põhineva töölevõtmise rakendamisel. Juhul kui personali töölevõtmisel ja valikul ei tagata nii täielikku teavet kui võimalik, siis tekib oht, et luuakse süsteem, mis ei ole kaugeltki mitte avatud. Kogu asjaomane teave peab olema täielikult kättesaadav. Seetõttu toetab komitee igati EURAXESSi teabesüsteemi arengut, mille tulemusel on võimalik võrgustiku kaudu vastavusse viia teadlaste pakkumist ja nõudlust erinevates instituutides ja Euroopa eri projektide raames. Selle teabesüsteemi täiustamine nõuab liikmesriikide ja eri teadusasutuste täielikku toetust ning seda, et teadusasutused kohustuksid avaldama internetis kogu teabe teadlaste vabade töökohtade ja uurimisprojektide kohta.

4.4   Samuti tuleb teada, kuidas tunnustada teadmisi ja oskusi ning luua paremaid töö- ja koolitustingimusi teadlasekarjääri esimesel etapil: tuleb muuta lähenemisviisi. Olles elanud pärast raskeid ja põhjalikke teadustööle suunatud õpinguid pikka aega ebakindlates tingimustes, jätavad paljud teadusliku karjääri pooleli ning selle tulemusel ei suudeta luua andekaimate innustamiseks ja toetamiseks vajalikke tingimusi. Andekaid teadlasi tuleks toetada uuenduslike koolitusvõimaluste abil, et tagada teadusuuringute kvaliteet ning võimaldada teadlastel arendada juhtivate kohtade jaoks vajalikke oskusi.

4.5   Teadmiste ja oskuste puhul tuleks arvesse võtta mitte üksnes avaldatud tööde arvu, vaid ka teadlase võimeid vastavalt talle antud ülesannetele järgmistes valdkondades:

—	teadusuuringute juhtimine,

—	uuenduslikkuse tase,

—	õpetamine ja juhendamine,

—	meeskonnatöö,

—	rahvusvaheline partnerlus,

—	teadmussiire,

—	võimaluste leidmine teadusuuringute rahastamiseks

—	teaduslike uurimistulemuste avaldamine ja nende alane teadmiste levitamine,

—	ärikogemus ja teaduslike uurimistulemuste rakendatavus tööstuses,

—	patendid, arendus- ja uuendustegevus,

—	loovus ja sõltumatus.

Lõpuks tuleks arvesse võtta teadlaste ebatüüpilisi töölepinguid. Teadlasi ei tohiks karistada võimalike karjäärikatkestuste eest.

4.6   Teadlase rolli eripära iseloomustavad ebakindlad töösuhted ei tohiks mõjutada negatiivselt teadlaste töö- ja pereelu. Tuleks lihtsustada igasugust liikuvust, eelkõige geograafilist liikuvust, mis soodustab ametialast arengut. Liikuvus on otsustav arengutegur süsteemis, mida iseloomustab teadmiste vabadus; liikuvus aitab kaasa teadussüsteemides töötavate teadlaste koolitusele ja kultuurilisele arengule.

4.7   Komitee teeb seetõttu ettepaneku rakendada meetmeid, et lihtsustada erineva taustaga teadlaste võrgustiku loomist. Üksnes nii on võimalik suurendada huvi erinevate kohtumiste ja kogemustevahetamise vastu ning muuta liikuvus teadmiste omandamise teguriks. Seetõttu oleks asjakohane tuua esile suuremad erinevused Euroopa teadussüsteemi ja USA teadussüsteemi vahel, mis on andekate teadlaste jaoks atraktiivsem ja innustavam, ning üle võtta ja kohandada USA süsteemi kõige positiivsemaid aspekte Euroopa tingimustes, alustades näiteks töölevõtmise menetlustest ning jätkates teadlase karjääri hindamis- ja stimuleerimissüsteemiga.

4.8   Euroopa teadusruumi loomiseks ei piisa seetõttu üksnes üksikute teadlaste rahastamise ülekandmise toetamisest ühest riigist või ühest uurimisasutusest teise tööle asumisel, vaid tuleks käivitada positiivne protsess, mis võimaldaks eri asutustel võtta tööle kõige kvalifitseeritumaid teadlasi. Teadlased samuti nagu teiste kategooriate töötajad, kellelt oodatakse liikuvust, peaksid saama ELi tasandil toetust konkreetsete stimuleerimismeetmete (toetused ja hüvitised) raames uude kohta tööle asumisel, selle asemel et võidelda takistustega, nagu praegu sageli juhtub (mis on ajude äravoolu põhjuseks). Anglo-ameerika ülikoolides suures ulatuses kasutatav mehhanism näeb ette lisaeraldist, mis on proportsionaalne teadusuuringu toetusega, mida maksab rahastav organ uurimisasutusele, kes teadlase vastu võtab.

4.9   Üks negatiivne tegur teadlase jaoks, kes soovib teise kohta tööle asuda, on sageli seotud ebakindlate lepingutingimustega: selline tegurite kombinatsioon (mis muudab liikuvuse veelgi ebakindlamaks) toob endaga kaasa ka teisi negatiivseid tagajärgi sotsiaalkaitse seisukohast. Seetõttu toetab komitee komisjoni ettepanekut, et tagada teadlastele ja nende tööandjatele juurdepääs kergesti kättesaadavale ja täielikule sihtteabele eri liikmesriikide sotsiaalkindlustuseeskirjade kohta. Sotsiaalkaitse tuleb tagada ning lihtsustada tuleb kõigi sotsiaalkindlustusvormidega seonduvate õiguste saamist ja ülekandmist, sealhulgas õigus lisapensionile. Samuti tuleks toetada võimalusi kohaldada neid meetmeid, mille eesmärk on tagada teadlase töölepingu kestvus. Ebakindlaid töötingimusi võib pidada tavapäraseks karjääri alguses, kuid sellest saab raske koorem üle 40-aastasele teadlasele, sest see tähendab sõltumatuse vähenemist ja väiksemaid võimalusi juhtiva positsiooni saamiseks.

4.10   Samuti tuleks tõhustada teadlaste karjäärivõimaluste diferentseerimist, luues tavapäratuid kanaleid teadlasekarjäärist loobumiseks, mis võimaldaks üksikutel teadlastel kasutada ära oma teadmisi kui ressurssi palju kasulikumal viisil. Idee luua tugevamad sidemed teiste avaliku halduse sektorite ja teadusmaailma vahel ei ole vastuolus eelpoolöelduga. Sidemete loomine hariduse ja teaduse vahel võimaldaks koolidel ja õppeasutustel kasutada suurepäraseid ressursse nagu teadustöötajad, et pakkuda kõrgekvaliteedilist ja mitmekesist haridust. Samuti võiksid keskkooliõpetajad, kes on lähemal teadusmaailmale, teha koostööd selle otsustava tähtsusega sektori raames ning anda oma panuse kultuurivaldkonda, samal ajal suurendades oma teadmisi, millest seejärel oleks kasu õpilastele.

4.11   Selge on see, et teadusuuringud on arengu tõukejõud ning seos teadusuuringute ja tööstuse vahel tugevneb pidevalt. Tööstusega seotud teadusuuringud ning uuenduslikud kõrgtehnoloogilised ettevõtted peaksid juhtima majandusarengut. Seega tuleks üles ehitada ühtne süsteem, mis kaasab teadusuuringud, uuendustegevuse ja ettevõtted. Seetõttu on väga oluline luua ulatuslik vahetussuhete süsteem avaliku ja erasektori töökohtade vahel. Vahetust raskendavad sageli erinevused personalihalduse valdkonnas. Komitee loodab, et eri liikmesriigid üritavad kiirelt vähendada neid erinevusi õigustikes ja riiklikes töölepingutes spetsiaalsete meetmete abil (maksusoodustused, praktika, liikuvus, ELi programmid jms).

4.12   Samuti tuleks innustada ettevõtluse vorme (sealhulgas start-ups and spin-offs), mis võimaldavad suurte kogemustega teadlastel hakata tegelema uuendusliku majandustegevusega. Toetus võib sisaldada pankade poolt pakutavaid soodsaid tingimusi ning teisi panuseid (lihtsam juurdepääs riiklikule rahastamisele) või maksu- ja sotsiaalsoodustusi.

4.13   Lõpuks soovib komitee rõhutada komisjoni positiivset tegevuskava, mis võeti vastu dokumendiga KOM(2008)317 lõplik. Riiklikes tegevuskavades aastaks 2009, mille liikmesriigid vastu võtavad, tuleks viivitamatult, pärast asjaomaste osapooltega konsulteerimist, seada eesmärgid, mis on kindlaks määratud vastavalt kehtivatele ELi õigusraamistikule, liikmesriikide ühistele headele tavadele ja iga liikmesriigi konkreetsetele headele tavadele.

4.14   Lõpuks soovib komitee viidata otsustava tähtsusega konverentsile 2009. aastal, millel osalevad tööturu osapooled ja mille käigus antakse olukorrale hinnang ning esitatakse ühine arvamus võimalike muudatuste ja paranduste kohta.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/84

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk”

KOM(2008) 380 lõplik – 2008/0122 (COD)

(2009/C 175/15)

12. novembril 2008 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 61 punktile c ja artikli 67 lõikele 5 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk”

KOM(2008) 380 lõplik – 2008/0122 (COD).

Komitee juhatus tegi 8. juulil 2008 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) pearaportööriks MARÍA CANDELAS SÁNCHEZ MIGUELI ning võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut muuta otsust 2001/470/EÜ, millega loodi tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk, Tõlkija märkus: termin on muutunud. Uus termin on „Euroopa õigusalase koostöö võrgustik”.mitte ainult seepärast, et nii täidetakse sellessamas õigusaktis sätestatud läbivaatamise ülesannet, vaid ka seepärast, et seda tehakse, toetudes vahepeal kogutud teabele kõnealuse õigusakti toimimise kohta ja püüdes saada paremaid tulemusi Euroopa kodanikele teabe edastamise eesmärgi saavutamisel.

1.2   Tuleb juhtida tähelepanu Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku kuuluvate asutuste ja riiklike kontaktpunktide (võrgustiku rakendamise ja toimimise olulised elemendid) kooskõlastamise parandamisele ning teabevahetuse lihtsustamisele sobiva tehnoloogia abil. See aitab lihtsustada õigusala töötajate ja huvitatud kodanike juurdepääsu võrgule, et tunda paremini oma võimalusi, kuidas lahendada tsiviil- ja kaubandusasjade piiriüleseid vaidlusi.

1.3   Nii õigusasutuste kui ka õigusala töötajate osalemine aitab laiemalt tutvustada sobivaid õiguslikke vahendeid Euroopa kodanike õiguste ja kohustuste kaitseks nii tööalastes kui ka eraelulistes tegevusvaldkondades. Nii tagatakse Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tõhusam ühtlustamine. Komitee toetab võrgustiku maksimaalset avamist ja sellele juurdepääsu tagamist kõigile huvitatud isikutele, et parandada läbipaistvust ja edendada Euroopa integratsiooniprotsessi.

2.   Sissejuhatus

2.1   Pärast 15.–16. oktoobril 1999 toimunud Tampere Ülemkogu alustas Euroopa Komisjon protsessi, millega ühtlustatakse ja luuakse õiguslikke vahendeid, mis võimaldavad arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala ning tagavad ELi piires inimeste vaba liikumise. Nende vahendite seast tuleks mainida määrust kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, (1) milles lisaks muudele meetmetele sätestatakse kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetluse lihtsustamine, otsuste täideviimist tagavate kaitsemeetmete kohandamine ning kogu ELis kehtiva täitekorralduse tunnustamine.

2.2   Sama joont järgides avaldas komisjon otsuse nr 2001/470/EÜ, (2) millega loodi tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk ning mille põhieesmärk oli luua Euroopa õigusalase koostöö vahend, mille abil saaks teavitada õigusala töötajaid, institutsioone, haldusasutusi ja üldsust õigustest, mida kohaldatakse ELi eri liikmesriikides, ning menetlustest, mida saab kasutada piiriüleste kohtuvaidluste lahendamiseks.

2.3   Võrgustik pidi ka soodustama kodanike juurdepääsu õiguskaitsele, eelkõige juba mainitud piiriülese loomuga vaidluste korral, mille puhul sageli ei ole ei sisu ega menetlused võrdväärsed. Seepärast tuleb pöörata erilist tähelepanu kontaktpunktidele, millele kõik huvitatud isikud, nii õigusala töötajad kui ka kodanikud lihtsalt ligi pääsevad. Komisjon annab ülevaate 2008. aasta alguse seisust, kui võrgustikku kuulus 102 kontaktpunkti, 140 keskasutust, 12 sidekohtunikku ja 181 muud õigusalase koostööga seotud õigusasutust.

2.4   Tuleb lisada, et seoses kohtumenetlusega on juba direktiivis 2008/52/EÜ (3) vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades mainitud võrgustikku kui vahendit, mida on vaja vahendusmenetluse elluviimiseks piiriülestes õigusvaidlustes.

3.   Üldised märkused

3.1   Vastavalt otsuse 2001/470/EÜ artiklis 19 sätestatule peab komisjon esitama iga viie aasta tagant võrgustiku nimetatud perioodi tulemusi käsitleva aruande, toetudes liikmesriikide kontaktpunktidest saadud teabele. Sõltuvalt saadud andmetest võidakse esitada muutmisettepanekuid. See on muudetud otsuse ülesanne, nii et asutamislepingu artikli 61 punktis c sätestatud õiguslikule alusele toetudes ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides saavutataks seatud eesmärgid.

3.2   Võrgustiku abil on seni suudetud tugevdada koostööd ja teabevahetust ELi kohtunike ja õigusala töötajate vahel. Komitee leiab, et kontaktpunktid peaksid toimima tõeliste teabekeskustena, jagades teavet riiklike õigusaktide ja menetluste kohta, mida kohaldatakse piiriüleste vaidluste korral. Soovitav oleks saavutada kodanike juurdepääs võrgustiku teabele.

3.3   Kavandatud reformiga tervikuna vaid täiustatakse võrgustikku, mis võimaldab edendada seatud eesmärke, eelkõige seoses võrgustiku materiaalse vara ja inimressurssidega.

Komitee peab kavandatud reformi positiivseks mitte ainult võrgustiku toimimise parandamise meetmete pärast, vaid ka terminoloogiliste täpsustuste pärast, mis võimaldavad termineid kasutada suurema õigusliku täpsusega.

3.4.1   Nii viidatakse otsuse artiklis 2 tehtud muudatusega võrgustiku eesmärgile kui „tsiviil- ja kaubandusasjades tehtavale õigusalasele koostööle” varem kasutatud üldise termini „tsiviil- ja kaubandusasjades tehtav koostöö” asemel.

3.4.2   Samuti sätestatakse eri kontaktpunktide kooskõlastamine, kui ühes liikmesriigis on rohkem kui üks kontaktpunkt, nõudes sel puhul ühe põhikontaktpunkti määramist.

3.4.3   Seda põhikontaktpunkti peab abistama üks kohtunik, kes liitub võrgustikuga ning on kohalike õigusasutuste vaheliseks ühenduslüliks.

3.5   Kooskõlas kõnealuse reformi põhieesmärgiga muudetakse artiklit 5, et laiendada võrgustiku ja õigusasutuste teabealast koostööd, nii et igal konkreetsel juhul oleks õigust lihtsam kohaldada, isegi kui see õigus on sätestatud teise liikmesriigi õigusaktis või koguni rahvusvahelises õigusaktis. Komitee leiab, et võrgustik looks lisaväärtust, kui seda kasutataks üldsuse teavitamiseks toimuvast õigusalasest koostööst ja eri õigussüsteemidest. Sellise laiendamise eesmärk oleks aidata tutvustada ja tagada kodanikele nende õigusi, mis nad on omandanud oma tsiviil- ja kaubandussuhetes ELis.

3.6   Oluline on rõhutada muudatust, mis viiakse artikli 8 uue sõnastusega sisse teabevahetuse menetluses. Artiklis nimetatakse Euroopa Komisjoni hallatavat andmete elektroonilist turvaregistrit. Komitee soovib siinkohal teha vaid ühe märkuse: registril peavad olema viivitamatu tõhususe tagamiseks piisavad tehnilised ja majanduslikud vahendid.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Komitee nõustub nii kavandatud reformi sisuga kui ka selle elluviimise meetodiga. Lisaks võib võrgustikku pidada liikmesriikide õigusasutuste ja õigusala töötajate koostöö suureks saavutuseks.

4.2   Hoolimata võrgustiku positiivse olemuse tunnistamisest tuleb mainida, et Taani osalemine võrgustikus vaatlejana jätab õiguslikult kooskõlastamata ühe osa ühisest Euroopa alast, kuigi kõnealusele riigile kohaldatakse samu ELi õigusakte. Siiski on uues artiklis 11a sätestatud vaatlejate osalemine võrgustikus koos uute liikmete ja uuele Lugano konventsioonile (4) alla kirjutanud kolmandate riikidega, kes saavad osaleda võrgustiku teatud koosolekutel.

4.3   Kuid komitee arvates peaks olema paindlikum punkt, milles sätestatakse õigusalast koostööd käsitlevatele taotlustele vastamiseks lühike tähtaeg. Kuigi komitee tunnistab praegust tõhusust, tuleb arvestada sellega, et parem teave ja suurem arv riike, mis seda kasutavad, muudavad sellise tähtaja järgimise võimatuks. Tuleb arvestada eri liikmesriikide ja isegi piirkondade nii korralduslikult kui ka tehniliselt erinevate olukordadega. Tuleb oodata ja vaadata, milliseks kujunevad uue reformi tulemused, eelkõige kontaktpunktide ja võrgustiku kasutatavate tehniliste vahendite osas, sh registri toimimine.

---

(1)  Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, EÜT L 12, 16.1.2001.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 117, 26.4.2000, lk 6.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 139, 11.5.2001, lk 6.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiv 2008/52/EÜ, ELT L 136, 24.5.2008.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 286, 17.11.2005, lk 1.

(4)  Võeti vastu 30. oktoobril 2007.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/87

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energiatõhususe parandamine info- ja sidetehnoloogia abil””

KOM(2008) 241 lõplik

(2009/C 175/16)

13. mail 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energiatõhususe parandamine info- ja sidetehnoloogia abil””

KOM(2008) 241 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. novembril 2008. Raportöör oli Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (4. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 123, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 21 komitee liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et säästev areng peab olema Euroopa Liidu poliitikavaldkondade esmatähtis aspekt. Säästva arengu poole peab püüdlema muu hulgas energiatõhususe parandamisega, uute alternatiivsete (nn taastuvad, puhtad või rohelised) energiaallikate arendamisega ning süsinikdioksiidi heiteid vähendavate meetmete võtmisega kliimamuutustega võitlemiseks.

1.2   Komisjoni esitatud teatis on sel teel üks samm edasi, sest sellega tehakse ettepanek edendada teadust ja tehnikat arendavaid riiklikke ja piirkondlikke programme ning selles käsitletakse info- ja sidetehnoloogiat kui energiatõhususe mootorit.

1.3   Komitee nagu komisjongi leiab, et info- ja sidetehnoloogia annab säästva arengu eesmärkidesse kahesuguse panuse. Ühelt poolt aitab tehnoloogia komponentide, seadmete ja teenuste uurimine, arendamine ja uuendamine säästa nende kasutamisel energiat. Teiselt poolt aitab info- ja sidetehnoloogia kasutamine eri majandusvaldkondades nii tootmise kui ka tarbimise vaatepunktist nn „dematerialiseerida” paljud toimingud ning asendada füüsilised ja materiaalsed vahetused teenuste osutamisega Internetis, millega kaasneb energia säästmine. Ent komitee arvates on samuti oluline säästa energiat tehnoloogiliste seadmete kogu tootmis- ja kasutusprotsessi jooksul, mitte pöörata energiatõhususele tähelepanu ainult seadme kasutamise ajal.

1.4   Komisjoni teatisega püütakse kooskõlas nimetatud eesmärkidega käivitada esialgne teabe kogumise ja analüüsi etapp, millele järgneks teine teatis, milles määratletakse peamised tegevussuunad (1). Kõigele vaatamata peab komitee oluliseks, et kehtestataks meetmed, mille eesmärk on parandada energiatõhusust lühikeses ja keskpikas perspektiivis.

1.5   Üks oluline tegur energiatõhususe saavutamisel nõudluse seisukohast on selliste seadmete väljavahetamine, mis on tehniliselt iganenud või mis on oma kasutusea lõpus halvas seisus ning tekitavad seetõttu suurt energiakulu. Üle 50 % Euroopa kodudes kasutatavatest elektrilistest kodumasinatest on enam kui 10 aastat vanad ning neid võib pidada energia osas ebatõhusaks. Komisjon võib selleteemaliste direktiivide väljatöötamisele eelneva või alternatiivse sammuna kehtestada tööstusele kriteeriume, mis koos riikide valitsuste toetusega ning tarbijate ja kasutajate organisatsioonide kaasabil lihtsustaksid kõnealuste seadmete asendamise plaane.

1.6   Komitee leiab näiteks, et tuleks ära kasutada maapealse digitaaltelevisiooni juurutamist liikmesriikides, et uuendada vastuvõtjaid, asendades traditsioonilised elektronkiiretoruga telerid (CRT) vedelkristallekraaniga telerid (LCD). See tähendab näiteks integreeritud seadmete tootmise ja ostmise edendamist tootjatega ja tarbijaorganisatsioonidega sõlmitud kokkulepete kaudu. Sellised seadmed tagaksid interaktiivsuse, kaotades vajaduse muretseda endale väline dekooder, mis ühendatakse analoogtehnoloogial põhineva teleriga. Tehniliste uuringute tulemused näitavad, et CRT-telerid tarbivad kolmandiku võrra rohkem energiat kui LCD-telerid ning nende energiakulu ooterežiimil on kuni 60 % suurem.

1.7   Komisjon võiks sarnase seisukoha võtta ka seoses teiste valdkondadega, nagu elektrivõrk (tootmine ja jaotamine), energiatõhusad ehitised ja arukas valgustus. Nii tuleks arendada elektri ja tehnoloogiauuenduste elektroonilist kaubandust seoses elektri tootmise ja jaotamisega; energiasäästu juhtimise, arvestamise ja kuvamise süsteeme hoonetes ning edusamme aruka valgustuse valdkonnas nii hoonetes kui ka tänavavalgustuses valgusallikate kaudu, mis on võimelised reageerima oma keskkonnale ja elektrooniliselt kohandama valgust vastavalt vajadusele.

Näiteks on teada, et arvutite tootmisel ja väljatöötamisel kasutatud energia on kolm korda suurem kui kasutusajal nende poolt tarbitav energia. Samuti tuleb pöörata tähelepanu Interneti-serverite ja otsingumootorite suurele energiatarbimisele, töötades selles valdkonnas välja konkreetseid lahendusi, arvestades eriti Interneti üha laialdasemat kasutust ja ilmselt tehnoloogilise lähenemisega seotud energiakulu kasvu. Samas on väga oluline hinnata energiasäästu, mida on võimalik saavutada koostalitlevate, ühtsetele tehnilistele nõuetele vastavate seadmete kasutuse abil, mille tulemusel aeglustub seadmete arvu kasv ja tõhustub nende kasutus, nagu on sedastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiivis 2005/32/EÜ, millega kehtestatakse raamistik energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (2).

Tarbijad saavad kõnealusesse säästmisse anda tohutu panuse, kasutades uut tehnoloogiat mõistlikult. Samuti võimaldab tarkvara ja tehnoloogiliste seadmete väljatöötamine leida tarbijatel kiiresti ja lihtsalt vajalikku teavet selle kohta, kuidas seadmeid mõistlikult kasutada, ning arvestada energiasäästu, mida nad võivad saavutada. Näiteks saavad nad piirata arvuti ja selle lisaseadmete sisselülitatud oleku aega rangelt vaid nende kasutamise ajale, vältida ekraanisäästja või unerežiimi kasutamist, optimeerida printeri kasutust jne. Üldiselt arvestatakse, et nn nähtamatu tarbimine, mis toimub siis, kui seadmed on eespool juba mainitud ooterežiimil, võib moodustada ühe majapidamise jaoks ligi 12 % aastasest elektriarvest, mis tõuseb suurtesse kõrgustesse, kui tehnoloogia ebamõistlik kasutus käib koos iganenud seadmetega. Loomulikult tekitab seadmete asendamine tarbijatele olulisi kulusid, mida võiks teatavatel juhtudel kompenseerida toetustega.

1.8   Kõnealuseid meetmeid peaksid täiendama kvaliteedisertifikaadid ning etiketil esitatav täpne ja selge teave, millega teavitatakse tarbijaid eri seadmete energiatõhususest, nende ökoloogilisest jalajäljest ehk keskkonnamõjust jne. Niiviisi võidakse ka tõsta tarbijate teadlikkust, suunata nende nõudlust ning soodustada energeetiliselt tõhusat ja säästvat tarbimist. Võimalikke kogemusi, mida saadaks info- ja sidetehnoloogia kasutamisest nt audiovisuaal-, elektroonilise side või elektrisektoris, energiatõhusate hoonete või valgustuse vallas, võidakse kasutada eeskujuna energiasäästu soodustavatele meetmetele teistes põhivaldkondades, milles komisjon on hakanud tegutsema, nagu autotööstuses, töötlevas tööstuses ja transpordis.

Komitee kutsub komisjoni üles soodustama aktiivselt tarbijate, ettevõtjate, haldusasutuste jt teavitamist, korraldades eri meediakanalites teadlikkuse tõstmise kampaaniaid.

1.9   Samuti tuleks komisjonil edendada ühtsete ja usaldusväärsete näitajate väljatöötamist, et suuta mõõta ja hinnata info- ja sidetehnoloogia kasutusest saavutatavat energiasäästu. See aitaks vähendada nn rohelise või puhta energia mõiste kuritahtlikku või eksitavat kasutamist puhtalt turustamisstrateegiana või ilma esitamata tõelisi põhjendusi, millega võiks tõestada või mõõta energiasäästu või heitkoguste vähendamist. Näitajate abil saaks tuua selgust, kas tegu on ebaausa kaubandustavaga, eriti neid rohelise turunduse argumente kasutavates kommertsteadaannetes.

Lisaks tuleks elektrituru erastamise ja liberaliseerimise ajal soodustada ettevõtjate investeeringuid jätkusuutlikesse energiat säästvatesse meetmetesse ning innustada ettevõtjaid nägema neid investeeringuid ärivõimaluse ning alalisi ja kvaliteetseid töökohti pakkuva valdkonnana.

1.10   Komitee arvates peaks Euroopa Liit tõhustama poliitilisi meetmeid, et tagada vajalikud ressursid kavandatud energia säästmise eesmärkide saavutamiseks ning täita seadmeid puudutavate kohustuslike meetmete abil riiklikes tegevuskavades veel sellega seoses esinevad lüngad. Ühenduse sekkumine antud valdkonnas direktiivi vastuvõtmise teel annaks lisaväärtuse liikmesriikide tegevusele. Sellegipoolest tuleks komisjonil jätkata liikmesriikides heade kasutustavade kasutuselevõtu toetamist ja energiatarbimise optimeerimise võrdlusuuringute läbiviimise edendamist, mis oleks kogu ELi innustav samm ja soodustaks energia säästmise aruannete koostamist ettevõtetes.

2.   Põhjendus

2.1   Taust

2.1.1   Komisjoni teatis koostati järgmises kontekstis.

—

Euroopa Ülemkogu 2007. aasta kevadisel tippkohtumisel kindlaks määratud prioriteetides rõhutasid valitsusjuhid ja riigipead vajadust tegeleda kliimamuutuse küsimusega, tagada piisav, ohutu ja konkurentsivõimeline energiaga varustamine ning säästval arengul põhinev 21. sajandi tegevusmudel. Ülemkogul jõuti üksmeelele vajaduses asetada terviklik kliima- ja energiapoliitika ELi poliitilise programmi aluseks ning määrati kindlaks täpsed ja õiguslikult siduvad eesmärgid näitamaks kindlat tegutsemistahet antud valdkonnas. Komisjoni arvates ei tohi Euroopa jätkuv majanduskasv, mis on oluline eeldus täistööhõive ja sotsiaalse hõlvatuse saavutamiseks, tulevikus enam sõltuda energiatarbimisest. Info- ja sidetehnoloogial (3) peab olema oluline osa energiaintensiivsuse vähendamises ja majanduse energiatõhususe suurendamises.

—	Euroopa Komisjoni poolt 23. jaanuaril 2008 vastu võetud meetmete paketi eesmärk oli näidata, et eespool nimetatud eesmärgid ei ole mitte ainult tehniliselt ja majanduslikult saavutatavad, vaid et nad pakuvad tuhandetele Euroopa ettevõtjatele ka ärivõimaluse.

—	Euroopa energiatehnoloogia strateegilisel kaval ja arvukatel muudel meetmetel, mida Euroopa Komisjon on eri valdkondades võtnud, on eesmärk lahendada kliimamuutusega seotud probleemid.

2.2   Üldised märkused

2.2.1   Eespool öeldut silmas pidades võib tõdeda, et vaadeldava teatisega soovitakse innustada avatud arutelu käivitamist huvitatud osapoolte vahel mitmes valitud valdkonnas, nagu info- ja sidetehnoloogia enda tootmissektor, elektrisektor, energiatõhusad hooned ja arukas valgustus. Avatud arutelu eeldab lisaks andmete kogumisele ja analüüsile ka konsulteerimist ja koostöö tegemist, millesse oleks kaasatud võimalikult paljud osalejad: ELi institutsioonid (Euroopa Parlament, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee), liikmesriigid, tööstus, teadusasutused ja tarbijad. Viimastel võiks olla oluline osa uute seadmete ja komponentide katsetamises.

Komisjonil tuleks senisest rohkem kaasata tarbijad ja kasutajad info- ja sidetehnoloogia abil saavutatavatesse energia säästmise eesmärkidesse, nii et mitte üksnes energiasäästlikud süsteemid ei toimiks arukalt, vaid et ka inimesed kasutaksid neid arukalt. Tarbijate teadus-, arendus- ja uuendustegevusse kaasatuse suurendamiseks on olemas eri menetlusviise – nagu nt elulaborite Euroopa võrgustik (living labs) –, mis võimaldavad info- ja sidetehnoloogia kaudu toimuva mehaanilise vaatluse abil tutvuda otse kasutajate arvamuste, hoiakute ja käitumistega.

2.2.2   Koostoime ja võimalikke kõnealuses protsessis tekkivaid häid tavasid käsitlevad kokkulepped soodustavad teadustegevust ja tehnoloogilist arengut edendavate katsealgatuste käivitamist. Info- ja sidetehnoloogia valdkonna energiatõhususalaseid teadusuuringuid tuleks hõlmata riiklike ja piirkondlike programmide, ELi konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi ning ühtekuuluvuspoliitika toetatavate asjaomaste tegevusprogrammidega. Selle kaudu innustataks ökoloogilise jalajälje hindamist ettevõtetes ja sellest lähtuvalt selliste otsuste tegemist, mis tugineksid kõrgetasemeliste sidevõrgustike ja taastuvate energiaallikate kombineerimisele, et säästa energiat (nn negavatid).

2.2.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmel korral väljendanud oma seisukohta info- ja sidetehnoloogia suure osatähtsuse kohta struktuurimuutuste saavutamises ja uuendustegevuses, muu hulgas komitee arvamustes nanotehnoloogia, (4) biotehnoloogia, (5) terviseuuringute ja eriti infotehnoloogia (6) kohta. Seitsmendas raamprogrammis käsitletakse kõnealuseid küsimusi peamiselt valdkondadeüleselt; teadus- ja arendustegevuse meetmete osas on majanduslikult ja keskkonnaalaselt seisukohalt esmatähtis kasutada kaasaegseid tehnoloogiaid ja eraldada rohkem ühenduse eelarvevahendeid, et edendada teadus- ja uuendustegevust (7).

2.3   Konkreetsed märkused

Komisjon analüüsib täpsemalt elektrisektorit, milles toimuvad parajasti ulatuslikud muutused, mida iseloomustavad turu liberaliseerimine, kohalike elektrivõrkude arvu suurendamine, taastuvate energiaallikate kaasamine põhivõrku, koostootmise ja mikrotootmise laiendamine (mikrovõrgud, virtuaalsed elektrijaamad), tootmise ja tarbimise vahelise ahela lühendamine, energiahüvitiste maksmine tarbijatele ja kodanike uued nõudmised.

2.3.1.1   Elektrivõrkude parandamist tootmisest jagamiseni, sh ülekandevõrkude tõhustamist energiakao vältimiseks, käsitletakse riiklike energiatõhususe tegevuskavade hindamisel, mille kohta komitee võttis hiljuti vastu arvamuse (8).

2.3.1.2   Lisaks arutab komisjon energia säästmise võimalusi, mida pakuvad energiatõhusad elamu- ja ärihooned. Sellega seoses pööratakse erilist tähelepanu energiatarbimise juhtimise, arvestamise ja kuvamise süsteemide arendamisele, mis aitab samas ka tõsta tarbijate teadlikkust energiatarbimisest. Tuleb silmas pidada, et rohkem kui 40 % Euroopas tarbitavast energiast on ühel või teisel moel seotud hoonetega.

2.3.1.3   Komitee arvates (9) tuleb leida uued kultuurilised stiimulid ja soodustused, et kompenseerida kulude kasvu ja kasvatada huvi järgmiste küsimuste vastu:

—	uuringute tegemine projekteerimise etapis;

—	ehitusmeetodite muutmine;

—	paremate materjalide kasutamine ehituses;

—	uued struktuurilahendused.

2.3.1.4   Komitee kordab, (10) et lõpptarbija aspektist vaadatuna peab komitee vajalikuks pöörata tähelepanu asjaoludele, mis takistavad Euroopas ehitiste energiatõhusust edendamast ja rakendamast: tehnilised, majanduslikud, rahalised, administratiivsed, bürokraatlikud, institutsioonilised, juhtimisalased ja sotsiaalsete käitumismallidega seotud takistused ning lähenemisviisi ebajärjepidevusega seotud takistused (kütte- ja õhutussüsteemide tasakaalustamatus, kohalike ilmastikuoludega mittearvestamine jne).

Nn arukad kodud aitavad parandada elukvaliteeti, täiendada mugavusi, suurendada maja elanike turvalisust ning rahalist ja energiasäästu. Ühenduvus pakub juurdepääsu sideteenustele (raadio- ja teleringhäälingu signaalide vastuvõtmine, muundamine ja levitamine maapealse või satelliitedastuse, ADSLi, kaabli või elektrivõrgu kaudu), ent ka teistele, energia säästmise seisukohast väga tõhusatele teenustele nagu gaasi- ja veelekke või kahjustustest tuleneva ülemäärase elektritarbe tuvastamine ning kastmissüsteemide ja kliimaseadmete automaatne reguleerimine.

Aktiivsete ja passiivsete menetluste kasutamine eluasemete keskkonnaalaste omaduste parandamiseks võib kaasa tuua kodude energiakulu kuni 50-protsendilise vähendamise ning mitme uurimuse andmeil võib puhaste energiaallikate ja keskkonnakontrolli mehaaniliste süsteemide kombineerimise tulemusel sääst küünida 70 %-ni.

Tänu aruka sise-, välis- ja tänavavalgustuse osas tehtud edusammudele on juba võimalik kasutada valgusallikaid, mis on võimelised reageerima oma keskkonnale ja elektrooniliselt kohandama valgust vastavalt vajadusele. Turule on juba jõudnud sellised suuri energiasäästuvõimalusi pakkuvad tehnoloogiad nagu valgusdioodid (LED) ja uuenduslikumad orgaanilised valgusdioodid (OLED). Valgustus moodustab ligi ühe viiendiku maailma elektrikasutusest.

2.3.2.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab selliste vabatahtlike kokkulepete edendamist ja julgustamist, mille eesmärk on võtta järk-järgult kasutusele arukamad ja energiatõhusamad valgustid kõikides avalikes välis- ja sisetingimustes.

2.3.2.2   Arengu suunamise ja struktuurimuutuse jälgimise üks võimalus on nn roheliste riigihankelepingute sõlmimise edendamine info- ja sidetehnoloogiasektoris, et saavutada sektori kliimaneutraalsus. Sel eesmärgil võib sõlmida vabatahtlikke kokkuleppeid läbiviidavate katseprojektide üle.

Komisjonil tuleks teha endast sõltuv, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse investeerivatel ettevõtjatel ei väheneks mitte ainult energiasäästude tõttu kulusid, vaid et ka paraneks nende imago tarbijate silmis. Muidugi tuleb ettevõtjatel nende keskkonnaalase juhtimise raames tagada ka elektrooniliste komponentide, jäätmete ja ülejääkide sobiv ringlussevõtt. Ringlussevõttu tuleks ette näha juba seadmete tootmisel, nii et kasutatud materjalist ja komponentidest oleks suurem protsent korduvkasutatav. Arvestades küsimuse suurt olulisust, töötatakse komitees parasjagu välja omaalgatuslikku arvamust, milles komitee võtab seisukoha elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmekäitlussüsteemide kohta.

2.3.2.3   Komitee soovitas (11) varasemal juhul keskkonnahoidliku riigihanke arendamist. See hõlmab ökotoodete tehniliste omaduste kindlaksmääramist alates keskkonnamõju poolest parimatest toodetest, toote või teenuse kasutustsükli kulude kaasamist hanketingimustesse, vastava andmebaasi kättesaadavust Internetis, EÜ riigihankedirektiivide ajakohastamist, lisades nendesse viiteid normidele ning keskkonnajuhtimissüsteemidele, ökomärgistele ja ökodisainile esitatavatele nõuetele, ning viimasena riiklike tegevuskavade koostamist keskkonnahoidliku riigihanke kasutuselevõtuks. Kooskõlas komisjoni VKE-sid soodustavate poliitiliste meetmetega tuleks kõnealuses kontekstis toetada eeskätt keskmise suurusega ettevõtteid, arvestades nende osatähtsust tootmismahtudes ja tööhõives.

Info- ja sidetehnoloogia on esikohal kliimamuutuste mõju leevendamises, (12) kuna selle tooted ja teenused võivad aidata kaasa füüsiliste kaupade asendamisele ja reiside vähendamisele (nt arendades videokonverentsisüsteeme). Samas saaks oluliselt vähendada primaarsete energiaallikate kasutamist ja selle tulemusel süsinikudioksiidi heitkogusid, nt viies sisse uusi töövorme (kaugtöö), võttes kasutusele elektroonilise arveldamise ning kasutades kaugõpet või Interneti-põhiseid blankette.

2.3.3.1   Ettevõtjad võivad leida uusi sissetulekuallikaid, pakkudes info- ja sidetehnoloogial põhinevaid teenuseid, mille abil saaks tõsta tõhusust ka teistes valdkondades. Nende võimaluste hulka kuuluvad järgmised:

—	edendada võimaluste otsimist ja elluviimist kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks;

—	koostada ettevõtetele või eri tööstussektoritele suunatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise võimaluste kataloogid;

—	soodustada ettevõtetes energiatõhususe suurendamise projekte;

—	selgitada välja kliimamõju vähendamise võimalused teenuste valdkonnas;

—	käsitada kasvuhoonegaaside heitkogusid „kulude ja tulude suhte näitajana” uute projektide hindamisel.

2.3.3.2   Positiivselt võiks mõjutada „kliimamuutuse kontorite” asutamine info- ja sidetehnoloogiaga seotud ettevõtete juurde. Kontoritel võiksid näiteks olla järgmised ülesanded:

—	suurendada taastuvate energiaallikate ja energiaülejääkide kasutust;

—	tagada ettevõtlusprotsesside vastavus ettevõtte energiaalasele poliitikale, parandades asjaomaste protsesside energiatõhusust;

—	tuvastada äritegevuse eri toimingutes juba kasutusele võetud parimad lahendused ja edendada neid tulevikuski;

—	määratleda süsinikudioksiidi heitkoguste vähendamise eesmärgid;

—	taotleda ettevõtte energiajuhtimissüsteemi sertifitseerimist välisorganisatsiooni poolt;

—	koostada energiaalane prognoos, tuvastades äritegevuse suurima energiakuluga toimingud.

---

(1)  Üks näide kõnealusest teabe kogumisele ja analüüsile eelnevast tööst on hiljuti komisjoni tellimusel valminud uurimus „The implications of ICT for Energy Consumption” (e-Business Watch, Study report no 09/2008, http://www.ebusiness-watch.org/studies/special_topics/2007/documents/Study_09–2008_Energy.pdf).

(2)  ELT L 191, 22.7.2005, lk 29.

(3)  Info- ja sidetehnoloogia tähendab mikro- ja nanoelektroonikakomponente ning -süsteeme, aga ka tulevikutehnoloogiaid, nagu näiteks fotoonika, mis lubab nii suuremat andmetöötlemisvõimsust vaid murdosaga praegusest elektritarbimisest kui ka eredat valgust andvaid, energiasäästlikke valgustuslahendusi.

(4)  ELT C 157, 28.6.2005, lk 22.

(5)  ELT C 234, 30.9.2003, lk 13, ELT C 61, 14.3.2003, lk 22 ja EÜT C 94, 18.4.2002, lk 23.

(6)  EÜT C 74, 23.3.2005, lk 44.

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013)” ja „Ettepanek: nõukogu otsus, mis käsitleb Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2011)”, raportöör: Gerd Wolf, kaasraportöör: Antonello Pezzini (ELT C 65, 17.3.2006, lk 9).

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus CESE 1513/2008 teemal „Energiatõhusus – riiklike tegevuskavade hindamine”, raportöör: Edgardo Maria Iozia.

(9)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus CESE teemal „Ehitiste energiatõhusus – lõppkasutajate panus” (ettevalmistav arvamus), raportöör: Antonello Pezzini (ELT C 162, 25.6.2008, lk 62).

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse CESE 270/2008 punkt 1.11. ELT C 162, 25.6.2008, lk 62

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ökoloogiline tootmine” raportöör: Anna Maria Darmanin (ELT C 224, 30.8.2008, lk 1).

(12)  Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (International Telecommunicatios Union, ITU) andmeil võib sobivate sidetehnoloogial põhinevate lahenduste kasutamine aidata vähendada info- ja sidetehnoloogiaga seotud sektorites (tervishoid, linnaliiklus, avalik haldus jne) süsinikdioksiidi heitkogusid rohkem kui 48,4 miljoni tonni võrra.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/92

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Interneti edendamine: tegevuskava Interneti protokolli kuuenda versiooni (IPv6) kasutuselevõtuks Euroopas””

KOM(2008) 313 lõplik

(2009/C 175/17)

27. mail 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Interneti edendamine: tegevuskava Interneti protokolli kuuenda versiooni (IPv6) kasutuselevõtuks Euroopas””

KOM(2008) 313 lõplik.

Komitee juhatus tegi 8. juulil 2008 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 449 istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) pearaportööriks Thomas McDONOGH'i ja võttis ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Kokkuvõte

1.1   Komitee tervitab komisjoni teatist teemal „Tegevuskava Interneti protokolli kuuenda versiooni (IPv6) kasutuselevõtuks Euroopas”. Komitee jagab komisjoni muret IPv6 Euroopas vastuvõtmise aeglase tempo suhtes ja nõustub, et on tungiv vajadus rakendada meetmeid Interneti protokolli järgmise versiooni laialdase kasutuselevõtu toetamiseks.

1.2   IPv6 aeglane rakendamine seab ohtu Lissaboni strateegia, mida rakendatakse algatuse i2010 raames (1). Interneti kasutamise ja uuendustegevuse majanduslik võimendav mõju on Euroopa konkurentsivõime jaoks ülitähtis. Nii nagu lairibaühenduse kättesaadavus, saab ka IPv6 kättesaadavus oluliseks liikumapanevaks jõuks Interneti-majandusele ning me uurime juba teisi piirkondi (nt IPv6 kasutamine Hiina järgmise põlvkonna Interneti projekti) (2) teostamiseks) IPv6 rakendamise osas. Me ei tohi IPv6 rakendamises oma suurematest kaubanduspartneritest veelgi rohkem maha jääda.

1.3   Komitee tervitab paljusid kõnealuses teatises sisalduvaid meetmeid, kuid julgustab komisjoni võtma kindlamat seisukohta seoses Euroopa Liidu juhtrolliga, mida tuleks etendada IPv6 kasutuselevõtu kiirendamiseks. Komitee usub, et ilma nimetatud juhtrollita jääb üleliia optimistlikuks komisjoni eesmärk, et aastaks 2010 on vähemalt 25 %-l Euroopa kasutajatest IPv6 Internetiga ühendamise võimalus.

1.4   Komitee leiab, et teatises ei pöörata piisavalt tähelepanu eraelu puutumatuse ja andmekaitsega seotud teemadele, mis on päevakorrale tõusnud seoses IPv6 rakendamisega asjade Interneti (3) edendamiseks. Need teemad on Euroopa Liidu elanikele ülitähtsad ning neid tuleb põhjalikult käsitleda, et kaitsta kodanike õigusi ja lihtsustada IPv6 standardi vastuvõtmist.

1.5   Juba niigi tõsist geograafilise digitaalse lõhe probleemi Euroopas süvendaks üleminek IPv6-le veelgi, kui komisjon ei rakenda konkreetseid meetmeid selle probleemi lahendamiseks ja ebasoodsamas olukorras olevatele piirkondadele erilise tähelepanu tagamiseks. On vaja üleeuroopalisi meetmeid, et kindlustada võimalikult kiiresti võrdsus kõigi liikmesriikide vahel IPv6 kättesaadavuse osas.

1.6   IPv6 toob endaga kaasa terve rea uusi veebipõhiseid tehnoloogiaid ja teenuseid, mis teevad elu kergemaks kõigil kodanikel, kuid eriti ebasoodsamas olukorras inimestel – eakatel, puuetega ja madalama haridusega inimestel. Komitee leiab, et IPv6 levik üle terve Euroopa Liidu nõuab tugevaid meetmeid valitsuste tasandil ning seda ei tohiks jätta kitsaste kommertshuvide kui madalaima ühise nimetaja hooleks.

1.7   Komitee juhib komisjoni tähelepanu EMSK varasematele arvamustele, mis sisaldavad märkusi Interneti kasutamise edendamise, andmekaitse probleemide, Interneti turvalisuse ja geograafilise digitaalse lõhe kohta (4).

1.8   Käesolevas arvamuses soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kommenteerida erilist tähelepanu vajavaid valdkondi ja anda mõningaid soovitusi.

2.   Soovitused

2.1   Komisjon peaks tagama Euroopa Liidu tasandil tugeva juhtimise ja toetama IPv6 kiiret levikut üle kogu Euroopa Liidu.

2.2   See juhtimine peab põhinema selgel visioonil IPv6 põhjal toimiva veebikeskkonna tulevikust ja paljudest kasuteguritest, mida see endas kõigi sidusrühmade jaoks kätkeb.

2.3   Komisjon peaks tegema tihedamat koostööd Interneti organisatsioonidega, tagamaks integreeritud lähenemine Euroopa tasandil juhtimisele, mida pakutakse tööstusele IPv6 kiireks rakendamiseks.

2.4   Üle terve Euroopa Liidu tuleks pakkuda koolitus- ja haridusprogramme, et tagada maksimaalne arusaamisne IPv6 tehnoloogiast ning suutlikkus seda edukalt vastu võtta.

2.5   Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (5) tuleks kasutada seoses IPv4-lt IPv6-le ülemikuga tekkivate kulude katmiseks väiksematele Interneti-teenuse ja infosisu pakkujatele.

2.6   Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tuleks samuti kasutada selleks, et innustada rakenduste ja teenuste arengut, mis soodustavad uue standardi kasutuselevõttu.

2.7   Et tasakaalustada Interneti-teenuse pakkujaks oleva ettevõtte osanike ja kodanike huve, peaksid suured Interneti-teenuse pakkujad olema kohustatud tagama Euroopa Liidu tasandil juhtrolli IPv6 rakendamises kõikjal Euroopa Liidus. Interneti-teenuse pakkujate litsentside uuendamine peaks olema seotud kohustusega pakkuda aastaks 2010 piiranguteta IPv6 ühendust ja tegeleda ulatuslike kasutajakoolitustega IPv6 rakendamise alal.

2.8   Komisjon peaks suunama keskendunud jõupingutusi Euroopa Liidu tasandil ja tegelema globaalselt tõsiste eraelu puutumatuse ja andmekaitse probleemidega, mis tekivad seoses IPv6 kasutuselevõtuga.

2.9   Komitee soovitab potentsiaalse probleemi lahendamiseks seoses geograafilise digitaalse lõhega nende vahel, kellel on juurdepääs IPv6-le ning kellel seda ei ole, kasutada siseriiklike lairibastrateegiate (6) mehhanisme või mõnda sarnast vahendit. Peale selle tuleks IPv6 leviku tagamiseks kasutada võimalusel Euroopa Regionaalarengu Fondi.

3.   Taustteave

3.1   Ülevaade tegevuskavast

Tegevuskavas, mille koostamise eesmärk oli toetada Interneti protokolli järgmise versiooni (IPv6) laiaulatuslikku rakendamist aastaks 2010, märgitakse, et:

—	IPv6 kiire rakendamine on vajalik, sest praegu kasutusel oleva Interneti protokolli neljanda versiooni IP-aadresside kogum hakkab ammenduma;

—	IPv6 on Interneti protokollil põhinevate teenuste ja rakenduste uuendamiseks sobiv platvorm ning on eluliselt vajalik, et Euroopa püsiks tehnoloogiapõhise majanduskasvu osas esirinnas.

3.2   Interneti protokoll

Interneti protokoll (IP) annab igale Internetti ühendatavale seadmele või infotootele numbri, s.o aadressi, mille abil see saab suhelda muude seadmetega. Praegu kasutatav versioon IPv4 pakub rohkem kui 4 miljardit sellist aadressi, (7). kuid Interneti jätkuva kasvuga sammu pidamiseks sellest ei piisa.

Ajakohastatud protokolli IPv6 on üheksakümnendate aastate lõpust alates hakatud järk-järgult kasutusele võtma, (8) kuid selle rakendamine on väga aeglane – IPv6 side moodustab imeväikse protsendi (>1 %) kogu Interneti sidest (9).

Prognoositakse, et IPv4 aadresside kogum ammendub millalgi ajavahemikus 2010–2012 (10). Kui IPv4 aadresside probleemile sobivat lahendust ei leita, hakkab see piirama Interneti kasvu ja IP-põhiste võrkude uuendusvõimet.

3.3   Vajadus Ipv6 järele

IPv6 pakub aadressiruumi probleemile pikaajalist lahendust. IPv6 protokollis määratletud aadresside arv on hiigelsuur (3,4 x1038).

IPv6 võimaldab igal kodanikul, igal võrguoperaatoril ja igal organisatsioonil maailmas omada nii palju IP-aadresse, kui tal on vaja iga mõeldava seadme või infotoote ühendamiseks otse ülemaailmse Internetiga. Nagu ütles ilmekalt volinik Reding: „Kui Euroopa kodanikud tahavad kasutada selliseid uusimaid Interneti-seadmeid nagu RFID-kiipe poodides, tehastes ja lennujaamades, energiat säästvaid arukaid kütte- ja valgustussüsteeme ning sõidukitesse sisseehitatud võrke ja navigatsioonisüsteeme, seisamegi juba silmitsi IP-aadresside nõudluse tuhandekordse kasvuga …  (11)”.

Komisjoni rahastatud uurimus (12) tõendas selle potentsiaali olemasolu mitmete turusektorite jaoks, näiteks koduvõrgud, ehitushaldus, mobiilside, kaitse- ja julgeolekusektor ning autotööstus.

3.4   IPv6 ja rahvusvaheline konkurentsivõime

Muud piirkonnad, eriti Aasia, on juba ilmutanud suurt huvi IPv6 vastu.

3.5   Üleminek IPv6-le

Kasutatakse üleminekuperioodi (eeldatavasti kestab see üle 20 aasta), mil IPv4 ja IPv6 eksisteerivad koos samades seadmetes ja nende ülekanded toimuvad samade võrgulinkide kaudu. Üleminekuperioodi jooksul kasutatakse kalleid kopeerimismehhanisme, et toime tulla varasema sõltuvusega IPv4-st: kattetehnoloogiad nagu duaalne pinu ja tunneldamine ning hädapärased lahendused nagu NAT-meetod (Network Address Translation) ja IPv4 aadresside oksjonid.

3.6   Sidusrühmad:

IPv6 kasutuselevõtt eeldab paljude osalejate tähelepanu üle terve maailma:

—	Interneti organisatsioonid (nagu ICANN, piirkondlikud Interneti-registrid (RIR) ja IETF), mis peavad juhtima ühiseid IPv6 ressursse ja teenuseid.

—	Interneti-teenuse pakkujad (ISP) peavad hakkama edaspidi oma klientidele pakkuma IPv6-ühenduvust ja IPv6-põhiseid teenuseid.

—	Infrastruktuuri müüjad peavad hakkama integreerima IPv6 võimalusi oma toodetesse.

—	Sisu ja teenuste (veebisaitide, kiirsõnumivahetuse, e-posti) pakkujad peavad aktiveerima IPv6 oma serverites.

—	Äri- ja tarbijarakenduste müüjad peavad tagama oma lahenduste ühitatavuse IPv6-ga ning töötama välja teenuseid, mis võimaldaksid kasu saada IPv6 eriomadustest.

—	Lõppkasutajad (tarbijad, äriühingud, akadeemiline sektor ja riiklikud haldusasutused) peaksid ostma IPv6-ga ühilduvaid tooteid ja teenuseid ning muutma oma kohtvõrgud IPv6-ga kokkusobivaks.

3.7   IPv6 rakendamise kulud

Praktiliselt võimatu on usaldusväärselt hinnata, kui suured on IPv6 ülemaailmse kasutuselevõtuga seotud kulud. Uute sidusrühmade IPv6-ga hõlmamine aitab kulusid kontrolli all hoida.

3.8   Vajadus Euroopa tasandi poliitika järele

Enamik sidusrühmi ei taju veel otseselt IPv6 kasutuselevõtmisest saadavat kasu. Kasutegurid ilmnevad pikemas perspektiivis ja seetõttu on paljud sidusrühmad äraootaval seisukohal.

Tagajärjeks ongi viivitus IPv6 laiaulatuslikus kasutuselevõtus, juhul kui kohe ei rakendata positiivseid meetmeid „… kuid see asetaks Euroopa uusima Interneti-tehnoloogia kasutamisel kehvale positsioonile ja võiks tekitada kriisi, kui vana süsteemi aadressid otsa saavad… (13)” Asjakohased poliitikameetmed Euroopa Liidu tasandil võiksid turgu ergutada, julgustades inimesi ja organisatsioone edasi liikuma.

3.9   Komisjoni kavandatavad meetmed

3.9.1   IPv6 laialdane rakendamine Euroopas aastaks 2010

3.9.2   Parandada IPv6 juurdepääsu sisule, teenustele ja rakendustele

—	Liikmesriigid peaksid toetama seda, et IPv6 oleks kasutatav avaliku sektori veebisaitidel ja e-valitsuse teenuste puhul.

—	Tööstuse sidusrühmad peaksid seadmete või rakenduste väljatöötamise esmase platvormina (nt sensorid, kaamerad jms) kaaluma IPv6-t

—	On vaja rahalist abi standardimise toetuse meetmeteks, et parandada võrkude ühilduvust.

—	7. raamprogrammiga rahastatavaid uurimisprojekte tuleb ergutada võimaluse korral IPv6-d kasutama

3.9.3   Luua IPv6-ga ühenduvuse ja IPv6-toodete nõudlus riigihanke kaudu

—	Liikmesriigid peaksid tegema ettevalmistusi IPv6 kasutuselevõtuks oma võrkudes

3.9.4   IPv6 kasutuselevõtu õigeaegse ettevalmistamise tagamine

—	Teadlikkuse tõstmise kampaaniaid eri kasutajarühmadele

—	Kasutuselevõtu praktiliste kogemuste levitamiseks erimeetmete toetamine (7. raamprogrammi kohaselt)

—	Interneti-teenuse pakkujate julgustamine pakkuma oma klientidele täielikku ühenduvust IPv6-ga 2010. aastaks

3.9.5   Turvalisuse ja eraelu puutumatuse tagamine

—	Komisjon jälgib IPv6 laiaulatusliku rakendamise mõju eraelu puutumatusele ja turvalisusele, kasutades selleks eeskätt konsulteerimist sidusrühmadega, nagu andme- ja õiguskaitseasutused.

On väljendatud ka kõhklusi seoses eraelu puutumatuse tagamisega IPv6 puhul, eeskätt on seda teinud artikli 29 andmekaitse töörühm (14).

3.10   Tegevuskava elluviimine

—	Tegevuskava kavatsetakse ellu viia järgmise kolme aasta jooksul.

—	Komisjon jätkab Interneti organisatsioonide tegevuse jälgimist ja annab vajadusel omapoolse panuse aruteludesse.

—	Komisjon teavitab saavutatud edust korrapäraselt kõrgetasemelist i2010 eksperdirühma.

4.   Üldmärkused

4.1   Üleminek IPv6-le on eluliselt vajalik, kuna praeguse IP standardi – IPv4 – aadresside kogum hakkab ammenduma: prognoositakse, et IPv4 aadresside kogum ammendub enne 2012. aastat. Kui IPv6 kasutuselevõtu tempot ei kiirendata oluliselt, siis aeglustub Interneti kasv dramaatiliselt ja vananenud IPv4 suurendab Interneti kasutamise kulusid. Selle viivituse hind oleks igasuguse Interneti-kaubanduse suuremad kulud, aeglasem IP-alane uuendustegevus ja aeglasem majanduskasv.

4.2   Teatises märgitakse, et edusammud standardi suunas on olnud aeglased, kuna IPv6 kasutuselevõttu ei juhi üks konkreetne asutus. Komitee tunnustab seda, et eri riigid ja sidusrühmad on läbi viinud IPv6 leviku programme riiklikul tasandil, kuid komitee pole rahul toetusega, mis IPv6 kasutuselevõtule on osaks saanud Euroopa Liidu tasandil.

Komiteele valmistab muret see, et IPv6 kasutuselevõtt on seatud liiga suurde sõltuvusse kommertshuvidest, eriti Interneti-teenuse pakkujate hvidest. See on haledalt läbi kukkunud. IPv6 kasutuselevõtuga viivitamisel on liiga suured majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, et jätta see kitsaste kommertshuvide hooleks – IPv6 rakendamine on valitsuste ülesanne. Komisjon peaks praegu taotlema Euroopa Liidule suuremat juhtrolli, mida toetaksid sobivad poliitika- ja toetusvahendid, ja asuma seda rolli kiiresti teostama.

4.3   Tõhusate meetmete puudumine IPv6 rakendamisel seab ohtu Lissaboni strateegia, mida rakendatakse algatuse i2010 raames (1). Interneti kasutamise ja uuendustegevuse majanduslik võimendav mõju on Euroopa konkurentsivõime jaoks ülitähtis, me ei tohi IPv6 rakendamises oma suurematest kaubanduspartneritest veelgi rohkem maha jääda. Kuigi mõned Euroopa Liidu liikmesriigid on teinud konkreetseid jõupingutusi tagamaks, et nende riik oleks IPv6 rakendamiseks valmis, on Euroopa Liit kui regioon teiste regioonidega võrreldes IPv6 leviku poolest siiski maha jäänud.

4.4   „Interneti valitsemise” egiidi all peaks komisjon juhtima keskendunud jõupingutusi Euroopa Liidu tasandil ja tegelema globaalselt tõsiste eraelu puutumatuse ja andmekaitse probleemidega, mis tekivad seoses IPv6 kasutuselevõtuga. IPv6 kombineerituna tehnoloogiatega, nagu raadiosageduse kindlaksmääramise vahendid (RFID), võimaldab miljardeid objekte koondada asjade Interneti võrku, mis tõstatab tõsiseid ja keerukaid probleeme seoses eraelu puutumatuse ja turvalisusega.

Komitee märgib, et komisjon esitab 2009. aasta algul ettepanekud elutähtsa infrastruktuuri kaitse kohta, et aidata meil toime tulla Interneti turvalisuse probleemidega (15). Komitee soovitab seetõttu, et kõnealused ettepanekud peaksid sisaldama tugevaid skeeme tegelemaks uute väljakutsetega, mis tulenevad IPv6 rakendamisest.

4.5   Me jääme ootama komisjoni soovitust eraelu puutumatuse aspektide kohta seoses raadiosagedustuvastamise seadmete ja asjade Interneti haldamisega (16). Uus IPv6 protokoll lihtsustab ühenduvuse tohutut laienemist, mille käigus miljardid igapäevased esemed (autod, riided, tööriistad jne) võivad ühenduda Internetti oma ainulaadse IP aadressiga. Volinik Reding on öelnud „…me peame käsitlema neid ohte, kui asjade Internetilt oodatakse majanduskasvu täieliku potentsiaali realiseerimist. Eelkõige peame me tegelema kodanike muredega, kui me ei taha kohata nende tõrjuvat suhtumist neisse uutesse tehnoloogiatesse …” (15).

4.6   Komisjon peaks IPv6 kiireks levikuks üle kogu Euroopa Liidu tagama tugeva juhtimise Euroopa Liidu tasandil. See juhtimine peab põhinema selgel visioonil IPv6 põhjal toimiva veebikeskkonna – asjade Interneti, „ümbritseva intellekti” (17) jms – tulevikust ja paljudest kasuteguritest, mida see kõigi sidusrühmade jaoks endas kätkeb.

4.7   Kõnealust visiooni tuleb levitada mitmesuguste kanalite kaudu, suunates sobivaid sõnumeid konkreetsetele sihtrühmadele (Interneti-teenuse pakkujad, infosisu pakkujad, tarberakenduste müüjad ja lõpptarbijad) üle-euroopalise teabekampaania raames.

4.8   IPv6 kasutuselevõttu lihtsustaksid suuresti haridus- ja koolitusprogrammid. Tehnoloogia on võrreldes IPv4-ga palju täiuslikum, kuid nõuab korralikuks rakendamiseks head koolitust. Komisjon, liikmesriikide valitsused, Interneti-teenuse pakkujad ja teised juhtorganid peaksid tagama, et IPv6 alased koolitus- ja haridusprogrammid oleksid hõlpsasti kättesaadavad kõigile kasutajate sihtrühmadele.

4.9   Komisjon peaks tegema tihedamat koostööd Interneti organisatsioonidega – Interneti Nimede ja Numbrite Korporatsioon (ICANN), Réseaux IP Européens (RIPE), piirkondlikud Interneti-registrid (RIR), Interneti-ehituse töökond (IETF) jt –, tagamaks integreeritud lähenemine Euroopa tasandil juhtimisele, mida pakutakse IT-valdkonnale IPv6 kiireks rakendamiseks.

4.10   Interneti-teenuse pakkujate roll on määrava tähtsusega IPv6 levikul ja rakendamisel. Interneti-teenuse pakkujad, kes tegelevad ka mobiilside ja tavatelefoniside pakkumisega, on aga siiski IPv6 ja sellega Euroopa Liidu teabevahetuses kaasneva revolutsiooni suhtes tõrksalt meelestatud, kuna see kujutab endast ohtu nende praegustele tuluallikatele (IP-kõned — VoIP). Sellest hoolimata ei tohiks Interneti-teenuse pakkujate kitsastel ärihuvidel lasta kahjustada kõigi ELi kodanike huve. Suuri Interneti-teenuse pakkujaid tuleks sanktsioonide, trahvide ja lubade andmise eeskirjade abil kohustada võtma ELi tasandil juhtrolli IPv6 rakendamisel üle terve Euroopa Liidu. Neil on mõjuvõim ja ressursid, et anda suur panus probleemi lahendamisse.

4.11   Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (5) tuleks kasutada seoses Interneti protokolli neljandalt kuuendale versioonile ülemikuga tekkivate kulude katmiseks väiksematele Interneti-teenuse pakkujatele ja infosisu pakkujatele. Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tuleks samuti kasutada selleks, et innustada rakenduste ja teenuste arengut, mis soodustavad uue standardi kasutuselevõttu.

4.12   Komitee leiab, et teatises ei pöörata piisavalt tähelepanu eraelu puutumatuse ja turvalisusega seotud teemadele, mis on päevakorrale tõusnud seoses IPv6 rakendamisega. Need teemad on Euroopa Liidu elanikele ülitähtsad ning neid tuleb põhjalikult käsitleda, et kaitsta kodanike õigusi, luua usaldust ja lihtsustada IPv6 standardi vastuvõtmist.

4.13   Kui komisjon ei rakenda konkreetseid meetmeid, siis süvendab üleminek IPv6-le veelgi geograafilise digitaalse lõhe (18) probleemi Euroopas. Mõned liikmesriigid teostavad riiklikul tasandil programme tagamaks, et nende Interneti-kasutajad on suutelised minema aastaks 2010 üle IPv6-le. On vaja üle-euroopalisi meetmeid, et tagada võimalikult kiiresti võrdsus kõigi liikmesriikide vahel IPv6 kättesaadavuse osas.

4.14   Komitee soovitab potentsiaalse probleemi lahendamiseks seoses geograafilise digitaalse lõhega nende vahel, kellel on juurdepääs IPv6-le ning kellel seda ei ole, kasutada siseriiklike lairibastrateegiate mehhanisme (6) või mõnd sarnast vahendit. Peale selle tuleks IPv6 leviku tagamiseks kasutada võimalusel Euroopa Regionaalarengu Fondi.

---

(1)  KOM(2005) 229 (lõplik) „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest”.

(2)  http://www.ipv6.com/articles/general/IPv6-Olympics-2008.htm

(3)  Vt arvamused CESE „Raadiosagedustuvastus (RFID)”ELT C 256, 27.10.2007 ja CESE „Asjade internet”, ELT C 77, 31.3.2009, lk 60.

(4)  Vt nt arvamus CESE „Infoühiskond/arvutikuritegevus”EÜT C 311, 7.11.2001, lk 12; „Võrk ja teabeturve”EÜT C 48, 21.2.2002, lk 33, „Interneti turvalisem kasutamine”ELT C 157, 28.6.2005, lk 136; „E-kaubandus/Go Digital”ELT C 108, 30.4.2004, lk 23; „Turvalise infoühiskonna strateegia”ELT C 97, 28.4.2007, lk 21 jne.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus 1639/2006/EÜ, millega kehtestatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (2007–2013).

(6)  „Euroopa ühendamine suurel kiirusel: siseriiklikud lairibastrateegiad”, KOM(2004) 369.

(7)  IPv4 määratluse allikas: RFC 791, 1981. RFC tähendab kommentaarinõudeid („Request For Comments”). Vt Interneti-ehituse töökond (IETF); http://www.ietf.org.

(8)  RFC 2460, 1998. http://www.ietf.org/html.charters/OLD/ipv6-charter.html ja http://www.ietf.org/html.charters/6man-charter.html.

(9)  „Tracking the Ipv6 Migration” uuringu lõpparuanne, koostaja Arbor Networks http://www.arbornetworks.com/en/ipv6-report.html.

(10)  http://www.potaroo.net/tools/ipv4/index.html, http://www.tndh.net/~tony/ietf/ipv4-pool-combined-view.pdf.

Varasem prognoos, milles on kirjeldatud analüüsi tausta: http://www.cisco.com/web/about/ac123/ac147/archived_issues/ipj_8–3/ipv4.html.

(11)  IP/08/803 Brussels 27/5/2008.

(12)  „IPv6 mõju vertikaalsetele turgudele”, 2007. aasta oktoober (http://ec.europa.eu/information_society/policy/ipv6/docs/short-report_en.pdf).

(13)  IP/08/803 Brussels 27.5.2008.

(14)  Arvamus 2/2002 unikaalsete identifikaatorite kasutamise kohta telekommunikatsiooni terminaliseadmetes: IPV6 näide. http://ec.europa.eu/justice_home/fsj/privacy/docs/wpdocs/2002/wp58_en.pdf.

(15)  Kõne /08/336, 17.6.2008„Globaalse Internetimajanduse võimaluste kasutamine”, OECD ministrite kohtumine „Interneti-majanduse tulevik”, Soul, Korea, 17.–18. juuni 2008.

(16)  http://en.wikipedia.org/wiki/Internet_of_Things and http://www.itu.int/osg/spu/publications/internetofthings/InternetofThings_summary.pdf.

(17)  http://en.wikipedia.org/wiki/Ambient_intelligence.

(18)  KOM(2003) 65, KOM(2003) 673, KOM(2004) 61, KOM(2004) 369, KOM(2004) 380.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/97

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 219/2007 ühisettevõtte loomise kohta Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) väljaarendamiseks”

KOM(2008) 483 lõplik – 2008/0159 (CNS)

(2009/C 175/18)

4. septembril 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 171 ja 172 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 219/2007 ühisettevõtte loomise kohta Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) väljaarendamiseks.”

KOM(2008) 483 lõplik – 2008/0159 (CNS)

Komitee juhatus tegi 16. septembril 2008 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 449. istungjärgul 3. ja 4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) pearaportööriks An LE NOUAIL MARLIÈRE'i ning võttis vastu järgmise arvamuse 99 poolt- ja 16 vastuhäälega, erapooletuks jäi 10 liiget.

1.   Ettepanekud ja soovitused

1.1   Komitee toetab ettepanekut ühtlustada ühisettevõtte SESAR loomise määrus ja selle ühisettevõtte põhikiri.

1.2   Komitee soovitab komisjonil näidata paremat eeskuju projekti SESAR elluviimiseks lähetatud personali ja töölevõetud personali võrdsel kohtlemisel töölepingute kestvuse ja töötajate ümberpaigutamise valdkonnas pärast Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) väljaarendamist.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1   Komiteega konsulteeriti seoses ettepanekuga kooskõlastada ühisettevõtte SESAR (1) loomise määrus ja selle ühisettevõtte põhikiri uue lähenemisviisiga, mille EL võttis tarvitusele teiste teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi raames loodud ühisettevõtete – CLEAN SKY, (2) ENIAC, (3) IMI, (4) ARTEMIS (5) ja FCH (6) rajamiseks. Kõigi ettepanekute kohta, välja arvatud üks, on komitee väljendanud oma arvamust.

Ühisettevõtte SESAR põhikiri

2.2.1   Ühisettevõte SESAR rajati õiguslikul alusel 3. märtsil 2007 ja selle asukohaks on Brüssel. Ühisettevõttel on kaks asutajaliiget: ühendus, keda esindab Euroopa Komisjon, ja Eurocontrol, keda esindab tema ametkond.

2.2.2   Ühisettevõtte SESAR moodustamist alustati kohe pärast määruse (EÜ) nr 219/2007 jõustumist. 2007. aastal moodustati juhtkond (mis koosneb haldusnõukogust ja tegevdirektorist), loodi esialgne haldusstruktuur ja alustati liikmete värbamist.

2.2.3   2007. aasta juunis avaldas ühisettevõte SESAR osalemiskutse liikmesriikidele. Osalemiskutse tulemusel osales eelvalikul 15 kandidaati, eesmärgiga moodustada tugev liikmete tuumik, et käivitada SESARi arendusetapp. 15 liikmekandidaati esindavad lennuliikluse juhtimise (tööstus) sektori peamisi partnereid: aeronavigatsiooniteenuste osutajad, lennujaamad ja seadmete tarnijad. Algsed toetuse pakkumised ühisettevõttele ulatusid 1,4 miljardi euroni.

2.2.4   Tööstus kinnitas oma osalust programmis, olles seda üles näidanud juba programmi väljatöötamise etapil. Tööstus tegid koostööd ühisettevõttega SESAR selleks, et määratleda ühisettevõtte SESAR raames toimiva partnerluse ühised töömeetodid. Lennuliikluse juhtimise valdkonna teadus- ja arendustegevus kohandati ühisettevõttega SESAR ning vajalike ressursside eraldamine on märkimisväärne saavutus. Liitumisprotsessi lõpuleviimine on ette nähtud 2008. aasta lõpuks, et arendustegevust oleks võimalik alustada 2009. aasta alguses.

2.2.5   Kuigi määruse (EÜ) nr 219/2007 artikli 2 lõike 2 kohaselt „Liikmesriigid võtavad kõik võimalikud meetmed, et anda ühisettevõttele võimalikult laialdane maksuvabastus käibemaksu, aktsiisimaksu ning muude maksude osas”, ei paku ühisettevõtte SESAR loomise määrus õiguslikku alust, mis tagaks ühisettevõttele käibe- ja aktsiisimaksust vabastamise või privileegide ja immuniteetide protokollist tulenevaid soodustusi, mis on ette nähtud EÜ institutsioonidele ja asutustele. Tema personalile ei saa kohaldada Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade tingimusi ega Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi. Seega kohaldatakse ühisettevõtte ja selle personali suhtes Belgia töö- ja maksuõigust.

2.2.6   Kõnealustest eeskirjadest tulenevate halduskulude hinnanguline maksumus ulatub 300 miljoni euroni ühisettevõtte kogu tegevusaja jooksul. 290 miljonit eurot on üksnes käibemaksu ning muude maksude kogusumma, mida ühisettevõte SESAR peab maksma. Ülejäänud 10 miljonit eurot on personalikulude maksumus.

2.2.7   Nimetatud summa tasutakse osalejate toetusest ühisettevõttele SESAR, eelkõige ühenduse teadus- ja arendustegevuseks eraldatud toetustest, mis tuleb seetõttu maha arvata arendustegevuseks eraldatud summadest.

Esitatud muudatus

2.3.1   Määruse 219/2007 kohta tehtud muudatusettepanekutes võetakse arvesse asjaolu, et ühisettevõte SESAR on juba alustanud oma tegevust erineva õigusliku seisundi raames. Nimetatud muudatusi võib kokku võtta järgmiselt:

—	ühisettevõtte SESAR tunnistatakse ühenduse asutuseks (määruse artikkel 2);

—

ühisettevõtte SESAR töötajate suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju, Euroopa ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi ning eeskirju, mille Euroopa ühenduste institutsioonid on ühiselt vastu võtnud nende personalieeskirjade ja teenistustingimuste kohaldamiseks (määruse artikkel 2a);

—	ühisettevõtte SESAR, selle töötajate ja tegevdirektori suhtes kohaldatakse Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli (määruse artikkel 2b);

—	kohandatakse vastutust käsitlevaid sätteid (määruse artikkel 2c);

—	kohandatakse Euroopa Kohtu pädevust ja kohaldatavat õigust käsitlevaid sätteid (määruse artikkel 2d);

—	määratakse kindlaks ühenduse toetuse suurus ja ühisettevõttele SESAR ülekandmise kord (määruse artikli 4 lõige 2).

—

muudetakse ühisettevõtte SESAR põhikirja muutmisega seotud sätteid (määruse artikli 3 lõige 2 ja artikli 5 lõige 4 ning põhikirja artikli 24 lõige 2). See ei ole seotud ühisettevõtte SESAR loomise määruse ja ettevõtte põhikirja kooskõlla viimisega. Tegemist on ühisettevõtte SESAR põhikirja muudatuste vastuvõtmise korra parandusega. Esialgse sätte eesmärk oli võimaldada põhikirja muudatuste vastuvõtmist regulatiivkomitee menetlust kasutades, kaasates sellesse ühtse taeva komitee. Esialgse sätte sõnastuses ei ole see eesmärk siiski selgelt väljendatud ja seetõttu tuleb seda muuta.

—	finantsmääruse artiklit 185 kohaldatakse eelkõige finantseeskirjade vastuvõtmisel finantsmääruse artiklis 185 osutatud asutuste raamfinantskorra kohaselt (määruse artikkel 4a) ning eelarve täitmisele heakskiidu andmise (määruse artikkel 4b) ja esitusviisi puhul (põhikirja artikli 15 lõiked 2 ja 4);

—	tegevdirektori nimetamise kord (põhikirja artikli 7 lõige 5);

—	ühenduse finantshuvide kaitset käsitlevad sätted (põhikirja artikli 17 lõige 3);

—	üleminekusätted ühisettevõtte SESAR personalieeskirjadelt EÜ ametnike personalieeskirjadele (ettepaneku artikkel 2).

3.   Üldised märkused

3.1   Komitee kiidab heaks komisjoni peaeesmärgi õppida ühisettevõtte Galileo juhtimisest ja ühisettevõtte SESAR (7) rajamisest ning innustada nõukogu selgitama ühisettevõtte SESAR õiguslikku seisundit ning seoses ühiste tehnoloogiaalgatuste arvu suurenemisega teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi raames tagama kooskõla ühisettevõtete puhul kasutatava üldise lähenemisviisiga.

3.2   Komitee kiidab heaks SESARi rahaliste vahendite jaotamist selliselt, et tagada peamised panused teadus- ja arendustegevusele, eesmärgiga ühtlustada lähenemine tsiviillennunduse turvalisusele. Muutes ettevõtte õiguslikku alust, loodab komisjon hoida kokku 290 miljonit eurot tänu maksuvabastusele käibemaksu, aktsiisimaksu ning muude maksude osas. Töötajate üleminek EÜ ametnike personalieeskirjade kasutamisele kujutab endast edusammu ning töötajatele pakutakse võimalust minna üle EÜ ametnike personalieeskirjade kasutamisele, kuid neid ei kohustata selleks. Nimetatud üleminek mõjutaks positiivselt (10 miljonit eurot) halduskulusid ilma, et töötasude, soodustuste ja täiendavate pensioniõiguste tase langeks, kuna ühisettevõtte SESAR loomisest alates nägi komisjon ette töötingimused vastavalt ühisettevõtte SESAR loomise määrusele ja selle ühisettevõtte põhikirjale, mis „põhinevad Euroopa ühenduste teenistujate teenistustingimustel”.

3.3   Komitee tunneb heameelt selle üle, et ELi kontroll ühisettevõtte SESAR üle tugevneb pidevalt tänu ELi finantseeskirjade rakendamisele, eelarve täitmise kinnitamisele, strateegilisele juhtimisele ja inimressurssidele. Nimetatud ettepanek on kooskõlas komitee varasemas arvamuses väljendatud seisukohaga SESARi kohta, milles öeldi, et „on äärmiselt oluline luua juriidiline isik, kes oleks võimeline tagama SESARi projektile määratud fondide koordineeritud korraldamise selle elluviimise etapi jooksul.” Ettepanekul peaksid olema positiivne mõju projekti järelevalvele. Komitee märgib, et komisjoni vastutus suureneb, mis tähendab, et programmi rahastab EL 700 miljoni euroga, Eurocontrol 700 miljoni euroga ja tööstus 700 miljoni euroga. Kahe viimati nimetatud osapoole toetus antakse eelkõige mitterahaliste vahenditena. Käibemaksuvabastusest tulenevad säästud kasutatakse teadus- ja arendustegevuse jaoks.

3.4   SESARi arendusetapp tuleb käivitada 2009. aasta algul, et tagada tööstuse osalus ning anda tööstusele võimalus kavandada oma tegevus SESARi eesmärkide põhjal. Seetõttu toetab komitee, nagu komisjongi, nimetatud eeskirja kiiret vastuvõtmist, et liikmetega SESARi raames sõlmitud lepinguid oleks võimalik uute eeskirjadega kooskõlla viia. USA konkureerivat algatust NextGen silmas pidades pole hilinemised SESARi läbiviimisel soovitavad.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Kuna ühisettevõtte SESAR tegevusaeg on kindlaks määratud kaheksale aastale, naasevad lähetatud töötajad pärast programmi lõpuleviimist tagasi oma töökohtadele Eurocontrolis või komisjoni talitustesse. Väljastpoolt tööle võetud personali töölepingud lõppevad vastavalt neile tingimustele, mis määrati kindlaks töölevõtmisel. Komitee märgib, et tegemist on pretsedendi loomisega (kindlaksmääratud tegevusajaga ühisettevõtte loomine), mille tõttu osa töökohtadest on teatud mõttes ebakindlad. Komitee soovitab komisjonil näidata head eeskuju lähetatud töötajate ja SESARi programmi raames tööle võetud töötajate võrdsel kohtlemisel.

4.2   Komitee on teadlik sektorit iseloomustavatest eritingimustest (liikmesriikide suveräänsus õhuruumi küsimuses, avaliku ja erasektori partnerlus, piirkondliku või kohaliku tähtsusega teenused) ja soovitab määratleda ühisettevõtte SESAR eesmärki, milleks on ühtlustamine ja teadustegevus maksimaalse lennuohutuse nimel Euroopas, mitte üksnes tehniliste (varustus) või kaubanduslike (lennuliinid) näitajate põhjal, vaid silmas pidades ka asjaolu, et seda teostavad inimesed (mehed ja naised, kes annavad samuti oma panuse ning keda tuleb suuremal määral kaasata ja nendega arvestada).

4.3   Komitee võtab arvesse otsust, mille võttis vastu ühisettevõtte SESAR juhatus 24. aprillil 2008 komisjoni, Eurocontroli ja sõjaväe esindajate, õhuruumi kasutajate, aeronavigatsiooniteenuste osutajate, seadmete tarnijate, lennujaamade, lennuliikluse kontrolli sektori personali esindajate, teadusringkondade, tegevdirektori, ajutiselt ametisse määratud haldus- ja majandusdirektori ja sekretariaadi osalusel, selle kohta, et juhatus kiidab heaks kavandatud muudatuste põhimõtted nimetatud dokumentides ja sellega seonduva menetluse („endorses the principles for the contemplated modification of the Statutes and the related process”).

---

(1)  Loodud nõukogu 27. veebruari 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 219/2007; CESE ELT C 309, 16.12.2006, lk 133.

(2)  Nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 71/2008, ELT L 30, 4.2.2008, lk 1

(3)  Nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 72/2008, ELT L 30, 4.2.2008, lk 21

(4)  Nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 73/2008, ELT L 30, 4.2.2008, lk 38

(5)  Nõukogu 20. detsembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 74/2008, ELT L 30, 4.2.2008, lk 52

(6)  Nõukogu 30. mai 2008. aasta määrus (EÜ) nr 521/2008, ELT L 153, 12.6.2008, lk 1

(7)  Ühisettevõte SESAR oli teine seda liiki ettevõte, mis rajati vastavalt lepingu artiklile 171 pärast ühisettevõtet GALILEO.

---

28.7.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/100

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile metallitööstuse konkurentsivõime kohta – Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse”

KOM(2008) 108 lõplik – SEK(2008) 246

(2009/C 175/19)

22. veebruaril 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile metallitööstuse konkurentsivõime kohta – Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse”

KOM(2008) 108 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 18. novembril 2008. Raportöör oli Gustav ZÖHRER, kaasraportöör Tomasz CHRUSZCZOW.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 449. istungjärgul 3.–4. detsembril 2008 (3. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 160, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Metallitööstuse ja sellega tihedalt seotud sektorite hiiglaslik reaalne lisaväärtus kujutab endast ülimalt olulist panust kogu Euroopa majanduse arengusse. Metallitööstus on ülemaailmses konkurentsis ja möödunud aastatel on seda tööstusharu ikka ja jälle tabanud põhjalikud muutused ja ümberkorraldused.

1.2   Tulevased ümberkorraldused on tihedalt seotud metallitööstuse (toorainest kuni töötlemiseni) väärtusahelate suureneva globaliseerumisega. See nõuab tööstuspoliitikalt uut lähenemist, mille keskmes oleksid innovatsioon, oskused ja ülemaailmsed õiglased konkurentsitingimused.

Komitee nõustub üldiselt komisjoni teatises toodud sektori omaduste analüüsiga. Seejuures tuleb silmas pidada, et metallitööstuse puhul ei ole tegu homogeense valdkonnaga ja üldisi väiteid on väga raske esitada. Paljud komisjoni väljapakutud meetmed on veidi liiga üldised. Komitee kutsub komisjoni üles koostama asjaomase teatise jätkudokumendis ajakava koos konkreetsete meetmetega, mis puudutaksid ka üksikuid allsektoreid.

1.3.1   Komitee teeb ettepaneku viia läbi uurimused üksikutes allsektorites ning lähtuvalt ESTÜ kogemustest peaks nendega kaasnema pidev seire ja sotsiaaldialoog.

1.4   Energiapoliitika valdkonnas nõuab komitee meetmeid, mis tagaksid tänu turu ja hindade läbipaistvusele kindla, pikaajalistel lepingutel põhineva varustamise. Tuleb paigata varustusvõrkudes esinevad lüngad. Lisaks juhib komitee tähelepanu taastuvate energiakandjate olulisusele ja panusele, mida tööstus ise elektri- ja soojatootmisse annab.

Keskkonnapoliitikas on kesksel kohal lahenduste leidmine, mis viiksid kliimakaitse eesmärgid kooskõlla tööhõive, majanduskasvu ja globaalse konkurentsivõime eesmärkidega. Vältimaks Euroopa metallitööstuse sattumist ebasoodsatesse konkurentsitingimustesse nõuab komitee:

—	prioriteeti rahvusvahelistele lepingutele

—	kõige paremate ja energiatõhusamate tehnoloogiate levitamise toetamist

—	juba tehtud investeeringutega arvestamist

—	heitkoguste vähendamisel üksikute sektorite suutlikkuse arvestamist, lähtudes seejuures tehnilistest normidest

—	kiiret otsuste võtmist süsinikdioksiidi lekke (carbon leakage) ohu tunnistamiseks.

1.5.1   Komitee toetab komisjoni plaane, mis puudutavad IPPC-direktiivi, jäätmeid käsitlevaid õigusakte, REACH-direktiivi ja standardimist, ent ootab üksikute ettepanekute konkreetsemat sõnastamist.

1.6   Toorainete ringlussevõtt ja materjalimahukuse vähendamine või siis asendusmaterjalide uurimine muutuvad tulevikus üha olulisemaks (seda nii keskkonnakaitselistel kaalutlustel kui ka kaubanduspoliitikast lähtuvalt).

1.7   Komitee toetab komisjoni pingutusi innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevuse intensiivistamise ning oskuste parandamise osas. Selle näiteks on Euroopa teraseplatvormi (ESTEP) projekt ULCOS (Energy saving and ultra low CO2 emissions on steel – energiasääst ja ülimadalad CO2 heitkogused terasetööstuses). Seitsmenda raamprogrammi teise osa küsimuses kutsub komitee üles kontrollima juba olemasolevate programmide tõhusust ning ootab paremat kooskõlastamist ja toetamist. Kutse- ja täiendõppe valdkonnas on vaja teha märkimisväärseid investeeringuid oskuste aluse parandamiseks.

1.8   Kaubanduspoliitilised küsimused on ülemaailmses konkurentsis olevale metallitööstusele väga olulised. Komitee jagab komisjoni arvamust, et kaubanduspoliitilistes küsimustes tuleb jätkata tihedat dialoogi kolmandate riikidega. Aga ka edaspidi peavad olema kättesaadavad WTO poolt aktsepteeritavad kaubanduspoliitilised vahendid võitlemaks sellise tegevuse vastu, mis seab ELi metallitööstuse halvemasse olukorda või diskrimineerib seda.

1.9   Metallitööstuse ees seisavad laiaulatuslikud sotsiaalsed väljakutsed, näiteks:

—	edasised ümberkorraldused

—	vananev töötajaskond

—	kõrgemad nõuded kvalifikatsioonile

—	ohutus ja tervisekaitse.

Komitee on veidi üllatunud, et komisjon ei esitanud teatises konkreetseid meetmeid või soovitusi sotsiaalsete aspektide osas. Komitee kutsub komisjoni üles (ka edaspidi) edendama sotsiaaldialoogi asjaomaste sektoritega, kuna see on õige koht nende küsimuste arutamiseks.

2.   Põhjendus/Teatise sisu

2.1   Kõnealuses teatises hinnatakse metallitööstuse konkurentsivõimet ja antakse soovitusi edaspidiseks tegutsemiseks. See on jätk komisjoni 2005. aasta teatisele, milles käsitleti ELi tööstuspoliitikat ning tehti teatavaks mitmed algatused eri sektorites, kaasa arvatud teatis, milles hinnatakse tooraine ja energiavarustuse mõju Euroopa metallitööstuse konkurentsivõimele (1). Lisaks võetakse kõnealuses teatises arvesse ka tööstuspoliitika 2007. aasta vahekokkuvõtet (2).

2.2   Kuna metallitööstus on oma olemuselt väga energiamahukas, siis mõjutab seda otseselt ühenduse poliitika energia- ja kliimamuutuste valdkonnas. 2007. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel rõhutati kõnealuste „suure energiakasutusega sektorite tähtsust” ning „vajadust võtta kulutõhusaid meetmeid eesmärgiga parandada selliste Euroopa tööstusharude konkurentsivõimet ja keskkonnamõju”. Samas kontekstis teadvustatakse komisjoni 23. jaanuaril 2008. aastal avaldatud taastuvenergia ja kliimamuutuste paketis energiamahukate tööstuste eriolukorda, kuna need osalevad otseselt ülemaailmses konkurentsis.

2.3   Komisjon esitas 16 meedet sisaldava paketi järgmiste valdkondade jaoks: energia, keskkond, standardimine, innovatsioon, teadus- ja arendustegevus, oskused, välissuhted ja kaubanduspoliitika.

3.   Üldised märkused

3.1   Nagu märgitud 20. aprilli 2006. aasta arvamuses, milles käsitletakse komisjoni teatist „Ühenduse Lissaboni programmi rakendamine: raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks – süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale” (KOM(2005) 474 lõplik), tervitab komitee üldiselt komisjoni valdkonnapõhiseid tegevusi konkurentsivõime suurendamiseks ja tööhõive tagamiseks.

Metallitööstus on Euroopas paljude majandusharude väärtusahela üks olulisemaid sektoreid. Tööstuse hinnangul on näiteks terasetööstusega tihedalt seotud tööstuste käive 3 157 miljardit eurot ja need annavad tööd 23 miljonile töötajale (vt lisa I). Metallitööstuse teiste harude kohta vastavad andmed kahjuks puuduvad. Terasetooteid kasutatakse endiselt kui olulist ehitusmaterjali, seda eelkõige energiatõhusates infrastruktuuriehitistes. Seepärast sõltub Euroopa võime edasi areneda ja kliimamuutustega kohaneda eelkõige ELi turu stabiilsest varustamisest terasega.

3.2.1   Seoses praeguse finantsturgude kriisiga näib komiteele eriti oluline rõhutada asjaolu, et metallitööstuse ja sellega tihedalt seotud sektorite hiiglaslik reaalne lisaväärtus kujutab endast ülimalt olulist panust Euroopa majanduse arengusse. Euroopa metallitööstuse juhtiv roll paljudes valdkondades paneb aluse ka teiste tööstusharude konkurentsivõimele. See oskusteave peab Euroopas säilima ja seda tuleb edasi arendada.

Metallitööstus on ülemaailmses konkurentsis ning möödunud aastatel on seda ikka ja jälle tabanud põhjalikud muutused ja ümberkorraldused. Need on aidanud kaasa konkurentsivõime tõstmisele, ent on endaga kaasa toonud ka töökohtade massilist kadumist. Neid ümberkorraldusi ei saa põhjendada üksnes tehnoloogilise aspekti või tootlikkuse parandamisega. Osaliselt on selle põhjuseks tõsiasi, et teatud tootmistegevus on Euroopast välja viidud (näiteks tooralumiiniumi tootmine), mille puhul mängivad rolli energiakulud, keskkonnaalased kohustused ja toorainete lähedus. Antud protsess ei ole lõppenud ja arvestama peab edasiste ümberkorraldustega. Seejuures on tulevased ümberkorraldused tihedalt seotud metallitööstuse (toorainest kuni töötlemiseni) väärtusahelate kasvava globaliseerumisega.

3.3   Seoses suure energiakuluga puudutavad päevakajalised arutelud kliimakaitse teemadel kõnealuseid tööstusharusid eriti valusalt. Tegu ei ole mitte üksnes konkurentsivõime säilitamisega, vaid ka töökohtade kindlustamisega asjaomastes tööstustes. Seepärast kutsub ka konkurentsivõime nõukogu oma 3. juuni 2008. aasta järeldustes komisjoni ja liikmesriike üles „jätkama aktiivselt arutelusid tööstusega ja kolmandate riikidega valdkonnapõhiste lähenemisviiside küsimuses, et julgustada tõhusate meetmete võtmist kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, käsitledes nii ka süsinikdioksiidi lekke probleemi”.

Muus osas nõustub komitee komisjoni poolt teostatud sektori omaduste analüüsiga. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et teatis põhineb ettevalmistavatel töödel, mis algasid juba 2004. aastal, ning seda, et metallitööstuste puhul ei ole tegu homogeense sektoriga.

3.4.1   Kõnealuste sektorite piiritlemise osas valitseb aga veel selgusetus. Komisjon lähtub oma määratluses NACE-koodist 27, samas kui dokumentides (teatis ja lisa) sisalduvates andmetes kajastuvad allsektorid üksnes osaliselt (primaarsektor ja osaline töötlemine). Siinkohal peaks komisjon kasutama täpsemat määratlust, kuna üldisi väiteid on raske teha seoses eri allsektorite mitmekesisuse (26 tööstussektorit 5 rühmas/NACE 27) ja nende erinevate struktuuridega (toorainetööstuses on valdavad suured ettevõtted ja töötlevas tööstuses on palju VKEsid).

Komisjon esitab teatises rea meetmeid, mille eesmärk on asjaomaste tööstuste olukorra parandamine. Neid meetmeid tuleb vaadelda ka ühenduse teiste, näiliselt vastuoluliste poliitiliste eesmärkide kontekstis, mida samaaegselt käsitletakse. Seepärast kahetseb komitee, et paljud ettepanekud on veidi liiga üldised ja kutsub komisjoni üles koostama asjaomase teatise jätkudokumendis ajakava koos konkreetsete meetmetega, mis puudutaksid ka üksikuid allsektoreid. Seda on vaja eelkõige seetõttu, et metallitööstusesse investeerimise otsuseid tehakse keskmise ja pika perspektiiviga ning kõnealused meetmed võivad neid otsuseid mõjutada.

3.5.1   Komitee teeb ettepaneku viia koostöös asjaomaste valdkondadega läbi uurimused üksikute allsektorite nõudluse, toomise ja tehnoloogiate arengu kohta. Lähtuvalt ESTÜ kogemustest peaksid nendega kaasnema pidev seire ja sotsiaaldialoog. Terasetööstus võib seejuures olla näide. ESTÜ lepingus nähti raua ja terase valdkonnale ette statistiliste andmete kogumine, mis oli ulatuslikum kui üldine tööstusstatistika. Pärast ESTÜ lepingu kehtivuse lõppemist 2002. aastal hoolitses Euroopa terasetööstus edukalt selle eest, et vähemalt ajutiselt kogutaks peamisi statistilisi andmeid, mis ei kuulu üldise tööstusstatistika alla. Euroopa tasandil rakendati seda määrusega (EÜ) nr 48/2004. Komitee pooldab selle ajaliselt piiritletud määruse kehtivuse pikendamist ning teeb ettepaneku teostada ka metallitööstuse teistes harudes sarnane ulatuslik statistiliste andmete kogumine, kuna üha sagedamini selgub, et üldine tööstusstatistika ei ole piisavalt informatiivne, et osutada vajadusele konkreetsete poliitiliste meetmete järele.

4.   Erimärkused komisjoni ettepanekute kohta

4.1   Energiapoliitika

4.1.1   Nagu komisjon õigesti täheldab, mõjutavad ELi metallitööstuse konkurentsivõimet sellised muutused nagu hiljuti kiirelt tõusnud gaasi- ja elektrihinnad ning energia varustuskindluse piiramine pikaajaliste lepingutega.

4.1.2   Tuleb võtta meetmeid, mis võimaldaksid paremini ette näha hindade kujunemist, tagaksid turu suurema läbipaistvuse ja võimaldaksid energiapakkujaid vabalt valida. Sellele peavad kaasa aitama nii õigusloome kui ka eri tegevusviiside vastavus ühenduse õigusele.

4.1.3   Pikaajaliste tarnelepingute võimaluste läbivaatamine on üks olulisimaid meetmeid tarnetingimuste prognoositavuse parandamiseks. Seejuures tuleb pidada silmas ka seda, mil määral asjaomased energiatarnijad saavad või ei saa osaleda ELi heitkogustega kauplemise süsteemis.

4.1.4   Kõikidele asjaomastele ettevõtete energiaturule vaba juurdepääsu tagamiseks on vaja lahendusi energiatranspordi infrastruktuuri (üleeuroopalised võrgud) lünkade täitmiseks.

4.1.5   ELi tööstuse sõltumatu varustamise seisukohast on taastuva energia kasutamise edasine suurendamine pikaajalises plaanis oluline tegur. Metallitööstus annab oma panuse sellise ELi poliitika edusse, mille eesmärk on taastuvatest energiaallikatest toodetava energia (elekter ja soojus) osakaalu suurendamine. Nii terase tootmisprotsessides kui koksiahjudes tekkivad kõrvaltootena väärtuslikud gaasid, nimelt kõrgahjugaas, konverterigaas (hapnikukonverterigaas) ja koksiahjugaas. Need gaasid sisaldavad süsinikmonooksiidi (konverterigaasi puhul on selle sisaldus kuni 65 %), süsinikdioksiidi, lämmastikku ja vesinikku (koksiahjugaasi puhul kuni 60 %). Selle asemel, et need õhku paisata või ära põletada, võib neid gaase tõhusalt kasutada elektri- ja/või soojuse tootmiseks. Mõningal määral tehakse seda ka juba praegu, ent tuleb teha pingutusi nende tehnoloogiate edasiarendamiseks.

4.1.6   Lisaks viitab komitee sellele, et ta on avaldanud mitmeid energiapoliitikat käsitlevaid arvamusi (viimati CCMI/052 ja TENi sektsiooni erinevad arvamused).

4.2   Keskkonnapoliitika

4.2.1   Metallitööstust mõjutab juba praegu hulgaliselt ELi keskkonnapoliitikaalaseid eeskirju, mille rakendamine ja millest kinni pidamine esitab tööstusele pidevalt väljakutseid kõige erinevamate eesmärkide ühildamiseks (näiteks on heitkoguste vähendamine osaliselt seotud energiatarbimise suurenemisega, mis on omakorda kahjulik energiatõhususele). Kahtlemata kuulub osa metallitööstuse harudest kõige energiamahukamate tootmisharude hulka, mis on tugevas rahvusvahelises kulupõhises konkurentsis. Asjaomased tööstusharud toodavad suurtes kogustes süsinikdioksiidi. Kui komisjoni kliimamuutuste vastu võitlemiseks kavandatud meetmeid (eelkõige heitkogustega kauplemise süsteemi laiendamist) rakendataks metallitööstusele ilma piiranguteta, võib see endaga kaasa tuua investeeringute ümberpaigutamist (mida võib juba praegu täheldada) ja töökohtade kadumist (süsinikdioksiidi lekke oht). Loodetud mõju kliimamuutustele jääb aga saavutamata seni kuni kõik riigid ei lähe nende eesmärkide järgimisega kaasa.

4.2.2   Selleks, et vältida ebasoodsaid konkurentsitingimusi Euroopa tööstusele ja võidelda kliimamuutuste vastu globaalsel tasandil, tuleb seega anda kõige olulisem prioriteet siduvate rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, millel on selged kriteeriumid nende mõjususe ja kontrollitavuse osas.

Paljud metallitööstuse ettevõtted on juba teinud ulatuslikke investeeringuid energiatõhusatesse tehnoloogiatesse. Nii on näiteks Euroopa terasetööstus süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise poolest juhtival kohal ning paljudes ettevõtetes on heitkoguste vähendamises saavutatud tehnoloogiliselt võimalik piir. Eesmärk vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 21 % võrra (võrreldes 2005. aastaga) peaks kehtima kõikidele valdkondadele, mis kuuluvad ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (energiamajandus ja energiamahukad sektorid). Jõupingutuste jaotusel tuleb arvestada üksikute sektorite heitkoguste vähendamise võimet, pidades silmas tehnilisi piiranguid ilma seejuures tootmisvõimsust vähendamata.

4.2.3.1   Nõukogu märkis, et tänu kavandatavatele rahvusvahelistele lepingutele jõutakse märkimisväärselt ambitsioonikamate eesmärkideni – süsinikdioksiidi heitkoguste 30 %-lise vähendamiseni. Komitee märgib selles kontekstis, et siinkohal tuleks selgitada, millistes valdkondades need vähendamised peaksid aset leidma. Seda ei ole kindlasti võimalik saavutada ainuüksi praegu heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate sektorite arvel. Komitee on seisukohal, et seejuures peavad olema esiplaanil ka meetmed sellistes valdkondades nagu näiteks hoonete isoleerimine, transpordi- ja liikluskorraldus või üleüldine energiatõhusus jne.

4.2.4   Komitee arvates tuleks seega meetmete puhul esmaseks prioriteediks seada parimate ja energiatõhusaimate tehnoloogiate levitamine ning seejärel nende tehnoloogiate ja uute materjalide uurimine ja arendamine parendamise suunas. Nii ELi tasandil võetavate meetmete kui ka rahvusvahelise kliimakokkuleppe sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel tuleb arvestada tehniliste normidega.

Vältimaks tööstuste edasist ebakindlust peaks komisjon võimalikult kiiresti koostama vastavasisulise kava, mis sisaldaks kõiki kavandatud meetmeid ja samme. Siinkohal viitab komitee komisjoni heitkogustega kauplemise süsteemi muutmise ettepaneku artiklile 10b (3).

4.2.5   IPPC-direktiivi osas toetab komitee komisjoni ühtlustamise kava, mis aitab muu hulgas kaasa ka lihtsustamisele ja paremale õigusloomele. Tööstusalade sertifitseerimisel ja käitamisel tuleb kodifitseeritud direktiivis aga arvestada tehnoloogilise arengu individuaalse olukorraga. ELi metallitööstuse konkurentsivõimet ei tohi ohustada nõuetega, mis ei ole kooskõlas tehnoloogiliste võimalustega.

4.2.6   Jäätmeid käsitlevate õigusaktide, REACH-direktiivi ja standardimise osas on komitee komisjoniga põhimõtteliselt nõus, ent ootab üksikute ettepanekute konkreetsemat sõnastamist.

4.3   Innovatsioon, teadus- ja arendustegevus ning oskused

4.3.1   Komitee toetab komisjoni pingutusi innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevuse intensiivistamise ning oskuste parandamise osas.

4.3.2   Euroopa terasetehnoloogia platvorm (ESTEP) annab oma panuse tuleviku kujundamisele, pakkudes jätkusuutliku konkurentsivõimelisuse tagamiseks välja ambitsioonikaid teadus- ja arendustegevuse programme (strateegiliste teadusuuringute programmi raames). Kõnealuse programmi peamine eesmärk on protsesside keskkonnamõju vähendamine ning moodsate, täiendava lisaväärtusega toodete arendamine, mis oleksid tõhusamad kogu oma elutsükli vältel. Näiteks on ULCOSe projekt (Ultra Low CO2 Steelmaking) teraseplatvormi esimene suur projekt süsinikdioksiidi heitkoguste oluliseks vähendamiseks. Nimetatud projekt on maailmas omasuguste seas kõige auahnem ettevõtmine ja seda saadab juba praegu suur edu – välja valiti neli paljulubavat menetlust ja nüüd tuleb neid testida tööstuslikus mastaabis ning ühendada need süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiatega. Teraseplatvorm aitab kaudselt kaasa ka kliimakaitse- ja energiaküsimuste lahendamisele, arendades välja täielikult taaskasutatavaid kergterasest tooteid näiteks autotööstuse ja ehitussektori jaoks ning leides uusi tõhusamaid lahendusi paljulubavate energiaallikate arendamiseks (nt tuuleenergia).

4.3.3   Töötajate kutseharidus ja koolitus on peamised tingimused kõnealuse sektori jätkusuutlikkuse säilitamiseks Euroopas ning seepärast on vajalikud märkimisväärsed investeeringud, et parandada oskuste alust, näiteks värvates andekaid kõrgkoolilõpetajaid ja arendades elukestvat õpet, eelkõige e-õpet. Selle üldise sotsiaalse eesmärgi saavutamiseks on vaja nii ELi kui ka kõrgkoolide toetust (4).

4.3.4   Komitee kutsub aga ka üles kontrollima juba olemasolevate programmide tõhusust. Nii olid näiteks Euroopa teraseplatvormi raames algatatud strateegiliste teadusuuringute programmi tulemused seitsmenda raamprogrammi esimese hankemenetluse osas pettumust valmistavad (edumäär alla 10 %), kuna hankemenetlus ei katnud ilmselt strateegiliste teadusuuringute programmi prioriteete. Seitsmenda raamprogrammi teiselt osalt oodatakse paremat kooskõlastamist ja toetust.

4.4   Välissuhted ja kaubanduspoliitika

4.4.1   Komitee tervitab komisjoni lähenemist anda kõrge prioriteet tööstuse toorainetega varustamisele. Antud kontekstis tuleb aga viidata asjaolule, et see ei ole ainuüksi välissuhete ja kaubanduspoliitika valdkonna küsimus, nagu komitee sedastab ka oma arvamuses CCMI/056 „Muude kui energiat andvate maavarade kaevandamine Euroopas”. Siinkohal tuleb märkida, et toorainete ringlussevõtt ja materjalimahukuse vähendamine või siis „asendusmaterjalide” uurimine muutuvad tulevikus üha tähtsamaks (mitte üksnes kaubanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt, vaid ka seoses selle olulisusega keskkonnakaitse jaoks).

4.4.2   Erilist tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et paljudes toorainevaldkondades esineb kontsentreeritust ehk üle kogu maailma tegutsevad vaid vähesed kontsernid, mis toob endaga kaasa hindade dikteerimise.

4.4.3   Komitee jagab komisjoni arvamust, et kaubanduspoliitilistes küsimustes tuleb jätkata tihedat tööstusalast dialoogi kolmandate riikidega. Kättesaadavad peavad olema WTO poolt aktsepteeritavad kaubanduspoliitilised vahendid võitlemaks sellise tegevuse vastu, mis seab ELi metallitööstuse halvemasse olukorda või diskrimineerib seda, ning tuleb edastada selge signaal, et kui dialoog ei vii edasiminekuteni, siis neid vahendeid ka kasutatakse.

4.5   Sotsiaalsed aspektid

4.5.1   Mis puudutab selliseid probleeme nagu näiteks töötajate vananemine (eelkõige terasetööstuses), kvalifikatsiooninõuded ja jätkuvad struktuurimuutused, siis väljendab komitee imestust, et komisjon ei paku tööstuse jaoks välja meetmeid ega tee ettepanekuid teatises esile toodud sotsiaalsete aspektide osas.

4.5.2   Erilist tähelepanu tuleks pöörata ohutuse ja tervisekaitse teemale, kuna metallitööstus kuulub nende tööstuste hulka, milles valitseb kõrgendatud risk.

4.5.3   Selles kontekstis viitab komitee taaskord sotsiaaldialoogi olulisusele.

---

(1)  KOM(2005) 474 lõplik., lisa II.

(2)  KOM(2007) 374 lõplik, 4.7.2007.

(3)  KOM(2008) 16 lõplik, 23.1.2008.

(4)  Siinkohal tuleb märkida, et metallitööstuses on juba algatusi töötajate liikuvuse edendamiseks/suurendamiseks Euroopa metallitööstuse valdkonnas, näiteks EMU-pass (www.emu-pass.com).

---