20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/1

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta kohtumise eesistujariigi järeldusi seoses sellega, et Euroopa Ülemkogu võttis vastu „Euroopa Ülemkogu tegevuskava (2007–2009) — Euroopa energiapoliitika” (7224/1/07);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Teatis Euroopa sadamapoliitika kohta” (KOM(2007)0616;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Põhiliselt kaubaveoks kasutatava raudteevõrgustiku suunas” (KOM(2007)0608);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubaveologistika tegevuskava” (KOM (2007)0607);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi kaubaveokava: kaubaveo tõhusamaks, integreeritumaks ja jätkusuutlikumaks muutmine Euroopa” (KOM(2007)0606);

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel” (KOM(2007)0551);

—

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Turupõhised vahendid keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades” (KOM(2007)0140);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi konkurentsivõimelise mootorsõidukitööstuse reguleeriv raamistik. Komisjoni seisukoht seoses CARS 21 kõrgetasemelise töörühma lõpparuandega. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (KOM(2007)0022);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia läbivaatamise tulemused” (KOM(2007)0019);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ülemaailmse kliimamuutuse piiramine 2 Celsiuse kraadiga. Edasine tegevuskäik aastaks 2020 ja järgnevateks aastateks” (KOM(2007)0002);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa energiapoliitika” (KOM(2007)0001);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Taastuvenergia tegevuskava. Taastuvenergia 21. sajandil: jätkusuutlikuma tuleviku rajamine” (KOM(2006)0848);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Biokütuste arendamise aruanne. Aruanne biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamisel Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud edusammude kohta” (KOM(2006)0845);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine”, (KOM(2006)0545);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Liikumisvõimeline Euroopa — jätkusuutlik liikuvus meie mandril. Euroopa Komisjoni 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte” (KOM(2006)0314);

—

võttes arvesse oma 24. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia kohta (1);

—

võttes arvesse oma 5. septembri 2007. aasta resolutsiooni kaubaveologistika kohta Euroopas — jätkusuutliku liikuvuse võti (2);

—

võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni liikumisvõimelise Euroopa kohta — jätkusuutlik liikuvus meie mandril (3);

—

võttes arvesse oma 5. septembri 2006. aasta esimese lugemise seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv sõiduautodega seotud maksude kohta (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest (5) (Eurovignette'i direktiiv);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A6-0014/2008),

A.

arvestades, et jätkusuutlik areng, mis on ELi eesmärk kõigis valdkondades, on mõeldud praeguste ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedi ja heaolu pidevaks tõstmiseks meie planeedil;

B.

arvestades, et umbes kolmandik ELi 25 liikmesriigi energia kogutarbimisest on seotud transpordisektoriga, v.a laevandus ja torutransport, ja arvestades, et maanteetransport, mille osakaal on 83 %, on kõige energiamahukam transpordiliik;

C.

arvestades, et transpordisektori arvele langeb ELi 25 liikmesriigi nafta nõudlusest 70 %; arvestades, et kõnealune sektor tugineb oma energiavajaduse rahuldamisel 97 % ulatuses fossiilkütustele, mis teeb elektri (millest suur osa toodetakse tuumajaamades) osakaaluks vaid 2 % ja biokütuste osakaaluks 1 %;

D.

arvestades, et eri transpordiliikide energiatõhusust on viimastel aastatel märkimisväärselt parandatud, ja arvestades, et see on võimaldanud vastavaid süsinikdioksiidi heitkoguseid kilomeetri kohta oluliselt vähendada; arvestades, et samas takistab järjest kasvav nõudlus transpordisektoris edasiminekut;

E.

arvestades, et sellest tulenevalt kasvavad jätkuvalt heitkogused transpordisektoris tervikuna: ainuüksi 2005. aastal andis transpordisektor kokku 24,1 % ELi 27 liikmesriigi kasvuhoonegaaside (CO2, CH4, N2O) heitkogustest ja komisjoni prognooside kohaselt kasvab sektori energiavajadus kuni 2030. aastani vähemalt 30 % võrra;

F.

arvestades, et maanteetranspordi tekitatud mürgised heitkogused on tehnoloogiliste uuenduste ja sõidukitööstuse ulatuslike jõupingutuste tulemusena vähenenud; arvestades, et see on saavutatud konkreetselt katalüüsmuundurite, peenfiltrite ja muude tehnoloogiate juurutamise kaudu, mis on aidanud lämmastikoksiidi ja saasteosakeste heitkoguseid viimase 15 aasta jooksul vähendada 30–40 %; arvestades siiski, et edasiminekule vaatamata on sõidukitootjate vabatahtlikust kokkuleppest tulenevad CO2 heitkoguste vähendamise sihtmärgid saavutatud ainult osaliselt;

G.

arvestades, et linnaliiklus tekitab 40 % süsinikdioksiidi heitkogustest ja 70 % muudest sõidukite põhjustatud saasteainete heitkogustest, ning arvestades, et peamiselt suurlinnades tekkivad liiklusummikud põhjustavad ELile kulu, mis võrdub umbes 1 %ga SKTst;

H.

arvestades, et 70 % 2004. aastal heaks kiidetud üleeuroopalise transpordivõrgu prioriteetsetest projektidest on seotud raudtee- ja laevatranspordiga, mida loetakse kõige vähem saastavateks transpordiliikideks;

I.

arvestades, et eespool nimetatud Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldustes võttis EL kindla ja ühepoolse kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrra 1990-ndate aastate tasemega võrreldes,

1.

usub, et liikuvus on üks 20. sajandi suurimatest saavutustest ja väljakutsetest ning jätkusuutliku transpordi abil tuleks leida õige tasakaal erinevate ja tihti vastandlike huvide vahel, püüdes kokku sobitada kodanike põhiõiguste hulka kuuluva liikuvuse, transpordisektori tähtsuse majanduse ja tööhõive seisukohalt, vastutuse kohaliku ja ülemaailmse keskkonna eest ning kodanike õiguse turvalisusele, elukvaliteedile ja tervisele;

2.

rõhutab, et ka transpordisektor peab täitma ELi eesmärke vähendada 2020. aastaks naftatarbimist ja kasvuhoonegaase võrreldes 1990. aastaga vähemalt 20 % võrra;

3.

juhib tähelepanu transpordisektori tähtsusele tööhõive, majanduskasvu ja innovatsiooni seisukohalt ning loeb ohutut ja taskukohast tagatud liikuvust meie elustiili lahutamatuks osaks; usub seetõttu — jätkusuutliku transpordi keskkonnanõuete tähtsustamisest lähtudes — et tõenäoliselt toetavad kodanikud meetmeid, mis tagavad neile liikuvuse pikema aja jooksul (6);

4.

on seisukohal, et Euroopa transpordisektori jätkusuutlikuks muutmiseks energiatarbimist ja keskkonnamõjusid silmas pidades tuleb ühendada mitu vastastikku toetavat ja korrigeerivat poliitikat, tagades seeläbi järjest enamate transpordisektorit, valitsusasutusi ja kodanikke esindavate sidusrühmade kaasamise; on veendunud, et ainult õiget meetmete kombinatsiooni kohaldades on võimalik leevendada üksikute meetmete ebasoodsat mõju ja aidata veenda kodanikke nende meetmetega nõustuma;

5.

on arvamusel, et selline poliitiliste meetmete kombinatsioon peaks hõlmama eelkõige järgmist:

6.

rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad koondama oma jõupingutused süsteemi kõige tähtsamatele osadele, nimelt:

7.

rõhutab, et Alpi konventsiooni transpordiprotokolli allkirjastamine nõukogu poolt 2006. aasta detsembris oli väga oluline; rõhutab, et selle protokolli ratifitseerimise tulemusel peab komisjon viivitamata algatama konkreetsed rakendusmeetmed jätkusuutliku transpordi soodustamiseks tundlikes mägipiirkondades ja tihedalt asustatud aladel;

8.

rõhutab, et turupõhiseid meetmeid tuleks samuti rakendada kütusesäästlike ja vähesaastavate sõidukite leviku edendamiseks, kasutades näiteks maksuvabastusi, sõidukiaktsiisi reformimist, milles võetaks arvesse saasteainete heitkoguseid ja kütusetarbimist, samuti stiimuleid loobuda saastavatest sõidukitest ja osta uusi vähesaastavaid sõidukeid; on seisukohal, et need on tähtsad meetmed, mis aitaksid ka sõidukitootjatel teenida tagasi uue õigusliku raamistikuga neile seatud kohustustest tulenevad kulud;

9.

nõuab seepärast tungivalt, et nõukogu ja liikmesriigid näitaksid üles sama meelekindlust nagu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta Euroopa Ülemkogu kohtumisel, ja:

10.

toetab komisjoni poolt eespool nimetatud rohelises raamatus tõstatatud küsimust turupõhiste vahendite kohta keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades, pidades silmas koordineerimismenetluse kasutamist ning kogemuste ja parimate tavade vahetust selleks, et edendada ja samas aktiivsemalt kontrollida transpordi hinnakujunduse süsteemide ja keskkonnamaksude riiklikke reforme; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid selle eesmärgi saavutamiseks;

11.

kutsub nõukogu ja liikmesriike üles suurendama investeeringuid infrastruktuuri ja arukatesse transpordisüsteemidesse, pidades eriti silmas:

12.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks hiljemalt 2008. aasta juuniks kõikehõlmava, läbipaistva ja üldiselt kohaldatava mudeli kõigi transpordiliikide väliskulude hindamiseks, mis oleks aluseks tulevasele infrastruktuuri kasutustasude arvestusele; märgib, et Eurovignette'i direktiivi alusel peab selle mudeliga kaasnema väliskulude arvessevõtmise mõju analüüsimine kõigi transpordiliikide osas ning strateegia selle mudeli järk-järguliseks rakendamiseks kõigi transpordiliikide suhtes; ootab, et komisjon esitaks koos eespool nimetatud algatusega õigusakti ettepanekud, alustades Eurovignette'i direktiivi läbivaatamisega;

13.

on veendunud, et liiklusummikute probleem linnades, mis põhjustab 40 % süsinikdioksiidi heitkogustest ja 70 % muudest sõidukite tekitatud saasteainete heitkogustest, vajab ambitsioonikamat lahendamist, rakendades selleks üleeuroopalist koostöö ja koordinatsiooni strateegiat subsidiaarsuse põhimõtet rikkumata;

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima, kuidas transpordi infrastruktuur ja selle suhtes kohaldatavad tariifid mõjutavad linnaarengut ja tulevast nõudlust transporditeenuste järele;

15.

on seisukohal, et tõhusas linnatranspordi poliitikas tuleks arvestada nii inimeste kui kaubavedu ning see poliitika peaks seetõttu võimalusel tuginema igakülgselt integreeritud lähenemisele, mis võimaldaks leida igale konkreetsele probleemile kõige sobivama lahenduse; usub kindlalt, et linnapiirkondades on tugev majanduslik potentsiaal muuta poliitikat veelgi enam ühistranspordi, kõndimise, jalgrattasõidu ning linnalogistika uute lähenemisviiside kasuks; peab sellega seoses väga oluliseks keskenduda tehnoloogilisele innovatsioonile (arukate transpordisüsteemide ulatuslikum kasutamine), olemasoleva infrastruktuuri paremale kasutamisele, eriti nõudluse reguleerimise meetmete abil (ummikumaksud ja teemaksud), ja uuenduslikele lahendustele linna kaubavoogude optimaalseks integreerimiseks ning lõpetuseks eraautode kasutamise optimeerimise uutele võimalustele, näiteks autode jagamine, autode ühiskasutus ja kodus töötamine;

16.

juhib tähelepanu kergete meetmete tähtsusele jätkusuutlikuma transpordi eesmärgi saavutamisel ja peab tähtsaks, et kodanikel oleks võimalik teha teadlikke valikuid transpordivahendite ja sõidustiili osas; nõuab tarbijate paremat teavitamist ja aktiivsemaid koolitus- ja tutvustuskampaaniaid säästvamate transpordivahendite või transpordiliikide toetamiseks;

17.

usub, et raudteetransport — kõige madalama energiatarbimise ja süsinikdioksiidi heitkogustega transpordiliik — omab märkimisväärset kasutamata potentsiaali mitte ainult kaubaveologistika, vaid ka lühi- ning keskpika vahemaaga toimuva reisijateveo seisukohalt;

18.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja raudteesektorit üles:

19.

on seisukohal, et ehkki lennuettevõtjad on viimase kümne aasta jooksul vähendanud kütusekulu 1–2 % võrra reisijakilomeetri kohta ja müra on oluliselt vähenenud, on tsiviillennunduse üldine keskkonnamõju liiklusmahu märgatava kasvu tõttu suurenenud; nõuab seetõttu:

20.

märgib, et lennuliikluse tegelike kulude arvessevõtmine ja läbipaistvus lennupiletite puhul on väga olulised reisijate huvides ja õiglase konkurentsi jaoks transpordisektoris, ning toetab seetõttu komisjoni asjakohaseid edasisi algatusi;

21.

märgib, et laevanduse heitkogused suurenevad pidevalt ja soovitab eriti:

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima sadamarajatiste kaasajastamisse nii ELi meresadamates kui siseveekogude sadamates, et kaubad ja reisijad liiguksid sujuvalt ühest transpordisüsteemist teise, mis omakorda võimaldab vähendada energiatarbimist transpordi valdkonnas;

23.

peab oluliseks logistika, kaubaveo koormustegurite ja ühendvedude parandamist; toetab seetõttu transpordi siseturu täielikku lõpuleviimist ja nõuab tungivalt, et komisjon viiks võimalikult kiiresti ellu eespool nimetatud Euroopa kaubaveologistika tegevuskava, pöörates erilist tähelepanu nn roheliste koridoride kontseptsiooni väljaarendamisele;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima rohkem transpordi valdkonna teadusuuringutesse, mis võimaldaks töötada välja energiasäästlikumad ja süsinikdioksiidi heitkoguseid vähendavad tehnoloogiad; kutsub komisjoni üles suurendama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus 2009. aastal oluliselt üldisi rahalisi vahendeid keskkonna, energeetika ja transpordi valdkonna teadus- ja arendustegevuseks;

25.

toetab komisjoni algatusi jätkusuutliku transpordi ja turismi ühendamiseks, nagu keskkonnasõbralikumate transpordivahendite kasutamine, nt ühendades ühistranspordi kasutamise jalgrattasõiduga;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/6

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 116,

A.

arvestades, et on oluline seada sisse tõhus kodanike varajase hoiatamise süsteem otsese või ähvardava suurõnnetuse puhul, eesmärgiga vähendada kannatusi ja inimelude kaotust;

B.

arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud varajase hoiatamise ja häiresüsteemide rajamist ning see on sätestatud mitmetes kehtivates ja ettevalmistamisel olevates õigusaktides;

C.

arvestades, et varajase hoiatamise süsteemid hõlmavad asutuste hoiatamist piirkondlike võrgustike kaudu (looduslike, tehnoloogiliste ja sotsiaalsete) riskide ennetamisel ning kodanike hoiatamist telekommunikatsioonivõrkude (raadio, televisioon, erisignaalid, mobiiltelefonid jne) kaudu;

D.

arvestades, et ELil puudub üldine mitmekeelne lihtne ja tõhus süsteem kodanike hoiatamiseks otsese või ähvardava õnnetuse eest, ja arvestades, et sellise süsteemi rakendamine puudutab otseselt mitmeid ELi poliitikavaldkondi (telekommunikatsioon, keskkond, tervishoid, sisejulgeolek ja tsiviilkaitse) ning avaldab mõju ka teistele (transport, energia ja turism);

E.

arvestades, et EL peaks rajama sellise süsteemi koos asjakohaste teabe- ja väljaõppekampaaniatega, et edendada ohustatud kodanike seas elupäästvat käitumist,

1.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles rakendama vajalikke protsesse ja ressursse, et arendada välja tõhus kodanike varajase hoiatamise süsteem otsese või ähvardava suurõnnetuse puhul kõikjal Euroopa Liidus;

2.

kutsub komisjoni üles esitama kõnealuses valdkonnas asjakohaseid õigusakti ettepanekuid, võttes arvesse kõiki sellega seotud riske ja poliitikavaldkondi;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega nõukogule ja komisjonile.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/9

—

võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2007. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Ühise põllumajanduspoliitika reformi” tervisekontrolli „ettevalmistamine” (KOM(2007)0722);

—

võttes arvesse oma 29. septembri 2003. aasta nõukogu määrust (EÜ) nr 1782/2003 (1), millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks;

—

võttes arvesse oma 11. detsembri 2007. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1782/2003 ja määrust (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) (2);

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni sööda ja toiduainete hinnatõusu kohta (3);

—

võttes arvesse oma 26. septembri 2007. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kehtestatakse erand määrusest (EÜ) nr 1782/2003 seoses maa tootmisest kõrvaldamisega 2008. aastal (4);

—

võttes arvesse oma 14. veebruari 2007. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, milles sätestatakse määrusega (EÜ) nr 1782/2003 ettenähtud otsetoetuste vabatahtliku ümbersuunamise eeskirjad ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1290/2005 (5);

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni laienenud liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite kohta (2007–2013) (6);

—

võttes arvesse oma 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta, eriti selle I ja III lisa ning 3. ja 9. deklaratsiooni (7);

—

võttes arvesse akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (8);

—

võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2004. aasta otsust, millega pärast ühise põllumajanduspoliitika reformi kohandatakse akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (9);

—

võttes arvesse mandaati, mille Euroopa Ülemkogu andis komisjonile läbirääkimiste pidamiseks põllumajanduse valdkonnas Euroopa Ülemkogu järeldustes, valmistudes kolmanda WTO ministrite konverentsi 26. oktoobri 1999. aasta kohtumiseks;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 33 lõiget 2, mis võeti Lissaboni lepingusse üle muutmata kujul;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0047/2008),

A.

arvestades, et põllumajandus koos tootmisahelas järgneva toiduainetetööstusega on ELi üks suurimaid majandussektoreid ning see on otsustava tähtsusega ELi toiduainetega kindlustatuse tagamisel ning etendab ka üha olulisemat osa ELi energiavarustuse kindluse loomisel;

B.

arvestades, et ELi ühine põllumajanduspoliitika, mis põhineb majanduslikul, ökoloogilisel ja sotsiaalsel Euroopa põllumajandusmudelil, tagades säästvuse ja toiduainetega kindlustatuse, on vajalik ka tulevikus; kuid arvestades siiski, et edukaid reforme tuleb jätkata, sealhulgas tugevdada täiendavalt maaelu arengut;

C.

arvestades, et ühine põllumajanduspoliitika peab tulevikus eemaldama praegused takistused, millega puutuvad kokku põllumajandustegevust alustavad noored inimesed, tehes põlvkondade vahetuse üheks oma prioriteediks;

D.

arvestades, et bürokraatia vähendamine põllumajandussektoris läbipaistvate, lihtsamate ja väiksema halduskoormusega eeskirjade kehtestamise abil toob kaasa nii põllumajandusettevõtete ja -tootjate madalamad kulud kui ka väiksemad halduskulud;

E.

arvestades, et ühine põllumajanduspoliitika peab toime tulema suurte erinevustega põllumajandus- ja piirkondlikus struktuuris ning samal ajal leidma vastused uutele väljakutsele, nagu kliimamuutus, mulla- ja veekaitse, suurem avatus maailmaturule või biomassi, toorainete ja taastuvenergia kättesaadavaks tegemine; arvestades, et vaja on tagada piisavate ressurssidega varustatus ning jätkata ühise põllumajanduspoliitika algsete eesmärkide järgimist, nagu hiljuti kinnitati Lissaboni lepingus, mille võib kokku võtta kui kõrge kvaliteediga tervislike toiduainete tootmise, seeläbi tagades kõigi eurooplaste varustatuse mõistlike hindadega ning võimaldades säilitada põllumajandustootjatele nende sissetuleku taseme;

F.

arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika muutmisel tulevikus peaks arvesse võtma arengumaade, eriti vähimarenenud maade erilist olukorda ning vältima põllumajandustoodete tootmise ja turuleviimise ohustatust nendes riikides;

G.

arvestades, et otsetoetuste süsteemi on 1992. aastast alates kolm korda ning kõiki olulisi turukorraldusi, välja arvatud piimasektor, 2004. aastast alates oluliselt ja suuresti edukalt reformitud;

H.

arvestades, et kõigil arenenud riikidel on oma põllumajanduspoliitika; arvestades, et uued olud, nagu maakera rahvaarvu suurenemine, kliimamuutus, suurenev energiavajadus, hinnatoetuste vähendamine ja suurem avatus maailmaturule, toovad endaga ühelt poolt kaasa põllumajandustoodete kõrgemad turuhinnad ELis ning teiselt poolt saagikuse ja hindade tunduvalt suuremad kõikumised, just seepärast on vaja rohkem kui kunagi varem jätkata ühise põllumajanduspoliitika teostamist;

I.

arvestades, et toiduainetega kindlustatus (nii kvantitatiivses kui ka kvalitatiivses mõttes) jääb üheks ühise põllumajanduspoliitika põhieesmärgiks kõrvuti ökosüsteemide säilitamise — ilma milleta ei saa olla mõistlikku säästvat tootmist — ning maakasutuse optimeerimisega kogu ELis;

J.

arvestades, et EL on teinud märkimisväärseid jõupingutusi, et vähendada põllumajanduskulude osa kogueelarvest, see on 1970ndate aastate peaaegu 80 %-lt langenud 33 %-le praeguse finantsperspektiivi lõpuks, kusjuures põllumajanduslikult kasutatav maa on kasvanud 37 % võrra alates 2003. aastast uute liikmesriikide ühinemise tõttu;

K.

arvestades, et riigipead ja valitsusjuhid võtsid Berliini tippkohtumisel kohustusi kogukulude garantii kohta ühise põllumajanduspoliitika esimesele sambale kuni 2013. aastani;

L.

arvestades, et 2004. aasta ühinemisakt sätestab ühise põllumajanduspoliitika teatavate eeskirjade kohaldamisel erandid uute liikmesriikidele, et kompenseerida madalamaid otsetoetusi;

M.

arvestades, et teatud piirkondades ei ole mingeid alternatiive teatavatele traditsioonilistele põllumajanduslikele tootmisvormidele, mis sageli on selle piirkonna põhiline põllumajanduslik tegevus ja mida seepärast tuleb tungivatel keskkonna- ja regionaalpoliitilistel põhjustel ning majandusliku ja sotsiaalse struktuuri tagamiseks tingimata säilitada ja toetada, eelkõige pidades silmas ühise põllumajanduspoliitika rolli nn lähenemiseesmärgi piirkondades, kus põllumajandus ja loomakasvatus on suure tähtsusega majandusliku arengu ja töökohtade loomise seisukohalt;

N.

arvestades, et põllumajandustootjatele tuleb ELis tagada stabiilsus, nii et nende lootused oleksid täidetud ja nende investeeringuid ei hävitataks, samal ajal mõnedes sektorites peavad reguleerimissüsteemid võimaldama keskpikka ja pikaajalist prognoosimist;

O.

arvestades, et ELi seadusandja peab vältima ELi põllumajandustootjate ja loomakasvatajate diskrimineerimist nii ELi siseselt kui ka kolmandatest riikidest pärit konkurentidega võrreldes või tagama ELi põllumajandustootjatele ja loomakasvatajatele sobivate vahendite abil võrdsed võimalused; arvestades, et eelkõige tuleks tagada põhimõtte rakendamine, et kvaliteedi-, tervishoiu-, keskkonna-, loomade heaolu ja muudest standarditest, mida peavad järgima ELi põllumajandustootjad, peavad kinni ka kõik need, kes ekspordivad põllumajandustooteid ELi;

P.

arvestades Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 33 sõnastatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärke ja seda, et pärast Lissaboni lepingu täielikku ratifitseerimist on kõigi oluliste õiguslike ja eelarvega seotud otsuste puhul ühise põllumajanduspoliitika kohta vaja Euroopa Parlamendi heakskiitu;

Q.

arvestades, et toiduainetega kindlustatuse tagamine ELi kodanikele on prioriteet, mida saab kõige paremini saavutada ELi-sisese toiduainete tootmise toetamise ja WTO eeskirjade raames toimuva impordi kombineerimisega; toiduainetega kindlustatus sõltub ka ELi panusest maailma varude (mis on praegu äärmiselt madalal tasemel) täiendamisse, mis võimaldab ELil mitte ainult kaitsta end puudujääkide eest, vaid ka võtta vastutust ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse eest;

R.

arvestades, et põhjalikumalt on vaja vaagida turgude arengut ja selle mõju siseturule, pidades silmas toorainete tootmise ja hindade rahvusvahelist konteksti;

1.

nõuab säästva, konkurentsivõimelise ja multifunktsionaalse põllumajanduse kontseptsioonist kinnipidamist, mis säilitab iga tootmissektori ja -ala omapära ning mille peaeesmärk on varustada elanikkonda tervislike ja ohutute toiduainetega piisaval hulgal ning mõistlike tarbijahindadega;

2.

on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika 2003. aasta reform oli suures osas väga edukas, kuna suurendas märkimisväärselt ühise põllumajanduspoliitika läbipaistvust ja tõhusust ning põllumajandustootjate omavastutust ja turule orienteeritust, ning on seisukohal, et nimetatud protsessi tuleb jätkata, järgides kohustust, mille võtsid riigipead ja valitsusjuhid 2002. aasta detsembris eesmärgiga säilitada täies mahus esimese samba põllumajandusfondid kuni aastani 2013; juhib tähelepanu sellele, et vastukaaluks tuleb veelgi märgatavalt lihtsustada ühise põllumajanduspoliitika ning põllumajandustootjaid mõjutavate paljude ELi direktiivide ja määruste haldamist, et vähendada põllumajandustootjate koormust, kuigi selline lihtsustamine ei tohi viia ühise põllumajanduspoliitika renatsionaliseerimiseni või ELi põllumajandustootjatele antavate toetuste suurema kärpimiseni;

3.

on seisukohal, et ühise turukorralduse mistahes reguleerimisest loobumine ei ole poliitiliselt soovitav, sest nagu näitab praegune olukord, on Euroopa ja kogu maailma varud erakordselt madalal tasemel, mis mõjutab negatiivselt tarbijate ostujõudu ja põllumajandustootjate sissetulekut ning ühtlasi soodustab spekulatsiooni; rõhutab, et lisaks sellele on vaja vahendeid, mis aitaksid võidelda võimaliku konjunktuurilangusega ning tervisega seotud õnnetustest ja ebastabiilse kliima tõttu üha sagenevatest looduskatastroofidest tulenevate ohtudega;

4.

kiidab seetõttu heaks tehnilised kohandused, mis tulenevad eelnimetatud komisjoni teatisest ja mille eesmärk on tagada 2003. aasta reformide edukus, ning kutsub komisjoni üles tagama majandusliku põhiprintsiibina ühise põllumajanduspoliitika stabiilsus;

5.

kutsub komisjoni üles edaspidiseid reforme silmas pidades läbi viima ühise põllumajanduspoliitika tasuvusuuringu toiduainetega kindlustatuse, omavarustatuse ja maakogukondade säilitamise seisukohast; kutsub komisjoni üles läbi viima analüüsi, milliseid kulusid võivad tarbijatele põhjustada toiduainete kõrgemad hinnad, mis tulenevad suurenenud ülemaailmsest nõudlusest, võrreldes kulutustega, mida ühiskonnale praegu tekitab põllumajanduspoliitika;

6.

on veendunud, et ELi väljakutse seoses WTO läbirääkimistega on toime tulla tulevaste piirangutega niimoodi, et maksimeerida liidu heaolu; rõhutab, et EL peaks olemasolevat paindlikkust parimal moel kasutama, näiteks nn tundlike toodete puhul; rõhutab siiski, et igasuguse WTO põllumajandusleppe eelduseks on saavutada geograafilisi tähiseid käsitlev intellektuaalomandi kokkulepe ning tunnistada kaubandusväliseid küsimusi impordikriteeriumina;

7.

kutsub komisjoni üles käimasolevate WTO läbirääkimiste raames võtma arvesse põllumajandusliku tootmise eripära, mis tuleneb sellest, et põllumajanduslik tootmine kujutab endast toiduainete tootmise sektorit ning kaitseb territoriaalset tasakaalu, keskkonda ning toiduohutuse püsimist piisaval kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel tasemel;

8.

on siiski seisukohal, et ELil peab ka tulevikus olema piisavalt vahendeid, et kanda hoolt selle eest, et põllumajandus- ja tervishoiusektoris ei tekiks turu- ega varustuskriise;

9.

rõhutab, et vaja on tõhusal moel ja sobivate (rahaliste ja muude) vahendite abil tunnustada põllumajanduse funktsioone tootmise, keskkonna ja maaelu valdkonnas;

10.

toetab üldjuhul üldiste eesmärkide, eelkõige toiduainetega kindlustatuse, territoriaalse ühtsuse, tarbija-, keskkonna-, kliima- ja loomakaitse ning taastuvenergia ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse integreerimist ühisesse põllumajanduspoliitikasse; juhib siiski tähelepanu, et see peab moodustama osa säästva arengu poliitikast, mille liituvad majandustulemused, looduskeskkonna ja loodusvarade kaitsmine, kohalik areng ja sotsiaalne õiglus; juhib siiski tähelepanu, et riigipead ja valitsusjuhid kinnitasid ühise põllumajanduspoliitika eesmärke, säilitades EÜ lepingu artikli 33 sisu Lissaboni lepingus, mille kirjutati alla 13. detsembril 2007. aastal;

11.

rõhutab, et üldeesmärkide integreerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse ei tohiks küsimärgi alla seada põllumajandus- ja loomakasvatussaaduste tootmist ELi mägistes ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, ääremaadel ja saartel, kus see põhineb ekstensiivsetel tootmissüsteemidel, suure osa põllumajandus- ja loomakasvatussaaduste toodangu suunamisel kohalikule turule, kuid ka nende toodete müügil liikmesriikide turgudel;

12.

on seisukohal, et kui EL kehtestab ranged nõuded ELi talupidajatele ja tootjatele, peaks ta tagama selle, et samu nõudeid täidavad kõik need, kes ekspordivad põllumajandustooteid ELi, ning et EL peab nõudma eelnimetatud üldeesmärkide lisamist WTO läbirääkimistel;

13.

lükkab tagasi esimese samba kogueelarve vähendamise perioodiks kuni 2013. aastani ning juhib tähelepanu sellele, et põllumajandus- ja loomakasvatusturgude kiirete muutuste ajal ning pooleliolevate reformide etapis on põllumajandustootjatele väga olulised usaldusväärsus, kindlus ja eelkõige 2003. aastal tehtud otsuste järgimine;

14.

lükkab otsetoetuste puhul tagasi mis tahes diskrimineerimise sõltuvalt ettevõtte suurusest ja õiguslikust vormist, kuid tõdeb samal ajal, et toetuste ümberjaotamine esimeses sambas peab põhinema igakülgsel hinnangul, kuidas see mõjutab sotsiaalset ja piirkondlikku ühtekuuluvust, tööhõivet, keskkonda, konkurentsivõimet ja innovatsiooni;

15.

nõuab, et toetused oleks ette nähtud üksnes põllumajanduses aktiivselt tegutsevatele põllumajandustootjatele;

16.

juhib tähelepanu, et komisjoni eelnimetatud teatis pöörab liialt vähe tähelepanu probleemidele, vajadustele ja väljakutsetele, millega puutub kokku 12 uue liikmesriigi põllumajandussektor, ning nõuab sellega arvestamist eelseisvate reformide puhul ja et kaalutaks sihipärast lisarahastamist ümberkorralduseks ja moderniseerimiseks;

17.

peab otsetoetusi ka tulevikus sissetuleku peamiseks kindlustuseks mitte üksnes turutõrgete puhul, vaid ka toetusena põllumajandustootjatele avalike hüvede pakkumise eest ning kompensatsioonina rahvusvahelises võrdluses väga kõrgete keskkonna-, toiduohutuse-, toiduainetega kindlustatuse, jälgitavuse, loomakaitse- ja sotsiaalsete standardite eest Euroopas;

18.

märgib siiski, et toetuste tase ei tundu alati vastavat asjaomaste põllumajandustootjate pingutustele, sest endiselt sõltuvad toetused suurel määral eelnevalt tehtud kulutustest;

19.

nõuab seepärast, et komisjon koostaks aruande hindamaks lisakulusid, mis põllumajandustootjatele tekivad ühiste standardite täitmise tõttu sellistes valdkondades nagu keskkond, loomade heaolu ja toiduohutus, võrreldes nende põhikonkurentidega maailmaturul; märgib, et lisaks eelnevale tuleks aruandes võrrelda neid kulusid põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste praeguse suurusega; on seisukohal, et aruanne peaks sisaldama piisavalt täpseid andmeid eri liiki põllumajandustootjate kohta üksikutes liikmesriikides; on seisukohal, et aruanne tuleks avaldada enne, kui algab otsustamismenetlus ühiseks põllumajanduspoliitikaks pärast 2013. aastat;

20.

tervitab komisjoni otsust lubada liikmesriikidel vabatahtlikkuse alusel suuremat paindlikkust liikumisel selles suunas, et lahutada otsetoetused ajaloolistest võrdlusväärtustest ja kehtestada ühtsem süsteem, ning kutsub komisjoni üles koos õigusloomega seotud ettepanekuga selgitama seda, kas heade kogemuste tõttu liikmesriikides oleks liikmesriikidel vabatahtlikkuse alusel võimalik minna kiiremini üle toodanguga sidumata toetuste piirkondlikele või riiklikele ühtsetele pindalatoetustele juba 2013. aastaks; on siiski seisukohal, et need liikmesriigid, kes on läbi viinud täieliku või osalise lahtisidumise ajaloolistest toetustest, võivad kuni 2013. aastani otsustada sellest süsteemist väljaastumise üle; kutsub komisjoni üles läbi viima uuringut pindalatoetuse võimaliku mõju üle, eelkõige mis puudutab põllumajandusettevõtteid suure loomkoormusega suhteliselt väikesel alal;

21.

rõhutab, et otsuse korral minna üle piirkondlikule mudelile, tuleks arvesse võtta raskusi, mis tulenevad loomakasvatuse eriõiguste omapärast, nt asjaolu, et mõnedel loomakasvatajatel pole üldse põllumajanduslikku maad või on seda vaid vähesel määral, samuti asjaolu, et ELi paljudes piirkondades põhineb ekstensiivne loomakasvatus ühiste rohumaade kollektiivsel kasutusel, need rohumaad kuuluvad omavalitsustele, kogukondadele või riigile;

22.

on veendunud, et arvestades nende sektorite suurenevat arvu, mille puhul kasutatakse ühtset otsemaksete kava, ning pidades silmas selle kava rakendamisel saadud kogemusi, näivad teatavad otsused ja rakenduseeskirjad olevat tarbetult ranged ja keerukad, seepärast oleks vaja eeskirjad, kohaldamisala ja rakendamise sobivad majandamisviisid uuesti kindlaks määrata neis liikmesriikides ja sektorites, kes seda soovivad;

23.

on seisukohal, et otsetoetuste toodangust lahtisidumine on üldiselt kaasa toonud ELi põllumajanduse eduka turule orienteerituse, põhjuseks suurem mõju sissetulekule ja põllumajandustootjate suurem otsustamisvabadus, samuti sellega seonduv ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamine; ning kutsub komisjoni üles toetuste toodangust lahtisidumise poliitikat kiiremini edasi arendama, kui see ei põhjusta teatavates piirkondades märkimisväärset sotsiaal-majanduslikku kahju ja/või kahju keskkonnale, eeskätt kõige ebasoodsamates piirkondades; märgib siiski, et ette tuleb valmistada täiendavad mõjuhinnangud, et põhjalikult uurida lahtisidumise mõjusid konkreetsetele piirkondadele, tootmisele ja põllumajandusmaa turule;

24.

on veendunud, et otsetoetuse lahtisidumine põllumajandustoodangust võib üldjuhul pikas perspektiivis aidata vähendada ELi põllumajanduse negatiivset keskkonnamõju, tingimusel, et sellega kaasneb suurem toetus säästvatele tavadele maaelu arengu valdkonnas;

25.

juhib tähelepanu, et edasist otsetoetuste lahtisidumist tuleks läbi viia üksnes pärast võimalike mõjude hoolikat kaalumist, mille hulka peaksid kuuluma põllumajanduse eri sektorite vaheline tasakaal, monokultuuride kasvav oht ning tööjõumahukate põllumajandussektorite ohustatus;

26.

tunnistab, et loomadega seotud toetuste, sealhulgas piimatoetuste olukord ei ole võrreldav, arvestades suuri turumoonutusi, mille on muu hulgas põhjustanud tõusvad söödahinnad, mis enam mõjutavad teatavaid kariloomade paljundamise süsteeme ELis;

27.

on seisukohal, et teatud piirkondades, nagu mägipiirkonnad ja muud eriraskustega piirkonnad (saared, kuivad ja niisked alad, äärepoolseimad piirkonnad), kus ei ole alternatiive suhteliselt tööjõumahukale loomakasvatusele, võivad loomadega seotud toetuste täielikul toodangust lahtisidumisel kaasneda muutunud sisendhindade tõttu olulised sotsiaalsed, majanduslikud ja ökoloogilised kahjud, mis ei ole kooskõlas lepingu eesmärkidega; nõuab, et otsetoetuste (osalise) lahtisidumise korral kasutataks täpseid võrdlusandmeid alusena toetusõiguste andmisel;

28.

on teadlik loomakasvatuse võtmepositsioonist Euroopa põllumajanduses, eriti teatavates intensiivse loomakasvatusega riikides ja piirkondades, ning seetõttu on seisukohal, et seotud loomatoetuste ajutine osaline säilitamine oleks õigustatud; tunnistab, et neil üliedukatel põllumajandusettevõtetel on tähtis roll piirkondlikus majanduses; tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 47–50 sisaldub lahendus suurele loomkoormusele, mida tuleks 2013. aastale järgnevat perioodi silmas pidades edasi uurida;

29.

on siiski arvamusel, et sellest ei piisa; tervitab seetõttu esimese sammuna õiges suunas määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 69 (edaspidi artikkel 69) väljakuulutatud muutmist; kuid märgib, et seda muutmist ei tohiks kasutada kattevarjuna, et kehtestada vabatahtlikku ümbersuunamist ja kahekordselt tugevdada teist sammast; lisaks ei tohiks see vahend viia ühise põllumajanduspoliitika renatsionaliseerimiseni ning niipalju kui võimalik tuleks tagada liikmesriikidele võrdsed võimalused;

30.

nõuab artiklist 69 tulenevate vahendite kasutamist esmajärjekorras territoriaalse ühtsuse ja üksikute sektorite tugevdamise meetmeteks, eelkõige meetmeteks, mis takistavad põllumajandusliku tootmise ja eriti loomakasvatuse lõpetamist piirkondades, kus see põhjustaks olulist kahju loodusele, maastikule või regionaalarengule (eriti mägipiirkonnad, märgalad või veepuuduse all kannatavad piirkonnad, muud äärmiselt ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad ja äärealade rohumaad), meetmeteks, mille eesmärk on ümber korraldada ja tugevdada põllumajanduslikke põhivaldkondi (nt piimandus, lihakarja- ja lambakasvatus), ja pindalal põhinevate keskkonnameetmeteks (nt mahepõllundus), mis seni teise samba alla ei kuulu, ning riskijuhtimiseks;

31.

on seisukohal, et uuesti defineeritava artikli 69 kohased vahendid võiksid lähtuvalt mõju hindamise tulemustest moodustada vabatahtlikul alusel kuni 12 % otsetoetustest liikmesriigi kohta;

32.

kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid ühiseeskirjade kohta seoses artikli 69 kohaldamisega liikmesriikide poolt, et hoida ära kaubandustõkkeid ja konkurentsi kahjustamist nii palju kui võimalik, hõlmates need vajaduse korral turgude ühisesse korraldusse; nõuab samuti, et komisjoni teavitatakse kõikidest meetmetest, mis on vajalikud artikli 69 kohaldamiseks; lõpuks kutsub komisjoni üles koostama mõjuanalüüsi, mis tuleks lisada õigusakti ettepanekule;

33.

on seisukohal, et üksikute sektorite tugevdamiseks mõeldud meetmeid tuleb pikemas perspektiivis põhimõtteliselt rahastada esimesest sambast; on seetõttu lisaks seisukohal, et komisjon peab läbivaadatud artikli 69 kohaldamise tulemusi 2013. aasta järgse reformi ettevalmistamisel põhjalikult hindama;

34.

kutsub komisjoni lisaks üles esitama 2010. aasta 30. juuniks aruannet, milles kirjeldatakse põhjalikult, kuidas on võimalik pikaajaliselt kindlustada põllukultuuride tootmine ühenduses ja loomakasvatuse varude tagatus Euroopas seoses ELi siseste erinevate tootmissüsteemide, multifunktsionaalsuse ja piirkondlike aspektidega (mägipiirkonnad, ebasoodsas olukorras olevad piirkonnad ja väikesaared); on seisukohal, et aruandes tuleks käsitleda ka küsimust, kuidas on tootmisega sidumata, kaudsete toetuste, nt toetuste abil ekstensiivsetele rohu- ja karjamaadele või erimaksete abil piima või liha tootmise toetuseks, toetuste abil tallidele, mis on ehitatud ja sisustatud vastavalt ühistele looma heaolu ja keskkonnastandarditele või kriisohje erivahendite abil võimalik saavutada ühise põllumajanduspoliitika eesmärke tõhusamalt ja sihipärasemalt, võttes arvesse ka nende seotust jätkusuutlikkuse ja sotsiaalsete aspektidega; rõhutab, et aruandes tuleb vastata küsimusele, kas või mil määral on, lähtudes mahukate loomakasvatusettevõtetega piirkondade konkreetsetest vajadustest, seotud loomatoetused või lahendused vastavalt määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklitele 47 ja 50 vajalikud veel pärast 2013. aastat;

35.

soovitab, et uued liikmesriigid, kes seda soovivad, peaksid saama kuni 2013. aastani kohaldada lihtsustatud ühtseid pindalatoetusi (ühtne pindalatoetuse kava, SAPS) ning kutsub komisjoni üles kontrollima, kas SAPSi kohaldamist on võimalik täiendavalt lihtsustada toetuskõlblikku pindala puudutavate eeskirjade muutmise kaudu;

36.

on veendunud, et kõik ühise põllumajanduspoliitika rakendamiseks ette nähtud eelarveassigneeringud, mis on hoiustatud või mida ei ole ära kasutatud, tuleks ära kulutada ühise põllumajanduspoliitika raames;

37.

on seisukohal, et otsetoetusi on vaja ka pärast 2013. aastat, kuid et need peaksid põhinema uutel objektiivsetel kriteeriumidel ja eelkõige põllumajandustootjate loodud otsestel töökohtadel või tugevamini arenema põllumajandustootjatele maa harimise eest makstavate toetuste suunas või teatavate üldhuviteenuste või eristandardite, sealhulgas loomakaitsestandardite eest makstavate hüvitiste suunas, kusjuures sel juhul tuleks kontrollida ka piirkondlike pindalatoetuste oluliste erinevuste mõttekust Euroopas ning teise samba vahendite erinevuse mõttekust; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut asjakohaste meetmete kohta, mis tagaksid otsetoetuste jõudmise täies ulatuses ainult nende isikute ja ettevõtjateni, kes reaalselt tegelevad põllumajandusega;

38.

toetab pärast asjakohast järkjärgulist üleminekuperioodi väiksemate ja seega väga suure halduskoormusega tootmisel põhinevate toetuskavade (kuivsööt, kanep, lina, kartulitärklis) vähehaaval integreerimist ühtse pindalatoetuse kavasse hiljemalt 2013. aastaks, välja arvatud juhul, kui selle tagajärjel tekib teatavates piirkondades märkimisväärne sotsiaal-majanduslik kahju ja/või kahju keskkonnale; kui see on regionaalpoliitilistel põhjustel vajalik, tuleks ette näha kaasnevad meetmed vastavalt artiklile 69; kutsub komisjoni üles juhtumipõhiselt analüüsima selle majanduslikku ja piirkondlikku mõju, mis näitaks, et tegemist on asjakohase lahendusega ja milles määratletakse selle rakendamiseks vajalik ajakava; rõhutab, et lahtisidumine ei tohiks ohtu seada asjaomaste tootmisvormide olemasolu;

39.

toetab maa tootmisest kõrvaldamise kohustuse viivitamatut kaotamist, mis ei ole enam oluline koguste kontrollivahend toodanguga sidumata otsetoetuste süsteemis ning mis on lisaks sellele seotud äärmiselt suure halduskoormusega, ja maa tootmisest kõrvaldamise toetuste muutmist tavalisteks toetusteks;

40.

on seisukohal, et põllumajandustoodete nõudluse kasvu tõttu tootmisest kõrvaldatud maa vähendamise kontekstis saaksid liikmesriigid võimalikke keskkonnaeeliseid, mida tingib näiteks kultuurtaimede tolmlemine mesilaste abil, paremini ja sihipärasemalt saavutada teise samba meetmete abil ning hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi nõuete muutmise abil, mis lihtsustaks loomastiku ja selle elupaiga bioloogilise mitmekesisuse arendamist;

41.

nõuab energeetiliste põllukultuuride toetuse kaotamist järkjärgulisel üleminekuperioodil, sest energeetiliste põllukultuuride toetused on seotud väga suure halduskoormusega ning nende energiapoliitilised eelised on praeguses turuolukorras piiratud või olematud;

42.

nõuab energeetiliste põllukultuuride toetuse kaotamise tõttu säästetud vahendite sihipärast eraldamist muu hulgas piimaturukorraldusega kaasnevatele meetmetele (eriti mägipiirkondades ja teistes suhteliselt raskete tingimustega piirkondades);

43.

kutsub komisjoni üles eraldama põllumajanduse eelarve kasutamata vahendeid, mis olid ette nähtud turujuhtimismeetmetele, nagu sekkumine, eksporditoetused või ladustamine, esmajärjekorras artikli 69 kaudu põllumajanduse, eelkõige põllumajandustootjate, tugevdamiseks maapiirkondades, et järgida maaelu arengu eesmärke;

44.

on seisukohal, et otsetoetused ilma nõuetele vastavuseta ei ole enam õigustatud; rõhutab seoses sellega, et EL peab üleminekuperioodil abistama uusi liikmesriike nõuetele vastavuse eeskirjade kohaldamisel;

45.

lükkab vähenevate otsetoetuste tõttu nõuetele vastavuse kohaldamisala laiendamise tagasi, kuni liikmesriigid ja komisjon ei tee märgatavaid edusamme kontrollieeskirjade lihtsustamisel ja ühtlustamisel ning komisjon ei esita ülevaadet nõuetele vastavusega seotud kuludest põllumajandustootjate jaoks; ja juhib selles suhtes tähelepanu oma 11. detsembri 2007. aasta seisukohale;

46.

on seisukohal, et nõuetele vastavus peaks piirduma Euroopa tootmismudeli oluliste standardite ja selliste standardite kontrollimisega, millele saab erinevates liikmesriikides kohaldada süstemaatilisi ja ühtlustatud kontrolle;

47.

nõuab nõuetele vastavuse suuremat tõhusust seoses selle eesmärkidega ja ühtlasemat rakendamist kõikides liikmesriikides; kutsub komisjoni üles töötama välja selgemaid suuniseid, et liikmesriike rakendamisel toetada;

48.

nõuab loomakasvatusele nõuetele vastavuse tõttu seatava ülemäärase koormuse lõpetamist; ning nõuab selles suhtes eelkõige mõningate hügieeni- ja märgistusnõuete (nt kõrvamärgid) kriitilist hindamist;

49.

peab võimalikuks hea põllumajandusliku ja keskkonnaseisundi ning säästva maaviljeluse säilitamise nõuete mõõdukat kohandamist seoses muutunud keskkonna- ja tootmistingimustega (kliimamuutus, biomass), kui on tagatud, et kõnealuseid uusi nõudeid rakendatakse kogu Euroopas võrreldaval viisil;

50.

on seisukohal, et liikmesriikidel, mis kohaldavad SAPSi, peaks olema õigus rakendada nõuetele vastavuse põhimõtet järkjärgult, et valmistada korralikult ette vajalike kontrollsüsteemide kehtestamine ja veenda põllumajandustootjaid määratud standarditele vastavuse vajalikkuses;

51.

kutsub komisjoni üles ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamist jätkama ja seoses sellega vaatama korrapäraselt üle õigusakte, et määrata kindlaks, kas need on vajalikud ja kas nende kehtivad sätted on sihipärased; seoses sellega märgib, et komisjon peaks tegema ettepanekuid lisameetmete kohta, nagu lihtsustatud ülekandmiseeskirjad toetusõiguste mitteaktiveerimise korral, kõige väiksemate toetusõiguste ühendamine, väikestele toetuse saajatele ühtse toetuse sisseviimine, riiklikku reservi käsitlevate eeskirjade lihtsustamine või selle vähendamine või kaotamine olenevalt üleminekust piirkondlikult/riiklikult ühtsele pindalatoetusele, toetusõiguste aegumisest loobumine nende mittekasutamise korral, veiste ja muude kariloomade käsitsi kirjutatud registrite kaotamine;

52.

kutsub liikmesriike täiendavalt üles tagama õigeaegseid makseid ja komisjoni üles lubama ettemaksete tegemist põllumajandustootjatele;

53.

kutsub komisjoni üles looma vajalikke mehhanisme tagamaks, et kolmandate riikide import vastaks ühenduse toodetele seatud standarditele seoses tingimuslikkuse, toiduohutuse ja muuga;

54.

on seisukohal, et keskkonna, kliima ja epideemiaga seotud ohtude sagenemise ning suurte hinnakõikumiste tõttu põllumajandusturgudel on tingimata vajalik täiendav kaitse riskide vastu turvavõrgu näol;

55.

tuletab meelde, et turule orienteeritud tootmine, kohandatud külvikord, mitmekesistamine, finantsturu vahendid, varustusahela lepingud ja kindlustus on kõik olulised viisid, mille abil põllumajandustootjad saavad end riskide vastu kaitsta ning et üldjuhul vastutavad piisava riskiennetuse eest põllumajandustootjad;

56.

on arvamusel, et turutõrgetega tegelemiseks tuleks säilitada sekkumissüsteem, et muuta see uuenduste abil tugevaks turvavõrguks erakordsete asjaolude korral ning selle eeskirjad põhinevad maailmaturu arengutendentsidel;

57.

toetab seetõttu komisjoni ettepanekut langetada sekkumisläved puu, köögi- ja teraviljade sektoris nullini ning säilitada üksnes nisu puhul vajaduse korral langetatud sekkumislävi;

58.

on seisukohal, et riskide suurenemise tõttu tuleb tingimata välja töötada erasektori või mitmepoolsed kindlustusskeemid, nagu mitme riski kindlustus; on teadlik asjaolust, et see ei saa toimuda ilma riigi osaluseta rahastamises; rõhutab asjaolu, et kõnealuste süsteemide rakendamine ei tohi mitte mingil juhul ohustada erinevate liikmesriikide võrdseid võimalusi; kutsub komisjoni üles kaaluma kogu ühendust hõlmava edasikindlustuse süsteemi kasutuselevõttu või toetamist tulevikus, et tegeleda ilmastiku- või keskkonnakatastroofide põhjustatud probleemidega;

59.

tuletab meelde, et peaaegu kõikides asjaomastes kolmandates riikides kasutatakse sarnast riiklikult toetatavat süsteemi;

60.

on seisukohal, et seetõttu tuleb esmalt luua rahastamisvõimalused selliste riskikindlustussüsteemide riiklikuks või piirkondlikuks edendamiseks alates 2009. aastast, mis võtavad arvesse erinevaid riskiastmeid Euroopas; komisjon peab kontrollima, kuivõrd on võimalik süsteemidega liita tootjarühmi, valdkondlikke ja mitme kutseala ühendusi ning eraõiguslikke kindlustusseltse;

61.

on seisukohal, et võttes arvesse täiesti erinevaid tingimusi üksikutes sektorites, tuleb horisontaalsetele lähenemisviisidele ilmselt eelistada sektoripõhiseid lahendusi (võrreldavad lahendusega puu- ja köögiviljasektoris);

62.

on seisukohal, et neid meetmeid tuleks lähtuvalt artiklist 69 osaliselt rahastada esimese samba raames, sest need kuuluvad turupoliitika reguleerimisalasse;

63.

palub komisjonil uurida turukriisi ja kliimaga seotud kriiside juhtimise vahendite kasutuselevõtmist, mis on suunatud tootjaorganisatsioonidele ja ühistutele, et aidata kanda nende liikmete toodangu vähenemisega kaasnevaid kulusid;

64.

on seisukohal, et riskijuhtimis- ja riskiennetusmeetmed ei tohi tuua kaasa tootmisega seotud toetusmeetmete uuesti kasutusele võtmist;

65.

on seetõttu seisukohal, et komisjon peab töötama välja kehtivate süsteemide või komisjoni poolt minevikus heakskiidetud süsteemide alusel ühise raamistiku riskijuhtimissüsteemide rahastamiseks liikmesriikide poolt, et välistada konkurentsi ja kaubandust moonutav mõju nii palju kui võimalik, kehtestades vajaduse korral ühiseeskirjad ühtses turukorralduses;

66.

kutsub komisjoni üles esitama 30. juuniks 2010. aastaks ulatuslikku analüüsi olemasolevate riskijuhtimissüsteemide ja nende edasiarendamise võimaluste kohta ühenduse tasandil pärast 2013. aastat;

67.

juhib tähelepanu sellele, et kahanevate ülemmäärade, ümbersuunamiste ja eelarvedistsipliini kehtestamine võib, kui komisjoni ettepanekud rakendatakse, avaldada märkimisväärset mõju ümberjagamisele teatud piirkondades;

68.

on seisukohal, et igasuguse muutusega maaelu arengu assigneeringutes, mis ei ole kooskõlas 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe III lisas kokkulepitud (vahe)ülemmääradega, peavad nõustuma kõik kolm allakirjutanut;

69.

juhib tähelepanu sellele, et siiani ei ole esitatud hinnangut täiendava ümbersuunamise, kahandamise ja alammäärade mõju kohta tööturule ja piirkondlikule ühtekuuluvusele; sel põhjusel märgib, et tuleks läbi viia esimese samba hindamine;

70.

rõhutab, et komisjoni poolt ette pandud madalamatel määradel võib olla oluline mõju osades liikmesriikides ja need võivad mõjutada ühise põllumajanduspoliitika maksete jaotumist liikmesriikide vahel, samas eeldaks ülemmäär ligikaudu 500 miljoni euro ülekandmist esimesest teise sambasse; tuletab meelde, et teise samba meetmete praeguse tasuvuse osas on endiselt tõsiseid kahtlusi; usub seetõttu, et kõnealuse meetme võimalikul kohaldamisel tekkivad säästud peaksid jääma esimesse sambasse;

71.

lükkab tagasi komisjoni ettepaneku kahandamise kohta (kuni 45 % võrra) selle praegusel kujul, sest puudub selge seos põllumajandusettevõtte suuruse ja jõukuse vahel ning sellesse ei ole sisse arvestatud seda tööjõudu, mida on vaja suuremahulise põllumajandusettevõtte teenindamiseks; komisjoni ettepanek jätaks suured põllumajandusettevõtted või ühistud põhjendamatult ebasoodsasse olukorda ning põhjustaks töökohtade vähendamist ja väljakujunenud konkurentsivõimeliste struktuuride lõhkumist ning toob endaga kaasa üksnes toetustest tingitud ettevõtete lõhestumisi, mis võib Euroopa mõningates piirkondades põhjustada struktuurseid erinevusi;

72.

on seisukohal, et kahandamist ja/või ülemmäärade kehtestamist võib toetada üksnes siis, kui on põhjalikult hinnatud nende tagajärgi tööturule ja regionaalpoliitikale, ja üksnes siis, kui luuakse võimalus sotsiaalkindlustuskohustusega täistööajaga töötajate arvu või teatavate ettevõtte struktuuride (mitmeperetalumajapidamised, ühistud jne) või põllumajandusettevõtete tööjõu üldkulude arvesse võtmiseks kahandamist alandavate teguritena; kutsub komisjoni pidama silmas, et väiksemad põllumajandusettevõtted, mis moodustavad mastaabisäästu ja parema konkurentsivõime saavutamise nimel juriidilise isikuna liidu, ei tohi jääda ebasoodsasse olukorda;

73.

nõuab, et kahandamisest tulenevad vahendid jääksid vastavasse piirkonda või liikmesriiki, kus neid kasutatakse näiteks meetmete rahastamisel vastavalt artiklile 69 või teise samba raames; nõuab, et need vahendid suunatakse otse põllumajandustootjatele;

74.

toetab ka Euroopa Kontrollikoja 2006. aasta aastaaruannet arvesse võttes alammäärade kavandatud tõstmist, milleks võiks olla 1 hektar või vastavalt 250 eurot, kombineerides selle üksikmakse või minimaalse põhisumma kasutuselevõtuga väikestele toetuse saajatele; on siiski seisukohal, et nõuetekohaselt põhjendatud juhtumitel, kui põllumajanduslike struktuuride vahel valitseb suur erinevus, peaks liikmesriikidel olema võimalus alammäärade kinnitamiseks;

75.

toetab siiski komisjoni jõupingutusi, et tagada jätkusuutliku maapiirkondade poliitika piisav rahastamine ühise põllumajanduspoliitika teise samba raames, kuid seda eesmärki ei tohi saavutada esimese samba arvelt;

76.

juhib tähelepanu sellele, et niigi piiravate individuaalsete vähendamiste tõttu ei saa otsetoetuste täiendavat vähendamist 8 % võrra ilma mõjuhinnangu esitamiseta heaks kiita;

77.

on seisukohal, et võttes arvesse laialt levinud nõudmisi suurte toetuste vähendamiseks, on mõeldav järkjärguline ümbersuunamine, lähtudes siiani saadud infost ja mõju hindamisest, milles võetakse arvesse põllumajandusettevõtete struktuuri (ühistud jne), põllumajandusettevõtete tööjõudu ja/või tööjõukulusid ning konkreetseid tootmisvorme erinevates otsetoetuse süsteemides (näiteks: konkreetsed probleemid seoses põllumajandusettevõtete ja piirkondadega, kus suhteliselt väikestel aladel asub väga tihedalt kariloomi);

järkjärgulise ümbersuunamise vahendid tuleb jaotada vastavalt ümbersuunamisvahendite kohta kehtivatele eeskirjadele ning need vahendid jäävad piirkondadesse või liikmesriikidesse, kus need laekuvad;

Euroopa Parlament näeks järkjärgulise ümbersuunamise ette järgmisel kujul:

78.

nõuab, et vabatahtlik ümbersuunamine asendatakse kohustusliku ümbersuunamisega;

79.

on seisukohal, et ümbersuunamisvahendeid tuleks eraldada esmajärjekorras LEADER meetodit kasutades ja meetmetele, mille eesmärk on võidelda bioloogilise mitmekesisuse kadumise vastu, riskide vastu kindlustamiseks, kliimamuutusega kohanemisele, biomassi säästva kasutamise meetmetele, struktuurireformide kaasnevatele meetmetele (nt piimaturukorraldus), tootmise kindlustamisele mägipiirkondades või väikesaartel ja teistes suhteliselt ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, kvaliteedi tagamisele (kaasa arvatud loomade heaolu meetmed), mahepõllundusele, realiseerimismeetmetele ja tehnika arenguga kohanemisele; nõuab, et kõik nimetatud meetmed tuleks suunata otse põllumajandusettevõtjatele;

80.

on teadlik, et senist piimakvootide süsteemi selle praegusel kujul pärast 2015. aastat ilmselt ei jätkata ja kutsub komisjoni üles kontrollima põhjalikult, kuidas tulevane piimaturukorraldus välja võiks näha; kutsub komisjoni üles esitama veenvat plaani piimasektori kohta 2015. aastale järgnevaks perioodiks, mis tagaks piimatootmise jätkumise Euroopas, sealhulgas mägipiirkondades, kaugetes piirkondades ja teistes piirkondades, kus on spetsiifilised probleemid;

81.

juhib komisjoni tähelepanu selle otsustele (10) seoses piimavaldkonna minipaketiga, mis käsitleb turumeetmeid ja piimafondi;

82.

kutsub kõiki osapooli üles kasutama 2015. aastani jäänud aega, et turupositsioone stabiliseerida või tugevdada ning tagada Euroopa piimandussektori „pehme maandumine”, eelistatavalt struktuurikvootide suurendamise abil;

83.

nõuab piimakvoodi kohandamist nõudluse muutumisel maailmaturgudel turule vastavaks; on seepärast arvamusel, et kõik liikmesriigid peaksid vabatahtlikult suurendama kvoote 2 % võrra piimandusaastal 2008/2009; palub komisjonil eraldada nimetatud juurdekasv riigi varudesse; nõuab kvootide iga-aastast läbivaatamist;

84.

nõuab ka lisamaksu märkimisväärset alandamist piimandusaastaks 2009/2010 ja seejärel täiendavat vähendamist järgnevatel aastatel, et tasakaalustada kvoodihindade suurenemist, ning üleeuroopalist tagantjärele ümberarvestamist, mis võimaldab kvootide paremat kasutamist;

85.

nõuab kaasnevaid erimeetmeid, et takistada piimatööstusest loobumist mägipiirkondades ja teistes suhteliselt raskete tingimustega piirkondades, kuivõrd seal ei ole alternatiive traditsioonilisele piimakarja pidamisele või kuna põllumajandusest loobumisega kaasneks oluliste looduslike alade kadumine;

86.

on seisukohal, et esmajärjekorras artikli 69 raames tuleb kasutusse anda piisavalt vahendeid piimakarja pidamise säilitamiseks eelkõige mägipiirkondades, äärepoolseimates piirkondades (nagu Assoorid) ja teistes sarnastes probleemsetes piirkondades, nt pindalatoetuste lisamaksete kaudu (võrreldav meetmetega suhkrusektoris), piimalehma-, rohumaa- või ekstensiivse karjatamise toetuste kujul, eraldi piimarahana või piirkondlike eriprogrammidena sektori tugevdamiseks või ümberkorraldamiseks ning konkreetsete kõrge kvaliteediga toodete edendamiseks;

87.

on seisukohal, et tootjate ühenduste, valdkondlike ühenduste või mitut kutseala ühendavate organisatsioonide tugevdamine võiks olla läbivaadatud artikli 69 täiendavaks elemendiks;

88.

palub komisjonil ja liikmesriikidel põhjalikult tutvuda võimalusega suurendada riigi kvoote mittelineaarselt, pidades silmas täiendavate suurenduste kasutuselevõttu liikmesriikides, kus tootmiskvoote on tavapäraselt täidetud puudulikult;

89.

on seisukohal, et mainitud meetmete rahastamiseks tuleb luua erifond (piimandusfond), mida võiks osaliselt finantseerida sektorireformist tulenevatest säästudest;

90.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa põllumajanduse tugevus ja tulevik peitub piirkondlike, traditsiooniliste ning muude kõrgekvaliteetsete ja lisaväärtusega toodete valdkonnas;

91.

kutsub sellega seoses komisjoni üles võtma kasutusele nn Euroopa tähis, millega märgistataks ELi põllumajandustoodete ja toiduainete kvaliteeti nii Euroopa kui ka rahvusvahelistel turgudel, ning määratlema tootmise ranged keskkonna-, loomade heaolu ja toiduohutusnõuded;

92.

kutsub seetõttu komisjoni üles esitama põhjaliku kava, et parandada Euroopa kvaliteettoodete turustamist kodu- ja välismaal, nt teabe- ja müügiedenduskampaaniate, tootjaorganisatsioonide või muud tüüpi valdkondlike ühenduste tegevuse moodustuse ja arengu toetamise kaudu ning sihipärase märgistamise kasutuselevõtuga, milles esitataks eelkõige kasutatud põllumajandustoorme päritolu ning mis oleks tarbijatele selgem ja läbipaistvam;

93.

palub komisjonil suurendada asjakohases eelarves teabe- ja edendamiskampaaniateks eraldatavaid assigneeringuid sise- ja välisturul;

94.

kutsub komisjoni üles kaaluma vajadust ühist põllumajanduspoliitikat käsitleva tõelise kommunikatsioonipoliitika järele, mille eesmärk oleks vähendada lõhet põllumajandusmaailma ja ühiskonna vahel ning mis ei toimiks üksnes edendamis- ja reklaamimehhanismina;

95.

on seisukohal, et tootjaorganisatsioonid ja mitut kutseala ühendavad organisatsioonid vajavad täiendavat tugevdamist ja toetust, eelkõige liikmesriikides, kus nimetatud organisatsioone on vähe, et anda talupidajatele parem turupositsioon jaekaubanduses ja kaubanduses, ning ühtlasi tuleks edendada ka toiduainete tootmisahela kvaliteedi tagamise süsteeme, kaasa arvatud olemasolevate tootmistavade alternatiive;

96.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et ära hoida spekulatiivset tegevust, toiduaineturgude hõlvamist ja kartellide moodustamist toiduaineid tootvate ettevõtete poolt, kes kasutavad ära praegust õigusaktide ja kontrolli puudumist, tootjate ja tarbijate organiseerimatust ning sobiva infrastruktuuri puudumist, kusjuures nende ainus eesmärk on suurendada kasumit, vähendada tootjahindu ja sundida tarbijatele peale kõrget hinda;

97.

peab kahetsusväärseks, et komisjon lasi käest võimaluse tegeleda ulatuslikumalt ELi standarditele mittevastava toidu ja sööda suurenenud impordiga seotud probleemidega ning seetõttu on ohus ELi saavutused avaliku abi sidumisel keskkonna ja sotsiaalse seisundi ning loomade heaolu parandamisega seotud tingimustega; kutsub komisjoni üles tegema esimesel võimalusel ettepaneku meetmete kohta kõnealuse olukorra parandamiseks ning tagama ühenduse keskkonna- ja tervisealaste õigusaktide järgimise;

98.

kutsub komisjoni üles kiiremas korras välja töötama põhjalikku kava, kuidas maailma kaubandusalastes läbirääkimistes tuua esile Euroopa kaubandusväliseid küsimusi, eelkõige geograafiliste tähiste tunnustamise ja kaitse, loomade heaolu, imporditud loomade ja taimede terviseseisundi jne kohta, et välistada Euroopa tootjate vastast kõlvatut konkurentsi ning vältida loomade heaolu ja keskkonnaga seonduvate probleemide eksporti kolmandatesse riikidesse; palub komisjonil Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistel aktiivselt toetada kitsendatud turulepääsu põhimõtet, et edendada säästvusnorme põllumajanduses;

99.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa põllumajandus ei tule ka tulevikus toime ilma piisava välise kaitseta; seetõttu nõuab, et kolmandate riikide toodetele kohaldataks neidsamu kvaliteedi- ja ohutusnorme mis ELi toodetele;

100.

on seisukohal, et ekspordisoodustuste kaotamine tuleks ühendada edendamistegevusega kolmandates riikides;

101.

tuletab meelde, et kliimamuutuse kontekstis ilmnevad põllumajanduse kaks peamist poliitilist väljakutset: kliimamuutust põhjustavate kasvuhoonegaasiheitmete tõrjeabinõud ja kliimamuutuse mõjudega kohanemine; rõhutab, et seega seisab põllumajandusel ees kahekordne väljakutse: toodetud heitmete vähendamine ja samaaegselt ülemaailmse soojenemise eeldatud mõjudega kohanemine;

102.

rõhutab, et lisaks keskkonnaprobleemile on kliimamuutus ka sotsiaal-majanduslik probleem ning seega tuleks põllumajandussektoris kui kliimateguritest otseselt sõltuvas, kõige kaitsetumas sektoris võtta keskkonnaküsimustes ja jõupingutustes arvesse ka vajadust tagada maapiirkondade majanduslik ja sotsiaalne elujõulisus;

103.

tuletab meelde, et põllumajanduse kui kahe võimsa kasvuhoonegaasi, metaani ja dilämmastikoksiidi tootja panus kasvuhooneefekti on ELis piiratud ja vähenemas tänu ühise põllumajanduspoliitika raames kehtestatud meetmete rakendamisele (sealhulgas nõuetele vastavus, põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmed ja muud maapiirkondade arengumeetmed);

104.

kutsub komisjoni üles kontrollima, kuivõrd oleks võimalik kõnealuseid saavutusi põllumajanduse Kyoto protokolli mehhanismidesse kaasamise abil veelgi suurendada;

105.

on seisukohal, et põllumajanduse abil taastuvenergiaga varustamine ei tohiks toimuda ühepoolselt, loomakasvatuse, Euroopa ja maailma rahvaste toiduainetega kindlustatuse, säästvuse ega bioloogilise mitmekesisuse arvelt; kutsub seetõttu komisjoni üles viima läbi taastuvenergia toetusmeetmete mõju hindamist toiduainetega varustatuse ja keskkonna kontekstis; nõuab asjakohast rahastamist teadusuuringutele ning viimase aja tõhusamate, biomassi täielikult ärakasutavate (nt teise põlvkonna biokütused) energiatehnoloogiate kasutuselevõttu; tuletab veel kord tungivalt meelde asjaolu, et lähiajal on loomsete jääkide baasil töötavate biogaasiseadmete käsutuses kõige suurem ja säästvam kasvupotentsiaal biomassist toodetava lisaenergia jaoks;

106.

rõhutab põllumajandustegevuse ning veekvaliteedi ja -varude tihedat seost ning rõhutab, et põllumajanduse survet veekeskkonnale tuleb reguleerida säästvalt; usub, et keskkonnaalased õigusaktid ühendatult „saastaja maksab” põhimõttega peaksid olema juhtpõhimõtteks säästva veemajanduse ja keskkonnaeesmärkide saavutamisel;

107.

on seisukohal, et põllumajandustoetuste süsteemi väljatöötamine peab jätkuma ka pärast 2013. aastat ning palub, et komisjon esitaks hiljemalt 30. juuniks 2010 — arvestades asjaoluga, et Euroopa talupidajad vajavad kindlust pikaajalisel planeerimisel — põhjaliku analüüsi võimalikest viisidest, kuidas süsteemi muuta, eelkõige strateegiliste eesmärkide seadmise kaudu, mis kajastaksid Euroopa põllumajanduse kui innovatsiooni rakendava, maad hästi ära kasutava, tootmiskvaliteeti tagava, talupidajate sissetulekut säilitava ning keskkonda kaitsva ja toiduainetega kindlustatust tagava vahendi arengut; palub komisjonil analüüsida põhjalikku halduse lihtsustamist, eelkõige iga-aastaste lisatasude puhul, mis on väiksemad kui 20 000eurot saaja kohta;

108.

juhib tähelepanu sellele, et põllumajandus mõjutab bioloogilist mitmekesisust seda nii luues kui ka ohustades; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse pakutavate väärtuslike ökosüsteemi teenuste (õhu ja vee puhastamise, kultuurtaimede tolmlemise ja erosioonikaitse) kaitseks läheb vaja jõupingutusi terve maailma, kohalikul ja ELi tasandil;

109.

juhib tähelepanu asjaolule, et praegusel programmitöö perioodil 2007–2013 on maaelu arengul (ja selle rahastamise vahendil Euroopa Maaelu Arengu Fondil) kui ühise põllumajanduspoliitika teisel sambal oluline piirkondlik mõju; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks regionaalpoliitika programmide (struktuurifondide) ühtsema rakendamise võimalusi, et jõuda terviklikuma lähenemisviisini valdkondades, kus on võimalik koostoime;

110.

on arvamusel, et põllumajandustegevuseta ei saa toimuda maapiirkondade arengut ning eesmärgiks peab olema tagada maapiirkondade elanike majanduslik elujõulisus ja parandada nende elukvaliteeti;

111.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ühtse ettepanekute paketi, et säilitada ja arendada säästvat põllumajandustegevust eelkõige ebasoodsamates piirkondades ja ebasoodsate looduslike tingimustega aladel, sest need on väga olulised bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja ökosüsteemide säilitamise seisukohast;

112.

palub komisjonil tugevdada teadusuuringute ja tehnosiirde alaseid meetmeid eelkõige selleks, et edendada keskkonna ja ökosüsteemi suhtes sõbralikumaid tootmismeetodeid säästva põllumajanduse huvides;

113.

juhib tähelepanu edukatele projektidele terves ELis, kus põllumajandustootjate, keskkonnarühmituste ja ametiasutuste koostöö on kohalikul ja piirkondlikul tasandil tulemusrikkalt vähendanud põllumajanduse keskkonnamõju;

114.

on eelkõige seisukohal, et tulevane süsteem peab rohkem keskenduma sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtsuse ning maapiirkondade ja linnalähedaste piirkondade integreeritud arengu aspektidele, põllumajanduse peamiste sektorite tugevdamisele, toetuste maksmisele saavutuste eest või kahjutasu maksmisele erikoormuste eest ning riskijuhtimisele; on seisukohal, et selles kontekstis tuleb esimese ja teise samba vaheline suhe täielikult uuesti kindlaks määrata;

115.

on seisukohal, et Euroopa põllumajandus võib pakkuda keskkonnasäästlikke lahendusi meie linnastunud ühiskonna ees seisvatele kõige kiireloomulisematele probleemidele ka linnalähedastes piirkondades ning seega kaasa aidata nii Lissaboni kui ka Göteborgi strateegiate eesmärkide saavutamisele;

116.

juhib tähelepanu linnalähedaste piirkondade talupidajate erilisele rollile; linnalähedased talupidajad ja maaharijad võivad edendada nii Lissaboni (teadmised, teadusuuringud, innovatsioon) kui ka Göteborgi (jätkusuutlikkus) eesmärkidele vastavaid lahendusi;

*

**

117.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/23

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingut, eriti selle artikleid 3 ja 13;

—

võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2006. aasta otsust 2006/144/EÜ ühenduse maaelu arengu strateegiasuuniste kohta (programmiperiood 2007–2013) (1);

—

võttes arvesse nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (2);

—

võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (3);

—

võttes arvesse nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (4);

—

võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/613/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega (5);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (6);

—

võttes arvesse nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (7);

—

võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 1996. aasta resolutsiooni meeste ja naiste võrdsete võimaluste süvalaiendamise kohta Euroopa struktuurifondide kaudu (8);

—

võttes arvesse oma 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdsete võimaluste eesmärkide kohta struktuurifondide kasutamisel (9);

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta järeldusi tööhõive kohta maapiirkondades Euroopa tööhõivestrateegia raames (10);

—

võttes arvesse dokumenti „ELi säästva arengu strateegia läbivaatamine — uuendatud strateegia” (11);

—

võttes arvesse komisjoni teatist kevadisele Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „Koostöö majanduskasvu ja töökohtade nimel. Lissaboni strateegia uus algus” (KOM(2005)0024);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Võitlus naiste ja meeste palgaerinevuse vastu” (KOM(2007)0424);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Tööhõive maapiirkondades: tööhõive ühtlustamine” (KOM(2006)0857) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2006)1772);

—

võttes arvesse trükist „Naiste aktiivne roll maaelu arengus: Euroopa maapiirkondade tuleviku kindlustamine” (12);

—

võttes arvesse tööhõivealast uuringut maapiirkondades 2006. aastal;

—

võttes arvesse 2006. aasta aruannet „Maaelu areng Euroopa Liidus. Statistika ja majandusandmed”;

—

võttes arvesse 23. ja 24. märtsil 2000. aastal Lissabonis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldusi Lissaboni tööhõive ja majanduskasvu strateegia kohta;

—

võttes arvesse 12.–14. novembril 2003. aastal Salzburgis toimunud maaelu arengut käsitleva Euroopa teise konverentsi „Seemne külvamine maapiirkondade tuleviku jaoks — poliitika, mille abil eesmärgid saavutatakse” järeldusi;

—

võttes arvesse Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) aruandeid „Euroopa esimene elukvaliteedi uuring: linna- ja maaelu erinevused”, „Sotsiaalkapital ja töökohtade loomine Euroopa maapiirkondades” ja „Naiste ettevõtlus maapiirkondades”;

—

võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2005. aasta otsust 2005/600/EÜ liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (13);

—

võttes arvesse ühist aruannet sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta 2007 (14);

—

võttes arvesse soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakti, mille võttis vastu Euroopa Ülemkogu 23.–24. märtsil 2006. aastal Brüsseli kohtumisel;

—

võttes arvesse oma 25. juuni 1993. aasta resolutsiooni naiste tasuta tehtud töö hindamise kohta (15);

—

võttes arvesse oma 3. juuli 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu maapiirkondades elavate naiste kohta ühise põllumajanduspoliitika vahekokkuvõtte valguses (16), 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta: tegevuskava 2006–2010 (17);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6-0031/2008),

A.

arvestades, et Euroopa tasandil käsitletakse maapiirkondi (18) ühise põllumajanduspoliitika (CAP) raames; arvestades, et käesolevas resolutsioonis käsitletakse CAPi teist sammast, s.t. maaelu arengut, ning arvestades, et ka sotsiaal- ja majanduspoliitikat tuleb arvesse võtta;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu maaelu arengut käsitleva poliitika tähtsamad eesmärgid on elukvaliteedi tõstmine maapiirkondades ja majandustegevuse mitmekesistamise soodustamine;

C.

arvestades, et maapiirkondade atraktiivsemaks muutmiseks on vaja soodustada säästvat integreeritud arengut ja luua uusi töövõimalusi, eriti naiste ja noorte jaoks, samuti pakkuda kvaliteetseid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid;

D.

arvestades, et maapiirkondades toimuvad majanduslikud ja sotsiaalsed muutused mõjutavad naisi erinevalt, kuna pakuvad ühtedele võimalusi, aga teistele põhjustavad suuri väljakutseid ja probleeme;

E.

arvestades, et Lissaboni eesmärke majanduskasvu ja sotsiaalse turumajanduse edendamise osas saab saavutada vaid siis, kui kasutatakse täielikult ära naiste suurt potentsiaali tööturul nii maa- kui ka linnapiirkondades;

F.

arvestades, et naistööjõudu peetakse sageli piiramatu kasutatavusega loodusvaraks, ja arvestades samuti, et ebavõrdne tööturu killustatus muutub üha jäigemaks;

G.

arvestades, et nii meeste kui ka naiste tööhõivemäär on maapiirkondades madalam, lisaks sellele ei jõuagi suur osa naistest tööturule ning seetõttu ei ole neid töötutena registreeritud ega töötuse statistikas kajastatud; arvestades, et maapiirkondades on suur puudus kvaliteetsetest töökohtadest;

H.

arvestades, et direktiivi 86/613/EMÜ rakendamine ei ole seniajani olnud tõhus ega täitnud nimetatud direktiivi esialgseid eesmärke, eriti abistavate abikaasade staatuse parandamise eesmärki;

I.

arvestades, et paljud naised teevad maapiirkondades tööd, mida saab võrdsustada kutsetööga, aga mida sellisena ei tunnustata, kaitsta ega tasustata;

J.

arvestades, et üksnes väga vähesed naised on talumajapidamiste — tavaliselt madala kulutasuvusega väikeste ettevõtete — omanikud ning enamik naisi maapiirkondades töötavad kõrvuti oma meessoost kaaslastega (isad, vennad või abikaasad), kellel on kõnealustele talumajapidamisele (põllumajandus või loomakasvatus) kui omandile ainuõigus;

K.

arvestades, et maapiirkondades on suured erinevused liikmesriigiti ja liikmesriikide siseselt, ning arvestades seetõttu, et erineva arengupotentsiaaliga maapiirkondadele ja seal elavatele inimestele tuleb anda asjakohast toetust;

L.

arvestades, et maapiirkonnad saavad lastega peredele ja eakatele inimestele pakkuda kõrget elukvaliteeti, kuid nendes piirkondades on ikka veel palju probleeme, nagu kõigi tasandite hariduse ja koolituse infrastruktuuri puudumine ja sotsiaalsete põhiteenuste võrgu (näiteks lastehoiuasutuste piisav arv, tugiteenused ning eakate, haigete või puuetega inimeste hooldus) puudulikkus ning põllumajanduse jätkuvatest ümberkorraldustest ja keskkonnakaitseabinõudest tulenevad raskused;

M.

arvestades, et naiste osalemine asjaomases otsustusprotsessis ei kajasta piisavalt nende olulist panust kohalikku ja kogukonna arengusse;

N.

arvestades, et põhiliselt just naised võtavad vabatahtlikult osa tööst oma perekonnas ja seoses perekonnaga ning et perekond on peamine sotsiaalne üksus;

O.

arvestades, et maapiirkondi mõjutavad eriti vananev elanikkond, väike rahvastikutihedus ja mõnedes piirkondades ka rahvastikukadu;

P.

arvestades, et majanduslikult aktiivsesse vanuserühma kuuluvate naiste väljaränne põhjustab jätkuvalt maapiirkondade elanikkonna teatavat nn maskuleerumist, millel on negatiivsed tagajärjed kogukonna elu kvaliteedile ja demograafilistele suundumustele;

Q.

arvestades, et eriti maapiirkondades kulub naistel palju aega laste ja teiste pereliikmete viimisele arsti juurde, kooli ja sporditreeningule, ning arvestades, et kohaliku ühistranspordi puudumine seab noored ebasoodsasse olukorda ja neil on seega vähem võimalusi leida kutsealast koolitust ja tööd;

R.

arvestades, et maapiirkondades on rohkem takistusi juurdepääsule side- ja infotehnoloogiale, eriti naiste jaoks;

S.

arvestades, et maapiirkonnad pakuvad tõelisi võimalusi kasvupotentsiaali osas uutes sektorites ning maaelu hüvede, käsitöönduse ja turismi edendamise osas, mida põhiliselt korraldavad naised ja mis on oluline majandustegur vähearenenud, aga looduskaunites piirkondades;

T.

arvestades, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata soolisest võrdõiguslikkusest lähtuvale eelarve koostamisele eesmärgiga saavutada maaelu arengu programmide tõhus juhtimine ning eelkõige kõnealustes piirkondades elavate naiste erivajaduste rahastamise parem suunamine,

U.

arvestades, et ebavõrdsuse kaotamine ja võrdsete võimaluste edendamine nii meeste kui ka naiste jaoks on määruse (EÜ) nr 1260/1999 põhieesmärgid,

1.

on veendunud, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine maaelusektoris on põhiline strateegia mitte ainult naiste ja meeste võrdõiguslikkuse soodustamiseks, vaid ka majanduskasvu ja maaelu säästva arengu edendamiseks;

2.

kutsub komisjoni üles parandama statistilisi andmeid ja teavet selle nähtuse osas ning analüüsima ELi maapiirkondadest toimuva väljarände tendentse, peamisi põhjuseid ja tagajärgi; kutsub liikmesriike üles töötama välja strateegiaid, mis oleksid suunatud naiste, eriti kõrgharidusega naiste väljarände vähendamisele maapiirkondadest;

3.

kutsub liikmesriike üles koostöös piirkondlike ja kohalike omavalitsustega ning ettevõtetega looma stiimuleid, et parandada naiste hariduse ja koolituse taset ning soodustada nende osalemist tööjõuturul, eelkõige vabanedes naiste diskrimineerimisest tööturul, et võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemiga maapiirkondades; märgib, et maakogukondades on vaesus laialt levinud, eriti uutes liikmesriikides;

4.

kutsub liikmesriike üles võtma sobivaid meetmeid füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste jaoks seoses sünnitus- ja haiguspuhkusega;

5.

kutsub komisjoni üles esitama statistilisi andmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kohta, eristades neid mitte ainult soolise kuuluvuse ja ea järgi, vaid ka linna- ja maaelu mõõdet arvesse võttes;

6.

kutsub liikmesriike üles toetama maapiirkondade üleminekut põllumajandusel põhinevalt majanduselt laiemale majandustegevusele;

7.

kutsub liikmesriike üles rakendama poliitikat, mille abil parandada naiste üldisi elutingimusi maapiirkondades, pöörates erilist tähelepanu puuetega naistele, soolise vägivalla ohvriks langenud naistele, sisserändajatest naistele, rahvusvähemustesse kuuluvatele naistele ning igasuguste diskrimineerimise vormide tõttu kannatavatele naistele, ja tagada maapiirkondadele tulevik, pakkudes seal kättesaadavaid teenuseid, nagu postiteenused, lairibateenused ja uute rakendustehnoloogiatega seotud teenused, kultuuri- ja spordikeskused, tuletõrje ja üldised avalikud teenused;

8.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles lihtsustama maapiirkondades juurdepääsu side- ja infotehnoloogiale ning edendama võrdseid võimalusi selle juurdepääsu osas poliitika ja meetmete abil, mis on suunatud maapiirkondades elavatele naistele;

9.

kutsub liikmesriike üles edendama naiste ettevõtlust, toetama naiste ettevõtlusvõrgustikke, näiteks juhendamis- ja koolitussüsteeme või naisettevõtjate liite ning koostama algatusi maapiirkondades elavate naiste ettevõtliku suhtumise, ettevõtlusoskuste ja -suutlikkuse parandamiseks ning selleks, et edendada naiste esindatust ettevõtete ja ühenduste juhtorganites;

10.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles toetama edendamis- ja nõustamisprojekte seoses uuenduslike, peamiselt põllumajanduslike tootmisettevõtete loomisega maapiirkondades, mille eesmärk on pakkuda uusi töökohti peamiselt naistele sellistes põhilistes tegevusvaldkondades nagu ülearuste või vähekasutatud toodete utiliseerimine, põllumajandustoodetele väärtuse lisamine ning neile turustusvõimaluste otsimine, uute tehnoloogiate kasutamine ning piirkondliku majanduse mitmekesistamise kiirendamine ja teenuste osutamine töö- ja pereelu ühitamise lihtsustamiseks;

11.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles suurendama uuenduslike meetmete rahastamist maapiirkondades elavate naiste jaoks; kutsub komisjoni üles looma LEADERi võrguprojekte kogemuste ja heade tavade vahetamiseks;

12.

rõhutab vajadust väärtustada enim naiste tööd, sealhulgas peretalumajapidamisi omavatesse peredesse mittekuuluvate sisserändajatest naiste tööd, kes töötavad põldudel ja kannatavad eriti põllumajanduses töötavate naiste olukorraga seotud raskuste all;

13.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma arvesse arvukat talupidamisel ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid abistavate partnerite — tavaliselt naissoost — rühma, kes paljudes liikmesriikides kannatavad õigusliku seisundi puudumise tõttu, mis põhjustab eriomaseid finants- ja õigusalaseid probleeme seoses õigusega sünnitus- ja haiguspuhkusele, pensioniõiguste omandamisega, juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele ning samuti lahutuse korral;

14.

kutsub liikmesriike üles arendama ühisomandi õiguslikku mõistet, et tagada naiste õiguste täielik tunnustamine põllumajandussektoris, asjakohane kaitse sotsiaalkindlustuse valdkonnas ja nende töö tunnustamine;

15.

kutsub liikmesriike üles andma ideelist ja finantsabi tasustamata töö ja vabatahtliku töö eest; rõhutab selles valdkonnas naisorganisatsioonide tehtud märkimisväärset tööd; nõuab siiski strukturaalseid muudatusi, et võimaldada naistele paremat juurdepääsu aktiivsele palgatööle;

16.

juhib tähelepanu, et varjatud tööpuudus mõjutab maapiirkondades naisi meestest rohkem traditsiooniliste rollimudelite tõttu ning paljude piirkondade vähese varustamise tõttu asjakohaste infrastruktuuridega, näiteks lastehoiuasutustega;

17.

kutsub liikmesriike üles koostöös piirkondliku tasandi asutustega ergutama naiste piirkondlike uurimiskeskuste loomist, eriti 25–60 aasta vanuste tööpuudusega silmitsi seisvate naiste jaoks, ning toetada neid oma kogukonnas füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamisel või teenuste väljaarendamisel kohalikul tasandil toimuva konsultatsiooni ja vajaduste hindamise abil;

18.

kutsub liikmesriike üles parandama haridus- ja koolitusvõimalusi ning edendama sotsiaalteenuste võrgustike väljatöötamist lastehoiu infrastruktuuride ning eakate, haigete ja puuetega inimeste hoolduse jaoks kui maapiirkondades elavate meeste ning naiste töö-, pere- ja eraelu ühitamise abinõu; kutsub neid samuti üles parandama tervishoiuteenuseid ning eriti esmase arstiabi kättesaadavust; kutsub liikmesriike üles tagama kiirabiteenuste ja -arstide kättesaadavus maapiirkondades;

19.

juhib tähelepanu tabuteemale, mis on seotud maapiirkondades elavate naiste ja tüdrukute suhtes toime pandud seksuaal- ja/või koduvägivallaga; kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada parem kaitse ja toetus vägivallaohvritele ning neile, kes võivad vägivalla ohvriks langeda;

20.

nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad lahendaksid maapiirkondades hea transpordiinfrastruktuuri puudumise probleemi ja töötaksid välja teostatava poliitika transpordi kättesaadavuse parandamiseks kõigi jaoks, eriti puuetega inimestele, kuna transpordi puudumine on jätkuvalt sotsiaalset tõrjutust ja ebavõrdsust tekitav tegur ühiskonnas ning puudutab kõige rohkem naisi;

21.

kutsub komisjoni üles maaelu arengu programmide läbivaatamise käigus põhjalikult kontrollima, kas liikmesriikide esitatud maaelu arengu programmidesse on lisatud sooline aspekt;

22.

tervitab antud kontekstis Euroopa Sotsiaalfondi/EQUALi projekte, mis püüavad rõhutada ja parandada naiste positsiooni põllumajanduses ja maapiirkondades; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama selliseid projekte Euroopa Liidus;

23.

kutsub liikmesriike üles toetama ettevõtjaid, kes investeerivad maapiirkondadesse ja pakuvad naistele kvaliteetseid töökohti;

24.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles julgustama foorumite pidamist teadmiste vahetamiseks või sarnaste tegevuste jaoks nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, pöörates eritähelepanu naiste olukorrale maapiirkondades;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et ametlikel juhtpositsioonidel maapiirkondade ja piirkondade tasandil on liiga vähe naisi, hoolimata asjaolust, et naistele kuulub tähtis koht mitteametlikus kogukonnas, kus nad mängivad sageli olulist sotsiaalset rolli, mõjutades sotsiaalse kapitali esilekerkimist seeläbi, et nad on kaasatud mitteametlikesse kohalikesse võrkudesse (nt vabatahtlik töö kogukonnas või erinevates temaatilistes ühendustes);

26.

kutsub üles asjaomaseid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi innustama naisi osalema kohalikes tegevusrühmades, sõlmima Leader-telje raames kohalikke partnerlussidemeid ning tagama juhatustes sooliselt tasakaalustatud osalemise;

27.

avaldab kahetsust, et komisjon ei ole vastanud Euroopa Parlamendi eespool nimetatud 3. juuli 2003. aasta resolutsioonile direktiivi 86/613/EMÜ radikaalse läbivaatamisega, hoolimata asjaolust, et komisjon ise tunnistab, et selle direktiivi kohaldamine ei ole praeguseni olnud tõhus ning et abistavate abikaasade, kes töötavad füüsilisest isikust ettevõtjate juures või põllumajandusettevõttes, töö tunnustamisel ja neile piisava kaitse pakkumisel on liikmesriikides tehtud minimaalseid edusamme; kutsub veel kord komisjoni üles esitama 2008. aasta lõpuks läbivaadatud direktiivi ettepanek, milles nähakse ette sõltumatud sotsiaalsed ja pensioniõigused naistele, kes abistavad põllumajandusettevõtetes, ja naistele, kes abistavad väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes;

28.

lisaks avaldab sügavat kahetsust asjaolu üle, et komisjon ei ole veel praktiliselt vastanud Euroopa Parlamendi eelmistele resolutsioonidele abikaasasid abistavate isikute olukorra kohta, kes on kaasatud füüsilisest isikust ettevõtjate tegevusse, mis hõlmasid järgmisi nõudeid:

29.

teeb presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele ning võrdsete võimaluste eest kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil vastutavatele liikmesriikide täidesaatvatele ja valitavatele organitele.

—

valdavalt maapiirkonnad: kui rohkem kui 50 % piirkonna elanikkonnast elab maapiirkondades asuvates valdades (vähem kui 150 elanikku ruutkilomeetri kohta);

—

vahepealne piirkond: kui 15–50 % piirkonna elanikkonnast elab maapiirkondades asuvates kohalikes üksustes;

—

valdavalt linnapiirkonnad: kui vähem kui 15 % piirkonna elanikkonnast elab maapiirkondades asuvates kohalikes üksustes.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/29

—

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2005. aasta teatist „Biomassi tegevuskava” (KOM(2005)0628);

—

võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Taastuvenergia tegevuskava — Taastuvenergia 21. sajandil: jätkusuutlikuma tuleviku rajamine” (KOM(2006)0848);

—

võttes arvesse komisjoni 26. novembri 1997. aasta teatist „Tulevikuenergia: taastuvad energiaallikad — ühenduse strateegiat ja tegevuskava käsitlev valge raamat” (KOM(1997)0599);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (1);

—

võttes arvesse komisjoni 26. mai 2004. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Taastuvenergia osa ELis — Komisjoni aruanne vastavalt direktiivi 2001/77/EÜ artiklile 3, hinnang õigusaktide ja teiste ühenduse poliitika valdkondade mõjule taastuvate energiaallikate osakaalu arendamisel ELis ja ettepanekud konkreetseteks meetmeteks” (KOM(2004)0366);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta otsust nr 1230/2003/EÜ, millega võetakse vastu energeetika mitmeaastane tegevusprogramm Arukas energeetika — Euroopa (2003–2006) (2) ja komisjoni 8. veebruari 2006. aasta teatist „ELi biokütuste strateegia” (KOM(2006)0034);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiivi 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (3);

—

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1782/2003 (4), millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, ja nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (5);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta otsust nr 280/2004/EÜ ühenduse kasvuhoonegaaside heitmete järelevalve ja Kyoto protokolli rakendamise süsteemi kohta (6);

—

võttes arvesse nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (7);

—

võttes arvesse oma 29. septembri 2005. aasta resolutsiooni taastuva energia osakaalu kohta ELis ja konkreetseid tegevusettepanekuid (8);

—

võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni toiduks mittekasutatavate põllukultuuride edendamise kohta (9);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, samuti keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A6-0034/2008),

A.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni 26. novembri 1997. aasta teatises seatakse eesmärgiks taastuvatest energiallikatest saadava energia osakaalu suurendamine 6 %-lt 1995. aastal 12 %-ni 2010. aastaks;

B.

arvestades, et oma eespool nimetatud 7. detsembri 2005. aasta teatises märkis komisjon, et et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja biomassist toodetava energia kogust enam kui kahekordistada;

C.

arvestades, et ELi põllumajandus ja metsandus on oluliselt kaasa aidanud kliimamuutuse mõjude leevendamisele, kuna põllumajandusest lähtuvate kasvuhoonegaaside heitkogused vähenesid 1990. aastast 2004. aastani ELi 15 liikmesriigis 10 % võrra ja ELi 25 liikmesriigis 14 % võrra; arvestades, et eeldatavasti vähenevad ELi põllumajandusest lähtuvad heitkogused 2010. aastaks 16 % alla 1990. aasta taset;

D.

arvestades, et biogaasi tootmise arvestatavaks suurendamiseks on olemas märkimisväärne potentsiaal, arvestades eelkõige loomakasvatustoodanguga kaasnevate jäätmete (loomasõnnik), reoveesetete, muude jäätmete ning toiduks ja söödaks mittekasutatavate põllukultuuride võimalikku kasutamist biogaasi tootmise eelistatud materjalina; arvestades, et tuleb siiski arvesse võtta loomasõnniku energiatootmiseks kasutamise mõju mullastruktuurile ja mullaelustikule;

E.

arvestades, et seni toodetakse aastas ainult 50 PJ biogaasi loomasõnnikust, energiataimedest, reoveesetetest ja orgaanilistest jäätmetest, samal ajal kui ainuüksi sõnnikust tootmise potentsiaal on 827 PJ;

F.

arvestades, et biogaasi tootmine ja biogaasitehased on ELis ebaühtlaselt jagunenud, mis näitab veel kord, et potentsiaali ei kasutata täies ulatuses;

G.

arvestades, et biogaasi on võimalik rakendada mitmel kasulikul viisil, kaasa arvatud elektritootmiseks, kütmiseks, jahutamiseks, autokütuseks jne;

H.

arvestades, et biomassi kasutamine elektritootmiseks võib aidata vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning seda peetakse kütmiseks üheks odavaimaks energiaallikaks;

I.

arvestades, et energiataimedel põhinevate biogaasitehaste areng on kiiresti kasvavate teraviljahindade, toiduainetega varustamise ja keskkonnaga seotud probleemide tõttu märkimisväärselt aeglustunud;

J.

arvestades, et mure bioenergia (eelkõige bioetanooli ja biodiisli) tootmise ning maailmaturul kasvavate teravilja- ja toiduhindade vahelise seose pärast ei ole seotud biogaasi tootmisega loomasõnnikust, reoveesetetest, orgaanilistest jäätmetest ning toiduks ja söödaks mittekasutatavate põllukultuuride kõrvalsaadustest ning kõnealuste materjalide ohutu töötlemine on niikuinii vajalik ülesanne;

K.

arvestades, et uutes liikmesriikides on loomasõnnik enamasti segu, millest 20 % või enam moodustavad õled, ning sõnniku tootmise ja selle koristamise vahele võivad jääda pikad ajavahemikud, mis ei sobi ühtegi liiki fermentatsiooni jaoks;

1.

tunnistab, et biogaas on väga tähtis energiaallikas, mis aitab kaasa majanduse, põllumajanduse ja maaelu säästvale arengule ning keskkonna kaitsmisele;

2.

rõhutab panust, mida biogaas võib anda ELi energiasõltuvuse vähendamisse;

3.

rõhutab, et biogaasi tootmine loomasõnnikust, reoveesetetest ning olme-, loomsetest ja orgaanilistest jäätmetest aitab kaasa energiaallikate mitmekesistamisele ning soodustab seeläbi üha rohkem energiavarustuse kindlust, konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust, pakkudes ka põllumajandustootjatele lisaks uusi sissetulekuvõimalusi;

4.

usub, et biogaasi kasutamine eriti soojuse ja elektri tootmiseks võib oluliselt kaasa aidata siduva eesmärgi saavutamisele suurendada aastaks 2020 taastuvenergia osakaalu ELi energia kogutarbimises 20 %-ni;

5.

rõhutab, et pikas perspektiivis võivad taastuvad energiaallikad, näiteks biogaas ja biokütused koos päikese- ja tuuleenergiaga — tingimusel, et tehakse edasisi tugevdatud jõupingutusi teadusuuringute valdkonnas — aidata saavutada suuremat sõltumatust fossiilsetest energiaallikatest;

6.

julgustab nii ELi kui ka liikmesriike ära kasutama biogaasi tohutu suurt potentsiaali, luues soodsa keskkonna ning jätkates ja arendades toetuskavasid, et edendada investeeringuid biogaasitehastesse ja nende jätkuvat toetamist;

7.

rõhutab, et loomasõnnikust toodetud biogaasil on arvukalt keskkonnaga seotud eeliseid, näiteks metaani ja süsinikdioksiidi heitkoguste vähenemine, tahkete osakeste ja lämmastikoksiidide heitkoguste vähenemine, palju vähem ebameeldiv lõhn, läga hügieeniliseks muutmine ja töödeldud sõnnikus sisalduva lämmastiku paremad väetamisomadused, mis tähendab, et samasuguse väetamistoime saavutamiseks kulub vähem lämmastikku;

8.

rõhutab, et põllumajanduslikku päritolu kütuse tootmine jäätmetest ei peaks saama eesmärgiks iseenesest; märgib, et jäätmete vähendamine peaks jääma endiselt ELi ja liikmesriikide keskkonnapoliitika prioriteediks;

9.

nõuab läga laialdasemat kasutamist biogaasi allikana, kuna selle laialdasemaks kasutamiseks on väga suur potentsiaal, ning pooldab samal ajal biogaasitehaste kui energiatootjate detsentraliseerimist; nendib, et läga ulatuslikuma kasutamisega sel moel on võimalik metaani vabanemist läga ladustamisel tunduvalt vähendada;

10.

rõhutab, et loomasõnnik, kohalikud reoveesetted ja põllumajandustööstuse jäätmed võivad sisaldada aineid (bakterid, viirused, parasiidid, raskmetallid, kahjulikud orgaanilised ained), mis võivad ohustada inimeste tervist või keskkonda; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks asjakohaste ettevaatusabinõude rakendamise, vältimaks saastumist ja kõnealuste ainete levikut ning nendest põhjustatud haigusi;

11.

märgib, et reoveesetete ja loomsete või orgaaniliste jäätmete kasutamine parandab biogaasitehaste tõhusust; märgib, et loomsete jäätmete kasutamisega kaasnevaid hügieeniprobleeme on võimalik enamikul juhtudel suhteliselt hõlpsasti kontrollida;

12.

nõuab ka esimese töötlemisetapi toodete, näiteks kartulikoorte või viljaliha kasutamist biogaasitehastes biomassina;

13.

rõhutab, et lähitulevikus on oodata tehnilisi ja juhtimisega seotud arenguid, mis suurendavad veelgi loomasõnnikut, läga ja orgaanilisi jäätmeid kasutavate biogaasitehaste positiivset mõju keskkonnale ja tervisele;

14.

on veendunud, et nagu karjakasvatusettevõtete, nii ka biogaasitehaste puhul on oluline säästvus ja konkreetse piirkonna jaoks sobiv suurus, kui soovitakse, et positiivse keskkonnamõjuga kaasneks ka suurem poolehoid karjakasvatusettevõtetele, mis on praegu silmitsi paljude probleemidega, kuna kaebuste arv naabritelt ja üldsuselt on kasvanud;

15.

juhib tähelepanu, et loomasõnnikut, reoveesetteid või orgaanilisi jäätmeid kasutav biogaasitehas võib kaasa tuua ammoniaagi leostumise suuremas ulatuses; märgib siiski, et selle kõrvalmõjuga on võimalik suhteliselt kergesti toime tulla, ning et riikide biogaasitehastega seotud õigusaktidesse, samuti sellistele tehastele antavatesse toetustesse tuleks lülitada ennetavad meetmed;

16.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon tagaksid, et biogaasitehastest ei lekiks metaani, kuna see võiks kahjustada nende positiivset mõju globaalsele soojenemisele;

17.

kinnitab, et kogu biogaasitehastele antav rahaline toetus peaks põhinema tõhususel, tehnilisel arengul, kasvuhoonegaaside positiivsel tasakaalul, lisandväärtuse loomisel karjakasvatusettevõtetes ja maapiirkondades ning selliste tehaste teistel majanduslikel ja keskkonnaga seotud eelistel; rõhutab, et elanikkonna toiduainetega kindlustatus ei tohi olla ohustatud;

18.

nendib väga murelikult, et paljudes liikmesriikides suureneb teatavate põllumajandustoodete, näiteks maisi puhul konkurents energiatootmiseks kasutamise ja toidu või söödana kasutamise vahel; toonitab, et see konkurents on kaasa toonud sööda märkimisväärse hinnatõusu;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima tulevaste biogaasisektori reguleerimist käsitlevate ettepanekute esitamisel mitte üksnes keskkonnaaspekte, vaid ka mõju kvaliteetsele ja jätkusuutlikule toiduainete tootmisele;

20.

rõhutab, et biogaasi tootmine loomasõnnikust, reoveesetetest ning loomsetest ja orgaanilistest jäätmetest tuleks seada esikohale, sest nende meetodite positiivne mõju säästvusele ja keskkonnale on ühemõtteliselt selge;

21.

märgib, et biogaasitehase optimaalne suurus sõltub erinevatest asjaoludest, mis määravad ära mastaabisäästu, mida tuleks põhjalikult uurida; on seisukohal, et lisaks majanduslikule hindamisele ja kasvuhoonegaaside tasakaalule on eelkõige vaja hinnata tehase suuruse mõju ümbritsevale loodusele, pidades silmas monokultuuri laienemist teatud põllukultuuride osas;

22.

rõhutab, et biogaasitehaste käitajate jaoks oleks nii keskkonna- kui ka majanduslikust aspektist kõige parem variant kogu kättesaadava orgaanilise ainese kombineerimine ja kasutamine;

23.

on seisukohal, et noor ja uuenduslik biogaasisektor vajab alguses küll toetamist, kuid et niisugused toetussüsteemid peaksid turuvalmiduse saavutamisel lõppema;

24.

märgib, et ainult taimedel põhinevate biogaasitehaste rahastamist tuleb jätkata hoolika järelevalve all ja keskendudes taas kõige paremini arendatud ja tõhusatele tehastele või süsteemidele, et tagada ELi majanduslik ja tehniline edumaa kõnealuses valdkonnas ja uurida võimalusi tulevikuks;

25.

palub komisjonil esitada aruanne selle kohta, kuidas oleks võimalik võtta energeetiliste põllukultuuride osas kasutusele majandusliku ja keskkonnatõhususe ning säästvuse kriteeriumid, mis aitaks kaasa selle suhteliselt uue tehnika keskkonnasõbralikumaks muutmisele ning tagaks toiduainete tootmise ja toiduainetega varustamisega seotud probleemide asjakohase käsitlemise;

26.

nõuab suuremaid pingutusi selliste biogaasi uute töötlemistehnoloogiate uurimiseks ja edendamiseks, mis pakuvad kõige suuremaid keskkonnaeeliseid — eelkõige biomassi kasutamine (teise põlvkonna biogaas) biokütusena ning biogaasitehaste kulutasuvuse suurendamine — kuna biogaasitehaste tõhusust saaks tunduvalt suurendada ainult tehnoloogiliste uuendustega, näiteks gaasi regenereerimise tehnikaga;

27.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et biogaasi edasine arendamine on täiendava rahastamiseta võimatu; tuletab meelde, et on vaja eraldada raha teadus- ja arendustegevuseks, konkreetsete projektide tulemuste levitamiseks ja juurutamiseks, tehaste jaoks ja nn rohelise elektri ning rohelise gaasi suuremaks toetamiseks;

28.

tuletab meelde, et need liikmesriigid, kes soodustavad täiendavalt nn rohelist energiat asjakohaste hinnasoodustuste või teiste meetmete abil, on kõige edukamad ka biogaasi edendamisel;

29.

on seisukohal, et nn rohelise gaasi tootmist tuleks toetada samasugusel viisil nagu rohelise elektri tootmist;

30.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid, et ELi ja riiklikest programmidest rahastataks kõige tõhusamaid ja säästvamaid tehaseid, eelkõige elektrit ja soojust tootvaid, või seadmete rajamist võrgu moderneerimiseks, mis teeks võimalikuks biogaasi suunamise maagaasivõrku;

31.

rõhutab sellega seoses, et elektrienergia, soojusenergia ja maagaasi suunamine võrkudesse peab olema mittediskrimineeriv, ning nõuab biogaasi võrdsustamist maagaasiga, et selle potentsiaali saaks pärast maagaasivõrku suunamist täielikult ära kasutada;

32.

on veendunud, et süsinikdioksiidi saastekvootidega kauplemise toimingute lihtsustamine võib oluliselt kaasa aidata biogaasitehaste majanduslikule elujõulisusele ja säästvusele;

33.

rõhutab, et biogaasitehased võivad aidata põllumajandustootjatel, kellel puudub veel piisav loomasõnniku ladustamisvõimsus, seda probleemi majanduslikult elujõuliselt lahendada;

34.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et biogaasitehaste rajamist ning orgaaniliste jäätmete ja reoveesetete kasutamiseks loa andmist ei takistaks tarbetult pikad haldustoimingud ja eeskirjad;

35.

juhib tähelepanu suurtele erinevustele biogaasiseadmete kinnitusmenetluste pikkuse ja sisu osas eri riikides ning kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud nõuded piirkondliku planeerimise ja litsentside ning kinnituste andmise valdkonnas ei püstitaks tarbetuid takistusi;

36.

nõuab, et biogaasitehaste ehitamiseks võetaks kasutusele lihtsustatud ehitusloamenetlus;

37.

kutsub komisjoni üles koostama ühist positiivset nimestikku toodetest, mida on biogaasitehastes lubatud kasutada, et tagada eri liikmesriikide põllumajandustootjatele võrdsed tingimused;

38.

julgustab põllumajandustootjaid tegema biogaasitehaste paigaldamisel ja käitamisel koostööd;

39.

nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt ühtse biogaasipoliitika väljatöötamist; palub komisjonil esitada eraldi aruanne biogaasi ja selle edendamise kohta ELis, tõstes esile vajalikud muudatused ühenduse ja liikmesriikide õigusaktides biogaasisektori edasise laiendamise soodustamiseks, juhtides tähelepanu ELi rahaliste vahendite ja programmide kõige tõhusamatele kasutusviisidele ning lisades näited heade tavade kohta; palub sellega seoses ka, et hinnataks biogaasi tootmise erinevate viiside mõju kliimale, maastikuökoloogiale, maapiirkondade sissetulekutele ja toiduainetega kindlustatusele kogu maailmas;

40.

teeb ettepaneku, et biogaasi edendamine kaasataks terviklikult kavandatava direktiivi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (KOM(2008)0019) raamistikku, pöörates erilist tähelepanu järgmistele punktidele:

41.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ettepaneku võtta vastu biojäätmete direktiiv, mis sisaldaks ka kvaliteedistandardeid; kutsub komisjoni üles uurima ühise biogaasi ja biojäätmete direktiivi vastuvõtmise võimalust;

42.

palub komisjonil esitada õigusaktide ettepanekud biogaasitehaste jääkide kasutamise kohta; palub komisjonil tagada, et biogaasitehastes oleks lubatud kasutada ainult sellist orgaanilist ainet, mis võimaldaks jääkide kasutamist keskkonda ohustamata; palub komisjonil kaaluda raskmetalle sisaldavate kasvustimulaatorite kasutamise keelustamist loomasöödas, kui see peaks osutuma seoses biogaasi tootmisjääkide hilisema põldudel kasutamisega kogu ELi hõlmavaks probleemiks;

43.

palub komisjonil tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (10), nitraate käsitleva direktiivi (11), reoveesetete direktiivi (12), veepoliitika raamdirektiivi (13), linnudirektiivi (14), elupaikade direktiivi (15) ja raskmetalle käsitlevate õigusaktide tõhusa jõustamise kõikides liikmesriikides ja piirkondades, suurendades sellisel viisil loomasõnniku ja reoveesetetega töötavate biogaasitehaste atraktiivsust;

44.

nõuab, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti strateegia biogaasitehaste lisamiseks Kyoto mehhanismi, kasutades näiteks nn rohelisi sertifikaate, eritoetusi või maksude ümberarvestusi biogaasitehastes toodetud elektri ja soojuse eest või teisi meetmeid; juhib tähelepanu, et see suurendaks biogaasitehaste kasumlikkust ja samal ajal muudaks läbipaistvamaks põllumajanduse valdkonna jõupingutused võitluses kliimamuutuse vastu;

45.

nõuab, et hinnataks kas nitraadidirektiivi muutub üleliigseks, kui põhjaveedirektiiv on täielikult rakendatud;

46.

rõhutab veel kord, et ELi õigusaktides ei tohiks eelistada kunstväetiste kasutamist loomasõnniku ja biogaasitehaste kõrvalsaaduste kasutamisele; nõuab seetõttu kiiresti esimese sammuna nitraadidirektiivis sisalduva loomasõnniku määratluse läbivaatamist;

47.

palub komisjonil toetada biogaasi suunamist maagaasivõrkudesse soovituste või direktiivi kaudu;

48.

palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti ettepanekud loomakasvatuse ja põllukultuuride kõrvalsaaduste kasutamise edasiseks toetamiseks biogaasi tootmise jaoks, nagu teatati eespool nimetatud komisjoni 7. detsembri 2005. aasta teatises;

49.

nõuab, et liikmesriigid, kes ei ole kehtivatesse riiklikesse arengukavadesse meetmeid lülitanud või ei ole teinud seda piisavalt, lisaksid biogaasi maaelu ja piirkondade kehtivate arengukavade vahehindamisse ja teeksid ettepanekuid meetmete võtmiseks tulevikus;

50.

kutsub komisjoni üles tagama koostööd ja kooskõlastust liikmesriikide vahel, kaasa arvatud need liikmesriigid, kus biogaasitehaseid praegu veel ei ole või on vaid mõned üksikud, et nad saaksid teadmiste ja tehnoloogia jagamise kaudu õppida üksteise parimatest tavadest biogaasitehaste valdkonnas;

51.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile hiljemalt 2008. aasta 15. detsembriks seostatud aruanne biogaasi tootmise kohta ELis ja selle valdkonna tulevikuväljavaadete kohta, võttes arvesse Euroopa Parlamendi ettepanekuid ja tehtud edusamme;

52.

kutsub Euroopa Liidu Nõukogu praegust ja tulevasi eesistujariike üles edendama arutelu selle üle, kuidas soodustada säästvat biogaasi tootmist; märgib, et seejuures peaks biogaasitehaste kulutasuv edendamine hõlmama ka soojuse ja elektri koostootmist;

*

**

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/35

—

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Avaliku ja erasektori rahaliste vahendite kaasamine, et muuta kliimasõbralikud, soodsa hinnaga ja turvalised energiateenused ülemaailmselt kättesaadavamaks: ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond” (KOM(2006)0583);

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. märtsi 2007. aasta Brüsseli kohtumise eesistuja järeldusi;

—

võttes arvesse oma 25. septembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa taastuvenergia tegevuskava kohta (1);

—

võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni energiatõhususe rohelise raamatu kohta ehk kuidas saavutada vähemaga rohkem (2);

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2006. aasta resolutsiooni biomassi ja biokütuste strateegia kohta (3);

—

võttes arvesse oma 29. septembri 2005. aasta resolutsiooni taastuva energia osakaalu kohta ELis ja konkreetseid tegevusettepanekuid (4);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toidukohutuse komisjoni arvamusi (A6-0006/2008),

A.

arvestades, et maailma keskmise temperatuuri tõusu piiramiseks 2 °C-ni tuleb edendada taastuvenergiat ja energiatõhusust, et pärast haripunkti saavutamist 2015. aastal hakkaksid ülemaailmsed heitkogused vähenema;

B.

arvestades, et Sterni aruanne kliimamuutuste majandusmehhanismide kohta (oktoober 2006) ning valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma aruanded näitavad, et kliimamuutuste mõjude all hakkavad esimesena ja kõige enam kannatama vaeseimad riigid ja rahvad;

C.

arvestades, et taastuvad energiaallikad ja energiasääst on energiateenuste säästva kasutamise võtmeelemendid, mis aitavad

D.

arvestades, et maailma juhtfiguurid leppisid 2002. aastal toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel kokku vähendada praegu peamistest energiateenustest eemale jäetud inimeste arvu (1,6 miljardit) poole võrra; arvestades, et kui praegused tendentsid jätkuvad, ei saavutata seda eesmärki mitte kunagi;

E.

arvestades, et arengumaade energeetikaalaseid probleeme tuleks säästvalt lahendada taastuvate energiaallikate laialdasema kasutamise, energiatõhususe tuntavama täiustamise ja energiasäästu abil;

F.

arvestades, et ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi pakutava toetuse hindamisel ja võimaluse korral edasisel suurendamisel on olulise tähtsusega läbipaistvus ja vastutus avaliku sektori ja erainvestorite ees, ning arvestades, et kontroll on tugev eriti kõnealuse fondi rakendamise esimestel aastatel,

1.

tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle luua ülemaailmne energiatõhususe ja taastuvenergia fond (GEEREF);

2.

on veendunud, et säästev areng, eriti arengumaades ja kiirelt areneva majandusega riikides, mida iseloomustavad kasvuhoonegaaside heitkoguste madal tase, puhas õhk ja säästev energiavarustus, on saavutatav üksnes taastuvenergia tehnoloogiate kasutuse kaudu, milles kasutatakse kohalikke energiaallikaid ning parandatakse energia kättesaadavust, soodustades investeeringute tegemist kaugemate piirkondade ja detsentraliseeritud energiavarustusse;

3.

usub, et fondi põhieesmärgid peaksid olema energiatõhususe, energiasäästu ja taastuvenergia edendamine, kasvuhoonegaaside heitkoguste ning muude ohtude vähendamine, energiateenustele juurdepääsu parandamine vaeseimates riikides ja energiaallikate mitmekesisuse suurendamine arengumaades;

4.

tunneb erilist heameelt, et fond keskendub erainvesteeringute suurendamisele riskikapitali tagamise abil, kuna see on arengumaades säästva energia projektide edukaks arendamiseks pikaajalises perspektiivis äärmiselt oluline;

5.

kutsub komisjoni üles tagama, et projektidele antav toetus ja tehnoloogia valik sõltuks säästlikkuse ulatuslike kriteeriumide täitmisest ja säästvasse arengusse tehtavast panusest, samuti geograafilistest eripäradest ja olemasolevatest piirkondlikest ressurssidest;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon keskenduks fondi rakendamisel väikesemahulistele projektidele, mille puhul on kõige keerulisem meelitada ligi erasektori investeeringuid; usub, et komisjon peaks regulaarselt läbi vaatama oma üksikprojektidesse investeerimise ülemmääraks seatud 10 miljonit eurot, määrates olemasolevatest vahenditest vähemalt kolmandiku väikesemahulistele projektidele, mis nõuavad vähem kui miljon eurot;

7.

palub komisjonil tagada, et arengumaades teostatavatele kõigile biomassiga seotud projektidele, sealhulgas vee- ja reoveekäitlusega seotud projektidele, antaks toetust alles pärast rangetele säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse kontrollimist, tagades seega ainult kõige säästvamate tehnoloogiate toetamise, arvestades biomassi kogu elutsükli mõju kasvuhoonegaaside heitmetele, õhu kvaliteedile, maapiirkondade haldusele, sotsiaalmajanduslikele tingimustele ja bioloogilisele mitmekesisusele, sealhulgas looduslike metsade säilitamisele ja toiduga varustatuse tagamisele kõigile, parandades selleks parimaid kohalikke põllumajandustavasid;

8.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks GEEREFi toetuse fotogalvaanikaprojektele, ja kutsub komisjoni üles toetama arukate võrgutehnoloogiate arendust; ergutab eriti maapiirkondade vaesele elanikkonnale sobilikke investeeringuid, nagu taastuvate energiaallikate kasutamine elektriga varustamisel (sh vee-, päikese- ja tuuleenergia ning biomass), päikesekollektorid, päikesepastörisaatorid, päikesepliidid, tuulepumbad ja täiustatud küpsetusahjud, ühtlasi peab oluliseks ka mikrokrediidi skeemide toetamist, et edendada kohalikku osalemist energiaprojektides;

9.

rõhutab, et GEEREF ei tohi toetada suuri, üle miljoni euro nõudvaid projekte, mis on seotud tavapäraste energiaallikatega ja biomassi põletamisega olemasolevates või uutes kivisöel töötavates elektrijaamades, fossiilkütuste väikesemahulise kasutamisega (näiteks diiselgeneraatorites) või laialdase agrokütuse tootmisega; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks selle, et investeeringutega GEEREFi toetatavatest allfondidest ei rahastataks seda tüüpi tehnoloogiat; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et sellised projektid oleksid asjaomastes haldamislepingutes ja projektide valimise kriteeriumides välistatud;

10.

usub, et võimaluse korral tuleb toetus suunata projektidele, milles ühendatakse taastuvenergia tehnoloogiad suurema energiatõhususega, näiteks projektid hoonete, valgustuse ja külmutusahela parandamiseks;

11.

nõuab täielikku kooskõlastamist GEEREFi ja komisjoni esitatud energiatõhusust käsitleva rahvusvahelise koostöö platvormi tulevase töö vahel, et parandada koostööd uurimis- ja arendustegevuse ning võrdlusuuringute valdkonnas;

12.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks arengumaade kohalike turgude, tootmise ja suutlikkuse arendamise toetamise fondist, näiteks aidates kohalikel väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatel tuua teatud kindlas piirkonnas turule uusi tehnoloogiaid;

13.

usub, et fondi peaks kasutama ka selleks, et eelkõige liikmesriikide väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saaksid anda oma tehnilise oskusteabega panuse säästvate energiatehnoloogiate arendamisse ja kasutamisse arengumaades;

14.

kutsub komisjoni üles tagama, et fond oleks kooskõlas liikmesriikide ja ELi muude arengumeetmetega ja arengumaadele suunatud energeetikaalaste algatustega ning täiendaks neid;

15.

kutsub komisjoni üles tagama, et fond täiendaks paljusid teisi rahvusvahelisi algatusi ja fonde, mis toetavad praegu säästva energia projekte arengumaades (sealhulgas neid, mida juhivad Maailmapank ja piirkondlikud arengupangad, samuti neid, mis käivitati 2002. aastal toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel), ning toimiks tõhusalt koos nendega;

16.

kutsub komisjoni üles tagama, et fond aitaks kaasa tõkete vähendamisele puhta arengu mehhanismi kasutamisel teatavates riikides, eelkõige vähimarenenud maades, ning et fond ergutaks veelgi puhta arengu mehhanismi projekte, millel on tegelik lisandväärtus, mis omavad positiivset mõju säästvale arengule ja vastavad referentkriteeriumidele;

17.

kutsub komisjoni üles uurima võimalusi laiendada fondi tulevikus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaselt pärast 2012. aastat kehtiva korraga seoses, võttes arvesse asjaolu, et säästev energia arengumaades on otsustava tähtsusega nimetatud konventsiooni eesmärgi saavutamisel;

18.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et pakutud rahastamise miinimumeesmärk 100 miljonit eurot — millest ainult 15 miljonit eurot jääb vastavalt nii aastaks 2007 kui ka aastaks 2008 — on GEEREFi toetusena haletsusväärselt vähe, kui eesmärgiks on „energiatõhususe ja taastuvenergia projektide osa suurendamine ning olulise panuse andmine säästvasse arengusse” ning seda, et praeguseks on vaid vähesed riigid otsustanud fondis rahaliselt osaleda; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon suurendaks oma panust, kannustades samal ajal liikmesriike ja ka mitmepoolseid finantsasutusi ühendama jõude selleks, et kasvatada fondi mahtu oluliselt; nõuab, et ka palju rohkem liikmesriike pakuks rahalist abi;

19.

on seisukohal, et avatud fondi GEEREFi peamine eesmärk peaks esimeste tegutsemisaastate jooksul olema hea tava arendamine, mis võib kaasa tuua rohkem rahastajaid, suurendades arengumaades ja üleminekujärgus majandusega riikides investeeringuid taastuvenergiasse ja energiatõhususse ning päästes energiapuudusest palju rohkem inimesi kui eeldatavad 1–3 miljonit;

20.

rõhutab, et GEEREFi prioriteediks peab olema vähimarenenud maade erivajaduste rahuldamine ja sekkumistegevus, mis on näidanud tugevaid seoseid vaesuse vähendamisega; märgib, et GEEREFi eesmärk on toetada piirkondlikke allfonde Sahara-taguses Aafrikas, Kariibi mere ja Vaikse ookeani saareriikides, Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides (sealhulgas Põhja-Aafrika ja ELi mittekuuluvad Ida-Euroopa riigid), Ladina-Ameerikas ja Aasias; nõuab siiski, et erilist tähelepanu pöörataks AKV riikide vajaduste rahuldamisele; kutsub komisjoni üles tagama, et assigneeringute jaotamisel ei eraldataks toetust mitte ainult ühele või kahele allfondile; soovitab tungivalt, et mistahes allfondid Hiina ja Venemaa jaoks, kui neid kavatsetakse rahastada, ei neelaks kõiki olemasolevaid ressursse ning et neid käsitletaks kui erilist huvi pakkuvaid katseprojekte;

21.

tunnistab siiski, et praegusel kujul võib GEEREFil tekkida raskusi ametlikku arenguabi käsitlevate OECD arenguabikomitee kriteeriumide järgimisega, sest investeeringute suunamisel on oluline pigem rahaline tasuvus kui arenguvajadused; tunnistab ohtu, et GEEREFi konkreetse eesmärgina nimetatud vaesuse vähendamine võib osutuda fondi jaoks teisejärguliseks; rõhutab seetõttu, et komisjon peab lisaks selgete arengukriteeriumide väljatöötamisele GEEREFi vahenditest abikõlblike projektide sõelumiseks suurendama oluliselt toetustel põhinevat arenguabi, et pakkuda kõige vaesematele säästlikke energiateenuseid;

22.

palub komisjonil esitada korrapäraselt aruandeid fondi rakendamise käigu ja rahastatavate projektide kohta ning eelkõige esitada iga-aastane eduaruanne Euroopa Parlamendile;

23.

kutsub komisjoni üles pakkuma välja võimalusi tiheda suhtlemise ja kogemuste vahetamise soodustamiseks seoses erinevate projektidega, nende konkreetsete tulemustega ning nende panusega säästvasse arengusse;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/38

—

võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 177 kuni 181;

—

võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000. aastal allkirjastatud koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel (1), mida on muudetud Luxembourgis 25. juunil 2005. aastal allkirjastatud lepinguga, millega muudetakse koostöölepingut (2);

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt 2000. aastal kinnitatud aastatuhande deklaratsiooni, ÜRO 2005. aasta aruannet „Investeerimine arengusse” ning aastatuhande arengueesmärke;

—

võttes arvesse 2. märtsil 2005. aastal vastu võetud Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta;

—

võttes arvesse 2002. aasta Monterrey konsensust arengu rahastamise suhtes;

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus” (Euroopa konsensus arengu küsimuses) (3);

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust: „Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas” (4);

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 15. mai 2007. aasta järeldusi, mis puudutavad ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Poliitikavaldkondade seostatus arenguga — Aastatuhande arengueesmärkide saavutamise kiirendamine” (KOM(2005)0134);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Millenniumi arengueesmärkide saavutamise kiirendamine — arengu rahastamine ja abi tulemuslikkus” (KOM(2005)0133);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „ELi abi: rohkem, paremini ja kiiremini” (KOM(2006)0087) ning sellel põhinevaid üldasjade ja välissuhete nõukogu 11. aprilli 2006. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „2006. aasta aruanne Euroopa Ühenduse arengupoliitika ja välisabi rakendamise kohta 2005. aastal” (KOM(2006)0326);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (5);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa arengukonsensuse juhtimine — Teel ühtsele lähenemisviisile Euroopa Liidus” (KOM(2006)0421);

—

võttes arvesse Tšehhi Vabariigi rahvusvahelise arengukoostöö poliitikat, sealhulgas 2007. aasta kahepoolse arengukoostöö kava ning Angolat ja Sambiat käsitlevaid riiklikke strateegiadokumente;

—

võttes arvesse Ungari rahvusvahelise arengukoostöö poliitikat;

—

võttes arvesse Läti arengukoostöö poliitika kava ajavahemikuks 2006–2010;

—

võttes arvesse Leedu arengukoostöö poliitikat ajavahemikuks 2006–2010;

—

võttes arvesse Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi strateegiat ajavahemikuks 2006–2010;

—

võttes arvesse 2003. aastal esitatud Poola arengukoostöö strateegiat ning Poola 2007. aasta abiprogrammi;

—

võttes arvesse Rumeenia rahvusvahelise arengukoostöö riiklikku strateegiat;

—

võttes arvesse Slovakkia ametliku arenguabi keskmise tähtajaga strateegiat ajavahemikuks 2003–2008 ning Slovakkia 2006. aasta ametliku arenguabi riiklikku programmi;

—

võttes arvesse Sloveenia arengukoostööd ajavahemikul 2002–2004;

—

võttes arvesse valitsusvälise organisatsiooni Aid Watch 2007. aasta aruannet „Viivitage aplausiga! ELi valitsused võivad abilubadused täitmata jätta”, mille avaldas Euroopa toetuse ja arenguga seotud valitsusväliste organisatsioonide konföderatsioon (CONCORD) ja mis sisaldab valitsusväliste organisatsioonide hinnangut iga liikmesriigi ametliku arenguabi andmise tulemuslikkuse kohta;

—

võttes arvesse ELi Kesk-Aasiat käsitlevat strateegiat (uue partnerluse strateegia) ajavahemikuks 2007–2013;

—

võttes arvesse dokumenti „Euroopa konsensus arenguküsimuses: arenguhariduse ja teadlikkuse suurendamise panus” — raamstrateegiat, mille on koostanud ELi institutsioonide, liikmesriikide, kodanikuühiskonna ja teiste sidusrühmade esindajad ning mida esitleti Euroopa arengupäevadel Lissabonis 2007. aasta novembris;

—

võttes arvesse 7.–9. novembril 2006. aastal toimunud „Euroopa konsensust valitsusväliste organisatsioonide suhtluse valdkonnas”;

—

võttes arvesse nõukogu (arenguministrite) 8. novembri 2001. aasta resolutsiooni arenguhariduse ja Euroopa avalikkuse teadlikkuse tõstmise kohta arengukoostöö osas;

—

võttes arvesse 15.–17. novembril 2002. aastal toimunud üleeuroopalise üldise hariduse alase kongressi (mis esindab Euroopa Nõukogu liikmesriikide parlamendiliikmeid, kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning kodanikuühiskonna organisatsioone) Maastrichti deklaratsiooni, mis käsitleb Euroopa raamstrateegiat üldise hariduse taseme parandamiseks ja tõstmiseks Euroopas aastani 2015;

—

võttes arvesse 2003. aasta Palermo protsessi, mis algatati eesmärgiga luua mitteametlik foorum, mille raames osalised saaksid arutada Euroopa arenguabi peamisi arenguid ja küsimusi, et mitteametlikult täiendada komisjoni ametlikke nõuandemenetlusi;

—

võttes arvesse 19.–20. mail 2005. aastal Brüsselis toimunud Euroopa konverentsi teadlikkuse suurendamise ja arenguhariduse kohta põhja-lõuna solidaarsuse edendamiseks;

—

võttes arvesse 3.–4. juulil 2006. aastal toimunud Helsingi konverentsi Euroopa arenguhariduse kohta;

—

võttes arvesse eesistujariikide Saksamaa, Portugali ja Sloveenia 18kuulist arengupoliitika programmi;

—

võttes arvesse ELi lepingu artiklit 49;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Laiem Euroopa — naabruskond: uus raamistik suheteks meie ida- ja lõunanaabritega” (KOM(2003)0104) ning Euroopa Parlamendi 20. novembri 2003. aasta resolutsiooni „Laiem Euroopa — naabruskond: uus raamistik suheteks meie ida- ja lõunanaabritega” (6);

—

võttes arvesse 12. detsembril 2003. aastal Euroopa Ülemkogu poolt Brüsselis vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa naabruspoliitika — strateegiadokument” (KOM(2004)0373);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa naabruspoliitika tegevuskavu käsitlevate komisjoni ettepanekute kohta (KOM(2004)0795);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa naabruspoliitika — Soovitused Armeeniale, Aserbaidžaanile ja Gruusiale ning Egiptusele ja Liibanonile” (KOM(2005)0072);

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726);

—

võttes arvesse komisjoni poolt 14. novembril 2006. aastal vastu võetud Lõuna-Kaukaasia (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia) tegevuskava;

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis on lisatud komisjoni ülalmainitud teatisele Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (SEK(2006)1504);

—

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti (SEK (2007)0840), mis on lisatud komisjoni teatisele „2007. aasta aruanne Euroopa Ühenduse arengupoliitika ja välisabi rakendamise kohta 2006. aastal” (KOM(2007)0349);

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika eduaruandeid Ukraina (SEK(2006)1505) ja Moldova kohta (SEK(2006)1506);

—

võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2005. aasta väljaannet „Euroopa naabruspoliitika: tulemuste aasta” (IP/05/1467);

—

võttes arvesse volinik Ferrero-Waldneri teatist kolleegiumile „Euroopa naabruspoliitika rakendamine ja edendamine” (SEK(2005)1521);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (7);

—

võttes arvesse nõukogu 23. jaanuari 2006. aasta otsust 2006/62/EÜ, millega võimaldatakse Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikidel, samuti Venemaal, saada abi tehnilise abi ja teabevahetuse programmi (TAIEX) raames (8);

—

võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2004. aasta otsust 2005/47/EÜ, millega muudetakse otsust 2000/24/EÜ, et võtta arvesse Euroopa Liidu laienemist ja Euroopa naabruspoliitikat (9);

—

võttes arvesse aruannet „Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument — Valgevene/Moldova/Ukraina/Armeenia/Aserbaidžaan/Gruusia (eraldi): riigi strateegiadokument 2007–2013 ja riiklik näidisprogramm 2007–2010”;

—

võttes arvesse EÜ Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi idapiirkonna strateegiadokumenti 2007–2013, mis täiendab komisjoni poolt vastu võetud riikide strateegiadokumente;

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi idapiirkonna näidisprogrammi 2007–2010, milles määratletakse täpsemalt sekkumise sihtpunkt uue Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi idapiirkonna assigneeringute raamistikus;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Musta mere sünergia — Uus piirkondlik koostööalgatus” (KOM(2007)0160);

—

võttes arvesse komisjoni teatist, milles käsitletakse üldist lähenemisviisi Euroopa naabruspoliitika partnerriikide ühenduse ametite tegevuses ja ühenduse programmides osalemise võimaldamisele (KOM(2006)0724);

—

võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi mitteperioodiliste väljaannete sarja 2006. aasta juuni väljaannet „Euroopa naabruspoliitika: Euroopa naabruspoliitika riikide majanduse ülevaade”;

—

võttes arvesse komisjoni 2007. aasta juulis algatatud suutlikkuse suurendamise II kava uute liikmesriikide ja kandidaatriikide toetamiseks arengukoostöö valdkonnas;

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta (10);

—

võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepinguid;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A6-0036/2008),

A.

arvestades, et 2006. aastal andis EL ametlikku arenguabi 47 524 miljoni euro väärtuses, mis moodustab 57 % ülemaailmsest ametlikust arenguabist — arv, mis 2010. aastaks peaks tõusma 78 626 miljoni euroni;

B.

arvestades, et uued liikmesriigid on võtnud kohustuse saavutada ametliku arenguabi eesmärk 0,17 % rahvamajanduse kogutoodangust (RKT) aastaks 2010 ning 0,33 % RKTst aastaks 2015, koos tulevaste maksetega, et tugevdada ELi rolli rahvusvahelises arengukoostöös;

C.

arvestades, et uute liikmesriikide arenguabi on seotud nii Euroopa arengukoostöö poliitika kui ka Euroopa naabruspoliitikaga;

D.

arvestades, et uute liikmesriikide arengukoostöö prioriteetsed sihtriigid on Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) riigid, Lääne-Balkani riigid ning mõned Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) riigid;

E.

arvestades, et institutsiooniline raamistik jääb üheks tõhusa arengukoostöö tähtsaimatest väljakutsetest uute liikmesriikide jaoks;

F.

arvestades, et üks peamistest uute liikmesriikide ees seisvatest väljakutsetest on vajadus luua erakondadevaheline poliitiline ning üldsuse toetus arengukoostööle, sealhulgas maailma vähimarenenud riikide toetamisele;

G.

arvestades, et teadlikkus arengukoostöö küsimuste osas vajab enamikus liikmesriikides veelgi parandamist;

H.

arvestades, et liikmesriikide õigus järgida arengustrateegiaid, mille on kujundanud nende riiklikult kindlaksmääratud prioriteedid, on nende suveräänsuse täiesti õiguspärane väljendus ja seda tuleks sellisena alati tunnustada ja austada;

I.

arvestades, et suurem osa Eesti ja Läti kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud SRÜ riikidele, eelkõige Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale, ning Afganistanile; arvestades, et Eesti kulutused ametlikule arenguabile moodustasid 2005. aastal 0,08 % ja Läti kulutused ametlikule arenguabile moodustasid 2005. aastal 0,07 %;

J.

arvestades, et suurem osa Leedu kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Valgevenele, Ukrainale, Moldovale, Lõuna-Kaukaasia riikidele, Afganistanile (Ghori provints) ja Iraagile, ning üksnes ühele AKV riigile — Mauritaaniale, ning et 2005. aastal kulutas Leedu ametlikule arenguabile 0,06% ;

K.

arvestades, et suurem osa Poola kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Valgevenele, Ukrainale, Moldovale ja Gruusiale, ning et 2005. aastal moodustas Poola ametlik arenguabi 0,07 %;

L.

arvestades, et suurem osa Ungari kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Lääne-Balkanile (Montenegro, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina), ning et 2005. aastal moodustasid Ungari kulutused ametlikule arenguabile 0,11 %;

M.

arvestades, et suurem osa Rumeenia kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Moldovale, Serbiale ja Gruusiale, ning et 2006. aastal moodustas Rumeenia ametlik arenguabi 0,04 %;

N.

arvestades, et suurem osa Sloveenia kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Lääne-Balkanile (Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Albaania) ja Moldovale, ning et 2005. aastal kulutas Sloveenia ametlikule arenguabile 0,11 %;

O.

arvestades, et suurem osa Slovakkia kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Serbiale, Montenegrole, Kõrgõzstanile, Kasahstanile, Ukrainale ja Valgevenele, ning et 2005. aastal moodustasid Slovakkia kulutused ametlikule arenguabile 0,12 %;

P.

arvestades, et suurem osa Tšehhi Vabariigi kahepoolsest ametlikust arenguabist on suunatud Bosniale ja Hertsegoviinale, Moldovale, Mongooliale, Serbiale, Montenegrole ning Vietnamile, ning et 2005. aastal kulutas Tšehhi Vabariik ametlikule arenguabile 0,11 %;

Q.

arvestades, et Bulgaaria võttis arengukoostöö riikliku strateegia vastu alles 2007. aasta lõpus ja et tema prioriteetide hulka kuuluvad Albaania, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Bosnia ja Hertsegoviina, Ukraina ning Moldova, ja et Bulgaaria kulutusi ametlikule arenguabile 2005. aastal hinnati umbes 0,04 %-le, mis võrdub riigi panusega mitmepoolsetesse institutsioonidesse;

R.

arvestades, et Eesti, Läti ja Rumeenia sihtrühma Euroopa arengukoostöö poliitika all ei kuulu ühtegi AKV riiki, kuigi Eesti ei ole välistanud, et tulevikus rajab ta kahepoolse koostöö ühe vähim arenenud Sahara-taguse Aafrika riigiga;

S.

arvestades, et Bulgaaria kavatseb oma arenguabi suunata nendele Aafrika riikidele, kellega tal enne 1989. aastat olid kahepoolsed lepingud, nagu näiteks Ghana;

T.

arvestades, et Tšehhi Vabariigi sihtriikide hulka kuuluvad Angola ja Sambia, kes saavad vastavalt 8 % (2007. aastal 956 000eurot) ja 4 % (2007. aastal 775 000eurot) eraldatud vahenditest; arvestades, et Angolas rahastab Tšehhi Vabariik programme põllumajanduse ja maaelu arengu ning haridussektoris ja valdkondadevahelisi programme seoses lõhkekehade kõrvaldamise, valitsussektori suutlikkuse tõstmise, kodanikuühiskonna ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise ning keskkonnaga; arvestades, et Sambias rahastab Tšehhi Vabariik programme tervishoiusektoris, eesmärgiga saavutada aastatuhande arengueesmärgid, nagu laste suremuse vähendamine, emade tervise parandamine ning võitlus HIV/AIDSi ja teiste haiguste vastu, suunates oma tegevuse eriti vaenuliku looduskeskkonnaga Lääneprovintsile;

U.

arvestades, et Ungari on arenguabi suunanud Etioopiale ja Poola on arenguabi suunanud peamiselt Angolale ja Tansaaniale;

V.

arvestades, et Slovakkia on arenguabi suunanud Kenyale, Sudaanile ja Mosambiigile, toetades Kenyas ettevõtlus- ja tervishoiusektorit ning taastuvate ressursside kasutamist; arvestades, et arengukoostöö Sudaaniga hõlmab võla vähendamist ja on suunatud tehnilisele infrastruktuurile, näiteks veemajandusele, ja sotsiaalsektorile, eelkõige alghariduse ja esimese etapi arstiabi edendamisele;

W.

arvestades, et Sloveenia kavatseb suunata oma arenguabi riigi valitsusväliste arenguorganisatsioonide kaudu Madagaskarile, Nigerile, Malile, Burkina Fasole, Ugandale ja Malawile, ning abistada kohalikke kogukondi sellistes sektorites nagu infrastruktuur, haridus, veemajandus, hügieen ja säästev energiaga varustamine;

X.

arvestades, et 2006. aastal algatas Leedu oma esimese kahepoolse projekti Mauritaanias (loodusvarade arengu toetamine);

Y.

arvestades, et kõikides uutes liikmesriikides on märkimisväärne osa arenguabist suunatud mitmepoolsete kanalite, sealhulgas ELi kaudu, ja nii annavad kõik need riigid kaudse panuse AKV riikide arengusse;

Z.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitika on üks ELi välissuhete peamisi prioriteete, mille eesmärk on edendada head valitsemistava ja majandusarengut liidu lähiümbruses ning vähendada selle kaudu poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid erinevusi liikmesriikide ja nende naabrite vahel;

AA.

arvestades, et 14. novembril 2006. aastal esitati Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad kolme Lõuna-Kaukaasia riigi (Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan) jaoks — vaatamata asjaolule, et Lõuna-Kaukaasia riikide osalemine Euroopa naabruspoliitikas välistati algselt komisjoni eespoolmainitud teatise (laiema Euroopa kohta) joonealuses märkuses;

AB.

arvestades, et tegevuskavad peaksid põhinema iga riigi konkreetsel olukorral;

AC.

arvestades, et EL pooldab välissuhetes traditsiooniliselt piirkondlikku lähenemist;

AD.

arvestades, et Gruusia valitsus väljendab lootust, et Gruusia arvatakse koos Ukraina ja Moldovaga Musta mere piirkonda ning mitte Lõuna-Kaukaasia piirkonda, mida on tegevuskavas samuti tunnustatud;

AE.

arvestades, et ELi-Gruusia tegevuskava näitab, et EL on valmis pakkuma Gruusiale suuremat poliitilist toetust konfliktide lahendamise valdkonnas, millest viimane on seni keeldunud;

AF.

arvestades, et uued liikmesriigid osalesid Euroopa naabruspoliitika väljatöötamisel juba enne ELi liikmeks saamist;

AG.

arvestades, et uutel liikmesriikidel ei olnud võimalik tegevuskavasid mõjutada ning enne liikmeks astumist ei kaasatud neid ei otsustamisse ega menetlusse;

AH.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitikaga liitumiseks peab naaberriikidel olema kehtiv lepinguline suhe, näiteks partnerlus- ja koostööleping või assotsiatsioonileping; arvestades, et Valgevene, Liibüa ja Süüria on Euroopa naabruspoliitikast välja jäetud, sest neil puudub kehtiv lepinguline suhe;

AI.

arvestades, et ELi eesmärk on saavutada tasakaalustatud kahepoolne ja piirkondlik lähenemisviis Kesk-Aasiale;

AJ.

arvestades, et Kasahstani, Kõrgõzstani, Vene Föderatsiooni, Tadžikistani, Türkmenistani, Usbekistani ja ELi suhe põhineb partnerlus- ja koostöölepingutel ja koostööraamistikel, nagu BAKU algatus, ning samuti mitmetel ühise välis- ja julgeolekupoliitika vahenditel;

AK.

arvestades, et kõikidel ELi naabritel, olenemata võimaliku liikmesuse küsimusest, on võrdne võimalus luua ELiga privilegeeritud suhted, mille aluseks on ühised huvid ja ühised väärtused, vastavalt nende endi püüdlustele;

AL.

arvestades, et tegevuskavade peamiseks eeliseks on aidata kõnealusel riigil määratleda prioriteete ja suunata ELi toetust tema jõupingutustele;

AM.

arvestades, et Bulgaaria ja Rumeenia on juba kaasatud piiriülesesse koostöösse Euroopa naabruspoliitika asjaomaste partneritega;

AN.

arvestades, et uute liikmesriikide osa üleminekukogemuse jagamisel võetakse kasutusele ja see annab TAIEXi ja mestimisprogrammide kaudu panuse vanade liikmesriikide kogemustesse;

AO.

arvestades, et enamikus Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) riikides on kulutuste praegune tase üldsuse teadlikkuse suurendamiseks arenguküsimustes kokku umbes 190 miljonit eurot ehk 0,25 % kogu ametlikust arenguabist;

AP.

arvestades, et kõik uued liikmesriigid, v.a Poola ja Malta, näevad arenguhariduses prioriteeti oma valitsusväliste arenguorganisatsioonide riiklike tegevuskavade jaoks;

AQ.

arvestades, et ühelgi uuel liikmesriigil ei ole praeguseks veel arenguhariduse alast riiklikku strateegiat;

AR.

arvestades, et vaid 12 % OECD riikide kodanikest on tegelikult kuulnud aastatuhande arengueesmärkidest, 62 % nendest, kes on aastatuhande arengueesmärkidest kuulnud, ei tea, mida need tähendavad, 17 % euroopa kodanikest ei ole kindlad — arvestades korruptsiooni ja arusaama, et vaesed ei saa abist kasu — kas abi andmine midagi muudab (Portugalis on see number 34 %, Itaalias 24 %, Iirimaal 23 % ja Hispaanias 22 %);

AS.

arvestades, et vaid 29 % euroopa kodanikest usub, et äärmise vaesuse ja nälja vähendamise eesmärk saavutatakse aastaks 2015, nimetades takistustena kõige sagedamini raha või vahendite puudumist (18 %), tahte puudumist (18 %) ning võetud ülesande ulatust (14 %);

AT.

arvestades, et ÜRO arenguprogrammi aruandes tehti ettepanek, et komisjon ja ELi liikmesriigid liiguksid ametliku arenguabi näitaja poole 3 % või üle selle, mis on üldsuse teadlikkuse suurendamise ja arenguhariduse kulutuste miinimumeesmärk,

1.

rõhutab, et arengupoliitika on ühenduse õigustiku terviklik osa, ning tuletab meelde uute liikmesriikide rahvusvahelisi kohustusi kõnealuses valdkonnas; rõhutab, et Euroopa Liit peab aitama uutel liikmesriikidel ühenduse õigustikku integreerida;

2.

on seisukohal, et 10 uut liikmesriiki liitusid Euroopa konsensusega arengu küsimuses nende liitumise aastal, nõustudes rakendama ambitsioonikat arengu paradigmat ja tegema tööd selleks, et saavutada aastatuhande arengueesmärgid kindlaksmääratud aja jooksul;

3.

väljendab oma muret seoses sellega, et paljud uued liikmesriigid ei ole piisavalt edasi liikunud eesmärgi suunas viia kulutused ametlikule arenguabile 2010. aastaks 0,17 %-ni RKTst, kuid mõnedes riikides võib ametlik arenguabi langeda üleüldise eelarve kärpimise alla, mis on tingitud vajadusest vähendada valitsemissektori võlga;

4.

rõhutab uute liikmesriikide kogemusi, eriti üleminekuprotsessi käigus, ja on arvamusel, et hea juhtimine ja demokraatia edendamine peavad olema ELi jaoks arengukoostöö küsimustes prioriteetideks; kutsub ELi institutsioone üles kasutama ära uute liikmesriikide poolt kõnealuses valdkonnas saadud kogemusi, et rikastada oma arengupoliitikat;

5.

on seisukohal, et aktiivse koostööpoliitika tõttu aitavad uued liikmesriigid kaasa põhiõiguste austamise ja uute põlvkondadega solidaarsuse edendamisele Euroopa naabruspoliitikasse kaasatud kolmandates riikides;

6.

rõhutab arengukoostöö poliitikas osalemise konkreetset kasu uutele liikmesriikidele, eelkõige majandusarengu ja kaubanduse valdkonnas;

7.

tervitab komisjoni uut lähenemisviisi väljuda tavapärase arengupoliitika raamidest ja luua arengumaadega uusi partnerlussuhteid;

8.

väljendab heameelt asjaolu üle, et rahvusvaheline üldsus on edasilükkamatute humanitaarkriiside puhul valmis omaks võtma ühise vastutuse põhimõtte;

9.

soovitab, et uued ja vanad liikmesriigid peaksid tegema ELi piires ennetavamalt koostööd, tagamaks, et olukorda Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud konkreetsetes riikides jälgitakse õigeaegsemalt, nii et EL saaks reageerida nende riikidega seotud poliitikas suurema paindlikkusega;

10.

rõhutab arengu ja rände vahelist seost, mis on suur väljakutse enamikule uutest liikmesriikidest, mis asuvad ELi välispiiril;

11.

tunnistab uute liikmesriikide tehtud edusamme nende arenemisel abisaajariikidest doonorriikideks, ning tunnustab eesseisvaid väljakutseid;

12.

märgib, et pärast üleminekuperioodi määravad uute liikmesriikide prioriteedid kindlaks nende ajaloolised suhted ja et need on seotud nende naaberriikidega, ning et suurem osa uute liikmesriikide arengukoostöö eelarvest on suunatud nende lähinaabritele ja SRÜ riikidele; kutsub ELi üles kasutama uute riikide ühinemist ära liidu strateegilise kohalolu tugevdamiseks Ida-Euroopas, Kesk-Aasias ja Kaukaasias — maailma piirkondades, mida Euroopa abi on siiani vähem puudutanud, kuid mis arengu mõttes seisavad siiski silmitsi arvukate väljakutsetega;

13.

rõhutab, et tõhus tegevus demokraatia edendamise ja õigusriigi valdkonnas — uute liikmesriikide eelistatud sekkumisvaldkondades — võib pikas perspektiivis olla samuti vahend vaesuse vähendamiseks, mis on ELi arengupoliitika prioriteetne eesmärk, nagu on kindlaks määratud arengukoostöö rahastamisvahendiga;

14.

tuletab meelde ELi välissuhete idamõõdet ning on seisukohal, et uus ELi ja tema naaberriikide vaheline koostöövorm (sarnaselt AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele, Euroopa — Vahemere piirkonna partnerlusele (Euromed) ja Euroopa — Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele (Eurolat)) võiks toetuda ajaloolisele kogemusele, suurendada uute liikmesriikide panust ELi poliitikasse ning aidata koos kujundada Euroopa naabruspoliitikat ja muuta naaberriigid uutest poliitikavaldkondadest teadlikuks;

15.

tunnistab, et enamikul liikmesriikidest on nende välisministeeriumides konkreetselt arengukoostööga tegelevad osakonnad, kuid soovitab siiski, et need tugevdaksid kooskõlastatust nii oma ministeeriumide piires ja omavahel kui ka teiste liikmesriikidega ulatuses, mille riikide parlamendid ning kohalikud ametiasutused on otsustamisprotsessi käigus heaks kiitnud;

16.

tunnistab, et asjaomaste institutsioonide ülesehitamine ja poliitika rakendamine on aeganõudev protsess;

17.

tunnistab, et järgmiste aastate suurimad väljakutsed uutele liikmesriikidele on eelarve suurendamine ja teadlikkuse suurendamise alane tegevus;

18.

tervitab eespoolmainitud raamstrateegiat „Euroopa konsensus arenguküsimuses: arenguhariduse ja teadlikkuse suurendamise panus” ning rõhutab, et Euroopa Parlamendil on täita oluline roll arenguhariduse ja teadlikkuse praeguse ja potentsiaalse rolli rõhutamisel uute liikmesriikide nii ametlikus kui vabahariduses;

19.

on seisukohal, et pikaajalised projektid, mis on suunatud partneritele ja valdkondadele, kus uutel liikmesriikidel on võrreldav eelis ja nad saavad edasi anda kogemusi, toovad optimaalset kasu ülemaailmsele vaesuse kaotamise protsessile;

20.

nõuab liikmesriikidevahelist tööjaotust, mis võtab arvesse iga osalise panuse lisandväärtust ning mille eesmärk on teha tulemuslikku koostööd;

21.

usub, et valdav enamik uutest liikmesriikidest võiks pöörata suuremat tähelepanu oma arengupoliitikale ning tagada lisaks sisemiselt rohkem kooskõlastatud lähenemise strateegia planeerimisele (v.a Leedu, kus välisministeerium on ametliku arenguabi planeerimise ja haldamise juhtiv ministeerium);

22.

väidab, et ELi eesmärk uute liikmesriikide suhtes ei ole üksnes ära kasutada nende kogemusi, vaid ka aidata neil tugevdada oma rolli uute abiandjatena; julgustab seega vanu ja uusi liikmesriike kehtestama ühiselt realistlikku ajakava ELi arenguabi eesmärkide ülevõtmiseks uute liikmesriikide poolt, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse vanade ja uute liikmesriikide vahelise partnerluse võimalusi ning piire;

23.

rõhutab, et uued liikmesriigid tuleb täielikult kaasata kogemuste vahetamisse ja erikoolitusse arengukoostöö poliitika programmide koostamise, rakendamise ja hindamisega seotud valdkondades; tuletab meelde suutlikkuse arendamise kava (CBS) erinevaid kogemusi ja nõuab täiendavaid parandusi, et teha lõpp näiteks avalike teenistujate voolavusele;

24.

tuletab meelde pideva dialoogi tähtsust uute liikmesriikide ning ühineja- või kandidaatriikide vastutavate ametiisikutega; rõhutab EuropeAidi tehnilise abi tähtsust koolituste, seminaride, konverentside korraldamisel ja tehnilise eriabi tähtsust, et vastata vajadustele, mida kõnealused riigid on väljendanud; rõhutab sellega seoses komisjoni arengu peadirektoraadi rahastatud tegevuste tähtsust;

25.

avaldab kahetsust, et uute liikmesriikide suutlikkuse suurendamise alane spetsiaalne töörühm 2007. aastal enam kokku ei tulnud, kuigi uutel liikmesriikidel on tungiv vajadus suurendada oma suutlikkust arengukoostöö valdkonnas ja ELi laienemisprotsess ei ole veel lõppenud;

26.

nõuab nimetatud töörühma taasaktiveerimist ning selle tagamist, et töörühma tegevusse kaasataks ka Euroopa Parlamendi arengukomisjoni (või selle sekretariaadi) ja TRIALOGi (projekt, mis käivitati tihedas koostöös Euroopa valitsusväliste arenguorganisatsioonidega) esindajad, ning et töörühma töövaldkonda laiendataks nii, et see hõlmaks uute liikmesriikide spetsiifilisi probleeme arengukoostöö valdkonnas;

27.

rõhutab mestimise ja kergmestimise projektide tähtsust uute liikmesriikide personali koolitamisel kvaliteetse tehnilise abi kaudu -vahendite kaudu, mida on taotlenud ainult Ungari ja Slovakkia;

28.

nõuab kaks korda aastas toimuvate arengu ja koostöö küsimustele pühendatud parlamentidevaheliste kohtumiste korraldamist Euroopa Parlamendi ja uute liikmesriikide parlamentide vahel ning sellealase konkreetse võrgustiku loomist;

29.

usub, et uute liikmesriikide osalemine Euroopa Arengufondi komitees tooks aruteludesse täiendava mõõtme ning aitaks täiendavalt üles ehitada nende tehnilist suutlikkust;

30.

võtab teadmiseks avaliku tunnustuse puudumise arengukoostöö prioriteetidele mõnes uues liikmesriigis ning nõuab üldise suhtlus- ja haridusstrateegia väljatöötamist selle puuduse kõrvaldamiseks; rõhutab arengu küsimustes teadlikkuse suurendamise olulisust koolide õppekavades, samuti meedia rolli üldsuse teadlikkuse tõstmisel ning rahvusvahelise vabatahtliku teenistuse traditsiooni väljakujundamisel;

31.

peab oluliseks raporti koostamist arenguhariduse osas teadlikkuse suurendamise ning selle rolli kohta „Euroopa konsensuse arengu küsimuses” rakendamisel, rõhutades arenguhariduse ja teadlikkuse tõstmise praegust ja potentsiaalset rolli Euroopa ametlikus ja vabahariduses, eelkõige uutes liikmesriikides;

32.

on seisukohal, et uute liikmesriikide üldsus on juba teadlik humanitaarabi küsimustes, nagu seda tõestas laiaulatuslik mobiliseerimine 2004. aasta tsunami ajal — lähtepunkt, et suurendada üldsuse teadlikkust vajadusest konkreetsete ja pikaajaliste kohustuste võtmise järele tõhusa arengupoliitika raames;

33.

kutsub komisjoni üles käivitama konkreetseid teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis keskenduksid uute liikmesriikide võrreldavatele eelistele ning lisandväärtusele koostöö ja arengu küsimustes;

34.

nõuab suuremat koordineeritust asjaomaste riiklike sidusrühmade seas ning valitsusväliste organisatsioonide ja kohalike ametiasutuste piisavat osalemist riikliku poliitika väljatöötamise protsessides;

35.

palub komisjonil kaasata uued liikmesriigid aktiivselt tegevuskavade ettevalmistamisse ja nende alastesse läbirääkimistesse ning nende rakendamise järelevalvesse;

36.

märgib, et muutes oma arenguabi täielikult mitteseotuks, võiksid uued liikmesriigid olla positiivseks näiteks kõigi liikmesriikide jaoks;

37.

märgib, et kõik liikmesriigid peaksid kehtestama tähtajad oma arenguabi mitteseotuks muutmiseks, kuna pikas perspektiivis ei toeta seotud arenguabi ei head valitsemistava ega vahendite tõhusat jaotamist ega aita kaasa arengukoostöö eesmärkide saavutamisele;

38.

märgib, et sidemed erasektori ja arengukoostöö vahel kujutavad endast paljulubavat uut võimalust uute liikmesriikide jaoks, ning et nimetatud liikmesriikide eraettevõtjate aktiivsem osalemine arengukoostööprojektide avalikes hangetes ELi tasandil võiks suurendada teadlikkust arengukoostöö osas;

*

**

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/48

—

võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.

arvestades, et 2008. aastal tähistatakse Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendi („toimimisjuhend”) kümnendat aastapäeva;

B.

arvestades, et rohkem kui kaks aastat tagasi, 30. juunil 2005. aastal, kiitis COREPER tehnilisel tasandil heaks ühise seisukoha teksti pärast toimimisjuhendi teksti põhjalikku läbivaatamisprotsessi, mille eesmärk oli muuta toimimisjuhend tõhusaks vahendiks ELi territooriumilt lähtuva ja ELi äriühingute relvaekspordi kontrollimiseks;

C.

arvestades, et nimetatud ühise seisukoha vastuvõtmine muudab toimimisjuhendi kõikidele liikmesriikidele õiguslikult siduvaks dokumendiks relvaekspordi kontrollimiseks;

D.

arvestades, et Euroopa Parlament on paljudel juhtudel väljendanud sügavat rahulolu nimetatud ühise seisukoha üle, muu hulgas oma 18. jaanuari 2007. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendi rakendussätte 8 kohase nõukogu seitsmenda ja kaheksanda aastaaruande kohta (1);

E.

arvestades, et sellele vaatamata ei ole nõukogu alates 2005. aastast suutnud nimetatud ühist seisukohta poliitilisel tasandil vastu võtta;

F.

arvestades, et selle põhjusi ei ole kunagi ametlikult selgitatud, kuid need on ilmselt seotud mõne liikmesriigi sooviga tühistada ELi praegune Hiina Rahvavabariigile kehtestatud relvaekspordi embargo;

G.

arvestades, et see küsimus on uuesti muutunud kiireloomuliseks järgmiste arengute tõttu:

H.

arvestades, et COARMi (nõukogu tavarelvastuse ekspertide töörühm) positiivset tegevust toimimisjuhendi edasisel täiustamisel ja kohaldamisel kahjustab relvaeksport liikmesriikidest sellistesse riikidesse, kus valitseb konfliktiolukord, ebastabiilsus või kus ei austata inimõigusi ning mida peetakse toimimisjuhendi kohaselt nn vastutustundetuteks sihtkohtadeks;

I.

arvestades, et puuduv poliitiline tahe muuta toimimisjuhend ühiseks seisukohaks on vastuolus Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide juhtiva rolliga õigusaktide propageerimisel rahvusvahelise riikliku ja erarelvaekspordi kontrollimiseks, eeskätt pidades silmas relvakaubanduse lepingut,

1.

mõistab toimimisjuhendi kümnenda aastapäeva valguses hukka praeguse poliitilise ummikseisu ühise seisukoha vastuvõtmisel;

2.

palub, et eesistujariik Sloveenia lülitaks ühise seisukoha vastuvõtmise alalise küsimusena üldasjade nõukogu iga istungi päevakorda, kuni see küsimus on lahendatud;

3.

palub tungivalt nendel liikmesriikidel, kes on õiguslikult siduva toimimisjuhendi vastu, oma seisukoht uuesti läbi vaadata;

4.

usub, et ELi panus rahvusvaheliselt siduvasse relvakaubanduse lepingusse muutub palju usaldusväärsemaks niipea, kui ELi enda relvakontrolli süsteem muutub õiguslikult siduvaks;

5.

on samuti veendunud, et paralleelselt ühise seisukoha vastuvõtmisega tuleks võtta meetmeid selleks, et muu hulgas:

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ning parlamentidele.

20.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 66/49

—

võttes arvesse ELi lepingu artikleid 6 ja 7 ning uue, 12. detsembril 2007. aastal alla kirjutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (1) artiklit 4, mis käsitlevad inimõiguste kaitset;

—

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 5, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 7, 1987. aasta piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni (edaspidi: piinamise tõkestamise Euroopa konventsioon) ja selle fakultatiivset protokolli, millega nähakse ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse;

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3, selle protokolle ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat;

—

võttes arvesse piinamise tõkestamise Euroopa konventsiooni, millega loodi Euroopa Nõukogu Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee, ning kõnesoleva komitee aruandeid;

—

võttes arvesse ÜRO 1957. aasta kinnipeetavate kohtlemise miinimumnõudeid ning ÜRO Peaassambleel vastu võetud asjaomaseid deklaratsioone ja põhimõtteid;

—

võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni;

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee resolutsioone ja soovitusi, eelkõige resolutsiooni (73)5 kinnipeetavate kohtlemise miinimumnõuete kohta, soovitust R(87)3 Euroopa vanglaeeskirjade kohta ja soovitust R(2006)2 Euroopa vanglaeeskirjade kohta;

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vastuvõetud soovitusi, eriti soovitust R(2006)1747 Euroopa vanglaharta kehtestamise kohta ning soovitust R(2000)1469 vanglas viibivate emade ja väikelaste kohta;

—

võttes arvesse oma 26. mai 1989. aasta resolutsiooni naiste ja laste kohta vanglates (2), 18. jaanuari 1996. aasta resolutsiooni halbade kinnipidamistingimuste kohta Euroopa Liidu vanglates (3), 17. detsembri 1998. aasta resolutsiooni vanglatingimuste kohta Euroopa Liidus: ümberkorraldused ja alternatiivsed karistused (4) ning 9. märtsi 2004. aasta soovitust nõukogule kinnipeetavate õiguste kohta Euroopa Liidus (5);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6-0033/2008),

A.

arvestades, et Euroopa ja rahvusvahelistest konventsioonidest (6) tulenevalt tuleb kõiki vangistatud isikuid kohelda nende inimõigusi järgides ning kinnipidamistingimused peavad vastama inimväärsuse, diskrimineerimise lubamatuse ning era- ja perekonnaelu puutumatuse põhimõtetele ning sõltumatud asutused hindavad seda korrapäraselt;

B.

arvestades, et kohtuotsuste tegemisel, karistusõiguses ning liikmesriikide kinnipidamisasutustes tuleb arvesse võtta vangis viibivate naiste erivajadusi ja -olukorda;

C.

arvestades, et tuleb võtta konkreetseid ja naiste erivajadustega kohandatud meetmeid, eelkõige tuleb kohaldada alternatiivseid karistusi;

D.

arvestades, et vanglas viibivad rasedad peavad saama abi, teavet ning muud raseduse normaalseks kuluks ja emaduseks valmistumiseks vajalikku, eelkõige on vaja tasakaalustatud toitu, nõuetekohaseid sanitaartingimusi, värsket õhku, kehalist tegevust ning sünnituseelset ja -järgset hooldust;

E.

arvestades, et kõigil mees- ja naiskinnipeetavatel peab olema võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele, kuid kinnipidamispoliitika peab pöörama erilist tähelepanu naistele omaste füüsilise ja vaimse tervise probleemide ennetusele, profülaktilisele kontrollile ja ravile;

F.

arvestades, et ema vaimsest ja füüsilisest tervisest sõltub lapse tervis;

G.

arvestades, et suur hulk kinnipeetavaid naisi on praegu või on varem olnud uimasti- või muude ainete sõltlased ja see võib olla vaimsete või käitumishäirete põhjuseks, mille puhul on vanglate üldise tervishoiupoliitika raames vaja tagada nii arstiabi kui ka sotsiaalne ja psühholoogiline tugi;

H.

arvestades, et tänapäeval on teatavasti suur osa kinnipeetavatest naistest olnud perekonnas või paarisuhtes vägivalla, seksuaalse kuritarvitamise või väärkohtlemise ohvrid ning suures majanduslikus või psühholoogilises sõltuvuses; arvestades, et kõik nimetatud asjaolud on otseselt seotud nende kuritegeliku mineviku ning füüsiliste ja psühholoogiliste tagajärgedega, nagu traumajärgne stress;

I.

arvestades, et vanglapersonal peab olema piisavalt koolitatud ja teadlik, et võtta arvesse meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse aspekti ning vangis olevate naiste erivajadusi ja -olukorda; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata neist kõige kaitsetumatele, st alaealistele ja puudega naistele;

J.

arvestades, et perekonnasidemete säilitamine on oluline vahend korduvkuritegude ärahoidmisel ja ühiskonnaellu taaslülitumisel ning kõigi kinnipeetavate, nende laste ja teiste perekonnaliikmete õigus, kusjuures naistel on selle õiguse kasutamine sageli eriti keeruline naiste kinnipidamisasutuste vähesuse ja sellest tulenevalt asukoha kauguse tõttu;

K.

arvestades, et lapse parimaid huve tuleb alati arvesse võtta, kui otsustatakse lapse vangistatud vanemast lahutamise või temaga kokkujätmise küsimust, võttes arvesse, et igal juhul tuleb tagada, et teine vanem võiks kasutada oma vanemaõigusi, ning kehtestada nõuetekohased võimalused pereliikmetega (vennad ja õed, vanavanemad ja teised pereliikmed) lähedaste suhete säilitamiseks;

L.

arvestades, et olles alla kirjutanud eespool nimetatud lapse õiguste konventsioonile (samuti teistele rahvusvahelise õiguse aktidele), on osalisriikidel kohustus tagada kõigile lastele igasuguse diskrimineerimiseta ja sõltumata nende vanema õiguslikust seisundist kõik kõnesoleva konventsiooniga ettenähtud õigused, eelkõige õigus saada nõuetekohaseid tervishoiuteenuseid, harrastada vaba aja tegevusi ja omandada haridust, ning seda kohustust tuleb täita samuti laste puhul, kes on koos oma vangistatud vanemaga;

M.

arvestades, et lisaks seadusevastaste tegude eest karistamisele peaks kinnipidamisasutuse eesmärk olema ka ühiskonna- ja tööellu taaslülitamine, võttes sealjuures arvesse, et suure hulga mees- ja naiskinnipeetavate minevikus esines sageli sotsiaalset tõrjutust ja vaesust;

N.

arvestades, et suur osa kinnipeetavatest naistest on vangistamise ajal seotud pooleliolevate kohtumenetlustega (alaealistest lastest loobumise, nende ajutise hooldamise või lapsendamise menetlus, abielulahutus või lahuselu, elukohast väljatõstmine jne), mis teeb nad haavatavaks ning asetab pidevasse ebakindluse ja stressi seisundisse;

O.

arvestades, et kinnipeetavad isikud ei ole sageli teadlikud olemasolevatest sotsiaalabi võimalustest ning paljudel juhtudel on kõigile liikmesriikide kodanikele antud õiguste tegelikul kasutamisel takistuseks asjaolu, et neil ei ole asjakohaseid haldusdokumente (ID-kaart, sotsiaalkindlustuskaart, perekonnaseisutõend jne), dokumendid on kaotsi läinud või aegunud;

P.

arvestades, et mees- ja naiskinnipeetavate võrdne juurdepääs tööhõivele, kutseõppele ja vaba aja tegevusele kogu kinnipidamisaja vältel on olulise tähtsusega psühholoogilise tasakaalu säilitamise ning ühiskonna- ja tööellu taaslülitamise seisukohast;

Q.

arvestades, et hoolimata pakkumiste mitmekesisusest ei piisa sellest, kui mees- ja naiskinnipeetavatele võimaldatakse juurdepääs pakkumistele hariduse, koolituse, tööhõive, vaba aja tegevuse ja enesearendamise valdkonnas, vaid on vaja koostada kaasnevad programmid, mis lihtsustavad nende kaasamist töö- ja ühiskonnaellu taaslülitumise ettevalmistamisse ja selle käiku;

R.

arvestades, et vanglas viibivad naised peavad saama igasuguse diskrimineerimiseta teha tööd või tegelda vabatahtliku tegevusega ning omandada mitmekülgset, pärast karistusaja lõppu nende tavaellu taaslülitumist soodustavat ja tööturuvajadustele vastavat kutse- ja kodanikuharidust;

S.

arvestades, et mees- ja naiskinnipeetavate ühiskonnaellu taaslülitamise ning korduvkuritegude ennetamise edukus sõltub kinnipidamise ajal saadava õppe kvaliteedist, eriti ettevõtjate ning sotsiaalabiasutuste ja -organisatsioonidega loodud koostööst, samuti karistuse kandmisele järgnevatest järelmeetmetest ning sotsiaalsetest ja tööalastest tugiteenustest;

T.

arvestades, et on suur vajadus soopõhiste üldiste, selgete ja ajakohastatud andmete ning statistika järele,

1.

ergutab liikmesriike investeerima piisavaid vahendeid kinnipidamisasutuste infrastruktuuri kaasajastamisse ja kohandamisse, samuti rakendama Euroopa Nõukogu eespool nimetatud soovitust R(2006)2, et tagada inimväärsed ja põhilisi inimõigusi tagavad kinnipidamistingimused, eriti majutuse, tervise, hügieeni, toitlustamise, ventilatsiooni ja valgustuse osas;

2.

kordab taas oma nõudmist komisjonile ja nõukogule võtta ELi lepingu artikli 6 alusel vastu raamotsus kinnipeetavate õiguste kaitse miinimumnõuete kohta (mida soovitab ka Euroopa Nõukogu eespool nimetatud soovituses R(2006)2) ning palub nõukogul levitada Euroopa Nõukogu vanglaeeskirju ja edendada nende rakendamist, et ühtlustada suuremas ulatuses kinnipidamistingimusi Euroopas, võttes eriti arvesse naiste erivajadusi ning tuues selgelt välja mees- ja naiskinnipeetavate õigused ja kohustused;

3.

palub komisjonil lisada oma iga-aastasesse inimõiguste aruandesse hinnangu mees- ja naiskinnipeetavate põhiõiguste järgimisele ja naiste kinnipidamise eritingimuste täitmisele;

4.

ergutab liikmesriike ja kandidaatriike ratifitseerima piinamise tõkestamise Euroopa konventsiooni fakultatiivset protokolli, millega kehtestatakse sõltumatu kontrolli süsteem kinnipidamisasutustes, ning palub nõukogul ja komisjonil toetada kõnesoleva konventsiooni ja selle protokolli ratifitseerimist Euroopa Liidu välispoliitika raames;

5.

tuletab meelde, et kinnipidamisasutuste juhtimise vastavus siseriiklikele ja rahvusvahelistele õigusnormidele tuleks tagada pädevate asutuste korrapärase kontrolliga;

6.

kutsub liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada kinnipidamisasutustes kord ning personali ja kinnipeetavate turvalisus, lõpetades vägivalla- ja kuritarvitamise olukorrad, mille suhtes on eriti haavatavad naised ja etniliste või sotsiaalsete vähemuste esindajad;

7.

kutsub kõiki liikmesriike üles lihtsustama naiskinnipeetavate juurdepääsu elanikkonna hulgas korraldatavatele ennetuskampaaniatele, näiteks rinna- ja emakakaelavähi varajane avastamine, ning tagama neile võrdselt teiste naistega juurdepääs riiklikele programmidele, mis käsitlevad pereplaneerimist;