17.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 62/1

---

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 5/2009,

9. jaanuari 2009,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr …/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 96/26/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

(2009/C 62 E/01)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 71 lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori arvamust (2),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Autoveo siseturu väljakujundamine õiglastel konkurentsitingimustel nõuab ühiseeskirjade ühtset kohaldamist kaupade autoveo-ettevõtja ja sõitjate autoveo-ettevõtja tegevusalale („autoveo-ettevõtja tegevusala”) lubamisel. Nende ühiseeskirjade eesmärk on tõsta autoveo-ettevõtjate ametialast pädevust, ratsionaliseerida turgu ning parandada autoveo-ettevõtjate, nende klientide ja majanduse kui terviku huve silmas pidades teenuste kvaliteeti ja liiklusohutust. Ühiseeskirjade abil soodustatakse samuti autoveo-ettevõtjate asutamisvabaduse õiguse tõhusat kasutamist.

(2)

Nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiviga 96/26/EÜ (siseriiklike ja rahvusvaheliste vedude maanteeveo-ettevõtja ja reisijate (4) autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise, nende diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise ning kõnealuste ettevõtjate asutamisvabaduse õiguse soodustamise kohta) on kehtestatud miinimumtingimused autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise ning selleks nõutavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta. Kogemused, mõjuhinnang ning erinevad uuringud näitavad siiski, et liikmesriigid kohaldavad kõnealust direktiivi ebaühtlaselt. Selline ebaühtlus põhjustab negatiivseid tagajärgi, eelkõige konkurentsimoonutusi, turu vähest läbipaistvust, ebavõrdset kontrollitaset ja ohtu, et ettevõtjad värbavad madala kutsekvalifikatsiooniga töötajaid, kes eiravad liiklusohutus- ja sotsiaaleeskirju või ei järgi neid täielikult ning see võib sektori mainet kahjustada.

(3)

Lisaks on kõnealused tagajärjed kahjulikud, kuna need võivad häirida autoveo siseturu nõuetekohast toimimist, kuna rahvusvaheline kaubaveoturg ja teatavad kabotaažveod on avatud kõikidele ühenduse ettevõtjatele. Ainus kõnealustele ettevõtjatele esitatud tingimus on nõue, et neil oleks ühenduse tegevusluba, mille võib saada, kui autoveo-ettevõtja täidab tegevusalale lubamise tingimused vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrusele (EÜ) nr …/2009 (rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine)) (5), ning vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrusele (EÜ) nr …/2009 (rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine)) (5).

(4)

Seetõttu tuleks ajakohastada kehtivaid autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise eeskirju, et tagada nende ühtlasem ja tõhusam kohaldamine. Kuna kõnealuste eeskirjade täitmine on ühenduse turule juurdepääsu põhitingimus ning kuna autoveo-ettevõtja turule juurdepääsu valdkonnas on kohaldatavateks ühenduse õigusaktideks määrused, on autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise reguleerimiseks kõige asjakohasem õigusakt määrus.

(5)

Liikmesriikidel tuleks lubada kohandada autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimusi asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud äärepoolseimates piirkondades nende eriliste iseärasuste ja piirangute tõttu. Ühenduse tegevusluba ei peaks siiski saama sellistes piirkondades asutatud ettevõtjad, kes vastavad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimustele ainult sellise kohandamise alusel. Autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohandamine ei tohiks takistada ettevõtjaid, kes vastavad kõikidele käesolevas määruses sätestatud üldtingimustele ning kellel oleks lubatud tegutseda autoveo-ettevõtja tegevusalal, teostada vedusid äärepoolseimates piirkondades.

(6)	Õiglase konkurentsi eesmärgil tuleks autoveo-ettevõtjate tegevusala ühiseeskirju kohaldada võimalikult suures ulatuses kõikide ettevõtjate suhtes. Käesoleva määruse reguleerimisala ei hõlma siiski ettevõtjaid, kes teostavad transporditurule väga vähest mõju avaldavaid vedusid.

(7)

Asukohaliikmesriigi ülesanne on jälgida, et ettevõtja täidaks käesoleva määrusega ettenähtud tingimusi järjepidevalt, ning vajadusel peaksid kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused saama peatada või tühistada tegevusloa, mis võimaldab asjaomasel ettevõtjal turul tegutseda. Autoveo-ettevõtjate tegevusalale lubamise tingimuste nõuetekohaseks täitmiseks ja usaldusväärseks kontrolliks peab ettevõtja stabiilselt ja tõhusalt toimima.

(8)

Seega peaksid nõutava hea maine ja ametialase pädevusega füüsilised isikud olema selgelt määratletud ja nimetatud pädevate asutuste poolt. Need isikud („veokorraldaja”) peavad autoveo-ettevõtja veotegevust tegelikult ja pidevalt juhtima. Tuleks täpsustada, millistel tingimustel käsitatakse ühte isikut ettevõtja veotegevuse tegeliku ja pideva juhtijana.

(9)

Veokorraldaja hea maine tähendab seda, et teda ei ole süüdi mõistetud rasketes kuritegudes ja talle ei ole määratud rangeid karistusi, eelkõige autoveo valdkonda käsitlevate ühenduse eeskirjade raske rikkumise eest. Kui veokorraldaja või autoveo-ettevõtja on ühes või enamas liikmesriigis süüdi mõistetud ühenduse eeskirjade kõige raskemates rikkumistes või kui talle on selliste rikkumiste eest karistusi määratud, siis peaks see viima hea maine kaotamiseni eeldusel, et pädev asutus on tuvastanud, et enne kui ta tegi lõpliku otsuse, viidi läbi nõuetekohane ja dokumenteeritud uurimismenetlus, mille käigus järgiti olulisi menetlusõigusi ning asjakohaseid edasikaebeõigusi.

(10)	Autoveo-ettevõtja peab olema minimaalse finantssuutlikkusega, mis tagab tema nõuetekohase käivitamise ja haldamise. Finantssuutlikkuse tõestamine pangatagatise või kutsealase vastutuskindlustusega võib olla ettevõtjate jaoks lihtsaim ja kulutõhusaim meetod.

(11)

Kutsekvalifikatsiooni kõrge tase tõstab autoveosektori sotsiaal-majanduslikku tõhusust. Kandidaadid veokorraldaja kohale peaksid seetõttu omama kõrgetasemelisi kutsealaseid teadmisi. Eksamitingimuste paremaks ühtlustamiseks ning kõrgetasemelise koolituse edendamiseks tuleks ette näha, et liikmesriigid võivad akrediteerida eksami- ja koolituskeskusi vastavalt nende poolt kindlaks määratud tingimustele. Veokorraldajatel peaksid olema vajalikud teadmised nii riikliku kui rahvusvahelise veotegevuse juhtimiseks. Loetelu teemadest, mida tuleb ametialase pädevuse tunnistuse saamiseks teada, ning eksamite korraldamise meetodid peaksid muutuma vastavalt tehnika arengule ja seetõttu tuleks neid ajakohastada. Liikmesriikidel peaks olema võimalik vabastada eksamitest isikud, kes tõendavad oma varasemat pidevat töökogemust veotegevuse juhtimise valdkonnas.

(12)

Õiglaseks konkurentsiks ja täielikult eeskirjadele vastavaks autoveoks on vaja liikmesriikide ühtse tasemega järelevalvet. Ettevõtjate järelevalve eest vastutavatel riiklikel asutustel ning nende väljastatavate lubade kehtivusel on selles oluline osa ning seetõttu tuleks tagada, et kõnealused asutused võtavad vajaduse korral asjakohased meetmed, eelkõige lubade peatamiseks või tühistamiseks, või kuulutavad hooletu või kuritahtliku veokorraldaja sobimatuks.

(13)

Liikmesriikide vaheline paremini organiseeritud halduskoostöö tõhustaks mitmes liikmesriigis tegutsevate ettevõtjate järelvalvet ning vähendaks halduskulusid. Ettevõtjate elektroonilised registrid, mis on ühendatud Euroopa tasandil kooskõlas isikuandmete kaitsmist käsitlevate ühenduse eeskirjadega, lihtsustavad kõnealust koostööd ja vähendavad kontrolliga seotud kulusid nii ettevõtjate kui asutuste jaoks. Riiklikud elektroonilised registrid on juba olemas mitmetes liikmesriikides. Samuti on loodud infrastruktuur eesmärgiga edendada liikmesriikide vahel registrite vastastikust ühendamist. Elektrooniliste registrite süstemaatilisem kasutuselevõtt võib seega aidata oluliselt vähendada kontrolliga seotud halduskulusid samal ajal kontrolli tõhustades.

(14)

Teatavad rikkumisi ja karistusi käsitlevad andmed riiklikes elektroonilistes registrites on isikuandmed. Liikmesriigid peaksid seetõttu võtma vajalikud meetmed, et tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ järgimine (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (6), eelkõige seoses kontrolliga, kuidas ametiasutused isikuandmeid töötlevad, ning samuti seoses asjaomaste isikute õigusega saada teavet, andmetega tutvuda ja vastuväiteid esitada. Käesoleva määruse kohaselt on selliseid andmeid vajalik säilitada vähemalt kahe aasta jooksul, et nõuetele mittevastavad ettevõtjad ei saaks tegevust alustada mõnes muus liikmesriigis.

(15)

Riiklike elektrooniliste registrite järk-järguline ühendamine on oluline, et võimaldada kiiret ja tõhusat teabevahetust liikmesriikide vahel ning tagada, et autoveo-ettevõtjad ei prooviks või ei võtaks riski sooritada raskeid rikkumisi asukohaliikmesriigist erinevas liikmesriigis. Ühendamiseks tuleb ühiselt kindlaks määrata andmevahetuse vorming ning tehniline kord.

(16)	Liikmesriikide vaheliseks tõhusaks teabevahetuseks tuleks kindlaks määrata riiklikud kontaktpunktid ja teatavad ühtsed menetlused, milles tuleks täpsustada vähemalt teabe esitamise tähtaeg ja teabe laad.

(17)

Asutamisvabaduse lihtsustamiseks tuleks asukohaliikmesriigis autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks tunnustada hea maine piisava tõendina asjakohaseid dokumente, mille on välja andnud selle liikmesriigi, kus veokorraldaja asus, pädev asutus, tagades et asjaomaseid isikuid ei ole teistes liikmesriikides autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks sobimatuks kuulutatud.

(18)	Ametialase pädevuse piisava tõendina peab asukohaliikmesriik asutamisvabaduse lihtsustamiseks tunnustama vastavalt käesolevale määrusele välja antud ühtset tunnistuse vormi.

(19)	Ühenduse tasandil tuleks käesoleva määruse kohaldamist täpsemalt jälgida. See eeldab riiklike registrite põhjal koostatud aruannete alusel komisjoni poolt regulaarset andmete edastamist autoveosektori ettevõtjate hea maine, finantssuutlikkuse ja ametialase pädevuse kohta.

(20)	Liikmesriigid peaksid ette nägema karistused, mida käesoleva määruse rikkumise korral kohaldada. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(21)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise eeskirjade ajakohastamist, eesmärgiga tagada nende eeskirjade ühtne ja tegelik kohaldamine liikmesriikides, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning neid on parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(22)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(23)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus koostada loetelu selliste rikkumiste kategooriatest, liikidest ja raskusastmetest, mille tõttu kaotab autoveo-ettevõtja hea maine; kohandada tehnika arenguga käesoleva määruse I, II ja III lisa, milles käsitletakse teadmisi, mida liikmesriigid võtavad arvesse ametialase pädevuse ametlikul tunnustamisel, ning ametialase pädevuse tunnistuse vormi, ning koostada loetelu raskeimatest rikkumistest, mis lisaks käesoleva määruse IV lisas esitatule toovad kaasa tegevusalal tegutsemise loa peatamise või tühistamise või tegevusalale sobimatuks tunnistamise. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendada seda uute vähemoluliste sätete lisamisega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Tõhususe eesmärgil tuleks kontrolliga regulatiivmenetluse tavatähtaegu ametialase pädevuse tunnistuse vormi ajakohastamiseks lühendada.

(24)	Direktiiv 96/26/EÜ tuleks kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.   Käesoleva määrusega reguleeritakse autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamist ja sellel tegevusalal tegutsemist.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõikide ühenduses asuvate ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad autoveo-ettevõtja tegevusalal. Samuti kohaldatakse seda ettevõtjate suhtes, kes kavatsevad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsema asuda, ning viitamine autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsevatele ettevõtjatele hõlmab vajaduse korral viitamist sellel tegevusalal tegutseda kavatsevatele ettevõtjatele.

3.   Asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud piirkondade puhul võivad asjakohased liikmesriigid kohandada autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimusi, kui kogu tegevuse nendes piirkondades sooritavad ettevõtjad, kelle asukoht on kõnealustes piirkondades.

4.   Erandina lõikest 2 ja kui siseriiklikes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, ei kohaldata käesolevat määrust:

a)	kaupade autoveo tegevusalal tegutsevate ettevõtjate suhtes, kes kasutavad ainult mootorsõidukeid või autoronge, mille lubatud täiskaal ei ületa 3,5 tonni. Liikmesriigid võivad siiski nimetatud piirmäära vähendada kõigi või teatavate autoveoliikide puhul;

b)	ettevõtjate suhtes, kes osutavad sõitjate autoveo teenuseid ainult mitteärilisel eesmärgil või tasuta või kelle põhitegevus ei ole sõitjate autovedu;

c)	autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsevate ettevõtjate suhtes, kes kasutavad ainult mootorsõidukeid, mille suurim lubatud kiirus ei ületa 40 km/h.

5.   Liikmesriigid võivad vabastada käesoleva määruse kõigi või mõnede sätete kohaldamisest autoveo-ettevõtjad, kes tegelevad ainult siseriiklike vedudega, mille mõju transporditurule on tähtsusetu järgmiste asjaolude tõttu:

a)	veetava kauba laad või

b)	läbitava vahemaa lühidus.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„kaupade autoveo-ettevõtja tegevusala” — kõigi selliste ettevõtjate tegevus, kes veavad kaupu rendi või tasu eest mootorsõidukiga või autorongiga;

2)	„autoveo-ettevõtja tegevusala” — sõitjate autoveo-ettevõtja või kaupade autoveo-ettevõtja tegevus;

3)

„sõitjate autoveo-ettevõtja tegevusala” — kõigi selliste ettevõtjate tegevus, kes osutavad sõitjateveo teenuseid üldiste või teatavate kasutajakategooriate vedamiseks sõitja või veokorraldaja makstud tasu eest mootorsõidukitega, mis on ehitatud, varustatud ja ette nähtud rohkem kui üheksa inimese veoks, k.a juht;

4)

„ettevõtja” — füüsiline isik, tulunduslik või mittetulunduslik juriidiline isik, tulunduslik või mittetulunduslik ühendus või iseseisva õigusvõimeta isikute rühm või mis tahes õigusvõimeline või mõnest teisest õigusvõimelisest asutusest sõltuv asutus, kes tegeleb sõitjate veoga, või mis tahes füüsiline või juriidiline isik, kes tegeleb kaupade veoga ärilisel eesmärgil;

5)	„veokorraldaja” — ettevõtja poolt tööle võetud füüsiline isik, või juhul kui ettevõtja on füüsiline isik, siis nimetatud isik või, kui see on ette nähtud, tema poolt lepinguga määratud mõni muu füüsiline isik, kes juhib tegelikult ja pidevalt kõnealuse ettevõtja veotegevust;

6)	„autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise luba” — haldusotsus, millega lubatakse käesolevas määruses sätestatud tingimustele vastaval ettevõtjal tegutseda autoveo-ettevõtja tegevusalal;

7)

„pädev asutus” — teatava liikmesriigi riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil pädev asutus, kes autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise loa andmise eesmärgil kontrollib, kas ettevõtja vastab käesolevas määruses sätestatud tingimustele, ning kellel on volitus anda, peatada või tühistada autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise luba;

8)	„asukohaliikmesriik” — liikmesriik, milles on ettevõtja asukoht, olenemata sellest, kas selle veokorraldaja pärineb mõnest muust riigist.

Artikkel 3

Nõuded autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks

1.   Autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsevad ettevõtjad:

a)	toimivad liikmesriigis stabiilselt ja tõhusalt;

b)	on hea mainega;

c)	on asjakohase finantssuutlikkusega;

d)	on nõutava ametialase pädevusega.

2.   Liikmesriigid võivad otsustada kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid lisanõudeid, millele ettevõtjad peavad vastama, et autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutseda.

Artikkel 4

Veokorraldaja

1.   Autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsev ettevõtja nimetab vähemalt ühe füüsilise isiku, veokorraldaja, kes vastab artikli 3 lõike 1 punktides b ja d sätestatud nõuetele ning järgmistele tingimustele:

a)	ta juhib tegelikult ja pidevalt ettevõtja veotegevust;

b)	ta on ettevõtjaga tegelikult seotud, nt on selle töötaja, direktor, omanik või aktsionär, või juhib seda, või kui ettevõtja on füüsiline isik, on nimetatud isik, ning

c)	tema elukoht on ühenduses.

2.   Kui ettevõtja ei vasta artikli 3 lõike 1 punktis d sätestatud ametialase pädevuse tingimustele, võib pädev asutus lubada tal tegutseda autoveo-ettevõtja tegevusalal, kui käesoleva artikli lõike 1 kohaselt veokorraldajat ametisse nimetatud ei ole, järgmistel tingimustel:

a)	ettevõtja nimetab ametisse ühenduses elava füüsilise isiku, kes vastab artikli 3 lõike 1 punktides b ja d sätestatud tingimustele ning kellele on lepinguga antud pädevus täita veokorraldaja ülesandeid ettevõtte nimel;

b)

ettevõtjat ja punktis a osutatud isikut siduvas lepingus on täpsustatud ülesanded, mida asjaomane isik peab tõhusalt ja püsivalt täitma ning märgitud tema vastutus veokorraldajana. Täpsustatavad ülesanded hõlmavad sõidukite korrashoiu ja hoolduse korraldust, veolepingute ja -dokumentide kontrollimist, raamatupidamise põhiarvestust, juhtide tööle määramist ja sõidukite kasutussevõtmist ning ohutusmenetluste kontrollimist;

c)

punktis a osutatud isik võib veokorraldajana tegutsedes juhtida kuni nelja erineva ettevõtja vedusid, mida teostavad ühtekokku maksimaalselt 50 sõidukit. Liikmesriigid võivad otsustada vähendada nende ettevõtjate arvu ja/või nende sõidukite koguarvu, kelle või mille vedusid nimetatud isik juhib, ning

d)	punktis a osutatud isik sooritab täpsustatud ülesandeid üksnes ettevõtja huvides ning sõltumatult mis tahes ettevõtja(te)st, kelle heaks tema ettevõtja vedusid teostab.

3.   Liikmesriik võib otsustada, et lõike 1 kohaselt ametisse nimetatud veokorraldajat ei või ühtlasi lõike 2 kohaselt ametisse nimetada, või võib ta ametisse nimetada üksnes väiksema arvu ettevõtjate või sõidukite osas, kui on osutatud lõike 2 punktis c.

4.   Ettevõtja teatab pädevale asutusele ametisse nimetatud veokorraldaja(te)st.

II PEATÜKK

TÄITMISELE KUULUVAD TINGIMUSED

Artikkel 5

Asutamisnõuet käsitlevad tingimused

Artikli 3 lõike 1 punktis a sätestatud nõuete täitmiseks peab ettevõtja asjaomases liikmesriigis:

a)

omama selles liikmesriigis asukohta koos ruumidega, kus ta saab pädeva asutuse nõudmisel teha kättesaadavaks oma äridokumendid, eelkõige kõik raamatupidamisdokumendid, personalijuhtimisega seotud dokumendid, sõiduaja ja puhkeaja kohta andmeid sisaldavad dokumendid ning kõik muud dokumendid, millele pädev asutus peab juurde pääsema, et kontrollida käesoleva määrusega ettenähtud tingimuste täitmist. Liikmesriigid võivad nõuda, et nende territooriumil asuvatel ettevõtjatel peavad sellised dokumendid olema igal ajal nende ruumides kättesaadavad;

b)	pärast loa saamist peab tema käsutuses olema üks või mitu sõidukit, mis on immatrikuleeritud või kooskõlas vastava liikmesriigi õigusaktidega muul viisil ringlusse suunatud ning mis kuuluvad täielikult temale või on tema käsutuses näiteks järelmaksu- või rendi- või liisinglepingu alusel;

c)	juhtima tegelikult ja pidevalt oma tegevust selles liikmesriigis paiknevas vajaliku varustusega tegevuskeskuses.

Artikkel 6

Hea maine nõuet käsitlevad tingimused

1.   Liikmesriigid määratlevad vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 tingimused, millele ettevõtja ja veokorraldaja peavad vastama käesolevas määruse artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud hea maine nõude täitmiseks.

Kui liikmesriik otsustab, kas ettevõtja vastab nimetatud tingimusele, võtab ta arvesse ettevõtja, tema veokorraldajate ja muude liikmesriigi poolt määratud asjakohaste isikute tegevust. Käesolevas artiklis viitamine süüdimõistmistele, karistustele või rikkumistele hõlmab ettevõtja enda, tema veokorraldajate ja liikmesriigi poolt määratud asjakohaste isikute süüdimõistmisi, karistusi ja rikkumisi.

Esimeses lõigus osutatud tingimused sisaldavad vähemalt järgmist:

a)

puudub tõsine põhjus, mis seaks kahtluse alla veokorraldaja või autoveo-ettevõtja hea maine, nt kui nimetatud isikud on süüdi mõistetud või neile on karistusi määratud kehtivate riiklike eeskirjade raske rikkumise eest järgmistes valdkondades: i) äriõigus; ii) pankrotiõigus; iii) kõnealusel ametialal kohaldatavad palga- ja töötingimused; iv) liiklus; v) ametialane vastutus ning

b)

veokorraldajat või autoveo-ettevõtjat ei ole ühes või enamas liikmesriigis süüdi mõistetud ja neile ei ole määratud karistusi selliste ühenduse eeskirjade raskete rikkumiste eest, milles puudutavad eelkõige: i) juhtide juhtimis- ja puhkeaga, tööaega ja sõidumeerikute paigaldamist ning kasutamist, ii) rahvusvahelises liikluses kasutatavate kommertsveokite suurimat kaalu ja mõõtmeid, iii) juhtide alus- ja jätkuõpet, iv) kommertsveokite tehnoseisundit, sealhulgas mootorsõidukite kohustuslikku tehnoülevaatust, v) juurdepääsu kaupade autoveo rahvusvahelisele turule või vastavalt olukorrale juurdepääsu sõitjate autoveo turule, vi) ohtlike kaupade autoveo ohutust, vii) kiiruspiirikute paigaldamist teatavatesse sõidukiliikidesse ja nende kasutamist, viii) juhiluba, ix) tegevusalale lubamist, x) loomade vedu.

2.   Lõike 1 kolmanda lõigu punkti b kohaldamisel:

a)

kui veokorraldaja või autoveo-ettevõtja on ühes või enamas liikmesriigis süüdi mõistetud raskes kuriteos või talle on määratud karistus IV lisas esitatud ühenduse eeskirjade kõige raskemate rikkumiste eest, viib selle ettevõtja asukohaliikmesriigi pädev asutus asjakohaselt ja õigeaegselt läbi nõuetekohase haldusmenetluse, mis vajaduse korral hõlmab asjaomase ettevõtja valduste kontrollimist. Menetlusega määratakse kindlaks, kas konkreetsete asjaolude tõttu kujutaks hea maine kaotamine endast antud juhul ebaproportsionaalset meedet. Igat sellist järeldust tuleb nõuetekohaselt põhjendada ja õigustada. Kui pädev asutus leiab, et hea maine kaotamine kujutaks endast ebaproportsionaalset meedet, võib ta otsustada, et hea maine on puutumata. Sellisel juhul kantakse põhjused riiklikku registrisse. Selliste otsuste arv näidatakse artikli 26 lõikes 1 osutatud aruandes. Kui pädev asutus leiab, et hea maine kaotamine ei kujuta endast ebaproportsionaalset meedet, viib süüdimõistmine või karistus hea maine kaotamiseni.

b)

koostab komisjon loetelu selliste ühenduse eeskirjade rikkumiste kategooriatest, liikidest ja raskusastmetest, mis lisaks IV lisas esitatud rikkumistele võivad viia hea maine kaotamiseni. Liikmesriigid võtavad nimetatud rikkumisi käsitlevat teavet, sealhulgas teistelt liikmesriikidelt saadud teavet arvesse artikli 12 lõike 1 kohaste kontrollidega seotud prioriteetide seadmisel. Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades määrust seoses nimetatud loeteluga, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. Sellel eesmärgil komisjon: i) kehtestab kõige sagedamini esinevate rikkumiste kategooriad ja liigid; ii) määratleb rikkumiste raskusastme vastavalt nende potentsiaalile põhjustada surma või raskeid vigastusi ja iii) määrab kindlaks rikkumiste sageduse, mille korral loetakse neid raskemateks rikkumisteks, võttes arvesse veokorraldaja juhitud veotegevuses kasutatavate juhtide arvu.

3.   Artikli 1 lõike 3 punktis b sätestatud nõue on täitmata niikaua, kuni ettevõtja rehabiliteeritakse või võetakse mõni muu samaväärse toimega meede vastavalt olemasolevatele asjakohastele siseriiklikele sätetele.

Artikkel 7

Finantssuutlikkust käsitlevad tingimused

1.   Artikli 3 lõike 1 punktis c sätestatud nõudele vastamiseks suudab ettevõtja eelarveaasta jooksul pidevalt täita oma finantskohustusi. Sel eesmärgil tõendab ettevõtja audiitori või nõuetekohaselt akrediteeritud isiku poolt kinnitatud raamatupidamise aastaaruannetega, et tema käsutuses on igal aastal omakapitali vähemalt 9 000 euro väärtuses ainult ühe kasutatava sõiduki kohta ning iga kasutatava lisasõiduki kohta vähemalt 5 000 euro väärtuses.

Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse iga viie aasta järel euro väärtus nende liikmesriikide vääringutes, kes ei osale Euroopa Rahaliidu kolmandas etapis. Kasutatakse oktoobri esimesel tööpäeval kehtivaid Euroopa Liidu Teatajas avaldatud kursse. Neid kursse hakatakse kohaldama alates järgneva kalendriaasta 1. jaanuarist.

Esimeses lõigus osutatud raamatupidamisrubriike käsitatakse vastavalt neljandale nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiivile 78/660/EMÜ, mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid (8).

2.   Erandina lõikest 1 võib pädev asutus nõustuda või nõuda, et ettevõtja tõendab oma finantssuutlikkust sellise tõendiga nagu kutsealane vastutuskindlustus ühelt või mitmelt pangalt või finantsasutuselt, sealhulgas kindlustusasutustelt, kes annavad lõike 1 esimeses lõigus kindlaks määratud summade kohta ettevõtjale solidaarse tagatise. Liikmesriigid võivad otsustada, et tagatist võib nõuda pädeva asutuse heakskiidul, kes annab loa tegevusalal tegutsemiseks, ning tagatise võib vabastada ainult pädeva asutuse nõusolekul.

3.   Lõikes 1 osutatud raamatupidamise aastaaruanded või lõikes 2 osutatud tagatis, mida kontrollitakse, peavad kuuluma selle liikmesriigi territooriumil asutatud majandusüksusele, kus on luba taotletud, ja mitte mõnes muus liikmesriigis asutatud majandusüksusele.

Artikkel 8

Ametialase pädevuse nõuet käsitlevad tingimused

1.   Artikli 3 lõike 1 punktis d sätestatud nõude täitmiseks on asjaomasel isikul või asjaomastel isikutel I lisa 1. osaga ette nähtud ainevaldkondades ettenähtud tase. Selliseid teadmisi tõendatakse kohustusliku kirjaliku eksamiga, millele võib liikmesriigi otsuse korral lisanduda suuline eksam. Eksamid korraldatakse vastavalt I lisa 2. osale. Sel eesmärgil võivad liikmesriigid kehtestada enne eksameid läbitava väljaõppe nõude.

2.   Ainult teatava liikmesriigi poolt määratletud kriteeriumide kohaselt selleks otstarbeks nõuetekohaselt volitatud asutused ja organid võivad korraldada lõikes 1 osutatud kirjalikke ja suulisi eksameid ja anda nende kohta tunnistusi. Liikmesriigid kontrollivad regulaarselt, et nende poolt volitatud asutused ja organid korraldaksid eksameid tingimustel, mis on kooskõlas I lisaga.

3.   Liikmesriigid võivad nõuetekohaselt volitada enda poolt määratletud kriteeriumide põhjal asutusi pakkuma kandidaatidele eksamiks valmistumiseks kõrgkvaliteetset koolitust ning veokorraldajatele jätkuõpet oma teadmiste ajakohastamiseks, kui nad peaksid seda soovima.

4.   Isikuid, kes omavad teatavaid samas liikmesriigis välja antud kõrg- või tehnilise hariduse kvalifikatsioonitunnistusi, mille liikmesriigid sel eesmärgil konkreetselt kindlaks määravad ning mis eeldavad teadmisi kõigis I lisas loetletud valdkondades, võivad liikmesriigid vabastada eksamitest valdkondades, mida nimetatud kvalifikatsioonid hõlmavad. Vabastust kohaldatakse üksnes I lisa I osa nende punktide suhtes, mille puhul kvalifikatsioonid hõlmavad kõiki iga punkti pealkirja all loetletud valdkondi.

Liikmesriik võib vabastada teatavatest eksami osadest isikud, kellel on ametialase pädevuse tunnistused, mis kehtivad antud liikmesriigi siseriiklike vedude puhul.

5.   Ametialase pädevuse tõendina tuleb esitada lõikes 2 osutatud asutuse või organi väljaantud tunnistus. Tunnistust ei saa teisele isikule loovutada. Kõnealune tunnistus koostatakse vastavalt II ja III lisas esitatud turvamärgistele ja ametialase pädevuse tunnistuse vormile ning sellel on tunnistuse väljastanud volitatud asutuse või organi pitser.

6.   Komisjon kohandab I ja II ja III lisa tehnika arengule. Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

7.   Komisjon julgustab ja hõlbustab koolituse, eksami ja volitamise alaste kogemuste ja teabe vahetust liikmesriikide vahel, sealhulgas mis tahes sellise asutuse kaudu, mille ta võib määrata.

Artikkel 9

Eksamitest vabastamine

Liikmesriik võib vabastada artikli 8 lõikes 1 osutatud eksamist isikud, kes suudavad tõendada, et nad on enne … (9) eelneva 15 aasta jooksul liikmesriigis pidevalt juhtinud kaupade või sõitjate autoveo-ettevõtet.

III PEATÜKK

TEGEVUSLUBA JA JÄRELEVALVE

Artikkel 10

Pädevad asutused

1.   Käesoleva määruse nõuetekohaseks rakendamiseks määrab iga liikmesriik ühe või mitu pädevat asutust. Kõnealustel pädevatel asutustel on volitus:

a)	vaadata läbi ettevõtjate esitatud taotlused;

b)	anda autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks luba ning see peatada või tühistada;

c)	kuulutada teatav füüsiline isik sobimatuks ettevõtte veotegevuse juhtimiseks veokorraldajana;

d)	teostada nõutavaid kontrolle, et teha kindlaks, kas ettevõtja vastab artikliga 3 sätestatud nõuetele.

2.   Pädevad asutused avaldavad kõik käesoleva määruse kohaselt nõutavad tingimused, kõik muud riiklikud sätted, huvitatud kandidaatide poolt järgitava korra ja vastavad selgitused.

Artikkel 11

Taotluste läbivaatamine ja registreerimine

1.   Ettevõtjal, kes vastab artiklis 3 sätestatud nõuetele, lubatakse taotluse esitamise korral tegutseda autoveo-ettevõtja tegevusalal. Pädev asutus teeb kindlaks, et taotluse esitanud ettevõtja vastab nimetatud artiklis sätestatud nõuetele. Liikmesriigid võivad asjakohastes siseriiklikes õigusaktides täpsustada autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise loa kehtivusaega.

Taotluse hindamise tulemuseks olla ühenduse tegevusloa väljaandmine vastavalt määrusele (EÜ) nr …/2009 ning määrusele (EÜ) nr …/2009 Liikmesriik võib väljastada muu tegevusloa kui ühenduse tegevusloa ettevõtjatele, kes teostavad vedusid üksnes asjaomase liikmesriigi territooriumil.

2.   Pädev asutus kannab artiklis 16 osutatud riiklikku elektroonilisse registrisse artikli 16 lõike 2 esimese lõigu punktides a–d osutatud andmed tema poolt tegevusloa saanud ettevõtjate kohta.

3.   Pädev asutus peab loataotluse läbi vaatama võimalikult lühikese tähtaja jooksul, mis ei tohi olla pikem kui 3 kuud alates kuupäevast, mil pädev asutus on kätte saanud kõik taotluse hindamiseks vajalikud dokumendid. Pädev asutus võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel seda tähtaega kahe kuu võrra pikendada.

4.   Kuni 31. detsembrini 2012 kontrollib pädev asutus kahtluse korral ettevõtja hea maine hindamiseks, kas ametisse nimetatud veokorraldajat või veokorraldajaid ei ole taotluse esitamise ajal artikli 14 kohaselt kuulutatud ühes liikmesriikidest sobimatuks juhtima ettevõtte veotegevust.

Alates 1. jaanuarist 2013 kontrollib pädev asutus ettevõtja hea maine hindamiseks artikli 16 lõike 2 esimese lõigu punktis f osutatud teabele tuginedes, kasutades turvalist otsejuurdepääsu riikliku registri asjaomase osa andmetele või esitades vastava taotluse, kas ametisse nimetatud veokorraldaja või veokorraldajad ei ole taotluse esitamise ajal artikli 14 kohaselt kuulutatud ühes liikmesriikidest sobimatuks juhtima ettevõtja veotegevust.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid seoses käesolevas lõikes osutatud tähtaegade edasilükkamisega maksimaalselt kolmeks aastaks, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Ettevõtjad, kellel on autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise luba, teatavad selle väljastanud pädevale asutusele lõikes 2 osutatud andmete muudatustest 28 päeva või sellise lühema ajavahemiku jooksul, mille asukohaliikmesriik võib kindlaks määrata.

Artikkel 12

Kontroll

1.   Pädevad asutused jälgivad, et nende poolt autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsema lubatud ettevõtjad vastavad pidevalt artiklis 3 sätestatud nõuetele. Sel eesmärgil kontrollivad pädevad asutused ettevõtjaid, kelle puhul on olemas suurem risk. Liikmesriigid hõlmavad riskiastme hindamise süsteemiga, mille liikmesriigid on kehtestanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta direktiivi 2006/22/EÜ, mis käsitleb nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega (10) artikli 9 kohaselt, kõik käesoleva määruse artiklis 6 määratletud rikkumised.

2.   Kuni 31. detsembrini 2014 kontrollivad liikmesriigid vähemalt iga viie aasta tagant, kas kõnealused ettevõtjad vastavad artiklis 3 sätestatud nõuetele.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid seoses esimeses lõigus osutatud kuupäeva edasilükkamisega, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Kui komisjon seda nõuetekohaselt põhjendatud juhul ette näeb, kontrollib liikmesriik erikontrolli abil, kas ettevõtja täidab jätkuvalt autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise tingimusi. Liikmesriik teavitab seejärel komisjoni selliste kontrollide tulemustest ning võetud meetmetest, juhul kui liikmesriik täheldab, et ettevõtja ei vasta enam käesolevas määruses sätestatud nõuetele.

Artikkel 13

Loa peatamise ja tühistamise kord

1.   Kui pädev asutus tuvastab ohu, et ettevõtja ei vasta enam artiklis 3 sätestatud nõudetele, teavitab ta sellest ettevõtjat. Kui pädev asutus tuvastab, et üks või mitu nõuet ei ole enam täidetud, võib ta anda ettevõtjale oma olukorra parandamiseks ühe järgmistest tähtaegadest:

a)	hea maine või ametialase pädevuse nõudele mittevastava veokorraldaja asendaja töölevõtmine ei tohi kesta üle kuue kuu, veokorraldaja surma või töövõimetuse korral on seda tähtaega võimalik kuue kuu võrra pikendada;

b)	tähtaeg ei tohi ületada kuut kuud, kui ettevõtja peab oma olukorra parandamiseks näitama, et ettevõte toimib stabiilselt ja tõhusalt;

c)	juhul kui finantssuutlikkuse nõue ei ole täidetud, ei tohi tähtaeg ületada kuut kuud, et näidata, et finantssuutlikkuse nõuet täidetakse jälle pidevalt.

2.   Pädev asutus võib enne igasuguse rehabilitatsioonimeetme võtmist nõuda ettevõtjatelt, kelle luba oli peatatud või tühistatud, et ettevõtja veokorraldajad sooritaksid artikli 8 lõikes 1 osutatud eksamid.

3.   Kui pädev asutus täheldab, et ettevõtja ei vasta enam ühele või mitmele artiklis 3 sätestatud nõudele, peatab või tühistab ta autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemiseks antud loa hiljemalt käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tähtaegade möödudes.

Artikkel 14

Veokorraldaja sobimatuks tunnistamine

1.   Kui veokorraldaja kaotab artikli 6 kohaselt oma hea maine, kuulutab pädev asutus veokorraldaja sobimatuks juhtima ettevõtja veotegevust.

2.   Juhul kui ühtegi rehabilitatsioonimeedet vastavalt asjakohastele siseriiklikele sätetele ei võeta, ei kehti sobimatuks kuulutatud veokorraldaja ametialase pädevuse tunnistus, millele on osutatud artikli 8 lõikes 6, mitte üheski liikmesriigis.

Artikkel 15

Pädevate asutuste otsused ja edasikaebamine

1.   Liikmesriikide pädevad asutused põhjendavad käesoleva määruse põhjal tehtud negatiivseid otsuseid, mis hõlmavad taotluse tagasilükkamist, olemasoleva loa peatamist või tühistamist või veokorraldaja tunnistamist tegevusalale sobimatuks.

Otsuste tegemisel võetakse arvesse ettevõtja või veokorraldajate poolt teistes liikmesriikides sooritatud rikkumiste kohta olemasolevat teavet, mis võib kahjustada ettevõtte head mainet, ning igasugust muud pädevale asutusele kättesaadavat teavet. Otsustes täpsustatakse loa tühistamise või tegevusalale sobimatuks tunnistamise korral võetavaid rehabilitatsioonimeetmeid.

2.   Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatel ja asjaomastel isikutel oleks lõikes 1 osutatud otsuste suhtes võimalus edasi kaevata vähemalt ühele sõltumatule ja erapooletule organile või kohtule.

IV PEATÜKK

HALDUSKOOSTÖÖ JA SELLE LIHTSUSTAMINE

Artikkel 16

Riiklikud elektroonilised registrid

1.   Käesoleva määruse ja eelkõige selle artiklite 11 kuni 14 ja 26 rakendamiseks peab iga liikmesriik riiklikku elektroonilist registrit autoveo-ettevõtjate kohta, kellele tema määratud pädev asutus on andnud loa tegutseda autoveo-ettevõtja tegevusalal. Registri andmeid töödeldakse selleks määratud ametiasutuse kontrolli all. Riiklikku elektroonilisse registrisse kantud asjakohastele andmetele on juurdepääs kõikidel vastava liikmesriigi pädevatel asutustel.

Komisjon annab hiljemalt 1. juuniks 2009 välja suunised riiklikku elektroonilisse registrisse alates selle loomise kuupäevast kantavate andmete miinimumnõuete kohta, et hõlbustada registrite omavahelist ühendamist tulevikus. Komisjon võib soovitada lisada lõikes 2 osutatud andmetele ka sõiduki registritunnused.

2.   Riiklikud elektroonilised registrid sisaldavad vähemalt järgmisi andmeid:

a)	ettevõtja nimi ja õiguslik vorm;

b)	asukoha aadress;

c)	hea maine ja ametialase pädevuse tingimustele vastavate veokorraldajate nimed ning vajaduse korral seadusliku esindaja nimi;

d)	loa liik, loaga hõlmatud sõidukite arv ja vajaduse korral ühenduse tegevusloa seerianumber ja vastavate kinnitatud koopiate numbrid;

e)	artikli 6 lõike 1 punktis b osutatud selliste raskete rikkumiste arv ja liik, millele on järgnenud süüdimõistev kohtuotsus või mille tõttu on määratud karistus kahe viimase aasta jooksul;

f)	ettevõtja veotegevuse juhtimiseks sobimatuks kuulutatud isikute nimed seniks, kuni nende hea maine ei ole taastatud vastavalt artikli 6 lõikele 3, ning kohaldatavad rehabilitatsioonimeetmed.

Seoses punktiga e võivad liikmesriigid kuni 31. detsembrini 2015 lisada riiklikusse elektroonilisse registrisse üksnes IV lisas esitatud kõige raskemad rikkumised.

Liikmesriigid võivad hoida esimese lõigu punktides e ja f osutatud andmeid eraldi registrites. Sellisel juhul on kõikidel kõnealuse liikmesriigi pädevatel asutustel asjakohastele andmetele otsene juurdepääs või need tehakse neile kättesaadavaks vastava taotluse korral. Soovitud teave esitatakse kolmekümne tööpäeva jooksul pärast vastava taotluse kättesaamist.

Muudele kui pädevatele asutustele tagatakse juurdepääs esimese lõigu punktides e ja f osutatud andmetele ainult siis, kui neile on antud volitus teostada järelevalvet ja kehtestada karistusi autoveosektoris ning kui nende ametnikud on vannutatud või neile kehtib saladuse hoidmise ametlik kohustus.

3.   Andmed ettevõtja kohta, kelle luba on peatatud või tühistatud, jäävad riiklikku elektroonilisse registrisse kaheks aastaks pärast loa peatamise või tühistamise lõppu ning seejärel andmed viivitamata kõrvaldatakse.

Andmed autoveo-ettevõtja ametialale sobimatuks kuulutatud isiku kohta jäävad riiklikusse elektroonilisse registrisse seniks, kuni selle isiku hea maine ei ole taastatud vastavalt artikli 6 lõikele 3. Pärast sellist rehabiliteerimist või samaväärseid meetmeid kõrvaldatakse andmed registrist viivitamata.

Esimeses ja teises lõigus osutatud andmetes täpsustatakse loa tühistamise või peatamise või tegevusalale sobimatuks tunnistamise põhjuseid ning vajadusel nende meetmete kestust.

4.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et kõik andmed, eelkõige lõike 2 esimese lõigu punktides e ja f osutatud andmed, oleksid riiklikus elektroonilises registris ajakohastatud ja täpsed.

5.   Ilma et see piiraks lõigete 1 ja 2 kohaldamist, võtavad liikmesriigid kõik vajalikud meetmed, et riiklikud elektroonilised registrid oleksid artikli 18 lõikes 2 osutatud riiklike kontaktpunktide kaudu ühenduse tasandil juurdepääsetavad. Juurdepääs riiklike kontaktpunktide kaudu tuleb tagada hiljemalt 31. detsembriks 2012 nii, et ükskõik mis liikmesriigi pädeval asutusel on võimalus kasutada kõikide liikmesriikide riiklikke elektroonilisi registreid.

6.   Komisjon võtab vastavalt artikli 25 lõikes 2 osutatud menetlusele vastu lõike 5 rakendamisega seotud ühiseeskirjad, mis käsitlevad nt vahetatavate andmete vormingut, teiste liikmesriikide elektrooniliste registrite elektroonilise kasutamise tehnilist korda ja nende registrite koostalitlusvõime edendamist teiste asjakohaste andmebaasidega. Nimetatud ühiseeskirjades määratakse kindlaks, milline asutus vastutab andmetele juurdepääsu, nende edasise kasutamise ja pärast juurdepääsu toimuva andmete ajakohastamise eest ning kehtestatakse selleks eeskirjad andmete logisse salvestamise ja järelevalve kohta.

7.   Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid seoses lõigetes 1 ja 5 osutatud tähtaegade edasilükkamisega, võetakse vastu vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 17

Isikuandmete kaitse

Direktiivi 95/46/EÜ kohaldamisel tagavad liikmesriigid eelkõige, et:

a)	igat isikut teavitatakse temaga seotud andmete registreerimisest või kavatsusest edastada need kolmandatele isikutele. Teave hõlmab andmete töötlemise eest vastutava asutuse nime, töödeldud andmete liiki ja töötlemise põhjuseid;

b)	igal isikul oleks õigus juurdepääsuks temaga seotud andmetele nende andmete töötlemise eest vastutava ametiasutuse juures. See õigus on tagatud piiranguteta, mõistliku aja tagant ja ilma liigsete viivituste ja kulutusteta taotleja jaoks;

c)	igal isikul oleks õigus taotleda, et temaga seotud puudulikud või ebatäpsed andmed parandatakse, kustutatakse või blokeeritakse;

d)	igal isikul oleks õigus esitada mõjuvatel õiguslikel ja veenvatel põhjustel vastuväiteid temaga seotud andmete töötlemisele. Põhjendatud vastuseisu korral ei tohi neid andmeid enam töödelda.

Artikkel 18

Liikmesriikide vaheline halduskoostöö

1.   Liikmesriigid määravad riikliku kontaktpunkti, mis vastutab teabe vahetamise eest teiste liikmesriikidega seoses käesoleva määruse kohaldamisega. Liikmesriigid edastavad komisjonile nende riikliku kontaktpunkti nime ja aadressi hiljemalt … (11). Komisjon koostab kõikidest kontaktpunktidest nimekirja ja edastab selle liikmesriikidele.

2.   Käesoleva määruse kohaselt teavet vahetavad liikmesriigid kasutavad selleks vastavalt lõikele 1 määratud riiklikke kontaktpunkte.

3.   Artikli 6 lõikes 2 osutatud rikkumiste või veokorraldaja võimaliku sobimatuks kuulutamise kohta teavet vahetavad liikmesriigid teevad seda vastavalt määruse (EÜ) nr …/2009 artikli 13 lõikele 1 või vajaduse korral vastavalt määruse (EÜ) nr …/2009 artikli 23 lõikele 1. Liikmesriigid, kes saavad teiselt liikmesriigilt teate sellise raske rikkumise kohta, millele on järgnenud süüdimõistev kohtuotsus või mille tõttu on määratud karistus, kannavad teatatud rikkumise oma riiklikusse elektroonilisse registrisse.

V PEATÜKK

TÕENDITE JA MUUDE DOKUMENTIDE VASTASTIKUNE TUNNUSTAMINE

Artikkel 19

Head mainet käsitlevad tõendid ja muud dokumendid

1.   Ilma et see piiraks artikli 11 lõike 4 kohaldamist, käsitleb asukohaliikmesriik autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamisel hea maine piisava tõendina väljavõtet karistusregistrist või selle puudumisel samaväärset dokumenti, mille on välja andnud veokorraldaja eelneva elukohaliikmesriigi pädev kohtu- või haldusasutus.

2.   Kui vastuvõttev liikmesriik kehtestab oma kodanike suhtes teatavad nõuded seoses hea mainega ja kui kõnealuste nõuete täitmist ei ole võimalik tõendada lõikes 1 osutatud dokumendi abil, peab nimetatud riik käsitlema piisava kinnitusena teiste liikmesriikide kodanike puhul tõendit, mille on välja andnud veokorraldaja eelneva(te) elukohaliikmesriigi (-riikide) pädev kohtu- või haldusasutus, ning milles kinnitatakse, et kõnealused nõuded on täidetud. Tõendites on kajastatud täpne teave, mida asukohaliikmesriik peab arvesse võtma.

3.   Juhul kui liikmesriik või liikmesriigid, kus veokorraldaja eelnevalt asus, ei väljasta lõikes 1 osutatud dokumenti või lõikes 2 osutatud tõendit, võib selle dokumendi või tõendi asendada vande all antud tõotusega või selle puudumisel ausõnalise avaldusega, mille veokorraldaja annab veokorraldaja eelneva elukohaliikmesriigi kohtuorgani või haldusasutuse või vajaduse korral notari ees. Selline organ või notar annab välja tunnistuse, mis tõendab vande all antud tõotuse või ausõnalise avalduse autentsust.

4.   Lõikes 1 osutatud dokumenti ega lõikes 2 osutatud tõendit ei võeta vastu, kui need esitatakse pärast kolme kuu möödumist alates väljaandmiskuupäevast. See tingimus kehtib ka lõike 3 kohaselt antud tõotuse ja avalduse suhtes.

Artikkel 20

Finantssuutlikkuse tõendid

Kui liikmesriik kehtestab lisaks artiklis 7 esitatud tingimustele oma kodanike suhtes teatavad finantssuutlikkuse tingimused, peab see liikmesriik teiste liikmesriikide kodanike suhtes piisavaks tõendit, mille veokorraldaja eelneva(te) elukohaliikmesriigi (-riikide) pädevad asutused on välja andnud, ning milles kinnitatakse, et kõnealused nõuded on täidetud. Tõendites on kajastatud täpne teave, mida asukohaliikmesriik peab arvesse võtma.

Artikkel 21

Ametialase pädevuse tunnistused

1.   Liikmesriigid tunnustavad ametialase pädevuse piisava tõendina II lisas esitatud vormile vastavaid tunnistusi, mille on välja andnud selleks nõuetekohaselt volitatud pädevad asutused või organid.

2.   Kuni … (12) kehtinud sätete kohaselt enne nimetatud kuupäeva välja antud ametialase pädevuse tunnistusi käsitletakse samaväärsena II lisas esitatud näidisvormiga ja neid tunnustatakse ametialase pädevuse tõendina kõikides liikmesriikides. Liikmesriigid võivad nõuda, et üksnes riigisisesel vedudel kehtivate ametialase pädevuse tunnistuste omanikud sooritaksid täielikult või osaliselt artikli 8 lõikes 1 osutatud eksamid.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 22

Karistused

1.   Liikmesriigid sätestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse rikkumiste suhtes, ning võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et neid rakendatakse. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile … (13) ning annavad viivitamata teada kõikidest nende edaspidistest muudatustest. Liikmesriigid tagavad, et kõiki selliseid meetmed kohaldatakse ettevõtjate suhtes ilma neid kodakondsuse või asukoha alusel diskrimineerimata.

2.   Lõikes 1 osutatud karistused hõlmavad eelkõige veo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise loa peatamist, loa tühistamist ja kahtlusaluse veokorraldaja tegevusalale sobimatuks tunnistamist.

Artikkel 23

Üleminekusätted

Ettevõtjad, kellel on autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise luba enne … (9), viivad end käesoleva määruse sätetega vastavusse hiljemalt … (11).

Artikkel 24

Vastastikune abistamine

Liikmesriikide pädevad asutused teevad tihedat koostööd ning osutavad üksteisele vastastikust abi käesoleva direktiivi kohaldamiseks. Nad vahetavad teavet rasketes rikkumistes süüdimõistmiste ning määratud karistuste kohta või muude konkreetsete üksikasjade kohta, millel võivad olla tagajärjed autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemisele ning nad teevad seda kooskõlas isikuandmete kaitse valdkonnas kohaldatavate sätetega.

Artikkel 25

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3821/85 (autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta) (14) artikli 18 lõike 1 alusel loodud komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 26

Aruanded

1.   Liikmesriigid koostavad iga kahe aasta järel pädevate asutuste tegevusaruande ja edastavad selle komisjonile. See aruanne sisaldab:

a)	sektori ülevaadet hea maine, finantsolukorra ja ametialase pädevuse osas;

b)	välja antud lubade arvu liikide ja aastate kaupa, peatatud või tühistatud lubade arvu, tegevusalale sobimatuks tunnistamiste arvu ning kõnealuste otsuste põhjuseid;

c)	igal aastal välja antud ametialase pädevuse tunnistuste arvu;

d)	põhilist statistikat riiklike elektrooniliste registrite ja nende kasutamise kohta pädevate asutuste poolt ning

e)	ülevaadet teiste liikmesriikidega vahetatud teabe kohta, mis hõlmab eelkõige teise liikmesriigi poolt teatatud rikkumiste arvu aasta kohta ja vastuseid, mis on saadud vastavalt artikli 18 lõikele 2, ning vastavalt artikli 18 lõikele 3 tehtud päringute ja saadud vastuste arvu aasta kohta.

2.   Komisjon esitab lõikes 1 osutatud aruannete põhjal iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise kohta. Aruanne peab eelkõige sisaldama hinnangut liikmesriikidevahelise teabevahetuse kulgemise kohta ning ülevaadet riiklike registrite toimimisest ja neis sisalduvatest andmetest. Aruanne avaldatakse üheaegselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006 (mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist) (15) artiklis 17 osutatud aruandega.

Artikkel 27

Pädevate asutuste loetelu

Iga liikmesriik edastab komisjonile hiljemalt … (12) loetelu pädevatest asutustest, kelle liikmesriik on määranud autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise lubamiseks, ning loetelu volitatud asutustest ja organitest, kes vastutavad artikli 8 lõikes 1 osutatud eksamite korraldamise ja tunnistuste väljastamise eest. Komisjon avaldab kogu ühenduse kõnealuste pädevate asutuste ja organite konsolideeritud loetelu Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 28

Riiklikest meetmetest teavitamine

Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva määrusega reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud õigus- ja haldusnormide teksti 30 päeva jooksul pärast nende vastuvõtmist ning esmakordselt hiljemalt … (12).

Artikkel 29

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 96/26/EÜ tunnistatakse kehtetuks.

Artikkel 30

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates … (13).

---

(1)  ELT C 151, 17.6.2008, lk 16.

(2)  ELT C 14, 19.1.2008, lk 1.

(3)  Euroopa Parlamendi 21. mai 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht, Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu … otsus.

(4)  EÜT L 124, 23.5.1996, lk 1.

(5)  ELT L …

(6)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(7)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(8)  EÜT L 222, 14.8.1978, lk 11.

(9)  Käesoleva määruse jõustumise kuupäev.

(10)  ELT L 102, 11.4.2006, lk 35.

(11)  Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

(12)  Käesoleva määruse kohaldamise kuupäev.

(13)  Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva.

(14)  EÜT L 370, 31.12.1985, lk 8.

(15)  ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.

---

---

---

---

---

---

17.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 62/25

---

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 6/2009,

9. jaanuar 2009,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr …/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2009/C 62 E/02)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eriti selle artiklit 71,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 16. märtsi 1992. aasta määrusesse (EMÜ) nr 684/92 bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo ühiseeskirjade kohta (3) ja nõukogu 11. detsembri 1997. aasta määrusesse (EÜ) nr 12/98, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist vedajad võivad osutada liikmesriigis riigisisese sõitjate autoveo teenuseid (4), tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Selguse ja lihtsuse huvides tuleks kõnealused määrused uuesti sõnastada ja koondada üheks määruseks.

(2)	Ühise transpordipoliitika loomine hõlmab muu hulgas ka bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo suhtes kohaldatavate ühiseeskirjade kehtestamist nagu ka tingimuste kehtestamist, mille kohaselt võivad mitteresidendist vedajad osutada riigisiseseid veoteenuseid.

(3)

Selleks et tagada bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo ühtne raamistik kogu ühenduses, tuleks käesolevat määrust kohaldada kõigi ühenduse territooriumil tehtavate rahvusvaheliste vedude suhtes. Liikmesriigist kolmandasse riiki tehtavad veod on suures osas jätkuvalt hõlmatud liikmesriikide ja asjaomaste kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete lepingutega. Seepärast ei tuleks käesolevat määrust kohaldada reisi selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus sõitjad peale võetakse või maha pannakse, kuni vajalikku lepingut ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole veel sõlmitud. Seda tuleks siiski kohaldada transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes.

(4)	Teenuste osutamise vabadus on ühise transpordipoliitika üldpõhimõte ja eeldab seda, et kõigi liikmesriikide vedajatele oleks tagatud juurdepääs rahvusvahelistele veondusturgudele, ilma et toimuks diskrimineerimist kodakondsuse või asukoha alusel.

(5)

Bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo tingimuseks peaks olema ühenduse tegevusloa olemasolu. Vedajatelt tuleks nõuda, et iga nende sõiduki pardal hoitaks ühenduse tegevusloa tõestatud koopiat, et hõlbustada ja tõhustada kontrollimist, mida viivad läbi õiguskaitseorganid, eelkõige need, mis asuvad väljaspool vedaja asukohaliikmesriiki. Tuleks kindlaks määrata ühenduse tegevusloa väljaandmise ja kehtetuks tunnistamisega seotud tingimused, selle kehtivusaeg ning üksikasjalikud kasutamiseeskirjad. Samuti on vaja sätestada ühenduse tegevusloa ja tõestatud koopiate vormi ning muude omadustega seotud üksikasjalikud kirjeldused.

(6)	Turunõuete rahuldamiseks, tuleks eriotstarbeliste liinivedude ja teatavate juhuvedude jaoks ette näha teatavaid tingimusi arvessevõttev paindlik kord.

(7)	Kuigi tuleks säilitada teatav lubade kord liinivedude jaoks, tuleks teatavaid eeskirju muuta eelkõige lubade andmise korra osas.

(8)

Seepärast tuleks liinivedusid hõlmav luba anda välja pärast lubade andmise menetluse läbimist, välja arvatud juhul, kui taotleja puhul esinevad selgelt määratletud põhjendused sellest keeldumiseks. Asjaomase turuga seotud keeldumise põhjendused peaksid seisnema kas selles, et taotletav teenus mõjutaks suuresti teise samasuguse teenuse elujõulisust, mida osutatakse ühe või enama avaliku teenindamise lepingu raames asjaomastes piirkondades, või selles, et teenuse peamine eesmärk ei ole vedada sõitjaid kahe erinevas liikmesriigis asuva peatuse vahel.

(9)

Mitteresidendist vedajad peaksid saama osutada riigisiseseid sõitjateveo teenuseid, kuid tuleks pidada silmas iga veo eripära. Kui selliseid kabotaažvedusid tehakse, tuleks nende suhtes kohaldada ühenduse õigusakte, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust 561/2006 (mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist) (5) ja vastuvõtvas liikmesriigis kindlaksmääratud valdkondades kehtivaid siseriiklikke õigusakte.

(10)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetuste kohta seoses teenuste osutamisega) (6) sätteid kohaldatakse kabotaažvedusid tegevate veoettevõtjate suhtes.

(11)	Liinivedude puhul tuleks mitteresidendist vedajatele võimaldada juurdepääs teatavatel tingimustel, eelkõige kooskõlas vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigusaktidega, ainult selliste liinivedude korral, mis moodustavad rahvusvaheliste liinivedude ühe osa, välja arvatud linna- ja linnalähiliinid.

(12)	Liikmesriigid peaksid osutama käesoleva määruse kohaseks kohaldamiseks üksteisele vastastikust abi.

(13)

Haldusformaalsuste hulka tuleks vähendada nii palju kui võimalik, ilma et loobutaks kontrollimisest ja karistustest, mille abil tagatakse käesoleva määruse nõuetekohane kohaldamine ja tõhus jõustamine. Seepärast tuleks ühenduse tegevusloa kehtetuks tunnistamist käsitlevaid kehtivaid eeskirju selgitada ja parandada. Kehtivaid eeskirju tuleks kohandada, et muus liikmesriigis kui asukohaliikmesriigis toimunud tõsiste rikkumiste korral võimaldada ka tõhusaid karistusi. Karistused ei tohiks olla diskrimineerivad ja need peaksid olema rikkumise raskusastmega proportsionaalsed. Tuleb ette näha kaebuse esitamise võimalus.

(14)	Liikmesriigid peaksid kandma oma riiklikku autoveo-ettevõtjate elektroonilisse registrisse kõik tõsised rikkumised, mille on toime pannud vedajad ning millega on kaasnenud karistus.

(15)

Selleks et tugevdada ja hõlbustada riiklike asutuste vahelist teabevahetust, peaksid liikmesriigid vahetama teavet riiklike kontaktpunktide kaudu, mis luuakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määruse (EÜ) nr …/2009 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta) (7) alusel.

(16)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (8).

(17)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus määrata kindlaks teatavate käesoleva määruse kohaldamiseks vajalike dokumentide vorm ning kohandada käesoleva määruse I ja II lisa tehnika arenguga. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(18)	Liikmesriigid peaksid võtma käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed eelkõige tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste osas.

(19)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo ühtse raamistiku tagamist kogu ühenduses, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse ühenduse territooriumil bussidega toimuva rahvusvahelise sõitjateveo suhtes, mida teevad liikmesriigis selle õigusaktide kohaselt asutatud vedajad rendi või tasu eest või oma kulul, kasutades kõnealuses liikmesriigis registreeritud sõidukeid, mis sobivad oma ehituse ja seadmete poolest rohkem kui üheksa inimese (juht sealhulgas) vedamiseks ja on selleks ette nähtud, samuti nende sõidukite tühisõitude suhtes, mis on seotud selliste vedudega.

Sõiduki vahetus või veo katkestamine selleks, et kasutada ülejäänud reisiks muud transpordivahendit, ei mõjuta käesoleva määruse kohaldamist.

2.   Kui sõitjatevedu toimub liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, kohaldatakse käesolevat määrust transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes. Seda ei kohaldata reisi selle osa suhtes, mis toimub selle liikmesriigi territooriumil, kus sõitjad peale võetakse või maha pannakse, kuni vajalikku lepingut ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole veel sõlmitud.

3.   Kuni lõikes 2 osutatud lepingute sõlmimiseni ei piira käesolev määrus liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi toimuva veo kohta kehtivaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide ja kõnealuste kolmandate riikide vahelistes kahepoolsetes lepingutes.

4.   Käesolevat määrust kohaldatakse rendi või tasu eest ajutiselt osutatava riigisisese sõitjateveo teenuse suhtes, mida pakub mitteresidendist vedaja vastavalt V peatükile.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„rahvusvaheline vedu” on: a) sõidukiga tehtud vedu, mille lähte- ja sihtkoht on kahes eri liikmesriigis, olenemata sellest, kas toimub transiit läbi ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi; b) sõidukiga tehtud vedu, mille lähte- ja sihtkoht on samas liikmesriigis, ning sõitjaid võetakse peale või pannakse maha teises liikmesriigis või kolmandas riigis; c) sõidukiga tehtud vedu liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, olenemata sellest, kas toimub transiit läbi ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi; d) sõidukiga tehtud vedu kolmandate riikide vahel, läbides transiidi käigus ühe või mitme liikmesriigi territooriumi;

2)	„liinivedu” on sõitjate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaksmääratud peatustes;

3)	„eriotstarbeline liinivedu” on mis tahes vedaja korraldatav teatavate sõitjaterühmade liinivedu, millest muud sõitjad on välja arvatud;

4)	„juhuvedu” on vedu, mis liinivedude, sealhulgas eriotstarbeliste liinivedude mõiste alla ei kuulu ja mille põhiline eripära on see, et veetakse kliendi või vedaja enda algatusel kokku pandud sõitjaterühmi;

5)

„oma kulul toimuvad veod” on veod, mida teevad füüsilised või juriidilised isikud mittekaubanduslikel ja mittetulunduslikel eesmärkidel, kus: — veod on sellele füüsilisele või juriidilisele isikule ainult kõrvaltegevus, — kasutatavad sõidukid kuuluvad nimetatud füüsilisele või juriidilisele isikule, need on omandatud järelmaksuga või neid kasutatakse pikaajalise liisinglepingu alusel ja neid juhivad füüsilise või juriidilise isiku töötaja või kõnealune füüsiline isik või tema poolt töölevõetud isik või ettevõtja poolt töölevõetud või lepingulise kohustuse alusel ettevõtte käsutusse antud töötajad;

6)	„vastuvõttev liikmesriik” on liikmesriik, kus vedaja teostab veo, kuid mis ei ole vedaja asukohaliikmesriik;

7)

„kabotaažveod” on kas — rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed sõitjateveod, mida vedaja teostab vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt, või — sõitjate pealevõtmine ja mahapanemine samas liikmesriigis rahvusvahelise liiniveo ajal kooskõlas käesoleva määruse sätetele, tingimusel et see ei ole kõnealuse veo põhieesmärk;

8)	„autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsine rikkumine” on rikkumised, mis võivad viia hea maine kadumiseni vastavalt määruse (EÜ) nr …/2009 artikli 6 lõigetele 1 ja 2 ja/või ühenduse tegevusloa ajutise või alalise kehtetuks tunnistamiseni.

Artikkel 3

Teenuste osutamise vabadus

1.   Artiklis 1 osutatud rendi või tasu eest tegutsevad vedajad võivad käesoleva määruse kohaselt pakkuda bussiga tehtavaid liinivedusid, sealhulgas eriotstarbelisi liinivedusid või juhuvedusid, ilma et toimuks diskrimineerimist kodakondsuse või registreeritud asukoha alusel, kui:

a)	neil on asukohaliikmesriigi luba tegeleda bussivedudega kas liinivedude, sealhulgas eriotstarbeliste liinivedude või juhuvedude vormis vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud turulepääsu tingimustele;

b)	nad vastavad ühenduse eeskirjade kohaselt kehtestatud siseriikliku või rahvusvahelise sõitjate autoveo-ettevõtjate tegevusalale lubamise tingimustele; ja

c)

nad täidavad juhtidele ja sõidukitele kehtestatud standardite osas juriidilisi nõudeid, mis on sätestatud eelkõige nõukogu 10. veebruari 1992. aasta direktiivis 92/6/EMÜ (teatavate kategooriate mootorsõidukite kiiruspiirikute paigaldamise ja kasutamise kohta ühenduses) (9), nõukogu 25. juuli 1996. aasta direktiivis 96/53/EÜ (millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass) (10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2003. aasta direktiivis 2003/59/EÜ (reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta) (11).

2.   Artiklis 1 osutatud oma kulul toimuvate vedude tegijad võivad pakkuda vastavalt artikli 5 lõikele 5 veoteenuseid, ilma et toimuks diskrimineerimist kodakondsuse või registreeritud asukoha alusel, kui:

a)	neil on asukohaliikmesriigi luba tegeleda bussivedudega vastavalt siseriiklikes õigusaktides sätestatud turulepääsu tingimustele;

b)	nad täidavad juhtidele ja sõidukitele kehtestatud standardite osas juriidilisi nõudeid, mis on eelkõige sätestatud direktiivides 96/53/EÜ, 92/6/EMÜ ning 2003/59/EÜ.

II PEATÜKK

ÜHENDUSE TEGEVUSLUBA JA TURULEPÄÄS

Artikkel 4

Ühenduse tegevusluba

1.   Bussiga rahvusvahelist sõitjatevedu teostatakse vastavalt ühenduse tegevusloale, mille on välja andnud vedaja asukohaliikmesriigi pädevad asutused.

2.   Asukohaliikmesriigi pädevad asutused annavad loa valdajale ühenduse tegevusloa originaali, mida säilitab vedaja, ja sellise arvu tõestatud koopiaid, mis vastab ühenduse tegevusloa valdaja käsutuse olevate rahvusvaheliseks sõitjateveoks kasutatavate sõidukite arvule olenemata sellest, kas veokid kuuluvad täielikult vedajale või on tema valduses muudel alustel, eelkõige osamaksetega tasumise lepingu, rendilepingu või liisinglepingualusel.

Ühenduse tegevusluba ja selle tõestatud koopia vastavad II lisas esitatud näidisele. Tegevusluba sisaldab vähemalt kahte I lisas loetletud turvaelementi.

Komisjon kohandab I ja II lisa tehnika arenguga. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Ühenduse tegevusloal ja selle tõestatud koopial peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Ühenduse tegevusloa ja selle tõestatud koopia seerianumbrid kantakse määruse (EÜ) nr …/2009 artikliga 16 ettenähtud riiklikku elektroonilisse autoveo-ettevõtjate registrisse osana vedajat hõlmavast teabest.

3.   Ühenduse tegevusluba antakse vedaja nimele ja seda ei saa edasi anda. Ühenduse tegevusloa tõestatud koopia peab olema alati igas vedaja sõidukis ja see tuleb esitada volitatud kontrolliametniku nõudmisel.

4.   Ühenduse tegevusluba antakse välja kuni kümneks aastaks ja seda võib pikendada.

Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva väljaantud ühenduse tegevusload ja nende tõestatud koopiad kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni.

5.   Registrijärgse liikmesriigi pädevad asutused kontrollivad ühenduse tegevusloa taotluse esitamisel ja või käesoleva artikli lõike 4 kohasel ühenduse tegevusloa pikendamisel, kas vedaja vastab artikli 3 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

6.   Kui artikli 3 lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, keelduvad registrijärgse asukohaliikmesriigi pädevad asutused ühenduse tegevusluba välja andmast või tegevusloa kehtivust pikendamast või tunnistavad ühenduse tegevusloa kehtetuks põhjendatud otsusega.

7.   Liikmesriigid tagavad ühenduse tegevusloa taotleja või valdaja õiguse kaevata edasi registrijärgse asukohaliikmesriigi otsus tegevusloa andmisest või pikendamisest keeldumise kohta.

8.   Liikmesriigid võivad otsustada, et ühenduse tegevusluba kehtib ka riigisiseste vedude korral.

Artikkel 5

Turulepääs

1.   Liinivedusid võivad kasutada kõik ja vajaduse korral võib sellega kaasneda kohustuslik ettetellimine.

Nimetatud teenuste osutamiseks on nõutav III peatüki sätetele vastav luba.

Liinivedudeks liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi on nõutav luba vastavalt kahepoolsele lepingule liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel ning vajaduse korral transiitliikmesriigi vahel, kuni ei ole sõlmitud vajalikku lepingut ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel.

Liiniveo olemust ei mõjuta asjaolu, et selle tingimusi võib muuta.

Liinivedude puhul toimuvate paralleelvedude või ajutiste vedude korraldamisel, mis pakuksid teenust samale tarbijaskonnale kui liiniveod, kohaldatakse teatavate peatuste vahelejätmise ja täiendavates peatustes peatumise suhtes samu eeskirju kui olemasolevate liinivedude puhul.

2.   Eriotstarbeliste liinivedude alla kuuluvad:

a)	töötajate vedu kodust tööle ja tagasi;

b)	õpilaste ja üliõpilaste vedu õppeasutusse ja tagasi.

Regulaarse eriveo olemust ei mõjuta asjaolu, et seda võib muuta vastavalt selle kasutajate vajadustele.

Eriotstarbelisteks liinivedudeks ei ole vastavalt III peatükile luba vaja, kui korraldaja ja vedaja on sõlminud nende vedude kohta lepingu.

3.   Juhuvedudeks ei ole vastavalt III peatükile luba vaja.

Paralleel- või ajutisteks vedudeks, mis on võrreldavad olemasolevate liinivedudega ja millega teenindatakse sama tarbijaskonda, on vaja III peatükis sätestatud korra kohast luba.

Juhuveod jäävad ikkagi juhuvedudeks, hoolimata sellest, et need toimuvad kindlate vaheaegade järel.

Juhuvedusid võib pakkuda vedajate rühm, kes tegutseb sama töövõtja nimel ja kelle puhul sõitjad võivad ümber istuda ja jätkata reisi sama kontserni mõne muu vedajaga mõne liikmesriigi territooriumil.

Komisjon kehtestab korra, mis hõlmab selliste vedajate nimede ning teel olevate ümberistumiskohtade teatamist asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Ka seoses lõike 2 kolmandas lõigus ja lõike 3 esimeses lõigus osutatud veotoimingutega toimuvateks tühisõitudeks ei ole luba vaja.

5.   Oma kulul toimuvate autovedude suhtes kehtib vabastus igasugustest loasüsteemidest ja nende puhul kasutatakse sertifikaatide süsteemi.

Sertifikaate annab välja selle liikmesriigi pädev asutus, kus sõiduk on registreeritud, ja need kehtivad kogu reisi ajal, kaasa arvatud transiidi korral.

Komisjon kehtestab sertifikaatide vormi. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

III PEATÜKK

LIINIVEOD, MILLEKS ON VAJA LUBA

Artikkel 6

Loa olemus

1.   Load antakse välja vedaja nimele. Vedaja ei või luba edasi anda kolmandatele isikutele. Väljumiskoha liikmesriigi pädeva asutuse (edaspidi „lubade andmisega tegelev asutus”) nõusolekul võib loa saanud vedaja siiski teha vedusid alltöövõtja vahendusel. Sellisel juhul märgitakse loale alltöövõtja nimi ja tema roll allhankijana. Alltöövõtja peab vastama artikli 3 lõikes 1 osutatud tingimustele. Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab „väljumiskoht”„üht teenindavatest terminalidest”.

Kui ettevõtjad on liinivedude tegemiseks ühinenud, antakse load välja kõigi ettevõtjate nimele ning sellele märgitakse kõigi ettevõtjate nimed. Luba antakse ettevõtjale, kes juhib vedude tegemist, ning teistele ettevõtjatele antakse koopiad.

2.   Loa kehtivusaeg on kuni viis aastat. Taotleja soovil või nende liikmesriikide pädevate asutuste vastastikusel nõusolekul, kelle territooriumil sõitjad peale võetakse või maha pannakse, võib loa kehtivusaeg olla lühem.

3.   Loale märgitakse järgmised andmed:

a)

veoliik;

b)	veomarsruut, eelkõige väljumiskoht ja sihtkoht;

c)	loa kehtivusaeg;

d)	peatused ja sõiduplaan.

4.   Komisjon kehtestab lubade vormi. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Luba annab selle valdaja(te)le õiguse teha liinivedusid kõigi liikmesriikide territooriumidel, mida veomarsruut läbib.

6.   Liiniveo ettevõtja võib ajutiste ja erandlike asjaoludega toimetulemiseks kasutada lisasõidukeid.

Sellisel juhul tagab vedaja, et sõidukis on olemas järgmised dokumendid:

a)	liiniloa koopia;

b)	liiniveo ettevõtja ja lisasõidukid taganud ettevõtja vahelise lepingu koopia või samaväärne dokument;

c)	liiniveo ettevõtjale antud ühenduse tegevusloa tõestatud koopia, mis tagab veoks lisasõidukid.

Artikkel 7

Loataotluste esitamine

1.   Taotlus liiniveo loa saamiseks esitatakse lubade andmisega tegelevale asutusele.

2.   Komisjon kehtestab taotluste vormi. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Luba taotlevad isikud esitavad täiendavad andmed, kui nad peavad seda vajalikuks või kui lubade andmisega tegelev asutus seda nõuab, eelkõige sõiduplaani, mis võimaldab jälgida, kas järgitakse ühenduse õigusakte puhke- ja sõiduaja kohta.

Artikkel 8

Loa väljaandmise kord

1.   Load antakse välja kõigi nende liikmesriikide asutuste nõusoleku, kelle territooriumil sõitjad peale võetakse või maha pannakse. Lubade andmisega tegelev asutus edastab sellistele asutustele (ja nende liikmesriikide pädevatele asutustele, kelle territoorium läbitakse sõitjaid peale võtmata ja maha panemata) taotluse koopia koos muude asjaomaste dokumentide koopiatega ja hinnangu selle kohta.

2.   Nende liikmesriikide pädevad asutused, kelle nõusolekut on küsitud, teatavad lubade andmisega tegelevale asutusele oma otsuse avalduse kohta kahe kuu jooksul. Nimetatud tähtaega arvestatakse kuupäevast, mil saabus avaldus nõusoleku saamiseks ja mis on kirjas vastuvõtuteatisel. Kui liikmesriigi pädevalt asutuselt, kelle nõusolekut on küsitud, saadakse negatiivne otsus, sisaldab see piisavaid põhjendusi. Kui lubade andmisega tegelev asutus ei ole vastust saanud kahe kuu jooksul, eeldatakse, et asutused, kellega konsulteeriti, on andnud oma nõusoleku ja lubade andmisega tegelev asutus võib loa anda.

Nende liikmesriikide asutused, kelle territoorium läbitakse sõitjaid peale võtmata ja maha panemata, teatavad lubade andmisega tegelevale asutusele oma märkused esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul.

3.   Lubade andmisega tegelev asutus teeb otsuse avalduse kohta nelja kuu jooksul pärast kuupäeva, mil vedaja taotluse esitas.

4.   Luba ei anta:

a)	kui taotluse esitaja ei suuda otseselt tema käsutuses olevate vahenditega pakkuda vedu, mille kohta taotlus esitati;

b)

kui taotleja ei ole järginud autoveoalaseid siseriiklikke või rahvusvahelisi õigusakte, eelkõige rahvusvahelise sõitjateveo lubade tingimusi ja nõudeid, või on põhjustanud ühenduse autoveoalaste õigusaktide tõsiseid rikkumisi, eelkõige seoses sõidukite suhtes kohaldatavate ning juhtide sõidu- ja puhkeaja eeskirju;

c)	kui loa kehtivuse pikendamise taotluse korral ei ole täidetud loa saamise tingimused;

d)

kui liikmesriik otsustab üksikasjaliku analüüsi põhjal, et asjaomane vedu mõjutaks oluliselt samalaadsete teenuste, mis on hõlmatud ühe või mitme avaliku teenindamise lepinguga kooskõlas ühenduse kehtivate õigusaktidega, elujõulisust asjaomases piirkonnas. Selline liikmesriik kehtestab mittediskrimineerival alusel kriteeriumid, et määrata kindlaks, kas osutatav teenus mõjutaks oluliselt eespool nimetatud samalaadse teenuse elujõulisust, ning komisjoni taotlusel edastab talle need.

e)	liikmesriik otsustab üksikasjaliku analüüsi põhjal, et teenuse põhieesmärk ei ole vedada sõitjaid erinevates liikmesriikides asuvate peatuste vahel.

Kui olemasolev rahvusvaheline bussiveoteenus mõjutab oluliselt samalaadsete teenuste, mis on hõlmatud ühe või mitme avaliku teenindamise lepinguga kooskõlas ühenduse õigusaktidega, elujõulisust asjaomases piirkonnas, võib liikmesriik komisjoni nõusolekul peatada või tunnistada kehtetuks rahvusvahelise bussiveoteenuse loa, teatades sellest vedajale kuus kuud ette.

Pelgalt asjaolu, et vedaja pakub madalamaid hindu kui teised autovedudega tegelevad ettevõtjad, või asjaolu, et asjaomasel marsruudil tegutsevad juba teised autoveo-ettevõtjad, ei ole piisav põhjendus taotluse tagasilükkamiseks.

5.   Lubade andmisega tegelev asutus ja kõigi asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused, kes on kaasatud lõikes 1 osutatud kokkuleppe saavutamisse, võivad taotluse tagasi lükata ainult põhjustel, mis on ette nähtud käesoleva määrusega.

6.   Lubade andmisega tegelev asutus annab pärast käesoleva artikli lõigetes 1–5 sätestatud korra täitmist loa välja või lükkab taotluse ametlikult tagasi.

Loa andmisest keeldumise otsuses tuleb märkida keeldumise põhjused. Liikmesriigid tagavad, et autoveo-ettevõtjatele antakse loa andmisest keeldumise korral võimalus esitada oma seisukohad.

Lubade andmisega tegelev asutus teatab kõigile lõikes 1 osutatud asutustele oma otsuse ja saadab neile kõikide lubade koopiad.

7.   Kui lõikes 1 osutatud kokkuleppe saavutamise kord ei võimalda lubade andmisega tegeleval asutusel taotluse üle otsustada, võib küsimuse edastada komisjonile kahe kuu jooksul pärast kuupäeva, mil üks või mitu liikmesriiki, kellega peeti nõu vastavalt lõikele 1, eitavast otsusest teada andis.

8.   Komisjon teeb pärast asjaomaste liikmesriikidega konsulteerimist nelja kuu jooksul pärast seda, kui ta on saanud lubade andmisega tegelevalt asutuselt teatise, otsuse, mis jõustub kolmekümne päeva jooksul pärast asjaomastele liikmesriikidele teatamist.

9.   Komisjoni otsust kohaldatakse, kuni asjaomased liikmesriigid jõuavad omavahel kokkuleppele.

Artikkel 9

Loa kehtivuse pikendamine ja selle muutmine

Artiklit 8 kohaldatakse muu hulgas loa kehtivuse pikendamise taotluste ja loas käsitletava veoteenuse pakkumise tingimuste muutmise taotluste suhtes.

Kui tegutsemistingimusi muudetakse vaid väga vähe, eelkõige intervalle, piletihindu ja sõiduplaane, peab lubade andmisega tegelev asutus esitama teistele asjaomastele liikmesriikidele ainult muutmist hõlmava teabe.

Asjaomased liikmesriigid võivad kokku leppida selles, et teenuse osutamise tingimuste muutmise üle otsustab lubade andmisega tegelev asutus ainuisikuliselt.

Artikkel 10

Loa aegumine

1.   Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007 (mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist maanteel ja raudteel) (12) sätete kohaldamist, aegub liinivedudeks antud luba kehtivusaja lõppedes või kolm kuud pärast seda, kui lubade andmisega tegelev asutus on saanud loa valdajalt teate kavatsuse kohta lõpetada veoteenuse pakkumine. Sellises teates tuleb esitada nõuetekohased põhjused.

2.   Kui vajadus veoteenuse järele on kadunud, on lõikega 1 ette nähtud etteteatamistähtaeg üks kuu.

3.   Lubade andmisega tegelev asutus teatab loa aegumisest teiste asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele.

4.   Loa valdaja teatab asjaomase veoteenuse kasutajatele teenuse kaotamisest kuu aega ette, kasutades selleks otstarbekaid teabevahendeid.

Artikkel 11

Vedajate kohustused

1.   Kui tegemist ei ole vääramatu jõuga, võtavad liinivedude ettevõtjad kuni loa kehtivusaja lõpuni kõik meetmed, et tagada katkematud, regulaarsed ja piisava mahuga veoteenused, mis vastavad ka muudele tingimustele, mille pädev asutus on kehtestanud kooskõlas artikli 6 lõikega 3.

2.   Vedajad esitavad veoteenuse marsruudi, bussipeatused, sõiduplaani, piletihinnad ja veotingimused selliselt, et oleks tagatud selle teabe hõlbus kättesaadavus kõigile kasutajatele.

3.   Ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 1370/2007 kohaldamist, on asjaomastel liikmesriikidel võimalik vastastikusel kokkuleppel ja loa valdaja nõusolekul muuta liinivedude tegemise tingimusi.

IV PEATÜKK

JUHUVEOD JA MUUD VEOD, MILLEKS EI OLE LUBA VAJA

Artikkel 12

Kontrolldokumendid

1.   Juhuvedusid tehakse sõidulehe alusel, v.a artikli 5 lõike 3 teises lõigus osutatud veod.

2.   Juhuvedusid tegev vedaja täidab sõidulehe enne iga reisi.

3.   Sõiduleht sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

a)	veoteenuse liik;

b)	peamine reisi marsruut;

c)	asjaomane vedaja/asjaomased vedajad.

4.   Sõidulehtede raamatuid väljastavad selle liikmesriigi pädevad asutused, kus on vedaja registreeritud asukoht, või nende pädevate asutuste määratud organid.

5.   Komisjon kehtestab sõidulehe vormi ja sõidulehtede raamatu vormi ning nende kasutamise korra. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

6.   Artikli 5 lõikes 2 osutatud eriotstarbeliste liinivedude puhul käsitatakse lepingut või selle tõestatud koopiat kontrolldokumendina.

Artikkel 13

Kohalikud ekskursioonid

Rahvusvahelise juhuveo raames võib vedaja teha juhuvedusid (kohalikke ekskursioone) ka liikmesriigis, kus ei ole tema registreeritud asukoht.

Sellised veoteenused on mõeldud mitteresidentidest sõitjatele, keda sama vedaja on varem vedanud ühe esimeses lõigus osutatud rahvusvahelise veoteenuse raames, ja nende veoteenuste osutamiseks kasutatakse sama sõidukit või sama vedaja või vedajate kontserni mõnda teist sõidukit.

V PEATÜKK

KABOTAAŽ

Artikkel 14

Üldpõhimõte

Kõik rendi või tasu eest vedajad, kes osutavad riigisisese sõitjate autoveo teenuseid ja kellel on ühenduse tegevusluba, võivad vastavalt käesoleva peatükiga kehtestatud tingimustele ning sõltumata nende rahvusest või registrisse kantud asukohast teostada artikli 15 kohaseid kabotaažvedusid.

Artikkel 15

Lubatud kabotaažveod

Kabotaažveod on lubatud järgmistel juhtudel:

a)	regulaarsed eriveod, kui korraldaja ja vedaja vahel on sõlmitud leping;

b)

juhuveod;

c)

liiniveod, kui vedaja, kes ei ole vastuvõtva liikmesriigi resident, teeb neid käesoleva määrusega ettenähtud rahvusvahelise liiniveo käigus, v.a veoteenused, mis vastavad linnakeskuse või linnastu, samuti kõnealuse keskuse või linnastu ja seda ümbritsevate piirkondade vahelise transpordi vajadustele. Kabotaažvedusid ei teostata eraldi kõnealusest rahvusvahelisest veost.

Artikkel 16

Kabotaažvedude suhtes kohaldatavad eeskirjad

1.   Kui ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, toimuvad kabotaažveod kooskõlas vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, mis käsitlevad järgmisi valdkondi:

a)	veolepingut reguleerivad tingimused;

b)	maanteesõidukite mass ja mõõtmed;

c)	teatavate sõitjaterühmade, näiteks kooliõpilaste, laste ja liikumispuudega isikute veo suhtes kehtivad nõuded;

d)	sõiduaeg ja puhkeperioodid;

e)	veoteenuste käibemaks.

Vajaduse korral võivad esimese lõigu punktis b osutatud mass ja mõõtmed olla vedaja asukohaliikmesriigis kohaldatavatest suuremad, kuid mitte mingil juhul ei tohi need ületada vastuvõtva liikmesriigi kehtestatud piiranguid riigisiseste vedude osas või tehnilisi omadusi, millele on viidatud direktiivi 96/53/EÜ artikli 6 lõikes 1 nimetatud tõendites.

2.   Kui ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, toimuvad artikli 15 punktiga c ettenähtud veoteenuste hulka kuuluvad kabotaažveod kooskõlas vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, mis käsitlevad lube, pakkumismenetlusi, teenindatavaid liine, teenuste osutamise regulaarsust, järjepidevust ja sagedust ning marsruute.

3.   Kabotaaživedudel kasutatavate sõidukite konstruktsiooni ja varustuse tehnilised standardid peavad ühtima rahvusvahelisse veondusse lubatud sõidukitele kehtestatud standarditega.

4.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud siseriiklikke õigus- ja haldusnorme kohaldatakse mitteresidendist vedajate suhtes samadel tingimustel kui vastuvõtvas liikmesriigis asutatud vedajate suhtes, et takistada diskrimineerimist rahvuse või registrisse kantud asukoha alusel.

Artikkel 17

Kabotaažvedudeks vajalikud kontrolldokumendid

1.   Juhuvedude vormis toimuvat kabotaaži tehakse artiklis 12 osutatud sõidulehe alusel, mis on sõidukis ja mis esitatakse kontrollima volitatud ametniku nõudmisel.

2.   Sõidulehele lisatakse järgmine teave:

a)	veoteenuse väljumis- ja sihtkoht;

b)	veoteenuse algus- ja lõppkuupäev.

3.   Artikli 12 kohaselt antakse sõidulehed välja raamatuna, mille on tõestanud registrijärgse liikmesriigi pädev asutus või ametkond.

4.   Eriotstarbeliste liinivedude korral on kontrolldokumendiks vedaja ja veo korraldaja vahel sõlmitud leping või selle tõestatud koopia.

Sõidulehed täidetakse igakuuliste aruannete vormis.

5.   Kasutatud sõidulehed tagastatakse registrijärgse liikmesriigi pädevale asutusele või organile kõnealuse asutuse või organi sätestatud korras.

VI PEATÜKK

KONTROLLIMINE JA KARISTUSED

Artikkel 18

Sõidupiletid

1.   Liiniveoteenuseid (välja arvatud eriotstarbelisi liinivedusid) osutavad vedajad peavad väljastama kas isikliku või kollektiivse sõidupileti, millele on märgitud järgmised andmed:

a)	väljumis- ja sihtkoht ning vajaduse korral ka tagasisõit,

b)	pileti kehtivusaeg,

c)	veoteenuse hind.

2.   Lõikes 1 osutatud sõidupilet tuleb esitada volitatud kontrollametniku nõudmisel.

Artikkel 19

Kontroll teel ja ettevõtjate juures

1.   Luba või kontrolldokument peab olema sõidukis ja mis esitatakse kontrollima volitatud ametniku nõudmisel.

2.   Bussidega rahvusvahelist sõitjatevedu osutavad ettevõtjad võimaldavad teha kõiki kontrollimisi, mille eesmärk on tagada veoteenuste nõuetekohane pakkumine, eelkõige seoses sõidu- ja puhkeaegadega. Käesoleva määruse rakendamise raames on volitatud kontrollametnikel lubatud teha järgmist:

a)	kontrollida vedaja tegevusega seotud dokumente;

b)	teha ettevõtja ruumides ärakirju ja väljavõtteid raamatupidamisdokumentidest ja muudest dokumentidest;

c)	pääseda ligi kõigile vedaja ruumidele, tegutsemiskohtadele ja sõidukitele;

d)	nõuda raamatupidamisdokumentides, muudes dokumentides või andmebaasides sisalduva teabe esitamist.

Artikkel 20

Vastastikune abistamine

Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva määruse kohaldamise ja järelevalve tagamisel. Nad vahetavad teavet määruse (EÜ) nr …/2009 artikli 18 alusel loodud riiklike kontaktpunktide kaudu.

Artikkel 21

Ühenduse tegevuslubade ja lubade kehtetuks tunnistamine

1.   Vedaja registrijärgse asukohaliikmesriigi pädevad asutused tunnistavad tegevusloa kehtetuks, kui selle valdaja:

a)	ei vasta enam artikli 3 lõikes 1 sätestatud tingimustele või

b)	on esitanud tegelikkusele mittevastavaid andmeid, mida oli vaja ühenduse tegevusloa väljaandmiseks.

2.   Lubade andmisega tegelev asutus tunnistab loa kehtetuks, kui selle valdaja ei vasta enam tingimustele, mille alusel anti välja käesoleva määruse kohane luba, eelkõige kui seda taotleb liikmesriik, kus vedaja on registreeritud. Nimetatud asutus teavitab viivitamata asjaomase liikmesriigi pädevaid asutusi.

Artikkel 22

Asukohaliikmesriigi karistused rikkumiste korral

1.   Mis tahes liikmesriigis toime pandud või tuvastatud autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsise rikkumise korral, eelkõige sõidukite ja juhtide sõidu- ja puhkeaja eeskirjade rikkumise või artikli 5 lõike 1 viiendas lõigus osutatud paralleelvedude või ajutiste vedude loata pakkumise korral võtavad rikkumise toime pannud vedaja registrijärgse asukohaliikmesriigi pädevad asutused asjakohased meetmed, millega võib muu hulgas kaasneda järgmiste halduskaristuste kohaldamine:

a)	ühenduse tegevusloa kõigi või osade tõestatud koopiate ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine;

b)	ühenduse tegevusloa ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine.

Karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumise kohta vastavalt ühenduse tegevusloa valdaja toimepandud rikkumise raskusastmele ja tegevusloa valdajale rahvusvaheliste veoteenuste jaoks antud kõnealuse tegevusloa tõestatud koopiate koguarvule.

2.   Asukohaliikmesriikide pädevad asutused teavitavad asjaomase liikmesriigi pädevaid asutusi, kus rikkumised tuvastati, võimalikult kiiresti ning hiljemalt kahe kuu jooksul pärast asja kohta lõpliku otsuse vastuvõtmist sellest, kas ja mille suhtes on kehtestatud lõikega 1 ettenähtud karistused.

Kui selliseid karistusi ei kehtestata, esitab asukohaliikmesriigi pädev asutus põhjendused.

3.   Pädevad asutused tagavad, et asjaomase vedaja suhtes kehtestatavad karistused tervikuna on proportsionaalses vastavuses rikkumistega, mille põhjal kõnealused karistused kehtestati, ning võtavad arvesse kõiki selles liikmesriigis sama rikkumise eest kehtestatud karistusi, kus rikkumine kindlaks tehti.

4.   Käesoleva artikli kohaldamist ei piira võimalus, et vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus võib algatada menetluse siseriiklikus kohtus. Juhul kui menetlus on algatatud, teatab kõnealune pädev asutus sellest selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rikkumised toime pandi.

5.   Liikmesriigid tagavad vedajatele nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile kohaldatud halduskaristuste peale edasikaebamise õiguse.

Artikkel 23

Vastuvõtva liikmesriigi karistused rikkumiste korral

1.   Kui liikmesriigi pädevad asutused on teadlikud käesoleva määruse või autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsisest rikkumisest, mille paneb toime mõni mitteresidendist vedaja, edastab see liikmesriik, kelle territooriumil rikkumine tuvastati, vedaja asukohaliikmesriigi pädevatele asutustele võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kahe kuu jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist rikkumise kohta järgmise teabe:

a)	rikkumise kirjeldus ja kuupäev ning aeg, mil see toime pandi;

b)	rikkumise kategooria, liik ja selle tõsidus ja

c)	kehtestatud ja täideviidud karistused.

Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võivad taotleda vedaja asukohaliikmesriigi pädevatelt asutustelt, et viimased kehtestaksid artikli 22 kohaseid halduskaristusi.

2.   Ilma et see piiraks kriminaalvastutusele võtmist, võib vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus kehtestada karistusi mitteresidendist vedajate suhtes, kes on kabotaažveo korral rikkunud tema territooriumil käesolevat määrust või ühenduse või siseriiklikke autoveoalaseid õigusakte. Kõnealuseid karistusi kohaldatakse diskrimineerimata ja nende hulka võib muu hulgas kuuluda hoiatus või tõsiste rikkumiste korral kabotaažvedude ajutine keelamine selle vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, kus eeskirju on rikutud.

3.   Liikmesriigid tagavad vedajatele nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile kohaldatud halduskaristuste peale edasikaebamise õiguse.

Artikkel 24

Sissekanne riiklikku elektroonilisse registrisse

Liikmesriigid tagavad, et autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsine rikkumine, mille panevad toime vedajad asukohaga nende territooriumil ning mille puhul mõni liikmesriik on kohaldanud karistusi, ning samuti ühenduse tegevusloa või selle tõestatud koopia ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine, kantakse riiklikku elektroonilisse autoveo-ettevõtjate registrisse. Sellised registri sissekanded, mis hõlmavad ühenduse tegevusloa ajutist või alalist kehtetuks tunnistamist, jäävad andmebaasi vähemalt kaheks aastaks alates tegevusloa kehtivuse peatamise lõppemisest ajutise kehtetuks tunnistamise korral või alates tegevusloa kehtetuks tunnistamise kuupäevast alalise kehtetuks tunnistamise korral.

VII PEATÜKK

RAKENDAMINE

Artikkel 25

Liikmesriikidevahelised kokkulepped

1.   Liikmesriigid võivad sõlmida kahe- ja mitmepoolseid kokkuleppeid käesoleva määrusega hõlmatud teenuste täiendava liberaliseerimise kohta, eelkõige seoses loasüsteemiga ning kontrolldokumendi lihtsustamise või kaotamisega.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile lõike 1 alusel sõlmitud kokkulepetest.

Artikkel 26

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab vastavalt nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määruse (EMÜ) nr 3821/85 (autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta) (13) artikli 18 lõikele 1 asutatud komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja lõike 5 punkti b ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 27

Karistused

Liikmesriigid võtavad vastu meetmed, pidades eelkõige silmas käesoleva määruse sätete rikkumise korral kohaldatavate karistuste süsteemi, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, mis tagavad nende karistuste rakendamise. Kehtestatavad karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad kõnealustest meetmetest komisjonile hiljemalt … (14) ning nende hilisematest muudatustest nii ruttu kui võimalik.

Liikmesriigid tagavad meetmete kohaldamise diskrimineerimata vedaja kodakondsuse või registreeritud asukoha alusel.

Artikkel 28

Aruandlus

1.   Liikmesriigid edastavad iga kahe aasta tagant komisjonile eelmise aasta jooksul liinivedude jaoks välja antud lubade arvu ning aruandlusperioodi lõpus kehtivate liiniveolubade koguarvu. Teave esitatakse iga liinivedude sihtriigi kohta eraldi. Liikmesriigid esitavad komisjonile ka andmed kabotaaži kohta eriotstarbeliste liinivedude ja juhuvedude vormis, mida aruandlusperioodil teostasid residendist vedajad.

2.   Iga kahe aasta tagant saadab vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus komisjonile statistika lubade arvu kohta, mis on välja antud artikli 15 lõikes 3 nimetatud liinivedudena osutatava kabotaaži kohta.

3.   Komisjon kehtestab lõikes 2 osutatud statistiliste andmete esitamiseks kasutatava tabeli vormi. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 26 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

4.   Liikmesriigid teatavad komisjonile hiljemalt iga aasta 31. jaanuaril, mitmel vedajal oli eelmise aasta 31. detsembri seisuga ühenduse tegevusluba ja milline oli nimetatud kuupäeval kasutusel olnud sõidukite arvule vastav tõestatud koopiate arv.

VIII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 29

Kehtetuks tunnistamine

Määrused (EMÜ) nr 684/92 ja (EÜ) nr 12/98 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 30

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda hakatakse kohaldama alates … (14).

---

(1)  ELT L 10, 15.1.2008, lk 44.

(2)  Euroopa Parlamendi 5. juuni 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht, Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu … otsus.

(3)  EÜT L 74, 20.3.1992, lk 1.

(4)  EÜT L 4, 8.1.1998, lk 4.

(5)  ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.

(6)  EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(7)  ELT L …

(8)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(9)  EÜT L 57, 2.3.1992, lk 27.

(10)  EÜT L 235, 17.9.1996, lk 59.

(11)  ELT L 226, 10.9.2003, lk 4.

(12)  ELT L 315, 3.12.2007, lk 1.

(13)  EÜT L 370, 31.12.1985, lk 8.

(14)  Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva.

---

---

---

---

---

17.3.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 62/46

---

NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 7/2009,

9. jaanuar 2009,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr …/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2009/C 62 E/03)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ja eriti selle artiklit 71,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 26. märtsi 1992. aasta määrusesse (EMÜ) nr 881/92 (turulepääsu kohta sellise ühenduses toimuva veoste autoveo puhul, mille algus- või lõpp-punkt asub liikmesriigi territooriumil või mis läbib ühe või mitme liikmesriigi territooriumi) (3), nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta määrusesse (EMÜ) nr 3118/93 (millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist vedajad võivad osutada liikmesriigis riigisisese autoveo teenuseid) (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/94/EÜ (ühiste eeskirjade kehtestamise kohta veoste autoveo teatavate liikide jaoks) (5) tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Selguse ja lihtsuse huvides tuleks need õigusaktid uuesti sõnastada ja koondada üheks määruseks.

(2)

Ühise transpordipoliitika kehtestamine toob muu hulgas kaasa ühenduse territooriumil toimuva veoste autoveo turule pääsemise suhtes kohaldatavate ühiste eeskirjade kehtestamise, samuti nende tingimuste sätestamise, mille alusel mitteresidendist vedajad võivad liikmesriigis veoteenuseid osutada. Need eeskirjad peavad olema kehtestatud viisil, mis aitaks kaasa autoveo siseturu sujuvale toimimisele.

(3)

Selleks et tagada rahvusvaheliste autovedude ühtne raamistik kogu ühenduses, tuleks käesolevat määrust kohaldada kõigi ühenduse territooriumil toimuvate rahvusvaheliste vedude suhtes. Liikmesriigist kolmandasse riiki toimuvad veod on suures osas jätkuvalt hõlmatud liikmesriikide ja asjaomaste kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete lepingutega. Seepärast ei tuleks käesolevat määrust kohaldada veo selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, kuni vajalikku lepingut ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole veel sõlmitud. Seda tuleks siiski kohaldada transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes.

(4)	Ühise transpordipoliitika kehtestamine eeldab, et kõrvaldatakse kõik veoteenuseid osutavale isikule kehtestatud piirangud, mis põhinevad tema kodakondsusel või asjaolul, et ta on asutatud mõnes muus liikmesriigis kui selles, kus teenuseid kavatsetakse osutada.

(5)	Selleks, et seda tõrgeteta ja paindlikult saavutada, tuleks ette näha ajutine kabotaažikord, kuni autoveoturu ühtlustamine ei ole veel lõpule viidud.

(6)	Direktiivi 2006/94/EÜ kohaselt on teatavad veoliigid vabastatud ühenduse ja muudest loasüsteemidest. Käesoleva määrusega ettenähtud turukorralduse raames tuleks teatavate veoliikide eripära tõttu säilitada nende jaoks ühenduse tegevusloast ja mis tahes muust veoloast vabastamise süsteem.

(7)

Direktiivi 2006/94/EÜ kohaselt on veosevedu, mida teostatakse mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täiskaal on 3,5–6 tonni, vabastatud ühenduse tegevusloa omamise nõudest. Veose- ja sõitjasõitjateveo alaseid ühenduse eeskirju kohaldatakse aga üldjuhul sõidukite suhtes, mille suurim lubatud täiskaal on suurem kui 3,5 tonni. Seega tuleks käesoleva määruse sätted ühtlustada autoveoalaste ühenduse eeskirjade üldise reguleerimisalaga ning nendega tuleks ette näha erandid üksnes alla 3,5 tonnise suurima lubatud täiskaaluga sõidukite puhul.

(8)

Veoste rahvusvahelise autoveo tingimuseks tuleks seada kvootideta ühenduse tegevusloa omamine. Vedajatelt tuleks nõuda, et iga nende sõiduki pardal hoitaks ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, et hõlbustada ja tõhustada kontrollimist, mida viivad läbi järelevalveasutused, eelkõige need, mis asuvad väljaspool vedaja asukohaliikmesriiki. Seepärast on vaja sätestada ühenduse tegevusloa ja kinnitatud ärakirjade vormi ning muid aspekte hõlmavad üksikasjalikud kirjeldused.

(9)	Tuleks määrata ühenduse tegevuslubade väljaandmist ja kehtetuks tunnistamist reguleerivad tingimused ja veoliigid, mille suhtes neid kohaldatakse, nende kehtivusajad ja kasutamise üksikasjalikud eeskirjad.

(10)	Samuti tuleks kehtestada juhitunnistus, et võimaldada liikmesriikidel tõhusalt kontrollida, kas teatava veo eest vastutav vedaja on kolmandast riigist pärit juhiga sõlminud seadusliku töölepingu või ta on tema käsutuses.

(11)

Kabotaažvedude ehk riigisiseste veoteenuste osutamise õiguse teatavas liikmesriigis peaksid saama vedajad, kellel on käesoleva määrusega ettenähtud ühenduse tegevusluba, või vedajad, kellel on luba osutada ajutiselt teatavat liiki riigisiseseid veoteenuseid, omamata kõnealuses liikmesriigis registrijärgset või muud asukohta. Kui selliseid kabotaažvedusid tehakse, tuleks nende suhtes kohaldada ühenduse õigusakte, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust 561/2006 (mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist) (6) ja vastuvõtvas liikmesriigis kindlaksmääratud valdkondades kehtivaid siseriiklikke õigusakte.

(12)	Tuleks vastu võtta sätted veoteenuste turu tõsiste häirete korral meetmete võtmiseks. Sel eesmärgil on vajalik kehtestada sobiv otsustusmenetlus ning näha ette nõutavate statistiliste andmete kogumine.

(13)

Ilma et see piiraks asutamisõigust käsitlevate asutamislepingu sätete kohaldamist, koosnevad kabotaažveod teenuste osutamisest vedajate poolt liikmesriikides, mis ei ole nende asutamiskohaks, ning see ei tohiks olla keelatud seni, kuni selliseid vedusid ei teostata vastuvõtvas liikmesriigis alaliselt ega pidevalt. Abistamaks sellest nõudest kinnipidamist, tuleks piirata kabotaažvedude sagedust ning nende tegemiseks lubatud ajavahemikku. Varem lubati selliseid riigisiseseid veoteenuseid osutada ajutiselt. Tegelikkuses ei ole lubatud teenuste määratlemine olnud lihtne. Seepärast on vaja selgeid ja paremini jõustatavaid eeskirju.

(14)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) (7) sätteid kohaldatakse kabotaažvedusid tegevate veoettevõtjate suhtes

(15)	Kabotaažvedude tõhusaks kontrollimiseks peaks vastuvõtva liikmesriigi järelevalveasutustel olema ligipääs vähemalt saatekirja ja sõidumeerikute andmetele kooskõlas nõukogu 20. detsembri 1985. aasta määrusega (EMÜ) nr 3821/85 (autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta) (8).

(16)	Liikmesriigid peaksid osutama üksteisele käesoleva määruse nõuetekohaseks kohaldamiseks vastastikust abi.

(17)

Haldusformaalsuste hulka tuleks vähendada nii palju kui võimalik, ilma et loobutaks kontrollimisest ja karistustest, mille abil tagatakse käesoleva määruse nõuetekohane kohaldamine ja tõhus jõustamine. Selleks tuleks ühenduse tegevusloa kehtetuks tunnistamist käsitlevaid kehtivaid eeskirju täpsustada ja tugevdada. Kehtivaid eeskirju tuleks kohandada, et võimaldada tõhusaid karistusi ka vastuvõtvas liikmesriigis toime pandud tõsiste rikkumiste korral. Karistused ei tohiks olla diskrimineerivad ja need peaksid olema rikkumise raskusastmega proportsionaalsed. Tuleks ette näha kaebuse esitamise võimalus.

(18)	Liikmesriigid peaksid kandma oma riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse kõik tõsised rikkumised, mille on toime pannud nende vedajad ning millega on kaasnenud karistus.

(19)

Selleks et tugevdada ja hõlbustada teabevahetust riiklike asutuste vahel, peaksid liikmesriigid asjakohast teavet vahetama riiklike kontaktpunktide kaudu, mis luuakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määruse (EÜ) nr …/2009 (millega kehtestatakse ühiseeskirjad vedaja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta) (9) alusel.

(20)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (10).

(21)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kohandada käesoleva määruse I, II ja III lisa tehnika arenguga. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(22)	Liikmesriigid peaksid võtma käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed eelkõige tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste osas.

(23)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt tagada rahvusvaheliste autovedude ühtne raamistik kogu ühenduses, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse ühenduse territooriumil rendi või tasu eest tehtavate veoste rahvusvaheliste autovedude suhtes.

2.   Juhul kui vedu tehakse liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, kohaldatakse käesolevat määrust transiidi käigus läbitava liikmesriigi territooriumil kulgeva reisi osa suhtes. Seda ei kohaldata reisi selle osa suhtes, mis tehakse selle liikmesriigi territooriumil, kus toimub peale- või mahalaadimine, kuni ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole sõlmitud vajalikku kokkulepet.

3.   Kuni lõikes 2 osutatud kokkulepete sõlmimiseni ei mõjuta käesolev määrus:

a)	liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi tehtavaid vedusid käsitlevaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide ja kõnealuste kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsetes kokkulepetes;

b)

liikmesriigist kolmandasse riiki ja vastupidi tehtavaid vedusid käsitlevaid sätteid, mis sisalduvad liikmesriikide vahel sõlmitud kahepoolsetes kokkulepetes ja mis kahepoolsete lubade või liberaliseerimise korra alusel lubavad liikmesriigis peale ja maha laadida sellistel vedajatel, kes ei ole asutatud kõnealuses liikmesriigis.

4.   Käesolevat määrust kohaldatakse mitteresidendist vedaja teostatava ajutise riigisisese veoste autoveo suhtes, nagu on ette nähtud III peatükiga.

5.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmist liiki vedude suhtes ja selliste vedudega seotud tühisõitude suhtes:

a)	postivedu universaalteenusena;

b)	kahjustatud või rikkis sõidukite vedu;

c)	veosevedu mootorsõidukitega, mille suurim lubatud täiskaal koos haagisega ei ületa 3,5 tonni;

d)

veosevedu mootorsõidukitega, kui järgmised tingimused on täidetud: i) veetav veos on ettevõtja omand või vara, mille ettevõtja on müünud, ostnud, rendile andnud või rendile võtnud, tootnud, kaevandanud, töödelnud või remontinud; ii) reisi eesmärk on veose vedamine ettevõttesse või ettevõttest või veose ettevõttesisene või -väline ümberpaigutamine ettevõtja oma tarbeks; iii) sellise veo puhul kasutatavaid mootorsõidukeid juhivad ettevõtja poolt töölevõetud töötajad või lepingulise kohustuse alusel ettevõtte käsutusse antud töötajad; iv) veost vedavad sõidukid kuuluvad ettevõtjale või ettevõtja on need järelmaksuga ostnud või rentinud, kusjuures rentimise korral vastavad sõidukid tingimustele, mis on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta direktiiviga 2006/1/EÜ (ilma juhita renditud sõidukite kasutamise kohta kaupade autoveol) (11), ning v) selline veosevedu on ettevõtjale ainult lisategevusala;

e)	meditsiinitoodete, -aparaatide, -seadmete ja muude arstiabiks vajalike veoste vedu hädaolukorras, eelkõige looduskatastroofide korral.

Esimese lõigu punkti d alapunkti iv ei kohaldata asendussõiduki kasutamise suhtes juhul, kui harilikult kasutatav sõiduk on lühiajaliselt rikkis.

6.   Lõike 5 sätted ei mõjuta tingimusi, mille kohaselt liikmesriik annab oma kodanikele loa tegelemiseks kõnealuses lõikes osutatud tegevusaladega.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„sõiduk” on liikmesriigis registreeritud mootorsõiduk või ühendatud autorong, millest vähemalt mootorsõiduk on liikmesriigis registreeritud, ja mida kasutatakse eranditult veoste veoks;

2)

„rahvusvaheline vedu” on: a) koormaga vedu sõidukiga, mille lähte- ja sihtkoht on kahes erinevas liikmesriigis ja mis läbib ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi või mitte; b) liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi toimuv koormaga vedu sõidukiga, mis läbib ühe või mitme liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumi või mitte; c) kolmandate riikide vahel toimuv koormaga vedu sõidukiga, mis läbib ühe või mitme liikmesriigi territooriumi, või d) punktides a, b ja c osutatud veoga seotud tühisõit;

3)	„vastuvõttev liikmesriik” on liikmesriik, kus vedaja tegutseb, kuid mis ei ole vedaja asukohaliikmesriik;

4)	„mitteresidendist vedaja” on vedaja, kes tegutseb vastuvõtvas liikmesriigis;

5)	„juht” on isik, kes juhib sõidukit kasvõi lühikese aja jooksul või kes viibib sõidukis, et ta oleks vajaduse korral osana oma töökohustustest juhtimiseks kättesaadav;

6)	„kabotaažveod” on rendi või tasu eest tehtavad riigisisesed veod, mida teostatakse vastuvõtvas liikmesriigis ajutiselt;

7)	„autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsine rikkumine” on rikkumised, mis võivad viia hea maine kadumiseni vastavalt määruse (EÜ) nr …/2009 artikli 6 lõigetele 1 ja 2 ja/või ühenduse tegevusloa kehtivuse peatamiseni kindlaksmääratud ajaks või alaliselt.

II PEATÜKK

RAHVUSVAHELINE VEDU

Artikkel 3

Üldpõhimõte

Rahvusvaheline vedu toimub ühenduse tegevusloa alusel ning kui juht on kolmanda riigi kodanik, peab tal olema ka juhitunnistus.

Artikkel 4

Ühenduse tegevusluba

1.   Ühenduse tegevusloa annab liikmesriik kooskõlas käesoleva määrusega välja igale vedajale, kes tegeleb veoste autoveoga rendi või tasu eest ja:

a)	kes on asutatud on nimetatud liikmesriigis, kooskõlas ühenduse ja kõnealuse liikmesriigi siseriiklike õigusaktidega ning

b)	kellel on kooskõlas ühenduse ja kõnealuse liikmesriigi vedaja tegevusalale lubamist käsitlevate õigusaktidega õigus korraldada asukohaliikmesriigis veoste rahvusvahelist autovedu.

2.   Ühenduse tegevusloa annab välja asukohaliikmesriigi pädev asutus kuni kümneks aastaks ja seda saab uuendada.

Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva välja antud ühenduse tegevusload ja kinnitatud ärakirjad kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni.

Komisjon kohandab ühenduse litsentsi kehtivusaega tehnika arenguga, eelkõige määruse (EÜ) nr …/2009 artikliga 16 sätestatud riiklike elektrooniliste vedajate registritega. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Asukohaliikmesriik annab omanikule ühenduse tegevusloa originaali, mille säilitab vedaja, ja nii mitu kinnitatud ärakirja, kui on ühenduse tegevusloa omaniku valduses olevaid sõidukeid, mis kuuluvad täielikult temale või on tema käsutuses näiteks järelmaksu-, rendi- või liisingulepingu alusel.

4.   Ühenduse tegevusluba ja kinnitatud ärakirjad vastavad I lisas ettenähtud näidisele, kõnealuses lisas sätestatakse ka tegevusloa kasutamist reguleerivad tingimused. Tegevusluba sisaldab vähemalt kahte I lisas loetletud turvaelementi.

Komisjon kohandab I ja II lisa tehnika arenguga. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Ühenduse tegevusloal ja selle kinnitatud ärakirjadel peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Ühenduse tegevusloa ja kinnitatud ärakirjade seerianumbrid kantakse riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse osana vedajat hõlmavast teabest.

6.   Ühenduse tegevusluba antakse välja vedaja nimele ning seda ei või kolmandale isikule üle anda. Ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja hoitakse igas vedaja sõidukis ja see esitatakse volitatud kontrollametniku nõudmisel.

Ühendatud autorongi puhul kuulub kinnitatud ärakiri mootorsõiduki juurde. See kehtib ühendatud autorongi suhtes ka juhul, kui haagis või poolhaagis ei ole registreeritud või tegevusloa omaniku nimel liiklusesse lubatud või kui see on registreeritud või lubatud liiklusesse mõnes muus liikmesriigis.

Artikkel 5

Juhitunnistus

1   Liikmesriik annab vastavalt käesolevale määrusele juhitunnistuse igale vedajale, kes:

a)	omab ühenduse tegevusluba ning

b)

kasutab ka selles liikmesriigis seaduslikult töölepingu alusel töötavat juhti, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) (12) tähenduses, või kasutab seaduslikult juhti, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik kõnealuse direktiivi tähenduses ning on antud nimetatud vedaja käsutusse kooskõlas tööhõive- ja kutseõppetingimustega, mis on liikmesriigis ette nähtud: i) õigus- ja haldusnormidega, ning vajaduse korral; ii) kollektiivlepingutega vastavalt selles liikmesriigis kohaldatavatele eeskirjadele.

2.   Vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus annab juhitunnistuse ühenduse tegevusloa omaja taotluse põhjal igale juhile, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses ning kellega vedaja on seaduslikult sõlminud töölepingu, või igale seaduslikult vedaja käsutusse antud juhile, kes ei ole liikmesriigi kodanik ega pikaajaline elanik nimetatud direktiivi tähenduses. Iga juhitunnistus tõendab, et selles nimetatud juht töötab vastavalt lõikes 1 sätestatud tingimustele.

3.   Juhitunnistus vastab näidisele, mis on esitatud II lisas. Tunnistus sisaldab vähemalt kaht II lisas loetletud turvaelementi.

4.   Komisjon kohandab II lisa tehnika arenguga. Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

5.   Juhitunnistusel peab olema väljaandva asutuse pitser, samuti allkiri ja seerianumber. Juhitunnistuse seerianumber võidakse kanda riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse osana seda vedajat hõlmavast teabest, kes annab selle juhitunnistuses nimetatud juhi kasutusse.

6.   Juhitunnistus kuulub vedajale, kes annab selle juhitunnistuses nimetatud juhi kasutusse, kui see juht juhib kõnealusele vedajale antud ühenduse tegevusluba kasutavat sõidukit. Juhitunnistuse kinnitatud ärakirja, mille on välja andnud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus, hoitakse vedaja tööruumides. Juhitunnistus esitatakse volitatud kontrollametniku nõudmisel.

7.   Juhitunnistus antakse tähtajaks, mille määrab väljaandev liikmesriik, maksimaalselt viieks aastaks. Enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva välja antud juhitunnistused kehtivad kuni nende kehtivusaja lõpuni.

Juhitunnistus kehtib ainult seni, kuni selle väljaandmise tingimused on täidetud. Liikmesriigid võtavad kohased meetmed tagamaks, et kui neid tingimusi enam ei täideta, tagastab vedaja tunnistuse viivitamata väljaandnud asutusele.

Artikkel 6

Tingimuste kontrollimine

1.   Kui on esitatud ühenduse tegevusloa saamise taotlus, või artikli 4 lõike 2 kohane ühenduse tegevusloa uuendamise taotlus, kontrollivad asukohaliikmesriigi pädevad asutused, kas vedaja vastab (endiselt) artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

2.   Asukohaliikmesriigi pädev asutus jälgib korrapäraselt iga-aastaste kontrollimistega, mis hõlmavad vähemalt 20 % selles liikmesriigis antud kehtivatest juhitunnistustest, kas artikli 5 lõikes 1 nimetatud juhitunnistuse andmise tingimused on jätkuvalt täidetud.

Artikkel 7

Ühenduse tegevusloa ja juhitunnistuse väljaandmisest keeldumine ja nende kehtetuks tunnistamine

1.   Kui artikli 4 lõikes 1 sätestatud või artikli 5 lõikes 1 nimetatud tingimusi ei täideta, lükkab asukohaliikmesriigi pädev asutus ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse andmise või uuendamise taotluse tagasi põhjendatud otsusega.

2.   Pädev asutus tunnistab ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse kehtetuks, kui selle omaja:

a)	ei täida enam artikli 4 lõikes 1 sätestatud või artikli 5 lõikes 1 nimetatud tingimusi või

b)	on esitanud ühenduse tegevusloa või juhitunnistuse saamise taotluses ebaõiget teavet.

III PEATÜKK

KABOTAAŽVEOD

Artikkel 8

Üldpõhimõte

1.   Rendi või tasu eest veoste vedajal, millel on ühenduse tegevusluba ja mille juhil, kui ta on kolmanda riigi kodanik, on juhitunnistus, on käesolevas peatükis sätestatud tingimustel õigus teha kabotaažvedusid.

2.   Kui saabuva rahvusvahelise veoga veetud veosed on kohale toimetatud, lubatakse lõikes 1 osutatud vedajal pärast teisest liikmesriigist või kolmandast riigist vastuvõtvasse liikmesriiki toimuvat rahvusvahelist vedu teha ühe ja sama sõidukiga või ühendatud autorongi puhul sama sõiduki mootorsõidukiga kuni kolm kabotaažvedu. Kabotaažveo raames toimuv viimane koorma mahalaadimine enne vastuvõtvast liikmesriigist lahkumist leiab aset seitsme päeva jooksul alates saabuva rahvusvahelise veo raames toimunud viimasest mahalaadimisest vastuvõtvas liikmesriigis.

Vedajad võivad esimeses lõigus osutatud tähtaja jooksul teha mõned või kõik esimese lõigu kohaselt lubatud kabotaažveod kõigis liikmesriikides, tingimusel et need piirduvad ühe kabotaažveoga liikmesriigi kohta kolme päeva jooksul pärast sõiduki tühjana saabumist kõnealuse liikmesriigi territooriumile.

3.   Riigisisese autoveo teenuseid, mida vastuvõtvas liikmesriigis osutab mitteresidendist vedaja, käsitatakse käesoleva määrusega kooskõlas olevatena üksnes juhul, kui vedaja esitab selged tõendid rahvusvahelise veo kohta, mille käigus ta on saabunud vastuvõtvasse liikmesriiki, ja iga järgneva kabotaažveo kohta, mille ta on seal teinud.

Esimeses lõigus osutatud tõendusmaterjal koosneb iga üksiku veo puhul järgmistest üksikasjadest:

a)	saatja nimi, aadress ja allkiri;

b)	vedaja nimi, aadress ja allkiri;

c)	saaja nimi ja aadress, samuti tema allkiri ja kohaletoimetamise kuupäev pärast seda, kui veosed on kohale toimetatud;

d)	veoste ülevõtmise koht ja kuupäev ning kättetoimetamiskoht;

e)	veoste olemuse tavakirjeldus ning nende pakkimisviis ja ohtlike veoste puhul nende üldtunnustatud kirjeldus, samuti pakkide arv ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid;

f)	veoste brutokaal või muul viisil väljendatud hulk;

g)	mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid.

4.   Vedajal, kellele on asukohaliikmesriigi õigusaktide kohaselt antud õigus osutada selles liikmesriigis rendi või tasu eest artikli 1 lõike 5 punktides a, b ja c täpsustatud autoveoteenuseid, on käesolevas peatükis ette nähtud tingimustel lubatud teha sama liiki kabotaažvedu või kabotaažvedu samasse kategooriasse kuuluvate sõidukitega.

5.   Luba teha artikli 1 lõike 5 punktides d ja e nimetatud veoliikide raames kabotaažvedu on piiranguteta.

Artikkel 9

Kabotaažvedude suhtes kohaldatavad eeskirjad

1.   Kui ühenduse õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, peavad kabotaažveod olema kooskõlas vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate õigus- ja haldusnormidega, mis käsitlevad järgmisi valdkondi:

a)	veolepingut reguleerivad tingimused;

b)	maanteesõidukite mass ja mõõtmed;

c)	teatavate veoseliikide, eelkõige ohtlike veoste, kiirestiriknevate toiduainete ja elusloomade veo kohta kehtivad nõuded;

d)	sõiduaeg ja puhkeperioodid;

e)	veoteenuste käibemaks.

Vajaduse korral võivad esimese lõigu punktis b osutatud mass ja mõõtmed olla vedaja asukohaliikmesriigis kohaldatavatest suuremad, kuid mitte mingil juhul ei tohi need ületada vastuvõtva liikmesriigi kehtestatud piiranguid riigisiseste vedude osas või tehnilisi omadusi, millele on viidatud nõukogu 25. juuli 1996. aasta direktiivi 96/53/EÜ (millega kehtestatakse teatavatele ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass) (13) artikli 6 lõikes 1 nimetatud tõendites.

2.   Selleks et vältida mis tahes diskrimineerimist kodakondsuse või registrijärgse asukoha alusel, tuleb lõikes 1 nimetatud õigus- ja haldusnorme kohaldada mitteresidentidest vedajate suhtes samadel tingimustel kui need, mis vastuvõttev liikmesriik esitab oma kodanikele.

Artikkel 10

Kaitsesätted

1.   Tõsiste häirete korral veonduse siseturul teatavas geograafilises piirkonnas, mis tulenevad kabotaažvedudest või on kabotaažvedude tõttu süvenenud, võivad liikmesriigid kaitsemeetmete vastuvõtmiseks pöörduda kõnealuse küsimusega komisjoni poole, edastades talle vajaliku teabe ja teatades kõikidest meetmetest, mida nad kavatsevad võtta residentidest vedajate suhtes.

2.   Lõike 1 kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

—	tõsised häired veonduse siseturul teatavas geograafilises piirkonnas — kõnealusele turule eriomaste probleemide ilmnemine, mis väljendub selles, et pakkumine ületab nõudmist tõsisel määral ning tõenäoliselt jätkuvalt, ohustades finantsstabiilsust ja paljude vedajate püsimajäämist,

—	geograafiline piirkond — piirkond, mis moodustab kogu liikmesriigi territooriumi või osa sellest või ulatub kogu teise liikmesriigi territooriumile või osale sellest.

3.   Komisjon tutvub olukorraga, eelkõige viimaste artiklis 5 nimetatud kvartaliandmete põhjal, ja pärast konsulteerimist määruse (EMÜ) nr 3916/90 artikliga 5 moodustatud nõuandekomiteega otsustab ühe kuu jooksul alates liikmesriigi taotluse vastuvõtmisest, kas kaitsemeetmed on vajalikud või mitte, ning kui need on vajalikud, võtab need vastu.

Nende meetmete hulka võib kuuluda asjaomase piirkonna ajutine väljajätmine käesoleva määruse reguleerimisalast.

Käesoleva artikli kohaselt vastu võetud meetmed kehtivad tähtaja jooksul, mis on kuni kuus kuud ning mida võib üks kord samaks kehtivusajaks uuendada.

Komisjon teatab liikmesriikidele ja nõukogule viivitamata kõikidest käesoleva lõike kohaselt võetud meetmetest.

4.   Kui komisjon otsustab vastu võtta kaitsemeetmeid ühe või mitme liikmesriigi suhtes, peavad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtma samasuguses ulatuses meetmeid residentidest vedajate suhtes ning teavitama sellest komisjoni. Kõnealuseid meetmeid kohaldatakse hiljemalt alates samast kuupäevast, kui komisjoni vastuvõetud kaitsemeetmeid.

5.   Kõik liikmesriigid võivad pöörduda lõikes 3 nimetatud komisjoni lõike 3 kohaselt tehtud otsusega nõukogu poole 30 päeva jooksul alates selle teatavakstegemisest. 30 päeva jooksul pärast pöördumist, või kui pöördumise on esitanud mitu liikmesriiki, siis pärast esimest pöördumist, võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha teistsuguse otsuse.

Nõukogu otsuse suhtes kohaldatakse lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud kehtivusaega. Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused peavad võtma samasuguses ulatuses meetmeid residentidest vedajate suhtes ja teavitama sellest komisjoni. Kui nõukogu ei võta vastu otsust esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul, on komisjoni otsus lõplik.

6.   Kui komisjoni arvates on lõikes 3 nimetatud meetmeid tarvis uuendada, teeb ta ettepaneku nõukogule, kes teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

IV PEATÜKK

VASTASTIKUNE ABI JA KARISTUSED

Artikkel 11

Vastastikune abi

Liikmesriigid abistavad üksteist käesoleva määruse kohaldamise ja järelevalve tagamisel. Nad vahetavad teavet vastavalt määruse (EÜ) nr …/2009 artiklile 18 loodud riiklike kontaktpunktide kaudu.

Artikkel 12

Asukohaliikmesriigi karistused rikkumiste korral

1.   Mis tahes liikmesriigis toime pandud või tuvastatud autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsise rikkumise korral võtab rikkumised toime pannud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus vajalikud meetmed asja menetlemiseks, mille tulemusena võib muu hulgas määrata järgmised halduskaristused:

a)	ühenduse tegevusloa kõigi või osade kinnitatud ärakirjade ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine;

b)	ühenduse tegevusloa ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine.

Need karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumiste kohta ning pidades silmas ühenduse tegevusloa omaja toime pandud rikkumise raskust ja selle tegevusloa kinnitatud ärakirjade arvu, mida ta valdab rahvusvaheliseks veoks.

2.   Juhitunnistuste igasuguse väärkasutamisega seotud tõsise rikkumise korral võib rikkumised toime pannud vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus kehtestada kohaseid karistusi, näiteks:

a)	juhitunnistuste andmise peatamine,

b)	juhitunnistuste kehtetuks tunnistamine,

c)	juhitunnistuste andmise seadmine sõltuvusse täiendavatest tingimustest väärkasutuse vältimiseks,

d)	ühenduse tegevusloa kõigi või osade kinnitatud ärakirjade ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine,

e)	ühenduse tegevusloa ajutine või lõplik kehtetuks tunnistamine.

Need karistused võib määrata pärast lõpliku otsuse langetamist rikkumiste kohta ning võttes arvesse ühenduse tegevusloa omaja toime pandud rikkumise raskust.

3.   Asukohaliikmesriigi pädev asutus edastab selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus rikkumised tuvastati, võimalikult kiiresti ja hiljemalt kahe kuu jooksul pärast rikkumise suhtes lõpliku otsuse langetamist teabe selle kohta, kas ja millised käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2 ettenähtud karistused määrati.

Kui selliseid karistusi ei määrata, esitab asukohaliikmesriigi pädev asutus põhjenduse.

4.   Pädev asutus võtab arvesse selles liikmesriigis, kus rikkumised tuvastati, määratud karistusi ja tagab, et vedajale määratud karistused tervikuna oleksid proportsionaalsed vastavate rikkumistega.

5.   Samuti võib vedaja asukohaliikmesriigi pädev asutus vastavalt oma õigusele algatada vedaja suhtes menetluse siseriiklikus kohtus. Kõnealune pädev asutus teatab vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele sellekohasest otsustest.

6.   Liikmesriigid tagavad, et vedajad võivad nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile määratud halduskaristuse vaidlustada.

Artikkel 13

Vastuvõtva liikmesriigi karistused rikkumiste korral

1.   Kui liikmesriigi pädev asutus on teadlik käesoleva määruse või autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsisest rikkumisest, mis on omistatav mitteresidendist vedajale, edastab liikmesriik, kelle territooriumil rikkumine tuvastati, vedaja asukohaliikmesriigi pädevale asutusele võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kahe kuu jooksul pärast rikkumise suhtes lõpliku otsuse langetamist järgmise teabe:

a)	rikkumise kirjeldus ning selle toimepaneku kuupäev ja aeg;

b)	rikkumise kategooria, liik ja selle tõsidus ning

c)	määratud ja täideviidud karistused.

Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus võib nõuda vedaja asukohaliikmesriigi pädevalt asutuselt halduskaristuste kehtestamist kooskõlas artikliga 12.

2.   Ilma et see piiraks kriminaalvastutusele võtmist, on vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel õigus kehtestada karistusi mitteresidendist vedaja suhtes, kes on kabotaažveo jooksul rikkunud nende territooriumil käesolevat määrust või autoveoalaseid siseriiklikke või ühenduse õigusakte. Karistusi kohaldatakse diskrimineerimata. Karistuste hulka võib muu hulgas kuuluda hoiatus või tõsise rikkumise korral kabotaažveo ajutine keelamine selle vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, kus eeskirju on rikutud.

3.   Liikmesriigid tagavad, et vedajad võivad nende suhtes vastavalt käesolevale artiklile määratud halduskaristuse vaidlustada.

Artikkel 14

Sissekanne riiklikku elektroonilisse registrisse

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud vedaja autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsine rikkumine, mille eest on mis tahes liikmesriik karistuse määranud, samuti ühenduse tegevusloa või selle kinnitatud ärakiri ajutine või alaline kehtetuks tunnistamine kantakse riiklikku elektroonilisse vedajate registrisse. Registri sissekanded, mis hõlmavad ühenduse tegevusloa ajutist või alalist kehtetuks tunnistamist, jäävad andmebaasi kaheks aastaks alates kehtetuks tunnistamise perioodi lõpust ajutise kehtetuks tunnistamise puhul ning alates kehtetuks tunnistamise kuupäevast alalise kehtetuks tunnistamise puhul.

V PEATÜKK

RAKENDAMINE

Artikkel 15

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab vastavalt määruse (EMÜ) nr 3821/85 artikli 18 lõikele 1 asutatud komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 ja 4 ning artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 16

Karistused

Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva määruse sätete rikkumise korral kohaldatavate karistuste süsteemi, ning võtavad karistuste kohaldamist tagavad meetmed. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad meetmetest komisjonile hiljemalt … (14) ning hilisematest muudatustest viivitamata.

Liikmesriigid tagavad meetmete kohaldamise diskrimineerimata vedaja kodakondsuse või registreeritud asukoha põhjal.

Artikkel 17

Aruandlus

1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile iga kahe aasta tagant nende vedajate arvu, kes on eelneva aasta 31. detsembri seisuga ühenduse tegevuslubade omanikud, ja kinnitatud ärakirjade arvu, mis vastab kõnealusel kuupäeval veonduses kasutatavate sõidukite arvule.

2.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ka eelmisel kalendriaastal välja antud juhitunnistuste arvu ning sama aasta 31. detsembril kehtivate juhitunnistuste arvu.

3.   Komisjon koostab 2013. aasta lõpuks aruande ühenduse autoveoturu kohta. Kõnealune aruanne sisaldab turuolukorra analüüsi, sealhulgas hinnangut kontrollide tõhususele, ja analüüsi töötingimuste arengu kohta kutsealal ning ka hinnangut sellele, kas eeskirjade ühtlustamine, muu hulgas jõustamise ja maanteekasutusmaksude ning sotsiaal- ja ohutusealase regulatsiooni valdkonnas, on edenenud sellisel määral, et võiks kavandada riigisiseste autoveoturgude edasist avamist, sealhulgas kabotaaži osas.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 18

Kehtetuks tunnistamine

Määrused (EMÜ) nr 881/92 ja (EMÜ) nr 3118/93 ning direktiiv 2006/94/EÜ tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele ja direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda hakatakse kohaldama alates … (14).

---

(1)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 31.

(2)  Euroopa Parlamendi 21. mai 2008. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 9. jaanuari 2009. aasta ühine seisukoht, Euroopa Parlamendi … seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu … otsus.

(3)  EÜT L 95, 9.4.1992, lk 1.

(4)  EÜT L 279, 12.11.1993, lk 1.

(5)  ELT L 374, 27.12.2006, lk 5.

(6)  ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.

(7)  EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(8)  EÜT L 370, 31.12.1985, lk 8.

(9)  ELT L ….

(10)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

(11)  ELT L 33, 4.2.2006, lk 82.

(12)  ELT L 16, 23.1.2004, lk 44.

(13)  EÜT L 235, 17.9.1996, lk 59.

(14)  Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva.

---

---

---

---

---

---