—

mis tuli kokku Ljubljanas (Sloveenia) 17.–20. märtsini 2008,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1;

—

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177–181a;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsiooni tihedama ja parema arengukoostöö ning 2006. aasta ELi abi tõhususe paketi kohta (2006/2208(INI)) (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi resolutsiooni Rahvusvahelise Valuutafondi strateegilise hindamise kohta (2005/2121(INI)) (3);

—

võttes arvesse 1999. aastal Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga algatatud vaesuse vähendamise strateegiadokumendis (PRSP) esitatud lähenemisviisi;

—

võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles sätestatakse aastatuhande arengueesmärgid kui rahvusvahelise üldsuse poolt vaesuse kõrvaldamiseks ühiselt koostatud kriteeriumid;

—

võttes arvesse arengu rahastamise rahvusvahelise konverentsi 22. märtsi 2002. aasta Monterrey konsensust;

—

võttes arvesse Washingtoni konsensust;

—

võttes arvesse 25. veebruaril 2003 vastu võetud Rooma deklaratsiooni ühtlustamise kohta ning pärast ühtlustamist, vastavusse viimist ja abi tulemuslikkust käsitlevat kõrgetasemelist foorumit 2. märtsil 2005 vastu võetud Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta (edaspidi „Pariisi deklaratsioon”);

—

võttes arvesse 1996. aastal Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga käivitatud algatust suure võlakoormusega vaeste riikide suhtes tagamaks, et ühelgi vaesel riigil ei oleks võlakoormat, millega ta ei suuda toime tulla;

—

võttes arvesse G8 poolt 2005. aasta juunis käivitatud mitmepoolset võlakergendusalgatust;

—

võttes arvesse Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi võlgade tasumise võime säilitamise raamistikku (2005);

—

võttes arvesse IMFi sõltumatu hindamisasutuse aruannet IMFi ja Aafrika Alam-Saharale antava abi kohta (2007) (4);

—

võttes arvesse Maailmapanga 2005. aasta ülevaadet tingimuslikkuse kohta (5);

—

võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Valuutafondi juhendit loodusressursside tulude läbipaistvuse kohta (6);

—

võttes arvesse Maailmapanga 2004. aasta ülevaadet mäetööstuse kohta;

—

võttes arvesse avaliku sektori kulude ja finantsaruandluse 2003. aasta juunikuu tulemuslikkuse hindamisraamistikku;

—

võttes arvesse sotsiaal- ja keskkonnakomisjoni raportit (AKV-EL/100.202/08),

A.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmide põhieesmärk on jätkusuutliku majanduskasvu edendamine ning struktuurilise kohandamise programmid hõlmavad tavaliselt osana oma laenuprogrammist laiaulatuslikku tingimuste kogumit, tehnilist abi ja poliitilisi nõuandeid arengumaadele;

B.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmid on sageli ebaõnnestunud riikides, kus neid on rakendatud, kuna võlausaldaja on kehtestanud ülemäära ranged tingimused; arvestades, et 2004. aastal asendas Maailmapank oma struktuurilise kohandamise programmid uue arengupoliitika rahastamisvahendiga, mis seisneb laenu andmises (Development Policy Lending Instrument);

C.

arvestades, et stabiilsed makromajanduslikud tingimused, avaliku sektori mõistlikumad kulud, usaldusväärne eelarve planeerimine ja võlahaldus, tõhusad riikliku finantsjuhtimise ja eelarve süsteemid ning turupõhised intressimäärad ja vahetuskursid on majanduskasvu ja arengu alus;

D.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmidega taotletakse valitsemissektori eelarve puudujäägi vähendamist, mis paljudel juhtudel toob kaasa sotsiaalvaldkonna eelarve vähendamise, hoolimata asjaolust, et sotsiaalinvesteeringud sellistesse valdkondadesse nagu haridus ja tervishoid on vajalikud jätkusuutlikuks majanduskasvuks;

E.

arvestades, et Bretton Woodsi institutsioonid on struktuurilise kohandamise programme rakendanud abisaajariigi konkreetseid tingimusi sageli korralikult arvesse võtmata; arvestades, et sellised programmid peaksid olema kujundatud vastavalt asjaomaste riikide konkreetsetele vajadustele;

F.

arvestades, et pärast struktuurilise kohandamise programmide rakendamist on riigid sageli halvemas seisus kui varem ning juhtudel, kui on toimunud makromajanduslik paranemine, jäetakse sageli mainimata negatiivsed tagajärjed mikromajanduse valdkonnas;

G.

arvestades, et Bretton Woodsi institutsioonidel on olnud struktuurilises kohandamises viimase kolmekümne aasta jooksul juhtiv osa; arvestades, et Bretton Woodsi institutsioonidel on oluline mõju laenu andmisele ja arenguabile, kuna paljud rahastajad ja rahaasutused toetuvad nende abikõlblikkuse kriteeriumidele;

H.

arvestades, et avaliku teenistuse töötajate arvu ja töötasude vähendamine AKV riikides ning ametkondade tegutsemiseks vajalike vahendite vähendamine on neis riikides kaasa toonud haldussuutlikkuse probleemid ja vähendanud haldusmehhanismi tõhusust;

I.

arvestades, et rahastajad ja laenuandjad toetuvad tingimuslikkusele, lähtudes oma kohustusest ja õigustatud huvist tagada, et eraldatud raha hallatakse nõuetekohaselt ja kasutatakse kavandatud eesmärkidel;

J.

arvestades, et majanduspoliitika tingimuslikkus on sageli kaasa toonud Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga laenude ja toetuste blokeerimise, mis võib viia tegevuspõhimõteteni, mis ei arvesta riiklikke tingimusi või takistavad isegi aastatuhande arengueesmärkide saavutamist;

K.

arvestades, et põllumajandustoetuste kaotamine AKV riikides, kus kasutatakse struktuurilise kohandamise programme, on kaasa toonud tulu ja põllumajandusliku tootmise vähenemise, mis on põhjustanud toiduainete impordi suurenemise, mõjutades seega nende riikide toidualast sõltumatust ja toiduga kindlustatust ning kaubaliste kultuuride ekspordi vähenemist, sealhulgas ELi turule eksporditava suhkru tagatud hinna olulist vähenemist, põhjustades seetõttu eeliste kadumise ning kaubavahetuse olude ja maksebilansi halvenemise;

L.

arvestades, et Rahvusvahelisel Valuutafondil ja Maailmapangal on erinevad prioriteedid;

M.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmides nõutud kokkuhoidlikkus on mõjutanud ühiskondlikku kliimat ning on mõnikord viinud poliitilise ebastabiilsuseni;

N.

arvestades, et Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank on mõjutanud erastamist ja majanduse liberaliseerimist ideoloogiliselt; arvestades, et arengupoliitika rahastamise suhtes laenu abil väidab Maailmapank, et pidades silmas kohandamiseks antud laenude kõikuvaid tulemusi, ei sisalda poliitika enam ühtegi poliitilist suunist, nagu suunised erastamiseks ja kaubanduse liberaliseerimise põhimõtted (7);

O.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmides nõutud kokkuhoidlikkus on vähendanud nõudlust, piiranud majanduskasvu ja suurendanud tööpuudust, eriti äsja ülikooli lõpetanute hulgas;

P.

arvestades, et tööpuuduse suurenemine on hoogustanud maapiirkondadest lahkumist ja migratsioonivoogusid AKV riikidest rikastesse riikidesse;

Q.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmid on tegelenud arengu pidurdamise leevendamisega, mitte selle sügavamate põhjustega, milleks on näiteks ebavõrdne kaubandus, võlg ja rahvusvaheliste ettevõtete domineerimine, ja et nende põhjuste kestmine on hoolimata ametliku arenguabi suurenemisest põhjustanud AKV riikidele negatiivse netokäibe;

R.

arvestades, et halb poliitiline juhtimine (demokraatia defitsiit) ning halb majanduslik juhtimine takistavad majandus- ja sotsiaalarengut;

S.

arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi deklareeritud eesmärgid on edendada rahvusvahelist valuutakoostööd, lihtsustada rahvusvahelise kaubanduse laienemist ja tasakaalustatud kasvu, panustada kõrgetasemelise tööhõive ja reaaltulu edendamisse ja säilimisse, edendada valuutakursi stabiilsust, vähendada rahvusvahelise maksebilansi tasakaalutuse astet ning pakkuda rahalist toetust, et kergendada maksebilansi kohandamist;

T.

arvestades, et Maailmapanga deklareeritud eesmärgid on vähendada vaesust maailmas ja parandada elatustaset kahe arengu valdkonna institutsiooni kaudu: Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (IBRD), mis keskendub keskmise sissetulekuga riikidele ning krediidivõimelistele madala sissetulekuga riikidele, ning Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon, mis tegeleb madala sissetulekuga riikidega;

U.

arvestades, et rahvusvahelistel rahaasutustel võib olla positiivne osa kohasema globaliseerumise soodustamiseks, kuid see nõuab erisuguseid ja tingimusteta lähenemisviise, mis põhinevad omandil ning on kohandatud konkreetse riigi olukorraga ja selliste teemadega, nagu liberaliseerimine, erastamine ja riikliku sekkumise vähendamine tööturul;

V.

arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga juhatuses on AKV riigid esindatud vähesel määral;

W.

arvestades, et jätkusuutlik areng vastab praegustele vajadustele ega sea ohtu tulevaste põlvkondade vajaduste täitmise suutlikkust;

X.

arvestades, et vaesuse suurenemine, massiline tööpuudus, tootlikkuse ja eksporditulu vähenemine võivad olla sellise arengustrateegia tagajärg, milles ei ole võetud arvesse asjaomase riigi sotsiaalset tegelikkust ja selle majanduse aluseks olevaid loodusvarasid;

Y.

arvestades, et struktuurilise kohandamise programmide rakendamine on mõjunud tõkestavalt riiklikele investeeringutele sotsiaalteenustesse, eelkõige tervishoidu ja haridusse, pere töötasude ja sissetulekute kasvule, tööhõivele ja elatustasemele; arvestades, et valitsusi on samuti julgustatud või sunnitud vähendama sekkumist majanduse mitmetesse sektoritesse riigiettevõtete erastamise, liberaliseerimise ja turu avamise kaudu väliskonkurentsile, sealhulgas tervishoiu ja hariduse valdkonnas;

Z.

arvestades, Washingtoni konsensuse järgses lähenemisviisis tunnistatakse struktuurilise kohandamise programmide kahjulikku mõju, mistõttu soovitatakse lihtsustada suuremaid investeeringuid sotsiaalvaldkonda,

1.

soovitab, et Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank kärbivad struktuurilise kohandamise programmide negatiivseid tagajärgi ja tegelevad koos Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ebavõrdse kaubanduse probleemiga ja võlaga ning piiravad hargmaiste ettevõtete sekkumist AKV riikides; on seisukohal, et kooskõlas aastatuhande arengueesmärkidega peavad iga programmi esmatähtsateks valdkondadeks olema haridus (sealhulgas kõrgharidus ja teadustöö), tervishoid, vesi, põllumajandus (eesmärgiga kaotada nälg) ning keskkond;

2.

kutsub seega Maailmapanga kontserni ja Rahvusvahelist Valuutafondi hoiduma laenu andmisel majanduspoliitiliste tingimuste kehtestamisest, suurendama tingimuslikkuse läbipaistvust, andma tõelise tähenduse omandi põhimõttele, tagades, et tegevuspõhimõtted valib asjaomane riik, ning keskenduma oma programmides tulemuspõhisele vaesusevastasele tingimuslikkusele;

3.

on seisukohal, et AKV riikide ja rikaste riikide kaubavahetus peaks olema õiglasem ning turu liberaliseerimine ei tohi seada nõrga majandusega riike sõltuvusse tugeva majandusega riikidest;

4.

on seisukohal, et püüded võlgu tühistada või leevendada ei tohiks piirduda üksnes madala sissetulekuga riikidega, vaid seda tuleks kohaldada kõigi laenudega ülekoormatud AKV riikide, sealhulgas vajaduse korral keskmise sissetulekuga riikide suhtes;

5.

on seisukohal, et hargmaiste ettevõtete sekkumist AKV riikides tuleb piirata; on eelkõige seisukohal, et riigi osalusega ettevõtete loomine võimaldab riikidel suurendada kontrolli riigiressursside kasutamise üle;

6.

tervitab seega Maailmapanga kontserni, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Aafrika Arengupanga toetust mäetööstuse läbipaistvuse algatusele (EITI), millega sätestatakse ettevõtete suhtes üldine standard avalikustada maksed, ja valitsuste suhtes standard tõendada saadud tulu; nõuab nende jätkuvat toetust mäetööstuse läbipaistvuse algatusele ja kutsub üles mäetööstuse riiklikke ja eraettevõtteid täitma asjaomase algatuse nõudeid;

7.

on seisukohal, et Rahvusvaheline Valuutafond peab aitama AKV riikidel arendada ja rakendada majanduskasvu poliitikat kooskõlas oma põhivolitustega; on seisukohal, et Maailmapank peaks omalt poolt tagasi pöörduma oma põhiülesande juurde, milleks on aidata luua õigeid tingimusi arenguks ja vaesuse kõrvaldamiseks; on seisukohal, et Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank peavad eelkõige AKV riikides erastamise, liberaliseerimise ja põllumajandustoetustega tegelemisel kõrvale jätma kõik ideoloogilised kaalutlused;

8.

tervitab Rahvusvahelise Valuutafondi soovi muuta vaesuse vähendamine oma programmides prioriteediks, ning tervitab asjaolu, et vaesuse vähendamine on Maailmapanga kõikehõlmav eesmärk;

9.

on seisukohal, et võlgade ebapüsiv tase, halb makromajanduslik plaanimine ja nõrk poliitika kahjustavad tõsiselt riigi arengut ning rahaline ebastabiilsus võib avaldada mõju majandusele, pärssides majanduskasvu, töökohti ning majanduslikku ja sotsiaalset heaolu;

10.

märgib, et vaesuse vähendamise strateegiadokumendid on kavandatud riigipõhisteks strateegiateks, mis on kohandatud konkreetse riigi arenguvajadustega; on kindlal seisukohal, et riigi omavastutus paneb valitsusele olulise vastutuse seoses toetuse nõuetekohase kasutamise, hea valitsemistava ja kindla pühendumusega arengueesmärkidele;

11.

tervitab paljude arengumaade, sealhulgas Saharast lõuna poole jääva Aafrika riikide, hiljutisi positiivseid majandustulemusi, mis tulenevad sellistest teguritest, nagu võlakergendus, mitmepoolne arenguabi, rahastajate tehtud parandused ja eelkõige arengumaade elluviidav poliitika;

12.

tervitab Maailmapanga tõdemust, et riigid, kes ajavahemikus 1999–2005 said suure võlakoormusega vaeste riikide algatuse raames võlakergendust, suurendasid oma kulutusi vaesuse vähendamise kavadele rohkem kui kaks korda; tuletab meelde, et vähemalt 60 riigi puhul on vaja tühistada kõik võlad, et neil oleks mingigi võimalus aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, ning et on veel riike, kelle puhul on edasine võlakergendus vajalik;

13.

rõhutab, et kuigi majanduskasv on äärmiselt oluline, ei vii see automaatselt vaesuse vähendamiseni, ning rõhutab tasakaalustatud arengupoliitika ja vaeseid toetava majanduskasvu strateegiate, eriti aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele suunatud strateegiate, olulisust, mis toob ühiskonnale üldiselt kaasa sotsiaalsed ja majanduslikud hüved;

14.

rõhutab vajadust täieliku poliitilise ja operatiivkoostöö järele ÜRO institutsioonidega, eelkõige ILOga, et hinnata struktuurilise kohandamise programmide tegelikke tagajärgi ja võimalikke lahendusi;

15.

usub, et jätkusuutlik areng peaks olema reformide peamine prioriteet, ja on seisukohal, et jätkusuutlik areng sisaldab head valitsemistava, inimõiguste ja keskkonna aspekti; tuletab meelde, et makromajanduslikel reformidel võib olla jätkusuutlik mõju üksnes juhul, kui need hõlmavad täielikult inim- ja sotsiaalarengu eesmärke;

16.

tunnistab vajadust võtta viivitamata meetmeid keskkonnaprobleemide lahendamiseks; rõhutab asjaolu, et vastutuskoormat kliimamuutuse vastu võitlemisel ei saa asetada arengumaadele; on seisukohal, et eelkõige tuleb tasakaalustada kasvavat vajadust biokütuste järele arenenud riikides, et mitte seada ohtu toiduainetega kindlustatust ning suurendada raadamist arengumaades;

17.

märgib, et Rahvusvahelisel Valuutafondil on ranged makromajanduslikud eeskirjad seoses reservide suuruse ja inflatsiooni kontrollimisega, mis määravad kindlaks selle suunised toetuse kasutamiseks; avaldab kahetsust, et Rahvusvaheline Valuutafond on blokeerinud mõnel juhul kättesaadava toetuse kasutamise Saharast lõuna poole jääva Aafrika riikide jaoks; julgustab Rahvusvahelist Valuutafondi tegema vähem piiranguid olukordades, mis võimaldavad ambitsioonikamat arengustrateegiat, ning võtma arvesse kõiki kättesaadavaid vahendeid, eelkõige toetust; märgib, et fiskaalpoliitika piirangud nende programmide suhtes võivad tuua kaasa raskusi tervishoiu ja hariduse valdkonna töötajate töölepalkamisel;

18.

avaldab kahetsust, et rahvusvaheliselt toetatavates riiklikes reformiprogrammides ei ole kogu abimahtu täielikult ära kasutatud;

19.

tunnustab ELi märkimisväärset toetust AKV riikidele, et leevendada struktuurilise kohandamise programmide üleminekuetapi ja negatiivsete tingimuste kahjulikku mõju, mis annab tunnistust selle pühendumusest AKV riikide abistamisel; on seisukohal, et EL ja rikkad riigid üldiselt peavad siiski püüdma suurendada oma abi 0,71 %le SKPst; on arvamusel, et AKV riigid ja EL peavad koostama usaldusväärse partnerluslepingu, et AKV riikide arengut tõeliselt edendada;

20.

kutsub ELi liikmesriike ja komisjoni võtma arvesse autonoomseid majandusreformi programme, mida AKV riikides rakendatakse nende vastavate kaubandusabi programmide toetuse abil, et võimaldada asjaomastel AKV riikidel edukalt tegeleda kohandamisega seotud kuludega, sealhulgas majanduspartnerluslepingute või laiaulatuslikumate liberaliseerimisprogrammide kontekstis;

21.

tervitab Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga võlakergendusalgatust seoses suure võlakoormaga vaeste riikidega; on seisukohal, et ülemäärased võlakohustused on takistanud riikide arengut, kuid kutsub Rahvusvahelist Valuutafondi ja Maailmapanka koos arengumaadega ennetama ebastabiilse võlaolukorra tekkimist; rõhutab asjaolu, et võla vähendamisel on märkimisväärne tulemus üksnes juhul, kui võlgades olev riik viib ellu ebastabiilse võlaolukorra tekkimist ennetavat poliitikat;

22.

on seisukohal, et usaldusväärne riiklik finantsjuhtimine on reformide kavandamise juures peamine ning nõuab kõrgeimate auditeerimisasutuste suuremat toetamist; tervitab riiklike kulutuste rahvusvahelise jõudluse mõõtmise raamhinnangut, mis sisaldas riikide finantsjuhtimise hindamist ning kutsub üles Bretton Woodsi institutsioone ja teisi rahastajaid seda rangelt kohaldama;

23.

on mures nõrkade, konfliktis olevate ja konfliktist väljunud riikide olukorra pärast ning rõhutab õigusriigi, demokraatliku poliitilise süsteemi, eriti valimistulemuste austamise ning rahumeelse ja stabiilse poliitilise kliima vajadust, et asuda positiivse arengu teele;

24.

on mures Rahvusvahelise Valuutafondi sõltumatu hindamisüksuse tõdemuse pärast, et juhatuse liikmete seisukohad Rahvusvahelise Valuutafondi rolli ja poliitika kohta madala sissetulekuga riikide suhtes erinevad; on seisukohal, et Rahvusvahelist Valuutafondi tuleks reformida, muutes selle demokraatlikumaks, muu hulgas AKV riikide parema esindatuse kaudu juhatuses;

25.

on pettunud asjaolu pärast, et Rahvusvahelise Valuutafondi pürgimused seoses vaesuse vähendamist ja majanduskasvu hõlbustamist käsitleva lepinguga (PRGF) ei ole teoks saanud ning vaesuse vähendamise algatuste ja tegelikult rakendatud poliitika vahel valitseb ebakõla;

26.

on mures Rahvusvahelise Valuutafondi tegevuse puuduste pärast, eriti vajakajäämiste pärast poliitika levitamises ja elluviimises ning institutsioonilises ühtekuuluvuses;

27.

julgustab Maailmapanka, Rahvusvahelist Valuutafondi ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni koos ÜRO ning teiste rahvusvaheliste ja kahepoolsete rahastajatega tegema võimalikult suures ulatuses koostööd, et paremini mõista ja aidata struktuurilise kohandamise programme rakendavaid AKV riike ning aidata neil saavutada aastatuhande arengueesmärke;

28.

on seisukohal, et riikide edus mängib põhirolli nende omavastutus ja pühendumus seoses poliitikareformidega; rõhutab integreeritud lähenemisviisi vajadust seoses inimväärse tööga (tööhõive, sotsiaalkaitse, sotsiaalne dialoog, õigus tööle ja sooline võrdõiguslikkus), et tööhõive- ja sotsiaalpoliitika riiklikul tasandil tõhusalt edeneks;

29.

kutsub asjaomaseid rahvusvahelisi organeid looma mehhanisme kogemuste vahetamiseks, mis võivad abiks olla riikidele, kus majanduse ümberkorraldamise protsess ei ole edukas olnud või ootab alles käivitamist;

30.

nõuab tungivalt, et majanduse ümberkorraldamise programme kohaldavad riigid esitavad korrapäraselt aruandeid programmide toimimise ja arengu ning vastavate kokkulepete kohta, et oleks võimalik koondada parimaid tavasid teiste liikmete tarbeks;

31.

peab ülioluliseks, et valitsused annavad oma kodanikele aru seoses riigitulude ja -kuludega, eelkõige mäetööstusest saadud tuludega, ning kutsub Maailmapanka, Rahvusvahelist Valuutafondi, ELi ja teisi rahastajaid nõudma, et riigitulu hallatakse läbipaistvalt; peab oluliseks demokraatia ja õigusriigi tugevdamist AKV riikides; peab samuti väga oluliseks tugevdada riigiaparaati, varustades seda piisava personali ja tegevusressurssidega; rõhutab olulisust luua vastutustundlik valitsemistava, millesse on täielikult kaasatud parlamendid ja auditeerimisasutused;

32.

on seisukohal, et diktaatorite omandatud rahalised vahendid tuleb tagastada AKV riikidele; on seisukohal, et EL peab sel eesmärgil võimalikult palju mõjutama panku, kuhu need rahalised vahendid on paigutatud; tervitab selles kontekstis 17. septembril 2007 käivitatud ÜRO ja Maailmapanga ühisalgatust varastatud tulu jälitamiseks, mille eesmärk on peatada vargused, tugevdades arengumaades institutsioonide vastutustundlikkust;

33.

avaldab kahetsust, et Rahvusvahelise Valuutafondi sõltumatu hindamisüksus on avastanud, et Rahvusvahelise Valuutafondi esindajad riikides, kus fond tegutseb, on üle koormatud ega tee nõuetekohaselt koostööd kohalike osalejatega;

34.

on seisukohal, et reformiprogramme tuleks koostada ja rakendada nii, et suureneks demokraatlik õiguspärasus parlamentide kaasatuse ja teiste tegutsejatega, nimelt sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga, eriti tööandjate ja töötajate organisatsioonidega, konsulteerimise kaudu;

35.

rõhutab asjaolu, et poliitika, mis julgustab erasektori kasvu, sealhulgas otseseid välisinvesteeringuid, avatud ja hästitoimivaid finantsteenuseid, majanduslikku mitmekesistumist, ettevõtliku meelelaadi julgustamist ning eraõiguslikku maaomandit, on majandusliku arengu eeldus ja peaks seetõttu programmides kajastuma; julgustab selles kontekstis avaliku ja erasektori partnerlust;

36.

on seisukohal, et riigil on oma osa täita ka majanduse haldamises ja kõigis sektorites, kus napib eraalgatust; on samal ajal seisukohal, et erasektoril on täita osa neis sektorites, kus avalik sektor ei tule toime, kuid see osa peab olema hästi reguleeritud, et edendada jätkusuutlikku arengut riigis, vaesuse vähendamist ning võimalikult suurt juurdepääsu suure osa kodanike jaoks;

37.

on mures, et mõne AKV riigi eksport on sõltuvuses vaid ühest peamisest kaubaartiklist, mis tavaliselt on põhitooraine; on selles suhtes seisukohal, et tööstusliku arengu ja majandusliku mitmekesistumise strateegiate julgustamine on jätkusuutliku majanduskasvu jaoks põhiline;

38.

on seisukohal, et jätkusuutlikuks arenguks on vaja edendada rahvusvahelisel tasandil (sealhulgas WTO kaudu) õiglase kaubavahetuse eeskirjade koostamist, et kehtestada sellised hinnad arengumaadest pärit toodetele, mis võimaldavad neil riikidel saada piisavat tulu, et tagada töötajatele õiglane ja rahuldav töötasu, toiduainetega kindlustatuse õigus kõigile ja tühistada arenguriikide võlad juhtudel, kus on näha, et tühistamine parandab tõenäoliselt nende riikide kodanike ja mitte ainult juhtide elutingimusi;

39.

on seisukohal, et enne igasugust majandussektorite erastamist on oluline hinnata objektiivselt ja erapooletult sotsiaalset ja majanduslikku mõju, mida see kaasa toob, ning erastamine võib toimuda üksnes juhul, kui see toob kaasa kogu elanikkonna elutingimuste paranemise, ning on oluline, et oleks olemas siduvad rahvusvahelised eeskirjad selles valdkonnas, eriti selleks, et jälgida kohalike ja välisriikide ettevõtete tegevust seoses nõuetekohaste sotsiaalsete ja keskkonna standarditega;

40.

on seisukohal, et erastamine laenamise tingimusena ei ole tõhus viis muutuse elluviimiseks ning riikidel peaks olema neis olulistes poliitilistes otsustes võimalikult suur omavastutus;

41.

tervitab asjaolu, et Maailmapanga kitsas keskendumine erastamisele ja liberaliseerimisele on asendunud avarama suhtumisega, mis hõlmab institutsioonilisi reforme ja täiendavat poliitikat;

42.

tervitab Maailmapanga sihipärasemat ja pragmaatilisemat poliitilist fookust, mis võimaldab reformide suhtes keskpikas plaanis suuremat paindlikkust;

43.

tervitab Rahvusvahelise Valuutafondi tingimuslikkuse ülevaadet ning nõuab, et viivitamata rakendatakse selle järeldusi, milles asetatakse suurem rõhk riigi omavastutusele, poliitika sektoriülesele ühtlustamisele, sidusrühmadega konsulteerimisele, esmatähtsa, kohandatud poliitika rakendamisele, ennustatavusele ja läbipaistvusele; rõhutab, et tingimuslikkus ei tohiks õõnestada riigi autonoomsust ja iseseisvust poliitikakujundamises ning et tingimused peaksid olema piiratud selle tagamisega, et abi kasutatakse kavandatud eesmärkidel, nagu korruptsiooni vastu võitlemine, ning ennetamaks abi andmist valitsustele, kes ei austa inim- ja demokraatlikke õigusi ning õõnestavad riigi pingutusi saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

44.

tervitab suuremat riiklikku omavastutustunnet programmide suhtes, kuid kordab, et selle eeltingimuseks on suur pühendumus vajalike arengureformide läbiviimisele;

45.

kutsub üles rahastajaid oma tegevust rohkem kooskõlastama, kuid on mures mõju pärast, mida see võib avaldada riigi omavastutusele, ning on seisukohal, et on äärmiselt oluline väljendada läbivat toetust riigi poliitilisele omavastutusele ning et arenguriigid otsustavad oma arengustrateegiate üle ise;

46.

rõhutab, et keskkonna säilitamise ja kaitsmise ülesannetega ei saa tegeleda valitsused üksi; nõuab partnerluse arendamist kohalike ja välismaiste asutustega (Maailmapank/Rahvusvaheline Valuutafond, ÜRO ametid, Maailma Looduse Fond ja ülikoolid);

47.

kutsub üles ELi ja AKV esindajaid kooskõlastama oma seisukohad paremini Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi juhatuses vastavalt ELi ja AKV riikide arengueesmärkidele ning tagama, et ELi rahalisi vahendeid kasutatakse üksnes neil eesmärkidel;

48.

tervitab hiljutisi hääletamiskvootide kohandamisi teatavate riikide kasuks, kuid kutsub Rahvusvahelist Valuutafondi ja Maailmapanka nende endi õiguspärasuse huvides täiustama otsustamisprotsessi, et see oleks läbipaistvam ja annaks asjakohase kaalu arengumaadele;

49.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule, Euroopa Komisjonile, Aafrika Liidule, Maailmapangale ja Rahvusvahelisele Valuutafondile.

—

mis tuli kokku Ljubljanas (Sloveenia) 17.–20. märtsini 2008;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1;

—

võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000 allkirjastatud ja Luxembourgis 25. juunil 2005 läbivaadatud AKV-ELi partnerluslepingut, eriti selle artikleid 1, 11 ja 28–30;

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja, eriti selle VIII peatükki regionaalsete kokkulepete kohta;

—

võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni 20. detsembri 2003. aasta ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: „Euroopa konsensus”, eriti selle artikleid 72–74;

—

võttes arvesse Rooma lepingute allkirjastamise 50. aastapäeva deklaratsiooni, mis võeti vastu Berliinis 25. märtsil 2007;

—

võttes arvesse Lissaboni lepingut, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, sõlmitud Lissabonis 13. detsembril 2007;

—

võttes arvesse Kigali deklaratsiooni majanduspartnerluslepingute kohta, mille võttis vastu AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee 19.–22. novembril 2007 toimunud kohtumisel Kigalis (Rwanda);

—

võttes arvesse resolutsiooni piirkondliku integratsiooni rolli kohta rahu ja julgeoleku edendamisel, mille võttis vastu AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee 19.–22. juunil 2006 toimunud kohtumisel Viinis (Austria);

—

võttes arvesse AKV suursaadikute komitee aruannet AKV piirkonna riikide tuleviku kohta, vastu võetud AKV ministrite nõukogu 10.–14. detsembril 2007. aastal Brüsselis (Belgia) toimunud 86. istungil;

—

võttes arvesse AKV sekretariaadi projekti töötada välja näitajad piirkondliku integratsiooni protsesside hindamiseks ja jälgimiseks kuues AKV piirkonnas;

—

võttes arvesse poliitikakomisjoni raportit (AKV-EL/100.203/08/lõplik),

A.

arvestades, et piirkondlikust integratsioonist on saanud AKV piirkonna riikide jaoks oluline teema, kuna kõik AKV riigid on vähemalt ühe piirkondliku organisatsiooni ning ligikaudu kahekümne AKV riike hõlmava piirkondliku integratsiooni kokkuleppe liikmed (2);

B.

arvestades, et ühine suveräänsuse teostamine piirkondliku integratsiooni raamistikus võib viia pigem valitsuste parema suutlikkuseni kaitsta oma kodanike huve kui iseseisvuse kaotamiseni;

C.

arvestades, et piirkondliku integratsiooni puhul tuleb samuti tagada, et otsuste tegemisel ei kaoks läbipaistvus ja demokraatlik vastutus ning et ennetataks olukorda, kus piirikontrolli kaotamise tõttu suureneb kuritegevus ning kiire liberaliseerimine ja konkurents töötasu pärast avaldab negatiivset sotsiaalset mõju;

D.

arvestades, et viimastel aastatel on saavutatud AKV riikide piirkondliku majandusliku ja poliitilise integratsiooni valdkonnas suurt edu ning et piirkondlikel organisatsioonidel on järjest olulisem osa konfliktide ennetamises ja rahu tagamises; arvestades, et võitlus vaesuse vastu ja jätkusuutliku arengu eest on olnud ja jääb enamikus AKV riikides piirkondliku integratsiooni peamiseks eesmärgiks;

E.

arvestades, et eduka integratsiooni alus on kõigi osapoolte tugev poliitiline tahe sätestada ja ellu viia ühiseid eesmärke ning projekte;

F.

arvestades, et AKV riike kaasavad mitmed piirkondlikud organisatsioonid on loonud tolliliidud või plaanivad seda teha lähiaastatel ning mõnes piirkondlikus rühmituses toimivad juba rahaliidud; arvestades, et mõned piirkondlikud organisatsioonid on kehtestanud solidaarsusmehhanismid, et vähendada ebavõrdsust või tasakaalustada piirkonnas kaubanduse liberaliseerimisest tulenevat polariseerumist;

G.

arvestades, et paljudel AKV piirkondlikel organisatsioonidel on kaudselt valitud parlamentaarsed institutsioonid ning et see võib arendada demokraatlikku järelevalvetegevust ja seadusandlikke volitusi paralleelselt integratsiooni süvendamisega;

H.

arvestades, et sellised piirkondlikud algatused nagu Aafrika arengu uus partnerlus (NEPAD) või Vaikse ookeani piirkonna tegevuskava võivad edaspidi tõhustada piirkondlikku koostööd, et tulla toime arengu ja hea valitsemistava väljakutsetega;

I.

arvestades, et sarnaste tegevuseesmärkidega eri organisatsioonide liikmeks olemine on tõsine probleem Aafrikas, nagu tunnistas Aafrika Liit oma 7. tippkohtumisel Banjulis 2006. aasta juulis;

J.

arvestades, et piiriülese infrastruktuuri, nt transpordiliinide puudumine raskendab piirkondlikku integreerimist;

K.

arvestades, et mõned AKV alampiirkonnad ja riigid on sõlminud vahepealsed majanduspartnerluslepingud viisil, mis võib lõhestada AKV piirkondlikud majanduslikud rühmitused ning võib õõnestada nende integreerumist;

L.

arvestades, et integreerumine peab olema asjaomase elanikkonna jaoks läbipaistev ja nõuab demokraatlikku järelevalvet kõigi poliitiliste tasandite üle parlamentaarsete organite ja kodanikuühiskonna kaasamise kaudu;

M.

arvestades, et majanduspartnerluslepingud peavad sisaldama tugevat arengueesmärki tagamaks, et AKV riikide kaubandus muutub konkurentsivõimeliseks, ning soodustamaks AKV riikide ladusat ja järkjärgulist integratsiooni maailmamajandusse;

N.

arvestades, et piirkondliku integratsiooni mudelit ei ole võimalik kehtestada, sest igasugune integratsioonistrateegia peab olema kohandatud konkreetsete huvide ja olukordadega, kuid et siiski on võimalik määratleda üldised tunnusjooned, mis takistavad või edendavad integratsiooni; arvestades et Euroopa kogemuste uurimine seoses AKV piirkondliku integratsiooniga võib seega olla kasulik ja pakkuda uusi vaatenurki ELi enda jaoks;

O.

arvestades, et Euroopa integratsioonidünaamika tuleneb osaliselt tugevate ühisinstitutsioonide olemasolust, nagu Euroopa Komisjon, mis on suures osas autonoomne ja millel on algatusõigus, ning Euroopa Parlament, mille valivad kodanikud otse ja mille pädevus pidevalt suureneb;

P.

arvestades, et Euroopa puhul on riikide ja ühiskondade vaheline solidaarsus olnud eduka integratsiooni üks peamine tegur, sest nii rikkamad kui vaesemad riigid on kasu saanud arengu- ja ühtekuuluvuspoliitikast;

Q.

arvestades, et Euroopa integreerumine oli eriti varajases etapis edukas just tänu territoriaalsele järjepidevusele ja lähedusele — kaks eelist, mis puuduvad nii Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna saareriikidel kui ka suure maismaamassiiviga Aafrika mandril;

R.

arvestades, et Euroopa sõjajärgsele majandusarengule ja ülesehitamisele aitas samuti oluliselt kaasa välisabi, eelkõige USA rahastatav Euroopa taastamise programm (Marshalli plaan);

S.

arvestades, et Euroopa majanduslik integreerumine ei põhinenud üksnes liberaliseerimisel, vaid seda on täiendanud regulatiivne ja eelarvepoliitika teatavate sektorite toetamiseks ja kaitsmiseks ning koostöö jätkusuutliku arengu edendamiseks;

T.

arvestades, et demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi ühiste põhimõtete täitmine on olnud Euroopa eduka integratsiooni juures peamine tegur ning et EL on tunnustanud nende keskset rolli, võttes vastu mehhanismid liikmesuse peatamiseks nimetatud põhimõtete tõsise rikkumise korral;

U.

arvestades, et arengu ja jõukuse samaväärne tase liikmesriikides ei ole osutunud Euroopa piirkondliku integratsiooni eeltingimuseks ning kogemus näitab, et piirkondlikud organisatsioonid võivad olla tõhusaks raamistikuks majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamisel; märkides, et siiski on jäänud püsima olulised erinevused sissetulekus ELi liikmesriikide vahel ja liikmesriikides endis;

V.

arvestades, et Euroopa Ühendus/Euroopa Liit on samuti kogenud suuri kriise ja läbinud raskeid etappe liikmesriikide eri huvide ning kodanike kõhkluste tõttu, muu hulgas seoses piirkondliku integratsiooni kiiruse ja põhjalikkusega; arvestades, et neid kriise oli alati võimalik ületada tänu kõigi osapoolte valmidusele nõustuda kompromissidega ja poliitilisele tahtele pidada kinni Euroopa integratsiooni üldisest eesmärgist;

W.

arvestades, et integratsioon Euroopas ei ole ära hoidnud separatistlikke liikumisi ja lagunemiskatseid, kuid on aidanud ennetada või vähendada vägivaldseid konflikte;

X.

arvestades, et ELi liikmesriikide suurenev arv on viinud paindlikumate integratsioonimehhanismideni ning mõned liikmesriigid on kasutusele võtnud tõhustatud koostöö; rõhutades, et sellised teedrajavad kokkulepped on alati olnud mittevälistavad, jäänud avatuks kõigile teistele liikmetele ega ole hõlmanud põhivaldkondi,

1.

rõhutab asjaolu, et rahu stabiliseerimine ja rahumeelsete vahendite institutsionaliseerimine konfliktide lahendamiseks on üks Euroopa integreerumise peamisi saavutusi, mis tuleneb laastavatest sõdadest saadud õppetundidest Euroopas;

2.

tervitab asjaolu, et AKV piirkondlikel ja allpiirkondlikel organisatsioonidel on kasvava tähtsusega osa konfliktide haldamises, rahu tagamises ja rahu säilitamises ning nad on ÜRO olulised partnerid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku edendamises; tervitab piirkondlike varajase hoiatamise ja kiire reageerimise mehhanisme, mille on loonud nt Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS) ja valitsustevaheline arenguamet (IGAD), ning nõuab selliste mehhanismide jätkuvat tugevdamist; kutsub rahvusvahelist üldsust toetama rahuvalve ja julgeoleku valdkonnas tegutsevate piirkondlike organisatsioonide suutlikkuse väljaarendamist, eriti seoses konfliktide ennetamise, haldamise ja lahendamisega;

3.

usub, et piirkondlikud organisatsioonid võivad mängida olulist rolli liikmesriikide siseste ja vaheliste konfliktide algpõhjuste väljaselgitamises; usub, et inimõiguste edendamine ja kaitse piirkondlikul tasandil ning ühine võitlus karistamatuse vastu kujutab endast olulist sammu konfliktide ennetamise suunas ja võimaldab lepitada konflikti osapooli;

4.

nõuab — nentides, et haridus on sallivuse ja mõistmise saavutamisel oluline tegur — piirkondlike komisjonide loomist, et jõuda kokkuleppele koolide ja ülikoolide õppekavade muutmises viisil, milles nähakse ette vaenlase kontseptsiooni kõrvaldamine, vastastikune austamine ja diskrimineerimise kõrvaldamine, kusjuures õppejõudude, õpilaste ja üliõpilaste kohtumised on oluline foorum, mis lähendab konfliktsete piirkondade inimesi kui naabreid;

5.

märgib, et üldjuhul mõjutavad sõda, konfliktid, vägivald, nälg ja väljasaatmine kõige enam naisi ja lapsi ning seetõttu peavad naised olema asjakohaselt kaasatud igasse arengu- ja otsustamisprotsessi;

6.

kutsub AKV riike üles tugevdama piirkondlikke meetmeid loodusvarade ühiseks uurimiseks, reguleerimiseks ja kontrollimiseks, et edendada lepitamist ja vastastikust sõltuvust;

7.

rõhutab asjaolu, et selleks, et anda tõuge integreerumisele ja tagada vastavus ühiselt kokkulepitud standarditega, on vaja pigem piirkondlikke kui riiklikke huve esindavaid tugevaid ühisinstitutsioone; kutsub üles AKV piirkondlikke organisatsioone tagama vajalik autonoomsus, nõuetekohane rahastamine ja kvalifitseeritud töötajate valimine ühisinstitutsioonidesse; kutsub komisjoni toetama piirkondlike organisatsioonide suutlikkuse väljaarendamist nii oskusteabe kui vajalike rahaliste vahendite pakkumise abil;

8.

rõhutab piirkondlike institutsioonide vajalikkust, kuna nad aitavad leevendada liikmesriikide võimualaseid erimeelsusi;

9.

kutsub piirkondlikke organisatsioone määrama kindlaks prioriteedid, realistlikud ühised eesmärgid ja selged etalonid, et võimaldada ühisinstitutsioonidel, valitsustel, parlamentidel ja kodanikuühiskonnal mõõta arengut ja edu;

10.

kutsub AKV riikide valitsusi nõustuma ühise suveräänsuse teostamisega teatavates sektorites, kus on olemas ühised pikaajalised huvid ja on vaja lahendada piiriülesed probleemid;

11.

rõhutab asjaolu, et piirkondlik integreerumine peab olema rajatud riiklike ja kultuuriliste erinevuste sallimisele ja vastastikusele austamisele;

12.

julgustab AKV sekretariaati kiirendama kavandatud piirkondliku integratsiooni kontrollimise süsteemi arendamist ja kutsub Euroopa Komisjoni pakkuma rahalist ja tehnilist abi, mis on nõutav nimetatud süsteemi rakendamiseks AKV piirkondlike integratsiooniorganisatsioonide heaks;

13.

kutsub Aafrika Liitu toetama ja juhtima piirkondlike organisatsioonide otstarbekamaks muutmise raamistikku Aafrikas, kus on olemas konkureerivad integratsioonikavad; märgib, et Euroopa näitest lähtub, et kattuv liikmesus ei ole peamine takistus, kui on tagatud tihe kooskõlastamine ja koostöö piirkondlike organisatsioonide vahel või tegevuspiirid on vastastikku kokku lepitud;

14.

kutsub üles AKV piirkonna riike kaaluma võimalust muuta ELi abiga olemasolevad kohtumised AKV sekretariaadi ja AKV piirkondlike organisatsioonide juhtide vahel institutsiooni vormis kooskõlastusfoorumiks, et lihtsustada dialoogi, koostööd ja kooskõlastamist; kutsub üles AKV piirkondlikke organisatsioone kooskõlastama oma seisukohad rahvusvahelistes läbirääkimistes, et suurendada oma positsiooni ja mõju;

15.

tervitab asjaolu, et parlamentaarse ühisassamblee kohtumiste korraldamine piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil vastavalt Cotonou lepingu artikli 17 lõikele 3 jõuab nüüd rakendusetapini ning ootab Windhoekis (Namiibias) toimuva parlamentaarse ühisassamblee esimese piirkondliku kohtumise tulemusi;

16.

rõhutab asjaolu, et vabadus, avatus ja piirkondlike organisatsioonide kaasamine liikmesriikides on eduka piirkondliku integratsiooni eeltingimus; kutsub kõiki piirkondlikke organisatsioone AKV piirkonnas, kes veel ei ole seda teinud, määrama kindlaks sellised selged poliitilised kriteeriumid liikmesuseks, mis põhinevad inimõigustel, demokraatial, õigusriigil ja heal valitsemistaval, ning arendama konstruktiivseid mehhanisme, et aidata liikmesriikidel neid kriteeriume täita; kutsub AKV riike üles kaaluma tõhusate mehhanismide kasutamist liikmesuse peatamiseks nimetatud põhimõtete tõsise rikkumise korral;

17.

kutsub ELi toetama demokraatia, inimõiguste ja hea valitsemistava edendamiseks tehtud piirkondlikke algatusi, nagu Aafrika vastastikune järelevalvemehhanism (African Peer Review Mechanism, APRM) ja piirkondlike valimiste jälgimise mehhanism, ning viima valitsemistava algatused kooskõlla kehtivate piirkondlike mehhanismidega;

18.

kutsub üles ELi ja AKV piirkonna riike tugevdama toetust piirkondlike organisatsioonide parlamentaarsetele struktuuridele; rõhutab, et liikmesriikide esindajate otsevalimine piirkondlikesse parlamentaarsetesse assambleedesse tugevdab tunduvalt integreerumise õiguspärasust ja on selle kestvuse tagamise eeltingimus;

19.

usub, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel — eriti nende riikidevahelisel tegevusel — on oluline osa piirkondliku integreerumise edendamisel ja piirkondlike institutsioonide demokraatliku vastutuse tagamisel;

20.

kutsub ELi ja AKV riike tagama, et piirkondlike organisatsioonide parlamentaarsete organitega peetakse nõu Euroopa Arengufondi piirkondlike strateegiadokumentide koostamisel ja rakendamisel;

21.

kutsub ELi ja AKV riike tagama, et majanduspartnerluslepingud on kooskõlas AKV piirkondliku integratsiooni algatustega ja aitavad kaasa nende tugevdamisele; märgib, et paljud AKV riigid kardavad, et praegune suundumus majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel ning lepingute vastuvõtmine allpiirkondade poolt võib õõnestada piirkondliku integratsiooni pingutusi; nõuab, et igasugused lepingud, mida allpiirkonnad sõlmivad, peavad olema avatud vastava piirkondliku organisatsiooni teistele liikmetele;

22.

rõhutab, et kaubanduspiiranguid AKV piirkondade vahel tuleks vähendada, et suurendada lõuna-lõuna-suunalist kaubandust, ning nõuab ühtlustamispoliitikat, et tagada võrdsed võimalused piiriüleseks äritegevuseks;

23.

kutsub AKV piirkondlikke organisatsioone kehtestama või edasi arendama piirkondliku ühtekuuluvuse mehhanisme ning solidaarsusfonde, et aidata nõrgematel liikmesriikidel kanda kaubanduse liberaliseerimisest tuleneva kohandamise kulusid ja tagada nõuetekohane rahastamine; on seisukohal, et EL peaks neid mehhanisme toetama nii kogemuste kui rahastamisega; juhib tähelepanu ELi kogemusele, et tõuke- ja ühtekuuluvusfondide väära kasutamise vähendamiseks tuleb arendada tugevaid ja sõltumatuid pettusevastaseid mehhanisme;

24.

kutsub ELi ja AKV riike suurendama sihipäraseid investeeringuid piirkondliku infrastruktuuri võrkudesse, et lubada piiriülest äritegevust;

25.

rõhutab asjaolu, et kaubanduse liberaliseerimisest üksi ei piisa piirkondliku mõistmise ja integratsiooni dünaamika tekitamiseks ning et piirkondlikke programme ja projekte peab valitud esmatähtsates sektorites täiendama majanduskoostöö;

26.

tervitab paljusid praktilise koostöö pingutusi AKV piirkonnas; kutsub AKV riike üles tugevdama piirkondlikku ja allpiirkondlikku koostööd sellistes valdkondades nagu tervishoid ja haridus, toiduainetega kindlustatus, infrastruktuur, keskkond ja ränne, ning tagama piisava rahastamise; rõhutab, et ELi ühispoliitika eelarve koosneb väliskaubanduse tulust ja liikmesriikide eelarvest saadavatest otsestest osamaksudest;

27.

rõhutab asjaolu, et Euroopa Arengufondi piirkondlikes strateegiadokumentides ei pea mitte üksnes keskenduma kaubanduse liberaliseerimisele ja integreerumisele maailmaturuga, vaid peab rohkem rõhku panema ka piirkondlike institutsioonide rajamisele, suutlikkuse väljaarendamisele ja inimressursside arengule piirkondlikus integratsioonis, praktilises koostöös, ning piirkondadesisese ümberjagava ja reguleeriva poliitika kujundamise toetamisele;

28.

soovitab vahetusprogrammide laiendamist AKV piirkondade koolidele, ülikoolidele ja teadusasutustele, et suurendada piiriülest mõistmist ja rahvusvahelise kodanikuühiskonna kujunemist;

29.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi ministrite nõukogule, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile ja AKV piirkondlikele organisatsioonidele.

—

mis tuli kokku Ljubljanas (Sloveenia) 17.–20. märtsini 2008;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 1;

—

võttes arvesse 1996. aasta ülemaailmse toidualase tippkohtumise järeldusi ja eesmärki vähendada 2015. aastaks nälga kannatavate inimeste arvu poole võrra;

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni avaldust aastatuhande arengueesmärkide kohta ja kohustust vähendada nälga kannatavate ja vähem kui 1 USA dollari eest päevas elavate inimeste arvu poole võrra;

—

võttes arvesse Lomés ja seejärel Cotonous allkirjastatud AKV-ELi partnerluslepingu eesmärke seoses arengu ja kaubavahetusega;

—

võttes arvesse ÜRO 25. oktoobri 2007. aasta raportit, mille koostas ÜRO eriraportöör toidu küsimustes;

—

võttes arvesse 22. novembri 2007. aasta Kigali deklaratsiooni arengusõbralike majanduspartnerluslepingute kohta;

—

võttes arvesse 2007. aasta detsembris toimunud ELi ja Aafrika tippkohtumise järeldusi ja esimest tegevuskava;

—

võttes arvesse aastatuhande ökosüsteemi 2007. aasta hindamisaruande järeldusi;

—

võttes arvesse majandusarengu-, rahandus- ja kaubanduskomisjoni aruannet (AKV-EL/100.205/08/lõplik),

A.

arvestades, et rahvusvaheline üldsus on võtnud kohustuse vähendada 2015. aastaks äärmist vaesust ja nälga maailmas poole võrra (vastavalt esimesele aastatuhande arengueesmärgile), ning arvestades, et toiduainetega kindlustamatusega puutub kokku peaaegu kolmandik AKV riikide elanikest;

B.

arvestades, et 1996. aastal määratles ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon toiduainetega kindlustatust kui kõigi inimeste juurdepääsu igal ajal piisavale hulgale ohututele ja kvaliteetsetele toiduainetele, et elada tervislikku ja aktiivset elu;

C.

arvestades, et nälga on rohkem maapiirkondades (mis on koduks kuni 60 % elanikkonnast, kes sõltuvad otseselt põllumajandusest või põllumajandusega seotud tegevusest), ning arvestades, et põllumajandus on AKV riikide peamine majandussektor (20 % SKPst ja 2/3 tööhõivest);

D.

arvestades, et hoolimata põllumajandussektori tõestatud tähtsusest AKV riikides ei ole riikide valitsused ega ka ELi arengukoostööpoliitika andnud esmatähtsat kohta sellele peamisele sektorile ning lisaks on väiketalunikud jäänud järjest ebasoodsamasse olukorda;

E.

arvestades, et Lomé ja Cotonou lepingutega ettenähtud eesmärk edendada AKV riikide integreerumist maailmamajandusse tuleb veel saavutada, ning arvestades, et hoolimata AKV riikidest pärit toodetele võimaldatud eelisjuurdepääsust Euroopa turule, on nende ELi suunatud impordi osa jätkuvalt vähenemas;

F.

arvestades, et AKV riikide turgude rutakas avamine Euroopa ekspordile võiks põhjustada nende riikide majanduses suuri muudatusi ja neid nõrgestada;

G.

arvestades, et 78 AKV riigist tegid üksnes neli riiki üheksanda Euroopa Arengufondi raames esmatähtsaks sektoriks põllumajanduse, samal ajal kui 15 riiki valisid selleks maaelu arengu, ning arvestades, et üksnes 7 % üheksanda Euroopa Arengufondi eelarvest on eraldatud maaelu arengule ja 1,1 % konkreetselt põllumajandusega seotud tegevusele;

H.

arvestades, et toetades oma põllumajandustoodete eksporti, kasutab Euroopa Liit dumpingut AKV riikide turgude suhtes, millel on tõsised tagajärjed kohalikele tootjatele, kes ei ole suutelised võistlema Euroopa toodetega, mis sageli müüakse hinnaga, mis moodustavad kolmandiku kohapealse toodangu hinnast;

I.

arvestades, et 60 % maailma ökosüsteemidest, sealhulgas magevee- ja kalavarud, on rikutud või on neid valesti kasutatud, ning kõige esmalt kannatavad selle tõttu vaesed; arvestades, et suurimad ohud on seotud vee, põllumajanduse, inimtervise, bioloogilise mitmekesisuse ja merevee taseme tõusuga;

J.

arvestades, et toiduainete tootmise suurendamine on olulise tähtsusega toiduainetega kindlustamatuse vähendamisel, kuna see aitab alandada toiduainete hindu ja suurendada tootjate sissetulekut;

K.

arvestades, et niisutamine võib märkimisväärses ulatuses suurendada põllumajanduslikku tootmist ja tagada selle jätkusuutlikkuse;

L.

võttes arvesse joogivee olulisust toiduainetega kindlustatusele ja sellele juurdepääsu raskust AKV riikides, ning sellega kaasnevaid terviseprobleeme;

M.

arvestades, et AKV riikidel peavad olema tõhusad avalikud teenused, eriti seoses juurdepääsuga veele, mis on toiduainetega kindlustatuse põhiaspekt;

N.

märkides põllumajanduslikust kütusest saadavat kasu keskkonnale, rõhutades samal ajal väljakutseid, mida tekitab nende tootmine põllumaa kättesaadavusele, toiduainete hindadele ja nälja kõrvaldamisele aastatuhande arengueesmärkide kontekstis;

O.

võttes arvesse katastroofide sagedust, mis mõjutavad põllumajandussektorit, ning lisaks sellele enne ja pärast selliseid katastroofe AKV riikides toiduabiks eraldatavate ressursside vähenemist;

P.

arvestades, et AKV riigid sõltuvad kaupade ekspordist, mis annab üle 50 % nende välisvaluuta sissetulekust;

Q.

arvestades, et naiste roll AKV riikides on arengule olulise tähtsusega, eriti seoses toiduainetega kindlustatuse ja tervishoiuga, ning arvestades, et sooline ebavõrdsus vähendab naiste võimet seda rolli täita;

R.

arvestades, et naiste juurdepääsu leibkonna ressurssidele ja nende haldamise ning leibkonna parema toiduainetega kindlustatuse vahel esineb otsene seos;

S.

arvestades, et vastavalt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni hinnangule on alates 1985. aastast surnud HIV/AIDSi tõttu seitse miljonit põllumajandustöötajat ning pandeemia tõttu võib järgmisel kahel aastakümnel olla veel 16 miljonit ohvrit 25 kõige raskemini tõvest puudutatud Aafrika riigis;

T.

arvestades, et HIV/AIDS ohustab peamiselt tööealist elanikkonda ning sellest tulenevalt ei vähenda ainult tehtud töö hulka, vaid ka tehtud töö kvaliteeti;

U.

arvestades, et suutlikkuse tugevdamiseks ja talunike paremaks teavitamiseks tavade, hindade ja tootmisteguritele juurdepääsu kohta on vaja lihtsustada juurdepääsu moodsale infotehnoloogiale,

1.

rõhutab põhiõigust toidule; tuletab ELile ja AKV riikidele meelde, et nad on võtnud kohustuse vähendada nälja tõttu kannatavate inimeste arvu 2015. aastaks poole võrra, ning kutsub üles komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja AKV riike võtma vastu kõik vajalikud meetmed asjaomase kohustuse täitmiseks ning nõuetekohaseks rahastamiseks;

2.

nõuab, et toiduainetega kindlustatuse eesmärkide järgimiseks on vaja kohaselt tunnustada uurimistegevuse, teabeleviteenuste ja talunike seoste olulisust; rõhutab AKV riikide vajadust võtta kasutusele taskukohased tehnoloogiad, mille tõhusus on tõestatud ja mis on uuenduslikud toiduainetega kindlustatuse saavutamiseks;

3.

juhib tähelepanu, et toiduainetega kindlustatuse suurendamiseks AKV riikides on vaja esmalt tuvastada kõige tõhusam meetod põllumajandusliku maa säästvaks kasutamiseks ja seejärel töötada välja poliitika, mille abil edendatakse selle meetodi kasutamist;

4.

on seisukohal, et oluline on anda uus tõuge EL-AKV partnerlusele, pidades läbirääkimisi õiglaste ja tasakaalustatud majanduspartnerluslepingute üle, mis seavad siiralt eesmärgiks arengu ega piirdu puhtkaubanduslike kaalutlustega;

5.

on seisukohal, et teenuste liberaliseerimise pealesundimine AKV riikidele mõjub kahjulikult paljutõotavate uute sektorite arengule ning võtab nende riikide riigiasutustelt ära volitused hallata peamisi avalikke teenuseid, mis kajastavad kõige paremini asjaomase ühiskonna olukorda;

6.

rõhutab, et kümnenda Euroopa Arengufondi rakendamise läbirääkimistel on oluline võtta varasemast oluliselt rohkem arvesse elanikkonna vajadusi seoses põllumajanduslike toiduainete tootmisega;

7.

kutsub ELi lisama oma kümnendasse Euroopa Arengufondi iga AKV riigi jaoks konkreetne esmatähtis programm põllumajanduslikuks arenguks, mis sisaldab selgeid ja kaugeleulatuvaid eesmärke ning konkreetseid meetmeid, mida tuleb kehtestada ja kohaldada konkreetse tähtaja jooksul, ning teha seda tihedalt nõu pidades põllumajandustootjate organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga;

8.

kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu seadma AKV riikidega nõu pidades esmatähtsale kohale teema, kuidas mõjutavad AKV riike Euroopa Liidu toetused põllumajandustoodete ekspordile, ning kohustuma pakkuma konkreetseid lahendusi dumpingu ennetamiseks, mis on kooskõlas aastatuhande arengueesmärkide raames võetud kohustustega;

9.

nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid ja rahvusvaheline üldsus aitaksid maailma toiduabi programmil toime tulla uute väljakutsetega võitluses nälja vastu tingimustes, kus toiduainete ja nafta hind aina tõuseb, osaliselt kliimamuutuste tõttu tekivad äärmuslikud ilmatingimused ja üldised toiduainevarud vähenevad;

10.

nõuab veevarustuse tõhusat plaanimist niisutamiseks AKV riikides, et võimaldada märkimisväärset majanduskasvu põllumajanduslikus tootmises; rõhutab, et vett ja veega seotud teenuseid (mis on olulised toiduainetega kindlustatusele) ei saa käsitleda kaubana või kaubandusliku teenusena ning nõuab, et ELi ja AKV riigid tunnustavad õigust veele ametlikult ülemaailmse, jagamatu, võõrandamatu ja puutumatu inimõigusena, mis tuleneb kõigi õigusest elule;

11.

kutsub ELi ja AKV riike üles toetama üldist liikumist avaliku ja erasektori veele juurdepääsu käsitlevate programmide toetamiseks, mille on käivitanud Põhja-Lõuna, Lõuna-Lõuna ja Põhja-Põhja kohalikud kogukonnad ja mis hõlmavad neid;

12.

kutsub ELi lülitama oma arengupoliitikasse lühiajalised vajadused ja piirangud, millega maapiirkondades elavad mehed ja naised puutuvad kokku sotsiaalselt, majanduslikult, õigusalaselt või tehnoloogiliselt, et tagada põllumajanduse ja maaelu arengu kavade edu ning kavade edu üldiselt, eriti toiduainete kindlustatusega seotud programmide edu; rõhutab sellega seoses, et on oluline investeerida kõigi maapiirkondades elavate inimeste jaoks ette nähtud haridusprogrammidesse;

13.

nõuab tungivalt AKV riikidelt ja Euroopa Liidult soolise võrdõiguslikkuse rõhutamist üldiselt ning naiste mitmemõõtmelise rolli tunnustamist ja edendamist, püüdes saavutada toiduainetega kindlustatust, eelkõige seoses juurdepääsuga maale ja selle soetamisega, et võimaldada sektori jätkusuutlikku majanduskasvu;

14.

kutsub ELi ja AKV riike tunnustama naiste olulist majanduslikku rolli põllumajandussektoris ja naiste kasvava tootlikkuse tähtsust ning nende panust toidusüsteemidesse; kutsub neid üles lisama peamise mureküsimusena toiduainetega kindlustatuse poliitikasse ja kavadesse otsese seose naiste juurdepääsu leibkonna ressurssidele ja kontrollile nende üle ning leibkonna toiduainetega kindlustatuse parandamise vahel; kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu ja AKV riike tegema naistele maapiirkondades kättesaadavaks mikrokrediidi programmid;

15.

nõuab tungivalt AKV riikidelt ja Euroopa Liidult lisaressursside vabastamist, mille suhtes nad võtsid kohustuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, eriti kolmanda eesmärgi (kõrvaldada sooline ebavõrdsus põhi- ja keskhariduses eeldatavalt 2005. aastaks ning kõikidel haridustasanditel 2015. aastaks), kuna kogu perekonna piisav toitmine sõltub suuresti naistest;

16.

väljendab muret, et HIV/AIDS kujutab ohtu AKV riikidele majanduslikule ja sotsiaalsele arengule, võttes arvesse tööjõu hulga vähenemist ning tehtud töö kvaliteedi halvenemist, ning nõuab, et HIV/AIDSi teemat võetakse arvesse toiduainetega kindlustatuse ja selle mõju seisukohast toitumisele;

17.

nõuab tungivalt ELilt ja AKV riikide valitsustelt tegelemist maa omandiõiguse korraldusliku probleemiga HIV/AIDSi nakatunud leibkondade ja üksikisikute puhul piirkondades, kus maad on vähe, ning kutsub neid üles tegelema HIV/AIDSist põhjustatud maa omandiõiguse (sealhulgas omandi, pärandi, juurdepääsu ja õigustega seotud mallid) süsteemide muutuste mõjuga, keskendudes naistele ja lastele;

18.

soovitab edendada põllumajanduse ja maaelu arengut ning sellesse investeerida, mis annab eelkõige väga vaestele võimaluse oma elujärge parandada;

19.

nõuab tungivalt investeerimist side- ja infotehnoloogiasse, et parandada suutlikkust ja paremini teavitada talunikke tootmisteguritest ning lihtsustada turule juurdepääsu; on veendunud, et AKV riikide kõige vaesematele kodanikele side- ja infotehnoloogiale juurdepääsu tagamiseks on vaja konkreetseid pingutusi, mis tähendab tegevuspõhimõtete sisseseadmist, et tegeleda arvutialase kirjaoskamatusega ning arvutiseadmete kõrge hinna ja nendele juurdepääsu puudumisega;

20.

soovitab toetada koolitust ja heade põllumajandustavade vahetamist, arendamist ja vastuvõtmist AKV riikides, et tagada vaestele otsene juurdepääs toidule; kutsub Euroopa Liidu Nõukogu, komisjoni ja kõiki liikmesriike toetama teadustegevust seoses põllumajandusjäätmetest ning kuival või poolkuival pinnasel kasvavatest mittesöödavatest taimedest toodetud biokütustega;

21.

kutsub AKV riike ja ELi õhutama ÜRO Peaassambleed vastu võtma moratooriumi kütuseks muundatavate taimede kasvatamise kohta;

22.

rõhutab vajadust, et ELi ja AKV riikidel oleksid tõhusad, hästi läbimõeldud kavad põllumajandussektori katastroofidest põhjustatud hädaolukordades tegutsemiseks;

23.

soovitab teostada uuringuid seoses keskkonnaprobleemidega, nagu pinnase halvenemine, põllumajanduspiirkondade bioloogilise mitmekesisuse kahjustamine ning kliimamuutuse mõju põllumajandusele, ning võtta asjakohaseid meetmeid, et võimaldada keskkonnaressursside nõuetekohast haldamist (üks näide on pinnase taastamine ja säilitamine);

24.

kutsub AKV riike üles toetama oma valitsuste eelarve täitmise ja haldamise menetlusi, eriti eesmärgiga lihtsustada toiduainetega kindlustamatuse vastu võitlemiseks ettenähtud meetmete rahastamist;

25.

kutsub ELi liikmesriike ja komisjoni üles suurendama ametlikku arenguabi, eriti vähim arenenud AKV riikidele ning toiduainete puhasimpordiga AKV riikidele, et võimaldada neil leevendada ebasoodsat mõju, mida nad kogevad pärast toiduainete olulist kallinemist, mis muudab üha teravamaks nende maksebilansi probleemid;

26.

mõistab hukka programmide kontekstis tehtud pingutuste ebapiisava kooskõlastamise, eriti riiklikul, aga ka rahvusvahelisele arengule pühendunud ühenduse tasandil, mis koormab inim- ja rahalisi ressursse;

27.

nõuab, et tehtaks kindlaks valdkonnad, kus integratsioonipoliitika on eriliselt nõrk, ja arendataks vahendeid integreerumise võimaldamiseks kõigil tasanditel;

28.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule ja Euroopa Komisjonile.

—

mis kohtus Ljubljanas (Sloveenia) 17.–20. märtsini 2008;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 17 lõiget 2;

—

võttes arvesse Kenya väärtuslikke püüdlusi rahu edendamisel piirkonnas;

—

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta suuniseid demokraatlike valimiste läbiviimise kohta;

—

võttes arvesse Aafrika Liidu deklaratsiooni demokraatlike valimiste korraldamise kohta Aafrikas (2002);

—

võttes arvesse Aafrika Liidu konverentsi otsust kohtumisel Addis Abebas 31. jaanuarist2. veebruarini 2008 (10. korraline istung) olukorra kohta Kenyas pärast 27. detsembril 2007 toimunud presidendivalimisi;

—

võttes arvesse Ida-Aafrika järvede piirkonna julgeoleku, stabiilsuse ja arengu pakti, mille allkirjastasid Nairobis (Kenya) 16. detsembril 2006. aastal Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide riigipead ja valitsusjuhid;

—

võttes arvesse deklaratsiooni rahvusvaheliste valimisvaatluste põhimõtete kohta ja rahvusvaheliste valimisvaatlejate tegevusjuhendit, mille vastuvõtmist tähistati pidulikult ÜROs 27. oktoobril 2005;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu valimiste Kenya vaatlusrühma 1. jaanuari 2008. aasta esialgset avaldust ning Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Kenya kohta;

—

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ja teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping) ning mis vaadati läbi 25. juunil 2005. aastal Luxembourgis, eriti selle artikleid 8 ja 9;

—

võttes arvesse ÜRO väärtuslikke pingutusi lahenduse leidmiseks kriisidele,

A.

arvestades, et Kenya rahvas tuli oma demokraatlike õiguste teostamiseks 27. detsembril 2007. aastal üksmeelselt valima presidenti, parlamenti ja teiste riigiasutuste juhte, kusjuures üheksa erakonda esitasid presidendikandidaadi, sealhulgas Rahvuslik Ühtsuspartei (PNU) president Mwai Kibaki ja Oranži Demokraatlik Liikumine (ODM) Raila Odinga;

B.

arvestades, et kogu kampaaniaperiood ja valimised olid rahumeelsed ning üldjoontes austati ühinemis-, sõna- ja kogunemisvabadust; arvestades, et kampaaniat iseloomustas siiski rahvuspoliitiline jagunemine, mis põhjustas enne valimisi ebastabiilset olukorda;

C.

arvestades, et kaks peamist parteid — PNU ja ODM — ning nendega seotud parteid võitsid riigi parlamendi 210 kohast vastavalt 103 ja 104 kohta;

D.

arvestades, et rahvusvahelised ja kohalikud vaatlejad jõudsid järeldusele, et üldiselt oli valimisprotsess enne häälte kokkulugemist hästi korraldatud ja parlamendivalimisi võib pidada väga edukaks, kuid presidendivalimiste häälte lugemine ei olnud usaldusväärne ja seetõttu väljendasid nad kahtlusi tulemuste täpsuse pärast;

E.

arvestades, et Kenya valimiskomisjon haldas üldiselt valimisprotsessi hästi, kuid ei näidanud presidendivalimiste häälte lugemise etapis üles erapooletust, läbipaistvust, usaldusväärsust ja eelkõige usaldusväärsete valimiste korraldamiseks vajalikku iseseisvust;

F.

arvestades, et presidendivalimiste tulemuste teatamisest tekkinud pingeline õhkkond põhjustas etnilise alatooniga vägivalla ja süütamised, mistõttu hukkus üle 1 000 inimese, üle 300 000 inimese pidi riigi sees ümber asuma ja ligikaudu 10 000 otsisid varjupaika Ugandas, seega põhjustasid valimised tohutu humanitaarkriisi;

G.

arvestades, et vägivald oli mõnes piirkonnas väga suur ning et see ei ohustanud üksnes sadade tuhandete Kenya kodanike julgeolekut, vaid seadis ohtu paljud igapäevaelu aspektid, sealhulgas majandustehingud, hariduse ja tervishoiu;

H.

arvestades, et ajutine ebastabiilsus Kenyas mõjutas äritegevust piirkonnas ja sellel on laastav mõju sisemaa naabritele; arvestades, et esmatarbekaupade hinnad üha tõusevad ja paljud töötajad on kaotanud oma töökoha;

I.

arvestades Aafrika Liidu endise eesistuja Ghana Vabariigi presidendi John Kufuori pingutusi, et lihtsustada dialoogi, mida vaidluste lahendamiseks alustas endine ÜRO peasekretär Kofi Annan ja keda abistas Graça Machel ja endine president Benjamin Mkapa;

J.

arvestades, et Kenya valitsus ja Oranž Demokraatlik Liikumine alustasid Kenya riigisisest dialoogi ja lepituskõnelusi Kofi Annani kaasabil ning need kulmineerusid riikliku kokkuleppega luua suur koalitsioonivalitsus,

1.

tervitab Kenya kodanike küpsust demokraatia omaksvõtmisel, nagu näitasid rahumeelsed valimised 27. detsembril 2007;

2.

mõistab sügavalt hukka süütute inimeste hukkumise ja kriitilise humanitaarolukorra, mille põhjustas valimisjärgne vägivald;

3.

mõistab hukka kõik toimepandud vägivallaaktid, mida tuleb karistada, ning rõhutab vajadust kaitsta kõigi inimõigusi Kenyas, peatada kuritarvitused ja sooga seotud vägivald ning tagada rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise;

4.

kahetseb sügavalt kahe äsja valitud parlamendiliikme Melitus Were ja David Kimutai Too hukkumist ning väljendab seoses kolleegide kaotusega Kenya parlamendile solidaarsust;

5.

nõuab vägivallaaktide kiiret ja põhjalikku uurimist asjakohaste vahendite abil ning viisil, mis võib aidata taastada Kenya kodanike usalduse demokraatiasse;

6.

kutsub samuti Kenya valitsust üles tagama, et õigusrikkumisi uuritakse valimisi käsitleva õigusrikkumiste akti alusel erapooletult ja rangelt ning et kurjategijad annavad aru oma kuritegude eest, ning seoses sellega kiidab heaks valimiste uurimiskomisjoni loomise;

7.

kutsub Kenya pädevaid asutusi samuti üles tagama kõigi ümberasustatud isikute nõuetekohane kaitse ja abi, kus iganes nad ei viibiks, ilma etnilise diskrimineerimiseta, ning täitma kohustused seoses ümberasustatud isikute sotsiaal- ja majanduslike õigustega (juurdepääs toidule, tervishoiu- ja haridusteenustele), ümberasustamise ja maavaidlustega;

8.

kutsub kõiki osapooli üles seadma sisse ja edendama mitmeid usaldust suurendavaid meetmeid, et soodustada põgenike ja riigi sees ümber asunud isikute turvalist tagasipöördumist ja tagasiasustamist;

9.

on sügavalt mures poliitilise kriisi tagajärgede pärast, selle kahjustava mõju pärast riigi sotsiaal-majanduslikule arengule ja majanduslike tagajärgede pärast sellistes naaberriikides, kes sõltuvad suures ulatuses Kenya infrastruktuurist ja kelle humanitaarolukorda on kriis õõnestanud;

10.

mõistab sügavalt hukka poliitilise ebakindluse tulemusena ilmnenud seksuaalse vägivalla suurenemise ning on eriti mures naiste ja tüdrukute olukorra pärast põgenikelaagrites; kutsub seetõttu Kenya pädevaid asutusi tagama asjakohane meditsiiniline abi ohvritele ja nõuab, et politsei julgustaks ohvreid kuritegudest teada andma ja võtaks kõiki teateid seksuaalsest vägivallast tõsiselt;

11.

kiidab Kenya valitsust ja Oranži Demokraatlikku Liikumist algatuse eest otsida rahumeelne lahendus pärast 27. detsembril 2007. aastal toimunud presidendivalimisi tekkinud poliitilisele kriisile;

12.

tervitab riiklikku kokkulepet valitsuse ja Oranži Demokraatliku Liikumise vahel pädevuse jagunemise kohta; julgustab selle käimasolevat rakendamist ning nõuab kiiremat abi rahu ja julgeoleku kindlustamiseks;

13.

toetab Kenya parlamenti õiguslike ja põhiseaduslike vahendite loomise algatamisel, mis on vajalikud lepingu rakendamiseks; õnnitleb teda Kenya põhiseaduse muutmise eelnõu ning rahvusliku leppimise ja lepituse eelnõu ühehäälse heakskiitmise eest 18. märtsil 2008, et jõustada pädevuse jagunemise kokkulepe;

14.

märgib mõlema osapoole pingutusi taastada riigis normaalne olukord õigusriigi austamise kaudu, mis on vajalik rahu ja julgeoleku tagamiseks riigi kõigis osades, ja austada inimelu ning eraomandit;

15.

kiidab rahvusvahelist üldsust, eriti AKV-ELi institutsioone, ELi, Aafrika Liitu, valitsustevahelist arenguametit (IGAD), Ida-Aafrika Ühendust (EAC) ja Aafrika väljapaistvate isikute kogukonda, sealhulgas endisi riigipäid nende suure mure ja positiivse panuse eest rahu saavutamisel;

16.

rõhutab, et nende reaktsioon peegeldas rahvusvaheliselt tunnustatud kaitsmiskohustuse aluspõhimõtet;

17.

tervitab rahvusvahelise üldsuse pakutavat humanitaarabi;

18.

kiidab Uganda valitsust, kodanikke ja presidenti Yoweri Musevenit Kenya põgenike vastuvõtmise, neile julgeoleku ja humanitaarabi pakkumise eest; hindab samuti Yoweri Museveni pingutusi Ida-Aafrika Ühenduse ja Rahvaste Ühenduse valitsusjuhtide tippkohtumise eesistujana;

19.

tervitab Kofi Annani ja Aafrika väljapaistvate isikute kogukonda Kenya abistamise eest poliitiliste vaidluste lahendamisel; hindab samuti praeguse Aafrika Liidu eesistuja, Tansaania Ühendvabariigi presidendi Jakaya M. Kikwete otsustavat sekkumist;

20.

nõuab konkreetsete meetmete võtmist täielikult erapooletu valimiskomisjoni loomiseks, mis aitab tulevikus korraldada vabu ja õiglaseid valimisi ning võtab ette vajalikud kohtusüsteemi, põhiseaduse ja institutsioonilised reformid;

21.

nõuab tungivalt, et riigi õiguse mis tahes läbivaatamise raames käsitletaks valimiseelset, valimis- ja valimisjärgset perioodi, et võimaldada usaldusväärseid ja tõhusaid mehhanisme valimiskaebuste lahendamiseks;

22.

on mures, et demokratiseerimisprotsessiga kaasnenud poliitiline pluralism on võtnud etnilise värvingu ning nõuab selle küsimuse tõsist uurimist;

23.

nõuab tungivalt, et kõik osapooled täidaksid oma ülesandeid, võttes konstruktiivselt ja täielikult osa lepitamisprotsessist, tegeledes dialoogi kaudu ühiselt kõigi küsimustega, sealhulgas valimis-, põhiseaduse ja sootundlike reformidega, ning nõustudes jätkusuutliku ja konsensusliku poliitilise lahendusega kriisidele;

24.

kutsub Kenya kodanikuühiskonda, usulisi organisatsioone ja Kenya kodanikke toetama ja edendama lepitusprotsessi;

25.

kutsub rahvusvahelist üldsust üles osutama piisavat abi kahjustatud piirkondade ülesehitamiseks, sealhulgas ümberasustatud isikute viivitamatuks tagasiasustamiseks, pannes erilist rõhku maapiirkondadele ja slummidele;

26.

nõuab tungivalt, et Kenya pädevad asutused tegeleksid rikaste ja vaeste vahelise majandusliku ebavõrduse probleemiga, et sillutada teed rikkuste tasakaalustatumale jagunemisele riigis; nõuab samuti tungivalt, et tegeletaks riigi valitsemistava õõnestavate teemadega;

27.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon AKV-ELi nõukogule, Euroopa Komisjonile, Aafrika Liidule, üleaafrikalisele parlamendile, valitsustevahelisele arenguametile, Ida-Aafrika Ühendusele, Ida-Aafrika Ühenduse seadusandlikule assambleele ning Kenya valitsusele ja parlamendile.