9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/1

—

Aktiivse kaasamise optimaalse poliitika jaoks on vaja ka neljandat, valdkonnaülest sammast: osalemist ühiskonnaelus.

—

Aktiivne integratsioon on aktiivse kaasamise kõige olulisem element. Aktiivne kaasamine toetub „töö kõigepealt” põhimõttele: kõik ilma tööta elanikud tuleks integreerida töö- või haridusellu.

—

Ühtset poliitikakogumit tuleks arendada ja rakendada peamiselt piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Ettevõtted ja sotsiaalpartnerid, kellel on kõnealuses valdkonnas põhiroll on koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega peamised vastutajad töökohtade loomise eest.

—

See, mida mõista piisava sissetuleku all, erineb riigiti, piirkonniti ja kogukonniti. Piisav määr sõltub sissetulekutoetuse tasemest, hinnatasemest, majapidamise oludest, maksudest, tõrjutuse kestvusest, kultuurilistest, sotsiaalsetest ja ajaloolistest eripäradest jne. Sissetulekutoetust tuleks pidada adekvaatseks, kui see aitab võidelda struktuurilise vaesuse vastu. Nimetatud taset võib määratleda kui „piisavat”. Finantstaseme osas ei ole võimalik formuleerida mingeid üldisi reegleid piisavuse kohta kogu Euroopa Liidus. Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametkonnad vastutavad koos adekvaatse sissetulekutoetuse poliitika eest. Euroopa Liidu tasandil tuleks seda arutada avatud kooskõlastusmeetodiraames.

—

Sotsiaalselt ja majanduslikult mahajäänud Euroopa piirkondade ja linnade puhul on aktiivse kaasamise (parimate tavade) poliitikakogumi ellurakendamise jaoks tööturust kõige kaugemal asuvate kodanike suhtes vaja rahalist toetust Euroopa Liidult. Seetõttu tuleb võimaldada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otsene juurdepääs Euroopa Sotsiaalfondi eelarvele aktiivse kaasamise eesmärkide saavutamiseks.

—

Ühiskondlik, subsideeritud ja kaitstud töö, sotsiaalmajanduslikud ettevõtted ja ühistud on vahendid, mis võivad kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikakogumis tähtsat rolli etendada. Kõnealuste ettevõtete üle ei tohiks otsustada tavapäraste Euroopa turureeglite järgi (näiteks riigihangete ja riigiabi kohta oleks vaja leebemaid reegleid).

Raportöör

:

Henk KOOL (NL/PES) Haagi aselinnapea, Madalmaad

1.

2006. aastal elas Euroopa Liidu 27 liikmesriigis 80 miljonit inimest (16 % elanikkonnast) vaesuse piiril. Aktiivne kaasamine ja vaesusevastane võitlus toetuvad suurel määral tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste integratsioonile. Vaesuse piiril elavate ja tööturult tõrjutud inimeste jätkuvalt suur hulk kujutab endast suurt väljakutset sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgile Euroopa Liidu lepingus.

2.

Euroopa Komisjon on kehtestanud kolm sammast, mille abil soodustada tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste aktiivset kaasamist: 1) adekvaatne ja piisav sissetulekutoetus, 2) aktiivne integratsioon, 3) kvaliteetsed sotsiaalteenused.

3.

Aktiivse kaasamise optimaalse poliitika jaoks on vaja ka neljandat, valdkonnaülest sammast osalemist ühiskonnaelus.

4.

Aktiivne kaasamine nõuab integreerivat ja terviklikku lähenemist neljale sambale.

5.

Aktiivne integratsioon (teine sammas) on aktiivse kaasamise kõige olulisem element. Aktiivne kaasamine toetub „töö kõigepealt” põhimõttele: kõik ilma tööta elanikud tuleks integreerida töö- või haridusellu. Esimene (adekvaatne ja piisav sissetulekutoetus) ja kolmas sammas (aktiivne integratsioon) on toetavad elemendid. Neljas sammas (osalemine ühiskonnaelus) on aktiivse kaasamise poliitika viimane meede. Töövõimetuid elanikke tuleks toetada sissetuleku ja muude meetmetega, et nad saaksid ühiskonnaelus osaleda. Komitee nõustub komisjoniga, et eelnimetatud sambad moodustavad integreeriva ja tervikliku lähenemisviisi. Kõik ametkonnad peaksid seega püüdma saavutada õiget tasakaalu sotsiaalhoolekande, sotsiaalteenuste, kohalike teenuste ja töö rahaliste või mitterahaliste stiimulite vahel.

6.

Liikmesriigid ning nende kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on aktiivse kaasamise strateegia ja poliitika eest esmaselt vastutavad. Nimetatud poliitikameetmete väljatöötamise ja vahetuse soodustamiseks kehtestatakse aga ühised põhimõtted vastavalt Euroopa Liidu sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärgile.

7.

Poliitika peamised väljatöötajad ja rakendajad on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Euroopa Liidu roll on toetav. Aktiivse kaasamise tervikliku poliitika kõnealune määratlus on proportsionaalne ja põhineb subsidiaarsuse põhimõttel.

8.

Neli sammast (sissetulekutoetus, aktiivne kaasamispoliitika, juurdepääs kvaliteetsetele sotsiaalteenustele ja osalemine ühiskonnaelus) on omavahel seotud ja peaksid üksteist tugevdama. Iga asjassepuutuva piirkonna, sihtgrupi ja üksikisiku jaoks on vaja optimaalset poliitikakogumit, millesse on hõlmatud nimetatud neli sammast. Aktiivse kaasamise poliitika on olukorda arvestav poliitika, mis sõltub sihtgruppide ja üksikisikute erinevusest. Sõltuvalt iga liikmesriigi majandusmudelist võib nimetatud nelja samba ja iga samba raames valitud poliitikavahendite suhteline tähtsus varieeruda liikmesriigiti ning kohalike ja piirkondlike omavalitsusüksuste lõikes.

9.

Tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste integreerimise poliitika tulemusi tajuvad kõige selgemini piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused. Nemad kannatavad ka tagajärgede all, kui see poliitika kohalikul, piirkondlikul või Euroopa Liidu tasandil nõrgaks osutub. Seetõttu tuleks ühtset poliitikakogumit arendada ja rakendada peamiselt piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Kohalikud ja piirkondlikud ametkonnad tunnevad kohalikke olusid, tööturu iseärasusi ja paljusid osalejaid, kes võiksid etendada võtmerolli tervikliku lähenemise rakendamisel aktiivse integratsiooni puhul.

10.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid seetõttu looma tõhusaid partnerlusi teiste avaliku sektori asutuste, eraettevõtete, sotsiaalpartnerite, VVO-dega ja klientide esindajatega, et rakendada ja ellu viia ühtset poliitikakogumit.

11.

Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on vaja suurel määral poliitilist vabadust, et sellist poliitikat välja töötada ja ellu viia. Seda poliitikat tuleb kujundada ja ellu viia koostöös teiste avaliku ja erasektori asutustega. Euroopa Liidu ja liikmesriikide eri valdkondade poliitika (fiskaal-, rände-, haridus-, töölepingupoliitika jne) tuleks kujundada vastavalt kohaliku ja piirkondliku poliitika arendamise ja rakendamise vajadustele.

12.

Tuleks kaotada takistused ja kitsaskohad Euroopa Liidu, liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste õigusaktidest.

13.

Aktiivse kaasamise kõige tähtsam vahend on aktiivse integratsiooni parandamine. Kõigi isikute hõlmamiseks on vaja terviklikku lähenemist aktiivsele integratsioonile. Seega on igale piirkonnale, sihtgrupile ja üksikisikule vaja eraldi integreeritud poliitikakogumit. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on peamised osalejad, kes peaksid koos oma partneritega (nt riigi valitsusega, tööandjatega, teiste avaliku sektori asutustega, VVO-dega) neid ühtseid poliitikakogumeid välja töötama ja rakendama. Ühtse ja integreeritud poliitikakogumi tuumaks on võimalikult paljude inimeste tööturule integreerimise kitsaskohtade vältimine. Selleks tuleks neid õpetada, juhendada ja koolitada tasustatud tööd tegema ja luua töökohti kaitstud inimrühmadele. Kaitstud töökohad on töökohad neile, kes pole veel võimelised kohe tavapärasel töökohal töötama.

14.

Aktiivse kaasamise optimaalne poliitika ja terviklik lähenemine hõlmab järgmisi elemente:

15.

Intensiivsete individuaalsete tegevusplaanide kasutamine aitab integreerumist parandada.

16.

Ühtsete integreeritud poliitikakogumite tähtis element on sihtgrupid. Piirkondlikul ja kohalikul tasandil peaksid avaliku sektori asutused kavandama ja rakendama poliitikat, mis on kõige tõhusam kõigi üksikisikute aktiivseks kaasamiseks sõltumata nende taustast, kuid mis aitab lahendada nende ees seisvaid konkreetseid takistusi.

17.

Ettevõtted ja sotsiaalpartnerid, kellel on kõnealuses valdkonnas põhiroll on koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega peamised vastutajad töökohtade loomise eest. Riigi ja piirkonna tasandil on riigi valitsusel vastutus optimaalsete majanduslike tingimuste loomise eest, näiteks hea hariduse, tõhusa töölesuunamise, maksumeetmete ning kaitstud paindlikkuse (sotsiaalse kaitstuse ja paindliku töö võimaluste) eest. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sotsiaaltalitused ja VVO-d vastutavad ahela viimase osa eest, eelkõige tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste eest. Loomulikult on inimestel ka omavastutus.

18.

Avaliku sektori, ühiskondlikke ja erasektori tööandjaid tuleks suuresti motiveerida täiendama olemasolevaid ja looma uusi kvaliteetseid töökohti (mida iseloomustavad piisav sissetulekutase, head töötingimused ja koolitus/haridus). Eriti oleks vaja praktilisi (väheseid oskusi nõudvaid) töökohti. Erasektori tööandjaid saavad motiveerida riik, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, parandades nende ettevõtluskliimat.

19.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ka ise olulised tööandjad. Tööandjatena peaksid nad rakendama käesolevas dokumendis toodud põhimõtteid.

20.

Füüsilise või psüühilise puude tõttu tööturust kaugel asuvate inimeste jaoks võib samuti olla vajalik luua ja rahastada ühiskondlikke ja subsideeritud töökohti ning töökohti kaitstud inimrühmadele. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad siin etendada tähtsat osa, motiveerides sotsiaalmajanduslikke ettevõtteid.

21.

Iga liiki töökohtade (ajutiste, paindliku tööajaga, osalise tööajaga, täistööajaga ja kodus töötamise võimalusega) kooseksisteerimine võib aidata tööturust kõige kaugemal asuvaid inimesi tööturule pääseda.

22.

Iga liiki formaalne ja mitteformaalne haridus ja koolitus, osaline koolitus, täiendkoolitus, eelneva õppimise tunnustamine ning keskendumine elukestvale õppele peaks samuti olema osa kooskõlastatud jõupingutustest, et parandada tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste kvalifikatsiooni.

23.

Hariduse kvaliteedi kohandamiseks tööturu vajadustega on vaja rohkem jõupingutusi liikmesriikide valitsustelt ning piirkondlikelt ja kohalikelt omavalitsustelt. Kohalikel ametkondadel peaks olema aktiivsem tööhõivepoliitika ning vaja oleks arvestada kohaliku turu vajadusi. Liikmesriikides, kus tööturupoliitika on kohalike omavalitsuste pädevuses, peaksid riikide valitsused Euroopa Liidu abiga motiveerima kohalikke omavalitsusi teostama järelevalvet tööturu üle.

24.

Aktiivse integratsiooni ühtne integreeritud poliitikakogum peaks hõlmama stiimuleid tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste ettevõtluse lihtsustamiseks.

25.

Tööturust kõige kaugemal asuvad inimesed vajavad piisaval tasemel sissetulekutoetust ja muud abi, mis võimaldaks elada väärikat elu ja olla piisavalt heas vormis, et uuesti integreeruda tööturule. On kohane rõhutada, et see on Euroopa Liidu aluspõhimõte.

26.

See, mida mõista piisava sissetuleku all, erineb riigiti, piirkonniti ja kogukonniti. Piisav määr sõltub sissetulekutoetuse tasemest, hinnatasemest, majapidamise oludest, maksudest, tõrjutuse kestvusest, kultuurilistest, sotsiaalsetest ja ajaloolistest eripäradest jne. Sissetulekutoetust tuleks pidada adekvaatseks, kui see aitab võidelda struktuurilise vaesuse vastu. Nimetatud taset võib määratleda kui „piisavat”. Finantstaseme osas ei ole võimalik formuleerida mingeid üldisi reegleid piisavuse kohta kogu Euroopa Liidus. Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametkonnad vastutavad koos adekvaatse sissetulekutoetuse poliitika eest. Euroopa Liidu tasandil tuleks seda arutada avatud kooskõlastusmeetodiraames.

27.

ELi tasandil tuleks formuleerida ühtne põhimõte, et tööturul teenitava miinimumsissetuleku ja sissetulekutoetuse vahe peaks olema piisavalt suur, motiveerimaks üksikisikuid ja sihtgruppe tööle. Nimetatud vahe on oluline finantsstiimul ühtses poliitikakogumis. „Töö tasuvaks muutmine” on oluline põhimõte komisjonile, paljudele liikmesriikidele ning piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele. Seetõttu peaksid liikmesriikide valitsused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sissetulekutoetuse meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel arvesse võtma vaesuselõksu ohtu.

28.

Sissetulekutoetust tuleks eraldada vaid inimestele, kes pole võimelised teenima tööturul sissetulekut või kes on võimelised teenima üksnes elatusmiinimumist väiksemat sissetulekut (nt oma madala tootlikkuse tõttu või vajaduse tõttu võtta vastu vähetasustatud töökohti) Liikmesriikide valitsused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei tohiks takistada tööturu toimimist ning peaksid teostama tihedat järelevalvet, taotlusi hoolikalt läbi vaatama ning olema rangeks kontrollinstantsiks sissetulekutoetuse soovijatele. Samal ajal oleks vaja aktiivset poliitikat, et jõuda kõigi nendeni, kes vajavad sotsiaalkindlustust, sissetulekutoetust ja osalust ühiskonnaelus.

29.

Sissetulekutoetusel on palju vorme ja seda on kõige parem konkreetsemalt kujundada kohalikul ja individuaalsel tasandil. Sissetulekutoetuse näited võivad olla: sissetulekutoetus toimetulekupiiri ulatuses töövõimelise elanikkonna mittetöötavatele ja mitteõppivatele liikmetele; mitterahalised toetused parandamaks toitumist, riietumist, haridust, majutust ja tervishoidu; sissetulekutoetus, mis täiendab töösissetulekut (kui sissetulek põhineb madalal tootlikkusel); sissetulekutoetus, mis kompenseerib suuri liikuvuse kulusid, sissetulekutoetus kvalifikatsiooni ja pädevuse tõstmiseks, eraettevõtluse alustamise toetamiseks jne.

30.

Mõned tööturust kõige kaugemal asuvad inimesed kannatavad erinevate isiksuslike ja füüsiliste probleemide all. Integreerumine tööturule ja isegi kaitstud töö ei ole nende jaoks reaalsed väljavaated. Ühtse lähenemise juurde kuulub see, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused hoolitsevad nimetatud kodanike eest. Nende ühiskonnaelus osalemise motiveerimiseks tuleks kasutada mitmeid vahendeid.

31.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid kasutama kõikvõimalikke rahalisi ja mitterahalisi vahendeid, et lihtsustada mittetöötavate inimeste ühiskonnaelus osalemist. Nimetatud vahendid stimuleerivad ühiskondlikke, kultuurilisi, spordi- hoolekande- ja vabatahtlikke tegevusi inimeste puhul, kellel muidu tekiks sotsiaalse tõrjutuse oht.

32.

Et sissetulekutoetus, aktiivne integratsioon ja ühiskonnaelus osalemine oleksid nii tõhusad kui võimalik, on vaja individuaalseid tegevuskavasid. Kõnealustes individuaalsetes tegevuskavades kavandatakse ja tagatakse õigeaegsed vajalikud toetavad meetmed individuaalsele kliendile. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vajavad vahendeid kvaliteetsete teenuste infrastruktuuride loomiseks ja individuaalsete tegevuskavade koostamiseks.

33.

Individuaalsete tegevuskavade vajadus ja iseloom eeldavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt väga erinevaid vahendeid.

34.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid soodustama nende vahendite ja juhtimistavade kasutamist, mis võivad parandada sotsiaalteenuste kvaliteeti (näiteks üldine juurdepääs Internetile, üks keskne teeninduspunkt, lex silentio ehk vaikimisi otsus taotlus rahuldada, siduv ja mõistlik ajavahemik otsuste puhul rahaliste ja mitterahaliste toetusmeetmete kohta).

35.

Edu saavutamiseks peaks aktiivse kaasamise poliitika integreerima kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa Liidu poliitika. See peab hõlmama ja kombineerima miinimumsissetuleku ja aktiivse tööturu meetmeid ning haridus- ja sotsiaalteenuseid. On palju kitsaskohti, mis võivad takistada ühtsete ja integreeritud poliitikameetmete rakendamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametkonnad koos peaksid motiveerima ühtse lähenemise rakendamist.

36.

Sotsiaalselt ja majanduslikult mahajäänud piirkondade ja linnade jaoks Euroopas nõuab aktiivse kaasamise (parimate tavade) poliitikakogumi ellurakendamine tööturust kõige kaugemal asuvate kodanike suhtes rahalist toetust Euroopa Liidult. Seetõttu on vaja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsest juurdepääsu Euroopa Sotsiaalfondi eelarvele aktiivse kaasamise eesmärkide saavutamiseks. Samuti on vaja Euroopa Liidu eelarvest rahastada ühiskonnaelus osalemist. Interreg lähenemine on hea näide Euroopa Liidu tõhusa toetuse kohta.

37.

Ühiskondlik, subsideeritud ja kaitstud töö, sotsiaalmajanduslikud ettevõtted ja ühistud on vahendid, mis võivad kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitikakogumis tähtsat rolli etendada. Kõnealuste ettevõtete üle ei tohiks otsustada tavapäraste Euroopa turureeglite järgi (näiteks riigihangete ja riigiabi kohta oleks vaja leebemaid reegleid).

38.

Ühtset lähenemist rakendavad peamiselt kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kohalike elanike suhtes. Nimetatud omavalitsustel peaksid olema õiguslikud vahendid, et keskenduda poliitikas kohalike elanike aktiivsele kaasamisele.

39.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad etendama juhtrolli aktiivse kaasamise poliitika meetmete rakendamises. Vastavalt Euroopa Liidu subsidiaarsuse põhimõttele võib formuleerida ühtse ELi põhimõtte, mis sätestaks, et riiklikud ja ELi õigusaktid ja tavad peaksid järgima kohalikul ja piirkondlikul tasandil formuleeritud vajadusi (maksude piirmäärad, toetuse struktuurid, stiimulid elukestvaks õppeks, finantsstiimulid tööandjatele, tööõigus, diskrimineerimisvastased seadused, miinimumpalga tasemete diferentseerimine jne)

40.

Avatud kooskõlastusmeetod loob raami poliitilisele kooskõlastusele ilma õiguslike piiranguteta. Avatud kooskõlastusmeetodi raames lepivad liikmesriigid kokku, kuidas määratleda ja edendada oma kõige tõhusamaid poliitikameetmeid aktiivse kaasamise valdkonnas eesmärgiga õppida üksteise kogemustest. Avatud kooskõlastusmeetodi tugevdamiseks esitatakse poliitikameetmete kohta järgmised soovitused.

41.

Paljud tööturust kõige kaugemal asuvate inimeste aktiivsele kaasamisele ja sissetulekutoetuse parandamisele suunatud poliitikameetmed ei ole piisavalt tõhusad. Seetõttu on vaja kvaliteetseid võrdlusuuringuid ja hindamisuuringuid piirkondliku ja kohaliku poliitika kohta aktiivse kaasamise valdkonnas, et parandada nende poliitikameetmete tõhusust ja mõjusust. Euroopa Komisjon võiks stimuleerida nimetatud kvaliteetsete uuringute teostamist.

42.

Vastastikused eksperthinnangud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel ning piirkondlike ja kohalike vaatlejate võrgustik (Progress) võivad õppeprotsesse tugevdada. Eksperthinnangute kvaliteet ning piirkondlike ja kohalike vaatlejate võrgustiku tegevuse kvaliteet tuleks algusest peale selgelt määratleda.

43.

Erinevused tööjõu nõudluses ja pakkumises ning erinevused palgatasemes ja sissetulekutoetustes erinevate Euroopa riikide vahel tekitavad tööjõu liikumist, mis võib takistada tööturust kõige kaugemal asuvate kohalike inimeste kaasamist. Avatud kooskõlastusmeetodit võib kasutada selleks, et arutada sellise liikumise mõju aktiivse kaasamise küsimusele.

44.

Parimate tavade arengut ja parimate tavade levikut võib soodustada nii, et igal aastal valitakse aktiivse kaasamise alal parim kohalik ja piirkondlik omavalitsus ja omistatakse sellele Euroopa Liidu autasu. Parimaid tavasid võiks süstematiseerida sarnaselt Euroopa Sotsiaalfondi temaatilistes rühmades tehtavale tööle.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/6

—

tuletab meelde, et tulemuste saavutamiseks on vaja vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud algatusi käsitleda pikemas perspektiivis. Seega tuleb rõhutada, et 2010. aastal või enne seda alustatud projektid jätkuksid ka tulevikus;

—

ärgitab looma hästi struktureeritud algatusi, et saavutada otsustavaid tulemusi võitluses vaesuse ja mis tahes kujul sotsiaalse tõrjutusega, mis pärsivad kodanike vabadust ning kahjustavad ka ühiskonda ennast; leiab, et kahtlemata oleks kasulik, kui Euroopa aastal saaksid lisaks liikmesriikidele osaleda iseseisvalt ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused või nende rühmitused;

—

märgib vajadust pöörata erilist tähelepanu laste olukorrale, kuna vaesuses ja tõrjutuses üles kasvanud lapsed satuvad ühelt põlvkonnalt teisele edasi antavasse nõiaringi. See tekitab pikas perspektiivis tõsiseid tagajärgi ning võtab lastelt võimaluse oma potentsiaali täielikult rakendada, asetades ohtu laste isikliku arengu, hariduse ja üldise heaolu;

—

kutsub ELi institutsioone üles pöörama erilist tähelepanu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse keerulistele ja mitmetasandilistele vormidele ning rakendama asjakohaseid strateegiaid ja ennetavaid algatusi, mis oleksid suunatud sotsiaalsete võimaluste suurendamisele.

Raportöör

:

Linetta SERRI (IT/PES), Cagliari provintsi Armungia linna linnavolikogu liige

1.

suhtub suure huviga algatusse kuulutada 2010. aasta sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega võitlemise Euroopa aastaks;

2.

jagab muret probleemide üle, mis tingivad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega võitlemise Euroopa aasta väljakuulutamise, kuna 78 miljoni Euroopa kodaniku vaesuse ja tõrjutusega peavad esmajoones tegelema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

3.

tuletab meelde, et tulemuste saavutamiseks on vaja vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud algatusi käsitleda pikemas perspektiivis. Seega tuleb rõhutada, et 2010. aastal või enne seda alustatud projektid jätkuksid ka tulevikus;

4.

kinnitab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on eriline roll vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute võimaluste tunnustamisel ja edendamisel juurdepääsu osas sotsiaal-, majandus- ja kultuuriteenustele. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning riiklikel valitsustel on esmane vastutus kujundada, rahastada ja ellu viia poliitikat, mis aitaks tagada tõrjutud isikute integreerimise;

5.

nõustub, et sotsiaalpoliitikat rakendades on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning riiklikel valitsustel esmane vastutus kujundada, rahastada ja ellu viia poliitikat, mis aitaks tagada tööturul enim tõrjutud isikute integreerimise. Avaliku ja erasektori ning avaliku ja erasektori partnerlusena toimivatel teenusepakkujatel on nimetatud poliitika rakendamisel kohalikul tasandil tähtis roll;

6.

rõhutab, et vaesusega võitlemise aasta peab suurendama vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute ning neid esindavate ühenduste kaasatust; Euroopa aasta peaks tugevdama kaasava ühiskonna põhimõtet, luues tõrjutute kaasamiseks avaliku mõõtme ning väärtustades neid esindavate ühenduste olulist panust;

7.

leiab, et vaja on tugevdada kogemustevahetust liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, et võitluses vaesuse vastu üksteiselt õppida;

8.

toetab ettepanekut kinnitada taas ühisvastutuse tähtsust, mis ei hõlma mitte ainult kõigi tasandite poliitikakujundajaid, vaid ka riigi- ja erasektori esindajaid;

9.

märgib, et pühendumus võidelda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu kõigil juhtimistasanditel ning eelkõige poliitiline pühendumus nimetatud probleeme ennetada peab olema korduv ja järjepidev;

10.

ärgitab looma hästi struktureeritud algatusi, et saavutada otsustavaid tulemusi võitluses vaesuse ja mis tahes kujul sotsiaalse tõrjutusega, mis pärsivad kodanike vabadust ning kahjustavad ka ühiskonda ennast;

11.

soovib näha senisest enam otsusekindlust täiendavate algatuste loomisel, kasutades teisi asjakohaseid ELi vahendeid ja algatusi, näiteks programmi PROGRESS, struktuurifondide ning Euroopa Põllumajanduse ja Maaelu Arengu Fondi meetmeid, millega võideldakse diskrimineerimise vastu ning edendatakse soolist võrdõiguslikkust ja põhiõigusi, ning meetmeid hariduse ja koolituse, kultuuri ja kultuuridevahelise dialoogi, noorsoo, laste ja eakate hoolekande, kodakondsuse, sisserände ja varjupaigapoliitika ning teadustöö valdkonnas;

12.

soovib, et tegeldaks igat tüüpi diskrimineerimisega, mis soodustab vaesust ja sotsiaalset tõrjutust;

13.

leiab, et kahtlemata oleks kasulik, kui Euroopa aastal saaksid lisaks liikmesriikidele osaleda iseseisvalt ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused või nende rühmitused;

14.

märgib, et sotsiaalkaitse, sotsiaalse kaasatuse ja Euroopa tööhõivestrateegia puhul rakendatavat avatud kooskõlastusmeetodit on vaja tugevdada, kaasates senisest enam piirkondlikku ja kohalikku tasandit. Avatud kooskõlastusmeetodi tõhusus sõltub suures osas sellest, kas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused loovad piirkondlikke tegevuskavu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemiseks, et edendada terviklikumat lähenemist, mis ühendab aktiivse kaasamise kolm peamist põhimõtet;

15.

täheldab seoses teenustele juurdepääsu parandamisega, et enamikes liikmesriikides vastutavad sotsiaalteenuste pakkumise eest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Seega sobib just nimetatud juhtimistasand kõige paremini koostama ja rakendama sotsiaalteenuste haldamise uusi eeskirju, et lihtsustada teenustele juurdepääsu;

16.

märgib vajadust pöörata erilist tähelepanu laste olukorrale, kuna vaesuses ja tõrjutuses üles kasvanud lapsed satuvad ühelt põlvkonnalt teisele edasi antavasse nõiaringi. See tekitab pikas perspektiivis tõsiseid tagajärgi ning võtab lastelt võimaluse oma potentsiaali täielikult rakendada, asetades ohtu laste isikliku arengu, hariduse ja üldise heaolu. On vaja pöörata rohkem tähelepanu paljulapselistele ja noortele perekondadele, kes on sotsiaalselt ohustatud;

17.

tuletab meelde, et noorte täielik kaasatus tagatakse eelkõige juurdepääsuga koolitusele. PISA-OECD viimases aruandes tuuakse välja otsene seos madala kvalifikatsiooni ja sotsiaalse tõrjutuse vahel. ELi kodanike pühendumus ja kaasatus on Euroopa sotsiaalse ühtekuuluvuse ja arengu seisukohalt määrava tähtsusega;

18.

kutsub ELi institutsioone üles pöörama erilist tähelepanu vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse keerulistele ja mitmetasandilistele vormidele ning rakendama asjakohaseid strateegiaid ja ennetavaid algatusi, mis oleksid suunatud sotsiaalse mõjuvõimu suurendamisele (empowerment);

19.

ärgitab senisest enam arvestama eelkõige ELi välispiiril asuvate piirkondade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste probleemidega seoses varjupaiga taotlejate ning ebaseaduslike sisserännanutega.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/15

—

rõhutab vajadust määruse kiire ja sidusa kohaldamise järele kogu ELi territooriumil uuele instrumendile omases Euroopa vaimus;

—

rõhutab, et ETKR võib käivitada horisontaalse integratsiooniprotsessi Euroopa tasandil vastavalt subsidiaarsuse ja kodanikuläheduse põhimõttele, luues kahe või enama liikmesriigi eri tasandite asutuste territoriaalse koostöö vormide jaoks ühenduse õigusraamistiku;

—

rõhutab, et erinevate institutsiooniliste tasandite võimalus osaleda samas koostööstruktuuris avab tee mitmetasandilise valitsemise uutele vormidele, mis võimaldab Euroopa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olla oluline liikumapanev jõud Euroopa poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel ning seeläbi saavad nad aidata kaasa avatumale, aktiivsema osalusega, vastutustundlikumale ja läbipaistvamale valitsemisele Euroopas;

—

kinnitab oma tahet võtta enda ülesandeks ETKRi vahendist teavitamine ja selle propageerimine poliitilise mobiliseerimise, teabevahetusalgatuste, kogemuste ja heade tavade vahetamiseks võrgustike loomise ning uurimuste läbiviimise kaudu;

—

kutsub Euroopa Komisjoni üles avama tulevases Euroopa territoriaalse ühtekuuluvuse teemalises rohelises raamatus strateegiline arutelu ETKRi üle.

Raportöör

:

Mercedes BRESSO (IT/PES), Piemonte maakonna president

1.

tervitab määruse vastuvõtmist Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta; see on mõjus vastus pakilisele vajadusele Euroopa integratsiooni süvendamise järele, pidades seejuures silmas piirkondlikku mitmekesisust, kohandades praeguseid valitsemismudeleid Euroopa Liidu ees seisvatele väljakutsetele;

2.

võtab teadmiseks, et Euroopa Liitu ootavad ees põhjalikud muutused, kui mõelda näiteks 13. detsembril 2007. aastal allkirjastatud Lissaboni lepingule, Schengeni ala hiljutisele edukale laienemisele üheksa riigi võrra, euro kasutuselevõtule Küprosel ja Maltal 2008. aasta alguses ning praegusele eelarve läbivaatamisele;

3.

tervitab põhimõtteliselt asjaolu, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 nimetatakse Euroopa Liidu eesmärkide hulgas territoriaalset ühtekuuluvust ning sedastatakse, et erilist tähelepanu tuleb pöörata piiriüleste piirkondade vajadustele; sellega tunnistatakse selgesõnaliselt, et Euroopa Liidu poliitika väljatöötamisel tuleb edendada polütsentrilise Euroopa Liidu territooriumi harmoonilist ja tasakaalustatud arengut; kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku meetmete ja tegevuste kohta Euroopa tasandil, mida kõnealune eesmärk võiks tulevikus hõlmata;

4.

tunnistab, et Euroopa Liidu ja tema alade tulevik sõltub sellest, kas suudetakse saavutada tugevam sünergia ühtekuuluvuspoliitika ja konkurentsivõime tõstmise strateegiate vahel, ning samuti nende poliitikavaldkondade arendamisest, mis võimaldavad eelkõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades lahendada globaliseerumisega kaasnevaid probleeme, rakendades piiriülest, riikide- ja piirkondadevahelist lähenemisviisi; märgib, et piiriülene ning riikide- ja piirkondadevaheline koostöö on juba loonud ja loob jätkuvalt Euroopa, poliitilist, institutsioonilist, majanduslikku ja sotsiaalkultuurilist lisaväärtust;

5.

meenutab, et territoriaalne ühtekuuluvus on Euroopa Liidu territoriaalses tegevuskavas kesksel kohal. Sellest nähtub, et territoriaalsel mõõtmel peab tulevikus olema Euroopa ühtekuuluvuspoliitikas ja ühenduse teistes poliitikavaldkondades olulisem roll;

6.

leiab, et territoriaalne ühtekuuluvus on äärmiselt oluline majanduskasvu ja eesmärkide ning äärmiselt konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse saavutamisel, mis on suunatud täielikule tööhõivele, sotsiaalsetele edusammudele ja säästvale arengule;

7.

kinnitab, et territoriaalne ühtekuuluvus võib samal ajal tugevdada Euroopa piirkondade konkurentsivõimet ja säästvat arengut, mis seati liikmesriikide poolt eesmärgiks 2008. aastal uuendatud Lissaboni strateegias;

8.

leiab, et territoriaalne koostöö ning eelkõige piiriülene koostöö on Euroopa integratsiooni võtmeelement ja ELi poliitiline prioriteet, ning tuletab meelde territoriaalse koostöö erilist tähtsust äärepoolseimate piirkondade, saarte ja mägipiirkondade puhul;

9.

kutsub Euroopa Komisjoni üles avama tulevases Euroopa territoriaalse ühtekuuluvuse teemalises rohelises raamatus strateegilise arutelu ETKRi üle;

10.

toetab territoriaalset ühtekuuluvust kui ühtekuuluvuspoliitika olulist vahendit lahendamaks piirkonnaspetsiifilisi probleeme majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt või ökoloogiliselt keskse tähtsusega valdkondades;

11.

rõhutab, et territoriaalne koostöö on sobiv viis, kuidas täita programmitöö perioodiks 2007–2013 seatud nõuet, et vahendite jaotamine oleks geograafiliselt võimalikult tasakaalustatud;

12.

tervitab asjaolu, et perioodil 2007–2013 suurendatakse ühtekuuluvuspoliitikas territoriaalse koostöö tähtsust järgmisel viisil:

13.

leiab, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta on oluline õiguslik vahend tugevdamaks kõigis liikmesriikides vahetult kohaldatavate üleeuroopaliste eeskirjade abil Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööd;

14.

leiab, et selle oodatav potentsiaal on veelgi tugevam tänu otsestele seostele ühenduse õigustikuga. See annab talle suurema jõu ja õigusliku integratsiooni võime ning samuti suurema põhjalikkuse ja dünaamika kui teistel tavapärastel koostöövahenditel;

15.

rõhutab, et varasem õigusraamistik, mida muuseas ei tunnistatud uue määrusega kehtetuks, põhjustas sageli ebakindlust;

16.

tervitab tõika, et suur osa Euroopa Nõukogu aquis poolt territoriaalse koostöö valdkonna jaoks väljapakutud arengutest hõlmati ETKRi määrusesse. Kohalike omavalitsuste õigust piiriüleseks koostööks tunnustati nimelt esmakordselt Euroopa Nõukogu töö raames ja seda 1980. aastal sõlmitud territoriaalsete kogukondade või ametiasutuste vahelise piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsioonis ning selle 1995. ja 1998. aastal vastu võetud lisaprotokollides;

17.

juhib tähelepanu sellele, et ETKR on õigusvahend, mis loob Euroopa koostööstruktuuri ja mille eesmärk on käsitleda ja lahendada tavapäraseid õiguslikke ja haldusprobleeme, mis tekivad piiriüleste, riikide- ja piirkondadevaheliste programmide ja projektide ning territoriaalse koostöö elluviimisel ja korraldamisel üldiselt;

18.

rõhutab, et ETKR annab territoriaalsele koostööle stabiilsust ja kindlust, luues koostöörühmitused, millel on juriidilise isiku staatus ja vahendid, mis on vajalikud projektide ja tegevuste elluviimiseks kas ELi rahalisel osalusel või ilma selleta;

19.

kinnitab, et ETKR võib pakkuda tõhusat platvormi ELi, riiklike ja piirkondlike meetmete kooskõlastamiseks ja elluviimiseks paljudes otsustava tähtsusega valdkondades, nagu infrastruktuur, ettevõtete konkurentsivõime, teadus- ja uuendustegevus, haridus, keskkonnakaitse ja riskiennetus, energia- ja transpordivõrgud, tervishoid ja sotsiaalteenused ning säästev ja polütsentriline linnaareng;

20.

meenutab, et sellised Euroopa programmid nagu INTERREG on aidanud luua arvukalt struktuure ja kokkuleppeid, mille eesmärk on anda kuju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste piiriülesele ja piirkondade vahelisele koostööle ühist huvi pakkuvates valdkondades.

21.

on seisukohal, et ETKR võib pakkuda uue võimaluse nn Euroregioonide õiguslikuks struktureerimiseks ja ühtseks arenguks. Möödunud aastatel on need piirkonnad andnud koostöömeetmete raames arvukate tegevuste puhul otsustava panuse tõelise koostöö tugevdamisse naaberriikidega, rahvaste lähendamisse ja heade tavade vahetamisse;

22.

rõhutab, et ETKRi määrusega ei soovita piirata olemasolevaid toimivaid Euroregioone ega luua täiendavat haldusstruktuuri, vaid pakkuda usaldusväärset võimalust üleeuroopaliseks territoriaalseks koostööks;

23.

rõhutab, et ETKR pakub tugeva vahendi detsentraliseeritud koostöö edendamiseks kogu Euroopa Liidus arvukates poliitikavaldkondades stabiilsete struktuuride alusel, mis on võimelised mobiliseerima kodanike kaasatust ning võtma ühiseid otsuseid, mis rakendatakse täiel määral ning mis võivad viia isegi pikaajalisele strateegilisele koostööle;

24.

märgib, et ETKR võib olla ja peabki olema esmane töövahend, mis hõlbustab juurdepääsu laenuturule, et katta ELi eri piirkondade infrastruktuuride või üldhuviteenuste kulud. Need omakorda loovad tulusid, mis on vajalikud nimetatud meetmete finantssuutlikkuse toetamiseks;

25.

rõhutab, et ühe ELi tasandil rakendatava meetmena tuleks soodustada ETKRi kasutamist eelistatud koostöövahendina nii nende märkimisväärsete eeliste saavutamiseks, mis tulenevad koostööpoliitika meetmete, kavade ja projektide haldamise lihtsustamisest, kui ka heade haldustavade levitamiseks kogu ELis;

26.

on seisukohal, et ETKRi vahendi vastuvõtmine võib ressursside ratsionaalsema ja sihipärasema kasutamise seisukohalt aidata kaasa mitte ainult juba olemasolevate struktuuride sidusamale ja tõhusamale toimimisele, vaid ka taotletud tulemuste kvaliteedi parandamisele;

27.

rõhutab, et tänu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning piirkondlike majandus- ja sotsiaalpartnerite ulatuslikule osalusele võib ETKR anda otsustava panuse vahendite tõhusamasse jaotamisse ja haldamisse;

28.

rõhutab, et ETKR võib käivitada horisontaalse integratsiooniprotsessi Euroopa tasandil vastavalt subsidiaarsuse ja kodanikuläheduse põhimõttele, luues kahe või enama liikmesriigi eri tasandite asutuste territoriaalse koostöö vormide jaoks ühenduse õigusraamistiku;

29.

nendib, et ETKR võimaldab Euroopa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olla oluline liikumapanev jõud Euroopa poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel ning seeläbi saavad nad aidata kaasa avatumale, aktiivsema osalusega, vastutustundlikumale ja läbipaistvamale valitsemisele Euroopas;

30.

rõhutab, et erinevate institutsiooniliste tasandite võimalus osaleda samas koostööstruktuuris avab tee mitmetasandilise valitsemise uutele vormidele, kus osalejad annavad vastavalt oma volitustele ja pädevustele panuse ühise projekti õnnestumiseks;

31.

juhib tähelepanu sellele, et määruse vorm tagab kõigis liikmesriikides ühtsed territoriaalset koostööd käsitlevad eeskirjad ning vähendab suurest hulgast erinevatest sätetest tulenevat ebaühtlust; esmakordselt on loodud niisuguse geograafilise ulatusega ühine instrument;

32.

leiab, et määruse rakendamine peab olema hästi kooskõlastatud, nii et eri õigusakte, mida liikmesriigid koostavad määruse (EÜ) nr 1082/2006 rakendamiseks, saaks ühendada igasuguse kokkusobimatuse ja takistuseta;

33.

rõhutab, et oluline on määruse kiire ja sidus kohaldamine kogu ELi territooriumil uuele instrumendile omases Euroopa vaimus;

34.

rõhutab kooskõlas ETKRi määruse preambulis viidatud menetlusega, kui oluline on uue ühenduse vahendi kasutamisel edaspidi kõige asjakohasemal viisil kaasata kolmandaid riike;

35.

võtab teadmiseks asjaolu, et mõned liikmesriigid on juba vastu võtnud määruse rakendussätted, ent jätab endale siiski õiguse kõnealuseid meetmeid hoolikalt analüüsida, et hinnata nende vastavust ühtsete eeskirjade ja territoriaalse koostöö edendamise eesmärgile;

36.

kahetseb, et enamus liikmesriike ei ole hoolitsenud rakendussätete vastuvõtmise eest ja kutsub asjaomaseid ametkondi üles, seda viivitamatult tegema ning vältides seejuures täiendavaid takistusi ja bürokraatiat ETKRi rajamise ja täisväärtusliku tegutsemise teel;

37.

rõhutab, et ETKR loodi ka selleks, et lihtsustada territoriaalse koostöö algatuste korraldamise ja elluviimise menetlust, ning palub seetõttu teha kõikides liikmesriikides tihedamat koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste vahel vastavalt nende pädevusele;

38.

leiab seetõttu, et liikmesriikide vaheline koostöö ja teabevahetus koos kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsese kaasamisega on väga olulised;

39.

juhib tähelepanu sellele, et ETKRi määrusega luuakse ELi õiguses uus juriidilise isiku kategooria, mida tuleb vastavalt vahetu kohaldamise ja otsemõju põhimõttele käsitleda kõigis liikmesriikides üldjoontes ühtmoodi hoolimata viidetest riiklikule õigusele;

40.

viitab sellele, et määruse artiklis 2 on sätestatud täpne hierarhia, mille kohaselt mitte ainult ühenduse eeskirjad, vaid ka lepingute ja uue ETKRi põhikirjade sätted on ülimuslikud nende liikmesriikide seaduste suhtes, kus ETKR tegutseb, kusjuures viimased leiavad rakendamist üksnes määruses sätestamata või vaid osaliselt sätestatud valdkondade suhtes;

41.

rõhutab, et määruse sätted, milles ei viidata siseriiklikele õigusaktidele, kehtivad otseselt iga ETKRi loomise taotlusele;

42.

on arvamusel, et määrusega antakse ETKRi potentsiaalsetele liikmetele, kes asuvad vähemalt kahes liikmesriigis, vahetult kohaldatav õigus luua Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus kooskõlas määruse sätetega;

43.

meenutab, et kui liikmesriigid ei täida kohustust võtta vastu asjaomased rakendussätted, vähendab see ETKRi kontseptsiooni potentsiaali, ning palub seetõttu komisjonil kutsuda liikmesriike üles täitma kõnealuses valdkonnas võetud kohustusi;

44.

on arvamusel, et Euroopa Komisjonil on otsustav roll ETKRi täieliku toimimisvõime tagamisel kooskõlas määruse tõelise eesmärgiga;

45.

kutsub Euroopa Komisjoni üles julgustama liikmesriike nõutavaid rakendussätteid vastu võtma ja toetama samal ajal pädevaid riiklikke asutusi suuniste, tõlgenduskriteeriumide ja tehniliste juhiste abil. Seejuures võiks komisjonil kasu olla ka Regioonide Komitees loodud ETKRi eksperdirühma tööst;

46.

loodab, et juhul kui määruse sätteid jätkuvalt ei täideta, kaalub Euroopa Komisjon rikkumismenetluse algatamist nende liikmesriikide suhtes, kes põhjendamatult ei ole täitnud oma kohustust võtta vastu meetmed määruse rakendamiseks;

47.

on seisukohal, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse kasutamist saab edendada spetsiifiliste ühenduse teabevahetuse- ja haridusmeetmetega ning igasuguste teiste sobivate meetmetega, k.a õiguslike, majanduslike ja rahaliste stiimulitega;

48.

leiab, et peamised majanduslikud ja rahalised stiimulid võib jagada kahte suurde rühma. Esimese rühma jaoks soovitab komitee eriprogrammi kehtestamist, mida rahastatakse ELi fondidest (enamasti ERFist) ning mis annab panuse uute ETKRide loomisse või selliste koostööprojektide ümberkorraldamisse, mida hallatakse vanade tavapäraste mudelite järgi;

49.

märgib, et teine majanduslike ja rahaliste stiimulite rühm eeldaks komisjoni avaldatud pakkumiskutsetesse suurema tõhususe kriteeriumi lisamist nende komisjonile esitatud projektide hindamisel, mis sisaldavad ka ETKRi loomist ning tagavad selle jätkusuutlikkuse ka projekti lõppedes. Seeläbi edendataks lühikeses ja keskpikas perspektiivis institutsioonilist koostöökultuuri, mille abil otsitaks ELi eelarvevahendite kõrval ka uusi rahastamisvorme;

50.

leiab, et õigusmeetmete puhul, mida tuleks võtta, et aidata kaasa kõnealuse organi edusammudele kogu Euroopa Liidus, langeb peamine kohustus komisjonile, kellele pakub tehnilist abi Regioonide Komitee;

51.

teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku intensiivistada sisemisi, peadirektoraatidele suunatud teabemeetmeid, et tõsta Euroopa Liidu valdkonnapõhiste poliitikameetmete rakendamisel teadlikkust ETKRi vahendist;

52.

on valmis tegema nimetatud edendamismeetmete nimel koostööd institutsionaalsete sidusrühmadega;

53.

meenutab, et komiteel on piiriülese koostöö valdkonnas EÜ asutamislepingu artikli 265 alusel eriline nõuandev pädevus;

54.

kinnitab oma tahet võtta enda ülesandeks ETKRi vahendist teavitamine ja selle propageerimine poliitilise mobiliseerimise, teabevahetusalgatuste, kogemuste ja heade tavade vahetamiseks võrgustike loomise ning uurimuste läbiviimise kaudu;

55.

juhib tähelepanu sellele, et on loodud ETKRi territoriaalküsimuste eksperdirühm ülesandega jälgida riiklike rakendussätete vastuvõtmist ning edendada kogemuste vahetamist ETKRide asutamise ja toimimise üle territoriaalsel tasandil;

56.

võtab kohustuse tuua esile, milliseid võimalusi pakuvad nii ELi liikmesriikide kui ka naaberriikide õigusaktid ELi ja kõnealuste kolmandate riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöövõimaluste optimaalseks kasutamiseks;

57.

tihendab koostööd üleeuroopaliste piirkondlike organisatsioonidega, millel on vastav pikaajaline kogemus üleeuroopalise territoriaalse koostöö valdkonnas;

58.

rõhutab, et ETKRi ja territoriaalse koostöö edu oluline eeltingimus on tihe institutsioonidevaheline koostöö, milles osalevad Euroopa institutsioonid, liikmesriikide valitsused ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/20

—

leiab, et Euroopa Liit peaks võimalikult kiiresti välja töötama tõelise Euroopa sisserändepoliitika, arvestades seejuures eri valitsemistasandite pädevusi, kuid täites samas enda pädevusvaldkonda kuuluvaid ülesandeid;

—

tervitab komisjoni algatusi loomaks mehhanisme, mis hõlbustaksid tööjõu seaduslikku rännet, juhul kui piiravad meetmed ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks ja seaduslikku sisserännet soodustavad meetmed on omavahel tasakaalus ning kutsub komisjoni üles arendama ELi terviklikku rändepoliitikat, tagades, et Euroopa tasandil võetavad meetmed annavad lisaväärtuse, nii nagu see on kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puhul;

—

nõustub seisukohaga, et ebaseaduslik tööhõive on üks peamisi ebaseaduslikku sisserännet põhjustavaid tegureid ja seetõttu peavad liikmesriigid tugevdama ja parandama oma jõupingutusi, et võtta kasutusele kõik meetmed ebaseadusliku tööturu vastu võitlemiseks;

—

väljendab kahetsust, et üheski kõnealuses dokumendis ei ole viidatud Regioonide Komitee rollile, ja väljendab muret selle tõttu, et tähelepanu ei ole pööratud territoriaalsele mõõtmele, kuigi seni on tunnustatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osa rände juhtimisel ning Regioonide Komitee nõuandvat rolli kõnealuses valdkonnas;

—

kinnitab, et samaaegselt rändejuhtimise poliitika välismõõtme ja Euroopa vahendite arendamisega tuleb tugevdada ka territoriaalset mõõdet, kaasates kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tervikliku rändestrateegia väljatöötamisse. Selleks tuleks tagada, et Euroopa Komisjon edendab Regioonide Komitee proaktiivsemat rolli ELi meetmete algusetapis;

—

tervitab algatust edendada korduvrännet ja leiab, et see võib anda positiivse panuse liikmesriikide tööturgudele ja päritoluriikide arengule.

Raportöör

:

Anna TERRÓN I CUSÍ (ES/PES), Kataloonia piirkondliku valitsuse Euroopa asjade sekretär

1.

leiab, et Euroopa Liit peaks võimalikult kiiresti välja töötama tõelise Euroopa sisserändepoliitika, arvestades seejuures eri valitsemistasandite pädevusi, kuid täites samas enda pädevusvaldkonda kuuluvaid ülesandeid;

2.

tervitab komisjoni algatusi loomaks mehhanisme, mis hõlbustaksid tööjõu seaduslikku rännet, juhul kui piiravad meetmed ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks ja seaduslikku sisserännet soodustavad meetmed on omavahel tasakaalus ning kutsub komisjoni üles arendama ELi terviklikku rändepoliitikat, tagades, et Euroopa tasandil võetavad meetmed annavad lisaväärtuse, nii nagu see on kõrge kvalifikatsiooniga töötajate puhul;

3.

nõustub seisukohaga, et ebaseaduslik tööhõive on üks peamisi ebaseaduslikku sisserännet põhjustavaid tegureid ja seetõttu peavad liikmesriigid tugevdama ja parandama oma jõupingutusi, et võtta kasutusele kõik meetmed ebaseadusliku tööturu vastu võitlemiseks;

4.

leiab, et ebaseadusliku tööturu vastu võitlemisel tuleb põhitähelepanu pöörata nendele tööandjatele ja üksikisikutele, kes annavad tööd liikmesriigis ebaseaduslikult viibivatele isikutele. Sisserändajad on sageli väga haavatavas olukorras ning neid võidakse ebamoraalsel või ebaseaduslikul viisil ära kasutada;

5.

leiab, et ühtne töö- ja elamisluba on hea vahend ebaseadusliku sisserände ärahoidmiseks, ja meenutab, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 on sätestatud õigus heale haldusele;

6.

leiab, et kujundamaks globaalset ja sidusat lähenemisviisi sisserändele, on peatähtis koostöö kolmandate riikidega, nagu tunnistati ka Euroopa Ülemkogu 2005. aasta järeldustes, milles meenutati, et „migratsioon on keskne küsimus ELi suhetes mitmete kolmandate riikidega, sealhulgas eelkõige liidu naabriteks olevate piirkondadega (…)” (1);

7.

on seisukohal, et nn liikuvuspartnerluse loomisel tuleb eelistada neid kolmandaid riike, kes on valmis võtma olulisi meetmeid võitluses ebaseadusliku rände ja inimkaubandusega;

8.

tervitab ettepanekuid arendada kolmandate riikidega tihedamat koostööd nn liikuvuspartnerluse või tehnilise ja/või rahalise abi kaudu ning kutsub komisjoni üles leidma võrdsuse põhimõttest lähtuvalt uusi vorme koostöö arendamiseks päritolu- ja transiitriikidega, luues vastastikuse usalduse õhkkonna, mis võimaldaks neil riikidel teha koostööd ebaseadusliku sisserändega võitlemisel ja luua mehhanisme seadusliku sisserände juhtimiseks;

9.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täidavad võtmerolli läbirääkimistel ja suhetes päritolu- ja transiitriikidega, eelkõige sellistes valdkondades nagu areng ja kooostöö. Komitee meenutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste märkimisväärset rolli muu hulgas programmide Aeneas, Meda ja Tacis asjakohases toimimises ning tõstab esile tänu sisserändajate kogukondadele päritolu- ja transiitriikidega loodud sidemeid ning nende kohta omandatud teadmisi;

10.

väljendab kahetsust, et üheski kõnealuses dokumendis ei ole viidatud Regioonide Komitee rollile, ja väljendab muret selle tõttu, et tähelepanu ei ole pööratud territoriaalsele mõõtmele, kuigi seni on tunnustatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osa rände juhtimisel ning Regioonide Komitee nõuandvat rolli kõnealuses valdkonnas;

11.

kinnitab, et samaaegselt rändejuhtimise poliitika välismõõtme ja Euroopa vahendite arendamisega tuleb tugevdada ka territoriaalset mõõdet, kaasates kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tervikliku rändestrateegia väljatöötamisse. Selleks tuleks tagada, et Euroopa Komisjon edendab Regioonide Komitee proaktiivsemat rolli ELi meetmete algusetapis (2);

12.

tõstab esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tööd sisserändajate integreerimise poliitikas ja nende tähtsust selle tagamisel, et tööturule juurdepääsu mehhanismid toimivad asjakohaselt; samuti märgib komitee, et neil võib olla oluline roll võõrtöötajate koolitamisel nii osalemiseks Euroopa tööturul kui ka integreerumiseks päritoluriigi tööturule, kui sisserändaja tagasi pöördub;

13.

meenutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on võtmeroll (nii seaduslikele kui ka ebaseaduslikele) sisserändajatele avalike teenuste pakkujana, seda eelkõige vastuvõtu, tervishoiu, hariduse ja eluaseme valdkonnas. Nagu meenutatakse Euroopa Liidu pealinnapiirkondade parlamentide viiendal konverentsil vastu võetud deklaratsioonis (aprill 2006), on sisseränne põhjustanud ja põhjustab ka praegu mõnedes piirkondades ja kohalikes omavalitsusüksustes avalikele teenustele suuri kulusid ning seepärast tuleks luua uued meetodid, kuidas suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli riiklike algatuste ja strateegiate väljatöötamises tööturule juurdepääsu ja tööturul osalemise valdkonnas;

14.

märgib, et eelistab terminit „seadustamata sisseränne”, sest paljudes keeltes viitab „ebaseaduslik” selgelt kuritegelikule tegevusele, ning kutsub igal juhul üles mitte kasutama terminit „ebaseaduslik sisserändaja”;

15.

võtab teadmiseks, et nimetatakse ka teisi ELi poliitikavaldkondi, mis võivad sisserändajaid puudutada, nagu arengupoliitika, Euroopa tööhõivestrateegia ja teised sotsiaal- ja majanduspoliitilised meetmed, ning seetõttu kutsub üles parandama kooskõlastamist kõigi neid sisserändajaid puudutavate poliitikatega;

16.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse liikmesriikide hinnanguid tööjõuvajaduse kohta, võttes aluseks liikmesriikide poolt Eurostatile edastatud andmed ja raskesti täidetavate ametikohtade nimestikud, et saada täpsem ülevaade eri liikmesriikide meetmetest ja hinnangutest. Seejuures tuleb aga arvestada riikide pädevusega kolmandate riikide kodanike tööturule lubamisel;

17.

juhib tähelepanu usaldusväärse ja ajakohastatud statistikasüsteemi olulisusele, et riigid saaksid tööhõive- ja tööturupoliitika küsimustes vabatahtlikkuse alusel teavet ja kogemusi vahetada, nagu on öeldud määruses (EÜ) nr 862/2007 ühenduse rände ja rahvusvahelise kaitse statistika kohta (3);

18.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad täita olulist rolli teabe ja statistiliste andmete kogumisel ning nad võivad anda suure panuse muu hulgas seoses Euroopa sisserändeportaaliga ja EURESi võrgu teenuste laiendamisel. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused haldavad ka ise arvukaid Interneti-portaale, mis võivad neid algatusi täiendada;

19.

väljendab muret selle üle, et ei ole selgelt viidatud rahvusvahelistele kokkulepetele, mille liikmesriigid on allkirjastanud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni raames, ning meenutab, et liikmesriigid peavad järgima deklaratsiooni aluspõhimõtete ja põhiõiguste kohta tööl (ILO, 1998), võõrtöötajate tegevuskava (ILO, 2004) ja üldiselt austama inimeste põhiõigusi, mis on sätestatud kehtivates rahvusvahelistes konventsioonides;

20.

peab väga oluliseks kohalike ja piirkondlike omavalitsusüksuste võrgustiku loomist, et töötada välja statistilisi vahendeid ja ühiseid näitajaid, mille abil saaks senisest rohkem teavet sisserände olukorra kohta;

21.

viitab sellele, et tuleb edendada alaliste töörühmade ja foorumite (konverentsid, seminarid jne) loomist vahetamaks kogemusi ja häid tavasid sisserändajate vastuvõtmise ning ühiskonda ja tööturule integreerumise teemadel;

22.

toetab võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimist liikmesriikide poolt;

23.

tervitab algatust edendada korduvrännet ja leiab, et see võib anda positiivse panuse liikmesriikide tööturgudele ja päritoluriikide arengule;

24.

tunnistab, et korduvränne võib luua positiivse sideme päritolu- ja sihtriikide vahel ning aidata edendada dialoogi, koostööd ja vastastikust mõistmist;

25.

juhib tähelepanu sellele, et korduvränne peab toimuma nõuetekohaselt, et hoida ära selle muutumine ebaseadusliku sisserände kanaliks. Selleks tuleb luua tõhusad kanalid sisserändaja tagasipöördumise tagamiseks ja korduvuse soodustamiseks. Samas leiab komitee, et korduvrännet ei saa pidada alalise rände aseaineks ja see ei tohi kahandada liikmesriikide algatusi sisserändajate integreerimise poliitikas;

26.

toetab sisserändepoliitika tihedamat sidumist ELi teiste poliitikavaldkondadega, et parandada päritoluriikide majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi ning „aidata kaasa ebaseadusliku rände põhjuste vähendamisele” (4);

27.

tervitab liikuvuspartnerlust kolmandate riikidega ja tunnistab, et oluline on edendada assotsiatsioonilepingute sõlmimist päritoluriikidega. Komitee rõhutab teatises, et pädevuste jagunemist ELi ja liikmesriikide vahel tuleb liikuvuspartnerluse sõlmimisel arvesse võtta. Kõnealused lepingud peavad sisaldama vahendeid rändevoogude ühiseks juhtimiseks, meetmeid ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks ja ebaseaduslike sisserändajate tagasivõtu ja tagasipöördumise hõlbustamiseks ning samuti mehhanisme kõnealuste riikide majandusarengu soodustamiseks;

28.

rõhutab, et on oluline sõlmida kolmandate riikidega osana nende kohustustest tagasivõtulepingud, ja juhib tähelepanu vajadusele muuta tagasipöördumine lihtsamaks, austades sisserändajate õigusi ja rahvusvaheliselt tunnustatud õigusi;

29.

palub tunnustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli piiriüleses rahvusvahelises koostöös ning kutsub üles soodustama nende osalemist Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi raames. Komitee julgustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema koostööd päritolumaade kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning kasutama seejuures Euroopa Komisjoni programmide abi. Komitee tervitab eriti katseprojekti äärepoolseimate alade ja piirnevate kolmandate riikidega tehtava territoriaalse koostöö kooskõlastatud kavandamiseks, sest komitee meenutab, et just need asutused teavad kõige paremini, millised on sisserände majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud ning millised tagajärjed kaasnevad sellega päritolupiirkonnas;

30.

meenutab, et tuleb analüüsida korduvrände tagajärgi päritoluriigis ning uurida rändajate rahaülekannete mõju nendele riikidele. Komitee kutsub üles uurimuse tulemuste põhjal rakendama vajalikke meetmeid rahaülekannete lihtsustamiseks;

31.

kutsub üles uurima võimalusi kaasata liikuvuspartnerlusse nii rändevoogude lähte- kui ka sihtpunktiks olevad linnad ja piirkonnad, sest need võivad kaasa aidata sisserändajate liikuvusele ja soodustada sisserändajate sotsiaalset integratsiooni;

32.

rõhutab vajadust arendada mehhanisme, mis soodustavad seaduslikult liikmesriigis viibivate ja töötavate võõrtöötajate liikuvust ELis;

33.

rõhutab, et liikuvuspartnerlusega liitunud kolmandad riigid peavad aktiivse tegevuse kaudu püüdma tõhusalt toetada sisserändajate tagasipöördumist ja taaskohanemist, soodustades produktiivseid töökohti ja korralikke töötingimusi. Vastuvõtjariigi ametiasutused peavad päritoluriike, kellega on sõlmitud liikuvuspartnerluslepingud, sellest teavitama ning neid nõustama ja muul viisil toetama, ilma et see oleks seotud rahaliste kulutustega;

34.

hindab positiivselt pikaajalise mitmekordse viisa ideed, mis soodustab korduvrännet, ning toetab algatusi, millega soovitakse edendada kolmandate riikide nende kodanike osalemist liikmesriikide tööturgudel, kes on varem ELi lubatud õpingute eesmärgil ja kes on korduvrände mehhanismi raames täitnud tagasipöördumise kohustust;

35.

palub komisjonil teha kõik võimaliku tagamaks, et pärast tagasipöördumist päritoluriiki saaks korduvrändaja üle kanda omandatud pensioniõigused;

36.

peab positiivseks teisi meetmeid täiendavate stiimulite tugevdamist koostööks kolmandate riikidega, edendades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemist arenguprojektides;

37.

toetab ettepanekut avada kolmandates riikides ühised viisataotluskeskused ning kutsub üles jälgima, et nimetatud algatus ei tooks kaasa bürokraatia suurenemist, vaid lihtsustaks ja kiirendaks menetlusi;

38.

toetab komisjoni kavatsust võidelda kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku töötamisega. Majanduslike, haldus- või piisavalt tõsistel juhtudel kriminaalkaristuste kohaldamine ELi õigusaktide järgimise tagamiseks on riikliku tasandi küsimus, välja arvatud ELi õigusaktide tõhusust tagavate karistuste puhul;

39.

tõdeb, et direktiivi kõigis keeleversioonides tuleks kaaluda, kas sobiv termin on „tööandja” või „ettevõtja”, ning leiab, et juhul kui mõne liikmesriigi õigussüsteemis eristatakse nimetatud kaht terminit, on soovitav „ettevõtja” asemel kasutada terminit „tööandja”, et eristada ettevõtlust kuritegelikust tegevusest ning hõlmata ka need juhud, kus töötajaid võetakse seaduslikult tööle, omamata ettevõtja õiguslikku staatust;

40.

kinnitab, et võitluses ebaseadusliku tööga tuleb küll rakendada karistusi isikutele, kes värbavad tööjõudu ebaseaduslikult, kuid samuti tuleb suurendada tööjärelevalvet ja parandada seadusliku värbamise võimalusi ning uurida alternatiivseid süsteeme, mis võimaldavad levitada häid tavasid. Tööjärelevalve tulemused tuleb teha avalikuks, et tarbijad ja potentsiaalsed töötajad saaksid teha teadlikke valikuid;

41.

kinnitab, et võitlus ebaseadusliku tööga, mis on üks peamisi tegureid, mis põhjustab ja kinnistab ebaseaduslikke rändevooge, peab olema ELi sisserändepoliitika meetmete hulgas prioriteetsel kohal, ning leiab, et direktiivi õigusliku aluse keskmes peaks olema võitlus ebaseadusliku tööga ja sellest tulenevalt ebaseadusliku sisserände vähendamine, mitte vastupidi;

42.

meenutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad kooskõlas riiklike õigusaktidega täita olulist rolli tööturu kontrolli- ja järelevalvemeetmete rakendamisel, ning et vajadusel tuleb suurendada inim- ja materiaalseid ressursse, et tihedam kontroll oleks võimalik;

43.

leiab, et võitluses ebaseadusliku tööga tuleb eritähelepanu pöörata võitlusele ebaseadusliku äriga sisserändajatega ja inimkaubandusega, ning juhib tähelepanu sellele, et maffial ja organiseeritud kuritegevuse võrgustikel on oluline osa ebaseadusliku sisserände ja konkreetsemalt tööalase ekspluateerimise püsimisel. Nendest nähtustest on saanud tulutoov kuritegevuse liik;

44.

toetab algatusi, mille eesmärk on võitlus ebaseadusliku tööga, ja kutsub üles edendama kõnealuses valdkonnas eri haldustasandite (riiklik, piirkondlik ja kohalik tasand) ja ühiskondlike osalejate (eelkõige ettevõtjad ja ametiühingud, kuid ka valitsusvälised organisatsioonid ja inimõiguste organisatsioonid) ühisalgatusi. Komitee kutsub üles käivitama teatud tööaladel teadlikkust tõstvaid algatusi ja teabemeetmeid, mille eesmärk on muuta nende isikute meelt, kes värbavad tööjõudu ebaseaduslikult, ja teavitada neid seadusliku värbamise eelistest;

45.

nõustub, et ei ole otstarbekas jätta direktiivi kohaldamisalast välja üksikisikud, kes värbavad ebaseaduslikult riigis viibivaid töötajaid, kuid juhib tähelepanu sellele, et neid juhtumeid ei ole võimalik vältida, kui ei looda mugavaid täiendavaid võimalusi tööjõupuuduse leevendamiseks tööturul;

46.

rõhutab, et on oluline muuta ajutise tööjõu värbamine paindlikumaks ja kiiremaks ning määrata kindlaks hooajalise sisserände võimalused, nagu nähakse ette 2005. aasta seadusliku rände poliitikakavas, sest need tegurid võivad aidata ära hoida ebaseadusliku värbamise jätkumist;

47.

juhib tähelepanu sellele, et ELis on paljud naissoost sisserändajad tööalaselt ja isiklikus elus äärmiselt kaitsetus olukorras, ja kutsub üles nimetatud probleemile enam tähelepanu pöörama;

48.

toetab otsust mitte karistada ettepanekuga hõlmatud kolmandate riikide kodanikke, kuigi tagasisaatmis- või väljasaatmisotsuse nõuet (5) võib mõista karistusena, ning tervitab majanduslike karistuste kohaldamist rikkumiste korral, eriti mis puudutab tagasisaatmiskulude katmist, millele võiks lisada ka sisserändaja majutus- ja ülalpidamiskulud kuni tagasisaatmismenetluse lõpuleviimiseni, ning rõhutab, et Euroopa Liit peab tagama tagasisaatmise sätteid sisaldavate õigusvahendite sidususe, samuti nende sobivuse põhiõiguste järgimise seisukohast;

49.

kutsub üles võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et tagasipöördunud töötajad saavad kätte saamata jäänud töötasu;

50.

nõuab, et liikmesriikide pädevad asutused pakuksid väärkoheldud töötajatele paremat kaitset, ja palub kaaluda võimalust anda neile pikaajaline elamisluba, seda eelkõige eriti raskete juhtumite puhul, vastavalt direktiivile 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kes on olnud seotud ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamisega, kuid teevad pädevate asutustega koostööd;

51.

tervitab algatusi, millega toetatakse seaduslikke kanaleid ELi sisserändeks, ja püüdlusi, millega tahetakse ühtlustada erinevaid ja keerulisi menetlusi juurdepääsul liikmesriikide tööturgudele;

52.

on arvamusel, et sellised meetmed nagu nn Blue Card on vajalikud, et muuta Euroopa Liit (kõrgelt) kvalifitseeritud võõrtöötajate sisserände jaoks atraktiivsemaks, tulla toime Euroopa tööturgude nõudmistega ning tagada Lissaboni strateegia rakendamine. Komitee kutsub komisjoni siiski üles selgemalt määratlema väljendeid „kvalifitseeritud” ja „kõrgelt kvalifitseeritud” võõrtöötajad ning teeb lisaks ettepaneku, et nimetatud määratluses võetaks arvesse võõrtöötajate haridustaset, nende töökogemust, keelteoskust ja täiendavaid asjaomaseid tegureid;

53.

rõhutab, et ilma kvalifikatsioonita või madala kvalifikatsiooniga töötajate panust teatud Euroopa tööturgude jaoks ei tohi alahinnata, ning juhib komisjoni tähelepanu — eelnevalt uurinud ja hinnanud ilma kvalifikatsioonita ja madala kvalifikatsiooniga töötajate tööhõivevõimalusi — nõukogu kompromissidele seoses teiste vastuvõtumenetluste ühtlustamisega tööhõive põhjustest lähtuvalt, nagu sätestatud poliitikakavas seadusliku rände kohta;

54.

on arvamusel, et nn Blue Cardi ei tohiks anda mitte ainult nendele kvalifitseeritud töötajatele, kes taotlevad luba ELi sisenemiseks, vaid ka neile, kes juba viibivad mõne liikmesriigi territooriumil;

55.

leiab, et usaldusväärse põhiteabe hankimine liikmesriikide tööturgudel valitseva kvalifitseeritud tööjõu nõudluse kohta on hädavajalik, ning kutsub komisjoni üles töötama välja tõhusat ühtset meetodit kõnealuse valdkonna statistiliste andmete kogumiseks ja edastamiseks vastavalt määrusele (EÜ) nr 862/2007;

56.

kutsub liikmesriike üles toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamist selle otsustamisel, kui palju kolmandate riikide kodanikke kõrget kvalifikatsiooni nõudvate töökohtade täitmiseks vastu võetakse, ning väljendab kahetsust, et sellist kaasamist ei ole direktiivi ettepanekus selgelt ette nähtud;

57.

kahtleb, kas kõrge kvalifikatsiooniga töötajate liikuvust ei takista kohustus jääda esimesse liikmesriiki vähemalt kaheks aastaks, ning kutsub komisjoni üles otsima alternatiivseid lahendusi, et tagada tööalane liikuvus ja vastata riiklike tööturgude nõudmistele;

58.

tervitab kõrge kvalifikatsiooniga töötajate perekonnaliikmetele kehtivaid ELi sisenemise tingimusi, sest leiab, et need võivad olla otsustavaks teguriks kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu värbamisel, nagu on näidanud Austraalia, Kanada ja USA kogemused;

59.

rõhutab, et tuleb vältida ajude äravoolu arengumaadest, ning väljendab muret selle üle, et vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) andmetele suurendavad programmid kõrge kvalifikatsiooniga töötajate vastuvõtuks (sh komisjoni hiljuti käivitatud algatused korduvrände valdkonnas) üldiselt ajude äravooluga seonduvaid probleeme (6);

60.

kutsub üles usaldusväärsete andmete ja statistika abil uurima ajude äravoolu ja selle mõjusid päritoluriikides, et määratleda koos päritoluriikidega ühised meetmed kõnealuse nähtusega seonduvate riskide ja negatiivsete tagajärgede vältimiseks nii palju kui võimalik;

61.

soovib, et komisjon võtaks kõik sobivad meetmed, et toetada ajude äravoolu asemel spetsialistide korduvrännet, st kontseptsiooni, vastavalt millele pöörduvad sisserändajad oma kodumaale tagasi ning võimaldavad oma sihtriigis omandatud oskustest kasu saada ka teistel (7), sest seeläbi hoogustatakse ja süvendatakse sidemeid päritolu- ja sihtriigi kogukondade vahel;

62.

tervitab ettepanekut ühtse elamis- ja tööloa ühtse taotluse kohta ning kutsub üles parandama haldusmenetlusi sellise loa väljastamiseks;

63.

tervitab iga ettepanekut, millega soovitakse lihtsustada menetlusi töötamise eesmärgil ELi sisenemiseks, ning kutsub üles lihtsustama vastava loa taotlemist ja väljastamist, et tagada süsteemi tõhus toimimine;

64.

leiab, et ühtne luba on sobiv vahend, võitlemaks ebaseadusliku rändega, mis on ELi liikmesriikides saavutanud märkimisväärse ulatuse ning mis kahjustab ELi põhiseaduste hartas ettenähtud õigust heale haldusele;

65.

tervitab kõigile ühtse loa omanikele ühtsete õiguste kehtestamist ning kutsub üles siduma kõnealuseid õiguseid ILO pakutava töökaitse rahvusvahelise raamistikuga;

66.

rõhutab, et nagu juba kinnitati arvamuses CdR 233/2006 (8), tuleb parandada sisserändajate kutsekvalifikatsioonide ja diplomite ning üldiselt nende kutseoskuste tunnustamise mehhanisme, et lihtsustada nende sisenemist tööturule sellisel viisil, mis vastaks paremini nende oskustele;

67.

tervitab teatud garantiide määratlemist ühtse loa taotlemisel, eriti vajadust põhjendada taotluse tagasilükkamist ning edasikaebamise võimalust loa väljastamisest keeldumise korral;

68.

rõhutab, et liikmesriigid peavad vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sisserändepoliitika kujundamisse, eriti integratsiooni ja tööturu valdkonnas, et ka nemad saaksid osaleda selle otsustamisel, kui palju sisserändajaid nende territooriumile lubatakse ning milliseid kvalifikatsioone peaksid nad omama.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/26

—

väljendab veendumust, et sellised Lissaboni lepingule lisatud põhiõiguste hartas nimetatud väärtused nagu demokraatia ja inimõigused on olnud Euroopa integratsiooni nurgakiviks ning et inimõiguste kaitse tõhustamine Euroopa Liidus suurendab demokraatia ja inimõiguste edendamise usaldusväärsust ELi välissuhetes;

—

märgib, et demokraatia ja inimõigused on eelkõige üleüldist muret valmistavad teemad, mis kuuluvad n-ö avalike hüvede hulka, ning et paljudes ühiskondades on just kohalikud omavalitsused üksikisikutele kõige lähemal asuvad kirjeldatud õiguste kohaldajad. Kuna kõnealune vahend on suunatud eelkõige avalik-õiguslike institutsioonide väljaarendamisele, võiks see asetada suuremat rõhku kohalikele ja piirkondlikele institutsioonidele;

—

juhib samuti tähelepanu võimalusele lisada 5. eesmärgi alla Regioonide Komitee valimisvaatluste strateegia, et toetada demokraatia ülesehitamist rohujuure tasandil ja et inimesed tunneksid, et nad saavad demokraatlikes protsessides osaleda;

—

peab valimiste vaatlemise toetamist oluliseks osaks demokraatia arengus ning on seisukohal, et järgmistes ELi valimisvaatluste strateegiates tuleks erilist rõhku panna ka kohalike ja piirkondlike valimiste vaatlemisele kolmandates riikides;

—

on seisukohal, et riiklike valimiste vaatlemisel peaks Euroopa Liit rohkem tähelepanu pöörama demokraatia edendamise mõju hindamisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

Raportöör

:

Heini UTUNEN (FI/ALDE)

1.

väljendab veendumust, et sellised Lissaboni lepingule lisatud põhiõiguste hartas nimetatud väärtused nagu demokraatia ja inimõigused on olnud Euroopa integratsiooni nurgakiviks ning et inimõiguste kaitse tõhustamine Euroopa Liidus suurendab demokraatia ja inimõiguste edendamise usaldusväärsust ELi välissuhetes;

2.

peab eriti oluliseks Euroopa Liidu seisukohta, et demokraatia ja inimõigused on universaalsed väärtused, mida tuleb jõuliselt edendada kogu maailmas, ning toetab nende tagamiseks tehtavat tööd kolmandates riikides;

3.

kordab, et Regioonide Komitee järjekindel seisukoht on see, et tõeline demokraatlik valitsemine on võimalik üksnes siis, kui märkimisväärne osa volitustest ja pädevustest antakse üle kohalikule ja piirkondlikule tasandile; tehes koostööd reaalsete lahenduste leidmiseks konkreetsetele igapäevaprobleemidele, loovad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rahvastevahelist usaldust ning usku kohalikku demokraatiasse ja kultuuridevahelisse dialoogi. Nad saavad võimaldada suuremat vastutuse võtmist kohalikul tasandil ning pakkuda stabiilset suutlikkust demokraatia ja inimõiguste edendamiseks;

4.

märgib, et demokraatia ja inimõigused on eelkõige üleüldist muret valmistavad teemad, mis kuuluvad n-ö avalike hüvede hulka, ning et paljudes ühiskondades on just kohalikud omavalitsused üksikisikutele kõige lähemal asuvad kirjeldatud õiguste kohaldajad. Kuna kõnealune vahend on suunatud eelkõige avalik-õiguslike institutsioonide väljaarendamisele, võiks see asetada suuremat rõhku kohalikele ja piirkondlikele institutsioonidele;

5.

tunnustab EIDHRi erilist rolli demokraatia ja õigusriigi arendamisel ja tugevdamisel kolmandates riikides kogu maailmas ning selle tähtsust järjepidevas ja sidusas ELi tegevuses kõnealuses valdkonnas;

6.

peab EIDHRi Euroopa selgeks eeliseks, mis kindlustab Euroopa positsiooni demokraatia ja inimõiguste edendamisel kolmandates riikides; rõhutab, et Euroopa Liidu soov demokraatiat edendada ei tähenda, et ELi peaks kandma või saaks kanda teatud mudeli üle kolmandatesse riikidesse või teha selle seal kohustuslikuks. EIDHR on võimalus levitada isikuvabaduste ühiseid põhimõtteid; viitab asjaolule, et Euroopa Nõukogu vastu võetud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta on olnud paljude Euroopa uute demokraatiate jaoks toimivate kohalike omavalitsuste ülesehitamisel oluline inspiratsiooniallikas ja teenäitaja. Ka Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi Euroopa piirkondliku demokraatia harta uus kavand peaks seda eesmärki täitma;

7.

rõhutab, et arvestades strateegia eesmärki pakkuda abi kolmandate riikide valitsuste nõusolekust sõltumata, peaks asjaomaste riikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi määratlema EIDHRi eesmärkide saavutamise püüdlustes partneritena, kaasates nad sõnaselgelt sidusrühmade hulka samal tasandil kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

8.

tuletab meelde, et komitee on juba loonud mitmed vahendid oma poliitika elluviimiseks riikides, millega ta on loonud kontaktid; eriti just Lääne-Balkanit, Türgit ja Horvaatiat käsitleva kolme töörühma asutamine ning Euroopa naabruspoliitika teemaliste konverentside sarja korraldamine on andnud võimaluse poliitilise dialoogi pidamiseks ning parimate tavade vastastikuseks tutvustamiseks kolmandate riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

9.

eelistab rahastamisvahendi ja selle eesmärkide käsitlemisel pikaajalisemaid strateegilisi lähenemisviise. Prioriteetsed valdkonnad muutuvad iga programmiperioodi jooksul, mistõttu on programmi ja selle algatuste pikaajaline arendamine ja hindamine keeruline. Lõplike programmide üksikasjalik hindamine ja täpne aruandlus aitab omakorda tulevasi programme arendada;

10.

juhib tähelepanu vajadusele muuta EIDHRi kaudu rahastamise taotlemise menetlus sujuvamaks ja kutsub üles lihtsustama programmi läbiviimist, et ka vähemal määral organiseerunud struktuuridel oleks võimalik sellest kasu saada ning et nad saaksid seda täiel määral ja paindlikult oma töös kasutada. Kuna EIDHR on siiski suhteliselt tagasihoidliku ulatusega vahend, on selle valikuline ja strateegiline kasutamine edu saavutamiseks otsustava tähtsusega;

11.

soovitab strateegia hindamisel ja läbivaatamisel lähtuda kohalike ja piirkondlike omavalitsuste perspektiivist ning subsidiaarsusest kolmandates riikides. EIDHRi haldajad ei tohi suurendada bürokraatiat, nii et sellest saaks takistus, eriti kohaliku tasandi sidusrühmadele omaste projektide puhul. Tuleks võimaldada maksimaalselt paindlikkust, vältimaks keerukatest struktuuridest tulenevat diskrimineerimist;

12.

Regioonide Komitee võetud kohustused seoses demokraatia, hea valitsemistava, Euroopa väärtuste ja inimõigustega õigustavad komitee kaasamist strateegiasse tervikuna. Soovitatud viie eesmärgi hulgas tuleks siiski erilist rõhku panna ajavahemiku 2010–2013 mitmeaastasele kavandamisele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks seoses 2. eesmärgiga. Samuti juhib Regioonide Komitee tähelepanu võimalusele lisada 5. eesmärgi alla Regioonide Komitee valimisvaatluste strateegia, et toetada demokraatia ülesehitamist rohujuure tasandil ja et inimesed tunneksid, et nad saavad demokraatlikes protsessides osaleda;

13.

märgib, et kõnealuse eesmärgi toetamisel on sihiks võetud peamiselt valitsusvälised organisatsioonid, kuid samal ajal tuleks arvestada, et mõnes riigis ja piirkonnas võivad inimõiguste kaitsjad ja isegi omavalitsuste riigiteenistujad olla oma ametikoha ja igapäevase töö tõttu teatud ohus. Nende toetamiseks tuleks astuda vajalikke samme;

14.

peab kõiki kaasavat kohaliku ja piirkondliku tasandi osalusdemokraatiat pikaajalises perspektiivis parimaks viisiks kujundada vajadustele suunatud ja hästitoimivat demokraatiat, mis põhineb heal valitsemistaval ning saab tuge kodanike usaldusest ja abist;

15.

kutsub üles looma kaasavaid demokraatiamudeleid, tagades näiteks nii meeste kui ka naiste, samuti põliselanike (kui neid leidub) ja kohalike vähemuste poliitilise esindatuse; lisaks on kohalike vähemusrühmade ja puuetega inimeste ning laste ja noorte osalemine küsimused, milles parimate tavade vastastikune tutvustamine ja kohalike omavalitsuste toetamine tundub olevat otsustava tähtsusega kodanike kaasatuse suurendamisel;

16.

märgib, et ulatuslikul poliitilisel esindatusel ja osalusel põhineva hea valitsemise keskseks tunnuseks on arusaam, et kõige parem on teha otsuseid kodanikele lähimal tasandil;

17.

toob välja selle, et demokraatlikud vastutuse kandmise protsessid — alates kohalikust ja piirkondlikust tasandist — on hädavajalikud valitsemise läbipaistvuse tagamiseks ning on olulisel kohal korruptsiooni vastu võitlemisel ja vaesuse leevendamisel;

18.

usub, et luues vahetuid inimestevahelisi kontakte vähem „politiseeritud” tasandil ja seades seejuures esiplaanile kodanike igapäevaprobleemide konkreetse lahendamise, etendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused märkimisväärset rolli kohaliku koostöö tihendamisel konfliktsete huvirühmade vahel;

19.

on seisukohal, et põhivabaduste ja inimõiguste eest seisvad kodanikuühiskonna organisatsioonid, valitsusvälised ja kogukonna organisatsioonid ning kohalikud inimõiguste kaitsjad saavutavad kohalikul tasandil poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste kohaldamisel parimaid tulemusi siis, kui nende tööd tunnustatakse ning selles ei ole ähvardusi, ahistamist ja ebakindlust; peab kohalikku tasandit eriti sobivaks demokraatlike väärtuste tutvustamisel kodanikele ja nende poliitilise teadlikkuse tõstmisel, kui kodanikud saavad töötada koos asjaomased volitused saanud kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

20.

rõhutab kohaliku tasandi lähenemisviisi lisaväärtust piiriüleses koostöös eri valdkondade, sealhulgas konfliktide lahendamise puhul. Eriti tuleks esile tõsta positiivset rolli, mida kohalikud algatused — näiteks linnade diplomaatia — võivad etendada konfliktide lahendamisel. Seepärast tuleks veelgi tõsisemalt kaaluda ülemaailmsete demokraatia ja inimõiguste kampaaniate korraldamist, kasutades näiteks selget kohalikku ja piirkondlikku perspektiivi sisaldavat riikidevahelist lähenemisviisi;;

21.

kordab, et kuigi inimõigustealaseid dialooge korraldavad enamasti riiklikud ametivõimud, tuleb demokraatiaküsimustega kindlasti tegeleda ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Toimivat demokraatlikku süsteemi on võimalik luua ja säilitada ainult siis, kui sellesse on kaasatud kohalik ja piirkondlik tasand, kes võtavad süsteemi omaks ja aitavad igati kaasa selle arengule;

22.

kuna ÜRO määratluse kohaselt on inimõiguste kaitsjad „isikud ja organisatsioonid, kes tegelevad inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitsmisega”, siis on kohaliku tasandi otsuselangetajate ja aktivistide roll ilmne;

23.

juhib erilist tähelepanu asjaolule, et märkimisväärne arv piinamisjuhtumeid leiab aset kohalikes vanglates ja politseijaoskondades; Seetõttu tuleb teha erilisi jõupingutusi riikliku õiguse kohaldamiseks ja rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks kohalikul tasandil. Samuti tuleks toetada ametivõimude tegevust jälgivaid kohalikke valitsusväliseid organisatsioone ja ametivõimude koolitamist;

24.

toetab suunist laste õiguste kohta ja tunnustab kohalike omavalitsuste rolli hariduse ja vastuvõetavate tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamises, sh töös eelkõige neidude reproduktiivtervisega seotud õigustega;

25.

avaldab toetust komisjoni teatisele KOM(2008) 55 lõplik, milles lapsed on ELi välistegevuses erilise tähelepanu all, ning viitab vajadusele integreerida laste huvid ja laste õigused kõigisse ELi välistegevustesse;

26.

tervitab juba sõlmitud koostöölepinguid Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning sooviks väga, et olulisele kohale seataks kohaliku demokraatia edendamine, samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste parem suutlikkus kohaldada kodanikuõigusi ning poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi;

27.

rõhutab laste õigust osaleda, protsessi mõjutada ja teha oma hääl kuuldavaks neid puudutavates küsimustes vastavalt nende vanusele ja küpsusele (nagu on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 12), eriti kohalikku tasandit mõjutavates küsimustes;

28.

on tänu oma kogemustele ning kohaliku ja piirkondliku demokraatia, detsentraliseerimise ja isevalitsemise aktiivsele edendamisele Euroopas veendunud, et riiklike ametivõimude ja Euroopa institutsioonide tunnustuse tagamine kohalikele ja piirkondlikele pädevustele on otsustava tähtsusega tõelise demokraatia ja inimõiguste edendamisel kogu maailmas;

29.

rõhutab, et valimiste vaatlemisest on viimase kahe aasta jooksul saanud Regioonide Komitee välispoliitika tõhus vahend, ning tunnustab Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi kogemusi ja pikaajalist pühendumust selles valdkonnas; tervitab komiteele antud võimalust toetada ka omalt poolt kõnealuse kongressi jõupingutusi kohaliku ja piirkondliku demokraatia soosimiseks ja edendamiseks;

30.

peab valimiste vaatlemise toetamist oluliseks osaks demokraatia arengus ning on seisukohal, et järgmistes ELi valimisvaatluste strateegiates tuleks erilist rõhku panna ka kohalike ja piirkondlike valimiste vaatlemisele kolmandates riikides;

31.

on seisukohal, et riiklike valimiste vaatlemisel peaks Euroopa Liit rohkem tähelepanu pöörama demokraatia edendamise mõju hindamisele kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

32.

rõhutab, et tulevases, 2010.–2013. aasta strateegias tuleks arvesse võtta kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalikku rolli kõnealuses algatuses (eelkõige kohalike valimiste seisukohast) ja Euroopa oskusteavet nende valimiste jälgimisel kolmandates riikides.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/30

—

rõhutab, et kogu Euroopa Liidus on keelelise mitmekesisuse kaitsel ja edendamisel oluline vastutus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kellel on ideaalne positsioon, et luua konstruktiivseid partnerlusi keeleõppeasutustega ning töötada kohapealsete konkreetsete nõudmiste ja vajaduste põhjal välja üld- ja kutsehariduse kursusi;

—

leiab, et arvestades keelelise mitmekesisuse olulisust Euroopa Liidus, tuleb mitmekeelse ühiskonna kujundamisel võimalikult suurendada mitmekesisuse positiivseid ja võimalikult vähendada negatiivseid mõjusid;

—

leiab, et iga Euroopa Liidu kodanik peab saama hoida oma emakeelt oma kultuurilise tausta märgina, kuid elukestva õppe raames peaks ta omandama passiivsed ja aktiivsed teadmised teisest keelest ning kolmanda keele oma isikliku kultuurilise eelistuse või oma päritoluriigi või päritolupiirkonna ühiskondlike ja/või majanduslike liikuvusnõuete alusel;

—

rõhutab, et eesmärgi „emakeel pluss kaks võõrkeelt” saavutamisel peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused siiski täitma põhirolli, eriti õppekavade väljatöötamisel ja rakendamisel;

—

teeb ettepaneku innustada kõiki piirkondi looma oma kohalik mitmekeelsuse foorum, et jälgida kohapealseid ühiskondlikke, majanduslikke ja hariduspoliitilisi arengusuundi, töötada välja vajalikke algatusi teadlikkuse tõstmiseks ja kodanike motivatsiooni suurendamiseks, osalemaks elukestvas õppes vastavalt põhimõttele „emakeel pluss kaks võõrkeelt”.

Raportöör

:

Roberto PELLA (IT/EPP) Biella provintsivalitsuse liige, Valdengo aselinnapea

1.

väärtustab asjaolu, et Euroopa Komisjon on andnud mitmekeelsuse teemale tugeva tõuke, luues 1. jaanuaril 2007 mitmekeelsuse portfelli, mille volinikuks määrati Leonard Orban. Nimetatud portfelli tähtsuse ja selles sisalduva väljakutse tõttu tuleb portfelli tugevdada, et seda edasi arendada ja saavutada talle seatud eesmärke;

2.

rõhutab mitmekeelsuse küsimuse olulisust Euroopa poliitilises tegevuskavas. See prioriteet puudutab Euroopa ühiskondliku, majandus- ja kultuurielu kõiki valdkondi;

3.

tervitab komisjoni voliniku Orbani visandatud tööprogrammi; Orban on seisukohal, et mitmekeelsus aitab kaasa Euroopa integratsioonile ja ulatuslikule kultuuridevahelisele dialoogile;

4.

arvestades keelelise mitmekesisuse olulisust Euroopa Liidus, tuleb mitmekeelse ühiskonna kujundamisel võimalikult suurendada mitmekesisuse positiivseid ja võimalikult vähendada negatiivseid mõjusid, et mitmekesisus ei oleks ainult vahend eesmärgi saavutamiseks;

5.

viitab 2005. aastal loodud mitmekeelsuse kõrgetasemelise rühma analüüsile ja nõustub täielikult rühma poolt välja toodud peamiste meetmetega, mis on järgmised:

6.

viitab septembris 2007 läbi viidud veebipõhisele arutelule, milles toodi mitmekeelsuse kohta välja järgmised põhipunktid:

7.

rõhutab ja tervitab Euroopa Komisjoni kokku kutsutud ning Amin Maaloufi juhatatava mitmekeelsuse ja kultuuridevahelise dialoogi intellektuaalide rühma ettepanekuid ning kinnitab eelkõige, et

8.

kinnitab, et kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamine ja kaitse on üks olulisemaid prioriteete. Euroopa Liidus mõistetakse keelelise mitmekesisuse all järgmiste keelte oskust ja kasutust:

EL ja liikmesriigid peavad edendama keelelist mitmekesisust oma vastavates tegevusvaldkondades;

9.

kogu Euroopa Liidus on keelelise mitmekesisuse kaitsel ja edendamisel vastutus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel. Lisaks kuuluvad omavalitsuste pädevusse üld- ja kutseharidus ja täiskasvanuharidus, samuti on nad üks sotsiaalpartnereist ning kooskõlastavad kasvu ja arengut piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

10.

elukestvale õppele suunatud kutsehariduses kasvab märkimisväärselt „teadmiste” ja „õppimise” ideede tähtsus, seda ka seepärast, et laiaulatuslike võimalustega tööelu eeldab paremat võõrkeelteoskust;

11.

piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on ideaalne positsioon, et luua konstruktiivseid partnerlusi keeleõppeasutustega ning töötada kohapealsete konkreetsete nõudmiste ja vajaduste põhjal välja üld- ja kutsehariduse kursusi;

12.

on seepärast seisukohal, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused on kõige paremini suutelised rahuldama erinevaid keelelisi vajadusi kohapeal, välistamata seejuures toetust, mida nad võivad saada riigi- või kesktasandi asutustelt;

13.

on seisukohal, et Euroopa peab ise ehitama oma majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vundamendi, kasutades maksimaalselt ära liikuvuse, globaliseerumise, Euroopa kultuuri ja kodanike teadlikkusega seotud võimalusi;

14.

sellist protsessi on võimalik ellu viia peamiselt siis, kui kõrvaldatakse keelelised raskused, millega riigid ja üksikisikud silmitsi seisavad, kuna:

15.

seoses avatud kooskõlastusmeetodiga mitmekeelsuse valdkonnas peab komisjon tähelepanu pöörama sellele, et ei kaasataks mitte ainult riigi, vaid ka kohalik ja piirkondlik valitsustasand, kuna need tasandid kannavad sageli põhivastutust eri meetmete kohapealse rakendamise eest;

16.

sellega seoses tuleb tähelepanu pöörata vähemuskeelte austamisele ja väärikusele, mis ei ole küll ametlikud keeled, kuid mis annavad samamoodi panuse territoriaalse kultuuri mitmekesisusse, nagu ametlikud keeled, ning millel peab olema oma koht Euroopa integratsiooniprogrammides;

17.

peab oluliseks, et eesmärk „emakeel pluss kaks võõrkeelt” seataks Euroopa mitmekeelsuse poliitika eesmärgiks;

18.

iga Euroopa Liidu kodanik peab saama hoida oma emakeelt või emakeeli oma kultuurilise tausta märgina, kuid elukestva õppe raames peaks ta omandama passiivsed ja aktiivsed teadmised ühisest teisest keelest ning kolmanda keele oma isikliku kultuurilise eelistuse või oma päritoluriigi või päritolupiirkonna ühiskondlike ja/või majanduslike liikuvusnõuete alusel;

19.

on seisukohal, et kolmandat keelt ei pea valima ainult ELi ametlike keelte hulgast, vaid see võib olla ka mõni Euroopa vähemuskeel või kolmandates riikides räägitav keel, mis pakub olulisi kultuurilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke võimalusi Euroopa konkurentsivõime tugevdamiseks;

20.

pakub välja järgmised prioriteetsed võtmesoovitused, mida tuleb Euroopa mitmekeelsuse poliitikas arvestada ning mis tuleb praktilisteks meetmeteks muuta, et innustada kodanikke, säilitada mitmekesisus ja seada õppimise lähenemisviiside puhul kesksele kohale kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

21.

kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll on väga oluline mitte üksnes sellepärast, et paljud neist vastutavad poliitiliselt ja halduslikult üldhariduse ja kutsekoolituse õppekavade eest, vaid kuna nad saavad paremini jälgida mitmekeelsuse olukorda kodanike seas ning selle arengut asjaomaste ELi direktiivide ja programmide rakendamise käigus. Just kohalikul ja piirkondlikul tasandil on võimalik hinnata omandatud pädevusi ja võetud meetmeid ning anda selle alusel tugev tõuge Euroopa tasandi poliitilistele meetmetele;

22.

eesmärgi „emakeel pluss kaks võõrkeelt” saavutamisel peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused siiski täitma põhirolli, eriti õppekavade väljatöötamisel ja rakendamisel;

23.

ajalooline, sotsiaalne, kultuuriline, ühiskondlik ja majanduslik taust võib ühe riigi eri piirkondades olla erinev;

24.

tuleb edendada territoriaalset mitmekesisust, st piirkondi tuleb kutsuda üles pakkuma keeleõpet, tuginedes uurimustele ja uuringutele, kohalikes ja piirkondlikes kogukondades korraldatavatele küsitlustele kultuuritraditsiooni kohta, kodanike soovidele ning piirkonna majanduslikele ja ühiskondlikele vajadustele ja väljavaadetele;

25.

sel viisil saab kontrollida, kas olemasolevad õppeprogrammid vastavad kohapealsetele vajadustele, ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste paindliku vahendi abil saab muuta neid hariduse valdkonna algatusi, mis ei ole andnud oodatud tulemusi;

26.

teist õpitavat võõrkeelt peab saama vabalt valida. Kui liikmesriigis räägitakse mitut ELi ametlikku keelt, tuleb innustada ka nimetatud teis(t)e keel(t)e õppimist;

27.

leiab, et mitmekeelsuse poliitika peaks hõlmama ka olulist välist komponenti. Euroopa keelte edendamine väljaspool ELi pakub nii majanduslikku kui kultuurilist huvi. Samamoodi peaks EL olema avatud kolmandate riikide keeltele, nagu hiina, araabia, vene keel, india keeled jne;

28.

sellest tulenevalt tehakse ettepanek innustada kõiki piirkondi looma oma kohalik mitmekeelsuse foorum, et jälgida kohapealseid ühiskondlikke, majanduslikke ja hariduspoliitilisi arengusuundi, töötada välja vajalikke algatusi teadlikkuse tõstmiseks ja kodanike motivatsiooni suurendamiseks, osalemaks elukestvas õppes vastavalt põhimõttele „emakeel pluss kaks võõrkeelt”;

29.

samuti tuleb enam toetada programme sisserändajate integreerimiseks. Tuleb edendada ja lihtsustada nende keelte tundmist, mis aitavad arendada sisserändajate ja nende laste täielikku potentsiaali Euroopa ühiskonnas, tagades samas täieliku austuse nende õiguse vastu hoida oma keelt. Nende õpitavad ja omandatavad keeled peaksid olema asjaomase territooriumi ELi ametlik keel või teised ametlikud keeled territooriumil või piirkonnas, kus nad elavad, vastavalt asjaomase riigi põhiseaduse sätetele;

30.

lühidalt öeldes peavad kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud asutused viima koolid selleni, et õppekavadesse võetakse lai valik keeli. Haridussüsteemis tuleks arvesse võtta suurt valikut keeli, mis valitakse kohapealsete ühiskondlike, majanduslike ja kultuuriliste vajaduste alusel

31.

on seisukohal, et keeleoskus on väga oluline konkurentsivõime tegur. Uuringud on näidanud, et Euroopa ettevõtted kaotavad turge, kuna neil puudub vajalik keeleoskus;

32.

kutsub seepärast komisjoni üles jätkama jõupingutusi selles valdkonnas;

33.

tuleb meeles pidada, et väiksemad keeled ja vähemuste räägitavad keeled aitavad tugevdada Euroopa kultuuri põhiväärtust — mitmekesisust, ning seepärast ei tule mitte ainult vältida nende diskrimineerimist kõnealuses protsessis, vaid neid tuleb ka eriliselt kaitsta;

34.

keelt ei tohi diskrimineerida nimetuste „vähemuskeel” või „väiksem keel” alusel;

35.

seega tehakse ettepanek edendada arutelusid, et leida sobivamad nimetused, mis vastaksid paremini praegusele tegelikkusele;

36.

seetõttu on oluline jätkata nende vähemuskeelte ametliku tunnustamise protsessi, mis kannavad ka tugevalt juurdunud Euroopa traditsioone ja kultuuri;

37.

tuleks võimaldada vähemuskeelte institutsioonilist tunnustamist Euroopa tasandil, mis tooks omakorda kaasa selle, et EL tõlgiks oma dokumendid enamatesse kui praegusesse 23 keelde ja parandaks sel viisil vahetut kontakti ELi institutsioonide ja kodanike vahel;

38.

ametlik tunnustamine Euroopa tasandil ja territoriaalse mitmekesisuse edendamine võimaldavad tugevdada ühiskondlikku integratsiooni;

39.

tervitab 13. juuni 2005. aasta Euroopa Ülemkogu järeldusi, milles lubati ELi tööorganites ja institutsioonides kasutada ka teisi keeli kui määruses 1/1958 tunnustatud ametlikud keeled;

40.

ka keeltele, mida ei ole ametliku keelena tunnustatud ei Euroopa ega kohalikul või piirkondlikul tasandil, tuleb sellest hoolimata ka edaspidi suunata programme nende identiteedi kaitsmiseks;

41.

lisaks on küsimus selles, kuidas kodanikke elukestva õppe protsessis kõige paremini toetada;

42.

üsna lihtne on juhtida keeleõpe koolis õigetesse rööbastesse ja toetada noori, et nad ei kaotaks koolis omandatud kultuuridevahelisi ja keelelisi oskusi ka tulevikus, kuid olukord on keerulisem nende põlvkondade puhul, kes ei osale juba ammu üheski haridusprogrammis ja kes ei ole kunagi saanud mitmekeelset haridust. Samuti on oluline tagada keeleõpe ka vanema põlvkonna esindajatele, kellest paljud ei ole igapäevaelus ega tööalaselt võõrkeeltega kokku puutunud. See suurendaks vanas eas nende suhtlusvõimalusi, mis viiks nende täielikuma kaasamiseni Euroopa aktiivsesse kodanikuellu;

43.

seepärast tuleb edendada õpimehhanisme, mis oleksid kättesaadavad mitte üksnes rahalises mõttes (sageli ei saa eakad keelekursustel osaleda kõrge hinna tõttu), vaid mis võimaldavad ka passiivset õppimist, et vältida ohtu, et inimestel, kellel on liikumisprobleemid või kelle aeg on väga piiratud, puudub juurdepääs keeleõppele;

44.

lisaks on põhimõttelise tähtsusega see, et tehakse jõupingutusi võõrkeele võimalikult korrektseks omandamiseks, eriti silmas pidades järjest suuremat sisserändajate kogukonda;

45.

tuleb rõhutada, et on ka lihtsamaid õppimismeetodeid, mis võimaldavad inimestel omandada lihtsaid keelealaseid oskusi, et end arusaadavaks teha ning aru saada. Seesuguseid õppimismeetodeid peavad toetama riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud haridusasutused ja rahastama EL, et laiendada õppimisvõimalusi ja kõrvaldada põlvkondade vahel lõhe keeleõppe osas;

46.

sellest tulenevalt tuleks üks põhirõhkudest panna alternatiivsetele õppevormidele multimeedia õppeprogrammide kaudu ja edendada telesaadete edastamist originaalkeeles, lisades subtiitrid (telesaated, kino, filmid, uudised). Samuti tuleks edendada arvutipõhiseid keelekursusi ja tõlkeprogramme. Tegemist oleks seega elukestva iseõppimisega;

47.

lastes ja noortes tuleb varakult tekitada huvi keelte vastu. Teise keele õppimist tuleks alustada võimalikult varakult, et lapsed harjuksid võõrkeele kõlaga, sest see loob paremad eeldused keele kiiremaks ja mitmekülgsemaks omandamiseks;

48.

võõrkeelte õppimisel põhikoolis ja keskkoolis tehtud edusamme tuleks jätkata. Põhikoolis tuleks arendada võõrkeeles vestlemise oskust ja keskkoolis peaksid õpilased ära õppima teise võõrkeele;

49.

kõrghariduse raames tuleks pakkuda võimalust omandatud keeleoskusi täiendada ja lihvida, muu hulgas ka Erasmuse ja Sokratese programmide arendamise kaudu;

50.

kõrgkoolid peaksid uksed avama mitte üksnes võõrkeeleoskust parandada soovivatele vanematele õppijatele, vaid ka ettevõtetele, keda tuleb toetada ja julgustada, et nad võimaldaksid oma töötajatel ja juhtidel omandada uusi nn kaubanduskeeli. Sealjuures tuleb edendada partnerlusi ettevõtete ja kõrgkoolidevahel;

51.

lisaks sellele tuleb välja arendada kirjaliku ja suulise tõlke kursused, kus ei osale üksnes institutsioonid (alustades kohalikest omavalitsustest ja piirkondadest kuni Euroopa Parlamendini; nende linnade esiletõstmine, kes esitavad oma veebilehe ja teabematerjalid mitmes keeles, on hea stiimul institutsioonilise mitmekeelsuse edendamiseks kohalikul tasandil), vaid ka osalejad, kellel on kontakt laiema avalikkusega;

52.

mitmekesisust saab edendada mitte üksnes koolihariduse ja kutseõppe raames, vaid ka mängu ja vaba aja tegevuste kaudu;

53.

näiteks saab spordi või kultuuri kaudu mitut keelt õppides tõsta laialdaselt elanikkonna, nii laste kui ka täiskasvanute teadlikkust;

54.

muusikaturg on laulude osas juba iseenesest globaalne ja mitmekeelne. Sellega seoses oleks kasulik edendada üritusi, nagu muusikale pühendatud Euroopa lahtiste uste päev, millel keskendutaks laulusõnadele;

55.

tuleks edendada kirjandusteoste kakskeelsete väljaannete (originaal ja tõlge) levitamist kirjandustõlgete programmi raames, seejuures mitte üksnes üksikute kirjastuste initsiatiivil, vaid eelkõige ka avaliku sektori partnerluse toetusel, et innustada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi toetama erasektori mitmekeelseid algatusi;

56.

ei kahtle nn institutsioonilise mitmekeelsuse hädavajalikkuses Euroopa Liidus. Seega tuleb Euroopa Liidu institutsioonides tagada viivitamatult vähemalt passiivne tõlge Euroopa Liidu riikide ametlikest keeltest, et aruteludel osalejad saaksid oma emakeeles vabalt oma mõtteid väljendada;

57.

on veendunud, et kultuurilise mitmekesisuse säilitamine tähendab, et tagatakse ametlik ja mitteametlik tõlge kõikidesse Euroopa ametlikesse keeltesse. Mitmekeelsuse innustamisel on tingimata vajalik, et ka kõigil mitteametlikel kohtumistel toimuks kahepoolne suhtlus vestluspartnerite keeles;

58.

ametlike kohtumiste kõik töö- ja ametlikud dokumendid tuleb tõlkida kõikidesse liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Iga liikmesriiki kui ELi nurgakivi austades peab EL vastutasuks tagama kõigile täieliku osalemise võimaluse ja tegema kooskõlas asjaomase riigi põhiseaduse sätetega kõigile liikmesriikidele kättesaadavaks dokumendid, mis võimaldavad olla aktiivne Euroopa kodanik;

59.

mitmekeelsus ei tohi piirduda ühiskondliku ja majandusliku liikuvuse edendamisega ELi piires, vaid peab Euroopa ühiskonnal võimaldama olla avatud ka turgudele ja kultuuridele väljaspool ELi;

60.

see on oluline ka seoses praegu valitsevate suundadega, mille tulemusena tekivad ELil järjest tihedamad majandus- ja kultuurisuhted Hiina, Venemaa ja Jaapaniga;

61.

selleks et suurendada ELi välist konkurentsivõimet, tuleb koolihariduse ja kutseõppe raames pakkuda paremaid võimalusi muude kui Euroopa keelte õppimiseks;

62.

teist võõrkeelt peab saama valida kõigi keelte hulgast, mida kasutatakse suhetes ELi liikmesriikidega, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata Euroopast väljaspool asuvate tärkava majandusega riikide keeltele ja nende riikide kultuurilistele eripäradele, kellega EL kaubandussuhteid loob.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/36

—

meenutab president José Manuel Barroso positiivset vastust mäestikualade valitud esindajate Euroopa assotsiatsiooni (European Association of Elected Representatives from Mountain Areas) küsimusele Euroopa Liidu mäestikualade poliitikat käsitleva rohelise raamatu koostamise toetuseks, mis esitati 7. detsembril 2006 toimunud Regioonide Komitee täiskogu istungjärgul korraldatud struktureeritud dialoogi käigus;

—

tõdeb, et ühelt poolt kuuluvad mäestikualad püsivate ebasoodsate looduslike ja geograafiliste tingimustega piirkondade hulka, teiselt poolt on neil aga loodusvarade ja inimressurssidega seotud eeliseid, mille abil edendatakse majanduskasvu ja luuakse töökohti;

—

kutsub Euroopa Liitu üles töötama välja tõeline Euroopa mäestikualade integreeritud poliitika, milles arvestatakse nimetatud alade mitmekesisusega;

—

on valmis toetama Euroopa Komisjoni ja ELi liikmesriikide aktiivseid püüdlusi saavutada Lissaboni ja Göteborgi uuendatud strateegiate eesmärgid nii, et koostataks Euroopa tegevuskava mäestikualade konkurentsivõime ja säästva arengu toetamiseks;

—

soovitab komisjonil lähtuda kolmest peamisest suundumusest:

Raportöör

:

Luis DURNWALDER (IT/PPE), Bolzano — Alto Adige autonoomse provintsi maavalitsuse esimees

1.

meenutab president José Manuel Barroso positiivset vastust mäestikualade valitud esindajate Euroopa assotsiatsiooni (European Association of Elected Representatives from Mountain Areas) küsimusele Euroopa Liidu mäestikualade poliitikat käsitleva rohelise raamatu koostamise toetuseks, mis esitati 7. detsembril 2006 toimunud Regioonide Komitee täiskogu istungjärgul korraldatud struktureeritud dialoogi käigus;

2.

rõhutab, et Lissaboni lepingus (artiklis 158) sätestatakse territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärgi all, et teiste püsivate ebasoodsate looduslike ja geograafiliste tingimustega piirkondade seas tuleb erilist tähelepanu pöörata ka mäestikualadele.

3.

meenutab, et mäestikualad on kogu Euroopa Liidu elanikkonna elu ja tegevuse seisukohalt keskse tähtsusega tänu oma loodusvaradele ning kultuuripärandile, sh keelelisele mitmekesisusele ja oskusteabele, samuti majanduslikele ressurssidele, nagu näiteks põllumajandus, tööstus ja turism;

4.

märgib, et mäestikualasid on 21 Euroopa Liidu liikmesriigis, nende pindala ulatub 35,69 % liidu kogupindalast ja neil aladel elab 17,73 % elanikkonnast (1).

5.

märgib, et mäestikualad moodustavad 26 % maismaast ja seal elab 10 % kogu maailma elanikkonnast. Mäestikualadel on keskne roll maailma säästvas arengus, nagu sedastatakse Rio de Janeiros vastu võetud Agenda 21 tegevuskava 13. peatükis;

6.

tõdeb, et ligipääs mäestikualadele on otsustava tähtsusega tõelise ühtse turu lõplikul lõpuleviimisel ning isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise tagamisel;

7.

rõhutab, et mäestikualade olemus on veelgi mitmekesisem, kui vaadelda neid piirkondade või riikide piire ületavate ühtsete kogumikena, mis haaravad enda alla mäestikualad, orud, mäejalamid, linna- ja maapiirkonnad;

8.

kinnitab, et mäestikualade keskkonda iseloomustab ulatuslik bioloogiline mitmekesisus ja eriti suur haavatavus ning see on tundlik kliimamuutuste suhtes ja on seepärast tõeline varase hoiatuse süsteem;

9.

kinnitab, et mäestikualad on traditsiooniliselt sellised säästva arengu testimise piirkonnad, mille abil võib leida uuenduslikke lahendusi püsivate ebasoodsate looduslike tingimuste korral;

10.

meenutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on märkimisväärsel hulgal kogemusi mäestikualade säästva arengu vallas;

11.

meenutab Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuste ja uurimuste raames tehtud jõupingutusi mäestikualade väärtustamiseks Euroopa poliitikas,

12.

nendib, et Euroopa Liidul ei ole erinevalt mere- või linnapiirkondade poliitikast veel Euroopa mäestikualade integreeritud poliitikat ega strateegiat.

13.

märgib, et mäestikupiirkondade kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad oluliseks oma sõltumatust ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimist Euroopa juhtimisel alt-üles lähenemisviisi kaustades;

14.

tõdeb, et ühelt poolt kuuluvad mäestikualad püsivate ebasoodsate looduslike ja geograafiliste tingimustega piirkondade hulka, teiselt poolt on neil aga loodusvarade ja inimressurssidega seotud eeliseid, mille abil edendatakse majanduskasvu ja luuakse töökohti;

15.

märgib, et ELi poliitikad tuleb koondada integreeritud säästva arengu strateegiasse, mida saab kohandada eri mäestikualade tegeliku olukorraga;

16.

tõdeb, et EL peab kiiresti võtma tasakaalustatud ja õiglasi meetmeid Euroopa linnapiirkondade, rannikualade, madala asustustihedusega piirkondade ja mäestikualade mitmekesisuse senisest suuremaks väärtustamiseks;

17.

meenutab mäestikualade elanikkonna tähelepanuväärset rolli ja tööd maastike kujundamisel ja mäestikualade looduse tasakaalu heaks;

18.

toetab piirkondade ja kohalike omavalitsuste tegevusi ning nende võrgustikke, milles tutvustatakse vastastikku häid tavasid Lissabonis ja Göteborgis kokku lepitud muudetud eesmärkide ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks;

19.

meenutab, et Lissaboni strateegia ja aastateks 2007–2013 koostatud ühtekuuluvuspoliitika suunised on mäestiku- ja ka teiste alade seisukohalt asjakohased, sest nende abil hoogustatakse ELi üldist konkurentsivõimet;

20.

meenutab ELi poliitikate piiriülest ja rahvusvahelist mõõdet Euroopa alade ühendamisel;

21.

rõhutab vajadust viia Euroopa poliitikud ja juhtimine kodanike igapäevaelule lähemale;

22.

rõhutab lisaväärtust, mida Euroopa tasandil luuakse tänu mäestikualade tasandil tegutsemisele (Alpid, Püreneed, Karpaadid, Ibeeria poolsaare mäed, Balkani mäed, Vahemere piirkonna, sh saarte mäed, Põhjamaade mäed, Kesk-Euroopa mäed jne) ning piiriülese ja rahvusvahelise mõõtme arvessevõtmisele;

23.

toob esile mäestikualade loodusvarade ja kultuuripärandi olulisuse;

24.

meenutab arvukaid mäestikualasid toetavaid integreeritud riiklikke ja piirkondlikke poliitikaid;

25.

võtab arvesse Alpi konventsiooni jaoks tehtud töö ja Karpaatide konventsiooni käivitamise;

26.

väärtustab euroregioonide ja töökogukondade tegevust piiriäärsetes piirkondades, kus nad toimivad vahendajatena ja edendavad piirkondade tegevust;

27.

soovib, et Euroopa Liidus koostataks tõeline mäestikualade integreeritud strateegia, mille abil täiendada valdkonnaülese lähenemisviisi kaudu koostamisel oleva piirkondlikku ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu tulemusena oodatavaid edusamme.

28.

märgib, et Euroopa Liidu mäestikualade poliitika hõlmab suurt hulka valdkondlikke poliitikaid, mis on Euroopa õigusaktidega juba osaliselt kaetud, kuid mida ei ole siiani ühtselt kooskõlastatud;

29.

loetleb alljärgnevalt üles kesksed poliitikavaldkonnad, millest tuleks mäestikualade poliitikas juhinduda:

30.

kutsub Euroopa Liitu üles töötama välja tõeline Euroopa mäestikualade integreeritud poliitika, milles arvestatakse nimetatud alade mitmekesisusega;

31.

on valmis toetama Euroopa Komisjoni ja ELi liikmesriikide aktiivseid püüdlusi saavutada Lissaboni ja Göteborgi uuendatud strateegiate eesmärgid nii, et koostataks Euroopa tegevuskava mäestikualade konkurentsivõime ja säästva arengu toetamiseks;

32.

soovitab Euroopa institutsioonidel võtta parema õigusliku reguleerimise eesmärgi saavutamiseks kavandatud tegevustes arvesse piirkondade eripära;

33.

kutsub Euroopa Liitu üles tunnustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurepärast ja mitmekülgset panust mäestikualade säästva arengu valdkonnas ning lisama selle Euroopa Liidu uude mäestikualade poliitikasse;

34.

soovitab komisjonil lähtuda kolmest peamisest suundumusest:

35.

soovitab Euroopa Komisjonil teha mäestikualadest katseprojektide alad uuendustegevuse, teadmistepõhise ühiskonna ja säästva arengu vallas;

36.

soovib, et mäestikupiikonnad saaksid edaspidigi jätkata traditsioonidest lähtuvat uuendustegevust ja tõsta oma VKEde konkurentsivõimet;

37.

soovitab Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel pöörata tähelepanu piirkondade erivajadustele tööhõive ja väljaõppe vallas;

38.

soovitab Euroopa Komisjonil töötada loodusparkidest saadud kogemuste põhjal välja ühtsed juhtimismeetodid raskesti ligipääsetavate kõrgmägede ja keskmise kõrgusega mägede piirkonnas. Meetoditega peaks saama kombineerida loodusvarade säilitamise poliitikat (eelkõige tänu Natura 2000 võrgustiku vahenditele) ning mäestikualade väärtustamise ja tasakaalustatud arengu poliitikat;

39.

soovitab Euroopa Liidul kaasata territoriaalsed eripärad Euroopa kodanikukaitse korraldusse, arvestades loodusjõudude ohtude suurust ja eri piirkondade väga erinevaid tingimusi, mis eeldavad mäestikualadel väga erinevaid kodanikukaitse ja päästeteenistuse meetodeid;

40.

kutsub üles vaatama ühise põllumajanduspoliitika reformi raames läbi põllumajanduse, karjakasvatuse ja mäestikualade viinamarjakasvatuse strateegilist rolli maastike ja vee kvaliteedi eest hoolitsemisel, samuti kõrgetasemeliste toodete tootmisel, mille päritolu on kerge tuvastada. Uus, territoriaalset eripära rohkem arvestav ühine põllumajanduspoliitika soosiks kvaliteetset, kuid vähetasuvat toodangut, mis moodustab osa Euroopa põllumajandusest ja millel on keskkonnakaitse seisukohalt keskne roll;

41.

kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja Euroopa Liidu Nõukogu üles pakkuma välja tasakaalustatud tervikliku paketi meetmetest, mis sobivad piimakvootide süsteemi kaotamise ajaks, seda eelkõige mäestiku- ja keskmäestikualadel. Kõnealused meetmeid tuleks rahastada enam mittekasutatavate turukorraldusmeetmete vahenditest, ent mitte otsetoetuste arvel. Mäestiku-piirkondades ja keskmäestikualadel põllumajanduse, ekstensiivse karjakasvatuse ja piimatööstuse säilitamiseks on vaja arendada teises sambas senisest majanduslikumat lähenemisviisi, et muu hulgas luua uusi turuvõimalusi, ja toetada sellega ebasoodsates looduslikes ja geograafilistes tingimustes arendatavat põllumajandust, mis toob suurel määral kasu loodusele ja keskkonnale;

42.

kutsub Euroopa institutsioone üles arvestama oma poliitikameetmetes mäestikualade metsade ja nende jätkusuutliku halduse strateegilise tähtsusega, arvestades, kui kõrge kaitse nad tagavad kõnealustele metsaaladele (eelkõige elamupiirkondadele) ning kui suure panuse nad annavad loodusvarade hoidmisesse ja bioloogilisse mitmekesisusesse, et võidelda kliimamuutustega ja säilitada mäestikualade õhu- ja veekvaliteet, maastikud ja sotsiaalmajanduslik areng

43.

toetab seisukohta, et tänapäeva Euroopas ei võeta piisavalt arvesse metsatööstuse rolli keskkonnakaitse vallas ega rakendata kogu selle potentsiaali majanduses (energia, ehitus, ehitusmaterjalid);

44.

kutsub Euroopa institutsioone üles kaasama oma Euroopa piirkondi käsitlevatesse analüüsidesse energiaga seotud küsimused ja mäestikualade suutlikkuse toota taastuvenergiat (väikese ulatusega hüdroenergeetikarakendused, päikese- ja tuuleenergia, biomass ja puit) ja passiivset ehitusvõimsust;

45.

kutsub Euroopa institutsioone, riiklikke ja piirkondlikke panku, samuti Euroopa Süsinikufondi (European Carbon Fond) ja Bluenexti üles arvestama keskkonna kvaliteeti parandavate mäestikuelementidega (metsad, niidud, mäestike karjamaad), mis toimivad süsinikdioksiidi neeldajatena ja mida on võimalik premeerida sertifikaatide süsteemi või süsinikukrediitide kaudu;

46.

meenutab, et üleeuroopalistesse energia-, transpordi-, info- ja sidetehnoloogiavõrkudesse tuleb kaasata tõeline territoriaalne mõõde ja neis tuleb arvestada asjaomaste piirkondade geograafilise, keskkonnaalase ja demograafilise olukorraga, et võrgud areneksid välja tõelisteks kontinenti katvateks sidevõrkudeks, millel on kohaliku elanikkonna toetus;

47.

teeb ettepaneku, et Euroopa Liidu säästvat linnatransporti käsitlevates aruteludes pöörataks tähelepanu mäestikualade linnade katsetustele kohaliku transpordi ühtse ja säästva korralduse saavutamiseks;

48.

rõhutab vajadust luua püsivaid ühendusteid mäestikualade asustuste ja suurte keskuste vahele, et saavutada Euroopa Liidu uuendatud eesmärgid majanduskasvu ja tööhõive valdkonnas;

49.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema kõik võimaliku, et vähendada digitaalset lõhet ning võimaldada kõigi Euroopa piirkondade ja inimeste juurdepääs kiirele ja edaspidi veel eriti kiirele andmesideedastusele nii kaablite kui ka satelliitide kaudu, muuhulgas ka Euroopa i2010 e-kaasamise algatuse raames;

50.

soovitab lisada välis- ja naabruspoliitikasse mäestikualade mõõtme sellistes rahvusvahelistes geopoliitilistes küsimustes nagu vesi ja loodusvarad, kultuurilise mitmekesisuse austamine, haridus, säästev majanduslik areng ja rändevood;

51.

soovitab Euroopa Komisjonil kohandada oma teabevahetusstrateegiat vastavalt piirkondadele, et olla lähemal Euroopa kodanike igapäevaelule;

52.

soovitab suurendada territoriaalset mõõdet Euroopa poliitikavaldkondades ning ELi otsustusprotsessides ja komiteemenetlustes, et tõhustada Euroopa demokraatiat;

53.

kutsub Euroopa Parlamenti üles tegema kindlaks igas mäestikupiirkonnas võetavate ELi meetmete mõju eelarvele;

54.

soovitab mäestikualade ühtekuuluvuspoliitikat kooskõlastada partnerluse alusel, et vältida killustumist ja parandada struktuuriliste algatuste strateegilist mõõdet;

55.

teeb ettepaneku, et ka teised kohaliku mõjuga ELi poliitikavaldkondade tegevusprogrammid koostataks asjaomasel, st mäestikualade tasandil, et määratleda valdkonnaülesed, integreeritud ja partnerlusel põhinevad strateegiad;

56.

toetab nõukogu ruumilise planeerimise algatust uurida kliimamuutuste mõju mäestikualadel seoses territoriaalse tegevuskava konkreetse kavaga ning palub Euroopa Komisjoni kaasata kõnealune küsimus oma õigusloomealastesse tegevusse ja ettepanekutesse;

57.

toetab ühtekuuluvuspoliitika keskset tähtsust mäestikualade Euroopa strateegias ning territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärgi ja Interregi programmide juhtrolli;

58.

palub liikmesriikidel ja nende parlamentidel arvestada Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse määruse vastuvõtmisel ühise õigusliku vahendi erilist tähtsust territoriaalse koostöö edendamisel mäestikualadel;

59.

juhib tähelepanu vajadusele arvestada seda, kui olulised on üldhuviteenused konkurentsi- ja siseturupoliitikas, avaliku ja erasektori partnerlused mäestikualade majanduses ning majanduslike ja sotsiaalsete lisakulude kompenseerimine neis püsivate ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondades, et vältida sealse rahvaarvu vähenemist ja tuua esile nende tugevaid külgi;

60.

palub Euroopa Komisjoni konsulteerida kõigi Alpi konventsiooni ja Karpaatide konventsiooni sidusrühmade ja vaatlejatega, et analüüsida nende juhtimist, hinnata eesmärke ja otsustada selle alusel, kas ratifitseerida Alpi konventsiooni protokollid ning allkirjastada ja ratifitseerida Karpaatide konventsioon, ning jaatava otsuse korral asuda kõnealustes konventsioonides juhtpositsioonile;

61.

teeb ettepaneku kuulutada üks aasta mäestikualade Euroopa aastaks ning korraldada komisjoni juhtimisel ja koostöös Regioonide Komiteega iga kahe aasta järel mäestikualade Euroopa konverents, võttes eeskuju 2002. aasta konverentsis;

62.

palub Euroopa Parlamenti ja nõukogu määrata selgesõnaliselt enne volinike nimetamise arutelusid mäestikualasid puudutav pädevus täiendavaks ülesandeks ühele volinikule, kes kooskõlastab kolleegiumi tegevust selles mitut valdkonda läbivas küsimuses;

63.

palub Euroopa Komisjonil teha rohelises raamatus ettepanekuid mäestikualasid toetavate Euroopa poliitikameetmete kohta, mis oleks komisjoni, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eestvedamisel loodava ning sotsiaal-majanduslike ja keskkondlike sidusrühmade toetatava Euroopa mäestikualade integreeritud ja partnerlusel põhineva strateegia eelduseks, eelkõige mäestikupiirkondade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liikmesriikide ja Euroopa tasandi esindajate kaasamisega.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/41

—

peab esmatähtsaks tõhustada teabevahetust Euroopa kodanikega ja pidada nendega jätkuvat dialoogi eesmärgiga luua demokraatlik, usalduslik ja solidaarne arutelu, et elavdada euroopa vaimu ja soodustada aktiivse Euroopa kodanikkonna kujunemist;

—

rõhutab riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi valitud esindajate ühist ülesannet lisada oma tegevusse Euroopa mõõde; nõuab sellest tulenevalt ELi institutsioonide, liikmesriikide valitsuste, parlamentide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste teabevahetusalase partnerluse tõhustamist, et anda üldsusele enam teadmisi Euroopast ning edastada selgeid ja objektiivseid sõnumeid Euroopa tasandil võetud meetmete kohta;

—

tervitab D-kava uut etappi „Debate Europe”, kus säilitatakse suundumus kohalikule tasandile ning tagatakse lisavahendid, mille kaudu inimesteni jõuda, nendega ühendust saada ning tegutseda partnerluses Euroopa Parlamendi valimiste eel ja Lissaboni lepingu ratifitseerimise kontekstis;

—

tervitab komisjoni otsust kaasrahastada D-kava uusi kodanikuühiskonna projekte ning toetab keskendumist detsentraliseeritud konkursikutsetele ja meetmetele, millega toetatakse kohalikke projekte; väljendab samuti suurt heameelt selle üle, et nende konkursikutsetega asetatakse eesmärkide etteotsa Regioonide Komitee liikmete osalemine ja dialoogi edendamine kohalike poliitikakujundajatega; samas kutsub komisjoni üles tagama, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ise võiksid neil konkurssidel osaleda;

—

teeb ettepaneku, et Euroopa Majad ei asuks ainult mitte iga riigi pealinnas, vaid teatud tingimustele vastavuse korral võidaks neid luua ka piirkondlike omavalitsuste või linnade algatusel; tervitab sellega seoses komisjoni kavatsust minna veelgi enam kohalikule tasandile, edendades komisjoni esinduste osavõtul toimuvaid arutelusid ka väljaspool liikmesriikide pealinnu ning käivitades 2009. aastaks kavandatud Europe Directi keskuste teise põlvkonna; on valmis aktiivselt kaasa aitama teiste institutsioonide käivitatavatele algatustele, sh kodanike tippkohtumistele, mida võiksid korraldada ELi eesistujariigid, ning neis osalema.

Raportöör

:

Claude DU GRANRUT (FR/EPP), Picardie piirkonna volikogu liige

1.

toetab Euroopa Komisjoni algatust töötada Euroopa Ülemkogu soovitust järgides koos Euroopa kodanikega välja uus strateegia, kaasates sellesse ulatuslikumalt ühenduse institutsioone ja liikmesriike ning tunnustades kohalikul ja piirkondlikul tasandil võetavate meetmete olulisust;

2.

peab esmatähtsaks tõhustada teabevahetust Euroopa kodanikega ja pidada nendega jätkuvat dialoogi eesmärgiga luua demokraatlik, usalduslik ja solidaarne arutelu, et elavdada euroopa vaimu ja soodustada aktiivse Euroopa kodanikkonna kujunemist;

3.

kordab oma veendumust, et tingimata on vajalik edendada detsentraliseeritud dialoogi abil arutelu ühiste väärtushinnangute, Euroopa ülesehitamisel saavutatu, eri valdkondades rakendatava ühenduse poliitikaga kodanike elule avaldatava mõju ning Euroopa Liidu tulevikku mõjutavate väljakutsete üle ning samas suurendada ELi kodanike teadlikkust Euroopast;

4.

rõhutab riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi valitud esindajate ühist ülesannet lisada oma tegevusse Euroopa mõõde; nõuab sellest tulenevalt riiklike valitsuste, parlamentide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste teabevahetusalase partnerluse tõhustamist, et anda kaaskodanikele enam teadmisi Euroopast ning edastada selgeid ja objektiivseid sõnumeid Euroopa tasandil võetud meetmete kohta;

5.

nõuab, et Euroopa Komisjon looks vahendeid, mis võimaldaksid kodanikel tõeliselt osaleda; rõhutab seejuures massiteabekanalite, eelkõige Interneti suurt rolli nii kodanikele lähedale jõudmise vahendina kui ka eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste peamise teabevahetusvahendina;

6.

tervitab Euroopa Komisjoni soovi tugevdada partnerlust Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide vahel; rõhutab eriti vajadust tunnustada komitee ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust antud protsessis; märgib komisjoni nõustumist tõsiasjaga, et kodanike napid teadmised ELi kohta on peamiselt tingitud liikmesriikide vähesest pühendumusest, ning komisjoni teadlikkust detsentraliseeritud teabevahetuspoliitika positiivsest mõjust ning kohaliku ja piirkondliku tasandi kaasamise vajadusest;

7.

tervitab D-kava uut etappi „Debate Europe”, kus säilitatakse suundumus kohalikule tasandile ning tagatakse lisavahendid, mille kaudu inimesteni jõuda, nendega ühendust saada ning tegutseda partnerluses Euroopa Parlamendi valimiste eel ja Lissaboni lepingu ratifitseerimise kontekstis;

8.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama teabevahetuse nõudeid kõigi Euroopa Liidu poliitikate väljatöötamisel ning eelkõige sellistes valdkondades, mis avaldavad otsest mõju piirkondadele, näiteks eelkõige struktuurifondid, ning leiab, et ELi muudetud eelarvesse tuleks lisada peatükk teabevahetuse kohta kodanikega;

9.

arvab, et Lissaboni lepingu ratifitseerimist ja Euroopa Parlamendi eelseisvaid valimisi saaks sobivalt ära kasutada, et hoogustada tõelist arutelu Euroopa asjade üle; selleks moodustas komitee töörühma, mis võimaldab komitee liikmetel optimeerida Euroopa-alase teabe edastamist Euroopa kodanikele;

10.

tuletab meelde volinik Margot Wallströmi avaldusi, milles ta käsitles territoriaalset lähenemist ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli rahvani jõudmisel ja neile selgitamisel, milles seisneb Euroopa poliitika tähendus ning positiivne mõju majandusarengule, territoriaalsele ühtekuuluvusele, keskkonnale, julgeolekule ja sotsiaalsele arengule D-kava raames korraldatavate arvukate ürituste kaudu kogu Euroopas;

11.

kordab nimetatud kontekstis oma kavatsust lähtuda nendest põhimõtetest Euroopa Komisjoniga koostöölepingu sõlmimisel (eelkõige seoses lepingu teabevahetuspoliitikat käsitleva addendum'iga), et korraldada arutelusid ja üritusi kodanike igapäevaeluga seotud teemadel, nagu näiteks tööhõive, julgeolek, ränne, põhiõigused, keskkonnakaitse ja energiavarustus, näidates sel viisil ühenduse poliitika ja kohalike elanike esindajate panusest saadavat lisaväärtust;

12.

teeb ettepaneku, et kooskõlas komitee ja komisjoni vahelise koostöölepinguga igasse komisjoni esindusse määratud kontaktisikutest, kes vastutavad institutsioonidevahelise teaberühma valitud teemavaldkondade vahendamise eest kohalikul ja piirkondlikul tasandil, saaksid tõeliselt tegusad teabevahendajad Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee liikmete vahel. Nad peaksid lihtsustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemist detsentraliseeritud üritustel ning volinike ametlikel visiitidel liikmesriikidesse;

13.

tuletab meelde, et ehkki uue teabevahetusstrateegia elluviimine nõuab tihedamat suhtlemist Euroopa institutsioonide ja ametite vahel, peaks see saama tuge ka rohujuure tasandilt. Sellise panuse saavad anda ja selle mõju analüüsida üksnes ELi otsustamisprotsessi tundvad omavalitsused, kes on oma kaaskodanike ees vastutavad ja tunnevad nende olukorda põhjalikult; rõhutab Lissaboni lepingu protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta, millega kohustatakse Euroopa Komisjoni võtma arvesse õigusaktide ettepanekute majanduslikku ja administratiivset mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

14.

täheldab, et kohalike ja piirkondlike sidusrühmade kaasatus ja komisjoni kohustus ametlikult konsulteerida kohalike ja piirkondlike omavalitsustega enne mis tahes õigusakti koostamist toetab linnade ja piirkondade tegevust Euroopa Liidu teabe- ja teabevahetuskanalitena ning on osa mitmetasandilisest valitsemisest. Mõlemas suunas toimuv teabevahetus võib hõlmata nii piirkondlikke ameteid ja omavalitsusi Brüsselis kui ka kohalike ja piirkondlike valitud esindajate riiklikke ja üleeuroopalisi ühendusi;

15.

juhib tähelepanu vajadusele tagada ELi käsitleva teabe parem vastavus eri sihtrühmadele ja kohandamine vastavalt tegelikule olukorrale rohujuure tasandil;

16.

soovib, et võetaks õppust kohalike omavalitsuste ja linnade poolt D-kava raames korraldatud üritustest, nagu välja toodud Regioonide Komitee kahes eduaruandes detsentraliseeritud teabevahetuspoliitika kohta;

17.

tervitab komisjoni otsust kaasrahastada D-kava uusi kodanikuühiskonna projekte ning toetab keskendumist detsentraliseeritud konkursikutsetele ja meetmetele, millega toetatakse kohalikke projekte; väljendab samuti suurt heameelt selle üle, et nende konkursikutsetega asetatakse eesmärkide etteotsa Regioonide Komitee liikmete osalemine ja dialoogi edendamine kohalike poliitikakujundajatega; samas kutsub komisjoni üles tagama, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ise võiksid neil konkurssidel osaleda;

18.

rõhutab, et D-kava etapi „Debate Europe” edukaks teostamiseks igas liikmesriigis on tuleks saavutada suurem koosmõju Euroopa Parlamendi liikmete, kohalike ja piirkondlike valitud esindajate, liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi esinduste juhtide ning Euroopa Komisjoni ja kohalike ning piirkondlike omavalituste riiklike liitude esindajate vahel;

19.

teeb ettepaneku, et Euroopa Majad — avalikud asutused, mis peaksid kodanikke mitmesuguste üritustega ligi tõmbama — ei asuks ainult mitte iga riigi pealinnas, vaid teatud tingimustele vastavuse korral võidaks neid luua ka piirkondlike omavalitsuste või linnade algatusel; tervitab sellega seoses komisjoni kavatsust minna veelgi enam kohalikule tasandile, edendades komisjoni esinduste osavõtul toimuvaid arutelusid ka väljaspool liikmesriikide pealinnu ning käivitades 2009. aastaks kavandatud Europe Directi keskuste teise põlvkonna;

20.

rõhutab, et teabevahetuses noortega peab eesmärk olema neile selgitada, et Euroopa Liidu ülesehitusele kaasa aitamine võiks olla nende endi huvides;

21.

kutsub kõiki valitsemistasandeid üles tagama, et noortele antaks nende koolitee jooksul põhiteadmisi ELi kohta, et nad mõistaksid liidu pädevust, toimimist ja tegevust ning ELi pakutavaid võimalusi nende isiklikus ja tööelus tulevikus ning 21. sajandi väljakutsete lahendamisel;

22.

soovitab teha liikmesriikide teabevahetuse valdkonnas algatusi koostöös piirkondlike ja kohalike esindajatega, näiteks korraldades piirkondades detsentraliseeritud üritusi ning viies kohalikes ja piirkondlikes kogudes regulaarselt läbi arutelusid uute ELi poliitikate üle, võimalusel Euroopa Parlamendi liikme ja Euroopa Komisjoni mõne peadirektoraadi esindaja osavõtul nagu riiklikes parlamentides;

23.

tuletab meelde, et piirkondliku tasandi esindajad võivad etendada väga olulist rolli kahesuunalise teabevahetuse käivitamisel, mis võimaldab teavitada kodanikke ELi rollist ja olemusest ning panna nad sellele reageerima, tuues Euroopa sel moel lähemale piirkondadele, mida poliitikud ELi tasandil esindavad; samuti on kõnealused esindajad heal positsioonil edastamaks kohaliku ja piirkondliku tasandi avalikku arvamust neile inimestele, kes vastutavad ühenduse poliitika väljatöötamise eest ja otsustavad selle üle;

24.

rõhutab poliitiliste parteide tähtsust kohaliku ja piirkondliku tasandi teabevahetuspoliitikas Euroopa idee edendamisel ning kutsub kohaliku ja piirkondliku tasandi valitud esindajaid üles koolitama noori poliitikuid Euroopa küsimustes, et homsed otsustajad arvestaksid oma tegevuses Euroopa mõõtmega;

25.

leiab, et on oluline koostada Lissaboni lepingu teksti kohta tutvustav ülevaade, milles on selgelt ja usaldusväärselt välja toodud lepingu eelised, vastavus lihtsustamispõhimõttele ning positiivsed muudatused Euroopa Liidu tegevuse läbipaistvuse, tõhususe ja õiguspärasuse ning kodanike poliitikaloomesse kaasamise osas;

26.

soovitab korraldada kohalikes ja piirkondlikes volikogudes Euroopa integreerimise saavutustele ja ELi institutsioonilisele toimimisele pühendatud eriistungeid, kus võiksid osaleda ka asjaomasesse valimispiirkonda kuuluvad Regioonide Komitee ja Euroopa Parlamendi liikmed. Eriistungid võiksid toimuda näiteks Euroopa päeval, 9. mail;

27.

teeb teatavaks Regioonide Komitee 2008. aasta prioriteetsed algatused teabevahetuse valdkonnas:

28.

soovib teha Euroopa Komisjoniga tihedat koostööd, et koostada institutsioonidevahelise koostöö raamistikus teabevahetusalaste algatuste põhjal tööplaan ning suurendada liikmesriikidega korraldatavate kahepoolsete partnerluste arvu;

29.

on valmis aktiivselt kaasa aitama teiste institutsioonide käivitatavatele algatustele, sh kodanike tippkohtumistele, mida võiksid korraldada ELi eesistujariigid, ning neis osalema;

30.

on veendunud, et teabe ja teabevahetuse institutsioonidevaheline raamistik toetaks ELi institutsioonide ja ametite, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelise partnerluse põhimõtet; raamistikule tuleks tagada ka piisav rahastamine;

31.

rõhutab kasu, mis saadakse komitee osalemisest institutsioonidevahelises teabevahetuse töörühmas; soovib igal aastal koostada detsentraliseeritud teabevahetuse töökava ning seega palub ennast kaasata asjaomase iga-aastase institutsioonidevahelise kava koostamisse;

32.

pooldab institutsioonidevahelise teaberühma töö analüüsimist, et näha, kas seda on võimalik täiustada ning kas tuleks luua rühm, et kooskõlastada meetmed, mida võetakse institutsioonidevahelise teaberühma määratud suuniste rakendamiseks; komitee on valmis kõnealuses tegevuses osalema;

33.

väljendab heameelt võimaluse üle osaleda iga-aastasel institutsioonidevahelisel arutelul teabevahetuse teemal ning soovib sellest tulenevalt Regioonide Komitee tunnustamist ühena detsentraliseeritud teabevahetusstrateegia peamistest partneritest Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu kõrval;

34.

rõhutab, et selleks, et saavutada eesmärk suurendada kodanike teadmisi EList, tuleb luua rohkem teabevahetuskanaleid ning muuta need tõhusamaks ja kergemini juurdepääsetavaks. Tuleks tihendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning meedia koostööd ning kasutada uusi tehnoloogiaid;

35.

väljendab rahulolu, et Euroopa Komisjon käivitab 2008. aastal teabevõrgustike pilootprojekti, mille eesmärk on kaasata riiklikud parlamendid senisest enam Euroopa arutelusse, ning palub nimetatud algatusse kaasata ka komitee ning samuti piirkondlikud parlamendid ning kohaliku ja piirkondliku tasandi valitud esindajad;

36.

teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku, et komisjoni esinduste veebilehed 27 liikmesriigis seotaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste riiklike liitude, linnade ja piirkondade veebilehekülgedega ning et vahendatav teave, eelkõige seoses Euroopa poliitika elluviimisega, oleks kohandatud vastavalt kohalikule olukorrale;

37.

soovitab, et Europa veebilehel oleks eraldi lehekülg pühendatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile Euroopa otsustamisprotsessis, mis rõhutaks asjaolu, et peaaegu 75 % Euroopa õigusaktidest kohaldatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Leheküljel peaks olema ka viide Regioonide Komitee koduleheküljele ning samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üleeuroopaliste ja riiklike liitude lehekülgedele, kui need seda soovivad;

38.

rõhutab Euroopa Komisjoni e-kaasatuse (e-participation) algatuse tähtsust, mille eesmärk on kaasata kodanikud poliitika väljatöötamisse, seda eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil; kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles looma oma piirkonna veebileheküljed, mille kaudu kodanikud saaksid elektroonilise konsulteerimise ja suhtluse käigus oma arvamust avaldada ning eeskätt väljendada oma ootusi Euroopa poliitika suhtes;

39.

kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama Regioonide Komitee tehtud videod veebileheküljele EU Tube;

40.

taotleb Euroopa Komisjonilt aruteluplatvormi loomist Europa leheküljel, näiteks foorumi Debate Europe raames, kus kohaliku ja piirkondliku tasandi valitud esindajad saaksid vastata kodanike küsimustele. Selline algatus aitaks edendada suhtlust komitee liikmete ja liikmesriikide kodanike vahel;

41.

juhib tähelepanu teabe- ja teabevahetuskanalite mitmekesisuse tähtsusele selles, et kõik ELi kodanikud saaksid võrdselt osaleda ning omandada teadmisi ELi kohta.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/46

—

tervitab komisjoni ettepanekut Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta kohta (2009). Lissaboni eesmärkide elluviimine, mis peaks muutma Euroopa kõige innovaatilisemaks teadmistepõhiseks ühiskonnaks, rajaneb Euroopa loovuse potentsiaalil;

—

rõhutab, et Euroopa linnades, piirkondades ja kohalikul tasandil on kultuur, loovus ja innovatsioon oluline kasvu, investeeringute ja uute töökohtade allikas;

—

rõhutab varase, koolieelse ja algkoolihariduse erilist rolli oluliste pädevuste arendamisel, s.o teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad inimesel edukalt elada ja töötada ning ka edasi õppida kaasaegses Euroopa ühiskonnas;

—

rõhutab, et kõnealust algatust on võimalik suurepäraselt ühendada kultuuridevahelise dialoogi aastaga. Mitmete Euroopa aastate teemade sidumine toetab eesmärki saavutada nende tegevustega mõju keskmises ja pikas perspektiivis;

—

võtab teadmiseks, et loovuse ja innovatsiooni aasta läbiviimiseks ei ole mingeid konkreetseid eelarvevahendeid. Kui loovust mõistetakse Euroopa ühiskondade arengu vahendina, ei ole kohane piirduda vaid hariduse ja kultuuri valdkonnaga. Valdkondadeülese mõtlemisega tekivad uued loovad lahendused.

Raportöör

:

Gerd HARMS (DE/PES) Brandenburgi liidumaa föderaal- ja Euroopa asjade volinik, Brandenburgi liidumaa kantselei kõrgeim ametnik

1.

tervitab komisjoni ettepanekut Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta kohta (2009). Väga üldises käsitluses, nagu seda komisjon ettepanekus õigusega kasutab, on loovus võime leida uusi lahendusi inimtegevuse kõige erinevamates valdkondades ning tehnilise, kultuurilise ja ühiskondliku innovatsiooni vältimatu eeldus. Lissaboni eesmärkide elluviimine, mis peaks muutma Euroopa kõige innovaatilisemaks teadmistepõhiseks ühiskonnaks, rajaneb Euroopa loovuse potentsiaalil;

2.

nõustub komisjoni analüüsiga loovuse ja innovatsiooni arendamise põhitingimuste kohta. Sealjuures rõhutab komitee varase, koolieelse ja algkoolihariduse erilist rolli oluliste pädevuste arendamisel, s.o teadmised, oskused ja hoiakud, mis võimaldavad inimesel edukalt elada ja töötada ning ka edasi õppida kaasaegses Euroopa ühiskonnas;

3.

toetab komisjoni seisukohta, et loovuse õhutamisel on haridusel oluline ülesanne ja leiab, et loovuse osatähtsus ei tohiks piirduda koolieelse ja esimeste kooliaastate haridusega. Kaunite kunstide tähtsus peaks säilima siiski kogu koolihariduse vältel. Loovust ei tohi piirata nn loovatele ainetele. Loovate probleemilahenduse ja innovaatilise mõtlemise oskus peab olema kõigi formaalse hariduse protsesside osa. Sellega seoses tõstab Regioonide Komitee eriti esile mitmekeelsuse olulisust;

4.

rõhutab vajadust tagada tipptaseme ja tipptulemuste edendamise kõrval ka iga piirkonna inimestele hea haridus ja koolitus kui individuaalse ja ühiskondliku heaolu ning piirkondade uuendusvõime alus;

5.

rõhutab, et Euroopa linnades, piirkondades ja kohalikul tasandil on kultuur, loovus ja innovatsioon oluline kasvu, investeeringute ja uute töökohtade allikas. Loova potentsiaali ja innovatsioonisuutlikkuse arendamine piirkonnas on tema edu eeldus Euroopa ja ülemaailmses konkurentsis. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad üldjuhul elukestva õppe korraldamise, aktiivse tööturupoliitika, piirkondlike innovatsioonistrateegiate arendamise ning innovaatiliste ja loovate majandusharude edendamise eest;

6.

rõhutab taas kohalike omavalitsuste ja piirkondade olulisust uuenduslike keskkondade arendamisel. Sellega seoses on asjakohane nimetada kohalikku uuenduspoliitikat, tehnoloogiakeskusi, äriinkubaatoreid, teadusparke ja riskikapitali;

7.

juhib tähelepanu sellele, et see ei kehti mitte ainult loomemajanduse ja teadmistepõhise kaasaegse tööstuse kohta. Pigem vajavad kaasaegsed ühiskonnad kõigil tasanditel loovaid lahendusi sotsiaalsetele, keskkonnaalastele ja majanduslikele väljakutsetele, millega nad silmitsi seisavad;

8.

tervitab eriti asjaolu, et komisjon väärtustab õigusakti ettepanekus selgesõnaliselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, tõstes esile, et

9.

jagab seda hinnangut ja astub välja kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatusliku osalemise eest Euroopa loovuse ja innovatsiooni aastas;

10.

toetab loovuse ja innovatsiooni aastaks püstitatud eesmärke (artikkel 2). Kõnealuste eesmärkide laiahaardeline lähenemisviis võimaldab Euroopa loovuse potentsiaali arendamist ja kasutamist ulatuslikult käsitleda ning mitte piirata seda vaid kunsti aspektidele. Komitee juhib tähelepanu vajadusele loovuse ja innovatsiooni aastal edendada ja esile tõsta eelkõige valdkonnaüleseid tegevusi elukestva õppe asutuste, kultuuriasutuste ja kultuurielus osalejate ning samuti majanduse, teaduse ja kodanikuühiskonna vahel. Seetõttu on vaja toetada loovuse õppimist, mis põhineb ise teabe otsimisel ja teadmiste arendamisel, vastandatuna imiteerimisele ja mälu kasutamisele;

11.

rõhutab, et kõnealust algatust on võimalik suurepäraselt ühendada kultuuridevahelise dialoogi aastaga. Mitmete Euroopa aastate teemade sidumine toetab eesmärki saavutada nende tegevustega mõju keskmises ja pikas perspektiivis. Kultuuridevahelise dialoogi aasta tegevuste eesmärk on avatum, sallivam ja paindlikum Euroopa ühiskond ning need tegevused on tihedalt seotud loovuse ja innovatsiooniga. Kokkupuude ja tegelemine teiste kultuuriliste väljendusvormide ja suundadega võib ergutada loovust ja pakkuda võimalust enda küsimustele uuelaadsete vastuste leidmiseks;

12.

võtab teadmiseks, et komisjon osutab kõnealuses ettepanekus eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu sõnastatud nõudmistele võtmepädevuste kohta elukestvas õppes. Regioonide Komitee viitab nimetatud soovituse kohta koostatud arvamusele, (1) milles komitee tõstis esile matemaatika- ja loodusteaduste alaste oskuste erilist tähtsust. Samuti tõstis komitee esile, et oluline on edendada elukestva õppe vahendite kaudu naiste osalemist neis valdkondades. Euroopa ühiskondades muutub tulevikus veelgi olulisemaks noorte, eelkõige noorte naiste meelitamine teadusliku ja tehnilise väljaõppe ning inseneriõpingute ja -karjääri juurde;

13.

märgib, et tööelu-ühiskonna-kõrghariduse koostoime on oluline tingimus uuendustegevuseks ja majanduskasvuks kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Vajalik on infrastruktuur, mis kaasab kõiki ilma kedagi diskrimineerimata, innustades seega kodanikuaktiivsust ja ühist vastutust ühiskonna ühtekuuluvuse ja jätkusuutliku arengu eest;

14.

propageerib paremat haridust ja koolitust, mis tõstaks võimalikult palju Euroopa suurima kapitali — noorte — väärtust. Hariduses peab eriline roll olema tehnoloogiaalasel õppel, et edendada Euroopa teadus-, arendus- ja uuendustegevust, kuid oluline on ka humanitaarharidus ja kohaste väärtuste omandamine, pöörates haridussüsteemis seejuures vajalikku tähelepanu Euroopa kultuuri ja ajaloo õpetamisele;

15.

on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, kui oluline on edendada teadustegevust, noorte teadlaste väljaõpet, teadlaste liikuvuse toetamist ning teadusalase koostöö toetamist Euroopa tasandil. Teadussõbraliku kliima kujundamine, patentide edendamine ja nende tõhus kaitse toetavad innovaatilisi protsesse ühiskonnas ja majanduses;

16.

rõhutab vajadust luua normid ja eeskirjad, et tagada intellektuaalse omandi kaitse, ning töötada välja avalike teadusasutuste ja kõrgkoolide intellektuaalse omandi kohtlemise Euroopa harta;

17.

rõhutab siinkohal struktuurifondide, eriti Regionaalarengu Fondi olulisust toetamaks teadusalaste teadmiste rakendamist innovaatilistes toodetes ja protsessides;

18.

avaldab kahetsust selle üle, et algatus alles nüüd esitatakse. Vähene ettevalmistusaeg seab ohtu ürituse edu. Seepärast on eriti oluline, et komisjon teeks nüüd kõik endast sõltuva, et kaasata protsessi võimalikult palju partnereid;

19.

rõhutab audiovisuaalse meedia erilist rolli loova keskkonna arendamisel. Tänu seostele annete arendamise, tipptasemel koolitusasutuste ja meediasektori vahel luuakse paljudes Euroopa piirkondades edukaid majandusklastreid. Loovuse ja innovatsiooni aasta raames tuleks neid arengud eriti väärtustada;

20.

avaldab kahetsust, et komisjoni ettepanekus ei viidata Euroopa liikuvusprogrammide mitmekesistele võimalustele. Liikuvus koolituse ajal — vahetuse kogemus kogu Euroopa piirkondade vahel — võib olulisel määral kaasa aidata noorte loova ja innovaatilise potentsiaali vallapäästmisele;

21.

lisaks avaldab komitee kahetsust asjaolu üle, et ettepanekus ei ole sätteid algatuse edu kontrollimiseks ega sõnastata eesmärkide saavutamise eeldusi;

22.

on seisukohal, et loovuse ja innovatsiooni aasta võib olla edukas vaid siis, kui komisjon tervikuna selle endale ülesandeks seab ja kasutatakse ära kõigi peadirektoraatide võimalused. Lisaks on vaja liikmesriikide, linnade ning piirkondade ning kohalike omavalitsuste tugevat toetust. Seepärast nõuab komitee, et Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta kujundamisse kaasataks lisaks hariduspoliitikale aktiivselt ka teised poliitikavaldkonnad;

23.

juhib tähelepanu sellele, et loovuse ja innovatsiooni edendamine on paljude piirkondlike ja kohalike arengukavade osa. Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta läbiviimisel tuleks vältida muljet, et ainus võimalus vahendite leidmiseks on komisjoni algatused. Just kõnealuse aasta raames tuleks esile tõsta linnade, piirkondade ja liikmesriikide edukaid lähenemisviise ning toetada parimate tavade levitamist. Komisjoni kõigi algatuste puhul tuleb järgida subsidiaarsuse põhimõtet;

24.

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rikkalikele kogemustele, mis väljenduvad näiteks kommunaal- ja regionaalpoliitilistes tegevustes ja Regioonide Komitee korraldataval üritusel Open Days. Need kogemused on märk paljudest ja mitmekülgsetest viisidest, et toetada loovust ja innovatsiooni, mis on Euroopa linnadele ja piirkondadele iseloomulik;

25.

võtab teadmiseks, et loovuse ja innovatsiooni aasta läbiviimiseks ei ole mingeid konkreetseid eelarvevahendeid. Komisjoni ettepanekus viidatakse selgelt tegevuste rahastamisele vaid seoses elukestva õppe programmiga aastateks 2007–2013 ning programmiga „Kultuur” (2007–2013). Kuid kõne all olevad loovuse ja innovatsiooni küsimused ulatuvad neist programmidest kaugemale. Eelkõige tuleks käsitleda teaduse valdkonda, majanduse ja teaduse koostööd, Euroopa liikuvuse valdkonda, maaelu arengu küsimust, sotisaalpoliitikat, aga ka teisi küsimusi. Kui loovust mõistetakse Euroopa ühiskondade arengu vahendina, ei ole kohane piirduda vaid hariduse ja kultuuri valdkonnaga. Valdkondadeülese mõtlemisega tekivad uued loovad lahendused;

26.

komisjon räägib ettepanekus teavitamiskampaaniate keskme suunamisest Euroopa aasta teemadele, kuid meetmetes ei kirjeldata täpsemalt, kuidas seda teha. Komitee märgib, et need meetmed on vaja kooskõlastada ühenduse, riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

27.

pakub komisjonile Euroopa loovuse ja innovatsiooni aasta läbiviimisel oma toetust ja koostööd. Linnad, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused on selle ettevõtmise loomulikud partnerid ning kohad, kus sünnib suur osa loomingulistest lahendustest. Komitee ootab enda täielikku kaasamist tegevustesse, samuti varast ja täielikku teavet kõigi tegevustekohta.

9.10.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 257/51

—

soovib tagada, et uus regulatiivne raamistik ei kahjustaks liikmesriikide kultuuri- ja meediapoliitika eesmärke ning arvestaks maapiirkondade, hõredalt asustatud piirkondade, äärepoolseimate piirkondade ja linnastute ning kultuuriliste ja etniliste vähemuste erivajadustega;

—

on vastu Euroopa Komisjoni kavandatud raadiosagedusspektri haldamise ühtlustamisele. Liikmesriigid peaksid selles küsimuseks jääma vastutavaks, tagades samas kooskõla rahvusvaheliste kokkulepetega; samuti peavad nad tagama piisavalt laia sagedusala, et ringhäälinguorganisatsioonid saaksid täita edastamiskohustust;

—

ei toeta uue lahendusena välja pakutud ettevõtete funktsioonipõhist eraldamist ega komisjoni vetoõigust liikmesriikide teatud parandusmeetmete suhtes. Komitee ärgitab riikide reguleerivaid asutusi asjaomaste turgude analüüsimisel ja määratlemisel võtma arvesse kohalikke ja piirkondlikke kultuurilisi ja keelelisi erinevusi;

—

hindab komisjoni jõupingutusi tarbijakaitse ja kasutajaõiguste parandamiseks, eelkõige pakkudes tarbijatele rohkem teavet hindade ja teenuste osutamise tingimuste kohta, parandades andmekaitset ja turvalisust ning tagades teenustele, sh hädaabiteenustele lihtsama juurdepääsu. Sellegipoolest väljendab komitee muret selle üle, millised võivad olla ettepanekute rahanduslikud ja majanduslikud mõjud just piirkondlikele ja kohalikele teenusepakkujatele;

—

on seisukohal, et Euroopa Elektroonilise Side Turu Ameti loomine, millega kaasneks turgude reguleerimise küsimuses märkimisväärne pädevuste loovutamine liikmesriikidelt komisjonile, viib pädevuste jagunemise riiklike ja Euroopa reguleerivate asutuste vahel selgelt tasakaalust välja. Seetõttu toetab komitee Euroopa Telekommunikatsiooni Reguleerivate Asutuste Kogu loomist, mis aitaks integreerida praegust Euroopa reguleerivate asutuste töörühma Euroopa õigusesse.

Raportöör

:

Marc SCHAEFER (LU/PES), Viandeni linnavolikogu liige

1.

tervitab komisjoni eesmärke suurendada telekommunikatsioonituru avatust konkurentsile, toetada investeeringuid kiiredastusvõrkudesse (sh kõik traadiga, mobiil- ja satelliittehnoloogiad) ning tagada audiovisuaalteenuste digiteerimise kontekstis spektri optimaalne haldamine siseturul;

2.

peab jälgima, et uus õigusraamistik ei sisaldaks meetmeid, millel võib olla negatiivne mõju liikmesriikide kultuuri- ja meediapoliitika eesmärkidele;

3.

peab samuti jälgima, et uue regulatiivse süsteemi loomisel (eelkõige spektri haldamise tasandil) võetaks arvesse kultuuriliste või etniliste vähemuste huve ning piirkondlikke vajadusi;

4.

soovib kavandatavas õigusraamistikus näha meetmeid, mis toetaksid lairibaühenduse arengut maapiirkondades, hõreda asustusega piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades; võib kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olla vajadus investeerida eriti just suurlinnapiirkondades info- ja sidetehnoloogiasse ja infrastruktuuridesse;

5.

hindab komisjoni jõupingutusi tarbijate paremaks kaitsmiseks, eelkõige seoses andmekaitse ja turvalisusega ning kõigile kasutajatele, sh puuetega isikutele, taskukohase juurdepääsu tagamiseks elektroonilistele sideteenustele ning hädaabiteenustele. Sellegipoolest väljendab komitee muret selle üle, millised võivad olla ettepanekute rahanduslikud ja majanduslikud mõjud just piirkondlikele ja kohalikele teenusepakkujatele;

6.

tunnustab komisjoni jõupingutusi seoses üleeuroopaliste teenuste arendamisega tingimusel, et seejuures võetakse arvesse riiklikke ja piirkondlikke erinevusi ning majanduslikult nõrgemate sidusrühmade tehnoloogilisi ja majanduslikke vajadusi;

7.

juhib komisjoni tähelepanu riiklike, piirkondlike või kohalike turgude geograafilisele mitmekesisusele, mistõttu võib osutuda vajalikuks teatud määral eristada ja mitmekesistada õiguslikke mehhanisme ja menetlusi, näiteks geograafilise segmentimise teel;

8.

väljendab oma skeptilisust teatud kavandatavate meetmete lisaväärtuse suhtes, kuna need meetmed mõjutaksid kõiki liikmesriike olenemata nende eriolukorrast või riiklikul ja kohalikul tasandil saavutatud edusammudest. Regioonide Komitee on tõsiselt mures ettepaneku üle loovutada telekommunikatsioonituru reguleerimise ja spektri haldamise küsimuses ELi tasandile senisest enam pädevust;

9.

leiab, et komisjoni ettepanekud aitavad kaasa ELi eeskirjade ühtsemale järgimisele, et saavutada elektroonilise side valdkonnas ühtne turg;

10.

tervitab komisjoni soovitust (1) vähendada märkimisväärselt eelnevalt reguleeritud turgude arvu ning muuta turgude reguleerimine vajadusel tõhusamaks ja lihtsamaks nii teenusepakkujate kui ka riiklike reguleerivate asutuste jaoks;

11.

hindab komisjoni ettepanekuid luua parem süsteem eri liikmesriikide õigusraamistike ning riiklike reguleerivate asutuste kooskõlastus-, läbirääkimis- ja konsultatsioonimenetluste kooskõlastamiseks ja ühtlustamiseks;

12.

jagab komisjoni seisukohta, et raadiospektri tõhus haldamine on oluline teenusepakkujatele juurdepääsu tagamiseks ning uuendustegevuse ja kultuurilise mitmekesisuse edendamiseks;

13.

nõustub komisjoniga vajaduse osas tagada elektrooniliste sidevõrkude pakkujatele ressursside ühiskasutus ja –paiknemine tingimusel, et selline jagamine on tehniliselt võimalik ja vastava toimingu kulusid on võimalik õiglaselt jagada;

14.

toetab komisjoni seisukohta, et digiteerimise ühtlustamine ELis on oluline, kuna see aitab kaasa siseturu toimimisele ja üleeuroopaliste teenuste arengule. Komitee arvab siiski, et ühtlustamiseks vajalikke meetmeid saavad paremini rakendada liikmesriigid Euroopa reguleerivate organite töörühma tegevuse raames;

15.

leiab, et liikmesriikidel peaks ainsana olema õigus otsustada spektri kasutamise üle selliste teenuste tarbeks, mis võimaldavad tagada keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse ning meediakanalite paljususe;

16.

arvab, et funktsioonipõhist eraldamist ei ole vaja turgude liberaliseerimise täiendava meetmena peale sundida ning on seisukohal, et kõige tõhusam on infrastruktuuril põhinev konkurents ning et kehtiv õigusraamistik juba võimaldab rakendada eraldamismeetmeid, sh funktsioonipõhist eraldamist;

17.

leiab, et dokumendis tuleks säilitada kõik viited menetlustele, mis tulenevad rahvusvahelistest kokkulepetest raadiospektri haldamise osas, kuna vastavad kokkulepped on kehtivad ja moodustavad ulatuslikuma õigusraamistiku kui ELi oma raamistik;

18.

toetab komisjoni jõupingutusi tugevdada ja parandada tarbijakaitset ja kasutajaõigusi elektroonilise side sektoris, eelkõige teavitades tarbijaid teenuste hindadest ja tingimustest, muutes elektroonilisele sidele juurdepääsu ja asjakohaste teenuste (sh hädaabiteenuste) kasutamise lihtsamaks puuetega kasutajatele;

19.

hindab ettepanekuid suurendada eraelu puutumatust ja isikuandmete kaitset elektroonilise side sektoris, eelkõige tänu turvalisusega seotud sätete tugevdamisele ning täitemehhanismi parandamisele;

20.

juhib komisjoni tähelepanu tarbijate vajadustele majanduslikult nõrgemates piirkondades, nimelt maapiirkondades, geograafiliselt raskesti ligipääsetavates piirkondades, äärepoolseimates piirkondades ning hõredalt asustatud piirkondades;

21.

juhib komisjoni tähelepanu tõsiasjale, et teatud meetmed võrkude turvalisuse tagamiseks ja tarbijate kaitseks eeldavad kooskõlastamist ja rakendamist pigem rahvusvahelisel kui ELi tasandil;

22.

juhib samuti komisjoni tähelepanu tõsiasjale, et mitmed kõnealuses direktiivis esitatud meetmed nõuavad märkimisväärseid investeeringuid tehnilisse infrastruktuuri (nt ühtne hädaabinumber või helistaja asukoha tuvastamine). Tõenäoliselt käivad sellised investeeringud üle jõu väiksematele, näiteks kohaliku või piirkondliku tasandi teenusepakkujatele;

23.

hindab komisjoni jõupingutusi lauatelefoni ja mobiiltelefoni numbrite teisaldamise edendamiseks;

24.

soovib juhtida komisjoni tähelepanu maapiirkondade erivajadustele. Maapiirkondades on tihti väga piiratud infrastruktuur, mis põhineb traditsioonilise teenusepakkuja ühel ainsal võrgustikul. Komitee soovib maapiirkondade toetuseks näha konkreetseid meetmeid, näiteks toetusi struktuurifondidest; soovib samuti juhtida tähelepanu piirangutele ja struktuurilistele lisakuludele, millega äärepoolseimad piirkonnad elektroonilise side valdkonnas pidevalt peavad toime tulema; seetõttu tuleks otsida erimeetmeid, mille abil asetada nende piirkondade kodanikud võrdsesse seisu Euroopa ülejäänud piirkondade kodanikega;

25.

leiab, et ringhäälinguteenustele kehtivad edastamiskohustuse eeskirjad peaksid laienema kõigile lisateenustele ning eeskirjad tuleks korrapäraselt läbi vaadata;

26.

on seisukohal, et Euroopa Elektroonilise Side Turu Ameti loomine, mis lisanduks praegusele elektroonilise side turu reguleerimisele, ei ole kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning muudaks kogu telekommunikatsiooni valdkonna haldamise pigem keerulisemaks kui lihtsamaks;

27.

avaldab seega toetust Euroopa Telekommunikatsiooni Reguleerivate Asutuste Kogu loomisele. Kõnealune kogu võiks võtta enda kanda mitmed ülesanded, mis komisjoni ettepanekus on pandud Euroopa Elektroonilise Side Turu Ametile, ning tal oleks palju määruse ettepanekus ametile omistatud elemente; samas puuduks tal agentuurile omane ülesehitus, mistõttu oleks võimalik vältida Euroopa Elektroonilise Side Turu Ametiga tõenäoliselt seonduvaid probleeme.