18.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 307/1

(1)

Nõukogu direktiiviga 89/552/EMÜ (4) koordineeritakse teleringhäälingutegevust käsitlevaid liikmesriikide teatavaid õigus- ja haldusnorme. Uued tehnoloogiad audiovisuaalmeedia teenuste edastamisel nõuavad õigusliku raamistiku kohandamist, et võtta arvesse struktuurimuutuste, info- ja sidetehnoloogiate (IST) leviku ja tehnoloogilise arengu mõju ärimudelitele, eriti kommertsringhäälingu rahastamisele, ning tagada Euroopa infotehnoloogiale ning meediatööstusele ja -teenustele optimaalsed konkurentsitingimused ning õiguskindlus, samuti kultuuriline ja keeleline mitmekesisus.

(2)

Teleringhäälingutegevust käsitlevaid liikmesriikide õigus- ja haldusnorme juba koordineeritakse direktiiviga 89/552/EMÜ, samas kui selliste tegevuste nagu tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatavates eeskirjades esineb lahknevusi, millest mõned võivad tõkestada nende teenuste vaba liikumist Euroopa Ühenduses ja põhjustada konkurentsimoonutusi siseturul.

(3)

Audiovisuaalmeedia teenused on nii kultuuri- kui ka majandusteenused. Nende kasvav tähtsus ühiskonnale, demokraatiale — eriti teabevabaduse, arvamuste paljususe ja meedia pluralismi tagamisel — haridusele ja kultuurile õigustab nende teenuste suhtes erieeskirjade kohaldamist.

(4)

Asutamislepingu artikli 151 lõikes 4 nõutakse, et ühendus võtaks asutamislepingu teiste sätete kohaselt tegutsedes arvesse kultuuriaspekte, eriti selleks, et austada ja edendada kultuuride mitmekesisust.

(5)

Euroopa Parlamendi 1. detsembri 2005. aasta (5) ja 4. aprilli 2006. aasta (6) resolutsioonides Doha vooru ja WTO ministrite konverentsi kohta nõudis Euroopa Parlament, et põhilised avalikud teenused, nagu audiovisuaalteenused, arvataks GATSi läbirääkimiste raames liberaliseerimisest välja. Oma 27. aprilli 2006. aasta seisukohas (7) toetas Euroopa Parlament UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni, mis märgib eelkõige, et „kultuuriüritused, kultuurikaubad ja -teenused on nii majandusliku kui ka kultuurilise iseloomuga, sest nad on identiteedi, väärtuste ja tähenduse kandjad ning seepärast ei tohi neid käsitleda, nagu oleks neil üksnes kommertslik väärtus”. Nõukogu 18. mai 2006. aasta otsusega kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni sõlmimise kohta (8) kiideti UNESCO konventsioon ühenduse nimel heaks. Konventsioon jõustus 18. märtsil 2007. Käesolevas direktiivis austatakse konventsiooni põhimõtteid.

(6)

Traditsioonilised audiovisuaalmeedia teenused, nagu televisioon, ja uued tellitavad audiovisuaalmeedia teenused pakuvad ühenduses olulisi tööhõivevõimalusi, eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtjates, ning stimuleerivad majanduskasvu ja investeeringuid. Pidades silmas võrdsete konkurentsivõimaluste ja tõelise Euroopa audiovisuaalmeedia teenuste turu olulisust, tuleks järgida siseturu peamisi põhimõtteid, nagu vaba konkurents ja võrdne kohtlemine, et tagada audiovisuaalmeedia teenuste turgude läbipaistvus ja prognoositavus ning alandada tõkkeid turuletulekuks.

(7)

Euroopa audiovisuaalmeedia teenuseid osutavate äriühingute suhtes valitseb õiguslik ebakindlus ja ebavõrdne olukord, arvestades õiguslikku režiimi, mis reguleerib uusi tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid. Seega, et vältida konkurentsimoonutusi, suurendada õiguskindlust ning aidata kaasa siseturu väljakujundamisele ja ühtse inforuumi loomisele, on vaja kohaldada kõigi audiovisuaalmeedia teenuste, nii teleringhäälingu (s.t lineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste) kui ka tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste (s.t mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste) suhtes vähemalt teatud põhireegleid koordineeritult. Direktiivi 89/552/EMÜ peamised põhimõtted, nimelt päritoluriigi põhimõte ja ühised miinimumnormid, on end õigustanud, mistõttu tuleks need säilitada.

(8)

15. detsembril 2003. võttis komisjon vastu teatise Euroopa audiovisuaalpoliitika õigusliku reguleerimise tuleviku kohta, milles ta rõhutab, et kõnealuse sektori regulatiivne poliitika peab nüüd ja edaspidi kaitsma teatavaid avalikke huve, näiteks kultuurilist mitmekesisust, õigust teabele, meediapluralismi, alaealiste kaitset ja tarbijakaitset ning tõhustada avalikkuse teadlikkust ja meediakirjaoskust.

(9)

Nõukogu ja nõukogus 25. jaanuaril 1999. aastal kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate resolutsioonis avalik-õigusliku ringhäälingu kohta (9) kinnitati, et avalik-õigusliku ringhäälingu missiooni täitmisel peab ringhääling saama kasu tehnoloogia arengust. Era- ja avalik-õiguslike audiovisuaalmeedia teenuste osutajate kooseksisteerimine on Euroopa audiovisuaalmeedia turule iseloomulik tunnusjoon.

(10)

Komisjon võttis vastu algatuse „i2010: Euroopa infoühiskond”, et soodustada majanduskasvu ja töökohtade loomist infoühiskonna ja meediaga seotud valdkondades. See on igakülgne strateegia, mis on mõeldud Euroopa infosisu tootmise, digitaalmajanduse arengu ja IST kasutuselevõtu soodustamiseks infoühiskonna teenuste ja meediateenuste, võrkude ja seadmete lähenemise taustal, tänapäevastades ja rakendades kõiki ELi poliitika vahendeid: õigusakte, teadusuuringuid ja partnerlust tööstusharuga. Komisjon on pühendunud infoühiskonna teenuste ja meediateenuste sidusa sisetururaamistiku loomisele, tänapäevastades audiovisuaalteenuste õiguslikku raamistikku, alustades komisjoni 2005. aasta ettepanekuga piirideta televisiooni direktiivi ajakohastamise kohta ning selle muutmise kohta audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviks. Põhimõtteliselt saavutatakse algatuse i2010 eesmärk, võimaldades tööstusharudel kasvada üksnes vajaliku reguleerimise juures ning võimaldades väikestel alustavatel ettevõtetel — mis on tuleviku rikkuse ja töökohtade loojad — areneda, tegeleda innovatsiooniga ja luua töökohti vabal turul.

(11)

Euroopa Parlament võttis 4. septembril 2003. aastal (10), 22. aprillil 2004. aastal (11) ja 6. septembril 2005. aastal (12) vastu resolutsioonid, mis kutsusid üles kohandama direktiivi 89/552/EMÜ vastavalt struktuurimuutustele ja tehnoloogia arengule, järgides samas täiel määral selle aluspõhimõtteid, mis jäävad edasi kehtima. Lisaks toetas see põhimõtteliselt üldist lähenemisviisi, mille aluseks on kõigi audiovisuaalmeedia teenuste põhieeskirjad ja teleringhäälingu teenuste lisaeeskirjad.

(12)

Käesolev direktiiviga tõhustatakse põhiõiguste täitmist ja see on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, (13) eriti selle artiklis 11 tunnustatud põhimõtetega. Selles osas ei takista käesolev direktiiv liikmesriikidel mingil moel kohaldamast oma riigiõiguslikke norme, mis on seotud ajakirjandusvabaduse ja sõnavabadusega meedias.

(13)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (14) kohaldamisest tulenevaid liikmesriikide kohustusi. Seetõttu tuleks kavandatavate siseriiklike meetmete suhtes, mida rakendatakse tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste suhtes, mis on rangemad või üksikasjalikumad kui need, mille puhul tuleks käesolev direktiiv lihtsalt üle võtta, kohaldada direktiivi 98/34/EÜ artikliga 8 kehtestatud protseduurilisi kohustusi.

(14)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv)) (15) artikli 1 lõikele 3 ei piirata ühenduse tasandil või siseriiklikul tasandil võetud meetmeid, mille eesmärk on saavutada üldist huvi pakkuvaid eesmärke, eelkõige seoses sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga.

(15)

Käesoleva direktiivi ükski säte ei tohiks nõuda ega ärgitada liikmesriike kehtestama uusi süsteeme mis tahes audiovisuaalmeedia teenuse tüübi litsentsimiseks või halduslubade andmiseks.

(16)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks mõiste „audiovisuaalmeedia teenused” hõlmama üksnes kas teleringhäälingu teenuseid või tellitavaid audiovisuaalse massimeedia teenuseid ehk neid, mis on mõeldud vastuvõtmiseks elanikkonna märkimisväärselt suure osa poolt ja millel on neile selge mõju. Selle kohaldamisala peaks piirduma asutamislepingus määratletud teenustega ja peaks seega hõlmama kõiki majandustegevuse vorme, sealhulgas avalikku teenust pakkuvad ettevõtjad, kuid ei hõlma tegevusi, mis on eelkõige mittemajanduslikud ja mis ei konkureeri teleringhäälinguga, näiteks isiklikke veebilehti ja teenuseid, mis koosnevad erakasutajate poolt huviringkondade hulgas jagamiseks ja vahetamiseks loodud audiovisuaalse sisu esitamisest või levitamisest.

(17)

Tellitavatele audiovisuaalmeedia teenustele on iseloomulik, et nad on „televisioonilaadsed”, s.t nad konkureerivad sama vaatajaskonna pärast, mis on teleülekannetel, ning nimetatud teenuse kättesaadavuse laad ja vahendid annavad kasutajale põhjuse eeldada, et neile on tagatud regulatiivne kaitse käesoleva direktiivi kohaldamisala piirides. Eeltoodu valguses ja selleks, et vältida erinevusi vaba liikumise ja konkurentsi osas, tuleks mõistet „saade” tõlgendada dünaamiliselt, võttes arvesse teleringhäälingu arengut.

(18)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks mõiste „audiovisuaalmeedia teenused” hõlmama massimeediat selle teavituslikus, meelelahutuslikus ja avalikkust harivas funktsioonis, ning peaks sisaldama audiovisuaalseid ärilisi teadaandeid, kuid mõiste kattealast peaks välja jätma kõik erakirjavahetuse vormid, nagu piiratud arvule adressaatidele saadetud e-kirjad. Mõiste kattealast peaks välja jätma kõik sellised teenused, mille peamine otstarve ei ole saadete pakkumine, st kui audiovisuaalne sisu on teenuses puhtjuhuslik ega kanna selle peamist otstarvet. Näiteks võib tuua veebilehed, mis sisaldavad audiovisuaalseid elemente üksnes täiendusena, lühikesi reklaamilõike või teavet, mis on seotud toote või mitteaudiovisuaalse teenusega. Seetõttu tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta ka rahalist väärtust kujutava panusega hasartmängud, sealhulgas loteriid, kihlveod ja muud hasartmänguteenused, samuti on-line mängud ja otsingumootorid, kuid mitte hasart- ja õnnemängudele keskendunud ülekanded.

(19)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks mõiste „meediateenuse osutaja” kattealast välja jätma füüsilised või juriidilised isikud, kes üksnes edastavad sisu, mille toimetusvastutus lasub kolmandatel isikutel.

(20)

Teleringhääling hõlmab praegu eelkõige analoogset ja digitaalset teleringhäälingut, otse-eetris voogedastust (live streaming), veebiülekandeid ja korduvaid nõudevideoid (near-video-on-demand), samal ajal kui näiteks nõudevideod (video-on-demand) on üks tellitavatest audiovisuaalmeedia teenustest. Üldjuhul tuleks teleringhäälingu või telesaadete puhul, mida sama meediateenuse osutaja pakub tellitavate audiovisuaalmeedia teenustena, pidada käesoleva direktiivi nõuded täidetuks teleülekande, st lineaarse ülekande suhtes kohaldatavate nõuete täitmisega. Kui erinevat liiki teenuseid pakutakse siiski paralleelselt, kuid need on selgelt eraldi teenused, peaks käesolevat direktiivi kohaldama iga asjaomase teenuse suhtes.

(21)

Käesoleva direktiivi reguleerimisala ei peaks hõlmama ajalehtede ja ajakirjade elektroonilisi versioone.

(22)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel peaks mõiste „audiovisuaalne” osutama liikuvatele piltidele koos heliga või ilma, hõlmates seega tummfilme, kuid mitte audioülekandeid ega raadioteenuseid. Kui audiovisuaalmeedia teenuse peamine eesmärk on saadete edastamine, peaks sellise teenuse mõiste hõlmama ka selliste saadetega kaasnevat tekstipõhist sisu, näiteks subtitreerimisteenuseid ja elektroonilisi programmijuhte. Tekstipõhised omaette teenused ei tohiks kuuluda käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ja direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide vabadust reguleerida selliseid teenuseid riigi tasandil kooskõlas asutamislepinguga.

(23)

Mõiste „toimetusvastutus” on oluline meediateenuse osutaja rolli ja seoses sellega audiovisuaalmeedia teenuste määratlemisel. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalike meetmete vastuvõtmisel toimetusvastutuse mõistet täpsustada, eelkõige „tõhusa kontrolli” tähenduse osas. Käesoleva direktiiviga ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiviga 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (16) kehtestatud vastutusest vabastamist.

(24)

Teleringhäälingu kontekstis peaks samaaegse vaatamise mõiste hõlmama ka osaliselt samaaegset vaatamist, kuna teleülekande edastamise ja vastuvõtmise vahele jääb edastamisprotsessi tehnilistest põhjustest tulenev lühike ajavahe.

(25)

Kõik audiovisuaalmeedia teenuse tunnused, mis on esitatud selle määratluses ning mida on selgitatud põhjendustes 16–23, peaksid esinema samaaegselt.

(26)

Lisaks telereklaamile ja otsepakkumisele tuleks käesolevas direktiivis sätestada audiovisuaalse ärilise teadaande laiem mõiste, mis siiski ei hõlmaks avalikes huvides edastatavaid teateid ega tasuta edastatavaid heategevusega seotud üleskutseid.

(27)

Päritoluriigi põhimõte peaks jääma käesoleva direktiivi tuumaks, kuna see on vajalik siseturu loomiseks. Seda põhimõtet tuleks seepärast kohaldada kõigi audiovisuaalmeedia teenuste suhtes, et tagada meediateenuse osutajatele õiguskindlus, mis on vajalik baas uute ärimudelite rakendamiseks ja selliste teenuste käivitamiseks. Samuti on see vajalik teabe ja audiovisuaalsete saadete vaba liikumise tagamiseks siseturul.

(28)

Tugeva, konkurentsivõimelise ja ühtse Euroopa audiovisuaaltööstuse edendamiseks ja meedia pluralismi võimaldamiseks kogu Euroopa Liidus peaks audiovisuaalmeedia teenuste osutaja kuuluma ainult ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla ja teabe mitmekesisus peaks olema Euroopa Liidu aluspõhimõte.

(29)

Tehnoloogia areng, eriti seoses digitaalsete satelliitprogrammidega, tähendab, et täiendavaid kriteeriume tuleks kohandada, et tagada audiovisuaalmeedia teenuse sobiv õiguslik reguleerimine ja tõhus rakendamine ning anda osalistele reaalne võim audiovisuaalmeedia teenuse sisu üle.

(30)

Kuna käesolev direktiiv käsitleb Euroopa Liidus avalikkusele pakutavaid teenuseid, tuleks seda kohaldada üksnes audiovisuaalmeedia teenuste suhtes, mida avalikkus saab ühes või mitmes liikmesriigis standardsete tarbijatele ettenähtud seadmetega otseselt või kaudselt vastu võtta. Standardsete tarbijatele ettenähtud seadmete mõiste määratlemine tuleb jätta liikmesriikide pädevatele asutustele.

(31)

Asutamislepingu artiklites 43–48 on sätestatud asutamisvabaduse põhiõigus. Seega peaks meediateenuste osutajatel olema üldiselt vabadus asutamiskoha liikmesriiki valida. Euroopa Kohus on rõhutanud ka seda, et „asutamisleping ei keela ettevõtjal kasutada teenuste osutamise vabadust, kui ta ei osuta teenuseid oma asutamiskohaks olevas liikmesriigis” (17).

(32)

Liikmesriigid peaksid olema siiski võimelised kohaldama käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuste osutajate suhtes üksikasjalikumaid või rangemaid eeskirju, tagades, et need eeskirjad oleksid kooskõlas ühenduse õiguse põhiprintsiipidega. Juhul kui ühe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluv ringhäälinguorganisatsioon edastab teleülekannet, mis tervikuna või millest peamine osa on suunatud teise liikmesriigi territooriumile, oleks liikmesriikide vahelise koostöö nõue, ning eeskirjadest kõrvalehoidmise korral Euroopa Kohtu kohtupraktika (18) kodifitseerimine koos tõhusama menetlusega asjakohane lahendus, mis võtab arvesse liikmesriigi probleeme, seadmata kahtluse alla päritoluriigi põhimõtte nõuetekohast kohaldamist. Euroopa Kohus on seoses asutamislepingu artiklitega 43 ja 49 kujundanud oma kohtupraktikas üldisel huvil põhinevate eeskirjade mõiste, mis muu hulgas hõlmab tarbijakaitse, alaealiste kaitse ja kultuuripoliitika eeskirju. Koostööd taotlev liikmesriik peaks tagama, et kõnealuseid liikmesriikide erieeskirju on objektiivselt vaja, neid kohaldatakse mittediskrimineerival viisil ning need on proportsionaalsed.

(33)

Liikmesriik, hinnates konkreetsel juhul, kas teises liikmesriigis asutatud meediateenuse osutaja edastatav ülekanne on tervikuna või peamiselt suunatud tema territooriumile, võib osutada näitajatele, nagu telereklaami ja/või tellijatelt saadava tulu päritolu, teenuse põhikeel või selliste saadete või äriliste teadaannete olemasolu, mis on otseselt suunatud vastuvõtva liikmesriigi avalikkusele.

(34)

Käesoleva direktiivi kohaselt, olenemata päritoluriigi põhimõtte kohaldamisest, võivad liikmesriigid ikkagi võtta meetmeid, mis piiravad teleringhäälingu vaba levi, kuid üksnes käesolevas direktiivis sätestatud tingimuste ja korra kohaselt. Euroopa Kohus on järjekindlalt rõhutanud, et teenuste osutamise vabaduse piiranguid, nagu ka iga erandit asutamislepingu kesksest põhimõttest, peab tõlgendama kitsendavalt (19).

(35)

Tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste vaba osutamise piiranguid peaks olema võimalik seada üksnes vastavalt direktiivi 2000/31/EÜ artikli 3 lõigetes 4–6 sätestatud tingimustele ja korrale.

(36)

Oma teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Parem õigusloome majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” rõhutas komisjon vajadust hoolikalt analüüsida sobivat õiguslikku lähenemist, eelkõige küsimust, kas asjaomase valdkonna ja probleemi puhul peaks eelistama õiguslikku reguleerimist või peaks kaaluma teisi võimalusi, nagu näiteks kaas- või enesereguleerimist. Peale selle on kogemused näidanud, et liikmesriikide erinevate õigustraditsioonide kohaselt rakendatavatel nii kaas- kui ka enesereguleerimise vahenditel võib olla tähtis roll kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisel. Meetmed, mis on suunatud avaliku huvi eesmärkide saavutamisele tekkivas audiovisuaalmeedia teenuste sektoris, on tõhusamad siis, kui teenuseosutajad ise neid aktiivselt toetavad.

Enesereguleerimine on seega teatud liiki vabatahtlik algatus, mis võimaldab ettevõtjatel, tööturu osapooltel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja ühendustel võtta ise ja enda jaoks vastu ühiseid suuniseid. Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma erinevate õigustraditsioonidega tunnustama tõhusat rolli, mida tulemuslik enesereguleerimine võib omada kehtivate seadusandlike ning kohtu- ja/või haldusmehhanismide täiendamisel, samuti enesereguleerimise kasulikku panust käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Kuigi enesereguleerimine võib olla käesoleva direktiivi teatavate sätete rakendamise täiendavaks meetodiks, ei peaks see siiski asendama liikmesriigi seadusandja kohustusi.

Kaasreguleerimine oma vähimal kujul loob õigusliku seose enesereguleerimise ja riikliku seadusandja vahel vastavalt liikmesriikide õigustraditsioonidele. Kaasreguleerimine peaks võimaldama riigil sekkuda juhul, kui selle eesmärke ei saavutata. Ilma et see piiraks liikmesriikide ametlikke ülevõtmisega seotud kohustusi, julgustatakse käesoleva direktiiviga kaas- ja enesereguleerimise kasutamist. See ei peaks kohustama liikmesriike looma kaas- ja/või enesereguleerimise korda ega katkestama või seadma ohtu käimasolevaid kaas- või enesereguleerimise algatusi, mis on liikmesriikides juba loodud ja toimivad tõhusalt.

(37)

„Meediakirjaoskus” tähendab tarbijate oskusi, teadmisi ja arusaamu, mis võimaldavad neil meediat tulemuslikult ja ohutult kasutada. Meediakirjaoskusega inimesed on võimelised tegema informeeritud valikuid, mõistma sisu ja teenuste olemust ning nad suudavad kasutada ära uute sidetehnoloogiate kõiki võimalusi. Nad oskavad paremini kaitsta iseennast ja oma perekonda kahjustava või solvava materjali eest. Seetõttu tuleks arendada meediakirjaoskust kõigis ühiskonnagruppides ja tehtud edusamme hoolikalt jälgida.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovituses alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste tööstusharu konkurentsivõimega (20) juba esitatakse rida võimalikke meetmeid meediakirjaoskuse edendamiseks, näiteks õpetajate ja koolitajate täiendõpe, spetsiaalne Internetikoolitus lastele juba väga noores eas, kusjuures osa koolitusi võiks olla avatud ka vanematele, või kodanikele suunatud riiklike kampaaniate korraldamine, hõlmates kõik massiteabevahendid, et jagada teavet Interneti vastutustundliku kasutamise kohta.

(38)

Ringhäälinguorganisatsioonid võivad ainuõiguslikult omandada üldsusele suurt huvi pakkuvate ürituste teleülekandeõigusi. Kogu Euroopa Liidus on tarvis edendada pluralismi uudistetoodangu ja -saadete mitmekesisuse kaudu ja järgida Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11 tunnustatud põhimõtteid.

(39)

Et kaitsta põhivabadust saada teavet ja et tagada Euroopa Liidu vaatajate huvide täielik ja nõuetekohane kaitse, peaksid üldsusele suurt huvi pakkuva ürituse teleülekandeõiguste ainuvaldajad andma teistele ringhäälinguorganisatsioonidele õiguse kasutada üldistes uudistesaadetes lühilõike võrdsetel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel, võttes ainuõigust nõuetekohaselt arvesse. Sellised tingimused tuleb teatavaks teha aegsasti enne üldsusele suurt huvi pakkuva ürituse toimumist, et teistele jääks kõnealuse õiguse kasutamiseks piisavalt aega. Ringhäälinguorganisatsioon peaks saama seda õigust teostada konkreetselt kõnealusel juhul tema nimel tegutseva vahendaja kaudu. Selliseid lühilõike võib kasutada tervet ELi hõlmavate mis tahes kanali kaudu pakutavate ülekannete jaoks, sealhulgas spordiülekannetele spetsialiseerunud kanalid, ning need ei tohiks olla pikemad kui 90 sekundit.

Juurdepääsuõigust lühilõikudele kohaldatakse piiriüleselt ainult siis, kui see on vajalik. Seetõttu peaks ringhäälinguorganisatsioon taotlema kõigepealt juurdepääsu samas liikmesriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonilt, kellel on kõnealuse üldsusele suurt huvi pakkuva ürituse kajastamiseks ainuõigus.

Üldiste uudistesaadete mõiste ei peaks hõlmama lühilõikude kasutamist meelelahutuseks mõeldud saadetes.

Päritoluriigi põhimõtet tuleks kohaldada nii lühilõikudele juurdepääsu kui nende ülekandmise suhtes. Piiriülese ülekande korral tuleks kohaldada järjestikku eri liikmesriikide õigust. Esiteks, lühilõikudele juurdepääsu suhtes tuleks kohaldada selle liikmesriigi õigust, mille ringhäälinguorganisatsioon väljastab algse signaali (st tagab juurdepääsu.) Tavaliselt on selleks liikmesriik, kus asjakohane üritus toimub. Kui liikmesriik on kehtestanud asjakohasele üritusele juurdepääsuks samaväärse süsteemi, tuleks selle liikmesriigi õigust kohaldada iga juhtumi puhul. Teiseks, lühilõikude edastamise suhtes tuleks kohaldada selle liikmesriigi õigust, kus asub lühilõike edastav ringhäälinguorganisatsioon.

(40)

Käesoleva direktiivi nõuded, mis käsitlevad juurdepääsu üldsusele suurt huvi pakkuvatele sündmustele lühiuudiste edastamise eesmärgil, ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ (autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas) (21) ja asjakohaste rahvusvaheliste autoriõigusealaste ja nendega seotud õigusi käsitlevate konventsioonide kohaldamist. Liikmesriigid peaksid hõlbustama juurdepääsu üldsusele suurt huvi pakkuvatele üritustele, andes loa juurdepääsuks ringhäälinguorganisatsiooni signaalile käesoleva direktiivi tähenduses. Nad võivad aga valida teise võrdväärse vahendi käesoleva direktiivi tähenduses. Sellised vahendid on muu hulgas — enne loa andmist juurdepääsuks signaalile — juurdepääsuloa andmine nende sündmuste toimumiskohta. Ringhäälinguorganisatsioone ei tohiks takistada sõlmimast üksikasjalikumaid lepinguid.

(41)

Tuleks tagada, et meediateenuse osutajate tava pakkuda pärast otseülekannet tellitavaid otseülekandena edastatud uudistesaateid oleks endiselt võimalik, ilma et selleks oleks vaja lühilõike välja jättes eraldi saadet. See võimalus peaks piirduma sama meediateenuse osutaja teleülekande tellitava teenuse pakkumisega, nii et seda ei saa kasutada uue lühilõikudel põhineva tellitava teenuse loomiseks.

(42)

Tellitavad audiovisuaalmeedia teenused erinevad teleringhäälingust kasutaja valiku- ja kontrollivõimaluse ning ühiskonnale avaldatava mõju poolest (22). Seega on põhjendatud tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste väiksem reguleeritus ning nad peaksid vastama ainult käesolevas direktiivis sätestatud põhireeglitele.

(43)

Audiovisuaalmeedia teenuste eripära ning eriti selle mõju tõttu, mida need avaldavad inimeste arvamuse kujundamisele, peavad kasutajad tingimata täpselt teadma, kes vastutab nende teenuste sisu eest. Seepärast on liikmesriikidele oluline tagada, et kasutajatel oleks igal ajal kerge ja vahetu juurdepääs audiovisuaalmeedia teenuse osutajat käsitlevale teabele. Iga liikmesriigi ülesanne on otsustada praktiliste üksikasjade üle, kuidas seda eesmärki saavutada, ilma et see piiraks ühenduse õiguse muid asjaomaseid sätteid.

(44)

Kahjuliku sisu kättesaadavus audiovisuaalmeedia teenustes valmistab seadusandjatele, meediatööstusele ja lapsevanematele jätkuvalt muret. Samuti on oodata uusi väljakutseid, eriti seoses uute jaotuskanalite ja uute toodetega. Seepärast on vaja kehtestada eeskirjad alaealiste kehalise, vaimse ja moraalse arengu ning inimväärikuse kaitsmiseks kõigis audiovisuaalmeedia teenustes, sealhulgas audiovisuaalsetes ärilistes teadaannetes.

(45)

Alaealiste kehalise, vaimse ja moraalse arengu ning inimväärikuse kaitseks võetud meetmeid tuleks hoolikalt tasakaalustada sõnavabaduse põhiõigusega, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Nimetatud meetmete, näiteks isiklike tunnusnumbrite (PIN-koodide) kasutamise, filtreerimissüsteemide või märgistamise eesmärk peaks seega olema tagada alaealiste kehalise, vaimse ja moraalse arengu ning inimväärikuse piisav kaitse, eriti seoses tellitavate audiovisuaalmeedia teenustega.

Alaealiste ja inimväärikuse kaitset ning vastulause esitamise õigust käsitlevas soovituses juba tunnistatakse filtreerimissüsteemide ja märgistamise tähtsust ning see sisaldab mitmeid alaealiste kaitseks mõeldud võimalikke meetmeid, andes kasutajatele juurdepääsu pakkujaga lepingu sõlmimisel süstemaatiliselt tõhusa, ajakohastatava ja kergestikasutatava filtreerimistarkvara või spetsiaalselt lastele mõeldud ühendusega liitumisel automaatse filtreerimistarkvara.

(46)

Liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuste osutajate suhtes kohaldatakse igal juhul lapspornograafia levitamise keeldu vastavalt nõukogu 22. detsembri 2003. aasta raamotsusele 2004/68/JSK laste seksuaalse ekspluateerimise ja lapsporno vastu võitlemise kohta (23).

(47)

Ükski käesoleva direktiivi säte, mis käsitleb alaealiste kehalise, vaimse ja moraalse arengu ning inimväärikuse kaitset, ei nõua, et nimetatud huvide kaitsmiseks võetavaid meetmeid peaks rakendama audiovisuaalmeedia teenuste eelneva kontrollimise abil riigiasutuste poolt.

(48)

Tellitavad audiovisuaalmeedia teenused võivad teleringhäälingu osaliselt välja vahetada. Seepärast peaksid need propageerima Euroopa päritoluga teoste tootmist ja levitamist ning seeläbi võimalusel aktiivselt kaasa aitama kultuurilise mitmekesisuse edendamisele. Niisugune toetus Euroopa päritolu teostele võiks olla näiteks selliste teenuste poolt antav rahaline toetus Euroopa päritolu teoste tootmiseks ja nende teostega seotud õiguste omandamiseks, Euroopa päritolu teoste minimaalne osakaal nõudevideo kataloogides või Euroopa päritolu teoste atraktiivne esitlemine elektroonilistes programmijuhtides. Euroopa päritoluga teoste propageerimisega audiovisuaalmeedia teenuste kaudu seotud sätete kohaldamist on tähtis korrapäraselt läbi vaadata. Käesolevas direktiivis sätestatud aruandluse raames peaksid liikmesriigid arvestama eelkõige ka selliste teenuste rahalise osalusega Euroopa päritolu teoste tootmises ja neid teoseid käsitlevate õiguste omandamises; Euroopa päritolu teoste osakaaluga audiovisuaalmeedia teenustes ning nimetatud teenustega pakutavate Euroopa päritolu teoste tegeliku vaadatavusega.

(49)

Kui defineeritakse mõistet „ringhäälinguorganisatsioonidest sõltumatud tootjad”, nagu on osutatud direktiivi 89/552/EMÜ artiklis 5, peaksid liikmesriigid võtma asjakohaselt eelkõige arvesse selliseid kriteeriume nagu tootmisettevõtte kuuluvus, samale ringhäälinguorganisatsioonile tarnitavate saadete hulk ning teiseste õiguste omandiõigus.

(50)

Direktiivi 89/552/EMÜ artikli 4 sätete rakendamisel peaksid liikmesriigid julgustama ringhäälinguorganisatsioone kaasama piisava osa ühistoodanguna toodetud Euroopa päritoluga teoseid või väljastpoolt oma riiki pärit Euroopa teoseid.

(51)

Tähtis on tagada, et kinematograafiateoseid edastatakse õiguste valdajate ja meediateenuste osutajate vahel kokkulepitud ajavahemikel.

(52)

Tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste kättesaadavus suurendab tarbija valikuvõimalusi. Seega ei ole tellitavate audiovisuaalmeedia teenustega seotud audiovisuaalseid ärilisi teadaandeid reguleerivad üksikasjalikud eeskirjad põhjendatud ega ka tehnilisest vaatenurgast mõtestatud. Sellegipoolest peaksid kõik audiovisuaalsed ärilised teadaanded järgima mitte üksnes tuvastamiseeskirju, vaid ka peamisi kvaliteedieeskirju, et teenida selgeid avaliku korra eesmärke.

(53)

Vastulause esitamise õigus on teleringhäälingu puhul asjakohane õiguskaitsevahend ning seda tuleks kohaldada ka veebikeskkonnas. Alaealiste ja inimväärikuse kaitset ning vastulause esitamise õigust käsitlevas soovituses juba esitatakse asjakohased suunised siseriikliku õiguse või praktika kohaste meetmete rakendamiseks, et tagada piisavalt vastulause esitamise võimalus või samaväärsed õiguskaitsevahendid seoses on-linemeediaga.

(54)

Nagu komisjon on tunnistanud oma tõlgendavas teatises piirideta televisiooni direktiivi (24) reklaami käsitlevate sätete teatavate aspektide kohta, on uute reklaamivõtete ja turundusuuenduste väljatöötamine loonud uusi tõhusaid võimalusi audiovisuaalseteks ärilisteks teadaanneteks traditsiooniliste ringhäälinguteenuste raames, mis võimaldavad neil tellitavate uuenduslike teenustega võrdsetes tingimustes paremini konkureerida.

(55)

Kaubanduslik ja tehnoloogiline areng annab kasutajatele suuremad valikuvõimalused ja vastutuse audiovisuaalmeedia teenuste kasutamisel. Et säilitada üldisi huve teenivate eesmärkide proportsionaalsus, peaks reguleerimine võimaldama teleringhäälingu osas teatavat paindlikkust. Lahususe põhimõte peaks piirduma reklaami ja otsepakkumisega, tooteasetus peaks olema lubatud teatavatel tingimustel, juhul kui liikmesriik ei otsusta teisiti, ning mõned kvantiteedipiirangud tuleks kaotada. Juhul kui tootepaigutus on varjatud, tuleks see keelata. Lahususe põhimõte ei tohiks välistada uute reklaamitehnikate kasutamist.

(56)

Peale käesolevas direktiivis käsitletud tavade kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul, (25) ebaõiglaste kaubandustavade suhtes, nagu eksitavad ja agressiivsed tavad, mida rakendatakse audiovisuaalmeedia teenuste puhul. Kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/33/EÜ (tubakatoodete reklaami ja sponsorlusega seotud õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta liikmesriikides) (26), millega keelatakse sigarettide ja teiste tubakatoodete reklaam ja sponsorlus trükimeedias, infoühiskonna teenustes ja raadiosaadetes, ilma et see piiraks direktiivi 89/552/EMÜ kohaldamist, peaks direktiivide 2003/33/EÜ ja 89/552/EMÜ omavaheline seotus, arvestades audiovisuaalmeedia teenuste erinõudeid, jääma samaks ka pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (27) artikli 88 lõige 1, millega keelatakse teatavate ravimite avalikkusele suunatud reklaam, ei piira nimetatud artikli lõike 5 kohaselt direktiivi 89/552/EMÜ artikli 14 kohaldamist. Seega peaks direktiivide 2001/83/EÜ ja 89/552/EMÜ omavaheline seotus jääma samaks ka pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Peale selle ei tohiks käesoleva direktiiviga piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta) (28) kohaldamist.

(57)

Arvestades vaatajate suurenenud võimalusi reklaami vältimiseks uute tehnoloogiate kaudu, nagu personaalsed digitaalsed videosalvestid, ja kanalite suurenenud valikut, ei ole reklaamilõikude paigutamise üksikasjalik reguleerimine vaatajate kaitsmise eesmärgil enam õigustatud. Kuigi käesolev direktiiv ei tohiks suurendada tunnis lubatud reklaamimahtu, peaks see andma ringhäälinguorganisatsioonidele paindlikkuse selle lisamiseks sinna, kus see ei kahjusta põhjendamatult saadete terviklikkust.

(58)

Direktiiv on mõeldud Euroopa telemaastiku, kus reklaam on eelistatavalt paigutatud saadete vahele, eripära kaitsmiseks ja piirab seepärast televisiooni tarbeks toodetud kinematograafiateoste ja filmide, samuti mõnede saatevaldkondade, mis vajavad endiselt konkreetset kaitset, võimalikke katkestusi.

(59)

Telereklaami päevalimiidi piiramine oli suures osas teoreetiline. Tunnilimiit on olulisem, kuna see kehtib ka vaadatavuse tippaja suhtes. Seega tuleks päevalimiit tühistada, kuid säilitada telereklaamile ja otsepakkumise lõikudele seatud tunnilimiit. Samuti ei ole enam põhjendatud otsepakkumiste ja reklaamikanalitele lubatud piirangud, kuna tarbijate valikuvõimalused on suurenenud. Samas jääb kehtima limiit 20 % telereklaamilõike ja otsepakkumiste lõike tunnis. Telereklaamilõigu all tuleks mõista kuni 12 minuti pikkust televisioonireklaami direktiivi 89/552/EMÜ artikli 1 punkti i tähenduses.

(60)

Varjatud audiovisuaalne äriline teadaanne on oma negatiivse mõju tõttu tarbijatele käesoleva direktiiviga keelatud praktika. Varjatud audiovisuaalse ärilise teadaande keeld ei peaks hõlmama õiguspärast tootepaigutust käesoleva direktiivi raames, kui vaatajat on piisavalt teavitatud tootepaigutuse olemasolust. Seda võib teha, tehes teatavaks asjaolu, et antud saates kasutatakse tootepaigutust, näiteks neutraalse logo abil.

(61)

Tootepaigutus on kinematograafilistes töödes ja televisiooni tarbeks tehtud audiovisuaalsetes töödes reaalsus, kuid liikmesriigid reguleerivad seda praktikat erinevalt. Võrdsete võimaluste tagamiseks ja seeläbi Euroopa meediatööstuse konkurentsivõime tõstmiseks on tarvis vastu võtta tootepaigutuse eeskirjad. Käesolevas direktiivis määratletud mõiste „tootepaigutus” peaks hõlmama igasugust audiovisuaalse ärilise teadaande vormi, mis seisneb toote, teenuse või selle kaubamärgi kaasamises või sellele osutamises selliselt, et seda esitatakse saates tasu või samalaadse hüvitise eest. Kaupade või teenuste tasuta osutamist, näiteks saate tootmiseks vajalikud rekvisiidid ja auhinnad, tuleks käsitada tootepaigutusena üksnes siis, kui sellised kaubad või teenused on märkimisväärse väärtusega. Tootepaigutuse suhtes tuleks kohaldada samu kvaliteedieeskirju ja -piiranguid nagu audiovisuaalse ärilise teadaande suhtes. Otsustavaks kriteeriumiks, mis eristab sponsorlust tootepaigutusest, on asjaolu, et tootepaigutuse puhul paigutatakse toode saate tegevusse (see on ka põhjus, miks artikli 1 punktis m on sõna „saade” seesütlevas käändes). Samas võib viiteid sponsorile näidata saate ajal, ent need ei ole saate sündmustiku osa.

(62)

Tootepaigutus peaks põhimõtteliselt olema keelatud. Teatavate saadete puhul on erandid siiski asjakohased, kasutades positiivset nimestikku. Liikmesriik peaks saama nende erandite kohaldamisest tervenisti või osaliselt loobuda, näiteks lubades tootepaigutust üksnes saadetes, mis ei ole toodetud ainult selle liikmesriigi territooriumil.

(63)

Peale selle on sponsorlus ja tootepaigutus keelatud juhul, kui need mõjutavad saadete sisu viisil, mis avaldaks mõju meediateenuse osutaja vastutusele ja toimetuslikule sõltumatusele. See kehtib temaatilise paigutuse puhul.

(64)

Puudega inimeste ja vanemate inimeste õigus osaleda ja olla kaasatud ühenduse sotsiaal- ja kultuuriellu on lahutamatult seotud kättesaadavate audiovisuaalmeedia teenuste osutamisega. Kättesaadavus peaks hõlmama muu hulgas viipekeelt, subtiitreid, audiokirjeldust ning kergesti mõistetavat menüüjuhtimist, kuid ei pruugi olla nendega piiratud.

(65)

Liikmesriigid on vastavalt neile asutamislepinguga pandud ülesannetele vastutavad käesoleva direktiivi ülevõtmise ja tõhusa rakendamise eest. Liikmesriigid võivad valida ise asjakohased vahendid vastavalt oma õigustraditsioonidele ja väljakujunenud struktuuridele, eelkõige määrata oma pädevad sõltumatud reguleerivad asutused, et nad saaksid teha oma tööd käesoleva direktiivi rakendamisel erapooletult ja läbipaistvalt. Konkreetsemalt peaksid liikmesriikide valitud vahendid aitama soodustada meedia pluralismi.

(66)

Käesoleva direktiivi õige kohaldamise tagamiseks on vajalik tihe koostöö liikmesriikide pädevate reguleerivate asutuste ja komisjoni vahel. Samamoodi on tihe koostöö liikmesriikide ning liikmesriikide reguleerivate asutuste vahel eriti oluline seoses mõjuga, mida ühes liikmesriigis asutatud ringhäälinguorganisatsioonid võivad avaldada teisele liikmesriigile. Kui litsentsimiskord on sätestatud liikmesriigi õigusega ja kui asjasse puutub mitu liikmesriiki, on soovitatav, et kontaktid vastavate ametiasutuste vahel toimuvad enne sellise litsentsi andmist. Nimetatud koostöö peaks hõlmama kõiki direktiiviga 89/552/EMÜ ja eelkõige selle artiklitega 2, 2a ja 3 koordineeritud valdkondi.

(67)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt audiovisuaalmeedia teenustele sisepiirideta ala loomist, tagades samal ajal üldiste huvide kõrgetasemelise kaitse, eriti alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning edendades puudega inimeste õigusi, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva direktiivi ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(68)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (29) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides tabelid, kus on võimaluste piires näidatud käesoleva direktiivi ja selle ülevõtmise meetmete vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

1)

Pealkiri asendatakse järgmisega:

2)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

3)

Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

1.   Iga liikmesriik tagab, et kõik tema jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate edastatavad audiovisuaalmeedia teenused on kooskõlas asjaomases liikmesriigis avalikkusele mõeldud audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatava õigussüsteemi normidega.

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel kuuluvad liikmesriigi jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutajad:

3.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse meediateenuse osutajat liikmesriigis asutatuna järgmistel juhtudel:

4.   Meediateenuse osutajad, kelle suhtes lõike 3 sätteid ei kohaldata, käsitatakse liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatena järgmistel juhtudel:

5.   Kui küsimust, millisel liikmesriigil on jurisdiktsioon, ei saa lahendada vastavalt lõigetele 3 ja 4, loetakse pädevaks see liikmesriik, kus meediateenuse osutaja on asutatud artikli 43–48 tähenduses ning asutamislepingust tulenevalt.

6.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata üksnes kolmandates riikides vastuvõtmiseks mõeldud audiovisuaalmeedia teenuste suhtes, mida ühe või mitme liikmesriigi üldsus ei võta otseselt ega kaudselt vastu standardsete tarbijatele ettenähtud seadmetega.”;

4)

Artiklit 2a muudetakse järgmiselt.

5)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

1.   Liikmesriigid võivad nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt meediateenuse osutajatelt nõuda käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate eeskirjade järgimist, tingimusel et need eeskirjad on kooskõlas ühenduse õigusega.

2.   Juhul kui liikmesriik:

3.   Kui esimese liikmesriigi hinnangul:

4.   Liikmesriik võib võtta lõike 3 kohaseid meetmeid üksnes siis, kui on täidetud järgmised tingimused:

5.   Komisjon teeb otsuse, kas meetmed on kooskõlas ühenduse õigusega, kolme kuu jooksul alates lõike 4 punkti a kohase teate saamisest. Kui komisjon otsustab, et meetmed ei ole kooskõlas ühenduse õigusega, loobub kõnealune liikmesriik kavandatud meetmete võtmisest.

6.   Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega ja oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad meediateenuse osutajad järgivad tegelikult käesoleva direktiivi sätteid.

7.   Liikmesriigid soodustavad kaas- ja/või enesereguleerimise korda siseriiklikul tasandil käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades nende õigussüsteemide poolt lubatud ulatuses. Kõnealune kord peab olema asjaomaste liikmesriikide põhiliste sidusrühmade seas laialt aktsepteeritud ja nägema ette tõhusa jõustamise.

8.   Direktiivi 2000/31/EÜ kohaldatakse täies ulatuses, kui käesolevas direktiivis ei ole teisiti sätestatud. Kui direktiivi 2000/31/EÜ säte on vastuolus käesoleva direktiivi sättega, siis kohaldatakse käesoleva direktiivi sätteid, kui käesolevas direktiivis ei ole teisiti sätestatud.”;

6)

Artikkel 3a jäetakse välja;

7)

Lisatakse järgmine peatükk:

„IIa PEATÜKK

Kõikide audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatavad sätted

Artikkel 3a

Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad audiovisuaalmeedia teenuse osutajad teevad teenuse vastuvõtjatele kergesti, vahetult ja püsivalt kättesaadavaks vähemalt järgmise teabe:

Artikkel 3b

Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmetega, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad audiovisuaalmeedia teenused ei sisalda vihkamisele õhutamist soo, rassilise või etnilise päritolu või usutunnistuse alusel.

Artikkel 3c

Liikmesriigid ergutavad oma jurisdiktsiooni alla kuuluvaid meediateenuse osutajaid tagama, et nende teenused tehakse järk-järgult kättesaadavaks nägemis- ja kuulmispuudega inimestele.

Artikkel 3d

Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad meediateenuse osutajad ei edasta kinematograafiateoseid väljaspool õiguste valdajatega kokkulepitud ajavahemikku.

Artikkel 3e

1.   Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate poolt edastatavad audiovisuaalsed ärilised teadaanded vastavad järgmistele nõuetele:

2.   Liikmesriigid ja komisjon ergutavad meediateenuse osutajaid töötama välja tegevusjuhendi, mis käsitleks lastesaadete ajal või lastesaadetes edastatavaid asjakohatuid audiovisuaalseid ärilisi teadaandeid toitumisalase või füsioloogilise mõjuga toitaineid ja muid aineid sisaldavate toitude ja jookide kohta, eelkõige nende kohta, mis sisaldavad rasva, trans-rasvhappeid, soola/naatriumi ja suhkruid, mille liigne tarbimine toidus tervikuna ei ole soovitatav.

Artikkel 3f

1.   Spondeeritavad audiovisuaalmeedia teenused või saated peavad vastama järgmistele nõuetele:

2.   Audiovisuaalmeedia teenuseid või saateid ei tohi spondeerida ettevõtted, kelle põhitegevuseks on sigarettide ja muude tubakatoodete tootmine ja müük.

3.   Ettevõtted, kes tegelevad muu hulgas ravimite valmistamise või müügiga ja raviteenuste osutamisega, võivad nende spondeeritavates audiovisuaalmeedia teenustes või saadetes reklaamida ettevõtja nime või mainet, kuid ei tohi reklaamida selliseid konkreetseid ravimeid ega raviteenuseid, mis on selles liikmesriigis, kelle jurisdiktsiooni alla meediateenuse osutaja kuulub, kättesaadavad üksnes arsti ettekirjutuse alusel.

4.   Uudistesaateid ja aktuaalseid poliitilisi sündmusi käsitlevaid saateid ei tohi spondeerida. Liikmesriigid võivad keelata sponsori logo näitamise lastesaadete, dokumentaalfilmide ja religioosse sisuga saadete ajal.

Artikkel 3g

1.   Tootepaigutus on keelatud.

2.   Erandina lõikest 1 on tootepaigutus, kui liikmesriik ei otsusta teisiti, vastuvõetav:

Esimeses taandes sätestatud erandit ei kohaldata lastesaadete suhtes.

Saated, mis sisaldavad tootepaigutust, peavad täitma vähemalt kõiki järgmisi nõudeid:

Erandkorras võivad liikmesriigid loobuda punktis d sätestatud nõuete kohaldamisest, tingimusel et kõnealust saadet ei ole tootnud ega tellinud meediateenuse osutaja ise ega temaga seotud ettevõte.

3.   Igal juhul ei tohi saated sisaldada järgmiste toodete paigutust:

4.   Lõigete 1, 2 ja 3 sätteid kohaldatakse üksnes nende saadete suhtes, mis on toodetud pärast … (30).”

8)

Lisatakse järgmine peatükk:

„IIb PEATÜKK

Üksnes tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste suhtes kohaldatavad sätted

Artikkel 3h

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid tagamaks, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad tellitavad audiovisuaalmeedia teenused, mis võivad tõsiselt kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, tehakse kättesaadavaks üksnes viisil, mis tagab selle, et alaealised tavaliselt selliseid tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid ei kuule ega näe.

Artikkel 3i

1.   Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate osutatavad tellitavad audiovisuaalmeedia teenused edendavad asjakohaste meetmetega Euroopa päritolu teoste tootmist ja kättesaadavust, kui see on teostatav. Selline edendamine võib muu hulgas olla seotud selliste teenuste poolt antava rahalise toetusega Euroopa päritolu teoste tootmiseks ja neid teoseid käsitlevate õiguste omandamiseks või Euroopa päritolu teoste osakaalu ja/või nende esiletoomisega tellitava audiovisuaalmeedia teenuse pakutavates programmikataloogides.

2.   Liikmesriigid annavad komisjonile hiljemalt … (31) ja seejärel iga nelja aasta järel aru lõike 1 rakendamisest.

3.   Komisjon annab liikmesriikide esitatud teabe ja sõltumatu uuringu alusel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru lõike 1 kohaldamise kohta, võttes arvesse turu ja tehnika arengut ning kultuurilise mitmekesisuse eesmärki.”;

9)

Lisatakse järgmine peatükk:

„IIc PEATÜKK

Ainuõigused ja lühiuudiste edastamine teleringhäälingus

Artikkel 3j

1.   Iga liikmesriik võib kooskõlas ühenduse õigusega võtta meetmeid tagamaks, et tema jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei edasta sündmusi, mida kõnealune liikmesriik käsitleb ühiskonnale väga tähtsatena, ainuõiguslikult ega viisil, millega võetakse oluliselt osalt kõnealuse liikmesriigi elanikkonnast võimalus jälgida sellised sündmusi otseülekande või hilisema edastusena tasuta televisioonis. Kui liikmesriik võtab sellised meetmed, koostab ta loetelu määratletud riiklikest või mitteriiklikest sündmustest, mida ta käsitab ühiskonnale väga tähtsatena. Liikmesriik teeb seda selgel ja läbipaistval viisil ning aegsasti. Seda tehes määrab asjaomane liikmesriik samuti, kas need sündmused peaksid olema kättesaadavad täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane.

2.   Liikmesriigid teatavad lõike 1 kohaselt võetud või võetavatest meetmetest viivitamata komisjonile. Kolme kuu jooksul alates teatamisest kontrollib komisjon selliste meetmete vastavust ühenduse õigusele ja edastab need teistele liikmesriikidele. Komisjon palub artikli 23a kohaselt asutatud kontaktkomiteel esitada arvamus. Komisjon avaldab võetud meetmed viivitamata Euroopa Liidu Teatajas ja vähemalt kord aastas liikmesriikide võetud meetmete koondloendi.

3.   Liikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad ringhäälinguorganisatsioonid ei kasuta pärast käesoleva direktiivi avaldamiskuupäeva nende ostetud ainuõigusi nii, et sellega võetakse oluliselt osalt teise liikmesriigi elanikkonnast võimalus jälgida nimetatud teise liikmesriigi poolt kooskõlas õigetega 1 ja 2 määratletud sündmusi täieliku või osalise otseülekandena või siis täieliku või osalise hilisema edastusena, kui viimane on objektiivsetel põhjustel avalikkuse huvides vajalik või asjakohane, nagu nimetatud teine liikmesriik on lõike 1 kohaselt määranud.

Artikkel 3k

1.   Liikmesriigid tagavad, et lühiuudiste puhul ei jäeta teistes liikmesriikides asutatud ringhäälinguorganisatsioone ilma juurdepääsust õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel üldsusele suurt huvi pakkuvatele üritustele, mida edastab nende jurisdiktsiooni alla kuuluv ringhäälinguorganisatsioon ainuõiguse alusel.

2.   Kui juurdepääsu taotleva ringhäälinguorganisatsiooniga samas liikmesriigis asutatud teine ringhäälinguorganisatsioon on omandanud ainuõiguse kõnealuse sündmuse puhuks, tuleb juurdepääsu taotleda sellelt ringhäälinguorganisatsioonilt.

3.   Liikmesriigid tagavad sellise juurdepääsu, võimaldades ringhäälinguorganisatsioonidel vabalt valida edastava ringhäälinguorganisatsiooni signaalist lühilõike, viidates juhul, kui see on praktilistel kaalutlustel võimalik, vähemalt nende allikale.

4.   Alternatiivina lõikele 3 võib liikmesriik luua võrdväärse süsteemi, millega saadakse õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel juurdepääs teiste vahendite abil.

5.   Selliseid lühilõike kasutatakse üksnes üldistes uudistesaadetes ning neid võib kasutada tellitavates audiovisuaalmeedia teenustes ainult siis, kui sama meediateenuse osutaja pakub sama saadet hiljem.

6.   Ilma et see piiraks lõigete 1–5 kohaldamist, tagavad liikmesriigid kooskõlas nende õigussüsteemide ja tavadega, et määratakse kindlaks selliste lühilõikude kasutamist puudutavad tingimused ja kord, eelkõige igasugune hüvitamiskord, lühilõikude maksimumpikkus ja nende edastamisele seatud ajapiirangud. Kui nähakse ette hüvitis, ei ületa see juurdepääsu tagamisega otseselt seotud lisakulusid.”;

10)

Artikli 4 lõikes 1 jäetakse välja sõnad „artiklis 6 määratletud tähenduses”;

11)

Artiklid 6 ja 7 jäetakse välja;

12)

IV peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

13)

Artikkel 10 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 10

1.   Telereklaam ja otsepakkumised on hõlpsasti äratuntavad ja eristatavad toimetatavast sisust. Ilma et see piiraks uute reklaamitehnikate kasutamist, hoitakse telereklaam ja otsepakkumised saate muudest osadest lahus optiliste ja/või akustiliste ja/või ruumiliste vahendite abil.

2.   Eraldiseisvad reklaami- ja otsepakkumise lõigud (v.a spordisündmuste ülekannetes) on erand.”;

14)

Artikkel 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 11

1.   Liikmesriigid tagavad reklaami või otsepakkumise edastamisel saadete ajal, et saadete terviklikkust, võttes arvesse saate loomulikke pause, kestust ja laadi, ning õiguste valdajate õigusi, ei kahjustata.

2.   Telefilmide (välja arvatud telesarjad, seriaalid ja dokumentaalfilmid), kinematograafiateoste ja uudistesaadete edastamise korral võib teha ühe katkestuse iga vähemalt programmikohase 30-minutilise ajavahemiku kohta telereklaamide ja/või otsepakkumiste näitamiseks. Lastesaadete edastamise korral võib teha ühe katkestuse iga vähemalt programmikohase 30-minutilise ajavahemiku kohta telereklaamide ja/või otsepakkumiste näitamiseks tingimusel, et saate kestus on pikem kui 30 minutit. Usutalituste ülekannete vahele ei või paigutada telereklaami ega otsepakkumisi.”;

15)

Artiklid 12 ja 13 jäetakse välja;

16)

Artikli 14 esimene lõige jäetakse välja;

17)

Artiklid 16 ja 17 jäetakse välja;

18)

Artikkel 18 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 18

1.   Telereklaamilõikude ja otsepakkumiste lõikude osakaal ühes tunnis ei tohi ületada 20 %.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata teadaannete suhtes, mida ringhäälinguorganisatsioon edastab seoses oma saadetega, ning otseselt nendest saadetest tulenevate lisatoodete, sponsorlusteadete ja tootepaigutuse suhtes.”;

19)

Artikkel 18a asendatakse järgmisega:

„Artikkel 18a

Otsepakkumise saated peavad olema sellistena selgesti eristatavad heli ja kujutise abil ning nende katkestusteta kestus on vähemalt 15 minutit.”;

20)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

Käesoleva direktiivi sätteid kohaldatakse mutatis mutandis telekanalite suhtes, mis on pühendatud eranditult reklaamile ja otsepakkumisele, samuti telekanalite suhtes, mis on pühendatud eranditult enesereklaamile. III peatükki ja samuti artiklit 11 ning artiklit 18 ei kohaldata kõnealuste kanalite suhtes.”;

21)

Artikkel 19a jäetakse välja;

22)

Artikkel 20 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 20

Ilma et see piiraks artikli 3 kohaldamist, võivad liikmesriigid ühenduse õigust asjakohaselt arvesse võttes üksnes oma riigi territooriumile mõeldud teleülekannete suhtes, mida avalikkus ei saa üheski teises liikmesriigis otseselt ega kaudselt vastu võtta, kehtestada muid kui artikli 11 lõikes 2 ning artiklis 18 sätestatud eeskirju.”;

23)

IV peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

24)

Artiklid 22a ja 22b jäetakse välja;

25)

IV peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

26)

Artikli 23a lõike 2 punkt e asendatakse järgmisega:

27)

Lisatakse järgmine peatükk:

„VIb PEATÜKK

Liikmesriikide reguleerivate asutuste vaheline koostöö

Artikkel 23b

Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et anda üksteisele ja komisjonile käesoleva direktiivi sätete, eelkõige artiklite 2, 2a ja 3 kohaldamiseks vajalikku teavet, eelkõige liikmesriikide pädevate sõltumatute reguleerivate asutuste kaudu.”;

28)

Artiklid 25 ja 25a jäetakse välja;

29)

Artikkel 26 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 26

Komisjon esitab hiljemalt … (31) ja seejärel iga kolme aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta ja teeb vajaduse korral täiendavaid ettepanekuid direktiivi kohandamiseks audiovisuaalmeedia teenuste valdkonna arenguga, võttes eriti arvesse tehnika viimaseid arenguid, sektori konkurentsivõimet ja meediakirjaoskuse taset kõikides liikmesriikides.

Aruandes hinnatakse samuti lastesaadete ajal edastatava telereklaami küsimust ning eelkõige seda, kas käesolevas direktiivis esitatud kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed eeskirjad on võimaldanud nõuetekohast kaitset.”.

—

Lisas „Artikli 3 punktis a osutatud direktiivide ja määruste nimekiri” asendatakse punkt 4 järgmisega:

18.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 307/22

(1)

Nõukogu määras oma 7. veebruari 1994. aasta resolutsioonis ühenduse postiteenuste arengu kohta (4) kindlaks, et ühenduse postialase poliitika üks põhieesmärke on postiteenuste turu järkjärguline ja kontrollitud konkurentsile avamine, tagades universaalteenuse osutamise jätkusuutlikkuse.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/67/EÜ (ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta) (5) kehtestati ühenduse tasandil postisektorit reguleeriv raamistik, mis hõlmab meetmeid universaalteenuse osutamise tagamiseks ja nende postiteenuste piirmäärade sätestamist, mida liikmesriigid võivad universaalteenuse säilitamiseks reserveerida oma universaalteenuse osutajale või osutajatele, et hakata neid järk-järgult ja üha laialdasemalt vähendama, ning ajakava turu konkurentsile avamise jätkamist käsitleva otsuse tegemiseks, et luua postiteenuste siseturg.

(3)

Asutamislepingu artiklis 16 rõhutatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta Euroopa Liidu ühistes väärtustes nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel. Selles sätestatakse, et tuleks hoolitseda, et sellised teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.

(4)

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste positiivset rolli rõhutati 2005. aasta oktoobri Eurobaromeetri eriuuringus 219, millest nähtus, et kogu ELis peavad kasutajad postiteenuseid kõige hinnatumateks üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kui 77 % vastanutest andis sellise hinnangu.

(5)

Postiteenused täidavad olulise side- ja teabevahetuse vahendina elutähtsat rolli, aidates kaasa ühiskondliku, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele liidus. Postivõrkudel on oluline territoriaalne ja sotsiaalne mõõde, mis teeb võimalikuks üldise juurdepääsu olulise tähtsusega kohalikele teenustele.

(6)

Postiteenuste valdkonna meetmed tuleks kavandada nii, et saavutatakse asutamislepingu artikli 2 kohased ühenduse eesmärgid, nimelt edendada ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, püsivat ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, elatustaseme ja elukvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust.

(7)

Euroopa postiturgudel on viimastel aastatel toimunud tõsised muudatused, mida on tagant tõuganud tehnoloogia areng ja regulatsiooni vähendamise tagajärjel suurenenud konkurents. Üleilmastumise tõttu on oluline võtta ennetav ja arengut soodustav hoiak, et mitte jätta liidu kodanikke selliste muutustega kaasnevatest hüvedest ilma.

(8)

Euroopa Ülemkogu kinnitas oma 22. ja 23. märtsi 2005. aasta kohtumisel Lissaboni strateegia vahekokkuvõtteid käsitlevates järeldustes taas, et siseturu rajamise lõpuleviimine on tähtis vahend majanduskasvule kaasaaitamiseks ning suurema arvu ja paremate töökohtade loomiseks ning et oluline osa konkurentsivõimelise ja dünaamilise majanduse loomisel kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele tõhusatele teenustele. Need järeldused kehtivad endiselt ka postiteenuste suhtes, mis on side ja kaubanduse ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtsuse tagamise oluline vahend.

(9)

Euroopa Parlamendi 2. veebruari 2006. aasta resolutsioonis postidirektiivi kohaldamise kohta (6) tõsteti esile tõhusate postiteenuste sotsiaalset ja majanduslikku tähtsust ning nende tähtsat osa Lissaboni strateegias, ning osutati, et senised reformimeetmed on kaasa toonud olulisi positiivseid arenguid postisektoris, kusjuures on paranenud teenuste kvaliteet ja tõhusus ning need arvestavad paremini kasutaja vajadusi. Pidades silmas kohati märgatavalt erinevaid arenguid liikmesriikides seoses universaalteenuse osutamise kohustusega, kutsus Euroopa Parlament oma resolutsioonis komisjoni üles keskenduma oma tuleviku-uuringu koostamisel eelkõige pakutava universaalteenuse kvaliteedile ja selle edaspidisele rahastamisele ning tegema selle uuringu raames ettepaneku universaalteenuse määratluse, ulatuse ja vajaliku rahastamise kohta.

(10)

Direktiivi 97/67/EÜ kohaselt viidi läbi tuleviku-uuring, milles hinnati, kuidas mõjub universaalteenuse osutamisele igas liikmesriigis ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine aastal 2009. Komisjon vaatas samuti põhjalikult läbi ühenduse postisektori, seejuures telliti uuringud kõnealuse sektori majandus-, sotsiaalsete ja tehnoloogiliste arengute kohta ning viidi läbi põhjalikud konsultatsioonid huvitatud pooltega.

(11)

Tuleviku-uuringus märgitakse, et eesmärgi tagada direktiivi 97/67/EÜ kohaselt liikmesriikide määratletud kvaliteedistandardile vastava universaalteenuse jätkusuutlik osutamine võib ühenduse kõikides osades 2009. aastaks saavutada ilma reserveeritud valdkonna vajaduseta.

(12)

Postituru järkjärguline üha laialdasem avamine konkurentsile on andnud universaalteenuse osutajatele piisavalt aega võtta vajalikke moderniseerimise ja restruktureerimise meetmeid, et tagada universaalteenuse osutamise pikaajaline elujõulisus uutes turutingimustes, ning on võimaldanud liikmesriikidel kohandada oma reguleerimissüsteemid avatuma keskkonnaga. Liikmesriigid võivad lisaks kasutada ülevõtmisperioodi ning tõhusa konkurentsi tekkimiseks vajalikku pikka aega selleks, et vajaduse korral jätkata universaalteenuse osutajate moderniseerimist ja restruktureerimist.

(13)

Tuleviku-uuring näitab, et reserveeritud valdkond ei tohiks enam olla eelistatud lahendus universaalteenuse osutamise rahastamiseks. See hinnang arvestab ühenduse ja liikmesriikide huvi, et siseturu rajamine oleks viidud lõpule ning et turg oleks võimeline tagama majandus- ja tööhõivekasvu ning tõhusate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kättesaadavust kõikidele kasutajatele. Seetõttu on kohane kinnitada postiteenuste siseturu täieliku rakendamise tähtpäev.

(14)

Postisektori muutusi põhjustab rida tegureid nagu nõudlus ja kasutajate muutuvad vajadused, organisatsioonilised muutused, automatiseerimine ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt, postiteenuste asendumine elektrooniliste sidevahenditega ja turu avamine. Postiteenuse osutajad võivad oma tegevust mitmekesistada elektrooniliste äriteenuste või muude infoühiskonna teenuste pakkumise kaudu, et olla konkurentsivõimeline, vastata tarbijate uutele nõudmistele ning kindlustada uusi rahastamisallikaid.

(15)

Postiteenuste osutajad, sealhulgas määratud universaalteenuse osutajad on traditsioonilistest postiteenustest erinevate uute konkurentsialaste väljakutsete (nagu digiteerimine ja elektrooniline side) tõttu sunnitud parandama oma tõhusust ning juba see iseenesest aitab kaasa konkurentsivõime olulisele suurenemisele.

(16)

Täielik turu avamine aitab laiendada postiteenuste turu üldsuurust. Lisaks sellele aitab see säilitada püsivat ja kvaliteetset tööhõivet universaalteenuste osutajate juures ning luua uusi töökohti teiste ettevõtjate ja uute turuletulijate juures ning seotud majandussektorites. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide pädevust reguleerida tööhõivetingimusi postiteenuste sektoris, kuid see ei tohiks siiski tekitada kõlvatut konkurentsi. Postiteenuste turu avamise ettevalmistamisel tuleks nõuetekohaselt võtta arvesse sotsiaalseid kaalutlusi.

(17)

Transporti üksinda postiteenusena käsitada ei tohiks. Otseposti, mis koosneb ainult reklaam-, turustus- või müügiedendusmaterjalist ning sisaldab ühesugust sõnumit, v.a adressaadi nimi, aadress ja tunnusnumber, võib pidada kirjasaadetiseks.

(18)

Suurenenud konkurentsivõime peaks lisaks sellele võimaldama postisektoril integreeruda alternatiivsete sidevahenditega ning tõsta üha nõudlikematele kasutajatele pakutavate teenuste kvaliteeti.

(19)

Maapiirkonna postivõrkudel on muu hulgas mägistes ja saarelistes piirkondades oluline osa ettevõtjate integreerimisel riigi ja maailma majandusse ning ühiskondliku ühtekuuluvuse ja tööhõive säilitamisel. Lisaks sellele võivad äärealade postiasutused pakkuda olulist infrastruktuurivõrku uutele elektroonilise side teenustele juurdepääsuks.

(20)

Arengud sideteenuste naaberturgudel on avaldanud ühenduse eri piirkondades ja eri rahvastikugruppidele ning postiteenuste kasutamisele erinevat mõju. Tuleks säilitada territoriaalne ja ühiskondlik ühtekuuluvus ja võttes arvesse, et liikmesriigid võivad teatud konkreetseid teenuseid kohandada kohalikule nõudlusele, kasutades direktiiviga 97/67/EÜ võimaldatud paindlikkust, on kohane täiel määral säilitada universaalteenus ning sellega seotud kvaliteedinõuded, mis on sätestatud direktiivis 97/67/EÜ. Kooskõlas praeguse tavaga on kohane täpsustada, et liikmesriigid peaksid posti koguma ja kätte toimetama üksnes sellistel nädala tööpäevadel, mis ei ole siseriiklikes õigusaktides määratletud riikliku pühana. Liikmesriigid peaksid jälgima turul toimuvaid arenguid ja teostama nende üle järelevalvet, et turu avamine oleks ka edaspidi soodne kõigile kasutajatele, eriti tarbijatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Nad peaksid võtma direktiivis 97/67/EÜettenähtud regulatiivmeetmed, et tagada juurdepääs postiteenustele, mis rahuldaks kasutajate vajadusi ka tulevikus, sealhulgas tuleks võimaluse korral tagada, et mingi miinimumhulga teenuseid saaks tellida ühest juurdepääsupunktist, ning eelkõige, et maapiirkondades ja äärealadel oleks piisavalt postiteenustele juurdepääsu punkte.

(21)

Universaalteenus tagab põhimõtteliselt ühe kogumise ja ühe kättetoimetamise iga füüsilise ja juriidilise isiku koju või ruumidesse igal tööpäeval, isegi äärealadel ja hajaasustusega piirkondades.

(22)

Kvaliteetsete postiteenuste pakkumine aitab märkimisväärselt kaasa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele. Eriti e-kaubandus pakub äärealadele ja hajaasustusega piirkondadele uusi võimalusi majanduselus osalemiseks, mille puhul heade postiteenuste osutamine on oluline eeltingimus.

(23)

Direktiiviga 97/67/EÜ kehtestati, et universaalteenuse osutamise korraldamisel eelistatakse universaalteenuse osutajate määramist. Liikmesriigid võivad nõuda, et universaalteenust osutataks kogu riigi territooriumil. Suurenev konkurents ja valik tähendavad, et liikmesriikidele tuleks anda veelgi enam paindlikkust universaalteenuse kättesaadavuse tagamise kõige tõhusama ja sobivama mehhanismi väljaselgitamisel, järgides samas objektiivsuse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning hoolitsedes, et võimalikult vähe moonutataks turgu ja tagataks postiteenuste vaba osutamine siseturul. Liikmesriigid võivad kasutada ühte järgmistest meetmetest või nende kombinatsiooni: universaalteenuse osutamise jätmine turujõudude reguleerida, ühe või mitme ettevõtja määramine universaalteenuse eri elementide osutamiseks või riigi territooriumi eri osade katmiseks ning teenuste osutamise riigihanked.

Juhul kui liikmesriik otsustab määrata ühe või mitu ettevõtjat postiteenuste osutajaks või universaalteenuse eri elementide osutajaks, tuleb tagada, et universaalteenuse kvaliteedi nõudeid kohaldatakse universaalteenuse osutajate suhtes läbipaistvalt ja proportsionaalselt. Kui liikmesriik määrab rohkem kui ühe ettevõtja, peaks ta tagama, et universaalteenuse osutamise kohustuste osas ei ole kattumist.

(24)

On oluline, et kasutajad oleksid täielikult informeeritud osutatavatest universaalteenustest ning et postiteenuste osutajad oleksid informeeritud oma õigustest ja kohustustest universaalteenuse osutajana. Liikmesriigid peaksid tagama, et kasutajad oleksid täielikult informeeritud osutatavate konkreetsete teenuste võimalustest ning nende kättesaadavusest. Liikmesriigid peaksid tagama kogu sellise teabe kättesaadavaks tegemise. Kooskõlas liikmesriikidele antud suurema paindlikkusega tagada universaalteenuse osutamine muul viisil kui universaalteenuse osutaja või osutajate määramisega on siiski asjakohane, et liikmesriigid saaksid paindlikult otsustada, kuidas see teave kättesaadavaks teha.

(25)

Läbiviidud uuringute põhjal ja pidades silmas võimaluste andmist postiteenuste siseturu vabaks arenguks, on kohane lõpetada reserveeritud valdkonna ja eriõiguste kasutamine universaalteenuse rahastamise tagamiseks.

(26)

Universaalteenuse jääknetokulude katmine välisrahastamise abil võib mõnes liikmesriigis siiski osutuda vajalikuks. Seepärast on kohane selgesõnaliselt kirjeldada alternatiivseid võimalusi universaalteenuse rahastamise tagamiseks sellisel määral, mis on vajalik ning piisavalt õigustatud, jättes kasutatavate rahastamismehhanismide valiku liikmesriikidele. Nendeks alternatiivideks on riigihankemenetlused, sealhulgas riigihangete alastes direktiivides sätestatud võistlevad läbirääkimised või läbirääkimistega menetlus, kas lepinguteate avaldamisega või mitte, ning — kui universaalteenuste osutamise kohustus tähendab nende teenuste osutajale netokulusid ning on määratud universaalteenuse osutajale ebaõiglaseks koormaks — riiklik hüvitis ja kulude jagamine teenuse osutajate ja/või kasutajate vahel läbipaistval viisil sissemaksetena hüvitusfondi. Liikmesriigid võivad kasutada muid ühenduse õigusega lubatud rahastamisviise, näiteks otsustada vajaduse korral, et kasum, mille universaalteenuse osutaja teenib või osutajad teenivad teenustega väljaspool universaalteenuse kohaldamisala, tuleb täielikult või osaliselt loovutada universaalteenuse netokulude katmiseks, kuivõrd see on kooskõlas asutamislepinguga. Ilma et see piiraks liikmesriikide kohustust kinni pidada riigiabi käsitlevatest asutamislepingu eeskirjadest, sealhulgas konkreetsetest teatamise nõuetest, võivad liikmesriigid teatada komisjonile universaalteenuse netokulude katmiseks kasutatavatest rahastamismehhanismidest, mida tuleks kajastada korraspärastes aruannetes, mida komisjon peaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule direktiivi 97/67/EÜ kohaldamise kohta esitama.

(27)

Postiteenuste osutajatelt võidakse nõuda universaalteenuse rahastamisse panustamist juhtudel, kui on ette nähtud hüvitusfond. Et selgitada välja, millistelt ettevõtjatelt nõuda maksete tegemist hüvitusfondi, peaksid liikmesriigid kaaluma, kas selliste ettevõtjate osutatavaid teenuseid võib kasutaja seisukohast pidada universaalteenuse kohaldamisalasse kuuluvateks teenusteks, kuna nad on piisaval määral vahetatavad universaalteenusega, võttes arvesse teenuste omadusi, sealhulgas lisandväärtusi ning samuti teenuste kavandatud kasutust ning hinnakujundust. Neil teenustel ei pea tingimata olema kõik universaalteenuse tunnused, nagu igapäevane kättetoimetamine või kogu riigi hõlmamine.

(28)

Liikmesriik peaks proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks liikmesriigis universaalteenuse osutamise kulude katmiseks ettevõtjatelt nõutava osamakse kindlaks määramisel kasutama läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, nagu nende ettevõtjate osa liikmesriigis universaalteenuse kohaldamisalasse kuuluvate teenuste osutamises. Liikmesriigid võivad fondi tegevuse tagamiseks nõuda neilt teenuseosutajatelt, kes peavad tegema makseid hüvitusfondi, nõuetekohase raamatupidamisarvestuse lahususe sisseviimist.

(29)

Direktiivis 97/67/EÜ sätestatud läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid praegusel kujul tuleks ka edaspidi rakendada iga rahastamismehhanismi puhul ja iga otsus selles valdkonnas peaks olema tehtud läbipaistvate, objektiivsete ja kontrollitavate kriteeriumide alusel. Eelkõige tuleks universaalteenuse osutamise netokulud arvutada siseriikliku reguleeriva asutuse järelevalve all nii, et universaalteenuse osutamise kohustusega määratud universaalteenuse osutaja netokuludest lahutatakse netokulud universaalteenuse osutamise kohustuse puudumisel. Sellise arvutamise puhul tuleks arvesse võtta kõiki muid asjakohaseid tegureid, sealhulgas universaalteenust osutama määratud postiteenuste osutaja turueeliseid, õigust mõistlikule kasumile ja stiimuleid kulutõhususe suurendamiseks.

(30)

Juhul kui liikmesriigid otsustavad teha oma riigi territooriumil avalikkusele kättesaadavaks täiendavaid või lisateenuseid (välja arvatud käesolevas direktiivis määratletud universaalteenuse osutamise kohustustega seotud teenused), nagu näiteks maapiirkondades pensionide ja postirahakaartide kättetoimetamine, ei tohiks nende teenuste suhtes kohaldada hüvitusmehhanisme, mis nõuavad konkreetsete ettevõtjate osamakseid. Vajaduse korral võivad liikmesriigid kooskõlas riigiabi käsitlevate asutamislepingu eeskirjadega rahastada selliseid täiendavaid ja lisateenuseid. Lubade andmist ei või siduda selliste täiendavate teenuste osutamise kohustusega, välja arvatud universaalteenuse osutaja või osutajate puhul.

(31)

Liikmesriikidele, kes ühinesid liiduga pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/39/EÜ (millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta) (7) jõustumist ja kes on võinud kogeda erilisi raskusi oma postiturgude kohandamisel, kuna nad ühinesid postiteenuste reformiga selle hilises etapis, teatavatele väikese rahvaarvuga ja piiratud geograafilise suurusega liikmesriikidele, kellel on postiteenustega seotud eriomadused, ning teatavatele raskete looduslike oludega liikmesriikidele, kellel on palju saari, on asjakohane anda võimalus lükata käesoleva direktiivi rakendamine piiratud aja võrra edasi, et jätkata teenuste reserveerimist oma universaalteenuse osutajale või osutajatele, millest tuleb komisjonile teatada. Võttes arvesse selle võimaluse erandlikku iseloomu, on samuti asjakohane kõnealuse piiratud ajavahemikul ja piiratud arvu teenuste puhul lubada sellistel liikmesriikidel, kes on oma turud täielikult avanud, keelata teises liikmesriigis tegutsevatel monopolidel oma riigi territooriumil tegutsemise.

(32)

Komisjon peaks abistama liikmesriike käesoleva direktiivi eri aspektide rakendamisel, sealhulgas netokulu arvutamisel. Lisaks peaks koostöö siseriiklike reguleerivate asutuste vahel selle valdkonna võrdlusnäitajate ja juhiste väljatöötamisel aitama kaasa käesoleva direktiivi ühtlustatud kohaldamisele.

(33)

Liikmesriikidel peaks olema lubatud kasutada üldlubasid ja üksiklubasid, kui see on õigustatud ja eesmärgiga proportsionaalne. Kuid, nagu on rõhutatud kolmandas aruandes direktiivi 97/67/EÜ kohaldamise kohta, võib siseturul teenuste osutamist takistavate põhjendamatute tõkete vähendamiseks olla vaja jätkata kasutuselevõetavate tingimuste ühtlustamist. Selles kontekstis võivad liikmesriigid lasta postiteenuste osutajatel näiteks valida, kas ta võtab endale teenuste osutamise kohustuse või aitab katta nende teenuste osutamisega seotud teise teenuste osutaja kulusid, kuid nad ei tohiks enam panna ettevõtjale kohustust osaleda kulude jagamise mehhanismis ja lisaks ka universaalteenuse osutamise kohustust või kvaliteedi alaseid kohustusi, kuna need on ette nähtud teenima sama eesmärki. Samuti on asjakohane selgitada, et mõnesid üldlubade andmise ja litsentseerimise sätteid ei tohiks kohaldada määratud universaalteenuse osutajate suhtes.

(34)

Keskkonnas, kus universaalteenuse alasse kuuluvaid teenuseid osutavad mitu postiettevõtjat, on kohane nõuda, et kõik liikmesriigid hindaksid, kas posti infrastruktuuri teatud osi või universaalteenuse osutajate teatud teenuseid ei tuleks teha kättesaadavaks muudele ettevõtjatele, kes osutavad sarnaseid teenuseid, et edendada tõhusat konkurentsi ja/või kaitsta kõiki kasutajaid postiteenuste üldise kvaliteedi tagamisega. Mitmete piirkondlike postivõrkudega universaalteenuse osutajate olemasolu korral peaks liikmesriigid samuti hindama nende koostalitlusvõimet ja vajadusel selle tagama, et vältida takistusi postisaadetiste kiirele transpordile. Kuna nende osade ja teenuste õiguslik seisund ja turuolukord on liikmesriigiti erinev, on kohane nõuda liikmesriikidelt ainult informeeritud otsuse vastuvõtmist õigusaktide vajaduse, ulatuse ja valiku, sealhulgas vajaduse korral kulude jagamise kohta. See säte ei tohiks piirata liikmesriikide õigust võtta meetmeid juurdepääsu tagamiseks postivõrgule läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise tingimuste alusel.

(35)

Liikmesriigid peaksid tagama, et direktiivi 97/67/EÜ alusel isikuandmeid töödeldes kohaldavad postiteenuste osutajad ühenduse ja riikide isikuandmete kaitset käsitlevaid sätteid, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (8) sätteid.

(36)

Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirata selliste siseriiklike sätete kohaldamist, millega reguleeritakse sundvõõrandamise tingimusi universaalteenuse osutamise korraldamiseks.

(37)

Võttes arvesse postiteenuste tähtsust pimedatele ja vaegnägijatele, on kohane kinnitada, et turu avamine ei tohiks takistada universaalteenuse osutajate poolt teatud teenuste jätkuvat tasuta osutamist pimedatele ja vaegnägijatele, mille liikmesriigid on kehtestanud vastavalt kohaldavatele rahvusvahelistele kohustustele.

(38)

Täieliku konkurentsi tingimustes on nii universaalteenuse finantstasakaalu kui ka turumoonutuste piiramise seisukohast oluline, et põhimõttest, mille kohaselt hinnad kajastavad normaalseid kaubandustingimusi ja kulusid, eemaldutaks ainult avalike huvide kaitsmiseks. See eesmärk tuleks saavutada, lubades liikmesriikidel säilitada jätkuvalt ühtsed tasud üksiksaadetise tasuga postiteenustele, mida tarbijad, sealhulgas väikese ja keskmise suurusega ettevõtjad, kõige sagedamini kasutavad. Liikmesriigid võivad säilitada ühtsed tasud ka muude postisaadetiste puhul, näiteks ajalehtede ja raamatute puhul, et kaitsta avalikke huve, nagu juurdepääs kultuurile, demokraatlikus ühiskonnas osalemise tagamine (ajakirjandusvabadus) või piirkondlik ja ühiskondlik ühtekuuluvus.

(39)

Teenuste pakkumiseks kõikidele kasutajatele, sealhulgas äriklientidele, massposti saatjatele ja eri klientidelt saadud posti koondajatele, võib universaalteenuse osutajatele võimaldada kooskõlas kulupõhisuse põhimõttega suuremat hinnapaindlikkust. Tasustamisel tuleks arvesse võtta kokkuhoitud kulusid võrreldes standardteenusega, mis hõlmab kõiki teenuseid, mida pakutakse üksikute postisaadetiste kogumise, sorteerimise, transpordi ja jaotamise osas.

(40)

Pidades silmas, et tingimusi, milles turgu valitsev universaalteenuse osutaja peab toimima täielikult konkurentsile avatud keskkonnas, reguleeritakse riigiti erinevalt, on kohane jätta liikmesriikidele vabadus otsustada, kuidas teostada parimal viisil järelevalvet ristsubsideerimise üle.

(41)

Pidades silmas üleminekut täielikult konkurentsile avatud turule ja et vältida konkurentsi kahjustamist ristsubsideerimisega, on kohane nõuda liikmesriikidelt jätkuvalt, et nad säilitaksid kohustuse, mille kohaselt universaalteenuse osutajad peavad pidama eraldi ja läbipaistvat raamatupidamisarvestust; vajadusel võib selle korras teha muudatusi.

See kohustus peaks andma siseriiklikule reguleerivatele asutustele, konkurentsiasutustele ja komisjonile teavet, mis on vajalik universaalteenuseid käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks ja õiglastest turutingimustest kinnipidamise jälgimiseks kuni konkurents muutub tõhusaks. Koostöö siseriiklike reguleerivate asutuste vahel selle valdkonna võrdlusnäitajate ja juhiste väljatöötamisel peaks aitama kaasa nende eeskirjade ühtlustatud kohaldamisele.

Eraldi ja läbipaistev raamatupidamisarvestus peaks andma liikmesriikidele ja nende reguleerivatele asutustele piisavalt üksikasjalikke raamatupidamisandmeid, selleks et:

(42)

Sarnaselt teistes teenuste valdkondades kehtivatele eeskirjadele ja tarbijakaitse suurendamiseks on asjakohane kohaldada kaebuste menetlemist reguleerivaid miinimumpõhimõtteid laiemalt kui vaid universaalteenuste osutajate suhtes. Kaebuste lahendamise menetluse tõhustamiseks on kohane julgustada kohtuvälise kokkuleppe menetluste kasutamist vastavalt komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitusele 98/257/EÜ tarbijate kaebuste kohtuvälise lahendamisega tegelevate asutuste suhtes rakendatavate põhimõtete kohta (9) ja komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovitusele 2001/310/EÜ tarbijate kaebuste konsensusliku lahendamisega seotud kohtuväliste asutuste põhimõtete kohta. (10) Tarbijate huvisid aitaks kaitsta ka teenuste osutajate parem koostoimimisvõime, mille annab juurdepääs teatud infrastruktuuriosadele ja teenustele, ning nõue, et siseriiklikud reguleerivad asutused ja tarbijakaitseasutused teeksid koostööd.

Kasutajate huvide kaitsmiseks postisaadetiste varguse, kaotamise või kahjustamise korral peaksid liikmesriigid sisse viima süsteemi kulude tagasimaksmiseks ja/või kahju hüvitamiseks, kui olukord seda nõuab.

(43)

Direktiivis 97/67/EÜ on sätestatud, et teatavad meetmed tuleb vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (11).

(44)

Otsust 1999/468/EÜ on muudetud otsusega 2006/512/EÜ, millega kehtestati kontrolliga regulatiivmenetlus, et võtta vastu üldmeetmeid, mille eesmärk on muuta asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras vastuvõetud põhiakti vähemolulisi sätteid, sealhulgas jättes mõned kõnealused sätted välja või täiendades seda uute vähemoluliste sätetega.

(45)

Eelkõige tuleks komisjonile anda volitus kehtestada meetmeid teenuste kvaliteedistandardite edaspidiseks kohandamiseks tehnika arengu ja turusuundumustega ning välisasutuste poolt läbiviidava sõltumatu tegevuse järelevalve teostamise standardtingimuste kohandamiseks. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid ning täiendada seda, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(46)

Direktiivi 97/67/EÜ kohaselt komisjoni abistav komitee peaks jälgima universaalteenuse osutamisega seotud arenguid liikmesriikides.

(47)

Tõenäoliselt on siseriiklike reguleerivate asutuste osa edaspidigi oluline, eriti nendes liikmesriikides, kus üleminek konkurentsile ei ole veel lõppenud. Vastavalt regulatiivsete ja tegevusfunktsioonide lahususe põhimõttele peaksid liikmesriigid kindlustama oma reguleerivate asutuste sõltumatuse, tagades sellega nende otsuste erapooletuse. See sõltumatuse nõue ei piira liikmesriikide institutsionaalset autonoomiat ega põhiseaduslikke kohustusi ega ka asutamislepingu artiklis 295 sätestatud neutraalsuse põhimõtet liikmesriikides omandi õiguslikku režiimi reguleerivate eeskirjade suhtes. Siseriiklikele reguleerivatele asutustele tuleks anda nende ülesannete täitmiseks kõik vajalikud ressursid, nagu personal, ekspertteadmised ja rahalised vahendid.

(48)

Kuna sageli kaasatakse regulatiivsete funktsioonide täitmisse erinevaid ametiasutusi, on asjakohane muuta ülesannete jaotamine läbipaistvaks ja nõuda, et postisektori reguleerimise, konkurentsieeskirjade täitmise jälgimise ja tarbijaküsimustega tegelemise eest vastutavad erinevad asjakohased asutused teeksid koostööd, et tagada nende ülesannete tulemuslik täitmine.

(49)

Kõigil isikutel, keda siseriikliku reguleeriva asutuse otsus puudutab, peaks olema õigus kaevata nimetatud otsus edasi asjaomasest asutusest sõltumatule organile. See organ võib olla kohus. Kõnealune edasikaebamise kord ei piira pädevuste jaotust riigi kohtusüsteemis ega siseriiklikust õigusest tulenevaid juriidiliste isikute või füüsiliste isikute õigusi. Kuni nende menetluste lõpuni on vaja tagada siseriiklike reguleerivate asutuste otsuste ajutine kehtimine, et tagada õiguskindlus ja turu turvalisus.

(50)

Siseriiklikud reguleerivad asutused peaksid direktiivi 97/67/EÜ kohaste ülesannete täitmisel tegema vajaduse korral koostööd liikmesriikide teiste reguleerivate asutuste ja komisjoniga. See soodustaks postiteenuste siseturu arengut ning aitaks tagada kõikides liikmesriikides käesoleva direktiivi sätete ühtlast kohaldamist, eriti nendes valdkondades, kus ühenduse õigusakte rakendav siseriiklik õigusakt jätab siseriiklikule reguleerivale asutusele asjaomaste eeskirjade kohaldamisel olulise kaalutlusõiguse. Kõnealune koostöö võiks toimuda muu hulgas käesoleva direktiivi kohaselt komisjoni abistavas komitees või Euroopa reguleerivatest asutustest moodustatud töörühmas. Liikmesriigid peaksid otsustama, millised organid on käesoleva direktiivi tähenduses siseriiklikud reguleerivad asutused.

(51)

Oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks on siseriiklikel reguleerivatel asutustel vaja koguda andmeid turul tegutsejatelt. Teabenõuded peaksid olema taotletava eesmärgiga proportsionaalsed ega tohiks ettevõtjaid liigselt koormata. Sellist teavet võib olla vaja koguda ka komisjonil, et ta saaks täita talle ühenduse õigusaktidega pandud kohustusi. Teabe saaja peaks tagama konfidentsiaalsuse kehtivate eeskirjade kohaselt.

(52)

Selleks et hoida Euroopa Parlamendi ja nõukogu kursis postiteenuste siseturu arenguga, peaks komisjon esitama neile institutsioonidele korrapäraselt aruandeid direktiivi 97/67/EÜ kohaldamise kohta.

(53)

Käesolev direktiiv ei mõjuta tööõigust, see tähendab töölevõtu- ja töötingimusi, sealhulgas töötervishoidu ja tööohutust ning tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid käsitlevaid õigusnorme ja lepingusätteid, mida liikmesriigid kohaldavad vastavalt ühenduse õigusega kooskõlas olevatele siseriiklikele õigusaktidele. Samuti ei mõjuta käesolev direktiiv liikmesriikide sotsiaalkindlustust käsitlevaid õigusakte. Vajaduse korral võivad liikmesriigid kajastada töötingimusi oma autoriseerimismenetluses kooskõlas läbipaistvuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

(54)

Liikmesriigid peaksid tagama piisaval hulgal juurdepääsupunktide rajamise, et võtta arvesse maa- ja hajaasustusega piirkondade kasutajate vajadusi. Liikmesriigid peaksid tagama juurdepääsupunktide sobiva tiheduse neis piirkondades, et täita universaalteenuse osutamise kohustust.

(55)

Postisektori reguleeriva raamistiku säilitamiseks tuleks jätta välja direktiivi 97/67/EÜ aegumise tähtaeg. Sätteid, mida käesoleva direktiiviga ei ole muudetud, kohaldatakse jätkuvalt. Teenused, mida liikmesriigid võivad rakendamisperioodil jätkuvalt reserveerida, on ära toodud direktiivis 97/67/EÜ.

(56)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimist, universaalteenuse ühise taseme tagamist kõikidele kasutajatele ja postiteenuste reguleerimise ühtlustatud põhimõtete kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning nende ulatuse ja mõju tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(57)

Direktiivi 97/67/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(58)

Käesolev direktiiv on kooskõlas teiste teenuseid käsitlevate ühenduse õigusaktidega. Kui mõni käesolev direktiivi säte läheb vastuollu mõne muu ühenduse õigusakti sättega, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiviga 2006/123/EÜ siseturu teenuste kohta, (12) on käesoleva direktiivi säte ülimuslik ja seda kohaldatakse postisektori suhtes täiel määral.

(59)

Käesolev direktiiv ei piira konkurentsi ja teenuste osutamise vabadust käsitlevate asutamislepingu eeskirjade kohaldamist. Kui universaalteenuse rahastamismehhanismid sisaldavad abi andmist liikmesriigi poolt või riigiabi ressurssidest mis tahes kujul asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, ei piira käesolev direktiiv liikmesriikide kohustust järgida riigiabi käsitlevaid asutamislepingu eeskirju.

(60)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (13) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende enda tarbeks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

1)

Artikkel 1 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 1

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühiseeskirjad, mis käsitlevad järgmist:

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3)

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 4

1.   Iga liikmesriik tagab universaalteenuse osutamise ning teatab komisjonile nimetatud kohustuse täitmiseks võetud meetmetest. Artiklis 21 osutatud komiteed teavitatakse meetmetest, mida liikmesriigid võtavad universaalteenuse osutamise tagamiseks.

2.   Liikmesriigid võivad määrata universaalteenuse osutajaks ühe või mitu ettevõtjat, katmaks kogu riigi territooriumi. Liikmesriigid võivad määrata eri ettevõtjaid universaalteenuse eri elementide osutamiseks ja/või riigi territooriumi eri osade katmiseks. Kui nad seda teevad, siis määravad kooskõlas ühenduse õigusega nende kohustused ja neile antud õigused ning avaldavad need kohustused ja õigused. Eelkõige võtavad liikmesriigid meetmeid, et universaalteenuse osutaja määramise tingimused põhineksid läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetel, tagades seeläbi universaalteenuse osutamise järjepidevuse, võttes arvesse selle ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohast.

Liikmesriigid teatavad komisjonile, kelle nad on määranud universaalteenuse osutajaks või osutajateks. Universaalteenuse osutaja määramine vaadatakse korrapäraselt läbi ja seda analüüsitakse käesolevas artiklis sätestatud tingimuste ja põhimõtete taustal. Liikmesriigid tagavad siiski, et kõnealuse määramise kestvus on investeeringutasuvuse seisukohast piisav.”;

5)

Artikli 5 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Lõike 1 sätted ei välista meetmeid, mida liikmesriigid võtavad kooskõlas asutamislepingus, eelkõige selle artiklites 30 ja 46 tunnustatud nõuetega, mis on seotud avalike huvidega ning käsitlevad muu hulgas kõlblust, avalikku julgeolekut, sealhulgas kriminaaluurimist, ja avalikku korda.”;

6)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et universaalteenuse osutaja annab või osutajad annavad kasutajatele ja postiteenuste osutajatele korrapäraselt piisavalt üksikasjalikku ja ajakohast teavet pakutava universaalteenuse eripära, eelkõige kõnealustele teenustele juurdepääsu üldtingimuste, tasude ja kvaliteedistandardite taseme kohta. Nimetatud teave avaldatakse sobival viisil.

Liikmesriigid teatavad komisjonile esimese lõigu kohaselt avaldatava teabe kättesaadavaks tegemise viisi.”;

7)

3. peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

8)

Artikkel 7 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 7

1.   Liikmesriigid ei anna ega säilita ainu- või eriõigusi postiteenuste osutamise alustamiseks ega postiteenuste osutamiseks. Liikmesriigid võivad rahastada universaalteenuste osutamist, kasutades ühte või mitut lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud vahenditest või muid asutamislepinguga kooskõlas olevaid vahendeid.

2.   Liikmesriigid võivad tagada universaalteenuste osutamise, hankides sellised teenused riigihankemenetluste suhtes kohaldatavate eeskirjade ja normide kohaselt, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivis (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) (14) sätestatud võistlevate läbirääkimiste või läbirääkimisega menetluse kohaselt, kas lepinguteate avaldamisega või mitte.

3.   Kui liikmesriik teeb kindlaks, et universaalteenuse osutamise kohustused, nagu need on sätestatud käesolevas direktiivis, on seotud netokuludega, mis on arvutatud I lisa arvesse võttes, ning kujutavad endast universaalteenuse osutajale või osutajatele ebaõiglast rahalist koormust, võib ta võtta kasutusele:

4.   Kui netokulu jagatakse lõike 3 punkti b kohaselt, võib liikmesriik luua hüvitusfondi, mida võib rahastada teenuse osutajate ja/või kasutajate poolt tehtud maksetest ning mida sellel eesmärgil haldab abisaajast või -saajatest sõltumatu organ. Liikmesriigid võivad teenuse osutajatele artikli 9 lõike 2 kohaselt loa andmise tingimuseks seada kohustuse teha kõnealusesse fondi rahaline osamakse või täita universaalteenuse osutamise kohustusi. Sellisel viisil võib rahastada artiklis 3 sätestatud universaalteenuse osutaja või osutajate universaalteenuse osutamise kohustusi.

5.   Liikmesriigid tagavad, et hüvitusfondi asutamisel ning lõigetes 3 ja 4 osutatud rahaliste osamaksete suuruse kindlaksmääramisel järgitakse läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtet. Kooskõlas lõigetega 3 ja 4 tehtud otsused põhinevad objektiivsetel ja kontrollitavatel kriteeriumidel ning need avalikustatakse.

9)

4. peatüki pealkiri asendatakse järgmisega:

10)

Artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 9

1.   Teenuste suhtes, mis jäävad universaalteenuse kohaldamisalast välja, võivad liikmesriigid kasutusele võtta üldload määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine.

2.   Teenuste suhtes, mis jäävad universaalteenuse kohaldamisalast välja, võivad liikmesriigid kehtestada loa andmise korra, sealhulgas üksiklubade andmise määral, mis on vajalik, et tagada oluliste nõuete täitmine ja universaalteenuse osutamine.

Lubade andmise korral võidakse:

Esimeses taandes ja artiklis 3 osutatud kohustusi ja nõudeid võib kehtestada üksnes määratud universaalteenuse osutajate suhtes.

Välja arvatud ettevõtjate puhul, kes on artikli 4 kohaselt määratud universaalteenuse osutajateks, ei tohi antud load:

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud kord, kohustused ja nõuded on läbipaistvad, kättesaadavad, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed, täpsed ja üheselt mõistetavad, tehakse eelnevalt avalikuks ning põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel. Liikmesriigid tagavad, et loa taotlejale põhjendatakse täielikku või osalist keeldumist loa väljaandmisest või loa täielikku või osalist tühistamist, ning nad kehtestavad kaebemenetluse.”;

11)

Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni ettepanekul ning asutamislepingu artikli 47 lõike 2 ning artiklite 55 ja 95 alusel vastu vajalikud meetmed, et ühtlustada artiklis 9 osutatud korda, millega reguleeritakse postiteenuste osutamist üldsusele ärilisel eesmärgil.”;

12)

Artikkel 11 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 11

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad komisjoni ettepanekul ja asutamislepingu artikli 47 lõike 2 ning artiklite 55 ja 95 alusel vastu vajalikud ühtlustamismeetmed tagamaks, et kasutajatel ja postiteenuse osutajal või osutajatel on läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääs postivõrgule.”;

13)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 11a

Kui on vaja kaitsta kasutajate huve ja/või edendada tõhusat konkurentsi ning arvestades oma riigi tingimusi ja siseriiklikke õigusakte, tagavad liikmesriigid läbipaistvad, mittediskrimineerivad juurdepääsutingimused postiinfrastruktuuri osadele või postiteenustele, mis kuuluvad universaalteenuse kohaldamisalasse, nagu näiteks postiindeksite süsteem, aadresside andmebaas, nimekastid, kättetoimetamiskastid, teave aadressi muutmise kohta, saadetiste ümbersuunamise teenus ja saatjale tagastamise teenus. See säte ei piira liikmesriikide õigust võtta meetmeid juurdepääsu tagamiseks postivõrgule läbipaistvate, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate tingimuste alusel.”;

14)

Artikkel 12 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 12

Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et kõigi universaalteenuse alla kuuluvate teenuste tasude puhul peetakse kinni järgmistest põhimõtetest:

15)

Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

16)

Artiklit 16 muudetakse järgmiselt:

17)

Artikli 18 lõiked 1 ja 2 asendatakse järgmisega:

„1.   Kooskõlas artikliga 16 on ühendusesiseste rahvusvaheliste postiteenuste kvaliteedistandardid sätestatud II lisas.

2.   Kui infrastruktuuriga seotud või geograafilised eritingimused nõuavad, võivad siseriiklikud reguleerivad asutused teha erandeid II lisas sätestatud kvaliteedistandarditest. Kui siseriiklikud reguleerivad asutused teevad sellised erandid, teatavad nad sellest viivitamata komisjonile. Komisjon esitab artiklis 21 osutatud komiteele teavitamiseks aastaaruande eelmise 12 kuu jooksul saadud teatiste kohta.”;

18)

Artikkel 19 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 19

1.   Liikmesriik tagab, et kõik postiteenuste osutajad teevad kättesaadavaks kasutajate kaebuste, eelkõige postisaadetiste kaotsimineku, varguse ja rikkumisega või teenuse kvaliteedistandarditele mittevastavusega seotud kaebuste lahendamise läbipaistva, lihtsa ja odava menetluse (sealhulgas menetluse selle väljaselgitamiseks, kes vastutab juhtudel, millesse on kaasatud rohkem kui üks ettevõtja), ilma et see piiraks hüvitamisskeeme käsitlevate rahvusvaheliste ja siseriiklike sätete kohaldamist.

Liikmesriik võtab meetmed, et esimeses lõigus osutatud menetlused võimaldaksid õiglast ja kiiret vaidluste lahendamist, ning et oleks ette nähtud süsteem kulude ja/või kahju hüvitamiseks, kui olukord seda nõuab.

Liikmesriigid ergutavad sõltumatu kohtuvälise korra arendamist postiteenuste osutajate ning kasutajate vaheliste vaidluste lahendamiseks.

2.   Ilma et see piiraks teisi siseriiklike või ühenduse õigusaktide kohaseid edasikaebamisvõimalusi või õiguskaitsevahendeid, tagab liikmesriik, et kasutajad, kes tegutsevad iseseisvalt või, kui see on siseriiklike õigusaktide kohaselt lubatud, koos kasutajate ja/või tarbijate huve esindavate organisatsioonidega, võivad anda siseriiklikule pädevale asutusele lahendamiseks juhtumeid, mille puhul kasutajate kaebust universaalteenuse kohaldamisalasse kuuluvaid postiteenuseid osutavale ettevõtjatele ei ole rahuldavalt lahendatud.

Artikli 16 kohaselt tagab liikmesriik, et universaalteenuse osutajad ja vajaduse korral ettevõtjad, kes osutavad universaalteenuse kohaldamisalasse kuuluvaid teenuseid, avaldavad koos oma tegevuse järelevalve aastaaruandega teabe kaebuste arvu ning nende lahendamise viisi kohta.”;

19)

Artikkel 21 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 21

1.   Komisjoni abistab komitee.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”;

20)

Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

1.   Iga liikmesriik määrab postisektoris ühe või mitu siseriiklikku reguleerivat asutust, kes on postiettevõtjatest juriidiliselt eraldatud ja oma tegevuses sõltumatud. Liikmesriik, kes säilitab omandi või kontrolli postiteenuste osutajate üle, tagab reguleerivate funktsioonide tõhusa struktuurilise eraldatuse omandi või juhtimisega seotud tegevustest.

Liikmesriigid teatavad komisjonile, millised siseriiklikud reguleerivad asutused nad on määranud täitma käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid. Nad avaldavad siseriikliku reguleeriva asutuse ülesanded kergesti kättesaadaval kujul, eriti kui need ülesanded on määratud enam kui ühele asutusele. Liikmesriigid tagavad vajaduse korral konsulteerimise ja koostöö ühiste huvidega seotud küsimustes nende asutuste ning konkurentsiseaduse ja tarbijakaitseseaduse rakendamise eest vastutavate asutuste vahel.

2.   Siseriiklike reguleerivate asutuste konkreetne ülesanne on tagada käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmine, kehtestades eelkõige järelevalve- ja reguleerimismenetlused universaalteenuse osutamise tagamiseks. Neile võidakse panna ka vastutus konkurentsieeskirjade täitmise tagamise eest postisektoris.

Siseriiklikud reguleerivad asutused teevad omavahel tihedat koostööd ja annavad vastastikust abi, et hõlbustada käesoleva direktiivi rakendamist olemasolevates asjakohastes asutustes.

3.   Liikmesriigid tagavad, et siseriiklikul tasandil oleksid tõhusad mehhanismid, mille kaudu kasutajad või postiteenuse osutajad, keda siseriikliku reguleeriva asutuse otsus puudutab, saavad esitada kõnealuse otsuse peale kaebuse pooltest sõltumatule kaebusi käsitlevale organile. Kuni sellise kaebuse lahendamiseni kehtib siseriikliku reguleeriva asutuse otsus, kui kaebusi käsitlev organ ei otsusta teisiti.”;

21)

Lisatakse järgmine peatükk:

„9a. PEATÜKK

Teabe esitamine

Artikkel 22a

1.   Liikmesriigid tagavad, et postiteenuse osutajad edastavad eeskätt siseriiklikele reguleerivatele asutustele kogu teabe, sealhulgas finantsteabe ning teabe universaalteenuse osutamise kohta, mis on vajalik:

2.   Postiteenuse osutajad edastavad siseriikliku reguleeriva asutuse nõudmise korral asjaomase teabe viivitamata ja vajaduse korral konfidentsiaalsena ettenähtud tähtaegadeks ning nii üksikasjalikult, kui siseriiklik reguleeriv asutus seda nõuab. Siseriikliku reguleeriva asutuse nõutav teave peab olema ülesannete täitmise seisukohast proportsionaalne. Siseriiklik reguleeriv asutus peab põhjendama oma teabenõuet.

3.   Liikmesriigid tagavad, et siseriiklikud reguleerivad asutused esitavad komisjonile nõudmisel piisava ja asjakohase teabe, mida komisjon vajab käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmiseks.

4.   Kui siseriiklik reguleeriv asutus peab teavet konfidentsiaalseks ärisaladusi käsitlevate ühenduse või siseriiklike normide kohaselt, säilitavad komisjon ja asjaomased siseriiklikud reguleerivad asutused sellise konfidentsiaalsuse.”;

22)

Artikkel 23 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 23

Komisjon esitab iga nelja aasta tagant ja esimene kord hiljemalt 31. detsembriks 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, sealhulgas asjakohase teabe kõnealuse sektori arengu, eelkõige majandus-, sotsiaal-, tööhõive- ja tehnoloogiaaspektide kohta ning teenuse kvaliteedi kohta. Aruandele lisatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule vajaduse korral tehtavad ettepanekud.”;

23)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 23a

Komisjon abistab liikmesriike käesoleva direktiivi rakendamisel, sealhulgas universaalteenuse mis tahes netokulu arvutamisel.”;

24)

Artiklid 24, 25, 26 ja 27 jäetakse välja;

25)

I lisana lisatakse järgmine tekst:

26)

Lisa muudetakse II lisaks.

—

Tšehhi Vabariik;

—

Kreeka;

—

Küpros;

—

Läti;

—

Leedu;

—

Luksemburg;

—

Ungari;

—

Malta;

—

Poola;

—

Rumeenia;

—

Slovakkia.