13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/1

1.1

Käesolev arvamus on koostatud vastusena Euroopa Komisjoni asepresidendi Margot WALLSTRÖMi kirjale, kuid arvesse on võetud ka viimastel aastatel koostatud arvamusi, mis sisaldavad komitee kaalutlusi, analüüse ja ettepanekuid kõnealustel teemadel.

1.2

EMSK leiab, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rahvastikupoliitikas tuleb järgida Lissaboni eesmärke. Arvestades kiireid tööturgu mõjutavaid demograafilisi muutusi, on hädavajalik leida vahendid asjaomaste probleemide lahendamiseks:

1.3

Tuleb vältida eakate töötajate väljatõrjumist nende töökohtadelt. Just vastupidiselt tuleb pöörata enam tähelepanu eakate inimeste kaasamisele tootmistsüklisse.

1.4

Töökoht peaks vastama töötaja haridusele ja töökogemusele ilma ealise diskrimineerimiseta. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seega kõiki liikmesriike üles vastu võtma ja rakendama direktiivi, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (2000/78/EÜ).

1.5

Töö paremaks korraldamiseks peab arvesse võtma töö iseloomu (ohtlikud tööd, rasked või korduvad ülesanded).

1.6

Elukestva õppe programmid on aluseks üle 50-aastaste töötajate väärtustamisele nii ettevõttes kui väljaspool. Vastavalt iga-aastastele Euroopa sotsiaalpartnerite seirearuannetele tuleb levitada ja jälgida parimaid asjaomaseid tavasid.

1.7

Kvaliteetseid töökohti soosiv poliitika aitab terveid kodanike põlvkondi suunata ja koolitada kogu nende karjääri vältel. Kõnealuse poliitika kujundamisesse tuleb kaasata sotsiaalpartnerid ja asjaomased majandus- ja sotsiaalvaldkonna osapooled kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil.

1.8

Investeeringud teadusuuringutesse ja uuendustegevusesse on esmatähtsad nii praegustele Euroopa kodanikele kui tulevastele põlvedele Just sellel põhjusel tuleb julgustada noori õppima ülikoolides reaalteadusi ning luua seega tingimused nende edasiseks töötamiseks teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.

Euroopa Liit peab jõudma järele teisele riikidele nagu Hiina ja India, kes on kõnealuses valdkonnas viimastel aastatel märkimisväärseid edusamme teinud.

1.9

Investeeringud ebasoodsas olukorras olevatesse piirkondadesse soodustavad noorte püsimajäämist sinna ning aitavad kaasa nende piirkondade arengule ja taasväärtustamisele.

1.10

Võrdsete võimaluste aastal 2007 tuleks keskenduda analüüsile tasakaalu leidmiseks era- ja tööelu vahel. Emaks ja isaks saamise otsuseid ei tohiks mõjutada ebastabiilne ega raske olukord ning pered üksi ei peaks katma kõiki lapse kasvatamisega seotud kulusid, mis ei ole ainult majanduslikku laadi.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et tuleb enam rakendada olulisi direktiive, näiteks lapsehoolduspuhkuse direktiivi, ning tagada lapsehooldusteenus ja eakate inimeste hooldamine ja abistamine; komitee arvab ka, et tuleb kiiresti kaotada vahed meeste ja naiste töötasude vahel, võidelda töökoha ebakindluse ja ebastabiilsuse vastu, mis on paljude Euroopa naiste vaesuse põhjuseks. Samuti tuleb ajendada mehi võtma enda peale suuremat osa perekonnaga seonduvatest kohustustest. Laste saamist ja töötamist ei tohiks naiste puhul käsitleda vastuolulistena ning tuleb võtta kõik võimalikud meetmed, et emad saaksid edukalt ühendada laste eest hoolitsemise ja töötamise.

1.12

Ka ettevõtete tasandil tuleb võtta meetmeid, mis tagavad naistele ligipääsu juhtivatele kohtadele.

1.13

Sisseränne on üks võimalikest vastustest rahvastiku vananemise väljakutsetele. Järjepidev integratsiooni- ja tööhõivepoliitika võivad olla majanduskasvu ja arengu aluseks. Väärtustada tuleb sisserändajate oskusi, töökogemust ning erialast kvalifikatsiooni.

1.14

Tuleb tagada sotsiaalhoolekandesüsteemide jätkusuutlikkus mitmete meetmetega, mis ei seaks ohtu Euroopa Liidu asutamislepingutes (artikkel 2) ette nähtud lõppeesmärki. Selleks on vaja tagada Euroopa sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkus ning järgida selle üldisuse ja õigluse põhimõtet.

1.15

Tuleb tagada üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused ja nende toimimine ning toetada sotsiaal-majanduslikke osalejaid. Vabatahtlikel ühendustel, kus eakad inimesed aktiivselt osalevad, on oluline sotsiaalne ülesanne ning neid ühendusi tuleb toetada ning väärtustada.

1.16

Euroopa Liidu ja liikmesriikide eesmärk peaks olema tagada tulevastele põlvkondadele rahulik ja väärikas vanaduspõlv ning seega vastavad pensionisüsteemid. Kui täiendavad pensionid peaks vajalikuks osutuma, peaksid need olema usaldusväärsed, turvalised ja kaitstud finantsturgude ettenägematute kõikumiste eest.

1.17

Töökoha ebastabiilsuse vastu võideldes tagatakse väärikas vanaduspõlv ka noortele töötajatele, kuid lisaks tuleb piirata hilist sisenemist tööturule.

1.18

Pensionisüsteemide jätkusuutlikkust tuleb analüüsida, arvestades mitmeid keerulisi elemente; seda ei saa taandada ainult rahvastiku vananemisele.

1.19

Mõnes Euroopa Liidu riigis peaks pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks eelkõige võitlema sotsiaal- ja muudest maksudest kõrvalehoidmise vastu.

1.20

Tervise osas on rahvastiku vananemise kontekstis vaja teha investeeringuid ennetustegevusesse, hooldusteenuste kvaliteeti, uuringutesse, eelkõige tuleb uurida eakate inimeste haigusi, selles valdkonnas tuleb teha tõsiseid jõupingutusi.

1.21

Rahvastiku vananemise kontekstis saavad ka tervis ja turvalisus tööelus teise mõõtme ning muutuvad, mida tuleb hoolikalt analüüsida ja hinnata.

1.22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad koostöös sotsiaalpartneritega rakendama ühtseid programme tööõnnetuste ja kutsehaiguste ärahoidmiseks. Eelkõige tuleb silmas pidada neid õnnetusi ja haigusi, mis on seotud töötajate vanusega. Kõnealuses valdkonnas omavad tähtsust järelevalve ning teabevahetus.

1.23

Eakatel töötajatel peab olema võimalus valida, kas jätkata töötamist, võttes arvesse töö iseloomu ning hinnates, millised riskid selle tööga kaasnevad, kui rasked ja korduvad on ülesanded.

1.24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab kohustuseks jätkata demograafiliste muutuste analüüsimist ja hindamist ning asjaomaste ettepanekute esitamist. Komitee on teadlik teema mitmetahulisusest. Uutele väljakutsetele vastamiseks on tulevatel aastatel vaja kõikide institutsiooniliste, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate panust. Komitee võtab samuti kohustuseks jätkata käesolevas arvamuses käsitletud teemade analüüsimist kooskõlas kodukorraga.

2.1

Euroopa Komisjoni asepresident Margot WALLSTRÖM palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus hiljuti avaldatud komisjoni ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühisaruande kohta. Kõnealuses aruandes käsitletakse rahvastiku vananemise mõju majandusele ja eelarvele kõikides Euroopa Liidu riikides.

2.2

Võttes arvesse teema ulatust ning asjaomase poliitika mitmekesisust kutsus M. Wallström Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed üles koostama arvamust tööhõivega otseselt ja kaudselt seonduvate küsimustega nagu tervis, pensionisüsteemid ja elukestev õpe.

2.3

Dublinis asuv Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond on läbi viinud mitmeid rahvastiku vananemist ning selle mõju Euroopa kodanikele ja töötajatele käsitlevaid uuringuid.

2.4

Rahvastiku vananemist põhjustavad mitmed tegurid: sündimuse vähenemine, eluea pikenemine, sõjajärgse põlvkonna ning 1960-ndate baby boomi põlvkonna järjest märgatavam tagasitõmbumine majanduslikult aktiivsest elust (1). Sellel on praegu ja saab ka olema tulevikus otsene mõju tööealisele elanikkonnale.

2.5

Eurostati prognooside järgi ületab üle 65-aastaste inimeste arv 25-liikmelises Euroopa Liidus 2005. aastal 75 miljoni piiri ja ulatub 135 miljonini 2050. aastal. Eakate inimeste osakaal 25-liikmelise Euroopa Liidu rahvastikust peaks prognooside järgi ulatuma 30 %-ni. Kõige enam on eakaid Hispaanias (36 %) ja Itaalias (35 %) ning kõige vähem Luksemburgis (22 %) ja Madalmaades (23 %).

2.6

Rahvastiku vananemine mõjutab olulisel määral riikide sotsiaalset ja majanduslikku olukorda ning seetõttu vajab ajakohastamist ka eelarve- ja sotsiaalpoliitika.

2.7

Vananemine mõjutab tervet riigi majandust: tööturgu, tootlikkust, tehnoloogiaalast uuendustegevust ja majanduskasvu, kuna rahvastiku vajadused ja potentsiaal muutuvad vältimatult.

3.1

Lissaboni strateegias käsitletakse muuhulgas ka eakate inimeste tööhõive määra: alguses püstitati eesmärk, et aastal 2010 oleks eakate töötajate osakaal 50 %, kuid seda ei ole veel täidetud.

3.2

Rahvastiku vananemine peegeldub rahvastiku keskmise vanuse tõusus ning tööealiste inimeste koguarvu vähenemises. Vanema põlvkonna asemele astuvaid noori töötajaid ei ole piisavalt. Lisaks sellele sisenevad noored tööturule üha hiljem (2).

3.3

Rahvastiku vananemise nähtus mõjutab ja muudab tööturgu seega märkimisväärselt. Seetõttu on viivitamatult vaja küsimuse lahendamiseks võtta järgmisi meetmeid:

3.4

Rahvastiku vananemise tagajärjed puudutavad lisaks töötajatele ka tööandjaid. Tuleb pakkuda abinõusid ettevõtete juhtimise üleandmiseks põlvkondade vahetumisel, eelkõige keskmise ja väikese suurusega ettevõtete puhul. Keskmine vanus tõuseb ka tööandjate hulgas ning see mõjutab otseselt või kaudselt uuendustegevust, kapitaliturgu ning Euroopa tööstusvõrgustikku üldiselt. Tööandjate kõrgem vanus tähendab seda, et märkimisväärne osa neist on juba aktiivsest elust tagasi tõmbunud või valmistub seda tegema ning uut noort tööandjate põlvkonda pole neid asendamas. Tööandjate arvu vähenemine tähendab ettevõtete arvu vähenemist ning seega töökohtade arvu vähenemist.

3.5

Eakate töötajate väljatõrjumine on üha murettekitavam nähtus, mitte ainult tööstuses, vaid ka teenindussektoris. Kõiki Euroopa töötajaid mõjutavad sellised tegurid nagu raskus sulanduda tundmatusse töökeskkonda, vaid ühel või mõnel töökohal saadud ametialane kogemus ning kahtlemata esineb eakate inimeste diskrimineerimist uue töö otsimisel.

3.6

Eakaid inimesi tuleks enam kaasata tootmistsüklisse, kuna mõnedes valdkondades tagab nende kogemus suurema kvalitatiivse tootluse. Tööandjad peaksid hindamiskriteeriumiks võtma konkreetsed oskused, mitte ea. Kõnealuses valdkonnas tuleks rakendada Euroopa diskrimineerimisvastaseid direktiive (2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ).

3.7

Kõigil töötajatel peaks olema ametikoht, mis vastaks nende haridusele ja kogemustele — see võimaldaks saavutada tootluse kasvu, et kompenseerida vähemalt osaliselt rahvastiku vananemise negatiivseid mõjusid (3).

3.8

Eakate inimeste töötamist soodustav aktiivne poliitika peaks igal juhul arvesse võtma tehtava töö iseloomu — riskisektorid, keerulised ja korduvad ülesanded vajavad sihipärast analüüsi ning eeldavad töötaja vaba valikut seda tööd teha (4).

4.1

Üks eakate inimeste tööhõive tõstmiseks seatud konkreetsetest eesmärkidest on ellu viia tõhusaid ja toimivaid püsiva õppe programme (elukestev õpe). Nagu soovivad mitmed Euroopa institutsioonid, tuleks seda teha parimate tavade vahetamisega 27 Euroopa Liidu liikmesriigi vahel ning pideva sotsiaalpartnerite dialoogiga (5).

4.2

Alates Luksemburgi tippkohtumisest (1997) on igal aastal Euroopa tööhõivestrateegias määratletud elukestva õppe suunised. Alati on rõhutatud, kui olulised on eakate inimeste töötamine ning nende täiendõpe, mis aitavad toime tulla rahvastiku vananemisega seonduvate probleemidega.

4.3

Väljend „elukestev õpe” märgib kõiki olulisi õppimistegevusi, mille eesmärk on parandada võimeid, teadmisi ja oskusi Kõnealuseid õppimistegevusi tuleb seega käsitleda tööelu lahutamatu osana, kuna tööalaste oskuste kaotamisel või nende puudulikul ajakohastamisel on kõige tõsisemad ja negatiivsemad tagajärjed just eakatele töötajatele.

4.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on samuti toonitanud, et eri põlvkonnad tunnevad tehnoloogiaid ja omandavad oskusi erineval määral (6).

4.5

Töötajate kohanemisvõime edendamise üks vahend on ettevõttesisene õpe. Mõned liikmesriigid (Ühendkuningriik, Hispaania, Portugal, Madalmaad, Austria) on maksusoodustuste ja -vabastuste (riigiti erineval määral) kaudu soodustanud kursusi ja täiendõpet ettevõtetes.

4.6

Lissaboni strateegias rõhutati, et toimivad õppemeetodid ja -süsteemid, mis vastavad tõhusalt tööturu vajadustele, on kõnealuse strateegia peamisi eesmärke ja teadmistepõhise majanduse alus.

4.7

Kui kõrvaldada eakate inimeste tööhõivet takistavad asjaolud, on võimalik demograafiliste muutuste mõjusid ära hoida.

5.1

Juba 2004. aastal rõhutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee põlvkondadevahelise kokkuleppe olulisust, et tagada liikmesriikide kodanikele piisav põlvkondade uuenemine tööturul ja heaoluriik, mis kohandub uue demograafilise olukorraga ja Euroopa sätetega, mis soodustavad tööhõivepoliitikat, ümberõpet ning hariduse ja ettevõtete maailma lähenemist (7).

5.2

„Head” töökohta soosiva poliitika abil tuleb igal juhul aidata noori siseneda tööturule ning jälgida neid kogu karjääri vältel (8). See ei tohiks tekitada „arvulist lõhet” noorte töötajate ja eakate töötajate vahel, kes soovivad edasi töötada.

5.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas arvamuses väljakutse „aidata kaasa suurema dialoogi arenemisele tulevikus sel esmatähtsal teemal, mis eeldab paljude osaliste koordineeritud ja pikemaajalist tegevust, mis aitaks vältida lühiajaliste huvide võimutsemist ja nõuaks konstruktiivse joonise järjepidevust. Tegemist on uue põlvkondadevahelise pakti järkjärgulise väljatöötamisega Euroopa Liidu territooriumil”.

5.4

Kahtlemata on tarvilik investeerida teadus- ja uuendustegevusesse, kui Euroopa tulevastele põlvedele soovitakse tagada heaolu ning rahuldustpakkuv ja jätkusuutlik elukvaliteet. Seega on vaja silmas pidada ka Euroopa teadlaste ja teaduslike töötajate keskmist vanust ning vajadust suunata noori kõnealustesse keskse tähtsusega sektoritesse.

5.5

Investeeringud teadussektorisse on ebapiisavad kogu Euroopas. Lissaboni strateegias seatud eesmärgid on veel väga kaugel. Pahatihti ei saa suures ebakindluses töötavad noored teadlased panna alust oma tulevikule ja karjäärile tehnoloogilistele ja teaduslikele uuringute alal. Euroopa teadlaste keskmine vanus on kõrgem kui teiste ülemaailmsete mõjupiirkondade teadlastel — sellest võib tulevikus oht kujuneda.

Näiteks Indias ja Hiinas on reaalteaduste diplomande nii palju, et 60 % Ameerika Ühendriikide teadlastest ja teaduslikest töötajatest on pärit nendest riikidest. Paljudes Euroopa riikides, vastupidiselt, on reaalteaduste erialadele sisseastujate arv viimastel aastatel kahanenud.

5.6

Rahvastiku vananemise küsimusel on otsene tagajärg ka territoriaalsele ühtekuuluvusele: levib tendents, et noored lahkuvad teatud piirkondadest, et otsida tööd seal, kus elu- ja töötingimused on paremad. Kõnealune nähtus toob veelgi enam esile piirkondade erinevused. Mõnedes piirkondades on majandus paremini arenenud ja teisi iseloomustab rahvastiku järjest kiirem vaesumine ja vananemine.

5.7

Era- ja tööelu tasakaalustamine on Euroopa sotsiaalmudeli tugisammas. Euroopa rahvastiku keskmise vanuse tõus tõstatab küsimuse, kuidas sündimust suurendada. Küsimust saab mõista ainult nii, et kõikidele paaridele antakse võimalus lapsi saada, eemaldumata samal ajal ilmtingimata aktiivsest tööelust ega alandamata perekonna elatustaset, mis liiga sagedasti tähendab vaesuse piiril elamist. Praegu on noorte töökohad tihti ebakindlad: need ei anna tulevikuks ühtegi tagatist. Levinud on suundumus saada vähem lapsi või üldse mitte lapsi saada.

5.8

Sündimuse tõstmiseks on vaja arendada ja täiustada kõiki sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenused (sõimed, arstiabi, ennetustegevus, majanduslik abi jne) ning kohandada neid Euroopa Liidu riikide demograafilise tegelikkusega.

6.1

2005. aastal oli naiste tööhõive Euroopa Liidu 25-s liikmesriigis 56,3 %. Olukord on vähem problemaatiline Põhja-Euroopa riikides, kuid tõsisem Vahemere äärsetes riikides. Ometi on isegi töötavatel naistel on raske luua karjääri, mis annaks neile õiguse väärikale pensionile. Naisi ohustavad järgmised tööga seonduvad probleemid:

6.2

Komisjon leiab õigustatult, et tööealiste kodanike arvu vähenemist on võimalik osaliselt kompenseerida. Üks asjaomastest vahenditest on vähemalt lühiajaliselt suurendada naiste osavõttu aktiivsest tööelust. Viimastel aastakümnetel on kultuurilised muudatused naiste töötamist ja sõltumatust soodustanud. Sellest tulenevalt on naiste tööhõive määr põlvkonniti erinev. Nimelt on noorte naiste tööhõive Euroopa tööturul suurem kui keskeas naiste tööhõive.

6.3

Naiste suurem olemine tööturul on vaieldamatult märk ühiskonna arengust, kuid ka kõige uuemate statistiliste analüüside järgi ei ole see piisav. Naistele tuleb tagada meestega võrdsed töötingimused ning töötasu ning kaitse väärkohtlemise ja diskrimineerimise eest töökohal ja ühiskonnas. Tööga seotud ebavõrdsuse all kannatavad muuhulgas ka tööandjad: meesdirektoreid on võrreldes naisdirektoritega märkimisväärselt rohkem. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad seega naiste töötamise soodustamiseks ja kaitsmiseks kindlustama olemasolevaid ning otsima uusi meetmeid.

7.1

Sisseränne Euroopa Liitu suureneb pidevalt. Rännet Euroopa rikkamatesse riikidesse soodustab märkimisväärne majanduse ja elutaseme erinevus võrreldes väljaspool Euroopat asuvate arengumaadega. Sisserännet ei tohiks käsitleda kui ohtu, vaid kui nähtust, mis asjakohase poliitika korral võib aidata kaasa majanduskasvule, arengule ja integratsioonile.

7.2

Võttes arvesse rahvastiku üldist vananemist ja aktiivse tööealise elanikkonna vähenemist, täidavad sisserännanud töötajad Euroopa Liidus vastuvõtjariigile tootlikkust tõstvaid, majanduslikult ja sotsiaalselt kasulikke ülesandeid. Olemasolevate inimressursside optimaalseks ärakasutamiseks tuleb muuta tööhõive- ja integratsioonipoliitikat. Arvestada tuleb ka sisserändajatega ja väärtustada nende oskusi, töökogemust ja erialast kvalifikatsiooni (9).

7.3

Ka Euroopa Komisjon tunnistab, et sisseränne võib osutuda tööturu kohandamisel positiivseks teguriks. Töötades seaduslikult ja makstes sotsiaal- ja muid makse, annavad sisserändajad pealegi panuse sotsiaalkindlustuse rahastamiseks. Sisserändajad on niisiis tulevikus Euroopa tööturul olulised osalejad. Samuti ei tohi alahinnata sisserändajate koju saadetavate rahasummade olulisust. See on majandusabi, mis on tihti nende perekondade ainsaks sissetulekuks. Just seetõttu on sisserändajate tõhusam integreerimine Euroopa Liidu riikide põhieesmärk (10).

7.4

Seadustatud töötamise vajadus ei puuduta ainult sisserändajaid: rahvastiku vananemine kohustab tegelema küsimustega nagu ebaseaduslik ja ebakindlates tingimustes töötamine. Selle eesmärk on muuta riikide majandused tervemaks ja jätkusuutlikemaks.

8.1

Euroopa Komisjon on mitmes dokumendis kinnitanud, et liikmesriikide riigiraha jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja riigivõlga ohjeldada või vähendada olulisel määral, järjekindlalt ja pidevalt. Selleks on vaja ressursse jaotada tõhusalt ilma, et see mõjutaks avalike teenuste kvaliteeti ja üldisust.

8.2

Heaoluriigi jätkusuutlikkuse osas on muret tekitavad eelkõige demograafilised muutused. Euroopa Liidu liikmesriikide sotsiaalkindlustuse rahastamissüsteemide (nii erinevad kui nad ka ei oleks) kaudu tuleb kodanikele tagada tõhusad, asjakohased ja läbipaistvad teenused.

8.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et üldhuvi pakkuvad sotsiaalteenused ja sotsiaalmajanduse osapooled mängivad olulist rolli perekondade ja vanurite toetusmeetmete täiendamisel. Kõnealuste asutuste ja inimeste tööd tuleb tunnustada ning kuna nad teevad ühiskonnale kasulikku tööd, tuleb neid kokkulepitud kriteeriumite alusel toetada.

8.4

Selles küsimuses saab olulist rolli mängida Euroopa Liit: Lissaboni strateegias (sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika integreerimine) väljendatakse täielikult uut lähenemisviisi ning ühte selle vahenditest — avatud koordinatsioonimeetodit — võib käsitleda kui kõige huvitavamat uuendust viimaste aastate ühenduse poliitikas. Kahjuks kasutatakse kõnealust vahendit liiga vähe ning tihti alahinnatakse seda. Samal ajal on loobutud ühenduse õigustloovast instrumendist. Tuleb nentida, et Euroopa sotsiaalmudel on veel kättesaamatu eesmärk, kuid kindlasti ei ole see takistus, mida ohverdada siseturu nimel.

8.5

Mõnedes Euroopa riikides, eriti neis, kus esineb makronähtusi nagu rahvastiku keskmise vanuse kasv, ohustab sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemide rahastamist maksudest kõrvalehoidmine ja maksustamise vältimine. Sotsiaalriigi, sotsiaalkindlustuse, tervishoiusüsteemi ja tööhõivepoliitika reformimine hõlmab ka võitlust maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu. Eelkõige need tegurid ohustavad riigieelarve tasakaalu.

8.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib seega rõhutada, et demograafilistele muutustele on oluline otsida lahendusi ja kohanemisviise, võidelda maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise ning maksumaksjate arvu vähenemise vastu.

9.1

Tööealise elanikkonna arvu vähenemine ja pensioniealiste töötajate arvu suurenemine on nähtused, mis tulenevad eluea pikenemisest. Mitmetes Euroopa Komisjoni pensionisüsteemide jätkusuutlikkust käsitlevates dokumentides keskendutakse kõnealustele küsimustele.

9.2

Järgnevatel aastakümnetel peavad pensionisüsteemid tagama tulevastele põlvkondadele rahuliku ja väärika vanaduspõlve. Just seetõttu ei saa vananemise tagajärgi pensionisüsteemidele leevendada ainult täiendavate pensionite või vabatahtliku kogumispensioni soodustamise kaudu: see oleks ohtlik lihtsustus. Pigem tuleb teha jõupingutusi leidmaks tõhusaid vahendeid, et täiendavad pensionisüsteemid oleks lihtsamad, kindlamad ja kaitstud finantsturgude ettenägematute kõikumiste eest. Rohkem tuleb jälgida ka erapensionifonde, et laiendada kontrollisüsteemi ja tagada nende nõuetekohane juhtimine.

9.3

Praegune paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides esinev pensionisüsteemi kriis ei tulene ainult rahvastiku vananemisest, vaid ka sellest, et osamaksed vähenevad järjepidevalt ning muud vahendid seda ei kompenseeri (näiteks võitlus maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise). Samal ajal kasvavad kulutused pensionitele jätkuvalt.

9.4

Olukorra teeb veelgi tõsisemaks see, et noored põlvkonnad sisenevad tööturule üha hiljem, tihti ebakindlate ja halvasti tasustatud lepingutega. Sellest tulenevalt on nende osamaksed pensionikassasse väiksemad kui nende vanemate osamaksed samas vanuses.

9.5

Rahvastiku vananemisega võib osutuda vajalikuks tööturul osalemist pikendada. Kuid mõnedes ühenduse riikides on hädavajalik kahandada just hilist sisenemist tööturule ning pakkuda paremaid võimalusi ja töötingimusi just karjääri alguses.

9.6

Euroopa Komisjon prognoosib pensionilkulutuste kasvu kõikides Euroopa Liidu riikides praegusest aastani 2050. Erandiks on Austria, kus 2000. aastal viidi läbi asjaomane reform. Kui Itaalias ja Rootsis on ette näha vaid väikest pensionikulutuste kasvu, sest sealsed riiklikud pensionisüsteemid põhinevad osamaksetel, siis teiste riikide puhul prognoositakse palju suuremat kulutuste kasvu kuni 9,7 % võrra Portugalis.

9.7

Pensionisüsteemide jätkusuutlikkust ei saa seega analüüsida ega selle üle otsustada väljaspool konteksti: tuleb selgelt määratleda selle põhjused, mis ei tulene ainult Euroopa ühiskonnast üldiselt, näiteks rahvastiku vananemisest. Põhjuseid tuleb otsida ka ühenduse eri liikmesriikide tööturu, majanduskasvu ja sotsiaalkindlustussüsteemide olukordadest.

9.8

Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb püstitada eesmärgid. Ainult pensiea tõstmisest ei piisa — tuleb teha enam. Pensiea tõstmine erikriteeriumiteta võib osutuda kasutuks ja Euroopa kodanike elukvaliteeti kahjustavaks.

9.9

Arvestades töökohtade mitmekesisust (ohtlikud tööd, rasked või korduvad ülesanded), ei saa rahvastiku vananemise küsimust lahendada ainult pensiea tõstmisega: pikemaajaline töötamine ei anna kõigi ametite puhul sama tulemust ning arvestada tuleb erinevusi seadusliku pensioniea ja tegeliku tööturult lahkumise ea vahel.

9.10

Võitlus töökohtade ebakindluse ja ebaseadusliku töö vastu, palgapoliitika toetamise vahendid, vara õiglasem jaotamine ja suurem sotsiaalne ühtekuuluvus käivad koos pensiea pöördumatu, järkjärgulise ja vabatahtliku tõstmisega. Kõnealuste küsimuste üle tuleb otsustada ja neid edendada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna jätkuva dialoogi kaudu.

10.1

Rahvastiku keskmise vanuse tõusu tagajärjeks on ilmselgelt tervishoiukulutuste kasv. Tervishoiukulutuste arengute prognoosimine järgmisteks aastakümneteks ning suuri investeeringuid nõudvate valdkondade ettenägemine on ülikeeruline ülesanne. Ainult demograafiliste suundumuste alusel ei ole riigi asjaomaste kulutuste kasvu võimalik arvutada. Tervishoiukulutused sõltuvad ka sellest, millist asjaomast poliitikat otsustatakse rakendada, meditsiini edusammudest, haigustega seonduvatest arengutest, saastatuse tasemest ning poliitilistest ja tehnoloogilistest valikutest viimaste ohjeldamiseks.

10.2

Kuid nagu juba märgitud, näitavad kõik uurimused seda, et inimeste tööiga pikeneb tulevikus. Eakamaid töötajaid ohustavad haigused ja füüsilised hädad paratamatult enam kui nende nooremaid kolleege. Põhjus on lihtsalt nende vanus. Kuna eakate töötajate arv kasvab lakkamatult, tuleb juba nüüd luua tervishoiusüsteem, mille raames rakendataks kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides tõhusaid ennetuspoliitikaid. Lisaks satuvad need töötajad, kes on pikka aega ebakindlates tingimustes töötanud, pensioniikka jõudes halba olukorda: nende eest tuleb hoolitseda mõnel muul kollektiivse solidaarsuse põhimõttega kooskõlas oleval viisil vastavalt antud liikmesriigis kehtestatud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandekorraldusele. Ebakindlatel töötingimustel on niisiis otsesed tagajärjed sotsiaalhoolekandekuludele.

10.3

Kui eesmärk on hoida riigi tervishoiukulutused jätkusuutlikul tasemel, peavad Euroopa Liidu liikmesriigid ühendama oma jõud hoolduse, õnnetuste ärahoidmise, järelevalve ja teabevahetuse programmide rakendamiseks. Nii tekivad töötamise ja tervise vahele tihedamad ja tõhusamad seosed.

10.4

Kõik tööd ei ole ühesugused. Erinevat mõju avaldavad erinevate tööde puhul ka vananemise ilmingud: mõned tööd on raskemad, ohtlikumad ja korduvamad kui teised. Olenevalt ametist mängib vanus suuremat või väiksemat rolli. Eakas töötaja ei saa täita füüsiliselt väsitavaid ülesandeid, hõlpsamini saab ta hakkama administratiivsete või vaimsete ülesannetega.

10.5

Aktiivse tööea pikenemine põhjustab seega tõsisemaid terviseprobleeme raske füüsilise töö tegijaile. Selle asjaoluga tuleks arvestada. Kui tulevikus kavatsetakse pensioniiga jätkuvalt tõsta valdkondades, kus see on võimalik, tuleb samas teha suuri jõupingutusi tervishoiu, töötervishoiu ning tööohutuse valdkondades.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab kahetsust, et liikmesriigid ei toeta piisavalt komisjoni algatusi maksupettuste vastaseks võitluseks, ning pooldab sellesuunalisi algatusi ja kutsub komisjoni üles kasutama selleks kõiki pädevusi, mis ELi institutsioonidel lepingutega on.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjoni teatis on piisavalt liigendatud ja et maksupettuste vastase võitluse probleeme käsitletakse teatises õigesti. Maksupettuste tõkestamise peamise vahendina nimetab komisjon sealjuures tugevamat halduskoostööd liikmesriikide vahel.

1.3

Eraldi probleemina käsitletakse teatises suhteid kolmandate riikidega ning siinkohal tehakse ettepanek ühenduse tasandi lähenemisviisiks. Komitee pooldab nimetatud ettepanekut.

1.4

Komitee ühineb ettepanekuga, millele ta on mitmeid kordi toetust avaldanud, et kogu käibemaksusüsteem tuleb läbi vaadata. Kaaluda tasuks mõttekoja loomist, mis tegeleks praegusest käibemaksusüsteemist loobumise küsimusega, kusjuures võimalik uus kehtestatav süsteem ei tohi suurendada ettevõtete ja kodanike maksukoormust.

1.5

Komitee soovitab komisjonil ulatuslikult kasutada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) laialdasi volitusi ja ülesandeid. Komisjon peaks kontrollima, kas OLAFil on piisavalt vahendeid oma institutsiooniliste ülesannete täitmiseks.

1.6

Absoluutselt esmajärguline on komitee jaoks ettepanek pidevalt parandada liikmesriikide pettusevastase võitlusega tegelevate ametkondade koostöö tõhusust, muuhulgas luua politseiorganite ja uurimisasutuste võrgustik nii, et neil oleks võimalik olemasolevaid andmekogusid ühiselt kasutada. Lisaks soovitab komitee põhjalikult arutada sellega seotud tehnilisi ja õiguslikke küsimusi.

1.7

Ettepanek luua halduskoostöö kõrgetasemeline foorum on samm õiges suunas; mingil viisil ei ole mõistetavad bürokraatlikud takistused ja tõkked, mis kõnealusele ettepanekule ilmselgelt osaks saavad.

1.8

Komitee arvates oleks kasulik ühenduse õigusse üle võtta mõnede liikmesriikide tehtud edusammud, nt „normaalse turuväärtuse” kriteeriumi rakendamine pettusekahtluse puhul.

1.9

Komitee soovitab väga ettevaatlikult suhtuda solidaarvastutuse meetmete kehtestamisse müüjate ja ostjate vahel. Sealjuures tuleks ilmselgete varitehingute puhul Euroopa Kohtu otsuseid arvesse võttes kaaluda ka tõendamiskohustuse ümberpööramist.

1.10

Komitee on seisukohal, et edasist arutelu vajab komisjoni ettepanek lihtsustada kohustusi ettevõtjatele, kes teevad maksuametkonnaga aktiivselt koostööd ning vastupidi, suurendada kontrolli riskianalüüsi alusel problemaatilisteks tunnistatud ettevõtjate puhul.

1.11

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama ka tulevikus ühenduse meetmete edendamise programmide rahastamist ühenduse finantshuvide valdkonnas, nt programm „Herakles II”.

1.12

Komitee soovitab viia direktiivi 77/799/EMÜ sätted kooskõlla kaudsete maksude valdkonnas juba olemas olevate eeskirjadega ja ühtlustada erinevad käibemaksusüsteemid.

2.1

Teatise eesmärgina nimetab komisjon kooskõlastatud maksupettuste vastase võitluse tõhustamise strateegia väljatöötamist. Sellekohast õigusraamistikku on komisjoni hinnangul küll parandatud ja tugevdatud, kuid seda ei kasutata peaaegu üldse, ning halduskoostöö ulatus ei vastavat mingil juhul ühendusesisesele kaubandusele.

2.2

Seetõttu tõstatab komisjon mitmeid kordi käsitletud teema, nimelt vajadus tugevdatud halduskoostöö järele liikmesriikide maksuametkondade vahel. See on maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidmise vastase võitluse vahend. Maksupettused ja maksudest kõrvalehoidmine põhjustavad riikide eelarvetetulude vähenemist ja konkurentsimoonutusi ning kahjustavad seega siseturu toimimist.

2.3

Teatist tutvustades märkis maksunduse ja tolliliidu volinik László KOVÁCS, et „me peame lõpuks ometi kaaluma uusi meetodeid maksupettustega tõhusamalt võitlemiseks. Maksupettused on võtnud muret tekitavad mõõtmed.”

2.4

Majandusteadlased väidavad, et maksupettuste tõttu läheb kaduma 2-2,5 % SKTst, s.o 200-250 miljardit eurot. Eriti murettekitav on nn karussellpettus käibemaksu puhul, kuid ka alkoholi ja tubaka salakaubavedu ja võltsimine ning pettus otseste maksude valdkonnas ei jää sellest kuigivõrd maha. 1993. aastast toimuva kaupade, teenuste, kapitali ning isikute vaba liikumise tõttu on liikmesriikidel üha vähem võimaklik üksi maksupettuste vastu võidelda.

2.5

Kaudsete maksude puhul nähakse ühenduse õiguses liikmesriikidele ette ühised eeskirjad (ühtne menetlus, pädevate ametkondade nimetamine, andmete edastamist puudutavad sätted), edendamaks haldusalast koostööd ja teavevahetust.

2.6

Komisjon nimetab kolm prioriteetset meetmete valdkonda

2.6.1.1

Komisjon on seisukohal, et järgmiste meetmetega on maksupettuste vastases võitluses võimalik jõuda paremate tulemusteni:

2.6.2.1

„Maksupettused ei lõppe Euroopa Liidu välispiiriga.” Komisjon pakub välja ühenduse kontseptsiooni koostööks kolmandate riikidega; praegu toimub nimetatud koostöö kahepoolsete lepingute alusel, mistõttu tekivad väga erinevad olukorrad, mida on võimalik kergesti maksupettusteks ära kasutada. Lisaks teeb komisjon ettepaneku, et Euroopa Liidu ja tema partnerite sõlmitavatesse majanduskoostöö lepingutesse võiks lisada maksundusalase koostöö klauslid.

2.6.3.1

Komisjon algatab arutelu solidaarvastutuse põhimõtte laiendamiseks käibemaksuvõlgade puhul, võttes arvesse proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid.

2.6.3.2

Lisaks kaalub komisjon pöördmaksustamise menetluse rakendamist, mis on praegu kohustuslik vaid kindlate tehingute puhul, muude tehingute puhul on liikmesriigi otsustada pöördmaksustamise laiendamine liikmesriigi sisestele tehingutele. Komisjon on seisukohal, et praeguse käibemaksusüsteemi muutmine peab märkimisväärselt vähendama pettuste võimalusi ja välistama uued olulised pettuseriskid, muutmisega ei tohi kaasneda ettevõtjatele ega maksuametkondadele ebaproportsionaalset halduskoormust ja see peab tagama maksustamise neutraalsuse ning erinevate ettevõtjate võrdse kohtlemise.

2.7.1

Komisjon teeb ettepaneku kaaluda ka muid erimeetmeid, sealhulgas:

3.1

Komitee on seisukohal, et ühenduse kehtiva õigusraamistikus pakutavad õiguslikud vahendid on maksupettustega võitlemiseks piisavad. Tungivalt vajaliku meetmena peaksid liikmesriigid ulatuslikumalt kasutama olemasolevaid haldusabi vahendeid, pidades kinni asjaomastest tähtaegadest ja menetlustest. Praegusel globaliseerumisest kujundatud majandusmaastikul võtavad maksupettused piiriüleseid vorme, mistõttu peab taotletud teave olema uurimisteks kasutada tingimata tähtaegselt.

3.2

Otseste ja kaudsete maksude ühtsemat süsteemi silmas pidades peaks komisjon kindlasti viima kooskõlla direktiivi 77/779/EMÜ sätted ning kaudsete maksude valdkonnas juba olemas olevad eeskirjad ning infotehnoloogia võimalusi arvestades kehtestama tõhusamad teabevahetuse menetlused. Veel üks oluline meede oleks erinevate käibemaksusüsteemide ühtlustamine, eriti maksukohustuslaste kohustuste osas.

3.3

Ühenduse asjaomase õigusraamistiku võib jaotada viieks peamiseks valdkonnaks:

3.4

Lisas A loetletakse üles ühenduse õigusnormid kõnealuses valdkonnas ja antakse lühike ülevaade asjaomastest menetlustest.

4.1

Komitee on seisukohal, et maksupettuste kasvava levikuga tuleb energiliselt võidelda ning avaldab kahetsust, et komisjoni hinnangu kohaselt ning vaatamata keerukale ja üksikasjalikule õigusraamistikule on liikmesriikide tegutsemine ja koostöö selles valdkonnas täiesti ebapiisav.

4.2

Sujuvalt toimiva majanduse ja siseturu häirimine maksudest kõrvalehoidmise ja maksude vältimisega on suur ning senini alahinnatud probleem. Samamoodi alahinnati seoseid riigikassasse laekumata raha, rahapesu ja majanduskuritegude vahel. Riikliku või ühenduse rahalise toetuse väljapetmisel on tihti keskne osa võltsitud maksudokumentidel. Ning ümberpöördult, maksupettustega, sealhulgas piiriüleste tehingutega omandatud raha kasutatakse edasi ebaseaduslikuks tegevuseks või kuritegudeks.

4.3

Komitee märgib, et maksude vältimist, mis erinevalt maksudest kõrvalehoidmisest ei ole keelatud, kuid mida kavandatakse ja viiakse läbi siiski vaid ebaõiglaste maksueeliste saamiseks, ei käsitleta riiklikes õigusnormides ühtselt. Vältimaks mittesidusatest õigusaktidest tingitud järjest kasvavaid haldus- ja ühiskondlike kulusid, tuleks komitee arvates asjaomased riiklikud õigusnormid ühtlustada. Selleks tuleks kehtestada kas maksude vältimise põhimõtteline keeld või siis koostada nimekiri faktilistest asjaoludest, mille puhul maksuametkond võib keelduda maksude vältimisena käsitletavate tehingute õiguslike tagajärgede arvestamisest maksustamise eesmärkidel.

4.4

Komitee hinnangul on komisjoni ettepaneku lähenemisviis teemale liiga ettevaatlik, arvestades komisjonile lepingutega antud volitust võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada Euroopa institutsioonide finantstasakaal. Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega nr 468/1999/EÜ on kõnealuses valdkonnas komisjonile antud ulatuslikud rakendusvaolitused. Samuti juhib komitee tähelepanu EÜ asutamislepingu artiklis 5 kehtestatud subsidiaarsuse põhimõttele, mille kohaselt võtab ühendus meetmeid ka valdkondades, mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse, kui liikmesriigid ei suuda eesmärke saavutada või kui neid saab ühenduse tasandil paremini saavutada. Komitee kutsub komisjoni üles kõnealuseid volitusi täies ulatuses kasutama.

4.5

Juba 2001. aasta juunis rõhutas komisjon teatises „Euroopa Liidu maksupoliitika — järgnevate aastate prioriteedid” (KOM(2001) 2006 lõplik), et prioriteetsete eesmärkide saavutamiseks tuleb lisaks õigusloomele kasutada ka kõiki teisi olemasolevaid vahendeid. Siinkohal tõsteti esile (1), et maksupoliitilised otsused tuleb langetada ühehäälselt ja see on ka praegu nii.

4.6

Sellest ajast on komitee korduvalt rõhutanud vajadust muuta üleminekukorda ja võimalikult kiiresti kehtestada lõplikud maksueeskirjad, mis lähtuvad päritoluliikmesriigis maksustamise põhimõttest. Komitee küsis tollal selgelt, „kui palju aastaid tuleb veel hädise üleminekusüsteemiga vastu pidada, enne kui eesmärk saavutatakse”, ning nõudis kehtivate õigusaktide lihtsustamist ja kaasajastamist, ühtsemate eeskirjade kasutamist ja tihedamat halduskoostööd. Ilmselgelt ei ole siin edu saavutatud.

4.7

Komitee toetab üldist eesmärki tihendada koostööd, minnes kaugemale praegusest käibemaksualase teabe vahetamise süsteemist (VAT informtion exchange system — VIES), mis eeldab teabe automaatse ja taotluseta edastamise meetmete arendamist liikmesriikide vahel.

4.8

Komitee tervitab arutelu käivitamist käibemaksusüsteemi muutmise üle, kuid rõhutab vajadust põhjaliku mõjuhinnangu järele. Sealjuures tuleb lähtuda eeldusest, et kõik muudatused peavad tegema süsteemi tõhusamaks ja lihtsamaks ning muudatusi ei tohi kasutada kodanike ja ettevõtete maksukoormuse tõstmise vahendina. Siinkohal viitab komitee oma varasemale ettepanekule (2) kaaluda alternatiivina käibemaksule teisi aktsiisimaksusüsteeme, mis tagaks vähemalt praeguse maksutulu taseme, kuid oleks üldsusele vähemkulukas ja võimaldaks tõhusamat maksude kogumist.

5.1.1.1

Üks käibemaksupettuse tüüp, mille tagajärjed on maksudest kõrvalehoidmise tõttu laekumata jäänud summade suurust arvestades eriti tõsised ning mida on äärmiselt raske tuvastada, on nn karussellpettus. Karussellpettuse puhul kasutatakse käibemaksust kõrvalehoidmiseks sihipäraselt loodud rahvusvaheliselt tegutsevaid ettevõtteid. Eesmärk on mitte maksta käibemaksuvõlga ja võimaldada pettuseketi teistele lülidele käibemaksu fiktiivset mahaarvamist, et saada sel viisil käibemaksu tagasi või vähendada käibemaksuvõlga. Seadusvastaste eesmärkide saavutamiseks ei tegele maksukohustust mittetäitev majandusosaleja tavaliselt reaalselt äritegevusega ja tal puuduvad vastavad struktuurid ning tihti on tegemist vaid riiulifirmaga. Nimetatud majandusosaleja kaob siis mõne kuu pärast „ametlikust äritegevusest” ilma vastavat maksudeklaratsiooni esitamata ja maksuvõlga tasumata, mis teeb maksuametkonna jaoks tema uurimise eriti raskeks.

5.1.1.2

Komitee on seisukohal, et karussellpettus on võimalik eelkõige liikmesriikidevahelise puuduliku koostöö ning erinevate maksumäärade tõttu. Komitee soovitab rakendada tugevdatult kõiki vajalikke koostöö- ja teabevahetuse vorme, millega on võimalik kõnealuse nähtuse vastu tõhusalt võidelda.

5.1.2.1

Käibemaksust kõrvalehoidmise viise arvestades on liikmesriikide maksuametkonnad täiustanud oma uurimismeetodeid, et järjest tõhusamalt käibemaksupettustega võidelda.

Halduskoostööl on otsustav roll käibemaksupettustega võitlemisel, kuna nimetatud pettustesse on kaasatud paljud eri riikide ettevõtted.

Vastava kokkuleppe sõlmimisega lõid liikmesriigid teabevahetussüsteemi, mis on osutunud kasulikuks vahendiks maksukohustuslaste staatuse kindlaksmääramisel ning piiriüleste maksupettsutega võitlemisel ja selle ohjamisel.

Komitee juhtis juba ammu tähelepanu asjaolule, et komisjon peaks liikmesriikidevahelise koostöö osas võtma aktiivsema rolli, ning tervitab seetõttu kontrollsüsteemi loomist osutatud haldusabi kvaliteedi ja kvantiteedi hindamiseks.

5.1.2.2

Praegu ei ole teabevahetus veel kaugeltki käibiv tava, see tuleneb kultuurilistest erinevustest, infotehnoloogia rakendamise erinevast arengutasemest ning asjaolust, et liikmesriikide tegevusetuse karistamiseks õiguslikud vahendid peaaegu puuduvad. Seetõttu tuleb luua ühine kultuur ja teadvus, selleks et välismaale saadetud teabepäring ei oleks hädavahend erandjuhuks, vaid pigem uurimisprotsessi tavapärane osa, kui see on uuritava juhtumi puhul vajalik.

Selleks tuleb olemasolevaid koostöövahendeid ära kasutades ning vastavatest tähtaegadest ja menetlustest kinnipidamist tagades kõrvaldada ühenduse halduskultuuri ees seisvad takistused, et uurimisorganitel oleks uurimiseks taotletud teave tähtajaks kasutada.

5.1.2.3

Kooskõlas komisjoni väidetega standardiseeritud arvutisüsteemide kasutamise kohta teabevahetuseks tuleks kontrollida võimalusi liikmesriikide maksupettuste vastases võitluses osalevate politseiorganite ja uurimisasutuste võrgustiku loomiseks, eriti mis puudutab otsest teabevahetust sertifitseeritud e-posti süsteemi kaudu ja liikmesriikide tulumaksudeklaratsioonide andmebaaside ühist kasutamist, nagu seda tehakse praegu VIES 1 ja 2 andmete puhul.

Seesugune meede eeldab siiski kokkulepet kõnealustes andmebaasides säilitatavate andmete sisu kohta ning eri liikmesriikides kehtivate andmekaitse-eeskirjade ühildatavust. Nimetatud võrgustik oleks selge edusamm maksupettuste vastases võitluses, kuna uurimisorganitel oleks võimalik vahetult, otsekohe ja ilma tarbetute bürokraatlike formaalsusteta saada vajalikku teavet.

5.1.2.4

Kuigi liikmesriikidevahelise teabevahetuse õigusraamistikku võib sisult ja vormilt pidada piisavaks, on ELis maksupettuste vastasese võitluse ohjamisel kaks suurt takistust: erinevad riiklikud õigusnormid riiklike asutuste uurimisvolituste kohta ja erinevad trahvimäärad.

Selle põhjal võib oletada, et maksupettusi sooritatakse eelkõige neis riikides, kus kontrollorganite kontrollimisvolitused on väiksemad või kus trahvimäär ei täida hirmutavat funktsiooni.

5.1.2.5

Seetõttu tuleks ELi liikmesriikide suveräänsust arvesse võttes karistusmäärad võrreldava raskusastmega kuriteokoosseisude eest ühtlustada, nagu nt rahapesuvastase võitluse eeskirjade puhul. Sel viisil saaks takistada seda, et vähem rangete õigusnormide või vähemtõhusate kontrollmenetluste tõttu tekivad nn maksuparadiisid, kuhu voolab kuritegelikult saadud raha või kuhu koonduvad karussellpettuse kettide lõpplülid.

5.1.3.1

Maksudest kõrvalehoidmise vastu võitlemine peab toimuma ühenduse põhimõtteid, muuhulgas diskrimineerimiskeeldu ja proportsionaalsuse põhimõtet arvesse võttes, nagu on mitmeid kordi rõhutanud Euroopa Kohus. Eri finantseeskirjade suurimad kõrvalekalded esinevad muuhulgas seal, kus maksubaasi määramiseks kasutatakse muid parameetreid kui lepingupartnerite vahel kokkulepitud hüvitamine, seda mitte ainult kaupade erakasutamise või ettevõtlusvälistel eesmärkidel kasutamise puhul, vaid alati ka siis, kui tekib maksupettuse või maksudest kõrvalehoidmise kahtlus.

Siinkohal tuleb märkida, et kõikides liikmesriikides lähtutakse maksubaasi määramisel valdavalt osapoolte läbirääkimise tahtest ning sel viisil üritatakse tagada tegelike teenuste maksustamine, kuna maksubaas on tavaliselt identne lepingulise hüvitisega kauba või teenuse eest. Nimetatud peamise kriteeriumi kõrval kasutatakse ka normaalse turuväärtuse kriteeriumi, et teatud tingimustel parandada või uuesti kindlaks määrata maksubaas maksudeks.

5.1.3.2

Normaalse turuväärtuse kontseptsioon on kõikides liikmesriikides üldiselt ühesugune ja see tuleneb suures osas 17. mai 1977. aasta direktiivist 77/388/EMÜ (kuues direktiiv), mille kohaselt on normaalväärtus keskmine hind, mida makstakse samaliigilise või sarnase kauba või teenuse eest vaba konkurentsi tingimustes ja samal turustamisetapil, samal ajal ja samas kohas või kui see ei ole võimalik, siis lähimas kohas ja lähimal ajahetkel.

5.1.3.3

Kõikide liikmesriikide õigussüsteemides kasutatakse maksubaasi määramisel normaalväärtust alternatiivse meetodina:

5.1.3.4

Nimetatud juhtumitele lisanduvad järgmistel juhtudel erandid maksubaasi määramisel lähtuvalt hüvitisest:

5.1.3.5

Siinkohal on Euroopa Kohus (4) kindlaks määranud, et siseriiklikud õigusnormid maksudest kõrvalehoidmise või maksude vältimise ennetamiseks võivad kõrvale kalduda kuuendas direktiivis kehtestatud põhimõttest, et maksubaas sõltub lepingulisest hüvitisest, vaid sel määral, kui see eesmärgi saavutamiseks tingimata vajalik on.

5.1.3.6

Teisisõnu on normaalväärtus lähtepunkt võimaliku maksupettuse kahtluse korral. Kui maksustamise maksubaas lepingulise hüvitise vormis on normaalväärtusest madalam, siis ei asenda normaalväärtus automaatselt hüvitist, kuid maksuametkond võib sellisel juhul oletada maksupettust, pöörates tõendamiskohustuse ümber.

5.1.4.1

Seadusandlike algatuste raames, mille eesmärk on karussellpettusega võitlemine, kehtestati mõnes liikmeriigis õigusnormid, mille kohaselt on teatud kategooriatesse kuuluvate kaupade ostja müüja käibemaksuvõlgade eest kaasvastutav, kui müük on toimunud normaalväärtusest madalama hinnaga.

5.1.4.1.1

Nende sätete alus on kuuenda direktiivi artikkel 21, mille kohaselt võivad liikmesriigid määrata, et maksu tasub solidaarvastutuse alusel teine isik kui maksukohustuslane, kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

5.1.4.2

Niisuguse otsuse alus on oletus, et turuväärtusest kõrvalekalduvate hinnatehingute taga võib peituda midagi muud, nimelt pettusega seotud finantsmehhanismid. Asjaomastes õigusaktides ettenähtud tingimuste puhul lähtutakse põhimõtteliselt ostja ebaaususest, kuna oletatakse, et makstud hinda arvestades pidi ta pettusest teadlik olema (5). Tegemist on ümberlükatava oletusega, kuna ostja võib dokumentidega tõestada, et normaalväärtusest madalam hind tulenes tõestatavatest faktilistest asjaoludest või sündmustest või oli seadusega kooskõlas ja ei ole seetõttu seotud tasumata jäänud maksuga. See kaotab solidaarvastutuse müüja poolt tasumata jäänud maksu eest.

5.1.4.3

Komitee jagab paljude majandusosalejate muret seoses solidaarvastutuse põhimõttega. Euroopa Kohtu otsuseid (6) arvestades on komitee seisukohal, et võimalikud meetmed peaksid piirduma finantstagatise nõudmisega maksude tasumisele nendelt isikutelt ja ettevõtetelt, kes on selgelt määratletud maksukohustuslastena. Seega oleks mõeldav säte selle kohta, et ostja on koos müüjaga solidaarselt vastutav maksu tasumise eest, kui müügihind on madalam kui kauba või teenuse normaalväärtus, kuid siiski tuleks sedavõrd otsustava sätte, mis karistab ostjat teise poolt tasumata jäetud maksu tasumisega, konkreetne rakendamine siduda eritingimustega:

5.1.5

Komitee toetab võimalust laiendada liikmesriigis pöördmaksustamise menetlust sisetehingutele. Oma hiljutises arvamuses märkis komitee, et leiab, et maksuvõla pöördmaksustamise mehhanism vajalik vahend maksudest kõrvalehoidmise ja maksude vältimise takistamiseks. Pöördmaksustamine on eriti sobiv juhtudel, kui tarnija on finantsraskustes (7). Pärast edukat katsetamist ehitusmaterjali ja ehitussektori teenuste valdkonnas laiendas komisjon vabatahtliku pöördmaksustamise valdkonda. Kõnealused meetmed ei tohi siiski takistada ühendusesisest kaupade ja teenustega kauplemist, kuna eri arvekohustused võivad mõnel juhul ohustada siseturu tõhusat toimimist.

5.2.1

Maksupettustega võitlemine peab toimuma kindlasti ka riiklike õigusnormide ühtlustamise üldises raamistikus otseste maksude ja kontrolli kaudu.

5.2.1.1

Euroopa Liidu laienemise järel muutuvad erinevused maksusüsteemide vahel järjest olulisemaks otsuste puhul, millistesse riikidesse voolab kapital ja kuidas ettevõtlustegevust sellele vastavalt korraldatakse. Majanduspoliitikate ulatuslikku kooskõlastamist arvestades jääb liikmesriikide vahendiks investeeringute ja ressursside jaotumist puudutavate otsuste mõjutamisel Euroopa Liidus nende (erinevad) maksueeskirjad. Siiski võivad praegu märkimisväärsed erinevused liikmesriikide otsese maksustamise süsteemides mõnel juhul takistada turgude integratsiooni (8) ja mõjutada negatiivselt Euroopa majanduse konkurentsivõimet.

5.2.2

Riiklike maksueeskirjade kohandamist analüüsiti komisjoni 24. novembri 2003. aasta teatises KOM(2003) 726. Ettevõtete maksustamise osas on raske rakendada nn üldmeetmeid, mille eesmärk on Euroopa ettevõtete tulumaksu kehtestamine ühtsel konsolideeritud maksubaasil (9), kuna liikmesriikide maksubaasi kriteeriumid on endiselt erinevad. Ühtse maksu kehtestamine nõuab lisaks majanduspoliitikate ulatuslikule lähenemisele ka sobivat õigusraamistikku. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 94 annab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt direktiive liikmesriikide niisuguste õigus- ja haldusnormide ühtlustamiseks, mis otseselt mõjutavad ühisturu rajamist või toimimist.

5.2.3

Nimetatud säte ning liikmesriikide iseseisvus maksustamisküsimustes, mis ei lihtsusta just ühtse konsolideeritud maksubaasi kehtestamist Euroopa Liidus, takistavad jätkuvalt ettevõtete tulumaksu süsteemi ühtlustamise protsessi, ühelt poolt seepärast, et liikmesriikide kasvav hulk raskendab üksmeele saavutamist ning teiselt poolt seepärast, et Euroopa põhiseaduse lepingus ei ole sätestatud, et need seadused või raamseadused, mis reguleerivad meetmeid ettevõtete tulumaksu valdkonnas, tuleb vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega.

5.2.4

Ühehäälsuse nõudest võimaliku loobumise osas on konkreetne samm ettevõtete tulumaksu maksubaasi ühtlustamise suunas komisjoni 23. detsembri 2005. aasta teatises SEK(2005)1785 „Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ettevõtte tulumaksuga seotud tõkete kõrvaldamine siseturul — koduriigipõhise maksustamise võimaliku katsekava põhipunktid”  (10) esitatud analüüs. Nimetatud uuringust ilmnes, et 25-liikmeslises Euroopa Liidus eksisteerivad 23 miljonit väikest ja keskmise suurusega ettevõtet, mis moodustavad suurema osa Euroopa majandusest (99,8 % kõigist Euroopa ettevõtetest on VKEd) ja annavad umbes 66 % erasektori töökohtadest (11). Niisuguse süsteemi tõhus sisseviimine võimaldaks VKEde tegevuse rahvusvahelisemaks muutmist, kuna see vähendaks eeskirjade täitmisega seotud kulusid (12), mis mõjutavad VKEsid palju rohkem kui suuri ettevõtteid (13). Samuti laiendaks see võimalusi kahjumi ülekandmiseks, mis on suurim takistus ettevõtete piiriülese tegevuse arendamisel, ning annaks seega panuse ühenduse tasandi õigusnormide ühtlustamisse ettevõtete tulumaksu valdkonnas.

5.3.1

Elektroonilise kaubanduse kasv ja tehnoloogiline areng pakuvad majandusosalejatele uusi võimalusi. Uued kauplemise meetodid nõuavad siiski maksusüsteemide kohandamist, eelkõige aktsiisimaksude aspektist lähtudes. Peamiselt traditsioonilise kaubanduse reeglitele vastavad maksusüsteemid peavad muutustega arvestama ja neid tuleb kohandada uute tekkivate kaubandusvormidega.

5.3.2

Peamine probleem elektrooniliste tehingute maksustamisel on niisuguste tehingute juures tekkida võiv diskrimineerimine, mis tuleneb tehingute erinevast käsitamisest sõltuvalt kauba või teenuse üleandmise/tarnimise viisist.

5.3.2.1

Kui hinnatakse, kas maksuõiguse traditsioonilisi põhimõtteid on võimalik rakendada digitaalajastul, siis tuleks kontrollida, kas asjaomase maksueeskirja puhul on kinni peetud neutraalsuse põhimõttest, mille kohaselt peab ühtmoodi käsitama tehinguid, mis erinevad vaid üleandmise/tarnimise või teenuse osutamise viisi poolest (elektrooniliselt või mitteelektrooniliselt).

5.3.3

Suurimaid probleeme valmistab mittemateriaalsete (või digitaalsete) kaupade otsene ja kaudne maksustamine, kuna tehingu kõik sammud (tarnimine ja üleandmine) toimuvad elektrooniliselt (elektrooniline kaubandus) ning virtuaalseid tooteid pakutakse internetis. Tegevuse lähtepunktis (müüja) on teenused ja kaubad dematerialiseeritud ning need materialiseeritakse lõpppunktis (ostja). Sellisel juhul ei ole konkreetset asja, mida nt inspekteerimisel füüsiliselt kontrollida.

5.4.1

Komitee on seisukohal, et ühenduse õiguse kehtivate õigusaktidega, mis moodustavad Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) loomise õigusliku aluse, antakse nimetatud organile olulised ülesanded, nagu sätestatakse komisjoni otsuse 1999/352/EÜ, ESTÜ, Euratom artiklis 2. Seepärast kutsutakse komisjoni üles tegema pidevaid jõupingutusi tagamaks, et OLAFi praeguseid volitusi praktikas rakendataks, ning eraldama OLAFile tema institutsioonilise rolli täitmiseks vajalikud lisaressursid, nt vastavalt konkurentsi reguleerivatele EÜ asutamislepingu artiklitele 81 ja 86.

5.4.2

Siinkohal võiks OLAF toimida Euroopa tasandil (maksu) pettuste vastase võitluse analüüsi- ja kooskõlastusorganina. OLAFIl võiksid olla ülesanded ja volitused maksuküsimuste halduskoostöö valdkonnas (otsesed, kaudsed ja aktsiisimaksud), et lihtsustada teabevahetust ametkondade vahel, kelle ülesanne riikliku õiguskorra järgi on maksupettustega võitlemine.

5.5

Ühendusesisese kaubanduse areng nõuab tugevdatud koostööd teabevahetusel riskijuhtimise kohta. Komisjon ei paku siiski välja konkreetseid algatusi, vaid kutsub liikmesriike üles kasutama maksuametkondades riskijuhtimise käsiraamatut. Siinkohal teeb komitee ettepaneku luua keskne andmebaas, kuhu jookseb kokku ametkondade teave, mis praegu on ühtlustatud vaid tollivaldkonnas ja kahepoolsetel alustel.

5.5.1

Sealjuures võiks määratleda toodete kategooriad, mis liikmesriikide asjaomaste ametkondade uuringute põhjal kujutavad endast suuremat riski võimalikuks karussellpettuseks. Näiteks informaatika ja telefonitehnika valdkonnast muuhulgas sõidukid ja kõrgtehnoloogilised tooted. Vajalike analüüside teostamise võiks teha ülesandeks OLAFIle, kes edastaks vastavad tulemused korrapäraselt liikmesriikidele, et aidata neil kavandada edasist vaatlustegevust ja võimaldada asjaomaste suunatud meetmete võtmist. Lisaks tuleks korraldada ja reguleerida teabeedastus liikmesriikide ja OLAFi vahel.

5.6

Komitee on seisukohal, et kolmandate riikidega suhtlemisel on ühenduse lähenemisviis kahepoolsetest lepingutest selgelt parem. Selleks võiks ELi topeltmaksustamise lepingute süsteemi kavandatava vastuvõtmise raames vastu võtta erisätted. Kõnealust süsteemi on mainitud komisjoni teatises „Ettevõtete maksustamine siseturul” (SEK(2001) 1681) ja teatises „Siseturg ilma ettevõttemaksudest tulenevate takistusteta — tulemused, algatused, väljakutsed” (KOM(2003) 726) ning käsitleti Euroopa Parlamendi teatises (SEK A5-0048) 2003. Toetada tuleb ettepanekut lisada majanduskoostöö lepingutesse klausel koostöö kohta. Liikmesriikide tahte ja otsustavuse puudumist arvestades tuleb kahepoolsete lepingute kasutamist tulevikus jätkata, st nimetatud lepingute käimasolevaid ettevalmistusprotsesse ei tohi katkestada.

5.7

Komisjoni ettepaneku puhul laiendada deklareerimiskohustusi, tuleb lähtuda rangelt proportsionaalsuse ja lihtsustamise põhimõttest. Vajalik võitlus maksupettuste vastu ei tohi põhjustada maksumaksjate ja ettevõtete ausale enamusele põhjendamatut koormust. Seetõttu oleks mõttekas märkimisväärselt kergendada maksuametkondadega aktiivselt koostööd tegevate eeskujulike ettevõtete kohustusi ning karmistada neid maksumaksjate jaoks, kes kujutavad endast objektiivsete kriteeriumide järgi riski.

5.8

Komitee ei jaga komisjoni seisukohta „tavalise” kaubana käsitatavate tubakatoodete ja alkoholi maksustamise osas. Mõned liikmesriigid üritavad tubakatoodete ja alkoholi aktsiisimaksude vahendit kasutada suitsetamise ja alkoholi kuritarvitamisega seotud terviseprobleemide lahendamiseks, mis on loomulikult olulisem kui ühtse turu toimimine. Komisjon teeb ettepaneku need moonutused kõrvaldada, kuid arvestades sissetulekute taseme suurt erinevust ning erinevaid tulu- ja tervishoiupoliitika eesmärke ja meetmeid eri liikmesriikides, võtab moonutuste kõrvaldamine veel palju aega. Kuni maksumäärad pole sobival määral ühtlustatud, tuleks leida teisi lahendusi, tagamaks et liikmesriikidel säilib täies ulatuses võime järgida oma tervishoiu- ja maksupoliitika eesmärke. Samuti tuleb meeles pidada, et vaid väga väike osa tubakatoodete salakaubaveost toimub ELi riikidest ning seda kontrollivad rahvusvahelised grupeeringud. Komitee on küll teadlik tubaka ja alkoholi kuritarvitamisest tulenevatest kõrgetest sotsiaalsetest ja tervishoiukuludest ning loodab, et asjaomased organid võtavad sobivaid meetmeid nimetatud kõnealuse nähtuse ohjamiseks, samas on komitee arvamusel, et tubakatoodete ja alkoholi aktsiisimaks peab jääma liikmesriikide pädevusse.

5.9

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama programmi Herakles II ning tervitaks seda, kui parlament ja nõukogu võtaksid viivitamatult vastu komisjoni ettepaneku KOM(2006) 399 lõplik, mis on vajalik, et pikendada ühenduse tegevusprogrammi meetmete edendamiseks ühenduse finantshuvide kaitse valdkonnas. Nimetatud programm on juba andnud märkimisväärseid tulemusi (19 koolitusmeedet, millest võttis osa 2236 osalejat erinevatest liikmesriikidest, teistest Euroopa institutsioonidest ja viiest mitte ELi riigist), kusjuures erilist tähelepanu pöörati asjaolule, et arvestades Bulgaaria ja Rumeenia liitumist ELiga muutub vajalikuks tugevam koostöö ning et ka need riigid peavad meetmetest kasu saama.

5.10

Komitee peab kõrgetasemelise alalise arutelu- ja/või kooskõlastusfoorumi loomist asjakohaseks, et tagada ulatuslik lähenemisviis pettust ning liikmesriikide koostööd puudutavatele küsimustele. Praegune konsulteerimistegevus toimub hajutatult mitmetes pädevusvaldkondade järgi jagatud kõrgetasemelistes komiteedes, mis takistab parimate tavade vahetamist, mis parandaks administratsioonide koostööd ja tõhusust. Komitee peab kõiki majandus- ja rahandusministrite nõukogu bürokraatlikke takistusi ja otsustamatust mõistetamatuks ja laiduväärseks.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/17

1.1

Eluase on eelkõige põhiõigus, millele juurdepääs tingib juurdepääsu põhiõigustele ja inimväärse elu. Seda on tunnistatud nii inimõiguste hartas, Euroopa Liidu Nõukogu muudetud Euroopa sotsiaalhartas kui ka arvukates Euroopa Liidu riikide põhiseadustes. Eluaseme olemasolu on hädavajalik selleks, et inimene saaks end kujundada ning ühiskonda integreeruda.

1.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks Euroopa Parlamendi fraktsioonide ühisrühma „Linnaeluasemed” eluasemeharta vastuvõtmise, mis näitab kasvavaid ja arvukaid interaktsioone Euroopa poliitikate ja eluasemepoliitikate vahel ning rõhutab, kui tähtis on õigus eluasemele.

1.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib seega, et Euroopa eluasemeharta oleks integreeritud Euroopa Parlamendi omaalgatuslikku arvamusse eluaseme ja regionaalpoliitika kohta.

1.3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et Euroopa tasemel esitataks rida ühiseid eesmärke seoses juurdepääsuga eluasemele ja miinimumstandardid eluaseme kvaliteedile, mis määratleksid korraliku eluaseme mõiste. Ilma nimetatud kriteeriumiteta on keeruline kindlustada õigust eluasemele, ometi on juurdepääs eluasemele inimväärse elu minimaalseks tingimuseks.

1.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee meenutab, et sotsiaal- ja kohalike teenuste valdkond on vananevas ühiskonnas üha rohkemate probleemide allikas ja et nimetatud teenuseid osutatakse tihti koos eluaseme pakkumisega. Komitee nõuab, et kõnealused teenused moodustaksid osa üleeuroopalisest vastastikusest suhtlemisest ja et suurendataks nende nähtavust. Lisaks meenutab komitee, et sotsiaaleluasemeid tuleb käsitleda eraldi ning neid ei saa allutada turureeglitele, nagu on märgitud teenustedirektiivis.

1.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et struktuurifondide kasutamise võimalus eluasemetingimuste parandamiseks on tänasel päeval täielikult kasutusel ELi kaheteistkümnes liikmesriigis, aga ka viieteistkümnes vanas liikmesriigis, kes võivad struktuurifonde kasutada linnade integreeritud arendamiseks. Sellistel kulutustel on positiivne mõju sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele ning majanduskasvule. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb sellega seoses ettepaneku, et Euroopa finantsinstitutsioonid võiks anda väga soodsaid laene eluasemeehitusprogrammidele, mis on suunatud noortele, vanuritele ja puuetega inimestele, et edendada töötajate liikuvust, sotsiaalset segunemist ning elanike jaoks jõukohaseid hindu.

1.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et JESSICA kasutamine pakub võimalusi sellise fondi loomiseks, mis tagaks sotsiaaleluasemeprojektidele laiema ulatuse, ning nõuab struktuurifondide vaheetappide hindamisel analüüsitaks seda küsimust.

1.4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tehnilise abivahendi kehtestamist eluasemeprojektidele vahemikus 2007-2013 koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate ja võrgustikega ning Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide toel. Nimetatud vahend võimaldaks projektide ja meetodite kapitaliseerimist, et eluasemeprojekte paremini linna taaselustamise programmidesse integreerida. See võimaldaks ka erialase teabe koondamist ja võiks mängida kogemuste edasiandmise lihtsustaja rolli. Näib hädavajalik, et eluaseme jaoks kehtestataks spetsiifiline vahend, et soodustada struktuurifondide otstarbekat kasutamist. Seda on võimalik teha struktuurifondide üldsätteid käsitleva määruse artikli 45 alusel, millega nähakse ette, et Euroopa Komisjon lihtsustab tehnilise abivahendi loomist.

1.5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab vastastikuse suhtlusvõrgu loomist eluaseme ja energeetika teemal arutlemiseks, mis võimaldaks kogemuste vahetamist, kapitaliseerimist ja valdkonna osapoolte kogemuste suurendamist, et viia ellu mõistlikud ja ambitsioonikad energiapoliitikad. Nimetatud vahend võib olla seotud struktuurifondide abivahendiga, aga ei täida siiski samu eesmärke; tema ülesandeks on tagada nimetatud kahe süsteemi vaheline hea koordinatsioon.

1.5.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku korraldada eluasemete energiakokkuhoiu nähtavuse tõstmiseks Euroopa tasemel kampaania koostöös aktiivsete võrgustikega nimetatud sektoris. Kampaania eesmärgiks peaks olema kasutajate käitumise muutmine. Nimetatud lähenemine nõuab Euroopa kodanike osalust ja võimaldab koondada kõik osapooled ühe algatuse ümber. Kampaania „Sustainable energy Europe” ei püüdle piisavalt nähtavuse poole ning jääb vahendite osas piiratuks.

1.5.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et komisjon koostaks ettepanekud, võttes aluseks ulatuslikuma lähenemisviisi kui praegune, mis keskendub peamiselt hoonete energiatõhususe suurendamisele. Tuleb teha koostööd elanikega ja arvestada rohkem juba olemasolevate elamutega.

1.6.1

Muuhulgas toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni algatust luua mitmeid teenuseid hõlmav töörühm linnaküsimuste jaoks. Ta soovitab, et Euroopa Komisjoni eelmainitud töörühm käsitleks ka eluasemeküsimust ja nimetaks selles küsimuses esindaja.

1.6.2

Lisaks näib oluline, et eluaseme mõõde kuuluks ka piirkondade ja linnade ministrite koosolekute päevakorda.

2.1.1

7. detsembril 2000 Nice'is vastu võetud ELi põhiõiguste hartas (artikkel II-34) sedastatakse järgmist: „Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriikliku seaduse ja tava kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid.”

2.1.2

Meenutades, et eluase ei ole Euroopa pädevuses ja et kõnealuses valdkonnas kehtib täielikult subsidiaarsuse põhimõte, arvab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et nimetatud artiklit tuleks arvesse võtta lahenduste otsimisel Euroopa poliitikate elluviimisel, vastamaks sotsiaalsele hädaolukorrale ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste eluasemepuudusele (aga ka väikese sissetulekuga inimeste ning töö- ja pereelu alustavatele noorte vajadustele).

2.1.3

Siiski tunnistati 2001. aasta detsembris Laekenis toimunud tippkohtumisel eluasemega seotud küsimuste olulisust vaesuse ohtu suurendava riski vältimisel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab seega väga tähtsaks asjaolu, et tippkohtumisel algatati arutelu vajaduse üle suurendada pakutavate sotsiaalelamute arvu, et võidelda vaesuse vastu Euroopas.

2.1.4

Õigus eluasemele sisaldub mitmete Euroopa Liidu liikmesriikide, nagu näiteks Belgia, Hispaania, Kreeka, Portugali, Soome ja Madalmaade põhiseadustes. Seega oleks mõeldav kehtestada üleeuroopaline õigus eluasemele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks ja strateegiliseks eluaseme lisamist ja Euroopa põhiseaduse lepingu juurde kuuluvasse põhiõiguste hartasse ning kahetseb, et sinna ei ole juba lisatud õigust eluasemele või vähemalt „õigust peavarjule”.

2.1.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga oluliseks üleeuroopalise eluaset puudutava strateegia loomist — eluase igale inimesele on tingimuseks teiste Euroopa tasandil tunnustatud inimõiguste parimaks elluviimiseks, nagu „era- ja pereelu, oma kodu ja kirjavahetuse austamine” ning „abiellumine ja pere loomine”.

2.1.5

Olles tunnistanud põhimõtet, et inimestel on õigus eluasemele, tõstatub nimetatud õiguse täitmise küsimus ehk võimalik abi inimesele, kes ei leia endale eluaset. EL peab seega tegelema nimetatud õiguse saavutamiseks tingimuste loomisega. Kui ühtne lahendus ei ole võimalik, peab iga liikmesriik, kes seadustab õiguse eluasemele, suutma täpsustada järgmist:

2.1.6

Jätkuna Euroopa Parlamendi fraktsioonide ühisrühma „Linnaeluasemed”26. aprillil 2006 vastu võetud Euroopa eluasemehartale, milles eluaset määratleti kui „eluks vajalikku hüve”, tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Parlamendi algatust koostada raport „Eluase ja regionaalpoliitika”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et Euroopa Parlament toetab tema palvet tunnustada õigust eluasemele ning teeb ettepaneku luua partnerlus kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, et soodustada eluasemete piisavat hulka ja muuta eluase taskukohaseks neile, kelle jaoks eluase ei ole turul kättesaadav.

2.1.7

Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi 2006. aastal avaldatud uuring elutingimuste ja eluaseme sotsiaalsete mõõtmete kohta (1) näitab, et Euroopa Liidu viieteistkümne vana liikmesriigi ja kümne uue liikmesriigi eluasemete kvaliteeti ja kvantiteedi vahel on märgatavad erinevused. Tasub ka meenutada, et kõigile Euroopa kodanikele ei ole tagatud soe vesi ning siseruumides paiknevad tualettruumid, kuigi need nimetatud kaks kriteeriumit moodustavad osa miinimumtingimustest, mille puhul saab rääkida korralikust eluasemest.

2.1.8

Eluase moodustab Euroopa sotsiaalmudeli nurgakivi. Sotsiaalsete ja demograafiliste muutuste osas Euroopa ees seisvad väljakutsed peavad peegelduma ka eluasemepoliitikas. Samuti tuleb arvesse võtta elanikkonna vananemist, noorte vaesumist — piisavate ressursside puudumise tõttu jäävad noored üha kauemaks oma vanemate juurde —, rahuldavate eluasemete kättesaadavust puuetega inimestele ning eluaseme saamise võimalust sisserändajatele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb Euroopa Liidu Nõukogu 2001. aasta detsembris Laekenis toimunud tippkohtumise järelduste jätkuna ettepaneku võtta Euroopa tasemel vastu

2.1.9

Muuhulgas on väga oluline soodustada eluasemete mobiilsust, et tagada töötajate liikuvus. Paljud kodanikud on oma elukoha „vangid” kas sotsiaalsetel või omandiga seotud põhjustel, pakkumiste või maksusoodustuste puudumise tõttu või siis laenutingimuste pärast. Elukohtade mobiilsuse suurendamine on vajalik tööturgude suurema paindlikkuse huvides.

2.1.10

Oma mõjude tõttu sotsiaalelule ja linnade majandusele ei tohiks eluase enam olla vaid üks osa strateegiatest ja meetmetest. Komitee leiab, et subsidiaarsuse põhimõtet arvestades peaks eluase olema oluline poliitiline küsimus, mis mõjutab kodanike igapäevaelu, ning vahend, mis lähendab kodanikke Euroopa projektile, mis näib iga päevaga üha hägusem.

2.1.11

Eluasemega seotud poliitikate panus Lissaboni strateegia eesmärkide täitmisesse, eriti majanduskasvu juhtiva valdkonnana, peab olema paremini määratletud. Komitee rõhutab, et eluasemega seotud poliitikate mõju töötajate liikuvusele moodustab majanduskasvu ja tööhõive raames elluviidavaid Euroopa poliitikaid täiendava poliitika, võimaldades ka territoriaalse ühtekuuluvuse suurenemist. Samuti ja eelkõige peab see väljenduma hiljuti ühinenud riikides linna- ja maainfrastruktuuride rahastamise korraldamise ning asjakohase energiapoliitika kaudu.

2.2.1

Elukohal on alati olnud struktureeriv mõju meie ühiskondadele; ühispinnad, mis tagavad kooselu, moodustavad sideme individuaalsete või kollektiivsete elamualadega. Linnaplaneering ja linnaosade loomine, kus on meeldiv elada ning mille põhikoostisosa on elukohad, tingivad sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse.

2.2.2

Kuigi eluase ja eluasemepoliitika erinevad igas liikmesriigis, iseloomustab Euroopa Liitu tervikuna väga suur elanike tihedus linnades. Euroopa linnad on kompaktsed, aga neile on omased pigem keskmise suurusega hooned ja linnu struktureerivad elamud.

2.2.3

Linna-, majandus- ja sotsiaalpoliitikates on eluase seetõttu tähtis kõigis Euroopa riikides ja lahendusi tuleks laiemalt tutvustada, eriti mitmes liikmesriigis eksisteerivate kõige ebasoodsamas olukorras olevate linnaosade küsimuses.

2.2.4

Euroopa regionaalpoliitika eesmärk on territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse suurendamine vähem arenenud piirkondade majandusliku arendamise kaudu ja alates 2005. aastast keskendumine muudetud Lissaboni strateegia raames majanduskasvu ja tööhõive prioriteetsetele eesmärkidele.

2.2.5

Kõigi piirkondade konkurentsivõime tagamise ja tööjõu liikuvuse soodustamise seisukohast on oluline, et eluaseme pakkumised oleksid mitmekesised nii hõivatuse viisilt kui linnaosade segunemise poolest (elamud ja majandustegevused) või ka sotsiaalse segunemise poolest, mis kindlustaks sotsiaalse ühtekuuluvuse. Mõnede linnaosade getostumine muudab seal majandustegevuse korraldamise väga keeruliseks.

2.2.6

Taskukohaste eluasemete asukoht tuleneb eelnenust. Koos õigusega eluasemele peab avalik võim tagama, et tema vastutusalas oleva piirkonna kõigis osades oleks tagatud kvaliteeteluasemete pakkumised.

2.2.7

Elamurajoonide arengul on suur mõju maapiirkondadele ning kestva arengu kindlustamiseks on oluline arvestada rohkem linna ja maapiirkondade vastastikuse mõjuga eluasemepoliitika osas.

2.3.1

Teatavates Euroopa riikides, eriti neis, kes said möödunud perioodil toetust ühtekuuluvusfondist, on majanduskavu kiirus tihedalt seotud eluasemesektori dünaamilisusega. See ei tähenda siiski, et kodanikel oleks lihtne juurdepääs taskukohastele eluasemetele. Iirimaa 2006. aasta riiklik reformiprogramm, mis viidi ellu Lissaboni strateegia raames, rõhutab majanduskasvu nõrga kestvuse põhjendusena vähest eluasemete taskukohasuse tagamist. Portugal meenutas näiteks oma 2006. aasta reformikavas vajadust jagada rohkem toetust ehitussektorisse ja valdadele, et soodustada eluasemesektori kestvat arengut.

2.3.2

Tööhõive dünaamilisuse arenemise seisukohast jääb eluaseme pakkumine kõigile töötajatele ja töölistele arengu üheks põhiliseks eeltingimuseks ning arvukate Euroopa tööturgude piiratud kasv on tingitud eluasemepuudusest. Seega võib eluase olla üks kohaliku tööturu jäikuse faktor ning vähendada töötajate liikuvust.

2.3.2.1

Võime siinkohal mainida huvitavat tööandjate osaluse näidet Prantsusmaal, kus 0,45 % kogu palgafondist suunatakse täiendavate vahenditena eluasemepoliitikale, et töötada välja lahendusi töötajate eluasemeprobleemidele. Sotsiaalpartnerid haldavad ka spetsiifilisi vahendeid noortele ja haavatavatele peredele (tagatishoiused).

2.3.3

See on eriti vajalik nende piirkondade puhul, kus on üha enam sisserändajaid, kellel on raskusi turul eluaseme leidmisega ja kes seisavad silmitsi diskrimineerimisega, mis tekitab tõrjutust ühiskonnas.

2.3.4

Eluasemesektor on üks kõige enam töökohti pakkuvaid valdkondi Euroopas. Olemas on palju kasutamata tööhõive võimalusi, eriti säästva eluaseme tehnikate ja ökoelamute valdkonnas, mis hakkavad tulevikus märkimisväärselt arenema. Ehitussektor on üks valdkondi, kus praegu valitseb suur puudus kvalifitseeritud tööjõust.

2.3.5

Kohalikud teenused ja eriti isiklik abistamine moodustavad tööhõive allika ning neid korraldatakse ja pakutakse tihti eluasemega seotud teenuste raames. Sotsiaaleluasemetega tegelejad pakuvad tihti koos sotsiaalteenustega tegelevate ühendustega eakatele või puuetega inimestele abistavaid teenuseid majapidamises või integreeritud tervishoiu-, haridus- või lastehoiuteenuseid nn põlvkondade majades. Raskustes olevate linnaosade kultuurilist ja sotsiaalset dünaamilisust võib toetada kohalike algatuste toetamise kaudu.

2.4

Lisaks tööhõive allikaks olemisele võimaldavad eluasemega seotud kohalikud teenused vastata demograafilistele muutustele, mis mõjutavad kindlasti piirkondlikku tööhõivet. Näiteks on nn põlvkondade majad Saksamaal võetud käsitlemisele konkreetses poliitikas ning need on lahenduseks mitmekesistamise vajadusele ja võimaldavad tõhusalt võidelda eakate inimeste tõrjutuse vastu. Kogu Euroopa vananeva rahvastiku kontekstis tuleb toetada heade tavade vahetamist.

2.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei tohiks õigust eluasemele vaadelda ainult tõrjutuse vastu võitlemise aspektist, vaid ka rahvastiku vananemise, rändevoogude ja uute vaesuse vormide aspektist ning võttes arvesse Lissaboni strateegia eesmärke, milles nähakse ette Euroopa majanduse käivitamine suurema liikuvuse kaudu tööturul.

2.4.2

Töötajate liikuvus jääb illusiooniks seni, kuni ei tugevdata juurdepääsu sotsiaalsetele põhiõigustele, sealhulgas õigusele eluasemele. Kunagi töötajate majutamiseks mõeldud sotsiaalelamute elanike hulgas on võimalik täheldada vaesumist. Viimaseid ei peeta tänapäeval enam prioriteetseks sotsiaalelamutele ligipääsemise valguses ning neil on suuri raskusi eluasemeturul korraliku elamispinna leidmisega.

2.4.3

Viimase kümne aasta jooksul on eluasemete hinnad pidevalt tõusnud peaaegu kõigis ELi liikmesriikides. Nimetatud hinnatõus on alandanud majapidamiste võimet tarbida teisi hüvesid, mis pidurdab omakorda majanduskasvu pikemas perspektiivis. Madalad intressimäärad on viinud üleinvesteerimiseni elamusektoris, mis on pingestanud eluasemele eraldatud rahalisi vahendeid (vt Rootsi riiklikku reformikava). Sotsiaalelamusektor on eluaseme hinda (üüri kaudu) ning valdkonna jätkusuutlikkust reguleeriv vahend.

2.4.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib muuhulgas, et liikmesriikide avalike võimude ja eluasemetega tegelejate sekkumise tingimused on üha enam ja enam määratletud ühenduse õigusega sotsiaalelamupoliitika elluviimise kaudu. On oluline, et konkurentsi- ja siseturupoliitika ei takistaks eluasemepoliitikat, mille eesmärk on tagada kõigile juurdepääs korralikule ja taskukohasele eluasemele, võttes samas arvesse nimetatud poliitikate positiivset panust majanduskasvule ja Euroopa tööhõivele. Sotsiaalelamute rendileandjaid on julgustatud arendama sotsiaalseid teenuseid, et vastata integratsioonipoliitika meetmete puudumisele, eelkõige sisserändajate osas.

2.5.1

Eluaseme panus energiatarbimise vähendamisse on oluline ja energiahindu arvestades saab nimetatud mõõtmest piirkondade jaoks atraktiivsuse allikas.

2.5.2

Suurim potentsiaalne energia kokkuhoid on kodumajapidamiste valdkonnas, kus Euroopa Komisjon hindab oma energiaalases tegevuskavas võimalikuks kokkuhoiuks 27 % kogu kasutatavast energiast.

2.5.3

Euroopa kodused majapidamised elavad üha enam ja enam vaesuses just oma eluaseme energiaga seotud kulude tõttu (fuel poverty).

2.5.4

Tarbimise vähendamise võimalused on seega sama olulised kui asjakohased Euroopa tasemel võetavad ergutavad meetmed.

2.5.5

Selles valguses on üllatav, et Euroopa Komisjoni lähenemine energeetikaalasele tõhususele suunatud tegevuskavas keskendub peamiselt uutele ehitustöödele ning tehakse ettepanek laiendada eeskirjade ulatust nimetatud valdkonnale.

2.5.6

Nimetatud lähenemine on liiga puudulik, sest ei sisalda kohustust muuta globaalse jätkusuutlikkuse huvides meie eluviisi, mis hõlmab üksikisikute käitumist (sealhulgas ettekujutust individuaalsest kodust igaühele, aga ka igapäevast ökoloogilist käitumist). See tingib juba niigi keskmiste ja ebasoodsas olukorras olevate majapidamiste jaoks liiga kõrgete tootmiskulude kasvu, kaldumata ehituse ja käitumise parandamisele, kuigi arvukad uuringud näitavad nende olulisust.

2.5.7

Euroopa regionaalpoliitikate toetus ühtekuuluvuse ja elutingimuste parandamisele ei vaja enam tõestamist. Samas võiks eluaseme parem teadvustamine neis poliitikates endaga kaasa tuua positiivseid sünergiaid.

2.5.8

Energia kokkuhoiu poliitikad põhinevad uuel, jättes kõrvale olemasoleva pärandi või nimetatud pärandisse uusi eeskirju üle võttes. Ei tuleks piirduda olemasoleva arvesse võtmisega, vaid arendada lähenemisi, mis oleksid kohandatud vana pargi omadustega ning nõuete täitmisega seotud kõrgete kuludega.

2.5.8.1

Riigiabi eraldamisel peaks arvesse võtma sotsiaaleluaseme eripära: elanike madal maksevõime ja maksutoetused, mida on erasektoriga võrreldes vähem kohandatud.

2.5.8.2

Energia ei ammenda säästva arengu problemaatikat: vesi, jäätmekäitlus, puuetega inimeste ligipääs, turvalisus, õhukvaliteet ja tervishoid eluasemes. Eluase võib säästvasse arengusse otsustava panuse anda, aga see eeldab kohandatud vahendeid, konkreetsemalt olemasoleva pärandi jaoks.

2.6.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetas Euroopa Regionaalarengu Fondi abi laienemist eluasemetele ELi kaheteistkümnes uues liikmesriigis ning meetmetele, mis on seotud säästva linnaarengu ja energiatõhususega ELi viieteistkümnes vanas liikmesriigis, ning ebasoodsas olukorras olevate linnaosade arendamise integreeritud lähenemisele. Eluaseme mõõtme olulisust arvestades on tähtis struktuurifondide vahendite abil stimuleerida ning aidata liikmesriikidel ja piirkondadel kavandada linnaosade restruktureerimist ja eluasemete parandamist.

2.6.2

Tegelikult on linnaosade arendamise integreeritud strateegiate elluviimine eluaseme faktorit kaasamata keeruline Seetõttu jääb täielikult päevakorda sotsiaalse kaasatuse Euroopa strateegia, mis sisaldab sotsiaalse integratsiooni edukuse tingimusena ligipääsu taskukohasele ja korralikule eluasemele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab Euroopa vahendite mobiliseerimist vältimatuks, et paremini edendada kõikide rühmade sotsiaalset kaasatust.

2.6.3

Euroopa Sotsiaalfond peab seega paremini toetama sotsiaalse kaasatuse meetmeid, minnes kaugemale üksnes tööturu kaasatusest: nagu mainitud, on eluasemeturg ja tööturg teineteisega lahutamatult seotud. Ka praegu Euroopa tasandil määratletud migratsioonipoliitikates ei saa jätta arvestamata eluaseme probleemidega, et vältida ruumilise segregatsiooni teket. Suunised, mida komisjon peab eluaseme kaudu migrantide integreerimise kohta avaldama, peavad sisaldama esimest etappi programmist PROGRESS (2) parema toetuse kaudu eluaseme mõõtmega projektidele.

2.6.4

On oluline märkida, et energiatõhususe parandamine hoonetes ei ole prioriteediks mitte ainult ELi kümnes uues liikmesriigis, vaid kogu ELis tervikuna. Energiatõhusus, nagu ka ühispindade olukorra parandamine, taastuvenergia kasutamine ja edendamine ning sotsiaalse kaasatuse meetmed, on kõigis liikmesriikides struktuurifondide abikõlblikuks meetmeks.

2.6.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga algatust luua uus finantsinstrument JESSICA (3), et toetada spetsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate linnaosade arengut, sealhulgas nimetatud linnaosade sotsiaaleluasemeid. Tuleb märkida, et instrument võib eraldada vajalikku kapitali nimetatud linnaosade renoveerimiseks, pakkudes laenu, ning samuti linna taaselustamise ja sotsiaaleluasemetega tegelejatele tagatisi. Nimetatud vahendit peavad tihedas koostöös kohalike omavalitsustega haldama linna uuendamisele ja sotsiaaleluasemetele spetsialiseerunud inimesed. Käesolev vahend peab märgatavalt parandama linnaosade elanike elutingimusi. Programm JEREMIE (4) on veel üheks vahendiks sotsiaaleluasemetega tegelejaile, kes töötavad selle nimel, et luua linnaosad, kus oleks kõigil meeldiv elada.

2.6.6

Energiapoliitika valdkonnas on Euroopa Komisjon programmi Intelligent Energy raames välja pakkunud katsemeetme sotsiaalelamuvaldkonnas, mis võimaldab valida ja edendada energiatõhususeteemalisi näidisprojekte ja vahetada sektori osapoolte vahel kogemusi. Arvestades üleeuroopalisi ambitsioone luua ühine energiapoliitika ja paremini koordineerida selle valdkonna tegevust kõigis liikmesriikides, näib oluline, et tagatud oleks nimetatud vahendi jätkuvus ning et see areneks kaugemale katsemeetme etapist.

2.6.7

Tehnilise innovaatilisuse ja ka sotsiaalse innovaatilisuse kontekstis võimaldab teadus- ja arendustegevuse seitsmes raamprogramm määratleda eluasemesektori potentsiaali energiatarbimise vähendamisel ning säästvas linnaarengus.

2.6.8

Euroopa standardimine puudutab väga lähedalt eluaset ja teenuseid, mis on sellega seotud. Seega on tegemist valdkonnaga, kus tehnilised või linna valikud vastavad ühiskonna valikutele, ja ei ole vastuvõetav, et osapooltele kehtestatakse eeskirjad, millel puuduvad normatiivse protsessi poliitilise kontrolli vahendid. Eeskirja näide „õigusrikkumiste ennetus linnaplaneeringu ja ehituse kaudu”, mis võeti vastu ilma tõsise poliitilise järelemõtlemiseta selle üle, millist mõju võiks see avaldada linnamudelile, soodustab nimetatud sektoris normatiivse protsessi ümbermõtlemist.

2.6.9

Komisjon töötas välja strateegia säästva linnaarengu jaoks, mis peab julgustama linnu oma arengule mõtlema, eriti transpordipoliitika raames. Nimetatud strateegia on aga vaid näitlik ning on oht, et seda ei võeta kogu tema potentsiaalis kasutusele, kui ta ei kaasa ka säästva linna arengu sotsiaalset mõõdet.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/23

1.1

Ettepanek on uuesti sõnastatud versioon mitmeid kordi muudetud nõukogu direktiivist 69/335/EMÜ äriühingute kapitali suurendamisega seotud maksustamise kohta. Kõnealust direktiivi, mille algne eesmärk oli ühtlustada maksusüsteeme ja takistada liikmesriikidel muude samasuguste maksude kehtestamist või sissenõudmist, on mitmeid kordi muudetud. 1985. aastal sätestati direktiivis85/303/EMÜ lõpuks, et kapitalimaks tuleb täielikult kaotada, pidades silmas selle kahjulikku majanduslikku mõju ettevõtetele.

1.2

Teatavatele liikmesriikidele oli sellistest muudatustest tulenev tulude vähenemine siiski vastuvõetamatu. Seepärast kehtestati 1985. aasta direktiiviga üleminekusüsteem ja anti liikmesriikidele võimalus kas muuta tehingud maksuvabaks või kehtestada ühetaoline maksumäär, mis ei ületa 1 %.

1.3

Nimetatud põhimõte kehtib loomulikult ka käsitletavas direktiivis, mis on vaid eelneva teksti uuesti sõnastatud versioon. Komitee võtab nimetatud asjaolu teadmiseks ning tervitab seda. Siiski annab komisjoni teatis impulsse mõnedeks kaalutlusteks, mida nõukogu saaks tõenäoliselt ära kasutada edasistes algatustes.

2.1

Valdav osa 25 liikmesriigist on nõukogu 1985. aasta soovitusi järginud ja kapitalimaksu kaotanud. Praegu kogutakse kapitalimaksu veel seitsmes riigis: Poolas ja Portugalis on nimetatud maksumäär maksimaalselt 0,5 %, Küprosel 0,6 % ning Kreekas, Hispaanias, Luksemburgis ja Austrias 1 %. Seesugune ebavõrdsus takistab Euroopa ettevõtete võrdset kohtlemist, mis on hästi toimiva siseturu eeldus. On küll tõsi, et maksustamise valdkonnas on jätkuvalt ka mõningaid muid erinevusi ja takistusi, kuid seepärast ei tuleks siiski loobuda nende maksude kaotamisest.

2.2

Määruses kehtestatud üleminekukorda kasutavad liikmesriigid peaksid maksutulude eeliseid võrdlema oletatavate (ja teatud määral väljaarvutatavate) kahjudega, mis tulenevad teiste liikmesriikide või kolmandate riikide investeeringute ärajäämisest, kuna need peletatakse eemale praeguseks juba pea kõikjal kaotatud maksuga. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et üleminekukorrast loobumine oleks eelis asjaosalistele ja edusamm siseturu kui sellise hea toimimise poole.

2.3

Lisaks tahab komitee tähelepanu juhtida mõnes liikmesriigis kasutatavale tavale: pärast kapitalimaksu kaotamist kehtestati uued maksud, millega kapitalimaks varjatult asendati. Mõnel juhul on komisjon sekkunud ja algatanud rikkumismenetluse. Siiski ei saa välistada, et on veel avastamata juhtumeid. Sotsiaalpartnerite valvsus võiks aidata kaasa seesuguste juhtumite kõrvaldamisel.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/24

1.1

EMSK tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi liiklusohutuse jätkuval suurendamisel ja pooldab täielikult läbivaatamisele tulevat ettepanekut, mis kuulub õigustatult algatuste hulka kõnealuse eesmärgi saavutamiseks.

1.2

EMSK tunnustab komisjoni tegevust eelneva tasuvusuuringu korraldamisel ja väga põhjalikul mõju hindamisel. See võimaldas ettepaneku pragmaatiliselt struktureerida ja võtta arvesse temaatika kõiki asjakohaseid aspekte. Samaaegselt seati prioriteediks kõige vähem kaitstud liiklejate kaitse.

1.3

EMSK soovib juhtida siiski tähelepanu ettepaneku praeguse redaktsiooni mõningatele nõrkadele külgedele ning esitada tõrgeteta ja korrektse kohaldamise huvides vastavad täiendused ja selgitused, mis peaksid lihtsustama kõnealuse direktiivi rakendamist ajalise raamistiku, sertifitseerimise ja rakendamise järelevalve osas.

1.4

EMSK loodab, et komisjon suhtub täie tõsidusega nende ettepanekutesse, mis puudutavad tõhusa ühtse toimimise vajadust konkurentsimoonutuste vältimiseks eri liikmeriikide vahel. Sama kehtib ka asjaolu kohta, et on oluline anda liikmesriikidele kontrollimenetlusteks rohkem pidepunkte, mida on riikide pädevatel asutustel hõlbus kasutada.

1.5

EMSK soovitab nõukogul ja Euroopa Parlamendil direktiivi ettepanek ellu rakendada võimalikult kiiresti ja sellisel viisil, et see hõlmaks enamikku registreeritud sõidukitest, võimaldades päästa inimelusid eesmärgiks seatud ulatuses.

2.1

Liiklusohutus on alati olnud üks ühenduse asutuste esmatähtsatest prioriteetidest. Vastavasisulise tegevuse üks teetähis on kindlasti transpordipoliitika valge raamat (1), mille eesmärgiks oli muu hulgas liikluses surmajuhtumite arvu vähendamine poole võrra 2010. aastaks.

2.2

Järgnevad algatused, näiteks „Road safety action programme”  (2) (liiklusohutuse tegevuskava), „e-safety” ja paljud teised, võtsid aluseks integreeritud lähenemise, kaasates tööstusettevõtted, avalikud asutused ja liiklejate esindusühingud. Sellisel viisil tulid nad toime mineviku takistustega, mis tõkestasid muu hulgas ka subsidiaarsuse põhimõtte nimel konkreetsete ja siduvate meetmete Euroopa tasandil rakendamist.

2.3

Saavutati palju: samal ajal kui liiklustihedus on viimase 30 aasta jooksul kolmekordistunud, on liiklusõnnetustes hukkunute arv vähenenud poole võrra. Me ei tohi aga loorberitele puhkama jääda, sest Euroopa maksab ligikaudu 40 000 surmajuhtumiga aastas ja kurva prognoosiga, et 2001. aasta valge raamatu eesmärki ei suudeta saavutada, ikka veel liiga kõrget hinda liikuvuse lakkamatu kasvu eest.

2.4

EMSK annab endale aru, et ainult kolme samba, milleks on autotööstus, infrastruktuurid ja liiklejate käitumine, üheaegse parandamise kaudu on võimalik saavutada otsustavat edu liiklusohutuse valdkonnas. Sellele vaatamata tervitab komitee loomulikult igasuguseid algatusi, mis viivad meid lähemale 2001. aasta auahnele eesmärgile, isegi kui need käsitlevad ainult ühte kõnealustest sammastest.

2.5

Kõnealuses tähenduses pooldas (3) EMSK direktiivi 2003/97/EÜ (4) vastuvõtmist, milles esitati liiklusohutuse huvides ettepanek eeskirjade üle-euroopaliseks harmoneerimiseks, et vähendada raskeveokite juhtide jaoks ebapiisava külgnähtavuse tõttu tekkivaid ohte.

2.6

Direktiivis 2003/97/EÜ seati eesmärgiks vähendada veokite sõitjapoolse külje pimeala tõttu tekkivat liiklusõnnetuste riski täiustatud peeglikomplektide kasutuselevõtu kaudu alates 2006-2007. aastast.

2.7

Suuremate sõidukite juhid, kes ei märka oma sõiduki kõrval või vahetus läheduses viibivaid teisi liiklejaid, põhjustavad palju liiklusõnnetusi.

2.8

Sellised õnnetused juhtuvad sageli sõidurea vahetamisel ülesõitudel või ringristmikel, kui juht ei näe auto vahetus ümbruses olevas pimealas teisi vähem kaitstud liiklejaid, näiteks jalakäijaid, jalgrattureid ja mootorrattureid.

2.9

Hinnangute kohaselt hukkub Euroopas sel põhjusel igal aastal ligikaudu 400 inimest. Seepärast ei olnud EMSK ainus, kes pooldas tingimusteta direktiivi 2003/97/EÜ vastuvõtmist, millega muudeti ja tunnistati kehtetuks esimene kaudse nähtavuse seadmete ühtlustamise direktiiv (71/127/EMÜ) ja järgnevad muudetud redaktsioonid. Kehtetuks tunnistatud direktiiviga nähti ette tahavaatepeeglite konstruktsioon ja nende sõidukitele paigaldamise viis, mõjutamata siiski vastavate riiklike nõuete kehtivust. Alles direktiiviga 2003/97/EÜ muudeti teatud peeglikomplekt või muud kaudse nähtavuse seadmed kohustuslikuks, varem olid need kogu Euroopas vabatahtlikud.

2.10

Direktiiv 2003/97/EÜ hõlmas N2-kategooria veokeid massiga üle 7,5 tonni ja N3-kategooria veokeid (5). Seda muudeti siiski juba direktiiviga 2005/97/EÜ (6), mis sätestab teatud tingimustel, et IV ja V klassi peeglid (7) on nüüdsest ette nähtud juba sõidukitele massiga alates 3,5 tonnist, mitte sõidukitele massiga alates 7,5 tonnist.

2.11

Direktiivis 2003/97/EÜ sätestatud nõuded kehtivad heakskiidetud sõidukitele (uued sõidukitüübid) alates 26. jaanuarist 2006 ja esmaregistreeritud (uutele) sõidukitele alates 26. jaanuarist 2007. See tähendab, et nõuded ei hõlma juba registreeritud sõidukeid, seega suurt osa sõidukipargist.

2.12

Euroopa Liidus liikleb üle 5 miljoni veoki massiga üle 3,5 t. Pidades silmas kõnealuste sõidukite eluiga (vähemalt 16 aastat), autopargi aeglast uuendamist (aastas registreeritakse 300 000 uut sõidukit) ning lähtudes 2007. aastast kui uuendamise algusest, on autopargis tervikuna uued peeglid kasutusele võetud alles aastaks 2023.

2.13

EMSK poolt läbivaadatava ettepanekuga seadis komisjon eesmärgiks leida lahenduskavasid, et muuta kiiresti turvaliseks ka juba registreeritud sõidukid.

3.1

Lõpuks soovib komisjon üleminekumeetmena kavandatud ettepanekuga, et direktiivi 2003/97/EÜ IV ja V klassi uusi peegleid puudutavad nõuded (sõitjapoolne vaateväli) kehtiksid ka juba registreeritud N2- ja N3-kategooria sõidukitele. Eranditeks on:

3.2

Direktiivi rakendamine on liikmesriikide kohustus ja nad peavad seega tagama, et uued peeglid paigaldatakse 12 kuu jooksul alates direktiivi jõustumisest. Võimalikud on järgmised erandid:

3.3

Sõidukitele, millele ei saa tehniliste lahenduste puudumise tõttu paigaldada nõuetele vastavaid peegleid, võib paigaldada muid kaudse nähtavuse seadmeid (kaamera või muud elektroonilised vahendid) tingimusel, et sellised seadmed hõlmavad 99 % eelnevalt nimetatud kogu vaateväljast. Kõnealustel juhtudel peavad sõidukid saama liikmesriigi pädevalt asutuselt eraldi heakskiidu.

3.4

Liikmesriigid võivad laiendada direktiivi reguleerimisala ka üle kümne aasta vanustele sõidukitele.

4.1

Tuleb märkida, et ettepanek on mõttekas ainult juhul, kui see piisavalt kiiresti ellu rakendatakse, nii et see suudaks mõjutada praegust autoparki. Komisjoni hinnangu kohaselt võimaldab autode uute peeglitega järk-järguline varustamine päästa veel 1 200 inimelu.

4.2

Ettepaneku mõju hinnangus (9) möönab komisjon siiski ka ise, et uute nõuete kohene ja range kohaldamine tekitaks palju tehnilisi probleeme, mis avaldaks kõnealuse valdkonna ettevõtetele ka majanduslikku laadi negatiivset mõju ja põhjustaks seega turumoonutusi.

4.3

Komisjon lähtub sellest, et autopargist rohkem kui poole puhul on võimalik tahavaatepeeglid välja vahetada hõlpsalt ja soodsalt, s.t ligikaudu 150 euro eest (10). Ülejäänud autopargi osas tulevad kõne alla erinevad lahendused, alates nähtavusnõuete teatud määral vähendamisest (vähemalt 99 %) kuni väga keerukate lahendusteni vanemate sõidukite puhul, kus mõningatel juhtudel oleks vaja isegi juhikabiin ümber ehitada, mis ei pruugi tingimata tulemuslik olla ning maksab tuhandeid eurosid.

4.4

Pidades silmas kõnealuseid variante ja keerukaid, (üksikute sõidukimudelite või -versioonide puhul) lahendamatutena tunduvaid juhtumeid, „peaksid liikmesriigid kontrolliasutuste jaoks ette nägema paindlikud ja juhtumipõhised lahendused, mis võimaldaksid anda heakskiitu alternatiivsetele lahendustele”, mida on võimalik ellu rakendada mõistlike kuludega, nagu on kirjas komisjoni dokumendis (11).

4.5

EMSK jaoks on küll mõistetavad kõnealuse ebamäärasuse põhjused, mis tulenevad mitmetahulistest tehnilistest probleemidest, kuid komitee on siiski arvamusel, et sellisel kujul sõnastatud ettepanek võib kaasa tuua täiesti erinevaid tõlgendusi, mis avaldab negatiivset mõju Euroopa transporditurule.

4.6

EMSK juhib eelkõige tähelepanu kahele kriitilisele aspektile ettepaneku praeguses sõnastuses: veoettevõtete ebavõrdse kohtlemise ja sellest tulenevate konkurentsimoonutuste oht; ning lihtsa, usaldusväärse ja ühtse sertifitseerimis- ja kontrollsüsteemi puudumine uute sätete kohaldamisel.

4.6.1

Esimesena nimetatud aspektiga seoses tundub olevat kohatu nõuda uute tahavaatepeeglite puhul 99 %list nähtavust, kui samal ajal on vastavad nõuded juba vastu võtnud liikmesriikides lubatud 95 %line nähtavus. EMSK arvates oleks õiglasem — ja seda oleks ka hõlpsam kontrollida — kehtestada EL-is tervikuna ühtne nähtavus.

4.6.2

Võrdse kohtlemise kohta tuleb veel lisada, et liikmesriikidele antud võimalus lükata uute sätete kohaldamine vanadele sõidukitele iseseisvalt edasi (12), võib kaasa tuua konkurentsimoonutusi rahvusvahelise transpordi valdkonnas. EMSK soovitab seetõttu kohaldada kõikides liikmesriikides ühesuguseid rakendamistähtaegu.

4.6.2.1

EMSK peab sealjuures sõidukite suurt hulka ja sertifitseerimise keerukust silmas pidades vajalikuks, kuid samal ajal piisavaks, kaheaastast üleminekuperioodi alates direktiivi jõustumisest. Selles suhtes näib hiljutisel transpordiministrite kohtumisel (13) vastu võetud lähenemine olevat kooskõlas siinkohal soovitatud lahendusega. Teisalt näis, et samal kohtumisel pooldati pigem kõnealuse direktiivi rakendamist sõidukitele, mis on registreeritud alates 1. jaanuarist 2000, mitte 1998, millega välistatakse umbes 15 % ringluses olevast autopargist.

4.6.3

EMSK peab veelgi kriitilisemaks teist tõstatatud probleemi, milleks on uute nõuete sertifitseerimine ja nende järgimise kontrollimine. On kaheldav, kas korrapärase ülevaatuse ajal on võimalik tõhusalt kontrollida ja sertifitseerida iga sõiduki nähtavust. Nähtavuse määramine on nimelt väga keeruline töö ja hõlmab erinevaid keerukaid parameetreid ja mõõtmisi.

4.6.3.1

Üldjuhul tähendab registreerimismärgistus (nagu direktiivi 2003/97/EÜ puhul, millele korduvalt viidatakse) terviku (mis koosneb peeglist, varrest, kabiinist, istmest ja peegli kõrgusest maapinnast) sertifitseerimist, mis ei olene ainult peeglist, vaid ka sõidukimudelist, mille külge peegel on paigaldatud. Katseid tehakse prototüübiga ja nende tulemused kehtivad edaspidi kogu seeriatoodangu kohta. Seega registreeritakse peeglid mitmest osast koosneva tervikuna ja peegli korpusele kinnitatakse registreerimismärgistus, nii et peegliklaasi asendamisel ei ole vaja registreerimist korrata. Juhul kui asendatakse ainult peegliklaas, kannaksid endise direktiivi 71/127/EMÜ kohaselt registreeritud sõidukid registreerimismärgistust kehtetuks tunnistatud direktiivist lähtudes.

4.6.3.2

Kui vastavusgarantii jäetakse kehtestamata (märgistus, sertifikaat vms), tekib oht, et kõiki sõidukeid tuleb kontrollida direktiivi 2003/97/EÜ alusel, s.t, et iga sõiduki nähtavust tuleks uuesti kontrollida, näiteks juhtudel, kus kehtestatud nähtavuse tagamiseks on ette nähtud elektrooniliste seadmete kasutamine. Kergesti on võimalik endale ette kujutada, kuidas see mõjutaks sertifitseerimis- ja kontrollasutuste töökoormust, tegemist on ju ikkagi miljonite sõidukitega.

4.6.3.3

Komisjoni ja nõukogu poolt pakutud lahendus tähendab seda, et vastavuse sertifitseerimine vastavalt 20. detsembri 1996. aasta direktiivile 96/96/EÜ muutub osaks üle 3,5 tonni kaaluvate sõidukite tehnoülevaatusest.

4.6.3.4

Peeglite osas piirdub kõnealune tehnoülevaatus sellega, et fikseeritakse, kas peeglid on ettenähtud kohtades turvaliselt kinnitatud ja kas monteerimine on täielik. Seega ei ole kõnealuse ülevaatuse põhjal tõenäoliselt võimalik tõendada, et tagatud on kogu nõutud vaateväli vastavalt eelpoolkirjeldatule.

4.6.3.5

EMSK pakub välja lahenduse, mis tundub olevat praktilisem ja usaldusväärsem. See seisneb vastavusdeklaratsioonis, mille esitab uue tahavaatepeegli paigaldanud ettevõte. Tegemist võiks olla dokumendiga, mille allkirjastab ettevõtte juht ning mis sisaldab kõiki sõiduki ja paigaldatud peegli või peegliklaaside andmeid. Deklaratsiooni tuleks hoida sõidukis ning see tuleks esitada iga-aastase ülevaatuse ja liikluskontrollide käigus. Pealegi kuna kõnealune dokument koosneks peaaegu täielikult ainult numbrilistest koodidest, siis ei tekiks probleeme teistesse Euroopa Liidu keeltesse tõlkimisel.

5.1

Ettepaneku alguses toodud seletuskirjas seisab, et „Direktiivi 2003/97/EÜ muudeti komisjoni direktiiviga 2005/27/EÜ, et laiendada IV ja V klassi peeglite paigaldamise üldnõuet sõidukitele massiga 3,5 tonni [N2-kategooria]; varem kehtis kõnealune nõue sõidukite suhtes, mille mass oli 7,5 tonni.”

5.1.1

Kõnealune sõnastus on siiski ebatäpne, sest sellest võib aru saada nii, et säte kehtib kõikide N2-kategooria sõidukite kohta massiga kuni 7,5 tonni. Tegelikkuses sätestatakse direktiiviga 2005/27/EÜ kõnealune kohustus ainult N2-kategooria sõidukitele, mille kabiin sarnaneb N3-kategooria sõiduki kabiinile, millele on võimalik paigaldada V klassi peegel kahe meetri kõrgusele maapinnast. Ainult sellisel juhul tuleb paigaldada kaks uut peeglit

5.1.2

Seetõttu soovitab EMSK selguse huvides muuta ettepaneku artikli 2 punkti b nii, et N2-kategooria sõidukid massiga kuni 7,5 tonni, millele ei ole võimalik paigaldada V klassi peeglit, on sõnaselgelt välistatud vastavalt direktiivile 2005/27/EÜ.

5.2

Põhjenduses 8 on ette nähtud erandid „sõidukitele, mille järelejäänud kasutusiga on lühike”, millega peetakse loomulikult silmas sõidukeid, millel on juba pikk kasutusiga ja seetõttu piiratud eluiga. Et erinevates liikmesriikides on sõidukite eluiga erinev, peaks komisjon kõnealust sätet arvnäitaja abil täpsustama.

5.3

Paljudel juba liikluses kasutatavatel sõidukitel on erivarustusena paigaldatud juhipoolsele küljele (IV klassi) lainurkpeegel. Kuna nüüd on lainurkpeegel ette nähtud ka sõitjapoolsel küljel, tuleks samuti asendada juhipoolsel küljel olev peegel. Juhil, kes peab toime tulema terve hulga peeglitega, võivad kahe erineva kõverusega lainurkpeegli korral tekkida hindamisraskused.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/28

1.1

Teaduse ja tehnikaalased tippsaavutused ning nende rakendamine konkurentsivõimelise majanduse hüvanguks on otsustav eeldus meie tuleviku kindlustamisel — näiteks seoses nanotehnoloogia ja teabeühiskonna ning energia- ja kliimaprobleemidega —, meie praeguse positsiooni säilitamisel ja parandamisel globaalses keskkonnas ning Euroopa sotsiaalmudeli edasiarendamisel, et see ei satuks ohtu.

1.2

Komitee on alati tervitanud algatusi, mille eesmärk on:

1.3

Komitee toetab tugevalt ja täielikult ideed luua Euroopa Tehnoloogiainstituut (ETI), et aidata kaasa kvaliteetse hariduse, uuendus- ja teadustegevuse arengule ning edendada Euroopa tippkeskuste koostööd ja integratsiooni tööstuse, ülikoolide ja teaduse valdkonnas.

1.4

Komitee rõhutab, kui oluline on see, et ETI-ettepanekut arendataks kooskõlas selle õigusliku alusega, mis on eelkõige suunatud järgmisele: „kiirendada tööstuse kohanemist struktuurimuutustega; ergutada sellise keskkonna tekkimist, mis soodustaks algatuslikkust ja ettevõtjate, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete arengut kogu ühenduse ulatuses; ergutada sellise keskkonna tekkimist, mis soodustaks ettevõtjatevahelist koostööd; edendada innovatsiooni, teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise poliitika tööstusliku potentsiaali paremat ärakasutamist” (2).

1.5

Komitee on siiski arvamusel, et kui kõnealune teadmiste, teaduse ja uuendustegevuse uus integreeritud vahend osutub edukaks, peab ta erinema komisjoni olemasolevatest integreeritud vahenditest, nagu Euroopa tehnoloogiaplatvormid, ühised tehnoloogiaalgatused, Euroopa tippkeskuste võrgustikud, integreeritud projektid ja Euroopa täiustatud magistriõppestruktuurid (3) ning suutma nende seast välja paista.

1.6

Komitee on teadlik sellest, et lihtsustatud võrdluste tegemine tulevase ETI ja Ameerika Ühendriikide MIT instituudi vahel ei oleks sobiv, arvestades, et viimane ei olnud kunagi riiklik tippkeskuse algatus, vaid pigem tipptasemel ülikool, mida iseloomustab nõuandva organi (MIT Corporation) olemasolu, mille juurde kuulub ka investeerimisorganisatsioon. Siiski nähtub selliste asutuste nagu MIT edust, et tipptase on arenemisprotsessi tulemus, kui areng lähtub õigetest põhimõtetest ja seda toetatakse piisavalt.

1.7

Komitee leiab siiski, et kui tulevane ETI soovib olla globaalsel tasandil ja maailmaklassi kuuluv tegutseja, kes sümboliseerib Euroopa tippsaavutuste edu, ei piisa ainult täiendavate vahendite eraldamisest.

1.8

Seetõttu peab ETI kujundus, struktuur ja vorm täielikult ja järjekindlalt vastama asutamislepingus sätestatud eesmärkidele, sest asutamisleping moodustab ETI õigusliku aluse, ning lisaks sellele tuleb välja arendada loodusteadustele ja tehnoloogiale suunatud pädevuse ja tipptaseme kultuur, mis meelitaks ligi parimaid üliõpilasi ning kujundab parimaid teadlasi ja insenere. See on uute teadmiste loomise ja pideva uuendustegevuse põhiline eeldus.

1.9

Samuti on komitee arvates oluline mitte peatuda rahvusvaheliselt tunnustatud teadmiste lipulaeva (4) idee juures, vaid kõik osapooled peavad visalt tööd tegema teadmis- ja innovaatikakogukondadele (TIK) iseloomulike silmapaistvate tulemuste arendamise nimel, et jõuda konkreetsete, turgu mõjutavate tulemusteni:

1.10

Instituudi struktuur ja ülesehitus tuleb kujundada ja teostada sellisel moel, et see

1.10.1

Ühise ettevõtluse võimalustele tuleks pöörata väärilist tähelepanu.

1.11

Vähemalt ETI esmane edu sõltub suurel määral ühenduse- ja liikmesriikidepoolsest piisavast rahastamisest. Siiski ei tohiks ümber suunata teiste, juba heaks kiidetud teadus- ja uuendustegevuse programmide vahendeid.

1.11.1

Komitee on arvamusel, et tulevase ETI jaoks muutuvad järjest olulisemaks mitmed tegurid: esiteks, patentide edendamise meetodid ja intellektuaalomandi haldamise süsteemid ning teiseks, võime leida erasektori rahastamisallikad, mis peavad ühenduse rahastamisvahenditest oluliselt suuremad olema, et vältida vahendite ümbersuunamist teistest, eelkõige teadus- ja uuendustegevuse programmidest.

1.11.2

Komitee arvates tuleks rahastamise osas ette näha sätted esialgseks rahastamiseks ühenduse vahenditest. Kõnealused vahendid võiks eraldada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi vahehindamise täiendavate vahendite raames, seejuures peaksid liikmesriigid omaltpoolt eraldama olulise osa proportsionaalsuse alusel. Samuti võiks kasutada ka Euroopa Investeerimispanga meetmeid, mis on mõeldud uuendusvõrgustikele ja ülikoolide teadustegevusele.

1.12

Sama olulised on komitee arvates oskused, mida instituut saab teadmiste, uuendus- ja teadustegevuse turul arendada, et tagada instituudi ja selle harude, st teadmis- ja innovaatikakogukondade vahelise suhtlemise järkjärguline tugevnemine.

1.12.1

See võiks toimuda ka ETI süsteemi korraldatavate suurte avalike ürituste kaudu, mis oleksid suunatud ühtse tippteadmiste kaubamärgi loomisele võrgustikstruktuurina, mis meelitaks ligi ja annaks edasi teadmisi ja uuendusi detsentraliseeritud moel.

1.12.2

Uuendustegevus ja edu on sujuva tasakaalu tulemus, mis valitseb eesmärgile suunatud meetodi ning konkurentsi testimisalas katsetatamist vajavate uute ideede ja kontseptsioonide arendamise vabaduse vahel. Kõik tegevused kogu ETI võrgustiku teaduse, teadmiste ja uuendustegevuse valdkonnas peavad vastama Euroopa tasandil kehtestatud kvaliteedikriteeriumidele. Ilma turust tingitud koostoimeta teaduse, uuendustegevuse ja tööstuse vahel kaasneb avalikest vahenditest rahastatud teadustegevusega vaid tagasihoidlik mõju majandusele.

1.13

Meetod teadmis- ja innovaatikakogukonna loomisele kandideerivate ettevõtete, teaduskeskuste, laborite ja ülikoolide võrgustike väljavalimiseks peaks komitee arvates toimima alt-üles põhimõttel ning see peaks lähtuma selgetest ja läbipaistvatest kriteeriumidest, mille hulka peaksid kuuluma tippteadmised, tööalane edu ning võimed ja kogemused tehnosiirde valdkonnas, eelkõige seoses VKEdega.

1.13.1

Mitte mingil juhul ei tohiks TIKide uut staatust vaadelda püsivana, vaid seoses kvaliteedi ja konkreetsete tulemustega tuleks seda korrapäraselt hinnata, seejuures on ette nähtud sobiv käivitusperiood.

1.14

Samuti on komitee arvamusel, et ETI süsteem peaks olema suunatud sellele, et võimalusel kaasata ühenduses juba eksisteerivad valitud tippkeskused, kuid vältida tuleks juba olemasolevate tippkeskuste bürokraatlikuks tugistruktuuriks muutumist. Seetõttu tuleks tugevamini keskenduda majanduse ja valdkondadevahelise uurimistegevuse aspektidele nii põhikirja alusel loodud organites kui ka rajatud struktuuride välja valimisel.

1.14.1

Seoses sellega oleks mõttekas rajada ETI investeerimisorganisatsioon (ETI investment management company), mis võimaldaks uuenduslikku lähenemist, mis võib kaasa aidata tööstuse, teaduse ja uurimistegevuse vahelistes suhetes sageli esinevate puudujääkide heastamisele.

1.15

Lõpuks on komitee arvates tarvis suuremat selgust seoses ETI diplomite väljastamise ja määratlemisega (nii TIKide kui ka ETI enda poolt). Vähemalt piisavalt pika üleminekuperioodi jooksul peaks vastavate diplomite väljastamine jääma nende ülikoolide ja/või tehnikakõrgkoolide ja -instituutide eelisõiguseks ja nende vastutusse, kes on valitud TIKide partneriteks. Nende diplomid võivad täiendavalt kanda ETI märgistust, kui on täidetud vajalikud miinimumnõuded.

1.16

ETI märgistuse andmine TIKides omandatud diplomite puhul peaks komitee arvates toimuma eeldusel, et uurimused on teostatud vähemalt kolmes erinevas liikmesriigis, et tagada diplomi valdkondadevaheline Euroopa mõõde. Lisaks peab uurimuste puhul olema äratuntav piisav uuenduspotentsiaal ning need peavad olema kinnitatud keskse ETI poolt.

1.17

Seoses ETI põhikirjaga peab komitee mõttekaks, et komisjoni ettepanekus soovitatud juhatust ja täitevkomiteed (5) toetaksid järelevalvekomitee ja täidesaatev komitee. Järelevalvekomitee peaks koosnema liikmesriikide esindajatest ning seda peaks juhtima komisjoni esindaja. Täidesaatvasse komiteesse peaksid kuuluma vastavalt kaks esindajat majandusvaldkonnast, teaduskeskustest ja ülikoolidest ning eestseisuse moodustaksid juhatuse esimees, haldusdirektor ja rektor.

2.1

Vahekokkuvõttes „Koostöö majanduskasvu ja tööhõive nimel. Lissaboni strateegia uus alus” (6), mis esitati 2005. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule, käsitleti juba mõningaid uue algusega seonduvaid põhimõtteid, nt võetavate meetmete eesmärgile suunatus, ulatuslik osalemine, eesmärkide omaksvõtmine ning täpselt määratletud vastutustasandid.

2.2

Samuti märgiti, et kvaliteetse haridussüsteemi abil toimuv teadmiste edastamine kuulub Lissaboni strateegiat täiendavate elementide hulka. Eelkõige peab Euroopa Liit tegema jõupingutusi selle nimel, et Euroopa ülikoolid suudaksid konkureerida maailma parimate ülikoolidega. Selle teostamiseks tuleb tuua Euroopa kõrghariduspiirkond, mis lihtsustaks teadmiste loomist ja levitamist kogu ühenduses.

2.3

Komisjon teatas oma kavatsusest luua kõnealuse eesmärgi saavutamiseks Euroopa Tehnoloogiainstituut ning soovist anda panus Euroopa ülikoolide rahvusvahelise konkurentsivõime saavutamisse, sest „rahastamist, haldust ja kvaliteeti puudutavad olemasolevad lähenemisviisid on osutunud ebasobivaks, tulemaks toime vahepeal ülemaailmseks muutunud akadeemikute, üliõpilaste ja teadmiste turu väljakutsega”.

2.4

Komitee on kõnealusel teemal korduvalt arvamust avaldanud (7) ning oma ettevalmistavas arvamuses „Tee Euroopa teadmistepõhise ühiskonnani — organiseeritud kodanikuühiskonna panus Lissaboni strateegiasse” (8) selgitanud vajadust rajada Euroopa ühine teadmisteruum, mis toetuks koostööle hariduse, uuendus- ja uurimistegevuse valdkonnas. Nimetatud arvamuses kutsus komitee ka ettevõtteid, finantsasutusi ja erafonde üles võtma endale vastutust ja suurendama investeeringuid teadmistepõhisesse majandusse ning toetama seeläbi ka avaliku ja erasektori partnerluse kokkuleppeid Euroopa tasandil.

2.5

1861. aastal loodud Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (Massachusetts Institute of Technology — MIT) Ameerika Ühendriikides on praegu üle 10 000 üliõpilase ning asutusel on ca 10 000 töötajast koosnev õppepersonal, kes kuuluvad interdistsiplinaarsesse kvaliteetsesse süsteemi, mis hõlmab valdkondi majandusest õigusteaduseni, arhitektuurist inseneriteadusteni, haldusteadustest matemaatikat, füüsika ja bioloogiani. MIT kulud ületavad 1 000 miljonit dollarit aastas, kuid instituut on maailma parimaid ülikoole järjestavas nn Shanghai nimekirjas viiendal kohal (9).

2.6

Mis puudutab Euroopat, siis tuleks 2010. aastaks saavutada Bologna protsessi eesmärgid. Bologna protsess on algatus, mille Euroopa Liit käivitas 1999. aastal, et ühtlustada Euroopa erinevad kõrgharidussüsteemid eesmärgiga luua Euroopa kõrghariduspiirkond ning edendada Euroopa kõrgharidussüsteemi rahvusvahelisel tasemel. Seatud on järgmised eesmärgid:

2.7

Euroopa Parlament võttis 26. septembril 2006. aastal vastu resolutsiooni Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (11) loomiseks, arvestades seejuures Bologna ja Kopenhaageni protsesse ning seades eesmärgiks Euroopa tugevdatud koostöö üld- ja kutsehariduse valdkonnas, mis peaks viima konkreetsete tulemusteni (12).

2.8

2005. aastal avaldas komisjon teise aruande Lissaboni eesmärkide saavutamise suunas tehtud edusammudest haridus- ja koolitusvaldkonnas (13). Selles viidatakse muuhulgas järgmistele punktidele: raskused kõrgkoolilõpetajate arvu suurendamisega Euroopas; vajadus ajakohastada ja täiendada teadmisi, oskusi ja kvalifikatsioone kogu tööelu vältel elukestva õppe kaasaegsete süsteemide abil; ning vajadus suurendada avalikke investeeringuid kõrg- ja kutseharidusse, täiendades neid erasektori investeeringutega ning kõrge kvalifikatsiooni ja suurepäraste oskustega akadeemikute ja õppejõudude väljakoolitamine vastavalt põlvkondade vahetumisest tulenevatele väljakutsetele (ca 1 000 000 inimest ajavahemikus 2005-2015).

2.9

2006. aastal viidi OECD egiidi all läbi nõudlusele (14) suunatud uurimus (pealkiri: Programme for International Student Assessment — PISA) (15), mis annab üldise pildi õpilaste iseloomulikest joontest ja suhtumisest ning oskusest omandatud teadmisi kasutada.

2.10

Tundub, et Euroopa kõrghariduse süsteemi puudustel on eelkõige neli põhjust (16):

2.11

Euroopa Tehnoloogiainstituudi asutamine võiks lahendada järgmised üldised põhiprobleemid:

2.12

2007. aasta eelarvet käsitlevas resolutsioonis tervitas Euroopa Parlament ideed, et teadmiste kolmnurga (haridus, teadusuuringud ja uuendustegevus) suutlikkust ja selle komponentide vahelisi sidemeid tuleb tugevdada, kuid oli siiski skeptiline uue Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomise suhtes, mis parlamendi arvamuse kohaselt „võib olemasolevaid struktuure kahjustada või nendega kattuda ning ei pruugi seetõttu olla kõige efektiivsem vahendite kasutamise viis selles kontekstis” (18).

2.13

Seevastu 15.-16. juuni 2006. aasta Euroopa Ülemkogul kinnitati, et Euroopa Tehnoloogiainstituut (ETI) koostöös liikmesriikide olemasolevate institutsioonidega on oluline samm, vähendamaks lõhet kõrghariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni vahel koos muude meetmetega, mis võimendavad suhtlemisvõrgustikke ja koostoimet Euroopa kõrgtaseme teadus- ja innovaatikakogukondade vahel, ja kutsuti komisjoni valmistama ette selle asutamise ametlikku ettepanekut. Vastusena nimetatud taotlusele esitas komisjon 2006. aasta novembris käesolevas arvamuses käsitletava ettepaneku (19), mis oli jätk kahele varasemale kõnealust küsimust käsitlevale teatisele (20).

2.13.1

Vahepeal kinnitas Euroopa Ülemkogu 2006. aasta detsembris oma juba varem väljendatud positiivset seisukohta.

3.1

Komisjoni määruse ettepanekus ETI loomiseks lähtutakse ideest, et see tugevdab liikmesriikide ja ühenduse innovatsioonivõimet ja aitab seega kaasa majanduse konkurentsivõime suurendamisele. Ettepaneku kohaselt on ETI eesmärgid järgmised:

3.2

Komisjon pakub ETI jaoks välja uue kahetasandilise integreeritud organisatsioonilise struktuuri, kus järgmise mudeli alusel on ühendatud alt üles suunatud lähenemine ja ülalt alla suunatud lähenemine:

3.3

ETI kogukulud aastatel 2007-2013 on hinnanguliselt 2367,1 miljonit eurot. Nimetatud kulud rahastatakse

4.1

Komitee on alati tervitanud algatusi ühenduse ja liikmesriikide innovatsioonivõime suurendamiseks ning eelistab teadmiste kolmnurga ning eriti teaduse ja ettevõtete suhete osas integreeritud lähenemist. Komitee toetab kindlalt teadusuuringute kooskõlastamise parandamist, uuendustegevuse ja hariduse tugevdamist ELis, tõhusama avaliku ja erasektori partnerluse saavutamist teadus- ja arendustegevuse valdkonnas ning VKEdele parema juurdepääsu tagamist uutele teadmistele (21).

4.2

Komitee peab siiski äärmiselt oluliseks järgmisi peamisi põhimõtteid, mis on Lissaboni strateegia taaskäivitamise aluseks:

4.3

Seetõttu tuleks komitee arvates täpsemalt uurida, kuidas seostub siin käsitletav algatus paljude juba töös olevate algatustega, mis on käivitatud paljudes teistest poliitikavaldkondades, nagu teadusuuringud, ettevõtlus, piirkondlik areng, infoühiskond, haridus ja kultuur.

4.3.1

Saamaks Euroopa tippteaduse etaloniks ja sümboliks, ei tohi tulevane instituut komitee arvates piirduda üksnes täiendavate vahendite pakkumisega, vaid see peab kontseptuaalsel, struktuurilisel ja organisatoorsel tasandil olema valmis lepingus — mis on ETI peamine õiguslik alus — kehtestatud nõudmiste täitmiseks.

4.3.2

Komitee rõhutab, et edu saavutamiseks on esmatähtis see, et ETI oleks võimeline turustama ühtset teadmiste kaubamärki, mis on kujundatud detsentraliseeritud võrgustikstruktuurina, mille kaudu meelitatakse ligi ja antakse edasi teadmisi ja innovatsiooniressursse.

4.4

Komitee nõustub arvamusega, et ETI-l peab olema võimalikult lihtne, paindlik ja dünaamiline struktuur, mis võimaldab tal vastata uutele nõudmistele. Samuti leiab komitee, et tuleks kaaluda ühisettevõtte loomise võimalust (22), kuid rõhutab siiski, et nimetatud instrument peab olema selgelt suunatud ettevõtetele ja tööhõivele, ning kinnitab, et ETI peab keskenduma oma peaeesmärgile, st teadus- ja arendustegevuse tulemuste muutmisele turuvõimalusteks.

4.4.1

Seetõttu tuleks ETI juhtorganite liikmete valimisel silmas pidada mitte üksnes teaduslikku pädevust ega sellele liialt tähtsust omistada, vaid arvestada ka võimet meelitada ligi innovatsioonikapitali, stimuleerida uute ettevõtete asutamist, arendada ja kasutada patente ning meelitada ligi avaliku ja erasektori rahalisi vahendeid, unustamata VKEsid.

4.5

Komitee leiab, et sellist põhimõtet tuleb järgida TIKide valikul, kelle ühisettevõtted peavad vastavalt ühenduse teadus- ja uuendustegevuse mitmeaastase programmi prioriteetidele olema kõigile avatud, et hõlbustada ettevõtete ja väiksemate üksuste osalust ja tagada võimalikult väikese bürokraatiaga võimalikult suur paindlikkus.

4.5.1

TIKide kvalifikatsiooni kriteeriumid tuleks selgemini määratleda:

4.6

Kui seoses Lissaboni strateegiaga soovitakse Euroopa teadmisteruumi, on vaja stiimuleid suurendamaks teadustöötajate liikuvust ning liikuvust avaliku ja erasektori vahel, samuti haldus- ja juhtivtöötajate, teadlaste ja inseneride liikuvust, ning hõlbustada siirdumist avalikust sektorist erasektorisse ja vastupidi (23). Üleeuroopaline liikuvus peab olema koolitus-, uurimis- ja tehnoloogiliste rakendusprogrammide kvalifikatsiooni kriteerium.

4.7

ETI tegevuse rahastamise osas rõhutab komitee, et esialgsed ettenähtud vahendid näivad väga piiratud. Samas näib, et edaspidi on rahastamine suunatud tavapärastele programmidele (24) ning põhineb 2007.-2013. aasta teadus- ja uuendustegevuseks ning hariduseks mõeldud niigi piiratud eelarvevahenditel, konkureerides teiste integreeritud lähenemisviisil põhinevate tõhusaks osutunud vahenditega, nagu integreeritud projektid, pädevusvõrgustikud ning uuemad vahendid, nagu ühised tehnoloogiaalgatused või Euroopa tehnoloogiaplatvormid.

4.7.1

2007.-2013. aasta 7. raamprogrammiks ette nähtud vahendid, mis katavad u 5,8 % ühenduse kogueelarvest, on juba praegu osutunud teaduuringuid edendavate meetmete jaoks ebapiisavaks. Neist vahenditest ei saa enam ressursse ära võtta, kui siis üksnes tavapärase osalemise kaudu programmides, millele ETI-l ja TIKidel peab olema teiste taotlejatega võrdne juurdepääs.

4.7.2

Vähemalt alguses sõltub ETI edu suures osas piisavate ühenduse finantsvahendite olemasolust, mida ei tohi aga ära võtta teistelt teadus- ja uuendustegevuse programmidelt. Komisjoni poolt aastateks 2007-2013 kogu ETI süsteemi jaoks kavandatavad vahendid näivad tõepoolest liiga väikesed, samas kui kasutamata eelarvevahenditest saadavad ühenduse vahendid on kaduvväikesed. Komitee leiab, et lahendus võiks olla ühisettevõte (vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 171), kus asjast huvitatud liikmesriigid osalevad otseselt (vt Galileo ühisettevõtte puhul kasutatud mudel) (25).

4.7.3

Komitee on seisukohal, et vajalikud esialgsed vahendid võiks saada lisavahenditest ühenduse 7. raamprogrammi vahehindamise raames ning nimetatud vahenditele lisaks peaksid liikmesriigid tegema otseseid protsentuaalseid eraldisi.

4.7.4

Täiendavaks rahastamisallikaks võiksid olla ka EIP tegevused algatuse „Innovatsioon 2010” (i2i) raames ning samuti EIP meetmed ülikoolide teadustegevuse (26) ja ülikoolide võrgustike toetuseks.

4.8

Teisalt vajab ühenduse teadus- ja arenduspoliitika süsteemsemat järelevalvet kõikide aspektide osas, mis piiravad teadlaste liikuvust. Praegu takistavad liikuvust ebaühtlased diplomite tunnustamist käsitlevad sätted ning maksuõiguse, kindlustusõiguse ja sotsiaalkindlustusõiguse eeskirjad (27).

4.9

Kui tahetakse, et ETIst saaks maailma tasemel osaleja, mis innustaks ka teisi teadmiste kolmnurga osalejaid ja Euroopa võrgustikke paremaid tulemusi saavutama, peab see komitee arvates olema võimeline ligi meelitama ulatuslikke erasektori vahendeid, millest peaks järk-järgult saama selle peamine rahastamisallikas.

4.10

Seejuures on oluline tegur intellektuaalomandi kaitse probleemide lahendamine, mida peaks ettepanekus põhjalikumalt käsitlema. Samuti tuleks täpsustada ETI diplomite ja nende väljaandmisega seotud küsimusi.

4.11

Komitee arvates peaks ETI diplomite määratlemine ja väljaandmine kas TIKide või ETI enda kaudu olema selgem.

4.11.1

Alguses peab diplomite väljaandmine olema piisavalt pika aja jooksul nende ülikoolide ja/või tehnikakõrgkoolide eelisõigus ja vastutus, kes on valitud TIKide partneriteks. Nimetatud algusperioodi jooksul tuleks selliseid diplomeid välja anda siiski vaid juhul, kui on täidetud teatud miinimumnõuded.

4.11.2

Nimetatud nõuded võiksid sisaldada järgmist:

4.12

ETI põhikirja osas leiab komitee, et sel peaks olema juhatus, mille koosseis oleks komisjoni ettepaneku kohaselt sama mis täitevkomiteel — 5 liiget äriringkondadest, 5 avaliku ja erasektori teaduskeskuste esindajat ja 5 riiklike ja eraülikoolide esindajat ning neile lisaks 4 liiget, kes esindavad ETI ja TIKide personali ja üliõpilasi (28) —, komisjoni esindaja juhtimisel. Seda toetaksid:

4.12.1

Kui kiidetakse heaks ETI ühisettevõtte mudel, tuleks ühisettevõtte haldus- ja teadustöötajatega sõlmida tähtajaline leping, mille tingimused põhinevad Euroopa Ühenduse teiste teenistujate tööhõivetingimustel (29).

—

ühtne raamistik kvalifikatsioonide ja oskuste läbipaistvuseks (Euroopa CV, sertifikaadid, diplomid, Europassi kutseõppe kaubamärk jne);

—

kutseõppe ainepunktide ülekandmise süsteem kõrghariduses toimiva süsteemi eeskujul;

—

ühised kriteeriumid ja põhimõtted kutseõppe kvaliteedi hindamiseks. Kvaliteedi kindlustamiseks on tarvis luua ühised kriteeriumid ja põhimõtted, mis sobiksid aluseks sellistele Euroopa algatustele nagu kutseõpet puudutavad kvaliteedisuunised ja kontrollnimekirjad;

—

ühised põhimõtted mitteformaalse ja informaalse hariduse kinnitamiseks. Seejuures on tarvis välja arendada rida ühiseid põhimõtteid suurema ühilduvuse tagamiseks erinevate riikide lähenemisviiside ja erinevate tasandite vahel;

—

teabe- ja nõustamisteenuste Euroopa mõõde, et võimaldada kodanikele paremat juurdepääsu elukestvale õppele.

1)

õpiprotsesside mõõtmine teatud ajavahemikus ning saavutatud edusammude võrdlemine eri riikide vahel;

2)

õppetöö ja õpitulemuste aspektide vaheline seos;

3)

IKT-alaste oskuste ja tehnoloogia kasutamise hindamine erinevate hindamisele kuuluvate ülesannetega toime tulemisel.

—

haldusnõukogu, mis koosneb asutajaliikmetest; otsused tehakse lihthäälteenamuse alusel, välja arvatud eriti tähtsate küsimuste puhul, mis nõuavad 75 % häälteenamust. Haldusnõukogu teeb kõik otsused programmide, finantsküsimuste ja eelarve valdkonnas. Haldusnõukogu nimetab ka ühisettevõtte direktori;

—

täitevkomitee, mis toetab haldusnõukogu ja direktorit;

—

direktor — täitevjuht, kes vastutab igapäevase juhtimise eest ja esindab ühisettevõtet juriidiliselt. Ta juhib personali, ajakohastab programmi arengukava, koostab bilansi ja raamatupidamisaruandeid ning esitab need haldusnõukogule, koostab aastaaruande programmi täitmise ja finantsolukorra kohta.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/35

1.

Käesoleva ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 25. juuni 1974. aasta direktiiv 74/347/EMÜ põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite vaatevälja ja klaasipuhasteid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

2.

Komitee on seisukohal, et kõikide tekstide kodifitseerimine ühte direktiivi on väga kasulik. On kinnitatud, et kõnealune kodifitseerimine ei sisalda olulisi muudatusi ning et selle ainus eesmärk on muuta ühenduse õigusaktid selgeks ja läbipaistvaks. Arvestades eelnimetatud kinnitust, toetab komitee täielikult kõnealust eesmärki ning tervitab ettepanekut.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/36

1.

Ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 4. märtsi 1974. aasta direktiiv 74/151/EMÜ põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite teatavaid osi ja omadusi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

2.

Komitee on seisukohal, et kõikide tekstide kodifitseerimine ühte direktiivi on väga kasulik. Kodifitseerimisel on tagatud, et ei tehta ühtki olulist muudatust ning selle ainus eesmärk on muuta ühenduse õigusakt selgemaks ja läbipaistvamaks. Arvestades eelnimetatud kinnitust, toetab komitee täielikult kõnealust eesmärki ning tervitab ettepanekut.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/37

1.

Ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 4. märtsi 1974. aasta direktiiv 74/152/EMÜ põllu- ja metsamajanduslike ratastraktorite maksimaalset valmistajakiirust ja koormaplatvorme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

2.

Komitee peab kõigi tekstide kodifitseerimist ühte direktiivi väga kasulikuks. On kinnitatud, et kõnealune kodifikatsioon ei sisalda olulisi muudatusi ning et selle ainus eesmärk on muuta ühenduse õigusaktid selgeks ja läbipaistvaks. Arvestades eelnimetatud kinnitust, toetab komitee täielikult kõnealust eesmärki ning tervitab ettepanekut.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/38

1.

Ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 20. mai 1975. aasta direktiiv 75/321/EMÜ põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite roolisüsteemi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

2.

Komitee on seisukohal, et kõikide tekstide kodifitseerimine ühte direktiivi on väga kasulik. Kodifitseerimisel on tagatud, et ei tehta ühtki olulist muudatust ning selle ainus eesmärk on muuta ühenduse õigusakt selgemaks ja läbipaistvamaks. Arvestades eelnimetatud kinnitust, toetab komitee täielikult kõnealust eesmärki ning tervitab ettepanekut.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/39

1.

Kõnealuse direktiivi ettepanekuga kodifitseeritakse direktiiv 98/27/EÜ (1) ning muudetakse 12. mai 2003. aasta samal teemal esitatud ettepanekut (2), mille kohta komitee on esitanud toetava arvamuse (3).

2.

Praegune ettepanek tuli koostada seetõttu, et vahepeal, 11. juunil 2005, avaldati direktiiv 2005/29/EÜ ebaausate kaubandustavade kohta, milles tunnistatakse selgelt, et ebaausate tavade vastu võib teha kõnealuses direktiivis sätestatud ettekirjutusi, et selliste ebaausate tavade praktiseerimist vältida ja see peatada ning anda ühiseid tarbijahuve esindavatele organisatsioonidele õiguslik alus pöörduda kohtusse, et kohaldataks kõnealuseid ettekirjutusi.

3.

Nagu eelnimetatud arvamuses on öeldud, märgib komitee, et kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega ei või kodifitseeritavatesse õigusaktidesse teha sisulisi muudatusi. Ettepanekus esitatud muudatuste põhjalik uurimine näitab, et seda põhimõtet on järgitud. Märkida tuleks ka seda, et komisjon on arvestanud komitee eelnevas arvamuses esitatud palvega, et direktiivi ettepanekuga koos esitataks muudetud ettepaneku terviktekst, kuhu on selgelt märgitud kõik tehtud muudatused.

4.

Siiski leiab komitee, et tuleb märkida, et oma arvamuses komisjoni esimese ettepaneku kohta antud teemal (4) (millel põhineb praegune direktiiv 98/27/EÜ) tõi komitee esile selle, et artikli 1 lõike 1 viide „lisale”, kus on esitatud direktiivide nimekiri, vajab kahjuks selle lisa pidevat ajakohastamist iga kord, kui avaldatakse selline uus direktiiv, milles sisalduvad sätted tuleb tarbijate ühishuvide kaitseks rakendada praeguse ettepaneku artiklites kehtestatud sarnaste meetmete abil (5).

4.1

Lisaks sellele näitab selline artiklite koostamise viis asjatult keerulist seadusandluse vormi, mis on vastuolus „parema õigusloome” ja „õigusaktide lihtsustamise” eesmärkidega, mille suhtes komitee on komisjoniga ühel meelel.

5.

Ka direktiivi 2005/29/EÜ (6) avaldamine, täpsemalt artiklite 11 ja 14 sätted toetavad komitee juba eelnimetatud 1996. aasta arvamuses esitatud soovitust. Juba sel ajal tunnistati, et kaaluda võiks kahjunõuete esitamise lubamist, mis oleks tõhus täiendus ettekirjutustele.

5.1

Seega kutsub komitee komisjoni üles kaaluma võimalust laiendada ühishuvide, eelkõige tarbijate ühishuvide esindamise meetmete kohaldamisvaldkonda.

6.

Kokkuvõttes toetab komitee kõnealust ettepanekut — komisjoni 1. aprilli 1987. aasta otsusel (KOM(1987) 868 PV) põhineva kodifitseerimise rangetes piirides —, nagu ta on teinud varem seoses sama direktiiviga.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/40

1.1

Pärast 50 aastat pidevat Euroopa Liidu õigusloomet lepingutekstide, direktiivide ja määruste, soovituste, Euroopa Kohtu lahendite ja muude ühenduse tekstide näol, ilma et oleks toimunud pidevat õigustloovate tekstide konsolideerimist, on Euroopa Liidu õigus muutunud ebaülevaatlikuks ja isegi spetsialistid mõistavad seda vaid suurte raskustega.

1.2

Teatud õigusvaldkondades anti nimelt välja direktiive ilma samal ajal kehtivate direktiivide puhul kontrollimata, kas nad uue direktiivi tõttu aeguvad või kas neid saaks uude direktiivi integreerida nii, et sama küsimust reguleeriva kehtiva direktiivi saaks ühtlasi tühistada. Samuti on omavahel seotud õigusvaldkondade teatud aspekte reguleeritud aastate viisi aina uutes eraldiseisvates direktiivides. Direktiive on ka mõningate õigusaktidega osaliselt hiljem muudetud, ilma et samal ajal oleks vastu võetud uus õiguslikult siduv konsolideeritud tekst.

1.3

Seega on tõepoolest aeg seda olukorda muuta. Olemasolevate direktiivide tehniline konsolideerimine ei ole halb mõte, seni kuni konsolideerimine teostatakse parimate kavatsustega ega kasutata seda vahendina teiste eesmärkide saavutamiseks, nt teiste institutsioonidega vanade arvete klaarimiseks või oma — poliitilises protsessis senini veel mõjule pääsemata — käsitluse sel viisil läbi surumiseks.

Komisjoni välja kuulutatud kavatsus hakata tegelema õigustiku korrastamisega puht õigustehnilistest aspektidest lähtuvalt on seega põhimõtteliselt tervitatav.

1.4

Samuti võib tervitada komisjoni samaaegselt teatavaks tehtud kavatsust aidata Euroopa Liidu õiguse lihtsustamisega kaasa bürokraatia ja mõttetute kulude vähendamisele liikmesriikides.

1.5

Komisjoni vastavaid direktiiviettepanekuid kehtivate õigusaktide muutmiseks ja tühistamiseks eelnimetatud menetluse raames tuleb aga omakorda mõlemast kõnealusest aspektist kaaluda.

2.1

Komisjon teeb ettepaneku uue direktiiviga (2) tühistada kehtiv direktiiv 71/304/EMÜ.

2.2

Nõukogu 26. juuli 1971. aasta direktiiv 71/304/EMÜ anti välja selleks, et kohustada liikmesriike kaotama piirangud, mis käsitlevad õigust sõlmida, saada või täita riiklikke ehitustöölepinguid või osaleda sellistes lepingutes riigi, piirkondlike või kohalike omavalitsuste või avalik-õiguslike juriidiliste isikute nimel piiriüleste teenusepakkujate kasuks. Direktiiv oli suunatud välismaiste teenusepakkujate otsese ja kaudse diskrimineerimise vastu liikmesriikide poolt riigihangete puhul. Sellega pandi liikmesriikidele kohustus tagada, et mitteriiklikel ettevõtjatel oleks samaväärne juurdepääs riigi kodanikele pakutavatele krediitidele, abidele ja toetustele ning et mitteriiklikel ettevõtetel „on piiranguteta ja igal juhul riigi kodanikega ühesugustel tingimustel juurdepääs” (riigi kontrolli all olevatele) tarnerajatistele, mida nad vajavad lepingu täitmiseks.

2.3

Komisjon põhjendab oma ettepanekut sellega, et kehtiv direktiiv on vahepealsete muudatuste tõttu aegunud.

2.3.1

Esiteks on riigihangete valdkonda vahepeal reguleeritud direktiividega 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ, mille tõttu eelnimetatud direktiiv on aegunud.

2.3.2

Kuna direktiiv 71/304/EMÜ puudutab peale selle ka teenuste vaba liikumist, siis on teisalt ka Euroopa Kohtu praktika vahepeal olulisel määral edasi arenenud. Ühes joonealuses märkuses tsiteerib komisjon alusdokumendina Sägeri kohtuasja C-76/90 juhtlauset, kus öeldakse, et asutamislepingu artikliga 59 [hilisem artikkel 49] keelatakse mitte üksnes teenuseosutaja diskrimineerimine tema kodakondsuse põhjal, vaid samuti ka piirangud, mida kohaldatakse samaväärselt nii riiklikele kui teistest liikmesriikidest pärit teenuseosutajatele, kui need piirangud takistavad või häirivad muul viisil teenuse osutamist teises liikmesriigis, kus teenusepakkuja osutab samalaadseid teenuseid.

2.3.3

Seletuskirja osas võtab komisjon Euroopa Kohtu lahendi kokku sedastades: „Nii on ilmne, et EÜ asutamislepingu artikliga 49 keelatakse meetmed, mida kohaldatakse eristamata ja mis võivad takistada teenuste osutamise vabaduse realiseerimist”.

2.4

Põhjendustes selgitab komisjon veel kord uutele riigihankedirektiividele ja Sägeri lahendile viidates, et nende kaudu on majanduses osalejatele tagatud kaitsetase, mis on vähemalt sama kõrge, nagu ta oli tühistatava direktiivi järgi.

2.5

Direktiivi tekst koosneb viiest artiklist. Artiklis 1 tunnistatakse kehtetuks direktiiv 71/304/EMÜ. Artikliga 2 kohustatakse liikmesriike rakendama eelmist direktiivi tühistavat direktiivi vajalike õigusaktide abil, teavitama komisjoni nende õigusaktide sõnastusest, lisades vastava tabeli direktiivi ja siseriikliku õigusakti omavaheliste vastavuste kohta ja kõnealusele direktiivile viitama kas normides või koos normide avaliku avaldamisega, kusjuures viitamise üksikasjad võib ise määrata. Artiklis 3 reguleeritakse direktiivi jõustumine avaldamise päeval ja artiklis sätestatakse, et direktiiv on suunatud liikmesriikidele.

3.1

Kõnealune direktiivi ettepanek, millega tühistatakse direktiiv 71/304/EMÜ, ei täida kahjuks põhjalikumalt kaaludes käesoleva arvamuse punktis 1 nimetatud tingimusi igas aspektis täiel määral.

3.2

Üldiselt tuleb märkida, et kõnealune direktiivi ettepanek teise direktiivi tühistamiseks on üks esimesi tervest reast sedalaadi direktiividest. Seetõttu on otstarbekas kaaluda, kas järgmiste kuude ja aastate tööprogrammi, milles nähakse ette mitmete aegunud direktiivide tühistamine, on ikka kõige tõhusam ellu viia sel viisil, et iga üksiku aegunud direktiivi tühistamiseks antakse välja iga kord uus direktiiv. Tööprogrammi edasisel elluviimisel tuleks veelkord kaaluda, kas ei oleks võimalik ja ka tõhusam tühistada mitu direktiivi samaaegselt ühe ja sama uue direktiiviga. Kuna liikmesriikide seadustega võetakse sageli üle samaaegselt mitu direktiivi, saaks sel viisil vältida seda, et samu liikmesriikide seadusi tuleb lühikese aja jooksul mitu korda kohandada.

3.3

Käesolevas arvamuses käsitletava direktiivi ettepaneku osas tuleks veelkord kaaluda, kas artiklis 2 ettenähtud ülevõtmisviisile ei ole tõesti alternatiivi või kas eesmärgi saavutamiseks ei piisa sellest, kui paluda liikmesriikidel kontrollida, kas nende õigusaktid vajavad kohandamist, ja vajadusel muudatused sisse viia.

3.4

Tühistatava 1971. aasta direktiivi peaeesmärk oli kaotada liikmesriikide tolleaegsed diskrimineerivad seadused ja eeskirjad ning kehtestada riigihangete valdkonnas üldised ühenduse tasandi põhimõtted, mida on vahepeal uuemates direktiivides korratud ja täpsustatud.

3.5

Liikmesriikide diskrimineerivad eeskirjad tuli kaotada juba 1970 ndatel aastatel direktiivi 71/304/EMÜ ülevõtmise raames või hiljem ühinenud liikmesriikide puhul ühenduse õigustiku ülevõtmise käigus. Nimetatud direktiivi kavandatav tühistamine ei tähenda, et varasemate diskrimineerivate riiklike eeskirjade kaotamine olematuks muutuks. Direktiivi tühistamine ei nõua muudatusi tookord vastu võetud diskrimineerivaid eeskirju kaotavates riiklikes seadustes, kuna need on oma eesmärgi saavutanud — st diskrimineerivad eeskirjad on kaotatud — ning lepingus ja kõigis uuemates direktiivides on niikuinii ette nähtud, et diskrimineerivate eeskirjade kaotamine või keeld jääb kehtima.

3.6

Liikmesriikide riigihankeseadused kaasajastati reeglina juba hiljemalt pärast direktiivide 2004/18/EÜ ja 2004/17/EÜ vastuvõtmist, nii et nad vastaksid Euroopa õiguse seisule pärast 1971. aastat. Kui seda pole veel tehtud, tuleb siiski üle võtta uued komisjoni direktiivid. Kuna kõik direktiivid on niigi suunatud põhimõtteliselt liikmesriikide seadusandjatele, siis piisaks kõnealusel juhul soovitud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt direktiivi 71/304/EMÜ lihtviisilisest tühistamisest Euroopa Liidu tasandil ja nõudest, et liikmesriigid vaataksid läbi oma õigusaktid. Enamasti on ka tarvis sõnastusest välja jätta viited aegunud direktiivile 71/304/EMÜ, kui selliseid viiteid veel esineb.

3.7

On kahetsusväärne, et direktiivi 71/304/EMÜ ei tühistatud juba direktiivide 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ raames, kuid seda ei saa enam muuta. Seetõttu kutsub komitee üles kõigi tulevaste direktiivi ettepanekute puhul alati põhimõtteliselt kontrollima, kas uue direktiiviga ei aegu samaaegselt vanemad direktiivid, ning vajadusel selliseid aegunud direktiive kohe tühistama. Kõnealune meede võiks järk-järgult kaasa aidata Euroopa õiguse suuremale sidususele ja selgusele.

4.

Komitee teeb seega ettepaneku muuta direktiivi ettepanekut nii, et selles piirdutaks varasema direktiivi tühistamisega ja üleskutsega liikmesriikidele kaaluda oma õigusaktide muutmise vajadust ja vajadusel seda teha.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/44

1.1

Sageli muudetud sätete kodifitseerimine on oluline ühenduse õiguse selguse ja läbipaistvuse saavutamiseks.

1.2

Kodifitseerides tuleb täpselt järgida ühenduse tavapärast seadusloomemenetlust.

1.3

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate õigusaktide ühtlustamise kohta. Uus direktiiv asendab sellesse inkorporeeritud õigusaktid; kõnealuses ettepanekus on säilitatud kodifitseeritud õigusaktide sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

1.4

Komitee kiidab kõnealuse kodifitseerimise heaks.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/45

1.1

Komitee tervitab komiteemenetluse süsteemi täiendamist kontrolliga regulatiivmenetlusega, mis võimaldab nõukogul ja Euroopa Parlamendil kontrollida ja vajadusel muuta rakenduseeskirju, mille komisjon ise sätestab õigusakti puhul, milles komisjonile on teatavates valdkondades antud rakendusvolitused, andmata talle võimalust teha olulisi muudatusi. Seega on sisuliselt tegemist vaid komisjonile antud võimalusega teha asjaomase õigusakti nõuetekohaseks rakendamiseks vajalikke muudatusi ja kohandusi vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 251.

1.2

Komitee sedastab, et komisjoni kavandatud teatavate õigusaktide viivitamatu kohandamine (1) on kooskõlas otsusega 2006/512/EÜ ja ühisavaldusega võimalikult kiiresti kohandatavate õigusaktide loetelu ning komisjoni rakendusvolituste kasutamise ajaliste piirangute kaotamise kohta.

2.1

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsust 1999/468/EÜ (2) (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) on muudetud 17. juuli 2006. aasta otsusega 2006/512/EÜ (3), eelkõige lisades uue artikli 5a, millega nähakse ette uus kontrolliga regulatiivmenetlus.

2.2

Seega täiendatakse iga õigusakti järelevalve tagavaid komiteemenetlusi uue võimalusega, mis tugevdab Euroopa Parlamendi teostatavat järelevalvet komisjonile asjaomase õigusaktiga antud rakendusvolituste kasutamise üle õigusaktide puhul, millele kohaldatakse kõnealust uut võimalust ning mis on vastu võetud kaasotsustamismenetluse korras ja finantsküsimuste puhul Lamfalussy menetluse korras.

2.3

Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisavalduses (4) kinnitati loetelu õigusaktidega, mida nende arvates tuleks viivitamatult kohandada muudetud otsusele, lisades õigusaktidesse esialgset menetlust asendava uue, kontrolliga regulatiivmenetluse. Ühisavalduses tõdeti samuti, et kooskõlas hea õigusloome põhimõtetega tuleks anda komisjonile rakendusvolitused ilma ajalise piiranguta.

2.4

Komisjon teeb nüüd ettepaneku muuta 26 prioriteetseks tunnistatud õigusakti (5) tagasiulatava jõuga, et võtta kasutusele uus menetlus ja vajadusel kaotada sätted komisjoni rakendusvolituste ajaliste piirangute kohta.

2.5

Loetelus on kolm kaasotsustamismenetluse korras vastuvõetud õigusakti, mis vajavad muutmist, sest nad mitte ainult ei muuda kehtivaid põhiõigusakte, vaid viitavad ka otse komiteemenetluse sätetele. Seepärast teeb komisjon ettepaneku võtta vastu järgmised muudatused. Eelkõige

2.5.1

selleks, et viia vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2005. aasta direktiiv 2005/1/EÜ, teeb komisjon ettepaneku muuta:

2.5.2

Selleks, et viia vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta, teeb komisjon ettepaneku muuta:

2.5.3

Selleks, et viia vastavusse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. jaanuari 2002. aasta direktiiv 2001/107/EÜ, teeb komisjon ettepaneku muuta:

2.6

Järgneb esmajärjekorras kohandatavate õigusaktide täielik loetelu.

3.1

Komitee on alati olnud seisukohal, et komiteemenetlused — millesse on kaasatud üksnes komisjoni ja liikmesriikide valitsuste esindajad ja mille ülesanne on sõltuvalt moodustatud komitee laadist kas haldamine, nõustamine või õigusaktide rakendamisest ja järelevalvest tulenev reguleerimine — tuleb muuta läbipaistvamaks ja arusaadavamaks ELis elavatele inimestele ja eelkõige isikutele, keda kõnealused õigusaktid otseselt puudutavad.

3.2

Seetõttu tervitab komitee otsust võtta kaasotsustamismenetluse korras vastuvõetavate õigusaktide puhul kasutusele uus kontrolliga regulatiivmenetlus, ning kuna Euroopa Parlament otseselt ei osale komiteede töös, oleks soovitav, et komisjoni rakendusvolituste kontrollsüsteemi abil tagataks, et komisjon ei ületaks oma volitusi enda poolt sätestatud rakenduseeskirjades.

3.3

Rakendusvolituste mõnes õigusaktis ette nähtud ajalise piirangu kaotamine järeldub loogiliselt sellest, et tugevdatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu teostatavat kontrolli ning et neile antakse volitused muuta rakenduseeskirju, mille komisjon sätestab iga kaasotsustamismenetluse ja Lamfalussy menetluse korras vastuvõetava õigusakti puhul.

3.4

21. oktoobri 2006. aasta ühisavalduses kutsuti komisjoni üles esitama viivitamatult 17. juuli 2006. aasta otsusega kooskõlas olevaid ettepanekuid. Komitee tõdeb, et komisjon on üleskutset nõuetekohaselt järginud.

3.5

Samas märgib komitee, et muudetud õigusaktid on vastavuses kõnealuses otsuses seatud prioriteetidega.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/48

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et oluline on saavutada pestitsiidide säästvam kasutamine, et optimeerida nende positiivset mõju ja vähendada nende kahjulikku mõju põllumajandusele, keskkonnale, tarbijatele, operaatoritele ja ühiskonnale tervikuna.

1.2

Komitee tervitab põhimõtteliselt komisjoni ettepanekut selles osas, et ettepanekus käsitletakse väga olulist küsimust Euroopa avalikkuse heaolu, elukvaliteedi ja ökosüsteemi kvaliteedi kaitsmise ning maaelu arengu seisukohast, samuti seoses positiivse tootearendussuunaga, mis tagab toodete jätkuva konkurentsivõime sise- ja välisturgudel ning nende kvaliteedi pideva tõusu.

1.3

Komitee nõustub, et koostada tuleks riiklikud tegevuskavad, et määratleda riski alandamise eesmärgid ning alustada ELi tõelise ühtlustamispoliitikaga.

1.3.1

Tegevuskavade sätteid tuleb rakendada asjakohaste riiklike, piirkondlike ja kohalike meetmetena, arvestades eelkõige jätkusuutlikkuse kolme mõõdet, st majanduslikku, ühiskondlikku ja keskkonnamõju.

1.4

Komitee arvates on koolitus ja teavitamine väga olulised, et tagada mõistlik ja säästev taimekaitsesüsteemide kasutus ning vältida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale.

1.4.1

Koolitus peab hõlmama kõiki sidusrühmi, sh ametiasutusi ja haldusorganeid ning mitteprofessionaalseid kasutajaid. Muidugi tuleb säilitada riiklikud koolitussüsteemid, mida tunnustatud asutused juba nõuetekohaselt haldavad.

1.5

Komitee arvates peaksid teadlikkuse tõstmise kampaaniad olema objektiivsed ja neutraalsed, tõstes esile nii ohte kui ka positiivset mõju põllukultuuridele, ning olema eelkõige suunatud mitteprofessionaalsetele kasutajatele, eriti kohalikele ametiasutustele ja haldusorganitele.

1.6

Ettevaatusmeetmete sisseviimisel eriti tundlikus kontekstis, näiteks õhust pihustamise eeskirjade sätestamisel, tuleks komitee arvates tagada subsidiaarsuse teatud tase.

1.7

Komitee arvates on oluline vajalikul määral arvestada põllumajandus- ja taimekaitseuuringuid, et minimeerida ohtu, mis on alati olemas kemikaalide ja kemikaalide segude kasutamisel.

1.8

Komitee arvates tuleb vajalikul määral tähelepanu pöörata ka koostööle nii rahvusvaheliste organitega, nagu ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), kui ka naaberpiirkondadega.

1.9

Komitee arvates on põllumajandus- ja toiduaineturgude globaliseerumise tõttu vaja ühenduse algatust, millega levitada Euroopa tootmis- ja tervishoiunorme rahvusvaheliselt, eelkõige nende inkorporeerimise teel Codex Alimentariusse.

2.1

Pestitsiidid on elusorganismides toimuvate põhiprotsesside mõjutamiseks ettenähtud toimeained ja tooted ning neil on seega võime tappa või tõrjuda kahjulikke organisme (1). Komisjoni ettepanekus kasutatakse ka spetsiifilisemat mõistet „taimekaitsetooted” (2).

2.2

Pestitsiide peetakse hädavajalikuks, et kaitsta põllukultuure putukate, näriliste ja looduslike patogeenide eest, aga pestitsiidid võivad ka keskkonnas akumuleeruda ning tekitada tõsiseid ohte inimeste ja loomade tervisele, eriti joogivee saastamise teel. Võimalikud ohud inimestele on vähktõbi, geneetilised kõrvalekalded ja immuunsüsteemi jäädav kahjustus.

2.3

Oht inimeste tervisele võib tekkida otsese või kaudse kokkupuute, vale kasutuse või õnnetuse tagajärjel, eelkõige põllumajanduses, maastikukujunduses ja teiste tegevuste puhul.

2.4

Iga üksiku pestitsiidides sisalduva toimeainega seotud ohte hinnatakse loa andmise menetluses, kuid liikmesriikide tasandil puudub rahuldav menetlus hindamaks mõju kokkupuutumisel kemikaalide segudega. Seega oleks praeguses olukorras väga raske hinnata kõigi praegu kasutusel olevate ainete kogumõju inimeste tervisele (3).

2.5

Kaudne mõju kõrvalseisjatele, elanikele (pihustuse triivi teel) ning neile, keda võiks määratleda tarbijatena (jäägid põllumajandussaadustes või vees), võib olla isegi suurem eelkõige haavatavate elanikerühmade puhul. Hiljutised teadusuuringud (4) on näidanud iseäranis loodete erilist tundlikkust, kui nende neuroloogilist arengut on mõjutanud ema kokkupuude pestitsiididega.

2.6

Arvestada tuleb keskkonnaohte, mida tekitavad keemiliste ainete kavandamata ja ülemääraste koguste kandumine vette, õhku ja pinnasesse, mille tulemuseks on taimestiku ja loomastiku, keskkonna kvaliteedi ning üldiselt bioloogilise mitmekesisuse kahjustamine.

2.6.1

Samas ei tohi tähelepanuta jätta seda, et tänapäeva ühiskond kasutab erinevaid väetisi, biotsiide, toidulisandeid, insektitsiide, pestitsiide ja herbitsiide, millel on mitmed eelised suurema toiduohutuse ja -kvaliteedi seisukohalt.

2.7

Kui neid kasutada vastutustundlikult, tagavad nad turul kvaliteetsete puuvilja- ja köögiviljasaaduste, toormaterjali ja toiduainete olemasolu kõigile tarbijatele taskukohase hinnaga. Taimekaitsevahendite kasutus tagab hea saagikuse, vähendab seente ja bakterite toodetavate looduslike toksiinide taset, vähendab saagi kadu ning aitab sise- ja välisturgudel säilitada piisava ja jätkusuutliku varustatuse toiduainetega.

2.7.1

Pealegi peavad kõik fungitsiidid, insektitsiidid ja herbitsiidid läbima range heakskiidumenetluse, enne kui neid lubatakse levitada ja kasutada.

2.8

Komitee nõustub, et oluline on saavutada pestitsiidide säästvam kasutamine, et optimeerida nende positiivset mõju ja vähendada nende kahjulikku mõju keskkonnale, tarbijatele ja operaatoritele. See parandaks ka nende operaatorite ja põllumajandusettevõtete mainet, kes kasutavad taimekaitsevahendeid ettevaatlikult.

2.9

Komitee leiab, et rohkem rõhku tuleks asetada võimalikele eelistele, mida annab põllumajandustootjatele taimekaitsevahendite mõistlikum, kaalutletud kasutus. Põllumajandustootjad ise on mitmete aastate jooksul püüdnud välja töötada mõistlikumaid meetodeid, näiteks integreeritud põllukultuuride majandamine ja integreeritud kahjuritõrje, et edendada konkreetsemalt integreeritud maaviljelust. Seda arengusuunda tuleks julgustada.

2.10

Tõeline väljakutse tulevikus on mitte ainult kvaliteetsete ja ohutute nii tava- kui ka mahetoodete pakkumine väga teadlikele tarbijaile, vaid ka nende tarbijate rahuldamine, kes soovivad tooteid, mis on mõistliku hinnaga ja kvaliteedigarantiiga.

2.11

Keskkonnaküsimuste kaasamise probleemid pestitsiidide kasutamisel on hõlmatud prioriteetidega ühenduse kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis (2002-2012), kus sätestatakse seitsme temaatilise strateegia väljatöötamine ja rakendamine.

2.12

Raamdirektiivi ettepaneku ja vastuvõetud temaatiliste strateegiate soovituste vahel on selged seosed, eelkõige põhjavee ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse, pinnasekaitse, jäätmehoolduse ning jääkide ja pakendamise strateegiate puhul.

2.12.1

Pestitsiidide säästva kasutuse temaatilises strateegias esitatakse neli uut keskkonna- ja tervisekaitsemeedet, sh direktiivi ettepanek luua pestitsiidide säästvama kasutuse raamistik, mida käesolevas arvamuses käsitletakse.

2.12.2

Komisjon on koostanud ka mõjuhinnangu mitmete stsenaariumide kohta, mis võivad tekkida pestitsiidide säästva kasutuse meetmete rakendamisel ja tulenevalt nende kuludest: „kahjud (taimekaitsevahenditööstusele ja põllumajandusettevõtjatele, kes maksavad väljaõppe ja töötlemisseadmete sertifitseerimise ning hoolduse eest) ja kasud (vähem tarbivatele põllumajandusettevõtjatele ja väljaõppe, hoolduse või sertifitseerimisega tegelevatele ettevõtetele) [on] võrdsed” (5).

2.13

Võttes arvesse vähenenud välismõjusid, on kogumõju seega selgelt positiivne: „Saksamaal läbi viidud ulatusliku uurimuse ekstrapoleerimine viib järeldusele, et pestitsiidide optimeeritud kasutamine peaks tooma ELile üldist tulu, mis iga-aastaselt ületab 200 miljonit eurot välismõjude, nagu kõrvaltoimed keskkonnale ja inimeste tervisele, vähenemise tõttu” (6).

2.14

2003. aastal (7) on komitee juba väljendanud toetust komisjoni jõupingutusele koostada pestitsiidide temaatiline strateegia. Komitee leiab, et eraldi tuleks ära märkida taimekaitseaspekt nii pestitsiidide kui ka teiste tehnikate puhul, nt biotõrjevahendid, taimeekstraktid, ennetusmeetodid, mahepõllundusmeetodid ja taimede vastupidavus teatud kahjuritele, mille ohte ja kasu tuleb hinnata usaldusväärsel teaduslikul alusel.

3.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on kaitsta inimeste ja loomade tervist ning keskkonda ohtliku, ebaõige või ülemäärase pestitsiidide kasutuse eest põllumajanduses ja ökosüsteemis, vähendades pestitsiidide kasutuse ohte ja kahjulikku mõju „viisil, mis on vastavuses põllukultuuride vajaliku kaitsetasemega”.

3.2

Ettepanekus nähakse ette eelkõige järgmised punktid:

4.1

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut selles osas, et ettepanekus käsitletakse väga olulist küsimust Euroopa avalikkuse ja tarbijate heaolu, elukvaliteedi, põllumajanduse ja ökosüsteemi kaitsmise seisukohast.

4.2

Aastas toimub pestitsiidide läbimüük hinnanguliselt 25 miljardi euro väärtuses ning pestitsiidide kasutus on arengumaades siiamaani väga ulatuslik, kuigi need turud stagneeruvad või kahanevad (8). Samas nõuab põllumajandus- ja toiduaineturgude globaliseerumine kõigilt osapooltelt Codex Alimentariuse vastavate tootmis- ja tervishoiusnormide järjest hoolikamat järgimist, et neil turgudel ei toimiks Greshami seadus (9).

4.3

Lisaks raisatakse või kasutatakse mitmel pool maailmas tarbetult suuri pestitsiidide koguseid ning paljud inimesed kannatavad mürgistuse all, sest põllumajandustootjad, operaatorid ja kohalikud omavalitsused ei tea või neid ei ole teavitatud viimastest uutest tehnoloogilistest rakendustest ning pestitsiidide kasutamise varustus on sageli vananenud või seda on halvasti hooldatud. Lisaks sellele kasutatakse arengumaades ikka veel ohtlikke aineid, mis on ELis juba keelustatud (10).

4.4

Komitee arvates on kvantitatiivsete eesmärkidega ja ajakavadega riiklike tegevuskavade sisseviimine eriti vajalik selleks, et määratleda meetmed, mis vähendaksid riske riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, arvestades eelkõige jätkusuutlikkuse kolme mõõdet, st majanduslikku, ühiskondlikku ja keskkonnamõju.

4.5

Taimekaitsevahendite ühiskondlikult vastutustundlik kasutus on esmatähtis, et saavutada järjest arenenumad ühiskondlikud eesmärgid. Seejuures tagatakse, et põllumajandustootjad täidavad oma kohustusi toiduainete tootmisahelas ning toodavad tarbijatele kvaliteetseid toiduaineid; teisalt kindlustatakse Lissaboni strateegia raames piisav põllumajanduslik konkurentsivõime nii sise- kui välisturgudel.

4.6

Jätkusuutlikkuse majanduslik mõõde tagab, et taimekaitsetooteid kasutatakse ainult sel määral, mis on vajalik eri haiguste hoidmiseks allpool ohupiiri, et suurendada saagikust ja põllumajandussaaduste kättesaadavust ning vähendada põllumajandustootmise kulusid.

4.7

Keskkonnamõõtme arvestamisel välditakse ohte, mis tekivad kemikaalide ülemäärasest soovimatust sattumisest vette, pinnasesse, õhku ning põllumajandussaadustesse ja toiduainetesse. Need ained on kahjulikud inimestele, taimestikule ja loomastikule, keskkonnakvaliteedile ja bioloogilisele mitmekesisusele üldiselt. Samas ei tohi unustada, et esmatähtis on vältida taimehaiguste levikut ja paljunemist.

4.8

Et vältida konkurentsimoonutust siseturul, peaksid riiklike tegevuskavade sisseviimisel võetud meetmed tuginema direktiividele ja kriteeriumidele, mis on ühised kogu ELis.

4.9

Haridus, koolitus ja teavitamine on väga olulised, et tagada mõistlik ja säästev taimekaitsesüsteemide ja parimate maaviljelustavade kasutus ning vältida võimalikku kahjulikku mõju keskkonnale. Eriti oluline on siinjuures kõikide sidusrühmade, sh ametiasutuste ja haldusorganite ning mitteprofessionaalsete kasutajate integreeritud koolitus.

4.10

Liikmesriigid on välja töötanud erinevad koolitussüsteemid, mis põhinevad siseriiklikel normidel ja õigusaktidest tulenevatel nõuetel ning mida tunnustatud asutused nõuetekohaselt haldavad. Seetõttu arvab komitee, et vaja on ühenduse paindlikku kontrollraamistikku, mis vastaks eri kasutajarühmade vajadustele. See võiks muuhulgas põhineda õpetamismeetoditel ja sisul, mille suhtes on sidusrühmad Euroopa tasandil (11) kokku leppinud ning mida on iga riigi sotsiaalpartnerid valdkondliku dialoogi raames arutanud.

4.11

Sama võib öelda teavitamis- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate kohta, mis peavad olema objektiivsed ja neutraalsed ning teavitama võimalike taimekaitsetavade eelistest ning kahjulike mõjude ohtudest. Kõnealuseid kampaaniaid võiks liikmesriikides rahastada näiteks taimekaitsetoodete maksustamise teel. Sel viisil saadud rahalised vahendid võiks suunata näiteks kasutajate, eelkõige mitteprofessionaalsete kasutajate teadlikkuse tõstmiseks eri vahendite, näiteks lihtsate, internetis ajakohastatavate tehniliste juhendite abil.

4.12

Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid sisse viima taimede pestitsiididega töötlemise seadmete regulaarse tehnilise ülevaatuse ja hoolduse süsteemi, mis põhineb esmatähtsaid nõudeid arvestavatel ühistel ja ühtlustatud normidel.

4.13

Ettevaatusmeetmete sisseviimisel eriti tundlikus kontekstis, näiteks vee kaitsmisel (12), mis peab olema kooskõlas vee raamdirektiiviga, või Natura 2000 määratletud sektorite puhul, tuleb arvesse võtta kohalikke tingimusi ja põllukultuuride liike (nt riis).

4.13.1

Komitee arvates on oluline tagada parimate tavade järgimine, et vähendada riske tasakaalustatud, mõistlike ühiste nõuete ja miinimumparameetrite kehtestamise teel. Meetmete valik ja nende range järelevalve peaks olema liikmesriikide kohustus. Komitee ei toeta üldist keelustamist, sest see oleks komitee arvates liigne.

4.14

Seoses rangete piirangute kehtestamisega õhust pihustamisele arvab komitee, et hoolikalt tuleb kaaluda seda, et teatud geograafilistes piirkondades ja olukordades ei ole ükski teine meetod praktiliselt võimalik. Sellises olukorras võiks olla sobiv lubada õhust pihustamist ainult väga piiratud erandite puhul, et tagada suurim võimalik ohutuse tase ja operaatorite professionaalsus ning vältida nii kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale. Liikmesriigid ja eri tasandite vastutavad ametivõimud peaksid kasutama standardiseeritud riskianalüüsimenetlusi, et teostada süstemaatilist järelevalvet ohutuse ja pädevuse alal.

4.15

Ühtse põllumajanduspoliitika raames toetatakse järjest enam integreeritud põllukultuuride majandamise tehnikate arendamist (13). Siinjuures peaksid uued integreeritud kahjuritõrje tehnikad põhinema samuti konsensusel. Komitee toetab kindlalt integreeritud põllukultuuride majandamise tehnikaid (14), mis on verstapost jätkusuutlike maaviljelussüsteemide jaoks.

4.16

Väga raske on eristada taimekaitse eri mõjusid mitmete teiste maaviljelustavade (nt külvikord) mõjudest. Kui liikmesriigid koostavad ja muudavad kohustuslikuks integreeritud põllukultuuride majandamise üldised sihtnormid enne 2014. aastat, siis komitee arvates tuleb kasutajaid ergutada selles täielikult osalema ning seejuures tuleb täielikult arvesse võtta integreeritud põllukultuuride majandamise üldised tehnikaid, tehnilisi edusamme ja tehnoloogilisi teadusuuringuid kõnealuses sektoris, mida toetataks ja edendataks ka ühenduse teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmenda raamprogrammi raames.

4.17

Komitee arvates on teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmenda raamprogrammi (2007-2013) raames koostatavate tööprogrammide ja pakkumiskutsete kontekstis tähtis pöörata piisavat tähelepanu põllumajandus- ja taimekaitsealastele teadusuuringutele, et uurida mil määral on uued kõrgtehnoloogiad kahjutud ning kuidas minimeerida kemikaalide ja kemikaalide segude kasutusest tulenevat ohtu.

4.18

Komitee omaalgatuslikus arvamuses ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta (15) tõi komitee välja mitmed võimalikud viisid, kuidas põllumajanduspoliitikas keskkonnaaspekte paremini arvestada. Ühise põllumajanduspoliitika teine sammas nõuab liikmesriikidelt uuel struktuurifondide programmiperioodil (2007-2013) ning maapiirkondade riiklikes ja piirkondlikes arengukavades stiimuleid mehhanismide sisseseadmiseks, millega makstakse hüvitust neile põllumajandustootjatele, kel õnnestub alandada keemiliste taimekaitsetoodete kasutamisega kaasnevaid riske (16).

4.19

Integreeritud kahjuritõrje tehnikate määratlus peab olema kooskõlas uute sätetega pestitsiidide turuleviimise kohta ning integreeritud põllukultuuride majandamise tehnikate normid peavad arvestama ELi mitmekesiste looduslike ja kliimatingimustega.

4.20

Taimekaitsevahendeid tuleb käidelda ja ladustada viisil, millega välditakse iga võimalikku ohtu tervisele või keskkonnale. Komitee arvates tuleks lisaks tehtud ettepanekutele määratleda ühenduse tasandil ladustamise miinimumnormide raamistik hulgi- ja jaemüüjatele ning põllumajandustootjatele (17).

4.21

Seoses ühtlustatud näitajate süsteemiga pestitsiidide turuleviimise ja kasutamise alaste andmete kohustuslikuks kogumiseks ja aruandluseks nõustub komitee täielikult, et statistilisi andmeid on vaja ning Euroopa tasandil ühtlustatud riski- ja kasutusnäitajate põhjal andmete regulaarne kogumine tuleks teha kohustuslikuks.

4.22

Komitee rõhutab, et oluline on standardiseerida kõigilt sidusrühmadelt kogutavad andmed, et vältida dubleerimist, üleliigset halduskoormat või tehnilist keerukust.

4.23

Näitajad peaksid põhinema ohu tasemel, mitte kasutatud toodete kogusel või allesjäänud jääkidel, ning samuti mõjul tervisele. Seejuures võiks kasutada Maailma Tervishoiuorganisatsiooni analüüse. Näitajad peaksid hõlmama ka haiguste levikut ja põllukultuure mõjutavaid patogeene.

4.24

Komitee kutsub üles pöörama vajalikul määral tähelepanu rahvusvahelisele koostööle, näiteks selliste organitega nagu FAO (18) ja OECD (19), samuti naaberpiirkondadega, eelkõige Vahemere piirkonna, Balkani ja piirnevate riikidega.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/53

1.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on tunnistada kehtetuks nõukogu 23. jaanuari 1968. aasta direktiiv 68/89/EMÜ toorpuidu liigitust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta.

1.2

Arvestades liikmesriikide, metsandussektori ja metsatööstuse mitmete aastate jooksul esitatud seisukohta, et kõnealust direktiivi puiduga kauplemise puhul üldiselt ei kohaldata, on komisjon teinud ettepaneku direktiivi kehtetuks tunnistamiseks.

2.1

2005. aasta keskel konsulteeriti 19 liikmesriigi ja 11 riikliku tööstusliidu esindajatega, et teada saada, kas direktiivi kohaldatakse või mitte ning kas direktiivi kehtetuks tunnistamisega kaasneksid negatiivsed tagajärjed. Küsitluse tulemustest selgus, et enamik liikmeriike ja tööstusliite direktiivi puidukaubanduses ei kohalda. Nad leidsid, et direktiiv ei ole piisavalt detailne, ei arvesta puidu kavandatavat kasutust ning seda ei ole kohandatud turu vajadustega.

2.2

Nimetatud direktiivi kohaldamine on olnud piiratud, sest direktiiv ei ole siduv, direktiivis sätestatud mõõtmis- ja liigitusmeetodid on vananenud ning puiduturul osalejad on kokku leppinud teistes mõõtmis- ja liigitusmeetodites, mida nad kohaldavad. Hoolimata sellest näib, et toorpuidu siseturg ja ka kaubandus kolmandate riikidega on takistusteta edasi arenenud.

Lisaks on jõustunud puidu mõõtmise ja liigitamise Euroopa standardid, mida saab puiduturu tehingute puhul vajaduse korral kasutada ning mida peetakse paremaks lahenduseks.

2.3

Seega on direktiivi kehtetuks tunnistamine kooskõlas liikmesriikide, metsandussektori ja metsatööstusega läbiviidud konsultatsiooni tulemustega. Direktiivi eesmärgid on võimalik saavutada ilma ühenduse õigusaktita.

2.4

Komitee toetab komisjoni ettepanekut eeltoodud põhjuste tõttu ning seetõttu, et kõnealuse direktiivi kehtetuks tunnistamine ei mõjuta ühenduse eelarvet ja aitab lihtsustada Euroopa seadusandlust. Komitee arvates ei tohiks jääda jõusse õigusakt, mida kohaldatakse harva ning mis ei ole eluliselt vajalik siseturu tõhusaks toimimiseks antud sektoris.

13.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 161/54

1.1

Euroopa Liidus kasvab järjest enam huvi põllumajandusloomade tootmis- ja kasvatusmeetodite vastu, milles arvestatakse senisest enam loomade heaoluga. Sel taustal tehakse ettepanek täiendada kehtivaid loomade heaolu alaseid miinimumnõudeid vabatahtliku märgistamissüsteemiga, mida saab kasutada koos üldiste kaubamärgiste ja rohkem kvaliteedikriteeriume arvestavate, sh kvaliteedikavade raames loodud märgistega. See toetaks turujõude ning ei oleks asjatu koorem poliitilisele süsteemile ega liikmesriikide järelevalveasutustele. Kvaliteedimärgised etendavad olulist osa toiduainete sektori konkurentsis; neis kajastuvad tihti loomade heaolu erinevad, kehtivaid kohustuslikke miinimumnõudeid ületavad aspektid. Ent tarbijatel on keeruline aru saada märgistamise alustest ja eeskirjade sisust, ning loomade heaolu eri aspektid ei pruugi alati toetuda piisavale teaduslikule alusele.

1.2

Eeliseks oleks, et selline loomade heaolu objektiivsele hindamisele tuginev turupõhine süsteem oleks paindlikum, tõhusam ja jätkusuutlikum kui poliitilistel kaalutlustel määratud kriteeriumid ning seega ka otstarbekam. Tootmise edasist arengut peaks iseloomustama tootmistingimuste senisest suurem mitmekesisus, mis tuleneb ELi laienemisest, tootmise jätkuvast spetsialiseerumisest ja mitmekesistamisest, jaekaubanduses toimuvatest struktuurilistest muutustest ning tootearenduse ja kaubamärgiloome alastest partnerlustest.

1.3

Loomade heaoluga arvestavaid tootmis- ja kasvatusmeetodeid tuleb edendada; seda saab teha otseselt koolituste korraldamise ja uute teadusuuringute tulemuste ellurakendamise teel, kuid samuti tuvastades turusignaale, mis võivad samas anda olulise tõuke koolitus-, investeerimis- jt kavade prioriteetide seadmisel. Sel viisil võib märgistamiskord aidata kaasa vajaliku, kogu ahelat hõlmava koosmõju tekkimisele ja ressursside tõhusamale kasutamisele. Loomakasvatajad on huvitatud stabiilse raamistiku loomisest, kuna neil tuleb praegustes tingimustes järgida jaemüügikettide poolt esitatavaid muutuvaid, suuremal või väiksemal määral õigustatud nõudmisi. See mõjutab loomakasvajate tegevuse kavandamist ja nende investeerimisstrateegiat.

1.4

Seetõttu peaks miinimumnõudeid ületav loomade heaolu alane märgistamiskord olema vabatahtlikkusel põhinev alternatiiv asjaomastele tootmis-, müügi- ja tööstusettevõtetele; erasektori märgistuseeskirjad võivad põhineda teaduslikult tõestatud ja ennast praktikas õigustanud standarditel ja neid võib ajakohastada vastavalt teadusuuringutest saadud uutele andmetele. Konkreetsemalt võiks vabatahtlikkuse alusel kasutada värvimärgistuse või punktisüsteemiga kombineeritud logot, mis täiendaks kaubamärke ja looks — kui sellega kaasneks eraõiguslik ja sõltumatu järelevalve — objektiivse aluse turustamisele. Sellist süsteemi võiks kohaldada kõikide põllumajandusloomade liikide ja loomsete toodete suhtes ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni sätete kohaselt ka imporditud toodete suhtes.

1.5

Miinimumnõuete kehtestamisel ELis tuleks siiski jätkata senist reguleerimispraktikat ametivõimude tasandil — nii nagu seni on tehtud munade ja mahepõllunduslike toodete tootmisviiside alaste märgistuse puhul. Kõnealuse reguleerimisviisiga aga kaasneb suur poliitiline ja haldusalane koormus, mille tõttu see ei sobi eriti loomade heaolu nõuetele vastavate tootmis- ja kasvatusmeetodite arendamise soodustamiseks. Lisaks võiks süsteem tootmis-, tööstus- ja müügiettevõtetele tunduda jäiga ja bürokraatlikuna, isegi tarbijatele ei tooks see märkimisväärset kasu.

1.6

Kavandatud reguleerimine sarnaneb paljuski üldiste keskkonnamärgistega, sh ELi ökomärgiga. Keskkonnamärgised toetuvad tootmise ja äärmiselt erinevate toodete kasutamise ühistele põhimõtetele. See aitab kaasa suurema koosmõju loomisele ja märgise tuntuse tõstmisele. Omavahelisest konkurentsist tulenevalt annavad toiduainete valdkonna osalejad kindlasti eelise oma kvaliteedimärgile, seetõttu ei ole nn keskkonnamudel otseselt kohaldatav loomade heaolu alasele märgistusele. Pealegi peab loomade heaolu alane märgistus ilmtingimata tuginema teaduslikele põhjendustele ja loomade heaolu alaste näitajate vastastikusel hindamisele.

1.7

ELis teostatavad loomade heaolu alased teadusuuringud on esmatähtsad selleks, et välja selgitada, kas põllumajanduse, tootmise ja jaemüügi ahelas saab tulevikus võtta loomade heaolu nõudeid arvesse teaduslikul ja objektiivsel alusel. Siiski tuleks märgistamise reguleerimissüsteemi elemendid määratleda võimalikult kiiresti, et teadusuuringute tulemusi ja loomade heaolu standarditud näitajaid — objektiivseid, mõõdetavaid ja korratavaid — saaks kohe pärast nende teatavaks saamist kaasata poliitilisesse strateegiasse ja kasutada neid märgistamiskorras, ning et asjaomased osapooled saaksid tutvuda loodava korraga.

1.8

Selleks on hädavajalik korraldada tõhusaid, muu hulgas ka tarbijatele ja jaemüügile suunatud teavituskampaaniad, mille raames tutvustataks ka ELi kohustuslikke miinimumnõudeid. Kaaluda tuleks Euroopa Liidu toetusel loodava veebilehe ja andmebaasi rajamist, et suurendada tegevuse läbipaistvust ja avalikkust, kuna ühiste suuniste kohaldamine eeldab nende sisu üksikasjalikku avaldamist. Lisaks tuleks kaaluda ebaõige ja eksitava reklaami keelu ja selle kontrolli karmistamist, tagamaks, et ettevõtted täidaksid senisest paremini oma lubadusi.

2.1

Kooskõlas nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlusega arutatakse arvamuses võimalikke loomade heaolu alaseid märgistussüsteeme ja selliste süsteemide rakendamist praktikas. Pööratakse erilist tähelepanu loomade heaolustandardeid senisest paremini arvestavatele tootmis- ja kasvatusmeetoditele. Selle taustaks on asjaolu, et huvi loomade heaolu vastu järjest kasvab Euroopa Liidus, kus loomade heaolu ja teisi etnilisi aspekte käsitatakse üha enam „Euroopa ühiskonnamudeli elementidena. Uuringud, mis viidi läbi Eurobaromeetri küsitluste põhjal, näitavad, et tarbijad eeldavad õigusega, et loomseid toiduaineid toodetakse vastavalt menetlustele, mille puhul võetakse arvesse kõiki Euroopa Liidus kehtivaid norme, eelkõige loomade heaolu alaseid norme, ning et on olemas objektiivsed ja usaldusväärsed kriteeriumid, mille abil valida loomade heaolu arvestades toodetud toiduaineid.” (1) Lisaks kuulub siia ka mitmetahuline seos loomade heaolu ja põllumajandusloomade tervise ning inimesele nakkavate haiguste tekke vahel.

2.2

Vastavalt enamikele uurimustele peavad tarbijad loomade heaolu olulise tähtsusega parameetriks toote kvaliteedi juures. Siiski on see suhtumine mõningates liikmesriikides vähem märgatav. Looma heaolu ehk elukvaliteeti võib määratleda kui tema elu jooksul saadud positiivsete ja negatiivsete kogemuste kogumit. Valu, haigust, konfliktset käitumist, ebanormaalset käitumist ja kroonilist stressi võib pidada looma negatiivseteks kogemusteks, samas kui puhkust, und, toitu, järglaste ja enda eest hoolitsemist võib lugeda positiivseteks kogemusteks. Sellegipoolest ei ole olemas üldtunnustatud ühemõttelist definitsiooni loomade heaolule.

2.3

Euroopa Liit on muuhulgas Euroopa Nõukogu soovituste alusel kehtestanud rea loomade heaolu miinimumnõudeid, otsustades traditsioonilise reguleerimise kasuks ametivõimude tasandil. Kõnealustest miinimumnõuetest paljud on kavas läbi vaadata järgmistel aastatel vastavalt varasematele otsustele. Lisaks võeti vastu eriregulatsioonid mahepõllunduslike toodete vabatahtliku märgistuse ja tootmisviisi kohustusliku märgistuse kohta munade turustamisel ning üksikud sätted tapalindude ja loomaliha turustamise kohta.

2.4

Suureneva koondumise ja konkurentsi tingimustes tegutsevad toiduainetööstus ja jaekaubandus kasutavad järjest rohkem oma kvaliteedimärke, millega soovitakse tuua esile eri kvaliteediaspektide, sh ka loomade heaolu standarditega arvestamist. Paralleelselt on tootjaorganisatsioonid ja ühistud asutanud mitu piirkondlikku, üldjuhul loomade heaolu ja keskkonnasõbralikkusega seotud kvaliteedimärki. Mõnele nendest toodetest võib laieneda ELis kehtiv geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste eritunnuste kaitse süsteem (2).

2.5

Erinevused riikide vahel on olulised. Suurbritannia turul on valitsevas seisundis kaubanduse märgised, seevastu on näiteks Prantsusmaal ja Itaalias kasutusel suur hulk piirkondlikke kvaliteedimärke. Madalmaades on traditsiooniliselt esikohal töötleva tööstuse kvaliteedimärgid, kuid jaekaubandus ja tootjaorganisatsioonid asutavad üha uusi enda oma märgiseid. Rootsis on tooniandvad tootjate märgised, kusjuures antakse — sarnaselt paljudes teisteski riikides väljakujunenud traditsioonilise arusaamaga — oma riigi toodetele parem kvaliteedihinnang, mille aluseks teiste hulgas ka loomade heaolu.

2.6

Tuginedes kogemustele vabatahtliku märgistuse süsteemidest, kavatseb komisjon edendada spetsiifiliste objektiivsete ja mõõdetavate loomade heaolu alaste näitajate kohaldamist ühenduse kehtivates ja tulevastes õigusaktides. See peab moodustama aluse loodavatele õigusnormidele selliste tootmissüsteemide hindamiseks, milles järgitakse kehtivates õigusaktides sätestatutest loomade heaolu alaseid karmimaid miinimumnõudeid (3). Komisjoni sõnul nõuab see kohaldatavate loomade heaolu alaste standardite liigituse määratlemist, arvestades kõrgetele loomade heaolu nõuetele vastavate tootmis- ja kasvatusmeetodite arendamist ja kõnealuste standardite lihtsustatud kohaldamist ELis ja rahvusvahelisel tasandil. Selle alusel kavatseb komisjon ka kaaluda ELi märgistuse võimalusi.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui kodanikuühiskonna esindaja ülesanne on osaleda asjaomaste märgistuseeskirjade väljatöötamisel ja kanda vastutust nende rakendamise eest siseturu ja kolmandate riikidega peetava kaubavahetuse jätkusuutlikust soodustava Euroopa ühise süsteemi näol. Loomade heaolu on osa Euroopa kultuuripärandist ja Euroopa Liidu väärtushinnangutest, sarnaselt ettevõtete sotsiaalse vastutuse, keskkonnakaitse ja ökoloogiaga, mis on kõik teataval määral kaasatud ühenduse õigusnormidesse. Ilmsed on seosed ökoloogiaga, mis jätkusuutliku põllumajandusliku tootmissüsteemina põhineb keskkonnakaitsel ja loomade heaolul.

3.2

EMSK toetab komisjoni kavatsust edendada loomade heaolu ELis objektiivsel ja jätkusuutlikul alusel (4) ning peab asjakohaseks ühise märgistamiskorra kehtestamist, et sel viisil edendada loomade kõrgete heaolustandarditega arvestavaid tootmis- ja kasvatusmeetodeid. Nii tahetakse eelkõige soodustada seda, et turujõud saaksid tegutseda objektiivsel alusel ja areng „liiguks õiges suunas”. Oluline on ka, et loomade kõrgete heaolustandarditega arvestavaid tootmis- ja kasvatusmeetodeid edendataks koolituste korraldamise ja uute teadusuuringute tulemuste rakendamise teel. Turusignaalid pakuvad kindlasti ka lähtekoha prioriteetide seadmiseks teadusuuringutes, põllumeeste, nõunike ja loomaarstide väljaõppes ning mõjutavad tulevasi investeeringuid tootmissüsteemidesse. Märgistamiskorra kehtestamine võib aidata kaasa koosmõju tekkele ja ressursside tõhusale kasutamisele, ja seda kindlasti ka seoses tootjate planeerimise ja investeerimisstrateegiatega.

3.3

Kahtlemata on tegu pikaajalise protsessiga, mille kõrval tuleb tingimata ka välja töötada objektiivsed, mõõdetavad, korratavad ja teaduslikult põhjendatud loomade heaolu alased näitajad ning valideerida eri tootmissüsteeme. Sellegipoolest tuleb juba varases järgus määrata kindlaks loomade kõrgetele heaolunõuetele vastavate toodete ühise märgistamiskorra raamistik ja alused, et võimaldada tööde ettevalmistamist ja loomade heaolu alaste standarditud näitajate järk-järgulist kaasamist märgistamiskorda. Seepärast tuleb tagada, et kõik asjaosalised mõistaksid võimalikult varakult ühise märgistamiskorra suuniseid ja struktuuri ning kiidaksid need heaks. Kõnealune märgistamiskord peab võimalikult palju tuginema vabatahtlikkuse põhimõttele ja paindlikule alusele ning seda tuleks kohaldada kõikide loomsete toodete suhtes.

3.4

Kõnealust protsessi ei muuda keerulisemaks, tõsi küll, mitte ainult kättesaadava teabe vähesus loomade heaolu eri aspektide ja nende vastava osatähtsuse kohta, vaid ka tarbijate eelistuste ja tootmistingimuste paljusus, erinevate traditsioonide ja haridustasemete mõju arvamuste kujundamisele, toiduainete sektoris valitsev konkurents, kehtivate õigusnormide mitmekesisus, erasektori kvaliteedimärkide sisulisest võrreldavusest tulenevad raskused ning usalduse puudumine erasektori ja avalike kontrollasutuste suhtes, nt seoses Euroopa Liitu imporditavate toodetega.

3.5

Igal juhul on selge ja informatiivne märgistus esmatähtis loomade kõrgetele heaolustandarditele vastavate tootmis- ja kasvatusmeetodite edendamiseks. Mahepõllunduslike toodete ja alternatiivsete munatootmissüsteemidega saadud kogemused näitavad, et loomade heaolu parandamise eesmärgil saab tootmissüsteeme põhimõtteliselt mõjutada märgistuseeskirjade kaudu.

3.6

Märgistuseeskirjad kuuluvad Euroopa Liidu pädevusalasse. Nende üle peetakse pidevalt arutelusid ja nad on huvikonfliktide objektiks. Komisjon kavatseb esitada 2007. aasta lõpuks (5) ettepaneku märgistamist käsitleva direktiivi muutmiseks. Asjakohane ja selge märgistus on tihti kompromissi tulemus, milles jäi nii mõnigi soov või nõudmine arvesse võtmata. See kehtib eriti toiduainete kohta, mille puhul esineb palju kaebusi seoses liigsete märgistamisnõuetega. Toiduainete kontrolli eest vastutavad asutused suhtuvad skeptiliselt märgistamise ulatuse laiendamisse, kuna selle tagajärjel võiks tekkida oht, et põhiteave toiduainete omaduste kohta nihkuks muu teabe lisamise mõjul tagaplaanile. Ka tarbijad ei ole kindlad lisateabe, sh eetilisi tunnuseid käsitleva teabe toiduainetel märgistamise otstarbekuses. Sel põhjusel tuleks loomade heaolu nõuetele vastavate toodete märgistamisel piirduda väiksema logo kasutamisega, logo täiendaks siis kombinatsioonis värvilise, tärnide või punktidega märgistusega senist märgist.

4.1

Ulatuslike õiguslike eeskirjade ja piirangutega ELis kaasneb oht, et kaupade import leebemaid nõudeid kohaldavatest riikidest kahjustab ELi toodete tootmist ja müüki ning viib turuosade vähenemiseni maailmaturul. Senisest suuremad jõupingutused loomade heaolu parandamiseks Euroopas selle 30 riiki ja 500 miljonit inimest hõlmava siseturuga (6) looks stiimuleid ka ELi mittekuuluvatele riikidele ja nende ELi suunatud ekspordile. Maailmapanga Rahvusvaheline Rahanduskorporatsioon juhtis hiljuti tähelepanu kogu maailmas suurenevale huvile loomade heaolu vastu ja vajadusele sellisele suundumusele vastava ajakohastamise järele nii esmatootmises kui ka töötlevas tööstuses (7).

4.2

Euroopa Liidus kasvatatud, tapetud ja tükeldatud loomade ning neist saadud töödeldud või töötlemata toodete puhul tuleb mõistagi täita ELis kehtivad miinimumnõuded, seetõttu oleks märgistamine nende puhul üleliigne. Seevastu nõutakse sageli ja õigusega imporditavate toodete puhul päritolu märkimist või kõnealuste toodete sellist märgistust, millest selgub otseselt või kaudselt nende vastavus ELi miinimumnõuetele. EMSK on oma varasemates arvamustes juba viidanud sellele, et loomade heaolu tuleks pikas perspektiivis tunnustada põllumajandustoodete kaubanduses täieõigusliku kriteeriumina, et importimisel oleks võimalik nõuda miinimumnõuete täitmist. Selle taustal tuleks täpsemalt uurida, kas päritoluriigi kohustusliku märkimise nõudmine imporditavate toodete puhul on kooskõlas kehtivate õigusnormidega. Kui ELi miinimumnõuetele vastavate standardite järgimise tagamine osutub võimatuks, tuleks kaaluda tähise „tundmatu tootmismeetod” kasutuselevõttu.

4.3

Selleks, et arvestada kõigi Euroopa Liidus loomade heaolu kohustuslikele normidele vastavate Euroopa Liidu põllumajandustoodetega ja eristada neid teiste piirkondade toodetest, millele ei kehti samad eeskirjad, võiks olla vajalik märgistada, kus toote põhikoostisaine on kasvatatud vastavalt järgmistele märgistele: